Sara Pennypacker „Pax. Teekond koju“ (Pegasus)

„Pax. Teekond koju“ on auhindadega pärjatud menukirjaniku Sara Pennypackeri kauaoodatud järg romaanile „Pax”.

On möödunud aasta sellest, kui Peter ja tema rebane Pax teineteist viimati nägid. Kunagised lahutamatud kaaslased elavad nüüd väga erinevat elu. Pax ja tema kaaslane Särts on ilmale toonud pesakonna kutsikaid, keda nad selles ohtlikus maailmas kaitsma peavad. Samal ajal aga lahkub sõja järel orvuks jäänud ning süütundest ja üksindusest räsitud Peter oma uuest kodust Vola juures, et ühineda Noorte Veesõdalastega, kelle sihiks on tervendada veekogud ja maa sõja tekitatud armidest. Kui üks Paxi kutsikatest raskesti haigestub, pöördub Pax ainsa inimese poole, keda ta usaldab. Ja ükskõik, kuidas Peter ka ei püüa oma murtud südant kalgistada, leiab armastus ikkagi sissepääsu. Nüüd asuvad poiss ja rebane taas teekonnale kodu, tervenemise – ja teineteise poole.

„Pax. Teekond koju“ on paeluv romaan endale valitud perekondadest ja armastuse tervendavast jõust.

Ma olen üsna kindel, et tänases maailmas, kui igapäevased uudised räägivad meile sõjast ja jubedustest Ukrainas, on vaja raamatut, mis on sõjavastane ja annaks ka lootust, et kõik võib muutuda, kõik võib minna ainult paremaks.

Sara Pennypackeri kirjutatud „Pax. Teekond koju“ just selline raamat ongi. Raamat, mis annab lootust, mis räägib loodusest, loomadest (Pax on ju rebane), sõprusest ja sellestki, et inimene ja loodus on omavahel seotud, nad vajavad teineteist. Raamatu üks tegelastest, Vola, kinnitab peategelasele, poisile, kel nimeks Peter, et kõikide loomaliikide järglaste hulka kuuluvad ka inimesed.

Seekordne lugu saab alguse kevadel. Pax jooksis metsas, sest ta liikus alati joostes. Peaaegu aasta oli möödunud sellest, kui ta viimati puuris oli. Nüüd ta jooksis ja haistis kevadet. Äkki ta seisatas. Jänes. Paxi kaaslane Särts oli neil päevil näljane, kuid Paxi ei olnud talle midagi viia. Ta oli leidnud mõned surnud jänesepojad, ja oravapojad, kuid Särts oli surnud loomadest keeldunud. Nüüdki läks Pax Särtsu juurde urgu. Pax tundis uut lõhna. Särts veeretas end selili ja sirutas oma ümmarguse kõhu välja. Varsti oli oodata kutsikaid.

Paralleelselt Paxi eluga, saame lugeda tema kunagise omaniku ehk Peteri lugu. 13-aastane Peter oli jätkuvalt Vola juures (kes esimest Paxi-raamatut luges, siis teab, kes on Vola – Vola oli naisterahvas, kes oli Peterit aidanud, kui poisil oli jalg katki, ta oli pakkunud Peterile varjualust, ja poiss oli metsaonni jäänudki, kusjuures oli ka Vola miiniväljal ilma jäänud oma jalast. Vola tundis suurepäraselt metsa, ravitaimi, millega ta sai aidata ka Peterit). Peter oligi metsaonnis ja hööveldas põrandat. Peterile meeldis puidutöö, eriti hööveldamine, kuid nüüd tõmbas ta oma peopesalt naha maha. Veri lekkis käest välja, ja laiali valgunud vereplekk nägi välja nagu rebase saba. Nüüdki mõtles Peter oma kodustatud rebasele, Paxile, kelle ta oli olnud sunnitud maha jätma. Peter meenutab, kuidas ta oli rebasekutsika leidnud, kuidas poisi isa oli keelanud tal rebast kaasa võtta, kuid poiss ei kuulanud toona oma isa.

Paxi juurde tagasi. Oleme rebaseurus, sündinud oli kolm rebasekutsikat. Särts lõi nurru ja kinnitas Paxile, et need kutsikad olid nende omad, turvaliselt. Pax oli rahul, sest kolm tillukest südant tuksus tema omaga ühte.

Peter oli samal ajal vanaisa juures. Ta oli langetanud otsuse. Ta võtab tuha endale!? Kelle tuha? Üsna ruttu saame teada, et Peteri isa oli sõjas surma saanud, see oli isa tuhk. Kas see peaks kuuluma mehe isale (Peteri vanaisale) või mehe pojale (Peterile)?

Peter oli kindel, et see kuulus hoopis tema ema juurde, ema hauda (juba esimes raamatus saime teada, et Peteri ema oli surnud).

Peter kinnitas vanaisale, et ta hakkaks minema siis, kui kool laseb, ja sel aastal pidi see juhtuma tavapärasest varem, et lapsed saaksid liituda Noorte Veesõdalastega. Peter oli Volaga ühte meelt, et Noored Veesõdalased oli igati õige asi: sõjaväelise treeningu, sõjavarustuse ja tööjõu värskendamine sõjakahjustuste parandamiseks. Noored Veesõdalased värvati appi vett puhastama.

Sellestki on juttu, et Peteri isa polnud hukkunud kangelasena lahingus. Isa oli saanud tabamuse vaenlase miinipildujast pea kahesaja kilomeetri kaugusel oma baasist, ja rohkem Peter ei tahtnudki teada. Vanaisa tõdes, et poisi isa suri lolluse tõttu, kuid Peter ei taha sellest tõepoolest rohkem midagi teada.

Kas vanaisa tahtis poisiga kaasa minna? Tuhka ema hauda viima? Vanaisa ei soovinud seda, ta andis Peterile kaasa ainult pruuni ümbriku, milles oli kiri sellest, kuidas Peteri isa oli hukkunud … Vanaisa andis Peterile kaasa ka õpetussõnad – inimesed on petlikud, Peter peab kogu aeg valvel olema. Peter lubas silmad kogu aeg lahti hoida …

Tagasi Paxi juurde. Kevadest oli saamas suvi. Särts kandis kutsikaid uru ette päikese kätte. Pax oli hakanud kutsikatel vahet tegema – kõige suurem, üks isastest liikus nagu karupoeg, kellel oli kombeks uljalt kogu mängualale ring peale teha ja siis tagasi Särtsu juurde vantsida. Kõige väiksem kutsikas oli samuti rebasepoiss, ettearvamatu ja ebakindel, sööstis vähematki krabinat kuuldes või varju nähes trepi alla. Kolmas kutsikas – emane – hakkas alati, niipea kui urust välja pääses, liivalapikeselt värske rohu sisse marssima. Tillukese emarebase saba oli alati püsti ning kõrvad olid otsustavalt ettepoole kikkis. Paxi tütreke oli seikleja. Nüüdki peatus ta korra, teise ja kolmandagi, et uurida – ussikest, tammetõru, langevat sulge -, aga iga kord tõstis ta juba sekundi pärast oma pea ja tuikus mööda teerada edasi. Paxile meeldis tütreke ja ta lubas anda kutsikale kõik, mida ta vajab.

Paxi juurest Peteri juurde. Poiss oli vanaisa juurest tagasi Vola juures metsaonnis. Ta oli ütelnud Volale, et soovib lahkuda. Ta tahtis minna oma koju … Vola küll keelitas poissi, et see metsaonn oli ju samuti tema kodu, ja inimesed oleksid väga rahul selle kohaga, sest neil voolas maa seest puhas vesi välja. Peter oli kindel, et ei armasta seda kohta, ja pealegi, Vola polnud ju tema ema … Hetk hiljem oli Peteril selge, et see oli Volale haiget teinud, ja kui naine onnist lahkus, oli ka Peteril valus … väga valus …

Kuid ka Paxil polnud lihtne. Rebasetüdruk oli üksipäini pesast lahkunud, ja teda ründas kassikakk. Õnneks oli Pax lähedal ja nägi seda. Ta hüppas linnule külge ja hoidis hammastega kinni, kui lind üritas õhku tõusta, noka vahel rebasekutsikas. Rebasetüdruk pääses. Pax andis tütrele nõu, et ta peab alati üles vaatama, sest ülevalt poolt tulev oht võib olla hääletu. Autor kinnitab, et sellest nõuandest tütre kaitsmiseks ei piisanud. Mitte ühestki nõuandest ei piisa. Ja õige varsti saame teada, mida autor sellega silmas peab.

Peter oli hetkeks oma sõbra Beni juures, kes tahtis Peteriga kaasa minna, kuid seda Peter ei soovinud. Ta oli kaotanud ema, isa, rebase, ja sõber oli viimane asi, mida ta oma rännakul vajas. Mulle tundub, et Peter lihtsalt kartis ka oma sõpra kaotada.

Ja jällegi Vola juures tagasi. Vola näitas Peterile ajalehekaarti. Sellel oli näha veesõdalaste baasi. Nad olid veehoidla juures, mis asus umbes kaheksakümmend kilomeetrit ülesvoolu poisid endisest kodukandist. Vola kinnitas, et see asus väga kaugel, kuid ta mõistis Peterit, miks poiss pidi lahkuma. Vola kinnitas Peterile, et kogu see piirkond oli ohtlik. Joogivett tuli alati puhastada, kasutades selleks jooditilkasid. Ja kemikaalid võisid olla jõudnud ka põhjavette. Peter teadis seda kõike, sest veeohutus oli nüüd kohustuslikuks aineks igas koolis kogu maal, ja veesõdalased oli ju asjatundjad. Vola teadis rääkida sedagi, et sel aastal polnud terves selles piirkonnas ühelgi loomaliigil järglasi. Mürgine vesi ei lasknud järglastel ellu jääda.

Kui kuu oli kõrgel taevas, asusid Pax ja Särts koos kutsikatega retkele veehoidla poole. Teekond võttis kaua aega, sest kutsikad soovisid avastada maailma, ja see võttis neil aega.

Peter ei ole teekonda siiski veel alustanud. Nad istusid õhtuses metsaonnis koos Volaga. Tuli ka poisi vanaisa, kes oli kindel, et veesõdalased pole tõeline sõjavägi. Tema arvates oli see lihtsalt üks kamp maailmaparandajaid.

Samas oli Vola kindel, et Peter õpiks koos veesõdalastega kasulikke oskusi. Vola sõnul olid torupaigaldajad nüüdsel ajal printsid, kaevukaevajad aga kuningad! Vanaisal ei jäänud muud üle, kui nõustuda, sest aus amet ei ole kunagi kurjast. Peter küsis vanaisa käest ka allkirja, et laagrisse pääseda, ja ta toonitas, et vanaisa ongi ju tema pere. See mõjus, ja vanaisa kirjutas loale alla.

Järgmisena oligi Peter juba veehoidla juures, koos teiste veesõdalastega. Ta sai tuttavaks 19-20. aastaste poisi (Samuel) ja tüdrukuga (Jade). Just nemad olid need, kes rääkisid Peterile, et nägid hiljuti veehoidla juures kahte täiskasvanud rebast ja kolme kutsikat, kes kõik olid ujumas käinud. Samuel ja Jade teadsid rääkida sedagi, et veehoidla vesi oli piisavalt puhas, et inimesi ja loomi mitte tappa. Mürkained olid veesõdalased kätte saanud, nüüd jäi üle ainult elustik taastada. Kalad, koorikloomad, taimed.

Peteris tärkas pisike lootus, et äkki võis see rebasepere olla Paxi oma … seetõttu ei tahtnud poiss kauaks laagrisse jääda. Ta pidi edasi liikuma, ja kui Samuel ja Jade kinnitasid, et nad olid eelluurerühmast ja neil oli plaanis juba järgmisel hommikul liikuma hakata, oli Peter kindel, et ta peab minema koos nendega.

Samuel oli vastu, sest tema arvates oli Peter liiga noor. Kui ta kuulis, et Peter oli eelmisel aastal liikunud samal territooriumil üksinda 70 kilomeetrit, ja seda karkudel, siis oli selge, et Peter läheb nendega kaasa.

Loomulikult saame osa Peteri, Samueli ja Jade´i ehk veesõdalaste eelluurerühma teekonnast. Nad võtavad erinevaid proove, et olla kindlad vee puhtuses.

Peter sai teada, et veehoidlast allavoolu minnes oli olukord halb, sest jõgi sai vett saastanud harujõgedest. Seal oli ka üks vana veski, mille juures oli sõjaväelaager, kus kasutati igasugust halba kraami väga suurtes kogustes. Just selle veski juures oli Peter kunagi oma isaga rääkinud, ja nüüd mõtiskles poiss, kas tema isal võis olla oma osa vee saastamises?

Eriti nukras olukorras oli nn ovaaltiik, mis kunagi kihas elust. Nüüd polnud seal enam midagi. Kogu taimestik oli surnud, isegi vanad puud tiigi ümber olid surnud. Jade rääkis, et olid leidnud sealt lähedalt pesukarude pesa – kaks väikest poega olid surnud, kaks väga haiged. Jade oli aru saanud, et neil oli pliimürgitus. Jade oli püüdnud loomakesi aidata. Piima, aktiivsöega. Ta oli püüdnud mürkaineid neist välja uhtuda.

Samal ajal liikus läheduses ka Pax, kes otsis kohta oma perekonnale, kusjuures eelmisest pesapaigast oli Paxile järgnenud rebasetüdruk, ja kutsikaga liikumine ei olnud lihtne, kuid Pax oskas oma kutsikat juhatada ja juhendada. Isarebane õpetas rebasetüdrukule ümbritsevat maailma ja oskusi, kuidas ellu jääda. Pikal rännakul tahtis kutsikas ka juua, ta tahtis vett, tahtis ujuda, aga just nagu kiuste sattusid Pax ja rebasetüdruk ovaaltiigi juurde.

Mõne päeva möödudes on ka lugejale selge, et rebasetüdruk oli haige … Pax ja kutsikas liikusid edasi, kui äkki tõi tuuleiil Paxile tuttava lõhna! Kusagil läheduses oli tema poiss, Peter!

Paxi ja rebasetüdruku teekond läks veelgi keerulisemaks, kui nad mõlemad kärestikulisel jõel peaaegu uppusid. Umbes samal ajal oli Peter lahkunud oma kaaslastest, Samuelist ja Jade´ist, kes olid otsustanud korra ära käia, et abielluda.

Peter jõudiski oma koju … tal oli tunne, et peab minema vana köievesi juurde. Ta pidi seisma sellel samal kohal, kus ta oli lasknud Paxil minna, ja kus ta oli oma isaga hüvasti jätnud. Kui ta on seal uuesti ära käinud, siis saab ta uuesti alustada.

Kas Peter ja Pax kohtusid? Selle jätan ma Sulle endale avastada. Kas see kohtumine oli rõõmus või nukrameelne? Loo lõpus tuli Paxi otsima ka Särtsu vend Jupats, kellel oli Paxile edasi anda üsnagi positiivne uudis, mis tähendas seda, et Pax võiks minna koju, kuid oli vaid üks probleem – väike rebasetüdruk oli suremas …

Kuidas lugu lõpeb? Saan ütelda vaid seda, et loo lõpp on üsna ootamatu. Peter leidis isa tuhale õige koha, ta sai lugeda kirja, mille vanaisa oli talle kaasa andnud, ja Peteri isast selgus hoopis teistsuguseid asju … positiivseid … lisaks sellele oli Peter saanud endale kaasa uue „teekaaslase“, kelle eest tuli tal ka hoolitseda … Saad teada sedagi, kuhu Peter oma uue „reisikaaslasega“ läks … ja seegi on pisut ootamatu või kas ikkagi on? Ja kes on see Killukene, kelle eest Peteril tuleb hakata hoolitsema?

„Pax. Teekond koju“ on imeline lugu, nii nagu ka Paxi esimene raamat oli. See on imeline inimese, looma, looduse, sõja ja pääsemise lugu. Äkki isegi õnne leidmise lugu, mis annab ka lugejale lootust, et olgu need asjad nii hullud kui tahes, siis on ju alati võimalus, et kõik läheb paremaks, kõik saab korda.

Pildid on joonistanud Jon Klassen.


Ewa Podles „Imelised seemnekesed“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Raamatust leiab huvitavaid fakte maailmas leiduvatest seemnetest, samuti saame teada, kui olulised on seemned meie igapäevaelus.

Kas oled kunagi mõelnud, kui imelised on tegelikult seemned? Nad võivad olla pisikesed nagu õietolm või suured nagu korvpall. Ja millised loomingulised vormid! Mõni meenutab burgerit, teisel on aga sarved. Sellest raamatust saad näiteks teada, milliseid imelisi maiustusi saab pähklitest ja seemnetest ning kuidas näevad välja lilleseemned. Raamat on täis kauneid illustratsioone ning üllatavaid ja huvitavaid fakte maailmas leiduvatest seemnetest.

"Raamat „Imelised seemnekesed“ sisaldab teavet seemnetest nii Euroopast kui ka meie planeedi väga kaugetest nurkadest. Seda lugedes õpivad lapsed muu hulgas ka taimede ja nende osade õigeid nimetusi. Raamatus on huvitavaid kirjeldusi nii seemnemaailma rekorditest kui ka seemnete traditsioonilistest kasutusviisidest, samuti saame teada, kui olulised on seemned meie igapäevaelus. „Imelised seemnekesed“ julgustab noori lugejaid uurima ja iseseisvalt avastama seemnete ja taimede põnevat maailma." -

Justyna Ryniewicz, Varssavi Ülikooli botaanikaaed

Pean tunnistama, et see on üks igati vahva ja sisukas lasteraamat, mis jutustab lugejale seemnetest. Raamatus on palju vahvaid joonistusi, kuid ka väga sisukaid, huvitavaid ja põnevaid teadmisi.

Raamatu alguses tutvustab seemneke end ise. Ta kinnitab, et võib olla väike nagu õietolm või suur nagu korvpall ja kaaluda sama palju kui pisike lasteaialaps. Seemnekesest kasvab uus taim isegi siis, kui ta on kaks tuhat aastat vana. Ta võib kasvada kõrge puu otsas, maa sees ja vee all. Ta võib olla toit, kuid temast saab teha ka palju muid inimestele vajalikke igapäevaseid asju. Seemnekest aitavad ühest paigast teise liikumisel tuul, vesi, tuli, loomad ja inimesed. Seemnekest võib koorida, praadida, röstida, panna käärima, keeta, paisutada, jahvatada, pressida ja süüa toorelt. Kõik, mida seemneke teeb, uurib teadus nimega karpoloogia. Enamikule inimestele Maal on seemneke tähtsaim toiduaine.

Seejärel saame teada, et on kahte liiki seemneid: viljast ümbrisega seemned ja paljad seemned. Loodus andis taimedele nende elu alguseks toidukarbi ehk seemnekesta. See on selline kapsel, mis kaitseb taimebeebit külma, palavuse, põua ja kahjustuste eest, ja mille sees on taimekesel palju süüa.

Kahel leheküljel on vahvad pildid sellest, et seemned on oma välimuselt igati fantaasiaküllased. Siin on kurgi, kapsa, sekvoia, lootose, võilille, piimputke, kartuli, brokoli, ruse, datlipalmi saialille, herne, aedoa, põldoa jpt seemned. Ja need on tõepoolest väga-väga erinevad.

Järgmistel lehekülgedel on näha mitmeid viise, kuidas seemned uude kohta jõuavad. Kui taimed külvaksid oma seemneid ainult enda ümber, oleksid nad väljasuremisohus, sest seemneid on ühe koha jaoks liiga palju ning neile ei jätku piisavalt vett ja valgust. Seetõttu seemned reisivad ja nende kuju sõltub sellest, missugust abi nad reisimiseks kasutavad. Illustratsioonilt on näha, et appi tulevad metssead, oravad, sipelgad, teod, koer, kalad, inimesed jpt.

Edasi on raamatus vahva pilt, millel on kaks väikest poissi, kes on köögis söömas. Selgub, et köök on tõeline seemnete kuningriik, sest köögist leiab terve hunniku mitmesuguseid seemneid. Siin on manna, pähklivõi, aedoad, pähklid, nisujahu, riis, päevalilleõli, viinamarjaseemneõli, herned, idud, kaerahelbed, täisteraleib, tatrahelbed, makaronid, viljakohv, riisivahvlid, kakao, pesto, pokorn, kõrsikud, kikerherned, sinep, kuivatatud viigimarjad, sidruniseemned, margariin. Järgmisel kahel leheküljel on nedest ka pikemalt juttu.

Edasi siirdume Egiptuse turule Istanbulis, mis on täis aroome ja värve. Raamatu autor soovitab lugejal kodus üles otsida karp või sahtel vürtsidega ja vaadata, milline varandus nende perel on. Millised vürtsid on tervete seemnetena ja millised jahvatatud? Lugeja peab puudutama, nuusutama ja proovima. Sellel pildil raamatus on köömen, valge sinep, koriander, vürts, kardemon, tähtaniis, must pipar, vanill, punane pipar, lambalääts, must sinep, valge pipar, roheline pipar, köömen ja Sichuani pipar.

Egiptuse turult liigume pagaripoodi. Siin on võimalik näha, kuidas näevad välja terad ja seemned, millest küpsetatakse leiba ja saia. Siin on nisu, nisuleib, rukis, rukkikuklid, sai aed-mustköömnega, aed-mustköömen, tatar, tatraleib, pähklid, palmiksai pähklitega, hirss, kuklid hirsiga, oder, odraleib, päevalill, päevalilleleib, polbnisu, polbnisuleib, kookospähkel, kuklid kookosega, soja, sojaleib, spelta, speltakuklid, mais, maisileib, kõvits, kõrvitsaleib, kaer ja kaerakuklid.

Järgmisena oleme kohvikus, sest ka magusates maiustustes peidavad end seemned. Nagu kõik teisedki küpsetised koosnevad koogid jahust, aga kreemid tehakse seemnetest pressitud õlist. Siin on kohv, halvaa, šokolaadikook, baklava pistaatsiapähklitega, jogurt müsliga, vanillijäätis, koogikesed sarapuupähklitega, moonikook, makroonid jpm. magusat ja maitsvat.

Kohvikust viiakse lugeja edasi õlipressimistehasesse. Paljud seemned on nii rasvased, et nendest pressitakse õli. Ja õlist saab teha taimerasva, kastmeid, seda saab kasutada köögiviljade ja liha praadimisel, lisada salatitesse. Õli on ka oluline kosmeetikavahendite koostisosa. Taimeõlid sisaldava palju kasulikke rasvu ja vitamiine. Meie raamatus tehakse vaarikaseemne-, rapsi-, aprikoosikivi-, soja-, arbuusiseemne-, tomatiseemne-, kookos-, ploomikivi- ja maasikaseemneõli.

Lugeda saame ka pähklitest. Pähkel on selline vili, mille seemne kõik ümbritsevad osad kuivavad valmimisel ning kiht, mille all seeme end peidab, ei purune. Sinna sissepääsemine ja seemne ärasöömine pole üldse lihtne. Raamatusse on valitud söödav kastan, maapähklid, sarapuupähklid ehk metspähklid, makadaamia pähkel, mandlid, pistaatsiapähklid, seedripähklid jpt.

Seejärel soovitab raamatu autor lugejal järgmisel korral metsa jalutama minnes võtta kaasa karp ja sinna leitud seemneid korjata. Hiljem võib neist kodus meisterdada uhkeid mehikesi, loomakesi ja kaunistusi. Siin on pildid/soovitused: tammetõru, pöögipähklid, vahtraninad, kuusekäbi ja seemned, kaseseemned, jalaka seemned, hariliku robiinia kaunad, kuusekäbi telg ja seemned, lehise käbi ja seemned, kastan, saareseemned, männikäbi ja seemned, valgepöögi seemned, pärnaseemned, ebatsuuga käbi ja seemned, papliseemned.

Kuid see pole veel sugugi mitte kõik. Lugejal on võimalus tuttavaks saada erinevate lillede seemnetega (kirikakar, meelespea, krookus, roos, nartsiss, jumikas, hüatsint, võilill, võõrasema, maikelluke, kanarbik), juttu on seemnetest mängudes ja mänguasjades (kõristid, seemnekeste sorteerimine, idanevate seemnete vaatlus, lindude toitmine jne). Saame lugeda põnevaid fakte seemnetest (maailma suurimad seemned, suure pauguga plahvatavad seemned, arbuusi seemned, martsipan, kõige väiksemad seemned jne) ja sellest, kuidas vanasti seemneid kasutati ja millesse sel ajal usuti.

Raamatu kahel viimasel leheküljel saame tuttavaks huvitavate tammetõrudega (hiidtõruline tamm, austria tamm, harilik tamm, sootamm, kivitamm, karvane tamm, iilekstamm jt) ja loeme ka sellest, kuidas saada seemneks.

Selline vahva, huvitav ja igati vajalik raamat nendele, kes tahavad tuttavaks saada seemnetega, ja ühtlasi ka loodusega. Usun, et see on raamat, mis sobib lugemiseks lastele iseseisvalt, kuid miks mitte ka koos vanemate või vanavanematega, sest siis on ju igati põnev omavahel arutada, mida raamatust teada saadi, ja kus neid seemneid võib kohata ja näha.


Steve Mann ja Martin Roach „Kutsika kasvatamine on lihtne nagu üks-kaks-kolm“ (Tänapäev)

Steve Mann on kahtlusteta populaarseim koertetreener ja koerte käitumise ekspert kogu maailmas, kes on töötanud nii narko-, politsei kui ka varjupaiga- ja käitumisprobleemidega koertega Euroopas, Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Lähis-Idas ja muidugi Inglismaal, rajades teed kaasaegsele positiivsele koerte koolitusele. Tema käitumispsühholoogiale tuginev meetod välistab igasuguse survestamise ning põhineb positiivse ning oodatud käitumise kinnistamisel, mitte karistusel.

On ainult kaks põhjust, miks kutsikas ei tee seda, mida sa tahad:

1. Ta ei mõista, mida sa temalt palud.

2. Ta ei ole piisavalt motiveeritud seda tegema.

See raamat õpetab, kuidas ära hoida kutsika soovimatut käitumist nagu närimine ja näksamine, aga ka seda, kuidas ärgitada kutsikat käituma nii, nagu sina tahad, muuhulgas korralikult rihma otsas kõndima ja ülikiiresti käsu peale sinu juurde lippama.

„See pole võimalik,“ halad sa.

Ära hala.

Loe see raamat läbi.

Sa õpid selliseid ägedaid koolitusvõtteid nagu välistav käitumine ja positiivne kinnistamine, aga ka üht kõige tõhusamat abivahendit, mida saad otsekohe kasutama hakata ja mille nimi on kontroll ja juhtimine. Kuid eelkõige õpetab see raamat, kuidas luua oma vahva kutsikaga suhe, mis pakub rahuldust ja on meeldiv nii sulle kui su koerale.

Tegelikult on vahva ja tore, et ka eesti keeles ilmub ikka ja jälle igasugu põnevaid, faktirohkeid ja õpetussõnu jagavaid raamatuid koertest, koerapidamisest, kutsikatest, nende kasvatamisest, treenimisest jne, jne.

Mul on ka endal olnud võimalus tõlkida paar vahvat raamatut eesti keelde ehk soome loomakoolitaja Tuire Kaimio raamat “Koerte käitumine” (kirjastus Varrak), ja maailmakuulsa Cesar Millani raamat “Koeralausuja” (kirjastus Varrak), mistõttu võin kinnitada, et kõikides koera- ja kutsikaraamatutes on olemas tõde, kuid see tuleb vastavalt oma koerale/kutsikale lihtsalt välja uurida, välja lugeda.

Võin seda oma kahe koera näitel kinnitada, et üks koertest tahtis üht moodi koolitamist ja kasvatamist, teine hoopis teist moodi koolitamist ja kasvatamist. Kindel on see, et kõiki kutsikaid tuleks treenida, koolitada, sotsialiseerida ja õnneks on ka meil kutsika- ja koertekoole, kus on võimalik koolitaja/treeneri käe all kutsikat õpetada ja juhendada, ja kui nendele koolitustele juurde lugeda mõned sisukad raamatud, siis peaks tulemus olema igati OK …

Ja täpselt selline vahva ja vajalik lugemine on ka see raamat!

Raamatu sissejuhatuses räägib Steve Mann oma loo. Ta kinnitab, et teda kutsuti imelikuks koerapoisiks, kes kasvas Essexis Waltham Abbeys, kus oli alati koeri, kes lastega mängisid, ja tema jumaldas neid! Nii oli see toona. Koerad jooksid vabalt ringi, ajasid oma asja.

Saame teada, et autori suguvõsa on Iirimaalt ja suviti käisid nad seal. Iirimaal oli tavaline, et kõigil olid koerad. Autor lisab, et tema jaoks oli masendav see, et neil kodus koera polnud. Steve Mann mängis oma koeraannuse kättesaamiseks võõraste koertega.

Ühel päeval sai ta teada, et nende lähedal on koertekool. Mann läks kohale ja lihtsalt istus, jälgis treenereid ja omanikke, aga ennekõike koeri. Aja jooksul hakkas ta naabrite koertega koolis käima. Vahel võttis ta tänavalt koera ja viis tema kooli.

Varsti hakkas ta aitama treeneritel pärast trenni koristada ja siis enne trenni algust platsi valmis panna: keetis teed, pani valmis tõkked, võttis välja mänguasjad ja siis tegi sama teises koertekoolis, kolmandas ja neljandaski. Temast sai koertekoolide groupie.

Osad treenerid võtsid poisi oma tiiva alla ja üritasid teda õpetada. Steve Mann tõdeb, et ta oli tol hetkel kaksteist-kolmteist aastat vana ja tundis end osade koolitusvõtete puhul väga ebamugavalt. Toona olid meetodid vana kooli omad – parimal juhul ranged, halvimal juhul väga karmid. Kõik oli jõuline, füüsiline. Karistamine oli laialt levinud. Steve Mann polnud sellega nõus. Rõhutati vigade parandamist – ehk koera karistamist – ja keskenduti rangelt sellele, kuidas koera mingile tegevusele lõpp teha. Teismeline Steve Mann mõtles, miks ei võiks keskenduda sellele, mida tahame, vaid keskenduma ainult halva otsimisele? Nii hakkas Steve Mann jälgima koerte kehakeelt ja seda, kuidas koerad oma tundeid väljendasid ja milline suhe neil omanikuga oli.

Steve Mann kinnitab, et ta hakkas ise koerte koolitamisega tegelema. Ta alustas naabrite koertega, enamasti kas tänaval või aias. Ta ei istunud laua taha ega mõelnud välja, milline on tema filosoofia koerte koolitamisel ja (mis peamine) nende kohtlemisel – ta tegi seda, mis tundus loomulik. Miks peaks tahtma oma sõbrale haiget teha?!

Ühel õhtul ründas poissi suur segavereline koer, kel nimeks Yorkie. Ta sööstis poisile kallale ning hammustas kõvasti mitmest kohast, tehes poisile tõsiselt viga. Õnneks pääses ta telefoniputkasse ja sai seal oodata, kuni koer maha rahunes ja minema läks. Poisil õnnestus koju jõuda ja teda viidi kohe haiglasse. See oli karm!

Seejärel sai Steve Mann teada, et Yorkie oli magama pandud. Ta oli muserdatud, ta tundis end halvasti. Steve Mann ei saanud aru, miks koer seekord talle kallale tuli, ehkki nad olid sadu kordi mänginud ja hästi läbi saanud. Professionaalse koeratreenerina teab ta nüüd, et koer tegi midagi, mida kutustakse varude valvamiseks: Yorkie oli leidnud heki alt äravisatud võileiva ning nägi poisis sellele ohtu ja koera instinkt käskis tal toitu kaitsta.

Kahekümne ühe aastasena otsustas Steve Mann, et kas kõik või mitte midagi – hakka koerte treeneriks! Nüüd hakkas Steve Mann kursusi juhendama ja need läksid kenasti. Ta korraldas veel rohkem kursusi ja enne kui ta arugi sai, oli tal edukas koerte koolitamise firma. See kasvas kiiresti ja peagi paluti teda appi varjupaikadesse, politsei- ja narkokoerte koolitamisele, ja loomulikult kutsikate õpetamisele. Ta hakkas kohalikus täiendõppe kolledžis pidama loenguid loomade kasvatamise ja käitumise teemadel. Ta oli abiks koerte julmast kohtlemisest tekkinud probleemide lahendamisel kodus ja välismaal.

Steve Mann kinnitab, et ta on pärast poisipõlves kohalike koerte õpetamist olnud seotud kümnete tuhandete kutsikate õpetamisega. Ta on oma meetodeid kutsikate õpetamisel täiustanud ja selles raamatus üritab ta neid edasi anda. Steve Mann loodab, et loodetavasti õpetab see raamat lugejale, kuidas oma vahvat kutsikat õpetada, aga ennekõike loodab ta, et see näitab lugejale, kuidas luua paljudeks aastateks püsiv, rahuldustpakkuv ja vastastikku meeldiv suhe.

Raamatu esimene peatükk on „Minu õpetamisfilosoofia“, milles Steve Mann kinnitab, kui tema oleks kutsikas, siis tahaks ta tunda end turvaliselt, hinnatud ja armastatuna. Steve Mann on kindel, et kõigil koeraomanikel on kohustus positiivse koolitamise abil näidata oma kutsikale, kuidas elada turvaliselt ja õnnelikult meiega koos. Koera koolitamine ei tähenda trikkide õpetamist, mida sõpradele demonstreerida. See on moodus kõikide elu paremaks muutmiseks. Koer perekonnas on tõeline au ja positiivne koolitus on väärikas tegu.

Soovitud käitumise õpetamiseks näitab Steve Mann lugejale, kuidas kutsikat kõige paremini õpetada nii, et ta tahaks alati õppida ja kõike õigesti teha … Koolitamine peab käima käsikäes empaatia ja sinu suhtega koeraga, rõhuga sellel, kuidas koer end tunneb.

Steve Mann kinnitab, et on ainult kaks põhjust, miks meie kutsikas ei tee seda, mida sa tahad: kutsikas ei mõista, mida omanik temalt palub, ja ta ei ole piisavalt motiveeritud seda tegema. Steve Manni filosoofia järgi on kõik see, mida õpetame, seotud käitumisteadusega … meeles tuleb pidada sedagi, et see on inimese vastutus – sinu kutsikas, sinu vastutus.

Seejärel saame lugeda ajastusest, karistusest, autor kinnitab, et kontroll ja juhtimine on meie parimad sõbrad.

Raamatu teine peatükk on „Niisiis, sa võtad kutsika!“, mille alguses kinnitab Steve Mann, et mitte keegi meist ei ole täiuslik, aga ettevalmistumise ebaõnnestumine tähendab ebaõnnestumiseks valmistumist, mistõttu ta soovitab ikka seda raamatut lugeda ja koos teha kutsika kasvatamise Ameerika mäed läbi.

Edasi saame tuttavaks oluliste asjade nimekirjaga ja nende nimekirjas olevate asjadega, mis on uuele kutsikale tähtsad! Oma tekk, puur, kuumaveepudel, kausid, mänguasjad, närimismaiused ja -lelud, toit, maiused, kakakotid, ensüümidega puhastusvahend, kaelarihm, nimesilt, mugavad rakmed, jalutusrihm. Juttu on ka kodu kutsika jaoks turvaliseks muutmisest, kuid ka kutsika esimesest ööst uues kodus. Autor soovib meile edu!

Kolmas peatükk jutustab meile 20 ½ asjast, mida kutsikas meile öelda tahab. No näiteks, et ta on sündinud potentsiaaliga olla sõbralik, et ta on kõndiv käitumismasin, et ta on inimese sõber, et kumbki meist pole hunt, et inimene veedaks temaga aega, et kõik oleks lihtne, et kutsikas ja inimene on meeskond, mitte vastased, et kutsika käitumisel on alati põhjus, et õpetamine teeb kutsika ja inimese elu lihtsamaks, et kutsikas ei taha tülitseda, ta vajab suunamist jne.

Raamatu neljas peatükk on puhtuse pidamise õpetamisest, mis on kindlasti väga oluline teema, sest Steve Mann teab ütelda, et Ameerika kennelklubi väitel on häda tuppa tegemine üks peamisi põhjusi, miks koerad kodust ilma jäävad või varjupaika satuvad. Steve Mann lisab, et ükski kutsikas ei pissi ega kaka meile tuppa kiusu pärast või kättemaksuks.

Selles peatükis saame lugeda, miks see juhtub, millal „see“ juhtub (hommikul esimese asjana, pärast söömist, pärast ärkamist, pärast mängimist, pärast külaliste saabumist, pärast tubast elevust, õhtul viimase asjana, siis, kui näed kutsikat põrandat nuuskimas ja ühe koha peal ringi tiirutamas), abivahenditest, mida on vaja enne, kui „see“ juhtub, „selle“ ajal ja pärast „seda“. Loeme ka parima keskkonna tekitamisest, et see kutsikal õnnestuks, pissimise ja kakamise päevikust, öisest häda tegemisest, tervituspissist, allaheitlikust pissimisest.

Viies peatükk räägib meile kehakeelest, sest kui me tahame kasvatada kutsikast tubli, rõõmsa ja ohutu koera, peame andma endast parima, saamaks koera kehakeele eksperdiks. Steve Mann räägib lugejale pikemalt kehakeele mõistmise reeglitest, levinud kehakeele märguannetest ja kohtadest, kus olla valvas (sirutamine, haigutamine, sügamine, silmad, suu, saba, kõrvad, pea, jalad, keha üldisemalt, kuid ka asenduskäitumine, metasignaalid), lisaks veel ka paar sõna stressist.

Ja jõuamegi ka konkreetsema koolitamise juurde. Kuues peatükk peatub istumisel. Miks istumist õpetada, istumise õpetamise põhisammud, kolm k-d, et vunki lisada (kestus, kõrvalejuhtimine, kaugus), istumise kordamine, kuidas õpetada automaatset istumist.

Seitsmendas peatükis teeb Steve Mann juttu näksamisest ja närimisest. Selles peatükis on juttu kutsika hammastest, hammaste vahetumisest, avastamisest (kutsikas närib selleks, et maailma avastada), närimise abivahenditest, lisvahendina kasutatavast nn positiivsest sekkujast.

 

Kaheksas peatükk räägib meile sotsialiseerimisest, millest on kirjutatud lausa iseseisvaid raamatuid, sest viimaste aastatega on saanud vägagi selgeks, et koera sotsialiseerimine on väga-väga oluline, eriti siis, kui soovid endale koera, kes oleks tark, nutikas ja õnnelik. Steve Mann ütleb lühidalt: „“Sotsialiseerimine“ tähendab ennekõik oma kutsikale võimalikult paljude erinevate turvaliste ja meeldivate kogemuste tekitamist kohe, kui see on võimalik, et saavutada tugev „sotsiaalne immuunsus“ ning vältida hirmutavaid üllatusi ja kogemusi tulevikus.“

Veidi hiljem jagab Steve Mann sotsialiseerimise eesmärgid kaheks: keskkonnad ja asjad. Siin on keskkondade tabel, milles on keskkond, pildid, helid, lõhnad ja tekstuurid, siin asjade tabel, milles on inimesed, loomad, tekstuurid, sõidukid, lõhnad, ilm, kõrgused. Saame lugeda kutsika harjutamisest inimestega, juttu on ka desensibilsatsioonist (see tähendab kutsikale uue asja või keskkonna tutvustamist meeldivast turvalisest kaugusest, et ta ei kardaks, ei oleks üleliia elevil ega heitunud) ja positiivse assotsiatsiooni tekitamisest, ümberharjutamisest, kuid ka näiteks hirmuperioodidest.

Üheksas peatükk kannab pealkirja „Jalutusväljaku etikett“, mille avab mõttetera, et see pole lihtsalt jalutuskäik pargis. Steve Mann räägib järgmiseks sellest, mida jalutuskäigule kaasa võtta: kakakotid, maiused, maiusekott, pikk rihm (oluline on see, et pikk rihm ei ole mõeldud asendamaks „Siia!“ käskluse õpetamist, pikka rihma ei tohiks kasutada ka kutsika enda juurde tõmbamiseks) ja lisaks veel ka mõned lihtsad jalutusväljakul käitumise reeglid.

Et ma Sulle nüüd jälle tervet raamatut ära ei räägi, siis teen veidi lühemalt, kuid selles raamatus om veel mitmeid peatükke, milles Steve Mann räägib mängust ja mängimisest (otsimine, jälgimine/jälitamine, tagaajamine, haaramine/hamustamine, raputamine/tapmine, lõhkikiskumine, söömine, pikemalt on juttu sikutamisest) ja mängust kui kinnistajast. Lisaks pealehüppamisest (see on probleem, kuid see on võimalik korda ajada välistava käitumisega), nimerefleksist, silmsidest, lõdva rihmaga jalutamisest, käsklusest „siia!“, ninaga puudutamisest, hädast käsklusega „lase lahti!“. Eelviimase peatüki pealkiri on „Seljakoti-seanss ehk miks Peruu koerad ei jookse“, viimases peatükis viib raamatu autor lugeja ja kutsika kutsikakooli, rühmatundidesse ja loomakliinikusse!

Ma usun, et võin lõpetada ka oma väikese kokkuvõtte sellest vahvast ja õpetlikust kutsikaraamatust Steve Manni sõnadega: „Hoolitse oma kutsika eest ja pea meeles, et halba harjutuskorda ei ole olemas, see on lihtsalt informatsioon selle kohta, kuidas paremini planeerida ja korraldada järgmist … Kutsika õpetamine on protsess, mitte ühekordne ettevõtmine. Kasvata optimistlik koer, nautides oma teekonda.


Michael Buble „Higher“ (Warner Music)

Tänapäeva Frank Sinatraks on kutsutud tõelist megatähte, kes vallutanud miljonite muusikasõprade südamed. Loomulikult on see suurepärase hääle ja lavakarismaga Michael Buble, kes on oma karjääri jooksul käinud 5 (!) väljamüüdud maailmaturneel, võitnud 4 (!) Grammy auhinda ning müünud üle 60 (!) miljoni plaadi.

Eelmise aasta augustis naases Buble peale pikemat pausi lavale Dublinis, Londonis ja Sydneys, kus ta esines üle 150 000 fännile. 2021. aasta 16. novembril tunnustati lauljat septsiaaalsel tseremoonial Hollywoodi kuulsuste alleel, kus Buble sai endale isikliku tähe. Eelmise aasta detsembris ilmus Michael Buble jõulualbum “Christmas” (algupäraselt ilmus see ju 2011, ja oli laulja seitsmes stuudioalbum), millega tähistati selle albumi 10. juubelit!

Ja tegelikult, juba eelmise aasta lõpus, selle aasta alguses hakati rääkima, et Michael Buble’lt on oodata uut muusikat, uut albumit. Singlitena ilmusid “I’lle Never Not Love You” ja “Higher” ja 25. märtsil 2022 ilmuski laulja uus ja suurepärane album “Higher” (kusjuure eelmine album “Love” ilmus ju 2018 ehk neli aastat tagasi).

Ma ei hakka Sulle siinkohal rääkima jällegi oma ühe lemmikartisti elust ja edukast karjäärist, seda olen ma ka varem teinud, kuid peatun pigem mehe uuel albumil, mis on tõepoolest kuulamist väärt.

Michael Buble uhiuus album “Higher” on saabunud ning valmis lennutama superstaari täiesti uutesse kõrgustesse, sest albumi fookussingel “Higher” saab endale ka uue muusikavideo, mille esmaesitlus toimub maapinnast oluliselt kõrgemal, avakosmose piiril. Video esmaesitlus toimus artisti YouTube’i kanalil tänu Suurbritannia ettevõtte Sent Into Space poolt spetsiaalselt ehitatud “MB” lennumasinale.

“See on minu jaoks unistuse täitumine. Mulle on alati kõik kosmosega seonduv väga palju huvi pakkunud. Samuti on Derek Hough, kes video lavastas, üks andekamaid inimesi kogu Ameerikas. Tunnen, et olen loonud ühe oma karjääri parima albumi ja õige oleks seda ju vääriliselt tähistada,” rääkis Buble.

Uue albumi produtseerisid Greg Wells ja Bob Rock ning oma panuse andsid Allen Chang, Jason ‘Spicy G’ Goldman ja Sir Paul McCartney.

“Higher” on Bublé värskeim stuudioalbum peale kolme aasta pikkust pausi ning järgneb tema ülimalt edukale kaks aastat kestnud ülemaailmsele kontserttuurile “An Evening With Michael Bublé Tour”. Lisaks sellele tähistas Michael möödunud jõuludel oma legendaarse albumi “Christmas” 10. aastapäeva.

Buble värskeim singel “I’ll Never Not Love You” tõi kaasa meeletult positiivse tagasiside nii fännidelt kui muusikakriitikutelt ja raadiojaamadelt. Singli muusikavideo oli armastuskiri Buble abikaasale, näitlejanna Luisana Lopilatole, kes muuseas ise ka videos kaasa tegi. Michael Buble karjäär on olnud täis erakordseid saavutusi, alates nelja Grammy auhinna võidust kuni mitmekordselt plaatina staatuse saavutanud albumiteni. Sinna vahele mahuvad veel välja müüdud rahvusvahelised kontserttuurid, enam kui 14 miljardit kuulamist ja muidugi verivärske album, mida mitmed nimetavad julgelt muusiku parimaks tööks."

Niimoodi tutvustab suurepärast artisti, Michael Buble’d ja tema uut albumit “Higher” plaadifirma Warner Music. See on igati põnev info, pean silmas just uut muusikavideot.

Michael Buble on ka varem avaldanud plaate, millel on nii uusi lugusid (enamus neist tema enda kirjutatud), kuid ka vanemaid lugusid, mis kuuluvad popmuusika kullavaramusse.

Ka sellelt albumilt leiab uusi lugusid – uue albumi avalugu on suurepärane ja kaunis popilugu „I’ll Never Not Love You“ (nagu eelpool mainitud on see Buble armastuskiri oma abikaasale, ilus mõte, ilus laul ja suurepärane esitus, Buble hääl on jätkuvalt mõnus), popilik ja meeldejääva refrääniga „Baby I’ll Wait“, võimas popilugu, mis sobiks ka mõne põnevusfilmi tunnusmeloodiaks (seda heas mõttes) „Higher“ ja kaunis mõtisklus „Mother“ (see on ikka ilmatuma ilus ja võrratu refrääniga lugu, kas äkki üks Michale Buble ilusamaid lugusid läbi tema karjääri ...)

Ja loomulikult on uuel albumil ka suurepäraseid vanemaid lugusid, mis varem esitatud teiste artistide poolt, kuid on ju alati olnud nii, et Michael Buble leiab alati midagi, mida enda poolt juurde anda, lisada, täiendada.

„My Valentine“ (Paul McCartney 2012. aasta kirjutatud ja esitatud ballaad, Buble’ albumil on see saanud uhke ja võimsa orkestratsiooni, millega võiks vabalt kandideerida mõne James Bondi filmi tunnusmeloodiaks),

„A Nightingale Sang in Berkeley Square“ (romantiline lugu aastast 1939, mida on esitanud ka Bobby Darin, Mel Torme, Vera Lynn ja Rod Stewart, ja Buble uuel plaadil on see igati svingiv lugu, mõnusa orkestri ja mõnusa olemisega, Buble on nende svingivates lugudes võrratult hea),

„Make You Feel My Love“ (Bob Dylani lugu aastast 1997, esitanud ka Adele, Garth Brooks, Bryan Ferry, Kelly Clarkson, Ane Brun, sellel albumil on see üsnagi popilikus versioonis, kuid paitab kuulaja kõrva ikkagi, taaskord ilus ja uhke orkestratsioon, milles nii keelpille kui ka palju muud põnevat),

„Crazy“ (Willie Nelsoni kirjutatud lugu aastast 1961, mille laulis kuulsaks Patsy Cline, eistanud ka Linda Ronstadt, Julio Iglesias, LeAnn Rimes, koos Buble’ga laulab seda sellel plaadil ka laulu autor Willie Nelson! No ja oi-oi kui ilusalt see kõik kõlab, Buble ja Nelson naudivad täiel rinnal, saatmas orkester ja unelev klaver, ilus!),

„Bring It On Home to Me“ (laul aastast 1962, autoriks ja esimeseks esitajaks soulmuusika legend Sam Cooke, esitanud ka The Animals, Otis Rdding ja Carla Thomas, Rod Stewart, Van Morrison, John Lennon, Mandy Moore jt, Buble esitus on suurepärane, õrn, tundeküllane, ilus, lihtsalt ilus ...),

„Don’t Get Around Much Anymore“ (džässilugu aastast 1940, autoriks legendaarne Duke Ellington, sõnade autoriks Bob Russell, esitanud The Ink Spots, Louis Armstrong, Tony Bennett, Chicago, Nat King Cole, Harry Connick Jr, Bing Crosby, Ella Fitzgerald, Etta James, B.B. King, Paul McCartney, Anne Murray, Cliff Richard, Mel Torme, Rode Stewart jpt, ka Michael Buble laulis seda 1996 oma debüütalbumil „BaBalu“, ja ka uuel plaadil hingab see džässmuusika võtmes, Buble tunnetus on suurepärane, hingamine, faseerimine jne, härra Sinatraga võrreldav esitus),

„Don’t Take Your Love from Me“ (laul aastast 1941, autoriks Henry Nemo, esmaesitajaks Mildred Bailey, kuid aastate jooksul on seda laulnud Bing Crosby, Doris Day, Julie London, Patti Page, Frank Sinatra, Etta James, Della Reese jpt, Buble’ uuel albumil kõlab see peaaegu samasugusene nagu aastal 1941! ja see on hämmastav oskus teha selline seade, ja Buble hääl ja esitus, oleme ajamasinaga tagasi aastas 1941!),

suurepärane „You’re My First, My Last, My Everything“ (laul aastast 1974, esmaesitajaks võrratu Barry White, kes mäletab populaarset telesarja „Ally McBeal“ (1997-2002), siis ka selles sarjas kõlas just see lugu üsna mitu korda, Buble esituses on see mõnus tantsulugu, vägisi tõused laua äärest püsti ja teed mõne tantsusammu, ma mäletan, et selle loo järgi tantsisid ka mitmed tegelaskujud eelpool mainitud telesarjas),

ja „Smile“ (selle kirjutas instrumentaalloona Charlie Chaplin, kuni 1954 kirjutasid kaunile meloodiale sõnad John Turner ja Geoffrey Parsons, ja esimest korda laulis seda Nat King Cole, aastate jooksul on seda laulu esitanud mitmed suurepärased artistid, nt. Judy Garland, Robert Downey Jr, kuid ka Lady GaGa, ka selle looga viib Buble kuulaja ajas ammustesse aegadesse, suur orkester, koor – ilus ja uhke).

Kokku 13 suurepärast laulu ja võrratut esitust, neist neli uut pala. Kõikide lugudes on tunda, et Michael Buble’l on neid esitades naeratus suul ja ta naudib muusikat 100%, mis omakorda kandub edasi ka kuulajale.

Mulle oli see igati positiivne kuulamine, kogemus, mis hallist argipäevast välja tõi!

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/6b6xEoiubMlgeGN6nrWM2V


Tony Oppedisano, koos Mary Jane Rossiga „Sinatra ja mina. Hilisöisel tunnil“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Legendaarsest mahehäälsest lauljast ja näitlejast Frank Sinatrast on kirjutatud kümneid raamatuid. Publikut on alati köitnud tema elukaare kõik detailid: karjäär, romantilised suhted ja ärid, tema isiksus ja stiil. Sellest hoolimata aimub minevikku pilku heitvates portreedes ikka ja jälle teatavat tabamatust. Seda kuni praeguse, Frank Sinatra lähima usaldusisiku ja tema viimaseks jäänud meeskonnaliikme Tony Oppedisano erakordselt intiimse pilguheiduni, mis pakub unustamatu iidoli kohta palju uut infot.

Hilisöistel tundidel, enam kui kahel tuhandel ööl, vestlesid Frank ja Tony kõigest – muusikast, perekonnast, sõpradest, suurtest tunnetest, saavutustest, kordaminekutest, ebaõnnestumistest ja pettumustest, elust, mida nad elasid, elust, mida nad soovinuks elada. Nendes äärmiselt avameelsetes jutuajamistes rääkis Sinatra lähedasest, kuid keerulisest suhtest isaga, konfliktidest plaadifirmadega, pummeldamistest Vegases, armusuhetest oma aja kaunimate naistega, hiilgavast menust maailma suurimatel lavadel, keerukast läbisaamisest oma andekate lastega ja ennekõike pühendumisest oma ametile.

Viimasel elukümnendil oli lauljale kõige lähedasem isik just Tony Oppedisano, kellel oli aastaid Sinatra residentsis oma tuba, kes pidi sageli vahendama komplitseeritud vestlusi pereliikmete vahel ja kes hoidis superstaarist meelelahutaja kätt tolle viimaste hingetõmmete ajal.

„Sinatra ja mina“ on usalduslik ja avameelne raamat Frank Sinatra elust, mida on seni paljuski ekslikult käsitletud, aga mille eest on nüüd otsekui eesriie ära tõmmatud.

Tunnistan, et viimastel aastatel on minu muusikaline maitse muutunud ja muutunud. Paigas on kümmekond lemmikartisti, kes mind aastate jooksul on “kõnetanud”, kelle muusika on meeldinud ja saanud hingelähedaseks. “Väljavalitute” hulgas on Elvis Presley, Barbra Streisand, ABBA, Julio Iglesias, Barry Manilow, Dean Martin, Michael Buble, The Bee Gees ja otse loomulikult ka Frank Sinatra.

Ma üritasin meenutada, millal mul esimesed kokkupuuted Frank Sinatraga olid, ja meenusid 1970. aastad, kui ka Soome telekanalitelt näidati filme, milles mängis Frank Sinatra. Valikus oli nii kriminulle, sõja- kui ka muusikafilme. Meenub ka üks kontsertsalvestus (see võis olla 1980. aastatel), abiks jällegi Soome telekanal, kust näidati Frank Sinatra kontserti, milles ta esitas oma kuulsamaid laule, sh. “My Way”, "Strangers In The Night", “Fly Me To The Moon”, “Summer Wind”, “That’s Life”, “You Make Me Feel So Young” jpt. ajatud klassikud.

2001. aastal avaldas Robbie Williams albumi “Swing When You’re Winning”, mida võib kindlasti ka kummarduseks Sinatra ees lugeda, ja usun, et paljud toonased noored kuulajad said aimu, et on olnud selline suurepärane laulja nagu Frank Sinatra.

Seetõttu on vahva, et eesti keeles on ilmunud Tony Oppedisano kirjutatud raamat, millest siinkohal juttu teen. See on igati huvitav ja kaasakiskuv lugu, mille on kirja pannud mees, kes on ka ise olnud muusik, püüdnud lauldagi, ja olnud ka Sinatra usaldusisikuks karismaatilise laulja viimastel eluaastatel.

Mulle meeldib selle raamatu juures seegi, et see on Frank Sinatra elulugu, kuid selles liigutakse mitte mööda ajatelge, et sündis, elas, tegi seda, tegi toda ja suri, aga siin räägitakse peategelasest kord ühest vaatevinklist, siis teisest … ja see teeb lugemise igati huvitavaks. Ma usun, et paljud Frank Sinatra fännid saavad juurde igasugu huvitavaid fakte, teadmisi ja nüansse.

Ma ei hakka Sulle siinkohal tervet raamatut ette jutustama, kuid püüan anda pisukese kokkuvõtte, mis lugejat raamatus ees ootab. Ja see on igati huvitav avastusretk Frank Sinatra ellu ja tema maailma.

Raamat algab autori pühendusega, milles ta kinnitab, et Frank Sinatrale tuli päriselt elu sisse alles öisel ajal (sellele viitab ka raamatu pealkiri). Autor meenutab Sinatra Rancho Mirage’i kodu. Ta kinnitab, et neil oli kombeks õue suunduda, et Frank saaks suitsu teha, ning istuda siis lämbes vaikuses basseini ääres, rüübata Jack Daniel’sit ja juttu ajada. Hilisõhtust varahommikuni, tihtipeale päikesetõusu tervitades, ajasid Frank Sinatra ja raamatu autor juttu.

Autor lisab, et neil hilisõhtustel tundidel nad vestlesid – muusikast, perest, sõpradest, suurtest armastustest ja peost lipsanud armastutest, läbikukkumistest ja õnnestumistest, triumfidest ja pettumustest, elust, mida nad elasid või oleksid tahtnud elada. Frank Sinatra tahtis mõista ja mõistetud olla. Ta tahtis, et keegi mäletaks.

Tony Oppedisano kinnitab, et tema mäletab. Iga tundi. Iga sõna. See raamat on Frank Sinatrale.

Raamat algab proloogiga “’Scuse Me While I Disappear”, mis viib meid 14. maisse 1998. Õhtusse, mil Frank Sinatra suri, ta oli siis 82-aastane. Raamatu autor saab kõne, milles öeldakse, et Sinatra viiakse Cedars-Sinaisse, staaride haiglasse Beverly Hillsis. Oppedisano meenutab sõitu haiglasse, kuid ka parema käe väikses sõrmes siranud Frank Sinatra kuldsõrmust, mis kujutas Sinatra perekonna vappi – kingitust, mis sümboliseeris raamatu autori positsiooni Sinatra elus.

Oppedisano kinnitab, et mõte Frankita maailmast ei mahtunud talle pähe, ta keeldus sellele mõtlemast. Ta meenutab viimaseid päevi, mil Frank Sinatra oli oma abikaasaga tülitsenud, kuidas Oppedisano oli Frankile abiks olnud, kuni ta jõuab kohale.

“Olen kohal, Frank, olen kohal,” meenutab autor, “kõik saab korda”, kuid raamatu autoril polnud aimugi, et ta oli saabunud jumalagajätuks.

Raamatu esimene osa on “Francis Albert ja poiss”, mille esimene peatükk on “Kõigist joomaurgastest just siin. Ühe sõpruse algus”. 1972. aastal oli Frank Sinatra südametäiega oma artistikarjäärile kriipsu peale tõmmanud, uskudes, et tema muusika ei lähe nooremale põlvkonnale enam korda, kuid nüüd oli 1974. aasta november, Frank Sinatra välja kuulutatud “pensionipõlve” lõpp, 20 000 inimest oli ostnud pileti Madison Square Gardenisse, et Sinatrat tema comeback-turneel näha.

Oppedisano kinnitab,et selleks ajaks oli ta Sinatraga tuttav olnud kaks aastat, kuulsa Jilly Rizzo klubis Frank Sinatra seltsis aega veetes oli ta tundma õppinud eraisik Sinatrat. Kohe-kohe pidi ta näha saama hoopis teistsugust meest. Raamatu autor teadis, millist väge Sinatrast laval kiirgab, kuid seda lähedalt näha oli hoopis teine asi. Autor kinnitab, et need kaks Sinatrat, lava Sinatra ja lavaväline Sinatra, olid rabavalt vastandlikud.

Seejärel räägib Oppedisano endast ja oma karjäärist, mis oli samuti muusikaga seotud. Ta meenutab ka 8. detsembrit 1972, mil kohtus esimest korda Sinatraga. Oppedisano oli siis kahekümne ühe aastane. Sinatra pidas tollal vabatahtlikku (ja põgusat) pensionipõlve, Oppedisano oli alles oma karjääri alguses, ta oli selleks ajaks klubides esinenud neli aastat, ja endale veidi nimegi teinud.

Esimesel kohtumisel oli Oppedisano suures ärevuses, esialgu ei tulnud tal ühtegi lugu meelde, kui tal paluti midagi mängida. Talle meenus laul pealkirjaga “How Intensive”, mis oli Sinatra eriline lemmik, nii hakkas Oppedisano mängima Frank Sinatra helistikus akorde ja meloodiat üheskoos. Kui kitarristi sõrmed üle krihvide liikusid, kuulis ta vaikset üminat. See tuli Frank Sinatra suust! Oppedisano meenutab, et temast vaid meetri kaugusel, kõlas teiselt poolt klaverit ta kitarrimänguga unisoonis tuttav tummine baritone. Kui viimane akord hajus, avas Sinatra silmad ja vaatas Oppedisano poole. Sinatra ütles, et see oli väga-väga kena.

Nii sai alguse tutvus ja sõprus. Ilus algus, kas pole. Oppedisano kinnitab, et see oli esimene lugematutest õhtutest, mida ta veetis Frank Sinatraga vesteldes. Tol esimesel õhtul mängisid nad muusikat, jõid ja tšillisid umbes poole seitsmeni … Oppedisano oli juba siis kindel, et tema eluloos keerati ette uus lehekülg.

Raamatu esimese osa teises peatükis “”And One More for the Road”. Kriis ja risttee” läheme tagasi aastasse 1974, kui Frank Sinatra astus Madison Square Gardeni lavale. Saame tuttavaks ka Frank Sinatra “kaitsja” Jilly Rizzoga, kes võis olla kaitsja, turvamees, kuid ta oli ka Sinatra sõber, kelle saatus oli kurb. Rizzo viimane puhkepaik on Sinatra perekonna hauaplatsil.

Oppedisano meenutab taaskord oma muusikalist karjääri, sedagi, kuidas ta oma plaadi Frank Sinatrale ette mängis, kuid Oppedisano kinnitab, et loobumine lapsepõlveunelmast esinemisega elatist teenida oli raskemaid asju, mis ta eales teinud on, kuid see oli õige otsus. Ta oli tolle aja ja koha jaoks vale laulja. Samas ei läinud Oppedisano esinemisaastad raisku, sest ta sai nende käigus palju teadmisi produtseerimisest. Ta hakkas tegema koostööd Jilly Rizzoga, ja samas aitas ta ka Frank Sinatrat. Kuna Oppedisano ja Rizzo said suurepäraselt läbis, siis hakkas ka Sinatra Oppdesianot usaldama.

Kahjuks oli Jilly Rizzo saatus vägagi kurb … tema eluküünal kustus traagilises autoavariis. Selge on see, et Rizzo surm mõjus raskelt ka Sinatrale.

Raamatu teine osa on “Hilisöisel tunnil”, mille esimene peatükk on “La famiglia. Perekondlikud sidemed”, milles saame tuttavaks Frank Sinatra lapsepõlve ja sirgumisega nooreks meheks. See ei olnud lihtne, kuid näitab suurepäraselt seda, kust on Sinatra pärit, kuidas ta sirgus just selliseks meheks, kes ta oli. Siin on juttu Sinatra emast ja isast, kuid ka Sinatra abikaasadest ja tütardest. Kindel on see, et perekond oli Sinatrale alati väga tähtsal kohal ja oluline.

Teise osa teine peatükk “Vendeta. Frank ja mafia” jutustab lugejale sellest, kuidas ja kas oli Frank Sinatra seotud mafiaga. Nii on ju pidevalt räägitud, väidetud, uuritud, kuid Oppedisano toob välja faktid, milles tõestab, et Sinatra seos mafiaga oli pigem ajakirjanike väljamõeldis ja soov Sinatrale “keerata”. On ju sageli olnud ajakirjanikke, kes ühe või teise kuulsuse elu on otsustanud põrguks teha. Selles peatükis saamegi sellest lugeda, kuigi on ka juttu ööklubidest, mis kuulusid mafiabossidele, kuid Sinatra pidi neis esinema, sest need olid toonases ajas vägagi populaarsed kohad, kus liikus ringi igasugu publikut, staare ja megastaare jpt. Juttu on sellestki, kuidas Sinatra käis Havannas esinemas ja naases väidetavalt mafia rahakullerina, kaks miljonit dollarit katuseraha väikeses reisikotis … kas sellisesse väikesesse reisikotti oleks ikka kaks miljonit dollarit kahekümnedollaristes rahatähtedes ära mahtunud?

Oppedisano muigab sellise mõtte üle, kuigi kinnitab, et kui olid ikkagi itaallane (sitsiillane!) USAs, siis kindlasti seostati inimest mafiaga, kuidas muidu. Ja kindlasti võis suguvõsas olla keegi, kes oli seotud mafiaga, kuid selles peatükis joonistub selgelt välja see, et Frank Sinatra üritas vältida kokkupuuteid mafiaga (nagu näiteks Sam Giancana, John Gotti ehk Dapper Don jt).

Teise osa kolmas peatükk kannab pealkirja “”Once Upon a Time”. Naised”, milles on juttu Frank Sinatrast ja naistest tema elus. Naisi oli Sinatral alati, kuid nende hulgas oli ka neid, kes olid lihtsalt head sõbrad, kellega meie raamatu peategelane ei olnud intiimsetes suhetes, kusjuures oli ju Sinatra naiste suhtes alati ülimalt lugupidav ja austav. Tõeline härrasmees.

Selles peatükis on juttu paljudest maailmakuulsatest naistest, kellega Frank Sinatra on kokku puutunud – Marilyn Monroe, Natalie Wood, Keely Smith, Sophia Loren, vürstinna Grace, Angie Dickinson, Peggy Lee, Jackie Kennedy Onassis, Ava Gardner, Mia Farrow (Sinatra abiellus Farrow’ga 1966. aastal, olles naisest 30 aastat vanem, juttu on ka Mia Farrow’ pojast Ronan Farrow’st, kellel on samuti sinised silmad nagu Sinatralgi, kuid Oppedisano lükkab ka selle väite tagasi, justkui võiks Ronan Farrow olla Sinatra poeg).

Saame lugeda ka Franki pikimast abielust, mis oli Barbara Blakeley’ga. Oppedisano tõdebki, et abielu Barbara Sinatraga oli Franki pikim, kuid autoril pole kahtlustki, et Ava Gardner oli Franki suurim kirg, kuid Franki suur armastus oli Nancy Barbato Sinatra, kuigi nad olid abielus vägagi lühikest aega, sest Frank tahtis hakata elama koos Ava Gardneriga … kuid ei maksa unustada, et Nancy oli ka Franki laste ema.

Teise osa neljas peatükk on “”You Will Be My Music”. Muusik”, milles on juttu Sintrast ja tema muusikast, tema häälest (1951 kaotas ta ajutiselt hääle! See oli lauljale suur ehmatus). Saame teada, et Sinatra tundis äärmist lugupidamist ooperi vastu ning läks alati ooperilauljate jutule, kui tal häälega seoses mõni probleem või küsimus oli. Sinatra imetles kuulsat ooperitähte Luciano Pavarottit. Kuid Sinatra küsis nõu ka diiva Maria Callaselt.

Oppedisano kinnitab, et Frank oli kuulus oma võrratu hingamistehnika poolest. Ta ei hinganud eales keset värsirida … See oli ränga töö tulemus. Esmalt oli selleks vaja erakordset hingamise juhtimist, mida Sinatra algul ei vallanud. Seetõttu hakkas Sinatra iga kord kui võimalik ujulates käima, ujus mõne otsa veel all ning kordas ujumise ajal õiges tempos laulusõnu. Ta jätkas seda oma lavakarjääri lõpuni. Ujumine arendas Franki kopsumahtu ja aitas kaasa unikaalse stiili loomisele.

Hingeõhu tavapärase kasutamise üksikasjalik uurimine võimaldas Sinatral laulda nii, nagu inimesed kõnelevad. See lihtne idee jättis mulje, et ta räägib publikuga isiklikult. Frank Sinatra toonitas Oppedisanole sedagi, et iga laulja peaks lähenema laulu sõnadele, nagu oleks see stsenaarium … Frank lähenes oma lauludele nagu näitleja, tegelaskujusse sisse elades.

Frank Sinatra oli täiuslik artist. Talle olid tähtsad kõik laulu elemendid. Oma lemmiklaulu valimine oli Frankile nagu lemmiklapse valimine, kuid Oppedisano arvates oli see laul “Laura”, kaunid olid nii meloodia kui ka sõnad, ja jäävad ka pikaks ajaks kummitama. Oppedisano lisab, et kui tahate Frank Sinatrast aru saada, kuulake tema muusikat. See on tema elu – tema armastus, kirg,valu, kaotus ja juubeldus. Publik teadis seda. See neid saali tõmbaski.

Selles peatükis on juttu mitmestki laulust, mitmestki albumist, koostööst mitmete muusikutega. Juttu on sellestki, kuidas lindistati kuulsat “Duettide” albumit (sellel lõid kaasa Bono, Charles Aznavour, Barbra Streisand jpt.). Viimati mainitud albumiga oli üks vahva lugu – Sinatra “Duettide” album suutis USA plaadimüügitabeli esikohalt kukutada Pearl Jami, ja Sinatra oli õnnelik, kinnitades, et on küll kaheksakümneaastane, kuid kukutas Pearl Jami! “Duettide” album sai ka järje, millel lõid kaasa Frank Sinatra Jr, Willie Nelson jt.

Raamatu teise osa viies peatükk on “”The House I Live In”. Mees müüdi taga”. Selles osas jutustab Oppedisano meile sellest, et kahekümnendates ja kolmekümnendates eluaastates võttis Frank tihti kasutusele Hobokenis õpitud tänavakombed. Kui ta vihaseks sai ja arvas, et tüüp on selle ära teeninud, virutas ta vastase nokauti. Mitmel korral oli tema viha suunatud ajakirjanike pihta, ehkki nendega klaaris ta haruharva füüsiliselt arveid.

Sellestki on juttu, et Frankil oli väga sitsiiliapärane temperament. Kui ta vihane oli, kuulsid seda kõik. Ta röökis. Tal oli väga värvikas sõnavara nagu tema emalgi.

Mõnikord nimetas Frank end kahekümne nelja kraadiseks maniakaaldepressiivikuks. Hilisemas elus rääkis ta oma kahtlusest, et teda võidakse nimetada bipolaarseks … Kui ta oli surmväsinud või haige või surve all, oli tal lühike süütenöör. Mõnikord ta plahvatas.

Selles osas loeme ka Frank Sinatra sündimisest siia ilma, mis oli füüsiliselt väga traumeeriv. Frank Sinatra oli olnud kuuekilone beebi, kes väljus neljakümnekilose naise seest kodusünnitusel, kus ta tangidega välja sikutati. Esialgu peeti vastsündinud Frani surnuks ja ta pandi kraanikaussi, et päästa Franki ema Dolly. Esimestel sünnijärgsetel minutitel Frank ei hinganud, kui vanaema poleks teda kraanikausis pea alaspidi hoidnud ning talle külma vett peale lasknud, kuni ta hakkas õhku ahmima, poleks Frank ainsatki hingetõmmet teinud. Kui nad Frankile elu sisse aetud said, oli selge, et poisi vasak peapool on kõvasti viga saanud. Osa kõrvanibust ja kolju vasakut poolt katvast nahast oli ära rebitud. Trummikiles oli auk. Frank oli saanud ka ajukahjustuse, mida toona ei mõistetud. Hapnikupuuduse ja ajutrauma kombinatsioon mõjutab tugevalt selliseid asju nagu impulsside talitsemine ja emotsionaalne stabiilsus. Frank Sinatra maadles kogu elu tundesööstudega ning sügelevate rusikatega.

Selles peatükis on juttu ka rahast, heldusest, annetamisest, abivajavatest inimestest, keda Frank aitas. Frank annetas, enamasti anonüümsetele, lugematutele organisatsioonidele. Ta kogus elu jooksul heategevusele – raamatu autori teada – vähemalt üle miljardi dollari, nii otseste annetustena kui ka kontsertide ja teiste sündmuste kaudu.

Teise osa viimane peatükk on “”Send in the Clowns”. Sõprussuhted”. Saame lugeda, et sõpradel oli Franki südames sügav koht, kuid ta oli inimeste ligilubamisega väga ettevaatlik. Ebasoosingusse langemine viiekümnendatel aastatel õpetas talle sõpruse kohta väga palju. Väga vähesed tema nõndanimetatud sõpradest jäid alles, kui raha ja kuulsus kadusid. Frank Sinatral oli kombeks öelda, et mõnikord on sõbrad nagu varjud. Näed neid ainult siis, kui päike paistab. Sinatra parimad sõbrad olid Jilly Rizzo, Nancy seenior, kuid näiteks ka Mike Romanoff (õige nimega Hershel Geguzin), Don Rickles, Jackie Gleason.

Kuid, Frankil võis sõpradega küll lõbus olla, kuid Frankiga sõbrustamine polnud alati meelakkumine. Polnud mingi saladus, et Frank pages konfliktide eest lähedastega. Auahned või manipuleerivad inimesed kasutasid seda nõrkust ära, et Franki ja tema sõprade vahele kiilu lüüa.

Juttu on ka legendaarsest Rat Packist, mille kohta Oppedisano ütleb, et Rat Pack oli legendaarne ning suur osa selle kohta trükitust ongi vaid legend. Kuid Frank Sinatra, Sammy Davis juuniori ja Dean Martini (nemad moodustasid Rat Packi tuumiku) sõprus oli päris. Meil on võimalus pikemalt lugeda nii Sammy Davis juuniorist kui ka Dean Martinist.

Raamatu kolmas osa on “Tema elutalvel”, mille esimene peatükk on “”Forget to Remember”. Karjääri lõpp”. See jutustab meile Frank Sinatra viimastest esinemistest (Sinatra unustab laulusõnu, kaotab mõttelõnga) ja viib meid aastasse 1994, loeme ka laulja tervisest. Kuhjuvad terviseprobleemid tähendasid, et Sinatra ei saanud enam järjepidevalt esineda tasemel, mille ta ise oli enda jaoks kehtestanud. Omaenese haleda varjuna Frank Sinatra esineda ei tahtnud. Ta tundis, et tema fännid väärivad enamat. Ta tahtis meelde jääda selle artistina, kes ta oli kuuskümmend aastat olnud. Niisiis langetas ta valulise otsuse loobuda tegevusest, mida ta armastas rohkem kui elu.

Siin on ka ilus meenutus Frank Sinatra viimasest esinemisest. Frank Sinatra esitas laulu “New York, New York”, ta hoidis laulu viimast nooti lõpmata kaua. Frank Sinatra ei tahtnud, et see lõpeks. Mõnes mõttes oli see tema jaoks moodus kogu ärevus endast välja lasta. Ta teadis, et tema teekond on viimaks lõpule jõudnud. See oli viimane kord, kui Frank Sinatra avalikkuse ees laulis.

Kolmanda osa teine, viimane peatükk “”Softly, as I Leave You”. Legendi lahkumine” jutustab meile Frank Sinatra viimastest päevadest, tema lahkumisest (surmast). Oppedisano naljatab, et Frank Sinatra võinuks hauda viia sigaretid või viski või nahavähk (Sinatrale meeldis praadida end 45-kraadise palavaga reflektori all), kuid ei, probleemid olid teised – südameprobleemid, korduvad infarktid.

Oppedisano kinnitab pärast Frank Sinatra surma, et tegelikult polnud Sinatra surnud. Ta oli pääsenud. Kui uudis Sinatra lahkumisest teatavaks sai, kustutati Vegas Stripil tuled ning kasiinodes seiskusid ruletilauad leinaminutiteks. Empire State Buildingu valgustus muudeti siniseks …

Frank Sinatra maeti Desert Memorial Parki oma vanemate ja sõber Jilly Rizzo kõrvale. Frank Sinatra oli nimme valinud väga hariliku hauaplatsi vaid mõne meetri kaugusel tänavast, et fännid saaksid teda külastada, millal aga tahavad. Frank tundis lõpuni sügavat kohusetunnet ja tänulikkust inimeste ees, kes olid kinkinud Hobokenist pärit Francis Albertile Frank Sinatra erakordse elu.

Oppedisano kinnitab, et Frank Sinatra oli talle alati ütelnud, et loodab oma viimse hingetõmbe teha kõrbes. See soov ei täitunud, kuid raamatu autorit trööstis teadmine, et Frank Sinatra viimne teekond viib paika, mida ta kõige rohkem armastas. Frank puhkab seal nüüd ja igavesti leitsaku ja tuule ja eresinise taeva all armastatud inimeste kõrval …

Raamatu neljas osa, viimane, on “Coda”, milles jutustab raamatu autor leinast, kuid ka suhetest Sinatra laste, lastelaste, j aka Barbara Sinatraga. Võtab selle raamatu ja ühe legendi loo kokku …

Ilus, südamlik, huvitav ja kaasahaarav lugemine, mis avab meile Frank Sinatra elu, tõekspidamised ja tema muusikalise maailma.


Torben Kuhlmann, Suzanne Levesque “Lindbergh. Seikluslugu lendavast hiirest” (Rahva Raamat)

Väike samm ühe pisikese hiire jaoks võib olla aluseks ilmatult suurele hüppele lennunduses. On tumedad ajad... kui sa juhtud olema hiir. Inimesed on leiutanud uue seadeldise – mehhaanilise hiirelõksu – ja see on põhjustanud kõigi näriliste põgenemise Ameerikasse, vabaduse maale. Kõigi lahkumise, peale ühe. Kassid valvavad aurulaevu ja Atlandi ookeani ületamine ei ole võimalik. Süngete olude keerises mõistab viimane järelejäänud hiireke, mida tal teha tuleb – õppida lendama!

Illustraator Torben Kuhlmanni leidlik ja toredate detailidega debüütraamat püüab nii suure kui ka väikese lugeja tähelepanu.

See kuulsate leiutajate sarja esikteos teeb kummarduse Charles Lindberghile, kes on tuntud kui vapper lendur ja lennunduse pioneer. 1927. aastal ületas ta oma ühemootorilise lennukiga ilma vahemaandumiseta esimese inimesena Atlandi ookeani. Seikluslikul lennureisil seisis ta silmitsi lumetormide ja kasvava väsimusega. Pärast edukat maandumist pöördus ta kangelasena tagasi koju, Ameerika Ühendriikidesse ja oli sestpeale lennundusajaloo legend.

Raamatu autor ja kunstnik Torben Kuhlmann õppis Hamburgi rakendusteaduste kõrgkoolis illustratsiooni ja kommunikatsioonidisaini, spetsialiseerudes just raamatutele. "Lindbergh" on tema esimene pildiraamat, mis oma mõtterikkuse, paljude visandite ja toredate detailide eest võlgneb osaliselt tänu autori veidrate leiutiste vaimustusele ja seikluslikule huvile lennundusajaloo vastu.

Charles Augustus Lindbergh II (1902-1974) oli tõepoolest ameeriklane, lennunduse algusaastate lendur, kes saavutas kuulsust sellega, et lendas üksinda üle Atlandi ookeani.

20. mail 1927, hommikul kell 7:52 tõusis Lindbergh Roosevelti lennuväljalt Long Islandilt New Yorgis maailma esimesele vahepeatusteta lennule üle Atlandi ookeani. Ta tegi seda üksinda ja ta maandus Le Bourget’ lennuväljal Pariisis järgmise päeva õhtul kell 22:22. Lennukiks oli ühemootoriline Spirit of St. Louis, mille Ryan Airlines oli ehitanud San Diegos vastavalt Lindbergi nõudmistele. Lend kokku kestis 33,5 tundi.

See lend tegi Lindbergist rahvusvaheliselt kuulsa mehe ja ta võitis ka 25 000 dollarilise auhinna (Orteig Prize). 13. juunil 1927 korraldati tema auks suur paraad New Yorgis. Tänu kuulsusele jäi ta lennunduse eestkõnelejaks kuni elu lõpuni.

1929 abiellus Charles Lindbergh kirjanik Anne Morrow Lindberghiga. Charles õpetas ka oma naise lendama ja üheskoos uurisid ja kaardistasid nad lennuteekondasid. Neil oli ka kuus last, ühega neist juhtus üks vägagi traagiline lugu – 1. märtsil 1932 rööviti nende poeg Charles Augustus, kes oli sündinud 1930 (laps oli röövimise hetkel 20-kuune) ja ta leiti surnuna 12. mail 1932 Hopewellis, New Jerseys. Surnud laps leiti vaevu 10 kilomeetrit oma kodukohast, ja enne seda olid toimunud suured, üleriigilised otsingud ja röövijatega oli peetud ka läbirääkimisi, meedia pööras kurvale sündmusele väga suurt tähelepanu.

Kaks ja pool aastat hiljem algas jällegi suur meediatsirkus, kui algas lapse mõrvas süüdistatud Bruno Hauptmanni kohtuprotsess. Detsembris 1935 kolisid Lindberghid Euroopasse, sest nad olid väsinud avalikust tähelepanust ja leinasid oma poega. Hauptmann, kes kinnitas kogu aeg, et on süütu, mõisteti süüdi ja hukati 3. aprillil 1936.

Nii palju sellest julgest ja vahvast lendurist, kuid nüüd raamatu juurde, mis on vägagi imeline, seda võib ka pildiraamatuks nimetada ning Torben Kuhlmanni joonistused/illustratsioonid on võrratud.

Raamatu alguses saame lugeda hiire lugu, milles öeldakse, et palju aastaid tagasi elas ühes hiigelsuures linnas (kui pilte lähemalt uurida, siis tundub, et selleks linnaks on Hamburg) uudishimulik hiir. Tihtilugu peitis ta end mitmeks kuuks hämaratesse raamatukogudesse, et salaja lugeda inimeste raamatuid.

Ühel päeval, kui väike hiir uurimisretkelt koju tuli, oli kummaliselt vaikne. Liiga vaikne. Varem sagis vanades majades sadu hiiri, et kohtuda sõpradega ja krõbistada eksootilist kraami. Nüüd olid üleöö kõik kadunud. Põhjust ei olnud vaja kaugelt otsida, sest nüüd lebasid kõikjal jubedad riistapuud – hiirelõksud. Siin on ka suur pilt, millel väike hiir ja kümneid ja kümneid hiirelõkse!

Möödusid nädalad. Ei lähemal ega kaugemal olnud ainsatki teist hiirt. Väike hiir oli ajalehtedest lugenud uute hiirelõksude kohta, küllap olid need lõksud kõik tema sõbrad eemale peletanud. Ainult et kuhu olid nad pagenud? Võib-olla Ameerikasse?

Väike hiir asus sadama poole teele. Küllap olid sama teinud ka teised hiired! Ent väike hiir ei aimanud, et näljased kassid valvasid nüüd laevu justkui kindlusi. Kasse oli palju ja väike hiir põgenes reoveekanalisse. Seal oli pime, väga vaikne ja esialgu oli väike hiir seal all kaitstud.

Ühel ööl märkas väike hiir nahkhiiri, kes nägid peaaegu hiirte moodi välja, kuid nad lendasid! Väike hiir oli lendavate sugulaste lennukunstist võlutud. Nii tekkis ka meie loo peategelasel hulljulge plaan – õppida lendama! Siis jõuaks ta Ameerikasse ja leiaks sõbrad üles!

Väike hiir meisterdas puupilbastest ja ajalehetükkidest kaks tiiba, abiks ka sidumisnöör ja liim. Tiivad paistavad pildil igati uhked, kuid esimene katsetus ebaõnnestus. Väike hiir oleks peaaegu rongi alla kukkunud, kuid tänu auruvedurile sai ta uue idee! Tema lennumasinal puudus ju auromootor. Nüüd hakkas ta koguma lugematul hulgal ehitusdetaile: kellade pisikesed hammasrattad, välgumihklid, väikesed metallitükid ja kruvid …

Nutikas hiir nokitses oma leiutise kallal mitu nädalat. Kõikvõimaliku kraami keskel valmis pikkamööda peen lennumasin. Uus konstruktsioon oli muljetavaldav. Väike kuumaveekatel andis auru. Kolvid panid hammasrattad pöörlema. Sabaosas surises propeller … Uhke leiutaja oli kindel, et lend Ameerikasse on lõpuks võimalik.

Kahjuks oli uus lennumasin aga liiga raske. Väikesed tiivad ei suutnud koormat õhus hoida. Lennumasin kukkus alla, kuid meie peategelane pääses. Nüüd oli väikesel hiirel veel üks mure – inimesed olid teda märganud, ja lehtedes kirjutati lendavast närilisest.

Vaatamata kõigele ei andnud väike hiir alla. Ta ehitas veelgi parema lennumasina, mis tõepoolest ka lendas. Väike hiir startis uuesti. Kohe stardis tabas teda uus hädaoht! Teda märkasid öökullid, kuid … hiir pääses ja tema väike, kuid võimas lennumasin tõusis üha kõrgemale ja kõrgemale ning lendas kaugemale ja kaugemale! Lõpuks laius tema ees veel vaid suur ookean!

Mis ookean see oli? Ja kuhu väike hiir jõudis? Selle jätan ma Sulle endale avastada ja lugeda. Kas hiir sai teiste hiirtega uuesti kokku? Ka seda saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

Päris viimastel lehekülgedel räägitakse meile lennunduse legendist, kuulsast hiir-piloodist, kelle plakatid rippusid nüüd igal nurgal, temast ja tema hulljulgest seiklusest kirjutasid kõik ajalehed. Ja ühel päeval seisis üks pisike poiss südame pekseldes sellise plakati ees. Ta unistas kord ise taeva vallutada … Mis Sa arvad, kes pisike poiss oli?

Raamatu lõpus saame lugeda lennunduse lühiajalugu, milles tehakse juttu Otto Lilienthalist, vendadest Wrightidest ja otse loomulikult ka Charles Lindbergist, kuid ka raamatu autorist Torben Kuhlmannist.

Imeline raamat. Vahva ja põnev lugu, milles väikesest hiirest saab hulljulge lendur, ja otse loomulikult on võrratult suurepärane raamatu ülesehitus ja illustratsioonid!