Enola on ihuüksi suures, sünges ja räpases linnas nimega London. Ja nagu sellest veel vähe oleks, jahib teda maailma kõige kuulsam detektiiv, tema oma vend Sherlock Holmes. Vabaduse nimel peab Enola pingutama, et mitte tema püünistesse jääda, aga mida teha üksilduse leevendamiseks?

Kui ta kadunud aadlineiu jälgi ajades leiab hulga vapustavaid söejoonistusi, on Enola kindel, et nende autor on tema hingesugulane ‒ aga see tüdruk, preili Cecily, on jäljetult kadunud. Nüüd peab Enola trotsima Londoni öiseid ohtlikke tänavaid, et panna lõngapusana sassis mõistatuslikest vihjetest kokku terviklik pilt ja päästa preili Cecily võimuka kurikaela käest. Enola paneb mängu kõik oma oskused, kuid kas sellest piisab?

„Vasakukäelise daami juhtum“ on kahekordse Edgar Awardi võitja Nancy Springeri Enola Holmesi mõistatuste sarja teine raamat.

Kohe alguses pean tõdema, et Enola Holmesi teine raamat on täpselt sama põnev ja kaasahaarav nagu oli seda ka esimene raamat. Esimeses raamatus oli Enola sunnitud põgenema, et pääseda internaatkoolist, et elada vabalt, tegeleda detektiivitööga. Põgenenud oli ka Enola ema. Oluline on ju seegi, et Enolal on kaks vanemat venda – maailmakuulus detektiiv Sherlock Holmes ja Mycroft Holmes.

Raamatut alustab sissejuhatus „Ma teadsin, et suren …“ milles jutustaja räägib, kuidas ta kõndis, värises külmast ja hirmust, seejärel ta kuulatas. Ta tajus liiga hilja, et keegi oli ta selja taga, ja äkki haaras miski ta kaela ümbert. Haaras tugevasti, aina tugevamini. Jutustaja kinnitab, et see ei olnud inimese haare, see oli mingi peenike hukatus, madu, mis kägistas ja hammustas kõri … jutustaja oli kindel, et ta sureb. Etteruttavalt kinnitan, et selle sündmuse juurde me veel jõuame, ja õnneks jutustaja ehk peategelane Enola Holmes ei sure …

Oleme Londonis, jaanuaris 1889. Kaks venda ehk Sherlock ja Mycroft Holmes vestlesid, ja neil oli tõsine mure. Kadunud oli nende ema ja ka nende noorem õde, sest oli ju Enola Holmes vaid 14-aastane. Mycroft Holmes veidi rahulikum, kuid Sherlock oli ärritunud. Sherlock kinnitas vennale, et tal on plaan, ja lahkus.

Seejärel kohtume Enola Holmesiga, kes on kehastunud preili Meshle´iks. Ta töötas Teadusliku Perditoriaani kontoris, mis kandis dt Leslie T. Ragostini nime, sest teadlane pidi olema mees. „Doktor Ragostin“ ei olnud kunagi kohal, sest ta eksisteeris ainult Enola Holmesi peas ning plakatitel ja visiitkaartidel. Ja nüüd oli tulnud doktor Ragostini juurde doktor Watson, kes oli ju Sherlock Holmesi kaastöötaja.

Doktor Watsoni võttis vastu Enola Holmes, sel hetkel küll preili Meshle, doktor Ragostini sekretär. Watson kinnitas, et Sherlock ei teadnud tema visiidist, lisaks sellele oli doktor Watson abielus ja praktiseeriv arst, mistõttu nad Sherlockiga väga tihti ei kohtunud.

Doktor Watson tuli doktor Ragostini jutule, kuna tal oli mure Sherlock Holmesi pärast, kelle jume oli muutunud haiglaseks, lisaks oli ta muutunud ka melanhoolseks ja kergesti ärrituvaks. Watson lisas, et Sherlock polnud talle millestki rääkinud, kuid Mycroft oli avaldanud saladuse, et kaks nende pereliiget – ema ja nende noorem õde – olid jäljetult kadunud, haihtunud!

Preile Meshle (ehk Enola Holmes …) uuris, kas nad olid röövitud. Watson tõdes, et lunaraha ei ole nõutud, mistõttu võis arvata, et nad olid lihtsalt jooksikud. Kui vaid Watson teaks, et tema ees oligi Enola … Enola palus Watsonilt naiste kirjeldusi, et ta saaks need doktor Ragostinile edastada. Oli ju doktor Ragostini spetsialiseerunud kõige leidmisele, mis kadunud, sh. kadunud inimesed.

Enola Holmes sai doktor Watsonilt teada veel ühe huvitava loo. Kadunud oli Sir Eustace Alistairi ja leedi Alistairi tütar. Enola Holmes oli kindel, et doktor Watson oli selle teabega toonud talle esimese juhtumi, ja just Enola leiab baroneti kadunud tütre.

Pärast doktor Watsoni visiiti Enola värises hirmust. Ta värises oma venna Sherlocki ees, keda tüdruk jumaldas. Enola kinnitas, et Sherlock oli ta kangelane, ta oli tüdruku vaenlane, kui ta tüdruku üles leiab, siis kaotab Enola oma vabaduse. Kuid Sherlock oli Enola pärast endast väljas? Kas Sherlock oli ikkagi saatnud doktor Watsoni nuhkima?

Enola tundis, et ta peaks konsulteerima emaga. Tüdruk oli olnud emaga ühenduses vaid erakuulutuste kaudu ajalehes Pall Mall Gasette, ajakirjades Modern Womanhood ja Journal of Personal Rights, kasutades šifrit või koodi. Saame meiegi osas šifritest ja koodidest.

Veel samal õhtul pani Enola Holmes selga nunnarüü, sest ta tegutses öösiti ka üsna sünge moe ja öise eluviisiga halastusõena. Enola tõdeb, et ta ei saanud isegi täielikult aru, miks ta tundis tungi öösiti ringi uidata. Kuid ta tahtis uurida välja, leida asju, leida inimesi, kes võisid vajada abi, et ellu jääda. Ja 19. sajandi lõpus oli Londoni öös palju vaeseid, kerjuseid, neid, kes vajasid abi. Enolal oli nunnarüü taskutes küünlajuppe ja tikke, šillingeid ja penne, sooje kootud sokke, mütse ja käpikuid, õunu, küpsiseid ja brändipudel. Ühel käel oli tal omatehtud tekk, teise käes oli latern. Selgi ööl aitas Enola üht naist, kes sai endale sooja teki, kuid just sel ööl jõuame sündmuseni, mis selle raamatu avas.

Keegi ründas Enolat. Keegi oli visanud Enola kaela ümber kägistussilmuse ehk garrote. Kas rünnati öist halastusõde või Enolat? Miks rünnati? Seekord Enola pääses, kuna tema kaela oli kaitsnud tugevdatud kõrge krae, ja just seetõttu kandsidki Londoni konstaablid kõrge kraega kuubesid! Enola sai kägistussilmust kodus lähemalt uurida, see oli valmistatud melakapuu kepist, mis võis olla tehtud härrasmehe jalutuskepist ja kinnitusnöörist, milleks oli daami korseti kinnitusnöör!

Pärast rünnakut jäi Enola kaheks päevaks voodisse. Haavata oli saanud nii tema füüsis kui ka vaimne tervis. Kes võis olla nii õel, et öösel naisterahvast selja tagant rünnata? Mis eesmärgil? Röövimine? Kas ründaja oli mees või hullumeelne naine?

Kolmandal päeval pärast rünnakut sai Enola huvitavat infot koka ja majapidaja käest, kes teadsid rääkida kadunud neiust, leedi Cecilyst. Seetõttu otsustas Enola minna baroneti koju. Ta kasutas uut maskeeringut. Nüüd sai Enolast aadlidaam, doktor Ragostini noor abikaasa.

Härrat polnud kodus, mistõttu õnnestus Enolal rääkida leedi Theodoraga, kes oli kadunud tüdruku ema. Aadlidaam Enola ja leedi Theodore said väga hästi läbi ja jutule, mistõttu kogus Enola juba esimesel kohtumisel olulist infot. Kas neiu oli põgenenud, kas ta oli röövitud, kas ta oli läinud koos oma sõbraga, kelleks oli keegi härrasmees. Lisaks leidis Enola Cecily toast peidetud söejoonistusi, mis kujutasid Londoni kõige vaesemaid tänavaid, inimesi, kes oli vaesed. Enola jaoks olid joonistuste teemad šokeerivad. Enola oli halastajaõena neid inimesi tänavatel näinud, kuidas tundis neid inimesi leedi Cecily?

Põnevate ja kaasahaaravate krimilugudega on alati see oht, et hakkad jutustama ja jutustama, ja lõpuks ongi raamat läbi. Seetõttu püüan siinkohal veidi oma kokkuvõtet tagasihoidlikumaks teha, et mitte Sulle kõike ära rääkida.

Igal juhul saab nii Enola kui ka lugeja tuttavaks härra Alexander Finch´iga, kes oli kaupluseketi Ebenezer Finch ja Son Emporium omaniku poeg. Just tema pidi olema see härrasmees, kes leedi Cecilyt tundis. Ja kas Cecily oli just Alexanderiga jalga lasknud?

Alexander teadis rääkida, et leedi Cecily oli tõsist sorti tüdruk, sest ta oli lugenud Karl Marxi „Das Kapitali“ ja nad olid omavahel arutanud masside ekspluateerimist. Alexander väitis, et just tema oli tutvustanud Cecilyle ka Londoni süngemat poolt, vaeseid, kerjuseid jne. Samas kinnitas Alexander, et tema ei teadnud, kuhu oli Cecily läinud …

Natuke veel. Oma liin selles loos on ka Enolal ja Sherlockil. Meisterdetektiiv üritas oma noort õde salakoodiga välja meelitada, kuid Enola sai sellest „mängust“ aru ja seekord suutis hoopis tema külastada Sherlocki kodu, nii et Sherlocki majapidajanna „kerjustüdruku“ tuppa lasi … Enola on suurepärane maskeeruja, täpselt sama on ju ka Sherlock, mistõttu saame osa ka Sherlocki meisterlikust maskeeringust. Kuid ka sellest sai Enola aru!

Ühel hetkel kahtlustas Enola, et leedi Cecily oli kahestunud isiksus. Üks neist inimene, kes kasutas vasakut kätt, teine see, kes kasutas paremat kätt. Saad lugeda, miks Enola sellise kahtlustuse peale tuli.

Ühe tegelasega saame veel tuttavaks – Cameron Shaw. Tema oli kõnemees, kes ässitas töölisrahvast üles, kutsus neid ülestõusule rikaste vastu jpm. Kui Enola juba teadis, et Cameron Shaw ei ol sugugi mitte Cameron Shaw, vaid … Ja leedi Cecily? Enola leidis ta, kuid õige varsti oli selge, et mängus on ka hüpnoos! Kes keda hüpnotiseeris ja miks, selle jätan Sulle endale lugeda.

Lõppvaatus on igati põnev. Ohus on nii Enola kui ka Cecily, kuid … ja miks läks Enola veelkord salaja Sherlock Holmesi koju? Ja kas Enolaga on kõik ikka hästi? Ma usun, et sellest saame edasi lugeda, kui eesti keeles ilmub sarja kolmas raamat.

James Bond on kuulus salaagent. Inimese kohta näeb ta küllaltki hea välja, oskab kurjategijate käsi raudu panna ja on üldse väga lahe! Põhimõtteliselt on ta täpselt nagu mina. Ainult et mina pole veel kuulus. Aga ma võin selleks saada!

Elu on ilus: muudkui lesi sohval, löö rahulolevalt nurru ja lase Kiral ennast paitada – Winstoni arust võiks see igavesti kesta. Aga siis röövitakse Kira klassiõde Emilia. Keegi nõuab Emilia vanematelt lunaraha ja politsei kobab täielikus pimeduses. Ah sa püha kassikemps! Nüüd peab Super-Winston jälle sekkuma!

Frauke Scheunemanni kirjutatud „Winston, salamissiooniga kõuts“ ilmus eesti keeles 2020. Mäletan, et see oli üks hiiglama vahva ja humoorikas lugemine. Täpselt sama võib öelda ka uue raamatu kohta.

Seekordne raamat algab pühendusega kogu maailma vanaemadele, kes me oleksime ilma nendeta? Ja kui veidi ette rutata, siis selles raamatus tulebki mängu ka Kira vanaema, kellel selles loos on üsna oluline roll mängida.

Peategelane Kira, tema sõbrad Paula (ehk Pauli) ja Tom, Kira ema Anna ja professor Werner Hagedorn (on ju Winston just professori kass, kuid juba eelmises raamatust sai temast ka Kira kass) on tagasi, nagu ka raamatu teine peategelane, võrratu kass, kel nimeks Winston Churchill. Ja tegelikult toimuvad ju kõik selle raamatu sündmused just läbi Winstoni silmade.

Raamat algab kõuts Winstoni unenäoga, milles üks sigaretisuitsu ja jõulupuu järele haisev mees üritas kinni püüda Odette´i (Odette on Winstoni arvates kõige ilusam valge kass maailmas). Winston aitas Odette´il põgeneda, kuid Winston ise ei pääsenud põgenema. Õnneks oli see kõigest uni.

Veidi hiljem kinnitas Winston, et kindlasti ei ole ta Odette´i silmis kangelane, nagu ta seda unenäos oli, kuid meie peategelane oli otsustanud seda muuta. See õnnestus Winstonil juba õige pea.

Seekord peab Winston aitama teise kasse (nemad elavad oluliselt rohkem õues, kuna Winston on rohkem toakass) – Ork, Karamell ja ka Odette –, Karamell oli kukkunud prügikasti ja jäänud sinna lõksu. Odette proovis teda vabastada, aga ta ei pääsenud Karamellile lihtsalt ligi. Karamell oli seina ja mingi puuviljakasti vahel kinni ja ta ei saanud hingata!

Hetk hiljem lähenes naabermajale prügiauto! Kõik lõppes seekord õnnelikult. Winston suutis päästa nii Odette´i, Karamelli kui ka iseenda. Prügivedajad olid hämmelduses, et leidus selline vapper kass, kes kõigepealt aitas teisi, ja siis ennast.

Kira koolis hakati ette valmistama teatritükki, kui päris täpne olla, muusikali „Saabastega kass“, kus ka Winston pisikese rolli sai. Appi tuli ka üks päris teatri dramaturg. Peategelase rolli tahtis endale saada ka Kira, kes oskab suurepäraselt laulda, kellel on kass, ja ei maksa unustada, et eelmises raamatus olid Kira ja Winston ka mõnda aega teineteise kehas. Vaatamata sellele sai peaosa hoopis Kira klassiõde Emilia, kes ei ole just kõige meeldivam tüdruk, kes oli üsna uhke, ülbe jpm.

Tagasi Winstoni juurde, kes kohtus õues teiste kassidega. Karamell kiitis ja ülistas Super-Winstoni tegusid. Winston kinnitas, et see polnud ju midagi nii suurt, ja lisas, et üks kõigi, kõik ühe eest! Kas see oli Winstoni välja mõeldud ütelus? Winston noogutas, kuid Odette (temagi oli nutikas kass) kinnitas, et oli seda varem kuulnud. Winstonil ei jäänud muud üle, kui tõdeda, et oli kuulnud seda ütelust ühest loost, mida professor Werner oli oma vennalastele ette lugenud … Mis võis olla selle loo nimi? Teised kassid tahtsid seda teada. Winstonile meenus, et see oli lugu kolmest muskelmanist! Muskelmanid! Ork tõmbas ennast õhku täis, sest just sellest päevast olid nemad neli muskelmani. Üks kõigi, kõik ühe eest!

Siinkohal kinnitan, et nelja muskelmani läheb selles loos vaja küll, sest lugu läheb õige varsti väga põnevaks ja pingeliseks. Õigupoolest peavad koostööd tegema neli kassi ja kolm last ehk Kira, Pauli ja Tom, kellele appi tuleb ka vanaema. Vanaema juurde me kohe ka jõuame, kuid enne seda läheb olukord kummaliseks, kuna Emiliat ei ole muusikali proovis. Väidetavalt oli ta haigeks jäänud! Kas nüüd avaneb Kiral võimalus peaosa kehastada ja laulda?

Kira, Pauli ja Tom otsustasid minna vaatama, mis oli Emiliaga lahti. Tüdruku ema oli uhkes kodus üsna õnnetu ja näost ära, kuid kinnitas, et Emilia oli tõepoolest haigeks jäänud, mistõttu teda proovis ei olnud … kuid kas see oli ikka tõsi?

Järgmisena saamegi tuttavaks Kira vanaemaga ehk vanaproua Kovalenkoga ehk babuškaga (ta elas Venamaal, Omskis), kes tuli Kirale ja Kira emale külla. Ma ei hakka väga pikalt vanaemast siinkohal rääkima, kuid nagu eespool mainisin, siis on vanaemal seekordses loos oluline roll. Babuška oli väga range ja konkreetne naine, kes üritas kasvatada nii Winstoni kui ka Kirat. Kuidas see tal välja tuli, selle jätan Sulle endale lugeda.

Professor Werner kinnitas, et emad olid omaette nähtused, ja tema ema, proua Hagedorn oli väga võluv daam, kes käis professoril vahetevahel külas.

Tagasi nelja muskelmani juurde. Neli kassi lootsid leida suurt seiklust, sest elu oli väga igavaks muutunud. Winstonile tuli hea mõte, nad võiksid minna Emilia juurde vaatama, kas tüdruk oli tõepoolest ikka haige. Just seal kuulsid Winston ja Odette, kuidas üks mees luges ette kirja, milles nõuti Emilia eest 2 miljonit eurot lunaraha! Emilia polnud haige, ta oli röövitud! Nüüd saavad kassid suure seikluse, kui nad aitavad Emiliat!

Winstonil õnnestus paber lunarahanõudega kaasa võtta. Salaja, loomulikult. Ta pidi näitama seda Kirale, sest oli üsna selge, et selles loos vajasid kassid inimeste abi. Laste abi, kui päris täpne olla. Ork oli kindel, et inimesed ei ole targemad kui kassid, ja kindlasti mitte pole ka koertel loogilist mõtlemist, kuid Winston kinnitas, et Kira, Pauli ja Tom olid juba kord ühe kriminaali kinni võtnud. See oli Kira ema, Anna kuri ekssõber, ja see juhtus eelmises raamatus, ja lõpuks oli appi tulnud ka professor Werner.

Nüüd oli vaja, et Kira seda kirja näeks, kuid enne seda korraldas Winston kodus ühe tõelise korralageduse … just enne seda, kui saabus babuška. See korralagedus oli üsnagi koomiline, see juhtus köögis, mängus olid pelmeenid, prügikast, kuid seetõttu oli vanaema esmamulje Kirast ja kassis, pehmelt öeldes halb …

Õnneks õnnestus Winstonil veidi hiljem Kirale kirja näidata. Kirja, milles oli lunarahanõue ja kinnitus, et Emilia oli röövitud. Kira kutsus külla Pauli ja Tomi. Lapsed olid kindlad, neil tuleb jällegi agentideks hakata!

Ega ma nüüd väga palju rohkem rääkida ei saagi, sest nüüd algab suur seiklus kassidele ja põnev lugu lastele! Üles tuli leida Emilia, tabada tüdruku röövinud isik või isikud. Olulist rolli mängis Winston, kes tundis inimröövli saadetud kirjades mingit lõhna. See osutus olevat jõulukuuskede lõhn, mida eritavad auto lõhnakuused!

Ja kui tundub, et Emilia röövija oli leitud, röövija, kes oli seotud ka kooliga, siis selgus, et tegelikult polnud see sugugi mitte nii, sest … röövijaks osutus hoopis keegi teine, kuid ka tema oli kooli ja muusikaliga seotud!

Igal juhul on loos igasugu põnevaid sündmusi. Jälitamist, tagaajamist, luuramist, vangi sattumist, appi tulevad vanaema, politsei, liigume autoromulas ja selle läheduses …

Kes on Emilia röövinud isik? Miks ta seda tegi? Kas muusikal sai valmis? Kes mängis peaosa? Mida üllatavat teatas babuška Kirale, Annale ja professor Wernerile? Seda kõike saad teada, kui selle humoorika ja põneva raamatu läbi loed.

Tiiger Aafrikas? Tema pidi küll päikesepiste saama.

Tõepoolest, mida ometi teeb pisike tiigrikutsikas Tigris Aafrikas? Tema seikluse leiad siit raamatust. Kes ei usu, küsigu lõvidelt.

Südamlik lugu tiigrikutsika seiklustest kodust kaugel Aafrikas, mis ühtlasi selgitab ja aitab meeles pidada, miks ei leia tiigreid Aafrikast.

„Aafrikas ei ole tiigreid“ on igati huvitav lasteraamat, mis sobib lugemiseks väikestele raamatu- ja loodussõpradele, kuid miks mitte ka veidi suurematele.

Raamatu alguses on vahva maakaart, millel on näha Aasiat ja Aafrikat, seal elavaid loomi. Lugejale öeldakse, et Aafrikas ei ole tiigreid, pole ealeski olnud.

Järgmisel leheküljel öeldakse meile, et tegelikult üks kunagi ikkagi oli. Ta oli pärit Aasiast. Ema pani talle nimeks Tigris. Ema hoiatas Tigrist, et inimestest on parem eemale hoida, kuid ühel päeval otsustas Tigris ümbrust uurida. Tiigriema magas. Nüüd oli hea aeg minna.

Tigris uitas kodukoopast eemale, ja äkki olid tema kannul kütid! Kütid jälitasid Tigrist, ja Tigris põgenes ja põgenes. Väike tiiger oli rampväsinud.

Tigris pääses napilt küttide käest, kuid sai vigastada. Tigrist märkasid teised inimesed, kes said aru, et väike tiiger oli vigastatud ja teda tuli kohe ravima hakkama. Tiigrike viidi haiglasse, kus hakati teda ravima. Tiiger ei teadnud, kuidas suhtuda inimestesse, kes teda aitasid. Inimesed otsustasid saata Tigrise Aafrikasse.Taastumiskeskusesse. Tigris pandi puuri ja puur lennukile.

Tigris oli Aafrikas. Uues kohas oli kõik teistmoodi. Tigrise ümber oli igasugu loomi, kes olid kas haiged või vigastatud. Pildil on näha lõvi, leopard, elevandid, kaelkirjak, sebra, antiloop, jaanalind. Järgmisel pildil on Tigris ujumas ja selgub, et teised kaslased vett ei armastanud.

Uues kohas hakkas Tigris kiiresti paranema, kuid ta tahtis tagasi oma metsa, ta igatses ema järele.

Raamatu lõpu jätan ma Sulle endale lugeda ja avastada. Mis Tigrisest sai? Kas ta pääses tagasi koju?

Sest Aafrikas ei ole tiigreid!

Vahvad pildid on joonistanud Pelin Turgut.

Miks meil tekib kananahk? Miks tähed säravad? Miks on pilved valged? See raamat vastab rohkem kui 180 küsimusele, mida lapsed küsivad ja millele täiskasvanud alati vastata ei oskagi. Küsimusi ja vastuseid on kuuel teemal: loomad, inimkeha, ajalugu, loodus, argielu ja ilmaruum.

Vanusele alates 4. eluaastast.

Igati uhkes spiraalköites, vastupidavate kaantega ja igati põnev ning sisukas lasteraamat „Mikside raamat“ ilmus eesti keeles esimest korda juba 2016. aastal. Nüüd uuesti, sest see on tõepoolest väga huvitav raamat, mis püüab vastata laste küsimustele, mis algavad sõnaga „miks“.

Nii nagu eelpool mainitud, siis raamatus on küsimusi ja vastuseid tõepoolest kuuel teemal: loomad, inimkeha, ajalugu, loodus, argielu ja ilmaruum.

Lugejad saavad vastused paljudele põnevatele miksidele!

Esimene osa on ajaloost ja see saab alguse ürginimestega. Väikesele lugejale vastatakse, miks elasid ürginimesed koobastes, riietusid loomanahkadesse ja tegid koopamaalinguid. Kas oled mõtelnud, miks leiutasid kreeklased olümpamängud, miks ehitasid egiptlased püramiide ja miks pandi vaaraodele hauda aardeid kaasa? Miks on olemas muumiad, miks ehitasid roomalsed templeid?

Miks ikkagi rüütlid võitlesid. Raamatus öeldakse, et nad võitlesid selleks, et kaitsta oma läänihärrat ja takistada vaenlasi oma maadele asumast. Ka kindlusi ehitati selleks, et kaitsta läänihärrat ja rahvast vallutajate eest. Juttu on ka kuningate võimu sümbolist kroonist, ja sellest, miks tänapäeval Prantsusmaal enam kuningat pole.

Ajaloos on juttu veel ka mereröövlitest, printsidest ja printsessidest, arheoloogidest, muuseumidest, kunstist, kolmest musketärist ja noorest D´Artagnan´ist. Lisaks veel ka Eiffeli torn, naiste valimisõigus.

Raamatu teine osa on loodusest. Selle esimestes küsimustes-vastustes saame teada, miks sajab vihma, miks on rohi roheline, miks puud ümber ei kuku, miks puud lehed sügisel maha langetavad.

Kas oled mõtelnud, miks nõges kõrvetab? Nõgest katvatel pisikestel karvakestel on tibatillukesed paunad, mis sisaldavad kirbet ja äritavat ainet. See aine kaitseb nõgesid putukate eest ja ka meie eest, kui me neid katsume.

Juttu on sinisest taevast, valgetest pilvedest, vulkaanide purskamisest, merevee soolasusest, kuid ka mere lainetamisest, vee jäätumisest, lumesajust mägedes, vikerkaare tekkimisest, pilvede liikumisest, päevalillede nimest. Ja veel. Väike lugeja saab vastuse kliima soojenemise, metsade ohustamise kohta.

Miks pole kõrgel mägedes puid? Sest seal on liiga külm! 1700 ja 2000 meetri kõrgusel õnnestub lume kiuste kasvada vaid okaspuudel (kuused ja männid). Kõrgemal kui 2000 meetrit puud ei kasva.

Miks kõrbes midagi ei kasva, miks lilled närtsivad, miks on meredel musti laike, miks ookeanide veetase tõuseb?

Kolmas osa jutustab lugejale inimkehast. Miks me sarname oma vanematega, miks sünnivad kaksikud, miks meil juuksed kasvavad, miks meil käed ja jalad mõnikord ära surevad, miks meil mõnikord kananahk ihule tuleb?

Miks me aevastame? Iga kord kui tolm või pisikud meie nina kõditavad, püüavad nina sees asuvad karvakesed need kinni. Meie aju käsib nüüd kopsudes leiduval õhul kutsumata külalised välja kihutada. Tuleb tõeline plahvatus!

Juttu on valust, köhast, vaktsineerimisest, hambapesust, magamisest, pissimisest, parema- ja vasakukäelisusest, nabast, titade kisamisest, kartmisest.

Miks meil joostes süda kiiremini lööb? Selleks, et joosta, on vaja palju energiat. Kiiresti tuksuv süda paneb ka vere kiiremini ringlema ja me saame jäsemetesse rohkem energiat. Meie kopsud hakkavad senisest sagedamini paisuma ja kokku tõmbuma, et saaksime kiiremini hingata.

Seejärel on küsimused-vastused külma käes värisemisest, naha muutumisest pruuniks, kui me päevitame, haigutamisest, palavikust, higistamisest.

Raamatu neljas osa jutustab meil loomadest, ka selles osas on igasugu põnevaid küsimusi. Miks peetakse lõvi loomade kuningaks, miks võib kaamel olla päevi joomata, miks koerad kõike nuusutavad, miks sääsed nõelavad?

Miks kassid nurru löövad? Nad teevad seda selleks, et väljendada meile oma rahulolu. Kassid panevad nurrumiseks oma häälepaelad värisema. Nurruvad ka lõvid ja tiigrid, kuid ettevaatust! See ei tähenda, et võiksime neid silitada!

Seejärel saab väike lugeja/küsija teada kanadest ja sellest, miks nad ei lenda, kilpkonna aeglasest liikumisest, kameeleoni värvi vahetamisest, ämbliku võrgu kudumisest, kasside rohu söömisest, isasloomade kaklemisest.

Miks meil kärbseid kinni püüda ei õnnestu? Kärbsed on osavad vennikesed. Nad näevad oma liitsilmade lugematute läätsedega nii ette, kõrvale kui ka taha ja märkavad meie suurte kämmalde lähenemist juba kaugelt.

Loomi on selles osas veel. Küülikud, elevandid, raisakotkad, jõehobud, lõgismaod, koaalad, meduusid, paabulinnud ja pingviinid.

Viies osa tutvustab meile argielulisi teemasid. Miks täiskasvanud töötavad, miks käiakse hääletamas, miks tuleb koolis käia. Juttu on ka viisakusest, päikesekreemist, lennukitiibadest, majakatest, laevadest, öisest tööst.

Miks arstid kitleid kannavad? Arstid hoolitsevad päevad läbi haigete eest. Nad peavad kaitsma pisikute eest ennast ja oma patsiente. Kittel aitab nakkusohtu vähendada.

Väikesed lugejad saavad teada, miks on olemas seadused, miks pannakse mõned inimesed vangi, miks panku hoolega valvatakse, miks on käibel raha? Miks võõrastega rääkida ei tohi, miks on olemas politseinikud, miks tuleb prügi sorteerida, miks talvel teid soolatatakse, miks on tänavatel valgusfoorid.

Miks inglased sõidavad vasakul teepoolel? Keskajal olid paljud mehed paremakäelised ja kandsid mõõka vasakul puusal (et seda oleks kerge haarata). Nii oli lahingute käigus lihtsam võidelda vastasega paremal pool ning liikuda vasakule. Seda korda muutis Napoleon. Et ta valitses korraga paljusid maid, võttis suunamuutuse vastu kogu Euroopa – välja arvatud Inglismaa.

Selles osas loeme veel ka suhkrust, õhupallidest, erinevatest keeltest, kirjast, tänavalaternatest, varjudest.

Raamatu viimane kuues osa räägib meile ilmaruumist. Miks Päike loojub, miks on Päike nii kuum, miks nimetatakse Maad siniseks planeediks, miks nimetatakse Marssi punaseks planeediks, miks ei tohi tähte planeediga segamini ajada, miks arvati varem, et Maa on lame.

Pikemalt räägitakse tähtedest ja Kuust, kuid ka sellest, miks on olemas aastajad? Sest päikesekiired ei soojenda meid aasta ringi võrdselt. Kui Päike paistab kaua ja liigub kõrgelt, on meil kevad ja suvi. Kui Päike paistab madalalt, saabub sügis ja seejärel talv.

Seejärel saame lugeda kosmonautidest ja kosmoses käimisest, kosmosejaamadest, päikesevarjutusest, teleskoopidest.

Miks hüütakse Veenust ehatäheks? Tähelepanu, Veenus pole täht, vaid hoopis planeet! Ta ise valgust ei kiirga ning särab ainult seetõttu, et Päike teda valgustab. Veenus on esimene hele täpike, mis õhtu saabudes taevasse ilmub. Karjustele oli see kunagi märguandeks, et lambad on vaja ööseks koju ajada.

Kõikide teemade juures on ka äraarvamismängud, milles saab nuputada ja mõtelda igasugu asju. Hästi vahvad ja lastesõbralikud on ka raamatu joonistused.

Kokkuvõttes üks igati tänuväärt ja väga huvitav raamat, et väikesed lugejad saaksid vähemalt mõnedki vastused oma paljudele "miksidele".

„Ma armastan oma vanaema.

Aga tema juures on üks asi, millest ma lihtsalt ei saa aru.

Tal on alati jalas eri moodi sokid!“

Vanaemale meeldib teiste seast silma paista. Ta kannab eredavärvilisi lillemustriga rõivaid ja tema juuksed on erkpunased. JA ta sokid on eri paarist. Kõik naeravad tema üle. Aga kui ta on juhtumisi SINU vanaema, ei ole asi üldse naljakas ja sa tunned, et midagi tuleb ette võtta!

Südamlik käsitlus sellest, kuidas julgeda olla teistmoodi. Sooja ja humoorikat teksti ning värvikaid joonistusi on lapsel tore koos vanemaga lugeda ja vaadata. Otse loomulikult väga vajalik raamat igale vanaemale!

Marta Taylori kirjutatud „Vanaema eri moodi sokid“ on raamat, mis kirjutatud pere väiksematele raamatusõpradele, sest teksti on suhteliselt vähe, ja pildid on suured ja värviküllased.

Raamatu jutustaja kinnitab loo alguses, et ta armastab oma vanaema, kes on alati rõõmus ja tal on ikka naeratus suul. Tal on eredavärvilised riided ja juuksed on punased, kuid arusaamatuks jääb see, miks vanaemal on alati jalas eri moodi sokid!

Vanaema ei taha sellele küsimusele vastata, ja kui seda tema käest küsida, siis ta viib jutu mujale. Võtab oma lapselapse ja viib ta keeglit mängima või toob kooki või hakatakse telekast saadet vaatama.

Ühel päeval tuli vanaema kooli oma lapselaspele vastu ja kõik teised naersid tema sokkide üle, mistõttu tundis raamatu jutustaja, kuidas ta põsed punaseks ja tuliseks läksid. Nüüd otsustas lapselaps vanaema sokkidega asjad korda ajada. Ta sobitas kõik sokid õigete paarilistega kokku ja peitis üksikud sokid ära. Ta pani sokipaarid kõikide vanaema jalanõude sisse.

Kuid juba järgmisel hommikul kaupluses selgus, et vanaemal olid jällegi eri moodi sokid jalga pandud!!! Kuidas nii?

Lapselaps nuputas, miks oli tema hea plaan vett vedama läinud? Ja ta mõtles välja, et kindlasti on asjasse segatud haldjad, sest poisi isa oli alati ütelnud, et kui mõni sokk oli kaduma läinud, siis varastasid selle haldjad.

Nüüd peitis poiss paari vanaema ühesuguseid sokke oma padja alla, sest sealt ei julge ükski haldjas neid võtma tulla. Järgmisel päeval kandis vanaema ühesuguseid sokke, kuid ta kandis neid „valesti“ – üks sokk oli üleval, teine sokk oli alla vajunud. Seda on pildilt näha.

Lapselaps oli veelgi õnnetum … nüüd lubas vanaema, et kindlasti hakkab ta kandma sokke nii nagu poiss tahtis.

Kas vanaema tegi seda? Ja kui tegi, siis miks ikkagi oli midagi valesti? Lapselaps sai aru, et vanaema polnud enam rõõmus … kuidas vanaema jällegi endiseks ja rõõmsaks muuta? Seda saad teada, kui selle vahva lasteraamatu läbi loed.

Raamatu lahedad pildid on autori enda joonistatud.

HOIATUS! See raamat ei taha TÕEPOOLEST, et teda loetaks. Tahad lugeda imenunnut väikest raamatut – võta mõni teine! See raamat hammustab, tembutab ja lollitab. Aga ... kui raamatut kenasti ja ettevaatlikult patsutad, siis õnnestub seda lugeda. See muutub imeliseks elavaks, jonnakaks ja suisa maagiliseks pildiraamatuks, mille autoriks on väike naljakas härra David Sundin. Kas tekkis juba huvi raamatut lugema hakata? Ei! Suurepärane.

David Sundini loominguga on meie lapsed ja noored lugejad juba tuttavad, sest eelmisel aastal ilmus raamat „Raamat, mis ei tahtnud, et teda loetaks“. See oli üks igati vahva ja omanäoline lugemine, mida võib öelda ka autori uue raamatu kohta.

Seekordse loo alguses saame teada, et elas kord laps, kes tahtis, et täiskasvanu talle loeks. Aga raamat, mille laps välja valis, osutus võluvalt ulakaks: raamat ei tahtnud tõepoolest, et teda loetaks. Raamat tembutas ja lollitas rohkem kui ükski teine raamat, ja nüüd hakkame selle raamatuga pihta!

Kõik algas sellest, et raamat lõppes. Kirjas oli, et meie lugu sai otsa! See oli täiskasvanule ootamatu, kuid laps käskis tal edasi lugeda. Äkki juhtub midagi koledat? Laps oli kindel, et ei juhtu.

Seejärel hammustas raamat lugejat. Raamat tahtis ka last näksida, kuid täiskasvanu hoidis raamatut kõvasti kinni. Raamat lubas hammustamise lõpetada, kui täiskasvanu lubab, et ta sõnu vaheldumisi sosistab ja karjub. Asi läks täiesti jaburaks, sest raamatut oli tõepoolest raske lugeda.

Nüüd oleme labürindis, ja sealt väljudes ilmus välja suur ja äge masin, mis muutis kõik S-tähed F-tähtedeks! Ja ka see muutis lugemise keeruliseks. Edasi vaatab meile vastu hirmus koletis. Täiskasvanu arvates oli see päris hirmus, kuid laps oli kindel, et koletisi pole olemas. Tuli säilitada rahu.

Järgmisel leheküljel vaatab meile vastu part. Ei, oodake, see on ju jänes! Ja nüüd keeras raamat end külili! Sõnad ja tähed hüppavad ringi, raamat hakkab värisema ja koletis kukkus raamatust välja.

Kas raamatul on vaja wifit? Raamatus on kirjas, et siin on halb levi, lugemine lõpetatud. Laps teadis, et raamatul ei ole vaja wifit, raamat lihtsalt lollitab ja täiskasvanu peab edasi lugema.

Nüüd muutub raamat mütsiks! Hind 800 krooni! Lapsele müts meeldis ja üheskoos loeti mütsi edasi. Seejärel üsna huvitava lahendusega muinasjutt karust ja krevetist, milles mitmeid sõnu asendavad pildid. Kas suudame seda lugeda?

Järgmine lehekülg on täiesti tühi. Kas see ongi lõpp?

Raamat ei olnud kindlasti veel läbi. Raamat oli hoopis kõik tunded omavahel ära seganud, mistõttu täiskasvanu lugemine muutus üsnagi omanäoliseks. Edasi muutus raamat uuesti – iga päev tuleb midagi uut õppida! Kui laps polnud midagi uut õppinud, pidi täiskasvanu rääkima midagi, mida laps veel ei teadnud. Haidest? Sugulastest? Kuidas inimese keha toimib? Tekkis ootamatu stopp, sest järgmine lehekülg oli lukus, ja enne ei saa edasi minna, kuni täiskasvanu ja laps leiavad üheksa võluvõtit, mis on end raamatusse ära peitnud. Ja hakkama meiegi neid võtmeid otsima.

Kuidas seekordne raamat lõpeb? Selle jätan Sulle endale avastada. No ja hambapesust on ka raamatu lõpus juttu, veidikene …

Selline vahva ja omanäoline lugemine on seekordne David Sundini kirjutatud ja illustreeritud raamat. Siin on palju vahvaid mõtteid, sõnamängu, ja lahedaid illustratsioone. Justkui see raamat tõepoolest ei taha, et teda loetaks …