Adam Kay, Henry Paker

„Dexter Procter, kümneaastane arst“

(Tänapäev)

Saa tuttavaks ainsa arstiga maailmas, kes peab juba kell kaheksa õhtul voodis olema.

Esimesest hetkest peale oli selge, et Dexter on eriline. Ta hakkas rääkima nelja sekundi vanusena. Viiendaks eluaastaks oli ta ära teinud kaheksakümmend kuus keskkooli lõpueksamit. Ja nüüd, kümneselt, töötab ta haiglas arstina.

Hoolimata armastavast perekonnast ning headest sõpradest Rupist ja Ottost, tunneb Dexter, et ei kuulu päriselt kuhugi. Ka haiglas vaadatakse talle ülevalt alla ning kade doktor Drake teeb kõik, et Dexter vallandataks.

Lisaks toimub Dexteri endises koolis midagi kohutavat – kõiki õpetajaid vaevab jõletu kõhulahtisus.

Kas Dexteril õnnestub säilitada töö, päästa kool ja leida oma koht maailmas?

Adam Kay sulest on eesti keeles ka varem vahvaid/ägedaid lasteraamatuid ilmunud: „Kay imeline meditsiin“ (Tänapäev, 2025), „Kay anatoomia“ (Tänapäev, 2021). Ka nende raamatute illustratsioonid on Henry Pakeri sulest.

Adam Kay on kirjandusmaailmas üsna eriline nähtus, sest ta ei alustanud kirjanikuna, vaid arstina. Ta töötas aastaid sünnitusabi ja günekoloogia valdkonnas ning lahkus meditsiinist pärast väga rasket tööalast kogemust. Hiljem hakkas ta kirjutama ning just see taust tegi ta kuulsaks.

Tema tuntuim teos on „This Is Going to Hurt“ (eesti keeles „See teeb haiget“ (Tänapäev, 2018). See põhineb tema päevikutel noore arstina töötatud aastatest ning ühendab väga musta huumorit, absurdi, traagikat ja ausat pilku haiglaelule. Raamatust sai Suurbritannias suur menuk ja see tõlgiti paljudesse keeltesse. Sellest on tehtud ka samanimeline telesari, mida peetakse üheks ausamaks haiglasarjaks, mis eales tehtud.

Selle („Dexter Procter“) humoorika ja kaasakiskuva loo/raamatu alguses saame tuttavaks hoopiski raamatu peategelase isaga. Härra Graham Procteril oli igav elu. Ta tegi igavat tööd. Ta esitas igavaid aruandeid oma bossile ja tema tööauto oli kakapruun Rover 65, mis oli valitud ühe autoajakirja poolt kaheksa aastat järjest kõige igavamaks autoks.

Kõik härra Procteri elus oli igav, kuni ühe juulikuu ööni kümme aastat tagasi, mil sündis tema poeg Dexter. Adam Kay jutustab meile ka härra Procteri abikaasast Ellie´st, kelle rasedus oli kulgenud tavapäraselt.

Graham ja Ellie Procteri poeg Dexter sündis Lilydale´i üldhaiglas, kus Ellie töötas ise ka õena. Umbes neli sekundit pärast sünnitust oli selge, et vastsündinud laps on eriline. Värske ilmakodanik pöördus ämmaemanda poole ja ütles selgel kõlaval häälel: „Kas ma võiksin ehk neid laenata?“ Seejärel haaras lapsuke paari kääre ja lõikas ise läbi oma nabanööri.

Siinkohal võib öelda, et rääkiv ja nutikas beebi polnud sugugi mitte igav ega tavaline. Eriline beebi valis endale ise ka nime! Dexter! Haiglas soovitati last põhjalikumalt uurida, kuid Dexter oli sellele vastu. Ta on täiesti normaalne. Ta on lihtsalt tema.

Kodus hakkas beebi Dexter lugema. Ta luges kõike. Kolmandaks elukuuks oli ta ära õppinud korrutamise kuni 279-ga. Kuuendaks elukuuks oli ta läbi lugenud kõik raamatukogud leiduvad lasteraamatud.

Siinkohal pean mainima, et kodus oli Dexterile abiks ka vanaema Bet ehk mamma Bet. Temagi on raamatus oluline tegelane. Tavaline vanaproua, kes Dexterist hoolib ja poisi eest hoolitseb, kuid ta oskab anda Dexterile ka vahvat nõu.

Üheksandaks elukuuks oli Dexter läbi lugenud viimase kui ühe Wikipedia artikli. Üheteistkümnendaks elukuuks oli ta need läbi lugenud ka korea ja poola keeles.

Kui Dexter oli saanud kaheaastaseks, siis oli selge, et tal oli igav. Omavanuste lastega polnud tal midagi teha ja mamma Bet oli vanaema … juba vanem naine, kellel olid omad asjad ajada.

Seetõttu otsustati kodus, et Dexter võiks minna kooli. Elmwoodi kooli. Poiss hakkas koolis käima kahe aasta, kolme kuu ja nelja päeva vanusena. Adam Kay tõdeb, et see tegi Dexterist noorima inimese terves Suurbritannia koolisüsteemis. Dexter oli väga elevil, sest nüüd saab ta terved päevad õppida – see oli tema lemmikasi kogu maailmas!

Pärast esimest koolipäeva oli Dexter väga pahane, võiks öelda, et lausa tige. Selgus, et koolis polnud juhmid mitte ainult lapsed vaid ka õpetajad. Vähemalt Dexter oli selles kindel.

Otse loomulikult pidi Dexter kooli minema ka järgmisel päeval ja järgmisel päeval, kuid Dexteril oli koolis väga keeruline sobituda, sest ta oli kõigist oma klassikaaslastest poole lühem ja poole noorem. Vahetunnis olid teised lapsed mänguväljakul. Nad kiljusid, naersid, hõikusid, hüppasid ja ajasid üksteist taga. Aga Dexter? No tema eelistas olla vahetunnis oma klassiruumis ja lugeda. Ta luges ühte väga tõsist ja paksu raamatut – „Sõda ja rahu“. Ja kahjuks polnud välja antud ka juhendit, mis õpetaks Dexterit olema teiste laste moodi. Lugemine ja faktide meeldejätmine polnud Dexterile mingi probleem. Teiste inimestega sõbrustamine … see oli palju keerukam.

Ma ei hakka Sulle kõike ümber jutustama, mis Dexteriga koolis juhtus. Aga lühidalt ikka. Koolis oli üks väga vahva õpetaja, härra Kingsley, kes oli ühtlasi ka koolijuht.

Väga vahva oli see, et Dexter sai endale koolist ka kaks sõpra – tüdruk, kelle nimi Rupi (tema on Dexteri esimene sõber) ja suur kasvu poiss Otto, kelle Dexter palus esialgu olla oma ihukaitsja, sest koolis oli ka üks pahatahtlik kiusaja, kel nimeks Toby. Siinkohal pean etteruttavalt tõdema, et kiusajaid on selles raamatus veel.

Üsna ruttu viidi Dexter vanemasse klassi, mis polnud Dexteri jaoks sugugi mitte meeldiv. Ta pidi taaskord harjuma uute lastega. Vaatamata vanemale klassile, olid tunnid Dexterile jätkuvalt igavad.

Härra Kingsley pakkus, et Dexter võiks ära teha mõned keskkooli lõpueksamid. Esialgu oli neid kolm, siis veel kolm ja enne kui ta arugi sai, oli Dexter ära teinud 86 eksamit alates afrikaani keelest zooloogiani ja vanakreeka keelest keskkonnateaduseni.

Ja nii juhtus, et keskkooliga oli Dexter enne oma viiendat sünnipäeva ametlikult ühel pool!

Edasi? Ülikooli!? Kahjuks polnud see lihtne samm, sest selgus, et ülikoolid võtavad vastu õpilasi, kes on vähemalt 17-aastased. Dexter oli ju viiene …

Ühel päeval vaatas Dexter koos mammaga telerit. Nad tegid seda sageli koos ja arutlesid nähtu üle. Uudistes näidati, kuidas patsiendid ootasid EMO-s lausa kümme tundi arsti juurde. Haiglas oli tõsine arstide puudu ja täpselt ühel ja samal hetkel tuli Dexterile ja mammale hea mõte – Dexter võiks minna õppima meditsiinikooli ja saada arstiks!

Nii oligi Dexter veidi hiljem Püha Cassianuse meditsiinikoolis. Ma ei hakka Sulle ka ülikooli toimunut ümber jutustama, kusjuures ka autor ei peatu sellel teemal väga pikalt. Dexter oli ka ülikoolis väga tubli ja tema teadmised ja oskused olid hämmastavad. Nii hämmastavad, et temast oluliselt vanemad kaastudengid tahtsid temaga sõbraks saada, kuid sellega oli üks aga … mõned üliõpilased tahtsid õhtul hilja pubisse minna ja mõnusasti aega veeta, Dexter pidi sel ajal aga kodus juba magama. Ealised iseärasused.

Õnneks oli Dexteril tema sõbrad Rupi ja Otto, kellega ta nädalavahetustel kohtus. Üheskoos söödi pitsat ja veedeti mõnusalt aega, kuid üsna ruttu oli selge, et Rupi ja Otto olid koolilapsed, Dexter käis ülikoolis. Nende elud olid oluliselt erinevad. Veelgi rohkem sai see selgemaks siis, kui Dexter ülikooli lõpetas ja tööle läks.

Kümnendaks eluaastaks oli Dexter ära teinud kõik vajalikud eksamid hindel A+, suhtlemisoskustes sai ta hindeks B-.

Ülikooli läbi. Dexter pidi minema tööle. Seda ta tegigi. Ta läks Lilydale´i üldhaiglasse, kus töötas ju ka ta ema. Nüüd oli Dexterist saanud kümneaastasena arst, kellest kirjutati uudislugusid ajalehtedes, mida kaunistasid ka suured fotod.

Ka tööl oli Dexter igati tubli. Ta oskas patisente aidata ja leida lahendusi, mis esialgu tundusid pisut isegi ootamatud. Haigla peaarstile, doktor Marigoldile Dexter meeldis. Vahva naisterahvas usaldas oma haigla uut ja väga noort arsti.

Kuid haiglas oli ka doktor Drake, kellele Dexter ei meeldinud. Tema jaoks oli kümneaastane arst eelkõige laps ja ta tegi kõik selleks, et Dexteri elu haiglas oleks võimalikult raske ja keeruline. Võib öelda, et doktor Drake on selle raamatu teine kiusaja – meil oli koolikiusaja ja nüüd ka töökiusaja, ja veidi hiljem saame teada, et need kaks kiusajat on omavahel vägagi lähedalt seotud.

Õige varsti sai Dexter tööle haigla lasteosakonda, mida juhtis toosama doktor Drake. Dexter üritas teha haigete laste elu-olu haiglas mõnusaks ja vahvaks, kuid see üritus lõppes pisikese kaosega, mistõttu sain Dexter „kollase kaardi“ – hoiatuse. Kui hoiatusi on kaks, siis lastakse töötaja haiglast lahti …

Dexter mõistis, et doktor Drake on väga ebameeldiv inimene, mistõttu korraldas ka Dexter mõningaid „aktsioone“, et Drake´i elu poleks lihtne, kuid Dexter jäi oma tegevusega vahele, mistõttu sai ta teise „kollase kaardi“ ja nii pidigi ta haiglast lahkuma.

Umbes-täpselt samal ajal selgus, et kooli oli tabanud tõsine kõhuviirus. Õpetajad haigestusid järjepanu. Paljud neist sattusid haiglasse. Kui oli selge, et pärast töö kaotamist on Dexter sunnitud minema tagasi kooli, siis jõudis ta kooli just sellel päeval, mil alles oli jäänud kaks-kolm õpetajat ja lapsed möllasid koolis nii nagu süda lustis … tegelikult oleks õigem ütelda, et koolis valitses tõeline kaos!

Õnneks saadakse lapsed kontrolli alla, seda tänud Dexterile, Ottole ja härra Kingsleyle. Selleks on vaja ka kooli vana helisüsteemi ning Otto hämmastavaid teadmisi elektroonikast!

Kuid kõhuviirus jätkub. Dexter otsustab proovida detektiivitööd, kuid tal on vaja ka abi. Heaks abiliseks on Otto, kes palub omakorda teenet Dexterilt. Dexter peab mängima kooli jalgpallivõistkonnas, mida Dexter ka teeb. Ta lööb mängus ka värava, kuid seda mitte vastaste väravasse …

Kahtlusaluseid õpetajate kõhuviiruses on mitmeid, kuid üsna ruttu on Dexterile selge, et tegemist võib olla ka mürgitamisega! Et seda kõik uurida, on Dexteril vaja pääseda tagasi tööle haiglasse. Kas ja kuidas tal see õnnestub, selle jätan Sulle endale lugeda.

Igal juhul saame raamatu lõpus lugeda uuest lastearstist, doktor Plutost, kes tegelikult on hästi/halvasti maskeeritud … Mängime veel ka jalgpalli ja saame teada, kes on selle loo kurjamid … aga tegelikult, õpetajate kõhuviirus on ju hoopiski üks väga õnnetu juhtum, mis kinnitab, et pärast tualetis käimist tuleb kindlasti käsi pesta!

Oluline on seegi, et asjade lahendamiseks on Dexteril vaja ka väga häid sõpru ja need on poisil ju olemas – Rupi, Otto ja vanaema.

Jätkuvalt lahedad ja humoorikad on ka Henry Pakeri illustratsioonid.

Lars Maehle, Lars Rudebjer

„Saurusebeebid. Rasmus ja värvid“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Rasmus leiab kameeleoni. Aga ... kuhu see kadus?

„Saurusepere“ raamatusarja tegelased Rasmus ja Tom on „Saurusebeebide“ lugudes veel päris väikesed. Need jutud on ettelugemiseks pere kõige pisematele.

See on „Saurusebeebide“ raamatusarja neljas raamat ja ei maksa unustada, selle raamatusarja „suurema venna“ ehk „Saurusepere“ raamatuid on eesti keeles ilmunud juba 13! Näib, et Rasmus Rex ja Tom Troodon on võitnud ka meie laste südamed.

Selle raamatu alguses on peategelane Rasmus Rex üksinda mänguväljakul, keegi ei taha temaga mängida. Rasmus istus kiigele ja märkas midagi sealsamas muru sees. See oli kameeleon! Tilluke ja nunnu kameeleon, kes suudab ka värvi muuta. Rasmus korjas kameeleoni üles ja küsis, kas too tahaks olla tema sõber?

Äkki oli kameeleon kadunud. Tegelikult polnudki kameeleon kadunud, ta oli värvi muutnud. Nüüd oli ta oranž. Raamatus on näha veel teisigi asju, mis on just seda värvi.

Rasmus pani väikese loomakese maha ja jälle oli ta kadunud. Nüüd oli kameeleon muutunud roheliseks ja raamatus on teisigi rohelisi asju, mistõttu on kameeleoni üsna raske märgata.

Oranž ja roheline on kaks värvi selles raamatus. Kolmas värv on kollane, ka kameeleon suudab kollaseks muutuda. Kollased on selles raamatus ka päevalilled, mesilane ja banaanikoor.

Nüüd tuli Rasmuse juurde tema sõber Tom. Rasmus tahtis sõbrale samuti kameeleoni näidata, kuid kameeleon oli muutunud siniseks ja just täpselt seda värvi on ka Tom. Raamatus näeb väike lugeja muidki siniseid asju – putukad, lilled, lind, õhupallid ja jalgratas,

Rasmuse ja Tomi sõber Alma tuli ka nende juurde. Miks kaks sõpra naeravad? No sellepärast, et neil on kameeleon. Alma on pruuni värvi. Mis Sa arvad, milliseks muutub kameeleon? Pruuniks! Pruuni värvi on ka tigu, seened, kivid, puuoksad ja öökull.

Üks sõber on selles raamatus veel – Robin! Tema on Rasmuse vanem vend. Tema on lillat värvi ja usu mind, ka kameeleon suudab lillaks muutuda. Raamatus on ka lillad putukad, liblikad, lilled ja linnud.

Papa Rex tuli ka mänguväljakule. Suur sauruseisa on punast värvi. Ka tema tahaks ägedat kameeleoni näha. Papa Rex on punast värvi, kameeleon suutis ka punaseks muutuda. Nii nagu ka teisi värvi asju, on selles raamatus ka mitmeid punaseid asju. Näiteks maasikad, punased kärbseseened ja papagoi.

Mänguväljakule saabus ka vanaema Rex. Temal oli kaasas jalgpalli pall. Milliseks muutus kameeleon? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Ja kui saab väikeste dinosauruste magama minemise aeg, siis on Rasmus veidi õnnetu. Miks? Talle tundub, et kameeleon on kadunud, aga kas ikka on?

Selline vahva raamat see „Saurusebeebid. Rasmus ja värvid“. Vahva lugu, mille abil õpib väike lugeja ka värve tundma ja värve märkama. Illustratsioonid on suurepärased.

Raamatu lõpus saame teada, et järgmine „Saurusepere“ raamat on sellest, kuidas Rasmus ja Tom jõulukinke teevad.

Petr Brož, Lucie Škodova

„Kosmoselood enne und.

70 unejuttu kosmose ja teaduse imedest“

(Pegasus)

Kas sind on miski kunagi sundinud küsima endalt lõputut küsimust „miks“?

Kas teadmisteussike on hakanud su mõtetes uuristama ega ole sind rahule jätnud, enne kui oled vastuse leidnud?

Meie, teadlased, teame seda tunnet liigagi hästi. Ja kuna me teame ka seda rõõmu ja elevust, mis uute asjade avastamisega kaasneb, siis tahtsime seda sinuga jagada. Seepärast oleme kokku pannud hariva rännaku läbi meie Päikesesüsteemi.

Astu mõneks ajaks geoloogi ja astronaudi rolli ning asu põnevale seiklusele planeetide ja nende kuude juurde. Tule meiega kaasa ja saa vastused küsimustele, kuidas võiks inimene elada Veenusel, milline võiks olla elu Marsil, kuidas muuta kosmosereisimine taskukohasemaks ja paljudele teistele.

Poe mõnusalt teki sisse ja naudi seda õpetlikku rännakut koos oma vanematega. Ja teie, lapsevanemad, nautige seda aega, kus te ei pea pidevalt nuputama vastuseid lõpututele miksidele.

Raamatus „Kosmoselood enne und“ on 70 küsimust ja vastust ning rohkelt une-eelse mõtiskluse ainet.

Selle põneva teaduse- ja uneraamatu sissejuhatuses öeldakse, et kindlasti on lugeja näinud oma lähikonnas midagi, mis on tekitanud küsimuse, miks see nii on. See on hetk, kui teadmisussike hakkab lapse mõtetes uuristama. Ja tavaliselt uuristab see ussike seni, kuni laps leiab vastuse, olgu vanemate, sõprade, entsüklopeediate või internetiotsingu abil.

Selle ägeda raamatu leheküljed annavad lugejale toreda võimaluse uuristada mõtetes. Raamatu autor/autorid on ette valmistanud põneva seikluse Päikesesüsteemi eri paikadesse, kus lugeja saab teada, millest koosnevad planeedid ja nende kuud. Räägitakse ka protsessidest nende pinnal ja sisemuses, kuid piilutakse ka teaduse köögipoolele. Soovitakse, et lugeja ei õpiks mitte ainult seda, miks loodus on loonud maailma meie ümber just selliseks, nagu me seda näeme. Soovitakse, et lugeja saaks aru ka sellest, kuidas me seda üldse näeme.

Ja alustame! Tere tulemast meie Päikesesüsteemi. Kaheksa planeeti, palju kuusid, hulgaliselt asteroide, pisut kosmoseprügi ja tohutu pimedus … Raamatus lubatakse heita sinna pisut valgust!

Kinnitan, et raamatu illustratsioonid on igati vahvad ja ägedad, mistõttu on seda raamatut ka igati vahva ja äge lugeda. Üks pilt võib mõnikord ütelda rohkem kui tuhat sõna.

Siin on juttu planeetide uurimise missioonidest, miks on öötaevas nii hele, kuidas leida öötaevast üles rahvusvaheline kosmosejaam, miks on Kuul tumedad ja heledad laigud, kuidas inimene Kuule jõudis, kuidas on võimalik näha Kuu tagumist külge, kuidas otsitakse ohtlikke asteroide, kuidas kaitsta end asteroiditabamuse eest.

Lisaks Kuule on selles raamatus juttu ka planeetidest. Miks ikkagi on Merkuuril kokkupõrgete kohta nii palju öelda? Selgub, et kui Maa puhul tõi kokkupõrge kaasa Kuu tekke, siis Merkuur kaotas suure osa oma massist. Seega võib planeedi kokkupõrge mõne teise suure taevakehaga lõppeda iga kord isemoodi.

Loeme, kuidas näha planeedi sisse, miks on nii tähtis uurida Merkuuri, kuidas uuritakse Päikest (lugejale öeldakse, et ära kunagi proovi päikest vaadata palja silmaga, ammugi mitte binokliga! Kui sa vaatad otse päikesesse, võid pöördumatult kahjustada nägemist).

Küsimusi ja vastuseid on siin veel ja veel. Kuidas saata sond planeedi orbiidile ja seejärel liigume Maa juurde – miks tõuseb magma maapinnale, kuidas kaitsta end vulkaani eest, miks on Maa sees kuum, ühes peatükis saab lugeja teada, et ka kodus on võimalik magmat teha!

Järgmised planeedid. Veenus. Kuidas me saaksime näha Veenuse saladusloori taha, kuidas saavad sondid Veenusele maanduda, miks on Veenusel nii tihke atmosfäär, kuidas saaksime Veenusel elada, kuidas saaksime Veenuse uuesti maha jahutada.

Marss! Miks on Marssi lihtsam uurida? Miks asub Päikesesüsteemi kõrgeim mägi Marsil (Olympus Mons kõrgub üle 26 kilomeetri kõrgusel), kuidas me Marssi uurime, miks Marsil ei ole arenenud elu, kuidas otsida marslasi, miks on Marssi ümbritsev atmosfäärikiht nii hõre, milline saab olema inimese teekond Marsile, miks on Marss kaotanud oma magnetvälja, kuidas inimesed Marsil elama hakkavad

Juttu sellestki, kuidas kaaluda planeete.

Ja tagasi vulkaanide juurde. Miks vulkaanid puuksutavad ja haisevad. Kuidas kodus vulkaani teha? Miks leiti Jupiteri kaaslaselt Iolt tegevvulkaane. Iost on juttu veel rohkem – miks näeb Io välja nagu pitsa?

Loeme edasi. Kuidas me kaitseme sonde kosmilise kiirguse eest, kuidas määratakse Päikesesüsteemi taevakehade vanust, kuidas lõpeb ühe sondi elu.

Maa, Kuu, Veenus, Marss. Nüüd saame tuttavaks Saturniga. Miks on Saturnil „hularõngad“, kuidas me saame neid rõngaid näha, kas kunagi olid ka Marsil rõngad? Nüüd tulevad autorid Marsi juurde tagasi – kuidas tuua proove Marsilt Maale, miks kutsutakse Marssi punaseks planeediks (punase värvuse annab Marsile tema pinda kattev peenike punane tolm, aga kuna Marss ei hoia väga hästi puhtust, siis on seda tolmu igal pool).

Tagasi ka sondide juurde. Kust meie sondid oma energia saavad. Ja kui punasest Marsist oli juttu, siis esitatakse küsimus, miks on Maa sinine? Kuna suurem osa Maast on veega kaetud (ca 71%), siis paistabki Maa kosmosest vaadatuna sinisena. Kuidas ja kas on võimalik Maad üle värvida? Miks leidub Maal vett?

Korraks tagasi Marsi juurde. Kuidas Marssi soojemaks muuta?

Pinnaalused ookeanid. Miks ma tahame neid uurida ja kuidas neid uurida. Miks Maa pind muutub (see toimub laamtektoonika tõttu), kuidas mõõta maapinna liikumise kiirust, miks on vulkaanipursked Maale olulised.

Kliimast on samuti juttu – kuidas me teame, et Maa kliima muutub (selleks on vaja õhutemperatuuri mõõtmist termomeetriga – samas kohas ja pika aja jooksul, siis selgub, et aastate jooksul keskmine temperatuur muutub).

Järgmine oluline „märgusõna“ on hapnik. Kuidas on hapnik Maa atmosfääri muutnud, kuidas me Marsil hapnikku saame.

Kuidas muuta kosmoses reisimine odavamaks? Lõikame lahti ka raketi ja piilume sisse.

Raamatu lõpus on sisukord kõikide keeruliste küsimustega, et oleks lihtsam mõni Sind huvitav teema üles leida. Saame lugeda ka raamatu autorist Petr Brožist ja raamatu illustreerijast Lucie Škodovast.

Raamatu lõpus küsitakse sedagi, kas see ongi lõpp? Ja vastatakse, et hoopis vastupidi! See on alles lugeja avastusretke algus!

Head lugemist ja ka ilusat und.

Adam Mirek, Kasia Cerazy

„Sinu sisikond ja muu kraam

ehk luubi all on inimkeha“

(Varrak)

Sinu keha on tõeline mõistatus.

Midagi seal koriseb, mühiseb ja pistab. Mõnikord ei taha ta teha seda, mida kästakse (kõlab tuttavalt?). Vahel ta lõhnab veidi imelikult. Mõnes kohas kasvavad karvad, aga kuskilt mujalt on ta hoopis paljas.

Tule, piilume sinu sisemusse.

Käsi südamel: me ei tagane millegi ees, ükski (isegi kõige vastikum!) inimkeha saladus ei jää meie eest varjatuks. Luup kaasa ja asume teele!

Sa saad teada: • miks su hingeõhk vahel haiseb nagu zombil • millal su ajus on ameerika mäed • kuidas juhtub, et isegi kõige maitsvam jäätis muutub lõpuks … noh, tead ju küll, milleks • miks sa õppides väsid, aga seriaale vaadates mitte - AVASTA INIMKEHA SISEMUSE SALADUSED!

Adam Mirek on ülitark ja veidi hull teadlane. Noored armastavad tema teaduseteemalisi postitusi sotsiaalmeedias, vanematele aga avaldab muljet ilmselt see, et ta tegi doktorikraadi ... lausa kahes riigis! Igapäevaselt võib teda kohata Teadmiste Sihtasutuse korraldatud teadustöötubades ja vaadata tema regulaarseid esinemisi hommikutelevisioonis. Ta on kirjutanud mitu lugejate ja professionaalide poolt hinnatud lasteraamatut.

Tegelikult on Adam Mireki kirjutatud ja Kasia Cerzay illustreeritud raamat üks ilmatuma huvitav ja vajalik inimkeha raamat. Mirek jutustab noorele lugejale väga sisukalt, humoorikalt ja laste- ning noortepäraselt kõigest sellest, mismoodi meie keha töötab, millised ülesanded on täita meie elunditel. See on raamat, mis võiks olla tänapäevane inimkeha õpik.

Raamatu alguses räägib Adam Mirek pisut ka endast, kuid kinnitab, et meie keha on kujuteldamatult tark. See võib olla vahel üsna vastik, teinekord jällegi päris naljakas. Kui raamatut loete, siis saate aru, mida autor sellega silmas peab. Mirek jätkab ja ütleb, et meie keha on alati põnev ja me oleme seda aastaid kasutanud, kuid vaatamata sellele, on kehal meie ees veel saladusi. Autor lubab raamatus keha „lähemalt“ uurida, lausa keha sisse pugeda.

Kuidas meie keha töötab? Sellest see raamat räägibki.

Raamatu esimene osa on „Ärkamine“. Selles osas on juttu ajust, rakkudest, bakteritest, kõhukõrinatest, süljest, pissimisest ja silmadest.

Ärkamine tähendab seda, et raamatu peategelane (autor tõdeb, et see on lugeja) ärkab hommikul. Loeme, et magades meenutab meie keha aegluubis filmi. Me hingame rahulikult ja kindlasti harvemini kui päeval. Öine pulss – südamelöökide arv minutis – on hulga aeglasem päevasest pulsist. See, et meie organite töö magades aeglustub, täidab olulist eesmärki – keha peab saama puhkust.

Peategelane magab, kui äkki heliseb äratuskell, on vaja ärgata, kuid ärkamine võtab pisut aega.

Seejärel saame lugeda ajust, väga keerulisest organist, millel on mitu osa. Hommikul saavad meie organid ajult käskluse: asu tööle! Nüüd ärkab ka vereringe ja veri hakkab kiiremini voolama, et kehast loputada võimalikult kiirest välja „öised“ hormoonid. Just nende tõttu on hommikud nii rasked. Meie aju on täis tegutsemistahet, aga meie kehal on asjast teine arvamus.

Ärkab ka meie hingamissüsteem. See täidab meie kopsud nagu õhupallid värske õhuga. Ilma hapnikuta ei saaks me joosta, hüpata ega isegi mõelda!

Edasi on juttu rakkudest, sest kui poleks rakke, pole meil üldse millestki rääkida. Rakke on erineva suuruse ja kujuga. Siin on humoorikas illustratsioon, millised need rakud välja näevad. Millest rakk koosneb? Membraan, tsütoplasma, rakutuum. Oled neist midagi kuulnud? Nüüd saad lugeda. DNA ja geenid! Nendestki on juttu.

Hommikusest hingeõhust on samuti juttu. Hommikune hingeõhk haiseb jubedalt. Saame teada, miks on see nii. Seetõttu ongi oluline ka hommikune hammaste pesemine.

Esimeses osas on juttu ka bakteritest, soolestiku floorast, kõhukorinast, peeretamisest, süljest, süljenäärmetest ja ka pissimisest. Loeme, et neerud on nagu filtrid. Hommikul ärkavad ka silmad (fotoretseptorid, kepikesed ja kolvikesed, lääts, silmamuna, pupill, iiris, võrkkest) ja isegi silmarähmast saame lugeda.

Oh, ja see on alles algus. Meie peategelane ehk lugeja ise tahaks veel pikutada, aga juba on uksel ema, kes tuletab meelde, et on vaja ärgata!

Esimese osa lõpus saame lugeda ka inimekeha huvitavate eritiste TOP 5: piim, okse, röga ehk hingamisteede sekreet, sapp ja mäda.

Nagu Sa näed, siis on selles raamatus palju sisukaid ja huvitavaid fakte ja teadmisi, mis on edasi antud igati põnevalt, eluliselt ja humoorikalt. Rääkimata sellest, et illustratsioonid igati lahedad, mis seda raamatut suurepäraselt täiendavad. Ka oma kokkuvõttes tahaksin rääkida kõigest, kuid sedasi ju ei saa – lugejale peab jääma ka lugemisrõõm ja avastamine.

Seega, edasi pisut lühemalt. Teine osa on hommikupoolikust. Selle osa märgusõnad on vereringe (süda, veresooned, pulss, punased ja valged verelibled, vereliistakud), sinikad, piss (uriin), hambad, UV-kiirgus, kehatemperatuur, maitsepungad, naer ja immuunsüsteem.

Selle osa lõpus on mõned eksperimendid – proportsionaalne keha, kumma silmaga me rohkem vaatame, kumb käsi on boss, hõljuvad käed ja neelamispiirang.

Kolmas osa viib meid kooli. Saame tuttavaks jällegi paljude põnevate asjadega – kõrv, dopamiin, kortisool, õppimine, närvisüsteem, aju, adrenaliin, tugi- ja liikumiselundkond, juuksed, iirised ja melaniin, geneetika ja puberteet.

Selle osa lõpus saame tuttavaks evolutsiooni jäänukitega meie küljes: tarkusehambad, sabakont, kõrvu liigutavad lihased, Darwini kühm või köbruke.

Raamatu neljas osa on seotud pärastlõunaga. Lugeda saame jällegi mitmetest olulistest asjadest: sõiduiiveldus, sõrmejäljed, nina, toitained (valgud, rasvad, mineraalid, süsivesikud, vitamiinid), seedimissüsteem (söögitoru, magu, maomahl, peensool, maks, sapp, jämesool, kaka, soolefloora, röhitsus, häälepaelad, kõhuvalu, käed ja jalad, tolm, ripsmed ja kulmud.

Loeme sellestki, et meie kehas on ka kilpnääre, mis on kummaline väike liblikakujuline organ ja asub meie kaelas. Kilpnääre toimib näiteks kehatemperatuuri regulaatorina. Kilpnäärme korralik talitus on ülioluline, sest kui keha läheb liiga kuumaks või liiga külmaks, võime tunda end väsinuna isegi siis, kui oleme öösel korralikult maganud.

Selle osa lõpus on juttu ka meie „seesmisest loomaaiast“.

Viies osa on magaminekust. Selles osas on märgusõnadeks puuks, kaka, mustus, naba, nahk, haigutamine, pisarad, nohu, hingamissüsteem, puudutus ja uni (kerge une faas, sügava une faas, REM une faas). Kas tead, mida inimesed kõige sagedamini unes näevad? Jooksmist, kukkumist või lendamist.

Selle osa lõpus on põnevaid jooniseid, et teada saada, kas meie silmad valetavad?

Vot selline äge inimkehast rääkiv raamat on see Adam Mireki kirjutatud raamat. Mõtlesin selle peale, et inimkehast hakatakse põhjalikumalt rääkima neljanda klassi loodusõpetuse tundides, mistõttu peaks/võiks see raamat suurepäraselt sobima alates neljandast klassist ja otse loomulikult ka suurematele lastele, noortele ja miks mitte ka täiskasvanutele.

Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes

„Detektiivibüroo nr 2. Operatsioon Kila-kola“

(Varrak)

Mitu Elvestadi elanikku on langenud müstiliste varguste ohvriks. Ära on viidud vaid väärtusetut kola.

Seda uurida on just sobiv ülesanne Detektiivibüroole nr 2. Erakordsed juhtumid on ju nende eriala!

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks.

Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja elulähedaselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumustest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse.

Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega. Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivioskusi proovile panema.

Ma olen kindel, et Detektiivibüroo nr 2 raamatud ja tegelased on meiegi laste seas väga populaarsed. Seda kinnitab see, et ilmunud on juba 14. raamat sellest raamatusarjast ja ka koolis olen märganud, et lastele need raamatud meeldivad ja sobivad.

Seni on ilmunud 13. raamatut erinevatest detektiivibüroo nr 2 „operatsioonidest“: Laevavrakk (2025), Muumia (2024), Mereröövel (2024), Kummitus (2023), Tsirkus (2022), Kilekott (2021), Pronksiplats (2021), Suvesaar (2020), Tuuleiil (2020), Nartsiss (2019), Päikeseloojang (2019), Varjumees (2018) ja Kõuepilv (2018).

Nii nagu igas selle sarja raamatus meenutatakse meile raamatu alguses, et tegevus toimub väikelinnas Elvestadis, Svenna jõe suudmes. Elvestad on asutatud 1884, elanikke on 951 inimest, kuid ikka ja jälle juhtub selles linnakeses ka kuritegusid.

Õnneks on Elvestadis kaks tublit ja hakkajat last – Tiril ja Oliver, kes on „asutanud“ Detektiivibüroo nr 2 (neil on abiks ka ehtne jäljekoer Otto) ja nii saavad igasugu kahtlased ja kriminaalsed lood ka lahendatud.

Selles raamatus lööb kaasa ka teisi tegelasi – Nanna Teigen (proua, kellele meeldib aia eest hoolitseda, kuid mitte oma kuuri koristada), Vidar Klepp (pahur bussijuht, kes ei salli tülitamist), Antiigi-Nilsen (habemik mees, kes müüb oma poes vanu, kasutatud asju), Miriam Alamsen (proua, kes kipub unustama ja usub päkapikke) ja Henrik Gloppe (mees, kellele meeldib kalal käia ja kellel on suur kola täis kelder).

Selle loo alguses sai Oliver paki, milles oli kaks vildikat ja taskulamp. Oliver kinnitas, et nendega saavad nad Tiriliga salajasi sõnumeid kirjutada, kuna vildikates oli nähtamatu tint! Selle lugemiseks pidi kasutama ultraviolettvalgust.

Oliver näitas Tirilile, kuidas need nähtamatu tindiga kirjutavad vildikad töötavad, ja kuidas tuli kasutada ultraviolettkiirtega taskulampi.

Hetk hiljem märkasid Tiril ja Oliver, et otse nende vastas asuva maja õues seisis politseiauto. Midagi oli juhtunud. Politseinikud olid Nanna Teigeni juures. Vanaproua, kes müüs kinos pileteid.

Selgus, et oli toimunud murdvargus ja Nanna Teigeni kuurist oli varastatud prügi! Prügi küll, aga tegemist oli ikkagi sissemurdmisega. Politsei arvates polnud see suurt midagi ja lahkus. Tiril, Oliver ja Otto jäid. Varastatud olid küll vaid vanad vaasid, aga salapärased lood olid ikkagi Detektiivibüroo nr 2 rida!

Lapsed hakkasid kuuris ringi vaatama ja ei suutnud mõista, mis selles kuuris oli väärtuslik või väärtusetu. Kila-kola oli väga palju. Nanna Teigen rääkis lastele, et eelmisel päeval oli tema juures käinud üks antikvaar, kes ostis ära kõik, mis vähegi väärtuslik. Antikvaar oli väitnud, et ülejäänu on rämps.

Lapsed küsisid Nannalt ka seda, missugused need vaasid olid. Siin on ka pilt neist – valged, mustade triipudega, üks suur ja üks väike. Nanna Teigen, et tegelikult oli neid vaase kolm, aga üks oli eelmisel aastal maha kukkunud ja katki läinud.

Möödus veel hetk. Oliver avastas, et kuuri oldi sisse tuldud aknast! Kuuriseina ääres otse akna all oli puuriit, nii et sealt oli lihtne üles ronida ja sisse pääseda.

Lapsed lahkusid ja Tiril oli kindel, et lihtne juhtum see kindlasti ei ole!

Veidi hiljem helistas lastele Nanna Teigen. Ta oli kindel, et teab, kes on süüdlane! Naine oli näinud kahte samasugust vaasi bussijuhina töötava Vidar Kleppi aknalaual. Tiril ja Oliver läksid bussijuhi juurde, kus selgus, et need vaasid pole teps mitte varastatud vaasid – need olid plastmassist, mitte savist või portselanist. Kuidas lapsed sellest aru said? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Seejärel soovitas Nanna Teigen lastel minna oma sõbranna Miriam Alamseni juurde. Põhjus lihtne – eelmisel nädalal oli murtud sisse Miriami garaaži ja varastati küünlajalg, mis polnud samuti midagi väärt.

Oliver ei suutnud seda mõista – murdvaras, kes viib kaasa väärtusetut kraami.

Miriam Alamseni juures selgus, et ka tema juures oli käinud antikvaar, kes ostis ja viis kaasa väärtusliku kraami, kuid oli kinnitanud, et küünlajalg on väärtusetu. Proua Alamsen oli kindel, et vargil võis käia Kolapäkapikk! Proua Alamsen uskus päkapikke.

Järgmisena läksid lapsed Henrik Gloppe juurde, sest ka tema juures oli käinud antikvaar antiikseid esemeid ostmas. Henrik Gloppe (kirglik kalamees) oli kindel, et temal olid kõik asjad alles, kuid selgus, et keldrist oli kadunud väike kalamehe kuju, õngega mehe kuju, malmist tehtud. Härra Gloppe oli püüdnud seda kuju antikvaarile maha müüa, kuid antikvaar polnud sellest huvitatud.

Härra Gloppe mäletas, et tema rahakoti vahel on plakati küljest rebitud lipik. Kirjas oli „Antiigi-Nilsen“, telefoninumber ja aadress.

Lapsed olid kindlad, et Kolapäkapikk oli tegelikult Antiigi-Nilsen!

Kuidas seda tõestada? Selleks on vaja mõistust ja julgust ja nutti! Aga seda ju Tirilil ja Oliveril on palju. Lapsed märkasid, et poes olid kõik varastatud asjad. Kuidas seda tõestada, sest antikvaar süüd ju ei tunnista. Selleks oli vaja appi kutsuda vanaisa Franz, kes oli samuti igasugu kila-kola. Suureks abiks olid ka nähtamatu tindiga vildikas ja ultraviolettkiirtega taskulamp.

Mida lapsed tegid? Kuidas seekordne juhtum/lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada. Igal juhul on ka seegi uurimine igati põnev.

Nii nagu ikka, on ka selle raamatu lõpus ülesanded lugejale. Raamatust tuleb üles leida kell, mis näitab viis minuti viis läbi, punane kass, prillipäkapikk, võtmed, rehvipäkapikk, lihtsalt vaasid ja 12 päkapikku!

Ja see pole sugugi mitte kõik. Lugejale õpetatakse sedagi, kuidas teha nutitelefonist UV-lamp. Mida on vaja selleks, et kirjutada salajasi teateid?

Lars Maehle, Lars Rudebjer

„Saurusepere 13. Krokodillikoletis“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Rasmus ärkab üles ja taipab, et käes on suur ebaõnnepäev! Juba teekond voodist välja lõpeb suure pauguga.

Ja see on alles algus.

Tähendab … Tom on kuulnud, et rabametsas kasvab neljaleheline ristikhein. See päästaks päeva! Tobe lugu on aga, et see kasvab täpselt seal, kus on märgatud pirakat krokodillikoletist.

See on hiiglama vahva, et eesti keeles on ilmunud uus Saurusepere-raamat. Järjekorras juba 13! Kusjuures olen kuulnud, et Sauruspere-raamatuid ilmub sel aastal veel. Lars Maehle kirjutatud ja Lars Rudebjeri illustreeritud raamatud on populaarsed ka meie laste seas. Tean seda kinnitada, sest olen näinud koolis, kuidas lapsed neid lugusid meelsasti loevad.

Nii nagu ikka, tuletatakse ka selle raamatu alguses meelde, kes on kes. Perekond Türannosuruse liikmed on Rasmus Rex, Robin Rex, papa Rex, mamma Rex ja vanaema Rex.

Sauruselapsed on lisaks Rasmus Rexile ka Tom Troodon, Marie Mikroraptor, Alma Ankülosaurus, Tobias Tritseeratops ja Sondre Shastasaurus.

Seekordne lugu algab hommikul. Tom on tulnud Rasmust äratama. Aga ikkagi, miks nii vara? Rasmuse arvates on tavapärane reede, kuid Tom teadis, et see ei olnud tavapärane reede! On reede ja kolmeteistkümnes kuupäev. Veidi enne seda, kui Tom jõuab kuupäeva meenutada, on Rasmus voodist tõusnud, libisenud bannanikoorel ja oma nina vastu kummutit ära löönud!

Tom lisab nüüd, et see on üks suur ebaõnnepäev ja Tom teab sedagi, et Rasmusel ei vedanud ebaõnnepäeval mitte kunagi, kuigi Tom teadis üht salakohta rabametsas, kus kasvas neljaleheline ristikhein! Tom kinnitas, et selline ristihein toob õnne. Rasmus on kindel, tema ei taha ebaõnnepäeval toast isegi välja minna, kuid Tom läks ja hetk hiljem on ta jällegi vanaema Rexi suus (seda on juhtunud raamatusarja varasemates lugudeski)! Õnneks Rasmus märkas seda … ja vanaema sülitas Tomi suust välja.

Ebaõnne on seekordse loo alguses veel – Rasmus kukub keldrisse, vanaema kukub piraajasid täis basseini, papa Rex kukub redelilt suurde roosa värvi ämbrisse. Nüüd on kindel, et Tom ja Rasmus peavad minema rabametsa neljalehelist ristikut otsima, kuigi papa Rex ei luba neil seda teha, sest keegi oli sel päeval näinud seal jões krokodillikoletist luuramas!

Ja samas on papa Rex kindel, et ka temal oleks sellist ristikut vaja. Nii otsustab papa poistele kaasa anda oma kanuu, et nad saaksid sellega sõita mööda jõge – rabametsani välja. Papa annab Rasmusele ja Tomile kaasa ka natuke teipi, mille abil saab parandada absoluutselt kõike!

Nüüd alustasid Rasmus ja Tom sõitu kanuuga mööda jõge. Sõit oli tore, aga natuke jube ka. Äkki kuulsid nad raksatust! Krokodillikoletis!? See on hoopis Alma Ankülosaurus, kes samuti nelja lehega ristikheina otsis. Ramsus ja Tom otsustasid Alma kaasa võtta, kuid Alma astus kanuusse nii õnnetult, et kanuu põhja tekkis auk. Õnneks on olemas teip! Selle abil saadi kanuu uuesti korda.

Õnnetusi on teekonnal veel – murdub aer, kanuu kukub kosest alla – õnneks lõpeb teekond õnnelikult. Rasmus ja Tom jõuavad kaldale ja märkavad eemal Taevamäe lagendikku. Kas ristik kasvab sellel lagendikul? Seda me veel ei tea, kuid Rasmus ja Tom kohtuvad lagendikul hoopis … Kellega nad kohtuvad? Ma ei seda Sulle siinkohal ümber jutustada, sest lugemine peab olema põnev ja kaasahaarav!

Igal juhul selgub, et krokodillikoletis polegi teab mis koletis, aga hoopis …

Kuidas Rasmus ja Tom koju tagasi jõuavad? Sellestki on juttu. Teekond tagasi on päris äge.

Kas raamatu lõpus peetakse ka pidu? Nii nagu selle sarja raamatutes ikka tehakse. No pidu saab ka sel korral. Kolmeteistkümnenda ja reede pidu!

Raamatu lõpus saame lugeda veel ka krokodillidest, kes on suurimad praegu Maal elavad roomajad.

Ja seda ka, et raamatusarja 14. raamat kannab pealkirja „Vulkaan“. Selle kohta saame lugeda, et Rasmus ja Tom mängivad Rexi koopas, kui kuulevad järsku kohutavat kõminat. Põhja pool mägedes on vulkaan purskama hakanud. Kuid just seal elab vanaisa Troodon …

Ali Standish

“Uskumatud lood Baskerville Hallis 3. Valede org”

(Varrak)

Arthur peaks õnnelik olema. Professor Sherlock Holmes võttis ta väljavalitute Siseringi ja ta side sõpradega on tugevam kui iial varem. Aga vana vaenlase Dinah Grey ähvarduskiri ja ohtlik võim Arthuri väikese õe Mary üle teevad poisi vägagi murelikuks.

Kui antakse teada traditsioonilisest esimese aasta õpilaste väljasõidust Järvedemaale, saabub ka teine kiri, milles pakutakse välja vahetuskaup Mary vabastamiseks: Arthur peab end Dinah’ spioonina sokutama Holmesi eelseisvasse juurdlusse.

Reisi ajal Holmesi läheduses püsides tutvub Arthur George Rankiniga, kes on viimane iidse artefakti kaitsjate pikas reas. Messingpea on võimas ese, mille valdaja võib küsida kõike ja saada tõesed vastused. Aga Holmesi jälgivaid varandusekütte on teisigi.

Arthur peab oma õe päästmiseks tõe ja vale vahel mööda peenikest nööri käima, aga see võib temalt nõuda kõrgemat hinda, kui ta oodatagi oskab.

Ali Standish on auhindu võitnud autor, kes kirjutab noortele ja südamelt noortele. Hulk aastaid Inglismaal elades omandas ta Cambridge’i ülikoolis magistrikraadi lastekirjanduses. Praegu elab ta Põhja-Carolinas. Tema raamatuid on nomineeritud Carnegie auhinnale, mitmed teosed on Junior Library Guildi soovituste nimekirjas ja on saanud ülikiitvaid arvustusi Publishers Weeklys, Kirkus Reviewsis, ALA Booklistis ja School Library Journalis. Neid on esile toonud Indie Next ja neid on esitatud Goodreadsi aasta raamatu auhinnale.

Tema sari „Uskumatud lood Baskerville Hallis” on saanud suure menu osaliseks: sarja on tõlgitud rohkem kui 25 keelde.

Põnev seiklus- ja müsteeriumilugu sobib lugemiseks 8-12. aastastele lastele. See on raamatusarja viimane, kolmas osa ja igati lahedalt seotud Sherlock Holmes´i maailmaga, aga ikkagi eelkõige peategelase vaatenurgast.

See on raamat, mis oskuslikult segab kokku detektiiviloo, fantaasiaelemendid ja ajaloolised viited Holmes´i lugudele. See on raamat, mis sobib suurepäraselt nendele lugejatele, kellele meeldivad nutikad mõistatused, sõpruse ja lojaalsuse teemad.

Kuna raamat on põnev ja pingeline, väga kaasahaarav, siis püüan jätta selle lugemise Sulle endale ja ei hakka ümber jutustama seda, millised sündmused raamatus aset leiavad. Kinnitan vaid seda, et kõik on igati põnev, kaasahaarav, seikluslik, müstiline jne. Ja kui Sa oled lugenud selle raamatusarja/triloogia kahte esimest raamatut, siis olen täiesti kindel, et ka see osa Sulle meeldib.

Peategelane Arthur (nooruke versioon kirjanik Arthur Conan Doyle’ist, kes Sherlock Holmes´i põnevad detektiivilood kirjutas) satub väga keerulisse olukorda, tõelise pinge ja surve alla: ta on lõpuks jõudnud prestiižsesse ringi - väljavalitute Siseringi. Kuid raamatu kurjam, Dinah Grey ähvardab Arthuri õde! Lugu muutub tumedaks ja ohtlikuks.

Arthur peab tegema raske valiku, kas reeta oma sõbrad ja Sherlock Holmes või kaotada midagi väga kallist – õde.

Lugu viib tegevuse/sündmustiku Baskerville Hallist välja Järvedemaale, kus toimub ohtlik uurimine ja mäng tõe ning vale vahel. See on kindlasti üks põhjus, mis teeb selle raamatu eriliseks ja põnevaks – moraalne dilemma – tõde või reetmine.

Mängus on ka tõeliselt võimas ese – Messingpea, mis suudab anda vastuseid, kuid ikkagi peab Arthur pidevalt valima tõe ja vale vahel, ja kindlasti mitte ei saa ta enam mitte kedagi täielikult usaldada. Ja ikkagi, kas päästa lähedane inimene või jääda ausaks oma sõpradele?

Loo lõpus peab Arthur tegema raskeid otsuseid, mis muudab süžee emotsionaalseks ja keeruliseks, kuid raamatusarja suured konfliktid saavad siiski oma lahenduse.

Raamatu viimases peatükis, lausa lõpulehekülgedel, tõdeb Holmes, et ta on ju detektiiv, ja osa tema tööst on teada, mis toimub teiste inimeste südames. Holmes ütleb Arthurile, et ei saa minna ajas tagasi ega parandada oma vigu: „Ainus, mida me saame teha, on neist õppida. Ja ma kahtlustan, et selles osas saab sinust minust osavama mees.“

Ja Arthur? Loomulikult ei saa ta maailmale kõike jutustada, mis temaga Baskerville Hallis juhtus. Oli saladusi, mille hoidmist Arthur oli sõpradele tõotanud, ja asju, mida Arthur polnud valmis avalikkuse ette tooma.

Raamatu viimane rida kõlab nii: „Ta (Arthur) surus pliiatsi paberile ning hakkas kirjutama.“

Meenutan siinkohal ka raamatusarja varasemaid raamatuid.

„Uskumatud lood Baskerville Hallis“. Peategelane Arthur saabub salapärasesse kooli, kus tema ja ka lugeja kohtuvad noore Sherlock Holmesiga.

Juttu on igasugu salajastest seltsidest, erivõimetega õpilastest ja üritatakse lahendada esimest suurt mõistatust.  

Raamatusarja teine osa on „Uskumatud lood Baskerville Hallis 2. Viie märk“. Raamatu süžee süveneb, sõprussuhted muutuvad olulisemaks , saladused lähevad ohtlikumaks ja saame lugeda suurtest vandenõudest.

Tagasi kolmanda raamatu juurde. Nii nagu Arthur, saab ka lugeja aru, et tõde ja ausus on tähtsad, sõprus on väga väärtuslik ja mõnikord tuleb teha raskeid otsuseid … selline see elu on.

Kolmanda raamatu lõpus on veel üks peatükk – „Arthur Conan Doyle ja ta reisid“. Just kolmandas raamatus reisivad Arthur Doyle ja ta sõbrad Järvedemaale. Päris elus viisid seiklused ja uurimistööd sir Arthir Conan Doyle´i palju kaugemale!

Selles peatükis loeme, kuidas nooruke meditsiinikooli tudeng Conan Doyle asus tööle Gröönimaa rannikule suunduval vaalapüügilaeval „Hope“. Ta seilas Põhja-Jäämerel seitse kuud!

Seejärel seilas ta aurulaeval „Mayumba“ Lääne-Aafrikasse, kusjuures osales ju Conan Doyle hiljem ka Lõuna-Aafrikas Buuri sõjas arstina ja käis Aafrikas ka 1928. aastal.

Lisaks Aafrika-reisidele võttis Conan Doyle ette ka retki kaugele itta, käies ära Indias, Austraalias ja Uus-Meremaal. Ta reisis palju ka Euroopas ja külastas korduvalt Šveitsi.

Kolmel korral käis Conan Doyle ka Ameerika Ühendriikides, ja ka Kanadas.

Raamatu lõpus on ka fotosid Conan Doyle´i reisidest.

Miks on Ali Standishi raamatud väga head ja lahedad? Ta suudab igati huvitavalt siduda ajaloo (Baskerville Hallis toimetab päris inimene – Arthur Conan Doyle) ja fantaasia, sest aset leiavad väljamõeldud seiklused. Selle loo tegelasteks on lapsed, kuid nad ei ole „lihtsalt lapsed“, nad on lapsed, kes mõtlevad, otsustavad ja mõnikord ka eksivad.

Standish kirjutab suurtel teemadel lihtsas keeles – sõprus, julgus, ausus.

Minu jaoks on oluline seegi, et Ali Standishi lugudes on veidi ka Harry Potteri tunnet/tunnetust – salapärane kool, palju saladusi ja palju põnevaid seiklusi.

Katie Kirby

„Lottie Brooks vs. Eriti Õelad Tüdrukud“

(Eesti Raamat)

Brookside pereelus puhuvad uued tuuled: mamps läheb taas tööle, mistõttu kõigilt pereliikmetelt oodatakse kodus suuremat panust (karjuv ülekohus!), ja pisike Bella kasutab oma kaheksat uhket kikut kõigi hammustamiseks.

Justkui kodusest stressist ja vägivallast veel vähe oleks, tuleb Lottiel veel maadelda hirmuga vaktsineerimise ees, purssida varauusaja inglise keelt, veenduda selles, et perepiknik on eluhalb mõte, ja seista silmitsi tõelise väljakutsega: kuidas tuua KGK-sse tagasi Amber?

Too ei tee vanu sõpru märkamagi ja Lottie kambal tuleb asi otsustavalt enda kätte võtta.

Käiku läheb projekt #SaameAmberiTagasi, mille geniaalsed strateegiad lihtsalt peavad tulemuse andma! Kes siis ikka suudaks vastu seista kaunitele kirjadele või jääda kindlaks otserünnaku ees?!

Ent kui su vastaseks on Eriti Õelad Tüdrukud, ei kulge mäng ausate reeglite järgi ...

Lottie kogeb oma nahal nii koolikiusamist kui ka viiteist minutit kuulsust.

Lottie teismeea keerdkäikudest jutustavad tema päevikud „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“, „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“, „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“, „Lottie Brooksi täiega jube koolireis“, „Lottie Brooksi pööraselt kaootilised jõulud“, „Lottie Brooksi eriti piinlikud bestikadraamad“ ja „Lottie Brooksi tähtsad elutõed“.

Ma olen 100% kindel, et Lottie Brooks on ka meie laste/teismeliste seas vägagi populaarne tegelaskuju, kelle tegemistest rääkivaid raamatuid oodatakse pikisilmi. Nüüd on uus raamat ilmunud!

Uue loo alguses loeme, et Lottie väikeõde Bella on saanud üheaastaseks ja ta on hakanud päris palju hammustama. See on Lottie arvates eriti murettekitav, sest mamps läheb varsti tagasi tööle ja Bella hakkab käima lastehoius, kus ta saab teisi, pahaaimamatuid tittesid, oma vampiirivõimule allutada. Siinkohal ütlen kohe ära, et seda hammustamist tuleb seekordses loos üsna palju ette.

Bellal on kaheksa hammast ja nende jäljed ta uue loo alguse hommikul Lottie käevarrele jättis.

Hammustamist on seekordses raamatus palju, kuid see pole mitte kõige olulisem. Kõige olulisem on see, et Lottie ja tema sõbrannad (Kuuenda G Kuningannad) tahavad tagasi saada oma sõbranna Amberi, kes on liitunud Eriti Õelate Tüdrukute Kambaga.

Lottie meenutab eelmist päevikut – tema ja Daniel hakkasid Theo vana-aastaõhtupeol käima. Kõik oli veidi aega hästi … kuni Amber hakkas Lottiega imelikult käituma. Amber polnud Lottiega eriti kena … jättis Lottie oma plaanidest välja. Lottie meenutab ka Pahade Pannkookide kontserti ja seda, mis seal oli juhtunud. Õigupoolest oli Amber korraldanud seal suure jama, mis välja tuli ja veidi hiljem oli Amber liitunud Eriti Õelate Tüdrukute Kambaga (EÕTK).

Juttu on sellestki, et Amberi vanemad lahutavad ja kõige raskem oli uues olukorras Poppyl, sest Amber oli tema parim sõbrants olnud nelja-aastasest saadik. Keeruline lugu.

Enne kui hakkame kaasa elama sellele, kuidas Kuuenda G Kuningannad üritavad Amberit enda juurde tagasi võita, juhtub ka palju muud. Lottie, Molly, Poppy ja Jess käivad ära linnas avatud uues põgenemistoas. Ja sealgi juhtub igasugu naljakat … lühidalt, tüdrukutel ei õnnestu põgenemistoast pääseda, sest Lottie pea jääb ühte kirstu kinni ja kohale kutsutakse päästjad!

Toimub ka perekonnakoosolek. Ema teatas lastele, et ta läheb natuke rohkem kui nädal pärast tagasi tööle. Tal on palju tegemist tööasjade Bella lastehoidu viimise-toomise, teiste laste, söögitegemise, koristamise ja elu korraldamisega, mistõttu vajab ta Lottie, Lottie noorema venna Toby ja isa abi. Lottie lubab ema aidata, kuigi hiljem selgub, et seda lubadust on üsna keeruline täita.

Kuigi väljas on veebruar ja ilm on üsna külm, otsustavad Lottie ema ja isa, et minnakse piknikule. Piknikul oleme Lottiega ka varem käinud ja ega ka see piknik suur kordaminek ei ole, sest neid hakkab taga ajama lammas, kellel näib meeldivat Lottie koerake, Nuudlike.

Koolis ei tee Amber jätkuvalt Kuuenda G Kuningannadest välja ja antakse teada, et varsti viiakse koolis läbi vaktsineerimised. See on halb uudis Lottiele, kuna ta kangesti kardab vaktsineerimist, kuid selleni on õnneks veel pisut aega. Kui Lottie kodus oma hirmust ja vaktsineerimisest juttu teeb, siis paneb väikevend Toby asjale hagu veel juurde – ta kinnitab, et mõnikord on nõel nii pikk, et see tuleb teiselt poolt kätt välja! Oh õudust!

Kuuenda G Kuningannad korraldavad ka suure koosoleku, milles arutatakse, kuidas Amber tagasi saada. Raamatus on ka selle koosoleku protokoll (uskuge mind, see on vägagi naljakas) ja siin on mitmeid samme, mida astuda, et Amber tagasi saada. Sammude all on häid mõtteid, halbu mõtteid, naljakaid mõtteid, imelikke mõtteid ja palju muidki mõtteid.

Nendest sammudest saame raamatus veel pikalt lugeda, kuid saame osa ka muust. Näiteks sellest, kuidas Lottie Shakespeare´i õpib ja kuidas ta otsustab rääkida Shakespeare´i-aegset inglise keelt (seegi on üsna humoorikas), kuidas läheb Bellal lastehoius (selle kohta on raamatus lastehoiu kokkuvõtted – selgub, et Bella ei söö, ei maga, räägib rumalaid sõnu ja hammustab), kuidas Lottie peab välja vahetama oma lapseliku aluspesu (kas ta ikka teeb seda?), kuidas Kuuenda G Kuningannad Amberile kirju kirjutavad (Amberil läheb seegi asi aia taha, sest Amberi kätte satub kiri, mille Lottie oli kirjutanud suures vihahoos).

Ühel hetkel teeb Lottie ettepaneku Kuuenda G Kuningannadele, et nemad võiksid ju ometigi Amberiga suhelda, sest just Lottie on hetkeseisus süüdi … asi läheb õige kummaliseks, sest Molly ja Poppy seda teevadki ning nad hakkavad Amberi ja Eriti Õelate Tüdrukute Kambaga väga hästi läbi saama. Lottie ei suuda seda uskuda, nüüd on ta päris üksi, ei, mitte siiski, sest Jess on ju ka.

Ja veel. Käime koos Lottie, Toby ja Nuudlikesega pargis jalutamas, kuid ka see ei jää vahejuhtumiteta, sest pargis on ka EÕTK! Ka vaktsineerimisest on juttu. Seegi ei lõpe hästi, kuna Lottie … mis Lottiega juhtub? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Ühel päeval peavad Lottie ja isa hoopis ise Bellale lastehoidu järele minema. Sündmused lastehoius on pehmelt öeldes naljakad ja kummalised.

Siinkohal pean mainima seda, et õnneks tulevad Molly ja Poppy Lottie juurde tagasi. Nad mõistavad, et pole käitunud hästi ja Kuuenda G Kuningannad saavad edasi toimetada, jätkuvalt neljakesti, sest Amber on ju puudu, kuigi silmapiiril on ka uus tüdruk, kel nimeks Isha.

Ühel päeval saab Lottie teada, et Amber tahaks pidada ühe lahingu, et asjad selgeks rääkida. See on Lottiele hirmuäratav, sest Lottie ei ole teab, mis sporditüdruk ega kakleja. Ta üritab ema hantlitega trenni teha, kuid selgub, et muskli kasvatamiseks kulub vähemalt kolm kuud … treeningust ei ole seega kasu …

Veid hiljem selgub, et Amberil on peas mõlkunud küll lahing, räpilahing! Lottie on kindel, et ega ta ka räppimises kõva käsi ei ole, kuid ta hakkab valmistuma.

Räpilahingu päev jõuab kätte – Lottie ehk Lil Lottie B on valmis ja esitab oma räpiloo, milles selgitab, mis oli tema ja Amberi vahel juhtunud. Lottie on räpi esitanud, kuid Amber ei tee seda mitte, sest näib, et nn räpilahing oli tehtud selleks, et Lottie jällegi lolli seisu panna, et teda alandada ja mõnitada. Ja kui paar päeva hiljem selgub, et Lottie räpiesitusest on valminud video, siis on Lottie ikka ülimalt õnnetu …

Õnneks on Lottiel sõbrad – Kuuenda G Kuningannad, poiss-sõber Daniel ja on ka ema. Just ema on see, kes mõistab ühtäkki, et Lottiega on asjalood halvasti. Ta viib tüdruku mere äärde ja seal saab Lottie emale rääkida, mis oli viimasel ajal juhtunud, miks ei tahtnud Lottie enam kooli minna.

Koolis hakkab asjaolusid uurima koolidirektor, ja esialgu on Lottie üsna täbaras seisus, sest EÕTK ja ka Amber valetavad. Seetõttu on meie loos üks koolikiusaja ja üks lastesõimekiusaja … Sa vist arvad, kelles jutt. Õnneks see siiski nii ei jää, sest ühel hetkel on Lottiest saanud staar!

Miks ja kuidas? Selle jätan Sulle endale avastada. Saame osa ka ühest igati vahvast raadiosaatest ja loo lõpus!? No ma ei saa ju seda Sulle ära rääkida … igal juhul on mängus ka veidi leppimist.

Nagu ikka on Lottie-lugude lõpus ka tema tarkuseterasid, nii ka sel korral. No mõned näited:

Mõned sõprussuhted on lihtsad ja mõned keerulisemad (aga ikkagi vaeva väärt).

Ära kunagi filmi teisi nende nõusolekuta – see pole lahe ega kena.

Süsti saamine pole tegelikult üldse hull asi (ja nõel ei lähe käest läbi).

Ole ettevaatlik õelate tüdrukute kampadega – vihje peitub juba nende nimes.

Kui sa probleeme enda sees hoiad, muutuvad need kümme korda hullemaks.

Dav Pilkey

„Koer-Mees“

(Varrak)

Valmistu märuliks, põnevuseks, romantikaks ja kometiks! George ja Harold on aretanud uut tõugu korravalvuri. Koera pea ja inimese kehaga kangelane kaevab ennast läbi kuritegude, klähvib kelmide peale, rapsab rajalt röövlid ja hirmutab hiiri. Kas ta suudab kohusetunde ja looduse kutse vahel õigesti valida?

Dav Pilkey pööraselt popp Koer-Mehe sari meelitab lugejaid vanusest sõltumatult ja uurib üleüldiselt positiivseid teemasid, nagu näiteks empaatia, lahkus, järjekindlus ja endale truuks jäämise tähtsus.

„See on parim koera peaga võmmist rääkiv raamat üldse!” – George’i vanavanaema .„Koernaljakas!” – Haroldi vanaisa „Algusest lõpuni täiesti jälk!” – Härra Krupp.

Kui Dav Pilkey oli laps, diagnoositi tal aktiivsus- ja tähelepanuhäire, düsleksia ja käitumisraskused. Ta tekitas tundides nii palju segadust, et tema õpetajad saatsid ta iga päev klassist välja koridori istuma.

Õnneks meeldis Davile väga joonistada ja lugusid välja mõelda. Ta tegeles koridoris olles oma koomiksiraamatute loomisega. Teises klassis tegi Dav Pilkey koomiksiraamatu Kapten Aluspüksi nimelisest superkangelasest. Ta õpetaja rebis selle tükkideks ja ütles talle, et ta ei saa jääda elu lõpuni totakaid koomiksiraamatuid joonistama. Õnneks ei olnud Dav kuigi hea kuulaja.

Kui Sa tead Dav Pilkey kirjutatud ja joonistaud raamatusarja „Kapten Aluspüks“ (selle sarja raamatuid on eesti keeles ilmunud kuus!), siis Sa tead, kes on George ja Harold. Kaks kutti, kes suudavad korraldada koolis ja mujalgi igasugu jamasid. Nendega juhtub äpardusi ja kõike muud, mis on ühtaegu naljakas, halenaljakas ja ÄGE!

„Koer-Mees“ on ju George´i ja Haroldi loodud koomiksisari, kuigi jah, kaanel on kirjas Dav Pilkey!

Koomiksiraamatu alguses saame teada, kuidas George kohtus lasteaias Haroldiga. Neist said sõbrad ja nad hakkasid koomikseid tegema. Nende esimene koomiks oli kangelasromaan pealkirjaga „Koer-Mehe seiklused“. Aastate jooksul tegid nad tohutu hulga Koer-mehe koomikseid.

Neljandas klassis hakkasid nad joonistama uut koomiksit – „Kapten Aluspüks“. Seejärel muutus poiste elu keeruliseks. Nad sattusid ohtudesse, õuduste kätte. Ja just siis, kui tundus, et asi ei saa hullemaks minna … läks kõik paremaks. Kogu jama oli korraga lahenenud, aga õhus oli veel hulk vastamata küsimusi.

Poisid leidsid terve kastitäie vana Koer-Mehe koomikseid, mille nad olid pisikestena teinud. Need tegid palju nalja ja nad otsustasid vanad lood uuesti välja anda. Nii Koer-Mees taassündiski ja just neid lood me selle raamatu kaante vahelt leiame.

Raamatu esimene peatükk/lugu on „Koer-Mees. Kangelane pääses välja“.Selles loos saame tuttavaks politseinik Rüütli ja koer Gregiga. Kuna nad olid otsustanud ülemuse uuel diivanil veidi magada, siis pahandas see hirmsasti nende ülemust.

Politseinik Rüütel mõtiskles, et nüüd oleks hea, kui saaksid teha midagi kangelaslikku.

Mängu tuleb ka kurjam. Kass, kel nimeks Petey. Tema teab, et politseinik Rüütel on karm võmm, kuid oidu tal ei ole. Koer Greg on nutikas, aga tema nõrkuseks on ta keha. Kui nad teeksid koostööd, siis oleks nad ohuks ka kurjamist kassile, mistõttu valmistab kass pommi!

Pomm plahvatab! Politseiniku ja koera päästmiseks on vaja teha operatsioon ja nii sünnibki maailma parim võmm! Koer-Mees, kellel on koera pea ja inimese keha.

Nüüd otsustab Petey Koer-Mehe lõplikult hävitada ja selleks on tal vaja võimast tolmuimejat. Kas sellest on abi? Kui loed esimese peatüki lõpuni, siis saad teada.

Raamatu teine lugu/peatükk on „Roboülem“.Selle loo alguses läheb politseiülemal üsna halvasti. Linnuke laseb talle pähe, möödasõitev auto pritsib ta märjaks, tööl on keegi tema täisnuusatud taskurätte närinud, tema sussid puruks purenud, põrandale pissinud!

Ülemus on kindel, et seda kõike on teinud Koer-Mees!

Saabub linnapea. Tal on kaasas ajaleht, milles kirjas, et ülem on paras pehmo, ülemat ei salli mitte keegi ja kurjam kass Petey on juba 8 korda vanglast põgenenud! Linnapea käsib ülemal end kokku võtta või … asendatakse ta robotiga!

Ülem on kurb. Ainus, kes teda lohutab on Koer-Mees.

Koer-Mees otsustab linnapead jälitada. Linnapea läks Robo-Värgi kombinaati. Koer-Mees piilub aknast sisse ja näeb, et linnapeal on kurjad plaanid. Valmis on saanud kuri robot!

Umbes samal ajal pääseb vanglast põgenema kass Petey. Seda tänu nähtamatuks tegevale spreile.

Politseijaoskonda saabub taaskord linnapea. Lehes kirjutatakse, et Petey on vanglast jällegi põgenenud. Linnapea asendab ülema kurja robotiga. Robo ülem! Ja tema omakorda allub linnapeale! Ja linnapeal on oma linnaga vägagi halvad plaanid. Näib, et linna hakkavad „juhtima“ vargad, häkkerid ja muud kurjamid.

See ei meeldi ka Peteyle, kes on jätkuvalt nähtamatu. Ta kinnitab, et selles linnas võib olla vaid üks pahalane!

Linnapea käskis Robo-Ülem läheb Peteyd otsima, kuid samal ajal hävitab ta ka kõik kurjamite kauplused ja poed.

Linnapea peab appi kutsuma Koer-Mehe! Kas Koer-Mees tabab Petey ja kellest saab uus ülem? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Raamatu kolmas peatükk/lugu on „Koer-Mees, lajata lugemisega“ ja selle koomiksi tegid George ja Harold esimeses klassis!

Selle loo alguses on Petey vanglas. Ta ei suuda mõista, kuidas ikkagi Koer-Mees nõnda tark on. Petey otsustab vanglast põgeneda ja asja uurida.

Selgub, et Koer-Mees sai targaks lugedes! Petey on kindel, ta peab hävitama kõik raamatud. Parim relv selleks on Petey leiutatud Sõna-Peleti 2000TM. Selle abil hävitab Peter sõnad raamatutes ja ta teeb seda terves maailmas!

Maailm muutub ruttu väga juhmiks ja sellest lõikab kasu Petey. Ta saab tasuta auto, ta saab pangast raha, ta saab tasuta teleka.

Umbes samal ajal on politseijaoskonnas probleem. Keegi on ülema kabinetis kakanud! Appi kutsutakse Koer-Mees, kuid ka tema oli juhmiks muutunud, sest ta ei lugenud enam.

Õige varsti hakkas Petey enda halvasti tundma. Maailm oli muutunud liiga juhmiks. Milliseks täpselt, selle jätan Sulle endale lugeda.

Samal ajal otsis Koer-Mees seda, kes oli ülema kabinetti kakanud. Ühel hetkel jõudis Koer-Mees … kuhu ta jõudis, selle pead nüüd ise välja selgitama. Igal juhul leiab Koer-Mees midagi väga olulist ja maailma hakkab jällegi muutuma!

Ja loo lõpus saad teada sedagi, kes ikkagi see kakaja oli!

Raamatu neljas lugu/peatükk on „Koer-Mees vinkusõdades: pereviinerite pealetung“.See lugu algab kassivanglas. Kass Peteyle on pakk! Selle sees on elustav sprei, mida tuleb piserdada millegi peale ja jälgida, kuidas see elustub ja muud värki.

Järgmisena tuuakse Peteyle süüa. Vanglas antakse süüa ka, ka seekord on vinkusaiad. Petey piserdab spreid vinkusaia peale ja kujutage ette, vinkusai ärkab ellu! Ellu ärganud vinkusai aitab Peteyl vanglast põgeneda. Taaskord!

Loomulikult on ka selles loos Koer-Mees ja politseiülem ja taaskord on Koer-Mees püherdanud ja ilastanud ülema uhkel diivanil.

Veidi hiljem paneb Koer-Mees jooksu, sest Petey on võtnud koeravile ja ruupori ning meelitanud kohale kõik linna koerad! Peteyl on valmis ka koeralõks, sest tal on plaan kõik koerad kinni püüda.

Samal ajal vanglas otsustab vinkusai elustada ka teised vinkusaiad, mis vanglas valminud. Ja neid on väga palju! Viva La vinku-latsioon! Vinkusaiad otsustavad vallutada maailma, algab vinkusõda.

Petey soovib hävitada kõik koerad. Vinkusaiad terve maailma. Kuidas suur vastasseis lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Ja uskuge mind see jällegi üsna põnev ja vägagi humoorikas!

Selle humoorika koomiksi lõpus on näpunäiteid, kuidas joonistada Koer-Meest, Petey´d, millised on Koer-Mehe ja Petey emotsioonid jpm.

Raamatu viimastel lehekülgedel saame teada, et valmis on ka uus raamat! „Koer-Mees sai vabad käed“!

Lars Maehle, Lars Rudebjer

„Saurusebeebid 3. Rasmus koristab“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Rasmus hakkab tuba koristama. Ta tahab ainult enne torni valmis ehitada. Aga kus on viimane klots?

„Saurusepere“ raamatusarja tegelased Rasmus ja Tom on „Saurusebeebide“ lugudes veel päris väikesed. Need jutud on ettelugemiseks pere kõige pisematele.

Nii nagu raamatu pealkiri viitab, siis on tegemist selle lõbusa/mõnusa raamatusarja kolmanda raamatuga, mis mõeldud pere kõige väiksematele lugejatele või miks mitte ka lausa ettelugemiseks vanemate poolt.

„Sauruspere“-raamatusarja raamatuid on ilmunud kaksteist ja ka „Saurusebeebide“-raamatusarjas toimetavad Rasmus Rex ja Tom Troodon, kuigi selles sarjas on nad hoopis väiksemad.

Lars Maehle kirjutab muhedalt ja lastesõbralikult, Lars Rudebjer joonistab imelisi ja värviküllaseid pilte.

Selle loo alguses ehitab saurusepoiss Rasmus klotsidest torni. See on väga tore, kuid natuke jube ka, sest torn on päris kõrge. Õnneks ei ole see ümber kukkunud, kuni tuppa astub Rasmuse ema Mamma Rex, kes kinnitab, et Rasmus peaks oma toa ära koristama … Rasmus ei saa seda teha, kuna tal on üks klots puudu ja näib, et see klots on kaduma läinud.

Rasmus meenutab, et ta mängis selle klotsiga liivakastis. Mamma Rex lubab Rasmusel klotsi otsima minna, kuid pärast seda peab ta kindlasti oma toa ära koristama.

Liivakastis Rasmuse kadunud klots ongi. Rasmus paneb klotsi kotti, kuid liivakasti juures on ka tema sõber Tom! Tom kutsub Rasmuse endaga kaasa, mänguväljakule. Rasmus mõtleb, et no olgu, ta mängib ainult õige natuke ja siis läheb koju.

Rasmus ja Tom mängivad mänguväljakul, kuid seal on ka nende sõber Alma. Selgub, et Alma isa on küpsetanud kukleid ja Alma kutsub Rasmust ja Tomi enda juurde, et kukleid maitsta.

Rasmus on esialgu veidi kahtlev. Ta tuli ju vaid korraks klotsi ostima ja seejärel koju minema, et tuba korda teha ja torn valmis ehitada. Vaatamata sellele lähevad Rasmus ja Tom Almaga kaasa, et kukleid maitsta.

Kolm sõpra söövadki maitsvaid kukleid ja joovad limpsi peale. Äkki! Äkki on seal veel üks sõber – Tobias. Tema kutsub teisi endaga kaasa, kuna üks imelik lind on ehitanud nende koopa juurde pesa. Nüüd lähevad üheskoos juba neli sõpra, et seda imeliku linnu pesa vaadata.

Linnupesa juurde me jõuame, kuid seal juhtub üks pisike äpardus … Missugune äpardus? Seda ma ei saa Sulle ära rääkida, sest oleme jõudnud selle vahva lasteraamatu lõppu.

Rasmus jõuab koju, kus selgub, et klotsiga on ikkagi probleem … kuid on ka üks vahva üllatus, mis seotud selle imeliku linnu pesaga …

Kui loed raamatu ilusasti lõpuni, siis saad teada, mis juhtus.

Raamatu lõpus saab lugeja teada sedagi, et järgmine „Saurusebeebide“-raamat (see on juba neljas) kannab pealkirja „Saurusebeebid 4. Rasmus ja värvid“. Selles loos leiab Rasmus kameeleoni, aga … kuhu see kadus?