Indrek Rohtmets „101 Eesti looduspaika“ (Varrak)

Iga inimesega kõnnivad kogu elu kaasa paigad, kus on käidud, kus on oldud. Maastikud, asulad, teed, majad, õued, arvukad looduspaigad – kõigil on koht mälestuste varasalves. Kui tihti meenuvad just viimased, ei oska mina seda ütelda, küllap ühel sagedamini kui teisel. Siiski usun, et hetked, tunnid ja päevad looduses on loonud igaühe mälestustes omaette aegruumi, kuhu on soovi korral võimalik ikka ja jälle tagasi minna.

Mõnikord on need meenutused ilusamad ja eredamad kui kunagine tegelikkus, aga selline see inimene juba on. Ilusat ilusamaks mõtelda pole ju mingi patt! Üldistuse pidulikke rõivaid maha visates liigun ma selles raamatus lihtsalt ühest paigast teise ja üritan rääkida, mis on mulle südamelähedane läbi mälestuste. Ja siis peatun veel paikades, kus olen tundnud kõige selgemalt kodumaa looduse rikkust.

See ei ole käsiraamat ega matkajuht, aga ometigi ma loodan, et kirjutatu ergutab lugejat mõtlema nende kaunite looduspaikade peale, kus me kodumaa taeva all oleme tundnud ennast siia kuuluvana ja kuhu me tahaksime kunagi tagasi tulla, et mälestusi värskendada. Ma ei tea, kui palju tähendusrikkaid ja erilisi looduspaiku on ühe või teise inimese mällu salvestatud, aga neid on seal kindlasti. Mis siis muud kui otsigem Eestimaal oma paikasid!

Nii tutvustab oma raamatut Indrek Rohtmets.

Ma olen ka varem saanud rääkida kirjastuse Varrak raamatusarja „101 Eesti...“ raamatutest. Selle sarja raamatud on kõik olnud huvitavad, harivad, õpetlikud ning omamoodi ka põnevad. Nii on lugejale tutvustatud kodumaist arhitektuuri, mõisu, ravimtaimi, laevu, pühakodasid, kunstiteoseid, teatrisündmusi, monumente, ajakirjandust, kirjandust, plaate jpm. Kõikide raamatute autorid on olnud oma ala tipptegijad, spetsialistid.

Looduspaikade raamat on selle sarja 25 raamat! Mistõttu võib vist öelda, et täna on see üks rikkalikuma valikuga raamatusarju Eestis.

Mulle on loodus alati südamelähedane olnud, sest on ju loodus see, kuhu võib argirutiinist „põgeneda“. Sama kehtib ka loodusraamatute kohta, ka need on olnud minu jaoks alati olulisel kohal. Seda võib öelda ka Indrek Rohtmetsa raamatu kohta, mis viib ju lugeja põnevale reisile Eestimaa loodusesse. Raamatus on paiku, kus olen ka ise olnud ja käinud, seega on siin äratundmisrõõmu. On paiku, millest olen kuulnud, kuid pole ise kohal käinud, ja on ka paiku, millest pole varem isegi kuulnud. See ongi lahe, et Eestimaa ja meie looduspaigad suudavad üllatada ja pakkuda avastamisrõõmu.

Raamatu alguses saame tuttavaks autoriga, kes on õppinud Tartu ülikoolis bioloogiat ja ajakirjandust. Ta on töötanud ajakirjas Horisont bioloogiatoimetaja ja peatoimetajana. Ta on olnud MTÜ Loodusajakiri vastutav väljaandja, kirjutanud ja tõlkinud raamatuid, tegelenud telesaadete valmistamise ja filmistsenaariumite loomisega. Nii on Indrek Rohtmetsa sulest ilmunud väga huvitav raamat „Kultuurilooline Eestimaa“, ta on ka raamatu „Eesti elusloodus“ üks autoritest. Viimati mainitud raamatut olen ka oma blogis tutvustanud, ja selle loo võid leida praegugi siit loodusteemade alt.

Raamatu saatesõnas ütleb Indrek Rohtmets, et iga inimesega kõnnivad kogu elu kaasa paigad, kus on käidud, kus on oldud. Maastikud, asulad, teed, majad, õued, arvukad looduspaigad – kõigil on koht mälestuste varasalves. Ja autor jätkab: „Üldistuse pidulikke rõivaid maha visates liigun ma selles raamatus lihtsalt ühest paigast teise ja üritan rääkida, mis on mulle südamelähedane läbi mälestuste. Ja siis peatun veel paikades, kus olen tundnud kõige selgemalt kodumaa looduse rikkust.“

Raamatus tutvustatavad looduspaigad on esitatud tähestikulises järjekorras. Lugude juures on väga palju fotosid, nii suuri kui ka väiksemaid. Raamatu esisisekaanel on ka kaart, millel ilusasti kirjas kõik raamatus olevad looduspaigad, et need kohad üles leida.

Esimeseks looduspaigaks on Alam-Pedja, mis on üks suuremaid teedeta ja asustuseta piirkondi Eestis, kuhu 1994. aastal asutati looduskaitseala. Lähiajaloos on Alam-Pedja pidanud jagama sama saatust tänase Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala kaunite järve- ja rabamaastikega. Mõlemad piirkonnad olid 40 aasta ringis täiesti suletud Nõukogude armee katsepolügoonid ja avanesid alles pärast Vene armee lahkumist. Alam-Pedja on väga elurikas. Seal elavad kotkad ja valgeselg-kirjurähn. Suure tähelepanu all on aga rohunepp, kelle tähtsaim pesitsusala Baltikumis asub just seal. Rohunepp on lind, kes kevadel mängib, arvukad on ka sealsed tedremängud. Juttu on veel ka kalapüügist ja väga huvitavast kalapüügiviisist ehk sääsapüügist. Autor räägib ka Alam-Pedja maastikest – heinamaad, lamminiidud ja haruldased lammimetsad, soosaartel kasvavad põlismetsad, seal on ka Eestis ainulaadne lammihaavik, puutüvedel väänleb humal.

Selliste huvitavate faktide ja tähelepanekutega, meenutuste ja teadmistega tutvustab autor kõiki 101 looduspaika selles raamatus, mistõttu võib seda raamatut tegelikult ka igati põneva õpikuna kasutada, et kodumaise loodusega tuttavaks saada.

Teiseks looduspaigaks on Ehalkivi ehk Letipea suurkivi. Ehalkivi on Eesti rändrahnude seas mitmel viisil erandlik. Kui enamik meie rändrahnudest, eriti veel suurtest rändrahnudest, kipub olema odaliselt maa sisse mattunud, siis ümarate vormidega Ehalkivi on aga praktiliselt kogu oma võimsuses vaadeldav. Tänu sellele on ta korralikult üle mõõdetud ja kindlaks on tehtud ka tema maht, milleks hinnati 930 kuupmeetrit. Kivi ümbermõõt on 49,6 ja kõrgus 7,6 meetrit ning kaalu on tal ümmarguselt 2500 tonni. Mass ja maht teevad Ehalkivist Eesti kõige suurema rändrahnu, kuigi tal on ka konkurent – Tallinna lähedal lebav Muuga Kabelikivi. On spekuleeritud, et Ehalkivi võib olla Põhja-Euroopa suurim rändrahn.

Liigume edasi. Neljandaks looduspaigaks on Endla järv. Autor kinnitab, et Eestis on terve hulk järvi, mis legendi kohaselt on sündinud leinava naise pisaratest. Neist tuntuimad on Ülemiste järv, mis polevat midagi muud kui vana Kalevit leinava Linda pisarad ja Endla järv, mis olevat sündinud Endlit taga nutva Juta pisaratest. Raamatu autorile meeldib mütoloogilise kuulsusega järve äärde minna kevadel, eriti kullerkuppude õitseajal. Kõrgemal kirdekaldal leidub hooldatud puisniite, mis pakuvad piisavalt ruumi ergavatele kullerkupusalkadele. Järve idakaldal, Kaasikjärve raba servas seisab vaatetorn. Selgub seegi, et Endla järve juurde ei pääse ilma rabamatkata. Ühe muistendi kohaselt pidavat järves elama näkk, kes ilmutab ennast hobuse kujul.

Ma ei hakka Sulle oma tutvustuses raamatus olevaid kõiki looduspaiku lahti kirjutama, sel juhul läheks tutvustus väga pikaks ja lugejale peab jääma ka isiklik avastamisrõõm, kuid lugeda saad veel Halliste jõest ja puisniitudest, Harilaiust, Hinni kanjonist (ka Eestis on oma kanjon, mis asub Haanjamaal Rõude lähistel Kahrila järve naabruses, kanjonis voolab vesi ehk Enni oja, kanjoni liivakivist seinad on 5-6 meetri kõrgused ja ojakääru paljandi pikkus ulatub ligemale 200 meetrini).

Lugeda saad ka Hirmuste väikesoodest, Hüpassaarest (see on talukoht Viljandimaal Leetva raba naabruses ja on ka helilooja Mart Saare kodukoht), Ilumetsa kraatritest, Juminda poolsaarest (see kuulub kogu ulatuses Lahemaa rahvuspargi koosseisu, siin on metsa ja rabamaastikke ning suurel hulgal rändrahne), Jussi järvedest (need asuvad Põhja-Kõrvemaal), Jägala joast, Kaali kraatritest, Kaibaldi liivikust, Kakerdaja rabast, Karujärvest Saaremaal, Koiva jõe äärsest (seal võib juunikuus kohata ka liblikat, kel nimeks mustlaik-apollo), Kuimetsa karstialast, Kurtna järvedest (neid on lausa üle 40), Kurõsoost (see on madalsoo Setomaal Värska lähedal), Kõpu rannast, Laelatu puisniidust (see on maaliline looduspaik, niiduradasi ümbritseb tohutu liigirikkus, varasuvel õitsevad seal orhideed, ümmarguselt 25 liiki), Linnurabast (linnulennult 44 kilomeetri kaugusel Tallinna südalinnast, see on üks pealinnale kõige lähemale jääv puutumatu loodusmaastik), Lipstu nõmmest, Loodi põrgust, Luhasoost (see on meie kõige lõunapoolsem suuremat sorti raba, kuigi nimi viitab soole), Lõhavere linnamäest, Muraka rabast, Mäurassaarest, Neidrema puisniidust, Neeruti mägedest (seal on olnud tublisti askeldamist ka Kalevipojal), Ontikast, Otepää Pühajärvest, Paganamaast, Pakri pangast, kaunist Palmse pargist, Paukjärvest (see asub Põhja-Kõrvemaal, sealkandis on mõnda aega elanud ja ringi matkanud A.H. Tammssare, kes on saanud sealt ka inspiratsiooni „Kõrboja peremehe“ jaoks), Peetri jõe paljanditest, Piusa koobastikust (sealsed koopad on talvekoduks umbes 3000 nahkhiirele), Porkuni järvest (see on järv, mis aeg-ajalt kaob ära), Puhtulaiust, Purekkari neemest ja Pärispeast, Pühatu allikast, Rakvere tammikust, Rõude järvedest ja orgudest, Saadjärvest, Sinimägedest, Soontaganast, Sopa allikast (vaatamata oma nimele on see üks Eesti kaunimaid allikaid), Tahkunast, Tamme paljandist, Tamme-Lauri tammest (Eesti kõige jämedam puu, vanus veidi alla 700 aasta, tamm, mis oli ka 10-kroonise rahatähe tagaküljel), Tolkuse rabast, Tänavjärvest (seal kasvavad looduskaitse all olevad vesilobeelia ja järv-lahnaroht), Utriast, Valaste joast, Vana-Vigala mõisapargist, Viidumäest, Võhandu jõest, Ähijärvest (oi-oi, mina mäletan suurepäraselt oma lapsepõlve kalalkäike selle järve ääres), Üügu pangast jpm.

Viimane looduspaik (järjekorras 101) selles raamatus on koduõu. Autor tõdeb, et koduõuega kasvab inimene kokku. Kodu pole ju ainult maja, kodu juurde kuulub vääramatult koduõu. Iga õu on omaette looduspaik, kus elab hulk loomakesi ja kasvab taimi, kes ajapikku saavad päris omaks. Koduõu võib olla see looduspaik, kus inimene saab loodusega oluliselt lähemalt kokku kui looma- või botaanikaaias. Koduõuel toimuvat jälgides võib kasvada ka huvi looduse vastu ja just huvi on see, mis lähendab.

Selline mõnus raamat see „101 Eesti looduspaika“. Mulle meeldib raamatu autori jutustamisoskus, mis paneb kaasa mõtlema ja meenutama, kas oled just täpselt samades kohtades käinud. Paneb mõtlema, et tasuks mõnda tutvustatavat looduspaika ise vaatama minna, sest Eestimaa loodus on imeline. Ma jäin ka ise meenutama, et 100% on tõsi see koduõue jutt - minu „koduõueks“ oli Mustamäe-Nõmme vahele jääv mets (parkmets), kus võis kohata (ja kohtab praegugi) imelisi linde, putukaid, taimi, on seal nähtud nii siile, jäneseid, oravaid, rebaseid, isegi põtra jne. Ju siis olen ka mina siiski pärit oma lapsepõlvest, kuna huvi looduse vastu on säilinud tänaseni.

Soovin mõnusat lugemist ja avastamisrõõmu ka Sulle, kallis sõber.


Arno Saar „Lumi lume all. Marko Kurismaa teine juhtum“ (Tänapäev)

Tallinnas teavad kõik, et Kopli vanade barakkide kant on kui eikellegimaa, narkoärikate, kodutute ja kurjamite kuningriik. See on elamiseks kole koht, aga suremiseks veelgi koledam. See tüdruk kinnitaks seda, kui ta saaks rääkida. Aga tüdruk ei räägi ‒ ta on surnud. Tema laip leiti õues vedelevalt diivanilt öösel sadanud lume alt. Komissar Kurismaale meeldib lumi väga, aga mitte siis, kui see katab kõik jäljed ja niidiotsad. Talle meeldib lumi, mis krudiseb suuskade all, mitte lumi, mille all lebab noore naise surnukeha.

Samal ajal kui lumi Eestimaa külmas talves aina langeb, alustab Kurismaa ajaga võidu jahti kurjategijale, sest võib olla veel teisigi tüdrukuid, kelle elu on ohus. Kuid paistab, et ikka jääb midagi märkamata, sest alati, kui ta tõele liiga lähedale jõuab, kaovad otsad vette. Ja siis Marko mõistab − lumi ei ole selles juhtumis tema vaenlane, vaid hoopis liitlane.

Salapärase Arno Saare nime taga peitub tuntud itaalia kirjanik Alessandro Perissinotto, kes on öelnud: „Üks osa minust soovis väga veel mõne kriminulli kirjutada. Selle osa nimi on Arno Saar.“

Ma arvasin, et loen sel suvel läbi ühe krimka, et aitab ühest küll. Selleks oli inspektor Morse’i juhtumite sarjast ja Colin Dexteri kirjutatud “Näitsik on surnud”. Kirjutasin sellest üsna hiljuti ka siinses blogis. Kuid võta näpust – otsustasin käsile võtta ka teise krimka ehk Arno Saare “Lumi lume all. Komissar Marko Kurismaa juhtumid”.

Põhjuseid oli selleks mitmeid – autoriks Arno Saar, täitsa ju eesti nimega mees, kuid ei ole eestlane, hoopis itaallane on ehk Alessandro Perissinatto, kelle kohta lugesin, et ta armastab Eestis iga nurka ja nurgatagust, ujub suviti Peipsi järves ja suusatab talvel Pirital, käib Kalma saunas ja unistab, et elab ühel heal päeval Kalamaja puitmajas, kusjuures nii suusatamisest, Kalamaja (Kopli) kandist ja puitmajadest on selles raamatus juttu, sest elab ju ka raamatu peategelane komissar Marko Kurismaa vanalinna puitmajas. Vägagi põnev.

Teiseks põhjuseks see, et raamatus toimetavad tõepoolest Eesti politseinikud, komissar, ülemkomissar ja inspektorid, ja ka sündmused toimuvad Tallinnas, Koplis. Kolmandaks põhjuseks see, et Arno Saare esimest komissar Marko Kurismaa juhtumite sarja raamatut “Tallinna rong” kiideti väga, ja nii ei jäänud ka mul muud üle, kui alustada lugemist selle sarja teisest raamatust.

Ma usun, et vajalik oleks kindlasti ka see Kurismaa juhtumite sarja esimene raamat läbi lugeda, siis saaks sellest huvitavast ja nutikast peategelasest rohkemgi teada, kuid ka selles osas saab teada mitmeidki olulisi asju – nagu mainisn, elab veidi üle viiekümnene komissar Kurismaa Tallinna vanalinnas vanas puitmajas, ta olnud nooruses tubli suusataja, kes peaaegu pääses ka Nõukogude Liidu koondisesse, talle meeldib palju liikuda, ta harrastab kepikõndi isegi talvisel ajal, ta põeb narkolepsiat, mistõttu on tal probleeme magamise ja unega, ta räägib ja loeb vabalt vene keeles (selles raamatus on Kurismaal käsil Tšehhovi “Palat nr 6”, mis viib lugeja sündmuste juurde psühhiaatriahaiglas) ja ta peab suhtlema ka Valgevene politseiga, rääkimata Valgevenest pärit prostituutidest, kes mängivad selles loos olulist rolli, tal on suhe endast noorema inspektoriga, kel nimeks Kristina Luup (selles osas teevad Kurismaa ja Luup juhtumi lahendamiseks koostööd), ja ka seda, et Kurismaa isa on olnud ka kuulus keeleteadlane, kes pidanud viibima vangis Siberis.

Sellised pisikesed ja põnevad detailid, mis teevad peategelase igati sümpaatseks, ja Arno Saarel on oskus neid väikesi detaile väga huvitavalt välja tuua, neist kirjutada. Autori kirjutamisstiil on tõepoolest heale krimkale vääriline, siin on huvitavat dialoogi, mõtteid elust enesest, inimlikke suhteid, oskust anda edasi tõelist Eesti talve, milles on nii külma ja palju lund, ning palju muud põnevat. Lugedes tekkis minus tunne, et sellest raamatust saaks igati huvitava kuuldemängu raadiosse (neid kriminaalseid kuuldemänge on ikka ja jälle väga hea kuulata) või filmi telesse/kinolinale. Ma kujutan ette, et Marko Matvere mängiks ka Marko Kurismaa osa suurepäraselt.

Sündmused saavad alguse Kopli poolsaarel. Oli külm ja lumine talvehommik. 83-aastane Jaak Israel jalutas koos oma hagijaga, kel nimeks Kelev (veidi hiljem saame teada, et heebrea keeles tähendab “kelev” koera). Siin on juttu trammide lõpp-peatusest, mereakadeemiast ja Nikolai kirikust. Autor kirjeldab väga nappide vahenditega, kuid ülimalt oskuslikult seda mahajäetud ja üsnagi räämas piirkonda – ta nimetab seda lausa Tallinna nukraimaks piirkonnaks. Need, kes seda kanti teavad, tunnevad need kirjeldatud kohad kergesti ära, nagu ka veidi hiljem ka Balti jaam, millest komissar Kurismaa ja inspektor Luup autoga mööda sõidavad.

Ühel hetkel keeras hagijas kõnniteelt eemale. Koer jooksis lähemale lumehunnikule, mis oli teistest suurem ja korrapärase kujuga. Tegu oli umbes kahemeetrise rööptahukaga. Lumehunniku taga oli pooleldi hüljatud puitmaja külg, lisaks veel peaaegu uued liumägi ja kiik. Jaak Israel imestas, et sellises kohas on uued mänguasjad lastele.

Vanataat sumpas läbi lume koera juurde ja märkas, et lumisest tahukast paistis välja kellegi lillakas, paljas käsivars, mille peale lumi ei tahtnud pidama jääda, sõrmeküüned olid lakitud. Siinkohal saame teada, et Jaak Israel oli kümneaastaselt olnud kinnipeetu Klooga koonduslaagris ja üks väheseid, kes eesti juutide hävitamise üle elas, mistõttu ta teadis, et lillakas värv tähendas vaid üht – see keegi, kes oli lumehunniku all, oli surnud. Mees valis hiigelsuurte nuppudega mobiiltelefonis 112 ja jäi politseid tulekut ootama. Nagu näed, siis juba raamatu alguses on autori poolt oskuslikult välja toodud pisikesi detaile, mis krimiloo huvitavaks ja usutavaks teevad – Klooga koonduslaager, hiigelsuurte nuppudega mobiiltelefon jne.

Seejärel kohtume juba komissar Marko Kurismaa ja noore inspektori Kaspar Männiga. Mänd sisenes komissari kabinetti. Komissar oli arvutis midagi tegemas. Kurismaa tõdes Männile, et ta vaatab palju aastaid on tal vaja töötada ja kas ta saab oma pensioniga Eestis elatud või peab kolima mõnda kolmanda maailma riiki. Mulle tundub, et kirjanik tunneb seda meie elu-olu ikka hiiglama hästi, sest eks ole ju palju teisigi 50-aastaseid ja vanemaid eestlasi, kes sama asja pärast muret tunnevad. Seekord ei suutnud ka Kurismaa päris täpselt numbreid paika saada, kuid Mänd on tulnud ülemuse juurde teatama Koplis leitud noore naise elutust kehast. Kurismaa ja Mänd istusid autosse, kaasa läks ka kohtuarst Siimo Kink. Sõit Koplisse võis alata.

Koplis kaevati lume alt välja noore naise surnukeha. Komissar otsustas minna kontrollima lähimaid mahajäetud puitmaju. Puitmaja-teema on autoril ikka sügavalt hinges. Autor viitab siinkohal Kaevuri tänavale, kuid ka tänavatele, mil nimeks Liin number 1, 2, 3, 4 ja 5. Autor tõdeb – ei mingeid nimesid, vaid armetud numbrid. Ühest neist majadest leidis komissar võõra mehe, kes komissari nähes teise korruse aknast alla hüppas. Võõras mees tegi seda sedavõrd õnnetult, et lõi oma pea lume all (ja jälle see lumi) olnud auto velje vastu. Komissar läks meest lähemalt vaatama – võõras hingas, kuid ta peast tuli verd.

Edasi liigume juba ülemkomissar Kaljo Kuslapi kabinetti, kus Kurismaa juhtunust aru andis. Aknast alla hüpanud meheks osutus kuritegeliku taustaga soomlane, kes oli nüüd haiglas. Ta ei olnud teadvusele tulnud, kuid ta elu polnud ohus. Lugeja saab teada sedagi, et Kuslap on küll Kurismaa ülemus, kuid nad olid ka vanad sõbrad, kes olid samal ajal politseiakadeemias õppinud. Kurismaa tahaks minna surnukuuri, et doktor Pärnalt leitud neiu kohta infot saada. Kuslap palus tal kaasa võtta ka inspektor Kristina Luup, kes oli lähisuhtevägivalla osakonna juht. Naine oskab ja suudab suurepäraselt ka pressiga suhelda, mida Kurismaa väga oskuslikult ei tee.

Juba hetk hiljem saab lugeja teada, et Kurismaa on Luubiga lähedase suhtes, millest töökaaslased ei tea või kui teavad, siis sellest ei räägita.

Doktor Pärn ootas Kursimaad ja Luupi haigla lahkamisruumis ja ta kutsus leitud noort naist Kopli tüdrukuks. Doktor kinnitas, et noor neiu oli paljakäsi kägistatud. Kindlaks oli tehtud seegi, et noor naine oli olnud ka sugulises vahekorras, sest vagiinast leiti üsna palju ka spermat. Kas tegemist võis olla halvasti lõppenud seksimänguga, kas neiu võis olla prostituut? Juba samal õhtul toimus politsei pressikonverents. Inspektor Luup rääkis ajakirjanikele juhtunust, kuid infot esialgu üsna vähe. Aktiivseks küsijaks on sümpaatse välimusega Kristjan Tamm, kes on autori sõnul olnud fotograaf, kuid nüüd pidas mees blogi, ta edastas seal ka igasugu põnevaid uudiseid ja tal oli väga palju jälgijaid. Veidi hiljem kutsub Kristjan Tamm inspektor Luubi teatrisse, kuid Kristina loobub kutsest.Üsnagi kahtlane tegelane see ajakirjanik.

Politsei oli otsustanud kaasata ka ajakirjanduse, et teha kindlaks tapetud noore naise isik. Politsei avas ka vihjetelefoni, kuhu esialgu tuli igasugu jama. Kurismaa sai teada, et tapetud neiul olid jalas aluspüksid, millel kiri "GUM Minsk", mis viitas Valgevenele. Kurismaa üritas saada kontakti oma tuttavaga Valgevene miilitsas, kuid selgus, et see mees enam seal ei töötanud. Uus mees miilitsas oli ülbe ja koostööst huvitatud ei olnud. Nii hakkas Kurismaa läbi töötama erinevaid Valgevene eskorttüdrukute ja prostituutide veebisaite, ja neid oli palju. Seetõttu andis Kurismaa selle töö üle inspektor Männile.Las noorem mees toimetab.

Kurismaa ettepanekul uuritakse Koplis tüdruku leidmise kohta veelkord – veelgi sügavamalt lume alt, sest oli ju lund kogu aeg ka juurde sadanud. Lõpuks leiti ka auto rehvijäljed, mis viitasid suuremat tüüpi maastikuautole.

Mänd andis Kurismaale teada, et leidiski mõrvatud neiu ühelt veebisaidilt. Eskorttüdruku nimi oli Sonja (või oli see lihtsalt hüüdnimi), kellel oli ka “paariline”, kel nimeks Natali. Ja nagu veidi hiljem selgub - neid eskorttüdrukuid oli Valgevenest siinmail veel. Lõpuks tuli asjalik vihje ka politsei vihjetelefonile, mida Kurismaa läks Koplisse kontrollima. Üks venelanna oli arvataval mõrvaööl kuulnud ja näinud selles kandis liikumas uhket autot. See oli pikk ja madal, eresinist värvi, ja kummaline oli see, et auto ei teinud müra nagu polekski sellel olnud mootorit. Elektriauto?

Siinkohal peaksin tegema vist pausi, sest muidu räägin Sulle kõik ära, ja mis krimka lugemine see sel juhul oleks.

Iga juhul on uurimine põnev, Kurismaa ja Luup peavad käima pubides, ühes bordelli-laadses asutuses, komissaril õnnestub ka pudeliga vastu pead saada, nii et pilt taskusse läheb, on kübe tagaajamist ja tulistamist, jälgimist ja jälitamist, ümbekehastumist, selgitatakse välja auto, millest eelpool rääkisin (tegemist uhke maasturiga, millel all Hispaania firma rehvid, kuigi mängus on veel ka valget värvi kaubik, ja sõiduauto Tesla), mängus on mitmedki kahtlusalused (rikaste ja edukate pojad, üks neist lausa ülemkomissari poeg, ja eks neid ilusaid ja edukaid kahtlusaluseid on veelgi, üks endisest tennisistist ameeriklane), kuni lõpuks tabatakse need, kes kuritöös süüdi on. Tegevus toimub nii vanalinnas, sadama lähedal, Maarjamäel, käime ära ka Viinistul ja kaugemalgi.

Väga põnev lugu, väga hästi ja kaasahaaravalt kirjutatud, igati usutavad tegelased ja peategelased, mistõttu on raamatut üsna raske käest panna, sest tahaks ju teada saada, kes selles jubedas kuritöös süüdi on. Ja mulle tundub, et nüüd peaks vist minema hankima ka Marko Kurismaa juhtumitest rääkiva sarja esimese raamatu. No ja seda tahaks ka teada, kas neid juhtumeid tuleb veel...

 


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Eva Muszynski, Karsten Teich „Kauboi Klaus ja rokkivad kanad“ (Ühinenud Ajakirjad)

Kauboi Klaus elab koos põrsas Liisa ja lehm Roosiga farmis nimega Killuke Õnne. Ühel päeval teevad nad köögiukse lahti ja sisse tormab viis lärmakat kana, kes põgenevad koioti eest, otsivad oma bossi Marii Atsihhi ja kannavad endaga kaasas salapärast rohelist muna. "Kauboi Klausi" sarja raamatud sobivad hästi algajale lugejale iseseisvaks avastamiseks ja lugemisoskuse arendamiseks. Huvi hoiavad üleval vahvad ja värvikad tegelased - naljakas kauboi Klaus, nutikas põrsas Liisa ja usin lehm Roosi, kelle seiklused on klass omaette. Kaasahaaravalt kirjutatud lustakad lood teevad lapsest justkui muuseas suure raamatusõbra, kes tahab väga teada, mis on kirjas järgmisel leheküljel.

Kauboi Klaus on tagasi! Seekordne kauboi Klausi-raamat on eesti keeles juba kolmas (varem on ilmunud „Kauboi Klaus ja puuksutav poni“ ja „Kauboi Klaus ja põrsas Liisa“), mistõttu võib öelda, et tegemist on raamatusarjaga, ja sellise sarjaga, mis sobib igati hästi pere väiksematele lugejatele. On ju siin palju pilte ja tekstid on lihtsad, ning kergesti loetavad ja arusaadavad.

Seekordne lugu saab alguse varahommikul. Tavaliselt ärkab kauboi Klaus varakult oma farmis Killuke Õnne ja kuuleb, kuidas põrsas Liisa ja lehm Roosi köögis toimetavad. Tavaliselt nad teevad tule üles ja valmistavad kohvi. Sel hommikul on ebaharilikult vaikne. Liisa ja Roosi seisavad verandaukse juures ja kikitavad kõrvu. Õuest on kuulda sahisemist ja nahisemist, Klausi arvates seal lausa krabiseb. Nad avavad ukse ja kööki prantsatavad viis kana! Nad kaagutavad erutatult ja kinnitavad, et nüüd on nad lõpuks päästetud. Selgub, et kanad on päästnud suure rohelise muna, kel nimeks Gertrud, koioti käest, kes olevat tahtnud muna pannile lüüa!Täiesti uskumatu lugu!

Kanad kinnitavad, et tegelikult elavad nad vankris ja sõidavad sellega ühest kohast teise. Nende boss on Marii-Atsih, ja nüüd hakkavad nad oma bossi ootama, kindlasti ta otsib neid.

Päev on üsnagi pinev, sest kanad sibelevad, kaagutavad ja sahmivad ringi, ja jäävad igal pool ette. Liisa seab kanade jaoks kappi magamisaseme ja Klaus langeb kurnatult voodisse. Kuid isegi öösel ei tule rahu ega vaikust, sest kanad on võtnud köögis potid ja pannid ning hakanud „muusikat“ tegema. Selgub, et kanad on muusikud, kes peavad proovi tegema, kuid nende õiged muusikariistad on ju vankris. Seetõttu kõlab nende muusika sel ööl pigem mürana kui muusikana.

Ka järgmisel päeval pole Marii-Atsihi näha, mistõttu otsustavad Klaus, Roosi ja Liisa, et nad peavad ise kanade bossi üles otsima. Selleks tuleb kasutada suitsusignaali ehk indiaanitelefoni. Kolm sõpra teevad varahommikul aia taha tule üles ja lehvitavad tekiga. Taevasse tõusevad pisikesed pilved, mille abil antakse Marii-Atsihile teada, et kanad on nende juures, kuid seda märguannet märkab ka koiott!

Mis juhtub siis, kui farmi Killuke Õnne jõuab suitsusignaali peale kohale esimesena hoopis koiott?

Kas koiott aetakse minema või viib ta rohelise muna endaga kaasa?

Kes on rohelise muna sees? Kana? Või hoopis mõni teine lind?

Kas kohale jõuab ka Marii-Atsih? Kas saab kuulda ka head muusikat?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle laheda ja humoorika loo lõpuni loed. Kauboi Klausi juhtumised on jätkuvalt mõnusad ja naljakad ka raamatusarja kolmandas raamatus, mistõttu tuleb jääda ootama kindlasti ka järgmisi raamatuid.

 


Alex Gregory „Isaga õue. Julgete isade ja kartmatute laste toredad seiklused vabas õhus“ (Varrak)

Inspireeriv ideekogumik kõigile neile, kes lastega sageli aega veedavad. Raamatu autor, kahekordne olümpiavõitja ja viiekordne maailmameister sõudmises, seikleja ja kolme lapse isa Alex Gregory jagab ka teiste töödest-tegemistest hõivatud isadega omaenda kogemuste najal omandatud tarkusi selle kohta, kuidas veeta kõikidele osalejatele alatiseks meelde jäävat kvaliteetaega laste seltsis.

Vabas looduses saab teha rohkesti nii lastele kui ka lapsevanematele ülimalt põnevaid ja õpetlikke asju taeva ja loomade vaatlemisest kuni onnide ja sildade ehitamise ning lõkkel toidu küpsetamiseni. Enamasti ei ole selleks vaja kuigi palju erivarustust.

Tegevused on raamatus jaotatud kestuse järgi alates nendest asjadest, mida saab teha koolist koju tulles, kuni lahtise taeva all ööbimisega matkadeni. Autor kirjeldab huvitavaid ettevõtmisi väljaspool koduseinu asjalikult ja samas ka nii kütkestavalt, et lugejal tekib tahtmine kõike kohe järele proovida.

Kohe alguses pean tõdema, et see on üks väga mõnus, huvitav ja vajalik raamat peredele, kus kasvavad ka lapsed. Tegemist ju omamoodi tegevusraamatuga, mis annab igasugu vahvaid ja toredaid ideid, mida üheskoos ette võtta, mida teha lastega looduses, et sellest oleks ka tervele perele vahvaid mälestusi ja vahvaid kogemusi. Lisaks veel see, et on võimalus veeta üheskoos aega ja nautida loodust, õppida ja tähele panna.

Raamatu sissejuhatuses räägib Alex Gregory iseendast, oma perest ja sellest miks ta selle raamatu kirjutas. Loomulikult on juttu spordist, sõudmisest, autor on ju kahekordne olümpiavõitja meeste roolijata neljapaadil (2012 Londoni ja 2016 Rio de Janeiro olümpiamängudel, mehel on ette näidata Briti Impeeriumi orden teenete eest spordis).

Raamatu autor tõdeb sedagi, et tippsporti tehes on ta pidanud sageli oma perest eemal olema, kuid tänaseks on ta teinud tippsordiga lõpparve, mistõttu on tal nüüd ka aega oma perele, naisele ja lastele (neid on mehel kolm). Loomulikult on raske seda aega tagasi teha, kui Alex Gregory on viibinud treeninglaagrites või võistlustel, kuid nüüd püüab ta pühenduda ainult oma perele, ja seda on igati vahva tippsportlase suust kuulda. Raamatust “õhkab” seda kuivõrd oluline pere ja lapsed autori jaoks on, kui palju ta ise naudib seda, mida üheskoos tehakse, kusjuures on ju autor ütelnud ka ise, et kõige rohkem naudib ta väljas olemist koos oma perega. Ta lisab sedagi, et selle raamatu tegevused sobivad tervele perele, kusjuures nii poistele kui ka tüdrukutele. On ju ilmunud eesti keeles mitmeid tegevusraamatuid, mis mõeldud poistele või türdukutele, selles raamatus pole oluline, kas oled poiss või türduk.

Raamatus on kümneid ja kümneid suurepäraseid ideid, mida looduses ja õues teha, et tegemist oleks tõeliselt kvaliteetse ajaga koos oma lastega. Iga idee/tegevuse kohta on põhjalikud juhised ja näpunäited, info sellest, mida just konkreetse tegevuse jaoks vaja on, mida peab jälgima, et kõik oleks ohutu jne jne.

Alex Gregory on ühes intervjuus ütelnud, et raamatus tutvustatavad tegevused on mõeldud kõik vabasse õhku – olgu see siis õu, aed, rõdu, kohalik park või vaba loodus. Autor kinnitab, et kõiki raamatus pakutavaid tegevusi ei pea järgima sõna-sõnalt, neid võib mugandada vastavalt sellele, millised võimalused lugejal on, kus ta elab jne. Alex Gregory lisab, et kõik raamatus olevad tegevused on ta koos oma lastega ka läbi teinud, siin pole midagi sellist, mis oleks lihtsalt välja mõeldud või pastakast välja imetud.

Raamat on jaotatud mitmesse osasse, vastavalt sellele, kui palju konkreetsed tegevused aega võtavad. Need on – seiklused pärast kooli, poole tunni pikkused tegevused, kahe tunni pikkused üritused, poole päeva pikkused kogemused, tõmmake hinge, terve päeva kestvad seiklused, ööbimisega retked, tõukame ennast mast lahti. Raamatus on ka palju vahvaid joonistusi, mille autoriteks on Alex Gregory lapsed.

Seiklused pärast kooli

Koolitundide lõpu ja õhtusöögi vahele jäävat ajavahemikku nimetab autor laialivalguvaks ja ilma ühegi konkreetse otstarbete halliks alaks. Mõnikord täidab selle aja huvitegevus liikumis-, jalgpalli- või tennisetreeningul või kunstiringis, kuid mõnel päeval pole aga millegagi tegeleda. Kõik on väsinud ja näljased ning lapsed tihtipeale pärast kooli pahas tujus. On kiusatus minna otseteed koju, panna televiisor mängima ja teha kann kohvi. Nii võib saata mööda kaks tundi sihitult ringi askeldades. Autor tõdeb, et vahel võivad lapsed ju ka televiisorit vaadata, kui sealt tõepoolest midagi neile sobivat ja õpetlikku tuleb. Pärast kergeid ettevalmistusi võivad need ebamäärased hallid tunnid osutuda võimaluseks nautida midagi tõepoolest tulusat ja lõbusat. Alex Gregoryl ei õnnestu küll mitte just alati lastele kooli järele minna, aga kui õnnestub, siis tahab ta selle nende jaoks meeldejäävaks muuta. Ta soovitab jõuda kooli väravasse mingisuguse juba paika pandud plaaniga. Väljas on alati midagi, mida vaadata, mida näidata ja millest kõnelda. Miks tuul puhub kindlas suunas, miks näivad pilved välja sellised, mist aim seal eemal kasvab ja milleks seda kasutada saab, ning millised olevused tolle kivi all elavad.

Ma mäletan oma algklassidest, kui mõnikord ema või vanaema mulle kooli järele tulid, siis oli kodutee alati huvitav, juttu jätkus nii koduteele kui ka koju.Ja alati oli midagi põnevat, mida teel vaadata, mille üle arutleda.

Kiirete mõttesähvatustena pakub autor välja koostada nähtut ära kasutades seiklusjutt, osutada koduteel viiele ebatavalisele asjale, kõnelda ilmast, määrata mõni loom, määrata kolm puud.

Seejärel juba tegevused – lihtne aardejaht, milleks on vaja sulepead ja paberit, aega tegevuse kavandamiseks, edasi juba näpunäited, mida on tarvis teha. Siin on ka autori poja joonistatud pilt nende küla peitaardega, millel õiget kohta tähistab x.

Edasi tulevad vihjemäng (siin on vaja juba rohkem asju – kompass, hõbepaber, metalliotsija, fotoaparaat, maakaart, sulguriga kilekotid või võileivakotid, kuid autor tõdeb, et asju võib alati ka vastavalt võimalustele mugandada ja muuta), jahust või saepurust rada (vaja on kotti jahu või saepuru), kuuma joogiga varjualune, putukapüünis (selle tegevusega lihtsalt uuritakse putukaid ja ei tehta neile liiga), putukaimur, nööri keerutamine, kuid kasutatakse ja õpitakse kasutama taskunuga, valmistatakse matkakepp ja lepatriinukepp. Autor soovitab veel ka lugemist mõnes ebatavalises kohas (nii muutub ka kohustuslik koolikirjandus märksa huvitavamaks), ronimist mööda “oavart” üles, pilvede vaatlemist (siin loetleb autor üles ka kõik erinevad pilvetüübid ja neid ei ole sugugi mitte vähe). Saad lugeda ka taimede kogumisest ja nendest õhtusöögi valmistamise kohta – kevad ja võililled ja kasemahl, suvi ja kukeseened, sügis ja põldmarjad, talveks soovitab autor teha aeda lõkke ja lihtsalt vabas õhus süüa valmistada, soe lõke külmas talves tundub igati mõnus idee. Põnevad ettevõtmised koos lastega on kindlasti koiduhetkede vaatlemine ja loojanguvestlused või loomade ja lindude jälgimine pärast pimeduse saabumist, milleks on vaja vaid kõiki oma meeli ja tasku- või pealampi. Juttu on ka “nahkhiirejahist”, tähtede vaatlemisest (lendtähed, rahvusvaheline kosmosejaam, planeedid, tähtkujud). Ja see on alles raamatu esimene osa.

Poole tunni pikkused tegevused

Raamatu teises osas on seitse erinevat tegevust. Selle osa sissejuhatuses loodab Alex Gregory, et see osa innustab lugejat välja minema ja külvab inspiratsiooniivakesi, mis aitavad lugejal seda kõige esimest sammu astuda. Tõsiasi, et teete midagi üksnes lühikest aega, ei tähenda veel sugugi seda, et see tegevus ei ole meeldejääv, huvitav või lõbus.

No näiteks – leidke põjasuund – lihtsalt kella kasutades, tehke endale ise kompass (selleks on vaja magnetit, nõela, sileda pinnaga puulehte, vett), tuvastage ilmakaari, milleks on vaja vaid omaenda silmi. Juttu on loomade jälgedes käimisest (siin on ka joonised tavalistematest looma- ja linnujälgedest), röövlindude räppetompude avastamisest, erakmesilastele kodu ehitamisest, väikese tuulelohe valmistamisest, vihmavee kogumisest, rohutee keetmisest (nõges-, kibuvitsamarja- ja viirpuulehetee, kibuvitsamarjakaste).

Kahe tunni pikkused üritused

Selle osa sissejuhatuses tõdeb autor, et me kõik elame tegusat elu, kuid vahetevahel õnnestub meil leida või luua endale tähendusrikast aega selleks, et tegelda aeganõudvamate ettevõtmistega. Selle osa ideed ongi mõeldud just nimelt selleks – need on suuremat pühendumist nõudvad projektid, mis võivad õpetada lastele kasulikke oskusi.

Kiirete mõttesähvatustena pakutakse välja peituse mängimine, vihmaduši all käimist, jões ujumist, kiige meisterdamist ja pildistamismatkale minekut, kuid pikemalt on juttu lõkke süütamisest, süütisest, tulehakatisest, lõkkepuudest, sädemest, ferrotseeriumist tulepulgast, tule tegemisest patarei ja hõbepaberiga, hõõrumistulest, Dakota lõkkeaugust.

Iseseisvaks teemaks on lõkkel küpsetamine – autor pakub välja ka põnevaid retsepte lõkketule äärde (Suitsu-Joe praad, banaanipannkoogid, plaksumais, leib kepi otsas). Selles osas õpime meisterdama jäljelõksu, puust vile, lihtsat linnusööturit, varjekasti nahkhiirtele, siilimaja ja vaatleme ka linde.

Poole päeva pikkused kogemused

Selles osas on mõni idee, mis võib anda lugejale tegemist pikemaks ajavahemikuks – näiteks terveks enne- või pärastlõunaks nendel päevadel, mil lugejal on selja taga laisk hommikupoolik. Tuleb minna mingisuguse kavaga õue. Kiirete mõttesähvatustena pakub autor välja lõuna söömise õõnsa puu sees, puust lusika nikerdamise, savinõu valmistamise, söömise mäeharjal ja putukate kogumise, kuid pikemalt peatub autor tamme ehitamisel ja lompide uurimisel.

Järgmises osas tõmbame veid hinge, sest vabas õhus viibimine võib olla väsitav ja seda iseäranis juhul, kui mängus on ka lapsed. Ei saa olla kogu aeg toimekas ja hoogu täis. Aga puhkepausi tegemine ei tähenda siiski, et peate paigal passima – puhkamiseks on kõigest vaja muuta oma tavalisi harjumusi.

Terve päev kestvad seiklused

Alex Gregory kinnitab, et ta armastab nädalavahetusi, sest tema varasemas elus ei olnud kunagi nädalavahetusi. Ta ajas taga sportlikke saavutusi. Nüüd hindab ta seda aega, mis nädalavahetused perekonnale annavad ja ta peab neid kalliks kui kulda. Iga nädalavahetus on ikka veel nagu esimene ja nad kõik on lausa loodud terve päeva kestvateks seiklusteks. Kiirete mõttesähvatustena pakub autor välja terve päeva pikkuse jalgsiretke, rattasõidu koos lõunasöögiga metsas, kivistisejahi merekaldal, vabatahtlikutöö looduskaitses. Pikemalt räägitakse selles osas ürgaja silla ehitamisest, parve ehitamisest, kala püüdmisest palja käega, õngitsemisest, ujumisest „metsikus“ kohas.

Ööbimisega retked

Raamatu eelviimane osa. Alex Gregory kinnitab, et väikesele lapsele on ööbimisega retk ülimast ülim seiklus. Ta lisab, et ka paljudele täiskasvanutele on see suur samm väljaspoole tavaelu ja miski, mida nad ei ole pärast lapsepõlve enam teinud. Autor soovitab suhtuda nendesse paari lehekülge selles osas kui juhendusmaterjali ja tuleb astuda see vapper samm ehk minna ja magada üks öö vabas looduses. Kiirete mõttesähvatustena pakub autor välja lühikese dokumentaalfilmi väntamise, metsatoidu söömise, kiige valmistamise ja kaevu kaevamise. Pikemalt on juttu onni ehitamisest, lumeta iglu ehitamisest, öö veetmisest võrkkiiges ja magamiskotis.

Raamatu viimases osas tõukame ennast maast lahti ja ronime puu otsa, sõidame vee peal ning sööme vee peal ka ühe kõhutäie.

Selline äge raamat see „Isaga õue“. Palju põnevaid tegevusi, millest osadest oleme kindlasti ka varem kuulnud või isegi teinud, osadest võib-olla mitte. Ja tegelikult, millal Sina veetsid ühe ägeda päeva koos lastega, olles üheskoos väljas.


Bazzi „Soul Searching“ (Warner Music)

Andrew Bazzi ehk esinejanimega Bazzi on USA laulja, laulukirjutaja, räppar ja muusikaprodutsent, kes saab selle aasta 28 augustil 22-aastaseks. Võiks vist öelda, et Bazzi on üks kuumemaid nimesid popmuusika maailmas, kelle kaunite meloodiatega ja ilusate esitustega laulud võluvad kuulajaid terves maailmas. Paljude muusikasõprade arvates on just Bazzi laulud need, mis sobivad neile, kellel hinges nukrus või süda murtud.

Andrew Bazzi on sünindud Cantonis, Michigani osariigis. Tema isa on pärit Liibanonist, mistõttu õppis Bazzi lapsena mängima ka mitmeid araabia päritolu pille. Alates 2012. aastast hakkas ta postitama YouTube’i igasugu kavereid teiste artistide lauludest. Kaks aastat hiljem kolis ta Los Angelesse, et hakata tegelema just muusikaga. Ta lõpetas Santa Monica High School’i 2015 ja läks Plymouth-Canton Educational Park’i, kus kohtus USA laulja, laulukirjutaja Rajiv Dhall’iga. Juulis 2013 tegi Bazzi endale Vine’i konto, mida oli 2015. aastaks jälgimas juba üle 1,5 miljoni inimese.

Bazzi avaldas paari aasta jookusl mitmeid lugusid – „Alone“, „Beautiful“, „Got Friends“ ja „Sober“, kuni ilmus ka lugu „Mine“. Oma muusikaliste eeskujudena on Bazzi maininud Justin Timberlake’i, Bryson Tiller’it, Duran Duran’i ja isegi Guns N’Roses’t. 2017 keskpaigas avaldas ta laulu „Mine“, mis saavutas populaarsust 2018. aasta alguses. Lugu tõusis USA singlimüügitabelis suisa 11 kohale, ja oli vägagi populaarne ka paljudes muudes riikides. 2018 ilmus Bazzi debüütalbum „Cosmic“, mis saavutas USA plaadimüügitabelis 14 koha!

„Mine“ peaks ka eesti muusika sõpradele hästi tuttav olema, sest sellest on teinud igati mõnusa ja laheda versiooni Kanadonmuhedad ehk lugu pealkirjaga „Pael“. Uurisin ka meie noore artisti ja muusikaprodutsendi Kanadonmuhedad käest, mida ta Bazzist arvab, ja sain teada, et Bazzi on tema arvates üks igati lahe tüüp, kes teeb head muusika, kellel on väga hea hääl.

Juba oktoobris 2017 (pärast seda, kui „Mine“ oli saavutanud suurt populaarsust, tänaseks on selle laulu videot YouTube’is vaadatud peaaegu 150 miljonit korda!) sõlmis Warner Music filiaal Artist Partner Group Bazzi’ga lepingu. Jaanuaris 2018 debüteeris „Mine“ USA singlimüügitabelis kohal number 56, ja aprillis saavutas oma kõrgeima koha edetabelis ehk 11. Samal aastal ilmus veel kolm uut singlit – „Why?“, „Gone“ ja „Honest“.

Märtsis lõi Bazzi kaasa ka Camila Cabello Põhja-Ameerika kontsertturneel „Never Be the Same“.

Aprillis 2018 ilmus Bazzi debüütalbum „Cosmic“, mis debüteeris USA plaadimüügitabelis 35 kohal ja veidi hiljem tõusis kohale 14, mis jäi selle plaadi parimaks kohaks. Seejärel oli Bazzi soojendusartist Justin Timberlake’i kontsertturneel „Man of the Woods Tour“, ja just neil kontsertitel, mis toimusid Euroopas.

Bazzi on juba praegu oodatud esineja ja külaline ka populaarsetes telesaadetes – NBC’i kanali „Today“, „The Tonight Show Starring Jimmy Fallon“, ABC’i kanali „Jimmy Kimmel LIVE!“ jpt. Lisaks esinemised MTV videomuusika auhindade jagamisel ja MTV filmi- ja teleauhindade jagamisel.

Augustis 2018 ilmus remiks Bazzi laulust „Beautiful“ ja nüüd lõi selles kaasa ka Camila Cabello.

Lisaks omadele lugudele on Bazzi jõundud teha koostööd ka kahe K-popi bändiga ehk EXO ja NCT Dream. Bazzi kirjutas neile päris mitu edukat lugu „We Go Up“ (NCT Dream’i esitatud lugu) ja „The Eve“, „Ooh La La La“, „Oasis“ (EXO esitatud laulud). Bazzi kirjutas laulu ka Hiina lauljale Lay Zhangile (ta on ka EXO liige) „Give Me a Chance“.

Sel aastal (2019) on Bazzi avaldanud juba mitu singlit - „I Don’t Even Know You Anymore“ koos Belgia drum and bass’i produtsendi ja muusiku Netsky ja USA räppari Lil Wayne’iga. „Caught In The Fire“, „Paradise“ (see lugu kõlas ka filmis „The Sun Is Also A Star“, laulu video filmiti Mexico City’s ja YouTube’is on seda vaadatud üle 10 miljoni korra), „Focus“ koos briti räppari 21 Savage’iga, „Fallin’“ koos USA räppari 6lackiga ja kõige uuem hittsingel „I.F.L.Y.“, mille muusikavideo on kogunud YouTube’is lühikese ajaga juba üle 2,5 miljoni vaatamise.

Ajakiri „Rolling Stone“ on ütelnud, et Bazzi on artist, keda peab tundma! Paljud muusikakriitikud ja muusikasõbrad on tõdenud, et Bazzi on artist, kes on suutnud suurepäraselt siduda popilikuma muusika räppmuusikaga.

Ja alles üsna hiljuti ehk eile (9. augustil) avaldas Bazzi ka uue nn mixtape’i „Soul Searching“ ja samal päeval avalikustas Bazzi ka mixtape’i nimiloole muusikavideo.

“Soul Serching“ on igati huvitav ja põnev kuulamine, kuna Bazzi on vägagi omanäoline artist. Laulud albumil on üsna pehmed, heas mõttes hõljuvad ja õhulised, kuid tegemist ikkagi sellise hiphopi ja räpiga, kusjuures Bazzi suudab suurepäraselt laulda (tal on väga omanäoline hääl ja esituski suurepärane) ning ka räppida (sellist pehememat räppi) – no kuula kas või lugusid „Humble Beginnings“ või „Soul Searching“. Väga laheda lahendusega on lugu „Conversations with Myself“, milles Bazzi räägibki kuulajaga, kuid saab kuulda ka põnevat gospelkoori, kokku kõlab selline rahulik jutt ja võimas koor igati hästi. Kauni meloodiaga ilus kuulamine on lugu „Can We Go Back to Bed?“, milles Bazzi kuulajaga jällegi lihtsalt juttu ajab.

Loomulikult leiab mixtape’ilt kõik sel aastal varem ilmunud hittsinglid, millest eelpool juttu oli. Eks ole ju ka „Focus“, „Fallin“ ja „Paradise“ sellised rahulikud ja õrnad palad, mis panevad kuulaja kuulama. „I-F.L.Y.“ on samuti ju kauni meloodiaga lugu, mis veidi isegi džässilikus rumba-rütmis hingab. Ilusa punkti paneb lugu „Who Am I?“, milles kuuleb ka mitmehäälset laulu.

Kuula ise ka:

https://bazzi.lnk.to/SoulSearchingFA?fbclid=IwAR33qucURnPVZX-daO9JkzXhzfrcfnXk2y1-MPI_gvLNINUXqRxzS-_5-Sk

 

Bazzi "Soul Searching"


Toomas Kukk „Eesti vähetuntud taimed“ (Varrak)

Sõltumata sellest, kui hästi me taimi teame, on meil kõigil tundmatuid kodumaiseid taimeliike. Vähetuntud taimed kipuvad ikka olema ühed ja samad liigid, kusjuures põhjus võib peituda taime väheses tutvustamises. Siit raamatust võiks leida huvipakkuvat iga taimehuviline, sõltumata oma taimetundmise tasemest.

Raamat tugineb autori paarikümne aasta pikkusele taimede õpetamise ja määramise kogemusele nii algajatega kui ka botaanikutest kolleegidega.

Toomas Kukk on taimedest huvitunud juba koolipoisist saati. Tema magistritöö käsitles Eesti karutubakaid. Alates 1991. aastast on ta töötanud zooloogia ja botaanika instituudis, millest praeguseks on saanud Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut ning 2002. aastast on ta ka ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja. Herbaariumi vanemkuraatorina on Toomas Kuke igapäevatöö peale taimekogu korrashoiu ja täiendamise ka taimede määramine ning tutvustamine. Ta on kirjutanud ja toimetanud raamatuid Eesti taimestikust ja puisniitudest ning tegelenud puisniitude ja teiste pärandkoosluste kaitse ja hooldamisega, olles ka pärandkoosluste kaitse ühingu asutajaliige 1997.

Kirjastuse Varrak raamatusarjas „Roheline Eesti“ on ilmunud uus raamat, milles Toomas Kukk tutvustab Eesti vähetuntud taimi. Seni oleme samas sarjas saanud lugeda raamatuid, milles on juttu olnud allikatest, imetajatest, järvedest, kaladest, koobastest, metsadest, metsamarjadest, orhideedest, pilvedest, päevaliblikatest, röövlindudest, soodest, talvistest metsalindudest, tornaadodest jpm.

Toomas Kukk on ka varem mitmeid väga huvitavaid taimeraamatuid kirjutanud – „101 Eesti lille“ (2015), „Herbaariumi käsiraamat“ (2015), „Eesti taimede kukeaabits“ (2018). Selle raamatu saatesõnas tõdeb autor, et vähetuntud ja tundmatud taimed toovad paratamatult meelde looduse saladused ja muidugi ka üleloomulikud jõud. Ka taimeteaduses ning isegi taimede liigitamises on veel paljugi lahendada ning pealtnäha igivana teadusharu – süstemaatika – areneb pidevalt.

„Kuid raamatut kirjutades mõtlesin vähetuntutele pigem taimede õppimisest-õpetamisest lähtuvalt,“ tõdeb Toomas Kukk. „Keskendusin liikidele, keda ei märka sageli nii algajad kui ka edasijõudnud, sest kui taime ei tunne, jääb ta muu rohelise seas enamasti tähelepandamatuks.“

Autor tõdeb, et ta käsitleb selles raamatus vaid soontaimi ehk sõnajalg-, paljasseemne- ja õistaimi. Tema eesmärgiks oli koostada-kirjutada raamat, mille abil võiksid tuttavamaks saada mõnedki Eestis seni vähetuntud või tundmatuks jäänud taimed.

Raamatu esimeses peatükis „Taimede ehitus ja elu“ tõdeb Toomas Kukk, et kindlasti on üks põhjuseid taimede tundmatuks jäämisel puudulik arusaamine terminitest. Sõnad tulevad küll tuttavad ette, aga mis tähendus võiks neil botaanikas olla? Taimede ehituse kirjeldamisel eristatakse vegetatiivseid ja generatiivseid organeid ja vastavalt ka paljunemist. Generatiivsed organid on seotud sugulise paljunemisega – need on õistaimedel õied ja viljad, paljasseemnetaimedel käbid ning sõnajalgtaimedel eoseid andvad eoslad. Vegetatiivsed on taime juured, varred ja lehed.

Edasi on juttu taime elueast. Lugeja saab teada, mis on suvik, ületalvik, monokarpne taim. Juttu on maa-alustest vartest ja juurtest – risoom ehk maa-alune vars ja juured on botaaniliselt erinevad organitüübid, millel tegelikkuses pole alati lihtne vahet teha. Siin on märgusõnadeks paljunemisrisoom, stoolonid ehk maapealsed võsundid, püsimisrisoom, sammasjuurestik, narmasjuurestik, juurekael, muguljuur, sibul, juuremügar, parasiittaimed jpm. Pikemalt on juttu võsust ehk taime maapealsest osast. Enamasti on ühel taimel mitu võsu, neid kõike koos nimetatakse võsustikuks. Tavaliselt koosneb võsu varrest, lehtedest ning kannab algul õisi ning viljumisel vilju. Siin on märgusõnadeks veel ka vars, puu, põõsas, kääbuspõõsas, poolpõõsas, varb, sõlmekohad, võsund, mätas, puhmik, kuid ka leht, õis, vili jpm.

Järgmises peatükis „Taimesüstemaatika ja taksonoomia“ saame lugeda taimesüstemaatikast (takson, nomenklatuur, eestikeelsed taimenimetused, klassifitseerimine), liigimahust ja „halbadest liikidest“.

Seejärel peatükk „Tundmatute taimede jäädvustamine ja määramine“. Autor kinnitab, et lihtsaim variant on taime pildistada, kuid kõige kindlam meetod on taime herbariseerimine, kuid seda tehes peab jälgima teadusliku kollektsioneerimise põhinõudeid, et herbaartaime saaks hiljem kasutada ka teadustöös ja säilitada loodusteaduslikes kogudes. Autor annab ka näpunäiteid taimede määramiseks. Siin on ka peatükk „Taimede ohustatus ja kaitse“. Toomas Kukk kinnitab, et botaanika ajaloost on teada mitmeid juhtumeid, kus taime leiukoha hävitasid botaanikud ise. Meie flooras on tuntuim kadunud taim leeder-sõrmkäpp, kelle viimased isendid koguti 1901. aastal Saaremaalt.

Riiklikult kaitstakse taimi looduskaitseseaduse alusel. Kaitsealused liigid on jaotatud kolme kategooriasse, millest esimene on kõige rangem ja kolmas leebeim. Siit saad teada sedagi, mis on punane nimestik.

Taimede leiuandmeid säilitatakse mitmesugusel kujul. Põhiline andmekogu on herbaarium. Eesti botaanika rahvuskollektsioon koosneb neljast rahvusvaheliselt tunnustatud kogust: Eesti loodusmuuseumi (TAM), Eesti maaülikooli (TAA), Tallinna botaanikaaia (TALL) ja Tartu ülikooli (TU) herbaariumist. Herbaariumide säilikuid on Eesti kollektsioonides 645 000 (kaasa arvatud ka samblad ja vetikad). Eestist kogutud soontaimede herbaarlehtede arvuks võiks hinnata 400 000.

Enne taimede juurde minekut annab autor leheküljelise ülevaate, millist teavet liikide/taimede kohta raamatust leiab. Iga käsitletud liigi kohta on raamatus kirjas põhiinfo ning enamasti lisatud levikukaart, mis toetub Eesti taimede uue levikuatlase andmestikule. Iga taime kohta leiab lugeja selle sugukonna, staatuse taimestikus (pärismaine, naturaliseerunud, kultuurist metsistuja, tulnukas), ohustatuse kategooria, kaitsekategooriad, kasvukoha vähetuntuse põhjuse (hiljuti leitud, tähelepandamatud, raskesti eristatav, haruldane või piirkondlikult levinud, Eestist seni leidmata) ja märgid levikukaardil. Raamatus on väga palju fotosid nii taimedest looduses kui ka herbaariumidel, jooniseid jpm.

Esimene taime selles raamatus on mustikpaju. Ma ei hakkas Sulle siinkohal taimede kohta pikemalt rääkima, sest seda saad juba ise raamatust lähemalt uurida, kuid raamatust leiad ülevaated/tutvustused veel üle 100 taime kohta ehk hanepaju, kuldkask, Rannamõisa tuhkpuu, näärmekas kibuvits, põhja-ungrukold, karedahambane osi ja vitsosi, nõmm-vareskold, kallasosi, rohe-raunjalg, Sudeedi põisjalg, väike kirburohi, võsa-konnatatar, narmasoblikas, hall soolmalts, punane hanemalts, Balti lurssvili, püst-linalehik, kesakannid, oja-tähthein, harilik allikrohi, kera-kadakkaer, nälgheinad, lääne-sõlmhein, öö-põisrohi, nisulill ehk äiakas, palu-liivkann, kahvatu tähthein, kaderohud, sile kardhein, värdülane, lodu-teeleht ja Winteri teeleht, madal unilook ehk ussikapsas, vesi-naaskelleht, kaljukress, põld-linnutuder, ovaalne kuldkann, väike kivirik, vahelmine huulhein, värdmaran, põldkortsleht, karvane maarjalepp, hambune ja kõrge mesikas, lamav ja väike ristik, väikeseõiene hiirehernes, herneleheline seahernes, sirge ja aed-jänesekapsas, Böömi kurereha, Pürenee kurereha, kivi-kurereha, randkannike, laanekannike, karvane kannike, pisikannike, väikeseõiene pajulill, mõru vesipipar, muda-ojakapsas, Siberi vesikuusk, vahelmine lõokannus, kevad-ristmadar ja karvane ristmadar, nõmm-mailane, süstlehine kuuskhein, uimastav varesputk, Austria roidputk, tupp-võsaputk, peen jänesekõrv, keskmine uibuleht, väike jõhvikas, põhja-kukemari, täpiline metsvits, liht-randpung, põldpisikas, muda-nõmmkann, kolmismadar, harvaõiene lõosilm, vesitähed, karvane akakapsas, täpiline iminõges, harilik nõgilillik, villane robirohi, vesiherned, põldkännak, sügis-kuldvits, paljas võõrkakar, kiirjas ruse, rand-kesalill, salutakjas, Eesti soojumikas, noollehine salat, püsik-põrsashein, soo-võilill, pehme koeratubakas, väike konnarohi, nurmlauk, sinihall luga, rabaluga, laialehine nestik, jõgi-metsriis, kollakas kastehein, Aschersoni kerahein, koldkaerad, nõelalss, sale villpea, pruun lõikhein, tume nokkhein, vesitarn, ohtene tarn, nokktarn.

Igati põnev ja vajalik raamat kõikidele loodusesõpradele, kindlasti suurepärane abimees taimede tundmaõppimiseks, ja usun, et see sobib suurepäraselt nii noorele kui ka vanemale loodushuvilisele ja miks mitte ka koolilastele botaanikatunnis lugemiseks.


Dr Lucy Jones „Suurimad looduskatastroofid“ (Tänapäev)

Loodusõnnetused on inimkonda laastanud kogu meie olemasolu vältel. Oleme õppinud neiks valmistuma ja usume üsna kindlalt, et maailm on kontrolli all. Aga hiiglaslik katastroof on tõenäoline enamikus suurlinnades. Et neist elu ja võimalikult väikeste tagajärgedega välja tulla, tuleb vaadata otsa võimalikele tulevikusündmustele ning heita hindav pilk minevikule. Raamat räägib maailmas toimunud suurkatastroofidest ja sellest, mida paljastavad need inimeste kohta. Neist igaüks oli suurim omataoline kogu piirkonnas ning muutis terve sealse kogukonna olemust. Kõik neist näitavad ka seda, kuidas juhuslikule katastroofile hirmust ajendatuna reageeritakse – milline on inimeste arutluskäik ja usk. Avaneb inimmälu piiratus, mis takistab uskumast, et üks miljonist või isegi üks tuhandest võimalusest ei puuduta kunagi teda ennast.

Inimesed ei pruugi kunagi saada rahuldavat vastust küsimustele „Miks just nüüd?” või „Miks just meie?” Ent kui suudame vaadata tähenduse otsimisest kaugemale, jõuame sügavalt eetilise küsimuseni – kuidas saab katastroofiga silmitsi seistes aidata ennast ja teisi, jääda ellu ja paranda hiljem oma elujärge?

Dr Lucy Jones on geofüüsik, kes on töötanud 33 aastat Ameerika Ühendriikide geoloogiauuringute seismoloogina ning riskiohje teaduskonsultandina. Ta on pühendanud kogu oma karjääri loodusõnnetuste uurimisele.

Ma mäletan suurepäraselt kahte raamatut oma lapsepõlvest – Aleksandr Muranovi “Ebatavaline ja ähvardav loodus” (eesti keeles 1981) ja Nigel Calder’i “Ilmaköök” (eesti keeles 1983), mis panid mind teismelisena looduse üle mõtlema ja veidi teisiti asjadest aru saama, ja neid nägema ja kogema. Loodus on võimas, loodus on ainulaadne, loodusjõud on üüratud ja uskumatud ja me ei saa neist mööda vaadata, neid mitte märgata, sest kunagi ei tea, millal tuleb meil endil loodusjõududega vastamisi olla. Täpselt sama põnev ja huvitav on ka dr Lucy Jonesi kirjutatud “Suurimad looduskatastroofid”.

“Suurimad looduskatastroofid” on igati põnev, sisukas ja omamoodi ka õpetlik lugemine, mis kinnitab seda, et inimene on suurte loodusjõudude ees üsna abitu. Sajandeid tagasi oli olukord veelgi hullem, sest sageli “aeti” suured loodusõnnetused (maavärinad, orkaanid, üleujutused jne) kõrgemate jõudude süüks, et ju siis oli neil soov inimesi “õpetada”. Kuid juba siis oli neid inimesi/teadlasi/poliitikuid/riigijuhte, kes mõistsid, et jumala käsi ei olnud teps mitte mängus. Aastate ja sajandite jooksul on loodusõnnetustest ka õpitud, üritatud asju teistmood ja paremini teha, loodusnähtusi on hakatud uurima, mistõttu on inimeste valmisolek kordades parem kui sajandeid tagasi. Kõigest sellest dr Lucy Jones ka oma raamatus kirjutab.

Raamatu sissejuhatuses kinnitab Lõuna-Californias seismoloogina töötav dr Lucy Jones, et maavärinaid toimub kogu maailmas pidevalt. Lõuna-Catolina maavärinate mõõtmiseks loodud seismilisel seirevõrgustikul on häiresüsteem, mis käivitub, kui 12 tunni jooksul pole registreeritud ühtegi maavärinat, kuna sel juhul peab registreerimissüsteemis olema rike. Jones tõdeb, et alates seirevõrgustiku kasutuselevõtmisest 1990. aastatel ei ole Lõuna-Californias kunagi möödunud maavärinata rohkem kui kaksteist tundi.

Ja veel. Sissejuhatusest saame lugeda, et levinuimad on väiksemad maavärinad. Maavärinad magnituudiga 2 on nii väikesed, et neid tunneb vaid epitsentrile väga lähedal olles, ning üks selline tekib kusagil maailmas iga minut. Maavärinad magnituudiga 5 on piisavalt suured, et kukutada asju riiulilt või kahjustada üksikuid hooneid – mõni selline esineb kusagil iga päev. Maavärinaid magnituudiga 7, mis võivad hävitada terve linna, esineb keskmiselt rohkm kui kord kuus, kuid õnneks toimub enamik neist vee all, ning ka maismaavärinad on sageli inimasustusest eemal.

Autor lisab, et rohkem kui 300 aasta jooksul ei ole ühtegi, ka pisimat maavärinat toimunud San Andrease murrangu lõunapoolseimas osas. Autor on siiski kindel, et ühel päeval see juhtub. Minevikus on San Andrease lõunaosas toimunud suuri maavärinaid. Laamtektoonika liikumine ei ole peatunud – see surub ikka veel Los Angelest San Francisco poole sama kiiresti, kui kasvavad sõrmeküüned – peaaegu 5,08 cm aastas. Kuigi need kaks linna asuvad samas osariigis ja samal mandril, paiknevad nad erinevatel mandrilaamadel. Los Angeles asub Vaikse ookeani mandrilaamal, mis on maailma suurim mandrilaam. San Francisco asub Põhja-Ameerika mandrilaamal. Nende laamade piir on San Andrease murrang. Just seal liiguvad kaks mandrilaama teineteisest aeglaselt mööda, ning neid peatada on sama võimatu kui kustutada Päike.

San Andrease murrang on lihvitud nii siledaks, et maavärina tekkimise korral pole enam järel midagi, mis võimaldaks magnituudi väiksemana hoida. Laine jätkab liikumist piki murrangut ning kiirgab energiat igast läbitud kohast, tekitades maavärina, mis kestab minuti või kauem, ja magnituudi 7 või isegi 8. Dr Jones lisab, et nii me siis ootame seda suurt maavärinat. Ootame ikka veel. Ühel päeval, võib-olla homme, võib-olla kümne aasta pärast, ent tõenäoliselt paljude selle raamatu lugejate eluea jooksul murrangu hõõrdumisest tingitud haare lõtvub ja see hakkab liikuma. Kindlasti mitte ei ole see lihtsalt autori tähelepanek, aga tõsine hoiatus, mis võib meid ees oodata. Ja eks ole ka see raamat omamoodi hoiatus sellest, kui võimsad loodusjõud on, mis loodusõnnetustes tagajärjel on juhtunud, mis võib meid ees oodata. Maavärinaga kaasneb ka palju muud, tulekahjud linnades, metsapõlengud, tsunaamid, üleujutused jne jne. On ju loodusõnnetused inimkonda laastanud kogu meie olemasolu vältel.

Suurkatastroofi esinemine on tõenäoline enamikus suurlinnades. Need meie igapäevaelu võimaldavad sadamad, viljakad põllud ja jõed on tekkinud loodusprotsesside tõttu, mis võivad samamoodi sünnitada ka loodusõnnetusi. Ja suurkatastroof on kvalitatiivselt täiesti erinev lähiminevikus toimunud väiksematest loodusõnnetustest. Dr Jones lisab, et juba varem tuleb teha selliseid valikuid, mis suurendavad tõenäosust, et linnad suurtele loodusõnnetustele vastu peavad ja neist taastuvad. Selleks tuleb vaadata otsa võimalikele tulevikusündmustele ning heita karm pilk juba teadaolevale minevikule.

Autor lisab, et selles raamatus jutustab ta mõnest toimunud suurkatastroofist ja sellest, mida need paljastavad inimese kohta. Neist igaüks oli suurim omataoline kogu piirkonnas ning muutis sealse kogukonna olemust. Kõik neist näitavad ka seda, kuidas juhuslikule katastroofile hirmust ajendatuna reageeritakse – milline on inimeste arutluskäik ja usk. Avaneb inimmälu piiratus, mis takistab uskumast, et üks miljonist või isegi üks tuhandest võimalusest ei puuduta kunagi teda ennast. Ja veel – seisame silmitsi teadmisega, et suurõnnetuste oht kasvab. Linnade tiheasustuse ja keeruka taristu tõttu ähvardab elutähtsate süsteemide kaotus suuremat hulka inimesi kui kunagi varem. Kuidas saab katastroofiga silmitsi seistes aidata ennast ja teisi, et jääda ellu ja oma elujärge seejärel parandada?

Seejärel peatub dr Lucy Jones juba mitmel ja mitmel looduskatastroofil, millest me kõik oleme kuulnud, kuid neid õnnetuid ja jubedaid sündmusi tasub meeles pidada, et mõista, kuivõrd väeti on inimene looduse ja loodusjõudude ees. Ma ei tahaks hakata Sulle siinkohal kõike seda ümber jutustama, mida autor konkreetsete õnnetuste kohta räägib, selle lugemisrõõmu ma jätan Sulle endale. Kuid ma mainin, et autor viib lugeja vägagi põnevale ja kaasakiskuvale reisile läbi aja, läbi sajandite, tutvustades meile neid loodusõnnetusi, mis on inimkonda üsnagi palju mõjutanud, kas ka muutnud, see on juba teine küsimus. Iga loodusõnnetuse juures toob autor välja vead, miinused, kuid ka plussid, selle, mida juhtunust õppida on. Ta leiab ka iga loodusõnnetuse juures need inimesed, kes püüdsid olukorda parandada, iseennast ja teisi aidata, osasid neist võiks tegelikult nimetada ju lausa kangelasteks.

Esimene looduskatasroof viib meid aastasse 79 pKr – Pompei, Rooma imperium, vulkaan Vesuuvi purse. Saad teada, kes olid Plinius Vanem, Plinius Noorem. Teine lugu jutustab suurest maavärinast Lissabonis 1755, saad teada, kes oli toonane välisminister Sebastiao Jose de Carvalho e Melo, kes oli Lissabonis elanud Inglise vaimulik pastor Charles Davy. Kolmas lugu viib lugeja aastasse 1783, Islandile, kus purskas vulkaan Laki, mis on teadlaste arvates olnud üks surmavamaid loodusõnnetusi kogu inimkonna ajaloos, sest hukkunute arve kerkis miljonitesse, ja purske põhjustatud hävitustöö ulatus kõikjale maailmas, saad tuttavaks Jon Steingrimssoniga, kes on Islandi kangelane ning tema lugu õpetatakse koolis. Ta on mees, kes on näide julgusest ja islandlaste väljasuremist ähvardanud katastroofi ajal rahu säilitamisest.

Neljas lugu viib lugeja Californiasse aastail 1861-1862, kui seda piirkond laastasid meeletud vihmad ja hiiglaslikud üleujutused. Viies lugu on aastast 1923, kui Jaapanis toimus Kanto maavärin magnituudiga 7,9 ja see oli üks hukatuslikumaid maavärinaid, mis Jaapanit eales on räsinud. See hävitas suure osa Tokyost ja Yokohamast ning tappis üle 144 000 inimese. Selles loos saad tuttavaks Inglise geoloogi John Milne’iga. Saad teada sedagi, milliseid inimlikke julmusi see õnnetus kaasa tõi, kuidas jaapanlased ründasid Jaapanis elanud korealasi jne.

Kuues lugu on aastast 1927, kui Mississippi jõgi ajas üle kallaste, kuidas üleujutused lõhkusid kaitsetammid jpm. Selles loos saad tuttavaks James Buchanan Eads’iga. Kuid saad lugeda ka sellest, kuid suures hädas unustas riik oma inimesed. Inimesed, kes vajasid abi. Kuidas valged hülgasid teisest nahavärvist inimesed jne jne. Hirmsad sündmused, hirmsad lood.

Õnnetusi on raamatus veel – maavärinad Hiinas 1975 ja 1976, 2004. aasta India ookeani suur loodusõnnetus (maavärin, taifuun, üleujutused, mis laastasid mitmeid riike (13) – Indoneesia, Tai, Sri Lanka jt.) – autor nimetab seda esimeseks looduskatastroofiks, mis oli piirideta, kuna hukkunute hulgas oli tuhandeid ja tuhandeid turiste väga paljudest riikidest, kokku 47 riigi inimesed (paljud neist olid jõulupuhkusel Tais). Sumatra tsunami oli esimene tõeliselt ülemaailmne katastroof. Veel ka 2005. aasta orkaan ja üleujutused New Orleansis, Louisianas, mis tõestas veelkord, et inimesed on suurte loodusõnnetuste puhkedes vägagi julmad, maavärin 2009. aastal L’Aquilas, Itaalias, ja lõpuks ka 2011. aastal Jaapanit tabanud maavärin, tsunaami, hiigellained, suured üleujutused, mis oleks võinud kaasa tuua ka väga tõsise tuumakatastroofi, mis õnneks siiski sedavõrd suureks ei läinud, kuigi olukorda Jaapanis võrreldi ka Tšernobõlis toimunud tuumakatastroofiga.

Viimases peatükis peatub dr Lucy Jones tulevikul, ja tuleb tagasi Los Angelesse. Ta annab näpunäiteid ja juhiseid, mida peaks tegema, mida saaks veel paremini teha. Ja lugejale ütleb autor seda, et tuleks ka ennast harida, ei tohi eeldada, et valitsus on kõige eest hoolt kandnud, tuleb kaasata kohalikke juhte, tuleb teha koostööd kogukonnaga, tuleb meeles pidada, et loodusõnetused on rohkem kui hetk, kui need toimuvad, tuleb mõtelda oma peaga.

Dr Lucy Jones lõpetab oma raamatu nii: “Saame kasutada seda, mida nüüdseks teame, et aidata neid, keda loodusõnnetus on kõige rängemalt tabanud. Loodusõnnetused tabavad meid kõiki korraga – ja koos tõuseme taas jalule.”

Dr Lucy Jones räägib maavärinatest teleshow's "Conan"


Ten Tonnes “Ten Tonnes” (Warner Music)

Ten Tonnes’i õige nimi on Ethan Barnett, ta on pärit Hertfordist, kuid nüüd elab Londonis. Kohe alguses peab mainima ka seda, et Ethan Barnett on kuulsa George Ezra noorem vend (Ethan on George’ist kolm aastat noorem), kes selle aasta (2019) 23. augustil saab 23-aastaseks. Sarnasust vanema venna muusikaga on, kuid siiski suhteliselt vähe, kuigi ka noorema venna debüütalbum on igati hea popilik rokk või rokilik popp.

Ethan ise kinnitab, et tema debüütalbumil ongi sellist popilikumat kraami nagu “Better Than Me” ja “G.I.V.E.”, kuid on ka rokilikumat muusikat, milles ka ägedat kitarrimängu. Omalt poolt võin kinnitada, et nii see on, debüütplaadil on nii popilikumaid palasid, millel kõik igati ägedad ja meeldejäävad refräänid, mida pärast kahte kuulamist suudad kaasa laulda või vähemalt ümiseda (“G.I.V.E.”, “Better Than Me” (see on kindlasti selle plaadi üks ägedamaid lugusid), “Wake Up”, “Missing You”) ja rokilikumat mussi (“Cracks Between”, “Counting Down”, “Too Late”, “Nights In Nights On”, “Look What You Started”, “Lay It On Me”), milles on ka sellist indie-roki hingamist.

Debüütalbumil on noort artisti aidanud lugusid kirjutada ja plaati toota endine indie-ansambli The Maccabees (bänd tegutses aastail 2004-2017) liige Hugo White, Kaiser Chiefs’i endine trummar ja sellele suurepärasele indie-bändile lugusid kirjutanud Nick Hodgson ja endine Longpigs’i (bänd tegutses 1993-2000) laulja Crispin Hunt, kes kirjutanud lugusid ka Florence + The Machine’ile, Jake Bugg’ile ja Lana Del Rey’le. Kuulsad nimed muusikamaailmas, kes alati just indie-muusika areenil kõneainet pakkunud. Ten Tonnes’i debüütalbumile on lugusid aidanud kirjutada veel ka Dan Grech (varem teinud koostööd The Killers’i ja Liam Gallagher’iga) ja Luke Potashnick (varem kirjutanud lugusid Charlie Puth’ile ja James Blunt’ile).

Koostöö Hugo White’iga ansamblist Maccabees? Laul “Born To Lose”.

Ethan on olnud kogu aeg Maccabees’i fänn, nagu ka ta õde. Ja teha koostööd muusikutega, keda oled fännanud, see on ju suurepärane.

“Tänapäevases muusikas on väga palju tagasi sellist 70ndate aastate vibratsiooni,” tõdeb Ethan Barnett, “mis on igati lahe, sest see on ju erinevate põlvkondade vaheline side.”

Ethani ja George’i ema ja isa on õpetajad, kes on lasknud mõlemal pojal ise asju avastada, sh. ka muusikaga tegeleda. Isal oli kodus alati mitmeid kitarre, ja muusikat kuulati kodus kogu aeg. Ethan meenutab, et ta oli 11-aastane, kui George hakkas õppima basskitarri ja tema trumme, kuni avastas, et trummid on tema jaoks liiga igavad, mistõttu otsustas ta hoopis kitarrimängu kasuks (esimeseks õpetajaks oli just vanem vend George, kes noorema venna üldse muusika juurde suunas). Ethan, George ja nende isa tegid kodus koos ka muusikat, mis poiste õe sõnul oli üks paras suur “põrgu”.

Muusikat hakkas Ethan kirjutama 16-aastaselt. Ten Tonnes alustas erinevates klubides ja pubides, kus toimusid nn avatud mikrofonide õhtud. Seal esitas mees oma lugusid, ja kohtus ka teiste noorte lauljate-laulukirjutajatega.

Ethan ise on ütelnud, et tema suurimateks eeskujudeks on olnud Bob Dylan, Elvis Costello ja Tom Petty. Tema kõigi aegade suurimaks lemmikuks on ansambli The Beatles laul “Girl”.

“Kuulan palju Elvis Costellot ja 70-80-ndate aastate indie-muusikat,” tõdeb Ethan. “Olen alati kuulanud ka The Smiths’i ja rock n roll’i, näiteks Eddie Cochran’it. Parim näide sellest, kuidas peab lugusid kirjutama on loomulikult The Beatles. Ka mina tahan kirjutada selliseid häid, soliidseid lugusid.”

Ethan käis Tom Petty viimaseks jäänud kontsertil Londonis, Hyde Parkis, enne kui Petty 2017. aastal meie hulgast lahkus.

“See oli suurepärane kontsert, üks parimaid, mida ma kunagi näinud olen,” kinnitab Ethan. “Mulle meeldib see, kuidas Tom Petty lugusid kirjutas,” kinnitab Ethan. “Need on lihtsad ja suurepärased meloodiad, millel meeldejäävad ja popilikud refräänid. Üks hitt ajab teist taga. Ka mina tahaks kirjutada just selliseid lugusid, millel on võimsad ja meeldejäävad refräänud, mida on mõnus kõikidel kaasa laulda.”

Ten Tonnesi muusika on aastate jooksul muutunud palju rohkem popilikumaks, mida ka Ethan ise kinnitab, sest mis saaks ka temal olla selle vastu, et teha muusikat, mis fännidele meeldib, mis neid kõnetaks. Tema üks suurimatest hittidest seni on kindlasti lugu “Lucy”, mille ta kirjutas siis, kui oli esimest aastat ülikoolis, kust ta üsna ruttu siiski ka ära tuli.

Noore mehe esimene EP “Lucy” ilmus 2016. aastal. Sellel oli kolm laulu. 2017 ilmus järgmine EP “Born To Lose” ja ka edukas singel “Cracks Between”, millega noormees muusikamaailmas tähelepanu sai. 2018 ilmus veel kaks singlit “Lay It On Me” ja “G.I.V.E.”. Kõik need mainitud lood leiab ka noormehe debüütalbumilt “Ten Tonnes”.

Ethani vanemat venda George Ezrat peetakse selle kümnendi üheks parimaks laulukirjutajaks, kes hiljuti võitis ka briti muusikaauhinna, kui parim briti meesartist. Tema sulest on tulnud sellised hittlood nagu “Paradise”, “Budapest”, “Shotgun”. Seetõttu on arvatud, et Ten Tonnes’il on üsna raske vanema venna jälgedes käia, kuid Ten Tonnes ajab oma asja ja teeb seda igati suurepäraselt.

Kas Ethan plaanib teha koostööd ka vanema vennaga?

Ethan kinnitab, et Ten Tonnes võib olla ka lühiajaline projekt. Pärast seda võiks teha hoopis midagi muud, näiteks uue bändi või vennaga koostööd. 2018. aastal mängis Ten Tonnes kolm korda juba ka Wembley staadionil. Kahel korral soojendas Stereophonics’it ja ühel korral oma vanemat venda George Ezra’t.

“See oli võimas elamus,” kinnitab Ethan, “ma polnud kunagi varem sedavõrd suurele publikule ju mänginud. Uskumatult võimas värk. Olin seal varem kontserte vaatamas käinud, kuid nüüd oli võimalus seal ka esineda!”

Mõned faktid veel:

Ten Tonnes on filminud muusikavideosi keeglimängu rajal, pubi köögis, kus parajasti tööd tehti ja lemmikloomapoes, kus müüakse roomajaid, kahepaikseid, kuigi talle endale ei meeldi ussid ja ämblikud.

Ten Tonnes oskab teha suurepärast lasanjet. Kui Ethan ei kirjuta muusikat, siis võib leida teda mõnest pubist, kus talle meeldib juua Guinnessi õlut.

 

PS. Video valikus otsustsin laulu "G.I.V.E." kasuks, kuna selles ägedas videos on palju ka koeri.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/TenTonnes_Album

 

Ten Tonnes "G.I.V.E."


Marina Abramova „Mina olen nahkhiir“ (Pegasus)

Keegi võib nahkhiiri jumaldada, keegi karta (ja täiesti asjatult), kuid ükskõikseks ei jäta nad kedagi!

Väike nahkhiir on tegelikult kõva töörügaja. Ta püüab tunni ajaga kinni sadu sääski, peab jahti ka kahjulikele putukatele ning säästab sellega meie põldusid ja metsi. Meie raamatu nahkhiired on armsad ja kahjutud loomakesed, kes soovivad sulle rääkida oma erilistest oskustest ning selgitada, miks pole mõtet neid peljata. Nad tahavad lihtsalt sinuga tuttavaks saada!

„Mina olen nahkhiir” on kaheksas raamat sarjast „Laste loomaraamat”.

Pean alustama jällegi iseennast korrates – mul on hea meel, et „Laste loomaraamatu“-nimeline raamatusari eesti keeles ilmub, sest need raamatud on igati põnevad, huvitavad ja sisukad. Kirjutatud lihtsas keeles, et ka väiksemal lugejal oleks lihtne loomi tundma õppida ja looduseimedest aru saada.

Sarja kaheksas raamat räägib meile nahkhiirest. Imelisest loomakesest. Nii nagu ikka, on ka seekordses raamatus jutustajaks peategelane ise ehk nahkhiir.

Esimeses peatükis tõdeb nahkhiir, et ta on tõeline staar, kelle salapärase isiku vastu on alati huvi tuntud. Nahkhiir kinnitab, et temast räägitakse sadu legende ja vastakaid lugusid, no näiteks seda, et ta sõbrustab mustade jõududega, et ta armastab võõrast verd imeda ja pimedas öötaevas Kuu poole lendamisega närve rikkuda. Kuid nüüd avaneb meil harukordne võimalus kuulda temast kogu tõde. Ja veel, nahkhiir täpsustab, et kohe kindlasti ei ole nad linnud, vaid ikka tõelised imetajad.

Teises peatükis ootab nahkhiir lugejat endale külla. Aadressiks on lugeja linna lähikonnas asuv kõige kuivem ja pimedam koobas või hubane pime suvilapööning, vana kindluse kelder, mahajäetud kaevandus, tunnel või puuõõs. Maailmas elab üle 930 nahkhiireliigi, Euroopas enam kui 30 ja Eestis kokku 14 liiki.

Kolmandas peatükis räägib nahkhiir oma sugulastest. Selgub, et nahkhiired armastavad üksteist väga ja nad elavad suurtes lärmakates parvedes. Ükskuid on nende hulgas vähe. Nahkhiiri võib koos elada 2-3 kuni mitu miljonit, kõige levinumad nahkhiireliigid on sagarninad ja lendlased. Lugeja saab teada sedagi, et ka nahkhiirtel on parimad sõbrad, kellega neile meeldib suhelda. Iga päev, kui koloonia sajad nahkhiired ennast magama sätivad, jagunetakse kindlateks gruppideks. Üksteist leitakse suures grupis karjumise abil. Nahkhiirte tuntuim koloonia on Texases asuv nahkhiirekoobas, kus elutseb 20 miljonit nahkhiirt!

Neljas peatükk kannab vahvat pealkirja „Tõelised moehiired“. Selgub, et nahkhiired pole mitte üksnes eri värvi, vaid ka erineva sabapikkuse, nina ja kõrvade kujuga. Nahkhiire keha on kaetud karvadega, millel on alati kõhu peal eriliselt hele varjund. Nahkhiirte hulgas kohtab tõelisi ilueedisid: punakaspruune, oranžikaspruune, kreemikaid ja isegi valgeid nahkhiiri. Ilus väljanägemine on neile oluline ja nad ka hoolitsevad selle eest väga. Nad peavad lugu ka puhtusest: nad puhastavad põhjalikult ennast ja oma sõpru, nad võivad üksteist tundide kaupa lakkuda.

Viiendas peatükis on juttu tiibadest, kõrvadest ja ninadest. Näiteks sellest, et kõige väiksema nahkhiire tiibade siruulatus on ligi 13 sentimeetrit, et Arizona suurkõrva kõrvad on 5 cm pikad, et nahkhiirte kõrvad on erilised, kuna neis paikneb klapp, mis avaneb ja sulgub 500 korda sekundis, mistõttu nad nii hästi helisid eristavadki.

Kuuendas peatükis on juttu sellest, kuidas nahkhiired kuulevad ja ka igasugu helidest. Selgub, et nahkhiired võivad esemete vahelist kaugust määrata kuni poole riisitera täpsusega, et mõned nahkhiired võivad häälitseda tugevusega 140 detsibelli, sama valjusti kui õhku tõusev reisilennuk. Saad teada sedagi, mis asi on kajalokatsioon (ruumis kuulmise järgi orienteerumine), ja kuidas see töötab.

Seitsmes peatükk on jällegi vahva pealkirjaga „Sportlikud saavutused“, milles saad lugeda, et nahkhiired ripuvad seetõttu pea alaspidi, et nad saaks igal hetkel lendu söösta. Nahkhiired võivad laialiaetud lennusega sõrmede abil lausa liuelda. Seda ka, et Brasiilia kurdmokk suudab lennata kiirusega umbes 100 km tunnis, et tunni ajaga läbivad videvlased, kel on kitsad tiivad, 50 kilomeetrit!

Edasi juba peatükid, milles räägitakse nahkhiirte menüüst (nahkhiirtel on 20 kuni 38 hammast – sõltuvalt loomakese liigist, et putuktoiduline nahkhiir suudab tunni ajaga hävitada kuni 200 sääske), kus nad magavad (nahkhiired magavad 20 tundi ööpäevas ja nende talveuni kestab 2,5 kuud), väikestest nahkhiirepojukestest (nahkhiired saavad täiskasvanuks 11-12 kuu vanuselt, vastsündinud nahkhiir on tavaliselt oma emast 2 korda kergem) ja nahkhiirte vaenlastest (öökullid ja teised röövlinnud, troopikas elavad suured ämblikud ja ka inimene).

Raamatu lõpus on mitmel leheküljel veel igasugu põnevaid fakte ja teadmisi nahkhiirte kohta. Nahkhiired ja tavalised hiired ei ole üldse sugulased – tavalised hiired on närilised, nahkhiired aga käsitiivalised. Nahkhiired on kasulikud loomad, kuna hävitavad putukaid. Nahkhiired söövad palju, kuid ei lähe üldse paksuks. Nahkhiired võivad sõbrustada ka inimesega ja alates 2012. aastast peetakse Euroopas ka nahkhiirte ööd, et inimesed saaksid sel ööl nahkhiirte elu jälgida. Raamatu lõpus on ka lugemissoovitusi raamatutest, mille tegelasteks on nahkhiired.

Raamatu autor Marina Abramova on ühiskonnategelane ja kirjastaja, kes töötab Venemaa suurima kirjastuskontserni EKSMO-AST direktorina. Ta kinnitab, et „Laste loomaraamatu“ sarja on huvitav lugeda nii lastel, kuid ka täiskasvanutel.

Imearmsad pildid on sellesse raamatusse joonistanud Viktor Minejev.

Ja seda ka, et selle sarja järgmine raamat, mis eesti keeles ilmub, jutustab meile oravast.


Tom Watkins

„Lemmikloomadetektiiv. Tõsilood kadunud ja leitud loomadest“

(Varrak)

„Okei, kuulake nüüd kõik,” ütlesin ma oma neoonvesti lukku kinni tõmmates. „Kõige efektiivsem on see, kui me kammime kohaliku ümbruse läbi ja igaüks meist võtab ühe küla ette.” Vedasin oma näpu üle kaardi. Minu kogemused endise politseinikuna olid meie otsingu jaoks hindamatu väärtusega. Kuid me ei otsinud mitte kadunud inimest, vaid hoopistükkis koera.

Paljudele loomaomanikele on tuttav see kaotusvalu, mida karvase pereliikme kaduma minek põhjustada võib. Kuid endisest politseinikust loomadetektiiv Tom Watkins tõttab appi, et loomad omanikega taas kokku viia.

Tom on lemmiklooma turvaliseks kojutoomiseks valmis tegema ükskõik mida: kasse nende peidupaigast omaniku hääle abil välja meelitama, terjer Toby leidmiseks bännerit üle linna lennutama, kasutama omanike tolmuimejakottide sisu, et tuttav lõhn lemmiku koju meelitaks, või hoopis tegema koeravargusest rahvustelevisioonis näitamiseks taaslavastusliku filmi. „Lemmikloomadetektiiv” jutustab kadunud loomade, nende omanike ja Tomi asjatundjate meeskonna 20-aastase kogemuse lood.

Kui soovid lugeda veidi teistsugust lemmikloomaraamatut, siis „Lemmikloomadetektiiv“ ongi veidi teistsugune. Loomulikult on ka selles raamatus juttu lemmikloomadest, kuid veidi teistsuguses vaatevinklis, juttu hoopis kadunud lemmikutest, kuid ühtlasi ka leitud lemmikutest, sest raamatu autor Tom Watkins ongi lemmikloomadetektiiv. Nii raamatu autor ennast esimeses peatükis ka tutvustab – tere, minu nimi on Tom Watkins ja ma olen loomadetektiiv. Ta lisab, et teenib elatist kadunud lemmikloomade otsimisega, olgu tegu kassi või viirpapagoi, koera või kas või kilpkonnaga. Tom Watkins lisab, et ükski loom pole otsimiseks ja päästmiseks liiga väike ega liiga suur.

„Ma teen oma tööd sellepärast, et ma armastan loomi ja tahan inimesi aidata,“ kinnitab autor. „Lemmikloomad ei ole lihtsalt loomad: paljude perede jaoks on nad laste eest, ning me annaksime endast ju kõik, et laps turvaliselt koju jõuaks.“

Tom Watkins kinnitab, et varem töötas ta politseinikuna ja nüüd rakendab ta oma politseijõududes omandatud oskusi kadunud ja varastatud loomade leidmiseks. Tom Watkins juhib Euroopa suurimat ja edukaimat loomadetektiiviagentuuri. Tal on viisteist töötajat, masinapark loomade otsimiseks ja ööpäev läbi töötav telefonivalve. Tänu oma uurijaoskustele on ta tuhandeid omanikke taas kokku viinud. Selgub, et aastate jooksul on omanikud tema veebisaidil registreerinud enam kui sada viiskümmend tuhat kadunud või leitud looma! Uskumatu number, kas pole. Raamatu autor lisab, et otsingutel kasutab ta igasugu varustust – termokaameratest (et märgata kuuridesse või garaažidesse peitunud kasse) raadiosaatjate ja diktofonideni, millega salvestada omaniku häält.

Iga uus algus on raske, mida kinnitab ka Tom Watkins. Pärast politseivõimudest lahkumist polnud tal isegi suurendusklaasi. Tal oli ainult üks koerakonservipurk ja Wolverhamptoni kaart. Oli 1999. aasta aprill ja Watkins oli sattunud üsna suurde masendusse. Ta oli lahkunud politsei ridadest ilma vähimagi teadmiseta, mida oma eluga edaspidi peale hakata. Ta meenutab, et ühe õhtul jõi ta diivanil istudes teed ja keeras raadio kohalikule kanalile Beacon FM. Ta kuulis sealt naisterahvast, kes tundus olevat väga mures, ta oli helistanud raadiosse, et teatada Afganistani hurdast, kes Wolverhamptoni tänavatel ringi luusis. Naine oli ütelnud, et koer oli märg, tokerdunud karvaga ja näljas. Tom Watkins jäi seda kanalit hoolega kuulama, sest teateid sellest koerast tuli veel ja veel, näis, et koer liigub edasi ja edasi, ja ei lase ennast kinni püüda.

Tom Watkinsile ei andnud see koer rahu, ta otsustas helistada raadiosse ja teada anda, et helistab ettevõttest Animal Search UK (no see nimi oli talle lihtsalt pähe karanud), ja et tema hakkab seda koera otsima. Ta lubas saata välja ühe oma ettevõtte patrullautodest, kuigi toona moodustasid kogu tema maise vara Fiat Panda ja mootorratas. Seetõttu rentis Tom kaubiku rendifirmast, võttis kaasa ühe oma vana sõbra ja üheskoos mindi koera otsima. Ta taipas kaasa võtta ka hunniku koeratoidupurke, veepudeli ja plastist kausi. Seejärel saamegi lugeda Tom Watkinsi ja tema sõbra esimesest otsingust, et leida see Afganistani hurt. Kübe õnne ja kübe head vaistu viivad soovitud tulemuseni, koer saadakse kätte.

Edasi meenutab Tom Watkins oma tööd politseijõududes, ta meenutab hea sõnaga ka politseikoeri, kuid ka hulkuvaid koeri, sest politseikoerte kuutide juures hoiti ka inimeste poolt jaoskonda toodud hulkuvaid koeri. Ta meenutab, et temal oli neist koertest kahju, ta käis neid vaatamas, paitas ja kallistas ning viis neid ka jalutuskäikudele. Autor meenutab ka oma esimest isiklikku koera, kelle ta sai siis, kui oli 14-aastane. Selleks oli lambakoera ja spanjeli segu koer, kel nimeks Maggie. Maggie oli tõeline sõber, kellest Tom hoolis väga, kuigi tal oli ka pidevalt hirm Maggie’st ilma jääda.

Watkins räägib ka sellest, et aja möödudes tema illusioonid õigussüsteemi suhtes paraku purunesid. Teda valdas pettumus, kui olid kurjategijate kinnipüüdmiseks pikka aega vaeva näinud, kuid kohus nad siis lihtsalt vabaks laskis. Politseijõududest lahkumise viimaseks piisaks karikas sai see, kui üks kriminmaalkurjategija lubas kohtuistungi ajal Watkinsi kõri läbi lõigata, kuna toonane politseinik Watkins oli ta välja andnud. Selline ähvardus esitati otse kohtuniku nina all! Sellest piisas, sest selleks ju Tom politseinikuks ei hakanud.

Siinkohal tahan mainida ka seda, et mulle meeldib see Tom Watkinsi jutustamisstiil – see on selline inimlik, sõbralik ja muhe, ta oskab hästi välja tuua nii rõõme kui ka muresid, kuid ka murelikud „noodid“ on kirja pandud pigem positiivse alatooniga.

Tom Watkins kirjutab ka oma naisest, kes samuti talle abiks on. Ta räägib oma tütre sünnist ja sellest, kuidas vahetatakse elukohta, et mees paremini oma loomadetektiivi tööd teha saaks. Ta jutustab ka sellest, kuidas aiakuurist oma firma nn maailma peakontori teeb, sest ka lihtsate vahendite ja oma kätega saab teha midagi sellist, mis oleks töö jaoks sobilik. Tom avalikustab ka selle, et tal on kassiallergia, kuid just ühte kaduma läinud kassi ta otsima lähebki. See on läinud ühes väikeses külakeses, kus elab ka raamatu autori isa. Autor on õnnelik, kuna ka tema isa on temaga rahul. Vahepeal jõuab Tom liituda ka liikluspolitseipatrulliga, et veidi siiski ka elatist teenida, sest eks ole ju iga algus raske.

Kuid Tom Watkinsi ja tema nn päästemeeskonna kuulsus kasvab. Juba tahab temast juttu teha ajaleht. Temast ja tema päästemeeskonnast! Nüüd peab Tom kiiremini liigutama – ta laseb valmis teha firma logodega riided, laseb panna oma autole peale vajalikud kleepsud, kusjuures kõik käib väga ruttu, kui ta mainib, et ta on loomadetektiiv, kes aitab otsida kaduma läinud loomi. Näib, et ka tavalistes inimestes on siiski süda sees.

Juttu on ka sellest, kuidas Tomi firma kasvama hakkab. Ta võtab tööle 19-aastase neiu, kel nimeks Zoe. Zoe on igati vahva tüdruk, kel nina- ja huulerõngas, kuid kodus ka kümme küülikut, kaks kassi, kaks koera, üks lind, merisead ja kuldkala. Tööintervjuu ei kesta pikalt, kui Tomil on selge, sellist neiut ongi tema firmasse vaja. Vahva on seegi, et ka Zoe ema lööb kampa, kui Tom endale järjekordse tööotsa saab.

Seekord on tegemist jällegi kassiga, kusjuures kuulsuse kassiga. Kuulsuseks on briti lauljatar Sandi Thom, kes saavutas rahvusvahelist edu 2006. aastal hittlooga „I Wish I Was A Punk Rocker“. Kaduma on läinud tema kass, kel nimeks Toots. Selle juhtumiga seoses sõidab Tom koos Zoe ja tolle emaga 700 kilomeetri kaugusele Šotimaale. Otsingud on keerulised, ja kahjuks on selle otsingu lõpp vägagi kurb, sest jääb kahtlus, et üks Thomi-pere naabritest oli kassi lihtsalt maha lasknud, kuna loom olevat tema linde käinud murdmas. Kahjuks selle kiisukese laip jääb leidmata, ka politsei ei suuda midagi teha... Tom Watkins kinnitab raamatus, et sisimas ei saanud ta õnnetute lõppudega hakkama, sest ta hakkas loomadetektiiviks sellepärast, et näha loomade ja nende omanike rõõmsaid taaskohtumisi. Watkins leiab end mõttelt, kuidas teha oma otsingurühma efektiivsemaks, milliseid uusi tehnikavidinaid võiks kasutada.

No nii, mulle tundub, et ma olen jällegi jäänud pikalt jutustama ja lobisema, kuid olen jõudnud alles selle laheda raamatu poole peale, kui sedagi. Tahaks jätta ka Sulle endale avastamisrõõmu, milliseid loomi Tom Watkins oma abilistega otsimas ja leidmas (ja mitte leidmas) käib. Mees räägib ka sellest, kuidas tema otsingufirma ka töötajate poole pealt suureneb. Nii liituvad temaga Jacob (tema töötas varem bensiinijaama kassapidajana, ja just bensiinijaamas Tom Watkins temaga tutvus, kusjuures kohe esimene Jacobi otsing annab ka tulemuse – ta leiab kaduma läinud kassi. Selleks on vaja leida nn kuldne uks, mille taga kass võib olla kinni, peidus jne. Saad teada sedagi, mis see nn kuldne uks on, millest Tom Watkins räägib), Olivia (tema oli Tom Watkinsi endine klient, kes pidas ka väikest loomade turvakodu, igati tubli, julge ja aktiivne daam, temaga koos otsib Watkins Rubensi-nimelist kassi, kes tänu Olivia tegutsemisele ja headele kõrvadele ka leitakse), vanemad härrad, endised ärimehed Liam ja Lucas. Meeskonnaga liitub ka saksa lambakoer Max, kes koolitatud just teiste koerte leidmisele (ka tema esimene „juhtum“ on igati õnnestunud). Põnev kassiotsimise lugu on seotud kiisuga, kel nimeks Ollie, kes on kadunud olnud juba 7 kuud! Abiks on ka kohalik ajaleht (Lincolnshie Echo), mis loomadetektiivid ja kassiotsingu lausa esikaanele paigutab. Mängu tuleb ka selgeltnägija, aitama tuleb ka kanalisatsioonitorudega tegelev firma, kuna arvatakse (vähemalt selgeltnägija arvab), et kass on kinni ühes mahajäetud maja lähedal asuvas kanalisatsioonitorus, kuid kahjuks on see otsing negatiivse lõpuga, kassi lihtsalt ei leita.

Tom jutustab ka sellest, kuidas tema masinapark täieneb. Seekord hangib ta vana ja roolivõimuta kiirabiauto, kuid see on suur ja võimas masin. Kindlasti äratab ka tähelepanu, kui loomaotsingu firma sildid selle peale pannakse. Kahjuks ei jää too kiirabiauto (sellele pandi nimeks Polly) kauaks Tom Watkinsi kätte. Mehel on rahadega üsna kehvasti, mistõttu peab ta selle oksjonil maha müüma, ja samas peab ta ka töölt lahti laskma Jacobi, kuna Watkinsil pole talle enam võimalust palka maksta. Nii selles raamatus kord on – on rõõme ja on muret, kuid ikka ja alati on probleemseks küsimuseks raha (usun, et paljudele meenub lasteraamatutest tuttav Dr Dolittle, kes samuti loomi aitas, kuid ka rahaliste raskustega maadles). Alles mitu aastat pärast loomaotsingu firma loomist leiab Watkins on ta on 10 naelaga plussis!

Ja veel – Tom Watkinsile tuuakse hoiule ka deegu, kelle omanikku üritab mees samuti leida, kuid lõpuks jääb see vahva loom hoopis Tomi juurde, kuna tema väiksele tütrele see loomake hirmsasti meeldib. Deegu saab nimeks Lucky, juurde võetakse veel ka loomapoest ostetud teine deegu, kes saab nimeks Dusty. Tom Watkins ja loomapoe töötaja on kindlad, et ka Dusty on emane deegu. Kuid võta näpust – ühel hommikul avastab Tom deegude puurist 7 pojukest – selgub, et Dusty polnudki emane. Deegudega saab nalja, kui nad ühel päeval kõik puurist välja pääsevad, ja Watkinsi kontoris korraliku segaduse tekitavad. Watkins saab aru, et deegude püüdmine isegi sisetingimustes on üsna keeruline, sest nad on pisikesed ja vilkad loomad. Watkins lisab, et deegude põgenemiskatse õpetas teda veel paremini mõistma, mida tähendab loomaomanike hingevalu.

Viimased kasside ja koerte otsingute lood jätan Sulle endale lugeda ja avastada, kuid raamatu lõpus tõdeb Watkins, et Animal Search UK tegutseb edasi. Ta lasi käiku uue veebilehe, neil on nüüd üle 77 000 loomapatrulli vabatahtliku, kes otsivad kadunud loomi üle riigi. Lõpuks ometi on mehel loomapolitsei, millest ta alati unistanud on. Mees kinnitab, et ta on kahjuks loomade otsimisele pühendumise eest ka kallist lõivu maksnud, kuna ei ela enam oma naisega koos, kuid siiski lõpetab ta oma raamatu humoorika noodiga – talle helistatakse, ja teda palutakse appi, et leida kaduma läinud laama...

Vahva ja südamlik raamat, mis soovitan loomaõpradel kindlasti lugeda.



Justine Hankins

„Armastades kasse. Lummav kogumik kassidest“

(Pegasus)

Miks kassid nutavad, et sisse saada ja siis jällegi, et välja pääseda? Miks neid ei saa treenida nii, et nad tooksid meile susse kätte? Millised on kõige tavapäratumad kohad, kuhu kasse on tööle võetud? Miks leidub niivõrd palju kassidega seotud ebausku? See raamat räägib nii kasside esivanematest kui ka nende füsioloogiast, nii kassjumalustest kui ka filmitähtedeks tõusnud kiisudest. Sel teekonnal uuritakse, mil moel tajuvad kassid maailma ning mida nad arvavad enda kõrval elavatest inimestest. Lisaks saab teada sedagi, kui tähtsal kohal on kassid olnud meie ühiskonnas läbi aegade.

Tegemist on Londonis asuva Battersea Koerte ja Kasside Kodu (avatud aastast 1860) ametliku raamatuga. See kuulus kodu on avamisest alates hoolitsenud rohkem kui 3 miljoni koera ja kassi eest. Battersea ei ütle ära ühelegi abi vajavale kiisule ega kutsule ning tegutseb seni, kuni leidub kasvõi üks hädasolev loomake.

Mina oma elatud 50 aasta jooksul väga palju kassidega koos ei ole olnud. Lapsepõlvest meenutan, et vanaisal oli kass, kuid see oli ju ikkagi vanaisa kass ja mulle tundub, et mul võis olla vist isegi väikene kassiallergia, kuna silmad hakkasid kipitama ja nina vett jooksma, kui vanaisal külas sai käidud. Toona ei osanud sellele suurt tähelepanu pöörata, kuid tagantjärgi on ju hea põhjendusi otsida.

Viimasel viiel-kuuel aastal on minu ellu tulnud lausa kaks kassi (õnneks mitte kassiallergiat) – Kata ja Leon, mistõttu olen hakanud kassidesse hoopis teistmoodi suhtuma, jälgima nende käitumist ja hindama neid väga ägedate loomadena, suurepäraste kaaslastena, kellel on tõepoolest vägagi põnev, salapärane ja omanäoline iseloom, kui neid näiteks koeraga võrrelda. Tegelikult on hiiglama suurepärane tunne, kui Kata õhtuti voodis kaenlaauku poeb ja nurruma hakkab - see on tõepoolest ülimalt rahustav. Põnev on kuulata ka kasside „juttu“ (ja nad räägivad palju, seletavad asju, millest sageli aru ei saagi, kuid ikkagi), jälgida seda, kuidas kass oskab oma päeva, päikest ja soojust nautida, ja lihtsalt olla, lihtsalt ennast välja lülitada. Las see muu maailm toimetab, nemad on kassid.

Ise olen seni olnud pigem nn koerainimene, kellele on nüüd tõepoolest ka kassid südamelähedaseks saanud. Seetõttu olen hakanud hoolega lugema ka kassiraamatuid (eesti keeles on neid ilmunud, mitte küll väga palju) ja pean tunnistama, et „Armastades kasse“ on üks imelisemaid, sisukamaid, inimlikumaid ja soojemaid raamatuid kassidest, mis minu kätte on sattunud. Seetõttu pean kinnitama, et raamatu teine pealkiri „Lummav kogumik kassidest“ on 100% tõsi. Raamatu autor suudab mõnusalt rääkida lugejale kassist, kasside ajaloost, kassi iseloomust, kassi käitumisest, miks kass teeb seda, mida ta teeb, juttu on kassidest kirjanduses, müütides, legendides, muusikas, kunstis. Palju on vahvaid loetelusid ja lühikesi sõnaseletusi.

Raamatu sissejuhatuses saame teada, millal ja kus sai Battersea Koerte ja Kasside Kodu alguse. See juhtus 1860, kui Mary Tealby võttis rendile kasutuna seisnud talli ning avas seal Battersea Koerte ja Kasside Kodu. Ta andis pühaliku tõotuse, et mitte kunagi ei tõrju ta ühtki abi vajavat looma kõrvale. Seda tõotust püüab see loomade kodu täita ka tänapäeval, 3 miljonit kassi-koera hiljem. Battersea on hoolitsenud kasside eest alates aastast 1883 ja teist korda leidis 2015. aastal uue kodu rohkem kasse kui koeri.

Raamatu esimene osa kannab pealkirja „Koju tulek“, ja esimene peatükk „Kuidas kodustati kass“. Selgub, et kassid on meie kõrval elanud ehk juba 9000 aastat. Raskesti tabatav ning eraklik metskass Felis sylvestris moondus ajapikku meie koduseks sõbraks Felis catus’eks, seejuures oli inimene protsessi väga vähe vahele seganud.

Teine peatükk on „Kohtugem nende eellastega“, milles raamatu autor kinnitab, et kõik metskassitõud on nii lähedalt suguluses kodukassiga, et võivad omavahel paarituda, kuid just Felis sylvestris lybica’le ehk aafrika metskassile peame tänulikud olema oma kass-sõprade eest. See metskassi alamliik arvatakse olevat kõigi meiega koos elavate kodukasside otsene eellane. Aafrika metskass on heledam ja saledam kui tihedakarvaline euroopa vaste, kuid näeb muidu üsna samasugune välja.

Kolmandas peatükis „Mõne muu nime all esinev kass“ öeldakse, et kasside klassifitseerimine (taksonoomia) on olnud paljude muutmiste ja vaidluste teema, osalt seepärast, et metskassid on kõik väga sarnased, nii et raske on aru saada, kuhu tõmmata selge joon. Segadust on ka selles, kuidas nimetada kassist lemmiklooma. Kasutusel on mõlemad nimetused – Felis catus ja Felis sylvestris catus -, aga need, kes peavad põhiliseks iseloomustajaks kodustamist, kutsuvad neid ka Felis domesticus.

Esimeses osas saame lugeda veel ka kummalisest paarist ehk kassist ja hiirest, lugeja viiakse ka muistsete egiptlaste juurde, räägitakse kasside DNA’st, muistsest Hiinast ja vanadest roomlastest.

Raamatu teine osa on „Metskassid tänapäeval“. Meil on võimalus lugeda kodukassi sugulastest. Kassid kuuluvad kaslaste perekonda, kust leiame nii suuri kasse kui ka arvukalt väiksemaid liike. Tegelikult on suurem osa metskasse suuruselt palju lähemal meie kodude lemmikloomale kui lõvid ja tiigrid. Kõik metskassid on lihatoidulised jahipidajad ja suurem osa neist on ka üksildased, raskesti tabatavad olendid ning kõik see muudab nende tundmaõppimise keeruliseks.

Saame teada, kes on metskass, kes on šoti metskass, meile tutvustatakse ka kümmet väikekassiliiki (roostekass, manul, luitekass, pudikass ehk kääbuskass, lapikpeakass, marmorkass, andide mägikass, jaguarundi, pampakass, aafrika kuldkass (karakal), juttu on ka tsiibetkassist, kes tegelikult on lähemas suguluses surikaatide ja mangustidega ega kuulu kaslaste perekonda.

Kolmas osa on „Kassi keha“, milles kinnitatakse, et kodukassil on tähelepanuväärne füsioloogia. Kassid on imepärased olendid selliste atleetlike võimetega, milleni inimene eales ei küündi, nagu kõik, kes on üritanud hiirt püüda, hästi teavad. Kassid suudavad hüpata ja ronida ja end läbi kitsaste pilude pigistada ning leiavad tee kolmemõõtmelises ruumis palju hõlpsamalt ja väledamalt kui inimene ning paljud teised imetajad.

Selles osas loeme kasside nägemisest, ninast, vomeronasaalsest organist, vurrukarvadest, kõrvadest, koredast keelest, mida kassid juues rulli keeravad, küüntest ja kraapimisest, tasakaalust, maandumisest käppadel, varvastest, isaduse testist jm.

Raamatu neljandas osas räägitakse meile kasside käitumisest, miks meie kassid teevad seda, mida nad just teevad. Siin on juttu kasside häälest ja häälitsemisest, nurrumisest, saba keelest, turris kuklakarvadest, tukastamisest, kastidest, naistenõgesest. Lahti on seletatud kassi kümme igapäevatoimingut: omaniku säärte vastu hõõrumine, ninade nuusutamine, postide (või sohva seljatagause) kraapimine, uriini pritsimine kõikjal majas (märgistamine, sirtsutamine), väljaheite matmine (või mittematmine), omaniku süle või padja sõtkumine, ninaga näkku tonksamine, arvutil istumine, hoolikas puhastamine, pöörane pooltund.

Viiendas osas saame lugeda kassi meelest ehk mis paneb meie kassi tegutsema? Ka kõige pühendunumad kassiinimesed peavad möönma, et kassid võivad ajuti olla äraarvamatud, vastuoksuslikud olendid. Nad on sõltumatud ja neile meeldib olla üksi, kuid ometi näuvad nad mõnikord seltsi järele ning klammerduvad sülle. Nad on hingelt vabad seiklejad, kellele meeldib samal ajal kodune mugavus. Nende meeleolu pole võimalik ennustada ning nad kipuvad nanosekundi jooksul minema üle armasta-mind-meeleolult jära-mind-rahule-meeleollu. Siinkohal pean raamatu autoriga kaasa noogutama, sest tegelikult nii see ju ongi. Selles osas on juttu kodust, sellest, kui kodus on kaks või rohkem kassi, koera ja kassi suhetest räägitakse ka. No ja isegi sellest, et kasse näib sageli tõmbavat inimeste poole, kellele kassid ei meeldi. Miks see nii on? Sellele antakse üsna nutikas selgitus ja vastus.

Kuuenda osa pealkiri on „Kes on su isa?“, ja siin saame tuttavaks tõukassidega. Lihtsalt öeldes on tõukass kass, kes kuulub tunnustatud tõugu. Tõug võib olla registreeritud rahvuslikus või rahvusvahelises organisatsioonis ning tal võib olla dokument, mis näitab detailselt, et tõug oli olemas juba mitu generatsiooni tagasi. Tunnustatud on umbes viiskümmend kassitõugu. Saame tuttavaks kümne klassikalise kassitõuga: siiami kass, burma kass, abessiinia kass, pärsia kass, türgi angoora, vene sinine, šartröös, norra metskass, meini kass, briti lühikarvaline kass. Lisaks veel ka kümme moodsat kassitõugu: cornish rex, šoti fold, ragdoll, snowshoe, ameerika traatkarvaline, bengali kass, singapura kass, pixiebob, laperm, toyger.

Seitsmendas osas „Kassid headel (ja halbadel) endisaegadel“ saame pikemalt lugeda kasside ajaloost. Käime Vanas-Egiptuses, tutvume kass-jumalannaga, loeme kasside mumifitseerimisest, kuid ka sellest, kuidas kasse on peetud saatana armukeseks ja nõia sõbraks jpm. Meile tutvustatake ka kümmet ajaloost tuntud kassiarmastajat: kardinal Thomas Wolsey, paavst Leo XII, filosoof Jeremy Bentham, kuninganna Victoria, tänapäevase õenduse rajaja Florence Nightingale, Winston Churchill, Vladimir Lenin, astronoom Edwin Hubble, leiutaja ja insener Nikola Tesla ning Albert Einstein. Juttu on ka kassidest Valges Majas, meile tutvustatakse ka kümmet kassimuuseumi.

Kaheksandas osas räägitakse kassist ja tema tööst. Loeme kassidest ja hiirtest, hiirte püüdmisest, kunagistest jahikassidest, laevakassidest, raamatukogu kassidest, Ermitaaži valvuritest, ka postkontorites on kassid tööd teinud, lisaks veel teatrid ja tsirkused ja ka kosmos. Saame lugeda ka kümnest kuulsast professionaalsest kassist.

Mulle tundub, et ma olen vist üsna pikalt rääkima jäänud, kuid lugeda on selles kassiraamatus veel üsna palju. No näiteks sellest, kuidas on inimesed üritanud kasside elu „lihtsamaks“ muuta – uksele sissepääsu tegemine (siin on juttu lausa Sir Isaac Newtonist), asjal käimine ehk nn liivakastid, välja on toodud kümme vahvat ideed, mis on kasside elu paremaks teinud, saate teada sedagi, millal hakati valmistama spetsiaalseid toite kassidele, millal hakkasid veterinaarid ka kassidega tegelema. Veel on juttu kassidest müütides ja legendides, kassidest muusikas, kirjanduses (siin on ka loetelu kümnest kirjanikust, kes armastasid kasse – lord Byron, Walter Scott, õed Bronted, Charles Baudelaire, Charles Dickens, Edward Lear, Alexandre Dumas, Mark Twain, Colette, Doris Lessing), kunstis (kasse on piltidele paigutanud mitmed kuulsad kunstnikud – Leonardo da Vinci, William Hogarth, Utagawa Kuniyoshi, Edouard Manet, Pierre-Auguste Renoir, Pablo Picasso, Paul Klee, David Hockney, Andy Warhol, Tracey Emin), saate lugeda ka kuulsatest koomiksikassidest. Raamatu viimastes osades on juttu Battersea Loomakodu kassidest ja kassidest, keda mälestatakse ehk kadunud, leinatud ja ülistatud kassid.

Raamatu lõpus kinnitab autor, et hoolimata meie parimatest kavatsustest ei mõista inimesed alati kasse. Lõpuks kogevad meie kassidest sõbrad maailma täiesti erinevast perspektiivist ega jaga meie vajadust seltsilise järele. Õnneks on kasside käitumise uurimine viimastel aastatel lausa hüppeliselt edasi läinud ja me saame üha rohkem teada, kuidas aidata kassil õnnelikult meie kõrval elada.

Olen kindel, kui selle kassiraamatu läbi loete, siis teate oma kassist palju-palju rohkem. Igal juhul on see põnev ja vajalik lugemine kõikidele neile, kellele kassid meeldivad ja neile, kes tahavad kassidest rohkem teada saada.


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Stefanie Taschinski „Caspar ja Unustuse Meister“

(Pegasus)

„Iga viiekümne aasta tagant peab pere noorim laps igavesti Meistrile kuuluma. Perekond peab ta unustama nõnda, nagu poleks teda iial sündinudki.“

Algul arvab Caspar, et tegemist on halva unenäoga. Uusaastaööl kaob tema väike vend Till jäljetult ja nukunäitlejatest vanemad ei mäletagi äkitselt enam oma nooremat poega. Caspar saab teada, et selle põhjuseks on üks ammune leping ja et Tilli hoitakse koos teiste lastega vangis. Otsustavalt asub ta venda otsima ja satub lõpuks Memoriasse. Aga selleks, et Tilli päästa, tuleb tal võidelda mitte ainult salapärase Meistri, vaid ka unustamise vastu ...

Kas oled mõtelnud kunagi selle peale, et mida aasta edasi, mida aasta vanemaks, seda rohkem me kipume ka unustama. Unustama igapäevaseid asju, unustame asju maha, unustame oma sõpru, unustame palju muudki. Ka selles raamatus on juttu unustamisest, mitte päris küll tavapärasest, aga mis juhtub siis, kui isa ja ema on sunnitud unustama oma lapse!

Selle põneva, müstilise ja muinasjutulise raamatu alguses on selline mõttetera: ei hävine öös ega valguses see niit, mis on minu võimuses. Läbi aegade niiti kedratud, Memoria aare see võrratu. Etteruttavalt võin öelda, et raamatut lugedes saad teada, millisest niidist käib jutt, ja mis koht see Memoria on.

Loo algus viib meid teatrisse, nukuteatrisse. On talv, sajab lund. See on raamatu peategelase Caspari vanemate nukuteater ning valmimas on uus lavastus „Noa“, mille piletid olid juba mitme nädala eest kõik välja müüdud. On kiire aeg, eriti vanematel. Caspar loodab teatris abiks olla, kuid tal tuleb tegeleda hoopis oma kuueaastase väikevennaga, kel nimeks Till. Ka tema on selle loo üks peategelastest. Raamatu alguses saame tuttavaks ka Caspari 13-aastase õe, Gretaga, kes peab vanematel abiks olema.

Caspar loodab, et kui ta vanematele appi minema ei pea, siis äkki õnnestub tal abistada teatri töökojas toimetavat Antonit, sest Caspar jumaldab puidust nikerdamist, kuid ei, tema ülesandeks on valvata väikevenda. Siinkohal pean mainima, et tegelikult hoolib Caspar oma väikevennast väga palju, kui raamatut edasi loete, siis saate sellele ka kinnituse.

Raamatu alguses on ka huvitavaid mõtteid nukuteatrist. Eks me ole vist kõik ju vähemalt korra nukuteatris käinud (oma lapsepõlvest mäletan, et nukuteatris sai ikka päris sageli käudud), ja tegelikult on see üks müstiline ja salapärane paik. Selgub, et hea nukunäitleja suudab nukku niimoodi käsitseda, et selle liikumine paistab täiesti loomulik. Caspari isa, Kolja Winter, oli üks parimatest nukunäitlejatest. Uue etenduse uued nukud olid papist, kandiliste nägude ja kehaga, need võisid olla kuni kahemeetrised ja võlusid lavale maagilise vaatemängu. Ajakirjandus kiidab, lausa ülistab uut etendust ja uusi nukke. Caspari isa ja ema oldi saanud eelmise tüki „Natzman“ eest isegi kuningliku teatriakadeemia suure auhinna!

Kuna Caspar ei saa sel päeval teatris abiks olla, siis on tal ikka ja jälle tunne, et ta ei kuulu enam õieti sellesse perekonda (see pole muidugi tõsi), kuigi Anatol kinnitab poisile, et perekond on oluline. Ja seda see selles loos tõepoolest ka on.

Nii lähevadki Caspar ja Till uisutama, sest väikevend on seda juba tükk aega nurunud ja palunud. Minnakse uisutama kanali peale, kuid ühel hetkel tunneb Caspar, et keegi oli tema seljakoti kallal! Varas! Kes tahaks tema seljakotti varastada! Till märkab, et see oli keegi tüdruk, kuid kas ta tõepoolest tahtis seljakotti varastada?

Kanalil uisutamine on lõbus ja vahejuhtum seljakotiga läheb meelest, kuid koju tulles avastab Caspar seljakotist virna rohmakalt hakitud puutükke, mis olid nööriga kõvasti kinni seotud. Kummaline on see, et mõnda puutükki oli keegi nikerdanud, teisi jällegi oli värvitud. Kindlasti mitte ei olnud need kaminapuud. Caspar ja Till uurivad puutükke lähemalt ja selgub, et nende ees on liigendnukk, kellel pole pead.

Veidi hiljem tahaks Caspar puutükid minema visata. Kuid ta ei suuda seda teha. Ah jaa, üks tegelane veel. Saame tuttavaks ka harakaga, kel nimeks Elsa. Igati nutikas lind, kes elab ja toimetab Anatoli töökojas, kellele Till üritab erinevaid sõnu õpetada. Ja midagi on harakas selgeks ka saanud. Tundub, et ka harakale ei meeldi need seljakotis olnud puutükid. Ka Anatol soovitab puutükid hoopis ahju visata. Miski on nendega väga viltu. Seejärel saame lugeda ka vahvat muinasjuttu, milles tegutseb suur punane lõvi. Greta jutustab seda Tillile, kuid ka Caspar saab sellest loost osa. Caspar nii hea jutustaja ei ole kui õde, kuid ta hoiab selle muinasjutu meeles ja see lugu etendab selles raamatus veel väga tähtsat osa!

Järgmise päeva hommikul toimetas Caspar teatri vestibüülis asuvas kassas. Tal olid kaasas ka seljakotist leitud puutükid, mistõttu alustab ta puunikerdamisega, kui äkki siseneb vestibüüli hiiglaslik mees. Ta oli nii suur, et täitis kogu ukseava, mehe hääl kõlas nagu liivapaber ja ta soovis osta piletit õhtusele etendusele. Caspar märkas sedagi, et mehel oli must silmaklapp ja suus kuldhammas. Peaaegu nagu mereröövel! Casparil selleks õhtuks piletit pakkuda polnud, sest etendus oli ju välja müüdud. Mees pakub poisile tuhandekroonist rahatähte, mille harakas noka vahele haarab ja minema lendab. Õnneks saab Caspar rahatähe haraka käest kätte ja annab mehele tagasi. Mees osutab ka Caspari puutöö peale ja tõdeb, et Caspari meisterdatud nukunägu tuletab kangesti meelde tema väikevenna Tilli nägu! Caspar peab mehega nõustuma, kuidas teab mees, et tal on väikevend ja et väikevenna nimi on Till! Hetk hiljem ulatab mees Casparile noa. See sobib poisi pihku kui valatult. See on täiuslik nuga. Poiss paneb tera puu külge. Nuga lõikab kergelt puud. Poisil on tunne, nagu järgiks see millimeetrid täpsusega tema liigutusi, lausa tema mõtteid. Puutükk hakkab võtma tõepoolest Tilli nägu. Mees tõdeb, et ta laenab seda nuga Casparile, kuid tuleb õhtul enne etendust sellele järele. Samal päeval märkab ka Caspari ise poja puutööd ja nüüd oli see nikerdatud pea tõepoolest väikevenna nägu! Isa ütleb, et võiks arvata, et see nukk hingab.

Kui õhtune etendus läbi saab, kiirustab perekond õue, sest käes on ka aastavahetus. Kõik on rõõmsad, kuid juba järgmisel hommikul võtavad asjad hoopis tõsisema pöörde.

Caspar ärkab hommikul, kõik näib olevat igati hästi, kuni selgub, et Till on kadunud. Kõige hullem on see, et Tilli toa asemel on kolikamber! Isa ja ema ei tunne mitte ühtegi Tilli! Kas Till on Caspari uus klassivend, küsivad nad! Vanemad on Till unustanud! Isegi vanadelt fotodelt on Till kadunud! Caspar mäletab Tilli ja ta on mures, ka õde näib väikevenda mäletavat. Caspar küsib ka Anatolilt, kes näib samuti mäelatavat, kuid mees tõdeb, et mõnikord on kergem unustada kui otsida!

Caspar otsustab hakata asja uurima, väikevend tuleb üles leida. Caspar leiab Anatoli töökojast salakambri, kus on mitmeid vanu kroonikaid – nüüd on Anatol sunnitud Casparile asjaoludest veidi rääkima. Selgub, et Winterite perekonda seob leping Meistriga, iga 50 aasta järel tuleb anda Meistrile pere noorim laps – tüdruk või poiss. Perekond peab ta unustama nõnda, nagu poleks teda iial sündinudki. Aastate jooksul on kadunud 7 last, kuid Anatoli suguvõsa – Collodid, on olnud nukunäitlejate perekonna teenistuses, nad on olnud mälestuste hoidjad. Nad teavad, mis on juhtunud ja juhtub, kuid nad ei saa kunagi saatuse kulgu peatada. Anatolil on siiski üks idee – ta ulatab Casparile pitserilaki ja palub tal sulavat vaha vaadata ja oma venda meenutada. Valatakse uus pitser, millel on süda, mõõk ja kroon. Kas on see vapp? Kus selliste märkidega vapp asub? Kui leida sellise vapi asukoht, kas seal ongi Till?

Üks oluline asi veel – Greta kingib vennale kitsa punutud rõnga, mis tehtud tüdruku juuksekarvadest. Ei Caspar ega lugeja suuda esialgu mõista, et sellisest väiksest talismanist võib hiljem olla väga-väga suur abi!

Caspar ja Greta lähevad Tilli Kopenhagenisse otsima.

Kas Caspar suudab väikevenna leida?

Mis juhtub siis, kui Caspar ja Greta on sunnitud otsinguil lahku minema?

Igal juhul leiab Caspar väikevenna, kuid see on alles põnevate sündmuste algus. Lugeja saab teada, mis koht on Memoria. Kus see asub. Kes on see salapärane ja üsna õudne Meister või kui täpne olla – Unustuse Meister. Miks on tema juures veel väga palju lapsi? Mis tööd lapsed teevad? Mängus on röövikud, liblikad, siidiniit ja palju muud müstilist ning põnevat. Miks on lastel pea küljes niidid? Kas Caspar unustab Memorias kõik selle, mis on olnud? Või suudab ta üle mängida Unustuse Meistri enda? Selleks on vaja ka abi, nii väljastpoolt kui ka seestpoolt.

Selline põnev lugu see „Caspar ja Unustuse Meister“. Kaasahaaravad ja põnevad sündmused, palju müstilist ja muinasjutulist, lahedad peategelased ja teadmine, et sõpradest ja perekonnast võib ikka ja alati abi olla.

 


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Katherine Applegate „Soovipuu“

(Varrak)

 

„Puud ei oska nalja visata, aga kahtlemata oskavad nad lugusid jutustada ...” Selle tammepuu nimi on Punane ja tal on palju aastaringe. Ta on piirkonna soovipuu: inimesed kirjutavad oma soovid riideribadele ja seovad need Punase okste külge. Ühes varesest sõbra Bongo ja teiste loomadega, kes Punase õõnsustes elutsevad, peab soovipuu naabruskonna üle vahti. Võiks arvata, et Punane on näinud kõike. Aga ühel päeval kolib piirkonda uus perekond. Sugugi mitte kõik ei ole nende vastu külalislahked ja Punase roll soovipuuna muutub olulisemaks kui kunagi varem.

Naljakas, sügavmõtteline, nüansirikas ja südamlik – auhinnatud USA lastekirjaniku Katherine Applegate’i raamat „Soovipuu” on kirjutatud ootamatust vaatepunktist ja suure soojusega.

 

Ma olen lasteraamatutest lugusid kirjutanud juba 11-12 aastat, ja pean tunnistama, et “Soovipuu” on kindlasti üks imelisemaid, mis minu lugemislauale sattunud on. Võiks öelda, et tegemist on imearmsa ja südamliku looga, milles on mitmeid erinevaid tasandeid. Imeline on see, kuidas Katherine Applegate oma lugu jutustab, see on fantastiline oskus – oskus lugeja endasse haarata, kuni ühel hetkel märkad, et raamat ongi juba läbi loetud. Hämmastav.

 

Raamat algab sedasi: “Puudega on raske rääkida. Me pole eriti lobisemishimulised. See ei tähenda, et me ei suudaks imelisi asju korda saata, selliseid, millega teie tõenäoliselt iial hakkama ei saa.

Me hällitame udupehmeid öökullipojukesi. Hoiame kipakaid puuonne paigal. Fotosünteesime. Aga inimestega vestlemine? Seda me eriti ei tee.”

 

Imeline algus, kas pole. Autor jutustab oma lugu läbi puu silmade, peategelaseks on puu. Ja veidi veel algusest, sest see on sedavõrd imeline:

Mõne inimesega puud tegelikult räägivad, sellisega, keda me usaldusväärseteks peame. Me räägime ulakate oravatega. Me räägime töökate tõukudega. Me räägime erksavärviliste päevaliblikate ja tagasihoidlike ööliblikatega.

Linnud? Nemad on oivalised.

Konnad?

Torisevad küll, aga südame poolest on nad head. Ussid? Kohutavad keelepeksjad. Puud? Ma pole kohanud ühtegi puud, kes poleks mulle meeldinud.”

 

Meie peategelane on hämmelduses, et loodusõpetuse tundides ei iitsata puude kõnevõimest, kuid süüdi on arvatavasti õpetajad, sest ilmselt nad ei tea, et puud suudavad rääkida.

Puud ei oska palju rääkida.

Kuid lugusid jutustada oskame küll.

Ja kui te kuulete vaid lehtede sahinat, ärge muretsege. Enamik puid ongi endassetõmbunud loomuga”.

See on imeline, kuidas kirjanik annab edasi kauneid mõtteid puude maailmast, loodusest. Hakkadki mõtlema, et lehtede sahin võibki olla puude jut, tasub vaid kuulata. Igaüks võib kuulda selles midagi olulist.

 

Seejärel saame teada, et selle rääkiva/jutustava puu nimi on Punane. Ta kinnitab, et võib olla on ta meiega kohtunud, sest ta on tammepuu algkooli juures. Olen kindel, et paljudel meist on algkooli või keskkooli juures tammesid olnud. Punane lisab, et ta on suur, aga mitte liiga pirakas. Suvel annab mõnusat varju ja sügisel on ilusat värvi. Raamatu alguses “pikib” kirjanik väga oskuslikult oma loosse põnevaid teadmisi ka loodusõpetusest – saame teada, et Punane on sordi poolest punane tamm ehk põhjatamm, ladinakeelse nimega Quercus rubra. Punased tamed on Põhja-Ameerikas üks levinumaid puuliike. Selle raamatu sündmuste kandis pidi oleme neid sadu, kes surub oma juuri mulla sisse nagu võrgukudujate kamp.

 

Punane kinnitab, et kõikide punaste tammede nimi on Punane. Samamoodi on iga suhkruvahtra nimi Suhkur. Kõigi kadakate nimi on Kadakas. Puude maailmas pidavat asjad niiviisi lihtsalt käima, sest neil pole üksteise eristamiseks nimesid vaja. Meie loo Punasel on tegelikult ka üsna mõnus huumorimeel olemas, no näiteks, kui ta ütleb, et lugeja võiks kujutleda klassi, kus kõigi laste nimi on Melvin, õpetajal oleks hommikuti üsna keeruline puudujaid kirja panna.

 

Edasi saame lugeda, et sõbrad kutsuvad meie peategelast Punaseks ja ka lugeja võib seda teha. Ümbruskonna inimesed on teda pikka aega kutsunud hoopis Soovipuuks. See olevat alguse saanud ajal, kui Punane oli tilluke, kuid ambitsioonikas taimehakatis. Punane kinnitab, et see on üsna pikk lugu, kuid iga aasta esimesel maikuu päeval tulevad inimesed tervest linnast kokku, et puu külge riputada paberitükke, lipikuid, riideribasid, lõngajuppe või isegi spordisokke. Igaüks neist asjadest kehastab kellegi unistust või lootust või igatsust. Selgub, et soovipuudel on pikk ja austusväärne sajandite taha ulatuv ajalugu. Iirimaal on neid palju, peamiselt viirpuud või vahel ka saared. Kuid soovipuid võib leida tervest maailmast. Soovipuu peab olema usaldusväärne, sest inimesed räägivad puudele igasuguseid asju. Nad teavad, et puud kuulevad. Punane kinnitab, et mida rohkem puu kuulab, seda rohkem ta õpib.

 

Seejärel saame tuttavaks Trummikesega. Varesega, kes on Punase kinnitusel tema parim sõbranna. Selgub, et Punane on optimist, Trummike pigem pessimist. Trummikesele meeldib neljast põhikooliõpilasest koosnev rokkbänd, mis harjutab garaažis. Muusikariistadeks akordion, basskitarr, tuba ja bongotrummid. Üsna põnev koosseis, kuid Trummikesele meeldib garaažikatusel istuda ja end muusika taktis õõtsutada.

Trummikesega oleme tuttavaks saanud, kuid tegelasi on raamatus veel mitmeid. On lapsi, täiskasvanuid, loomi, igal ühel on täita mingi roll Punase elus ja saatuses.

Kuid korraks veel tagasi Punase juurde, kes kinnitab, et mõned puud on meessoost, mõned naissoost, ja mõned, nagu ka tema, on mõlemasoolised. Punane tõdeb, et temagta võib suhelda nagu mehega või nagu naisega. Mõlemad sobivad. Ja veel – paljusid muid, nagu näiteks Punast, nimetatakse monoöötsilisteks. Niiviisi saab lihtsalt viisakalt öelda, et samal taimel kasvavad nii isas- kui emasõied. See on ka tõendiks, et puude elu on hoopis huvitavam kui lugeja teinekord arvab.

Ilusaid mõtteid on raamatu alguses veel ja veel. Näiteks see, et puudel ja varestel on üks ühine asi – ja tegelikult on see asi looduses kõigile ühine – on reegel, et puudel, varestel ja loodusel pole ette nähtud inimestega rääkida. Punane kinnitab, et see on nende endi kaitseks, vähemalt teoreetiliselt. Ka Punane pole kunagi sõnakestki lausunud, kuid etteruttavalt võib öelda, et selles raamatus Punane rikub seda reeglit, sest seda lihtsalt on vaja.

Puu jaoks on suhtlemine täpselt sama keeruline ja imeline kui inimeste jaoks. See on päikesevalguse ja suhkru, vee ja tuule ja mulla salapärane tants, mille abil puud ehitavad maailmaga ühenduse saamiseks nähtamatuid sildu. Kuidas puud seda täpselt teevad? Punane tõdeb, et see on puude saladus, milli inimesed peavad ise välja uurima, sest Loodus jumaldab vägevaid saladusi.

Punane jutustab veel, et ta ei ole lihtsalt mingisugune puu. Ta on kodu. Ta on terve kogukond. Asukad pesitsevad ta okstel, nad kaevavad endale urud ta juurte vahele, nad munevad ta lehtdele. Punasel on ka õõnsused, kus võivad elada nii tihased kui ka hiired. Punane on pakkunud või pakub peavarju pesukarudele, rebastele, skunksidele, opossumitele ja hiirtele, ühel aastal isegi okassigade perele. Punane kinnitab, et on isegi inimesele ulualust andnud. Hetkel on Punane koduks öökullipoegadele, opossumilapsukestele ja pisikestele pesukarudele, korrapäraselt käivad Punasel külas ka skunksi järeltulijad, kes elavad Punase lähedal maja eespoolse veranda all. Ja kui oleme raamatus jõudnud selle hetkeni, kui hakatakse otsustama Punase edasise saatuse üle, siis mängivad kõik need loomad ja linnud vägagi olulist rolli, et osadele inimestele märku anda ja “mõistus pähe panna”, et kõik inimeste otsused ei ole õiged. Asju saab teha hoopis teisiti, loodus peab säilima, ükski puujuur ei jää ette majade torustikule jne jne.

 

Seejärel jutustab Punane lugejale veel ühest tema kogukonna liikmest, kes kolis hiljuti koos vanematega ühte neist majadest, mis Punase varju jääb. Tema nimi on Samar. Tüdruk on umbes kümneaastane, valvsa pilgu ja häbeliku naeratusega. Punane kinnitab, et Samari pilk on nagu inimesel, kes on elus liiga palju näinud. Sellise inimese pilk, kes tahaks, et maailm ta ümber maha rahuneks. Samar meeldib Punasele ja Punane meeldib Samarile. Tüdruk käib kogu aeg puu juures istumas. Samar meeldib ka Trummikesele, ja Trummike meeldib Samarile. Trummike tõi tihti tüdrukule väikesi kingitusi – monopolimängu autonupp, kuldne juuksepael, kaljapudeli kork. Punane kinnitab, et Samaris oli midagi nõiduslikku, sest isegi loomad tahtsid olla tüdruku juures, lähedal.

Ühel ööl toob Samar Punase juurde väikese, roosa riidetüki, millele on kirjutatud, et ta sooviks, et tal oleks sõber. Kui raamatut edasi loeme, siis saame teada, et Samir on moslem, kelle vastu ka selles kogukonnas on kahtlusi ja eelarvamusi. Kui ühel päeval üks vibalik poiss kruvikeerajaga Punase koore sisse sõna “lahku” kirjutab, siis tekivad sellest üsna suured “probleemid”. “Probleemid”, mis viitavad Samiri perele ja omal moel ka Punasele, sest ka Punase tulevik satub ohtu!

 

Punane ei mõtle siiski oma saatuse peale. Tal on eesmärgiks see, et Samar peab saama endale sõbra. Samari naabruses elab samavana poiss, nimeks Stephen. Nad käivad samas koolis, samas klassis, kuid nad ei suhtle, sest Samiri päritolu ei ole see, mis Stepheni vanematele meeldiks. Punasel on siiski plaan – Samir ja Stephen peavad saama sõpradeks. Ja see sõpradeks saamise plaan nõuab Punaselt vägagi palju, abiks Trummike ja mitmed teised loomad, kusjuures kõik see on vägagi humoorikas. Ja ühel hetkel! Ühel hetkel peab Punane lastega ka rääkima! Ta jutustab neile lausa loo, mis viib lapsed ja loomulikult ka lugeja aastasse 1848, sest siis sai Punasest soovipuu. Saame teada ühest noorest iiri tüdrukust nimega Maeve, kes oli seilanud üle Atlandi ookeani. Ta oli orb, lihtne ja tugev, aga kui Maeve naeratas, oli see, nagu paistaks päike pilvepraost. Kuueteistkümneaastane Maeve võttis vastu iga tööotsa, et elus püsida. Varsti selgus, et tal on annet haigete eest hoolitseda. Inimesed hakkasid Maeve’i käest abi saama – nii loomad kui ka lapsed. Aastate möödudes saab Maeva ümbruskonnas omaks, kuid kummalisel kombel on tal üks soov, mida ta Punasele ütleb. See oli Punase esimene soov, ja ühtlasi kõikide soovide algus.

 

Kuna ma olen jäänud nüüd üsna pikalt siin jutustama, siis selle ilusa soovi ma jätan juba sinu enda avastada. See soov mängib olulist rolli selles raamatus, see on ilus soov, kuid ka see ka täitus? Igal juhul on Maeve’il selles loos täita oluline roll, sest tema järglane mitme põlvkonna tagant mängib Punase elus vägagi olulist rolli.

 

Kuidas lugu lõpeb? Kas soovid täituvad? Kas keegi leiab kellegi, keda armastada, kas lapsed saavad sõpradeks, kas Samir peab perega ära kolima, kas Punane jääb püsima sinna, kus ta on olnud üle 200 aasta? Ilusaks lõpuks on vaja seitset opossumit, nelja pesukaru, viite öökulli, kuut skuksi, üht varest, kahte last ja üht vana päevikut, mis avab “otsustaja” silmad.

 

Jah. “Soovipuu” on imeline raamat. Ilus ja kaasahaarav lugu, omamoodi muinasjutt, mis on argieluliselt lihtne, kurb, rõõmus. Lugu loodusest, lugu loomadest, lugu sõprusest, lugu armastusest, lugu meist endist, kes tahavad olla osa meid ümbritsevast imelisest loodusest.

 

Imelised illustratsioonid on Charles Santoso sulest.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)