Tiina Toomet, Triin Kass „Kas kass ... ?“ (Varrak)

Kogenud loomaarstid Tiina Toomet ja Triin Kass tutvustavad maailma uusimaid teadussaavutusi kasside käitumise ja võimete uurimisel ning tänapäevaseid kassipidamise põhimõtteid ja võtteid. Nad annavad soovitusi, kuidas loodust, keskkonda ja loomi aina enam väärtustavas ühiskonnas kassi mõista ja õpetada ning hoolitseda tema eest nii, et kass elaks alati täisväärtuslikku ja huvitavat elu ning püsiks terve.

Lisaks poolesaja peatüki pealkirjas esitatud küsimusele „Kas kass …?“ saab vastuse sadakond muudki kassiomanikku harivat ja abistavat küsimust. Erilise valuteemana lahatakse kassi agressiivsuse väljendust ja võimalikke põhjuseid ning sellest võõrutamise viise.

Raamatus käsitletakse kassi muutuvaid vajadusi terve eluringi jooksul, moodsa aja kassihaigusi ning ka kassipidamise õiguslikku poolt – kiipimist ja kassipidamist reguleerivaid õigusakte. Tõsisema jutu sekka pakutakse lõbusaid lugusid ja kurioosumeid: kas teie näiteks teadsite, et teoreetiliselt võiks üksainus kassiema saada ideaaloludes üheksa aasta jooksul 10 miljonit järglast?

Eesti keeles on paaril viimasel aastal ilmunud päris mitu väga huvitavat ja sisukat kassiraamatut (olen neist ka oma blogis kirjutanud), kuid kõik need on olnud välisautorite teosed, mistõttu on igati vahva leida kassiraamat, mille on kirjutanud meie loomaarstid. Kohe alguses pean tõdema, et selline sisukas ja uus kassiomaniku käsiraamat on väärt abimees kõikidele kassiomanikele, kuid selle raamatuga tasuks tutvust teha ka neil, kellel on plaanis endale kass võtta, ja ka neile, kes tahavad lihtsalt kassidest lugeda.

Raamat on jagatud mitmeks osaks. Need on: kodu, järglased, maailmatunnetus, käitumine, söötmine, tervis ja hooldus, mis omakorda koosnevad peatükkidest, mis vastavadki küsimusele “Kas kass…?”, millele viitab ka raamatu pealkiri.

Esimene osa on “Kodu” ja selle esimene peatükk küsib, kas kass on metsik või kodustatud? Mida ta mõtleb? Raamatu autorid tõdevad, et see küsimus on painanud paljusid loomeinimesi. Rootsi luuletaja Werner Aspenström on väitnud, et teda motiveeris ja inspireeris luulet looma just tema kass. T.S. Elioti luulekogu “Old Possum’s Book of Practical Cats” põhjal sündis kõigepealt Alan Rawsthorne’i muusikaline lavalugu “Practical Cats”, hiljem juba kogu maailma laineid löönud Andrew Lloyd Webberi muusikali “Kassid” kibreto. Doris Lessing aga kirjutas aastate jooksul terve kassilugude sarja.

Esimeses peatükis saamegi lugeda kasside päritolust, ajaloost, kodustamisest, DNA-uuringutest, Egiptuse kassikultusest, mis kandus edasi laia maailma. Juttu on ka kodukassist, maakassist ja kodutust kassist, sellest kas kassid ohustavad linnupopulatsiooni.

Teine peatükk vastab küsimusel kas kassi tuleks varakult sotsialiseerida. Saame teada kas iseloom tuleb geenidest või keskkonnast, kuidas kassi sotsialiseerida (2-9-nädalased kassipojad peaksid suhtlema inimestega nii palju kui võimalik. Aga suhtlema peaksid nad ka teiste kassipoegade ja täiskasvanud kassidega, võimalusel koeraga ning miks mitte ka näriliste ja lindudega, kui selliseid juhtub kodus lemmikutena olema). Autorid kinnitavad, et selle lühikese ajaga – 7 nädalaga – kujuneb välja kassipoegade sotisaalne käitumine. Uurimused näitavad, et sotsiaalsed kassipojad taluvad paremini stressiolukordi: lepivad uue koduga, kus on võõraid inimesi, taluvad läheduses teisi kasse ja ka koeri. Oluline info on seegi, et koera sotsialiseerimisel on kõige olulisem premeerida teda maiuspalaga, siis kassile on autasuks mäng. Mäng vähendab ka ärevust.

Eraldi kastikeses on kirjas, et sotsialiseerimine on kassi eluks ettevalmistamise protsess, mille jooksul kujunevad välja sidemed teiste loomade ja inimestega. Hästi sotsialiseeritud kass on enesekindel, ergas, sõbralik ja usaldav, halvasti sotsialiseerunud kass võib olla häbelik, kartlik või isegi agressiivne.

Kolmas peatükk vastab küsimusele kas kass tahab meiega koos elada., siin on juttu ka harilikust naistenõgesest, mis mõjub erinevatele kassidele erinevalt. Neljas peatükk vastab küsimusele kas kass on inimese parim sõber. Selgub, et kass ei ole väike koer. Teda pidada on küll oluliselt lihtsam kui koera – temaga ei pea väljas käima, ta lepib pikema üksiolekuga kui koer, ei nõua ilmtingimata dressuuri jne -, kuid kass on väga enesekeskne ja seda peab temaga kooselu alustades arvestama. Kassilt ei saa oodata midagi, milleks ta ei ole loodud, ja ta ei tee midagi sellepärast, et inimesele meeldida. Autorid lisavad, et neile tundub, et kass suhtub inimesse kui teise kassi. Ta tervitab meid samuti nagu teist kassi, loob ühtekuuluvustunnet ja isegi sama lõhna, kui nühib end meie vastu või kutsub mängima. Ei maksa unustada sedagi kassimaailma etiketti, et esimene puutekontakt tuleb kassi poolt.

Raamatu esimeses osas on juttu veel sellest, kas kass tahab teise kassiga sõbrustada, kas kass ja koer või kass ja kass, kas kass peab alati oma tahtmist saama, juttu on ka kassi õpetatavusest ja õpetamise põhimõttest, ja sellest kas kass ravib meid. Üritatakse vastata ka küsimusele kas kassipoja pealt on näha, milliseks kujuneb ta täiskasvanult (oluline on see, et nunnumeeter ei ole looma valimisel kõige kindlam mõõdupuu), kas võtta isane või emane kass, kas kassilaps vajab sama palju hoolt kui inimlaps.

Raamatu esimene osa on selle raamatu üks pikemaid, mistõttu on siin teemasid veel üsna mitmeid – usaldusliku suhte loomine, sest kass peab õppima inimest usaldama (esimene reegel on – looma ei tohi hirmutada ega karistada), kas kass ja väikelaps on ohutu kooslus, laps vajab kassiga käitumise õpetust, kas kass tahab reisida, kuidas teha reisimine kassile vastuvõetavaks.

Raamatu teine osa on “Järglased”, milles saavad vastuse küsimused: kas kass tahab emaks saada (isaks saada), juttu on kassipulmast, poegimisest, isa rollist ja kommetest; kas kass elab pärast viljatuks opereerimist täisväärtuslikku elu (mis on kirurgilise sekkumise plussid ja miinused).

Kolmas osa on “Maailmatunnetus”, kus jällegi mitmeid peatükki, küsimusi. Kas kass näeb ja kuuleb nagu inimene (mida loeb kass meie pilgust, miks muutuvad kassi silmaterad kitsasteks piludeks), kas kass tunneb ja mäletab, kas kass maitseb lõhnu (feromoonsõnumid, feromoonide olemus, feromoonide liigid), kas kass kasutab vurre õigesti, kas kass on akrobaat (kas kass kukub alati vigastamatult jalule).

Neljas osa on väga huvitav ja oluline ehk “Käitumine”, sest on ju kasside käitumine vägagi huvitav, lausa põnev, ja kassiomanik peaks oma lemmiku käitumist tundma ja tunnetama. Kas kass annab häälitsemise ja nühkimisega märku, et tahab suhelda, kas kass väljendab tundeid kehakeeles (siin on ka põnev ülevaade, mis kannab pealkirja “Kassikeele sõnastik” – saba- ja kõrvakeel, küüniste keel, keele- ja närimiskeel, nügimis- ja pissikeel, silma- ja kehakeel ning hingelduskeel), kas kass armastab silitamist, kas kass karistab meid sellega, et pissib valesse kohta või kratsib diivanit (selles peatükis on juttu märgistamisest või haigusest, kuseteede haigustest ja stressist), kas kass tahab õppida (mida ja kuidas õpetada, klikkerkoolitus), kas kass vaevleb igavuse käes, kas kass tahabki ainult süüa ja magada (autorid kinnitavad, et magamine on üks tähtsamaid elulisi vajadusi, mis tagab heaolu ja pikaealisuse, kassil ja inimesel on täiesti erinev magamisstiil – kass tukastab, teeb kergeid lühikesi uinakuid, võib magada kokku lausa 16 tundi ööpäevas. See tähendab, et kass magab kaks korda nii palju kui inimene. 9-aastane kass on oma elu jooksul ärkvel olnud ainult 3 aastat!).

Neljandas osas on veel mitmeid peatükke/küsimusi – kas kass on konservatiiv, kas kass vajab (mitut) liivakasti (kassiliiva valimine), kas kass tahab meiega mängida (agressiivsusest jagusaamine, mänguasjad ja mängu suunamise vahendid, mida ei tohi mängides teha).

Raamatu viies osa on “Söötmine”, kus saate vastused küsimustele: kas kass on lihasööja või saaks ta olla ka vegan (autorid kinnitavad, et taimetoitlus sobib inimestele, mitte kassidele!), kas kass on kiskja (miks kingib kass saagi omanikule, metskassi kolm jahiviisi), kas kass peab saama iga kell süüa (mis kassidele maitseb, kuidas süüa parasjagu), kas kass võib söögiga mängida, kas kass joob piisavalt, kas kass võib süüa igasugust kassisööta (valik sõltub kassi vanusest ja elustiilist, milline on kastreeritud kassi toit).

Kuues osa on jällegi väga oluline ehk “Tervis”. Kas kass vajab parasiiditõrjet (siseparasiidid, välisparasiidid), kas kass vajab vaktsiine (kasside immuunpuudulikkuse viirus ehk FIV, kasside leukeemia viirus ehk FeLV), kas kass läheb loomakliinikusse rõõmuga (kuidas teha loomakliiniku visiit kassi jaoks talutavamaks), kas kass peab loomaarsti juures käima, kas kass on haige, kas kass on valudes, kas kass on paksuks läinud (kuidas liigsetest kilodest lahti saada), kas kass peabki karvapalle oksendama (kuidas karvapallide teket vähendada), kas kass on stressis (stressi olemus, kassi stress, võimalikke stressipõhjuseid, peamised stressiilmingud), kas kass saab stressist põiepõletiku (Pandora sündroom), kas kass võib saada mürgistuse (mürgised taimed ja taimekasutusvahendid, levinumad mürgised aiataimed, kemikaalid).

Seitsmes osa on “Hooldus”. Selles osas saavad vastuse küsimused kas kass võiks olla maailmameister ka lakkumises (lakkumine kui kasside teadus, pesemisrituaalid ja problemaatiline lakkumine), kas kass vajab kammimist ja pesu, kas kass vajab küüniseid, kas kass hoolitseb ise oma hammaste eest (hambakatus on üle 300 liigi baktereid, hambapesu ja muud puhastusviisid, kuidas kass sööb), kas kass liigub piisavalt, kas kass peab õues käima (kas pidada kassi toa- või õuekassina), kas kass peab olema kiibitud, kas kass on vanaks jäänud (kasside levinud “vanadushaigused”, vananemise ilmingud, dementsus, vana kassi tervisekontroll).

Raamatu lõpus on juttu raamatu autoritest Tiina Toometist ja Triin Kassist, ülevaade kasutatud kirjandusest, ja igati lõbus ülevaade “Kassi häälitsus “näu” teistes keeltes.

"Kas kass...?" on väga vajalik, põnev ja sisukas kassiraamat, mida peaksid lugema kõik kassiomanikud, kuid ka need inimesed, kes plaanivad endale kassi võtta, kuigi raamatus öeldakse, et kass tuleb sageli ka ise oma omaniku juurde, mistõttu peaks seda raamatut lugema vist kõik inimesed, mine tea, millal kass just sinu ukse taga on… ja nõuab seda, et ma tahan just sinu kassiks saada. Kassid on ju ikkagi kassid!


Preben Bang, Preben Dahlstrom „Kes siin oli? Loomajälgede välimääraja“ (Tänapäev)

On palju toredam matkata või suvemaja ümbrust uudistada, kui tead, milliseid loomi ümbruskonnas õigupoolest liigub. Igaühele sobivas välimäärajas on täpsed kirjeldused, värvifotod ja joonised imetajate ja lindude jalajälgedest, toitumisjälgedest, väljaheidetest, räppetompudest, pesadest ja teedestradadest.

Looduses liikuja võib jälgede põhjal teha mitmeid järeldusi loomade käitumise, eluviiside, ja toitumise kohta ning hinnata ka liikide arvukust. Erinevad jäljed ja jäänused on raamatus rühmitatud nii tüüpide kui neid jätnud loomade järgi. Taani autorite raamatu on Eesti oludele kohandanud Uudo Timm, tegu on parandatud ja täiendatud trükiga 2007.a ilmunud väljaandest.

Kinnitan, et “Kes siin oli? Loomajälgede välimääraja” on suurepärane lugemine ja tõeline abimees kõikidele loodusesõpradele, ja nendele, kellele meeldib looduses veidi põhjalikumalt “ringi vaadata”.

Raamatu avab eessõna eestikeelesele tõlkele, milles Uudo Timm tõdeb, et loomade jälgede ja tegevusjälgede määraja järele on Eestis puudust tuntud juba aastaid. See raamat on heaks abiliseks kõigile loodushuvilistele.

“Rikkalike fotode ja jooniste abil on lihtne ära tunda loomade poolt loodusesse jäetud arvukaid jälgi ja tegevusjälgi. Liikide määramiseks olulistele tunnustele juhitakse tähelepanu määraja tekstiosas.”

Ja Uudo Timm jätkab: “Originaalis taanikeelsena juba 1970. aastate algul ilmunud määraja annab mitmetahulise ülevaate Euroopas elevate imetajate ja lindude jälgedest ning tegevusjälgedest. Määraja tekstide autori cand. mag. Preben Bang oli Taani Kahjurloomade Laboratooriumi osakonnajuhataja ning seetõttu on ka paljude liikide toitumist või muid tegevusi käsitletud kahjustustena. Tulenevalt määraja koostamise kohast, Taanist, käsitletakse põhjalikumalt seal kohatavaid liike ning põgusalt teisi nii Põhja- kui ka Lõuna-Euroopas esinevaid liike.”

Eessõnale järgnevad juhised raamatu kasutajale, milles öeldakse, et raamat on püütud teha välitingimustes kasutajale võimalikult mugavaks. Samal põhjusel on jala- ning tegutsemisjäljed rühmitatud nii tüüpide kaupa kui ka neid jätnud loomade järgi. Peatükid esitlevad jäljetüüpe: jalajägi, toitumisjälgi jms, kuid alapealkirjad – välja arvatud mõned erandid – on koostatud loomarühmade järgi. Oluline on seegi, et loomad on üldiselt esitatud süstemaatilises järjestuses, s.t. ürgsemad kõigepealt ja spetsialiseerunumad lõpus.

Seejärel juba sissejuhatus raamatusse. Siin öeldakse, et metsarahvastele, kes küttimisega elatist hankisid, oli elutähtis tunda loomade jälgi ja teisi maastikule jäetud märke. Nende põhjalik tundmine aitas kütil otsustada, milliseid jälgi pidi tasub edasi minna ja kuidas seada üles oma lõksud. Loomade eluviise ja jälgi põhjalikult tundmata ei oleks ta lihtsalt ellu jäänud.

Ja veel, jätkan mõtetega sissejuhatusest – meie kiirel ajal otsib järjest rohkem inimesi vabal ajal lõõgastust ja energiat loodusest. See on äratanud ka kasvavat huvi taimede ja loomade vastu ning suurenenud soovi kaitsta loodust, meie eksistentsi eeltingimust. Ei ole kuigi keeruline vaadelda ja imetleda taimi, mis kasvavad seal, kus nad on kord juurdunud, ent palju keerulisem on jälgida imetajaid. Esiteks on suurem osa neist öö- või videvikuloomad ning teiseks on nad äärmiselt arad ja põgenevad kiiresti vähimagi ohumärgi korral. Nende liikumist mingil alal on siiski võimalik märgata mitmete märkide, näiteks jala- või toitumisjälgede, väljaheidete põhjal. Kui olete juba kord neid jälgi tähele pannud ja tõlgendada proovinud, taipate, et need räägivad paljugi loomade liikumisest ja käitumisest.

Raamatu esimene osa on “Liikumisjäljed”. Saame lugeda, et loomade jalajälgi on kõige kergem märagata lumepinnal. Ideaalne jäljelumi on mingit kõva pinda, näiteks teed, jääd või hange kattev paari sentimeetri paksune sulalume kiht. Kohevas pakase-lumes kipuvad jäljeservad varisema ja jälge peitma ning paksus lumes moodustavad üksikjäljed ainult sügavaid ebamääraseid auke. Üks oluline mõte veel – üksikjälgi on kõige lihtsam tundma õppida, kui neid täpses mõõtkavas paberile joonistada. Siis ollakse sunnitud uurima jälje kõiki detaile ning need jäävad hästi meelde. Jälgede pildistamine on kiire, aga ehk mitte alati sama hea moodus. Hea moodus jälgede jäädvustamiseks on kips- või parafiinjäljend.

Seejärel on raamatus mitmel leheküljel väga palju jälgi (pilditahvlid) – siil, küülik, mutt, karihiir, jänes, mügri, hamster, orav, kaelushiir, kunel, rott, ondatra, kobras, nutria, saarmas, mäger, alpi ümiseja, kass, ilves, nugis, tuhkur, kärp, ahm, karu, pesukaru, hüljes, rebane, koer, hunt, kährikkoer, kabehirve pull, tähnikhirv jpt. See on ikka täiesti uskumatu, kui palju loomade jäljed erinevad üksteisest, on küll sarnaseid jooni, kuid iga jälg on igati omanäoline ja omane konkreetsele loomale. Lisaks imetajatele on siin mitmel leheküljel ka lindude jalajälgi – faasan, nurmkana, põldvutt, luik, hani, kajakas, tiir, sukelpart, varblane, tuvi, vares, rabapüü, merisk, lauk, hallhaigur, valge-toonekurg, sookurg.

Edasi juba peatükk “Imetajate jäljed”, mis omakorda jaotub mitmeks alapeatükiks. Saame lugeda jala ehitusest (tallulkõndija jalg, varvul- ja kabjulkõndija jalg), tallamõhnad, jäljetüüpidest (käpajäljed, sõrajäljed, kabjajäljed), liikumisviisidest (kõnd, traav, galopp, hüpe), jäljerühmade mõõtmisest. Pikemalt on juttu kõikidest nendest jalajälgedest, mis joonistena pilidtahvlitel olid. Loomulikult on ka siin igasugu jooniseid, ja palju suurepäraseid fotosid. Esimese osa järgmine peatükk on “Lindude jäljed”, milles saame lugeda linnu jala ehitusest, jäljetüüpidest, kanalistest (faasan, nurmkana, põldvutt, metsis, laanepüü, rabapüü ja lumepüü), veelindudest (luiged, haned, pardid, kajakad, tiirud, lauk), kurvitsatest, haigrutest ja kurgedest, värvulistest ja tuvidest, kullilistest ja kakulistest.

Oleme jõudnud raamatu teise osani “Toitumisjäljed”, mis algab vahvate pilditahvlitega, millel näiteid loomade söödud käbidest, pähklitest ja tammetõrudest. Selle osa alguses saame lugeda, et looduses loomade jälgi vaadeldes satutakse varem või hiljem kohta, kus loom on söömiseks peatunud. Neid söögikohti võib leida üsna lühikeste vahemaade tagant, eriti kui ollakse rohusööja jälil. Jälitades näiteks metskitse, võib jälgedest näha, kus loom on peatunud naksima rohukõrsi ja varsti seejärel peatunud, et noori võrseid suhu napsata. Seevastu kiskjate, näiteks rebaste jälgi ajades võib kuluda hulk aega, enne kui satutakse kohta, kus loomal on õnnestunud saaki tabada.

Ka teises osas on mitmeid põnevaid ja sisukaid peatükke, milles tehakse juttu toitumisjälgedest puittaimedel (hirvlased, okste söömine, söömisjäljed, hirvlaste toitumisjäljed, kitsed ja lambad, närilised ja jänesed, närimisjäljed juurtel ja koorel, linnud), toitumisjälgedest seemnetel, viljadel ja taimedel (käbid, sarapuupähklid, kreeka pähklid, pöögipähklid ja tammetõrud, kirsid ja muud marjad, kibuvitsamarjad, õunad, viljapõllud, muud seemed, juurviljad, rohttaimed), murtud saakloomadest (kiskjad, röövlinnud).

Raamatu kolmas osa jutustab meile väljaheidetest, sest ka nende abil on võimalik igasugu põnevaid asju kindlaks teha. Ka selles osas on mitmeid pilditahvleid, millel on võimalik väljaheiteid uurida. Kahes peatükis on juttu imetajate (siil, karihiired, nahkhiired, valgejänes, küülik, orav, lendorav, kobras, hamsterlased, hiirlased, kiskjad, metssiga, hirvlased, veislased) ja lindude (vedelad ja tahked väljaheited) väljaheidetest. Neljas osa jutustab meile sellest, kuidas on uriini jälgede abil loomade liikumist kindlaks teha.

Viies osa peatub räppetompudel. Mitmed linnud väljutavad söödud saagi seedumatud osad söögitoru kaudu rohkem või vähem kompaktsete räppetompudena. Need sisaldavad muu hulgas näiteks karvu, putukate kitiinkesti, tigude ja rannakarpide kodasid, luid ja taimeosi, mis maohappes täielikult ei seedu. Kakkude räppetompude väljaoksendamine on üsna tuntud fakt, aga ka teised röövlinnud, vareslased, õgijad ja kajakad väljutavad sel viisil seedumatuid toidujäänuseid. Selles osas on juttu kakkudest (kodukakk, kõrvukräts, sooräts, kassikakk, teised kakud), kullilistest (hiireviu, raudkull, kanakull, tuuletallaja, teised pistrikud), vareslastest (hallvares, künnivares, hakk, harakas), kajakatest (naerukajakas, kalakajakas, hõbekajakas) ja toonekurelistest (valge-toonekurg, hallhaigur).

Raamatu kuues osa peatud muudel jälgedel looduses. Juttu on liikumisradadest (suured rohusööjad, pisinärilised, kobras ja kanalised), pesadest ja peidupaikadest (maapinnal asuvad pesad ja peidupaigad – hirvlased, jänesed, metssiga, karu; maapinnast kõrgemal asuvad pesad – orav, pisihiir, pähklinäpp ja lagrits; maa-alused pesad – küülik, mutt, mügri, rotid, rändrott, kaelushiir, teised pisiimetajad, ondatra, kobras, rebane, hunt, mäger, tuhkur ja mink, polaarrebane ja kährik), kuid ka muudest loomade jälgedest (sarvejäljed, kraapimisjäljed puudel, lõhnamärgid ja pulmapaigad, võitlus- ja mänguplatsid, lindude kümblusaugud, karvavahetus ja sulgimine). Raamatu viimane peatükk peatub sulgedel ja siin on ka mitmeid pilditahvleid just sulgedest.

 


Roxette „Roxette XXX – The 30 Biggest Hits“ (Warner Music)

Roxette on teatavasti Rootsist, Halmstadist pärit popmuusika duo, mille liikmed olid lauljatar Marie Fredriksson ja helilooja, muusika ja laulja Per Gessle. Roxette on kindlasti üks Rootsi muusika lipulaevadest, mis esitas suurepärast poppi 30 aastat, sest nad alustasid tegutsemist 1986. aastal.

1980 aastate lõpus ning 90 aastate alguses oli Roxette üks maailma populaarsemaid bände. Kes muusikasõpradest ei teaks selliseid popmuusika pärle nagu - „Joyride“ (1991), „Fading Like a Flower“ (1991), „The Big L.“ (1991), „Spending My Time“ (1991), „How Do You Do“ (1992), „Queen Of Rain“ (1992), „Sleeping In My Car“ (1994), „Crash! Boom! Bang“ (1994), „Run To You“ (1994), „Vulnerable“ (1995) jpt.

Enne Roxette'i

Tegelikult tegid Marie Fredriksson ja Per Gessle muusikat juba enne Roxette’i tegutsemisaja algust, sest lauljatar Marie Fredriksson oli sooloarist ja laulis ka ansamblis Strul & Ma Mas Barn ning Per Gessle laulis ning kirjutas lugusid ansamblis Gyllene Tider. See bänd ei olnud mingi naljanumber, vaid väga kuum popibänd Rootsis, kelle üks tuntumaid lugusid on Per Gessle kirjutatud „Sommartider“, mis ilmus singlina 1982.

1981. aastal sai Fredrikssonist Gyllene Tideri taustalaulja, kuid juba kolm aastat hiljem (1984) avaldas Marie Fredriksson sooloalbumi, millele ka Gessle ühe laulu kirjutas. Ansambli Gyllene Tider plaadifirma USAs soovitas neil oma nime muuta, ja nii ilmus 1984. aastal EP „Heartland“ juba Roxette’i nime all. Ansambel läks siiski laiali ning Fredriksson ja Gessle otsustasid jätkata duona. Nad avaldasid singli „Neverending Love“, mis sai Rootsis vägagi kuulsaks.

Roxette'i esimesed sammud, ja kohe ka tippu

Roxette’i esimene album „Pearls of Passion“ ilmus 1986. aastal, kuid see duole veel rahvusvahelist edu ei toonud, kuid oli selge, et see on bänd, millel on suurt potentsiaali läbi lüüa ka rahvusvahelisel turul.

Ja edu ei lasknud ennast kaua oodata – 1988 ilmus album „Look Sharp!“, millel olid hitid „The Look“, „Dangerous“ ja „Listen to Your Heart“. Loomulikult tõusis album plaadimügitabeli esikohale Rootsis, kuid see oli üliedukas ka mujal, sh. USA’s. Kokku on plaati müüdud üle 10 miljoni eksemplari.

Kusjuures tasub meenutada, et ka albumit „Look Sharp!“ esialgu USAs ei avaldatud, kuni üks vahetusõpilane viis plaadi Rootsist USAsse Minneapolisesse, kus kohalik raadiojaam mängis hittlugu „The Look“.

Seejärel algas Roxette’i edulugu – plaadifirma avaldas sama plaadi ka USAs ning selle albumi lood „The Look“ ja „It Must Have Been Love“ tõusid USA singlimüügitabeli etteotsa!

"Joyride" ja "Tourism"

Duo ei jäänud loorberitele puhkama, sest möödus vaid kolm aastat, kui ilmus nende kolmas plaat – „Joyride“, mis oli veelgi edukam kui eelmine album ja see tõusis plaadimüügitabelite etteotsa nii USA’s, Austraalias kui ka mujal. Plaadilt leiab sellised hitid nagu: „Joyride“, „Fading Like a Flower“, „The Big L“, „Spending My Time“ jt. Lood, mida mängitakse edukalt raadiojaamades ka täna.

Edu jätkus. 1992 ilmus neljas album „Tourism“, mis oli segu kontsertsalvestitets kui ka uutest lugudest. Nii leiab just sellelt plaadilt hittlood „How Do You Do!“, „It Must Have Been Love“ (seda lugu sai kuulda ka maailmakuulsa kassahiti „Pretty Woman“ heliribal) ja „Queen of Rain“.

Ja duo jätkas, ikka edukalt! 1994 ilmus album „Crash! Boom! Bang!“, millel oli hittlugusid ikka päris mitu: plaadi nimilugu, „Fireworks“, „Run to You“, „Sleeping in My Car“, „Vulnerable“. Kõik sellised laulud, mis on kindlasti osa popmuusika ajaloost.

Seejärel väikene paus, kuid 1999 ilmus uus album „Have a Nice Day“. Ka siin oli päris mitu suurepärast popilugu, millest ka hittlood said: „Wish I Could Fly“, „Anyone“, „Stars“, „Salvation“. Sellel plaadil on teiste seas ka esimene selline duo lugu, mille on üksinda kirjutanud Marie Fredriksson ja see on „Waiting for the Rain“.

2001 ilmus album „Room Service“, kuid see polnud enam sedavõrd edukas, kui eelmised plaadid. Edu saatis plaati Rootsis, kuid mujal maailmas polnud see enam sedavõrd popp. Paljud muusikakriitikud arvasid, et see võib olla ka superduo lõpp, kuid võta näpust! Duo jätkas, kuid vahepeal juhtus ka palju muud. 2002 ilmus nende edukas kogumikplaat „The Ballad Hits“ ja 2003 „The Pop Hits“.

Terviseprobleemid ja soolokarjäärid

2002. aastal halvenes järsult lauljatar Marie Fredrikssoni tervis, tal avastati ajukasvaja. Lauljatari opereeriti ja tervis hakkas õnneks siiski paranema.

Just taastumise ajal avaldas lauljatar oma esimese ingliskeelse sooloalbumi „The Change“. Samal ajal avaldas ka Per Gessle sooloplaadi, see oli rootsikeelne „Mazarin“ ja ka see oli kodumaal, Rootsis, igati edukas. Aastail 2006-2008 avaldasid Fredriksson veel ühe sooloplaadi ja Per Gessle veel lausa kaks plaati.

Roxette jätkab

2009 hakati rääkima, et on oodata duo taasühinemist ning nii see läks. Alustati kontserditega 2009. aastal, 2011 ilmus album „Charm School“ ja sellele järgnes juba maailmaturnee.

2012 ilmus duo üheksas stuudioalbum „Travelling“.

2016. aastal teatas Roxette, et kontserte nad siiski rohkem ei anna, kuna lauljatari tervis ei peaks sellele vastu. Selle üle on kindlasti miljonitel ansambli fännidel siiralt kahju, kuid eelkõige on tähtis tervis ja seejärel kõik muu. Ja et fännid väga õnnetud ei ole, siis avaldas Roxette ju 2016. aastal ka uue albumi „Good Karma“.

Marie Fredrikssoni lahkumine

Kurb uudis lauljatari lahkumisest meie hulgast saabus 9. detsembril 2019, mil anti teada, et Marie Fredriksson on surnud, ja põhjuseks ikka eelpool mainitud ajukasvaja. Kurb, aga elu on kord selline. Lauljatari surmapäeval postitati Roxette ametlikule YouTube’i kanalile muusikavideo laulust „It Must Have Been Love“, mis kogus kiirelt üle 430 miljoni vaatamise. Mistõttu saab ju taaskord ütelda, et muusika elab edasi, nii paljude teiste meie hulgast lahkunud artistide muusika.

"Roxette XXX - The 30 Biggest Hits"

Põhjus, miks ma Roxette’ist taaskord räägin on see, et plaadipoodidesse on jõudnud jällegi suurepärane duubelkogumik „Roxette XXX – The 30 Biggest Hits“, mis ilmus juba 2015. aastal, kuid nüüd on see jällegi saadaval. Kogumik ilmus samal ajal, kui oli käimas Roxette’i kontsertturnee „The Neverending World Tour“. Plaat ilmus esmisena Venemaal, sest just seal jätkus eelpool mainitud turnee nimega „XXX – The 30th Anniversary Tour“ (seetõttu on Venemaal plaadi ilmumiseks märgitud 2014).

Duubelkogumiku kahel plaadil kokku 30 laulu, neist 28 on ilmunud ka singlitena, lisaks veel kaks laulu albumilt „Joyride“ (1991) ehk „Perfect Day“ ja „(Do You Get) Excited?“. Plaadil on ka Bassflow’ remiks laulust „The Sweet Hello, the Sad Goodbye“, mis ilmus singlina 2012. aastal (seda küll mitte albumi promosinglina), algupärane versioon sellest laulust ilmus 1991. aastal nn b-poolena laulule „Spending My Time“.

Plaadil kõlavad seega kõik Roxette hittlood – „The Look“, „Dressed for Success“, „Dangerous“, „It Must Have Been Love“, „How Do You Do!“, „The Big L.“, „Fading Like a Flower (Every Time You Leave)“, „Crash! Boom! Bang“, „Queen of Rain“, „Joyride“, „Sleeping In My Car“, „Listen to Your Heart“, „Run to You“, „Vulnerable“ jpt. Kogumikul on esindatud laulud albumitelt „Look Sharp!“ (1988), „Joyride“ (1991), „Tourism“ (1992), „Crash! Boom! Bang!“ (1994), „Don’t Bore Us, Get to the Chorus!“ (1995), „Have a Nice Day“ (1999), „Room Service“ (2001), „Charm School“ (2011), kuid ka kogumikelt „The Ballad Hist“ (2002) ja „The Pop Hits“ (2003) ning ka kahelt soundtrack’ilt ehk filmimuusika heliribalt „Pretty Woman“ (1990, laul „It Must Have Been Love“) ja „Super Mario Bros.“ (1993, laul "Almost Unreal“).

Ma ei hakka neid lugusid siinkohal „lahti kirjutama“, sest Roxette’i lugusid teavad miljonid ja miljonid muusikasõbrad. See kogumik on suurepärane kuulamine nii head popilikku rokki, kui ka rokilikku poppi, rääkimata kaunitest ballaadidest. Kindlasti on see kogumik suurepärane mälestus Marie Fredrikssonist, kuid ka põnev ülevaade Roxette’i loomingust neile, kes pole varem Roxette’i muusikaga tuttav.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/0z27R5fO6NqnZhPUiH9ykZ

 

Roxette "It Must Have Been Love"


Kaie Ilves „Väike roostikukaru“ (Rahva Raamat)

Lugu väikesest üksildasest roostikukarust nimega Ruufus, kelle mamma ja papa on suure üleujutuse ajal kaduma läinud.

Et Ruufus on veel üsna pisike, on tal vanas paadikuuris üksi elada raske. Õnneks pakub talle kodu vesirotiemand, kelle kodu ja reeglitega väike Ruufus harjuma peab. Peagi kasvab Ruufus aga suureks, alustab iseseisvat elu, leiab sõbra ega ole enam sugugi üksildane.

Ajatu, südamlik ja sügavamõttelise sisuga lasteraamat Kaie Ilvese sulest.

Raamatusse on pildid joonistanud Ülle Meister.

„Väike roostikukaru“ sobib ettelugemiseks juba päris pisikesele lapsele, aga on hea ka kooslugemiseks lapsega, kes harjutab joonistähtedega kirjutamist, tunneb trükitähti ja on harjutamas lausetasandil lugemistehnikat.

Ma usun, et Kaie Ilvese nimi on teada paljudele lasteraamatute sõpradele, sest on ju tema sulest ka varem väga vahvaid lasteraamatuid ilmunud – „Vigur kellassepp“ (2015), „Sünnipäev“ (2013), „Preili Pöörane ja teised kassid“ (2016), ja lisaks veel ka igati vahvad kassiraamatud „Tädi, Motja ja teised“ (2012), „Tädi ja Motja teistmoodi suvi“ (2013) ja „Tädi, Motja ja Nipsik“ (2014).

„Väike roostikukaru“ on, nii nagu kirjastuse tutvustuses mainitud, lugu üksildasest roostikukarust nimega Ruufus, kelle mamma ja papa on suure üleujutuse ajal kaduma läinud. Raamatu alguses saame teada, et väike üksildane roostikukaru elab vanas paadikuuris suure hõbepaju all. Paadikuur oli vee poolt kasvanud pilliroogu ja kõrkjatesse. Maa poolt ei viinud sinna ühtegi teed. Vana paadikuur oli maha jäetud. Ühel päeval leiab üksiladse roostikukaru vesirotiemand. Karuke oli tarnamätta peal, sukad ripakil ja püksitagumik märg.

Vesirotiemand kihutas kiiresti kuivade pükste järele, ja nii algab ka roostikukaru üleskasvamine vesirotiemanda urus. Autor kinnitab, et kerge see ei olnud.

Vesirotipõngerjaid on urus väga palju ja neid sündis ühtelugu juurde. Nad ärkasid varakult ja sagisid urus vilkalt ringi. Roostikukaru oli ainult üks, juurde ei sündinud kedagi. Ta armastas hommikuti kaua magada ja sagivad vesirotipõngerjad panid tal pea valutama. Roostikukaru oli liiga aeglane, liiga kohmakas ja liiga suurt kasvu, mistõttu veetis ta suurema osa päevi endiselt mätta peal. No ja vesirotiemand oli ka kange kamandaja. Ruufus kasvas suureks ja kolis vesirotiemanda urust välja, ja asus elama vanasse paadikuuri. Nüüd saab ta jälle lõunani magada ja ei pea oma taldrikut tühjaks sööma. Roostikukaru naudin elu vanas paadikuuris, kuid mida päev edasi, seda rohkem ta ennast üksildasena jällegi tunneb. Ruufus vahtis paadisillal ringi, kuid kusagil polnud hingelistki.

Äkitselt kostis kusagilt peenike hääl. Roostikukaru nägi tarnamätaste vahel triibulist kassipoega, kes näugus. Ruufus oli kindel, et kiisuke võiks magada pesukausis väikese üksildase roostikukaru vanade pükste peal. Oleks ju lahe, kuid vanas paadikuuris oleks kiisu, kes ennast vastu Ruufuse käppi hõõruks ja nurru lööks.

Esialgu ei saa Ruufuse ja kiisukese sõprusest asja, sest kiisukesel on peas hoopis teised mõtted. Ta läks hoopis...

Kuhu kiisuke läks? Mis tagaajamine ja trall nüüd lahti läks? Kuidas olid sellega seotud vesirotiemand ja vesirotipõngerjad? Ja kas Ruufus ja kassipoeg saavad sõpradeks? Ja juhul, kui saavad, mida nad üheskoos tegema hakkavad? Kõikidele nendele küsimustele saad vastuse, kui selle vahva ja nupsiku lasteraamatu läbi loed.

Väga vahvad pildid on raamatusse joonistanud Ülle Meister, kelle suurepäraseid pilte oleme näinud juba ka varem paljudes lasteraamatutes - "Tähed on taevatuled", "Mõmmikud hambaarsti juures", "Nätsupaberi rännak", "Peremees ja sulane", "Robi", "Mõmmikute telekahaigus", "Teistmoodi jõulud", "Suur Peeter ja Väike Peeter" jpt.


Kairi Look „Piia Präänik ja bandiidid“ (Tänapäev)

Piia Prääniku mõnus elu Papli puiestee majas number 5 pööratakse pea peale, kui selgub, et Piia saab õeks – kolmikutele! Kui värsked Präänikud lõpuks sisse kolivad, hakkab majas juhtuma väga kummalisi asju. Neisse on segatud ka meemaias Jack, jõuk karusid ja kahtlasevõitu naabrid. Koos uue sõbra Villemiga asub Piia tegudele, enne kui asi päris käest ära läheb.

Kairi Look (snd 1983) on eesti lastekirjanik. Kirjastus Tänapäev on avaldanud neli Kairi raamatut: „Leemuripoeg Ville teeb sääred” (2012), „Lennujaama lutikad ei anna alla” (2014), „Peeter, sõpradele Peetrike” (2014), ja „Piia Präänik kolib sisse” (2015).

Kui Sa arvad, et selles raamatus puutub peategelane Piia Präänik kokku hirmsate bandiitidega, siis Sa eksid, sest tegelikult on nendeks “bandiitideks” Piia Prääniku kolmikutest vennad, kes selles raamatus Piia Prääniku perre sünnivad, kuid tegelikult, midagi on nende kolmikutega valesti siiski ka. Mis täpselt? Sellest ma siinkohal veidi ka räägin.

Ka selles raamatus toimetavad tegelased, kes tuttavad lugejale juba eelmisest Piia Prääniku raamatust. Piia Präänik, tema ema ja isa, vanaema ja vanaisa ja paljud teised Piia tuttavad ja sugulased. Kõigiga juhtub igasugu naljakaid asju, mis edasi antud lühikestes peatükkides/lugudes (kokku 34 lugu).

Seekordne raamat algab sündmustega veebruaris, veidi enne vastlapäeva. Oli nii külm, et isegi lumekakud läksid puuõõnde sooja. Maja taga lõdises kuuskümmend lumememme ja ootas sula, et ujuda lõunasse. Õue mines jäätusid silmamunad. Jääkarud saatsid kaastundeavalduse ja konserve, nii külm oli. Aga Piiat ja vanaisa külm ei seganud. Nad istusid köögis ja värvisid mune. Vanaisa tõdes, et kes ütles, et mune värvitakse ainult lihavõtete ajal?” Kogu Präänikute köök oli mune täis. Koju tulid ema ja isa, neil oli uudiseid. Piia ema ootab kolmikuid! Selle uudise peale käis kõva kolks. See oli vanaisa, kes minestas.

Teises loos saame osa Piia Prääniku telefonikõnest Kanadasse, Jackile. Jack on ka eelmisest Piia Prääniku raamatust tuttav tegelane, kes elab Kanadas, kuid käib sageli Eestis, sest Piia ülakorrusel elab Mirjam, ja Jack on Mirjami peika. Seetõttu räägib Jack ka üsna naljakat eesti keelt. Jack on kolmikute-uudisest üsnagi rabatud ja üllatunud, kuid talle see uudis meeldib. Jackist saame teada sedagi, et ta armastab üle mõistuse karusid, see oli tal Kanadast külge jäänud. Tulevikus plaanis ta hakata neid loomaaedadest vabastama. Kõige rohkem armastas Jack aga mett. Tal oli oma purk alati kaasas, ta jopel oli selle jaoks eraldi tasku. Ka Jackil on põrutav uudis. Ta on saanud loa eluks Mirjami juures ja ta tuleb varsti Eestisse. 

No ja Jack tulebki, aprillis esimese soojaga. Ta ise ütles, et tuli nagu rändkurg. Jack on lõbus ja muhe tegelane, kes sügab lennujaamas piirivalve koera, kallistab Mirjamit ja Piiat, kes on talle lennujaama vastu läinud, koduhoovis kallistab ta isegi kastanit, rääkimata suurest bernhardiinist, kel nimeks Parun ja kassi, kel nimeks Nuustik, kes on Präänikute kass.

Kolmandas loos kohtume karudega. Jackil oli nüüd palju aega, mistõttu käis ta Piiaga koos jäätist söömas, kinos ja pargis, ja loomulikult loomaaias: igal reedel kell kolm. Loomaaia kassas saab taaskord nalja, kui Jack perepiletit küsib. Onu kassas nokib nina ja ei anna Jackile ja Piiale perepiletit, sest perepilet on neile, kel on naine ja kaks last. Jack ei suuda mõista, kas üks mees ja laps ei olegi pere… kuid karude puuri juurde Piia ja Jack jõuavad. Jack võtab vilepilli (selle sai ta vanaisalt, kes oli talvel surnud, kusjuures sellest vilepillist loeme selles raamatus veel), ja hakkab mängima kuulsat “Karulaulu”. Karudele see laul meeldis. Nad kogunesid puuri ette, käpad õlgadel, ja õõtsusid kaasa. Kujutage ette sellist vaatepilti loomaaias. Jack lubas karudele, et tuleb neid vabastama.

Neljandas loos sorteerivad Piia ja ema lasteasju, mida ema töölt oli saanud. Ta oli tööl uurinud, kas kellelgi on midagi üle, ja nüüd oli neil sada paari sipukaid, kakskümmend lutti ja seitseteist karu, ja üks kollane kummipõrsas! Kuid vajalikke tegevusi on veel, mis enne laste sündi teha – Jack ja Mirjam ehitasid voodid. Isa ostis poe kõige kiirema vankri. Vanaisa sättis paika mähkimislaua. Vanaema toppis kapid toitu täis. Kõige viimasena saabus onu Rasmus, kaasas trumm ja plaat “Punk ja põrgujänesed”. Ja ühel hommikul sõitsid isa ja ema haiglasse. Pärastlõunal helises telefon. Kolmikud on sündinud! Piial on nüüd kolm venda!

Seejärel saame lugeda sellest, kuidas kolmikud koju tulevad. Nad saavad ka ägedad nimed – Kaspar, Jesper ja Joonatan, nagu Kardemoni linna röövlid. Esialgu on asjad üsna keerulised. Beebid käitusid nagu tõelised röövlid ja kisasid päev läbi. Nad ei hoolinud üldse sellest, et teised ära väsisid. Keegi tahtis kogu aeg süüa, kaissu, uusi mähkmeid või unelaulu, ja siis hakkas ring jälle otsast peale. Ainult Nuustik ei lasknud end segada ja magas ikka kuus korda päevas nagu enne.

Ühel hommikul läheb isa poodi. Piiale tuleb küll noorpoliitik Siim Susi, kes elab maja alumisel korrusel. Tal on kummaline kingitus Piia vanematele – kuuskümmend vaigistavat lutti ja raamat pealkirjaga “Et titt ei karjuks: Nipid”. Siim Susi ütleb veel, et maa tuleb täita lastega, kui Piia küsib, kas ka Siim Susi täidab maa lastega, siis selle peale Siim Susi lihtsalt kaob. Piia otsustas Siim Susi veidi “aidata”, ta maalis valmis kakskümmend silti, millel oli kirjas “Siim Susi on 35 ja elab vanaonuga. Palun aidake!”

Sama päeva õhtul läks Piia vendade tuppa, et neile headööd-musi teha. Piia lipsas hämarasse tuppa ja võpatas, sest pimeduses põrnitses teda kuus hõõguvat silma. Need polnud üldse inimese silmade moodi, vaid hiilgasid ereroheliselt. Seejärel muutsid silmad värvi ja vilkusid nagu valgusfoor: punane, kollane, roheline, algul aeglaselt ja siis kiiremini. Punane valgus lõõmas eriti eredalt. See tuli Kaspari voodist.

Järgmises loos lähevad Piia, isa ja kolmikud jalutama. Nad lähevad suurele suvelõputurule, kus on palju rahvast. Nad saavad tõreleda kolme mutikese käest. Piia jutustab isale sellest, kuidas vendade silmad olid helendanud. Isa ei suuda seda uskuda, ja lõpuks jääb isa pargipingile magama. Piia paneb pingile sildi, millel kirjas: “Tähelepanu väsinud isa, mitte patsutada ja mitte toita”.

No nii, nüüd ma olen jäänud jällegi pikalt jutustama, kuid veidi lühidalt veel. Selles raamatus saab Piia tuttavaks veel ka ühe vahva kutiga, kel nimeks Villem. Ta tuleb uue õpilasena kesklinna kooli teise klassi, kus õpib ka Piia. Piia saab poisiga tuttavaks veidi enne kooli algust, sel päeval, kui nad isa ja kolmikutega jalutamas olid, ja isa pingile magama jäi. Selgub, et Villem oskab karated, ja temal õdesid ja vendasid ei ole. Saame lugeda sellestki, kuidas Kaspar Piiaga ühel öösel rääkima hakkab – alles sündis ja juba räägib! Kaspar nõuab süüa ja mainib sedagi, et tema peab alati süüa saades viimane olema, ja sel öösel nõuab ta Piia käest küpsist! Piia räägib ka emale, et Kaspar rääkis ja nõudis küpsist, kuid ega siis täiskasvanud inimesed sellist juttu usu. Ühe teisel öösel “rünnatakse” Piia juures ka vanaisa, kusjuures keegi on teda lausa hammustanud! Piia arvab, et selleks oli jällegi Kaspar, kes kasutas hammustamiseks vanaisa proteese!

Kooli läheme ka. Kätte jõudis esimene koolipäev, saame osa aktusest. Villem tulebki Piia klassi, ja sama päeva õhtul on kodus keegi küpsisekausi kallal käinud ja igast küpsisest tükikese hammustanud.

Ja veel, ühel päeval murtakse sisse Mirjami juurde. Keegi oli mööda vihmaveetoru üles roninud, akna katki visanud, kuid kolmikute nutu peale oli minema läinud. Tundub, et miskit pole kaasa viidud, kuni koju tuleb Jack. Selgub, et tema vilepill on varastatud!

Piia ja Villem otsustavad asja lähemalt uurida, kes varastas vilepilli? Nad märkavad sedagi, kuidas noorpoliitik Siim Susi ja tema vanaonu mingit salapärast kasti veavad. Loeme ka sellest, kuidas Jack ühel reedel loomaaeda ei jõua, sest tal ei ole enam vilepilli, mille peale karud teevad toetusringi – puuris istusid rätsepaistes kakskümmnd karu ja hoidsid ringis käppadest kinni. Nad mõmisesid kurvalt kooris, kõrvad longus ja pilk maas.

Kui raamatu lõpuni loed, siis tead sedagi, miks on Siim Susi ja tema vanaonu korteris väga palju jäneseid, kuidas Siim Susi kohtamas käis, kuidas Nuustik puu otsast alla ei saanud, kuidas kõik kolm vennakest ühel päeval küpsist nõuavad. Saad teada sedagi, kes on Siim Susi vanaonu kunagi olnud (tal on olnud tsirkuseartist, kes jäänud vargusega juveelipoes vahele, kusjuures selleks pidi ta ronima neljanda korruse aknale, ja oli ju vanaonu see, kes ka Nuustiku puu otsast alla tõi!), kuid miks ta ostab turult kolmkümmend kilo porgandeid?

Raamatu lõpus kübe poliitikat, kübe mustkunsti, veidi tsirkuse nälgivaid karusid, saame teada, kes vilepilli pihta pani, ja miks ja mida Siim Susi ja tema vanaonu suures kastis vedasid, käime ära karude juures loomaaias, kus selgub veel mitu huvitavat asja karude kohta, ja sedagi saame teada, miks kolmikud rääkida oskavad, miks nad helendasid ja miks nad küpsiseid sõid – ka siin on mängus mustkunst ja võlutrikid ja üks äpardunud poliitikust “mustkunstnik”.

Selline vahva ja naljakas raamat on see “Piia Präänik ja bandiidid”. Tegelikult ju üsna muinasjutuline lugu, mis hargneb lahti tänases päevas, just siin ja praegu. Väga lahedad tegelaskujud, vahvad dialoogid ja kaasahaaravad sündmused. Humoorikas ja põnev ju ka – selline üks korralik lasteraamat olema peabki.

 


Jorn Lier Horst, Hans Jorgen Sandnes “Operatsioon Nartsiss. Detektiivibüroo Nr 2” (Varrak)

Ühelt Elvestadi rikkurilt varastatakse hinnaline maal „Nartsiss”. Varas kandis sissemurdmise ajal kukekostüümi ja politsei on kahtlusaluse vahistanud, aga mees keeldub vargust üles tunnistamast. Maal on ikka veel kadunud.

Siis aga leiavad Tiril ja Oliver mehe maja eest huvitava asja. Kas väikestel detektiividel õnnestub mõistatus lahendada?

See on sarja „Detektiivibüroo nr 2“ neljas raamat – nutikas, kaasahaarav ja põnevust täis! Sari on mõeldud lastele vanuses 6-10.

Väikesed detektiivid ehk Detektiivibüroo nr 2 ehk Tiril ja Oliver on tagasi. Ja selle üle saab ju ainult hea meel olla, sest lastele mõeldud krimkad on igati vahvad. Eriti siis, kui need on kirjutatud Põhjamaade või Eesti autorite poolt. Lastekrimkad on ka seetõttu lahedad, et tavaliselt on neis ka lahedad illustratsioonid, mis kehtib ka “Deterktiivibüroo Nr 2”-sarja raamatute kohta.

Taaskord on väikelinnas Elvestadis (elanikke vaid 937) toimunud kuritegu - ärimees Valdemar Vinge kodust on röövitud maal, mil nimeks “Nartsiss”, kusjuures maali hinnaks ca miljon krooni. Tabatud on ka arvatav varas, kel nimeks Fred Godesen. Põhjus selles, et röövel oli kandnud kuke kostüümi, ja see kostüüm leiti nüüd just selle mehe prügikonteinerist.

Tiril ja Oliver on läinud sündmuskohta lähemalt vaatama, kui üks vägagi tige mees lapsed sealt minema ajab. Enne seda on laste koer Otto leidnud lume seest ühe võtme. Lapsed uurivad võtit lähemalt, kas selle on kaotanud Röövelkukk? Millise ukse võti see on? Veidi uurimist ja lastel on selge, et see on võti, mis peaks avama hoiukapi ukse. Selliseid hoikappe leidub raudteejaamades, lennujaamades ja muudes kohtades, kus reisijatel on vaja pagasit lühiajaliselt hoiustada. Elvestadis ei ole raudtee- ega lennujaama, kuid neil on bussijaam ja sinna lapsed lähevadki.

Võti avab ka hoiukapi ukse, kust leitakse varastatud maal, mis seni oli kadunud olnud, kuigi arvatav röövel oli juba tabatud. Tiril ja Oliver viivad maali politseile, kuid kas see ikka oli just Fred Godeseni varastatud. Tiril ja Oliver pole selles kindlad, mistõttu nad otsustavad asja edasi uurida. Seetõttu otsustavad nad bussijaama hoiukapist sõrmejälgi otsida, abiks kakaopulber, pintsel ja kleeplint. Lapsed käivad ka politseijaoskonnas, kus neil õnnestub kohtuda nii politseinike, arvatava varga kui ka maali omanikuga, ja Oliveril õnnestub kaasa võtta veeklaas, millest arvatav varas oli joonud. Nüüd on neil võimalus võrrelda sellel olevat sõrmejälge hoiukapist leitud jäljega. Politseijaoskonnas on juttu ka kindlustusfirmast, sellest et maal oli kindlustatud. Kummaline on seegi, et rikas ärimees ei taha lastele isegi leiutasu maksta. Midagi on selles juhtumis väga paigast ära. Kas äkki on tegemist hoopis kindlustuspettusega?

Selleks peavad lapsed tagasi minema rikkuri maja juurde, kus selgub, mis tegelikult juhtus, ja kes on süüdi. Otse loomulikult lähevad asjad üsna pingeliseks ja lapsed peavad põgenema, kuni kurjamid ühe neist kätte saavad, kuid siinkohal on suureks abiks lumi, lumepallid ja täpne käsi, ja ka üks agar naabrinaine, kelle arvates ei tohiks lapsed lumepalle loopida…

Kui raamatu lõpuni loed, siis saad teada, kuidas seekordne juhtum lahendatud saab.

Raamatu lõpus on ka ülesanded lugejale, et välja selgitada, kas lugeja on detektiiv. Selleks tuleb raamatust üles leida märjad kindad, lihavõttekrimka, tühi pudel, porgandi, lihavõttejänes, lihavõttejänese munad, proua Surke kuldkett ja onu Fredi labidas.

ABREU “Teipillä tai rakkaudella” (Warner Music)

Anna Abreu (ehk Anna Eira Margarida Heiskari või Mourao de Melo e Abreu, s. 7. veebruar 1990 Vantaa, tema isa on portugallane, ema soomlanna) on some-portugali lauljatar, kes saavutas Soomes kuulsust, kui osales 2007. aastal populaarses telesaates “Idols”. Ta saavutas teise koha (sel hooajal võitis saate Ari Koivunen). Toona õppis Anna Abreu Sibeliuse keskkoolis, kus panustatakse just muusika õppimisele (2009 tuli lauljatar koolist ära, et panustada 100% oma karjäärile).

Oma karjääri jooksul on Anna Abreu müünud Soomes üle 180 000 plaadi. Ta laulab plaatidel nii inglise kui ka some keeles, kuid on esitanud lugusid ka hispaania ja portugali keeles. Kümme aastat kasutas ta artistinime Anna Abreu, kuni 2017. aastal hakkas ta kasutame aristinime ABREU.

Algus, ja kiirelt ka Soome parimaks naisartistiks

2007 sõlmis lauljatar plaadistuslepingu plaadifirmaga Sony Music. Ilmus debüütsingel “End of Love” ja debüütalbum “Anna Abreu”. Debüütalbumit on müüdud kokku peaaegu 90 000 eksemplari. Samal aastal linastus ka multifilm “The Simpsons Movie”, mille soomekeelses versioonis andis Anna Abreu hääle Rod Flandersile!

2008 ilmus edukas hittsingel “Vinegar” ja teine stuudioplaat “Now”, mida on tänaseks müüdud üle 50 000 eksemplari. Samal aastal ilmus ka fänniraamat “Aakkoset Annasta Öisiin maanteihin”. Põnev fakt on vist seegi, et samal aastal kutsuti Anna Abreu ka Soome presidendi vastuvõtule Soome iseseisvuspäeval.

Aastail 2007 ja 2008 võitis Anna Abreu ka parima soome naisartisti tiitli ehk soomlaste ihaldatuima popmuusika auhinna Emma. 2009 kandideeris Anna Abreu viiele Emma’le ja aasta hiljem kahele Emma’le, kuid neil aastatel võitu siiski ei tulnud.

Lauljatar jätkas uue muusika esitamist, ja 2009 ilmus album “Just a Pretty Face?”, mida tänaseks on müüdud üle 35 000 eksemplari, ja see oli sel aastal Soomes kuuendaks enimmüüdud Soome artisti album.

Katsetused välismaal

2010 osales Anna Abreu ka kahes osas populaarses telesarjas “Salatut elämät”, kus ta esitas ka kaks laulu “Music Everywhere” ja “Impatient”. 2010 oli Anna Abreu Soomes ka kontsertturneel koos populaarse Soome laulja Antti Tuisku’ga, konstertturnee kandis nime “Popin kuninkaalliset”.

2009 ja 2010 hakati lauljatari promoma ka välismaal, ja nii ilmusid Suurbritannias singlid “Vinegar” ja “Music Everywhere” ning albumid “Now” ja “Just a Pretty Face?”.  Kuigi suurt edu siiski ei tulnud.

2011 ilmus neljas stuudioplaat “Rush”, millel ka singlid “Hysteria” ja “Stereo”, kuid üllatuslikult ei olnud albumil enam suurt edu. See võis olla ka põhjuseks, miks Anna Abreu andis 2012 märku, et teeb väikese pausi. Enne pausile minekut ilmus veel ka kogumikplaat “Greatest Hits”. See oli ühtlasi ka viimane album koostöös firmaga Sony Music.

Uus plaadistusleping, laulud soome keeles

2012. aasta teises pooles anti teada, et Anna Abreu on sõlminud lepingu firmaga Warner Music. 2013 naases lauljatar pausilt, lõi kaasa ka telesaates “Vain elämää”, ja juba 2014 ilmus stuudioalbum “V”. Plaadilt ilmusid singlitena laulud “Ra-ta ta-ta” ja “Right In Front Of You”.

Seejärel toimusid väikesed muutused – 2015 avaldas lauljatar singli “Bandana”, mis oli lauljatari esimene laul, mis lindistatud soome keeles, ja 2016 ilmus ka tema esimene soomekeelne album “Sensuroimaton”. Sellelt plaadilt on singlitena ilmunud ka laulud “Ayo”, “Grindaa ja flowaa”, “Kaikki mussa rakastaa kaikkea sun” ja “Räjäytä mun mieli”. Uus album oli edukas, ja tõusis juba ilmudes Soome plaadimüügitabelis kolmandale kohale. Tundub, et pisike muudatus oli õige ja soomekeelsed laulud meeldisid publikule rohkem.

2017 andis Anna Abreu märku, et hakkab kasutama artistinime ABREU ja muudb veidi ka oma muusikalist stiili. Ilmus ka uus singel “Soo Soo”.

Uus album "Teipillä tai rakkaudella"

Aastal 2019 ilmus ABREU uus album “Teipillä tai rakkaudella” (“Teibi või armastusega”), mis on jällegi soomekeelne album, ja kohe alguses pean tõdema, et igati suurepärane popiplaat, mis “hingab” igati kaaseagse popmuusikaga samas rütmis. Kõikide laulude kirjutamisel on mängus ka ABREU enda käsi.

Esialgu on võib-olla “harjumatu” kuulata sellist kaaseagset poppi soome keeles, kuid see on esialgu, sest lauljatar esitab seda sedavõrd oskuslikult, mistõttu soomekeelne esitus ei häiri kõrva mitte sugugi. Seda olen ma ka ju varem ütelnud, et mulle on soomekeelne muusika alati meeldinud (see on kindlasti “pärit” lapsepõlvest, kui sai Soome telekanaleid vaadatud, ja loomulikult nägi ja kuulis sealt ka igasugu ägedaid Soome artiste).

ABREU uus album algabki plaadi nimilooga “Teipillä tai rakkaudella”, mis on selline rahulik, väga kauni meloodiaga ja meeldejääva refrääniga popilugu, millele on veidi antud ka ladina-ameerika vürtsi, juba kitarrisoolodest hingitseb sellist “soojemat õhku”.

Uue albumi laulud on peaaeagu kõik armastusest. Nagu näiteks ka plaadi teine lugu “Masokisti”, jälle igati rahulik lugu, milles ka põnevaid saunde ja harmooniaid. Taustal kuuleb nii keelpille kui ka klaverit, mis on ju popmuusikas igati vahva, et on julgust kasutada ka naturaalseid pille. Selle laulu üks vokaliis hakkab ka üsna kähku “kummitama”. Ka lauljatari hääles on sellist õrnust, kuid on ka võimsust.

Kolmas lugu tõstab plaadil tempot. See on “Sytyn”, no ja siin on ju jällegi sellist latiinolikku tantsulikku vürtsi. Midagi sellist, mida kuuleb Luis Fonsi, Enrique Iglesiase uutes lugudes. Täpselt sama võib öelda ka plaadi neljanda laulu “Söpöi lapsi” kohta. Selles loos on taaskord väga mõnus ja meeldejääv refrään, ja igati põnevad süntesaatori saundid, mis samuti “kummitama” hakkavad. Mulle meeldib, kui lugudes on palju ka ägedaid süntesaatotite saunde, ja selles loos on need igati palju.

Viies lugu “Yhen elämän juttu” jätkab samas rütmis nagu kaks eelmist lugu. Latiinorütmid võluvad ka ABREU’d. Lugu, mis peaks meeldima kõikidele neile, kellele meeldib Camila Cabello. Tegelikult ju igati kõva tantsuhitt. Ka kuues lugu on sarnane eelmise lauluga, selle pealkirjaks “Tarinoita”, kitarrisaundid on igati latiinolikud.

Seitsmes lugu on “Rakastan mua enemmän”, mis on segu latiinost ja hiphopist. Laulus lööb kaasa ka soomlaste üks kõvemaid uusi artiste ehk Bizi, kes on R&B ja räpi artisti, kusjuures Bizi juures tasub otsida sarnaseid jooni meie oma Nubluga. Selleski laulus on palju väga häid ja põnevaid saunde.

Tantsulikku R&B’d kuulema laulus “Sivuvaikutuksii”, latiino-sugemeid jällegi laulus “Nollaa” (see on taaskord selline mõnusas tempos liikuv latiinolugu), mida võib öelda ka albumi 10. laulu ehk “Amor Amor” kohta. Viimati mainitud loos lööb kaasa ka veel üks noor ja äge Soome räpiartist ehk Cledos. Cledos on kutt, kes kandideeris Emma-auhinnale juba siis, kui oli muusikat teinud vaid pool aastat!

Albumi eelviimane laul on “Takaisin kotiin”, millel on päris palju sarnaseid “jooni” Clean Banditi, Marina ja Luis Fonsi hittlooga “Baby”. Latiino- ja R&B-hingamisega album ka lõpeb – viimase laulu pealkiri “Se syö naista”.

Kokkuvõtvalt pean tõdema, et ABREU on uus album on vägagi kõva popiplaat, mis hingab just sellises rütmis ja meloodiates, mis ongi hetkel kuum. Kübe katiinot, kübe R&B’d, meeldejäävad meloodiad, suurepärased harmooniad, seksikas esitus ja seksikad laulusõnad.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/playlist/10QAdOG193Kps3wum3xk9G#_=_

 

ABREU "Sytyn"


Lars Maehle, Lars Rudebjer „Saurusepere. Muna“ (Ühinenud Ajakirjad)

Saa tuttavaks Saurusepere suurte ja väikeste dinosaurustega. Rasmus Rex on pisut murelik kuueaastane dinosaurus, kes elab koos ema, isa ja vanemaga suure rabametsa külje all. Rasmuse parim sõber Tom Troodon meelitab teda ühtelugu seiklustesse, mis kipuvad olema kas natuke koledad, hästi palju põnevad või mõlemat kokku. Tom on samuti kuuene, kuid miski ei löö teda rööpast välja! Raamatus kohtad ka vanaema Rexi, kes pole sugugi nii pehme ja vana, kui ta välja näeb. Mõnikord võib ta olla väga käbe ja lausa ohtlik!

Ühel varahommikul äratab Rasmus Rexi üsna ootamatult tema sõber Tom Troodon. Tomil on suur uudis: ema muna hakkab kohe kooruma! Rasmus ja Tom otsustavad minna otse läbi rabametsa, et õigeks ajaks Tomi juurde jõuda. Kuid kas see on ikka tark tegu? Teel kohtuvad nad mõne üsna hirmuäratava dinosaurusega. Ja kui nad metsa teiselt poolt välja tulevad, ootab neid üllatus...

Pean tunnistama, et norrakate kirjutatud ja joonistatud lasteraamat „Saurusepere. Muna“ on hiiglama lahe raamat. Igati vahva lugu, millele joonistatud ka suurepärased pildid. Lisaks on igati lahe seegi, et raamatus on ka veidi infot ja tõsisemat juttu dinosaurustest – millal dinosaurused elasid, kes nad olid, kui suured nad olid, millal nad välja surid, tutvustatakse ka erinevaid dinosauruseliike, kes selles raamatus kaasa löövad.

Raamatu alguses saame tuttavaks tegelastega. Nendeks on perekond Türannosaurus, sh ka üks peategelastest Rasmus Rex ja sauruselastega (nemad on kõik teist liiki dinosauarused kui türannosaurus seda on).

Lugu saab alguse sellest, kui kuueaastane dinosaurus Rasmus Rex veel magab. Teda on äratama tulnud Tom Troodon, kes Rasmust ühtelugu põnevatesse seiklustesse meelitab. Seekord on Tomil vahvad uudised, tema emal on kodus muna, mis hakkab kohe varsti pragunema ja viimaks ometi saab ta endale venna! Unine Rasmus tõdeb, et uueks tulijaks võib olla ka õde, kuid igal juhul kutsub Tom Rasmuse enda kaasa, kodu poole. Oleks ju põnev teada, kas Tom saab endale tõepoolest pisikese venna.

Enne, kui nad hakkavad Tomi poole minema, juhtub üks VÄIKENE õnnetus. Rasmuse vanaema, kel nimeks vanaema Rex on Tom Troodoni ära soonud või vähemalt alla neelanud. No tegelikult õnneks mitte nii hullusti nagu esialgu tundub, sest Rasmus märkab Tomi kadumist ja käsib vanaemal Tomi suust välja sülitada. Dinosauruste värk ju! Nüüd saavad Rasmus ja Tom hakata liikuma Tomi kodu poole, kus on varsti väikest venda või õde oodata. Nad kohtuvad ka papa Rexiga, kes üritab juba mitmendat päeva võrkkiike üles panna, seda tulutult. Ta hoiatab, et dinosaurusepoisid ei läheks läbi rabametsa, sest seal liigub üks pirakas koletis. Rasmuse ema on teda jahtima läinud.

Vaatamata hoiatusele ütleb Tom, et tuleb minna ikkagi läbi rabametsa, nii jõuab kiiremini koju. Rabamets oli hiigelsuur ja märg, täis taimi, puuoksi ja põõsapuhmaid ja väga palju vett. Seal ähvardasid ka igasugu ohud – seal võis laukasse vajuda, seal võis kohata kõikvõimalikke kummalisi dinosauruseid. Lendavaid, ujuvaid ja roomavaid. Tom ja Rasmus jooksevad läbi rabametsa, kui äkki on keegi nende selja taga! Ja sellel on üks suur ja jube nui. Õnneks on see nende sõber Alma ankülosaurus. Alma sööb rohtu, sest ta peab seda päev otsa tegema, muidu ei saa ta kõhtu täis.

Rasmus ja Tom jooksevad edasi, veelgi sügavamale rabametsa. Hetk hiljem kuulevad nad kummalist heli. Kes see veel on? See on samuti nende sõber, Marie mikroraptor, superkärme lendsaurus, maailma kõige väiksem dinosaurus. Marie puhastab oma sulgi mullast ja prügist, kuid kinnitab, et tema pole sel hommikul hiigelsuurt kiskjat rabametsas näinud.

Rasmus ja Tom jooksevad edasi, ja põrkavad kokku kõige suurema ja koledama dinosaurusega, keda Tom eales näinud on. Kes see veel on? Ka seekord läheb õnneks, see on ju hoopis Rasmuse ema, kes otsib rabametsas ühte hirmsat musta koletist. Ema pahandab dinosaurusepoistega, sest pole ju neil lubatud rabametsas olla. Seetõttu lubab Rasmuse ema dinosaurusepoisid Tomi juurde saata. Kuid nad ei märka suurt varju, mis neile järgneb...

Üheskoos jõutaksegi Tomi juurde, kus Tomi ema suure muna välja toob. Mamma Rex imestab, et on see vast suur muna. Valge, hallide täppidega. Muna hakkab pragunema. Munakoor läheb puruks, pragu läheb suuremaks ja suuremaks. Kas sealt tuleb Tomi vend või õde?

Oh ei! Pole see üks ega teine! See on hoopis midagi muud!

Kes munast koorus? Miks just tema munast koorus? Mis oli munaga juhtunud ja kes on see suur ja must vari, kes Rasmusele, Tomile ja Rasmuse emale metsas järgnes? Kas ilmatuma suur kiskja, kel halvad kavatsused?

Aga tegelikult, see on ju ikkagi lasteraamat, mistõttu midagi hullu ei juhtugi. Pigem naljakat ja lõbusat, ja raamatu lõpus peame maha ka ühe lõbusa dinosaurusepeo.

 

 


Antoine de Saint-Exupery „Väike prints“ (Rahva Raamat)

Aasta hakkab vaikselt lõpule jõudma ja see raamatulugu on selle aasta viimane. Sel aastal olen tutvustanud Sulle 118 uut raamatut, nii lasteraamatuid, raamatuid suurtele, looduse- ja loomaraamatuid. Vahva on see, et raamatute hulgas on olnud nii eesti kui ka välismaa autorite teoseid, on olnud väga häid uusi raamatuid, kui ka lastekirjanduse klassikasse kuuluvaid teoseid.

Siinkohal tänan oma koostööpartnereid – kirjastusi Varrak (Getlin Väljak), Tänapäev (Kristi Martin), Pegasus (Eve Leete), Eesti Raamat (Aili Saks), Rahva Raamat (Dea Oidekivi), Ühinenud Ajakirjad (Marge Kask ja Marko Tamme), DADA Fun (Kaido Tamm).

„Väike prints“ on kirjandusklassika, mis on olnud 75 aastat järjepidevalt nii laste kui ka täiskasvanute lugemisvaras. Raamatut peetakse maailma tõlgituimaks ja loetuimaks teoseks.

Lugu võib käsitleda kui fantaasiajutustust lendurist, kes kohtab teiselt plaanedilt pärit pisikest poisikest; samas on tegu sügava alltekstiga inimese iseloomust ja tõekspidamistest, lugeja jaoks kohati irooniline, kuid tänaseni päevakajaline.

Prantslased hääletasid "Väikese printsi" loetumaks 20. sajandi raamatuks.

2018. aastal valminud tõlge on kaasajastatud, aga originaalilähedane, noorema lugeja jaoks selgitavate joonealuste märkustega. Teksti ilmestavad autori originaalillustratsioonid 1943. aastast.

Kaanekujundusele on uue, kaasaegse välimuse andnud lasteraamatute illustraator Gerda Märtens.

“Väike prints” on prantsuse kirjaniku ja lennunduspioneeri Antoine de Saint-Exupery väike(lühi)romaan, mis ilmus 1943. aastal. Saint-Exupery kirjutas ja illustreeris selle raamatu käsikirja USA’s, kuhu ta oli II maailmasõja ajal põgenenud. Omalt poolt võin ütelda, et see raamatuke on tõepoolest väikeromaan, kuid ega alati ei peagi väga palju sõnu ritta seadma, et lugejat kõnetada, et panna lugeja kaasa mõtlema, kaasa tundma. Sama võib ju öelda ka näiteks veel ühele teisele väikesele raamatule, mis on sisult suur ehk Ernest Hemingway lühiromaan “Vanamees ja meri”.

“Väike prints” on loetuim ja tõlgituim prantsuskeelne raamat, ja seda müüakse veel ka praegu üle miljoni eksemplari aastas. Raamat on tõlgitud 250 keelde ja mitmesse murdesse. Raamatut on müüdud maailmas üle 200 miljoni eksemplari, millega on see üks populaarseim maailmakirjanduse teos.

Sageli on raamatut nimetatud ka muinasjutu- ja fantaasiaraamatuks, mis pakub elulist filosoofiat kõikidele lugejatele, erinevatele vanusegruppidele. Raamat kritiseerib “täiskasvanute maailma” ja see on pühendatud Leon Werthile, kui ta oli veel väikene poiss. Leon Werth oli prantsuse kirjanik ja Saint-Exupery hea sõber.

Raamat on kirjutatud lastele, kuid see sobib lugemiseks kõikidele, ja tegelikult on ju sellest saanud maailma üks populaarsemaid raamatuid. Raamat, mis jutustab väikeste vihjete abil inimese õnne otsingutest. Raamatus on palju sügavaid mõtteid, idealistlikke tähelepanekuid, räägitakse üksindusest, armastusest, sõprusest ja kaotusest.

Maal kohtub väike prints ka jutustaja ehk kirjaniku endaga, kes on olnud sunnitud maanduma Sahara kõrbes, kuna tema lennuk läks katki. Saint-Exupery ja Andre Prevot olid sattunud lennuõnnetusse 30. detsembril 1935, mil nende lennuk kukkus alla Wadi El Natruni orus, kui nad olid võtnud osa võistlusest, üritades teha kiirusrekord lennul Pariisist Saigoni. Nende lennuk kukkus alla, kui nad olid lennanud 19 tundi ja 44 minutit. Mehed olid kõrbes neli päeva, nendel polnud ei vett ega süüa, kes teab, mis neist oleks saanud, kui neid poleks leidnud kõrbes kaameliga liikunud beduiin.

Saint-Exupery oli töötanud postilennuki lendurina Sahara kõrbes, kus ta nägi ka kõrberebast, kes tõenäoliselt inspireeris teda looma kõrberebase ka sellesse raamatusse. Targa rebase eeskujuks peetakse ka kirjaniku sõpra Sylvia Hamilton Reinhardti, kes elas New Yorgis. Arvatakse, et just tema oli see, kes tegi Saint-Exuperyle ettepaneku kasutada sellist ikoonilist lauset nagu: “Üksnes südamega näed selgelt.”

Väikese printsi turtsaka ja nipsaka roosi inspiratsiooniks peetakse kirjaniku naist Consuelo de Saint-Exuperyd, kes pärit El Salvadorist. Väikese printsi väikese koduplaneedi inspiratsiooniks peakski olema just see väikeriik, kust kirjaniku naine pärit. On räägitud ka sellest, et väikese printsi kohatud hiiglaslik roosipõld Maal esindab Saint-Exupery truudusetust ja kahtlusi abielu suhtes. Hirmuäratavate, väikese printsi planeeti ohustavates ahvileivapuudes on nähtud natsismi, ja selle soovi hävitada meie planeet.

Väikese printsi kinnitused sellest, et tema surev keha on vaid kest, meenutavad Saint-Exupery sureva väikevenna Francoisi viimaseid sõnu kirjanikule: “Ära muretse. Minuga on kõik hästi. Ma ei saa sinna midagi parata. See on ju lihtsalt minu keha.”

Kes oli inspiratsiooniks väikese printsi loomisel? Selles ei ole 100% kindlust. On arvatud, et selleks oli belgia-kanada filosoofi Charles De Konincki 8-aastane poeg, keda Saint-Exupery oli kohanud 1942 Quebecis, Kanadas või hoopis USA lenduri Charles Lindberghi noorim poeg, keda Saint-Exupery oli kohanud Long Islandil. Mõlemal poisil olid heledad juuksed. On arvatud, et eeskujuks võis olla ka kirjanik ise – ka temal oli poisina heledad juuksed, ja teda kutsuti Päikesekuningaks.

Saint-Exupery kirjutas esimesi lugusid väikesest printsist juba 1935. aastal, kui ta töötas kirjasaatjana ajalehes “Paris-Soir”. Nendes lugudes kirjutas ta rongisõidust Prantsusmaalt Nõukogude Liitu, kus ta kohtus poolakate perekondadega, kes olid teel koju. Nende seas oli ka üks väike poiss, kes äratas kirjanikus tähelepanu.

“Väike prints” - süžee

Raamatu alguses räägib jutustaja oma lapsepõlvest, kus ta kuueaastaselt nägi ürgmetsadest pajatavas raamatus “Tõestisündinud lood” üht võrratut pilti. See kujutas boamadu mingit metslooma alla neelamas. Pilt meeldis poisile sedavõrd, et ta joonistas ka ise ühe pildi (see pilt on raamatus ka olemas), lootuses, et see pilt ajab ka suurtele inimestele hirmu nahka, kuid suured inimesed nägid sellel pildil kaabut, kuigi see oli ju ometigi boamadu, kes elevanti seedis. Poiss joonistas uue pildi, nüüd oli elevanti palju selgemalt näha, kuid suured inimesed soovitasid tal siiski joonistamine sinnapaika jätta ja huvituda pigem geograafiast, ajaloost, aritmeetikast ja grammatikast. Poiss loobuski kuueaastaselt paljulubavast kunstnikukarjäärist, mis teda ka suuresti heidutas.

Nii pidi ta leidma mõne muu ameti ning ta õppis lennukit juhtima. Jutustaja kinnitab, et ta maailmas peaaegu igal pool lennanud, ja geograafiast on tal kasu olnud. Ta on elu jooksul kohtunud suure hulga tõsiste inimestega, kuid arvamus nendest pole aga eriti paranenud. Ta proovis taaskord oma kahte lapsepõlves joonistatud pilti näidata, kuid jällegi aravati, et esimesel pildil on kaabu.

Jutustaja kinnitab, et ta siis elas üksinduses, ilma et oleks saanud kellegagi tõeliselt rääkida, kuni kuue aasta eest läks jutustaja lennuk Sahara kõrbes rikki. Mootoris oli miski katki läinud. Tal ei olnud kaasas ei mehhaanikut ega reisijaid, seega pidi ta valmis olema, et tal tuleb ihuüksi keerulise parandustööga hakkama saada. See oli tema jaoks elu ja surma küsimus. Joogivett oli napilt nädalaks.

Jutustaja kinnitab, et oli jahmatanud, kui koidu ajal üks kummaline peenike hääl ta üles ajas. Hääl ütles, et jutustaja võiks talle lamba joonistada. Jutustaja nägi äärmiselt iseäralikku väikest mehikest, kellest ta on raamatusse ka pildi joonistanud. Jutustaja üritas joonistada, ja tegelikult need pildid lambast (vähemalt selles raamatus) on ju igati asjalikud, kuid need ei meeldi väikesele mehikesele. Lõpuks joonistas jutustaja kasti, mille sees peaks olema lammas. See sobis suurepäraselt väikesele mehikesele. Jutustaja kinnitab, et just selline oli tema esimene kohtumine väikese printsiga.

Väike prints ja jutustaja hakkavad rääkima. Igasugu asjadest räägitakse. Selgub, et väike prints on pärit planeedilt, mis on vaevu suurem kui üks tavaline maja. Jutustaja kinnitab, et ta teab küll, et on ju sadu planeete, mis on nii pisikesed, et neid ei priigi teleskoobigagi näha. Seetõttu arvas jutustaja, et väikese printsi koduplaneet on asteroid B612. Seda on teleskoobiga nähtud vaid korra: üks türgi astronoom avastas selle 1909. aastal. Kuigi esialgu ei tahetud ka seda türgi astronoomi uskuda.

Jutustaja kinnitab, et iga päev sai ta väikese printsi koduplaneedi, ja sellelt lahumise ja reisi kohta midagi uut teada. See juhtus pikkamööda, juhuslike mõtiskluste käigus. Nii sai jutustaja kolmandal päeval kuulda ahvileivapuude tragöödiast. Väikese printsi koduplaneedi muld kubises hirmaste ahvileivapuude seemnetest, millest tõusnud võrseid väike prints igal hommikul kitkub. Selgub seegi, et väike prints armastab päikeseloojanguid ja ühtainust roosi, mis on sündinud ühel hommikul koos päikesega. Väikese printsi armastus roosi vastu on tegelikult ka tema saladus, kuid mis juhtub siis, kui jutustaja joonistatud lammas väikese printsi ainsama lille ära sööb? See teeb väikesele printsile suurt muret, kuid jutustaja lohutab poissi, kinnitades, et ta joonistas joonistatud lambale suukorvi, mistõttu ei saa lammas roosi ära süüa. Õnneks.

Kuid, ega selle roosiga pole asjad samuti väga hästi. Selgub, et roos on äärmiselt pirtsakas ja paljunõudlik, mistõttu väike prints otsustabki oma koduplaneedilt lahkuda. Äralennu hommikul tegi väike prints oma planeedi kenasti korda. Ta pühkis põlvini küündivate tegevvulkaanide lõõrid hoolega puhtaks (tegevvulkaane oli tal kaks), kuid ta puhastas ära ka kustunud vulkaani, sest ei või kunagi ette teada. Seejärel tõmbas väike prints mast välja viimased ahvileivapuu võrsed. Ta kastis viimast korda ka oma lille. Poiss tundis ka kanget soovi nutta. Ta jätab lillega hüvasti, kuid lill ei vastanud. Lõpuks lill vastas. Ta palus vabandust, kuid ütleb väikesele printsile: “Katsu õnnelikuks saada.”

Väike prints lahkuski koduplaneedilt. Jutustaja arvates kasutas ta liikumiseks rändlinde, kuid väike prints külastab kuut asteroid numbritega 325, 326, 327, 328 ja 329. Kõik need on asustatud üsna kummaliste ja veidrate tegelastega. Ja nendest saame ka lugeda – esimesel asteroididest elas alamateta kuningas, kes soovis kangesti käske jagada, teisel edvistaja, kolmandal joodik, neljandal ärimees, kes endale kõik taevatähed oli kokku ostnud ja viiendal laternasüütaja koos ainsama laternaga, mida ta pidi kogu aeg süütama ja kustutama, sest asteroid oli sedavõrd väike, ja päev sedavõrd lühike, et tuli kogu aeg süüdata ja kustutada. Kuuendal asteroidil elas kummaline geograaf, kes palus väikesel printsil oma planeeti kirjeldada. Väike prints mainis roosi, kuid see on geograafi arvates liiga üürike, mistõttu ta lille üles ei märgi. Nii haaras väikest printsi esimest korda kahjutunne. Geograaf soovitas väikesel printsil reisida Maale, sest see on hea kuulsusega planeet. Väike prints lahkuski kuuendalt asteroidilt, kuid mõtles siiski oma lillele.

Väike prints saabuski Maale. Esialgu oli ta väga imestunud, kui siit hingelistki eest ei leidnud. Kas ta oli planeediga eksinud? Ühtäkki hakkas üks kuukarva võru liiva sees liigutama. See oli madu, kes kinnitas, et väike prints on jõudnud Maale, Aafrikasse. See siin on kõrb, kus keegi ei ela, ja Maa on suur. Väike prints kinnitas maole, et tal olid kodus lahkhelid lillega ja uuris, kus on inimesed. Madu kinnitas, et ka inimeste juures võib üksik olla, nagu ka kõrbes.

Väike prints on hämmastunud sellest, kui habras madu on. Madu oli peenike kui sõrm ja ilma jalgadeta, kuid madu kinnitas, et võib väikese printsi viia kaugemale kui mis tahes laev, keda iganes ta puudutab, annab ta selle tagasi mullale, kust ta võetud on. Madu kinnitas, et väike prints on nii puhas, kuna ta tuli tähe pealt. Madu saaks väikest printsi aidata, kui ta peaks hakkama ühel päeval oma planeedi järele igatsema.

Väike prints jätkas teekonda kõrbes. Ta kohtas vaid üht täiesti keskpärast lille, kes oli kunagi näinud karavani möödumist, kuid ka tema ei tea, kus inimesed olla võiksid. Lill kinnitas, et inimestel pole juuri ja see teeb nende elu keeruliseks. Lõpuks ronis väike prints kõrge mäe otsa, kus oli vaid kaja. Väike prints leidis, et see on üks kummaline planeet. Üleni kuiv, nurgeline ja soolane. Inimestel puudub igasugune kujutlusvõime. Nad lihtsalt kordavad seda, mida neile öeldakse. Väike prints kinnitas, et kodus oli tal lill, kes alustas alati ise vestlust.

Pärast pikka teekonda mööda liivaluiteid, kaljusid ja lumevalle, leidis väike prints viimaks tee. Ja kõik teed juhatavad inimeste juurde. Prints jõudis õievahus roosiaeda. Kõik roosid sarnanesid viimane kui üks tema lillele. Väike prints oli väga õnnetu, sest tema lill oli väitnud, et ta on ainus omasugune kogu universumis. Aga siin aias oli viis tuhat temasugust lille! Väike prints on pettunud, ta ei olegi suursugune prints, kellel haruldane lill. Väike prints heitis rohule pikali ja nuttis.

Sel hetkel ilmus rebane! Väikesele printsile rebane meeldis, ta kutsus teda mängima, kuid rebane kinnitas, et ei saa poisiga mängida, kuna ta pole taltsutatud. Väike prints ei tea, mida tähendab taltsutama. Rebane kinnitas, kui väike prints ta taltsutaks, siis oleks neil teineteist vaja. Siis oleks väike prints rebasele ainuke maailmas, ja tema oleks ainuke väikesele printsile. Rebasele meeldis see, kui väike prints kinnitas, et tema koduplaneedil pole jahimehi, kuid teisalt, seal pole ju ka kanu.

 

 

Rebane palus väikesel printsil ennast taltsutada, mida väike prints ka tegi, kui vaatamata sellele peab ju väike prints edasi liikuma. Lahkudes avaldas rebane väikesele printsile saladuse: “Üksnes südamega näeb selgelt. Kõige tähtsam jääb silmale nähtamatuks.” Lisaks veel mõttetera, millest eelpool rääkisin: “Aeg, mis sul kulus roosi eest hoolitsemisele, muutiski ta su jaoks nii oluliseks.” Ja veel ka see, et sa vastutad kõigi eest, kelle oled kord taltsutanud. Nii kinnitas väike prints ka endale, et ta vastutab oma roosi eest.

Sellega väikese printsi kohtumised Maal veel ei lõpe. Ta kohtus rööpaseadjaga, kes sordib reisijaid tuhande kaupa pakkidesse ja saadab nad rongidega kord paremale, kord vasakule. Inimesed liiguvad pidevalt ja nad pole kunagi rahul paigaga, kus nad parasjagu on. Väike prints kinnitas, et vaid lapsed teavad, mida otsivad.

“Nad kulutavad nõnda palju aega ühele lihtsale kaltsunukule, et see muutub nende jaoks väga oluliseks, ja kui see neilt siis ära võtta, puhkevad nad nutma…” Nii ütles väike prints, mille peale rööpaseadjal jäi üle vaid öelda, et lapsed on õnnelikud.

Väike prints kohtub veel ka kaupmehega, kes kaupleb peente janukustutustablettidega. Ühest tabeltist nädalas piisab ja polegi vaja rohkem juua. Väike prints ei suuda mõista, miks kaupmees seda teeb. Kaupmees kinnitab, et see säästab tohutult aega. Nädalas saab kokku hoida viiskümmend kolm minutit. Mida selle viiekümne kolme minutiga peale hakata? Väike prints on kindel, kui tal oleks viiskümmend kolm minutit, siis astuks ta vaikselt mõne kaevu poole…

Just sellel meenutuse hetkel oleme tagasi reaalses hetkes. Jutustaja/lendur on neelanud viimase veelonksu. Kõrbes juhtunud lennuõnnetusest oli möödas nädal aega. Jutustaja kinnitas, et varsti surevad nad janusse… Väike prints tõdes, et isegi kui tuleb surra, ja on hea, kui sul olnud sõber. Väike prints on õnnelik, et tal oli rebane… Jutustaja ei suuda seda mõista, kuid väike prints kinnitas, et ka temal on janu, ja tuleb minna otsima kaevu. Kust aga kõrbes leida kaevu?

Kaevu loo jutustaja/lendur ja väike prints leiavad, sest nad otsisid ju südamega. Nad saavad ka juua, kuid ühel hetkel on käes aeg, kus tuleb hüvasti jätta, tuleb lahkuda. Selgub, et väike prints on Maal olnud juba aasta, ta tahaks tagasi oma koduplaneedile, oma lille juurde, ta tahaks kaasa võtta eelpool joonistatud lamba. Lamba koos suukorviga, et see tema lille ära ei sööks.

Huvitaval kombel asub see leitud kaev just selle koha läheduses, kus väike prints aasta aega tagasi maandus. Kuid kas väike prints saab ikka tagasi oma koduplaneedile või on siin mängus hoopis midagi muud? Mulle tundub, et siin on mängus midagi muud, millest raamatu autor väga hästi rääkida ei tahagi, äkki on see hoopiski surm? Kinnitab ju ka väike prints, et tema keha on lihtsalt kest…

Ma usun, et iga lugeja mõistab selle imelise loo lõppu isemoodi, ja äkki nii ongi kõige parem. Laps mõistab omamoodi, täiskasvanud lugeja mõistab seda omamoodi. Seda ma võin öelda omast käest, sest olen ju lugenud “Väikest printsi” koolilapsena, ja nüüd, täiskasvanuna uuesti.

 


Mans Zelmerlöw „Time“ (Warner Music)

Muusikaasta 2019 hakkab lõpule jõudma, ja on aeg selle aasta viimaseks plaadilooks. Aasta jooksul olen tutvustanud Sulle 52 uut albumit.

On olnud väga heade albumite ja väga hea muusika aasta, uute albumitega on kuulajat rõõmustanud Clean Bandit, Zaz, Suede, Rob Thomas, Ed Sheeran, The Black Keys, Slipknot, Skillet, Goo Goo Dolls, Korn, Devendra Banhart, Liam Gallagher, Stereophonics, Neumann, Coldplay, James Blunt, Gary Clark Jr jpt.

On palju väga häid uusi tulijaid – Jess Glynne, Dan and Shay, Yola, Alex Hepburn, Ten Tonnes, Bazzi, Wilder Woods, The Highwomen, Sabrina Claudio, Arizona, Gallant jt. Ja siinkohal tänan suurepärast koostööpartnerit Anu Varuskit ja Warner Music’ut.

Rootsis on alati osatud kirjutada ja esitada väga head popmuusikat, mida juba 1970. aastatel tõestas ansambel ABBA, kes populaarseks sai ju tänu võidule 1974. aastal Eurovisioni lauluvõistlusel. Täpselt sama võib öelda ka Rootsi laulja Mans Zelmerlöwi kohta, kes võitis sama võistluse 2015. aastal, ja pärast seda on ta jäänudki püsima popmuusika maailma. Võib vist öelda, et ega ta siiski kõige-kõigemaks superstaariks saanud ei ole, kuid teda tuntakse ja teatakse, ja tal on ilmunud viimastel aastatel mitu väga head popiplaati. Täpselt sama võib öelda ka tema uue albumi „Time“ kohta.

Mans Zelmerlöw sai selle aasta 13. juunil 33. aastaseks. Ta alustas muusikaga juba koolipõlves, kui lõi kaasa koolikooris. 16. aastaselt osales ta muusikalis. Rootsis saavutas ta populaarsust juba 2005. aastal, kui ta osales talendisaates „Idol“. Ta saavutas toona selles saates viienda koha. Aasta hiljem osales teises teleshow’s „Let’s Dance“ ja selle Mans juba võitis. Samal aastal õnnestus tal kaasa mängida ka muusikalis „Grease“.

2007. aastal ilmus tema esimene hittsingel „Cara Mia“, millega ta lõi kaasa ka lauluvõistlusel „Melodifestivalen“, kus valitakse ka lugu, mis pääseb esindama Rootsit just Eurovisioni lauluvõistlusel. Sel aastal jäi ta kolmandale kohale, võitis The Ark, teiseks jäi Rootsi supertäht Andreas Johnson. 2007 ilmus ka Zelmerlöw debüütalbum „Stand by For...“.

Peale seda osales Zelmerlöw „Melodiefestivalen“-võistlusel ka 2009 (sel aastal jäi ta lauluga „Hope & Glory“ neljandaks, kuid kohtunikud valisid just selle loo parimaks) ning 2015. aastal, kui ta võistluse võitis, pääses esindama Rootsit Eurovisioni lauluvõistlusel, mille ta lauluga „Heroes“ ka võitis. 2009 ilmus album „MZW“ ja 2010 „Christmas with Friends“,2010 ja 2011 juhtis Zelmerlöw õhtujuhina „Melodiefestivalen“-saadet. 2011 ilmus album „Kära vinter“ ja 2014 „Barcelona Sessions“.

2015. aastal ilmus Zelmerlöwilt uus album „Perfectly Damaged“. Tegemist oli igati suurepärase popiplaadiga, millel paljud lood olid laulja enda kirjutatud, kuid kaasa lõid ka paljud reised produtsendid ja laulukirjutajad – Winterlude, Anton Malmberg af Segerstad, Joy Deb, Fredrik Sonefors, Martin Bjelke jt. Oli ju sellel albumil ka Zelmerlöwi Eurovisioni lauluvõitsluse võidulugu „Heroes“, kuid albumil oli veel mitu väga head lugu, mis sarnanesid võidulooga – „Stir It Up“, „Someday (You & I)“, „Fade Away“, sellel plaadil oli ka üks väga ilus ballaad „What’s In Your Eyes“, mis esitatud koos Tilde Vintheriga.

2016 ilmus Zelmerlöwilt uus album „Chameleon“ (see oli tema 7 stuudioalbum), mis oli samuti igati suurepärane popiplaat, millel ka hittlugu „Glorious“. Plaadi esiksingel oli igati kaasakiskuv „Fire In The Rain“. Ka selle plaadi laulud oli Zelmerlöwi enda kirjutatud, kuid abiks ka Fredril Sonefors ja Paddy Dalton.

Mida öelda Zemerlöw eraelu kohta? Talle meeldib jalgpall, tennis ja golf, tal on üks noorem õde. 2004. aastal pääses ta eluga suurest looduskatastroofist ehk India ookeani suurest maavärinast. 2014 osales ta populaarses Rootsi kokandussaates „Pluras kök“. Aastail 2008-2011 oli ta suhtes Rootsi laulja ja modelli Marie Serneholtiga, kes kunagi lõi kaasa menukas bändis „A-Teens“. 2016. aastal alustas Zelmerlöw kooselu briti näitlejtari Ciara Jansoniga (tuntud ka teleseriaalist „Hollyoaks“), 2018 sündis neile poeg Albert ja selle aasta (2019) septembris Mans Zelmerlöw ja Ciara Janson abiellusid.

Lisaks pulmadele sel aastal (2019) ilmus ka uus album, mil pealkirjaks „Time“. Ja taaskord, nii nagu oodata võis on tegemist igati suurepärase popiplaadiga, millel on mitu väga head ja meeldejäävat hittlugu – „On My Way“ (sellel lool on ka igati põnev ja üsna pikk sissejuhatus ehk intro) ja „U & I“, on ka veidi aeglasemaid ja hõljuvamaid lugusid nagu „Faker“, „Real Life“, „One“ ja „Mirror“, kuid ka suviselt reggae’lik „Careless“. Plaadi lõpetab kaunis ballaad „Something To You“ (nii nagu Zelmerlöw on teinud ka kahel eelmisel albumil). Jällegi on enamus lauludest Zelmerlöwi enda kirjutatud, kuigi kõikides lugudes on ka teisi kaasautoreid, uue albumi produtsendid on Peter Hammerton ja Pontus Persson.

Singlitena on ilmunud laulud „Walk with Me“ (ilusa meloodia ja harmooniaga duett koos Rootsi lauljatari Dotter’iga, ka tema on üritanud pääseda Eurovisioni lauluvõistlusele, 2018. aastal jäi „Melodiefestivalen“’il kohale number kuus) ja jällegi reggae’lik „Better Now“.

Muusikakriitikud on tõdenud, et see on Zelmerlöwi karjääri parim album, kuigi müügiedu on olnud kübe väiksem kui eelmiste albumitega. Kui eelmised albumid tõusid Rootsi plaadimüügitabelis lausa tippu või vähemalt TOP 10 sekka, siis „Time“ tõusis ilmudes 18. kohale.

Zelmerlöw on ütelnud uue albumi raamatukese tagakaanel, et kolm pikka aastat on eelmisest albumist möödas ja ta loodab, et fännid on uut albumit oodanund, ja et see ootus on end selle albumiga ära tasunud. Minu arust on küll, sest on Zelmerlöw kirjutamas ja esitamas jätkuvalt suurepärast popmuusikat, milles on häid meloodiaid ja harmooniaid, ja mulle endale sümpatiseerib väga ka plaadi lõpulugu „Something To You“.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/MansZTime

Mans Zelmerlöw & Dotter "Walk With Me" (Live)


Markus Saksatamm „Pannkoogid! Nalja ja naeruga“ (Tänapäev)

Kellele ei meeldiks pannkoogid? Siin raamatus on neid igale maitsele. Saame teada, kuidas söövad pannkooke näiteks õpetaja, krokodill või politseinik; oma unistuste pannkooke näitavad kassid, näitlejad ja sportlased; lisaks on pannkook igal horoskoobimärgil ja õpime uusi vanasõnu pannkookide võtmes!

Ma olen kogu aeg mõtelnud, mida Markus Saksatamm sööb, et ta sedavõrd naljakaid ja suurepäraseid lasteraamatuid kirjutab. No siinkohal tasub meenutada mõnda tema kirjutatud raamatut – “Viieküüruline kaamel ja teisi naljajutte” (2016), “Banaan, jääpurikas ja hädaldaja kastan” (2018), “Tont ja mannapuder” (2018), “Kass ja kinopilet. Uued naljajutud lastele” (2013), “Tädi hakkab tuuleloheks. Vahvaid jutte lastele” (2012) jpt. Ja mulle tundub, et tema uue raamatuga on vastus käes – ta sööb pannkooke! Ja sealt need naljakad lood ja vahvad tegelased tulevadki. Ja kui tema uude pannkookidest rääkivasse raamatusse on pildid joonistanud suurepäraste naljapiltide looja Hillar Mets, siis saab tulemuseks olla hiiglama naljakas ja lahe lasteraamat.

Raamatu eessõnas kinnitab Markus Saksatamm: “Pannkooke armastavad kõik, nii kirjanikud kui ka lugejad, nii õpetajad kui ka õpilased. Ka selle raamatu autorid ei ole erandiks: üks meist kirjutab ja teine joonistab, aga ikka ainult siis, kui pannkoogisöömisest aega üle jääb.”

Vot sedasi, kuid nüüd piilume sellesse ägedasse raamatusse sisse ka.

Raamatu esimene osa kannab pealkirja “Kuidas keegi pannkooke sööb?” Saame teada, et laps sööb koogi ära, ja küsib teise juurde. Õpetaja kutsub pannkoogi enne söömist vastama, hinde kirjutab ta koogi peale moosiga. Võimlemisõpetaja rivistab koogid enne söömist pikkuse järjekorda. Ajalooõpetaja laseb koogil enne söömist ära jahtuda, talle meeldivad vanemad asjad. Koolijuht sööb koogi ära, kui kõht jääb tühjaks, kutsub koogi vanemad kooli. Valevorst? Tema sööb koogi ära, aga pärast salgab. Sõdur annab enne söömist pannkoogile au. Kindral kärgib, et miks pannkook talle au ei anna. Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõike neid nalju pannkookide söömisest ära rääkida, sest siis pole ju naljakas seda naljaraamatut lugeda, kuid saad teada, kuidas söövad pannkooke autojuht, politseinik, argpüks, hajameelne, hiir, kass ja krokodill.

Raamatu teine osa on “Kus oma pannkooki hoida?” Laps hoiab pannkooki kõhus – õige koht. Vanaema hoiab pannkooki lapselapse taldrikul. Sealt jõuab see kähku õigesse kohta. Range õpetaja hoiab pannkooki nurgas. Lahe õpetaja hoiab pannkooke lauasahtlis. Jagab need kontrolltööde asemel õpilastele. Kekaõpetaja käsib koogil dressid selga panna ja koos teistega võimelda. Loodusloo õpetaja kinnitab pannkoogi nööpnõeltega stendile. Alla kirjutab ladinakeelse nimetuse. Jälle ei hakka ma Sulle kõike ära rääkima, kuid saad teada, kus hoiavad oma pannkooki laulmisõpetaja, kooli raamatukogutädi, kooli turvamees, koolibussi juht, hajameelne, argpüks, jalgpallur, sõdur, suurtükiväelane, kindral, president.

Kolmas osa – “Kes millisest pannkoogist unistab?” Selgub selliseid asju – laps unistab, et pannkook oleks kuldpruun ja maitsev. Vanaema unistab, et pannkook lapselapsele maitseks. Teerullijuht unistab, et kook oleks hästi lapik. Sportlane unistab, et pannkook oleks kuldmedali sarnane. Tõstesportlane unistab pannkoogist, mis kaaluks 200 kilogrammi. Näitleja unistab, et pannkook oskaks sööjale plaksutada. Ka siinkohal teen oma jutustuses pausi, ja ei reeda välja, kes millisest pannkoogist unistab, kuid selles osas unistavad veel riiukukk, muusik, “Tähekese” lugeja, politseinik, argpüks, nutinohik, unimüts, laiskvorst, kass, koer, hiir ja jõehobu.

Neljas osa tutvustab meile vanasõnu ja kõnekäändusi pannkoogisõbra pilguga. No mõned näited ka. Tänasida toimetusi ära viska homes varna – tänasida pannkooke ära viska homes varna – jahtuvad ära! Kuidas töö nõnda palk – kuidas kook, nõnda moos. Nagu hane selga vesi – nagu koogi selga moos. Lõpp hea, kõik hea – kook hea, kõik hea. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub – kes teisele pannkooki praeb, see ise selle ära sööb. Parem varblane peos kui tuvi katusel – parem pannkook peos kui croissant katusel. Kaks kärbest ühe hoobiga – kaks kooki ühe isuga. Ja vanasõnu on siin loomulikult veel.

Viies osa on “Koogisöömise meelespea ametimeestele”. Autojuhile selline meelespea – kooki võib süüa nii kiiresti kui tahad. Trahvi ei tehta. Aednikule antakse teada, et kooki ei ole tarvis kastekannust kasta. Ta ei kasva suuremaks. Taksojuhile on samuti hea nõuanne – koogisöömise ajal ei pea taksomeetrit sisse lülitama. Ka korvpallur saab näpunäite – kooki ei pea enne suhu pistmist põrandal põrgatama. Müüja saab teada, et kooki ei pea enne söömist kaaluma ega pakendama. Häid mõtteid antakse veel ka sõdurile, politseinikule, postitöötajale, lõvitaltsutajale, vetelpäästjale ja hambaarstile.

Kuues osa on “Halloween ja pannkoogid”. Selles osas on juba kübe pikemad mõtisklused selle üle, millised pannkoogid on kummitusel, libahundil, nõiamooril, vampiiril, tulnukal, zombil, kollil, heal võluril. No heaks võluriks on selles raamatus hoopis vanaema.

Seitsmes osa on “Pannkoogisõbra suur horoskoop”, milles saada teada, milliseid pannkooke peaks sööma erinevates tähtkujudes sündinud inimene. Mina olen Veevalaja, mistõttu uurin lähemalt, mida Markus Saksatammel on Veevalaja ja pannkoogi kohta ütelda. Selgub, et Veevalaja tähtkujus sündinud on maailma kõige paremad pannkoogipraadijad (seda on mul muidugi väga tore teada saada). Paraku pole keegi teine Veevalaja hõrgutisi maitsnud, sest ta pistab ju kogu laari üksinda pintslisse. Aga see ei ole sinu süü – horoskoobi vastu lihtsalt ei saa. No ja kuidas Markus Saksatamm seda sedavõrd täpselt teab? Selgub, et ta ise on samuti Veevalaja. Selles osas saame tuttavaks veel ühe tähtkujuga, mille on autor ise välja nuputanud – Kuri Kulp (31. veebruar – 32. märts) on nii värskelt välja mõeldud, et autor ei oska seda veel tutvustada, ja ta lisab, et ta peab vist uue koogi praadima, ja siis kirjutama uue raamatu pannkookidest.

Raamatu lõpus on veel ka vallatu pannkoogiviktoriin, milles saad vastata küsimustele (on antud ka vastusevariandid): mida teed enne pannkoogi söömist, mida ütled enne söömist, kuidas käitud, kui kook on liiga kuum, mida teed, kui pannkook on mustaks kõrbenud, kuidas pääseb pannkook söömisest, kuidas tähistad tähtpäevi jne.

Viimastel lehekülgedel on jäetud ruumi ka selleks, et lugeja vanaema või mõni teine pereliige saaks raamatusse kirjutada oma salajase koogiretsepti.

Selline ongi see pannkoogiraamat. Igati naljakas ja humoorikas, sobib hästi nii lastele kui ka täiskasvanutele, sobib neile, kellele meeldivad pannkoogid (ja kellele meist ei meeldi pannkoogid?), ja lisaks lugematul hulgal hiiglama naljakaid pilte.

 


James Blunt „Once Upon a Mind“ (Warner Music)

Viimaste aastate üks kirkaimad tähti meeslauljate seas on kindlasti suurepärase häälega, võrrartute esituste ja kaunite meloodiate mees - James Blunt.

James Hillier Blount ehk James Blunton sündinud 22. veebruaril 1974 Tidworth’is, Wiltshire’is, Inglismaal. Laulja, laulukirjutaja, võrratu esitaja, plaadiprodutsent, kes enne muusikasse tulekut oli Briti armee ohvitser (NATO liikmena osales Blunt ka 1999. aastal Kosovo sõjas). Tal on ette näidata kaks briti muusikaauhinda, kaks MTV Video Music auhinda ja kaks Ivor Novello auhinda, ta on kandideerinud viiel korral ka Grammy-auhinnale.

James Blunti tähetund saabus 2004-2005. aastal albumiga „Back to Bedlam“ ja menuhittidega „You’re Beautiful“, „High“ ja „Goodbye My Lover“. Räägitakse, et tema esitatud lugu „You’re Beautiful“ on möödunud populaarsuselt ja mängitavuselt briti pulmades Robbie Williamsi loost „Angels“. Albumit on tänaseks müüdud maailmas üle 11. miljoni, kusjuures tõusis see ilmudes brittide plaadimüügitabeli esikohale, USA’s saavutas teise koha. 2006. aastal võitis ta briti muusikaauhinna kui parim briti meesartist. James Blunti stiil on segu popist ja akustilisest rokist/folgist. Lisaks laulmisele mängib ta ka kitarri, klaverit, orelit, marimbat ja mellotroni.

2006. aastal sai temast üle pika aja järjekordne briti artist, kes suutnud tõusta USA Billboard’i muusikatabeli esikohale. Enne seda oli viimane britt USA tabeli tipus Elton John lauluga „Candle In The Wind“. Lihtsad ja kaunid viisid, hingeminevad sõnad on need, mis iseloomustavad James Blunti, kes huvitaval kombel saanud hoopis sõjalise hariduse ning osalenud ka rahuvalvajate töös Kosovos. Aasta pärast sõjaväest lahkumist alustas ta tööd muusikaga ning saavutas kuulsuse väga ruttu.

Temalt on seni ilmunud eelpool mainitud album „Back To Bedlam“, kuid ka „All The Lost Souls“ (2007), „Some Kind Of Trouble“ (2010), „Moon Landing“ (2013) ja „The Afterlove“ (2017), viimati mainitud albumit muusikakriitikud just väga hästi vastu ei võtnud, kuid tegelikult oli ka see äärmiselt ilus album. Plaate kokku on James Blunt müünud maailmas üle 20. miljoni eksempari, mis on ikka igati suur kogus.

Blunt elab Ibizal, kuid talle kuulub ka kaunis alpimaja Šveitsi linnas Verbier’is. Seal on ka Blunti-nimeline suusalift, seal asub ka suurepärane restoran, mil nimeks La Vache. 2014. aastal abiellus Blunt Alexandrina „Sofia“ Wellesley’ga, kes on Lord ja Leedi John Henry Wellesley tütar, kaheksanda Wellingtoni hertsogi lapselaps. 2016. aastal sündis Bluntide perre poeg, kelle ristivanemateks on muideks Ed Sheeran ja Carrie Fisher.

Plaadifirma Warner Music on uue plaadi kohta tõdenud, et peale väikest flirti elektroonilise muusikaga on James Blunt oma uue albumiga “Once Upon A Mind” tagasi juurte juures, kirjutades klassikuid, mis toidavad hinge ja puudutavad südant. Albumi esimene maik on heatuju singel “Cold”.

26. oktoobril 2019 ilmunud, järjekorras kuuenda albumi, 11 laulu on värskendavad oma lihtsuse ja siirusega. Uuel albumil on James teinud koostööd erinevate produtsentidega, kelle hulgas Steve Robson, Jimmy Hogarth ja TMS. Albumilt leiab mitmeid tipphetki nagu ballaad “Monsters”, uhkeldav “5 Miles” ja kantri-môjutustega “Halfway”.

Üks produtsentidest ehk Steve Robson on tuntud ja kuulus mees, kelle käe all on valminud mitmeid hittlugusid, mis trooninud ka singlimüügitabelite tipus: Olly Murs ("Troublemaker", "Dance With Me Tonight", "Please Don't Let Me Go"), Take That ("Shine"), Rascal Flatts ("These Days", "What Hurts The Most", "My Wish", "I Won't Let Go"), Leona Lewis ("Run"), Busted" ("You Said No"), Westlife ("Queen of My Heart), kuid ka albumeid, mis jõudnud plaadimüügitabelite tippu, artistidest saab esile tuua - Little Mix, One Direction, Olly Murs, 5 Seconds of Summer, Robbie Williams, Take That, John Newman, Leona Lewis, Westlife, Blue, Faith Hill, Wynonna Judd, Carrie Underwood, James Morrison ja Natalie Imbruglia.

Uuele James Blunti plaadile on paljud lood Blunt ise kirjutanud, kuid laulukirjutajate seast leiab veel mitmeid suurepäraseid laulukirjutajaid – Cleo Tighe, Maureen McDonald, Daniel Parker, Thomas Barnes, Peter Kelleher, Benjamin Kohn, Wayne Hector jt.

Muusikaliselt kuuleb uuel albumil vägagi suurepärast ja meloodilist poppi: „The Truth“, „Cold“, „Champions“, „Youngster“, „5 Miles“, kantrilik ja igati mõnusa refrääniga „Halfway“, kauneid ballaade nagu „How It Feels To Be Alive“, „Stop The Clock“, „The Greatest“, minu enda lemmik sellelt plaadilt on võrratu ballaad „Monsters“, mis üks kaunemaid lugusid (minu arvates), mis kirjutatud isa ja poja suhetest, see on laul, milles James Blunt võtab välja sedavõrd kõrgeid noote, justkui hakkaks mehe hääl murduma, kuid ei, James Blunt laulab ka need noodid ära ja teeb seda suurepäraselt. Kui aus olla, siis juba ainuüksi selle nukrameelse kuid fantastilise laulu pärast tasub seda albumit kuulata.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/OnceUponAMind?ref=https%3A//l.facebook.com/?fbclid=IwAR1YYikN-I4LHfb20w3tUPKfyLzONY3GfoncE-HloacME9l-gukadfnpNX4

 

James Blunt "Monsters" (Acoustic)


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"



Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)