Aleksei Turovski „Kodu keset aeda“ (Ühinenud Ajakirjad)

Pildirohkesse raamatusse on kokku koondatud armastatud bioloogi Aleksei Turovski artiklid, mis on aastate jooksul ilmunud ajakirjas Kodu & Aed. 2020. aasta suvel vaatas Aleksei kirjutatu üle, täiendas seni kirjutatut ning lisas enda joonistatud illustratsioone. Aleksei poja Mattiase kirjutatud lõppsõna on südamlik kokkuvõte kodust keset aeda – elust, mille isa on oma lastele loonud.

Aleksei Turovski liigub loomade maailmas ja sellest väljapoole ning püüab luua ettekujutust elusolendite kodust kui planetaarsest hiidaiast. Tema jaoks on kodu ja aed lahutamatult seotud, kusjuures aed ei tähenda siinkohal tingimata elamut ümbritsevat roheala. Kodu ja aed on oma koosmõjus alati seotud armastuse ja vabadusega. Koju on inimene jõudnud siis, kui tema elus moodustavad armastus ja vabadus tervikliku ja harmoonilise koosluse, kusjuures nii kodu kui aed on sellisel juhul alati leitavad olenemata sellest, kus me sel kaunil planeedil parajasti asume.

Aleksei poeg Mattias Turovski kirjutab: „Peamiselt kirevate loomalugudega, aga ka pilguheitudega isa Aleksei lapsepõlvemälestustesse ilmestab käesolev raamat mõistete kodu ja aed paljusid erinevaid semiootilisi perspektiive. Iga lugeja leiab tekstist oma rütmi – midagi, mida minu meelest see raamat ka tugevalt julgustab. See on siinkirjutaja tagasihoidlikul seisukohal üks peamisi asjaolusid, milles peitub Aleksei Turovski kirjutamis- ja jutuvestmisstiili geniaalsus – see lausa nõuab astuma materjaliga isiklikku suhtesse!“

Aleksei Turovski looma- ja looduselugusid on ikka ja alati vahva lugeda ning kuulata. Isegi tema lugusid, raamatuid lugedes hakkab kõrvus kostma ka tema hääl ja esitus, mis on tegelikult ju igati vahva. Tema lugudes on seda miskit, mis paneb inimese loodusesse ja loomadesse hoopis teistmoodi suhtuma ja loodust ning loomi mõistma. Ise olen varem lugenud Aleksei Turovski raamatuid “Loomult loom”, “Sipelgast vaalani”, “Minu loomad”, “Loomalood”, “Vabaneeme esimene reis”, “Loomadest, armastusega”.

“Kodu keset linna” on samuti igati vahva lugemine. Raamat, milles on tõepoolest Aleksei Turovski kirjutatud lood, mis aastate jooksul ilmunud ajakirjas “Kodu ja Aed”. Raamatuna on need lood nüüd mõnusasti koos.

Raamatu sissejuhatuses (siin küll “Sissejuhatuse asemel”) tõdeb Aleksei Turovski, et elu või teadus elusast – bioloogia – on kujuteldav võimsa silindrikujulise tordina. Vertikaalselt paiknevad selles kihtidena teadused, mis läbivad kogu elusa uurimise valdkonda. Nendeks on biokeemia, molekulaarbioloogia, molekulaargeneetika, rakuteadus ehk tsütoloogia, kudede teadus ehk histoloogia, anatoomia, füsioloogia, etoloogia ehk teadus käitumisest, ja ökoloogia, mis nagu nimigi ütleb on kodu teadus. Horisontaalselt jaguneb see võimas kihiline kook sektoriteks vastavalt elusate asjade suurele süsteemile: viirused, eeltuumsed, seened, samblikud, taimed ja loomad. Viimasesse liiki kuulub ka pärisinimene: hõimkond – selgroogsed, klass – imetajad, selts – esikloomalised ehk primaadid, sugukond – inimlased, perekond – inimene (teised sama sugukonna perekonnad on gorilla, orangutan ja šimpans) ja viimaks liik – pärisinimene (Homo sapiens sapiens).

Autor jätkab ja ütleb et käesoleva raamatukese peamine mõte on uurida mainitud bioloogilise koogi paari ülemist kihti, liikudes loomade maailmas ja sellest väljapoole ning püüdes luua ettekujutust elusolendite kodust, kui planetaarsest hiidaiast.

Ja veel, selle raamatu autori jaoks on kodu ja aed lahutamatult seotud, kusjuures aed ei tähenda siinkohal tingimata elamut ümbritsevat roheala. Kodu ja aed on oma koosmõjus alati seotud armastuse ja vabadusega. Kodu on inimene jõudnud siis, kui tema elus moodustavad armastus ja vabadus tervikliku ja harmoonilise koosluse, kusjuures nii kodu kui aed on sellisel juhul alati leitavad olenemata sellest, kus me sel kaunil planeedil parajasti asume. Ilusad mõtted raamatu autorilt, kas pole.

Selle raamatu esimeses loos “Päike, männid ja orav Juku” viib autor meid oma lapsepõlve ja Nõmmele Valdeku tänaval, kus tema pere elas, kui autor ise oli peaaegu viieaastane. Toona elati üürikorteris, mis asus keset suurt aeda. Ühes aianurgas seisis väga suur plekist prügikonteiner, mis nagu 1950. aastatel kombeks oli enamasti pealt lahti. Nõmmel elasid ema, isa ja tädi Helene, kes oli Aleksei Turovski hoidja. Sel suvel sõitis Helene mitmeks kuuks maale sugulaste juurde ja nende perega ühinesid autori vanaema ja vanaisa. Suvi oli imekaunis. Juuni oli kuum ning mändide lõhn nende aias oli nii hurmav ja püsis nädalaid, nii et kujundas ilmselt suures osas Turovski hilisema lõhnade maitse.

Sellel suvel leidsid Aleksei Turovski ja tema vanaisa sellest prügikonteinerist väikese oravapoja, kelle eest otsustakse hoolitseda. Orav sai nimeks Juku. Väike Aleksei Turovski hoolitses Juku eest, kuigi noor orav elas nende juures täiesti vaba loomana. Oraval oli voli käia igal pool, ka väljas, kuid sellegipoolest ööbis ta igal ööl nende juures kodus. Juku sai ka igati ägeda pesa, see tehakse tädi Helene vanast kasukast. Oravale see meeldis. Õue sai Juku minna oma toa seinas asuvast ventilatsiooniavast. Järgmise aasta märtsist alates hakkas orav kauemaks õue jääma ja aprillist alates tuppa enam ei tulnudki. Sellegipoolest jäi Juku nende aia elanikuks. Aasta hiljem kolis Turovskite pere korterisse kesklinna, kuhu Jukut loomulikult kaasa ei võetud, sest kesklinn on kesklinn ja Nõmme on Nõmme.

Igal juhul on Aleksei Turovski kindel, et ühestainsast aiast võib olla rõõmu terveks eluks.

Raamatu teine lugu on “Südaöine karje”. Selles loos meenutab Turovski aega, kui ta oli üheksa-aastane. Ta oli juba toona üsna mitmekesise kollektsiooniga koduloomaaia pidaja, kuigi loomade voolavus oli tema loomaaias kaunikesti kõrge. Putukate valmikud ei ela kaua ja kipuvad igal võimalusel jalga laskma. Peamiselt tegeles loodushuviline poiss veeloomadega. Nende pidamine kulges rahumeelselt. Kalad (gupi, molieneesia, gambuusia, mõõksabad jt) elasid tal väikses akvaariumis vetikate vahel, sõid kuivtoitu, aga ka sääsevastseid ja väikseid vihmaussitükikesi. Kõik oli kena, ilus ja lausa idülliline seni, kuni talle kingiti kaks aksolotlit. Aksolotl on Mehhiko ja Kesk-Ameerika sabaliste kahepaiksete liikide vastne.

Turovski kinnitab, et ta pidas päevikut juba tol ajal (see on tal tänaseni alles), nagu ta on teinud ka hiljem, kuhu ta loomulikult joonistas ja kirjutas kõike, mis puudutas loomariiki. Tal tuli isegi mõttesse avaldada oma aksolotlite pidamise märkmed pealkirja all “Suured märkmed aksolotlitest”.

Turovski meenutab, kuidas ta otsustas kahele aksotlile juurde veel kolm aksolotlit, kes olid müügis toonases zookaupluses. “Uued tulijad” olid palju väiksemad ja kergemad, kui kaks “vana olijat”, mistõttu võtab lugu hoopis tõsisema pöörde. Saame lugeda aksolotlite “kannibalismist”, kehaosade ära hammustamisest ja nende tagasi kasvamisest, kuid ka karjest, millele viitab selle loo pealkiri.

Kuna Aleksei Turovski lood on sedavõrd inimlikud, loodus- ja loomasõbralikud, nendes on palju huvitavaid fakte ja teadmisi, siis on oht, et räägin Sulle kõik ära, mis tähendab, et lugemine muutub igavaks. Seetõttu ei hakka ma Sulle siinkohal pikemalt kõikidest lugudest rääkima, kuid selles raamatus loeme veel 25 lugu, milles autor räägib meile tarakanidest, raisamatja mardikast, pääsusabast ja tema elutsüklist, tondihobust, siplegatest, mesilastest, suruliblikast, Kesk-Aasia kilpkonnast, kel nimeks Marta ja nastikust, vanaema koerast Pontust ja mustast kõutsist Felixist, kodulinn Tallinnast ja siinsetest põnevatest putukatest ja loomadest, kolmest ööst paradiisiaias (ühe eaka ja heasoovliku armeenlanna isiklikus roosiaias, kuid ka Suhhumi botaanikaaias), elust zooloogina, elust kahe taime ehk hibiski ja monsteraga, lapsest koduaias, kuid ka õpingutest ülikoolis (autor kinnitab, et konspekte ja õpikuid pargis, botaanikaaias või metsas lugedes muutus ta meel järsku avaramaks, mõistus selgemaks ja hing tublisti rahulikumaks), jalutuskäikudest Tallinna parkides. Juttu on ka Tallinna loomaaiast, aiast ja aedikust, kodust – lindude (flamingod, harakas jt) ja loomade (suslikud, luitekass, polaarrebane, leemurid jt) kodudest, põnev on lugeda loomade elust koobastes (lumeleopard, nahkhiired, koobaste veekogudes elab unikaalseid kahepaikseid – koopaolm, jt, imelisel kombel sarnaneb elu koobastes eluga meresügavustes). Raamatu viimased peatükid on ilmekate pealkirjadega: “Oma elu ruum”, “Mu kodu on mu kindlus” ja “Kus on kodu kohad?”.

Raamatu lõppsõna autoriks on Aleksei Turovski poeg Mattias Turovski. Selle loo pealkirjaks on “Kodu keset Alekseid”. Mattias Turovski meenutab oma lapsepõlve, räägib isast, aiast ja kodust, isa mõttemaailmast ja arusaamadest, kuid ma usun, et ilus on lõpetada selle raamatu viimase lõiguga, mis Mattias Turovski sulest:

“Usun, et Aleksei missioon inimestele loomi ja loodust tutvustada ning uute suhete loomist julgustada kannustab teda terve tema elu. Usun, et see on üks hiilgav asi, millele oma elu pühendada ja olgem ausad – ongi ju iseenese auhind, kui sul on au kellegi maailma suuremaks, värvikamaks, mitmekesisemaks ja hoolivamaks luua. Aitäh, paps.”

Minul jääb üle öelda, aitäh härra Aleksei Turovski, Teie imeliste esinemiste ja raamatute eest, ka selle raamatu eest …


Hannah Porter „Need vahvad kassid“ (Varrak)

Kas tead, mis sõnumeid kassi saba edastab? Või millega oleks hea kassipoega toita? Kas tead, mis tõugu kassid on kõige karvasemad?

Selles kaasahaaravas raamatus on enam kui 60 põnevat ja vahel veidratki küsimust, et vaimustada uut kassisõprade põlvkonda. Saa teada, kui vana peaks kassipoeg olema, enne kui võiksid ta koju võtta. Loe kassi kehakeelt nagu proff. Õpi tundma uusi kassitõuge, nende hoolitsusnippe, käitumist ja salatarkust. Tutvu rohkem kui 100 suursuguse kaslasega.

Raamatus on üle 60 klapiga aknakese.

See on üks ilmatuma uhke kassiraamat pere väiksematele, millele annavad põnevust juurde just need klapiga aknakesed, mida on väikesel lugejal võimalik avada ja kinni panna, kusjuures iga klapi all on peidus mõni põnev fakt või teadmine kasside kohta. Raamat on ilusas ja väga vastupidavas köites, et väikesel lugejal oleks seda mõnus kätte võtta ja sellega toimetada, leheküljed on lausa papist.

Raamatu esimesel kahel leheküljel antakse lugejale ülevaade, mis raamat see on. Selgub, et kassid hakkasid koos inimestega elama umbes 8000 aastat tagasi. See raamat on kassidest, sellest, miks inimesed kasse armastavad, mida neile süüa anda jpm.

Saame teada sedagi, et raamatus on “peatükid” (paarisküljed), milles räägitakse sellest, miks inimesed kasse armastavad (eks ikka seetõttu, et kassid on nii jumalikud), kuidas kassid suhtlevad (mitmel viisil, näuguvad ja kräunuvad, uluvad, sisistavad ja kähisevad, nurruvad), kas lugeja on kassilausuja (mõni inimene oskab lugeda kasside kehakeelt, kas ka sina?), kes on maailma kuulsaimad kassid (näiteks Saabastega Kass kuulsast muinasjutust, kuid on ka tõelisi staarkasse), kui palju kaslasi on (maailmas on umbes 40 liiki kaslasi) ja me saame kassipoja (kassi on tore võtta, kuid kas oled valmis pakkuma kassile terveks eluks turvalist kodu ja armastust).

Vaatame edasi. Järgnevatel paariskülgedel “Hull kasside järele” loeme sellest, et rahvusvaheline kassikasvatajate liit tunnistab 71 kassitõugu, aga teistel kinnitustel on neid 44 või üle 100. Saame teada, kas kassidele meeldib magada, mida tähendab teetassikass, milline on suurim kass, kas kassidele meeldib mängida, kes neile võib ka ise mänguasja teha. Sellestki on juttu, kuidas kassid nii puhtad on, kes Ragamuffin, kes on Ragdoll?

Seejärel paarisküljed “Kassi jutt”, kus saame lugeda kähisemisest, nurrumisest, näugumisest, kräunumisest, sisistamisest, kuid ka kassikontsertist ja sellest, kes on suurim jutupaunik (jaapani lühisabaline kass). Saad teada sedagi, et bengali kass on häälekas, ja siin on ka üks väga sile kass ehk sfinks.

Edasi loeme paariskülgi “Keha keel”, kust leiame vastused küsimustele: kuidas kassid tere ütlevad, miks kassid keeravad saba ümber inimese jalgade (sellega ütlevad kassid inimesele, et ta meeldib neile), mis on silma vidutamine, kuidas kass su tähelepanu püüab, kuidas kassi keha töötab, miks kass end sinu ees maas rullib (kass keerab kõhu taeva poole, kui tal on hea meel, kuid enamikule kassidest ei meeldi kõhu puudutamine), kas oled valmis mängima?

Järgmistel lehekülgedel “Kuulsad kassid” saame teada põnevaid fakte kuulsatest kassidest. Oranž triibikkass nimega Stubbs oli Alaskal Talkeetnas linnapea aastatel 1997-2017, siin on ka kass, kelle nimeks All Ball, teda kasvatas gorilla nimega Koko. Loeme veel ka sotsiaalmeediastaarist, kassist nimega Pahur Kass, Instagrami staaridest Smoothie’st ja Milkshake’ist, kuid ka rikastest kassidest Tommasost, kes elab Roomas ja Chouppete’ist, kes elab Pariisis. Siin on ka muinasjutukass ehk Saabastega Kass ja Irvik-Kass raamatust “Alice Imedemaal”.

Järgnevatel lehekülgedel “Kaslased” saamegi tuttavaks erinevate kaslastega. Saame teada, millisel kaslasel on rohkem kui 40 nimetust (puuma), kes on väikseimad kaslased (roostekass, pudi- ehk kääbuskass), kes on suurim kaslane (tiiger), kes on karvaseim kassitõug (manul ehk stepikass), milline kaslane on parim puude otsas ronija (jaaguar), kes on kiireim kaslane (gepard), millisel kaslasel on pikimad kõrvad (serval), kas kassid oskavad ujuda ja kala püüda (kalakass) ja miks on emaslõvid paremad jahilised kui isaslõvid?

Viimane paarislehekülg on “Me saame kassipoja!”, mis on kindlasti väga oluline lugemine. Siin vastatakse küsimustele, millise kassi peaksin võtma, mida kassipoeg sööma peaks, kas võib võtta ka täisealist kassi, kui vana peaks kassipoeg olema, kui tihti peab kassipoega toitma, kuidas harjutada kassi liivakastiga, kas kodu on kassile turvaline, kas kassipojaga peab käima loomaarsti juures? Olulised küsimused, mis saavad siin ka vastuse.

Viimastel lehekülgedel on juttu sellest, kas võib võtta kassi, kui oled allergik, kas kassidel on tõsti üheksa elu, kas kääbuskassi võtta on hea mõte, miks seostatakse kasse nõidadega. Viimasel leheküljel on ka oluline pöördumine lastevanemate poole.

Selline äge raamat see “Need vahvad kassid”. Tõeline maiuspala kõikidele väikestele kassifännidele ehk felinofiilidele. Väga lahedad pildid on raamatusse joonistanud Marina Solodkaya.


Karsten Brensing „Kuidas loomad mõtlevad ja tunnevad“ (Pegasus)

Kas teadsite, et sipelgad tunnevad end peeglist ära ja et delfiinid kutsuvad üksteist nimepidi? Et rottidele meeldib koos naerda ja et mõõkvaalad on tõelised memmepojad, kes elavad ka 30-aastaselt ikka veel koos emaga?

Käitumisbioloog Karsten Brensing räägib loomariigist hämmastavaid lugusid. Ta tõestab paljude näidete abil, et loomad mõtlevad ja tunnevad sarnaselt meie, inimestega. See paljude põnevate lugudega aimeraamat loomade maailmast on lugemiseks poistele ja tüdrukutele alates 9. eluaastast. Raamatus on üle saja foto, neid täiendavad Nikolai Rengeri humoorikad illustratsioonid.

Raamat „Kuidas loomad mõtlevad ja tunnevad“ pälvis Saksamaal Aasta Teadusraamatu auhinna kategoorias „Parim aimeraamat noortele“.

Karsten Brensing on kirjutanud igati ägeda ja huvitava loodus- ja loomaraamatu noortele. Raamat on ilusas ja suures formaadis, palju on pilte ja fotosid, palju põnevaid teadmisi, huvitavaid fakte jpm.

Raamatu sissejuhatuses küsib Karsten Brensing lugejalt, kas me teame, et sipelgad tunnevad end peeglis ära ja et delfiinid kutsuvad üksteist nimepidi? Et rotid naeravad meelsasti koos ja isased mõõkvaalad on ehtsad memmepojad, kes vajavad oma ema veel 30-aastaseltki? Lood mõtlevatest ja rääkivatest loomadest on sageli väga lähedal bioloogilisele tegelikkusele. Ka loomad võivad mäletada oma minevikku ja sellest õppida, neil on sõbrad ja tunded nagu meilgi, nad oskavad armastada ja tülitseda. Kuid iga loomaliik on erinev oma erinevate oskustega. Isegi liigisiseselt on üksikutel loomadel iselaadsed eripärad. Neist võiks rääkida isegi kui isiksustest.

See aimeraamat viib lugeja käitumisbioloogia üllatavasse maailma ja selgitab muu seas ka seda, kuidas inimese mõistus on evolutsiooni käigus muutunud.

Raamat jaguneb mitmesse osasse: sotsiaalne elu, isiksusega loomad, eneseteadvus, loomade keel, mõtlemine, tunded, kõrgeim distsipliin – kaastunne, kultuur looduses ja õiglus, mis omakord jagunevad peatükkideks.

Esimene osa on “Sotsiaalne elu”, mille avab mõttekäik, et paljud teadlased arvavad, et suuremate vaimsete saavutuste tegelik põhjus on sotsiaalne elu. Seejärel loeme mängust ja lõbust, sest lõbu on suurepärane liikumapanev jõud nii loomadele kui ka inimestele. Paljastatakse saladus, miks on lõbu lõbus, sest alles hiljuti oli loomade mängulisus tõeline müsteerium, kuna ükski teadlane ei suutnud selgitada, miks mängivad ka paljud täiskasvanud loomad. Selles peatükis on juttu ka kehasisesest ainest dopamiinist, mis on oluline sõnumitooja premeerimissüsteemis. Edasi on juttu sellest, et koos oleme tugevamad, et seltsing on looduse iidne leiutis. Juttu on ka suure aju teooriast, sellest, et viimane sõna ei jää alati sellele, kellel on võim, et tugevaim pole alati boss (nt. tähnikhüäänidel on nii-öelda ülemusteks emasloomad, kuid ka emased ei ole võrdsete õigustega, nad elavad omamoodi monarhias, kus “valitsejakroon” antakse edasi tütrele). Esimeses osas loeme ka liitudest ja võrgustikest, sellest, et ka loomadel on sõbrad, et loomad ei ela alati sotsiaalselt, ka kogukonnata elul on eeliseid.

Teine osa on “Isiksusega loomad”. Selle avab mõttekäik, et mitte ainult meil, inimestel, vaid ka loomadel on isikupärane iseloom ja kindlad omadused. Seejärel loemegi iseloomust, öeldakse, et mitmekesisus tasub end ära, et delfiinidel on nimed, et ka loomadel on varasemast elust mälestusi ja nad on suutelised mineviku vigadest õppust võtma. Selle osa üks peatükk kinnitab, et olla paks on olla rumal, sest tervislik toitumine ja liikumine muudavad meie elu rikkamaks – rikkamaks mälestuste poolest. Juttu on ka ämblike ametitest, et meie käitumist ei kontrolli mitte ainult geenid, olulised on ka individuaalsed eelistused.

Kolmas osa on “Eneseteadvus”, mille avab mõttekäik – enda teadvustamist on pikka aega peetud puhtalt inimlikuks omaduseks. Praegu me teame, et ka paljudel loomadel on eneseteadvus olemas. Selles osas saame lugeda katsest peegliga, peegli ignoreerimisest (siin tõstatakse küsimus: mida selle peeglida peale hakata? See ei lõhna ju üldse), peeglist kaisutamiseks ja kaklemiseks (peegel kui suhtluspartner), peeglist tööriistana, kaugjuhtimispuldist peegli jaoks, kuid ka eneseteadvusest ja enesetunnetusest (neil on väike erinevus, kuid suur tähtsus).

Raamatu neljas osa on “Loomade keel”, mille avab mõttekäik, et suhtlemine ei tähenda ainult rääkimist. Loeme sellest, mis on kommunikatsioon, et suhtlus ilma sõnadeta töötab suurepäraselt (paljud loomad suhtlevad oma kehaga, suhelda saab ka lõhnade kaudu, igas suhtluses on vaid neli asja: saatja, vastuvõtja, selged ja arusaadavad signaalid ning edastamismeetod). Juttu on ka vale leiutamisest, sest valetamine on tähtis samm mõtlemise arengus, lisaks ka häälikuõppest, dialektist (esimene samm teel keele poole on kohanemine oma rühma tüüpilise helikõlaga), osutavast žestist, loomade keelest ja grammatikast (emane šimpans Washoe valdas üle 130 viipekeele viipe, isane šimpans Kanzi tarvitas abstraktsete sümbolitega tahvleid ja oskas kasutada peaaegu 400 sõna, tema kunstkeelt nimetatakse jerkiks). Selle osa kaks viimast peatükki räägivad meile uutest uurimistulemustest vabaduses ja sellest, kas me saame loomadest aru – raske uskuda, kuid see on siiski tõsi, me saame isegi konnadest aru.

Viies osa on “Mõtlemine”. Inimeste ja loomade käitumist kontrollivad kaks väga erinevat protsessi: mõtlemine ja tunnetamine. Selle osa esimene peatükk räägib meile mõttepiltidest, milline oli esimene mõte meie planeedil? Edasi juba mõttepiltide kategooriatest, loogilisest mõtlemisest (see on tähtis samm mõtlemise arengus), abstraktsest mõtlemisest, strateegilisest mõtlemisest (ümber nurga mõtlemine viib sageli kiiremini eesmärgini), loovusest, mis on kõigi leiutiste allikas, eneserefleksioonist ehk teadlikust mõtlemisest iseendast, enesekontrollist, matemaatikast (selgub, et loomad oskavad arvutada) ja viimases selle osas peatükis õpime loomadelt mõtlemist.

Oleme jõudnud raamatu kuuenda osani. Selleks on “Tunded”. Tunded juhivad meie käitumist ja otsuseid sama palju nagu mõtted, kuid sageli ei pane me seda lihtsalt tähele. Selle osa esimene peatükk küsib, kes istub tüüri juures – imepisikesed molekulid vastutavad kõigi meie toimingute, mõtete ja tunnete eest. Edasi on juttu armastusest, selgub, et armastus “leiutati” peaaegu 500 miljonit aastat tagasi (saame teada, et linnud on truud, mõned üheks hooajaks, mõned aga terveks eluks, juttu on ka preeria-uruhiire kestva armastuse retseptist). Saame lugeda ka partneri valikust, leinast (lein ei ole lihtsalt tunne!).

Seitsmes osa on “Kõrge distsipliin – kaastunne”. Suutlikkus ennast kellegi teise olukorda asetada on ehk suurim leiutis mõtlemise arengus. Kaastunne ei ole niivõrd tunne, pigem on see eriline mõtteviis. Loeme ka “valest uskumusest”, sest kujutada ette, et teistel pole õigus, on hämmastavalt keeruline. Kas tead, miks on haigutamine nakkav? Koos haigutamine on märk üksmeelest. Ja veel, selles osas on peatükk vägivallast, sest kaastunne on vägivalla ja agressiooni vastand.

Raamatu eelviimane, kaheksas osa on “Kultuur looduses”. Vastavasisulistes teatmeteostes on kirjas, et kultuur on loodud meie, inimeste poolt ja seisab loodusega vastamisi. Kuid see pole tõsi, kultuur on looduse väga kasulik leiutis.

Loeme söömiskultuurist – mõõkvaalade kultuur on üks vanimaid maakeral. Kanada läänerannikul elab kaks erinevat mõõkvaalade rühma. Ühtedele meeldib süüa kala ja teised söövad ainult imetajaid. Need kaks rühma elavad samas piirkonnas ja on siiski teineteisest täiesti eraldatud, arvatavasti nad isegi ei “räägi” omavahel. Geneetilised uuringud näitavad, et neil kahel rühmal on olnud erinev eluviis juba peaaegu 700 000 aastat. Teadlased on kindlad, et mõõkvaalade söömiskäitumine on õpitud käitumine ja seetõttu tuleb seda nimetada kultuuriks.

Ja veel. Selles osas on peatükk moe diktaadist, sest mitte ainult meie ei taha lahedad välja naha. Loeme linnupesadest, sest linnud on arhitektid ja disainerid. Ka tööriista kasutamisest on juttu, sest isegi šimpansid kasutavad tööriistu. Selle osa viimane peatükk räägib meile tantsivatest delfiinides Adelaide’is ehk delfiinide etendusest delfiinidele.

Viimane peatükk on “Õiglus”. Õiglus on ühiskondlikus elus üks olulisemid detaile. Juttu on õiglasest kohtlemisest – maailm ei ole õiglane, kuid me võime proovida seda õiglasemaks muuta. Ka moraalist saame lugeda – õiglus on kõlbluse alus. Omandist on juttu, nagu ka väikesest suurest erinevusest – meie käitumise väike eripära on teinud inimesed liigina eriti edukaks.

Raamatu lõpus pöördub autor lapsevanemate ja õpetajate poole, milles ta selgitab, kuidas sellesse raamatusse suhtuda. Ta räägib sellest, et raamatus on palju seda, mis vanemat lugejat selles raamatus üllatab. See võib isegi vastuollu minna varasemate teadmistega. Isegi üliõpilased ja värsked bioloogiaõpetajad leiavad seda raamatut lugedes midagi uut ja üllatavat. Selle põhjus peitub lihtsas tõsiajas. Tänapäevast käitumisbioloogiat ei õpetata peaaegu üheski ülikoolis ja see ei kuulu bioloogia õppekavasse.

Seetõttu saab autor väga hästi aru, kui vanemad lugejad on raamatus esitatud teadmiste suhtes teataval määral skeptilised. Autor ei saa paluda vanematelt lugejatelt lihtsalt usaldust, sest lõpuks ei ole see raamat mõeldud mitte neile, vaid lastele, kes seda raamatut loevad. Vanemad inimesed on vastutavad, et noored oma avatud meeltega ei õpiks midagi mõttetut.

Raamatu viimastele lehekülgedel leiame ka sõnastiku (siin on seletusi mitmetele sõnadele ja terminitele – abstraktne mõtlemine, Alzheimeri tõbi, analoogia, dominantne, dopamiin, endosümbioosi teooria, ensüümid, evolutsioon, geneetika, hormoonid, hüpotees, imiteerimine, klorofüll, kloroplastid ja mitokondrid, käitumisökonoomika, mandiibulid, meeleteooria, metakognitsioon, monarhia, müsteerium, neurotransmitterid, protseduuriline mälu, retseptor, spektogramm, suised jne) ja piltide viited ning juttu on ka raamatu autorist, doktor Karsten Brensingist ja raamatu illustraatorist Nikolai Rengerist.


Jaan Rannap „Metskits Lembi ja verevennad“ (Varrak)

Raamat räägib poisist nimega Eedi ja tema suveseiklustest maal, vanaisa-vanaema juures. Kuidas Eedi koos oma sõpradega leiab metsast valge kitsetalle ning millistesse sekeldustesse see leid neid viib.

Raamatus on palju looduskirjeldusi ja peidetud õpetussõnu laste loodushariduse edendamiseks. Põnevad faktid, muhedad tegelased, vahvad tegevuspaigad ning huumor, mille vanameister Jaan Rannap on põiminud toredaks lastejutuks.

Jaan Rannap on kindlasti üks minu lapsepõlve lemmikkirjanikke, kelle sulest on aastate jooksul ilmunud väga palju väga häid lasteraamatuid. Meenutan mõnda – “Topi” (1970), “Jefreitor Jõmm” (1971), “Nublu” (1972), “Agu Sihvka annab aru” (esmatrükk 1973, pärast seda veel mitmeid kordustrükke), “Seitseteist tundi plahvatuseni” (1975), “Maja metsa ääres” (1976), “Viimane valgesulg” ja “Jefreitor Jõmm” ühiste kaante vahel (1978), “Kukepoks” (1979), “Alfa+Romeo” (1981), “Koolilood” (1981), “Klaabu” (1983), “Maari suvi” (1983), “Loomalood” (1984). Need on raamatud, mida mina mäletan, kuid loomulikult on Jaan Rannapi sulest ilmunud lasteraamatuid ka enne seda ja pärast seda aega, kui mina laps olin. Ja ma olen üsna kindel, et Jaan Rannap jääb kindlasti ka meie lastekirjanduse kullafondi, kasvõi tema loodud tegelaskujude nagu Nublu, Agu Sihvka, Klaabu ja Maari tõttu.

Nii nagu paljud varasemad Jaan Rannapi raamatud, räägib ka vanameistri uus raamat loodusest, millega on omakorda seotud lapsed/noored ja põnevad seiklused.

Seekordne põnev lugu saab alguse sellest, et saame tuttavaks raamatu peategelase Eediga, kes on tulnud maale, vanaisa juurde, Kulbile. Peategelane kinnitab, et teda huvitab hirmsasti minevik. Mitte sellepärast, et õpetaja oli andnud suvetööks “Juured”, oma esivanemate elud ja olud. Eedi tõdeb, et ta oli juba enne hakanud vanaisalt igasuguseid asju pärima. Saame teada sedagi, et Eedi ootab Kulbil oma sõpra, Madist, kes õige varsti koos terve perega ka tuleb – Madis, tema isa ja ema, pere vanim laps, Lilian ja ka väike Laura, Madise õde. Poisid lepivad kokku, et kohtuvad kahe tunni pärast Eedi vanaisa juures.

Edasi räägib Eedi ka endast. Poiss ütleb, et on varsti neljateiskümnene, sügisel kaheksandas klassis jätkaja. Kool on peaaegu kesklinnas. Nende korrusmaja korter peaaegu ka. Eedi kinnitab, et temaealisi majas pole, kossumängudeks tuleb jalgrattaga tükk maad sõita. Tihti ta seda ei tee, sest talle meeldib lugemine rohkem. Suvistel koolivaheaegadel käis Eedi külakorda maal. Ta ütleb, et tema külakorrad kestsid kuidas kunagi, kuu aega, kuus nädalat. Ühel aastal Metsapooles tädi Alma mehevanemate põlistalus, järgmisel Kulbil vanaisa katuse all. Mõlemal pool võeti teda rahuloluga vastu. Eedil endalegi maal meeldis – tädi Almal olid lambd, kanad, vasikas, koer muidugi ka. Lisaks veel redelid, millel ronida, ja pööning, kus tuhnimine tõi alati kaasa avastusi.

Vanaisa juures oli Eedi saanud sõbra, millist tal vaetm polnud. Verevenna, kui raamatu sõnaga öelda. Madise. Päriselt koos olla said nad ju küll vähe, pikemalt üle suve.

Nüüd jõuab Eedi vanaisa majja tagasi. Ta tõdeb, et vanaisal oli käsi küll kipsis, kuid see ei seganud elamast ja vaatamata pensionieale oli ta ikka nagu mees muiste. Eedi laseb vanaisal veidi oma vaarisadest rääkida, kes kõik on olnud Karlid, nagu ka vanaisa ise. Vanaisa räägib oma isast, kes oli uurmaaker ehk Kella Karla, juttu on ka sõjast, valgetest ja punastest. Eedi kuulab hoolega, mida vanaisal on rääkida.

Lõpuks jõuab Eedi ja vanaisa juurde ka Madis. Poisid otsustasid selle suve plaanid paika panna. Plaanidesse kuulus Vidriku poistele (Vidriku talu oli Kulbist paar kilomeetrit Kannerva väikelinna poole, sealt käis Madise kooli kaks meie peategelaste mõõtu poissi) tappa andmine (silmas peetakse “pommitamist” tihkeks pigistatud mudaste mättapallidega), metsa onni ehitamine, kossutrenn ja nn uhhuduur ehk jalgratastel ringi kimamine. Eedi ütleb, et suvine plaan tundus küll natuke nigel, kuid Madis kinnitab et tühja sest plaanist, küll toob elu ise midagi tõelist ja põnevat. No ja uskuge mind, tõelist ja põnevat tuleb poistele sellel suvel küll.

Samal õhtul laseb Eedi vanaisal veel oma vaarisadest rääkida, järgmisel hommikul on Eedi ja Madis toimetamas juba porgandipeenra harvendamisega. Saame tuttavaks ka Rebase Liisuga, kena prouaga, kes on vanaisa kodu lähedal asuva maja perenaine. Ta oli vanaisast noorem, kuid ikkagi ka vanaisale väga hea sõber. Eedi tõdeb, et talle meeldis Liisu ja vanaisa sõprus. Raamatute üle arutamine, poliitikute kirumine. Maailma asjus seisukoha võtmine. Midagi seesugust nagu neil Madisega. Hingeline sobivus?

Järgmiseks otsustavad poisid metsa onni ehitada. Nad küsivad vanaisalt selleks luba ja asuvad jalgratastel teele. Metsast, põõsapuhmastiku tagant leiavad nad pika laudaga kokku ehitatud maja. Polnud sauna, puukuuri ega aita, ainult pisike putka kükitas põõsaste vahel, ilmselt kemmerg. Poistele tundus, et aasta või rohkem tagasi oli seal elatud, kuid praegu seal ei elata, sest rohi maja ees oli maha tallamata. Poistele see elamine meeldib, vahva oleks ju suveks sinna jäädagi. Piilutakse ka majja sisse, Eedit huvitab eriti pööning, kus on igasugu vanaaegseid asju – kolme jalaga tool, lapsele paraja suurusega pesuvann, mitu riiulikest ja kumera kaanega kirst, milles kimpu köidetud ajalehesabad (esimese Eesti ajal käis ajalehega kaasas jutulisa, tavaliselt olid need seikluslood ja kurjategijate püüdmine), Eedi leiab Talurahva Lehe, milles on põnev lugu Kägivere masina-traktorijaam kevadtöödeks valmisoleku kontrollretkest. Mis asi on masina-traktorijaam? Seda Eedi hiljem vanaisa käest ka uurib ja nii saame meiegi teada, mis see oli. Poisid sel korral vahva maamaja juurest lahkuvad, ega ilma loata seal olla ei saa, eramaa ju ikkagi. Poisid on kindlad, et tasub rääkida Eedi vanaisaga, sest tema kindlsti teab ümbruskonna talusid. Vanaisa käest poisid teada saavadki, et see on Sassihane talu, kelle omanikku, Sassihane Villemit, vanaisa ka teadis. Vanaisa helistas Villemile, kes nüüd elas linnas, ja Villemil polnud selle vastu midagi, kui poisid mõne aja Sassihanel elavad.

Edasi saamegi teada, mida Eedi ja Madis Sassihane talus ette võtavad, kuni nad leiavad sealsest metsast valge kitsetalle, kelle ema näib olevat hüljanud. Nüüd ostsutavad poisid abitu kitsetalle üles kasvatada. Kitsetall saab nimeks Lembi, ja õige varsti on maal teada, et kaks poissi kasvatavad haruldast, valget kitsetalle. See toob poiste juurde kaks kahtlast tüüpi, valge kaubikuga. Kahtlased tüübid pakuvad kitsetalle eest raha ja tahaks loomakese kaasa võtta, kuid loomulikult ei ole poisid sellega nõus.

Ei möödu palju aega, kui valge metskitseke röövitakse! Eedi ja Madis otsustavad pöörduda valla uue politseiniku Aleksi poole, kes poistele appi tuleb. Kurjamid tuleb ju tabada ja metskitseke nende käest päästa!

Kas kurjamid tabatakse? Kas metskits Lembiga on kõik hästi? Mis temaga edasi saab? Kui raamatut edasi loed, siis saad kindlasti teada.

Igal juhul on ka selles Jaan Rannapi raamatus vahvad peategelased, tõelised sõbrad, on põnevust, on loodusteemasid, kuid veidi ka esimesest armumisest ja esimesest suudlusest …


Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes „Operatsioon Tuuleiil. Detektiivibüroo Nr 2“ (Varrak)

Põhjatuul pillutab tänavat mööda paberilipakat. Sellel on kahtlane nimekiri. Tiril ja Oliver taipavad, et keegi plaanib kuritegu, vahest sissemurdmist. Kes selle nimekirja koostada võis? Kuhu ja millal plaanitakse sisse murda? Kas kahel detektiivil õnnestub kuritegu ära hoida?

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks. Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja elulähedaselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumustest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse.

Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega.

Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivivõimeid proovile panema.

Raamat on sarjast „Detektiivibüroo nr 2”.

Noorte detektiivide, Tirili ja Oliveri ning nende koera Otto põnevad seiklused jätkuvad juba kuuendas “Detektiivibüroo Nr 2”-raamatus. Enne seda on ilmunud viis raamatut, mis kannavad erinevate “operatsioonide” nimesid ehk Kõuepilv, Varjumees, Päikeseloojang, Nartsiss ja Suvesaar.

Tegevus toimub jätkuvalt Svenna jõe suudmes asuvas väikelinnas Elvestadis, mis on asutatud 1884 ja seal elab 937 inimest. Raamatu alguses on ka joonistatud kaart, et oleks näha, milline linnake see Elvestad on.

Selle loo alguses puhus vinge tuul. Tiril ja Oliver kõndisid kõveras, käed taskus. Otto ajas taga ajalehte, mis tuulega mööda tänavat laperdas. Turuplatsil kohtusid lapsed Käru-Valtriga, kell kübar lendas suure tuulega minema, õnneks sai Otto ka selle kätte. Käru-Valter oli vahva vanapapi, kes käis Elvestadis ringi enda tarbeks kohandatud titekäruga ning müüs kleepse, rinnamärke ja plakateid, kuhu oli kirjutatud “Ei tuumaenergiale!”, “Ärge reostage loodust!” ja muid loodushoiu loosungeid. Nüüd ulatas Käru-Valter mõlemale lapsele tänutäheks kübara päästmise eest rinnamärgi, millel oli kiri “Kaitske Sumpani raba!”. Ta selgitas, et Sumpani raba asub Veskimäe all, seales soovees elavad vesilikud, aga nüüd kavatsetakse läbi raba rajada metsaveotee. Vesilikud on looduskaitse all ja kui sinna tee ehitatakse, võivad Elvestadi viimased vesilikud sootuks ära kaduda! Ta andis lastele ka voldiku, kus oli pilt kivil istuvast vesilikust.

Lapsed tänasid ja läksid edasi, kuigi tuul puhus jätkuvalt kõvasti. Ühel hetkel lendas Oliveri näkku paberilipakas, mis tundus Oliverile väga kahtlane. See oli sedavõrd kahtlane, et see oli kindlasti järgmine ülesanne Detektiivibüroole nr 2! Paberilipakal oli kirjas seitse asja: mustad püksid, mustad sviitrid, tennised, kindad, tangid, sõrgkang ja sukkmütsid. Nimekirja alla oli joonistatud naerunägu ja paar dollarimärki. Kõige alla oli kirjutatud: “Vaata Brasiilia lende!” Tiril ja Oliver olid kindlad, et keegi plaanib mingit nurjatust, sissemurdmist või muud, mis aitaks rikastuda ja milleks läheb vaja sellist varustust. Oliver vaatas paberilipakat lähemalt ja tõdes, et ta ei tea, kes need kurjamid on, kuid ta teab, kus nad on. Tuul oli paberilipaka kandud lasteni põhjast, kus asus Elvestadi hotell ja see nimekiri oli kirjutatud Elvestadi hotelli restorani kassatšeki tagaküljele.

Elvestadi hotelli Tiril ja Oliver lähevadki. Nad uurivad restoranis töötava kelneri käest, kes eelmisel õhtul kell 19.23 sõid biifsteeki , jõid koolat ja Farrise mineraalvett? Just need olid kassatšekil kirjas. Lapsed ajavad kelnerile udujuttu, et neil on seda vaja seetõttu teada, et tahavad nende käest uurida kas praad oli ka hea. Kelner suudab meenutada, et need külastajad olid mees ja naine, kuid ta ei tea, kes nad täpselt olid. Äkki ütles Oliver Tirilile, et nad peavad minema, kuna ta teab, kuhu plaanitakse sisse murda.

Oliver oli märganud Elvestadi ajalehte, milles oli juttu, et Elvestadi kunstimuuseumis näidatakse Orlovi teemanti. Kuulus vene Orlovi teemant on kunstiaare, mis pannakse sel nädalal välja Elvestadi kunstimuuseumis. Lugejale räägitakse sellest teemandist ka lähemalt, mistõttu otsustavad Oliver ja Tiril minna kunstimuuseumisse ja seda kallist kunstiaaret lähemalt vaadata. Kunstimuuseumis märkavad lapsed meest, kellega olid nad peaaegu kokku põrganud hotellis, mees on muuseumis koos naisterahvaga. Kas nemad võiksid olla kurjamid?

Tirilil tärgatab üks suurepärane mõte! Ta läheb … siinkohal ei saa ma Sulle edasi rääkida, muidu ma räägin Sulle ju selle põneva loo otsast lõpuni ära. Igal juhul on Tirili mõte sedavõrd hea, et lapsed on täiesti kindlad, et just see mees ja naine ongi kurjamid. Selle kontrollimiseks peavad Oliver ja Tiril veel ka hotellis luurama, tungima salaja mehe ja naise hotellituppa ning lõpuks ka politseisse minema.

Kas teemant röövitakse? Kas kurjamid pääsevad põgenema? Kas teemant saadakse kätte ja kurjamid tabatakse? Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle põneva loo lõpuni loed.

Raamatu lõpus on mõned ülesanded ka lugejale – raamatust tuleb üles otsida neli vesilikku, must kohvitass, hotellitoa number 7 võti, kunstimuuseumis kasutusel olev tolmulapp, ühe kurjami äge pastakas ja Elvestadi hotelli koka praepannilt putket teinud rõõmus lõhe.

Jätkuvalt toon esile ka raamatusarja väga lahedad illustratsioonid, mille autoriks on Hans Jørgen Sandnes.


Samuel Bjørk „Nähtamatu koer. Torshovi detektiivid“ (Eesti Raamat)

Tuntud krimikirjaniku Samuel Bjørki teine põnev romaan lastele!

„Nähtamatu koer“ on Torshovi detektiivide sarja teine raamat, mille autor on tunnustatud krimikirjanik Samuel Bjørk. Sarja esimene osa on „Kadunud pärlikee“ (2020).

Noored detektiivid avastavad, et Frankrikegårdenist on kadunud üks koer. Asja lähemalt uurides tuleb välja, et selles polegi süüdi untsu läinud nõidus. Tegelikult on Oslos jäljetult haihtunud terve hulk koeri. Peagi on Kim, Vinku, Aryan ja Heidi segatud krimiloosse, mis on palju suurem ja hämaram, kui nad oleksid osanud arvata. Juhtumit lahendades saavad nutikad lapsed jälle abi „Suurest detektiivi käsiraamatust“, kuid leiutavad ka päris uusi võtteid. Muu hulgas selgub, et mõnikord tuleb kurikaela ülekavaldamiseks näida pisut opakas. Samuti võib abikäe ulatada keegi, kellest seda oodatagi ei oska.

Torshovi detektiivide sari sobib suurepäraselt 9‒12-aastastele lastele, kellele meeldivad seiklustest ja sõprusest kõnelevad humoorikad raamatud.

Samuel Bjørki uus lastekrimka “Nähtamatu koer. Torshovi detektiivid” on tõepoolest igati põnev ja kaasahaarav, millesse pikitud ka veidi huumorit, et noorel lugejal oleks mõnus raamatut lugeda. Seekordne lugu on seotud kadunud koertega ja neli Torshovi Detektiivibüroo liiget ehk Kim Andre Kongsvik ehk Kim Kong, Aryan, Heidi ja Per-Otto Hansen Nilsen ehk Vinku peavad jällegi selguse majja tooma.

Lugu saab alguse sellest, kuid raamatu jutustaja Kim Andre Kongsvik, keda hüütakse ka Kim Kongiks hakkab just oma jalgratta rehvi parandama, kui kohale tuleb Vinku, kes on kübe närviline ja kinnitab, et ei tea kas julgeb Kimile sellest rääkida. Millest? Kas Vinku on jällegi jalgpalliga akna ära lõhkunud? Tema vanemad on seni juba kolm akent kinni maksnud.

Seekord on asjalood hoopis teistsugused. Vinku kinnitab, et ta on ühe koera minema võlunud! Ta lisab, et on koera nähtamatuks muutnud! Kargu-Borre koera, kes elas samuti nende korrusmajas. Vinku ütleb, et ta oli saanud sünnipäevaks raamatu “Voodoo algajatele”, koer oli väljas, rihma otsas kinni ja muudkui haukus. See oli Vinkut seganud ja ta oli kasutanud raamatus olevaid võlusõnu “Kuidas kedagi nähtamatuks muuta?”. Kim arvan, et koera kadumisele on kindlasti palju lihtsam selgitus, mida ta on nõus uurima minema.

Kim ja Vinku lähevadki vaatama kohta, kus koer kaduma läinud. Kimil on kaasas detektiivitööks vajalik varustus (on ju “Suures detektiivi käsiraamatus” öeldud, et vajalikku varustust tuleb alati kaasa kanda – taskulamp, raadiosaatjad, kindad, kostüüm (nt prillid või roheline müts), suurendusklaas, pastakas ja paber ning natuke näksi), ja üsna varsti on selge, et keegi on koerarihma katki lõiganud! See tähendab, et keegi on koera pihta pannud!

Detektiivibüroo noored liikmed peavad kokku saama ja asjaga tegelema hakkama. Nii kohtuvad meie peategelased oma peakorteris. Aryan teab rääkida, et ajalehes oli kirjutatud, et Oslos on mitmeid koeri salapärasel moel kadunud! Keegi varastab Oslos koeri!

Kuidas edasi minna? Noored detektiivid otsustavad kontakteeruda ajakirjanikuga, kes on loo kadunud koertest kirjutanud. Selleks on vägagi kuulus ja populaarne ajakirjanik Astrid Borge, kes osalenud saates “Tantsud tähtedega” ja juhtinud võistlust “Norra otsib superstaari”. Ta tegutseb ringhäälingu majas, kuhu meie peategelased temaga kohtumisele ka lähevad.

Ajakirjanik teab rääkida, et Oslos on paari nädala jooksul kaduma läinud 20 koera! Kõik eranditult tõukoerad. Rohkem ei oska ka ajakirjanik midagi ütelda, aga palub ennast kursis hoida, kui noored detektiivid midagi teada saavad. Vinku käitub sellel kohtumisel üsnagi kummaliselt (pehmelt öeldes), kuid hiljem selgitab ta oma kaaslastele, et tema arvates on just ajakirjanik üks peamistest kahtlusalustest.

Meie nelik otsustab hakata Astrid Borget jälgima, kuid samas tuleks hoida pilk peale ka koertel, kes nende lähiümbruses on ootama jäetud. Noored detektiivid teevad kindlaks ka selle, et varastatakse väikeseid koeri, mitte suuri. Ja ühel päeval nad Torshovi turu pitsarestorani juures näevadki täiesti üksi olevat kokkerspanjelit!

Nüüd tuleb hoolega jälgida! Ja jällegi on abiks suurepärane raamat – “Suur detektiivi käsiraamat”, milles on juttu ka jälgimisest ja kellelgi pilgu peal hoidmisest. Keegi ei tohi detektiivi märgata, tuleb otsida mingit tegevust, et detektiiv ei tunduks kahtlane. Jälgimisest on tõepoolest abi, sest õige varsti tuleb pitsarestorani juurde mootorratas, millel kaks inimest ja nad tõepoolest röövivad kokkerspanjeli! Õnneks jõuab Heidi kirja panna mootorratta numbrimärgi! Kimil õnnestub maanteeametist teada saada ka mootorratturi nimi ja aadress!

Just sellele aadressile meie nelik lähebki. Nad jõuavad suure laohoone juurde, milles tegutseb Torshovi MK ehk mootorrattaklubi. Kas karmid tsiklimehed on seotud koerte kadumisega? Siinkohal ei saa ma Sulle rohkem edasi rääkida, sest muidu läheb lugemine igavaks … ja mis krimka see on, kui Sul lõpplahendus teada on. On ju nii!

Igal juhul lähevad sündmused vägagi põnevaks. Noored detektiivid lahendavad otse loomulikult ka selle kahtlase loo, mis on seotud koerte kadumisega/röövimisega, kusjuures koertega on kurikaeltel vägagi halvad kavatsused … Kes on need kaks salapärast inimest tsiklil? Üks neist on üsna ootamatu tegelaskuju, kellega oleme selles raamatus juba kohtunud, kuid eks ole ka tema kurikaelte käest veidi petta saanud.

Ja kui meie noored detektiivid on raamatu lõpus juba üsna suured hädas, siis tulevad appi …

Selline põnev Torshovi Detektiivibüroo lugu seekord. On põnevust, on vahvad, julged ja hakkajad peategelased, on veidi huumorit, on koerad, on kurikaelad ja palju muud ägedat. Loodan, et Torshovi noorte detektiivide põnevaid lugusid saame eesti keeles ka edaspidi lugeda.


Nancy Springer „Enola Holmes. Kadunud markii juhtum“ (Tänapäev)

Kui Enola Holmes, kuulsa detektiivi Sherlock Holmesi 14aastane õde, avastab oma sünnipäeva hommikul, et ta ema on jäljetult kadunud. Talle on selge, et vaid tema üksi suudab ema kadumise saladuse lahendada. Ta riietab end leinavaks leseks ning võtab suuna Londonile, et ema asukohta kindlaks teha – ja päästa end rangest tütarlastekoolist, kuhu teine tema vendadest – valitsusametnikust Mycroft – on otsustanud ta pista.

utikas ja kartmatu, ei suuda Enola siiski ette näha, millistesse ettenägematutesse seiklustesse ta satub, kui komistab oma retkel juhtumisi kamba bandiitide otsa, kes on röövinud Basilwetheri noore markii, ja avastab end lõpuks keset Briti aristokraatia tippudeni ulatuvat vandenõu …

Kas ta suudab pageda verejanuliste bandiitide käest, kaitsta markiid, varjata end oma geniaalse venna detektiivioskuste eest ja lahendada samal ajal see kõige olulisem – leida mahajäänud saladuste ja vihjete abil ema?

Ma olen üsna kindel, et Sherlock Holmes on nimi, mis ütleb palju krimikirjanduse sõpradele, nii suurtele kui ka väikestele. On ju Sherlock Holmesi ja tema abilise, doktor Watsoni seiklusi saanud nautida nii raamatutes kui ka teleekraanil ja kinolinal. Seda teavad samuti paljud, et Sherlock Holmesil on vend, kel nimeks Mycroft, kuid seda, et tal on ka hästi noor õde, Enola Holmes, seda paljud ei tea, kusjuures ei teadnud ka mina. Ja ometigi nii see on, sest Enola Holmesi esimene seiklus/juhtum on jõudnud nii raamatukaante vahele kui ka filmi.

Algupäraselt ilmus “Enola Holmes. Kadunud markii juhtum” juba 2006. aastal (filmina 2020), pärast seda on ilmunud veel viis Enola Holmesi juhtumitest rääkivat raamatut. Kuna esimene raamat on igati põnev ja kaasahaarav, siis äkki ilmuvad ka ülejäänud Enola Holmesi raamatud eesti keeles?

“Enola Holmes. Kadunud markii juhtum” algab Londoni East Endis, pärast pimeduse saabumist, augustis 1888. Ainus valgus immitseb üksikutest gaasiga töötavatest tänavalampidest, mis pole veel katki läinud, ning tuld täis kateldest, mis on munakivide kohale riputatud ning mida valvavad vanad mehed, kes kõrtside ees keedetud meretigusid müüvad. Üks pealaest jalatallani musta riietatud võõras lipsab märkamatult varjudest varjudesse, nagu poleks ta isegi muud kui vaid vari. Seal, kust tema pärit on, ei tuleks kõne allagi, et naisterahvas võiks öösiti ilma abikaasa, isa või venna seltskonnata kodust lahkuda. Ent ta on valmis tegema mida iganes, et leida ülse keegi, kes on kadunud …

Vägagi põnev algus, kas pole. Saame teada, millal tegevus toimub, kus toimub ja et musta riietatud võõras peaks olema naisterahvas. Mida ta Londonis teeb, keda ta otsib, seda lugeja veel ei taipa, kuid selleni me raamatut edasi lugedes jõuame.

Korraks veel musta riietatud võõra juurde tagasi: kui jumal annab ja ta hommikuni ellu jääb, siis võib ta ainult loota, et leiab armsa inimese, keda on otsima tulnud. Ta kõnnib aina sügavamale ja sügavamale varjudesse ja East Londoni sadamaäärsetesse agulitesse. Üksinda.

Loeme edasi. Raamatu peategelane Enola Holmes kinnitab, et talle meeldiks väga teada, miks ema pani talle nimeks Enola, mis tagant ette lugedes tähendab “alone” (“üksinda”, “üksi”). Enola ema armastas – võimalik, et armastab siiani – kõiksugu šifreid ja küllap tal mõlkus midagi mõttes, kas mingi halb eelaimdus, vasaku käega õnnistamine või olid tal juba plaanid tehtud, olgugi et isa polnud siis veel elavate kirjast lahkunud. Igatahes ütles ema Enolale lapsepõlves peaaegu iga päev: “Enola, sa saada väga hästi üksinda hakkama.” See oli tema tavapärane hajameelne hüvastijätt, kui ema oma visandipaberi, pintslite ja akvarellidega loodusesse hulkuma läks. Enola tõdeb, et üksinda ema teda jättiski, kui ta ühel juulikuuõhtul, tüdruku neljateistkümnendal sünnipäeval, nende koju Ferndell Halli enam tagasi ei tulnud.

Saame teada, et Enola tähistas oma sünnipäeva koos ülemteener Lane’i ja tema naise, nende kokaga, ja ema äraolek ei pannud teda esialgu muretsema. Tüdruk eeldas, et mingi pakiline asjaajamine hoidis ema kodust eemal. Ema oli palunud proua Lane’il Enolale teeajal kingipakikesed üle anda. Nende seas olid joonistuskomplekt (paber, söepliiatsid, sulenuga ja India kustutuskummid, mis olid kõik sätitud osavalt puidust karpi, mis avanes molbertiks), paks raamat pealkirjaga “Lillede tähendused: lisatud ka märkmed sellest, milliseid sõnumeid edastavad lehvikud, taskurätid, kirjalakk ja postmargid”, palju väiksem raamat šifritest.

Enolal polnud aimugi, kus ema olla võiks, eeldas ta, et ema tuleb koju või saadab vähemalt öö jookusl sõna. Kuid emast polnud ka hommikul teateid. Õues sadas halli vihma, mis sobis hästi Enola aina rahutumaks muutuva meeleoluga. Enola läheb nende valdustesse ema otsima, kaasas vana kolli Reginald. Emast pole jälgegi. Enola ärevus kasvab, sammud muutusid kiiremaks, kuni hirm teda viimaks tagant piitsutama hakkas. Hirm, et ema on seal kusagil haige või haavatud või – Enola pidi paratamatult tõdema, et ema polnud enam kaugeltki noor (veidi hiljem saame teada, et ema on juba 64-aastane) – äkki oli ema surnud? Enola isa juurde läinud … Valdused on suured, mistõttu otsustab Enola koju tagasi pöörduda.

Enola läheb raamatukogutuppa, kus kirjutab valmis mõned kirjad. Ühe kirjutas ta kohalikule politseijaoskonnale, teavitades neid sellest, et ta ema on kaduma läinud, ja palus neil ema leidmiseks otsing korraldada. Aeglasemalt kirjutas ta veel ühe kirja, mis pidi peagi lendama mitu miili mööda juhtmeid, et telegaafiaparaat selle välja trükiks: “Proua Eudoria Vernet Holmes eilsest peale kadunud punkt palun abi punkt Enola Holmes.” Enola saatis selle sõnumi Londonisse Pall Malli Mycroft Holmesile. Sama teate pani ta teele ka Londonisse Baker Streetile Sherlock Holmesile. Oma vendadele.

Enola jätkab ka otsinguid (tüdrukule selgub, kui ta ema tuba läbi otsib, et ema on lahkunud kodust meheliku vihmavarju ja meheliku kübaraga), käib kohalikus politseijaoksonnas, kuid ema ei leita, kuni Ferndell Halli saabuvad ka murelikud Mycroft Holmes ja Sherlock Holmes.

Nüüd saame teada, et Mycroft on saatnud emale pidevalt raha, et Ferndell Halli (mõisa) üleval pidada, hoida tööl aednikku, teenreid ja palju teisi, et Enolal oleks guvernant, et Enola saaks korraliku hariduse (Enola kinnitab oma vendadele, et ema saatis ta koos külalastega kooli ja kui ta oli sealt vajalikud teadmised kätte saanud, ütles ta Enolale, et saab ka üksinda väga hästi hakkama, Enola oli läbi lugenud Ferndell Halli raamatukogu kõik raamatud, alustades luulekogust “Värsiaed lastele”, lõpetades “Encyclopedia Britannica” kõigi osadega, ta oli lugenud Shakespeare’i ja Aristotelest ja Locke’i ja Thackeray romaane ja Mary Wollstonecarfti esseid), kuid Ferndel Hallis on ainult ülemteener Lane ja tema naine ning valvur Cooper. Kuhu on see elatusraha pandud?

Saame teada sedagi, et pärast isa surma olid Mycroftil ja Sherlockil emaga lahkarvamused mõisa majandamise osas. Vennad ei tahtnud mõisa elama jääda, mistõttu arvas ema, et rendiraha peaks minema otse tema kätte ja tema ise hakkab Ferndell Hali valitsema. Mycroft oli küll esimene poeg, mistõttu kuulus mõis talle, ja ema ei vaielnud sellele vastu, aga ta ei mõistnud, miks ei võiks tema Mycrofti asemel mõisas majandada, mitte vastupidi. Mycroft ja Sherlock olid emale meelde tuletanud, et seaduse silmis pole tal õigust seal elada, välja arvatud juhul, kui Mycroft talle selleks loa annab, muutus ema irratsionaalseks (nii arvab Mycroft) ja tegi oma poegadele selgeks, et nad ei ole oma sünnipaigas enam teretulnud.

Mycroft saatis pärast seda emale iga kuu elatusraha, mis muutus ka järjest suuremaks. Kulud olevat kasvanud, kuigi nüüd selgus, et kõik kulud olid fiktiivsed. Nüüd arvavad Mycroft ja Sherlock, et ema kogus seda raha, et kavandada oma põgenemist. Enola ei taha seda uskuda, sest ema ei jätaks teda lihtsalt maha. Enola pani kirja ridamisi küsimusi: miks ema teda endaga kaasa ei võtnud, kui tal oli vaja kaugele minna, siis miks ta jalgrattaga ei läinud, miks tal olid seljas kummalised riided, miks ta ei lahkunud värava kaudu, kui ta asus teele jalgsi ja hoidis teeradadest eemale, siis kuhu ta läks, mida ta kogu selle rahaga tegi, kui ta põgenes, miks ta pagasit kaasa ei võtnud, miks ta oleks pidanud põgenema Enola sünnipäeval, miks ta ei jätnud selgitavat teadet ega hüvastijätukirja?

Küsimusi on palju. Ka Mycroft ja Sherlock lubavad hakata ema otsima, kuid Mycroft annab teada sedagi, et Enola peab minema internaatkooli, mõisa ei saa ta ometigi enam jääda. Enola ei suuda seda uskuda, mida vanem vend välja pakub – internaatkooli!

Enola hakkab mõtlema, kas ema on jätnud talle teateid … talle meenub ema kingitud šifriraamat, mille abiga leiab Enola mõisast ema peidetud raha, ja seda on üsnagi palju. Kas ema on jätnud raha selleks, et Enola üksinda hakkama saaks? Enola kinnitab endale, et ema oli tegelenud pettusega tema pärast, vähemalt osaliselt. Tüdruk teadis, et raha, mille ema oli Enola jaoks kavalalt ära peitnud, pidi tagama tüdrukule vabaduse.

Viis nädalat hiljem on Enola valmis minema internaatkooli. Mycroft oli saatnud telegrammi ja andnud teada, et kõik on valmis – Enola pidi ilmuma sellesse ja sellesse internaatkooli (ehk õudustemajja) sellel ja selle kuupäeval -, ning palunud Lane’il türduk kohale saata. Nüüd istuski Enola ühel päikeselisel hoomikul augustikuu lõpus tänu emale üllatavalt lootusrikka, kuigi ka närvilisena vankrisse, mis viis teda eemale ainsast kodust, mis tal kunagi oli olnud. Teele asutakse hobukaarikuga, mida juhib ülemteener Lane. Enola palub tal peatuda, sest ta tahaks jätta hüvasti ka isaga, kes maetud lähedal asuvasse kalmistule, kuid see on Enola kaval plaan … plaan põgeneda, et minna otsima ema. Tal on valmis pandud jalgratas, riided, toit ja jook, tal on plaan põgeneda ka oma vendade eest. Enola suundub Londonisse, sest see on viimane koht, kust ka vennad teda otsida oskaksid. Enola kinnitab, et ta ei maskeeri ennast poisiks, kelleks maskeerisid end paljud kodust põgenenud tüdrukud. Ta maskeerib end viimaseks inimeseks, kelleks ta vennad teda pidada võiks – ta maskeeris end täiskasvanud naiseks, ja nüüd hakkab ta ema otsima.

Enola tõdeb, et ta oleks võinud otse mööda peateed Londonisse vändata, aga see poleks kohe kuidagi sobinud, sest liiga palju inimesi oleks teda näinud. Tema plaan Londonisse jõudmiseks oli lihtsalt – ja ta lootis, et ka ebaloogiliselt – plaani puudumine. Kui Enola ise ei tea, mida täpselt teeb, siis kuidas saaksi vennad tema plaani ära arvata? Enola sõitis mööda kõrvalisi teid ja hoidis küladest kaugemale, nii nägi teda väga vähe inimesi. Teel kohtus ta mustlastega, rändkaupmehega.

Ühel hetkel oli Enola jõudnud väikesesse linnakesse, mil nimeks Belvidere. Selles linnakeses oli ka raudteejaam, kust sõitsid rongid ka Londonisse, just rongi peale plaanis minna ka Enola, kuid tema plaani ajas segamini info, et Basilwether Hallist on toimunud uskumatu röövimine, röövitud on hertsogi ja hertsoginna järeltulija, vikont Tewksbury. Enola nägi, kuidas Belvidere’i saabus rong, mis vedas ühtainsat vagunit kirjaga POLITSEIEKSPRESS. Sellest astus välja mitu reisimantlis meest. See on kohe kindlasti Scotland Yard, erariietes detektiivid. Enola kuulis raudteejaamas, kuidas inimesed rääkisid, et kutsutud oli ka Sherlock Holmes, kes ei pidanud siiski tulema, kuna pidi pereasjus ära sõitma …

Enola tõdeb, et ta ei uskunud jumalikku ettemääratusse, kuid oli ju just tema sattunud kuriteopaigale, kui tema kuulus vend oli kusagil mujal. Enola ei osta rongipiletit Londonisse, ta ostab hoopis ajalehe. Selle esikaanel on uudis sellest, et kolmapäeva varahommikul on sisse murtud Basilwetheri hertsogiperekonna esivanemate kodusse Basilwether Hallis. Rööviti vikont Tewksbury, lord Basilwetheri pärija, 12-aastane poiss!

Enola otsustab minna Basilwether Halli, sest ta teadis, kus poiss võiks olla, kuid tal polnud aimugi, kuidas seda tõestada. Mõisas tutvustab Enola end Enola Holmes’ina, kes on tulnud Sherlock Holmes’i palvel, kuna kuulus detektiiv ei saanud ise tulla. Mõisa on tulnud ka võimas meedium, Madame Laelia, kuid ka inspektor Lestrade Scotland Yardist, kes on ka Sherlock Holmesi tuttav. Õige varsti on Enolal selge, et väike vikont oli läinud vabatahtlikult oma varjupaika mõisapargis, kust ta oli vabatahtlikult ka lahkunud, põgenenud, et minna laevaga merele.

Nüüd liigub Enola edasi rongiga Londoni poole. Toonane London on üsna hirmuäratav paik, kus hädaohtu satub ka Enola. Kaks kaabakat võtavad ta kinni, tahtes teada, kus on noor lord Tewksbury.

Siinkohal ma Sulle rohkem edasi ei räägi, sest sel juhul ei oleks raamatu lõpp sedavõrd põnev. Kas Enola pääseb kahe kaabaka käest? Kas Enola leiab üles noore lordi? Kas Enola leiab üles oma ema? Kas Enola saab teada, kus ta ema võiks olla? Ja eks neid küsimusi on selles raamatus veelgi, kuid paljud vastused saad teada, kui raamatu lõpuni loed …

Igal juhul on Enola Holmesi esimene raamat/esimene mõistatus igati põnev ja kaasahaarav, kirjutatud tempokalt ja olen kindel, et sobib lugemiseks noorele lugejale, kes tahab sellest põnevast seiklus- ja krimiloost osa saada. Ma loodan, et Enola Holmesi lugusid ilmub eesti keeles veel.

 


„Meil maal. Otsi pildid, leia sõnad“ (Varrak)

Otsi, leia, avasta! Selle raamatu lehekülgedel on üle 60 asja, mida võid maal näha. Kas leiad need piltidelt üles ja kas oskad neid ka nimetada? 18+ kuud.

Need kaks raamatut on tõepoolest pere pisematele “lugejatele”, kes peavad vaatama pilte (need on igati ilusad, väga palju on igasugu detaile, inimesi, loomi jpm) ja otsima piltidelt neid asju/sõnu, mis on suure pildi juures kirjas. Raamatud on tugevad, vastupidavas ja ilusas köites.

Piilume raamatusse. Esimesel päeval antakse meile teada, et käes on puhkus, ja me läheme kõik maale! Maal on palju avastada. Keset aasa seisab haagissuvila. Kas leidsid selle üles? Ja kaugemal töötab tuuleveski. Pildilt tuleb üles leida ka põhukuju, sõudepaat, hernehirmutis ja paakauto.

Teisel pildil on ratsatalu õu, kus on ka naljakas kanakuut. See on vana soojak, ja mõned lehmad on ka. Juhitakse tähelepanu sellele, et ratsutajad saabuvad just ratsamatkalt. Suurelt pildilt tuleb üles otsida hirved, jahitorn, kanaredel, maamõõtja, traktor, ratsutaja ja kanakuut.

Kolmandal pildil oleme jõudnud põllule, kus võetakse juba kartuleid. Ka õunad on õunapuudel küpsed. Lapsed lennutavad tuulelohesid. Mitut tuulelohet väike lugeja näeb? Pildilt tuleb leida siga, kasvuhoone, käru, õunapuu, kartulikombain ja joogitünn.

Neljandal pildil on üks hiiglama vahva talu, kus parandatakse lehmalauda katust. Korstnapühkija puhastab elumaja korstnat. Hoovis on palju erinevaid loomi. Kas väike raamatusõber tunneb need ära? Leida on vaja hani, lehm, kukk, küülikupuur, rebane, kuid ka järelkaru, heinapall ja korstnapühkija.

Viiendal pildil oleme järve ääres pargis, kus alati toimub midagi – milline sigin-sagin! Aednik pügab hekki ja paviljonis mängitakse muusikat. Kohale tuleb ka jäätisekäru. Huvitav, millist jäätist siin pakutakase? Pildilt tuleb leida rulataja, toonekurg, jooksja, surfer, aiapäkapikud, aednik, jalgrattur ja ka jäätisekäru.

Kuuendal pildil on lõunapaus. Puhkemaja kohviku terrassil on binokkel. Sealt avaneb vaade tervele orule. Kas näed ka karjust ja tema lambaid. Pildilt tuleb leida lambad, kuumaõhupall, karjus, telk, kelner, binokkel ja auto.

Et ma siinkohal kõike ära ei räägi, siis kolmel viimasel pildil käime ära mägedes, kus on võimalik sõita gondliga, käia matkamas ja suusatada.

“Minu maailm. Otsi pildid, leia sõnad” (Varrak)

Otsi, leia, avasta! Sellesse raamatusse on peidetud palju tuttavaid loomi ja esemeid. Kas leiad need piltidelt üles ja oskad neid ka nimetada? 18+ kuud.

Selle raamatu esimene pilt tutvustab väiksele raamatusõbrale Leenu ja Siimu tuba, kus nad mängivad mänguklotsidega. Narivoodil ripub ahv ja põrandal on veoauto. Aga kus on mängukaru? Kas leidsid selle üles? Üles tuleb otsida ka nukuvanker, ekskavaator, mänguklotsid, pusle, rong, kuu, nukumaja ja hüpiknukk.

Teisel pildil olema läinud aeda. Kõik on aias! Leenu korjab emaga maasikaid. Siim kastab isaga köögivilju. Aga siingi on veel palju, mida avastada. Kas sa päevalilli juba märkasid. Üles tuleb leida ka õun, kirsid, lind, labidas, reha, tigu, lamamistool, kastekann ja redis.

Kolmandal pildil oleme juba vannitoas, sest pesta on tore! Leenu pladistab vannis. Oih, nüüd sai kass Miisu päris märjaks. Ja mida teeb Siim? Tema istub potil. Näed sa veel midagi? Üles tuleb leida hambapasta, hambahari, dušigeel, pesukinnas, laev, kraanikauss, pissipott, tualettpaber, juuksehari ja föön.

Neljandal pildil oleme mänguväljakul, kus toimub alati midagi. Seal on liumägi, kiik ja liivakast. Mis asjad väike lugeja mänguväljakule kaasa võtab? Pildilt tuleb leida rõngamäng, tõukeauto, joogipudel, ämber, liivavorm, kühvel, ratastega part, liivaratas, kolmerattaline jalgratas ja kallur.

Viiendal pildil oleme köögis. Kutsutakse sööma. Isa ja Leenu istuvad juba köögis laua taga. Ainult Siim ja mängukaru on veel puudu. Nad peavad mõlemad kiirustama. Aga kes istub Siimu söögitoolil? Pildilt tuleb üles otsida kahvel, taldrik, nuga, piimakruus, leib, piim, mikser, pudipõll, muna, lusikas, nuudlid, küpsised ja söögitool.

Kuuendal pildil läheme hoopis vanaema ja vanaisa juurde tallu. Neil on väga palju loomi ja traktor. Leenu ja Siim tohivad koos vanaisaga traktoris istuda. Ja mida teeb vanaema? Kas leiame pildilt üles küüliku, pardi, lambatalle, traktori, hobuse, lehma, tibu, rebase ja järelkäru?

Seitsmendal pildil oleme keldris. Ema riputab pesu nöörile. Siim ja Leenu võivad pisut tööriistadega mängida. Ainult akutrelliga mitte. Kas väike lugeja leiab selle üles? Üles tuleb otsida ka taskulamp, saag, prügikühvel, haamer, autorehv, näpitsad, naelad, kruvid ja kummikud.

Kolm pilti on raamatus veel, kuid need ma jätan Sulle endale avastada. Viimasel kolmel pildil oleme linnas, kus on palju autosid, käime ka suures poes, kuhu Leenu on emaga läinud ja lõpuks jõuame ka mere äärde, et ehitada liivalossi ja mõnusalt puhata.

Sellised vahvad raamatud on need kaks, mis mõeldud pere kõige väiksematele lugejatele, kes tahavad avastada maailma ja õppida sõnu. Vahvad illustratsioonid (nende autoriteks on Hartmut Bieber, Melanie Brockamp ja Sybille Brauer) panevad pisikese raamatusõbra neid kindlasti vaatama ja uurima. Kui ema ja isa appi lähevad, siis on võimalik õppida sõnu ja harjutada ka tähelepanuvõimet, et piltidelt küsitud asjad üles leida.


Martin Sodomka „Kuidas ehitada autot“ (Rahva Raamat)

Kaks sõpra, rott Ärni ja varblane Villu, otsustavad ehitada auto. Nad leiavad endale olulise liitlase, konn Kristjani, kes hangib neile kõik vajaminevad jupid, et töö võiks edukalt alata. Meie kangelased pole mingid pühakud ega ka loomariigi staarid. Nad elavad äärelinnas, mida ümbritsevad autolammutused, remonditöökojad ja suur vanametalliladu. Selles maailmas on kasu kiirest taibust ja teravast keelest.

Autot ehitades peavad Ärni ja ta sõbrad ületama lugematul arvul ootamatuid raskusi ning selgeks saama, kuidas ja mis osadest autot kokku pannakse. Selgeks saab ka see, kuidas töötab mootor, sidur, pidur, süütejaotur ning paljud teised olulised mõõdikud ja instrumendid.

Autorist: Martin Sodomka on tšehhi rahvusest insener ja graafiline disainer. Raamatu "Kuidas ehitada autot" jaoks leidis ta inspiratsiooni oma 1963. aasta Škoda Octavia parandamisest ja täiendamisest, millega ta oma sõnul kogu Euroopa läbi sõitnud on.

Mulle meenub lapsepõlvest Uno Leiese kirjutatud luuleraamat “Kasetohust kaabu” (1970), milles oli ka luuletus “Hiire auto”. Ma usun, et paljud mäletavad selle algust: “Hiir tegi piimapudelist uue auto mudeli. Klaasist auto paistis läbi – rooliks oli väike käbi, kängukangiks tuletikk, istmeks ilus puravik.”

Ma usun, et selle väga ägeda luuletuse meenumine seoses selle väga ägeda uue raamatuga ei ole sugugi mitte imelik, sest selles raamatus hakkavad autot ehitama rott Ärni ja varblane Villu! Veidi hiljem lööb nendega tõepoolest kampa ka konn Kristjan ja paljud teisedki.

Kohe alguses ütlen, et raamat “Kuidas ehitada autot” näeb igati lahe välja, raamatul on sellist vana aja hõngu, ütleks, et isegi veidi garaažilõhna juures … pean silmas just raamatu kujundust ja väljanägemist.

Raamatu alguses tõdeb Martin Sodomka, et aasta on 1964, kui maailmas vuravad ringi kaunid autod. Bensiin ei maksa peaaegu midagi. Väljaspool linnu pole kiirusepiiranguid ja maanteed on tühjad. Ühesõnaga, muinasjutt, nagu ka järgnev lugu, mis toimub suurlinna äärealadel.

Lugu sai alguses sellest, kui üks rotikamp rott Ärnit oma retkele (röövretkele?) kaasa ei võtnud. Rotikamba pealik Pikk Jaak oli karmi ütlemisega, kes tõdes, et nad ei saa riskida vahelejäämisega, kuna Ärni lonkab! Ärnit teeb kurvaks see, et rotikambaga läks kaasa ka rott Liisu.

Ärni ei jäänud norutama, ta läks oma hea sõbra, varblase Villu juurde, kes oma ööd ühes autoparanduses veetis. Varblasel oli alati hea nõu nagu varrukast võtta, kuigi huumorimeelt polnud tal mitte üks põrm. Ka nüüd on Villul varuks ühe väga hea ja põnev mõte – tema ja Ärni ehitavad üheskoos auto! Väikese, kiire ja ilusa võidusõiduauto! Ärni on esialgu veidi kahtlev. Villu kinnitab, et kampa peaks võtma ka Toriseja! Kes see Toriseja on? Seda meile veel ei öelda, kuid ma usun, et varsti saame ka Torisejaga tuttavaks.

Varblane Villu kutsub rott Ärni vaatama. Tal on olemas raamistik, kuid probleem on selles, et tema oma tiibadega suurt midagi ei ehita. Oluline on see, et Villu teab autodest kõike, aga Ärni teab jällegi ehitamisest kõike. Eks see oli muidugi tõsi, et Ärni oli rotikambas enam-vähem asendamatu. Ta tuli enamiku asjade parandamisega toime ja sai kähku aru, kuidas miski toimib. Oma lombakast käpast hoolimata oli ta ütlemata osav.

Villu ütleb uuesti, et see on raamistik ja homme räägivad nad Torisejaga ja kauplevad temalt mõned jupid. Lõpuks on Ärni nõus ja kinnitab, et nad ehitavad auto!

Järgmisel päeval läksid Ärni ja Villu külla Torisejale. Konnale, kellel on ladu, mis on täis kõikvõimalikke juppe. Villu kinnitab härra Torisejale, et raamistiku nad tema käest võtavad, kuid neid on vaja veel ühte koma teist. Torisejal on hea meel, et Villu ja Ärni hakkavad autot ehitama, sest nii saavad neist tema parimad kliendid. Villu uurib, kas Torisejal on pakkuda esiteljetala, mida kahjuks pakkuda ei ole, küll on Torisejal anda toru ja plaadid, nendest tuleb tala kokku keevitada.

Kaks päeva hiljem läksid Villu ja Ärni jällegi Toriseja juurde, seekord oli neil vaja keerdvedrusid ja amortisaatoreid. Sel päeva oli Torisejal meie sõpradele küsimus, et kes talle kõigi nende juppide eest maksab? Mida härra Toriseja juppide eest tahaks? Toriseja kinnitab, et tegelikult on tal ju kõik tarvilik olemas. Ärni pakkus välja, et Toriseja võiks koos nendega tegutseda, siis oleks ka temal auto. Torisejale see mõte meeldib, sest autot polnud tal tõepoolest, rääkimata sõpradest, kuid Villu ja Ärni võiks ju tema sõbrad olla küll. Nii saabki Torisejast uus meeskonnaliige, kusjuures selgub, et härra Toriseja nimi on hoopis Kristjan!

Auto ehitamine jätkub. Saame osa esitelje, roolikarbi, roolisüsteemi, trummelpiduri ja tagatelje ehitamisest, raamatus on ka väga palju õpetlikke ja vahvaid jooniseid ja pilte, kus neid autojuppe väikesele lugejale näidatakse ja tutvustatakse. Tegelikult pean tunnistama, et endalgi on huvitav neid jooniseid uurida, sest nii saan ka ise autode suhtes kübe targemaks.

Kõik oleks ju igati vahva, kui äkki tuleb Ärni juurde rotikamba juht Pikk Jaak, kes teeb ettepaneku, et hoopis rotid võiks selle auto valmis ehitada, Pikk Jaak hakkaks seda juhtima, ja nii saaksid nad ka Ärni igale poole kaasa võtta. Mulle tundub, et see viimane on öeldud lihtsalt selleks, et muidu äkki ei oleks Ärni nõus … Ärni on aga igati vahva ja kindlameelne tegelane, kes pole rotikamba pealiku mõtetega nõus, ei mingit autot rottidele, ja kindlasti mitte ei taha Ärni nende kambaga liituda!

Mida teha? Pikk Jaak on lubanud tulla juba järgmisel päeval autot võtma! Ärni räägib oma murest Villule ja Kristjanile. Just viimasel on hea mõte – raamistik on enam-vähem valmis, kui nad sellele rattad külge panevad, siis võiksid nad auto sealt minema veeretada ja mujale viia.

Järgmiseks päevaks oli auto turvalisse kohta viidud. Villu on töökojast leidnud õpiku ja sealt mõned pildid kaasa võtnud. Kui nad tahavad mootori õigesti kokku panna, peavad nad endale paar asja korralikult selgeks tegema. Ja nii saame ka meie lugeda põnevat tutvustust neljataktilisest motorist, juttu on ka karburaatorist, süütejaoturist, mootori kinnitamisest raamistikule, mootori ja käigukasti kinnitamisest. Otse loomulikult pole see veel kõik – juttu on käigukastimehhanismist, sidurist ja kardaanvõllist.

Ehitus jätkub, kuid juttu on ka rotikambast, sest Ärni oleks eelmisel päeval ühele rotikamba liikmele, Jupatsile, peaaegu vahele jäänud. Ärni uurib Kristjanilt sedagi, et miks Pikk Jaak kunagi Kristjani hõlma ei hakka? Selgub, et Kristjani vend on konnamaffia pealik, kelle kõrval on Pikk Jaak väike suli. Samas ei saa nad Kristjani vennalt abi küsida, sest sel juhul tahaks vend midagi vastu saada – näiteks seda autot, mida nad ehitavad.

Järgmisel päeval plaanitakse hakata ehitama mootori vesijahutust. Ärni läheb nende salajasse autoehitamiskohta, ja oh õudust! Autot ei ole enam! See on varastatud! Kohal on vaid rotikamba liige Tiit (veidi hiljem selgub, et Tiit ongi too Jupats, kes oli auto ehitamist luuramas käinud, ja tema on hoopiski hiir!), kes kinnitab, et auto on vanas kuuris Punase Solgikraavi juures. Tiit kinnitab Ärnile, et nad varastasid Pikk Jaagu nõudmisel, kuid autot ei oska Pikk Jaak ometigi ju käima panna! Rääkimata selle lõpuni ehitamisest. Nüüd olid Tiit, Fredi ja Liisu jõudnud järelduseni, et nemad aitavad hoopis Ärnil auto valmis ehitada. Nemad ei taha enam Pikka Jaaguga tegemist teha! Selgub seegi, et Tiidu onul oli suurepärane autode remonditöökoda, kuhu pooleliolev auto viiakse.

Seal tutvustab Villu auto kerekujunduse plaane ja kere valmistamisega alustataksegi. Siinkohal saame teada sedagi, miks Ärni lonkab. Loeme ka kere värvimisest, kusjuures värvitooni valib välja Liisu.

Millist värvi auto värvitakse? Kuidas paigaldatakse kere raamistikule? Milline näeb välja auto sisemus? Kas meie autoehitajaid tuleb Pikk Jaak uuesti kiusama? Milline näeb välja auto viimane ülevaatus? Kas mootor käivitub? Kas minnakse ka proovisõidule?

Kõikidele nendele küsimustele saad vastuse, kui selle ägeda lasteraamatu läbi loed. Väga vahva ja nutikas lugu, väga lahedad ja õpetlikud illustratsioonid, mis näitavad väikesele lugejale, kuidas autot ehitatakse.Ja seda ka, et kui sõbrad kokku hoiavad, siis saadakse jagu igasugu raksustest ja muredest.


Ray Connolly „Elvis Presley. Üksildane elu“ (Pegasus)

Mis tunne oli olla Elvis Presley? Mida kogeb inimene, kelle meeletu kuulsus muudab ta vangiks? Maailma esimese rokkstaarina polnud tal kellegi kogemusele toetuda.

Võluv ja seksikas, laval enesekindel ja stuudios rabavalt andekas. Fännidele näis, et Elvisel on kõik olemas. Ometigi oli ta vang nii oma rollis kui ka kehas. Ameerika vaeses lõunaosas kasvanud poisina suutis ta ühildada nii gospelmuusikat, mustanahaliste rütmibluusi kui ka valgete kantrilugusid, nii et sündis talle ainuomane rock’n’roll. Elvis sai meeletult kuulsaks ja rikkaks, kuid ta pani oma ande mänedžeri sepitsuste saatel panti, kuni saabus tasumise tund. Ta unistas näitlejakarjäärist, kuid hakkas põlgama oma filme ja lugusid, mida neis esitas. Ta võinuks vastu hakata, aga ei teinud seda. Miks?

Raamatus „Elvis Presley. Üksildane elu“ heidab autor erapooletu pilgu maailma kõigi aegade edukaima meelelahutaja elule ning avastab ebatavalise, särava andega mehe, kes muutis popkultuuri. Mehe, kelle albumeid müüdi miljardeid eksemplare ning kel oli rohkem hittlugusid kui ühelgi teisel lauljal, ent kes langes ikkagi iseenda nõrkuste lõksu.

Ray Connolly on kirjutanud romaane, näidendeid, telesarju ja elulugusid, viimaste seas näiteks raamatu muusik John Lennonist. Lisaks on ta teinud dokumentaalfilmi näitleja James Deanist.

Kui ma lapsena oma esimese kassettmaki sain, see võis olla vist aastal 1979, kui 10-aastaseks sain, siis oli mul ka kolm helikassetti. Neid esimesi mäletan ma tänaseni, kusjuures kaks neist on tänaseni alles ja isegi töökorras. Need kolm olid Bee Geesi, Julio Iglesiase ja Elvis Presley lugudega helikassetid. Loomulikult olin ma ka varem Elvise lugusid raadiost kuulnud, kuid see oli see hetk, kus sai hakata Elvist tõepoolest kuulama. See kassett oli lõpuks juba sedavõrd tuttav, et kõik laulud sellelt olid suisa peas.

Teisalt, pean tõdema, et Elvisest ja tema elust on eesti keeles üsna vähe raamatuid ilmunud. Mulle tundub, et neid oli seni vaid kaks, mõlemad Tõnu Tuulase (Eesti Elvis Presley klubi juht) kirjutatud ehk “Elvis Presley. Rockikuninga elu ja muusika” (Veigelle 1999) ja “Kuningas Elvis” (Stars 2010). Ja ongi kõik. Kas tõesti nii vähe? Kuningas Elvisest! Seetõttu on igati vahva leida eesti keeles Ray Connolly kirjutatud raamat “Elvis Presley. Üksildane elu”, mis ilmus algupäraselt mõned aastad tagasi ehk 2017.

Usun, et selle raamatu tutvustust tuleb alustada John Lennoni mõttega 1970. aastast, mis ta ütles Ray Connollyle (see on kirjas selle raamatu alguses): “Meil oli Beatlesina hüsteeria kõrghetkel kohutavalt raske, aga meid oli neli ja me saime koormat omavahel jagada. Elvis oli üksinda. Oli ainult tema. See pidi olema võimatu taluda.”

Ray Connolly alustab oma lugu 1969. aastal, kui ta istus ühes New Yorgi kontoris ja rääkis telefonis Bob Dylaniga. Connolly oli tol ajal Londoni ajalehe Evening Standard rokkmuusikakriitik, kes oli lootnud Dylaniga intervjuud teha, kuid sai seda teha ainult telefoniintervjuuna. Jutu sees oli Connolly maininud , et oli äsja käinud Las Vegases vaatamas Elvis Presley naasmist lavale, mis tekitas Dylanis väga suurt huvi. Lõpuks esitas Dylan Connollyle rohkem küsimusi, kui ajakirjanik ise küsis. Connolly oli kindel, et nii tema kui ka Dylan olid Elvise fännid.

Paar päeva hiljem oli Connolly tagasi Londonis ja sai telefonis rääkida John Lennoniga. Kui ajakirjanik mainis, et oli käinud Elvise kontserdil, siis esitas Lennon samu küsimusi nagu Dylan.

Nüüd kinnitab Connolly, et ta sai neist kahest telefonikõnest üht-teist teada – peamiselt seda, et sügaval sisimas on rokkstaarid lihtsalt täiskasvanud fännid. Dylan ja Lennon olid ikka selle mehe fännid, tänu kellele nad muusikaga tegelema hakkasid, ikka võlutud helidest, mis olid neid noorena paelunud. Nende, aga ka Paul McCartney, Keith Richardsi, Bruce Springsteeni ja sadade teiste tesimeliste kujutlusvõimele andis hoo sisse just Elvis.

Raamatu eessõnas viib autor lugeja 1977. aastasse. New Yorgi oariigi väikese Binghamtoni linna hotelli, kus Elvis Presley lesis üksildasena ja depressioonis oma sviidis, ajutiselt üksikuna, kui tema toonane tüdruksõber oli tuuritamisest tüdinenud. Nüüd oli Elvis kutsunud oma sopranist taustalaulja Kathy Westmorelandi endale seltsiks.

Elvis tahtis teada, kuidas inimesed teda mäletavad, kui teda enam pole ja kas nad unustavad ta varsti. Elvis ütles Kathyle, et ta polnud “mitte kunagi teinud midagi püsivat … polnud teinud klassikalist filmi”. Ükskõik, kui suurt rahuldust laulmine talle pakkus või kuidas ta oli aidanud muuta popmuusikat, nägi Elvis vaid seda, et tal polnud õnnestunud saada “tõeliseks filmistaariks”. Ja see ei andnud talle rahu.

Kõigest neljakümne kahe aastasena, erinevate sisemiste hädade ja sõltuvuste küüsis, kurnatuna ja ülimalt pettununa rääkis Elvis endast juba minevikuvormis. See oli Elvis Presley, keda nüüd peetakse kõige armastatumaks meelelahutajaks maailmas, aga kes tookord oli haige mees, kes saatis oma traagiliseks muutunud elu viimaseid kuid mööda muretsedes …

Elvise soov oli olnud saada rikkaks ja kuulsaks. Tema erakordne kahe ja poole oktaavi ulatusega hääl, millel oli falsetti lauldes veelgi omapärasem kõla, oli talle pakkunud seda kõike ja enamgi veel, ent ku ta lavalt lahkus, kui kaamerad suunati mujale ja prožektorituled kustusid, mis siis? Kuhu ta siis sobitus? Mitte kuhugi …

Selleks õhtuks Binghamtonis koos Kathyga, kõigest kolm kuud ja kaks nädalat enne oma surma, oli Elvis vaimselt murtud, emotsionaalselt omadega läbi. Kuidas sai ta sellisesse masendusse langeda? Mis oli juhtunud mehega, keda oli õnnistatud nii paljude oskuste ja annetega? Pealtnäha tundud, et tal on kõik olemas, aga mõni kuu varem oma jumaldavaid fänne vaadates oli Elvis troostitul häälel ühele alluvale öelnud: “Need inimesed ei armasta mind isiklikult. Nad ei tea, mis on minu sees.”

Elvis arutles viimastel kuudel valjusti, kas fännid jäävad talle tema vanemaks jäädes truuks. Ta kartis, et nad jätavad ta maha ja mida nad arvavad, kui kuuleksid tema süngeimatest saladustest …

“Olen nii väsinud olemast Elvis Presley,” ütles Elvis tihti oma viimastel elukuudel. Vahel on lihtne mõista, miks, aga kas see ikka pidi nii olema? Ning kus ja millal said Elvis Presley elus külvatud edu, liialduste ja nõrkuste seemed?

Nendele küsimustele püüab see raamat vastata, kas autor selles ka õnnestub, seda peab lugeja ise otsustama.

Ja seejärel Elvise-lugu algabki. Esimene peatükk on “Kuulsin kaheaastaselt saadik vaid gospelmuusikat”. Autor kinnitab, et Elvise lapsepõlv oli äärmiselt vaene ja ootused veelgi piiratumad.

Elvis sündis 1935. aasta 8. jaanuaril kella poole viie paiku Mississippis Tupelos kahetoalises hurtsikus, kus valgust andsid vaid kaks õlilampi ja vett sai keeta puupliidil. Pool tundi hiljem tuli ilmale tema kaksikvend. Nimed Elvis Aron ja Jesse Garon olid juba välja valitud, aga Jesse sündis surnuna. Jesse maeti märgistamata hauda Tupelo Priceville’i kalmistule umbes päev hiljem … Vanemaks saades arutles Elvis, kas tema ja Jesse olid olnud identsed kaksikud ning miks suri tema vend ja mitte tema, sest nagu Elvisele kirikus oli öeldud, oli kõigel põhjus … Pärast kuulsaks saamist palus Elvis paaril korral inimestel välja selgitada, kuhu Jesse kalmistul oli maetud, aga see ei õnnestunud – seda kohta ei mainitud üheski dokumendis. Elvisele öeldi ka, et kui üks kaksik sureb, siis ellujäänu saab kõik teise omadused endale. Ema Gladys julgustas teda nii mõtlema – uskuma, et ta on eriline. Ema oli veendunud, et Elvis on eriline.

Tupelo Mississippis, mis oli ja on USA vaeseim osariik, oli armetu väike linn, kus elas kolmekümnendatel umbes kuus tuhat inimest. Presleyde väike kodu oli plokkidele ehitatud puitmaja, kus polnud elektrit ega kraanivett, see asus mullakattega tee ääres oja ja maantee juures metsa ja talude lähedal.

Saame lugeda ka Elvise vanematest ja tema suguvõsast. Ka Elvise isa on tunnistanud, et nad olid vaesed, aga nad polnud rämps. Elu võis Presleydel ju raske olla, aga Elvis polnud õnnetu väike poiss. Ta ei teadnud, et nad on vaesed. Mitte kellelgi nende tuttavatest polnud suurt midagi, nii et Elvis ei teadnud, et on olemas rikkad ja seda, kui teistsugust elu nad elavad.

Elvise ema ja isa laulsid kodus alatasa, peamiselt kirikulaule ja Elvis ühines nendega. Elvis on ütelnud, et kaheaastasest saadik kuulis ta vaid gospelmuusikat. Alatasa käidi ka religioosetel kooslaulmistel. Ka religioon oli Elvise elus tähtsal kohal lapsest saadik. Autor räägib, et kord oli Elvis lapsena sedavõrd haige, et kardeti kõige hullemat, kuid ema ja isa palvetasid poja voodi kõrval põlvili Elvise eest. Palavik taandus. Pärast seda oli ema Gladys veendunud, et Elvise ellujäämine oli jumala sõnum, tõestus, et tema poeg on tõepoolest eriline.

Elulugudega on ikka ja alati sedasi, et tahaks väga palju rääkida, raamatust jutustada ja jutustada, kuid ma ei saa seda ju lõputult teha, sest sel juhul räägin kõik ära ja mis jääb lugejale?

Aga siiski, teen lühidalt. Saame lugeda Elvise koolidest (esimene neist oli väga väike East Tupelo Consolidated). Kool oli tol ajal range ning Elvis keskpärane ja häbelik. Elvis hakkas koolis juba üsna varakult laulma, 7-aastasena laulis ta duetti väikese tüdrukuga, kelle nimi oli Shirley. Nad laulsid “You Are My Sunshine” ja Elvis mängis ka mängukitarri, mille keegi oli talle kinkinud. Kümneaastaselt laulis Elvis juba Mississippi-Alabama näituslaada lastepäeval. Üheteistkümnendaks sünnipäevaks sai ta endale esimese päris kitarri. Elvis oli tahtnud jalgratast, kuid ema oli otsustanud kitarri kasuks, sest nii saaks Elvis seda mängides laulda. Veidi hiljem ostis Elvis endale ka muusikaõpiku, kus näidati, kuhu sõrmed krihvidel panna, et mängida lihtsamaid akorde.

Teiseks kooliks oli Tupelos Milan Junior High. Elvis käis tihti ka raamatukogus, kuid tema erilisteks lemmikuteks olid koomiksid – lood kapten Marvelist ja Flash Gordonist. Ta hoidis oma koomikseid hoolikalt ja need olid tal alles aastaid, ka veel siis, kui ta oli kuulus. Elvis käis ka kinos, sest filmid talle meeldisid, eriti Roy Rogersi ja Gene Autry filmid.

Kui Elvis oli 13, peaaegu 14, otsustasid isa ja ema kolida Memphisesse, kus toimusid Elvisega kõik muutused. Ta tunnetas Memphisesse saabumise esimesest hetkest alates mingit elevust. Tal kulus uues linnas harjumiseks vaid paar nädalat. Elvis hakkas käima Humesi keskkoolis. Toonase Elvise kohta on öeldud, et ta oli viisakas häbelik poiss. Kooli ta kitarri kaasa ei võtnud, kuid kodus ta laulis, mängis kitarri, ja koolis sai ta isegi veidi klaverit mängida. Kuna Elvise vanematel oli töökoht, siis sai Elvis endale ka mõned plaadid osta Kui Elvis oli kuusteist, siis hakkas ta ennast avastama. Oma kujutlusis oli ta juba kuulus laulja. Ja nagu selleks, et end veenda, et ta oli staar enne, kui selleks tegelikult sai, hakkas ta vastavalt riietuma.

Kui koolis toimus iga-aastane muusika- ja teatrietendus, siis esines seal ka Elvis. Ta mängis kitarri ja laulis Terese Breweri hittloo “Till I Waltz Again With You”. Ja oh seda üllatust ka Elvisele endale, ta tõepoolest meeldis publikule!

18-aastaselt lõpetas ta keskkooli, kuid kolledžisse minekuks ei olnud temal ja perel raha. Elvisel oli plaan minna tööle Memphise politseisse, kuid ta läks siiski Tennessee tööbüroosse täiskohaga tööd otsima. Samal ajal luges ta ajalehest ka Memphis Recording Service’ist, et see on koht, kuhu igaüks võib tänavalt sisse astuda ja endale kojuviimiseks plaadi salvestada. Ta kuulis ka Sam Phillipsist, kellele see firma kuulus. Phillips üritas rajada ka oma plaadifirmat, mille nimi oli Sun. Selle jaoks salvestas Phillips bluusimuusikuid, nagu B.B. King, Ike Turner ja Howlin’ Wolf, keda teised ei tahtnud plaadile panna.

Elvis just Memphis Recording Service’isse läks. Tal oli võimalus salvestada kümnetolline atsetaatplaat, mille ühele poolele laulis ta laulu “My Happiness” ja teisele poolele “That’s When Your Heartaches Begin”. Õnneks oli selles firmas ka sekretär Marion Keisker, kes oli aidanud Phillipsil stuudio asutada ja tundus, et Elvise hääl (“hea ballaadilaulja – pea meeles”) talle meeldis.

See oli alles algus. Saame lugeda ka sellest, et Elvise esimene töökoht pärast kooli lõpetamist oli olnud liinitööline, aga see ei meeldinud talle ja ta tuli sealt mõni nädal hiljem ära, et hakata Crown Electricus elektriku õpipoisiks. Elvise ema oli ammusest ajast soovinud pojast elektrikku.

Kuni ühel lämmatavalt palaval laupäevahommikul 1954. aasta juuni lõpus, peaaegu täpselt aasta pärast keskkooli lõpetamist ja esimest korda Sunis käimist, helistas Marion Kesker Elvisele töö juurde, Sam Phillips soovis teda näha. Phillipsil oli uus lugu “Without You”, mille oli kirjutanud üks vang. Selle loo jaoks oli vaja lauljat ja Marion oli soovitanud Elvist, kuid see lugu polnud siiski mitte Elvise lugu. Phillips ütles Elvisele, et ta on tubli ja ta mõtleb asja peale. Ja oligi kõik. Elvis arvas, et Phillips ütles talle lihtsalt võimalikult viisakalt ära, ja läks koju täiesti löödult.

Ei läinud mööda mitut päeva, kui Elvis sai oma emalt teate, et Scotty Moore’i nimeline kitarrist oli helistanud Presleyde naabritele ja öelnud, et Sam Phillips oli palunud tal Elvisele prooviesinemine korraldada. Elvis peab Scottyle kähku tagasi helistama. Elvis läks ja prooviti igasugu lugusid, kuni linti sai lugu “That’s All Right”, mis polnud mustanahaliste, valgenahaliste ega ka popmuusika. See polnud bluus ja kindlasti mitte kantri. Nad olid alateadlikult seganud kokku bluusiloo ja kantrimuusika. Phillips andis seda lugu kuulata Memphise raadiosaatejuhile Dewey Phillipsile, kes oli ainuke Memphise saatejuht, kes mängis nii mustade rütmibluusi kui ka valgete kantrit. Ja see oli õige valik, sest lugu meeldis nii saatejuhile (saatejuht mängis sel õhtul lugu eetris 11 korda ja enamasti järjest!), kui ka kuulajatele, kes tahtsid teada, kes on selle esitaja. Elvis oli vaja kähku saada raadiosse rääkima. Elvis läks, rääkis eetris, kusjuures ta ise ei saanud isegi aru, kui inetrvjuu oli tehtud. Järgmisel päeval hakkas Marion Keisker saama tellimusi Memphise plaadipoodidelt pala “That’s All Right” ostmiseks ja vajadus plaadi teisele küljele lugu salvestada muutus tungivamaks. Nii valiti plaadi teisele poolele populaarne Bill Monroe kirjutatud ja esitatud kantrilugu “Blue Moon of Kentucky”, mida Elvis esitas oluliselt kiiremalt.

Esimene plaat oli valmis! Elvise maailm oli muutunud. Plaati mängiti kõikide Memphise raadiojaamades. Rütmibluusi saatejuhtidele meeldis “That’s All Right” ja kantrimuusika saatejuhtidele bluegrassi lugu “Blue Moon of Kentucky”. Pärast ilmumist osteti mõne päeva jooksul plaati kuus tuhat eksemplari, nii et peagi oli see kohalikus edetabelis kolmandal kohal. Elvis teadis, et laiale maailmale ei tähendanud see midagi, sest väljaspool Memphist polnud keegi seda veel kuulnud.

Edasi juba esinemine Memphise Overton Park Shelli amfiteatris, publik (eriti publikus olnud tüdrukud) hulluvad. Seejärel uued esinemised juba ka mujal. Plaadi suurepärane läbimüük Arkansases, Mississippis, Texases. “That’s All Right” oli Elvise muusikutee algus ning ta laulis seda laval esinedes terve ülejäänud elu. Kolme kuuga oli temast saanud professionaalne laulja!

Ja ma ei väsi kordamast, kõik see on alles algus, ka selle huvitava raamatu algus. Edasi saame lugeda Elvise mänedžerist, kes kutsus end kolonel Tom Parkeriks, uuest plaadilepingust RCA’ga, Elvise esimesest esinemisest üleriigilises televisioonis, esimesest enda ostetud majast Memphise vaikses eeslinnas (rantšostiilis seitsme toaga maja, kuhu kolisid ka tema vanemad), mille ukse seisis õige varsti ka kolm Cadillaci, esimestest filmidest Hollywoodis, näiteks päris esimene film “Love Me Tender” (Elvis soovis olla tõsine näitleja, mitte lihtsalt fimides laulda). Autor kinnitab, et just 1956. aasta oli Elvise läbimurde aasta – ta oli esinenud saja üheksakümnel korral rohkem kui kuuekümnes linnas terves riigis, sõitnud ja lennanud tuhandeid kilomeetreid, esinenud üheksal korral üleriigilistes telesaadetes, salvestanud kolmkümmend viis uut lugu ja teinud filmi.

Loomulikult saame lugeda Elvise uuest kodust Gracelandis, tema järgmistest paljudest filmidest, lugematutest uutest lugudest, nende loomisest ja autoritest, naistest tema elus (Priscilla Presley, kuid ka mõned kõrvalhüpped), esinemistest, tema lavalisest liikumisest, mis paljudele tõsist pahameelt tekitas, tema ajateenimisest USA armees (mh. aasta ja viis kuud Lääne-Saksamaal), ema surmast, juttu on ka Frank Sinatrast, biitlitest, tütre (Lisa Marie Presley) sünnist, edukast tagasituleku saatest televisioonis ehk “’68 Comeback Special”, esinemistest Las Vegases, kohtumisest USA presidendi Richard Nixoniga, lahkuminekust Priscillast (Elvise kaotusevalu oli seetõttu väga suur, mistõttu valas ta selle laulu “Always on My Mind”), uuest elukaaslasest Linda Thompsonist, Elvise kontserdist “Elvis: Aloha from Hawaii”, mida vaatas satelliitelevisiooni abil terves maailmas 1,4 miljardit inimest! Ja otse loomulikult on juttu ka Elvise karjääri viimastest aastatest, depressioonist, tablettidest, soovist vabaneda oma senisest mänedžerist (see kahjuks ei õnnestunud), terviseprobleemidest, viimaseks jäänud aastast 1977, viimasest esinemisest 25. juunil 1977 ja Elvise viimasest elupäevast 15. augustil 1977 ja ka tema matustest.

Raamatu järelsõnas kinnitab autor, et ühes asjas eksis Elvis sügavalt. Elvis oli kartnud, et pärast surma ta unustatakse, läks aga vastupidi. Talle on pärast surma austust avaldatud rohkem kui eluajal. Plaatide läbimüügi kohest kasvu 1977. aastal oli ju oodata, aga jätkuv huvi tema vastu sealt edasi tähendas seda, et tema plaate on müüdud üle miljardi eksemplari ja seda polnud mitte keegi osanud ennustada.

Mõned mõtted veel:

Mitte miski ei seleta seda, miks nelikümmend aastat pärast surma on Elvis ikka üks lähimineviku tuntumaid kujusid, ja ajakirja Forbes andmetel toob tema pärand aastas sisse hinnanguliselt viiskümmend viis miljonit dollarit;

Elvis polnud koolitatud laulja, ta kuulas ja õppis ning lood, mida ta esitas, polnud ülesehituselt keerulised, aga kui ta noorukina oma anuva ja igatseva falsetiga või keskealise üksildase mehena kahetsusest katkeval häälel laulis, tundsid miljonid inimesed selle emotsiooni ära;

Elvis suutis lauluga edasi anda seda, mida suutsid väga vähesed;

Bob Dylan on ütelnud: “Esimest korda Elvist laulmas kuuldes oli mul tunne, nagu oleksin vanglast pääsenud. Tänan jumalat Elvis Presley eest.”

Raamatu lõpus leiab veel igasugu põnevat materjali – mis sai nendest inimestest, kes olid Elvise elus olulisel kohal, pärast Elvise surma, kuid ka Elvis Presley parimad salvestused (Elvis salvestas ligikaudu 750 laulu), kasutatud kirjandus, märkused peatükkide kaupa, register, laulude pealkirjad, mida raamatus mainitakse ja ka mitmel kriitpaberil olevad fotod.

Usun, et peaaegu 350 lehekülge lugemist, ilus ja uhke köide on tõeline maiuspala kõikidele Elvise fännidele, kuid ka neile, kes selle legendiga esimest tutvust teevad.


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)