„SCOOB! The album“ (Warner Music)

On see ju ikka ja alati olnud nii, et paljud head ja vahvad multifilmid/animatsioonid saavad endale ka igati head ja vahvad heliribad, sest on ju film ja muusika alati käsikäes käinud ja olnud. Ma ei hakka siinkohal kõiki neid lahedaid multikate albumeid ette lugema, kuid ma usun, et kõikidel on oma lemmik, mida aeg-ajalt jälle kuulata.

“SCOOB! The album” on uus ja ametlik kaaslane Warner Bros. Pictures ja Warner Animation Group’i animeeritud Scooby-Doo kogupere tegevusseiklus-filmile “SCOOB!”. Plaadi peaprodutsendiks on Xplicit ning albumi loomisele andsid oma panuse Gabe Hilfer, Olly Sheppard ja Warner Bros. Pictures’i muusika eest vastutav meeskond, Darren Higman ja Niki Sherrod.

Filmis teeb kaasa hulk tuntud näitlejaid Will Forte, Mark Wahlberg, Jason Isaacs, Gina Rodriguez, Zac Efron, Amanda Seyfried, Kiersey Clemons, Ken Jeong, Tracy Morgan, Simon Cowell ja Frank Welker, kes andnud hääle Scooby-Doo kambale ja teistele tegelastele Hanna-Barbera maailmast.

Plaadil laulavad popilikumat kraami Kanada lauljatar Lennon Stella koos USA supertähe Charlie Puth’iga laulus “Summer Feelings”, USA kantritähed Thomas Rhett ja Kane Brown ja USA lauljatar Ava Max teevad mõnusasti koostööd popiliku hingamisega laulus “On Me”. Popilikumat ja tantsulikumat “kraami” pakuvad ka Rootsi elektroonilise tantsumuusika lipulaev Galantis ja Kanada-Maroko päritolu suurepärane lauljatar Faouzia laulus “I Fly”. Väga hea minekuga tantsulikus popiloos “Feel Alive” saavad sellel plaadil kokku ka Hollandi DJ ja produtsent R3HAB ja minu üks viimaste aastate lemmikumaid electropopi bände ehk ameeriklaste A R I Z O N A.

Sellist popilikumat/rokilikumat hingamist kuuleme Kanada ansambli Rare Americans laulus “Back Up Plan”. Selles laulus hakkab mõnusasti meelde jääma üks vilistatud laulujupp, igati kaval lähenemine.

Popilikumat mussi teeb albumil veel briti laulja/laulukirjutaja Plested (ehk Philip Plested), kelle esitatud “25 Hours” on igati meeldejääv ja mõnusa olekuga popilugu, milles kuuleb ka käteplaksu ja muid lahedaid muusikalisi nippe.

Mõnusa R&B loo “I Like It” esitab heliribal USA souli- ja R&B laulja Pink SweatS ehk õige nimega David Bowden. Selline R&B hingamisega lugu on ka USA naisräppari Rico Nasty (ehk Maria-Cecilia Simone Kelly) esitatud “My Little Alien” (selles laulus on palju põnevaid muusikalisi effekte ja saunde, mis omamoodi multifilmilikud … )

Plaadi üks muinasjutulisemaid lugusid (just muusikalisest küljest) on kindlasti USA ühe kuumema valgenahalise räppari Jack Harlow’i esitatud “Yikes”, kelle esitus on kangesti sarnane Eminemiga, kuid minu kõrv kuuleb siin mõjutusi ka meie Nublult … no mine võta kinni … Enam-vähem sarnase esitusega on plaadil veel üks USA valgenahaline räppar ehk Token (õige nimega Timothy Monger), tema esitatud “Homies” on vägagi põnev lugu, mis omamoodi lausa paitab kuulaja kõrva.

Hip-hopi, räpi ja rokkmuusika (vähemalt rokilikud kitarrid) on kokku pannud laulus “Tick Tick Boom” USA räppar Sage the Gemini (ehk Dominic Wynn Woods) ja USA räppar BygTwo3. Just see “Tick Tick Boom” on kindlasti selle plaadi üks ägedamaid lugusid, kuna see hakkab juba esimese kuulamise peale “kummitama” oma tik-tik-buumiga …

Plaadile paneb punkti selle filmi lühike tunnusmeloodia jupp ehk “Scooby Doo Theme Song”, esitajaks USA rokkmuusika duo Best Coast. Kahju, et see vaid minuti-jagu kestab, sest see on igati laheda minekuga lugu. Minu jala pani üsna kiirelt kaasa tatsuma.

Selline vahva heliriba see “SCOOB! The Album”. Minu kõrvale selline igati positiivse oleku ja minekuga kogumik, millel juba tuntuid ja tunnustatud noori tegijaid, kuid ka selliseid artiste, keda varem kuulnud polegi, aga see rohkem vist minu viga, et kõiki uusi artiste lihtsalt ei jõua kuulata ja jälgida…

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/2Zg5xZo3WwIoAZys8OcUpG

 

Thomas Rhett & Kane Brown featuring Ava Max "On Me"


Ingrid Newkirk, Gene Stone „Loomkond“ (Tänapäev)

Viimastel aastakümnetel on maailmas tehtud vapustavaid avastusi, kui intelligentsed, empaatilised ja suhtlemisaldis on loomad tegelikult. Me oleme aina lähemal arusaamisele, et inimkonna kõrval ei eksisteeri mitte loomastik, vaid loomkond: olevused, kes on igas mõttes meiega võrdväärsed ja paljuski meist kaugelt üle, olevused, kes on väärt tundmaõppimist ja tõelist sõprust.

“Loomkonnast” esitlevad autorid paljusid teaduse viimase aja avastustusi, mis võivad tunduda lausa uskumatud. Hiirte armulaulud, hanede elukestev armastus, kaheksajalgade ennastohverdav hoolitsus järglaste eest, surikaatide puhas mängulust – võimalik, et pärast selle raamatu lugemist pead ümber hindama kõik, mida varem loomkonnast teadsid!

Raamatu teises pooles on antud põhjalik ülevaade ja praktilised juhtnöörid selle kohta, kuidas muuta oma elu võimalikult loomasõbralikuks ja anda oma panus loomaks maailma, mis põhineb liikidevahelisel headusel ja koostööl, mitte julmusel, ükskõiksusel ja ühepoolsel ärakasutamisel.

Kirjastuse Tänapäev raamatusari “Looduse lood” on tõeline maiuspala neile, kellele meeldib lugeda raamatuid loodusest ja loomadest. On ju selles sarjas ilmunud väga sisukaid ja põnevaid raamatuid, mis on rääkinud lugejale puude salapärasest elust, kurjadest taimedest, loomadest eestlaste elus ja folklooris, loomade hingeelust, lehmade salajasest elust, ilma imetegudest, geniaalsetest lindudest, kurjadest putukatest, looduse salajasest võrgustikust, loomade mõistatusest, huntide tarkusest. Minu eriline lemmik selles vahvas sarjas on Elli Radingeri kirjutatud “Vanade koerte tarkus”.

“Loomkond” algab sissejuhatusega, milles raamatu autorid annavad lugejale teada, millest nad selles raamatus rääkima hakavad, millele nad tuginevad, miks on loomad olulised jne jne. Autorid kinnitavad, et tänud teadusele, vaatlusele ja vahel ka lihtlabasele õnnele avastame oma maapealsete kaaslaste kohta pidevalt midagi uut …

Paistab, et me ei väsi kunagi oma kaasolenditest ja nende veidrustest. Me vaatame dokumentaalfilme, mis avavad linnas elavate hulkurkoerte, saarmaste ja sipelgate salajast elu …

Me külastame loodusparke, toidame oravaid, tegeleme vaalavaatlusega ja lähme Aafrikasse safarile fotosid tegema. Loomaarstiks saamine on noorte inimeste karjäärivalikutes kõrgel kohal, koduloomade pidamist peetakse lustiks ja oma raske vaevaga teenitud raha kulutamine koeramaiuste, kassi kraapimispuude ja loomade mõnusate asemete peale on vägagi moes.

Uudised, mida iga päev loeme, on täis lugusid loomadest, mis võivad olla nii nunnud ja naeruväärsed, kui ka tõsised ja ülevad. Jagame omavahel videoid loomadest, kes päästavad teisi loomi või inimesi tormi, tulekahju või muude ohtude küüsist ...

Me imetleme loomade ainulaadseid võimeid ja kuna viimaste aastate jooksul oleme palju juurde õppinud, imetleme ka kõiki oskusi, mida varem pidasime vaid inimeste pärusmaaks. Mida rohkem me loomade kohta õpime ja nende võimekusest teada saame, seda enam hakkame kahtlema selles, kas suhtume neisse ikka kohaselt. Kui küsimus oleks esitatud sajandeid tagasi, poleks vastus nii kergelt tulnud, sest enam jaolt nähti loomi kui inimesele kasulikke olendeid ... Koertel olid „isandad“ ja mitte nende eest hoolistejad. Loomulikult armastasid paljud oma koeri ka toona, kuid vaid teatud piires.

Ka tänapäeval juhtuvad heade loomadega halvad asjad, ent toimundu on märkimisväärseid muutusi ja head uuendused terendavad silmapiiril.

Tänu loomade biheivoristidele nagu Konrad Lorenz, primatoloogidele nagu Jane Goodard, Birute Galdikas, Frans de Vaal ja Dian Fossey, allveeuurijatele nagu Jacques Cousteau ja tema pere, ning tuhandetele loomaõiguste eest võitlejatele, kes on püüdnud pidevalt ja visalt loomi aidata, on inimeste silmad avanenud ja nad näevad, kes loomad õieti on – ning nähtu meeldib neile. Oleme õppinud tundma armastust ning kõikide loomade mõistmine, asutamine ja nende eest hoolitsemine on jõudnud uude ajastusse.

Raamatu esimene osa on pühendatud selle suhte tähistamisele, loomade olemuse avastamisele – see on nende rohkete annete, keelte ja kultuuride uurimus. Raamatu teine osa kajastab järgmist loogilist sammu – võttes ühtlasi arvesse meie vastleitud mõistmist selle kohta, mida õieti üks loom tähendab ja kuidas kohelda looma viisil, mis austaks tema omapära ja andeid. Teisisõnu – esitame küsimuse, kuidas elada õnnelikku ja tõhusat elu, ilma et peaksime loomi kuritavitama.

Lugeja peab olema valmis lummuseks, mis haarab teda, kui ta saab teada loomadest, kes on sooritanud tegusid, mis ületavad igasuguse kujtlusvõime, kes leiutavad mänge, kes asuvad hämmastavatele rännakutele, kes löövad teadlasi pahviks ja kes sooritavad vägitegusid, milleks pole võimeline ükski inimene.

Raamatu „Loomkond“ esimene osa algab omakorda sissejuhatusega, millel polegi pealkirja. Autorid räägivad lugejale kümneaastasest bordekollist Ricost, kes on õppinud käsu peale tooma enam kui kahtsada erinevat objekti, kusjuures ta õpib neid käsklusi ja objekte juurde. Uurijad kipuvad tihtipeale võrdlema oma loomsete uurimisobjektide intelligentsi inimeste omaga. Ent kas intelligents saab sedasi üldse võrrelda – looma intelligentsi inimeste intelligentsi või isegi looma oma teise loomaga?

Loomade intelligentsi võrdlemine pole tõepoolest hõlpsam kui inimeste intelligentsi võrdlemine. Lõppeks on loomade suhtelise intelligentsi edetabeli moodustamine üks üsna mõttetu ülesanne. Seda enam, et hiljutine uurimistöö tegi kindlaks, et avastatud on vähem kui 15 protsenti hinnaguliselt 9 miljonist Maal elavast liigist.

Edasi loeme Charles Darwinist ja tema raamatust „Inimese põlvnemine“, Aristotelesest ja tema „olemise ahelast“, psühholoog Harry Harlow’st ja tema üsna „julmadest“ katsetest loomadega.

Looma intelligentsi saab mõista või vähemalt uurida vaid kindla liigi evolutsioonilise arengu kontekstis. Loeme sipelgatest ja sipelgakolooniast, kus rühmas on igal sipelgal oma ülesanne ja igal rühmal oma eriline eesmärk.

Meie kuuejalgsed putuksemud ei pruugi küll kasutada inimeste kombel suhtlemiseks sõnu, ent nad kooskõlastavad paljunemise, ehitustööd, tagavarade ladustamise ja isegi sõda, kasutades selleks lõhna, kompimise ja helide keelt. Kes julgeb väita, et sipelgakoloonia kollektiivne intelligents on midagi vähem tähelepanurikast kui inimese isikupära?

Ja veel. Isegi aju suurus ei ole hea intelligentsi määraja. Suuruselt jääb inimese aju alla kašelotile, elevandile ja delfiinile. Aju- ja kehamassi suhet arvestades jääme sipelgate, tupaiade, väikeste lindude ja hiirte järel viiendaks. Mõned uhkeimad oskused kuuluvad kõige üllatavamatele olevustele. Loeme maapinnas elutsevatest ainuraksetest amööbidest ehk limahallitusest, mis moodustab eksootilisi värve ja kujusid.

Autorid kinnitavad, et järgmistes peatükkides uuritakse imelisi, mõistatuslikke ja sageli hoomamatuid viise, kuidas loomad lendavad, roomavad, vingerdavad, hüppavad, ujuvad, armastavad, vestlevad või hullavad ... teisisõnu – seda, kuidas nad elavad.

Vaadeldakse loomade imelisi viise maailmas navigeerimiseks, loomade suhtlusmaailma (siristavad linnud, kriiskavad öökullid, laulvad vaalad, krooksuvad konnad – need on loomariigi keeled), armastamiseks ja mänguks (mäng on planeedi vahest kõige universaalsem tegevus).

Esimese osa peatükk kannab pealkirja „Navigatsiooni saladused“. Ma püüan teha nüüd veidi lühemalt, et ka Sulle endale jääks avastamisrõõmu, kuid nopin välja olulised teemad, millest me lugeda veel saame. Paljudes peatükkides on mitmeid alapeatükke, milles tuuakase põnevaid ja huvitavaid näiteid, kasutades erinevate loomade elu ja tegevust.

Selles peatükis saame lugeda loomade hämmastavast võimest rännata punktis A punkti B. Põnevaid ja hämmastavaid näiteid on palju. Näiteks kodukass Holly, kes kadus ära kolmsada kilomeetrit kodust eemal, kusjuures kaduma läks ta kusagil Daytona kiirtee lähedal. Kaks kuud hiljem oli kass jõudnud naaberaeda, kust ta leiti. Holly oli tulnud enam kui kolmsada kilomeetrit mööda Florida rannikut, põigeldes autode, alligaatorite ja inimeste teelt kõrvale, et naasta koju. 1989. aastal kõmpis kass nimega Murka Venemaal üle 500 kilomeetri Voronežist Moskvani. 1997. aastal tegi kaheksa-aastane vöödiline kass nimega Ninja läbi üle 1300-kilomeetrise teekonna Seattle’i äärelinnast oma endisesse koju Utah’ maapiirkonnas. 1978. aastal rändas Pärsia kass Howie, kes oli kogu oma elu toas veetnud, üle 1600 kilomeetri koju läbi Austraalia metsiku sisemaa.

Kuidas navigeerivad loomad ilma kaartide, GPSi ja bensiinijaamadeta?

Juttu on selles peatükis veel ka navigeermisest tiibadel, sellest, kuidas linnud lendavad, vastatakse küsimusele kas nahkhiired on tõesti pimedad, kuidas navigeerivad ookeani rohelised merikilpkonnad. Saad teada sedagi, et randtiir hoiab pikima iga-aastase rännaku maailmarekordi tiitlit. Imetajate rekord kuulub uurijate arvates Ameerika rannikualadel elavale hallvaalale (kes võidab napilt oma lähisugulast küürvaala), kes ujub aastas kuni 16 000 kilomeetrit, mis jäävad ekvaatori lähedal asuvate sigimisalade ja toitainerohkete Põhja-Jäämere ja Lõuna-Jäämere vete vahele. Loeme sellestki, kas kalad on enesest teadlikud, mesilastest ja pisirännakutest (sh. liivahüpikud, sõnnikumardikad, monarhliblikad). Juttu on ka elevantidest, kuid ka nn Suurest Rändest Aafrika idarannikul (selles osaleb igal aastal 1,5 miljonit gnuud, 200 000 sebrat, 400 000 gaselli), Lähis-Ida pimerottidest ja magnetoretseptsioonist.

Esimese osa teine peatükk on „Suhtluskanalid“, mille alguses on juttu 20. sajandi alguses Saksamaal elanud Hansu-nimelisest hobusest, kelle omanik väitis, et loom suudab mõista inimlauseid ja isegi lahendada matemaatika ülesandeid. Lõpuks tehti selgeks, et Hans oli küll keskmisest nutikam, kuid reageeris hoopis omaniku keha tahtmatutele signaalidele. Hobune õppis lugema omaniku näolihaste liikumist ja taipas seetõttu, mida temalt oodati. Seda hakati hiljem võrdlevas psühholoogias nimetama „Kavala Hansu efektiks“.

Kavala Hansu efekt tõstatab küsimusi, mis on teadlaste päid juba ammu vaevanud: kas loomad suhtlevad niisamuti nagu meie? Kas meile ainult tundub, et nad suhtlevad? Või suhtlevad nad viisil, mida me lihtsalt ei mõista?

Kui selle peatüki läbi loed, siis saad aru, et küllap siiski paljud loomad meie ümber kõnelevad ja suhtlevad. Juttu on koerte ja ka huntide suhtlusest, vastatakse küsimusele, miks on koerad nii sõbralikud. Juttu on isegi lugemisvõimelistest loomadest, räägitakse talujutte, tähnikdelfiinide abil räägitakse lugejale süvaveesuhtlusest ja sellestki, et delfiinid ei unusta. Selles peatükis tuuakse lugeja ette kõnelevad konnad, sädistavad gepardid (geparditel on üheosaline hüoidluu nagu ka puumadel, lumeleoparditel ja pantrikel, mistõttu nad ei möirga, vaid teevad nasaalse, kõrgel noodil vigina, mida sageli kirjeldatakse sädistamisena).

Kolmas peatükk on „Armastuse keerdkäigud“, mis algab meenutusega Jane Goodallist, ja ühest tema ja tema meeskonna ravitud/abistatud šimpansist nimega Wounda, kes pärast paranemist loodusesse tagasi lasti. Wounda tuiskas koheselt loodusesse, kuid naasis, et jätta hüvasti inimestega, kes olid teda põetanud seni, kuni ta tervis paranes. Wounda hüppas graatsiliselt oma puuri otsa, vaatas Goodallile silma ja embas teda tugevalt.

Teadlasi on juba aastaid kummitanud väga lihtne küsimus: kas loomad on võimelised armastama? See küsimus vaevas isegi Charles Darwinit.

Keegi ei kahtle selles, et koer naudib kõhu sügamist või kass korralikku pea sügamist, kogevad loomad nagu inimesedki armastust eri viisidel. Mõnedel loomadel on kogu elu jooksul vaid üksainus romantiline partner, teistel samas sadu või tuhandeid. Enam kui 90% linnuliikidest on monogaamsed, sealhulgas tuvid ja haned ... Autorid kinnitavad, et loomad on täpselt sama võimelised looma sügavaid ja võimsaid sidemeid nagu inimesedki. See armastus võib olla väga sarnane inimese armastusega ja ka vägagi erinev.

Selles peatükis loeme beel paarilise välimusest, sellest, et temperatuur võib määrata soo (enamike kilpkonnade, ühtlasi ka alligaatorite, krokodillide ja teiste roomajate järeltulija soo määrab muna temperatuur), kuid ka truudusest (monogaamsed on näiteks uruhiired, albatrossid, luiged, tuvid, kuid kõige lõdvema püksikummiga on teadlaste kinnitusel flamingo), emaarmastusest, armunud hanedest, loomade empaatiast jm.

Järgmine peatükk on „Mängulust“. Mängu leidub loomariigis kõikjal. Mängivad nii inimesed, koerad, ahvid kui ka krokodillid. Miks on mängimine nii universaalne? Kõige levinuma teooria kohaselt mängivad loomad ellujäämisoskuste arendamiseks. Teine teooria ütleb, et mängu teel õpivad noored loomad mõistma hilisema elu kogukonnahierarhiat. Ja ometi mängivad mõned loomad – sh inimesed – lihtsalt lõbu pärast.

Loeme mängimisest, et ellu jääda, oravate käteosavusest, sotsiaalsetest mängudest, niisama lustimisest (nt surikaadid), mürgeldavatest kutsikatest, kekslevatest kassipoegadest, lustimisest talupidamises (nt kitsed, kui kitsed pole parasjagu põgenemisega hõivatud, meeldib neile olla õnnelikke inimeste lähedal), elevantide viguritest, lennulõbudest (nt varesed, kellele meeldib parema tuju korral pillekaaritada, olete ju näinud videoid varestest, kes lasevad katustel plastkaantel liugu, kuid ka hõbekajakad ja puurilinnud), vallatutest limustest (nt intelligentsed kaheksajalad) ja krokodilli naeratusest.

Raamatu teises osas uuruvad autorid, kuidas on loomi kuritarvitatud neljas inimelu valdkonnas – teaduses, rõivastuses, meelelahutuses ja toidulaual. Näidatakse, kuidas inimkond on õppinud leidma uuenduslikke ja üdini humaanseid meetodeid teenimaks inimhuve ilma loomi vigastamata.

Teise osa esimene peatükk on „Teadustöö“, mis räägibki loomade kasutamisest teadustöös, katsetes, uuringutes jm. Sellest ajast saadik, kui umbes 3000 aastat eKr sai Vana-Egiptuses alguse Lääne meditsiini ametlik praktika, on inimesed lahanud, torkinud, surkinud ja opereerinud elusloomi, lootes paremini aru saada nende anatoomiast, füsioloogiast ja meie ühistest haigustest. Loeme vivisektsioonist ja kuulsatest teadlastest, kes seda on kasutanud, kuid ka vivisektsioonivastasest liikumisest ehk neist, kes on olnud elusloomade lahkamise vastu.

Juttu on sellestki, kuidas eluslahkamisest saab seadus, loomade vähesest kaitsest, loomadeta teadusuuringutest, tipptehnoloogilistest julmusevabadest meetodidest, organoididest, kiipelunditest, kiipinimestest, masinate ja andmekogumite kasutamisest, inimvabatahtlike kasutamisest (kuid mitte kahjustamisest), ravimite katsetamisest ilma loomadeta, õigesti ostmisest jm.

Raamatu teise osa teine peatükk on „Rõivad“. Loomadevastast julmust esineb moevaldkonnas mitmel eri kujul ja sageli täiesti ootamatul moel. Õnneks on tänapäeval lihtne leida mooduseid, kuidas end stiilselt ja/või praktiliselt riietada, kasutades materjale, mis ei ole loomsed. Pikemalt on juttu karusnahast, nahast, villast, udusulisest, siidist, kuid ka riietumisest ilma loomadeta. Meile tutvustatakse ka julmusevaba rõivastuse lühike ajalugu, räägitakse riietumisest julmusevabalt ja sellest, mida iga inimene saaks ise ette võtta ...

Kolmas peatükk on „Meelelahutus“. Inimesed on meelelahutuslikel eesmärkidel kasutanud loomi sellest ajast saadik, kuhumaani meie ajaloolised allikad ulatuvad ... Arheoloogilised kaevamised Makedoonias on näidanud, et juba 2000 aastat eKr hoiti lõvisid ja teisi metsikuid loomi vangistajate meelelahutuse eesmärgil puurides. Teised vanad tsivilisatsioonid – egiptlased, hiinlased, babüloonlased, assüürlased – püüdsid ja vangistasid samuti metsloomi, nende hulgas elevante, kaelkirjakuid ja karusid.

Selles peatükis räägivad autorid tsirkusest, teeäärsetest loomaaedadest, akvaariumitest, mereloomaparkidest, teistest loomsetest meeleahutustest (rodeo, koerte võidujooks, härjavõitlus, koertevõitlus, tuvide võidulend, hobuste võiduajamine), filmist ja televisooonist (mis oleks film ja televisioon ilma loomadeta?, kuid loomi sureb filmivõtete käigus tihedamini, kui võiks arvata, näiteks filmis „Pi elu“ kaasa teinud tiiger oleks äärepealt uppunud, filmi „Kääbik: ootamatu teekond“ võtetel sai väidetavalt surma 27 looma, sh lambad ja kitsed, kes surid janusse ja kurnatusse või uppusid uhteorgudes), loomadeta tsirkusest, holograaftetarist, animatroonikast, virtuaalsetest loomadest, arvuti loodud kujutistest ehk CGI.

Raamatu viimane peatükk on „Toit“, milles loeme varajase inimese toidulauast, vastatakse küsimusele kas inimesed on lihasööjad, liha tööstuslikust tootmisest (veised, sead, broilerid, kala), loomakaitseliikumise algusest, toitumisest ilma loomadeta, vegeburgerist, julmusevabast lihast, veganmunadest, taimsetest piimadest, tehisjuustust, veganvõist ja veganjogurtist, veganjäätisest, restoranidest ja kiirtoidust.

Selline raamat. Sisukas, huvitav, hariv ja loodusesõbralik.


Hope Jahren „Laboritüdruk“ (Varrak)

Hope Jahren on Ameerika geokeemia ja geobioloogia professor, kes on võitnud oma töö eest mitmeid auhindu. Tema raamat „Laboritüdruk” on ühelt poolt haarav jutustus tema kujunemisest teadlaseks ja „oma labori” loomisest ning teisalt ülistuslaul loodusele ja eriti taimedele. Ta isa oli teadlane ja ema lõpetanud ülikooli inglise kirjanduse alal, nii et oma raamatus on ta ühendanud parima, mida on õppinud oma vanematelt.

Raamatus vahelduvad peatükid, mis jutustavad Jahreni enda elust ning tema uurimistööst või botaanikast üldisemalt. Ta kirjutab ka kõigest, mis takistab teadusele pühendumist, teadusuuringute finantseerimisest ja sellest, kui haruldased on siiski veel naissoost tippteadlased ja kui keeruline on nende tee tippu.

Jahreni raamatu põhiteema on ellujäämine – elus, teaduses ja armastuses. Ta kirjutab ühtviisi paeluvalt nii inimestest kui taimedest ning tulemuseks on raamat, mille lugemisest saab tõelise elamuse.

Raamatu “Proloogis” ütleb Hope Jahren, et inimesed armastavad ookeani. Seetõttu pärivad nad autorilt alati, miks ta ei uuri ookeani, kui ta ometi elab ju Havail. Jahren vastab neile, et ookean on tühi ja üksildane paik. Maismaal on 6 000 korda rohkem elu kui ookeanis ja selle fakti taga on suuremas osas taimed. Keskmine ookeanitaim on üks rakk, mille eluiga on umbes 20 päeva. Keskmine maismaataim on 2 tonni kaaluv puu, mille eluiga on üle 100 aasta. Taimede ja loomade massi suhe ookeanis on peaaegu 4 : 1, samas kuival maal on see peaaegu 1000 : 1. Taimede hulk on vapustav: ainuüksi USA lääneosa kaitsealustes metsades kasvab 80 miljardit puud. Puude ja inimeste suhtarv terve Ameerika kohta on veidi üle 200 puu inimese kohta. Reeglina elavad inimesed taimede keskel, kuid tegelikult nad neid ei näe …

Hope Jahren soovitab lugejal aknast välja vaadata. Kui lugeja nägi midagi rohelist, siis nägi ta ühte vähestest maailmas veel leiduvatest asjadest, mida inimesed valmistada ei suuda. See, mida lugeja nägi, sai alguse vähemalt 400 miljonit aastat tagasi kusagil ekvaatori lähistel. Võib olla vedas lugejal lausa nii hästi, et ta nägi puud. Selle puu põhiplaan pandi paika 300 miljoni aasta eest … Ühe puu peal võib lehti olla umbes sama palju, nagu lugeja peas on juukseid …

Inimesed ei oska puulehti valmistada, aga nad oskavad neid hävitada. Viimase kümne aastaga oleme maha võtnud üle 50 miljardi puu. Kunagi oli üks kolmandik maismaa pinnast kaetud metsadega. Iga kümne aastaga hävitame metsi umbes 1 protsendil nende kogupindalast nii, et need ei kasva enam kunagi tagasi. See on umbes Prantsusmaa suurune maa-ala … See tee enam kui triljon lehte, mis igal viimasel kui päeval oma toiduallika küljest lahti rebitakse.

Hope Jahren kinnitab, et tema vaatab puulehti kohutavalt palju. Ta vaatab neid ja ta esitab küsimusi. Milline on täpselt on rohelise varjund? Kas tipp erineb alusest? Kas keskosa erineb servadest? Jne. Nüüd soovitab autor lugejal endal küsimusi esitada oma lehe kohta. Jahren kinnitab, et nüüd on ka lugeja teadlane. Inimesed väidavad, et teadlaseks saamiseks on vaja osata matemaatikat või füüsikat või keemiat. Autor kinnitab, et nad eksivad … Muidugi on sellest abi, aga selle jaoks on oma aeg. Enne seda on küsimused ja nendeni on lugeja juba jõudnud. See pole tegelikult nii raske, nagu inimesed kipuvad arvama.

Jahren lubab rääkida lugejale mõned lood, nagu üks teadlane teisele.

Raamatu esimene osa kannab pealkirja “Juured ja lehed”.

Hope Jahren tõdeb, et maailmas pole midagi täiuslikumat kui lükati. Lükati poleeritud aluminium on huulte vastas jahe, ja kui hoida seda valguse joonel, võib näha igas selle nurgas kõige täiuslikumat Jumala loodud täisnurka.

Autor kinnitab, et ta kasvas üles oma isa laboratooriumis ja mängis isa kemikaalide laua all, kuni oli kasvanud piisavalt suureks, et mängida tema kemikaalidega selle laua peal. Autori isa õpetas sügaval Minnesota sisemaal 42 aastat järjest oma kolledži keskel paiknenud laboratooriumis sissejuhatust füüsikasse ja maateadusesse, ta armastas oma laborit ning see oli paik, mida armastasid ka Hope Jahreni vennad ja mida armastas ka autor rise.

Edasi loeme sellest laborist juba täpsemalt, juttu on ka autori kodupaigast, kodumajast, kolledžist, isast ja emast. Tema kodulinnakeses asus peekonitootmise tehas, kuhu igal õhtul tõi mürisev rong 100 000 liitrit soolvett, mis pumbati välja tehase põhjatutesse soolamahutitesse. Väikelinnas tunnevad kõik üksteist ja autor kinnitab, et kui ta oli 17-aastaselt linnakesest ära kolinud ja läinud kolledžisse, avastas ta, et maailma täidavad peamiselt võõrad inimesed.

Kuid Jahren räägib ka Minnesota lõunaosa mudadest, milles ei leidu isegi vihjet savile. Need mullad on viljakamad kui ükskõik milline väetisega rikastamata potimuld, mida aianduspoest on võimalik osta; Minnesota aias läheb kõik kasvama ja kasta ega väetada pole vaja – vihm ja vihmaussid garanteerivad kõik vajaliku -, aga vegetatsiooniperiood on lühike, seega aega ei tohi raisata.

Autori ema tahtis oma aialt kahte asja: tõhusust ja produktiivsust. Ta eelistas tugevaid ja ise hakkama saavaid köögivilju, selliseid nagu lehtpeet ja rabarber, mille peale võis kindel olla, et nad annavad külluslikult saaki. Isegi lilled, mida ta kasvatas, olid valitud sitkuse põhimõtte järgi: pojengid, tiigerliiliad ja iirised.

Jahren meenutab, et esimesel mail pistsid nad emaga seemed alati ühekaupa mulda ning nädal hiljem asendasid need, mis polnud kasvama läinud, uutega. Juuni lõpuks oli kogu saak juba hoogsalt kasvamas ja maailma nende ümber oli nii roheline, et tundus võimatu ette kujutada, et see on kunagi võinud olla teisiti.

Autori kõige elavam mälestus nende aiast pole mitte sealsetest lõhnadest, isegi mitte sellest, milline aed välja nägi, vaid sealsetest helidest. See võib autori arvates kõlada ulmena, aga keskläänes võib tõesti kuulata, kuidas taimed kasvavad. Lisaks veel mesilaste laisk sumin, kardinalide pisikesed sirtsatusjupid, aiakühvlite kraapivad helid mullas ja tehase võimukas vile, mida lasti iga päev täpselt keskpäeval.

Jahreni ema uskus, et kõigi asjade tegemiseks on olemas õige viis ja vale viis ja et valesti tegemine tähendab, et tuleb teha uuesti, parem kui mitu korda. Lapsena oli autori ema olnud Moweri maakonna kõige vaesem ja ka kõige targem tüdruk, kes keskkooli viimasel aastal sai ära märgitud Westinghouse’i 9. üleriigilisel loodusteaduste talendiotsingul. Ema kolis varases nooruses Minneapolisesse, et õppida Minnesota Ülikoolis keemiat. Raha teenimiseks hoidis ta lapsi, mistõttu selgus, et tal pole piisavalt aega, et osa võtta pikkadest laboritsüklitest. Ema kolis tagasi kodulinna, abiellus autori isaga, sünnitas neli last ja pühendas end 20 aastaks nende eest hoolitsemisele. Ema naases hiljem Minnesota Ülikooli kaugõppekursustele, et omandada bakalaurusekraad, seekord oli valikuks Inglise kirjandus. Kui ema õppis, siis aitas teda ka tütar Hope.

Ema õpetas tütrele, et lugemine võib samuti olla töö ja et iga lõik väärib pingutust, ning niimoodi õppis ka Hope, kuidas seedida läbi keerulisi raamatuid. Hope Jahren oli keskkoolis tubli õpilane, kes lahkus aasta enne õiget aega, et võtta vastu stipendium Minnesota Ülikooli, kus olid käinud tema ema, isa ja kõik tema vennad.

Ta alustas oma õpinguid kirjandusest, kuid avastas peagi, et ta õige koht on hoopis loodusteadused. Kontrast tõi selle liigagi selgelt eseile: loodusteadusi õppides nad tegid asju, mitte ei istunud ringis ega rääkinud asjadest. Nad töötasid kätega ning sel olid peaaegu iga päev konkreetsed tulemused. Mida rohkem nad katseid tegid, seda suurmaks läksid masinad ja eksootilisemaks kemikaalid, mida nad kasutada tohtisid.

Autor ütleb, et inimesed on nagu taimed: nad kasvavad valguse poole. Tema valis loodusteadused, sest need andsid talle seda, mida ta vajas: kodu selle sõna kitsamas mõttes – turvalise paiga, kus olla. Kuid huvitavaid mõtteid on siin veel ja veel. Näiteks järgmine – suureks saamine on pikk ja piinarikas protsess kõigi jaoks ja ainus asi, mida Jahren kindlalt teadis, oli see, et kunagi on ka temal oma laboratoorium, sest tema isal ju oli. Tillukeses kodulinnas oli autori isa mitte lihtsalt üks teadlane, ta oli Teadlane, mis oli ka tema identiteet. Jahreni teadlaseks saamise soovi aluseks oli tugev instinkt ja ei midagi enamat; ta polnud kunagi kuulnud ühtegi lugu ühestki elavast naisteadlasest, polnud ühtegi sellist kohanud, isegi teleris polnud näinud.

Jahren tõdeb, et naisteadlasena on ta ikka veel ebatavaline, aga oma südames pole ta kunagi midagi muud olnud. Aastate jooksul on ta tühjalt kohalt üles ehitanud kolm laboratooriumi, andnud soojuse ja elu kolmele tühjale ruumile, iga järgmine suurem ja parem kui eelmine. Tema praegune labor on peaaegu täiuslik – see asub mahedal Honolulul ja paikneb suurepärases hones, mille kohal kõrguvad sageli vikerkaared ja mida ümbritsevad lakkamatult õitsevad hibiskid -, aga miskipärast on ta kindel, et ta ei lõpeta laborite ehitamist ja soovib aina enamat. Tema laboratoorium on “Jahreni laboratoorium”, ja nii see ka jääb, sõltumata asukohast. See kannab tema nime, sest see on alati tema kodu.

Jahreni labor on koht, kus alati tuled põlevad. Tema laboril pole aknaid, aga neid pole ka vaja. Ta laobor on ise täiuslik. Omaette maailm. Tema labor on nii privaatne, kuid ka kodune, mida asustab väike hulk inimesi, kes üksteist hästi tunnevad. Tema labor on koht, kus ta paneb oma aju sõrmede otsa ja teeb asju … Tema labor on nagu kirik, sest just labor obn koht, kus ta mõtleb välja asju, millesse ta usub … Ta labor on koht, kus ta ka kirjutab …

2009. aastal sai Hope Jahren nelikümmend. Selleks ajaks oli ta professor olnud juba 14 aastat. See oli aasta, kui ta ja tema meeskond saavutas olulise läbimurde isotoopide keemia vallas, olles edukalt valmis ehitanud masina, mis suudab töötada kõrvuti nende massispektromeetriga. Jahren räägib oma tööst, kuid peatub ka rahal, sest teaduse rahastamine ja rahastuse leidmine näib olevat keeruline isegi USAs. Jahren püüab oma tööde ja tegemistega tõestada, et rahastus on läinud õigesse kohta.

Seejärel räägib Jahren puust, mida ta oma lapsepõlvest mäletab, et paljudel inimestel on selline puu olemas. Tema puu oli torkav kuusk (Picea pungens). Loeme puu kasvamisest, kuid ka saatuslikust veast 2013. aastal, mida see konkreetne kuusk tegi, mistõttu olid Jahreni vanemad sunnitud tegema puule eutanaasia, saagides ta maha ja juurides ta välja.

Aeg on ka raamatu autorit muutnud, seda, kuidas ta tajus oma puud, ja seda, kuidas ta tajus, et ta puu tajus ennast. Teadus on Jahrenile õpetanud, et kõik on palju keerulisem, kui me esialgus eeldame, ja et võime ammutada õnnetunnet avastuste tegemisest on ilusa elu retsept. Jahren räägib lugejale ka seemnest, ootamise ajast, tammetõrust, kookospähklist, india lootuse (Nelumbo nucifera) seemnest, mis mootas ühes Hiina turbarabas vähemalt 2000 aastat. Iga algus on ootamise lõpp.

Autor meenutab ka oma esimest eksperimenti, mis polnud koolitunni mehaaniliselt korratav katse. Siis oli ta 19 ja ta tegi seda raha pärast. Ka Jahren pidi ülikoolis õppides tegema muud tööd, mida kogunes nädala peale lausa 20 tundi – ülikooli kirjastuse korrektor, dekanaadi sekretär, kaugõppeprogrammi videooperaator, alusklaaside puhastamise masina operaator. Jahren andis ka ujumistunde, tõi raamatukogu raamatud soovijale kätte ja juhatas Northepi auditooriumis rikkaid inimesi nende kohtadele. Kõige pikemaid vahetusi tegi ta ülikooli apteegis. Sellest tööst räägib autor üsna pikalt.

Raamatus on juttu ka juurtest, taimede ja puude juurtest. Kõige sügavamale ajab oma juured söakas akaatsiapuu (perekond Acacia). Seejärel veel ülikoolist ja õpingutest, puulehtedest, enese kehtestamisest teadlasena, mis võtab kohutavalt palju aega, kuid ka doktoritööst (Jahreni töö keskmes oli läänetseltis (Celtis occidentalis).

Autor tõdeb, et iga taime võib jagada kolmeks: leheks, varreks ja juureks. Puud on erilist sorti taimed, sest nende varred võivad olla üle 100 meetri pikad ning koosnevad imelisest ainest, puidust, mis on ühtlasi ka puu mälu, sest aastarõngaid lugedes võime saada teada puu vanuse.

Juttu on ka ülikooli lõpetamisest, saame tuttavaks ka Billiga, kes on olulisel kohal Jahreni elus. Bill on tema teadus- ja laborikaaslane, kes elab sageli ka Hope’i juures, kusjuures raamatu lõpus kinnitab autor, et Bill on see, kes kindlasti sellest raamatust aru saab, kuid ta on selline omamoodi mees, kes vaevalt seda lugema hakkab … Loeme ka ülikooli lõpus toimunud väikesest plahvatusest laboris.

Jahren saab üsna noorelt abiprofessoriks Georgia Tehnikainstituudis, kuid ka pajupuust on juttu, saame teada, et vanim säilinud taimeperekond planeedil Maa on Equisetum – osi (tänase päevani säilinud umbes 15 liigil on selja taga 395 miljoni aasta pikkune ajalugu).

Raamatu teine osa on “Puit ja oksakohad”, milles osaleme Jahreni laboratooriumi ehitamises, loeme taimede vaenlastest, seentest, mullateadusest ja selle uutmoodi õpetamisest (selle mõtlesid Hope ja Bill üheskoos välja), heitlehisest puust, akadeemilist tööd tegeva teadlase elust, mille üle otsustab kolmeks aastaks koostatud eelarve, sest igal kolmandal aastal peab teadlane taotlema riigilt uut lepingut. Juttu on ronitaimest – siinkohal pean mainima, et see ongi selle raamatu puhul paeluv, et Jahren kirjutab oma elust, teadlase elust, kuid pikib vahele lugusid puudest ja taimedest ehk siis omamoodi autobiograafiline kuid ka õpetlik ja hariv ning põnev ja kaasahaarav – kaktusest, mürgipuudest ja allergiast (kõlab üsna tõsiselt, kuid on ka ühtlasi kübe naljakas), Alaskast ja seal asuvast Sika nimelisest väikelinnast, taimede ja putukate vahelisest suhtest, paleobotaanikast, kuid ka depressioonist ja unetusest. Jahreni loost selgub, et teadlase elu võib olla põnev ja huvitav, kuid on ka pingeid ja probleeme, mis raamatu autoris tõsiseid probleeme tekitavad.

Kolmas osa kannab peakirja “Õied ja viljad”, milles autor kolib elama ja tööle Baltimore’i, juttu on uue laboratooriumi ehitamisest, saame tuttavaks Clintiga, kellest saab lõpuks ka Hope Jahreni abikaasa. Juttu on taimede kasvukõverast, elusast rakust, veest, mida puud vajavad, sellest, et puu mäletab oma laspepõlve, kolmisest Havaile ja palmidest, süsinikdioksiidist. Autor räägib avameelselt rasedusest, sünnitusest (poja sünnist), kolimisest Norrasse, kus ta ka tööle asus, ning sellestki, kuidas sündis see raamat.

Hope Jahren kinnitab, et teaduse tegemine on töö, ei midagi enamat ega vähemat. Autor on leppinud sellega, et ei tea kõiki asju, mida ta peaks teadma, aga ta teab neid asju, mida tal on vaja teada. Teadlasena on ta kõigest sipelgas, üsna tähtsusetu ja anonüümne, aga ta on tugevam, kui välja paistab, ja ta on osa millestki, mis on temast palju suurem.

Raamatu epiloogis tunneb Hope Jahren muret taimede, eriti puude tuleviku pärast, sest taimed ei ole nagu meie. Nad on meist erinevad olulistes ja põhimõttelistes asjades. Meie maailm on hakanud kiiresti lagunema. Inimtsivilisatsioon on taandanud taimed, need 400 miljonit aastat vanad eluvormid, kolmeks asjaks: toiduks, ravimiteks ja puiduks. Kosmosest vaadates näeb meie planeet iga aastaga ühe vähem roheline välja. Seetõttu soovitab Hope Jahren meil kõigil oma elu jooksul istutada kasvõi üks puu …

Hope Jahren on auhindadega pärjatud teadlane, kes on tegelnud sõltumatuna uurimistööga paleobotaanika vallas alates aastast 1996, mil ta lõpetas oma doktoriõpingud California Ülikoolis Berkeleys. Ta on saanud kolm korda Fullbrighti preemia ning on üks kõigest neljast teadlasest, seejuures ainus naine, kellele on antud mõlemad noore uurija medalid, mida maateaduses välja jagatakse. Aastatel 2008-2016 oli ta Honolulus asuva Havai Ülikooli professor ja rajas seal Riikliku Teadusfondi, USA Energeetikaministeeriumi ja Riikliku Terviseinstituudi toel isotoopide geobioloogia labori. Praegu on tema kanda J. Tuzo Wilsoni professuur Norras Oslo Ülikoolis.

“Laboritüdruk” on igati imeline lugemine, milles Hope Jahren suudab rääkida ühtmoodi põnevalt ja kaasahaaravalt nii oma elust, teadustööst kui ka loodusest. Siin on palju siiraid tundeid, rõõme ja muret, mis lugeja endaga jäägitult haaravad. Soovitan kõikidele seda raamatut kindlasti lugeda.


Prince “Prince and the Revolution: Live” (Warner Music)

Prince Rogers Nelson elas aastail 1958-2016. Muusikaline karjäär kestis läbi nelja aastakümne ja paljude muusikasõprade arvates oli ja on Prince üks kõigi aegade parimaid artiste ja esinejaid. Kindel on see, et tema looming, laulud ja esitused jäävad muusikalukku pikaks ajaks, sest on ta ju nn Minneapolise saundi üks rajajaid, artist, kes juba 1970ndatte aastate lõpus pani kokku funk-muusikat, süntesaatori poppi ja nn uue laine muusikat. Lisaks laulmisele oli ta suurepärane muusik (kitarrist, klahvpillimängija jne)), laulukirjutaja, produtsent, tantsija, näitleja ja filmirežissöör.

Esimese plaadilepingu (firmaga Warner Bros. Records) sai ta juba siis, kui oli alles 17-aastane. Esimene plaat “For You” ilmus 1978. Aasta hiljem ilmunud album “Prince” täitis USA’s juba plaatinaplaadi müüginormi. Sellele järgnesid suurepärased albumid “Dirty Mind” (1980), “Controversy” (1981), “1999” (1982).

Alates 1984. aastast esines ta nime all Prince and The Revolution (see oli tema saateansambli nimi), ilmus album “Purple Rain”, mis oli ühtlasi samanimelise filmi heliriba, mida on maailmas müüdud üle 25. miljoni eksemplari. “Purple Rain” oli ühtlasi üks enimräägituid albumeid 25 aasta jooksul.

1985 ilmus album “Around The World in a Day” ja aasta hiljem “Parade”. Seejärel the Revolution läks laiali. 1987 ilmus Prince’i sooloalbum (duubelplaat) “Sign o’the Times”, sellele järgnes veel kolm sooloplaati, kuni 1991 hakkas ta esinema koos ansambliga The New Power Generation.

1993 loobus Prince oma nimest, ja hakkas kasutama esinejanimena sümbolit, mida tunti ka kui armastuse sümbolit. Aastail 1994-1996 ilmus koguni viis albumit ja 1998 sõlmis ta plaadistuslepingu firmaga Arista Records. Alates 2000. aastast hakkas ta esinema jällegi Prince’i nime all ja pärast seda ilmus veel 16 stuudioplaati! Sh ka plaatinaplaadi müüginormi täitnud “Musicology” (2004). 2015 detsembris ilmus tema viimane stuudioplaat “Hit n Run Phase Two” ja neli kuud hiljem sai muusikamaailm kurva uudise – Prince on surnud seoses fentanüüli üledoosiga.

Kurb uudis, kuid vaatamata sellele elab Prince’i looming ja tema jälg muusikamaailmas edasi. On ju tema muusikas olnud kõike seda, mis on mõjutanud nii funk-muusikat, rokki ja poppi, R&B’d, new wave’i, souli, psühhedeelilist muusikat. Tema plaate on maailmas müüdud üle 100 miljoni, millega ta on kindlasti üks edukamaid artiste läbi aegade. Ta on võitnud 7 Grammyt, 7 briti muusikaauhind ja 6 USA muusikaauhinda, tal on ette näidata Oscari auhind (parim originaallugu filmis ehk “Purple Rain”) ja Kuldgloobus. Ta on valitud 2004. aastal Rock and Roll Hall of Fame’i ja 2016. aastal Rhythm and Blues Music Hall of Fame’i. Kui ajakiri “Rolling Stone” valis välja 100 kõigi aegade parimat artisti, saavutas Prince koha number 27. Mina oleks teda muidugi veelgi kõrgemale nihutanud, vähemalt TOP 10 hulka kindlasti.

Loomulikult on ilmunud Prince’i muusikat albumitel ka pärast tema surma, on ilmunud kogumikke, on ilmunud materjale, mida varem ei oldud avaldatud, on ilmunud vanadest plaatidest uus-versioone, kus on veidi heli digitaalselt remasterdatud. No näiteks 2018 ilmunud “Anthology: 1995-2010”, “Piano and Microphone 1983”, kuid ka kolm plaati nn legacy-sarjast ehk “Musicology”, “3121” ja “Planet Earth”.

Warner Musicu pressiteade tõdeb albumi “Prince and the Revolution: Live” albumi kohta seda:

Ajalooline kontsert on üles võetud 30. märtsil 1985, Syracuse’ ülikooli Carrier Dome staadionil New Yorgi osariigis. “Prince and The Revolution: Live” demonstreerib Prince’i ja tema ikoonilist bändi nende karjääri tipul, “Purple Rain”-kontsertturnee ajal ning see oli esimene ametlik kontsertsalvestus, mida Prince avaldas nii teleülekandes kui koduvideona. Prince’i kõrgetasemelises bändis mängisid Wendy Melvoin, Lisa Coleman, Dr. Fink, BrownMark, Eric Leeds ja Bobby Z., koos rea erikülalistega. Syracuse kontsert sisaldas albumi “Purple Rain” hitte: “Let’s Go Crazy,” “When Doves Cry,” “I Would Die 4 U” ja “Purple Rain,” lisaks varasematele karjäärilemmikutele nagu “1999,” “Little Red Corvette,” “How Come U Don’t Call Me Anymore”. Kokku 20 laulu.

Nii nagu kontsertitel ikka, kuuleb ka Prince’i kontsertplaadil praktiliselt kõiki tema toonaseid suuremaid hitte, kusjuures on väga ägedaid pikki versioone. No näiteks “When Doves Cry” kõlab üle 9 minuti, “Baby I’m A Star” üle 10 minuti ja plaadi/kontserti viimane lugu, vaieldamatult Prince’i üks kuulsamaid ja ägedamaid lugusid “Purple Rain” on üle 19 minuti pikk. Juba ainuüksi “Purple Rain” eriti võimsa esituse tõttu tasub seda kontsertplaati kuulata, sest selles loos näitab ta, mis masti artistiga tegemist oli. Laulus on võimsust, karjeid, hüüdeid, ägedaid kitarrisoolosid ja Prince’i bänd on tõeliselt suurepärane. Ka sellel kontsertil näitab Prince end suurepärase artisti ja esitaja, suurepärase laulja, kitarristi ja kindlasti ka heliloojana. Mees, kes suudab teha nii poppi, rokki, souli, funkyt, R&B’d ja palju muud. Otse loomulikult on kontsertplaadil kuulda ka publiku emotsioone, kuidas lauljale kaasa elatakse, kaasa lauldakse jne jne. Ei väsi kordamast just “Purple Rain”’i, kus public väga pikalt kaasa ümiseb/laulab …

Igal juhul on Prince’i “Prince and the Revolution: Live” tõeline maiuspala kõikidele Prince’i fännidele ja tema muusika austajatale, sest tasub ju kuulata mehe esitusi ka live’is. Vaatamata sellele, et tegemist on ju “vanade lugudega” on see igati põnev kuulamine, mis tõestab taaskord veenvalt seda, et Prince oli ja on ka tulevikus tõeline muusikaline geenius.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/PrinceLACD

Prince and The Revolution "Purple Rain" Live 1985


Nikolai Gogol „Peterburi jutud“ (Tänapäev)

„Peterburi jutud” koondab kuus Nikolai Gogoli 1830–1840ndatel aastatel kirjutatud jutustust, mille ühine nimetaja on peamiselt Sankt-Peterburg, mida on vahel nimetatud lausa nende lugude tegelaseks. Ometi ajavad neis oma asju siiski piiterlased oma veidruste, unistuste, rõõmude ja muredega. Eriti on autorit huvitanud just nn „väike inimene”, lihtne agulis elav meistrimees või madalam ametnik, kes on põhjusel või teisel elu hammasrataste vahele jäänud. Gogol kirjeldab neid väga täpselt, humoorikalt ja tuntava sümpaatiaga, halastamata siiski inimlikele nõrkustele ning ühiskonna ebakohtadele ...

Uurisin veidi veebiavarusi ja leidsin Gogoli kohta sellist infot.

Nikolai Vassiljevits Gogol (1.04.1809 – 4.03.1852) oli ukraina päritolu vene kirjanik. Ta sündis Poltava kubermangus Bolšije Sorotšintsõs ukraina mõisniku Vassili Gogol-Janovski peres. Tema ema oli poja sündides alles 18-aastane. Nikolaid mõjutasid tugevasti ema vagadus ja kalduvus tegeleda müstiliste rahvauskumustega.

Nikolai Gogol õppis Poltava rahvakoolis ja Nežini gümnaasiumis (1821–1828). Pärast koolide lõpetamist siirdus ta Peterburi, soovides hakata näitlejaks. Seal loobus ta poolapärasest nimeosast. Näitlemisest ei tulnud midagi välja ning ta otsustas hakata kirjanikuks.

Aastal 1829 ilmus anonüümselt tema esimene teos, idülliline lugu värssides "Hans Küchelgarten". Suurema tähelepanu saavutas ta 1831/1832 aastal ilmunud novellidega "Õhtud külas Dikanka lähedal". Pärast novellide ilmumist sõbrunes Gogol Aleksandr Puškiniga.

Aastatel 1834–1835 töötas Gogol ajaloo õppejõuna Peterburi ülikoolis. Pärast lühiajalist riigiteenistust asus Gogol tööle tütarlaste gümnaasiumi õpetajana ja üritas saada ajaloo professori kohta Peterburi ülikoolis, mis aga ei õnnestunud. 1835. aastal loobus ta dotsendi kohast ülikoolis, pühendus täielikult kirjutamisele ja avaldas veel samal aastal kogumikud "Arabeskid" ja "Mirgorod", mis sisaldasid muuhulgas novelle "Nevski prospekt" ja "Tarass Bulba" (1842). Novellid ilmusid ka ajakirjades, näiteks grotesk "Nina" (1836). Aastal 1836, varsti pärast komöödia "Revident" edukat esietendust, lahkus Nikolai Gogol Venemaalt. Põhjuseks just komöödia “Revident”, mis oli paljude arvates liigagi satiiriline ja terva. See teadmine ärritas tundelist Gogolit, kes otsustas Venemaalt lahkuda. Põhiliselt elas ta Roomas, kus suhtles tihedalt maalikunstnik Aleksandr Ivanoviga. Viimane maalis temast 1841. aastal kaks portreed ja on kujutanud teda ka oma suurteosel "Kristuse ilmumine rahvale".

See oli Itaalias, kus Gogoli mahasurutud seksuaalsus leidis lõpuks ajutise väljapääsu. Tegelikult elas Gogol Roomas kuni aastani 1848. Seal oli kirjanikul avatud ja vaba suhe krahv Josif Vielhorskiga, kuid viimane suri kopsutiisikusse aasta pärast nende kohtumist. Mõne aja pärast armus Gogol Nikolai Jazõkovisse, kes kahjuks ei vastanud kirjaniku siirastele ja sügavatele kirjadele.

Venemaalt oli Gogol ära kokku 12 aastat, pöördudes sinna tagasi 1848. Roomas alustas ta oma ainsa, triloogiana kavandatud kelmiromaani kirjutamist. Kavandatud triloogia esimene osa kandis nime "Surnud hinged" ning see ilmus 1842. aastal. Tsensuuri poolt oli ette kirjutatud pealkiri "Tšitšikovi seiklused ehk Surnud hinged".

Lisaks sellele valmisid veel komöödia "Naisevõtt" (1842) ja grotesk "Sinel" (1842). Tervise halvenedes tegeles Gogol üha enam usuliste teemadega ja selgitas oma vastuolulisi seisukohti esseekogumikus "Valitud kohad kirjavahetusest sõpradega" (1842), mida aga ei mõistetud.

1848. aastal käis Gogol palverännakul Pühal Maal. Naastes Venemaale, töötas Nikolai Gogol ka "Surnud hingede" teise osa kallal, kus ta püüdis vastukaaluna esimesele osala, näidata Venemaa olustikku veidi positiivsemast küljest. Kuid selline lähenemine ei läinud kokku tema kriitilise realismi meetodiga. Sellest on säilinud vaid peatükkide visandeid. Selline lähenemine tundus Gogolile võlts, ta langes surmani kestnud loomekriisi ja veidi enne surma põletas depressioonis kirjanik ka käsikirja.

Gogoli looming jäi aega, kui Venemaal võttis võimus võitlus läänemeelsete uuendajate-liberaalidega ja slavofiilidest konservatistide vahel. Liberaalid kasutasid ära Gogoli teoseid nende satiirilisuse tõttu, kuid Gogolit ennast suureks reformistiks ei peetud. Lõpuaastate Gogolit pidasid mitmed reformistid hoopis padusuklikuks vanameelseks.

Gogoli kritiseerijad on ütelnud, et Gogol ei pidanud oma loomingus paljusid asju pühana. Samas Gogol ise nägi oma suhtumist Venemaasse hoopis sentimenaatlsena. “Surnud hingedes” alustab ta ühte peatükki sellega, et kirjeldab oma sügavat kiindumust venelastesse ja suhtu hellalt ka oma tegelaskujudesse, kes on kui nähtamatud pisarad nähtava naeru all.

Gogoli jutustused ja näidendid on täis autori kriitilist suhtumist abiellu ja ampluaa igasuguse seksuaalsusega naistegelasi, mis omakorda ilmekalt markeerib tema tugevalt romantilist suhtumist meestesse. Jaanuaris 1852 tunnistas Gogol oma homoseksuaalsetest ihalustest vagatsejale ja kitsarinnalisele preestrile Isa Matvei Kostantinovskile, kes sundis Gogolit palvetama ja paastuma ööl ja päeval, kuni Gogol näljutas enese surnuks.

Gogol oli oma elu ajal paaniliselt kartnud, et ta maetakse elusalt. Kui aastaid peale tema surma ta haud ümbermatmiseks avati, oli surnukeha mitte selili, vaid külili...

Algselt maeti kirjanik Moskva lähistele Püha Taanieli kloostri surnuaeda, kuid 1931. aastal toodi kirjaniku säilmed Novodevitshi kalmistule. Ekshumeerimisel avastati, et kirstu kate oli seestpoolt ribadeks näritud! Sellest võis järeldada, et Gogol maeti elusalt - letargilise une seisundis. Just seda oligi Gogol kogu elu kartnud. Ta oli omakseid korduvalt hoiatanud, et nad tema mahamatmisega ei kiirustaks, kuni pole surmas kindlalt veendunud.

Eesti keeles ilmunud: "Portree" (1928) "Tarass Bulba" (1955) "Surnud hinged" (1958; romaan) "Ametimehe hommik. Kohtuasi" (1959; näidend) "Jutustused" (1970) "Jutustusi. Revident" (1982) "Õhtud külas Dikanka lähedal" (1992; jutustused) "Revident" (2009.

Kirjastuse Tänapäev raamatusari “Punane Raamat” on suurepärane, sest selles on ilmunud üle 150 raamatu, nii maailmakirjanduse klassikat kui ka tänapäevase nüüdiskirjanduse “klassikat”, palju on ilmunud ka vene autorite teoseid. Autoritest tasub mainida – George Orwell, Arkadi ja Boriss Strugatski, Albert Camus, Anton Tšehhov, Kurt Vonnegut, Sergei Dovlatov, Vladimir Voinovitš, Upton Sinclair, Heinrich Böll, Ilja lgl ja Jevgeni Petrov, Herman Hesse, Tom Stoppard, Amos Oz, Vladimir Nabokov, Ian McEwan, Mihhail Bulgakov, William Golding, Günter Grass, Jack Kerouac, Mario Vargas Llosa, John Irving, Truman Capote, Milan Kundera, William Faulkner, Aldous Huxley, Erich Maria Remarque, John Dos Passos, Alfred Döblin, Michael Ondaatje, Virginia Woolf, Paul Auster, Franz Kafka, Mark Twain, Henry Miller, Kazuo Ishiguro, Stendhal, Pedro Almodovar, Ray Bradbury, Oscar Wilde, John Updike, Italo Calvino jpt. Suurepärane valik ja suurepärane lugemine.

Nikolai Gogolit selles sarjas varem ilmunud ei ole, mistõttu on igati vahva, et nüüd ka Gogol selles sarjas olemas.

Nikolai Gogoli raamatu “Peterburi jutud” esinmene jutustus/novell on “Nevski prospekt”, mille on eesti keelde tõlkinud Paul Viiding.

Lugu algabki Nevski prospektil, mille kohta Gogol ütleb, et pole midagi kaunimat Nevski prospektist, vähemalt Peterburis mitte. Peterburile on Nevski prospekt kõik. Gogol jutustab sellest kummastavast ja hämmastavast tänavast ja inimestest, kes sellel liiguvad, kusjuures autor vaatleb prospekti erinevatel kellaaegadel.

Varajasel hommikul venib seal töötav rahvas, vene külamehed, kerjused kogunevad kondiitriäride uste taha. Kuni kella kaheteistkümneni ei ole Nevski prospekt kellelegi eesmärgiks, vaid on ainult abinõuks: ta täitub järk-järgult isikutega, kel on omad tööd, omad hooled, omad mured, kuid kes hoopiski ei mõtle temast.

Kell kaksteist teevad Nevski prospektile vallutusretkele igast rahvusest guvernöörid oma batistkraedes kasvandikega. Gogol mainib inglise Jones’e ja prantsuse Coq’e. Sel ajal on Nevski prospekt pedagoogiline prospekt. Kuid mida lähemale kella kahele, seda vähemaks jääb guvernööride, pedagoogide ja laste arv; lõpuks surutakse nad välja nende hoolistevate isade poolt, kes kõnnivad käes alt kinni oma kirevate, mitmevärviliste, närganärviliste kaaslannadega … Nendega ühinevad ka need, kes teenivad välisasjade kolleegiumis ja paistavad silma oma toimingute ja kommete suursugususega. Jumal küll, kui kauneid ameteid ja teenistusi on olemas! Siinkohal on selgelt näha Gogoli vastumeelseust igasugu ametnike suhtes, mida ta väljendab nii satiiri kui ka irooniaga. Gogol räägib siinkohal habemetest, vurrudest, värvikirevatest kübaratest ja kleitidest. Justkui oleks tegemist mingisuguse moeajakirja looga. Gogol tõdeb, et paistab, nagu terve liblikate meri oleks tõusnud lilledelt ja hõljuks särava pilvena meessoo mustade põrnikate kohal.

Kella kahest kolmeni päeval võib Nevski prospketi nimetada liikuvaks pealinnaks, kus toimub kõigi paremate inimlike toodete peamine näitus.

Kell kolm toimub uus muudatus. Nevski prospektile saabub järsku kevad: ta kattub üleni rohelistes mundrites ametnikega – titulaar-, õue- ja muud nõunikud, kollegiumi-registraatorid, kubermangu- ja kollegiumisekretärid.

Kella neljast peale on Nevski prospekt tühi, ja vaevalt te kohtate seal ühtegi ametnikku. Mõni õmbleja, mõni sisse sõitnud veidrik, kes ei pea kellaajast lugu, mõni pikakasvuline inglanna ridiküli ja raamatuga käes, mõni artellivanem. Aga niipea kui hämarus laskub majadele ja tänavatele, elustub Nevski prospekt uuesti ja hakkab end liigutama. Te kohtate palju noori inimesi, enamasti vallalisi, soojades saterkuubedes ja sinelites.

Ja just sellisel õhtusel ajal meie lugu saab alguse. Porutšik Pirogov ja noormees frakis ja keebis on märganud kahte võluvat naist. Pirogov blondiini, noormees mustajuukselist neidu, kel kaunid silmad, hoiak, figuur ja näojooned. Pirogov otsustab minna blondiinile järele, noormehe saadab ta mustajuukselise järele.

Nüüd saame lugeda, et noormees oli kunstnik, kummaline nähtus! Peterburi kunstnik. Gogol kinnitab, et need kunstnikud ei sarnane põrmugi Itaalia kunstnikega, uhkete, keevaverelistega nagu Itaalia ja tema taevas.

Meie loo kunstnik on vaene, kes joonistab mõne kerjava vanaeide näoilmet või oma toa perspektiivi. Meie loo kunstnik on noormees, kunstnik Piskarjov, häbelik, arg, kuid niisuguste tundmuste sädemetega rinnas, mis olid parajal juhul valmis muutuma leegiks.

Nüüd järgneb Piskarjov brünetile, kes pöörab äkitselt oma pilgu noorele kunstnikule, kelles süttibki leek. Brünett viipab käega, kas tõesti kutsub see imeline olend noormehe endaga kaasa! Piskarjov järgneb neiule, nad jõuavad ühe mitte just ilusa maja juurde, lähevad neljandale korrusele, milles on korter, kus veel mitu naist istuvad – mulle tundub, et see on odav bordell või midagi taolist. Piskarjov ei suuda uskuda, kuhu on ta imelisele olendile järgnenud ja sattunud. Tütarlaps avas selles korteris oma kenad huuled ja hakkas midagi kõnelema, kuid kõik see oli nii rumal, nii labane … Noor kunstnik põgeneb. Ta ei suuda uskuda, et sääraste jumalike näojoontega kaunitar on sellises paigas …

Piskarjov on kodus tagasi, kell on pool üks öösel. Ta ei olnud unes, ei olnud päris ärkvel. Unerammetus hakkas temast võitu saama. Keegi koputas uksele, uks avanes ja sisse astus teener uhkes livrees. Preili, kellega oli Piskarjov veidi aega tagasi kohtunud, olevat palunud noore kunstniku enda poole ja saatnud talle tõlla järele. Nii sõidutatakse Piskarjov uhkes tõllas veel uhkema maja/lossi juurde, millel on heledasti valgustatud aknad, kõlavad muusikahelid. Lossis on käimas mingisugune pidu, seal on palju uhkeid ja ilusaid inimesi. Ja seal on ka too neiu, kes on eriti kena, ilus ja uhke. Neiu kutsub Piskarjovi endaga rääkima, kinnitades, et ta pole see, kelle Piskarjov arvab ta olevat … Ühel hetkel neiu kaob rahvamassi sisse ja Piskarjov … Piskarjov ärkab unest … see oli lihtsalt imeline uni.

Pärast seda Piskarjovi unenäod muutusid tema eluks – ta magas ilmsi ja oli ärkvel unes. Ta elustus ainult öö saabumisel. Säärane olukord kurnas tema jõu, aga kõige hirmsamaks piinaks oli talle see, et uni hakkas teda üldse maha jätma. Ta oli kuulnud, et unetuse vastu aitab oopium, mistõttu ostiski ta ühe pärslase käest seda salakavalat kraami. Nüüd näeb ta imelist und sellest imelisest neiust, Piskarjov tahaks teda joonistada, temaga koos olla.

Lõpuks otsustab Piskarjov minna sellesse majja ja korterisse, kus me alguses olime. Neiu oli sinna hiljuti jõudnud, kusjuures hommikul oli ta täitsa purjus olnud. Piskarjov ei suuda uskuda selliseid jubedaid sõnu. Piskarjov pakub välja, et nad võiksid hakata koos tööd tegema – noor kunstnik joonistaks, neiu istuks kunstniku kõrval ja innustaks teda, õmbleks või teeks muud käsitööd. Neiu ei suuda sellist ettepanekut mõista, ta kinnitab, et ta pole pesunaine ega õmbleja, et hakata tööd tgema. Ja kui neiu korterikaaslane soovitab Piskarjovile hoopis temaga abielluda, sest tema oskab küll sellist töönaise nägu teha … selle peale Piskarjov põgeneb sellest korterist.

Ta sulges end oma tuppa luku taha. Nädal hiljem murti uks maha ja leiti Piskarjovi hingetu keha läbilõigatud kõriga.

Mis sai porutšik Pirogovist, kes järgnes loo alguses blondiinile? Gogol räägib lugejale ka Pirogovist, kes lävis ohvitseridega ja oli igati uhke ja tegus mees.

 

 

Pirogov oli esimesel korral järgnenud blondiinile Schilleri korterisse, kus purjus sakslased ta välja viskavad. Ohvitser ei jäta jonni. Ta läheb järgmisel päeval uuesti, näeb taaskord seda võrratut blondiini, kuid nüüd on Pirogov sinnitud Schilleri käest endale kannused tellima, sest on ju sakslane osav plekissepp, ja mida Pirogov nende korteris ikka teeb … Kaks nädalat käib Pirogov Schillerite juures, tehes asja, et tahab kannuseid näha, no ja iga kord näeb ta ka võrratut blondiini. Järgmise tööna tellib Pirogov Schillerilt tupe oma pistodale. Lõpuks saab Pirogov teada, et plekissepp ei ole kodus pühapäeviti.

Kuna Pirogovile tundub, et blondiin on temast “huvitatud”, lähebki ta pühapäeval, sest ta on kuulnud, et sakslannadele meeldib tantsida. Pirogov on osav tantsulõvi ja nii ta saksalannaga tantsibki. Lõpuks hakkab mees naist suudlema … kui äkki, avanes uks ja sisse astusid Schiller, Hoffmann ja tisler Kunz. Ja nüüd! Sakslased kisuvad Pirogovi paljaks ja annavad ohvitserile väga valusasti vitsu!

Pirogov on löödud, ja äärmiselt vihane. Ta kavatseb teha kirjaliku avalduse peastaapi, või riiginõukogusse, või keisrile endale! Kuid Pirogov astus koduteel kondiitriärisse, sõi kaks lehttaignast pirukat, luges ajalehte ja ei olnduki enam nii vihane. Ta jalutas jahedas õhtus Nevski prospektil ja rahunes veelgi. Lõpuks läks ta õhtut veetma kontrollkolleegiumi ülema peole, kus paistis jällegi silma suurepärase tantsijana, eriti masurkas.

Gogol naaseb jutu lõpus tagasi Nevski prospektile, kus toimub kõige kummalisemaid sündmusi. Kui kummaliselt, kui arusaamatult saatus meiega mängib? Kas me saavutame iialgi seda, mida soovime?

Raamatu teine lugu on kindlasti üks kuulsamaid ja tuntumaid Gogoli jutte ehk “Nina”, mille on eesti keeled tõlkinud jällegi Paul Viiding.

Paastukuu 25-ndal päeval juhtus Peterburis ebatavaliselt veider sündmus. Voznessenski prospektil elav habemeajaja Ivan Jakovlevitš ärkas kaunis vara ja tundis sooja leiva lõhna. Imeline. Ta naine oli küpsetanud leiba. Habemeajaja sel hommikul kohvi ei soovigi, ta sööks vaid sooja leiba sibulaga. Habemeajaja lõikas leiva pooleks, heitis pilgu sisule ja nägi seal midagi valendavat. Ta torkas sõrmed sügavale leiva sisse ja tõmbas välja – nina! … Habemeajaja on ehmunud, tema naine on vihane, ju on habemeajaja purjuspäi mõnel oma kliendil nina küljest lõiganud!

Ivan Jakovlevitš pakib nina sisse, läheb Issaaki sillale, et selle pealt nina Neevasse visata. Habemeajaja seda teebki, kuid seda näeb pealt politseinik. Mida on habemeajaja sillal teinud? Mida habemeajaja politseinikule rääkis, seda me hetkel teada ei saagi, sest kollegiumiassesor Kovaljov ärkas kaunis vara … Kovaljov ringutas, käskis endale ulatada väikese peegli, mis seisis laual. Kovaljov soovib vaadata vistrikku, mis oli eelmisel õhtul tekkinud ta ninale, kuid nüüd nägi ta oma suureks imestuseks, et tal oli nina asemel täiesti lage koht! Nina ei olnud! See oli šokk, mistõttu otsustas ta kihutada oberpolitseimeistri poole.

Gogol räägib lugejale veidi ka Kovaljovist, keda kutsutakse ka majoriks. Kovaljovil oli kombeks iga päev jalutada Nesvki prospektil, mistõttu saab tõmmata siinkohal ka paralleele eelmise jutuga.

Teel politseiniku juurde märkab ta, kuidas ühe maja juures sõitis treppi tõld. Tõld peatus, uksed avanesid ja tõllast hüppas küürakil välja mundris härra, kes jooksis trepist üles. Kovaljovi tabab hirm ja imestus, kui ta tunneb ära – see härra oli tema enda nina! Kovaljov ootab veel paar minutit. Nina tuli majast välja. Tal oli seljas kullaga tikitud munder suure püstkraega, seemisnahksed püksid, mõõk puusal. Suletutiga kübarast võis järeldada, et tal oli riiginõuniku auaste.

Kovaljovil õnnestub Kaasani kirikus oma nina ka kõnetada, kuigi nina ei saa aru, mida temast tahetakse. Nina kinnitab, et Kovaljov eksib, sest tema on ikkagi tema ise.

Kahjuks ei leia Kovaljov politseiametnikku kodust. Seejärel üritab Kovaljov panna lehte kuulutust kadunud nina kohta, kuid kuulutusi vastuvõttev ametnik ei taha sellist kuulutust avaldada, kes on varem kuulnud, et inimene otsib oma nina, ja mis sellest kasu oleks …

Seejärel pöördub Kovaljov jaoskonnapristavi poole, kuid ka sealt ei saa ta abi, sest pristav teeb parajasti lõunast uinakut ja ametnikke ei tohi sellisel ajal kindlasti mitte segada. Kovaljov naaseb koju ja on meeleheitel, kuni saabub ilusa välimusega politseiametnik, kes oli tabanud Kovaljovi nina, kui nina oli istumas postitõlda, et sõita Riiga! Politseiametnik kinnitab, et selle kadunud ninaga on seotud ka habemeajaja ja ulatab Kovaljovile paberisse keeratud nina.

Esialgu ei õnnestu Kovaljovil nina oma näole uuesti kinnitada, isegi arst ei suuda teda aidata. Tänu kadunud ninale ja ninatusele “pääseb” Kovaljov abiellumiest staabiohvitseriproua tütrega, sest Kovaljovi arvates just tulevane ämm nina kadumisega seotud ja mingit nõidust aretanud. Ja lõpuks, kui Kovaljov ühel hommikul ärkab, on nina omal kohal tagasi.

Gogol võtab loo kokku ja ütleb, et on arusaamatu, kuidas küll autorid võivad võtta kasutusele selliseid süžeesid … Räägitagu mis räägitake, kuid sääraseid lugusid maailmas juhtub – harva küll, kuid juhtub.

Kolmas lugu on “Kaless”, mille on eesti keeled tõlkinud Toomas Kall.

Gogol viib meid selles loos väikelinna nimega B., kus oli hirmus igav, kuid elu läks palju lõbusamaks, kui sinna asus üks nimetu ratsapolk.

Enne seda olid väikelinna tänavad tühjad, kuid pärast ratsapolgu tulekut muutus kõik. Nüüd olid seal ohvitserid, majorid, porutšikud, majori tentsikud, sõideti kalessiga, olid hobused. Lõpuks toodi sinna üle ka brigaadikindrali majutuskoht. Ümberkaudsed mõisnikud, kellest varem ei teatud mitte midagi, hakkasid maakonnalinnas käima, et kohtuda härrade ohvitseridega, et nendega kaarte mängida ja juttu ajada.

Nüüd oli tulekul brigaadikindrali suur lõunasöök, millel osalesid ohvitserid ja ümbruskonna mõisnikud. Mõisnikest oli silmapaistvaim Pifagor Pifagorovitš Tšortukutski (Gogoli tegelastel on hämmastavad nimed …). Kitsas õu oli troskadest ja kalessidest umbes. Kindral hooples külaliste ees oma uhke hobusega. See oli mära, ke nimeks Agrafena Ivanovna. Uhke ja ilus hobune. Tšortukutski näib olevat üsnagi kade, kuid ka temal on, millega uhkeldada! Ta uurib kindralilt, kas tollel ka asjakohane ja uhke ekipaaž olemas on? Mõisnik kinnitab, et tal on kodus kaardimängus võidetud kaless, Viinis tehtud ja maksab vähemalt neli tuhat!

Mõisnik kutsub kindrali koos ohvitseridega järgmiseks päevaks enda poole lõunale, siis saab ühtlasi ka imelist kalessi vaadata ja näha. Kuid on üks pisike probleem – mõisnik ei pääse kindrali juurest kuidagi tulema, sest mängitakse kaarte, juuakse, seejärel on juba õhtusöögi aeg, ja juuakse veel. Nii pääseb purjus mõisnik alles hommikul liikuma.

Mõisnik jääb kodus oma nägusa naise kõrval magama. Keegi ei julge teda äratada ka hommikul, sest oli mõisnik alles äsja koju jõudnud. Päevane “äratus” on kõikidele ootamatu, sest mõisniku juurde on lõunale tulnud kindral ja mõned ohvitserid. Nüüd palub mõisnik oma teenijatel valetada, et teda polegi kodus, sest tal oli ju kõik meelest läinud, nii lõuna kui ka uhke kaless.

Kindral ja ohvitserid paluvad tallipoissi, et see neile ikka seda imelist kalessi näitaks. Nähes kalessi, on ohvitserid kindlad, et ega see nüüd sedavõrd imeline ei olegi, ja kui see heal juhul kaks tuhatki maksab, siis on hästi hinnatud. Imeline on hoopis üllatus külalistele ja mõisnikule, kui kindral avab kalessi ukse ja selles istus imelikult kägaras ja hommikumantlis mõisnik.

Kindral lajatas kalessi uksed kinni, ning sõitis koos ohvitseridega minema. Imeliselt tühine näib olevat ka toonaste uhkete ja kiitlevate mõisnike elu …

Siinkohal tõmban ma oma loole joone alla. Kolm suurepärast lugu on selles raamatus veel ja Nikolai Gogol on suurepärane ka nendes lugudes. Ta on suurepärane jutuvestja, suurepärane satiirik, kes oskab “kasutada” satiiri ja irooniat ja kõike muud, et muuta oma lood lugemisväärseks. Raamatust leiad veel jutud “Portree” ja “Sinel” (need on eesti keelde tõlkinud Paul Viiding) ja “Hullumeelse päevik” (tõlkinud Lilian Vellerand).

 


Jüri Annist „Aia aarded. Isemoodi püsililli tuntud ja tundmatute seast“ (Ühinenud Ajakirjad)

Kas pole nii, et aeda rajama asudes ja sellesse armudes haarad istutamiseks õhinal kaasa igasuguseid taimi, kes millegagi silma jäävad? Hiljem „kainened” ja leiad, et tahaks midagi põnevamat, natuke erilisemat.

On ju pisut nörritav, kui külalised sinu aias jalutades kommenteerivad: „See taim on mul juba palju aastaid”. Hoopis kõrvupaitavam oleks kuulda: „Kuule, kust sa omale sihukese taime said?”

Õnneks on püsikute arvukas seltskonnas veel küllalt neid, keda miskipärast harva aedades kohtab. Adenostüül, norulill, soldanell, tonditupik, tõrvikliilia ja vullrohi on ahvatlevalt kenad ja omapärased.

Isemoodi isendeid võib leida ka tüdimuseni tuntud taimede seast. Igas ontlikus aias on mõni lumeroos. Aga kas vinav on? Helmikpöörised on kõigil, aga ’Mochat’ nende hulgas ilmselt ei kohta.

See raamat aitab sul aias uutele taimeaaretele sobiva koha välja valida ja siis on aeg „jahile” mina.

See on üks ilmatuma sisukas ja ilus lille-, taime- ja aiaraamat kõikidele aiasõpradele/rohenäppudele, kes tahavad saada tuttavaks vägagi põnevate, ilusate lillede ja taimedega tuttavaks saada, ja miks mitte mõnda neist ka oma aias kasvama panna. Raamatus on ka rohkelt väga ilusaid ja uhkeid värvifotosid lilledest ja taimedest, millest autor räägib.

Raamat algabki Jüri Annisti saatesõnaga, millest on eespool, kirjastuse enda tutvustuses juba juttu, kuid see on tõepoolest põnev ülevaade nendest püsikutest, mida aedades harva kohtab. Kusjuures isemoodi isendeid võib leida ka tüdimuseni tuntud taimede seast, tuleb osata neid ainult tähele panna.

Jüri Annist kinnitab, et kõik aarded, keda ta raamatusse valis on kestvad. Mõni neist esitab väljakutseid, aga ehk ongi nii põnevam ja selline taime saab kindlasti lemmikuks. Vaid üksikutele peab talveks pakkuma „katust“ või paari kuuseoksa.

Enne lillede ja taimede juurde asumist on veel üks lühike peatükk taimede kõrgusest, sest üks sagedamini esitatavaid küsimusi, mida uut taime aeda valides ikka ja jälle küsitakse, puudutab just taime kõrgust.

Autor tõdeb, et tegelikult on vähegi täpsemat vastust anda ilmvõimatu. Jüri Annist toob näitena tema aias kasvavast siberi iirisest, mis sirgub 150 cm kõrguseks, kuid näiteks Kloostrimetsa puukoolis tõstab „siberlane“ oma õied vaid 70 cm kõrgusele. Selgub, et taime kõrgus oleneb väga palju mullast, milles ta kasvab, ehk laiemalt öeldes kasvukohast. On aastaid, mil paljud taimed sirguvad eriti jõuliselt, ja on suvesid, mil miski ei taha edeneda. Ühel juhul on sademete, päikesepaiste hulga ja õhusoojuse vahekord taimede kasvuks ideaalilähedane. Teisel aastal on vastupidi: vett napib, päike põletab ja tuul kuivatab, mistõttu on veel hea, et taimed üldse elus püsivad. Ja taimehiiglastest on selles raamatus veel ka pikemalt juttu, seda juba raamatu teises pooles.

Esimene taim raamatus on käoking (Aconitum). Iga taime/lille juures on eraldi välja toodud õitsemise aeg (käokinga puhul on see liigiti erinev, juunist kuni hilise sügiseni), kõrgus (käokinga õitsemise ajal on see 150-200 cm), valgus (käokinga puhul on see vari kuni päike), muld (käokinga puhul mitte kuiv ega liivane) ja talvekindlus (käoking on talvekindel).

Seejärel juba käokingast pikemalt. Selgub, et siniseid õisi kipub aias alati nappima. Vast on see üks käokingade populaarsuse põhjusi. Teiseks huviäratajaks on asjaolu, et pea kõik käokingad – neid on erinevatel andmetel loendatud 100 – 250 liiki – on suuremal või vähemal määral üleni mürgised. Sinine käoking (Aconitum napellus) on aga perekonna üks mürgisematest. Käokinga abil on sooritatud roimasid kriminaalromaanides, ulmepõnevikes ja põnevusfilmides. Vana-Rooma keiser Traianus (53 – 117) keelas käokingade kasvatamise, kui aiast käoking siiski leiti, siis hukati aia omanik pikema jututa. Mulle meeldib selles raamatus seegi, et palju on juttu ka erinevate taimede ajaloost, mütoloogiast, uskumustest ja muudest huvitavatest faktidest.

Jüri Annist ei ole küll kuulnud, et Eestis oleks keegi käokingade läbi hukka saaanud, aga tundliku nahaga rohenäppudel tasuks nendega tegeledes kindad kätte tõmmata. Saame lugeda ka käokinga välimusest, kui ka erinevatest liikidest-sortidest (Stoerki käoking ehk värd-käoking, Crmichaeli käoking, sinine käoking, põhja-käoking, Lamarcki läoking).

Eraldi kastikeses on välja toodud ka vastused küsimustele miks ja kuidas. Need annavad head nõu konkreetse taime kasatamise, kasvamise, paljundamise jpm. kohta.

Otse loomulikult ei hakka ma Sulle siinkohal kõiki neid taimelugusid pikemalt kirjutama ega lahkama, sest iga rohenäpp peaks raamatu kätte võtma, läbi lugema ja ise oma lemmiku(d) leidma ja valiku(d) tegema.

Sellest raamatust leiad veel tutvustused: alpi adenostüül, amuuri adoonis (lisaks lähisugulased siberi adoonis, kevadadoonis), harilik naat, aed-mädarõigas „Variegata“, krimmi parukliilia, lursslill (haisev lursslill aitab hästi madratsi sees lutikate vastu), nelk (nelkide 300 liigi seas leidub ka klassikalisi külmakindlaid püsikuid, nurm-, nõmm ja aasnelk, hall nelk, alpi nelk, makedoonia nelk, Knappi nelk ja sulgnelk), kollane emajuur (kõrgelt hinnatud ravimtaime), aas-kurereha „Hocus Pocus“ (dalmaatsia ja Endressi kurereha), pisiputh )põhjamaade üks omapärasemaid ja ihaldatumaid taimi), vinav lumeroos (must ja kaukaasia lumeroos, aed-lumeroos, purpur-lumeroos).

Ja veel: helmikpööris „Mocha“, haralik alang ehk alang-alang, kõrreliselehine iiris, kaheldav džefersoonia (see taim on saanud nime USA kolmanda presidendi Thomas Jeffersoni järgi), tõrvikliilia, harilik leviisia, ebamagun (ehtsad „mägilased“), monarda (sidrun- ja aedmonarda, toruõieline monarda), harilik lehvikleht „Karasuba“, anomaalne pojeng, kobarjas vullrohi ehk kobarskopoolia, virgiinia tonditupik, suureõieline laikellukas, himaalaja jalgleht, Julia priimula (see on suurepärane ääristaim), roosilõhnaline kuldjuur (Kesk-Aasia päriselanikud pidasid kuldjuureteed parimaks vahendiks külmetuse korral), ahtalehine punanupp, vaigulill (meenutab päevalille, lisaks ka kaelus-vaigulill, kompass-vaigulill, tervelehine vaigulill ja täht-vaigulill), soldanell ja suureõiene norulill.

Raamatus on veel mõned peatükid. Neist osad moodustavad ühe terviku ehk „Paarid ja seltskonnad“. Siit leiame sellised kooslused nagu sinilill ja ülane, sõnajalg ja alpikann.

Juttu on ka püsililleseltsonna vägevatest ehk hiigelkasvu püsililledest – aedheleenium (200 cm), kämmalrabarber (kuni 250 cm), kobarpea (kuni 170 cm), lõhislehine päevakübar (kuni 250 cm), harilik kitseenelas (180 cm), pikalehine karusõrg (kuni 150 cm), tugev rohtlaliilia (300 cm), verev vesikanep (200 cm), südajas makleia (kuni 300 cm).

Eraldi peatükis on juttu päevakübarast ja siilkübarast, kuid ka pinnakatjatest varjualale (nõgesed, õevane murtud süda, roomav akakapsas, siberi valdsteinia, kevad-nabaseemik, varjukivirik, harilik metspipar, pikemalt veel ka koldnõges ja iminõges).

Selline sisukas ja põnevate taimedega aiaraamat on see "Aia aarded". Loomulikult on raamatus ka rikkalikult väga ilusaid fotosid kõikidest taimedest, kellest raamatus juttu on.


Meelis Kupits „Täiesti tavaline merereis“ (Tänapäev)

"Täiesti tavaline merereis" on koomiksi vormis raamat, mis kirjeldab elu kalalaeval, täpsemalt nõukogudeaegse kalurikolhoosi püügilaeval. Umbes pooleaastane reis räägib lugusid Põhjamerelt, Kesk-Atlandilt ja ka Aafrikast. Seetõttu on see eelkõige laeva reis kodusadamast tagasi kodusadamasse. Aga on ju lugu laevast tegelikult lugu sellel sõitvatest inimestest. Ja eks ole kotermann, kes siin lehekülgedel aeg-ajalt sõna võtab, ilmselt laevameeskonna ühine tegutsemisvaim. See, mis viib laeva kas või maailma otsa ja toob koju tagasi.

Meelis Kupits on olnud pikalt seotud eelkõige lennundusega, kuid tundnud eluaeg sügavat huvi ka merenduse vastu. Ta töötab lennujuhina ja on varem avaldanud mh pildiraamatu lennundusajaloost.

Tegelikult on mulle koomiksid alati meeldinud, tegelikult ju juba lapsepõlvest alates. Ma usun, et esimesed koomiksid, mis minuni jõudsid olid 1970. aastatel Soomest tuttavate poolt saadetud koomiksiajakirjad “Aku Ankka”’d, mis meie tänapäevases tähenduses ju siingi ilmuv ajakiri “Miki Hiir”. Kindlasti mäletan samast ajast samuti Soomest toodud Roosa Pantri koomikseid.

1973 ilmus eesti keeles Walt Disney suur koomiksiraamat “Piilupart, Miki ja teised” (no mine võta kinni, kas see ilmus litsentsi või litsentsita, kuid igal juhul tegi see igati populaarseks Miki Hiire, Piilupart Donaldi ja teised tegelased ka Eestimaa lastele). Kuid oli igati suurepäraseid koomikseid ka meie endi autoritelt: 1977. aastal ilmus igati suurepärane Teet Kuusmaa “Pontu ja Priidu”, 1979 Olimar Kallase “3 lugu”, 1981 Olimar Kallase “Proovisõit”, 1986 Olimar Kallase “Seiklus Sekontias” ja 1995 sama autori “Parem Käsi tegutseb”. 1990 ilmus 4 raamatut/ajakirja sarjast “Pildivihik”, milles ilmus erinevate autorite koomikseid, nii meilt kui ka mujalt. 1990. aastatel hakkas ilmuma ajakirjad “Miki Hiir” ja “Tom & Jerry”, mõnda ilmusid eesti keeles ka “Ernie”, “Ränirahnud” ja eks neid koomiksiajakirju ilmub loomulikult ka täna …

“Täiesti tavaline merereis” on samuti koomiksiraamat, kuid see on tegelikult ka igati põnev ülevaade elust kalalaeval, kalalaevadest, elust aastakümneid tagasi, põnevatest reisidest ja tööst merel. On tunda, et raamatu autor Meelis Kupits valdab seda teemat vägagi põhjalikult. Raamat on joonistatud ja kirjutatud nii, et see sobib suurepäraselt täiskasvanud lugejale, mõned neist kindlasti tunnevad selle ammuse aja ära, mistõttu on see omamoodi nostalgia, kuid kindlasti võivad seda raamatud lugeda ka lapsed ja noored, sest see on ju ometigi ka koomiks.

Raamatu eessõnas kinnitab Meelis Kupits, et ta kasvas üles lugudega kaugetest maadest ja meredest, ja need ei olnud ainult raamatutest loetud ja filmidest nähtud. Autori isa sõitis Saare Kaluri kaugpüügilaevadel elektrikuna ja tõi neilt reisidelt peale kireva välismaa kraami kaasa lugusid Põhjamerest ja Atlandist, Kanaari saartest ja Aafrikast.

Autor lisab, et see raamat on katse kirjeldada elu tolle ajastu kalurikolhoosi püügilaeval. Ta on üritanud lugudest, fotodest ja muudest materjalidest kokku panna tüüpilise kaugpüügiretke.

“Olgu see raamat mütsikergitus “heeringalaeva meestele”, kes suletud nõukogude perioodi ajal rügasid kaugetel meredel.”

Lugu algab. Oleme Tallinna sadamas 1970. aastatel. Toona oli reisilaevu vähem, kuid sadam oli täis kaubalaevu, puksiire, kraanasid ja veel kaubalaevu. Mõnikord olid nende vahel ka mõned kalalaevad, nagu näiteks kalatraaler “Soela”. Sellel laeval on käimas remont enne järgmist reisi Atlandile.

On öö ja kõik on vaikne, kuid laeval peab alati keegi vahis olema. Isegi sadamas. Valvemehaanik ongi ärkval, sest mõni kinnitusots võib järele anda, võib tekkida tulekahju, kalda ääres võivad tööriistad ja materjalid “jalad” alla võtta ehk varastatud saada, ja kusagilt võib hakata vett sisse lekkima, sest on ju “Soela” päevinäinud laev, millega oli 15 aastat püütud kala Põhjamerel, Atlandi ookeanil jne.

Pootsmani arvates hoiab mõnda selle laeva kohta veel koos vaid värv või on see hoopis vana kotermann, kes oma sõrme lekkel ees hoiab. Saame teada, et igal laeval on kaitsevaim, keda siinmail kotermanni nime all tuntakse. Saame tuttavaks “Soela” kotermanni Ortwiniga, kes kohtub sadamas ühe teise laeva kotermanniga, kel nimeks Guntram.

Ortwin oli varem olnud kotermanniks sõjalaevas, kui täpne olla, siis allveelaevas U-608, mis Biskaial lennukipommi tabamuse sai ja uppus. Sõja ajal oli palju tööta kotermanne, mõned kotermannid hakkasid lausa metsahaldjateks, üks oli läinud raudtee peale. Ortwin üritas pääseda vaalapüügilaeva peale, kuid sai kalalaevale.

Teine peatükk pajatab meile kalapüügist ja ajaloost. Nõukogude ajal käis söögipoolise tootmine suure kirega (või nii vähemal tundus …), kuid paraku kippus tulemus olema kehvem, kui plaanis oli, sest kui kõik on peremehed, siis peremeest ju polegi … Tööks ei olnud aega, ja kui poodi hiljaks jäid, võis vorst juba otsas olla, lihaletis leidus tihti vaid seapäid ja sõrgu, isegi tualettpaber oli sageli haruldane. Ja siis avastati, kui liha ei ole, tuleb süüa kala!

Kala meres pole ju kellegi oma, ole vaid mees ja püüa. Rannaküladesse rajati kalurikolhoosid, hakati rajama konservitehaseid. Müüki tuli igasugu häid kalakonserve. Tundus, et asi edeneb, kuid kodumerede kalast jäi väheks, mistõttu olid õige varsti ka kalaletid tühjad … Ja nii suundusid Nõukogudemaalt terved kalalaevasikud maailma meredele ja ookeanidele. Laevu kaubeldi naabritelt ja vorbiti jõudumööda ise juurde, kotremann Ortwin tõdeb, et ju vist on laevade ehitamine lihtsam kui karjakasvatus. Kaldale hakks jõudma igasugust kraami (skumbria, saida, moiva, kalajahu, kalmaar, soolaheeringas), nüüd oli jälle, mida lauale panna.

Autor räägib meile pikemalt kalaeva “Soelast” ehk SRT-R “Soelast”, mis ehitati 1961. aastal Nõukogude Liidu tellimusel Saksa Demokraatlikus Vabariigis. SRT-R oli mõeldud heeringapüügiks varasema SRT asemele. Ta oli suurem ja trümmid olid jahutusega. Tallinna traallaevastiku koosseisus püüdis “Soela” heeringat Põhjamerel ja Atlandi ookeanil. Püüti triivvõrkudega ja traaliga. Heeringas puhastati, soolati sisse ja anti edasi baaslaevale. Baaslaeval asus terve tehas, mis fileeris, konserveeris ja külmutas. Valmistoodang kannatas juba üle mere koju viia. Üks reis kestis umbes neli kuud.

Siis tekkis uus probleem! Peale aastatepikkust massipüüki sai heeringas merest peaaegu otsa. Järgnesid püügipiirangud. Enamik suurtest laev-tehastest pidi leidma uue töö. Püügilaevastikud kolisid Aafrika rannikule ja teisele poole ekvaatorit, kus püüti sardinellat, stauriidi, skumbriat, sinikala ja muid sarnaseid elukaid.

Väsinud keskmised traalerid muutusid üleliigseteks ja müüdi kalurikolhoosidele, mis tegelesid põhiliselt kohaliku rannapüügiga, kuid jõudumööda prooviti ka kaugpüüki. “Soela” ehitati traalerist ümber seineriks ehk noodalaevaks. Seiner püüdis kala seinnoodaga, vajadusel sai siiski ka traalida. Autor tutvustab meile sedagi, millised need muutsed olid, kuidas käis seinnoodaga kala püüdmine.

Kalurikolhoosidel endal baaslaevu polnud, saak tuli kaubelda püügirajoonis olevatele suurfirmade baasidele, olgu need Tallinnast, Kaliningradist, Murmanskist või mujalt. Ja kui heeringat enam kõigile ei jätkunud, tuli ka vanale heeringalaeval suunduda teiste laevade kannul Aafrika rannikule.

Just sellisele pikemale reisile oli “Soela” minemas ka seekord.

Järgmine peatükk on “Reis algab”. Ühel päeval on ka “Soela” korda seatud ja uue värvikihi all. Kalasadamas ollakse valmis varustuse ja meeskonna pardalevõtuks. Vaja on kütust, vett, söögikraami, remondimaterjale, püügivahendeid (noodad, traalid, trossid, vaierid) jpm. Sellel reisil on meeskonnas 23 liiger. Autor tutvustab meile neid kõiki. Kapten, kolm tüürimeest ehk kapteni abi, vanemmehaanik, teine ja kolmas mehaanik, motorist ja elektrik, radist, akustik, püügimeister, kalameister, kokk, junga, pootsman ja 7 madrust. Meil õnnestub lugeda, mida täpselt need mehed laevas teevad. Ah jaa, seekord on pootsman toonud kodust kaasa ka kutsikaohtu krantsi, kel nimeks Tarzan.

Ühel päeval on varustus pardal ja kõik reisiks valmis. Aeg kontrollideks ja inspektreeimiseks. Kohal käivad tuletõrjeinspektorid, sanitaarinspektorid. Ja ongi ärasõidu aeg käes, veel korraks on laev ärasaatjaid täis nagu turuplats. Peamasin pannakse käima. Laev hakkab liikuma, kuid reidil kontrollitakse veel ka ankruid ja paati, laevale tulevad veel ka toll ja piirivalve, kes kontrollivad, et laevas ei oleks midagi ega kedagi ebavajalikku, kuigi teisel mehaanikul on kapis kolm fotoaparaati, teisel tüürimehel on sahtel kalamarja täis, kuid sealt jätkub ka piirivalvuritele. Kapten saab paberitele viimase vajaliku pitseri ja reis võib alata!

Järgmine peatükk on “Läänemeri”, kus kohe alguses on vahva joonistus sellest, milline “Soela” seestpoolt on välja näinud, kus miski asub. Oleme kambüüsis, kus käib katkematu töö, igal hommikul tehakse seal ka värske laar leiba. Madrustel on enne püügirajooni rahmeldamist rahulikum aeg. Mängitakse malet ja kaarte, õhtuti vaadatakse salongis kinoseanssi, sest laeval oli ka väike kinoprojektor. Igal reisil oli kaasas kümme filmi. Kuid vale oleks arvata, et reis logelemisega algab, sest laeval ei lõpe töö kunagi.

Kolme päevaga jõudis laev Taani väinadesse. Mõnele meeskonnaliikmele oli see esimene kord läänemaailma nii lähedalt näha. Korraldatakse tuletõrjeõppusid, kuid kalda lähedal õnnestus ka välismaa telekanalitele pilku heita. Siis olid väinad seljataga, ees ootas suur meri. Nelja päevaga jõudis “Soela” Põhjamerele.

Järgmine peatükk on “Põhjameri”. Nüüd algasid ettevalmistused püügiks. Noot veeti trümmist välja ja laoti noodakasti. Tünnid pandi tekile ligunema ja tihedaks paisuma. Kapten uuris teistelt laevadel, kus kala liigub, ja milline baas kala vastu võtab. Nüüd saab akustik näidata, mida ta oskab … ja äkki, näit on olemas, sügavus kümme meetrit. Kogu meeskond on jalul, kõlab signaal “Kalapüük käimas”. Esimese noodaga saadi umbes 5 tonni kala. Tekil algab tünnide täitmine, seejärel tuleb saak baaslaevale maha kaubelda. Baaslaeva järjekord oli mitu tundi pikk, õhtuni välja.

Nüüd saab veel ühe püügi teha. Noot pannakse uuesti hakkama. Lõpuks löödi kinni viimane tünn, noot sai kokku pandud, oli aeg hiliseks õhtusöögiks ja puhkuseks, sest kohtumine baaslaevaga on lükatud hommikule. Hommikul saab kala baaslaevale üle antud , kuid pootsman käib baasi laost ühte-teist vajalikku kauplemas – radistile raadiolampe, elektrikule defitsiitsest isoleerpaela, endale kapronköit …

Tagasi püügile. Mõne päeva pärast hakkas Põhjameri hambaid näitama, ja püügist ei tulnud midagi välja. Laev tuli tormiklaariks teha, kõik liikuvad asjad kinnitada. Lõuna valmistamine muutus keerukamaks, nagu ka selle söömine. Ühele madrustest oli see esimene ookeanireis. Torm rikkus söögiisu korralikult ära …

Tagasi püügile. Mõne päeva pärast hakkas Põhjameri hambaid näitama, ja püügist ei tulnud midagi välja. Laev tuli tormiklaariks teha, kõik liikuvad asjad kinnitada. Lõuna valmistamine muutus keerukamaks, nagu ka selle söömine. Ühele madrustest oli see esimene ookeanireis. Torm rikkus söögiisu korralikult ära …

Ööpimeduse varjus hiiliti Norra ranniku lähedale. Töö käis käsikaudu, kustutaud tuledega. Risk ei olnud asjatu, midagi isegi saadi, kuid nüüd tuli saak kiiresti trümmi peita. Siis müksas laev kive, ahnus ajas upakile? Seekord vedas. Laev pääseb liikuma, lekkeid ei olnud. Hommikuvalges selgus, et üks ankur puudu. Ankru kaotamine on tõsine avarii, kui sellest ette kanda, on preemiad läinud ja siis tuleb ka Norra seiklus välja. Kaldal õnnestub ehk uus ankur hankida, kuid teise ankru jaoks tehakse puust makett.

Heeringat ei õnnestunud enam leida, selle asemel püüti saidat. Heeringa eest sai meeskond 7 rubla tsentneri eest, saida puhul oli see summa 5 rubla tsentneri eest. Kodumaalt tuli juhtkonna korraldus Põhjamerel püük lõpetada ja liikuda edasi Aafrika rannikule. Probleeme tekitab nüüd just saida, sest baaslaevade püügiplaan on täis, kahesaja tünnitäie kalaga pole lõunamerele mõtet minna. Kuhu see aga panna? Lõpuks õnnestus kokku leppida kolhoosi teise püügilaevaga, mis oli teel Aafrikast koju. Teine laev ehk “Ikla” oli nõus lasti kodusadamasse viima.

Otse loomulikult ei tahaks ma Sulle siinkohal tervet seda raamatut ette jutustada, sest põnevaid juhtumisi elust endast on siin veel ja veel. Juhtumid, mis näitavad, et meresõit ja kalapüük on igati põnev, kuid täis igasugu sekeldusi ja juhtumeid, kõik pole sugugi mitte lihtne, kuigi on ka rõõmsamaid hetki ja kübe naljagi.

Sõidame Atlandi ookeanil, käime Dakari püügirajoonis ja jõuame Las Palmasesse Gran Canaria saarel, kus laeva ootas ees kaks nädalat remonti ja väljateenitud puhkus. Laeval ees omakorda järgmine reis uue meeskonnaga, enne kui ta kodusadamasse jõuab. Las Palmases õnnestus meestel osta igasugu põnevat kaupa, mida toona siinmail saada polnud.

Ja ongi uus meeskond laevas. Käime Sierra Leones, seilame ekvaatoril, käime Angolas, oleme koduteel ja lõpuks jõuab “Soela” uue meeskonnaga ka Tallinnasse.

 

Selline vahva lugu see koomiksiseiklus meredel ja ookeanidel. Igati põnev ülevaade laevadest, meestest merel ja kalapüügist …


Kehlani „It Was Good Until It Wasn’t“ (Warner Music)

Kehlani Ashley Parrish ehk artistinimega Kehlani sai selle aasta 24. aprillil 25-aastaseks. Tegemist seega igati noore lauljatariga, kes lühikese ajaga on tõusnud popmuusika tippude hulka. Kehlani muusikat on "lahterdatud" R&B'ks, hihopiks, popiks ja neo soul'iks.

Kehlani sündis ja kasvas Oaklandis, Californias. Teda kasvatas tema tädi, kuna Kehlani isa suri siis, kui tüdruk oli väike, ja tema ema oli kord vanglas, korda vanglast väljas. Lauljatar on meenutanud, et kasvades koos tädiga hakkas ta ka muusikat kuulama. Lemmikuteks olid Lauryn Hill, Erykah Badu, Jill Scott ja Mariah Carey.

Nooruses üritas Kehlani tegeleda ka tantsuga, kuid ta vigastas oma põlve ja sellega oli tantsijakarjääril kriips peal.

14-aastaselt liitus ta kohaliku popibändiga PopLyfe, kus temast sai juhtlaulja. Teismeliste bändil oli ka tugev produtsent, R&B bändi Tony! Toni! Tone! endine liige D’Wayne Wiggins. PopLyfe tuuritas mööda USA’d, kuni 2011. aastal (saatesarja 6. hooaeg) saavutati „America’s Got Talent“ saates 4 koht!

Saate üks kohtunikest ehk Piers Morgan kinnitas toonas Kehlanile, et just temal on olemas see tõeline anne ja talent, mistõttu arvas Morgan, et Kehlani võiks mõelda ka soolokarjääri peale. Pärast telesaate lõppu Kehlani lahkuski ansamblist, kuna oli ka igasugu probleeme. Kehlani pidi ka kuus kuud muusikast eemal olema, kuna selline oli ansambli “juhtkonna” otsus.

Aastail 2012-2013 oli Kehlani praktiliselt kodutu, elades sõprade juures. Veidi hiljem kolis ta Los Angelesse, kuna teda kutsus sinna “America’s Got Talent” toonane saatejuht Nick Cannon, kes pakkus Kehlanile kohta ühes räpibändis. Kehlanile see bänd siiski ei meeldinu, mistõttu kolis ta Oaklandi tagasi. Oaklandis tegeles tulevane lauljatar pisivargustega, et ellu jääda, kuni suutis avaldada laulu “ANTISUMMERLUV” SoundCloudis. Nick Cannon kutsus Kehlani Los Angelesse tagasi, pakkudes talle elukohta ja ka stuudioaega.

2014 oli selle “stuudioaja” tulemuseks Kehlani esimene mixtape “Cloud 19”, millel lõi kaasa ka Kyle Dion. Nick Cannon saatis Kehlani ka New Yorki, et ta saaks teha koostööd muusikaprodutsent Jahaan Sweet’iga. 2014 ilmus ka Kehlani lugu “Till the Morning”, millele juhtis suurt tähelepanu ka Billboard.

2015 oli Kehlani soojendusartistiks räppar G-Eazy’le, viimase kontsertturneel “From the Bay to Universe”.

Aprillis 2015 nilmus Kehlani teine mixtape “You Dhould Be Here”. Billboard tituleeris selle aasta üheks parimaks R&B plaadiks, kusjuures see tõusis kohe ilmudes Billboardi R&B/Hip-Hop albumite edetabelis kohal number 5. Kaasa lõid ka räppar Chance the Rapper ja laulja BJ the Chicago Kid.

Nädal pärast selle mixtape’i ilmumist oli Kehlanil taskus ka leping plaadifirmaga Atlantic Records. Ajakiri Rolling Stone tõdes, et Kehlani üks kümnest uuest artistist, keda peaks muusikasõbrad teadma. 2016 kandideeris Kehlani juba ka Grammy-auhinnale. Samal, 2016. aastal lõi Kehlani kaasa ka briti laulja ja lauljatari sõbra Zayn’i hitsinglil “Wrong”, mis ilmus Zayn’i debüütalbumil “Mind of Mine”.

Augustis 2016 jõudis Kehlani esitatud laul “Gangsta” ka populaarsesse mängufilmi “Suicide Squad”, kusjuures lugu tõusis USA singlimüügitabelis kohale 41.

Jaanuaris 2017 ilmus lauljatari debüütalbum “SweetSexySavage”.

Oma kahel esimesel mixtape´il rääkisin palju haiget saamisest, sest olin halvas suhtes ja olin naiivne,” tunnistas Kehlani. “Palju läks halvasti ja ma läksin eluga edasi. Tahtsin sellel albumil kõike korraga väljendada. SWEETSEXYSAVAGE saabus minuni Hawaii rannal. Sain aru, et just sellised naised ongi. Me võime haiget teha. Me võime ka ise haiget saada. Võime olla karmid ja leebed. Me vôime olla pöörased ja ka kaastundlikud.

“SWEETSEXYSAVAGE”´il jagab Kehlani siiralt end, oma tundeid ja tõde. “Ma ei tahtnud teha albumit kogetud tumedatest aegadest,”selgitab Kehlani. “Otsustasin selle jätta selja taha. Lugesin ühte Lao Tzu tsitaati, mis mind väga inspireeris: “Kui sa oled masenduses, siis sa elad minevikus. Kui sa oled murelik, siis elad tulevikus. Kui oled rahul, siis elad olevikus.” Võtan ühe päeva korraga. Kui inimesed kuulavad plaati “SWEETSEXYSAVAGE”, siis soovin, et nad tantsiksid, lõbutseksid ja naudiksid seda.

2017 detsembris lõi Kehlani kaasa Eminemi laulus “Nowhere Fast”, mis ilmus räpilegendi üheksandal albumil “Revival”. 2018 oli Kehlani soojendusartistiks Demi Lovato Põhja-Ameerika kontsertturneel “Tell Me You Love Me World Tour”. Märtsis

2018 lõi Kehlani kaasa Charlie Puth’i laulus “Done for Me”, mis ilmus mehe albumil “Voicenotes”. Aprillis 2018 lõi Kehlani kaasa USA räppari Cardi B laulus “Ring”, mis ilmus naisräppari debüütalbumil “Invasion of Privacy”. Laul “Ring” tõusis USA singlimüügitabelis kohale 28, ja see oli Kehlani esimene lugu, mis jõudnud TOP 40 hulka. 2018 jõudis Kehlani soojendusartistina esineda ka USA lauljatari Halsey kontsertturneel Okeaanias.

Veebruaris 2019 ilmus Kehlani kolmas mixtape „While We Wait“, see tõusis ilmudes US Billboard 200 edetabelis kohale number 9! Sellelt ilmus ka kolm singlit: „Nights Like This“ (kaasa lööb ka Ty Dolla Sign), „Nunya“ (kaasa lööb Dom Kennedy) ja „Butterfly“. 2019 lõi Kehlani kaasa vene-saksa DJ Zedd’i laulus „Good Thing“ ja USA lauljatari Teyana Taylori laulus „Morning“. Jaanuaris 2020 osales Kehlani Justin Bieberi laulus „Get Me“, mis ilmus Bieberi albumil „Changes“ (mais pidi Kehlani osalusel algama ka Bieberi suur kontsertturnee, mille algus on tänaseni seoses pandeemiaga seni teadmata). 2020 jõudis Kehlani kaasa lüüa ka USA naisräppari Megan Thee Stallion’i EP’l „Suga“.

2019. aasta märtsis sündis Kehlanil tütar Adeya Nomi Parrish Young-White, kelle isaks on Kehlani ansambli kitarrist Javaughn Young-White, kes on koomik Jaboukie Young-White’i vend. Samas räägiti septembris 2019, et Kehlani käib hoopis räppar YG’ga, kuid tänaseks ei ole nad enam koos, kuigi veebruaris 2020 ilmus ka nende ühine singel „Konclusions“.

Mais 2020 ilmus Kehlani teine stuudioalbum „It Was Good Until It Wasn’t“. Plaadil löövad kaasa ka Kanada räppar ja laulja Tory Lanez (laulus „Can I“), USA lauljatar Jhene Aiko ("Change Your Life“), USA laulja Lucky Daye („Can You Blame Me“), briti suurepärane laulja ja laulukirjutaja James Blake (Grieving“), Jamaika muusika Masego („Hate the Club“). Enne uue plaadi ilmumist said kuulajad nautida kolme uut singlit ehk „Toxic“, „Everybody Business“ ja „F&MU“. Lugudele tehti ka videod, mis filmiti lauljatari kodus, kuna maailmas möllas koroonaviirus.

Muusikakriitikud ja ajakirjanikud on nimetanud Kehlani uut albumit tema senise karjääri parimaks tööks, millel on ägedaid rütmilahendusi ning džässilikkugi hingamist. Mainitud on ka vana-kooli R&B slow jam’e. Ja tegelikult ongi ju kõik laulud justkui ühise tempoga, mis liiguvad vaikselt ja mõnusalt esimesest laulust viimaseni. Plaadi kaanel kirjas, et nooremad kuulajad peaksid täiskasvanutelt selle kuulamiseks luba küsima, sest sellelt leiab ka „otsekohest“ teksti.

Plaadil on kokku 15 lugu (lood on üsna lühikesed, sest plaadil on pikkust ca 39 minutit), millel kuuleme jällegi Kehlani suurepärast häält, põnevaid muusikalisi seadeid ja ka klassikalist kitarri (nn hispaania kitarr). Vastutavaks produtsendiks on Kehlani, kuid siin lööb kaasa veel vägagi põnevaid produtsente: Jake one, Mars, Mike & Keys, Pop & Oak, Pop Wansel, Roget Chahayed, The Rascals jpt.

Enamus lauludest on Kehlani enda kirjutatud, kuid lühikese „ülemineku“ „Real Hot Girl Skit“ autoriks/sõnaseadjaks on Megan Pete ehk USA naisräppar Megan Thee Stallion, viimase laulu/lõpuakordi „Lexii’s Outro“ autoriks on Alexis Lynch ehk USA naisräppar Lexii Alijai ja laulu „Belong to the Streets Skit“ autoriteks on lausa viis nime.

Kuula ise ka:

https://kehlani.lnk.to/IWGUIW


Adele Brand „Rebase varjatud maailm“ (Eesti Raamat)

Me kõik oleme näinud rebast. Kohev saba vilksatab aiaaugus, oranž sähvatus autotulede valguses, kui rebane silkab üle tee. Me oleme teda ka kuulnud, seda veidrat klähvimist, mis kajab öösel linnas vastu. Mõni on temaga isegi silmitsi sattunud: pilgud kohtuvad hetkeks ja siis kaob ta taas pimedusse. Tuhandeid aastaid on müütides ja rahvasuus räägitud rebase kavalusest. Tänapäeval on punarebane looduses kõige levinum kiskjaline. Aga kes see meie metsloomast naaber tegelikult on? Kuidas peaksime käituma oma vana tuttavaga tänases muutunud maailmas?

Briti ökoloog Adele Brand on pühendanud kogu elu sellele, et mõista müütilist ja samas salapärast rebast. Ta viib lugeja rännakule avastama üllatavaid saladusi, mida kätkeb endas müütiline rebane, tuttav, ent mõistatuslik olend, kes on kohanenud inimeste maailmaga hämmastavalt – mõne arvates isegi rahutukstegevalt – hästi.

Adele Brand kirjeldab rebase arenenud meeli, arukust ja käitumist, mis aitasid loomal vanasti hakkama saada ürgmetsas ning tänu millele suudab ta nüüd ellu jääda linnade asfalteeritud parklates ja kolisevatel raudteedel. Selles raamatus segunevad uusimad teadusandmed, kultuuriantropoloogia ja autori enda isiklikud lood erakordsetelt reisidelt.

Ma olen üsna kindel, et paljud minuealised mäletavad suurepäraselt telesarja “Mõmmi aabits”, mille üks ägedamaid tegelaskujusid oli Lembit Ulfaski kehastatud Rebase-Rein. Või F.R. Kreutzwaldi kirjutatud raamatut “Reinuvader Rebane”, milles mitmeid väga ägedaid muinasjutte. Või äkki hoopis nõukogude-aegne multifilm “Rebane, karu ja külgkorviga mootorratas”, millest ilmus ka väike raamatuke sarjast “Film-muinasjutt”. Või äkki hoopis Tõnu Aava poolt plaatidele loetud “Onu Remuse jutud”, kus toimetasid rebane ja jänes (no oli ka mitmeid teisi loomi). Paaril viimasel aastal olen lugenud mitut ägedat raamatut rebastest: Olga Volkova lastele suunatud “Mina olen rebane”, A.H. Tammsaare “Meie rebane” ja Sara Pennypackeri suurepärane laste- ja noorteraamat poisi ja rebase sõprusest “PAX”.

Kuid mulle meeldib ka see, kui eesti keeles ilmub vahvaid, ägedaid ja sisukaid looduseraamatuid. Täpselt selline on briti ökoloogi Adele Brandi kirjutatud raamat rebasest “Rebase varjatud maailm”. Usun, et me kõik oleme oma elu jooksul vähemalt korra rebast näinud, olgu see siis loomaaias, looduses või isegi linnas.

Raamat algab proloogiga “Kes on rebane?” Autor soovitab lugejal rebast endale kujutleda: leegitsev oranž valgel lõuendil, mustad käpad ja kohev saba, teravatipuline koon ja teemantteravad silmad. See on punarebane, teadusliku nimega Vulpes vulpes, kes elutseb tähelepandamatult inimeste maailma äärealadel. Seejärel “maalib” autor meile metsiku loodusmaastiku, kus elab vanast ajast tuntud rebane, kes elab tööstusliku põllumajanduse ja liigagara arenduse käest pääsenud hinnalistel maakildudel. Suurbritannia poolmetsikud maapiirkonnad – ürgsed, salapärased, elujõudu andvad ja luulelised – on võlunud loomalembeseid kirjanikke Beatrix Potterist kuni Colin Dannini, kes sai kuulsaks raamatuga “Kauge laane loomad”. Meie kujutluste rebane elab just sellises kohas, saatjaks temaga seotud uskumused, mida paisutavad nii ta sõbrad kui ka vaenlased.

Ent see ei ole ainuke rebane meie hulgas.

Autor räägib lugejale linnastumisest, looduse sunnitud taandumisest, kinnitades, et Suurbritannias elavad tuhanded rebased linnakeskkonnas Londonist Edinburghini. Samas ei ole Suurbritannia linnad sellepoolest kaugeltki ainulaadsed. Võtke mis tahes riik punarebase nelja maailmajagu hõlmavas levilas ja on küllaltki tõenäoline, et rebased tutvuvad seal juba osaga inimkasutuseks kohandatud maastikust. Rebased elavad Kanadas Torontos, Austraalias Melbourne’is ja Ameerika Ühendriikides Chicagos.

Kontrast vabalt elava mestlooma ja kivikõva asfalttänava vahel on terav, vastupandamatu ja sööbib meie kollektiivsesse teadvusesse … Paljud inimesed ei tea, mida öelda, kui näevad rebast.

Inimene on kahjuks pistnud rebase ka süüpinki. Teda süüdistatakse inimeste valdustesse tungimises, jultumuses, haiguste levitamises, lemmikloomade ründamises ja isegi meie elu ohtu seadmises. Rebane tungib aga häirimatult veelgi kaugemale meie maailma. Kohtame teda kõikjal nii keeles, popmuusikas, filmides, kõrtsinimedes kui ka telereklaamides.

Adele Brand tõdeb, et temagi elus on palju rebaseid. Tema sõpradele teeb kogu aeg nalja, et ükskõik kuhu ta ka ei läheks – India kõrbesse või Yucatani vihmametsa -, kohtab ta alati rebast, kes tavaliselt istub (nagu rebastel on ikka kombeks) ja vaatleb teda eemalt. Kui autor oli laps, olid rebased tema looduspäevikute peakangelased, ta uuris neid ülikoolis ökoloogiat õppides ja nüüd on nad nende miljonite vaieldamatud lemmikud, kes astuvad läbi internetis raamatu autorile kuuluvast nurgakesest.

Kõige selle käigus on autori tee ristunud kahe rebasega: üks on metsloom, kelle kohta käivate teaduslike andmetega täidab ta tabeleid, ja teine temaga mitte täiesti sarnane kaksikvend, kes elab inimeste kujutlustes. Adele Brand on 20 aastat rebaseid vaadelnud, pildistanud ja vahel ka päästnud. Kogu selle aja jooksul on autorile jätnud sügava mulje, kui mitmetahuline on see väike, uudishimulik koerlaste sugukonda kuuluv loomake, kes on meie naaber. Sama mitmekesine võib olla inimeste suhtumine metsloomasse. Autor on näinud selle äärmuslikke vorme: hirmu, vihkamist, kirglikku vaimustust ja lahkust.

Raamatu autor kinnitab, et selles raamatus on tema eesmärk uurida seda, kuidas on punarebasel kui põlismetsas arenenud metsloomal õnnestunud niivõrd edukalt kohaneda tänapäevaste oludega. Selleks on vaja tipptasemel teadusuuringutega mõista rebase tõelist olemust ja analüüsida ta käitumist, füüsilist vormi ja arukust, pidades silmas olusid, milles ta on elanud tuhandete sajandite jooksul enne meiega kohtumist.

Selles raamatus räägitakse natuke ka inimestest: sellest, kuidas kujuneb meie arvamus elusloodusest ja miks võivad asjliku vaatluse tulemused olla mõnikord eksitavad.

Raamatu esimene peatükk on “Rebase lühiajalugu”. Selle alguses kinnitab autor, et inimkond on asunud rebast ümber kujundama. Inimesed on muutnud rebase toitumist, territooriumi suurust, sotsiaalseid suhteid, eluiga ja surma põhjuseid … Rebase päeva täidavad inimeste tekitatud helid, inimeste loodud maastikud ja inimeste seatud risked. Selleks, et mõista meie seas elavaid rebaseid, peame kõigepealt meenutama, milline oli maailm vanasti.

Autor viib lugeja Bialowieza laande, mis on Euroopa tasandikul lähim vaste tõeliselt looduslikule ürgmetsale. See asub Poola ja Valgevene piirialal ja laane ajalugu on olnud rahutu. Autor jälitab selles laanes hunti, kinnitades, et huntidest üle jäänud kondid saavad endale rebased. Kolme meetri kaugusel hundi jäljereast, on punarebase käpajälg. Rebane elab selles laanes täiesti metsikult, süües eluspüsimiseks teisi metsast sõltuvaid organisme.

Adele Brand leiab rebase väljaheite, mis annab kõikjal hääletult tunnistust rebase toitumisharjumustest. Väljaheites turritab ohtralt metssea musti karvu. Rebase käitumisvõime seisukohast võiks metssea asemel olla samahästi elevant, sest metssiga on rebasest 14 korda raskem ning ta on relvastatud võhkade ja hammastega. Neid ühendav lüli on hunt, sest selle laane rebase talvisest toidulauast moodustavad loomade, täpsemalt punahirvede ja metssigade korjused umbes 30%. Mõned neist loomadest võisid nälga surra, aga suurema osa tapsid hundid ja ilvesed.

Bialowieza ürgmetsa ilu peitub selle terviklikkuses. Seal ei raisata midagi ja luuakse ökoloogilisi suhteid, mis on äärmuseni linnastunud maastikel peaaegu unustatud. Bialowieza sõnum ongi vahest see, et metsik rebane on olevus, keda mõjutab vastastikune suhtlus. Ta on osa elavast võrgustikust, kus energia ringleb taimedelt rohusööjatele, kellelt see läheb edasi kiskjatele ja neilt omakorda raipesööjatele.

Autor räägib lugejale rebase koljust, lõualuudest ja hammastest. Rebasel on kitsa koonukese sees 42 hammast, mille hulka kuulub ka kiskjaliste seltsi iseloomustav põhitunnus – ka rebasel on kiskhambad, mille teravad lõikeservad on kohastunud liha rebimiseks. Rebaste kiskhambad ei ole ühegi söögipoolise tarbimiseks kohastunud. Rebased söövad kõike: marju, hiiri, putukavastseid. Kohanemisvõime ongi peamine põhjus, miks koerlaste sugukond on evolutsiooni käigus nii edukas olnud.

Rebased on koeralaadsed, kuid Adele Brand imetleb ka rebaste kassilikku graatisat, nende kergejalgseid hüppeid ja ettevaatlikke samme. Põhja- ja Kesk-Ameerikas elav tava-hallrebane on eriti kassi moodi ja suudab osavalt puu otsa ronida. Ent kõigi rebaseliikide esindajad on vaieldamatult koerlased, st nad kuuluvad koerlaste (Canidae) sugukonda.

Viis varvast küünistega, mida ei saa täielikult sisse tõmmata, pikk ninamik hapra ninakarbikuga, mis võimendab lõhnasid, turjaväät, mis tugevdab kaela, et rebane saaks joosta pikka aega, hoides nina maadligi – füüsilised tunnused osutavad selgelt ühele asjale. Rebane on koer. Või väga koera moodi.

Edasi liigume inimsilmale võõrasse ürgsesse džunglisse maakeral, mille kliima oli soojem kui inimese olemasolu ajal. 50 miljonit aastat tagasi oli nn eotseeni kasvuhoones Maa kõige kuumem periood. Koerlaste sünnikoht asus Põhja-Ameerikas. Rebaste kauged eellased on pärit eotseeni džunglitest Texases. Esimene teadaolev koerlane ladinakeelse nimega Prohesperocyon oli väike kõigesööja metsas, kus domineerisid tohutud hiidelukad.

Ma ei saa Sulle ju kõike ka ära rääkida, kuid loeme ka sellest, kuidas toonased loomad rändasid Põhja-Ameerikast Lõuna-Ameerikasse ja Euraasiasse, vanimast teadaolevast rebasest väljaspool Põhja-Ameerikat, punarebase vanimatest andmetest 3,4 miljoni aasta tagusest ajast Ungaris. Sellestki on juttu, et kõik praegu elus olevad punarebased põlvnevad isenditest, kes elasid vanas Lähis-Idas.

Koerlased liiguvad ringi. Tänu pikkadele jalgadele ja vähenõudlikkusele toidu suhtes on neil lihtne uusi elupaiku koloniseerida. Ajaloost on selles peatükis veel ja veel. Keegi ei saa kunagi teada, kus Homo sapiens märkas esimest korda elusat rebast või kuidas kahe liigi esindajad suhtusid üksteisesse. Kuid, rebaseid leitakse tihtilugu tänapäeva Iisraelis Kfar Hahoreshis inimhaudadest, mis on umbes 8600 aastat vanad. Maailma vanimaks templiks peetava Türgis asuva Göbekli Tepe sambaid kaunistavad kivisse raiutud kohevate sabadega rebased.

Hiljem, kui inimkond avastas jutuvestmise võlu, kuulusid rebased lugude tegelaste hulka. Ameerika indiaanlaste suulises pärimuses on rebane vahetevahel kaval petis, kellest võib teinekord kasugi olla. Kõige lennukam rebasefolkloor kujunes välja Jaapanis. Sealses mütoloogias, luules ja rahvasukumustes au sees olnud rebane ehk kitsune on inimeste mõtteid vallanud sajandeid. Ta esineb isegi Jaapani klassikaks saanud teoses, mis võib olla maailma vanim romaan, nimelt 11. sajandi “Genji loos”.

Juttu on ka roomlastest, Aisopose valmidest, Vana-Inglise kirjandusest (nt 13. sajandi poeem “Rebane ja hunt”, mis sarnaneb kangesti ka Eesti muinasjuttude rebase ja hundi “suhetele”).

Kahjuks on inimene geoloogilise aja skaalal ühe silmapilgu jooksul rebase loodusliku metsa ümber kujundanud: mõned muutused on ilmsed, teised aimatavad. Rebane ei ole meie maailmas sissetungija. Vastupidi, hoopis meie laiutame oma tänapäevase edasipüüdlikkusega tema kodumaastikul.

 

 

Raamatu teine peatükk on “Kus rebased elavad?”

Selles peatükis käime koos autoriga Indias Thari kõrbes Kachchhi soolakus. See oli kunagi Araabia mere põhi, mis on nüüdseks muutunud kuivaks maaks. Ka seal kohtub autor punarebasega, kuid räägib meile ka kõrberebasest.

Selgub, et rebase looduslikud kodukohad on mitmekesised. Lai levila on üks eeliseid, mida rebane saab nautida tänu sellele, et ta ei ole kohastunud mõne kindla elupaiga ega toiduga. Teine eelis on väiksem võimalus välja surra. Kui metsade asemele hakkasid ilmuma kalgid Londoni kiviehitised, mõjus see laastavalt paljudele sealsetele liikidele, kuid rebane on kõigi inimeste tekitatud maastikumuutuste käigus ellu jäänud, ja sageli hästi hakkama saanud.

Rebane ei vaja ühtegi kindlat elupaika … Rebase asurkondi leidub nii paljudes erinevates elupaikades, et isegi kui teda tabaks keskkonnakatastroof mõnel põllumaal, elaks ta edasi seal lähedal metsas ja tuleks varsti põllulegi tagasi. Kui ta ka ei ela, tutvub rebane põhjalikult ümberkaudse maastiku kartograafiaga ja tegeleb selle uurimisega, sihikindlal ilmel ringi sörkides. On teada rebaseid, kes on lühikest aega jooksnud väidetavalt kiirusega 50 km/h, liiguvad nad tavaliselt palju aeglasemalt ja teevad puhkepeatusi, et tukastada heki all või linna mõnes vaikses nurgakeses.

Rebasefolkloori juurde kuulub kindlalt väide, et nad on nokturnaalse eluviisiga, st liiguvad ringi ainult öösiti. Rebaste eluviis on öine piirkondades, kus neid pidevalt jälitatakse. Nendes paikades, kus valitseb metsik loodus, Thari kõrbest kuni Ontario soiste metsadeni, võib rebaseid tihti näha päevasel ajal ringi liikumas.

Kui temperatuur langeb alla nulli, on niidu-uruhiired Suurbritannias tavaliselt diurnaalse ehk päevase eluviisiga. Siis käivad nendega sama jalga rebased ja isegi loorkakud. On ütlematagi selge, et kui rebased leiavad inimese, kes neid päevaajal korrapäraselt sealihavorstiga kostitab, siis kohandavad nad oma eluviisi selle toiduallika järgi. Autor on näinud mitut madalama staatusega rebast, kes otsustasid liikuda päeval, et vältida vastasseisu domineerivama isendiga.

Raadio teel jälgimine on näidanud, et oma territooriumiga rebase igapäevased rännakud jagunevad kaheks. Esiteks teeb ta ringi ümber kogu territooriumi ning teiseks, mis on tavalisem, käib ta igal ööl oma jahimaa eri osades.

Kui rebane parajasti ei rända ega söö, vajab ta puhkamiseks sobivat kohta. See võib olla ükskõik kus tema koduterritooriumil, isegi selle piiri lähedal. Rebasel on rohkem kui üks pesa, sealhulgas kohad, mida ta kasutab üksnes ajutiselt.

Rebase anne seisnebki tema kohanemisvõimel.

Kolmas peatükk on “Kuidas rebane välja näeb?”

Rebase meeled, suuruse, luustiku, saba kuju ja hambad on kujundanud vajadus ellu jääda. Tulemus on peaaegu täiuslik: kõigesööjast kiskjaline – generalist -, kellel on siiski kindla elupaiga ja toiduga kohastunud looma eelised. Selleks, et rebane saaks püüda väikseid vilkaid saakloomi, on tema keha paljuski kohanenud, mida me tema juures imetleme. Ta on suurel määral loodud hiirepüüdmiseks. Väikese kõhuga kerge kogu saab hõlpsasti närilisesuuruse sihtmärgi poole viskuda. Hiigelsaba aitab tasakaalu hoida.

Juttu on rebase kuulmisest ja nägemisest (saame teada, mis on läikepiige), maa magnetväljast, mida rebased aravatavsti kasutavad küttimiseks – on võimalik, et rebased kasutavad magnetväljal põhinevat suunateavet. Saame lugeda rebase suurusest (kaalust ja tüvepikkusest), rebase värvusest (tavapärane värvigamma on sügavoranž karvastiku seljapoolel, valge koonu- ja kurgualune koos kõhuga ning järjest tumedamaks muutuvad käpad, mille alaosa on peaaegu must). Sabaots on tavaliselt valge, kuigi mitte alati. Juttu on ka tumedamatest ja valgetest rebastest, saame teada, mis on melanism ja leukism.

Neljas peatükk jutusta meile rebase pereasjadest (autor räägib elust koos rebasekutsikatega, mängust, sest mänguga õpitakse õigeid kombeid, võitlust konkurentidega ja nende ülekavaldamisest, ka toit on osa rebaekutsikate mängudest), tutvume rebaste sotsiaalse suhtlusega (rebaste perekond on oma olemuselt hundikarjast täiesti erinev sest neil ei ole evolutsioonilist survet arendada küttimiseks vajalikku koostööd, ühe närilise püüdmiseks ei ole vaja mitut rebast). Aga ega rebasedki ei ela üksi … Laias laastus saab rebased jagada nelja sotsiaalsesse klassi: sigijad, alluvad, noorloomad ja hulkurid.

Raamatus on veel mitmeid väga sisukaid ja huvitavaid peatükke: rebane ja tema naabrid (toit – taimed, linnud, putukad, seened, roomajad, kalad, hiired, suuremad loomad (oravad, suslikud, rotid, jänesed, küülikud), rivaalid – harakad, mägrad; ohud – hundid, ilvesed, inimene); mis häält rebane teeb; rebaste loendamine (kuidas loendada, mida loendatakse, miks on rebaste arvukus selline, nagu see on, kui palju rebaseid on olemas); tervisest ja haigustest; kiskjatest meie keskel, kuid ka rebaste pidamisest lemmikloomana, mille peale autor väga hea pilguga ei vaata.

Raamatu epiloogis on juttu kuulsatest rebastest (pilvelõhkujas 72 korrusele läinud Romeo, kleptomaanist rebame Imelda, kes kogus jalanõusid, linnaliinibussi ja rongiga sõitvad rebased, sotsiaalmeedia staarid, rebane, kes sõbrustas terjeriga jt).

Pärast epiloogi loeme veel rebasevaatleja töövahenditest – pildistamine, pildistamine rajakaameraga (looduskaameraga), jälgede uurimine, loomajälgedest jäljendite tegemine, loomavaatluspäeviku pidamine, väiksemad teadusprojektid.

Selline raamat see “Rebase varjatud maailm”. Usun, et kui selle läbi loed, siis on see rebaste maailm palju avatum ja mõistad sedagi, miks mõnikord rebane ka linna tuleb …

 


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"



Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)