Johanna-Iisebel Järvelill, Kristina Tort „Leo ja ninakoll“ (Varrak)

Raamat räägib väikesest poisist, kes ei taha nina nuusata, sest see on üks ütlemata tüütu tegevus. See õpetlik, aga samas lõbus lugu on mõeldud väikelastele, et utsitada neid olema hoolsam ja nina nuuskama.

Esialgu tundub lasteraamatu pealkiri, milles on sees sõna “ninakoll” võib-olla veidi pelutav, siis tegelikult on “Leo ja ninakoll” üks igati äge lugu.

Loo alguses saame teada, et Leo oli külmetanud. Ta käis basseinis ujumas, aga õues puhus tugev tuul. Pärast seda jäi ta haigeks, nina oli väga tatine. Leole ei meeldinud nina nuusata, mida ta ütles ka emale, kes tuli poisi nina pühkima.

Veel vähem tahtis Leo ninarohtu, sest see oli kibe. Leo pühkis oma nina hoopis ise vastu diivani äärt puhtaks. Diivanile jäi kole tatine plekk. Pärast seda mängis Leo autodega, kui kuulis selja taga häält: “Kas ma võin ka autodega mängida?”

Kes see oli? See oli ninakoll, seesama, mille poiss oli pühkinud vastu diivani äärt. Küll ta oli kole! Leo tahtis väga kellegagi mängida, mistõttu kutsuski ta ninakolli mängima!

Ninakolliga oli keeruline mängida, sest ta ei tahtnud asju jagada. Ninakoll võttis endale kõik Leo autod, lõhkus ära legoklotsidest ehitatud maja, kiskus kõigil legoautodel rattad külest! Leo palus küll, et ninakoll asju ei lõhuks, aga see oli asjata.

Seejärel prooviti joonistamist, kuid see oli ninakolli jaoks tüütu tegevus! Leo proovis joonistada kassi, ninakoll kriitseldas niisama. Lisaks sellele joonistas ninakoll nii kõvasti, et rohelise ja punase pliiatsi tera murdusid ära. Nüüd tegi Leo ettepaneku raamatuid lugeda. Ninakoll raamatuid ei lõhkunud, kuid ta määris kõik raamatud ära. Leo lemmikraamat lohedest oli päris ära rikutud.

Kuidas lugu lõpeb? Kas ninakoll lõhub veel midagi ära? Kas ta määrib veel midagi ära? Õnneks märkab ninakolli Leo ema, kes tuleb “appi”! Mida ninakolli ja Leoga tehakse? Kui loed selle vahva lasteraamatu lõpuni, siis saad teada …


Margo Parts „Loore ja Villiam“ (Tänapäev)

Õde-vend Loore ja Villiam elavad siinsamas sinu kõrval, üle nurme. Nad on täiesti tavalised lapsed ja üle kõige meeldib neile koos miskit vahvat ette võtta. Mängida on äge nii toas kui õues, aga ka telefonis, tahvlis ja arvutis.

Ava raamat ning saa Loore ja Villiamiga tuttavaks. Vaata, millised põnevad lood nendega ühel suvevaheajal juhtuvad!

Margo Parts on kirjutanud igati vahva, mõnusa ja humoorika lasteraamatu, mille peategelasteks on kaheksa-aastaseks saav Loore ja viie-aastane Villiam. Nad on õde ja vend, kes ei ela sugigi mitte seitsme maa ja mere taga, vaid hoopis siinsamas üle nurme.

Saame lugeda, et Loore ja Villiami kodumaja asus linnaäärses vaikses piirkonnas tupiktänava lõpus. See oli ühekorruseline hele majake, parajalt suur, kuhu kõik vajalik lahedalt ära mahtus, ka ema ja isa. Laste arvates olid neil kodust puudu veel ainult kass ja koer. Vanemate arvates aga hoopis rahu ja vaikus. Mõlemal lapsel oli oma tuba. Villiam oma toas väga tihti ei olnud, kuna põnevamad tegevused toimusid koos õega teistes tubades ja õues. Maja taga aias said lapsed hüpata batuudil ning lustida mänguväljaku kiikedel ja liumäel. Samasugust rõõmu pakuti ka tänava teistes hoovides.

Seda saame ka teada, et Villiamile meeldisid väga igasugused superkangelased ja nende võitlus pahadega. Tema lemmikuteks olid Ämblikmees ja Välgumees. Kodus riietas poiss end tihti superkangelase kostüümidesse ja võitles siis oma isaga. Isa sai päti mängimisega hästi hakkama, kuna oskas koledat häält teha ja valju mütsatusega pikali kukkuda.

Villiami lemmikmängukaaslaseks oli kahtlemata tema vanem ja targem õde. Loore ju lõpetas juba koolis esimese klassi, kiitusega muide, ning oskas isegi lugeda ja kirjutada. Veel käis Loore ammusest ajast iluvõimlemise trennis. Seetõttu tegi ta kodus igasuguseid trikke, näiteks hundirattaid ja spagaate, sildasid ja rullimisi.

Lisaks emale ja isale oli Villiamile väga armas kodune sülearvuti ning Loorele tema tahvelarvuti ja telefon. Nende olevad mängud ja rakendused pakkusid lastele igapäevaselt põnevaid hetki.

Loore ja Villiami meelest oli igatahes elu üle nurme asuvad tupiktänavas tohutult äge. Igas päevas leidus palju põnevat. Mõnest seiklusest ühel toredal suvevaheajal nüüd juttu tulebki.

Esimese seikluse pealkiri on “Sildid”, ja selles saame veidi tuttavaks ka Loore ja Villiami vanaemaga, kes pidas linnas riidepoodi, kus müüdi kasutatuid riideid. Vanaema tõi ka lastelastele sageli ilusaid, kasutatuid riideid, nii ka seekord. Lisaks riietele olid seekord kottides ka kostüümid! Hirmsad nõiamaskid, superkangelaste riided. Villiam sai selga Välgumehe kostüümi!

Ühel hetkel otsustasid lapsed mängida isa ja last, nii et Villiam on isa ja Loore väike lapsuke, no ja seejärel otsustati, et riietel võiks sildid küljest ära lõigata. Väiksed lapsed ja käärid ei sobi väga hästi kokku, mistõttu on üsna ruttu ka lugejale selge, et sellise sildite eraldamisega ei jää kahjuks ka riietest mitte midagi järgi … Seejärel otsustati proovida kui palju riideid võib üksteise otsa selga panna, ja ühel hetkel oli Villiamil tõsine probleem. Mis probleem see oli, selle jätan ma Sulle endale avastada.

Teises loos “Pikk multa” saame teada, et lastel oli üks suur soov veel, nad tahtsid saada koju suurt telekat, sest praegune telekas oli ostetud siis, kui isa ja ema abiellusid. Vana telekas oli nii pisike, et isa läks tihti mingeid oma saateid vaadates diivanilt ära, telkule lähemale põrandale istuma.

Vaatamata teleka suurusele vaatasid Loore ja Villiam laupäeva õhtuti pikki multifilme, seekord oli kavas “Hotell Transilvaania” esimene osa. Kuna selles multikas oli ka üks priske muumia, kel nimeks Murray, siis otsustasid lapsed, et Villiami võiks ka muumiaks maskeerida. Selleks oli vaja väga palju vetsupaberit, mis keriti ümber Villiami.

Kuidas see lugu lõppes? Ütleme nii, et TikToki rakenduses sai Villiami nn muumiast vägagi populaarne vaatamine, kuid isale päädis päev WC’s vetsupotiga askeldades … miks? Selle pead jällegi ise välja uurima.

Kolmandas loos “Taara” käivad Loore ja Villiam taarat viimas. Teel poodi, et taara ära viia, kohtusid nad ühe üsna hirmsa vanatädiga, kes lapsi hoopis kiitis ja neile ka kommi jagas! Taaraautomaadi juurde jõuame ka, kuigi ka seal juhtus lastel äpardus, mistõttu Villiam minestas ja appi tuli abivalmis turvanaine.

Neljandas loos “Batuut” hüppasid Loore ja Villiam batuudil, ja kõik näis olevat igati hästi, kuni Villiam otsustas proovida eelmises loos vanatädi käest saadud komme. Kommid maitsesid veidi imelikult, ja ühel hetkel hakkas Villiamil kõhus paha! Kas need olid mürgikommid? Nagu mõnes muinasjutus, kus tavaliselt nõiad jagavad küll mürgitatud õunu, aga siiski?

Kui loo lõpuni loed, siis saad teada, mis probleem Villiamil oli. Igal juhul on selles loos ka palju puuksutamist.

Viiendas loos loeme vanemlikust kontrollist ja nutiseadmetest ja sellest, mida Villiam ninakollidega ette võttis, kuunedas loos sõitsid Loore, Villiam, ema ja isa Peipsi äärde puhkama, kui päris täpne olla, siis Kauksi randa. Suvi oli ilus, Peipsi järv oli ilus, ehitati liivalosse, puhuti täis madratseid ja kummirõngaid, mängiti piraate ja hakati liivapommidega liivalosse tulistama. Mäng sai ootamatult kiire lõpu, kui üks Villiami visatud liivapomm hoopis … Mis selle liivapommiga juhtus, selle pead ise välja uurima. Igal juhul saad teada, kuidas räägitakse vene keelt ja mida tähendab vene keeles “tsjort”!

Seitmendas loos “Lõks” läksid lapsed, isa ja ema metsa marju ja seeni otsima. Isa lubas, et kui lapsed korjavad kilo mustikaid, siis annab ta neile 25 eurot! Igati vahva pakkumine, kuid ega ka sellest head nahka tule. Loore ja Villiam otsustasid jälle isa ja lapse mängu mängima hakata, ja mängiti nii, et nad eksivad metsa ära. No ja ühel hetkel ongi Loore ja Villiam eksinud!

Olukord läks veel keerulisemaks, kui Loore äkitselt ühte üsna sügavasse auku kukkus! Selles augus oli näha veel miskit … kuidas see lugu lõpeb, kuidas Loore august välja sai, kas lapsed leidsid vanemad üles ja kas nad 25 eurot ikkagi teenisid? Selle saad teada, kui ise loo lõpuni loed.

Eelviimases, kaheksandas loos “Pomm” saame teada, miks ema ütles, et ta plahvatab ja läks üksi metsa jalutama. Saame teada sedagi, kuidas lapsed ja isa otsustasid ema rahustamiseks kodus koristama hakata, kuigi ka selle koristamisega on nii ja naa … Nii pehmelt öeldes … Samas, emale head meelt tehti ju ikka.

Viimases, üheksandas loo “Loore sünna” saame osa Loore sünnipäevast suve lõpus. Loore sai kaheksaseks. Oodatud sünnipäev. Lapsi tuli sünnipäevale kümmekond. Isal ja emal oli plaan, et lapsed võiksid ju õues mängida ja süüa, kuid nüüd muutus peitusemäng peitusemänguks mobiilides ehk Robloxis! No õnneks tehti hiljem ka päris mängu, sest isa oli lastele korraldanud aardejahi!

Raamatu lõpus on üks peatükk veel “Otsi ja mängi!” Raamatust tuleb üles otsida suurtel piltidel peidus olevad Villiami ninakollid ja saame tuttavaks ka mitmete vahvate õuemängudega, mida Loore süünipäeval mängiti – “Valgusfoor”, “Heeringas-heeringas 1-2-3”, “Värvipott”, “Trifaa” ja “Tenniste viskamine”.

Selline vahva ja humoorikas lugemine on see “Loore ja Villiam”, igati lastesõbralik, mõnus ja nalja on ka piisavalt. Vahvad ja humoorikad pildid on joonistanud Raido Sööt.


Aino Pervik “Presidendilood” (Tänapäev)

Ühel päeval valiti meie raamatu peategelane terve riigi presidendiks. Ega ta nii väga ei rõõmustanudki oma uue ameti üle. Presidenditöö on teadagi väga ränk. Mitte keegi ei ole kunagi rahul sellega, mida president teeb. Pealegi pidi ta nüüd oma kodunt presidendilossi kolima. Kuid parata polnud midagi.

Aino Perviku "Presidendilugude" pildid on joonistanud Piret Raud.

Aino Pervik on suurepärane kirjanik, kes kirjutanud suurel hulgal menukaid lasteraamatuid – “Arabella, mereröövli tütar”, “Sookoll ja sisalik”, “Kunksmoor”, “Kunksmoor ja kapten Trumm”, “Kallis härra Q”, “Dixi ja Xixi”, “Ühes väikeses veidras linnas” jpt. Lisaks lasteraamatutele on ta kirjutanud ka mitmeid romaane, novelli- ja luulekogusid.

“Presidendilood” ilmus esimest korda 2008. aastal, teist korda 2013. aastal ja ma usun, et nüüd oli just õige aeg selline vahva ja menukas lasteraamat taaskord avaldada.

“Presidendilood” on kirjutatud mõnusas huumorivõtmes ja sobib lugemiseks nii pere väiksematele kui ka veidi suurematele lastele, kuid kindlasti ka kõikidele lapsemeelsetele, kellele lasteraamatud meeldivad. No , nagu näiteks mina. Raamatus on mitmeid väga lahedaid lugusid presidendist, kelle nimi on Pontus. Juba nimi on vahva, president Pontus!

Saame lugeda, milline on presidendi suur soov, mille ta lõpuks ka ellu viib, kusjuures see soov on kummaliselt lihtne. Raamatu autor kirjutab meile ka presidendi saladusest, milleks on üks karjakrants Polla, kes väga vaikselt ja salaja presidendilossi elama viiakse, sest ta on presidendile väga kallis – mis sellest välja tuleb, sellest loed juba ise. Juttu on sellestki, et presidendile meeldib hirmsasti autoga sõita – kuna presidendil on ametiauto, millel teatavasti ka autojuht, siis peab president auto suisa ärandama, et sellega sõita saaks … uskumatu lugu, kas pole! Tutvume ka presidendi keeleoskusega, ka presidendi auvahti tutvustatakse meile. Selleski loos etendab ühte peaosa üks naljakas kutsu. Loeme ka presidendi muhedast munaseadusest, kuid ka sellest, kuidas president tuhat koolilast päästab. Käime presidendiga kaasas maal, kus ta kohtub lasterikka perega, ja ka seal saab väga palju nalja.

Lugeda saab ka sellest, kuidas president viib Funafuti suursaadiku kelgutama, kuidas president isadepäeva kontsertil väikest laulupoissi aitab, kuidas president humoorika uusaastakõne peab, kuidas ta haigena vabariigi aastapäeva paraadil käib. Ja selliseid vahvaid lugusid on siin veel ja veel.

Aino Pervik näitab väikesele lugejale presidenti kui ühte väga mõnusat ja lahedat meest, kes on igati positiivne ja oskab hädalisi aidata, ja ka nalja visata. On igasugu naljakaid ja lõbusaid juhtumisi, mis presidendi igati inimlikuks teevad. Lood on kirjutatud mõnusalt ja humoorikalt, on kergesti loetavad ja jälgitavad. Lood on sellise paraja pikkusega, et ei hakka igav ja ei saa ka liiga ruttu otsa.

Suurepärased on ka Piret Raua pildid. Tema stiil on väga omapärane ja omanäoline. Vaadates pilte saab kohe aru, et need on just Piret Raua joonistatud. Kusjuures paljud vist teavad, aga võib-olla osad mitte – Piret Raud on Aino Perviku tütar.

Igal juhul on tegemist väga-väga laheda lasteraamatuga, mida on mõnus pimedatel talveõhtutel lugeda ja üks hea suutäis ka naerda.


Jaan Rannap „Metskits Lembi ja verevennad“ (Varrak)

Raamat räägib poisist nimega Eedi ja tema suveseiklustest maal, vanaisa-vanaema juures. Kuidas Eedi koos oma sõpradega leiab metsast valge kitsetalle ning millistesse sekeldustesse see leid neid viib.

Raamatus on palju looduskirjeldusi ja peidetud õpetussõnu laste loodushariduse edendamiseks. Põnevad faktid, muhedad tegelased, vahvad tegevuspaigad ning huumor, mille vanameister Jaan Rannap on põiminud toredaks lastejutuks.

Jaan Rannap on kindlasti üks minu lapsepõlve lemmikkirjanikke, kelle sulest on aastate jooksul ilmunud väga palju väga häid lasteraamatuid. Meenutan mõnda – “Topi” (1970), “Jefreitor Jõmm” (1971), “Nublu” (1972), “Agu Sihvka annab aru” (esmatrükk 1973, pärast seda veel mitmeid kordustrükke), “Seitseteist tundi plahvatuseni” (1975), “Maja metsa ääres” (1976), “Viimane valgesulg” ja “Jefreitor Jõmm” ühiste kaante vahel (1978), “Kukepoks” (1979), “Alfa+Romeo” (1981), “Koolilood” (1981), “Klaabu” (1983), “Maari suvi” (1983), “Loomalood” (1984). Need on raamatud, mida mina mäletan, kuid loomulikult on Jaan Rannapi sulest ilmunud lasteraamatuid ka enne seda ja pärast seda aega, kui mina laps olin. Ja ma olen üsna kindel, et Jaan Rannap jääb kindlasti ka meie lastekirjanduse kullafondi, kasvõi tema loodud tegelaskujude nagu Nublu, Agu Sihvka, Klaabu ja Maari tõttu.

Nii nagu paljud varasemad Jaan Rannapi raamatud, räägib ka vanameistri uus raamat loodusest, millega on omakorda seotud lapsed/noored ja põnevad seiklused.

Seekordne põnev lugu saab alguse sellest, et saame tuttavaks raamatu peategelase Eediga, kes on tulnud maale, vanaisa juurde, Kulbile. Peategelane kinnitab, et teda huvitab hirmsasti minevik. Mitte sellepärast, et õpetaja oli andnud suvetööks “Juured”, oma esivanemate elud ja olud. Eedi tõdeb, et ta oli juba enne hakanud vanaisalt igasuguseid asju pärima. Saame teada sedagi, et Eedi ootab Kulbil oma sõpra, Madist, kes õige varsti koos terve perega ka tuleb – Madis, tema isa ja ema, pere vanim laps, Lilian ja ka väike Laura, Madise õde. Poisid lepivad kokku, et kohtuvad kahe tunni pärast Eedi vanaisa juures.

Edasi räägib Eedi ka endast. Poiss ütleb, et on varsti neljateiskümnene, sügisel kaheksandas klassis jätkaja. Kool on peaaegu kesklinnas. Nende korrusmaja korter peaaegu ka. Eedi kinnitab, et temaealisi majas pole, kossumängudeks tuleb jalgrattaga tükk maad sõita. Tihti ta seda ei tee, sest talle meeldib lugemine rohkem. Suvistel koolivaheaegadel käis Eedi külakorda maal. Ta ütleb, et tema külakorrad kestsid kuidas kunagi, kuu aega, kuus nädalat. Ühel aastal Metsapooles tädi Alma mehevanemate põlistalus, järgmisel Kulbil vanaisa katuse all. Mõlemal pool võeti teda rahuloluga vastu. Eedil endalegi maal meeldis – tädi Almal olid lambd, kanad, vasikas, koer muidugi ka. Lisaks veel redelid, millel ronida, ja pööning, kus tuhnimine tõi alati kaasa avastusi.

Vanaisa juures oli Eedi saanud sõbra, millist tal vaetm polnud. Verevenna, kui raamatu sõnaga öelda. Madise. Päriselt koos olla said nad ju küll vähe, pikemalt üle suve.

Nüüd jõuab Eedi vanaisa majja tagasi. Ta tõdeb, et vanaisal oli käsi küll kipsis, kuid see ei seganud elamast ja vaatamata pensionieale oli ta ikka nagu mees muiste. Eedi laseb vanaisal veidi oma vaarisadest rääkida, kes kõik on olnud Karlid, nagu ka vanaisa ise. Vanaisa räägib oma isast, kes oli uurmaaker ehk Kella Karla, juttu on ka sõjast, valgetest ja punastest. Eedi kuulab hoolega, mida vanaisal on rääkida.

Lõpuks jõuab Eedi ja vanaisa juurde ka Madis. Poisid otsustasid selle suve plaanid paika panna. Plaanidesse kuulus Vidriku poistele (Vidriku talu oli Kulbist paar kilomeetrit Kannerva väikelinna poole, sealt käis Madise kooli kaks meie peategelaste mõõtu poissi) tappa andmine (silmas peetakse “pommitamist” tihkeks pigistatud mudaste mättapallidega), metsa onni ehitamine, kossutrenn ja nn uhhuduur ehk jalgratastel ringi kimamine. Eedi ütleb, et suvine plaan tundus küll natuke nigel, kuid Madis kinnitab et tühja sest plaanist, küll toob elu ise midagi tõelist ja põnevat. No ja uskuge mind, tõelist ja põnevat tuleb poistele sellel suvel küll.

Samal õhtul laseb Eedi vanaisal veel oma vaarisadest rääkida, järgmisel hommikul on Eedi ja Madis toimetamas juba porgandipeenra harvendamisega. Saame tuttavaks ka Rebase Liisuga, kena prouaga, kes on vanaisa kodu lähedal asuva maja perenaine. Ta oli vanaisast noorem, kuid ikkagi ka vanaisale väga hea sõber. Eedi tõdeb, et talle meeldis Liisu ja vanaisa sõprus. Raamatute üle arutamine, poliitikute kirumine. Maailma asjus seisukoha võtmine. Midagi seesugust nagu neil Madisega. Hingeline sobivus?

Järgmiseks otsustavad poisid metsa onni ehitada. Nad küsivad vanaisalt selleks luba ja asuvad jalgratastel teele. Metsast, põõsapuhmastiku tagant leiavad nad pika laudaga kokku ehitatud maja. Polnud sauna, puukuuri ega aita, ainult pisike putka kükitas põõsaste vahel, ilmselt kemmerg. Poistele tundus, et aasta või rohkem tagasi oli seal elatud, kuid praegu seal ei elata, sest rohi maja ees oli maha tallamata. Poistele see elamine meeldib, vahva oleks ju suveks sinna jäädagi. Piilutakse ka majja sisse, Eedit huvitab eriti pööning, kus on igasugu vanaaegseid asju – kolme jalaga tool, lapsele paraja suurusega pesuvann, mitu riiulikest ja kumera kaanega kirst, milles kimpu köidetud ajalehesabad (esimese Eesti ajal käis ajalehega kaasas jutulisa, tavaliselt olid need seikluslood ja kurjategijate püüdmine), Eedi leiab Talurahva Lehe, milles on põnev lugu Kägivere masina-traktorijaam kevadtöödeks valmisoleku kontrollretkest. Mis asi on masina-traktorijaam? Seda Eedi hiljem vanaisa käest ka uurib ja nii saame meiegi teada, mis see oli. Poisid sel korral vahva maamaja juurest lahkuvad, ega ilma loata seal olla ei saa, eramaa ju ikkagi. Poisid on kindlad, et tasub rääkida Eedi vanaisaga, sest tema kindlsti teab ümbruskonna talusid. Vanaisa käest poisid teada saavadki, et see on Sassihane talu, kelle omanikku, Sassihane Villemit, vanaisa ka teadis. Vanaisa helistas Villemile, kes nüüd elas linnas, ja Villemil polnud selle vastu midagi, kui poisid mõne aja Sassihanel elavad.

Edasi saamegi teada, mida Eedi ja Madis Sassihane talus ette võtavad, kuni nad leiavad sealsest metsast valge kitsetalle, kelle ema näib olevat hüljanud. Nüüd ostsutavad poisid abitu kitsetalle üles kasvatada. Kitsetall saab nimeks Lembi, ja õige varsti on maal teada, et kaks poissi kasvatavad haruldast, valget kitsetalle. See toob poiste juurde kaks kahtlast tüüpi, valge kaubikuga. Kahtlased tüübid pakuvad kitsetalle eest raha ja tahaks loomakese kaasa võtta, kuid loomulikult ei ole poisid sellega nõus.

Ei möödu palju aega, kui valge metskitseke röövitakse! Eedi ja Madis otsustavad pöörduda valla uue politseiniku Aleksi poole, kes poistele appi tuleb. Kurjamid tuleb ju tabada ja metskitseke nende käest päästa!

Kas kurjamid tabatakse? Kas metskits Lembiga on kõik hästi? Mis temaga edasi saab? Kui raamatut edasi loed, siis saad kindlasti teada.

Igal juhul on ka selles Jaan Rannapi raamatus vahvad peategelased, tõelised sõbrad, on põnevust, on loodusteemasid, kuid veidi ka esimesest armumisest ja esimesest suudlusest …