Tiina Laanem

“Seest siiruviiruline”

(Pegasus)

Mamma ei taha sünnipäeva pidada. Ta arvab, et on liiga vana. Papa ütleb jällegi, et näeb mammat samasugusena kui nooruses. Siis, kui ta jooksis nagu jänes ning sõitis mootorrattaga.

Hugo ei suuda seda uskuda! Veelgi vähem suudab ta uskuda, et papa mängis noorena bändis kitarri ja protestis nõmeduse vastu. Papa näitab talle, et meie kõigi sees on palju võimalusi peidus.

Me kõik oleme seest siiruviirulised.

Tiina Laanem on laste-, proosa- ja näitekirjanik, kellelt on varem ilmunud viis lasteraamatut. Tiina lasteraamatud vaatavad maailma läbi väikese inimese silmade ning tema looming on pälvinud mitmeid tunnustusi.

Tiiu Kitsik on lasteraamatute illustraator, kujundaja ja autor. Ta on illustreerinud ja kirjutanud üle kümmekonna lasteraamatu, millest mitmed on võitnud auhindu ja saanud laste lemmikuteks.

Tiina Laanemi kirjutatud varasemad lasteraamatud on olnud igati lahedad ja vahvad. Mul on õnnestunud neid lugeda ja ka tutvustada – ”Katariina kaaperdab kooli” (2022, kirjastus Pegasus), ”Maailma parim liivaloss” (2024, Pegasus), ”Liisu laseb jalga” (2024, Pegasus).

Tiiu Kitsiku sulest olen lugenud sel aastal ilmunud raamatut ”Vennad” (kirjastus Varrak, selle raamatu on Tiiu Kitsik ka illustreerinud) ja tema pilte olen varem näinud eelpool mainitud raamatus ”Maailma parim liivaloss”, kuid ka raamatus ”Me kolime ära” (2024, Tänapäev).

Kuna raamatus ”Seest siiruviiruline” toimetavad Hugo ja tema vanaisa, siis meenub mulle, et raamatus ”Maailma parim liivaloss” toimetasid samad tegelased.

”Seest siiruviiruline” algab suve lõpus. Peategelane Hugo on natuke kurb ja natuke rõõmus. Rõõmus seetõttu, et mammal on suve lõpus sünnipäev. Tulevad külalised ja toovad kingitusi. Mammale ja Hugole ka, kuigi Hugo sünnipäev on talvel.

Loeme, et Hugo on kuuene. Papa arvas, et äkki on ta kaksteist, sest Hugole tuuakse ju kaks korda aastas kingitusi.

Hugo tõdeb, et tema tahabki vanemaks saada, aga mamma ei taha, sest mamma arvab, et on liiga vana. Mamma ei soovi sünnipäeva, pidu ja külalisi. Hugo üritab mammat lohutada ja ta kinnitab, et teab veel sama vanasid inimesi.

Nüüd uurib Hugo papa käest, mis siis saab, kui mamma jätab peo ära? Kas mamma ei saagi vanemaks? Vanaisa oli kindel, et sellest mamma ei pääse ja pidu võiks ju ikkagi pidada, sest mamma oli nooruses suur tantsulõvi! Ta oli mõnikord lausa hommikuni tantsinud! Papa meenutab sedagi, et mamma oli koolis kõige kiirem jooksja ja ta käis alati võistlustel.

Papa otsis kappides ja leidis ühe karbi. Selles olid medalid. Mamma omad, jooksmise eest. Hugo püüdis kujutleda, kuidas mamma jooksis. Kihutas kui jänes! Või lausa gepard!

Papa meenutas veel – mõnikord oli mamma isegi mootorrataga sõitnud. Kui Hugo ema oli väike, siis oli neil külgkorviga tsikkel.

Papa otsis veel. Kapist, kuurist ja keldrist. Konkust, mis asub trepi all. Konkust toob ta välja kulunud nahkjaki, millel on needid küljes. Lisaks veel üks kast, milles on kitarr! Papa oli osanud kunagi ka kitarri mängida!

Papa jutustab Hugole, et kunagi oli ta mänginud bändis. Punkbändis! Hugo ei teadnud, mis asi see punk on. Papa teadis. Punk on raju, nagu äikesevihm, mis raputab kõik läbi. Papa meenutab, et nende bänd protestis nõmeduse vastu. Meenutab sedagi, kuidas ta laval oli, kitarri mängis ja mamma tantsis samal ajal lava ees. Nüüd on vanaisa kindel, mammale tuleb korraldada üllatuspidu!

Nüüd on vaja hakata pidu ette valmistama. Kes teeb koogid ja muud söögid? Kas onu Valdo on nõus uuesti laulma hakkama? Kuidas pidu läheb? Kas kingitusi jagatakse? Kas ka Hugo kingitusi saab? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

Peo lõpus jäi Hugo-poiss magama. Ta nägi kummalist und. Unenäos olid noored papa ja mamma. Nüüd saame teada, miks on raamatul pealkirjas sõna ”siiruviiruline” ja milline võiks olla Hugo tulevik.

Väga lahe lugemine. Hugo ja tema vanavanemad on igati vahvad ja mõnusad. Ja ka Tiiu Kitsiku illustratsioonid on jätkuvalt suurepärased.

Tiiu Kitsik

„Vennad“

(Varrak)

Juhan ja Lars on vennad.

Ühel kaua oodatud päeval sõidavad nad koos vanematega mere äärde telkima.

Vennad kipuvad omavahel võistlema, kord on Juhan mõnes asjas osavam kui Lars ja siis jälle vastupidi.

Hoolimata võistlemisest teavad vennad, et nad on ikka teineteise parimad sõbrad.

Tiiu Kitsiku sulest on ka varem mitmeid vahvaid lasteraamatuid ilmunud. Minul on õnnestunud neist lugeda raamatut „Me kolime ära“ (2024, kirjastus Tänapäev), kuid ka Tiina Laanemi raamatut „Maailma parim liivaloss“ (2024, Pegasus), mille pildid on Tiiu Kitsiku joonistatud.

Eelmisel aastal saingi teada, et Tiiu Kitsik on raamatuid kirjutanud ja veel rohkem illustreerinud nii suurtele kui ka väikestele. Oma igapäevast tööelu vabakutselise illustraatori ja kirjanikuna jagab ta Saksamaa ja Eesti vahel.

Selle vahva raamatu alguses alustavad Lars ja Juhan koos ema ja isaga teekonda mere äärde, et seal ka telkida.

Esialgu on vaja asjad kokku pakkida. Isa pakkis telgi, madratsid ja magamiskotid, ema pakkis toidu ja riided. Lars pakkis kõige vajalikumad asjad! Kaisuka, koomiksi ja liivakasti mänguasjad. Lars lisab, et Juhan pakkis ka midagi.

Autosõit mere äärde võis nüüd alata. Peagi pöörati maja eest suurele maanteele. Tee oli pikk ja igav. Sõita tuli kaua aega.

Ühel hetkel jäi Juhan autos magama. Larsil hakkas igav ja ta püüdis Juhanit müksata, et vend üles ärkaks. Sellest tuleb pisuke pahandus, kuid ema püüab vendasid rahustada. Poisid peavad omavahel ikka läbi saama.

Suurelt maanteelt keerati väikesele käänulisele kruusateele. Nüüd läks sõit põnevamaks. Tee ääres karjamaal kappasid hobused ja põllul kündis traktor. Poisid lugesid kokku üksteist kurge ja kaks ratturit. Juhan ütles, et ta nägi ka kitse, Lars kitse ei näinud, mistõttu ta arvas, et see nähtud kits võis vabalt ka känd olla.

Lõpuks sai tee otsa ja jõutigi mere äärde. Lars ja Juhan jooksid võidu mere äärde. Vennad viskasid ka kive. Nad võistlesid, kes kaugemale viskab. Näib, et Lars oli kiviviskes parem, kuigi Juhan oli jällegi vist jooksus kiirem.

Ühel hetkel leidis Juhan südamekujulise kivi. Nad läksid seda isale näitama. Juhan kinnitas, et tema leidis, mistõttu Lars arvab, et see polegi nii oluline, kes selle leidis. Isal olid muidki muresid – telgi kokkupanek oli keeruline.

Poisid otsustasid isa aidata ja enne pimedat oligi telk üleval.

Seejärel korjasid Lars ja Juhan oksi, et lõket teha. Ema valmistas maitsvat läätsesuppi, lõkkes sai sussitada ka vahukomme. Kahjuks kukkus Juhani komm lõkkesse ja põles ära. Isa viskas nalja, et poisid põletasid kaloreid, kuid Juhani ja Larsi arvates polnud see üldse mitte naljakas.

Lõpuks olid vahukommid küpsetatud, need pandi küpsiste vahele ja magustoit oli igati mõnus.

Enne magamist, mis toimus ju telgis, kuulis Lars imelikku häält. „Pzzz!“ Kas see on karu? Ühel hetkel käis mats „Lataki!“ ja kõik jäi vaikseks.

Hommikul sai Lars teada, mis oli telgis juhtunud. Kes tegi seda imelikku häält ja kes käega matsu pani. Juhan on leidnud ka ägeda sinise mardika, mida ta ka vennale näitab.

Hommikul pakitakse asjad kokku ja alustatakse koduteed. Vennad on autos ja …. . Mida vennad autos koduteel teevad, selle jätan Sulle endale lugeda.

Kodus juhtub ka asju, kuid ka need jätan Sulle endale lugeda.

Lõpuks saame teada veel üht väga olulist asja! Lars kinnitab, et Juhan maailma parim vend ja Juhan? Tema teab ka, et Lars on samuti maailma parim vend!

Raamatu vahvad, värviküllased ja lastesõbralikud illustratsioonid on raamatu autori enda sulest.

Meelike Saarna

„12 sünnipäeva“

(Varrak)

Sünnipäev on üks väga tore päev. Selles raamatus on tervelt kaksteist sünnipäeva ja raamatu peategelane Rasmus saab loomulikult osa kõigist neist.

Igal peol soovitakse sünnipäevalapsele õnne ja lauldakse sünnipäevalaulu, kuid kõik muu ei pruugi üldse sarnane olla. Sünnipäevast saab teha karnevali või mängutoamöllu, sünnipäeva võib kasvõi loomaaias pidada ja miks mitte ka issi-emme suures voodis, kui terve pere on parajasti haigeks jäänud.

Meelike Saarna on ajakirjanik, kirjanik ja pereterapeut, kelle sulest on ka varem igati vahvaid lasteraamatuid ilmunud – „Kuldsed põrnikad“ (2006, Varrak), „Kahe südamega tüdruk“ (2006, Varrak), „Mattias ja mamma“ (2008, Tänapäev), „Roosi Saaremaa suvi“ (2009, Tammerraamat), „Kolmepoisisuvi“ (2018, Tänapäev), „Mis me täna teeme?“ (2021, Tammerraamat). Lisaks sellele on ta kirjutanud ka mitu romaani täiskasvanutele – „Jää mu juurde“ (2012, Tammerraamat), „Itaalia suvi“ (2016, Tammerraamat) ja „Terapeudi surm“ (2021, Tammerraamat) ja ka nõuanderaamatu beebi vanematele „Uhiuus siin maailmas“ (2024, Varrak).

„12 sünnipäeva“ on väga vahva lasteraamat, sest jutustab loo 12. sünnipäevast, mis toimuvad 12. kuul. On ju ikka nii, et sünnipäevad on toredad, juhtugu mis tahes ja oma sünnipäeva ootame me kõik, nii väikesed kui ka suured.

Selle raamatu peategelasteks on Rasmus (tema saab selles raamatus 6. aastaseks) ja tema ema ja isa. Teisi tegelasi on loomulikult ka, sest 12 sünnipäeva on ikkagi 12 sünnipäeva.

Esimene sünnipäev on Rasmuse kõige parema sõbra Magnuse sünnipäev ja see toimus jaanuaris. Seda sünnipäeva peeti suures mängukeskuses ja mulle tundub, et see oli väga-väga lahe sünnipäev. Rasmus ja Magnus mängisid ronimistorni võrkseinal, liumägedel, batuutidel, söödi torti ja kui käes oli kojumineku aeg ning Magnus istus koos emaga autos … meenus talle üks oluline asi! Mis Rasmusele meenus, selle jätan Sulle endale lugeda.

Teine sünnipäev on veebruaris ja see on Rasmuse issi sünnipäev. Sünnipäevahommikul tegid emme ja Rasmus ettevalmistusi, kuid selgus, et issi oli hoopis haigeks jäänud.

Issil oli päris kõrge palavik – 38,5! Rasmus muretses, kas issi saab pärastpoole ikkagi terveks, sest õhtuks olid ju külalised kutsutud. Mamma ja papa pidid tulema ning issi õde tädi Helen koos oma kaksikute Pille ja Paulaga. Rasmus ootas külla ka onupoeg Franzu, kes oli küll alles neljane, aga kellega oli alati tore mängida.

Issi lootis, et ta saab terveks, kuid emme oli kindel, et õhtusest koosviibimisest midagi välja ei tule ja helistas kõikidele, et öelda, et pidu jääb ära.

Emme viis Rasmuse lasteaeda ja kui ta pojale õhtupoole järele tuli, oli selge, et haigeks on jäänud nii emme kui ka Rasmus.

Kas õhtul siiski ka sünnipäeva peeti? Peeti ikka, kuid veidi teisiti. Näiteks söödi sünnipäevasöögiks kuuma suppi, mängiti lauamänge. Selgub, et mänge saab mängida ka voodis pikali olles ning sõnamängu saab mängida ka sinepivanni tehes.

Selle sünnipäeva lõpuks saad teada sedagi, mis on gondaasia keel, mida vist ainult Magnus oskab.

Kolmas sünnipäev toimus mätsis ja Rasmus läks koos mamma-papaga tädi Marju sünnipäevale. Tädi Marju oli kunstnik ja tema kodu oli ühtlasi ka tema ateljee. Papa teadis Rasmusele rääkida, et ateljee on selline koht, kus kunstnikud pilte maalivad ja vahel sealsamas ka elavad.

Tädi Marju ateljee oli lahe. Seal oli palju pintsleid ja värvituube ja väga-väga palju pilte. Pildid olid nii seintel kui ka seinte najal. Rasmus polnud mitte kunagi nii suurt hulka pilte korraga näinud.

Isegi põrand oli värviline. Rasmus uuris, kas tädi Marju joonistab ka põrandale, kuid tädi vastas, et kui kogu aeg joonistada, siis tilgub iga päev natuke värvi ka maha.

Rasmusele selline põrand meeldis, ka nende kodus võiks selline olla.

Üks äpardus juhtus ka. Nimelt, papa istus toolile ja ei märganud, et sellel oli tädi Marju joonistatud hommikune pilt. Nüüd oli pilt pisut rikutud ja papa püksid määritud. No ikka juhtub.

Tädi Marju näitas Rasmusele ka vahvat pilti Matsi talu kukkedest, kuid ka köögis on pilte ja on ka üks uhke pilt uhkest paabulinnust.

Selle loo lõpus saame teada, et tädi Marjul on isegi liiga palju pilte, ta nimetab seda ületootmiseks, kuid ka Rasmusel on kodus midagi sarnast …

Neljas lugu on sünnipäevast, mis toimus aprillis ja see on Rasmuse sünnipäev!

Sünnipäev algas ilusasti – issi ja emme laulsid Rasmusele ja andsid pojale kingitused. Süüakse kooki ja juuakse morssi. Rasmus avas kingitused – suuremas pakis oli lego, uhke mitmekordne tuletõrjemaja.

Rasmus tahtis seda kohe ehitama hakata, kuid samal päeval oli ju ikkagi lasteaiapäev ja issi ja emme pidid samuti tööle minema.

Rasmus pahandas, tema ei tahagi lasteaeda minna! Ja tegelikult on see kõige nõmedam sünnipäev! Rasmus ütles emmele, et emme ei tohi tema tuppa tulla, mitte kunagi!

Emme rahustas poega ja see tuli tal hästi välja. Issi läks tööle, kuid emme jäi Rasmusega vähekeseks ajaks veel koju, et üheskoos tuletõrjemaja ehitama hakata.

Rasmus ja emme saidki tuletõrjemaja valmis ja selgus, et väiksemas kingipakis oli väike transformer. Seejärel läks Rasmus lasteaeda. Mis seal juhtus? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Viies lugu on maikuu sünnipäevast. Maikuus oli sünnipäev Rasmuse vanaemal ehk mammal. Mamma sünnipäeval oli kõike palju. Süüa oli palju, külalisi oli palju ja lõbu oli ka alati laialt.

Ka nüüd istuti lauda, kuid Rasmus märkas, et ei olnud Mukit! Muki istus söömise ajal tavaliselt Rasmuse tooli all, kui poiss mammal-papal külas oli.

Selgus, et mamma oli Muki ketti pannud! Muki oli pandud pika rihma otsa tagaaia posti külge, sest aias oli uus loom! Roniroosipõõsas oli varesepoeg. Nüüd otsustasid kõik sünnipäevalised seda varesepoega vaatama minna ja tuppa tagasi tulles otsustati ka Muki kaasa võtta. Toas võis ju Muki ometigi olla.

Sünnipäev sai hoo sisse. Söödi salatit ja kiideti mamma tehtud morssi. Äkki kostus aknas vareste kraaksumist. Muki otsustas asja kontrollima minna ja jooksis uksest välja. Muki oskas lingile hüpates uksi avada ja tegi seda nüüdki.

Muki jooksis kiirelt vareste poole, kuni … mis aias edasi juhtus, sellegi jätan Sulle endale lugeda.

Kuues sünnipäev toimus juunis, mis ongi ju ka aasta kuues kuu. Seekord tähistatakse Paula ja Pille sünnipäeva. Loeme, et tädi Helen koos oma kaksikute Paula ja Pillega elasid kolmekesi mamma-papa naabermajas. Nende issi elas Soomes ja käis harva neid vaatamas.

Kaksikud said neljasteks ja see oli selline sünnipäev, et igaüks pidi olema keegi teine! Tädi Helen oli selleks valmistunud ja tal oli valmis pandud igasugu asjad, et iga sünnipäevaline endale kostüümi saaks.

Tagatoas oli igasugu naljakaid riideid ja maske ja kombesid ja printsessikleite ja võlukeppe ja … Rasmus oli pisut pettunud, sest tuletõrjuja ega politseiniku riideid valikus ei olnud. Issi tegi Rasmusest ninja! Ja see oli äge. Rasmusel olid seljas mustavärvi trenniriided ja mustast rätikust mask ees.

Varsti oli sünnipäev täies hoos. Aias jalutasid ringid suuremad ja väiksemad haldjatüdrukud ja printsessid, oli ka üks Pikachu ja traksipükstega Super Mario. Mammal olid seljas meremehesärk ja peas kaptenimüts, papal oli ees hiiremask. Franzu issil oli peas uhke kauboikaabu, Franzu emme oli karukostüümis ja pakkus kõigile soovijatele karumett ja karukallistusi. Franzul oli seljas mamma õmmeldud töömehekostüüm. Rasmuse issi oli võlur – tal oli peas must kaabu ja sellest kaabust tõmbas ta välja jänese! See oli küll Paula kaisujänes, aga trikk tundus nagu päris.

Sünnipäev läks ilusasti käima, kõik mängisid ja Rasmusele see meeldis, kuni ühel hetkel … juhtus õnnetus. Rasmusega! Mis Rasmusega juhtus? Selle jätan Sulle endale lugeda, kuid Rasmuse issi tõdes, et nende ninjast sai hoopis Haavatud Sõjamees.

Pooled sünnipäevadest on peetud, pooled on veel ees. Ma ei saa Sulle ju kõiki lugusid ümber jutustada, kuid ütlen veidi veel.

Juulis peeti maal Rasmuse memme sünnipäeva. Sellel sünnipäeval otsiti ka rebaseurgu ning saadi tuttavaks lehmakookidega.

Augustis oli Rasmuse emme sünnipäev, mis pidi toimuma vabas õhus teatrietendust vaadates, kuid emmel olid kuupäevad segamini läinud, mistõttu pidid sünnipäevalised ise teatrit tegema.

Septembris peeti Rasmuse papa sünnipäeva. Papa viis sünnipäevalised loomaaeda. Rasmus sai kaasa võtta ka oma sõbrad Karli, Mihkli ja Magnuse. Loomad olid loomaaias lahedad ja papa korraldas ka vahva viktoriini.

Oktoobris oli Rasmuse taadu sünnipäev. Taadu oli Rasmuse issi vanaisa ja ta oli juba ammu surnud. Issi tegi ettepaneku tähistada taadu sünnipäeva ja üheskoos mindi surnuaeda, et hauaplatsi koristada, lilled vaasi ja küünlad põlema panna. Rasmusele tundis see esialgu pisut imelik, pisut hirmuski, sest surnuaial võivad olla ju luukered ja zombid.

Novembris toimus Franzu sünnipäev mängulinnakus, kus juhtus ka igasugu asju.

Raamatu viimases loos detsembris tähistame Rasmuse äsjasündinud õe, Ingi sünnipäeva. Issi ja emme olid Rasmusele juba mitu kuud tagasi rääkinud, et varsti sünnib talle väike õde. Rasmus rõõmustas selle üle, kuid ega see tal iga päev ka meeles olnud.

Nüüd Ingi sündiski ja esialgu oli see Rasmusele pisut ootamatu, sest emmel ja issil oli Rasmuse jaoks vähem aega. Rasmus oli pisut õnnetu ja kurb, kuid loo lõpus saab Rasmus aru, et tema ongi nüüd suur poiss ja oma vahvale õele suur vend.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Tuulike Kivestu-Rotella.