Sally Harris „Topelt-Felix“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Üheteistkümneaastase Felix Twaini elu keerleb number kahe ümber.

Ta võtab trepist minnes kaks astet korraga, koputab kaks korda vastu uste käepidemeid ja sätib asju paarikaupa.

Asi on nii hulluks läinud, et Felixit hakkab ähvardama koolist väljaviskamise oht, sest direktor ei jaksa enam elu Felixi uskumatult keeruliste reeglite järgi seada. Ja siis saabub Charlie Pye ning keerab Felixi elu pea peale!

Pean tunnistama, kui olin 11-12.aastane, siis oli ka minu elus periood, kus miski käskis asju ütelda kolm korda, kontrollida kolm korda jne jne. Ju see oli seotud kasvamise ja varase puberteediga, mistõttu ajus toimusid mingid kummalised sündmused … Ja kui seda raamatut lugeda, siis tundub, et ega mu oletus väga vale ei olegi. Selle raamatu peategelane on kinni numbris kaks …

Austraalia kirjaniku Sally Harrise kirjutatud “Topelt-Felix” saab alguse sellest, kui peategelane Felix Twain tõdeb, tema arvates saab kõik päevad paigutada ühte liiki kahest:

A) Päev, mis kujuneb täpselt selliseks nagu peab – ja seda kõige paremas mõttes.

B) Päev, mis kujuneb täiesti teistsuguseks – ja mitte üldsegi heas mõttes.

See päev oli Felixi jaoks alanud A-päevana, kuid oli pööranud valesse suunda ja muutus pigem B-päevaks. Oli esmaspäev ja Felix Twain istus direktori, proua Lovejoy kabinetis, kusjuures proua direktor ei olnud koos Felixiga kabinetis. Felix oli kabinetis omapäi ja uks oli lukus! Proua Lovejoy oli väljaspool ja karjus ukse taga!

Felix ei saanud aru, miks peaks direktor karjuma, sest hoopis tema peaks endast väljas olema, sest Felix oli see, kes oli kabinetis luku taga. Direktor püüdis ust avada, kuid see ei õnnestunud. Felix oli direktori kabinetis, et teha seal mõningased ümberkorraldused – ta jättis seinale neli pilti ja riputas need uuesti kahekaupa üles, ta võttis ühe kolmest erksamustrilisest padjast, mis olid direktori kabineti tugitoolides, sest kolm patja oli lihtsalt väär. Nüüd üritas Felix kolmandat patja suruda paberihunti!

Ja sel hetkel kui direktor kooli majahoidja abiga oma kabinetti sisse sai, rebenesid padja õmblused ja suled lendasid toas laiali nagu plahvatav seen. Suled sadasid laest alla ja katsid terve kabineti valge pehme kihiga, mis nägi välja nagu lumi. Ja kuna paberihunt hakkas suitsu välja ajama, siis hakkas sadama ka vett, sprinkleritest, mis suitsu peale käivitusid.

Felix kinnitas, et täna ei ole hea päev, ja ta uskus, et ka proua Lovejoy arvas samuti!

Seejärel jutustab Felix lugejale ka sama päeva hommikust, saame tuttavaks Felixi ema, vanema venna Henry, vanema õe Alice’i ja noorema õe Lavenderiga. Felixi jutust saame aru, et ema ootab veel üht last (kõhus olevat beebit kutsus Felix Mühuks), mistõttu oli see Felixi jaoks probleem, sest siis oleks nende peres 5 last, 2 vanemat, ja see oleks kokku 7. Viis on vilets arv, seitse samuti, palju parem oleks neli või kuus.

Pärast kodust hommikusööki läks Felix kooli. Esimene tund pidi olema proua Greeniga, kuid klassi ees oli hoopis üks teine naine, kes tutvustas ennast kui preili Grey-Smith. Kuna preili Grey-Smithil oli sinine peapeal, siis Felixi arvates tuletas ta meelde Alice’it Imedemaal.

Preili Grey-Smith ütles, et õigekirja õppimise asemel hakkavad nad tegema loodusteaduslikke katseid. See ei meeldinud Felixile, kes sellest õpetajale ka märku andis. Esmaspäeviti õpitakse esimeses tunnis õigekirja! Vaatamata Felixi sõnavõtule hakatakse klassis katseid tegema. Felix tundis, kuidas veri tema kõrvades kohises ja süda tagus nagu trumm! Liblikad tema kõhus tundusid olevat nahkhiire suurused ja lõpuks haaras Felix ühe pudeli, raputas seda metsikult, nii et paks sinine vaht igale poole laiali lendas! Sini vaht oli klassi laes, vaipadel ja kõigi peal klassis! Felix kordas, et esimene tund esmaspäeviti pidi olema õigekiri ja jooksis klassist välja.

Kuhu Felix jooksis? Kuna direktori kabineti uks oli lahti, siis pages ta sinna, ja mis seal edasi juhtus, sellest lugesime juba raamatu alguses.

Pärast segadust direktori kabinetis, oli Felix jätkuvalt seal, sest kooli oodati Felixi ema, kes lõpuks ka tuli. Direktor kurtis emale, et Felixiga oli probleeme (saame nendest vahejuhtumistest ka lugeda). Mistõttu tõdes direktor, et kui Felixi käitumine ei parane, siis tuleb emal hakata otsima teisi haridusasutusi. Ema kinnitas, et Felix peaks ikka Scribbly Gumis klassi ära lõpetama, et ta saaks minna Green Hilli gümnaasiumi, kus käisid ka Felixi vend ja õde. Kui Felix algkoolist välja visatakse, siis ei pääse ta sellesse gümnaasiumi. Direktor jäi resoluutseks ja tõdes, et seda enam on Felixil põhjust muutumiseks!

Ema ja Felix sõitsid koju. Õhtul saabus ka isa, kes oli remondimees (Felix kinnitab, et ainus maja, mida ta remontinud polnud, oli nende endi maja), kuid enne seda oli isa olnud matemaatikaõpetaja. Isa oli kunagi vaadanud telekast mitmeid remondisaateid ja äkki hakanud arvama, et ka tema on tubli remondimees. Ühel hetkel oli isa loobunud matemaatikaõpetaja ametist, müünud nende igati hea kodu maha ja ostnud uue maja, mis tegelikult oli igivana ja vajas üles kõbimist, kuigi Felixi arvates oleks pidanud selle hoopis maha tõmbama.

Isa uuris sel õhtul, kuidas Felixil läheb, poiss kinnitas, et kõik on hästi ja ta peab minema koduseid ülesandeid tegema. Seejärel saame teada, et Felix oli juba väiksest peale kogunud laevu, lisaks oli tal kaheksa erisugust raamatut Noa loost, mitu raamitud pilti Noa laevast Arkist, ja isegi voodi päevatekk, millel oli iga tähestiku tähe kohta kaks looma ja alumises otsas suur laev. Sellest oli saanud Felixi teema ja sugulased kinkisid talle endiselt sünnipäevaks Noa laevaga seotud asju.

Enne magamaminekut tuli isa Felixiga rääkima. Ema oli talle rääkinud, mis koolis oli juhtunud. Isa tõdes, et Felix ei saa õpetajate peale karjuda ja ennast direktori kabinetti luku taha panna. Poiss peab hakkama oma tujusid kontrollima. Inimestele ei meeldi, kui Felix kogu aeg nende peale kuri on.

Felix selgitas isale, et on lihtsalt mõned asjad, mida tuleb õigesti teha ja mõnikord ei saa teised inimesed aru, kuidas neid asju korralikult teha. Felixile ei meeldinud, kui asju valesti tehti. See tekitas temas väga imeliku tunde.

Isa jäi mõtlikuks. Ta küsis pojalt, äkki võiks nad kodus remonti teha? Felix oli kindel, et kõik peab jääma nii nagu on … eks lugeja otsustab ise, kas Felix pidas silmas remonti või oma käitumist või mõlemat.

Järgmisel päeval läks Felix jällegi kooli. Ema ütles talle hommikul, et ta peaks täna kohtuma härra Fieldingiga, kes äkki oskaks aidata, kuidas mõni Felixi reegel ja mõni kooli reegel omavahel kokku võiksid sobida.

Felix lubas härra Fieldingi juurde minna, ja kooli jõudes oli Felixil hea meel näha, et kõik oli nii, nagu olema pidigi. Proua Green oli koolis tagasi. Proua Green alustas tundi, kui avanes klassi uks. Seal seisis üks tüdruk. Tal oli Scribbly Gumi algkooli punasinine vormiriietus, aga see ei näinud välja selline nagu Felixi oma. Tüdruku lühikeste pükste all olid triibulised sukkpüksid ja ta punase polosärgi all oli pikkade varrukatega must T-särk. Käes olid tal villased ära lõigatud sõrmeotstega mustad kindad. Tüdruku hobusesaba oli pikk ja väga punane. Ta oli must peapael tibatillukeste kassikõrvadega ja piha ümber vöö, mille külge oli kinnitatud pikk must saba.

Proua Green tutvustas tüdrukut, kui nende algkooli uut õpilast, et ta nimeks on Charlottina Pye. Tüdruk tõdes, et tegelikult ei kutsu teda keegi Charlottinaks. See oli tema arvates pikk ja täiesti jabur nimi. Ta on lihtsalt Charlie. Ta oli käinud ainuüksi sel aastal viies erinevas koolis! Huvitav küll, miks?

Õpetaja soovitas nüüd Charliel minna ja istuda, näiteks Felixi kõrvale, sest Felix kõrval oli vaba koht. Charlie soovis tunni alguses laenata Felixilt pastakat, sest oli ju poisi laual neid neli – kaks sinist ja kaks punast, kuid Felix ei saanud neid laenata, sest need olid paaris ja need olid varuks, sest kunagi ei tea, millal võis üks pastakas tühjaks saada.

Vahetunnis üritas Charlie Felixiga sõprust luua, kutsus ta teiste klassikaaslatega mängima, kuna Felix üritas mängus oma reegleid kehtestada, siis ei tulnud sellest midagi head välja.

Järgmise tunni alguses läks Felix kohtuma Hugo Fieldingiga, kes näib olevat koolipsühholoog. Noor mees üritas Felixiga tutvust sobitada, kuid esimene kohtumine oli üsna ebaõnnestunud, sest Felix kordas taaskord seda, kui tunniplaanis on kirjas õigekiri, siis peabki olema õigekiri. Miks ei suutnud õpetaja sellest aru saada? Pahanduses polnud süüdi Felix, aga õpetaja!

Järgmistel päevadel üritas Felix vältida igasugu jamasid ja pahandusi, kuid asjad läksid jällegi käest, kui õpetaja matemaatikatunni kontrolltöid tagasi andis. Felixi tööle oli õpetaja kirjutanud erepunase pastakaga 17! See ajas Felixi taaskord endast välja. Miks proua Green seda tegi? Felix soovis, et õpetaja vabandaks tema ees, kuid ka sellest ei piisanud. Felix rebis kontrolltöö pisikesteks tükkideks ja lahkus tunnist, joostes kokku direktoriga. Õnneks oli läheduses ka Hugo Fielding, kes kinnitas, et Felix tulebki just tema juurde.

Nende teisel kohtumisel rääkis Felix Hugo Fieldingile number kahest, käitumismustritest, miks ta midagi kaks korda teeb või ütleb, mis teda häiris, mida ta kartis , mis võiks juhtuda siis, kuid ta ei tee mingit asja nii nagu ta teeb. See kohtumine oli juba palju õnnestunum, sest Felix hakkas rääkima oma muredest.

Veidi hiljem läks Felix appi raamatukokku, kus ta pani alati raamatud väga korrektselt ja täpselt tagasi. Raamatukogus töötas õpetaja, preili Claudette, kellele Felix meeldis, ja ta lootis, et Felixil hakkavad asjad laabuma, et ta jääks ikkagi just nende algkooli. Felix kontrollis korra veel, et kõik raamatud olid õigetele kohtadel. Alles seejärel tundus talle, et kõik oli täiuslik, nüüd võis ta asuda koduteele. Nüüd oli ta kindel, et ei juhtu midagi halba.

Et ma Sulle nüüd kõike taaskord ära ei räägiks, siis teen edasi lühemalt. Felix jätkas Hugo juures käimist. Ta tutvustas Hugole märkmikusse kirja pandud 52 asja, mida ta tegi mitu korda, mis oli seotud numbriga kaks või muu paarisarvuga. Hugo rääkis Felixile omakorda ajust, tutvustas poisile basaalganglioni, mis on see osa ajust, mis Felixile raskusi tekitas. See on osa, mis põhjustab ärevust, kui asjad ei lähe täiuslikult õigesti või kui need ei ole nii, nagu Felix tahaks. See on nagu kiusaja Basil Felixi peas ja Felixil tuleb talle lihtsalt vastu hakata. See saab olema raske, ja kas see ka õnnestub? Seda saad teada, kui raamatu läbi loed.

Lisaks Hugole, suhtles Felix edasi ka Charliega. Poiss kutsus tüdruku raamatukokku, et näidata, mida ta seal tegi. Raamatukogus avaldas Charlie poisile saladuse – ta ei osanud lugeda. Ühel päeval kutsus tüdruk Felixi endale külla. Kutse oli Felixile vahva üllatus, sest keegi polnud teda juba ammu külla kutsunud. Poiss oli nõus minema. Veel suurem oli poisi üllatus, kui selgus, et Charlie elas jõekaldalt veepiirile ankrusse pandud paatmajas. Felix läks veidi närviliseks, see see polnud ju maja, kuid ta suutis end rahustada sellega, et see oli ju ometigi Charlie kodu.

Charlie kodus saame tuttavaks ka tüdruku venna Beniga, kes ei käinud koolis, kuna ta peaaegu ei lahkunudki kodust, sest ta kartis mustust, pisikuid jm. Charlie kinkis Felixile ka isetehtud koomiksi “Reeglepoisi seiklused”, mille õigekiri oli täiesti jube, kuid kõik oli siiski arusaadav. Saame tuttavaks ka Charlie ema Jasmine’iga, kes töötas nende paatmajas, kus ta valmistas torte. Charlie viis tordid klientidele, kasutades abiks vahvat jalgratast (see ratas vaatab meile vastu ka raamatu esikaanel). Saame teada sedagi, miks Charlie oli pidanud sageli kooli vahetama – sellega oli seotud paatmaja ja sidumislubade inspektor.

Lisaks vahvale koomiksile, õpetas Charlie Felixile ka sõrmede peal kudumist, ja nüüd oli Felix üsna kindel, et nad ongi Charliega sõbrad!

Charlie jätkas “võitlust” Basiliga, mis ei olnud lihte, kuid ühel päeval mängis poiss juba oma klassikaaslastega isegi korvpalli. Felix hakkas Charliele ka tähti ja häälikuid õpetama, kodus hakatakse Felixi nõusolekul remonti tegema … kõik näikse sujuvat juba paremini, kuni Felix “lobiseb” tervele klassile välja, et Charlie ei oska lugeda. Felixi ema läks ka sünnitama, sündis tüdruk, kes oli enneagne, Basil Felixi peas kinnitas, et poiss oli selles kõiges süüdi!

Psühholoog Hugo kinnitas uuesti, et Felix peab ise Basiliga hakkama saama, kuid õnneks tuleb appi ka raamatukoguhoidja, kes näitab Felixile ühest maailmakuulsast raamatust maailmakuulsat pilti. Milline raamat, milline pilt? Seda ma Sulle siinkohal ei ütle … Kuidas lugu lõpeb, selle jätan ma Sulle endale avastada, kuid mulle tundub, et Felix on igati tubli oma “võitlustes” Basiliga.

Selline igati kaasahaarav ja huvitav lugemine, milles on kübe huumorit, on rõõmu ja pisaraid, on tõsiseid probleeme, kuid alati on vaja, et Sul oleksid ka sõbrad, kes oleksid Sinu kõrval ja aitaksid.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud hispaanlanna Maria Serrano.


Lembit Uustulnd „Operatsioon „Lossivaim““ (Varrak)

Saaremaale vanavanematele külla sõitnud poisid Tõnn ja Mats sattuvad vanaisa poolt ettesöödetud interneti artiklit uurides Taani piraadist Kuressaare piiskopilossi jäänud huvitavatele jälgedele, mis lõpuks viivad välja tänapäeva poliitika keerdkäikudeni.

Lembit Uustulnd (s. 25. juuli 1952) on eesti kirjanik ja laevakapten, kes töötab kaptenina Paldiski-Kapellskäri liinil sõitval laeval Regal Star. Tema isa on samuti tuntud kirjanik Albert Uustulnd. Lembit Uustulnd on kirjutanud mitmeid romaine, neist esimene “Kiikhobune Antverpenist” ilmus 1999. Seejärel juba: "Süvameri" (2001), "Reis võlgu" (2004), "Ruutuemanda sündroom" (2007), "Avameri. Kapten" (2018), "Avameri. Kalamehe mõrsja" (2019) ja "Avameri. Naerukajaka nutt" (2020). Tema sulest on ilmunud ka kaks väga huvitavat biograafiat: “Kapten Kollo” (2010) ja “Kapten Toivo Ninnase üheksa lainet” (2012).

2011 kirjutas Lembit Uustulnd ka väga huvitava lasteraamatu “Ta ujub siiski …” (see ilmus teist korda 2018, väljaandjaks samuti kirjastus Varrak). Raamat on pooldokumentaalne jutustus sellest, kuidas Uustulndi tütrepojad Mats ja Tõnn vanaisaga reisi Rootsi kaasa tegid, mida nad laevas nägid ja millistest sündmustest osa said.

Oli ka mul võimalus seda raamatut lugeda ja sellest kirjutada. Meenutan, mida aastaid tagasi sellest raamatust rääkisin: vahva raamat laevasõidust on see küll ja mitte ainult, sest on ju see väikesele lugejale omamoodi õpiku eest, sest teada saab üsna palju vahvaid meretermineid ning sõnu, mis laevaga seotud. Mats ja Tõnn pääsevad koos vanaisa juhitud laevaga sõitma Stockholmi ja selle reisi ajal tutvuvad nad mitme põneva inimesega, kes laeval töötavad. On neid, kes laeva juhivad, on neid, kes mootorite ja tehnika eest hoolitsevad, on neid, kes tegelevad reisijatega ja neid, kes tegelevad laevas meelelahutusega. Lisaks ka need toredad mehed ja naised, kes reisijate söögi eest hea seisavad. Poisid näevad ka seda, kuidas merre kukkunud inimest aidatakse. Kirjaniku jutustamistiil on meremehelikult muhe ja mahlakas, kuid samas igati lapsesõbralik, pean tunnistama, et ka vanemal inimesel on vahva seda raamatut lugeda, sest mõningad sõnad ja terminid olid uued ka minu jaoks.

Ja nüüd uue raamatu “Operatsioon “Lossivaim” juurde, mis on jällegi väga põnev, huvitav ja kaasahaarav lugemine, milles toimetavad jällegi Mats ja Tõnn ning nende vanaisa ehk lihtsalt Papa.

Seekordne lugu algab põneva mõttega: “Juba Skandinaavia viikingid teadsid oma kibedatest kogemustest, et Eesti ja Osilia saar on õudustäratavate ja ohtlike seikluste pärusmaa …”

Eellugu, piraat Carsten Rode

Raamat algab kaasahaarava eellooga, milles saame tuttavaks Carsten Rodega, kes toetus oma laeva Lustakas Pruut vööri reelingule ja lasi pilgul üle vahuse Läänemere libiseda … Lustaka Pruudi ja tema kapteni viimase viie kuu tegevus oli muutnud Rootsi, Poola ja Hansa Liidu tigedaks kui herilased, kes kasutasid nüüd igat võimalust, et vihatud taani soost vene piraadile koht kätte näidata. Vene tsaar Ivan Groznõi ei olnud Rodega samuti mitte päris rahul. Tsaar oli andnud Rodele kaaperpatendi, mis nägi ette vaenulike riikide sõjalasti kandvate laevade kaaperdamist Läänemeres ja seda ümbritsevates sadamates. Rode laiendas seda aga ka Hansa Liidu laevadele. Ta oleks pidanud iga kolmanda kaaperdatud aluse viima Narva, kuid Rodel tahtmist sinna sõita ei olnud ja ta turustas oma saagi Bornholmil ja Kopenhaagenis. Selleks hetkeks oli Carsten Rode laevastik kasvanud kuue laeva suuruseks ja kujutas Läänemere kaubandusele ohtu.

Autor viib meid ka aastasse 1959, juttu on Öseli saarest, väikesest Arensburgi linnakesest, metsarikkast Abbruchi saarest, lihtsast maamehest Peeter Rhosenist, kes rääkis suurepärast saksa keelt, mis imestas Carsten Rodetki. Peeterist ja Carstenist sain head sõbrad, kes omavahel ka “äri” ajasid.

Oleme ka aastais 1569 ja 1570 kui Rodest sai Taani kuninga Frederik II soovitusel Ivan Groznõi abiline Läänemerel. Viie kuuga kaaperdati 28 laeva, saagi kogumaksumusega pool miljonit taalrit ehk ligikaudu 14 tonni hõbedat!

Rodest oli saanud Läänemere isand, kellest sõltus kogu ülemerekaubandus. Rode oli hakkanud ennast admiraliks kutsuma. Taani kuningas oli ülimalt tahul ja lubas Rodele jätkuvat toetust, kuid selgus, et see oli üsnagi näiline, sest üsna ruttu hakkas Rode valitsejatele “jalgu jääma”. Nii kutsuti Rode Arensburgi, kus temaga pidi kohtuma Öseli asehaldur Claus von Ungern. Kohtumist polnudki, sest Rode arreteeriti Taani ja Norra kuninga Frederik II nimel, kes oli talle hiljuti toetust avaldanud … Nüüd oli plaanis saata Rode vahi all Kopenhaagenisse, et tema üle kohut mõista.

Arensburgis aitas teda eelpool mainitud Peeter Rhosen, kes aitas Rodel põgeneda. Nad jõudsid Tieflandi ehk Laiamadalale. Rhosen teadis rääkida, et Rootsi ja Taani olid sõlminud sõjarahu ja kohalikud raehärrad olid hakanud sakslaste ees koogutama. Nüüd mõistis Rode, et nüüd olid nad Läänemerel lindpriid, keda võis rünnata ja purustada igaüks.

Eelloo lõpus saame teada, et 1570 olevatki Rode vangistatud ja silmapiirilt ootamatult kadunud, kuid meremeeste hulgas liikus põnevaid lugusid Taani korsaarist, keda olla nähtud küll Cadizi sadamas Hispaanias, siis jälle admiral Drake’i käe all Lääne-Aafrika rannikul Portugali laevadega võitlemas ning lõpuks osalemas Inglise admiral ümbermaailmareisil …

Mulle meeldib see, kuidas raamatu autor toob neid eelloos juhtunud sündmusi ka raamatu arendes uuesti ja uuesti esile, sest hakkavad ju meie peategelased just seda ajastut uurima ja nii saab ka lugeja piraatide teemat raamatust veelgi rohkem lugeda.

Papa viib Matsi ja Tõnni Saaremaale

Pärast eellugu oleme meie seekordse loo alguses. Peategelased Mats ja Tõnn (vennad elavad Sindis koos ema Rita, isa Kalle (tema on eesti keele ja kirjanduse õpetaja) ja väikese õe Lindaga) on saanud vanaisalt ehk Papalt meili. Vanaisa lubab järgmisel kolmapäeval Sinti tulla. Poisid peavad keskpäeva aegu ootama, et nad jõuaksid päevase Muhu uisu peale. Saaremaal ootavat neid põnevad seiklused, mis on seotud Kuressaare piiskopilossi, selle salajaste varakambrite ja vanade saarlaste meresõitudega. Vanaisa saadab poistele ülesande uurida internetist ühe taani soost piraadi ehk Carsten Rode kohta. Tema peaks olema seotud Kuresaarega, sest 16. sajandil kuulus suurem osa Saaremaast Taani riigile.

Poistel on esialgu vanaisa meiliga pisuke segadus, sest mis uisust ja uisutamisest vanaisa ikkagi räägib? Äkki on hoopis suusk, mitte uisk? Üsna varsti saavad vennad ja ka lugeja teada, mis uisust Papa kirjutas ja leitakse ka infot Carsten Rode ja tema laeva kohta.

Ja lõpuks on käes kolmapäev. Vanaisa tulebki Sinti, ta toob väikesele Lindale igati ägeda rootsi keelt rääkiva uue põlvkonna nuku, mis reageerib omaniku häälele, ja nüüd on vahva nuku uueks omanikuks Linda.

Mis asi see Samsala on?

Vanaisa kinnitab, et tema ja poiste sõit Samsalasse võib alata? Mis Samsalasse, kui pidi mindama ju Saaremaale? Poisid ei saa aru, millest vanaisa räägib. Selgub, et Samsala on Saaremaa läti keeles, nagu näiteks Eesti ja Läti piirijõgi Koiva on läti keeles Gauja. Eesti nimetus läti keeles on Igaunija ehk maa, mis jääb teisele poole Gaujat. Ja veel, poisid ja ka lugeja saavad teada, et rootslased kutsusid Saaremaad Öseliks, sakslased Oeseliks, ladina keeles on Saaremaa Osilia ja vananorra viikingite saagades kõlab Eysysla nimi.

Mats tõdeb, et heal lapsel ongi mitu nime. Matsile Saaremaal meeldis, ta tundis enda seal nagu kala vees. Vanaisa kinnitas, et Mats on ihult ja hingelt saarlane.

Saame teada sedagi, et Saaremaad oli kutsutud ka Kurssaareks (praegu teame sellenimelist linna), millega haakus Kuramaa ja kuralased, kes olid loomult sõjakad ja heade meresõiduoskustega. Nende üheks tegevuseks oli röövimine Läänemerel, mille pärast teised nad pahalasteks ehk kuratlasteks ristisid. Aravatakse, et kuralased elasid mõlemal pool Irbeni väina (nn Kura kurk) ja sellest ka saare nimi Kurelaste saar ehk lühidalt Kuressaar.

Onu Oskar ja tema lapselaps Marta

Sõit Saaremaale algab. Ja varsti olemegi kohal. Mats ja Tõnn on läinud külla sadamakaptenile, onu Oskarile ehk Ossile. Poisid räägivad talle reisist Stockholmi ja Vaasa muuseumi külastusest. Vennad uurivad, kas onu Oskar teab midagi Carsten Rodest, kuid onu Oskar mereröövlist kuulnud ei ole, kuid ta soovitab poistel uurida Kuressaare lossi Lossivaimu käest!?

Poisid saavad tuttavaks ka onu Oskari lapselapsega, kel nimeks Marta. Ta on Matsi ja Tõnniga enam-vähem samavanune. Ta õpib Saaremaa Ühisgümnaasiumi keelte eriklassis ja abistab suvel sadamakohvikus ema. Ta oskab inglise keelt, mistõttu on Mats kindel, et just Marta saab neid aidata Carsten Rodest rääkiva artikli tõlkimisega.

Kuressaare loss ja Lossivaim Number Üks

Järgmisel päeval lähevad Mats ja Tõnn koos vanaisaga (Saaremaal on veel ka Emsi, kes peaks olema poiste vanaema) Kuressaare lossi. Seal arutatakse, miks loss kunagi ehitati ja miks just sinna. Uuritakse lähemalt ka kahureid, mida eelmisel aastal seal ei olnud ja saadakase tuttavaks ka lossi töömehega, kel nimeks Leopold Tamm. Näib, et Leopold Tammele meeldib poiste huvi ajaloo vastu, mistõttu ta kinnitab, et just tema ongi Kuressaare Lossivaim Number Üks. Leopold Tammel on parema käe asemel käe moodi protees, mistõttu Mats uurib, mis mehel käega juhtus? Leopold Tamm vastab, et süüdi on ikka vaenlased ja nende kuulid.

Kuna lossis on sel päeval koristuspäev, siis poisid kõike ei näegi, kuid nad lähevad jällegi onu Oskari juurde, kes teab rääkida, et Leopold Tamm oli Nõukogude Liidu aegadel töötanud Eesti Geoloogia Instituudis ja ühe ekspeditsiooni ajal oli ta oma käe kaotanud karu hammaste vahel.

Poisid lähevad koos onu Oskariga paadisõidule. Jõutakse Laiamadalale (sellest paigast oli juttu ka meie raamatu alguses) ehk Tieflandi. Onu Oskar teab rääkida, et üks lossist kaevatud maa-alune salakäik lõppes Laiamadalal. Nii said muistsed piiskopid vajadusl lossist põgeneda. Teine salakäik oli viinud lossist keskpaika linna, Meedla kotta, kus ennevanasti oli nunnaklooster.

Mats ja Tõnn ei suuda uskuda, et lagedal ja siledal Laiamadalal võiks olla salakäik. Aga igas legendis on alati kübeke tõtt. Kas Papa võiks teada, kustkohast võiksid need salakäigud lossis alguse saada?

"Vene mereataman Carsten Rode"

Marta tuleb poistele külla, et üheskoos uurida artiklit “Vene mereataman Carsten Rode”, abiks Papa juures leiduvad sõnaraamatud. Papa abiga saavad lapsed teada, et 1570 kamandas esimest Vene sõjalaevade flotilli taani soost piraat, kes ainult neli kuud jõudis Läänemerel laevu röövida, kuid selle mõju ümberkaudsetele riikidele oli muljetavaldav. Papa teab rääkida, et käis Liivi sõda, mille käigus oli Eestimaa jagatud paljude soovijate vahel – idapoolse osa oli hõivanud Vene riik, põhjaosa, Tallinna ehk toonase nimega Reveli ümbrus, oli rootslaste omanduses, saared ja Läänemaa taanlaste hertsogi Magnuse valduses ning Lõuna- ja Kesk-Eestis peremehetsesid poolakad. Carsten Rode oli Läänemerel Taani kuninga Frederik II ja tema noorema venna hertsog Magnuse teenistuses. Ta oli kaaper ehk mereröövel, kellel oli valitsuse ametlik kaaperkiri või kaaperpatent, mis lubas röövida merel vaenuliku riigi laevu. Piraadid ja korsaarid olid aga sellised mereröövlid, kes tegutsesid omal käel ja ilma valitsuse nõusolekuta.

Rodest on juttu veelgi, ka sellest, et Hamburgi ja Kieli linnavõimud mõistsid Rode tagaselja surma, kuid tänu Taani ja Norra kuninga Frederik II soosingule, kelle huvides oli Rootsi ja Hansa Liidu kaubalaevade ründamine, sai Rode oma “äri” jätkata, turustades röövitud saaki Kopenhaagenis ja Bornholmil.

Vennad lähevad koos Papaga uuesti Kuressaare lossi, et muuseumi külastada. Relvad vaatamiseks olid 18. sajandist või nooremad. Ainukesena võis Carsten Rode ajajärku liigitada vitriinis välja pandud raudrüü. Muuseumis kohtutakse uuesti ka Leopold Tammega, kes selgitab, et tegelikult on ta ajaloohuviline pensionär, kes peab muuseumis majahoidja ametit. Parandab vitriine, stende ja mööblit ning teeb neid töid, mida teadusinimesed ei oska. Leopold Tamm juhatab poisid ja Papa saali, kus on väljapanek “Kuressare piiskopiloss varasematel aegadel”. Siin on näha igasugu relvi vanematest aegadest – akerbuus ehk harkpüss, musket. Relvad meeldivad eriti Tõnnile, kes teab vägagi täpselt, mis on mis. Nüüd räägitakse ka Leopold Tammele Carsten Rodest, ja vanahärra Tamm oleks huvitatud samuti seda artiklit lugema …

Kahtlased vene turistid!? Või tedlased!?

Üks põnev süželiin tuleb meie loosse veel – Leopold Tamm kohtub linnas kolme vene turistiga, kes riietuse järgi tunduvad olevat purjetajad: kaks meest ja üks naine. Nad kinnitavad Tammele, et nad on Piiterist ja neid huvitab periood, mil linnus kuulus veel taanlastele. Nad uurisid sedagi, kas aastaist 1565-1570 on säilinud mingeid ürikuid. Venelased tõdesid, et selle ajaperioodi kohta on mitmeid hüpoteese, mis võivad isegi ajalookäsitlust muuta! Mulle tundub, et Leopold Tammel need inimesed ei meeldi, küsivad liiga palju ja uudishimutsevad, mistõttu ta nendega pikemalt ei räägi …

Marta on aga Rode-artiklit edasi uurinud ja räägib poistele, mida uut oli teada saanud. Carsten Rode oli 1570 saadetud Taani kuninga poolt Vene tsaarile Ivan Groznõile appi. Ta oli ostnud Arensburgis Vene tsaari kulla eest pink tüüpi laeva, mis oli kiire ja manööverdamisvõimeline. Laeval oli ka kolm suurtükki ja selle nimeks sai Lustakas Pruut. Samas, oli teada sedagi, et vaatamata värskele ostule, laev lekkis, kuid ka sellise laevaga suutis Rode vallutada rootslaste sõjalaeva ja viia see Bornholmi saarele, mis tol ajal kuulus Taani riigile. Laste jaoks oli uskumatu see, et 1570 Carsten Rode arreteeriti Taani kuninga käsul, kes oli ju ise Rode ametisse pannud …

Rahvusvaheline sümpoosion

Mats ja Tõnn lähevad jällegi lossi Leopold Tamme otsima. Lossihoovis oli palju lätlasi, sest toimub esinduslik rahvusvaheline sümpoosion “Arensburgi piiskopiloss ja selle tähendus varases Läänemere kultuuriruumis”. Poisid saavad Leopold Tammelt teada, et külalisi on Soomest, Rootsist, Venemaalt, Taanist, Poolast, Lätist ja isegi Hispaaniast on Euroopa varasema ajaloo professor kohal.

Nüüd saavad poisid teada, et ka Leopold Tamm oli uurinud artiklit Carsten Rodest ja ta oli lugenud veel muidki artikleid, mis viitasid sellele, et Inglismaa oli saatnud Venemaale relvi, kusjuures suurt laevakaravani oli kaitsnud Rode, kuid Narva jõudis 14 laeva asemel 13! Neljateiskümnes laev pidi siiani kusagil olema, äkki Saaremaal? Tamm oli lugenud sedagi, et Rode oli olnud vangis, kuid seda koduarestis ja juttu oli ka admiral Francis Drake’ist, kes oli samuti piraat. Inglise kuninganna andis Drake’ile hispaanlaste kimbutamise eest aadlitiitli! Nii Drake kui ka Rode olid sündinud 1540 – seega olid nad eakaaslased. Juttu oli sellestki, et Drake oli rünnanud Hispaania kaubalaeva Santa Senora Elisa ja liitnud selle oma laevastikuga. Hispaania laeva kapteniks oli keegi don Charstein Rhodes! Kas tõesti Rode!?

Sümpoosionil käisid Venemaa Ajaloo Instituudi teadurid välja hüpoteesi Venemaa sõjalaevastikust, mis oli tegutsenud juba 1570. aastal Läänemerel. See hüpotees tekitas elevust, sest oli teada fakt, et enne Peeter I ja 18. sajandit polnud venelastel Läänemerele asja. Kas kolm vene turisti olidki need teadurid?

Legendid, legendid

Nüüd hakkavad asjad minema põnevaks, sest mängu tuleb veel üks salapärane legend, milles olid Hispaaniast pärit rüütel, kes oli ka inkvisiitor ja väidetavalt oli ta piiskopilossi kinni müüritud, lisaks veel kohalik blond neiu, kuid ka kuninganna Elisabeth ja ka kadunud, neljateistkümnes kaubalaev. Kas ka suured varandused?

Raamatu ja sündmuste arenedes, tuleb mängu ka uusi tegelasi. Nii saame tuttavaks muuseumi peavarahoidja Peeter Saarega, keda kolleegid kutsuvad Museaaliks ehk lühidalt Musiks. Peeter Saarele tundub, et äkki on KÕIK huvitatud lossi sissemüüritud rüütlist ja mõõtmistest lossis 1785. Sellest on huvitatud sümpoosionil osalevad venelased, üks rootslane, ka Leopold Tammele pakkus just see teema huvi. Peeter Saar arvab, et sissemüüritud rüütel võiks olla hüpokausti ruumis, vahitorni eraldusšahtis ehk Lõukoerte augus, vangitorni eeskojas. Nende ruumide seinte mõõtudele on tehtud parandusi. Peeter Saare arvates on see lihtsalt ilus muinasjutt, nagu ka Venemaa sõjalaevastik Läänemerel 1570. aastal. Peavarahoidja arvates on ajalugu üks suur küsimus ja tema isiklikult usub dokumente, vanaaegseid ürikuid ja arheoloogilisi leide.

Sündmused lähevad põnevaks

Sündmused ja tegevuspaigad vahelduvad kiirelt. Nüüd oleme koos Matsi, Tõnni ja Martaga sadamakohvikus, seal, kus töötab ka Marta ema. Kohvikus istuvad ka kolm venelast, kelle juttu satub pealt kuulama Marta, kes oskab lisaks inglise keelele ka vene ja soome keelt. Sama päeva õhtul jutustab Marta vendadele, mida ta päeval kohvikus kuulis – selgub, et venelased uurivad sama, mida nemadki. Nad olid ütelnud, et Carsten Rode peitis selle lossi, juttu oli ka kuust ja selle tõusmisest, ja et just siis pidi midagi nägema!

Veel samal õhtul näevad Tõnn, Mats ja Marta, kuidas kolm salapärast venelast lähevad lossi poole, mistõttu otsustavad lapsed neile salaja järgi minna, mida nad ikkagi õhtupimeduses lossis teevad? Veidi hiljem selgub, et kolm teadurit (kui nad ikka on teadurid) ei läinud teps mitte lossi, aga olid hoopis valli sees, katakombides, kuid tundub, et nad ei leidnud seda, mida olid otsinud.

Kuninganna Elisabeth ja Ivan Groznõi

Ühes kohaga saame veel tuttavaks. Mats ja Tõnn lähevad külla Leopold Tamme koju. See on väike puumaja, milles on kummaliselt palju elektroonikat, valveseadmeid ja seina seest tuleb välja suure ekraaniga arvuti. Tamm räägib poistele Ivan Groznõist ehk Ivan Julmast, kes 1547 krooniti esimeseks Venemaa tsaariks. 1550 oli Venemaa Lääne-Euroopast peaaegu isoleeritud, ja neil oli hädasti vaja arendada kaubavahetust. 1555 sõlmiti Venemaa ja Inglismaa vahel kaubandusleping. Kaubavedu toimus põhjast Valge mere kaudu, mis talvel mitmeks kuuks kinni külmus. Liivi sõja käigus õnnestus Groznõil enda kätte saada tükike Eestimaad koos Narva linna ja sadamaga – nii oli Inglismaale palju lühem tee.

Kuninganna Eliabethile oli kaubavahetust Venemaaga samuti vaja, sest tollal oli Venemaa üks peamisi kanepi- ja linatootjaid ning Inglismaal oli kanepit ja lina vaja. Ivan Groznõi tahtis rajada Inglismaaga poliitilist ja sõjalist liitu. Kõige kindlam oleks selleks olnud Inglismaa kuninganna kosimine. Groznõi oli seda oma kirjas kuningannale ka vihjanud, kuid kuninganna polnud sellest mõttest vaimustunud.

Kuninganna hakkas udutama ja pakkus Groznõile kaasaks hoopis oma noort sugulast leedi Mary Wastingsit, kelle väidetav kaasavara oli just selles neljateistkümnendas laevas, mille Carsten Rode oli ära pätsanud.

Samas lisab Leopold Tamm, et kõik need on vaid oletused, millest pajatas internet. Kas ka tõsi?

No nii. Nüüd ma olen jäänud jutustama juba ikka tükiks ajaks. Aga lugemine on olnud põnev ja kaasakiskuv. Samas ei tahaks Sulle kõike ka ära rääkida, mistõttu teen nüüd väga lühidalt.

Katakombis!

Meie vennad lähevad jällegi lossihoovi ja ronivad katakombi, kus ka venelased olid käinud. Nad leiavad sealt seljakoti, milles on üks aparaat, mis arvatavasti on kajalood, kuigi Tõnni arvates on see suisa plasmarelv! Tundub, et venelased on tõepoolest midagi seal otsimas.

Esimesel korral poisid katakombist midagi ei leia, kuid nad lähevad uuesti. On näha, et keegi on allavarisenud paekivid hoolikalt hunnikusse ladunud, jupp käigust oli puhastatud ja toestatud mõne puust prussiga, vabastades kitsa sissepääsu tunnel sügavusse, kuid seda tunnelit oli vaid 3-4 meetri jagu. Vaatamata sellele otsustavad poisid asja edasi uurida, kuid …

Mis katakombis poistega juhtub? Olukord seal läheb vägagi ohtlikuks, kuid vennad jäävad õnneks üsna rahulikuks ja kindlameelseks. Mida poisid sealt leiavad ja avastavad? Kas see võib olla käik varakambrisse? Salakäik? Varakamber?

Loo lõpus saame teada sedagi, missugune dokument salakäigust leiti. Dokument, mis viib meid aastasse 1570. Ja saame teada sedagi, millist elu oli Carsten Rode elanud, mis temaga pärast 1570. aastat juhtus.

Raamatu epiloogis saame teada sedagi, millise ootamatu kirja ja vahva kutse vennad saavad Briti Akadeemialt. Leopold Tamm räägib Papale ka sellest, mida oli kuninganna Elisabeth oma kaduma läinud kirjas Ivan Groznõile lubanud. Kirjas, mida otsisid suure innuga ka kolm vene “teadurit”. Kirja, milles oli juttu ka Krimmist. Kirja, mis oleks olnud vägagi oluline ka tänases poliitikas ja riikidevahelistes suhetes …

Selline põnev lugu lastele ja noortele Lembit Uustulndilt sellel korral. On põnevust ja kaasahaaravaid sündmusi, vahvad peategelased, on põnevat ajalugu, on põnevaid seiklusi, on legende, ja nagu öeldakse raamatu esiküljel – tegemist on pseudoajaloolise noorteromaaniga, mistõttu mine võta nüüd kinni, mis on tõsi, mis mitte … aga eks iga lugeja saab ise otustada, kui selle ägeda raamatu läbi loeb.


P.G. Wodehouse „Lase käia, Jeeves!“ (Tänapäev)

Kui Bertie Wooster palkab endale kammerteenriks Jeevesi, ei oska ta aimatagi, et on peagi mehest täielikult sõltuv ja et isegi sokid, mida ta kannab, peavad kodurahu nimel pälvima Jeevesi heakskiidu. Kuid kas see pole väike hind, mida maksta selle eest, et oma imetlusväärse nupukusega päästab Jeeves ikka ja jälle hädast, kui Wooster või mõni tema käpardlikest sõpradest on taas täbarasse olukorda sattunud?

Inglise kirjaniku P. G. Wodehouse’i (1881–1975) lood jõude elavast Londoni härrasmehest Bertie Woosterist, tema geniaalsest teenrist Jeevesist ja nende koomilistest sekeldustest on lugejaid naerutanud juba enam kui sada aastat.

Sir Pelham Grenville Wodehouse (15. oktoober 1881 Guildford, Inglismaa – 14. veebruar 1975 Southampton, New York, USA) oli inglise kirjanik, kes peamiselt kirjutas humoristlikke lugusid. Tema sulest ilmus üle 90 raamatu ja 20 filmikäsikirja. P.G. Wodehouse oli populaarne lugejate seas, kuid teda on kiitnud ka paljud teised kirjanikud: Hilaire Belloc, Evelyn Waugh, Rudyard Kipling, Salman Rushdie, Douglas Adams ja Terry Pratchett. Tänapäeval teatakse Wodehouse’i eelkõige just Jeevesi-lugude tõttu.

P.G. Wodehouse õppis Londoni Dulwichi kolledžis, pärast seda töötas paar aastat HSBC-pangas, ja hakkas kirjutama raamatuid. Esimene tema raamat ilmus juba 1902. aastal, kui ta oli 21-aastane. Pärast seda kestis tema kirjanduslik karjäär kuni tema surmani 1975, ja ta kirjutas igal aastal ühe või rohkem raamatut, ainus paus oli tingitud II maailmasõjast. 1912 kolis kirjanik Hollywoodi, kus ta teenis kopsakaid summasid filmide käsikirjade eest. Mitmeid tema lugusid ilmus sarjadena ka populaarses lehes The Saturday Evening Post. 1914 Wodehouse abiellus, 1920 kolis ta Suurbritanniasse tagasi, kuid alates 1924. aastast elas ta Holyywoodis ja Prantsusmaal Le Touquet’s.

Poliitika ja maailmasüdnmused Wodehouse’i ei huvitanud, kuid vaatamata sellele oli tal mitmeid “sekeldusi”. II maailmasõja alguses 1939 jäi kirjanik oma Prantsusmaa-koju, kuna ilmselt ta ei mõistnud, millised tagajärjed võivad sõjal olla. 1940 võtsid sakslased ta vangi ja hoidsid teda vangis aasta aega, esmalt Belgias, seejärel Ülem-Sileesias. Kui Wodehouse vangist vabanes, siis tegi ta mitu raadiosaadet Berliinis, milles ta vägagi humoristlikult käsitles oma sõjakogemusi ja elu vangis. Suurbritannias tekitasid need saated tõelise tormi. Wodehouse’i süüdistati riigireetmises, koostöös natsidega, paljud raamatukogud võtsid ära oma riiulitelt Wodehouse’i kirjutatud raamatud!

Nüüd asusid Wodehouse’i kaitsele näiteks Evelyn Waugh ja George Orwell. Viimane neist kirjutas artikli “In Defence of P.G. Wodehouse”. Kuna kriitika Wodehouse’i vastu oli sedavõrd suur, siis otsustas ta koos oma naisega lõplikult Suurbritanniale selja keerata. 1954 sai temast ameeriklane ja ta kolis lõplikult USAsse. Kuninganna Elizabeth II lõi 93-aastase Wodehouse’i rüütliks 1975, veidi enne kirjaniku surma …

On üsna kindel, et just tänu Jeevesi-lugudele teatakse Wodehouse’i kõige paremini nii Suurbritannias kui ka mujal maailmas. Nende lugude peategelasteks on noor kõrgklassi kuuluv ja jõude elab Bertram “Bertie” Wooster, kes on rikas, kuid veidi saamatu ja abitu ning tema teener Jeeves, kes aitab oma isandat ja tolle sõpru nii nais- kui ka rahaküsimustes. Esimest korda olid Wooster ja Jeeves raamatus juba 1917, viimast korda 1971, kusjuures nende vanus ja persoonid on alati olnud muutumatud.

Eesti keeles on mitmedki Jeevesi-lood ka varem raamatukaante vahel ilmunud: “Väga hea, Jeeves!” (kirjastus Monokkel, 1997), “Olgu, Jeeves” (Monokkel, 1997), “Lase käia, Jeeves!” (Hotger, 1998,tõlkijaks nagu ka sellel väljaandel Kaja Greenbaum) ja “Suur tänu, Jeeves!” (Hotger, 1998).

Jeevesi-lugudest on tehtud ka telesari ja seda kahel korral. 1960ndatel aastatel BBC poolt toodetuna ja 1990ndatel aastatel Granada poolt toodetuna. Olen kindel, et ka meie telepublik peaks teadma just 1990ndatel aastatel valminud telesarja, milles Woosterit kehastas suurepärane Hugh Laurie ja Jeevesi suurepärane Stephen Fry. Just sellest televersioonist on ilmunud ka eestikeelsete subtiitritega 4-osaline DVD-sari, mida aastaid tagasi sai ka ühtses kinkekarbis osta.

Wodehouse’i teistest lugudest on kuulsamad Blandingsi-lood, milles ta viib lugeja fiktiivsesse Blandingsi linna. Lugude peaosaliseks on eksentriline lord Emworth, kelle elu keskmes on tema auhinnatud siga “Blandingsi keisrinna” ja auhinnatud kõrvits. Lisaks veel ka Mullineri-lood, milles härra Mulliner räägib The Angier’s Rest-nimelises pubis lugusid oma imelikest sugulastest. Tuntud on kindlasti veel üks tegelaskuju ehk Psmith, kes teeb igasugu töid, kuid mõnikord astub Psmith üles ka Blandingsi-lugudes, kus ta teeb tööd lord Emsworthile.

Raamatu “Lase käia, Jeeves!” esimeses loos “Jeeves võtab juhtimise üle” saame tuttavaks jõude elava härrasmehe Bertram “Bertie” Woosteriga, kes otsib endale uut teenrit. Selle ta ka leiab. Uueks teenriks on Jeeves, kelle kohta Wooster tõdeb, et paljude inimeste arvates on ta Jeevesist liialt sõltuv. Woosteri tädi Agatha nimetab Jeevesi Woosteri hoidjaks. Wooster kinnitab, et miks ka mitte, sest Jeeves on geenius … nädal pärast tema saabumist loobus Wooster pingutustest oma isiklike afääridega ise toime tulla.

Saame teada, et Jeeves tuli Woosteri juurde umbkaudu pool aastat tagasi ja esimesel päeval oli Jeeves teinud Woosterile hommikuse pohmelli raviks imelise joogi – Worcesteri kaste, toores muna ja punane pipar. Jeeves kinnitab, et talle tundus hetkeks, nagu oleks keegi tema peakolus pommi õhanud, kuid järsku oli kõik kombes. Jeeves oli teenistusse võetud.

Esimeses loos on hädas Wooster ise ja ka tema kihlatu, leedi Florence Craye. Leedi kutsub Woosteri äkitselt Easebysse Shropshire’s, kus elab Woosteri onu Willoughby, kellest Wooster sõltus väga palju. Woosteri onu oli tuttav ka Florence’i isa, lord Worplesdongiga. Wooster läheb ja selgub, et tema onu on kirjutamas ja avaldamas raamatut, milles on juttu nii temast endast kui ka Florence’i isast, ja selles raamatus on üsnagi pikantseid seiku, pummelenge jpm., mis kindlasti ei tohiks ilmavalgust näha. Vähemalt Florence on selles kindel. Nii paneb Woosteri kihlatu oma tulevase mehe fakti ette, et käsikiri tuleb varastada ja hävitada.

Appi tuleb otse loomulikult Jeeves! Ja kui esialgu tundub ka lugejale, et käsikiri on hävitatud, siis võta näpust! Raamat ilmub, kihlus tühistatakse ja meie saame teada, mida ja miks oli Jeeves teinud. Ja kas Wooster ja Florence olekski olnud sobiv paar?

Teises loos “Corky kunstnikukarjäär” viib autor meid New Yorki, kus on ka Wooster ja Jeeves.

Seekord on hädas Woosteri hea sõber Corky ehk mr Corcoran, kes peab end kunstnikuks ja elab oma onu Alexander Worple’i rahadest, kes teda toetab. Onu tegeleb džuudiäriga, kusjuures raamatu jutustaja ehk Wooster kinnitab, et tal pole aimugi, mis asi on džuut, kuid raha on sellel onul igal juhul palju. Lisaks sellele on onu on suur lindude sõber, ornitoloog, kes avaldanud paar raamatut ameerika lindudest.

Ühel päeval tutvustab Corky Woosterile oma mõrsjat, Muriel Singerit, kes on nn kooritantsijanna, ja Corky ei ole kindel, kuidas onu sellise naisterahva ja kihluse peale “vaatab”, kas ta on ikka temakesega päri, kas ta jätkab Corky rahalist toetamist?

Wooster küsib Jeeves’ilt, mida teha. Ja taaskord on hea nõu varnast võtta. Neiu peaks kirjutama raamatu ameerika lindudest lastele ja kiitma ka Corky onu linnuraamatuid. Kuna neiu on tantsijanna, siis ta kinnitab, et kirjutada ta ei oska. Ta saab vaevu mõne kirjaga hakkama.

Jeeves tõdeb, et vaeseid kirjamehi on palju, kes on väikese raha eest valmis kirjutama kõike! Nii saab valmis ka Muriel Singeri kirjutatud linnuraamat, mis Corky onule kangesti meeldib. Meeldib sedavõrd, et ta võtab Murieli hoopis endale naiseks!

Ja sellega pole see lugu veel lõppenud. Üsna ruttu on lugejale selge, et Corky ei oska maalida. Ta on maalinud valmis väikelapse portree (kusjuures see lapsuke on Alexander Worple’i ehk Corky onu ja Muriel Singeri järglane!), mis näeb välja nagu liiderlik “keegi”, kes on keset suurt pummelungi ja tal on kohe kindlasti joobe tunnused!

Kui seda maimukese “portreed” näeb Alexander Worple, siis on selge, et onu ei jätka Corky rahalist toetamist, kuid taaskord tõttab appi Jeeves! Mis oleks, kui sellest portreest kujuneks välja koomiks? Pealkirjaga “Prullaka põngerja seiklused”?

Koomiks hakkabki Sunday Star’is ilmuma ja ka Corky rahalised probleemid on ilmselgelt lahendatud.

Kolmas lugu on “Jeeves ja kutsumata külaline”, milles Wooster ja Jeeves on ikka veel New Yorgis, ja on umbkaudu see aeg aastast, mil New York on oma parimas vormis. Wooster kinnitab, et oli üks neid oivalisi hommikuid, kui ta oli just külma duši alt välja roninud ja oli veel vannitoas, kui tuli Jeeves, kes ütles, et leedi Malvern ootab Woosterit elutoas!

Kas tõesti on sellisel varajasel tunnil keegi külla tulnud? Jeeves räägib, et kõrgeauline proua on saabunud varahommikul ookeaniaurikuga. Ja veel, armuline proua on koos lord Pershore’ga, kes peaks olema proua poeg!

Wooster ei suuda esialgu meenutada, kes võiks too leedi Malvern olla. Jeeves lisab, et leedi on tädi Agatha sõber ja lugeja ei tohi unustada, et tädi Agatha on ülimalt oluline ka Woosterile, pidades silmas just rahalist toetust! Woosterile hakkab meenuma, et ta on seda leedit oma tädi juures näinud ja see leedi on üks vägagi õel naine, kes kirjutas raamatuid sotsiaalsetest oludest Indias.

Nüüd kohtubki Wooster leedi Malverni ja tema poja Wilmotiga ehk Mottyga. Leedi on tulnud USAsse, et külastada Sing-Singi vanglat, kuna ta on huvitatud vanglatingimustest Ameerikas. Pärast seda plaanib ta jätkata oma teekonda ranniku suunas, ja tal on plaanis kirjutada raamat Ameerikast, nagu ta oli kirjutanud raamatu “India ja indialased”.

Leedi Malvern tahab jätta oma poja kuuks ajaks Woosteri hoole alla, kusjuures ta kinnitab, et poeg on koduskonutaja. Kuna lauale on löödud ka tädi Agatha soovitus, et just Wooster on selleks õige mees, siis ei jää Woosteril muud üle kui nõustuda …

Koduskonutaja Motty osutub aga üsnagi teistsuguseks noormeheks. Selliseks, kes tahaks nautida kõiki Ameerika pakutavaid pahesid, ja nii on ta juba esimesel õhtul sedavõrd purjus, et Jeeves ja Wooster leiavad ta magamast Woosteri uksematil!

Wooster otsustab Mottyga kaasas käia ja olukorda kontrollida, kuid noormehe “tempo” on üsnagi väsitav. Lõpuks hakkab ta oma joomasõpru ka Woosteri juurde tooma, ja kui ühel õhtul leiab Wooster oma toast bullterjeri, kel nimeks Rollo, siis on Wooster kindel, et ta vajab puhkust. Seetõttu sõidab Wooster oma sõbra juurde, kes elab Long Islandi metsades, ülimas vaikuses ja rahus.

Kui Wooster naaseb, on lord Pershore ehk Motty hoopiski vanglas! Kuidas ja miks ta sinna sattus? Sellest annab Jeeves põhjaliku ja põhjendatud ülevaate. Ka seekord on tegemist vägagi nutika plaaniga, nii et ka reisilt naasnud leedi Malvern jääb rahule, vaatamata sellele, et ta poeg hoopis vanglas viibib.

Neljas lugu on “Jeeves ja vintske vanamees”. Meie peategelased on jätkuvalt Ameerikas. Wooster kinnitab, et aastate jooksul on mitmedki inimesed püüdnud Jeevesi tema juurest ära hiivata, kuid seni on Jeeves jäänud Woosterile truuks, mistõttu on Wooster rahul ja toob näiteks loo Jeevesi nutikusest.

Ühel õhtul tõdeb Jeeves, et mr Bickersteth (hüüdnimega Bicky) on käinud Woosterit otsimas. Ta oli üsnagi ärritunud ja lubanud hiljem tagasi tulla. Wooster mõtiskleb, mis võiks Bickyl mureks olla. Jeeves loeb samal ajal ajalehest, et Bicky onu saabub laevaga “Carmatic”, ja see onu on Tema Hiilgus Chiswicki hertsog, kes saatis Bickyle igakuiselt rahakaarte. Wooster teab rääkida, et Chiswicki hertsog oli rikas, kuid ka kõige ihnsam kulutaja Inglismaal. Wooster teab, et selliseid mehi kutsuvad ameeriklased vintskeks vanameheks!

Heliseb uksekell. Tulijaks ongi Bicky, kes kurdab Woosterile oma muret. Onu oli saatnud ta kunagi Ameerikasse selleks, et Bicky läheks Coloradosse, õpiks põllundust või karjakasvatust mõnes rantšos või farmis. Coloradot nimetab Bicky hädaoruks ja New Yorgis oli ometigi ju palju mõnusam. Onu rahakaardid saabusid jätkuvalt ja Bicky oli onule telegrafeerinud, et oli saanud New Yorgis mõistliku äriotsa, kuid nüüd on onu kohe siin ja mingit äriotsa ei ole …

Wooster kutsub appi Jeevesi, kes teeb ettepaneku, et Bicky võiks laenata mõneks ajaks Woosteri luksuslikku korterit ja ka teda, et luua onule ilus pilt edukast ärimehest. Onu saabub, luksuslik korter on suurepärane ja onu on rahul, kuigi ta ei suuda uskuda, et Bicky on sedavõrd edukas. Onu on sedavõrd rahul, et otsustab lõpetada Bickyle igakuise kuluraha maksmise.

Kuidas edasi? Pole äri, pole rahakaarte? Jeevesil on varuks järgmine plaan, mille hulka kuulub prominentse isiku kätlemine (Chiswicki hertsog seda ju ometigi on!), mille eest on osad ameeriklased nõus lausa raha maksma! Jeeves leiab ka kätlejad, kuid ee üritus läheb pehmelt öeldes aia taha … Seetõttu tuleb appi võtta hirmutamine ajakirjandusega, kavalad mõtted kanafarmi ja kanamunadega … ja kõik saab korda!

Viies lugu on “Tädi ja laiskvorst”, mille alguses tõdeb Wooster, et Rockmetteller Toddi afääri paiku oli aeg, kui ta arvas, et Jeeves jätab ta maha.

See lugu Rocky Toddiga hakkas pihta ühel kevadisel varahommikul, kui Rocky miilide kauguselt New Yorgist ehk Long Islandilt Woosteri juurde tuli. Rocky Todd oli luuletaja või vähemalt kirjutas ta luuletusi, kui ta midagi tegi. Kuid Woosteri arvates oli Rocky enamuse ajast mingis transis. Tal oli peensusteni paika pandud plaan terveks eluks. Umbes kord kuus planeeris ta kulutada kolm päeva mõnede luuletuste kirjutamiseks, ülejäänud kolmsada kakskümmend üheksa päeva ta puhkas. Rocky luuletused ei olnud teps mitte suurteosed, kuid ometigi trükiti neid lausa mõne ajakirja esikaane siseküljel. Lisaks oli Rockyl varuks ka rahakas tädi kuskil Illinoisis. Wooster hämmastub, kui paljudel ta sõpradest paistab olevat kas tädi või onu, kes on nende peamiseks sissetuluallikaks.

Nüüd on Rocky tulnud Woosteri juurde kirjaga just sellelt tädilt, kes kinnitab, et Rocky pärib kogu ta raha, kuid seda tingimusel, et Rocky elaks New Yorgis ja tunneks elust rõõmu, lisaks peaks ta sukelduma New Yorgi rõõmsasse ellu, olema suurejooneliste õhtusöömaaegade hingeks ja kirjutama tädile vähemalt ühe kirja nädalas, andes üksikasjaliku ülevaate oma tegemistest ja kõigest linnas toimuvast, nii et tädil oleks võimalik kaudselt nautida seda, mida ta närune tervis takistab tal isiklikult nautimast.

Rocky on kindel, et selline ettepanek ei ole võimalik, sest New Yorgis elamine tapaks ta! Nüüd on vaja leida keegi, kes teeks seda Rocky eest. Keegi, kes naudiks elu ja kirjutaks tädile kirju. Ja see keegi on loomulikult Jeeves!

Kirjad tädile on sisukad ja suurepärased ja põhjalikud, kuni ühel päeval ilmub Woosteri korterisse New Yorgis ei keegi muu kui miss Rockmetteller, kes on saanud kirjadest jõudu ja jaksu edasi elamiseks ja nüüd on tulnud ta Rocky koju, sest kirjadel oli ju Woosteri korteri aadress! Tädi on tulnud vennapojale külla ja tahab ennast sisse seada, sest ta kavatseb jääda pikaks ajaks. Meie sõber Wooster peab kolima hotelli … Kuna tädi kavatseb New Yorki jääda pikaks ajaks, siis peatab ta elatusmaksed Rockyle, sest on ju ta ka ise olemas.

Keerulises olukorras on vaja jällegi Jeevesi abi, kes mehkeldab tädi ühe Jimmy Mundy kõnekoosolekule, kus selgub, et New York on üks suur patupesa ja sellises kohas ei saa ometigi ka Rocky elada!

Et ma Sulle nüüd kõiki lugusid ära ei räägiks, siis jätan raamatu järgmised viis lugu (“Kentsakas lugu vana Biffyga”, “Valikuvabaduseta”, “Kõik Freddie õnne nimel”, “Trall ümber noore Bingo” ja “Bertie muudab meelt”) Sulle endale lugeda ja avastada, kuid uskuge mind ka need on mõnus-mahedalt, ja samas ka britilikult humoorikad.

Ette tuleb igasugu afääre ja juhtumisi, iseäarlikke tegelaskujusid ning ikka ja jälle on Jeevesil varuks mõni nutikalt nupukas plaan või idee, kuidas olukord kõikidele osapooltele edukalt lahendada.


Adam Kay „Kay anatoomia. Täielik (ja täiesti vääritu) inimkeha käsiraamat“ (Tänapäev)

Inimkeha on erakordne, huvitav ja ... noh, üsna imelik. Sinu keha on imelik. Minu keha on imelik. Su mataõpsi keha on veel imelikum. See raamat vastab kõigile olulistele küsimustele, nagu näiteks:

Kas ninakollid on söödavad?

Kui pika aja oma elust veedad sa kempsus?

Miks elavad meie ripsmetes jõledad elukad?

Täiega naljakas, aga õpetlik päris arsti kirjutatud lasteraamat.

Adam Kay on endide arst, kelle teoseid on müüdud üle kolme miljoni eksemplari! Nüüd on eesti keeles ilmunud tema “Kay anatoomia” (põnev oleks teada, kas see on vihje populaarsele telesarjale “Grey anatoomia”?), mis on igati sisukas, faktirohke ja põnev raamat lastele, mis kirjutatud mõnusa huumoriga. See räägib lugejale inimese kehast ja anatoomiast, kusjuures autor on vägagi aus ja otsekohene, sest on ju siin juttu ka ninakollidest, tatist, peerust jpm.

Raamatu autor on pühendanud selle raamatu oma reaalainete õpetajale härra Andersenile, kes ta 1991. aastal seetõttu pärast tunde jättis, kuna Adam Kay ütles talle, et ta ebameeldivalt lõhnab. Nüüd tõdeb Adam Key uuesti, et õpetaja lõhnaski ebameeldivalt, ja ta veab kihla, et lõhnab jätkuvalt, ja nüüd on asi ametlik, sest see on nüüd ka raamatus kirjas.

Raamatu sissejuhatuses küsib Adam Kay, kas lugeja mõtleb vahest oma kehale? Mõtleb sellele ka tegelikult, nagu korda ja kohus? Kas lugeja teab, mis kehas tegelikult toimub? Kas lugeja on kunagi mõelnud, et keha on vaid üks veider lihatükk, mida hoiab püsti suur hunnik nahast kotti pakitud luid, ja et seda kõike ohjab peas asuv hullumeelne superarvuti? Adam Kay tahab ütelda, et lugeja keha on kummaliselt veider.

Ta jätkab. Inimese keha on kõige ehtsam teadusime – uskumatu masin, mis on viimase seitsme miljoni aasta jooksul, pluss-miinus mõni põev – täiuseni viidud. See on keerulisem kui kosmosejaam ja targem kui kõige kiirem superavuti. Inimese lugeja aju suudab töödelda 400 miljardit asja ainsa sekundi vältel.

Adam Kay kavatseb viia lugeja retkele läbi inimese keha, elund elundi järel. Ta lubab, et saadakse jälile kõigile lugeja keha veidratele ja imelistele saladustele. Nagu näiteks ajule, mis ei tunne valu. Nagu näiteks süda, mis pole ei ereroosa ega ka südamekujuline. Nagu näiteks kopsud, mis puhuvad iga päev välja piisavas koguses õhku, et täita tuhat õhupalli. Adam Kay lubab lugeja viia ka kõige suuremate vaatamisväärsuste, näiteks naha juurde, mis on inimkeha suurim elund – ilma selleta näeks ka lugeja välja veidramast veidram.

Adam Kay lubab selles raamatus vastata igale küsimusele, mis lugejal võiks tekkida inimese keha kohta, kaasa arvatud sellised asjad, mille puhul vanemad ja õpetajad kiiresti teemat vahetavad, kui neilt midagi küsida. Autor toob mõned näited küsimustest: mis on keha kõige suurem lihas? Selgub, et selleks on tagumik. Kas ninakolle on ohutu süüa? Selgub, et on. Kui suure osa oma elust veedad tualetis? Selgub, et umbes aasta.

Autor lubab selgitada, kuidas lugeja keha võib mõnikord liimist lahti minna. Ta selgitab täpselt, mida tähendab haiguslik seisund, mis lugejal või ta sõpradel juba on, nagu näiteks epilepsia, diabeet või astma. Autor räägib külmetusest ja sinikatest ja vistrike rünnakust. Lisaks veel ka neist muutustest, mida keha läbi teeb, kui valmistab lugejat ette täiskasvanujks saamiseks. Autor lubab pöörata tähelepanu ka neile asjadele, mille puhul lugeja keha ei sooviks, et ta nii talitab, näiteks suitsetamine, narkootikumide ja alkoholi tarvitamine, ebatervisliku toidu söömine või siis liiga vähene magamine ja füüsiline koormus.

Seega, kui lugeja on valmis teada saama asju, mida tal pole enam eales võimalik mälust kustutada ja fakte, mida, ehkki need on uskumatud, ja arvatavasti söögilauas ei peaks mainima, siis on see raamat just sellise lugeja jaoks.

Raamatu 1. peatükk on “Nahk”. Nagu kõik muu keha, koosneb ka nahk rakkudest – 35 miljardist, kui täpne olla. Kui paks nahk on, sõltub sellest, kus see kehal paikneb. Kõige paksem on nahk jalatalla all. Naharakud asendavad end kiiremini kui muud keharakud, iga jumala päev tekib miljonite kaupa uusi rakke. Viiruseid ja baktereid ning mitut tüüpi seeni ja tillukesi putukaid leidub õlg õla kõrval naha igal sentimeetril.

Saame lugeda ka naha kihtidest: epidermis (pindmine kiht), dermis ja nahaalune kude. Juttu on ka naha funktsioonidest: temperatuuri ohjamine, kaitse, puudutus, kuid ka tompudest ja muhkudest, vesivillidest, sinikatest, ekseemist, põletushaavadest, armidest, päikesekahjustusest, vinnidest, impetiigost ehk mädasest nahapõletikust, sünnimärkidest.

Esimese peatüki lõpus saame vastused küsimustele, miks me ei saa iseennast kõdistada, miks nahk vannis kortsu tõmbub, miks tekitab kellegi sügelemise nägemine tunde, et ka vaatajal midagi sügeleb?

2. peatükk on “Süda”, mille alguses küsib Adam Kay, kas lugeja kuuleb mõnikord nõrka, vaikset trummitagumist? Vahest siis, kui lugeja jookseb ringi või istub täiesti vaikselt toas, kus teler on välja lülitatud. See on süda, mis istub rinnakorvis ja ajab oma asju, ja mitte eriti vaikselt, kuid inimese kehas ei juhtu mitte midagi ilma selleta, et süda verd pumpab. See pole just väike saavutus elundi puhul, mis on vaid rusikasuurune.

Edasi loeme juba sellest, kuidas süda töötab, vereringest, südame rütmist, pulsi mõõtmisest, tervetest südametest, kardiovaskulaarhaigusest, august südames, südame seiskumisest ja siirdamisest, südameinfarktidest. Autor vastab küsimustele kas on võimalik valmistada kunstlikku südant, kui palu verd süda iga päev pumpab, kui mitu korda lööb süda inimese eluajal?

3. peatükk on “Veri”, mille alguses autor ütleb, et rääkigem sellest kleepuvast, limasest, sogasest punasest vedelikust, mis on meie kõigi sees. See on üks väheseid asju sisemusest, mida meil üldse näha õnnestub, mistõttu autor arvas, et ehk soovib lugeja selle kohta mõnda fakti teada saada.

Selles osas loeme, mida veri teeb, kuidas veri ringi liigub, juttu on arteritest, veenidest, kapillaaridest, millest veri koosneb, punastest vererakkudest, valgetest vererakkudest, vereliistakutest, plasmast, veregruppidest, verekaotusest. Kolmanda osa lõpus vastab Adam Kay küsimustele, miks on kärnad kõvad, kui need on verest tehtud, kui mu veri on punane, kuidas mu veenid siis sinised saavad olla, miks mõned inimesed verd nähes minestavad?

4. peatükk on “Kopsud” ja selles kinnitab Adam Kay, et hingamine – või respiratsioon, kui soovime peenemalt väljenduda – seisneb kudedesse hapniku toimetamises. Hapnik on see, mis hoiab neid, ja seega ka meid, elus. Asjad, mida iga päev teeme, nagu näiteks liikumine, söömine, mõtlemine ja peeretamine, on võimalikud ainult O2 (hapniku) tõttu.

Hingamine on kahesuunaline protsess: hingad sisse värsket õhku ja hingad välja enam mitte nii värsket õhku. Sissehingamise osa nimetatakse ladinakeelse tüve järgi inspiratsiooniks. Pärast seda, kui hapnik on verre pakendatud, peab ülejäänud õhk välja tulema, ning ärakasutatud hapniku asemel on seal nüüd teine gaas, mida nimetatakse süsihappegaasiks (ehk CO2). Väljahingamist tuntakse ladinakeelse tüve järgi ekspiratsioonina.

Edasi on juttu sellest, mis on kopsude sees, limast, suitsetamisest, reostusest, astmast, õhkrinnast, stetoskoobist ja autor vastab küsimustele, kui kaua saame hinge kinni hoida, kas meil on vaja mõlemat kopsu, mis on luksumine?

5. peatükk on “Aju”. Autor ütleb, et ta ei tea, kui kaua lugeja seisatab, et oma ajule mõelda, aga kui lugeja seda siiski teeb … siis on see ju lugeja aju, mis iseendast mõtlemisega tegeleb. Selgub, et aju on superavuti, mis paikneb pealuus ja kontrollib peaaegu kõike, mida me teeme. Aju on võimsam kui ükski arvuti Maa peal, see koosneb 100 triljonist ühendusest!

Adam Kay räägib meile aju osadest: otsmikusagarad, oimusagarad, kiirusagarad, kuklasagarad, väikeaju, ajutüvi, hipokampus, hüpotalamus, vere-aju tõke, amügdala ehk mandelkeha. Seejärel ka meie närvilisest süsteemist, perifeersetest närvidest, kuid ka ATH’ist (aktiivsus- ja tähelepanuhäire), autismist, epilepsiast, düsleksiast, unest, mälust, emotsioonidest, ärevusest (ärevsuhäire, paanikahood, foobiad), insuldist ja narkootikumidest.

Selle osa lõpus küsib autor, miks vajavad mõned inimesed ratastooli, kui palju und me vajame, mis põhjustab külma jäätise peavalu, miks me jäsemed ära surevad?

6. peatükk on “Juuksed ja küüned”. Autor tõdeb, et me pöörame oma juustele heldelt tähelepanu, peseme neid, ostame kalleid tooteid, et juuksed ilusad oleksid ja hästi lõhnaksid, ning iga paari kuu tagant käiakse juuksuris, et soeng korralik välja näeks. Kuid karvad kujutavad endast palju enamat kui see taltsutamatu kohev juuksepahmakas pea otsas – karvu leidub meil peaaegu igal pool ja karvadel on mõned väga tähtsad asjad ajada. Saame lugeda, mis asi on karv, teist liiki karvadest (kulmud, ripsmed, kubemekarvad, ninakarvad, näokarvad), juuste halbadest päevadest (peatäid, hallid juuksed, kõõm, juuste kaotus).

Juustele järgnevad küüned. Küüntel on üsna lihtne töö: kaitsta meie sõrmede ja varvaste otsi, mitte lasta neil viga saada. Need saavad seda teha seetõttu, et koosnevad keratiinist, mis on väga tugev aine. Küüned aitavd meil asju haarata, asju koorida ja asjadel ronida ning need ütlevad meie ajule, kui tugevasti sõrned millelegi survet avaldavad.

Kuuenda osa lõpus vastab autor küsimustele, miks pole valus kui lõikad oma juukseid ja küüsi, miks on mõnel inimesel sirged juuksed, mõnel aga lokkis, kas märgade juustega välja mines võid külmetada?

7. peatükk on “Silmad ja kõrvad ning suu ja nina”. See algab silmadest ja Adam Key meenutab, et see oli vist William Shakespeare, kes kunagi kirjutas, et silmad on hinge peegel. Adam Kay arvates pole see õige, sest silmad on pigem rohkem fotoaparaatide moodi, kusjuures kõige täiuslikumad fotoaparaadid. Silmad panevad igas sekundis tähele miljoneid asju ja saadavad siis kogu informatsiooni superkiirusel meie ajusse, et see mõtestaks nähtu lahti.

Silm koosneb kõvakestast, konjunktiivist, sarvkestast, klaaskehainestest, iirisest, pupillist, läätsedest, võrkkestast. Saame lugeda ka silma muudest funktsioonidest – pilgutamine, nutmine, kuid ka prillidest, nägemise kaotusest.

Silmadele järgnevad kõrvad. Kõrvade põhiülesanne on koguda meie ümber kuuldavale toodavaid helisid, seejärel vuhistada need edasi ajule, mis jõuab selgusele, millele kuuldu osutab. Kõrv koosneb kõrvalestast, kuulmekanalist, trummikilest, keskkõrvast, sisekõrvast. Juttu on tasakaalust (see on seotud meie sisekõrvaga), kõrvavaigust, kõrvahaigustest, kuulmise kaotusest.

Seejärel loeme suust. Suus on mandlid, kurgunibu, suulagi, huuled, keel, kuid ka hambad (kaheksa lõikehammast, neli kaniini ehk silmahammast, kaheksa esipurihammast, kaheksa purihammast, neli tarkusehammast), juttu on emailist, dentiinist, juuresäsist, hambatsemendist.

Suule järgneb nina. Ninatöödeks on haistmine, juttu on tatist, aevastamisest, ninaverejooksust ja otse loomulikult on ka selle peatüki lõpus küsimused. Miks meil on kaks silma, mida tähendab värvipimedus, mis on need veidrad asjad, mida me mõnikord näeme oma silme ees, kuidas me räägime, miks on meil hommikul halb hingeõhk, mis asi on detsibell, miks on kuulda ookeani kohinat, kui merikarbi kesta kõrva ääres hoida?

8. peatükk on “Luud”. Selle alguses küsib Adam Kay, kus me küll oleksime ilma luudeta? Ja ta vastab ka – põrandal, üks tohutu lotendav nahka ja siseelundeid täis kott, mis istub suures vormitus hunnikus. Loeme edasi. Skelett toetab meie kehakuju, aga mitte ainult, see tähendab lisaks, et saame teha selliseid asju nagu ringi kõndida, soojendushüppeid teha jpm. See on raudrüü, mis hoiab meie käsnjaid osi ohutuses – ümbritseb meie aju, südant ja kopse. Saame teada, millised on luukihid: luuümbris/periosteum, luu plinkollus, luu käsnollus, luuüdi. Juttu on ka pealuust, lülisambast (kaelaluu, rinnalülid, nimmelülid, ristluu ja õndraluud), kätest ja sõrmedest, labajalgadest, liigestest (üheteljelised plokkliigesed, keraliiges, pöördliiges), luumurdudest, artriidist. Selle peatüki lõpus vastab Adam Kay küsimustele, kui palju luid on meie kätes, miks me edasi ei kasva, kui palju roideid meil on?

9. peatükk on “Lihased”. Selles osas räägib Adam Kay lihastest ehk musklitest. Ilma 600 lihaseta, mida leidub kõikjal keha sisemuses, ei suudaks me üldse eriti midagi korda saata. Lihaseid on vaja hingamiseks, lihaseid on vaja söömiseks, isegi meie süda on lihas – ilma lihasteta ei saa elada. Saame lugeda, mida meie lihased teevad – liikumine (biitseps, triitseps, reie nelikpealihased ehk kvadriitsepsid, tagumised reielihased, säärelihased, suur rinnalihas, suur tuharalihas, jaluselihas), kaitse, hingamine, söömine ja kakamine, temperatuur ja süda. Selles osas on juttu ka füüsilisest koormusest, meie näost ja ilmetest, nihestustest ja venitustest, krampidest. Adam Kay vastab selle peatüki lõpus küsimustele, miks põrutavad arstid haamriga inimeste põlvele, miks inimesed lendavad üle toa, kui saavad elektrilöögi, kuidas inimesed võidujooksul petavad, et kiiremini joosta.

10. peatükk on “Sisikond”, milles tuleb juttu meie seedesüsteemist ja sellest, kuidas see toimib. Adam Kay alustab suust, liigub edasi söögitorru ja makku, peensoolde ja jämesoolde, sealt edasi pärasoolde. Juttu on kakast, kõhulahtisusest ja –kinnisusest, soole ärritussündroomist, laktoositalumatusest, tsöliaakiast, kuid ka peeretamisest, oksest. Seejärel veel ka diabeedist ehk suhkrutõvest (esimest tüüpi diabeet, teist tüüpi diabeet). Autor peatub ka tervislikul toitumisel (süsivesikud, valgud, suhkur, puu- ja juurviljad, piimatooted, rasv, vitamiinid) ning keha suurusel (anoreksia, bulimia). Selle peatüki lõpus vastab Adam Kay küsimustele, miks meie kõht koriseb, kui see tühi on, miks me lennukites rohkem peeretame, miks maomahl ei lahusta meie maoseina?

11. peatükk on “Neerud ja maks”, milles Adam Kay tõdeb, et jääkproduktid on elu tõsiasjad – alati on olemas asju, mida on vaja ära visata. Selles osas saame lugeda neerudest, pissist (uriinist), elust ühe neeruga ja maksast, puhastamisest, kütuse ladustamisest, sapi tootmisest. Selles osas on juttu alkoholist, mis ei ole sugugi mitte sõber maksaga. Peatüki lõpus vastab autor küsimustele, miks mõned inimesed voodit märgavad, kui palju vett peaksime päevas jooma, miks meie piss aurab?

12. peatükk on “Paljunemine”, milles Adam Kay üritab vastata küsimusele, kuidas me siia saime? Loeme paljunemissüsteemist, nii naise kui ka mehe omast, kuid ka puberteedist, karvadest, kehakujust, nahast, häälest, peenisest, rindadest, ajust, päevadest ehk menstruatsioonist, inimese paljunemisest, rasedusest, ultrahelist, kehavälisest viljastamisest. Peatüki lõpus vastab autor küsimustele, mis põhjustab kaksikuid, mis mõte on meie nabal, miks on mehed sageli pikemad kui naised?

Eelviimane, 13. peatükk on “Elu ja surm”, milles saame lugeda geenidest, rakkudest (membraan, tsütoplasma, mitokondrid, tuum), DNA-st, pärilikkusest (dominantne geen, retsessiivne geen, X-liiteline geen), vähihaigusest (kirurgiast, kemoteraapiast, kiiritusravist, luuüdi siirdamisest), surmast. Peatüki lõpus jällegi mitu küsimust ja vastust. Kas geneetilised mutatsioonid on alati halvad, millistes rakkudes on me geenid, kas loomad haigestuvad samuti vähktõvesse?

Selle põneva, huvitava ja mõnusa huumoriga kirjutatud raamatu viimane peatükk on “Pisikud”, mille alguses ütleb Adam Kay, et pisikuid on kõikjal. Sõna otseses mõttes triljoneid, ja igal pool. Paanikasse ei tasuks sattuda, sest maailm ei suudaks tegelikult ilma nendeta toime tulla. Enamik teisi loomaliike sureks ilma pisikuteta välja ja peaaegu kõik taimed sureksid välja, kuna need vajavad baktereid kütuse tootmmiseks. Kuid mitte kõik pisikud pole meie sõbrad.

Juttu on bakteritest, mis on vaid ühe raku suurused, kuid neil on suur mõjuvõim ja need võivad põhjustada igasuguseid haigusi, mis teevad meid õnnetuks. Edasi loeme ka viirustest, mis on umbes kakskümmend korda väiksemad kui bakterid, seejärel juba ka seentest ja algloomadest. Adam Kay püüab lugejale selgeks teha, kuidas end tervena hoida (kätepesu jpm), räägib ka immuunsüsteemist, lümfisüsteemist, vaktsiinidest, allergiatest, nakkushaigustest (toidumürgitus, koroonaviirus, tavaline nohu. Meningiit ehk ajukelmepõletik, viiruslikud tüükad). Viimase peatüki lõpus saame vastused küsimustele, mis asi on nabasodi, miks on vaja süste, kui me välismaale reisime, kas viie sekundi reegel on ohutu?

Raamatu lõpust leiame järelduse, milles autor kinnitab, et on ametlikult õpetanud meile kõike, mida on vaja teada keha kohta. Paar asju meenub autorile siiski veel. Siin on ka meditsiinitunnistus, märkus trükikojale, humoorikas pilt pimesoolest, kes ei tee ikka mitte kui midagi ja ka sõnastik.

Väga lahedad illustratsioonid on Henry Pakeri sulest.


Maja Lunde „Päikesevalvaja“ (Rahva Raamat)

Lilli ei ole enam laps, aga ta pole veel ka teismeline. Ta on muutumas, kuid loodus ta ümber on selline, nagu see kogu aeg on olnud. Tüdrukul on päikesest ainult ähmane mälestus, maailm, nagu tema seda tunneb, on vihmane ja pime. Mitte miski ei taha märjas mullas kasvada, ühelegi taimele ei meeldi igavene hämarus.

Lillil ei ole vanemaid, ta elab koos vanaisaga, kes hoolitseb selle eest, et külarahval oleks köögivilju. Ühel päeval unustab vanaisa oma lõunasöögi koju ja kui Lilli talle kasvuhoonesse järele jookseb, avastab ta midagi, mille tõttu muutub kõik...

Lilli märkab saladuslikku teed, mis viib metsa, kuhu ükski laps minna ei tohiks. Aga uudishimulik tüdruk ei ole nagu teised lapsed, ta surub hirmu alla ja otsustab teed järgida. Sealt, tumedate puutüvede vahelt, leiab ta teistsuguse, õitseva maailma, millest saab alguse suur seiklus. Lilli peab seisma vastamisi oma suurima hirmuga, kuid leiab ka õnne ja armastuse – ja lootuse uuest kevadest.

Aastaaegade kvartett, mis algas talveraamatuga “Lumeõde”, on nüüd jõudnud uue iseseisva jutustusega kevadesse. “Päikesevalvaja” on suurejooneline lugu nii väikestele kui ka suurtele, teos, mille ümber võib koguneda terve pere.

Autorist: Maja Lunde esimest täiskasvanutele kirjutatud raamatut “Mesilaste ajalugu" saatis kohene märkamine ja kiire edu paljudes riikides, Saksamaal oli teos koguni kolm aastat menukite nimekirjas. Järgnesid “Sinine” ja “Prževalski hobune”. Lunde raamatuid on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde.

Kunstnikust: Lisa Aisato on üks Norra tuntumaid illustraatoreid. 2019. aastal ilmus “Elupildid”, mis on kogumik nii tema klassikaks saanud illustratsioonidest kui ka uutest töödest. Ta on illustreerinud ka pildiraamatud “Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud”, mille autor on Klaus Hagerup, “Odd on muna” ja “Kala Lunale” ning koos Tor Åge Bringsværdiga raamatuseeria troll Tambarist. Lisa Aisato on illustreerinud ka kaks kriitikutelt kiidusõnu saanud menuraamatut “Varsti sa magad”, autoriks tema õde Haddy Njie, ja “Noortele”, mille on kirjutanud Linn Skåber. Tema illustratsioonid on ilmunud ka Dagbladeti laupäevalehes aastatel 2009–2020.

2018. aastal ilmus lastele mõeldud menuraamat “Lumeõde”, mille on samuti illustreerinud Lisa Aisato. “Päikesevalvaja” on selle iseseisev järg.

Mulle on muinasjutud ja muinasjutulised lood alati meeldinud. Meeldisid need juba lapsepõlves ja meeldivad ka praegu. On ju muinasjutulised lood heaks “abimeheks” veidikeseks ajaks reaalsest maailmast “põgenemiseks”. Täpselt selline imeline ja muinasjutuline on ka see raamat ehk Maja Lunde kirjutatud “Päikesevalvaja”.

Selle loo alguses meenutab raamatu peategelane Lilli päikest. Ta mäletab päikese puudutust põskedel ja ninal, see tegi südame soojaks ja tunde turvaliseks, kuid päike kadus, siis kui tüdruk oli üheaastane.

Lilli kinnitab, et tema maailmas ei leidunud päikest. Tema maailmas sadas põldude ja metsade kohal raske vihm. Selles maailmas ei leidunud suve, sügist, talve ega ka kevadet, mis oli tüdruku vanaisa arvates neist kõigist kõige ilusam aastaaeg. Selles maailmas polnud ei ööd ega päeva, anult igavene hämarik. Päevast päeva oli ilm vihmane ja hall, aga mitte kunagi ei müristanud ega löönud välku. Lilli lisab, kui vanaisa ei oleks ühel päeval tööle minnes oma moonakotti maha unustanud, ei olekski ta avastanud, missugust saladust vanaisa kasvuhoones varjas. Siis oleks kõik võib-olla igavesti selliseks jäänudki – raskeks ja pimedaks. Vanaisa oli sel päeval maha unustanud kuiva leivatüki, sest leib oli ainus, mis neil oli, kui köögiviljad otsa said.

Lilli läheb kasvuhoonesse vanaisale leiba viima. Kasvuhoonesse, kuhu tüdrukul on keelatud minna. Vanaisa käis kasvuhoones ja tõi külarahvale iga kolme päeva tagant suuri värskeid köögivilju. Külarahvas naljatas, et vanaisal on arvatavasti maagiline väetis, sest tomatid olid veripunased, apelsinid erkoranžid, kurgid sügavrohelised, suhkruherned olid väikesed ja magusad. Lilli kinnitab, et tundis vanaisa üle uhkust, arvatavasti oli vanaisa kõige tähtsam inimene nende külas, ilma temata oleksid inimesed arvatavasti surnuks nälginud. Kõik, mis toimus kasvuhoones, oli vanaisa saladus.

Nüüd oli Lilli kasvuhoones, kus ei olnudki vanaisa! Lilli hämmastus ja kohkumus oli suur, kui ta leidis kasvuhoonest vaid mõned väga pisikesed ja üsna õnnetu välimusega taimed. Vanaisa oli kadunud, kuid saabus õige varsti kasvuhoonesse tagasi ja oli selge, et talle ei meeldinud, et Lilli oli kasvuhoonesse tulnud. Lilli läheb koju tagasi, ja talle on tunne, et keegi jälgib teda, kusjuures tüdrukul on selline tunne olnud juba pikka aega.

Samal õhtul ja ööl järeldas Lilli, et vanaisal peab olema mingi saladus, kust saab ta need imelised juurviljad ja puuviljad, mida ta külarahvale jagas. Kasvuhoones selliseid taimi polnud ju kusagil näha.

Nii otsustas Lilli vanaisa jälitada ja ta jõudis pimedasse metsa, kus ära eksis. Ta nägi ka vanaisa, kes oli jõudnud tühja köögiviljakorviga mäekuruni, pannud selle maha, astunud paar sammu helendava mäekuru sisse ja sealt midagi võtnud. See oli nüüd hoopis teine korv, täpselt samasugune nagu vanaisa oma, aga köögivilju ääreni täis! Vanaisa lahkus korviga, mis oli köögivilju ääreni täis …

Lilli suundus mäeseinte vahele. Mäekuru oli kitsas, aga mitte sünge, sest valgus muutus aina eredamaks ja igal pool olid väiksed mullataskud, kus kasvasid taimed. Mida kaugemale türduk läks, seda ilusamaks kõik muutus. Seal olid sinised kannikesed, valged põisrohud ja kollased tulikad. Tüdruk silitas sõrmeotstega ettevaatlikult lille kroonlehti. Lilli liikus edasi, maapind muutus, nüüd kõndis ta värskel murul ja imeline lõhn muutus igal sammul tugevamaks. Tüdruk kuulis ka imelisi hääli – lehed, muru ja kõrred võbelesid kergelt tuule käes, linnulaul! Koduküla põldudel oli kuulda vaid vareste karjeid. Lõpuks jõudis Lilli rohelisse ja õitsvasse orgu, tüdruku silmad täitusid pisaratega, sest kõik oli nii ilus.

Mägi ümbritses orgu igast küljest. Maas kasvasid muru ja lilled koos, värvides, mida Lilli kunagi näinud ei olnud, välja arvatud värvipaletil. Siin oli õunapuu, mille okste küljes rippusid punased õunad, teistel okstel olid suured valged õied. Siin oli pirnipuu, mis samuti õitses ja kandis vilju ühekorraga. Ja sama tegi ka ploomipuu. Lilli võttis ühe ploomi, maitses, see oli veel veidi hapukas, kuid sellel oli sama maitse nagu ploomidel, mida vanaisa külakesse tavaliselt tõi! Orus lendasid liblikad, töntsakas mesilane, hüppas orav, seal oli kolm kaagutavat kana, kaks küülikut. Kuid Lilli ei olnud üksi, sest äkki kuulis ta kaugemal orus haukumist, keegi vilistas.

Lilli hiilis lähemale. Seal oli üks poiss, umbes sama pikk kui tüdruk. Poisil olid nii heledad juuksed, et need olid peaaegu valged. Poiss nägi välja nagu aednik: tunked jalas, labidas ja hark vööl rippumas, põlved mullased. Poisil olid lahked pruunid silmad ja punased naerulohkudega põsed. Ta oli täiesti teistmoodi kui kõik teised lapsed, keda Lilli oli näinud. Poiss nägi välja, nagu poleks ta elus kordagi haige olnud. Tema kannul jooksis väike koer ja poiss jutustas temaga pidevalt. Poisil oli puu küljes kiige, millega ta kiikus. Lilli mõtles, kas ta peaks sealt lahkuma või hoopis poisiga rääkima minema, kui koer haugatas, andes poisile märku.

Poiss ja koer liikusid sügavamale orgu. Läks soojemaks ja valgemaks. Mäest endast oleks nagu soojust kiiranud. Poiss ütles koerale, et nad peaksid nüüd tõepoolest veidi oma tööd tegema. Poiss läks mäes oleva suure raudvärava juurde. Tal oli käes hiigelsuur liivakell. Poiss keeras selle ümber ja liiv hakkas ülevalt alla jooksma. Poiss pani kätte kaks suurt nahast käpikut, mis ulatusid talle tublisti üle küünarnukkide. Ta pani pähe tumepruuni nahast kapuutsi, mis kattis kõik peale silmade. Poiss võttis kinni redelist, mis värava kõrval seisis, ja ronis ülespoole, kuni ulatus luugini.

Luugist tungisid välja nii tugevad valguskiired, et kogu org sai valgustatud. See oli kõige võimsam, soojem valgus, mida Lilli kunagi tundnud oli, nagu tuhat lõket korraga. Soojus täitis Lilli keha, ka taimed nautisid seda. Õienupud avanesid, tomatid läksid punaseks, mustikad mätta otsas muutusid tumesinisemaks jpm.

Ja siis, kui kogu liiv oli liivakella põhja jooksnud, ronis poiss kähku redelist üles, haaras luugist ja lükkas selle kiiresti kinni. Tema töö oli tehtud.

Nüüd otustas Lilli poisiga rääkima minna. Poiss uuris, kas Lilli on ikka päriselt olemas, ta lausa näpistas tüdrukut. Poiss rääkis, et ta on ka varem inimesi näinud, sest iga kolme päeva tagant tuleb üks vana mees oru sissepääsu juurde, ja poiss pidi talle valmis panema korvitäie köögivilju, puuvilju ja marju. Poiss korjab ära kõik, mis on küps, iga viimase kui õuna, iga viimase kui porgandi, välja arvatud nii palju, kui tal enda ja koera jaoks vaja on. Poiss ei tohtinud end vanale mehele kunagi näidata. Lilli kinnitas, et see on tema vanaisa! Vanaisa viib selle toidu külla, kus nad elavad.

Seejärel uuris Lilli, mis on selle värava taga, mille poiss oli hetk tagasi avanud? Poiss kinnitas, et selle raudvärava taga on päike! Poiss jutustas Lillile oma loo – ta mäletas, et ta oli tulnud metsa, kui ta oli veel väga väike. Päikesevalvaja oli leidnud ta metsast ja toonud orgu. Poiss kinnitas, et Päikesevalvaja oli päästnud ta elu. Poiss tõdes, et päike oli Päikesevalvaja oma, nagu ka org, koos kõikide taimedega, ja poiss oli tema aednik. Poiss pidi päevas korra peenraid koristama, kaks korda päevas väravaluugi avama ja igaks kolmandaks päevaks vana mehe jaoks korvi valmis panema. Päikesevalvaja tuli ja läks, nii kuis tahtis, poiss ei küsinud temalt kunagi midagi muud.

Lilli uuris, mis on poisi nimi. Selgus, et poiss on lihtsalt Poiss, koer on lihtsalt Koer. Lilli arvas, et päikese omamine peaks inimese rõõmsaks tegema, kuid Poiss kinnitas, et Päikesevalvaja ei olnud kunagi rõõmus, aga ta võis saada vihaseks, kohutavalt vihaseks! Poiss oli Päikesevalvajat paaril korral vihasena näinud, ja ta oli kindel, et sellega, kes päikest omab, ei ole mõtet jamada!

Lilli otsustas selleks päevaks orust lahkuda, kuid lubas Poisile, et tuleb tagasi. Juba järgmisel päeval!

Lilli alustas teed orust ja metsast välja, kuni keegi peatas ta. See oligi Päikesevalvaja, kes lõhnas lõkke, tahma ja tulekahju järele. Ta riided rippusid räbalatena, need olid mustad, peaaegu kaltsudeks põlenud. Silmad läikisid hirmutava pilguna näos, mis oli tahmast üleni must. Lilli tundis selle pilgu ära, see oli jälitaja pilk, kes oli tüdrukut ka külakeses salaja jälginud!

Päikesevalvaja ütles, et on hea, et Lilli Poisiga on. Tüdruk võib Poisile uuesti külla tulla, kuid tüdruk ei tohi orust mitte kellelegi rääkida. Mitte ühelegi hingele. Org ja päike on Päikesevalvaja omad, ja nii see ka jääb!

Lilli ja Poisi sõprus oli ilus. Nad nautisid juba nädal aega päikest ja loodusande. Kodus märkas vanaisa, et Lillile olid tedrerähnid tekkinud, neid tal varem ei olnud. Ka nägu oli ümmargusem, isegi põsed olid ümaramad. Ju see oli päike, soojus ja loodusannid, mis türduku tervemaks tegid, kuid vanaisa seda ju ei teadnud.

Ühel päeval tundis Lilli, et kõik see, mis kaunis ja hämmastavas orus oli, oli valesti, sest ka külas oleks vaja päikest, oleks vaja toitu, mida süüa ja ilusamat elu. Ta kutsus Poisi külakesse vaatama, kuidas seal elatakse, ja kui ühes peres tita kõht tühjaks jäi, sest lihtsalt ei olnud rohkem süüa, siis olid Lilli ja ka Poiss kindlad, et päike tuleb väravast välja lasta!

Edasi loemegi sellest, kuidas Lillil ja Poisil päikese vabastamine õnnestus. Esialgu tundub, et see oli õige otsus, sest külale oli seda soojust ja päikest vaja. Inimesed olid rõõmsad, kuni selgub, et ka liigne päike ja kuumus on liiast! Inimesed ei suuda isegi magada, sest kuum on, inimesed ei taha olla väljas, väljas lendavad ainult kärbsed, taimed on närtsinud ja kurbade lehtedega. Lilli oli kindel, et kõik sureb, nemad ka!

Lilli oli kindel, et ta peab minema otsima Päikesevalvajat, kes oli varem üritanud lapsi takistada, kui need päikese väravast välja lasid. Ta oli hoidnud kinni põlevast köiest, mis oli päikese küljes, ta oli hüüdnud lastele, et oli ohverdanud kõik ja ta ei lase päikesest mitte kunagi lahti. Lilli rääkis kõigest ka vanaisale, kes omakord rääkis Lillile sellest, et just põud ja päike olid need, kes olid tapnud tüdruku perekonna. Nad olid pidanud jooma järvevett, mis ei olnud hea, see oli mürgine, selles oli nakkus … nii surid Lilli isa ja ema, õde ja vend, vanaema. Lilli jäi ellu, kuna ta oli sedavõrd väike ja jõi emapiima, vanaisa pääses surmast … Vanaisa oli lubanud oma tütrele, et kannab Lilli eest hoolt, kuid nüüd pidi Lilli ise hakkama saama …

Lilli ja Poiss alustasid teekonda. Nad järgnesid päikesele. Lilli ei suutnud mõista, et päike, mida ta oli terve oma elu igatsenud, oli võtnud tema inimestelt elu. Kuri päike!? Lilli ja Poiss kõndisid läbi metsa, läbi oru, nad jõudsid jõeni, mille kaldal oli maja, kus oli keegi kunagi elanud. Saame teada, et selles majas oli elanud Poiss oma perega, saame teada sedagi, mis oli juhtunud, oli tulnud vihm ja pimedus, jõgi oli hakanud üle kallaste ajama. Üleujutuses olid pääsenud vaid Poiss ja Koer.

Kas Lilli ja Poiss leiavad Päikesevalvaja? Kas Päikesevalvaja laseb päikese vabaks? Kas loodus ja aastaajad taastuvad? Selle pead ise välja selgitama. Saame teada sedagi, kes oli Päikesevalvaja ja see on kõikidele üsna ootamatu. Saame teada, mis on tegelikult Poisi nimi ja lõpuks jõuame ka suvise pööripäevani!

Selline ilus muinasjutuline lugu loodusest ja lastest, sõprusest ja lootusest, mida rikastavad ka Lisa Aisato imelised pildid.


KALEO „Surface Sounds“ (Warner Music)

Island näib olevat selline imeline paik, kus paljud inimesed tahaksid korra oma elu jooksul ära käia ja sealsest müstilisest loodusest osa saada.

Ka muusika, mis on Islandilt pärit on igati põnev ja huvitav. Mulle endale meenub ansambel The Sugarcubes, mis 80ndate lõpus 90ndate alguses ka Eestimaal esinemas käis. See oli bänd, kust sai alguse suurepärase Björki edukas karjäär. Kuid Islandilt on tulnud veel väga head muusikat, näiteks Emiliana Torrini, Jonsi, Jonsi & Alex, Mezzoforte, Of Monsters and Man, Olafur Arnalds, Sigur Ros jpt. Kõik eelpool mainitud artistid on teinud muusikat, mis ühel või teisel moel on puudutanud kuulajaid üle terve maailma.

Mida aga arvata sellest, et minu arust on antud hetkel üks parimaid bluusi ja bluusi-roki bände pärit Islandilt? Üsna ootamatu, kuid ometigi Kaleo on just selline bänd. Tõeliselt põnev muusikaline leid ja vahva on kuulda ülimalt kvaliteetset bluusi just selliste noorte meeste esituses, nagu Kaleo-mehed seda on.

Kaleo (kirjutatakse ka KALEO) tuli kokku 2012. aastal ja bändis mängivad: JJ Julius Son ehk Jökull Juliusson (laul, kitarr, klaver, tema on Kaleo lugude autor), David Antonsson (trummid, löökriistad ja laul), Daniel Kristjansson (basskitarr) ja Rubin Pollock (kitarr ja laul). Novembris 2012 osales Kaleo Islandil Airwaves Music-nimelisel festivalil ning äratas koheselt ka tähelepanu. Samal aastal saavutas edu nende lugu „Vor i Vaglaskogi“, mida kuuleb ka sellel albumil ning lugu sai kuulda ka edukas Islandi telesarjas „Trapped“. 2014 jätkus Kaleo edu lauluga „All the Prety Girls“, mida Spotify’s striimiti 23 miljonit korda! 2015. aasta alguses sõlmis Kaleo plaadistuslepingu Atlantic Recordsiga ning saavutas edu USA’s. See pole sugugi ootamatu, sest eks ole ju USA’s bluusmuusika alati kõrges hinnas olnud. Kaleo lõi kaasa ka kuulsal „South by Southwest“-nimelisel muusikaüritusel, mis on nii muusikafestival, konverents kui ka interaktiivse meedia kokkutulek ning Kaleod hinnati seal väga kõrgelt.

Aasta hiljem, 2016, ilmus uus singel „Way Down We Go“, mis oli samuti edukas (ka see lugu on sellel plaadil olemas). Lugu sai kuulda USA telesarjas „Blindspot“, „FIFA 16“ heliribal ning USA telesarjas „Suits“. USA rokkmuusika edetabelis tõusis lugu 9. kohale! Kõik see näitas, et Kaleo andis endast märku ja tegi seda igati korralikult.

2016 ilmus Kaleo esimene rahvusvahelisele muusikaturule suunatud album „A/B“, millest olen Sulle ka kirjutanud, kuid meenutan seda igati suurepärast albumit, millel nii rokilikumat bluusi kui ka rahulikumat bluusi. See oli ilmudes üks minu lemmikuid. Plaadi kümme lugu olid justkui pooleks jagatud – esimesed viis olid rokilikuma minekuga, teised viis kübe rahulikumad, kuid ka nendes rahulikemas lugudes oli seda ehedat bluusi ja suurepärast muusikalist hingamist. Minu jaoks on hämmastav, kust võtab selline noor laulja nagu seda Jökull Juliusson ehk JJ Julius Son on, sellise tõelise roki- ja bluusimehe hääle, justkui oleks noore Jim Morrisoni või Robert Plantiga tegemist, sest selle mehe hääles on seda bluusilikku alfaisast ja siiraid tundeid, mis selles muusikas sedavõrd olulised on. Lisaks muidugi ka suurepärased kitarrisaundid ja –soolod ning ka saundis on saavutatud üsna ehedat klassikalist bluusi või bluusrokki.

Ja nüüd, siis kauaoodatud uus album, mis raputab kuulajat jällegi igati korralikult – mind raputas küll (kas tõesti jällegi selle aasta parim album minu hingele ja kõrvale)! „Surface Sounds“ on salvestatud üle kogu maailma, nii stuudios kui teel olles. See on album, mis on bändi ninamehe JJ Julius Son’i ”vaimusünnitis”. Albumi kaasprodutsendiks on Grammy auhinna võitnud Dave Cobb, tänu kellele sai Julius oma visiooni kõige paremini teostada.

Albumit promov singel “Break My Baby” live-video salvestati ikoonilises ÞRÍDRANGAR tuletornis, mis asub üksiku suure kivist moodustise tipus Atlandi ookeani põhjaosas. Ja oh sa ..., kui äge on ka see lugu! Selline tõeline rokilugu, mis viib meid vanadesse rokkmuusika hiigelaegadesse. Siin on kitarri, siin on tunnet, siin laulja, kellel on häält, jõudu ja võimsust, ja kui vaja, siis võib lihtsalt ka karjuda!!! JJ Julius Son jätkuvalt suurepärane!!!

Suurepärast hard rokki ja raskemat bluusi kuuleme lugudes ”Alter Ego” (selles loos võib julgelt tõmmata paralleele Steven Tyleri ja JJ Julius Son’i vahele, rääkimata loos kõlavast vihasest kitarrisoolost), ja ”Skinny” (uskumatult hea lugu!).

Rokilikumat bluusi kuuleb lugudes ”Free The Slave” (selles loos on jälle seda tõelise roki- ja bluusimehe hingamist ja tunnet, ilma milleta ei saagi sellist muusikat teha), veidi mahedamalt kõlavad laulud ”Hey Gringo” (veidi americana-hingamisega lugu, juttu on Mehhikost, seksist, narkootikumidest ja rock’n’roll’ist, lugu milles kuuleb nii puhkpille, kui ka suupilli ja mitmehäälset taustalaulu), kaunis rokiballaad on ”My Fair Lady” (kuna mulle on alati meeldinud Bruce Springsteeni rahulikud rokimõtisklused, siis selleski loos on tunda härra Springsteeni mõjutusi), veidi sellist 70ndate aastate hipilikku lillelapse olekut on tunda laulus ”I Want More” (mõnusalt positiivse vaibiga lugu, milles võib ju vahepeal ka lihtsalt vilistada), tõelised bluusipärlid on ”Backbone” ja imelise meloodiaga ”I Walk On Water”. Unenäolise lõppakordi paneb albumile nukrameelne ja võimas, imelise meloodia ja esitusega ”Into My Mother’s Arms”!

KALEO jagas äsja ka imekaunist akustilise etteaste videot loole “Skinny,” mis salvestati aktiivse Falgradalsfjall vulakaani juures. KALEO tuleb tagasi võimsamalt kui kunagi varem, asudes 2022. aastal teele kontserttuuriga “Fight or Flight Tour.”

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/1ZuNUNl8jvYmW4w1lR2CW3?si=PRwCFFFeSgmRW9sUkej1Zw&nd=1#_=_


Shaun Bythell „Raamatukaupmehe pihtimused“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Otsereportaaž raamatupoest!

Shaun Bythelli humoorikas päevikuvormis jutustus Šotimaal asuvast raamatupoest toob lugejani tegelased, kes said tuttavaks autori eelmises raamatus „Raamatukaupmehe päevik“. Uute pihtimuste nautimiseks pole eelmise raamatu tundmine siiski vajalik. Autor vestab oma igapäevaelust haaravalt ning räägib inimestest ja nende tegemistest mõnusa huumoriga, tema toon on britile omaselt korraga nii sarkastiline kui ka kaastundlik.

Värvikaid kujusid leidub nii poe heaks töötavate inimeste kui ka klientide seas. Nalja saab parasjagu. Puudu ei tule ka imestamisest: oi ajad, oi kombed, ja – oi, inimesed! Üsna ettearvatavalt tuleb palju juttu raamatutest ja raamatute müümisest, raamatumaailma uutest trendidest, sekka meenutusi vanadest headest ja aeglastest aegadest. Ja muidugi inimestest, kes raamatuid loevad.

Shaun Bythell on Šotimaa „ametlikus raamatupealinnas“ Wigtownis asuva raamatupoe omanik ja üks Wigtowni raamatufestivali korraldajatest.

Shaun Bythelli eelmine raamat “Raamatukaupmehe päevik” ilmus eesti keeles paar aastat tagasi ehk 2019. Toona oli see üks minu lemmikraamatutest. Põhjuseks see, et lugemine oli vägagi humoorikas, see oli elust enesest, see oli vanadest raamatutest ja raamatupoest. Oma teises raamatus jätkab Shaun Bythell täpselt sama humoorikalt ja mõnusalt nagu ta tegi seda ka eelmises raamatus. Siinkohal tasub mainida sedagi, et “Raamatukaupmehe päevikust” on Suurbritannias valmimas ka telesari!

Seekordses raamatus jutustab Shaun Bythell taaskord iseenda ja oma raamatupoe argipäevast, mis on mõnikord humoorikas, mõnikord nukrameelne, mõnikord lihtsalt tavaline. Seekord on üsna palju juttu juurdeehitusest, mis on seotud sellega, et külakeses toimub populaarne raamatufestival, mistõttu on vaja sellel esinevatele kirjanikele elamispaika ja öömaja pakkuda. Kõik, mis on seotid juuurdeehitusega on aeganõudev, kusjuures paljud tööd ja neid tegevad inimesed on sageli üsna “omamoodi”.

Bythell räägib ausalt ja pisukese sarkasmiga ka oma kaastöötajatest (siinkohal kinnitan, et Bythell on sageli sarkastiline ka iseenda suhtes). Ka Bythelli poes kaasa löövad abilised (töötajana on ainsana palgal Nicky, ta on ainuke, kes on järele jäänud raamatupoe personalist, mis omal ajal koosnes kahest täiskoormusega ja ühest osaajaga töötajast) on üsna “omamoodi” tegelased.

Selles raamatus tuleb Bythellile appi vabatahtlikuks, toidu ja elukoha eest, naisterahvas Itaaliast, kel nimeks Emanuela. Bythell paneb talle hüüdnimeks Vanaema, sest vaatamata oma üsna noorele eale, on tal üsna mitmeid kummalisi tervisehädasid. Vanaema on tubli töötaja, mõnikord liigagi aktiivne, rääkimata tema vigasest ja otsekohesest inglise keelest, mis ka lugejale muige suule toob.

Bythell räägib ka oma elukaaslaslest Annast, kellega nad üsna hiljuti lahku läksid, mistõttu läheb Anna USAsse tagasi, kuid nad jätkavad suhtlemisest vaatamata kõigele ja saavad omavahel igati hästi läbi. Ka oma emast räägib Bythell, kuna selles raamatus käib ema üsna sageli raamatupoes pojal külas. Vanemad daamid on sageli üsna konkreetsed, nii ka raamatu autori ema.

Lisaks kaastöötajatel peatub Bythell loomulikult ka oma klientidel. Neil, kes käivad poes raamatuid otsimas, mõni ka ostmas. Juttu on ka neist, kelle juures käib Bythell raamatuid kokku ostmas, kusjuures valikus on väga häid ja kalleid raamatuid, kuid on ka tõelist pahna, kuid inimesed ei saa sageli aru, milline raamat on väärtuslik, milline mitte. Samas on ka neid, kes teavad seda väga hästi. Kindel on see, et raamatupoodi külastavad paljud vägagi omanäolised inimesed, osadega neist saime tuttavaks juba esimeses raamatus.

Toon ka mõned näited klientidest.

“Helistaja: Kas teil on raamatuid Esimese maailmasõja kohta? Shaun Bythell: Ja, meil on neid paarsada tükki. Helistaja: On need ka paksud?” või “Üks tänaseid kliente – mees Sherlock Holmesi mütsiga – käis tunni aja jooksul kuus korda sisse-välja. Ta ei ostnud midagi.” või “Kell üksteist astus leti ette klient, kaasas raamat, millel hinnaks üks nael. Tema ja ta naine kulutasid neil minutit taskutes tuhlamiseks, et raha kokku kraapida. Neil jäi puudu 20 penni ja nad küsisid, kas nad saaksid puudujääva osa maksta krediitkaardiga.” Jne jne.

Bythell räägib ka raamatutest, mida ta ise loeb, kuigi tal selleks väga palju aega ei ole, näiteks Nathanael Westi “Miss Lonelyhearts”, Kingsley Amise “Õnneseen Jim”, William Boydi “The New Confessions”, Nan Shepherdi “The Living Mountain”, seekord on Bythelli suureks lemmikuks Mihhail Bulgakovi “Meister ja Margarita”, mille kinkis talle Vanaema, kui ta raamatupoest tagasi Itaaliasse minema hakkas.

Bythell annab selleski raamatus kajastatava aasta kohta igapäevast infot - ta teeb kokkuvõtte sellest, palju telliti raamatuid internetist, palju ta raamatuid leidis, milline oli tema poe kassa, kui palju kliente külastas poodi. Raamatut lugedes tekkis mul tunne, et Bythell kulutab vanade raamatute kokku ostmiseks oluliselt rohkem raha, kui pood või veebitellimused sisse toovad, kuid see tunne võib olla ka petlik, sest ega ilma rahata ta ju elada, poodi remontida ja ehitada ei saaks. Lisaks peab ta ju palka maksma ka mõnele inimesele, kes tal abiks käivad. Tal on ka kass, kel nimeks Kapten, ka tema tahab süüa …

Selles raamatus “laenab” Bythell ka ühe teise autori raamatut. Selleks on 1942. aastal ilmunud šoti kirjaniku, ajakirjaniku ja ajaloolase Augustus Muiri (1892-1989) kirjutatud “The Intimate Thoughts of John Baxter, Bookseller” (“Raamatumüüja John Baxteri sügavad mõtted”). Shaun Bythell küsib, kui Augustus Muir John Baxteri paroodiapäevikut kirjutas, oli ta siis tõesti teadlik, et millegi haruldase ja olulise leidmine ning sellega ümber käimine on kahtlemata parim osa kasutatud raamatute ärist ja arvatavasti ka raamatute kollektsioneerimisest?

Bythell tõdeb, et maailmale midagi kultuuriliselt või teaduslikult olulist andnud raamatutega tegelemisest saadav nauding on kahtlemata suurim selle äriga kaasnev luksus ja väga vähesed elukutsed – kui üldse mõni – pakuvad võimalusi säärast naudingut tunda.

“Just seepärast ei tähenda hommikuti voodist välja ronimine, et ees ootab järjekordne päev täis töörügamist, vaid ootust, et minu kätte võib sattuda köide, mis omal ajal tõi inimesteni ajalookäiku muutnud mõtteid,” kinnitab Bythell.

Augustus Muiri raamatust laenatud mõtteid ja teemasid kasutab Shaun Bythell oma raamatu iga peatüki ehk iga kuu alguses. Nii mõtisklevad Muir ja Bythell raamatukogudest, trükitud raamatute hulgast (Suurbritannias on neid nädalas 3500 uut nimetust!), raamatukaupmeestest (ausatest ja ka ahnetest), raamatute hindadest ja nende üle tingimisest, raamatupoodidest ja nende arvu vähenemisest, millised raamatupoed on elujõulised, millised mitte, sellest, et teoloogilisi raamatuid on raske müüa, raamatukaupluste klientidest ja nende stereotüüpidest, eksliibristest ja nende väärtustest jm.

Iga juhul on Shaun Bythelli kirjutatud “Raamatukaupmehe pihtimused” taaskord üks igati mõnus ja nauditav lugemine, mis viib lugeja argisest maailmast raamatute ja raamatupoe maailma. Ja olgem ausad, see on igati põnev ja kindlasti ka humoorikas maailm …


“500 inspireerivat jalutuskäiku” (Tänapäev) koostanud Kath Stathers

See hoolikalt koostatud, rohkete värvifotode ja kaartidega varustatud valik 500 jalutuskäigust aitab rändajal avastada maailma suurimate kunstnike, kirjanike ja muusikute kirevat pärandit. Siin on kultuuriliselt olulisi ja looduslikult kauneid radu mitme kontinendi matkaradadel, maakohtades, rahvusparkides, metsikul maastikul ning suurlinnades.

KATH STATHERS on koondanud sellesse valikusse 500 põnevat retke lühikestest jalutuskäikudest ühepäevareisijatele kuni mitmepäevaste matkadeni neile, kes otsivad tõsisemaid väljakutseid. Ükskõik, kas teil on plaanis uidata Rooma tänavail Raphaeliga, matkata Yorkshire'i nõmmedel õdede Brontëdega või liikuda mööda Mississippi jõge koos Mark Twainiga, siin raamatus leidub kogu vajalik informatsioon huvitava retke planeerimiseks.

Ma vaatasin üsna hiljuti ETV 2’st väga huvitavat dokumentaalfilmi “Maailm jalge ees” (“The World before your Feet”), mille režissööriks Jeremy Workman. See jutustas Matt Greenist, kes oli otsustanud läbi käia kõik New Yorgi tänavad, mis tegi ühtekokku kõvasti üle 12 000 kilomeetri. Matt Green ei osanud selles filmis päris täpselt seletada, miks ta seda teeb, kuid ta oli selle nimel loobunud tööst, korterist ja kõigest oma varast. Avastused, mida ta linnas kõndides teeb, on talle parim tasu. See oli hämmastav dokumentaal, mis pani ka mind veidi teistmoodi linnade ja jalutuskäikude üle mõtlema, mistõttu on vahva leida ka uus raamat, milles on juttu lausa 500 inspireerivast jalutuskäigust!

“500 inspireerivat jalutuskäiku” ilmub ilusas ja suures köites, on sisukas ja “tüse” lugemine (lehekülgi on 400) ja on illustreeritud paljude-paljude fotodega.

Sissejuhatuses tõdeb raamatu koostaja/toimetaja Kath Stathers, et kõndimine võib olla nii nauding kui ka vajadus. Jalutada võib ainuüksi selleks, et pead selgeks saada, ja ümbritseva nautimiseks, ent võib kõndida ka kohalikku poodi, kuna on vaja osta liiter piima. Kuid iga teekond võib olla inspireeriv.

See raamat tutvustab väga erinevat tüüpi jalutuskäike alates maalilistest palverännakutest läbi mitme riigi kuni lühikeste kulgemiseteni teatud naabruskonnas. Ent need kõik on siiski saanud inspiratsiooni mõnest kirjanikust, kunstnikust või muusikast.

Jalutuskäike on nii pikki kui ka lühikesi, nii maal kui ka linnas, nii tuntud marsruute kui ka neid, mis loodud spetsiaalselt selle raamatu jaoks.

Jalutuskäikude taga olevad lood lähendavad lugejat isiksustele, täpselt nagu jalutuskäigud isegi. Kui käime teadlikult teise jälgedes, otsime nende maalitud vaateid ja külastame maju, kus nad elasid, teeme seda neile mõeldes – ja seda tehes võiksime loota, et meile avaneb nende mõtetesse väike aken.

Kath Stathers kinnitab, et jalutamine ja avastamine on kaks suurt naudingut. On olnud inspireeriv ühendada need selles raamatus tervikuks koos ümbritsevate kunsti-, muusika- ja kirjandusmaailma suurkujudega. Ja veel, on jalutuskäike, mille kasuks võite otsustada, kui külastate mõnda piirkonda, ja jalutuskäike, mille ettevõtmiseks võiksite reisida läbi maailma.

“Inspiratsiooni võib esineda paljudes vormides,” ütleb Kath Stathers. “Loodan, et leiad seda selle raamatu lehekülgedelt.”

Sissejuhatuses on ka näpunäited, kuidas seda raamatut kasutada. Raamat on koostatud maailmajagude järgi (Põhja- ja Kesk-Ameerika, Lõuna-Ameerika, Euroopa, Aafrika ja Lähis-Ida, Venemaa ja Aasia ning Australaasia) ning igast peatükist leiab lugeja sissekanded üksikute riikide – või Põhja- ja Kesk-Ameerika puhul oariigi, provintsi ja territooriumi kaupa. Sissekanded on varustatud ka värvikoodiga, et näidata, millise loomevaldkonnaga on inimene tihedalt seotud.

Raamatu esimene osa viib meid Põhja- ja Kesk-Ameerikasse, mille alguses ütleb raamatu koostaja, et lugeja võib end kujutleda sellel äärmiselt mitmekesisel kontinendil Albert Bierstadti Kaljumäestikku kujutavale maalile, kõndida Prints Edwardi saarel “Roheliste Viilkatuste Anne’i” radadel ning leida Mexicost Frida Kahlo inspiratsiooniallikaid.

Raamatu esimeses osas liigume Kanadas: Vancouveri saarel, Nootka saarel, Vancouveris, Haida Gwaiil, Winnipegis, Ontario järvel, Huroni maakonnas, Montrealis, Bretoni neemel Nova Scotias, Prints Edwardi saarel, kuid ka USAs: Hawaiil, Alaskal, Washingtoni osariigis, San Franciscos, Montereys, Yosemite’i rahvuspargis, Oaklandis, Las Vegasese, Los Angeleses, Joshua Tree rahvuspargis, Bryce Canyonis, Colorado Kaljumäestikul, Suurel Soolajärvel, Detroitis, Great River Roadil, Nebraskas, Minneapolises, Grand Isle’is, Maconis, Duluthis, Monroeville’is, Buena Vistas, Knoxville’is, New Orleansis, Key Westis, Baltimore’is, Hannibalis, New York Citys, Catskillis, Concordis, Cape Codil, Hampshire’i ja Vermonti metsades jm. Käime ka Mehhikos ja Mexico Citys, kuid ka Kuubal, Jamaikal, Martiniquel.

Meile avanevad rajad, mida mööda käisid ja said ideid ja mõtteid - kunstnikest Emily Carr, Bill Reid, Georgia O’Keeffe, Jackson Pollock, Thomas Cole, Edward Hopper, Frida Kahlo, kirjanikest Douglas Coupland, Carol Shields, Gabrielle Roy, Alice Munro, L.M. Montgomery, Paul Theroux, Jack Kerouac, John Steinbeck, Jack London, Hunter S. Thompson, Stephen King, Laura Ingalls Wilder, F. Scott Fitgerald, Rachel Carson, Ernest Hemingway, Kate Chopin, William Faulkner, Tennessee Williams, Carson McCullers, Philip Roth, Mark Twain, Langston Hughes, Paul Auster, Edith Wharton, Edgar Allan Poe, Toni Morrison, Federico Garcia Lorca, William Styron, Henry James, James Fenimore Cooper, Washington Irving, Margaret Atwood, Emily Dickinson, Robert Frost, muusikutest ja heliloojatest Leonard Cohen, Kurt Cobain, Joni Mitchell, Olivier Messiaen, John Denver, Billie Joel, Otis Redding, Bob Dylan, Bruce Springsteen, Frank Sinatra, John Lennon, Patti Smith.

Raamatu teises osas liigume Lõuna-Ameerikasse. Saame kõndida sellel värvikireval ja kirglikul kontinendil Kolumbias romaani “Sada aastat üksildust” lehekülgedel, esitada Tšiilis koos Violeta Parraga protestilaule ning kujutleda, millised võisid Boliivias olla Che Guevara viimased elupäevad.

Selles osas avanevad meile Aracataca (Kolumbia), Medellin (Kolumbia), Galapagose saared (Ecuador), Roraima mägi (Venezuela), Lima (Peruu), Salvador, Bahia (Brasiilia), Montevideo (Uruguay), Elqui org (Tšiili), Brumadingo, Minas Gerais (Brasiilia), Santiago (Tšiili), Valparaiso (Tšiili), Ruta del Che (Boliivia), Patagoonia (Argentiina), Mar del Plata (Argentiina), Buenos Aires (Argentiina).

Kirjanikest on esindatud Gabriel Garcia Marquez, Fernando Botero, Arthur Conan Doyle, Mario Vargas Llosa, Jorge Amado, Gabriela Mistral, Pablo Neruda, Julio Cortazar, Jorge Luis Borges, kuid kq revolutsionäär Ernesto Che Guevara, laulja ja näitleja Carlos Gardel.

Raamatu mahukaim, kolmas osa viib meid Euroopasse. Käime maades, kus romantikud hakkasid enda lõbuks jalutama, mööda vanu radu, millel on astunud Wordsworth ja Brahms, aga ka uusi, Andy Goldsworthy ja Christa Wolfi radu.

Meile tutvustatakse sellised põnevaid ja ilusaid paiku Euroopas nagu Snaefellsjökull (Island), Ballynahinchi järv (Coonemara, Iirimaa), Lough Gill (Iirimaa), Dublin (Iirimaa), Belfast (Põhja-Iirimaa), Mourne’i mäed (Põhja-Iirimaa), St. Ives (Cornwall, Inglismaa), Tintagel (Cornwall, Inglismaa), Dartmoor (Inglismaa), Torquay (Devon, Inglismaa), Dorchester (Dorset, Inglismaa), Somerset ja Devon (Inglismaa), Bath ja Bristol (Inglismaa), Dorseti mäed (Inglismaa), Chawton (Hampshire, Inglismaa), Rodmell (Ida-Sussex, Inglismaa), Burwash (Ida-Sussex, Inglismaa), Ashdowni mets (Ida-Sussex, Inglismaa), Higham (Kent, Inglismaa), London (Inglismaa), Ceredigion (Wales), Cardiff (Wales), Elwy org (Wales), Wye Valley (Wales), Oxford (Inglismaa), Oxfordshire (Inglismaa), Stratford-upon-Avon (Inglismaa), Haworth (Yorkshire, Inglismaa), Manchester (Inglismaa), Yorkshire (Inglismaa), Cumbria (Inglismaa), Cairngorms (Šotimaa), Edinburgh (Šotimaa), Staffa saar (Šotimaa), Mull of Kintyre (Šotimaa), Skien (Norra), Oslo (Norra), Stockholm (Rootsi), Vimmerby (Rootsi), Pellinki (Soome), Helsingi (Soome), Hämeenlinna metsad (Soome), Kopenhaagen (Taani), Skagen (Taani), Amsterdam (Holland), Camino de Compostela (Hispaania), Cadaques (Kataloonia, Hispaania), Malaga (Hispaania), Barcelona (Hispaania), Madrid (Hispaania), Granada (Hispaania), Lissabon (Portugal), Brüssel (Belgia), Brugge (Belgia), Pourville (Normandia, Prantsusmaa), Pariis (Prantsusmaa), Amboise (Prantsusmaa), Lyon (Prantsusmaa), Auvergne (Prantsusmaa), Chateau de Boussac (Prantsusmaa), Arles (Prantsusmaa), Collioure (Prantsusmaa), Frankfurt (Saksamaa), Berliin (Saksamaa), Pfalz (Saksamaa), Leipzig (Saksamaa), Bonn (Saksamaa), Reini org (Saksamaa), Dresden (Saksamaa), Bayreuth (Saksamaa), Schwarzwald (Saksamaa), Nürnberg (Saksamaa), Reichenbachi juga (Šveits), Davos (Šveits), Genfi järv (Šveits), Montagnola (Šveits), Trentino (Itaalia), Como järv (Itaalia), Lecco (Itaalia), Piemonte (Itaalia), Torino (Itaalia), Veneetsia (Itaalia), Trieste (Itaalia), Firenze (Itaalia), Napoli (Itaalia), Rooma (Itaalia), Attersee järv (Salzkammergut, Austria), Doonau jõgi (Austria), Bad Ischl (Austria), Viini metsad (Austria), Budapest (Ungari), Praha (Tšehhi), Jihlava (Tšehhi), Gdansk (Poola), Ithaka (Kreeka) jpt.

Kirjanikest on selles osas esindatud Jules Verne, Seamus Heaney, William Butler Yeats, Oscar Wilde, C.S. Lewis, Arthur Conan Doyle, J.D. Salinger, Agatha Christie, Thomas Hardy, John Fowles, Daphne du Maurier, Laurie Lee, Jane Austen, Virginia Woolf, Rudyard Kipling, A.A. Milne, Roald Dahl, John Keats, Charles Dickens, Sylvia Plath, George Orwell, Muriel Spark, Hilary Mantel, lord Byron, Geoffrey Chaucer, Dylan Thomas, William Wordsworth, Iris Murdoch, J.R.R. Tolkien, D.H. Lawrence, E.M. Forster, William Shakespeare, George Bernard Shaw, W.G. Sebald, George Eliot, õed Bronted, Lewis Carroll, Bram Stoker, Beatrix Potter, J.K. Rowling, Robert Burns, Henrik Ibsen, August Strindberg, Stieg Larsson, Astrid Lindhren, Tove Jansson, Hans Christian Andersen, Paulo Coelho, Federico Garcia Lorca, Jose Saramago, Jean-Paul Sartre, Charles Baudelaire, Emile Zola, Victor Hugo, Dan Brown, Ezra Pound, Anais Nin, Marcel Proust, Antoine de Saint-Exupery, George Sand, Henry James, Vincent van Gogh, Johann Wolfgang von Goethe, Christa Wolf, Bertolt Brecht, Anna Seghers, vennad Grimmid, Thomas Mann, Mary Shelley, Hermann Hesse, Umberto Eco, Rainer Maria Rilke, August Strindberg, Franz Kafka, Günter Grass, Homeros; muusikutest/heliloojatest leiame selles osas mitmed maailmakuulsad nimed: Van Morrison, sir Edward Elgar, Amy Winehouse, Ralph Vaughan Williams, Mick Jagger, Georg Freidrich Händel, Shirley Bassey, Jimmy Page ja Robert Plant, John Lennon, Felix Mendelssohn, sir Paul McCartney, Jean Sibelius, Ludwig van Beethoven, Richard Wagner, Claudio Monteverdi, Antonio Vivaldi, Giacomo Puccini, Johannes Brahms, Johann Strauss, Wolfgang Amadeus Mozart, Ferencz Liszt, Gustav Mahler ja kunstnikest on selles osas: Alfred Wallis, Samuel Taylor Coleridge, Frances Hodgkins, John Constable, J.M.W. Turner, Benjamin Britten, Claude Monet, Horatio McCulloch, Edvard Munch, Rembrandt Harmenszoon van Rijn, Salvador Dali, Pablo Picasso, Antoni Gaudi, Eduardo Chillida, Francsico Goya, Jan van Eyck, Pierre-Auguste Renoir, Amedeo Modigliani, Paul Gauguin, Leonardo da Vinci, Henri Matisse, Albrecht Dürer, Paul Klee, Gustav Klimt.

Neljandas osas liigume Aafrikas ja Lähis-Idas. Muistse Pärsia luuletajatest kogu maailmas kuulsate Lääne-Aafrika muusikuteni ja apartheidiajastu Lõuna-Aafrika vabadusvõitlejateni – selle mandri mitmekesisus on lõputu.

Põnevatest paikadest ja kohtadest leiame siit: Tanger (Maroko), Tunis (Tuneesia), Kairo (Egiptus), Atlase mäed (Alžeeria), Nsukka (Nigeeria), Abeokuta (Nigeeria), Cape Coasti loss (Ghana), Bale’i mäestiku rahvuspark (Etioopia), Lagos (Nigeeria), Nakuru (Rifti org, Nigeeria), Durban (Lõuna-Aafrika), Wadi Rum (Jordaania), Shiraz (Iraan) jpt.

Kirjanikest on esindatud: Paulo Coelho, Naguib Mahfouz, William S. Burroughs, Wole Soyinka, Nadine Gordimer, Hafizi, Sa’di, kunstnikest Paul Klee, Andy Warhol ja heliloojatest ja muusikutest Gustav Holst, Fela Kuti.

Viiendas osas oleme Venemaal ja Aasias. Jalutame Tolstoi ja teiste eepiliste vene jutuvestjate linnades, leiame koos Agha Shahid Aliga India mägedest rahu ning Katsushika Hokusaiga Jaapani maalidest tarkuse. See kultuuride mitmekesisus on pidu kõigile meeltele.

Ka selles osas on mitmeid ja mitmeid põnevaid jalutuskäike ja paikasid: Peterburi (Venemaa), Patriarhi tiigid (Moskva, Venemaa), Jasnaja Poljana (Moskva, Venemaa), Lahore (Pakistan), Multan (Pakistan), Srinagar (Kashmir, India), Shimla (Himachal Pradesh, India), Mumbai (India), Kalkuta (India), Dhaka (Bangladesh), Narail (Bangladesh), Kaifeng (Hiina), Peking (Hiina), Hiina müür, Fuji magi (Honshu saar, Jaapan), Obuse (Jaapan), Kyoto (Jaapan), Kobe (Jaapan), Sa Dec (Vietnam), Ubud (Bali, Indoneesia) jpt.

Kirjanikest leiame sellest osast paljudele tuntud nimed: Fjodor Dostojevski, Mihhail Bulgakov, Lev Tolstoi, Faiz Ahmad Faiz, Rudyard Kipling, Salman Rushdie, E.M. Forster, Rabindranath Tagore, Haruki Murakami, Marguerite Duras, Elizabeth Gilbert, muuskutest, heliloojatest leiame sellest osast Igbal Bano, Nusrat Fateh Ali Khani, George Harrisoni, kunstnikest Katsushika Hokusai jt.

 

 

Raamatu viimases, kuuendas osas jõuame Austraalaasiasse. Austraalia sisemaa värvirohkus ja Uus-Meremaa imelised vaated on inspireerinud paljusid kunstnikke. Meil on võimalus käia nende radadel ja kogeda Albert Namatjira teoste suurejoonelisust või sattuda just selle üksiku hoone peale, mida on maalinud Rita Angus.

Põnevatest paikadest on selles osas palju imelisi kohti: Põhjaterritoorium (Austraalia), Grampiansi rahvuspark (Victoria, Austraalia), Sydney (Uus-Lõuna-Wales, Austraalia), Fraseri saar (Queensland, Austraalia), Melbourne (Austraalia), Victoria (Austraalia), Canterbury (Uus-Meremaa), Wellington (Uus-Meremaa), Titirangi (Auckland, Uus-Meremaa), Karekare rand (Aucklandi lähedal, Uus-Meremaa), Mataiea (Tahiti, Prantsuse Polüneesia) jt. Kunstnikest leiame sellest osast Arthur Streetoni, Margaret Prestoni, Sidney Nolani, Rita Anguse, Colin McCahoni, Ralph Hotere’i, Paul Gauguini, muusikutest ja heliloojatest Michaler Nymani.

Selline põnev ja kaasahaarav raamat on see “500 inspireerivat jalutuskäiku”, mis annab põnevaid vihjeid selleks, kuhu minna jalutama, kui maailm viirusekütkeist vabaneb. Ja miks mitte seda teha just mõne kuulsa ja tunnustatud kirjaniku, kunstniku või muusiku jälgedes, ja saada ka endale inspiratsiooni edaspidiseks.


Maria Aldave „Suured maadeavastajad. 500 aastat esimesest ümbermaailmareisist“ (Ühinenud Ajakirad/Vesta)

Rikkaliku pildimaterjaliga raamat maailma avastamisest ja kaardistamisest.

Esialgu jättis inimene tuttavad paigad seljataha ja siirdus uusi teid avastama eelkõige selleks, et hinge sees hoidmiseks toitu leida, kuid tõelised põhjused, mis tõukasid inimkonda edu pandi või turvalisuse puudumise kiuste tundmatuid maailmu avastama, olid vallutusiha, janu rikkuste või teadmiste järele ja eelkõige armastus seikluste vastu.

Maadeavastajad, kes vanadel hallidel aegadel söandasid merd künda, teadmata, mis neid ees ootab, olid uudishimulikud reisimehed, keda innustasid tegudele teadus, usk või unistus kuulsusest ja aaretest. Nende eeskuju ja kogemused innustavad jätkuvalt astuma paikadesse, mida me veel ei tunne. Ja meile on selle vapruse üles näitamiseks valla terve ilmaruum.

Ma mäletan seda, kuidas mu vanaema armastas lugeda igasugu maade avastamiste ja maadeavastajate lugusid, mis ilmusid aastakümneid tagasi raamatusarjas “Maailm ja mõnda”, sealt hakkasid ka mulle mõned põnevad lood silma, mida hiljem sai ka loetud. Meenuvad Alexander von Humboldti “Lõuna-Ameerika rohtlates ja jõgedel”, Otto von Kotzebue “Reis ümber maailma”, “Scotti viimne ekspeditsioon” I ja II osa, James Cooki “Reis lõunapoolusele ja ümber maailma”, David Livingstone’i “Reisid Lõuna-Aafrikas” jt. Paljudest nende raamatute autoritest omavad kindlat kohta ka selles raamatus.

Raamatu “Suured maadeavastajad” eessõnas ütleb Maria Aldave, et sellesse raamatusse on koondatud nende vaprate inimeste saavutused, kes viskusid tundmatusse, teadmata, mis neid ees ootab. Maadeavastajad on teadmis- ja seiklushimulised, harjumuspärasest erinevad inimesed, kelle iseloom sunnib tuttavast ümbrusest välja astuma. Samuti jagavad nad vaba mõttemaailma, mis on avatud uuele, aitab neil vastu astuda raskustele ja haarata võimalustest. Teost alustab teekond vanaajast, mil Egiptuse vaaraod saatsid uurimisretki kaugetesse paikadesse nagu Nuubia ja Puntimaa. Selle lehekülgedel võtavad retkede järje üle foiniiklased, kreeklased ja roomlased, kelle uudishimule võrdset näitavad üles ka Hiina maadeuurijad.

Saame teada, et meil on võimalus lugeda viikingitest, Siiditeest, Marco Polost, Portugali meresõitjatest, kes purjetasid ümber Aafrika mandri ja jõudsid Indiasse, hispaanlastest, kes avastasid Uue Maailma. Raamatus jõutakse ka maailma esimese ümbermaailmareisini, mille võttis ette Fernao de Magalhaes, räägitakse mereröövlitest, kuid ka jäise Põhja uurijatest Willem Barentsist ja Henry Hudsonist, meresõitjast James Cookist ja maadeuurijast Rene-Robert Cavelier de La Sallest. 19. sajand tõi kaasa uued katsumused aladel, millest mõni oustus päris kõvaks pähkliks, nagu salapärane Aafrika, mille sisemaale söendasid tungida vaid vähesed, nagu näiteks David Livingstone. 19. sajand oli ka Ameerika Lääne vallutamise ajastu, näiteks Buffalo Bill. Juttu on Põhjapoolusest ja Antarktisest, Roald Amundsenist ja Ernest Shackletonist.

19. sajandil Euroopas läksid moodi taime- ja loomaliikide kogud ning etnograafilised uuringud. Seda ajastut iseloomustasid harukordsed helged pead nagu Alexander von Humboldt, kelle teosed võtsid kokku oma aja teaduslikud teadmised, ja Charles Darwin oma liikide evolutsiooni teooriaga – inimesed, kes ei kõhelnud katsetamise ja õppimise nimel ka ise maadeuurijaks hakkamast. Raamatus soovitakse esile tõsta ka mitut naist, kes pakkisid kõiki sotsiaalseid eelarvamusi trotsides asjad ja asusid teele tundmatusse. Teiste seas toimisid just nii Ühendriikides, Aasias ja Põhja-Aafrikas ringi rännanud Isabella Bird ning Lääne-Aafrika uurija Mary Kingsley.

Raamatus on juttu ka 20. sajandist. Maailma kõrgeim mägi, Himaalajas asuv Džomolungma alistus inimestele 1953, kui Edmund Hillaryl õnnestus tõusta selle 8848 meetri kõrgusesse tippu. Seitse aastat hiljem sukeldusid uurijad Jacques Piccard ja Don Walsh üle 10 900 meetri sügavusse merepõhja: Mariaani süvikus asuvasse Challengeri sügavikku, kuhu keegi polnud kunagi varem jõudnud.

Kui Maa jääb väikeseks, siis miks mitte seada sammud ilmaruumi? Esimesena tegid seda Vene kosmonaudid. Neile järgnesid ameeriklased, kes jõudsid Kuule ja isegi astusid selle pinnale.

Edasi raamatu sissejuhatus, milles autor tõdeb, et ehk on see meil aegade algusest veres, kuid inimestele meeldib avastada. Kui on tõsi, et meie liigi sünnikodu asub Aafrikas, siis miks oleme asustanud kogu maakera? Muidugi seetõttu, et inimene on loomult uudishimulik ja naudib tundmatute paikade otsimist, mis omandavad tema jaoks avastamata imede aupaiste. Edasi juttu on nendest avastajatest, kes jäid raamatust välja, et kõrvale jäeti ka need ekspeditsioonid, mille eesmärk oli peamiselt sõjaline.

Autor mõtiskleb ka selle üle, mida tähendab olla maadeuurija? Juttu on maadeavastajate “abilistest” – kaardid, kompass, astrolaab, laevad, ohtudest, millega maadeavastajad kokku puutusid, kuid ka haigustest (rõuged, düsenteeria, malaaria, skorbuut), näljast, meeleheitest, hirmust tundmatuse ees.

Ja seejärel olemegi juba maadeavastajate lugude juures ehk “Suured maadeavastajad. Elud ja retked”.

Esimene peatükk on “Nuubia aare”, milles on juttu egiptlasest Harkhufist, kes oma vaaraole väärtuslike kaupade toomiseks avas turvalised kaubateed lõunasse. Ta tõi Nuubia aladelt kulda, eebenipuud ja isegi ühe pügmee. Samal ajal avastas ta Egiptuse kõrbest kaks tähtsaimat oaasi. Siin on juttu ka salapärasest Puntimaast.

Teine peatükk “Tinatee” jutustab meile Himilconist, kes oli esimene Vahemeremaadest pärit rännumees, kellest on teada, et ta maabus Loode-Euroopa rannikul. Retke eesmärgiks oli leida uus kaubatee Inglismaalt tina toomiseks. See saigi leitud, ent mees soovis avastust saladuses hoida, mistõttu jutustas, et teekond kubised hädaohtudest.

Kolmas peatükk “Müütiline Thule saar” on Pytheasest, kes võttis ette retke läbi La Manche’i väina Britannia, arktiliste polaaralade ja müütilise Thule saareni. Seikluseks kulus aasta, mille käigus mees läbis üle 12 000 kilomeetri. Tema saavutustest silmapaistvaimad olid seose nägemine loodete ja Kuu liikumise vahel ning sõna “Hispaania” kasutamine Ibeeria poolsaare kohta.

Neljas peatükk “Üksikasjalik pilk Indiast” jutustab lugejale Megasthenesest, kes oli Kreeka rändur ja geograaf, üks esimesi eurooplasi, kes kujutas kirjasõnas Indiat. Neile aladele tehtud uurimisretkedel kogutud andmete põhjal pani Megasthenes kokku tänaseks kadunud raamatu “Indika”, millest sai klassikaliste ajaloolaste hilisemate teoste nurgakivi.

Viies peatükk “Merereis ümber Aafrika Indiasse” jutustab meile Eudoxosest Kyzikosest. See Kreeka geograaf ja maadeavastaja jõudis Indiasse mööda Punast merd Egiptuse vaarao ülesandel ja India meremehe juhatusel. Usutakse, et ta üritas kahel korral purjetada ümber Aafrika mandri ja kaotas teisel katsel elu.

Kuues peatükk “Teadmiste otsinguil” räägib meile stoikust filosoofist Posidoniusest, kes rändas Kreekas, Ibeeria poolsaarel, Gallias, Itaalias, Sitsiilias, Liibüas, Egiptuses ja Vahemere idaosas. Uurimisretkedel pööras ta tähelepanu paljudele valdkondadele, sest Posidoniust huvitas kõik: nii geograafia, füüsika, astronoomia, matemaatika, meteoroloogia, ajalugu kui ka etnograafia.

Seitsmendas peatükis “Elueliksiir” loeme Vana-Hiina maagist Xu Fust, kes asus teele keisri käsul, et leida surematuse valem. Xu Fu otsis seda kaugetest mägedest kahel korral: 219. ja 210. aastal eKr. Talle usaldatud ülesanne jäi täitmata, ent siiski avastas ta piirkonna, mis oli hiinlastele seni tundmatu: Jaapani saared.

Kaheksas peatükk “Retk suure Hiina müüri taha” tutvustab meile Zhang Qiani. See 2. sajandi Hiina maadeavastaja oli esimene, kes tõi keisri õukonda usaldusväärseid uudiseid Kesk-Aasiast ja võimaluse ära kasutada juba olemasolevaid suhtluskanaleid. Tema retkedel kogutud teave võimaldas Hiinal vallutada ja koloniseerida üüratuid maa-alasid, mis oli seni olnud pisikuningriikide valduses, ning avada läände kulgev Siiditee.

Järgmistes peatükkides loeme Süüria kaupmehest Maes Titianusest, maadeavastajast ja rüüstajast Ragnar Lodbrokist, esimesest eurooplasest Aafrikas ehk viiking Leif Erikssonist, kuid ka Abu Hamid Al-Gharnatist, Al-Idrisist, Marco Polost ja tema retkest Hiinasse, Ibn Battutast, Zheng Hest, Gil Eanesest, Veneetsia meremehest Alvise Cadamostost, kes avastas Rohuneemesaared.

19. peatükk “Hea Lootuse neem” tutvustab lugejale Bartolomeu Diast, kes oli Euroopa maadeavastaja, kes purjetas 1488. aastal esimesena ümber Hea Lootuse neeme, avades sellega uue meretee üle India ookeani ja kümne aasta pärast ka Indiasse. Hiljem osales Dias Vasco da Gama mereretkel, mis jõudis indiaanlaste aladele ja hõivas Brasiilia.

20. peatükis “Vürtsitee” jõuamegi Vasco da Gama juurde. Tema oli esimene meritsi ümber Aafrika lõunatipu Indiasse seilanud eurooplane, kes õnnistas sisse niinimetatud Vürtsitee, mis tõi Portugalile kirjeldamatut majanduskasu.

Järgmised maadeavastajad selles põnevas ja huvitavas raamatus on Christoph Kolumbus, Vasco Nunez de Balboa, Hernan Cortes, Francisco Pizarro, Lope de Aguirre, Gonzalo Guerrero, Juan Ponce de Leon, Alvar Nunez Cabeza de Vaca, Francisco Vazquez de Coronado, Juan de Onate y Salazar, Juan Rodriguez Cabrillo.

32. peatükk kannab pealkirja “Reis ümber maailma”, milles räägitakse Fernao de Magalhaesist. Ta oli Hispaania kuningakoja palgatud maadeavastaja, kes avastas tee Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani, mida tänapäeval tuntakse Magalhaesi väinana. Ja ehkki ta suri enne oma retke lõppu, oli tema ekspeditsioon ajaloo esimene ümbermaailmareis.

Seejärel astuvad meie ette Francisco Jose Garcia Jofre de Loaisa, Francisco Javier, Miguel Lopez de Legazpi, Hasekura Rokuemon Tsunenaga, kuningannat teeninud korsaar Francis Drake, Põhja uurimise teerajaja Willem Barents.

39. peatükk “Inglismaa esimene koloonia Põhja-Ameerikas” tutvustab raamatu lugejale John Smithi. Tema oli inglise meresõitja ja maadeuurija, kelle nime tegi kuulsaks sõprus indiaanlanna Pocachontasega. John Smith asutas esimes Briti asula Põhja-Ameerikas: Jamestowni. Lisaks uuris ta Virginia jõgesid, kaardistas Cheaspeake’i lahte ja Uus-Inglismaa rannikut.

40. peatükis “Loodeväil” on juttu inglise meresõitjast Henry Hudsonist, kes otsis lühimat teed Euroopast Aasiasse piki Ameerika põhjarannikut – Loodevälja. Tema ekspeditsioonid sillutasid teed New Amsterdami ehk praeguse New Yorgi sünnile.

Järgmised peatükid räägivad meile Madalmaade maadeuurijast ja kaupmehest Abel Tasmanist, prantsuse maadeavastajast Rene-Robert Cavelier de La Sallest, Taani päritolu maadeuurijast Vitus Jonassen Beringist, Vaikse ookeani isandast James Cook’ist, La Perouse’i krahvist Jean-Francois Galaup’ist, šoti admiralist ja loodusteadlasest John Ross’ist, kes võttis kahel korral ette Atlandi ja Vaikset ookeani lahutava Loodevälja otsingud.

47. peatükk kannab pealkirja “Läbi ja lõhki teadusemees”, milles on juttu Alexander von Humboldt’ist, kes oli väga mõjukas teadlane. Tema, koos prantsuse loodusteadlase Aime Bonplandiga ette võetud viie aasta pikkusel rännakul Ladina-Ameerikas uuris paljusid valdkondi zooloogiast ja botaanikast etnograafia ja antropoloogia ning vulkanoloogia ja geograafiani. Ta talletas saadud tulemused teostesse, kuhu koondas kogu oma aja teaduslikud teadmised.

Seejärel liigume koos Meriwether Lewise ja William Clarkiga Metsikusse Läände, loeme liikide tekkimisest ja Charles Darwinist, käime Robert O’Hara Burke’iga Austraalias, kuid ka Loodeväilast ja Rootsi geoloogist ja geograafist Adolf Erik Nordenskiöldist. Šotlase David Livingstone’iga seikleme Aafrikas, kus liigub ka veel teinegi šotlane ehk Henry M. Stanley. Metsikut Läänt taltsutab Buffalo Bill, oma jälje on maadeavastajate sekka jätnud ka kolm kanget naist – Isabella Bird, Mary Kingsley ja Alexandra David-Neel. Külmadel aladel seiklevad Roald Amundsen, Ernest Shackleton, Robert Peary, põnevale ekspeditsioonile viib meid Norra seikleja Thor Heyerdahl, Tiibetisse aga Austria maadeuurija, geograaf ja kirjanik Heinrich Harrer, kes vallutas kogu maailma mäetippe ja sai kuulsaks seitsme Tiibetis veedetud aastaga. “Maailma katusele” viib meid Uus-Meremaa maadeuurija ja alpinist Edmund Hillary, merepõhja aga Jacques Piccard ja Don Walsh, raamatu viimases peatükis käime koos ameeriklaste ja venelastega kosmoses ja Kuul.

Selline sisukas ja kaasahaarav raamat on see maadeavastajate raamat. Usun, et seda võib võtta ka omamoodi õpikut, mis sobib lugemiseks nii noortele lugejatele kui ka täiskasvanutele. Raamatus on palju pilte ja fotosid, kaarte ja jooniseid.


„Vendade Grimmide muinasjutud“ (Eesti Raamat)

Selle raamatu kaante vahelt leiate üle 30 lastepäraselt jutustatud vendade Grimmide muinasjutu – Hansust ja Gretest, Lumivalgekesest, Bremeni linna moosekantidest, Okasroosikesest ja paljudest teistest.

Anne Hofmann on nende juurde joonistanud imeilusad pildid, mille kaudu saab muinasjuttude võlumaailma sukelduda.

Head haldjad, söakad printsessid, metsikud hiiglased, kavalad kääbused, vaprad printsid ja võimsad võlurid satuvad põnevatesse ja suurejoonelistesse seiklustesse, milles üks on kindel: lõpuks võidab alati hea!

„Vendade Grimmide muinasjutud“ on tõeline muinasjutuaare 4-aastastele ja vanematele lastele ning tervele perele.

Ma mäletan oma lapsepõlvest kahte suurepärast ja kaunist muinasjuturaamatut, üks neist oli Charles Perrault’ „Muinasjutud“ (eesti keeles 1979) ja teine Jakob ja Wilhelm Grimmi „Muinasjutte“ (eesti keeles 1981). Mõlemad ilmusid suures köites ja olid imeliste illustratsioonidega (Grimmide raamatu omad olid Jaan Tammsaare sulest, Perrault’ raamatu omad Lilian Härmi sulest). Sealt sai alguse minu huvi muinasjuttude vastu, mida täiendas veel ka 1987 ilmunud Hans Christian Anderseni muinasjuttude kogumik „Väike merineitsi“ , mille illustratsioonid olid jällegi Jaan Tammsaare sulest. Kindlasti ei unusta ma ka vahvaid raamatusarju (samuti ju muinasjutud) „Saja rahva lood“ ja väikeses formaadis ilmunud „Muinaslugusid kogu maailmast“.

Selles ilusas muinasjuturaamatus, millel on samuti väga ilusad illustratsioonid, mis on Anne Hofmanni sulest, on tõepoolest 30 muinasjuttu, mida paljud kindlasti teavad. Lastepärasesse kuube on need muinasjutud jutustanud Ulrike Sauerhöfer.

Esimene muinasjutt on maailmakuulus „Okasroosike“, milles kuningas ja kuninganna igatsesid endale väga last. Ühel päeval, kui kuninganna suples, hüppas tema juurde konn, kes ütles, et kuninganna soov läheb täide ja varsti toob ta ilmale tütre. Tüdruk sündis, korraldati suur pidu, kuhu kutsuti ka teadjanaisi, et need lapsele head sooviksid. Kuningriigis oli 13 teadjanaist, aga kuna kuningal oli vaid kaksteist kullast taldrikut, pidi üks neist koju jääma. Kolmeteistkümnes teadjanaine tuli ka, ta oli maruvihane, et teda poldud kutsutud. Ta hüüdis kõikidele, et kuningatütar torgaku end viieteistkümnendel sünnipäeval värtnaga ja kukkugu surnult maha! Kaheteistkümnes teadjanaine, kes polnud oma soovi veel öelnud, lausus nüüd, et ta ei saa needust maha võtta, kuid ta saab seda leevendada – kuningatütar ei sure, vaid jääb sajaks aastaks magama.

Kuningas käskis küll ära põletada kõik kuningriigis olnud värtnad, et tema laps oleks ohu eest kaitstud, kuid siiski jäi alles üks, mis asus kuningalossi kõige kõrgemas tornikambris. Kuidas asjad edasi lähevad, selle jätan ma sulle endale lugeda.

Siin on veel mitmeid väga kuulsaid, tuntuid ja populaarseid muinasjutte, näiteks „Rapuntsel“, mis jutustab naisest ja mehest, kes elasid koos kenas pisikeses majas, mille akendest paistis oivaline aed. Aed oli täis taimi, lilli ja värsket juurvilja. Aia ümber oli aga kõrge müür ja keegi ei söandanud sellesse aeda astuda, sest see kuulus kurjale nõiale, kes oli väga võimas ja keda kartis kogu maailm. Ühel päeval tuli naisel isu rapuntslite järele, mis kasvasid selles aias, ja ta palus oma mehel endale neid paar tükki tuua!

Mees armastas oma kaasat väga ja nii ronis ta pimedas üle müüri ning murdis mõned lehed. Naine valmistas sellest kohe oivalise salati. Salat oli suurepärane ja mees pidi järgmisel õhtul jälle minema rapuntsleid tooma, kuid nüüd oli aias ka kuri nõid, kes pakkus välja, et mees võib rapuntsleid võtta, kuid peab talle vastutasuks tooma lapse, kui see naisel ja mehel on sündinud! Hirmunud mees oli kokkuleppega nõus ja kui laps oli sündinud, ilmus kuri nõid, võttis tüdruku kaasa ja pani talle nimeks Rapuntsel.

Laps kasvas ja oli oma pikkade kuldete juustega imeilus. Kui tüdruk sai kaksteist aastat vanaks, pani nõid ta pimedasse metsa kõrgesse torni kinni. Sel polnud treppi ega ust, torni tipus oli vaid pisike aken. Tüdruk elas tornis ihuüksi, kui nõid tahtis Rapuntslile külla tulla, pidi tüdruk oma juuksed aknast alla laskma, ja neid mööda ronis nõid üles torni nagu mööda köit.

Ühel päeval hakkab torni juures käima kuningapoeg, kellele meeldib tüdruku laul. Lõpuks saab ta ka torni, kuna palub Rapuntslil juuksed tornist alla ulatada. Veidi hiljem saab sellest teada ka kuri nõid, mistõttu võtavad lood üsna halva pöörde. Kuningapoeg kukub kibuvitstesse, mistõttu jääb ta pimedaks, tüdruk viiakse kaugele tühjale maale. Kas Rapuntsel ja kuningapoeg saavad kokku? Selle pead ise välja selgitama.

„Hans ja Grete“ on samuti tuntud muinasjutt, milles õde-venda Hans ja Grete viiakse ema ja isa poolt metsa, kuna neil ei ole kodus enam piisavalt süüa. Esimesel korral õde-venda pääsevad metsast välja, kuna Hans oli isa ja ema jutuajamist pealt kuulnud ja kaasa võtnud valgeid kruusakive, mida oli taskust teele visanud. Teisel korral enam nii hästi ei lähe, sest Hans oli kaasa võtnud leivatükikesi, mida nad hiljem teelt ei leidnud, kuna linnud olid need kõik ära söönud.

Nüüd lähevad lapsed sügavasse metsa ja satuvad nõia majja! Esialgu oli nõid üsna sõbralik, kuid hiljem selgus, et tal oli plaanis lapsed lihtsalt nahka panna! Kas Hans ja Grete pääsevad? Ja kuidas? Selle saad teada, kui muinasjutu läbi loed.

Siin on ka jällegi väga tuntud ja kuulus muinasjutt ehk „Hunt ja seitse kitsetalle“, milles seitse kitsetalle peavad üksi koju jääma, kuna nende ema läheb metsa toitu otsima. Ema hoiatab enne minekut oma lapsukesi hundi eest, sest hunt on kuri ja võib kitsetalled nahka panna!

Hundil õnnestub kitsetalled siiski ära petta ja pääsebki nende majja sisse, kuid ... ma ei saa jälle ju siinkohal edasi rääkida, kuidas lugu lõpeb, kuid sina saad selle ise kindlasti lõpuni lugeda.

Raamatust leiame ka muinasjutu „Tuhkatriinu“, mis on kindlasti paljudele muinasjutusõpradele hästi tuttav. See räägib heasüdamlikust tütarlapsest, kelle ema sureb. Tema isa võtab uue naise, kellel on ka endal kaks tütart – silmale kenad vaadata, kuid kurja südamega. Nüüd pidi vaene kasutütar päevast päeva tõusma enne päikesetõusu ning vett tassima, tuld tegema ja süüa keetma. Mõnikord, kui kasuõed olid eriti õelad, puistasid nad ahju ette tuha sisse herneid ja läätsi ning tüdruk pidi neist head välja noppima. Ja kui töö sai õhtuks valmis, ei tohtinud ta magada voodis, vaid pidi kolde kõrvale tuha sisse heitma. Seepärast nägi vaene tüdruk alati must ja tuhane välja ning teda hüüti Tuhkatriinuks. Nüüd oli tulekul uhke ball, mille korraldas kuningas. Kutsutud olid käik maa vallalised naised, et prints saaks nende hulgast endale pruudi valida.

Ka Tuhkatriinu tahtis minna, kuid mida selga panna? Polnud tal ka kingi ega ehteid ... Õnneks oli Tuhkatriinu ema haual üks imepuu, millel oli linnuke, kes viskas Tuhkatriinule uhke kleidi ja hõbedast kingad. Kui Tuhkatriinu nendega ballile ilmus, ei tundud keegi teda ära. Ta oli nii kaunis, et teda peeti võõraks kuningatütreks! Kui ball läbi sai, jooksis Tuhkatriinu ruttu koju.

Järgmisel päeval ball jätkus. Tuhkatriinu sai linnukeselt veelgi uhkema kleidi ja prints tantsis Tuhkatriinuga terve õhtu. Balli lõppedes jooksis tüdruk kähku koju.

Kolmandal päeval sai Tuhkatriinu kõige uhkema kleidi, see oli kuldne ja selle juurde käisid ka kuldsed kingad. Kui Tuhkatriinu ballile ilmus, oli terve saal imetlusest keeletu. Kesköö paiku hakkas pidu lõppema ja Tuhkatriinu jooksis minema, kuid seekord oli prints välja mõelnud kavaluse ning lasknud lossitrepi astmed katta tõrvaga, et ilus tundmatu ei saaks putku panna. Tuhkatriinu jäi tõrva külge kinni ja jättis ühe kuldse kinga maha. Prints leidis selle kinga ja kinnitas, et kelle jalga see king sobib, see saab tema naiseks! Kas ja kuidas jõuab prints koos kingaga Tuhkatriinu juurde, selle jätan ma Sulle endale lugemiseks.

Raamatust leiad veel ka muinasjutud: „Kalamees ja tema naine“, „Saabastega kass“, „Lumeeit“, „Lumivalge ja Roosipuna“ (see on jällegi vahva lugu, kahest õest, keda hüüti Lumivalgeks ja Roosipunaks, mängus on ka suur ja võimas karu, kes hiljem osutub hoopis kuningapojaks ja ka kuri kääbus, kes kuningapoja karuks oli nõidunud), „Lauake, kata end“ (lugu rätsepast, tema kolmest pojast ja kitsest), „Läbitantsitud tallad“ (lugu kuningast ja tema kaheteistkümnest tütrest, kes käivad öösiti salajas imelises metsas printsidega tantsimas, hommikuks on tütarde kingad katkti tantsitud, mis öösiti toimub, sellele aitab vastuse leida haavatud sõjamees), „Kuningas Rästahabe“ (siin toimetavad ühel kaugel maal heasüdamlik kuningas, tema ära hellitatud tütar, kellel jõuab kätte aeg abielluda, kuid ükski mehekandidaat ei sobi talle, lõpuks antakse ta naiseks ühele veiderdajale, kes hiljem osutub hoopis ...).

Lisaks veel ka muinasjutud: „Konn-kuningas“, „Kuldne hani“, „Vahva rätsep“ (lugu vahvast, kavalast ja nutikast rätsepast ja suurest hiiglasest), „Jänes ja siil“ (selles loos hakkab upsakas jäneseisand siiliga võidu jooksma), „Metsamajake“, „Eluvesi“, „Kurat kolme kuldse juuksekarvaga“, „Kaksteist kütti“, „Seitse kaarnat“, kuid ka „Punamütsike“ ja „Bremeni linna moosekandid“ (selles loos toimetavad üheskoos eesel, jahikoer, kass ja kukk, kes ajavad hirmu nahka suisa röövlitele), „Lumivalgeke“ (lugu ilusast kuningatütrest, keda kutsutakse Lumivalgekeseks, kurjast võõrasemast, kes tahab olla kõige ilusam kogu maal, mistõttu satub Lumivalgeke metsa, kus asub elama koos seitsme pöialpoisiga, mängus ka imetabane peegel, nõiutud kamm, mürgitatud õun, uninunud Lumivalgeke, klaasist kirst ja vapper kuningapoeg).

Sellised muinasjutud on selles ilusas ja uhkes muinasjuturaamatus. Need on vahvalt ja lihtsalt väiksemale lugejale ümber jutustatud, et lastel oleks kergem lugeda ja aru saada, kuid ma arvan, et neid lugusid võivad lugeda ka suuremad lugejad, miks mitte täiskasvanud, et oma lapsepõlve ja vanu häid muinasjutte meelde tuletada.


“The United States vs. Billie Holiday” (Warner Music)

Pean tunnistama, et on hämmastav leida sedavõrd ehe plaat, mis meenutab aastakümnete taguseid aegu, millal Billie Holiday oli kindlasti paljude muusikasõprade arvates maailma parim lauljatar.

Vaatasin üle ka oma isikliku vinüülplaatidekogu, sest meenus, et ka nn nõukogude ajal ilmus Billie Holiday loomingut vene plaadifirmalt “Melodija”, ja mälu ei petnud mind, leidsin 1990 ilmunud albumi “Strange Fruit”, millel Billie Holiday esitatud lugusid erinevatest aastatest, nagu näiteks “God Bless The Child” (1941), “All Of Me” (1941), “Strange Fruit” (1939), “What A Little Moonlight Can Do?” (1935), “Gloomy Sunday” (1941), “Mean To Me” (1937), “The Man I Love” (1939), “Them There Eyes” (1939), “Summertime” (1936), “Fine And Mellow” (1939), “I Cover The Waterfront” (1941) ja “Billie’s Blues” (1936). Tõelielt hea valik, ja loetlesin lood üles, et veidi hiljem vaadata, kas nendest lugudest mõni ka uuele heliribale on pääsenud.

Etteruttavalt võin öelda, et uuel heliribal on nendest lauludest olemas “All of Me” (mis on uue heliriba avalöök), “God Bless The Child”, “Strange Fruit” ja “Them There Eyes”.

Aga lähen nüüd selle uue heliriba juurde, sest valmis on saanud uus film Billie Holidayst ehk “The United States vs. Billie Holiday”, mille peaosas mängib suurepärane Andra Day, kes ka albumil olevad laulud esitab. Vaid ühes laulus “The Devil & I Got up to Dance a Slow Dance” laulavad suurepäarse dueti Charlie Wilson ja Sebastian Kole.

Filmi heliribal kuuleb Billie Holiday poolt tuntuks lauldud laule, mida nüüd esitab Andra Day, kuid albumil on ka mitu uut lugu, mis hingavad ajastule kohases võtmes – “Tigress & Tweed” (autoriteks Day & Raphael Saadiq), “Break Your Fall” (autoriteks Warren Oak Felder ja Coleridge Tillman) ja “The Devil and I Got Up to Dance a Slow Dance” (autoriteks loo esitaja Charlie Wilson, Jamie Hartman, Warren Oak Felder ja Coleridge Tillman).

Filmi režissööriks on Lee Daniels, peaosa mängib Andra Day, teistes osades Trevante Rhodes, Natasha Lyonne, Garrett Hedlund, Da’Vine Joy Randolph, Tone Bell, Tyler James Williams, Evan Ross ja Erik LaRay Harvey. Filmis jälgitakse 1940ndaid aastaid New Yorgis, kui valitsus oli võtnud “jälgimise alla” Billie Holiday, põhjuseks toodi narkootikumid ja nende tarvitamine … Filmi aluseks on Johann Hari kirjutatud raamat “Chasing the Scream: The First and Last Days of the War on Drugs”. Andra Day on osa eest juba kandideerinud parima näitlejatari Kuldsele Gloobusele ja ka sama auhinna parima laulu (“Tigress and Tweed”) kategoorias.

Andra Day (s. Cassandra Monique Batie, 30. detsember 1984) on USA lauljatar, laulukirjutaja ja näitlejatar. 2015 ilmus tema seni ainus album “Cheers to the Fall”, mis tõusis USA plaadimüügitabelis 48. kohale. 2016 kandideeris see album Grammy auhinnale parim R&B albumi kategoorias, selle albumi lugu “Rise Up” kandideeris samal aastal Grammy auhinnale parima R&B loo kategoorias. 2015. aasta lõpus esines Andra Day koos legendaarse Stevie Wonderiga Apple TV reklaamis, kusjuures Stevie Wonderit peetakse ka Andra Day “avastajaks”.

Billie Holiday (ehk Eleanora Fagan, 7. aprill 1915 – 17. juuli 1959) oli USA džässi ja swingilauljatar, kelle karjäär kestis 26 aastat. Tema hüüdnimeks oli “Lady Day”, mille pani talle tema sõber ja muusikaline partner, saksofonist Lester Young.

Billie Holiday on väga palju mõjutanud jazzi- ja poplaulu arengut. Tema vokaalne stiil sai paljuski mõjutusi jazzmuusikutelt, ja Billie Holiday oli üks esimesi lauljatare, kes oskuslikult kasutas laulmisel ära fraseerimist ja lauldes veidi muusikast hiljem, justkui meloodiale järgi (sellist laulustiili kasutas hiljem ka Frank Sinatra). Billie Holidayl oli ka hämmastav improviseerimisoskus, kusjuurs tema hääleulatus oli üsna väike.

Joachim E. Berendt kirjutab raamatus “Jazziraamat. Ragtime’ist tänapäevani” (Vagabund 1999) nii: “Räägitakse, et Billie Holiday stiil, mida peeti omal ajal uueks ja revolutsiooniliseks, koosnes põhiliselt hääle “mikrofoniseerimisest”, laulmisviisist, mis ilma mikrofonita olnuks mõeldamatu. See “mikrofonistiil” on igasuguse popmuusika jaoks saanud nii tavaliseks, et vaevalt leidub neid, kes oskavad ette kujutada, kui revolutsiooniline see oli ajal, mil Billie Holiday mikrofoni avastas.”

Berendt kinnitab oma raamatus sedagi, et Billie Holiday oli suurim jazzlauljatar pärast Bessie Smithi, võib olla üldse suurim, igatahes oli Holiday swingi kehastus.

“Billie Holiday hääl on väike, nõtke ja tundlik,” kinnitab Berendt, “Holiday laulmises on Lester Youngi elastsust, mida võis märgata juba enne nende kohtumist. Holiday on esimene artist jazzis (mitte ainult naiste või jazzlauljate seas), kelle muusikas on selgelt näha saksofoni mõju stiilile ja soundile. Võib öelda, et tänu Billie Holidayle algas moodne jazz laulmises varem kui pillimängus.”

Billie Holiday sündis Philadelphias, kasvas üles Baltimore’is, kuid tema lapsepõlvest on üsna vähe teada, sest lauljatari 1956. aastal räägitud lood lapsepõlvest, osustusid valeks. Juttu on olnud tema teenijatööst, vägistamistest ja prostitutsioonist, kuid Billie Holiday oli 15-aastane, kui tema pere kolis elama New Yorki ja just siis alustas ta laulmisega Harlemi ööklubides, kus teda kuulis ka produtsent John Hammond. 1933 aitas Hammond valmis teha esimese Billie Holiday salvestuse, see oli lugu “Your Mother’s Son-in-Law”, milles saatis teda ka nooruke Benny Goodman.

1935 sõlmis lauljatar lepingu firmaga Brunswick. Koostöös Teddy Wilsoniga sündinud hittlugu “What a Little Moonlight Can Do” tegi Billie Holiday kuulsaks. Berendt kirjutab oma jazziraamatus, et see oli väike banaalne laul, kuid tulemuseks oli täisväärtuslik kunstiteos.

1930. aastatel oli lauljatar populaarne, tehes koostööd plaadifirmadega Columbia ja Decca. Billie Holiday laulis ja teda saatsid tolle aja kuulsaimad jazzmuusikud Lester Young, Roy Eldridge, Buck Clayton, Ben Webster ja Bunny Berigan, neid koosseise juhendas tavaliselt pianist Teddy Wilson. Billie Holiday oli ka üks esimesi mustanahalisi jazzartiste, kes esines ka koos valgete muusikutega, ta oli mõnda aega isegi Artie Shaw’ orkestri solist, kuigi on teada sedagi, et Holiday pidi kuude kaupa kasutama tagaust, samas kui tema valged kolleegid käisid peauksest. Billie Holiday elas räpastes hotellides ning ei tohtinud vahel oma töökaaslastega isegi lõunalauda jagada. Ja pidi kõike seda kannatama mitte ainult ainsa musta, vaid ka naisena orkestris.

Enne seda esines Holiday ka Count Basie’ orkestriga, kus ta koges veelgi rängemat alandust: kuigi Holiday oli samavõrd must nagu iga teine Basie’ muusik, võis tema nahavärv tunduda mõnele külastajale liiga hele. Tollal oli mõeldamatu, et valge lauljatar esineb koos mustadega. Nii pidi Holiday ühes Detroidi teatris kasutama tumedat grimmi.

1940. aastatel hakkas Billie Holiday lindistama vähem jazzilikke lugusid, lugudes oli rohkem swingi, kübe bluusi, näiteks 1939. aastal salvestatud suurepärane lugu “Strange Fuit”, mis jutustas hoopis mustanahaliste lintšimisest … Teema oli sedavõrd keeruline, et esialgu keeldus plaadifirma Columbia seda lugu avaldamast, ja see ilmus ühe väikese plaadifirma alt. Berendt kirjutab jazziraamatus, et sellest laulust sai kõige jõulisem muusikaline protest rassilise diskrimineerimise vastu, sest puu otsas rippuv “kummaline vili” on lintšitud mustanahalise keha. Billie Holiday laulab seda laulu justkui konstateerides fakti.

1940. aastate lõpus oli Billie Holidayl tõsiseid juriidilisi probleeme ja ka probleeme narkootikumidega. Tema mitmed suhted meestega lõppesid õnnetult. Esialgu tarvitas lauljatar kanepit ja alkoholi, hiljem juba ka heroiini. Narkootikumid hakkasid mõjuma halvasti ka tema häälele.

Ta viibis lühikest aega ka vanglas, kusjuures on ju ka neid jutte, milles räägitakse, et laujatari narkosüüdistused olid fabritseeritud FBI poolt … Vanglast naastes andis Billie Holiday kontserdi täismajale Carnegie Hall’is, kuid kahjuks jätkusid ka mured nii alkoholi kui ka narkootikumidega. Kui ta oli jäänud vahele heroiiniga, siis keelati tal esinemised New Yorgis Tema viimaseks albumiks jäi 1958 ilmunud suurepäarne “Lady in Satin”. 1959 sattus Billie Holiday haiglasse südame- ja maksaprobleemidega. Lauljatar suri maksatsirroosi tagajärjel 17. juulil 1959, olles vaid 44-aastane … Berendt kirjutab jazziraamatus, et oma elu viimastel aastatel oli Holiday minetanud tippaastate vormi.

“Ta laulis ilma varasema vilkuse ja kiirguseta; tema hääl kõlas kulunult, rohmakalt ja vanalt. Siiski oli isegi siis tema laulus magneetilist jõudu. On imekspandav, kui palju jääb suurest kunstnikust alles, kui hääl, tehnika ja paindlikkus on kadunud ning säilinud on üksnes vaimne jõud. Seda Billie Holiday viimastel plaatidel kuulda on peaaegu kõhedustekitav: laulja on kaotanud oma elukutse materiaalsed ja tehnilised atribuudid, kuid jääb siiski suureks kunstnikuks.”

Berendt tõdeb, et Billie Holiday on kogu jazzilaulmise keskpunkt. Pärast Holidayd tuleb terve hulk naislauljaid, kelle ühisnimetaja oli (ja on endiselt) Holiday järgmine selles konkreetses stiilikategoorias, kuhu nad kuuluvad. Pärast surma on Billie Holiday postuumselt võitnud neli Grammy-auhinda! Kategooriaks “Best Historical Album” – 1980 album “Billie Holiday – Giants of Jazz”, 1992 “Billie Holiday – The Complete Decca Recordings”, 1994 “The Complete Billie Holiday” ja 2002 “Lady Day: The Complete Billie Holiday”.

1972 linastus film Billie Holiday elust, “Lady Sings the Blues”, peaosas Diana Ross. 1973 valiti Billie Holiday Grammy Hall of Fame’i. 1986 sai valmis ka teatrietendus “Lady Day at Emerson’s Bar and Grill”, mis räägib samuti Billie Holidayst, peaosa kehastas Reenie Upchurch, veidi hiljem tehti sellest ka Broadway muusikal ning 2016 tehti sellest ka telefilm, peaosas Audra McDonald.

“The United States vs Billie Holiday” heliriba on võrratu kuulamine, sest vanade laulude uued seaded on võrratud, ja kõlavad nii nagu vanasti … Andra Day esitused, orkestratsioonid, pillimehed on suurepärased, kusjuures mõnel hetkel lausa raske vahet teha, kas laulab Andra Day või Billie Holiday, ja seda ainult heas mõttes … Ka plaadil kõlavad uued laulud, millest eespool juttu tegin on võrratud. Olen üsna kindel, et heliribale valitud laulud esindavad Billie Holiday jazzilikku, swingilikku kui ka bluusilikku poolt, mis ongi igati äge.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/6NYYohGLKbj1z3XfORwrQv?si=L9cEL9-uSyCoM0JmSf-L2w&nž=1


„Müüdid ja legendid. Õpilase entsüklopeedia“ (Varrak)

Tutvume põneval reisil ümber maailma vägevate kangelaste ja kangelannadega, maagiliste võimetega elukatega ja hirmuäratavate koletistega. Kohtume Lääne-Aafrika vembumehest jumala Anansiga, kes esineb ämbliku kujul, samuti Vana-Kreeka kartmatu sõja- ja tarkusejumalanna Athenaga, jaapanlaste imelapsest jumala Kintaro ning veel paljude teiste huvitavate tegelastega.

Kirjastuse Varrak “Õpilase entsüklopeedia” sarjas on varem ilmunud uhked ja sisukad raamatud geograafiast, kosmosest, teadusest, leiutistest, inimkehast ja kunstist. Nüüd siis ilusas ja suures köites raamat müütidest ja legendidest. Raamatus on palju fotosid, joonistusi, jooniseid jne.Kirjastuse Varrak “Õpilase entsüklopeedia” sarjas on varem ilmunud uhked ja sisukad raamatud geograafiast, kosmosest, teadusest, leiutistest, inimkehast ja kunstist. Nüüd siis ilusas ja suures köites raamat müütidest ja legendidest. Raamatus on palju fotosid, joonistusi, jooniseid jne.

Sissejuhatuses öeldakse lugejale, et juba ammustest aegadest on inimesed üksteisele lugusid rääkinud. Lugusid maailma ja ühiskonna nähtuste tekkimisest ning seda põhjustanud üleloomulikest olenditest – jumalatest ja jumalannadest, kangelastest ja kangelannadest – nimetatakse müütideks. Lugusid sündmustest, mis võib-olla võisidki toimuda, või inimestest, kes võisidki kunagi elada, nimetatakse sageli legendideks. Mõne loo aineks võivad olla kultuuri või usuga seotud sündmused, mida ümbritseb teatud pühapaiste. Kõik niisugused lood, ükskõik kui uskumatud nad ka ei tundu, peegeldavad inimeste tegelikku elu: need räägivad sellest, kuidas elasid inimesed väga ammu ja mida nad tänapäeval usuvad.

Sissejuhatuses on juttu veel lugudest kogu maailmas, lugude eesmärgist, maagilisest maailmast, ühistest teemadest (maailma loomine, surnute riik, traditsioonide tekkimine, hea ja kurja võitlus, suured jumalad, petturid ja sulid), suurest inspiratsiooniallikast (aegade jooksul on müüdid andnud inspiratsiooni nii raamatute ja muusikateoste ning maalide loomiseks).

Raamatu esimeses osas oleme Euroopas. Euroopa rahvaste müütides, alates Vana-Kreeka jumalatest ja jumalannadest ning lõpetades Skandinaavia vembumeeste ja koletistega, leiame vägagi ettearvamatuid tegelasi, kes on vahel vägivaldsed, vahel head ja armulikud. Ehkki need müüdid pole enam osa praegustest uskumustest, kirjeldavad need maailma, kus jumalustel on võimalik inimeste elu otseselt mõjutada ja muuta kõike nii armastuses kui ka sõjas.

Selle osa esimene peatükk on universumi loomisest. Vanadel kreeklastel oli universumi tekkimise ning jumalate ja jumalannade päritolu kohta mitu lugu. Tuntuima müüdi peategelased on maajumalanna Gaia ja kõikide jumalate esiisa Uranos, kes lõid maailma ja esimesed elusolendid. Siin on juttu algmunast, esimestest elusolenditest, kuid ka sellest, et pärast Uranose surma sai titaanide kuningaks ja maailma valitsejaks Kronos.

Teine peatükk räägib meile titaanidest ja nende lastest. Surematud ja mõjuvõimsad titaanid olid Gaia ja Uranose järeltulijad. Nad olid oma suure jõu ja vastupidavuse poolest tuntud hiiglased. Alguses oli titaane 12, aga hiljem sünnitasid mõned neist veel omasuguseid, teistest jälle said Olümpose jumalate vanemad. Selles peatükis saame tuttavaks Kronose, Rhea, Okeanose, Themise ja Heliosega, kuid ka hesperiitide ja muusadega.

Kolmas peatükk jutustab meile Kronose kukutamisest, seejärel saame tuttavaks kaheteistkümne olümplasega – Kreeka mütoloogia kõige tähtsamaid jumalaid nimetati olümplasteks, sest nad elasid suure Olümpose mäe tipul. Sealt valitsesid nad maailma ja pidasid inimesi silmas. Vanad kreeklased kartsid ja austasid seda kõige mõjuvõimsamat jumalate põlvkonda väga. Need 12 olid: Aphrodite, Apollon, Ares, Artemis, Athena, Demeter, Hephaistos, Hera, Hermes, Hestia, Poseidon ja Zeus.

Edasi on juttu inimkonna loomisest, Aphroditest ja Hephaistosest, Pandora laekast, muusik Apollonist, Delfi oraaklist, Daphne kimbatusest, Athena kingitusest, Arachne ülbusest, allilmast, Persephone röövimisest, Heraklase vägitegudest, Orpheusest ja Eurydikest, Perseusest ja Medusast, Theseusest ja Minotaurosest, Bellerophontesest ja Pegasosest, Ikarose alla kukkumisest, Iasonist ja argonautidest, Kreeka merejumalatest (Pontos, Proteus, Poseidon, Triton, Leukothea), Oidipuse tragöödiast, Trooja sõjast (Vana-Kreeka luuletaja Homerose eepos “Ilias” kirjeldab lõpuosa sõjast, mida kreeklased pidasid rannikuäärse Trooja linnaga, kümme aastat kestnud sõda lõppes Trooja hävitamisega, selles peatükis on juttu ka Trooja hobusest), Odysseuse teekonnast koju, Orestesest kohtu all, Aenease ülesandest, kodukoldejumalannast Vestast, kevadejumalannast Florast.

Kreekast liigume edasi Skandinaaviasse. Ka siin on juttu maailmas loomisest – tänapäeva Skandinaavia aladel ajavahemikus 800-1300 elanud Põhjala rahvaste maailmaloomise lugu jutustab, kuidas maailm tekkis kahe, äärmiselt palava ja jäiselt külma ala vahele. Lugu kirjeldab ka seda, kuidas tekkisid jääst esimesed elusolendid – Põhjala koopajumalate esivanemad -, aga ka esimene mees ja naine. Edsi loeme maailmapuust – Põhjala mütoloogias ühendab hiiglaslik saarepuu Yggdrasil tervikuks kogu universumi. Puule toetub eri tasanditel üheksa maailma (maad), kus elavad erinevad olendid. Muinas-Skandinaavia koguteosed “Vanem Edda” ja “Noorem Edda” annavad nende maade paiknemise kohta erinevaid kirjeldusi, mistõttu on nende täpset asukohta puul raske määratleda.

Edasi loeme Põhjala ühest kõige tugevamast ja vapramast jumalast Odinist, kes oli ka väga tark. Aaside juhina otsis ta alati uusi teadmisi, aga nende hankimiseks tuli tuua ohvreid, juttu on ka ruunikirjast, sest müüdi ühe versiooni kohaselt olevat Odin loonud esimese muinaspõhja tähestiku, mis sai ruunikirja aluseks.

Seejärel juba Odini pojast, piksejumal Thorist, kes valitses oma suure võlujõuga vasara abil. Öeldakse, et viikingid kandsid enese kaitseks Thori vasarat kujutavaid amulette. Loeme ka juamalatest Lokist ja Baldrist, Ragnarökist – lugu Ragnarökist ehk jumalate saatusest on Põhjala mütoloogias ebatavaline, sest see ennustab tulevikku: seda, kuidas tuleb maailma lõpp. Selle kohutava sündmuse tagajärjel pühitakse minema nii jumalad, jumalannad, hiiud kui ka inimesed.

Lugusid on raamatu esimeses osas veel. Sõrmuse saaga – see kuulus Põhjala müüt räägib õnnetustest ja hädadest, mis juhtuvad nendega, kelle käes on härjapõlvlase Andvari neetud aare. Põhiliselt jälgitakse kangelase Sigurdri saatust ja kirjeldatakse, kui hukatuslikult mõjub talle Andvari aarete hulgast pärinev sõrmus. Juttu on ka Soome rahvuseeposest “Kalevala”, mis algab kirjeldusega maailma loomisest ja jutustab palju lugusid. Selles on juttu soomlaste maa Kalevala ja Pohjola (Põhjala) omavahelisest kemplemisest. Kesksel kohal on kolme soome vägilase – Väinämöineni, tema sõbra imesepp Ilmarineni ja vembumees Lemminkäineni – seiklused.

“Kalevalale” järgneb ajavahemikus 975-1010 anglosaksi (vanainglise) keeles kirja pandud eepos “Beowulf”, mis jutustab loo kangelasest, kes rändab taanlaste maale, et vabastada nad koletisest. Seejärel naaseb ta koju ja saab kuningaks.

Meil on võimalus saada tuttavaks ka Iiri mütoloogias tegutseva Dagdaga, kes oli eriliste võluvõimetega hõimu mõjuvõimas juht. Dagda oli iseäranis tuntud oma tarkuse ja üliinimliku jõu poolest, aga samas oli ta ka koomiline tegelane, kelle mõnigi ettevõtmine tegi rahvale nalja. Juttu on ka iirlaste armastusjumalast Aongusest, kes oli Dagda ja jõejumalanna Boanni poeg. Teda hüüti sageli lihtsalt nooreks pojaks, sest armunuid kokku airdates esines ta ka ise kena noormehena. Ja veel, surelikust naisest ja Iiri päikesejumalast Lugh’st sündis pooljumal Cuchulainn, kes oli Iirimaal Ulsteri kuningriigi parim sõjamees.

Palju vanu Iiri lugusid räägib kuulsast kangelasest Finn MacCoolist, kes oli väga tugev ja vapper ning oskas ka tulevikku ennustada, Finni poeg Oisin oli kuulus luuletaja, aga ka ühtlasi sõdalane ja seikleja. Suurem osa temast rääkivaid lugusid kirjeldab retke legendaarsele Nooruse maale ehk teise ilma, kus elasid üleloomulikud olendid. Iirimaalt liigume edasi Walesi. Loeme Walesi printsist Pwyllist ja tema armastatud Rhiannonist, kuid ka nende pojast Pryderist, kes koos sõbra Manawydaniga sõitis Walesist Inglismaale.

Loeme ka kivisse peidetud mõõgast. Kuningas Arthuri ja tema õilsate rüütlite vägiteod kujutavad enesest kõige põnevamaid lehekülgi Britanniast ja Prantsusmaalt pärit legendidest. See kuulus lugu jutustab sellest, kuidas Arthur sai Britannia kuningaks, võites ebatavalise võitluse, ja koondas hiljem enda ümber ümarlauarüütlid. Järgmised peatükid jutustavad Püha Graali otsimisest, Sir Lanceloti reetlikkusest, kuid ka Robin Hoodi seiklustest.

Britanniast liigume raamatu esimse osa lõpuks veel ka Venemaale. Juttu on nõiamoor Baaba-Jagaast, neiu Vassilissast, kelle õnnestus Baaba-Jagaast jagu saada, kurjast võlurist Kaštšeist ja tema surmast sõdalaskuningatar Marja Morjevna käe läbi. Kaks esimese osa viimast peatükki räägivad meile Ivanist ja tulilinnust ning näkineiust ja kuningapojast.

Raamatu teine osa viib meid Aasiasse. Hiinas, Jaapanis ja Indias levinud müüdid on aluseks tänapäevalgi laialt levinud religioonidele. Nendes tegutsevaid jumalaid ja taevariigi valitsejaid peetakse maapealsete inimeste valitsejate ning nende elu, mõtteid ja uskumusi mõjutavate tarkade esivanemateks. Teistest Aasia piirkondadest pärit lood on üldse vanimad, mida inimkond teab.

See osa algab jumalate sünniga. “Enuma Eliš” on pärit 2000 eKr Mesopotoomias tekkinud linnriikide loomist kirjeldav eepos. Mesopotaamia on Tigrise ja Eufrati jõe vahele jääv ala tänapäeva Iraagis. Üks osa sellest eeposest räägib jumalate päritolust. Edasi on juttu, kuidas Marduk loob Babüloni – Babülon oli Mesopotaamia vägevamaid linnu, “Enuma Eliš” annab teada, et seda linna ei rajanud inimesest kuningas, vaid hoopis jumal.

Juttu on ka Inannast, kes oli Mesopotaamias elanud sumerite kõige rohkem austatud jumalus. Inannat peeti armastus-, viljakus- ja sõjajumalannaks. Selles raamatus olev lugu jutustab tema retkest allilma ja sellest, kuidas tal läks korda sealt tagasi tulla. Samuti selgub siit, kuidas maa peal hakkasid vahelduma aastaajad.

Inannale järgneb türann Gilgameš. Mesopotaamias elanud legendaarne kuri kuningas Gilgameš on vanima meie ajani säilinud iidse eepose peategelane. Sumeri eepos “Gilgameš” on umbes 4000 aastat vana ja üldse üks vanimaid säilinud kirjandusteoseid. Selle peateemad on võim, julmus, kangelaslikkus ja sõprus, aga ka igavese elu otsingud.

Loeme ka iidsest Ugariti linnast, Baali tõusust võimule, hirmuäaratavast Ugariti jumalannast Anatist, Anatoolias elanud hetiitide ilmajumalast Tešubist, võitlusest kurjusejõududega, Pärsia eeposest “Šahname” ja selle peategelasest kangelaslikust sõdalasest Rustamist, taevajumalast ja tema loomistööst, Mongoolia müütidest (neis püütakse sageli seletada inimesi ümbritsevat loodust, palju on juttu loomadest ja sellest, kuidas nad said endale iseloomulikud jooned).

Juttu on loomulikult ka Hiina mütoloogiast. Selles on universumi loomine seotud vägivaldse ürglooja Pan Gu ja leebema olemusega Nü Wa nimega. Pan Gu lõi üleüldisest kaosest universumi, Nü Wa aga esimesed inimesed. Mitu Hiina loomise lugu jätkuvad kirjeldusega, mis juhtus siis, kui maailma tabas suur veeuputus ja kõik inimesed uppusid. Enamik neist lugudest räägib, kuidas jumalanna Nü Wa tuli maad päästma ja taastas elu maailmas. Juttu on ka taevasest valistejast Nefriitkesirist, kes on Hiina mütoloogia kõrgeim jumal. Temast räägib palju lugusid, millest mõni väidab, et just tema lõi universumi ja inimsoo. Saame tuttavaks ka kaheksa surematuga, kes on Hiina mütoloogias legendaarsed erakordsete võimetega olendid. Nende elu algas inimesena ja nad said surematuks, kui olid pühendunud täielikult taoismile, iidsele eluviisile kooskõlas loodusega.

Hiina mütoloogiast saame tuttavaks veel ka taevase ammuküti Yiga, ahvikuningaga, seejärel juba Jaapanisse. Jaapani loomise lugu on jäädvustatud Jaapani vanimas säilinud kirjandusteoses “Kojiki”, mis avaldati esmakordselt 712. aastal. Selles väidetakse, et Jaapani saarestikku ei loonud üks jumal, vaid abielupaar Izanagi ja Izanami. Nemad tõid kasutusele ka mõiste “kami” (loodusvaimud), millel on Jaapani mütoloogias tähtis osa.

Meile räägitakse ka Jaapani päikesejumalannast Amaterasust, kuid ka rebasnaisest (Jaapani müütides on loomadel sageli üleloomulikke võimeid, rebast peetakse väga arukaks ja ta suudab oma kuju muuta), juttu on ka abivalmis Okuninushist, legendaarsest kangelasest Kintarõst (“kuldne poiss”), kes on imelaps, kelle jõud ja kangelasteod olevat veelgi suuremad kui enamikul Jaapani sõdalastel.

Seejärel saame tuttavaks ka hinduismi ja Hindu mütoloogiaga. Loojajumal Brahma, kes moodustab hinduismis koos Višnu ja Šivaga kõige võimsamate ja kõige enam kummardatud jumalate kolmiku ehk Trimurti. Brahma sündis lootoseõiest, mille lõi Višnu, ning alustas siis suurt tööd universumi ja kõikide eluvormide loomisel. Juttu on ka hävitaja Šivast, suurest jumalannast ehk Devist ehk Mahadevist, India eeposest “Ramajana”, Višnu avataaradest.

Entsüklopeedia kolmas osa viib meid Aafrikasse. Vana-Egiptuse mütoloogiat tunneme tänu tuhandeid aastaid vanadele kirjalikele ülestähendustele ja arheoloogilistele leidudele, mis annavad meile sellest ammusest tsivilisatsioonist väga hea ülevaate. Seevastu lood niisugustest praegugi elavatest kultuuridest nagu on masaidel või sanidel aitavad seletada eluviisi, tavasid ja kombeid, mis kestavad tänapäevalgi.

Vana-Egiptuse maailmaloomise loost on mitu variant, mis kirjeldavad, kuidas kõik elusolendid sündisid lõpmatust merest. Peamine looja oli päikesejumal Ra, kes lõi maailma oma laste ja lastelaste abiga. Vana-Egiptuse linna Memphise loomise lugu on seotud käsitöö-, arhitektuuri-, skulptuuri- ja metallitööjumala Ptahiga. Usuti, et Ptah on kuulsa arhitekti Imhotepi esiisa.

Lugu jumal Osirisest ning tema vennast ja rivaalist Sethist oli muistsete egiptlaste hulgas väga armastatud. See pajatab kuningas Osirise imelisest võidust surma üle ja tema poja Horose võitlusest enda kui Egiptuse õigusjärgse valitseja koha eest. Müüt kinnitab egiptlaste usku, et nende valitsejad on jumalate järeltulijad ja et elu jätkub pärast surmagi.

Saame lugeda ka egiptlaste hauatagusest elust, Egiptuse jumalannadest (Hathor, Bastet, Taveret, Meshenet, Neith, Maat, Renenet), vembumehest ja kangelasest Anansist, kelle vingerpussid on Lääne-Aafrikas laialt levinud. Ehkki Anansi on väike ja pole jõu poolest kuigi tugev, kasutab ta mõistust ja kavalust ning trumpab üle palju inimesi ja loomi. Paljudes lugudes tegutseb koos Anansiga loojajumal Nyame.

Lääne-Aafrikas elava joruba rahva legendides tegutseb palju jumalaid ja vaime, nende hulgas ka peajumal Olorun (tuntud ka kui Olodumare), kelle nimi tähendab “kõigeväeline”. Jorubade maailma loomise loos laskub jumal Obatala taveast alla ja loob Oloruni abiga maa ja elusolendid.

Keenias elavale masai rahvale annavad põhilise osa toidust ja kehakatetest kariloomad. Selle kohta, kuidas masaid endale kariloomad said, on palju lugusid. Üks neist räägib sellest, et kariloomad olid jumalate kink masaidele, nii et nad said omaks võtta paiksema eluviisi.

Aafrika lõunaosas elava sani rahva traditsioonilised eluviisid on küttimine ja korilus. Nende lugu kannajahist (kanna on üks antiloobi liik) seletab ühtlasi, kuidas maailmas tekkis öö. Lõuna-Aafrikas elava sani rahva loojajumal on /Kaggen. Maailma loomise lugu räägib, kuidas ta aitas inimesed ja loomad maapinnale elama ja kuidas tuli rikkus nende omavahelised suhted.

Üks lugu on Aafrikast veel. Lugu supervõimetega lapskangelasest Mwindost on Kongo Demokraatlikus Vabariigis elava njanga rahva tradistiooniline muinasjutt. See räägib poisist, kes võitleb tugevate vastastega ning käib ära nii allilmas kui ka taevas. Müüt õpetab austama jumalaid ja seda, et kõik loomad on pühad.

Aafrikast liigume Ameerikasse. Ameerika põlisrahvaste müüdid pajatavad asteekide ja inkade, aga ka maiade ja tainode – nende järeltulijad elavad Ameerikas tänapäevani – iidsetest kultuuridest. Neis lugudes leidub palju elulisi tegelasi, aga ka jumalaid ja jumalannasid, kes korraldavad ilma, põlluharimist ja kõike muudki.

Tänapäeva Mehhiko keskosas ajavahemikus 1300-1521 elanud asteekide tähtsamaid jumalaid oli Quetzalcoatl. Üks tema lugudest räägib maailma hävingust ja sellest, kuidas ta võttis ette teekonna allilma, et tuua sealt ära inimluud, millest luua uusi inimesi. Samuti kinkis ta inimkonnale maisi, mis oli asteekide peamine põllukultuur.

Tuttavaks saame ka asteekide loodusejumalatega – Chicomecoatl, Xipe Totec, Tlaloc, Centeotl, Tonatiuh, Coatlicue.

Inimeste loomine ja kangelastest kaksikute Hunahpu ja Xbalanque seiklused moodustavad maiade eepose “Popl Vuh” (“Rahva raamat”) peamise sisu. Suust suhu edasi antud loo kirjutasid arvatavasti üles kitše maiad (Lääne-Guatemaala keskosas elanud rahvas) veel enne, kui üks hispaanlasest vaimulik selle 1700. aasta paiku hispaania keelde tõlkis. See ongi üks parimaid varaseid ülevaateid maiade müütidest.

Kariibi meres Hispaniola saarel (praegu Haiti) elanud tainode uskumust mööda vältas universumi loomine viis ajastut. Iga ajastu peegeldab üht järku tainode endi ajaloost. Ebaharilikul kombel lõpeb kogu lugu reaalses ajaloolise minevikus 1492. aastal, kui Euroopast saabusid asunikud, kes tegid tainode seinisele eluviisile lõpu.

Mitu müüti räägib inkade kultuuri tekkimisest Lõuna-Ameerikas tänapäeva Peruu aladel, aga kõige kuulsam on siiski lugu loojajumal Kon Tiki Viracochast. Müüdi selles variandis annab Viracocha oma loodu üle Manco Capacile, esimesele valitsejale ja kõikide inka kuningate esiisale. Loeme ka mitmetest inkase jumalatest – Mama Kilya, Pachamama, Urcuchillay, Inti, Catequil, Illapu.

Andides elanud yauyo hõimu uskumuse kohaselt oli Coniraya Viracocha küll maailma looja, aga kõige paremini teatakse teda kui vembumeest. Ta oli vägev jumal, ehkki mõnikord, kui ta inimeste ellu sekkus, ei läinud kõik just nii nagu kavatsetud.

Varao indiaanlased Venezuelas Orinoco jõe deltas saatsid suurema osa elust mööda jõel puutüvest õõnestatud kanuudes. Üks nende müüte kirjeldab esimese kanuu leiutamist ja selle muutmist tegelaseks, keda hüüti Metsaemaks.

Wanadi on Orinoco jõe ülemjooksul elavate yekuana (makiritari) indiaanlaste loojajumal, kes uskumust mööda on tülis deemon Odoshaga.

Ja oleme jõudnud selle põneva ja huvitava entsüklopeedia viimase osani – Okeaania. Tohutu suurel territooriumil, Austraalias ja seda ümbritsevatel Vaikse ookeani saartel leidub veel tänapäevalgi elavaid kultuure, mis on sünnitanud palju huvitavaid müüte. Need lood on küll erinevad, aga seal leidub hulk ühiseid jumalusi, näiteks loodusejumalaid ja vembumehi. Samuti iseloomustavad neid niisugused jooned nagu austus esivanemate ja kangelaste vastu, aga ka tihe side loodusega.

Lumaluma on Põhja-Austraalias Arnheimi maal elava gunvingu hõimu püha esivanem ja looja. Ta tuli merest vaalana, muutus inimeseks ja temast sai kultuurikandja, kes õpetas inimestele tähtsaid rituaale, mis on nende elus kesksel kohal. Paraku võib Lumaluma olla ka ohtlik, nimelt on ta ahne ja paneb sageli nahka kogu inimeste toiduvaru.

Palju Austraalia põliselanikke teab rääkida lugusid vägevast ja ohtlikust vikerkaaremaost, kes võib luua elu, aga põhjustada ka suurt hävingut. Tal on pikk keha ja ta saab end välja sirutada niiviisi, et meenutab vikerkaart. Sellel jumalikul tegelasel on peaosa Austraalia maastiku kujundamisel ja tema abiga ilmusid maailma ka esimesed inimesed.

Põhja-Austraalias Arnheimi maal elavad põliselanikud räägivad lugu õestest Wawilakitest (või Wagilakitest). Need õed olid jumalikud olendid, kes mööda maad ringi rännates kujundasid seda. Sellel teekonnal tuli neil võidelda ametüstpüüton Wititj’iga. Wawilak’i hõim peab õdesid oma esivanemateks.

Uus-Meremaal elavatel maooridel ja teiste Vaikses okeaanis asuvate Polüneesia saarte rahvastel on samad jumalad ja jumalannad, ehkki nende nimed (ja mõnigi kord ka rollid) on piirkonniti erievad. Paljud nendest jumalatest ja jumalannadest on seotud maailma loomisega, teised aga esindavad loodusjõude, ellujäämisoskusi või käsitöökunsti. Meile tutvustatakse – Rangi ja Papa, Tangaroa, Tawhiri, Rongo ja Haumia, Tane, Tu, Hine-nui-i-te-põ.

Selle entsüklopeedia viimane peatükk/lugu jutustab meile vembumees Mauist, kes on üks peategelasi peaaegu kõikidel Vaiksel ookeanil Uus-Meremaast kuni Hawaii saarteni laiuvatel Polüneesia saarte tuntud lugudes. Mõnes müüdis on Maui jumal, mõnes jälle surelik. Kuigi nii mõneski loos teeb ta igasuguseid pahandusi, on Maui samas ka kangelane, kes kasutab oma oskusi, et parandada inimeste elu.

Eraldi peatükkidena on teiste peatükkide vahele pikitud ülevaated vembumeestest, allilma jumalustest, müütilistest asjadest, müütilistest relvadest, suurtest valitsejannadest (Guinevere, Isis, Hippolyte, Medb, Klytaimnestra, Nü Wa, Dido, Rambha, Kaikeyi), müütilistest olenditest (harpüia, mantikore, kraken, Skylla, kolme jalaga kaaren, Garuda, Sirruš, Namazu, Airavata, kimäär), nõiduslikest olenditest (Yama-Uba, Baaba-Jagaa, Medeia, Div-e Sepid, Väinämöinen, Merlin, Kirke, Ravana), saatusest ja õnnest (Lakšmi, nornid, moirad, Shai, Ganeša, Gefion, Fortuna, Camaxtli, San Xing) ning müütilistest õdedest-vendadest.

Selline on seekordne õpilase entsüklopeedia, igatu uhke ja sisukas raamat, ilusas ja suures köites, palju põnevat lugemist ja teadmisi müütide ja legendide kohta. Palju suurepäraseid fotosid ja pilte. Huvitav lugemine nii lastele kui ka noortele ja miks mitte ka täiskasvanutele.