Dolly Parton „A Holly Dolly Christmas“ (Warner Music)

Pean siinkohal tasahilju tunnistama, et mulle jõululaulud ja jõulumuusika meeldib. Kodus on üsnagi esinduslik kogu jõuluplaate (aastate jooksul on plaadiriiulisse kogutud ca 100 jõuluplaati), kusjuures võib ju öelda, et kõik endast lugupidavad artistid on oma karjääri jooksul välja andnud vähemalt ühe jõuluplaadi, kui mitte kaks või kolm. Tavaliselt on valikus ca 40-50 jõululaulu, mis kipuvad korduma (õnneks tehakse neist ka erinevaid versioone), kuid on ka neid jõuluplaate, millel saab kuulata ka päris uusi ja algupäraseid lugusid.

USA kantrimuusika superstaari Dolly Partoni uus jõulualbum „A Holly Dolly Christmas“ ongi just selline plaat, millel ka uusi lugusid, kusjuures kuus neist lugudest on lauljatari enda kirjutatud.

Paar sõna ka Dolly Rebecca Partonist, kes 19. jaanuaril 2021 tähistab oma 75. juubelit. Dolly Parton on kindlasti üks legendaarsemaid kantrimuusika tähti, kes kirjutab ise ka lugusid, kuid ta on üles astunud ka filmides (seda eriti 1980. aastatel).

Dolly Partoni esimene album ilmus 1967 ja juba 1970. aastatel tõusis ta kantrimuusika tippude hulka. Dolly Parton oli üks neist artistidest, kes esitas kantrit, mis meeldis ka popmuusika sõpradele, mistõttu tõi ta kantrimuusikale palju uusi kuulajaid.

Oma karjääri jooksul on lauljatar võitnud 9 Grammy-auhinda ja tal on olnud USA kantrimuusika edetabelis koguni 25 esikohalaulu!

Dolly Parton sündis Sevier Countys Tennessees neljanda lapsena 12. lapselises perekonnas. Tema vanemad olid vaesed, mistõttu kasvas Dolly Parton väikeses onnis Locust Ridge’is Great Smoky Mountains-mägedes. Dolly Partoni ema mängis kitarri, vanaisa mängis viiulit ja kirjutas laule. Dolly sai oma onult esimese kitarri, kui türduk oli 7-aastane. Kui Dolly Parton oli 14, siis lindistas ta oma esimes laulu „Puppy Love“. Lisaks sellele mängis ta keskkooli marsiorkestris trummi.

Pärast keskkooli kolis Dolly Parton Nashville’i, et alustada kantrilaulja ja laulukirjutaja karjääri. Alguses töötas ta Nashville’is koos laulukirjutaja Bill Owens’iga. Nii kirjutati 1966. aastal üsnagi populaarsed laulud „Put It Off Until Tomorrow“ ja „The Company You Keep“, laulud esitas Bill Phillips ja need jõudsid USA kantrilugude edetabelis TOP 10 hulka. 1967 lindistas Parton laulu „Dumb Blonde“ (see oli ta enda kirjutatud) ja seegi oli edukas. Veidi hiljem, kuid samal 1967. aastal ilmus ka lauljatari debüütalbum „Hello, I’m Dolly“.

Kantrimuusika supertäht Porter Wagoner kutsus Dolly Partoni püsiesinejaks oma telesaatesse, üheskoos hakati ka alates aastast 1968 muusikat tegema plaadufirmale RCA. Nende koostöö kestis mitu aastat ja nad kirjutasid ja esitasid koos selle aja jooksul palju hittlugusid.

1970 ilmus Dolly Partoni singel „Mule Skinner Blues“, millest sai tema esimene tõeline soolohitt. Nendel järgnesid mitmed hittlood nagu "Joshua" (1971), "Coat of Many Colors" (1971) ja "Jolene" (1974).

Dolly Parton ja Porter Wagoner lõpetasid ühised esinemised 1974, ja Parton jätkas sooloartistina. 1975 ja 1976 valiti ta parimaks USA naiskantrilauljaks. Toona hakkas Parton lindistama ka poppi, ballaade ja isegi diskot, 1974 valmis ka tema kuulus hittlugu „I Will Always Love You“ (paljud muusikasõbrad teavad seda laulu kindlasti Whitney Houstoni esituses).

Aastail 1974-1980 oli lauljataril 8 USA kantrimuusika edetabeli esikohalaulu ja ta oli saanud kuulsaks nii kantri- kui ka popmuusika artistina. 1980. aastatel jätkas Parton edukate plaatide tegemist, paljud neist olid seotud filmidega, milles ta ise ka mängis. 1986. aastal juhtus nii, et tal ei olnud enam ühtegi lugu TOP 10 seas, mistõttu plaadifirma RCA lõpetas temaga lepingu! Dolly Parton siirdus firma Columbia Records leivale ja ta tegi albumi „Trio“ koos Emmylou Harrise ja Linda Ronstadt’iga. Plaat tõusis kantrimuusika edetabelis esikohale ja tõi Partonile ka Grammy-auhinna.

1992 laulis Whitney Houston maailmakuulsaks Dolly Partoni laulu „I Will Always Love You“. Dolly Partoni enda karjäär oli juba veidi aeglustunud, kuid ta hakkas kirjutama bluegrass-muusikat, mis oli tema kunagine lemmik. Ta lindistas kolm bluegrassi plaati. Muusikat on Dolly Parton kirjutanud ja esitanud veel ka sel sajandil, ja teinud seda ikka ja alati väga hästi. Pean mainima, et sel sajandil on lauljatar avaldanud 9 stuudioalbumit, kusjuures uus jõuluplaat on järjekorras kümnes selle sajandi stuudioplaat!

Nagu eespool mainisin, siis on Dolly Parton mänginud kaasa ka paljudes filmides. Usun, et kuulsamad neist on „9 to 5“ (1980), „The Best Little Whorehouse in Texas“ (1982), „Rhinestone“ (1984), „Steel Magnolias“ (1989) jt. Talle kuulub ka isiklik filmi- ja televisiooniproduktsiooni firma, mis on tootnud telesarja „Buffy The Vampire Slayer“ („Vampiiritapja Buffy“) ja populaarsed filmid „Father of the Bride“ I ja II osa („Pruudi isa“). Ja veel, enne kui minna lauljatari uue jõuluplaadi juurde, siis tuleb mainida sedagi, et sel aastal sai valmis ka film "Christmas on the Square", milles samuti Dolly Parton ühes peaosas on, filmi peaks nägema Netflixis.

„A Holly Dolly Christmas“ on Dolly Parton 47. stuudioalbum! See on tema kolmas jõulualbum (enne seda „Once Upon a Christmas“ (1984, koos Kenny Rogers’iga) ja „Home for Christmas“ (1990). Albumi produtsendiks on Kent Wells ja sellel laulavad ka Miley Cyrus (Dolly Parton on tema ristiema), Michael Buble, USA koomik ja näitleja ja saatejuht Jimmy Fallon, Billie Ray Cyrus, Willie Nelson, lauljatari vend Randy Parton, kes oli 1980. aastatel samuti laulja, avaldas mitu plaati, kuid täna on temast saanud ärimees.

Enne jõulualbumi ilmumist oktoobri alguses, jõudis kuulajateni ka kolm singlit: „Mary, Did You Know?“ (augustis 2020) ja „I Saw Mommy Kissing Santa Claus“ ja „Christmas on the Square“ (mõlemad septembris 2020). Jõulualbumil on kokku 13 laulu, millest 7 on uued laulud. Seitsmest uuest laulust on kuus Dolly Partoni kirjutatud lood, ühe uue laulu „Christmas Where We Are“ on kirjutanud Jada Roberts ja Barry Jobe. Kuus laulu on jõululood, mida oleme ka vare kuulnud (osad neist küll sellised, mida väga sageli ei kuule) - „A Holly Jolly Christmas“ on aastast 1964, algupärase esitaja Burl Ives; „All I Want for Christmas Is You“ on aastast 1994, autoriteks Mariah Carey ja Walter Afanasieff (algupärase esitajaks loomulikult Mariah Carey); „Pretty Paper“ on aastast 1963, algupärase loo esitajaks ja autoriks Willie Nelson; „I Saw Mommy Kissing Santa Claus“ on aastast 1952, algupärase loo esitajaks Jimmy Boyd, autoriks Tommie Connor; „Mary, Did You Know?“ on aastast 1984, autoriks Mark Lowry ja Buddy Greene, algupärase loo esitajaks kristliku muusika artist Michael English.

Dolly Partoni uus jõluplaat on üsnagi põnev kuulamine, sest siin on nii kantrilikke esitusi („Christmas On The Square“, „Pretty Paper“ koos Willie Nelsoniga, „I Saw Mommy Kissing Santa Claus“, „You Are My Christmas“ koos Randy Partoniga), kuid on ka ballaade („Christmas Is“ koos Miley Cyrus’ega, „Circle Of Love“, „Comin’ Home For Christmas“) ja jõululikku meeleolu („Holly Jolly Christmas“, „All I Want For Christmas Is You“ koos Jimmy Falloniga, „Mary, Did You Know?“), koos Michael Buble’ga esitab Dolly Parton ka üsnagi svingiva loo „Cuddle Up, Cozy Down Christmas“.

Minu arust igati armas ja sümpaatne jõuluplaat.

Kuula ise ka:

https://dolly.lnk.to/AHollyDollyChristmas


Bill Price „Lahendamata vandenõud“ (Varrak)

Vandenõude ajalugu on pikk – see ulatub Vana-Egiptusest tänapäeva Pakistanini. Käesolev raamat justkui kataloogibki mitmesuguseid salasepitsusi, mida ühendab üks asjaolu – nimelt on nende kõikide puhul võimatu öelda, mis siiski täpselt juhtus või kes olid vandenõusse kaasatud.

„Lahendamata vandenõudesse” on koondatud ajaloo kõige hämmastavamad vandenõud, kinni mätsitud lood ja libaoperatsioonid ning raamatus püütakse vastata näiteks niisugustele küsimustele:

• Kas Aleksander Suur mõrvati?

• Kas Ameerika Ühendriikide valitsus oli seotud 11. septembri rünnakutega?

• Kas Philadelphia eksperiment leidis tõepoolest aset?

• Kas Bilderbergi grupp kujutab endast tõesti salajast maailmavalitsust?

• Kas president John F. Kennedy tappis üksik laskur või osalesid atentaadis teisedki inimesed?

Kõikide selliste põnevate juhtumite käsitlemisel antakse lühike, kuid põhjalik ülevaade nende kulgemisest, esitletakse võtmeisikuid ja vahel pakutakse välja lausa üllatavaid alternatiivseid teooriaid. Raamatus „Lahendamata vandenõud” on üle 150 foto, maali, joonistuse ja kaardi, mis aitavad lugejal mõistatuslike sündmuste taga peituvatest faktidest suuremat pilti kokku panna.

Ma olen üsna kindel, et paljud meist on mõnikord mõtelnud mõnele ajaloost tuttavale sündmusele ja arutlenud, kas sellega võiks olla seotud mõni vandenõu, mõni lahendamata vandenõu. Usun, et eks ka praeguse viiruse-puhanguga võib olla seotud mõni vandenõu, mine võta kinni ...

Seetõttu on väga äge lugeda seda igati põnevat ja huvitavat raamatut lahendamata vandenõudest, mis algab sissejuhatusega, milles raamatu autor Bill Price tõdeb, et autundeta inimesed on kogu ajaloo jooksul oma nurjatute eesmärkide saavutamiseks üheskoos salaplaane sepitsenud. Mõned sellised vandenõud on päevavalgele tulnud ja võllaroad on tuvastatud, teistel juhtudel on salaplaanid aga avastamata jäänud ning asjaosalised pääsenud karistamatult.

“„Lahendamata vandenõudes” vaatleme vahepealset varianti ehk seda halli ala edu ja läbikukkumise vahel, mille puhul me võime küll olla kui tahes veendunud, et vandenõu on aset leidnud, ent meil ei ole võimalik kindlalt öelda, mis nimelt ikkagi toimus ja kes sellest osa võtsid.”

Autor jätkab tõdedes, et oma ülevaadet lahendamata vandenõudest alustame Vana-Egiptusest 3500 aastat tagasi ja arutleme võimaluse üle, et vaarao Tutanhamoni mõrv oli osa salasepitsusest, mille eesmärk oli tõsta tema asemel troonile üks tema vanemnõunikest. Raamatu lõpus aga räägime sellest, kuidas Ameerika Ühendriikide eriväelased tapsid 2011. aastal Osama bin Ladeni. Pärast kümme aastat kestnud otsinguid jõuti viimaks Pakistanis bin Ladeni jälile, kuid meie uurime, mida teadsid tema asukohast Pakistani luureasutused enne seda, kui USA ta lõpuks üles leidis. Vahepeal aga heidame pilgu kinni mätsitud lugudele, salaoperatsioonidele ja varjatud kokkulepetele, mis on senimaani mõistatuseks jäänud, ehkki tõe tuvastamiseks on nähtud ränka vaeva …

Paljud raamatus kirjeldatud juhtumid on sünnitanud keerukaid ja mõnikord pentsikuidki vandenõuteooriaid, teiste puhul pole aga vandenõu olemasolus erilist kahtlust – isegi kui pole päris selge, mida see täpselt hõlmas. Ühtekokku kujuneb välja pilt valede ja pettuste omavahel põimunud võrgustikest, mille on pununud need meie seast, kes on olnud valmis oma tahtmise saamiseks tegema peaaegu ükskõik mida. Mõnda sellist salasepitsust ei pruugi me iial täielikult lahti harutada, kuid saame vähemalt heita üksjagu valgust asjadele, mida teatavad inimesed eelistaksid pimeduses hoidagi.

Raamat on joaotatud mitmeks osaks: „Kahtlased surmad“, „Libaoperatsioonid“, „Kinni mätsitud lood“, „Poliitilised vandenõud“, „Luure ja salaoperatsioonid“, mis omakord jagunevad mitmeks peatükiks. Igas peatükis on palju põnevat lugemist, huvitavaid fakte ja palju fotosid.

Raamatu esimene osa on „Kahtlased surmad“, mille alguses kinnitab raamatu autor, et iga kahtlase surmajuhtumi uurimisel on üks põhilisi lähtekohti ladinakeelne küsimus cui bono? ehk „kes sellest kasu sai?“, sest kõige suuremal kasusaajal on ju ka kõige tugevam tugevaim motiiv kuritegu sooritada. Käesolevas osas uuritakse mitmeid niisuguseid surmasid, mille puhul on küll võimalik tuvastada kasusaajaid, kuid pole siiski kindlalt teada, et just nemad olid surma põhjustajad. Selles osas räägitakse ka mitmest tuntud atentaadist, mille käigus pandi vaieldamatult toime mõrv, ent ei teata täpselt, kes atentaadis siiski osalesid.

Raamatu esimene osa algab peatükiga Tutanhamonist, küsitakse kas Tutanhamoni tappis tema troonijärglane? Viib see meid aega umbes 1323. aasta eKr ja Vana-Egiptusesse. Vahva on seegi, et iga peatüki lõpus on lehekülg, millel pealkirjaks „Veel teooriaid“, mis tähendab, et ei piirduta ainult ühe teooriaga, pakutakse välja ka teisi.

Selles osas on juttu Aleksander Suurest ja tema mõrvamisest (323. aasta eKr, muistne Mesopotaamia, Babülon), Austria kroonprints Rudolfi võimalikust enesetapust (30. jaanuar 1889, Mayerling, Austria), uuritakse, kes seisis ertshertsog Franz Ferdinandile korraldatud atentaadi taga (28. juuni 1914, Sarajevo, Bosnia), miks Dag Hammarskjöldi lennuk alla kukkus (18. september 1961, Ndola, Sambia), kes korraldas atentaadi John F. Kennedyle (22. november 1963, Dallas, Texase osariik, USA), kas printsess Diana surm oli õnnetusjuhtum või ta mõrvati (31. august 1997, Pariis)? Kaks viimast peatükki esimeses osas räägivad lugejale Briti valitsuse relvastusinspektori dr David Kelly surmast (17. juuli 2003, Harrowdown Hill, Oxfordshite, Ühendkuningriik) ja Vene luuraja Aleksandr Litvinenko surmast (23. november 2006, London).

Teine osa on „Libaoperatsioonid“, mille alguses räägib autor, et libaoperatsioone ehk vale lipu taktikat kirjeldati kõigepealt kui merel toimuvaid petteoperatsioone, mille puhul sõjalaev heiskab vaenlase lahingulipu, et vastaspoolele lähemale pääseda, ilma et teda sealjuures ära tuntaks. Mõiste tähendus on avardunud, hõlmates ka muid sõjapidamise valdkondi, milles kasutatake moondamist, ja nüüd peetakse selle all enamasti silmas niisuguste sündmuste lavastamist, milles saab süüdistada vaenlast.

Raamatu teine osa algab peatükiga, mis viib lugeja aegade hämarusse ehk juttu on Rooma suurest tulekahjust ja sellest, kas selle põhjustas Nero (18. juuli 64, Rooma). Kes uputas soomusristleja Maine (15. veebruar 1898, Havanna, Kuuba), kes on süüdi reisi- ja postiauriku Lusitania uppumises (7. mai 1915, meri Iirimaa lõunaranniku lähedal), kas Ameerika Ühendriigid ootasid rünnakut Pearl Harborile (7. detsember 1941, Oahu, Havai), kas plahvatused Venemaa kortermajades korraldas FSB (1999. aasta september, Venemaa linnad Buinaksk, Moskva ja Volgodonsk), kas Ameerika Ühendriikide valitsus oli seotud 11. septmebri rünnakutega, milles sai surma 2996 inimest (11. september 2001, USA), kas Iraagil oli tõesti massihävitusrelvi (2003. aasta, USA ja Ühendkuningriigid)?

Kolmas osa on „Kinni mätsitud lood“, mille alguses Bill Price tõdeb, et enamasti on vandenõude keskmes salaplaan, mille abil soovitakse kasu saada. Leidub aga ka selliseid, mille põhieesmärk on varjata ebaseaduslikku tegevust või infot, mille päevavalgele tulek võib osutuda ohtlikuks. Seda nimetataksegi kinni mätsimiseks ja käesolevas osas heidetakse pilk mitmele ühel või teisel põhjusel senimaani ebaselgeks jäänud loole. Lisaks teada olevatele kinni mätsitud lugudele vaadeldakse ka selliseid, mis olevat väidetavalt aset leidnud.

Kolmanda osa esimene peatükk viib lugeja jällegi ammmustesse aegadesse ehk alustatakse sellise põneva „väitega“, küsimusega – kas Jeesus ja Maarja Magdaleena abiellusid ning said lapsi (1. sajand pKr, Galilea ja Juudamaa)?

Edasi on juttu trammiliikluse kaotamisest ja General Motorsi vandenõust (1930. aastatest kuni 1960. aastateni, USA linnad). Küsitakse, kas Philadelphia eksperiment leidis tõesti aset (1943. aasta oktoober, Philadelphia, Pennsylvania osariik, USA, juttu on sellest, nagu oleks USA merevägi muutnud salajase katse käigus ühe oma hävitaja nähtamatuks), kas katoliku kirik aitas natsidest sõjakurjategijatel vangistamisest pääseda (1945. aasta, Euroopa ja Lõuna-Ameerika). Ja veel, kas NASA võltsis Kuule laskumisi (1969. aastast kuni 1972. aastani, USA ja Kuu), kas USA eriolukordade föderaalbürool on salajane koonduslaagrite võrk (alates 1979. aastast, USA). Kaks selle osa viimast küsimust on ebaseaduslikest relvatehingutest Iraaniga (1985-1987, USA) ja sellest, kas HIV on loodud laboris (1980. aastad, USA)?

Neljas osa on „Poliitilised vandenõud“, mille alguses tõdeb autor, et on vana nali, et saame alati aru, millal poliitikud valetavad, sest me ju näeme, millal nad suud liigutavad. Ajab naerma seepärast, et me kõik tunneme selles ära tõetera. See nali annab märku kahanevast usaldusest poliitikute vastu, mis ei ole sugugi üllatav, kui arvestada alatuid trikke, millega mõned nendest on hakkama saanud. Selles osas käsitletakse salasepitsusi, millest poliitikud on püüdnud puhta nahaga pääseda ...

Selle osa esimeses peatükis uuritakse kas paavst ja kuningas hävitasid Templirüütlite ordu salajase kokkuleppe alusel (1307. aastast 1314. aastani, Prantsusmaa)? Kes seisis püssirohuvandenõu taga (5. november 1605, London, püssirohuvandenõu oli katoliiklaste katse tappa protestandist kuningat James I), kas illuminaadid on veel praegugi olemas (1776. aastast... kuni tänaseni, Baierimaa, Saksamaa), kas Osmanite valitsus andis loa armeenlaste genotsiidiks (1915. aasta, Osmanite riik (tänapäeva Türgi))? Saame lugeda sellestki, kas Riigipäevahoone põlengu korraldas natsipartei (27. veebruat 1933, Berliin), kas Wall Streeti pankurid kavatsesid Roosevelti kukutada (1933. aasta, USA), kas salajane maailmavalitsus on Bilderbergi grupp (alates 1954. aastast, Euroopa ja USA), miks Watergate’i sisse murti (17. juuni 1972, Washington).

Raamatu viies osa on „Luure ja salaoperatsioonid“, ja selle osa alguses ütleb Bill Price, et salaagentide amet on viia läbi salaoperatsioone ja kui nad teevad seda edukalt, ei saa meiesugused toimunust tõenäoliselt midagi teada. Käesolevas osas tegeletakse nende juhtudega, mil luurajate salatoimingud on mingil määral avalikuks tulnud või neid vähemalt kahtlustatakse, kuigi mitte alati pole võimalik kindlalt öelda, kes on mida teinud.

Raamatu viimase, viienda osa esimene küsimus on, kes kirjutas „Siioni tarkade protokollid“ (1903. aasta, Venemaa ja Prantsusmaa, „Siioni tarkade protokollid“ on paljastatud kui tahumatu võltsing, mille eesmärk on õhutada antisemitismi, kuid selle vihkamisest tulvil teksti autor on jäänud saladuseks)? Seejärel juba sellest, kas Sir Roger Casementi „Mustad päevikud“ olid võltsing (1916. aasta, Ühendkunigriik), kes oli Black Tomi plahvatuse taga (30. juuli 1916, New Yorgi sadam, tohutu suur plahvatus New Yorgi sadamas Black Tomi saarel, mida alguses peeti õnnetusjuhtumiks, aga ehk olid mängus Saksa agendid), kas natside salaagendid kavatsesid röövida Windsori hertsogi (1940. aasta, Lissabon). Ja veel, miks Rudolf Hess Suurbritaniasse lendas (1941. aasta mai, Šotimaa), kas Suurbritannia peaminister Harold Wilson oli Nõukogude spioon (1963. aasta, Suurbritannia), miks varjas Ühendkuningriigi valitsus Anthony Blunti (1964. aastast 1979. aastani, Ühendkuningriik) ja kas Pakistani luureteenistus varjas Osama bin Ladenit (2001. aastast 2011. aastani, Pakistan).

Sellised põnevad küsimused ja lahendamata vandenõud leiad sellest põnevast raamatust. Ma usun, et seda võiks pidada omamoodi järjeks Joel Levy raamatule „Lahendamata mõistatused. Veidrad müsteeriumid, mis on segadusse ajanud targemadki pead“ (2019, kirjastus Varrak). On ju ka nende kahe raamatu kujundus vägagi sarnane. Kusjuures mõlemad raamatud on tõepoolest väga huvitavad ja põnevad.


Dav Pilkey „Kapten Aluspüksi seiklused“ (Varrak)

Saage tuttavaks George’i ja Haroldi, kahe TOHUTU kujutlusvõimega neljanda klassi poisiga. Neile meeldib vempe visata, sellest veel rohkem naudivad nad ainult koomiksiraamatu kirjutamist enda loodud superkangelasest, kelle nimi on Kapten Aluspüks. Aga seda ei oska nad küll oodata, mis juhtub siis, kui nende koomiksiraamatu tegelane ellu ärkab!

„Kõigile lõbujanustele rüblikutele, kes pole kunagi tahtnud raamatuid lugeda.” – School Library Journal

„Pilkey huumor on terav ja särav, see pakub vanematele sama palju rõõmu kui noortele lugejatele.” – Parents’ Choice Foundation

„Üks viiest raamatust, mida kõik lapsed peaksid lugema.” – Healthy Family Matters

Dav Pilkey on sündinud 1966. a Clevelandis Ohios. Ta on kirjutanud ja joonistanud üle neljakümne lasteraamatu, mitmeid neist on tunnustatud auhindadega. Tema romaanide ebatavaline stiil on loodud julgustamaks laste vaoshoidmatut loovust. Tema lood on osaliselt autobiograafilised ja tegelevad universaalsete teemadega, hoides au sees sõprust, sallivust ja heasüdamlike võitu.

Selle humoorika ja lõbusa, ägeda ja kaasahaarava, värviküllase lasteraamatu esikaanel on kirjas, et see on Dav Pilkey esimene kangelasromaan, ja et see on nüüd täiesti värviline raamat, ja et selles raamatus on märulit, põnevust ja kometit …

Raamatu alguses saame tuttavaks selle peategelastega ehk kahe Jerome Horwitzi algkooli neljanda klassi poisiga – George Beard ja Harold Hutchins. George on lipsu ja lühikeste juustega, Harold on T-särgi ja sassis peaga. Selgub, et nad olid parimad sõbrad, nad isegi elasid kõrvuti majades. Autor kinnitab, et George ja Harold olid tavaliselt vastutustundlikud poisid. Kui iganes midagi halba juhtus, vastutasid tavaliselt just nemad, kuigi nad oli ikkagi head ka. Autor lisab, et poiste tobeduste tegemise tung oli uskumatult võimas. Tavaliselt oli seda tobeduste tegemise tungi raske kontrollida. Mõnikord tõi see neile jama kaela. Ja ükskord tõi see neila kaela suure, SUURE jama. Enne, kui selle SUURE jamani jõuame, räägib autor meile ka teise loo.

Pärast rasket päeva täis naljategemist, vembuviskamist ja kaose külvamist koolis meeldis George’ile ja Haroldile joosta mürinal vanasse puuonni George’i maja taga. Puuonnis oli kaks vana pehmet tooli, laud, rämpstoitu täis topitud seinakapp ja tabalukuga suletud kast täis pliiatseid, pastakaid ja tervet mäestikku paberihunnikuid.

Haroldile meeldis joonistada ja George’ile meeldis lugusid välja mõelda. Ja kahekesi tegelesid poisid tundide kaupa päris enda koomiksiraamatu kirjutamise ja joonistamisega. Nad olid aastate jooksul loonud sadu oma koomiksiraamatuid, mille kangelasteks olid kümned päris nende suprekangelased, näiteks “Koer-mees”, “Timmy, rääkiv vetsupott” ja “Imeline Lehma-tädi”. Aga üle aegade suurim superkangelane, kelle nad eales välja mõtlesid, pidi olema “Imeline Kapten Aluspüks”.

Saame lugeda, kuidas Kapten Aluspüks alguse sai, kuidas poisid koolis salaja koopiamasinal kopeerisid mitusada eksemplari oma kõige uuemat Kapten Aluspüksi seiklusraamatut. Pärast kooli müüsid nad mänguväljakul isetehtud koomikseid, küsides viiskümmend senti tükist.

Nüüd saamegi osa ka poiste kirjutatud ja joonistatud koomiksist “Kapten Aluspüksi seiklused”, milles Kapten Aluspüks peab vastu hakkama hirmsale sööklatoidu kollile Äkastav Hunk. Koomiks on igati naljakas, milles Kapten Aluspüks kasutab hirmsa kolli vastu aluspükse!

Seejärel saame tuttavaks ka kooli direktori, härra Krupiga, kes oli vana ja tige mees. Ta vihkas naeru ja laulu. Ta vihkas vahetunni ajal mängivate laste hääli. Tegelikult, ta vihkas üldse lapsi! Kõige rohkem vihkas ta George’i ja Haroldit. Ta vihkas nende vempe ja ninatarkust. Ta vihkas nende totakat suhtumist ja nende lakkamatut itsitamist. Ja eriti vihkas ta neid kohutavaid “Kapten Aluspüksi” koomiksiraamatuid. Härra Krupp kinnitab, et ühel päeval võtab ta need poisid vahele, üsna varsti!

Nüüd saamegi teada, kuidas poistele see SUUR jama kaela tuli. Oli päev, mil toimus suur jalgpallimatš Horwitzi Põmmpeade ja Stubinville’i Haisumardikate vahel. Tribüünid olid toetajaid täis. Kuid, hakkas juhtuma üsnagi “ootamatuid” asju – keegi oli ergutustüdrukute tuttidesse pipart puistanud, nii et kõik aevastama hakkasid, keegi oli orkestri pillidesse mullivahtu valanud, nii et pillidest hakkasid voolama mullid, keegi oli palli heeliumi täis pumbanud, nii et pall tõusis pilvedeni ja kadus silmapiirilt, keegi oli Põmmpeade LihaseHõõrumise Soojendussalvi asemele härra Vembuvenna Eriti-Sügeleva Kratsimissalvi pannud, nii et meeskond ennast kratsima hakkas. Ja see polnud veel kõik! Keegi oli pannud limonaadi sisse kummiämblikke, keegi oli kõik vetsuuksed kinni liiminud. Ei läinud kaua, kui suuremal osal toetajatest sai küllalt ja nad läksid ära. Suur matš oli läbi kukkunud ja kõik terves koolis tundsid ennast kohutvalt.

Tribüünide all itsitas kaks poissi. Harold kinnitas, et need olid siiani nende parimad vembud. George lisas, et neid oli raske üle lüüa. Poisid lootsid, et nad nende vempudega vahele ei jää, kuid juba järgmisel päeval kutsuti nad direktor Krupi kabinetti! Nüüd selgus, et härra Krupp oli koolimajja ja koolimaja ümbrusesse paigaldanud valvekaamerad ja nüüd oli tal poiste vempudest videosalvestus. Härra Krupp kinnitas, et tal oli plaan saata videosalvestus poiste vempudest nende vanematele, kooli juhtkonnale, jalgpallimeeskonnale, kuid ta otsustas teisiti. Poisid peavad hakkama täitma reegleid, mis on poiste arvates väljapressimine, kuid …

Nüüd hakkasid poisid igal hommikul kell kuus härra Krupi autot pesemas käima, nad kitkusid härra Krupi hoovis umbrohtu ja orasheina, puhastasid vihmaveerenne ja pesid aknaid. Koolis istusid George ja Harold sirgelt, kuulasid tähelepanelikult ja rääkisid ainult siis, kui nende poole pöörduti. Nad ei naljatlenud, nad ei visanud vempe – nad isegi ei naeratanud. Lõuna ajal võtsid poisid tolmuimejaga härra Krupi kabinetist tolmu, viksisid ta kingi ja pühkisid laualt tolmu. Vahetunni ajal lõikasid nad tema sõrmeküüsi ja triikisid ta lipsu. Pärast kooli niitsid George ja Harold härra Krupi muru, hoolitsesid tema aia eest ja hakkasid tema maja esikülge üle värvima. Päikeseloojangu ajal tuli härra Krupp välja ja ulatas kummalegi poisile hunniku raamatuid. Härra Krupp oli palunud õpetajatel anda poistele rohkem koduseid ülesandeid. Poisid pidid minema hilisõhtul koju õppima, et hommikul kell kuus härra Krupi juures tagasi olla.

Poisid on hullumas, kuni George näitab Haroldile paberitükki, millel on reklaam – 3D Hüpno-sõrmuse reklaam. Selle abil sunniksid poisid härra Kruppi video neile andma ja unustama, et kogu see segadus oli üldse tekkinud. Kahjuks oli sõrmuse tarneaeg neli kuni kuus nädalat. Poisid tegid neli kuni kuus nädalat selgamurdvat orjatööd, kurnavaid koduseid ülesandeid ja käitusid koolis alandavalt korralikult, kuni saabus George’i kirjakasti pakk Väikse Nupuvenna Uuenduste OÜ-st. See oli 3D Hüpno-sõrmus.

Ja nüüd hakkab juhtuma! Poisid suudavad sõrmuse abil härra Kruppi hüpnotiseerida. Nad saavad endale videokasseti, ja annavad härra Krupile vastu teise video, mis oli üks Haroldi noorema õe vana “Laula koos lilla Lohemaoga” videotest. Poisid otsustavad härra Krupiga nalja ka teha. Nad panid ta käituma nagu kana, ahv ja Kapten Aluspüks.

Kuid Härra Krupp muutuski Kapten Aluspüksiks! Ta lendas oma kabineti aknast välja, poisid jooksid tema järel. Nüüd algasid seiklused, Kapten Aluspüks pidas kinni pangaröövlid, mängu tulid ka robotid, kes käisid vargil Haruldaste Kristallide Äris. Selgub, et haruldane kristall varasti doktor Titelapi jaoks, kes pani kristalli suurde masinasse, mille nimi oli Laser-Matic 2000. Masinast väljus võimas laserkiir, mis pidi kahekümne minuti pärast Kuu õhku laskma ja Kuu tohutud kamakad pidid alla sadama ja purustama kõik maailma suurimad linnad. Siis tõuseb doktor Titelapp varemetest ja hakkab maailma valitsema! Nüüd pidid poisid ja Kapten Aluspüks päästma maailma, ja esimese sammuna tuli kasutusele võtta kummist koerakaka, mille poisid olid härra Krupi kabinetist kaasa võtnud.

Kuidas edasi, selle ma jätan Sulle endale avastada. Ma ei saa ju kogu lugu ka ära rääkida. Igal juhul on raamatus ka nn keer-u-lehed, mida keerates saab lugejale endale lausa animeeritud pildi!

Kuidas õnnestus poistel härra Krupp hüpnoosist vabastada, seda saad ka teada. Sellest on ka juttu, miks härra Krupp ka edaspidi Kapten Aluspüksiks muutus, selleks oli vaja tal kuulda vaid sõrmenipsu.

Ja see pole veel kõik. Raamatu autor räägib raamatu lõpus ka endast, kuidas ta joonistama ja raamatuid kirjutama hakkas, ja sellestki, kuidas sündis Kapten Aluspüks. Raamatu viimastel lehekülgedel on ka lustakaid tõsiasju sellest, kuidas George ja Harold endale nimed ja perekonnanimed said, kuidas härra Krupp endale perekonnanime sai, kuidas Horwitzi algkool nime sai, kuidas Dav Pilkey raamatud valmivad.

Selline äge, hummorikas ja kaasakiskuv lugemine on see Kapten Aluspüksi seikluste raamat. Nalja ja huumorit on palju, põnevust ka, kõik on mõnusasti lapsemeelne, vahvas keeles ja suurepäraste illustratsioonidega, peategelased ja kõrvaltegelased on ägedad. Ja mulle tundub, et sellele loole on oodata ka järge, sest raamatu lõpus on kaanepilt uuest raamatust “Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak”, milles on kõvasti märulit, kõvasti kometit ja kõvasti keer-u-lehti! Ootame ja näeme!

 


John Coltrane „Giant Steps“ (Warner Music)

Mulle on džässmuusika aastate jooksul alati meeldinud, seda küll sellistes “parajates annustes”, mitte liiga palju, aga mitte ka liiga vähe. Ma ei oska öelda, miks, aga eriti on “istunud” ameeriklaste 1960. ja 1970. aastate džäss, milles on seda miskit, mis paneb ennast kuulama. Kuna mulle meeldivad ka mitmed filmid just samast ajastust, siis palju kõlab head džässi ka nendes – usun, et see on ka minu muusikalist maitset mõjutanud.

Instrumentidest on mulle džässis meeldinud klaver ja saksofon (esimest olen ka ise pikemalt õppinud, teist sain koolis aasta jagu “katsuda”, sest mängimiseks ei saanud seda veel nimetada …). Seetõttu on tore, et sel aastal ilmus uuesti legendaarse džäss-saksofonisti John Coltrane’i album “Giant Steps”, et tähistada selle albumi 60. sünnipäeva! Seekordne album on duubelalbum, sest teisel plaadil leiab põnevaid võtteid algupärase albumi lindistuselt (juhtus see aastal 1959), mis on ilmunud korra ka aastal 1987 ja 1998.

John William Coltrane (hüüdnimega Trane; 23. september 1926 Hamlet, Põhja-Carolina – 17. juuli 1967 Long Island, New York) oli USA džässmuusik, kelle instrumendiks oli tenorsaksofon, kuigi ta mängis ka sopransaksofoni ja klarnetit. Kuulsust saavutas Coltrane mängides Miles Davis’e esimeses kvintetis.

Coltrane’i tähtsaim loominguline periood jääb aastatesse 1955 – 1967, kui ta salvestas albumeid, mis on mõjutanud sügavalt kaasaegse džässmuusika arengut ja neid peetakse tänaseni tõelisteks meistriteosteks. Coltrane oli vägagi tootlik, mistõttu paljud salvestused ilmusid alles pärast tema surma. 1992 (25 aastat pärast tema surma) võitis John Coltrane elutöö-Grammy.

Paljude muusikasõprade arvates on John Coltrane Charlie Parkeri kõrval innovatiivseim ja imiteeritum džäss-saksofonist. Coltrane oli muusik, kes julges katsetada ja võttis ka riske, võib öelda sedagi, et tema stiil on üsnagi harukordne, on vähe neid saksofoniste, kes mängiks Coltrane’ile sarnaselt. Coltrane oli tehniliselt äärmiselt andekas muusik, kes harjutas pillimängu iga päev mitmeid tunde. Harjutades mängis ta esimese tunni jooksul vaid täisnoote, et otsida seda õiget saundi – hämmastav, kas pole. Teise tunni harjutas ta poolnoote ja seejärel juba kõike muud. Siis töötas ta läbi teistele pillidele (suupill, viiul jt) mõeldud harjutusraamatuid, ja alles seejärel hakkas lugusid harjutama ja mängima.

Saksofoni mängivad ka John Coltrane’i pojad Ravi (s 1965) ja Oran (s 1967) Coltrane, džässmuusikaga tegeles ka tema abikaasa Alice Coltrane, kes lahkus meie seast 2007. Coltrane’i hilisema loomeperioodi albumitest “Ascension”, “Meditations” ja “Interstellar” on mõjutust saanud fusion-džässi areng (on ka neid, kes on pidanud seda muusikast lihtsalt müraks …). Ka mitmed rokkmuusikud (Jimi Hendrix, Carlos Santana, Mike Watt) on saanud mõjutusi just John Coltrane’ilt.

“Giant Steps” on John Coltrane’i 1960. aastal ilmunud album (see on tema viies stuudioalbum ja esimene, mille ta salvestas Atlantic Recordsile, lepingu just selle plaadifirmaga ajas Coltrane’ile välja Miles Davis’e äri mänedžer Harold Lovett, ja see tagas Coltrane’ile aastase sissetuleku summas 7 000 dollarit, mis tänapäeval võrdub ca 62 000 dollariga), mida peetakse üheks Coltrane’i olulisemaks plaadiks (2004 valiti see ka USA kongressi raamatukogu “National Recording Registry”-kogusse, kuhu valitakse esteetiliselt, ajalooliselt või kultuuriliselt olulised salvestused).

Ajakiri “Rolling Stone” valis selle plaadi 2003. aastal maailma 500 parima albumi küsitluses kohale number 102, 2012 sarnast küsitlust korrati, siis oli album kohal number 103!

“Giant Steps” valmis 1959. aastal, neljal stuudiosessioonil. Plaati tehti samaaegselt Miles Davise albumiga “Kind of Blue”.

“Giant Steps” on album, mis tõestab, miks John Coltrane’i peetakse maailma üheks parimaks saksofonistiks, siin on mitmeid hämmastavaid ja kiireid mängulisi lahendusi, siin on nii hard bop’i kui ka modaalset džässi. mida tasub kindlasti kuulata ja õppida.

Lood “Naima” ja “Syeeda’s Song Flute” on saanud nime John Coltrane’i toonaselt abikaasalt ja mehe tütrelt. Lugu “Mr. P.C.” viitab bassist Paul Chambers’ile, kes sellel plaadil mängib. Just “Naima”, kuid ka plaadi nimilugu “Giant Steps” on kindlasti lood, mis kuuluvad džässmuusika kullafondi.

Albumil mängivad, kusjuures Coltrane “lubab” vägagi palju soleerida klaveril, bassil ja ka löökriistadel:

John Coltrane - tenorsaksofon,

Tommy Flanagan - klaver,

Wynton Kelly – klaver loos "Naima",

Paul Chambers – bass,

Art Taylor - löökriistad,

Jimmy Cobb – löökriistad loos "Naima",

Cedar Walton – klaver lugude "Giant Steps" ja “Naima" teistes versioonides,

Lex Humphries – löökriistad lugude "Giant Steps" ja “Naima” teistes versioonides

Kahe plaadiga on kaasas ka väga põhjalik ja sisukas buklet, milles juttu John Coltrane’ist, tema muusikast ja loomingust ning loomulikult ka sellest albumist.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/4jTDjHLMFCHWrjuP1qmCf4

 

John Coltraine Quartet "Naima"


Gled-Airiin Saarso, Raina Rumvolt, Tiia Pällo „Puurmani mõis. Ammendamatu inspiratsiooniallikas“ (Regio)

Juba viiendast mõisakoolide vihikust saab taas lugeda värvikaid lugusid mõisaelust; vaadelda kunsti, arhitektuuri ja majandamise näiteid; lahendada loodusteaduslikke ülesandeid, ristsõnu ja proovida loovkirjutamist. Rohkelt on joonistamist, joonestamist ja värvimist. Kõikide nende tegevuste inspiratsiooniallikaks on Eesti üks kaunimaid ja suursugusemaid neorenessanss-stiilis losse – Puurmani mõis.

Varem on mõisaraamatute sarjas ilmunud Vääna, Laupa, Vodja ja Illuka mõisa raamatud.

Tegelikult on hiiglama vahva, et Eestis on palju väga ilusaid ja omanöolisi mõisahooneid ja mõisakomplekse, kus vahetevahel tahaks kohal käia ja vaadata, mis ja kuidas seal korda tehtud on. Regio vahva ettevõtmine tutvustada mõisu nn mõisakoolide vihikute sarjas on minu arust igati tervitatav, sest nii on võimalik nende imeliste mõisadega tuttavaks saada ja neist ka palju huvitavat lugeda.

Selle mõisavihiku esimesel leheküljel on kirjas, et selles vihikus on võimalik joonistada, joonestada ja värvida, tutvuda arhitektuuriga, lisaks veel palju huvitavaid fakte. Selgub, et Puurmani krahviloss on tuntud nii alevikus endas kui ka väljaspool seda. Vanemad elanikud mäletavad isegi kivist krahvivappi, mis paiknes sissekäigu kohal katuse äärel ja oli peaaegu inimese kõrgune ning neli meetrit lai. Kahjuks lõhuti see ära remondi ning kütte- ja kanalisatsioonisüsteemi sisseseadmise ajal 1950. aastate alguses. Saame teada, et krahv Gotthard Johann Manteuffel sai krahvitiitli Saksa Püha Rooma riigi keisri Franz I käest 27.04.1759. aastal ning samal ajal ka suguvõsa vapi. Vapikilbi väli on hõbedane, punane trip keskel märgib puud kui tugevuse sümbolit. Kroonitud kiivrit ehivad mustad kotkatiivad. Krahvi mantel on hõbedane-punane, vapi hoidjad on tagasivaatavad hõbedased kotkad. Vapp on paigutatud rohelisele alusele, mis kujutab maapinda.

Edasi loeme juba Buhrmeistritest, sest Puurmanni nimi tuleneb tõenäoliselt endise ordumõisa Rootsi võimu aegsete omanike Buhrmeistrite perekonnanimest. Mõisa ajalugu loetaksegi sellest suguvõsast. Saame teada, kes oli aadel, vasall, kõrgaadel, rüütelkond. Järgmisel leheküljel on juttu Puurmani viimastest omanikest Manteuffelitest. Puurmani mõis kuulus väga pikka aega Manteuffelite aadlisuguvõsale. Seda pärandati edasi põlvest põlve ja seetõttu on mõis ka väga heas korras. Praegune härrastemaja valmis 1881 ja viimane krahvipaar lahkus sealt 1919.

Järgnevatel lehekülgedel loeme Julius Kuperjanovist, sest just Puurmani mõisas moodustas 1918. aastal Julius Kuperjanov partisanide pataljoni. Loeme pikemalt Kuperjanovi elust, kuid saame teada sedagi, et Puurmanile lähim vaenlase hõivatud strateegiliselt tähtis punkt oli Tartu. Esimeseks suuremaks pataljoni operatsiooniks oli seega võitlus Tartu eest. 13. jaanuaril 1919 sai Kuperjanov Palamusel kokku soomusrongide üldjuhiga – algas partisanide ja soomusrongide koostöö, mis kestis kuni Vabadussõja lõpuni. Juttu on sellestki, et tänapäeval on Kuperjanovi jalaväepataljon Võrus üks ajateenistuse väljaõppekihti. Pataljon kannab ajaloolist sümboolikat: hõbedane kolp ristatud kontide kohal. Sama motiiv on kilbikujulisel käisemärgil.

Vaatame edasi. Juttu on ka külade tekkest ja tüüpidest. Vanasti oli inimesed rändava elustiiliga, ühes kohas püsiti seni, kuni jätkus toiduvaru. Aja jooksul aga õpiti maad harima ja karja kasvatama ning jäädi seetõttu paiksemaks. Vanim maa-asula ehk küla moodustus põlluharimise ja karjakasvatusega tegelevate perede majapidamistest ehk taludest. 13. sajandi alguseks olid külad juba selgepiirilisemalt välja kujunenud ja levinumaks külatüübiks oli sumbküla. 14. sajandil hakkasid kujunema rida-, ahel- ja ka hajakülad, seal, kus maastik oli künklikum ja ebatasasem. Külades oli keskmiselt 10 talu, harvemini ka üle 20. Loeme ka rehielamust, sellest, et taluhoonete hulka kuulusid veel ait, laut, saun, suvekoda, et 19. sajandi lõpus hakati ehitama ka eraldi elamuid, nagu näiteks hobusetall, rehi ja kelder.

Saame teada ka Kursi kihelkonnast (sest maa parema valitsemise jaoks jagati Eesti kihelkondadeks ja maakondadeks, kuni 13. sajandini oli kihelkond ühte hõimu kuuluvate elanikega ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade liit, kus räägiti oma keelemurrakut ning järgiti teatud kombeid) ja rahvariietest. Kursi kihelkond asutati 14. sajandil seoses ordulinnuse rajamisega Pedja jõe ületamise kohale.

Ja see pole sugugi mitte veel kõik. Loeme mõisatest ja nende liikidest. Mõis oli suur maavaldus mis hõlmas nii põllumaid kui ka omanike elumaja ning ümberkaudseid talumajapidamisi. 13.-14. sajandil, kui eestlased said muistses vabadusvõitluses lüüa, hakkasid maahärrad nimetama vasallidele läänistatud valdusi mõisateks. Uuemal ajal saame mõisaid liigitada kuuluvuse, õigusliku seisundi ja kasutamise järgi nii: eramõis, rüütlimõis, suvemõis, poolmõis, kirikumõis, riigimõis, rüütelkonnamõis, linnamõis ja karjamõis. Siin ka Puurmani mõisa plaan 19. sajandi teisest poolest.

Loeme ka Kursi kirikust, mis asub Kursi külas Põltsamaa vallas Jõgeva maakonnas.. Keskajal oli Kursi Liivimaa ordu valitsemispiirkonna keskus. Praegune Kursi luteriusu kirik on ehitatud 1648 vana kiriku müüridele.

Tutvume ka eluruumidega lossis, söögisaali kasettlaega, mõisa arhitektuuriga (1860. aastatel ehitatud Puurmani mõisa peahoone on neorenessanslikus stiilis). Hoonel on terviklikult säilinud algupärane välisilme, ehituskonstruktsioonid ning fassaadi- ja interjööridetailid. Loeme ka nurgatornist, mis ilmestab hoonet. Nurgatorn on kaheksakandiline, see on 25 meetrit kõrge ja sinna viib kena puidust keerdtrepp. Torni ülemisel korrusel on sammastele toetuv kaaristu. Nurgatornis juures on ka ülesanne – tuleb joonestada sirkli, malli ja joonlaua abil hulknurgad ja arvutada nende ümbermõõdud.

Ja veel. Järgmisena loeme klaasist ja peeglist, sisearhitektuurist – dekoorist (loss oli ehitatud graatsilises ning mängulises rokokoo stiilis). Seejärel kaminad ja ahjud, lubja põletamine, aadlike eluolu, orel (Puurmani mõisahärrale krahv Ernst von Manteuffelile kuulunud koduorel ehk harmoonium on tehtud 20. sajandi alguses koos samas stiilis istepingiga), parkettpõrandad (mõisahoonetes kaeti parketiga enamasti esindusruumide põrand, privaatruumides on seda vähem. Puurmanis on aga ka magamistuba parketiga kaetud), tapeedid ja seinamaalingud, sepised.

Tapeetide ja seinamaalingute loo juures on ka vahva ülesanne, tuleb kirjutada haikud, mis on inspireeritud söögisaali tapeedimustrist (haiku on Jaapanist pärit väike kolmerealine luuletus, silpide arv värssides (ridades) on 5 + 7 + 5). Tuleb jätkata ka Puurmani akrostihhoni kirjutamist (akrostihhon on luuletus, kus ridade esimesed tähed moodustavad ülevalt alla sõna või lause) ning kirjutada pastoraal lamburi idüllist, kasutades selleks krahvinna magamistoa tapeedi tegelasi ja olustikku. Pastoraal on maaelu maalilisust kujutav karjaselaul, idüll on õnnelik ja häirimatu elu looduse rüpes.

Selline on mõisavihikute viies osa ehk vihik Puurmani mõisast. Siin on mõisaga seotud värvikaid lugusid mõisaelust, kunsti ja arhitektuuri näiteid. Loodan, et selline vahva mõisavihikute sari Regiol jätkub ja meil õnnestub lugeda veel paljudest teistestki mõisadest.


Lars Svensson, Killian Mullarney, Dan Zetterström „Linnumääraja. Euroopa ja Vahemere maade lindude välimääraja“ (Varrak)

Tegemist on kõige põhjalikuma ja tänapäevasema Euroopa lindude määrajaga, mis on sobiv nii algajale kui ka kogenud linnuvaatlejale. Raamatu on kirjutanud ja illustreerinud kolm väga hinnatud ja palju rännanud ornitoloogi ning see on tõlgitud juba 14 keelde.

Välimääraja annab infot kõigi linnuliikide kohta, kes võivad esineda Euroopas, Põhja-Aafrikas ja suures osas Lähis-Idas – teoses käsitletakse ligi 900 linnuliiki. Eestindatud väljaanne on põhjalikult täiendatud ka Eesti andmetega. Üle 200 pilditahvli rohkem kui 4000 üksikasjaliku illustratsiooniga näitavad, kuidas eri liikide välimus varieerub vastavalt soole, vanusele, aastaajale ja levikule. Põhjalikud tekstid toovad aga esile iga liigi suuruse, elupaiga, tundemärgid, erisused ja häälitsused.

Esmatrükk ilmus eesti keeles 2012. aastal. Uus, täiendatud ja parandatud trükk on välioludesse sobivamas pehmes köites.

See sisukas ja huvitav linnuraamat algab joonistega juba raamatu esisisekaanel, millel on ülevaade sulestikumustritest, peasulestikust, sulgedest ja kehaosadest ning tiivapealsest.

Seejärel pöörduvad lugejate poole juba raamatu autorid, kuid ka selle linnumääraja esindaja, Eesti Ornitoloogiaühingu auliige Olav Renno. Autorid kinnitavad, et nende rõõmuks ja rahulduseks on linnumääraja eelmist väljaannet saatnud suur edu alates tema ilmumisest 1999. aastal. Seda on avaldatud vähemalt 13 keeles ja müüdud kokku umbes 700 000 eksemplari. Autoritel on olnud suur au näha selle määraja rohket kasutamist vaatlusretkedel, ükskõik kus nad Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas rännanud ka on.

Autorid räägivad ka sellest, et nende soov oli uude väljaandesse mahutada vastseid liike ja uut informatsiooni, seetõttu suurenes raamatu maht 12% võrra. Lugeja saab teada sedagi, et uues väljaandes on sugukonnad järjestatud teisiti. Hiljuti avaldatud geneetilised uurimused näitavad, et kaks kõige vanemat linnurühma on hanelised ja kanalised … Kuna sugukonnad on selles raamatus järjestatud põhiliselt traditsioonilise süstemaatika kohaselt (vanemad rühmad asetsevad noorematest eespool), siis algab määraja luikede, hanede ja partidega, kellele järgnevad püüd, faasanid jne. Alles siis tulevad kaurid, pütid, tormilinnud jt, keda varasemates määrajates tavatseti paigutada esimeste hulka.

Ja veel, linnurühmad, milles on hiljaaegu toimunud rohkem süstemaatilisi muutusi ja mis on mõjutanud määraja uuendatud väljaannet, on hanelised, tormilinnud, suurkajakad, rästad, põõsalindlased, kärbsenäpid ja vintlased. Praegune määraja käsitleb lisaks varasemale vähemalt 41 uut liiki, kellest 33 on n-ö tekkinud süstemaatiliste muudatuste tulemusena, paljusid alamliike vaadeldakse aga sügavamalt. See on saavutatud (võrreldes eelmise väljaandega) 24 uue pilditahvli lisamise, paljude vanade pilditahvlite ümberkujundamise ja illustratsioonide uuendamise teel.

Seejärel raamatu sissejuhatus. Selgub, et määraja käsitleb kõiki linnuliike, kes pesitsevad või regulaarselt esinevad Euroopas, Põhja-Aafrikas põhja pool 30 kraadi pl ning Iisraelis, Palestiinas, Jordaanias, Süürias, Türgis, Armeenias, Gruusias ja Aserbaidžaanis, hõlmates suurt osa Lähis-Idast. Hõlmatud on Kanaari saared, Madeira ja Siinai poolsaar. (Mõne üksiku liigi puhul on nimetatud ka Assoore, Roheneeme saari, Iraaki, Iraani ja Kesk-Aasiat.) Euroopat piirab idast Uurali mäestik, Uurali jõgi ja Kaspia meri.

Raamatu põhiosa käsitleb 720 liiki. Mainitud on ka üle 60 juhukülalise. Veel puudutatakse 32 liiki, kes on kas ilmselt puurist või linnuaiast pagenud või algselt piirkonda sisse talutud ja nüüdseks pesitsevad taasmetsistunult, ilma inimesepoolse turbeta. Lisaks on põgusalt loetletud 118 liiki väga harukordseid eksikülalisi teistelt mandritelt.

Sissejuhatuses saame lugeda määraja süstemaatikast ja nimetustest, esinemistähistest; levikukaartidest, linnu suurusest, terminoloogiast ja tähistest (sulestikud ja vanused, põhiterminoloogia), häälitsuste kirjeldamisest, pilditahvlitest, sulgimisest ja sulestiku kulumisest, kuidas linde määrata.

Ja oleme jõudnud lindude juurde. Alustame hanelistega (luiged, haned ja lagled, ujupardid, sukelpardid, haruldased partlased), seejärel juba püülased ehk metsislased, faasanlased ehk kanalased, kaurid, pütlased, juttu on ka merelindude vaatlemisest, edasi tulevad tormilinnud, tormipääsud jt, suulad, albatrossid ja pelikanid, kormoranid, toonekurelised (haigrud, toonekured, iibised, flamingod), kullilised ehk haukalised (raisakotkad, kotkad, harksabad, loorkullid, viud, herilaseviud, haukad, pistrikud), ruiklased, kurglased, traplased, kahlajad, änlased, kajaklased (kajakad, valgepäised suurkajakad), tiirlased (tiirud, viired), alklased, vurillased, tuvilased, kägulased, kakulised, öösorlased, piiritajalased, jäälindlased, mesilasenäplased, siniraaglased, rähnlased, lõolased, pääsulased, västriklased (kiurud, linavästrik, hänilane, jõgivästrik, vesipapp, siidisaba, paindpuulind), raatlased, ööbikud, lepalinnud, kivitäksid jt (sinirind, sinisaba), rästad, põõsalindlased (roolinnud, rohulind, ristiklinnud, rädilind, käosulased, lehelinnud, pöialpoisid, käblik), kärbsenäplased, tihaslased jt, puukoristajalased, kaljukutlased, porlased, õgijalased, pagulindlased, bülbüllased, nektarilinlased, vilbaslased, vareslased (harakad, pasknäär, laanenäär, mänsak, hakid, varesed, rongad), kuldnoklased, peoleolased, varbaslased, vintlased, käbilinnud, tsiitsitajalased).

Edasi juba Põhja-Ameerika värvulised, juhukülalised (sirppart, hõbe-piilpart, prillhahk, kirdekaur, viir-troopikalind, masksuula, puispelikan, keiser-fregattlind, ojahüüp, punakael-väikehaigur, ameerika siidihaigur, väike-hõbehaigur, koljathaigur, roosa-toonekurg, vöötsaba-merikotkas, klounkotkas, ameerika tuuletallaja, ida-punajalgpistrik, aafrika sultantait, koldjalg-sultantait, ameerika lauk, kanada kurg, saheli trap, krabijooksur, krokodillivaht, ida-pääsujooksur, hiidrüdi, ameerika tikutaja, taiganepp, tumevigle, suurtilder, hallpea-kajakas, tanutiir, kalifornia tiir, pruunkõht-vuril, stepivuril, leet-turteltuvi, hand-ruugetuvi, korstna-kammsaba, kammsaba-piiritaja, idapiiritaja, ida-mahlarähn, ameerika kaljupääsuke, ameerika siidisaba, kass-pilalind, must-võsaööbik, siniööbik, nõgitäks, häilu-lehelind, rukselg-õgija, idahakk, ameerika suurnokk, kanada säälik, maasäälik, põhja-masksäälik, laulusidrik, valgekiird-sidrik, hallpea-tsiitsitaja. Uskumatu valik linde, uskumatu valik juhukülalisi.

Seejärel veel ka tabel üliharuldastest eksikülalistest, kuid ka sissetalutud haudelinnud (mittelooduslikult levinud liigid) – mustluik, väike-lumehani, randhani, kapi tulipart, mõrsjapart, mandariinpart, puna-rägapart, kalifornia tuttvutt, nurmvutt, suurfrankoliin, kuningfaasan, püha iibis, aafrika luitsnokk-iibis, punaflamingo, väikeflamingo, lõunaflamingo, leet-turteltuvi, kaeluspapagoi, suur-kaeluspapagoi, serengeti lembelind, mustpea-aratinga, munkpapagoi, sinipea-aratinga, maina, mustpea-langurlind, väike-.kangurlind, akaatsia-leekamadiin, vahanokk-amadiin, maasik.amadiin, india leetamadiin ja ruskeamadiin. Jällegi hämmastav valik erinevaid linde.

Raamatu lõpus on ülevaade eestikeelsest kirjandusest ja teistest allikatest (koostanud Olav Renno), muukeelsest kirjandusest ja teistest allikatest, linnunimetuste register ja väike ülevaade raamatu autoritest Lars Svenssonist, Killian Mullarney’st ja Dan Zetterströmist.

Imeliselt huvitav raamat on see “Linnumääraja”. Mahukas, kokkuvõtlik, suurepäraste jooniste/kaartidega lindudest.


Deftones „Ohms“ (Warner Music)

Deftones on USA alternatiivse metal-ansambel, kes on pärit Sacramentost, Californias. Deftones kuulub kindlasti USA kaasaegse metal-muusika tippude hulka, kes suudab oma muusikas ühendada innovatiivset muusikat ja raskemat metalit nagu näiteks ka Korn ja Tool. Deftones on aastate jooksul tõdenud, et nende muusikat on mõjutanud The Cure, Morrissey, Depeche Mode, Faith No More, Fear Factory jt. Tänaseks tuntakse Deftonesi, kui üht julgemat ja enim eksperimenteerivat metal-bändi, kuigi on ka neid, kes kutsuvad Deftonesi „metal-muusika Radioheadiks“ ... kindel on see, et nende albumeid on maailmas müüdud üle 10 miljoni eksemplari, mis on igati kõva number. Ma usun, et uus album „Ohms“ toob neid müübinuid plaate loomulikult ka juurde.

Deftones saavutas populaarsust kolmanda stuudioalbumiga „White Pony“ (2000). Aastat jooksul on populaarsust ja tunnustust kogunud bändi mitmed singlid, nagu - "Be Quiet And Drive (Far Away)", "Digital Bath", "Back To School (Mini Maggit)", "Change (In The House Of Flies)", "Minerva", ja "Hole In The Earth". Ansambli lugu “Elite” (albumilt “White Pony”) võitis 2011. aastal Grammy-auhinna, kui parim metal-esitus!

Nagu mainisin, siis Deftones tuli kokku Sacramentos, aasta oli siis 1988. Algupärases koosseisus olid Chino Moreno (laul, rütmikitarr), Stephen Carpenter (soolokitarr), Abe Cunningham (trummid), Dominic Garcia (basskitarr). Esimese viie aasta jooksul bändi koosseis muutus sageli, kuid see stabiliseerus, kui Abe Cunningham naases bändi (aastal 1990 oli ta sealt korra lahkunud) ja selleks ajaks mängis basskitarri Chi Cheng. Möödus veel viis aastat, kui bändiga liitus ka Frank Delgado, kes mängib klahvpille.

Kuid korra veel alguse juurde tagasi – Stephen Carpenter oli 15-aastane, kui ta sai rulaga sõites autolt löögi. Seetõttu oli ta mitu kuud aheldatud ratastooli, ja ta hakkas õppima kitarrimängu, mängides kaasa metal-bändide (Anthrax, Stormtroopers of Death ja Metallica) lugudele.

Carpenteri head sõbrad olid Abe Cunningham ja Chino Moreno. Kõik käisid C.K. McClatchy High School’is, Sacramentos. Kõik olid ka tublid rulatajad. Carpenterile meeldis ka heavy metal, Morenole meeldis hardcore punk (nagu näiteks Bad Brains), kuid ka post-punk ja uue laine (nn new wave’i) ansamblid Depeche Mode ja The Cure. Kui Moreno sai teada, et Carpenter mängib kitarri, siis organiseeris väikese jämm-sessiooni koos Abe Cunninghamiga, kes oskas mängida trumme. Nüüd hakati regulaarselt mängima ja harjutama Carpenteri garaažis (see juhtus ca 1988). Veidi hiljem võeti kampa ja basskitarrist Dominic Garcia. Nüüd jätkati juba neljakesti.

Abe Cunningham otsustas siiski minna teise bändi, selleks oli samuti Sacramentos tegutsev Phallucy, mistõttu hakkas trumme mängima Dominic Garcia. Bändiga liitus uus basskitarrist ehk Chi Cheng. Nüüd lindistati nelja lauluga demo.

1991 tuli trumme mängima John Taylor, kuni Cunningham liitus Deftonesiga uuesti 1993. Kahe aasta jooksul hakkas Deftones mängima paljudes klubides, nii San Franciscos kui ka Los Angeleses, esineti koos näiteks ka teise legendaarse metal-bändiga ehk Korn’iga. Veidi hiljem oli Deftonesil taskus mleping Maverick Records’iga.

Bändi nime Deftones loojaks saab pidada Carpenteri, kes võttis hiphopi slängist termini “def” (seda kasutasid näiteks LL Cool J ja Public Enemy), millele lisati “-tones”, mida kasutasid paljud 1950. aastate bändid – Dick Dale and the Del-Tones, The Quin-Tones, The Delltones, The Monotones, The Cleftones, The Harptones jpt.

Oktoobris 1995 jõudis Deftones oma debüütalbumini “Adrenaline”, mida müüdi 220 000 eksemplari, oluline oli see album kindlasti ka nu metali-areenile. Deftonesi lugu “Teething” pääses ka filmi “The Crow: City of Angels” (1996) heliribale.

Seejärel on Deftonesil ilmunud mitmeid väga häid ja väga edukaid stuudioplaate: “Around the Fur” (1997), eelpool mainitud üliedukas “White Pony” (2000), oluliselt raskem “Deftones” (2003), “Saturday Night Wrist” (2006).

Deftones plaanis 2008-2009. aastal lindistada albumi “Eros”, kuid ansambli basskitarrist Chi Cheng sattus 2008. aasta lõpus autoavariisse ja oli pikka aega koomas, kahjuks 2013. aastal Cheng lahkus meie hulgast (tal oli ka probleeme südamega). Nii võeti Chengi asemele uus basskitarrist Sergio Vega, kes oli varem mänginud ansamblis Quicksand. Deftones lindistas albumi uuesti ja selle nimeks sai “Diamond Eyes” (2010). Sellele järgnesid eelmisest palju “helgem” album “Koi No Yokan” (2012) ja “Gore” (2016).

Sel aastal (2020) uus album “Ohms” (see on juba üheksas Deftonesi stuudioalbum!), mille produtsendiks on jällegi Terry Date, kellega Deftones tegi viimati koostööd 2003, kui valmis album “Deftones”. Põnev fakt on seegi, et see on esimene album, millel Stephen Carpenter mängib 9-keelega kitarri!

Uuel plaadil kuuleb Deftonesi oma parimas võtmes, Chino Moreno annab endast jällegi parima, lugudes ta karjub, kisab, kuid otse loomulikult ka laulab. Plaadil on nii alternatiivset metalit (“Urantia”, “Error”, “The Spell of Mathematics”, “Radiant City”), kuid ka selliseid lugusid, milles ka hard rocki-hingamist (“Pompeji”, “The Link Is Dead”, “Headless”, “Ohms”), kuid ka nendes lugudes ei saa Deftones siiski mööda metalist.

Warner Music ütleb Deftonesi uue albumi kohta nii:

Grammy-auhinnaga pärjatud Ameerika alternatiiv-metal bänd Deftones, kuhu kuuluvad Chino Moreno, Frank Delgado, Stephen Carpenter, Abe Cunningham ja Sergio Vega, avaldas plaadifirma Warner Records / Reprise alt täna oma kauaoodatud albumi “Ohms”. Album järgneb eelmisel nädalal koos muusikavideoga avaldatud loole “Genesis”. Deftonesi liikmete ja nende kauaaegse koostööpartneri Terry Date'i produtseeritud uus stuudioalbum ilmus kuu aega pärast seda, kui bänd avalikustas uudise peale nelja aasta pikkust pausi ilmuva värske kauamängiva kohta. Sel nädalal käivitas Deftones heategevusliku korjanduse nimega "Adopt-a-Dot", kus kutsuti fänne üles annetama ja saama osaks albumist “Ohms”, pakkudes neile võimalust omandada üks või mitu pikslit kokku ligi 13 tuhande hulgast, millest moodustub Frank Maddocks’i kujundatud albumi kaanepilt. Iga omandatud piksli müügist saadud tulu jagatakse UC Davis lastehaigla ja Crew Nationi toetusfondide vahel, et rahastada elupäästvaid teadusuuringuid ja laste raviteenuseid ning samuti toetada muusikatööstuse olulisi meeskonnaliikmeid, kelle toimetulekut on mõjutanud COVID-19. Sel aastal tähistatakse ka kahe aastakümne täitumist Deftonesi suurejoonelise albumi “White Pony“ ilmumisest. Käesoleva aasta alguses teatas bänd virtuaalsel pressikonverentsil oma uute lugude salvestamise käigus sündinud ideest, anda välja ka remiksidest koosnev album pealkirjaga “Black Stallion”. Enne COVID-19 pandeemiat oli bändil plaan minna Põhja-Ameerika suveturneele, kuid hetkel lükati kontserttuur edasi aastasse 2021.

Mida on Deftonesi uue albumi kohta kirjutatud?

"Album, mis on põnev, emotsionaalne, nii ei ole Deftones kunagi varem kõlanud.” – NME

”Ohms” on Deftonesi on viimaste aastate tugevaim album, mis viib neid tagasi oma juurte, heavy ja hard-rocki juurde.” – UPROXX

Deftones on tagasi ja teeb seda, mida nad oskavad kõige paremini: pummeldab sügava melanhoolse metali sügavustes.” – THE FADER

Deftonesi tänane koosseis: Chino Moreno - laul, kitarr (1988–) Stephen Carpenter - kitarr (1988–) Abe Cunningham - trummid (1988–) Frank Delgado - klahvpillid (1997–) Sergio Vega - basskitarr (2009–)

Kuula ise ka:

https://deftones.lnk.to/Ohms

Deftones "Ohms"


“Minu lemmikpiltidega loomaraamat” (Varrak)

See elavate piltidega loomaraamat on mõeldud kõige väiksematele, et äratada ja toetada nende huvi eluslooduse avastamisel: loomabeebid, nende emad-isad, elupaigad, häälitsused, jäljed, liikumisviisid jm.

Tänu äraarvamisküsimustele ja 60 klapiga aknakesele pakub raamat väikestele raamatusõpradele lustlikku avastamisrõõmu keset mängu.

250 sõna, 200 fotot ja lõbusat joonistust, mis õpetavad ümbritsevat vaatlema ning aitavad mõista ja rikastada sõnavara. Alates 2. eluaastast.

See on nüüd küll üks igati vahva loomaraamat pere väiksematele, et tutvustada nendele loomi, linde ja loodust. Raamatu esikaanel on kirjas, et selles raamatus on loomabeebid, elupaigad, karvased ja sulelised, häälitsused, ja on ka üks imearmas tiigripojuke, kes teeb: “Rõuu-uh!” Raamat on vahva ja ka vastupidav, sest kõik leheküljed on papist, et väikesel lugejal oleks mõnus ja mugav raamatuga hakkama saada.

Esimesel leheküljel ongi armsad loomabeebid – varss, kassipojad, koerakutsikas, lõvikutsikas, karupoeg, jänesepoeg, hundikutsikas ja vasikas. Väike lugeja peab kõiki neid beebisid vaatama ja andma vastuse, kuidas nende emasid nimetatakse. Et vastuse andmine oleks lihtsam, on loomabeebide pildid pisikeste klappide peal, mille all on peidus nende emad. Teisel lehküljel on kolm küsimust – kellel on käpad, kellel on tiivad, kellel on uimed? Piltidel on haigrupoeg, metsseapõrsas, hiirepojad, rebasekutsikas, luigepoeg, kotkapoeg, vaalapoeg ja eeslivarss.

Kolmandal leheküljel “Perega koos!” tuleb kokku viia loomaisad ja –emad. Piltidel on kits, emahirv, kult, emahani, isahani, emakalkun, isakalkun, emis, sokk ja isahirv. Sellele järgneval leheküljel tuleb üles leida ka iga pere beebid – põrsad, hanetibud, kitsetalled, hirvevasikad ja kalkunitibud.

Viiendal leheküljel “Ilusad rüüd” on imelisi mustreid ja värve. Kas väike lugeja teab, kes peidavad end nende kaunite värvite taga? Klappidel on pildid ja neil kirjas – rohelised suled, mustakollasekirju kasukas, kollased triibud, sinised kujundis, kirevad suled, soomused. Klappide all on pilt, kellele miski kuulub ja vastus. Kuuendal leheküljel on neli suuremat klappi, mille abil saab väike lugeja teada, millised kolm looma/lindu on must ja valge, punane, oranž ja roheline.

Edasi saab väike lugeja uudistada ja arvata, kuhu piltidel olevad loomad magama lähevad. Siin on eeslipoeg, lambatall, jänesepoeg, kanatibud ja dalmaatsia koer ning lambaaedik, kanala, koerakuut, jänesepuur ja eeslitall. Sellele leheküljele järgneb jällegi lehekülg klappidega. Siin tuleb teada, kus need loomad magama lähevad ja nimetada nende magamisase – kägu, herilane, rebane, šimpans, karu ja siplegas.

Järgmised kaks lehekülge kannavad ühist pealkirja “Milline kära!” Tuleb vastata küsimusele, kes teeb seda häälitsust – kireikii, auh-auh, rõuu-uh, ammuu, mää ja auuuuuuh! Seejärel saab väike lugeja teada, et kass näugub, part prääksub, öökull huikab, uss sisiseb, hobune hirnub ja turteltuvi kudrutab.

Edasi kaks lehekülge pealkirjaga “Igaühel oma stiil!” Siin on pildid, millel on nokk, sarved, kihvad, kombitsad, lont, sarved, tutt, kabi, sõrad, koda, uimed ja vurrud. Teisel küljel on suuremate klappide all peidus loomad ja linnud, kellel on suled, karvad, kilp või soomused ja koorik. Üks lisaküsimus on ka – kes hoiab oma poega kukrus?

Liigume edasi. Kaks lehekülge kannavad pealkirja “Üllatus!” Esimesel neist on klapid ja küsimus – kelleks arenevad need loomad? Klappidel on pildid röövikust, kullesest, maimust. Teine küsimus on kes selle valmistas? – võrk, tamm ja meekärg. Kolmas küsimus on, kelle munad need on? – väike muna, keskmine muna ja hiiglasuur muna. Teisel leheküljel on mitmeid loomi ja uuritakse, kes väikese lugeja arvates muneb veel mune? Tuleb leida ainus loom, kes ei mune. Variandid on pistrik, punarind, tsikaad, laiskloom, harakas, rohutirts, kärnkonn, merihobuke, iguaan, hai ja kiiver-pärlkana.

Järgmised kaks lehekülge on ühise pealkirjaga “Teel!” Tuleb vastata mitmele küsimusele, kes jookseb, kes lendab, kes roomab, kes ujub? Piltidel on pääsuke, millimallikas, nälkjas, laama, vihmauss, puuma, lõhe, toonekurg, mäger, tuukan, sääsk ja mõõkvaal. Teisel leheküljel on klappide peal pildid jälgedest, tuleb ära arvata, kellele need jäljed kuuluvad.

Ja olemegi jõudnud peaaegu selle raamatu lõppu. Eelviimase paariskülje nimeks on “Vastandid”. Siin on pildid loomadest ja lindudest ning sõnad: kiire, aeglane, raske, kerge; suur, väike, pehme, terav; üleval, all, must, valge. Teisel leheküljel on lugejale tagaotsa ette keeranud mitmed vahvad “tegelased”, kas oskad ära arvata, kellel on rõngas saba, triibud, ujulestad, tuttsaba, sarvjad soomused ja vill.

Jõudsime raamatu viimase paarisküljeni “Kus nad elavad?” Esimesel leheküljel tuleb ära arvata, kus on nende loomade elupaik – jääkaru, üksküürkaamel, delfiin, öökull, ümiseja ja tiiger. Kui piilud klapikeste alla, siis saad teada ka vastuse. Viimasel leheküljel on piltidel jõehobu, gasell, ninsarvik, hüljes, kaelkirjak, panter, babuiin ja hüään. Tuleb vastata ühele küsimusele – kes neist loomadest ei ela savannis?

Selline vahva, armas ja ilus raamat see “Minu lemmikpiltidega loomaraamat”. Olen kindel, et pisikesele “lugejale” igati vahva abimees õppida tundma loomi ja miks mitte ka veidi iseseisvalt lugema, kuigi ma usun, et abiks saavad olla ka emmed ja issid, vanaemad ja vanaisad, onud ja tädid …

 


Marko Mägi, Grete Alt „Meie lapse linnuraamat“ (Ühinenud Ajakirjad)

Ilmselt pole olemas last, kes väikeste või veidi suuremate tiivuliste tegelaste vastu huvi ei tunneks. Paraku ei oska tänapäeval paljud vanemad lastele ütelda, mis linnuga on tegu, ega ka rääkida nende elukommetest: kus nad elavad või mida söövad.

Raamatu autorid Marko Mägi ja Grete Alt on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi kogenud linnu-uurijad. Lastele suunatud linnumäärajas tutvustavad nad Eesti kõige tavalisemaid linde, kes on peaaegu alati inimese lähedal olemas, kuid kelle nägemiseks tuleb vahel natuke vaeva näha. Lihtsate lausetega on Marko kirja pannud, millised linnud välja näevad, kuidas käituvad ja kus elavad. Iga liigi kohta on välja toodud midagi iseäralikku, põnevat ja lapsele huvi pakkuvat. Grete illustratsioonid on selged ja kaunid. Lõbusa, lastepärase ja asjaliku raamatu uurimine koos lastega on kindlasti huvitav ja hariv ka lapsevanematele. Lisaks leiab siit toredaid lindudega seotud mänge nii toas kui ka õues mängimiseks ja linnuvaatluse ABC.

Mul on viimastel aastatel hakanud linnud meeldima, ja ka linnuraamatud, mistõttu olen mõtelnud, et äkki oleks pidanud kunagi hoopis ornitoloogiks õppima … Vahva on seegi, et ilmub ägedaid linnuraamatuid ka lastele, et ka lapsed lindude vastu hakkaksid huvi tundma, ja neist ka rohkem hoolima. Marko Mägi kirjutatud ja Grete Alt’i illustreeritud “Meie lapse linnuraamat” just lastele mõeldud linnuraamat ongi.

Raamatu esimeses peatükis “Miks on vaja teada, kes on kes?” räägib Marko Mägi meile lasteaialastest, kes on näinud mitmeid linde, kuid ei oska öelda, mis linnuga on tegemist. Autor kinnitab, et on oluline teada, milline lind on milline. Paljud linnud on esmapilgul üksteisega sarnased, kuid ometigi on nad erinevad. Näiteks on kuldnokk ja musträstas mõlemad mustad kollase nokaga linnud, kuid üks on siiski kuldnokk ja teine musträstas.

Erinevuste märkamiseks tuleb linde natuke jälgida, raamatut sirvida ja peagi saab selgeks, kes on kes. Ja siis võid juba sõpradele lindude tundmist õpetada, et ka nemad targemaks saaksid. Marko Mägi tõdeb, et see raamat tutvustab meie kõige tavalisemaid linde, kes on peaaegu kogu aeg inimese lähedal olemas, kuid kelle nägemiseks tuleb natuke vaeva näha. Paljud neist on lausa sellised, kes on inimese lähedusse elama kolinud ja metsas neid ei kohtagi. Mõni lind on meil ainult soojal ajal ning lahkub talve ees soojale maale. Teised jäävad aga talveks meile ja tulevad toime ka külma talveilmaga.

Toon välja mõningaid raamatu autori mõtteid ka raamatu teisest peatükist “Miks vaadata linde?” Linnud on pidevalt meie läheduses ja nad on äärmiselt põnevad: kuuled neid valjult laulmas või näed kummaliselt käitumas. Loodust ja linde jälgides saad uusi teadmisi ning ka mõnusasti puhata. Näiteks on väga hea mere ääres linde vaadelda – kellele siis ei meeldiks suvel rannas käia.

Linnud on kõikjal ja igal ajal meie ümber. Raamatu autor on kindel, et ka praegu on lugeja akna taga mõni lind, kuid tema nägemiseks pead hoolega ümbrust uurima. Ma ka nüüd korra viskan pilgu aknast välja, jah, varblased ja tuvid ja üks tihane on küll praegu aknast näha. Marko Mägi jätkab, tõdedes, et kui lugejal on paha tuju, siis tasub minna õue linde vaatama. Vaadata võib ka läbi akna, kuid peagi läheb tuju paremaks.

Ja veel, inimestel on kombeks külmade ilmade saabudes lindudele süüa anda. Talvisel ajal ongi hoovi või akna taha riputatud toidumaja ümbrus parim lindudega tutvumiseks, sest siis näeb korraga mitut liiki ja õpib neid eristama. Suvisel ajal ei ole vaja linde toita, sest siis leiavad linnud endale ise süüa.

Suvel ei pruugi linnud end nii kergesti näidata, sest poegade eest hoolitsedes üritavad nad end varjata. Pealegi on siis puudel-põõsastel lehed suured, rohi lopsakas ja linnud ei paista sellest rohelusest välja, pigem on neid kuulda. Laulu järgi on samuti võimalik linde tundma õppida, kuid esmalt tuleks linnud ikkagi välimuse järgi selgeks teha.

Edasi tuleb ka juhiseid lindude jälgimiseks. Eelkõige peaks lindude jälgmiseks olema rahulik – tuleb end mõnusalt metsa serva, hoovi, randa, heinamaale, põllule, rõdule või aknale sättida ning laiselda. Võib ka tooli võtta, vaikselt istuda ja ümbrust jälgida. Varem või hiljem märkame linde.

Lindude vaatlemisel on abiks binokkel, siis saab ka väikeseid linde lähedalt uurida. Käepärast tasub hoida ka pliiats ja paber, sest kui linnuraamatut lähedal ei ole, siis saab linnu kohta märkmeid teha või ta kiiresti üles joonistada.

Autor kinnitab, kui oled selles raamatus olevad linnuliigid selgeks saanud, siis võid uhkusega öelda, et tunned rohkem linnuliike kui keskmine eestlane. Kuid see ei tähenda seda, et lugeja ei võiks neid veelgi rohkem selgeks saada – Eestis on kokku umbes kümme korda rohkem linnuliike kui selles raamatus, maailmas on aga linnuliike kokku üle kümne tuhande.

Ma ei hakkas Sulle siinkohal rääkima pikemalt nendest lindudest, kes selles raamatus on. Iga linnu kohta on lehekülje jagu lugemist, nii tema välimuse, käitumise, elupaiga ja muu kohta, lisaks ka joonistatud pilt. Raamatus tutvustatakse väiksele lugejale järgmise linde: rasvatihane, sinitihane, salu- ja põhjatihane, valge-toonekurg, vares, harakas, hakk, ronk, künnivares, pasknäär, rohevint, metsvint, leevike, musträstas, hallrästas, linavästrik, kuldnokk, kodu- ja põldvarblane, ohakalind, punarind, puukoristaja, räästapääsuke, suitsupääsuke, must-kärbsenäpp, hall-kärbsenäpp, kodutuvi, kaelustuvi, suur-kirjurähn, sõtkas, piiritaja, sookurg, sinikael-part, kühmnokk-luik, suur-laukhani, kiivitaja, naerukajakas, hõbekajakas, lepalind ja talvike.

Raamatu lõpus pakutakse välja ka mitmed vahvad linnumängud, mida on võimalik mängida nii üksi kui ka koos sõpradega. Näiteks, kes elab kurepesas, kes jaksab kuldnokaga sammu pidada, piiritajad taevas ja linnupallid.

Viimane peatükk on “Linnuvaatluse ABC”, milles antakse lindude vaatlemiseks olulisi näpunäiteid. No näiteks, et ole rahulik, ära tee äkilisi liigutusi, sest lindudel on hea nägemine, nad ehmuvad kergesti ning põgenevad. Varane linnuke leiab ussi – paljud linnud on kõige aktiivsemad varahommikul päikesetõusu eel, ajal või vahetult pärast seda. Seega, kui plaanid linnuretke, siis ärka varakult. Külasta veekogusid või rannikut, sest need kohad on linnurikkamad. Pane hoovi pesakast, nii saad mitme nädala jooksul sealsete elanike tegemisi vaadata. Kasuta binoklit või fotoaparaati. Palja silmaga vaadates näivad väikesed linnud ühesugused, kuid abivahendiga näed neid lähemalt. Kokku on 11 head näpunäidet, et linde paremini vaadelda.

Selline vahva linnuraamat see “Meie lapse linnuraamat”. Kindlasti väga hea abimees väikesele lugejale, et linde tundma õppida, kuid ma olen kindel, et seda raamatut võivad lapsed lugeda koos vanemate või vanavanematega, sest huvitavat lugemist ja teadmisi lindudest ja nende vaatlemisest on siin kõikidele.


Ava Max „Heaven & Hell“ (Warner Music)

Amanda Ava Koci’t (sünninimi Amanda Koci; s. 16. veebruar 1994), tuntakse paremini esinejanimega Ava Max. Ta on USA lauljatar-laulukirjutaja, kes üritas juba lapsena läbi lüüa muusikamaailmas, kuid plaadistuslepinguni jõudis ta 2016 firmaga Atlantic Records, 17. augustil 2018 ilmus tema esimene laul “Sweet but Psycho”. Lugu üllatas muusikamaailma sellega, et see tõusis singlimüügitabelite esikohale lausa 22 riigis, sh. Suurbritannia, Saksamaa, Austria, Uus Meremaa,. Rootsi jm. Austraalias jäi selle laulu parimaks kohaks koht number 2 ja USA singlimüügitabelis 10. koht. Selle aasta (2020) septembris ilmus lauljatari debüütalbum “Heaven & Hell”.

Amanda Ava Koci sünids Milwaukees, Wisconsini osariigis, tema vanemad on albaanlased. Kolm aastat enne Amanda sündi tema vanemad lahkusid Albaaniast ja elasid ühes kirikus Pariisis, kuni said lõpuks passid ühelt sealset naiselt, et liikuda edasi USA’sse. Lapsena nägi Amanda sageli, kuidas vanematel oli raskusi elatise teenimisega, nad ei osanud inglise keelt ja pidasid kumbki kolme ametit. Samas oli lauljatari ema koolitatud ooperilaulja, kes laulis aariaid kodus, isa mängis klaverit.

Kui Amanda oli kaheksane, kolis tema pere Virginiasse. Nüüd hakkas tüdruk osalema erinevatel lauluvõistlustel. 13-aastaselt võttis ta oma eesnimeks Ava, mis oli tegelikult tema teine nimi, kusjuures ta on ise ütelnud, et ta pole end mitte kunagi Amandana tundnud … 14-aastaselt kolis Ava koos emaga Los Angelesse, et alustada karjääri muusikamaailmas. Algus oli raske, mistõttu kolis ta aasta hiljem Lõuna-Carolinasse, kus hakkas kirjutama lugusid. Kui Ava oli 17, kolis ta Los Angelesse tagasi.

2013 ilmus lauljatari debüütsingel “Take Away the Pain”, siis oli tema esinejanimeks Ava, kaks aastat hiljem tegid sellest hea remiksi kanadalased ehk Project 46. Ava oli pikalt saatnud oma lugusid erinevatele produtsentidele ja laulukirjutajatele, kuid seni oli see läinud üsna edutult, kuni ta sai tuttavaks Kanada plaadiprodutsendi Cirkut’iga. Nüüd alustas Ava tööd Cirkut’iga ja 2016 ilmus nende esimene ühine lugu “Anyone but You”. Lugu äratas tähelepanu, nüüd hakkasid hoopis plaadifirmad Avale lepinguid pakkuma, ja nii sõlmis lauljatar lepingu Atlantic Records’iga.

Lauljatar on ütelnud, et just koostöö Cirkut’iga muutis tema elu, sest ta oli juba peaaegu otsustanud, et aitab küll muusikamaailmast … Kui nüüd oli leping olemas, mis võtta esinejanime teiseks nimeks? Valikuks osutus Max ehk Ava Max. 2017 laulis Ava Max ka Le Youth’i laulus “Clap Your Hands”.

2018 oli Ava Maxi jaoks tegus aasta – ilmusid tema uued laul “My Way”, “Salt”, “Not Your Barbie Girl”, ilmus Gashi laul “Slippin”, milles Ava Max laulis. Lauljatar laulis ka USA räppari Witt Lowry laulus “Into Your Arms”. Ja siis, 17. augustil megahitt “Sweet but Psycho”, mis tõusis singlimüügitabelite esikohale 22. riigis! Samal aastal (2018) laulis Ava Max Vice’i ja Jason Derulo laulus “Make Up” ja lõi kaasa ka David Guetta laulus “Let It Be Me".

2019 ilmus Ava Maxi uus lugu “So Am I”, veidi hiljem ilmus sellest laulust ka remiks, milles lõi kaasa ka Lõuna Korea poistebänd NCT 127. Sellele laulule järgnesid laulud “Blood, Sweat & Tears”, “Freaking Me Out”, “Torn”. Novembris 2019 said fännid kuulata Ava Maxi uut lugu “Tabu”, mis oli duett Pablo Alboraniga. Detsembris sai Ava Maxi kuulda Alan Walkeri laulus “Alone, Pt. II”. Detsembris 2019 ilmus Ava Maxilt veel üks laul – “On Somebody”.

Märtsis 2020 ilmus veel üks uus laul “Kings & Queens”, mis oli tegelikult järjepanu juba viies singel, et reklaamida debüütalbumit “Heaven & Hell”. Veidi hiljem laulis Ava Max ühes vahvas kantriloos “On Me”, koos Thomas Rhett’i ja Kane Brown’iga, mida sai kuulda ka filmi “Scoob!” heliribal. Juulis 20020 ilmus veel kuueski singel “Who’s Laughing Now” ja septembris 2020 ka seitsmes singel “OMG What’s Happening”, kuni lõpuks ka kauaoodatud debüütalbum “Heaven & Hell”.

Ava Maxi muusikalist stiili on nimetatud popiks ja dance-popiks. Ta enda lemmikuteks on olnud Alicia Keys, Norah Jones, Celine Dion, Aretha Franklin, Fugees, Mariah Carey ja Whitney Houston. Teda ennast on võrreldud Beyonce’, Madonna, Gwen Stefani, Fergie, Britney Spearsi, Christina Aguilera ja Lady Gaga’ga. Ava Max on ütelnud, et tema kõige suuremaks eeskujuks on olnud Mariah Carey, eriti laul “Vision of Love” aastast 1990.

Muusikaajakiri Rolling Stone on nimetanud ameeriklannast laulukirjutajat Ava Maxi artistiks, keda lihtsalt peab teadma. Lauljatari värvikas karakter on köitnud kõrgelt hinnatud meediaväljaannete tähelepanu, nende hulgas on näiteks Vainty Fair, Billboard, FORBES, PAPER jpt.

Warner Music tutvustab Ava Maxi ja lauljatari debüütalbumit nii:

Ülemaailmne popsensatsioon Ava Max, kelle lugudele on karjääri vältel kogunenud üle 4 miljardi kuulamise, andis välja oodatud debüütalbumi “Heaven & Hell”. Lisaks kaheksale uuele palale on lauljanna esimesel albumil esindatud tema varasemalt ilmunud hittsinglid “Sweet But Psycho”, “Who's Laughing Now”, “So Am I”, “Salt” ja “Kings & Queens”, neist viimane veetis Euroopa raadioeetrite esikohal lausa 5 nädalat ning on praegugi Top 40 enim kuulatud lugude edetabelis kohal nr 21.” Saame teada ka põnevat infot albumi kohta: ““Heaven & Hell” tähistab samaaegselt valgust ja pimedust, head ja kurja ning kuradit ja inglit sinu õlul,” selgitab Ava albumi tagamaid. "Mõtisklen ja arutlen meie igapäevaste väljakutsete duaalsuse üle. Mõnes laulus on rohkem pimedust, teised lood on jälle positiivsemad. ”Heaven & Hell” on kesktee kahe poole vahel.”

Meenutame ka hittsinglit ”Sweet but Psycho: ”Ava Max tõestas oma superstaari positsiooni, kui tema ülimalt edukas singel “Sweet But Psycho” sai Ameerika Fonogrammitootjate Liidu poolt tunnustatud lausa kolmekordse plaatina staatusega. Enam kui 2 miljardit globaalset striimi saavutanud hitt jõudis väljaande New York Times 54 parima 2019. aastal ilmunud loo hulka, püsis kolm nädalat Billboard’i edetabeli “Hot 100” esikümnes, tõusis Ameerika raadio popmuusika tabelites kolmandale positsioonile ja teenis Avale tema esimese Teen Choice Awards nominatsiooni kategoorias “Choice Pop Song”. Grammyga auhinnatud produtsendi Cirkuti (Maroon 5, Miley Cyrus, The Weeknd) produtseeritud ja koos laulukirjutaja Madison Love'iga (Camila Cabello) kirjutatud “Sweet But Psycho” saavutas esikoha nii Spotify “United States Viral 50” kui ka Billboard’i “Dance Club Songs” edetabelis.

Lauljatari debüütalbum on jagatud vahvasti kaheks osaks – Heaven (Taevas) ja Hell (Põrgu). Esimene osa ehk Heaven algab sissejuhatusega “H.E.A.V.E.N.”, millele järgneb kohe ka hea minekuga popilugu “Kings & Queens”, mis veidi 90. aastate meloodilisi popihitte meenutab. Suurepärase ja meeldejääva meloodiaga on ka lugu “Naked”, mis tõepoolest väga ruttu “kummitama” hakkab, selles loos on lauljatari hääl eriti ilus ja uhke. Tantsulikku poppi kuuleme ka lugudes “Tattoo”, “OMG What’s Happening”, “Call Me Tonight”, “Torn”, kusjuures kõik lood sellised, milles on tõepoolest suurepärased meloodiad, mis kergelt meelde jäävad ja mis vähemalt mull 90. aastaid meenutavad – seda on raske sõnadesse panna, aga lugudes on miskit, mis meenutavad nii Madonna kui ka Kylie Minogue’ tantsuhitte. Vahva!

Plaadi teise osa Hell juhatab sisse “Take You To Hell”. Jällegi vägev popilugu, milles Ava Max “näitab”, kui hea tema hääl on. Veidi on selles loos isegi sellist euroreggae hõngu. Täpselt saranase oleku ja hingamisega on ka lood “Who’s Laughing Now” (justkui oleks Ace of Base aegade tagant tagasi) ja “Rumors”. Plaadi teises pooles on ka üks ilus ja rahulik laul – “So Am I” (selles loos minu kõrv “tõmbab” paralleele Ava Maxi ja Mariah Carey vahele). Plaadile paneb suurepärase lõpu Ava Maxi hittlugu “Sweet but Psycho”.

Kuula ise ka:

https://avamax.lnk.to/HeavenandHell

Ava Max "Who's Laughing Now"


David Almond „Skellig“ (Tänapäev)

Piirjoon tõelisuse ja fantaasia vahel võib olla väga habras, elu ja surma vahe veelgi hapram. Michael mõistab seda tõde siis, kui ta on koos vanematega kolinud uude elupaika. Lisaks kõigile neile toimingutele, mida nõuab vana laguneva maja kordaseadmine, on perekond mures ka vastsündinud beebi pärast, kes on väga tõsiselt haige. Ent maja juurde kuuluvas garaažis, mis veel nagu ime läbi püsti seisab ja mida teab mis aegadest on kolikambrina kasutatud, avastab Michael midagi erakordset – olendi, kes näeb välja nii kahvatu, kõhn ja hooldamatu, et poiss teda esmapilgul surnuks peab. Teda salamahti toites ja ravides saab aga poisile selgeks, et vastutus endast nõrgema ja viletsama eest on iga inimese kohus. Andes Skelligile tagasi tema elu, saab Michaelist nõnda ka oma pisiõekese elupäästja.

On lasteraamatuid, mille kohta võib öelda, et see on imeline, muinasjutuline, kaasahaarav. “Skellig” on just selline raamat ja lugu, mis on imeline ja muinasjutuline, kuigi tegevus toimub ju tänases päevas. Raamat, mis sobib lugemiseks lastele ja noortele, kuid uskuge mind, kindlasti ka täiskasvanutele.Lisaks sellele on “Skellig” ka tunnustatud lasteraamat, mille autoriks Briti kirjanik David Almond. Raamat ilmus juba 1998. aastal, ilmumisaastal oli “Skellig” Whitbreadi aasta lasteraamat ja võitis ka Carnegie medali, kui parim Briti autori lasteraamat. Pärast ilmumist on “Skellig” jõudnud lavale, sellest on tehtud ooper ja film. Film valmis 2009. aastal ja selles mängis Skelligi rolli suurepärane Tim Roth.

10-aastane Michael ja tema pere kolivad talve lõpul uude kodusse, üsnagi vanasse majja, kus poisi isal on kõvasti remonti vaja teha. Michaeli vanemad on üsnagi ärritunud, kuna perre oli hiljuti sündinud tütar, kes sündis enneaegsena, mistõttu on tal tõsised probleemid südamega ja arstid ei oska ütelda kas väike türduk jääb ellu või mitte.

Kui Michael läheb oma uues kodus mahajäetud ja lagunevasse garaaži (see meenutab rohkem küll lammutuskoda või prügimäge), leiab ta sealt peitu pugenud olendi, kes on Michaeli arvates kodutu mees, kuid poiss otsustab tema eest hoolitseda ja süüa anda. Michael kinnitab, et leidis ta garaažist pühapäeva pärastlõunal. Too leitu lebas pimeduses teekastide taga, keset tolmu ja prahti. Ta oli räpane, kahvatu ja kuivetanud ning poiss mõtles algul, et mees on surnud. Seejärel kinnitab Michael lugejale, et hakkas mõtlema, et ilmas poles kunagi olnud temaga võrreldavat olendit.

Kummaline mees on äärmiselt kõhn, põeb artriiti (veidi hiljem viskab võõras nalja, et enamik temast on Art Riit, kuigi autor lisab, et see on see, kes hävitab võõra kondid, muudab kiviks ja seejärel murendab) ja nõuab aspiriini ning hiina toitu numbritega 27 ja 53 (need on muideks kanapojarullid ja röstitud sealiha) ning tumedat õlut. Seda küll veidi hiljem, sest esimesel kohtumisel küsib tundmatu ragiseval ja kriiksuval häälel, mida poiss temast tahab. Pärast esimest kohtumist hakkab poiss tundmatut vaatamas käima, kuigi isa ei luba pojal garaažis käia, sest on sedavõrd varisemisohtlik.

Michael muretseb salapärase mehe pärast garaažis, oma õe pärast, mistõttu eemaldub ta oma sõpradest koolis, ta isegi ei taha enam koolis käia. Michael on pigem kodus koos isaga, kes uues elupaigas remonti teeb, kui ema on väikese õega haiglas.

Michael kohtub ka ühe vahva tüdrukuga, kel nimeks Mina. Türduk elab teiselpool tänavat. Ta õpib kodukoolis (Mina ja tema ema arvavad, et kool takistab õppimist, et kool proovib kõik ühesarnasteks muuta). Tüdrukule meeldivad loodusteadus ja loodus, voolimine saviga, linnud (tüdruk vaatleb musträstaid, õpib tundma linnuskeletti, saab lugejagi teada, et lindude luud on peenemad kui inimese omad, peaaegu õõnsad, luude sees on õhuruum, see on evolutsiooni tulemus ja tekkinud selleks, et lind saaks lennata), joonistamine (Mina kinnitab Michaelile, et joonistamine sunnib maailma palju tähelepanelikumalt vaatama, see aitab näha seda, mida vaatad, palju selgemini), William Blake’i luuletused (Blake oli kunstnik ja luuletaja, kes ütles, et me oleme ümbritsetud inglitest ja hingedest, me peame ainult oma silmi rohkem avama, vaatama hoolikamalt, imelisi William Blake’i salme loeme veidi ka sellest raamatust).

Mina tutvustab ka Michaelile loodust (ta räägib näiteks arheopterüksist – dinosaurusest, kes lendas, kinnitades, et äkki siiski dinosaurused ei surnud välja, nende järeltulijad elavad praegugi pööningutel ja puudel, arheopterüksid panid aluse evolutsioonisuunale, mis viis lindudeni), linde, näiteks öökulle ja musträstaid, Michael õpib linde jälgima ja ka kuulama. Minal on ka kass, kel nimeks Sosin, kuigi talle musträstad ja muudki linnud väga ei meeldi.

Mina kodu läheduses on ka üks vana ja mahajäetud maja, see oli kunagi olnud tema vanaisa maja. Vanaisa oli paar aastat tagasi surnud ja maja Minale pärandanud, kuigi tüdruk saab selle endale alles siis, kui ta saab 18. See maja asub veidi eemal, uksel on maalitud punase värviga OHTLIK, kusjuures seal elavad kodukakud, seal on ka lindude pesa. Mina tutvustab maja ja linde Michaelile.

Michael võtab julguse kokku ja tutvustab Minale garaažis elavat kummalist meest. Mina tõdeb esimesel kohtumisel võõraga, et on alanud lubjastumine, mille käigus luud muutuvad jäigaks ja paindumatuks. Lapsed otsustavad viia võõra vanaisa pärandatud majja, kus oleks turvalisem ja lapsed saaksid võõrast aidata. Michael oli haiglas uurinud artriidi kohta, mistõttu viib ta võõrale ka tursamaksaõli kapsleid, kuid jätkuvalt ka hiina toitu (numbrid 27 ja 53), tumedat õlut, söök on võõra sõnul magusaim nektaritest!

Nüüd saavadki Michael ja Mina teada, et kummalise mehe nimi on Skellig. Ja kui lapsed vanas majas Skelligil kuue seljast aitavad, siis selgub, et kuue all on tiivad, mis kasvasid välja särgis olevatest lõhedest! Kuuest vabastatuna sirutusid tiivad välja! Näib, et Skellig on keegi, kes on inimene, öökull ja ingel! Raamatu lõpus kinnitab Skellig, et ta on keegi, keegi nagu lapsed, keegi nagu loom, keegi nagu lind, keegi nagu ingel. Samal ajal, kui Michael ja Mina püüavad aidata Skelligit, muutub väikese õe seisund vägagi halvaks, mistõttu vajab ta südameoperatsiooni. Ja nüüd sekkub mängu ka Skellig, kes väikest türdukut aitab vägagi omamoodi (ja kas see oli unes või ilmsi?).

Mulle tundub, et parim ravim nii Skelligi kui ka Michaeli väikese õe (tema saab endale hiljem nimeks Õnn (Joy)) puhul on ikkagi armastus … Raamatu lõpus Skellig läheb ära, kuhugi … kuid ta lendab korra koos Michael ja Minaga, nii et ka lastele kasvavad hetkeks tiivad.

Imeline raamat on see “Skellig”. Lugu, milles reaalne maailm kohtub muinasjutulise maailmaga, ja nendevaheline piir on üsnagi õhkõrn. Sõprus ja armastus on need märgusõnad, mis on alati aidanud, ja aitavad tegelikult ju ka selles loos.

 


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)