Maria Parr

„Oskar ja mina. Kõik meie asjad“

(Eesti Raamat)

Ida ja Oskar on saanud aasta võrra vanemaks ja selle aja jooksul palju õppinud. Ida seisab endiselt silmitsi suureks saamise murede ja rõõmudega. Palju nalja, aga ka suuri väljakutseid lisab tema ellu just väikevend Oskar. Poiss ei püsiks pudeliski paigal! Olgu siis tegemist klassi kaisukale spaapäeva korraldamisega, vanaisa võõrutamisega suitsetamisest või kalaretkega vanavanemate seltsis, tänu Oskarile jäävad perele neist kõigist värvikad mälestused. Ja kui miski katki läheb, on ikka abi Oskari liimipüstolist.

Aga mida teha siis, kui tunded kipuvad üle pea kasvama?

Võib-olla tuleks ka siis seni proovida ja proovida, kuni leitaksegi lahendus?

Oskari ja Ida lugude esimene osa „Oskar ja mina. Kõik meie mängukohad“ pälvis tiitli „Hea lasteraamat 2024“. Need teosed sobivad 6–10-aastastele lastele.

Ma ei hakka keerutama, et Maria Parr on viimaste aastate üks minu suurimaid lemmikuid lastekirjanduses. Tema lood on südamlikud, lastesõbralikud ja toovad mulle alati meelde Astrid Lindgreni raamatud.

Meenutan Maria Parri raamatuid, mis varem eesti keeles ilmunud – „Vilgukivioru Tonje“ (2012/2021, Eesti Raamat), „Vahvlist südamed“ (2013/2020, Eesti Raamat) ja „Väravavaht ja meri“ (2018, Eesti Raamat).

Ja nii nagu ka teised Maria Parri raamatud on imelised (mõnusa huumori ja imelise soojusega kirjutatud), siis täpselt sama imeline on ka tema uus raamat „Oskar ja mina“, milles toimetavad 9-aastane Ida ja 6-aastane Oskar. On ju selgemast selgem, et 9-aastane tüdruk on võrreldes 6-aastase poisiga juba üsna suur tüdruk ja igati lahe on see, kuidas õde-venda omavahel läbi saavad ja toime tulevad. Loomulikult on ka pisikesi erimeelsusi, kuid kõik laheneb hästi.

Nii nagu raamatu alapealkiri vihjab, siis selles raamatus saame lugeda igasugu asjadest, mis Idale ja Oskarile olulised on.

Esimeses peatükis saame tuttavaks kaisuloom Vantsuga ja ka Ida klassiõe Naia-Maj´ga. Saame teada, et alates esimesest klassist oli Ida klassil kaisuloom. Vahva mänguelevant, kel nimeks Vantsu. Igaks nädalavahetuseks sai keegi lastest Vantsu endale koju kaasa ja lapsed pidid kirja panema, mis Vantsuga nädalavahetustel juhtus.

Esimestes klassides oli see vahva tegevus, aga neljandas klassis oli see juba pisut tüütu. Seetõttu ei olnud ka Ida suures vaimustuses, kui ta selleks nädalavahetuseks Vantsu enda „hoole alla“ sai. Oskarile Vantsu meeldis, ja meeldis ka praegu, kui Ida kaisulooma koju tõi.

Huvitaval kombel tuli Idaga kaasa ka tema klassiõde Naia-Maj, kes klassis ei näidanud välja just väga suurt huvi kaisuloomaga kantseldamises (ta pööritas klassis silmi ja hüüdis, et Vantsu on tüütu!), kuid nüüd oli tüdruk nõus kaisuloomaga tegelema.

Kuna Vantsu oli aastate jooksul üsna mitmeid nädalavahetusi lastega veetnud, siis oli ta justkui vanaks jäänud – kulunud ja plekiline. Aga Naia-Maj´l oli hea mõte! Nad võiksid teha kaisuloomale spaa! Muda ja kurgiga. Ja mullivanniga!

Mõeldud, tehtud. Otse loomulikult lööb tüdrukutega kampa ka Oskar. Vantsu on ju tema suur lemmik.

Nüüd saamegi lugeda, kuidas Vantsule spaad tehti. See polnud sugugi mitte lihtne, kuid Vantsu sai mudavanni, mullivanni, nahahooldust, massaaži, pähe pandi käterätist turban, silmadele kurgiviilud. Pärast mullivanni oli Vantsu muutunud roosaks, kuid see polnudki oluline. Peaasi, et Vantsu oli pestud ja puhas.

Kuna lapsed tegelesid Vantsu hooldusega vägagi aktiivselt, siis oli pärast spaad ka korter pisut segamini, märg ja mudane, kuid Ida ja Oskari ema ei pahandanud.

Nädala alguses Ida siiski ei julgenud koolis rääkida, mida nädalavahetusel Vantsuga tehti, aga Oskar (tema käib Idaga samas koolis, esimeses klassis) julges oma klassis rääkida Vantsu spaaskäigust. See lugu sai koolis vägagi populaarseks ja sellega kaasnes veel üks vahva asi, mille jätan Sulle endale lugeda.

Teine peatükk kannab pealkirja „Diplodookus ehk Kaotsiläinud dinosaurus ja veelgi kaotsiläinum vend“. Selle peatüki alguses tõdeb Ida, et Oskar armastab dinosauruseid. Tal on neid hiigelsuures plastkastis mitut sorti ja ta mängib nendega iga päev. Dinosaurused on ägedad ja Oskari mängud nendega on ägedad, kuid on ka üks häda – Oskar on dinosauruste plastkasti tagasipanemisega hirmus hooletu, nii et alati on mõni puudu.

Sel päeval oli puudu diplodookus, kelle pidi olema pikk kael. Oskar teadis seda kaela-asja väga täpselt. Oskar lootis, et isa, ema ja Ida tulevad talle appi dinosaurust otsima, kuid kellelgi ei olnud selle väikese asjaga kiiret.

Oskar on seetõttu solvunud või tegelikult üpris pahane, sest mitte keegi ei hooli temast!

Ühel hetkel hakkab Ida Oskarit otsima ja selgub, et Oskar on kadunud. Kohe päriselt kadunud. Nüüd hakkavad ema, isa ja Ida hoopis Oskarit otsima. Neil on väga suur mure. Üks rõõmsam asi on ka selle otsimisega – Ida leiab üles kadunud diplodookuse.

Ja õnneks! Õnneks saabub koju ka Oskar. Kus ta käis ja mida ta tegi, selle jätan jällegi Sulle endale lugeda. Igal juhul jällegi üks vahva peatükk, milles rõõmu ja muret, nuttu ja naeru.

Raamatu kolmas peatükk on „Suitsumüts ehk Vanaisal tekib kodade virvendus“. Selle peatüki alguses helistas vanaema ja rääkis, et vanaisal käib pea ringi ja ta hingab imelikult, mistõttu on nad kiirabis. Kiirabisse minnes oli autot juhtinud vanaema, kuigi Ida ja Oskari isa kinnitas, et vanaema ju autot juhtida ei oskagi! Vanaemal oli küll juhiluba, aga autoga polnud ta juba kakskümmend aastat sõitnud. No see selleks, igal juhul olid vanaisa ja vanaema kiirabis ja isa otsustas nende juurde minna.

Ida tõdeb, et õnneks ei olnud vanaisaga lood nii tõsised. Tal oli selline asi nagu kodade virvendus ja see ei tapa. See on ju igati vahva, kui lapsed suudavad nii keerulistest asjadest vahvasti rääkida. Selgub seegi, et vanaisa peab hakkama mingit rohtu võtma ja lisaks püüdma natuke tervislikumalt elada. Oskar teadis, et tervislikumaks eluks oli vaja ka paprikat ja porgandit süüa. Ida teadis omakorda, et vanaisa peab ka suitsetamise maha jätma.

Kuna vanaisa oli terve elu olnud kõva suitsumees, siis kuidas see suitsetamine kiirelt maha jätta? Oskar oli kindel, et tema leiab lahenduse ja selleks peaks ta hakkama tuletõrjujaks.

Selleks nädalavahetuseks pididki vanaisa ja vanaema külla tulema. Ida ja Oskar koristasid, kuid Oskar võttis välja ka oma tuletõrjevarustuse (no sellise mängu varustuse, mitte päris).

Vanaisa ja vanaema saabusid. Nad väljusid autost ja esimese asjana pani vanaisa suitsu suule! Oskar oli valmis. Ta haaras vanaisalt suitsu ja viskas selle lompi. Vanaisa proovis korra veel, ta hiilis toast välja, kuid Oskar oli tuletõrjevalves ja reageeris kiirelt.

Lisaks oli nutikas Oskar meisterdanud ka ühe põneva mütsi. See oli tehtud isa vanast talvemütsist, mille tippu oli Oskar oma liimipüstoliga kinnitanud suitsuanduri. Nüüd otsustai proovida kas see suitsumüts ka töötab? Vanaisa võttis suitsupaki, läks terrassile, pani suitsu suule ja süütas selle … suitsuandur hakkas kõvasti piiksuma! Oskar oli rahul, sest suitsumüts töötas.

Vanaisa? No tema suitsetas edasi ja põgenes aeda. Oskar oli tal kannul, pritsipudel veega käes.

Kuidas see humoorikas peatükk lõpeb? Selle pead ise välja uurima. Igal juhul on selle peatüki lõpus ka kaks head uudist. Üks neist on seotud vanaisaga, suitsumütsiga ja teine vanaemaga.

Raamatu neljas peatükk on „Lihavõttekivid ehk Mis vahe on onu Oyvindil ja Jeesusel“. Selle peatüki alguses tõdeb Ida, et Oskarile ei jõua alati kõik kohale, mida koolis räägitakse, aga kui jutt käib millestki, mis teda huvitab, siis paneb ta kõike tähele.

Nüüd teab Oskar rääkida, et Jeesus tõusis pärast surma üle ja haud oli tühi! Ida ja Oskar mõtlevad selles peatükis ka onu Oyvindi peale, sest ka tema oli surnud ja see oli väga kurb, sest onu oli olnud vahva mees.

Oskar oli koolis kunsti- ja käsitöötunnis teinud ka lihavõttekive. Need olid lihavõttemunade asemel, sest kivid ei purune. Jällegi väga oluline teadmine.

Pärast Oskari öeldut Jeesuse ja haua kohta, hakkasid Ida mõtted uitama. Mismoodi oleks, kui onu Oyvind oleks korraga jälle siin. Samal ajal näitas Oskar oma uhkeid lihavõtte kivikesi. Tal oli neid palju, 27 tükki! Poiss oli kindel, et need sobiksid suurepäraselt kaunistama onu Oyvindi hauda. Ida polnud selles väga kindel.

Nüüd otsustas terve perekond sõita külla onu Bullele, kus oli elanud ka onu Oyvind. Nüüd selgub, et onu Bullel polnud õnnestunud lillede eest hoolitseda (see oli olnud onu Oyvindi töö) ja lilled olid närtsinud. Onu Oyvind oli olnud ka tubli kunstnik, kuid nüüd polnud ka piltidest rõõmu.

Mis võiks selle kurbuse ja nukruse vastu aidata? Otse loomulikult Oskari värvilised lihavõttekivid ja neid me hakkamegi selles peatükis tegema.

Peatüki lõpus saame teada, et nüüd kaunistasid nii onude maja kui ka hauda lihavõttekivid. Ja need olid purunematud.

Selline eriti armas peatükk oli see …

Viies peatükk on „Liimipüstol ehk Kui Oskar sai asendusõpetaja“. Selle peatüki alguses jutustab Ida, et temal ja Oskaril on raamat, mis on igalt poolt kinni teibitud, sest nad on seda nii palju lugenud. Raamatu pealkiri on „Kui kõik magavad“ ja selles on juttu hiiglasest Bobast, kes purustab öösiti asju. Aga pärastpoole tuleb alati natuke väiksem pealambiga hiiglane, kelle nimi on Väike Fetir Koogutaja, ning parandab kõik ära, enne kui inimesed ärkavad.

Ida kinnitab, et lahe on lugeda, kuidas asju purustatakse, aga kui niimoodi juhtub päriselt, siis ei ole see eriti lahe. Ja sel kevadel juhtus nende kodus just nimelt nii. Oskar hakkas omamoodi mini-Bobaks muutuma ja kõik oli üksainus tohuvabohu.

Asi sai alguse pärast lihavõttepühi. Oksar ütles koolis Idale, et neil on üks teine naine. Rätikuga. Oskar tõdes, et neil polnud Thereset, aga oli naine rätikuga … Ida arvas, et äkki oli Therese haigeks jäänud ja see oli lihtsalt asendusõpetaja.

Veidi hiljem selgus, et Therese jääb koolist veidi pikemalt eemale ja hakatakse otsima kindlat asendajat. Oskar solvub, saab vihaseks, võtab kodus oma pastataldriku ja virutab selle põrandale. Kõik vaatasid purukslöödud taldrikut, sest midagi sellist polnud kunagi varem juhtunud.

Kahjuks oli taldrikuga juhtunu alles algus. Oskar hakkas ka koolis asju loopima. Oskar viskas klassiruumi palli, ajas ümber oma tooli ja viskas oma pinalit ning lõi klassiruumi ukse nii kõva pauguga kinni, et üks kipsist pilt, mille lapsed olid kunsti- ja käsitöötunnis meisterdanud, kukkus alla ja läks katki.

Paha lugu.

See polnud siiski veel kõik. Oskar ronis kahel korral ka koolimaja kase otsa ega tulnud alla, kui kell tundi helises. Idal oli seetõttu kohutavalt piinlik. Tüdruk tegi koduteel vennale ka korraliku peapesu.

Emale ja isale helistati koolist, nad käisid koolis ka koosolekul. Nad vestlesid Oskariga, aga sellest ei olnud mingit abi. Mida rohkem ema ja isa rääkisid, seda tigedamaks Oskar sai.

Ühel päeval oli kodus asi eriti hull. Oskar oli eriti pahane ja lõhkus asju. Poiss oli katki teinud isegi Ida juukseharja, mille tüdruk oli vanaemalt saanud. Nüüd vihastas ka Ida!

Kas see vihastamine selles peatükis ka lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Lisaks saame teada ka seda, millest kirjutas õpetaja Therese Oskarile ja kas see kiri muutis ka Oskari käitumist …

Kuues peatükk on „Rahvariided ehk Edvard Lien saab hobuserauaga vastu pead ja turgutatakse kastmisvooliku abil elule“. Selle peatüki alguses tõdeb Ida, et öösiti jääb maailm rahulikumaks. Inimesed magavad ja kõigis majades valitseb pimedus ja vaikus. Nii ka Ida ja Oskari kodus ehk punases majas mäeharjal. Aga mõnikord on ka nende akendes valgus, kuigi on südaöö. Siis teeb ema kas jõuludeks või 17. mai rahvuspühaks ettevalmistusi.

Sel aastal oli Ida kindel, et ema jõua ettevalmistustega valmis, sest veel 16. mail oli nende kodus kõik laiali ja segamini. Isa kinnitas, et kõige tähtsam polegi ju see, et maja ja inimesed kenad välja näeksid. Kõige tähtsam on see, et nende koduriigis valitseb demokraatia ja vabadus. Isa peab veidi täpsustama, mis asi see demokraatia ikkagi on. Noi saab ka Oskar teada, et nende riigis võivad kõik kaasa rääkida ja otsustada, kuidas asjad olema peavad, igaüks võib öelda, mida tahab, ilma et peaks hirmu tundma.

Järgmisel hommikul, 17. mai hommikul oli kodu korda tehtud. Külmkapis oli isegi maasikate ja mustikate ja vahukoorega tort, mille ema oli keset ööd valmis teinud. Kurb oli see, et ema oli hommikul väga väsinud.

Nüüd tehakse veel viimaseid ettevalmistusi, et minna rongkäigule, kuid Oskar keeldub rahvariideid selga panemast, sest nende riigis on demokraatia ja tema rahvariideid selga ei pane! Ema tõdes, et demokraatia võib ju riigis olla, kuid nende peres otsustab selle riiete-asja ikkagi tema.

Seejärel saame osa juba ka rongkäigust, ja muudest üritustest, mida rahvuspühal peetakse, ja uskuge mind, ka selles peatükis saab veel palju nalja.

No nii, nüüd olen jõudnud selle muheda, mõnusa ja vahva raamatu poole peale, aga ma ei tahaks Sulle kõike lugusid ka ümber jutustada, mistõttu jätan Sulle teise poole raamatust endale lugeda ja avastada.

Pane siinkohal siiski kirja veel asjad, millest järgmistest peatükkides juttu on – õng (laste kalalkäik vanaisa ja vanaemaga), medaljon (laste suvi vanaisa ja vanaema juures), pükstükk (kõige ilusam suvemälestus, selles peatükis saavad Ida ja Oskar tuttavaks ühe vahva tüdrukuga), pinal (päev enne esimest koolipäeva), maal (Ida sünnipäev 6. septembril), jalgratas (sünnipäevakink Idale). 

Kui otsid talviseks lugemiseks mõnusat, humoorikat, südamlikku ja armast lasteraamatut, siis olen kindel, et „Oskar ja mina. Kõik meie asjad" on see õige valik … kui loed, siis saad teada, miks ma niimoodi arvan.

Selle raamatu imelised pildid on joonistanud Ashild Irgens.

Karl Adami

„Eesti metsalinnud.

Kakulised, rähnilised ja teised“

(Varrak)

Pidevate metsaskäikude järel võivad puude keskele tekkida silmanähtavad kõnnirajad sarnaselt neljajalgsete metsaelanike omadega. Neis elu täis kooslustes on lihtsalt miski, mis alati kutsub. Miski, mis aitab meie meeltel terav püsida ja kutsub esile avastamisrõõmu. Seda ohtu, et puistud ka rohkete kulgemiste järel enam midagi uut ei paku, õnneks pole. On ju meie metsad koduks ligemale 20 000 liigile. Metsalindudega, keda on olenevalt määratlusest 110 liigi kanti, on nende suuruse ja häälekuse tõttu hõlpsam tutvust teha.

Käesolev raamat on 2024. aastal ilmunud üllitise „Eesti metsalinnud: laululinnud” järg, millesse autor on koondanud 24 liiki, tutvustades metsades pesitsevaid rähnilisi, tuvilisi, kakulisi, kanalisi ja teisigi sulelisi. Siit leiab kirjeldusi, elupaigaeelistusi, aastate jooksul kogunenud tähelepanekuid lindude omavaheliste suhete ja pereelu kohta. Tekste ilmestab suur hulk fotodele püütud hetki, mille saamiseks on autoril tulnud sumbata nii põlvini ulatuvas lumes kui kuulata hiliskevadisi sääseemandate meelitusi. Käsitletud metsalindude seas leidub neid, kes saaksid hakkama ka parkides või suuremates aedades, kuid neidki, kellele sobivad elupaigaks vaid metsad.

Karl Adami (snd 1991) on loodushuviline ja -fotograaf, keskkonnaministeeriumi noore looduskaitsja auhinna laureaat. Ta on olnud tegev ETV saates „Osoon”, olles loomalugude autor ja operaator. Mitu tema tööd on ära trükitud rahvusvahelises ajakirjas National Geographic. Tema sulest on ilmunud raamatud „Metsasosinad” (2017), „Eesti talvised metsalinnud” (2018) ja „Eesti metsalinnud: laululinnud” (2024).

Seda olen ma Sulle ju ka varem maininud, et linnud mulle kangesti meeldivad, nagu ka linnuraamatud. Õnneks on nii viimastel aastatel kui ka varem ilmunud eesti keeles mitmeid ja mitmeid sisukaid ja põnevaid linnuraamatuid. Aastakümneid tagasi olid paljud linnuraamatu pildid must-valged, nüüd on olukord hoopis teine, sest ilus värvifoto ütleb mõnikord rohkem kui tuhat sõna.

Seda sama saab ütelda ka Karl Adami kohta, sest tema linnufotod on suurepärased, lausa võrratud ja kui fotot saadab ka sisukas ja huvitav jutt, siis ongi mõnus lugemine tagatud.

Mul on õnnestunud varem lugeda ja tutvustada Karl Adami raamatuid „Eesti talvised metsalinnud“ (Varrak, 2018) ja „Eesti metsalinnud: laululinnud“ (Varrak, 2024). Nüüd jällegi raamat metsalindudest, kuid seekord ei ole vaatluse all mitte tublid laululinnud, aga hoopis teistsugused linnud.

Selle raamatu sissejuhatuses tõdeb Karl Adami, et metsad ja linnud, saati veel metsalinnud on talle südamelähedased ning on teda saatnud aastaid. Läbi arvukate aastaringide on ta kokku puutunud eriilmeliste metsade ja sulelistega.

Autor kinnitab, mida rohkem metsa poole vaadata ja end seal ilmutada, seda enam metsaelanikke näeb ning seda leplikumaks ja usaldavamaks nad muutuvad. Silma hakkavad pisikeste ja suurte tegemised, nende võitlus karmide olude, liigikaaslaste ja ohtudega. Mõnel päeval vaikib kogu mets, teisel aga pakatab kevadtuultele või talvekülmale vaatamata reibastest linnuhüüdudest.

Linnud, keda Karl Adami selles raamatus veidi pikemalt avab, seostuvad talle isiklikult metsadega ja nendega kokkupuuted on olnud sagedasemad.

Hulk selles raamatus kirjeldatud liike on ühel või teisel määral seotud vanade metsade või toekamate ja surnud puudega, seetõttu võtab autor lisaks sulelistele pisut käsitleda neidki.

Sissejuhatusele järgneb peatükk „Vana metsa võlu“, milles Karl Adami tõdeb, et meie metsades pesitseb ligemale 110 liiki sulelisi. Nende seas on linde, kes pesitsevad soodsate toiduolude korral suisa südatalvel paukuva pakasega, kui ka sulelisi, kelle pesitsemine kestab augusti ja mõnikord septembrini. Eesti metsalindude suure mitmekesisuse põhjuseks on eriilmelised metsakooslused ja soodne geograafiline asend.

Päris suur osa raamatus käsitletud lindudest on vähem arvukad kui värvulised, võrdlemisi kogukad ja neist sageli veidi kitsamate elupaigaeelistustega.

Ja veel. Üldiselt on lindude heaoluks vaja sama, mida kogu elurikkuse säilimiseks – metsade vanuselist ja liigilist mitmekesisust.

Järgmiseks peatükk „Eakad, hääbuvad ja surnud puud“. Vanad metsaalad, sealhulgas loodus- ja põlismetsad on täis eelnevate metsaelanike jälgi. Mõned neist on õige pisikesed ja tähelepandamatud, kuid mõjutavad sellegipoolest ajapikku metsa ilmet ja elustikku. Teised jäljed on inimsilmale nähtavamad ja mõju metsaelanikele vahetum.

Seejärel räägib Karl Adami mitmes peatükis ka lindude pildistamisest, oskusest neid leida. Nii on juttu suleliste jäädvustamisest, sellest, et on vaja õppida tundma ja jälgida. Juttu on lindude jäädvustamisest, valgusest, kadreerimisest ja lindudest silmakõrgusel.

Karl Adami kinnitab, et inimestevaheline suhtlus toimub enamasti silmast silma. Samal tasapinnal püütud fotohetked tekitavad vaatajas tugevama emotsionaalse sideme ka linnuga – justkui vaataks talle otse silma. Silmade kõrguselt pildistades on lind vaatajaga samal tasandil. Tekib tunne, nagu oleksid linnuga otsekontaktis. See loob intiimsuse ja annab pildile uue, huvitavama perspektiivi. Lind tundub fotol võrdse ja olulisena.

Ja jõuamegi lindude juurde. Esimene neist on sõtkas ehk Bucephala clangula. Iga linnu juures on välja toodud arvukus – sõtka puhul on see 6000 – 10 000 haudepaari, talvel 30 000 – 50 000 isendit. Saame teada, millal lindu kohata võib, sõtkast võib kohata aasta läbi.

Saame lugeda ka levikust – sõtkast võib kohata kõikjal, kuid ta eelistab elupaigane siseveekogusid: järvi, tiike ja jõgesid, talvekuudel on merel – mida pehmem talv, seda enam sõtkaid meie rannikumerel talvitab.

Iga linnu juures on juttu nende suurusest. Sõtka kaal sõltuvalt sugupoolest ja aastaajast on 0,4 – 1,4 kg; keapikkus 42 – 50 cm.

Autor toob välja ka linnu rahvapärased nimetused. Sõtkal on neid kaks – õõnepart, sõnnpea.

Seejärel on mitmel leheküljel juttu sõtkaste elust ja toimetamistest ja loomulikult rikkalikult suurepäraseid fotosid.

Sõtkale järgneb laanepüü ehk Tetrastes bonasia, kelle arvukus on 20 000 – 25 000 haudepaari, talvel 70 000 – 90 000 isendit. Kohata võib laanepüüd aasta läbi ja ta levib kõikjal Mandri-Eestis, saartel teda ei ole. Enim leidub laanepüüsid Vahe-Eesti kuuse-segametsades, talvel liigub rohketlt territooriumi neis osades, kus leidub leppa ja kaske.

Laanepüü suuruseks on – kaal 400 g, kehapikkus 36 cm ja ta on pasknäärist pisut suurem kanaline. Rahvapärased nimetused: metspüü, püü, püvi, laaspüvi, kõrvepüü, räbtsik.

Laanepüüle järgnevad metsis, teder, öösorr, kägu, kaelustuvi ehk meigas. Viimati mainitu on üks minu lemmilklindudest, kelle ladinakeelne nimi on Columba palumbus. Arvukus: 50 000 – 70 000 haudepaari, talvel kuni kümme isendit. Kaelustuvid saabuvad meile aprillis ja sätivad rändele septembris-oktoobris, üksikud linnud talvitavad.

Kaelustuvi levib kõikjal üle Eesti ja ta asustab erinevaid metsatüüpe, puududes vaid väikestes madalates rabamännikutes, võib elada parkides ja suuremates aedadeski.

Kaelustuvi kaalub 400 – 600 g, kehapikkus on 37 – 42 cm, pasknäärist suurem lind.

Rahvapäraselt teatakse teda kui meigas, uurlup, kuusetuvi ja kuutaja. Kaelustuvidest on raamatu ka väga uhkeid ja ilusaid fotosid.

Loen ja vaatan edasi. Õõnetuvi ehk melekas, metskurvits, metstilder, hallhaigur, hõbehaigur, händkakk.

Händkakk ehk Strix uralensis on jällegi üks minu lemmikutest. Nende arvukus on 1000 – 1500 haudepaari, talvel on neid siinmail 2000 – 4000 isendit. Händkakku võib kohata aasta läbi, silma hakkab enam sügisel ja talvel. Levib kogu Mandri-Eestis, saartel harva, eelistab okas- ja segametsi.

Isaslinnu kaal on 540 – 730 g, emaslinnu kaal kuni 1,2 kg, kehapikkus 50 – 59 cm, rongasuurune lind.

Rahvapärased nimetused on uurali kakk, sabakakk.

Kakke on raamatus veel. Karvasjalg-kakk ehk laanekakk, kõrvukräts, värbkakk. Seejärel rähnid, kes on ju samuti igati imelised linnud. Hallpea-rähn ehk hallrähn, kolmvarvas-rähn ehk laanerähn, mustähn, suur-kirjurähn, tamme-kirjurähn, valgeselg-kirjurähn, väike-kirjurähn. Raamatu viimane lind on väänkael.

Seejärel kokkuvõte raamatus käsitletud lindudest. Käsitlemist leidis 24 liiki, keda võib pidada metsalindudeks ja kellele on hea õnne korral võimalik ligi pääseda. Kuigi kakkudest võib metsades silmata ka habe- ja kassikakku ning tuvidest turteltuvisid, on nende arvukus väga madal ja nendega kohtumine võrdub lotovõiduga.

Raamatu lõpus on kirjas kasutatud allikad, siin on ka register ja autori tutvustus.

Selline see Eesti metsalindude raamat on. Igati sisukas ja huvitav lugemine, rääkimata suurepärastest fotodest, mille abil saavad kõik lugejad imetleda, kui palju ägedaid linde meie metsades elab.