„Õpilase kosmose entsüklopeedia“

„Õpilase kosmose entsüklopeedia“

(Varrak)

 

See rikkalike faktide, ajajoonte ja suurepäraste fotodega illustreeritud teatmeteos on hea esmane teejuht meie tillukeselt planeedilt maailmaruumi planeetide, nende kaaslaste ja miljardite kilomeetrite kaugusel asuvate galaktikate juurde.
„Õpilase kosmose entsüklopeedia” sisaldab kõike, mida sul on vaja teada universumist ehk maailmakõiksusest. Üle 800 pildi koos seletavate kirjeldustega aitavad kosmose sügavustesse tungida ja selle elavaks muuta.

Avasta kosmoserändude ajalugu, tutvu viimaste uudistega kosmoselendude kohta ning uuri tulevikureiside erutavaid võimalusi. Õpi detailselt tundma Päikesesüsteemi ja kogu universumit, sealhulgas komeete, äärmuslikke temperatuure ja sajandeid kestvaid torme. Uuri järele, mida tähendab olla kosmoselendur, alates jalutuskäigust kosmoses kuni loomadeni kosmoselaeva pardal.

 

Minu arust ei ole entsüklopeediaid kunagi liiga palju. Neid on ikka ja jälle huvitav kätte võtta ja veidi enda jaoks põnevaid teemasid meelde tuletada või midagi uut avastada.

Kaasaegsed, õpilastele mõeldud entsüklopeediad on igati sisukad, näevad väga ilusad ja esinduslikud välja, nendes on palju huvitavat teavet, palju suurepäraseid fotosid jpm.

See kehtib ka „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ kohta, mis peaks sobima kõikidele nendele lastele ja noortele, kes tahavad kosmosega tutvust teha, kosmost enda jaoks avastada.

 

Entsüklopeedia on jaotatud 9 ossa, mis omakorda koosnevad peatükkidest. Üheksa osa on – universumi vaatlemine, raevutsev universum, õhkutõus, inimesed kosmoses, päikesesüsteem, maa, kuu, päike, tähed ja tähevaatlused.

Raamatu sissejuhatuses tõdeb Peter Bond, et maalt on lahkunud Maa-välise ruumi imesid uurima kõigest umbes 500 inimest. Nüüd saad ka sina kosmoses ringi rännata ja nautida kogemust, mis jääb väljapoole siinset maailma. Ja veel: „Sellest entsüklopeediast leiad maailma võimsaimate teleskoopidega tehtud pilte ning üllatavaid fakte, see on hindamatu raamat uurimisprojektide tarvis või siis suurepärane abimees lihtsalt sjadest arusaamiseks. Neile, kes on kunagi silmitsenud öist taevast ning mõelnud, kuidas Universum tegelikult välja võiks näha, on see raamat oluline lugemismaterjal.“

Raamatu esimene osa on „Universumi vaatlemine“, milles öeldakse, et me elame Universumis tibatillukesel planeedil. Inimese üks suuremaid väljakutseid on olnud soov teada saada, mis „seal väljaspool“ on, ning see sai alguse inimestest, kes lihtsalt vahtrisid pidevalt taevasse. Esimese osa esimene peatükk on „Mis on kosmos?“. Igale peatükile on pühendatud kaks lehekülge, mis on vahvalt illustreeritud. Tekstid on lühikesed, kuid väga sisukad, palju on põnevaid ja olulisi fakte (olemas on lausa ka faktiveerg). Esimeses peatükis on juttu maa pinnalt õhku tõusmisest, vaakumist, sellest, mis tunne on olla kosmose serval, ja kus see asub, ja mis asi on mustem kui must.

Teine peatükk on „Meie koht kosmoses“, milles tehakse juttu maast ja kuust, päikesesüsteemist, Linnuteest, kohalikust galaktikarühmast, meie universumist. Siin on ka mitmeid kiirfakte, näiteks see, et moodsal reaktiivlennukil kuluks lähima täheni lendamiseks rohkem kui miljon aastat! Valgusaasta on vahemaa, mille valgus läbib ühe aasta jooksul, see on ligikaudu 9,5 triljonit km. Kas keegi oskab ütelda, kui suur on Universum? Keegi ei tea seda, sest me ei suuda näha selle serva – kui see üldse olemas on. Me teame vaid, et nähtava Universumi läbimõõt on vähemalt 93 miljardit valgusaastat. Põnev fakt on seegi, et Universumil ei ole keskpunkti.

Meil on läbi alles kaks peatükki ja juba sedavõrd palju huvitavaid ja põnevaid fakte, sisukat lugemist ja suurepäraseid pilte.

Edasi on kahel küljel üks hiiglama uhke foto täheringidest.

Esimeses osas on kokku 14 peatükki. Saad lugeda veel varasetest ideedest, teleskoopidest, hiigelteleskoopidest, valguse nägemisest, infrapunaastronoomiast, tähtede sõnumitest, nähtamatutest kiirtest, Hubble’i kosmoseteleskoobist, kes on nõiad ja hiiglased kosmoses, juttu on ka kosmoseobservatooriumitest ja ebatavalistest observatooriumitest.

 

Raamatu teine osa on „Raevutsev Universum“. Pidevalt muutuv ja sündmusrohke Universum sisaldab kõike olemasolevat: kogu ainet alates pisimatest aatomitest kuni suurimate galaktikaparvedeni, tühja ruumi ja iga ajasekundit. Teise osa esimene peatükk on „Mis on Universum?“ Selgub, et Universum on kõiksus, kõik olemasolev – planeedid, tähed, galaktikad ja nende vaheline ruum. Isegi aeg on Universumi osa. Mitte keegi ei tea, kui suur Universum on või kust ta algab ja kus lõpeb. Kõik on meie oma pisikesest planeedist nii kaugel, et tähtede ja galaktikate valgusel võib meieni jõudmiseks kuluda miljardeid aastaid, seega näeme Universumit sellisena, nagu see oli miljardite aastate eest. Selles peatükis on juttu valgusaastatest, Universumi tulevikust, Universumi kujust ja vahemaade mõõtmisest.

Teise osa teine peatükk on „Universumi sünd“. Saame teada, et teadlased usuvad, et Universum sündis hiiglaslikus tulekeras ligikaudu 13,7 miljardit aastat tagasi. See Suur Pauk oli kõige algus: tekkisid nii aeg kui ka ruum, samuti kogu aine ja energia, mis Universumis on. Selles peatükis on juttu esimesest kolmest minutist, aatomite ülesehitamisest, Suurest Paugust, ainest ja antiainest, esimesest tähevalgusest, galaktikate tekkest, fundamentaalsetest jõududest jpm. Teises osas on kokku 12 peatükki – saad lugeda 100 miljardist galaktikst, galaktika moodustumisest, sombreerodest kosmoses, Linnuteest, Magalhaesi pilvedest, kohalikust galaktikarühmast, Linnutee südamest, galaktikate põrkumisest, aktiivsetest galaktikatest, tumeainest.

 

Kolmas osa on „Õhkutõus“. Selle osa alguses öeldakse, et esimese eduka poolorbitaalse ehk suborbitaalse lennu tegi rakett V-2 aastal 1942. Aga kuidas need suured ja rasked masinad õhku tõusevad ja mida muud oleme veel kosmosesse saatnud? Sellele kolmas osa vastused annabki. See on väga huvitav ja põnev osa, kus on palju rakette, süstikuid, satelliite ja tehiskaaslaseid. Saad lugeda, kuidas raketid töötavad, millised on stardikeskused, milline on kosmosesüstik. Juttu on kosmosesondidest ja kosmoseprügist, millised on kosmoseriigid, milline võiks olla superkosmoselaev, millega saaks veelgi kiiremini kosmost uurida.

 

Neljas osa on „Inimesed kosmoses“. Selle osa alguses öeldakse, et kosmoses elada pole hõlbus. Lennueelsest treeningust kuni kosmosejaama ehitamiseni orbiidil on astronautidel kogu aeg käed-jalad tööd täis – puudub raskusjõud, kodu on kaugel.

Neljanda osa esimene peatükk on „Kosmosepioneerid“. Siin on juttu Konstantin Tsiolkovskist, Jules Verne’ist, Robert Goddardist, kosmoseloomadest, Juri Gagarinist, Neil Armstrongist, Wernher von Braunist, Sergei Koroljovist. Edasi tehakse juttu astronaudiks saamisest, saada teada, mida selleks vaja on. Neljandas osas on kokku 12 peatükki, milles saad lugeda kosmosekõnnist, elamisest kosmoses, loomadest kosmoses, esimestest kosmosejaamadest, teadusest kosmoses, kosmoseturismist, tuleviku lennumasinatest.

 

Et ma nüüd Sulle kõike sellest põnevast ja huvitavast entsüklopeediast ära ei räägiks, siis ütlen lihtsalt, et raamatu viies osa on „Päikesesüsteem“ (juttu on Päikesesüsteemi sünnist, Päikese perekonnast, planeetidest, asteroididest, komeetidest, meteoriitidest). See on ka raamatu kõige mahukam osa, sest ainuüksi peatükke on kokku 23. Kuues osa on „Maa“, seitsmes osa on „Kuu“, kaheksas osa on „Päike“ ja üheksas (viimane) osa on „Tähed ja tähevaatlus“.

Entsüklopeedia lõpus on ajajoon, mis toob välja olulisemad sündmused ja aastaarvud kosmose ja selle uurimise kohta. Lisaks veel ka sõnaseletused ning register.

 

Väga uhke raamat! Soovitan kõikidele, kes soovivad kosmosega lähemat tutvust teha.

 


Priit Põhjala „Onu Mati, loomaarst“

Priit Põhjala

„Onu Mati, loomaarst“

(Tänapäev)

 

Onu Mati ei ole päris tavaline onu. Ta on maailma parim loomaarst ja tunneb ennast kõige mõnusamalt just nimelt loomade seltsis. Näiteks äratuskella asemel on tal kukk. Ja kui teised inimesed lähevad vanni kummist pardiga, siis onu Mati võtab vanni kaasa päris ehtsa hane. Jalutamas käib ta elevanti ja parkimiskohal hoiab ehtsat jaaguari. Rotte ei ole onu Mati jaoks kunagi liiga palju ning kirpe ja täisid kannab ta lausa taskus kaasas.

Sõbrad ja tuttavad on onu Matil ka isemoodi: mustkunstnik, kellel on jäneste kübarast väljatõmbamise sõltuvus, president, kes teeb ootamatult hästi prääksuga kükke, maailma rikkaim koer, kellel on koguni isiklik saba tagaajaja, ja onu Girik, kes aretab esmaklassilisi inimsööjatiigreid – süleloomadeks. Rääkimata naabritädist, kes kasvatab oma korteris kasside asemel kaameleid.

 

Mõned lasteraamatud on kohe sedavõrd naljakad, et neid on raske käest panna ja need sobivad lugemiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele. „Onu Mati, loomaasrt“ ongi just selline raamat, mida loed ja itsitad, loed edasi ja itsitad jälle. Selline tõeliselt hea tuju raamat, mis kirjutatud mõnusa huumoriga.

 

Esimeses peatükis saame onu Matiga tuttavaks. Onu Mati oli loomaarst, maailma parim loomaarst, sest tema kabineti seinal oli aukiri: „Onu Mati, maailma parim loomaarst“. Lapsena unistas onu Mati hoopis teistsugustest ametitest. Viieaastaselt tahtis ta saada liivalosside ehitusinseneriks, kuueaastaselt udujutuvestjaks, seitsmeselt Ameerika mägede proovisõitjaks, kaheksaselt kosmonaudiks või kauboiks või deteltiiviks. Onu Mati oleks hea meelega olnud kosmosekauboi, kes lahendaks kadunud lehma juhtumi. Kümneaastaselt tahtis onu Mati hakata kurjategijaks, kes teeks ainult head kurja.

Läks üksjagu aega, ene kui onu Mati hakkas aru saama, et tema tõeline kutsumus oli olla hoopis loomaarst.

Teises peatükis saame teada, et onu Mati töötas loomaaias ja tal oli komme sealt tööd koju kaasa võtta. Vahel võttis ta koju kaasa natuke tööd, näiteks karbitäie harilikke maipõrnikaid või roninastiku, vahel jälle rohkem, näiteks vesipühvli või paari kaelkirjakuid. Nii oligi onu Mati kodu, kesklinna kahetoaline köögiga korter, õhtelugu loomi-linde puupüsti täis. Siinkohal tuleb mainida, et naist onu Matil ei olnud. Kuna onu Matil oli kodus palju loomi-linde, siis tegid need ka palju lärmi, kuid naabritega oli onu Matil vedanud. Naabreid oli onu Matil ainult üks, ja see töötas muusikakoolis kojamehena. Seetõttu oli tema igasugu lärmiga harjunud.

Kolmandas peatükis sõidame onu Matiga trollis. Tema tööpäev loomaaias lõppes kell viis ja loomaaiast koju sõitis ta kella poole kuuese trolliga, sest see troll oli alati tühi. Kella poole kuuese trolli juht oli suur loomasõbaer, mistõttu ta ei pahandanud, kui onu Matil loomad kaasas olid. Nii sõitsid trolliga hüäänid, mägigorilla jpt. Üks kord sai onu Mati trollijuhi käest siiski ka riielda, kuid seda mitte loomade pärast, aga hoopis millegi muu eest.

Ühes peatükis külastab loomaaeda härra president, kellel olid ümmargused öökulliprillid ja mummuline kikilips. Onu Mati tutvustab härra presidenti kõikidele loomaaia elanikele, kusjuures härra president oli muhe mees, kes püüdis ka kõiki loomaaia elanikke lõbustada.

Lugejal õnnestub käia koos onu Matiga riigi sünnipäeval ka paraadil. Sellisel paraadil, kus olid sõdurid, püssid ja tankid. Onu Mati tuli paraadi vaatama ninasarviku seljas. Ta sattus seisma ühe tanki kõrvale. Selle tanki juhiks oli sõdur, kes armastas uhkustada, kuid lõpuks sai temast hoopis loomaaia aednik.

Me käime onu Matiga ka Saksamaal, kus ta kohtus ühe nutika hobusega, kellel oli nimeks Kaval Hans. Nutikas hobune oskas arvutada või vähemalt selle hobuse omanik lasi rahval sedasi arvata. Onu Mati oli samuti nutikas mees, ja tema sai üsna ruttu aru, et siin tegeletakse hoopis valetamisega. Onu Mati otsustas tõe päevavalgele tuua. Lõpuks pääses Kaval Hans hobusekoplisse, mis meeldis talle palju rohkem, kui linnaväljakul arvutamine. Tänutäheks saatis Kaval Hans onu Matile kirja, sest ega see, et hobune ei oska arvutada, ei tähenda, et ta ei oskaks kirjutada!

Saksamaal ootas onu Mati rongijaamas lennukit, et tagasi koju seilata. Selles jaamas kohtas onu Mati ka viit koera ja koeraomanikku – üks neist oli hispaanlane, teine Tšehhi- ja kolmas Taimaalt, neljas oli türklane ja viies venelane. Koeraomanikud suheldud said, sest nad oskasid kõik pisut suahiili keelt! Koertega oli veidi keerulisem lugu, sest nemad ei saanud üksteisest aru. Kui mängu tuli üks kohalik kass, siis leidsid ka koerad ühise keele.

Ühes loos sai onu Mati ühel suvepäeval väga kõva nohu. Nohu oli nii tugev, et onu Mati pisi vahetpidamata nuuskama. Onu Mati otsustas minna apteeki nohusalvi ostma. Ta pani jalga karupüksid, selga kasuka ja pähe karvamütsi ning asus teele. Järgmisel päeval kirjutati ajalehes, et kesklinnas nähti liikumas kurjalt möirgavat ninaahvi!

Ma ei saa Sulle kõiki onu Mati juhtumisi ära rääkida. Sel juhul oleks lugemine ju hiiglama igav. Kuid, selles raamatus saab onu Mati teada, et torusiil ei olegi siil, et kõik Jürid ei olegi torujürid. Juttu on ka kange kaelaga kangekaelsest kaelkirjakust, keda onu Mati pidi ravima, koju unustatud prillidest, jänesepabulatest ja rosinatest šokolaadis, kaamelitädist kelle kaameleid pidi onu Mati valvama, teadusele tundmatust loomast, kes osutub olevat hoopis tulnukas planeedilt Julius X, loomade toitmisest loomaaias külastajate poolt, mis on ju rangelt keelatud, kuigi onu Matile võiks ju Lehmakese komme ikka tuua. Juttu on elevandist portselanipoes, onu Mati õest tädi Matildast, mustkunstnik onu Aadust, norskavast elevandist, maailma pikima sabaga loomast, kes külastab loomaaeda, maailmakuulsast seiklejast Metsikust Billist, loomade kasutusjuhenditest jpm.

 

Igal juhul on selles raamatu nalja nabani ja rohkemgi veel! Väga mõnus lugemine.

 

Väga lahedad pildid on joonistanud Anni Mäger, kes joonistanud väga lahedaid pilte ka sellistesse raamatutesse nagu „Viieküüruline kaamel ja teisi naljajutte“ (Markus Saksatamm), „Salasõna“ (Wimberg), „Limpa ja mereröövlid“ (Andrus Kivirähk), „Nelja nimega koer“ (Jaan Rannap) jpt.

Ja kui Sulle Priit Põhjala uus raamat meeldis, siis tasub kindlasti lugeda ka tema teist vahvat lasteraamatut „Mu vanaisa on murdvaras!“, mis ilmus paar aastat tagasi.

 


Hakon Ovreas „Pruune“

Hakon Ovreas

„Pruune“

(Varrak)

 

Päeval on Rune lihtsalt Rune, aga öösiti muutub Rune Pruuneks – kartmatuks superkangelaseks. Pruune hiilib õue pintsli ja pruuni värviga. Ja see pole ju Rune süü, et Pruune värvib oma superkangelase hetkedel suurte poiste jalgrattad ära?

„Pruune” on raamat sõprusest, julgusest ja vastuhakust. See on ka raamat igatsusest vanaisa järele ja sellest, kuidas asjalood võivad hulluks minna, kui superkangelase võimetest enam ei piisa.

Raamat võitis 2014. aastal Põhjamaade Nõukogu laste- ja noorsookirjanduse auhinna.

 

Lugu algab ühel päeval, kui vanaisa suri ja ema-isa olid haiglas ja meie loo peategelane Rune pidi veetma oma päeva tädi Ranveigi pool. Tädi juures olid igal pool klaasist kujukesed, elutoas mängis päev otsa vaikselt raadio. Õhtusöögiks olid rannakarbid, kuigi Runele meeldisid rohkem hoopis kommikarbid.

Õhtupoole tui isa Runele järele. Isa ütles, et vanaisa on surnud. Rune võttis selle uudise vaikides vastu, üheskoos sõitsid isa ja Rune koju. Üsna nukker algus, kas pole.

Ka järgmisel päeval pidi Rune tädi juures olema, sest ema ja isa pidid haiglasse minema, kuna neil olid mingid praktilised asjad ajada. Sellel õhtul ei ole õhtusöögiks rannakarbid vaid lihapallid. Ja ma usun, et peaaegu kõikidele poistele maitsevad lihapallid palju paremini kui rannakarbid. Tädi saatis Rune keldrisse pudeli mahla järele, kuid keldris märkas Rune kolme suurt värviämbrit, milles on pruun värv!

Rune küsis tädilt seda värvi endale, sest ta tahaks värvida onni, mida ta koos oma sõbra Atlega ehitas. Tädi oli nõus vävid poistele andma. Isa ja ema tulid ka sel õhtul Runele järele ja nad andsid poisile vanaisa uuri, mis oli kahjuks seisma jäänud.

Seejärel saab lugeja tuttavaks Atlega. Rune oli tema juures külas. Ta tahtis minna onni värvima, kuid ei saanud seda sel päeval teha, kuna pidi emaga kohtumisele minema.

Rune läks metsaservale, kuhu poisid olid onni ehitanud. Seal lebas kolm jalgratast! Jube kahtlane värk! Onni juures nägi Rune Antonit, Pastoripoega ja Rubenit Drammenist. Need kolm käisid igal pool alati koos ja nüüd lõhkusid nad onni! Rune läks lähemale ja palus neil lõhkumine lõpetada, kuid kolmik kinnitas, et nüüdsest on see hoopis nende onn ja neil on laudu vaja! Vot sedasi! Rune kartis veidi, käed isegi värisesid, kuid ta ütles, et sel juhul võtab ta endale ühe jalgratta! Kolmik hakkas Runet taga ajama ja Rune otsustas põgeneda. Ta jõudis klassiõe Annika majani ja sai seal varjupaiga.

Seejärel saab lugeja tuttavaks Annikaga. Tema toa seinal olid hobusepildid, kuigi talle hobused ei meeldinud. Saame teada sedagi, et Annika vanaema suri eelmisel aastal ja ta oli üks üsna „omamoodi“ vanaema. No selline hösti korralik ja kõik pidi hästi viisakas olema.

Õhtul kodus pidi Rune emale selgitama, kus ta oli. Emale ei meeldi, et Rune on poistega tülitsenud. Õhtul vaatas Rune filmi superkangelasest, kelle nimeks oli Ray-X, kes nägi läbi majade ja autode. Samal õhtul oli kuulda õuest ka hääli, keegi olid nende õunapuude kallal. Neid võõraid oli kolm ja nad kihutasid jalgratastel minema, kui Rune isa verandale olukorda kontrollima oli läinud.

Rune ärkas samal ööl üles. Läks riidekapi juurde, kus seisid tädi käest saadud värviämbrid. Ta avas ühe ambritest ja joonistas pliiatsiga värvi sisse tähti – RUNE, PRUUN ja seejärel PRUUNE. Poiss tõusis kähku püsti, võttis kapist pruunid püksid ja musta-pruuni-triibulise T-särgi. Diivanilt võttis helepruuni pleedi, millest sai kääride abiga tore keep. Pleedist väljalõigatud riidetükist sai ta endale ka maski.

Nüüd oli Rune superkangelane Pruune! Ta võttis ka vanaisa uuri, mille seierid olid liikuma hakanud. Rune võttis värviämbri, hiilis majast välja, garaažist võttis ta paksu pintsli ja asus teele Drammeni Rubeni poole. Rune teadis, kus Ruben elas. Seal värvis ta Rubeni jalgratta pruuniks.

Teel koju kohtas Pruune ühte meest, kes istus kivil. See oli Rune vanaisa! Või oli see siiski Rune vanaisa vaim? Rune ei suudagi mõista, kuidas vanaisa siin oli, ta pidi ju surnud olema. Vanaisa tõdes vastu, et eks peaks ju ka Rune öösel ikka kodus ja voodis olema. Rune selgitas, et Rune ongi kodus voodis, tema on Pruune!

Järgmisel päeval jutustas Rune Atlele superkangelasest Pruunest, kes värvid asju pruuniks. Kui Prune sel päeval koju läks, siis oli seal juba kolm onnilõhkujat, kes üritasid Rune isale selgitada, et Rune oli Rubeni ratta pruuniks värvinud. Rune isa ei taha seda uskuda, sest Rune oli öösel kodus ja magas. Kui Rune isa kuulis, et kolmik oli Rune ja Atle onni ära lõhkunud, siis ta ärritus ja saatis kolmiku minema.

Järgmisel hommikul olid onnilõhkujad Rune juures tagasi. Keegi oli öösel Antoni ratta mustaks värvinud! Rune on imestunud, Pruune see ei saanud ometigi olla! Sama päeval sai Rune Atle käest teada, et eelmisel päeval olid onnilõhkujad kolmekesti tema emal tee peal ees olnud, kui ema oli autoga koju sõitnud ega tahtnud eest minna. Hiljem oli nende postkastis paukrakett kärgatanud! Atle ütles Prunele, et tema kustsus välja superkangelase, kel nimeks Mustle!

Nüün on meil siis kaks superkangelast – Pruune ja Mustle – Onnikaitsjad.

Ei möödu palju aega, kui onnilõhkujad tulid jällegi onni lõhkuma. Seekord pidid nende eest põgenema Rune ja Atle kahekesi. Ka seekord jõudsid nad põgeneda Annika juurde.

 

Järgmisel öösel saab lugeja tuttavaks veel ühe superkangelasega, kelle nimi oli Sinika. Usun, et saate aru, kellest on jutt. Kolm superkangelast plaanisid minna Pastoripoja ratast värvima. Musta-prunikirjuks. Sel ööl neil see siiski ei õnnestu, sest pastor tuli õue vaatama, kuna kuulis kahtlasi hääli.

Äkki oleksid pidanud meie superkangelased üle värvima hoopis pastori kaks uunikumautot või hoopis kirikutorni? Pruune teadis, et Rune vanaisa garaažis peaks olema sinist värvi. Teel koju kohtus Pruune jällegi vanaisaga, kes lubas tal seda sinist värvi võtta ja kasutada. Pruune ja vanaisa rääkisid seekord pikemalt – surmast, hauakivist, kaelkirjakust jm. Vanaisa andis Pruunele kaelkirjakukõrva, mis peaks Pruunet aitama, kui ta hädas on.

Seejärel oleme vanaisa matustel. Oli näha, et pastor katlustas midagi ja mees märkas Rune käel ka pruuni värviplekki. Veidi hiljem Rune selle pleki küll lakibensiiniga eemaldas, kuid ikkagi...

Samal ööl läksid Pruune, Mustle ja Sinika vanaisa garaažist sinist värvi võtma, kuid garaažiuks oli juba lahti! Kas siin olid käinud vargad? Ka värviämbreid oli vähem. Alles oli vaid üks värviämber.

Superkangelased läksid kiriku juurde, kuid siinkohal tõmban ma oma jutustusel joone alla. Raamatu lõpu lasen ma sul endal avastada. Iga juhul on mängus palju sinist värvi, kaelkirjakukõrv, vanaisa uur, mis hakkas tagurpidi käima, politsei, vanaisa ja sinine onn.

 

Selline huvitav ja kaasahaarav lasteraamat on „Pruune“. Vahvad peategelased, mõnus ja veidi huumorikas lugu, omamoodi ka õpetlik. Vahva lugemine.

 

Raamatu vahvad ja humoorikad illustratsioonid on joonistanud Oyvind Torseter. Ja neid pilte on raamatus ikka päris palju ja ka see on vahva.

 


David Walliams "Härra Hais"

David Walliams

„Härra Hais“
(Tänapäev)

 

Härra Hais haiseb. Vähe sellest, ta ka haisutab. Ta on kõige haisvam haisukott, kes iial elanud. Chloe, härra Haisu sõber, ei pane sugugi pahaks, et härra Hais haiseb. See pole tema süü. Ta on ju ometi hulkur. Ja kui selgub, et hulkureid ähvardab tänavatelt äraajamine, otsustab Chloe härra Haisule oma vanemate aiakuuris salaja peidupaika pakkuda. Nüüd tuleb ainult kõik teha, et saladus välja ei tuleks.

Saladustest rääkides – härra Hais ei paista olevat sugugi see, kes ta esmapilgul, või noh, esmahaistmisel tundub. Chloe kahtlustab, et ta minevikus on varjul nii mõndagi põnevat, ja tüdruk kavatseb selle kõik igal juhul välja uurida.

David Walliams on üks Inglismaa menukamaid lastekirjanikke. Ta raamatuid on tõlgitud kümnetesse keeltesse ja ainuüksi tema kodumaal müüdud miljoneid eksemplare. Eesti keeles on varem ilmunud Walliamsi raamatud „Gängstamemm” (2014), „Hirmus õudne hambaarst” (2015), „Jube tädi” (2016) ja „Rotiburger” (2017).

 

David Walliams on üks muhe mees, kes on koomik, näitleja (mänginud sarjades „Little Britain“, „Big School“, „Tommy and Tuppence“), kirjanik, alates 2012. aastast ka veel kohtunik briti talendisaates „Britain’s Got Talent“ ja ta kirjutab lastele väga vahvaid, humoorikaid ja kaasakiskuvaid raamatuid. Tema lasteraamatuid on ilmunud üle 12,5 miljoni eksemplari ja tema raamatuid on tõlgitud 46 keelde. Sageli võrreldakse tema stiili teise lastekirjanduse legendi ehk Roald Dahl’iga.

 

Selle raamatu alguses saame tuttavaks härra Haisuga, kes haiseb, haisutab ja haisleb. Ta oli kõige haisvam haislev haisukott, kes on iial elanud. Härra Hais oli hulkur, kel polnud kodu ja seepärast polnud tal võimalik end korralikult puhtaks pesta. Aja jooksul läks lõhn üha hullemaks. Kuid, tal on seljas kulunud tviidpintsak, kaelas kulunud kikilips, ei tea, kes on ta minevikus olnud. Härra Haisuga on tema väike must koer, Hertsoginna. Ta polnud mingit erilist tõugu koer, ta oli lihtsalt koer.

Härra Hais oli ühel hommikul linna ilmunud ja asunud elama ühel vanal puupingil. Keegi ei teadnud, kust ta tuli või ta võis teel olla. Enamasti olid linnaelanikud tema vastu kenad. Mõnikord poetasid nad ta jalge ette paar münti, enne kui vesiste silmadega minema tormasid. Aga keegi ei olnud temaga päriselt sõbralik. Keegi ei peatunud, et temaga vestelda.

Vähemalt mitte päevani, mil üks väike tüdruk otsustas viimaks julguse kokku võtta ja temaga rääkida – ja sealt meie lugu algabki.

Selleks türdukuks oli 12-aastane Chloe, kes ei olnud kunagi varem ühegi hulkuriga rääkinud. Ta ema oli tal keelanud „niisuguste olenditega“ rääkida. Chloe arvates nägi härra Hais välja nagu mees, kellel on väga huvitav lugu jutustada – ja kui Chloe midagi armastas, siis olid need lood.

Chloe teeb härra Haisuga juttu 25. detsembril. Jõulude ajal. Tüdruk uurib, miks härra Hais elab pingil. Härra Hais kinnitab, et see on pikk lugu, mida ta võib võib olla ühel heal päeval rääkida.

Chloe asutab ennast juba minekule, kui selgub, et tema seljale on pandud paberilipakas, millel kirjas „Luuser“. Ju oli seda teinud üks uhke kooliõde, Rosamund. Härra Hais kinnitab, et Chloe ei ole sugugi mitte luuser. Luuser on hoopis see, kes selle paberilipaka Chloe selja peale pani.

Chloe uurib härra Haisult, kas ta võiks mehele midagi tuua. Seepi? Seepi härra Hais ei soovi, sest ta alles eelmisel aastal käis vannis, kuid tal meeldivad vorstid, ta lausa jumaldab lihakaid vorste.

 

Edasi saame tuttavaks Chloe perekonnaga. Perekond Crum istub söögilauas. Televiisorist tulevad küll ägedad saated, kuid Chloe ema oli keelanud neil samal ajal telekat vaadata ja süüa. Ja tegelikult ega Chloe väga palju telekat ei tohtinudki vaadata. Chloe ema oli loobunud ilusalongi pidamisest, et kandideerida parlamenti, ja polnud kahtlust, et ühel päeval saab temast peaminister. Chloe isa oli valinud vaikse elu ega rääkinud enamasti midagi, kui just temaga ei räägitud. Isa oli kõigest nelikümmend, aga kiilanes juba ja hakkas kühmu tõmbuma. Ta töötas pikad päevad linnaserval autotehases. Chloel on ka noorem õde – Annabelle, kes on 10-aastane ja ta on väikene ninakas kukupai, kellele meeldis Chloe elu raskeks teha. Sel õhtul kaevab Annabelle Chloe peale, et Chloe on võtnud taldrikult vorsti ja peitnud selle salvräti sisse, mis loomulikult ärritab ema. Chloe peab vorsti taldrikule tagasi panema.

Pärast õhtusööki pesevad ja kuivatavad Chloe ja isa köögis nõusid. Chloe ütleb isale, et tahtis võtta vorsti hulkurile. Isa ei näi see mõte sugugi mitte häirivat ja ta avaldab türdukule saladuse, kus on peidus veel üks pakk vorste.

 

Järgmisel kohtumisel jutustab Chloe härra Haisule oma kodust. Selgub, et kodus pole kõik asjad õiglaselt paigas, sest Chloe ema eirab oma tütart ning on pühendunud oma nooremale tütrele, keda ta nunnutab. Chloe vanemad veetsid suurema osa oma elust olles Annabelle’i autojuhid, et tüdruk jõuaks tegeleda kõigi oma hobidega. Raamatus on kirjas ka Annabelle’i nädalakava ja uskuge mind, see on ikka päris hull.

Pikalt ei saa Chloe hulkuriga lobiseda, sest ta peab jõudma õigeks ajaks koju, et hakata lahendama matemaatikaülesandeid. Kodus ootab teda ees ema, kelle käes on üks Chloe koolivihikutest. See on matemaatikavihik, millesd polnudki matemaatikaülesanded, sest selles olid värvilised sõnad ja pildid. See oli Chloe kirjutatud muinasjutt tüdrukust, kes saadetakse kooli, kus kõik õpetajad on salaja vampiirid! Chloe arvates oli see palju põnevam kui igavad võrrandid, kuid ema on hoopis teisel arvamusel.

Ema rebib selle vihiku katki ja ütleb vihaselt, et Chloe peab haarama härjal sarvist ja keskenduma matemaatikale (Chloe on selles väga nõrk) ega laste eksitada end tobedatest lugudest. Muidu võib Chloe lõpetada nii nagu ta isa – töötada autotehases.

 

Chloe ja härra Haisu sõprus jätkub. Üheskoos käiakse isegi kohvikus, kust kõik teised külastajad ja müüjad minema jooksevad, sest hais on sedavõrd vinge, kuid härra Hais valmistab ise kohvi.

Saame lugeda ka Chloe ema valimiskampaaniast. Saame teada, millised on teama poliitika üsna karmid põhisuunad, mida on kokku 20. Neist viimane on: keelustada meie tänavatel kõik kodutud inimesed ehk seebipõlgurid. Nad on oht ühiskonnale. Ja mis veel olulisem, nad haisevad.

Kuna emal on selline plaan, siis otsutab Chloe härra Haisa tuua elama nende aias asuvasse kuuri. Kuurist leiab Chloe ühe kasti, milles on hunnik vanu, ühe ja sama ümbrisega CD-sid – virnade viisi albumit nimega „Põrgukiirus“ bändilt Saatanlik Siug. Chloe vaatab albumil levat pilti ansamblist. Sellel on kitarrist, kes nägi kangesti isa moodi välja!?

Härra Hais seab ennast kuuris sisse. Chloe toimetab talle süüa, kuid ka Chloe koju tekib üsna ruttu jube hais, mida tunneb ka Chloe ema...

Ühel ööl jutustab Chloe härra Haisule loo väikesest tüdrukust ja õpetajatest-vampiiridest, mis on vägagi põnev lugu. Sedavõrd põnev, et härra Hais arvab, et Chloe peaks kirjutama sellele loole järje.

Sel ööl saab Choe magada vaid ühe minuti, sest hommikul peab ta minema appi emale valimiskampaaniat tegema. Chloe otsib endale mantlit, kui avastab riidekapist peidus oleva isa. Selgub, et isa on jäänud ilma tööst autotehases, kuna autosid ei müüdud enam nii palju kui vaja. Ta tõdeb, et on kunagi mänginud ka kitarri. Isa palub, et Chloe sellest tööjamast emale midagi ei räägiks.

 

Samal öösel annab Annabelle suure kisaga märku, et Chloe toimetab midagi kuuris. Isa peab minema kontrollima, kuid ta kinnitab kuurist tagasi tullesm et kuuris polnud mitte midagi kahtlast.

Kas härra Hais on lahkunud? Chloe läheb hommikul asja kontrollima, kuid härra Hais on täitsa olemas. Ta küsib vaid hommikusööki, kuna kõht on tühi. Kuuris näeb Chloe vanaaegset fotot, millel oli kaunis noorpaar, uhke Rolls-Royce ja suursugune häärber. Härra Hais ei taha sellest fotost midagi rääkida ja peida selle hoopis ära.

Chloe on toas tagasi. Isa räägib tütrele, et nägi öösel kuuris hulkurit, kuid ei tahtnud sellest suurt numbrit teha, sest ei tahtnud Chloele mingit jama kaela.

Veel samal hommikul külastab Chloe ema ajakirjanik The Timesist, nimeks härra Tõre. Härra Tõre alustab intervjuud prou Crumbiga, kui elutoa akna taha ilmub härra Hais, kes soovib hommikusööki. Tema ei jaksa rohkem oodata.

Chloe kinnitab, et see hulkur, kes elab nende kuuris. Chloe ema on ehmunud, kuid ajakirjanikule näib see asi meeldivat, sest oli ju proua Crumb lubanud kodutud tänavatelt minema ajada, kuid see, et need oma kodudesse kutsuda, see oli midagi uut ja väga head. Ajakirjanik kinnitab, et see on uudis, mis jõuab kindlasti lehe esikaanele ja proua Crumbist võib saada uus peaminister. Chloe ema näeb siin oma võimalust ja hakkab hulkurile süüa valmistama.

 

Nüüd ma olen juba üsna palju Sulle raamatust ära rääkinud, kuid põnevaid sündmusi on siin veel.

Igal juhul ilmub artikkel ajalehes The Times ja lausa selle esikaanel. Peaminister kutsub nii Chloe ema kui ka härra Haisu telesaatesse „Küsimustetund“. Chloe soovitab härra Haisul enne saadet vanni minna, kuid mees „kümbleb“ hoopis tiigis, ka Hertsoginna käib tiigis ja selgub, et ta pole mitte must koer, aga valge koer!

Telesaade on igal juhul põnev ja omamoodi naljakas. See ei lõpe hästi Chloe emale, kuid toob ootamatut populaarsust härra Haisule. Chloe ema käratab telesaates, et härra Hais peab nende kodust lahkuma ja sellise jutu peale ei saa küll väga populaarne poliitik olla.

Härra Hais saab kuulsaks, isegi peaminister kutsub teda endale külla, kuid sellel vastuvõtul selgub midagi hoopis iseäralikku peaministri kohta.

Raamatu lõpus saad teada sedagi, kes on härra Hais, mis on tema elus juhtunud, et temast hulkur (nagu ta ise ütleb – uitaja) on saanud. Saad teada sedagi, mis saab Chloest ja tema perekonnast.

 

Igal juhul on „Härra Hais“ igati südamlik ja humoorikas raamat. David Walliamsi stiil on mõnus ja igati loetav ning kaasahaarav, tema huumor on peen ning omapärane, jutustamisstiil samuti.

 

Väga lahedad ja humoorikad pildid on joonistanud Quentin Blake.

 

Marko Tiidelepp

 

 


Ole Könnecke „Sport on lahe“

Ole Könnecke

„Sport on lahe“

(Hea Lugu)

 

Ole Könnecke tutvustab vahvaid spordialasid, sageli napisõnaliselt, vahel õpetlikult, aga alati vaimukalt. 

Spordialasid on palju ja igal neist on oma eelised: jalgpall on mõnus, välja arvatud muidugi siis, kui oma meeskond lööb väravast mööda ja kaotab. Ratsutamine on võluv, kuniks hobune teeb seda, mida ratsanik tahab. Tennis on suurepärane, sest oma väljakupoolel võib hoogsalt vehkida. Ka jooksmise, rattasõidu ja ujumise juures on vaja liikuvust ja püsivust. Seevastu iluvõimlemises ei ole asi mitte kiiruses, vaid hoiakus ja väljendusrikkuses. Ja golfis? Seal üritatakse pall elegantselt iga raja lõpus asuvasse auku tüürida. Kui see ei õnnestu, tehakse hoopiski tutvust veesilmade ja liivaküngastega. Igal juhul võib öelda: SPORT ON LAHE! 

Vahva ja vaimukas raamat süstib spordivaimustust nii suurtesse kui ka väikestesse lugejatesse.

 

Ole Könnecke on kirjutanud ja joonistanud ühe hiiglama laheda raamatu spordist, mis sobib lugemiseks lastele, kuid miks mitte ka suurematele. Sel aastal on sport taaskord igati tähelepanu all, sest alles lõppesid taliolümpiamängud ja suvel ootab ees jalgpalli MM. Kusjuures ka selles raamatus on juttu nii talispordist kui ka jalgpallist.

Raamatut võiks nimetada ka pildiraamatuks, sest vahvad pildid on suured ja värviküllased.

 

Raamat algab huvitava mõttekäiguga: „Vanasti olid inimesed liiga hõivatud, neil oli alati midagi teha. Elu oli üks pidev edasi-tagasi tormamine. Aga aja jooksul see muutus, ja lõpuks ometi jäi inimestele spordi jaoks mahti.“

 

Spordialasid selles raamatus on üsna palju. Autor on teinud oma valiku ja piltidel spordivad igasugu vahvad loomad: koerad, notsud, pingviinid, tiigrid, põdrad, hundid, konnad, karud, krokodillid, lõvid, jänesed, lehmad, flamingod, lambad, kitsed jt.

Esimeseks alaks on jalgpall, mis tegelikult ju ongi üks maailma populaarsemaid spordialasid. Jalgpallis on vastamisi kaks meeskonda, kumbki püüab palli võimalikult palju kordi vastase väravasse lüüa. Selleks, et mängijad üksteist segi ei ajaks, kannavad nad erinevat värvi särke. Kohtunik kannab vilet. Selles raamatus on selles mängus kohtunikuks jõehobu, ühes meeskonnas mängivad notsud, teises koerad. Juttu on parasjagu ja see on sedavõrd lihtne, et ka väike lugeja saaks aru, kuidas see mäng tegelikult käib. Saame teada sedagi, kuidas tohib jalgpalli mängida, et käega tohib jalgpallis mängida vaid väravavaht.

 

Jalgpallile järgneb iluuisutamine. Iluuisutajatel on kaunid kostüümid, jalas on uisud. Väljaku ääres on kohtunikud, kes otsustavad, kes võidab.

Edasi hakkame suusatama. Sõidame suusaliftiga üles mäkke ja sõidame suuskadel mäest alla. Kiirlaskuja võib mäest alla tuhiseda kiiremini kui 150 kilomeetrit tunnis! Juttu on ka suusaslaalomist, murdmasuusatamisest ja suusahüpetest.

Suusarajalt liigume tagasi jäähalli, kus on algamas jäähokimäng. Jäähoki on lahe, kuigi üsna karm spordiala. Mängijad kannavad kaitsevarustust, et mitte viga saada, peas peab olema ka kiiver. Nüüd võib mäng alata.

Seejärel teeb Ole Könnecke juttu hobustest ja ratsutamisest, mis on samuti väga lahe spordiala. Väike lugeja saab teada, mis on takistussõit, hobuste võidujooks, koolisõit ja rodeo.

 

Hobuste juurest liigume edasi korvpalli juurde. Teineteise vastu mängivad ka korvpallis kaks võistkonda. Kumbki võistkond püüab palli võimalikult palju kordi vastase korvi visata. Ei maksa unustada, et korv asub üsna kõrgel, rohkem kui kolme meetri kõrgusel. Seetõttu on korvpallurid enamasti üsna pikad. Selles raamatus mängivad korvpalli väikesed hiired ja kilpkonnad ning üsna pikad toonekured ning üsna suur elevant.

Korvpallile järgneb poks, käime ka ronimas – ronime suurtel kividel, kõrgel mäel ja veel kõrgematel mägedel, seda nimetatakse alpinismiks. Juttu on ka kalastamisest, kergejõustikust (kuulitõuge, vasaraheide, odavise, kaugushüpe ja kõrgushüpe), pikemalt tehakse juttu teivashüppest – selles raamatus hüppab kaelkirjak uue teivashüppe maailmarekordi – 6 meetrit ja 50 sentimeetrit. Kergejõustikus saame kaasa lüüa ka põnevas ja kiires 100 meetri jooksus, mille võidab lõvi.

 

Vahvaid, põnevaid ja kaasahaaravaid spordialasid on selles raamatus veel: motokross, mootorpaatide võidusõit, kärestikuaerutamine, sõudmine, purjelauasõitm surfamine, ragbi (see on spordiala tugevatele ja kartmatutele), Ameerika jalgpall, piljardimäng, petank, ballett, breiktants, iluvõimlemine, jalgrattasport, golf, slackline, akrobaatika, tennis, lauatennis jm.

 

Igal juhul on see üks lahe lasteraamat, milles lihtsalt ja lühidalt räägitakse spordist, ja loomulikult need suurepärased illustratsioonid.

 

Marko Tiidelepp

 


Caleb Krisp „Peatage Ivy Pocket“

Caleb Krisp

„Peatage Ivy Pocket“

(Varrak)

 

Ta on tüdruk, kellest räägivad kõik. Ivy Pocket adopteeritakse – adopteeritakse! – ja ta on oma saatusega äärmiselt rahul. Tema võluvad uued vanemad on Londonis kirstumeistrid ja Ivy on täiesti kindel, et ta on täiusliku tütre võrdkuju, isegi kui ema Snagsby püüab panna teda matusebürood koristama – justkui oleks ta mingisugune teenijatüdruk!
Lisaks sellele peab Ivy paljastama saladusi, tooma päevavalgele tumedaid tõdesid, päästma sõpru, matma surnukehi, vastama kummalistele küsimustele. Sa saad ju ikka aru, mida see kõik tähendab, eks? Sa ju mõistad, et KEEGI peab peatama selle pahategijast tüdruku, selle lausa kehastunud katastroofi, enne kui on hilja?
Oh häda, vaat seda siin raamatus lihtsalt ei juhtu. 

„Peatage Ivy Pocket“ on Ivy Pocketi sarja teine raamat. Samas sarjas on varem ilmunud „Ainult mitte Ivy Pocket“ (Varrak 2017, tlk Tiina Viil).

 

Ivy Pocketi seiklused on jõudnu teise raamatuni ja kinnitan, et need on täpselt sama põnevad ja humoorikad nagu esimeses raamatuski.

 

Tõepoolest, Ivy Pocket on saanud uued kasuvanemad, kes on kirstumeistrid ja üsna ebameeldivad. Eriti võõrasema, keda Ivy kustub ema Snagby, sest ta käsutab Ivyt ja tal on ka salapärane retseptiraamat, mida ta kiivalt varjab. Sarja esimese osa lõpus saatis preili Frost Ivy Londonisse just Snagbyde juurde, lootuses, et Ivy saab endale head vanemad, kuid kas see läheb ikka nii?

Seekordses osas on taaskord mitmeid põnevaid ja olulisi sündmusi.

Loo arenedes selgub, et kirstumeistrite majas on kaduma läinud üks poiss, Sebastian, keda otsib tema õde, Estelle. Kas Ivy Pocket suudab selle poisi leida ja õde aidata?

Uue tegelasena tuleb mängu ka salapärane raamatukoguhoidja, preile Carnage, kes kinnitab, et tema raamatukogus on üks vägagi huvitav ja tähtis raamat teistest maailmadest. Õigupolest on see käsikirjaline raamat „Loori kergitamine“, mille autoriks on keegi õpetlane, kel nimeks Ambrose Crabtree, ja see käsikiri on pühendus müstikale ja kaugete paikade uurimisele.

Ivy Pocketi kaelas olev kivike ehk Kellateemant näitab, et sarja esimeses osas hukkunud Rebecca peaks olema hoopis elus. Kellateemandis avanev pilt annab teada, et Rebecca on hädas, sest keegi ajab teda taga. Kui Rebecca ilmutab end Kellateemandis teist korda, siis ta ütleb, et Ivy ei tohi talle appi minna, sest seda just oodatakse. Kes ootavad?

Ka selles osas annavad märku endast ka pahatahtlik preili Always ja tema tik-takistid, mistõttu mitmel korral on Ivy Pocket sunnitud preilit jälitama, kuid alati suudab too ära kaduda.

Kuid lähme selle raamatu alguse juurde tagasi.

Ivy käib kasuvanematega kaasas ja loeb lahkunutele luuletusi, mis pole küll teab mis õnnestunud valik, sest Ivy Pocket on ju ka üsna ulakas 12-aastane tüdruk, krutskeid täis ja pole ka teps mitte suu peale kukkunud.

Ühel päeval kraamib Ivy oma uues kodus ärasaatmisruumi, kus peaks olema härra Talboti surnukeha, kuid seal on hoopis Trinity hertsoginna vaim (temaga sai lugeja tuttavaks sarja esimeses raamatus), kes on jäänud kinni kahe maailma vahele. Hertsoginna tahaks, et Ivy aitaks tema nõbu, ja tema uuriks välja, kus on Rebecca.

Samas tahaks Ivy kangesti näha ka salapärast käsikirja, mis peaks raamatukogu keldris peidus olema. Ivy lähebki raamatukokku, kus õnnestub raamatukoguhoidjat eksitada – kuid kes on see väike kuju, kes näib preili Carnage juurest minema jooksvat? Väikesed kujud olid ju tik-takistid, kes töötasid preile Alwaysi heaks!

Ivy leiabki raamatukogu keldrist pruuni ümbriku, mis on täis pärgamendilehti, millele on kirjutatud: „Loori kergitamine. Tõde varjatud maailmade kohta ja kuidas sinna pääseb. Ambrose Crabtree“

Ivy võtab käsikirja kaasa ja uurib seda juba samal õhtul lähemalt. See tundub olevat üsna uus, kuigi kirjas on aastaarv 1834.

Käsikirjast selgub, et inimolend, kes tahab leida varjatud maailma peab nägema vaime, ta peab teadma, millist maailma täpselt otsib, otsijal peab olema seos varjatud maailmaga, mida otsib. Kuid, Ivy näeb vaime, ta teab, millist maailma otsib ja tal on seos Prospaga, sest Rebeccat hoitakse seal vangis. Käsikirjas on ka õpetus, kuidas soovitud maailma saada. Ivy proovib seda teha, kuid kahjuks tuleb ema Snagby teda segama.

Ühel heal päeval tulevad Snagbydele ja Ivyle külalised. Jällegi üsna ebameeldivad ja üsna tüütud tegelased, kuid Ivy sooviks pakkuda neile midagi head. Ta teeb mandlikooki, kuid enne seda varastab ka ema Snagby salapärase retseptivihiku. Koogitegu näib minevat hästi, kuni selgub, et köögis pole jahu. Ivyle meenub, et kasuisa Ezra töökuuris on näinud ta pruuni pakki, millel kirjas, et tegemist on jahuga. Seda Ivy kasutabki, kuid hiljem selgub, et see polnud juts kõige õigem valik. See polnudki mitte jahu, see oli püssirohi, mistõttu mandlikook plahvatab ja tekitab kodus üsna suure segaduse.

Veel sama päeva õhtul ilmutab ennast taaskord vaim-hertsoginna, kes annab teada, et Rebecca asub Prospa House’is. Kus see võiks olla?

Ivy läheb jalutama öisesse Londonisse, kui Kellateemant annab märku, et ta on jõdunud Prospa House’ini. Kuidas sinna pääseda, sest see asub ju varjatud maailmas. Ivy talitab taaskord nii nagu käsikirjas õpetati, kuid nüüd segab tema sisenemist üks politseinik, kes linnas öösiti valvet peab. Talle ei meeldi, et väiksed tüdrukud öises Londonis üksi ringi liiguvad.

Järgmisel katsel Ivy pääseb Prospa House’i, kus ta kohtub ka Rebeccaga, keda hoitaksegi seal kinni. Ka Ivy jääb hätta, kuid suudab meie maailma siiski tagasi tulla.

Ivy hakkab uurima, kuhu on kadunud Sebastian. Kellesse oli noormees armunud? Oma põetajasse? Kas põetaja ja Snagbyde tütar oli üks ja sama neiu? Ema Snagby kinnitab, et see polnud nii. Kas see on ka tõsi?

Ivy käib ära ka kummitusliku hertsoginna nõu juures. Ta üritab mehele säästumatuseid müüa, kuigi mees tunneb ennast veel üsna reipalt ja ei kavatse surema hakata.

Veidi hiljem jälitab Ivy oma kasuvanemaid ühele surnuaiale, kust ta leiab Snagbyde tütre haua. Tüdruk on surnud juba 6-aastaselt. See annab vastuse ka sellele, et tütar ei saanud olla Sebastiani sõbratar.

Mõned päevad hiljem hakkab selguma Snagbyde tõeline pale. Ka neile on Kellateemant tuttav, isegi väga tuttav. Nad on Kellateemandiga abiga inimesi tüssanud ja saatnud inimesi Prospasse kannatama, lootuses saada tagasi oma varalahkunud tütar. Ka ema Snagby retseptivihik osutub hoopis millekski muuks. Milleks, selle pead ise välja uurima. Igal juhul selgub sellest vihikust ka Sebastiani saatus.

Snagbyd tahavad Ivyt kinni hoida, kuid tüdrukul õnnestub põgeneda, kuid ta võetakse kinni koos Rebecca nõbu Matilda Butterfieldiga ning tüdrukud viiakse hullumajja!? Veidi hiljem selgub, et see oli Butterfieldide salakaval plaan Ivy kinni püüda ja hullumajas vangistuses hoida.

Ivy saab hullumajas tuttavaks 9-10-aastases poisikesega, kel nimeks Oliver Jago. Poisike toob hullumajas kinnipeetavatele süüa. Ivy kuuleb hullumajas ka ühte noort naist laulmas, õigupoolest ümisemas. Jago kinnitab, et naine ümiseb hällilaulu. Kes võiks see noor naine olla, keda hullumajas kinni hoitakse?

Jago aitab Ivyl hullumajast põgeneda ja tüdruk läheb Estelle’i juurde, keda ta kõige rohkem usaldab, kuid seal selguvad hoopis hullud asjad.

Ivyl tuleb ka Estelle’i juurest põgeneda, kuni ta põrkab kokku Kellaemanda ehk preili Frostiga, kes on ju Ivyle pidevalt abiks olnud või kas ikka on olnud? Või on ka temal Ivyga hoopis salakavalad plaanid? See ongi selle raamatusarja puhul põnev, et ei saa olla kindel, kas tegelane on aus või ei ole, kas tegelane on hea või ei ole. Samasugused kahtlused on ka Ivyl.

Preili Frost annab Ivyle Kellateemanti tagasi ja räägib selle kohta põnevaid fakte.

 

Raamatu lõpus juhtub veel vägagi palju – selgub, et preili Carnage ei ole sugugi mitte preili Carnage, vaid hoopis … (ma ei saa seda ju välja ütelda). Lugeja saab teada sedagi, kes on Ambrose Crabtree, õigupoolest, kes on selle väljamõeldud teadlase taga. Saame teada, miks Ivyt tahetakse Prospasse saata, kes või mis on Kahetine, kes saab liikuda nii meie maailmas kui ka Prospas. Selgub, et Prospa ei ole kusagil kaugel universumis vaid meie maailma kõrval.

Hädaohtu satub preili Frost, sest mängus on ju ka kurjade kavatsustega preili Always.

Ivy kohtub siiski veel preili Frostiga, kes ei soovita tüdrukul Prospaga ühenduses olla, sest see võib lõppeda tüdrukule traagiliselt, kuid Ivy ei kuula teda ja põgeneb Londonisse tagasi.

 

Ivy tahab päästa Rebecca, vabastada hullumajas oleva noore naise, kes peaks olema Anastasia ehk Sebastiani kunagine sõbratar ja laose ema ning alistada preili Always.

Kõik need sündmused peaksid aset leidma raamatusarja kolmandas osas.

 

Marko Tiidelepp

 


Reeli Reinaus „Vanalinna detektiivid. Mustpeade maalid“

Reeli Reinaus

„Vanalinna detektiivid. Mustpeade maalid“

(Tänapäev)

 

Rebeka ja Gregor kohtuvad juhuslikult Tallinna vanalinnas asuvas Mustpeade majas. Pea sama juhulikult satub nende teele salapärane naine, kes teeb neile ülesandeks välja uurida, kuidas kaovad Mustpeade majast maalid. Ülesanne pole aga sugugi kergete killast, kuna vastust küsida tuleb kummitustelt. 

Reeli Reinaus (snd 1977) on kirjutanud üle kahekümne raamatu lastele ja noortele. Käesolev raamat on uue sarja esimene seiklus.

 

Reeli Reinuas on kirjutanud taaskord ühe väga põneva lasteraamatu. On ju neid põnevaid ja kaasahaaravaid laste- ja noorteraamatuid Reeli Reinausi sulest ilmunud juba mitmeid. Meenutame: „Must vares“, „Vaevatud“, „Pärdik Päär ja hauaröövlid“, „Kuidas mu isa endale uue naise sai“, „Detektiiv Triibik loomaaias“ jpt.

 

Selles, uues raamatus, on vahvad, nutikad ja julged peategelased (Rebeka ja Gregor), põnevad sündmused (maalide vargus, vargale lõksu seadmine), palju huvitavat ajalugu (Mustpeade maja, Tallinna vanalinn), isegi vaimud on mängus ja palju muud põnevat. Vahva on seegi, et raamat on uue sarja esimene seiklus. Mujal maailmas ilmub ju palju põnevaid lasteraamatute sarju, mille peategelased satuvad põnevatesse sündmustesse, mistõttu on vahva, et nüüd ka üks kodumaine lasteraamatute sari alguse saab.

 

Selle raamatu sündmused algavad jõulupeol, mis toimub Tallinnas Mustpeade majas. Rebeka on läinud isaga kaasa jõulupeole, kuid pidu pole veel isegi poole peal, kui tüdrukul hakkab igav. Mis neist kõnedest ikka kuulata. Rebeka otsustab minna ja Mustpeade majas veidi ringi vaadata, on ju see igati ajalooline koht. Äkki kuuleb Rebeka trepil samme, kuid kedagi ei tule. Hetke pärast kuuleb ta samme uuesti. Veel üks hetk edasi ja Rebeka näeb, kuidas üks kapuutsiga mees tema selja taga läbi ruumi… hõljus? Uskumatu lugu! Kummitus? Vaim?

Rebeka ei suuda mõista, mis see oli, kuid juba kuuleb ta uusi samme! Nüüd on tulijaks poiss, kes tundub olevat Rebeka vanune või pisut vanem. Peamine on see, et poiss ei hõlju.

 

Poiss tulebki Rebeka juurde ja kinnitab, et just Rebekat ta otsiski. Rebeka on hämmelduses, kuidas sai poiss teda otsida, kui ta ei tunnegi ju tüdrukut. Poiss selgitab, et ta tahtis tüdrukuga tuttavaks saada ja tema nimi on Gregor. Ta lisab, et tema ema tunneb Rebeka isa, mistõttu poiss teadis, et Rebeka on olemas ja peaks olema ka jõulupeol.

Rebeka räägib Gregorile, kuidas ta kuulis trepil samme, aga mitte kedagi ei tulnud. Gregor kinnitab, et selle üle ei tasu imestada, sest Mustpeade maja on üks kuulsamaid Tallinna kummitusmaju. Gregori tädi on poisile rääkinud, et selles majas pidi olema täitsa tavaline, et inimesed kuulevad samme või trepi nagisemist või muid seletamatuid helisid. Ja teinekord nähakse veel ka, kuidas kapuutsiga mehed läbi ruumide hõljuvad.

Veidi hiljem lähevad Rebeka ja Gregor veelkord maja peale ja näevad ka hõljuvaid kapuutsidega kujusid!

Gregor arvab, et need on kahtlasse surma surnud vennaskonna liikmed.

Millel annab kinnitust laste juurde tulnud hallipäine mees, kes lisab, et Mustpeade vennaskonda kuulusid keskaegses Tallinnas ainult vallalised kaupmehed ja laevaomanikud. Hallipäine mees on samuti maja peale jalutama tulnud. Ta räägib lastele veel Mustpeade vennaskonnast ja ulatab neile oma visiitkaardi ja ütleb, kui lapsed tahavad veel vanalinna ajaloost teada saada, siis tulgu nad talle külle. Visiitkaardil seisab nimi – Kaarel Kirsipuu.

 

Järgmisel päeval saavad Rebeka ja Gregor vanalinnas uuesti kokku. Nad mõlemad olid leidnud eelmisel õhtul oma taskutest anonüümkirja, kus neid kutsuti südaööseks Raekoja karistussamba juurde, kusjuures nad ei tohtinud sellest kellelegi rääkida.

Südaöösel ongi lapsed õiges kohas ja nende juurde tuleb naine, kellel on seljas must mantel, mille kapuuts on tõmmatud silmini ning varjab naise nägu. Naine palub lastelet abi. Lapsed peavad jälgima juhtnööre. Naine jätab lastele kaardi, kuhu on märgitud koht, kuhu ta jätab neile sõnumeid. Lisaks kaardile annab naine lastele ka võtme.

Rebeka uurib, miks naine just nende abi vajab? Naine kinnitab, et põhjus on selles, et Rebeka ja Gregor suudavad näha vaime!

 

Seejärel algavad igasugu põnevad ja kaasahaaravad sündmused, mida ma ei saa Sulle ju ära rääkida. No natuke räägi siiski veel -  Rebeka ja Gregor käivad külas härra Kirsipuul, kes jutustab neile ja lugejale huvitavaid Tallinna lugusid. Lapsed saavad härra Kirsipuu juures tuttavaks ka Lota-nimelise tüdrukuga.

Rebeka ja Gregor saavad kokkulepitud kohast ka ümbriku, milles on Mustpeade maja plaan, kontserdipiletid laupäeva õhtuks Mustpeade majja ja juhend, milles on ülesanne välja uurida, kuhu kaovad maalid Mustpeade majas Vennaste saalis. Lisaks veel telefoninumber ja kiri: „Helistage ainult siis, kui te tõisesse hätta satute.“

Lapsed käivad korra ka Tallinna Ülikoolis, kus töötab folkloristina Gregori tädi. Naljaks on see, kuidas Rebeka esialgu saab aru, et tädi olevat florist, kuid ei, tädi on folklorist, kes räägib lastele ka vaimudest ja sellest, miks mõned inimesed peale surma vaimudena maa peale jäävad.

Mustpeade maja lähevad sündmused eriti põnevaks, sest lastele tuleb appi üks vaim, kes kirjeldab neile arvatavat maalivarast ja Gregoril tuleb mõte, et selleks võiks olla keegi turvafirmast.

Miks tal selline mõte tuleb? Kas süüdi ongi turvafirma töötaja või hoopis mõni vaim? Millise plaani lapsed valmis nuputavad, et kurikael kinni võtta? Kas see plaan ka toimib? Kui raamatu läbi loed, siis saad kõikidele küsimustele vastused. Saad teada sedagi, kes on Rebeka uus sõbranna, kellega üheksoos shoppama minnakse.

 

Selline väga põnev ja kaasahaarav raamat on „Vanalinna detektiivid“. Väga põneval ja huvitavalt kirjutatud. Põnevatesse sündmustesse on pikitud palju ajalugu, argipäevaga seguneb minevik.

 

Raamatu on vahvate piltidega illustreerinud Marko Pikkat.

 

Marko Tiidelepp

 


Kristiina Kass „Kasper ja viis tarka kassi“

Kristiina Kass

„Kasper ja viis tarka kassi“

(Tänapäev)

 

Kasper kolib oma perega vanasse puumajja ja saab naabriks veidra vanatädi Amaalia. Esialgu on poiss veidi pettunud, sest naabruses ei ela ühtegi lastega peret. Õnneks on Amaalia-tädil viis vahvat kassilast, kes on mitu korda nutikamad kui tavalised loomad. Nendega saab Kasper peagi heaks sõbraks. Kui vanatädi usaldab Kasperile oma kasside suure saladuse, tuleb poisile ebatavaline idee.

Kristiina Kassi „Kasper ja viis tarka kassi” saavutas Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2004. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat” III koha.

 

Kristiina Kassi kirjutatud vahva lasteraamat „Kasper ja viis tarka kassi“ ilmus esimest korda juba 2005. aastal, teist korda 2011. aastal ja kolmandat korda 2015. aastal.

See on selle vahva lasteraamatu neljas trükk! See näitab kindlasti seda, et „Kasper ja viis tarka kassi“ meeldib lastele ja miks ei peaks meeldima, sest see on üks igati vahva lugu.

 

Raamat algab sellega, et saame teada, kuidas ühes keskmise suurusega linnas, Lillkapsa tänaval (mis vahva tänavanimi!) punases puumajas elas väike vana tädi, kelle nimeks oli Amaalia Kullerkup. Amaalia-tädi on väga vahva ja vana naine, kellel on viis kassi, keda ta kutsub oma lapsukesteks. Amaalia ostab sageli oma lapsukestele kohaliku pagari käest koorekooke. Ta on neile ka piima, mida vanasti müüdi klaaspudelites. Seetõttu on tal ühel päeval taaskord toidukorv ilmatuma raske, kuid õnneks on tal vahva naabripoiss, kel nimeks Kasper, kes aitab vanatädil toidkorvi koju viia. Raamatu autor ütleb, et Kasper oli umbes sinuvanune poiss, kes oli üsna lahke ja sõbralik poiss. Kui vana see sinuvanune täpselt on? Eks see ole sama vana, kui lugeja parajasti on. Igal juhul meeldib Kasperil käia Amaalia-tädi juures kassidega mängimas.

Seejärel saame lugeda sellest ajast, mis juhtus veidi varem ehk sellest ajast, kuidas Kasper Metsaniit koos oma ema Maie ja isa Matiga Lillkapsa tänavale kolis. Kasper oli veidi õnnetu, sest läheduses ei pidanud elama eriti palju lapsi, kellega mängida, kuid õnneks märkab Kasper kohe naabritädi kasse! Need hakkavad talle kohe meeldima!

Need viis vahvat ja nutikat kassi on punasetriibuline Mataleena, kes on kassidest kõige vanem. Valter on valge kass, kes on kõige noorem. Pruunitäpilised Rosaalie ja Sebastian on kaksikud, pika helekollase karva ja siniste silmadega kass on Emeli.

Nii nag ütlesin, hakkab Kasper käima Amaalia-tädi juures kassidega mängimas. Seejärel saame lugeda ka Amaali elust, mis pole olnud just kõige õnnelikum, pigem õnnetu ning me saame teada ka üht-teist vägagi ootamatut ka kasside kohta! Pärast seda hakkab Kasper kassidega veelgi rohkem tegelema, ta asutab lausa kassikooli ja hakkab õpetama neile kirjutamist! Uskumatu lugu!

Kuna Amaalia-tädi on väga vana, siis ühel päeval ta haigestub ning ta viiakse haiglasse, kus Kasper koos oma emaga vanatädi vaatamas käib. Poiss võtab haiglasse salaja kaasa ka väiksema kassi ehk Valteri. Samal ajal, kui Kasper emaga haiglas on viiakse ära ülejäänud neli kassi, kes viiakse loomade varjupaika!

Kasper selgitab ka emale ja isale, millised on lood Amaalia-tädi kassidega tegelikult, mistõttu otsustakse üheskoos kassid varjuapiagast ära tuua.

Kas see õnnestub? Kas kassid leitakse? Mis saab Amaalia-tädist? Ja mis lood on kassidega tegelikult? Nendele küsimustele leiate vastuse, kui loete selle vahva ja huvitava raamatu lõpuni. Ma ei saa ju teile kõike ka ära rääkida.

Igal juhul on „Kasper ja viis tarka kassi“ üks väga-väga vahva, lahe, põnev lasteraamat, kus juhtub palju ja paljud juhtumised on üsna muinasjutulised.

 

Marko Tiidelepp

 


Jane Patience „Käik vanaema Mürrmürri juurde“

Jane Patience

„Käik vanaema Mürrmürri juurde“

(Hea Lugu)

 

Vikerkaareküla päkapikud on rõõmsameelne toimekas rahvas. Külas juhtub alatasa põnevaid asju ja keegi ei tunne kunagi igavust. Raamat jutustab loo sellest, kuidas Villi Sarvepuhuja läheb vanaema Mürrmürri juurde oma haigele õele ja vennale külmetusrohtu tooma, aga libiseb mahalangenud puutüvel ja jääb trakse pidi jõe kohale rippuma.

Südamlik lugu imekaunite piltidega nii suurtele kui väikestele muinasjutumaiatele lugejatele. Varem on Vikerkaareküla lugude sarjas ilmunud „Savipoti-Tobi soovikaev“, „Karvajala tore mõte“ ja „Imeline Kessevelon“.

 

Kallid muinasjutusõbrad, olge nüüd väga tähelepanelikud, sest ilmunud on jällegi üks ilus ja lahe muinasjuturaamat, mis viib meid taaskord Vikerkaareküla päkapikkude juurde. Nagu eelpool mainitud, siis on Vikerkaareküla-sarja neljas raamat.

Raamatu algus juhatab meid jälle Vikerkaarekülla, mis asub vikerkaare otsas, sügaval metsas. Siis, kui taevas on vikerkaar, saab Vikerkaareküla inimsilmale nähatavaks, muul ajal jääb ta nähtamatuks kõigile peale metsa loomade ja päkapikkude, kes seal elavad. Selline põnev paik.

Vikerkaarekülas on videvikutund. Külaplatsil tõstis Villi Sarvepuhuja suu juurde vanaaegse sarve ja puhus sealt välja pika madala heli, mis kaikus selgelt ja valjult ümberkaudsetes metsades. Sarve puhuti igal õhtul videvikus, et teekäijad ja metsas tööd tegevaid päkapikke enne pimedat koju juhatada.

Ka Villi jõuab koju, kuid seal selgub, et õde Pille ja vend Sämmi on külma saanud ja haigeks jäänud. Nende ema kinnitab Villile, et kui lastel patem ei hakkab, siis saadab ema hommikul Villi vanaema Mürrmürri juurde.

Hommikul on Pille ja Sämmi tervios kehv. Villi asub teele vanaema Mürrmürri majakese poole. Vanaproua ei olnud tegelikult Villi vanaema, aga kõik kutsusid teda nii, sest ta oli väga vana. Vanaema oli tark naine ja teadis palju metsas kasvavatest ravimtaimedest ning ta valmistas neist arstirohtu.

Villil juhtub teekonnal vanaema Mürrmürri juurde õnnetus, kuid õnneks on tal kaasas sarv, mida ta videvikutunnil puhus. Villi puhub sarvest madala heli, mida kuulevad jänesed, kes lähevad sellest vanaema Mürrmürrile rääkima. Ka vanaema Mürrmürrile tundus, et kuulis sarve madalat heli. Nüüd läheb vanaema vana nikerdustega riidekirstu juurde, kust võtab välja kauni mustriga lapiteki ja läheb Villile appi.

Milline näeb välja Villi päästeoperatsioon? Sellest pead juba ise edasi lugema. Igal juhul on selleks vaja vanaema Mürrmürri lapitekki, palju linde ja ka ühte kirjut rähni. Kas Villi saab vanaema käest ka külmetusrohtu, sellest saad lugeda juba raamatu viimasel leheküljel.

 

Vahvad ja imeilusad pildid on joonistanud ka sellesse raamatusse John Patience, nagu ta teinud seda ka eelmisesse kolme Vikerkaareküla-raamatusse.

 

Marko Tiidelepp

 

 


Andy Grifiths, Terry Denton „13-korruseline puuonn“

Andy Grifiths, Terry Denton

„13-korruseline puuonn“

(Pegasus)

 

Andy ja Terry elavad hämmastavas 13-korruselises puuonnis, milles on näiteks keeglirada, läbipaistev ujumisbassein, inimsööja-haide tünn, hiiglaslik katapult, salajane maa-alune labor, limonaadipurskkaev ning vahukommimasin, mis järgneb sulle ja tulistab automaatselt vahukomme suhu, kui oled näljane.

Andy ja Terry loovad koos väga naljakaid raamatuid: Andy kirjutab sõnad ja Terry joonistab pildid. Nende uue raamatu kirjutamine osutub aga peaaegu võimatuks, kuna seda takistavad muuhulgas kolmteist lendavat kassi, koletisest merineitsi, hiigelgorilla ja röhitsusgaasiga täidetud nätsumull.

„13-korruseline puuonn” on Austraalia lastekirjaniku Andy Griffithsi ja illustraatori Terry Dentoni ülimenuka lasteraamatusarja esimene osa.

 

“13-korruseline puuonn” on üks väga naljakas lasteraamat, võiks öelda, et tegemised ja juhtumised selles raamatus on lausa pöörased või pööraselt naljakad. Vahva on selle raamatu puhul juba see, et taaskord kaob ära piir juturaamatu ja pildiraamatu või koomiksiraamatu vahel, sest ka selles raamatus on väga suur tähtsus just piltidel. On ju siin mitmeid lehekülgi, millel ainult pildid, lehekülgi, millega püütakse edasi anda koomiksilaadseid tegevusi või lausa mõnda kummalist multifilmi. On lehekülgi, mis on näiteks lihtsalt mustad, sest süžee nõuab seda. Andy Griffiths ja Terry Denton katsetavad, kuidas lasteraamatuid hästi lahedateks teha ja see tuleb neil ka väga hästi välja.

Andy ja Terry on ennast selle raamatu peategelasteks kirjutanud ja joonistanud, kuigi selles raamatus on nad teismelised poisid või kübe veelgi nooremad. Nad elavad lahedas ja väga uhkes 13-korruselises puuonnis ja nad kirjutavad raamatuid. Seekord on asjaolud veidi kehvad, sest kirjastaja ootab nende raamatut ettenähtud tähtajaks, kuid selgub, et kutid pole veel midagi kirjutanud. Parandan, midagi on kirjutatud ja midagi on joonistatud, kuid see on ikka väga pisku.

Poisid üritavad kaotatud aega tagasi teha ja alustavad raamatu kirjutamisega, kuid neile tuleb vahele igasugu kummalisi ja veel kummalisemaid sehkendusi, võiks öelda, et lausa uskumatuid sehkendusi, kuid paari sõnaga asjadest veidi lähemalt.

Alguses saame tuttavaks Andy ja Terryga, kes elavad puu otsas, kus neil on 13-korruseline puuonn! Puuonnis on keeglirada, läbipaistev ujumisbassein, inimsööja-haisid täis bassein, väädid, millega kiikuda, mängude tuba, salajane maa-alune labor, limonaadipurskkaev, juurviljaaurusti, vahukommimasin jpm.  Uskumatu koht.

Andy ja Terry kinnitavad, et on juba mõnda aega kirjutanud raamatuid. Andy kirjutab teksti, Terry joonistab pildid. Kust saavad kutid oma raamatute ideed? Mõnikord mõtlevad nad need välja, teinekord põhinevad need asjadel, mis juhtuvad päriselt. Nagu näiteks see raamat.

Raamatu sündmused saavad alguse ühel hommikul, kui Andy ärkas ja läks hommikusööki võtma. Terry oli juba köögis ja “maalis kassi”. Terry ei maalinud kassist pilti, ta maalis päris kassi, helekollaseks! Terry soovis muuta kassi helekollaseks. Kassist peaks saama kanaarilind. Ja uskuge või mitte see õnnestubki. Ainuke probleem on selles, et kass lendab minema ja see on poiste naabri, Jilli kass Siidi. Jill tuleb ka kassi otsima, kuid poisid otsustavad Siidi äralennust mitte rääkida.

Hetk hiljem heliseb videotelefon. Helistajaks oli härra Suur Nina, kes on poiste kirjastaja. Mees on vihane, sest poisid pidid andma talle juba eelmiseks reedeks uue raamatu käsikirja, kuid käsikirja ei ole. Nüüd lepitakse kokku uus aeg – raamat peab olema valmis homme.

Terry pole pilte, Andyl on valmis uue raamatu neli esimest sõna: “Kord ühel ammusel ajal.” Seda pole tõepoolest mitte just väga palju.

Nüüd korraldatakse joonistusvõistlus, üritatakse üheksoos mõtelda, mis seal ammusel ajal võis juhtuda, kuid loomulikult on poistel ka igasugu segavaid faktoreid. Nii vaatavad nad televiisorist maailma lollakaima koera maailma kõige lollakamaid seiklusi ehk “Haukuva koera Barky show’d”, seejärel on plaanis vaadata ka järgmist saadet “Buzzy, põrisev kärbes!”, kui on õuest kuulda kellegi häält. See on postiljon, kes on toonud Terryle erisaadetise. Poiss on tellinud karbi mereahve. Lugeja saab teada, et meriahvidel on kolm silma, nad hingavad jalgade kaudu ja ehitavad tohutuid veealuseid kuningriike. Nüüd tuleb mereahvid ellu äratada, selleks on vaja saadetud karbis olevaid mereahvide munasid veega kasta. Kõik see võtab üsna pikalt aega ja lõpuks koorub üks mereahv, kes polegi mereahv, aga hoopis merineitsi, kellele hakkab Terry meeldima ja ta tahaks temaga abielluda! Veidi hiljem selgub, et merineitsi Mermaidia ei ole ka merineitsi, ta on hoopis merekoletis! Merekoletisest vabanemine võtab jällegi üsna kaua aega.

Seejärel otsustavad kutid raamatuga jätkata, kuid loomulikult on vaja hoopis süüa popkorni, juua limonaadi, röhitseda, teha nätsumulle, selle röhitsusgaasiga täidetud nätsumulliga ära lennata ja maanduda lõpuks vahukommidel. Sedasi sellest kirjutatavast raamatust küll head nahka ei saa.

Ühel hetkel saavad poisid siiski midagi valmis. Selleks on “Supersõrme seiklused”, millest saab ka selle raamatu lugeja osa. Tegemist pole teab mis kunstiteosega, kuid omalaadne raamatuke see ju on.

Supersõrme-raamatuke on valmis ja poisid otsustavad asuda uue juurde, kui saabub postiljon, kes toob Terry uue paki meriahvide munadega. Kuid ka selle pakiga ei lähe nii nagu Terry lootis, sest nendest munadest kooruvad päris ahvid, ahv ahvid, kes korraldavad uhkes puuonnis suure korralageduse, mistõttu tuleb need ahvid lausa minema lennutada.

Ja seegi pole veel kõik, sest lugeja kohtub veel üsna sõjaka hiigelgorillaga, kes on tulnud puuonni juurde hiigelbanaani nõudma, appi tulevad 13 lendkassi ja lõpuks… no lõpuks… ma ei saa ju lõppu siinkohal ära rääkida.

 

Igal juhul on see üks hiiglama äge ja kaasakiskuv lasteraamat ning väga naljakas lugemine ja vaatamine.

 

Marko Tiidelepp

 


Rene Goscinny, Jean-Jacques Sempe „Väikese Nicolas’ vahetunnid“

Rene Goscinny, Jean-Jacques Sempe

„Väikese Nicolas’ vahetunnid“

(Tänapäev)

 

Väikese Nicolas’ teises raamatus saame muu hulgas teada, mis juhtub siis, kui Nicolas’le kingitakse pimedas helendav kell ja vinge fotoaparaat, kuidas Nicolas oma klassivendadega kunstimuuseumis ekskursioonil ja arsti juures läbivaatusel käib ning millega lõpevad õpetajale kingituse ostmine ja jalgpallimatš teise kooli poistega.

Veidi üleannetu ja liigutavalt naiivne Nicolas, tema ema-isa, õpetajad ja vahvad klassivennad on juba kuus aastakümmet olnud prantsuse laste ja nende vanemate suured lemmikud.

Raamatu teksti autor René Goscinny on lisaks väikesele Nicolas’le loonud surematud koomiksikangelased Asterixi ja Lucky Luke’i.

Goscinny teksti täiendab armastatud illustraatori Jean-Jacques Sempé ainulaadne marakrattide galerii.

 

Kui Sulle lasteraamatud ja hea huumor meeltmööda on, siis on väikese Nicolas’ lood igati õige valik.

Veidi aega tagasi tutvustasin raamatut „Väike Nicolas“, mis oli selle sarja esimene raamat, nüüd siis teine raamat. Nicolas seiklused ja juhtumised koolis jätkuvad. Nagu raamatu pealkiri viitab, siis selles raamatus viibime rohkem vahetundides kui koolitundides, ja nalja saab igal juhul piisavalt palju.

Lisaks Nicolas’le löövad kaasa ka tema klassivennad Clotaire, Alceste, Rufus, Agnan, Geoffroy, Joachim, Eudes. Kõik nad on väga erinevad karakterid, iseloomud on vägagi erinevad, kuid nad moodustavad siiski ühe klassi. Pahatihti on poisid karvupidi koos, kuid samas on jällegi parimad sõbrad. Raamatus löövad kaasa ka Nicolas’ ema ja isa, vanaema, kes teeb lapselapsele ägedaid kingitusi, õpetaja, kes ongi lihtsalt õpetaja (naisõpetaja) ning kooli järelvaataja, keda kutustakse Puljongiks.

Esimeses selle raamatu loos juhtub nii, et Alceste saadetaks koolist ära, kusjuures ta ei tee sugugi mitte midagi hullu, aga ikkagi. Alceste on Nicolas’ parim sõber, selline paksem poiss, kes kogu aeg sööb. Ka sellel päeval sööb ta vahetunni ajal moosisaia, kui teised kutid mängivad palliga jahimeest. Eudes sihtis Clotaire’i, kes viskus pikali ja pall tabas hoopis Alceste’i selga. Moosisai kukkus maha, loomulikult moos allpool. Alceste’ile see ei meeldinud ja ta hakkas karjuma, mille peale ilmus välja järelvaataja Puljong, kes omakorda libastus moosisaial ja kukkus. See ärritas Alceste’i veelgi rohkem, mistõttu ta karjub Puljongi peale, et miks too ometigi ei vaata, kuhu ta oma jala paneb! Sellest piisab, et Alceste koolist ära saata, sest ei tohi ju ometigi vanema inimese peale karjuda. Klassivennad on Alceste’i pärast mures, kuid koolio tuleb paksu poisi ema ja asjad klaaritakse ära. Õnneks. Kuigi sama loo lõpus juhtub veel teinegi äpardus, seekord Alceste’i juustuleivaga.

Teises loos tekitab koolis suurt segadusr pappnina, mille Nicolas’ isa oli ostnud, kui poissi kooli viis.

Kolmandas loos saab Nicolas vanaemalt paki – see on kingitus, see on käekell, mis poisile vägagi meeldib. Nüüd ta saab kogu aeg jälgida kellaaega ja teab täpselt, millal midagi toimub. Kell on isegi nii uhke, et selle numbrid ja osutid säravad pimedas! Olukord läheb veidi naljakaks ja veidi nukraks siis, kui Nicolas läheb kella Alceste’ile näitama, kes tahab selle taskunoaga lahti teha, et näha, mis selle ägeda kella sees on. Loomulikult juhtub kellaga piuske äpardus.

Neljandas loos tahavad klassivennad ajalehte teha, sest Maixent on saanud kingituseks trükkimiskomplekti. Nii palju, kui on poisse, on ka arvamusi, milline see ajaleht olema peaks. Ja kuna arvamusi on sedavõrd palju, siis ega ka sellest ajalehe tegemisest midagi välja ei tule.

Ühel vahetunni ajal peaks minema kakluseks Nicolas ja Geoffroy vahel, lihtsalt niisama, kuid kaks riiukukke kakluseni ei jõua, sest vahetunni ajal jõuavad tülli minna peaaegu kõik ülejäänud kutid.

Ühes loos käime koos kuttidega kollakunneseid püüdmas, lähedal asuva pargi tiigist. Nicolas’ kulles saab nimeks King. Seetõttu, et poisile meeldib üks film, milles on üks kauboi, kelle hobuse nimi on just King. Konnakullestest on poistele rõõmu üsna lühikeseks ajaks, sest kastevanematele need ei ole sugugi mitte meeltmööda.

Nicolas saab selles raamatus vanaemalt veel ühe kingituse – fotoaparaadi. Loomulikult tirib ta ka selle kooli kaasa, ja see tekitab koolis suurt segadust, kuid õnneks jääb fotoaparaat siiski terveks.

Lausa kolmes loos mängime ägedat jalgpalli. Nicolas ja tema klassivennad ostsustavad mängida endast suuremate kuttide vastu. Nicolas’ isa püüab poisse veidi treenida, kuid lõpuks lähevad väljakul vastamisi hoopis poiste isad.

Ja veel. Käime ära kunstimuuseumis, õpime marssimist, otsime õpetajale lahedat kingitust, mistõttu käime lausa kingitustepoes, saame teada, mis juhtus Clotaire’i käega, et see kipsis on, saame osa vägevast testist, mis kõikidele poistele tehakse ja lõpuks saavad poisid ka auhinnatud, et nad pääseksid suvevaheaega veetma. Kuid näib, et suvevaheaeg Nicolas’s head meelt siiski ei põhjusta.

 

Sellised ägedad lood väikese Nicolas’ seekordses raamatus. Nalja ja huumorit on palju, kõik tegelaskujud on mõnusad ja lahedad.

 

Marko Tiidelepp

 


Asa Larsson, Ingela Korsell „Hõbemadu. PAX: 8. raamat“

Asa Larsson, Ingela Korsell

„Hõbemadu. PAX: 8. raamat“

(Varrak)

 

VALGUSE KÄES HÄBI SUREB
Himlabackenil kaob ootamatult väike laps, justkui oleks maa ta neelanud.
Samal ajal on ka Iris jäljetult kadunud. Kas need kaks sündmust võivad omavahel kuidagi seotud olla? Abi saabub Alrikule ja Viggole ootamatust kandist, aga kuidas suudavad nad päästa kedagi, kes on musta nõia küüsi langenud? Mariefredi all sügaval maapõues ärkab aegamisi ellu iidne uinunud koletis.

„Hõbemadu” on PAX-i sarja 8. raamat.

 

Ma ei tea, mida rootslased söövad, kuid nad kirjutavad väga ägedaid laste- ja noorteraamatuid, ülipõnevaid krimkasid ja teevad väga head popmuusikat. Üks ägedamaid laste- ja noorteraamatute sarju „PAX“ on jõudnud juba 8. raamatuni ja põnevad sündmused väikeses Mariefredis jätkuvad.

 

Peategelasteks juba varasemast tuttavad vennad Viggo ja Alrik, kes pole seni suutnud kindlaks teha, kes on linnakeses pahandusi ja hirmu külvav must nõid, kuigi etteruttavalt võin öelda, et selles osas saavad juba pikka aega õhus olnud kahtlused kinnituse, kes tegelikult must nõid on, kuid see ei tähenda veel seda, et raamatusari otsa saab, sugugi mitte, kaks raamatut ilmub veel.

Selleski osas toimetavad Mariefredis lisaks vendadele Estrid ja Magnar, vanemas eas olevad õde ja vend, kes on salajase raamatukogu (selles raamatukogus olevatest raamatutest on abi saadud ka varasemates osades, nii ka selles osas, sest selles raamatukogus on varjul igasugu nõiduslikke ja nutikaid raamatuid) hoidjad, poiste leitud koer Freja, üsna hiljuti linnakesse tulnud noor neiu, nõiakunsti õppinud Iris. Just Irisest saab selle osa üks olulisemaid tegelasi, kes on vastamisi musta nõiaga, kes ta eelmise osa lõpus kinni püüdis. Ka Irise jaoks on eelpool mainitud raamatukogu selles osas väga olulise tähendusega, sest must nõid soovib teada seda, mida on raamatukogu lakke kirjutada, sest see tähejoru on kood, mille abil saaks äratada raamatukogu all uinunud koletise.

 

Ma püüan selle osa olulisemad sündmused kokku võtta, kuid ei tahaks oma tutvustuses reeta, kes too must nõid on, las see jääda lugeja enda selgitada.

Seekordne osa algab sellega, et Iris avab silmad ja püüab aru saada, kus ta on. Kas ta on haglas? Kas temaga on juhtunud õnnetus? Miks ta siis on ratastoolis, ja kinni seotud? Miks ta on kinni seotud? Talle meenub, et mingid maskides segased piirasid ta sisse, aga ta pääses nende käest minema. Keegi meelitas ta majade vahele kitsasse käiku. Ja siis... ta tõmmati autosse.

Samal hetkel kuuleb Iris kontsaklõbinat, mis tuleb lähemale. Ratastool pööratakse ümber. Tema ees seisab keegi punase kleidi ja valge meditsiiniõekitliga naine. See on sama tädike, kes ta autosse sundis istuma. Rohkem Iris ei mäleta.

Naine kummardub Irise kohale. Sel hetkel mõistab Iris, et see ongi must nõid. Iris paiskab musta nõia poole portsu needusi ja nõiasõnu, ta paneb sõnadesse kogu oma jõu, kuid midagi ei juhtu. Naine ütleb, et tal on kaitseloits, mistõttu ükski Irise temp ei toimi. Nüüd hoomab Iris naise valgel kitli rinnaraskul nimesilti, millel on kirjas... siinkohal jätan ma selle nime enda teada, kuid lugejat vaevanud kahtlused on saanud kinnituse, kes must nõid olla võiks. Nüüd algabki selle osa suur võitlus, milles vastamisi must nõid ja Iris. Must nõid soovib teada saada raamatukogu laes olevat tähejoru, mis on eelpool mainitud kood, kuid Iris ei mäleta seda või ei taha mäletada. Must nõid võtab kasutusele tõeseerumi, toob mängu isegui Irise pisikese õe, keda Iris pole ammu näinud, hirmutab ühtepidi ja teistpidi, kuni lõpuks toob must nõid mängu ühe pisikese, aga väga õela ussi-putuka, mida kutsutakse selles raamatus spirituseks. Spiritus on selline „tegelane“, kes võib ronida inimese ajusse ja sealt kõik päevavalgele tuua ja see tüütu „tegelane“ kuuletub hetkel vaid mustale nõiale.

 

Samal ajal liigume teiste tegelastega Taevamäele, sest on ju Mariefredis jõulud ning lapsed ja täiskasvanud on õues, pidutsevad ja kelgutavad. Saame tuttavaks veel paari tegelasega, kellega varem meil kokkupuudet pole olnud. Üks on Alriku klassiõde Sara, teine on Sara täditütar Rutt, lisaks veel Alriku ja tüdrukutega sama vana Õnne-Marie, kellega on kaasas väiksem tüdruk, 5-aastane Mini. Õnne-Marie ja Mini on naabrid ning suurem türduk on väiksemale lapsehoidjaks. Kelgumägi hakkab rahvast tühjaks minema, sest on ju jõululaupäev ning kõik tahavad olla kodus koos oma peredega. Õnne-Marie seda ei soovi, ta ei tahaks üldse koju minna. Veidi hiljem saame selle põhjuse ka teada, ja see on seotud Õnne-Marie emaga ja probleemiga, mida Õnne-Marie häbeneb.

Õnne-Marie ja Mini hakkavad samuti kodu poole minema, kuid ühe vana tamme juures juhtub midagi hirmsat. Maa hakkab lainetama ja Mini kerkib õhku nagu laineharjal. Seejärel avaneb maas auk. Mini kukub auku. Nüüd paistab temast veel vaid ülakeha ja pea. Õnne-Marie läheb appi, kuid tema ees kasvab lumest välja peenike mullane puujuur, mis mässib end tüdruku randmete ümber ja hoiab teda kinni. Ühel hetkel kaob Mini lupsuga maasse. Õnne-Marie vabaneb puujuurtest, kuid nüüd ei jää tal muud üle, kui karjuda, karjuda, karjuda.

 

Loomulikult tõttavad appi kõik lähedal olevad täiskasvanud, Viggo ja Alrik, kuid näib, et midagi pole enam teha. Mini on kadunud. Kas see oli varing? Äkki tunnevad vennad, kuidas maa nende jalge all kerkib ja seejärel jälle vajub. Miski liigub maa all. Nagu laine, mis ringidena läheb. Nagu... maa-alune madu. Hiigelmadu. Sellest on vaja kähku rääkida Estridile ja Magnarile.

Vennad lähevadki Estridi ja Magnari juurde raamatukokku, kus üheskoos selgitatakse välja, et maa all elab hõbemadu. Hõbemadu on madude kuningas. Talviti pesitseb ta vanade puude all, mille lehed on sel juhul rohelised. Madu on kur ja ohtlik. Ta liigub maa all ja püüab oma saaki. Mõnikord tuleb ta maapinnale, ta on lohede sugulane, ja see, kes sööb hõbemao liha, omandab võlujõu ja võime näha nähtamatut. Eriti tugev võlujõud on hõbemao pisaratel. Hõbemao tapmiseks tuleb ta meelitada roomama läbi kolme tule.

 

Kuid siinkohal teen ma oma loos pausi, sest ma ei saa ju kõiki sündmusi Sulle ära rääkida. Igal juhul on ka PAX-i 8 raamat igati põnev ja kaasahaarav lugemine. Selles osas saad teada, mis juhtub Irise ja musta nõia vastasseisus, kas must nõid saab teada, milline on see kood, millega äratada raamatukogu all uninunud koletis? Mis saab hõbemaost, mis on juhtunud väikese Miniga? Kas on väikest tüdrukut võimalik päästa? Kas hõbemadu ongi üldse halb? Sündmusi on selles osas palju, on ka ootamatuid sündmusi, ja ka selliseid positiivsemaid sündmusi on. Saad teada sedagi, mis on see, mida Õnne-Marie oma kodus varjab ja kardab teistele näidata ja tunnistada.

Raamatu lõpus on tõeline võitlusstseen, kuid ka see lõpeb vägagi põnevalt, sest nüüd on mängu tulnud hiiglaslik ämblik!

 

Väga ägedad, koomiksilaadsed ja filmilikud pildid on raamatusse joonistanud Henrik Jonsson.

 

 

Marko Tiidelepp

 


Jeff Kinney „Ühe äpardi päevik: tagasi kiviaega“

Jeff Kinney

„Ühe äpardi päevik: tagasi kiviaega“

(Hea Lugu)

 

Vanasti oli elu parem. Või kas ikka oli?

Greg Heffely esitab selle küsimuse, kui kogu linn tõmbab vabatahtlikult juhtmed seinast ja elektroonikaseadmed nurka visatakse. Paraku on nüüdisajal omad mugavused ja Greg pole loodud vanamoodsa maailma jaoks. Kas Greg suudab taluda pinget, mis tõuseb Heffleyde kodus ja väljaspool seda? Või on tagasipöördumine „kiviaega” Gregi-suguse lapse jaoks liiga karm?

 

Greg Heffely ehk üks tõeline äpard on raamatukaante vahel jällegi tagasi. See on eesti keeles juba 10 raamat, mis selle omanäolise kuti juhtumistest pajatab ja need juhtumised on alati väga-väga naljakad. Nii ka seekord. Ühe äpardi juhtumistest rääkivad raamatud on ka seetõttu hiiglama vahvad, et siin on kokku segatud tavaline juturaamat ja koomiks, kuigi päris koomiksiraamatuks seda siiski nimetada ei saa.

Raamatu pealkiri viitab sellele, et me läheme selles osas kiviaega tagasi! No nii hull see asi siiski ei ole, kuigi ega palju puudu ei ole ka.

 

Seekordne äpardi päevik algab septembris. Greg jutustab sellest, kuidas täiskasvanud räägivad alati „vanadest headest aegadest“ (olete ju kuulnud isegi) ja sellest, kuidas kõik oli palju parem, kui nemad olid lapsed (kindlasti olete ka sellest kuulnud). Greg on üsna kindel, et vanemad on lihtsalt kadedad, kuna praegusel põlvkonnal on peen tehnoloogia ja igasugu värgid, mida neil kasvades polnud. Lugeja saab teada, et Gregi ema on viimasel ajal käinud linnas ringi petitsiooniga, et inimesed katkestaksid kaheks päevaks telefonide ja elektrooniliste vahendite kasutamise. Seni pole tal õnnestunud piisavalt allkirju koguda. Greg on asjade sellise käiguga igati rahul.

Kuid, lugeja saab selles osas teada sedagi, et Gregil on väike nõrkus ka tänapäevase luksuse suhtes, mis muudab inimese elu palju paremaks. Mis luksus see selline on? Selleks luksuseks on beebisalvrätid, ilma milleta Greg ei kujuta ette elu maailmas.

Raamatus on igasugu humoorikaid uudiseid veel. Sul on võimalus lugeda sellest, et Heffely’te peres on lemmikloom – siga, kes tunneb ennast üsna mõnusalt. Siga oskab käia kahel jalal ning kannab šortse! Ta on selline lemmikloom, kes lihtsalt tuleb ja läheb, kuidas tahab ja keegi ei tea, kus ta oma aega veedab. Greg on pahane, sest temal on liikumiskeeld, aga seal pole.

Nii, seast rääkisin, millest veel. Ah jaa, selgub, et nüüd elab Heffely’te majas ka vanaisa, sest senises elukohas tõsteti üüri ja ta ei saa enam seda elamist endale lubada. Vanaisa valib elamiseks Gregi magamistoa, mistõttu kolib Greg väikevend Manny tuppa. Mannyga ühes toas magamisega on omad probleemid. Ema loeb Mannyle õhtuti unejuttu ja mõnikord on need tõeliselt pikad, sest Mannyle meeldib huvitavaid lugusid lihtsalt kuulata. Greg neid kuulata ei taha, tema tahaks magada, kuid ei saa.

Selgub, et on palju asju, millega Greg ise hakkama ei saa ja see ärritab ka poisi isa, mis omakorda tekitab selles osas veel üsna suurt segadust.

 

Gregi vanem vend Rodrick on sunnitud tööle minema. Ta saab töökoha kummalises restoranis, millel nimeks „Vanaaja jäätisebaar“. Rodrickust saab söögikoha maskott – Vanaaja Tobias ja see pole sugugi lihtne töö.

 

Sündmuste virr-varr selles raamatus on vägagi tempokas, mistõttu saame lugeda veel ka vanaisa korraldatud peost Heffely’te majas, mistõttu on Gregi isa sunnitud majja paigaldama valvekaamera, et vanaisal silm peal hoida. No ja ühtlasi hoiab ta silma peal ka Gregil.

 

Samal ajal kogub Gregi ema piisavalt allkirju oma petitsioonile, et viia käbi elektroonikavaba nädalalõpp, mistõttu peavad kõik tulema vabatahtlikult linnaparki koristama ja uskuge mind, see nädalalõpp on Gregil üsna sündmusterohke ja kirju, tegelikult võiks öelda, et halenaljakas. Ta üritab linnast põgeneda, kuid ka see ei õnnestu.

 

Sündmused lähevad veelgi keerulisemaks, kui Greg suudab kodus veeõnnetuse korraldada, mistõttu tuleb tal ehituspoodi sõita. Sõiduks kasutatakse isa autot, kuid rooli läheb vanaisa, kes on siiski nii vana, et tal on lausa juhiluba ära võetud. Loomulikult ei lõpe see sõit hästi ja seetõttu tuleb Gregil minna klassireisile Hardscrabble’i tallu, kuhu Greg esialgu ei tahtnud minna, sest see pidavat olema üks üsnagi hirmus koht. Vanaisa annab lapselapsele kaasa raamatu „Vajalik raamat noortele poistele“, mis reisi sihtkohas üsna oluliseks abimeheks osutub.

Ma ei saa sulle ka kõiki sündmusi ära rääkida, sest sel juhul on lugemine ju igav, kuid too Hardscrabble’i talu on tõepoolest üks üsna hirmus paik, kus aeg veidi seisma jäänud, mitte küll kiviajas, kuid siiski.

Lisaks luusivat seal ringi keegi Silas Scratch, keda näivat kartvat kõik, kes selles talus on olnud või on. Kes see Silas Scratch on, mis roll selles on Gregi isal? Selle pead juba ise välja selgitama.

 

Igal juhul on selge, et Greg Heffely seiklused on jätkuvalt väga-väga naljakad ja kaasahaaravad, mistõttu on selle raamatu lugemine üks väga mõnus tegevus.

 


Salla Simukka „Sõsarla. Seiklused teises maailmas“

Salla Simukka

„Sõsarla. Seiklused teises maailmas“

(Pegasus)

 

Lund muudkui sajab ja sajab. Külm läheb aina käredamaks ja hanged ähvardavad kogu maailma enda alla matta. Üheteistkümneaastane Aliisa kukub läbi lume teise maailma, Sõsarlasse – vastu uskumatele seiklustele.

 

Soome kirjaniks Salla Simukka (varem on eesti keeles samalt autorilt ilmunud ka „Lumikki triloogia“) on kirjutanud väga laheda, põneva, ilusa ja muinasjutulise lasteraamtu, mille peategelasteks on kaks tüdrukut, kel nimeks Aliisa ja Meri. Nii nagu pealkirjas öeldakse, siis lugu viib meid tõepoolest teise maailma ehk Sõsarlasse.

Raamatu alguses on lühiksed katkendid kolmest maailmakuulsast raamatust: Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“, F.H. Burnetti „Salaaed“ ja H.C. Anderseni „Lumekininganna“ ja kõigi nende kolmega on sarnaseid jooni ka „Sõsarlal“.

 

Lugu saab alguse, kui 11-aastane Aliisa oli teel koolist koju. Ta märkas lumehangel kiili! Aliisa ei suuda uskuda – kiil, talvel, keset lund ja külma. Talv oli olnud ebatavaline, sest esimene lumi oli maha sadanud septembri lõpus. Maha see lumi jäigi ja seda sadas kogu aeg ka juurde. Sadas oktoobris, novembris. Detsembriks oli lund aga juba nii palju, et see hakkas igapäevast elu häirima. Korrusmajade alumistets akendest sai veel hädavaevu välja vaadata. Mida lähemale tulid jõulud, seda vähemaks jäi neid, kes valgete pühade üle rõõmustasid.

Lisaks lumele saabus ka pakane, mis kraad-kraadilt tugevnema hakkas. Kogu maal muutus külm iga päevaga järjest käredamaks. Temperatuur langes paarikümne külmakraadini. Inimestel oli kogu aeg külm ja külm muutis nad üksteise vastu vastikuks. Inimesed muutusid tuimemaks. Inimesed naeratasid vähem ja rõõmustasid vähem. Inimesed oleks otsekui seestpoolt jäätunud.

Lugeja saab raamatu alguses teada sedagi, et Aliisal oli olnud kaks kujuteldavat sõpra nii kaua kui ta mäletas: Peegli-Aliisa ja Varju-Aliisa. Tüdruk rääkis mõttes sageli oma sõpradega, kuigi teadis, et neid pole päriselt olemas. Ühel päeval märkas Aliisa, et tema vari on kadunud, kuid selgus, et kadunud on ka teiste inimeste varjud!

Lisaks kiilile märkas Aliisa lumel ka koera jälgi, mis algasid tühjast kohast. Koer oleks nagu taevast kukkunud ja siis läbi lume sumbanud. Aliisa otsustas minna mööda jälgi, mis viivad ta väikese metsatukani, mis algas kohe nende korrusmaja tagant. Aliisa uuris käpajälgi lähemalt ja mõistis: need ei ole üldse koera käpajäljed vaid hoopis hundijäljed. Suure hundi, kes oli seal kusagil eespool ja varitses teda puude varjus. Aliisa seisatas. Astus sammu tagasi. Ja siis see juhtuski.

On ju igati põnev algus!

Aliisa vajus läbi lume ja kukkus vuhinal läbi pehme külma valevuse. Aliisa kukkus nii kaua, et ajataju kadus sootuks. Kõik Aliisa ümber oli valge, kuni korraga läks pimedaks, üleni mustaks ja ta ei näinud enam midagi. Siis potsatas ta selili millelegi pehmele. Kui tüdruk lõpuks silmad avas, vaatas ta otse tähistaevassse, kuid tähed taevas olid täiesti vales kohas. Tüdruk vaatas mingi teise maa tähistaevast. Veelgi imelikum oli see, et taevas paistis ühe kuusirbi asemel korraga kolm. Lisaks sirpidele olid veel kaks täiskuud. Viie kuuga maailm!

Järgmiseks tundis Aliisa, et on väga soe. Ta võttis talveriided seljast ja märkas vikerkaarevärviliste tiibadega kiili, kes hakkas moonduma. Kiil oli sama, kellega kohtusime raamatu alguses. Kiilist saab suur hunt, kelle hääl kõlas Aliisa mõtetes: tõuse üles, see ei ole unenägu.

Aliisa ja hunt liikusid edasi, kuni jõudsid keerulise mustriga kaetud väravani. Hunt selgitas, et nad on maal, mille nimi on Sõsarla. Aia taga on Salamuste aed. Sinna peab Aliisa minema üksi, sest kaksikolendid (see vist ongi kiil ja hunt üheskoos) ei tohi ilma kutseta aeda siseneda. Kui Aliisast on saanud Salamuste aia täieõiguslik elanik, siis saaks ta ka hundi sinna kutsuda.

Aliisa saab hundilt võtme, et väravast siseneda. Tüdrukul tuli avada lukud, mis asusid väraval olevate tähtede all, kusjuures tähed moodustasid kokku nime – Aliisa.

Aliisa siseneb Salamuste aeda ja nüüd algavad uskumatud seiklused!

 

Aliisa kohtub aias umbes omavanuse tüdrukuga, kel nimeks Meri. Ka tema oli sattunud Sõsarlasse kiilile järgnedes ja läbi lume vajudes. Miks on just nemad sellesse maailma sattunud? Tüdrukud olid kindlad, et selleks on kindlasti mingi põhjus ja sellest saab kindlasti üks suur seiklus. See meeldiks neile mõlemale.

Edasi kohtume Salamuste aias igasugu põnevate tegelastega: laulvad roosid, tuulehaldjad, kes toovad tüdrukutele süüa, unenägude kudujad, kes näitavad tüdrukutele unenägudes lendavaid lohesid, küsililled, samblatrollid, tohulased, hüpikveiderdised, ööseirajad jt. Salamuste aed oli täis igasugu elanikke, väikesi ja suuri, isevärki tuhnijaid ja kaunil sammul kulgejaid ning metsloomi kitsedest põldhiirte ja karudest pääsukesteni. Salamuste aias oleksid nagu endale kodu leidnud olendid kõigi maailma laste muinasjuturaamatutest. Selle aia asukatel näis olevat soojus, nii nende sees kui ümber. Soojus, mida inimestel Aliisa ja Meri maailmas enam ei olnud.

Üsna ruttu saaid Aliisast ja Merist Salamuste aia täieõiguslikud elanikud ja neid kutsuti õhtuks aia kõige suurema tamme juurde.

Tamme juures kohtuvad türdukud väga pisikese öökulliga, kel nimeks Oeküll. Selgub, et just sel päeval oli oeküllipäev ning toimus oekülli kohustusliku raamatuklubi kogunemine. See oli üks kummalin klubi, sest kogu aeg loeti ühte ja sama kirjanikku – Edgar Allan Oed, ja kogu aeg loeti tema ühte ja sama luuletust Annabel Leest. See on tüdrukutele veidi imelik, sest raamatuid on ju teisigi ja lugemine on ju igati mõnus, ilma kohustuseta.

Veidi hiljem kinnitas Oeküll, et Aliisa ja Meri olid tähtsad türdukud, sest nende tulekuga hakkas kõik muutuma. Maailm ei ole enam endine, kui kaks tüdrukut tulevad läbi lume, läbi aia, üle mere, siis saab unistus jälle teoks ja tegu unistuseks! Oeküll lisas, et tüdrukud pole veel valmis ja nad peaksid tulema tagasi nädala pärast ja kaasa võtma palju kohvi.

 

Nädala pärast olid tüdrukud öökulli juures tagasi. Neil oli kaasas kange kohv, mida öökull jõi ja ta muutus väga aktiivseks. Öökull kinnitas, et tüdrukute maailm on ohus ja ainult nemad saavad seda päästa. Kaks tüdrukut, kes on omavahel parimad sõbrad peavad oma maailma päästma. Tüdrukute maailm on uppumas lumme ja on üks kuninganna, kes valitseb maailma ja paneb lume sadama. Tüdrukud peavad minema üle mere, leidma südame seest võtme, vabastama lõbustuspargi ja nad peavad saama lohekäega tüdrukuteks.

Nii saabki alguse väga põnev ja kaasahaarav teekond, kus kohtume kaksikolendist hundiga, laev Helgi meeskonnaga, kus on ka mitmeid naisi ja laevarebane Lox, korjame merel uppunud lugusid, käime ära südamekujulisel saarel, kust leiame võtme, päästame mahajäetud lõbustuspargi, jõuame Lohesaarele, kus saame tuttavaks ühe väga vana ja võimsa lohega, kel nimeks Ai-La. Lõpuks jõuame Härmalossi, kus elabki eelpool mainitud kuninganna, kel nimeks Lili. Saame teada, kes on jäälased, soojaõgijad, lumekõmmutajad.

Kas tüdrukud suudavad oma maailma päästa ja kuidas nad seda teevad? Veidi hiljem selgub, et Aliisa peab päästma ka sõpruse, sest Meri näib olevat unustanud kõik selle, mida nd üheskoos tegid? Kas õnnestub päästa ka sõprus, mida selleks on vaja?

Igal juhul on „Sõsarla“ üks väga põnev ja kaasahaarav ning seikluslik lasteraamat, milles reaalne ja muinasjutuline maailma kohtuvad ning segunevad. Raamatus on väga vahvad tegelased, põnevad sündmused, on juttu maailma päästmisest ja sõprusest.

 

Raamatu on illustreerinud Saku Heinänen.

 


Lisa-Marie Dickreiter, Winfried Oelsner „Max ja Metsik 7. Must Äss“

Lisa-Marie Dickreiter, Winfried Oelsner

„Max ja Metsik 7. Must Äss“

(Pegasus)

 

Uus kodu ehtsas rüütlikindluses – kas saab midagi lahedamat ette kujutada? Küllap saab, leiab üheksa-aastane Max. Sest Geroldsecki kindlus on krimpsus memmesid ja taate täis vanadekodu. Aga kui üks murdvaras kindluses hirmu ja õudust tekitab, satub Max vaimustusse: lõpuks ometi saab ta tegutseda detektiivina!
Appi tulevad talle seejuures just nimelt Vera, Horst ja Kilian – metsikud eakad söögilauast number 7. Kokku on nad küll juba rohkem kui 200 aastat vanad, aga sugugi mitte eilased!

See on lugu õige erilist laadi sõprusest – tingimata lugemist väärt nii noortele kui ka vanadele meisterdetektiividele!

 

Kui Sulle meeldivad lasteraamatud ja põnevad detektiivilood, siis on see raamat just see õige raamat. Saksa autorid ojn kirjutanud põneva ja kaasahaarava loo, mille peategalsteks on üheksa-aastane Max ja kolm eakatekodu elanikku – Vera, Horst ja Kilian.

Üsna põnev seltskond, kas pole, kuid tegelikult sobivad Max ja meie raamatu vanainimesed suurepäraselt kokku, no eks on vahetevahel ka erinevaid arvamusi, kuid igal juhul tuleb neil detektiivitöö igati hästi välja.

 

Raamat algab üsnagi väljakutsuvalt: „Minu nimi on Max. Ma olen üheksa-aastane ja elan vanadekodus.“ Selgub, et Max on läinud uude klassi ja ta tutvustab ennast klassi ees, kuigi päris nii ta seda tutvustust ei mõtelnud teha. Nüüd on klassil palju nalja ja mõni klassikaaslane on tülinorija, kes Maxi selle lause pärast kiusata tahab. Õpetaja selgitab, et Maxi ema töötab Geroldsecki linnuses eakatekodus ja seepärast elab Max alates möödunud nädalast seal. Koolipäeva lõpus on Max sunnitud osade klassikaaslate eest põgenema rattaga, appi tuleb ka mopeedil sõitev Raphael, kes on eakatekodu juhataja vennapoeg.

Lugeja saab teada, et Maxile elu linnuses meeldib, sest see on ju tõepoolest väga vana ja huvitav koht. Poisil pole midagi ka seal elavate memmede-taatide vastu, kuid eaktekodus on ka ülemõde Cordula, kes soovib, et linnuses valitseks alati ja igal pool rahu. Seetõttu ei salli ta lapsi, seega ka Maxi. Cordula on paari päevaga leiutanud Maxi jaoks väga palju keeldusid – Max ei tohi laulda, Max ei tohi karjuda, poiss ei tohi istuda tühja ratastooli ja sellega ringi rallitada, ei tohi kitsastel keerdtreppidel joosta, ei tohi linnusekraavi kukkuda, ülemõele ei tohi vastu rääkida. Kui veidi edasi loeme, siis saame teada sedagi, et Maxil on ka veidi ülekaaluline kass Nurrpea, kes ei tohi mööda lossi ringi liikuda.

Kuid, lisaks Maxile ja ülemõde Cordulale, saame tutavaks ka Metsiku Seitsmega – need on kolm aktiivset ja julget vanainimest, kes istuvad rüütlisaalis lauas number 7, mistõttu on nad endale sellise hüüdnime saanud. Vera on hakkaja ja julge vanaproua, tõeline daam, kes olnud kuulus näitleja, Horst on endine jalgpallitreener, Kilian on professor von Hohenburg.

Max on koolist koju jõudnud, suutnud kokkupõrgata proua Veraga ja selgub, et lossis on käinud murdvaras ja ühest toast/korterist lossis on minema viidud ehteid, kusjuures maha on jäetud mängukaart, risti äss. Ei möödu palju aega, kui sisse murtakse ka teise tuppa, varastatakse jällegi ehteid ja maha jäetakse jällegi mängukaart, poti äss. Sellele vargusele oleks Max ja Metsik Seitse peaaegu peale sattunud, kuid vargal õnnestus põgeneda.

Nüüd algabki humoorikas lugu sellest, kuidas Max ja Metsik Seitse üritab kuritegusid lahendada. Loomulikult puutuvad nad kokku ülemõega, kellele sugugi ei meeldi, et poiss ja eakad kuritegusid uurivad. Siin on ka üsna väikest kasvu ja üsna aeglase mõtlemisga komissar Moser, kellele samuti ei meeldi, et algajad professionaalset uurimistööd segavad. Siin on igasugu juhtlõngu, eakatekodu võtmenimekiri, millel on kahtlane sõrmejälg, siin on mitu kahtlusalust, on põnevust ja on nalja ning vahvaid sündmusi.

Kuidas lugu laheneb, selle pead ise välja selgitama.

Igal juhul on raamatu lõpus väike viide sellele, et Maxi ja Metsiku Seitsme seiklused jätkuvad ka järgmises raamatus, kus juttu tuleb lausa kummitustest. Igal juhul, jääme teist osa ootama.

 

Lahedad pildid on raamatusse joonistanud Ute Krause.

 


Angela Sommer-Bodenburg „Väike vampiir kolib“

Angela Sommer-Bodenburg

„Väike vampiir kolib“

(Pegasus)

 

Antonil on üks väga iseäralik sõber. Seda arvavad tema vanemad, kellel pole õnneks õrna aimugi, et sõber on tegelikult väike vampiir! Rüdiger on lausa ebatavaliselt kena vampiir, keda Anton (peaaegu) kunagi ei karda. Siiski – vampiirist sõber võib ka kimbatust tekitada. Näiteks siis, kui ta saab kodust hauakambrikeelu ja peab seetõttu ümber kolima. Aga kas just nimelt Antoni keldrisse?
„Väike vampiir kolib” on raamatusarja „Väike vampiir” teine osa. 2017 . aastal valmis raamatusarja põhjal samanimeline animafilm.

 

„Väike vampiir kolib“ on teine raamat „Väikese vampiiri“-raamatusarjast, mis eesti keeles ilmunud. Algupäraselt on see raamat ilmunud juba 1980. aastal, kuid see ei sega teps mitte, sest selle sarja raamatud on igati humoorikad, põnevad ja lastesõbralikud.

 

Lugeja ees on tagasi Anton, kellel meeldib lugeda põnevaid õudusjutte, eriti meeldivad talle lood vampiiridest, kelle eluviise ta täpselt tunneb.

Lisaks Antonile toimetavad raamatus  väike vampiir Rüdiger, kes on vähemalt 150 aastat vampiir olnud. Anton leiab, et Rüdiger on sümpaatne vampiir, sest ta armastab vampiirilugusid ja tunnistab, et kardab pimedust. Väike vampiir tõi esimese raamatus keebi ka Antonile ning üheskoos lendasid nad kalmistule ja Schlottersteini hauakambrisse.

Üks oluline tegelane raamatus on ka Anna Hambutu, kes on Rüdigeri noorem õde. Temal vampiirihambaid pole veel kasvanud ja ta toitub piimast. Ka talle meeldib õudusjutte lugeda. Mul on tunne, et Annale meeldib ka Anton.

Raamatus on veel ka Lumpi Tugev, kes on Rüdigeri kergesti ärrituv vanem vend. Kord on tema hääl kõrge, siis sügavalt kähisev, mis näitab, et tal on murdeiga. Halb on see, et ta sellest raskest seisundist iialgi välja ei kasva, sest temast sai vampiir puberteedieas.

Olulist rolli mängivad raamatus ka Antoni vanemad, kes vampiire ei usu. Antoni ema on õpetaja ja isa töötab kontoris.

Raamatu on ka tädi Dorothea, kes on kõige verejanulisem vampiir, kellega on kimpus nii Rüdiger kui ka Anton. Lisaks veel ka kalmistuvaht Geiermeier, kes jahib vampiire.

 

Seekordne lugu algab sellega, et Rüdiger tuleb Antonile külla. Antoni ema vaatab küll, et Rüdiger on veidi kahtlane sõber, kuid ta ei suudaks kunagi uskuda, et Rüdiger on vampiir, mida Anton on emale korduvalt naljatledes ütelnud.

Selgub, et Rüdigeril on vaja abi ja ta kutsub Antoni keldrisse. Seal räägib väike vampiir oma sõbrale, et ta visati kodust välja ja tal on hauakambrikeeld. Põhjuseks on see, et tal on inimestega (õigupoolest ainult Antoniga) sõbralikud suhted. Tädi Dorothea on Rüdigeri järele nuhkinud ja perekonnanõukogule ette kandnud.

Kus plaanib väike vampiir elama hakata?

Rüdiger kinnitab, et tema elupaigaks saab Antoni kelder. Selleks on vaja keldris ruumi teha, et ka Rüdigeri puusärk sinna mahuks. Teatavasti magavad vampiirid, ka väikesed vampiirid päevasel ajal puusärkides, et mitte päevavalguse kätte sattuda. Antonile selline mõte headmeelt ei tee, sest keldrisse võivad tulla ka tema vanemad, kuid sõpra tuleb ju aidata.

Seejärel saame teada, kuidas Rüdiger ennast keldris sisse seab, kuidas Anton püüab kõigest väest, et tema vanemad keldrisse ei läheks. Selleks on vaja kiiret mõtlemist, veidi totakaid vabandusi ja isegi kadunud keldrivõtit.

Selles raamatus viib Rüdiger Antoni ka vampiiride kokkutulekule Hädaorgu, mis on ju üsnagi riskantne ettevõtmine ja selleks on vaja teha Antonile korralik maskeering.

Edasi loemegi juba vampiiride kokkutulekust ja lossist, kus see toimub. Loomulikult on vampiirid Antoni suhtes üsnagi kahtleval seisukohal, kuid õnneks läheb seekord kõik hästi. Kokkutulekul toimub ka üsna humooriks võistlus „Kes lõhnab kõige paremini“, kuigi vampiiride maailmas on head lõhnad hoopis teised, mis inimeste maailmas. Kokkutulekul kohtub Anton ka Annaga, ja lugeja jõuab ühe rohkem järelduseni, et Annale Anton meeldib.

 

Kui kokkutulekult pääseb Anton õnnelikult tulema, siis kodus lähevad asjad keerulisemaks. Majarahvas tunneb keldris imelikku lõhna, mis tuleb Antoni perekonna keldrist. Lisaks on vaja ka Antoni isal keldrisse saada.

Nüüd on vaja kiiresti kirstust keldris lahti saada. Selleks peavad Anton ja Anna oma jõud ühendama ning nad peavad üsnagi nutikad olemas, lisaks on vaja ka kübeke õnne, et kõik asjad laabuksid.

Kas nende plaan õnnestub? Kas Rüdigeri hauakambrikeeld tühistatakse. Seda saad sa teada, kui raamatu läbi loed.

Igal juhul on „Väike vampiir kolib“ sama põnev ja humoorikas lugemine kui ka sarja esimene raamat „Väike vampiir“. Olen kindel, et väike raamatusõber loeb ka selle osa õhinal läbi ja jääb ootama uut raamatut.

 

Lahedad pildid on raamatusse joonistanud Amelie Glienke.

 


„Kake Make entsüklopeedia. Tunne ennast ja maailma“

„Kake Make entsüklopeedia. Tunne ennast ja maailma“

(Pegasus)

 

„Kake Make” raamatusarjast tuttavat väikest tüdrukut Kake Maket ootab sel korral ees tõeliselt erakordne seiklus!

Kake Make oli juba ammu aru saanud, et maailm on täis igasuguseid huvitavaid asju ja saladusi. Tüdruku peas kihab pidevalt miljoneid suuri ja väikesi küsimusi, aga kahjuks ei tea kõigile vastuseid isegi mitte isa, ema või vanaema. Kuid selles raamatus tuleb appi kõiketeadja professor Tarkpea ning Kake Make suundub julgelt lustakale teadasaamise teekonnale!

Iga raamatu lehekülg on uus, värvikas, huvitav ja ootamatu avastus. Nii näeb maailma Kake Make ja kutsub kõiki väikeseid sõpru koos endaga seda uurima!

Raamatust leiate järgmised teemad: inimese keha, tervis, perekond, elukutsed, vaba aeg, kunst, muusika, tants, teater, sport, sõidukid, riided, ehitised, taimed, loomad, Maa ja teised taevakehad.

 

Väikese leedu türduku Kornelia, kes ise kutsub ennast Kake Makeks, lugusid oleme eesti keeles lugenud juba üsna mitmest raamatust, lisaks veel mõned põnevad ja sisukad töövihikud. Nüüd on ilmunud väga vahva, huvitav, lastesõbralik ja paljude lahedate pilitidega entsüklopeedia, milles Kake Make õpib tundma ennast ja maailma. See ei ole selline tavapärane entsüklopeedia, aga ikka pere väiksematele mõeldud raamat.

 

Entsüklopeedias on mitu osa. Esimene neist on saladustest sinu sees. See algab sellega, kust väike lugeja ja Kake Make siia ilma ilmusid ehk lapse sündimisest, milles öeldakse, et beebi sünd on eriline sündmus.

Seejärel on juttu lapse kasvamisest ja sellest,  millest koosneb keha. Siin saad lugeda sellest, et inimese keha koosneb eri suurusega luudest. Kõik need kokku on luustik. Kõige suurem luu on reieluu. Kas oled kuulnud, et luustiku moodustab 206 luud. Luid katavad lihased.

Edasi on juttu, kuidas keha töötab. Vaatluse all on süda, kopsud, magu, soolestik. Seejärel loeme, mis katab inimese keha, mida keha tunneb, juttu on ka tunnetest (vihastamine, kurvastamine, kartmine, imestamine ja vastutuse tundmine).

 

Teine osa on „Tahan olla terve“. Selles osas on sul võimalik lugeda, miks inimesed haiged on, mida süüa, et oleksid terve, kuidas olla terve. Siin on juttu sellestki, miks inimesed magavad.

 

Kolmas osa on „Inimesed meie kõrval“. Selle osa esimene peatükk jutustab sellest, keda nimetatakse pereks. Perekonna moodustavad vanemad ja lapsed. Peres on hea, rahulik ja turvaline elada. Pereliikmed hoolitsevad üksteise eest, jagavad, aitavad, kuulevad ära või annavad nõu. Selles osas on juttu ka sõprusest ja abivajajatest.

 

Neljas osa on „Inimeste tegevused“. Selles osas räägitakse, kellena inimesed töötavad. Öeldakse, et inimesed teevad tööd. Tõõtades õpime uusi asju. Muutume täiuslikumaks ja saame olla kasulikud. Edasi on juttu, mida vabal ajal tehakse, mis on kunst (maalikunst, skulptuur, kirjandus, arhitektuur), mis on muusika (muusikariistad, puhkpillid, löökriistad, keelpillid, klahvpillid, orkester, noodid), mis on tants (rahvatantsud, ballett, võistlustantsud, flamenko, stepptants), mis on teater, miks inimesed spordivad, millega saab reisida (transport, auto, lennuk, rong, buss, jalgratas).

 

Viies osa on „Meid ümbritsev keskkond“. Selles osas on juttu asjadest, mis meid ümbritsevad, mida me kasutame (mööbel, nõud, söögiriistad, mänguasjad, seadmed, masinad), kuidas me riietume, kus me elame, milliseid hooneid inimesed ehitavad.

 

Kuues osa on „Taimeriik“. See osa algab peatükiga maakeral leiduvatest taimedest. Taimi on igal pool – jõgedes ja meredes, metsades ja aasadel, kõrbetes ja mäetippudes. Siin on juttu vetikatest, samblatest, seentest, kaktustest, bambusest, ronitaimedest ja puudest. Kas tead, kuidas taimed kasvavad, kellel on õied, millised taimed on söödavad (köögi- ja puuviljad, marjad, teraviljad), millised taimed on kõige suuremad, mille poolest on taimed kasulikud.

 

Seitsmes osa on „Loomariik“. Kas tead, kes oskab lennata? Loomulikult on need linnud, kes on sündinud lendama. Nad kooruvad munadest, on kaetud sulgedega, neil on tiivad ja nokk. Raamatus on juttu koolibrist, paabulinnust, flamingost, pelikanist, pistrikust, öökullist, luigest, jaanalinnust ja pingviinist.

Kas sa tead, kes elavad vees? Kalad elavad jõgedes, järvedes ja meredes. Kaladel on uimed ja lõpused, millega nad vees hingavad. Raamatus on säga, lendkalad, hai, kerakala, merihobuke, purikala jt.

Kuid, kas sa tead, kes toidab oma poegi piimaga? Piimaga toidavad oma poegi imetajad. Pojad arenevad alguses ema kehas ja alles seejärel sünnivad siia maailma. Raamatus on kaelkirjak, jääkaru, känguru, sinivaal, gepard, sebra, kaamel, nahkhiir, elevant, delfiin. Edasi saab väike lugeja teada sellest, milliseid loomi on kõige rohkem – putukaid on kõige rohkem. Kellele meeldib päikese käes peesitada – loomulikult on need roomajad ja kahepaiksed. Milliseid loomi kasvatavad inimesed – lehm, härg, siga, hobune, lammas, kits, kana, hani, part, koer, kass.

 

Kaheksas osa on „Maa“. Väike lugeja saab teada, mis peitub maapõues, missugused mandrid ja ookeanid Maal on, milline on Maa pealispind, miks on Maal nii palju vett, mis on õhk, miks aastaajad vahelduvad, kuidas peab Maad hoidma.

 

Viimane osa on „Taevakehad“. Siit saad lugeda, millised planeedid tiirlevad ümber Päikese, mis öösel taevas sirab.

 

Selline väga vahva ja sisukas ning lastesõbralik on see „Kake Make entsüklopeedia“. Sobilik pere väiksematele, kes hakkavad iseennast ja maailma avastama. Selle raamatu abil saavad nad teada palju põnevaid fakte ja olen kindel, et see tekitab neis huvi ka tulevikus entsüklopeediaid avama ning teadmisi edasi ammutama.

 

Entsüklopeedia on koostanud Egle Cebatoriene ja Vaida Dubickiene. Vahvad pildid on joonistanud Kake Make raamatute autor Lina Zutaute.