Elli H. Radinger „Huntide tarkus“ (Tänapäev)

Armasta oma perekonda, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast – sellised on huntide põhimõtted. Hundid hoolitsevad hellalt oma vanade ja haavatute eest, kasvatavad armastusega järeltulijaid ja suudavad mängides kõik unustada. Nad mõtlevad, unistavad, teevad plaane, suhtlevad üksteisega intelligentselt – ja on meiega sarnasemad kui ükski teine elusolend.

Saksa mainekaim hundiuurija Elli H. Radinger jutustab põnevaid lugusid, mis tutvustavad meile huntide väärtusi, nagu perekonnaarmastus, usaldus, kannatlikkus, juhivõimed, tähelepanelikkus, oskus ümber käia lüüasaamiste või surmaga. Ta avaldab jahmatavaid ja seni teadmata fakte huntide elust ning näitab, et hundid oleksid paremad inimesed.

Elli H. Radinger, sündinud aastal 1951, loobus kolmkümmend aastat tagasi advokaadiametist, et pühenduda täielikult kirjutamisele ja huntidele. Tänapäeval on ta Saksamaa mainekaim hundiuurija, kes annab oma teadmisi edasi raamatutes, seminaridel ja ettekannetes. Juba veerandsada aastat on ta veetnud enamiku ajast USA-s Wyomingi osariigis Yellowstone’i rahvuspargis metsikuid hunte jälgides. Muul ajal elab Elli H. Radinger koos oma koeraga Hesseni liidumaal Wetzlaris.

Elli H. Radingeri raamat „Vanade koerte tarkus“ on üks minu lemmikraamatutest, mistõttu on selle tutvustus juba pikalt minu blogi esiküljel näha.

„Huntide tarkus“ on raamat sarjast „Looduse lood“, mis algupäraselt ilmus 2017, ja esimest korda eesti keeles 2018. Nüüd kordustrükk.

Raamatusarjas „Looduse lood“ on mitmeid ja mitmeid väga huvitavaid ja kaasahaaravaid loodusraamatuid: Jennifer Ackermani „Geniaalsed linnud“ (2018), Amy Stewarti „Kurjad taimed“ (2017) ja „Kurjad putukad“ (2018), Gene Stone´i ja Ingrid Newkirki „Loomkond“ (2020), Karsten Brensingi „Loomade tarkus“ (2018), Rosamund Youngi „Lehmade salajane elu“ (2017), Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ (2017), Aleksei Turovski ja Marcus Turovski „Teekond urust templisse“, mitu raamatut Peter Wohllebeni sulest – „Puude salajane elu“ (2016), „Loomade hingeelu“ (2017), „Metsa kasutusõpetus“ (2017), „Looduse salajane võrgustik“ (2020), „Kannatlikud puud“ (2022) jpt. huvitavad loodusraamatud.

Huntidest on eesti keeles ka varem raamatuid ilmunud. Mati Kaalu „Hunt“ (1983, kirjastus Valgus, raamatusari „Pääsuke“), Peep Männili „Susi, kriimsilm, metsatöll“ (2013, kirjastus Menu), „Rahvusloom hunt“ (2018, Näo Kirik), rääkimata igasugu muinasjuttudest ja juturaamatutest, milles hundid toimetavad, kasvõi Jack Londoni „Valgekihv“ ja „Ürgne kutse“, Ernest Seton Thompsoni kirjutatud lugu „Lobo. Curumpaw´ kuningas“ (seda on võimalik lugeda sama autori loomajuttude kogumikust „Lugusid loomadest“) jt.

„Huntide tarkus“ algab sissejuhatusega, mille avab Antoine de Saint-Exupery mõttetera: „Sa vastutad kõige eest, mille oled taltsutanud.“

Seejärel algabki sissejuhatus „Kuidas ma suudlesin hunti ja sattusin sõltuvusse.“ Igaks asjaks on kunagi esimene kord. Elli H. Radingeri erilises suhtes huntidega on lausa kolm esimest korda: esimene hundisuudlus, kohtumine esimese metsiku hundiga ja esimese Saksamaa hundiga.

Esimese hundisuudluse sai raamatu autor ühes Ameerika hundikasvanduses kuue aastaselt isaselt hallhundilt Imbolt. Autor oli jätnud seljataha oma vana elu vabakutselise advokaadina ja ta tahtis viimaks täita oma eluunistuse ning ühendada kirjutamine armstusega huntide vastu.

Radinger pani ilma bioloogiat õppimata end kirja USA Indiana osariigi hundikaitseala käitumisuuringute praktikale, kasvanduse juhataja professor Erich Klinghammer selgitas talle, et praktikandi sobivuse otsustab ainuüksi põhikarja juhthunt!

Aga kuidas end hundile tutvustada? Selgub, et peab jääma täiesti rahulikuks, sest hunt tajub inimese erutust. Radinger üritas endale selgeks teha, et Imbo oli ju lihtsalt suur koer – väga suur. Naine kirjutas alla vastutusest vabastamise avaldusele ja astus kahe talitaja saatel hundikasvandikku, püüdes kindlalt jalul püsida ja hingas sügavalt sisse. Hunt hüppas ja tema alustassisuurused käpad maandusid autori õlgadel ja muljetavaldavad kihvad olid ta näost vaid mõne sentimeetri kaugusel.

Elu peatus hetkeks. Siis tõmbas hunt kareda keelega mitu korda üle näo. See „suudlus“ oli autori hundisõltuvuse algus. Kui Imbo oli raamatu autori vastu võtnud, algas praktikum kasvanduse huntide juures.

Kui Elli H. Radinger pool aastat hiljem Minnesota padrikusse sattus, oli ta juba äärmiselt vilunud ja arvas, et teab huntidest kõike. Siis kohtas ta oma esimest metsikut hunti. Kohtumine oli mõlemale osapoolele ootamatu, kuid noor hallhunt ehmatas rohkem – tema uudishimu muutus hirmuks ja ta sööstis metsa.

1995 toodi Ameerikasse Yellowstone´i rahvusparki esimesed Kanada hallhundid, algas raamatu autori järgmine elujärk koos huntidega. Radinger töötas Yellowstone´i hundiprojekti vabatahtlikuna ning toetas biolooge väliuuringutel.

Sellest on möödas 20 aastat. Selle aja jooksul on autor kaasa teinud kõvasti üle kümne tuhande hundivaatluse. Vahel on ta olnud huntidest vaid mõne meetri kaugusel. Ta pole seejuures kunagi tundnud hirmu või tajunud ähvardust.

Toona ei elanud Saksamaal ametlikult veel ühtki hunti. Aastal 2000, kui nende pelglike loomade olemasolu ka autori kodumaal kinnitust leidis, ei hellitanud ta lootustki neid kunagi näha. Möödus veel kümme aastat, kuni ta nägi Sakamaal esimest korda vabas looduses hunti. Seda küll kiirrongi aknast välja vaadates ja see oli tema esimene ja siiani ainus kord, mil tal oli õnne näha Saksamaal metsikut hunti.

Raamatu autor kinnitab, et tema suur õnn on see, et hundid lasevad tal oma elust osa saada – nii jahist, paaritumisest, kui ka kutsikate kasvatamisest. Radinger on märganud, et huntide käitumine on inimeste omaga väga sarnane: nad on hoolitsevad pereliikmed, tugevad, ent õiglased juhid, kaastundlikud abilised, hullumeelsed teismelised või tobedad naljaninad.

Hundikari on muutunud osaks raamatu autorist. Nende keerulise sotsiaalse käitumise uurimine pika aja jooksul on teda muutnud. Sellised mõisted nagu moraal, vastutus ja armastus on saanud autori jaoks uue sisu. Hundid on Radingeri õpetajad ja inspiratsiooniallikad. Nad õpetavad teda iga päev üha uuesti nägema maalma teiste – hundi silmadega.

Raamatu esimene peatükk on „Perekonna tähtsus. Miks on oluline hoolitseda nende eest, kes on su hoolde usaldatud.“

Mõned mõtted ka siit.

Hundikarjade sotsiaalset süsteemi uurivad väga palju nii bioloogid kui ka psühholoogid. Nad on seisukohal, et inimene saaks hunte jälgides iseenda kohta tublisti õppida. Et mõista paremini huntide sotsiaalset käitumist, on huntide käitumisbioloogia jaganud nad iseloomu põhitüübi järgi kaheks.

Tüüp A on julge, südikas ja ekstravertne. Ta tahab peaga läbi seina joosta ja läheb uutes olukordades, mida ta ei saa oma käitumisega kontrollida, kiiresti pingesse.

Tüüp B on hoiakult tagasihoidlik. Selline introvertse loomusega hunt ootab esmalt ära, mis juhtuma hakkab, ning kohaneb siis sellega.

Hundiperekond on põhimõtteliselt nende isikutüüpide kogum. Juhtloomad, noorloomade vanemad on peaaegu alati üks A- ja teine B-tüüpi ning täiendavad teineteist vastastikku. See ei tähenda aga, et A-tüüp on alati isane ja B-tüüp emasloom. Loomulikult on ka nende kahe tüübi variatsioone ja segatüüpe.

Nii nagu üksikul hundiisendil, on ka hundiperedel omamoodi grupiiseloom. Mõnda karja iseloomustavad autokraatlik valitseja või pahurad loomad. Üksikud karakterid, mis kokku saavad, muudavad hundikarja ka sõbralikumaks, nagu Druidi hundid, või tõsisemaks ja pelglikumaks, nagu Mollie hundid. Need on kaks hundikarja Yellowston´is, kellest saame ka pikemalt lugeda.

Huntidel keerleb kõik perekonna ümber. See on nende elu alus, kindlus, stabiilsus, kogu nende eksistentsi mõte. Pere heaks on nad valmis isegi elu ohverdama. Perekond muudab kõike, sest ka meie oleme pere heaks valmis ohvreid tooma.

Hundid vahendavad üksteisele kindlust ja ustavust ühisrituaalidega. Rituaalid on hundielu oluline osa ning aitavad neil omavahelisi sidemeid tugevdada. Näiteks ärkamistseremoonia (sellestki on raamatus juttu), juhtloomade tervitamine, kui nad naasevad jahilt, ühine ulgumine.

Ka hundilapsed peavad eluks valmistuma. Nad jälgivad vanemaid ja imiteerivad nende käitumist. Hundid on kõik peaaegu lindpriid, ent väikestele huntidele tuleb vahel siiski piire seada. Noorele hundile ei keelata midagi, ta tohib saada kogemusi ning õpib, et igal teol on tagajärg. Kasvatamisel hoolitseb järelkasvu eest kogu perekond …

Hundiperes on iga üksik liige grupi jaoks oluline ja tal on oma vajalik koht. Kus see koht on, seda ei määra mitte vanemad ega juhthundid. Pigem õpivad noored hundid varakult oma tugevusi tundma ja tulevad oma algatusel appi, kui teisel hundil on häda käes.

Hundikarjas juhinduvad kõik liikmed kogenud juhtloomadest, kes vastutavad nende eest ja otsustavad, mis on perele parim.

Raamatu teine peatükk algab Ralph Waldo Emersoni mõttega: „Kõige rohkem vajame elus kedagi, kes õpetaks meid tegema asju, milleks oleme võimelised.“ Teise peatüki pealkirjaks on „Juhthundi põhimõte. Sa ei pea alati olema boss.“

Hundipere juhtimisel on oluline koht kogemusel. Ja kui hunt langetab oma kogemuse või veendumuse põhjal teatud olukordades otsuse, siis täidavad seda kõik pereliikmed. Juhtimine on niisiis sama individuaalne kui isiksus, kes juhib.

Hunt oskab oma loomuliku autoriteediga piire seada, näiteks korraks otsa vaadates, urisedes või teed tõkestades. Samas on üks uurimine näidanud, et grupi juhtidel on kõige suurem stress.

Huntidel on peres väga tugev harmooniavajadus. Nende juhtide põhimõte on perekonda kokku liita ja ühendada, mitte lahutada – raamatu autor soovitab seda oskust ka meie poliitilistele juhtidele!!!

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõike ümber jutustada, mida huvitavat ja põnevat sellest hundiraamatust leiab. Sulle peab ju samuti avastamis- ja lugemisrõõm jääma.

Kolmas peatükk on „Naiste tugevus. Mis seob naisi ja hunte“, seejärel neljas peatükk „Vanaduse tarkus. Miks me ei saa hüljata vanasid“.

Autor tõdeb, et metsikud hundid ei ela üldjuhul kauem kui üheksa kuni üksteist aastat, erinevalt tarandikuhuntidest, kes võivad elada sama kaua nagu kodukoerad, keskmiselt 15 aastat. Ka vanade huntide tervis annab tunda – nägemine jääb töntsiks ja kuulmine kahaneb. Pärast pikemat ringihulkumist jahipiirkonnas või pärast väsitavat jahti vajavad vanemad hundid ka rohke aega taastumiseks.

Paljud hundid saavad elu jooksul aina rohkem vigastusi. Suured sõralised nagu hirved, põdrad ja piisonid oskavad end hundi rünnakute eest kaitsta. Tagajärg on murtud ribid ja luud. Üleelatud haigused nõrgestavad pikapeale ja kahjustavad hambaid …

Kuid sageli erinevalt inimeste maailmas toimuvast naudivad vanad hundid suurt austust, neid toetatakse armastavalt ja nad on äärmiselt lugupeetud pereliikmed.

Vanade huntide väärtus seisneb nende elukogemuses … Nad väldivad konflikti, millest arvavad, et ei suuda seda võita, ja suurendavad sellega oma ellujäämisvõimalusi.

Kuidas aga inimesed oma vanuritega ümber käivad? Kas me oskame hinnata nende olulist panust ellu? Suurperesid, kus enamik inimesi elasid surmani koos, enam õieti polegi. Tänapäeval sunnib elu meid sageli panema vanemaid ja hooldust vajavaid inimesi vanade- ja hooldekodudesse.

Loodusrahvastel on teisiti. Nemad austavad vanainimesi ja kaasavad neid otsuste tegemisse. Nende nõuannet hinnatakse.

Viies peatükk on „Suhtlemise kunst. Kuidas ühine laul loob usalduse“. Selles peatükis räägib raamatu autor „hundi keelest“, huntide laulust, kuid ka sellest, et hundid „räägivad“ oma kehaga: silmade, kõrvade, koonu, sabaasendiga, aga ka märgistamise ja ulgumise abil.

Saame lugeda ähvardussingaalidest, rahustavatest signaalidest, lepitussignaalidest, kuid ka huntide silmadest (hundid väldivad otsest silmsidet, kuna käituvad üksteisega väga peenetundeliselt). Loeme ka huntidevahelisest armastusest, sest huntide armastusavaldusi võib näha kogu aasta jooksul.

Ja erinevalt mõnedest väidetest oskavad hundid ka haukuda, kui nad tajuvad ohtu ja tahavad selle eest hoiatada.

Selle peatüki lõpus ütleb Elli H. Raidnger, et kõik, kes kuulevad metsikus looduses esimest korda huntide ulgumist, on sügavalt liigutatud. Paljud hakkavad nutma. Tundub, et see hääl puudutab inimeste hinge, midagi inimeste sügaval sisemuses.

Järgmistes peatükkides räägib raamatu autor meile koduigastusest (loeme hundipiirkondadest ja sellest, et huntidel on äärmiselt tugevasti välja arenenud vajadus kaitsta oma kodu ja perekonda), äraminekust ja saabumisest (juttu on noorhuntidest, kes seiklema lähevad).

Kaheksandas peatükis „Ikkagi parimad sõbrad. Kuidas olla erinevustest hoolimata suurepärane meeskond“ räägib autor väga põneval teemal – saame teada, kuidas suhtlevad hundid ronkadega! See on põnev „suhe“, millest kasu saavad mõlemad. Huntide edukat jahti saadavad 80 protsendil juhtudest rongad, see tähendab, et nad lendavad röövloomade kohal või ootavad kusagil läheduses, kuni jaht lõpeb ja nad saavad sööma tulla. Huvitav on autori mõte: „Ronkade jaks tähendab huntide ulg, et hakatakse lauda katma.“

Autor meenutab, et tuhandeid aastaid vana muistendi kohaselt olevat Põhja sõjajumalat Odinit saatnud lahinguväljadel kaks ronka: Hugin (Mõte) ja Munin (Mälu) ning hundid Geri (Ahne) ja Freki (Ablas), et süüa ära langenute laibad, kelle hinged viivad valküürid Valhallasse. Kokku moodustasid nad inimese-hundi-rongakarja.

Ja veel. Ronkadel on umbes 250 erinevat häälitsust. Mõned neist paistavad olevat ka huntidele arusaadavad, niisiis on neil ühine keel. Toiduhüüdega juhivad rongad huntide tähelepanu avastamata korjusele või vigastatud saakloomadele. Ohuhüüe hoiatab karude või puumade eest, kes liginevad hundikoopale. Siis on huntidel rohkem aega oma kutsikad kindlasse kohta viia.

Rongad pole huntidele mitte ainult hoiatusseadmed, tüütud kaassöödikud või kutsikate mängukaaslased, vaid ka koobaste koristusmeeskond, sest nad söövad huntide väljaheiteid.

Järgmistes peatükkides saame teada ja lugeda edu kavandamisest hundimeetodil ehk käime koos huntidega jahil, kuid juttu on ka mängust ehk miks ei tohiks kunagi loobuda mängimast. Hundid mängivad palju, sest mäng on praktiline vahend üksteisega suhelda, keha treenida ja sotsiaalseid sidemeid tugevdada. Mäng on õppe- ja treeninguaeg, mil kõik saavada kogemusi vastase paremaks hindamiseks. Mäng on aga ka viis suhelda kõrgel eetilis-moraalsel tasemel, harjutades või vahetades sotsiaalseid rolle … Kui loomad üksteisega mängivad, tekivad kokkulepped, millest nad peavad kinni hoidma. Ka huntide puhul tundub kehtivat kuldne reegel: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.

Hundikutsikad õpivad mängides ausust ja koostööd ning seda, mis on lubatud ja mis mitte. Nad avastavad, et reegleid eirates on neil võimalik viga saada ja et nende vastane kaotab mänguhuvi, kui nd on liiga järsud ja hooletud. Mängu juures on oluline märksõna enesekontroll.

Iga mängu juurde kuulub tubli annus uudishimu. Huntide jaoks on maailm pidevalt imestamist väärt. Nad ei pea midagi endastmõistetavaks, vaid uurivad parem asjad ise välja. Iga olukord tähendab nende jaoks imet, avastusi ja üllatusi. Selle koha pealt on nad nagu inimlapsed.

Raamatu viimased peatükid kannavad pealkirju „Kui hunte tabab ebaõnn. Kaotushirmu võitmine ja toimetulek raskete aegadega“, „Päästame pisut maailma. Laitmatu ökosüsteemi saladus“, „Hundimeditsiin. Kuidas huntide võlukunst meid ravib“, „Inimestest ja huntidest. Keerukad suhted armastusest vihkamiseni“, „Tere tulemast, hunt. Huntidega elu Saksamaal“.

Raamatu epiloogis „W.W.W.D“ vihjab Radinger ühele ärinaise Jamie Tinklenbergi avastatud lühendile W.W.J.D. ehk „What would Jesus do?“, mille ta leidis ühest 1886. aastal Charles Sheldoni kohta kirjutatud raamatust. See lause levis Ameerika noorte kristlaste hulgas käepaeltele tikituna kiirelt. Hiljem muutusid need käepaelad moeasjaks. Tinklenbergi sõnul on neid üle maailma müüdud juba üle 52 miljoni.

Radinger on seda lühendit veidi mugandanud ehk W.W.W.D. – What would wolves do?

Mida hundid teeksid … Kui raamatu autor ei oska mõnes olukorras edasi tegutseda, küsib ta endalt, mida teeksid hundid. Nende probleemilahendused on nakkavalt lihtsad.

Ja veel. Hundid on paljus inimestega sarnased. Nemadki on isiksuse, vaimu, mõistuse, hinge ja tunnetega olendid. Ja ometi ei saaks nad olla inimestest kaugemal, nad on nagu olendid teiselt planeedilt.

Hunte pole võimalik mõõta inimese mõõdupuuga. Nad liiguvad täiuslikult maailmas, mis on vanem ja küpsem kui meie oma, neil on meeled, mille inimesed on kaotanud või mis pole inimestel kunagi arenenudki, ja nad võivad usaldada hääli, mida inimesed kunagi ei kuule.

Elli H. Radinger toob välja veel mõned hunditarkused: armasta oma perekonda; hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud; ära anna kunagi alla ja ära loobu ealeski mängimast!

Raamatu lisas saame lugeda nõuandeid hundireisideks Yellowstone´is ja Saksamaal. Märgusõnadeks on Yellowstone´i aastaajad, kohalesõit, majutus, mobiiltelefonid, vaatamisväärsused, varustus, kuidas hunti kindlaks teha, mida teha, kui hunt läheneb, distantsi hoidmine, minema peletamine jpm.

Siinkohal tõmban oma kokkuvõttele joone alla. Elli H. Radingeri „Huntide tarkus“ on imeline raamat, põnev ja kaasahaarav lugemine, mis tutvustab lugejale hunti sellisena nagu hunt on. Sarnane inimesele, kuid samas ka väga erinev. Ja nii nagu raamatu autor vihjab, äkki oleks meil kõigil vaja midagi huntidelt õppida …


Jeff Beck ja Johnny Depp „18“ (Warner Music)

Kui mehed 2016. aastal kohtusid, leidis Jeff Beck Johnny Depp’is hea sõbra ja kaasamõtleja. Ühisteks joonteks on neil huvi nii autode kui kitarride vastu, samuti soov üksteist naerma ajada. 15. juulil 2022 ilmus duo 13-looga album, mil nimeks “18”.

“Kui me Johnny’ga koos musitseerima hakkasime, ühendas see meie noored hinged ja loovuse. Me naljatlesime, et tunneme end taas nagu 18 ning sellest saigi meie ühise albumi pealkiri,” selgitas Beck.

“Mul on erakordne au mängida ja kirjutada muusikat nii andeka artistiga nagu seda on Jeff, keda mul on au kutsuda ka oma vennaks,” lisas Depp.

Niimoodi tutvustab uut ja vägagi põnevat albumit plaadifirma Warner Music.

Jeff (Geoffrey Arnold) Beck (s. 24.06.1944) on suurepärane ja andekas briti kitarrist, kes mängib nii rokki kui ka fusiondžässi. Paljud muusikasõbrad peavad teda maailma üheks parimaks kitarristiks, kes on mänginud ka paljudes kuulsates briti bändides.

Jeff Beck katsetas 1960. aastatel elektrikitarri erinevate võimaluste ja saundidega, näiteks The Yardbirdsi 1966 ilmunud albumil „Roger the Engineer“. Põnevaid saunde võib leida tema soololoos „Heart Full of Soul“, milles kitarriheli muutub peaaegu viiuliheliks.

Tema töö ansamblites The Yardbirds ja The Jeff Beck Group (näiteks 1968 ilmunud albumil „Truth“) oli teedrajav bluusilikule heavy metalile, mis arenes kiirelt just 1960. ja 70. aastate vahetusel.

1965 liitus Jeff Beck ansambliga The Yardbirds. Veidi enne seda oli ansamblist lahkunud nende eelmine kitarrist – Eric Clapton, kes oli liitunud John Mayall´s Bluesbreakers´iga. The Yardbirds soovis liikmeks saada küll Jimmy Page´i, kuid just Page oli see, kes soovitas neil bändi võtta Jeff Beck. The Yardbirds linidistas kõik oma kuulsaimad lood 18. kuu vältel, kui Beck mängis koos nendega.

1966 mängis The Yardbirds´is ka Jimmy Page. Beckil oli probleeme tervisega, kontsertturneed väsitasid teda, ja veidi hiljem Jeff Beck ansamblist lahkus.

Veidi pärast seda avaldas Jeff Beck esimese solosingli „Hi Ho Silver Lining“, singli B-poolel oli lugu „Beck´s Bolero“. Singli A-poolel ehk laulus „Hi Ho Silver Lining“ Jeff Beck ka laulab, B-poolel olev instrumentaalpala „Beck´s Bolero“ on põnev kuulamine, sest sellel mängivad ka Jimmy Page ning trummidel on The Who trummar Keith Moon!

1967 pani Jeff Beck kokku ansambli The Jeff Beck Group, kus esialgu laulis Rod Stewart! Basskitarri mängis Ron Wood, trumme mängisid Paul Cook, seejärel Aynsley Dunbar ja ka Mick Waller.

The Jeff Beck Group mängis aastani 1972. Seejärel on Jeff Beck esinenud ja salvestanud sooloartistina või löönud kaasa igasugu teistes põnevates muusikaprojektides.

Stuudioalbumeid on ilmunud 16 (neist viimane 2016 ilmunud „Loud Hailer“), kontsertalbumeid on ilmunud 10, kogumikalbumeid 3, 1992 ilmus Jeff Becki kirjutatud soundtrack filmile „Frankie´s House“.

Jeff Beck on aastate jooksul koostööd teinud paljude teiste artistidega: Stevie Wonder, Rod Stewart, Tina Turner (album „Private Dancer“), Dian Ross, Mick Jagger (albumid „She´s The Boss“ (1985) ja „Primitive Cool“ (1987)), Kate Bush (album „The Red Shoes“ (1993)), Jimi Hendrix, Duff Mckagan, ZZ Top, Joe Cocker, Brian May, Pretenders, Chrissie Hynde, Roger Taylor, Roger Waters, Jon Bon Jovi, Cozy Powell, Paul Rodgers, Morrissey, Imelda May, Dion, Ozzy Osbourne (näiteks 2022 ilmunud Osbourne´i albumil „Patient Number 9“ samanimelises loos) jpt.

Jeff Beck on artist, kes on mõjutanud paljusid teisi kitarriste ja olnud eeskujuks paljudele. Tänu tema mängule hakati suhtuma ka soolokitarristidesse hoopis tõsisemalt. Jeff Beck on artist, kes suurepäraselt oskab kasutada kitarri efekte nagu efektipedaal ja nn feedback. Laval võis ta mängida kasutades vaid üht kätt, mis oli kitarrikaelal, hoides teist kätt selja või kaela taga. Show´d peab ju samuti tegema. Tuntuks saanud ka Jeff Becki kitarrimikrofon, mida valmistab USA firma Seymour Duncan.

John Christopher „Johnny“ Depp (s. 9.06.1963). Arvatavasti üks maailma kuulsamaid ja populaarsemaid näitlejaid (kes meist ei teaks kapten Jack Sparrow´d filmisarjast „Kariibi mere piraadid“!), kes tegutsenud ka lavastajana, filmide käsikirjade autorina, produtsendina ja ka muusikuna.

Depp mängis juba 1984. aastal õudusfilmis „A Nightmare on Elm Street“, 1986 lõi ta kaasa sõjafilmis „Platoon“. Kuulsust saavutas ta aastail 1987-1989, kui ta mängis populaarses noortesarjas „21 Jump Street“. Sellest sarjast üks huvitav fakt – Depp kohtus ühes selle sarja episoodis toonase Brian Warner´iga, kellest hiljem sai maailmakuulus Marilyn Manson! Mansonist sai üks Deppi parimaid sõpru ja näitleja tütre, Lily-Rose Deppi ristiisa.

1990 saavutas Depp suurt edu ka filmilinal. Sel aastal jõudsid ekraanidele kaks suurepärast ja edukat filmi: John Watersi „Cry-Baby“ ja Tim Burtoni „Edward Scissorhands“. Mulle tundub, et neid filme oleks justkui hiljuti kinos vaatamas käidud, kuid möödas on tõepoolest juba 32 aastat!

Pärast seda tegi Depp kaasa paljudes ja paljudes menufilmides: „“Benny & Joon“ (1993), „What´s Eating Gilbert Grape“ (1993), „Ed Wood“ (1994), „Don Juan DeMarco“ (1995), „Donnie Brasco“ (1997), „Fear and Loathing in Las Vegas“ (1998).

Kuid see pole ju sugugi mitte kõik, sest edu on jätkunud ka sel sajandil – „Chocolat“ (2000), „Blow“ (2001), „Once Upon a Time in Mexico“ (2003), „Finding Neverland“ (2004, see on jätkuvalt üks minu lemmikfilmidest), „Secret Window“ (2004), „Charlie and the Chocolate Factory“ (2005), „Sweeney Todd“ (2007), „Public Enemies“ (2009), „Alice in Wonderland“ (2010), „The Tourist“ (2010), „The Lone Ranger“ (2013), „Transcendence“ (2014), „Mortdecai“ (2015), „Alice Through the Looking Glass“ (2016), „Murder on the Orient Express“ (2017), „The Professor“ (2018), „City of Lies“ (2018) jpt.

No ja muidugi ka filmisari „Kariibimere piraadid“, aastail 2003-2017 kokku viis filmi! Ja kui mõni aeg tagasi räägiti, et filmisari võib saada ka kuuenda osa, kuid ilma Deppita, siis nüüd sahistatakse, et ikka koos Deppiga.

Lisaks suurepärasele filmikarjäärile on Depp aastate jooksul tegelenud ka muusikaga. 1990. aastatel oli tal koos sõpradega ansambel P, mis on avaldanud ka ühe albumi ning esinenud mitmel kontsertil.

Depp on mänginud kitarri Oasise laulus „Fade In/Out“ (ilmus 1997 albumil „Be Here Now“), Shane MacGowan and the Popes´i laulus „That Woman´s Got Me Drinking“ (1994 ilmunud albumil „The Snake“), Iggy Popi laulus „Hollywood Affair“ (1999), Vanessa Paradis´ laulus „Firmaman“ (2000 ilmunud albumil „Bliss“, samal plaadile kirjutas Depp ka laulud „Bliss“ ja „St. Germain“).

Depp on mänginud kitarri ka paaris loos, mis kõlanud ka filmides, milles ta mängis. Näiteks „Minor Swing“ (filmist „Chocolat“) ja „Sand´s Theme“ (filmist „Once Upon a Time in Mexico“).

Depp on mänginud kitarri ja trumme (!) Marilyn Mansoni 2012 ilmunud albumil „Born Villain“, laulus „You´re So Vain“, mis oli Carly Simoni laulu cover. Depp on Marilyn Manosniga ka mitmel korral laval üles astunud.

2015 panid Johnny Depp, Alice Cooper ja Joe Perry kokku superbändi Hollywood Vampires, mis mängib just rokkmuusika hittlugude uusversioone. Eriti põnev on kuulda, kuidas Johnny Depp laulab David Bowie legendaarses laulus „Heroes“, väga uhkelt on tehtud selle bändi video laulule „Whola Lotta Love“ (Led Zeppelini legendaarne laul aastast 1969).

Hollywood Vampires on avaldanud kaks albumit „Hollywood Vampires“ (2015) ja „Rise“ (2019), nendega on koostööd teinud paljud teised muusikamaailma kõvad tegijad: Paul McCartney, Dave Grohl ja Joe Walsh, kuid ka Jeff Beck on mänginud ühes nende laulus „Welcome To Bushwackers“ (see ilmus ansambli teisel albumil).

Seetõttu pole sugugi üllatav, et Johnny Depp tahab muusikat teha, laulda, kitarri mängida, mida ta teeb nüüd koos Jeff Beckiga albumil „18“. Ja olid ju Alice Cooper ja Joe Perry need, kes kinnitasid, et Johnny Depp on hingelt ka muusik, kellega tasub koostööd teha.

Uus album on igati põnev kuulamine, mille 13 laulust kaks on originaallugu (nende autoriks on Depp, kusjuures Depp laulab, mängib basskitarri, trumme ja ka rütmikitarri)), ülejäänud on cover´id ja oma saundidelt ning ülesehituselt on see tõeline Jeff Becki album.

Nii kuuleb albumil muusikamaailma klassikuid: Davy Spillane'i "Midnight Walker," The Beach Boysi "Don't Talk (Put Your Head on My Shoulder)", The Miracles´i "Ooo Baby Baby", The Velvet Undergroundi "Venus in Furs," Killing Joke'i "Death and Resurrection Show" ja John Lennoni "Isolation, kuid ka Marvin Gaye' "What's Going On," Dennis Wilsoni "Time“, Janis Ian´i „Stars“, Everly Brothersi „Let it Be Me“.

Muusikakriitikud on tõdenud, et Johnny Deppi hääl ei ole ülivõimas ega laiaulatuslik, kuid see sobib väga hästi lauludesse „Venus in Furs“, „Death and Resurrection Show“, „Let it Be Me“, kuid ka mehe enda kirjutatud suurepärasesse laulu „This is a Song for Hedy Lamar“. Just viimati mainitud lugu oli see, mis oli Jeff Becki ja Johnny Deppi koostöös esimene, ja pärast seda lugu oli kindel, et üheskoos tuleb terve plaat teha.

Nagu eelpool mainitud, kohtusid Jeff Beck ja Johnny Depp 2016. aastal. Nad arutlesid ja vaidlesid autode ja muusika üle, kuid neil oli üheskoos väga lõbus. 2019 alustati koostööd albumiga, tänu pandeemiale võeti töösse ka John Lennoni lugu „Isolation“. Albumi kaanepildil ongi 18-aastased Beck ja Depp, kusjuures selle joonistuse autoriks on Jeff Becki abikaasa Sandra.

Uue plaadi avalöögiks on iiri muusiku Davy Spillane´i kirjutatud ja esitatud „Midnight Walker“ 1990. aastate algusest, mida algupäraselt mängiti iiri torupillil, kuid Jeff Beck kitarril on võimas ja paneb ka kitarri „nutma“, mistõttu kuulaja on kohe temaga.

Teiseks looks on ülimalt põnevalt lahendatud Killing Joke´i "Death and Resurrection Show". Läheb vägevaks rokiks, milles Johnny Depp jutustab lugu, ja see tuleb tal suurepäraselt välja, justkui oleks Rammstein plaadile külla tulnud.

Kolmanda loona on plaadil ilus mõtisklus, suurepärase kitarrisoologa, mille autoriks on Dennis Wilson, üks ansambli The Beach Boys asutajatest, Brian ja Carl Wilsoni keskmine vend, kes ansamblis trumme mängis. Kahjuks oli Dennis Wilsoni elu väga lühike, ta lahkus meie hulgast 1983. aastal 39-aastasena. Becki ja Deppi esituses on algupäraselt 1977 ilmunud lugu kaunis mõtisklus, mis kogub jõudu ja kasvab võimsaks rokilooks.

Seejärel kummaline lugu, vägagi väljakutsuva pealkirjaga „Sad Motherfuckin´ Parade“. Industriaalsemat rokki, milles veidi ka Yello hingamist (kuulake ise Deppi esitust), ja kas see mitte ei ole üks kahest originaalloost sellel albumil.

Viies lugu ilmus algupäraselt 1966. aastal. See on The Beach Boysi võrratu „Don´t Talk (Put Your Head Head On My Shoulder“, albumilt „Pet Sounds“. Sellel paaldil on see Jeff Becki instrumentaalesituses, võrratult hea! Milliseid imetabaseid saunde võlub Beck oma kitarrist, hämmastav.

Kuuendaks looks on albumi teine originaallaul, samuti kaunis ja rahulik „This Is A Song For Miss Hedy Lamarr“. Laul, mis räägib ühest legendaarsemast Hollywoodi staarist (teda on kutsutud ka filmimaailma kauneimaks naiseks) ja leiutajast – Hedy Lamarrist, kellel oma oluline koht ka sõjanduse ajaloos, mis seotud raadiosignaali kasutamisega. Selle leiutise põhimõtteid kasutavad tänapäevane WiFi, CDMA ja Bluetooth. Lugu ise on väga ilus kuulamine.

Seitsmendas loos „mõnuleb“ jällegi Jeff Beck kitarril. See on kaunis versioon Brian Wilsoni laulust „Caroline, No“, mis algupäraselt ilmuski Brian Wilsoni sooloalbumil, kuid samal aastal ka The Beach Boysi albumil „Pet Sounds“.

Kaheksas laul „Ooo Baby Baby“ ilmus algupäraselt juba 1965, see on tegelikult soulmuusika klassik, mida esitasid Smokey Robinson and The Miracles. Mulle meenuvad sellest laulust ka Linda Ronstadti esitus aastast 1978 ja Seali esitus aastast 2011. Sellel plaadil mängib Jeff Beck kitarri, paitab kuulaja kõrva ning taustalauljad laulavad mõnusalt ja ilusalt mitmehäälset meloodiat ja kaunist harmooniat. Kõik see kokku viib meid ajas tagasi, justkui 1960. aastatesse, kui selline mitmehäälne soulmuusika populaarne oli.

Üheksas laul on soulmuusika klassik ehk lugu aastast 1971 - „What´s Going On“, mida esitas algupäraselt Marvin Gaye. 1986 tegi sellest oma versiooni ka suurepärane Cyndi Lauper. Jeff Beck esitab seda üsnagi fankilikus noodis ja rütmis, ja kuidas mulle meeldib see kitarrisaund!!! Uskumatult nostalgiline ja hea!!!

Kümnes laul on 1960. aastate lugu. Rokipundi The Velvet Underground lugu „Venus In Furs“, ei maksa unustada, et just selles bändis alustas oma karjääri ka legendaarne Lou Reed, kes meie hulgast lahkus 2013. Jeff Beck ja Johnny Depp esitavad seda lugu rokilikult ja mõjusalt. Kui plaadi paar eelmist lugu olid instrumentaalpalad, siis selles laulus kuuleme laulmas taaskord härra Deppi.

Üheteistkümnes laul on samuti legendaarne pala. „Let It Be Me“ on laul aastast 1959 ja seda esitasid toona vennad Everly´d ehk The Everly Brothers. Phil Everly lahkus meie hulgast 2014, Don Everly eelmisel (2021) aastal. Becki ja Deppi albumil on hiiglama rahulik ja ilus esitus, mis sobib suurepäraselt Deppile laulmiseks, ja kui Beck laseb oma kitarril kõlada, siis tuleb kananahk ihule küll. Ilus, ai kui ilus!

Kaheteistkümnes lugu on pärit 1974. aastast. Algupäraselt esitas selle ilusa laulu USA lauljatar Janis Ian, ja „Stars“ oli kaunis ning folgilik lugu. Sellelgi plaadil on Beck ja Depp teinud sellest laulust ilusa mõtiskluse. Depp on mõnus isegi siis, kui ta vaikselt sosistab, lugu jutustab. Tänu sellele esitusele meenub mulle veel üks suurepärane artist – Leonard Cohen.

Plaadi viimane laul on „Isolation“, mida John Lennon esitas 1970 albumil „John Lennon/Plastic Ono Band“, kuid seda on esitanud ka Harry Nilsson, Joe Cocker jt. „Isolation“ on alati olnud üks suurepärane lugu, millele Beck ja Depp annavad veidi bluusilikku hingamist, kusjuures Deppi tämbris leiab minu kõrv nii John Lennonit, kuid tegelikult isegi ka David Bowiet … kuulake … No ja see uhke Jeff Becki kitarrisoolo selles laulus!!!

Igal juhul on Jeff Becki ja Johnny Deppi uus album üks suurepärane kuulamine, mis on paljudele muusikasõpradele nostalgilinegi, sest enamus lauludest on pärit 60.-70. aastatest. Jeff Beck ja Johnny Depp annavad nendele nüüd oma hingamise.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/6U70hQoQqREAfmdUW9sm6H


Eugene Yelchin „Geenius laua all“ (Pegasus)

Draama, peresaladused ja nuhk omaenda köögis! Kuidas saab küll Jevgenist kangelane, kui tal pole isegi oma tuba? Ta ei ole sporditäht ega legendaarne balletitantsija. Ta ei ole ka ameeriklane, kellel on vabadus kanda üle mõistuse erksavärvilisi riideid ja närida Juicy Fruiti nätsu.

Jevgenil on ainult pisike pliiatsijupp, vanaema laua alumine külg ja joonistused, mis võivad kõike muuta.

Auhindadega pärjatud kirjanik ja kunstnik Eugene Yelchin (Jevgeni Jeltšin) jutustab lõbusate seikadega loo oma lapsepõlvest külma sõja aegsel Venemaal. Tulemuseks on jõuline portree poisist, kes püüab mõista oma kohta perekonnas ja esitab kogu oma nooruse küsimusi, millele ei saa vastust.

„Olnu võib elustuda erineval viisil. Ka taas nähtuna lapse silmade läbi, nii nagu me oleme seda kogenud Leelo Tungla „Seltsimees lapses“. Kuigi Eugene Yelchini lapsesilmad nägid detailides teistsugust ruumi, paiknesid kõik tolleaegsed nõukogude lapsed raudse eesriide taga. Nad elasid maailmas, kus kehtisid omad reeglid ning tavad. Tagantjärele paistavad need paljuski absurdsetena, kuid tol ajal moodustasid nad aegruumi, milles möödus tänaste täiskasvanute „õnnelik“ lapsepõlv.“ — David Vseviov

Kohe alguses pean tõdema, et see on üks väga andekalt kirjutatud lasteraamat, mis kindlasti sobib lugemiseks ka täiskasvanutele, eriti neile, kelle lapsepõlv on möödunud Nõukogude Liidus, sest just toonasest ajast Eugene Yelchini kirjutatud raamat räägibki. Siinkohal pean lisama sedagi, et raamatus on palju juttu ka Jevgeni vennast Viktorist, kes saigi maailmakuulsaks iluuisutajaks, kes abiellus oma uisutamispaarilise Irinaga, nende poeg oli tunnustatud USA näitleja Anton Yelchin, kes lahkus meie hulgast vaid 27-aastasena …

Raamatu alguses on Jevgeni koos ema ja isaga Moskvas. Nad ootavad järjekorras, et pääseda mausoleumi, et vaadata palsameeritud Leninit. Pean tunnistama, et kui 1979. aastal, 10-aastase poisikesena koos vanaemaga Moskvas käisime, siis mausoleumi me ei jõudnudki … õnneks!

Moskva Punasel väljakul peatus turistibuss, kust hüppasid maha ehtsad Ameerika turistid, kes järjekorras seisvatest inimestest ette trügisid. Jevgeni ema oli pahane, sest olid nad ju mitu tundi sabas seisnud ja nüüd tulid turistid, kes lihtsalt mööda jalutasid.

Raamatu autor kinnitab, et Lenini mausoleumi juures ei tohtinud lärmata, aga ameeriklased naersid ja rääkisid valjusti. Ameeriklased käitusid nii, nagu polnud ette nähtud, ja Jevgeni ema niisamuti.

Kõik sabasseisjad vahtisid Jevgeni ema, Jevgeni vahtis ameeriklasi. Ta ei teadnud, et nii erksaid värve olemaski on, nagu ameeriklased seljas kandsid. Sellised värvid ei sobinud üldse Punasele väljakule. Väljak võib ju nime poolest punane olla, aga talvel oli see mustvalge. Järjekorras seisvate kodanike riided olid enamjaolt mustvalged. Lisaks sellele olid värvidest esindatud pruun, sõjaväeroheline, mereväesinine ja riigilipu punane. Need olid nõukogude vikerkaarevärvid.

Jevgeni oli tulnud perega Moskvasse vaatama, kuidas tema vanem vend Viktor iluuisutamisvõistlustel võistleb, kuid isa oli ütelnud, et kõigepealt peavad nad täitma kodanikukohust ja vaatama Lenini muumiat.

Lõpuks said Jevgeni, ema ja isa, vend Viktor, mausoleumi sisse. Jevgeni polnud varem surnut näinud ja Lenin oli surnud juba enne Jevgeni sündimist. Isa sosistas, et Jevgeni ei peaks kartma, sest poiss ju armastab oma vanaisa Leninit. Raamatu autor lisab, et Lenin oli kõigi Nõukogude laste vanaisa, mis tekitas natuke segadust. Toonases Nõukogude Liidus oli ju nii palju lapsi, kuidas saab kõigil olla üks ja sama vanaisa?

Jevgeni leidis end mõttelt, miks ta üldse pidi Moskvasse Leninit vaatama tulema, kui Lenini vaatas neile vastu igalt poolt – postkaartidelt ja maalidelt, loosungitelt ja plakatitelt, teekannudelt, rahatähtedelt. Tema nimi oli antud tänavatele, parkidele ja staadionidele. Isegi selle linna nimi, kus Jevgeni elas, oli Leningrad.

Lõpuks otsustas Jevgeni Leninit siiski piiluda ja märkas Lenini hõreda punase habeme all kitsast plaastrit!

Miks oli Leninil plaaster … kelleltki polnud seda küsida. Jevgenil käis pärast mausoleumist väljumist peast läbi mõte, kui nad kohe praegu jooksu pistavad, jõuavad nad perega bussi peale ja nad saavad Ameerikasse sõita!

Jevgeni ja tema pere ei jooksnud kuhugile … nende poole jooksis hoopis üks ameeriklane, kes pistis Jevgeni vennale, Viktorile midagi pihku. Jevgeni vahtis kitsast läikepaberisse pakitud riba venna käes – see oli kujult samasugune nagu Lenini plaaster, aga erkkollast värvi. Siin on juures joonistus, millelt on näha, et tegemist oli Juicy Fruit närimiskummi lehega … rohkem midagi, aga juba jooksid Jevgeni ja tema pere poole mingid mehed, ja Jevgeni teadis ütlematagi, et need olid lihtkodanikeks maskeerunud julgeolekumehed.

Mida ameeriklane oli Viktorile andnud? Seda tahtsid need mehed teada. Jevgeni ema oli julge naine, kes hakkas julgeolekumeestele vastu. Ameeriklane ei andnud neile midagi ja nemad tulid Moskvasse selleks, kuna tema poega oodati vabariiklikul iluuisutamisvõistusel!

Julgeoleekumees käitus üleolevalt ja käskis perele minema minna, enne kui ta neid pokri pistab. Lisades sinna veel ka sõna itskenärakad … Jevgeni küsis hiljem vennalt, mis asjad on itsked? Viktor teadis ütelda, et mõni ütleb niimoodi juutide kohta. Tol hetkel see Jevgenit ei huvitanud, teda huvitas närimiskummileht venna taskus. Nende kodumaal närimiskummi ei müüdud, neil polnud õieti süüagi, milleks närida midagi, mida ei saa alla neelata. Viktor näris Juicy Fruiti lehte kolm nädalat. Ööseks pani nätsu teetassi likku, et see pehme seisaks. Selleks ajaks, kui vend nätsu Jevgenile pärandas, ei olnud sel enam lõhna ega maitset …

Seejärel saame lugeda veidi ka NSV Liidust. Üks kuuendik maailmast oli punaseks värvitud, et nimi Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ära mahuks. Toonased maakaardid olid üsna ebatäpsed, kuid Jevgeni oli kindel, et see oli mõeldud vaenlaste eksitamiseks. Viktor räägib Jevgenile ka raudsest eesriidest, sõbralikest naaberriikidest, kuhu paigutati Nõukogude sõjaväe tankid, laskemoona tuubil täis ja lahinguvalmis. Seda tehti ameeriklaste pärast. Ameeriklastega oldi sõjas, Viktor kinnitas, et see oli pigem sõnasõda, ja seepärast seda külmaks sõjaks kutsuti. Viktori arvates polnud see eriti külm, pigem leige. Viktor oli kindel, et tema läheb kunagi välismaale. Ta on ju andekas sportlane, temast saab iluuisutšempion. Jevgeni oli selles samuti kindel, sest eelmisel päeval oli Viktor Moskva võistluse võitnud!

Ka Leningradist on juttu. Talved olid külmad, lapsed pandi riidesse nagu kubujussid. Soe pesu, vatipüksid, viltsaapad, kampsunid, sallid, labakindad, läkiläki – Jevgeni ei saanud pärast seda õieti liigutada, kui ema oli ta riidesse pannud.

Juttu on sellestki, kuidas Viktor ja Jevgeni kord nädalas Kirovi kultuuripalees asuvasse pisikesse kinno läksid, Ameerika filme vaatama! Filmid olid vanad ja ära kratsitud, sest need kuulusid sakslastele, enne kui venelased neist suures sõjas jagu said. Ekraani all jooksis saksakeelne tõlge sellest, mida Ameerika näitlejad filmis rääkisid. Ameeriklaste jutt oli dubleeritud vene keelde, nagu Viktor kord Jevgenile sosistas, et ameeriklased nende kodumaa kohta midagi halba ei ütleks.

Ka ameerika rokenrollist loeme. Jevgeni kuulis seda esimest korda isetehtud plaadilt, mille keegi venelane oli oma korteris valmistanud. See olnud õige vinüülplaat. See oli vana röntgenpilt kellegi jalaluumurrust, ülesvõtte keskele oli põletatud hernetera suurune auk. Sellest august hargnesid laili kontsentrilised vaod. Kui vend Viktor selle grammofonile asetas, siis tuli sealt sellist muusikat, millist Jevgeni varem polnud kuulnud. Jevgeni ei eristanud ühtegi pilli peale trummi ega saanud aru ühestki sõnast, mida laulja karjus, aga see oli ikkagi parem kui Punaarmee koor, mida raadiost lasti, parem kui ema balletimuusika plaadid.

See oli mürgel, mis Jevgenile hirmasti meeldis. Vanaema arvates oli see lärm! Plaati kuulati siiski veel mitmeid kordi.

Raamatu autor kinnitab, et selliseid plaate hüüti kontideks, sest neid salvestati ebaseaduslikult röntegiülesvõtetele. Leningradis oli nende järele tohutu nõudlus, aga valitsus oli juba vastu võtnud „lääne ees lömitamise“ vastase seaduse, millega need ära keelati. Kontide valmistamine ja müümine oli kuritegu, ja Viktor ütles, et kui nad vahele jäävad, siis lähevad vangi.

Ja nüüd tuli isa koju, ja viskas kondid ahju … Jevgeni ei saanudki seda konti rohkem kuulata, kuid lugu tema peas kummitas veel mitmeid nädalaid.

No nii, ja see on alles selle vahva raamatu algus. Meil on võimalus lugeda ka kommunaalkorteritest, ühes sellises elas ka Jevgeni pere. Ühesainsas pisikeses toas elasid Jevgeni, Viktor, ema, isa ja vanaema. Sama korteri teistes tubades elasid teised inimesed. Köök, koridor ja tualett olid ühiskasutuses. Igas kommunaalkorteris ehk kommunalkas oli oma nuhk. Nende nuhk oli Blinov. Tema elas üksipäini kõrvaltoas, nuhkis, kuulas pealt ja käis Riiklikus Julgeoluku Komitees ehk KGB-s naabrite peale kaebamas. KGB tahtis teada, kas mõni kodanik on rahulolematu, ja kui on, siis mispärast.

Jevgeni ema töötas Vaganova-nimelises balletiakadeemias, kus koolitati lapsi suureks balletitantsijaks. See oli suurim klassikalise balleti õppeasutus maailmas, nende õpilane oli ka Mihhail Barõšnikov, kes oli suurim vene balletitantsija, kes tohtis saada omaette korteri ja isikliku auto ja käia välismaareisidel. Raamatu autor meenutab sedagi, kuidas ema ta esimest korda Barõšnikovi vaatama viis. Lava taha. Ema vaatas ja õhkas. Oleks ka Jevgeni sellise kunstilise andega sündinud.

Jevgeni perekonna kodune elu oli hoopis tagasihoidlikum. Siin on humoorikas peatükk, kuidas isa kodus mööblit kokku lükkab, et kõik magama mahuksid. Jevgeni kinnitab, et tema isas oli nagu kaks inimest koos – kinnine kommunist ja inimene, kes jumaldas vene luulet. Talle meeldis seda ka ette kanda.

Ka sel õhtul said perekonna voodid kokku passitatud. Jevgeni mahtus magama ainult vanaema laua alla. Ta magas välivoodil, kitsal riidetükil, mille vedrud tõmbasid kanga igas suunas pingule, nii et poisi välivoodist sai batuut. Õnneks oli Jevgeni üsna varakult õppinud magama liigutamata …

Vanaema laua laudlina ulatus igal pool põrandani, nii et lauaalusest sai mõnus väike telk. Mida Jevgeni selle laua all tegi? Igal õhtul näppas ta isa tagant pliiatsi, et laua alla joonistada. Männipuust plaadi alumine külg oli poisi joonistusi täis nagu eelajalooline koopalagi. Joonistamiseks oli ruumi küllalt. Laud oli suur. Jevgeni pildid olid väikesed. Jevgeni kinnitab, et ka lugeja teab, kui väikesed need pildid olid, sest selle raamatu pildid on needsamad, mille ta laua alla joonistas! Mitte päriselt needsamad pildid, sest raamatus on need mälu järgi joonistatud.

Ja veel. Üritan teha nüüd veidi lühemalt, olen juba pikalt lobisema jäänud, kuid see on igati kaasahaarav lugemine. Jevgeni kuulis ühel öösel, kuid ema ja isa omavahel sosistasid, neil oli kahju, et Jevgeni andeta on. Viktor oli iluuisutaja, tema oli tubli, aga Jevgeni. Ema kinnitas, et poiss peab hakkama balletiga tegelema … kas tõesti?

Käime koos Jevgeniga ka koolis joonstamistunnis, kus õpetaja ei suuda Jevgeni annet mõista ega oskustest aru saada, sest kõik lapsed peavad joonistama nii, nagu õpetaja neile ette näitab! Oh, jah …

Loeme ka sellest, kuidas avastati Viktori uisutamistalent, ja uskuge mind, seegi on igati humoorikas. Ja iluuisutamine oli külma sõja lahingutes üks Nõukogude valitsuse võimsamaid relvi. Annete arendamiselt ei hoitud raha kokku ja kui kõige andekamad noored uisutajad küpseks said, saadeti nad rahvusvahelistele võistlustele ameeriklasi võitma. Vastutasuks jagati tšempionidele omaette kortereid, isiklikke autosid ja välismaareise. Viktor sai iluuisutuusaks, kuid ta viidi üksiksõidust paarissõitu üle.

Ja veel. Lugeda saame ka juudivihast, sest raadios hakati rääkima sõjast Iisraelis, milles süüdistati Vene juute. Oli ju suur vene rahvas Nõukogude Liidu juudid lõplikust hävitamisest päästnud, ja nüüd tasutakse vene rahvale pettuse, reeturlikuse, riigireetmisega … Ja ühel päeval oli ka kommunaalkorteri uksele soditud: Peksa itskeid, päästa Venemaa! Korterinaabrid soovitasid Jevgeni perel Iisraeli minna … Jevgeni sai koolis peksa … õnneks oli Viktor tugev, ja suutis ise kõige suuremale Jevgeni kiusajale kere peale anda.

Jevgeni läks kevadel ka Vaganova balletikooli katsetele, et end Konstatntin Mihhailovitšile näidata. Enne seda oli vaja poiss puhtaks pesta, seda tehti saunas. Ja ka sellega kaasneb mitu „huvitavat“ teemat – Puškin ja Lermontov ning nende surm duellidel (Jevgeni jõudis järelduseni, et luuletajad ei ela vist väga vanaks, sellele lisas poisi isa Ossip Mandelštami mõttetera, et luulet austatakse Venemaal nii väga, et selle eest tapetakse) ja Stalinist (Stalinit nägi Jevgeni saunas ühe suure mehe rinnale tätoveerituna, kusjuures oli ka Stalin mausoleumis olnud, kuid ta oli sealt välja visatud, ja itske arstid olid Stalini ära mürgitanud …)

Isa püüdis selgitada Jevgenile, et Stalin oli suur juht, kes tegi ka vigu, nendest vigadest räägiti ka Kommunistliku Partei Kongressil, kuid alles siis, kui Stalin oli juba surnud. Jevgeni arvates polnusd see ikka päris see, ja pigem ei saanud poiss aru, miks Stalin suri 75-aastaselt, aga luuletajad noorelt. Kas luuletusi kirjutada on raskem kui inimesi hirmutada?

Vaganovasse tagasi, katstetele. Jevgeni „vaatab üle“ Konstantin Mihhailovits, geenius ja omaaegne erakordne tantsija. Geenius tõdes veidi aja pärast Jevgeni emale, et tänuks ema ustava töö eest Vaganova balletiakadeemias on ta valmis Jevgeni täielikule andepuudusele läbi sõrmede vaatama, ja kui poiss meditsiinilise komisjoni läbi teeb, võetakse ta üheks aastaks katseajale.

Loeme sellestki, kuidas Barõšnikov Nõukogude Liidust Kanadasse läks, ära hüppas … Kuidas Jevgeni isa avastas poisi kunstiande, sest ta läks ühel õhtul otsima, kuhu tema pliiats ikkagi kaob. Lauaalused joonistused olid hämmastavad. Isa hüüdiski, et neil on geenius laua all!

Ka Barõšnikovi teksadest on juttu, sest Jevgeni ema toob need pojale, sest balletikoolis peavad lapsed ilusasti riides olema. Need olid Ameerikas valmistatud Levi Straussi sinised teksad, mille peale vanaema tõdes, et need on ju juudi tehtud kaatsad … vanaema väga palju selles raamatus ei räägi, aga kui ütleb, siis ütleb mahlakalt …

Raamatu lõpus saame teada, kuidas Jevgeni endale kuulsa kunstiõpetaja (Tatjana Georgievna Bruni) sai. Õpetaja käis kommunaalkorteris Jevgeni joonistusi laua all vaatamas, ja kutsus poisi enda korterisse kunsti õppima. Tatjana Georgievnal oli palju kunstiraamatuid, mis pakkusid Jevgenile suurt huvi. Ta tõdes, et Venemaal oli kahte sorti kunstnikke – need, kes Venemaalt ära hüppavad, ja need, kes koju jäävad. Õpetaja tõdes, et ärahüppajad said teha sellist kunsti, mida ise tahtsid, aga need, kes kodumaale jäid, seda teha ei tohtinud. Nende kunst keelati ära. Mõned pandi vangi. Mõned lasti koguni maha. Ja olid ka sellised kunstnikud, kellele halastati, sest nad õppisid tegema kunsti nii, nagu ette nähtud.

Kogume ka vanapaberit, et saada talong, et Jevgeni isa saaks osta Mandelštami uue luulekogu; saame teada miks ei olnud vanaisa nägu perekonnafotol; juttu on ka rahvavaenlastest, kommunistlikust võimsast tulevikuühiskonnast; sellest, et Jevgeni isa ei saa olla luuletaja, kuna ta kardab tõtt rääkida … ja et ka Mandelštam tapeti luule pärast …

Raamatu lõpp on nukker. See on seotud Jevgeni isaga, kes oli öö läbi külmetanud, et saada Mandelštami luuleraamat … ka nuhk Blinoviga kohtume veel, kes jutustas, kuidas ta Kanadas Barõšnikovi silmist kaotas … aga, mis oli juhtunud Jevgeni vanaisaga, seda teada me ei saagi.

Ma usun, et selle kaasahaarava, inimliku ja omamoodi põneva, humoorika ja iroonilise raamatu tutvustust/kokkuvõtet on õige lõpetada autori mõttega: „Meie minevikus – meie perekonna minevikus, mis oli meie kodumaa minevikule jalgu jäänud – oli nii palju saladusi, et minu pärimine ajas armsatele inimestele ainult hirmu peale. Nägin seda hirmu oma isa ja ema ja vanaema silmis, aga ka võõraste silmis, kellest ma iga päev tänaval mööda kõndisin. Nõukogude kodanike silmad olid poolsuletud ja klaasistunud, nagu vaataksid nad parema meelega oma hirmul sisemusse kui välja ohtlikku maailma.

Aga Leningradis oli ka teistsuguseid silmi. Silmi, milles säras uudishimu ja kirg; silmis, mis janunesid millegi enama kui ainult üksluise virelemise järele. Olin näinud selliseid silmi järjekordades, kus oodati Barõšnikovi tantsimist; olin näinud selliseid silmi raamatukogudes, teatrites, muuseumides, kontserdisaalides.

Need uudishimulikud ja kirglikud silmad tegid mind õnnelikuks. Jah, hoolimata kõigest olin ma õnnelik.

Soovitan kõikidel seda raamatut lugeda ...


Tiia Toomet „Vana aja lood“ (Varrak)

Ajaga on asi niimoodi, et alguses on aeg alati uus. Aga veel uuemat aega tuleb kogu aeg juurde. Mõne aja pärast, kui uut uut aega on juba paras jagu juurde tulnud, saab vanast uuest ajast vana aeg. Kui mina veel laps olin, oli minu aeg igatahes täiesti uus. Kui aga nüüd mu lapselapsed nuruvad, et jutusta, kuidas vanal ajal söödi, joodi, mängiti, tülitseti, siis mõtlevad nad, kuidas mina lapsena sõin, jõin, mängisin, tülitsesin. Uus aeg on nüüd nende päralt ja mul ei jää üle muud, kui seda tunnistada. Ja jutustada. – Autor

Tiia Toometi kirjutatud raamatut „Vana aja lood“ mäletan ma väga hästi. See ilmus 1983, ja toona sai raamat suure huviga läbi loetud, sest oli see ju põnev meenutus vanadest aegadest ja vanadest asjadest, ja mingil hetkel pakkus ajalugu mulle suurt huvi.

1987 ilmus Tiia Toometi sulest veel üks sarnase „hingamisega“ raamat ehk „Kodused asjad“ (Eesti Raamat), kuid mänguasjade, kooliasjade, nukkude, kaisukarude ajaloost jutustavad ka 1997 ilmunud „Nukuraamat“ (Kunst); 2001„Vana aja koolilood“ (Varrak); 2005 „Unustatud mänguasjad“ (Tänapäev); 2009 „Suur karuraamat“ (Tänapäev); 2010 „Mänguasjad jutustavad“ (Tammerraamat); 2015 „Maagilise väega nukud“ (Hea Lugu). Olen kõiki neid ka lugenud ja need raamatud on väga-väga huvitavad.

Lisaks nendele on Tiia Toomet kirjutanud mitmeid ja mitmeid ägedaid lasteraamatuid: „Kuhu need värvid jäävad“ (1975 koos Jaan Kaplinskiga, illustratsioonid Edgar Valteri sulest, väljaandjaks kirjastus Eesti Raamat); „Värviline kosmoselugu“ (1979, Kunst); „Kuidas panna nööpe“ (1979, Eesti Raamat); „Lapikirja ja lastekirja“ (1984, Kunst); „Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda“ (1984, Eesti Raamat). Mitmeid vahvaid lasteraamatuid on ilmunud Tiia Toometi sulest ka sellel sajandil ehk „Kõige paremad asjad“ (2007, TEA Kirjastus); „Kus on kodu?“ (2007, 2013, TEA Kirjastus); „Lugemistund“ (2008, TEA Kirjastus); „Karu Lillekäpa töö-ööd“ (2010, TEA Kirjastus) jpt.

„Vana aja lood“, mis ilmus sel aastal, on täiendatud raamat. Raamatu on vahvate piltidega ja fotodega ning erinevate lahendustega illustreerinud Mare Hunt.

Tiia Toomet kinnitab: "„Vana aja lugude“ sisu on jäänud samaks, kirjutasin vaid mõned jutud juurde: omaaegsetest lasteraamatutest, mänguasjadest, diafilmide vaatamisest, sünnipäevade pidamisest. Illustraator ja illustratsioonid on aga uued.

Raamatu esimeses peatükis „Vanast ajast ja uuest ajast“ tõdeb raamatu autor, et ajaga on asi niimoodi, et alguses on aeg alati uus. Aga veel uuemat aega tuleb kogu aeg juurde. Mõne aja pärast, kui uut uut aega on juba paras jagu juurde tulnud, saab vanast uuest ajast vana aeg.

Mulle meeldib see, kuidas Tiia Toomet aja mõistet lahti kirjutab, väga vahva. Selles raamatus jutustab Tiia Toomet lastele/lugejatele, kuidas tema lapsena (ehk kuidas vanal ajal lapsed) sõi, jõi, mängis, tülitses.

Seejärel saamegi lugeda vana aja lastest. Vana aja lapsed olid samasugused kui uue aja lapsed, ainult mõned asjad olid neil teistmoodi. Seejärel jutustab Tiia Toomet, mis asjad olid teistmoodi. Näiteks polnud vana aja lastel televiisoreid, arvuteid ega nutitelefone, mistõttu õhtuti vana aja lapsed lugesid, joonistasid või olid niisama toas. Päeval oli vana aja lapsed õues. Vanal ajal oli palju lapsi, kes ei käinud lasteaias, ilusa ilmaga mängisid nad terve päeva hoovis ja tänaval.

Vanal ajal oli palju vähem suuri mitmekorruselisi elumaju kui praegu. Enamik lapsi elas väikestes puumajades. Puumajades ei olnud vanni ega kraanis sooja vett. Jalgu tuli pesta kausis. Tubades olid ahjud, ahje köeti puudega. Sellepärast olid vana aja hoovides puuriidad ja puukuurid, mille vahel oli lastel huvitav mängida.

Vana aja lapsed olid vahel head, aga vahel tegid pahandust, vahel olid nad sõnakuulelikud, aga vahel jonnisid. Vana aja lapsed olid omavahel sõbrad, aga vahel tülitsesid ka. Vahel olid vana aja lapsed kurvad, aga rohkem olid nad rõõmsad. Rohkem oli neil huvitav kui igav. Rohkem olid nad lärmakad kui vaiksed.

Vana aja lapsed olid poisid ja tüdrukud. Kõik vana aja lapsed armastasid jäätist, limonaadi ja kinos käia.

Edasi loeme vana aja vanaemadest, hoovidest ja mängudest, mida vanal ajal mängiti. Poisid mängisid näiteks sussi (sellest mängust saame siin ka lugeda), tüdrukud mängisid klaaskuulidega, mängiti ka keksu, hüppekooli, pallikooli, mädamuna, kulli ja peitust.

Seejärel saame teada, mida vana aja lapsed talvel tegid. Lumega said lapsed kelgutada, suusatada ja uisutada. Kelke oli vanasti kahte sorti: harilikud kelgud ja soome kelgud ehk tõukekelgud. Suusad olid vanasti puust, plastmassi siis veel polnud. Puusuuski pidi enne sõiduhooaega tõrvama. Uisutati ka – poiste uiskude nimi oli vanasti pantsid, tüdrukutel olid sakiliste otstega iluuisud.

Vana aja dressid olid seest uhutud ja mõnusalt soojad, aga kui ilm külmemaks läks, oli vaja paksemaid riideid. Siis tuli lastel panna selga lambanahkne kasukas, pähe karvamüts, jalga villased karupüksid ja vildid, kätte labakindad.

Saame teada sellestki, mida vanal ajal toas tehti, sest talvel, kui ilm oli väga külm, või suvel, kui väljas sadas vihma, pidid vana aja lapsed jääma tuppa. Toas sai teha hoopis vähem asju kui õues. Toas sai lugeda raamatuid, mängida lauamänge („Kits“, „Reis ümber maailma“, mustvalgete kivikestega doomino, ümmarguste nuppudega tamka, värviliste piltidega muinasjutuloto), joonistada, vaadata diafilmi või sorida mänguasjakasti. Kaarte sai ka mängida: linnade põletamine, viitleht ja potkitnoi.

Loeme edasi. Mida vanal ajal söödi? Tiia Toomet kinnitab, et kõige rohkem söödi tuutujäätist, mida müüdi putkades, mis nägid välja teistmoodi kui harilikud jäätiseputkad. Harilikes jäätiseputkades müüdi topsijäätist ja briketijäätist, müüdi ka pulga otsas „Eskimot“. Juua sai limonaadi, mille nimeks „Õunajook“, „Pirnijook“ või „Sidrunijook“. Kõik limonaadid olid ühesugustes pruunides või rohelistes metallkorgiga klaaspudelites, ainult sildid olid igal sordil isemoodi. Kui linnas käies janu peale tuli, sai juua osta ka tänaval olevast gaseeritud vee automaadist.

Edasi on juttu vana aja poodidest ja poeskäimisest. Saame teada, kelleks tahtsid vana aja lapsed saada. Tüdrukud tahtsid saada õpetajaks, arstiks ja müüjaks. Peale selle tahtsid kõik väikesed tüdrukud saada emaks. Sellepärast oli tüdrukutel palju nukke. Poisse nukud ei huvitanud. Poisid ei tahtnud nukumängus isadeks olla. Poisid tahtsid olla bussijuhid, trammijuhid ja vedurijuhid … Veel tahtsid poisid saada kangelasteks.

Juttu on ka vana aja sõidukitest (tramm, buss, rong), mänguasjadest (mänguatod, konstruktorid, nukud jne), diafilmi vaatamisest, sünnipäevadest ja sünnipäevakingitustest, abstrükkide ehk vesipiltide tegemisest – nendega kaunistati oma lemmikraamatuid.

Mida vanal ajal loeti? Vanal ajal loeti peamiselt lasteraamatuid. Muist raamatuid olid suured ja õhukesed, muist väiksemad ja paksemad. Need lapsed, kel lugemine selge, lugesid paksemaid raamatuid. Paksemates raamatutes oli vähem pilte, kui õhemates, aga jutud olid pikemad. Selles raamatus on kahel leheküljel vahva valik nende raamatute esikaantest, mida lapsed vanasti lugesid.

Tiia Toometi vahvas raamatus on juttu veel imelikest mõtetest, klaasikildudest, põlledest ja põlletaskutest, tülitsemisest ja jonnimisest, keldrivanamehest, keda kartsid kõige julgemadki poisid. Autor jutustab meile sellest, mida vana aja lapsed suvel tegid, miks vanasti sügiseti aknaid kleebiti, loomadest (koerad, kassid, tuvid, loomad loomaaias, vihmaussid, keldrikakandid, lutikad, lepatriinud), kurbusest, valetamisest.

Raamatu viimane peatükk on „Üks hea vana aja päev“.

Selline vahva, huvitav, faktirohke ja omamoodi põnev reis ajas see Tiia Toometi raamat on. Mulle meeldivad ka uued illustratsioonid. Ma olen kindel, et see ON igati huvitav lugemine tänastele lastele, et veidike uurida ja piiluda, kuidas elasid nende vanaemad ja vanaisad, vaaremad ja vaarisad. Ja teisalt on see ju ka igati mõnus lugemine kõikidele neile, kes soovivad meenutada ammuseid ja vägagi nostalgilisi aegu ...


Annie M. G. Schmidt „Kriimik“ (Eesti Raamat)

Kriimik on tragi tüdrukutirts, kes elab koos ema ja isa ja koer Porikäpaga kodus, kus on väga suur vann. Suur vann kulub hädasti ära, sest Kriimik on erakordselt kergesti määrduv laps. Ja koer Porikäpaga pole lugu teps mitte parem. Tarvitseb vaid õue minna, kui juba hetk hiljem on mõlemad mustad. Vahel pole selleks tarvis õue minnagi!

Õnneks lõppevad sekeldused alati hästi, viigu need Kriimikut juuksurisse, pulma, tädi sünnipäevale või kööki haigele emale suppi keetma. Ja ühel päeval saab Kriimik linnapealt isegi ordeni. Hurraa!

„Kriimik” on armastatud hollandi lastekirjaniku, „Viplala lugude” autori Annie M. G. Schmidti tuntuimaid raamatuid väikelastele. Pildid on joonistanud teine lastekirjanduse klassik, Fiep Westendorp, keda sidus autoriga pikaajaline koostöö. Tema illustreeritud on ka Annie M. G. Schmidti raamatud „Jip ja Janneke”, „Otje” ning „Pluk ja punane autokraana”.

Minu lapsepõlve üks lemmikraamatutest oli kindlasti (on seda praegugi) Annie M.G. Schmidti kirjutatud „Viplala lood“. Lugesin selle raamatu eesti keelset versiooni aastast 1975, pärast seda on väikese mehikese, kel nimeks Viplala, seiklused ilmunud eesti keeles üsna mitmel korral.

Püüdsin uurida, millised Anne M.G. Schmidti raaatud on eesti keeles ilmunud, ja loodan, et see ülevaade on põhjalik: „A nagu Aabel“ (1966, Eesti Raamat); „Viplala lood“ (1969, 1975, 1983 ja 2001, Eesti Raamat, 2012, kirjastus Helios); „Viplala ja Aabeli lood“ (1993, Tiritamm); „Junts ja Vunts. Nõiad ja muud seesugused“ (1997, Eesti Raamat, neist esimese mainitud loo on illustreerinud Fiep Westendorp); „Miisu“ (1998, 2017, Eesti Raamat), „Jip ja Janneke“ (2002, 2010 ja 2017, Eesti Raamat, illustreerinud Fiep Westendorp); „Pluk ja punane autokraana“ (2000, Eesti Raamat, illustreerinud Fiep Westendorp); „Otje“ (2015, kirjastus Verb, illustreerinud Fiep Westendorp), „Lendav lift“ (2018, Eesti Raamat, selleski raamatus tegutseb poiss, kel nimeks Aabel, nagu ka selle nimekirja esimeses raamatus) ja nüüd „Kriimik“, ja Flip Westendorpi illustratsioonidega.

Nagu eespool kirjastuse enda tutvustuses mainitud, siis sidus Schmidti ja Westendorpi pikaajaline koostöö, mistõttu meenub mulle siinkohal ka Astrid Lindgreni ja Ilon Wiklandi koostöö.

Anna Maria Geertruida Schmidt ehk Annie M.G. Schmidt elas aastail 1911-1995. Ta oli hollandi kirjanik, keda on nimetatud ka hollandi lastekirjanduse kuningannaks ning hollandi rahvuslikuks ikooniks. Ta on kirjutanud luuletusi, laule, näidendeid, muusikale, raadio- ja telesaateid, kuid eelkõige teatakse teda ikkagi lastekirjanikuna. 1988. aastal sai ta ka Hans Christian Anderseni medali, mis mõeldud just lastekirjanikele.

„Kriimik“ ilmus algupäraselt 1973, eesti keeles ilmub see esimest korda. See on igati vahva ja mõnus lasteraamat pere väiksematele raamatusõpradele. Raamat, milles on humoorikaid sündmusi ja suurepärased illustratsioonid. Raamatus on kuus igati lõbusat ja naljakat peatükki, milles tegutsevad Kriimik ja tema koer Porikäpp.

Esimene peatükk on „Luku taga“. Selle alguses saame teada, et elas kord tüdruk, keda kutsuti Kriimikuks, sest ta oli kogu aeg must ja räpane ja plekke täis. Kui ta polnud just värskelt vannist tulnud. Aga üle poole tunni ei püsinud ta ealeski puhas.

Ühel päeval, kui Kriimik oli just vannist tulnud, ütles ema, et kohe tulevad külalised. Ema teadis, et Kriimik üle poole tunni puhas ei püsi, mistõttu pani ema tüdruku tuppa luku taha. Kriimikule see ei meeldinud, kuid midagi polnud teha. Kriimik ja tema koer Porikäpp olid luku taga.

Aga mitte kauaks! Õige varsti tuli maaler, kes toetas oma redeli vastu majaseina. Maaler ronis kahe suure värvipotiga üles. Ta ronis Kriimiku aknast mööda, päris viimase korruseni, ja hakkas katuseräästa juures värvima.

Nüüd oli õige aeg Kriimikul ja Porikäpal hakata redelist alla ronima, kuid kahjuks hakkas redel kõikuma, ja … mis edasi juhtus, selle jätan ma Sulle endale avastada. Igal juhul pidid Kriimik ja Porikäpp enne külaliste tulekut taaskord vanni minema.

Teine lugu on „Vaht“. Kriimik ja Porikäpp jäid kahekesti koju, sest ema pidi poodi minema. Ema palus, et Kriimik end mustaks ei teeks, ja käskis tal moosisai lõpuni süüa. Kuid! Ema lahkus, Kriimik võttis Porikäpa sülle, kes vehkis sabaga sedasi, et terve võileib lendas taldrikult maha. Nüüd oli laudlina moosine, ja kui Kriimik üritas laudlina puhastada, sai ka tema kleit moosiseks!

Kriimikul ei jäänud muud üle, kui vanni tagasi minna. Kriimiku vanematel oli hiiglasuur vannituba hiiglasuure vanniga, sest neil oli erakordselt kergesti määrduv laps. Kriimik kahtles, kas puhtaks saamiseks piisab ikka vaid ühest pesupulbripakist, mistõttu võttis ta kümme super-hüper-hiiglasuurt pesupulbripakki. Need kallas ta kõik vanni tühjaks, ja lisas veel ka viis pudelti pesuainet sinna otsa.

Seejärel läks Kriimik koos Porikäpa ja laualinaga vanni. Esialgus oli see lõbus, oli ju ka veidi vahtu, kuid üsna ruttu väljus asi kontrolli alt! Varsti oli terve vannituba vahu all, seejärel korter, maja, tänav ja lõpuks terve linn.

Appi tulid tuletõrjujad! Mida nad tegid, selle jätan Sulle endale lugeda. Loo lõpus selgus, et Kriimik oli nii puhas, et nii puhas polnud ta veel kunagi olnud.

Kolmas lugu on „Päris kiilas“. Kuna Kriimiku juuksed olid sassis nagu linnupesa, saatis ema tüdruku juuksuri juurde, ja käskis Kriimikul juuksurile ütelda, et võtku nii lühikeseks kui saab.

Kriimikuga oli kaasa ka Porikäpp. Juuksur lõikaski nii lühikeseks kui sai ehk päris paljaks! Kriimikule meeldis, sest enne juuksurisse minekut oli tal hirmus palav, nüüd oli mõnusalt jahe. Porikäpal ka, sest ka tema oli paljaksnuditud!

Kriimik ja Porikäpp tegid oma välimusega teistele lastele esialgu nalja, kuid õige varsti oli linnas kümme kiilaspäist last ja üks üleni karvutu koer.

Nüüd avastas Kriimik, et kiilaspäiste laste peadele saab tähti joonistada ja nii tegi valmis ühe hüüdlause, mida oli võimalik lugeda siis, kui kümme last kõrvuti seisid. Mis lause see oli, selle jätan jällegi Sulle endale avastada, kuid ka selle loo lõpus minnakse vanni.

Neljas lugu „Kriimik ja pruut“ jutustab sellest, kuidas Kriimik ja Porikäpp naabritüdruk Tine pulma läksid. Porikäpa rihm oli kadunud, mistõttu otsustas Kriimik kasutada kirjutusmasina linti!!! Tänapäeval vist paljud lapsed ei teagi, mis asi on kirjutusmasin, rääkimata kirjutusmasina lindist, mis oli ütlemata tindine!

Kriimik, Porikäpp, kirjutusmasina tindine lint ja pulmad! See tähendas seda, et pruutkleit sai rikutud, kuid … õige varsti oli pruudil nägu nalja täis! Lõpuks pääses Kriimik ka pidulauda ja tal lubati isegi pulmatort lahti lõigata, kuigi ka sellega kaasnes üks hirmus mäkerdamine …

Viies lugu on „Ema on haige“, milles Kriimiku ema oli haigeks jäänud. Ema juures olid arst, õde. Kriimikule tuli hea mõte – tema ja Porikäpp kokkavad emale midagi head süüa. Mis saaks olla parem kui tomatisupp, mis maitses emale üliväga!

Kriimik võttis kapist tomatisupi purgi, tal õnnestus see purgiavajaga avada ja supp potti kallata, kuid supp oli veidi tükkis. Äkki oleks abi mikserist? Ja siis hakkas suppi „lendama“. Supiga said pihta köök, isa, arst ja õde, ka Kriimik ja Porikäpp. Seejärel tuli kõik see ära koristada, ja aiavoolikuga puhtaks kasta ...

Viimane, kuues lugu on „Tädil on sünnipäev“. Kriimik säras puhtusest ja Porikäpp säras puhtusest. Nad sammusid üle aasa, tädi Toonile külla. Kriimik korjas tee äärest terve sületäie lilli, ja pani ka Porikäpale pärja pähe.

Ja äkki! Eemalt lähenes pagari õpipoiss! Rattaga! Tort käes! Tort tädi Toonile! Pagarisell märkas Kriimikut liiga hilja. Et mitte tüdrukule otsa sõita, põikas ta eemale ja põrutas kaldapealselt alla, pea ees kanalisse!

Kriimik ja Porikäpp hüppasid talle järele ja tirisid õnnetu pagariselli kaldale. Kriimik, Porikäpp ja pagarisell läksid tädi Tooni juurde, kolmekesi rattal. Kõik olid mustad ja porised, tädi Tooni vaip sai rikutud, rikutud oli ka pagariselli toodud sünnipäevatort.

Kas ka sünnipäev sai rikutud? Oh ei! Saabus linnapea, kellel oli üks väga meeldiv uudis, mis puudutas Kriimikut ja Porikäppa. Milline uudis? Selle jätan taaskord Sulle endale lugeda.

Sellised ajatud, humoorikad ja vallatud lood on selles raamatus. Usun, et igati vahvad lugeda ka tänastel lastel, vaatamata sellele, et raamat ilmus juba peaaegu 50 aastat tagasi. Eks juhtub ka tänastel lastel igasugu äpardusi, millega võib kaasneda ka kohustlik vanniskäik või pesu aiavoolikuga ...

No ja rääkimata nendest lahedatest ja värviküllastest Fiep Wetendorpi illustratsioonidest.


Leelo Tungal, Karel Korp „Kollitame! Kummitame! Ehk kollikooli kasvandike juhtumisi tänapäeval“ (Tänapäev)

Kuidas küll saavad tänapäeva karmis maailmas hakkama majahaldjad ja koduvanad, sookollid ja härjapõlvlased, näkid ja kotermannid, ahjualused ja trükikuradid, tasasest Une-Matist rääkimata?

Vahvate kolli- ja tondijuttude ning suurte värviküllaste piltidega „Kollitame! Kummitame!“ võitis 1997. aastal Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia.

Leelo Tungla kirjutatud ja Karel Korpi illustreeritud „Kollitame! Kummitame!“ on üks igati vahva, humoorikas ja suurepäraste illustratsioonidega raamat, mis sobib lugemiseks kõikidele, kes usuvad kollidesse ja kummitustesse, nii lastele kui ka suurtele.

Raamatu alguses kinnitab raamatu autor, et kollid on heasoovlikud ja mõnusad, aga mõned neist jälle kurikavalad vembumehed. Üsna palju kollilisi on ka välja surnud või eriala muutnud: näiteks tinditonti kohtab tänapäeval koolideski haruharva ja kriidisööbik hakkab ümber kujunema lüümikuõgardiks.

Potuloom julgeb kummitama tulla veel ainult väga väikeste titade juurde ja supivana käib kursustel, et õppida piitsapiinaja ametit.

Sellest raamatust leiame lugusid nende veidrate olevuste elust, kes oli nõus onu Karelile (Karel Korp) poseerima ja lubasid tädi Leelol (Leelo Tungal) ennast kirjeldada. Ehk oleme meiegi nendega kusagil kohtunud?

Seejärel saame lugeda vaimuteaduste doktori hr. Vaimo Ghost-Kummiste avaldust, milles lugupeetud doktor ütleb, et kõik, mis nende kaante vahele kirja on pandud, on jabur väljamõeldis ja alatu laim, sest ühtki neist olevustest ega nähtustest, kellest ja millest „teos“ pajatab, pole tegelikult kunagi olemas olnud.

Raamatu esimene tegelane on majahaldjas Alma, kes kamandas kanu, kasse ja koeri, ajas kirbud ja prussakad majast välja, kihutas tondid ja kummitused minema. Tänutäheks palus Alma ainult seda, et tal lubataks puhvetkapi otsas istudes osa saada pere õhtusest teejoomisest.

Nüüd oli majahaldjas Alma unustatud, sest majja toodi uus teler, videomakk ja arvuti. Nüüd polnud perel üldse aega ühise laua taga istuda: isa vaatas telekast jalgpalli, ema kuulas raadiost soovilaule ja lapsed kaklesid arvutimängude pärast. Majahaldja kõht hakkas tühjusest korisema, nii et ta ei saanud ööselgi sõba silmale: koledast kõhukorinast tekkisid tal õudsed unenäod … Mis Almal muud üle jäi, kui tuli kanakari mässule õhutada!

Nii nõudsid ka kanad ja tibud oma kuuti telerit, videot ja kompuutrit, sest ka nemad tahtsid näha motohiiri ja Ämblikmeest!

Nüüd hakkas tegutsema perenaine. Mida ta tegi, ja mida tegi majahaldjas Alma? Selle jätan Sulle endale avastada.

Teises loos saame tuttavaks koduvana Manivaldiga, kes öösiti laudas krõbistas. Manivaldil oli piimatass nina ees, lehitses oma taskuraamatut ja meenutas nooruaega. Manivald on varasest noorusest peale teinud salajast öötööd: ta laulab lehmadele unelaule, lokib lammaste päid, teeb laudakassidele maniküüri, lahendab sigade omavahelisi tülisid ja kaitseb loomi kurja eest.

Selles loos saame teada, kuidas koduvana Manivald hakkas vastu viiele vihasele hundile!

Kolmandas loos ootab meid seltskondlik kaevuvana. Kaevuvana peetakse ekslikult morniks ja kinniseks onukeseks, kuid tegelikult on ta väga seltskondlik olevus – õhtuti ta muud ei teegi, kui mängib konnadega kaarte, jutustab neile naljajutte ja võtab vahel lauluotsagi üles. Kuid, mõnikord igatseb kaevuvana inimliku soojuse järele, mistõttu käibki ta aeg-ajalt kaevuraketel lapsi ligi meelitamas. See on väga-väga ohtlik, ja selles loos satub ohtu Hansu-nimeline väikemees.

Järgmistes lugudes saame tuttavaks sookollide ja nende suure unistusega, kratt Korbi ja tema hobiga ning kollikooliga (lugu sellest, kuidas Kustist sai Kustas). Loeme, et kollikoolis õpetatakse kõrgemal tasemel kollitamist, kolistamist, kummitamist, silmamoondamist, luupainamist, manamist, sõnumist, lollitamist ja mullitamist. Mullitamist õppimisid selles koolis vähesed, kuid Kusti Kapp oli kollikooli parim mullitaja: tema käe all hakkasid mulle ajama nii limonaadid, saiataignad kui seebid – muide, seebimullid ongi Kusti leiutis! Ja ka õlle leiutas Kusti, kes oli muutunud vanainimeseks, sest ta oli koolis käinud juba kakskümmend aastat! Nii sai Kustist Kustas.

Nüüd tulevad härjapõlvlased ja neid on selles raamatus mitmeid. Raamatu autot tõdeb, et ole pärit Pariisist või Põlvast – igal pool kohtad mõnd härjapõlvlast! Wilfried von Wemmal, Juulius von Juricas, Carl Gustav Graade, Bernhard Bujään, Hubert von Bubert, Sebastian Suller, John Punn, Theodor Tragunski, Chrisostmus Cack, Gilbert von Gurimust, Heinrich Krutsic, Wilosius von Wemp, Tilbert von Themp on need härjapõlvlased, kellega selle raamatu kaante vahel tuttavaks saame.

Vahvaid tegelasi on raamatus veel ja veel. Metsavana Tuudelepp (see ju peaaegu minu nimekaim), kelle taskud on täis kõige mõnusamaid pähkleid ja kõige magusamaid maasikaid; kotermann Ambroosius – kotermann valvab oma laeva seni, kuni vähegi võimalik: igatahes enne rotte ei lahku ta lekkivalt laevalt eluilmaski. Kotermann armastab kogu hingest ka oma laeva kaptenit – kui see ikka on kapteni masti mees.

Loeme ka näki käkikeeramisest; ahjualusest Goslep Tumanskist, kes saadeti pärast kokakooli Jõulumaale täienduskursustele; arvutikolli (Sir Error) äpardusest; kummalistest moosekantidest; trükikuradi Gottfried Gribiluse vembukesest.

Raamatu viimastes lugudes toimetavad Vana Toomas, kes kohtub noore Jüriga (kui pilti vaadata, siis ka mitte pole see Jüri Kuuskemaa, kes meile täna Tallinna vanalinnast igasugu põnevaid ja huvitavaid lugusid jutustab); toompealised (nemad on üpris rahumeelsed ja muhedad kollid), kusjuures ka selle loo piltidel on palju tuttavaid „nägusid“, kas pole mitte üks neist lausa president Lennart Meri?

Eelviimasese loos loeme tont Piusi heast kasvatusest, sest tontidel on üldiselt väga hea lastetuba. Kollikool asub väidetavalt Tallinnas Tondi kasarmus.

Viimases loos tuleb meie juurde Une-Mati! Tema on üsna meeldiv ja tasane olevus, andmiserõõm on tema jaoks alati tähtsam kui saamiserõõm. Ja samas: vahel kiputakse lapsi Une-Matiga hirmutama, et kui laps kohe silmi kinni ei pane, siis tuleb Une-Mati ja viskab talle liiva silma! Selles loos otsustab üks väike poiss nimega Indrek Une-Matile vastu hakata, mistõttu näevad kõik valesid unenägusid, ja see pole sugugi mitte tore!

Selline raamat see „Kollitame! Kummitame!“. Vahvad ja humoorikad tekstid Leelo Tungla poolt, mis kindlasti väikesele lugejale igasugu „tegelased“ tuttavaks teevad. Rääkimata Karel Korpi suurepärastest illustratsioonidest.


Michael Holland „Ma söön hommikusöögiks päikest. Ood maailma taimedele“ (Pegasus)

Oled sa kunagi mõelnud, kust on pärit sinu hommikusöögihelbed? Kas teadsid, et kumm sinu saapatallas on pärit puu seest? Kas tunned taimi, kes võivad sind ravida või sind kahjustada?

See kaunite illustratsioonidega põnevate loodusfaktide kogumik on ood taimedele meie elus piparmündimaitselisest hambapastast puuvillaste T-särkideni. Taimetark Michael Holland selgitab, kuidas taimed söövad päikesepaistet, et valmistada toitu, mida meie sööme, materjale, mida meie kasutame, ja isegi õhku, mida meie hingame. Lisaks saad tuua taimede metsiku maailma oma ellu, tehes ise lõbusaid looduskatseid.

See on üks igati ilus ja uhke lasteraamat taimedest. Pean silmas, et see on uhke pildiraamat, suures formaadis, ja selles on palju igasugu fakte ja teadmisi.

Raamatu esimene osa on „Kõik taimedest“. Selle alguses tõdeb autor, et taimed on ülejäänud elusloodusele hädavajalikud. Ilma nendeta ei suudaks teised elusorganismid ellu jääda. Selle raamatu abiga saame paremini tuttavaks meie lehiste naabritega nende kasvamisest kivistumiseni ja kõigest, mis jääb vahepeale. Selgitame välja kõik nende imeliste organismide kohta, keda meie planeedil leidub üle 400 000 liigi.

Esimeses peatükis saame teada, miks on taimed tähtsad. Me kasutame taimi iga päev ja igal võimalikul viisil. Alates toidust, mida me sööme, ja autodest, millega me sõidame, kuni ravimiteni, mida me tarbime, ja rõivasteni, mida me kanname. Elu ilma taimedeta poleks võimalik.

Järgmises peatükis loeme, kes on taim. Taim on elusorganism, kes kasvab tavaliselt liikumatult ühes paigas. Taimeriik on nii mitmekesine, et sinna kuuluvad nii mikroskoopilised vetikad ja kaunid lilled kui ka hiiglaslikud puud, kes võivad elada tuhandete aastate vanuseks. Ellujäämiseks omastab taim juurte kaudu vett ja toitaineid ning „hingab“ lehtede kaudu sisse süsihappegaasi. Päikeseenergia abil suudab taim toota ka erinevaid suhkruid fotosünteesi kaudu. Lisaks vajavad taimed ka hapnikku.

Vaatame edasi. Juttu on taimeosadest – juured, vars, lehed, õied. Iga taime osa täidab ühte kindlat ülesannet. Taimeosadega tutvumisel on abiks unimagun. Loeme sellestki, et lehed on toitainete vabrik.

Raamatus on ka igasugu meisterdamisi – esimene neist on selline, et meil on võimalus teha taimede labürint. Vaja on suurt kaanega kingakarpi, jäika kartongi, kääre, oa seemneid (õisuba või aeduba), kompostiga täidetud 9 cm läbimõõduga lillepotti, väikest lillepoti alust või purgikaant, tugevat teipi. See ülesanne/katse tõestab hästi, kuidas taimed ellujäämiseks aktiivselt valgust otsivad …

Loeme edasi. Õite vägi. Õied võimaldavad taimel paljuneda. Saame tuttavaks ka õie osadega – tolmukas, tolmukapea, tolmukaniit, kroonleht, tuppleht, õiepõhi, emakas (emakasuue, emakakael, sigimik), seemnealge, õieraag. Järgmises peatükis loeme tolmeldamisest ja tolmeladajatest (nahkhiir, koolibri, mesilased).

Ja jällegi üks meisterdamine. Seekord õpetatakse tegema metsikut umbrohuaeda pudelis.

Siin on ka peatükk taime sünnist, saame teada, et maailma suurim seeme on seišellipalmi (Lodoicea) seeme, mis võib kaaluda kuni 22 kg. Seemne valmimiseks võib kuluda enam kui viis aastat. Loeme ka seemnete rändamisest. Meisterdame ka vahva mängu: kastanimunade koksimine, milleks on vaja pikka nöörijuppi või saapapaela (umbes 30 cm), hobukastani seemneid (kastanimune), naasklit (aukude tegemiseks) ja mängukaaslast.

Raamatu teine osa on „Taimede maailm“. Kui taimele tema kasvukoht ei sobi (liiga kuum, külm, tuuline, kuiv või märg), pole tal võimalik paremasse paika kõndida, joosta ega roomata. Kui liik pole võimeline kohastuma, võib see lausa välja surra. Taimed on arenenud ellu jääma äärmiselt väljakutsuvates keskkondades, nii et neid leidub meie planeedil peaaegu igas paigas. Taimi, nii nagu ka loomi, leidub tohutult erineva kuju, suuruse ja eluviisiga.

Selles osas saame lugeda taimeriigist, taimede sugupuust, rõõmsatest sugukondadest (roosõielised, maavitsalised, huulõielised, liblikõielised, kõrvitsalised, kõrrelised), evolutsioonist ja Charles Darwinist, kohastumisest, elust äärmustes (kuum ja kuiv, džungel), vesisest maailmast, taimede trikkidest (tõhus asetus, ellujääjad rohus, varastavad taimed, surmav kallistus), mürgist (maailmas on ligikaudu 428 000 liiki taimi, aga ainult 5% neist peetakse söödavaks), toiduahelatest ja toiduvõrgustikust.

Raamatu teises osas saame meisterdada maisijuhast lima ja külmutatud "igihaljust".

Kolmas osa on „Hommikusöögist magamaminekuni“. Ärkamise hetkest kuni magama jäämiseni aitavad taimed meil elus püsida. Kui piisavalt lähedalt vaadata, siis on taimed seotud kõigega meie ümber, alates elutähtsatest tegevustest nagu söömine ja hingamine kuni vaba aja veetmiseni.

Selles osas loeme sellest, et sööme hommikusöögiks päikest, saame tuttavaks taimemahlaga (nagu näiteks tee, kohv, kakao, mahl), peseme hambaid ning saame tuttavaks väga ilusate nimedega nagu Roosi, Moon, Olivia, Iiris, Õie, Sirel, Kirsi, Lehte, Liilia, Lille, Mari, Ülane, Melissa, Pihel, Hain ja Piibe.

Juttu on nõude pesemisest, koristamisest, riidesse panemisest (puukoor ja bambus, puuvill, kookospähkel, kõrvenõges ja kanep), magusatest ja hapudest lõhnadest, värvilisest maailmast, majadest ja katustest, pliiatsist ja paberist, mängivast orkestrist, spordist (reketi valmistamine, põrkavad pallid, kriket).

Selles osas meisterdame (kasvatame) oma taaskasutusaia, õpime selgeks selle, kuidas teha lehetrükki ja meisterdame valmis ka lehepilli ning oakoti-petanki.

Raamatu neljas osa on „Taimede vägi“. Taimi võib olla kaunis vaadata, kuid nende eesmärk siin planeedil on hoopis võimsam. Taimed on meile ülitähtsad. Nad on murranguliste teadus- ja tehnoloogiaarengute esirinnas, alates paberrahast kuni ravimiteni. Nende roheliste kangelaste kõikide võimete avastamiseni on inimkonnal veel pikk tee minna.

Selles osas saame lugeda nutikast taimetehnoloogiast, küttimisest ja võitlemisest (teravad puidust odad, vibud ja nooled), rohelisest tervendamisest (tervendamise ajalugu, mis viib meid 2000. aasta tagusesse aega, taimsed arstid, magama jäämisest, haavade ravimisest, saame teada, et unimagunat (Papaver somniferum) on valuvaigistina kasutatud vähemalt 3500 aastat!). Selles osas kõneleme taimede keeles (punane roos = armastus, kollane roos = sõprus, tiigerliilia = rikkus, meelespea = mälestused, lilla hüatsint = palun vabandust).

Ka riigilippudel on sageli kujutatud taimi (Kanada vahtraleht, Eritrea oliivioks, Liibanoni seedripuu, Grenada muskaatpähkel, Peruu kiinapuu ja Mehhiko kaktus). Paljude riikide rahvuslikuks sümboliks on taim või lilled. Indoneesia ei suutnud ühte välja valida, nii et tal on neid kolm – õilis kuuking (Phalaenopsis amabilis), Arnoldi raitlill (Rafflesia arnoldii) ja valgeõieline jasmiin (Jasminum sambac).

Loeme ka minema hakkamisest, sest ükskõik mismoodi me reisime, mängivad taimed suure tõenäosusega selles rolli. Juttu on ka reostusest, planeedi eest hoolitsemisest, rohelisest tulevikust.

Viimases peatükis jagame taimeauhindu – vanim taimeisend on igimänd (Pinus longaeva) California mägedes; maailma kõige laiema võraga puu on viigipuu, mis kasvab India botaanikaaias Kolkatas; parim rahvusvaheline reisija on hiiduba (Entada); maailma kõige kiiremini kasvav taim on puisbambus (Dendrocalamus), mis võib kasvada kuni meeter päevas; maailma kõrgeimad puud on ranniksekvoiad (Sequoia sempervirens), kes kasvavad Californias, üks neist on 113 m kõrge ja umbes 1000 aastat vana!

Meisterdame ka: kartulist elektrijaama, nähtamatu tindi (selleks on meil vaja sidrunit või sibulat, väikest kaussi, nuga, sulepead või terava otsaga pulka, paberilehte ja sidrunipressi) ja teeme ise kohalikud rohelised tähised.

Raamatu lõpus on ka sõnaseletused ja register.

Selline äge raamat on see lastele mõeldud taimeraamat „Ma söön hommikusöögiks päikest“! Raamat, milles on palju-palju teadmisi, fakte ja põnevat lugemist. No ja otse loomulikult see kujundus ja super suurepärased illustratsioonid, mille autoriks on Philip Giordano!


Sara Pennypacker „Pax. Teekond koju“ (Pegasus)

„Pax. Teekond koju“ on auhindadega pärjatud menukirjaniku Sara Pennypackeri kauaoodatud järg romaanile „Pax”.

On möödunud aasta sellest, kui Peter ja tema rebane Pax teineteist viimati nägid. Kunagised lahutamatud kaaslased elavad nüüd väga erinevat elu. Pax ja tema kaaslane Särts on ilmale toonud pesakonna kutsikaid, keda nad selles ohtlikus maailmas kaitsma peavad. Samal ajal aga lahkub sõja järel orvuks jäänud ning süütundest ja üksindusest räsitud Peter oma uuest kodust Vola juures, et ühineda Noorte Veesõdalastega, kelle sihiks on tervendada veekogud ja maa sõja tekitatud armidest. Kui üks Paxi kutsikatest raskesti haigestub, pöördub Pax ainsa inimese poole, keda ta usaldab. Ja ükskõik, kuidas Peter ka ei püüa oma murtud südant kalgistada, leiab armastus ikkagi sissepääsu. Nüüd asuvad poiss ja rebane taas teekonnale kodu, tervenemise – ja teineteise poole.

„Pax. Teekond koju“ on paeluv romaan endale valitud perekondadest ja armastuse tervendavast jõust.

Ma olen üsna kindel, et tänases maailmas, kui igapäevased uudised räägivad meile sõjast ja jubedustest Ukrainas, on vaja raamatut, mis on sõjavastane ja annaks ka lootust, et kõik võib muutuda, kõik võib minna ainult paremaks.

Sara Pennypackeri kirjutatud „Pax. Teekond koju“ just selline raamat ongi. Raamat, mis annab lootust, mis räägib loodusest, loomadest (Pax on ju rebane), sõprusest ja sellestki, et inimene ja loodus on omavahel seotud, nad vajavad teineteist. Raamatu üks tegelastest, Vola, kinnitab peategelasele, poisile, kel nimeks Peter, et kõikide loomaliikide järglaste hulka kuuluvad ka inimesed.

Seekordne lugu saab alguse kevadel. Pax jooksis metsas, sest ta liikus alati joostes. Peaaegu aasta oli möödunud sellest, kui ta viimati puuris oli. Nüüd ta jooksis ja haistis kevadet. Äkki ta seisatas. Jänes. Paxi kaaslane Särts oli neil päevil näljane, kuid Paxi ei olnud talle midagi viia. Ta oli leidnud mõned surnud jänesepojad, ja oravapojad, kuid Särts oli surnud loomadest keeldunud. Nüüdki läks Pax Särtsu juurde urgu. Pax tundis uut lõhna. Särts veeretas end selili ja sirutas oma ümmarguse kõhu välja. Varsti oli oodata kutsikaid.

Paralleelselt Paxi eluga, saame lugeda tema kunagise omaniku ehk Peteri lugu. 13-aastane Peter oli jätkuvalt Vola juures (kes esimest Paxi-raamatut luges, siis teab, kes on Vola – Vola oli naisterahvas, kes oli Peterit aidanud, kui poisil oli jalg katki, ta oli pakkunud Peterile varjualust, ja poiss oli metsaonni jäänudki, kusjuures oli ka Vola miiniväljal ilma jäänud oma jalast. Vola tundis suurepäraselt metsa, ravitaimi, millega ta sai aidata ka Peterit). Peter oligi metsaonnis ja hööveldas põrandat. Peterile meeldis puidutöö, eriti hööveldamine, kuid nüüd tõmbas ta oma peopesalt naha maha. Veri lekkis käest välja, ja laiali valgunud vereplekk nägi välja nagu rebase saba. Nüüdki mõtles Peter oma kodustatud rebasele, Paxile, kelle ta oli olnud sunnitud maha jätma. Peter meenutab, kuidas ta oli rebasekutsika leidnud, kuidas poisi isa oli keelanud tal rebast kaasa võtta, kuid poiss ei kuulanud toona oma isa.

Paxi juurde tagasi. Oleme rebaseurus, sündinud oli kolm rebasekutsikat. Särts lõi nurru ja kinnitas Paxile, et need kutsikad olid nende omad, turvaliselt. Pax oli rahul, sest kolm tillukest südant tuksus tema omaga ühte.

Peter oli samal ajal vanaisa juures. Ta oli langetanud otsuse. Ta võtab tuha endale!? Kelle tuha? Üsna ruttu saame teada, et Peteri isa oli sõjas surma saanud, see oli isa tuhk. Kas see peaks kuuluma mehe isale (Peteri vanaisale) või mehe pojale (Peterile)?

Peter oli kindel, et see kuulus hoopis tema ema juurde, ema hauda (juba esimes raamatus saime teada, et Peteri ema oli surnud).

Peter kinnitas vanaisale, et ta hakkaks minema siis, kui kool laseb, ja sel aastal pidi see juhtuma tavapärasest varem, et lapsed saaksid liituda Noorte Veesõdalastega. Peter oli Volaga ühte meelt, et Noored Veesõdalased oli igati õige asi: sõjaväelise treeningu, sõjavarustuse ja tööjõu värskendamine sõjakahjustuste parandamiseks. Noored Veesõdalased värvati appi vett puhastama.

Sellestki on juttu, et Peteri isa polnud hukkunud kangelasena lahingus. Isa oli saanud tabamuse vaenlase miinipildujast pea kahesaja kilomeetri kaugusel oma baasist, ja rohkem Peter ei tahtnudki teada. Vanaisa tõdes, et poisi isa suri lolluse tõttu, kuid Peter ei taha sellest tõepoolest rohkem midagi teada.

Kas vanaisa tahtis poisiga kaasa minna? Tuhka ema hauda viima? Vanaisa ei soovinud seda, ta andis Peterile kaasa ainult pruuni ümbriku, milles oli kiri sellest, kuidas Peteri isa oli hukkunud … Vanaisa andis Peterile kaasa ka õpetussõnad – inimesed on petlikud, Peter peab kogu aeg valvel olema. Peter lubas silmad kogu aeg lahti hoida …

Tagasi Paxi juurde. Kevadest oli saamas suvi. Särts kandis kutsikaid uru ette päikese kätte. Pax oli hakanud kutsikatel vahet tegema – kõige suurem, üks isastest liikus nagu karupoeg, kellel oli kombeks uljalt kogu mängualale ring peale teha ja siis tagasi Särtsu juurde vantsida. Kõige väiksem kutsikas oli samuti rebasepoiss, ettearvamatu ja ebakindel, sööstis vähematki krabinat kuuldes või varju nähes trepi alla. Kolmas kutsikas – emane – hakkas alati, niipea kui urust välja pääses, liivalapikeselt värske rohu sisse marssima. Tillukese emarebase saba oli alati püsti ning kõrvad olid otsustavalt ettepoole kikkis. Paxi tütreke oli seikleja. Nüüdki peatus ta korra, teise ja kolmandagi, et uurida – ussikest, tammetõru, langevat sulge -, aga iga kord tõstis ta juba sekundi pärast oma pea ja tuikus mööda teerada edasi. Paxile meeldis tütreke ja ta lubas anda kutsikale kõik, mida ta vajab.

Paxi juurest Peteri juurde. Poiss oli vanaisa juurest tagasi Vola juures metsaonnis. Ta oli ütelnud Volale, et soovib lahkuda. Ta tahtis minna oma koju … Vola küll keelitas poissi, et see metsaonn oli ju samuti tema kodu, ja inimesed oleksid väga rahul selle kohaga, sest neil voolas maa seest puhas vesi välja. Peter oli kindel, et ei armasta seda kohta, ja pealegi, Vola polnud ju tema ema … Hetk hiljem oli Peteril selge, et see oli Volale haiget teinud, ja kui naine onnist lahkus, oli ka Peteril valus … väga valus …

Kuid ka Paxil polnud lihtne. Rebasetüdruk oli üksipäini pesast lahkunud, ja teda ründas kassikakk. Õnneks oli Pax lähedal ja nägi seda. Ta hüppas linnule külge ja hoidis hammastega kinni, kui lind üritas õhku tõusta, noka vahel rebasekutsikas. Rebasetüdruk pääses. Pax andis tütrele nõu, et ta peab alati üles vaatama, sest ülevalt poolt tulev oht võib olla hääletu. Autor kinnitab, et sellest nõuandest tütre kaitsmiseks ei piisanud. Mitte ühestki nõuandest ei piisa. Ja õige varsti saame teada, mida autor sellega silmas peab.

Peter oli hetkeks oma sõbra Beni juures, kes tahtis Peteriga kaasa minna, kuid seda Peter ei soovinud. Ta oli kaotanud ema, isa, rebase, ja sõber oli viimane asi, mida ta oma rännakul vajas. Mulle tundub, et Peter lihtsalt kartis ka oma sõpra kaotada.

Ja jällegi Vola juures tagasi. Vola näitas Peterile ajalehekaarti. Sellel oli näha veesõdalaste baasi. Nad olid veehoidla juures, mis asus umbes kaheksakümmend kilomeetrit ülesvoolu poisid endisest kodukandist. Vola kinnitas, et see asus väga kaugel, kuid ta mõistis Peterit, miks poiss pidi lahkuma. Vola kinnitas Peterile, et kogu see piirkond oli ohtlik. Joogivett tuli alati puhastada, kasutades selleks jooditilkasid. Ja kemikaalid võisid olla jõudnud ka põhjavette. Peter teadis seda kõike, sest veeohutus oli nüüd kohustuslikuks aineks igas koolis kogu maal, ja veesõdalased oli ju asjatundjad. Vola teadis rääkida sedagi, et sel aastal polnud terves selles piirkonnas ühelgi loomaliigil järglasi. Mürgine vesi ei lasknud järglastel ellu jääda.

Kui kuu oli kõrgel taevas, asusid Pax ja Särts koos kutsikatega retkele veehoidla poole. Teekond võttis kaua aega, sest kutsikad soovisid avastada maailma, ja see võttis neil aega.

Peter ei ole teekonda siiski veel alustanud. Nad istusid õhtuses metsaonnis koos Volaga. Tuli ka poisi vanaisa, kes oli kindel, et veesõdalased pole tõeline sõjavägi. Tema arvates oli see lihtsalt üks kamp maailmaparandajaid.

Samas oli Vola kindel, et Peter õpiks koos veesõdalastega kasulikke oskusi. Vola sõnul olid torupaigaldajad nüüdsel ajal printsid, kaevukaevajad aga kuningad! Vanaisal ei jäänud muud üle, kui nõustuda, sest aus amet ei ole kunagi kurjast. Peter küsis vanaisa käest ka allkirja, et laagrisse pääseda, ja ta toonitas, et vanaisa ongi ju tema pere. See mõjus, ja vanaisa kirjutas loale alla.

Järgmisena oligi Peter juba veehoidla juures, koos teiste veesõdalastega. Ta sai tuttavaks 19-20. aastaste poisi (Samuel) ja tüdrukuga (Jade). Just nemad olid need, kes rääkisid Peterile, et nägid hiljuti veehoidla juures kahte täiskasvanud rebast ja kolme kutsikat, kes kõik olid ujumas käinud. Samuel ja Jade teadsid rääkida sedagi, et veehoidla vesi oli piisavalt puhas, et inimesi ja loomi mitte tappa. Mürkained olid veesõdalased kätte saanud, nüüd jäi üle ainult elustik taastada. Kalad, koorikloomad, taimed.

Peteris tärkas pisike lootus, et äkki võis see rebasepere olla Paxi oma … seetõttu ei tahtnud poiss kauaks laagrisse jääda. Ta pidi edasi liikuma, ja kui Samuel ja Jade kinnitasid, et nad olid eelluurerühmast ja neil oli plaanis juba järgmisel hommikul liikuma hakata, oli Peter kindel, et ta peab minema koos nendega.

Samuel oli vastu, sest tema arvates oli Peter liiga noor. Kui ta kuulis, et Peter oli eelmisel aastal liikunud samal territooriumil üksinda 70 kilomeetrit, ja seda karkudel, siis oli selge, et Peter läheb nendega kaasa.

Loomulikult saame osa Peteri, Samueli ja Jade´i ehk veesõdalaste eelluurerühma teekonnast. Nad võtavad erinevaid proove, et olla kindlad vee puhtuses.

Peter sai teada, et veehoidlast allavoolu minnes oli olukord halb, sest jõgi sai vett saastanud harujõgedest. Seal oli ka üks vana veski, mille juures oli sõjaväelaager, kus kasutati igasugust halba kraami väga suurtes kogustes. Just selle veski juures oli Peter kunagi oma isaga rääkinud, ja nüüd mõtiskles poiss, kas tema isal võis olla oma osa vee saastamises?

Eriti nukras olukorras oli nn ovaaltiik, mis kunagi kihas elust. Nüüd polnud seal enam midagi. Kogu taimestik oli surnud, isegi vanad puud tiigi ümber olid surnud. Jade rääkis, et olid leidnud sealt lähedalt pesukarude pesa – kaks väikest poega olid surnud, kaks väga haiged. Jade oli aru saanud, et neil oli pliimürgitus. Jade oli püüdnud loomakesi aidata. Piima, aktiivsöega. Ta oli püüdnud mürkaineid neist välja uhtuda.

Samal ajal liikus läheduses ka Pax, kes otsis kohta oma perekonnale, kusjuures eelmisest pesapaigast oli Paxile järgnenud rebasetüdruk, ja kutsikaga liikumine ei olnud lihtne, kuid Pax oskas oma kutsikat juhatada ja juhendada. Isarebane õpetas rebasetüdrukule ümbritsevat maailma ja oskusi, kuidas ellu jääda. Pikal rännakul tahtis kutsikas ka juua, ta tahtis vett, tahtis ujuda, aga just nagu kiuste sattusid Pax ja rebasetüdruk ovaaltiigi juurde.

Mõne päeva möödudes on ka lugejale selge, et rebasetüdruk oli haige … Pax ja kutsikas liikusid edasi, kui äkki tõi tuuleiil Paxile tuttava lõhna! Kusagil läheduses oli tema poiss, Peter!

Paxi ja rebasetüdruku teekond läks veelgi keerulisemaks, kui nad mõlemad kärestikulisel jõel peaaegu uppusid. Umbes samal ajal oli Peter lahkunud oma kaaslastest, Samuelist ja Jade´ist, kes olid otsustanud korra ära käia, et abielluda.

Peter jõudiski oma koju … tal oli tunne, et peab minema vana köievesi juurde. Ta pidi seisma sellel samal kohal, kus ta oli lasknud Paxil minna, ja kus ta oli oma isaga hüvasti jätnud. Kui ta on seal uuesti ära käinud, siis saab ta uuesti alustada.

Kas Peter ja Pax kohtusid? Selle jätan ma Sulle endale avastada. Kas see kohtumine oli rõõmus või nukrameelne? Loo lõpus tuli Paxi otsima ka Särtsu vend Jupats, kellel oli Paxile edasi anda üsnagi positiivne uudis, mis tähendas seda, et Pax võiks minna koju, kuid oli vaid üks probleem – väike rebasetüdruk oli suremas …

Kuidas lugu lõpeb? Saan ütelda vaid seda, et loo lõpp on üsna ootamatu. Peter leidis isa tuhale õige koha, ta sai lugeda kirja, mille vanaisa oli talle kaasa andnud, ja Peteri isast selgus hoopis teistsuguseid asju … positiivseid … lisaks sellele oli Peter saanud endale kaasa uue „teekaaslase“, kelle eest tuli tal ka hoolitseda … Saad teada sedagi, kuhu Peter oma uue „reisikaaslasega“ läks … ja seegi on pisut ootamatu või kas ikkagi on? Ja kes on see Killukene, kelle eest Peteril tuleb hakata hoolitsema?

„Pax. Teekond koju“ on imeline lugu, nii nagu ka Paxi esimene raamat oli. See on imeline inimese, looma, looduse, sõja ja pääsemise lugu. Äkki isegi õnne leidmise lugu, mis annab ka lugejale lootust, et olgu need asjad nii hullud kui tahes, siis on ju alati võimalus, et kõik läheb paremaks, kõik saab korda.

Pildid on joonistanud Jon Klassen.


Ewa Podles „Imelised seemnekesed“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Raamatust leiab huvitavaid fakte maailmas leiduvatest seemnetest, samuti saame teada, kui olulised on seemned meie igapäevaelus.

Kas oled kunagi mõelnud, kui imelised on tegelikult seemned? Nad võivad olla pisikesed nagu õietolm või suured nagu korvpall. Ja millised loomingulised vormid! Mõni meenutab burgerit, teisel on aga sarved. Sellest raamatust saad näiteks teada, milliseid imelisi maiustusi saab pähklitest ja seemnetest ning kuidas näevad välja lilleseemned. Raamat on täis kauneid illustratsioone ning üllatavaid ja huvitavaid fakte maailmas leiduvatest seemnetest.

"Raamat „Imelised seemnekesed“ sisaldab teavet seemnetest nii Euroopast kui ka meie planeedi väga kaugetest nurkadest. Seda lugedes õpivad lapsed muu hulgas ka taimede ja nende osade õigeid nimetusi. Raamatus on huvitavaid kirjeldusi nii seemnemaailma rekorditest kui ka seemnete traditsioonilistest kasutusviisidest, samuti saame teada, kui olulised on seemned meie igapäevaelus. „Imelised seemnekesed“ julgustab noori lugejaid uurima ja iseseisvalt avastama seemnete ja taimede põnevat maailma." -

Justyna Ryniewicz, Varssavi Ülikooli botaanikaaed

Pean tunnistama, et see on üks igati vahva ja sisukas lasteraamat, mis jutustab lugejale seemnetest. Raamatus on palju vahvaid joonistusi, kuid ka väga sisukaid, huvitavaid ja põnevaid teadmisi.

Raamatu alguses tutvustab seemneke end ise. Ta kinnitab, et võib olla väike nagu õietolm või suur nagu korvpall ja kaaluda sama palju kui pisike lasteaialaps. Seemnekesest kasvab uus taim isegi siis, kui ta on kaks tuhat aastat vana. Ta võib kasvada kõrge puu otsas, maa sees ja vee all. Ta võib olla toit, kuid temast saab teha ka palju muid inimestele vajalikke igapäevaseid asju. Seemnekest aitavad ühest paigast teise liikumisel tuul, vesi, tuli, loomad ja inimesed. Seemnekest võib koorida, praadida, röstida, panna käärima, keeta, paisutada, jahvatada, pressida ja süüa toorelt. Kõik, mida seemneke teeb, uurib teadus nimega karpoloogia. Enamikule inimestele Maal on seemneke tähtsaim toiduaine.

Seejärel saame teada, et on kahte liiki seemneid: viljast ümbrisega seemned ja paljad seemned. Loodus andis taimedele nende elu alguseks toidukarbi ehk seemnekesta. See on selline kapsel, mis kaitseb taimebeebit külma, palavuse, põua ja kahjustuste eest, ja mille sees on taimekesel palju süüa.

Kahel leheküljel on vahvad pildid sellest, et seemned on oma välimuselt igati fantaasiaküllased. Siin on kurgi, kapsa, sekvoia, lootose, võilille, piimputke, kartuli, brokoli, ruse, datlipalmi saialille, herne, aedoa, põldoa jpt seemned. Ja need on tõepoolest väga-väga erinevad.

Järgmistel lehekülgedel on näha mitmeid viise, kuidas seemned uude kohta jõuavad. Kui taimed külvaksid oma seemneid ainult enda ümber, oleksid nad väljasuremisohus, sest seemneid on ühe koha jaoks liiga palju ning neile ei jätku piisavalt vett ja valgust. Seetõttu seemned reisivad ja nende kuju sõltub sellest, missugust abi nad reisimiseks kasutavad. Illustratsioonilt on näha, et appi tulevad metssead, oravad, sipelgad, teod, koer, kalad, inimesed jpt.

Edasi on raamatus vahva pilt, millel on kaks väikest poissi, kes on köögis söömas. Selgub, et köök on tõeline seemnete kuningriik, sest köögist leiab terve hunniku mitmesuguseid seemneid. Siin on manna, pähklivõi, aedoad, pähklid, nisujahu, riis, päevalilleõli, viinamarjaseemneõli, herned, idud, kaerahelbed, täisteraleib, tatrahelbed, makaronid, viljakohv, riisivahvlid, kakao, pesto, pokorn, kõrsikud, kikerherned, sinep, kuivatatud viigimarjad, sidruniseemned, margariin. Järgmisel kahel leheküljel on nedest ka pikemalt juttu.

Edasi siirdume Egiptuse turule Istanbulis, mis on täis aroome ja värve. Raamatu autor soovitab lugejal kodus üles otsida karp või sahtel vürtsidega ja vaadata, milline varandus nende perel on. Millised vürtsid on tervete seemnetena ja millised jahvatatud? Lugeja peab puudutama, nuusutama ja proovima. Sellel pildil raamatus on köömen, valge sinep, koriander, vürts, kardemon, tähtaniis, must pipar, vanill, punane pipar, lambalääts, must sinep, valge pipar, roheline pipar, köömen ja Sichuani pipar.

Egiptuse turult liigume pagaripoodi. Siin on võimalik näha, kuidas näevad välja terad ja seemned, millest küpsetatakse leiba ja saia. Siin on nisu, nisuleib, rukis, rukkikuklid, sai aed-mustköömnega, aed-mustköömen, tatar, tatraleib, pähklid, palmiksai pähklitega, hirss, kuklid hirsiga, oder, odraleib, päevalill, päevalilleleib, polbnisu, polbnisuleib, kookospähkel, kuklid kookosega, soja, sojaleib, spelta, speltakuklid, mais, maisileib, kõvits, kõrvitsaleib, kaer ja kaerakuklid.

Järgmisena oleme kohvikus, sest ka magusates maiustustes peidavad end seemned. Nagu kõik teisedki küpsetised koosnevad koogid jahust, aga kreemid tehakse seemnetest pressitud õlist. Siin on kohv, halvaa, šokolaadikook, baklava pistaatsiapähklitega, jogurt müsliga, vanillijäätis, koogikesed sarapuupähklitega, moonikook, makroonid jpm. magusat ja maitsvat.

Kohvikust viiakse lugeja edasi õlipressimistehasesse. Paljud seemned on nii rasvased, et nendest pressitakse õli. Ja õlist saab teha taimerasva, kastmeid, seda saab kasutada köögiviljade ja liha praadimisel, lisada salatitesse. Õli on ka oluline kosmeetikavahendite koostisosa. Taimeõlid sisaldava palju kasulikke rasvu ja vitamiine. Meie raamatus tehakse vaarikaseemne-, rapsi-, aprikoosikivi-, soja-, arbuusiseemne-, tomatiseemne-, kookos-, ploomikivi- ja maasikaseemneõli.

Lugeda saame ka pähklitest. Pähkel on selline vili, mille seemne kõik ümbritsevad osad kuivavad valmimisel ning kiht, mille all seeme end peidab, ei purune. Sinna sissepääsemine ja seemne ärasöömine pole üldse lihtne. Raamatusse on valitud söödav kastan, maapähklid, sarapuupähklid ehk metspähklid, makadaamia pähkel, mandlid, pistaatsiapähklid, seedripähklid jpt.

Seejärel soovitab raamatu autor lugejal järgmisel korral metsa jalutama minnes võtta kaasa karp ja sinna leitud seemneid korjata. Hiljem võib neist kodus meisterdada uhkeid mehikesi, loomakesi ja kaunistusi. Siin on pildid/soovitused: tammetõru, pöögipähklid, vahtraninad, kuusekäbi ja seemned, kaseseemned, jalaka seemned, hariliku robiinia kaunad, kuusekäbi telg ja seemned, lehise käbi ja seemned, kastan, saareseemned, männikäbi ja seemned, valgepöögi seemned, pärnaseemned, ebatsuuga käbi ja seemned, papliseemned.

Kuid see pole veel sugugi mitte kõik. Lugejal on võimalus tuttavaks saada erinevate lillede seemnetega (kirikakar, meelespea, krookus, roos, nartsiss, jumikas, hüatsint, võilill, võõrasema, maikelluke, kanarbik), juttu on seemnetest mängudes ja mänguasjades (kõristid, seemnekeste sorteerimine, idanevate seemnete vaatlus, lindude toitmine jne). Saame lugeda põnevaid fakte seemnetest (maailma suurimad seemned, suure pauguga plahvatavad seemned, arbuusi seemned, martsipan, kõige väiksemad seemned jne) ja sellest, kuidas vanasti seemneid kasutati ja millesse sel ajal usuti.

Raamatu kahel viimasel leheküljel saame tuttavaks huvitavate tammetõrudega (hiidtõruline tamm, austria tamm, harilik tamm, sootamm, kivitamm, karvane tamm, iilekstamm jt) ja loeme ka sellest, kuidas saada seemneks.

Selline vahva, huvitav ja igati vajalik raamat nendele, kes tahavad tuttavaks saada seemnetega, ja ühtlasi ka loodusega. Usun, et see on raamat, mis sobib lugemiseks lastele iseseisvalt, kuid miks mitte ka koos vanemate või vanavanematega, sest siis on ju igati põnev omavahel arutada, mida raamatust teada saadi, ja kus neid seemneid võib kohata ja näha.


Steve Mann ja Martin Roach „Kutsika kasvatamine on lihtne nagu üks-kaks-kolm“ (Tänapäev)

Steve Mann on kahtlusteta populaarseim koertetreener ja koerte käitumise ekspert kogu maailmas, kes on töötanud nii narko-, politsei kui ka varjupaiga- ja käitumisprobleemidega koertega Euroopas, Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Lähis-Idas ja muidugi Inglismaal, rajades teed kaasaegsele positiivsele koerte koolitusele. Tema käitumispsühholoogiale tuginev meetod välistab igasuguse survestamise ning põhineb positiivse ning oodatud käitumise kinnistamisel, mitte karistusel.

On ainult kaks põhjust, miks kutsikas ei tee seda, mida sa tahad:

1. Ta ei mõista, mida sa temalt palud.

2. Ta ei ole piisavalt motiveeritud seda tegema.

See raamat õpetab, kuidas ära hoida kutsika soovimatut käitumist nagu närimine ja näksamine, aga ka seda, kuidas ärgitada kutsikat käituma nii, nagu sina tahad, muuhulgas korralikult rihma otsas kõndima ja ülikiiresti käsu peale sinu juurde lippama.

„See pole võimalik,“ halad sa.

Ära hala.

Loe see raamat läbi.

Sa õpid selliseid ägedaid koolitusvõtteid nagu välistav käitumine ja positiivne kinnistamine, aga ka üht kõige tõhusamat abivahendit, mida saad otsekohe kasutama hakata ja mille nimi on kontroll ja juhtimine. Kuid eelkõige õpetab see raamat, kuidas luua oma vahva kutsikaga suhe, mis pakub rahuldust ja on meeldiv nii sulle kui su koerale.

Tegelikult on vahva ja tore, et ka eesti keeles ilmub ikka ja jälle igasugu põnevaid, faktirohkeid ja õpetussõnu jagavaid raamatuid koertest, koerapidamisest, kutsikatest, nende kasvatamisest, treenimisest jne, jne.

Mul on ka endal olnud võimalus tõlkida paar vahvat raamatut eesti keelde ehk soome loomakoolitaja Tuire Kaimio raamat “Koerte käitumine” (kirjastus Varrak), ja maailmakuulsa Cesar Millani raamat “Koeralausuja” (kirjastus Varrak), mistõttu võin kinnitada, et kõikides koera- ja kutsikaraamatutes on olemas tõde, kuid see tuleb vastavalt oma koerale/kutsikale lihtsalt välja uurida, välja lugeda.

Võin seda oma kahe koera näitel kinnitada, et üks koertest tahtis üht moodi koolitamist ja kasvatamist, teine hoopis teist moodi koolitamist ja kasvatamist. Kindel on see, et kõiki kutsikaid tuleks treenida, koolitada, sotsialiseerida ja õnneks on ka meil kutsika- ja koertekoole, kus on võimalik koolitaja/treeneri käe all kutsikat õpetada ja juhendada, ja kui nendele koolitustele juurde lugeda mõned sisukad raamatud, siis peaks tulemus olema igati OK …

Ja täpselt selline vahva ja vajalik lugemine on ka see raamat!

Raamatu sissejuhatuses räägib Steve Mann oma loo. Ta kinnitab, et teda kutsuti imelikuks koerapoisiks, kes kasvas Essexis Waltham Abbeys, kus oli alati koeri, kes lastega mängisid, ja tema jumaldas neid! Nii oli see toona. Koerad jooksid vabalt ringi, ajasid oma asja.

Saame teada, et autori suguvõsa on Iirimaalt ja suviti käisid nad seal. Iirimaal oli tavaline, et kõigil olid koerad. Autor lisab, et tema jaoks oli masendav see, et neil kodus koera polnud. Steve Mann mängis oma koeraannuse kättesaamiseks võõraste koertega.

Ühel päeval sai ta teada, et nende lähedal on koertekool. Mann läks kohale ja lihtsalt istus, jälgis treenereid ja omanikke, aga ennekõike koeri. Aja jooksul hakkas ta naabrite koertega koolis käima. Vahel võttis ta tänavalt koera ja viis tema kooli.

Varsti hakkas ta aitama treeneritel pärast trenni koristada ja siis enne trenni algust platsi valmis panna: keetis teed, pani valmis tõkked, võttis välja mänguasjad ja siis tegi sama teises koertekoolis, kolmandas ja neljandaski. Temast sai koertekoolide groupie.

Osad treenerid võtsid poisi oma tiiva alla ja üritasid teda õpetada. Steve Mann tõdeb, et ta oli tol hetkel kaksteist-kolmteist aastat vana ja tundis end osade koolitusvõtete puhul väga ebamugavalt. Toona olid meetodid vana kooli omad – parimal juhul ranged, halvimal juhul väga karmid. Kõik oli jõuline, füüsiline. Karistamine oli laialt levinud. Steve Mann polnud sellega nõus. Rõhutati vigade parandamist – ehk koera karistamist – ja keskenduti rangelt sellele, kuidas koera mingile tegevusele lõpp teha. Teismeline Steve Mann mõtles, miks ei võiks keskenduda sellele, mida tahame, vaid keskenduma ainult halva otsimisele? Nii hakkas Steve Mann jälgima koerte kehakeelt ja seda, kuidas koerad oma tundeid väljendasid ja milline suhe neil omanikuga oli.

Steve Mann kinnitab, et ta hakkas ise koerte koolitamisega tegelema. Ta alustas naabrite koertega, enamasti kas tänaval või aias. Ta ei istunud laua taha ega mõelnud välja, milline on tema filosoofia koerte koolitamisel ja (mis peamine) nende kohtlemisel – ta tegi seda, mis tundus loomulik. Miks peaks tahtma oma sõbrale haiget teha?!

Ühel õhtul ründas poissi suur segavereline koer, kel nimeks Yorkie. Ta sööstis poisile kallale ning hammustas kõvasti mitmest kohast, tehes poisile tõsiselt viga. Õnneks pääses ta telefoniputkasse ja sai seal oodata, kuni koer maha rahunes ja minema läks. Poisil õnnestus koju jõuda ja teda viidi kohe haiglasse. See oli karm!

Seejärel sai Steve Mann teada, et Yorkie oli magama pandud. Ta oli muserdatud, ta tundis end halvasti. Steve Mann ei saanud aru, miks koer seekord talle kallale tuli, ehkki nad olid sadu kordi mänginud ja hästi läbi saanud. Professionaalse koeratreenerina teab ta nüüd, et koer tegi midagi, mida kutustakse varude valvamiseks: Yorkie oli leidnud heki alt äravisatud võileiva ning nägi poisis sellele ohtu ja koera instinkt käskis tal toitu kaitsta.

Kahekümne ühe aastasena otsustas Steve Mann, et kas kõik või mitte midagi – hakka koerte treeneriks! Nüüd hakkas Steve Mann kursusi juhendama ja need läksid kenasti. Ta korraldas veel rohkem kursusi ja enne kui ta arugi sai, oli tal edukas koerte koolitamise firma. See kasvas kiiresti ja peagi paluti teda appi varjupaikadesse, politsei- ja narkokoerte koolitamisele, ja loomulikult kutsikate õpetamisele. Ta hakkas kohalikus täiendõppe kolledžis pidama loenguid loomade kasvatamise ja käitumise teemadel. Ta oli abiks koerte julmast kohtlemisest tekkinud probleemide lahendamisel kodus ja välismaal.

Steve Mann kinnitab, et ta on pärast poisipõlves kohalike koerte õpetamist olnud seotud kümnete tuhandete kutsikate õpetamisega. Ta on oma meetodeid kutsikate õpetamisel täiustanud ja selles raamatus üritab ta neid edasi anda. Steve Mann loodab, et loodetavasti õpetab see raamat lugejale, kuidas oma vahvat kutsikat õpetada, aga ennekõike loodab ta, et see näitab lugejale, kuidas luua paljudeks aastateks püsiv, rahuldustpakkuv ja vastastikku meeldiv suhe.

Raamatu esimene peatükk on „Minu õpetamisfilosoofia“, milles Steve Mann kinnitab, kui tema oleks kutsikas, siis tahaks ta tunda end turvaliselt, hinnatud ja armastatuna. Steve Mann on kindel, et kõigil koeraomanikel on kohustus positiivse koolitamise abil näidata oma kutsikale, kuidas elada turvaliselt ja õnnelikult meiega koos. Koera koolitamine ei tähenda trikkide õpetamist, mida sõpradele demonstreerida. See on moodus kõikide elu paremaks muutmiseks. Koer perekonnas on tõeline au ja positiivne koolitus on väärikas tegu.

Soovitud käitumise õpetamiseks näitab Steve Mann lugejale, kuidas kutsikat kõige paremini õpetada nii, et ta tahaks alati õppida ja kõike õigesti teha … Koolitamine peab käima käsikäes empaatia ja sinu suhtega koeraga, rõhuga sellel, kuidas koer end tunneb.

Steve Mann kinnitab, et on ainult kaks põhjust, miks meie kutsikas ei tee seda, mida sa tahad: kutsikas ei mõista, mida omanik temalt palub, ja ta ei ole piisavalt motiveeritud seda tegema. Steve Manni filosoofia järgi on kõik see, mida õpetame, seotud käitumisteadusega … meeles tuleb pidada sedagi, et see on inimese vastutus – sinu kutsikas, sinu vastutus.

Seejärel saame lugeda ajastusest, karistusest, autor kinnitab, et kontroll ja juhtimine on meie parimad sõbrad.

Raamatu teine peatükk on „Niisiis, sa võtad kutsika!“, mille alguses kinnitab Steve Mann, et mitte keegi meist ei ole täiuslik, aga ettevalmistumise ebaõnnestumine tähendab ebaõnnestumiseks valmistumist, mistõttu ta soovitab ikka seda raamatut lugeda ja koos teha kutsika kasvatamise Ameerika mäed läbi.

Edasi saame tuttavaks oluliste asjade nimekirjaga ja nende nimekirjas olevate asjadega, mis on uuele kutsikale tähtsad! Oma tekk, puur, kuumaveepudel, kausid, mänguasjad, närimismaiused ja -lelud, toit, maiused, kakakotid, ensüümidega puhastusvahend, kaelarihm, nimesilt, mugavad rakmed, jalutusrihm. Juttu on ka kodu kutsika jaoks turvaliseks muutmisest, kuid ka kutsika esimesest ööst uues kodus. Autor soovib meile edu!

Kolmas peatükk jutustab meile 20 ½ asjast, mida kutsikas meile öelda tahab. No näiteks, et ta on sündinud potentsiaaliga olla sõbralik, et ta on kõndiv käitumismasin, et ta on inimese sõber, et kumbki meist pole hunt, et inimene veedaks temaga aega, et kõik oleks lihtne, et kutsikas ja inimene on meeskond, mitte vastased, et kutsika käitumisel on alati põhjus, et õpetamine teeb kutsika ja inimese elu lihtsamaks, et kutsikas ei taha tülitseda, ta vajab suunamist jne.

Raamatu neljas peatükk on puhtuse pidamise õpetamisest, mis on kindlasti väga oluline teema, sest Steve Mann teab ütelda, et Ameerika kennelklubi väitel on häda tuppa tegemine üks peamisi põhjusi, miks koerad kodust ilma jäävad või varjupaika satuvad. Steve Mann lisab, et ükski kutsikas ei pissi ega kaka meile tuppa kiusu pärast või kättemaksuks.

Selles peatükis saame lugeda, miks see juhtub, millal „see“ juhtub (hommikul esimese asjana, pärast söömist, pärast ärkamist, pärast mängimist, pärast külaliste saabumist, pärast tubast elevust, õhtul viimase asjana, siis, kui näed kutsikat põrandat nuuskimas ja ühe koha peal ringi tiirutamas), abivahenditest, mida on vaja enne, kui „see“ juhtub, „selle“ ajal ja pärast „seda“. Loeme ka parima keskkonna tekitamisest, et see kutsikal õnnestuks, pissimise ja kakamise päevikust, öisest häda tegemisest, tervituspissist, allaheitlikust pissimisest.

Viies peatükk räägib meile kehakeelest, sest kui me tahame kasvatada kutsikast tubli, rõõmsa ja ohutu koera, peame andma endast parima, saamaks koera kehakeele eksperdiks. Steve Mann räägib lugejale pikemalt kehakeele mõistmise reeglitest, levinud kehakeele märguannetest ja kohtadest, kus olla valvas (sirutamine, haigutamine, sügamine, silmad, suu, saba, kõrvad, pea, jalad, keha üldisemalt, kuid ka asenduskäitumine, metasignaalid), lisaks veel ka paar sõna stressist.

Ja jõuamegi ka konkreetsema koolitamise juurde. Kuues peatükk peatub istumisel. Miks istumist õpetada, istumise õpetamise põhisammud, kolm k-d, et vunki lisada (kestus, kõrvalejuhtimine, kaugus), istumise kordamine, kuidas õpetada automaatset istumist.

Seitsmendas peatükis teeb Steve Mann juttu näksamisest ja närimisest. Selles peatükis on juttu kutsika hammastest, hammaste vahetumisest, avastamisest (kutsikas närib selleks, et maailma avastada), närimise abivahenditest, lisvahendina kasutatavast nn positiivsest sekkujast.

 

Kaheksas peatükk räägib meile sotsialiseerimisest, millest on kirjutatud lausa iseseisvaid raamatuid, sest viimaste aastatega on saanud vägagi selgeks, et koera sotsialiseerimine on väga-väga oluline, eriti siis, kui soovid endale koera, kes oleks tark, nutikas ja õnnelik. Steve Mann ütleb lühidalt: „“Sotsialiseerimine“ tähendab ennekõik oma kutsikale võimalikult paljude erinevate turvaliste ja meeldivate kogemuste tekitamist kohe, kui see on võimalik, et saavutada tugev „sotsiaalne immuunsus“ ning vältida hirmutavaid üllatusi ja kogemusi tulevikus.“

Veidi hiljem jagab Steve Mann sotsialiseerimise eesmärgid kaheks: keskkonnad ja asjad. Siin on keskkondade tabel, milles on keskkond, pildid, helid, lõhnad ja tekstuurid, siin asjade tabel, milles on inimesed, loomad, tekstuurid, sõidukid, lõhnad, ilm, kõrgused. Saame lugeda kutsika harjutamisest inimestega, juttu on ka desensibilsatsioonist (see tähendab kutsikale uue asja või keskkonna tutvustamist meeldivast turvalisest kaugusest, et ta ei kardaks, ei oleks üleliia elevil ega heitunud) ja positiivse assotsiatsiooni tekitamisest, ümberharjutamisest, kuid ka näiteks hirmuperioodidest.

Üheksas peatükk kannab pealkirja „Jalutusväljaku etikett“, mille avab mõttetera, et see pole lihtsalt jalutuskäik pargis. Steve Mann räägib järgmiseks sellest, mida jalutuskäigule kaasa võtta: kakakotid, maiused, maiusekott, pikk rihm (oluline on see, et pikk rihm ei ole mõeldud asendamaks „Siia!“ käskluse õpetamist, pikka rihma ei tohiks kasutada ka kutsika enda juurde tõmbamiseks) ja lisaks veel ka mõned lihtsad jalutusväljakul käitumise reeglid.

Et ma Sulle nüüd jälle tervet raamatut ära ei räägi, siis teen veidi lühemalt, kuid selles raamatus om veel mitmeid peatükke, milles Steve Mann räägib mängust ja mängimisest (otsimine, jälgimine/jälitamine, tagaajamine, haaramine/hamustamine, raputamine/tapmine, lõhkikiskumine, söömine, pikemalt on juttu sikutamisest) ja mängust kui kinnistajast. Lisaks pealehüppamisest (see on probleem, kuid see on võimalik korda ajada välistava käitumisega), nimerefleksist, silmsidest, lõdva rihmaga jalutamisest, käsklusest „siia!“, ninaga puudutamisest, hädast käsklusega „lase lahti!“. Eelviimase peatüki pealkiri on „Seljakoti-seanss ehk miks Peruu koerad ei jookse“, viimases peatükis viib raamatu autor lugeja ja kutsika kutsikakooli, rühmatundidesse ja loomakliinikusse!

Ma usun, et võin lõpetada ka oma väikese kokkuvõtte sellest vahvast ja õpetlikust kutsikaraamatust Steve Manni sõnadega: „Hoolitse oma kutsika eest ja pea meeles, et halba harjutuskorda ei ole olemas, see on lihtsalt informatsioon selle kohta, kuidas paremini planeerida ja korraldada järgmist … Kutsika õpetamine on protsess, mitte ühekordne ettevõtmine. Kasvata optimistlik koer, nautides oma teekonda.


Michael Buble „Higher“ (Warner Music)

Tänapäeva Frank Sinatraks on kutsutud tõelist megatähte, kes vallutanud miljonite muusikasõprade südamed. Loomulikult on see suurepärase hääle ja lavakarismaga Michael Buble, kes on oma karjääri jooksul käinud 5 (!) väljamüüdud maailmaturneel, võitnud 4 (!) Grammy auhinda ning müünud üle 60 (!) miljoni plaadi.

Eelmise aasta augustis naases Buble peale pikemat pausi lavale Dublinis, Londonis ja Sydneys, kus ta esines üle 150 000 fännile. 2021. aasta 16. novembril tunnustati lauljat septsiaaalsel tseremoonial Hollywoodi kuulsuste alleel, kus Buble sai endale isikliku tähe. Eelmise aasta detsembris ilmus Michael Buble jõulualbum “Christmas” (algupäraselt ilmus see ju 2011, ja oli laulja seitsmes stuudioalbum), millega tähistati selle albumi 10. juubelit!

Ja tegelikult, juba eelmise aasta lõpus, selle aasta alguses hakati rääkima, et Michael Buble’lt on oodata uut muusikat, uut albumit. Singlitena ilmusid “I’lle Never Not Love You” ja “Higher” ja 25. märtsil 2022 ilmuski laulja uus ja suurepärane album “Higher” (kusjuure eelmine album “Love” ilmus ju 2018 ehk neli aastat tagasi).

Ma ei hakka Sulle siinkohal rääkima jällegi oma ühe lemmikartisti elust ja edukast karjäärist, seda olen ma ka varem teinud, kuid peatun pigem mehe uuel albumil, mis on tõepoolest kuulamist väärt.

Michael Buble uhiuus album “Higher” on saabunud ning valmis lennutama superstaari täiesti uutesse kõrgustesse, sest albumi fookussingel “Higher” saab endale ka uue muusikavideo, mille esmaesitlus toimub maapinnast oluliselt kõrgemal, avakosmose piiril. Video esmaesitlus toimus artisti YouTube’i kanalil tänu Suurbritannia ettevõtte Sent Into Space poolt spetsiaalselt ehitatud “MB” lennumasinale.

“See on minu jaoks unistuse täitumine. Mulle on alati kõik kosmosega seonduv väga palju huvi pakkunud. Samuti on Derek Hough, kes video lavastas, üks andekamaid inimesi kogu Ameerikas. Tunnen, et olen loonud ühe oma karjääri parima albumi ja õige oleks seda ju vääriliselt tähistada,” rääkis Buble.

Uue albumi produtseerisid Greg Wells ja Bob Rock ning oma panuse andsid Allen Chang, Jason ‘Spicy G’ Goldman ja Sir Paul McCartney.

“Higher” on Bublé värskeim stuudioalbum peale kolme aasta pikkust pausi ning järgneb tema ülimalt edukale kaks aastat kestnud ülemaailmsele kontserttuurile “An Evening With Michael Bublé Tour”. Lisaks sellele tähistas Michael möödunud jõuludel oma legendaarse albumi “Christmas” 10. aastapäeva.

Buble värskeim singel “I’ll Never Not Love You” tõi kaasa meeletult positiivse tagasiside nii fännidelt kui muusikakriitikutelt ja raadiojaamadelt. Singli muusikavideo oli armastuskiri Buble abikaasale, näitlejanna Luisana Lopilatole, kes muuseas ise ka videos kaasa tegi. Michael Buble karjäär on olnud täis erakordseid saavutusi, alates nelja Grammy auhinna võidust kuni mitmekordselt plaatina staatuse saavutanud albumiteni. Sinna vahele mahuvad veel välja müüdud rahvusvahelised kontserttuurid, enam kui 14 miljardit kuulamist ja muidugi verivärske album, mida mitmed nimetavad julgelt muusiku parimaks tööks."

Niimoodi tutvustab suurepärast artisti, Michael Buble’d ja tema uut albumit “Higher” plaadifirma Warner Music. See on igati põnev info, pean silmas just uut muusikavideot.

Michael Buble on ka varem avaldanud plaate, millel on nii uusi lugusid (enamus neist tema enda kirjutatud), kuid ka vanemaid lugusid, mis kuuluvad popmuusika kullavaramusse.

Ka sellelt albumilt leiab uusi lugusid – uue albumi avalugu on suurepärane ja kaunis popilugu „I’ll Never Not Love You“ (nagu eelpool mainitud on see Buble armastuskiri oma abikaasale, ilus mõte, ilus laul ja suurepärane esitus, Buble hääl on jätkuvalt mõnus), popilik ja meeldejääva refrääniga „Baby I’ll Wait“, võimas popilugu, mis sobiks ka mõne põnevusfilmi tunnusmeloodiaks (seda heas mõttes) „Higher“ ja kaunis mõtisklus „Mother“ (see on ikka ilmatuma ilus ja võrratu refrääniga lugu, kas äkki üks Michale Buble ilusamaid lugusid läbi tema karjääri ...)

Ja loomulikult on uuel albumil ka suurepäraseid vanemaid lugusid, mis varem esitatud teiste artistide poolt, kuid on ju alati olnud nii, et Michael Buble leiab alati midagi, mida enda poolt juurde anda, lisada, täiendada.

„My Valentine“ (Paul McCartney 2012. aasta kirjutatud ja esitatud ballaad, Buble’ albumil on see saanud uhke ja võimsa orkestratsiooni, millega võiks vabalt kandideerida mõne James Bondi filmi tunnusmeloodiaks),

„A Nightingale Sang in Berkeley Square“ (romantiline lugu aastast 1939, mida on esitanud ka Bobby Darin, Mel Torme, Vera Lynn ja Rod Stewart, ja Buble uuel plaadil on see igati svingiv lugu, mõnusa orkestri ja mõnusa olemisega, Buble on nende svingivates lugudes võrratult hea),

„Make You Feel My Love“ (Bob Dylani lugu aastast 1997, esitanud ka Adele, Garth Brooks, Bryan Ferry, Kelly Clarkson, Ane Brun, sellel albumil on see üsnagi popilikus versioonis, kuid paitab kuulaja kõrva ikkagi, taaskord ilus ja uhke orkestratsioon, milles nii keelpille kui ka palju muud põnevat),

„Crazy“ (Willie Nelsoni kirjutatud lugu aastast 1961, mille laulis kuulsaks Patsy Cline, eistanud ka Linda Ronstadt, Julio Iglesias, LeAnn Rimes, koos Buble’ga laulab seda sellel plaadil ka laulu autor Willie Nelson! No ja oi-oi kui ilusalt see kõik kõlab, Buble ja Nelson naudivad täiel rinnal, saatmas orkester ja unelev klaver, ilus!),

„Bring It On Home to Me“ (laul aastast 1962, autoriks ja esimeseks esitajaks soulmuusika legend Sam Cooke, esitanud ka The Animals, Otis Rdding ja Carla Thomas, Rod Stewart, Van Morrison, John Lennon, Mandy Moore jt, Buble esitus on suurepärane, õrn, tundeküllane, ilus, lihtsalt ilus ...),

„Don’t Get Around Much Anymore“ (džässilugu aastast 1940, autoriks legendaarne Duke Ellington, sõnade autoriks Bob Russell, esitanud The Ink Spots, Louis Armstrong, Tony Bennett, Chicago, Nat King Cole, Harry Connick Jr, Bing Crosby, Ella Fitzgerald, Etta James, B.B. King, Paul McCartney, Anne Murray, Cliff Richard, Mel Torme, Rode Stewart jpt, ka Michael Buble laulis seda 1996 oma debüütalbumil „BaBalu“, ja ka uuel plaadil hingab see džässmuusika võtmes, Buble tunnetus on suurepärane, hingamine, faseerimine jne, härra Sinatraga võrreldav esitus),

„Don’t Take Your Love from Me“ (laul aastast 1941, autoriks Henry Nemo, esmaesitajaks Mildred Bailey, kuid aastate jooksul on seda laulnud Bing Crosby, Doris Day, Julie London, Patti Page, Frank Sinatra, Etta James, Della Reese jpt, Buble’ uuel albumil kõlab see peaaegu samasugusene nagu aastal 1941! ja see on hämmastav oskus teha selline seade, ja Buble hääl ja esitus, oleme ajamasinaga tagasi aastas 1941!),

suurepärane „You’re My First, My Last, My Everything“ (laul aastast 1974, esmaesitajaks võrratu Barry White, kes mäletab populaarset telesarja „Ally McBeal“ (1997-2002), siis ka selles sarjas kõlas just see lugu üsna mitu korda, Buble esituses on see mõnus tantsulugu, vägisi tõused laua äärest püsti ja teed mõne tantsusammu, ma mäletan, et selle loo järgi tantsisid ka mitmed tegelaskujud eelpool mainitud telesarjas),

ja „Smile“ (selle kirjutas instrumentaalloona Charlie Chaplin, kuni 1954 kirjutasid kaunile meloodiale sõnad John Turner ja Geoffrey Parsons, ja esimest korda laulis seda Nat King Cole, aastate jooksul on seda laulu esitanud mitmed suurepärased artistid, nt. Judy Garland, Robert Downey Jr, kuid ka Lady GaGa, ka selle looga viib Buble kuulaja ajas ammustesse aegadesse, suur orkester, koor – ilus ja uhke).

Kokku 13 suurepärast laulu ja võrratut esitust, neist neli uut pala. Kõikide lugudes on tunda, et Michael Buble’l on neid esitades naeratus suul ja ta naudib muusikat 100%, mis omakorda kandub edasi ka kuulajale.

Mulle oli see igati positiivne kuulamine, kogemus, mis hallist argipäevast välja tõi!

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/6b6xEoiubMlgeGN6nrWM2V


Tony Oppedisano, koos Mary Jane Rossiga „Sinatra ja mina. Hilisöisel tunnil“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Legendaarsest mahehäälsest lauljast ja näitlejast Frank Sinatrast on kirjutatud kümneid raamatuid. Publikut on alati köitnud tema elukaare kõik detailid: karjäär, romantilised suhted ja ärid, tema isiksus ja stiil. Sellest hoolimata aimub minevikku pilku heitvates portreedes ikka ja jälle teatavat tabamatust. Seda kuni praeguse, Frank Sinatra lähima usaldusisiku ja tema viimaseks jäänud meeskonnaliikme Tony Oppedisano erakordselt intiimse pilguheiduni, mis pakub unustamatu iidoli kohta palju uut infot.

Hilisöistel tundidel, enam kui kahel tuhandel ööl, vestlesid Frank ja Tony kõigest – muusikast, perekonnast, sõpradest, suurtest tunnetest, saavutustest, kordaminekutest, ebaõnnestumistest ja pettumustest, elust, mida nad elasid, elust, mida nad soovinuks elada. Nendes äärmiselt avameelsetes jutuajamistes rääkis Sinatra lähedasest, kuid keerulisest suhtest isaga, konfliktidest plaadifirmadega, pummeldamistest Vegases, armusuhetest oma aja kaunimate naistega, hiilgavast menust maailma suurimatel lavadel, keerukast läbisaamisest oma andekate lastega ja ennekõike pühendumisest oma ametile.

Viimasel elukümnendil oli lauljale kõige lähedasem isik just Tony Oppedisano, kellel oli aastaid Sinatra residentsis oma tuba, kes pidi sageli vahendama komplitseeritud vestlusi pereliikmete vahel ja kes hoidis superstaarist meelelahutaja kätt tolle viimaste hingetõmmete ajal.

„Sinatra ja mina“ on usalduslik ja avameelne raamat Frank Sinatra elust, mida on seni paljuski ekslikult käsitletud, aga mille eest on nüüd otsekui eesriie ära tõmmatud.

Tunnistan, et viimastel aastatel on minu muusikaline maitse muutunud ja muutunud. Paigas on kümmekond lemmikartisti, kes mind aastate jooksul on “kõnetanud”, kelle muusika on meeldinud ja saanud hingelähedaseks. “Väljavalitute” hulgas on Elvis Presley, Barbra Streisand, ABBA, Julio Iglesias, Barry Manilow, Dean Martin, Michael Buble, The Bee Gees ja otse loomulikult ka Frank Sinatra.

Ma üritasin meenutada, millal mul esimesed kokkupuuted Frank Sinatraga olid, ja meenusid 1970. aastad, kui ka Soome telekanalitelt näidati filme, milles mängis Frank Sinatra. Valikus oli nii kriminulle, sõja- kui ka muusikafilme. Meenub ka üks kontsertsalvestus (see võis olla 1980. aastatel), abiks jällegi Soome telekanal, kust näidati Frank Sinatra kontserti, milles ta esitas oma kuulsamaid laule, sh. “My Way”, "Strangers In The Night", “Fly Me To The Moon”, “Summer Wind”, “That’s Life”, “You Make Me Feel So Young” jpt. ajatud klassikud.

2001. aastal avaldas Robbie Williams albumi “Swing When You’re Winning”, mida võib kindlasti ka kummarduseks Sinatra ees lugeda, ja usun, et paljud toonased noored kuulajad said aimu, et on olnud selline suurepärane laulja nagu Frank Sinatra.

Seetõttu on vahva, et eesti keeles on ilmunud Tony Oppedisano kirjutatud raamat, millest siinkohal juttu teen. See on igati huvitav ja kaasakiskuv lugu, mille on kirja pannud mees, kes on ka ise olnud muusik, püüdnud lauldagi, ja olnud ka Sinatra usaldusisikuks karismaatilise laulja viimastel eluaastatel.

Mulle meeldib selle raamatu juures seegi, et see on Frank Sinatra elulugu, kuid selles liigutakse mitte mööda ajatelge, et sündis, elas, tegi seda, tegi toda ja suri, aga siin räägitakse peategelasest kord ühest vaatevinklist, siis teisest … ja see teeb lugemise igati huvitavaks. Ma usun, et paljud Frank Sinatra fännid saavad juurde igasugu huvitavaid fakte, teadmisi ja nüansse.

Ma ei hakka Sulle siinkohal tervet raamatut ette jutustama, kuid püüan anda pisukese kokkuvõtte, mis lugejat raamatus ees ootab. Ja see on igati huvitav avastusretk Frank Sinatra ellu ja tema maailma.

Raamat algab autori pühendusega, milles ta kinnitab, et Frank Sinatrale tuli päriselt elu sisse alles öisel ajal (sellele viitab ka raamatu pealkiri). Autor meenutab Sinatra Rancho Mirage’i kodu. Ta kinnitab, et neil oli kombeks õue suunduda, et Frank saaks suitsu teha, ning istuda siis lämbes vaikuses basseini ääres, rüübata Jack Daniel’sit ja juttu ajada. Hilisõhtust varahommikuni, tihtipeale päikesetõusu tervitades, ajasid Frank Sinatra ja raamatu autor juttu.

Autor lisab, et neil hilisõhtustel tundidel nad vestlesid – muusikast, perest, sõpradest, suurtest armastustest ja peost lipsanud armastutest, läbikukkumistest ja õnnestumistest, triumfidest ja pettumustest, elust, mida nad elasid või oleksid tahtnud elada. Frank Sinatra tahtis mõista ja mõistetud olla. Ta tahtis, et keegi mäletaks.

Tony Oppedisano kinnitab, et tema mäletab. Iga tundi. Iga sõna. See raamat on Frank Sinatrale.

Raamat algab proloogiga “’Scuse Me While I Disappear”, mis viib meid 14. maisse 1998. Õhtusse, mil Frank Sinatra suri, ta oli siis 82-aastane. Raamatu autor saab kõne, milles öeldakse, et Sinatra viiakse Cedars-Sinaisse, staaride haiglasse Beverly Hillsis. Oppedisano meenutab sõitu haiglasse, kuid ka parema käe väikses sõrmes siranud Frank Sinatra kuldsõrmust, mis kujutas Sinatra perekonna vappi – kingitust, mis sümboliseeris raamatu autori positsiooni Sinatra elus.

Oppedisano kinnitab, et mõte Frankita maailmast ei mahtunud talle pähe, ta keeldus sellele mõtlemast. Ta meenutab viimaseid päevi, mil Frank Sinatra oli oma abikaasaga tülitsenud, kuidas Oppedisano oli Frankile abiks olnud, kuni ta jõuab kohale.

“Olen kohal, Frank, olen kohal,” meenutab autor, “kõik saab korda”, kuid raamatu autoril polnud aimugi, et ta oli saabunud jumalagajätuks.

Raamatu esimene osa on “Francis Albert ja poiss”, mille esimene peatükk on “Kõigist joomaurgastest just siin. Ühe sõpruse algus”. 1972. aastal oli Frank Sinatra südametäiega oma artistikarjäärile kriipsu peale tõmmanud, uskudes, et tema muusika ei lähe nooremale põlvkonnale enam korda, kuid nüüd oli 1974. aasta november, Frank Sinatra välja kuulutatud “pensionipõlve” lõpp, 20 000 inimest oli ostnud pileti Madison Square Gardenisse, et Sinatrat tema comeback-turneel näha.

Oppedisano kinnitab,et selleks ajaks oli ta Sinatraga tuttav olnud kaks aastat, kuulsa Jilly Rizzo klubis Frank Sinatra seltsis aega veetes oli ta tundma õppinud eraisik Sinatrat. Kohe-kohe pidi ta näha saama hoopis teistsugust meest. Raamatu autor teadis, millist väge Sinatrast laval kiirgab, kuid seda lähedalt näha oli hoopis teine asi. Autor kinnitab, et need kaks Sinatrat, lava Sinatra ja lavaväline Sinatra, olid rabavalt vastandlikud.

Seejärel räägib Oppedisano endast ja oma karjäärist, mis oli samuti muusikaga seotud. Ta meenutab ka 8. detsembrit 1972, mil kohtus esimest korda Sinatraga. Oppedisano oli siis kahekümne ühe aastane. Sinatra pidas tollal vabatahtlikku (ja põgusat) pensionipõlve, Oppedisano oli alles oma karjääri alguses, ta oli selleks ajaks klubides esinenud neli aastat, ja endale veidi nimegi teinud.

Esimesel kohtumisel oli Oppedisano suures ärevuses, esialgu ei tulnud tal ühtegi lugu meelde, kui tal paluti midagi mängida. Talle meenus laul pealkirjaga “How Intensive”, mis oli Sinatra eriline lemmik, nii hakkas Oppedisano mängima Frank Sinatra helistikus akorde ja meloodiat üheskoos. Kui kitarristi sõrmed üle krihvide liikusid, kuulis ta vaikset üminat. See tuli Frank Sinatra suust! Oppedisano meenutab, et temast vaid meetri kaugusel, kõlas teiselt poolt klaverit ta kitarrimänguga unisoonis tuttav tummine baritone. Kui viimane akord hajus, avas Sinatra silmad ja vaatas Oppedisano poole. Sinatra ütles, et see oli väga-väga kena.

Nii sai alguse tutvus ja sõprus. Ilus algus, kas pole. Oppedisano kinnitab, et see oli esimene lugematutest õhtutest, mida ta veetis Frank Sinatraga vesteldes. Tol esimesel õhtul mängisid nad muusikat, jõid ja tšillisid umbes poole seitsmeni … Oppedisano oli juba siis kindel, et tema eluloos keerati ette uus lehekülg.

Raamatu esimese osa teises peatükis “”And One More for the Road”. Kriis ja risttee” läheme tagasi aastasse 1974, kui Frank Sinatra astus Madison Square Gardeni lavale. Saame tuttavaks ka Frank Sinatra “kaitsja” Jilly Rizzoga, kes võis olla kaitsja, turvamees, kuid ta oli ka Sinatra sõber, kelle saatus oli kurb. Rizzo viimane puhkepaik on Sinatra perekonna hauaplatsil.

Oppedisano meenutab taaskord oma muusikalist karjääri, sedagi, kuidas ta oma plaadi Frank Sinatrale ette mängis, kuid Oppedisano kinnitab, et loobumine lapsepõlveunelmast esinemisega elatist teenida oli raskemaid asju, mis ta eales teinud on, kuid see oli õige otsus. Ta oli tolle aja ja koha jaoks vale laulja. Samas ei läinud Oppedisano esinemisaastad raisku, sest ta sai nende käigus palju teadmisi produtseerimisest. Ta hakkas tegema koostööd Jilly Rizzoga, ja samas aitas ta ka Frank Sinatrat. Kuna Oppedisano ja Rizzo said suurepäraselt läbis, siis hakkas ka Sinatra Oppdesianot usaldama.

Kahjuks oli Jilly Rizzo saatus vägagi kurb … tema eluküünal kustus traagilises autoavariis. Selge on see, et Rizzo surm mõjus raskelt ka Sinatrale.

Raamatu teine osa on “Hilisöisel tunnil”, mille esimene peatükk on “La famiglia. Perekondlikud sidemed”, milles saame tuttavaks Frank Sinatra lapsepõlve ja sirgumisega nooreks meheks. See ei olnud lihtne, kuid näitab suurepäraselt seda, kust on Sinatra pärit, kuidas ta sirgus just selliseks meheks, kes ta oli. Siin on juttu Sinatra emast ja isast, kuid ka Sinatra abikaasadest ja tütardest. Kindel on see, et perekond oli Sinatrale alati väga tähtsal kohal ja oluline.

Teise osa teine peatükk “Vendeta. Frank ja mafia” jutustab lugejale sellest, kuidas ja kas oli Frank Sinatra seotud mafiaga. Nii on ju pidevalt räägitud, väidetud, uuritud, kuid Oppedisano toob välja faktid, milles tõestab, et Sinatra seos mafiaga oli pigem ajakirjanike väljamõeldis ja soov Sinatrale “keerata”. On ju sageli olnud ajakirjanikke, kes ühe või teise kuulsuse elu on otsustanud põrguks teha. Selles peatükis saamegi sellest lugeda, kuigi on ka juttu ööklubidest, mis kuulusid mafiabossidele, kuid Sinatra pidi neis esinema, sest need olid toonases ajas vägagi populaarsed kohad, kus liikus ringi igasugu publikut, staare ja megastaare jpt. Juttu on sellestki, kuidas Sinatra käis Havannas esinemas ja naases väidetavalt mafia rahakullerina, kaks miljonit dollarit katuseraha väikeses reisikotis … kas sellisesse väikesesse reisikotti oleks ikka kaks miljonit dollarit kahekümnedollaristes rahatähtedes ära mahtunud?

Oppedisano muigab sellise mõtte üle, kuigi kinnitab, et kui olid ikkagi itaallane (sitsiillane!) USAs, siis kindlasti seostati inimest mafiaga, kuidas muidu. Ja kindlasti võis suguvõsas olla keegi, kes oli seotud mafiaga, kuid selles peatükis joonistub selgelt välja see, et Frank Sinatra üritas vältida kokkupuuteid mafiaga (nagu näiteks Sam Giancana, John Gotti ehk Dapper Don jt).

Teise osa kolmas peatükk kannab pealkirja “”Once Upon a Time”. Naised”, milles on juttu Frank Sinatrast ja naistest tema elus. Naisi oli Sinatral alati, kuid nende hulgas oli ka neid, kes olid lihtsalt head sõbrad, kellega meie raamatu peategelane ei olnud intiimsetes suhetes, kusjuures oli ju Sinatra naiste suhtes alati ülimalt lugupidav ja austav. Tõeline härrasmees.

Selles peatükis on juttu paljudest maailmakuulsatest naistest, kellega Frank Sinatra on kokku puutunud – Marilyn Monroe, Natalie Wood, Keely Smith, Sophia Loren, vürstinna Grace, Angie Dickinson, Peggy Lee, Jackie Kennedy Onassis, Ava Gardner, Mia Farrow (Sinatra abiellus Farrow’ga 1966. aastal, olles naisest 30 aastat vanem, juttu on ka Mia Farrow’ pojast Ronan Farrow’st, kellel on samuti sinised silmad nagu Sinatralgi, kuid Oppedisano lükkab ka selle väite tagasi, justkui võiks Ronan Farrow olla Sinatra poeg).

Saame lugeda ka Franki pikimast abielust, mis oli Barbara Blakeley’ga. Oppedisano tõdebki, et abielu Barbara Sinatraga oli Franki pikim, kuid autoril pole kahtlustki, et Ava Gardner oli Franki suurim kirg, kuid Franki suur armastus oli Nancy Barbato Sinatra, kuigi nad olid abielus vägagi lühikest aega, sest Frank tahtis hakata elama koos Ava Gardneriga … kuid ei maksa unustada, et Nancy oli ka Franki laste ema.

Teise osa neljas peatükk on “”You Will Be My Music”. Muusik”, milles on juttu Sintrast ja tema muusikast, tema häälest (1951 kaotas ta ajutiselt hääle! See oli lauljale suur ehmatus). Saame teada, et Sinatra tundis äärmist lugupidamist ooperi vastu ning läks alati ooperilauljate jutule, kui tal häälega seoses mõni probleem või küsimus oli. Sinatra imetles kuulsat ooperitähte Luciano Pavarottit. Kuid Sinatra küsis nõu ka diiva Maria Callaselt.

Oppedisano kinnitab, et Frank oli kuulus oma võrratu hingamistehnika poolest. Ta ei hinganud eales keset värsirida … See oli ränga töö tulemus. Esmalt oli selleks vaja erakordset hingamise juhtimist, mida Sinatra algul ei vallanud. Seetõttu hakkas Sinatra iga kord kui võimalik ujulates käima, ujus mõne otsa veel all ning kordas ujumise ajal õiges tempos laulusõnu. Ta jätkas seda oma lavakarjääri lõpuni. Ujumine arendas Franki kopsumahtu ja aitas kaasa unikaalse stiili loomisele.

Hingeõhu tavapärase kasutamise üksikasjalik uurimine võimaldas Sinatral laulda nii, nagu inimesed kõnelevad. See lihtne idee jättis mulje, et ta räägib publikuga isiklikult. Frank Sinatra toonitas Oppedisanole sedagi, et iga laulja peaks lähenema laulu sõnadele, nagu oleks see stsenaarium … Frank lähenes oma lauludele nagu näitleja, tegelaskujusse sisse elades.

Frank Sinatra oli täiuslik artist. Talle olid tähtsad kõik laulu elemendid. Oma lemmiklaulu valimine oli Frankile nagu lemmiklapse valimine, kuid Oppedisano arvates oli see laul “Laura”, kaunid olid nii meloodia kui ka sõnad, ja jäävad ka pikaks ajaks kummitama. Oppedisano lisab, et kui tahate Frank Sinatrast aru saada, kuulake tema muusikat. See on tema elu – tema armastus, kirg,valu, kaotus ja juubeldus. Publik teadis seda. See neid saali tõmbaski.

Selles peatükis on juttu mitmestki laulust, mitmestki albumist, koostööst mitmete muusikutega. Juttu on sellestki, kuidas lindistati kuulsat “Duettide” albumit (sellel lõid kaasa Bono, Charles Aznavour, Barbra Streisand jpt.). Viimati mainitud albumiga oli üks vahva lugu – Sinatra “Duettide” album suutis USA plaadimüügitabeli esikohalt kukutada Pearl Jami, ja Sinatra oli õnnelik, kinnitades, et on küll kaheksakümneaastane, kuid kukutas Pearl Jami! “Duettide” album sai ka järje, millel lõid kaasa Frank Sinatra Jr, Willie Nelson jt.

Raamatu teise osa viies peatükk on “”The House I Live In”. Mees müüdi taga”. Selles osas jutustab Oppedisano meile sellest, et kahekümnendates ja kolmekümnendates eluaastates võttis Frank tihti kasutusele Hobokenis õpitud tänavakombed. Kui ta vihaseks sai ja arvas, et tüüp on selle ära teeninud, virutas ta vastase nokauti. Mitmel korral oli tema viha suunatud ajakirjanike pihta, ehkki nendega klaaris ta haruharva füüsiliselt arveid.

Sellestki on juttu, et Frankil oli väga sitsiiliapärane temperament. Kui ta vihane oli, kuulsid seda kõik. Ta röökis. Tal oli väga värvikas sõnavara nagu tema emalgi.

Mõnikord nimetas Frank end kahekümne nelja kraadiseks maniakaaldepressiivikuks. Hilisemas elus rääkis ta oma kahtlusest, et teda võidakse nimetada bipolaarseks … Kui ta oli surmväsinud või haige või surve all, oli tal lühike süütenöör. Mõnikord ta plahvatas.

Selles osas loeme ka Frank Sinatra sündimisest siia ilma, mis oli füüsiliselt väga traumeeriv. Frank Sinatra oli olnud kuuekilone beebi, kes väljus neljakümnekilose naise seest kodusünnitusel, kus ta tangidega välja sikutati. Esialgu peeti vastsündinud Frani surnuks ja ta pandi kraanikaussi, et päästa Franki ema Dolly. Esimestel sünnijärgsetel minutitel Frank ei hinganud, kui vanaema poleks teda kraanikausis pea alaspidi hoidnud ning talle külma vett peale lasknud, kuni ta hakkas õhku ahmima, poleks Frank ainsatki hingetõmmet teinud. Kui nad Frankile elu sisse aetud said, oli selge, et poisi vasak peapool on kõvasti viga saanud. Osa kõrvanibust ja kolju vasakut poolt katvast nahast oli ära rebitud. Trummikiles oli auk. Frank oli saanud ka ajukahjustuse, mida toona ei mõistetud. Hapnikupuuduse ja ajutrauma kombinatsioon mõjutab tugevalt selliseid asju nagu impulsside talitsemine ja emotsionaalne stabiilsus. Frank Sinatra maadles kogu elu tundesööstudega ning sügelevate rusikatega.

Selles peatükis on juttu ka rahast, heldusest, annetamisest, abivajavatest inimestest, keda Frank aitas. Frank annetas, enamasti anonüümsetele, lugematutele organisatsioonidele. Ta kogus elu jooksul heategevusele – raamatu autori teada – vähemalt üle miljardi dollari, nii otseste annetustena kui ka kontsertide ja teiste sündmuste kaudu.

Teise osa viimane peatükk on “”Send in the Clowns”. Sõprussuhted”. Saame lugeda, et sõpradel oli Franki südames sügav koht, kuid ta oli inimeste ligilubamisega väga ettevaatlik. Ebasoosingusse langemine viiekümnendatel aastatel õpetas talle sõpruse kohta väga palju. Väga vähesed tema nõndanimetatud sõpradest jäid alles, kui raha ja kuulsus kadusid. Frank Sinatral oli kombeks öelda, et mõnikord on sõbrad nagu varjud. Näed neid ainult siis, kui päike paistab. Sinatra parimad sõbrad olid Jilly Rizzo, Nancy seenior, kuid näiteks ka Mike Romanoff (õige nimega Hershel Geguzin), Don Rickles, Jackie Gleason.

Kuid, Frankil võis sõpradega küll lõbus olla, kuid Frankiga sõbrustamine polnud alati meelakkumine. Polnud mingi saladus, et Frank pages konfliktide eest lähedastega. Auahned või manipuleerivad inimesed kasutasid seda nõrkust ära, et Franki ja tema sõprade vahele kiilu lüüa.

Juttu on ka legendaarsest Rat Packist, mille kohta Oppedisano ütleb, et Rat Pack oli legendaarne ning suur osa selle kohta trükitust ongi vaid legend. Kuid Frank Sinatra, Sammy Davis juuniori ja Dean Martini (nemad moodustasid Rat Packi tuumiku) sõprus oli päris. Meil on võimalus pikemalt lugeda nii Sammy Davis juuniorist kui ka Dean Martinist.

Raamatu kolmas osa on “Tema elutalvel”, mille esimene peatükk on “”Forget to Remember”. Karjääri lõpp”. See jutustab meile Frank Sinatra viimastest esinemistest (Sinatra unustab laulusõnu, kaotab mõttelõnga) ja viib meid aastasse 1994, loeme ka laulja tervisest. Kuhjuvad terviseprobleemid tähendasid, et Sinatra ei saanud enam järjepidevalt esineda tasemel, mille ta ise oli enda jaoks kehtestanud. Omaenese haleda varjuna Frank Sinatra esineda ei tahtnud. Ta tundis, et tema fännid väärivad enamat. Ta tahtis meelde jääda selle artistina, kes ta oli kuuskümmend aastat olnud. Niisiis langetas ta valulise otsuse loobuda tegevusest, mida ta armastas rohkem kui elu.

Siin on ka ilus meenutus Frank Sinatra viimasest esinemisest. Frank Sinatra esitas laulu “New York, New York”, ta hoidis laulu viimast nooti lõpmata kaua. Frank Sinatra ei tahtnud, et see lõpeks. Mõnes mõttes oli see tema jaoks moodus kogu ärevus endast välja lasta. Ta teadis, et tema teekond on viimaks lõpule jõudnud. See oli viimane kord, kui Frank Sinatra avalikkuse ees laulis.

Kolmanda osa teine, viimane peatükk “”Softly, as I Leave You”. Legendi lahkumine” jutustab meile Frank Sinatra viimastest päevadest, tema lahkumisest (surmast). Oppedisano naljatab, et Frank Sinatra võinuks hauda viia sigaretid või viski või nahavähk (Sinatrale meeldis praadida end 45-kraadise palavaga reflektori all), kuid ei, probleemid olid teised – südameprobleemid, korduvad infarktid.

Oppedisano kinnitab pärast Frank Sinatra surma, et tegelikult polnud Sinatra surnud. Ta oli pääsenud. Kui uudis Sinatra lahkumisest teatavaks sai, kustutati Vegas Stripil tuled ning kasiinodes seiskusid ruletilauad leinaminutiteks. Empire State Buildingu valgustus muudeti siniseks …

Frank Sinatra maeti Desert Memorial Parki oma vanemate ja sõber Jilly Rizzo kõrvale. Frank Sinatra oli nimme valinud väga hariliku hauaplatsi vaid mõne meetri kaugusel tänavast, et fännid saaksid teda külastada, millal aga tahavad. Frank tundis lõpuni sügavat kohusetunnet ja tänulikkust inimeste ees, kes olid kinkinud Hobokenist pärit Francis Albertile Frank Sinatra erakordse elu.

Oppedisano kinnitab, et Frank Sinatra oli talle alati ütelnud, et loodab oma viimse hingetõmbe teha kõrbes. See soov ei täitunud, kuid raamatu autorit trööstis teadmine, et Frank Sinatra viimne teekond viib paika, mida ta kõige rohkem armastas. Frank puhkab seal nüüd ja igavesti leitsaku ja tuule ja eresinise taeva all armastatud inimeste kõrval …

Raamatu neljas osa, viimane, on “Coda”, milles jutustab raamatu autor leinast, kuid ka suhetest Sinatra laste, lastelaste, j aka Barbara Sinatraga. Võtab selle raamatu ja ühe legendi loo kokku …

Ilus, südamlik, huvitav ja kaasahaarav lugemine, mis avab meile Frank Sinatra elu, tõekspidamised ja tema muusikalise maailma.


Torben Kuhlmann, Suzanne Levesque “Lindbergh. Seikluslugu lendavast hiirest” (Rahva Raamat)

Väike samm ühe pisikese hiire jaoks võib olla aluseks ilmatult suurele hüppele lennunduses. On tumedad ajad... kui sa juhtud olema hiir. Inimesed on leiutanud uue seadeldise – mehhaanilise hiirelõksu – ja see on põhjustanud kõigi näriliste põgenemise Ameerikasse, vabaduse maale. Kõigi lahkumise, peale ühe. Kassid valvavad aurulaevu ja Atlandi ookeani ületamine ei ole võimalik. Süngete olude keerises mõistab viimane järelejäänud hiireke, mida tal teha tuleb – õppida lendama!

Illustraator Torben Kuhlmanni leidlik ja toredate detailidega debüütraamat püüab nii suure kui ka väikese lugeja tähelepanu.

See kuulsate leiutajate sarja esikteos teeb kummarduse Charles Lindberghile, kes on tuntud kui vapper lendur ja lennunduse pioneer. 1927. aastal ületas ta oma ühemootorilise lennukiga ilma vahemaandumiseta esimese inimesena Atlandi ookeani. Seikluslikul lennureisil seisis ta silmitsi lumetormide ja kasvava väsimusega. Pärast edukat maandumist pöördus ta kangelasena tagasi koju, Ameerika Ühendriikidesse ja oli sestpeale lennundusajaloo legend.

Raamatu autor ja kunstnik Torben Kuhlmann õppis Hamburgi rakendusteaduste kõrgkoolis illustratsiooni ja kommunikatsioonidisaini, spetsialiseerudes just raamatutele. "Lindbergh" on tema esimene pildiraamat, mis oma mõtterikkuse, paljude visandite ja toredate detailide eest võlgneb osaliselt tänu autori veidrate leiutiste vaimustusele ja seikluslikule huvile lennundusajaloo vastu.

Charles Augustus Lindbergh II (1902-1974) oli tõepoolest ameeriklane, lennunduse algusaastate lendur, kes saavutas kuulsust sellega, et lendas üksinda üle Atlandi ookeani.

20. mail 1927, hommikul kell 7:52 tõusis Lindbergh Roosevelti lennuväljalt Long Islandilt New Yorgis maailma esimesele vahepeatusteta lennule üle Atlandi ookeani. Ta tegi seda üksinda ja ta maandus Le Bourget’ lennuväljal Pariisis järgmise päeva õhtul kell 22:22. Lennukiks oli ühemootoriline Spirit of St. Louis, mille Ryan Airlines oli ehitanud San Diegos vastavalt Lindbergi nõudmistele. Lend kokku kestis 33,5 tundi.

See lend tegi Lindbergist rahvusvaheliselt kuulsa mehe ja ta võitis ka 25 000 dollarilise auhinna (Orteig Prize). 13. juunil 1927 korraldati tema auks suur paraad New Yorgis. Tänu kuulsusele jäi ta lennunduse eestkõnelejaks kuni elu lõpuni.

1929 abiellus Charles Lindbergh kirjanik Anne Morrow Lindberghiga. Charles õpetas ka oma naise lendama ja üheskoos uurisid ja kaardistasid nad lennuteekondasid. Neil oli ka kuus last, ühega neist juhtus üks vägagi traagiline lugu – 1. märtsil 1932 rööviti nende poeg Charles Augustus, kes oli sündinud 1930 (laps oli röövimise hetkel 20-kuune) ja ta leiti surnuna 12. mail 1932 Hopewellis, New Jerseys. Surnud laps leiti vaevu 10 kilomeetrit oma kodukohast, ja enne seda olid toimunud suured, üleriigilised otsingud ja röövijatega oli peetud ka läbirääkimisi, meedia pööras kurvale sündmusele väga suurt tähelepanu.

Kaks ja pool aastat hiljem algas jällegi suur meediatsirkus, kui algas lapse mõrvas süüdistatud Bruno Hauptmanni kohtuprotsess. Detsembris 1935 kolisid Lindberghid Euroopasse, sest nad olid väsinud avalikust tähelepanust ja leinasid oma poega. Hauptmann, kes kinnitas kogu aeg, et on süütu, mõisteti süüdi ja hukati 3. aprillil 1936.

Nii palju sellest julgest ja vahvast lendurist, kuid nüüd raamatu juurde, mis on vägagi imeline, seda võib ka pildiraamatuks nimetada ning Torben Kuhlmanni joonistused/illustratsioonid on võrratud.

Raamatu alguses saame lugeda hiire lugu, milles öeldakse, et palju aastaid tagasi elas ühes hiigelsuures linnas (kui pilte lähemalt uurida, siis tundub, et selleks linnaks on Hamburg) uudishimulik hiir. Tihtilugu peitis ta end mitmeks kuuks hämaratesse raamatukogudesse, et salaja lugeda inimeste raamatuid.

Ühel päeval, kui väike hiir uurimisretkelt koju tuli, oli kummaliselt vaikne. Liiga vaikne. Varem sagis vanades majades sadu hiiri, et kohtuda sõpradega ja krõbistada eksootilist kraami. Nüüd olid üleöö kõik kadunud. Põhjust ei olnud vaja kaugelt otsida, sest nüüd lebasid kõikjal jubedad riistapuud – hiirelõksud. Siin on ka suur pilt, millel väike hiir ja kümneid ja kümneid hiirelõkse!

Möödusid nädalad. Ei lähemal ega kaugemal olnud ainsatki teist hiirt. Väike hiir oli ajalehtedest lugenud uute hiirelõksude kohta, küllap olid need lõksud kõik tema sõbrad eemale peletanud. Ainult et kuhu olid nad pagenud? Võib-olla Ameerikasse?

Väike hiir asus sadama poole teele. Küllap olid sama teinud ka teised hiired! Ent väike hiir ei aimanud, et näljased kassid valvasid nüüd laevu justkui kindlusi. Kasse oli palju ja väike hiir põgenes reoveekanalisse. Seal oli pime, väga vaikne ja esialgu oli väike hiir seal all kaitstud.

Ühel ööl märkas väike hiir nahkhiiri, kes nägid peaaegu hiirte moodi välja, kuid nad lendasid! Väike hiir oli lendavate sugulaste lennukunstist võlutud. Nii tekkis ka meie loo peategelasel hulljulge plaan – õppida lendama! Siis jõuaks ta Ameerikasse ja leiaks sõbrad üles!

Väike hiir meisterdas puupilbastest ja ajalehetükkidest kaks tiiba, abiks ka sidumisnöör ja liim. Tiivad paistavad pildil igati uhked, kuid esimene katsetus ebaõnnestus. Väike hiir oleks peaaegu rongi alla kukkunud, kuid tänu auruvedurile sai ta uue idee! Tema lennumasinal puudus ju auromootor. Nüüd hakkas ta koguma lugematul hulgal ehitusdetaile: kellade pisikesed hammasrattad, välgumihklid, väikesed metallitükid ja kruvid …

Nutikas hiir nokitses oma leiutise kallal mitu nädalat. Kõikvõimaliku kraami keskel valmis pikkamööda peen lennumasin. Uus konstruktsioon oli muljetavaldav. Väike kuumaveekatel andis auru. Kolvid panid hammasrattad pöörlema. Sabaosas surises propeller … Uhke leiutaja oli kindel, et lend Ameerikasse on lõpuks võimalik.

Kahjuks oli uus lennumasin aga liiga raske. Väikesed tiivad ei suutnud koormat õhus hoida. Lennumasin kukkus alla, kuid meie peategelane pääses. Nüüd oli väikesel hiirel veel üks mure – inimesed olid teda märganud, ja lehtedes kirjutati lendavast närilisest.

Vaatamata kõigele ei andnud väike hiir alla. Ta ehitas veelgi parema lennumasina, mis tõepoolest ka lendas. Väike hiir startis uuesti. Kohe stardis tabas teda uus hädaoht! Teda märkasid öökullid, kuid … hiir pääses ja tema väike, kuid võimas lennumasin tõusis üha kõrgemale ja kõrgemale ning lendas kaugemale ja kaugemale! Lõpuks laius tema ees veel vaid suur ookean!

Mis ookean see oli? Ja kuhu väike hiir jõudis? Selle jätan ma Sulle endale avastada ja lugeda. Kas hiir sai teiste hiirtega uuesti kokku? Ka seda saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

Päris viimastel lehekülgedel räägitakse meile lennunduse legendist, kuulsast hiir-piloodist, kelle plakatid rippusid nüüd igal nurgal, temast ja tema hulljulgest seiklusest kirjutasid kõik ajalehed. Ja ühel päeval seisis üks pisike poiss südame pekseldes sellise plakati ees. Ta unistas kord ise taeva vallutada … Mis Sa arvad, kes pisike poiss oli?

Raamatu lõpus saame lugeda lennunduse lühiajalugu, milles tehakse juttu Otto Lilienthalist, vendadest Wrightidest ja otse loomulikult ka Charles Lindbergist, kuid ka raamatu autorist Torben Kuhlmannist.

Imeline raamat. Vahva ja põnev lugu, milles väikesest hiirest saab hulljulge lendur, ja otse loomulikult on võrratult suurepärane raamatu ülesehitus ja illustratsioonid!