“500 inspireerivat jalutuskäiku” (Tänapäev) koostanud Kath Stathers

See hoolikalt koostatud, rohkete värvifotode ja kaartidega varustatud valik 500 jalutuskäigust aitab rändajal avastada maailma suurimate kunstnike, kirjanike ja muusikute kirevat pärandit. Siin on kultuuriliselt olulisi ja looduslikult kauneid radu mitme kontinendi matkaradadel, maakohtades, rahvusparkides, metsikul maastikul ning suurlinnades.

KATH STATHERS on koondanud sellesse valikusse 500 põnevat retke lühikestest jalutuskäikudest ühepäevareisijatele kuni mitmepäevaste matkadeni neile, kes otsivad tõsisemaid väljakutseid. Ükskõik, kas teil on plaanis uidata Rooma tänavail Raphaeliga, matkata Yorkshire'i nõmmedel õdede Brontëdega või liikuda mööda Mississippi jõge koos Mark Twainiga, siin raamatus leidub kogu vajalik informatsioon huvitava retke planeerimiseks.

Ma vaatasin üsna hiljuti ETV 2’st väga huvitavat dokumentaalfilmi “Maailm jalge ees” (“The World before your Feet”), mille režissööriks Jeremy Workman. See jutustas Matt Greenist, kes oli otsustanud läbi käia kõik New Yorgi tänavad, mis tegi ühtekokku kõvasti üle 12 000 kilomeetri. Matt Green ei osanud selles filmis päris täpselt seletada, miks ta seda teeb, kuid ta oli selle nimel loobunud tööst, korterist ja kõigest oma varast. Avastused, mida ta linnas kõndides teeb, on talle parim tasu. See oli hämmastav dokumentaal, mis pani ka mind veidi teistmoodi linnade ja jalutuskäikude üle mõtlema, mistõttu on vahva leida ka uus raamat, milles on juttu lausa 500 inspireerivast jalutuskäigust!

“500 inspireerivat jalutuskäiku” ilmub ilusas ja suures köites, on sisukas ja “tüse” lugemine (lehekülgi on 400) ja on illustreeritud paljude-paljude fotodega.

Sissejuhatuses tõdeb raamatu koostaja/toimetaja Kath Stathers, et kõndimine võib olla nii nauding kui ka vajadus. Jalutada võib ainuüksi selleks, et pead selgeks saada, ja ümbritseva nautimiseks, ent võib kõndida ka kohalikku poodi, kuna on vaja osta liiter piima. Kuid iga teekond võib olla inspireeriv.

See raamat tutvustab väga erinevat tüüpi jalutuskäike alates maalilistest palverännakutest läbi mitme riigi kuni lühikeste kulgemiseteni teatud naabruskonnas. Ent need kõik on siiski saanud inspiratsiooni mõnest kirjanikust, kunstnikust või muusikast.

Jalutuskäike on nii pikki kui ka lühikesi, nii maal kui ka linnas, nii tuntud marsruute kui ka neid, mis loodud spetsiaalselt selle raamatu jaoks.

Jalutuskäikude taga olevad lood lähendavad lugejat isiksustele, täpselt nagu jalutuskäigud isegi. Kui käime teadlikult teise jälgedes, otsime nende maalitud vaateid ja külastame maju, kus nad elasid, teeme seda neile mõeldes – ja seda tehes võiksime loota, et meile avaneb nende mõtetesse väike aken.

Kath Stathers kinnitab, et jalutamine ja avastamine on kaks suurt naudingut. On olnud inspireeriv ühendada need selles raamatus tervikuks koos ümbritsevate kunsti-, muusika- ja kirjandusmaailma suurkujudega. Ja veel, on jalutuskäike, mille kasuks võite otsustada, kui külastate mõnda piirkonda, ja jalutuskäike, mille ettevõtmiseks võiksite reisida läbi maailma.

“Inspiratsiooni võib esineda paljudes vormides,” ütleb Kath Stathers. “Loodan, et leiad seda selle raamatu lehekülgedelt.”

Sissejuhatuses on ka näpunäited, kuidas seda raamatut kasutada. Raamat on koostatud maailmajagude järgi (Põhja- ja Kesk-Ameerika, Lõuna-Ameerika, Euroopa, Aafrika ja Lähis-Ida, Venemaa ja Aasia ning Australaasia) ning igast peatükist leiab lugeja sissekanded üksikute riikide – või Põhja- ja Kesk-Ameerika puhul oariigi, provintsi ja territooriumi kaupa. Sissekanded on varustatud ka värvikoodiga, et näidata, millise loomevaldkonnaga on inimene tihedalt seotud.

Raamatu esimene osa viib meid Põhja- ja Kesk-Ameerikasse, mille alguses ütleb raamatu koostaja, et lugeja võib end kujutleda sellel äärmiselt mitmekesisel kontinendil Albert Bierstadti Kaljumäestikku kujutavale maalile, kõndida Prints Edwardi saarel “Roheliste Viilkatuste Anne’i” radadel ning leida Mexicost Frida Kahlo inspiratsiooniallikaid.

Raamatu esimeses osas liigume Kanadas: Vancouveri saarel, Nootka saarel, Vancouveris, Haida Gwaiil, Winnipegis, Ontario järvel, Huroni maakonnas, Montrealis, Bretoni neemel Nova Scotias, Prints Edwardi saarel, kuid ka USAs: Hawaiil, Alaskal, Washingtoni osariigis, San Franciscos, Montereys, Yosemite’i rahvuspargis, Oaklandis, Las Vegasese, Los Angeleses, Joshua Tree rahvuspargis, Bryce Canyonis, Colorado Kaljumäestikul, Suurel Soolajärvel, Detroitis, Great River Roadil, Nebraskas, Minneapolises, Grand Isle’is, Maconis, Duluthis, Monroeville’is, Buena Vistas, Knoxville’is, New Orleansis, Key Westis, Baltimore’is, Hannibalis, New York Citys, Catskillis, Concordis, Cape Codil, Hampshire’i ja Vermonti metsades jm. Käime ka Mehhikos ja Mexico Citys, kuid ka Kuubal, Jamaikal, Martiniquel.

Meile avanevad rajad, mida mööda käisid ja said ideid ja mõtteid - kunstnikest Emily Carr, Bill Reid, Georgia O’Keeffe, Jackson Pollock, Thomas Cole, Edward Hopper, Frida Kahlo, kirjanikest Douglas Coupland, Carol Shields, Gabrielle Roy, Alice Munro, L.M. Montgomery, Paul Theroux, Jack Kerouac, John Steinbeck, Jack London, Hunter S. Thompson, Stephen King, Laura Ingalls Wilder, F. Scott Fitgerald, Rachel Carson, Ernest Hemingway, Kate Chopin, William Faulkner, Tennessee Williams, Carson McCullers, Philip Roth, Mark Twain, Langston Hughes, Paul Auster, Edith Wharton, Edgar Allan Poe, Toni Morrison, Federico Garcia Lorca, William Styron, Henry James, James Fenimore Cooper, Washington Irving, Margaret Atwood, Emily Dickinson, Robert Frost, muusikutest ja heliloojatest Leonard Cohen, Kurt Cobain, Joni Mitchell, Olivier Messiaen, John Denver, Billie Joel, Otis Redding, Bob Dylan, Bruce Springsteen, Frank Sinatra, John Lennon, Patti Smith.

Raamatu teises osas liigume Lõuna-Ameerikasse. Saame kõndida sellel värvikireval ja kirglikul kontinendil Kolumbias romaani “Sada aastat üksildust” lehekülgedel, esitada Tšiilis koos Violeta Parraga protestilaule ning kujutleda, millised võisid Boliivias olla Che Guevara viimased elupäevad.

Selles osas avanevad meile Aracataca (Kolumbia), Medellin (Kolumbia), Galapagose saared (Ecuador), Roraima mägi (Venezuela), Lima (Peruu), Salvador, Bahia (Brasiilia), Montevideo (Uruguay), Elqui org (Tšiili), Brumadingo, Minas Gerais (Brasiilia), Santiago (Tšiili), Valparaiso (Tšiili), Ruta del Che (Boliivia), Patagoonia (Argentiina), Mar del Plata (Argentiina), Buenos Aires (Argentiina).

Kirjanikest on esindatud Gabriel Garcia Marquez, Fernando Botero, Arthur Conan Doyle, Mario Vargas Llosa, Jorge Amado, Gabriela Mistral, Pablo Neruda, Julio Cortazar, Jorge Luis Borges, kuid kq revolutsionäär Ernesto Che Guevara, laulja ja näitleja Carlos Gardel.

Raamatu mahukaim, kolmas osa viib meid Euroopasse. Käime maades, kus romantikud hakkasid enda lõbuks jalutama, mööda vanu radu, millel on astunud Wordsworth ja Brahms, aga ka uusi, Andy Goldsworthy ja Christa Wolfi radu.

Meile tutvustatakse sellised põnevaid ja ilusaid paiku Euroopas nagu Snaefellsjökull (Island), Ballynahinchi järv (Coonemara, Iirimaa), Lough Gill (Iirimaa), Dublin (Iirimaa), Belfast (Põhja-Iirimaa), Mourne’i mäed (Põhja-Iirimaa), St. Ives (Cornwall, Inglismaa), Tintagel (Cornwall, Inglismaa), Dartmoor (Inglismaa), Torquay (Devon, Inglismaa), Dorchester (Dorset, Inglismaa), Somerset ja Devon (Inglismaa), Bath ja Bristol (Inglismaa), Dorseti mäed (Inglismaa), Chawton (Hampshire, Inglismaa), Rodmell (Ida-Sussex, Inglismaa), Burwash (Ida-Sussex, Inglismaa), Ashdowni mets (Ida-Sussex, Inglismaa), Higham (Kent, Inglismaa), London (Inglismaa), Ceredigion (Wales), Cardiff (Wales), Elwy org (Wales), Wye Valley (Wales), Oxford (Inglismaa), Oxfordshire (Inglismaa), Stratford-upon-Avon (Inglismaa), Haworth (Yorkshire, Inglismaa), Manchester (Inglismaa), Yorkshire (Inglismaa), Cumbria (Inglismaa), Cairngorms (Šotimaa), Edinburgh (Šotimaa), Staffa saar (Šotimaa), Mull of Kintyre (Šotimaa), Skien (Norra), Oslo (Norra), Stockholm (Rootsi), Vimmerby (Rootsi), Pellinki (Soome), Helsingi (Soome), Hämeenlinna metsad (Soome), Kopenhaagen (Taani), Skagen (Taani), Amsterdam (Holland), Camino de Compostela (Hispaania), Cadaques (Kataloonia, Hispaania), Malaga (Hispaania), Barcelona (Hispaania), Madrid (Hispaania), Granada (Hispaania), Lissabon (Portugal), Brüssel (Belgia), Brugge (Belgia), Pourville (Normandia, Prantsusmaa), Pariis (Prantsusmaa), Amboise (Prantsusmaa), Lyon (Prantsusmaa), Auvergne (Prantsusmaa), Chateau de Boussac (Prantsusmaa), Arles (Prantsusmaa), Collioure (Prantsusmaa), Frankfurt (Saksamaa), Berliin (Saksamaa), Pfalz (Saksamaa), Leipzig (Saksamaa), Bonn (Saksamaa), Reini org (Saksamaa), Dresden (Saksamaa), Bayreuth (Saksamaa), Schwarzwald (Saksamaa), Nürnberg (Saksamaa), Reichenbachi juga (Šveits), Davos (Šveits), Genfi järv (Šveits), Montagnola (Šveits), Trentino (Itaalia), Como järv (Itaalia), Lecco (Itaalia), Piemonte (Itaalia), Torino (Itaalia), Veneetsia (Itaalia), Trieste (Itaalia), Firenze (Itaalia), Napoli (Itaalia), Rooma (Itaalia), Attersee järv (Salzkammergut, Austria), Doonau jõgi (Austria), Bad Ischl (Austria), Viini metsad (Austria), Budapest (Ungari), Praha (Tšehhi), Jihlava (Tšehhi), Gdansk (Poola), Ithaka (Kreeka) jpt.

Kirjanikest on selles osas esindatud Jules Verne, Seamus Heaney, William Butler Yeats, Oscar Wilde, C.S. Lewis, Arthur Conan Doyle, J.D. Salinger, Agatha Christie, Thomas Hardy, John Fowles, Daphne du Maurier, Laurie Lee, Jane Austen, Virginia Woolf, Rudyard Kipling, A.A. Milne, Roald Dahl, John Keats, Charles Dickens, Sylvia Plath, George Orwell, Muriel Spark, Hilary Mantel, lord Byron, Geoffrey Chaucer, Dylan Thomas, William Wordsworth, Iris Murdoch, J.R.R. Tolkien, D.H. Lawrence, E.M. Forster, William Shakespeare, George Bernard Shaw, W.G. Sebald, George Eliot, õed Bronted, Lewis Carroll, Bram Stoker, Beatrix Potter, J.K. Rowling, Robert Burns, Henrik Ibsen, August Strindberg, Stieg Larsson, Astrid Lindhren, Tove Jansson, Hans Christian Andersen, Paulo Coelho, Federico Garcia Lorca, Jose Saramago, Jean-Paul Sartre, Charles Baudelaire, Emile Zola, Victor Hugo, Dan Brown, Ezra Pound, Anais Nin, Marcel Proust, Antoine de Saint-Exupery, George Sand, Henry James, Vincent van Gogh, Johann Wolfgang von Goethe, Christa Wolf, Bertolt Brecht, Anna Seghers, vennad Grimmid, Thomas Mann, Mary Shelley, Hermann Hesse, Umberto Eco, Rainer Maria Rilke, August Strindberg, Franz Kafka, Günter Grass, Homeros; muusikutest/heliloojatest leiame selles osas mitmed maailmakuulsad nimed: Van Morrison, sir Edward Elgar, Amy Winehouse, Ralph Vaughan Williams, Mick Jagger, Georg Freidrich Händel, Shirley Bassey, Jimmy Page ja Robert Plant, John Lennon, Felix Mendelssohn, sir Paul McCartney, Jean Sibelius, Ludwig van Beethoven, Richard Wagner, Claudio Monteverdi, Antonio Vivaldi, Giacomo Puccini, Johannes Brahms, Johann Strauss, Wolfgang Amadeus Mozart, Ferencz Liszt, Gustav Mahler ja kunstnikest on selles osas: Alfred Wallis, Samuel Taylor Coleridge, Frances Hodgkins, John Constable, J.M.W. Turner, Benjamin Britten, Claude Monet, Horatio McCulloch, Edvard Munch, Rembrandt Harmenszoon van Rijn, Salvador Dali, Pablo Picasso, Antoni Gaudi, Eduardo Chillida, Francsico Goya, Jan van Eyck, Pierre-Auguste Renoir, Amedeo Modigliani, Paul Gauguin, Leonardo da Vinci, Henri Matisse, Albrecht Dürer, Paul Klee, Gustav Klimt.

Neljandas osas liigume Aafrikas ja Lähis-Idas. Muistse Pärsia luuletajatest kogu maailmas kuulsate Lääne-Aafrika muusikuteni ja apartheidiajastu Lõuna-Aafrika vabadusvõitlejateni – selle mandri mitmekesisus on lõputu.

Põnevatest paikadest ja kohtadest leiame siit: Tanger (Maroko), Tunis (Tuneesia), Kairo (Egiptus), Atlase mäed (Alžeeria), Nsukka (Nigeeria), Abeokuta (Nigeeria), Cape Coasti loss (Ghana), Bale’i mäestiku rahvuspark (Etioopia), Lagos (Nigeeria), Nakuru (Rifti org, Nigeeria), Durban (Lõuna-Aafrika), Wadi Rum (Jordaania), Shiraz (Iraan) jpt.

Kirjanikest on esindatud: Paulo Coelho, Naguib Mahfouz, William S. Burroughs, Wole Soyinka, Nadine Gordimer, Hafizi, Sa’di, kunstnikest Paul Klee, Andy Warhol ja heliloojatest ja muusikutest Gustav Holst, Fela Kuti.

Viiendas osas oleme Venemaal ja Aasias. Jalutame Tolstoi ja teiste eepiliste vene jutuvestjate linnades, leiame koos Agha Shahid Aliga India mägedest rahu ning Katsushika Hokusaiga Jaapani maalidest tarkuse. See kultuuride mitmekesisus on pidu kõigile meeltele.

Ka selles osas on mitmeid ja mitmeid põnevaid jalutuskäike ja paikasid: Peterburi (Venemaa), Patriarhi tiigid (Moskva, Venemaa), Jasnaja Poljana (Moskva, Venemaa), Lahore (Pakistan), Multan (Pakistan), Srinagar (Kashmir, India), Shimla (Himachal Pradesh, India), Mumbai (India), Kalkuta (India), Dhaka (Bangladesh), Narail (Bangladesh), Kaifeng (Hiina), Peking (Hiina), Hiina müür, Fuji magi (Honshu saar, Jaapan), Obuse (Jaapan), Kyoto (Jaapan), Kobe (Jaapan), Sa Dec (Vietnam), Ubud (Bali, Indoneesia) jpt.

Kirjanikest leiame sellest osast paljudele tuntud nimed: Fjodor Dostojevski, Mihhail Bulgakov, Lev Tolstoi, Faiz Ahmad Faiz, Rudyard Kipling, Salman Rushdie, E.M. Forster, Rabindranath Tagore, Haruki Murakami, Marguerite Duras, Elizabeth Gilbert, muuskutest, heliloojatest leiame sellest osast Igbal Bano, Nusrat Fateh Ali Khani, George Harrisoni, kunstnikest Katsushika Hokusai jt.

 

 

Raamatu viimases, kuuendas osas jõuame Austraalaasiasse. Austraalia sisemaa värvirohkus ja Uus-Meremaa imelised vaated on inspireerinud paljusid kunstnikke. Meil on võimalus käia nende radadel ja kogeda Albert Namatjira teoste suurejoonelisust või sattuda just selle üksiku hoone peale, mida on maalinud Rita Angus.

Põnevatest paikadest on selles osas palju imelisi kohti: Põhjaterritoorium (Austraalia), Grampiansi rahvuspark (Victoria, Austraalia), Sydney (Uus-Lõuna-Wales, Austraalia), Fraseri saar (Queensland, Austraalia), Melbourne (Austraalia), Victoria (Austraalia), Canterbury (Uus-Meremaa), Wellington (Uus-Meremaa), Titirangi (Auckland, Uus-Meremaa), Karekare rand (Aucklandi lähedal, Uus-Meremaa), Mataiea (Tahiti, Prantsuse Polüneesia) jt. Kunstnikest leiame sellest osast Arthur Streetoni, Margaret Prestoni, Sidney Nolani, Rita Anguse, Colin McCahoni, Ralph Hotere’i, Paul Gauguini, muusikutest ja heliloojatest Michaler Nymani.

Selline põnev ja kaasahaarav raamat on see “500 inspireerivat jalutuskäiku”, mis annab põnevaid vihjeid selleks, kuhu minna jalutama, kui maailm viirusekütkeist vabaneb. Ja miks mitte seda teha just mõne kuulsa ja tunnustatud kirjaniku, kunstniku või muusiku jälgedes, ja saada ka endale inspiratsiooni edaspidiseks.


Maria Aldave „Suured maadeavastajad. 500 aastat esimesest ümbermaailmareisist“ (Ühinenud Ajakirad/Vesta)

Rikkaliku pildimaterjaliga raamat maailma avastamisest ja kaardistamisest.

Esialgu jättis inimene tuttavad paigad seljataha ja siirdus uusi teid avastama eelkõige selleks, et hinge sees hoidmiseks toitu leida, kuid tõelised põhjused, mis tõukasid inimkonda edu pandi või turvalisuse puudumise kiuste tundmatuid maailmu avastama, olid vallutusiha, janu rikkuste või teadmiste järele ja eelkõige armastus seikluste vastu.

Maadeavastajad, kes vanadel hallidel aegadel söandasid merd künda, teadmata, mis neid ees ootab, olid uudishimulikud reisimehed, keda innustasid tegudele teadus, usk või unistus kuulsusest ja aaretest. Nende eeskuju ja kogemused innustavad jätkuvalt astuma paikadesse, mida me veel ei tunne. Ja meile on selle vapruse üles näitamiseks valla terve ilmaruum.

Ma mäletan seda, kuidas mu vanaema armastas lugeda igasugu maade avastamiste ja maadeavastajate lugusid, mis ilmusid aastakümneid tagasi raamatusarjas “Maailm ja mõnda”, sealt hakkasid ka mulle mõned põnevad lood silma, mida hiljem sai ka loetud. Meenuvad Alexander von Humboldti “Lõuna-Ameerika rohtlates ja jõgedel”, Otto von Kotzebue “Reis ümber maailma”, “Scotti viimne ekspeditsioon” I ja II osa, James Cooki “Reis lõunapoolusele ja ümber maailma”, David Livingstone’i “Reisid Lõuna-Aafrikas” jt. Paljudest nende raamatute autoritest omavad kindlat kohta ka selles raamatus.

Raamatu “Suured maadeavastajad” eessõnas ütleb Maria Aldave, et sellesse raamatusse on koondatud nende vaprate inimeste saavutused, kes viskusid tundmatusse, teadmata, mis neid ees ootab. Maadeavastajad on teadmis- ja seiklushimulised, harjumuspärasest erinevad inimesed, kelle iseloom sunnib tuttavast ümbrusest välja astuma. Samuti jagavad nad vaba mõttemaailma, mis on avatud uuele, aitab neil vastu astuda raskustele ja haarata võimalustest. Teost alustab teekond vanaajast, mil Egiptuse vaaraod saatsid uurimisretki kaugetesse paikadesse nagu Nuubia ja Puntimaa. Selle lehekülgedel võtavad retkede järje üle foiniiklased, kreeklased ja roomlased, kelle uudishimule võrdset näitavad üles ka Hiina maadeuurijad.

Saame teada, et meil on võimalus lugeda viikingitest, Siiditeest, Marco Polost, Portugali meresõitjatest, kes purjetasid ümber Aafrika mandri ja jõudsid Indiasse, hispaanlastest, kes avastasid Uue Maailma. Raamatus jõutakse ka maailma esimese ümbermaailmareisini, mille võttis ette Fernao de Magalhaes, räägitakse mereröövlitest, kuid ka jäise Põhja uurijatest Willem Barentsist ja Henry Hudsonist, meresõitjast James Cookist ja maadeuurijast Rene-Robert Cavelier de La Sallest. 19. sajand tõi kaasa uued katsumused aladel, millest mõni oustus päris kõvaks pähkliks, nagu salapärane Aafrika, mille sisemaale söendasid tungida vaid vähesed, nagu näiteks David Livingstone. 19. sajand oli ka Ameerika Lääne vallutamise ajastu, näiteks Buffalo Bill. Juttu on Põhjapoolusest ja Antarktisest, Roald Amundsenist ja Ernest Shackletonist.

19. sajandil Euroopas läksid moodi taime- ja loomaliikide kogud ning etnograafilised uuringud. Seda ajastut iseloomustasid harukordsed helged pead nagu Alexander von Humboldt, kelle teosed võtsid kokku oma aja teaduslikud teadmised, ja Charles Darwin oma liikide evolutsiooni teooriaga – inimesed, kes ei kõhelnud katsetamise ja õppimise nimel ka ise maadeuurijaks hakkamast. Raamatus soovitakse esile tõsta ka mitut naist, kes pakkisid kõiki sotsiaalseid eelarvamusi trotsides asjad ja asusid teele tundmatusse. Teiste seas toimisid just nii Ühendriikides, Aasias ja Põhja-Aafrikas ringi rännanud Isabella Bird ning Lääne-Aafrika uurija Mary Kingsley.

Raamatus on juttu ka 20. sajandist. Maailma kõrgeim mägi, Himaalajas asuv Džomolungma alistus inimestele 1953, kui Edmund Hillaryl õnnestus tõusta selle 8848 meetri kõrgusesse tippu. Seitse aastat hiljem sukeldusid uurijad Jacques Piccard ja Don Walsh üle 10 900 meetri sügavusse merepõhja: Mariaani süvikus asuvasse Challengeri sügavikku, kuhu keegi polnud kunagi varem jõudnud.

Kui Maa jääb väikeseks, siis miks mitte seada sammud ilmaruumi? Esimesena tegid seda Vene kosmonaudid. Neile järgnesid ameeriklased, kes jõudsid Kuule ja isegi astusid selle pinnale.

Edasi raamatu sissejuhatus, milles autor tõdeb, et ehk on see meil aegade algusest veres, kuid inimestele meeldib avastada. Kui on tõsi, et meie liigi sünnikodu asub Aafrikas, siis miks oleme asustanud kogu maakera? Muidugi seetõttu, et inimene on loomult uudishimulik ja naudib tundmatute paikade otsimist, mis omandavad tema jaoks avastamata imede aupaiste. Edasi juttu on nendest avastajatest, kes jäid raamatust välja, et kõrvale jäeti ka need ekspeditsioonid, mille eesmärk oli peamiselt sõjaline.

Autor mõtiskleb ka selle üle, mida tähendab olla maadeuurija? Juttu on maadeavastajate “abilistest” – kaardid, kompass, astrolaab, laevad, ohtudest, millega maadeavastajad kokku puutusid, kuid ka haigustest (rõuged, düsenteeria, malaaria, skorbuut), näljast, meeleheitest, hirmust tundmatuse ees.

Ja seejärel olemegi juba maadeavastajate lugude juures ehk “Suured maadeavastajad. Elud ja retked”.

Esimene peatükk on “Nuubia aare”, milles on juttu egiptlasest Harkhufist, kes oma vaaraole väärtuslike kaupade toomiseks avas turvalised kaubateed lõunasse. Ta tõi Nuubia aladelt kulda, eebenipuud ja isegi ühe pügmee. Samal ajal avastas ta Egiptuse kõrbest kaks tähtsaimat oaasi. Siin on juttu ka salapärasest Puntimaast.

Teine peatükk “Tinatee” jutustab meile Himilconist, kes oli esimene Vahemeremaadest pärit rännumees, kellest on teada, et ta maabus Loode-Euroopa rannikul. Retke eesmärgiks oli leida uus kaubatee Inglismaalt tina toomiseks. See saigi leitud, ent mees soovis avastust saladuses hoida, mistõttu jutustas, et teekond kubised hädaohtudest.

Kolmas peatükk “Müütiline Thule saar” on Pytheasest, kes võttis ette retke läbi La Manche’i väina Britannia, arktiliste polaaralade ja müütilise Thule saareni. Seikluseks kulus aasta, mille käigus mees läbis üle 12 000 kilomeetri. Tema saavutustest silmapaistvaimad olid seose nägemine loodete ja Kuu liikumise vahel ning sõna “Hispaania” kasutamine Ibeeria poolsaare kohta.

Neljas peatükk “Üksikasjalik pilk Indiast” jutustab lugejale Megasthenesest, kes oli Kreeka rändur ja geograaf, üks esimesi eurooplasi, kes kujutas kirjasõnas Indiat. Neile aladele tehtud uurimisretkedel kogutud andmete põhjal pani Megasthenes kokku tänaseks kadunud raamatu “Indika”, millest sai klassikaliste ajaloolaste hilisemate teoste nurgakivi.

Viies peatükk “Merereis ümber Aafrika Indiasse” jutustab meile Eudoxosest Kyzikosest. See Kreeka geograaf ja maadeavastaja jõudis Indiasse mööda Punast merd Egiptuse vaarao ülesandel ja India meremehe juhatusel. Usutakse, et ta üritas kahel korral purjetada ümber Aafrika mandri ja kaotas teisel katsel elu.

Kuues peatükk “Teadmiste otsinguil” räägib meile stoikust filosoofist Posidoniusest, kes rändas Kreekas, Ibeeria poolsaarel, Gallias, Itaalias, Sitsiilias, Liibüas, Egiptuses ja Vahemere idaosas. Uurimisretkedel pööras ta tähelepanu paljudele valdkondadele, sest Posidoniust huvitas kõik: nii geograafia, füüsika, astronoomia, matemaatika, meteoroloogia, ajalugu kui ka etnograafia.

Seitsmendas peatükis “Elueliksiir” loeme Vana-Hiina maagist Xu Fust, kes asus teele keisri käsul, et leida surematuse valem. Xu Fu otsis seda kaugetest mägedest kahel korral: 219. ja 210. aastal eKr. Talle usaldatud ülesanne jäi täitmata, ent siiski avastas ta piirkonna, mis oli hiinlastele seni tundmatu: Jaapani saared.

Kaheksas peatükk “Retk suure Hiina müüri taha” tutvustab meile Zhang Qiani. See 2. sajandi Hiina maadeavastaja oli esimene, kes tõi keisri õukonda usaldusväärseid uudiseid Kesk-Aasiast ja võimaluse ära kasutada juba olemasolevaid suhtluskanaleid. Tema retkedel kogutud teave võimaldas Hiinal vallutada ja koloniseerida üüratuid maa-alasid, mis oli seni olnud pisikuningriikide valduses, ning avada läände kulgev Siiditee.

Järgmistes peatükkides loeme Süüria kaupmehest Maes Titianusest, maadeavastajast ja rüüstajast Ragnar Lodbrokist, esimesest eurooplasest Aafrikas ehk viiking Leif Erikssonist, kuid ka Abu Hamid Al-Gharnatist, Al-Idrisist, Marco Polost ja tema retkest Hiinasse, Ibn Battutast, Zheng Hest, Gil Eanesest, Veneetsia meremehest Alvise Cadamostost, kes avastas Rohuneemesaared.

19. peatükk “Hea Lootuse neem” tutvustab lugejale Bartolomeu Diast, kes oli Euroopa maadeavastaja, kes purjetas 1488. aastal esimesena ümber Hea Lootuse neeme, avades sellega uue meretee üle India ookeani ja kümne aasta pärast ka Indiasse. Hiljem osales Dias Vasco da Gama mereretkel, mis jõudis indiaanlaste aladele ja hõivas Brasiilia.

20. peatükis “Vürtsitee” jõuamegi Vasco da Gama juurde. Tema oli esimene meritsi ümber Aafrika lõunatipu Indiasse seilanud eurooplane, kes õnnistas sisse niinimetatud Vürtsitee, mis tõi Portugalile kirjeldamatut majanduskasu.

Järgmised maadeavastajad selles põnevas ja huvitavas raamatus on Christoph Kolumbus, Vasco Nunez de Balboa, Hernan Cortes, Francisco Pizarro, Lope de Aguirre, Gonzalo Guerrero, Juan Ponce de Leon, Alvar Nunez Cabeza de Vaca, Francisco Vazquez de Coronado, Juan de Onate y Salazar, Juan Rodriguez Cabrillo.

32. peatükk kannab pealkirja “Reis ümber maailma”, milles räägitakse Fernao de Magalhaesist. Ta oli Hispaania kuningakoja palgatud maadeavastaja, kes avastas tee Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani, mida tänapäeval tuntakse Magalhaesi väinana. Ja ehkki ta suri enne oma retke lõppu, oli tema ekspeditsioon ajaloo esimene ümbermaailmareis.

Seejärel astuvad meie ette Francisco Jose Garcia Jofre de Loaisa, Francisco Javier, Miguel Lopez de Legazpi, Hasekura Rokuemon Tsunenaga, kuningannat teeninud korsaar Francis Drake, Põhja uurimise teerajaja Willem Barents.

39. peatükk “Inglismaa esimene koloonia Põhja-Ameerikas” tutvustab raamatu lugejale John Smithi. Tema oli inglise meresõitja ja maadeuurija, kelle nime tegi kuulsaks sõprus indiaanlanna Pocachontasega. John Smith asutas esimes Briti asula Põhja-Ameerikas: Jamestowni. Lisaks uuris ta Virginia jõgesid, kaardistas Cheaspeake’i lahte ja Uus-Inglismaa rannikut.

40. peatükis “Loodeväil” on juttu inglise meresõitjast Henry Hudsonist, kes otsis lühimat teed Euroopast Aasiasse piki Ameerika põhjarannikut – Loodevälja. Tema ekspeditsioonid sillutasid teed New Amsterdami ehk praeguse New Yorgi sünnile.

Järgmised peatükid räägivad meile Madalmaade maadeuurijast ja kaupmehest Abel Tasmanist, prantsuse maadeavastajast Rene-Robert Cavelier de La Sallest, Taani päritolu maadeuurijast Vitus Jonassen Beringist, Vaikse ookeani isandast James Cook’ist, La Perouse’i krahvist Jean-Francois Galaup’ist, šoti admiralist ja loodusteadlasest John Ross’ist, kes võttis kahel korral ette Atlandi ja Vaikset ookeani lahutava Loodevälja otsingud.

47. peatükk kannab pealkirja “Läbi ja lõhki teadusemees”, milles on juttu Alexander von Humboldt’ist, kes oli väga mõjukas teadlane. Tema, koos prantsuse loodusteadlase Aime Bonplandiga ette võetud viie aasta pikkusel rännakul Ladina-Ameerikas uuris paljusid valdkondi zooloogiast ja botaanikast etnograafia ja antropoloogia ning vulkanoloogia ja geograafiani. Ta talletas saadud tulemused teostesse, kuhu koondas kogu oma aja teaduslikud teadmised.

Seejärel liigume koos Meriwether Lewise ja William Clarkiga Metsikusse Läände, loeme liikide tekkimisest ja Charles Darwinist, käime Robert O’Hara Burke’iga Austraalias, kuid ka Loodeväilast ja Rootsi geoloogist ja geograafist Adolf Erik Nordenskiöldist. Šotlase David Livingstone’iga seikleme Aafrikas, kus liigub ka veel teinegi šotlane ehk Henry M. Stanley. Metsikut Läänt taltsutab Buffalo Bill, oma jälje on maadeavastajate sekka jätnud ka kolm kanget naist – Isabella Bird, Mary Kingsley ja Alexandra David-Neel. Külmadel aladel seiklevad Roald Amundsen, Ernest Shackleton, Robert Peary, põnevale ekspeditsioonile viib meid Norra seikleja Thor Heyerdahl, Tiibetisse aga Austria maadeuurija, geograaf ja kirjanik Heinrich Harrer, kes vallutas kogu maailma mäetippe ja sai kuulsaks seitsme Tiibetis veedetud aastaga. “Maailma katusele” viib meid Uus-Meremaa maadeuurija ja alpinist Edmund Hillary, merepõhja aga Jacques Piccard ja Don Walsh, raamatu viimases peatükis käime koos ameeriklaste ja venelastega kosmoses ja Kuul.

Selline sisukas ja kaasahaarav raamat on see maadeavastajate raamat. Usun, et seda võib võtta ka omamoodi õpikut, mis sobib lugemiseks nii noortele lugejatele kui ka täiskasvanutele. Raamatus on palju pilte ja fotosid, kaarte ja jooniseid.


„Vendade Grimmide muinasjutud“ (Eesti Raamat)

Selle raamatu kaante vahelt leiate üle 30 lastepäraselt jutustatud vendade Grimmide muinasjutu – Hansust ja Gretest, Lumivalgekesest, Bremeni linna moosekantidest, Okasroosikesest ja paljudest teistest.

Anne Hofmann on nende juurde joonistanud imeilusad pildid, mille kaudu saab muinasjuttude võlumaailma sukelduda.

Head haldjad, söakad printsessid, metsikud hiiglased, kavalad kääbused, vaprad printsid ja võimsad võlurid satuvad põnevatesse ja suurejoonelistesse seiklustesse, milles üks on kindel: lõpuks võidab alati hea!

„Vendade Grimmide muinasjutud“ on tõeline muinasjutuaare 4-aastastele ja vanematele lastele ning tervele perele.

Ma mäletan oma lapsepõlvest kahte suurepärast ja kaunist muinasjuturaamatut, üks neist oli Charles Perrault’ „Muinasjutud“ (eesti keeles 1979) ja teine Jakob ja Wilhelm Grimmi „Muinasjutte“ (eesti keeles 1981). Mõlemad ilmusid suures köites ja olid imeliste illustratsioonidega (Grimmide raamatu omad olid Jaan Tammsaare sulest, Perrault’ raamatu omad Lilian Härmi sulest). Sealt sai alguse minu huvi muinasjuttude vastu, mida täiendas veel ka 1987 ilmunud Hans Christian Anderseni muinasjuttude kogumik „Väike merineitsi“ , mille illustratsioonid olid jällegi Jaan Tammsaare sulest. Kindlasti ei unusta ma ka vahvaid raamatusarju (samuti ju muinasjutud) „Saja rahva lood“ ja väikeses formaadis ilmunud „Muinaslugusid kogu maailmast“.

Selles ilusas muinasjuturaamatus, millel on samuti väga ilusad illustratsioonid, mis on Anne Hofmanni sulest, on tõepoolest 30 muinasjuttu, mida paljud kindlasti teavad. Lastepärasesse kuube on need muinasjutud jutustanud Ulrike Sauerhöfer.

Esimene muinasjutt on maailmakuulus „Okasroosike“, milles kuningas ja kuninganna igatsesid endale väga last. Ühel päeval, kui kuninganna suples, hüppas tema juurde konn, kes ütles, et kuninganna soov läheb täide ja varsti toob ta ilmale tütre. Tüdruk sündis, korraldati suur pidu, kuhu kutsuti ka teadjanaisi, et need lapsele head sooviksid. Kuningriigis oli 13 teadjanaist, aga kuna kuningal oli vaid kaksteist kullast taldrikut, pidi üks neist koju jääma. Kolmeteistkümnes teadjanaine tuli ka, ta oli maruvihane, et teda poldud kutsutud. Ta hüüdis kõikidele, et kuningatütar torgaku end viieteistkümnendel sünnipäeval värtnaga ja kukkugu surnult maha! Kaheteistkümnes teadjanaine, kes polnud oma soovi veel öelnud, lausus nüüd, et ta ei saa needust maha võtta, kuid ta saab seda leevendada – kuningatütar ei sure, vaid jääb sajaks aastaks magama.

Kuningas käskis küll ära põletada kõik kuningriigis olnud värtnad, et tema laps oleks ohu eest kaitstud, kuid siiski jäi alles üks, mis asus kuningalossi kõige kõrgemas tornikambris. Kuidas asjad edasi lähevad, selle jätan ma sulle endale lugeda.

Siin on veel mitmeid väga kuulsaid, tuntuid ja populaarseid muinasjutte, näiteks „Rapuntsel“, mis jutustab naisest ja mehest, kes elasid koos kenas pisikeses majas, mille akendest paistis oivaline aed. Aed oli täis taimi, lilli ja värsket juurvilja. Aia ümber oli aga kõrge müür ja keegi ei söandanud sellesse aeda astuda, sest see kuulus kurjale nõiale, kes oli väga võimas ja keda kartis kogu maailm. Ühel päeval tuli naisel isu rapuntslite järele, mis kasvasid selles aias, ja ta palus oma mehel endale neid paar tükki tuua!

Mees armastas oma kaasat väga ja nii ronis ta pimedas üle müüri ning murdis mõned lehed. Naine valmistas sellest kohe oivalise salati. Salat oli suurepärane ja mees pidi järgmisel õhtul jälle minema rapuntsleid tooma, kuid nüüd oli aias ka kuri nõid, kes pakkus välja, et mees võib rapuntsleid võtta, kuid peab talle vastutasuks tooma lapse, kui see naisel ja mehel on sündinud! Hirmunud mees oli kokkuleppega nõus ja kui laps oli sündinud, ilmus kuri nõid, võttis tüdruku kaasa ja pani talle nimeks Rapuntsel.

Laps kasvas ja oli oma pikkade kuldete juustega imeilus. Kui tüdruk sai kaksteist aastat vanaks, pani nõid ta pimedasse metsa kõrgesse torni kinni. Sel polnud treppi ega ust, torni tipus oli vaid pisike aken. Tüdruk elas tornis ihuüksi, kui nõid tahtis Rapuntslile külla tulla, pidi tüdruk oma juuksed aknast alla laskma, ja neid mööda ronis nõid üles torni nagu mööda köit.

Ühel päeval hakkab torni juures käima kuningapoeg, kellele meeldib tüdruku laul. Lõpuks saab ta ka torni, kuna palub Rapuntslil juuksed tornist alla ulatada. Veidi hiljem saab sellest teada ka kuri nõid, mistõttu võtavad lood üsna halva pöörde. Kuningapoeg kukub kibuvitstesse, mistõttu jääb ta pimedaks, tüdruk viiakse kaugele tühjale maale. Kas Rapuntsel ja kuningapoeg saavad kokku? Selle pead ise välja selgitama.

„Hans ja Grete“ on samuti tuntud muinasjutt, milles õde-venda Hans ja Grete viiakse ema ja isa poolt metsa, kuna neil ei ole kodus enam piisavalt süüa. Esimesel korral õde-venda pääsevad metsast välja, kuna Hans oli isa ja ema jutuajamist pealt kuulnud ja kaasa võtnud valgeid kruusakive, mida oli taskust teele visanud. Teisel korral enam nii hästi ei lähe, sest Hans oli kaasa võtnud leivatükikesi, mida nad hiljem teelt ei leidnud, kuna linnud olid need kõik ära söönud.

Nüüd lähevad lapsed sügavasse metsa ja satuvad nõia majja! Esialgu oli nõid üsna sõbralik, kuid hiljem selgus, et tal oli plaanis lapsed lihtsalt nahka panna! Kas Hans ja Grete pääsevad? Ja kuidas? Selle saad teada, kui muinasjutu läbi loed.

Siin on ka jällegi väga tuntud ja kuulus muinasjutt ehk „Hunt ja seitse kitsetalle“, milles seitse kitsetalle peavad üksi koju jääma, kuna nende ema läheb metsa toitu otsima. Ema hoiatab enne minekut oma lapsukesi hundi eest, sest hunt on kuri ja võib kitsetalled nahka panna!

Hundil õnnestub kitsetalled siiski ära petta ja pääsebki nende majja sisse, kuid ... ma ei saa jälle ju siinkohal edasi rääkida, kuidas lugu lõpeb, kuid sina saad selle ise kindlasti lõpuni lugeda.

Raamatust leiame ka muinasjutu „Tuhkatriinu“, mis on kindlasti paljudele muinasjutusõpradele hästi tuttav. See räägib heasüdamlikust tütarlapsest, kelle ema sureb. Tema isa võtab uue naise, kellel on ka endal kaks tütart – silmale kenad vaadata, kuid kurja südamega. Nüüd pidi vaene kasutütar päevast päeva tõusma enne päikesetõusu ning vett tassima, tuld tegema ja süüa keetma. Mõnikord, kui kasuõed olid eriti õelad, puistasid nad ahju ette tuha sisse herneid ja läätsi ning tüdruk pidi neist head välja noppima. Ja kui töö sai õhtuks valmis, ei tohtinud ta magada voodis, vaid pidi kolde kõrvale tuha sisse heitma. Seepärast nägi vaene tüdruk alati must ja tuhane välja ning teda hüüti Tuhkatriinuks. Nüüd oli tulekul uhke ball, mille korraldas kuningas. Kutsutud olid käik maa vallalised naised, et prints saaks nende hulgast endale pruudi valida.

Ka Tuhkatriinu tahtis minna, kuid mida selga panna? Polnud tal ka kingi ega ehteid ... Õnneks oli Tuhkatriinu ema haual üks imepuu, millel oli linnuke, kes viskas Tuhkatriinule uhke kleidi ja hõbedast kingad. Kui Tuhkatriinu nendega ballile ilmus, ei tundud keegi teda ära. Ta oli nii kaunis, et teda peeti võõraks kuningatütreks! Kui ball läbi sai, jooksis Tuhkatriinu ruttu koju.

Järgmisel päeval ball jätkus. Tuhkatriinu sai linnukeselt veelgi uhkema kleidi ja prints tantsis Tuhkatriinuga terve õhtu. Balli lõppedes jooksis tüdruk kähku koju.

Kolmandal päeval sai Tuhkatriinu kõige uhkema kleidi, see oli kuldne ja selle juurde käisid ka kuldsed kingad. Kui Tuhkatriinu ballile ilmus, oli terve saal imetlusest keeletu. Kesköö paiku hakkas pidu lõppema ja Tuhkatriinu jooksis minema, kuid seekord oli prints välja mõelnud kavaluse ning lasknud lossitrepi astmed katta tõrvaga, et ilus tundmatu ei saaks putku panna. Tuhkatriinu jäi tõrva külge kinni ja jättis ühe kuldse kinga maha. Prints leidis selle kinga ja kinnitas, et kelle jalga see king sobib, see saab tema naiseks! Kas ja kuidas jõuab prints koos kingaga Tuhkatriinu juurde, selle jätan ma Sulle endale lugemiseks.

Raamatust leiad veel ka muinasjutud: „Kalamees ja tema naine“, „Saabastega kass“, „Lumeeit“, „Lumivalge ja Roosipuna“ (see on jällegi vahva lugu, kahest õest, keda hüüti Lumivalgeks ja Roosipunaks, mängus on ka suur ja võimas karu, kes hiljem osutub hoopis kuningapojaks ja ka kuri kääbus, kes kuningapoja karuks oli nõidunud), „Lauake, kata end“ (lugu rätsepast, tema kolmest pojast ja kitsest), „Läbitantsitud tallad“ (lugu kuningast ja tema kaheteistkümnest tütrest, kes käivad öösiti salajas imelises metsas printsidega tantsimas, hommikuks on tütarde kingad katkti tantsitud, mis öösiti toimub, sellele aitab vastuse leida haavatud sõjamees), „Kuningas Rästahabe“ (siin toimetavad ühel kaugel maal heasüdamlik kuningas, tema ära hellitatud tütar, kellel jõuab kätte aeg abielluda, kuid ükski mehekandidaat ei sobi talle, lõpuks antakse ta naiseks ühele veiderdajale, kes hiljem osutub hoopis ...).

Lisaks veel ka muinasjutud: „Konn-kuningas“, „Kuldne hani“, „Vahva rätsep“ (lugu vahvast, kavalast ja nutikast rätsepast ja suurest hiiglasest), „Jänes ja siil“ (selles loos hakkab upsakas jäneseisand siiliga võidu jooksma), „Metsamajake“, „Eluvesi“, „Kurat kolme kuldse juuksekarvaga“, „Kaksteist kütti“, „Seitse kaarnat“, kuid ka „Punamütsike“ ja „Bremeni linna moosekandid“ (selles loos toimetavad üheskoos eesel, jahikoer, kass ja kukk, kes ajavad hirmu nahka suisa röövlitele), „Lumivalgeke“ (lugu ilusast kuningatütrest, keda kutsutakse Lumivalgekeseks, kurjast võõrasemast, kes tahab olla kõige ilusam kogu maal, mistõttu satub Lumivalgeke metsa, kus asub elama koos seitsme pöialpoisiga, mängus ka imetabane peegel, nõiutud kamm, mürgitatud õun, uninunud Lumivalgeke, klaasist kirst ja vapper kuningapoeg).

Sellised muinasjutud on selles ilusas ja uhkes muinasjuturaamatus. Need on vahvalt ja lihtsalt väiksemale lugejale ümber jutustatud, et lastel oleks kergem lugeda ja aru saada, kuid ma arvan, et neid lugusid võivad lugeda ka suuremad lugejad, miks mitte täiskasvanud, et oma lapsepõlve ja vanu häid muinasjutte meelde tuletada.


“The United States vs. Billie Holiday” (Warner Music)

Pean tunnistama, et on hämmastav leida sedavõrd ehe plaat, mis meenutab aastakümnete taguseid aegu, millal Billie Holiday oli kindlasti paljude muusikasõprade arvates maailma parim lauljatar.

Vaatasin üle ka oma isikliku vinüülplaatidekogu, sest meenus, et ka nn nõukogude ajal ilmus Billie Holiday loomingut vene plaadifirmalt “Melodija”, ja mälu ei petnud mind, leidsin 1990 ilmunud albumi “Strange Fruit”, millel Billie Holiday esitatud lugusid erinevatest aastatest, nagu näiteks “God Bless The Child” (1941), “All Of Me” (1941), “Strange Fruit” (1939), “What A Little Moonlight Can Do?” (1935), “Gloomy Sunday” (1941), “Mean To Me” (1937), “The Man I Love” (1939), “Them There Eyes” (1939), “Summertime” (1936), “Fine And Mellow” (1939), “I Cover The Waterfront” (1941) ja “Billie’s Blues” (1936). Tõelielt hea valik, ja loetlesin lood üles, et veidi hiljem vaadata, kas nendest lugudest mõni ka uuele heliribale on pääsenud.

Etteruttavalt võin öelda, et uuel heliribal on nendest lauludest olemas “All of Me” (mis on uue heliriba avalöök), “God Bless The Child”, “Strange Fruit” ja “Them There Eyes”.

Aga lähen nüüd selle uue heliriba juurde, sest valmis on saanud uus film Billie Holidayst ehk “The United States vs. Billie Holiday”, mille peaosas mängib suurepärane Andra Day, kes ka albumil olevad laulud esitab. Vaid ühes laulus “The Devil & I Got up to Dance a Slow Dance” laulavad suurepäarse dueti Charlie Wilson ja Sebastian Kole.

Filmi heliribal kuuleb Billie Holiday poolt tuntuks lauldud laule, mida nüüd esitab Andra Day, kuid albumil on ka mitu uut lugu, mis hingavad ajastule kohases võtmes – “Tigress & Tweed” (autoriteks Day & Raphael Saadiq), “Break Your Fall” (autoriteks Warren Oak Felder ja Coleridge Tillman) ja “The Devil and I Got Up to Dance a Slow Dance” (autoriteks loo esitaja Charlie Wilson, Jamie Hartman, Warren Oak Felder ja Coleridge Tillman).

Filmi režissööriks on Lee Daniels, peaosa mängib Andra Day, teistes osades Trevante Rhodes, Natasha Lyonne, Garrett Hedlund, Da’Vine Joy Randolph, Tone Bell, Tyler James Williams, Evan Ross ja Erik LaRay Harvey. Filmis jälgitakse 1940ndaid aastaid New Yorgis, kui valitsus oli võtnud “jälgimise alla” Billie Holiday, põhjuseks toodi narkootikumid ja nende tarvitamine … Filmi aluseks on Johann Hari kirjutatud raamat “Chasing the Scream: The First and Last Days of the War on Drugs”. Andra Day on osa eest juba kandideerinud parima näitlejatari Kuldsele Gloobusele ja ka sama auhinna parima laulu (“Tigress and Tweed”) kategoorias.

Andra Day (s. Cassandra Monique Batie, 30. detsember 1984) on USA lauljatar, laulukirjutaja ja näitlejatar. 2015 ilmus tema seni ainus album “Cheers to the Fall”, mis tõusis USA plaadimüügitabelis 48. kohale. 2016 kandideeris see album Grammy auhinnale parim R&B albumi kategoorias, selle albumi lugu “Rise Up” kandideeris samal aastal Grammy auhinnale parima R&B loo kategoorias. 2015. aasta lõpus esines Andra Day koos legendaarse Stevie Wonderiga Apple TV reklaamis, kusjuures Stevie Wonderit peetakse ka Andra Day “avastajaks”.

Billie Holiday (ehk Eleanora Fagan, 7. aprill 1915 – 17. juuli 1959) oli USA džässi ja swingilauljatar, kelle karjäär kestis 26 aastat. Tema hüüdnimeks oli “Lady Day”, mille pani talle tema sõber ja muusikaline partner, saksofonist Lester Young.

Billie Holiday on väga palju mõjutanud jazzi- ja poplaulu arengut. Tema vokaalne stiil sai paljuski mõjutusi jazzmuusikutelt, ja Billie Holiday oli üks esimesi lauljatare, kes oskuslikult kasutas laulmisel ära fraseerimist ja lauldes veidi muusikast hiljem, justkui meloodiale järgi (sellist laulustiili kasutas hiljem ka Frank Sinatra). Billie Holidayl oli ka hämmastav improviseerimisoskus, kusjuurs tema hääleulatus oli üsna väike.

Joachim E. Berendt kirjutab raamatus “Jazziraamat. Ragtime’ist tänapäevani” (Vagabund 1999) nii: “Räägitakse, et Billie Holiday stiil, mida peeti omal ajal uueks ja revolutsiooniliseks, koosnes põhiliselt hääle “mikrofoniseerimisest”, laulmisviisist, mis ilma mikrofonita olnuks mõeldamatu. See “mikrofonistiil” on igasuguse popmuusika jaoks saanud nii tavaliseks, et vaevalt leidub neid, kes oskavad ette kujutada, kui revolutsiooniline see oli ajal, mil Billie Holiday mikrofoni avastas.”

Berendt kinnitab oma raamatus sedagi, et Billie Holiday oli suurim jazzlauljatar pärast Bessie Smithi, võib olla üldse suurim, igatahes oli Holiday swingi kehastus.

“Billie Holiday hääl on väike, nõtke ja tundlik,” kinnitab Berendt, “Holiday laulmises on Lester Youngi elastsust, mida võis märgata juba enne nende kohtumist. Holiday on esimene artist jazzis (mitte ainult naiste või jazzlauljate seas), kelle muusikas on selgelt näha saksofoni mõju stiilile ja soundile. Võib öelda, et tänu Billie Holidayle algas moodne jazz laulmises varem kui pillimängus.”

Billie Holiday sündis Philadelphias, kasvas üles Baltimore’is, kuid tema lapsepõlvest on üsna vähe teada, sest lauljatari 1956. aastal räägitud lood lapsepõlvest, osustusid valeks. Juttu on olnud tema teenijatööst, vägistamistest ja prostitutsioonist, kuid Billie Holiday oli 15-aastane, kui tema pere kolis elama New Yorki ja just siis alustas ta laulmisega Harlemi ööklubides, kus teda kuulis ka produtsent John Hammond. 1933 aitas Hammond valmis teha esimese Billie Holiday salvestuse, see oli lugu “Your Mother’s Son-in-Law”, milles saatis teda ka nooruke Benny Goodman.

1935 sõlmis lauljatar lepingu firmaga Brunswick. Koostöös Teddy Wilsoniga sündinud hittlugu “What a Little Moonlight Can Do” tegi Billie Holiday kuulsaks. Berendt kirjutab oma jazziraamatus, et see oli väike banaalne laul, kuid tulemuseks oli täisväärtuslik kunstiteos.

1930. aastatel oli lauljatar populaarne, tehes koostööd plaadifirmadega Columbia ja Decca. Billie Holiday laulis ja teda saatsid tolle aja kuulsaimad jazzmuusikud Lester Young, Roy Eldridge, Buck Clayton, Ben Webster ja Bunny Berigan, neid koosseise juhendas tavaliselt pianist Teddy Wilson. Billie Holiday oli ka üks esimesi mustanahalisi jazzartiste, kes esines ka koos valgete muusikutega, ta oli mõnda aega isegi Artie Shaw’ orkestri solist, kuigi on teada sedagi, et Holiday pidi kuude kaupa kasutama tagaust, samas kui tema valged kolleegid käisid peauksest. Billie Holiday elas räpastes hotellides ning ei tohtinud vahel oma töökaaslastega isegi lõunalauda jagada. Ja pidi kõike seda kannatama mitte ainult ainsa musta, vaid ka naisena orkestris.

Enne seda esines Holiday ka Count Basie’ orkestriga, kus ta koges veelgi rängemat alandust: kuigi Holiday oli samavõrd must nagu iga teine Basie’ muusik, võis tema nahavärv tunduda mõnele külastajale liiga hele. Tollal oli mõeldamatu, et valge lauljatar esineb koos mustadega. Nii pidi Holiday ühes Detroidi teatris kasutama tumedat grimmi.

1940. aastatel hakkas Billie Holiday lindistama vähem jazzilikke lugusid, lugudes oli rohkem swingi, kübe bluusi, näiteks 1939. aastal salvestatud suurepärane lugu “Strange Fuit”, mis jutustas hoopis mustanahaliste lintšimisest … Teema oli sedavõrd keeruline, et esialgu keeldus plaadifirma Columbia seda lugu avaldamast, ja see ilmus ühe väikese plaadifirma alt. Berendt kirjutab jazziraamatus, et sellest laulust sai kõige jõulisem muusikaline protest rassilise diskrimineerimise vastu, sest puu otsas rippuv “kummaline vili” on lintšitud mustanahalise keha. Billie Holiday laulab seda laulu justkui konstateerides fakti.

1940. aastate lõpus oli Billie Holidayl tõsiseid juriidilisi probleeme ja ka probleeme narkootikumidega. Tema mitmed suhted meestega lõppesid õnnetult. Esialgu tarvitas lauljatar kanepit ja alkoholi, hiljem juba ka heroiini. Narkootikumid hakkasid mõjuma halvasti ka tema häälele.

Ta viibis lühikest aega ka vanglas, kusjuures on ju ka neid jutte, milles räägitakse, et laujatari narkosüüdistused olid fabritseeritud FBI poolt … Vanglast naastes andis Billie Holiday kontserdi täismajale Carnegie Hall’is, kuid kahjuks jätkusid ka mured nii alkoholi kui ka narkootikumidega. Kui ta oli jäänud vahele heroiiniga, siis keelati tal esinemised New Yorgis Tema viimaseks albumiks jäi 1958 ilmunud suurepäarne “Lady in Satin”. 1959 sattus Billie Holiday haiglasse südame- ja maksaprobleemidega. Lauljatar suri maksatsirroosi tagajärjel 17. juulil 1959, olles vaid 44-aastane … Berendt kirjutab jazziraamatus, et oma elu viimastel aastatel oli Holiday minetanud tippaastate vormi.

“Ta laulis ilma varasema vilkuse ja kiirguseta; tema hääl kõlas kulunult, rohmakalt ja vanalt. Siiski oli isegi siis tema laulus magneetilist jõudu. On imekspandav, kui palju jääb suurest kunstnikust alles, kui hääl, tehnika ja paindlikkus on kadunud ning säilinud on üksnes vaimne jõud. Seda Billie Holiday viimastel plaatidel kuulda on peaaegu kõhedustekitav: laulja on kaotanud oma elukutse materiaalsed ja tehnilised atribuudid, kuid jääb siiski suureks kunstnikuks.”

Berendt tõdeb, et Billie Holiday on kogu jazzilaulmise keskpunkt. Pärast Holidayd tuleb terve hulk naislauljaid, kelle ühisnimetaja oli (ja on endiselt) Holiday järgmine selles konkreetses stiilikategoorias, kuhu nad kuuluvad. Pärast surma on Billie Holiday postuumselt võitnud neli Grammy-auhinda! Kategooriaks “Best Historical Album” – 1980 album “Billie Holiday – Giants of Jazz”, 1992 “Billie Holiday – The Complete Decca Recordings”, 1994 “The Complete Billie Holiday” ja 2002 “Lady Day: The Complete Billie Holiday”.

1972 linastus film Billie Holiday elust, “Lady Sings the Blues”, peaosas Diana Ross. 1973 valiti Billie Holiday Grammy Hall of Fame’i. 1986 sai valmis ka teatrietendus “Lady Day at Emerson’s Bar and Grill”, mis räägib samuti Billie Holidayst, peaosa kehastas Reenie Upchurch, veidi hiljem tehti sellest ka Broadway muusikal ning 2016 tehti sellest ka telefilm, peaosas Audra McDonald.

“The United States vs Billie Holiday” heliriba on võrratu kuulamine, sest vanade laulude uued seaded on võrratud, ja kõlavad nii nagu vanasti … Andra Day esitused, orkestratsioonid, pillimehed on suurepärased, kusjuures mõnel hetkel lausa raske vahet teha, kas laulab Andra Day või Billie Holiday, ja seda ainult heas mõttes … Ka plaadil kõlavad uued laulud, millest eespool juttu tegin on võrratud. Olen üsna kindel, et heliribale valitud laulud esindavad Billie Holiday jazzilikku, swingilikku kui ka bluusilikku poolt, mis ongi igati äge.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/6NYYohGLKbj1z3XfORwrQv?si=L9cEL9-uSyCoM0JmSf-L2w&nž=1


„Müüdid ja legendid. Õpilase entsüklopeedia“ (Varrak)

Tutvume põneval reisil ümber maailma vägevate kangelaste ja kangelannadega, maagiliste võimetega elukatega ja hirmuäratavate koletistega. Kohtume Lääne-Aafrika vembumehest jumala Anansiga, kes esineb ämbliku kujul, samuti Vana-Kreeka kartmatu sõja- ja tarkusejumalanna Athenaga, jaapanlaste imelapsest jumala Kintaro ning veel paljude teiste huvitavate tegelastega.

Kirjastuse Varrak “Õpilase entsüklopeedia” sarjas on varem ilmunud uhked ja sisukad raamatud geograafiast, kosmosest, teadusest, leiutistest, inimkehast ja kunstist. Nüüd siis ilusas ja suures köites raamat müütidest ja legendidest. Raamatus on palju fotosid, joonistusi, jooniseid jne.Kirjastuse Varrak “Õpilase entsüklopeedia” sarjas on varem ilmunud uhked ja sisukad raamatud geograafiast, kosmosest, teadusest, leiutistest, inimkehast ja kunstist. Nüüd siis ilusas ja suures köites raamat müütidest ja legendidest. Raamatus on palju fotosid, joonistusi, jooniseid jne.

Sissejuhatuses öeldakse lugejale, et juba ammustest aegadest on inimesed üksteisele lugusid rääkinud. Lugusid maailma ja ühiskonna nähtuste tekkimisest ning seda põhjustanud üleloomulikest olenditest – jumalatest ja jumalannadest, kangelastest ja kangelannadest – nimetatakse müütideks. Lugusid sündmustest, mis võib-olla võisidki toimuda, või inimestest, kes võisidki kunagi elada, nimetatakse sageli legendideks. Mõne loo aineks võivad olla kultuuri või usuga seotud sündmused, mida ümbritseb teatud pühapaiste. Kõik niisugused lood, ükskõik kui uskumatud nad ka ei tundu, peegeldavad inimeste tegelikku elu: need räägivad sellest, kuidas elasid inimesed väga ammu ja mida nad tänapäeval usuvad.

Sissejuhatuses on juttu veel lugudest kogu maailmas, lugude eesmärgist, maagilisest maailmast, ühistest teemadest (maailma loomine, surnute riik, traditsioonide tekkimine, hea ja kurja võitlus, suured jumalad, petturid ja sulid), suurest inspiratsiooniallikast (aegade jooksul on müüdid andnud inspiratsiooni nii raamatute ja muusikateoste ning maalide loomiseks).

Raamatu esimeses osas oleme Euroopas. Euroopa rahvaste müütides, alates Vana-Kreeka jumalatest ja jumalannadest ning lõpetades Skandinaavia vembumeeste ja koletistega, leiame vägagi ettearvamatuid tegelasi, kes on vahel vägivaldsed, vahel head ja armulikud. Ehkki need müüdid pole enam osa praegustest uskumustest, kirjeldavad need maailma, kus jumalustel on võimalik inimeste elu otseselt mõjutada ja muuta kõike nii armastuses kui ka sõjas.

Selle osa esimene peatükk on universumi loomisest. Vanadel kreeklastel oli universumi tekkimise ning jumalate ja jumalannade päritolu kohta mitu lugu. Tuntuima müüdi peategelased on maajumalanna Gaia ja kõikide jumalate esiisa Uranos, kes lõid maailma ja esimesed elusolendid. Siin on juttu algmunast, esimestest elusolenditest, kuid ka sellest, et pärast Uranose surma sai titaanide kuningaks ja maailma valitsejaks Kronos.

Teine peatükk räägib meile titaanidest ja nende lastest. Surematud ja mõjuvõimsad titaanid olid Gaia ja Uranose järeltulijad. Nad olid oma suure jõu ja vastupidavuse poolest tuntud hiiglased. Alguses oli titaane 12, aga hiljem sünnitasid mõned neist veel omasuguseid, teistest jälle said Olümpose jumalate vanemad. Selles peatükis saame tuttavaks Kronose, Rhea, Okeanose, Themise ja Heliosega, kuid ka hesperiitide ja muusadega.

Kolmas peatükk jutustab meile Kronose kukutamisest, seejärel saame tuttavaks kaheteistkümne olümplasega – Kreeka mütoloogia kõige tähtsamaid jumalaid nimetati olümplasteks, sest nad elasid suure Olümpose mäe tipul. Sealt valitsesid nad maailma ja pidasid inimesi silmas. Vanad kreeklased kartsid ja austasid seda kõige mõjuvõimsamat jumalate põlvkonda väga. Need 12 olid: Aphrodite, Apollon, Ares, Artemis, Athena, Demeter, Hephaistos, Hera, Hermes, Hestia, Poseidon ja Zeus.

Edasi on juttu inimkonna loomisest, Aphroditest ja Hephaistosest, Pandora laekast, muusik Apollonist, Delfi oraaklist, Daphne kimbatusest, Athena kingitusest, Arachne ülbusest, allilmast, Persephone röövimisest, Heraklase vägitegudest, Orpheusest ja Eurydikest, Perseusest ja Medusast, Theseusest ja Minotaurosest, Bellerophontesest ja Pegasosest, Ikarose alla kukkumisest, Iasonist ja argonautidest, Kreeka merejumalatest (Pontos, Proteus, Poseidon, Triton, Leukothea), Oidipuse tragöödiast, Trooja sõjast (Vana-Kreeka luuletaja Homerose eepos “Ilias” kirjeldab lõpuosa sõjast, mida kreeklased pidasid rannikuäärse Trooja linnaga, kümme aastat kestnud sõda lõppes Trooja hävitamisega, selles peatükis on juttu ka Trooja hobusest), Odysseuse teekonnast koju, Orestesest kohtu all, Aenease ülesandest, kodukoldejumalannast Vestast, kevadejumalannast Florast.

Kreekast liigume edasi Skandinaaviasse. Ka siin on juttu maailmas loomisest – tänapäeva Skandinaavia aladel ajavahemikus 800-1300 elanud Põhjala rahvaste maailmaloomise lugu jutustab, kuidas maailm tekkis kahe, äärmiselt palava ja jäiselt külma ala vahele. Lugu kirjeldab ka seda, kuidas tekkisid jääst esimesed elusolendid – Põhjala koopajumalate esivanemad -, aga ka esimene mees ja naine. Edsi loeme maailmapuust – Põhjala mütoloogias ühendab hiiglaslik saarepuu Yggdrasil tervikuks kogu universumi. Puule toetub eri tasanditel üheksa maailma (maad), kus elavad erinevad olendid. Muinas-Skandinaavia koguteosed “Vanem Edda” ja “Noorem Edda” annavad nende maade paiknemise kohta erinevaid kirjeldusi, mistõttu on nende täpset asukohta puul raske määratleda.

Edasi loeme Põhjala ühest kõige tugevamast ja vapramast jumalast Odinist, kes oli ka väga tark. Aaside juhina otsis ta alati uusi teadmisi, aga nende hankimiseks tuli tuua ohvreid, juttu on ka ruunikirjast, sest müüdi ühe versiooni kohaselt olevat Odin loonud esimese muinaspõhja tähestiku, mis sai ruunikirja aluseks.

Seejärel juba Odini pojast, piksejumal Thorist, kes valitses oma suure võlujõuga vasara abil. Öeldakse, et viikingid kandsid enese kaitseks Thori vasarat kujutavaid amulette. Loeme ka juamalatest Lokist ja Baldrist, Ragnarökist – lugu Ragnarökist ehk jumalate saatusest on Põhjala mütoloogias ebatavaline, sest see ennustab tulevikku: seda, kuidas tuleb maailma lõpp. Selle kohutava sündmuse tagajärjel pühitakse minema nii jumalad, jumalannad, hiiud kui ka inimesed.

Lugusid on raamatu esimeses osas veel. Sõrmuse saaga – see kuulus Põhjala müüt räägib õnnetustest ja hädadest, mis juhtuvad nendega, kelle käes on härjapõlvlase Andvari neetud aare. Põhiliselt jälgitakse kangelase Sigurdri saatust ja kirjeldatakse, kui hukatuslikult mõjub talle Andvari aarete hulgast pärinev sõrmus. Juttu on ka Soome rahvuseeposest “Kalevala”, mis algab kirjeldusega maailma loomisest ja jutustab palju lugusid. Selles on juttu soomlaste maa Kalevala ja Pohjola (Põhjala) omavahelisest kemplemisest. Kesksel kohal on kolme soome vägilase – Väinämöineni, tema sõbra imesepp Ilmarineni ja vembumees Lemminkäineni – seiklused.

“Kalevalale” järgneb ajavahemikus 975-1010 anglosaksi (vanainglise) keeles kirja pandud eepos “Beowulf”, mis jutustab loo kangelasest, kes rändab taanlaste maale, et vabastada nad koletisest. Seejärel naaseb ta koju ja saab kuningaks.

Meil on võimalus saada tuttavaks ka Iiri mütoloogias tegutseva Dagdaga, kes oli eriliste võluvõimetega hõimu mõjuvõimas juht. Dagda oli iseäranis tuntud oma tarkuse ja üliinimliku jõu poolest, aga samas oli ta ka koomiline tegelane, kelle mõnigi ettevõtmine tegi rahvale nalja. Juttu on ka iirlaste armastusjumalast Aongusest, kes oli Dagda ja jõejumalanna Boanni poeg. Teda hüüti sageli lihtsalt nooreks pojaks, sest armunuid kokku airdates esines ta ka ise kena noormehena. Ja veel, surelikust naisest ja Iiri päikesejumalast Lugh’st sündis pooljumal Cuchulainn, kes oli Iirimaal Ulsteri kuningriigi parim sõjamees.

Palju vanu Iiri lugusid räägib kuulsast kangelasest Finn MacCoolist, kes oli väga tugev ja vapper ning oskas ka tulevikku ennustada, Finni poeg Oisin oli kuulus luuletaja, aga ka ühtlasi sõdalane ja seikleja. Suurem osa temast rääkivaid lugusid kirjeldab retke legendaarsele Nooruse maale ehk teise ilma, kus elasid üleloomulikud olendid. Iirimaalt liigume edasi Walesi. Loeme Walesi printsist Pwyllist ja tema armastatud Rhiannonist, kuid ka nende pojast Pryderist, kes koos sõbra Manawydaniga sõitis Walesist Inglismaale.

Loeme ka kivisse peidetud mõõgast. Kuningas Arthuri ja tema õilsate rüütlite vägiteod kujutavad enesest kõige põnevamaid lehekülgi Britanniast ja Prantsusmaalt pärit legendidest. See kuulus lugu jutustab sellest, kuidas Arthur sai Britannia kuningaks, võites ebatavalise võitluse, ja koondas hiljem enda ümber ümarlauarüütlid. Järgmised peatükid jutustavad Püha Graali otsimisest, Sir Lanceloti reetlikkusest, kuid ka Robin Hoodi seiklustest.

Britanniast liigume raamatu esimse osa lõpuks veel ka Venemaale. Juttu on nõiamoor Baaba-Jagaast, neiu Vassilissast, kelle õnnestus Baaba-Jagaast jagu saada, kurjast võlurist Kaštšeist ja tema surmast sõdalaskuningatar Marja Morjevna käe läbi. Kaks esimese osa viimast peatükki räägivad meile Ivanist ja tulilinnust ning näkineiust ja kuningapojast.

Raamatu teine osa viib meid Aasiasse. Hiinas, Jaapanis ja Indias levinud müüdid on aluseks tänapäevalgi laialt levinud religioonidele. Nendes tegutsevaid jumalaid ja taevariigi valitsejaid peetakse maapealsete inimeste valitsejate ning nende elu, mõtteid ja uskumusi mõjutavate tarkade esivanemateks. Teistest Aasia piirkondadest pärit lood on üldse vanimad, mida inimkond teab.

See osa algab jumalate sünniga. “Enuma Eliš” on pärit 2000 eKr Mesopotoomias tekkinud linnriikide loomist kirjeldav eepos. Mesopotaamia on Tigrise ja Eufrati jõe vahele jääv ala tänapäeva Iraagis. Üks osa sellest eeposest räägib jumalate päritolust. Edasi on juttu, kuidas Marduk loob Babüloni – Babülon oli Mesopotaamia vägevamaid linnu, “Enuma Eliš” annab teada, et seda linna ei rajanud inimesest kuningas, vaid hoopis jumal.

Juttu on ka Inannast, kes oli Mesopotaamias elanud sumerite kõige rohkem austatud jumalus. Inannat peeti armastus-, viljakus- ja sõjajumalannaks. Selles raamatus olev lugu jutustab tema retkest allilma ja sellest, kuidas tal läks korda sealt tagasi tulla. Samuti selgub siit, kuidas maa peal hakkasid vahelduma aastaajad.

Inannale järgneb türann Gilgameš. Mesopotaamias elanud legendaarne kuri kuningas Gilgameš on vanima meie ajani säilinud iidse eepose peategelane. Sumeri eepos “Gilgameš” on umbes 4000 aastat vana ja üldse üks vanimaid säilinud kirjandusteoseid. Selle peateemad on võim, julmus, kangelaslikkus ja sõprus, aga ka igavese elu otsingud.

Loeme ka iidsest Ugariti linnast, Baali tõusust võimule, hirmuäaratavast Ugariti jumalannast Anatist, Anatoolias elanud hetiitide ilmajumalast Tešubist, võitlusest kurjusejõududega, Pärsia eeposest “Šahname” ja selle peategelasest kangelaslikust sõdalasest Rustamist, taevajumalast ja tema loomistööst, Mongoolia müütidest (neis püütakse sageli seletada inimesi ümbritsevat loodust, palju on juttu loomadest ja sellest, kuidas nad said endale iseloomulikud jooned).

Juttu on loomulikult ka Hiina mütoloogiast. Selles on universumi loomine seotud vägivaldse ürglooja Pan Gu ja leebema olemusega Nü Wa nimega. Pan Gu lõi üleüldisest kaosest universumi, Nü Wa aga esimesed inimesed. Mitu Hiina loomise lugu jätkuvad kirjeldusega, mis juhtus siis, kui maailma tabas suur veeuputus ja kõik inimesed uppusid. Enamik neist lugudest räägib, kuidas jumalanna Nü Wa tuli maad päästma ja taastas elu maailmas. Juttu on ka taevasest valistejast Nefriitkesirist, kes on Hiina mütoloogia kõrgeim jumal. Temast räägib palju lugusid, millest mõni väidab, et just tema lõi universumi ja inimsoo. Saame tuttavaks ka kaheksa surematuga, kes on Hiina mütoloogias legendaarsed erakordsete võimetega olendid. Nende elu algas inimesena ja nad said surematuks, kui olid pühendunud täielikult taoismile, iidsele eluviisile kooskõlas loodusega.

Hiina mütoloogiast saame tuttavaks veel ka taevase ammuküti Yiga, ahvikuningaga, seejärel juba Jaapanisse. Jaapani loomise lugu on jäädvustatud Jaapani vanimas säilinud kirjandusteoses “Kojiki”, mis avaldati esmakordselt 712. aastal. Selles väidetakse, et Jaapani saarestikku ei loonud üks jumal, vaid abielupaar Izanagi ja Izanami. Nemad tõid kasutusele ka mõiste “kami” (loodusvaimud), millel on Jaapani mütoloogias tähtis osa.

Meile räägitakse ka Jaapani päikesejumalannast Amaterasust, kuid ka rebasnaisest (Jaapani müütides on loomadel sageli üleloomulikke võimeid, rebast peetakse väga arukaks ja ta suudab oma kuju muuta), juttu on ka abivalmis Okuninushist, legendaarsest kangelasest Kintarõst (“kuldne poiss”), kes on imelaps, kelle jõud ja kangelasteod olevat veelgi suuremad kui enamikul Jaapani sõdalastel.

Seejärel saame tuttavaks ka hinduismi ja Hindu mütoloogiaga. Loojajumal Brahma, kes moodustab hinduismis koos Višnu ja Šivaga kõige võimsamate ja kõige enam kummardatud jumalate kolmiku ehk Trimurti. Brahma sündis lootoseõiest, mille lõi Višnu, ning alustas siis suurt tööd universumi ja kõikide eluvormide loomisel. Juttu on ka hävitaja Šivast, suurest jumalannast ehk Devist ehk Mahadevist, India eeposest “Ramajana”, Višnu avataaradest.

Entsüklopeedia kolmas osa viib meid Aafrikasse. Vana-Egiptuse mütoloogiat tunneme tänu tuhandeid aastaid vanadele kirjalikele ülestähendustele ja arheoloogilistele leidudele, mis annavad meile sellest ammusest tsivilisatsioonist väga hea ülevaate. Seevastu lood niisugustest praegugi elavatest kultuuridest nagu on masaidel või sanidel aitavad seletada eluviisi, tavasid ja kombeid, mis kestavad tänapäevalgi.

Vana-Egiptuse maailmaloomise loost on mitu variant, mis kirjeldavad, kuidas kõik elusolendid sündisid lõpmatust merest. Peamine looja oli päikesejumal Ra, kes lõi maailma oma laste ja lastelaste abiga. Vana-Egiptuse linna Memphise loomise lugu on seotud käsitöö-, arhitektuuri-, skulptuuri- ja metallitööjumala Ptahiga. Usuti, et Ptah on kuulsa arhitekti Imhotepi esiisa.

Lugu jumal Osirisest ning tema vennast ja rivaalist Sethist oli muistsete egiptlaste hulgas väga armastatud. See pajatab kuningas Osirise imelisest võidust surma üle ja tema poja Horose võitlusest enda kui Egiptuse õigusjärgse valitseja koha eest. Müüt kinnitab egiptlaste usku, et nende valitsejad on jumalate järeltulijad ja et elu jätkub pärast surmagi.

Saame lugeda ka egiptlaste hauatagusest elust, Egiptuse jumalannadest (Hathor, Bastet, Taveret, Meshenet, Neith, Maat, Renenet), vembumehest ja kangelasest Anansist, kelle vingerpussid on Lääne-Aafrikas laialt levinud. Ehkki Anansi on väike ja pole jõu poolest kuigi tugev, kasutab ta mõistust ja kavalust ning trumpab üle palju inimesi ja loomi. Paljudes lugudes tegutseb koos Anansiga loojajumal Nyame.

Lääne-Aafrikas elava joruba rahva legendides tegutseb palju jumalaid ja vaime, nende hulgas ka peajumal Olorun (tuntud ka kui Olodumare), kelle nimi tähendab “kõigeväeline”. Jorubade maailma loomise loos laskub jumal Obatala taveast alla ja loob Oloruni abiga maa ja elusolendid.

Keenias elavale masai rahvale annavad põhilise osa toidust ja kehakatetest kariloomad. Selle kohta, kuidas masaid endale kariloomad said, on palju lugusid. Üks neist räägib sellest, et kariloomad olid jumalate kink masaidele, nii et nad said omaks võtta paiksema eluviisi.

Aafrika lõunaosas elava sani rahva traditsioonilised eluviisid on küttimine ja korilus. Nende lugu kannajahist (kanna on üks antiloobi liik) seletab ühtlasi, kuidas maailmas tekkis öö. Lõuna-Aafrikas elava sani rahva loojajumal on /Kaggen. Maailma loomise lugu räägib, kuidas ta aitas inimesed ja loomad maapinnale elama ja kuidas tuli rikkus nende omavahelised suhted.

Üks lugu on Aafrikast veel. Lugu supervõimetega lapskangelasest Mwindost on Kongo Demokraatlikus Vabariigis elava njanga rahva tradistiooniline muinasjutt. See räägib poisist, kes võitleb tugevate vastastega ning käib ära nii allilmas kui ka taevas. Müüt õpetab austama jumalaid ja seda, et kõik loomad on pühad.

Aafrikast liigume Ameerikasse. Ameerika põlisrahvaste müüdid pajatavad asteekide ja inkade, aga ka maiade ja tainode – nende järeltulijad elavad Ameerikas tänapäevani – iidsetest kultuuridest. Neis lugudes leidub palju elulisi tegelasi, aga ka jumalaid ja jumalannasid, kes korraldavad ilma, põlluharimist ja kõike muudki.

Tänapäeva Mehhiko keskosas ajavahemikus 1300-1521 elanud asteekide tähtsamaid jumalaid oli Quetzalcoatl. Üks tema lugudest räägib maailma hävingust ja sellest, kuidas ta võttis ette teekonna allilma, et tuua sealt ära inimluud, millest luua uusi inimesi. Samuti kinkis ta inimkonnale maisi, mis oli asteekide peamine põllukultuur.

Tuttavaks saame ka asteekide loodusejumalatega – Chicomecoatl, Xipe Totec, Tlaloc, Centeotl, Tonatiuh, Coatlicue.

Inimeste loomine ja kangelastest kaksikute Hunahpu ja Xbalanque seiklused moodustavad maiade eepose “Popl Vuh” (“Rahva raamat”) peamise sisu. Suust suhu edasi antud loo kirjutasid arvatavasti üles kitše maiad (Lääne-Guatemaala keskosas elanud rahvas) veel enne, kui üks hispaanlasest vaimulik selle 1700. aasta paiku hispaania keelde tõlkis. See ongi üks parimaid varaseid ülevaateid maiade müütidest.

Kariibi meres Hispaniola saarel (praegu Haiti) elanud tainode uskumust mööda vältas universumi loomine viis ajastut. Iga ajastu peegeldab üht järku tainode endi ajaloost. Ebaharilikul kombel lõpeb kogu lugu reaalses ajaloolise minevikus 1492. aastal, kui Euroopast saabusid asunikud, kes tegid tainode seinisele eluviisile lõpu.

Mitu müüti räägib inkade kultuuri tekkimisest Lõuna-Ameerikas tänapäeva Peruu aladel, aga kõige kuulsam on siiski lugu loojajumal Kon Tiki Viracochast. Müüdi selles variandis annab Viracocha oma loodu üle Manco Capacile, esimesele valitsejale ja kõikide inka kuningate esiisale. Loeme ka mitmetest inkase jumalatest – Mama Kilya, Pachamama, Urcuchillay, Inti, Catequil, Illapu.

Andides elanud yauyo hõimu uskumuse kohaselt oli Coniraya Viracocha küll maailma looja, aga kõige paremini teatakse teda kui vembumeest. Ta oli vägev jumal, ehkki mõnikord, kui ta inimeste ellu sekkus, ei läinud kõik just nii nagu kavatsetud.

Varao indiaanlased Venezuelas Orinoco jõe deltas saatsid suurema osa elust mööda jõel puutüvest õõnestatud kanuudes. Üks nende müüte kirjeldab esimese kanuu leiutamist ja selle muutmist tegelaseks, keda hüüti Metsaemaks.

Wanadi on Orinoco jõe ülemjooksul elavate yekuana (makiritari) indiaanlaste loojajumal, kes uskumust mööda on tülis deemon Odoshaga.

Ja oleme jõudnud selle põneva ja huvitava entsüklopeedia viimase osani – Okeaania. Tohutu suurel territooriumil, Austraalias ja seda ümbritsevatel Vaikse ookeani saartel leidub veel tänapäevalgi elavaid kultuure, mis on sünnitanud palju huvitavaid müüte. Need lood on küll erinevad, aga seal leidub hulk ühiseid jumalusi, näiteks loodusejumalaid ja vembumehi. Samuti iseloomustavad neid niisugused jooned nagu austus esivanemate ja kangelaste vastu, aga ka tihe side loodusega.

Lumaluma on Põhja-Austraalias Arnheimi maal elava gunvingu hõimu püha esivanem ja looja. Ta tuli merest vaalana, muutus inimeseks ja temast sai kultuurikandja, kes õpetas inimestele tähtsaid rituaale, mis on nende elus kesksel kohal. Paraku võib Lumaluma olla ka ohtlik, nimelt on ta ahne ja paneb sageli nahka kogu inimeste toiduvaru.

Palju Austraalia põliselanikke teab rääkida lugusid vägevast ja ohtlikust vikerkaaremaost, kes võib luua elu, aga põhjustada ka suurt hävingut. Tal on pikk keha ja ta saab end välja sirutada niiviisi, et meenutab vikerkaart. Sellel jumalikul tegelasel on peaosa Austraalia maastiku kujundamisel ja tema abiga ilmusid maailma ka esimesed inimesed.

Põhja-Austraalias Arnheimi maal elavad põliselanikud räägivad lugu õestest Wawilakitest (või Wagilakitest). Need õed olid jumalikud olendid, kes mööda maad ringi rännates kujundasid seda. Sellel teekonnal tuli neil võidelda ametüstpüüton Wititj’iga. Wawilak’i hõim peab õdesid oma esivanemateks.

Uus-Meremaal elavatel maooridel ja teiste Vaikses okeaanis asuvate Polüneesia saarte rahvastel on samad jumalad ja jumalannad, ehkki nende nimed (ja mõnigi kord ka rollid) on piirkonniti erievad. Paljud nendest jumalatest ja jumalannadest on seotud maailma loomisega, teised aga esindavad loodusjõude, ellujäämisoskusi või käsitöökunsti. Meile tutvustatakse – Rangi ja Papa, Tangaroa, Tawhiri, Rongo ja Haumia, Tane, Tu, Hine-nui-i-te-põ.

Selle entsüklopeedia viimane peatükk/lugu jutustab meile vembumees Mauist, kes on üks peategelasi peaaegu kõikidel Vaiksel ookeanil Uus-Meremaast kuni Hawaii saarteni laiuvatel Polüneesia saarte tuntud lugudes. Mõnes müüdis on Maui jumal, mõnes jälle surelik. Kuigi nii mõneski loos teeb ta igasuguseid pahandusi, on Maui samas ka kangelane, kes kasutab oma oskusi, et parandada inimeste elu.

Eraldi peatükkidena on teiste peatükkide vahele pikitud ülevaated vembumeestest, allilma jumalustest, müütilistest asjadest, müütilistest relvadest, suurtest valitsejannadest (Guinevere, Isis, Hippolyte, Medb, Klytaimnestra, Nü Wa, Dido, Rambha, Kaikeyi), müütilistest olenditest (harpüia, mantikore, kraken, Skylla, kolme jalaga kaaren, Garuda, Sirruš, Namazu, Airavata, kimäär), nõiduslikest olenditest (Yama-Uba, Baaba-Jagaa, Medeia, Div-e Sepid, Väinämöinen, Merlin, Kirke, Ravana), saatusest ja õnnest (Lakšmi, nornid, moirad, Shai, Ganeša, Gefion, Fortuna, Camaxtli, San Xing) ning müütilistest õdedest-vendadest.

Selline on seekordne õpilase entsüklopeedia, igatu uhke ja sisukas raamat, ilusas ja suures köites, palju põnevat lugemist ja teadmisi müütide ja legendide kohta. Palju suurepäraseid fotosid ja pilte. Huvitav lugemine nii lastele kui ka noortele ja miks mitte ka täiskasvanutele.