Piret Raud

„Tähtis kuju“

(Tänapäev)

Ühel päeval saabub lillelisse parki midagi uut - see on kuju, kes on tähtsust täis ja aumärgid rinnas. Tähtis kuju hakkab kohe nõudma, et kõik teda austaksid ning tema tähtsust tunnistaksid.

Kes nüüd rohkem muutuma peab?

Mul on õnnestunud viimastel aastatel lugeda mitmeid ja mitmeid Piret Raua kirjutatud ja illustreeritud lasteraamatuid. Kõik need on olnud väga lahedad, õpetlikud, alati mingisuguse puändiga ja väga omapärased. Piret Raual on imeline oskus kirjutada omanäolisi lugusid, rääkimata tema illustratsioonidest.

Meenutan: „Ernesto küülikud“ (Tänapäev, 2010), „Natuke napakad lood“ (Tänapäev, 2012), „Kolm soovi. Eesti muinasjutu ainetel“ (Tänapäev, 2012), „Emili ja oi kui palju asju“ (Tänapäev, 2015), „Teistmoodi printsessilood“ (Tänapäev, 2015), „Sanna ja salakütid“ (Tänapäev, 2017), „Kõik minu sugulased“ (Tänapäev, 2017), „Juurtega aed“ (Tänapäev, 2020), „Järve kiri“ (Tänapäev, 2023), „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest, ja nähtamatust Akslist“ (Tänapäev, 2023), „Meri“ (Tänapäev, 2023). 11 raamatut!

Aga, millest saame lugeda Piret Raua uues raamatus? Kohe räägin. Lugu algab linna keskel pargis. Pargis olid lilled, putukad, purskkaev. Kõik oli igati ilus. Ühel päeval püstitati parki kuju.

Lilled uurisid, mis kuju see selline on, kuid kuju soovis, et lilled tema ees kummardaksid. Lilled kummardasidki.

Kuju kiitles, et ta on tähtis kuju. Tema rinnas oli mitmeid ja mitmeid aurahasid. Kuju oli kindel, et kui on palju aurahasid, siis peab teda austama ja tema sõna kuulama!

Lilled olid jällegi nõus.

Nii hakkas kuju lillesid käsutama. Joondu, valvel! Sammu marss! Ja lilled marssisidki.

Seejärel soovis kuju, et talle plaksutatakse. Lilled tegid ka seda …

Selline käsutamine ja käskude täitmine kestis terve suve ja sügise.

Ühel hommikul saabus talv. Park oli kaetud valge lumevaibaga. Ühtegi lille polnud näha. Kuju oli nukker ja veetis üksildase päeva, sest polnud kedagi, kes teda austaks.

Järgmisel hommikul seisis kuju juures lumemees. Kuju uuris, kas lumemees on samuti tähtis kuju. Selgus, et lumemees on lihtsalt lumemees. Tema ei tahtnud tähtsa kuju ees ei kummardada ega plaksutada, mistõttu soovitas tähtis kuju lumemehel ära minna. Kui sa oled siiski lihtne lumemees, siis on ju üsna keeruline ka ära minna …

Seejärel oli tähtsal kujul asja taevatähtedega. Tähtis kuju tahtis tähti endale saada ja enda külge riputada! Lumemees soovitas tähtsal kujul hoopis mõtelda selle peale, kui erilised tähed on. Eriti lahe oli lumemehe arvates see, et tähed ei tee kellegi tahtmist!

Selle peale hakkas tähtis kuju mõtlema. Hoopis teisiti, kui varem…

Kuidas hakkas tähtis kuju mõtlema, selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

Tähtsast kujust saab hoopiski … mis Sa arvad, milliseks kujuks tähtis kuju muutub?

Ja üks väga oluline mõte sellest raamatust veel: „Tähed taevas on rohkem väärt kui ordenid rinnas!“

Piret Raua uus raamat on taaskord igati imeline lugemine, suurepärased illustratsioonid ja palju põnevaid mõtteid. Ja tegelikult on see ju raamat, mis sobib lugemiseks väikestele, noortele, suurtele ja vanadele.

„Meie laste jõulujutud“

Koostanud Jaanika Palm

Pildid joonistanud Kadri Ilves

(Varrak)

Hoiad käes kogumikku, mis sisaldab valiku meie lastele kirjutatud jõululugudest.

Need on esitatud ilmumisaja järgi tsükliteks jagatuna, nagu teistes sama sarja raamatutes juba tavaks saanud.

Kulgedes läbi aastakümnete, annab kogumik ühtlasi ka ülevaate, kuidas eesti lastekirjanduses on läbi aegade räägitud jõuludest, mis on meie ühed olulisemad pühad.

Et aga nii pühad kui ka neist kirjutavad autorid pole eri aegadel olnud äravahetamiseni sarnased, leidub jõulujuttude seaski väga erinevaid palasid. Loo keskmes võib ju olla nii lumeootus kui kirikus kogetud pühalikkus, nii päkapikkude salapärased toimetused kui kingitustest saadav rõõm, nii piparkookide küpsetamise õhin kui kuusetoomise elevus. Olgu jutu teema milline tahes, aega maha võtma, üksteist märkama, kaaslastega arvestama ning paremuse poole püüdlema õhutavad need kõik.

Lastele 5+

Raamatusarjas „Meie laste …“ on varem ilmunud kogumikud unejuttudest, loomajuttudest ja muinasjuttudest.

Jõulud koputavad uksele, aastavahetus samuti ja millal oleks parem aeg jõulugusid lugeda kui mitte just praegu. Ma ei hakka keerutama, et mulle jõuluraamatud ja jõulumuusika meeldivad, mistõttu olen üritanud ka jõululugusid lugeda ja neid ka tutvustada.

Eesti keeles on ilmunud ka varem mitmeid väga lahedaid jõuluraamatuid: Katie Kirby „Lottie Brooksi pööraselt kaootilised jõulud“ (Eesti Raamat, 2024), J.K. Rowling „Jõulud Sigatüükas“ (Varrak, 2024), Heidi Viherjuuri „Hilja ja operatsioon Jõuluime“ (Eesti Raamat, 2022), Hiroko Matai „Miljon triljon jõuluvana“ (Tänapäev, 2021), Alf Proysen „Jõuluvanade vahetus“ (Varrak, 2021), J.K. Rowling „Jõulupõrsas“ (Varrak, 2021), Aino Pervik „Paul jõulud. Paula õpib emakeelt“ (Tänapäev, 2021), Leelo Tungal „Kirjad jõuluvanale“ (Tänapäev, 2020), Eva Muszynski „Kauboi Klaus ja jõuluvana kaktusevõsas“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2019), Jo Nesbö „Kas Doktor Poktor suudab jõulud päästa“ (Varrak, 2019), Milvi Panga „Jõulust jaani“ (Varrak, 2017) ja Marko Leino „Jõululugu“ (Sinisukk, 2015).

Selle raamatu eessõnas tõdeb raamatu koostaja Jaanika Palm, et lugeja hoiab käes kogumikku, mis sisaldab valiku meie lastele kirjutatud jõululugudest. Need on esitatud ilmumisaja järgi tsükliteks jagatuna, nagu teistes sama sarja raamatutes juba tavaks saanud.

Koostaja jätkab ja kinnitab, et kulgedes läbi aastakümnete, annab kogumik ühtlasi ka ülevaate, kuidas eesti lastekirjanduses on läbi aegade räägitud jõuludest, mis on meie ühed olulisemad pühad … Loo keskmes võib olla nii lumeootus kui kirikus kogetud pühalikkus, nii päkapikkude salapärased toimetused kui kingitustest saadav rõõm, nii piparkookide küpsetamise õhin kui kuuestoomise elevus.

Raamatu esimeses tsüklis on lood kuni aastani 1940. Esimese loo „Talvetaat“ on kirjutanud Anna Haava, keda me teame ju eelkõige luuletajana. Selles loos saame tuttavaks Talvetaadiga, kelle suvepalee oli Põhjanabamaal. Lossil olid jääst seinad, jääst laed ja põrandad, jääst uksed ning aknad, jääst katus ning tornid. Teist niisugust paleed ei ole terves maailmas. Talvetaat elas selles lossis oma abikaasa Talveeidega, sündinud Põhjanael ja kolme pojaga, kelle nimed olid Külm, Põhjatuul ja Tuisupoiss.

Selles loos läheb Talvetaat koos oma poegadega jõulusid viima nii Soome, Venemaale kui ka Eestisse, kui päris täpne olla, siis Tartusse. Anna Haava on üsna hästi sellesse loosse „peitnud“ veidi ka poliitikat ja loo lõpuks jõuab Talvetaat koos oma poegadega Tartus Vanemuise hoone juurde, kus toimub lasteaia laste jõulupuu.

Teise loo „Tipa ja Atsu jõuluõhtu“ autoriks on Metslaps ehk aastail 1903-1984 elanud kirjandusteadlane ja lastekirjanik Liis Raud. Seejärel lugu „Imeline võõras“, milles autoriks laste- ja näitekirjanik ning prosaist Agnes Taar (1897-1976). Loo peategelaseks Vambi – poisike (vaenelaps) metsaäärsest saunahurtsikust. Poissi kasvatab vanaema. Ühel päeval tuleb Vambile külla pika halli habemega viletsais riideis vanamees. Kas see võiks olla jõuluvana?

Loo „Kuidas jõuluvana leidis endale ameti“ on kirjutanud Irma Truupõld (1903-1980), kes kirjutas eelkõige täiskasvanutele, kuid tema sulest on ilmunud ka see vahva jõululugu. Lugu ei ole pikk, kuid on ilmunud ka raamatuna. Selles loos toimetab üks onu, kellele meeldivad lapsed, kellele meeldib lastele kinke viia. Ühel päeval onu sureb ja satub taevasse elama. Loos toimetavad ka ööingel ja jõululaps ning pärast mitmeid ja mitmeid asjaolusid saabki onust jõuluvana!

Kui päevakorral on lastejuttude kogumikud, siis ei pääse me mööda ka Julius Orost ehk Julius Oengost (1901-1941). Just tema sulest on järgmine lugu „Kui jõuluvana oli külmanud“. Julius Oengu kirjutas aastate jooksul mitmeid ägedaid lasteraamatuid – „Jõuluõhtu“ (1925), „Üle Atlandi“ (1929), ja näiteks ka legendaarne „Muna“ (1938).

Loo „Lugu nukust, kelle nimi oli Lumehelbeke“ on kirjutanud teatriloolane, teatri- ja kunstikriitiks ning ajakirjanik Jaan Pert (1899-1953), kes 1944. aastal põgenes Eestist Rootsi. See on üks üsna õpetlik lugu sellest, mis juhtub siis, kui kalliks peetud nukk vanaks jääb ja laps hakkab uut nukku ihaldama. Ühel hetkel jõuluvana uue nuku toob, kuid vana nuku viib ta endaga kaasa … ja alles siis mõistab Anni, kui kallis oli talle tema nukk, Lumehelbeke.

Järgmise loo „Jõulud akende taga“ autoriks on üks minu lemmikkirjanikest Jüri Parijõgi (1892-1941, hukkus NKVD massimõrva ohvrina Tartu vanglas). Tema kirjutatud laste- ja noortekirjandusest leidub nii jutukogusid – „Tsemendivabrik“ (1926), „Laevapoisi päevilt“ (1927), „Jõulud! Jõulud!“ (1930), „Kulbult Atlandile“ (1939), kuid ka suurepärane muinasjutukogu „Külaliste leib ja teisi eesti muinasjutte“ (1937) ja jutustus „Teraspoiss“ (1937). Õnneks on hakatud Jüri Parijõe raamatuid nüüd jällegi uuesti avaldama.

„Jõulud akende taga“ on lugu Lehe-Sassist, kes müüb pühade ajal lehti ja samal ajal vaatab poodide aknaid, mida jõuludeks pakutakse. Tahaks ka Sass jõuludest osa saada, kuid tema teeb tööd, rasket tööd. Sassi varbad külmetavad, kõht on tühi ja väsimus tükib ligi. Kurgus hakkab kipitama ja südamesse tuleb raske tusk.

Aga kui Sass linna äärele oma hoovivärava ette jõuab, on tusk möödas, selle asemele on tulnud rahulik väsimus. Sassi jõuluõhtu on möödas. See möödus akende taga, nagu suurem osa tema poisikesepõlve päevi.

Jüri Parijõe sulest on raamatus veel teinegi lugu. „Jõulud kodus“. Selles loos valmistuvad maalapsed ja nende vanemad jõuludeks.

Esimese tsükli viimane lugu on „Jutt poisist, kes läks vastu uuele aastale“. Selle autoriks on Viivi Klees, kelle kohta ei leidnud ma isegi veebiavarustest täpsemat infot. Lugu räägib väikesest poisist, kes sel aastal jõulukinke ei saanud. Näis, et Jõulumees oli poisi unustanud. Poisi ema kinnitas, et ju oli jõuluvana sügavas lumes eksinud.

Nüüd oli tulekul uus aasta ja ühel päeval ütles poisi ema, et sel ööl uus aasta tuleb. Poiss mõtles, äkki eksib ka uus aasta ära ja ei tulegi?

Poiss otsustab asja uurima minna ja läheb õue. Poiss jääb õues veidikeseks ajaks unne, kuni virgub ja näeb enda ees hallide juuste ja pika habemega vanakest. Vanakesel oli peas kübar, mida ehtisid 12 kuldset tähte. See oli Vana Aasta. Vanake kinnitas, et kohe saabub Uus Aasta, kuid ei tohiks unustada ka teda.

Kas poiss kohtus ka Uue Aastaga? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Igal juhul, kui poiss uue aasta hommikul ärkas, leidis ta laualt uue pildiraamatu ja voodi eest kiikhobu.

Raamatu teine tsükkel viib meid aastatesse 1941-1970. Kuna ise olen sündinud 1969, siis need lood veel päris minu lapsepõlve lood ei ole, kuid põnev on neid lugeda ikkagi.

Selle tsükli esimene lugu kannab pealkirja „Raudteevahi poeg“ ja selle on kirjutanud Evald Paikre (1906-1944), kes oli kooliõpetaja, orkestrijuht ja noorsookirjanik, kes langes II maailmasõjas, Alutaguse rindel ja ta on maetud samasse piirkonda tundmatusse kohta. Siinkohal tasub mainida, seda, et just Evald Paikrest loodeti saada Jüri Parijõe töö jätkaja, kuid kahjuks lahkusid mõlemad kirjanikud meie hulgast liigagi vara. Tasub mainida sedagi, et Evald Paikre tegi koostööd Marta Sillaotsaga ja nad kasutaid ka ühist varjunime – Tuulenõel.

Noorsoojutt „Raudteevahi poeg“ ilmus 1942. aastal, selles raamatus saame seda lugu lugeda. Lugu jutustab raudteevaht Lagle perekonnast, kaheteistkümneaastasest Ilmarist ja jõuludest.

Teise tsükli teine lugu on Magda Pihla kirjutatud „Kui jõuluvana saatis kirja“. Magda Pihla (1908-1989) oli kirjanik, pedagoog ja harrastuskunstnik, kes lahkus Eestimaalt 1944. Esialgu elas ta Saksamaal, 1950 kolis ta elama Kanadasse. Magda Pihla on avaldanud ajakirjanduses artikleid ja lastejutte, kirjutanud muinasjutulise lastenäidendi „Emakese kirjulilleline põll“ (1040) ja tunnustuse võitis paariaastase tütarlapse elamusi esitav lastejuttude tsükkel „Rõõmuraasuke“ (see ilmus 1947 Saksamaal).

Kolmas lugu selles tsüklis on meie legendaarse lastekirjaniku Heljo Männi sulest. Kannab see pealkirja „Näärisalm“ ja pean tunnistama, et eks ma oma lapsepõlves lugesingi ju lugusid nääridest mitte jõuludest. Nõukogude ajal olid jõulud tabu, mistõttu ei saanud neist kirjutada ega ka väga hästi pidada. Peeti küll, aga vaikselt ja paksude kardinate taga.

Selles loos toimetab Meeli, kellel on suur mure – juba järgmisel päeval tuleb näärivana, aga Jüril pole mitte ühtki salmi peas. Meeli arvates on Jüri paha poiss, kes ei mõtlegi hakata salmi õppima, Jüri istub vaibal ja ehitab oma sputnikut. Siinkohal meenuvad mulle mõned tollased näärikaardid, millel oli sageli näärivana, sputnik, rakett – ajad olid sellised …

Jüri on kindel, et kõik näärivanad on head ja tema võiks luuletuse asemel ehitada näärivanale sputniku! Seni, kuni Meeli kordab salmi, jääb see ka Jürile meelde. Nüüd on ka Jüril salm olemas ja Meelil on aega ka teise salmi õppimiseks.

Neljas lugu on „Kuuseehted“ ja selle on kirjutanud Ellen Niit! Paljude toonaste ja ka hilisemate laste suur lemmik. Mulle tundub, et see lugu on võetud raamatust „Pille-Riini lood“ (1963). See raamat on olnud kindlasti paljude selle aja laste lemmikraamat. Samast raamatust on selles raamatus ka lugu „Jorr“. Saame teada, et Pille-Riinil käis näärivana ja oli nääriõhtu, Pille-Riin luges salme, sai kingitusi ja sai endale ka ühe jorri – kollase karupoja, kes oli nüüd juba Pille-Riini kaisus.

Selles tsüklis saame lugeda ka Kalju Kanguri (1925-1989, kes meist ei teaks tema kirjutatud raamatut „Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid“ (1969)) „Piret, väikevend ja nääripuu“; Eno Raua (1928-1996, ma olen kindel, et Eestis on väga vähe neid inimesi, kes ei teaks, kes on Sipsik, kes on Naksitrallid) „Imepärane kiikhobu“; Raimo Männise (1931-2025, üks minu lemmikutest on tema kirjutatud lasteraamat „Poiss ja kuu“ (1969)) „Näärivana“.

Nagu isegi näed, siis ei ole jõulud, on näärid, on näärivana, on nääripuu.

Lisaks veel ka Elar Kuusi (1899-1988, tema sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid suurepäraseid lasteraamatuid – „Kui vanaisa poisike oli“ (1977), „Memme musi“ (1978), „Välek vibulane“ (1978) „Nupumees Ati“ (1980), „Sabaga sugulased“ (1981)) „Pidu-tidu“; Harri Jõgisalu (1922-2014, jällegi üks minu lemmikutest, kes oma lugudesse toonud loomad ja looduse – „Sass ja Jass“ (1968), „Kärp“ (1991), „Metsapaharet“ (1993)) „Hõbekael“ (selleski loos saame tuttavaks linnuga! hakiga, kel nimeks Hõbekael); Tiia Toometi (s. 1947, temagi on kirjutanud mitmeid ja mitmeid suurepäraseid lasteraamatuid – „Vana aja lood“ (1983), „Vana aja koolilood“) „Kuidas vana aja koolis jõulusid peeti“ ja Henno Käo (1942-2004, meie lastekirjanik, luuletaja ja raamatukunstnik, temagi raamatuid meenutan hea sõnaga – „Suure Kivi lood“ (1985), „Tondijutud“ (1993), „Väike rüütel Rikardo“ (2004) „Suved ja talved“.

Siinkohal kiidan raamatu koostajat, sest lugude valik selles raamatus on olnud vägagi vahva ja vägagi põnev. Nende lugudega saavad ka tänased lapsed tuttavaks paljude ja paljude meie lastekirjanikega ja olen kindel, et nende lugude abil tekib paljudes lugejates huvi ka nende kirjanike teisi teoseid lugeda.

Raamatus valitud lood ja autorid näitavad, kui palju on Eesti olnud ja on suurepäraseid/võrratuid lastekirjanikke, kes on teinud väikese lugeja maailma vägagi sisukakas ja mõnusaks.

Ma olen taaskord jäänud pikalt lobisema … aga raamatus on peaaegu 300 lehekülge ja tsükleid raamatus on veel ja veel.

Kolmas tsükkel viib lugeja aastatesse 1971-1990. Vaikselt hakkame taaskord rääkima jõuludest. No nii tasapisi, tasahilju. Selles tsüklis on lood Hando Runnelilt, Leelo Tunglalt, Lehte Hainsalult, Erika Esopilt, Olivia Saarelt, Venda Sõelsepalt, Asta Kassilt ja Silvia Airik-Priuhkalt. Minu jaoks oli üllatav leid, just viimati mainitud kirjanik, kes 1944. aastal Eestimaalt põgenes, tema oli luuletõlkija ja kirjanik, kes kirjutas ka lastele.

Neljas tsükkel on aastaist 1991-2000. Mari Saat, Helju Rammo, Leelo Tungal, Andrus Kivirähk, Kristiina Kass, Ira Lember, Jaan Rannap, Henno Käo ja Aino Pervik. Kirjanikud, luuletajad, keda on ikka ja jälle kõrgelt hinnatud, kelle raamatuid ja lugusid on lugenud mitme põlvkonna lapsed.

Viies tsükkel viib lugeja aastatesse 2001-2010, sellesse sajandisse. Nääre ei ole, on jõulud! Siin on Aino Perviku „Paula jõulud“, Piret Raua „Nossu päästmine“, Andrus Kivirähki „Päkapikk ja merisiga“, Ilmar Tomuski „Volli teeb heategevust“, kuid ka Hille Karmi, Henno Käo, Kätlin Vainola, Andry Ervaldi, Kristiina Kassi ja Aino Perviku lood. Mulle kangesti meeldib Aino Perviku kirjutatud „Presidendi uusaastakõne“.

Vaadates kirjanike loetelu, siis on selge, et päris paljud neist on tegutsenud mitmetel erinevatel kümnenditel, mistõttu on ka nende lugusid erinevates tsüklites.

Ja viimane tsükkel. Lood alates aastast 2011. Kirjanikud, kes on kirjutanud lugusid meie tänastele lastele – Anti Saar, Helena Koch, Andrus Kivirähk, Leelo Tungal, Markus Saksatamm, Kairi Look, Aidi Vallik, Liis Sein. Kirjanikud (lastekirjanikud), kelle lood on valitud ka meie tänastesse kooliõpikutesse, kes kirjutavad lugusid meie lasteajakirjadesse „Täheke“ ja „Hea Laps“. Ja saan omalt poolt lisada, et need lapsed, kellele meeldib raamatuid lugeda peavad lugu ka just nende kirjanike kirjutatud raamatutest ja lugudest.

Suurepärane jõulujuttude kogumik. Koostaja on teinud suure ja mahuka ja tänuväärt töö. Kindlasti kiidan ka Kadri Ilvese suurepäraseid illustratsioone.

Tiiu Kitsik

„Jooksvad ninad ja teisi talvejutte“

(Tänapäev)

Tiiu Kitsiku "Jooksvad ninad ja teisi talvejutte" sisaldab üle kolmekümne naljaka lasteloo nooremale koolieale, mis kõik on otsapidi seotud talvega. Muuhulgas kohtume siin talvituvate jalgratastega, talisuplejaid uudistavate kalade ning presidendi lumememmega.

Tiiu Kitsik on kirjutanud ja ise illustreerinud rea lasteraamatuid ning ka täiskasvanutele.

Üsna lühikese aja jooksul on mul õnnestunud lugeda ja tutvustada mitut raamatut, mille autoriks on Tiiu Kitsik või on hoopis tema sulest raamatu illustratsioonid.

Meenutame. 2024. aastal ilmusid „Me kolime ära“ (kirjastus Tänapäev, Tiiu Kitsik on nii raamatu autor kui ka kunstnik), „Maailma parim liivaloss“ (Pegasus, raamatu autor Tiina Laanem, illustratsioonid Tiiu Kitsik).

Aasta 2025. „Seest siiruviiruline“ (Pegasus, Tiina Laanem autoriks, illustratsioonid Tiiu Kitsiku sulest), „Vennad“ (Varrak, Tiiu Kitsik raamatu autor ja kunstnik).

Selle aasta lõpuks veel üks vahva lasteraamat ehk „Jooksvad ninad ja teisi talvejutte“, mille vahvad ja talvised lood on nii kirjutanud kui ka kujundanud Tiiu Kitsik.

Raamatus on kokku 31 super suurepärast lugu, milles saab nalja ja rõõmu, on ka õpetlikke lugusid ja nutikaid lugusid, palju on vahvat sõnamängu jpm.

Esimene lugu on „Sõbralik kinnas“. Selles toimetab poiss, kel nimeks Alfred ja ta on selline veidi kiuslik poiss. Ta läks tihti teistega tülli. Küll lükkas ta möödaminnes teiste ehitatud lumememmesid ümber või viskas liiga kõvade lumepallidega liiga tugevasti. Selline inetu käitumine oli vastuvõetamatu Alfredi kinnastele.

Poisi kindad olid väga viisakad ja viksid, erakordselt hea kasvatuse ja sõbraliku meelega. Ega siis Alfredi vanaema polnud poisile selle jaoks kindaid kudunud, et Alfred nendega pättusi korda saadaks. Vanaema oli kinnastesse ikka armastust ja headust sisse põiminud.

Ükskord oli ilm soojemapoolne ja Alfredi kindad olid taskus. Ja siis juhtus nii, et Alfred oli mänguväljakul ja ei lasknud mitte kellelgi teisel liumäest alla lasta. Alfred seisis ees ja naeris.

Sellist asja ei suutnud enam üks Alfredi kinnastest kannatada ja hüppas taskust välja. Kinnas pikutas mänguväljakul mitu päeva. Siis tuli mänguväljakule üks ema, kes tõstis kinda üles ja asetas selle ilusa kinda mänguväljaku ääres kasvava põõsa oksa peale.

Nüüd jäi mulje, et põõsas lehvitab. Ja see meeldis ka põõsast möödujatele.

Teine kinnas? No temal läks ka hästi. Alfred ei võtnud üksikut kinnast enam oma käikudele kaasa. Teine kinnas oli kodus, kuid ülejäänud talve Alfredi käed külmetasid ja ta hoidis need vaguralt taskus. No ja see meeldis kõikidele teistele.

Teine lugu räägib tädi Helgist ja lumehelvestest. Tädi Helgile lumehelbed meeldivad. Need meeldivad talle nii palju, et ta hakkab neid koguma oma taskutesse. Ja kui lapsed, kes olid aknast märganud, et väljas sajab lund, õue kelgutama jooksid, märkasid, et maas polnud lund mitte kübetki. Lumi oli tädi Helgi poolt kokku korjatud, tema taskutesse.

Tädi Helgi oli väsinud ja ta matsatas taskute raskuse all selili ning lumi vuhas tema taskutest välja, moodustades kaks suurt hange.

Hetk hiljem saabus vilkuritega autoga linnapea, kes andis tädi Helgile ordeni, kuna linn oli lumekoristuse pealt hulga raha kokku hoidnud.

Tädi Helgi oli õnnelik, ja ta mõtles, et äkki peaks ta hoopis autasusid koguma hakkama …

Kolmandas loos toimetab siidisaba, kes tahab lindude söögimajaga miskit ette võtta. Esimeste külmade tulekuga täitusid koduaiad lindude söögimajadega. Majakestesse pandi kaerahelbeid, päevalilleseemneid ja palju muud. Varblased ja rasvatihased olid kiirelt kohal.

Seda vaatas pihlaka otsast pealt uhke siidisaba. Oli see ju ikkagi uus söögikoht, mida ta tahtis samuti külastada. Siidisaba pani end viisakalt riidesse, kammis suled ära, haaras kotikese käevangu, sättis kübara pähe ja lendaski uude söögimajja. Selgus, et söögimaja külastajatel polnud üldse kombeid, teri loobiti igale poole laiali, söögimajas polnud ei toole ega laudu ja toit vedeles lihtsalt põrandal.

Siidisaba otsustas, et ta peab midagi ette võtma. Nii ehitas siidisaba söögimajja uhked toolid ja söögilaua ja tegi palju muudki.

Nüüd saabus rasvatihane, kes keeras siidisaba tehtud töö tuksi. Nii pidi siidisaba kõike otsast alustama, aga edaspidi selles söögimajas linnud ei käinudki. Seda hakkasid kasutama hoopis hambahaldjad ja päkapikud.

Neljandas loos toimetab väike vahvlijäätis, kes talve hakul pisteti külmkappi ja unustati sinna, kuna ilmad läksid külmaks. Külmade ilmadega jäätist väga palju ei tarbita.

Vahvlijäätis oli õnnetu ja ei teadnud, mida peale hakata. Mõnikord käis sügavkülmikus pakk pelmeene, külmutatud mustikaid, karbitäis spinatit, tilli ja lihapallegi. Nad tulid, olid natuke aega ja läksid taas minema.

Vahvlijäätis otsustas, et peab oma suhtumist muutma ja nüüdsest oli sügavkülmik tema kodu ja kõik, kes sinna tulid, olid tema külalised. Jäätis oli hea suhtleja ja sõbraliku loomuga. Õige varsti alustas jäätis oma taskuhäälingut ja üsna ruttu sai tema taskuhääling maailmakuulsaks.

Kui vahvlijäätis ühel soojal suvepäeval sügavkülmast välja võeti, oli ta üllatus suur. Temaga tehti sada intervjuud, pildistati, küsiti autogrammi ja luba koos pilti teha. Teda kutsuti tele- ja raadiosaadetesse, kuni ühes järjekordses jutusaates palub jäätis end proovida. Seda teeb üks julge reporter, kes oli varem isegi putukaid ja limuskeid söönud, mistõttu pääseb vahvlijäätis lõpuks kõhtu, kuhu iga jäätis igatseb.

Järgmistes lugudes on juttu kartlikust lumest, tujukatest sõrmedest, presidendi lumememmest, esimesest ja viimasest lumest.

Üheksandas loos saame tuttavaks Merikese ja tema sulgiva diivaniga. Ühel sombusel õhtul avastas Merike, et diivan oli hakanud sulgima. Kõik kohad olid sulerootsusid täis. Sulgi hakkas diivanist päev-päevalt aina enam välja turritama. Üldse oli diivan kuidagi pirtsakaks muutunud ja vajus istuja all ebamugavalt lössi, nagu ei tahakski ta, et keegi tema peale istuks.

Ühel päeval käratas diivan Merikesele, et tema peale ei tohi istuda järgmised kaks nädalat! Soh! Nii istus Merike koos ema ja isaga kuulekalt diivani ees põrandal.

Paar nädalat hiljem tekkisid diivani kõrvale tore väike tugitool, päev hiljem veel ka pisike sinine tumba. Loo lõpus saame teada, et tugitool ja tumba olid diivani lapsukesed.

Edasi on juttu talisuplejatest, talvemööblist, ohtlikest jääpurikatest, kuninganna külaskäigust (see on selle raamatu üks pikemaid lugusid) ja jooksvatest ninadest. Millest raamatu nimiloost lugeda saab? Ühel hommikul ärkas Laur, et kooli mina, kuid tal oli imelik tunne. Pea tuikas imelikult, võibolla oli ta eelmisel päeval kelgutades külma saanud.

Ema astus poisi tuppa ja lõi ahastuses käsi kokku: „Hakkab peale! Sul nina jälle jookseb! Niimoodi küll kooli minna ei saa!“

Laur katsus oma nina. Emal oligi õigus, nina oli jooksu pannud! Nina jooksis vaatamata koledale sombusele ilmale mööda õue ringi. Laur tundis end ikka päris kehvasti, sest ega see mõnus ei ole, kui nina jookseb. Laur tegi akna lahti ja hüüdis ninale, et too tema eest kehalise tundi läheks. Nina läkski.

Õhtul tagasi tulles kinnitas nina, et talle meeldis sporditund, sest ta oli jooksmises kõige esimene. Ninamees!

Sel nädalal jooksid paljud ninad. Nad jooksid lausa maratoni. Pärast maratoni olid nad väsinud ja seejärel oli neid lihtne kinni püüda ja panna nad tagasi oma kohale keset nägu.

Nina omanikud aga, saanud ninadest innustust, hakkasid ka jooksmas käima, olid tervemad ja ninad püsisid tänu sellele ka paremini peas, ei jooksnud enam nii lihtsalt minema.

On ju igati vahva ja sõnamänguline lugu.

Seejärel kohtume universumi suurima lumememmega, saame teada, kuidas jalgratas talvepuhkust veedab, kuidas Niina talve värviraamatut värvib, milline on onu Markuse hobi, missugused on puusanõksuga piparkoogivormid.

Lugu „Kuusk ja robot“ on järjekorras 20. Ühes pisikeses korteris keset suurt ja kiiret linna seisis uhke kuusepuu. Lapsed olid ta kaunilt ära ehtinud, isegi vilkuvad jõulutuled külge pannud.

Ühel päeval aga, kui kõik kodust ära olid, kuulis kuusk lähenemas mingit veidrat mürinat. Järsku keegi müksas kuuske! Toks, toks, toks! Nügimine oli nii tugev, et kuusk nihkus paigalt, aina välisukse suunas.

Nügijaks oli robottolmuimeja Ruudi, kes oli kuuse peale pahane. Miks oli kuusk tulnud nende koju eputama, kuigi kuuse koht on ju ometigi metsas.

Ruudi oli nii pahane, et haaras kuuse elektritulede juhtmehambusse ja järas seda nagu mänguhoos kutsikas.

Ruudi tõdeb kuusele, et kui kuuske nende juures ei olnud, siis oli just tema kõige helkivam, läikivam, vilkuvam ja põnevam asi seal majas. Ruudi nukrutses ka, sest vahel oli tal tunne, et inimesed on ta täiesti unustanud.

Kuusk andis tolmuimejale paar kuuseehet kaunistuseks ja nüüd oli robot jällegi õnnelik.

Ja pärast seda, kui kuusel igav hakkas ja ta robotit seltsiliseks soovis, saputas ta oksatäie okkaid maha. Seepeale vajutas pereisa kohe roboti tööle. Ruudi tuli ja tiirutas rõõmsalt ümber kuuse, pilgutas tervituseks punast tulukest ja laulis.

Lugusid on raamatus veel. Saame osa tatikolli seiklusest, ämblikute talvest, loeme ka koertest, kes lume peale kunsti teevad ning ka kõige pikemast liust. Mis vahet on karupükstel ja karu pükstel? Käime üheskoos jäätisemaal, kohtume suusaraja ja kelgurajaga, ühes loos jääb Peeter haigeks ja see haigus on vägagi kiuslik, sest tema tahaks koos Peetriga telekat vaadata, aga Peeter peab saama terveks. Nii üritavad siirup, soe tee meega ja kurgupastill haigust korrale kutsuda. Pole vaja ju ometigi last kiusata. Õnneks läks haigus oma teed ja Peeter sai end taas tervena tunda. Pärast seda haigust ei unustanud Peeter enam kunagi õues mütsi pähe ja salli kaela panna.

Raamatu kolm viimast lugu on tädi Kati taskutest (tädi Katile meeldis jalutamas käia ja igasuguseid asju üles korjata, kõik asjad lõpetasid tema taskutes, mistõttu oli ta endale õmmelnud erilise mantli, millel oli sada suuremat ja väiksemat taskut), külmapühadest (saame teada, et Soe, Kuum, Jahe ja Külm olid neli venda ja nad olid omavahel tööd ära jaganud ja igaüks hoidis kiivalt oma ametist kinni) ja monumendist, mis on üpris kurja olemisega.

Sellised lood nende kaante vahel. Mõnusad, humoorikad, sõnamängulised ja vahvad. Kui loed, siis oled kindlasti minuga ühel nõul.

Liis Sein

„Mona tõstab mässu“

(Pegasus)

Mona on täiesti tavaline tüdruk, kellel on viimasel ajal ülearu palju vaba aega. Tema isa on avastanud endale hulga hobisid ega suuda senini otsustada, milline neist sobiks just talle kõige paremini. Ema peab aga tähtsaks järgida tähtpäevade kalendrit ja pidada meeles nii suuri kui ka väiksemaid tähtpäevi.

Mona otsib tähelepanu nii ja teisiti, kuid vanemad on oma tegemistega liiga hõivatud.

Lõpuks hakkab Mona mässama. Ta mõtleb välja kõikvõimalikke trikke, et vanemate tähelepanu saavutada – olgu see koolist kaasa toodud hinne kaks, uus ja nutikas leiutis, sõnakuulmatud lapsehoidjad, appi kutsutud vanavanemad või välja mõeldud põhjused, miks mitte kooli minna.

Kas kõik need nipid toimivad ja Mona saab soovitud tähelepanu?

"Mona tõstab mässu" on järg raamatutele "Mona isepäine isa" (2022) ja "Mona erakordne ema" (2024).

Mona ja tema perekonnast oleme saanud lugeda tõepoolest juba kahest raamatust, millest siin eelpool juttu. Olen ka mina neid raamatuid lugenud ja neid ka tutvustanud, mistõttu saan kinnitada, et Mona lood on igati vahvad, humoorikad ja mõnusad. Täpselt sama on ka uue raamatuga „Mona tõstab mässu“.

Selle raamatu, nii nagu ka kahe eelmise Mona raamatu illustratsioonid on Ulla Saare sulest. Ja needki on igati ägedad.

Uue loo alguses on Mona kindel, et senine elu peab muutuma. Ema ja isa on oma asjade sedavõrd hõivatud, et Monat nad ei märkagi. Mona hüüdis: „Halloo! Mina olen samuti siin“, kuid ikka ja jälle seisis kodus laual kiri, mis kinnitas, et vanemad olid taas kuhugi kadunud.

Mona kinnitas kass Roosile, et aitab nendest tähtpäevadest ja hobidest! Mona hakkas mõtlema, mida võiks teha, et vanemate tähelepanu saada. Koolist tuleb koju tuua üks kehv hinne nagu kaks, tuleb streikida! Mona oli kindel, et see paneb rattad käima ja toob soovitud tulemuse.

Koolis oli päevakorral leiutamisvõistlus. Kas Mona suudaks leiutada roboti, mis tuletab emale ja isale meelde, kui on aeg temaga mängida või jalutada või talle süüa teha või kallistusi jagada? Monal oli mõtteid teisigi, kuid asjad ei taha õnnestuda. Nii jäi ta üpris hilja nuttes magama.

Järgmisel päeval selgus, et ta oli maganud nii kaua, et polnud kooli jõudnudki. E-koolist nägi tüdruk pilte, mida teised teinud olid – Jakob oli meisterdanud pliiatsi, millega suudab igaüks ilusa käekirjaga kirjutada. Anna oli valmistanud uudse telefonitasku, mis koolitunnis ei avane. Taavi oli leiutanud taaskasutatava liimi.

Kui loed selle peatüki läbi, siis selgub, et mingi ime läbi hakkasid ema ja isa Monat jällegi märkama … kas sellest oli abi, mida Mona leiutas või oli põhjus selles, et äkki anti hoopis koolist märku?

Järgmises peatükis saame lugeda sellest, kuidas Mona liitus igasuguste huviringidega, mida kool pakkus, ja pani end kirja kõikvõimalikele võistlustele, mis lähiajal aset leidsid. Judovõistlused, lastelaul, lindude joonistamine, mälumäng, raamatukogus ettelugemise võistlus ja linnas võistkondlik teatejooks.

Mona ema ja isa üritavad tüdrukuga kaasas olla, kuigi neil endilgi on igasugu plaane, mis vajavad tegemist.

Monal on uudiseid veel – kooliteatrifestival, tantsuvõistlus Soomes. Vanem peab kaasa minema!

Kes läheb? Ema ja isa otsustasid kulli ja kirja visata. Ema kaotas, kuid polnud nõus minema.

Mona solvus. Ta sulges end oma tuppa. Päevadeks ja tuli toast välja pelgalt toidu järele või koolist puudumise tõendi palvega.

Emale ja isale see esialgu sobis. Muret tundsid klassijuhataja, treener, muusikaõpetaja, huviringide juhendajad, vanavanemad. Kus on Mona?

Õnneks otsustab ema, et nad peavad isaga oma tütart rohkem toetama. Koolivaheajal oldi koos ja tehti igasugu asju. See mõjus Monale hästi, sest tüdruk tõi võidu koju kitarrikonkursilt, parima näitleja auhinna kooliteatrifestivalilt ja uhke kolmanda koha võistkondlikult mälumänguvõistluselt.

Kui kõik võistlused ja konkursid said tehtud, võis Mona pere hinge tõmmata. Võeti ette pikki jalutuskäike ja mõnusaid kohvikupause ja osturetki ja vedeleti niisama kodus. Nii et viimaks tekkis üksteisest tüdimus.

Nii otsustas Mona, et ta läheb vanaemaga raamatukokku ja vanaisaga kinno.

Kolmandal peatükil on väljakutsuv pealkiri „Kaks on parem kui viis“. Selgub, et viimasel koolinädalal oli Mona saanud viie, nelja ja kolme. Vähe ei puudunud, et Mona oleks saanud matemaatikas kahe. Kuna õpetaja polnud varem ühelegi õpilasele nii kehva hinnet pannud, pääses sellest ka Mona.

Mona nuias õpetajalt kahte, kuid õpetaja kutsus tüdruku järgmisel päeval pärast tunde enda juurde, et tüdruk saaks töö uuesti teha. Mona ei suutnud uskuda, et halba hinnet oli palju raskem saada kui head.

Kodus selgus, et isal ja emal oli jällegi miskit teha. Ema valmistas ette tulevast üritust, isa tegeles toataimedega. Mona pidi ise makaronid keema panema.

Õhtul palus Mona emalt ja isalt abi, et matemaatikaga tegeleda, kuid vanematel polnud aega.

Järgmisel päeval tegi Mona koolis matemaatika järeltööd. Taaskord väga halvasti. Hinne kaks! Õpetaja imestas, Mona ju teadis seda teemat väga hästi, kuid Mona kinnitas, et tal on seda kahte vaja! Selleks, et vanemad teda kodus rohkem tähele paneks.

Õpetaja panigi kahe.

Kaks tekitas kodus suure draama – ema nuttis, isa tegi rahustuseks piparmünditeed, nad õpetasid kordamööda Monale matemaatikat. Isa viis pere jalutuskäigule, ema valmistas Mona uut lemmikrooga kanarisotot jpm.

Emale ja isale meeldis matemaatika. Nad olid imestunud, et koolis õpitu neil sedavõrd hästi meeles oli. Isa mõtiskles, et äkki võiks matemaatika tema uus hobi olla.

Järgmisel järeltööl sai Mona viie. Õpetaja oli rahul, kodus olid vanemad rahul. Ja nüüd, kui Mona koolist saabus, oli ema kohe uue ülesandega kohal ja isa seletas lahenduskäike.

Seega, mõnikord on kaks parem kui viis!

Järgmises peatükis on juttu talvest, suusatamisest ja Mona kiirest kasvust, seejärel peatükk, milles saame tuttavaks Mona uute lastehoidjatega ja valmistume emakeelepäevaks. Lapsehoidjateks tulid vanaisa ja vanaema, onu Ats, seejärel kõik Mona sõbrad ehk peaaegu pool klassi. Tulema pidid ka tädi Pipa, koduõpetaja Lee ja vanatädi Juula, kuid ühel hetkel Monat ema: „Ei mingeid hoidjaid rohkem.“

Ema võtab lapsehoidmise üle, kuid Mona soovil peetakse siiski ka lapsehoidjate kokkutulek.

Lugusid on selles raamatus veel. Saame lugeda sellest, kuidas Mona haige on (abiks on vanaema ja vanaisa), kuidas kodus koristatakse, telefonisõltuvusest on samuti juttu ja ka suvest lastelaagris. Mis nendes lugudes juhtub? Selle jätan Sulle endale avastada.

Nii nagu alguses ütlesin, kas kolmas Mona lugude raamat on igati vahva, humoorikas ja kaasahaarav, mistõttu loodan, et saame Mona toimetamistest lugeda ka edaspidi.

Liina Roht

„Tähtsate asjade suvi“

(Tänapäev)

Need lood kutsuvad lugejat kaasa elama ühe neljalapselise pere suvistele päevadele, kus leidub nii väikeseid seiklusi, segadust kui ka rõõmu.

"Tähtsate asjade suvi" meenutab, et olulisimad mälestused ja meeldejäävad hetked sünnivad just argipäeva lihtsates hetkedes. Kuivanud pannkoogitaina täpikesed pliidil, rüütlimäng emmega, hilisõhtune ujumine ja peitusemäng pargis – just need ongi need tõeliselt tähtsad asjad, mida sellest suvest kaasa võtta.

„Tähtsate asjade suvi“ on Liina Rohti esimene lasteraamat, inspireeritud tema enda pere igapäevastest tegemistest.

Oma esimesed lasteraamatute lood/tutvustused kirjutasin ca 20 aastat tagasi ja paarikümne aasta jooksul olen üritanud lastekirjandusel silma peal hoida. Aastate jooksul on ilmunud meie autoritelt väga palju väga lahedaid, südamlikke ja armsaid lasteraamatuid. Minu lemmikud on alati olnud sellised lihtsad lood, lood elust enesest, mis annavad edasi seda ehedat tänaste laste elu ja olu, rõõme ja muresid. Jutustavad lastest ja nende peredest jne.

Just selline lahe, armas ja südamlik lasteraamat on ka „Tähtsate asjade suvi“, mille on kirjutanud Liina Roht. Kuna see on tema esimene lasteraamat, siis loodan, et see jää viimaseks, sest Liina Rohti raamat on igati vahva.

Raamatu esimeses peatükis „Mardikad“ saame tuttavaks raamatu peategelastega. Kui pealkirjas on juttu mardikatest, siis siin ei ole teps mitte juttu putukatest, aga ikka lastest ja nende vanematest.

Martin ärkas uniste silmade ja veidi torisevana, kuid ta läks trepist alla. Alumine korrus oli juba paksult pannkoogilõhna täis. Teised Mardikad oli kõik köögis. Kaspar oli alles pidžaamas ja Kaarel aitas tal püüdlikult klotsitorni laduda. Karmen askeldas tähtsalt pliidi ääres.

Martin uuris, kus on emme ja issi? Selgus, et emme ja issi magasid. Karmen oli hakanud varakult toimetama, sest tahtis emmele ja issile üllatust teha. Lapsed olid valmis pannkooke sööma.

Käes oli suvepuhkuse päris esimene päev. Karmen ja Kaarel olid eelmisel päeval koolist tunnistused saanud ning ootasid suviseid seiklusi. Martin oli lehvitanud lasteaia uksel sõpradele ja mõistnud, et ees on ootamas palju pikem puhkus kui lihtsalt nädalavahetusel. Ja Kaspar oli veel nii pisike, et tegi alles oma esimesi samme. Nemad olidki Mardikad. Emme kutsus neid niimoodi, sest laste isa nimi on Mart. Lapsed elasid koos ema ja isaga väikeses Viljandi linnas, üsna linnakese serval vaiksel tänaval.

Lapsed sõid pannkooke. Väiksemad vennad sõid ja tahtsid juurde. Karmen soovis, et väikevennad poleks väga häälekad, et vanemad kauem magada saaksid, mistõttu pidi Karmen poistele kooke juurde tõstma. Ootamatult oli koogikuhi olematuks kahanenud. Karmen ise polnud kooki veel saanudki ja tainakausis oli alles veel vaid paari üksiku pannkoogi jagu tainast.

Hetke pärast astusid kööki emme ja issi, kes uurisid, mis köögis toimub. Karmen kinnitas, et lapsed olid tahtnud teha emmele ja issile üllatuse ja neile pannkooke küpsetada, aga poisid olid olnud hea isuga ja nüüd oli pannkoogid otsas.

Ema arvates oli see väga armas üllatus, vaatamata sellele, et kooke polnudki, kuid alati on võimalik teha ka praemuna, et ka emme ja issi söönuks saaksid.

Järgmises peatükis „Tädi Manda kassid“ kohtume kassidega. Saame teada, et Mardikate kodutänaval elab palju kasse. Mardikate kõrval väikeses helesinises puumajas elab tädi Amanda, kellel on kolm kassi – imeilus vesihall sale kass, kirju ja veel üsna nooruke kiisu ning üks ütlemata ümar ja punane kass.

Tädi Amanda, keda kutsuti Mandaks, oli väga vana. Hoolimata kehvast kuulmisest oli ta äärmiselt sõbralik ja ta lubas lastel üle plangu ronida, et sinna lennutatud pall ära tuua, oma poolenisti metsistunud aias mängida ning lehvitas alati rõõmsalt, kui Mardikad mööda jooksid.

Tädi Manda kassid tundusid aga palju upsakamad. Ja neile meeldis pissil käia peenras, mis asus Mardikate köögiakna all. Ema oli istutanud peenrale kadakaid ja just nende kadakate peale meeldis kassidel pissida. Kadakatele see ei meeldi, alumised oksad muutuvad sellest pruuniks ja kärbuvad.

Ema on õnnetu, mistõttu otsustavad Karmen ja Kaarel, et nad peavad midagi ette võtma!

Mida lapsed välja mõtlevad, selle jätan Sulle endale lugeda. Esialgu näib laste plaan töötavat, kuid see pole väga jätkusuutlik, mistõttu tuleb mängu ka kasside peletamise süsteem, aga sellega on üks probleem – Karmen ja Kaarel ei oska seda veel ehitada, mistõttu peab ema ootama, kuni lapsed piisavalt targaks kasvavad.

Kolmandas peatükis saame tuttavaks nii Karmeni kui ka tema väikeste vendadega. Karmen on ju pere vanim laps, kuigi ta on Kaarlist ainult veidi noorem. Martin on Karmenist palju noorem. Martin sündis siis, kui tüdruk käis viimast aastat lasteaias. Kaspar on palju noorem, sest tema saab alles üheaastaseks. Loeme, kuidas Karmen on väikeste vendadega hakkama saanud. On olnud igasugu vahvaid sündmusi, saanud palju nalja ja selgub, et küll need väikesed vennad on ikka nunnud!

Neljandas peatükis läheme vanakraamiturule. Seekord tahab oma asju müüa ka Karmen. No riideid ja mänguasju. Kaarel tahab ka kaasa minna, aga temal väga palju asju müüa pole, sest kõik, mis terve, aga Kaarlile väikseks jäänud, jääb Martinit ootama. Ja siis jälle edasi Kasparit ootama.

Kaarel tahaks kaasa minna, aga mida vanakraamiturul teha?

Karmen on kindel, et vend võib temaga kaasa minna, sest tal oleks niikuinii vaja kedagi, kes arvutamisel abiks on. See sobib Kaarelile.

Seejärel saame lugeda, kuidas lastel vanakraamiturul läks. Päris hästi läks! Nad teenisid 10 eurot ja 50 senti. Lisaks selle sai Kaarel ka väga hea idee, mida järgmisel korral vanakraamiturul müüa. Mis idee see oli? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Järgmises peatükis on juttu tulevikuplaanidest. Loeme, kelleks on Karmen plaaninud saada. Päevakorral on olnud aednikuamet, kuid Karmenile meeldivad ka loomad. Äkki loomaaednik? Karmen tahaks pigem oma talu koos lammaste, kitsede, kanade ja jänkudega.

Aga emme? Kelleks tahtis saada lapsena tema? Selgub, et emme tahtis saada emaks, sest talle meeldis mängida nukkudega ja ta kujutas ette, et tal on palju lapsi. Nüüd näib, et tema unistus ongi täitunud.

Karmen täpsustas oma tulevikumõtteid veel. Talle meeldib ju ka joonistada ja maalida, mistõttu võiks tulevikus olla selline talus elav kunstnik, kellel on palju loomi ja oma kunstiateljee. Pole ju üldse mitte paha mõte.

Kuna Kaarel kutsub Karmeni kodusele kaugushüppevõistlusele, siis lisandub Karmenile veel üks mõte – ta võiks nooruses olla ka tubli sportlane, kellel oleks ka palju medaleid.

Kelleks Karmen suurena saab, selleni läheb veel aega, kuid selle peatüki lõpus saab Karmen ühe väga laheda uudise, mis võiks olla seotud sellega, kui ta kunagi tulevikus siiski taluperenaiseks saada tahab.

Seejärel peatükk, mis kannab pealkirja „Vapper rüütel“. Selles mängivad Kaarel ja emme üht vahvat mängu. Mängu, milles Kaarel on vapper rüütel ja emme kaunis printsess. Mängus ka kuri lohe ja väikevend Kaspar.

Seitsmendas peatükis on juttu uneajast ja sellest, kuidas emme Martinile kaissu läheb.

Seejärel peatükk, milles saame tuttavaks Martini tähtsate asjade kotiga, kus on katkised õhupallid, mitu peotäit kivisid, üks vana hambahari, mõned oksad, tühjaks kulunud vildikad, papist wc-paberi rullid ja muidugi lugematul hulgal kokkuvolditud joonistusi. Kott lohises poisil järel igal pool, kus ta päeva jooksul käis.

Sel päeval oli vihmane ilm, lapsed veetsid aega toas joonistades ja lauamänge mängides. Martin asus mööda maja oma kotti uusi aardeid otsima. Martin teadis väga hästi, et mõnda asja ei tohi võtta. Mõned asjad on ikka päris asjad, mida teistel pereliikmetel vaja läheb.

Martin tahtis endale ka mingit päris asja. Äkki nägigi ta raamaturiiulil üht vana kella. See oli pisike ja sinine ja mahtus Martinile pihku. Issi oli saanud selle vanavanaisalt, aga Martin ei olnud kunagi näinud, et keegi seda kasutaks, kätte võtaks või isegi ainult vaataks. Järelikult ei olnud teistel seda vaja, mõtles poiss, kui see kell sobis suurepäraselt tema tähtsate asjade kotti.

Mis selle kellaga edasi juhtub? Selle jätan Sulle endale lugeda. Kuid, uskuge mind, selle kellega saab selles loos veel palju nalja.

Millest veel selles armsas ja mõnusas lasteraamatus lugeda saame? Käime koos terve perega Pärstis ujumas. Kuna issil algab suvepuhkus, siis sõidame koos Mardikatega perereisile Saaremaale. Reisist Saaremaale on mitu peatükki – esimene päev on üsna vihmane, mängime peitust ühel vahval mänguväljakul.

Saaremaalt tuleme tagasi ja sündmusi jagub veel ka ülejäänud suveks. Mardikad käivad tädi Amanda aias mustsõstraid korjamas, mängitakse sopahüppeid ja saame tuttavaks uue tüdrukuga, kel nimeks Klaara, kes käib salaja tädi Amanda aias vaatamas, kuidas Mardikad seal mängivad. Klaaral pole ühtegi õde ega venda, on ainult ema, mistõttu on ta ka pisut õnnetu, kuid Karmen on kindel, et nad võivad ju Klaaraga üheskoos mängida.

Raamatu viimastes peatükkides käime koos Mardikatega mööblipoes, sest emme arvates on neil uut nurgadiivanit vaja. Loeme ka emme sünnipäevast ja üllatuspeost.

Viimases peatükis selgub, et suvi ongi läbi. Mardikatel polnud siiski kahju, sest Karmenile ja Kaarlile meeldis väga koolis käia ja Martin ootas, et lasteaias sõpradega mängida.

Ongi käes 1. september! Karmen ja Kaarel lähevad kooli. Teel kooli kohtuvad nad ka Klaaraga, kellega olid suvel tuttavaks saanud. Nüüd selgub, et ka Klaara läheb samasse kooli, esimesse klassi. Ja see on ju igati vahva!

Raamat lõpeb nii: „Kui issi oli just väiksemaid vendasid tuttu panemas, istusid Karmen ja Kaarel koos emmega oma valges majakeses köögilaua taga ning panid värsketele vihikutele ja õpikutele pabereid ümber. Õu ja tänav olid vaikseks jäänud. Ometi oli seekord 1. september kuidagi teistmoodi ja mõlemad lapsed tundsid kerget ärevust. Suvepuhkus oli küll läbi ja juba õige pea tuleb õue minekuks sügisjoped selga tõmmata. Aga lastele tundus, et suuremad seiklused on alles ees.“

Kas see võiks tähendada seda, et saame tulevikus ka nendest seiklustest lugeda? Sellest, kuidas läheb Karmenil ja Kaarlil koolis, kuidas Martinil lasteaias, kuidas sirgub Kaspar? Tegelikult oleks see igati vahva, kui Mardikatest ka tulevikus lugeda saaks …

Raamatu vahvad pildid on joonistanud Marja-Liisa Plats, kelle suurepäraseid illustratsioone olen näinud Mari Teede kirjutatud raamatus „Ingmar ja meri“, Reeli Reinausi kirjutatud raamatus „Kuidas mu isa endale uue naise sai“ ja paljudes Mika Keräneni kirjutatud raamatutes.

Tiina Laanem

“Seest siiruviiruline”

(Pegasus)

Mamma ei taha sünnipäeva pidada. Ta arvab, et on liiga vana. Papa ütleb jällegi, et näeb mammat samasugusena kui nooruses. Siis, kui ta jooksis nagu jänes ning sõitis mootorrattaga.

Hugo ei suuda seda uskuda! Veelgi vähem suudab ta uskuda, et papa mängis noorena bändis kitarri ja protestis nõmeduse vastu. Papa näitab talle, et meie kõigi sees on palju võimalusi peidus.

Me kõik oleme seest siiruviirulised.

Tiina Laanem on laste-, proosa- ja näitekirjanik, kellelt on varem ilmunud viis lasteraamatut. Tiina lasteraamatud vaatavad maailma läbi väikese inimese silmade ning tema looming on pälvinud mitmeid tunnustusi.

Tiiu Kitsik on lasteraamatute illustraator, kujundaja ja autor. Ta on illustreerinud ja kirjutanud üle kümmekonna lasteraamatu, millest mitmed on võitnud auhindu ja saanud laste lemmikuteks.

Tiina Laanemi kirjutatud varasemad lasteraamatud on olnud igati lahedad ja vahvad. Mul on õnnestunud neid lugeda ja ka tutvustada – ”Katariina kaaperdab kooli” (2022, kirjastus Pegasus), ”Maailma parim liivaloss” (2024, Pegasus), ”Liisu laseb jalga” (2024, Pegasus).

Tiiu Kitsiku sulest olen lugenud sel aastal ilmunud raamatut ”Vennad” (kirjastus Varrak, selle raamatu on Tiiu Kitsik ka illustreerinud) ja tema pilte olen varem näinud eelpool mainitud raamatus ”Maailma parim liivaloss”, kuid ka raamatus ”Me kolime ära” (2024, Tänapäev).

Kuna raamatus ”Seest siiruviiruline” toimetavad Hugo ja tema vanaisa, siis meenub mulle, et raamatus ”Maailma parim liivaloss” toimetasid samad tegelased.

”Seest siiruviiruline” algab suve lõpus. Peategelane Hugo on natuke kurb ja natuke rõõmus. Rõõmus seetõttu, et mammal on suve lõpus sünnipäev. Tulevad külalised ja toovad kingitusi. Mammale ja Hugole ka, kuigi Hugo sünnipäev on talvel.

Loeme, et Hugo on kuuene. Papa arvas, et äkki on ta kaksteist, sest Hugole tuuakse ju kaks korda aastas kingitusi.

Hugo tõdeb, et tema tahabki vanemaks saada, aga mamma ei taha, sest mamma arvab, et on liiga vana. Mamma ei soovi sünnipäeva, pidu ja külalisi. Hugo üritab mammat lohutada ja ta kinnitab, et teab veel sama vanasid inimesi.

Nüüd uurib Hugo papa käest, mis siis saab, kui mamma jätab peo ära? Kas mamma ei saagi vanemaks? Vanaisa oli kindel, et sellest mamma ei pääse ja pidu võiks ju ikkagi pidada, sest mamma oli nooruses suur tantsulõvi! Ta oli mõnikord lausa hommikuni tantsinud! Papa meenutab sedagi, et mamma oli koolis kõige kiirem jooksja ja ta käis alati võistlustel.

Papa otsis kappides ja leidis ühe karbi. Selles olid medalid. Mamma omad, jooksmise eest. Hugo püüdis kujutleda, kuidas mamma jooksis. Kihutas kui jänes! Või lausa gepard!

Papa meenutas veel – mõnikord oli mamma isegi mootorrataga sõitnud. Kui Hugo ema oli väike, siis oli neil külgkorviga tsikkel.

Papa otsis veel. Kapist, kuurist ja keldrist. Konkust, mis asub trepi all. Konkust toob ta välja kulunud nahkjaki, millel on needid küljes. Lisaks veel üks kast, milles on kitarr! Papa oli osanud kunagi ka kitarri mängida!

Papa jutustab Hugole, et kunagi oli ta mänginud bändis. Punkbändis! Hugo ei teadnud, mis asi see punk on. Papa teadis. Punk on raju, nagu äikesevihm, mis raputab kõik läbi. Papa meenutab, et nende bänd protestis nõmeduse vastu. Meenutab sedagi, kuidas ta laval oli, kitarri mängis ja mamma tantsis samal ajal lava ees. Nüüd on vanaisa kindel, mammale tuleb korraldada üllatuspidu!

Nüüd on vaja hakata pidu ette valmistama. Kes teeb koogid ja muud söögid? Kas onu Valdo on nõus uuesti laulma hakkama? Kuidas pidu läheb? Kas kingitusi jagatakse? Kas ka Hugo kingitusi saab? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

Peo lõpus jäi Hugo-poiss magama. Ta nägi kummalist und. Unenäos olid noored papa ja mamma. Nüüd saame teada, miks on raamatul pealkirjas sõna ”siiruviiruline” ja milline võiks olla Hugo tulevik.

Väga lahe lugemine. Hugo ja tema vanavanemad on igati vahvad ja mõnusad. Ja ka Tiiu Kitsiku illustratsioonid on jätkuvalt suurepärased.

Tiiu Kitsik

„Vennad“

(Varrak)

Juhan ja Lars on vennad.

Ühel kaua oodatud päeval sõidavad nad koos vanematega mere äärde telkima.

Vennad kipuvad omavahel võistlema, kord on Juhan mõnes asjas osavam kui Lars ja siis jälle vastupidi.

Hoolimata võistlemisest teavad vennad, et nad on ikka teineteise parimad sõbrad.

Tiiu Kitsiku sulest on ka varem mitmeid vahvaid lasteraamatuid ilmunud. Minul on õnnestunud neist lugeda raamatut „Me kolime ära“ (2024, kirjastus Tänapäev), kuid ka Tiina Laanemi raamatut „Maailma parim liivaloss“ (2024, Pegasus), mille pildid on Tiiu Kitsiku joonistatud.

Eelmisel aastal saingi teada, et Tiiu Kitsik on raamatuid kirjutanud ja veel rohkem illustreerinud nii suurtele kui ka väikestele. Oma igapäevast tööelu vabakutselise illustraatori ja kirjanikuna jagab ta Saksamaa ja Eesti vahel.

Selle vahva raamatu alguses alustavad Lars ja Juhan koos ema ja isaga teekonda mere äärde, et seal ka telkida.

Esialgu on vaja asjad kokku pakkida. Isa pakkis telgi, madratsid ja magamiskotid, ema pakkis toidu ja riided. Lars pakkis kõige vajalikumad asjad! Kaisuka, koomiksi ja liivakasti mänguasjad. Lars lisab, et Juhan pakkis ka midagi.

Autosõit mere äärde võis nüüd alata. Peagi pöörati maja eest suurele maanteele. Tee oli pikk ja igav. Sõita tuli kaua aega.

Ühel hetkel jäi Juhan autos magama. Larsil hakkas igav ja ta püüdis Juhanit müksata, et vend üles ärkaks. Sellest tuleb pisuke pahandus, kuid ema püüab vendasid rahustada. Poisid peavad omavahel ikka läbi saama.

Suurelt maanteelt keerati väikesele käänulisele kruusateele. Nüüd läks sõit põnevamaks. Tee ääres karjamaal kappasid hobused ja põllul kündis traktor. Poisid lugesid kokku üksteist kurge ja kaks ratturit. Juhan ütles, et ta nägi ka kitse, Lars kitse ei näinud, mistõttu ta arvas, et see nähtud kits võis vabalt ka känd olla.

Lõpuks sai tee otsa ja jõutigi mere äärde. Lars ja Juhan jooksid võidu mere äärde. Vennad viskasid ka kive. Nad võistlesid, kes kaugemale viskab. Näib, et Lars oli kiviviskes parem, kuigi Juhan oli jällegi vist jooksus kiirem.

Ühel hetkel leidis Juhan südamekujulise kivi. Nad läksid seda isale näitama. Juhan kinnitas, et tema leidis, mistõttu Lars arvab, et see polegi nii oluline, kes selle leidis. Isal olid muidki muresid – telgi kokkupanek oli keeruline.

Poisid otsustasid isa aidata ja enne pimedat oligi telk üleval.

Seejärel korjasid Lars ja Juhan oksi, et lõket teha. Ema valmistas maitsvat läätsesuppi, lõkkes sai sussitada ka vahukomme. Kahjuks kukkus Juhani komm lõkkesse ja põles ära. Isa viskas nalja, et poisid põletasid kaloreid, kuid Juhani ja Larsi arvates polnud see üldse mitte naljakas.

Lõpuks olid vahukommid küpsetatud, need pandi küpsiste vahele ja magustoit oli igati mõnus.

Enne magamist, mis toimus ju telgis, kuulis Lars imelikku häält. „Pzzz!“ Kas see on karu? Ühel hetkel käis mats „Lataki!“ ja kõik jäi vaikseks.

Hommikul sai Lars teada, mis oli telgis juhtunud. Kes tegi seda imelikku häält ja kes käega matsu pani. Juhan on leidnud ka ägeda sinise mardika, mida ta ka vennale näitab.

Hommikul pakitakse asjad kokku ja alustatakse koduteed. Vennad on autos ja …. . Mida vennad autos koduteel teevad, selle jätan Sulle endale lugeda.

Kodus juhtub ka asju, kuid ka need jätan Sulle endale lugeda.

Lõpuks saame teada veel üht väga olulist asja! Lars kinnitab, et Juhan maailma parim vend ja Juhan? Tema teab ka, et Lars on samuti maailma parim vend!

Raamatu vahvad, värviküllased ja lastesõbralikud illustratsioonid on raamatu autori enda sulest.

Meelike Saarna

„12 sünnipäeva“

(Varrak)

Sünnipäev on üks väga tore päev. Selles raamatus on tervelt kaksteist sünnipäeva ja raamatu peategelane Rasmus saab loomulikult osa kõigist neist.

Igal peol soovitakse sünnipäevalapsele õnne ja lauldakse sünnipäevalaulu, kuid kõik muu ei pruugi üldse sarnane olla. Sünnipäevast saab teha karnevali või mängutoamöllu, sünnipäeva võib kasvõi loomaaias pidada ja miks mitte ka issi-emme suures voodis, kui terve pere on parajasti haigeks jäänud.

Meelike Saarna on ajakirjanik, kirjanik ja pereterapeut, kelle sulest on ka varem igati vahvaid lasteraamatuid ilmunud – „Kuldsed põrnikad“ (2006, Varrak), „Kahe südamega tüdruk“ (2006, Varrak), „Mattias ja mamma“ (2008, Tänapäev), „Roosi Saaremaa suvi“ (2009, Tammerraamat), „Kolmepoisisuvi“ (2018, Tänapäev), „Mis me täna teeme?“ (2021, Tammerraamat). Lisaks sellele on ta kirjutanud ka mitu romaani täiskasvanutele – „Jää mu juurde“ (2012, Tammerraamat), „Itaalia suvi“ (2016, Tammerraamat) ja „Terapeudi surm“ (2021, Tammerraamat) ja ka nõuanderaamatu beebi vanematele „Uhiuus siin maailmas“ (2024, Varrak).

„12 sünnipäeva“ on väga vahva lasteraamat, sest jutustab loo 12. sünnipäevast, mis toimuvad 12. kuul. On ju ikka nii, et sünnipäevad on toredad, juhtugu mis tahes ja oma sünnipäeva ootame me kõik, nii väikesed kui ka suured.

Selle raamatu peategelasteks on Rasmus (tema saab selles raamatus 6. aastaseks) ja tema ema ja isa. Teisi tegelasi on loomulikult ka, sest 12 sünnipäeva on ikkagi 12 sünnipäeva.

Esimene sünnipäev on Rasmuse kõige parema sõbra Magnuse sünnipäev ja see toimus jaanuaris. Seda sünnipäeva peeti suures mängukeskuses ja mulle tundub, et see oli väga-väga lahe sünnipäev. Rasmus ja Magnus mängisid ronimistorni võrkseinal, liumägedel, batuutidel, söödi torti ja kui käes oli kojumineku aeg ning Magnus istus koos emaga autos … meenus talle üks oluline asi! Mis Rasmusele meenus, selle jätan Sulle endale lugeda.

Teine sünnipäev on veebruaris ja see on Rasmuse issi sünnipäev. Sünnipäevahommikul tegid emme ja Rasmus ettevalmistusi, kuid selgus, et issi oli hoopis haigeks jäänud.

Issil oli päris kõrge palavik – 38,5! Rasmus muretses, kas issi saab pärastpoole ikkagi terveks, sest õhtuks olid ju külalised kutsutud. Mamma ja papa pidid tulema ning issi õde tädi Helen koos oma kaksikute Pille ja Paulaga. Rasmus ootas külla ka onupoeg Franzu, kes oli küll alles neljane, aga kellega oli alati tore mängida.

Issi lootis, et ta saab terveks, kuid emme oli kindel, et õhtusest koosviibimisest midagi välja ei tule ja helistas kõikidele, et öelda, et pidu jääb ära.

Emme viis Rasmuse lasteaeda ja kui ta pojale õhtupoole järele tuli, oli selge, et haigeks on jäänud nii emme kui ka Rasmus.

Kas õhtul siiski ka sünnipäeva peeti? Peeti ikka, kuid veidi teisiti. Näiteks söödi sünnipäevasöögiks kuuma suppi, mängiti lauamänge. Selgub, et mänge saab mängida ka voodis pikali olles ning sõnamängu saab mängida ka sinepivanni tehes.

Selle sünnipäeva lõpuks saad teada sedagi, mis on gondaasia keel, mida vist ainult Magnus oskab.

Kolmas sünnipäev toimus mätsis ja Rasmus läks koos mamma-papaga tädi Marju sünnipäevale. Tädi Marju oli kunstnik ja tema kodu oli ühtlasi ka tema ateljee. Papa teadis Rasmusele rääkida, et ateljee on selline koht, kus kunstnikud pilte maalivad ja vahel sealsamas ka elavad.

Tädi Marju ateljee oli lahe. Seal oli palju pintsleid ja värvituube ja väga-väga palju pilte. Pildid olid nii seintel kui ka seinte najal. Rasmus polnud mitte kunagi nii suurt hulka pilte korraga näinud.

Isegi põrand oli värviline. Rasmus uuris, kas tädi Marju joonistab ka põrandale, kuid tädi vastas, et kui kogu aeg joonistada, siis tilgub iga päev natuke värvi ka maha.

Rasmusele selline põrand meeldis, ka nende kodus võiks selline olla.

Üks äpardus juhtus ka. Nimelt, papa istus toolile ja ei märganud, et sellel oli tädi Marju joonistatud hommikune pilt. Nüüd oli pilt pisut rikutud ja papa püksid määritud. No ikka juhtub.

Tädi Marju näitas Rasmusele ka vahvat pilti Matsi talu kukkedest, kuid ka köögis on pilte ja on ka üks uhke pilt uhkest paabulinnust.

Selle loo lõpus saame teada, et tädi Marjul on isegi liiga palju pilte, ta nimetab seda ületootmiseks, kuid ka Rasmusel on kodus midagi sarnast …

Neljas lugu on sünnipäevast, mis toimus aprillis ja see on Rasmuse sünnipäev!

Sünnipäev algas ilusasti – issi ja emme laulsid Rasmusele ja andsid pojale kingitused. Süüakse kooki ja juuakse morssi. Rasmus avas kingitused – suuremas pakis oli lego, uhke mitmekordne tuletõrjemaja.

Rasmus tahtis seda kohe ehitama hakata, kuid samal päeval oli ju ikkagi lasteaiapäev ja issi ja emme pidid samuti tööle minema.

Rasmus pahandas, tema ei tahagi lasteaeda minna! Ja tegelikult on see kõige nõmedam sünnipäev! Rasmus ütles emmele, et emme ei tohi tema tuppa tulla, mitte kunagi!

Emme rahustas poega ja see tuli tal hästi välja. Issi läks tööle, kuid emme jäi Rasmusega vähekeseks ajaks veel koju, et üheskoos tuletõrjemaja ehitama hakata.

Rasmus ja emme saidki tuletõrjemaja valmis ja selgus, et väiksemas kingipakis oli väike transformer. Seejärel läks Rasmus lasteaeda. Mis seal juhtus? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Viies lugu on maikuu sünnipäevast. Maikuus oli sünnipäev Rasmuse vanaemal ehk mammal. Mamma sünnipäeval oli kõike palju. Süüa oli palju, külalisi oli palju ja lõbu oli ka alati laialt.

Ka nüüd istuti lauda, kuid Rasmus märkas, et ei olnud Mukit! Muki istus söömise ajal tavaliselt Rasmuse tooli all, kui poiss mammal-papal külas oli.

Selgus, et mamma oli Muki ketti pannud! Muki oli pandud pika rihma otsa tagaaia posti külge, sest aias oli uus loom! Roniroosipõõsas oli varesepoeg. Nüüd otsustasid kõik sünnipäevalised seda varesepoega vaatama minna ja tuppa tagasi tulles otsustati ka Muki kaasa võtta. Toas võis ju Muki ometigi olla.

Sünnipäev sai hoo sisse. Söödi salatit ja kiideti mamma tehtud morssi. Äkki kostus aknas vareste kraaksumist. Muki otsustas asja kontrollima minna ja jooksis uksest välja. Muki oskas lingile hüpates uksi avada ja tegi seda nüüdki.

Muki jooksis kiirelt vareste poole, kuni … mis aias edasi juhtus, sellegi jätan Sulle endale lugeda.

Kuues sünnipäev toimus juunis, mis ongi ju ka aasta kuues kuu. Seekord tähistatakse Paula ja Pille sünnipäeva. Loeme, et tädi Helen koos oma kaksikute Paula ja Pillega elasid kolmekesi mamma-papa naabermajas. Nende issi elas Soomes ja käis harva neid vaatamas.

Kaksikud said neljasteks ja see oli selline sünnipäev, et igaüks pidi olema keegi teine! Tädi Helen oli selleks valmistunud ja tal oli valmis pandud igasugu asjad, et iga sünnipäevaline endale kostüümi saaks.

Tagatoas oli igasugu naljakaid riideid ja maske ja kombesid ja printsessikleite ja võlukeppe ja … Rasmus oli pisut pettunud, sest tuletõrjuja ega politseiniku riideid valikus ei olnud. Issi tegi Rasmusest ninja! Ja see oli äge. Rasmusel olid seljas mustavärvi trenniriided ja mustast rätikust mask ees.

Varsti oli sünnipäev täies hoos. Aias jalutasid ringid suuremad ja väiksemad haldjatüdrukud ja printsessid, oli ka üks Pikachu ja traksipükstega Super Mario. Mammal olid seljas meremehesärk ja peas kaptenimüts, papal oli ees hiiremask. Franzu issil oli peas uhke kauboikaabu, Franzu emme oli karukostüümis ja pakkus kõigile soovijatele karumett ja karukallistusi. Franzul oli seljas mamma õmmeldud töömehekostüüm. Rasmuse issi oli võlur – tal oli peas must kaabu ja sellest kaabust tõmbas ta välja jänese! See oli küll Paula kaisujänes, aga trikk tundus nagu päris.

Sünnipäev läks ilusasti käima, kõik mängisid ja Rasmusele see meeldis, kuni ühel hetkel … juhtus õnnetus. Rasmusega! Mis Rasmusega juhtus? Selle jätan Sulle endale lugeda, kuid Rasmuse issi tõdes, et nende ninjast sai hoopis Haavatud Sõjamees.

Pooled sünnipäevadest on peetud, pooled on veel ees. Ma ei saa Sulle ju kõiki lugusid ümber jutustada, kuid ütlen veidi veel.

Juulis peeti maal Rasmuse memme sünnipäeva. Sellel sünnipäeval otsiti ka rebaseurgu ning saadi tuttavaks lehmakookidega.

Augustis oli Rasmuse emme sünnipäev, mis pidi toimuma vabas õhus teatrietendust vaadates, kuid emmel olid kuupäevad segamini läinud, mistõttu pidid sünnipäevalised ise teatrit tegema.

Septembris peeti Rasmuse papa sünnipäeva. Papa viis sünnipäevalised loomaaeda. Rasmus sai kaasa võtta ka oma sõbrad Karli, Mihkli ja Magnuse. Loomad olid loomaaias lahedad ja papa korraldas ka vahva viktoriini.

Oktoobris oli Rasmuse taadu sünnipäev. Taadu oli Rasmuse issi vanaisa ja ta oli juba ammu surnud. Issi tegi ettepaneku tähistada taadu sünnipäeva ja üheskoos mindi surnuaeda, et hauaplatsi koristada, lilled vaasi ja küünlad põlema panna. Rasmusele tundis see esialgu pisut imelik, pisut hirmuski, sest surnuaial võivad olla ju luukered ja zombid.

Novembris toimus Franzu sünnipäev mängulinnakus, kus juhtus ka igasugu asju.

Raamatu viimases loos detsembris tähistame Rasmuse äsjasündinud õe, Ingi sünnipäeva. Issi ja emme olid Rasmusele juba mitu kuud tagasi rääkinud, et varsti sünnib talle väike õde. Rasmus rõõmustas selle üle, kuid ega see tal iga päev ka meeles olnud.

Nüüd Ingi sündiski ja esialgu oli see Rasmusele pisut ootamatu, sest emmel ja issil oli Rasmuse jaoks vähem aega. Rasmus oli pisut õnnetu ja kurb, kuid loo lõpus saab Rasmus aru, et tema ongi nüüd suur poiss ja oma vahvale õele suur vend.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Tuulike Kivestu-Rotella.