Reet Hiiemäe „Pärimuslikud märgid ja sümbolid Eestis“ (Varrak)

Sümboltähendusega kujutisi hakati kasutama juba ürgajal ja inimene eristub tänini teistest liikidest oma abstraktse mõtlemis- ja seostamisvõime poolest, samuti omaduse poolest tajuda sümbolitega seoses ülevaid emotsioone, kaitstuse või pühadustunnet. Selles raamatus on põhirõhk eesti pärimuslikel märkidel ja sümbolitel, kuid vajaduse korral on nende tõlgendused asetatud laiemasse kultuurilisse konteksti, sest vaid harva eksisteerivad ühe kultuuri sümbolid muust maailmast täiesti eraldiseisvana. Ent teisalt annab iga kultuurilis-pärimuslik aegruum ometi antud piirkonna ideedele oma ainulaadsed nüansid, seega on eesti pärimuslikud sümbolid ilmekad teabekandjad just siinse usundi ja kultuuri taustal. Raamatu eesmärk ongi eesti pärimuskultuuri tähenduskeele tutvustamine ja sellega seotud sisu ja funktsioonide kirjeldamine. Näitetekstid on valdavalt kogutud 100–150 aastat tagasi, kuid kirjeldatud märksõnade tähendus ulatub ajaloos palju kaugemale.

Reet Hiiemäe on folklorist ja usunditeadlane, kelle huvikeskmes on uskumuste psühholoogiline aspekt, rahvapärimuses avalduvad kaitseviisid ning hirmude ja traumadega toimetulek.

Reet Hiiemäe sulest on ka varem väga huvitavaid raamatuid ilmunud: „Usundid ja vaimsed õpetused Eestis“ (2019, Varrak), „Kaitsemaagia Eesti rahvausundis“ (2012 ja 2022, Pegasus), „Armastus Eesti rahvapärimuses“ (2015, Pegasus), „Eesti rahvatarkused kodust, loodusest, tervisest ja suhetest“ (2017, Paradiis).

Selle raamatu sissejuhatuses tõdeb Reet Hiiemäe, et pärimuslike märkide ja sümbolkujutiste valdav seos on usundiline, neid on sageli kasutatud ühenduse loomiseks või säilitamiseks üleloomulike jõududega või on neile endile omistatud kaitsemaagilist toimet. Ka eesti pärimusest on andmeid, et eriliste märkidega kaunistatud esemeid ohverdades püüti mõjutada tulevikku, taotleti tööõnne, viljakust, sigivust …

Maagilis-usundilise tähenduse tõttu on sümbolitel olnud oluline koht ennustajate, maagide ja alkeemikute vaimuarsenalis, kusjuures üke nende kasutamise eesmärke oli ka kiriku mõõdupuu järgi ketserlike püüdluste varjamine. Kohati on religiooni tervikuna defineeritud kui sümbolite süsteemi ehk ideekogumit, mis formuleerides arusaamu eksistentsi üldise korralduse kohta …

Käesolevas raamatus on põhirõhk eesti pärimuslikel märkidel ja sümbolitel, kuid vajaduse korral on nende kirjeldused ja tõlgendused asetatud laiemasse kultuurilisse konteksti, sest vaid väga harva eksisteerivad ühe kultuuri sümbolid muust maailmast täiesti eraldiseisvalt … Raamatu eesmärk on eesti pärimuskultuuri tähenduskeele tutvustamine ja sellega seotud sisu ja funktsioonide kirjeldamine. Näidistekstid on valdavalt kogutud 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi esimesel poolel, järelduste tegemisel on tuginetud mõnevõrra ka varasemate sajandite kroonikatekstidele ja muudele ajaloolistele allikatele, kuid kirjeldatud märksõnade tähendus ulatub tihtilugu ajaloos palju kaugemale.

Seejärel peatub raamatu autor ka märgi ja sümboli terminoloogial. Kuigi termineid „märk“ ja „sümbol“ kasutatakse sageli sünonüümselt ja kumbagi omakorda mitmes eri tähenduses, seostub sümbol pigem sügavama mõtte või allegooriaga, hõlmates oma otsesest objektilisest või sõnalisest tähendusest enamat, kusjuures vahel võib üks sümbol viidata ka tervele tähenduste jadale … Sõna „märk“ on tuletatud ladinakeelsest sõnast margo „piir“ ja viitab piiritlemisele, piiri tähistamisele, sellel võib – aga ei pruugi – olla esindav, viitav või suunda näitav iseloom.

Füüsiliselt kohtab sümbolkujutisi sagedamini arhitektuuris, rõivastusel, esemetel (nt ehted, tööriistad) ja inimkehal. Aegadel, kui inimeste kirjaoskus oli napp, olid ka rohket kristlikku sümboolikat sisaldavad ikoonid, kirikute seinapannood ja muu avalikus ruumis nähtav kunst üks olulisi infomeediumeid, võttes omakorda üle juba varasemalt kasutusel olnud sisu ja kohandades seda kristlikku kontekstiga. Ent sümboleid kirjeldatakse rohkelt ka suulises usundilises pärimuses, rahvalauludes ja loitsudes, kusjuures ka mitteverbaalne suhtlus või tegu võib sisaldada pärimussidusaid tähendusi. Suur osa sümboleid on saanud inspiratsiooni loodusest – taevakehadest (eelkõige päike ja kuu), loodusnähtustest (äike, vihm) ja -objektidest (nt kivi), kuid ka inimkehast (nt silm). Paljud sümbolid kannavad jumalikkuse või teispoolsusega seotud tähendusi, eriti juhul, kui püütakse vältida jumaluste isikustatud kujutamist, nagu on tehtud näiteks varasemas keldi kultuuris.

Seejärel juba raamatus olevate märksõnade juurde. Neist esimene on aevastamine. Reet Hiiemäe räägib, et aevastamist on usundilises mõtlemises tajutud teatava märgilise kommunikatsioonivormina. Seda on nii eesti usundis kui laiemalt Euroopas peetud ennustuslikuks, isegi jumala sõnumiks, kuid mõne keskajast dokumenteeritud tõlgenduse järgi ka märgiks, et inimese hing tahab kehast lahkuda … Eesti pärimuseski on peetud aevastamist sageli haigusohu märgiks, kuid mõningate usunditekstide järgi viitas see, vastupidi, hoopis haige inimese tervenemisele. Aevastamise võimalikke halbu tagajärgi püüti leevendada vastuütlusega „terviseks“ või „hoia jumal“, mis on tuntud rahvusvaheliselt juba vähemalt antiikajast ja mida saab käsitada ennustuse täitumist (ehk haigestumist või muud halba) ennetava loitsuna.

Näidetena tuuakse meile see, mida vanarahvas rääkis söögi ajal aevastamisest, aevastamise vihjest kirjale ja sellest, et mõte saab tõeks.

Teine märksõna on alastiolek. Tõenäoliselt tunnevad kõik rahvad riietusega seotud sümboleid, kuid paljudes kultuurides on võimas sümboolne tähendus ka alastiolekul. Alastiolek viitab tagasipöördumisele tsivilisatsioonieelsesse staadiumisse, mis ühtlasi seostub ürgväega, ehk siis takistamatule kokkupuutele kõigi ürgelementidega.

Euroopa kultuuris viitab alastus vähemalt viimastel sajanditel valdavalt tavavälisusele, kristliku õpetuse kaudu lisaks pärispatule, hirmule ja häbile. Ent renessansiaja kristlikus kunstis võis alastus sümboliseerida ühtaegu nii puhtust ja süütust, kui selle vastandit – meelelisust ja vooruste puudumist. Eestis ja mujalgi Euroopas on rahvausundis alastusel kohati seos üleloomulikkusega. Nii on mõningatele vaimolenditele muistendite järgi tunnuslik just alastiolek (nt. näkk, metsavaimud).

Näidetena jällegi vanarahva mõtteid sellest, et armastuse sõnad tuleb lugeda alasti, et alasti poterman kuulutab hukku. Saame lugeda ka veidrast alasti poisikesest Holstre Nõmme lähedal asuval Toomemäel, kuid ka rahapaja püüdmisest.

Kolmas märksõna on alkohol. Erinevaid alkohoolseid jooke on pruulitud joobe saavutamiseks ja rituaalseks kasutuseks umbes 10 000 aastat ning maailmas pole tõenäoliselt ühtegi piirkonda, kus alkoholi ei tuntaks. Eesti vanimad teadaolevad rituaalsed joovastavad joogid on mõdu ja õlu. Ajalooliselt on olnud viinast olulisem roll just õllel – see kuulus vähemalt Eestis ja naabermajades juba paganlusajal ohvrikommete juurde …

Õllerüüpamisega kinnitati eesti traditsioonilises kultuuris sõlmitud lepingud, samuti märgistati sellega tähtsamate tööde lõppu ning perekondlikke ja kalendritähtpäevi.

Kui Eestis hakkas levima viinatootmine – selle algusajaks loetakse 15. sajandit, kuid massilise ulatuse sai viinaajamine 18. sajandil -, kandusid õlle maagilised funktsioonid osalt viinale üle, sellele aitas kaasa viina tugevalt meeleseisundit muutva, aga ka desinfitseeriva toime tajumine. Viina on Eesti matmispaikadest leitud ka hauapanusena.

Näidetena on toodud vanarahva mõtted õlle abist mehele, hiiepuudele õlle viimisest, viina pealt vaatamisest ja viina kurkuminekust.

Järgmised märgusõnad on ankur, armulaualeib, auk ja draakon!

Draakon sümboliseerib vaenulikku stiihiat ja kaost – muu hulgas ka inimese enda hingemaailmast tulenevat. Lohet kui Jumala vaenlast on värvikalt kirjeldatud Piiblis, renessansiaja kristlikus kunstis on lohe või madu sageli kuradi allegooria. Draakonit ehk lohet tunnevad nii vanad orientaalsed kultuurid, antiikaeg kui neile järgnenud perioodide rahvajutud … Müütides, legendides ja muinasjuttudes märgistab draakonite ja muude koletiste tapmine kaosesse korra loomist, inimese võitu ähvardava kurja üle. Samas on draakon ka võimu ja valitsemise sümbol, tulesülgajana on teda seostatud äikese ja tuleprintsiibiga, ent lohede elupaigana kujutatakse sageli hoopis merd – seega on nad seotud veeprintsiibiga.

Vanarahva mõtetest on näited inglitest ja lendavast maost ja Pühast Jürist.

Seejärel märksõnad: ekskremendid, elavhõbe, eluoks, eluvesi, genitaalid, haihtumine, hobuseraud.

Hobuseraud on läänemaailma üks tuntumaid õnnetoovaks peetud esemeid. Hobuseraua leiutamine omistatakse muistsetele roomlastele, teistel andmetel nende eellastele etruskidele ja juba Vana-Roomast on andmeid ka uskumusest hobuseraua kurjapeletava mõju kohta. Hobuseraua kujunemist õnnesümboliks on seostatud semiidi hõimude umbes 8. sajandisse dateeritud uskumustega, mis lähtusid hobuseraua visuaalsest sarnasusest poolkuuga ning sealt edasi kuujumalustega, kellelt loodeti kaitset kurja silma vastu … Laiemalt on aga hobuseraua kui õnnetähisega seoses tuntud 10. sajandist pärit legend, mille järgi seppade, kullasseppade ja lukkseppade patroon püha Dunstan kuradit tüssas, lüües hobust rautama tulnud kuradile hoopis endale hobuseraua kabja alla.

Eestis levis komme kinnitada leitud hobuseraud õnnetoova sümbolina aida või maja külge 19. sajandil. Valdavalt on pärimustekstides põhjenduseks toodud, et see hoiab ära piksest tingitud ja muud tulekahjud ning haigused, püüab kinni kurjad vaimolendid, kes tahavad tuua majja haigusi või muidu halba, aga hoiab eemal ka vargad.

Vanarahva näidetena toodud lood sellest, kuidas hobuseraud varandust näitas, et laste ristimisel tuleks mähkme vahele hobuseraud panna, siis vanapagan seisab lapsest eemal.

Järgmised märgusõnad on hõbe, ilmakaared, ingel, isikustatus, jalajälg, jalats, joon, juuksed, kaheksakand, kala.

Kala sümboolika on mitmekesine. Budismis tähistab kala vaba liikumine, aga ka täiendav vee enda sümboolika voogamist ja vabanemist ihadest ja maisest klammerdumisest. Hinduismis võivad vahel kala kuju võtta jumalad Brahma ja Višnu. Lisaks tuleb paljudes kultuurides esile kala seostamine viljakuse ja küllusega – tõenäoliselt on selle üheks ajendiks suurtele kalaparvedele sattumisest tulenev saagirohkus, aga ka seos kastva ja eluandva veega.

Vanarahva uskumustest on näidetena toodud, et rahakotti tuleks panna kalasoomus, siis ei puudu sealt iial raha, ja juttu on ka veerahva pullist, ja siin saame teada, et Sinihallika sinises vees pole muid kalu kui vaid vanu suuri lutsusid.

Vaatame, millised on järgmised märgusõnad. Kamm, karjane, karvad, katel, kepp, kese, kiik, kiri, kolle, kolmjalg, kolmnurk, komeet (täht), konn, kukk, kuld, kurat, kuu, kuuskand, käärid, küünal, küüslauk.

Küüslauk on üks imeravimi kehastusi. Tugeva vänge lõhna ja antiseptiliste omaduste tõttu on omistatud küüslaugule tõrjemaagilist toimet kogu Euroopas ja ka kaugemal (nt Egiptuses, Jaapanis), katkuaegadel loodeti selle lähedalhoidmisest ja tarbimisest abi isegi katku vastu. Itaalia pärimuses on peetud juba ainuüksi sõna „küüslauk“ väljaütlemist kaitsemaagiliseks. Mitmel pool Euroopas on olnud tavaks riputada küüslauguvanikuid kööki – selle usundiline põhjendus on, et siis ei saa pahatahtlikud vaimolendid toitu ära rikkuda (nt võitegemist nurjata), samuti võidi neid riputada vastsündinu hälli äärde, et kurivaim ei saaks last ära vahetada … Küüslauku on soovitatud süüa, nuusutada või sellega haiget kohta vajutada ka otsesel ravieesmärgil.

Meie vanarahva näidetena on toodud küüslauk hambaravi vastu ja ka sööjasõnad.

Vaatame edasi järgmisi märksõnu: laev, paat, leease, pliit, leib, linnusümbolid, loomsümbolid, luud, luukere, lõng, lävi, maailmalõpp, maailmapuu, madu, mask, mesi.

Mesi on iidne toiduaine, selle kogumist ja kasutamist on kujutatud juba Hispaania alal leitud kaljujoonistel, mida dateeritakse umbes 6000. aastasse eKr. Vana-Egiptuses kasutati mett mumifitseerimisel ja hauapanusena. Usundiliselt on mesi surematuse sümbol mitte ainult Euroopa kultuuriruumis, vaid seda nimetatakse elu ja suremuse allikaks näiteks ka India veedades. Keldi kultuuris peeti meega magustatud mõdu surematuse joogiks. Surematuse assotsiatsioon on osalt seotud mesilastega, kelle talveunest ärkamist ja taas ringlendude alustamist seletati rahvapäraselt uuestisünnina, kuid ka mee pika säilimisvõimega. Isegi väljend „mesinädalad“ seostub kunagise germaani vastabiellunute kombega pärast pulmi kuu aega meemõdu juua, tagamaks püsiv ja õnnerikas liit …

Laialdaselt on mesi tuntud rahvaravis. Eesti pärimusmeditsiinis on see tänini kasutusel hingamisteede haiguste leevendamisel, kuid varem on seda mainitud korduvalt ka haava- ja paiseravis.

Vanarahva mõtetest on näidetena toodud seos armastuse ja mee vahel, juttu on leerikunstist.

Loen raamatut edasi. Lugeda saame veel ka metallist, munast, mõistatusest, mõõgast, mängukaartidest, nelinurgast, ruudust, nimest, noolest, nukust, numbritest, arvudest, nõelast, nõiast, ohvrist, patuoinast, peeglist.

Peeglit on selle tagasipeegeldamise võime tõttu peetud maagiliseks esemeks ja tõe sümboliks. Peegli (sh veepeegli) kasutamine ennustamisel on üks vanimaid ennustamismooduseid. Rahvausundis üldiselt ja tänini levinud ütlus, et killud toovad õnne, on seotud kaitsemaagiaga: puruneva klaasi klirin usuti eemale peletavat kurje vaime.

Peeglit on käsitatud usundites lisaks kui ust siinpoolse ja sealpoolse maailma vahel ning arvatavasti on selle arusaamaga seotud ka ennustamisrituaalid, mille juurde kuulub ka üksisilmi peeglisse vaatamine … Rahvusvaheliselt tuntud muinasjuttudes on sageli juttu võlupeeglitest, millest tuntuim on ehk Lumivalgekese muinasjutu kurja kuninganna oma, kuid kirjeldatakse ka tulevikku või kaugete vahemaade taha vaatamist võimaldavaid peegleid – näiteks nõia atribuudina.

Vanarahva lugudest on toodud näidetena lugu kahe peegli vahel ja varga tuvastamine peegliga.

Järgmised märksõnad on peidetud varandus, peremärgid, piim, pillid ja pillimäng, puhtus, puhumine, põll, põrgu, pähkel, pöidlahoidmine, pööriajad, raamat.

Raamat seostub enamikus kirjakultuurides teadmistega, sealhulgas ka eriliste ja vaid asjassepühendatutele mõeldud oskuste õppimisega. Mõningad kultuurid tunnevad surnute raamatuid (nt Egiptus, Tiibet), mis annavad juhiseid surmajärgselt teispoolsuses rändamiseks ja sellel teekonnal ohtude vältimiseks. Juba antiikajast on andmeid ennustamise kohta mõne raamatu avamisega juhuslikust kohast, näiteks kasutati selleks poeetide teoseid. Kristlik kirik suhtus sellisesse paganlikku kombesse halvakspanuga, juba varakeskajal üritas Karl Suur selle üldse keelustada, kuid võtte enda võtsid kristlased ometi üle ja samal moel ennustamine Piiblit või kristlikku lauluraamatut kasutades on tuntud ka rahvausundis.

Näidetena on toodud vanarahva mõtteid sellest, et piibel näitab haige saatust, et peale surma, kui surnukeha juba kirstu on pandud, pannakse temale mõni raamat juurde, ja sellestki on juttu, et ühel peremehel olnud Seitsme Moosese raamatud.

Raamatule järgnevad ratas, redel, rehepapp, ring, sõõr, rist (ratasrist, võrdhaarne Kreeka rist ehk püha Andrease rist, diagonaalrist, sulusrist, Antoniouse rist), risttee, sarv, sau, sepp, siksakjoon, sild, silm, silmusnelinurk, sool, sootunnused, suguelundid, spiraal, labürint, sõel.

Sõel on nõu, mis ühtaegu nii hoiab kinni, kui laseb läbi, nii varjab, kui võimaldab läbi vaadata. Tõenäoliselt sellest vastuolulisusest tuleneb ka sõela tähendus maagilise esemena, lisandub sõõrikuju ja ristmärkide koosluse sümboolika. Kuna kõige sagedamini kasutati sõela viljasõelumiseks, andis lisamõõtme viljale omistatud pühadus. Taevasõel (Plejaadid) on eesti pärimuses oluline orienteerumise ja ennustamise pidepunkt. Väljend „sõelaga vett kandma“ on üldiselt metafoor mingi võimatu ettevõtmise tähistamiseks, tõenäoliselt fragment mütoloogiast, milles kujutatakse sõela teatud tingimustel vettpidavaks muutuva maagilise esemena.

Näidetena on vanarahava mõtteid uusaastaööl sõelaga viina saamisest, kuidas ehitati Jumindale esimene kabel, juttu on ka sõelast ja kanapimedusest ning sõela sisse lugemisest.

Järgmised märksõnad on sõlm, sõna, sõnajalaõis, sõrmus, süda, sülg, tarkade kivi, teekond, triskele (kolmeharuline hark), tuhk, täheruudud, unenäosümbolid, vaha, vandumine ja sõim, vanker, vari, vastandid, veri, viiskand (pentagramm), vikerkaar, vilistamine, voodi, võrk, võti, võõras, väljaheited, värav, õun, ürgelemendid.

Usun, et Reet Hiiemäe kirjutatud uus raamat on igati põnev ja huvitav lugemine meie ajaloost ja kultuurist, mistõttu tasuks seda kindlasti lähemalt uurida ja kaasa mõtelda, mida need pärimuslikud märgid ja sümbolid on meile tähendanud või tähendavad.


Christoph Dösser „100 last“ (Tänapäev)

Sul on tuba täis mänguasju, armastavad vanemad, rohkem kui üks paar jalatseid ja sa käid igal aastal puhkusereisil: sa arvad, et see kõik on täiesti normaalne?

Saksamaal, Austrias ja Šveitsis võib see tervel hulgal lastel nii olla. Aga milline näeb olukord välja siis, kui me kogu maailma lapsed luubi alla võtame? Tahad sa teada, kus ja kuidas nad elavad ning kui paljud neist lugeda oskavad või töötama peavad? Siis loe seda raamatut. Sa üllatud, olen selles kindel!

Christoph Dösseri kirjutatud ja Nora Coenenbergi illustreeritud raamat “100 last” on väga huvitav ja sisukas raamat, mis jutustab lastele lastest, kuid ma usun, et seda raamatut võivad lugeda ka täiskasvanud, kes tahavad maailmas elavatest lastest huvitavaid, põnevaid ja olulisi fakte teada saada.

Raamatu esimene osa on “100 last – kes me oleme?”, mille alguses saame teada, et maakeral elab umbes seitse ja pool miljardit inimest, ligikaudu kaks miljardit neist on alla 15-aastased lapsed.

Need on kujutlematult suured arvud. Seepärast on inimesed on juba mõnda aega mõtisklenud: kuidas oleks, kui maailm oleks üksnes 100 inimesega küla? Raamatu autorid muutsid seda küsimust: kuidas oleks, kui maailm oleks 100 lapsega küla? Kuidas elavad lapsed, kes sümboliseerivad kõiki maailma lapsi?

Esimene küsimus oleks kindlasti, kui palju on nende hulgas poisse ja kui palju tüdrukuid? Nende hulgas on 52 poissi ja 48 tüdrukut, sest peaaegu kõigis maailma maades on poisid ülekaalus.

Seejärel on raamatus üks vahva kaart: “Kus me elame?” Saame teada, et 56 last elavad Aasias, 25 last elavad Aafrikas, 8 last elavad Ladina-Ameerikas, 6 last elavad Euroopas, 4 last elavad Põhja-Ameerikas ja 1 laps elab Austraalias/Okeaanias.

Tõepoolest on 56 last Aasiast, mistõttu on üsna loogiline, et 13 neist räägivad hiina keelt, kui päris täpseks minna, siis üheksa neist räägib mandariini keelt, kuus last räägivad hispaania, viis hindi keel, mis on kõige kasutatavam keel Indias. Nelja lapse emakeeleks on araabia keel, kolmel bengali keel, mida räägitakse Bangladeshis, kaks räägivad portugali ja pandžabi keelt, mida kasutatakse Pakistanis.

Millesse meie maailmaküla lapsed usuvad? Kõige suurem rühm on kristlased, 33 last on katoliiklased või protestandid, 25 last on moslemid, niisiis islamiusulised. Hinduismi, mis on levinud eelkõige Indias, järgib 14 last, seitse on budistid.

Raamatu teine osa on “Kuidas me elame?”, milles selgub, et 48 last elavad linnas. Kui võtta vaatluse alla kogu linna territoorium, elab kõige rohkem inimesi veel Tokyos, umbes 37 miljonit. Peaaegu sama palju inimesi elab Sao Paulos Brasiilias, sellele järgneb Jakarta Indoneesias 30 miljoni elanikuga.

Kahjuks peab mainima sedagi, et 12 last elavad slummides (seal elavad inimesed väga tihedalt üksteise kõrval mustuses, haigused levivad kiiresti, inimesed on vaesed, paljudel pole tööd). Õnneks on olukord veidi paranenud, sest 1990. aastal elasid veel 18 meie maailmaküla lastest slummides. Veelgi kurvem on see, et 5 lastest elavad tänaval – enamikul lastest, kes elavad slummides, on vähemalt katus pea kohal ja nad elavad oma perega koos, aga viis meie lastest on niinimetatud tänavalapsed, kellel pole päris oma kodu pereliikmetega, kes neid armastavad ning vägivalla ja kuritegevuse eest kaitsevad.

Loeme edasi. Enamikus maades, mis merega piirnevad, on rannikud tihedasti asustatud. Umbes 40 meie lastest elab kõige rohkem 100 kilomeetrit merest eemal. Ja 15 nendest elavad otse rannikul, see tähendab, et nad elavad kõige rohkem kümme meetrit merepinnast kõrgemal. See on kindlasti ilus, kuid see võib endaga ka probleeme kaasa tuua, sest meri ei jää alatiseks sinna, kus see on. On tormist põhjustatud üleujutusi ja tsunamisid – hiidlaineid, mis võivad täiesti äkki ranniku üle ujutada.

13 meie maailmaküla last elavad mägedes, näiteks Boliivia pealinn La Paz asub 3800 meetri kõrgusel Lõuna-Ameerika Andides, Mehhiko pealinn Mexico asub 2200 meetri kõrgusel.

6 lapse üle valitseb kuningas või kuninganna, 42 last elavad demokraatlikul maal. Siin on ka kaart, millel on näha, kus eksisteerib demokraatia, kus hübriidrežiim või autoritaarne režiim.

13 last elavad maal, kus käib sõda. Kahjuks on see nii. Sõda käib Süürias, Jeemenis, Afganistanis, nüüd lisandub siia veel ka Ukraina … kurb on seegi, et üks meie maailmaküla lastest on põgenik.

85 lapsel on puhas vesi. Enamikus maades on veega varustatus linnas parem kui maal. 100 lapsest, kes elavad maal, on ainult 76 lapsel puhas vesi ja 45 lapsel tualett majas – vähem kui pooltel!

Eestiski on viimastel kuudel palju poleemikat tekitanud elekter, eelkõige selle hind, kuid 21 maailmaküla lapsel pole üldse mitte elektrit!

Selle osa viimastes peatükkides selgub et 16 lapsel ei ole midagi jalga panna ja 16 on väga vaesed. Saame teada, et tõeliselt vaene on see, kelle käsutuses on näiteks toidu ostmiseks ja korteri ees maksmiseks 1,90 eurot päevas …

Kolmas osa selles huvitavas raamatus on “Kellega koos me elame?” Maailmaküla 20 last elavad ainult ühe vanemaga, 6 last on isa või ema kaotanud (eriti palju vaeslapsi on piirkondades, kus käib sõda). Üsnagi hämmastav on fakt, et kolm meie 48 tüdrukust pandi juba 14-aastaselt mehele, kümme abielluvad lähematel aastatel. Mõnedes Aafrika maades on juba pool tüdrukutest enne 18-aastaseks saamist abielus. 9 tüdrukut saavad lapse enne 18-aastaseks saamist, kuid näiteks 10 lapse vanemad on töötud!

Veidi rõõmsamaid teemasid ka. 33 lapsel maailmakülas on koer (need andmed pärinevad küll vaid 22 maalt), lisaks koertele on 23 lapsel kass ja 43 lapsel ei ole kodulooma.

Neljas osa raamatus "100 last" on “Kuidas me oma aega veedame?” Selle osa esimeses peatükis selgub, et 50 lapsel on kodus internetiühendus, ja isegi vaestest riikidest kõige vaesemates on 70 mobiiltelefoni 100 elaniku kohta.

Ja veel. 80 lapsel on kodus televiisor (kuigi 21 lapsel pole elektrit, siis tundub mulle, et 1 laps vaatab kodus televiisorit, millel puudub elektriühendus …), 98 last teavad, kes on Miki Hiir, väga populaarsed on ka robot Doraemon, Lego, Barbie, Tom ja Jerry, Ämblikmees, printsess Sofia.

5 maailmaküla last mängivad legodega, vahva on seegi, et 100 maailmaküla last (kõik lapsed) teevad muusikat! 17 last reisivad sel aastal välismaale, 52 lapsel on kodus jalgratas, 4 poissi ja 1 tüdruk mängivad jalgpalli ning 75 last ei oska ujuda! Kas tõesti on ujumisega sedavõrd keerulised lood?

Raamatu viies osa on “Kuidas meil läheb?” Selles peatükis räägitakse meile lastest ja tervisest. Selgub, et 12 maailmaküla lastest on vegetaarlased (kusjuures kuus neist on Indiast, kus üks kolmandik rahvastikust sööb taimset toitu), 16 last on ülekaalulised, 64 on leetrite vastu vaktsineeritud, 5 lapsel on puue (pimedad, sügava nägemispuudega lapsed, kurdid lapsed, lapsed, kes ei saa üldse või mitte nii hästi kõndida, kasutavad ratastooli, lapsed, kellel on albinism, autistidest lapsed, Downi sündroomiga lapsed). Paljudes maailma osades häbenevad pered ikka veel, kui neil on puudega laps, tihti nad peidavad teda ega saada kooli. 13 last on lühinägelikud, 66 on sündinud haiglas ja 52 langesid möödunud aastal vägivalla ohvriks (kuigi selliseid juhtumeid ei tohiks olla mitte ühtegi!).

Viimane, kuues osa on “Mida me õpime?” Vaid 54 last käivad lasteaias või koolis, 46 poissi ja 43 tüdrukut õpivad hiljem lugema ja kirjutama, 38 last jätkavad pärast kooli oma haridusteed ja 10 last käivad tööl …

Raamatu eelviimases peatükis on juttu sellest, kuidas maailm on viimaste aastatega muutunud – enne viiendat eluaastat surnud laste arv on kogu maailmas kaks korda vähenenud, nälga kannatavate laste arv on vähenenud ühe kolmandiku võrra, üks kolmandik rohkem lapsi käib koolis, 40 protsenti lapsi peab vähem töötama, türdukute osakaal, kes pandi vanemate soovil mehele enne nende 18. eluaastat, on neljandiku võrra langenud.

Viimases peatükis räägib raamatu autor sellest, kust selle raamatu arvud pärit on.

Selline huvitav raamat on “100 last”. Kindlasti põnev ja vajalik lugemine meile kõikidele, ja et ka meie lapsed saaksid aru, kuidas elavad lapsed mujal maailmas.


Eddie Jaku „Maailma kõige õnnelikum mees. Buchenwaldist ja Auschwitzist pääsenud vana mehe elutarkus“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Eddie Jaku sündis 1920. aastal Saksamaal Leipzigis juudi perekonnas. Ta pidas end alati kõigepealt sakslaseks ja alles seejärel juudiks ning oli uhke oma riigi üle. Eddie oli kõigest 19-aastane, kui tema maailm pea peale pöörati: 9. novembril 1938 ta arreteeriti ja saadeti koonduslaagrisse. Järgmise seitsme aasta jooksul seisis Eddie iga päev silmitsi kirjeldamatute õudustega, alguses Buchenwaldis, seejärel Auschwitzis ja lõpuks vangide surmamarsil. Ta kaotas oma pere, oma sõbrad, oma riigi.

Eddie jäi ellu. Rääkides oma lugu, jagades oma tarkust ja elades oma elu parimal võimalikul moel avaldab ta austust neile miljonitele, kes holokaustis elu kaotasid.

Läbielatud õudustele vaatamata peab Eddie end maailma kõige õnnelikumaks meheks: „Kui ma oma vanimat poega Michaeli esimest korda kätel hoidsin, oli see tõeline ime. Selle ühe hetkega sai minu süda terveks ravitud ja tundsin end taas kohutavalt õnnelikuna. Ma lubasin endale, et alates sellest päevast kuni oma elupäevade lõpuni olen ma õnnelik, viisakas, abivalmis ja lahke. Lubasin endale, et ma naeratan.“

100-aastasena on Eddie ikka veel kaasakiskuv jutuvestja, kellel on noorematele põlvkondadele palju pakkuda. Soojalt ja avameelselt räägib ta sellest, mida on pika elu jooksul õppinud tänulikkuse, sallivuse ja lahkuse kohta ning jagab lihtsaid, kuid tema elu muutnud tõekspidamisi sõprusest, perekonnast, tervisest, eetikast ja vihkamisest.

See on ajatu raamat, mida me samas just praegu väga vajame. Kogu maailma jaoks dramaatilisel ajal on Eddie pühendumine lootuse leidmisele ka süngeimatel eluhetkedel see, millest eeskuju võtta ja lohutust leida.

Pean tõdema, et see Eddie Jaku raamat on raamat, mida peaksid lugema kõik inimesed. On see ju lugu mehest, kes on pidanud taluma oma elus igasugu raskusi, kannatama, kuid siiski peab ta ennast maailma kõige õnnelikumaks meheks, ja see on tõeline oskus, olla üle igasugu raskustest.

Raamat algab proloogiga, milles raamatu autor tõdeb et on elanud terve sajandi ja teab, mis tunne on kurjusele näkku vaadata. Ta on näinud inimkonna kõige hirmsamat palet, surmalaagrite õudusi, natside püüdlusi tema ja paljude teiste elusid hävitada.

Kuid nüüd peab Eddie Jaku end kõige õnnelikumaks meheks maailmas. Elatud aastate jooksul on ta õppinud, et elu võib olla ilus, kui sa selle ise ilusaks teed.

Eddie Jaku lubab selles raamatus jutustada oma loo. See on kohati väga kurb, täis süngust ja meeleheidet. Kuid kokkuvõttes on see õnnelik lugu, sest õnn on meie enda valik.

Raamatu esimeses peatükis “Elus on palju asju, mis on rahast väärtuslikumad” viib Eddi Jaku lugeja 1920. aastasse, mil Jaku sündis Leipzigi linnas Ida-Saksamaal. Tema nimi oli Abraham Salomon Jakubowicz, ent sõbrad kutsusid teda lihtsalt Adiks. Inglise keeles hääldatakse tema nimi Eddie.

Ta kinnitab, et neil oli armastav perekond, suur pere. Eddie Jaku isa oli uhke Saksa kodanik, kui see üldse võimalik oli, ta oli Poola sisserändaja, kes endale Saksamaale kodu rajas. Kõigepealt rändas ta Poolast Ameerikasse, et töötada seal masinaehituse õpipoisina kirjutusmasinate tootja Remingtoni juures. Eddie Jaku isa sai Ameerikas oma erialal tõeliseks meistriks, ent igatses siiski oma perekonda ja ostustas sõita Saksa kaubalaeva pardal Euroopasse külla. Ta jõudis Saksamaale just esimese maailmasõja alguseks, ja kuna ta reisi Poola passiga, pidasid sakslased ta ebaseadusliku sisserändajana kinni!

Peagi taipasid Saksa võimud, et Eddie Jaku isa oli osav mehaanik, ning lubasid tal kinnipidamisasutusest lahkuda ja minna tööle Leipzigis asuvasse tehasesse, kus valmistati sõja tarbeks raskerelvastust.

Autor kinnitab, et mitte miski ei suutnud kõigutada tema isa Saksa patriotismi ja uhkust Saksamaa üle. Nende pere pidas end eelkõige sakslasteks, seejärel sakslasteks ja alles siis juutideks. Eddie Jaku oli uhke, et oli pärit Leipzigist, mis ooli juba 800 aastat olnud kunsti ja kultuuri keskus – seal oli üks maailma vanimaid sümfooniaorkestreid ning see oli linn, mis oli inspireerinud Johann Sebastian Bachi, Clara Schumanni, Felix Mendelssohni, kirjanikke, luuletajaid, filosoofe nagu Goethe, Leibniz ja Nietzsche, ning paljusid teisi.

Leipzig suhtus ka juutidesse soosivat, sest selles linnas olid mõned Euroopa kauneimad sünagoogid. Harmoonia oli osa nende pere elust, ja lapse jaoks oli see väga hea elu. Kaks korda aastas toimus Leipzigis suur kaubandusnäitus, kuhu isa oma poja alati viis – just see näitus tegi Leipzigist Euroopa ühe kultuurseima ja rikkaima linna. Leipzigi ülikool, mis oli Saksamaal vanuselt teine, avati 1409. aastal. Maailma esimene päevaleht hakkas ilmuma Leipzigis 1650. aastal. See oli raamatute, muusika ja ooperi linn.

Perekond elas õnnelikku ja töökat elu, hoidis kokku. Üheskoos saadi väga hästi hakkama, kuid õnneliku perekonna kohal hõljus must pilv. Saksamaa oli hädas. Sakslased olid viimase sõja kaotanud ja riigi majandus oli hävitatud. Võidukad liitlasväed nõudsid sõjakahjude hüvitamiseks rohkem raha kui Saksamaa suutnuks eales tasuda ja 68 miljonit inimest kannatas. Riigis oli toidu- ja kütusenappus ning inimesed olid vaesed – uhked sakslased tajusid seda iseäranis teravalt. Paljusid tarbekaupu ei olnud võimalik hankida, tõsiseid probleeme oli toiduga …

1933. aastal, kui Hitler võimule tuli, tõi ta endaga kaasa antisemitismi laine. Eddie Jaku meenutab, et õppis väga heas koolis, nimega 32. Volkschule, mis asus väga ilusas hoones. 1933. aastal lõpetas Eddie Jaku põhikooli ja kavatses õpinguid jätkata Leibnizi gümnaasiumis. Kui ta ühel päeval kooli läks, siis sai ta teada, et ta ei tohtinud enam koolis käia – ta visati välja, sest ta oli juut. Eddie Jaku isa oli kangekaelne mees ja Leipzigis suurepäraste tutvustuga, mistõttu oli poja koolist väljavisamine vastuvõetamatu. Isa aitas poega – Eddie jaoks valmistati valedokumendid ja ühe perekonnasõbra abiga asus ta õppima Jeter und Sheareri masinaehituse kõrgkooli, mis asus Tuttlingenis, Leipzigist kaugel lõunas.

See oli tollal masinaehituse tehnoloogia keskus, mis varustas maailma peenmehaaniliste seadmetega. Kooli sisse saamiseks pidi Eddie Jaku tegema mitmeid eksameid, kuid kooli ta sai. Teda võeti kooli vastu kui Walter Schliefi, Saksa orbu, kellel ei olnud midagi karta seoses sellega, et Hitler Saksamaa kantsleriks määrati. Oma uute dokumentidega sai Eddie Jaku alsutada uut elu ja asuda õppima koolis, kus hakkas ka masinaehituse praktikandina tööle.

Kool asus Leipzigist üheksatunnise rongisõidu kaugusel. Nüüd pidi Eddie Jaku ise hakkama saama, kandma hoolt oma riiete ja õpingute eest, ning iga hinna eest oma saladust hoidma. Elu Walter Schleifina oli üksildane. Ta ei tohtinud kellelegi öelda, kes ta tegelikult on, ei saanud kedagi usaldada – nii oleks ta ta oma juudi päritolu reetnud ja ennast ohtu seadnud. Kodustega oli tal vähe ühendust. Neil harvadel kordadel, kui ta oma perekonnaga rääkida sai, murdis see Eddie Jaku südame.

Koolis möödus viis aastat. Viis aastat täis pidevat tööd ja üksildust. Noorele mehele oli see keeruline aeg. Vaatamata oma üksildusele hindas ta kõrgelt haridust, mille omandas. 1938. aastal, kohe pärast oma kaheksateistkümendat sünnipäeva, tegi ta ära lõpueksamid ning teda valiti oma lennu parimaks praktikandiks ja kutsuti ametiühingusse liituma. Pidulikul lõputseremoonial kutsuti noor mees kõigi ette ja ta sai kiituskirja peenmehaanika ametiühingu meistrilt … Vaatamata kiituskirjale puhkes Eddie Jaku (Waltet Schief) nutma, ja ta nuttis lohutamatult. Ta oli kohutavalt õnnetu, et ta vanemad ei saanud seal olla ja teda näha.

Esimese peatüki lõpus kinnitab Eddie Jaku, et peab kalliks kõiki teadmisi, mida nende aastate jooksul kogus, ent kahetseb alati aega, mille oma perekonnast eemal veetis. Eddie Jaku isa oli tark, kui oli pojale ütelnud, et elu on rohkem väärt kui pangakonto. Maailmas on palju asju, mida ei saa raha eest osta, ja mõned asjad on mõõtmatult kallid. Esikohal on perekond, seejärel perekond ja lõpuks perekond.

Raamatu teine peatükk on “Nõrkust saab muuta vihkamiseks”, mille alguses Eddie Jaku kinnitab, et tegi oma noore elu suurima vea 9. novembril 1938, mil ta otsustas sõita koju, Leipzigi, et tähistada oma vanemate 20. pulma-aastapäeva.

Suletud koolikeskkonnas polnud tal mingit ligipääsu ajalehtedele ega raadiole. Ta polnud aimugi, mis oli juhtunud riigiga, mis oli talle nii armas, samuti polnud ta midagi kuulnud Saksamaal üha enam pead tõstvast antisemitismist.

Eddie Jaku jõudis koju ja leidis ees pimedate akende ja lukustatud ustega maja. Tema perekond oli haihtunud. Tal oli veel koduvõti alles, ta keeras ukse lahti ja seal oli tea taksikoer Lulu, kelles Eddie Jaku ka esimeses peatükis oli rääkinud.

Eddie Jaku otsustas magama jääda … Teda äratas kell viis hommikul see, et keegi lõi esiukse sisse. Kümme natsi murdsid majja sisse, tirisid ta voodist välja ja peksid ta poolsurnuks. Üks nats hakkas täägiga talle käe peale haakristi kraapima. Väike taksikoer Lulu hüppas peremehe kaitseks välja … nats lasi Eddie Jaku lahti ja pussitas oma vintpüssi küljes oleva täägiga väikese koera surnuks … Ise karjudes: “Juudi koer!”

Eddie Jaku mõtles, et tema viimane tund oli tulnud, kuid natsid ei olnud tulnud teda tapma, vaid ainult peksma ja alandama. Pärast kallaletungi lohistati ta tänavale ja sunniti vaatama, kuidas hävitati nende 200-aastane maja, kus oli üles kasvanud mitu põlvkonda tema perekonnaliikmeid. Eddie Jaku kinnitab, et sel hetkel kaotas ta oma väärikuse, oma vabaduse ja oma usu inimkonda. Ta kaotas kõik, mille nimel oli elanud. Kui ta enne oli olnud mees, siis nüüd polnud ta enam keegi.

Seda ööd tuntakse nüüd kurikuulsa Kristallööna, mil pruunsärklased, natside rünnakrühmlased, rüüstasid ja hävitasid juutidele kuuluvaid poode, kodusid ja sünagooge. Saksa võimud ei teinud selle peatamiseks midagi.

Eddie Jaku lisab, et nende vastu ei pöördunud mitte ainult Natsi-Saksamaa sõdurid ja fašistlikud pätid. Tavalised kodanikud, nende sõbrad ja naabrid, kes olid Eddie Jaku peret tundnud juba enne tema sündi, läksid vägivalla ja rüüstamisega kaasa. Kui rahvajõuk oli juutide vara hävitanud, siis kogusid nad kokku juudid – paljud neist väikesed lapsed – ja viskasid nad samasse jõkke, millel raamatu autor lapsena uisutamas oli käinud. Jää oli õhuke ja vesi jääkülm …

Eddie Jaku tõdeb peatüki lõpus, et kui piisavalt inimesi oleks tollal, Kristallööl, neile vastu hakanud ja öelnud: “Aitab! Mida te teete? Mis teil viga on?”, siis oleks ajalugu võinud teisiti minna. Ent seda ad ei teinud. Nad kartsid. Nad olid nõrgad. Ja nende nõrkus võimaldas nendega manipuleerida ja neid vihkama panna.

Kui Eddie Jaku autokasti pandi, et teda ära viia, siis tundis ta, et pole enam uhke, et on sakslane. Seda pole ta enam kunagi olnud.

Kolmas peatükk “Homme tuleb siis, kui sa tänase üle elad. Üks samm korraga” algab sellega, et veoauto viis Eddie Jaku loomaeda (sellest loomaiast oli autor esimeses peatükis uhkusega rääkinud), kus ta pandi koos teiste noorte juudi meestega ühte angaari. Sealt edasi viidi neid Buchenwaldi koonduslaagrisse, kuigi Eddie Jaku viidi sealt kohe edasi lähimasse haiglasse, sest ta oli kaetud sinikatega ja verine.

Haiglast viidi Eddie Jaku Buchenwaldi tagasi. See oli suurim Saksamaal asu koonduslaager. See sai oma nime lähedal asuva pöögimetsa järgi, mida tunti laagris “laulva metsana” – karjete tõttu, mida tõid kuulavale metsas piinatavad vangid.

Toona ei suutnud vangid mõista, miks neid oli kokku kogutud ja vangi pandud. Nad ei olnud kurjategijad. Nad olid tublid kodanikud, tavalised töökad sakslased, kellel oli töö ja lemmikloomad, kes armastasid oma perekonda ja kodumaad.

Eddie Jaku jutustab meile igasugu õudustest Buchenwaldis, sest Saksamaa oli 1938. aastal muutunud – polnud moraali, austust ega inimlikkust. Esimesel korral pääses Eddie Jaku Buchenwaldist. Seal oli üks sõdur, kellega Eddie Jaku oli elanud samas kostimajas, kui ta inseneriks õppis. Nüüd see natsi sõdur kostis Eddie Jaku eest. Ta kutsuti komandantuuri ja küsiti, kas ta tahaks nende heaks töötada.

Jah öelda ei maksnud midagi, sest juutidest oli tehtud patuoinad, nagu ka eelnevalt ajaloos. Eddie Jaku kirjutas alla töölepingule ja dokumentidele, milles kinnitas, et natsid hoolitsesid tema eest laagris hästi …Seejärel tehti plaanid tema üleviimiseks, ja nii sai Eddie Jaku isa pojale laagrisse järgi tulla ja poja koju viia. Seejärel pidi Eddie Jaku viidama vabrikusse, kus ta pidi töötama oma surmatunnini. Isa oli ülejäänud perekonnaga Leipzigisse naasnud ja vaikselt oodanud, et asjad paremuse poole liiguksid. Kuus kuud (2.05.1939 kell 7 hommikul) pärast saabumist lahkus Eddie Jaku koonduslaagrist.

Raamatu autor kinnitab, et pääsemine koonduslaagrist oli paradiis, vabaduse tunne, tagakiusamise lõpp. See tunne tuli talle järgnevatel aastatel tihti meelde, tuletades meelde, et kui ta suudab üle elada veel ühe päeva, ühe tunni, ühe minuti, siis saab valu läbi ja käes on homme.

 

Nüüd olen ma taaskord pikalt jutustama jäänud. Ma usun, et raamatu edasisest sisust annavad hea ülevaate järgmiste peatükkide pealkirjad, nagu “Lahkust leidub kõikjal, isegi võõraste juures”, “Kallista oma ema”, “Üks hea sõber on kogu mu maailm”, “Haridus on elupäästja”, “Kui kaotad moraali, kaotad iseenda”, “Inimkeha on parim masin, mis kunagi loodud”, “Kus on elu, seal on lootust”, “Maailmas juhtub alati imesid, isegi siis, kui kõik süngena tundub”, “Armastus on parim arstirohi”, “Jagatud mure on pool murest, jagatud rõõm on poole suurem”, “See, mida ma tahan jagad, ei ole mu valu. Ma jagan oma lootust”.

Kui lühidalt raamatu põnev ja kaasahaarav teine pool kokku võtta, siis Eddie Jaku teekond jätkub põgenemisega Saksamaalt Belgiasse. Esialgu ta Belgiasse ei jõuagi, hoopis Hollandisse. Põgenemisel võetakse Belgia politsei poolt kinni Eddie Jaku isa, keda pekstakse, vahistatakse, kuid tal õnnestub põgeneda. Seejärel reisivad Jaku ja tema isa üheskoos Brüsselisse. Kahjuks saavad nad teada (helistavad koju), et ema on Gestapo poolt vahistatud, kuna nemad olid Saksamaalt põgenenud. Jaku ema oli kolm kuud vangis, kuid tal õnnestus ennast ja Jaku õde vabaks saada. Ema ja õde tulid samuti Brüsselisse, kuid selleks ajaks (pärast kahte nädalat vabaduses) oli Eddie Jaku Belgia politsei poolt arreteeritud. Seekord mitte kui juuti, vaid kui sakslast, kes oli ebaseaduslikult piiri ületanud!

Eddie Jaku saadeti Exarde pagulaslaagrisse, kus oli veel 4000 sakslast. Nüüd tegi mees Belgia valitsusele avalduse, milles kinnitas, et on valmis Belgia riigi noortele masinaehitust õpetama. Nii pääses Eddie Jaku Genti ülikooli juhendajaks masinaehituse teaduskonnas. Seal oli ka tema sõber Kurt, kes oli olnud koos Jakuga ka Buchenwaldis. Kurtil oli õnnestunud laagrist põgeneda.

Eddie Jaku oli Belgias aasta aega (ta on nimetanud seda ka oma elu üheks õnnelikumaks ajaks), kuid Saksamaa vallutas Belgia ja pagulastel ei olnud seal enam turvaline. Nüüd hakati tegema plaane evakueerimiseks Suurbritanniasse, kuid see ei õnnestunud. Nii jäädi hoopis Saksamaa ja liitlaste vägede vahele lõksu! Eddi Jaku alustas pikka teekonda jalgsi Lõuna-Prantsusmaale, kuid ka seal arreteeriti teda kui sakslast ja saadeti Gurs’i koonduslaagrisse, mis asus Pau lähedal Prantsusmaa edelaosas.

Kuna Hitler oli huvitatud Euroopa juutidest, iseäranis neist, kes oli põgenenud aladele, mille ta nüüdseks oli okupeerinud. Paljud neist olid kõrgelt haritud spetsialistid – arstid ja teadlased ehk inimesed, keda Hitleril oli vaja oma riigi teaduse ja tööstuse arendamiseks. Nii vahetati oskustöölistest Prantsuse sõjavangid Prantsusmaal viibivate välismaalastest juutide vastu. Nüüd saadeti Eddie Jaku edasi Poola koonduslaagrisse. Jõuame Auschwitzi …

Saame lugeda jubedast teekonnast Auschwitzi, Eddie Jaku saab teekonnal uuesti kokku oma ema ja isaga. Auschwiti jõudes ootas seal kõiki saabujaid Surmaingel ehk doktor Josef Mengele, üks kõige kurjemaid mehi inimkonna ajaloos. Tema oli see, kes otsustas, milline vang kuhu läheb, kas vasakule või paremale. Kas Auschwitzi orjatööle või otsejoones gaasikambrisse. Nii surevad Auscwitzi gaasikambris ka Eddie Jaku isa ja ema … Jaku kinnitab, et tal ei olnud võimalust oma armsa emaga hüvasti jätta ja ta on teda igatsenud iga päev kogu oma elu.

Nüüd oli Eddie Jaku vang number 172338. Ta alustas orjatööd erinevates Auscwitzi tehastes, sest ta oli ju õppinud meister, osav töömees, kuid samas pidi ta ka ellu jääma. Ja nii päevast-päeva. Saame lugeda kõigist neist jubedustest, mis Auschwitis inimestega tehti. Ka Eddie Jaku saab korduvalt valvurite käest peksa, kuid õnneks on ta sedavõrd osav ja väljaõppinud meister (õhusurve reguleerimine, manomeetrite korrashoid, operatsioonilaudade tootmine jne), et surnuks teda siiski ei peksta.

Auschwitzis kohtus Eddie Jaku taaskord oma sõbra Kurtiga, ja üksteisele toeks olles, elati edasi. Üks päev korraga. Ühel päeval õnnestus Jakul laagrist põgeneda, kuid see lõpeb sellega, et üks poolakast mees tulistab teda jalga, mistõttu naases Jaku laagrisse. Jaku kinnitab, et tema ainuke suveniir põgenemiskatselt oli Poola kuul jalas.

18. jaanuaril 1945 pandi Auschwitzi vangid mööda teed Saksamaa suunas marssima. Natside jaoks oli sõda väga kehva pöörde võtnud. Vene armee oli lähenemas, ja Auschwitzi juhtivad natside sattusid paanikasse, et nende koletud teod tulevad päevavalgele. Saabus käsk Auschwitzi ja selle all-laagrite evakueerimiseks ning krematooriumite õhkulaskmiseks. Natsid ei teadnud, mida vangidega peale hakata ja nad otsustasid lasta neil marssida Auschwitzist laagritesse, mis Saksamaa territooriumil asusid. Maailm tunneb seda nüüd kui Auschwitzi surmamarssi, sest kokku suri selle rännaku käigus igi 15 000 vangi. Eddie Jaku pääses, ja sai tööle ühes masinatehases Auma linnakeses, ent vaba polnud ta sugugi. Teda aheldati ketiga ühe masina külge, mida kasutati hammasrataste parandamiseks. Õnneks oli selle tehase/vabriku direktor olnud koos Jaku isaga Esimese maailmasõja päevil sõjavang, mistõttu aitas direktor Jakut nii palju kui oli tema võimuses. Nii sai Jaku süüa, mille direktor oli Jaku jaoks masinasse peitnud.

Lõpuks õnnestus Jakul tehasest põgeneda. Ta oli vabaduses. Ta oli väga nõrk, kuid vabaduses. Lõpuks kohtus ta ka Ameerika sõduritega, kes ta ühte Saksa haiglasse toimetasid. Jakul oli koolera ja tüüfus, ta oli alatoitunud, ta kaalus 28 kilo! Haiglas ütles talle õde, et mehel on 65% tõenäosus surra, kui tal veab, siis 35% tõenäosus ellu jääda.

Sel hetkel lubas Jaku Jumalale, et kui ta ellu jääb, siis saab temast uus inimene, et ta läheb Saksamaalt ära ega naase enam kunagi. Jaku hoidis oma lootusest kinni, ja ta jäi ellu!

Jaku oli haiglas kuus nädalat. Seejärel otsustas ta Belgiasse sõita. Jaku jõudis Brüsselisse, kus kohtus ühel päeval oma sõbra Kurtiga! Taaskord! Brüsselis kohtus Jaku ka oma tulevase naisega. Nad abiellusid, sündis laps, kuid Jaku kinnitab, et kui ta abiellus, siis oli temaga raske, sest ta ei tahtnud minna kuskile, kus oli palju rahvast. Jaku kinnitab, et need, kes laagrites polnud käinud, ei teadnud, kui julmad võivad inimesed olla ja kui lihtne on oma elust ilma jääda.

Pärast lapse sündi muutus ka Jaku. Ta lubas endale, et hakkab naeratama. Tema jaoks olid parimaks ravimiks tema kaunis naine ja tema laps! Jaku kinnitab, et nende elu Brüsselis ei olnud täiuslik, kuid nad olid elus! Nad polnud rikkad, kuid neil oli kõike piisavalt. Nad elasid väikeses, kuid ilusas korteris vaatega Belvedere’i lossile, neil ei olnud autot, kuid neil oli tandemjalgratas, millele Jaku paigaldas hiljem ka kaks väikest mootorit.

Jaku sai teada, et õnn ei kuku taevast, see on sinu enda kätes. Õnn tuleb sinu seest ja inimestest, keda sa armastad. Ja kui sa oled terve ja õnnelik, siis oled sa miljonär.

Eddie Jaku ja tema pere Belgiasse siiski ei jäänud. Kuna ta oli ametlikult ikka põgenik, siis pidi ta iga kuue kuu tagant oma elamisluba pikendama. Elu ei saa üles ehitada kuue kuu kaupa. Sõber Kurt oli oma naisega Iisraeli kolinud ja Eddie Jaku õde oli kolinud Austraaliasse, seal abiellunud ja perekonna loonud.

Eddie Jaku tegi kaks elamisloa taotlust, ühe Austraaliasse ja teise Prantsusmaale. 1950. aasta märtsis sai ta loa Austraalias eldada ja töötada. 13. juulil oli Eddie Jaku koos naise ja lapsega juba Austraalias, Sydneys.

Milline oli ja on elu Austraalias? Selle jätan ma Sulle endale avastada (lugeda). Igal juhul räägib Eddie Jaku oma perekonnast, lastest, lastelastest, tööst ja sellest, miks ta selle raamatu otsustas kirjutada.

Eddie Jaku lõpetab ilusa mõttega: “Palun püüa meeles pidada, et hindaksid oma elust iga hetke – nii häid kui halbu. Mõnikord on elus pisaraid. Mõnikord naeru. Ja kui sul veab, siis on sul sõpru, kellega seda kõike jagada, nagu minul kogu elu on olnud. Palun pean meeles, et oleksid iga päev õnnelik ja teeksid ka teised õnnelikuks. Saa maailmaga sõbraks.

Raamatu lõpus on ka fotosid, ja viimasel fotol on vanahärra Eddie Jaku, kelle käes on tema vana püksirihm, ainus isiklik ese, mida temalt Auschwitzi sisenedes ära ei võetud …