Hugo Vaher

„Vääna jäljekütid.

Põlenud suvila juhtum“

(Tänapäev)

Juba suvevaheaja esimestel päevadel satuvad Martin ja Markus kokku võõraste poistega, kes ümbruskonda hirmu all hoiavad. Aga sellega asi ei piirdu. Õige pea hakkab ühe suvila juures toimuma järjest veidramaid asju. Mida varjab naaber, kelle majast kostab öösiti vali muusika? Kes on vuntsidega mees?

Suvi muutub peagi põnevaks ja ohtlikuks uurimiseks, kus julgusest üksi ei piisa – vaja läheb ka nutikust, sõbra tuge ja oskust märgata seda, mida teised ei näe.

„Vääna jäljeküttide“ sarjast on varem ilmunud „Salapärase soki juhtum“, „Maa ja taeva vahel“, „Vana laagri saladus“ ja „Suur pakirööv“.

Seekordne Vääna jäljeküttide lugu algab suvel. Martin seisis ja ta avastas end ühtäkki tuttavalt tundelt – see oli suvetunne. Poissi valdas rahuolu ja rõõm. Kool oli läbi, käes vaheaeg, ja ees ootas peaaegu kolm kuud muretut elu.

Raamatu autor meenutab, et seekordne talv ja kevad olid olnud Martini ja tema tädipoja Markuse (nemad kaks ongi ju Vääna jäljekütid) jaoks pisut teistsugused. Nad olid eelmise aasta jõulude paiku lõplikult Vääna-Jõesuusse kolinud. Seetõttu oli neil olnud võimalus näha sealset kanti ka aastaaegadel, mil nad muidu linnas pidid passima. Martini isa ja Markuse isa, onu Harri, olid suvila aastaringseks elamiseks kohandanud ja viimased jõuludki peeti uue kuue saanud elamises.

Neid oli kokku kaks peret – Martini ja Markuse oma. Maja oli piisavalt suur, et nad kõik sinna ära mahuksid. Peredes oli neli last – lisaks poistele veel ka nende õed Maria ja Kristina. Lapsed käisid linnas koolis, mistõttu alustasid nad oma igahommikust kooliteed märksa kaugemalt kui omal ajal linnas elades, kuid aega kulus neil kooli jõudmiseks tegelikult sama palju kui varemgi.

Selleks päevaks oli kool möödanik. Poisid olid rannal, nüüd võis alata päris elu, päris puhkus, tõeline vabadus. Autor meenutab sedagi, et poiste hobiks oli kujunenud kriminaalse maiguga lugude lahendamine. Isegi kohalik konstaabel teadis neid kui Vääna jäljekütte.

Otse loomulikult peavad ka selles loos Martin ja Markus lahendama kriminaalse maiguga loo ja tegelikult on selles loos ka üsnagi palju põnevaid ja huvitavaid tegelaskujusid. Loo alguses saame tuttavaks Stenveriga, kes on Martini ja Markuse sõber. Tema on ostnud endale elektrilise tõuksi, mis teeb Vääna jäljekütid pisut kadedaks, eks tahaks nemadki endale sellist riistapuud saada. Kui nad sellest kodus räägivad, siis saavad nad aru, et nende vanemad hea pilguga selliste riistapuude peale ei vaata … mis on ju mõnes mõttes õige, eriti siis, kui tõuksil on kiirusepiirang maha krutitud, ei kanta sõites kiivrit ega muud turvavarustust. Täpselt nii on ju ka Stenveriga ja ka selles loos juhtub Stenveriga õnnetus, kuid ma jätan selle Sulle endale täpsemalt lugeda.

Seekordses loos on ka üks poistekamp, kes sealses kandis lapsi kimbutas ja kiusas. Poistekamp pommis endast noorematelt raha, mõnelt võeti isegi telefon ära ja nad tegid ka muid sigadusi, näiteks loopisid suvilaid ja maju munadega … Selle loo alguses satuvad ka Martin ja Markus selle poistekambaga kokku, kes nõuavad Vääna jäljeküttidelt raha ehk teemaksu! Õnneks oli Stenveril kiire tõuks ja ta kutsus mõned vanemad inimesed appi. Siinkohal mainin, et selle poistekambaga puutume selles loos veel kokku, kuid Martin ja Markus on julged poisid, nad on ka nutikad poisid, mistõttu oskavad nad ka selle poistekambaga toime tulla.

Ka seekordses loos lööb kaasa poiste naabrimees Ferdinand ehk onu Verdi. Vääna jäljekütid on mehe terjerist, Rikist koolitanud suurepärase jäljekoera, kes oskab lõhna järgi asju ja inimesi otsida. Riki abi kulub ka selles loos marjaks ära.

Olulised sündmused hakkavad toimuma ühel suvisel laupäeval, kui lähedal asuvas suvilas toimus garaažimüük. Martin, Markus ja nende pere, ka onu Verdi läksid sinna ja nii saame tuttavaks ka suvila omaniku, vanaproua Mairega. Tema mees on hiljuti surnud ja lapsed tukka aega tagasi traagiliselt hukkunud. Garaažist leiti palju põnevat. Martin, Markuse ja nende isade huviorbiiti langes üks vana filmikaamera ja mitmed vanad kassetid. Ka sellel teemal on selles raamatus veelgi juttu – kuidas vana filmikaamera töötab, kuidas filme vaadata, kuidas filme ilmutada jpm, mis toovad loose igati põneva ja huvitava tasandi juurde.

Proua Maire naabriks, uhkes majas on üks kummaline noor mees, Roland. Tal on uhke auto, üsna uhke välimus, kuulab valjult muusikat ja on pisut kahtlane vend, mistõttu loo arenedes puutume temaga veelgi kokku.

Loos on ka üks maakler, kes tahab kangesti proua Maire suvilakrunti ära osta, kuid vanaproua pole nõus müüma. Loos on vee ka üks kahtlane vuntsidega mees, kes käib vanaproua juures elektritöid tegemas … kas elektritöid või hoopis midagi muud?

Martin ja Markus käisid vanaproual abiks ka. Nad aitasid muru niita ja nägid, kuidas kasvuhoone klaas oli kiviga sisse visatud ja kummalise naabrinoormehe autot munadega loobitud …

Üks öö oli kohalikele elanikele rahutu. Kella kolme ajal hakkasid kostma sireenid ja huilged. Öö vaikuses kaikusid hüüded ja müra. Hommikustes raadiouudistes teatati, et Vääna-Jõesuus põles maja. Martin ja Markus otsustasid Riki kaasa võtta ja minna uurima, kus õnnetus juhtunud oli.

Poiste ehmatuseks vaatas neile Maire suvilani jõudes vastu ääretult masendav vaatepilt – Maire rookatusega suvilast oli järel vaid suitsev ahervare. Suvilat ei olnud enam. Õnneks oli alles saun. Saunamaja oli asunud suvilast kaugemal aianurgas ja see seisis puutumatult. Vanaproua kinnitas, et vaatamata sellele, et suvila oli maha põlenud, ei taha ta sealt lahkuda ja küllap saab ta ka saunamajas elatud. Juba helistas uuesti ka maakler, kes jätkuvalt soovis suvilakrunti ära osta, nüüd juba märksa väiksema summa eest, sest suvilat enam ju polnud … Vanaproua polnud jätkuvalt nõus.

Kas suvila läks lihtsalt põlema või see hoopiski süüdati? Sellele on vaja leida vastus. Ühel hetkel on Vääna jäljekütid kindlad, et tegemist on pahatahtlikku süütamisega ja sellega on seotud see suurte vuntsidega elektrik, kes vanaproua juures elektritöid käis tegemas …

Kes on see vägevalt kummalise vuntsiga mees? Mis osa on selles loos maakleril? Ka proua Maire noor naabrimees Roland käitub kummaliselt ja selgub, et tal on ka üks kummaline kaaslane? Või äkki on süüdi poistekamp? Vähemalt üks neist poistest on kinni peetud …

Martin, Markus ja Riki peavad tegutsema. Ühel ööl päästavad nad põlengust ka proua Maire saunamaja … Seekordse raamatu lõpplahendus on taaskord väga-väga põnev, Vääna jäljeküttidele lausa eluohtlik. Mis täpselt juhtub, kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda ja välja selgitada, kuid uskuge mind Vääna jäljeküttide lood ja seiklused on jätkuvalt väga põnevad ja kaasahaaravad. Kuna need toimuvad suvisel ajal, siis võiks just see raamat olla ka selle suve põnev lugemine ja selle suve raamat!

Vahvad illustratsioonid on selle sarja raamatutes Joonas Sildre sulest.

Andrus Kivirähk, Heiki Ernits

„Kaelkirjak“

(Tänapäev)

„Mis sa seal akna all teed?“ küsis isa.

„Jahe on. Kas keegi on äkki aeda roninud või?“

„Kallike, sa oled haige,“ ütles ema. „Tule tuule käest ära.“

„Ma vaatan kaelkirjakut,“ vastas Kai.

„Missugust kaelkirjakut?“ imestas ema. „Kus sa kaelkirjakut näed?“

„Ta seisab seal kahe maja vahel,“ näitas Kai. „Täitsa liikumatult. Ta magab. Kaelkirjakud magavadki püstijalu.“

Sa mõtled kraanat või?“ küsis isa.

„Ma mõtlen kaelkirjakut,“ vastas Kai.

„Aga see pole kaelkirjak, vaid kraana,“ seletas isa. „Ega sa enam tita pole, sa saad ju aru küll. Kraana on masin, millega asju tõstetakse. Niisuguseid kive ja plokke, mida on vaja kõrgele kohale panna. Inimesed ei jaksa ilma kraanata neid liigutadagi.“

„See ei ole kraana, see on kaelkirjak,“ kordas Kai.

Andrus Kivirähki humoorikas ja vahva lasteraamat „Kaelkirjak“ ilmus esimest korda 1995. aastal, seejärel veel mitmel aastal ja sel aastal viies (!) trükk. Aastate jooksul pole mul õnnestunud seda raamatut lugeda, mistõttu otsustasin teha seda nüüd, kui ilmus raamatu viies trükk! Ja tead, see on igati äge raamat!

On üsna selge, et Andrus Kivirähk on olnud ja on kindlasti üks meie populaarsematest ja enimloetud kirjanikest, kes kirjutab suurepäraseid raamatuid nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Meenutan siinkohal tema kirjutatud lasteraamatuid: „Sirli, Siim ja saladused“ (1999, 2015, sellest raamatust on ka Vikerraadios järjelugu, mida loeb Sepo Seeman ja see on samuti ilmatuma vahva kuulamine), „Lotte reis Lõunamaale“ (2002, 2012), „Sibulad ja šokolaad“ (2002), „Limpa ja mereröövlid“ (2004, 2009, 2013, 2018), „Leiutateküla Lotte“ (2006), „Kaka ka kevad“ (2009), „Konna musi“ (2013), „Karneval ja kartulisalat“ (2015), „Oskar ja asjad“ (2015), „Tilda ja tolmuingel“ (2018), „Tont ja Facebook“ (2019), „Kampsun ja päike“ (2024).

„Kaelkirjak“ on üks igati omamoodi lasteraamat, sest siin on nii huumorit, kui ka veidi nukrameelsust, siin on igati vahvaid tegelasi ja tundub, et paljud neist tegelastest on seotud peategelase fantaasiamaailmaga …

Raamatu alguses tuleb murelik ema koju ja tõdeb isale, et nende lapsel on ussid kõhus. Ema räägib, et laps peaaegu ei söö, nokib ainult nagu lind, on kahvatu, laps on haige.

Isa ei oska selle peale midagi kosta, kuid emal on lahendus olemas. Ta oli ostnud ussirohtu, mida peab lapsele andma.

Nüüd otustasid ema ja isa lapsele rohtu anda, kuid enne seda tõdes isa, et aias on marjad valmis. Need tuleks varsti maha müüa, muidu näpatakse neid paljaks. Huvitaval kombel loeme nendest marjadest ja marjavarastest selles raamatus veel.

Järgmisena olemegi lapse toas. See on raamatu peategelane Kai. Ta istus toolil ja vaatas aknast välja. Mida Kai vaatas? Kaelkirjakut! No tegelikult oli see kraana, kuid Kai oli kindel, et see on kaelkirjak! Isa püüdis selgitada, et see on kraana ja mis asi see kraana on, kuid Kai oli kindel, see on kaelkirjak. Kaelkirjak, kes magas.

Isa vihastas. Tema ju teadis, et see on kraana, sest tema sõber onu Robert on kraanajuht!

Isa lahkus Kai juurest. Paks isa läks kööki, et külmkapist liha võtta ja tal oli jätkuvalt mure, et sulipoisid tulevad ja söövad tema marjad ära. Ema püüdis meest rahustada, kuid sellest polnud kasu. Ema arvas, et isa võiks tütrele hoopis Barbie osta, äkki siis oleks Kai õnnelikum?

Ema viis ussirohu Kaile. Need olid mustad terad, mis Kaile ei meeldinud. Kai arvas, et äkki kõhuuss polegi paha? Nüüd koputas Kai oma kõhule ja uuris kas kõhuuss on seal. Uskuge või mitte, kõhuuss vastas. Selgus, et tal oli väga igav, no ja Kail oli ka igav.

Nüüd hakkasid Kai ja kõhuuss jutustama. Näiteks tontidest. Kõhuuss teadis igasuguseid tondilugusid, sealhulgas makaronitontidest, mistõttu üks tädike ei saanud makarone süüa ja pidi piirduma kiludega. Nüüd teatas Kai, et kui tema suureks saab, siis teeb ta televiisorisse filmi kilust! Kilu-mehest, kelle naise on kalurid kinni püüdnud ja karpi sulgenud. Kilu-mehe naine on kui vanglas, ja kilu-mees läheb teda päästma.

Ja veel. Kõhuussil polnud ju ka nime. Kai otsustas, et kõhuussi nimi peab olema Tõnis. Ja nii oligi, kusjuures kõhuussile see nimi kangesti meeldis. Nüüd teatas Kai sedagi, et kuna kõhuuss Tõnis on tema sõber, siis ta ussirohtu ei võta!

Järgmise hommikul söögilauas rääkis Kai emale ja isale Tõnisest. Ta ei ütelnud, et Tõnis on kõhuuss, siis oleks ju selge, et ta ussirohtu ei võtnud. Kuna Kai ei tahtnud ütelda, kes see Tõnis on, siis arvas isa, et see on kindlasti mõni poiss, keda Kai tundis ja kindlasti tahtis see Tõnis aeda marju sööma tulla! No nii, jälle need marjad ja kahtlased sulipoisid. Isa oli kindel, et mingid sulipoisid kasutavad Kaid ära, et aeda tulla ja marjad ära varastada. See mõte pani Kai nutma.

Isa oli väga kuri. Tema arvates oli Tõnis üks kole nimi. Tüüpiline varga nimi. Kõik vargad on Tõnised! Soh, kas tõesti …

Ema ütles, et isa peaks Kai rahustamiseks tüdrukule hoopis Barbie ostma. Isa oli kindel, et tuleks osta hoopis üks kuri koer, kes varastel jalad ära hammustaks ja ta oli hiljuti ostnud Kaile kummist sea!

Ema uuris kas isa lapsena mängis sigadega? Selgus, et isa ei mänginudki, aga tegi tööd, sest neil oli suur majapidamine, kõigel pidi silma peal hoidma. Isa meenutas, kuidas ükskord varastasid mustlased nööri pealt voodilina ära. Hiljem olevat üks mustlaseit endale sellest seeliku teinud ja selle seelikuga nende juurde almust paluma tulnud. See oli olnud selline vaatepilt, et isa isa ehk Kai vanaisa oli nutma hakanud.

Nii, nüüd olen ma oma kokkuvõttega jõudnud raamatu poole peale. Kuna see pole väga paks raamat, kokku vaid 64 lehekülge, siis ma ei tahaks Sulle kõike ümber jutustada, sest Sa peaksid ikka ise lugema, mis raamatus veel juhtub.

Teen hästi lühidalt. Ühel päeval tõi isa Kaile Barbie-nuku. See oli selline uhke ja upsakas Barbie, kes oskas Kaiga rääkida. Kai tahtis panna uhkele nukule uue nime – Näkk, aga see ei sobinud Barbiele. See oli selline Barbie, kes tahtis endale palju riideid, maja, hobust, ballil käia, kohvikus olla, tennist mängida ja palju muud uhket.

Saame tuttavaks veel ka onu Robertiga, selle onuga, kes oli kraanajuht. Tema tõi Kai isale suure koera, valvekoera. No et neid marju valvata. Kummaline on see, et ega suur koer teab mis valvekoer polnudki … ja Kai silmis/fantaasiamaailmas oli koer hoopiski lõvi!

Ja ühel ööl nägi Kai aknast, kuidas koer/lõvi hakkas jahti pidama. Kaua tukkunud kraana/kaelkirjak ärkas ellu, sest väike tüdruk Kai oli teda hoiatanud, et lõvi hakkab jahti pidama. Nüüd põgenes kaelkirjak, temaga liitusid veel teisedki kraanad/kaelkirjakud.Nad suundusid Aafrikasse!

Ja üks oluline asi juhtus raamatu lõpus veel. See on seotud Kai, isa ja Barbiega ning fantaasiamaailmaga. Loed raamatu lõpuni, siis saad teada.

Selle laheda raamatu lahedad pildid on joonistanud Heiki Ernits.

Jaana Ojakäär-Kitsing, Lumimari

„Uus unehaldjas“

(Pegasus)

Oh seda magamamineku aega! Ikka tulevad kõige vahvamad mängumõtted just siis, kui peaks end voodisse sättima. Ka jutud ei taha lõppeda ja unest pole märkigi.

Mida sel juhul teha ja kuidas end uneks valmis seada? Appi tuleb unehaldjas, kes annab häid nõuandeid ja nippe parema ööune leidmiseks. Loo koos unehaldjaga mõnusad õhtused harjumused, mis teevad su öödega imet!

Jaana Ojakäär-Kitsing on loovuskoolitaja, kolme lapse ema ning raamatute "Loova elu teejuht", "Pai lapse loovusele", "Minu armas südameloom", „Jooga-Mõmmi lõdvestusharjutused lastele“ ning „Jooga-Mõmmi enesekindluse rännak“ autor. Jaana sooviks on inimesi inspireerida, et kõik kõnniks oma südame teel ja elaks rõõmuga.

Lumimari on kunstnik ja disainer, kes on illustreerinud ja kujundanud raamatuid nii lastele kui täiskasvanutele. Tema loomingut iseloomustavad rahulikud värvipaletid ja tasakaalukas meeleolu, mis jätavad vaatajale ruumi mõtlemiseks ja tunnetamiseks.

Minul on varem olnud võimalus lugeda kaht väga vahvat Jaana Ojakäär-Kitsingu kirjutatud raamatut ja neist ka kirjutada - „Jooga-Mõmmi lõdvestusharjutused lastele“ (kirjastus Pegasus, 2020) ja „Jooga-Mõmmi enesekindluse rännak“ (Pegasus, 2022).

Lumimari imelisi pilte olen imetlenud raamatutes „Öölaps“ (autor Piret Jaaks, kirjastus Pegasus, 2024) ja „Latsõkõnõ“ (Tänapäev, 2024).

Selle loo alguses on saabunud õhtu. Päike oli oma päevatöö teinud ja sättis puhkama. Taevasse veeres Kuu ja tähevaip sädeles.

Hele ja Ville istusid magamistoa aknal ja imetlesid maagilist õhtutaevast. Nad ootasid unehaldjat. Ühel hetkel hakkas taevas vilkuma üks väike täht – Täpi. Tal oli lastele midagi tähtsat öelda – selgus, et unehaldjas Ulla sai 777-aastaseks ja temal algas haldjariigis pensionipõli. Täpi teadis sedagi, et senise unehaldja töö võtab üle unehaldjas Uma. Tema oli lõpetanud just unehaldjate kooli ja pidi olema väga elevil, et saab just Hele ja Ville pere juurde tööle tulla.

Sel õhtul läks uuel unehaldjal tulekuga aega, sest unenägude masin oli hakanud imelikku häält tegema.

Täpi uuris, kas lapsed on valmis uinuma? Ville ei olnud, sest pea oli paksult mõtteid täis. Täpi kinnitas, et kui temal on liiga palju mõtteid, siis on tema mõttetuba täitsa sassis. Täpi viitas ka laste toale, mis oli samuti segamini.

Täpi selgitas lastele, mida ta teeb, et oma mõttetuba korda saada. Mida täpselt Täpi teeb, selle jätan Sulle endale lugeda.

Nüüd hakkas ka Hele oma tunderuumi korrastama. Seda tehes märkas Hele, et tema sees muutus kõik palju rahulikumaks. Ainult rahutundel lubas Hele oma tunderuumis ringi jalutada, sest rahutunne on unega hea sõber.

Lapsed koristasid mõtteruumi ja tundetoa ning ka magamistoa. Suur koristustöö oli lapsed ära väsitanud. Hele silmad vajusid juba iseenesest kinni. Ville oli kindel, et unehaldjas oma uneliivaga oli lähedal.

Lõpuks ometi saabus ka uus unehaldjas – Uma. Ta rääkis lastele, mis oli unenäomasinaga juhtunud. Tal olid kaasas ka unenäofilmid. Uma pani filmid mängima ja hetke pärast lapsed magasidki.

Seejärel räägib autor sellest, kuidas ise oma unenäofilme valida. Ta mainib sedagi, et enne und tasub keskenduda headele mõtetele, soovidele ja unistustele. Ühel leheküljel on kirjas erinevad unenäod, mida võiks unenäomasinast valida, nagu näiteks minu unistuste päev, sünnipäevapidu jpt.

Äkki hakkas Ville nihelema. Uma märkas seda. Selgus, et Villel oli hirmus pissihäda. Poiss oli enne und mitu arbuusiviilu söönud ja unustanud pissil käia. Uma ütles, et Ville võib pissil ära käia, aga poiss ei tahtnud pissile minna, sest ta kartis pimedust, varje ja imelikke hääli. Õnneks oli Uma nõus koos Villega minema. Pissil käidud, jäi poiss magama.

Seejärel jutustab Jaana Ojakäär-Kitsing sellest, et kui uni ikkagi ei tule, siis tasuks teha üht toredat hingamisharjutust. Missugust? No sellegi jätan Sulle endale lugeda.

Hommikul läks unehaldjas Uma Unemaale tagasi. Tema töö oli sel ööl tehtud. Seejärel saame lugeda sellest, et meid valvab öösel armas unehaldjas. Milline ta võiks välja näha? Kui loed edasi, siis saad teada.

Järgmisel õhtul oli Hele ja Ville tuba tuledes ja lärmi täis. Vali muusika mängis, lapsed tantsisid mööda tuba ja voodeid. Nad olid kahe peale suure kotitäie komme ära söönud. Energiat oli nii tohutu palju, et lastel oli raske rahuneda.

Kohale oli jõudnud ka unehaldjas Uma, kes piilus aknast sisse. Ta koputas aknale, kuid lapsed ei kuulnud teda. Nii istus Uma murelikult akna taha ja küsis nõu Täpilt. Täheke soovitas unehaldjal veidi hiljem uuesti tulla.

Kuidas lugu lõpeb? Kas Uma tuli tagasi? Kas lapsed pidid midagi veel tegema, et unehaldjas ikkagi tuleks? Seda saad teada, kui selle vahva uneraamatu lõpuni loed.

Jaana Ojakäär-Kitsing kinnitab, et lapsed peaksid olema selleks ajaks valmis olema, kui unehaldjas nende juurde tuleb. Lisaks koondab autor kõik head mõtted mõnusaks uinumiseks kokku.

Raamatu lõpus on veel näpunäiteid sellest, millised sammud viivad lapsed Unemaale - rahulik vestlus, kallistus, tassike sooja teed, keskendumine kõigele sellele, mis rõõmsaks teeb, soe vann või dušš, unejutt, unelaul, pai, raamatu lugemine ja oma päeva joonistamine.

Maris Mändel

„Proua majauurija tegutseb“

(Tänapäev)

Kui 10-aastane Maarike peaks vanemate reisi ajal nädala vanaema juures veetma, selgub, et majauurijast vanaemal on samal ajal vaja ühte vana mõisa uurida ning tüdrukul tuleb temaga kaasa minna.

Tavalisest mõnusast äraolemisest saab korrapealt hoopis põnevam seiklus, sest teadupärast on kõigis vanades mõisates varjul pikk ajalugu, kummitused ja peidetud aarded.

Maris Mändel on ehitusajaloolane ja temalt on varem peale teaduslike kirjutiste ilmunud ka lasteraamat „Tüdruk vagunelamust” (2022).

„Proua Majauurija tegutseb” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning Tänapäeva 2023. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat” kolmanda koha pälvinud töö.

2022. aasta lõpus õnnestus mul lugeda Maris Mändeli kirjutatud lasteraamatut „Tüdruk vaguneleamust“, mis oli selle aasta lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat“ võidutöö. Toona olin kindel, et see oli väga hea valik, sest see oli igati äge lasteraamat.

Kirjastuse Tänapäev tutvustus võttis selle loo 2022. aastal igati vahvasti kokku: „Suvevaheajal igavlev Rasmus tutvub Monaga, kes on perega pikalt elanud vagunelamus ühest kohast teise liikudes. See on lugu sõprusest ja erinevatest arusaamadest, mis on õieti kodu?“

Ja uskuge mind, väga äge lugemine on ka Maris Mändeli uus raamat „Proua majauurija tegutseb“, mis sai 2023. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat“ kolmanda koha töö.

Uue raamatu alguses saame tuttavaks kümneaastase Maarikesega, kes kinnitab, et tal on pikad heledad juuksed, sinised silmad ja augud põskedes. Talle meeldib joonistada, lugeda ja tantsida, ta õpib klaverit. Maarike tõdeb, et tema elu ei ole just ülemäära põnev ega erakordne, aga ega ta tegelikult ei kavatsenud ta endast jutustama hakata. Maarike tõdeb, et tema on selles raamatus nagunii ainult kõrvaltegelane, peategelaseks on hoopis tema vanaema, keda võiksime kutsuda Proua Majauurijaks ehkki tema pärinimi on hoopis Sirje.

Maarike lubab selgitada, miks vanaemale sobiks see Proua Majauurija nimi.

Meie lugu algab. Algab sellest, et Maarikese ema-isa tahtsid koolivaheajal (tegevus toimub juulis) minna kahekesi Prantsusmaale ja Maarike pidi nädalaks vanaema juurde minema. Maarikest see ei häirinud, sest vanaema juures on tegelikult päris mõnus olla. Tüdruk ei olnud varem vanaema juures kunagi tervet nädalat järjest olnud ja seetõttu oli see Maarikese jaoks ka pisut põnev. Nüüd sõidetigi Paide poole, sest just Paides Maarikese vanaema elas.

Jõutigi Paidesse, kuid mulle tundub, et vanaemal oli see meelest läinud, et Maarike tema juurde tuuakse, sest vanaema pakkis asju oma autosse ja valmistus kuhugile minema? Veidi hiljem selgub, et vanaemal on plaanis minna ühte põnevat vana maja uurima, seepärast ta ju Proua Majauurija ongi. Mis saab Maarikesest? Vanaema on kindel, et tema võtab Maarikese endaga kaasa. See pidi olema ilus koht, maja kõrval on tiik, kus saab isegi ujumas käia.

Maarikese ema on kahtleval seisukohal, kas vanaema saaks ikka hakkama … aga õige varsti asusid tüdruku vanemad teele.

Vanaema kinnitas tüdrukule, et neil tuleb üks vahva nädal koos!

Sõit Härmavere mõisa võis alata. Vanaema auto oli maast laeni kola täis pakitud. Pakiruumis oli isegi suur kokkupakitud redel. Ma ei hakka Sulle ümber jutustama, mis vanaemal oli autosse kaasa pakitud, aga asju oli väga-väga palju.

Teel mõisa uuris Maarike, kuidas see vana maja uurimine käib? Vanaema kinnitas, et tuleb rahulikult maja vaadata, kuulata, mis lugu ta räägib ning otsida vana ja väärtuslik välja. Maarike arvas, et see on nagu aardeotsimine? Vanaema muheles ja kinnitas, et võib ka nii öelda.

Vanaema jutustas ka Härmavere mõisast, mis oli vanadel fotodel päris uhke hoone. Mõisal oli olnud mitmeid omanikke, viimase peahoone olid ehitanud von Hucksbergid, kuid 1920. aastal oli Eesti riik mõisa endale võtnud. Toonased mõisnikud, baltisakslased jäid oma mõisadest ilma. Uhketesse mõisamajadesse seati sisse näiteks koolid. Ka Härmavere mõisas oli palju aastaid olnud kool. Viimased paarkümmend aastat oli see tühjana seisnud.

Vanaema ja Maarike jõudsid kohale. Vaatepilt oli üsna trööstitu, sest mõis polnud enam sugugi nii uhke, nagu vanadel fotodel. Vanaema ja Maarike said ennast sisse seada ühes toas, mis oli veel enam-vähem korras, kuid ka see ruum oli väga tolmune. Väljas oli küll kuum suvepäike, aga kogu maja oli jahe nagu külmkapp, haisev ja räpane pealekauba. Kus on WC? Kus saab käia pesemas? Vanaema ainult turtsatas ja teatas, et pole seal häda midagi. Käsi ja hambaid saab pesta pudeliveega, mõisatiigis saab suplemas käia, korralik kuivkäimla on õue peal!

Maarike oli üsna õnnetu … vanaema tegi talle ettepaneku, et tüdruk võiks lipata poodi ja seal midagi head õhtusöögiks tuua. Tüdruk võiks endale isegi jäätist osta.

Poodi me nüüd lähemegi. Pood oli õnneks üsna lähedal ja see oli ka üsna pisike. Saame teada, mida Maarike kokku ostis. Enamuses magusat, aga soolast? Kartulikrõpsud on tegelikult ju soolased. Kas pole.

Poest väljudes nägi Maarike üht meest, kes istus laua ääres ja tahtis kangesti kabet mängida. Maarike oli nõus ja nii sai ta tuttavaks kohaliku Eduardiga, keda hüüti ka lihtsalt Etsiks. Kuna Ets on kohalik, siis teadis ta rääkida põnevaid lugusid ka mõisast. Näiteks, et parun von Hucksberg oli rikas mees, kes pidavat nüüd mõisas kummitama ja et mõisas pidi olema kusagil ka aare! Ets olevat isegi kuulnud, kuidas parun mõisas kummitamas käis.

Samal ajal, kui Maarike ja Ets kabet mängisid, mängisid lähedal kaks kohalikku poissi jalgpalli. Saame ka nendega tuttavaks – üks neist Gregor, teine Uku-Kevin.

Kui Maarike ja Ets kabemängu lõpetasid, selgus, et Ets on ratastoolis …

Maarike jõudis tagasi mõisa. Vanaema ei märganudki, et Maarike oli päris kaua ära. Maarike ulatas vanaemale poekoti. Vanaema tegi korraks imelikku nägu, kui ta poekoti sisu nägi. Präänikud ja limps on tegelikult päris head …

Maarike rääkis vanaemale ka kummitusest mõisas, sellest, millest Ets oli rääkinud. Vanaema teadis rääkida, et enam-vähem iga vana maja kohta räägitakse, et seal kummitab. Kummitusi on erinevaid. Milliseid? Nende kohta saad juba ise täpsemalt lugeda.

Seejärel oli aeg magama minna. Vanas ja tolmuses toas oli nii pime, et Maarike ei näinud tuhkagi. Tüdruk püüdis magama jääda, aga uni ei tulnud. Vanaema juba magas, kui äkki! Maarike kuulis samme. Veidi hiljem tulid sammud juba nende toa ukse poole. Maarike pani silmad kinni. Hetk hiljem ta piilus, lahtises ukseavas seisis tume kuju, otsekui oleks tegemist päris inimesega, mitte vaimuga. See oli veel õudsem ja Maarike pistis täiest kõrist karjuma. Kuju ehmatas, võpatas ja taganes. Kostis eemalduvate sammude kaja.

Nüüd ärkas ka vanaema. Temale tundus, et kummitus uksel kartis hoopis tüdrukut, mistõttu ei peaks nemad teda kartma.

Järgmisel päeval oli mõisa ümber mitmeid auke kaevatud. Kas need olid tehtud kellegi poolt, et mõisa uurida? Või?

Veidi hiljem pidi Maarike jällegi poodi minema. Poe juures oli taaskord ka Ets. Selgus, et Ets elas külas päris üksinda. Poeg oli täiskasvanud mees, kes elas ja töötas linnas. Tal oli seal tähtis töö, mistõttu polnud ta juba kaks aastat isa vaatamas käinud …

Tuttavaks saame veel ühe tegelasega. See on külavanem Viivi, kes otsis Etsi. Lähenemas oli külapäev ja Ets pidi peokõnet pidama, kuid Etsil polnud kõne veel valmis. Viivi tõdes, et nad peavad näitama, kuidas Härmavere küla inimesed saavad kokkutuleku korraldamisega paremini hakkama kui Härgvalla küla rahvas.

Õhtupoolikul pidid Maarike ja vanaema külla minema kellelegi Leida-tädile. Tema vanaisa oli töötanud mõisas toapoisina ja vanaema lootis, et ehk on Leida-tädil meeles midagi, mis tema vanaisa mõisa kohta rääkinud oli. Tegelikult oligi. Lugu oli põnev ja selgus, et mõisas oli ka salakäik! Nüüd tuli välja, et Proua Majauurija ei olnud oma elus veel kunagi ühtegi salakäiku avastanud, mistõttu ta oleks väga tahtnud midagi sellist leida.

Jõudes tagasi mõisa, laotas vanaema toa põrandale laiali suure paberi. See oli mõisa plaan. Kahjuks ei selgunud plaanilt, kus salakäik olla võiks. Neil tuli hakata otsima! Seda küll järgmisel päeval, sest õhtu oli juba hiline.

Otsimine ei ole lihtne, eriti veel siis, kui selgus, et mõisas on arvatavasti ka vamm. Lisaks oli mõisa ümber veelgi rohkem auke kaevatud. Nüüd oli vanaema kindel. Nad peavad tabama selle, kes auke kaevas. Nad peavad korraldama varitsuse! Maarike oli kindel, et varitsus kõlas põnevalt nagu spioonifilmis. Varitsuskohaks valiti majast pisut eemale jääv tihe põõsastik Sealt paistis hästi kätte külast mõisa juurde tulev tee, aga ka suurem osa majast.

Varitsus oli põnev, pisut naljakaski, kui selgus, et „tulijad“ olid meile juba varasemast tuttavad tegelased. Ma ei tahaks Sulle siinkohal ütelda, kes tulid ja miks nad tulid, kuid meie lugu läheb edasi.

Lugu läheb edasi. Hakatakse otsima parun von Hucksbergi lemmikhobuse hauda, sest väidetavalt võiks just selles hauas ka aare olla. Aaret otsivad lisaks Maarikesele ja vanaemale ka Ets, Gregor ja Uku-Kevin, kuigi poisid jõuavad käia aitamas ka tädi Leidat, sest küttepuud on vaja riita laduda.

Ja samas ega see aarde otsimine ja leidmine sedavõrd lihtne polegi. Miks? Selle jätan Sulle endale lugeda, aga on olemas igasugu seadusi, mis ütlevad, et paljud leitud aarded kuuluvad hoopis Eesti riigile ja nn aaret võivad välja kaevata spetsialistid ehk arheoloogid.

Kuna olen jõudnud oma kokkuvõtte ja tutvustusega üsna raamatu lõppu (kahjuks on selles vahvas ja toredas loos ainult 108 lehekülge), siis pean olema ettevaatlik, et Sulle kõike ära ei räägi.

Lühidalt siiski. Saame teada, kes on see „kummitus“ mõisas, keda Maarike oli ühel ööl ehmatanud. Loomulikult leiame üles ka salakäigu, saame teada, et mõisa all on kelder, ja seal on ka kirst asjadega ja avastame mõisasaali laest maalingu. Mis asjad selles kirstus olid? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Saad teada sedagi, et anfilaad mõisas ei ole seotud ahvidega, et külapidu võiks toimuda ka mõisas, ja et eelpool mainitud „kummitus“, kes ei olnudki kummitus, on hoopis väga lähedalt seotud ühe selle raamatu teise tegelasega! Kellega? Mis Sa arvad?

Kui jõuad raamatu lõppu, viimasele leheküljeni, viimase lõiguni, siis saad Sinagi aru (nii nagu ka Maarike), et tegelikult võib vanades majades siiski ka kummitusi olla. Ja pisut salapära peabki vanadesse majadesse alles jääma …

Väga vahvad pildid on raamatusse joonistanud Anni Mäger.