Alex Warren

„You´ll Be Alright, Kid“

(Warner Music)

 

Pärast oma hiti „Ordinary“ tohutut edu annab Alex Warren välja uue albumi „You’ll Be Alright, Kid“.

 Adam Yaroni produtseeritud albumil kirjutasid koos Alex Warreniga lugusid Cal Shapiro (tema on varem koostööd teinud Linkin Parki, Cameron Whitcomb´iga) ja Mags Duval (Benson Boone, Nessa Barrett, Teddy Swims).

Uus album sisaldab lugusid eelmise aasta sügisel ilmunud albumilt „You’ll Be Alright, Kid (Chapter 1)“, lisaks kümme täiesti uut laulu.  Kui „Chapter 1“ keskendus leinale ja kaotusele, siis täispikk album uurib taastumist, vastupidavust ja lootust.

Üks uue albumi tipphetki on laul „Eternity“, mis on Warreni fännide seas suurt elevust tekitanud, eriti TikTokis.

Alex Warreni kiire tõus muusikamaailma tippu on teinud temast ühe 2025. aasta suurima läbimurdeartisti.

Veebruaris ilmunud hittlugu „Ordinary“ on juba kogunud üle 1,2 miljardi striimi kogu maailmas ja jõudnud edetabelite tippu üle maailma. Alex Warrenil on Spotifys ligi 3,6 miljardit striimi ja üle 53 miljoni igakuise kuulaja, mis teeb temast ühe populaarsema artisti.

 

Niimoodi tutvustab Alex Warreni albumit Warner Music.

 

Alexander Warren Hughes (sündinud 18. septembril 2000) on USA laulja, laulukirjutaja, YouTuber ja influensser.

Ta oli aastatel 2019–2022 TikToki grupi Hype House asutajaliige. Ta hakkas iseseisvalt muusikat välja andma 2021. aastal ja juba järgmisel aastal sõlmis lepingu Atlantic Recordsiga.

Tema 2024. aasta singel "Burning Down" debüüt-EP´lt "You'll Be Alright, Kid (Chapter 1)" (2024) oli tema esimene lugu, mis jõudis ka Billboard Hot 100 edetabelisse. Tema 2025. aasta singel "Ordinary" jõudis Billboard Hot 100 edetabeli tippu, kus see püsis mitu nädalat, ning oli edetabelite tipus ka mitmes teises riigis, sealhulgas Austraalias, Kanadas ja Ühendkuningriigis.

 

Alexander Warren Hughes sündis Carlsbadis Californias ja kasvas seal üles. Tal on kaks õde ja üks vend. Tema isa suri neeruvähki, kui ta oli üheksa-aastane, ja ema, kes oli alkohoolik, viskas ta 18-aastaselt kodust välja, jättes ta kodutuks ja nii magas Alex sageli sõprade autodes.

Warren hakkas 2018. aastal kohtamas käima Kouvr Annoniga, endise Hype House'i liikmega, kellega ta kohtus Snapchatis. Kouvr kolis oma vanematekodust Hawaiil Californiasse, et elada koos Warreniga noormehe autos. Paar kihlus 2022. aasta uusaastaööl ja abiellusid 22. juunil 2024 Escondidos Californias.

 

Warren hakkas YouTube'i videoid tegema juba 10-aastaselt ja postitas rulasõidule keskendunud sisu Instagrami 2015. aasta mais.

Ta oli Los Angeleses asuva TikToki kollektiivi Hype House kaasasutaja ja liige, mille nime ta ise välja mõtles 2019. aasta novembris. Selleks ajaks oli ta oma YouTube'i kanalil, kuhu ta postitas naljavideoid, kogunud üle 600 tuhande tellija ja oma TikToki kontol oli 3,8 miljonit jälgijat.

Warren mängis peaosa Netflixi tõsielusarjas "Hype House", mis räägib nimikollektiivist ja mille esilinastus toimus jaanuaris 2022. Tema roll sarjas keskendus peamiselt tema võitlusele sotsiaalmeedias populaarsuse säilitamiseks ja katsetele seda teha naljavideote kaudu, sealhulgas lavastades võltspulma Annoniga.

 

Warreni sõnul on Justin Bieber ja Shawn Mendes olnud inspiratsiooniks ja mõjutanud tema otsust muusikuks saada. Benson Boone ja David Kushner on samuti tema mõjutajad.

 

Juunis 2021 andis Warren iseseisvalt välja oma debüütsingli "One More I Love You", mida ta hakkas kirjutama 13-aastaselt pärast oma isa surma.

Sellele järgnesid singlid "Screaming Underwater", mis ilmus sama aasta septembris, ja "Remember Me Happy".

Augustis 2022  sõlmis Warren plaadilepingu Atlantic Recordsiga ja alustas tööd omaprodutseeritud dokumentaalsarja "I Hope You're Proud" kallal, mis kajastab aega enne oma lepingu sõlmimist.

Tema debüütsingel plaadifirmalt ehk "Headlights" ilmus järgmisel kuul. Tema singlid "Give You Love", "Change Your Mind" ja "Chasing Shadows" ilmusid vastavalt 2023. aasta juunis, juulis ja detsembris.

 

Veebruaris 2024 andis Warren välja singli "Before You Leave Me", millest sai tema esimene lugu brittide singlite edetabelis, saavutades 80. koha.

Tema singel "Save You a Seat", mida 2024. aasta lõpuks kasutati enam kui 144 tuhandes TikToki videos, debüteeris 2024. aasta aprillis Billboardi digitaalsete laulude müügi edetabelis 11. kohal, mis on tema esimene Billboardi edetabelis olev lugu.

 

Singel "Carry You Home" ilmus 31. mail 2024. See on Warreni teine lugu brittie singlimüügi edetabelis, kus see tõusis 2025. aasta aprillis üheksandale kohale ning jõudis ka Billboardi Pop Airplay, Adult Pop Airplay, Hot Rock & Alternative Songs ja Canadian Hot 100 edetabelitesse.

Laulja septembris 2024 ilmunud singel "Burning Down" oli Warreni esimene lugu, mis jõudis Billboard Hot 100 edetabelisse, saavutades oktoobris 69. koha.

Laul jõudis 2025. aasta märtsis Suurbritannia singlite edetabelis 28. kohale. Laulu remiks koos Joe Jonasega ilmus detsembris 2024.

Alex Warreni esimene EP "You'll Be Alright, Kid (Chapter 1)“ ilmus 27. septembril 2024.

 

Veebruaris 2025 andis Warren välja singli "Ordinary“. Lugu oli sedavõrd edukas, et tõusis Billboard Hot 100 singlimüügitabeli esikohale! Esikohad vallutas laul ka Austraalias, Kanadas ja Suurbritannias! Siinkohal tasub mainida, et brittide edetabelis polegi olnud ühtegi teist sedavõrd edukat USA meeslaulja singlit!

 

Tema rahvusvaheline kontserttuur "Cheaper Than Therapy" algas 2025. aasta veebruaris ja peaks kestma 2025. aasta augustini.

 

"You'll Be Alright, Kid" on Ameerika laulja-laulukirjutaja Alex Warreni debüütstuudioalbum, mis ilmus 18. juulil 2025 Atlantic Recordsi alt. Album on jätk tema 2024. aasta EP´le "You'll Be Alright, Kid (Chapter 1)", laiendades selle teemasid ja lisades 10 uut lugu, luues 21-loolise kogumiku. Jelly Roll ja Rosé on Alex Warreni esimese stuudioalbumi külalisesinejad.

 

Ah jaa, siinkohal tasub meenutada, et EP „You'll Be Alright Kid (Chapter 1)” debüteeris Billboard 200 edetabelis 62. kohal ja jõudis hiljem 13. kohale. EP jõudis ka Kanada albumite edetabelis 3. kohale, Suurbritannia albumite edetabelis 9. kohale.

 

Uuel albumil on ilusaid ja võimsaid ballaade – „Eternity“, „First Time On Earth“ (siin on sellist Ed Sheerani hingamist), „Never Be Far“, hittlugu „Ordinary“, „Everything“, „Who I Am“ (kauni ja meeldejääva meloodiaga ja huvitava harmooniaga laul); head ja kergesti meeldejäävat poppi – „The Outside“, „Bloodline“ (koos Jelly Rolliga, kantrihingamisega äge lugu), „Getaway Car“ (kübe rokilikum lugu), „You Can´t Stop This“ (see on lausa tantsulik laul).

Albumile paneb kauni lõppakordi „On My Mind“, milles laulab ka muusikamaailma superstaar, Uus-Meremaa ja Lõuna-Korea lauljatar ROSE.

Kokkuvõttes üks ilmatuma hea popiplaat. Plaat, mille meloodiad ja laulud kõnetavad kuulajat. Alex Warreni hääl ja esitus on võimas!

 

Kuula ise ka:

Benson Boone

„American Heart“

(Warner Music)

 

Benson Boone esines sel aastal kahel korral muusika- ja kunstifestivalil Coachella 2025. See toimus 11. aprillist 13. aprillini Empire Polo Club´is, Indios, Kalifornias.

Esimesel korral esitas Benson Boone sellel festivalil ka laulu „Bohemian Rhapsody“ (legendaarse Queeni legendaarne lugu), kusjuures laval mängis kaasa ka Queeni kitarrist Brian May! Samal festivalil teatas Benson Boone, et juunis on oodata tema uut albumit ja sellega kaasneb ka kontsertturnee Põhja-Ameerika ja Euroopas augustist novembrini 2025.

 

Benson James Boone (s. 25. juunil 2002, Monroes, Washingtoni osariigis) on USA laulja-laulukirjutaja ja multiinstrumentalist.

 

Benson Boone on pärit suurest perest, tal on neli õde, kokku seega viis last. Ta käis Monroe High Schoolis, tegeles sukeldumisega. Esimest korda puutus ta muusikaga kokku koolis, kui üks tema sõber palus tal laulda ja mängida klaverit, kui oli vaja kaasa lüüa koolibändide võistlusel. Võistlusel läks neil hästi, vaatamata sellele, et Boone polnud varem laulnud.

Benson Boone käis veidi aega ka Brigham Young Universitys, Idahos, kuid pärast seda otsustas ta pühenduda laulmisele. Boone oli käinud ka Jon Bellioni kontserti vaatamas, ja pärast seda oli ta kindel, temastki peab saama laulja!

 

Aastal 2021 hakkas Benson Boone oma muusikat jagama TikTokis ja otsustas kaasa lüüa ka populaarses telesaates „American Idol“. Saates tal edu ei tulnud, kuid populaarsust saavutas ta just TikTokis, kus ühel hetkel oli tal juba 1,7 miljonit jälgijat!

Tema annet märkas Imagine Dragonsi ninamees Dan Reynolds, kellele kuulub ka plaadifirma Night Street Records, ja seetõttu oli Benson Boone´il õige varsti taskus leping just selle firmaga (leping sõlmiti 15. oktoobril 2021).

2021. aasta oktoobris ilmus hittlugu „Ghost Town“, mis jõudis edetabelitesse 13. riigis (sh. USA Billboard Hot 100 tabeis)! Siinkohal tuleb mainida, et Benson Boone oma esimesel singlil laulis ja mängis ka trumme, kitarre ja klaverit, ja osales ka singli kujundamisel! Andekas noor inimene.

Laulja esitas/esitles hittlugu ka mitmes populaarses telesaates – „The Ellen DeGeneres Show“, „The Kelly Clarkson Show“ ja „Late Night with Seth Meyers“.

 

18. veebruaril 2022 ilmus teinegi singel „Room for 2“, mis oli samuti edukas.

 

29. juuli 2022 ilmus tema esimene EP „Walk Me Home …“, millel oli kaheksa laulu. Selle avaldasid Night Street Records ja Warner Music. Väga hea popmuusika EP´l olid ka hittlood „Ghost Town“, „In The Stars“, „Room for 2“ ja „Better Alone“.

Pärast edukat EP´d võis arvata, et ilmub ka LP, kuid näib, et Benson Boone ei kiirusta, sest 5. mail 2023 ilmus jällegi EP, millel pealkirjaks „Pulse“, ja sellel viis väga head laulu. Tõeliselt suurepärane popmuusika album, ja nagu öeldakse, sageli ei ole asi kvantiteedis (lugude hulgas), aga hoopis kvaliteedis, sest Benson Boone´i viis uut laulu on väga hea kuulamine.

 

Sellest EP´st kirjutasin Sulle ka oma blogis ja toona küsisin, millal võiks ilmuda Benson Boone´i debüütalbum? Oli ju EP igati paljulubav ka pikema plaadi osas.

 

Tegelikult mainis Benson Boone juba märtsis 2023 (kui ilmus tema singel „Sugar Sweet“), et on oodata ka tema täispikka stuudioalbumit ja arvati, et see võiks ilmuda juba 2023. aastal. Aga ei.

18. jaanuaril 2024 ilmus tema uus singel „Beautiful Things“ (see oli debüütalbumi nn juhtsingel), mis tõusis ilmudes USA Billboard Hot 100 teisele kohale ja Suurbritannia singlimüügitabeli esikohale!!!

Umbes nädal aega hiljem anti teada, et Benson Boon läheb ka kontsertturneele, mil nimeks „Fireworks & Rollerblades“ (see toimus Põhja-Ameerikas aprillis ja mais 2024).

21. märtsil ilmus veel üks singel „Slow It Down“, mis oli õrn lugu, ja just selline lugu, mille järgi Benson Boone´i teatakse.

 

5. aprill 2024! Ilmus Benson Boone´i kauaoodatud debüütalbum „Fireworks & Rollerbalades“, millel kokku oli 15 laulu. Sellest olen oma blogis juba kirjutanud ja mulle see album väga meeldis.

 

Ja nüüd. 20. juuni 2025. Benson Boone´i teine stuudioalbum „American Heart“, mille kaanepildil seisab laulja, selja taga USA lipp. Mulle tundub, et üsnagi aktuaalne teema, vaadates seda, mis USAs hetkel toimub …

Uus album on Benson Boone´i teine stuudioalbum ja seda üsna lühikese aja jooksul, sest esimene ilmus ju veidi rohkem kuia aasta tagasi. Uue albumi nn tutvustavad singlid on olnud „Sorry I´m Here for Someone Else“, „Mystical Magical“ ja „Momma Song“. Aasta teises pooles toimub ka uut albumit tutvustav kontsertturnee nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas.

 

Uue albumi avalugu „Sorry I´m Here for Someone Else“ on poprokk lugu, milles loo jutustaja räägib oma vana armsamaga, kuigi ise otsib kontakti juba uue inimesega.

 

Teine laul „Mr Electric Blue“ on muusikakriitik Brian Hiatt´i arvates sarnane ansambli Electric Light Orchestra lugudega ja tegelikult on see üks igati hea popilugu, mis jala tatsuma paneb. Refrään on suurepärane ja hakkab kiirelt kummitama.

 

Kolmandas loos „Man in Me“ on palju süntesaatoreid (palju põnevaid saunde, ka nn vokaliis on lahedalt lahendatud) ja see on igati tantsulik popilugu. Lugu, milles on seda miskit, mis mulle meenutab ka 1980. aastate häid hitilugusid.

 

Laulu „Mystical Magical“ kohta on laulja ise ütelnud, et see on 70-aastate vibe´iga popilugu, mille refräänis on laenatud meloodiat 1981. aastal Olivia Newton-Johni esitataud laulust „Physical“! Ja see on hiiglama lahe, sest Olivia Newton-John oli ja on üks minu lemmikartistidest, kes tänaseks kahjuks meie hulgast lahkunud.

Benson Boone on kindel, et just see laul on selle albumi parim pala.

 

Laulus „Reminds Me Of You“ on mõnusat hingamist ja kõrvupaitavaid saunde.

 

Kuuendas laulus „Momma Song“ kinnitab Boone, et ta armastab oma ema. Seitsmes lugu „I Wanna Be the One You Call“ oli veidi mahajäetud laul, mis sai uue hingamise koostöös Malay´ga.

 

Popilikku rokki kuuleme laulus „Wanted Man“. Üheksas laul „Take Me Home“ on jällegi rahulik, kauni meloodia ja ilusa harmooniaga lugu. Benson Boone´i hääl sobib selliste lugude jaoks suurepäraselt.

 

Kümnes lugu „Young American Heart“ tuletab meelde ansamblit The Killers, ja see jutustab loo laulja noorusajast, kui Boone oleks koos oma sõbraga autoavariis peaaegu surma saanud …

 

Paar eraelulist fakti ka - aastast 2023 elab laulja Los Angeleses ja alates aastast 2024 on tema tüdruksõbraks modell, näitlejatar ja influenser Maggie Thurmon.

 

Kuula ise ka:

Mother Mother

„Nostalgia“

(Warner Music)

 

Indie-roki bänd Mother Mother avaldas juunikuu alguses uue stuudioalbumi (see on nende kümnes stuudioplaat) „Nostalgia“, et tähistada ansambli 20. tegevusaastat.

Uuel plaadil on 12 uut lugu, alates meloodilisest rokkmuusikast kuni glämm popini välja. Plaadil on tunda ja kuulda mõjutusi ansambli varasemast karjäärist.

 

Niimoodi tutvustab ansambli Mother Mother uut plaati „Nostalgia“ Warner Music.

 

Mother Mother on Kanada indie-roki bänd, pärit Quadra Islandilt, Briti Columbiast.

Bändis mängivad Ryan Guldemond (kitarr, laul), Molly Guldemond (laul, tema on Ryani õde), Jasmin Parkin (laul, klahvpillid), Ali Siadat (trummid) ja Mike Young (basskitarr). Kauaaegne basskitarrist Jeremy Page lahkus ansamblist 2016. aastal.

 

Mother Mother alustas tegevust jaanuaris 2005, kui kitarrist ja laulja Ryan Goldemond õppis muusikakoolis ja tahtis teha bändi, mis esitaks head popmuusikat, bändi, milles oleks ka omanäolist ja head laulu. Ta rääkis sellest oma õele, Mollyle ja oma kolledžisõbrale Debra-Jean Creelman´ile.

Nii oligi trio koos. Esialgu mängiti akustilist muusikat, veidi hiljem liitusid nendega ka trummar Ali Siadat ja basskitarrist Jeremy Page.

 

2005. aastal avaldati iseseisvalt debüütalbum „Mother“. See oli toona ka nende bändi nimi, mis veidi hiljem muudeti Mother Mother´iks. Debüütalbumit aitas salvestada Howard Redekopp, kes oli varem teinud koostööd ka ansamblitega New Pornographers ja Tegan and Sara.

2006. aastal (pärast esinemist Pop Montreal festivalil) sõlmis bänd lepingu plaadifirmaga Last Gang Records (see oli leping neljale stuudioplaadile).

2007. aastal kinnitasid mitmed muusikakriitikud ja muusikasõbrad, et Mother Mother on Briti Columbia üks lootustandvamaid bände.

Debüütalbum ilmus uuesti 2007. aastal, selle avaldaski plaadifirma Last Gang Records. Plaadile pandi ka uus nimi „Touch Up“ ja sellel oli ka mitu uut laulu.

 

Teine album „O My Heart“, ilmus septembris 2008. Veidi hiljem, detsembris 2008 anti teada, et bändist lahkun Debra-Jean Creelman ja tema asemele tuli jaanuaris 2009 uus laulja/klahvpillimängija Jasmin Parker.

 

Kolmas album „Eureka“ ilmus märtsis 2011. Singel „The Stand“ jõudis ka Kanada singlimüügitabeli TOP 100 hulka, kohale 76. Toronto Star´is kirjutati, et ansambli lugudes on võimsaid harmooniaid ja ka hiphopi mõjutusi, justkui oleks Adam Lambert liitunud The Dirty Projectors´iga (USA indie roki bänd).

2012 jõudis Mother Motheri laulu „Bright Idea“ ka Kraft Foodsi reklaamikampaaniasse.

 

Neljas album „The Sticks“ ilmus septembris 2012. Plaadi produtseerisid Ryan Guldemond ja produtsent Ben Kaplan. Albumi esiksingel oli „Let´s Fall in Love“ ja selle albumiga käis bänd ka Kanada kontsertturneel.

 

2014 sõlmis Mother Mother lepingu Universal Music Canada´ga ja viies album „Very Good Bad Thing“ ilmuski juba novembris 2014. See plaat ilmus ka USA´s, aprillis 2015. USA´s avaldas plaadi Def Jam Recordings.

Uue albumi esiksingel oli „Get Out the Way“.

Seejärel jällegi kontsertturnee Kanadas.

 

Kuues album „No Culture“ ilmus veebruaris 2017, nii Kanadas kui ka USA´s, taaskord Def Jam Recordings´ilt. Plaati tutvustav esimene singel oli „The Drugs“.

 

Seitsmes album „Dance and Cry“ ilmus novembris 2018. Albumit tutvustav singel oli „Get Up“. Veebruaris 2019 alustas Mother Mother ka Põhja-Ameerika kontsertturneed (26 kontserti), esimene kontsert oli 7. veebruaril 2019 Vancouveris, Kanadas, viimane 16. märtsil 2019 Buffalos, USA´s. Täismajale mängiti ka New Yorgis Gramercy Theatre´is.

 

Aastal 2020 jõudis ansambli muusika ametlikult ka TikToki. Populaarseks said laulud „Hayloft“, „Arms Tonite“, „Wrecking Ball“ ja „Burning Pile“

 

Oktoobris 2020 hakkas Mother Mother töötama jällegi uue plaadiga. Ajakirjale Rolling Stone kinnitati, et nad töötavad Warehouse stuudios Vancouveris. Kinnitati, et see on „pandeemiline album“, aga vägagi energiline.

Märtsis 2021 ilmusid uue albumi esimesed singlid „I Got Love“ ja „Stay Behind“.

 

Kaheksas album „Inside“ ilmus juunis 2021, ilmus veel ka kolmas singel „Sick of the Silence“. Plaadi avaldas Warner Brother Music. Jaanuaris 2022 ilmus sellest plaadist ka nn deluxe versioon, millel oli ka seitse uut laulu.

Detsembris 2021 läks Mother Mother Kanada kontsertturneele, mis algas Vancouveris ja lõppes mais 2022 Ottawas.

 

Novembris 2022 avaldas Mother Mother uue jõululaulu „Cry Christmas“, koos sellega ilmus ka nende cover laulust „Have Yourself a Merry Little Christmas“. Otsige need laulud YouTube´ist üles ja kuulake. Jõuludest saab lugusid teha ja esitada ka „veidi teismoodi“ …

 

Novembris 2023 andis Mother Mother teada, et kohe-kohe ilmub ka nende üheksas stuudioalbum „Grief Chapter“, mis ilmuski 16. veebruaril 2024.

„Grief Chapter“ oli igati põnev kuulamine. Minu jaoks oli see esimene kokkupuude ansambliga Mother Mother, kuid see oli igati äge esimene kohtumine.

Albumil sai kuulda on ägedat rokki, kuid ka indie rokki ja palju muud. Mõnes laulus oli sügavamaid ja raskemaid helisid ja muusikalist „segadust“, mis omakorda „kurameerisid“ popmuusikaga.

 

Juunis 2025 uus stuudioplaat „Nostalgia“. Ja jällegi väga hea kuulamine.

Avalood on tempokad „Love to Death“, „Make Believe“, milles on nii glämm kui ka indie rokki.

Kolmas lugu „Station Wagon“ tõmbab tempo alla, pisut folgilik, pisut isegi hipilik. Ma ei tea miks, aga mulle meenub selle looga John Lennon!

Rokilikult popilik, popilikult rokilik on neljas lugu „On and On (Song for Jasmin)“. Lugu, milles on imeliselt hea ja omanäolise saundiga kitarrisoolo. See on hetkel ka lugu, mis peakski reklaami bändi uut albumit.

Pungilikult kõlab järgmine laul „Better of Me“. Molly Guldemondil on võimas hääl!

 

Muusikalist seiklust glämmi, indie, pungi ja popiga kuuleme ka ülejäänud plaadil. Lauludes „Finger“, „Me & You“ (väga ägeda meloodia ja harmooniaga lugu), „Mano a Mano“ (võrratult vägev meloodia).

 

Ilusa, nukra ja meloodilisi lõppakordi paneb plaadile albumi viimane lugu „To Regret“. Mitmehäälne laul, nukrameelsus, klaver, klahvpillid ja keelpillid. Rohkem polegi vaja, et see ilus emotsioon edasi anda.

 

Mother Mother – jätkuvalt super bänd ja jätkuvalt super plaat!

 

Kuula ise ka:

Jennie

„Ruby“

(Columbia Records)

 

Jennie Kim (s. 16.01.1996) ehk lihtsalt Jennie on Lõuna-Korea lauljatar, räppar ja näitlejatar, kes sündis ja kasvas Lõuna-Koreas aastani 2004, seejärel kolis ta elama Uus-Meremaale ja naases sealt 2010. aastal koduriiki, kuna temast sai YG Entertainmenti artist.

Augustis 2016 oli tema üks neljast, kes moodustasid populaarse Lõuna-Korea türdukutebändi BLACKPINK.

Aastal 2023 debüteeris ta ka näitlejatarina (nimega Jennie Ruby) HBO telekanali telesarjas „The Idol“.

 

Novembris 2018 ilmus Jennie esimene soolosingel „Solo“, mis oli ülimalt populaarne Lõuna-Koreas, laulu saatis edu ka YouTube´is, kus laulu videot on vaadatud üle 1. miljardi korra!

Viis aastat hiljem, 2023, märgati tema lugusid/singleid „You & Me“ ja „One of the Girls“ ka väljaspool Lõuna-Koread, mistõttu võib arvata, et edu saadab ka lauljatari debüütalbumit.

 

Jennie sõlmis 2024. aastal plaadistuslepingu firmaga Columbia Records. Seejärel ilmusid järgmised edukad singlid „Spot!“ ja „Mantra“.

 

Jennie Kim sündis Seouli lähedal ja käis ka Seoulis algkoolis. Pärast seda kolis tema pere elama Uus-Meremaale. Veidi enne seda, Jennie oli siis 8-aastane, oli tüdruku pere käinud reisil Austraalias ja Uus-Meremaal. Pärast küsis ema Jennielt, kas ta tahaks elada Uus-Meremaal? Jennie oli nõus.

Seejärel kooliaeg Aucklandis, palju aega võtsid ka inglise keele õpingud. Just Uus-Meremaal kuulis Jennie esimest korda ka K-poppi ja ta sai teada sellisest ägedast agentuurist nagu seda on YG Entertainment.

Kui Jennie oli 14-aastane plaanis tüdruku ema saata ta õppima USAsse. Jenniest oleks võinud saada jurist, õpetaja, kuid Jenniele see plaan ei meeldinud.

Jennie otsustas kolida tagasi Lõuna-Koreasse ja hakkas õppima Cheingdami Middle School´is. Veidi hiljem osales ta katsetel, et pääseda YG Entertainmenti ja see tal ka õnnestus. Toona arvas YG Entertainment, et Jennie võib olla väga hea lauljatar, kuid temast võiks saada ka väga hea räppar. Inglise keel oli ju Jennie´l selge, lisaks veel korea keel, kuid ka jaapani ja prantsuse keel.

Jaanuaris 2013 ilmuski tema esimene video „Jennie Kim – YG New Artisti“, milles ta esitas räppar Wale´i lugu „Lotus Flower Bomb“. Pärast seda lõi Jennie Kim kaasa mitmes teise artisti loos – Lee Hi laulus „Special“, Seungri loos „GG Be“, G-Dragoni laulus „Black“. Noort lauljatari/räpparit oldi märgatud.

 

Juunis 2016 andis YG Entertainment teada, et just Jennie on esimene liige uues türdukutebändis BLACKPINK, pärast seda liitusid ansambliga Jisoo, Rose ja Lisa. Kuna ma olen varasemates lugudes juba BLACKPINKist rääkinud, siis seekord ei hakka ennast enam kordama, kuid kokkuvõttes sai sellest tüdrukutebändist üks edukamaid K-popi projekte/ansambleid, ja tänu sellele ansamblile on nüüd ka muusikamaailmas neli suurepärast sooloartisti, kes hetkel tervet maailma vallutavad.

 

Oktoobris 2018 alustas Jennie ka soolokarjääri. Ilmus tema esimene soolosingel „Solo“. See oli hiphopi lugu, milles ka popmuusika elemente ja sellega tutvustati lauljatari kui tagasihoidlikku neiut ja iseseisvat naist.

Laul ja video olid edukad, võiks öelda, et üliedukad.

Seejärel tegi Jennie tööd ansambliga. Oktoobris alustas BLACKPINK maailmaturneed ja Jennie avaldas uue soolosingli „You & Me“. BLACKPINK esines aprillis 2023 maailmakuulsal Coachella muusikafestivalil ning sama aasta juulis esinesid tüdrukud ka koos ansambliga BST Londonis, Hyde Parkis.

Samal, 2023. aastal debüteeris Jennie näitlejana HBO telesarjas „The Idol“, mille kirjutas ja peaosa mängis Kanada laulja the Weeknd. Sarjal erilist menu ei olnud, mistõttu seda toodeti vaid ühe hooaja jagu. Jennie kehastas sarjas taustatantsijat ja popstaari Jocelyni (teda kehastas Lily-Rose Depp) lähedast sõpra.

Sarjas oli ka head muusikat. Nt the Weeknd´i laul „One of the Girls“, milles lõid kaasa nii Jennie kui ka Lily-Rose Depp.

 

Oktoobris 2023 jõudis Jennie lugu „You & Me“ ka Billboard Global 200 edetabelisse. Lõuna-Korea singlimüügitabelis oli laul kohal nr 4 ja Suurbritannia singlimüügitabelis 39.

 

Märtsis 2024 lõi Jennie kaasa USA räppari Matt Championi laulus „Slow Motion“, mis omakorda ilmus Chmpioni debüütalbumil „Mika´s Laundry“. Kuu aega hiljem avaldas Lõuna-Korea räppar Zico laulu „Spot!“, milles ka Jennie kaasa tegi. Lugu oli edukas nii Lõuna-Koreas kui ka mujal maailmas.

 

Septembris 2024 said Jennie fännid teada, et lauljatar sõlmis lepingu firmaga Columbia Records. Kuu aega hiljem ilmus uus singel „Mantra“, mis oli ka uue albumi esimene singel. Laul tõusis kohe ilmudes Billboard Global 200 edetabelis kohale kaks! Lugu jõudis 98. kohale ka US Billboard Hit 100 edetabelis.

Suurbritannia singlimüügitabelis tõusis laul 37. kohale, seni polnud sedavõrd head kohta saavutanud mitte ükski Lõuna-Korea lauljatar.

 

Märtsis 2025 ilmus Jennie debüütalbum „Ruby“. Lisaks eelpool mainitud laulule „Mantra“ on plaadilt ilmunud ka teine singel – „Love Hangover“ (tänaseks ka laulud „ExtraL“ ja „Like Jennie“, koos Dominic Fike´iga.

Et promoda oma esimest sooloalbumit andis lauljatar kolm kontserti kolmes linnas – Los Angeles, New York ja Seoul.

Veidi juttu ka sellest, kes on olnud Jennie muusikalised eeskujud – Lauryn Hill, TLC, Rihanna, kuid ka Lana Del Rey, Billie Eilish, Harry Hudson ja Kacey Musgraves. Kindlasti on kuulda tema debüütalbumil mõjutusi ka just neilt artistidelt.

 

Jennie kirjutas ja oli ka kaasprodutsent mitmete muusikamaailma tuntud tegijatega - El Guincho, Diplo ja Mike Will Made It.

Plaadil on 15 laulu, kaasa löövad: Childish Gambino, Doechii, Dominic Fike, FKJ, Dua Lipa ja Kali Uchis.

Albumil on mõnusalt ja osavalt seotud erinevaid muusikalisi stiile, nagu pop, hip-hop ja R&B.

 

Jennie soolokarjääri debüütalbumi „Ruby“ juhatab sisse imeliselt ilus ja uinutav intro „Jane with FKJ“. Aga uinutamisele järgneb juba oluliselt rütmikam hiphopi hingamisega „like Jennie“. Siin on miskit idamaist, kuid rütmilahendid on vägagi ägedad, rääkimata sellest, kui hästi Jennie räpib.

 

Kolmas lugu on „Start A War“, võrreldes eelmisega oluliselt rahulikum, kuid ülimalt ägeda meloodiaga, mis kohe ka „kummitama“ hakkab. Jennie laulab ja teeb seda väga hästi, ja kordan veelkord, väga hea meloodiaga ja meeldejääv lugu.

 

Neljas lugu on popilik ja mõnusalt hõljuv „Handlebars“, milles lööb kaasa popmuusika üks kuumimatest naisartistidest – Dua Lipa.

 

Suurepärane popipala on viies laul „With the IE (way up)“, milles kübe ka latiino-hingamist.

 

Kuues laul on hiphopi/räpilugu „ExtraL“, milles lööb Jenniega kaasa ka USA naisräppar ja laulukirjutaja Doechii.

 

Kaheksas laul on väljakutsuva pealkirjaga „Love Hangover“. Kübe hiphoppi, kübe räppi, kübe poppi, aga taaskord väga hea ja meeldejääv refrään. Laulus lööb kaas ka Dominic Fike – USA laulja, laulukirjutaja, räppar ja näitleja. Kindlasti selle albumi üks „põnevamaid“ ja huvitavamaid lugusid.

 

Suurepärast R&B´d/souli kuuleme laulus „Damn Right“, albumi 10. laulus löövad kaasa USA näitleja, muusik, näitleja Childish Gambino ja USA lauljatar, laulukirjutaja Kali Uchis. Kuulake, kuidas lauljataride hääled kokku sobivad. Uh, tõeline pärl sellelt albumilt.

 

Jennie albumi viimane osa muutubki väga rahulikuks, uinutavaks ja mõnusaks. Laulud „F.T.S.“, „Seoul City“, „Starlight“, „twin“.

 

Kokkuvõttes – no lihtsalt suurepärane album. Olen seda nüüd juba viis-kuus korda kuulanud ja kuulan veel.

 

Kuula ise ka:

Lisa

„Alter Ego“

(RCA Records)

 

Viimastel kuudel on mul õnnestunud kuulata ja tutvustada populaarse Lõuna-Korea tüdrukutebändi BLACKPINK liikmete sooloalbumeid. Näiteks eelmise aasta detsembris ilmunud Rose album „Rosie“, üsna hiljuti ilmunud Jisoo EP´d „Amortage“, selle aasta märtsikuu alguses peaks ilmuma veel ka Jennie album „Ruby“, veidi enne teda avaldas debüütalbumi Lisa, kes on pärit Taist ja tema on BLAKPINKi räppar.

 

Lalisa Manobal ehk Lisa saab selle aasta 27. märtsil 28-aastaseks. Ka tema liitus 2016. aastal YG Enetertainmendiga ning debüteeris näitlejana sel aastal (2025) HBO kanali telesarjas The White Lotus.

 

Septembris 2021 ilmus tema debüütsingel „Lalisa“, mida müüdi esimesel nädalal Lõuna-Koreas 736 000 eksemplari ja toona oli see selles riigis naisartistide rekord!

Koos singliga „Lalisa“ ilmus ka teine singel ehk „Money“ ja need tõusid Billboard Global edetabelis TOP10´sse. Oluline on seegi, et nii „Lalisa“ kui ka „Money“ olid sedavõrd populaarsed laulud, et Spotifys on neid striimitud üle 1. miljardi korra!!! Uskumatud numbrid!!!

 

Aastate jooksul on Lisal ette näidata mitu muusikaauhinda, nt kolm MTV Europe Music Award´i ja kaks MTV Video Music Award´i. Tai kultuurimister on tunnustanud Lisat, kuna ta on panustanud Tai kultuuri tutvustamisele terves maailmas.

 

Lisa sündis Burirami provintsis, Tais, ja tema nimi on tegelikult Pranpriya Maonbal. Tema ema on tailanna, kasuisa on pärit Šveitsist. Lisa oskab mitut keelt – tai, korea, inglise, jaapani ja hiina keelt.

Juba lapsena alustas ta tantsutundidega, lõi kaasa mitmel tantsuvõistlusel. 2009. aastal lõi ta kaasa ka oma elu esimesel lauluvõistlusel.

 

Aastal 2011 kolis Lisa Lõuna-Koreasse, et üritada läbilööki muusikamaailmas. Augustis 2016 sai temast ülipopulaarse tüdrukutebändi BLACKPINK liige. Seejärel lõi ta kaasa näitlejana mitmes telesarjas, kuid saavutas kuulsust ka tantsijana.

Aastal 2019 andis YG Entertainment teada, et Lisast saab kolmas BLACKPINKI liige, kellest saab ka sooloartist.

Seejärel ilmusidki eelpool mainitud üliedukad singlid.

 

Lisa lõi 2021. aastal kaasa populaarse prantsuse plaadiprodutsendi DJ Snake´i hittloos „SG“, milles osalesid ka Puerto Rico laulja Ozuna ja USA räppar Megan Thee Stallion.

Augustis 2022 võitis Lisa lauluga „Lalisa“ MTV Video Music Award´i kui parim K-Popi lugu. Ühtlasi sai temast esimene K-Popi artist, kes selle auhinna võitnud. Veidi hiljem võitis ta sama lauluga ka MTV Europe Music Award´i.

 

Septembris 2023 esines Lisa kuulsas Pariisi kabarees Crazy Horse.

 

2024 tegi Lisa oma firma Lloud ja sõlmis plaadilepingu firmaga RCA Records. Hittlugu „Rockstar“ ilmus juunis 2024, augustis jällegi uus singel „New Woman“, milles lõi kaasa ka Hispaania lauljatar Rosalia. Samal aastal sai Lisast esimene K-Popi sooloartist, kes esinenud MTV Video Music Award´i auhinnatseremoonial! Laul „Rockstar“ tõi Lisale auhinna kui parim K-Popi lugu.

 

Oktoobris 2024 ilmus uus hittlugu „Moonlif Floor (Kiss Me)“. Seejärel käis ta ka väikesel Aasia-kontsertturneel ja just selle turnee ajal kinnitas ta fännidele, et õige varsti on oodata tema sooloalbumit „Alter Ego“.

 

Veebruaris 2025 ilmus singel „Born Again“, millel löövad kaasa USA naisräppar Doja Cat ja briti lauljatar Raye.

 

Ja see pole veel kõik, sest veebruaris 2025 andis Lisa teada, et ta on loonud oma koomiksite firma Lalisa Comics! Koostöös Zero Zero Entertainment´iga. 24. märtsil 2025 on oodata ka esimest graafilist romaani „Alter-Ego; The Official Comic“, selle autoriks on Lisa ja illustreerinud on selle Minomiyabi.

Lisaks sellele on Lisa olnud tegev ka moemaailmas, ta on olnud paljude brändide reklaamnäoks – Adidas, Supercell, Vivo, Chivas Regal, Bulgari, Celine, Penshoppe, Louis Vutton, MAC Cosmetics jpt.

 

„Alter Ego“ on Lisa debüütalbum sooloartistina. Sellelt on ilmunud neli singlit: „Rockstar“, „New Woman“, „Moonlit Floor (Kiss Me)“ ja „Born Again“. Plaadil löövad kaasa eelpool mainitud Doja Cat, Raye, Rosalia, Megan Thee Stallion, kuid ka USA räppar Future ja LAV  lauljatar Tyla.

Albumil kasutab Lisa viite oma sisemist mina ehk Roxi, Kiki, Vixi, Sunni ja Speedi, kuna ta tahtis albumil esitada võimalikult palju erinevat muusikat, katsetada erinevate muusikaliste stiilidega.

Erinevate minade kohta on teada, et Roxi on seotud lauluga „Rockstar“ ja ta ongi rokitäht. Sunni on seotud lauluga „Moonlit Floor (Kiss Me)“ ja tema on vaba hing, kes räägib ka prantsuse keelt ja kellele meeldivad päike ja mereõhk. Kiki on seotud lauluga „New Woman“  ja tema on tõeline interneti fänn, kellele meeldib CD´sid põletada ja tal on roosad juuksed ja roosad riided.

Speedi on seotud lauluga „Lifestyle“, tema on rallisõitja, kellel on oranžid juuksed, talle meeldib kiirus ja ta tahab alati võita!

Vixi on seotud lauluga „Fxck Up the World“ ja tema on mässumeelne pahalane.

Plaadil elavad viis tegelaskuju (alter ego) sõpradena küberpunk-linnas ja üritavad päästa Vixit, et too ei jääks vangi virtuaalsesse reaalsusesse.

Albumi lugude autoritena leiame lisaks Lisale endale mitmeid ja mitmeid muusikamaailma kuulsaid tegijaid: Ryan Tedder, Max Martin, Matt Slocum, Jessie Reyez, Mark Williams jt.

 

Kui senised BLACKPINKi liikmete sooloprojektid on olnud popilikuma hingamisega, siis Lisa album on samuti popmuusika album, kui siiski ka R&B hingamisega ja räppmuusika olekuga plaat. Nii nagu BLACKPINKis on Lisa ka sooloalbumil räppar, kuid eks ta oskab ju ka laulda (kuulake albumi viimast ja väga ilusat laulu, rahulikku muusikat, suurepärast esitust ja laulu „Dream“).

Osades lugudes on räppi rohkem kui teistes, osad lood on kiiremad, osad lood aeglasemad, ja osades on ka popilikku hingamist üsna palju.

 

Kuula ise ka:

 

Jisoo

„Amortage“

(Warner Music)

 

Kim Ji-soo sai selle aasta 3. jaanuaril 30. aastaseks. Ta on tuntud artistinimega Jisoo ja ta on Lõuna-Korea lauljatar ja näitlejatar.

Jisoo on ka Lõuna-Korea türdukutebändi BLACKPINK (see bänd alustas tegutsemist juba 2016. aastal) liige, kusjuures on ju selle bändi kõik liikmed (Lisa esimene soololabum peaks ilmuma selle aasta veebruarikuu lõpus, Jennie esimene sooloalbum „Ruby“ peaks ilmuma selle aasta märtsis, Rose´ sooloalbum „Rosie“ ilmus 2024. aasta detsembris) alustanud ka üsna edukat soolokarjääri.

 

Märtsis 2023 avaldas Jisoo oma debüütsingli „Me“ (sellel on kaks lugu, mistõttu on seda nimetatud ka singlialbumiks …), millest sai üks edukamaid Lõuna-Korea naisartisti singleid. Jisood märgati ja tunnustati nii USAs, Inglismaal kui ka Kanadas.

 

Pärast seda otsustas Jisoo teha oma kaubamärgi Blissoo ja 2025 sõlmis ta plaadilepingu Warner Recordsiga.

 

Kim Ji-soo mängis lapsepõlves korvpalli ja tegeles taekwondoga. Ta unistas saada kunstnikuks ja kirjanikuks ning fännas Lõuna-Korea poistebändi TVXQ. Ta on õppinud ka hiina ja jaapani keelt.

Jisoo õppis esinemiskunstide koolis Seoulis ja 11. klassis liitus ta kooli draamaklubiga ja hakkas tegelema näitlemisega. Ta käis mitmetel katsetel ja pääseski mitmesse pisirolli telesarjades.

2011. aastal sai ta YG Entertainmenti artistiks ja pärast seda sai ta jätkuvalt mitmeid pisirolle nii muusikavideotes kui ka telesarjades.

 

2016. aastal sai temast menuka ja edukas tüdrukutebändi BLACKPINK liige. Bändi, kus tegutsevad ka Jennie, Rose ja Lisa. Vaatamata sellele, et bänd sai edukaks vägagi ruttu, jõudis Jisoo kaasa lüüa ka erinevates telesaadetes ja telesarjades.

 

Veidi hiljem ehk 2020. aastal ilmus BLACKPINKi debüütalbum „The Album“, aasta hiljem sai Jisoo peaosa Lõuna-Korea populaarses telesarjas „Snowdrop“.

Kaks aastat pärast debüütalbumit ehk 2022 ilmus BLACKPINKi teine album „Born Pink“.

 

Järgmisel aastal ehk 2023 andis YG Entertainment teada, et Jisoo püüab alustada karjääri ka sooloartistina. Nii ilmuski sama aasta märtsis kahe lauluga singlialbum „Me“, millel laulud „Flower“ ja „All Eyes on Me“.

 

Lõuna-Korea singimüügitabelis debüteeris „Me“ esikohal! Esimesel nädalal müüdi seda üle 1 miljoni koopia! Sellega sai temast ka läbi aegade edukaim Lõuna-Korea naisartist.

 

Seejärel jällegi mitmed rollid teledarjades ja on teada, et õige varsti peaks lauljatari nägema ka juba täispikas mängufilmis.

 

Viimaste aastatega on Jisoost saanud kindlasti üks populaarsemaid artiste ja näitlejatare Lõuna-Koreas, keda teatakase ka mujal. Seda näitab kindlasti ka tema leping Warner Musicuga ja ilmunud EP „Amortage“.

 

Aastate jooksul on saanud Jisoost ka ihaldatud  „reklaamnägu“ paljudele maailmakuulsatele brändidele nagu Dior, Cartier, Tommy Hilfiger jpt.

 

Uus EP. „Amortage“ – vaid neli laulu, kuid need on igati head popmuusika laulud, mistõttu mitmedki muusikasõbrad ja muusikakriitikud ennustavad, et just selle EP´ga võib alguse saada Jisoo tähelend popmuusika kirkamasse tippu.

EP pealkiri viitab sõnale „amor“ ja sõnale „montage“ ehk armastusele ja suhetele ning armastuse erinevatele emotsionaalsetele tasanditele.

Laulude üheks autoriks on Jordan Roman, kuid ka lauljatar ise.

 

EP´d on maailmas märgatud ja brittide NME on andnud sellele viiest võimalikust punktist neli, mis on igati tubli saavutus. NME on kinnitanud, et muusikaliselt on see EP aegumatu popmuusika ning kiidetakse ka Jisoo häält ja esitust.

 

Pean ka mina siinkohal kinnitama, et Jisoo EP on igati hea ja isegi väga hea kuulamine. Siin on mõnusaid ja edevaid saunde ja põnevaid muusikalisi lahendusi – näiteks avalugu „Earthquake“, mille refrään hakkab üsna kiiresti „kummitama“.

Meloodilist poppi kuuleme ka lauludes „Your Love“ ja „TEARS“, ja ka EP viimases laulus „Hugs & Kisses“.

Kõik need neli laulu on igati vägev algus soolokarjäärile ja paneb mõtlema sellele, et millal võiks ilmuda Jisoo esimene sooloalbum?

 

Kuula ise ka:

Teddy Swims

„I´ve Tried Everything

but Therapy (Part 2)“

(Warner Music)

 

USA laulja-laulukirjutaja Teddy Swims avaldas 24. jaanuaril uue stuudioalbumi „I’ve Tried Everything But Therapy (Part 2)“, mis on järgi tema eelmisele ja väga edukale albumile „I’ve Tried Everything But Therapy (Part 1)“, mis ilmus 2023. aastal.

 

Unikaalse ja hingestatud häälega Teddy Swims on viimaste aastate üks edukamaid lauljaid, kes saavutas kuulsust hitlooga „Lose Control“, mis tõusis Billboard Hot 100 edetabelis esikohale ja tõi lauljale 2024. aastal ka kaks Billboard Music auhinda!!! Lisaks sellele loole teatakse lauljat terves maailmas ka tänu hittlugudele „The Door“ ja „Bad Dreams“.

 

Veebruari alguses jagatakse ka Grammy-auhindasid ja Swims kandideerib parima uue artisti kategoorias.

 

Sedasi tutvustatakse Teddy Swimsi uut albumit Warner Music pressiteates.

 

 

Jaten Collin Dimsdale ehk esinejanimega Teddy Swims on USA laulja-laulukirjutaja, kes oskab oma muusikas suurepäraselt segada erinevaid muusikalisi žanre, näiteks R&B´d, souli, kantrit ja poppi.

Teddy Swims alustas populaarsuse kogumist esitustega teiste artistide lugudest YouTube´is (nii on alustanud ju mitmedki tänase muusikamaailma tegijad), jaanuaris 2020 ilmus tema esimene singel suurelt plaadifirmalt, seejärel juba ka neli EP´d ja 2023. aasta septembris debüütalbum „I´ve Tried Everything but Therapy (Part 1)“.

 

Jaten Collin Dimsdale sündis ja kasvas Conyersis, Georgia osariigis. Õige varakult tutvustas isa talle soulmuusikat, näiteks Marvin Gaye´d, Stevie Wonderit ja Al Greeni. Lapsepõlves mängis ta ca 10 aastat ka ameerika jalgpalli, kuid paljud tema sõbrad, õpetajad ja treenerid soovitasid tal tegeleda ikkagi muusikaga, koorilauluga, näitlemisega.

 

Tulevane laulja ja helilooja mängiski kaasa mitmes kooliteatri etenduses, näiteks muusikalis

„Joseph and the Amazing Technicolor Dreamcoat“, kuid ka Shakespeare´i näidendites! Samal ajal hakkas ta mängima ka klaverit ja ukulelet, YouTube´i abil hakkas ta „avastama“ ka oma häält.

 

Swims alustas oma muusikalist karjääri lüües kaasa mitmes ansamblis, mis tegutsesid Atlantas või selle lähiümbruses. Nii lõi ta kaasa alternatiivema rokkmuusika ansamblis WildHeart kuid ka post-hardcore´i bändis Eris.

 

2019. aasta alguses kutsus Dimsdale´i sõber Addy Maxwell teda räppima mõnele tema loodud rütmile. See oli igati õnnestunud ettevõtmine, sest nad pääsesid soojendusartistiks Tyler Carteri (tema saavutas populaasrsust metalcore´i ansamblis Issues) kontsertturneele. Just selle turnee ajal otsustas Dimsdale´i et hakkab kasutama esinejanime Teddy Swims.

 

Juunis 2019 postitas Swims oma esimese cover´i YouTube´i. Selleks oli Michael Jacksoni lugu „Rock With You“. Seejärel uued uusversioonid Lewis Capaldi, Chris Stapletoni, Amy Winehouse´i ja H.E.R.´i lugudest.

Kõige populaarsemks tema jagatud (enim vaadatumaks) videoks oli cover Shania Twaini laulust „You´re Still the One“. 2022. aastaks oli seda vaadatud lausa 86 miljonit korda!!!

2024. aasta alguseks on seda vaadatud 152 miljonit korda!

Kuna Swimsi jagatud lood olid populaarsed, siis oli tal juulis 2019 taskus ka plaadileping Warner Recordsiga.

 

Koostöö suure plaadifirmaga algas singliga „Picky“ (jaanuar 2020). Augustis ilmus järgmine singel „Broke“.

Veebruaris 2021 ilmus Swimsi singel „My Bad“, mida ta esitas ka populaarses telesaates „The Kelly Clarkson Show“. Tänu sellele laulule nimetas ajakiri Rolling Stone Swimsi artistiks, keda peab teadma.

Märtsis 2021 uus singel „Till I Change Your Mind“, aprillis „Bed On Fire“. Viimati nimetatud laulu esitas ta ka telesaates „The Late Show with Stephen Colbert“, veidi hiljem ilmus sellest laulust ka uus versioon, milles lõi kaasa Ingrid Andress.

Singleid ilmus palju, ja mais 2021 ilmus Swimsi debüüt-EP „Unlearning“. Seejärel oli ta soojendusartistiks Zac Brown Bandi suvisel kontsertturneel.

 

2012. aasta augustis jällegi uus singel „Simple Things“, mida ta esitas ka telesaadetes „The Late Show with James Corden“ ja „Today“.

Ilmus veel üks uus singel – „911“ ja jaanuaris 2022 kuue lauluga EP „Tough Love“. Sama aasta jaanuaris esines Swims lauluga „Love for a Minute“ telesaates „Late Night with Seth Meyers“, kuu aega hiljem lauluga „911“ telesaates „The Ellen DeGeneres Show“.

Veebruaris 2022 alustas Swims kontsertturneed Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

 

Nüüd võis juba öelda, et Teddy Simsi oli märgatud ja kiidetud.

 

24. juunil 2022 ilmus Meghan Trainori kaunis laul „Bad For Me“, milles lõi kaasa ka Teddy Swims, kusjuures see oli esimene singel Meghan Trainori albumilt „Takin´ It Back“. Veidi hiljem esitasid Traynor ja Swims seda laulu ka telesaadetes „Jimmy Kimmel Live!“ ja „The Late Late Show with James Corden“.

 

Augustis 2022 avaldas Swims uue singli. See oli cover ansambli Journey laulust „Don´t Stop Believin“. Seda laulu esitas ta ka telesaates „America´s Got Talent“ koos selle saate 14. hooaja võitja Kodi Lee ja Journey kitarristi Neal Schoniga.

 

Septembris alustas Swims 7. nädalast USA kontsertturneed.

 

Laulja jätkas singlitega. Ilmusid laulud „Dose“, „2 Moods“, „Someone Who Loved You“ ja „Devil in a Dress“, novembris 2022 uus EP „Sleep Is Exhausting“.

 

Juunis 2023 jõudis Teddy Swims esimest korda ka Billboard Hot 100 edetabelisse lauluga „Lose Control“. See on laul/singel, mida kuuleme ka tema debüütalbumil.

 

Aastal 2023 tegi Swims koostööd mitme teise artistiga, sh Armin van Buuren & Matoma, X Ambassadors, Meghan Trainor ja Elley Duhe. Juulist augustini esines Swims kontsertturneega Suurbritannis, Iirimaal, Austraalias, Saksamaal, Hollandis ja Uus-Meremaal ja 15. septembril 2023 ilmus Teddy Swimsi debüütalbum „I´ve Tried Everythng but Therapy (Part 1)“, mida paljud Swimsi fännid olid kindlasti ka pikisilmi oodanud.

 

Plaat oli ilmudes edukas, sest see jõudis plaadimüügitabelitesse mitmes ja mitmes riigis – USA, Kanada, Holland, Uus-Meremaa jpt. Vahva on see, et albumi laulud on Swimsi enda kirjutatud ja tema enda lemmikuks on plaadi avalöök „Some Things I´ll Never Know“.

Novembris 2023 alustas Teddy Swims debüütalbumiga ka kontsertturneed Põhja-Ameerikas.

 

Teddy Swimsi debüütalbum oli ilus kuulamine. Sellel oli küll vaid 10 laulu ja pikkust veidi üle 30. minuti, kuid see polegi ju sugugi mitte oluline. Oluline on muusika ja esitus ja selle mehe hääl.

Minu kõrva paitasid kõik kümme laulu. Laulu, milles oli nii soulilikku kui ka kantrilikku puudutust, kusjuures pean nõustuma Teddy Swimsiga, kes kinnitab, et tema enda lemmiklugu oli kauni meloodia ja refrääniga avalugu „Some Things I´ll Never Know“. See OLI ja ON väga ilus kuulamine.

 

Soulilikku hingamist oli lauludes „Lose Control“ (siin on ka uhke kitarrisoolo, Swimsi hääl ja esitus on võrratud), „The Door“; veidi popilikumad on laulud „What More Can I Say“ (jällegi Swimsi hääl! hääleulatus on hämmastav!), „Goodbye´s Been Good to You“, „Suitcase“;  üsnagi folgilikult (mida on vürtsitatud pisut ka gospeliga) kõlab albumi kuues laul „Last Communion“; kaunid kantrilood on „You Still Get to Me“ ja „Evergreen“.

 

Ja 24. jaanuar 2025! Teddy Swims avaldab uue albumi „I´ve Tried Everthing But Therapy (Part 2)“.

Album, millel on 13 super ägedat ja suurepärast laulu, mis peaksid sobima kõikidele Teddy Swimsi fännidele kui ka nendele, kes selle võrratu artistiga alles tutvustust sobitavad.

Teddy Swims on võrratu esitaja, loo jutustaja, tema hääl on omanäoline ja selles on see miskit, mis paneb kuulaja kuulama ja hoiab kuulaja kõrva erksa ning alates esimesest noodist kuni albumi viimase noodini lihtsalt kuulad ja naudid.

 

Avalöök on võimas, soulmuusika hingamisega popilugu „Not Your Man“, mis on tegelikult juba USA ka hitiks mängitud. Loodan, et nii juhtub ka Euroopas, sest selles loos on jällegi seda midagi, mis ühe hea laulu väga heaks teeb.

Täpselt sama saab ütelda ka uue albumi teise loo kohta „Funeral“. Põneva rütmilahendiga lugu, mis mulle vana hea soulmuusika meelde toob. Muusika, mis oli kunagi minu kõige lemmikum kuulamine.

Kõrvu paitavad laulud „Your Kind of Crazy“, „Bad Dreams“, „Northern Lights“, „Guilty“ ja „If You Ever Change Your Mind“ (selle plaadi üks ilusamid lugusid!). On tunda, et Teddy Swims mõnuleb ka ise neid esitades.

R&B-hingamist on laulus „Are You Even Real“ (selles lööb kaasa ka USA suurepärane R&B artist Giveon).

Soulmuusikat kuuleme lugudes „Black & White“ (suurepärane esitus, milles lööb kaasa ka USA lauljatar Muni Long, minu kõrv tabab taustal ka põnevaid puhkpille …), tempokamat souli kuuleme laulus „She Got It“, milles löövad kaasa USA lauljatar/näitlejatar Coco Jones ja USA naisräppar GloRilla – kolm häält, mis sobivad fantastiliselt hästi kokku, super lugu!

Ilusa lõppakordi paneb plaadile albumi viimane laul „She Loves the Rain“.

 

Aasta/muusika-aasta on alles alanud, aga Teddy Swimsi uus album on suurepäraselt võrratu kuulamine! Äkki ongi see album minu jaoks selle aasta parim? Mine tea.

 

Kuula ise ka:

Mac Miller

„Balloonerism“

(Warner Music)

 

„Balloonerism“ on juba teine album, mis ilmub pärast Mac Milleri surma. On teada, et see oli üks väga oluline projekt Mac Milleri jaoks, albumi laulud lindistati aastatel 2013 ja 2014, umbes samal ajal, kui ilmus mixtape „Faces“.

Nüüd on album ilmunud ja seda viis aastat pärast seda, kui ilmus Mac Milleri eelmine album pärast tema surma ehk „Circles“.

Esimene vihje selle albumi kohta tuli eelmise aasta novembris, kui toimus Tyler, The Creator´s Camp Flog Gnaw karneval, just seal näidati albumi trailerit, mis oli ekraanil joonisfilmina. Mõned päevad pärast seda kinnitati albumi ilmumist ka sotsiaalmeedias.

 

Tegelikult on see väga hea, et on võimalus siinkohal veelkord rääkida Mac Millerist, kes meie hulgast seitse aastat tagasi lahkus – liigagi vara … Muusikasõbrad ja räppmuusika sõbrad on kinnitanud, et Mac Miller on oma generatsiooni üks parimatest räppartistidest, kes saavutas esimest korda kuulsust 2010. aastal, kui ilmus tema mixtape „K.I.D.S“ ja aasta hiljem debüütalbum „Blue Slide Park“. Debüütalbum tegi ajalugu ja tõusis Billboard 200 edetabelis esikohale!!!

 

Aastaid hiljem esitas Mac Miller veelgi sügavamat räppi, näiteks album „Swimming“ (2018), millega ta kandideeris esimest korda ka Grammy auhinnale parima räppplaadi kategoorias. Aastate jooksul tegi Mac Miller koostööd ka selliste muusikamaailma supertähtedega nagu Kendrick Lamar, Anderson .Paak ja Ariana Grande.

 

Malcolm James McCormick (19.01.1992 – 7.09.2018) ehk artistinimega Mac Miller oli USA räppar ja plaadiprodutsent (paljudele teistele artistidele ja ka iseendale, kasutades nime Larry Fisherman), kes sündis Pittsburghis. Oma sünnilinnas alustas ta ka oma muusikakarjääri 2007. aastal, kui ta oli vaid 15-aastane.

2010 sõlmis ta lepingu Pittsburgis tegutseva independent plaadifirmaga „Rostrum Records“. Nii ilmusid nn mixtape’id „K.I.D.S.“ (2010) ja „Best Day Ever“ (2011).

Esimene stuudioalbum „Blue Slide Park“ (2011) oli esimene nn iseseisvalt toodetud album pärast aastat 1995, mis tõusnud USA plaadimüügitabeli tippu.

2013 lõi Mac Miller ka oma plaadimärgi REMember Music. 2013 ilmus teine stuudioalbum „Watching Movies with the Sound Off“, pärast seda lahkus mees Rostrumist, et sõlmida leping suure plaadifirmaga ehk Warner Bros. Records’iga.

Koostöös Warneriga ilmus neli stuudioalbumit – „GO:OD AM“ (2015), „The Divine Feminine“ (2016), „Swimming“ (2018, selle albumiga kandideeris Mac Miller juba pärast oma surma ka Grammyle) ja postuumselt „Circles“ (2020).

Päris mitmeid aastaid oli Mac Miller kimpus narkootikumidega, mis said lõpuks talle ka saatuslikuks.

 

Andekas juba lapsena

 

Mac Miller hakkas muusikat õppima juba väga varakult. Kuue-aastaselt mängis ta klaverit, kitarri, trummi ja basskitarri. Toona ta laulja/räppari karjäärist veel ei unistanud, kuid juba keskkoolis oli ta kindel, et temast saab räppar.

Mac Miller on ühes intervjuus ütelnud, et 15-aastaselt käis tema peas ära klikk, et ta tahab olla räppar, ta tahab tegeleda muusikaga. Enne seda oli ta olnud ka tubli spordipoiss, kuid hiphopp võitis siiski ta südame.

Esialgu alustas ta räppimist kasutades esinejanime Easy Mac (EZ Mac), ilmus ka mixtape „But My Mackin’ Ain’t Easy“ (aastal 2007). 2009 tutvustas ta end juba kui Mac Miller ja ilmusid kaks mixtape’i „The Jukebox: Prelude to Class Clown“ ja „The High Life“.

 

Rostrum Records ja Wiz Khalifa

 

Nagu alguses mainisin, siis 2010 sõlmis ta lepingu independent plaadifirma Rostrum Records’iga ja ilmus uus mixtape „K.I.D.S.“ Sama plaadifirmaga on koostööd teinud ka legendaarne Wiz Khalifa, ja see oli ka üks põhjus miks Mac Miller soovis just Rostrum Records’iga lepingut.

Mac Milleri viies mixtape „Best Day Ever“ ilmus märtsis 2011, sellel oli ka singel „Donald Trump“, millest sai mehe esimene lugu, mis tõusis USA singlimüügitabelisse, tõustes kohale 75.

2011 ilmus veel ka kuue looga EP „On and On and Beyond“. Seegi plaat oli edukas, sest tõusis USA plaadimüügitabelisse, jõudes kohale 55. Ja ei maksa unustada, et Mac Miller oli toona vaid 19-aastane!

 

„Blue Slide Park“

 

Novembris ilmus Mac Milleri esimene täispikk stuudioalbum „Blue Slide Park“, mida esimesel nädalal müüdi USA’s peaaegu 150 000 eksemplari ja sellest piisas, et tõusta USA plaadimüügitabeli tippu! Albumil oli ka kolm lugu, mis tõusid USA singlimüügitabelisse ehk „Smile Back“, „Frick Park Market“ ja „Party on Fifth Ave.“

Märtsis 2012 ilmus Milleri seitsmes mixtape „Macadelic“, millel ka hittlugu „Loud“, mis samuti edukas USA singlimüügitabelis.

2012 ilmus veel ka EP „You“, seda küll nime all Larry Lovestein & The Velvet Revival, kuid see plaat oli pigem katsetus teha džässmuusikat, kui oli räpialbum.

 

2013 tegi Miller oma plaadimärgi REMember Music. See firma oli fokuseeritud uutele Pittsburgh’ist pärit artistidele, kuid ka Miller alter-egodele. 2013 ilmus järjekordne mixtape „Run-On Sentences Vol. 1“, millel Miller mängis ka mitmeid erinevaid instrumente, ja produtsendiks oli Mac Miller üks alter-egodest ehk Larry Fisherman.

 

Samal aastal osales Mac Miller ka Ariana Grande (selle suurepärase lauljatariga on Mac Miller ka aastail 2016-2018 kurameerinud) laulus „The Way“, mis ilmus ka lauljatari debüütalbumil „Yours Truly“. See laul on tänaseni Mac Milleri kõrgeim koht USA singlimüügitabelis ehk 9 koht!

 

„Watching Movies with the Sound Off“ ja Warner Bros. Records

 

2013 ilmus Mac Miller stuudioalbum „Watching Movies with the Sound Off“. Muusikakriitikud kiitsid Mac Milleri uut psühedeelilist saundi. Album tõusis ilmudes USA plaadimüügitabelis kohale number 3! Esimesel nädalal müüdi uut albumit veidi üle 100 000 eksemplari. Plaadil lõi kaasa ka palju teisi artiste nagu Schoolboy Q, Ab-Soul, Earl Sweatshirt, Tyler, the Creators, Jay Electronica jt.

Jaanuaris 2014 sai läbi Milleri leping Rostrum Records’iga. Seetõttu avaldas Miller iseseisvalt oma kümnenda mixtape’i „Faces“. Paljud muusikakriitikud pidasid seda Milleri parimaks tööks, sest see oli aus. Miller vaatas iseendasse, rääkis probleemidest narkootikumide, kuulsuse ja minevikuga.

Oktoobris 2014 oli Milleril taskus leping plaadifirmaga Warner Bros. Records. Miller kinnitas, et ta valis Warneri seetõttu, et Warner on suurtest firmadest kõige iseseisvama mõtlemisega plaadifirma.

 

2015 ilmuski esimene album Warneri leival olles ehk „GO:OD AM“, mis tõusis USA plaadimüügitabelis neljandale kohale ja seda müüdi esimesel nädalal peaaegu 90 000 plaati. Albumil ka hittlugu „Weekend“, millel laulab ka Miguel.

Miller alustas peale selle albumi ilmumist koheselt tööd ka uue plaadiga. Ta kinnitas, et soovis uurida armastuse tundeid. Septembris 2016 ilmuski album „The Divine Feminine“. Sellel plaadil Miller laulis pea sama palju kui räppis, kusjuures juba sellel abumil katsetas ta R&B’d, džässi ja funki. Ka see album kõnetas muusikakriitikuid positiivselt, ja ka fänne, sest album tõusis USA plaadimüügitabelis teisele kohale!

 

„Swimming“

 

Augustis 2018 juba uus album ehk „Swimming“, mis pälvis jällegi kiitvaid hinnanguid. Kriitikute arvates oli sellel plaadil väga head souli ja sooja funkyt. Lauludes oli tunda ka Milleri südamevalu ja probleeme vaimse tervisega. See album debüteeris USA plaadimüügitabelis kolmandal kohal ja sellest sai Milleri viies album järjepanu, mis tõusnud USA plaadimüügitabelis vähemalt TOP 5 sekka. Tegelikult ikka väga kõva saavutus.

Kurb on see, et „Swimming“ jäigi Mac Milleri viimaseks albumiks tema eluajal, sest ta lahkus meie hulgast septebris 2018. Pärast seda ilmus singel „Self Care“, mis tõusis USA singlimüügitabelis kohale number 33 ja see on Mac Milleri parim saavutus selles tabelis sooloartistina. „Swimming“ kandideeris ka Grammy-auhinnale.

 

Muusika elab ka pärast artisti lahkumist

 

Milleri muusika elas edasi ka pärast tema surma. 2019 ilmusid singlid „Time“ (koostöös Free Nationals’i ja Kali Uchis’iga) ja „That’s Life“ (koostöös 88-Keys’i ja Sia’ga).

Jaanuaris 2020 ilmus album „Circles“. Selle albumiga oli Miller teinud tööd enne oma surma, ja sellest pidi saama albumi „Swimming“ järg/kaaslane. Töö albumiga lõpetas Jon Brion, kes töötas ka albumiga „Swimming“.

Uue albumi laul „Good News“ tõusis USA singlimüügitabelis 17. kohale, mis jällegi Mac Milleri karjääris rekord.

 

Muusikast ja muust

 

Mac Miller on aastate jooksul kinnitanud, et tema eeskujudeks on olnud Big L, Lauryn Hill, Beastie Boys, Outkast ja A Tribe Called Quest. Milleril oli väga hea side Pittsburgh’ist pärit räppari Wiz Khalifa’ga, kes Miller on nimetanud ka oma vanemaks vennaks.

 

Miller rääkis pikki aastaid ka oma probleemidest narkootikumide ja depressiooniga. Üritades ravida oma depressiooni tekkis tal sõltuvus ravimitest, ja kui nendele lisada narkootikumid ja alkohol, siis ei ole lõpp sugugi kaugel, kahjuks nii see ju on.

Miller on öelnud, et talle tundus juba 2014. aastal, et mixtape’il „Faces“ kõlanud laul „Grand Finale“ jääbki tema viimaseks.

Augustis 2015 andis Miller teada, et tema tervis on juba palju parem, kuid päris vaba ta ravimitest ja muust siiski veel ei ole. Pärast seda tuli Milleri tervise ja ravimite ja narkootikumide tarbimise kohta erinevaid teateid, oli ka periood 2016. aastal, kui Miller oli täiesti „puhas poiss“. Ja eks oli Milleril probleeme teisigi – nii on teda kinni peetud narkootikumide omamise eest, teda on süüdistatud teiste artistide lugudest loata sämplimises, teda on peetud kinni autojuhtimiselt narkootikumide mõju all, ta on teinud ka autoavarii ja seejärel põgenenud. Viimased karistused jäidki täide viimata, kuna mees lahkus meie hulgast. Surm saabus 7 septembril 2018, põhjuseks fentanüüli, kokaiini ja alkoholi „kokteil“. Nii jäigi filmimata viimane muusikavideo ja pidamata „Swimming Tour“-nimeline kontsertturnee.

 

„Circles“

 

Jah, nii kummaline kui see ka pole, siis saab ju muusika elada edasi ka pärast artisti surma. Kummalise all pean silmas seda, et saab kuulata ka päris uut muusikat (hittide kogumikke ilmub ju ikka ja alati pea kõikidelt meie hulgast lahkunud artistidelt). Ja Mac Milleri album „Circles“ (2020) oli tõepoolest üks hiiglama hea plaat – plaat, milles Mac Miller oli suutnud jällegi siduda erinevaid muusikastiile – plaadil oli kübe džässi, kübe funkit, kübe souli ja kõik see kokku kõlas igati lahedalt/mõnusalt.

 

Nii nagu ka albumil „Swimming“ laulis Miller sellel üsna palju või pigem isegi jutustas lugusid, ja neid (üsnagi nukrameelseid) lugusid tasub kuulata ka praegu.

 

Kui ma aastaid tagasi seda albumit kuulasin ja tutvusin, siis tõdesin, et see oli võrratult hea plaat. Muusika suure algustähega …

 

Ja nüüd järgmine plaat pärast Mac Milleri surma! „Balloonerism“.

 

Album algab lühikese sissejuhatusega „Tambourine Dream“, milles kuulemegi 30 sekundi jooksul tamburiinimängu. Huvitav sissejuhatus.

 

Seejärel „DJ´s Chord Organ“ – jälle pisut „imelik“ lugu, milles kuuleme vanaaegsest orelit ja sellega mängitud akorde. Seejärel jällegi üsna kosmilist helide virvarri. Kaasa lööb ka USA lauljatar/räppar SZA.

 

Kolmas lugu kannab pealkirja „Do You Have a Destination“. Kuulda on taaskord elektriorelit, kuid ka Mac Miller alustab. Seekord ta jutustab meile oma lugu.

 

Üsnagi džässilikult kõlab järgmine lugu „5 Dollar Pony Rides“, helimaastik on üsnagi kirju, põnev, veidi on ka jamaikalikku hingamist.

 

Kummalised rännakud helimaastikul jätkuvad ka laulus „Friendly Hallucinations“. Kuulates loo seadet, siis leian siit jällegi vägagi põnevat džässilikku olemist ja hingamist, kuid mitte ainult, sest osad saundid viivad kuulaja hoopis teistsugusesse maailma – kummituslikku ja hallutsinatsioonide maailma, millele vihjab ju ka laulu pealkiri. Lugu, mis hakkab „kummitama“ ja teistkordsel kuulamisel avastad uusi nüansse …

 

Helimaastike katsetusi ja puudutusi kuulema ka lugudes „Mrs. Deborah Downer“, „Stoned“, „Sangri-La“ (see on fantastiliste saundidega ja muusikaliste lahenditega lugu, kuula, siis saad aru, millest räägin, kuigi ka siin on üsnagi otsekohest juttu narkootikumidest jms).

 

Kõrvu paitavad järgmise laulu „Funny Papers“ klahvpillid, mis meenutavad mulle 80.ndate aastate lõpu, 90.ndate aastate R&B´d.

 

Albumi üks kummalisemaid lugusid on kindlasti „Transformations“ – uinutav klaver, kellegi jutt, kusjuures Mac Milleri kõrval lööb kaasa Delusional Thomas, kes on väljamõeldud „tegelane“ ehk tegelikult Mac Milleri alias, keda sai kuulda Mac Milleri 2013. aastal ilmunud mixtape´il „Delusional Thomas“.

 

Vägagi painavalt mõjub lugu „Manakins“, nagu ka albumi eelviimane lugu „Rick´s Piano“. Viimati mainitud loos ongi põhiline rõhk klaveril, näib olevat taotuslik, et klaver on ka pisut häälest ära. Tänu sellele saame kuulata üsnagi huvitavaid akorde …

 

Albumi viimane lugu viib kuulaja jällegi sügavasse ja põnevasse helide maailma, kus kuulda nii loodushääli, kui ka palju muud, inimeste ja laste kisa jne jne. 11 minuti ja 53 sekundit kannab pealkirja „Tomorrow Will Never Know“. Kui kuulad loo algusest lõpuni, siis jah, homse osas ei saa mitte kunagi väga kindel olla …

 

Kokkuvõttes. Uskumatult põnev, pisut ehk „segane“, aga ülimalt hea kuulamine.

 

 

Kuula ise ka: