Jaan Rannap „Metskits Lembi ja verevennad“ (Varrak)

Raamat räägib poisist nimega Eedi ja tema suveseiklustest maal, vanaisa-vanaema juures. Kuidas Eedi koos oma sõpradega leiab metsast valge kitsetalle ning millistesse sekeldustesse see leid neid viib.

Raamatus on palju looduskirjeldusi ja peidetud õpetussõnu laste loodushariduse edendamiseks. Põnevad faktid, muhedad tegelased, vahvad tegevuspaigad ning huumor, mille vanameister Jaan Rannap on põiminud toredaks lastejutuks.

Jaan Rannap on kindlasti üks minu lapsepõlve lemmikkirjanikke, kelle sulest on aastate jooksul ilmunud väga palju väga häid lasteraamatuid. Meenutan mõnda – “Topi” (1970), “Jefreitor Jõmm” (1971), “Nublu” (1972), “Agu Sihvka annab aru” (esmatrükk 1973, pärast seda veel mitmeid kordustrükke), “Seitseteist tundi plahvatuseni” (1975), “Maja metsa ääres” (1976), “Viimane valgesulg” ja “Jefreitor Jõmm” ühiste kaante vahel (1978), “Kukepoks” (1979), “Alfa+Romeo” (1981), “Koolilood” (1981), “Klaabu” (1983), “Maari suvi” (1983), “Loomalood” (1984). Need on raamatud, mida mina mäletan, kuid loomulikult on Jaan Rannapi sulest ilmunud lasteraamatuid ka enne seda ja pärast seda aega, kui mina laps olin. Ja ma olen üsna kindel, et Jaan Rannap jääb kindlasti ka meie lastekirjanduse kullafondi, kasvõi tema loodud tegelaskujude nagu Nublu, Agu Sihvka, Klaabu ja Maari tõttu.

Nii nagu paljud varasemad Jaan Rannapi raamatud, räägib ka vanameistri uus raamat loodusest, millega on omakorda seotud lapsed/noored ja põnevad seiklused.

Seekordne põnev lugu saab alguse sellest, et saame tuttavaks raamatu peategelase Eediga, kes on tulnud maale, vanaisa juurde, Kulbile. Peategelane kinnitab, et teda huvitab hirmsasti minevik. Mitte sellepärast, et õpetaja oli andnud suvetööks “Juured”, oma esivanemate elud ja olud. Eedi tõdeb, et ta oli juba enne hakanud vanaisalt igasuguseid asju pärima. Saame teada sedagi, et Eedi ootab Kulbil oma sõpra, Madist, kes õige varsti koos terve perega ka tuleb – Madis, tema isa ja ema, pere vanim laps, Lilian ja ka väike Laura, Madise õde. Poisid lepivad kokku, et kohtuvad kahe tunni pärast Eedi vanaisa juures.

Edasi räägib Eedi ka endast. Poiss ütleb, et on varsti neljateiskümnene, sügisel kaheksandas klassis jätkaja. Kool on peaaegu kesklinnas. Nende korrusmaja korter peaaegu ka. Eedi kinnitab, et temaealisi majas pole, kossumängudeks tuleb jalgrattaga tükk maad sõita. Tihti ta seda ei tee, sest talle meeldib lugemine rohkem. Suvistel koolivaheaegadel käis Eedi külakorda maal. Ta ütleb, et tema külakorrad kestsid kuidas kunagi, kuu aega, kuus nädalat. Ühel aastal Metsapooles tädi Alma mehevanemate põlistalus, järgmisel Kulbil vanaisa katuse all. Mõlemal pool võeti teda rahuloluga vastu. Eedil endalegi maal meeldis – tädi Almal olid lambd, kanad, vasikas, koer muidugi ka. Lisaks veel redelid, millel ronida, ja pööning, kus tuhnimine tõi alati kaasa avastusi.

Vanaisa juures oli Eedi saanud sõbra, millist tal vaetm polnud. Verevenna, kui raamatu sõnaga öelda. Madise. Päriselt koos olla said nad ju küll vähe, pikemalt üle suve.

Nüüd jõuab Eedi vanaisa majja tagasi. Ta tõdeb, et vanaisal oli käsi küll kipsis, kuid see ei seganud elamast ja vaatamata pensionieale oli ta ikka nagu mees muiste. Eedi laseb vanaisal veidi oma vaarisadest rääkida, kes kõik on olnud Karlid, nagu ka vanaisa ise. Vanaisa räägib oma isast, kes oli uurmaaker ehk Kella Karla, juttu on ka sõjast, valgetest ja punastest. Eedi kuulab hoolega, mida vanaisal on rääkida.

Lõpuks jõuab Eedi ja vanaisa juurde ka Madis. Poisid otsustasid selle suve plaanid paika panna. Plaanidesse kuulus Vidriku poistele (Vidriku talu oli Kulbist paar kilomeetrit Kannerva väikelinna poole, sealt käis Madise kooli kaks meie peategelaste mõõtu poissi) tappa andmine (silmas peetakse “pommitamist” tihkeks pigistatud mudaste mättapallidega), metsa onni ehitamine, kossutrenn ja nn uhhuduur ehk jalgratastel ringi kimamine. Eedi ütleb, et suvine plaan tundus küll natuke nigel, kuid Madis kinnitab et tühja sest plaanist, küll toob elu ise midagi tõelist ja põnevat. No ja uskuge mind, tõelist ja põnevat tuleb poistele sellel suvel küll.

Samal õhtul laseb Eedi vanaisal veel oma vaarisadest rääkida, järgmisel hommikul on Eedi ja Madis toimetamas juba porgandipeenra harvendamisega. Saame tuttavaks ka Rebase Liisuga, kena prouaga, kes on vanaisa kodu lähedal asuva maja perenaine. Ta oli vanaisast noorem, kuid ikkagi ka vanaisale väga hea sõber. Eedi tõdeb, et talle meeldis Liisu ja vanaisa sõprus. Raamatute üle arutamine, poliitikute kirumine. Maailma asjus seisukoha võtmine. Midagi seesugust nagu neil Madisega. Hingeline sobivus?

Järgmiseks otsustavad poisid metsa onni ehitada. Nad küsivad vanaisalt selleks luba ja asuvad jalgratastel teele. Metsast, põõsapuhmastiku tagant leiavad nad pika laudaga kokku ehitatud maja. Polnud sauna, puukuuri ega aita, ainult pisike putka kükitas põõsaste vahel, ilmselt kemmerg. Poistele tundus, et aasta või rohkem tagasi oli seal elatud, kuid praegu seal ei elata, sest rohi maja ees oli maha tallamata. Poistele see elamine meeldib, vahva oleks ju suveks sinna jäädagi. Piilutakse ka majja sisse, Eedit huvitab eriti pööning, kus on igasugu vanaaegseid asju – kolme jalaga tool, lapsele paraja suurusega pesuvann, mitu riiulikest ja kumera kaanega kirst, milles kimpu köidetud ajalehesabad (esimese Eesti ajal käis ajalehega kaasas jutulisa, tavaliselt olid need seikluslood ja kurjategijate püüdmine), Eedi leiab Talurahva Lehe, milles on põnev lugu Kägivere masina-traktorijaam kevadtöödeks valmisoleku kontrollretkest. Mis asi on masina-traktorijaam? Seda Eedi hiljem vanaisa käest ka uurib ja nii saame meiegi teada, mis see oli. Poisid sel korral vahva maamaja juurest lahkuvad, ega ilma loata seal olla ei saa, eramaa ju ikkagi. Poisid on kindlad, et tasub rääkida Eedi vanaisaga, sest tema kindlsti teab ümbruskonna talusid. Vanaisa käest poisid teada saavadki, et see on Sassihane talu, kelle omanikku, Sassihane Villemit, vanaisa ka teadis. Vanaisa helistas Villemile, kes nüüd elas linnas, ja Villemil polnud selle vastu midagi, kui poisid mõne aja Sassihanel elavad.

Edasi saamegi teada, mida Eedi ja Madis Sassihane talus ette võtavad, kuni nad leiavad sealsest metsast valge kitsetalle, kelle ema näib olevat hüljanud. Nüüd ostsutavad poisid abitu kitsetalle üles kasvatada. Kitsetall saab nimeks Lembi, ja õige varsti on maal teada, et kaks poissi kasvatavad haruldast, valget kitsetalle. See toob poiste juurde kaks kahtlast tüüpi, valge kaubikuga. Kahtlased tüübid pakuvad kitsetalle eest raha ja tahaks loomakese kaasa võtta, kuid loomulikult ei ole poisid sellega nõus.

Ei möödu palju aega, kui valge metskitseke röövitakse! Eedi ja Madis otsustavad pöörduda valla uue politseiniku Aleksi poole, kes poistele appi tuleb. Kurjamid tuleb ju tabada ja metskitseke nende käest päästa!

Kas kurjamid tabatakse? Kas metskits Lembiga on kõik hästi? Mis temaga edasi saab? Kui raamatut edasi loed, siis saad kindlasti teada.

Igal juhul on ka selles Jaan Rannapi raamatus vahvad peategelased, tõelised sõbrad, on põnevust, on loodusteemasid, kuid veidi ka esimesest armumisest ja esimesest suudlusest …