Bostoni terjer

Bostoni terjer

Mulle on USA linn Boston alati meeldinud, kuigi ma ise sinna jõudnud polegi. Bostonis on suurepärane korvpalliklubi ehk Boston Celtics, kus on mänginud läbi aegade üks parimaid valgenahalisi korvpallureid Larry Bird. Bostonis on suurepärane jäähokimeeskond, mil nimeks Boston Bruins. Seal tegutseb kuulus Bostoni ülikool, läbi linna voolab mitu ilusat jõge, Bostonis on sündinud Benjamin Franklin, Samuel Adams, kirjanik Edgar Allan Poe ja oma noorusest mäletan põnevat telesarja “Spenser: For Hire” (seda filmiti aastail 1985-1988), mille tegevus toimus samuti Bostonis, ja selles mängis peaosas üks minu lemmiknäitlejatest, Robert Urich. Just sellest sarjast jäigi Bostonist mulje, kui ühest vahvast kohast, kuhu kunagi tahaks ka ise jõuda.

 

On olemas ka koer, kes selle linnaga seotud - bostoni terjerit kutustakse USA härrasmeheks, kes on nutikas ja toimekas, kõikide sõber! Bostoni terjer on iginoor, kes võib minna oma välimuselt küll halliks, kuid ta on suur “rõõmupall” ka vanemas eas. Ei maksa unustada, et bostoni terjer on ametlik Massachusettsi osariigi koer!

 

Vahva ja aktiivne rõõmupall - bostoni terjer

fotod Meeli Tulik

 

Bostoni terjerit tuntakse tema stiilsest must-valgest värvusest, suurtest ja tarkadest silmadest, suurtest nahkhiirekõrvadest, mis tuletavad meelde Batmani maski!

Ta on üks viiest USAs aretatud koeratõust, kuigi mängus on ka šotlaste ja inglaste käsi.

 

Selle vahva, liikuva ja nutika tõuga aitab tuttavaks saada Klarissa Orgusaar, kellele kuulub kennel Boks-Best Saiz ja tal on täna kodus 7 bostoni terjerit.

Meie kohtumisel on Klarissal kaasas kaks mõnusat tegelast – 10-aastane Jack ja 14-kuune Peppa ehk Be Happy Mu Kallis.

 

Klarissa Orgusaar ja tema koerad

 

Klarissa Orgusaar on koertega tegelenud juba üle 25 aasta. Tema pere esimene koeratõug oli bokser. Esimese bokseri sai ta Tartust, Mari Nõmmemaalt, kes oli toona ikka päris nooruke koerakasvataja. Klarissa ise tegeles bokseritega 14. aastat.

Miks oli esimene koeratõug just bokser?

Klarissa arvab, et see oli lihtsalt maitse asi, sest talle meeldis bokserite “lömmis” nina ja aktiivne iseloom. Ühel hetkel oli Klarissal alles kaks bokserit, kes olid juba väga vanad, mistõttu tundis ta, et temagi on koos bokseritega “vanaks saanud”.

Nüüd tuli mängu uus tõug – bostoni terjer. Nemad on ju oluliselt väiksemad, kuid ka neil on siiski “lömmis” nina ja nad on igati aktiivsed tegelased.

Oma esimese bostoni terjeri, kel nimeks Happy (tema on tänaseks läinud koerte Vikerkaaremaale), sai Klarissa Eestist, kennelist Mersu, mille omanikuks on Lilian Pajulaid.

Klarissa on Lilianile väga tänulik, sest Happy oli igati suurepärane koer.

Täna on Klarissa väga rahul oma karja “pesamuna” Pepaga, kes on suurepärane koer nii oma eksterjöörilt, kõik on igati paigas, ja iseloom on suurepärane. Peppa sündis pesakonnas esimese kutsikana, kuid vaatamata sellele oli Klarissal selge, et see koer on tema oma J

Bostoni terjereid kasvatab Eestis kaks-kolm kennelit ja kohalikud koerad on igati tublid. Eestis tõuühingut ei ole, mistõttu kuuluvad Eestis tegutsevad kennelid Boks-Best Saiz ja Mersu Soome tõuühingu liikmete hulka. Nimetatud kennelid täidavad ka Soome tõuühingu aretusreegleid. Tänu sellele tehakse aretuskoertele ka silma- ja põlveuuringuid.

Klarissa räägib, et ta on oma koertega käinud paljudel näitustel, näiteks Moldaavias, Horvaatias, Rumeenias, Montenegros, Türgis, Soomes, Rootsis ja mujalgi. Täna on Peppa õige varsti saamas ka Põhjamaade tšempioniks, praegu on puudu veel Norra võitja tiitel. Hiljuti oli Klarissa koos Pepaga Soome Võitja suurel näitusel, kus Peppa näppas tihedas konkurentsis junior-võitja tiitli. Täpselt nii juhtus ka Rootsis, kus osales lausa 32 bostoni terjerit! Soome Võitja võitu peab Klarissa ka üheks magusamaks võiduks, nagu ka Jacki mõned aastad tagasi võidetud võitu suurel Soome Bostoni Terjerite Tõuühingu näitusel Helsinkis.

 

Bostoni terjerid Eestis

Klarissa arvab, et Eestis on ca sadakond bostoni terjerit, ja paaril viimasel aastal on inimesed hakanud aktiivsemalt huvi tundma selle tõu vastu. Tõug on populaarne oma sünnimaal, Soomes, Rootsis. Eestisse tuuakse ka koeri Lätist ja Poolast, kuid seda pigem vist soodsa hinna tõttu.

Klarissa koerte pesakondadest on paljud koerad jäänud just Eestisse ning nad on sattunud igati toredatesse peredesse. Nii on tal teada peresid, kus käiakse koeraga purjetamas, sõidetakse lainelauaga, ronitakse mägedes. Ja see on igati vahva, sest on ju bostoni terjer aktiivne tõug.

Klarissa on kindel, et bostoni terjeri omanik võiks samuti olla aktiivne inimene, kuid bostoni terjer võiks sobida mõnele rahulikumale inimesele ka diivanikoeraks, kuigi see pole sugugi mitte soovituslik. On ju “probleemiks”, et ka bostoni terjerile meeldib toit, mistõttu on neil kombeks ennast paksuks süüa ja kujutage ette, kui nüüd selline koer oleks veel diivanikoer!

 

Suurte kõrvade ja suurte silmadega vahva tegelane

 

Bostoni terjer on kompaktne, parajate proportsioonidega (nende kehakaal on ca 7-11 kilo, turjakõrgus 23-38 cm), keha esiosa on veidi kõrgem ja neil on parajalt mõõdukas rinnakorv.

Nende pea on lühike, järsk ja kandiline. Ta on lühikarvaline koer, kelle saba on nudisaba. Ka näitustel vaatavad kohtunikud bostoni terjeri puhul just saba asetust, mis ei tohi olla liiga kõrge, nagu näiteks bokseritel.

Öeldakse, et bostoni terjeri pilgus on tarkust ja sõbralikkust. Silmad on suured, mistõttu tuleb jälgida ka seda, et nende silmad viga ei saaks. Klarissa lisab, et koduaias tasuks põõsad veidi lühemaks kärpida, et koer vigastada ei saaks, kui ta aias ringi jookseb.

Kõrvad on püstised ja laialt asetsevad.

Tegelikult on bostoni terjer oma välimuselt ja iseloomult huvitav segu kahest koeratõust. Lühike koon, suured silmad, tugev keha ja nudisaba meenutavad kohe buldogi, kuid elav ja nutikas iseloom tuletavad meelde vilgast ja liikuvat terjerit.

Bostoni terjer on vägagi ilmekas koer. Nende ilmed meenutavad mõnikord lausa inimeste omi, mistõttu võib koera omanik üsna tihti aru saada, mida koer mõtleb.

 

Karvkate on lühike, sile, läikiv ja hea kvaliteediga, aluskarva neil ei ole. Nad ei aja ka karva, Oma värvuselt on nad mustad, must-valged, triibulised ehk brindle ja nn seal ehk must, millel on kirkas valguses punakspruune jooni.

Koeral peavad olema valged märgid ümber koonu, valge lauk silmade vahel ja rinnal. Ideaalne on silmade vahelt sümmeetriliselt üle pea kulgev lauk. Lisaks valgele rinnale peaks olema valge ka kaelus, tervenisti või osaliselt valged esijalad või valged tagajalad kannast allapoole. Värviveaks loetakse nende märgiste puudumist või seda, kui koer on liiva- või maksakarva. Koera keha võib olla kuni 30% ulatuses valge. Ka sinised silmad on keelatud.

 

Iseloomult aktiivne ja sõbralik

 

Oma iseloomult on tõug elav ja sõbralik, mistõttu sobib ta väga hästi seltsikoeraks. Klarissa lisab, et bostoni terjeriks teeb teda just see, et nad võivad olla ka üsna püsimatud, nagu väiksed lapsed, kes on kord siin, kord seal. Peppa isa Finn on näiteks selline koer, kes on olnud kord ahjus, kord pesumasinas, kord nõudepesumasinas, õnneks siiski mitte töötavates masinates. Seetõttu tuleb olla bostoni terjeriga kogu aeg hoolas, et koer mingi jamaga hakkama ei saa. Klarissa lisab, et eks see sõltub paljuski siiski ka konkreetsest isendist.

Nad on üsna otsustuskindlad ja toimekad koerad, kes vajavad liikumist ja erinevaid harrastusi. Nad on sitked ja sportlikud. Bostonlased õpivad kiirelt ja sobivad hästi harrastama agilityd ning kuulekuskoolitust.

Olen ma ka ise näinud mitut bostoni terjerit agility-rajal võistlemas just siin, Eestis, ja võin julgelt kinnitada, et nad on kiired ja nutikad. Klarissa lisab, et üks tema koerte pesakonnast pärit bostonlane on suurepärane KK-koer, kes saavutanud kuulekuskoolituses maksimumpunktid!

Bostoni terjerid on alati valmis mänguks või jalutuskäiguks, kuid ärge unustage, et neil pole aluskarva, mistõttu võivad nad kergesti külmetuda, kui väljas on kõva pakane või paduvihm, mistõttu tasuks neile karmimates tingimustes selga panna mõni koertele mõeldud soojem riideese, nt. vest. Klarissa kinnitab, et ega ta külma ilma ja lumega oma koertega jalutama ei lähegi. Koduaias on sisse aetud rajad, kus koerad saavad minna ja oma häda ära teha.

 

Bostoni terjerid on suurepärased valvurid, kes annavad märku, kui on märgata mingit liikumist, kedagi või midagi võõrast. Valvamine pole siiski mitte agressiivne, jahivaistu neil täna ei esine. Valvamine ei väljendu ka selles, et koerad hauguksid/klähviksid. Kui bostoni terjer jääb üksinda koju, siis on ta seal igati rahulik ja vaikne.

Bostoni terjerid õpivad üsna ruttu ja kergelt, kuid kasutada tuleks pehmeid meetodeid. Kuna nad on siiski terjerid, siis kutsikaeas peab nende kasvatus olema konkreetne ja eesmärgikindel. “Terjer” lööb nendes välja just mängides, kui esile kerkivad jonnakus ja uhkus. Klarissa kinnitab, et õnneks on tänastes bostoni terjerites seda “terjerit” väga vähe alles ja koerad õpivad tõepoolest väga kiiresti. Paar korda harjutamist ja juba on asjad selged. Klarissa oma bostoni terjeritega trennis pole käinud, ta on lihtsalt ise neid treeninud.

Nad on lastesõbralikud ning lastega vägagi kannatlikud. Kuna nad on ka ise mängulised ja humoorikad, siis on ka lastel nendega väga vahva olla.

 

Terve tõug

 

Klarissa kinnitab, et bostoni terjer on terve tõug. Probleemiks võivad olla silmad (esineda võib hallkaed, kuna silmad on üsna suured ja esiletungivad, siis võivad need saada lööke), esineb patella luksatsiooni ehk põlvekedra paigaltnihkumist, reieluupea gangreeni, neeru- ja südameprobleeme, allergiaid, põiekive, epilepsiat ja aneemiat.

Paljud bostoni terjerid sünnitavad oma järglasi vaid keisrilõike abil, sest kutsikad on suured, sünnituskanal on kitsas ja emakas ei tõmbu piisavalt palju kokku.

On olnud ka hingamisprobleeme, kuid aastatega on bostoni terjer koon läinud pikemaks, mistõttu on hingamine muutunud paremaks. Ka mina ei kuule meie kohtunmise ajal, et bostoni terjeri hingamine oleks raske või häälekas. On teada ka neid kasvatajaid, kes aretavad koeri, kelle on väga lühike koon.

Klarissa annab oma koertele kuivtoitu, märgusõnaks on Royal Canini tooted. Kuna Klarissal on kodus seitse koera, siis saavad nad siiski süüa kõik korraga, kuid Klarissa alustab toidu ette andmist alati just vanima koera kausist.

Kas seitsme koeraga on raske?

Klarissa kinnitab, et pole häda midagist. Tema on siiski karjajuht, kellel peavad ka tema koerad alluma. Loomulikult üritavad ka bostonlased karja hierarhias tõusta ja mõni koer on rohkem esiletükkiv kui teine.

 

Ajalugu

 

Bostoni terjer on USAst pärit koeratõug, kelle juured ulatuvad siiski ka Inglismaale. 19. sajandil olid koeravõitlus Inglismaal vägagi populaarne. Koeravõitluste jaoks oli vaja sobiklikke koeri, mistõttu prooviti erinevaid ristandeid, mille üheks osapooleks oli bulldog. Kõige õnnestunumaks peeti buldogi ja inglise valge terjeri (seda tõugu täna enam ei eksisteeri) järglasi, keda võib pidada ka tänaste bostoni terjerite esiisadeks.

Koeravõitlus muutus populaarseks ka USAs, eriti Bostonis ja selle ümbruses. 1865 viidi USAsse just neid eelpool mainitud ristandeid, kelledest bostoni terjerid saidki alguse. Esivanemate hulgas on kindlasti ka prantsuse buldoge ja boksereid.

USAs hakati aretama bull & terjer koertest väiksemat ja kiiremat tõugu, keda esialgu tunti kui Boston Bull, Ameerika Bullterjer ja Bullethead, kuni 1893 said nad nimeks bostoni terjer, kui AKC tunnustas neid tõuna.

Tänane bostoni terjer ei ole enam agressiivne võitluskoer, ta on pigem sõbralik, heatahtlik, kodusoojust armastav seltsikoer, kes armastab oma perekonda, saab hästi läbi laste ja teiste loomadega. On teada, et bostoni terjerile meeldib olla omaniku külje all, kes teda samal ajal sügaksJ

Tänase bostoni terjeri esiisaks võiks pidada Bostonis elanud Robert C. Hooperi koera Judge, kelle eeljkäijad olid english bull ja english terrier. Arvatakse, et ka see koer toodi Bostonisse just Inglismaalt ja Judge oli vägagi suur koer. Kehakaalu oli tal 14,5 kilo, värvilt oli ta tume brindle. Judge’i pea oli nelinurkne, ja tal oli peas valged laugud. Seda koer paaritati Edward Burnett’ile kuulunud Gyp-nimelise emase koeraga 1893. aastal. Gyp kaalus 9 kilo ja oli üleni valge. Paar põlvkonda edasi hakkas sündima juba selliseid koeri, kes oli sarnased tänaste bostoni terjeritega.

20. sajandi alguses olid nad üleni valged, tumedad märgid olid vaid pea peal, must oli suisa keelatud värv.

20. sajandi alguses tõu populaarsus kasvas kiirelt ja ühel hetkel oli bostoni terjer Bostoni ja New Yorgi popim tõug. Sel hetkel hakati pöörama tähelepanu koera suuruse vähendamisele ja koera lõplik välimus sai paika (alla 7 kilo kaaluvad isendid muutusid normiks) alles 1950ndatel aastatel ja ka siis oli ta mitmeid aastaid USA popim koeratõug. Täna mahub tõug USA popimate koeratõugude nimekirjas 20-30 hulka.

Ajaloost on teada mitmeid kuulsusi, kellel on olnud või on bostoni terjer: näitlejad Rose McGowen, Famke Janssen, Denise Richards, muusik Louis Armstrong, saatejuht Allison Sweeny, USA president Gerald R. Ford jt.

Ajaloost on teada ka kuulsat koera I maailmasõjast. Ta oli bostoni terjeri ja pit bulli ristand, kel nimeks Sergeant Stubby. Bostoni Ülikooli maskott on bostoni terjer, kel nimeks Rhett. Väidetakse sedagi, et L. Frank Baumi raamatus “Võlur Oz” olnud koer Toto oli bostoni terjer!

 

 

Bostoni terjer


Yorkshire'i terjer - moodne peab samuti olema

Yorkshire'i terjer

Yorkshire’i terjer on praegu kindlasti üks ­populaarsemaid, kui mitte kõige ­populaarsem seltsikoer. Paljud inimesed arvavad, et yorki on piltpostkaardikoer, keda eksponeeritakse plakatitel ja reklaamides, kuid ei maksa unustada, et ta on aretatud kunagi töökoeraks, kes pidas jahti rottidele! Temas on üsna suur annus terjerit!
Siiski võib öelda, et tänane Yorkshire’i terjer on tarmukas valvur ja õrnahingeline koer.
Yorkshire’i terjer on Suurbritanniast pärit pikakarvaline kääbusterjer, keda aretati 19. sajandil rotipüüdjaks. Esimest korda tunnustati neid iseseisva tõuna juba 1850, ja pärineb vanast Must ja Tan terjerist, Malta koerast ja Skye terjerist. Oma praeguse nime said nad 1870.

Yorkshire’i terjer – tarmukas valvur ja armas seltsikoer

 

Yorkidega aitab meil tuttavaks saada Anne-Ly Kandelin, kellele kuulub ka yorkidega tegelev kennel Magical Charmer, läbinud Eesti Kennelliidu kasvatajakoolituse ja juhib Eesti Yorkshire Terjerite Tõuühingut.

Anne-Ly Kandelin ja tema koerad


Anne-Ly meenutab, et tal olid koerad juba lapsepõlves. Üks oli papilloni-laadne koer, teine šoti terjeri-laadne koer. Seega, mitte küll puhtatõulised, kuid siiski vahvad tegelased ja nagu näha, siis ikka väiksemat kasvu koerad.
2003. aastal kolis Anne-Ly pere oma majja ja võeti suurem koer. Segavereline, kes valvaks kodu. See koer on Anne-Ly’l veel tänagi hoovi valvamas. Umbes samal ajal tekkis tal mõte, et võiks võtta siiski ka toakoera, mida väiksema, seda parem. Nii jõudis Anne-Lyle Ungarist 2004. aastal tema esimene yorki, kel nimeks Bettike. 2007 rajas daam oma kenneli ning samal aastal sai alguse ka Eesti Yorkshire’i Terjerite Tõuühing, mille juht on ka Anne-Ly ka täna.
Täna on Anne-Ly kodus kolm koera – 2010. aastal sündinud importemane Silky Tšehhi kuulsast kennelist ja tema järeltulijad 2012. aastal sündinud poiss Odie ja 2013. aastal sündinud tüdruk Charlotte. Kaks vanemat koera elavad vanaemade juures ”hoiukodus” – eelpool mainitud Bettike ja 2007. aastal Poolast toodud poiss Valentino. Kõikidel koertel on küll oluliselt peenemad ja pikemad kennelnimed aga olgu siinkohal kasutatud ainult kodused hüüdnimesid. Kui on vaja kõik korraga kiirelt kokku kutsuda, siis on tunnussõnaks „koerad“ või „kes konti tahab“.
Anne-Ly kinnitab, et neli-viis koera tema kodus läheb juba üsna paljuks, sest kõik tahaksid ju voodisse ja kaissu tulla ning omaniku lähedal olla, mistõttu kahe-kolme koeraga on palju lihtsam.

Miks just yorki?
Kuna yorkidel pole aluskarva, siis ei aja nad ka karva. Karva tuleb nii palju, kui omanik koerasid kammib. Nendega on ka lihtne reisida ja näitustel käia. Paned kaks koera kotti ja saad nad ka lennukisse kaasa võtta, ei pea neid lennuki pagasiruumi hoiule panema.
Odie ja Charlotte on 9 riigi ehk multitšempion koerad ning Anne-Ly sooviks on, et neist saavad ühel päeval ka intertšempion koerad. Kutsudel on ette näidata võidud sedavõrd eksootilistest ja kaugetest riikidest nagu Montenegro, Horvaatia ja Kreeka. Odie ja Charlotte’i ema Silky on “vaid” kolme riigi võitja.

Milline on tšempion-yorki?
Anne-Ly kinnitab, et väga oluline on just karvahooldus. Tuleb olla väga järjekindel ja hakata kasvatama näitusekarva juba varakult. Ei maksa unustada, et näituse yorkidel on karvkate maani (seda õnnestub ka mul meie kohtumise ajal näha ja see on ikka uskumatult pikk), koertel on rullid igapäevaselt küljes, et nad saaksid liikuda. Olenevalt karvakasvu kiirusest kasvatatakse täispikka näitusekarva 2-3 aastat. Lisaks rõhutab Anne-Ly ka koera treenimist kutsikast alates – näitusekoer peab oskama korralikult seista laua peal, ta peab lubama oma hambaid vaadata, oluline on korralik kõrvalkäik. Anne-Ly kinnitab, et esimene käsklus näitusekoerale on siiski “seisa!”, mitte “istu”, hiljem on seda seismist oluliselt keerulisem selgeks teha, kui koer läheb pigem istuma.
Ja muidugi, ka koeraomanik peab olema “pühendunud” ja oma ettevõtmistesse uskuma. Esialgu tuleb näha vaeva, kuid see “näitusevärk” hakkab üsna ruttu meeldima.
Saan teada sedagi, et yorkid näitusekoerana on väga head, kuid eks ole ka nende hulgas aktiivsemaid tegelasi ja veidi loiumaid koeri. Näitusel peaks yorki olema eelkõige julge ja nautima olukorda. Diskvalifitseeriva hinde saavad arad või agressiivsed koerad.
Ah jaa! Anne-Lyl on vahva, 10-aastane poeg, kel nimeks Kevin-Markus. Ka tema käib emaga näitustel kaasas ning Odie’t võiks pidada poisi koeraks, sest oli ju tema see, kes 2012. aastal käis sünnituse ajal pidevalt uurimas, et kas sündis juba poiss? Selle pesakonna viimane kutsikas oligi poiss, toosama Odie, kellest nüüd saanud väga tubli näitusekoer. Kevin-Markus aitab oma ema näituseringi ääres, hoiab ühte koera, kui ema teise koeraga parajasti ringis on. Kevin-Markus on ka ise osa võtnud näitustel peetavatest “Laps ja koer”- võistlustest ning tal on ka mitmeid võidetuid karikaid, näiteks Horvaatiast, Taanist jm. Tulevikus plaanib Kevin-Markus Odie’ga hakata agilityd harrastama, mis oleks ju igati vahva, sest eks ole ka eesti agilitysportlaste hulka noori ja tublisid mehi vaja.

Yorkid Eestis


Eesti tõuregistris on üle 1500 yorkie, seega on tegemist väga popi koeraga. Mõnel aastal on yorkid kuulunud Eesti Kennelliidu registri alusel TOP 3 koeratõu hulka! Anne-Ly lisab, et väga palju on ka neid yorkisid, keda registris polegi ehk paberiteta koerad, mis teeb üsnagi murelikuks. Palju on neid koeri, kes on toodud Lätist, kusjuures seal toimub yorkide suur ülearetamine ja palju on ka haigeid koeri. On inimesi, kes otsivad endale yorkisid 200 euro eest, mis on vägagi absurdne, sest sellise hinna eest tõupuhast ja tervet koera on väga raske saada. Anne-Ly tõdeb, et tema on näiteks mõne oma koera eest maksnud lausa 2500 eurot.
Anne-Ly tõdeb, kui uus omanik soovib võtta endale näituse- või aretuskoera, siis tasuks kutsikas võtta ikka kasvataja käest, kennelist. Kui uus omanik soovib kodukoera, siis ka sel juhul tasuks küsida ikkagi kasvataja käest, kes suudab kutsikate seast valida ka selle koera, kes kodukoeraks kõige paremini sobib. Ja Anne-Ly lisab – kodukoeraks võetud yorki ei pea ilmtingimata ühte pesakonda ilmale tooma, see on pigem linnalegend. Kindlasti tasuks ennast eelnevalt harida kasvatajakoolitusel, kui hakatakse tegelema aretustööga. Väga palju kasulikku informatsiooni leiab tõuühingu kodulehelt www.yorkshire.ee

 

Välimuselt nunnud ja armsakesed


Yorkidel on pikk, siidjas karvkate, mis langeb sileda ja sirgena vastu maad, aluskarva neil ei ole. Näitustekoertel on eriti pikk ja eriti siidjas karvkate, mis vajab tõhusat hoolitsust ja igapäevast hooldust. Öeldakse, et koera tasuks kammida iga päev ja pesta vähemalt kahe nädala tagant.
Karvahooldus pole Anne-Ly arvates sugugi mitte väga keeruline. Iga kahe nädala tagant võtab omanik oma koertel rullid lahti ja peseb koerad ära. Rulle tuleks hakata keerama umbes 10 kuuselt või kui karv on piisavalt pikk ja sageli ümber siduda, kuid koerad harjuvad selle tegevusega.
Kuna yorkidel aluskarva ei ole, siis talveks tuleks kindlasti ka talvejoped selga panna, et koer ei külmetuks.
Tõug on pisike (nii pisike, et ta on pärast chihuahuad ja pomeraniani maailma kolmandaks väikseim koeratõug), püstkõrvaline (lontis kõrvad ei ole lubatud), kuid üsna terjerlik. Tema keha pikkus on keha kõrgusest veidi suurem. Nende kehakaal võib ulatuda kuni 3,2 kiloni. Turjakõrgus ei ole standardis määratletud aga on umbes 20 cm. Isased ja emased koerad on üsna sarnaste mõõtudega.
Anne-Ly kinnitab, kui kahe-,kolmekuuse kutsika kehakaal on alla kilo, siis tuleb väga väike koer, keda kutsutakse lausa mini-yorkiks, kuigi sellist tõugu ju ei eksisteeri. Kui samaealine kutsikas on kahekilone, siis tuleb liialdatud suurusega koer – lausa viis kuni kuus kilo, mis on liigagi suur.
Kaelast sabatipuni on koera karvkatte värvus terassinine/sinakashall, rinna, jalgade ja pea värvus on kuldne. Karvkate kasvab terve eluaja ja ea jooksul muudab veidi ka värvi. Kuna yorkide geenides on sees erinevaid terjereid, siis on osad isendid tumedamad, osad heledamad. Karvkate ei tohi olla villane, ikka siidine. Kutsikat valides võikski tähelepanu osutada sellele, et kutsikal ei tohi olla väga palju ja puhvis karva, sest sel juhul võib olla oht, et täiskasvanud koera karvkate on liiga villane ja pulstub kiiresti.
Kutsikate peamine värvitoon on must, seenior-yorkide karvatoon läheneb hõbehallile aga suurepärane on aretustulemus, kui tume terassinine toon säilib eluea jooksul.
Vastunäidustatud on täiskasvanud koerte seas mustad ja pruunid yorkid, kusjuures just pruune koeri on viimasel ajal väga palju juurde tulnud. Kindlasti annab see märku hoolimatu ja oskamatu kasvatajatöö tulemusest, mis viib tõu üldmuljet alla.

Väikeses koeras on suure koera iseloom


Väikese koera kehas on suur isiksus, kes võib olla väga visa ja jonnakas, ta võib olla tõhus valvur ja krapsakas kaaslane. Nad seltskondlikud, kes vajavad suurt tähelepanu, nad on tähelepanelikud, targad, vilkad, kuid ka tasakaalukad. Neile meeldib olla omaniku kaenlas ja istuda kamina ääres ning vaadata kaminatuld. Omaniku suhtes on nad äärmiselt lojaalsed ja neile meeldib kangesti oma peremeest “musitada”
J
Paljud omanikud ütlevad, et ta on suur koer väikese koera kehas, kes võib vahetevahel olla ka lausa hulljulge. Nad sobivad suurepäraselt ka väikeseks koduvalvuriks, sest nad kuulevad suurepäraselt ja annavad häälekalt teada, kui läheduses toimub midagi kahtlast.
Mitmetes koeratõugudest rääkivates raamatutes öeldakse, et yorkid on väljakutsuv tõug, kes on samas ülimalt armastusväärne ja nad on alati valmis lõbutsema. Teada on sedagi, et yorkid võivad kergelt erutuda, mida on võimalik varase sotsialiseerimisega vähendada. On esinenud juhtumeid, kus väikesed lapsed on suurepärase koera iseloomu ära rikkunud ja neist on saanud arad või agressiivsed koerad.
Anne-Ly tõdeb esimesena, et yorkid on perekoerad. Neil on palju terjerit sees – hauguvad üsna palju, kui kuulevad midagi võõrast või kui keegi annab uksekella. Ka minu tulek Anne-Ly juurde paneb kolm koera üsna häälekalt haukuma, mistõttu saan kindlalt öelda, et nad on suurepärased valvurid.
Teisest küljest on yorkid Anne-Ly arvates lihtsalt sellised vahvad nunnukad ja igaüks on oma väikese „kiiksuga“. Ühele koerale meeldib kontrollida perenaise igat liigutust ja rääkida oma koerajutte, teine oskab naeratada, kolmas naudib sügamist igas asendis, neljas nõuab häälekalt süüa, kui söögiaeg on üle läinud.
Koolitus võib olla keeruline, sest ta on ju terjer, mistõttu pole ka yorkidel väga suurt soovi kellelegi meeldida! Koolitusel on tähtsad motivatsioon ja premeerimine. Kuid nad sobivad suurepäraselt agilitykoeraks, võivad teha hästi kuulekuskoolitust ja esitada koeratantsu. Ka Anne-Ly on ühega oma koertest veidi aega agilityd teinud, kuni koer ühel päeval arvas, et aitab nendest tõketest küll.
Osades yorkides on säilinud jahikirg tänaseni, kuigi Anne-Ly kinnitab, et jahikirge ei ole ta täheldanud. Koduaias toimetavad mutid, kes Anne-Ly koertele küll huvi ei paku.

Ajalugu on pikk ja väga huvitav

 

Üks Yorkshire’i terjeri eelkäija on arvatavasti olnud waterside’i terjer, kes oli üsna populaarne 18.sajandil just Yorkshire’i aladel. Sarnased on neil karvastiku värvus ja siidpehme karvkate. Waterside’i terjer oli populaarne Yorkshire’is kuningas William IV ajal (1765-1837) ajal, nad olid tublid rotipüüdjad, kes pidasid jahti ka mõnele teisele pisiloomale. Neil võis olla 12 cm pikkune karvkate kehal, nende pea oli valge või hõbedane. Need terjerid liikusid koos kaupmeestega Kesk-Inglismaa krahvkondadest Šotimaale, kus erinevates klannides oli väga palju erinevaid koeri.

18. sajandi lõpus tulid paljud šotlased elama Lõuna-Yorkshire’i, kuhu nad tõid kaasa ka omad terjerid, keda toona kutsuti kõiki ju lihtsalt šoti terjeriteks

Teine eelkäija on arvatavasti olnud varane skye terjer, kellest aretati edasi tänane skye terjer, kuid ka paisley terjer ja clyesdale’i terjer, kes olid samuti siidise karvastikuga. Tänaseks on need kaks tõugu väljasurnud. Clyesdale’i terjereid võis kohata veel 20. sajandi alguses USA terjerikennelites.

Varased yorkid pidid iseseisvalt püüdma rotte ja muid väikesi loomi farmides ja tehastes. Kuna nad muutusid populaarseks just linnades, siis märkasid neid ka kõrgseltskonna inimesed. Nii hakkasid tehasetöölised kasvatama neid ka rikkamatele inmestele seltsikoeraks.  Nendel koertel pidi olema pehmem iseloom ja kaunim karvkate, kui tehastes rotte püüdvatel koertel. Selge see!

1861 osales yorkide eelkäija esimest korda Inglismaal koertenäitusel, kuid siis kutusti teda broken-haired scotch terrier. 1860ndatest aastatest on teada üks konkreetne koer ehk Huddersfield Ben, keda oli pikalt aretatud, kuid ka tema polnud veel päris selline nagu tänased yorkid on (võib öelda, et veidi meenutas see koer ka tänast austraalia siiditerjerit).  Huddersfield Beni järglastele “lisati” veel veidi malta koera ja liblikkoera geene ning nii saavutati tõug, keda täna tunneme Yorkshire’i terjerina.

1870. aastal, pärast Westmorlandi Show’d kirjutas Angus Sutherland ajakirjas “The Field”, et tõugu peaks kutsuma just Yorkshire’i terjeriks, kuna nad on selles piirkonnas sedavõrd populaarsed.

 

Ajaloost on teada veel ühte väga kuulsat yorkit ehk sõjasangar Smoky’t. Smoky oli pärit USAst, Ohiost ja tema sai Bill Wylle’i koer. Bill Wylle oli ametis lennuväes, kuid noor sõdur hakkas õpetama väikesele koerale igasugu lahedaid trikke ning Smoky’st sai kõikide lemmik. Üheskoos käidi esinemas ametlike meelelahutajtena nii haiglates kui ka USA sõjaväebaasides. Bill ja Smoky oli suurepärane paar, kes pärast sõda said ka oma telesaate. Smoky’st on olemas kuulus must-valge foto, kus pisike koerake istub sõdurikiivris. Tema nime järgi on saanud nime mitmed auhinnad ja talle on püstitatud ka ausammas.

 

1997 võitis maailmakuulsa Cruftsi koertenäituse just yorki, kel nimeks Ozmilion Mystification, kelle omanikuks on Osman Sameja, keda peetakse maailma üheks parimaks yorkide kasvatajaks läbi aegade.

 

Yorkshire'i terjer - nunnukas


Mopside trio

Mops

Prantsusmaal tuntakse neid kui carlin, Itaalias carlino, Saksamaal mops hund, Hollandis mopshund, Rootsis mops, Soomes mopsi, Hispaanias doguillo, Hiinas Lu-sze, Vanas Hiinas Ha Ba Gou. Nagu öeldakse, heal lapsel mitu nime. Tõuga aitab tuttavaks saada Kristina Arus, kellele kuulub ka kennel Amore Sincero ja ta on tegelenud mopsidega juba 12 aastat.

 

Mops – väike kasvult, suur oma hingelt

fotod Meeli Tulik

 

Öeldakse, et mops on kasvult väike, kuid tema hing on suur ja nad on ka väga vana tõug, naljatamisi võib seda hoomata juba ka nende voldikestest. Pärit on nad Hiinast.

Mopsi ingliskeelne nimi on “pug”. Nimel võib olla seos vana ingliskeelse sõnaga “pugg”, mis vihjas mänguliselt väikesele kuradikesele või pärdikule. Mõnele inimesele võibki ju mops meenutada väikest pärdikut ja mõni mops teha mõnikord ka kuratlikke krutskeid, kui tal selline tuju on.

 

Kristina Arus ja tema koerad

 

Kristina vanim mops Emili saab varsti 12-aastaseks, mistõttu võibki öelda, et ta on tegelenud mopsidega täpselt sama kaua. Tal on kodus ka 13-aastane retriiver, kes tuli nende peresse 8-kuuselt, kuna eelmised omanikud ei tulnud koeraga toime. Lisaks nendele kahele koerale on Kristinal kodus kolm mopsi (8-aastane Nesta, 6-aastane Mary, 2-aastane Kerry-Merry), üks mops (ühe-aastane) on kohe-kohe saabumas Hispaaniast ning kaks mopsi (6-aastane Harry ja 4-aastane Franky) elavad Kristina sõbranna juures. Sedasi on Kristinal veidi lihtsam.

Lapsepõlvest meenutab Kristina segaverelist koera, kelle nimi oli muideks Bim, nii nagu paljudel toonastel koeradel, kui omanikud olid näinud suurepärast mängufilmi “Valge Bim Mustkõrv” või lugenud samanimelist raamatut. Kristina meenutab, et tema Bim oli karjakoera moodi tegelane, kellel üks silm sinine, teine pruun.

 

Armastus mopside vastu tekkis Kristinal siis, kui tal oli näinud filmi “Mehed mustas”, kus samuti üks mops tegutses, mitte küll kõige ilusam mops, kuid siiski. Nii Kristina otsustaski, et mops peab nende perekonnaga liituma.

Oma esimese mopsi sai ta Maardust ühelt toonaselt mopsi-kasvatajalt. Siinkohal tasub mainida, et toona mopsid väga populaarsed siinmail ei olnud, nii nagu ka Nõukogude ajal.

Mopide populaarsus on hakanud kasvama viimase kümne aastaga ja seda lausa plahvatuslikult. Kuna mopsid on populaarsed, siis rõhutab Kristina, et inimesed peavad väga hoolega kaaluma, kellelt mopsikutsikas osta.

Seega võib öelda, et mops on Eestis popp!

Miks?

Kristina leiab, et mops on ju eelkõige mõeldud seltskonnakoeraks ja ta saab selle ülesandega väga hästi hakkama. Mops järgneb omanikule kõikjale, tahab temaga olla koos 24/7.

 

Rullis sabade ja ninakortsuga tegelased

 

Mopside üks kaubamärkidest on rullis saba (see on nendel rullis siis, kui tuju on hea, tervis korras), kuid ka armastusväärsed lamedad näod, näol olev paks kortsus nahk (otsaesisel, silmade juures, ninakorts) ja nöbinina.

Vahvad ja armsad on ka mopside kõrvakesed, mis on nn murtud kõrvad, mis võivad olla nööp-kõrvad või roos-kõrvad, nende murdepunkt on lihtsalt erinevas kohas.

Mops on üsna jässakas koer, nende rindkere on lai ja tugev, luud tugevad. Pea peab olema üsna suur, proportsioonis kehaga. Nende kehakaal on 6,3-8,1 kilo, turjakõrgus 25-28 cm.

Mopside silmad on tumepruunid, küüned on süsimustad.

 

Mopsi algupärane värvitoon on fawn (Eestis võime kutsuda neid kollakaspruuniks või isegi beežiks, musta maski ja seljal oleva märgiga, kuid on ka neid, kes kinnitavad, et just aprikoosikarva mops oli enne teisi. 19 sajandi keskel oli neid kahte tüüpi – Willioughby mops, kes oli hõbe-fawn või kivi-fawn ning Morrisoni mops, kes oli kuldne-fawn, aprikoosi-fawn. Veidi hiljem need värvitoonid segunesid.

1877 registreeriti ka esimesed mustad mopsid.

Praegused värvid on hõbe, aprikoos, fawn ehk beež ja must. Kõikidel mopsidel peavad olema must mask, mustad kõrvad, mustad põsetäpid ja mustjas seljajoon.

Karvahooldus on lihtne, kuid heledatel mopsidel on aluskarv, mistõttu ajavad nad ka üsna palju karva. Mustadel mopsidel ei tohiks aluskarva olla, mistõttu ei aja nad ka palju karva.

Mul õnnestub kohtuda ka ühe musta mopsiga ja tema omaniku Tii Tammik-Võsuga. Tuleb tunnistada, et mustade mopside karvkate on oma konsistentsilt teistsugune, kui heledatel mopsidel. Meie seltskonnas on ju ka üks aprikoosikarva mops, lisaks Kristina beežid koerad.

Must mops on väga laheda välimusega, tuletab meelde tulnukat teiselt planeedilt. Tiil on kodus koguni neli musta mopsi ja üks beež.

Mopside keskmine eluiga on10 aastat, kuid nad võivad elada ka 12-15-aastaseks.

 

Nooruses energilised, täiskasvanuna rahulikud

 

Mopsid on üsna rahulikud tegelased, kuid vajadusel võivad olla ka energilised sellid.

Kristina ja Tii lisavad, et noored mopsid on üsnagi energilised koerad, täiskasvanud koerad muutuvad palju rahulikumaks. Seetõttu kahtlustab Tii, kas rahulik mops vanemale inimesele koeraks sobib, sest nad on noores eas üsna energilised. Eriti noored emased mopsid on energilised ja ka võimuiharad, seevastu isased mopsid on tihti tõelised memmekad.

Oma hingelt on mopsid “suured”, neil on vahva huumorimeel, nad on sotsiaalsed, kuid mõnikord võivad olla ka isepäised, mõnikord neil lihtsalt on selline tuju.

Mopsid tulevad vahvasti toime teiste koertega ja muude loomadega, kuid vajavad oma kõrvale ka inimest, sh. lapsi. Tii loeb oma lastele sageli raamatuid ette, siis tulevad hea meelega seda kuulama ka tema koerad.

Omaniku juures meeldib mopsil igal pool olla, isegi vetsu tullakse kaasa. Ka voodis meeldib neil olla, kuigi nad norskavad üsna kõvasti. Kristina kinnitab, et sele norskamisega harjub ruttu ära ja see on ikka midagi muud, kui inimene norskab.

 

Koolitamine?

Mops tahab omanikule meeldida, mistõttu õnnestub koolitamine heade maiustega igati hästi, kuid ei maksa unustada, et mopsid tüdinevad asjadest üsna ruttu, mistõttu nad treeningus ei viitsi mõnda asja kümme-kakskümmend korda järjest teha. Seetõttu võiks trenni teha näiteks kümme minutit, seejärel pidada väike paus ja jälle edasi.

Ka näituste meeldib mopsidel käia, sest siis ollakse ju omanikuga koos, kuigi ringis ei viitsi nad eriti olla, sest seal läheb ju samuti igavaks. Ka hambaid ei taha mopsid kohtunikele eriti hästi näidata või on probleem hoopis kohtunikes, kes ei oska mopsidel hambaid õigesti vaadata? Mõnikord surub kohtunik kogemata mopsil nina lihtsalt kinni, ja kuidas neid hambaid ikka näidata, kui nina kinni ja õhku pole. Kristina kinnitab, et on õnneks ka neid kohtunikke, kes näitustel mopside hambaid näppudega katsuvad, nii ei suruta hingamist kinni. Kristina on oma koertega käinud näitustel Venemaal, Rumeenias, Sloveenias, Moldovas, Luxemburgis, Soomes, Baltimaades jm.

 

Probleeme tekitavad silmad ja ülekaal

 

Mopside juured viivad meid aastatuhandete taha. Seetõttu pakub ka ühe vanima koeratõu tervis kõneainet.

Näiteks silmad, mis on üsna esiletungivad, mistõttu on nad altid ka põletikele ja hõõrdumisele. Kristina kinnitab, et silmad ei tohiks olla liiga punnis. Kui mopside toit on õige, allergiat pole, siis ei tohiks olla ka silmaprobleeme, kuigi eks traumasid võib ikka esineda.

Kristina vanimal mopsil on probleem ka sellega, et tema ripsmed kasvavad sissepoole, seda muret on ka paljudel teistel mopsidel.

Kas näos olevaid voldikesi, eriti ninavoldikest peaks kuidagi õlitama, kreemitama?

Kristina tõdeb, et piisab sellest, et voldid oleksid ilusasti kuivad.

Mopside liigne kehakaal võib olla probleemiks, mistõttu vajab ka mops igapäevast liikumist. Kristina lisab, et mops on üks sellistest koeratõugudest, kes võiks süüa ennast lausa “surnuks”, nii nagu labradorid, nii nagu prantsuse buldogid. Kuna paljud mopsid on ülekaalulised, siis tuleks nendega ka palju liikuda, sest tempokas kõnd aitab ka neil kehakaalu kontrolli all hoida. Abiks on kindlasti ka veterinaaride juures müüdavad dieettoidud. Kristina ise toidab oma koeri toortoiduga – liha, siseelundid, maitsetaimed, “roheline”, puu- ja juurviljad. Tema mopside eriline lemmik on puhastamata magu. Sellist “delikatessi” poodidest ei leia, küll tasub küsida seda talunike käest või otsida turult.

Kui Kristina teeb oma koertega trenni, siis annab ta maiuseks näiteks värsket kurki, talvel isegi lihtsalt lund, sest ka trennis antav “preemie” on ju toit, millega pahatihti paljud koeraomanikud ei arvesta.

Üks haigus, mis võib mopsidel olla on PDE ehk ajukelmepõletik, mis tavaliselt lõpeb koera surmaga. Kristina tõdeb, et seda haigust on raske diagnoosida, ravida pole seda võimalik. Tehakse teste, et teada saada, kas konkreetne isend on haigusest vaba, kuid võib juhtuda isegi nii, et ka tervel koeral lööb see haigus ühel hetkel välja. Seotud on see mopside geneetikaga.

 

Nagu mainisin, liikumine on mopsidele nii nagu ka kõikidele teistele tõugudele oluline. Samas ei maksa unustada, et mopsile ei meeldi liigne palavus ega külm ilm. On ju neil lühike koon, mistõttu võib esineda ka hingamisraskuseid.

Kristina lisab, et palava ja külma ilma korral peaksid jalutamised väljas olema lühiajalised, vältida tasuks asfaltteid, liikuda tuleks pigem muruplatsidel või metsas.

 

Ajalugu on pikk ja keeruline

 

Kristina Alus on oma kodulehel kirjutanud:

Mops on üks vanemaid tõuge, teda ümbritsevad mitmesugused müüdid ja legendid. Selle tõu kujunemise ajalugu ulatub kaugele minevikku, täpsem sünnilugu jääbki saladuseks.

Paar legendi:

  1. Vana Himaalaja legend räägib sellest, et kõrgel mägedes asusid kotkapesad, mida inimesel oli väga raske leida ja veelgi raskem oli tabada hetke, kus pesas olid äsja munast koorunud kotkapojad. Legend räägib, et kui õnnestus puudutada äsja munast koorunud kotkapoega, muutus see Mopsi kutsikaks. Seetõttu olid Mopsid laamade seas suures soosingus.
  2. Lõvi armus oravasse ja tema armastus oli nii suur, et ta otsustas paluda abi jumalatelt, et need aitaksid  tal muutuda selliseks, et ta saaks oravaga koos olla. Ja jumalad halastasidki hiiglase peale muutes ta väikeseks Mopsiks. Võibolla sellepärast
    mõtleb Mops siiani, et ta on suur ning tugev lõvi, kes kedagi ei karda.

Mopsi-laadne koer elas Hiinas juba 700 aastat eKr. Väike, kortsuline kääbuskoer nautis artistokraatide soosingut, Hiina imperaatorite paleedes pöörati neile erilist tähelepanu, neil olid isiklikud teenrid, kes hoolikalt jälgisid, et koerad oleksid varjatud lihtinimeste pilkude eest. Nad sõid ainult parimat liha ja riisi. Koera varguse eest karistati varast surmanuhtlusega!

Mopside kõige hinnatum tunnus oli nn imperaatori  pitsat otsmikul. Arvati, et kortsud otsmikul moodustavad hieroglüüfi kujutise.

Imperaator Lun-Tu, kes kasvatas mopse, omistas isastele koertele tiitli, mida kandsid kõrged aukandjad ja emastele tiitli, mida kandsid kõrgete õukondlaste naised.

 

Jaapanisse ja Koreasse sattusid mopsid kingitustena, mida valitsejad tegid.

Kaubavahetus Euroopa ja Hiina vahel tõi esimesed mopsid Euroopasse. Esimesed mopside eelkäijad jõudsid Euroopasse koos Hollandi meremeestega ja seda 16. sajandil. Toona kutsuti neid hollandi mastiffideks. Hollandi keeles kutsutakse neid mopshundiks, mis tõlkes tähendab torisevat koera, mis viitab norskamisele ja nohisemisele.

Sealt edasi liikusid koerad juba Euroopa erinevatesse õukondadesse.

1668.aastal, kui Oranje Willem III Hollandist Inglismaale naasis, olid tal kaasas mopsid, kelle kaela ümber olid seotud oranzid lindid sümboliseerimaks Oranje õukonda. Mopsid muutusid kiiresti kogu õukonnas armastatud koeraks.

Mopside seotus Oranje õukonnaga ulatub aastasse 1572. Mops kujundas ka Euroopa ajalugu sellega, et päästis Willem I elu. See juhtus Willem I Hollandi laagris. Hispaanlased ründasid laagrit  nii vaikselt, et neil õnnestus valvepostidest mööda pääseda. Printsi mops aga kuulis vaenlast ja äratas oma haukumisega peremehe - nii päästis koer tema elu.

Prantsusmaa kuninganna Marie Antoinette’il oli mops, kel nimeks Mops, see koer liikus Versaille’s. Ka Napoleon Bonaparte’i abikaasale Josephine’le meeldis mops. Koerake magas nendega ühes voodis, kuigi Napoleonile see eriti ei meeldinud.

1886.aasta paiku hakkasid kasvatajad tõsisemalt tegelema mustade mopsidega. Neid on mainitud juba 1653.aastal, kuid nad polnud populaarsed ja need kutsikad tavaliselt hävitati. Paljude kinnituste kohaselt tõi kaks esimest musta mopsi Inglismaale Hiina reisilt naasnud leedi Bressi. Tema oli ka see, kes äratas huvi mustade mopside vastu.

19. sajandil äratasid tähelepanu kuninganna Victoria mopsid Inglismaal. Just kuninganna Victoria oli see, kellele meeldisid ka mustad mopsid ja tal ka oli neid. Toona oli mops populaarseim koeratõug Inglismaal. Umbes samal ajal jõudsid esimesed mopsid ka USAsse.

 

Kuid mopside päritolust on mitmeid erinevaid arvamusi:

 

  1. on pärit Hiinast ja sealt toodi Inglismaale, kus muutus ülimalt populaarseks, sealt edasi liikus mujale Euroopasse, seetõttu peavad inglased ka mopsi oma tõuks;
  2. on pärit Hollandist ja toodi Inglismaale 17. sajandi lõpus Oranje Williami ja Mary poolt, jõudis Suurbritannia kuningakotta 1688;
  3. on pärit Venemaalt, kelle eelkäijateks on hoopis spitsilised, sealt edasi liikusid koerad Hollandisse ja Inglismaale;
  4. on pärit Hiinast, 700 aastal eKr kutsuti neid Lo-chiang-sze ja veidi hiljem lühemalt Lo-sze. Sealt edasi liikusid nad Tiibetisse, kus neid tunti kui Lagi-kyi. Sealt edasi viidi koerad juba Venemaale, Hollandisse ja Inglismaale;
  5. on pärit Hiinast, kust Hollandi meremehed tõid nad Hollandisse. Seal oli koerast huvitatud Willem I, ja mopsist sai Hollandi õukonna sümbol. Hollandist Inglismaale liikus koer juba koos Willem III;
  6. on pärit Hiinast, kuhu 1516 jõudsid Portugali meresõitjad. Sealt toodi nad Portugali, seejärel Hollandisse ja Inglismaale;
  7. on pärit hoopis Vanast-Roomast, ja toodi Suurbritannia aladele roomlaste vallutuste ajal;
  8. on pärit Egiptusest, kust Foiniikia kaupmehed tõid koera Vana-Roomasse ja sealt edasi juba Suurbritanniasse.

 

Ja veel põnevaid väiteid:

 

  1. mops on miniatuurne buldog – kuigi peakuju on erinev ja mops on kindlasti vanem tõug;
  2. on kääbusmastiff, kutsuti neid ju kunagi ka hollandi mastifiks;
  3. on lühikarvaline ja pikakjalgne pekingi paleekoer;
  4. on pekingi paleekoera esivanem.

 

Kuulsaid mopse ja mopsiomanikke

 

Ajaloost on teada, et Voltaire’il, George Eliotil ja sir Winston Churchillil oli mops.

 

Raamatu “Onu Tomi onnike” autoril Harriet Beecher Stowe’l oli kaks mopsi, kel nimeks Punch ja Missy. Tuntud inglise kunstnikul William Hogarthil oli mops, kel nimeks Trump. Üks Hogarthi tuntumaid töid on tema autoportree, millel on ka Trump! Kuulsal Itaalia meoloojal Valentinol oli mops Oliver, kusjuures samanimeline on ka Valentino kuulus polosärkid ja kardiganide moesari. Ka Tommy Hilfigeril ja Andy Warholil on olnud mops.

Mopsid olid Windsori hertsogil ja hertsoginnal ehk Edward VIII ja Wallis Simpsonil (neid oli neil lausa 11 koera), kes käisid nendega koos igal pool. Koerad sõid oma sööki hõbedastelt nõudelt, millel oli märk F.B.Rogers Silver Company. Neile pihustati parfüümi “Miss Dior”, mis oli hertsoginna lemmiklõhn.

Tänastest tähtedest on mops olnud või on paljudel näitlejatel: Tori Spelling, Jessica Alba, Gerald Butler, Ted Danson, Hugh Laurie, Denise Richards, Dennis Quaid, Goran Visnjic, Jenna Elfman, Lili Taylor, Mickey Rourke, Nathan Lane, Anna Paquin, Woody Harrelson, Lou Ferrigno jpt. Muusikutest, lauljatest ja muudest staaridest võib mainida veel: Billy Joel, Kelly Osbourne, Paula Abdul, Rick Springfield, Ronan Keating, Nick Carter, James Taylor, Paris Hilton jpt.

 

 

Mops - meie siin!


Prantsuse buldog - nagu neli musketäri

Prantsuse buldog

Prantsuse buldog on väike ja aktiivne perekoer. Mõnel isendil võib olla veidi jahikirge, kuna neid kasvatati vanasti rotipüüdjateks. Täna on prantsuse buldog tõeline seltskonnakoer. Selle vahva tõuga aitab meid tuttavaks saada Irja Lepp, kellel on kodus viis täiskasvanud prantsuse buldogi ja üks pisike kutsikas.

 

Prantsuse buldog – väike, aga sitke!

Fotod Meeli Tulik

 

Prantsuse buldog on näiteks Suurbritannias praegu üks populaarsemaid tõuge, kelle eest makstakse ka lausa 1000 inglise naela. Popid pole nad mitte oma välimuse tõttu, aga seepärast, et neid eksponeeritakse palju, ja neile pannakse selga riideid, pähe kübaraid, kaabusid ja tehakse palju muud. Väikesed prantslased on nagu väikesed artistid ja naljamehed!

Tähtis on selle tõu puhul seegi, et prantsuse buldog on sobilik koer neile, kes töötavad linnades ja teevad pikki tööpäevi. Koera on võimalik alati ju kaasa võtta, sest ta on sedavõrd kompaktne ja üsna vastupidav sell.

 

Irja Lipp ja tema koerad

 

Kohtume Irja, tema abikaasa ja koertega nende kodus. Kohtumine on algusest peale väga vahva, sest Irja tuleb õue nelja koeraga, kes kõik on tõelised energiapommid. Eriti üks neljast, kes kihutab mööda hoovi ringi nagu tuulispask! Ja mina arvasin, et prantsuse buldogid on rahulikud ja aeglased koerad.

Irja Lipp on koertega tegelenud terve oma elu. Kui Irja oli 18-aastane, siis hakkas ta tegelema kaukaasia lambakoertega, veidi hiljem tulid tema ellu chow chow’d. Seejärel juba prantslased. Talle kuulub ka kennel “Elofanius”.

Irja kinnitab, et kaukaasia lambakoer oli aastaid tagasi üsna sihitedalik valik, teised tõud on lihtsalt “tulnud” tema ellu.

Irja abikaasa Robertino Fedorenko oli see, kellele hakkasid nende peres prantsuse buldogid esimesena meeldima. Ta meenutab, kuidas üks töökaaslane tuli tööle koos oma prantslasega ja tõug meeldis talle kohe! Robertino ehk Robi tõdeb, et talle hakkas kohe prantslase vahva ja omapärane nägu meeldima.

Nii võetigi perre Epifanius. Kuna ka Irjale hakkas tõug meeldima, siis soovis ka tema “oma” prantslast, nii võeti juurde Eloise. Nüüd on Epifanius ja Eloise mõlemad 8-aastased.

Irja meenutab, et esmamulje prantsuse buldogist polnud päris hea, kuid tõugu lähemalt tundma õppides oli selge, et parema iseloomuga tõugu annab otsida. Armastuväärsus, mängulisus, tegutsemiskihk, puhtus – need on märgusõnad millega Irja tõugu iseloomustab.

 

Prantsuse buldogid Eestis

 

Prantsuse buldoge on Eestis üsna palju. Irja kinnitab, et 2015 sündis siin 55 kutsikat, kokku on Eestis ca 1300-1500 isendit ja tegutseb 5-6 kennelit, kes prantsuse buldoge edukalt kasvatavad.

Eestis on see tõug üsna uus, sest esimesed andmed on pärit Eesti Kenneliidust aastast 1984. Esimesed prantslased toodi Eestisse Venemaalt.

Eestis tegutseb Inglise buldogide ja kääbusmolosside Eesti Tõuühing. Kääbusmolosside all mõeldakse prantsuse buldoge, mopse ja bostoni terjereid. Nimetatud tõuühing on vägagi aktiivne ühing, on palju aktiivseid koerainimesi (Irja Lipp, Aire-Piret Pärn, Gretel Murdvee, Iris Rosin, Jaak Roondi, Pilvi Jõemägi, Krista Kiseiski jt) ja ka noori ning aktiivseid koerasõpru kasvab peale.

 

Nahkhiire-kõrvade moodi kõrvad ja nöpsnina

 

Prantsuse buldogi välimuse üks tunnuseid on nende suured nahkhiire-kõrvade moodi kõrvad. Need on suured, laiad, otstest ümmargused ja kikkis. Kõrvad on mõnel isendil suuremad, mõnel väiksemad, kuid need peaksid olema kehaga proportsioonis. “Nahkhiire” välimusega on koerad kõige rohkem 4-6-kuuselt, siis on kõrvad suured ja pea pole jõudnud järgi areneda. Irja Lipp lisab, et prantslased on oma arenguga “päris valmis” 3-aastasena.

Kehaehituselt on prantslane madal ja tugev. Ta on üsna väike koer, kaalub 8-14 kilo, turjakõrgus ca 35 cm. Suuruse osas on trend väiksema isendi poole, kuigi Irjale endale meeldivad just suuremad koerad. Irja tõdeb, et väiksematel prantslastel on probleeme sünnitusega ja hingamisega.

Keha ei pea olema enam tikutopsi-kujuline, võib olla pigem ruutjas, pikkust on lubatud veidi rohkem. Peab olema ka seljalang.

Prantsuse buldogil on võimas nelinurkne pea ning veidi rippuv nahk tekitab talle omaseid kortsukesi. Koera koon on lühike ja sissesurutud, huuled on rippuvad. Neil on lai ja lühike nöbinina. Koera alalõual on esimestel hammastel risthambumus. Alalõug ei tohi ola liiga ees. Seda on võimalik aretustööga ka vältida.

Silmad on suured ja ümmargused ning tumedat värvitooni.

Nende esijäsemed on veidi lühemad kui tagumised, neil on lihaselised, tursked ja kompaktsed reied. Tuleb siiski mainida, et nad liiguvad palju kiiremini, kui nende kehaehitus eeldada lasebJ

Kasukas on neil väga lühike, tihe, läikiv ja pehme. Karvkate võib-olla fawn, brindle, valge-fawn, valge-brindle. Keelatud värvid on kreem, must kõrbepiirdega, sinine ja pruun.

Karvahooldus on lihtne. Neid on vaja vaid kummiharjaga harajata ja hoida kuulmekäigud puhtana.

 

Iseloomult seltskondlik ja nutikas

 

Prantsuse buldog on seltskondlik, rõõmsameelne, reibas, tähelepanelik, armastusväärne ja veidi isepäine. Nad on mängulised, lõbusad, humoorikad, võivad olla veidi armukadedad, kui omanik ei pööra neile piisavalt tähelepanu. Nad tahavad olla üks osa perest ja ei taha olla üksinda. Üksi hakkab neil igav, kahekesi on neil kindlasti parem, siis ei tehta ka sedavõrd palju lollusi ega rumalusi.

Prantsuse buldog on valmis alati igasugu tegevusteks, kasvõi mänguks lastega või lausa tegutsemiseks lapsehoidjana. Lastega tuleks arvestada, et prantsuse buldog on ikkagi üsna tugev koer, mistõttu ei tasuks väikse lapsega koera päris üksi jalutama saata.

Prantslased hauguvad vähe ja on üsna enesekindlad. Nad saavad läbi ka teiste koertega, kuid nad on iseloomult julged ja võivad tulla mõnikord liiga ”lähedale”, mistõttu võib tekkida mõnikord ka tülisid. Samas on Irja tütrel Mall Parvil kodus tiibeti mastifid ning prantsuse buldogid saavad nendega väga hästi läbi.

Võimuvõitlust võib ikka esineda. Irja peres on karjajuht 8-aastane emane Eloise. Noored emased koerad küll üritavad, kuid seni on Eloise kindel liider. Irja naerab, et tema isased on “tollid”, nad on küll suured, kuid ülimalt rahulikud.

Huvitaval kombel liiguvad prantslased igati nobedalt, hüppavad kõrgele. Irja kinnitab, et prantslastega pole mõtet ette võtta meeletuid maratone ega lasta neil joosta jalgratta kõrval, sest selleks on olemas teised tõud, kuigi ka Eestis on selliseid omanikke, kes prantslastega seda teevad…

Irja koertele on oluline pall, nad tahavad palliga mängiga. See tõmbab nad käima. Selles on võimalik mul endalgi veenduda, kui Irja koertele õue palli toob.

 

Treenimisele on prantsuse buldogid igati altid. Nendega võib harrastada lisaks koertenäitustele ka sõnakuulelikkust, jälje-trenni, koeratantsu. Treenimine on lihtne, kuna nad on nutikad ja õpivad kergesti. Treenimisel tasub olla pehme ja mitte tõsta häält. Ka kodus meeldib prantsuse buldogidele rahu ja vaikus.

Prantsuse buldogid võivad olla ka head teraapiakoerad. Irja teab selliseid prantsuse buldoge, kes on abiks lastele, kel on probleeme kirjutamisega või ka hüperaktiivsetele lastele. Nad on ka head inimesetundjad. Irja kiidab Eloise’i, kes uriseb just halbade inimeste peale. Nii on paaril korral juhtunud, ja hiljem ongi selgunud, et need inimesed ongi üsna halvad olnud!

Milline peaks olema omanik?

Omanik võiks olla aktiivne inimene, kes on ka ise veidi jäärapäine ja keda ei häiri öine norskamine. Inimene võiks olla ka selline, kes laseks koeral kaasa lüüa argipäevastes toimingutes.

Tähelepanu!

Veekogude ääres tasuks olla selle tõuga ettevaatlik, sest paljud prantsuse buldogid ei püsi pinnal, kuigi nad isegi oskaks ujuda. Nende keha mass ja jalgade pikkus on ebakõlas, mistõttu võib veepinnal püsimine olla keeruline. Irja kinnitab, et osad isendid ujuvad, osad mitte. Ohtlikud võivad lisaks veekogudele olla ka kodubasseinid. Sinna hüpanud prantsuse buldog ei saa sealt lihtsalt enam välja. Nii on kaotanud ka Irja ühe oma koerte järglase.

 

Hingamisraskused teevad muret

 

Nii nagu mitmed teised lühikoonulised koerad, võib ka prantsuse buldogil olla hingamisraskusi. Hingamisraskused võivad ilmneda hääleka hingamisena, kohinana või lausa röginana, köhana, magades norskamisena või tugeva rindkere liikumisena, kui koer hingab. Mõnedel isenditel on hingamisteed sedavõrd kitsad ja hingamisprobleemid nii tõsised, et neile tuleb teha lausa hingamisteid laiendavaid lõikusi.

Ninasõõrmeid ja suulage opereeritakse, kuigi osadel kaovad probleemid ise ära, osadel süvenevad.

Kuna esineb hingamisprobleeme, siis võib see viia ka kuumahalvatuseni või piirata mõne koera liikumisvõimet. Kergemate juhtumite korral esineb hingamisraskusi vaid kuuma ilmaga või koormuse all. Abiks on jahutavad vestid, jahutavad matid.

Esineb allergiaid, probleeme võib olla seljas diskidega. Allergia on Irja arvates suur ja lai mõiste, mis paljuski sõltub toidust. Kui koer on allergiline, siis ei tasu kuivtoitu anda, tuleks proovida kodutoiduga.

Ka ripsmekarvadega võib olla probleeme, need võivad hakata kasvama sissepoole.

Võrreldes mõne teise tõuga on prantslased siiski suhteliselt terve tõug.

Irja lisab, et prantsuse buldogite kasvatajad teevad enamus koertele ka terviseuuringud (süda, silmad, põlved), et tõugu tugevdada ning vältida probleemseid koeri aretuses. Kui inimestel on huvi võtta endale prantsuse bulldog, siis tasuks vältida ikka ilma tõupaberiteta koera võtmist ning vaadata endale koer vastavatest kennelitest, sest nii on asjad paljud kindlamad.

 

Inglismaalt Prantsusmaale ja sealt tervesse maailma

 

Tõu ajaloost on teada seda, et prantsuse buldogi nagu ka teiste buldogide eelkäijad on tiibeti dogi ja tiibeti mastif, kellest makedoonlased aretasid välja lühikarvalised, hirmuäratust tekitavad valve- ja sõjakoerad – makedoonia dogid. Need koerad jõudsid koos foniiklastega ka Inglismaale, kui neid hakati kutsuma Bretagne’i kaklejateks.

Tõug oli suur ja iseloomult üsna metsik.

1850ndatel aastatel oli Suurbritannias, eriti Londonis, Nottinghamis, Birminghamis ja Sheffieldis tuntud ka väikest kasvu buldog ehk toy bulldog. Eriti populaarne oli see tõug Nottinghami pitsitegijate seas. Toonane briti tööstusrevolutsioon pitsitegijaid ja muid käsitöölisi väga kõrgelt ei hinnanud, mistõttu paljud neist kolisid Põhja-Prantsusmaale, näiteks Normandiasse, kaasa võeti loomulikult ka need pisikesed buldogid.  Nad olid vahvad kaaslased, kes püüdsid ka rotte.

Nende liinidesse segati veidi ka prantsuse tõuge, näiteks terjereid ja veidi ka mopsi ning tõug sai Prantsusmaal üsna kiirelt populaarseks.

Pikka aega oli prantsuse buldog rotitapja ja nad olid populaarsed töölisklassi peredes, kuni nad muutusid populaarseks ka kunstnike ja kõrgklassi daamide seas. Prantsuse buldogist sai Pariisis omamoodi moeaksessuaar, kes oli Pariisi lihapoodnike ja kutsarite lemmik. Neid maalisid Degas ja Toulouse-Lautrec, ja Colette kirjutas neist!

Prantsuse buldogist sai üsna ruttu populaarseim Prantsusmaa koeratõug, keda müüdi ka Hollandisse, Austriasse, Venemaale ja USA’sse.  Ka USA’s said nad väga populaarseks, rahvale meeldisid nende nahkhiire-kõrvad.

Ametlikult tunnustatigi tõugu eimsest korda USA’s. 1906 tunnustas Londoni Kennelklubi tõugu kui Bouledogue Francais, aastast 1912 hakati neid tundma kui prantsuse buldog.

 

Kuulsad inimesed kellel on olnud või on prantsuse buldog:

 

Lauljad John Legend, Lady Gaga, Ashlee Simpson, Kris Allen, Madonna, näitlejad Reese Witherspoon, Hugh Jackman, Denise Richards, Leonardo DiCaprio, Jason Priestley, Malcolm McDowell, The Rock, Eva Longoria, saatejuht ja näitleja Mario Lopez, jalgpallitäht David Beckham ja tema abikaasa Victoria Beckham, koerakoolitaja Cesar Millan, lumelaudur Shaun White, moelooja Yves Saint Laurent jpt.

 

Prantsuse buldogid on mänginud telesarjas “Modern Family”;

filmides “Bringing Down The House” (peaosades Steve Martin, Queen Latifah);

“Due Date” (peaosades Robert Downey Jr., Zach Gaifianakis).

 

Prantsuse buldog lühidalt:

äratuntava välimusega, sõbralik ja truu, lihtsa karvahooldusega, üldiselt väga rahulik, ei ole liiga aktiivne, halb ujuja

 

Pisike prantsuse buldog


Foksterjer

Foksterjer

Foksterjereid tuntakse tänapäeval kahte tüüpi: siledakarvaline ja karmikarvaline foksterjer. Kui palju nad üksteisest erinevad ja kas nad on tõelised inglise härrasmehed või hoopis ülienergilised terjerid?. Sellele aitab vastuse tuua Kaja Lillemets.

 

Foksterjer – inglise härrasmees

Fotod Meeli Tulik

 

Esialgu tähistati foksterjeri nimetusega kõiki koeri, kes urgudes rebaseid jahtisid. 1850ndatel aastatel võeti aretamine kontrolli alla, tulemuseks tänapäeva siledakarvaline foksterjer. 20aastat pärast siledakarvalise foksi saabumist suurele koeraareenile ilmus ka karmikarvaline foksterjer. Tänapäeval võib mainida lisaks veel mitmeid tõuge, kes kaugetest foksterjeritest alguse saanud: brasiilia terjer, jaapani terjer, väike foksterjer, hispaania terjer ehk Ratonero Bodeguero Andaluz, ameeriklaste rotiterjer, austraallaste Tenterfield terjer, tšiili foksterjer ja ameeriklaste toy foksterjer.

 

Kaja Lillemets ja tema koerad

 

Praegune veterinaar Kaja Lillemets hakkas unistama oma isiklikust koerast juba 4-aastaselt. Tema vanaema elas Haapsalu lähedal Kirimäel, Kaja ise Tallinnas, kuid just maal oli igasugu koeri, nii krantse kui ka jahikoeri.

Nii korrutaski väike tüdruk pidevalt: “Ema, ma tahan koera!”

Koer võeti perre siis, kui Kaja sai 12-aastaseks, arvati, et nüüd on laps piisavalt pädev, et koeraga tegeleda. Koeraks oli väike puudel, kes lõi kaasa ka näitustel aastail 1980-1982, kusjuures sel hetkel oli ta Eestimaa puudlite seas kohal number kaks! Ja toona oli puudleid Eestis ikka päris palju.

Pärast ülikooli võttis Kaja endale ise koera. See oli krants, seejärel juba esimene nn õuekoer, pärast seda teine nn õuekoer. Seejärel tulid paar puudlit, kääbussnautser, kellest sai Eesti tšempion ja ka veteranide klassis oli koer parim.

Pärast seda tuli Kaja ellu uus kaasa, kes oli tubli ja aktiivne jahimees. Seepärast otsustati, et perre tuleks võtta ka üks jahikoer. Nii võetigi pfoksterjer! See koer on nüüd 10-aastane.

 

Jah, esialgu oli küll üks foksterjer, kuid nüüd on neid Kaja peres juba 8! Lisaks veel 3 iiri hundikoera ja üks õuekoer. Intervjuu tegemise ajal on Kajal kodus ka kaheksa foksterjeri kutsikat! Sellised pisikesed ja imearmsad! Kõik Kaja koerad on igati tublid koerad - kes käib jahil, kes käib näitustel, näiteks üks iiri hundikoertest oli 2013. aastal Eesti Aasta Koera valikus kohal 30, aasta hiljem kohal 40. See on väga tubli saavutus.

 

Foksterjerid Eestis

 

Kaja kinnitab, et foksterjereid on olnud Eestis rohkem. Täna on neid tõepoolest vähem. Foksterjerite kasvatajaid Eestis peaks olema vaid neli. Paljud foksid elavad jahimeeste juures maal, mistõttu on neid linnapildis üsna väheks jäänud. Kaja teab kinnitada, et näiteks Haapsalu linnas on neid ainult kolm koera. Tallinnaski pole neid sageli näha, Kaja lisab, et Lasnamäel peaks ikka mõned foksid elama. Kahjuks on foksidega ka palju õnnetusi. Neile meeldivad autod, sest nad teavad, et autodega minnaks ka jahile. Seetõttu jooksevad nad valimatult autode ümber ja on olnud juhtumeid, kus foks on lihtsalt auto alla jäänud.

Kaja tõdebki, et fokside jahikirg on ikkagi üsna suur, kuid foksterjer võib olla siiski ka suurepärane perelemmik. Kui peres on üks foks, siis võib ta olla kõige nunnum koer üldse! Kaja lisab, et foksid on parasjagu aktiivsed, paraja suurusega, teda võib igale poole kaasa võtta, nad jumaldavad autosõitu, nad on suurepärased kaaslased ja alati valmis tegutsema. Jahikirge võib foksidel ka mitte “äratada”, ja sellega peab alustama juba kutsikaeas.

Kaja leiab, et ideaalne foksterjeri omanik peaks olema aktiivne ja hea kaaslane oma koerale. Kaja toob näiteks ka ühe Haapsalu vanapaari, kellel on samuti foksterjer. Koer on see, kes paneb ka vanapaari tegutsema, ajab neid välja jalutama, aeda tegutsema jne.

Kajal on kodus 8 foksi, mistõttu on nedega liikumine ja toimetamine paras “logistika”, sest nad võivad omavahel ka kaklema minna, eriti puberteedieas on foksid üsna riiakad. Fokside kisma on üsna terav, sest foksterjer ei taha lahti lasta, nende lahutamine on väga keeruline. Näib, et temas on tõepoolest ka bullterjeri geene.

 

Foksid jahikoertena

 

Jahikoertene eelistatakse Eestis siiski laikasid, kuid on ka neid jahimehi, kelle isal oli foksterjer, kelle vanaisal oli foksterjer. Tegemist tõuga, mis liigub põlvest-põlve, kellel on foks olnud, sellel on foks ka edaspidi. Kaja kinnitab, et foks on universaalne jahikoer – vajadusel läheb urgu, vajadusel ajab metssiga, kitse või isegi põtra. Ta on ju terjer! Väike ja julge ja aktiivne! Lisaks on nad kiired (on ju nendes ka greyhoundide geene), sitked ja jõulised, ei karda nad midagi! Ka haistmine on neil suurepärane, võiks öelda, et väikesel koeral on selline suure koera nina moodi nina!

Aga ikkagi – tejer! Paljude arvates on terjerid ühed üsna keerukad koerad! Kaja kinnitab, et ka foksterjer on tõepoolest terjer!

“Vaata juba ta lõugasid,” naerab Kaja. “Ta on kodu-krokodill!” Kodus tahavad nad omavahel kakelda, nad on veidi puupäised ja sotisaliseerumine on oluline. Kajal on sotsialaiseerimisega asjad paigas, sest nii koeri kui ka lapsi on peres palju. Samas lisab Kaja veel sedagi, et sotsialiseerimisest rääkides on see foksterjeritega palju lihtsam, kui näiteks iiri hundikoeraga, kes on oluliselt umbusklikum.

 

Sitke ja jõuline koer

 

Foksterjer on väike lihasepomm. Nad on mängulised ja impulsiivsed, kuid võivad olla ka nipsakad ja pahurad, kui neid kontrolli all ei hoita.

Foksterjereid on kahte tüüpi – sileda- ka karmikarvalised. Kajal on kodus karmikarvalised koerad, kes ei aja karva, kui neid korralikult trimmida. Neid on ka erinevaid – on nii ühe-, kahe- kui ka kolmekordse karvkattega.

Siledakarvalisi koeri on Eestis oluliselt vähem, neid on toodud Eestisse Lätist ja Leedust. Kajale siledakarvalised eriti hästi ei istu, sest need ajavad karva.

Karmikarvaliste foksterjerite karvkate ei määrdu, kuid nad on õigesti trimmitud. Kaja lisab, et nende karv on isepuhastuv, see võib olla lausa loomaverega koos, kuid ühel hetkel on see jälle puhas. Ka fokside trimmimine on omaette “teadus” – Kaja on õppinud seda juba 10 aastat. Ta on käinud isegi Leedus koolitusel, kus õpetajateks olid inimesed, kes olid kohale tulnud Venemaalt.

Karmikarvaliste fokside habe ja vunts on pikad, sellest ka nende vahva ilme. Ka jalgadel on pikem karv.

Fokside põhivärvus on pruun või pruun ja must. Valge värvus on tegelikult seotud geeniga, mis annab justkui koerte põhitooniks ka valge. Siinkohal pole tegemist albinoismiga. Pea on neil pruun, kuid võib olla ka valgeid märgiseid. Värvivariante ja –kooslusi on palju. On ka neid koeri, kes on liiga valged või liiga tumedad.

Foksidel on murtud kõrvad, mandlikujulised ja nutika ilmega silmad, koera koon on pikk, peaks olema nn torbikukujuline (Kaja on õnnelik, sest tal on nüüd kodus üks kutsikas, kes on sellise ideaalse peakujuga). Kaja lisab, et foksterjer on oma hoiakult nagu hobuse või sõjaratsu minikoopia. Ka nende jooks on üsna kerge, veidi tippiv, veidi hüppav.

Fokside ideaalkaal peaks jääma veidi alla kümne kilo, turjakõrgus peaks olema veidi alla 39 cm.

 

Iseloomult üsna isepäised

 

Foksterjerid on intelligentsed koerad. Nad on järjepidevad, elurõõmsad ja lõbusad koerad. Nad on ka kiindunud, julged, resoluutsed ja enesekindlad.

Esimene, mida Kaja mainib, on see, et foksterjer on isemõtleja. Kaja lisab, et näiteks jahil on sellest sageli kasu. Ta meenutab, kuidas üks tema koertest oli jahil – ajas metsast kitse välja kütiliini, vaatas, et lastudki. Läks uuesti metsa, ajas välja põdra kütiliini, see oli õige valik. Nii võib öelda, et koer mõtles ise, otsustas, mis on õige, mis vale.

Samas on selge, et seda isemõtlemist ja isepäisust on vaja ka suunata. Kaja lisab, et mõnikord üritavad tema foksid kodus näiteks lastele”pähe istuda”, seda on vaja suunata, et seda ei juhtuks.

Teised loomad?

Kaja naerab, kui kass ei jookse, siis pole probleemi. Kaja naabri kass käib nende garaaži all hiiri püüdmas, tema on oma, tema on kasulik. Võõraid kasse ajavad Kaja koerad taga küll. Ka hiiri foksid püüavad. Probleeme võib olla ka võõraste koertega.

Kaja kodus on kaheksa foksi! Kas hierarhia on paigas? Kaja kinnitab, et ei ole, sest ikka üritatakse hierarhiaredelil tõusta, mistõttu tuleb ette ka naginaid. Kuid ei maksa unustada, et kodus on siiski ka karjajuht ja selleks on Kaja!

Kui nüüd mõnda lugejat ehmatas ära, et foksid on ülimalt aktiivsed, energiapallid, siis tegelikult võivad foksid olla ka “sülekoerad” ja “kaisukoerad”, kes tahavad hellust ja pakuvad seda ka vastu.

Ka näitustel võivad foksid olla suurepärased. Neile meeldib ennast näidata, nad on veidi edevad ja uhked

 

Treenimisel tuleb olla konkreetne ja nõudlik

 

Foksterjerid õpivad kiirelt. Nad võivad olla põikpäised, kuid see on iseloomulik ka paljudele teistele terjeritele. Treenimisel peab koeraomanik olema konkreetne ja enesekindel.

Kaja leiab, et foksid vajavad treenimisel üsna karmi ja konkreetset lähenemist, et nad ei istuks omanikule pähe. Inimene peab olema oma nõudmistes väga konkreetne.

Ka Eestis on teada fokse, kes harrastavad agilityd. Kaja lisab, et miks mitte proovida foksterjeritega teha ka sõnakuulelikkust, sest seda on vaja ju ka jahikatse jaoks.

 

Põneva ajalooga tõug

 

Siledakarvalist foksterjerit on kutsutud ka „terjerite maailma härrasmeheks“.Kunagisest black and tan terjerist on saanud ajapikku siledakarvaline foksterjer, kusjuures tõu aretuses on kasutatud ka inglise valget terjerit, bullterjerit, greyhoundi ja beagle’it.. Eespool mainisin, et 1850ndateks aastateks oli toonane foksterjer suhteliselt sarnane tänapäevase koeraga, kuigi toona oli koer oluliselt rohkema valge värvusega ja mõningate tumedate laikudega.

Esialgu oli foksterjer näriliste hävitaja ja jahikoer, kes jahtis urgudes nii rebaseid kui ka mäkrasid. Tänapäeval on foksterjer lihtsalt lemmikloom.

Kas jahiks neid enam ei kasutata? Kas seda jahikirge on tunda ka praegu? Kas see väljendub ainult kirgliku kaevamise näol?

 

1862 esitati Londoni Islingtoni põllumajandushallis kolme siledakarvalist foksterjerit – Old Jock, Old Tartar ja Old Trap. Neid võib pidada ka tänapäevase foksi esiisadeks. Kümme aastat hiljem osales näitusel juba 276 foksterjerit! See tähendas, et üsna lühikese ajaga oli foksist saanud Inglismaa üks popullarseim terjeritõug.

1876 loodi Inglismaa esimene foksterjeri klubi ja hakkas ilmuma ka ajakiri „The Fox Terrier Chronicle“J 1885 loodi esimene klubi USAs ja 20sajandi esimese kümnendi lõpuks võis öelda, et Inglismaa populaarseim koeratõug oli siledakarvaline foksterjer. 1920ndatel lõi ta troonilt karmikarvaline suguvend. 1930ndatel saavutas karmikarvaline foksterjer suurt populaarsust USAs tänu Hollywoodi „The Thin Man“-filmisarjale. Neid kriminulle filmiti aastail 1934-1947 kuus osa, peaosades olid miljonite naiste lemmik William Powell ja salapärane Myrna Loy ning nende lemmikloomaks just karmikarvaline foksterjer Asta! Ah jaa, filmide aluseks olevates Dashiel Hammeti algupärastes krimiromaanides oli Asta küll snautser... Kuulus foksterjer on ka Montmorency suurepärases Jerome K. Jerome’i raamatus „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)“.

Pärast seda on foksterjerite populaarsus langenud ning näiteks 1998aastal oli Inglismaal West Highlandi valge terjer 70 korda populaarsem kui foksterjer...

 

Kuulsad koerad

 

Muusikafirma HMV logol on foksterjer

Karmikarvalistest foksterjeritest on kuulsaimad: Bunny filmist „Hudson Hawk“ (peaosas Bruce Willis), George 1938aasta komöödiafilmis „Bringing Up Baby“ (peaosades Katharine Hepburn ja Cary Grant), kuningas Edward VII koer Caesar, koomiksi- ja multifilmi kangelase Tintini koer Milou (Snowy), Charles Darwini kaaslane Polly (tema oli küll valge karmikarvaline terjer). Siledakarvalised kuulsused on Itaalia kuulsa aeronautika inseneri Umberto Nobile koer Titina, Ungari kuulsal arheoloogil Aurel Steinil oli kuus lühikarvalist foksterjerit, kes käisid kaasas tema ekspeditsioonidel Hiinas, Iraanis jm 20sajandi alguses.

 

 

Foksterjer - kunagi reklaamis ennast sedasi üks sokifirma...


Nova Scotia retriiver - talvised tollerid

Nova Scotia retriiver

Nova Scotia retriiver on üks kuuest retriiveri tõust (sõna retrieve tähendab inglise keeles ‘tooma, kätte toimetama’). Nova Scotia retriiverit tuntakse lühemalt ka nime all toller. Tolling on Kesk-Inglismaa sõna, mis tähendab veelindude peibutamist, seega toller on “veelindude peibutaja”.

 

Punased, rebase-välimusega „peibutajad“ – Nova Scotia retriiver

Marko TiideleppFotod Meelui Tulik

 

Nova Scotia retriiver on keskmist kasvu retriiver, kes aretatud jahil käimiseks. Tollerid on retriiveritest kõige väiksemad. Tollereid arvatakse sageli olevat nagu väiksemad kuldsed retriiverid, kuid tollerid on palju aktiivsemad, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt.

Neid teatakse, kui intelligentseid, valvsaid ja energilisi koeri.

Tolleri nime said nad sellest, et teda kasutati jahil veelindude peibutajana. Kanada jahimehed jälgisid kuidas rebased pidasid veelindudele jahti ning said sealt idee Nova Scotia retriiveri tõu aretuseks. Jahil olles on koer ja jahimees mõlemad varitsuskohas (passis) varjus. Jahimees viskab varitsuskohast koerale ära toomiseks kepi, palli või mõne muu eseme, mille koer siis jahimelehe tagastab. Sedasi tehakse vahepealsete pausidega mitu korda. Koera aktiivne tegutsemine ja karvkattel olevad valged märgid[RK1]  meelitavad uudisimulikke linde lähemale, jahimehe laskeulatusse. Peale linnu laskmist saadab jahimees koera seda ära tooma. Seega on tolleritel erinevalt teistest retriiverit tõugudest jahil kaks eesmärki, peibutamine ja ära toomine.

Kuna tolleritel on paks topeltkarv, siis võivad nad retriivida ka külmas vees.

Jahikirg on sellel tõul säilinud ka tänapäeval ja nendega käiakse jahil ka praegu, kuid õnneks ei ole ohtu, et toller kaoks mitmeks päevaks metsa ära, nagu mõned hagijad või beagle’id seda teevad. Kuna toller on huvitatud koostööst inimesega, siis tuleb ta alati inimese juurde tagasi. Koolitamine on selle tõu puhul lihtne, kuid temast tuleb lihtsalt õigesti aru saada. Riin naerab ja kinnitab, et toller on nagu väike pusle.

Riin Kooli-Kõnnussaar ise tegeleb retriiverite tõukatsete ja tõukatsete koolitamisega, sest see on tema kirg. Riinu neljast tollerist on kolm läbinud retriiverite tõukatsed ja noorim isane harjutab retriiverite harjutuskatseteks..

Kuulda on olnud, et tolleri peibutust jahil kasutatakse Rootsis ja ka Kanadas, teiste riikide kohta on raske öelda. Riin lisab, et toller on reaalse jahikoerana Euroopast rääkides kõige enim kasutatav Rootsis. Kuna tolleritel on väga hea ninatöö, siis harrastatakse nendega verejälge. Tollerit on multifunktsionaalne koer,kellega harrastatakse peale jahi asjade veel mitmeid erinevaid alasid nagu näiteks agility, sõnakuulelikkus, pääste jne.

 

Riinu ja Teedu koerad

 

Riin ja tema abikaasa Teet on koertega tegelenud ca 15 aastat. Nende pere esimesed koerad olid kaks labradori. Oma teise Labradoriga proovis Riin harrastada agilityt, kuid paraku ei olnud see ala koerale päris sobiv. Soovides endale head agility kaaslast, kes oleks siiski retriiver jäid Riinule silma just tollerid. Ka nende välimus oli ilus ja huvitav. Esimese tolleri leidmiseks kulus Riinul 4 aastat! Riin oli lugenud, et tolleritel on palju autoimmuunsus haiguseid, kuna nende geneetiline baas on väga väike. Nii hakkas Riin kahtlema, kas tasuks ikka seda tõugu võtta.

Kuid miski pisik oli ikkagi sisse jäänud ja Riin uuris 4 aastat Soome, Rootsi, Norra ja Taani kennelites, kust leida sobilik koer. Riin ja Teet käisid kutsika otsingute käigus kahel korral Rootsis toimuval Euroopa suurimal tollerite üritusel – „Tollarspecialen“. Seda võiks nimetada ka tollerite üle Euroopalikuks suvepäevadeks. Tegemist on kahe kuni kolme päevase üritusega, mille käigus toimuvad erinevad jahikatsed, agility ja sõnakuulelikkus evõistlus ja mis lõppeb suure näitusega, kus võib osaleda lausa 400 koera kandis. Tollaspecialenil oli Riinul ja Teedul hea võimalus tutvuda enne koera võtmist erinevate tolleritega.

Ja lõpuks – 9 aastat tagasi Peppe ühest Norra kennelist leitigi. Veidi hiljem tuli Soomest emane toller Ruby, kes on nüüd kuue ja poole aastane. Riinul ja Teedul on  kasvatajatena olnud üks pesakond, kus sündis kaheksa kutsikat, kellest kaks jäid oma perre kasvama. Nii ongi peres veel ka kolmeaastased õde-venda Indy ja Bella.

 

Tollerid Eestis

 

Eestis on esimene toller registreeritud 2007. aastal, Riinu koer Peppe on teine toller Eestis. Põhjamaadesse jõudsid tollerid 1982-1986, esialgu Taani, seejärel Rootsi, Soome ja Norrasse. Soomes ja Rootsis on tänasel päeval parim tollerite tase. Ka tõu kodumaal Kanadas on tollerid heas kirjas ja au sees. Seni on olnud Nova Scotia retriiver ikka ühe liini koer, kui näiteks labradoril on kaks liini – näituse- ja jahiliin. Paraku kipub ka toller mõningates riikides muutuma suuremaks ja raskemaks nagu seda on juhtunud paljude teiste tõugudega.

Kuid Eestisse tagasi! Kaks aastat tagasi asutus Riin koos heade tolleriomanikest sõpradega Eesti Nova Scotia Retriiverite Tõuühingu (www.toller.ee), et jagada Eestimaal infot selle tõu kohta ja ühendada Eestis olevad seda tõugu koerad.  Eesti kennelliidus on 23.02.2016 seisuga registreeritud 71 Nova Scotia retriiverit, neist 8 on välismaalt toodud koerad ja 63 Eestis sündinud.  Kuna kõik Eestisse toodud koerad ei ole Kenneliidus registreeritud, siis on raske öelda kui palju väslimaa tollereid Eestis tegelikult elab., Samuti on raske öelda palju Eestis sündinud tollereid ka tegelikult siin elab, sest paljud on müüdud välismaale. Kuid arvata võib, et ca kolmandik või pooled Eestis sündinud kutsikatest elavad ka siin. See on Eesti kohta juba päris palju. Riin ise on rahul, et seda tõugu Eestis liiga palju ei ole, sest selle tõuga on teatud „nüansse“. Nova Scotia retriiver ei ole oma iseloomult väike kuldne retriiver, millest me kohe varsti ka räägime. Toller on võõraste inimeste suhtes kergelt eemalehoidev, veidi umbusaldav.

Tegemist on nõudlikuma tõuga ja on pole väga lihtne leida tasakaalukat, hästi sotsialiseeritud ja inimese lembelist isendit. Kuna Eesti on väike ja tollerikasvatajate jaoks üsna tundmatu riik, siis võib  hea tollerikutsika saamine olla aeganõudev ja raske, sest uksed ei avane kergesti.

Riin lisab, et selle tõu puhul peab inimene arvestama pehme diktatuuriga, inimesel peab olema piisavalt taiplikust, kannatlikust, koera tundmist, sest kui kasvatuses on tehtud viga, siis pole lihtne seda tõugu ümber õpetada. Üsna tõsine värk!

Kui valida toller endale esimeseks koeraks, siis peab inimene eriti hoolikalt ja tähelepanelikult vaatama, kust ja millise kutsika võtab. Iga toller ei sobi kindlasti mitte esimeseks koeraks!

 

Vahvad, “rebase-välimusega” koerad

 

Tollerid peavad olema sportlikud, lihaselised, kompaktsed, tasakaalukad ja jõulised. Riin lisab, et tollerite puhul on oluline ka nende liikumine. Nad peavad liikuma kergelt ja vaevatult nagu rebased.

Tollerid on retriiverite hulgas kõige väiksemad. Nende turjakõrgus on 45-51 cm, kaal on 14-23 kilo. Toller peaks oma kehalt olema hästi natuke pikem kui kõrgem, nad ei tohi olla nelinurksed ega minna ka liiga „taksiks“.

Kuna toller on aretatud saaki ära tooma külmast veest, vajab ta vetthülgavat, kahekordset ja keskmise pikkusega karva. Aluskarv peab olema pehme ja tihe. Karva värv on oranž või punakas. Soovitatavad on valged käpad, otsmik ja valged märgid rinnal ning valge sabaots.  Tolleri punane värv ei tohiks olla tuhmkollane ega pruunikas punane. Kutsikaeas võib koera karvkate olla heledam, kuid ajapikku läheb see veidi tumedamaks. Karvastikus ei tohi olla ka musti karvu. Ka liigne valge, ehk käppadel valge randmest kõrgemal või valged laigud turjal on tõustandardi osas diskvalifitseerivad. Tegemist on ainult näituse jaoks olulise asjaga.

 

Valgete märkide olemasolu on algupäraselt  olulised jahi jaoks, sest need mängisid olulist rolli pebutamisel.  Valged osad on nähtavamad ja meelitavad ka linnu lähemale. Kasvatajad peavad olema valmis, et sünnib kutsikaid, kes on liiga valged. Nendega näitustele ei pääse, kuid kõike muud saab nendega teha.

Kuna tollerid peavad hakkama saama ka külmas vees, siis on tema karvkate topeltkarvaga ja veekindel. Pealiskarv on pehme ja peaks langema mööda keha allapoole. Ei tohi olla ka liiga karvane, selline karvamõmm ei tohiks toller kindlasti olla. Katsudes peaks olema tundma ka aluskarva.

Karv võib koera seljal kergelt laineteda, kuid on muidu sirge.

Koera tõustandardist võib veel lugeda:

Pea

Puhtajooneline ja natukene kiilutaoline. Lai peaosa vaid kergelt ümar, kukal mitte esile ulatuv, lamedad põsed. Pea peab olema koera kere suurusega proportsioonis. Stopp suhteliselt lauge. Koon kitseneb otsejoones otsmikust ninani. Alalõug on tugev, kuid mitte liiga silmatorkav. Koonu alajoon peaaegu sirge huulte nurgast lõualuu nurka ja koonu sügavus on otsmiku juures suurem kui nina juures. Karv koonul lühike ja õhuke. Nina kitsenev ja ninasõõrmed avatud. Huuled suhteliselt kuivad, ei ole rasked ja rippuvad, vaid moodustavad külje pealt vaadates laugja kaare.

Silmad

Teineteisest kaugel, mandlikujulised ja keskmise suurusega. Värv varieerub merevaigust pruunini. Ilme sõbralik, tähelepanelik ja tark. Laugude värv sama, mis huultel.

Kõrvad

Kolmnurga kujulised, keskmise suurusega, kõrgel ja taga kinnituvad. Kõrva tüvi vaid pisut püstine. Rohked karvatutid kõrva tagaosas, kõrva ümaras tipus on karv lühike.

Hambumus

Lõikuv, täis hambarida. Lõuad peavad olema piisavalt tugevad suure linnu kandmiseks ja pehme haare on tähtis.

Saba

Saba järgib nimmeosa loomulikku, laugjat kaldenurka. Kinnituskohast paks, esinduslik ja rohke rippuva karvaga. Viimane sabalüli ulatub vähemalt kannani. Koer võib kanda saba seljajoonest allapool, välja arvatud siis kui on tähelepanelik, mil saba kaardub selja kohale kunagi keha siiski puudutamata.

 

Iseloomult nutikad ja targad

 

Iseloomult on nad intelligentsed, valvsad, kõrge energitasemega koerad. Nad on hellad ja vastutulelikud koerad oma pereliikmetele, ka lastega on nad väga kannatlikud.

Riinu koerad on avatud ja suhtlejad, nad suhtlevad ka võõrastega, väga sageli võõrastega nii avatuid tollereid ei kohta. Riin tänab oma mõlema vanema koera kasvatajaid, kes on teinud väga head tööd.

Tollerid on oma iseloomult üsna reserveeritud. Isegi oma peres võivad nad kuulata vaid ühte inimest. Ka Riinu peres on paar koera hakanud esitama „küsimusi“ Riinu abikaasa Teedu suhtes. Nii ei jäänudki muud üle, kui Teet hakkas üle võtma osasid rolle, et selgitada, et ka tema on sama tähtis kui Riin. Kuid alati peab meeles pidama, kui toller tahab midagi saada, siis ta peab selle ka enda arvates saama! Ja seda ei tohi lasta juhtuda!

Riin kinnitab, et tollerid peavadki olema energilised, kuid nad peavad oskama ka rahuneda. Tollerid on õnnelikud, kui nendega tegeletakse, kui omanik nendega midagi teeb. Seda tõugu ei saa jätta koju diivanile lamama, sest järgmisel päeval hakkab koer juba märku andma, et miks temaga midagi ei tehta, midagi on valesti. Tegevuseks sobib hästi pikem jalutuskäik, näiteks kuus-seitse kilomeetrit metsas, lisaks muidugi ka igapäevased lühemad jalutuskäigud.  Lisaks sobib tolleritele ideaalseks tegevuseks ujumine, sest tollerid naudivad vett, nad on lausa veehullud, kes ei tahaks veest väljagi tulla!

Tollerite treenimine võib olla lihtne, sest nad on intelligentsed. Nad õpivad kiirelt, kuid treenimisel peab omanikul olema hea fantaasia, sest tolleritele ei meeldi kordamine! Asju peab kordama kuidagi erinevalt, sest toller ei ole Riina sõnul kordamiskoer. Kuna toller on tundlik, ei tohiks temaga agressiivselt käituda, rääkimata kehalisest karistamisest. Selline pehme diktatuur on kõige õigem. Ei maksa unustada, et halb kogemus võib olla tolleri hinges kuni tema elu lõpuni ja iga looma puhul on oluline leida õige tasakaal karmuse ja helluse vahel.

Tollerid on multifunktisonaalsed koerad, nad võivad olla tublid nii SK’s kui ka agilitys, nad võivad teha jahikatseid, käia jahil või tegeleda verejäljega. Neile meeldib kontakt inimesega, mistõttu ongi nad ka tublid sportkoerad.

Tollerid ei ole haukujad, kuid nad võivad teatud olukordades olla ka üsna häälekad. Osadel on üsna unikaalselt kõlav spetsiifiline kõrge heli, mida tuntakse ka kui “tolleri karjet”,. See hääl annab märku, et toller on erutunud.

Nagu kõik koerad, vajavad ka tollerid sotsialiseerimist. Uute inimeste suhtes võivad nad olla veidi reserveeritud, mistõttu tuleb neid harjutada uute inimeste, asukohtade, lõhnade ja märkidega. Teiste koertega saavad nad hakkama, kuid neil on väga tugev jahiinstinkt, mistõttu võivad nad hakata taga ajama kasse või metsloomi.

 

Tervisega võib olla probleeme

 

Kuna tollerite geenibaas on väike, siis esineb neil sageli ka autoimmuunsus haigusi, mida teistel retriiveritel ei ole.

Addisoni haigus, SLE (luupus) ja eriti ohtlik on artriit-meningiit, mida esineb eriti noortel koertel ja kahjuks võib see haigus lõppeda sellega, et koer tuleb panna magama. Õnneks on enamus haigusi rohtudega ravitavad.

Riin lisab, et kasvataja, kes ütleb, et tema koera „liinid“ on puhtad, kas valetab või on lihtsalt naiivne. Ükski tollerite „liin“ ei ole haigustest puhas. Riin teab ühte tollerite kasvatajat välismaal, kellel ei olnud 15. aasta jooksul mitte ühtegi haiget kutsikat. Nüüd, üsna hiljuti sündis pesakond, milles oli lausa kolm haiget koera!

Riin lisab, et kui toller saab kuue kuuseks ja on terve, siis hingake, kui toller saab üheksa kuuseks ja on terve, siis hingake, kui toller saab pooleteist aastaseks ja on terve, siis hingake, kui toller saab kolme aastaseks, siis võib hakata rahulikumalt hingama.

 

Pärit Nova Scotiast, Kanadast

 

Tõug on pärit Nova Scotiast Kanadast, kus neid sageli kasutati pardijahil. Täpsemalt öeldes on tõug pärit Little River Harbour’ist, Yarmouthi maakonnast, Nova Scotiast, kus ta 19 sajandi alguses aretati tooma veelinde ja jahil käimiseks. Tema päritolu kohta täpseid andmeid ei ole, kui arvatakse, et tema eelkäijateks on spanjelid ja setteri-pointeri tüüpi koerad, retriiveri-tüüpi koerad ja jänesejahi koerad.

Tsiteerin Eesti Retriiverite Tõuühingu kodulehte:

Linnupeibutuskoeri kasutati juba 17.sajandi Euroopas ja Chesapeake lahest kuni Maritime provintsini Põhja-Ameerikas. Sellest ajast pärineb ka kõige varasem kirjalik teade toller-koerte kindlast olemasolust, autoriks Nova Scotia ja New Brunswicki alade koloniseerija Nicholas Denys. Nicholas Denys ei viita, kust need väikest kasvu punased koerad algselt pärinesid (arvatakse, et Belgiast, kus sarnaseid koeri kasutati veelindude võrkudesse peibutamiseks) aga mainib ära koerte toomisvõime, mida muide, tollel ajal siis Euroopa koertel ei olnud.

Kõige levinuma versiooni kohaselt (H.A.P. Smithi kiri) võttis 1860.aastal James Alleni (või Allani) nimeline mees endale punaka siledakarvalise Inglise retriiveri, kelle ta hiljem ristas labradorisarnase lühikarvalise retriiveriga – ilmselt oli tolles koeras väikese St.Johni koera, nüüdseks välja surnud tõu, verd. Sündinud emaseid kutsikaid ristati omakorda pruunide kokkerspanjelite (Brittany spanjel ?) ja lõpuks ka Iiri setteritega.

Veel spekuleeritakse, et ka colliesi’d, kuldseid retriivereid ja chesapeake bay retriivereid võidi aretuses kasutada.

Tollereid tunnustas Kanada Kennelklubi esimest korda juba 1945. aastal. 1980 saavutas Nova Scotia retriiver Kanadas suuremat tähelepanu, kui seda tõugu koerad võitsid rahvuslikel koertenäitustel. 1995. aastast alates on tõug Nova Scotia maakonna ametlik koer. 2001 tunnustas tõugu ka Ameerika Kennelklubi.

Jätkan tsiteerimist:

Kuni 1970ndate lõpu ja 1980ndate alguseni olid tollerid väljaspool Kanadat väga vähe levinud. See muutus 198ondate alguses, kui kaks tollerit – 1980.aastal Sproul’s Highland Playboy ja 1984.aastal Rusty Jones – võitsid USA koeranäitusel Best In Show võistluse ja said niimoodi paljude uute kasvatajate ning austajate tähelepanu.

Peagi levisid tollerid üle maailma:

1982.aasta – F.C.I. poolt tunnustamine.

1995.aasta – täpselt 50.aastat pärast esmakordset tunnustamist, sai temast ametlik Nova Scotia koeratõug.

2003.aasta – AKC (Ameerika Kennelklubi) poolt täielik tunnustamine.

 

Nova Scotia retriiveri plussid ja miinused

 

Uurin Riin käest ka tõu plusside ja miinuste kohta ning Riin toob välja:

Plussid: plussideks on see, et toller on keskmist kasvu koer, nad on kerge liikumisega, õige energia kogusega, koostöö inimesega paneb omaniku iga päev heas mõttes proovile ja toller ei ole sohvakoer.

 

Miinused: vigade ümberõpetamine on keeruline, motiveerimine võib sageli olla raske, kui toller näeb, et tal on võimalus haarata kodus võim, siis ta seda ka teeb, koera tõlgendamine ja mõistmine on keeruline. Riin lisab, et nad võiksid olla veidi vähem vingujad ja klähvijad, võiksid olla vähem valvel. On teada ka tollereid, kes „nähvavad“ ja võivad olla liiga agressiivsed, reageerides asjadele liiga kiiresti. Isegi Riinu oma koer Ruby on „nähvanud“ üsna vihaselt ja just vanemate koerte suhtes. Kahjuks on teada maailmast, et oma iseloomu tõttu on mõni toller ka magama pandud.

 

www.toller.ee

mõningad olulised teadmised tollerite kohta

 

1.Karvaajamine ja segadus

Tollerid ajavad karva hooajaliselt ja nad on koerad, kes armastavad ujuda, end veeretada ning püherdada. Nad ei ole nõudlikele ja allergikutele sobivad koerad.

2. Jälgi oma kassi

Paljud tollerid saavad hästi hakkama majapidamises, kus on kasse või teisi loomi. Neil on siiski suur jahiind.

3. Ära oota, et ma sind kaitseksin

Tollerid on tavaliselt võõraste suhtes ettevaatlikud, kuid kui sa tahad koera, kes sind kaitseks, otsi seda mujalt.

4. Karjumine

Paljudel tolleritel on läbilõikav karje, mida nad teevad väljendamaks erutust ja innukust. Asjasse pühendamatutele võib see kõlada nagu söödetaks koera oksapurustajasse – kiljumine on kõrgetooniline, pöörane ja vali. Mitte kõik tollerid ei karju, kuid paljud teevad seda.

5. Innukus

Tollerid on jahitõug ja on aretatud töökorteks. Neil on pöörane ind töötada ja nad retriivivad kuni su käsi on otsast ära kukkumas.

6. Mitte igaühe parim sõber

Kui sa otsid koera, kes tahab olla maailma parim sõber, ei pruugi toller sulle sobida.

Tollerid on leebed ja südamlikud ning paljud võivad olla vastutulelikud, aga kui sa otsid labradori hoiakuga “ma just sain sinuga tuttavaks ja sa oled mu parim sõber” koera võib toller olla sinu jaoks vale koer.

7. Kas sa ütlesid ei?

Kui sa annad tollerile sentimeetri, võtavad nad kilomeetri ja tulevad tagasi teise järele. Tollerid on üldiselt liiga targad, et astuda võitlusse domineeriva koha nimel. Selle asemel tunnetavad nad võimus tühimikke ja kasutavad need ära.

Kui sa ei suuda olla oma majapidamise reeglites kindel (südamlik aga kindel) ja ei hoia neid reegleid järjekindlalt jõus, võid avastada, et sinu kodu peremehel on neli jalga ning ta on punane.

8. Lihtsalt tee, mis ma sulle ütlen

Paljud tollerid armastavad töötada, kuid nad ei ole sugugi nii kergelt koolitatavad kui teised retriiverite tõud.

Nende töö peab olema nende jaoks väljakutsuv ja kaasa haarav või vastasel juhul hakkab neil igav ning nad kaotavad huvi. Nad võivad asju proovida tosin erinevat moodi enne kui nad teevad seda, mida sa ootad neilt.

Kannatlikkus, leidlikkus ja paindlikkus on reegliks. Kui sa tahad koera, kes õpiks raamatu järgi või kui sa ei ole üldse kindel oma võimes treenida koera, kes on normaalsest natukene erinev, siis ei ole toller sulle sobiv.

9. Tark, tark, tark

Seda ei saa piisavalt rõhutada, et see on koer, kellel on ajusid varuga. On suur väljakutse hoida kogu seda intelligentsust fokuseerituna ja hõivatuna.

See koer PEAB saama vähemasti sõnakuulelikkuse algkoolituse ja paljud tolleriomanikud tegelevad mitmete erinevate koera aladega (jaht, agility, lendpall, jäljeajamine, võistlustasandi sõnakuulelikkus), et hoida oma tollereid hõivatuna.

Isegi toller, kes on võetud “niisama lemmikuks” PEAB saama sõnakuulelikkuse algkoolituse ja võimaluse kasutada oma ajusid (õpeta neid ajalehte tooma, lase neil post sisse tuua, õpeta neile trikke jne) või nad muutuvad majas üdini talumatuteks.

 

 

Nova Scotia retriiver - milline ilme


Dandie Dinmont'i terjer

Dandie Dinmont'i terjer

Dandie Dinmont’i terjer on Šotimaa koeratõug, algselt tuntud ka jahikoerana.

Selle vahva, väikese ja toreda välimusega koeraga aitab meil tuttavaks saada Kaija Tõnismäe, kellele kuulub 2-aastane Dandie Dinmont’i terjer, neiu nimega Viski. Ta on just tulnud suurtelt näitustelt Soomest ja Rootsist ning võitnud mõlema riigi tšempioni tiitli. Nüüd on koeral ette näidata viie riigi tšempioni-tiitlid, lisaks eelpool mainitud riikidele veel ka Eesti, Leedu ja Läti.

Dandie Dinmont’i terjer – vahva iseloomu ja kummalise välimusega suurepärane sell

Fotod Meeli Tulik

 

Dandie Dinmont’i terjer erineb teistest terjeritest, kuna ta on üsna leplik ja rahumeelne, väga ustav oma peremehele ja sõbralik lastega ning ka teiste koertega. Ta võib ka üsna kõvasti haukuda, kusjuures tal on väga sügav ja võimas hääl, ei teagi, kuidas selline hääl väikesest koerast välja tuleb. Ja siiski, ei maksa unustada, et provokatsiooni korral on ta valmis ka kaklusesse sööstma.

 

Kaija Tõnismäe ja Viski

 

Kaijal on varem olnud saksa lambakoera moodi koer, sheltie ja ta on jaganud ka skye-terjerit. Lapsepõlves oli veel teisigi koeri. Kaija ise on olnud tubli juuniorhändler, mistõttu olid tal juba varasemast kõik koeratõud teada. Kaija meenutab, et kui ta võitis aastaid tagasi Eesti Kennelliidu korraldatud juuniorhändlerite meistrivõistlused ning sõitis Inglismaale, kuulsale Cruftsi koeranäitusele esindama Eestimaad. Kaija otsustas suurtel võistlustel osaleda just Dandie Dinmont’I terjeriga. Sellest hetkest alates jäid need vahvad terjerid Kaija südamesse.

Kaija kinnitab, et selle tõu valiku tingis ühtlasi ka asjaolu, et ta soovis pisikest koera, keda saab igale poole kaasa võtta, eelistuses oli ka tõug, kes ei ajaks karva, kes ei oleks hüperenergiline, kes saaks vajadusel hakkama ka väiksemate liikumisvajadustega, kes sobiks lastega. Dandie Dinmont’i terjer sobib suurepäraselt lastega, sest ta oma ehituselt küll väike, kuid samas üsna jässakas koer.

Öeldakse, et terjerid on energilised ja üsna isepäised?

Kaija kinnitab, et ka Viskil võib mõnikord tõeline “terjer” välja lüüa, siis hakkab ta haukuma, jookseb kiiresti ringi ja võib isegi kassi maha murda. Jah, Dandie Dinmont’i terjer võib selline olla, kuid 95% ajast on ta rahulik, selline nagu Viski on meie intervjuu ajal kohvikus Mimoos – ta istub rahulikult tugitoolis, poseerib fotograafile ja jälgib ümbrust. Hetkeks läheb ta nuuskima vaipa ja toolide aluseid, kuid ta kuuletub kohe, kui perenaine ta enda juurde tagasi kutsub. Igati korralik tüdrukJ

Kaija lisab, et Viski lubab endaga absoluutselt kõike teha, ta armastab lapsi, tegelikult kõiki inimesi.

Lühidalt võib öelda, et Dandie Dinmont’i terjer on kõige rahulikum kõikidest terjeritest.

Viski on päris Soomest, Helsinkist. Kenneli nimi on Danchester’s & Rosswind. Selle kenneli eesmärk on kasvatada terveid, suurepärase iseloomuga ja kauneid dandie’sid, et tõugu populariseerida. Samast kennelist tuli hiljuti Eestisse veel üks koer – nelja-kuune poiss, kes lööb kaasa ka “Estonia” ooperiteatri lastemuusikalis “Karlsson katuselt”.

Miks neid nii vähe on?

Kaija kinnitab, et neid on terves maailmas vähe. Inimesed ütlevad, et neile see tõug meeldib, kuid koer näeb veidi “teistsugune” välja… Näiteks tõu kodumaal ja Inglismaal on see tõug kantud lausa väljasuremisohus olevate tõugude hulka. Kaija lisab, et seda tõugu koeri on siiski rohkem näha Soomes, Rootsis, Venemaal ja Tšehhis.

 

 

Välimus

 

Dandie Dinmonti seljajoon tõuseb nimme osas kergelt üles, see on nagu kerge laine, mida on koera liikudes väga hästi näha.

Nende kaubamärgiks on ilmekas nägu, millel on suured, ümmargused silmad ning pea kohal olev suur tukk/tutt, mis on tavaliselt keha värvitoonist heledam. Seda on kutsutud vahvasti ka suureks pehmeks mütsiks, valgest karvast kiiver jne.

Kaija lisab, et neil on suured ka hambad, suured lõuad ja tundub, et pea on võrreldes kehaga liiga suur.

Nende keha on pikk ja madal. Turjakõrgus võib ulatuda 20,5 cm kuni 28 cm, kaal 8 kilost 11 kiloni.

Nende aluskarv on pehme, pealiskarv on karm. Värvitoonidest on esindatud nn pipar (selline on Viski) – see on hall toon, mis võib olla nii hele kui ka tume hall. Pea kohal olev tutt on kehast alati heledam. Kaija lisab, et nn pipra vörvi kutsikad sünnivad pigem musta värvi, kelle käpaotsad ja pea on pigem pruunid. Näevad välja nagu dobermanni kutsikad, kuid ajapikku värvitoon muutub.

Teise värvitoonina on esindatud nn sinep, mis on kollakas ja beežikas, selline on eelpool mainitud nelja-kuune koerapoiss siin Eestis.

Koera tuka jaoks on oma lõikus, mida Kaija on õppinud Soomes, kasvataja käest. “Soengut” on vaja piirata, et see ei läheks liiga suureks, vormist välja. Ka kehal olev karm karvkate kasvab pidevalt pikemaks ja seda on vaja trimmida. Kõhualust, käppasid ja pead pügatakse kääridega.

Näitustel vaadatakse dandie’de puhul liikumist, kehakuju ja tõule iseloomulikku leebet ilmet.

Kas Dandie Dinmont terjer on hea näitusekoer?

Kaija tõdeb, et Viski võiks vahel olla erksam, sest mõnikord võib ta näitusel ära väsida ja lihtsalt magama jääda. Kaija naerab, et siis on vaja koer uuesti üles äratada. Teinekord jälle on energiat rohkem kui küll! Kõik sõltub päevast ja Viski tujust.

Ka kodus meeldib Viskil palju magada ja peamiselt selili! Kui lubatakse diivanile, siis ta magab seal nii, et pea on veidi kõrgemal, selg vastu seljatuge, justkui magaks koer püsti. Kaija kinnitab, et Viski magamisasendid on üsna naljakad.

 

Iseloom

 

Nad on hea iseloomuga, rõõmsameelsed ja tegusad koerad. Nad on pühendunud omanikule ja selle perele. Nad on tasased, intelligentsed, valvsad ja visad, mõnikord veidi õrnad.

Kaija kinnitab, et Dandie Dinmont terjer on inimsõbralik koer, kellele meeldib inimest oma suurte silmadega jälgida. Nad on rahulikud, neile meeldivad lapsed.

Nad võivad olla perekoerad, kuid nad kiinduvad siiski rohkem ühte inimesse, kes koeraga rohkeb tegeleb. Loomulikult suhtleb koer kõikide pereliikmetega, kuid ühega siiski rohkem.

Dandie Dinmont terjer on tundlik koer, kellele kindlasti mitte ei meeldi riidlemine. Kaija kinnitab, et korra keelad, siis Viski ka kuuletub.

Lisaks lastele, tuleb Viski toime ka teiste koertega. Mõnedega armastab mängida, osadest aga ei tee üldse välja. Ta tolereerib kõiki koeri, kuid vajadusel on valmis ennast kaitsma. Üldjuhul üritavad kõik dandie’d konflikte vältuda ning need rahumeelselt lahendada.

Haukumine!? Olen lugenud, et see tõug võib üsna palju haukuda? Kuigi, kohe kinnitan, et meie intervjuu ajal ei tee Viski ühtegi haugatust! Kaija koolitas liigse haukumise Biskil välja. Praegu koer pigem kiunub või uriseb. Viski läheb mõnikord ärritavate häälte eest ka ise peitu, et mitte haukuda. Nii võib ta minna vannituppa, lükkab isegi ukse kinni. Tuleb tagasi, kui kõik on vaikne ja rahulik.

Ajaloost on teada, et seda tõugu koeri kasutati näriliste tõrjumiseks, ka rebaseid on nad jahtinud. Seetõttu äkki siis ka suured hambad ja suured lõuad?

Kaija mainib, et Viski võib olla küll tukkuv “iluasi”, kuid nähes rotti, siis hüppaks ta kindlasti püsti ja hakkaks teda taga ajama. Koer läheks veidi “hulluks”, kiljuks ja jookseks. Mõnikord ärritavad Viskit ka Kaija kodumaja taga toimetavad hulkuvad kassid.

Kas see jahiinstinkt sunnib kasutama ka rihma rohkem, kui mõne teise tõu puhul. Kaija kinnitab, et Viski käib tuttavates kohtades metsas siiski ka lahtiselt, kuid tänaval on ta kindlasti rihmas ja tasub olla ettevaatlik.

 

Treenimine – nad võivad olla põikpäised, oma iseloomuga, kuid nad jäävad alati väga leebeks.

Kaija meenutab, kuidas Viski kutsikana ei tahtnud rihma otsas käia. Panid rihma külge, Viski istus ja ei liikunud paigast. Lõpuks õppis ta rihmaga käimise ära, kuid selgus, et rihma ostas meeldib tal käia siis, kui rihma teises otsas on Kaija! Teiste pereliikmetega ta pikemaid jalutuskäike rihma otsas teha ei taha!

Viskil on kutsikakoolis käidud. Põhikäsklused on selged. Treenimiseks oli põhivahendiks ikka maius, mängust või mänguasjast Viski sedavõrd palju kodust väljaspool olles ei huvitu.

 

Tervis

 

Dandi Dinmont’i terjer on üldjuhul terve ja pikaealine koer. Seljaprobleeme esineb neil harva, kuna just koera nimmeosa on kõrgem, siis ei häiri ka lühikesed jalad.

Võib esineda glaukoomi, kuid silmadele tehakse teste. Koeral on ju suured silmad, glaukoom võib tõsta silmarõhu liiga kõrgeks ja silm võib minna punni. Enamik kasvatajaid tesrib oma koeri glaukoomi osas ning positiivse leiu puhul koeri aretuses ei kasutata, kuna glaukoom on pärilik haigus.

 

Ajalugu

 

Päritolu kohta on erinevaid teooriaid. Üks teooria väidab, et see tõug on saadud mustlaste käest, kes rändasid Šotimaal. Neil oli kaasas nii terjereid kui ka takse ja mine tea, äkki tõepoolest on tegemist nende järeltulijatega.

Teine lugu on selline, et tegelikult on selle tõu eelkäijaid teada juba 17. sajandist ja nad olid populaarsed just Šotimaa lõunapoolsetel aladel.

Aastal 1800 üks piirifarmer, James Davidson sai ühe paari neid terjereid ja kutsus neid Tarr (lõhend sõnast Mustard) ja Pepper, kuna esimene neist oli halli värvi, teine oli liivakarva.

1814 avaldas Sir Walter Scott kuulsa romaani Gery Menneringist, milles üks tegelane põhines James Davidsonil. Raamatus sai see tegelaskuju nimeks Dandie Dinmot. Kirjanikuhärra ise küll kinnitas, et ta ei tundnud Davidsoni, kuid, kuidas võtta – Dandie Dinmontil oli raamatus mitu terjerit, kelle nimed olid Auld Pepper, Auld Mustard, Young Pepper, Young Mustard, Little Pepper ja Little Mustard! Sellised lood.

Pärast raamatu sõbrad hakkasid James Davidsoni sõbrad kutsuma meest Dandie Dinmontiks ning tema koeri Dandie Dinmonti koerteks. Teised farmerid, kellel olid samasugused koerad, hakkasid oma koeri kutsuma samamoodi ja nii oli vähemalt tõunimi sündinud.

1876 oli olemas ka esimene tõuklubi.

 

 

 

 

Dandie Dinmont'i terjer


Lhasa apso

Lhasa apso

Seekordseks koeratõuks valisin välja lhasa apso. Ühe väikese, armsa ja väga tarmuka koera Tiibetist. Tegemist on väidetavalt ühe maailma vanima koeratõugu ja temaga aitab tuttavaks saada Hedi Kumm.

 

Lhasa apso – väike, armas ja tarmukas

Fotod:Meeli Tulik

 

Lhasa apso ehk Apso Seng Kyi on pärit Tiibetist, pühast Lhasa linnast. Peaaegu 2000 aastat oli ta ainult Tiibeti ülikute ja pühameeste lemmik. Uskumuse järgi pidi lhasa apso omamine tooma őnne ja heaolu ning rahvas pidas koeri pühade laamade taaskehastusteks.

Lhasat kasutati templites ja paleedes valvekoerana. Halba ōnne kartes ei ostetud ega müüdud neid koeri kunagi vaid ainult kingiti. Kingituseks saadud lhasat loeti suureks ōnneks ning koeri kanti kaasas nagu ōnne-amulette.

Kuna lhasasid peeti templites, kloostrites ja ka kodudes peamiselt valvekoerana, siis on lhasa apso ka täna valvsa loomuga, vapper ning võõraste suhtes umbusklik. Teda peetakse tänapäeval perekoerana, ta on julge ja lojaalne oma perele, võõrastesse suhtub umbusklikult.

Hedi Kumm ja tema koerad

 

Hedi Kumm sai oma esimese koera 1996. aastal ja see oli must terjer. Tänagi on Hedi kodus neli musta terjerit, kuigi näitustel käib ta aktiivsemalt ikka lhasa apsodega – seda tõugu koeri on Hedil kodus viis! Aastate jooksul on Hedil olnud kolm musta terjeri pesakonda ja üks sharpei pesakond.

Miks oli esimene valik must terjer?

Hedi läks esialgu ühe kuulutuse peale Haapsalust Tallinna hoopis ameerika cockerspanjelit otsima. Kohapeal selgus, et selles korteris pole mitte kunagi, mitte keegi, mitte mingisuguseid kutsikaid müünud! Seejärel võttis Hedi kätte kunagise populaarse kuulutustelehe “Kuldse Börsi” ja leidis sealt just musta terjeri pesakonna viimase kutsika müügikuulutuse.

See on selline suur ja vägagi “tõsine” koer?

Hedi kinnitab, et must terjer on tõepoolest suurepärane valvekoer, kuid aastatega on ta aretatud leebemaks. Must terjer oma koduaeda võõrast inimest ei lase, kui Hedi inimese sisse laseb, siis koerad aktsepteerivad seda ja on sõbrad, kes rohkem, kes vähem. Kui külaline lahkub ja tuleb uuesti, siis koerad teda sisse ei lase! Konkreetne värk!

Lisaks mustadele terjeritele on Hedil olnud ka sharpei, kes suri kahjuks juba 4-aastaselt neeruhaiguse tagajärjel. See oli Hedile ränk löök, kuid ikkagi soovis ta endale ka väiksemat koera. Kuna Hedi sõbranna oli toonud endale lhasa apso ja ka Hedi esimese musta terjeri kasvataja oli kunagi tegelenud lhasadega, siis kippus valik just selle tõu poole kalduma.

Hedi uuris oma sõbrannalt selle tõu plusse ja miinuseid. Sõbranna kinnitas, et see on tõug, kes elab väga kaua ja see sobis suurepäraselt Hedile. Hedi kinnitab, et paljud lhasad elavadki 17-18-aastaseks, kusjuures nad on ka vanas eas vägagi vitaalsed! Pikaealisuse saladuseks on kindlasti see, et ta on ikkagi algupärane tõug, keda pole aretuse käigus ära rikutud, sest väidetavalt on lhasa apso praegu üks maailma vanimaid koeratõuge.

Hedi sai oma esimese lhasa apso Soomest, nagu ka teised oma lhasad. Esimene koer Ginger on täna 6-aastane.

 

Lhasa apsod Eestis ja mujal maailmas

 

Eestis lhasasid palju ei ole, ca 30-40 koera. Eestis on sündinud paar-kolm pesakonda. Ühelt poolt on hea, et koeratõu esindajaid on vähe, sest siis ei hakata neid liigselt paljundama, kuid miks sellist vahvat väikest selli siiski sedavõrd vähe on?

Hedi arvab, et arvatavasti on lhasa apso siinmail siiski uus tulija ja seda tõugu lihtsalt ei tunta. Kuna nende karvastik on hästi pikk, siis ei näe neid ju ka jalutamas tänavatel.

Leedus ja Lätis on lhasasid veelgi vähem, kuni 10 koera. Popid on lhasad Inglismaal (inglaste käes on ka tõu standardi muutmise õigus), USAs, Soomes, Poolas, Tšehhis, Slovakkias ja Prantsusmaal.

Hedi on käinud koertega ka igasugu näitustel ja tal on läinud väga hästi.

Ise ta peab kõige tähtsamaks 2010. aastal Taani saavutatud Juunioride Maailmavõitja tiitlit, mille ta saavutas koos Gingeriga, kusjuures koer oli siis vaid 1-aastane ja tema karvkate polnud veel sugugi maani!

Ühel hetkel Hedi lihtsalt avastas, et ta on Gingeriga nelja parima lhasa apso hulgas, vastasteks kuulsad ja tunnustatud lhasade-kasvatajad mujalt maailmast. Ginger suutis ennast veel ka rihmast lahti tõmmata, kuid kõik läks ikkagi hästi ja sedavõrd tähtis tiitel saigi võidetud! Tänaseks on üks Gingeri järglastest saavutanud ka Juunioride Euroopa-võitja tiitli.

 

Välimuselt väike, aga tugev

 

Lhasa apso on küll väikest kasvu, kuid oma kehalt on ta üsna “tugev tükk”, selline jõuline väike koer. Tema luud on tugevad, turjakõrgus on 25-28 cm ja kehakaal võib olla 6-8 kilo. Viimastel aastatel on lhasad läinud veidi suuremaks ja raskemaks.

Öeldakse, et kui kivi on keset teed, siis ei tohi lhasa sellest üle hüpata, ta peaks “minema läbi kivi”.

Koera pea on suhteliselt kitsas, kaetud pikkade karvadega, mis langevad ka silmadele. Õnneks on koeral ka pikad ripsmed, mis võivad olla isegi 4-5 cm, nii ei lähe pikad karvad silma! Vahvad ja armsad on ka lhasade pikk habe ja vuntsid.

Nende silmad on tumedad, keskmise suurusega ja ovaalsed. Hedi kinnitab, et sinisilmsed lhasad on keelatud. Koera koon ei tohi olla ruutjas ja nende kõrvad on suured, rippuvad ja rikkalike pikkade karvadega. Lhasadel on pööratud käärhambumus.

Nende jalad on lühikesed ja lihaselised. Keha pikkus peab ületama turja kõrguse. Käpad on ümarad ja samuti rikkaliku karvkattega.

Saba on hästi karvane, kõrge asetusega ja hoidub selja kohale.

Sarnaseid jooni on lhasa apsodel shih tzudega. Mõlemad on ju tiibeti tõud, kuid shih tzu nina on lühem ja silmad suuremad, ka peakuju on veidi erinev. Shih tzu pähe tehakse tavaliselt üks tutt, lhasadel on neid tutte mitu. Shih tzu kere on rohkem jalgade vahel, lhasade kere on rohkem jalgade peal. Shih tzu on veidi madalam ja kehaehituselt tugevam.

Kuna lhasadel on topeltkarv, siis pole neil külm ka talviti. Karvavaba kohta neil kehal ei oleJ Pealiskarv on pikk, rikkalik ja katsudes veidi karm. Aluskarv on pisut lühem ja pehmem.

Karvavärvusest on kõige levinum kuldne, kuid on liiva-, mee, kiltkivi- ja suitsuvärvi, liaks veel pruunikas tumehall, must, valge ja nende värvuste kombinatsioonid. Lubatud ei ole sinine, šokolaad ja sidrunikollane.

Karvahooldus ei ole keeruline, kuid see peab olema pidev. Iga nädal peab pesema, kuivatama ja kammima. Kui üks nädal jääb vahele, siis järgmine nädal on juba keeruline, kui vahele jääb kaks nädalat, siis kolmandal nädalal äkki siiski annab veel midagi päästa…

Juba 4-5-kuuselt peaks hakkama koera karvahooldusega harjutama, sest hiljem on sedasi palju lihtsam.

Hedi kinnitab, et kindlasti peab lhasade puhul kasutama kvaliteetset šampooni ja balsamit, kvaliteetset harja, kammi ja kääre.

Hedil on meie kohtumisel kaasas ka pügatud lhasa apso, ka sellised pügatud lhasad on tänapäeval populaarsed, kuigi nendega näitustele minna ei saa. Umbes poolteist aastat läheb aega, kui pügatud lhasa karvkate on sedavõrd pikk, et taaskord näitustele minna. Hedi lisab, et karvkate kasvab ca 1 cm kuus.

Ah jaa, pügamisel on loomulikult abiks käärid ja lõikusmasin.

 

Iseloomult isepäised, kuid armastusväärsed

 

Esimene, mida Hedi koera iseloomu puhul mainib on isepäisus – lhasa apso ON isepäine ja ega ta ei karda ka mitte midagi. Hedi toob näiteks rihma otsas käimise – lhasa käib, käib ja siis äkki jääb seisma ja rohkem ei liigu kuhugile, justkui poleks kunagi rihma otsas käinudki. Ka mina näen seda pealt, kui Ginger ilusasti rihma otsas liigub ja äkki peatub ning jääb omanikule otsa vaatama sellise pilguga, et kuule sina seal rihma otsas, mida sa minust tahad! Uskumatu! Ja millise ilmeka näoga Ginger seda teeb!

Hedi kinnitab, et lhasa apso ei ole kodus selleks, et omanikule meeldida, omanik peab ise koera tähelepanu saavutama. Pesemine, tegelemine, kammimine, kõik see on see, mis suhet koeraga parandab. Arvestada tuleb sellega, et konkreetse käsu peale lhasa apso ei tee mitte midagi. Nad siiski otsivad kontakti omanikuga, sest nad on ju ikkagi seltsikoerad, kuid jäävad alati veidi eemalehoidvaks.

Vaatamata sellele, et Ginger on ju väikene lhasa apso, on ta Hedi koertekarjas juht! Isegi mustad terjerid respekteerivad teda karjajuhina. Ginger annab alati tulijate kohta häälega märku (olid nad ju ka Tiibeti kloostrites valvurid), mustad terjerid lähevad vaatavad, mis toimub, kes tuleb.

Lhasa apsod on perekoerad – nad ei ole ju haprad, pigem tugevad. Nad on vastupidavad, neile meeldivad ka pikad jalutuskäigud näiteks metsas. Neile meeldivad autoreisid, kuid nad võivad olla ka üksinda kodus, nad ei tee pahandusi.

Lhasad saavad hästi läbi lastega. Hedi meenutab, kuidas sündis tema poeg Ralf, kes praegu on 4aastane, kuidas tema must-valge lhasa apso Hugo lapsevankrit valvas ja märku andis, kui laps nuttis või ennast vankris liigutas.

Võib lugeda, et lhasade treenimisega peaks alustama juba üsna varases eas, sest kannatliku ja järjepideva treenimisega saab lhasast küllaltki kuulekas koer. Nad on ju ka tundliku hingega koerad, mistõttu tuleb treenimisel unustada isegi kõrgendatud hääletoon.

 

Terve tõug

 

Lhasadele tehakse silmauuringuid (PRA-ohu tõttu) ja põlveuuringuid, kuid need ei ole meil ega ka näiteks Soomes kohustuslikud.

Hedi koerad söövad kvaliteetset kuivtoitu ja nad ei ole sellised “õgijad” nagu mõned väiksed koerad olla võivad. Loomulikult läheb lhasadel korda ka maitsev kont.

 

Plusse rohkem kui miinuseid

 

Kui inimestele meeldib väike koer, siis on lhasa igati paraja suurusega, nad ei ole pahurad ega paharetid, neid saab igale poole kaasa võtta, nad on sõbralikud ja nad on perekoerad. Lhasad on pikaealised ja lõbusad.

Miinuseks võib ju pidada karvahooldust, kuid ei maksa unustada, et efektses karvas lhasa apso on väga efektne ning stiilne koer, mida annavad tunnistust ka selle tõu saavutused erinevatel rahvusvahelistel koertenäitustel.

 

Ajalugu on pikk ja huvitav

 

Lhasa apso pärineb Tiibetist ja tõu aretustegevusega tegelesid pea 2000 aastat tagasi pühamehed ja ülikud. Lhasat kasutati templites ja kloostrites valvekoerana. Tiibeti rahvas austas tõugu kõrgelt ja pidas koeri pühade laamade taaskehastusteks. Koeri ei müüdud ega ostetud kunagi, vaid ainult kingiti. Lhasa kingiks saamist peeti suureks auks.

Huvitaval kombel näitavad uuringud sedagi, et lhasa apso on lähedalt seotud ka huntide eelkäijatega, nagu näiteks ka akita, shiba inu, chow chow, alaska malamuut, siberi husky, saluki, afganistani hurt, shih tzu, samojeedi koer jt.

Eelpool mainisin, et Tiibetis tunti tõugu ka kui Apso Seng Kyi, mis tõlkes võiks tähendada habemega lõvikoera.

Teda tunti kui suurepärast valvekoera, kes valvas Tiibeti kõrgklassi kodusid ja budistlikke kloostreid, mis asusid püha linna Lhasa läheduses. Väikesed lhasad andsid oma valju haukumisega juba eemalt märku, et siin valvavad nemad, ja kui sellest oli vähe, siis aktiveerusid ka suured tiibeti mastifid, kes valvasid kloostrite sissekäike. Nende jaoks olid lhasad nagu väike autoalarm või häiresüsteem, mis häälekalt märku andis.

Esimesed lhasa apsod jõudsid Suurbritanniasse 1920ndatel ja Ameerikasse 1930ndateks. Ameerikasse saadi koer kingitusena 13. dalai-laama poolt. Ameerika Ühendriikide kennelklubi tunnustas tõugu 1935. aastal. Tiibetis on koerad haruldaste tõugude nimekirjas.

Seda ka, et esialgu tunti tõugu Inglismaal kui lhasa terjerit, kuid see muudeti üsna ruttu lhasa apsoks.

 

Lhasa apsod on tänapäeval paljudes riikides populaarsed. Ka omanike hulgas on ja on olnud kuulsaid inimesi. Näitlejad: Elizabeth Taylor, Richard Burton, Eva Gabor, Bob Hope, Ellen DeGeneres, Jane Lynch; muusikud ja lauljad: Liberace, Barbra Streisand, Gwen Stefani, kirjanik Kurt Vonnegut, moekunstnik Bob Mackie.

 

 

Lhasa apso


Tiibeti spanjel

Tiibeti spanjel

Tiibetis on nendele koertele antud ka nimeks Jemtse Apso. Neid on kutsutud ka paleekoerteks, näiteks Katmandus kutsutigi neid lausa Nepali paleekoerteks. 

 

Tiibeti spanjel – väike, armas ja rõõmsameelne

Fotod Meeli Tulik

 

Kui Euroopast tulnud külalised esimest korda Tiibetis seda koera nägid, siis meenutas see neile üht teistsugust spanjelit – toy spanjelit ja nn väikest spanjelit. Euroopas anti talle veidi hiljem hüüdnimeks Idamaade King Charles. Selge oli siiski see, et kindlasti mitte ei tuletanud koer meelde oluliselt suuremaid jahispanjeleid.

Nimi, tiibeti spanjel anti neile siis, kuid nad jõudsid esimest korda Lääne-Euroopasse 19 sajandi lõpus. 

Tänapäeval on tiibeti spanjel vahva lemmikloom, kes on sageli üsna iseseisvad ja tahavad palju liikuda. Selle väikese, vahva ja sümpaatse koeratõuga aitab meil tuttavaks saada Viivi Perri, kes on tegelenud ka kollide ja tiibeti mastifite kasvatamisega.

 

Viivi Perri ja tema koerad

 

Viivi Perri hakkas koertega tegelema juba 1981aastal. Esimesed koerad olid kollid ja neid oli lausa kolm. Toona olid kollid populaarsed koerad ka siin, Eestimaal. Viivi meenutab, et näituseringis võis olla lausa üle 100 kolli.

Pärast seda, kuid Viivi kolis elama Keilasse, võttis ta endale ka esimese tiibeti mastifi. Juhtus see 15 aastat tagasi. Viivi hakkas tiibetlasega näitustel käima ja õige varsti oli juures ka teine koer. Tipphetkel oli Viivil viis tiibeti mastifit. 

Kümme aastat tagasi võttis Viivi endale ka esimese tiibeti spanjeli, tema on olemas tänagi, imearmas ja vahva tegelane - Suzu.

Miks tiibeti spanjel?

Viivile meeldis tiibeti mastifite värvus – must pruuni ja valgega. Ta nägi, et olemas ka täpselt samasuguste värvitoonidega tiibeti spanjelid. Seepärast ta seda tõugu endale tahtiski. Eestis oli neid toona väga vähe ning esimese koera tõi Viivi  Soomest ja see oli hele soobel. Täna elab Viivi juures USAst toodud spanjelipoiss 4aastane Jimmy (omanik Angela Tendermann), tema on nagu minikoopia tiibeti mastifist – värvitoon on sarnane, tal on nn “teised silmad”, tugev koon, ta on sitke ja tugeva luustikuga.

Viivi kodus elab viis tiibeti spanjelit (Suzu, Doora, Balle, Päntu, Jimmy), neli tiibeti mastifit, üks kolli ja üks saksa lambakoer, viimane on küll proua poja koer. Suures koerakarjas on hierarhia paigas ja osad koerad hoitakse omaette. Viivi on väga suur ja väga ilus aed, mistõttu on koertel ka piisavalt liikumisruumi.

Miks just tiibeti tõud?

Viivi meenutab, et esialgu otsis ta valvekoera ja valikus olid hovawart ja tiibeti mastiff, valik langes viimase kasuks. Täna on Tiibeti koeratõugudega keerulised lood, sest suurriik Hiina tahab tiibetlastelt koeratõud enda omaks saada. Viivi on resoluutne ja tõdeb, et need on ikka Tiibeti koerad, Hiina ei puutu asjasse! Ja eks see on selline poliitiline mäng!

Eestis on tiibeti spanjeleid ca 100-200 koera. Tõugu ei tunta hästi ja aetakse segamini ka paleekoeraga, just vanemat tüüpi paleekoeraga. Väga popid on tiibeti spanjelid Soomes, kus võib näituseringis olla üle 100 koera, kusjuures Soome toodi esimesed tiibeti spanjelid juba 1964. aastal. Arvatakse, et Soomes ongi kõige rohkem tiibeti spanjeleid terves maailmas, populaarsed on nad ka Inglismaal, Rootsis, USAs, Norras, Austraalias ja Uus-Meremaal.

 

Ilusa näo ja ilusate silmadega koerad

 

Tiibeti spanjel võib olla jaapani chini eelkäija ja tal on sarnasusi pekingi paleekoeraga, neist ilmseim on kergelt rangis esijalad. Neil on siiski vähem hingamis- ja seljahädasid, kuna nende näod ja jäsemed on pikemad.

Viivi tõdeb, et tiibeti spanjel on väike, armas, ilusa näo ja ilusate silmadega. Pea on keha jaoks suhteliselt väike, neil on ilus pea- ja sabahoiak, mida kohtunikud ka näitustel hoolega jälgivad. Näitusel jälgitakse veel ka liikumist, nii eest kui ka tagant ja seda, kuidas koer seisab. Näitusel peaks nad hoidma pea uhkelt üleval, sest neil on väga ilus kael, mida ka kohtunik näha tahab. Saba peab olema üleval, ilusasti hoitud ja rikkalike sulgjate karvadega.

Koerte kehakaal on 4 kuni 6,5 kilo, turjakõrgus ca 25 cm.

Tiibeti spanjel ei pea olema väga karvane. Neil on nii pealis- kui ka aluskarv. Nende pealiskarv on siidjas ja sile. Aluskarv on peen ja sile. Kõik värvitoonid on lubatud, keelatud pole midagi. Levinumad toonid on kuldne, beez, sooblikarva, must-valge-pruun.

Karvahooldus on lihtne, kammida tuleb kõrvataguseid ja saba. Viivi koerad on lahedad ja lakuvad üksteist puhtaks igal õhtul.

 

Iseloomult rõõmsad ja rahulikud

 

Tiibeti spanjelid on rõõmsad, rahulikud, ei mürgelda. Toas olles lamab omaniku juures. Nad tahavad olla omaniku juures, kuid ei muutu tüütavaks. Viivi kinnitab, et nad on pigem ühe omaniku koerad, kuid saavad igati hästi läbi terve pere, ka teiste loomadega.

Nad on vastupidavad ja neile meeldivad pikad jalutuskäigud. Jalutama minnes tuleb silmas pidada ühte väga tähtsat asja – neid ei tohi rihmast lahti lasta, sest nad võivad minema joosta. Panevad kohe ajama, sest neid huvitab kõik muu, mitte see, kes temaga jalutama tuli.

Võõraste suhtes on tiibeti spanjel tagasihoidlik ja äraootav, nad ei tule kohe tutvust sobitama, pigem jäävad eemale ja “kontrollivad” olukorda. 

Nad võivad olla üsna isepäised (lausa nagu kassid!) ja kutsumise peale ei tulegi. Seda nägin minagi, kuidas Jimmy perenaise kutse peale ei reageerinud, kuid tuli hoopis minut hiljem. Siis, kui talle sobilik oli.

Vahva on näha sedagi, et tiibeti spanjelitel meeldib olla teistest veidi kõrgemal – Jimmyle meeldib aias olla laua peal. Viivi meenutab: “Räägitakse, et Tiibeti kloostrites olid spanjelid akende peal, nad jälgisid ja andsid märku munkadele ja tiibeti mastifitele, kui keegi tuli. Valvsus ja uudishimu on senini tiibeti spanjelite üks omapära ja nad ronivad meeleldi kõrgetele kohtadele, kus kohast saab ümbrust silmas pidada. Neil on ka suurepärase valvekoera maine – nad magavad üks silm lahti, et olla kindlad, et neil ei jääks midagi märkamata.

Tiibeti spanjel võib olla tõeline kaisukoer, kes tuleb sülle ja voodisse. Viivi naerab, et nad on väga head seljasoojendajad, sest ei maksa unustada, et ka Tiibeti kloostrites soojendasid nad munkasid nii voodis kui ka usuriitustel. 

Viivi kinnitab, et oma iseloomult sobivad nad väga hästi ka vanemale inimesele! On ju tihti vanematel inimestel soov võtta koer – tiibeti spanjel peaks olema küll sobiv kandidaat.

Tiibeti spanjel on kergesti treenitav, sest nad on huvitatud maiusest, mistõttu täidab ta käske hästi. Nad on kiired koerad ja seetõttu saab nendega ka agilityd teha ja nendega seda ka tehakse. On teada tiibeti spanjeleid, kellega tehakse ka sõnakuulelikkust!

 

Uurides Viivilt tiibeti spanjelite tervise kohta, selgub, et ka tervisega tiibeti spanjelitel probleeme ei ole. Seda kinnitab seegi, et tiibeti spanjelid elavad vanaks, mõned koerad võivad olla lausa 17-18 aastased. On teada silma- ja hambumusprobleeme, esineda võib nabasonga, kuna koerad elavad vanaks, siis võib tekkida probleeme ka luustikuga. Nii nagu väikestel tõugudel ikka, tuleb jälgida, et ei tekiks hambakivi ja seetõttu tuleb koera hambaid hooldada.

 

Ajalugu on pikk ja keeruline

 

Tiibeti spanjel on vana tõug. Nende algupära üle on palju arutletud. Öeldakse, et see on iidne Tiibeti tõug Himaalaja mäestikust, sest nende algupäramaa Tiibet on olnud pikka aega peaaegu täielikult eraldatud muust maailmast. Oletatakse siiski, et seal on olnud tiibeti spanjelitüübilisi koeri juba 200 aastat enne meie ajaarvamise algust. Tüüpilist tiibeti spanjelit võib ka näha 1700 aasta maalidel.

Neid omasid ja kasvatasid budistlikud mungad ning laamad. Legendi kohaselt olid nad õpetatud kloostrites keerutama palveveskeid. Sealt on jäänud ka tänapäeval neil komme seista tagumistel jalgadel ja vibutada esikäppadega.

Need väikest lõvi meenutavad koerad meenutasid budausu lõvi ja neid peeti õnnetoovateks väärtuslikeks kingitusteks. Mida väiksem koer seda väärtuslikum ta oli. Tiibeti spanjeleid ei müüdud kunagi, kloostrist väljaspoole saadeti neid vaid väärtusliku kingina suure austuse märgiks. Kui koer kunagi saadeti kuningliku kingitusena Hiinasse, siis aretati temast hiljem pekingi paleekoer. Vanad pildid toonastest pekingi spanjelitest kinnitavad, et nad olid sarnased tänaste tiibeti spanjelitega. Teine versioon räägib vastupidist, et hoopis kunagine pekingi paleekoera eelkäija kingiti hiinlaste poolt tiibetlastele. Lisaks räägitakse, et kui toonane pekingi paleekoera eelkäija ristati Tiibetis lhasa apsoga, siis selle tulemusena saadi tiibeti spanjel.

 Kuid on öeldud sedagi, et see tõug ei pruugi olla mitte üldse Tiibetist ja ta ei ole spanjel.

Sellist tüüpi koerad on pärit 8 sajandist ja aladelt, mis praegu kuuluvad Koreale.

Erinevalt pärisspanjelitest ei ole neid koeri kunagi jahipidamisel kasutatud, pigem leidus neid mungakloostrites, kus neid peeti kaaslaste ja ilmselt ka valvuritena.

 Tiibeti spanjel jõudis Inglismaale 19 sajandi lõpus. Maud Earle maalis 1898 koertest portreed, millel olid kolme värvitooniga koerad. Esimene tuntud tiibeti spanjel, kes toodi Inglismaale oli arvatavasti Lhasa, kelle Frank Wormald tõi Tiibetist 1905. aastal. Doktor Greid, kes tuntakse tiibeti terjerite kasvatajana tõi Euroopasse 1920ndatel aastatel ka tiibeti spanjeleid.

II maailmasõja ajal surid tiibeti spanjelid Inglismaal välja ja neid imporditi Aasiast alates 1946aastast uuesti. 1957 loodi Inglismaal Tiibet Spanjeli Ühing. Alles 1960ndatel aastatel jõudis tõug ka USAsse, 1971 loodi Tiibeti Spanjelite Ameerika Klubi ning Ameerika Kennelklubui tunnustas teda tõuna 1984.

 

Tiibeti spanjel on vahva linnakoer, kuid miks ta pole siiski muutunud populaarseks? Arvatakse, et seda tõugu ei tunta Eestis hästi, kuna neid on näitustel vähe näha.

 

Tiibeti spanjel