Jocasta Innes „Maaköök“ (Varrak)

Raamat on meeleolukas tagasipõige aegadesse, kui toit tehti viimseni valmis kodus, ja annab ilmekalt aimu, kuidas see tol ammusel ajal toimus. Kas mäletad veel lapsepõlveaegseid õhtusööke maal: värskelt suitsutatud kala, kodus küpsetatud saia, omatehtud moose-küpsiseid-kooke ja seda, kuidas kogu pere köögilaua taga kokku sai?

Just sellise pildi manab silme ette Jocasta Innesi klassikaks kujunenud raamat. Kuidas valmistada kodus juustu ja võid, vorsti ja marineeritud aedviljahoidiseid; kuidas meisterdada plekist küpsisekarbist suitsutuskarp ja kohe liha või kala suitsutada; kuidas liha soolata … ja veel rohkesti muudki.

See on raamat neile, kes armastavad maitsvat, tervislikku ja traditsioonilist toitu, mis on tehtud korralikult ja ilma säilitusaineteta. Autor jagab lahkelt suurepäraseid teadmisi ja räägib sinna vahele niisamagi juttu, peale praktilise väärtuse kokanduse teejuhina pakub see raamat sulaselget lugemisrõõmu. „Maaköögi” kirjutisest tõuseb kindlasti kasu kõikidele toidusõpradele, kes pole ülearu pepsid ja armastavad mineviku teinekord üsna vängetki hõngu.

Pean kohe alguses tunnistama, et oma elus pole ma kunagi ühtegi toidu- ja retseptiraamatut tutvustanud. Loomulikult olen ma neid käes hoidnud, sirvinud ja lugenud, isegi mõnda retsepti katsetanud, ja tulemusega ka rahule jäänud. Laspsepõlvest mäletan päris mitmeid kokandusraamatuid, mida ema ja vanaema aeg-ajalt kasutasid. Neissegi raamatutesse sai toona piilutud. Raamatuid oli nii pirukatest, hoidistest, lihtsatest ja keerulistest toitudest, põnevatest magustoitudest jm.

Seetõttu otsustasin, et loeks nüüd läbi ühe kokandusraamatu, millest võiks hiljem ka loo kirjutada. Valikuks oli Jocasta Innes’i kirjutatud “Maaköök” ja pean ütlema, et see oli üks igati huvitav raamat. Sisukas, palju oli juttu erinevatest toiduainetest, nende ajaloost, nende kasutamisest, ja loomulikult igasugu põnevaid retsepte, mis tegelikult olid igati isuäratavad. Mulle meeldis väga ka raamatu kujundus, ja kaunid illustratsioonid, mis tõepoolest aegade taha ja just maale viisid.

Kuid kõigest lähemalt.

Jocasta Innes oli briti kirjanik, ajakirjanik ja ärinaine, kes elas aastail 1934-2013. Ta oli kolmest õest vanim ja sündis Nanjingis, Hiinas. Tema isa oli Shell Oil’i üks juhtidest, ema oli õpetaja. 12-eluaastaks oli Jocasta Innes elanud kõikidel maailma erinevatel kontinentidel, v.a. Antarktika. Cambridge’i ülikoolis õppis ta keeli ja tegeles edukalt sukeldumisega. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta ajalehe Evening Standard kõmurubriigis Londoner’s Diary.

1971 ilmus tema esimene raamat „The Pauper’s Cookbook“ („Vaese kokaraamat“), millest sai tõeline menuk ja bestseller. Jocasta Innes oli iseõppinud kokk, kes tõestas oma esimeses raamatus, et hea toidu valmistamiseks ei ole vaja osta kalleid toiduaineid ja ei pea olema spetsiaalseid oskusi. 1976 ilmus tema teine raamat „The Pauper’s Homemaking Book“ („Vaese koduloomise raamat“), mis oli sama demokraatlik ka ilusate interjööride loomisel. 1979 ilmus „The Country Kitchen“ („Maaköök“), mis jutustas briti maaköögist ja toitudest. Samal aastal kolis ta Londoni linnaossa Spitalfields’i, kus renoveeris georgiaanliku maja, lisaks oli Jocasta Innes selle kandi uuenduste eestkõneleja.

Veidi hiljem hakkas Innes kirjutama remondist ja värvidest, ülistades ka skandianaavialikku stiili. 1981 ilmus väga populaarne „Paint Magic“, mida on maailmas müüdud üle ühe miljoni eksemplari! 1983 sai temast ajakirja „Cosmopolitan“ disainitoimetaja ja ta rajas ka oma firma „Paint Magic“, millel oli mitmeid poode Suurbritannias ja mujal maailmas. Jocasta Innes on olnud abielus filmiprodutsent Richard B. Goodwin’i ja roomanikirjanik Joe Potts’iga.

„Maaköögi“ (käesoleva raamatu) eessõna on kirjutanud Jocasta Innes’i tütar Daisy Goodwin, kes on samuti tunnustatud kirjanik. Tema on kirjutanud romaani „Victoria“ (2016) ja ta on ka samanimelise telesarja looja. 2017 ilmus tema sulest „Victoria and Albert: A Royal Love Affair“.

Raamatu eessõnas meenutab Daisy Goodwin, et tema ema ei elanud „Maakööki“ kirjutades maal, vaid Swanage’i linnakeses jahedas ridamajas. „Maaköögi“ kirjutamine oli mõnes mõttes ohtlik, sest Jocasta Innes, kes tavaliselt suhtus pistikutesse üsna rahulikult, võttis botulismiohtu väga tõsiselt ning seepärast oli köök hoidistepurkide innuka sterilseerimise tõttu pidevalt aurupilve mattunud. Jocasta Innes’i ema oli kunagi sigu kasvatanud ja seepärast oli Innes süldi vinguva taustaga hästi kursis, kuid oli ise pigem toidu korjaja kui kasvataja. Jocasta Innes ise on ütelnud, et ta ei kirjutanud seda raamatut nostalgia pärast. Ta meenutab ka oma ema, kes oli alati oma ajast ees, mõistis, et modernse elu vaevuste vastu aitab tegutsemine. Innes’i ema avastas, et õnne saladus on millegi oma kätega tegemine. „Maaköök“ toetub katsetustele, eksimustele ja praktilistele teadmistele, mis on välja koorunud kõigest, mida raamatu autori ema teha proovis, juustust veinini ja soolamisest marineerimiseni.

Raamatu esimeses osas „Sinu maaköök“ tõdeb Innes, et igaühel on mingi ettekujutus sellest, milline üks maaköök välja näeb. Mõned selle kujuteldava köögi iseloomulikud jooned võivad maailma eri paikades olla teistsugused, kuid mitte põhiolemus: pisut vanamoeline õhustik, ehedad materjalid nagu puit ja kivi, aastaaegade vaheldumisega seotud tajutavalt korrapärane eluviis, õdusus, mida õhkub kohtadest, kus inimestele heldelt süüa ja soojust pakutakse ning neid hellitatakse. Vägagi huvitav mõte, mis tegelikult ju sedasi ongi, kui hakkad maaköögi peale mõtlema või kasvõi selle peale, kuidas aastaid tagasi vanaema koduköögis toimetas. Arhetüüpne maaköök on ausalt nostalgiline. Tüüpiline moodne maaköök on sellega võrreldes nutikas, värvikas ja tööd kergendav.

Autor lisab, et kõige tähtsam on hea isu ja maitse, mis tuleneb värske koduse toidu söömisest, jahust ja pärmist valmistatud leivast, poest ostetuga võrreldes tugeva ja rikkaliku maitsega koduõllest, moosidest, tarretistest ja muudest hoidistest, millel on säilinud suve lõhn. Ja veel – maalähedaste naudingute jaoks ei pea tingimata maal elama. Muidugi on seal lihtsam aia- ja metsasaaadusi korjata, et proovida uusi võimalusi nende kasutamiseks ja hoidistamiseks. Autor lisab, et kõige maalähedasem köök, mida tema teab asus otse Londoni tahmases südalinnas, kõnniteest madalamal asuvas keldriruumis, kus rohelist sai kasvatada ainult aknalaual kastides ja pottides.

Autor tõdeb, et selle raamatu eesmärk on julgustada kodukokki, kes on mõelnud, et prooviksid meelsasti ise vorsti tegemist või heeringate suitsutamist või õlle pruulimist või puuviljalikööride valmistamist, kui vaid leiaksid täpsed juhised ja info selle kohta, milliseid vahendeid vaja läheb, kui kaua kogu protsess aega võtab ja kas lõpptulemus on kogu pingutust ja vaeva väärt.

Edasi saame lugeda toidust igaks aastaajaks, sest on ju erinevatel aastaaegadel palju erinevaid võimalusi, palju erinevaid toiduaineid, mida kasutada.

Ja jõuame teraviljade juurde. Maailma näljaste miljonite toitmisel on tähtsal kohal teraviljad, mis kuuluvad koos roogude, lugade ja murutaimedega kõrreliste sugukonda. Läänemaailm sööb endiselt peamiselt nisu, kuid ka riisi ja kaera. Keskmine lääne inimene saab päeva kaloritest veerandi teraviljadest. Kõik rafineerimata teraviljad on väärtuslikud toiduained, mis sisaldavad valku, rikkalikult B-rühma vitamiine ja paljusid elutähtsaid mineraalaineid. Nisuidu on rikkaim looduslik E-vitamiini allikas.

Seejärel saame lugeda leivast, sest juba 1400. aastal on keegi tundmatu ütelnud, et värske leiva lõhn on hea peale ja südamele. Autor räägib lugejale jahust, täisterajahust, lisanditeta jahust, rukki-, kaera ja odrajahust. Edasi juba pärmist, pärmi aktiveerimisest, saiateost (segamine ja sõtkumine, kerkimine ja alla löömine, küpsetamine). Retseptide abil on võimalik lugejal proovida argipäevasaia, möldrisaia, rootsi rukkileiba, naturaalselt kääritatud rukkileiba, haputainast, mannaleiba. Eraldi on retseptid kiiresti valmivatest ja hapendamata leibadest, küpsetuspulbriga tehtud leibadest – kuklid, soodaleib, seesamikuklid, maisikoogid, Indiast pärit chapatti, Türgist pärit simit. Edasi juba lisanditega leivad – puuviljasai, jõululeib, õunapäts, ristikuklid, sibula-ürdisai.

Järgmine peatükk – koogid ja küpsised, mille alguses autor tõdeb, et koogid, küpsised ja teised kondiitritooted on ikka pakkunud headele kokkadele võimalust särada ning parimad nende hulgast on omal ajal tõeliselt kuulsaks saanud. Autor alustab seda peatükki kookidest ja tõdeb, et koogi küpsetamisel tuleb põhitõdedest kindlasti kinni pidada. Töömahuka kloppimise ja vahustamise eesmärk on segada tainasse võimalikult palju õhku, et kook selle abil kerkima panna. Oluline on ju seegi, et enne koogiga alsutamist tuleb alati kontrollida, et kõik vajalikud koostisained ja töövahendid on olemas ja käepärast ning võimaluse korral kasutamiseks valmis: vormid on määritud, ahi soojas ja munavalged-kollastest eraldatud. Siin on juttu küpsetusajast, küpsistest, töövahenditest. Seejärel juba retseptid. Koogid ja saiakesed – köömnekeeks , proua Macnabi õhulised skoonid (proua Macnab elas muideks 19. sajandil), kleepuv šokolaadikook pumatiglasuuriga, pähklikook. Küpsised – kaeraküpsised, liivaküpsised, kreekerid, hollandi võiküpsised, juustuküpsised ja konjakitorud. Kas Sul tuli ka juba magusaisu peale?

Edasi peatükk pastast. Bovino hertsog, Napoli linnapea tõdes 1930. aastal, et inglid ei söö paradiisis muud kui ainult vermicelli al pomodoro. Jocasta Innes lisab, et ühed räägivad, et 13. sajandi maadeuurija Marco Polo olevat esimese pasta khaani õukonnast kaasa toonud, teised jälle, et ta olevat seda seal tutvustanud. Kindel on see, et ühe või teise kujuga pastat süüakse peaaegu kogu maailmas. Pasta valmistamiseks kasutatakse põhiliselt kõvanisujahu, millel võib lisada ka muna.

Pasta on võrdväärne inimkonna teiste iidsete toiduainetega nagu leib, läätsed ja riis ning nende sarnaselt on ka pasta äärmiselt lihtne, mitmekülgne ja mugav toit. Esimesed teated pasta kohta on pärit 6000 aasta tagusest Hiinast, taas ilmus see toidulauale Rooma keisririigis ning mongoli karjused kandsid pastat kaasas sadulakottides, kus see käreda talvekülma käes mugavalt ära külmus. Kõik pastaeksperdid on ühel meelel selles, et maitse ja tekstuuri poolest on parim värske ise valmistatud pasta, mis sisaldab muna (nn munapasta).

Edasi ongi juttu värske pasta valmistamisest. Autor kinnitab, et iga itaalia tüdruk teab rusikareeglit, et pastataina valmistamisel tuleb 100 g nisujahu kohta võtta 1 muna ja näputäis soola. Autor pakub välja mitmeid põnevaid retsepte. Pastakastmed – sibulakaste, tomato-basiilikukaste, pestokaste, tuuni-anšoovisekaste, pastatäidised – lasnaje kanamaksa ja trühvlitega, ravioolid, sealihatäidis, lihavaba ravioolitäidis, täidetud hiina pelmeenid.

Teravlilja suures osas on veel peatükk linnasejookidest ja õlledest. Inglise keeles öeldakse õlle kohta nii ale kui ka beer, kuid need kaks jooki on erinevad. Ale on vanem jook, mida valmistati tervailjade – rukki, hirsi, nisu või odra – linnaste kääritamise teel. Peagi tõestas oder ennast parima toorainena. Umbes 15. sajandil hakati ale’i maitsestama kohalike ürtidega, näiteks porsa, nõgese või kuusevõrsetega. 19. sajandil oli õllepruulimine majapidamise loomulik osa, tavapärane kodune toimetus, mille perenaised võtsid ette kõrvuti leiva küpsetamise, lindude pidamise ja talveks liha soolamisega.

Edasi loeme õlle koostisainetest, töövahenditest, säilitamisest ja õlle pruulimisest linnaseteradest. Retseptidena on raamatus pähkelpruuni ale-õlle valmistamine linnaseekstraktist, mahe ale-õlu, bitter-õlu, ingveriõlu ja sellega teravlijade osa selles raamatus lõpeb.

Järgmiseks suureks teemaks on piim, milles on juttu piimatoitudest, jogurtist ja jogurtitoitudest (nt külm tomatisupp, tandoori kana, beduiinide susbarak jpm), koorest ja kooretoitudest (porrusupp, brüleekreem, küpsetatud kartulipuding jpm), jäätisest, võist (soolavõi tegemine, erinevad maitsevõid jm), juust (pehmed juustud, toidud pehmest juustust, toidud kõvast juustust jpm).

Piimale järgneb suure teemana kala, mis on inimese jaoks suurepärane toit, rikas esmaklassiliste valkude, vitamiinide (A, D ja eriti E) ja mineraalainete poolest, nii nagu mereandide puhul võibki eeldada. Juttu on kala ettevalmistamisest, töövahenditest, soomuste eemaldamisest, rookimisest ja puhastamisest, naha eemaldamisest, lõhestamisest, fileerimisest, kala säilitamisest. Seejärel juba suitsukala (suitsutuskoha ehitamine, tuli, saepuru, suitsustustehnikad), toidud tervelt suitsutatud kalast, kuivatatud soolakala, marineeritud ja võitarrendis kala.

Igal juhul on "Maaköök" selline raamat, milles saab juurde palju huvitavaid teadmisi erinevate toiduainete kohta, siin on sellist mõnusat nostalgiat ja õhkub head toidutegemise lõhna, kuid on ka piisavalt palju põnevaid retsepte, mida ka ise kodus katsetada.


Alex Gregory „Isaga õue. Julgete isade ja kartmatute laste toredad seiklused vabas õhus“ (Varrak)

Inspireeriv ideekogumik kõigile neile, kes lastega sageli aega veedavad. Raamatu autor, kahekordne olümpiavõitja ja viiekordne maailmameister sõudmises, seikleja ja kolme lapse isa Alex Gregory jagab ka teiste töödest-tegemistest hõivatud isadega omaenda kogemuste najal omandatud tarkusi selle kohta, kuidas veeta kõikidele osalejatele alatiseks meelde jäävat kvaliteetaega laste seltsis.

Vabas looduses saab teha rohkesti nii lastele kui ka lapsevanematele ülimalt põnevaid ja õpetlikke asju taeva ja loomade vaatlemisest kuni onnide ja sildade ehitamise ning lõkkel toidu küpsetamiseni. Enamasti ei ole selleks vaja kuigi palju erivarustust.

Tegevused on raamatus jaotatud kestuse järgi alates nendest asjadest, mida saab teha koolist koju tulles, kuni lahtise taeva all ööbimisega matkadeni. Autor kirjeldab huvitavaid ettevõtmisi väljaspool koduseinu asjalikult ja samas ka nii kütkestavalt, et lugejal tekib tahtmine kõike kohe järele proovida.

Kohe alguses pean tõdema, et see on üks väga mõnus, huvitav ja vajalik raamat peredele, kus kasvavad ka lapsed. Tegemist ju omamoodi tegevusraamatuga, mis annab igasugu vahvaid ja toredaid ideid, mida üheskoos ette võtta, mida teha lastega looduses, et sellest oleks ka tervele perele vahvaid mälestusi ja vahvaid kogemusi. Lisaks veel see, et on võimalus veeta üheskoos aega ja nautida loodust, õppida ja tähele panna.

Raamatu sissejuhatuses räägib Alex Gregory iseendast, oma perest ja sellest miks ta selle raamatu kirjutas. Loomulikult on juttu spordist, sõudmisest, autor on ju kahekordne olümpiavõitja meeste roolijata neljapaadil (2012 Londoni ja 2016 Rio de Janeiro olümpiamängudel, mehel on ette näidata Briti Impeeriumi orden teenete eest spordis).

Raamatu autor tõdeb sedagi, et tippsporti tehes on ta pidanud sageli oma perest eemal olema, kuid tänaseks on ta teinud tippsordiga lõpparve, mistõttu on tal nüüd ka aega oma perele, naisele ja lastele (neid on mehel kolm). Loomulikult on raske seda aega tagasi teha, kui Alex Gregory on viibinud treeninglaagrites või võistlustel, kuid nüüd püüab ta pühenduda ainult oma perele, ja seda on igati vahva tippsportlase suust kuulda. Raamatust “õhkab” seda kuivõrd oluline pere ja lapsed autori jaoks on, kui palju ta ise naudib seda, mida üheskoos tehakse, kusjuures on ju autor ütelnud ka ise, et kõige rohkem naudib ta väljas olemist koos oma perega. Ta lisab sedagi, et selle raamatu tegevused sobivad tervele perele, kusjuures nii poistele kui ka tüdrukutele. On ju ilmunud eesti keeles mitmeid tegevusraamatuid, mis mõeldud poistele või türdukutele, selles raamatus pole oluline, kas oled poiss või türduk.

Raamatus on kümneid ja kümneid suurepäraseid ideid, mida looduses ja õues teha, et tegemist oleks tõeliselt kvaliteetse ajaga koos oma lastega. Iga idee/tegevuse kohta on põhjalikud juhised ja näpunäited, info sellest, mida just konkreetse tegevuse jaoks vaja on, mida peab jälgima, et kõik oleks ohutu jne jne.

Alex Gregory on ühes intervjuus ütelnud, et raamatus tutvustatavad tegevused on mõeldud kõik vabasse õhku – olgu see siis õu, aed, rõdu, kohalik park või vaba loodus. Autor kinnitab, et kõiki raamatus pakutavaid tegevusi ei pea järgima sõna-sõnalt, neid võib mugandada vastavalt sellele, millised võimalused lugejal on, kus ta elab jne. Alex Gregory lisab, et kõik raamatus olevad tegevused on ta koos oma lastega ka läbi teinud, siin pole midagi sellist, mis oleks lihtsalt välja mõeldud või pastakast välja imetud.

Raamat on jaotatud mitmesse osasse, vastavalt sellele, kui palju konkreetsed tegevused aega võtavad. Need on – seiklused pärast kooli, poole tunni pikkused tegevused, kahe tunni pikkused üritused, poole päeva pikkused kogemused, tõmmake hinge, terve päeva kestvad seiklused, ööbimisega retked, tõukame ennast mast lahti. Raamatus on ka palju vahvaid joonistusi, mille autoriteks on Alex Gregory lapsed.

Seiklused pärast kooli

Koolitundide lõpu ja õhtusöögi vahele jäävat ajavahemikku nimetab autor laialivalguvaks ja ilma ühegi konkreetse otstarbete halliks alaks. Mõnikord täidab selle aja huvitegevus liikumis-, jalgpalli- või tennisetreeningul või kunstiringis, kuid mõnel päeval pole aga millegagi tegeleda. Kõik on väsinud ja näljased ning lapsed tihtipeale pärast kooli pahas tujus. On kiusatus minna otseteed koju, panna televiisor mängima ja teha kann kohvi. Nii võib saata mööda kaks tundi sihitult ringi askeldades. Autor tõdeb, et vahel võivad lapsed ju ka televiisorit vaadata, kui sealt tõepoolest midagi neile sobivat ja õpetlikku tuleb. Pärast kergeid ettevalmistusi võivad need ebamäärased hallid tunnid osutuda võimaluseks nautida midagi tõepoolest tulusat ja lõbusat. Alex Gregoryl ei õnnestu küll mitte just alati lastele kooli järele minna, aga kui õnnestub, siis tahab ta selle nende jaoks meeldejäävaks muuta. Ta soovitab jõuda kooli väravasse mingisuguse juba paika pandud plaaniga. Väljas on alati midagi, mida vaadata, mida näidata ja millest kõnelda. Miks tuul puhub kindlas suunas, miks näivad pilved välja sellised, mist aim seal eemal kasvab ja milleks seda kasutada saab, ning millised olevused tolle kivi all elavad.

Ma mäletan oma algklassidest, kui mõnikord ema või vanaema mulle kooli järele tulid, siis oli kodutee alati huvitav, juttu jätkus nii koduteele kui ka koju.Ja alati oli midagi põnevat, mida teel vaadata, mille üle arutleda. Kiirete mõttesähvatustena pakub autor välja koostada nähtut ära kasutades seiklusjutt, osutada koduteel viiele ebatavalisele asjale, kõnelda ilmast, määrata mõni loom, määrata kolm puud.

Seejärel juba tegevused – lihtne aardejaht, milleks on vaja sulepead ja paberit, aega tegevuse kavandamiseks, edasi juba näpunäited, mida on tarvis teha. Siin on ka autori poja joonistatud pilt nende küla peitaardega, millel õiget kohta tähistab x.

Edasi tulevad vihjemäng (siin on vaja juba rohkem asju – kompass, hõbepaber, metalliotsija, fotoaparaat, maakaart, sulguriga kilekotid või võileivakotid, kuid autor tõdeb, et asju võib alati ka vastavalt võimalustele mugandada ja muuta), jahust või saepurust rada (vaja on kotti jahu või saepuru), kuuma joogiga varjualune, putukapüünis (selle tegevusega lihtsalt uuritakse putukaid ja ei tehta neile liiga), putukaimur, nööri keerutamine, kuid kasutatakse ja õpitakse kasutama taskunuga, valmistatakse matkakepp ja lepatriinukepp. Autor soovitab veel ka lugemist mõnes ebatavalises kohas (nii muutub ka kohustuslik koolikirjandus märksa huvitavamaks), ronimist mööda “oavart” üles, pilvede vaatlemist (siin loetleb autor üles ka kõik erinevad pilvetüübid ja neid ei ole sugugi mitte vähe). Saad lugeda ka taimede kogumisest ja nendest õhtusöögi valmistamise kohta – kevad ja võililled ja kasemahl, suvi ja kukeseened, sügis ja põldmarjad, talveks soovitab autor teha aeda lõkke ja lihtsalt vabas õhus süüa valmistada, soe lõke külmas talves tundub igati mõnus idee. Põnevad ettevõtmised koos lastega on kindlasti koiduhetkede vaatlemine ja loojanguvestlused või loomade ja lindude jälgimine pärast pimeduse saabumist, milleks on vaja vaid kõiki oma meeli ja tasku- või pealampi. Juttu on ka “nahkhiirejahist”, tähtede vaatlemisest (lendtähed, rahvusvaheline kosmosejaam, planeedid, tähtkujud). Ja see on alles raamatu esimene osa.

Poole tunni pikkused tegevused

Raamatu teises osas on seitse erinevat tegevust. Selle osa sissejuhatuses loodab Alex Gregory, et see osa innustab lugejat välja minema ja külvab inspiratsiooniivakesi, mis aitavad lugejal seda kõige esimest sammu astuda. Tõsiasi, et teete midagi üksnes lühikest aega, ei tähenda veel sugugi seda, et see tegevus ei ole meeldejääv, huvitav või lõbus.

No näiteks – leidke põjasuund – lihtsalt kella kasutades, tehke endale ise kompass (selleks on vaja magnetit, nõela, sileda pinnaga puulehte, vett), tuvastage ilmakaari, milleks on vaja vaid omaenda silmi. Juttu on loomade jälgedes käimisest (siin on ka joonised tavalistematest looma- ja linnujälgedest), röövlindude räppetompude avastamisest, erakmesilastele kodu ehitamisest, väikese tuulelohe valmistamisest, vihmavee kogumisest, rohutee keetmisest (nõges-, kibuvitsamarja- ja viirpuulehetee, kibuvitsamarjakaste).

Kahe tunni pikkused üritused

Selle osa sissejuhatuses tõdeb autor, et me kõik elame tegusat elu, kuid vahetevahel õnnestub meil leida või luua endale tähendusrikast aega selleks, et tegelda aeganõudvamate ettevõtmistega. Selle osa ideed ongi mõeldud just nimelt selleks – need on suuremat pühendumist nõudvad projektid, mis võivad õpetada lastele kasulikke oskusi.

Kiirete mõttesähvatustena pakutakse välja peituse mängimine, vihmaduši all käimist, jões ujumist, kiige meisterdamist ja pildistamismatkale minekut, kuid pikemalt on juttu lõkke süütamisest, süütisest, tulehakatisest, lõkkepuudest, sädemest, ferrotseeriumist tulepulgast, tule tegemisest patarei ja hõbepaberiga, hõõrumistulest, Dakota lõkkeaugust.

Iseseisvaks teemaks on lõkkel küpsetamine – autor pakub välja ka põnevaid retsepte lõkketule äärde (Suitsu-Joe praad, banaanipannkoogid, plaksumais, leib kepi otsas). Selles osas õpime meisterdama jäljelõksu, puust vile, lihtsat linnusööturit, varjekasti nahkhiirtele, siilimaja ja vaatleme ka linde.

Poole päeva pikkused kogemused

Selles osas on mõni idee, mis võib anda lugejale tegemist pikemaks ajavahemikuks – näiteks terveks enne- või pärastlõunaks nendel päevadel, mil lugejal on selja taga laisk hommikupoolik. Tuleb minna mingisuguse kavaga õue. Kiirete mõttesähvatustena pakub autor välja lõuna söömise õõnsa puu sees, puust lusika nikerdamise, savinõu valmistamise, söömise mäeharjal ja putukate kogumise, kuid pikemalt peatub autor tamme ehitamisel ja lompide uurimisel.

Järgmises osas tõmbame veid hinge, sest vabas õhus viibimine võib olla väsitav ja seda iseäranis juhul, kui mängus on ka lapsed. Ei saa olla kogu aeg toimekas ja hoogu täis. Aga puhkepausi tegemine ei tähenda siiski, et peate paigal passima – puhkamiseks on kõigest vaja muuta oma tavalisi harjumusi.

Terve päev kestvad seiklused

Alex Gregory kinnitab, et ta armastab nädalavahetusi, sest tema varasemas elus ei olnud kunagi nädalavahetusi. Ta ajas taga sportlikke saavutusi. Nüüd hindab ta seda aega, mis nädalavahetused perekonnale annavad ja ta peab neid kalliks kui kulda. Iga nädalavahetus on ikka veel nagu esimene ja nad kõik on lausa loodud terve päeva kestvateks seiklusteks. Kiirete mõttesähvatustena pakub autor välja terve päeva pikkuse jalgsiretke, rattasõidu koos lõunasöögiga metsas, kivistisejahi merekaldal, vabatahtlikutöö looduskaitses. Pikemalt räägitakse selles osas ürgaja silla ehitamisest, parve ehitamisest, kala püüdmisest palja käega, õngitsemisest, ujumisest „metsikus“ kohas.

Ööbimisega retked

Raamatu eelviimane osa. Alex Gregory kinnitab, et väikesele lapsele on ööbimisega retk ülimast ülim seiklus. Ta lisab, et ka paljudele täiskasvanutele on see suur samm väljaspoole tavaelu ja miski, mida nad ei ole pärast lapsepõlve enam teinud. Autor soovitab suhtuda nendesse paari lehekülge selles osas kui juhendusmaterjali ja tuleb astuda see vapper samm ehk minna ja magada üks öö vabas looduses. Kiirete mõttesähvatustena pakub autor välja lühikese dokumentaalfilmi väntamise, metsatoidu söömise, kiige valmistamise ja kaevu kaevamise. Pikemalt on juttu onni ehitamisest, lumeta iglu ehitamisest, öö veetmisest võrkkiiges ja magamiskotis.

Raamatu viimases osas tõukame ennast maast lahti ja ronime puu otsa, sõidame vee peal ning sööme vee peal ka ühe kõhutäie.

Selline äge raamat see „Isaga õue“. Palju põnevaid tegevusi, millest osadest oleme kindlasti ka varem kuulnud või isegi teinud, osadest võib-olla mitte. Ja tegelikult, millal Sina veetsid ühe ägeda päeva koos lastega, olles üheskoos väljas


„Eesti mõisad. Regio reisijuht“ Koostaja Valdo Praust, fotod Toomas Tuul (Regio)

Eesti maastikku kaunistavad sajad pilkupüüdvad mõisasüdamed. Regio uus reisijuht tutvustab 674 mõisat, kus mingil kujul on olemas kas mõisa peahoone, suursuguseid kõrvalhooneid või park.

Rikkalikult fotodega illustreeritud reisijuht algab põhjaliku ülevaatega Eesti mõisate ajaloost ning seejärel on tähestikulises järjestuses tutvustus kõigi mõisate kohta. Infot antakse nii mõisa tekkeaja, sellega seotud olulisemate aadliperekondade kui ka hoonete kohta.

Reisijuht sisaldab detailseid kaarte, kus on näidatud kõikide raamatus tutvustatud mõisate asukohad, aga ka kihelkonnapiirid ja kirikud.

Tegelikult on vahetevahel mõnus kätte võrra ka mõni reisijuht, et selle abil ennast mõnda huvitavasse riiki kasvõi mõtetes viia, ja miks mitte piiluda reisjuhte, mis räägivad sõnas ja pildis ka Eestimaast. Eesti mõisadest jutustav ja neid tutvustav reisijuht on igati huvitav lugemine, mis tutvustab tõepoolest 674 mõisat, mida polegi ju üldse mitte vähe. Olen kindel, et lugeja leiab siit selliseid mõisu, mis on tuttavad, mis on korda tehtud, kus toimuvad igasugu vahvad üritused, kuid kindlasti on siin ka selliseid mõisu, millest varem polegi kuulnud, mistõttu on avastamisrõõm üsna suur. Reisijuhi lõpus on ka kaardid, et nende abil kõik need 674 mõisat üles leida.

Raamatu/reisijuhi alguses selgitab autor, et reisijuht sisaldab teavet 674 mõisa kohta – see on ligi pool siinsetest peamõisatest või kolmandik mõisasüdamete üldarvust (kui lugeda hulka ka karjamõisad). Valikusse on võetud need mõisad, kus mõisatega tutvuja jaoks on midagi olulist ja vaatamisväärset alles.

Umbes 150 mõisa osas – meie mõisapärandi paremik – on reisijuhis pikem tutvustus. Ja veel – mõisaid külastades tuleb juhenduda kohapealsetest siltidest ning arvestada omaniku soove ja Eesti Vabariigis kehtivaid sedadusi. Piiratud või tähistatud alale minek eeldab omaniku luba, seevastu piiramata ja tähistamata alale (sh eraomanduses olevale alale) minek loa olemasolu ei vaja.

Seejärel juba huvitav lugemine Eesti mõisate ajaloost, millest selgub, et mõisate hiigelaegadel oli Eestis koguni kaks tuhat erinevat mõisasüdant, mille ajalugu on kirev ja vähemalt kaheksa sajandit pikk.

Edasi saame lugeda arvatavatest muinasmõisadest keskaegeste valduskeskuste ja kindlusmõisateni. Pikka aega arvati, et esimesed mõisad tekkisid Eestisse Põhjala ristisõdade ajal, 13. sajandi alguses pärast muistset vabadusvõitlust. Samas on sõna “mõis” muinaseesti päritolu, mistõttu arvab enamik kaasaegseid ajaloolasi, et Eesti ühiskond oli piisavalt kihistunud juba varem ning mõisad muistsete Eesti ülikute ja vanemate maavalduste ning majapidamistena levinud tõenäoliselt juba siis. 13. sajandi ristiusustamise ajal hakati usinalt rajama mõisaid nii ordu, piiskopkonna kui ka Taani aladele ning need leidsid esmakordselt kajastamist ka kirjalikes ürikutes. Kui algul rajati mõisad eelkõige kui ordu, piiskoppide, linna (rae) ja kloostrite maavalduste majanduskeskused, siis üsna pea, alates 14. sajandist tekkisid nende kõrvale ka läänimõisatest välja kasvanud eramõisad. Eriti suur oli läänimõisate osakaal Harju- ja Virumaal ehk aladel, mis algselt Taani kuningale kuulusid ja alles 1345. aastal ordule läksid.

Keskaja lõpuks, mida tähistab 1558. aastal alanud Liivi sõda, oli Eesti aladel moodustunud umbes 500 erinevat mõisat. Tollal määras mõisa asukoha ära enamasti kas vesiveski või oluliste teede ristumispaik, mida kindlusmõis kaitsma pidi. Aastatel 1558-1583 möllanud Liivi sõda ja sellele järgnenud Poola-Rootsi sõda hävitas kogu keskaegse mõisapärandi, jättes terveks vaid üksikud hooned ning ellu vaid kuni viiendiku siinsest rahvastikust.

Seejärel saame lugeda Liivi sõjast ja sellele järgnenud Rootsi ajast. Selgub, et Rootsi ajal loobuti kindluslike kivimõisate ehitamisest, kuna väikelinnused sõdades suurte vägede eest kaitset ei olnud pakkunud. Koos Madalmaadest veidi varem siia jõudnud kahhelahjude ehitamise oskusega juurdus Rootsi ajal nn vanabalti planeeringuga mõisahoonete ehitamine. Vanabalti planeeringuga mõisahooneid ehitati lihtsamaid ja esinduslikumaid, nii puidust kui ka kivist. Juba 17. sajandil oli mitmesse mõisa kerkinud juba hoopis esinduslikumaid paleelaadseid mõisahooneid, ka mõisahoone esise ringtee ehk auringi rajamise tava juurdus siinsetes mõisates arvatavasti siis. Mõisate üldarv kasvas Rootsi ajal kahekordseks, koguni tuhande mõisani.

Edasi on juttu Põhjasõja-aegsest hävingust kuid ka mõisate hiigelajast. Kui Vene tsaar Peeter I 1704. aastal Eesti vahetusse lähedusse uue pealinna Peterburi rajas, lootis ta välismaalaste, sealhulgas siinsete baltisakslastest mõisnike kaasamisega selle Moskvaga võrreldes palju euroopalikumaks muuta. Just Peterburi rajamisega algas nii baltisakslaste kui ka siinsete mõisate kuldajastu, mis kestis kuni 1914. aastal puhkenud Esimese maailmasõjani.

Ma ei tahaks Sulle kõike sissejuhatavast põnevast loost ära rääkida, kuid lugeda saame veel mõisate ehitamisest esinduslikeks aastail 1760-1910, tüüpilisest mõisakompleksist ehk mõisasüdamest, mõisate arvust 1913. aastal (kokku oli Eesti aladel umbes 2000 erinevat mõisakompleksi!) ja mõisate liikidest (rüütli-, riigi-, linna-, rüütelkonna-, pool- ja kõrvalmõisad), mõisate allakäigust ja järsust lõpust 1919. Lisaks veel ka mõisapärandi hääbumisest alates 1920. aastatest, kuid ka mõisate taassünnist viimasel poolsajandil.

Ja edasi ülevaade/tutvustus Eesti mõisatest. Nagu eelpool mainitud toimub see tähestikulises järjekorras ja algab Aa (Haakhof) mõisaga, mis asub Ida-Virumaal, Lüganuse vallas. Antakse teada, milla Aa mõis asutati, milline on olnud selle ajalugu, kellele on see kuulunud, miks on see huvipakkuv, mida vaadata ja tähele panna (nt Aa mõisa mõisasüdamesse viib Tallinna-Narva maanteelt 900 m pikkune sihitee).

Seejärel Aakre, Aaspere, Aavere, Abja, Adavere, Adila, Ahja, Aimla, Alatskivi, Albu, Allikukivi, Alu, Ambla (siin on kirikumõis), Andja, Angerja, Anija, Annikvere, Arbavere, Arju, Arkna, Aru, Aruküla (siin on lausa kaks mõisat), Asu, Asuküla, Atla, Audla, Audru (siin on mõis ja kirikumõis) ja Avanduse mõis. Juba A-tähe all on palju põnevaid paiku ja mõisu.

Edasi E-tähe juurde – Edise, Ehmja, Eikla, Einmanni, Eistvere, Eivere, Elistvere, Elme, Emmaste (siin on mõis ja kirikumõis), Ervita, Esna, Essu mõis. H-tähega mõisatest on esindatud Haage, Habaja, Haeska, Hagudi, Haiba, Haimre, Halinga, Haljala (kirikumõis), Haljava, Halliku jpt. Nii käiakse läbi peaaegu kogu tähestik ja jõutakse lõpuks välja Õisu, Äksi (kirikumõis), Ängi, Ääsmäe, Öötla, Üksnurme ja Ülenurme mõisateni.

Raamatu lõpus on kaardid, et mõisad üles leida, ja ka nn legend, kuidas kaarti ja reisijuhti lugeda (siin on mitmeidki leppemärke), kusjuures lugeja saab teada sedagi, millises seisukorras mõis on, on seal park, muuseum, majutus, söögikoht, kool, kas on see avalik hoone.

Selline äge ja vajalik reisijuht kõikidele neile, kel huvi kasvõi sellel suvel Eesti mõisu avastama minna, usun, et see raamat/reisijuht on suureks abiks kindlasti.


Roosmarii Kurvits, Tiit Hennoste

„101 Eesti ajakirjanduspala“

(Varrak)

See ei ole eesti ajakirjanduse ajalugu, mida tervikliku teosena siiani olemas ei olegi. See ei ole ka ühesuguste piltide rida nagu lood kirjandus- või kunstiteostest. Siin raamatus leidub lugusid lehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiosaadetest. Nende seas on algatajad, nagu Perno Postimees ja Eesti Ekspress, institutsioonideks muutunud metuusalad, nagu Postimees ja „Aktuaalne kaamera”. Või märgilised üksikhetked, nagu „Täna 25 aastat tagasi” ja „Horoskoop”. Samuti on lood ajakirjandusinimestest, tihti koos väljaandega, mis neile kuulsuse tõi või mille nemad kuulsaks tegid. Siin on kõigile teada tegelased, nagu J. V. Jannsen, Jaan Tõnisson või Valdo Pant. Aga ka sellised, kellest laiem üldsus palju ei tea, nagu Harald Wellner või Voldemar Koch-Kures. Leidub lugusid erinevatest ajakirjanduslikest nähtustest: uudis ja surmakuulutus, tsensuur ja honorarid, toimetuseruumid ja ajakirjanike harimine jne. Juttu tuleb ka eesti ajakirjanduse märgiliste sõnade ja fraaside tekkimisest, nagu hapukurgihooaeg või Rakvere raibe. Ja lõpuks tulevad kõneks ka mõned ajakirjandusloo murdehetked, nagu maailmasõjad või uue aja murrangud 1990. aastatel.

Kirjastuse Varrak „101 Eesti“ raamatusari on saanud uue osa, järjekorras juba 24. raamat! Ja seekord piilutakse ajakirjandusmaailma ehk on võimalus saada osa eesti ajakirjanduse arengust läbi aastate. Ja nii nagu ikka, on ka seekordne selle sarja raamat igati huvitav, sisukas ja faktirohke lugemine.

Laenan alguses jällegi raamatute autorite Roosmarii Kurvitsa ja Tiit Hennoste saatesõna, milles nad ütlevad, et see raamat on segasumma suvila.

„Eesti ajakirjanduse sees on tegelikult viis erineva pikkusega lugu. Eestikeelse pideva trükiajakirjanduse ajalugu Eestis akgab aastal 1857 ja on sellega üle 160 aasta opikk. Raadio lugu on lühem, selle akgusest 1926. aasta lõpus on möödunud veidi üle 90 aasta. Eesti esimene televisioonisaade läks eetrisse 1955, seega on telel vanust veidi üle 60 aasta. Kõige noorem on netiajakirjandus, mille täpset algust on raske määrata, aga üle 20 aasta tuleb kokku. Neile tuleb lisada baltisaksa ajakirjandus, mille suurajad jäävad 1772. aasta ja I maailmasõja vahele.“

Saatesõnast saame teada sedagi, et kolmandik lugudest räägib lehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiosaadetest. Neljandik lugudest räägib ajakirjandusinimestest, tihti koos väljaandega, mis neile kuulsuse tõi või mille nemad kuulsaks tegid. Kolmandik lugudest räägib erinevatest ajakirjanduslikest nähtustest: uudis ja surmakuulutus, tsensuur ja honorarid, toimetuseruumid ja ajakirjanike harimine jne. 90 protsenti lugudest kõneleb ajast enne perestroikat ja ka uuema aja lood ei jõua enamasti tänapäeva, vaid kõnelevad eelmisest sajandist.

Aga piilume nüüd raamatukaante vahele, mida põnevat sealt leiame.

simene lugu on „Alguses oli lühhike öppetus. 1766 – eestikeelse ajakirjanduse algus“. Tõepoolest, läheme väga ammusesse aega. Oli 1766. aasta november, kui Põltsamaa lähedal Kuningamäe karjamõisas ilmus neljaleheküljeline pisitrükis, mille barokselt sõnaohter nimi täitis terve esikülje. See ongi esimene eestikeelne ajakirjandusväljaanne. Ajakirjanduseks, täpsemalt ajakirjaks teeb selle trükise tema ilmumisviis: Lühhike öppetus ilmus kord nädalas ja iga „tük“ (number) algas nime kordamisega (küll lühemal kujul). Kokku ilmus 1766.-67. aastal 41 neljaküljelist numbrit. Kui samad õpetused oleks ühekorraga ilmunud, siis olnuks see lihtsalt eestikeelne arstimise käsiraamat. Ja eesti ajakirjanduse ajalugu nelikümmend aastat lühem. Saame teada sedagi, et ajakirja autor oli arst Peter Ernst Wilde, tema käsikirja tõlkis eesti keelde Põltsamaa kirikuõpetaja August Wilhelm Hupel.

Raamatu teises loos tehakse juttu rootsiaegsest saksakeelsest ajakirjandusest, kolmandas loos esimestest eestikeelsetest ajalehtedest, milleks olid tartukeelne Tarto maa rahwa Näddali-Leht, mis alustas ilmumist Tartus 1./13. märtsil 1806, tegijateks Põlva pastor Gustav Adolph Oldekop, Kanepi pastor Johann Philipp von Roth ja tema vend, Võru koolide inspektor Carl August von Roth. Leht on neljaküljeline, väikses taskuraamatuformaadis. Järgmine talurahvale mõeldud ajaleht sündis 15 aastat hiljem. Mõte tuli Äksi kirikuõpetajale Otto Wilhelm Masingule 1817. aastal. Siiski läks enne peaaegu neli aastat, kuni 5./17. jaanuaril 1821 ilmus esimene Maarahwa Näddala-Leht. See oli väikses raamatuformaadis, kaheksaküljeline ajaleht, põhitegijaks Masing ise. Viimati mainitud lehte sai tellida aastaks, hind oli kuus paberrubla. Lehe trükiarv oli 250-500 eksemplari, aga tellijaid nappis ja leht oli pidevas kahjumis. Maarahvas oli vaene ja Masingu kuivavõitu kirjutamislaad paljudele raske.

Neljas lugu – Eesti kultuurikirjanduse alguses seisab uhkelt ajakiri või almanahh nimega Beiträge zur genauern Kenntnis der ehstnischen Sprache (Lisandusi eesti keele paremaks tundmaõppimiseks). Selle 20 köidet andis aastail 1813-32 (vaheaegadega) oma kulul välja Pärnu Eliisabeti koguduse pastor, Lätimaal Valmieras sündinud ja Tartu ülikoolis usuteadusliku hariduse saanud Johann Heinrich Rosenplänter. Iga number oli umbes 120-180 lehekülge, nii et kokku sai üle 3400 trükilehekülje. Teine oluline kultuuriväljaanne alustas neli aastat pärast Beiträge lõppu Tartus. See oli haritud publikule mõeldud üldkultuuriline nädalakiri Das Inland (Kodumaa).

Viies lugu tutvustab meile Isa Jannseni – eesti ajakirjanduse loojat ehk Johann Voldemar Jannseni ja ajalehte Perno Postimees. Autorid kinnitavad, et on vähe inimesi, kelle kohta saab öelda, et ilma nendeta oleks ajalugu läinud teisiti. Eesti ajakirjanduses on kindlasti üks selline mees – Johann Voldemar Jannsen, köster-koolmeister, kellest sai püsiva eestikeelse ajakirjanduse looja. Jannseni ambitsioonidele andis tõuke Masingu Maarahwa Näddala-Leht, mille vanu köiteid ta poisipõlves lugenud oli. Oma ajalehe väljaandmiseni jõudis ta alles 38-aastase mehena, olles töötanud pea 20 aastat koolmeistri ja köstrina.

Nagu näed, siis võiks „101 Eesti“-sarja raamatutest rääkima jäädagi, sest sedavõrd huvitavad ja faktirohked need on. Kuid ma ei tahaks ju jällegi kõike ka ära rääkida, sest sel juhul oleks lugemine ebahuvitav. Ja ma olen jõudnud juttu teha alles viiest loost, mis tähendab, et 96 lugu on veel ees.

Nii on meil võimalus lugeda esmesest naisajakirjanikust Lydia Emilie Florentine Jannsenist ehk Lydia Koidulast, kuid ka esimestest õnnetuse- ja kuriteouudistest, baltisaksa ajakirjandusest 18.-19. sajandil, poliitilise ajakirjanduse algusest ehk lugu Carl Robert Jakobsonist ja ajalehest Sakala (1878-1882), geniaalsest ajakirjanikust Ado Grenzsteinist. Sellest, kuidas hakkasid ilmuma joonealused, järjejutud ja romaaninurgad. Juttu on nuputamisülesannetest ajakirjanduses (selgub, et pea 140 aastat on lahutatud eestlaste meelt, pakkudes keerdküsimusi, male-, kabe- ja bridžiülesandeid, geomeetrilisi, matemaatilisi, täht- ja silpmõistatusi, peitepilte ja ristsõnu, sudokuid jms.), naisajakirjanduse algusest (Lilli Suburg ja ajakiri Linda), mehest nagu orkester ehk Karl August Hermannist, sajandilõpu superajakirjanikust Eduard Vildest, ladumis- ja trükimasinatest, Jaan Tõnissonist ja Postimehest (1896-1935), ajakirjanduse tsensuurisüsteemist, koolimeediast, esimesest ilmasõjast ja ajakirjanduse murrangust, provintsiajakirjandusest enne 1940. aastat, ajalehe juhtkirjadest, eesti ajakirjanduse moderniseerijast ehk ajalehest Waba Maa (1918-38), surmakuulutustest ajalehtedes, pealkirjadest ajalehtedes, Eesti esimesest ajalehetöösturist ehk Aleksander Veilerist, eesti lehekarikatuuridest, kollase ajakirjanduse algusest jpm.

Kui ajas edasi liikuda, siis saate lugeda ka vanimast raadiosaatest „Päevakajast“, mille esimene saade läks eetrisse juba 1958, Eesti ainsast Pulitzeri-võitjast, karikaturist Edmund Valtmanist, telesaatest „Aktuaalne kaamera“ (alates 1956), häältest piiri tagant ehk Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa, legendaarsest Valdo Pandist, ajakirjadest Siluett ja Nõukogude Naine, tippreporter Rein Karemäest, telesaatest „Horoskoop“ ja selle saatejuhist Andres Vihalemast, ajakirjast Noorus ja Dr Noormannist, kõige kuulatavamast raadiojaamast Vikerraadiost, raadiosaatest „Mnemoturniir“, ajalehest Sirp ja Vasar, telesaadetest „Reklaamiklubi“, „Jupiter“, „Vaata kööki!“ ja raadiosaatest „Meelejahutaja“. Juttu on ka paljudest saatejuhtidest - Mati Talvik, Urmas Ott, Ivar Vigla, Vahur Kersna, kuid ka soome televisoonist, telediktoritest, spordireportitest - Heino Mikkin, Gunnar Hololei ja Toomas Uba, „Lasteekraanist“ jne jne.

Olen kindel, et „101 Eesti ajakirjanduspala“ on igati põnev ja faktirohke lugemine, omamoodi reis eesti ajakirjanduse ajalukku ja lähemasse aega, omamoodi ka nostalgiline lugemine, meenutades lugejale neid saateid ja ajalehti, mis on olnud, mida enam ei ole ja mis on alles ka praegu.

Soovitan kindlasti lugeda, sest on ka ajakirjandus väga oluline osa meie kultuuriloost.


Joel Levy

„Lahendamata mõistatused. Veidrad müsteeriumid, mis on segadusse ajanud targemadki pead“

(Varrak)

Loodus ei salli tühja kohta ja seletuste puudumisel sööstavad vaakumit täitma igasugused spekulatsioonid. Saladuslik on lummav ja keerdülesanded on kütkestavad ning tänu sellele äratavad mõistatused üldist huvi. Mõistatused vihjavad meie maailma kohal või selle taga paiknevatele maailmadele, terve mõistuse ja tavategelikkuse seisukohalt käsitamatutele asjadele, avarama taustaga sündmustele ja varjatud tõdedele.

Raamatus on ära toodud 39 klassikalist eri aegu ja kohti puudutavat lugu, mida tõstab esile visalt püsiv salapära.

Kes oli tegelikult 1828. aastal Nürnbergi kõndinud minevikuta noormees?

Millisel viisil muudavad kummalised märgid 5000 aasta vanusel Lõuna-Ameerika kausil meie põhilisi arusaamu tsivilisatsiooni ajaloost?

Kuidas on võimalik, et põgenev kurjategija hüppas koos röövitud raha täis kohvriga Ameerika territooriumi kohal reisilennukist alla ja 40 aasta jooksul ei ole suudetud välja selgitada, kes või kus ta on?

„Lahendamata mõistatustes” jutustatakse nii need kui ka paljud teised põnevad lood koos lühida, ent põhjaliku ülevaatega nende taustast, tõendusmaterjalidest ja mitmesugustest sündmusi seletada püüdvatest teooriatest.

Kui Sul on plaanis midagi põnevat ja populaarteaduslikku lugeda, siis on see raamat kindlasti õige valik. Raamatus on tõepoolest 39 väga põnevat, ja pehmelt öeldes kummalist lugu, mis viivad meid erinevatesse aegadesse.

Raamatu sissejuhatuses tõdeb autor, et tõmme mõistatusliku poole räägib meile inimese olemusest nii mõndagi. Evolutsiooni käigus on inimesest saanud jutuvestja, seoste otsija ja probleemide lahendaja. Meie vaimutegevus ehk juba aju lülitusskeem kui selline on loodud narrative koostama ja lahendusi otsima.

“Nendel lehekülgedel ära toodud juhtumid ei ole osalt juba oma mõistatuslikkuse tõttu kuigi lihtsalt liigitatavad, ent on sellegipoolest jaotatud nelja avarasse kategooriasse, mille nimetused on “salapärased kohad”, “seletamatud sündmused”, “kummalised vaatlused” ja “mõistatuslikud esemed”.”

Saame teada, et esimeses osas “Salapärased kohad” uuritakse mõistatuslikke juhtumeid, mis seostuvad teatavate juba iseenesest mõistatuslike kohtadega. “Seletamatutes sündmustes” võetakse lähema vaatluse alla peamiselt inimestega juhtunud müstilised lood ja iseäranis seletamatuks jäänud kadumised. Osas “Kummalised vaatlused” tegeldakse veidrate kohtumiste ja isevärki elamustega. “Mõistatuslikes esemetes” heidetakse pilk tavatutele objektidele ning “valesse” aega ja kohta sattunud tehnoloogiatele.

Alustame raamatu esimese osaga “Salapärased kohad”. Saame lugeda, et olla salapärane, ei peagi koht tegelikult olemas olema. Müütiline kadunud manner Atlantis eksisteeris tõenäoliselt ainult vanakreeka filosoofi Platoni ajus, aga on sellegipoolest andnud tõuke terve teoreetiliste arutelude ja uuringute valdkonna tekkele. Stonehenge seevastu on vägagi ehtne ja ehkki tegemist on ühe kõige põhjalikumalt uuritud muinasrajatisega maailmas, pakub ta jätkuvalt uusi mõistatusi.

Esimene peatükk käsitlebki Atlantist ja viib meid aega 9600 eKr. Platoni oletatavasti Vana-Egiptusest pärit lugu jutustab kadunud suurriigist Atlandi ookeani saarel, mida hilisemad pseudoajaloolased ja müstikud on pidanud kogu tsivilisatsiooni hälliks. Seejärel saame lugeda põnevaid fakte ja nimesid, erinevaid aastaarve, mis on Atlantise ja Atlantise otsimisega seotud. Iga loo juures on palju fotosid, pilte, pilte kunstimaailmast jne jne. Iga loo juures on ka eraldi lehekülg “Lennukaid teooriaid”, milles antakse seletusi ja selgitusi juurde, mõned teooriad on uskumatud, mõned toovad lugeja “maa peale tagasi”.

Ma ei taha Sulle väga täpselt nendest osadest kõike ära rääkida, sest lugejal endal on ikka kõige huvitavam, parem lugeda ja uurida, ja teha otsuseid, kas uskuda või mitte, kas asjad, kohad, nähtused ja sündmused on ikka reaalselt olemas olnud või mitte.

Esimeses osa on juttu veel Stonehenge’ist (3000 eKr), Nazca joontest Peruus (500 eKr kuni u 700 pKr), Lihavõttesaarest Vaikses ookeanis (1100-1700 pKr), Rosslyni kabelist Roslinis Šotimaal Edinburgi lähedal (1446), mida Dan Browni “Da Vinci koodis” kirjeldatakse kui ainulaadset uhkelt ehitud kabelit, mida on seostatud Templiordu, Püha Graali ja Ameerika hõivmisega enne Kolumbust. Juttu on veel kullalinnast El Dorado (1538) kusagil Lõuna-Ameerikas, Oak Islandi rahaaugust Kanadas, Nova Scotias (1795), Winchesteri mõistatuste majast USA’s Californias, San Joses, Rennes-Le-Chateau külast (1896) Prantsusmaal, Languedoc’is.

Jõuame raamatu teise osa juurde – “Seletamatud sündmused”. Selles peatükis uuritakse inimeste, asjade ja erakordsete nähtuste seletamatuid kadumisi ja ilmumisi. Vaatluse all on inimesed, kelle saatust varjab tihtipeale saladuseloor, mis muudab nad ülimalt huvitavaks, kuid tekitab ka muret. Kuidas on võimalik jälgegi jätmata kaduda ja kas niisugustel kadumistel on ka mingisugune süngem tähendus?

Teise peatüki esimene lugu räägib Kambysese kadunud väest, mis viib meid aega 524 eKr, kui Kambyses II lähetatud 50 000 Pärsia sõdurist koosnenud vägi kadus Liibüa kõrbes jäljetult. On väidetud, et selle jäänused on leitud, kuid kas ikka on. Teine lugu jutustab Roanoke’i kadunud kolooniast ja viib lugeja 1587. ja 1590. aasta vahele Põhja-Carolinas asuvale Roanoke’i saarele. Öeldakse, et ühe varaseima Ameerikas asutatud inglise koloonia kadumise lugu on täis salapära, traagikat ja vandenõusid, veidraid koode ja valejälgi ning aja varjavat liiva. Seejärel liigume edasi aastasse 1701 ja Peterburi, juttu on maailmakuulsast merevaigutoast - natsid röövisid Venemaa hinnatuimate kunstiteoste hulka kuulunud oivaliste merevaigupaneelide komplekti ja see ei olegi enam välja ilmunud. Otsitud on, kuid tulutult.

Teises osas on juttu veel seletamatu minevikuga noormehest Kaspar Hauserist, kes “toimetas” aastail 1828-1833 Saksamaal, keset ookeani hüljatud Ameerika brigantiinist Mary Celeste, Eilean Mori kadunud tuletornivahtidest Šotimaal, Tunguusi katastroofist Siberi taigas (olid seal siis mängus meteoriit, lendavad taldrikud vm?), kõigi aegade kuulsaimast naislendurist Amelia Earhart’ist, kes jäi kadunuks 1937. aastal Vaikse ookeani kohal. Juttu on ka Bermuda kolmnurgast, Tamam Shud’i mõrvast Austraalias, D.B. Cooperist, kes korraldas lennukiröövi, nõudes 200 000 dollarit ja hüpates seejärel langevarjuga lennu ajal lennukist välja. Meest ega tema raha pole senimaani leitud.

Raamatu kolmas osa on “Kummalised vaatlused”. Kui suurel määral sõltub salapära nägijast endast? Käesolevas peatükis uuritakse teateid kummalistest ilmingutest alates deemonlikest olevustest, kuni imelike tuledeni taevas ja võigaste koletisteni. Saame lugeda Jack Vedrutallast, kes hirmutas inimesi 19. sajandil Suurbritannias, kuradi jalajälgedest Inglismaal, Devonis ja Fatima kolmandast saladusest, mis on seotud usumaailmaga. Lisaks veel Loch Nessi koletis, UFOd ja ala 51, suurjalg, sasquatch ja jeti, hääled kosmosest ehk WOW!-signaal kaugkosmosest, nutvad ja veritsevad kujud, fantoomkaslased, kes liiguvad seal, kus nad ei peaks liikuma, viljaringid Inglismaal ja valguskeradest vaimud.

Raamatu neljas osa on “Mõistatuslikud esemed”, milles uuritakse seitset ebatavalist objekti, mis jagunevad kahte liiki: ühed omavad väidetavasti uskumatuid võimeid, teised on aga vastuolus arheoloogia andmetega ega ole tavapärasel viisil seletatavad. Neid kõiki seob omavahel võimalus, et nad esindavad teiste ajastute tehnoloogiaid ja ähvardavad seega kummutada traditsioonilisi arusaamu ajaloost. Vaatluse all on Fuente Magna kauss – see on väidetavasti Boliiviast Titicaca järve lähedalt leitud suur kauss, millel olevat muistse Vana Maailma kirjamärgid, mis viitavad Atlandi-ülestele sidemetele vähemalt 4000 aastat enne Kolumbust. Edasi juba Phaistose ketas, mis on salapärane saviketas, millele on tempeltrükis kantud dešifreerimatu ja tundmatu kirja märgid. See on antiikmaailmas ainulaadne ja oma ajast 2500 aastat ette jõudnud.

Lugeda saab veel ka kummalisest väge omavast puidust ja kullast valmistatud kirstust ehk seaduselaekast, mis oli enne oma salapärast kadumist vanaaja juutide kõige püham ese. Kuid ka see pole veel kõik – saame tuttavaks Bagdadi patareiga, saame teada, mis on muistne Pärsia anum, mis sarnaneb elektripatareiga, kuid see ennetaks üldiselt tuntud elektrokeemiliste tehnoloogiate teket vähemalt 1200 aastat! Põnev seadeldis on Antikythera mehhanism – keeruline antiikaja astronoomiarvuti, mille tõttu on tulnud tehnika ajalugu ümber kirjutada. Vaatluse all on veel Torino surilina, Voynichi käsikiri.

Selline lugemine. Väga põnev, huvitav, müstiline, faktirohke, palju teadmisi, oletusi, küsimusi ja vastuseid, lahendamata juhtumeid. Soovitan kindlasti lugeda, sest tõepoolest on see raamat ka põnev!

Ja tulles tagasi raamatu sissejuhatuse juurde, siis on seal kuldsed sõnad Albert Einsteinilt: “Kauneim, mida suudame kogeda, on salapära.”


Peter Hagen „Meisterda ise aias“

(Varrak)

Kas sulle meeldib pigem ise meisterdada ja asju taaskasutada kui osta midagi uut? Kui nii, siis selles raamatus on 34 värske lahendusega projekti kõrgpeenrast tomatimajani, et muuta aed mõnusamaks ja omanäolisemaks keskkonnaks. Üksikasjalikud, juhtnööre sammhaaval ilmestavad joonised on nii lõbusad, et julgustavad ka töömahukamaid ideid ellu rakendama. Kõikide projektide juurde on lisatud vajamineva materjali ja töövahendite nimekirjad ning hulgaliselt praktilisi aiandus- ja töönippe. Raamatus on ka mitu nutikat ideed, alates peenest putukahotellist kuni hubase siilikorterini, et ligi meelitada kasurputukaid, linde ja väikeloomi.

Ka sel aastal saabus kevad. Tuli küll üsna pikkamisi, aga siiski tuli. Kindlasti muutuvad just nüüd aiatööd aktuaalseks, mistõttu usun, et see raamat on igati hea abimees just neile, kes tahavad praegu miidagi oma aias teha, midagi ise meisterdada.

Selle raamatu reklaamis esitatakse tõepoolest õige küsimus – kas sulle meeldib pigem ise meisterdada ja asju taaskasutada kui osta midagi uut? Ma olen üsna kindel, et vastused jagunevad pooleks, on neid kestavad uue, kuid on kindlasti ka neid, kes meisterdavad hoopis ise. Samas olen kindel, et ise meisterdatud asi on hoopis teise “hingamisega”, sest on ju see ikkagi oma käega valmis tehtud.

Raamatu esisisekaanel on öeldud, et selles raamatus on ülevaatlikud materjalinimekirjad kõikide projektide jaoks (kokku on neid 34), lisaks detailsed ehitusjoonised (väga põhjalikud joonised ja pildid on joonistanud Susanne Dinkel) ja palju praktilisi aiandus- ja töönippe. Minu jaoks on raamat huvipakkuv juba seetõttu, et see on selline aiandusraamat, mis sobib suurepäraselt ka meestele, sest siin sellist ninnu-nännu aiandusjuttu ei ole, pigem on kõik igati praktiline ja selline, et tuleb ikka oma käed tööle panna.

Raamatu sissejuhatus kannab pealkirja “Nii see käib”. Raamatu autor tõdeb, et aias meisterdada on tegelikult väga vahva, kuigi seda seostatakse sageli tööga. “Ma lähen aeda tööle” ei küla just väga puhkuse moodi. Inglased, keda tuntakse ja kadestatakse nende hoolitsetud aedada pärast, ütlevad lihtsalt “I go gardening”. Ja töö olekski nagu juba tehtud – vähemalt puhtkeeleliselt. Huvitav mõte, kas pole. Ja autor jätkab, tõdedes, et küll on aga võimalik “gardening” enda ehitatud ja konstrueeritud asjadega oluliselt kergemaks muuta. Hea planeerimise korral jõame omaenda paradiisiaiale tubli sammu võrra lähemale. Seejärel peatub autor lühidalt meisterdamisel, sellel, mis meil äkki juba olemas on, tööriistadel, kas tööriistu osta või laenutada. Juttu on ka puidust, mis peaks olema sertifitseeritud ja ilusa tekstuuriga, tuleb jälgida puidu kvaliteeti. Lisaks veel kruvid, värvid, puidukaitselasuurid, loomad aias ehk keemiavabad tooted, kuid ka meisterdamisel tuleks kindlasti tähelepanu pöörata ohutusele, eriti kiiresti pöörlevate masinate, nagu saed, puurid, akutrell, kasutamisel, sest oht ennast nendega vigastada on suur.

Autor lõpetab sissejuhatuse nii: “Soovin edu projektide elluviimisel!”

Esimene peatükk on “Nii teen elu endale mugavamaks”. On ju paljudele aiasõpradele aed just selline koht, kus lisaks tööle ka mõnusalt aega veeta, ja tõeliselt puhata. Seetõttu on siin mitmeid projekte, mis aitavad seda mõnusamat elu ellu viia, et saaksid pärast tehtud tööd ka lõõgastuda ja oma aeda nautida.

Esimeseks projektiks/meisterduseks on isedisainitud lippaiad. Iga projekti juures on ülevaade valmistamisajast (nii on tõepoolest lihtne oma aega planeerida), raskusastmest (lippaedade kohta ütleb autor, et see on lihtne projekt), materjalidest, mis konkreetse projekti tegemiseks vaja ja loomulikult on loetletud ka töövahendid (esimese projekti puhul läheb vaja tikksaagi, suurt vasarat, kahte müürinööri, käsilihvmasinat/liivapaberit ja 4 mm puidupuuri). Nii on lihtne kodus üle vaadata, millised tööriistad on olemas, milliseid tuleks hankida, kas osta või laenutada.

Seejärel juba konkreetsed juhised ja joonised, et asi oleks selge ja arusaadav. Esimese meisterduse juures annab autor näpunäiteid ka aialippide paigaldamisest ning on toodud ka šabloonide näidised, mida tasuks suurendada, seejärel välja lõigata ja kanda lauale.

Loomulikult ei ole mul mõtet hakata nüüd siinkohal kõiki neid projekte lahti kirjutama, sest igaüks teeb ise omad valikud, millist projekti/meisterdust sel kevadel/suvel ette võtta. Mõni teeb ühe, mõni teeb kaks, kuid kindlasti on ka selliseid aktiivsemaid ja tublimaid meisterdajaid, kes suudavad sellest raamatust mitu asja valmis teha, kui neid seni veel tehtud ei ole.

Esimeses peatükis õpetab Peter Hagen meisterdama aiaväravat, elulõngaväätidega väravakaart, fantaasiarohkeid teekatteid (betoonplaadid, graniidist sillutiskivid, klinkerkivid, katusekivid, kruus ja kruusakivideta jäme liiv), terrassi, minitiiki tünnis (see on minu arvates üks hiiglama põnev idee), praktilist klapplauda (laudasid ja toole on ju aias alati vaja), mobiilset sirmi (jälle vägagi põnev idee, kui tahad aeda mõnda varjulisemat kohta), lihtsaid ja spontaanseid istekohti (ka need on väga huvitava ja lihtsa lahendusega), pinki ümber puu (kindlasti üks selline meisterdus, mida plaanin isegi teha) ja külma joogihoidlat (kaugel see jaaniaegki on).

Teise peatüki pealkiri on “Aiatöödeks vajalik”. Esimeses peatükis olid jutuks sellised mõnusa elu asjad, teises peatükis meisterdused aiatööde jaoks. Mis meid selles peatükis ees ootab? Lillevõre üheaastastele ronitaimedele, taimetugi, sõrestik põldmarjadele, kaas taimelavale (autor soovitab siin väga nutikalt kasutada kasutatud akent koos raamiga), põõsatelk, et kaitsta põõsaid saagiröövlite eest, pajuvitstest peenrapiirded (väga huvitav idee), voolikusuunaja, kaubaalusel potililleaed (selle plaanin ma sel kevadel küll valmis teha), kaubaalusest üridsein (ka seda võiks jus el kevadel proovida), looduskividest ürdispiraal, puidust kõrgpeenar, rändav kompostikast, vihmaveekoguja, seemnekarp ja aiatööriistade kast.

Kolmas peatükk on “Mugav ja lõbus aiaelanikele”. Siin peatub Peter Hagen kasulikel putukatel, lindudel, kõrvaharkidel, kes hävitavad meeletutes kogustes lehetäisid (ja mina mõtlesin, kuidas saab kõrvahark kasulik olla), siilidel ja isegi nahkhiirtel. Selles peatükis õpetatakse meisterdama putukahotelli, rasvapallihoidjat, linnukeste pesakasti, kõrvahargimaja, hubast siilikorterit ja eluaset nahkhiirtele.

Ja ongi see nutikas ja õpetlik raamat läbi. Olen kindel, et paljud aiasõbrad leiavad siit väga põnevaid ideid ja mõtteid, mida sel kevadel/suvel aias teha, ja oma käega tehtud asi on ikka oma käega tehtud asi.

Mõnusatel kevadõhtutel on lahe selline raamat kätte võtta ja teha valik, mida võiks meisterdama hakata. Õpetussõnad selles raamatus on igati praktilised ja tänuväärt.


„Vanaema meenutab. Väärtuslike mälestuste päevik“ (Pegasus)

Kaunilt kujundatud märkmeraamatus on küsimused vanaema lapsepõlve ja noorusaja, perekonna, abielu, laste, sõprade, tööelu, saavutuste, hobide, lemmikmuusika, -filmide, -toitude jne kohta, samuti võimalus lapselastele elutarkusi jagada ning jäädvustada oma parimad hetked vanaemana. Seda raamatut meenutustega täites sünnib tõeliselt unikaalne vanaema autobiograafia.

„Vanaema meenutab” on väärtuslik kingitus igale vanaemale, kes soovib võtta aega, et oma mälestusi ja elukogemust tulevaste põlvedega jagada.

Emadepäeva lähenedes ei maksa unustada kindlasti mitte ka vanaemasid. Emadepäeval kingitakse emadele ja vanaemadele lilli, maiustusi, kuid miks mitte kinkida vanaemale hoopis üks igati ilus raamat. Raamat, mida vanaema saab hakata kirjutama/täitma ja saab selle sulle hiljem tagasi kinkida. Just selline päevikulaadne raamat see on. Päevik, mida vanaemal on kindlasti väga vahva täita, sest sellest jääb ju üks ilus mälestus järeltulevatele põlvedele.

Raamat algab vanaema loo algusega, kuhu saab kirjutada sünnipäeva ja –koha, sünniaja, sünnikaalu, täisnime, veidi pikemalt ka sellest, miks vanaemale just selline nimi pandi. Minu vanaema eesnimi oli Linda ja ma natukene tean, miks tema just sellise nime sai. Siin saab vanaema raamatusse kleepida ka ona titepildi. Pildiraam on valmis ja ootab. Väga vahva!

Seejärel on raamatus mitu lehekülge, kuhu vanaemal on võimalik kirjutada oma vanematest. Kõige varasemad ja eredamad mälestused neist, olulised õpetused, mis nad vanaemale kaasa andsid, sünnidaatumid, ametid, kuidas nemad kohtusid ja abiellusid, lisaks veel vanaema lemmiklugu oma emast ja isast. Ka vanaema vanemate piltidele on kohad raamatus olemas. Liigume ajas ühe põlve veel tagasi – kes olid sinu vanaema vanavanemad, nii ema- kui ka isapoolsed. Ka neist on võimalik fotod raamatusse kleepida.

Edasi tuleb „Meie perekonna ajalugu“. Milline on vanaema armsaim perekonnapilt, millised perekondlikud lood on vanaemani jõudnud. Kes on vanaema vennad ja õed? Raamatus on võimalik kirja panna lugusid ka neist, mis neist on saanud täiskasvanuna, kus nad praegu elavad, millised on nende perekonnad? Raamatu kahel küljel on võimalik kirja panna infot ka teiste sugulaste kohta.

Järgmisena peatükk „Kui ma veel noor olin“. Vanaema saab kirja panna esimese asja, mida ta mäletab, lugusid lapsepõlvest, kus ta kasvas, kui oli väike, milline on tema selgeim mälestus kodust. Seejärel „Suureks kasvamine“, kus avaneb vanaemal võimalus meenutada esimest mälestust, lemmikmänguasja, perekondlikke reegleid, mänge, mida ta mängis, parimate sõprade nimesid jne.

Edasi kaks lehekülge lemmikloomadest. Oh kui vahva! Millised olid vanaema pere lemmikloomad, kes oli vanaema esimene lemmikloom, lisaks veel mõni vahva lugu neist ja siia on võimalik kleepida ka lemmikloomade fotod.

Vanaemal avaneb võimalus meenutada kodu, kooliaega, lemmikuid, kui vanaema oli teismeline, nt. värv, raamat, mäng, laulja või ansambel, laul, film, näitleja jpm. Ma tean, et minu vanaema lemmiklaulja oli Elvis Presley, lemmiknäitleja oli James Stewart jne.

Hästi vahva on selles raamatus peatükk „Noor ja muretu“. Mis oli vanaemal teismelisena kombeks, kuidas erines elu tol ajal elust praegu, kus vanaema sõpradega kokku sai, kes olid tema parimad sõbrad, milliseid riideid kanti jpm. Kes oli vanaema esimene poiss-sõber? Ma mäletan, et vanaema rääkis ka mulle aastaid tagasi oma sõpradest ja paikadest, kus käidi. Kahjuks neid ma kirja ei pannud, mistõttu nüüd ma neid enam ei mäleta. Ja sellest on siiralt kahju. Oleks juba varem selline raamat olemas olnud.

Järgnevad kooli lõpetamine, tööelu, suhtlemine ja sõbrad, lisaks veel vanaema lemmikud täiskasvanueas: raamat, film, laul, riietus, koht, suurim eesmärk sel ajal jpm. Minu vanaema suurimaks eesmärgiks pärast kooli lõppu ja pärast esimesi töökohti oli kindlasti oma elukoht, oma kodu, mille ta ka sai.

Kuidas vanaema kohtas sinu vanaisa? Millised olid vanaisa esimesed sõnad vanaemale, kus kohtuti, kus sinu vanaisa töötas, mida koos tehti, kus ja millal vanaisa tegi abieluettepaneku, vanaema ja vanaisa esimene kohting, pulmad ja mesinädalad. Vanaemal tuleb meenutada ka sinu vanaisa perekonda. Milline oli vanaema ja sinu vanaisa esimene kodu, lisaks veel teisedki kohad, kus vanaema on elanud.

Vahva peatükk on siin ka „Eine kahele“. Kuidas vanaema toiduvalmistamist õppis, mis oli tema esimene omavalmistatud toit, mis oli vanaema lemmiktoit? Mäletan ka mina oma vanaema tehtud suurepäraseid toite – kodused kotletid, hapukapsasupp, ühepajatoit, mannavaht, leivasupp, rabarbari kissell jpm.

Lähme edasi. Järgmine peatükk on „Kui mul lapsed sündisid“. Nüüd saab vanaema kirja panna kõik oma lapsed ja tal on võimalus neid ka meenutada, Vanaema saab kirjutada veel ka pereeelust, perekondlikest hetkedest ja sündmustest. Kas vanaema mäletab, millised olid tema lemmikretseptid. Raamatus on võimalik kirja panna üsna mitu retsepti.

Mida meenutab vanaema sinu emast või isast? Vanaema saab kirjutada ka lastelastest ja loomulikult ka sinust. Mis juhtub siis, kui kõik on koos? Milline on olnud parim ühine väljasõit, mis ajas vanaema naerma, mis oli kõige piinlikum, milline on vanaema lemmikmälestus?

Vanaema saab kirjutada sulle ka nõuande ehk nõuanda lastelastele, lisaks veel ka tema lemmikud vanaemana – aastaaeg, päev, kuu, lill, värv, lõhn, parfüüm, raamat jne. Minu vanaemale meeldis kevad, kui loodus tärkas, linnud naasesid, lilled läksid õitsele. Ma olen üsna kindel, et vanaemale meeldisid vist kõik päevad, lemmik kuu? Arvatavasti aprill, kui oli ta sünnipäev.

Ja veel. Millised muusikapalad võtaks vanaema kaasa üksikule saarele, milline on vanaema lemmikfilmide edetabel, millised on tema hobid, asjad, mida ta on õppinud, näpunäited, mida tahaks edasi anda. Kes on vanaema vanimad ja parimad sõbrad? Suuremad mõjutajad vanaema elus? Vanaema saab meenutada ka reisimist, saab arutleda maailma ja selle muutumise üle, mida vanaema kahetseb, milliseid kuulsusi on ta kohanud oma elus, milline on olnud tema elu parim päev, millised on tema lootused.

Selline vahva raamat, märkmeraamat. Tasub kindlasti vanaemale see kinkida, et kunagi hiljem saada vastuseid väga huvitavatele küsimustele ja teemadele.


Marju Kõivupuu „Pärandiaabits lastele ja suurtele“ (Tänapäev)

“Pärandiaabits lastele ja suurtele” on täitnud ühe suure tühiku Eesti kultuuri vallas – pannud kirja põhilised kultuuripärandiga seotud mõisted ja nähtused. Paljud veel äsja meie elus olulist rolli täitnud asjad on hakanud meil meelest kaduma või siis saanud hoopis uued tähendused … aga kust need pärit on?

“Pärandiaabits” täidab selle tühimiku mõnusalt ja lustlikul kujul ja kenas koduses eesti keeles. Kaks ühes: lust ja tarkus korraga!

Raamatus on ligi 150 märksõna, mis on jaotatud kaheksasse suuremasse alajaotusesse: taluelu, rahvariided ja ehted, toidud, pühad ja tähtpäevad, muusika ja laul, usund, meie inimesed ja uuema aja asjad. Teoses on ohtralt originaalillustratsioone ja fotosid, mis pärinevad nii muuseumide arhiividest kui ka tänapäevast.

Marju Kõivupuu sulest on ikka ja jälle ilmunud väga huvitavaid ning tarku raamatuid, ma ei väsi seda kordamast. Meenutagem mõnda neist – “Meie pühad ja tähtpäevad”, „Loomad eestlaste elus ja folklooris“, „Eestlase eluring“, „101 Eesti pühapaika“, „Hinged puhkavad puudes“ jt.

Uue raamatu eessõnas räägib Marju Kõivupuu, et „vanasti“ on üks tore sõna – keegi ei tea, mis aeg see täpselt on. Seetähendab umbes sedasama nagu väljend „vanal hallil ajal“. Autor jätkab: „Mina arvan, et vanasti on see aeg, millal mind veel ei olnud. See on aeg, millest mulle on jutustanud need inimesed, kes on elanud enne mind. Või mille kohta olen tarkadest raamatutest palju lugenud.“

Ja veel: „See, mis kunagi oli, on tähtis mitmel põhjusel. Meie ise tuleme minevikust... Kõik need asjad, mis meil tänapäeval on olemas, on saanud alguse kunagi ammu mõne nutika inimese mõttest või unistusest. Samuti on iga järgmine põlvkond omalt poolt midagi juurde lisanud ammu räägitud juttudele ja muusikale või andnud neile sootuks uue elu või tähenduse. See kõik kokku on pärand, mille oleme saanud eelläinud põlvedelt... See raamat viibki meid lugude kaudu pärandimaailma.“

Raamat on jaotatud mitmeks osaks – taluelu, tööd ja tegijad, rahvariided ja ehted, toidud, pühad ja tähtpäevad, muusika ja laul, usund, meie inimesed, uuema aja asjad. Kokku seega 8 teemade valdkonda, mis omakorda jagunevad peatükkideks.

Raamatu esimene osa „Taluelu, tööd ja tegijad“ algab peatükiga, milles autor jutustab lugejale aidast ja magasiaidast. Selgub, et aitu – spetsiaalseid hooneid toidu- ja riidetagavara hoidmiseks hakati taludes ehitama umbes 10.-11. sajandil. Ainsana taluhoonest oli aidas kisklaudadest põrand ning ukse all nurgas auk kassi jaoks, et see pääseks hiiri ja rotte püüdma.

Et ait püsiks kuiv ja õhk käiks korralikult läbi, pandi selle nurkade alla suured kivid – selleks sobisid hästi kulunud veskikivid. Liha- ja kalaaidad ehitati maapinnale ja võimalusel kiviseintega, et ruum püsiks võimalikult jahe. Riideaidas hoiti kirstudes talu kanga- ja seljariiete tagavara, seal magasid kevadest sügiseni tüdrukud, kelle tarvis olid aidas ka voodid.

Magasiaitu, kus hoiti kogukonna kohustuslikku viljatagavara ning kust talupojad võisid vajaduse korral vilja väikese protsendiga laenata, hakati Eestis rajama 18. sajandi teisel poolel, esmalt Saaremaal. Magasiaidad kuulusid vallarahvale, mitte riigile ega mõisnikele. Esimesed magasiaidad sarnanesid taluaitadega, need olid ehitatud palkidest ja neil oli õlgkatus.

Selline sisukas ja põnev info juba esimeses peatükis. Ja neid peatükke on „Pärandiaabitsas“ oi-oi kui palju.

Vaatame edasi. Teises peatükis on juttu haabjast, lootsikust ja venest ehk siis vanadest veesõidukitest, sest varasemad teed, mida mööda inimesed siinsetel aladel ühest kohast teise liikusid, olid ilmselt veeteed. Üks vanemaid veesõidukeid siinmail ongi haabjas ehk vene, mida kutustakse ka ühepuulootsikuks ning mis oli kalastus- ning transpordivahendina kasutusel juba kiviajal. Selgub, et Eestis kasutati haabjat 20. sajanid keskpaigani Kasari jõel ja Matsalu lahe ning Pärnu jõgikonnas ja Emajõel. Nüüdsel ajal on haabjas väga populaarne veesõiduvahend Soomaa rahvuspargis, mis teadupoolest on kuulus oma viienda aastaaja poolest. Haabjas on ka filmikangelane: tema loo on jäädvustanud Mark Soosaar filmis „Emavene“ (1993) ning Vello Mäss filmis „Soomaa ühepuupaat“ (2002).

Kolmandas peatükis on juttu heinateost, seejärel juba hällist ja hällilaulust, esimeses osas on „vaatluse“ all kaasavara, veimevakk, kaev, kihelkond, kiik, kilter, kubjas, aidamees, korilus jpm.

Raamatu teine osa on rahvariietest ja ehetest, no näiteks Haapsalu sall (Haapsalu rätik), mis on kaekordsest peenvillasest lõngast või tallevillast kootud pitskoeline nelinurkne rätik suurusega 100x100 kuni 150x150 sentimeetrit, hame, kaapotkleit ja kaapotkuub, kampsun, kindad, sokid, kapukad, kirivöö, pastlad, triibuseelik, sõba ja suurrätt, tanu, viisud, vildid ja kalossid.

Kolmandas osas saame lugeda toitudest, ja neid on meie pärandist võtta üsna palju. Saame teada hapukapsast ja Mulgi kapsast, minu isiklikust lemmikust kamast. Kama võib olla nii kamajahu kui ka kamajahust valmistatud toit. Nagu ütleb raamatu autor, siis tegelikult võiks kamajahu kohta öelda, et see on kodumaine müsli, ainult et jahuks jahvatatud. Vanimat kamajahu tehti siinmail arvatavasti odrast, Eesti ida- ja kaguosas ka kaerast. Klassikalises Mulgi kamas ehk segakamas, mis ka Eesti rahvustoitude hulka kuulub, on juba rohkem tera- ja kaunvilju: lisaks odrale ja kaerale nisu ja rukis ning hernes ja uba. Kamajahu saab toiduks tarvitada õige mitmel viisil: segada hapupiimaga ja lisada maitseks suhkrut, kui on soovi. Kama võib segada kodujuustu või jogurti hulka või süüa kamajahu hoopis rõõsa piimaga. 1920. aastatel hakati Eestis kamajahu tootma tööstuslikult. Kama valmistamine ja söömine on kantud Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse.

Toidud kamaga ei lõpe. Juttu on karaskist, kasemahlast (on teada, et kasemahla joomine aitab võidelda väsimuse ja stressiga, peletab näljatunnet, leevendab peavalu, väljutab liigseid sooli, ergutab neerude tööd, leevendab turseid, parandab vereloomet, kiirendab ainevahetust – tõeline imejook), kördist, Mulgi korpidest, Mulgi pudrust (jällegi üks minu lemmiktoitudest, eriti siis, kui seda aastaid tagasi vanaema kodus tegi), mustast leivast, suitsulihast (suitsuliha mustal leival – suurepärane ju!), kodus valmistatud kohupiimajuustust sõirast, süldist (kodus tehtud sült – jällegi üks minu lemmikutest), lisaks veel loomulikult ka verivorstid ning vürtsikilu.

Neljandas osas on juttu meie pühadest ja tähtpäevadest, millest võib pikemalt lugeda Marju Kõivupuu väga vahvast raamatust „Meie pühad ja tähtpäevad“, mis samuti üsna hiljuti ilmus. Ka sellest olen oma blogis juttu teinud. Selles raamatus räägitakse 1. aprillist – naljapäevast, aastavahetusest ja nääridest, hingedeajast ja hingedepäevast, jaanipäevast, jõuludest, kolmekuningapäevast, lihavõtetest ehk munapühadest jpm.

Raamatu viiendas osas on teemadeks muusika ja laul. Populaarne rahvapill kannel, lahedad laulumängud, iga eestlase südames olnud ja olev laulupidu, lõõtspill, pajupill ja roopill, rahva- ja pärimusmuusika, regilaul ja seto leelo, torupill, viiul jpm.

Kuuendas osas tehakse juttu usundist. Selles osas on jällegi palju põnevat ja võib-olla isegi müstilist lugemist – haldjad, hiiud ja vägilased, kodukäijad ja kummitused, koerakoonlased ehk peninukid, kotermannid, kurat, libahundid, luupainajad, näkid, kuid ka loitsud, looduslikud pühapaigad, ohverdamine, sootulukesed jpm.

Jõuame raamatu eelviimase, seitsmenda osani – meie inimesed.

Kihnlased ja Kihnu kultturiruum. Marju Kõivupuu kinnitab, et Kihnu kultuuriruumi omapäraseks on ihnu ja Manija (Manõja) saarel valitsev kogukondlik elulaad, mitmekesised kultuuritavad, kihnu keel ja looduskeskkond, mis on alati sõltunud ümbritsevast Läänemerest. Eestis on Kihnu Setomaa kõrval neid märgilise tähendusega kultuuriruume, millest rääkides korduvad mõisted „arhailine“ ning „traditsiooniline“.

Edasi juba mulgid ja Mulgimaa. Mulgimaaks oleme tänspäeval harjunud nimetama kogu Viljandimaad ning Viljandit Mulgimaa pealinnaks. Mulgid ise nimetavad seda Suur-Mulgimaaks, kuid Mulgimaa kui kultuuriajalooline piirkond hõlmab viit kirikukihelkonda: Tarvastut, Paistut, Hallistet, Karksit ja Helmet ning väikese osa Saarde ja Viljandi kihelkonnast. Ajaloolise keele- ja kultuuripiirkonnana on Mulgimaa kunagise Muinas-Sakala järeltulija. Mulgid ise on varemalt oma pealinnaks pidanud pigem Abja-Paluoja.

Rannarootslased ehk eestirootslased on üks meie suuremaid põlisvähemusi, kelle sisseränne Eesti saartele ja läänerannikule oli kõige intensiivsem 15. ja 16. sajandil, mil (Põhja-) Eesti kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu. Mälestusena Rootsi asustusest on säilinud Lääne-Eestis ja saartel palju rootsipäraseid kohanimesid. 1934. aasta rahvaloenduse andmeil elas Eestis 7641, sealhulgas Läänemaal 5600 rootslast. Rannarootslaste peamine elatusala oli kala- ja hülgepüük, põlluharimine oli vähem tähtis. Nende elumaja oli ehitatud rehest lahku, tubade sisustus oli mitmekesisem kui eesti talupoegadel. Rannarootsi naised olid väga osavad niplispitside valmistajad ning nende niplispitsid olid omal ajal sama kuulsad ja uhked nagu Haapsalu sallid.

Setod eelistavad ennast nimetada just setodeks, mitte setudeks. Asjaolu, et setod on juba tubli 1000 aastat kuulunud kreekakatoliku ehk ortodoksi ehk siis lihtsamalt ja arusaadavamalt öeldes vene õigeusu kultuuriruumi, on vorminud-kujundanud nii nende identiteeti kui ka kultuuri. Seto kombed ja usuline maailmavaade (näiteks surnute mälestamine haudadel kogukonna ühise sööminguga) on omapärane sulam eelkristlikust loodususundist ning õigeusust. See on see miski, mida tähistatakse sõnaga – külakatoliiklus ning mis mujal Eesti alal hääbus koos protestantliku maailmavaate kinnistumisega.

Selles osas saame lugeda veel ka soome-ugrilastest, vanausulistest, võrokestest ja Vana Võromaast.

Raamatu viimane osa ehk uuema aja asjad toob lugejani igasugu põnevaid riistapuusid, nagu näiteks arvelaud ja kirjutusmasin, kelk ja Soome kelk, koolivorm, pesulaud ja pressraud, sulepea, tindipott ja pastapliiats, telefoniputka ja kettaga telefon, telegramm. Saame teada, milliseid lihtsaid mänge lapsed mängisid – näiteks kassikangas ja varjuloomad või liisulugemised ja muud salmid, mänguasju sai teha ka ise abiks loodus või paber, paljusid mänge mängiti õues, kuid kirjutati ka salme ja joonistati pilte salmikutesse.

Ja ongi raamat läbi. Igal juhul väga huvitav ja põnev lugemine meie pärandist, mis sobib lugemiseks hästi nii lastele kui ka suurematele. Mulle tundub, et selline raamat oleks suureks abiks ajalootunnis, sest on ju siin palju olulist infot ning teadmisi. Raamatus on palju vanaegseid pilte ja fotosid, joonistusi jpm. Raamatu lõpus veel ka nimeregister ja fotoallikad.

 


Tõnu Ojala „Unustuste veokid“

(Ühinenud Ajakirjad)

Esmakordselt 2013. aastal Tehnikamaailma egiidi all ilmunud retrohõnguline „Unistuste (unustuste) autod“ võeti lugejate poolt hästi vastu, kuid kohe kostis ka nurinat – miks räägitakse vaid sõiduautodest?

Kuhu jäävad veokid? Aga tõepoolest– miks ka mitte – ja nii see raamat sündiski. Samamoodi nagu sõiduautode kohta on ka idanaabri veokimaailmas ohtralt vastukäivat teavet ja kõiki nüansse pole selgeks vaielnud Vene auto ajaloolasedki. Seda nii mudelitähiste, kuupäevade kui nimede osas. Kas lugeda uue auto tootmise alguseks see punane tähtpäev või parteikongress, mille raames seda kui töövõitu esitleti, või see hetk (sageli aastaid hiljem!), mil reaalne tootmine käivitus? Muidugi veel NSV Liidus levinud komme mudelitähiste indekseid lõpmatult pikendada ja üks auto „sujuvalt teiseks kasvatada“ või harjumus varasemaid mudelitähiseid mõni aastakümme hiljem „taas kasutusse“ võtta. – Tõnu Ojala eessõna.

Ma usun, et paljudele retro- ja autosõpradele on see raamat igati vahva maiuspala. Tõnu Ojala eelmisest retroraamatust “Unistuste (unustuste) autod” on möödas üsna pikk aeg (õnneks on sellest raamatust ilmunud lausa kaks trükki, eelmine, teine trükk ilmus paar aastat tagasi), mistõttu arvan, et see, veoautode raamat on juba üsna pikisilmi oodatud, ja mulle tundub, et nõukogude autode huvilistele on see igati mõnus ja faktirohke ning asjalik lugemine.

Piilume sisse ka. Raamatu sisukorrast selgub, et siin on kokku 13 peatükki, millest esimene on “Teekond läbi sajandi. Ja pisut enamgi”. Sellele järgnevad peatükid sellistest veokitest nagu ZIL, GAZ, JaAZ, MAZ, BelAZ, MoAZ, KAZ, KamAZ, Ural, UAZ ja KrAZ. Viimane peatükk kannab pealkirja “Kirju pilt”. Kes vähegi on nõukogude ajal, siis neile need eelpool mainitud automargid ütlevad paljugi, kuid selle raamatu abil saad neist veelgi rohkem teada.

Esimeses peatükis “Teekond läbi sajandi. Ja pisut enamgi” tõdeb Tõnu Ojala, et autoed ajalugu algab Venemaal 10 aastat pärast Karl Benzi ja Gottlieb Daimlerit, kui Jevgeni Jakovlevi ja Pjotr Freze esimene auto 1896. Aastal Nižni Novgorodi “jarmarka’l” avalikkuse ette toodi ning täpselt samast aastast arvestatakse tänu Gottlieb Daimlerile maailmas ka veoautode ajalugu. Vaatamata iseenesest pikale autoajaloole jäi Venemaa veel aastateks “hobuste maaks”. Üht-teist muidugi ehitati ning autosid toodi ka piiri tagant, kuid mahud olid ka tolle aja kohta väikesed.

Esimeses peatükis saad lugeda veel Boriss Lutskist, keda peetakse üheks Vene veoautode “isaks”, esimesest Venemaal ehitatud bussist (aastast 1902), 1901. aastal sündinud ideest käivitada tollases Venemaa pealinnas Peterburis elektribusside liiklus. Juttu on ka Venemaa ipmeeriumi automaailma ühest esimesest arvestatavast tegijast ehk Riias tegutsenud Vene-Balti laevatehasest ehk Russo-Baltist. Selgub, et üleminek sõiduautodelt veoautodele oli tollases automaailmas veel üsna “sujuv” ja nii võis samal platvormil kohata väga erineva otstarbega sõidukeid. Nii oli Russo-Balti mudelivalikus terve rivi erinevaid veokeid vahemikus 0,5 – 5 tonni ning praktiliselt kogu toodang läks sõjaväe kasutusse. Ma ise mäletan oma lapsepõlvest seda aeg, kui sai kangesti ja suure hoolega kogutud toonaseid nõukogude automudeleid, Russo-Baltid olid kindlasti selle kogu ühed uhkemad ja hoolsamini tehtud, kahjuks on tänaseks päevaks paljud toonased mudelid “rändama” läinud, aga hea mida meenutada.

Esimeses peatükis meenutatakse veel ka seda, et I maailmasõja eel pandi Peterburis väikestes kogustes kokku Rootsi päritolu Scania-Vabiseid, et tsaariaja lõpuaastatel moodustasid Vene armee autopargi tuumiku USA päritolu White’id ja Packardid. Sõjaväelastele sai I maailmasõja puhkedes kiiresti selgeks, et autodeta seda soda ei võideta. Seepärast kinnitas tsar Nikolai II 1916. aastal valitsuse otsuse ehitada Venemaale kuus autotehast, mille aastane tootmismaht pidanuks ulatuma 7500 autoni aastas. 1916. aastal pühitseti Moskvas sisse ühisus AMO, mis hakkas litsentsi alusel kokku panema Fiati 1,5tonniseid veokeid, kuid 1917. aasta veebruarirevolutsiooniks polnud ükski plaanitud kuuest tehasest täiemahulist tegevust alustanud. Kõik juba sõlmitud lepingud välismaiste autotootjatega annulleeriti pärast bolševike riigipööret 1917. aasta sügisel, ja kuni 1919. aastani ei pannud ükski kuuest uuest autotehasest kokku ühtegi autot.

Ja millest veel sissejuhatavas peatükis lugeda saame? Seda, et lisaks AMOle hakati veokeid peagi tootma ka Jaroslavis, kus spetsialiseeruti suure kandevõimega veokitele. 1932. Aastal alustas ameeriklaste toel tegevust Gorki autotehas GAZ, sel hetkel oli NSV Liit tootmismahtudelt teiseks suurim veokitootja maailmas, jääde alla vaid USAle. Tolle aja autonduses domineeris kaks mudelit, Moskvas toodetav ZIS-5 (ehk Zahar) ning Gorki autotehase GAZ-AA, kusjuures mõlemad olid välja töötatud Ameerika analoogide põhjal. Kui 1939. aastal tootsid neli tol ajal tegutsenud autotehast veo- ja sõiduautosid kokku 22 erinevat mudelit ja modifikatsiooni, siis 1954. aastaks kasvas tehaste arv tosinani ning need tehased valmistasid kokku 43 erinevat mudelit-modifikatsiooni.

Juttu on sellestki, et pärast II maailmasõda sündis mitmeid uusi veoautotehaseid, näiteks MAZ,KrAZ, KAZ ja BelAZ, 70ndatel aastatel liitus nendega ka KamAZ.

Pärast sissejuhatust juba erinevate veokite (kokku 11 erinevat marki) juurde, kusjuures raamatu autor räägib pikemalt kõikide markide ajaloost, kuid liigub välja ka tänasesse päeva, mistõttu saame teada sedagi, millised veokitootjad jätkavad tegevust, millised mitte. Millal oli konkreetse margi kuldaeg, mis oli hästi, mis oli halvasti, millised olid erinevate markide tuntuimad mudelid, kus ja kuidas neid kasutati jne jne. Lugemist on igal juhul palju, lisaks loomulikutl ka uhke valik fotosid nii ajaloost kui ka tänasest päevast. Lisaks veoautodel on juttu ka bussidest, operatiivsõidukitest (nt tuletõrjeautod jne).

Raamatu viimases peatükis “Kirju pilt” räägitakse lugejale ka “keregmatest kaalukategooriatest” ehk siis kaubikutest ja pikapitest. Juttu on Lätis tegutsenud RAFist, Armeenias toodetud JerAZist, kuid ka Iževski autotehasest, Zaporožje autotehasest, ETKVLi autobaasist, Roman Bertelovist, Ukraina kaubamärgist Bogdan, Brjanski autotehasest BAZ jm.

Selline on see “Unustuste veokid”. Nagu eespool mainisin, siis igati “magus tükk” neile, keda huvitab veokite ajalugu, nõukogude autotööstuse ajalugu, kuid ka tänapäev. Sobiv raamat nii suurtele kui ka väikestele autohuvilistele.


Hereward Kaye „Kitarriakordid. Sõrmlaua kleepsuraamat“ (Tänapäev)

Kitarrimängu õppimine pole kunagi olnud nii lihtne kui nüüd, ja seda tänu õpikule „KITARRIAKORDID. SÕRMLAUA KLEEPSURAAMAT”. Värviliste sõrmlauakleebiste abil ei pea sa pilli mängimise ajal üleliia muretsema selle üle, mis järgmisena ees ootab. Lihtsalt määra akordile või helireale värv ja kasuta kleebiseid, et panna paika sõrmede täpsed asukohad kitarri sõrmlaual. Hõlpsalt jälgitavate akordiskeemide ja lihtsate selgituste abil hakkad sa õige pea kõlama nagu kitarrimänguproff.

Mulle tundub, et see raamat on üks hiiglama hea abimees kõikidele neile, kes on otsustanud hakata kitarrimängu õppima. Võib öelda, et see on vahva õpik, milles tehakse kõik puust ja punaseks ette, kui päris täpne olla, siis ka oranžiks, kollaseks ja roheliseks, sest just nelja värvi kleebised on selles raamatus ka kaasas. Uhke värk. Võta ainult kitarr kätte, seejärel õpik, hakka lugema, kleepsutama ja harjutama. Kleepsude abil on tõepoolest võimalik paika panna sõrmede asend kitarril ja sedasi erinevaid akorde ja heliridasid õppida.

Raamatu eessõnas kinnitab Hereward Kaye, et ta oli üheksa-aastane, kui kuulis esimest korda elektrikitarri, läikivat punavalget Fender Stratocasterit. Otse tema ees laval mängis seda Hank Marvin, ansambli The Shadows esikitarrist.

“Hanki kitarrihelid kajasid võimendusest vastu. Iga fraasi lõpus haaras ta tremolokangi järgi, mis lisas meloodialiinile veelgi ilu. Temaga ideaalses kooskõlas mängis rütmikitarri Bruce Welch, kes püsis ühtlasi tom-tomidega samas taktis. Lasin pilgul libiseda basskitarrist Jeff Harrisele. Ta nägi välja üpris hirmuäratav, nagu miski-keski kahtlane oleks kusagilt laborist plehku pannud. Minu ees toretses kolm kitarristi: üks neist pildus meloodiapärleid, teine ladus rütmipõhja, kolmas toetas alusmüüri nelja jämeda bassikeele abil.”

Ilus meenutus, kas pole. Raamatu autor meenutab ka ansamblit The Beatles – John Lennon, Paul McCartney ja George Harrison – kõik ka suurepärased kitarristid. Nüüd oli kindel, ka raamatu autor pidi saama endale korraliku võimendi ja korraliku elektikitarri.

Hereward Kaye lõpetab oma eessõna nii - käesolev õpik viib lugeja põnevale teekonnale, aidates kitarrimängu võimalikult kiiresti selgeks saada. Raamatus alustatakse põhitõdedega ja näidatakse ette esimesed akordid. Sõrmlauakleepse võib kasutada kohe alguses, et akorde kiiremini meelde jätta, ning liikuda edasi järgmiste tasmete ja keerulisemate akordide, heliridade ja tabulatuuride juurde.

“Järgi lihtsaid juhendeid hoolega ja sa hakkad õige pea hästi kitarri mängima!”

Seejärel juba sissejuhatus, milles öeldakse, et siit leiame enne mänguga alustamist mõned põhitõed: kitarri ehitus, mänguasend, kuidas pilli hoida, lüüa akorde medikaga ja sõrmitseda ning kuidas keeli üksteisest eristada. Siit leiab ka selgitused õpiku ülesehituse kohta, akordiskeemide lugemise õpetuse ja kleepsude kasutamise juhendi.

Edasi juba lühikesed nõuanded õpiku kasutamiseks (ka vasakukäelistele), kleepsudest, kitarri hoidmisest, medika (ehk mediaatori ehk plektroni) hoidmisest, sellest, et sõrmedele peaks andma nimed, sõrmlaua skeemist, akordidest, dieesidest ja bemollidest. Pikemalt on juttu akustilise ja elektrikitarri ehitusest (siin on ka joonised), juttu on kitarrikeeltest ja sõrmlauaastmete juhend, edasi veel ka keelte löömisest.

Ja jõuame esimese tasmeni – trogg. Esimesel tasemel õpetatakse meile pulsi ja rütmi kaasalugemist ning esimest kümmet akordi. Saame selgeks, kuidas kasutada kapot, häälestada kitarri ja vahetada keeli. Raamatus on ka palju fotosid ansamblitest ja artistidest, esimese taseme juures on foto ansamblist The Troggs, kes avaldas suurema osa oma hittidest 1960. Aastatel. Autor tõdeb, et kui The Troggs alustas, nimetati nende kõla koopamehe rokiks, mis on asjakohane ka algaja puhul – algaja pole ju veel õppinud kitarri keeles rääkima.

Esimesel tasemel loeme 4/4 veerandlöökidest, keelte löömisest: üks löök taktis ja saame tuttavaks kümne esimese akordiga – A-moll, E-duur, E-moll, A-moll-septakord, E-dominantseptakord, C-duur, C-duurseptakord, G-duur sekstiga, G-dominantseptakord, F-duurseptakord. Tundub keeruline? Kui ise kaasa teha ja järgida juhiseid, siis polegi see sedavõrd keeruline.

Esimesel tasemel saame lugeda ka sellest, milline abivahend on kapo, kuidas vahetada kitarrikeeli, kuidas kitarri häälestada ja esimese taseme lõpus on ka kiiruskatse. Kui see on selge, siis võib lugeja/harjutaja pidada enda troggiks!

Teine tase on quo. Sellel tasemel saame selgeks, kuidas lugeda kaasa kaheksandiklööke ja mängida järgmist kümmet akordi. Meile näidatakse, kuidas lugeda tabulatuuri ja proovitakse ka improviseerida. Autor lisab, et legendaarne band Status Quo tõestas, et ka kolme akordiga on võimalik maailmalavadel rokkida – tasub kuulata nende lugu “Rockin’ All Over The World”. Fotol on Status Quo kitarrist Francis Rossi. Selles osas on fotosid veel – Snow Patroli liider Gary Lightbody (selles osas harjutama kaasa mängima Snow Patroli loole “Chasing Cars”) ja Radioheadi laululooja ja solist Thom Yorke (harjutame kaasa mängimist Radioheadi loole “Creep”), lisaks veel ka legendaarne Jimi Hendrix (harjutame tema lugu “Hey Joe”). Teise taseme lõpus on veel ka auhinnariff (quo).

Kolmas tase on foo. Sellel tasemele tutvustatakse meile veel üht akordilöögitehnikat ja näidatakse, kuidas akorde arpedžeerida. Õpime selgeks kakskümmend uut akordi, lisaks kvint- ja barre-akordid. Õpime uusi heliridasid ja nende kasutamist selleks, et õiges helistikus sobivaid akorde ennustada. Autor lisab, et Foo Fightersi raju rokkimine on tõestus selle kohta, mida kõike on võimalik saavutada käputäie akordide ja ennastsalgava pühendumise abil. Fotol on Dave Grohl ansamblist Foo Fighters, kuid selles osas on kuulsaid mehi veelgi – Coldplay Chris Martin, Nirvana Kurt Cobain, Red Hot Chilli Peppers, The White Stripesi Jack White.

Neljas tase on zep. Nüüd tutvume 75 uue akordiga, mis on grupeeritud nende liigi järgi: dominantseptakordid, suured duurseptakordid, suured mollseptakordid ja pidega akordid. Saame selgeks ka CAGED-akordisüsteemi ja pentatoonika helirea. Autor lisab, et just kitarrimaagia oli see, mis rajas Led Zeppelini roki kvaliteedimärgile vundamendi. See ongi tõeline musikaalsus, mille poole püüelda. Fotol on Led Zeppelini kitarrist Jimmy Page. Selles osas on palju olulisi akorde ja teadmisi, kuid fotodelt leiame veel ka Led Zeppelini laulja Robert Planti ja Oasise esikitarristi ja laulja Noel Gallagheri (üritame mängida ka Oasise “Wonderwalli”).

Viies ja ühtlasi viimane tase on muse. Selles tutvustatakse veel 45 akordi: vähendatud, suurendatud, sekstiga akordid ja noonakordid. Saame tuttavaks uute heliridade ehk skaaladega: moll ehk minoor, bluus ja kaheoktaviline mollpentatoonika. Selgeks saab ka 12-taktiline bluus ja püütakse kergitada saladusloori sellelt, kuidas toimib kvindiring. Autor lisab, et Matt Bellamy rikastas oluliselt rock’n’rolli “genofondi” klassikalise muusika elementidega, et pürgida muusikuna seni kättesaamatutesse kõrgustesse. Muse on seadnud lati tõepoolest kõrgele. Fotol ongi Muse’i esilaulja ja –kitarrist Matt Bellamy.

Selline äge kitarriõpik on see Hereward Kaye kirjutatud “Kitarriakordid”. Olen üsna kindel, et suur abimees kõikidele algajatele, kõik asjad on lahedalt lahti seletatud, juures joonised ja fotod, abiks kleepsud, mida sõrmlaual kasutada. Hereward Kaye on ka ise muusik, helilooja, produtsent, õpetaja, kes laulnud ja mänginud mitmes erinevas bändis, mistõttu olen kindel, et mees teab, mida ta selles õpikus räägib ja õpetab.

 


Karin Paulus „101 Eesti nõukogude aja ehitist“

(Varrak)

Nõukogude Eesti ehituskunst on rabav, mitmekesine ning tummine. Viie kümnendi jooksul püstitati väga palju eritüübilisi hooneid, sest tänu industrialiseerimisele hakati aina kiiremini ja odavamalt ehitama. Lisaks oli nälg uute hoonete järele suur – Eesti rahvastik kasvas selle perioodi vältel enam kui poole miljoni võrra.

Mõned esile tõstetud ehitistest on tänaseks kadunud või tundmatuseni ümber ehitatud, ent see ei muuda neid kuidagi vähem kõnekaks. Otsitud on ka sümboleid ja kujundeid, kohalikke mäluankruid, et näidata, kuidas said Palamuse Tootsid ja Kiired enesele valgustatuse võrdkujuna bauhausliku hiidkooli, Tallinn aga raamatukogu kui tarkuse templi.

Loodan, et see raamat kutsub mitte ainult ajarännule, vaid ka vaatluse all olevaid hooneid ise avastama minema; mõtisklema, milliseks on muutnud nõukogude kihistus muutnud keskkonna ja meid endid.

Nii ütleb selle väga huvitava raamatu kohta raamatu autor Karin Paulus.

„101 Eesti“-raamatusari on kirjastuse Varrak poolt igati tänuväärt ja põnev ettevõtmine, sest on ju aastate jooksul ilmunud selles sarjas mitmeid vahvaid raamatuid, milles on juttu tehtud ravimtaimedest, mõisadest, laevadest, pühakodadest, toitudest ja toiduainetest, arheoloogilistest leidudest, kunstiteostest, monumentidest, loomadest, lindudest, plaatidest, raamatutest jne jne. See raamat on sarja 23 raamat!

Minu jaoks on selle raamatu lugemine üsnagi lahe nostalgiapauk, sest nõuka-aja lapsena on ju ka endal mälestusi ja meenutusi, mis puudutavad otse loomulikult ka linnapilti, ehitisi jm. Põnev on näha ka raamatu autori valikut, kas omad mõttted kattuvad näiteks raamatu autori omadega.

Raamatu sissejuhatuses ütleb Karin Paulus, et Nõukogude Eesti ehituskunst on rabav, mitmekesine ning tummine.

Ja autor jätkab: „Valisin raamatusse mõned imeilusad hõrgud arhitektuuriteosed, ajastule iseloomulikud kurioosumid, paljude inimeste koduks olnud tüüpmajad ja -kodupoed, sümbolehitised ja väikesed väärt projektid.“

Kuid piilume nüüd raamatusse sisse ja vaatame, millised ehitised on raamatusse valitud.

Esimesena on juttu nn rahvakorterist ehk ra-ko. Aasta on 1940 ja arhitektiks Alar Kotli. Loen, et nõukogude aja sotsiaalse mõõtme kulminatsiooniks oli kohe pärast baaside loomist – juba 1940. aastal – juurutama asutud rahvakorter, mis oli mõeldud tavaliste inimeste elamistingimuste parandamiseks. Leiti, et tuleb kiiremas korras lahendada elamispinna küsimus, et pakkuda kõigile elanikele inimväärset eluaset, mida toonastest kortereist rahuldas vaid väike hulk. Selgub, et rahvakorter oli mõeldud eelkõige peredele, ja normaalkorteri suuruseks oleks seejuures 2 tuba, kusjuures kõrvalruumideks oleksid suur eestuba ja köök. Erilist rõhku oli pandud panipaikadele, nõnda et seinakapid olid ehitatud maja sisse. Loomulikult on iga ehitise kohta infot oluliselt rohkem, mis ma siinkohal välja tõin, lisaks fotosid ja jooniseid.

Teiseks ehitiseks selles raamatus on Valga raudteejaam, arhitektiks Leningradi Transpordi Projekteerimiskontori arhitekt Viktor Tsipulin.

Loen lähemalt – Valga edenemine on paljuski seotud raudteega. 1953. aastal valmis endise vaksali kohale, mille Nõukogude väed olid 1944. aastal puruks pommitanud, võimas jaamahoone.. Selle hoone keskne aktsent on peahoone, mille ees on väike, kuid esinduslik, arhitektuursesse ansamblisse sobituva haljastusega väljak. Lisaks säilinud tsaariaegsetele kõrvalhoonetele ehitati jaama uuendamisel väiksed nurgakvaadritega abihooned, hiljem kerkis linna hulgaliselt veel raudteelastele mõeldud korterelamuid.

Otse loomulikult ei ole mul võimalik siinkohal kõikidest ehitistest selles raamatus pikemalt rääkida, sel juhul läheks tutvustus üsnagi pikaks, kuid mõnedest ehitistest siiski veel. Lugeda saad Kostivere silotornidest, Pelguranna töölisasulast, Vastseliina administratiivhoonest, , väga uhkest ja kaunist Mere puiestee trepistikust Sillamäel, Kohtla-Järve veetornist, Hara katsepolügonist, Viljandi kultuurimajast, elamust Tartus Nõukogude väljakul, ja näiteks Balti Leavastiku Ohvitseride Majast, mis on stalinistliku kultuurimajade seas üks suurejoonelisemaid. Mul endalgi on olnud võimalus veidi aega selles majas töötada, mistõttu saan vaid kinnitada, et see on tõepplest suurejooneline nii seest kui ka väljast. Tegemist suurlinliku barokkteatrite vaimus hoonega. Maja keskmes tohutu suur saal, mis koos rõduga mahutas enam kui tuhat inimest. Avara lavaga heledat interjööri täiendasid rõdude tumepunased sametäärised ja komfortsed istmed. Siinkohal võin omalt poolt lisada, et ka akustika selles saalis on väga hea.

Liigume edasi – Porkuni kurtide kool, arhitekt Tarvase elamu Tallinnas Maarjamäel (kas see mitte pole see elamu, mida on ka ühes-kahes Nõukogude aegses filmis kasutatud?), kino Sõprus Tallinnas, kaunis Antsla kultuurimaja, Kekkose saun Käärikul, Elva keskkoolihoone, Tartu Kaarsild (ülikoolilinna Tartu üks sümbolitest, mis pakub nooruslikku elukergust ning rõõmu), ETKVLi tüüpkauplus 59-113 (mäetame ju küll neid vahvaid väikseid poode, millest tänaseks suurem enamus on kahjuks oma töö lõpetanud).

Loomulikult on raamatus juttu ka Tallinna Laululavast, mis valmis 1960, juhtivarhitektiks Alar Kotli, arhitektiks Henno Sepmann. Kindlasti üks meie kultuurisümboleid, kus ka mul on olnud võimalus mitmed aastad töötada, mistõttu on see ka minu südames tänaseni.

Seejärel on juttu Pühajärve kohvik-restoranist, kaunist ja iluast Narva-Jõesuu kolhoosidevahelisest puhkekodust, Tallinna Kirjanik Majast Harju tänaval, Mustamäe poisin on vahva leida raamatust ka Mustamäe paneelmaja 1-464, mille kohta Karin Paulus tõdeb, et Mustamäe paneelmaja näitas väga selgelt liikumist anonüümsuse poole, kus isikupära ning autori ja kasutaja egoistliku enesekehtestamise asemel oli keskmes hoopis tulemus – elamispinnad paljudele, kuigi ma julgen siiski lisada, et ühtlasi oli see ikkagi ka kodu päris paljudele peredele. Vähemalt minu jaoks on Mustamäe alati olnud kodu.

Hooneid on raamatus veel ja veel – Eesti NSV Teaduste Akadeemia raamatukogu, Tõravere observatoorium, kino Rubiin Viljandis, kuulus kohvik Merepiiga Rannamõisas (see hoone vaatab vastu meile ka selle raamatu esikaanel), mis kahjuks hävis tulekahjus 1992. aastal, EKP Keskkomitee hoone, restoran Kaunas Tartus, Mustamäe 9-korruselised telliselamud (ja jälle Mustamäe!), hotell Kungla Tallinnas, kaubanduskeskus ABC-5 Mustamäel, sanatoorium Tervis Pärnus (eks ole ju paljud eestlased seal oma tervist parandamas käinud), Viru hotell Tallinnas, raadiomaja Tallinnas (ka selles majas on olnud mul võimalus töötada, igati suurepärane koht), vägagi lahedad ridaelamud Sakus, Haapsalu kultuurimaja, Vändra veetorn-elamu, Villa Valeri II Laagris, Otepää suusaspordibaas, 16-korruseline tornelamu Väike-Õismäel, Pirita purjespordikeskus, mis valmis Moskva olümpiamängudeks, Olümpia hotell Tallinnas, loomulikult Tallinna Linnahall ehk endise nimega V.I. Lenini nimeline Tallinna Kultuuri- ja Spordipalee (ka selles majas olen pikalt tööl saanud käia, kurb, et täna selle ehitisega sellised segased lood on, mistõttu on siiralt kurb, et üks parima akustikaga kontsertsaale on sedasi hooletusse jäetud, sest seda imelist akustikat on kiitnud paljud maailmastaarid).

Juttu on veel Tallinna teletornist, lastekohvik Vigrist Tallinnas Narva maanteel, Kotka selvehall Tallinnas, valuutapood Turist Tallinnas. Kolm viimast hoonet sellest raamatus on Omedu kalakasvatuskeskus (aastast 1988), Lihula kultuurimaja (aastast 1990) ja Rahvusraamatukogu Tallinnas (aastast 1993).

Selline põnev, sisukas ja huvitav lugemine on „101 Eesti nõukogude ehitist“. Väga palju huvitavaid ja olulisi fakte ning teadmisi, palju infot, palju mälestusi ja nostalgiat.

Raamatu autorist ka – Karin Paulus on kunstiteadlane ja kriitik. Ta on pühendunud arhitektuuri- ja disainiraamatute kirjutamisele. Teiste teoste seas näiteks „Sajand sisearhitektuuri“, „Tuletõrjedepood ja pitsikuurid Eestis“, „Eesti disaini ja relaami 100 aastat“ ja „Jalutaja teejuhi“ sarja raamatud. Raamatu autorit on tunnustatud nii parima disainikriitiku kui ka parima arhitektuurikriitiku tiitliga. Lisaks kureerib ta näitusi ning töötab mitmes kõrgkoolis disaini- ja interjööriajaloo õppejõuna.


Kätlin Vainola „Lood julgetest Eesti tüdrukutest“

(Pegasus)

See raamat jutustab kolmekümnest julgest tüdrukust ja naisest, kellest igaüks on omal moel mõjutanud, muutnud ning inspireerinud Eesti elu ja inimesi. Kõik siinsed lood viivad otsapidi lapsepõlve – sest enne näitlejaks, presidendiks, olümpiavõitjaks, teadlaseks või ükskõik kelleks saamist on ju igaüks olnud laps.

Raamat sobib igaühele, keda huvitavad põnevad sündmused. Sest põnevust on selle raamatu kangelannade elus olnud omajagu, aga ka palju eneseületamist ja raskustega võitlemist.

See on igati vahva raamat, mis tutvustab noorele lugejale 30 vahvat naist, kes Eestile olulised on olnud või on. Tore on see, et valikus on erinevate elualade inimesi, on sportlasi, lauljaid, kunstnikke, kirjanikke, riigijuhte jpt, on toredad ja tublid naised (tüdrukud), kes elanud erinevatel kümnenditel. Seetõttu on põnev raamatut lugeda juba seetõttu, et saad omamoodi osa ju ka Eesti ajaloost.

Kõikides portreedes on juttu konkreetse naisterahva lapsepõlvest ja noorusest, nende saamisest selleks, kes nad on või olid. On huvitav lugeda sedagi, et ega kõigil portreeritavatel ei ole olnud lihtne lapsepõlv/noorusaeg, kõik nad on pidanud midagi tegema ja ette võtma, et saada selleks, et olla oma eriala või kultuurivaldkonna tipud. Seega, kõik on võimalik, tuleb vaid ise tubli ja hakkaja olla.

Raamatu sissejuhatuses ütlevad raamatu autorid: „Lugusid jutustades ja kangelannasid portreteerides uurisime, kuidas tüdrukutest on sirgunud naised, kellena neid praegu tuntakse. Milliseid valikuid ja otsuseid nad on teinud, millega pidanud võitlema, millest jõudu ammutanud, millest loobunud ja mis on neile rõõmu valmistanud. Kuna iga inimese elu mõjutab aeg, milles ta elab, mängib lugude taustal olulist rolli ka Eesti ja muu maailma eluolu.“

Ja veel: „Lisaks julgusele sisendavad need lood lootust. Et keerulisest olukorrast on võimalik välja tulla. Et unistamine on tähtis, aga eesmärgini jõudmiseks on vaja ka vaeva näha. Et eneseteostuseks ja maailma muutmiseks läheb tarvis eneseusku. Ja alati saab midagi välja mõelda.“

Esimene persoon selles raamatus on kirjanik Aino Pervik, kes on sündinud 22. aprillil 1932 Rakveres. Saame lugeda, et Aino isa oli velsker, kes ravis inimesi. Kui Aino oli meljane, kolis tema pere Tallinnast soode ja rabade keskele Järvakanti, sest isa saadeti sinna tööle. Kooliteed alustas Aino Järvakandis, kuid juba 14-aastaselt läks ta Tallinnasse õppima ja hakkas üksi suures linnas elama. Selline oli ta enda soov, ta soovis õppida just Tallinnas. Saame teada sedagi, et Ainole pakkus huvi arsti elukutse, kuid ta otsustas minna õppima hoopis keelt ja kirjandust.

Aino oli alati armastanud kohutavalt palju lugeda. Järvakandis oli raamatukogu, kuhu tulevane kirjanik sattus esmakordselt juba kuueaastaselt. Aino luges läbi kõik raamatusarjad ja Laste Rõõmu ajakirjad, tehes kogu lugemisvarale vähemalt seitse tiiru peale. Aino tundis, et raamatut lugedes astub ta justkui teise maailma, mis on kas armas ja hubane või hoopis hästi põnev ja seikluslik. Ühel hetkel hakkas ka Aino välja mõeldud lugusid kirja panema ja temast sai kirjanik.

Aastate jooksul on Aino Pervik loonud mitmeid ja mitmeid lahedaid tegelaskujusid ja kangelasi nagu mereröövel Taaniel Tina ja tema tütar Arabella, Kunksmoor ja kapten Trumm jpt.

No ja seda ka, et terve Aino Perviku pere on väga tihedalt kirjandusega seotud. Tema mees Eno Raud oli lasterkirjanik ja nende kolm last Piret, Mihkel ja Rein on kõik samuti raamatuid kirjutanud.

Teine daam selles raamatus on rahvatantsu- ja võimlemisõpetaja Anna Raudkats, kes elas aastail 1886-1965. Annale meeldisid rahvatantsud juba lapsena. Ta kasvas suureks ja unistas õpetajtööst. Ta käis koolis, sai koduõpetaja hariduse ja õppis juurde prantsuse keelt. Nii õnnestus tal saada Pärnu tööle Eesti kooliseltsi progümnaasiumi keeleõpetajaks. Koolis aga oli tol hetkel puudu turnimise õpetaja. Annal paluti ajutiselt ka neid tunde anda. Annale see sobis, ta hüppas hoomikuti jäätükkidega vanni ja läks pärast seda reipalt kooli tüdrukutele turnimismänge, tantse ja esinemiskavasid õpetama. Harjutusi saatis ikka Anna enda klaverimäng.

Seejärel õppis Anna mõnda aega Soomes. Edasi hakkas teda üha enam huvitama rahvatants ja tal avanes võimalus minna Setumaale rahvatantse koguma. Kui ta oli hulga tantsusamme kokku kogunud, tahtis ta välja anda raamatu, kus neid tantse õpetatakse. Ta arvas, et võiks mõne rahva hulgast pärit tantsu muuta natuke paremaks – tantsule võiks panna justkui pidurüü selga. Annale meenus plaksutamisega tants, mida ta kunagi oma kodukandis nägi. Ta hakkab otsima tantsule sobivat muusikat ja leiab, et helilooja Miina Härma „Tuljaku“ viis sobiks suurepäraselt. Ka selle viisi lõi ta rahvalaulu põhjal. Ja tants justkui tantsib ennast ise valmis: üks samm ja teine, polka ja jalatõste, kuni ongi olemas üks rõõmus lugu noorte omavahelistest suhetest. „Tuljak“ saab raamatusse ja jõuab väga paljude tantsijateni.

Kolmas daam raamatus on lauljatar Anne Veski, kes sündinud 27. veebruaril 1956 Raplas. Meenutatakse populaarsest reedeõhtust telesaadet „Reklaamiklubi“, mis naelutab kogu Eesti telerite ette. Saates kõlavad intervjuud, tehakse nalja ja esinevad lauljad. Ühel 1979. aasta õhtul esitab noor Anne Veski laulu „Roosiaia kuninganna“ – ning sellest piisab, et olla juba järgmisel päeval üle Eesti kuulus. Ei möödu palju aega, kui tänaval hakatakse Annet nähes sosistama ja kontsertidel vägevate aplausidega tervitama.

Kuid sellega asi ei piirdu. Anne astub nelja aasta pärast üles Venemaa populaarses telesaates, ja nii algab tema tähelend ka väljaspool Eestit. 1984. aastal osaleb Anne Veski Poolas Sopoti lauluvõistlusel, mis on omal ajal üks tähtsamaid taolisi konkursse, ja ta võidab kaks esimest preemiat. Anne Veski nimest saab võlusõna, mis kutsub kokku staadionitäite kaupa publikut. Seejärel saame lugeda Anne Veski kooliteest, sellest, et ta oli tubli lauatennisist, et ta on lõpetanud Rapla muusikakoolis klaveri eriala, et 16-aastaselt hakkas ta mängima ja laulma Rapla ansamblis Omega. Anne Veski õppis majandust, abiellus, sai väikese Kerli emaks, ja üsna varsti muutus laulmine Anne elukutseks. Ta tuuritas mööda Eestit ansambliga Vitamiin, kuid õige varsti oli ta kuulus ka Venemaal.

Alles hiljuti andis Anne Veski suure kontserti Tallinnas, millega tähistas oma 40 aastat laval.

Ma ei saa Sulle ju kõikidest vahvatest tüdrukutest selles raamatus ära rääkida, sest sel juhul muutub lugemine igavaks, kuid ma lihtsalt panen kirja, kellest selles raamatus veel juttu on: kokk ja kokaraamatute autor Anni Arro, modell Carmen Kass, astrüfüüsik ja poliitik Ene Ergma, jalgrattur Erika Salumäe, näitleja ja lavastaja Erna Villmer, kirjanik ja ärinaine Hella Wuolijoki, laulik ja setu lauluema Hilana Taarka, kunstnik Ilon Wikland, näitleja Ita Ever, baleriin Kaie Kõrb, vigursuusataja Kelly Sildaru, president Kersti Kaljulaid, rahvalaulik Kihnu Virve, suusataja Kristina Šmigun-Vähi, pianist ja kirjanik Käbi Laretei, vabadusvõitleja ja poliitik Lagle Parek, kirjanik Leelo Tungal, režissöör Leida Laius, kirjanik ja naisõiguslane Lilli Suburg, mootorrattasportlane Luule Tull, luuletaja, näitekirjanik ja ühiskonnategelane Lydia Koidula, sisearhitekt Maile Grünberg, luuletaja Marie Under, sotsiaalteadlane ja poliitik Marju Lauristin, helilooja ja koorijuht Miina Härma, laulja ja näitleja Miliza Korjus, moekunstnik Reet Aus.

Seega, valik on igati põnev ja esinduslik. Ja olen kindel, et lugedes nendest põnevatest kodumaistest tüdrukutest õpid neid paremini tundma, kuid kindlasti saad teada ka palju muud põnevat kasvõi ajaloost.

Vahvad portreed on raamatusse jonnistanud Gerda Märtens.


Andreas Korn-Müller/Alexander Steffensmeier „Pöörane keemialabor. Eksperimendid lastele“

(Pegasus)

„Võlur Andy“ paljastab oma kõige pöörasemate trikkide tagamaid ja esitleb huvitavaid ning praktikas tõestatud keemiaeksperimente: nende järeletegemine on tungivalt soovitatav! Kõiki katseid selgitatakse samm-sammult, iga katse juures on toodud ohutusnõuded ja selgitused ning raamatu lõpus on väike keemiasõnastik.

Eksperimenteerides alkeemialaboris, hiigelmolekulide laboris, raketilaboris ja võlulaboris saavad teadmishimulised noored aimu, mis laboris tegelikult toimub. Aga kui katse ei tulegi kohe välja? Ärge heitke meelt – lõppude lõpuks on paljud teadlased teinud oma kõige tähtsamad avastused juhuslikult!

Sellised lahedad raamatud mulle hirmsasti meeldivad, sellised, milles saab teha igasugu katseid ja on lihtsalt hiiglama põnevad. Kunagi ammu, koolipõlves mulle keemia meeldis, nii et sai isegi keemiaolümpiaadidel osaletud, kuid mida aeg edasi, seda rohkem keemia siiski tagaplaanile jäi, millest on siiralt kahju, sest keemia on tõepoolest väga põnev ja huvitav. Seetõttu on tõepoolest väga lahe, et eesti keeles ka selliseid raamatud noorele lugejale ilmub.

Raamatu alguses kutsutakse lugeja võlur Andy võlukunstimajja. Öeldakse ka seda, et keemia mängib meie elus tähtsat rolli. Kui lugeja pole seda veel märganud, siis tuleb nüüd kaasa tulla põnevale ekskursioonile meie laboratooriumi.

Lugeja saab teada, et iga katse juures leiab ta selgituse, et ta saaks aru, milliste keemiliste protsessidega on seal tegemist.

Võlukunstimaja koosneb mitmest osast. Esimene neist on alkeemialabor, kus lugeja saab tuhnida vanades ja salapärastes kulla-, kristallide, mustade usside ja salatindiretseptides. Kui lugejale meeldib keemia “kuum” pool, siis on ta oodatud raketilaborisse, kus on võimalus ehitada erinevaid tiku- ja vesirakette. Seejärel juba hiigelmolekulide labor, kus lugeja tutvub valge võlupudru, piimast valmistatud liimi ja “kunstlumega”, plastpudelitest on võimalik meisterdada suurepärane toakaunistus. Ja edasi juba maagiline võlulabor, kus lugeja võib avastada keemia kõige vaatemängulisemaid tipphetki. Selles laboris toimuvad võlutrikid hõõguva tõrvikuga või muundumised pudelis, lugeja võib küünlaleegi surnuks “kallata”, panna võluväel kasvama “kindalilled” ja valmistada helkivat pesupulbrit.

Tundub ju hiiglama põnev ja kaasahaarav! Ja seda see raamat ning keemia tegelikult ongi.

Raamatu alguses on juttu on ka ohutusnõuetest, mida kindlasti tuleb jälgida, sest ega keemia ei ole naljaasi, keemia on tõsine teadus.

Ja olemegi juba alkeemialaboris. Saad tuttavaks Johannesega, kes oli kurb keemik. Ta on saanud kuningalt käsu valmistada kulda, kuid ta on seetõttu pandud ka luku taha. Kulda pole ta suutnud valmistada, kuid välja on tulnud hoopis teised ilusad asjad – läikiv vaskmünt, hiigelssur värviline kristall ja veidi jubedust tekitav maagiline pulber.

Alustame eksperimentidega!

Esimene neist on läikiv vaskmünt – selleks on vaja kallata klaasi veidi sidrunimahla ja panna sinna mõned tumedaks tõmbunud vaskmündid. Saad teada, et mõne minuti pärast hakkavad mündid uuesti läikima. Eksperimendi kohta on kirjas, mida vaja läheb ja lisaks veel ka selgitus, miks eksperiment just sedasi läheb. Läikiva vaskmündi juures saad teada, et vasest asjad reageerivad õhu käes hapnikuga ja kattuvad aja jooksul pruunikasmustja mati vaskoksiidikihiga. Aja möödudes vask oksüdeerub ja nad muutuvad matiks. Sidrunimahlas sisalduv sidruhape reageerib vaskoksiidiga ja lahustab selle. Vaskmündid hakkavad uuesti läikima ja näevad välja nagu uued. Alkeemialaboris katsetame veel – saame lugeda plaatinast, hiigelsuurest värvilisest kristallist, sellest, kuidas kristallid kasvavad hetkega, maagilisest pulbrist ja mustadest ussidest. No ja veel, selles laboris kirjutame salakirja piimaga ja sidrunimahlaga, valmistame iidvana salatinti. Peatüki lõpus on küsimusi igapäevaelu keemiaalaste mõistatuste kohta, küsimustele leiad vastused samast raamatust.

Teises osas oleme raketilaboris. Selgub, et esimesi rakette lennutati Hiinas püssirohtu põletades taevasse (mitte veel kosmosesse) juba 800 aastat tagasi. 1981. aastal väljatöötatud kosmosesüstik (space shuttle) jõudis kosmosesse juba 10 minutit pärast starti. Vähem ohtlikud on tuletikkudest raketid, mis tõusevad õhku samuti tahke kütuse abil, ja sellise raketi võib ka lugeja ehitada. Selles osas saamegi osa tuletikuraketi ehitamisest, kusjuures neid on kahte erinevat tüüpi, valmistame tuletikumootoriga rakettauto, teeme ka veeraketi. Ja ka selle osa lõpus on küsimused igapäevaelu keemiaalastest mõistatustest.

Kolmandas osas oleme hiigelmolekulide laboris. Esimese katsena valmistame valget võlupuderit, milleks on vaja maisitärklist, kaussi, suurt plastvanni, supilusikat, klaaskuuli ja vett. Teises katses valmistame kaseiini ehk piimast valmistatud liimi. Edasi teeme kunstlund ja värvilisi pudeliskulptuure.

Neljandas osas oleme võlulaboris. Selle osa alguses öeldakse, kui soovid oma sõpradele või vanematele keemiliste võlutrikkide abil muljet avaldada, siis oled just õiges kohas. Lugejas on kindlasti peidus suurepärane mustkunstnik ja sul on võimalus kohe seda ka järele proovida.

Esimene katse on hõõguvatest tõrvikutest, seejärel värvimuutvad võlupudelid, küünlad, mis kustuvad nõiaväel, “maagiline taim”, mis tärkab potis võluväel, jaaniussitrikk ja roheline valguspulber.

Sellised põnevad katsed leiad sellest igati huvitavast raamatust.

Raamatu lõpus on veel ka sõnastik, milles saad lugeda aatomist, aminohapetest, elementidest, hapnikust, kemoluminestsentsist, molekulist, oksiidist, oksüdeerijast, plastidest jpm. Lisaks ka info kaupluste kohta, kust saab Eestis kemikaale osta.

Väga lahedad pildid on raamatusse joonistanud Alexander Steffensmeier.


Carole Massey „Joonistamine algajale“

(Pegasus)

Astuge esimene samm joonistamise põnevasse maailma!

Siit raamatust saate kergesti järgitavad juhtnöörid, kuidas luua imelisi pilte hariliku pliiatsi, tindipliiatsi ja teistegi vahenditega.

Autori Carole Massey asjatundlikud praktilised nõuanded ja lihtne sammsammuline lähenemine aitavad joonistama igaühe, ka algaja, kelle ainus senine joonistamiskogemus pärineb koolitundidest. Muu hulgas pakub raamat nõuandeid ja nippe visandamiseks, perspektiivi loomiseks ja täpsuse saavutamiseks ning õpetab, kuidas kujutada paberil nii inimesi ja loomi kui ka maastikke.

„Joonistamine algajale“ on hindamatu teejuht igale hobikunstnikuks pürgijale. Carole Massey on sündinud Inglismaal Hertfordshire’is. Joonistamine on talle nii hobi kui ka töö. Peale noorte õpetamise korraldab ta kursusi ja joonistamislaagreid täiskasvanutele. Tema teosed on sageli välja pandud näitustel, ennekõike on tuntud tema kuulsustest tehtud portreed. Käesolev on Massey kuues raamat.

„Joonistamine algajale“ on üks ilmatuma uhke ja ilus ja põhjalik raamat neile, kes tahaksid joonistama õppida. Pean tunnistama, et ma ise kange joonistaja ei ole, võib olla saan hakkama koerale sarnase olevuse joonistamisega ja sellise kolmandabeeklassi-tasemel auto võin ka vist valmis joonistada, mistõttu see raamat pakkus mulle ka siirast huvi. Püüdsin asju ka ise kaasa teha/joonistada, ja ma usun, et midagi jäi mulle sellest nüüd ikka külge ka. Minu pilte näitusele otsima minna veel ei tasu, aga kunagi ei tea, mis tulevik võib tuua.

Raamatust ka. Minu joonistusoskus või –oskamatus pole ju siinkohal teemaks.

Raamatu sissejuhatuses ütleb raamatu autor, et see raamat on loodud, et aidata lugejal areneda lihtsate joonistamistehnikate äraõppimisest – joonte, ringide, ruutude ja ellipsite joonistamisest – maastike, figuuride ja hoonete kujutamiseni. Sammsammulised harjutused juhendavad lugejat lihtsa vaikelu joonistamisel ja näitavad, kuidas lisada varje, kasutades pliiatsit, tindipliiatsit ja sütt.

„Kõik võivad õppida joonistama; tõeline katsumus on õppida nägema!“ tõdeb autor. „Kui te suudate kirjutada oma nime, siis on teil juba olemas käeline osavus ümbritsevat maailma joonistada ja tõlgendada. Joonistamist nagu kõiki teisi oskusi tuleb õppida ja harjutada: mida rohkem te seda teete, seda paremaks te saate – seega hakkama peale!“

Esimeses peatükis „Esimesed sammud“ räägib autor meile joonistuskohast ja tööpinnast, kuidas töötada lahtise paberlehega, milline paber on parim joonistamiseks. Juttu on pliiatsitest, pliiatsi hoidmisest ja teritamisest. Edasi on juttu joonte ja kurvide joonistamisest, ruutudest ja kuupidest, ringidest ja ellipsitest. Seejärel juba esimene katsetus – joonistame jooni ja kaari kasutades kannu, tassi ja alustassi, edasi läheme looduslike vormide juurde (püüame joonistada merikarpi ja turteltuvisid).

Teises peatükis „Toon“ kinnitab autor, et toonid tähistavad pildil oleva heleduse või tumeduse astet ja on ülimalt olulised, et miski näiks „päris“, hoolimata värvidest. Seejärel uurime tooniskaalat, püüame pliiatsiga toonida ja joonistame munakoori. Edasi tutvustab Carole Massey lugejale tindipliiatseid, nende kasutamist ja nendega toonimist.

Kolmas peatükk on „Varjutamine“, milles öeldakse, et varjutamine on põhimõtteliselt tumedate toonide lisamise protsess, mis aitab väljendada kuju ja vormi. Varjutamiseks on hulk viise, millest raamatus ka juttu on. Nii tutvume viirutamise (viirutame õuna), ristviirutamise (ristviirutame pirni), täpitamise (täpitame sidrunit), kritseldamise (kritseldame aiaäärt) ja joonte kombineerimisega.

Edasi on juttu valgusest ja varjust, keerukate kujude varjudest ning proovime joonistada ühe vaikelu: figuriin ja lamp.

Neljas peatükk on „Nägemisviisid“. See peatükk uurib viise, kuidas näha ümbritsevat maailma, et muuta isegi keerukad stseenid ja objektid joonistamise jaoks lihtsamini tabatavaks ja et anda lugejale vahendid joonistada seda, mis iganes teda inspireerib. Siin on juttu vastukaalust, kadunud ja leitust, positiivsetest ja negatiivsetest kujunditest.

Viies peatükk on „Visandamine“. Selgub, et visandamist peetakse tavaliselt joonistamise vabamaks, kiiremaks vormiks, mida tehakse tihti pigem otse elust kui fotodelt. Selles peatükis loeme visandiraamatutest, visandiraamatu pidamisest, visandamisest siseruumides, pildiotsijatest, pisipildivisanditest, visandamisest akvarellpliiatsitega ja akvarelltindipliiatsitega ning pintselpliiatsitega.

Kuues peatükk on „Maastikud“. Maastikute kujundamine kunstis ulatub tuhandete või rohkemategi aastate kaugusele. On öeldud, et maastikumaal oli Hiina suurim panus kunstimaailma, nii võimas oli nende pikk stiliseeritud stseenide maailmise traditsioon. Mida põnevat on selles peatükis – tehnikad maastike otse elust joonistamiseks, nurkade kontrollimine, proportsionaalne mõõtmine, puud, lihtsad puud. Selles peatükis tutvustab autor lugejale ka sütt – süsi on väga kasulik joonistusvahend, mida saab väga kergesti hajutada, võimaldades kunstnikule erinevaid efekte. Selgub, et sütt ostetakse tavaliselt pulkadena ja seda on saadaval mitmes erinevas vormis: naturaalne viinapuu- või pajusüsi, kokkusurutud süsi ja söepliiatsid, mis on ümbristetud puiduga ja neid kasutatakse täpselt nagu harilikke pliiatseid. Söepliiatseid on saadaval kolmes toonis: hele, keskmine ja tume.

Kuid see pole selles peatükis veel sugugi mitte kõik – juttu on veel vaatest aknast, hommikuvalgusest, taevastest, pilveiltidest, veest, aeglaselt liikuvast veest ja kiiresti liikuvast veest, kärestikest, merest.

Seitsmes peatükk on „Kompositsioon“. Kompositisoon on joonistuse või maali plaan või paigutus. Kui joonistamisega jätkate, muutub see aina olulisemaks. Juttu on kolmandike reeglist (kuldlõige), hea kompositsiooni tunnusmärkidest, siin on ka palju kompositsiooni näiteid, lisaks veel formaat, kompositsioonilised kontrastid, vaade linnulennult, esiplaanist taustani.

Järgmine peatükk on „Figuurid, loomad ja liikumine“. Selles peatükis loeme sellest, kuidas joonistada figuuri, pöördepunktidest, punktidest ja liikumisest, loomadest, liikumise tabamisest, väljendusrikkast liikumisest, figuuride tekstuuridest.

Üheksas peatükk on „Hooned ja perspektiiv“. Loeme hoonetest lineaarperspektiivis, lineaarperspkektiivi kasutamisest ja aspektidest ning lihtsustamisest, kuid ka perspektiivist ja maapinnast, perspektiivist lähedalt, mõõtkavale viitamisest, hoonetest ja tekstuurist.

Raamatu lõpus on palju visandeid, mida on võimalik kasutada ja siin on ka õpetus visandilehtede kasutamisest.

Vot selline väga põnev ja sisukas raamat on see „Joonistamine algajale“, ja miks mitte talvistel õhtutel kodus joonistamist proovida ja katsetada, sest eks ole ju ka joonistamine üks hea stressimaandaja ja miks mitte ka vahva hobi.

Igal juhul, head lugemist ja joonistamist!


Gareth Moore „Nuputamismängud nutikatele lastele“ (Pegasus)

Selles raamatus on enam kui 100 nuputamismängu sinu kõikvõimsa aju igapäevaseks arendamiseks. Siin on lahendamiseks sudokuid, labürinte, sõnaredeleid, laevade pommitamist, miiniotsimist ja mälutreeninguid.

Pane oma aju võimsus proovile!

„Nuputamismängud nutikatele lastele“ kannab ka alapealkirja „Enam kui 100 mõistatust sinu aju arendamiseks“, selle on koostanud dr Gareth Moore ja illustreerinud Chris Dickason. Raamat on tõepoolest väga põnev ja huvitav ning siin on väga-väga palju põnevaid nuputamismänge. Usun, et pimedateks sügis- ja talveõhtuteks leiab noor lugeja siit palju huvitavat.

Sissejuhatusest saad teada, et selles raamatus on enam kui 100 peamurdmismängu sinu aju iga osa testimiseks. Igat mängu võib lahendada ka eraldi, kuid raamatus muutuvad ülesanded järjest keerulisemateks, mistõttu sa võiksid alustada algusest ning liikuda läbi raamatu kuni võiduka lõpuni. Ja veel – iga lehekülje ülaserva on jäetud ruumi, et saaksid kirja panna, kui palju aega sul iga mängu lõpetamiseks kulus. Tee julgesti raamatusse ka oma märkmeid – see võib osutuda kasulikuks taktikaks, mis aitab sul jälgida oma mõttekäike ülesannete lahendamisel. Raamatu lõpus on ka mõned tühjad leheküljed, mida võid samuti lahenduste otsimisel kasutada.

Enne iga ülesande kallale asumist loe leheküljel olevaid lihtsaid juhiseid. Kui hätta satud, vaata juhised uuesti üle, sest alati on võimalus, et midagi jäi kahe silma vahele. Lisaks soovitatakse kasutada harilikku pliiatsit, sest nii saab valed lahendused maha kustutada ja uuesti proovida.

No ja seda ka, et kui lugeja ikka väga jänni jääb, siis on raamatu lõpus olemas ka vastused. Viska pilk peale ja proovi seejärel jällegi ise õige lahenduseni jõuda.

Mulle tundub, et meid ootab ees üks igati põnev nuputamis-teekond.

Raamatu alguses on vaja läbida labürint, tõmmata üksainus joon, et läbida kõiki valgeid ruute, seejärel tuleb teha numbriahel, lahendada üsna pisike sudoku, edasi tuleb juba liita, lahutada, korrutada ja jagada, järgmisena tuleb lahendada üks põnev numbritabeli ülesanne, kuid saad veidi „mängida“ ka doominot, kas suudad kokku lugeda pildil oleva ehitise kuubid. Ja see on ju alles algus – siin nuputamismänge, milles tuleb kokku lugeda pildil olevad tähed, ringid ja kolmnurgad, kui palju ristkülikuid ühel lehel oleval hiiglaslikus ristkülikus on, siin on numbripüramiide, saad panna sõnu tähestikulisse järjekorda, kui palju suudad meeles hoida esemeid ja kokku lugeda, millised esemed järgmisel leheküljel puuduvad, saad moodustada tähtedest sõnu, liigutada pildil olevaid tikke, et tehe õigeks muuta, saad otsida puuduvaid vokaale, kas leiad pildil olevale võtmele jäljendi jne jne.

Ja tegelikult ongi ju nii, et ülesanded lähevad järjest raskemaks ja raskemaks. Mul endalgi läks asi üsna keeruliseks juba kusagil 70nda, 75nda ülesande kohal, mis siis veel viimasest 25 ülesandest rääkida.

Kuid ma usun, et nutikas noor lugeja saab nende ülesannetega ilusasti hakkama ja saab sedasi ka oma aju treenida ning arendada.

Igal juhul väga vahva ja vajalik raamat neile, kes viitsivad nuputamismänge mängida ja tõepoolest ka ennast ja oma aju arendada.


Erkki Kõlu „Oh seda Jukut küll! Anekdoote lastest AINULT täiskasvanutele“

(Tänapäev)

Lastele seda raamatut ei soovita, aga lapsevanematel on seal küllaga lugemist ja äratundmist: kas keegi võib üldse öelda, et ta pole pidanud oma võsukese pärast punastama või käigu pealt mõne „kurejutu“ välja mõtlema?! Õnneks kaob häbiõhetus vanemate palgeilt ruttu ja pisut piinlikust seigast saab hea lugu, mida edasi rääkida. Just sellised anekdoodid on Erkki Kõlu kokku kogunud. Juku kõrval astuvad üles ka Mannid, vanaisad-vanaemad, onud-tädid ja loomulikult isad-emad.

Erkki Kõlu on tegelikult ju omamoodi anekdoodi-kuningas, kelle anekdoote on igati lahe kuulata mehe enda esituses (olen näinud Erkki Kõlu laval koos Valdo Jahiloga anekdoote esitamas ja see on ikka võimas duo, sest nalja saab palju ja mehed suudavad rääkida anekdoote ükstapuha millest ja ükstapuha kui kaua) või neid raamatutest lugeda.

Erkki Kõlu koostatud anekdoodi-raamatuid on ilmunud ju ka varem – “Haige kogu raha eest. Anekdoote arstidest ja nende patsientidest”, “Eestlane ja teised rahvad. 1457 anekdooti erinevatest rahvustest”, “10 000 anekdooti” (kaks raamatut), “10 000 uut anekdooti” (kolm raamatut), “Anekdoodiaabits” jpt.

Ja nüüd siis Juku-raamat. On ju Juku üks legendaarsemaid tegelaskujusid anekdootides, mis on eestlasele ikka ja jälle korda läinud. Oleme ju kõik Juku-anekdoote jutustanud juba lapsena või täiskasvanuna.

Nüüd on vahva Juku-lood üle vaadata, meelde tuletada ja no otse loomulikult ka kaasa naerda.

Selles raamatus on anekdoodid jagatud valdkonniti, näiteks Juku sünnitusmajas, Juku imiku-aastad, Juku lasteaias jne. Valdkondi on kokku 34. Need on lisaks eelpool mainitule – lasteaed, buss, aastavahetus, auto, IT, jõulud, kultuur, lemmikloom, arsti juures, pahed, sport, sünnipäev, kalal, pood, kodu, loomaaed, rand, suhted, isa, vanaema, vanaisa, tädi, onu, kurejutud, Mann, sõbrad, seks, must huumor, lisaks veel vanemad omavahel, Mann, Juku sõbratar ning emad ja isad. Siinkohal võibki öelda, et raamatus on ka neid anekdoote, kus mitte ainult Juku ei toimeta, on ka lihtsalt lapsi ja paljudes lööb kaasa Juku sõber Toomas, sõbratar Mann jt.

Kuna raamatu alapealkiri on “Anekdoote lastest AINULT täiskasvanutele”, siis on selleks ka kindel põhjus, sest siin on palju anekdoote, mis lastele lugemiseks ei sobi. Siin on nalju, mis on pisut julmad, kui pehmelt öelda, on veidi ropud või liiguvad allapoole vööd. Loomulikult ei kehti see kõikide anekdootide kohta selles raamatus, sest siin on ka nalju, mis sobivad ka nooremale lugejale, kuid ikkagi, lähtume sellest, mida pealkiri lubab.

Anekdootide raamatust on pikka lugu üsna keeruline kirjutada, sest anekdoodid on anekdoodid. Kindel on see, et need on naljakad ja sobivad ka lugemiseks, kuigi palju vahvam on anekdootidest osa saada nii, et keegi räägib selle sulle ette, no mõni sõber, tuttav või lihtsalt hea anekdoodivestja, siis pääsevad mõjule hääletoon, miimika jpm. Loomulikult võid ju endale ka ise kõva häälega anekdoote ette lugeda, kuid see pole päris ikka see. Seetõttu ei hakanud ma endale neid kõva häälega ette lugema, kuid lihtsalt lugesin ja naersin. Mõned lood olid varasemast tuttavad, mõnda on isegi räägitud, kuid palju oli selliseid nalju, mida varem polnud lugenud ega kuulnud.

Igal juhul on “Oh seda Jukut küll!” üks igati hea kaaslane pimedatesse õhtutesse, sest anekdoote ja nalja jätkub pikemaks ajaks, sest raamatus on ju 336 lk!

Ja mõned näited siiski ka:

Juku sünnitusmajas

Sünnitama tuleb 15-aastane tüdruk, ema kaasa.

“Aga miks te mehega ei tulnud?” küsib valveõde.

“Ta ei saanud tulla,” vastab tüdruk, “tal on täna koolis kontrolltöö.”

 

Juku lasteaias

Ema valmistub hommikul kiiruga Jukut lasteaeda viima.

Ühe käega meigib end, teisega paneb last riidesse.

Nad jooksevad bussi peale ja jõuavadki viinmasel hetkel.

Bussis märkab ema, et Jukul pole kindaid.

“Pojake, kas su kätel kinnasteta külm pole?”

“Ei! Aga jalgadel ilma saabasteta on küll!”

 

Juku teeb teistele lastele lasteaia õuel nägusid.

Kasvataja märkab seda ja lausub: “Lapsena öeldi mulle, et inetute nägude tegijale võib selline kole nägu igaveseks pähe jääda.”

Juku silmitseb kasvatajat ja leiab: “Nojah, ei saa öelda, et sind poleks hoiatatud.”

 

Telefonikõne.

“Teie laps on meie juures.”

“Millised on teie nõudmised?”

"Sõitke kähku kohale. Lasteaed pannakse varsti kinni.”

 

 


Marju Kõivupuu „Meie pühad ja tähtpäevad“

(Varrak)

Aegade algusest saati on inimesed aastaringi jaganud argipäevaks ja pühadeks. Igapäevased tööd ja toimetused on argipäevade sisuks, pühade juurde on kuulunud lisaks jõudeajale, külaskäikudele, koosviibimistele ja lõbustustele ka mitmesugused maagilised toimingud ja ennustamised.Lisaks rahvakalendrile rikastavad meie tähtpäevade aastaringi inimese elukaare tähtpäevad: sünnipäevad-juubelid; pulmad-matused, katsikul- või beebipeol käimised, koolialguse- või lõpupeod jne.

Käesolevas raamatus annab autor ülevaate pühadest ning tähtpäevadest, kuidas need on meie kultuuriruumi tulnud, mida neil päevil tehti ning kuidas on tähtpäevad ajas muutunud.

Jaanipäev ja jõul, urbepäev ja munapühad, jürituli, mihklid, mardid, kadrid; sünnipäevad ja hingedepäev, vastlad ja volbriöö tulevad igal aastal jälle – iga kord veidi omanäolisena, kuid kinnitavad ajatu ajalikkust. Püüan leida neis pühades üles selle sõnumi, mis kõnetab mind ja minu lähedasi – hoia inimesi enda ümber, märka ja austa loodust, pea lugu esivanematest.

Pean tunnistama, et Marju Kõivupuu raamatud mulle meeldivad. Ta kirjutab väga lahedalt ja meeldivalt ja sisukalt paljudel erinevatel teemadel, mis kindlasti eestlast ja eesti lugejat peaksid huvitama. Raamatud on väga sisukad ja põnevad ning huvitavad.

Nii on viimastel aastatel Marju Kõivupuu sulest ilmunud „Loomad eestlaste elus ja folklooris“, „Eestlase elurinh“, „101 Eesti pühapaika“, „Hinged puhkavad puudes“ jt.

Täpselt sama huvitav ja sisukas on ka Marju Kõivupuu uus raamat „Meie pühad ja tähtpäevad“. See on sedavõrd põnev ja huvitav lugemine, et raamat võiks vabalt olla koolis õpikuks, sest siin on palju põnevaid fakte, huvitavaid teadmisi nii ajaloost, nii kirikupühadest, ajaloost, folkloorist, rahvatraditsioonidest jpm. Usun, kui selline sisukas raamat oleks koolis õpikuks, siis muutuks iga tund palju huvitavamaks. No näiteks ajalootunnis võiks seda raamatut küll kasutada.

Lahe on see, et raamatu autor on raamatusse kirjutanud nii vanadest (tuttavatest) pühadest kui ka uutest pühadest ja tähtpäevadest. On neid tähtpäevi, mille ajalugu ulatub aastasadade taha ja on neid tähtpäevi ning pühasid, mis on oluliselt uuemad.

Raamatu alguses tõdeb autor, et rahvakalendri ja peretähtpäevad on meile olulised – need onm nähtamatuks sillaks ning ajas vastupidavateks identiteedi nurgakivideks, mis ühendavad tänaseid sugupõlvi esivanemate traditsioonide ja kultuuripärandiga.

„Peretähtpäevade puhul on põhjust sugulastel-tuttavatel aeg korraks maha võtta ja kokku tulla,“ kirjutab Marju Kõivupuu. „Rahvakalendri tähtpäevi tähistatakse jõudumööda nii koduses ringis kui ka avalikes kohtades – muuseumides, rahvamajades, klubides jne; samuti on pärimuskultuuri koolitus- ja õppekavades rahvakalendri tähtpäevade õpetamine ja/või propageerimine üsnagi kesksel kohal. Meie aastaringis ei ole töövabu just ülearu palju ja rahvakalendri tähtpäevade ühel või teisel moel äramärkimine toob argirutiini meeldivat vaheldust, liidab töökollektiivi või mõnda muud kogukonda, mis ühisest tegutsemisest ning koosolemisest rõõmu tunda oskab.“

Ja mõned mõtted raamatu autorilt veel:

„On väidetud, et just traditsioonid, kombed ja tavad on need, mis teevad inimesest inimese ning traditsioonide järgimine on viis hoida ning toetada kultuurilist järjepidevust ja identiteeti. Ent traditsioonid pole kindlasti midagi niisugust, mis antakse muutumatul kujul põlvest põlve edasi nagu väärisasju või kinnisvara. See puudutab ka meie pühade ja tähtpäevade tähendust ja kombestikku.“

Raamat algab sissejuhatusega, seejärel peatükk pühadest ja tähtpäevadest meie elus. On ju aegade algusest saati inimesed aastaringi ja nädalapäevi jaganud argiseks ja pühaks.

Tsiteerin: „Igapäevased tööd ja toimetused on argipäevade sisuks, pühade juurde on kuulunud lisaks jõudeajale, külaskäikudele, koosviibimistele ja lõbustustele ka mitmesugused maagilised toimingud ja ennustamised, mis tagasid usutavasti inimestele suuremate või väiksemate isiklike soovide täitumise, hea tervise ja elujõu; loomade sigivuse ning põlluviljadele kasvu ja saagikuse.“

Ja veel, kas oled mõtelnud selle peale, et kaheteistkümnest meie riigipühast on kuus ehk pooled seotud otseselt kristliku kiriku tähtpäevadega: suur reede, ülestõusmispühade esimene püha, nelipühade ehk suvistepühade esimene püha, jõululaupäev, esimene ja teine jõulupüha.

Edasi saame lugeda juba erinevatest pühadest ja tähtpäevadest.

Esimesed selles raamatus on jaanipäev ja võidupüha. Eesti rahvakalendri aastaringis on jaanipäev kindlasti teine tähtsaim ja meeleolukam püha jõulude kõrval. Kirikukalendris tähistatakse 24. juunil Ristija Johannese sünnipäeva. Ta on Vana Testamendi viimane ja Uue Testamendi esimene prohvet. Kirikukalendris on märgitud üldse ainult kolme isiku sünnipäev – need on Maarja, Jeesus ja Ristija Johannes.

Jaanipäeva juhatab sisse jaanilaupäev, mis 1934. aastast on Eestis riigipüha. Sel päeval tähistatakse võidupüha – eestlaste võitu Võnnu ehk Cesise all lahingus Landeswehri üle 23. juunil 1919.

Marju Kõivupuu räägib lugejale edasi talukultuurist ehk mida jaanilaupäeval tehti, juttu on saunavihtadest, tuppa toodud noortest kaskedest, jaanitulest, sellest et jaaniaeg sobis suurepäraselt ravimtaimede kogumiseks jpm. Jutu juurde on mõnusasti lisatud vanasõnu, rahvaluulet jpm, on ju ka erinevates Eestimaa paikades erinevaid mõtteid ja arusaamisi. Lisaks veel viiteid ja osutusi Eesti kirjandusse nii proosasse kui luulesse.

Järgmine tähtpäev selles raamatus on seitsmevenna- ja seitsmemagajapäev.

Seitsmemagajapäev on 27. juunil. Marju Kõivupuu kinnitab, et selle tähtpäeva kohta vanarahval suurt muud öelda olegi, kui on usutud, et kui sel päeval sajab vihma, siis võtab sadada ka järgmised seitse nädalat. Seitsmevennapäev 10. juulil on kirikupüha, millega mälestati märtritena hukatud seitset venda.

Seejärel saame lugeda suvisest peetripäevast, annepäevast, lambapühast, lauritsapäevast, pärtlipäevast, muinastulede ööst ja teistest rannarahva tähtpäevadest (mareta- ehk karusepäev, toomapäev, tabani- ehk tehvanipäev, nuudipäev, olevipäev, madisepäev), vanavanemate päevast, mihklipäevast, õpetajate päevast, simunapäevast, hingedeajast ja hingedepäevast, isadepäevast, mardipäevast, kadripäevast, jõuludest, vana-aastaõhtust ja uusaastast, kolmekuningapäevast, tõnisepäevast, tatjanapäevast, sõbrapäevast, vabariigi aastapäevast, liikuvatest pühadest (vastlapäev, tuhkapäev, palmipuudepüha ehk urbepäev, ülestõusmispühad ehk lihavõtted, ristipäevad ja suviste- ehk nelipühad), naistepäevast, emakeelepäevast, maarjapäevadest rahvakalendris, naljapäevast, jüripäevast, volbripäevast, emadepäevast, looduskaitsepäevast ja lõpuks veel ka nimepäevadest, sünnipäevadest ja juubelitest.

Raamat ilmub väga kaunis köites, siin on palju pilte, fotosid, vanu postkaarte jpm. Paljude fotode autor on Marju Kõivupuu ise, palju on fotosid igasugu arhiividest.

Suurepärane ja sisukas raamat.


„1000 seiklust, mida elu jooksul ette võtta“

(Varrak)

Meil kõigil on nimekiri unistustest, mida soovime ühel heal päeval ellu viia, kui meid ainult ei takistaks töö, perekond, kool, raha ja vastutus. Aga kui oleksite kohustustest prii? Kui miski ei piiraks teie võimalust maailma kogeda? Kui miski ei seaks teile piire, kui tahate paiku oma silmaga näha ja oma käega katsuda? Mida te siis teeksite?

Raamatusse „1000 seiklust, mida elu jooksul ette võtta” kogutud seiklused hõlmavad kõiki maailmajagusid alates virmaliste imetlemisest Soome Iglus kuni kullauhtmiseni Californias, ristlusreisist Galápagose saarestikus kuni ninja’ks õppimiseni Jaapanis.

Ükskõik kas olete end aastaks õppetööst vabaks võtnud üliõpilane, pikema puhkuse ära teeninud loomeinimene või elumuutust ihkav pensionär − see käsiraamat innustab teid tegema just seda, mida olete alati teha tahtnud, aga mille kohta olete arvanud, et te ei saa seda nagunii kunagi ellu viia.

Mõned kogemused seostuvad tegevusega vabas õhus maailma imelistes paikades, nagu aktiivse vulkaani otsa ronimine Itaalias või jäine suplus Antarktikas, teised aga püüdlustega, mida saab ellu viia kus tahes, näiteks kohaliku köögi hõrgutiste proovimine, lehma lüpsmine, õllepruulimine või lihtsalt võõrkeeleoskuse lihvimine.

Raamatu on koostanud Kath Stathers.

See on üks uhke, väga ilus ja põnev ning sisukas lugemine. 496 lk põnevaid kohti ja seiklusi, kohti, mida teatakse, kus käiakse või siis ei teata ja käiakse vähem. Eks see paljuski sõltub inimesest, kui palju seiklusi jõutakse elus ette võtta, kuid palju jõutakse käia ja uurida, milliseid põnevaid paiku maailmas on. Mulle meeldib reisida ka raamatute abiga, mistõttu on see raamat üks ilmatuma põnev seiklus/reis. Selles raamatus on palju põnevaid paiku, huvitavat teavet, kuid on ka palju suurepäraseid fotosid, et põnevat seikluskohta vähemalt pildilt oma silmaga ka näha.

Raamatus on kaheksa peatükki ja neist esimene viib meid põhjapoolkerale 90° PL kuni 60°PL.

Nii saame lugeda sellest, kus saab otsida maailma viimaseid jääkarusid, kus saab ulguda koos huntidega kuu poole, kus saab uurida vaalaluust Stonehenge’i, kus kõndida jääliustikul. Sammume Euroopa iidsel metsamaal Komi vabariigis, Venemaal, teeme jõuluehteid Bergenis, Norras, käime Geilos, Norras, et astuda minevikku ja näha valgeid joule. Meile soovitatakse merereisi piki Norra maalilist läänerannikut, nautida saame ka imetabaseid virmalisi Soomes. Ja veel, esimeses peatükis on juttu lumesafarist keset Soome puutumatut loodust, tule kuumusest ja jäisest veest järveäärses Soome saunas, lumeräätsadega matkamisest Gröönimaal, mõnulemisest kaunis Sinises laguunis Islandil. Juttu on jäisest hotellist Rootsis, magamisest puu otsas, Alaska viiest tähtsamast vaatamisväärsusest, kanuumatkast Yukoni jõel, Kanada.

Teises peatükis oleme samuti põhjapoolkeral, kuid 60° PL kuni 45° PL. Selles peatükis saad lugeda Peterburi võrratust arhitektuurist, Krutynia jõest Poolas, mis on Euroopa kauneim süstajõgi, Tallinnast ja Hiiumaast, vaimujahist tondilossis Oslos, esimesest löögist maailma vanimal golfiväljakul, mis asub Šotimaal, maailma pikimast rongireisist, mis viib Moskvast Vladivostokki, jalutuskäigust Kremlis, maailmakuulsast sillast Rootsi ja Taani vahel, tigude jooksu maailmameistrivõistlustest Norfolkis, Inglismaal, eksimisest Trinity kolledži raamatukogus Dublinis, Iirimaal, kuid liigume selles peatükis veel ka Hollandis, Kanadas, Saksamaal, Ukrainas, Belgias jm.

Järgmises kolmes peatükis liigume põhjapoolkeral vastavalt 45° PL kuni 30° PL, 30° PL kuni 15° PL ja 15° PL kuni 0° PL, kuni raamatu kolmes viimases peatükis jõuame lõunapoolkerale vastavalt 0° LL kuni 15° LL, 15° LL kuni 30° LL ja 30° LL kuni 90° LL.

Loomulikult ei saa ma ju Sulle kõikidest seiklustest, mis selles raamatus kirjas, rääkida, sest lugejale peab jääma ka avastamisrõõm, kuid tegelikult on hiiglama lahe see, et siin on soovitusi nii ekstreemsete kohtade kui ka kultuuriväärtuste kohta, on palju loodust, on palju loomi, on uuemat arhitektuuri ja vanemat arhitektuuri, on inimesi ja nendega seotud paiku, on ajalugu ja tänapäeva, siin on vahvaid puhkekohti, väikeseid linnu ja külakesi, kuid ka suurlinnu, on paiku, mis seotud muusikaga, teatriga, filmikunstiga, isegi tsirkusega jne. On paiku, mis pakuvad suurt seiklust kõikidele gurmaanidele või neile, kes tahakse käia põnevates muuseumides, katsuda oma käega tõelist ajalugu.

Kõike, mis selles raamatus leida võib, on ühe looga üsna keeruline edasi anda, sest siin on sedavõrd palju põnevaid paiku ja kohti, kus seigelda, käia, puhata ja nautida.

 


Dan Green „Inimkeha tehas“

(Pegasus)

Inimkeha tehas on kui toimekas tööstusettevõte, mis on pealaest jalatallani täis tegusaid osakondi.

Saa tuttavaks imelise inimkeha tehase töötajatega! Kõõluste sikutamine, vere tarnimine ja sülje pritsimine – need sellid rügavad ööd ja päevad, et hoida seda imetabast masinavärki liikumises. Nii et pane aga kummikud jalga ja kiiver pähe ning astu sisse! Raamatu lõpust leiad väljatõmmatava plakati inimkehast.

See on jällegi üks väga äge ja vahva ja sisukas raamat lastele, milles aidatakse neil tuttavaks saada inimkehaga. Lahendus on igati huvitav ja lastesõbralik, sest inimkehast räägitakse kui suurest tehasest, milles teevad tööd väikesed töötajad (raamatul on ju ka väiksem pealkiri – “Sinu siseehituse mutrid ja poldid!”.

Ma usun, et paljud lapsevanemad on nuputanud, kuidas lastele selgitada inimkeha töötamist, milline inimkeha sisemus välja näeb jne jne – nüüd on selleks suurepärane abimees – “Inimkeha tehas”.

Raamatus on oluliselt kohal suured pildid, mis kujutavad inimkeha seestpoolt, ja selle väga ägeda raamatu väga ägedad pildid on joonistanud Edmond Davis.

Raamat algab sissejuhatusega, milles öeldakse väikesele lugejale, et ta on alustamas metsikut sõitu läbi logistavate, solistavate, pumpavate kehaosade, mis hoiavad sind elusa ja tervena. Lugejal on võimalik avastada oma keha igat osa kui toimekat osakonda, täis veidraid töölisi ja maniakaalseid masinaid. Et lugeja end selles kehatehases üles leida, tuleb otsida pildilt punast täppi, mis näitab, kus parasjagu ollakse. Sissejuhatuses on juttu kümnest peamisest elundsüsteemist, immuunrakkudest, südame-veresoonkonnast, närvisüsteemist jm.

Esimene peatükk tutvustab väikesele lugejale aju. Selgub, et ilma peakontori ehk ajuta valitseks inimkeha tehases täielik kaos. See ülemuslik osakond kontrollib kõiki keha liigutusi ning siin valmivad ka mõtted, unistused, mälestused ja probleemide lahendamise võimed. Aju kasutab töötamiseks närvirakke ehk neuroneid, mis edastavad üksteisele välgukiirusel liikuvaid signaale.

Siin on juttu ja vahvaid pilte (joonistusi) aju paremast ja vasakust poolkerast, hüpotalamusest, talamusest, mandeltuumast, ajukoorest, otsmikusagarast, oimusagarast, kiirusagarast, ajukelmest, koljust, väikeajust jpm.

Edasi saame lugeda silmadest. Öeldakse, et silmad on kehatehase luurekeskused. Need töötavad nagu kaks kaamerat, lasts sisse valgust ja luues kehale nägemiseks pilte. Erilised läätsed murravad valgust ja fokuseerivad selle tundlikele närvirakkudele. Need rakud saadavad signaalid ajusse, mis need lahti kodeerib, et aru saada, mida me näeme. Juttu on selles peatükis taaskord igasugu põnevatest asjadest nagu pupill, vikerkest, risplihas, klaaskeha, pisarad, silmalau, pimetähn, nägemisnärv jpm.

Silmade juurest liigume edasi kõrvade juurde. Kõrvad annavad kehale informatsiooni ümbritseva kohta ning keha asendi kohta ruumis. Selles osakonnas on kolm piirkonda: väliskõrv kogub helisid, keskkõrv saadab vibratsioone edasi ja sisekõrv tõlgib need aju jaoks närvisignaalideks. Lisaks aitab sisekõrv ka tasakaalu hoida.

Millised on märgusõnad selles osakonnas? Kõrvalest, kuulmeava, kuulmekäik, vasar, alasi ja jalus, trummikile, detsibellid, poolringkanalid jpm.

Silmadele järgneb nina. Nina on limane õhutorude komplekt, mis soojendab, niisutab ja puhastab kopsudesse minevat õhku. Selle sügaval sisemuses on väike närvilõpmete kogum, mis leiab õhust lõhnamolekule. Aju saab sõnumi kätte ja selgitab kiiresti välja lõhna iseloomu. Ka siingi on palju põnevaid märgusõnu – ninasõõrmed, ninakarvad, ninavahesein, lima, kõhr, haistesibul, maitsmisnäsad, ninakäik, närvilõpmed, kuid juttu on ka allergilisest reaktsioonist, aevastamisest, lõhnaretseptoritest jpm. No ja loomulikul ikka ka need lahedad illustratsioonid, milles väikesed mehikesed ninas oma asju ajavad ja tööd teevad. Neid pilte peab ise lähemalt uurima, sest siin on näha igasugu põnevaid tegevusi.

Edasi tulevad peatükid, milles on juttu suust, sisenõrenäärmetest, nahast, juustest ja küüntest, südamest, verest ja vereringest, immuunsüsteemist, loudest ja liigestest, lihastest, närvisüsteemist, kopsudest, maksast ja sapipõiest, neerudest ja põiest, seedimisest, paljunemisest, rasedusest.

Raamatu lõpus on kahel küljel hämmastavaid fakte keha kohta, lisaks keha faktitoimik. Kas tead, et oma eluea jooksul võid näha koguni 105 000 unenägu, sinu keha loob ja hävitab ligikaudu 2,5 miljonit punaliblet igas sekundis, kui kõik sinu kehas olevad veresooned otsipidi ühendada, ulatuksid need peaaegu kaks ja pool korda ümber maakera, sa suudad haista ühtainsat tilka parfüümi kuuetoalises korteris jne jne.

Edasi juba sõnaseletused ja raamatu lõpus väljatõmmatav plakat inimkehast.

Selline väga äge raamat on see “Inimkeha tehas”. Super suurepärased illustratsioonid, mis teevad raamatu põnevaks ja väiksele lugejale lahedaks. Vahva on ju piiluda inimkeha sisemusse ja jälgida, kuidas meie kehaosad töötavad ja toimivad. Ma arvan, et seda raamatut võiks lugeda väiksem lugeja koos suurema lugejaga, näiteks lapsevanemaga, sest ma olen kindel, et avastamisrõõmu on selles raamatus nii väiksel lugejal kui ka suuremal lugejal.


„Õpilase kunsti entsüklopeedia“

(Varrak)

"Õpilase kunsti entsüklopeedia" kirjeldab kultuuri arengut maalikunsti, skulptuuri ja fotograafia suursaavutuste kaudu. Suurepärase pildimaterjaliga ja põnevatest faktidest tulvil entsüklopeedia on hea esmane teejuht kunstimaailma. Tutvustatakse maalikunsti arengut alates esiajaloolistest koopamaalidest kuni "Mona Lisa" ja kaasaegse tänavakunstini. Teoses antakse ülevaade maailmakuulsatest skulptuuridest, nagu terrakotasõdalased või Michelangelo "Taavet" ja teised. Samuti tutvustatakse fotograafiat, alates plaatkaameratest kuni digitaaltehnika ja legendaarsete fotodeni. Avasta, kuidas fotograafia reaalset maailma kajastab või moonutab.

Tegemist on taaskord ühe väga huvitava, sisuka ja kauni entsüklopeediaga, mis seekord tutvustab lastele ja noortele kunsti. Samas sarjas on ilmunud uhked ja kaunid entsüklopeediad, mis on rääkinud geograafiast, inimkehast, tedusest ja kosmosest, kusjuures komsosest kõnelev entsüklopeedia ilmus üsna hiljuti.

Kõik selle sarja entsüklopeediad on tõepoolest väga ilusad ja uhked, kirjutatud lihtsalt ja arusaadavalt, et ka veidi noorem asjadest õigesti aru saaks. Lisaks loomulikult suurepärased illustratsioonid, kusjuures valikus on nii fotosid, pilte, joonistusi jm.

„Õpilase kunsti entsüklopeedia“ on jagatud kolmeks – maalikunst, skulptuur ja fotograafia. Neist mahukam on maalikunst.

Raamatu esimene osa on „Maalikunst“, mille alguses öeldakse, et inimesed on maalinud tuhandate aastate vältel, kasutades oma teoste jaoks kõikvõimalikke pindu – muu hulgas koopaseinu, kirikulagesid, puutahvleid, paberit ja lõuendit.

Raamatu esimene osa algab põnevate peatükkidega, milles räägitakse teemast ja komposistioonist, perspektiivist, värvist ja toonist ehk maalikunsti olulistest asjadest. Juttu tehakse ka kujust, stiilist, suurtest kunstiteostest, mõjust ja reaktsioonist, tuumpunktidest ja vaatepunktidest, värvikontrastidest, valgusest ja varjust, külmadest ja soojadest värvidest. Kas oled kuulnud, et sinine, roheline ja lilla on külmad värvid, punane, oranž ja kollane soojad värvid. Külmad värvid reegline ei püüa pilku ja neid kasutatakse sageli taustal. Soojad värvid tõstavad objektid esile.

Edasi saad lugeda ürgaja kunstist, sest pildid on aidanud lugusid jutustada märksa kauem kui kirjakeel. Pole päris kindel, mis oli ürgaja kunsti eesmärk, sest kirjalikud allikad sellest meile ei kõnele. Kuid arvatakse, et vanimad kunstiteosed võisid olla seotud religioossete tavadega. Ürgaja kunsti on loodud erinevatel aegadel kõikjal maailmas. Juttu on koopakunstist, käemaalidest, maalimis- ja joonistusmterjalidest, nõiduslikest olevustest, pikemalt on juttu Uri standartist.

Seejärel juba Vana-Egiptuse kunst (nt Sennedjemi hauakamber), Minose, Kreeka ja Rooma kunst, Kreeka maalikunst ja mosaiik, Rooma freskod ja mosaiigid, Aasia kunst, varakristlik kunst, kirikuikoonid, varane islami kunst, gooti kunst. Edasi juba renessanss Euroopas, Firenze kunst, renessansi uuendused, pikemalt on juttu teosest „Primavera“ ja loomulikult ka Leonardo da Vincist, kelle üks kuulsamaid teoseid on loomulikult „Mona Lisa“. Siin on ülevaade veel teistestki renessansi meistriteostest – „Sixtuse madonna“, „Aadama loomine“, „Noore mehe portree“ jt. Edasi loeme Ateena koolist, Veneetsia kunstist ja meistritest (Antonello da Messina, Giorgione, Tintoretto jt).

Loeme ka Põhja-Euroopa kunstist, pikemalt saad teada Jan van Eyckist, Hieronymus Boschi „Silmamoondaja“, Hans Holbeini „Saadikud“. Seejärel juba barokk ja rokokoo, maailmakuulus Caravaggio, Hispaania kunstniku Diego Velazquezi „Ketrajad“, Hollandi kuldne ajastu, Jan Vermeer ja tema „Tütarlaps pärlkõrvarõngaga“, Rembrandt ja tema „Öine vahtkond“, edasi juba romantism, romatilised stseenid, maastikud, inglise romantline kusntnik J.M.W. Turner (see mees ja tema teosed on minu lemmikud), realism, maalid kaasaegest elust.

Kuid see pole veel kõik – siin on kokkuvõte muu maailma moodsest kunstist, Jaapani graafikast, pikemalt on juttu Edouard Manet’st, impressionismist, hetke jäädvustamisest, Claude Monet’ teosest „Veeaed“, postimpressionismist, Vincent van Goghi teosest „Tähine öö“, emotsioonide maalimisest, Edwar Munchi teosest „Karje“, kubismist ja futurismist, Pablo Picassost, uutest abstraktsetest stiilidest, dadaismist ja sürrealismist, abstraktsest ekspressionismist, pop- ja opkunstist ja kaasaegsest kunstist.

Raamatu teine osa on „Skulptuur“, kus öeldakse, et skulptuutid on kolmemõõtmelised kunstiteosed. Tihti kujutavad need inimesi. Skulptuure võib raiuda kivist, voolida puidust, valada metallist või kipsist, või vormida muudest materjalidest.

Teine osa algab antiikskulptuuriga, millele järgneb Kreeka ja Rooma skulptuur, renessansiaja skulptuur, neoklassitsism, kaaseagne skulptuur, saad lugeda ka kuulsast naisskulptorist Barbara Hepworth’ist.

Raamatu kolmas osa on „Fotograafia“. Kohe alguses öeldakse, et fotograafia on püsikujutise jäädvustamise protsesse valguse suunamise abil valgustundlikule pinnale. 1820. aastatel leiutatud tehnikast on tänaseks välja kujunenud oluline kunstivorm. Selle osa peatükkidest loed varajasest fotograafiast, kaamera arengust, fotograafia tüüpidest, briti fotograafia teerajajast Julia Margaret Cameronist.

Entsüklopeedia lõpus on sõnastik ja register.

Selline põnev entsüklopeedia on see „Õpilase kunsti entsüklopeedia“. Palju põnevaid fakte ja huvitavat infot, tekstid on lühikesed ja sisukad, lastele kergesti arusaadavad. Ja loomulikult need vahvad illustratsioonid, mis räägivad ju sageli palju rohkem kui sõnad.