Colin Dexter „Aare, mis oli meie oma. Inspektor Morse’i juhtumid“ (Tänapäev)

Juhtum näib nii lihtne, et inspektor Morse ei pea seda enda väärilisekski. Rikas eakas Ameerika turist sureb Oxfordi luksuslikus Randolphi hotellis infarkti tagajärjel . Numbrist ei leita aga proua käekotti, milles oli Wolvercote'i Keel, hindamatu ehe, mille ta kadunud abikaasa oli pärandanud Oxfordi Ashmoleani muuseumile. Morse veedab hotelli baaris mõeldes – ja trimbates – hulga aega, olles veendunud, et lahendus on lähedal. Ent vastukäivad tunnistused, kahtlased sündmused ja lõpuks mõrv muudavad ta meelt.

Colin Dexteri loodud inspektor Morse on kindlasti üks minu lemmiktegelasi krimikirjanduses. Paljuski aitas sellele kaasa suurepärane telesari “Inspektor Morse”, mis jõudis teleekraanidele 12 hooaja vältel aastail 1987-2000. Peaosas säras suurepärane Briti näitleja John Thaw, kes meie hulgast kahjuks 2002. aastal lahkus. Vahval kombel “kasvasid” sellest sarjast välja veel kaks sarja – “Inspektor Lewis” (2006-2015) ja “Endeavour” (2012- … ehk “Noor inspektor Morse”).

Eesti keeles on Morse’i-juhtumeid ilmunud raamatukaante vahel ka varem – “Näitsik on surnud” (2019), “Mõrv kõrvalhoone numbris 3” (2018), “Kolmanda miili saladus” (2016), “Jeeriko surnud” (2014), “Surnute missa” (2012) ja “Nicholas Quinni hääletu missa” (2011). Need on ilmunud kirjastuselt Tänapäev. Varasemast tean veel kahte ehk “Viimane buss Woodstocki” (1998) ja “Viimati nähtud ristmikul” (1999), need avaldas kirjastus Kupar.

Colin Dexteri “Inspektor Morse’i juhtumid” on krimikirjandus, mida tuleb rahulikult ja mõnuga lugeda, tuleb süübida, sest tegevus ja sündmused kulgevad rahulikult, palju on infot tegelaste kohta, millest osa on kindlasti oluline mõistmaks, miks keegi just täpselt sedasi käitub. Morse ise kuulab sageli klassikalist muusikat (selles loos on mainitud Bruckneri 7. sümfoonia teist osa, Dvoraki Ameerika kvarteti teist osa ja Faure reekviemi “In Paradisum”), sõidab klassikalise Jaguariga, mõtiskleb pubis õlleklaasi ääres või viskit rüübates. Õnneks on tal abiks ka seersant Lewis, kes mõnikord on küll üsna pikaldane, kuid mõnikord suudab “kogemata” ka Morse’ile häid mõtteid anda.

Seekordne lugu saab alguse voodis, kus “kohtuvad” mees ja naine, armukesed. Keegi Sheila Williams ja keegi doktor Theodore Kemp. Naine tahaks mehega ka järgmisel päeval kohtuda, kuid mees kinnitab, et homme nad kindlasti ei kohtu, kuna tuleb pühenduda oma Ameerika klientidele. Kui Kemp naise juurest lahkub, siis mõtiskleb ta sellest, et naine hakkas muutuma koormaks, naine nõudis endale üha rohkem ja rohkem mehe aega, mees polnud valmis nende kohtumistega sedavõrd palju riskima. Kemp kinnitab endale, et talle meeldib naise lopsakus, kuid nüüd muutus naine mõnest valest kohast juba liiga lopsakaks – topeltlõug … topeltdžinn … Mees oli otsinud midagi, mis meenutaks armastust, ilma pühendumisega kaasnevate probleemideta, nüüd tundus talle, et asjad hakkavad käest minema.

Edasi saame tuttavaks John Ashendeniga, kes istus Cambridge’i University Armsi hotellis. Ta on reisijuht ja giid, kellel on kaelas vinglev kamp (27 inimest) vanemaid (vanuses 65-75 aastat) Ameerika turiste, kelle ta peab järgmisel päeval viima Oxfordi. Selle päeva paduvihm oli reisisihid nahka keeranud. Loeme, et Ashenden oli 1974 käinud Cambridge’i nüüdiskeelte eriala sisseastumiseksamitel, kuid toona ta ülikooli siiski ei pääsenud. Just siis oli ta tutvunud teise eksaminandi Jimmy Bowdeniga, kes oli trotskist, suur filmihuviline. Jimmy oli ülikooli vastu võetud, kuid ta suri kolm aastat hiljem Hodgkini tõppe. Ashendin oli saanud Jimmylt külge suure filmihuvi, pornograafiliste filmide huvi, kuid nüüd oli temast saanud paadunud piiluja, kes külastas saunaklubisid või seksikinosid.

Nagu näed, siis Colin Dexter väga põhjalikult tutvustab oma tegelaskujusid (seekord on nad jällegi üsna “imelikud”, kui esialgseid tutvustusi lugeda), kusjuures kunagi ju ei tea, kes oluline, milline detail on oluline. Kõik selgub järgnevatel lehekülgedel.

Järgmisel päeval turistid ja Ashenden bussiga Oxfordi jõuavad (ma uurisin interneti avarustest, et kahe ülikoolilinna vahemaa on mööda maanteed ca 135-140 km), kuid paljud neist ootavad, et saaksid end rahulikult sisse seada viie tärniga Randolphi hotellis, mis on Oxfordi parim hotell.

Autor tutvustab lugejale ka hotelli portjeed Royd, kes oli alustanud hotelli jooksupoisina 1945 ehk 45 aastat tagasi. Royle ameeriklased meeldisid, sest nad olid sõbralikud, suhtlemisaltid ja helded. Roy nautis oma tööd ja nimetas seda haruharva üldse tööks.

Loeme sellestki, kuidas üks turistidest, Laura Stratton, end hotellitoas number 310 sisse seab. Tema on sellele reisile tulnud koos oma abikaasa, härra Strattoniga ja teel Oxfordi oli ta oma mehele ütelnud, et sooviks kangesti sooja vanni saada.

Saame tuttavaks ka hotelli koristaja Beryl Reeves’iga, kes on väga hea töötaja – täpne, kohusetundlik, sõbralik ja (nagu Morse hiljem avastas) tunnistajana äärmiselt usaldusväärne. Koristaja märkab, et numbritoa 310 uks oli veidi paokil, ta piilus tuppa, kuid nägi vannitoast tulevat auru. Keegi hotelli külastajatest oli vanni läinud. Koistaja nägi veel ühte turisti, Howard Browni, kes sisenes tuppa 308.

Kuid, veidi enne kella kuut helises Kensingtonis Thames Valley politsei peakorteris komissar Strange’i kabinetis telefon. Suur mees kuulas oma kolleegi komissar Belli Oxfordi St Aldate’ist. Midagi oli juhtunud, kuid neil mehi napib, mistõttu ootas ta appi Morse’i, Lewis pidavat juba kohal olema.

Morse ja Lewis kohtuvad Randolphi hotellis, toas number 310 on laip. Seal on ka doktor Swain, kes on olnud hotellis mitu aastat majaarst. Doktor on veendunud, et Laura Stratton on surnud müokardi infarkti tagajärel, kuid Morse on veidi varem saanud hotelli direktorilt härra Gascoigne’ilt ja härra Strattonilt teada, et hotellitoast oli ka midagi väga väärtuslikku varastatud. Probleemiks on see, et doktor Swain on liigutanud surnukeha põrandalt voodisse. Morse on seetõttu ärritunud. Ta kahtlustab, et proua Stratton oli märganud vargust, saanud šoki ja seejärel infarkti.

Varastatud ese osutub hindamatuks aardeks, kalliskividega ehteks Wolvercote’i Keeleks. Proua Strattoni esimene mees oli kollektsionäär, kes oli selle endale saanud, kuid kaks aastat pärast seda oli ta surnud. Mees oli pärandanud selle Oxfordi Asholeani muuseumi kuraatoritele. Selle muuseumiga on seotud ka raamatu alguses lugejale tutvustatud Sheila Williams ja doktor Kemp. Raamatu lugeja ja Morse saavad teada, et Wolvercote’i Keel võis olla kuningliku rüü kinnitus, mis oli leitud Walcercote’i väljakaevamistel 1931. Inglismaalt, hiljem oli see sattunud USAsse kollektsionääri kogusse. Keele juurde kuulus ka pannal, mis juba oli Ashmdeani muuseumis. Nüüd pidi Laura Strattoni abiga sinna jõudma ka hindamatu Keel, kuid nüüd oli see varastatud, ehte transportija kahtlastel asjaoludel surnud …

Vaatamata proua Strattoni surmale, ameeriklaste ekskursioon jätkub (külastatakse näiteks ka Oxfordi Loo muuseumi). Nendega liitub veel üks teadlane, Cedric Downes, kellel on ka naine Lucy Downes. Neil mõlemal on samuti oma osa selles loos mängida.

Asjad lähevad veelgi segasemaks ja keerulisemaks, kui Cherwelli jõest leitakse uppunu/tapetu, kelleks osutub doktor Theodore Kemp. Autor ütleb huvitava mõtte – mees, kes oli ilma jäänud Wolvercote’i aardest, oli ilma jäänud nüüd ka oma elust. Esialgu arvas Morse, et tapetu on eelmisel õhtul kadunud ameeriklane, härra Stratton, kuid ei …

Veidi hiljem kinnitab patoloog Max Morse’ile, et Kemp oli tapetud enne seda, kui ta oli jõkke sattunud (visatud?), kusjuures mees võis tapmise ajal alasti olla. Hoop pähe oli ta tapnud, kuid parema õla tagaküljel oli veel ka pikk kriimustus – naise küüs?

Kahtlusaluseid on mitmeid, paljude tegelaste alibid on ülimalt kahtlased. Morse kahtlustab, et tegemist võib olla mingi armuvärgiga, et Kemp tapeti seetõttu, et tal oli liiga palju naisi – ta enda naine Marion Kemp, kes istus ratastoolis, kuna mõned aastad tagasi oli toimunud liiklusõnnetus, milles Marioni alakeha halvatuks jäi. Õnnetuse põhjustajaks oli doktor Kemp, kusjuures õnnetuses osalenud teise auto juht, noor naine, oli surma saanud …; Sheila Williams, ja Morse’i arvates ka Lucy Downes.

Et uurimine veelgi keerulisemaks läheks, et lugejal veelgi põnevam oleks, siis on olulised sündmused kindlasti ka Marion Kempi enesetapp, kuid ka see, et Lucy Downes jääb auto alla (kas ta lükati auto ette?), kuid tema jääb siiski ellu.

Kas kalli Wolvercote’i Keele kadumine võib olla hoopis kindlustuspettus?

Kas on olulisel kohal ka traagiline liiklusõnnetus?

Kas hinnalise aarde kadumine ja doktori tapmine on omavahel seotud?

Mõtteainest igal juhul on. Nii lugejal, kui ka Morse’il ja Lewisel. Loomulikult jõuame ka selles loos lõpplahenduseni, mis on seekord küllaltki segane ja üsna ootamatu (nagu ikka), kuid seekord tuleb süüdlasi otsida hoopis turistide seast, kusjuures vägagi segased on lood ka kaduma läinud hinnalise aardega …

Kui loete raamatu lõpuni, siis saate aru, millest räägin.

Igal juhul on kindel see, et Morse on Morse ja tema juhtumid on tema juhtumid. Põnevad, ja hoiavad lugeja enda küljes kinni, kuni raamatu lõpuni.


Lianne La Havas „Lianne La Havas“ (Warner Music)

Lianne Charlotte Barnes on sündinud 23. augustil 1989. Muusikasõpradele on ta paremini tuttav esinejanimega Lianne La Havas (selle nime valikus oli põhjuseks lauljatari kreeklasest vanaisa, kelle nimi on Henry Vlahavas). Ta on Briti lauljatar ja laulukirjutaja, kelle karjäär sai alguse, kui teda oli tutvustatud paljudele teistele artistidele, näiteks Paloma Faith’ile, kellele ta laulis ka taustalaulu.

2010 sõlmis Lianne La Havas lepingu plaadifirmaga Warner Bros. Records. Pärast seda tegi lauljatar kaks aastat tööd, kirjutas laule ja alles seejärel ilmus muusikat ka kuulamiseks. 2012 ilmus lauljatari debüütalbum “Is Your Love Big Enough?”, mis sai igati kiitvaid hinnanguid ja arvustusi.

Lianne La Havas sündis ja kasvas Londonis, Inglismaal. Isa oli kreeklane, ema jamaikalanna. Tüdruk kasvas Tooting’is ja Streatham’is, veetes palju aega koos oma vanavanematega, kuna vanemad lahutasid, kui tüdruk oli väike.

Lianne hakkas laulma juba 7-aastaselt, isa oli multiinstrumentalist, kes õpetas tütrele ka kitarri- ja klaverimängu. Lianne oli 11-aastane, kui kirjutas oma esimese laulu, kuid kitarrimängu sai selgeks alles 18-aastaselt. Lianne laulis ka koolikooris, õppis kunsti, kuid pärast kooli lõpetamist otsustas, et temast saab muusik ja laulja.

2008 märkas Liannet Scruffy Bird Music Agency omanik Duncan Ellis, kes oli kuulnud lauljatari tänu Coda Music Agency Alex Hardee’le. Kui Ellis esimest kord Liannet nägi, laulis lauljatar duos The Paris Parade, mille teine liige oli Christian Pinchebeck. Üsna ruttu oli selge, et Lianne võiks jätkata sooloartistina ja 2010 oli lauljataril taskus leping firma Warner Bros. Records.

2011 oktoobris ilmus lauljatari esimene EP “Lost & Found”, mille avaloos “No Room For Doubt” lööb kaasa ka Willy Mason. Samal kuul ilmus veel teinegi EP ehk “Live From LA”. 2011 oktoobris esines lauljatar esimest korda ka televisioonis, populaarses BBC Two saates “Later… with Jools Holland”, milles esines ka populaarne USA indie folk band Bon Iver. Veidi hiljem sai publik teada, et Lianne La Havas on ka Bon Iveri soojendusartist detsembris 2011 alanud Põhja-Ameerika kontsertturneel.

Lauljatari ametlik debüütsingel “Lost & Found” ilmus Suurbritannias 30. aprillil 2012. Debüütalbum “Is Your Love Big Enough?” ilmus 9. juulil 2012. Aasta lõpus valiti see iTunes’i aasta parimaks plaadiks.

Populaarsus saabus üsnagi ruttu. Septembris 2012 oli La Havas soojendusartist Alicia Keys’ile telesaates/kontsertis “MTV “Crashes” Manchester”. Kontsert toimus Manchesteri katedraalis 1 000 pealtvaataja ees, kuid see kanti üle 164 riigis! 31. detsembril 2012 esines La Havas BBC Two aastavahetusesaates “Jools’ Annual Hootenanny”, milles ta laulis laulu “Cow Cow Boogie”.

2013 juunis esines La Havas RockNess muusikafestivalil Invernessis, Šotimaal ja ka kuulsal Glastonbury Festivalil. Samal kuul veel ka Isle of Wight’i muusikafestivalil. 2014 tegi La Havas koostööd Prince’iga, ja ka Aqualung’iga.

2015 sõitis lauljatar koos emaga Jamaikale. Seal sai ta inspiratsiooni uue muusika kirjutamiseks, mida publik sai kuulda tema teisel albumil “Blood”, mis ilmus juulis 2015. Sellel on palju muusikat, milles La Havas puudutab oma Kreeka ja Jamaika juuri. Uut albumit tutvustas lauljatar ka Suurbritannia ja Euroopa kontsertturneel.

2015 ilmus Rudimental’i album “We the Generation”, mille kahes laulus – “Needn’t Speak” ja “Breath” – lööb kaas ka La Havas. Huvitaval kombel möödus pärast teist albumit koguni viis aastat, kui saime jälle kuulda La Havaselt uusi lugusid, sest veebruaris 2020 ilmus uus singel “Bittersweet”, millest sai ka uue albumi “Lianne La Havas” tutvustav singel. Mais 2020 ilmus veel üks singel “Paper Thin” ja juulis 2020 lauljatari kolmas stuudioalbum.

Ka võis olla põhjus pausiks selles, et lauljatar lahutas oma kooselu? Igal juhul räägib uus album eluringist, oskusest areneda ja kasvada, oskusest lahkuda ja tulla tagasi tugevamana. Uus album lindistati oktoobrist 2019 detsembrini 2019, stuudiosessioonid toimusid Londonis, Bath’is ja New Yorgis. Albumi produktsiooni eest vastutasid La Havas, tema pikaajaline koostööpartner Matt Hales, kuid ka Beni Giles ja Mura Masa.

Teada on sedagi, et pärast albumi “Blood” ilmumist polnud lauljatar sellega üldse mitte rahul. Ta tegi väikese pausi, alustas kooselu, mis lõppes kahjuks lahkuminekuga. Uut muusikat ei ilmunud, kuid kontserte andis lauljatar siiski.

Uuel albumil “Lianne La Havas” soovis lauljatar suuremat loomingulist vabadust ja iseseisvust, mida ta saigi. Samas on räägitud sellestki, et La Havas sai uue plaadi jaoks mõjutusi paljudelt teistelt suurepärastelt artistidelt nagu Milton Nascimento, Joni Mitchell, Jaco Pastorious, Al Green ja Destiny’s Child.

Uus album algab suurepäraselt võrratu soulilooga “Bittersweet”, mis ongi meloodialt ja harmoonialt selline magushapu, kuid tõeliselt suurepärase meloodiaga ja võrratu esitusega lugu. Veidi tuletab meelde vanakooli soulilugusid, milles kuuleb ka mitmehäälset laulu. Samas võtmes hingab ka albumi teine lugu “Ready My Mind”, milles oleks mitmed pillid justkui häälest ära, mis ongi teatud harmoonia loomiseks vajalik.

Fantastiliselt põneva helimaailma ja võrratu esitusega on albumi kolmas lugu “Green Papaya”. Mulle tundub see lugu veidi unenäoline … “Can’t Fight” sai mõjutusi R&B’st, mida La Havas kuulas lapsepõlves. Selle loo juures oli abiks produtsent Mura Masa, kusjuures selle loo tegemisel kuuati väga palju ka USA suurepärast funkbändi Vulfpeck.

“Paper Thin” sai alguse La Havase unenäost, milles ta kuulis meloodiat ja nägi laulusõnu. Veidi hiljem lindistati see Homer Steinweiss’i stuudios New Yorgis, kusjuures väga nappide vahenditega. See inspireeris ja mõjutas tervet uut albumit. “Weird Fishes” on algupäraselt Radioheadi lugu albumilt “In Rainbows” (2007). La Havase versioon on soulilik.

Unenäoliselt hõljuvad ja unistavad on ka laulud “Please Don’t Make Me Cry” (selle albumi üks kaunima meloodiaga lugusid), “Courage” (selles loos on ka sellist džässilikku hingamist, väga ägedaid instrumente, kuulake neid vanakooli süntesaatoreid – võrratu!) ja “Sour Flower” (minu kõrv kuuleb selles laulus ka harfi? või on see siiski põnev süntesaator, mis harfi-sarnast heli tekitab, kuulake selles laulus La Havase esitust, millist jõudu ja samas ka õrnu tundeid on tema hääles …)

Albumi digitaalsel versioonil on 12 laulu, füüsilisel kujul ilmunud albumil on kümme laulu. Digitaalsel versioonil on ka laulu “Bittersweet” täispikk versioon ja väike “vahepala” (nn interlude) ehk “Out of Your Mind”.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/6JwtB0zzNYy4qANDrJtrJy?si=FNM2U4H6SRy_fLQuPi3BvQ#_=_

Lianne La Havas "Bittersweet"


Frauke Scheunemann „Winston, salamissiooniga kõuts“ (Tänapäev)

Teeme väikese vahekokkuvõtte: ma oskan rääkida, ma oskan lugeda ja ma oskan ka kirjutada. Just äsja proovisime. Ma oskan inglise keelt, suurt ja väikest ükskordühte. Ja nüüd tuleb pomm – ma oskan koguni vene keelt. Vähemalt saan aru. Lühidalt – ma olen SuperWinston! Kõige targem kõuts universumis! Maailmaklass!

Kõutsielu on oivaline, leiab Winston. Leba ainult terve päev mugavasti sohval ja söö vahepeal kanamaksa peterselliga. Maitsev! Kui aga Winstoni peremees võtab uue majapidaja, kes kolib sisse koos oma tütre Kiraga, on lebasklemisel lõpp. Kiral ja ta emal on nimelt hunnik probleeme. Enne kui Winston isegi aru saab, on ta juba mässitud ehtsasse kriminaaljuhtumisse … Pealegi veel – ah, püha sprott! – tüdruku kehas! Appi!!!

Saksa autoritelt on ikka ja jälle ka eesti keeles vahvaid lasteraamatuid ilmunud. Ka Frauke Scheunemann on saksalanna ja tema kirjutatud vahva lasteraamat jutustab meile ühe hiiglama ägeda loo. Loo ühest briti lühikarvalisest kodukõutsist, ühest tüdrukust ja sellest, kuidas nad omavahel kohad vahetavad.

Raamat algab proloogiga, milles viis tüdrukut näivad plaanivat vargust mingisse ärisse, et sealt T-särk sisse vehkida. Üks neist tõdeb, et sellest tuleks vältimatult juriidilisi probleeme, mis teisi tüdrukuid kangesti naerma ajab. Juriidilisi probleeme. See, kes seda ütles, mõtleb, et teab liiga vähe sellest, mida tähendab olla inimene. Rääkimata veel tüdruk olemisest. Ta oli kujutlenud seda ette hulga lihtsamana. Tüdruk lisab sedagi, kui keegi oleks talle öelnud, kui nipsakad on ta uued klassiõed, poleks ta iial-iial Kiraga vahetust teinud. Ta oleks igal juhul jäänud selleks imekauniks, targaks ja võibolla veidi ärahellitatud tõupuhtaks kõutsiks, kes ta oli olnud kuni selle äraneetud äikesepauguni. Ta lebaks praegu oma mugaval sohval Hochalleel ja tema inimkaaslane, professor Werner Hagedorn, loeks talle midagi kvantfüüsikast.

Siinkohal lubab raamatu peategelane alustada algusest, tema uskumatu loo esimesest peatükist.

Algus on ju igati äge. Kas pole!?

Esimene peatükk algab sellest, kuidas kõrgeauline kodukass Winston Churchill haistab ja näeb oma toidukausis midagi imelikku, mis lausa solvab tema õilsat kurgulage. Winston kinnitab, et tavaliselt keedab koduabiline Olga talle ja ta professorile väga head toitu, aga nüüd on ilmselgelt midagi viltu läinud. Kõuts tormab Olgat otsima, et esitada kaebus, kuid ta kohtub magamistoas täiesti tundmatu naisega! Tundmatu naine on veidi küll Olga moodi, isegi tema hääl on veidi Olga omaga sarnane.

Winston tahaks tundmatule ennast tutvustada, kuid ta ei oska ju inimkeelt. Ta tahaks öelda, mis on ta nimi ja kes ta on, et talle meeldib peamiselt lebada elutoa mugaval sohval või karvase vaiba peal kamina ees. Et ta lemmiktoit on äsja keedetud kanasüda natukese peterselliga, et ta on puhtalt toakass – see tähendab, et ta ei käi kunagi väljas. Praegu ei jää Winstonil muud üle, kui istuda naise ette maha, natuke kräunuda ja sabaga siia-sinna vehkida.

Õnneks tuleb magamistuppa ka Olga. Nüüd saavad selgust nii Winston kui ka meie, raamatu lugejad. Selgub, et võõras naine on Olga õde Anna, kellest on saamas professori uus koduabiline, kuna Olga on leidnud endale mehe, kelle juurde ta plaanib elama minna. Olga kinnitab Annale, et tal tuleb hoolitseda nii professori kui ka tema kõutsi eest. Kassikonservi ei tasu Winstonile pakkuda, vaatamata isegi sellele, kui selles konservis oleks kalkun ja riis. See oligi siis see hommikune “üllatus” Winstoni toidukausis, mille Anna oli poest ostnud ja kassile hommikule kaussi pannud. Tema ju ei teadnud seda.

Saame teada sedagi, et Annal on ka tütar, 12-aastane Kira, kes olevat armas tüdruk, koolis väga tubli, eriti keeltes. Anna ja Kira olid neli aastat tagasi Saksamaale tulnud, kuid türdukul oli keel täiesti selge. Veidi hiljem saame teada ka Kira perekonnanime, mis viitab sellele, et ta on tulnud Venemaalt.

Oluline on see, et Winstonile lapsed ei meeldi. Professor Werneril on vend, kellel on kolm last, kes käivad kõikidel perekondlikel pühadel professoril külas ja loomulikult ka “mängivad” kassiga. Winston meenutab, kuidas talle viimaste jõulude ajal üritati pähe toppida punast päkapikumütsi, liimiga! Pärast pidi Olga selle küünekääridega lahti lõikama. Winston tõdeb, et pärast nägi ta välja nagu viimane idioot.

Paari päeva pärast Olga lahkubki, kuid Winstonile hakkab ka Anna meeldima. Armastus näib ka kassidel käivat ikka kõhu kaudu, sest Anna valmistab kassile midagi väga maitsvat – kanamakse ehtsa riisiga! Ta koristab tube ja vilistab rõõmsalt, täitsa Olga moodi. Kuni ühel öösel, kell kolm, heliseb professori korteris uksekell!

Ukse taga on paistes, nutetud silmadega Anna ja üks väga kõhn kurbade silmadega tüdruk. Arvatavasti on see Kira. Anna räägib professorile, et tal oli oma poiss-sõbraga suur tüli ja tal pole kuhugi minna. Professor lubab neil külalistetoas magada, eks hommikul räägitakse edasi.

Samal ööl kuuleb Winston nuttu. Kira nutab, mistõttu läheb Winston teda lohutama. Ema on jäänud magama, kuid tüdruk nutab. Mulle tundub, et Kira meeldib Winstonile ja Kirale meeldib ka Winston, sest tüdruk silitab ja sügab kõutsi. Kira jutustab öisest tülist ja sellestki, kuidas nende juurde tuli politsei, kes käskis emal ja temal lahkuda, kuna nad ise jäid koos ema poiss-sõbra Vadimiga.

Winston kuulab ja lõpuks jäävad nad magama. Hommikul kõuts tõdeb, et kes oleks võinud arvata, kui mõnus on magada inimesega ühes voodis. Professori magamistuba oli olnud kassile selline püha paik, kuhu ta minna ei tohtinud. Veidi ootamatu on Winstonile varahommikune äratus, on ju kell alles kaheksa, kuid Kira pidi kooli minema. Winston ei suuda mõista, kelle tobe idee see oli, et kõik lapsed peavad olema ühel ja samal ajal korraga koolis? Igaüks võiks minna siis, kui tahab. Winstonile varajane äratus ei meeldi, kuid tal on lootus, et Kira ja Anna ei koli nende juurde alatiseks.

Samal päeval jutustab Anna professorile öistest sündmustest, kuid politsei tulekut ta ei maini. Äkki heliseb jällegi uksekell. Tulijaks on Kira, kes on veelgi enam endast väljas kui möödunud öösel ukse taga. Ta on kõvasti nutnud, püksipõlves on suur auk. Selgub, et Vadim oli kooli tulnud, seal karjuma ja kisama hakanud ja tahtnud teada, kus Anna ja Kira olid ööbinud. Kira oli minema jooksnud ja kukkunud.

Professor arvab, et nii ei tohiks asjad ikka käia ja tuleks politsei kutsuda, kuid Anna on kindel, et see teeks asja veelgi hullemaks. Professor lubab Annal ja Kiral mõneks ajaks enda juurde jääda ja lubab organiseerida tüdrukule koha kõrge tasemega Wilhelmine Gümnaasiumi. Professor lubab neid aidata, kuna tal pole kunagi olnud perekonda, tal on kodus ruumi ja võimalust neid aidata. Winston kinnitab, et tema pole kunagi pereelust puudust tundnud, kuid tema arvamus ei lähe korda ühelegi kahejalgsele. Kuid samas, äkki saab ta jällegi Kira juurde voodisse magama? Kõuts otsustab kogu asjakäiku paar päeva jälgida ja siis oma arvamuse kujundada.

Edasi loeme sellestki, kuidas Kira otsustab Winstoni õue jalutama viia, kusjuures keksukummist saab ju hea jalutusrihma. Kira ja professori arvates on Winston paksuks läinud, sest Anna valmistatud maitsvad toidud on Winstonile tõepoolest meeldinud, mistõttu peab ka kõuts ise tunnistama, et paar grammi on ju ülekaalu tulnud, aga et selleks nüüd kohe õue vaja oleks minna! Ta ei taha ju õue!

Õues saab palju nalja, kui Winston kohtub õuekassidega, kes on arvanud, et Winston on haige, vigane või on tema midagi muud korrast ära, et ta õues ei käi. Isased õuekassid on üsnagi ülbed ja iseteadlikud, kuid ega ka Winston “suu peale kukkunud” ei ole. Üks valge emane kass, kel nimeks Odette, meeldib Winstonile. Winston tõdeb, et Odette on kaunis naine. Odette peab Winstonit pehmoks ja saamatuks, mistõttu on tal ka nöör kaelas, ilma selleta ei leiaks ta lihtsalt koduteed. Kira mõistab, et Winstonil pole õues lihtne, sest ta on teiste kasside hulgas uustulnuk ja tüdrukul endal on täpselt sama probleem.

Kira räägibki Winstonile, et uues koolis on grupp tüdrukuid, kes teda kiusavad ja narrivad, kuna Kiral ja tema emal pole sedavõrd palju asju, et endale ilusaid asju ja riideid lubada, mistõttu on selles piisavalt põhjust, et Kirat narrida. Tal ei ole ka midagi uhket, mida kooli kaasa võtta. Winston on siinkohal hoopis teistugusel arvamusel, tema ongi see uhke asi, mida kooli kaasa võtta. On ta ju uhkest sugupuust kõuts, silmad on küll veidi valet värvi, mis sellel tõul olema peavad, kuid see polegi oluline.

Ja nii Winston koos Kiraga kooli lähebki. Kass äratab kaasõpilastes tähelepanu küll, kuid igaks juhuks varjab Kira Winstonit oma koolikotis. Mine tea, mida õpetajad sellest asjast arvavad. Bioloogia tunnis saab Winston siiski ka suuremat tähelepanu, kuna ka õpetaja kinnitab, et Winston on uhke kass ja kassid on üldse väga vahvad, suursugused ja vanad loomad, kes juba ammusest ajast alates on koos inimestega olnud. Klassis on ka üks prillidega kutt, kel nimeks Tom, talle meeldib Winston väga. Asjad lähevad veidi käest siis, kui lapsed bioloogiatunnis hakkavad Winstonit silitama ja paitama, sest põhiline kiusupunn, kel nimeks Leonie, teeskleb allergilist šokki, kuna tal olevat allergia kasside suhtes. Tüdruk kukub bioloogiaõpetaja käte vahele ja saab jälle tähelepanu osaliseks, sest kaasõpilased arvavad, et tal ongi tervisehäda, kuid Winston tunnetab, et see on lihtsalt oskuslikult välja mängitud vale!

Kira ja Winston lähevad koju, kus on kohal ka politseinikud. Kas tõesti on Kira ja Winston nüüd sellise jamaga hakkama saanud, et lausa politseinikud on tulnud. Selgub, et nad on tulnud Annaga vestlema. Pärast politseinike lahkumist vestlevad Anna ja Kira, kuna emale on jõudnud info sellest, et Winston koolis oli ja seetõttu oli Leonie allergilise šoki saanud . Sellest vestlusest tekib lausa väikene tüli, mistõttu Kira otsustab õue minna. Winston järgneb talle.

Õues kohtub Winston jällegi õuekassidega, ka neil on sõnavahetus, kusjuures emane ilus valge kass kinnitab Winstonile, et Olga tõi ka neile õue maitsvat toitu, lisaks oli Olga neid lausa kiitnud, et õuekassid oskavad tema sööki hinnata, mitte nagu Winston. Meie peategelane ei suuda seda uskuda, kuid igal juhul on ka tema löödud. Nüüd on Winston ja Kira mõlemad väga nukrad. Mõlemad sooviksid olla keegi teine …

Hakkab sadama, müristab, lööb välku. Ja ühel hetkel tabab Winstonit ja Kirat välgulöök. Seejärel läheb kõik silme ees mustaks.

Hetk hiljem on mõlemad uuesti ärkvel, kuid oh seda üllatust, kui selgub, et nad on omavahel kohad vahetanud. Winston on Kira kehas ja Kira on Winstoni kehas. Esialgu ei suuda nad seda uskuda, kuid elu peab siiski edasi minema. Kira kehas Winston peab kooli minema, Winstoni kehas Kira tahab välja selgitada, mis vaevab tema ema, miks ta ikkagi nutab, kas ta tõesti igatseb Vadimi järele?

Esimesel päeval koolis on Winston üsna tubli. Ta julgeb hakata vastu ka Leoniele ja saab ka uue sõbra – klassiõe, kel nimeks Paula, kuigi teda hüütakse Pauliks. Winston saab inglise keele tunnis Kira tehtud töö eest ka kiita, kuid õnneks ei pea selles tunnis Winston inglise keelt rääkima, sest seda ta ju ei oskaks. Ühel hetkel räägib Winston sellestki, et tema ema Anna on koduabiline, ja saab aru, et see oli valesti tehtud, sest Kira oli teistele rääkinud, et tema ema on õpetaja … Nüüd siis hoopis koduabiline, see on ju koristaja! Ja jälle on uhketel tüdrukutel hambus “kont, mida närida”.

Kodus räägib Winston Kirale, et ta oli rääkinud sellest, et Anna on koduabiline. See ärritab Kirat väga. Nii ei pääse ta kunagi Leonie kampa. Kira lisab, et Anna oli Venemaal õpetaja olnud, kuid Saksamaale tulles oli ta pidanud ametit vahetama. Winston tõdeb, et milleks Kiral on vaja Leonie kampa pääseda. Klassis on ju palju teisi õpilasi. Näiteks Pauli ja Tom! Kira kinnitab, et Pauli on punkar, Tom arvutinohik – kaks heidikut! Winston ei saa sellest sõprusevärgist mitte üldse aru.

Kira räägib, et tema kassina sai kodus ema saladusele jälile, Ta oli leidnud Vadimi saadetud e-maili, milles ta Annat hoiatab. Kui Anna on sedavõrd kangekaelne, siis tulevad mendid talle varsti külla …

Kira arvab, et neist võiks Winstoniga saada suurepärane uurimisrühm, nagu salaagendid, et välja selgitada, millega Vadim Annat ähvardab! Kuid kas üks kassinahas tüdruk ja tüdrukukehas kass sed kahekesti suudavad?

Raamatu teises pooles jõuame ka raamatu alguse juurde, kui Kira kehas Winston peab poevarguse sooritama, et teistele tüdrukutele meeldida, kuigi see lõpeb vägagi õnnetu vahelejäämisega turvatöötajale ja minekuga politseisse, kusjuures selle vahelejäämise korraldasid klassi “populaarsed” tüdrukud.

Kuid, aidata on vaja ju ka Kira ema. Õnneks tuleb Winstonil hea mõte kutsuda appi ka Pauli ja Tom. Kolmekesti mõeldakse välja plaan, kuidas astuda Vadimi vastu. Selgitatakse välja seegi, et mängus on salasigaretid …

Kas see plaan töötab? Või ei tööta? Lastel läheb olukord üsna tõsiseks, kuid õnneks tuleb appi Winstoni nahas Kira ja ka professor.

Kas Winstonil õnnestub sõbruneda ka õuekassidega? Või vähemalt ühega neist?

Kas Winstonil ja Kiral õnnestub taaskord kohad vahetada? Milleks on vaja magneteid ja magnetvälja?

Nendele küsimustele saad vastused, kui selle ägeda, tempoka ja kaasakiskuva lasteraamatu läbi loed.


Hugo Vaher „Vääna jäljekütid. Vana laagri saladus“ (Tänapäev)

"Sel ööl, kui Martin ja Markus oma isadega mereranda tähti vaatlema lähevad, juhtub midagi enneolematut. Edasised sündmused panevad proovile nii poiste julguse kui ka nutikuse. Sellel suvel lahendavad Vääna jäljekütid mahajäetud lastelaagri aastakümnete vanuse saladuse.

Hugo Vaheri sulest ilmunud „Vääna jäljeküttide“ kolmas osa koos Joonas Sildre vahvate illustratsioonidega on põnev lugemine nii suvel kui ka pimedatel sügisõhtutel. Jäljeküttide varasematest tegemistest loe raamatutest „Vääna jäljekütid. Salapärase soki juhtum“ ja „Vääna jäljekütid. Maa ja taeva vahel“."

Pean tunnistama, et minu arust on Hugo Vaheri kirjutatud “Vääna jäljeküttide”-raamatusari kindlasti üks põnevaid lasteraamatute sarju, mis Eesti kirjaniku poolt lastele kirjutatud, kui isegi mitte kõige põnevam. On ju selles sarjas ägedad peategelased, palju põnevaid ja kaasahaaravaid sündmusi ning alati ka üsna ootamatu lõpp, nii et ka täiskasvanud lugeja närib küüsi, et kes küll see süüdlane võiks olla. Sama võib öelda ka raamatusarja kolmanda osa kohta, mis räägib meile vana laagri saladusest.

Seekordne põnev lugu algab südasuvel. Loodus oli vahetanud oma helerohelise kostüümi kesksuvele sobiliku sügavrohelise vastu. Martin avas silmad. Ta pikutas parasjagu õuemurul, mille onu Harri oli kastemärjal hommikul lühemaks püganud. Tädipoeg Markus oli koos oma isaga – onu Harriga – ratastega poodi läinud. Martini õde Maria ja nende täditütar Kristina olid nendega kaasa läinud.

Martin mõtiskles, et varsti saab pool suve läbi, aga midagi põnevat ei ole juhtunud. See oli igasuvine mure.

Nad olid sel aastal suvilasse kolinud juuni alguses, siis sai kool läbi. Markus oli oma perega tulnud suvilasse veidi varem. Onu Harri ja Martini isa olid majal katust paiganud ja räästad üle värvinud, et suvel hea pesitseda oleks. Saame lugeda, mida poisid olid seni teinud. Sporti oli tehtud ja hommikuti kaua magatud, ka suvekoer Riki oli nendega. Riki oli poiste suvilanaabri Verdinandi ehk onu Verdi koer, kes veetis koos poistega nii palju aega kui vähegi võimalik. Olid ju poisid osavad jäljekütid ja Riki vahva jäljekoer.

Markus tuli nüüd poest tagasi. Ta tõi Martinile jäätist.

Autor kinnitab, et valgete ööde aeg oli möödas. Nüüd särasid öötaevas õige sageli heledad tähed ning see pakkus poistele hilisõhtuteks huvitavat ajaviidet. Nad magasid telgis madratsitel ja silmitsesid öist taevast. Nad mõtisklesid lõpmatuse üle ja selle üle, kas kusagil võib veel elu olla. Nüüdki märkasid nad taevas mingit liikumist – ufo see vist siiski ei olnud, äkki oli see satelliit.

Ühel hetkel väljus suvilast onu Harri, kes tegi ettepaneku minna järgmisel ööl mere äärde, sest ta tahtis kangesti öist taevast pildistada. Onu lubas poistele tähtkujusid näidata ja äkki õnnestub isegi mõnda langevat tähte näha. Martin ütles, et ta võtab ka oma isa kampa. Järgmisel päeval lepitakse kokku, et mere äärde minnes võiks ka mahajäetud lastelaagreid, endise nimega pioneerilaagreid vaadata. Poisid on kindlad, et mahajäetud laagrid võivad pakkuda midagi põnevat. Ja uskuge mind, nii see ongi.

Järgmisel öösel ongi meie seltskond mere ääres. Onu Harri pildistas taevast ja sai pildile ka langeva tähe ehk meteoori. Pilt ereda sabaga valgest tähest oli igati õnnestunud. Söödi võileibu, joodi piparmünditeed. Martin suunas oma mobiiltelefoni pangapealse poole ja lasi nutikaameral filmida. Varsti asuti tagasiteele, kui järsku hakkas eemalt kostma helikopteri müra. Lennumasin lähenes rannale, prožektorivihk valgustas ümbruskonda. Keda või mida helikopteri abil otsiti?

Martin vaatas ka mobiiliga salvestatud videot ja nägi sellel pisikest, valgustatud täppi, mis liikus siksakina mustavas taevas ja kadus lõpuks vasakule rannametsa keskele. Mis kummaline valgus see oli? Ka onu Harri ja Martini isa ei suuda mõista. Kindel oli see, et täpp liikus vana pioneerilaagri suunas, millest päeval oli räägitud.

Veidi hiljem selgus, et helikopteriga oli otsitud läheduses kadunud vanainimest. Veel samal ööl otsustasid Martin ja Markus minna mahajäetud pioneerilaagrisse, et uurida, mis või kes oli sinna liikunud. Kaasa võeti ka Riki. Poisid ja koer jõudsidki kohale. Nad nägid jällegi vilksamas sinakat valgust, mille suunas Riki jooksu pani. Poisid järgnesid koerale.

Riki tõi poisid ühe maas mustava augu juurde. Tegu oli maa sisse viiva trepiga, mis ilmselt juhatas vanasse keldrisse. Auk asus ühe vana paekivivundamendi otsas. Vundament ise oli võssa kasvanud. Kas see salapärane valgus tuli sealt? Poisid otsustasid keldrisse minna ja nad leidsid sealt korviga vanainimese, kes poisse tervitas. See oligi kaduma läinud vanainimene, keda helikopteriga oli otsitud. Vanamees kinnitas, et ta nimi on Teet, ja et ta oli metsa marjule läinud ja eksinud ja midagi rääkis ta ka aastast 1978 … ja ta hoiatas poisse, et laagrisse pole edaspidi mõtet minna, sest seal juhtuvat kummalisi asju. Martinil oli pimedas küll mobiil maha kukkunud, kuid ta suutis siiski helistada politseile. Politseinikud viisid poisid koju, Teedu võtsid oma hoole alla meedikud.

Järgmisel päeval arutasid poisid omavahel, et midagi kummalist on toimumas. Nad nägid eile tundmatut lendavat objekti, mis suundus vana laagri poole. Laagris nägid nad sinakat valgust. Nad leidsid vanamehe, kes neid selle laagri eest hoiatas. Vanamees oli ütelnud, et oli läinud metsa marjule, kuid tema korv oli tühi?

Nüüd otsustasid poisid minna Teedule külla. Teedu juures oli ka sotsiaaltöötaja Elina. Teet jutustas, et palju aastaid tagasi oli taö üks õnnetus ja seetõttu ei mäleta ta enam paljusid asju. Mõnikord mäletas, ja mõnikord mitte. Ta rääkis, et vanas laagris on kummitused! Ta oli selles laagris nooruses töötanud majandusjuhatajana. Suvel oli seal palju lapsi. Talviti oli laager tühi. Teet elas laagri peamaja kõrval, väikeses pesuköögis. Külaskäigu lõpus kinkis Teet poistele tänutäheks ühe vanaaegse uuri.

Pärast külaskäiki Teedu juurde mõtiskles Martin, et äkki oli vanas laagris ikkagi ufode maandumispaik? Poe juures märkasid poisid üleni musta riietunud ja habetanud meest, kes kuulutusi uuris. Äkki pöördus mees poiste poole ja küsis, kas seal ka mingeid põnevaid vaatamisväärsusi on? Mees kinnitas, et talle pakuvad huvi nõukaaegne arhitektuur, vanad sõjaväehooned, tootmishooned, kolhoosid, kontorid, lastelaagrid. Poisid kinnitasid, et ega nemadki kohalikud ei ole, mistõttu ei oska nad head nõu anda. Õige kah, milleks mingitele suvalistele ja kahtlastele tüüpidele midagi rääkida. Vaatamata sellele andis mees poistele oma visiitkaardi ja kinnitas, et ta nimi on Toivo. Kummaline oli see, et mees mustas näis teadvat Martini nime!

Järgmisel ööl läksid poisid veelkord vanasse laagrisse, et leida ufode jälgi, kuid ainus, kes seal toimetas oli päeval kohatud mees mustas ehk Toivo. Poisid jäid Toivole peaaegu jalgu, kuid neil õnnestus siiski põgeneda.

Järgmisel päeval nägid Martin ja Markus laagri lähedal jällegi Toivot! Seekord ajas mees juttu kahe kahtlase ja vägagi edeva tüübiga. Mis asja kolmik laagris tegi? Päeval mängis Toivo poistega rannas siiski ka jalgpalli, kusjuures ta oli osav jalgpallur ja näis olevat igati lahe säga. Poistele tundus siiski, et midagi oli Toivos kahtlast, ja miks ta kogu aeg laagri kohta päris?

Samal ööl olid Martin ja Markus jällegi laagris. Seekord olid nad kaasa võtnud labida, et kaevata. Nad leidsid keldrist veel ühe keldri ja hakkasid kaevama. Nad leidsid metallist kasti, milles olid ehted – ketid, rõngad ja sõrmused, ühes karbis oli kummaline ja pisike asi – värviline, naljaka linnupeaga inimene, kelle pea kohal oli suur punane kera, mis oli mingist kummalisest kivist. Käes hoidis kujuke mingit saua. Kujuke oli värvitud erksate värvidega: kollast, punast, sinist tooni. Teises karbis oli veel üks samasugune ese.

Poisid hakkasid laagrist asjadega lahkuma. Ja äkki märkasid nad musta olendit, kes polnud üldse inimese moodi. See nagu hõljus, näo asemel näis olevat must auk! Poisid panid jooksu ja pääsesid jubeda tondi käest!

Nii, kui ma nüüd lugu edasi jutustaksin, siis poleks lugemine enam sedavõrd põnev. Seetõttu ütlen vaid seda, et poisid saavad lehest teada, et vana pioneerilaagri asemele hakatakse ehitama uusi maju. Saame teada, et leitud kujukesed on Vana-Egiptuse päikesejumala Ra hinnalised kujud. Saame teada ka 1972. aastal toimunud suurest juveelivargusest Tallinna kesklinnas.

Kuid, kellele kuulub suvila aia tagant leitud must kinnas? Siin tuleb poistele appi Riki.

Kes tahtis mürgitada vahvat jäljekoera? Kas Teet või Toivo?

Kas Teet on ikka sedavõrd nõrguke, kui ta laseb välja paista?

Miks Toivo pole Toivo, aga on hoopis Tõnis?

Sündmused arenevad raamatu lõpus igati kiirelt ja väga-väga põnevalt, mistõttu on poistel käsil igati keerulised lood.

Ja lõpuks saame teada, kes on süüdlane, ja kes on politsei. Kuid, kas mängus oli ka ufo?

Selline põnev lugu rullub lahti seekordses “Vääna jäljeküttide” raamatus. Täpselt sama põnev ja kaasakiskuv lugu nagu ka kahes eelmises raamatus. Ägedad pildid on raamatusse joonistanud taaskord Joonas Sildre.

 


Grouplove „Healer“ (Warner Music)

Grouplove (kirjutatakse ka GROUPLOVE) on USA indie-roki bänd, mis tuli kokku 2009. aastal.

Alguses mängiti koosseisus: Hannah Hooper (laul, klahvpillid), Christian Zucconi (laul, kitarr), Sean Gadd (bass), Andrew Wessen (kitarr, laul) ja Ryan Rabin (trummid). Tegemist oli vahva sõpruskonnaga, kes kõik olid ka varem muusikat teinud, kusjuures sellist muusikat, mida teised liikmed oli tegelikult fännanud (näiteks Zucconi tegi muusikat ansamblis ALOKE, mis meeldis väga Hooperile; Gadd on tegelikult muusik, kes on pärit Suurbritanniast). Andrew Wessen on muideks ka tubli surfar, Ryan Rabini isa on tuntud muusik Trevor Rabin, kes on mänginud kitarri maailmakuulsas rokibändis Yes. Esimene bändiliikmete kohtumine toimus ühes muusikalises kommuunis Kreeta saarel, külakeses, mil nimeks Avdou. Seejärel otsustati hakata üheskoos muusikat tegema. Pandi rahad kokku ja sõideti Los Angelesse, et stuudios tööd teha.

2010 maikuus anti esimene kontsert Los Angeleses ning samal aastal mindi tuurile USA läänerannikule koos ansambliga Florence and The Macine ning idarannikule koos ansambliga The Joy Formidable. Ajakiri Nylon Magazine kinnitas samal aastal, et GROUPLOVE on kindlasti üks parimaid uus ansamableid aastal 2010.

2011 ilmus EP “Grouplove” ning samal aastal ilmub ka debüütalbum “Never Trust a Happy Song”. Üsna ruttu saavutas see kuulsust ning band esines erinevatel rahvusvahelistel muusikafestivalidel nii USAs kui ka Euroopas.

2012 võttis bänd ette paarikuise USA turnee. Kaasa lõid ka Alt-J ja MS MR. 2013 ilmub bändi teine album “Spreading Rumours”. Seejärel kohe turneele 9 USA linna, kus kokku antakse 18 kontserti. Kaasas ka Austraalia band The Rubens.

2014 lahkus bändist Sean Gadd, tema asemele tuli Daniel Gleason, kes mängib basskitarri ka praegu. Samal aastal mängib Grouplove jällegi mitmel kuulsal festivalil nagu Bonnaroo, Lollapalooza, Firefly ja Coachella. Ilmub veel ka lühike dolumentaalfilm “I’m With You”, mis jutustab bändi töödest ja tegemistest. Ja veel. Grouplove on kuulsust kogunud ka sellega, et on kirjutanud mitu lugu filmidele: “Let Me In” kõlas filmis “The Fault In Our Stars”, “Everyone’s Gonna Get High” külas HBO teleseriaalis “Girls”, laul “Underground” kõlas Tim Burtoni filmis “Frankenweenie”, laulu “No Drama Queen” sai kuulda seriaalis “Paper Towns”.

2016 uus album “Big Mess”, ja algas ka bändi maailmaturnee. Aasta hiljem ilmus EP “Little Mess”.

Seejärel oli üsna pikka aega vaikne, kuni jaanuaris 2020 ilmus uus singel “Deleter”. Loole tehti ka video (režissööriks Chris Blauvelt) ja kinnitati, et see on esimene lugu uuelt albumilt.

Nii ilmuski album “Healer”, millele järgnes ka teade Põhja-Ameerika kontsertturneest ning ilmus ka lugu “Youth” koos muusikavideoga (ka selle režissöör on Chris Blauvelt, “peaosas” on Grace Zabriskie, kes on bändi lähedane sõber, näitlejatar, keda paljud teavad legendaarsest telesarjast “Twin Peaks”).

Grouplove’i uuel albumil on kirjas, et bändi uueks trummariks on Benjamin Homola. Seega on Grouplove'i praegused liikmed: Christian Zucconi – laul, kitarrid (2009–…) Hannah Hooper – laul, kitarrid (2009–…) Andrew Wessen – kitarrid, taustalaul (2009–…) Daniel Gleason – basskitarr (2014–…) Benjamin Homola – trummid (2017–….).

Uuel albumil kuuleme jällegi igati põnevat muusikat, mida on ju Grouplove pidevalt teinud ja esitanud.

Grouplove tõmbab plaadi käima üsna rokiliku looga “Deleter”, milles on ägedaid kitarre ja head minekut ja refrään jääb kuulajale üsna hõlpsasti ka meelde. Veidi rahulikum, kuid ikkagi rokilikum on teine lugu “Inside Out”, selline huvitava meloodia ja harmooniaga indie-roki lugu.

Popilikum on lugu “Expectations”, milles jällegi refrään, mis ruttu meelde jääb ja palju igasugu põnevaid saunde. Ka rütmiliselt on lugu igati põnev ja huvitav kuulamine. Hannah Hooperi hääl on samuti igati äge. Popilikum on ka laul “Hail To The Queen” (huvitav, kas seda stiili võiks nimetada ka punk-popiks?)

Indie-rokilikud on järgmised laulud – “The Great Unknown” ja “Youth”. Rahulik ja hiiglama ilus on lugu “Places”.

Rokilikumalt hingab lugu “Ahead Of Myself”, milles jällegi Hannah Hooper “näitab” oma ägedat häält. Tõeliselt indie on plaadi eelviimane lugu ehk “Burial”, milles kuuleme ka Christian Zucconi omanäolist häält. Ilusa lõppakordi paneb plaadile lugu “This Is Everything”.

Kuula ise ka:

https://grouplove.lnk.to/HealerFA

Grouplove "Inside Out"


Shaun Bythell „Raamatukaupmehe päevik“ (Ühinenud Ajakirjad)

Elu Šotimaa suurimas vanaraamatupoes on kõike muud kui üksluine.

Arusaamatu meelesegadushoo tagajärjel ostis Shaun Bythell ära hinge vaakuva raamatupoe. Vaimusilmas kujutles ta idüllilist lesimist tugitoolis leegitseva kamina kõrval, jalad toatuhvlites ja piip hambus. Ta unistas meeldivate klientide tulvast, kes tõmbavad teda esmalt intelligentsesse vestlusesse ja seejärel jätavad talle oma rahakoti sisu.

Shaun eksis rängalt. Juhmide küsimuste katkematu tulv, raamatuäri kaelamurdvad rahaasjad, lakkamatud vaidlused töötajatega ja lõputu hulk väsitavaid, tingivaid ja ilmselgelt põrunud kliente viivad ta igapäevaselt närvivapustuse äärele. Kui sellest veel ei piisa, langetab Amazon tema reitingut, poodi saabub kibeda pissihädaga turismigrupp või hakkab katus jälle läbi laskma.

Tänaseks on ta seda poodi pidanud juba 18 aastat.

„Lugesin Shaun Bythelli „Raamatukaupmehe päevikut“ sellise äratundmisrõõmuga, nagu oleks minu eest päevikut peetud, kui vaid kolleegist autori eraelulised eripärad ja säravamad isikuomadused kõrvale heita. Uskumatult sarnased rõõmud ja mured! Siin või Šotimaal – raamatuostjad ja -pakkujad on universaalne osa elanikonnast. Alates kõige inspireerivamatest, kes annavad su päevadele valguse ja rõõmu, kuni viimaste troppideni, kelle eest põgenemiseks tahaks poele rattad alla panna. Peamine, millest Wigtowni vanaraamatukaupmees otse ei räägi, on see tore tunne end teiste ees raamatukaupluse omanikuks pidada, sisimas teades, et tegelik omandisuhe on vastupidine. Raamatukuhjade, stammkundede, regulaarsete hullukeste, töötajate lepitamise kõrvalt jääb hirmsas kasumis siplemiseks aega väga vähe.“

Margo Matsina, Raamatukoi omani.

Kui Sulle meeldivad raamatud, eriti vanad ja kasutatud raamatud, kui Sulle meeldib kolada ringi antikvariaatides, taas- ja uuskasustuskeskuste raamaturiiulite juures, kui Sulle meeldib telesari „Black Books“ (võrratu näitlejaansambliga (Dylan Moran, Bill Bailey, Tamsin Greig) briti komöödisari), kui Sulle meeldib briti huumor ja Šotimaa, siis on „Raamatukaupmehe päevik“ täpselt Sinu raamat. Mina lugesin seda siin soovitusliku toas viibimise ajal, ja itsitasin nagu väike laps, ja elu tundus olevat jällegi nagu lill.

Shaun Bythell annab oma mõtteid edasi päeviku vormis, kusjuures iga päeva juures on kirjas, mitu tellimust tuli talle veebis, mitu raamatut nende tellimuste jaoks ta leidis, mitu klienti külastas tema suurepärast raamatupoodi, ja kui suur oli konkreetse päeva kassa. Ütleme nii, et ega see raamatupoe pidamine lust ja lillepidu ei ole, sest on ju maja vana, mõnikord on väljas oluliselt soojem kui poes, töötajaid on raske leida, ja need, kes on leitud lahkuvad üsna ruttu, rääkimata klientidest, kes tema poodi külastavad. Klientide hulgas on toredaid ja sõbralikke inimesi, kuid on ka vingujaid, torisejaid ja peaaegu pooletoobiseid ...

Raamat algab George Orwelli mõttega raamatust „Bookshop Memories“ (London, 1936), kusjuures Shaun Bythell kasutab iga kuu juures ühte Orwelli mõttetera, ja esimene on selline: „Kas ma tahaksin olla ameti poolest raamatukaupmees? Kõike arvesse võttes ja vaatamata tööandja osutatud lahkusele või paarile rõõmsale päevale, mis ma poes veetsin – ei.“

Bythell meenutab seda, kuidas ta esimest korda märkas The Book Shopi Wigtownis. Toona oli ta 18-aastane, ta oli tagasi kodulinnas ja kohe ülikooliõpinguid alustamas. Ta oli kindel, et see pood pannaks varsti kinni, kuid kaksteist aastat hiljem oli ta Wigtownis tagasi. Ta oli tulnud vanematele jõuludeks külla tulnud, ja astus poodi, kuna oli ühte konkreetset raamatut vaja. Samas oli Bythell uurinud poeomanikult, et kas Wigtownist võiks ka meelepärast tööd leida. Poeomanik oli pakkunud, et ta võiks tema poe ära osta, sest ta ise igatses pensionile jääda. Bythell kinnitas, et tal pole raha, mille peale toonane omanik tõdes, et raha polegi vaja, sest selleks on olemas pangad. Bythell tõdeb, et vähem kui aasta pärast kuuluski pood temale. See juhtus 1. novembril 2001, Bythell oli saanud just 31-aatstaseks. Loomulikult polnud Bythell toona veel lugenud eelpool mainitud George Orwelli raamatut sest kasutatud raamatute müümine ei tähenda sugugi idüllilist lesimist tugitoolis leegitseva kamina kõrval, toatuhvlites jalad kõrgemale tõstetud, piip hambus ... Bythell laenab veelkord Orwelli, kes kinnitas, et paljud raamatupoe külastajad on seda liiki, kes on nuhtluseks kõikjal, ent kellele raamatupood pakub selleks eriti soodsaid võimalusi.

Seejärel peatub Bythell hetkeks oma lapsepõlvel, räägib meile Wigtownist, kus on olnud häid ja halbu aegu, kuid tänaseks on seal üsna palju väikeärisid – sepp, helisalvestusstuudio, pottsepp, 2000. aastal alustas seal tööd viskivabrik, sinna tekkis raamatupoodide ja raamatukaupmeeste kogukond. Saame teada sedagi, miks ta otsustas oma mälestusi kirja panema hakata, ja miks just päeviku vormis, kuid uskuge mind – iga päev juhtub midagi, millest võib kirjutada.

Seejärel saamegi osa kolmapäevast, 5. veebruarist. Päev algab telefonikõnega Bythellile. Keegi Lõuna-Inglismaa mees kaalub Šotimaal raamatupoe ostmist. Talle on pakutud 20 000 raamatuga poodi. Bythell tahaks talle öelda, et ärgu ostku või lugegu Orwelli raamatut ...

Saame tuttavaks ka Nickyga, kes on neljakümnendate lõpus naisterahvas, kel on kaks täiskasvanud poega. Nicky käib raamatupoes tööl, kuigi ta pole täiskojaga töötaja, sest seda ei võimalda Bythelli rahakott. Bythell tõdeb, et Nicky on samavõrra võimekas kui ekstsentriline, kuid ta laseb Bythellil käia raamatuid ostmas või muid töid teha.

Selle päeva esimene klient oli üks vähestest raamatupoe püsikundedest: härra Deacon. Jutukas mees viiekümnendate keskpaigas, ja Bythelli sõnul on härra Deacon ideaalne klient väga mitmel moel; ta ei lappa kunagi raamatuid ja astub poodi alles siis, kui teab täpselt, mida vajab. Tema sooviga kaasneb tavaliselt The Timesist väljalõigatud raamatuarvustus. Bythell kinnitab, et mehe keelekasutus on napp ja täpne ning ta ei vaevu ajama tühja viisakusloba, kuid ei käitu kunagi ka ebaviisakalt ning maksab raamatute eest iga kord nende kättesaamisel. Bythell tõdeb, et ta ei saa aru, miks härra Deacon tellib raamatuid tema käest, kui ta võiks seda teha hoopis Amazonis. Vahest on ta üks selle väljasureva tõu esindaja, kes mõistab, et raamatupoodide ellujäämiseks tuleb neid toetada.

Sellest päevast meenutab Bythell veel ühte klienti. Khakipükstes, baretiga naist, kes soovis osta kuute raamatut, kaasa arvatud kahte peaaegu uut, kallist, laitmatus seisukorras kunstiraamatut. Hind 38 naela. Naisterahvas küsis ka soodustust. Bythell pakkus hinnaks 35 naela. Naisterahvas küsis kas 30 naelaga saaks. Lõpuks jäi hinnaks siiski 35 naela. Kuigi Bythell ei suuda mõista, miks inimesed küsivad niigi juba heade hindaedega headelt raamatutelt veel rohkem soodustust ...

Ah jaa, selle esimese päeva kassa oli 274,09 naela, poodi külastas 27 klienti. Etterutates võib öelda, et kassalt ja klientide arvult oli see üsna hea päev, sest edasi lugedes märkad oluliselt väiksemaid kassasid ja klientide hulka.

 

Teine päev selles raamatus on neljapäev, 6. veebruar. Saame teada, et Bythelli raamatupoe veebipoes on müügil 10 000 raamatut, mis on üks osa 100 000 suurusest raamatulaost. Kõik need on kataloogitud andmebaasis nimega Monsoon, mida kasutavad Amazon ja AbeBooks. Saame lugeda ühe pahase kliendi kirjast, kes polnud tellitud raamatut kätte saanud, kuid saame lugeda ka sellest, kuidas Bythell pärastlõunal sorteeris läbi paar kastitäit teoloogilisi raamatuid, mille ta oli toonud eelmisel nädalal Šoti presbüterliku kiriku pensionile jäänud õpetaja. Bythell tõdeb, et teemakollektsioonid on enamasti ihaldusväärsed, sest nende seas leidub pea kindlasti mõni kollektsionääridele huvipakkuv haruldus, mis tavaliselt on väärtuslik. Teoloogia on selle reegli arvatavasti ainus erand ja see kehtis ka sel päeval: kastis polnud midagi tähelepanuväärset. Päeva kassa 95,50 naela, poodi külastas 6 klienti.

Järgmistel päevadel räägib raamatu autor veel Nickyst, kuid ka teistest töötajatest, kes tal raamatupoes abiks on olnud, kuid saame tuttavaks ka autori elukaaslase Annaga, kes on temast 12 aastat noorem ameeriklannast kirjanik, kes töötas kunagi ka NASA’s. Tal oli unistus töötada raamatupoes Šotimaal, mere ääres ja nii nad Wigtownis kohtusidki. Ühel hetkel tehti Annale ettepanek kirjutada memuaarid ja 2013 ilmus tema esimene raamat „Three Things You Need to Know About Rockets“. Raamatu epiloogist same teada, et täna enam Bythell ja Anna koos ei ela, kuid nad on jäänud sõpradeks.

Saame teada, kuidas Bythell lennundusraamatuid ostma läheb, ta mainib sedagi, et paljud raamatutehingud saavad alguse sellest, et keegi võhivõõras helistab ja selgitab, et tema lähedane on hiljuti surnud, mistõttu on tema osaks langenud ülesanne lahkunu raamatutega midagi ette võtta ... Surnud inimese raamatute lappamine annab aimu, kes see inimene oli, millised olid tema huvid ja teatud määral ka isiksus. Autor kinnitab, et teda tõmbab alati raamaturiiulite poole, isegi sõpru külastades, ja eriliselt tõmbab teda iga riiulilt paistev ebakõla, mis võiks paljastada midagi, mida ta selle omaniku kohta veel ei tea. Ka autori enda raamaturiiul on samavõrra reetlik.

Ah jaa, autor räägib ka oma kassist, kel nimeks Kapten, kes üsna sageli kusagil hulkumas on, kuigi kassipissihaisu on raamatupoes üsna sageli tunda. Sellest on ka juttu, kuidas ta raamatuid tellijatele saadab, saame tuttavaks ka kohaliku postkontoriga, kuid ka raamatuklubist on juttu, mille Bythell on oma poe jaoks loonud, saad teada sedagi, kuidas ta nn klubiraamatuid valib. Sellest on ka juttu, kuidas ta oksjonitel käib, kuigi sageli tullakse osjkonilt tagas hoopis Anna ostetud ebavajaliku koduvidinaga. Juttu on sellestki, kuidas raamatupoe vaateakned „sünnivad“, kuidas vana raamatupood, mis on ühtlasi ka autori ja tema elukaaslase koduks, sageli remonti ja hoolt vajab. Remondi ja hoolega on sageli keeruline, sest suuremad probleemid juhtuvad siis, kui rahadega on kitsas käes. Bythell räägib isegi oma raamatupidajast, kes vahetevahel kinnitab, et rahaline seis on täiesti OK, kuid paar päeva hiljem kinnitab, et pigem peaks kokkuhoidlikum olema ... Juttu on ka Wigtownis toimuvast raamatufestivalist, ja selle festivaliga on sageli seotud ka Bythelli raamatupood, kus toimub ka põnevaid koosviibimisi, esinemisi ja esitlusi (eriti muhe on jutt poes esinenud Šotimaa enim tätoveeritud mehest, kes esinemise lõpuks ennast puhta alasti kooris).

Nagu ma mainisin, siis on see igati humoorikas lugemine. No näiteks klient, kes kinnitab, et tema nimi on Tom Jones. Bythell ei taha seda uskuda, kuni lõpuks selgub, et Tom Jonese võib tõepoolest olla rohkem kui see üks ja kuulus. Sellest teeb ka autor juttu, mida ta ise loeb – William Boydi „Üks inimsüda“, Nikolai Gogoli „Surnud hinged“ jm, kõikide teoste kohta on autoril ka midagi vahvat öelda. Nagu ka nende raamatute kohta, mida on tema käest soovitud osta ja otsitud, ja uskuge mind maailmas on ilmunud väga palju kummalisi ja veel kummalisemaid raamatuid, paljude kohta räägivad juba pealkirjad ise, ja neid pealkirju on selleski raamatus oi-oi kui palju.

Kui eelpool oli juttu, et „suurtest leidudest“, siis veebruaris „leiab“ autor Sir Walter Scotti signeeritud raamatu, mille ta eBaysse müüki paneb, ja paar päeva hiljem on 250 naela teenitud. Loomulikult peabki ju ka neid õnnestumisi olema, et ennast elus hoida ja püsida.

Ma usun, et siinkohal teen ma oma loos/kokkuvõttes stopi, sest tegelikult on ju praktiliselt igast päevast, millest autor räägib, midagi naljakat, kummalist, huvitavat ja sisukat välja tuua, kuid ma lasen Sul endal lugeda, sest see on küll selline kõikide raamatusõprade suurepärane lugemine, et mõista, kuivõrd põnev on raamatute ja raamatupoe maailm ... Suurepärane lugemine ...


„Matkame Eestis. Regio reisijuht“ (Regio)

„Matkame Eestis“ on esimene reisijuht, kuhu on koondatud nii põhjalik ülevaade matkamisvõimaluste kohta Eestis. Raamatus on info 450 Eesti matkaraja kohta, palju põnevaid matkaideid ning mahukas ülevaade sellest, kuidas matkata, mida kaasa võtta jne.

Eesti on reisijuhis jagatud kolmeks matkapiirkonnaks: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ja Lääne-Eesti koos saartega. Matkarajad on samuti jagatud kolme kategooriasse: RMK rajad, terviserajad ja muud matkarajad. Kogu see info on ka reisijuhiga kaasas oleval voldikkaardil (60 × 45 cm).

Iga matkaraja kohta on reisijuhis lühike tutvustus ning info raja pikkuse ja asukoha kohta (nii aadressi kui ka koordinaadiga). Lisaks kirjeldatakse, kas rada on ringikujuline või edasitagasisuunaline, kas seal on laudtee, vaatetorn, lõkkekoht või telkimisplats ning kas on võimalik ligipääs ratastooliga.

Suure osa reisijuhist moodustavad inspireerivad lood sellest, kuhu ja kuidas matkama minna, mida tähele panna või mida matkale söögipooliseks kaasa võtta. Neist lugudest saab ka põnevaid ideid, mismoodi Eestit uutmoodi avastada. Reisijuhi kaasautoriteks on kümned kogenud matkajad ja Eestimaa tundjad, teiste seas fotograaf Jarek Jõepera, kes annab näpunäiteid, mida metsas pildistades tähele panna, ning Priit Kuusk ehk Wend, kes annab nõu, mida toidukotti kaasa pakkida. Eesti rahvusatlase koostaja Taavi Pae juhatab matkale mööda Õ-piiri ning vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets kirjeldab, kuidas käituda, kui satute matkates eramaale. Reisiajakirjanik Kaido Einama annab nõu, kuidas metsast eksimata välja tulla.

„Matkame Eestis“ kuulub Regio Eesti reisijuhtide sarja, kus varem on ilmunud „Eesti mõisad“, „EV 100 – riigi teekond. Eesti iseseisvusega seotud paigad“ ja „Eesti reisijuht“.

Reisijuhiga on kaasas voldikkaart mõõtudega 60 × 45 cm.

Mulle meenub üks vana ütlemine: “Enne, kui lähed Pariisi, käi ära Nuustakul!” Seetõttu ongi igati vahva võtta kätte uus reisijuht “Matkame Eestis”, mis tutvustab matkamisvõimalusi Eestis, sest olen kindel, vähe on neid inimesi, kes võivad ütelda, et neil on terve Eesti läbi käidud, läbi matkatud …

Seekordse reisijuhi sissejuhatus on Eesti loodus- ja maastikuvaatlejalt, ühiskonna- ja kultuurivaatlejalt Toomas Kiholt, kes kinnitab, et isamaa on ilus, ja kuidas oma avastamisi teha ja milliseid radu käia, on õieti ükskõik. Ei pea tingimata ootama lambatalledena aia taga, kuni keegi teeotsa kätte näitab ja raja viidakestega tähistab, ei pea tingimata järgima RMK või kellegi teise sisse seatud radu. Muidugi on ka tähistatud teekondadel oma väärtus ja võlu, kui nad on rajatud mõistuse ja südamega. Toomas Kiho tõdeb, et neid radu tuleb käia aga samuti mõistuse ja südamega – muidu võib mõtlemine meid vaikselt maha jätta …

Rajatähised on nagu GPS puutüvedel, mida silmad otsivad ja usaldavad, jättes arutlemiseks järjest vähem ruumi ja põhjusi.

Ja veel, Eesti eeliseks on tema ühtlane terviklikkus, ta on igast kandist eriline, aga ometi homogeenne: ta kõlbab vaadata ja pakub end igal oma ruutkilomeetril. Eesti üks eeliseid on olnud ka see, et “maa on lahti”, mine, kuidas ja kuhu tahes … Tõsi, eramaad ja vastavad keelusildid on meil siin-seal tõkestamas rändaja teed. Need valdused on siiski piiratud ulatusega, neist saab mööda …

Toomas Kihol on sissejuhatuses veel mitmeid huvitavaid mõtteid, näiteks suurmaanteede võimalikust tarastamisest, järvedest ja jõgedest, vanadest maanteedest, mõisadest, äärmuspunktidest, kuid kindel on see, et Eesti kutsub, saab minna jala, rattaga, autoga, bussiga, häälega, suuskadega, paadiga, räätsadega, ka purjeka ja uiskudega, kuid ei maksa unustada sedagi, et Eesti on habras.

Teises peatükis saab sõna Maria Mägi-Rohtmets, kes on hariduselt jurist ja töötab vandeadvokaadina. Tema räägib lugejale igaüheõigusest, kinnitades, et 1. augustist 2014 kehtib meil uus igaüheõigus, mis on küllaltki sarnane varsemaga ja sätib paika inimese õigused ja kohustused suhtes loodusega. Lisaks seadusele tuleks muidugi tunda ka väljakujunenud tavasid ja nendega arvestada. Selles peatükis loeme sellest, et päikeseloojang ja –tõus ei mõjuta enam vabadust, kui kaua kehtib silt “Eramaa”, et omaniku tahe on eramaal seaduseks, kuidas mööda saata öö, metsa marjule, rändamine veekogude ääres ja kallasrajal, et ettevalmistus annab meelerahu. Maria Mägi-Rohtmets ütleb, et teadmatus võib olla huvitav ja ekstreemsus meeldejääv, aga ette teadmine tagab mõnusa meelerahu.

Järgmises peatükis peatub Kaido Einama sellel, kuidas andmekogudest leida uus ja põnev sihtkoht. Siin on juttu looduskaitseregistri andmebaasist (haruldane kivim puu ja maastik kui hea rahulik reisisiht), kultuurimälestiste registrist (kirikud, mõisad ning muud uuema ja vanema aja ehitised), Regio lahendused (huviväärsuste mugavaks otsimiseks: kaart, mobiiliäpp ja atlas), matkajatele on suureks abiks ka maa-ameti kaardid.

Seejärel räägib Kaido Einama ka sellest, kuidas jõuda metsa ja pärast tagasi koju. Headeks abilisteks on kaart, GPS, nutitelefon, äpid, juttu on sellestki, kuhu minna, kui teistega kohtuda ei taha. Juttu on isegi sellest, kuidas teha ise Google Street View.

Edasi räägib Enn Veepere (tema on arendanud Regios kaardirakendusi naviseadmetes kasutamiseks), millega navigeerida. Juttu on GPSist, kompassist ja nutitelefonist, sellestki, kas inimene vajab eraldi GPS-seadet, kui tal on nutitelefon.

Ja veel. Põnevat lugemist on palju. Carolina Schultz räägib geopeitusest, harrastussportlane Olle Rõuk räägib sirgjoonejooksust, orienteeruja Tõnis Laugesaar peatub orienteerumiskaardil kui abivahendil, geograaf ja Eesti rahvusatlase koostaja Taavi Pae räägib Eesti äärmuspunktidest (Eesti maismaa põjapoolseim punkt, põhjapoolseim maa, idapoolseim punkt, lõunapunkt, läänepunkt, kõige loodepoolsem punkt, äärmine kagunurk, Eesti keskpunktid).

Kaido Einama kirjutab lugejale veel ka kõrgest sihtkohast. Tuleb otsida kaardilt lähimad kõrguspunktid ja nii oleme leidnud uue avara vaatega reisisihi. Juttu on sellest, kuidas leiti kõige kõrgemad punktid, mida leiab kõige kõrgematest paikadest jm.

Kooliõpilane Võrumaalt, Hipp Saar kirjutab loo “Sada järve suvega”, sest on ju Eestis ligikaudu 1200 järve ja on suur privileeg, et saame siinses vabas looduses ujuda.

Muinsuskaitsja ja Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala dotsent Riin Alatalu kirjutab meile Eesti uhkeimatest mõisakoolidest, sest Eesti ligi 70 mõisakooli on ainulaadne õpikeskkond, kus kõneleb iga ehitusdetail ja pargipuu. Härrastemajade kasutamine koolina pakub vanale majale väärika uue elu.

Taavi Pae kirjutab veel ka retkest mööda Õ-piiri. Mandri-eestlased on suures osas omaks võtnud teadmise, et saarlased õ-häälikut ei kasuta ja asendavad selle ö-ga. Ometi pole see igal pool saarel niimoodi.

Kaido Einama teeb juttu ka lastega reisimisest. Mida lastega vaadata ja uurida? Kõige suurem tuulepark, kõige suurem vabaõhumuuseum, kõige jämedam puu, kõige sügavam järv, kõige võimsam muinaslinnus, põnevad varemed (Toolse ordulinnus, Pahkla raketibaas, Padise klooster, Vastseliina linnus), laiad loodusrajad (Kloogarannast Meremõisa, Nõva rand, Pokumaa, kanuumatkad, sõit lodjaga).

Nele Hendrikson jätkabki pokurahva loendusega, Fotoluksi juht Assar Jõepera kirjutab liikumisest kajaki ja kanuuga Eesti vetel (kanuu ja kajaki erinevused, kas kanuu või kajak, kuhu minna sõitma ja ilusaid looduspilte teha, kajakiga väikesaartele. Ka Kaido Einama täiendab kajaki ja kanuu lugu.

Eesti looduse pildistamisest räägib vabakutseline fotograaf Jarek Jõepera. Saame lugeda, kuidas ja kus pildistada metsloomi, aerofotod ja kaardikihid aitavad leida häid pildikohti. Jarek Jõepera soovitab metsa mines laadida akud ja võtta kaasa tikud, kuid kindlasti ka nautida ja pildistada.

Ja mis oleks matkamine ilma korraliku kõhutäiteta. Öeldakse ju, et tühi kott ei seisa püsti ja näljane reisikaaslane on kõige kehvem kaaslane. Matkamisest ja toidust räägib lugejale Priit “Wend” Kuusk. Selles peatükis on juttu soolast, piprast, vürtsköömenist, ürtidest, küüslaugust, mugavusmatkadest lambahautisega, kuid ka sellest, et võileibki tuleb hoolikalt planeerida. Saame teada, mida veel seljakotti visata, loeme ka koka vastutusest.

Lugemist on veel ja veel. Sõidame suuskadel läbi Eesti (geoloog ja hobimatkaja Marko “Pluuto” Puksing, jalutame läbi Eesti (Emajõe Lodjaseltsi eestvedaja Liisa-Lota Kaivo), käime iseendaga palverännuteel (Saja Retke retkejuht Peeter Pihlak), sõidame jalgrattaga (jalgrattaklubi Vänta Aga asutajaliige Rein Lepik).

Seejärel jõuame raamatu/reisijuhi teise osani, mis tutvustab meile Põhja-Eesti matkaradu. Need on välja toodud tähestikulise järjekorras ja neid on vägagi palju. Ma ei hakka neid Sulle siinkohal ette lugema, see jääb juba Sinu enda avastada, kuid alustame Aegna loodusraja, Ahula terviseraja, Alema botaanilise matkaraja, Alema terviseraja ja Altja loodus- ja kultuuriloolise rajaga, lõpetame Äntu Kaanjärve-Umbjärve õpperaja, Äntu tehisjärve ringi ja Äntu vana õpperajaga.

Edasi juba Lõuna-Eesti matkarajad. Alustame Abja-Paluoja terviseraja, Alatskivi matkaraja, Annikoru Männiku liikumisradade, Antsla Kasumetsa terviseraja, Apteerimäe metsaraja ja Dendropargi terviserajaga. Lõpetame Õrsava järve matkaraja, Ähijärve teeraja, Ööbikuoru matkaraja ja Öördi õpperajaga.

Leiame veel ühe osa ehk Lääne-Eesti matkarajad. Need algavad Abruka matkaradade, Abula-Kalasma matkaraja, Allika matkaraja, Allikasoo õpperaja ja Audaku matkarajaga. Lõppevad need Viieristi matkaraja, Vilsandi matkaraja ja Vändra terviserajaga.

Selline vahva, sisukas, põnev ja huvitav reisijuht on seekordne Regio reisijuht ehk “Matkame Eestis”. Olen kindel, et lugeja leiab siit väärt näpunäiteid ja head nõu. Ja kindlasti ka palju põnevaid mõtteid, kuhu minna matkama.


HONNE „No Song Without You“ „Warner Music“

Honne (kirjutatakse ka HONNE) on Briti elektroonilise muusika duo, mis tuli kokku 2014. aastal Bow’s, Londonis. Duo liikmed on James Hatcher (produtsent) ja Andy Clutterbuck (laulja, produtsent). Mõlemad mehed kirjutavad ja toodavad muusikat.

2014 ilmusid nende kaks esimest EP’d – „Warm on a Cold Night“ ja „All in the Value“. Need ilmusid firma Super Recordings alt. 2015 ilmus EP „Coastal Love“, see juba meeste oma firmalt Tatemae Recordings.

2016 ilmus debüütalbum „Warm on a Cold Night“ ja 2018 teine album „Love Me/Love Me Not“.

Clutterbuck ja Hatcher kohtusid ülikoolis ja otsustasid hakata üheskoos muusikat tegema. Bändi nimeks võeti Honne, mis on jaapanikeelne sõna ja tähendab tõlkes „tõelised tunded“. Honne muusikalist stiili on nimetatud futuristlikuks souliks.

2015 alustas Honne esinemistega, kusjuures näiteks 2015. aastal mängiti Londoni kuulsas klubis Electrowerkz’is täismajale. Sama aasta mais mängiti täismajale ka Londoni klubis The Laundry. Samal aastal esineti ka BBC Radio 1 üritusel Bid Weekend Norwichis. Lisaks veel mitmed teised muusikafestivalid Suurbrirannias ja ka mujal Euroopas – The Great Escape Festival, Field Day, Calvi on the Rocks, Latitude jt. Honne oli ka Kwabs’i soojendusartist turneel Suurbritannias ja mujal Euroopas.

2016 jõudis Honne esimese stuudioplaadini „Warm on a Cold Night“. Seejärel käid esinemas Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas, sh vägagi kuulsatel muusikafestivalidel: Coachella, Lollapalooza, Oshega, Wanderland jt. 2017 aprillis avaldas Honne uue versiooni laulust „Warm on a Cold Night“, milles lõi kaasa ka USA räppar Amine. Paar kuud hiljem ilmus ka uus singel „Just Dance“.

2018 augustis ilmus duo teine album „Love Me/Love Me Not“, mille andis välja plaadifirma Atlantic Records. Ilmus ka duubel-singel „I Just Wanna Go Back“ ja „Me & You“, koostöös Tom Misch’iga. Edasi veel duubel-singlid: „Day 1“/“Sometimes“ ja „Location Unknown“ (selles lööb kaasa ka Briti lauljatar Georgia)/“306“.

2018-2019 käis Honne taaskord esinemas, seekord toimus juba maailmaturnee, mis viis neid Põhja-Ameerikasse, Euroopasse ja Aasiasse, lisaks ülesastumised paljudel festivalidel: All Points East, NOS Alive, Shaky Knees, Lollapalooza, Sziget Festival jt.

Esinemistel löövad Honne’iga kaasa ka: BEKA – taustalaul Mo Slicks – löökriistad Amadu Koroma – basskitar.

Uus album “No Song Without You” algab üsnagi “katkiste helidega” ja räägitud sõnadega ehk minutilise looga “dear P”. Seejärel juba plaadi nimilugu “No Song Without You”, mis on igati võluva meloodiaga popilugu, mis minu kõrvale meenutab veidi ka 70. aastaid nii oma ülesehituse kui ka saundide ja esituse poolelt. Samas on selles ka kaasaegseid saunde … Andy Clutterbuckil on ka igati põnev hääl.

Põnevaid saunde leiab ka elektroonilisest tantsuloost “Free Love”, kuid ka selles laulus tunneb minu kõrv ära helisid ja “mõtteid” 70. aastate tantsuhittidest. See on vägagi omanäoline ja põnev, kuidas HONNE neid saunde tänapäevases võtmes esitab. No kuulake selle laulu saunde – hämmastav, kas pole, millised helid … nostalgia …

Kaunis ballaad on “By My Side”, mille oleks justkui äsja valmis kirjutanud Burt Bacharach. Ka “Lines Of Our Faces” ja “Gone Gone Gone” paitavad kuulaja kõrva.

Tantsulikumas võtmes on kirjutatud laul “La La La That’s How It Goes” (laulus kõlav vokaliis la la la hakkab üsna kiirelt kuulaja kõrvus kummitama ja ka siin on üks väga põnev süntesaatori soolo, mis võlub mind taaskord “vanade” saundidega).

Kaasaegsemaid saunde, mis seotud vanade saundidega kuuleb ka laulus “Can’t Bear To Be Without You”, vägagi “indie” on lugu “Loving You Is So Easy”.

Põneva lõpp-punkti paneb plaadile laul “Smile More Smile More Smile More”, mis on “jutustav” lugu, mis annab eluks üsnagi põnevaid “näpunäiteid”, “jutustajaks” justkui "Barry White’i noorem sõber" … Lugu, mis kinnitab, et tasuks elada ka reaalses maailmas, mitte ainult nutimaailmas ja sageli on väga palju abi ka sellest, kui sa veidi rohkem naeratad.

Kokkuvõtlikult pean tõdema, et HONNE’i uus album “No Song Without You” on imeliselt põnev leid tänases muusikamaailmas, mis pani mind küll kuulama ja seda isegi mitu korda järjest. See on plaat, milles tänapäevane muusikamaailm kohtub nostalgilise muusikamaailmaga ja see ongi ju äge, kuid suudetakse saundide ja helidega selline põnev helipilt kokku panna.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/NSWY-mixtape

HONNE "Smile More Smile More Smile More"


Jana Maasik „Õnnekaare õed ja vimkavennad“ (Tänapäev)

Minu nimi on Lenna. Ma saan varsti kaheksa-aastaseks. Minu parimad sõbrannad on Mirtel, Emma ja Saskia. Oleme kogu aeg ninapidi koos, seepärast kutsub Mirteli ema meid õdedeks. Ta naerab ja ütleb näiteks nii: „Noh, Lenna, kus on su õed Saskia ja Emma? Kell on juba pool üheksa hommikul ja ma pole neid veel näinudki.”

Me kõik elame Õnnekaare tänaval. Täpselt nagu ka Marti, Oskar ja Siim. Poisid kutsuvad end Vimkavendadeks. Aga meie oleme ka vimkade alal andekad.

Õnnekaare tänava lapsed elavad lõbusat elu. Nad korraldavad aiapidusid, on putukapäästjad ja konnafarmerid. Nad müüvad kirsse ja ronivad Nõiamaja aknast sisse. Vahel on nad kodus abiks ning vahel mitte eriti. Iga päev toob midagi põnevat ja toredat.

Mina tean Jana Maasikut suurepärase lastekirjanikuna tänu kolmele tema kirjutatud raamatule. Need on “Frida ja Lonni üksinda kodus” (2016), “Hopspelleri amulett I. Kõrvetav puudutus” (2018) ja “Hopspelleri amulett II. Üksik skelett” (2019). Just need kaks viimati mainitud olid igati põnevad, kaasahaaravad ja seiklusterohked, mis viisid lugeja minevikku, kuid II osas mineviku kõrval ka tulevikku. “Õnnekaare õed ja vimkavennad” on lasteraamat, mille sündmused leiavad aset tänases päevas.

Raamatu esimeses peatükis “Kuidas meil asjad käivad” saame tuttavaks raamatu jutustaja, seitsmeaastase Lennaga, kellel peaks varsti ka sünnipäev olema. Lennal pole ühtegi õde ega venda. Sellest on tal väga kahju. Tema ema nimi on Marge ja nad elavad Õnnekaare tänaval. Kunagi oli seal ümberringi mets, kuid nüüd jääb puid iga aastaga vähemaks ja asemele kerkivad majad, mis polegi lõbus. Uutesse majadesse kolivad lapsed, nendega koos muidugi ka emad ja isad. Õnnekaare tänaval ja nendel tänavatel, mis on nende lähedal, elab juba ühe korraliku jalgpallimeeskonna jagu poisse ja üksteist tüdrukut. Kusjuures Lenna ei arvestanud nendega, kes on alla nelja-aastased või vanemad kui viisteist.

Lenna parimad sõbrannad on Mirtel, Emma ja Saskia. Lenna ja Saskia käivad juba koolis, aga Emma ja Mirtel lähevad esimesse klassi sügisel. Nad on kogu aeg ninapidi koos, sellepärast kutsub Mirteli ema neid õdedeks. Emma isa kutsub neid mereröövlitütardeks. Lenna tutvustab lugejale ka poisse, sest vahel on ka poistega päris lõbus. Marti ja Oskar käivad Lennaga ühes klassis. Marti kannab prille ja on alati kõige sõbralikum. Oskar mängib hästi jalgpalli ja on vaikne. Siim on suur ja tugev, ta tahab alati nalja teha. Ta läheb sügisel juba kolmandasse klassi, täpselt nagu ka Saskia. Talvel astus Siim Lenna kaitseks välja, kui üks poiss tüdrukut lumepalliga vastu pead viskas. Lenna lisab, et tavaliselt on poistest siiski keeruline aru saada.

Saame teada sedagi, millistes majades Lenna ja tema sõbrad elavad. Lenna ja ema maja on Õnnekaare tänava viimane. Selle ehitasid Mammi ja Taat juba päris ammu, siis kui ema oli alles väike. Kui Lenna sündis, kolisid Mammi ja Taat maale, Kulmutallu, ning hakkasid seal lambaid ja kanu pidama. Tüdrukutele meeldib Lenna aias alati mängida.

Lenna majast edasi on palju puid ja põõsaid. Veidi kaugemal on sügav kraav, mis viib otse jõeni. Jões elavad koprad. Kraavi taga on Nõiamaja ja selle ümber elavad metskitsed, oravad, sookured, jänesed ning rebased. Saame teada sedagi, et tüdrukud käivad sageli rattaga sõitmas, üksteisel külas ja Viisitalust mune ostmas. Viisitalus on ka vahva koer, kel nimeks Marssal.

Teises peatükis “Me korraldame aiapeo” saame lugeda, kuidas tüdrukud otsustavad küpsetada koogi ja pidada Lenna juures aiapeo. Lennale meeldib hirmsasti aiapidusid korraldada ja küpsetada. Lennal on küpsetamiseks lihtne retsept, mida ta lugejale ka tutvustab, kusjuures Lenna ja ema köögiseinal ripub must tahvel, millele on valge kriidiga kirjutatud: “Pidu ilma koogita on lihtsalt koosolek.” Ja eks nii ju olegi. Seejärel loeme juba koogi küpsetamisest ja vahvast aiapeost, kuhu tulevad ka Siim, Marti ja Oskar, sest eks ka poisid tahavad head kooki süüa. Petanki mängitakse ka ja mõõdetakse, kellel on kõige suurem kõht, kes on kõige pikem, kellel on kõige pikem keel. No ja selle peatüki lõpus selgub, et koogi küpsetamisega kaasneb ka see, et hiljem on vaja päris palju koristada …

Kolmandas peatükis “Kuidas me oleme kirsihirmutised, alpinistid ja ärinaised” saame lugeda sellest, et Lenna aias kasvab kolm mändi, kaks kaske, viis õunapuud, üks pirnipuu, palju kirsipuid, kaks ploomipuud ja kaks sarapuud. Eelmisel sügisel käisid Õnnekaare tänava emad seal marju korjamas. Lenna ja ema korjasid ka. Pärast vaaritati moose ja mahlasid.

Eelmisel aastal mängisid tüdrukud ka kirsihirmutisi, mis on peaaegu sama, mis mängida hernehirmutisi. Lihtsalt tuli eemale ajada linnud, kes kirsipuudele lähenesid. Kui tüdrukud kirsihirmutise ametist ära tüdinesid, siis ehitati ühe madalal asetsevate jämedate okstega kirsipuu alla telk. Suur lina visati üle oksa, kohale tassiti madrats ja neil oligi telk. Tüdrukud mängisid, et on alpinistid, kes tahavad ronida Elbruse otsa.

Mõned päevad hiljem korjasid tüdrukud lindudest järele jäänud kirsse. Kokku saadi kolm pesukaussi ja üks kuhjaga ämber kirsse. Lenna arvas, et kirsse on sedavõrd palju, et nad võiks neid ju aia taga müüma hakata. Esialgu ei tahtnud müük edeneda, kuid siis palgati poisid ühe topsi kirsside eest müügimeesteks. Nüüd hakkas kirsimüük edenema. Müük edenes nii hästi, et Siim ja Marti arvasid, et nendest saavad tulevikus müügimehed. Tüdrukud otsustasid ärinaisteks hakata, sest nemad teenivad ju veel rohkem kui müügimehed.

Pärast kirsimüüki ostsid lapsed peaaegu kogu teenitud raha eest jäätist … Lenna kinnitas, et tema plaanis hakata küll raamatuid kirjutama, nagu ema, kuid nüüd plaanis ka Lenna hoopis ärinaiseks saada.

Neljandas peatükis “Kui uni ei tule” saame lugeda, kuidas Lenna ema türdukule õhtuti raamatut ette loeb, näiteks “Kunksmoori ja kapten Trummi” või Karlssoni lugusid. Lenna ei jää õhtuti ruttu magama, sest ta tahab alati teada, kuidas lugu lõpeb.

Selles peatükis räägib Lenna meile ka oma isast, kes töötab Saksamaal ja käib pere juures vahel harva, sest tal pole nende jaoks lihtsalt aega. Lenna kinnitab, et ema on tal maailma parim, ja kõige ilusam ka. Ja kodu on neil ka vahva, kus on alati midagi teha. Lenna lemmikuks on ta enda tuba, kus eelmisel suvel tehti ka korralik remont, ja Lenna sai endale ka päris oma kirjutuslaua, viie sahtliga. Toas on ka raamaturiiul ja raamatud, igati äge voodi jpm.

Ka sel õhtul ei taha Lennal uni tulla, kuid mulle tundub, et ta igatseb oma isa järele. Seetõttu läheb ta salaja teise tuppa, et võtta endaga fotoalbum, milles on ka foto, millel ema ja isa kahekesi naeravad. Seda pole nad juba ammu teinud ...

Siinkohal pean tõdema, et ma ei tahaks Sulle ka kõigest rääkida, sest siis on ju lugemine väga igav, kuid natuke räägin veel …

Loeme ka kassidest. Kulmutalus elavast Tiigrist, kes elab Mammi ja Taadi juures, kuid tegelikult on Tiiger natuke metsik ja eks ta tahab olla pigem iseenda oma. Eelmisel sügisel tuli Lenna ja ema kodu ukse taha hall kassipoeg, kellest sai Lenna kiisu. Talle pandi nimeks Miisu, hüüdnimeks Totu, kuna ta on naljakas ja totu.

Ühes loos muutuvad tüdrukud lillehulludeks, ühes loos otsustavad ema ja Lenna hakata maja värvima, kuid enne värvimist on vaja vana värv maha kraapida ja selleks tuleb kasutada traatharja. Appi tulevad kõik Lenna sõbrannad ja sõbrad. Üheskoos saab töö ruttu valmis ja nii saab hakata ka maja värvima.

Ja veel, türdukud otsustavad käia ka Nõimajas, sest poisid on salaja rääkinud, et seal on vist keegi elama asunud. Saame teada, kes seal Nõiamajas on, miks ta seal on, mida ta seal teeb ja miks talle kohukesed maitsevad.

Ühe tegelasega saame veel tuttavaks. Nimelt, Marti saab endale koerakutsika – Eesti hagija, kellel on igati uhke nimi Tobias Donald Maksihagijas Supernina Jäljekutt!

Loeme veel ka öisest Pahavaimust, kohtume paari nahkhiirega, päästame putukaid, tutvume Oskari konnafarmiga, käime tüdrukutega tantsutrennis ja tantsime hiphoppi, lapsed asutavad salaühingu ja lõpuks jõuab kätte jaanipäev. Tüdrukud on kutsutud kolmele jaanitulele – Kulmutallu, Õnnekaare jaanitulele ja tädi Liidy jaanitulele. Jaaniõhtuks tuleb koju ka Lenna isa, kes lubab, et hakkab tööd tegema Eestis ja mulle tundub, et Lenna emal ja isal hakkavad asjad hoopis paremini minema.

Lenna lõpetab raamatu nii: “Selline ongi meie elu Õnnekaare tänaval. Mul oli nii hea meel, et suvi alles algas, ja nii palju põnevat oli veel ees.”

Jana Maasiku uus lasteraamat on minu arust igati vahva ja armas lugemine. Selline lihtne, aga mõnus, sest on ju juttu kodust, emast ja isast, inimsuhetest, lastedest ja sõpradest, koertest ja kassidest, vanaemast ja vanaisast, on kübe põnevust ja igasugu vahvaid ja lahedaid sündmusi. Ja see ongi kõik kokku üks suurepärane lasteraamat.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Sirly Oder, kes on joonistanud pildid ka Kristi Piiperi raamatusse “Meie uues kodus kummitab”, Helen Käidi raamatusse “Kummitusmaja”, Anu Auna raamatusse “Eia seiklus Tondikakul”, Eia Uusi raamatusse “Seitsme maa ja mere taha” jt.


Benji Davies „Vanaema linnupoeg“ (Rahva Raamat)

Noi ei ole kindel, et soovib veeta suve vanaema juures. Vanaema keedab vetikatest suppi ja pisikesel saarel, kus ta elab, pole suurt midagi teha.

Aga siis satuvad nad päästeoperatsiooni keskmesse ja sellest saab alguse uus liigutav sõprus...

Südamlik ja hingeminev pildiraamat "Tormivaala" austajatele, milles saab meie peategelase Noi mereäärsetele seiklustele taas kaasa elada.

Loe ka eelmisi raamatuid „Tormivaal“ ja „Tormivaal talvel“.

Pean tunnistama, et Benji Davies’i kirjutataud ja joonistatud lasteraamatud (nt eelpool mainitud “Tormivaal” ja “Tormivaal talvel”) on ühed imelisemad lasteraamatud, mida olen viimastel aastatel lugenud. Neis on see miski, mis peab lasteraamatus olema, miski, mis kõnetab väikest lugejat ja miks mitte ka suuremat. Olulisel kohal on kindlasti ka illustratsioonid, mida saab ütelda ka uue raamatu kohta.

Noi elas mere ääres koos isa ja kuue kassiga. Saabus suvi ja Noi pidi sõitma vanaema juurde. Tee vanaema juurde oli pikk, vanaema elas üksi väikesel saarel, kus puhus kõle tuul ja kasvas kõrge rohi. Ainsad külalised saarel olid linnud.

Noi ei osanud vanaemast midagi arvata, sest vanaema keetis vetikatest suppi ja hoidis hambaid purgis. Neil tuli magada pead-jalad koos, ka tekid olid karedad ja vanaema norskas nagu merelõvi. Päeval oli vanaemal kogu aeg midagi teha, mistõttu polnud tal aega Noiga mängida.

Vanaema juurde Noi siiski läheb, sest ühel hommikul, kui meri mõõnas hiilis ta vanaema majakesest välja, kuni märkas rannaliival midagi sädelemas, see oli veidi eemal, kuid Noi läks vaatama. See oli suur auke täis kivikalju, kus poisil oli võimalik koopa sees ringi kolada ja ronida mööda kaljunukke. Noi mängis ja kord oli kivikalju loss, siis kõrge mastiga laev, seejärel salakaubavedaja punker või iidse vaala krobeline selg.

Ühel hetkel läks taevas hallist mustaks, torm kogus hoogu. Kaljukoopa seintelt hakkas alla rabisema vihmavett ja järsku heitis torm koopasse kellegi laperdava ja piuksuva. See oli pisike linnuke, kes nägi räsitud välja. Noi oli kindel, et vanaema teab, mida teha. Noi otsustas tagasi minna vanaema majakese juurde, kuid torm oli võimas ja Noi tundis juba muret, kas ta üldse vanaema juurde jõuabki.

Järsku ilmus merest nähtavale puri! Kes oli sellise tormiga merele läinud? Ja veel väikese purjekaga!

Kas Noi ja linnuke saab päästetud?

Või on neid linnukesi lausa rohkem?

Mida Noi ja vanaema suvel veel teevad?

Ja kellest saab vanaema linnupoeg?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle imelise ja ilusa lasteraamatu läbi loed. Ma loodan,, et Benji Davies’elt ilmub eesti keeles veel raamatuid, sest need on tõepoolest võrratud, lihtsad ja armsad, kuid “kõnetavad” lugejat sügavalt.


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"



Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)