Aleksei Turovski „Kodu keset aeda“ (Ühinenud Ajakirjad)

Pildirohkesse raamatusse on kokku koondatud armastatud bioloogi Aleksei Turovski artiklid, mis on aastate jooksul ilmunud ajakirjas Kodu & Aed. 2020. aasta suvel vaatas Aleksei kirjutatu üle, täiendas seni kirjutatut ning lisas enda joonistatud illustratsioone. Aleksei poja Mattiase kirjutatud lõppsõna on südamlik kokkuvõte kodust keset aeda – elust, mille isa on oma lastele loonud.

Aleksei Turovski liigub loomade maailmas ja sellest väljapoole ning püüab luua ettekujutust elusolendite kodust kui planetaarsest hiidaiast. Tema jaoks on kodu ja aed lahutamatult seotud, kusjuures aed ei tähenda siinkohal tingimata elamut ümbritsevat roheala. Kodu ja aed on oma koosmõjus alati seotud armastuse ja vabadusega. Koju on inimene jõudnud siis, kui tema elus moodustavad armastus ja vabadus tervikliku ja harmoonilise koosluse, kusjuures nii kodu kui aed on sellisel juhul alati leitavad olenemata sellest, kus me sel kaunil planeedil parajasti asume.

Aleksei poeg Mattias Turovski kirjutab: „Peamiselt kirevate loomalugudega, aga ka pilguheitudega isa Aleksei lapsepõlvemälestustesse ilmestab käesolev raamat mõistete kodu ja aed paljusid erinevaid semiootilisi perspektiive. Iga lugeja leiab tekstist oma rütmi – midagi, mida minu meelest see raamat ka tugevalt julgustab. See on siinkirjutaja tagasihoidlikul seisukohal üks peamisi asjaolusid, milles peitub Aleksei Turovski kirjutamis- ja jutuvestmisstiili geniaalsus – see lausa nõuab astuma materjaliga isiklikku suhtesse!“

Aleksei Turovski looma- ja looduselugusid on ikka ja alati vahva lugeda ning kuulata. Isegi tema lugusid, raamatuid lugedes hakkab kõrvus kostma ka tema hääl ja esitus, mis on tegelikult ju igati vahva. Tema lugudes on seda miskit, mis paneb inimese loodusesse ja loomadesse hoopis teistmoodi suhtuma ja loodust ning loomi mõistma. Ise olen varem lugenud Aleksei Turovski raamatuid “Loomult loom”, “Sipelgast vaalani”, “Minu loomad”, “Loomalood”, “Vabaneeme esimene reis”, “Loomadest, armastusega”.

“Kodu keset linna” on samuti igati vahva lugemine. Raamat, milles on tõepoolest Aleksei Turovski kirjutatud lood, mis aastate jooksul ilmunud ajakirjas “Kodu ja Aed”. Raamatuna on need lood nüüd mõnusasti koos.

Raamatu sissejuhatuses (siin küll “Sissejuhatuse asemel”) tõdeb Aleksei Turovski, et elu või teadus elusast – bioloogia – on kujuteldav võimsa silindrikujulise tordina. Vertikaalselt paiknevad selles kihtidena teadused, mis läbivad kogu elusa uurimise valdkonda. Nendeks on biokeemia, molekulaarbioloogia, molekulaargeneetika, rakuteadus ehk tsütoloogia, kudede teadus ehk histoloogia, anatoomia, füsioloogia, etoloogia ehk teadus käitumisest, ja ökoloogia, mis nagu nimigi ütleb on kodu teadus. Horisontaalselt jaguneb see võimas kihiline kook sektoriteks vastavalt elusate asjade suurele süsteemile: viirused, eeltuumsed, seened, samblikud, taimed ja loomad. Viimasesse liiki kuulub ka pärisinimene: hõimkond – selgroogsed, klass – imetajad, selts – esikloomalised ehk primaadid, sugukond – inimlased, perekond – inimene (teised sama sugukonna perekonnad on gorilla, orangutan ja šimpans) ja viimaks liik – pärisinimene (Homo sapiens sapiens).

Autor jätkab ja ütleb et käesoleva raamatukese peamine mõte on uurida mainitud bioloogilise koogi paari ülemist kihti, liikudes loomade maailmas ja sellest väljapoole ning püüdes luua ettekujutust elusolendite kodust, kui planetaarsest hiidaiast.

Ja veel, selle raamatu autori jaoks on kodu ja aed lahutamatult seotud, kusjuures aed ei tähenda siinkohal tingimata elamut ümbritsevat roheala. Kodu ja aed on oma koosmõjus alati seotud armastuse ja vabadusega. Kodu on inimene jõudnud siis, kui tema elus moodustavad armastus ja vabadus tervikliku ja harmoonilise koosluse, kusjuures nii kodu kui aed on sellisel juhul alati leitavad olenemata sellest, kus me sel kaunil planeedil parajasti asume. Ilusad mõtted raamatu autorilt, kas pole.

Selle raamatu esimeses loos “Päike, männid ja orav Juku” viib autor meid oma lapsepõlve ja Nõmmele Valdeku tänaval, kus tema pere elas, kui autor ise oli peaaegu viieaastane. Toona elati üürikorteris, mis asus keset suurt aeda. Ühes aianurgas seisis väga suur plekist prügikonteiner, mis nagu 1950. aastatel kombeks oli enamasti pealt lahti. Nõmmel elasid ema, isa ja tädi Helene, kes oli Aleksei Turovski hoidja. Sel suvel sõitis Helene mitmeks kuuks maale sugulaste juurde ja nende perega ühinesid autori vanaema ja vanaisa. Suvi oli imekaunis. Juuni oli kuum ning mändide lõhn nende aias oli nii hurmav ja püsis nädalaid, nii et kujundas ilmselt suures osas Turovski hilisema lõhnade maitse.

Sellel suvel leidsid Aleksei Turovski ja tema vanaisa sellest prügikonteinerist väikese oravapoja, kelle eest otsustakse hoolitseda. Orav sai nimeks Juku. Väike Aleksei Turovski hoolitses Juku eest, kuigi noor orav elas nende juures täiesti vaba loomana. Oraval oli voli käia igal pool, ka väljas, kuid sellegipoolest ööbis ta igal ööl nende juures kodus. Juku sai ka igati ägeda pesa, see tehakse tädi Helene vanast kasukast. Oravale see meeldis. Õue sai Juku minna oma toa seinas asuvast ventilatsiooniavast. Järgmise aasta märtsist alates hakkas orav kauemaks õue jääma ja aprillist alates tuppa enam ei tulnudki. Sellegipoolest jäi Juku nende aia elanikuks. Aasta hiljem kolis Turovskite pere korterisse kesklinna, kuhu Jukut loomulikult kaasa ei võetud, sest kesklinn on kesklinn ja Nõmme on Nõmme.

Igal juhul on Aleksei Turovski kindel, et ühestainsast aiast võib olla rõõmu terveks eluks.

Raamatu teine lugu on “Südaöine karje”. Selles loos meenutab Turovski aega, kui ta oli üheksa-aastane. Ta oli juba toona üsna mitmekesise kollektsiooniga koduloomaaia pidaja, kuigi loomade voolavus oli tema loomaaias kaunikesti kõrge. Putukate valmikud ei ela kaua ja kipuvad igal võimalusel jalga laskma. Peamiselt tegeles loodushuviline poiss veeloomadega. Nende pidamine kulges rahumeelselt. Kalad (gupi, molieneesia, gambuusia, mõõksabad jt) elasid tal väikses akvaariumis vetikate vahel, sõid kuivtoitu, aga ka sääsevastseid ja väikseid vihmaussitükikesi. Kõik oli kena, ilus ja lausa idülliline seni, kuni talle kingiti kaks aksolotlit. Aksolotl on Mehhiko ja Kesk-Ameerika sabaliste kahepaiksete liikide vastne.

Turovski kinnitab, et ta pidas päevikut juba tol ajal (see on tal tänaseni alles), nagu ta on teinud ka hiljem, kuhu ta loomulikult joonistas ja kirjutas kõike, mis puudutas loomariiki. Tal tuli isegi mõttesse avaldada oma aksolotlite pidamise märkmed pealkirja all “Suured märkmed aksolotlitest”.

Turovski meenutab, kuidas ta otsustas kahele aksotlile juurde veel kolm aksolotlit, kes olid müügis toonases zookaupluses. “Uued tulijad” olid palju väiksemad ja kergemad, kui kaks “vana olijat”, mistõttu võtab lugu hoopis tõsisema pöörde. Saame lugeda aksolotlite “kannibalismist”, kehaosade ära hammustamisest ja nende tagasi kasvamisest, kuid ka karjest, millele viitab selle loo pealkiri.

Kuna Aleksei Turovski lood on sedavõrd inimlikud, loodus- ja loomasõbralikud, nendes on palju huvitavaid fakte ja teadmisi, siis on oht, et räägin Sulle kõik ära, mis tähendab, et lugemine muutub igavaks. Seetõttu ei hakka ma Sulle siinkohal pikemalt kõikidest lugudest rääkima, kuid selles raamatus loeme veel 25 lugu, milles autor räägib meile tarakanidest, raisamatja mardikast, pääsusabast ja tema elutsüklist, tondihobust, siplegatest, mesilastest, suruliblikast, Kesk-Aasia kilpkonnast, kel nimeks Marta ja nastikust, vanaema koerast Pontust ja mustast kõutsist Felixist, kodulinn Tallinnast ja siinsetest põnevatest putukatest ja loomadest, kolmest ööst paradiisiaias (ühe eaka ja heasoovliku armeenlanna isiklikus roosiaias, kuid ka Suhhumi botaanikaaias), elust zooloogina, elust kahe taime ehk hibiski ja monsteraga, lapsest koduaias, kuid ka õpingutest ülikoolis (autor kinnitab, et konspekte ja õpikuid pargis, botaanikaaias või metsas lugedes muutus ta meel järsku avaramaks, mõistus selgemaks ja hing tublisti rahulikumaks), jalutuskäikudest Tallinna parkides. Juttu on ka Tallinna loomaaiast, aiast ja aedikust, kodust – lindude (flamingod, harakas jt) ja loomade (suslikud, luitekass, polaarrebane, leemurid jt) kodudest, põnev on lugeda loomade elust koobastes (lumeleopard, nahkhiired, koobaste veekogudes elab unikaalseid kahepaikseid – koopaolm, jt, imelisel kombel sarnaneb elu koobastes eluga meresügavustes). Raamatu viimased peatükid on ilmekate pealkirjadega: “Oma elu ruum”, “Mu kodu on mu kindlus” ja “Kus on kodu kohad?”.

Raamatu lõppsõna autoriks on Aleksei Turovski poeg Mattias Turovski. Selle loo pealkirjaks on “Kodu keset Alekseid”. Mattias Turovski meenutab oma lapsepõlve, räägib isast, aiast ja kodust, isa mõttemaailmast ja arusaamadest, kuid ma usun, et ilus on lõpetada selle raamatu viimase lõiguga, mis Mattias Turovski sulest:

“Usun, et Aleksei missioon inimestele loomi ja loodust tutvustada ning uute suhete loomist julgustada kannustab teda terve tema elu. Usun, et see on üks hiilgav asi, millele oma elu pühendada ja olgem ausad – ongi ju iseenese auhind, kui sul on au kellegi maailma suuremaks, värvikamaks, mitmekesisemaks ja hoolivamaks luua. Aitäh, paps.”

Minul jääb üle öelda, aitäh härra Aleksei Turovski, Teie imeliste esinemiste ja raamatute eest, ka selle raamatu eest …

Martin Sodomka „Kuidas ehitada autot“ (Rahva Raamat)

Kaks sõpra, rott Ärni ja varblane Villu, otsustavad ehitada auto. Nad leiavad endale olulise liitlase, konn Kristjani, kes hangib neile kõik vajaminevad jupid, et töö võiks edukalt alata. Meie kangelased pole mingid pühakud ega ka loomariigi staarid. Nad elavad äärelinnas, mida ümbritsevad autolammutused, remonditöökojad ja suur vanametalliladu. Selles maailmas on kasu kiirest taibust ja teravast keelest.

Autot ehitades peavad Ärni ja ta sõbrad ületama lugematul arvul ootamatuid raskusi ning selgeks saama, kuidas ja mis osadest autot kokku pannakse. Selgeks saab ka see, kuidas töötab mootor, sidur, pidur, süütejaotur ning paljud teised olulised mõõdikud ja instrumendid.

Autorist: Martin Sodomka on tšehhi rahvusest insener ja graafiline disainer. Raamatu "Kuidas ehitada autot" jaoks leidis ta inspiratsiooni oma 1963. aasta Škoda Octavia parandamisest ja täiendamisest, millega ta oma sõnul kogu Euroopa läbi sõitnud on.

Mulle meenub lapsepõlvest Uno Leiese kirjutatud luuleraamat “Kasetohust kaabu” (1970), milles oli ka luuletus “Hiire auto”. Ma usun, et paljud mäletavad selle algust: “Hiir tegi piimapudelist uue auto mudeli. Klaasist auto paistis läbi – rooliks oli väike käbi, kängukangiks tuletikk, istmeks ilus puravik.”

Ma usun, et selle väga ägeda luuletuse meenumine seoses selle väga ägeda uue raamatuga ei ole sugugi mitte imelik, sest selles raamatus hakkavad autot ehitama rott Ärni ja varblane Villu! Veidi hiljem lööb nendega tõepoolest kampa ka konn Kristjan ja paljud teisedki.

Kohe alguses ütlen, et raamat “Kuidas ehitada autot” näeb igati lahe välja, raamatul on sellist vana aja hõngu, ütleks, et isegi veidi garaažilõhna juures … pean silmas just raamatu kujundust ja väljanägemist.

Raamatu alguses tõdeb Martin Sodomka, et aasta on 1964, kui maailmas vuravad ringi kaunid autod. Bensiin ei maksa peaaegu midagi. Väljaspool linnu pole kiirusepiiranguid ja maanteed on tühjad. Ühesõnaga, muinasjutt, nagu ka järgnev lugu, mis toimub suurlinna äärealadel.

Lugu sai alguse sellest, kui üks rotikamp rott Ärnit oma retkele (röövretkele?) kaasa ei võtnud. Rotikamba pealik Pikk Jaak oli karmi ütlemisega, kes tõdes, et nad ei saa riskida vahelejäämisega, kuna Ärni lonkab! Ärnit teeb kurvaks see, et rotikambaga läks kaasa ka rott Liisu.

Ärni ei jäänud norutama, ta läks oma hea sõbra, varblase Villu juurde, kes oma ööd ühes autoparanduses veetis. Varblasel oli alati hea nõu nagu varrukast võtta, kuigi huumorimeelt polnud tal mitte üks põrm. Ka nüüd on Villul varuks ühe väga hea ja põnev mõte – tema ja Ärni ehitavad üheskoos auto! Väikese, kiire ja ilusa võidusõiduauto! Ärni on esialgu veidi kahtlev. Villu kinnitab, et kampa peaks võtma ka Toriseja! Kes see Toriseja on? Seda meile veel ei öelda, kuid ma usun, et varsti saame ka Torisejaga tuttavaks.

Varblane Villu kutsub rott Ärni vaatama. Tal on olemas raamistik, kuid probleem on selles, et tema oma tiibadega suurt midagi ei ehita. Oluline on see, et Villu teab autodest kõike, aga Ärni teab jällegi ehitamisest kõike. Eks see oli muidugi tõsi, et Ärni oli rotikambas enam-vähem asendamatu. Ta tuli enamiku asjade parandamisega toime ja sai kähku aru, kuidas miski toimib. Oma lombakast käpast hoolimata oli ta ütlemata osav.

Villu ütleb uuesti, et see on raamistik ja homme räägivad nad Torisejaga ja kauplevad temalt mõned jupid. Lõpuks on Ärni nõus ja kinnitab, et nad ehitavad auto!

Järgmisel päeval läksid Ärni ja Villu külla Torisejale. Konnale, kellel on ladu, mis on täis kõikvõimalikke juppe. Villu kinnitab härra Torisejale, et raamistiku nad tema käest võtavad, kuid neid on vaja veel ühte koma teist. Torisejal on hea meel, et Villu ja Ärni hakkavad autot ehitama, sest nii saavad neist tema parimad kliendid. Villu uurib, kas Torisejal on pakkuda esiteljetala, mida kahjuks pakkuda ei ole, küll on Torisejal anda toru ja plaadid, nendest tuleb tala kokku keevitada.

Kaks päeva hiljem läksid Villu ja Ärni jällegi Toriseja juurde, seekord oli neil vaja keerdvedrusid ja amortisaatoreid. Sel päeva oli Torisejal meie sõpradele küsimus, et kes talle kõigi nende juppide eest maksab? Mida härra Toriseja juppide eest tahaks? Toriseja kinnitab, et tegelikult on tal ju kõik tarvilik olemas. Ärni pakkus välja, et Toriseja võiks koos nendega tegutseda, siis oleks ka temal auto. Torisejale see mõte meeldib, sest autot polnud tal tõepoolest, rääkimata sõpradest, kuid Villu ja Ärni võiks ju tema sõbrad olla küll. Nii saabki Torisejast uus meeskonnaliige, kusjuures selgub, et härra Toriseja nimi on hoopis Kristjan!

Auto ehitamine jätkub. Saame osa esitelje, roolikarbi, roolisüsteemi, trummelpiduri ja tagatelje ehitamisest, raamatus on ka väga palju õpetlikke ja vahvaid jooniseid ja pilte, kus neid autojuppe väikesele lugejale näidatakse ja tutvustatakse. Tegelikult pean tunnistama, et endalgi on huvitav neid jooniseid uurida, sest nii saan ka ise autode suhtes kübe targemaks.

Kõik oleks ju igati vahva, kui äkki tuleb Ärni juurde rotikamba juht Pikk Jaak, kes teeb ettepaneku, et hoopis rotid võiks selle auto valmis ehitada, Pikk Jaak hakkaks seda juhtima, ja nii saaksid nad ka Ärni igale poole kaasa võtta. Mulle tundub, et see viimane on öeldud lihtsalt selleks, et muidu äkki ei oleks Ärni nõus … Ärni on aga igati vahva ja kindlameelne tegelane, kes pole rotikamba pealiku mõtetega nõus, ei mingit autot rottidele, ja kindlasti mitte ei taha Ärni nende kambaga liituda!

Mida teha? Pikk Jaak on lubanud tulla juba järgmisel päeval autot võtma! Ärni räägib oma murest Villule ja Kristjanile. Just viimasel on hea mõte – raamistik on enam-vähem valmis, kui nad sellele rattad külge panevad, siis võiksid nad auto sealt minema veeretada ja mujale viia.

Järgmiseks päevaks oli auto turvalisse kohta viidud. Villu on töökojast leidnud õpiku ja sealt mõned pildid kaasa võtnud. Kui nad tahavad mootori õigesti kokku panna, peavad nad endale paar asja korralikult selgeks tegema. Ja nii saame ka meie lugeda põnevat tutvustust neljataktilisest motorist, juttu on ka karburaatorist, süütejaoturist, mootori kinnitamisest raamistikule, mootori ja käigukasti kinnitamisest. Otse loomulikult pole see veel kõik – juttu on käigukastimehhanismist, sidurist ja kardaanvõllist.

Ehitus jätkub, kuid juttu on ka rotikambast, sest Ärni oleks eelmisel päeval ühele rotikamba liikmele, Jupatsile, peaaegu vahele jäänud. Ärni uurib Kristjanilt sedagi, et miks Pikk Jaak kunagi Kristjani hõlma ei hakka? Selgub, et Kristjani vend on konnamaffia pealik, kelle kõrval on Pikk Jaak väike suli. Samas ei saa nad Kristjani vennalt abi küsida, sest sel juhul tahaks vend midagi vastu saada – näiteks seda autot, mida nad ehitavad.

Järgmisel päeval plaanitakse hakata ehitama mootori vesijahutust. Ärni läheb nende salajasse autoehitamiskohta, ja oh õudust! Autot ei ole enam! See on varastatud! Kohal on vaid rotikamba liige Tiit (veidi hiljem selgub, et Tiit ongi too Jupats, kes oli auto ehitamist luuramas käinud, ja tema on hoopiski hiir!), kes kinnitab, et auto on vanas kuuris Punase Solgikraavi juures. Tiit kinnitab Ärnile, et nad varastasid Pikk Jaagu nõudmisel, kuid autot ei oska Pikk Jaak ometigi ju käima panna! Rääkimata selle lõpuni ehitamisest. Nüüd olid Tiit, Fredi ja Liisu jõudnud järelduseni, et nemad aitavad hoopis Ärnil auto valmis ehitada. Nemad ei taha enam Pikka Jaaguga tegemist teha! Selgub seegi, et Tiidu onul oli suurepärane autode remonditöökoda, kuhu pooleliolev auto viiakse.

Seal tutvustab Villu auto kerekujunduse plaane ja kere valmistamisega alustataksegi. Siinkohal saame teada sedagi, miks Ärni lonkab. Loeme ka kere värvimisest, kusjuures värvitooni valib välja Liisu.

Mis värvi auto värvitakse? Kuidas paigaldatakse kere raamistikule? Milline näeb välja auto sisemus? Kas meie autoehitajaid tuleb Pikk Jaak uuesti kiusama? Milline näeb välja auto viimane ülevaatus? Kas mootor käivitub? Kas minnakse ka proovisõidule?

Kõikidele nendele küsimustele saad vastuse, kui selle ägeda lasteraamatu läbi loed. Väga vahva ja nutikas lugu, väga lahedad ja õpetlikud illustratsioonid, mis näitavad väikesele lugejale, kuidas autot ehitatakse.Ja seda ka, et kui sõbrad kokku hoiavad, siis saadakse jagu igasugu raskustest ja muredest.


Ray Connolly „Elvis Presley. Üksildane elu“ (Pegasus)

Mis tunne oli olla Elvis Presley? Mida kogeb inimene, kelle meeletu kuulsus muudab ta vangiks? Maailma esimese rokkstaarina polnud tal kellegi kogemusele toetuda.

Võluv ja seksikas, laval enesekindel ja stuudios rabavalt andekas. Fännidele näis, et Elvisel on kõik olemas. Ometigi oli ta vang nii oma rollis kui ka kehas. Ameerika vaeses lõunaosas kasvanud poisina suutis ta ühildada nii gospelmuusikat, mustanahaliste rütmibluusi kui ka valgete kantrilugusid, nii et sündis talle ainuomane rock’n’roll. Elvis sai meeletult kuulsaks ja rikkaks, kuid ta pani oma ande mänedžeri sepitsuste saatel panti, kuni saabus tasumise tund. Ta unistas näitlejakarjäärist, kuid hakkas põlgama oma filme ja lugusid, mida neis esitas. Ta võinuks vastu hakata, aga ei teinud seda. Miks?

Raamatus „Elvis Presley. Üksildane elu“ heidab autor erapooletu pilgu maailma kõigi aegade edukaima meelelahutaja elule ning avastab ebatavalise, särava andega mehe, kes muutis popkultuuri. Mehe, kelle albumeid müüdi miljardeid eksemplare ning kel oli rohkem hittlugusid kui ühelgi teisel lauljal, ent kes langes ikkagi iseenda nõrkuste lõksu.

Ray Connolly on kirjutanud romaane, näidendeid, telesarju ja elulugusid, viimaste seas näiteks raamatu muusik John Lennonist. Lisaks on ta teinud dokumentaalfilmi näitleja James Deanist.

Kui ma lapsena oma esimese kassettmaki sain, see võis olla vist aastal 1979, kui 10-aastaseks sain, siis oli mul ka kolm helikassetti. Neid esimesi mäletan ma tänaseni, kusjuures kaks neist on tänaseni alles ja isegi töökorras. Need kolm olid Bee Geesi, Julio Iglesiase ja Elvis Presley lugudega helikassetid. Loomulikult olin ma ka varem Elvise lugusid raadiost kuulnud, kuid see oli see hetk, kus sai hakata Elvist tõepoolest kuulama. See kassett oli lõpuks juba sedavõrd tuttav, et kõik laulud sellelt olid suisa peas.

Teisalt, pean tõdema, et Elvisest ja tema elust on eesti keeles üsna vähe raamatuid ilmunud. Mulle tundub, et neid oli seni vaid kaks, mõlemad Tõnu Tuulase (Eesti Elvis Presley klubi juht) kirjutatud ehk “Elvis Presley. Rockikuninga elu ja muusika” (Veigelle 1999) ja “Kuningas Elvis” (Stars 2010). Ja ongi kõik. Kas tõesti nii vähe? Kuningas Elvisest! Seetõttu on igati vahva leida eesti keeles Ray Connolly kirjutatud raamat “Elvis Presley. Üksildane elu”, mis ilmus algupäraselt mõned aastad tagasi ehk 2017.

Usun, et selle raamatu tutvustust tuleb alustada John Lennoni mõttega 1970. aastast, mis ta ütles Ray Connollyle (see on kirjas selle raamatu alguses): “Meil oli Beatlesina hüsteeria kõrghetkel kohutavalt raske, aga meid oli neli ja me saime koormat omavahel jagada. Elvis oli üksinda. Oli ainult tema. See pidi olema võimatu taluda.”

Ray Connolly alustab oma lugu 1969. aastal, kui ta istus ühes New Yorgi kontoris ja rääkis telefonis Bob Dylaniga. Connolly oli tol ajal Londoni ajalehe Evening Standard rokkmuusikakriitik, kes oli lootnud Dylaniga intervjuud teha, kuid sai seda teha ainult telefoniintervjuuna. Jutu sees oli Connolly maininud , et oli äsja käinud Las Vegases vaatamas Elvis Presley naasmist lavale, mis tekitas Dylanis väga suurt huvi. Lõpuks esitas Dylan Connollyle rohkem küsimusi, kui ajakirjanik ise küsis. Connolly oli kindel, et nii tema kui ka Dylan olid Elvise fännid.

Paar päeva hiljem oli Connolly tagasi Londonis ja sai telefonis rääkida John Lennoniga. Kui ajakirjanik mainis, et oli käinud Elvise kontserdil, siis esitas Lennon samu küsimusi nagu Dylan.

Nüüd kinnitab Connolly, et ta sai neist kahest telefonikõnest üht-teist teada – peamiselt seda, et sügaval sisimas on rokkstaarid lihtsalt täiskasvanud fännid. Dylan ja Lennon olid ikka selle mehe fännid, tänu kellele nad muusikaga tegelema hakkasid, ikka võlutud helidest, mis olid neid noorena paelunud. Nende, aga ka Paul McCartney, Keith Richardsi, Bruce Springsteeni ja sadade teiste tesimeliste kujutlusvõimele andis hoo sisse just Elvis.

Raamatu eessõnas viib autor lugeja 1977. aastasse. New Yorgi oariigi väikese Binghamtoni linna hotelli, kus Elvis Presley lesis üksildasena ja depressioonis oma sviidis, ajutiselt üksikuna, kui tema toonane tüdruksõber oli tuuritamisest tüdinenud. Nüüd oli Elvis kutsunud oma sopranist taustalaulja Kathy Westmorelandi endale seltsiks.

lvis tahtis teada, kuidas inimesed teda mäletavad, kui teda enam pole ja kas nad unustavad ta varsti. Elvis ütles Kathyle, et ta polnud “mitte kunagi teinud midagi püsivat … polnud teinud klassikalist filmi”. Ükskõik, kui suurt rahuldust laulmine talle pakkus või kuidas ta oli aidanud muuta popmuusikat, nägi Elvis vaid seda, et tal polnud õnnestunud saada “tõeliseks filmistaariks”. Ja see ei andnud talle rahu.

Kõigest neljakümne kahe aastasena, erinevate sisemiste hädade ja sõltuvuste küüsis, kurnatuna ja ülimalt pettununa rääkis Elvis endast juba minevikuvormis. See oli Elvis Presley, keda nüüd peetakse kõige armastatumaks meelelahutajaks maailmas, aga kes tookord oli haige mees, kes saatis oma traagiliseks muutunud elu viimaseid kuid mööda muretsedes …

Elvise soov oli olnud saada rikkaks ja kuulsaks. Tema erakordne kahe ja poole oktaavi ulatusega hääl, millel oli falsetti lauldes veelgi omapärasem kõla, oli talle pakkunud seda kõike ja enamgi veel, ent ku ta lavalt lahkus, kui kaamerad suunati mujale ja prožektorituled kustusid, mis siis? Kuhu ta siis sobitus? Mitte kuhugi …

Selleks õhtuks Binghamtonis koos Kathyga, kõigest kolm kuud ja kaks nädalat enne oma surma, oli Elvis vaimselt murtud, emotsionaalselt omadega läbi. Kuidas sai ta sellisesse masendusse langeda? Mis oli juhtunud mehega, keda oli õnnistatud nii paljude oskuste ja annetega? Pealtnäha tundud, et tal on kõik olemas, aga mõni kuu varem oma jumaldavaid fänne vaadates oli Elvis troostitul häälel ühele alluvale öelnud: “Need inimesed ei armasta mind isiklikult. Nad ei tea, mis on minu sees.”

Elvis arutles viimastel kuudel valjusti, kas fännid jäävad talle tema vanemaks jäädes truuks. Ta kartis, et nad jätavad ta maha ja mida nad arvavad, kui kuuleksid tema süngeimatest saladustest …

“Olen nii väsinud olemast Elvis Presley,” ütles Elvis tihti oma viimastel elukuudel. Vahel on lihtne mõista, miks, aga kas see ikka pidi nii olema? Ning kus ja millal said Elvis Presley elus külvatud edu, liialduste ja nõrkuste seemed?

Nendele küsimustele püüab see raamat vastata, kas autor selles ka õnnestub, seda peab lugeja ise otsustama.

Ja seejärel Elvise-lugu algabki. Esimene peatükk on “Kuulsin kaheaastaselt saadik vaid gospelmuusikat”. Autor kinnitab, et Elvise lapsepõlv oli äärmiselt vaene ja ootused veelgi piiratumad.

Elvis sündis 1935. aasta 8. jaanuaril kella poole viie paiku Mississippis Tupelos kahetoalises hurtsikus, kus valgust andsid vaid kaks õlilampi ja vett sai keeta puupliidil. Pool tundi hiljem tuli ilmale tema kaksikvend. Nimed Elvis Aron ja Jesse Garon olid juba välja valitud, aga Jesse sündis surnuna. Jesse maeti märgistamata hauda Tupelo Priceville’i kalmistule umbes päev hiljem … Vanemaks saades arutles Elvis, kas tema ja Jesse olid olnud identsed kaksikud ning miks suri tema vend ja mitte tema, sest nagu Elvisele kirikus oli öeldud, oli kõigel põhjus … Pärast kuulsaks saamist palus Elvis paaril korral inimestel välja selgitada, kuhu Jesse kalmistul oli maetud, aga see ei õnnestunud – seda kohta ei mainitud üheski dokumendis. Elvisele öeldi ka, et kui üks kaksik sureb, siis ellujäänu saab kõik teise omadused endale. Ema Gladys julgustas teda nii mõtlema – uskuma, et ta on eriline. Ema oli veendunud, et Elvis on eriline.

Tupelo Mississippis, mis oli ja on USA vaeseim osariik, oli armetu väike linn, kus elas kolmekümnendatel umbes kuus tuhat inimest. Presleyde väike kodu oli plokkidele ehitatud puitmaja, kus polnud elektrit ega kraanivett, see asus mullakattega tee ääres oja ja maantee juures metsa ja talude lähedal.

Saame lugeda ka Elvise vanematest ja tema suguvõsast. Ka Elvise isa on tunnistanud, et nad olid vaesed, aga nad polnud rämps. Elu võis Presleydel ju raske olla, aga Elvis polnud õnnetu väike poiss. Ta ei teadnud, et nad on vaesed. Mitte kellelgi nende tuttavatest polnud suurt midagi, nii et Elvis ei teadnud, et on olemas rikkad ja seda, kui teistsugust elu nad elavad.

Elvise ema ja isa laulsid kodus alatasa, peamiselt kirikulaule ja Elvis ühines nendega. Elvis on ütelnud, et kaheaastasest saadik kuulis ta vaid gospelmuusikat. Alatasa käidi ka religioosetel kooslaulmistel. Ka religioon oli Elvise elus tähtsal kohal lapsest saadik. Autor räägib, et kord oli Elvis lapsena sedavõrd haige, et kardeti kõige hullemat, kuid ema ja isa palvetasid poja voodi kõrval põlvili Elvise eest. Palavik taandus. Pärast seda oli ema Gladys veendunud, et Elvise ellujäämine oli jumala sõnum, tõestus, et tema poeg on tõepoolest eriline.

Elulugudega on ikka ja alati sedasi, et tahaks väga palju rääkida, raamatust jutustada ja jutustada, kuid ma ei saa seda ju lõputult teha, sest sel juhul räägin kõik ära ja mis jääb lugejale?

Aga siiski, teen lühidalt. Saame lugeda Elvise koolidest (esimene neist oli väga väike East Tupelo Consolidated). Kool oli tol ajal range ning Elvis keskpärane ja häbelik. Elvis hakkas koolis juba üsna varakult laulma, 7-aastasena laulis ta duetti väikese tüdrukuga, kelle nimi oli Shirley. Nad laulsid “You Are My Sunshine” ja Elvis mängis ka mängukitarri, mille keegi oli talle kinkinud. Kümneaastaselt laulis Elvis juba Mississippi-Alabama näituslaada lastepäeval. Üheteistkümnendaks sünnipäevaks sai ta endale esimese päris kitarri. Elvis oli tahtnud jalgratast, kuid ema oli otsustanud kitarri kasuks, sest nii saaks Elvis seda mängides laulda. Veidi hiljem ostis Elvis endale ka muusikaõpiku, kus näidati, kuhu sõrmed krihvidel panna, et mängida lihtsamaid akorde.

Teiseks kooliks oli Tupelos Milan Junior High. Elvis käis tihti ka raamatukogus, kuid tema erilisteks lemmikuteks olid koomiksid – lood kapten Marvelist ja Flash Gordonist. Ta hoidis oma koomikseid hoolikalt ja need olid tal alles aastaid, ka veel siis, kui ta oli kuulus. Elvis käis ka kinos, sest filmid talle meeldisid, eriti Roy Rogersi ja Gene Autry filmid.

Kui Elvis oli 13, peaaegu 14, otsustasid isa ja ema kolida Memphisesse, kus toimusid Elvisega kõik muutused. Ta tunnetas Memphisesse saabumise esimesest hetkest alates mingit elevust. Tal kulus uues linnas harjumiseks vaid paar nädalat. Elvis hakkas käima Humesi keskkoolis. Toonase Elvise kohta on öeldud, et ta oli viisakas häbelik poiss. Kooli ta kitarri kaasa ei võtnud, kuid kodus ta laulis, mängis kitarri, ja koolis sai ta isegi veidi klaverit mängida. Kuna Elvise vanematel oli töökoht, siis sai Elvis endale ka mõned plaadid osta Kui Elvis oli kuusteist, siis hakkas ta ennast avastama. Oma kujutlusis oli ta juba kuulus laulja. Ja nagu selleks, et end veenda, et ta oli staar enne, kui selleks tegelikult sai, hakkas ta vastavalt riietuma.

Kui koolis toimus iga-aastane muusika- ja teatrietendus, siis esines seal ka Elvis. Ta mängis kitarri ja laulis Terese Breweri hittloo “Till I Waltz Again With You”. Ja oh seda üllatust ka Elvisele endale, ta tõepoolest meeldis publikule!

18-aastaselt lõpetas ta keskkooli, kuid kolledžisse minekuks ei olnud temal ja perel raha. Elvisel oli plaan minna tööle Memphise politseisse, kuid ta läks siiski Tennessee tööbüroosse täiskohaga tööd otsima. Samal ajal luges ta ajalehest ka Memphis Recording Service’ist, et see on koht, kuhu igaüks võib tänavalt sisse astuda ja endale kojuviimiseks plaadi salvestada. Ta kuulis ka Sam Phillipsist, kellele see firma kuulus. Phillips üritas rajada ka oma plaadifirmat, mille nimi oli Sun. Selle jaoks salvestas Phillips bluusimuusikuid, nagu B.B. King, Ike Turner ja Howlin’ Wolf, keda teised ei tahtnud plaadile panna.

Elvis just Memphis Recording Service’isse läks. Tal oli võimalus salvestada kümnetolline atsetaatplaat, mille ühele poolele laulis ta laulu “My Happiness” ja teisele poolele “That’s When Your Heartaches Begin”. Õnneks oli selles firmas ka sekretär Marion Keisker, kes oli aidanud Phillipsil stuudio asutada ja tundus, et Elvise hääl (“hea ballaadilaulja – pea meeles”) talle meeldis.

See oli alles algus. Saame lugeda ka sellest, et Elvise esimene töökoht pärast kooli lõpetamist oli olnud liinitööline, aga see ei meeldinud talle ja ta tuli sealt mõni nädal hiljem ära, et hakata Crown Electricus elektriku õpipoisiks. Elvise ema oli ammusest ajast soovinud pojast elektrikku.

Kuni ühel lämmatavalt palaval laupäevahommikul 1954. aasta juuni lõpus, peaaegu täpselt aasta pärast keskkooli lõpetamist ja esimest korda Sunis käimist, helistas Marion Kesker Elvisele töö juurde, Sam Phillips soovis teda näha. Phillipsil oli uus lugu “Without You”, mille oli kirjutanud üks vang. Selle loo jaoks oli vaja lauljat ja Marion oli soovitanud Elvist, kuid see lugu polnud siiski mitte Elvise lugu. Phillips ütles Elvisele, et ta on tubli ja ta mõtleb asja peale. Ja oligi kõik. Elvis arvas, et Phillips ütles talle lihtsalt võimalikult viisakalt ära, ja läks koju täiesti löödult.

Ei läinud mööda mitut päeva, kui Elvis sai oma emalt teate, et Scotty Moore’i nimeline kitarrist oli helistanud Presleyde naabritele ja öelnud, et Sam Phillips oli palunud tal Elvisele prooviesinemine korraldada. Elvis peab Scottyle kähku tagasi helistama. Elvis läks ja prooviti igasugu lugusid, kuni linti sai lugu “That’s All Right”, mis polnud mustanahaliste, valgenahaliste ega ka popmuusika. See polnud bluus ja kindlasti mitte kantri. Nad olid alateadlikult seganud kokku bluusiloo ja kantrimuusika. Phillips andis seda lugu kuulata Memphise raadiosaatejuhile Dewey Phillipsile, kes oli ainuke Memphise saatejuht, kes mängis nii mustade rütmibluusi kui ka valgete kantrit. Ja see oli õige valik, sest lugu meeldis nii saatejuhile (saatejuht mängis sel õhtul lugu eetris 11 korda ja enamasti järjest!), kui ka kuulajatele, kes tahtsid teada, kes on selle esitaja. Elvis oli vaja kähku saada raadiosse rääkima. Elvis läks, rääkis eetris, kusjuures ta ise ei saanud isegi aru, kui inetrvjuu oli tehtud. Järgmisel päeval hakkas Marion Keisker saama tellimusi Memphise plaadipoodidelt pala “That’s All Right” ostmiseks ja vajadus plaadi teisele küljele lugu salvestada muutus tungivamaks. Nii valiti plaadi teisele poolele populaarne Bill Monroe kirjutatud ja esitatud kantrilugu “Blue Moon of Kentucky”, mida Elvis esitas oluliselt kiiremalt.

Esimene plaat oli valmis! Elvise maailm oli muutunud. Plaati mängiti kõikide Memphise raadiojaamades. Rütmibluusi saatejuhtidele meeldis “That’s All Right” ja kantrimuusika saatejuhtidele bluegrassi lugu “Blue Moon of Kentucky”. Pärast ilmumist osteti mõne päeva jooksul plaati kuus tuhat eksemplari, nii et peagi oli see kohalikus edetabelis kolmandal kohal. Elvis teadis, et laiale maailmale ei tähendanud see midagi, sest väljaspool Memphist polnud keegi seda veel kuulnud.

Edasi juba esinemine Memphise Overton Park Shelli amfiteatris, publik (eriti publikus olnud tüdrukud) hulluvad. Seejärel uued esinemised juba ka mujal. Plaadi suurepärane läbimüük Arkansases, Mississippis, Texases. “That’s All Right” oli Elvise muusikutee algus ning ta laulis seda laval esinedes terve ülejäänud elu. Kolme kuuga oli temast saanud professionaalne laulja!

Ja ma ei väsi kordamast, kõik see on alles algus, ka selle huvitava raamatu algus. Edasi saame lugeda Elvise mänedžerist, kes kutsus end kolonel Tom Parkeriks, uuest plaadilepingust RCA’ga, Elvise esimesest esinemisest üleriigilises televisioonis, esimesest enda ostetud majast Memphise vaikses eeslinnas (rantšostiilis seitsme toaga maja, kuhu kolisid ka tema vanemad), mille ukse seisis õige varsti ka kolm Cadillaci, esimestest filmidest Hollywoodis, näiteks päris esimene film “Love Me Tender” (Elvis soovis olla tõsine näitleja, mitte lihtsalt fimides laulda). Autor kinnitab, et just 1956. aasta oli Elvise läbimurde aasta – ta oli esinenud saja üheksakümnel korral rohkem kui kuuekümnes linnas terves riigis, sõitnud ja lennanud tuhandeid kilomeetreid, esinenud üheksal korral üleriigilistes telesaadetes, salvestanud kolmkümmend viis uut lugu ja teinud filmi.

Loomulikult saame lugeda Elvise uuest kodust Gracelandis, tema järgmistest paljudest filmidest, lugematutest uutest lugudest, nende loomisest ja autoritest, naistest tema elus (Priscilla Presley, kuid ka mõned kõrvalhüpped), esinemistest, tema lavalisest liikumisest, mis paljudele tõsist pahameelt tekitas, tema ajateenimisest USA armees (mh. aasta ja viis kuud Lääne-Saksamaal), ema surmast, juttu on ka Frank Sinatrast, biitlitest, tütre (Lisa Marie Presley) sünnist, edukast tagasituleku saatest televisioonis ehk “’68 Comeback Special”, esinemistest Las Vegases, kohtumisest USA presidendi Richard Nixoniga, lahkuminekust Priscillast (Elvise kaotusevalu oli seetõttu väga suur, mistõttu valas ta selle laulu “Always on My Mind”), uuest elukaaslasest Linda Thompsonist, Elvise kontserdist “Elvis: Aloha from Hawaii”, mida vaatas satelliitelevisiooni abil terves maailmas 1,4 miljardit inimest! Ja otse loomulikult on juttu ka Elvise karjääri viimastest aastatest, depressioonist, tablettidest, soovist vabaneda oma senisest mänedžerist (see kahjuks ei õnnestunud), terviseprobleemidest, viimaseks jäänud aastast 1977, viimasest esinemisest 25. juunil 1977 ja Elvise viimasest elupäevast 15. augustil 1977 ja ka tema matustest.

Raamatu järelsõnas kinnitab autor, et ühes asjas eksis Elvis sügavalt. Elvis oli kartnud, et pärast surma ta unustatakse, läks aga vastupidi. Talle on pärast surma austust avaldatud rohkem kui eluajal. Plaatide läbimüügi kohest kasvu 1977. aastal oli ju oodata, aga jätkuv huvi tema vastu sealt edasi tähendas seda, et tema plaate on müüdud üle miljardi eksemplari ja seda polnud mitte keegi osanud ennustada.

Mõned mõtted veel:

Mitte miski ei seleta seda, miks nelikümmend aastat pärast surma on Elvis ikka üks lähimineviku tuntumaid kujusid, ja ajakirja Forbes andmetel toob tema pärand aastas sisse hinnanguliselt viiskümmend viis miljonit dollarit;

Elvis polnud koolitatud laulja, ta kuulas ja õppis ning lood, mida ta esitas, polnud ülesehituselt keerulised, aga kui ta noorukina oma anuva ja igatseva falsetiga või keskealise üksildase mehena kahetsusest katkeval häälel laulis, tundsid miljonid inimesed selle emotsiooni ära;

Elvis suutis lauluga edasi anda seda, mida suutsid väga vähesed;

Bob Dylan on ütelnud: “Esimest korda Elvist laulmas kuuldes oli mul tunne, nagu oleksin vanglast pääsenud. Tänan jumalat Elvis Presley eest.”

Raamatu lõpus leiab veel igasugu põnevat materjali – mis sai nendest inimestest, kes olid Elvise elus olulisel kohal, pärast Elvise surma, kuid ka Elvis Presley parimad salvestused (Elvis salvestas ligikaudu 750 laulu), kasutatud kirjandus, märkused peatükkide kaupa, register, laulude pealkirjad, mida raamatus mainitakse ja ka mitmel kriitpaberil olevad fotod.

Usun, et peaaegu 350 lehekülge lugemist, ilus ja uhke köide on tõeline maiuspala kõikidele Elvise fännidele, kuid ka neile, kes selle legendiga esimest tutvust teevad.


Agatha Christie „Surm Niilusel. Hercule Poirot’ mõrvamüsteerium“ (Varrak)

Agatha Christie 1937. aastal ilmunud romaanis pöördub Hercule Poirot poole rikas noor abielunaine Linnet Doyle. Poirot kavatseb parajasti asuda lõbusõidule Niilusel ning sama plaan on ka Linnetil ja tema vastsel abikaasal. Linnet on abiellunud oma sõbranna peigmehega ning muidugi pole nüüd enam sõprusest juttugi. Pettunud ja kibestunud Jacqueline de Bellefort jälitab noorpaari kõikjal ja püüab nende elu igati ebamugavaks teha. Selgub, et temagi on aurikule pileti ostnud, ning kuigi Poirot ei nõustu Linneti soovil Jacqueline’i takistama, aimab tema süda halba. Aurikul on koos kirev seltskond ning kui seal toimubki mõrv, selgub muidugi, et midagi varjata on kõigil. Ja muidugi peab Poirot oma hallide ajurakkudega lahendama mõistatuse, mis osutub seekord üsna keeruliseks.

“Surm Niilusel” on Agatha Christie kirjutatud krimiromaan, mis ilmus esimest korda Suurbritannias 1937, väljaandjaks Collins Crime Club, aasta hiljem ilmus see USAs, väljaandjaks Dodd, Mead and Company. Mulle tundub, et eesti keeles ilmus “Surm Niilusel” esimest korda 1997. aastal.

“Surm Niilusel” on kindlasti üks kuulsamaid Agatha Christie kirjutatud Poirot’-lugusid, mille põhjal tehti 1978. aastal ka samanimeline populaarne film – selles kehastas Peter Ustinov esimest korda Hercule Poirot’d (pärast seda mängis Ustinov veel viies Poirot’-filmis). Filmi režissööriks oli John Guillermin ja filmis mängisid veel mitmed kuulsad näitlejad: Bette Davis, Maggie Smith, Jane Birkin, Mia Farrow, George Kennedy, David Niven, Jack Warden ja Angela Lansbury.

2004. aastal nägid seda lugu esimest korda ka telesarja “Poirot” vaatajad. Teate ju küll seda populaarset sarja, mille nimiosas suurepärane David Suchet. Telesarjas oli mõningaid asju, mis raamatus leidsid kajastamist veidi teisiti.

2003 aastal ilmus ka “Surm Niilusel” koomiks, 2007. aastal ka samanimeline videomäng.

Mulle tundub, et selle raamatu uue ilmumise põhjuseks on see, et aastal 2021 peaks kinodesse jõudma uus film “Surm Niilusel”. Raamatu kaanepilt on sarnane filmiplakatile. Uue filmi režissööriks on Kenneth Branagh, kes kehastab ka Poirot’d, filmis löövad kaasa ka Gal Gadot, Armie Hammer, Rose Leslie, Annette Bening, Dawn French, Jennifer Saunders, Russell Brand, Adam Garcia jpt.

Selles loos uurib Poirot keerulist kuritegu, mis on toimunud väikesel aurikul (selle nimeks on Karnak) Niilusel. Aurikul toimub kolm mõrva, mida Poirot hakkab uurima koos oma sõbra, härra Race’iga.

Veidi selle põneva loo sündmustest ka, kuigi krimkade puhul on alati see oht, et ei tohi palju rääkida, kuna nii võib lugejal igavaks minna, aga veidi ikkagi – Linnet Doyle ja tema abikaasa Simon Doyle on pulmareisil Egiptuses. Simon Doyle oli varem kihlatud Linneti parima sõbranna Jacqueline De Bellefortiga.

Doyle’id lähevad laevareisile Niilusel nagu ka paljud teised reisijad – Salome Otterbourne ja tema tütar Rosalie, proua Allerton ja tema poeg Tim, Linnet Doyle’i ameeriklasest advokaat ja eestkostja Andrew Pennington, Linnet Doyle’i toatüdruk Louise Bourget, ameeriklanna preili Van Schuyler ja tema nõbu Cornelia Robson, preili Van Schuyleri seltsidaam preili Bowers, salapärane mees, kel nimeks härra Ferguson, arheoloog sinjoor Richetti, vaikne mees James Fanthorp, Austria doktor Bessner ja Jacqueline De Bellefort. Loomulikult on seltskonnas ka Hercule Poirot, kelle Linnet Doyle on endale appi palunud. Raamatu alguses saame kõikide nende tegelastega tuttavaks, ja saame teada, mis sellise kirju seltskonna Egiptusesse viib.

Jacqueline on järgnenud Linnetile ja Simonile pärast nende pulmi kõikjale, mistõttu on noorpaar üsnagi pahane. Ühel õhtul räägib De Bellefort Poirot’le, et tahaks noorpaari tappa. Kui nad eelmisel päeval käisid templit vaatamas, oleks üks suur kaljurahn peaaegu Linnetile peale kukkunud! Poirot, Linnet ja Simon kahtlustavad, et selles on süüdi Jacqueline, kuid veidi hiljem selgub, et Jacqueline oli terve päeva laevas, mistõttu ei saa ta süüdi olla.

Poirot kohtub ka härra Race’iga, kes liitub meie seltskonnaga, kui laev on teel tagasi. Race kinnitab Poirot’le, et üks reisijatest on ohtlik kurjategija, kes ei tagine ka sooritab ka mõrvade ees. Samal õhtul joob Jacqueline end purju, võtab välja püstoli ja laseb Simonit jalga. Simon nõuab, et Jacqueline’i eest tuleb hoolitseda enne teda, mistõttu preili Robson ja Fanthorp viivad Jacqueline tagasi ta kajutisse. Nad toovad ka doktor Bessneri, kes hoolisteb Simoni eest ja on tema juures terve öö. Preili Bowers on Jacqueline juures terve öö. Hiljem räägib Fanthorp Bessnerile, et relv on kadunud.

Järgmisel päeval leitakse Linnet surnuna – teda on tulistatud. Poirot leiab seinast suure tähe “J”. Kadunud on ka Linneti hinnalised pärlid.

Nüüd hakkab Poirot reisijaid küsitlema. Ta märkab, et paljud kuulsid öösel sulpsu vees ja jooksmishääli. Preili Schuyler kinnitab, et tema kuulis sulpsatust ja nägi, kuidas Rosalie Otterbourne viskas midagi vette. Rosalie kinnitab, et tema ei ole lahkunud oma kajutist ja pole midagi ka vette visanud. Ka Louise Bourget räägib oma kahtlustest Poirot’le, kuid viimane ei taha seda juttu uskuda. Poirot leiab, et kuigi Jacqueline on peamine kahtlusalune, siis ei ole ta seda mõrva sooritanud, kuna tal on alibi terveks ööks. Poirot on kindel, et keegi nägi, kuidas Jacqueline tulistas Simonit ja kasutas võimalust, et tappa Linnet ja lavastada Jacqueline süüdlaseks.

Mõrvarelv leitakse jõest, mis tekitab Poirot’s segadust, sest kui keegi oleks tahtnud lavastada Jacqueline’i süüdlaseks, siis oleks olnud loogiline jätta relv Jacqueline’i kajutisse.

Vähehaaval hakkab Poirot mõistma, mis öösel juhtus. Ta taipab, et Rosalie viskas jõkke oma ema alkoholi tagavarad. Poirot kahtlustab, et Rosalie nägi, kuidas keegi lahkus Linneti kajutist, kuid Rosalie ei ole selle väitega nõus. Lõunalauas kinnitab härra Race kõikidel reisijatele, et kõik kajutid otsitakse läbi, et leida kadunud pärlid.

Preili Bowers annab pärlid tagasi ja räägib Poirot’le, et need võttis preili Schuyler, kuna ta on kleptomaan. Veidi hiljem selgub, et pärlid on võltsitud. Ja siis, leitakse oma kajutist ka tapetud Louise Bourget. Tema käes oli raha, mistõttu arvatakse, et ta üritas mõrvarilt raha välja pressida.

Poirot ja Race lähevad doktor Bessneri kajutisse ja räägivad doktorile ning Simonile, mis on juhtunud. Sisse astub ka Salome Otterbourne, kes ütleb, et teab, kes tappis Linneti ja Louise’i. Simon karjub, miks naine ei olnud seda rääkinud kohe, kuid enne kui Salome lõpetab oma loo, tulistatakse teda selja tagant ja ta sureb! Kolm laipa!

Peaaegu kõik reisijad tulevad kajutisse vaatama, mis on juhtunud – esimesena saabub Tim. Poirot tunneb mõrvarelva ära, see peaks olema Andrew Penningtoni relv, keda ennast kohal ei ole. Poirot soovib Penningtoniga tunni aja pärast kohtuda. Enne seda kohtub Poirot Timiga ja räägib talle, et just tema varastas väärtuslikud pärlid. Timil on liitlane Inglismaal, kes tegi valmis võltsingu. Tim vahetas originaali võltsingu vastu. Samas ei tea Tim seda, kas Linnet oli juba sel hetkel surnud, kuid ta arvab, et ei kuulnud Linneti hingamist.

Siinkohal peab mainima, et Rosalie oli Timi näinud, kuid ta polnud sellest rääkinud mitte kellelegi, kuna naine oli mehesse armunud. Poirot ütleb, et ei räägi politseile varastatud helmestest, et Tim saaks abielluda Rosalie’ga.

Kui Poirot kohtub Penningtoniga, selgub, et Pennington oli varastanud osa Linneti rahadest ja üritas saada Linneti allkirjastama dokumente, mis vabastaksid ta süüst. Õige varsti märkas Pennington, et Linnet oli dokumente väha tähelepanelikult lugenud, mistõttu oleks Pennintoni tegu välja tulnud. Pennington sai teada, et Simon ei lugenud neid dokumente, vaid allkirjastas need kohe. Seetõttu üritas Pennington tappa alla lükatud kaljurahnuga, et saaks asju ajada ainult Simoniga. Samas kinnitab Pennington, et tema Linnetit ei tapnud, millega nõustub ka Poirot.

Paljastusi on selles loos veel. Fanthorp on advokaadibüroost, ja ta kahtlustab Penningtoni mitmes kuriteos. Fanthorp tuli laevale, et Linnet ei kirjutaks alla kahtlastele dokumentidele (korra varem oli ta selles juba õnnestunud). Härra Richetti on aga Race’i otsitud kurjategija. See sai selgeks Race’ile siis, kui oli kuulnud Richetti saadud telegrammist, mis sisaldas salasõnumit.

Poirot räägib Race’ile, et ta teadis juba palju varem, kes on mõrvar, kuid ta tahtis saada selguse majja ka pärlitega ja suure kaljurahnuga. Lõpuks räägib Poirot Race’ile, preili Robsonile ja doktor Bessnerile, kes on mõrvar. See on kindlasti ka lugejale üsnagi ootamatu, sest tegelikult on mõrvade taga kaks inimest, kes on sepitsenud valmis väga salakavala plaani. Saame teada, mis oli juhtunud Jacqueline’i ja Simoni vahel, kui oli kuulda tulistamist, saame teada, miks tapeti Louise ja proua Otterbourne.

Ja nagu ikka, paljude mõrvade põhjuseks on olnud raha ja see salakaval armastus, nii on asjalood ka seekord. Kuid see lugu pole Poirot’ selgitustega ja avastustega veel läbi, sest selle loo lõpp saab veelgi ootamatuma pöörde.


Juhani Püttsepp „On kuu kui kuldne laev“ (Tänapäev)

Sõjasügisel 1944. aastal jätsid tuhanded Eestis ja Lätis maha oma kalli kodu, et pageda üle mere Rootsi. Paadipõgenike seas oli palju lapsi.

Nende mängud jäid korraga katki, sest tuli alustada ohtlikku reisi tormisel Läänemerel. Väike tüdruk Keete kaotab lainetesse oma kaisukaru Pätsi, aga nagu väikese ime läbi leiab selle taas üles. Lõpuks paistab tema perele ka Rootsimaa rand, kus ees ootavad kakaokruus, täisaun ja koduigatsus …

„On kuu kui kuldne laev“ pälvis kirjastuse Tänapäev, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja ajakirja Täheke 2019. aasta lastejutuvõistlusel kolmanda koha.

Tean Juhani Püttseppa suurepärase ajakirjaniku ja kirjanikuna, kes kirjutanud suurepäraseid looma- ja looduselugusid, näiteks tema loomaaialood ajakirjas Lemmik, raamat “Portreed Tallinna loomaaiast” (Eesti Ekspressi Kirjastus 2008) ja “Sammud omas Eestis” (Loodusajakiri 2012), kuid ta on kirjutanud ka varem igati vahvaid lasteraamatuid nagu “Tsss … Kuula! (Päike ja Pilv 2016), “Mustad linnud” (2016), “Gibraltari laevakoerte ühing” (Tänapäev 2015), “Toad täis nukkude jutte” (2011), “Väikese hundi lood” (Päike ja Pilv 2009).

Juhani Püttsepp alustab oma uut imelist ja kaasahaaravat lasteraamatut “On kuu kui kuldne laev” selliste mõtetega – oled sa tähele pannud, et väikesed lapsed tahavad ruttu suureks saada? Neile tundub täiskasvanud inimeste elu vist tohutult huvitav. Viieaastane igatseb juba kooli minna, seitsmene soovib, et ta oleks kümnene, ja kümneaastane, et ta oleks viieteistkümnene …

Huvitav, et mingis vanuses kaob inimesel soov vanemaks saada. Kas juhtub see 15- või 25-aastaselt, aga ükskord kindlasti. Küsi oma vanemate käest! Kas nad tahavad ikka veel vanemaks saada, kui nad on juba 40- või 50-aastased? Küll tuleb ette, et mõned vanemad inimesed tahaksid taas saada lasteks. Kui vaid leiduks pudel imejoogiga “75 aastat nooremaks”, rüüpaksid paljud seda meelsasti, et siirduda tagasi lapseikka.

Saame tuttavaks ka ühe vanadaamiga, kes sellest just unistabki. Ta nimi on Keete, pea täiesti hall, 83 aastat vana, ja tal on kombeks kõnelda oma mängukaruga, kel nimeks Päts. Keete räägib Pätsile, et praegusaja lapsed elavad õnnelikul ajal, sest ei ole sõda. Ja just sõjaajast me nüüd edasi lugeda saamegi.

Saame tuttavaks väikese Keetega, kes elas oma perega (isa Eduard ehk Eedu, ema Juta) mereäärses väikelinnas kirsipunases majas ülemisel korrusel. Keete toa aknast paistis nende pere aiapoolel õunapuu ja mõni peenar, teine aiapool kuulus alumise korruse rahvale. Üle kõrvalmajade katuseviilude võis näha ka killukest sinavat merd ja jõesuu sadamat paatide mastidega. Kalalõhnalist sadamat oli Keetele tutvustanud naabermaja Jaan, tüdrukust mõned head aastad vanem poiss. Jaani lell ehk isa vend töötas seal sadamakaptenina.

Keetele meeldis rannas suplemas käia, mere ääres kive ja teokarpe korjata, sadamast kala osta, kui isa teda sinna saatis. Teinekotd jalutas Keete koos vanematega sadamasse seal seisvaid laevu vaatama. Need olid põhiliselt kalapaadid, aga ka mõned purjekad ja üks suurem sumplaev, mis läis kaugemal merel. Keete teadis, et üks purjekatest kuulus tema pinginaabri Mareti isale, kes oli ärimees. Keetele meeldis sadamas, aga ise ta polnud paadiga merel sõitmas käinudki. Tema vanemad ka vist ei olnud, sest ema Juta kartis natuke merd.

Nii Keete ema kui ka isa pärinesid sisemaalt. Nad olid selles väikeses rannikulinnas leidnud töökohad ja õpetasid samas koolis, kus Keete käis. Oma tütrele nad tunde siiski andma ei pidanud. Kevadel oli Keetel koolis seljataha jäänud teine klass. Saame lugeda ka sellest, mida Keete suvel tegi, näiteks mängis ta poodi, kuhu pani “müüki” rannast korjatud teokarpe ja kivikesi ning aiast korjatud mustsõstraid.

Saame tuttavaks ja alumise korruse lastega – 10-aastane Rein, viieaastased kaksikud Reet ja Villu ning kolmene Riina. Nemad pidid sageli üksinda kodus olema, kuna nende ema Ellen töötas sõjaväehaiglas operatsiooniõena. Teda oli seal alatasa vaja, eriti viimasel ajal oli haigeid haavatud sõdureid palju. Nende isa teenis juba teist aastat Saksa sõjaväes, oli lahingumöllus Venemaal. Keete ema ohkas ja ütles, et see sõda on ikka hirmus asi, lõhub pered laiali, hea et nemad koos saavad olla.

Sõda võis tõesti hirmutav olla – seda sai Keete omal nahal tunda, kui isa Eedu ta ühel ööl üles äratas. Tuli minna keldrisse varjule, sest linna pommitati. Nii ülemise kui ka alumise korruse elanikud olid keldris koos. Järgmisel päeval käis Keete koos isaga linna tekkinud varemeid vaatamas. Üks maja oli pihta saanud ja maha põlenud. Õnneks keegi ei olnud viga saanud, inimesed olid jõudnud varju minna. Põlengu kirbe lõhn jäi sellest hommikust Keetele elu lõpuni meelde.

Järgnevatel päevadel pani Keete mitmel korral tähele, et isa ja ema rääkisid omavahel murelikult millestki. Kas nad olid tülis? Ühel päeval ütles isa Eedu Keetele, et nad peavad varsti oma kodust ära minema. Koju jääda on ohtlik, sõda käib ja lahingud jõuavad varsti ka nende linnakesse. Isa ütles, et koos lahingutega tulevad ka uued valitsejad ja nemad võivad ta isegi vangi panna.

Isa meenutas Keetele seda, mis juhtus Jaani isa ja emaga. Nad võeti kinni, viidi Siberisse vangi ja tänini ei ole neist mingeid teateid. Jaani isa ja ema ei olnud mitte milleski süüdi. Jaani isa oli sealsamas kooli juhataja. Keete isaga võis minna samuti, kui punased, vene väed võimule tulevad. Neli aastat tagasi tungisid vene väed Eestisse ja panid oma võimu maksma. Siis algas sõda ja sakslased ajasid punased minema. Nüüd olid punased aga tagasi tulemas. Isa ütles Keetele, et nad peavad põgenema üle mere, kuid Keete ei tohi sellest mitte kellelegi rääkida!

Veidi hiljem sai Keete teada, et isa sõbral, onu Olevil, kes töötas fotograafina, oli paat ja just sellega sõidetakse Rootsi. Kui kauaks Rootsi minnakse? Isa arvas, et nii kauaks kui sõda lõpeb. Milla tuleb pakkima hakata? Isa lubas sellest õigeaegselt teada anda. Keete oli kindel, et tema võtab kaasa kivikollektsiooni – ja Pätsu.

Tuttavaks saame ka Keete pinginaabri Maretiga. Maret oli peen tüdruk – hoolitsetud joon torkas silma tema soengus, taskurätis, kingades … Tüdruku ema oli mõned aastad varem surnud kopsuhaigusesse – tuberkoloosi – tema isa Elmar oli uuesti abiellunud. Isa uut abikaasata nimetas Maret tädiks, kes tema eest hoolitses. Maret oli tulnud nüüd vaatama Keete “poodi”, kuid näitas ise Keetele apelsini, mis pidi ka imeliselt maitsev olema. Mareti isa oli selle Rootsist saanud. Nüüd ei jäänud ka Keetel muud üle, kui ütelda, et ka nemad lähevad varsti Rootsi ja talle tundus, et võib-olla on see apelsini-Rootsi päris tore paik.

Ühel ööl ärkas Keete võõra heli peale. Pommitamine see ei olnud. Keete piilus aknast õue – ema ja isa olid õues ja kaevasid nende ajapoolele mingit auku. Keset ööd! Nad panid auku ühe tumeda kasti. Keete oli kindel, et kastis pidi olema küll üks saladus – isa ja ema saladus.

Ühel suvehommikul sai Keete teada, et alumise korruse lapsed ja nende ema Ellen sõidavad sumplaevaga Saksamaale. Saksamaast teadis Keete pisut rohkem kui Rootsist. Samal päeval ülatas ema Keetele väikese seljakoti. Sinna tuli pakkida need mänguasjad, mis tüdrukule kõige rohkem meeldisid, sest ka nemad põgenevad sellel öösel. Mitte “sõidame Rootsi”, vaid “põgeneme!” Ja veel, ära hakkavad sõitma ka naabri-Jaan ja tema lell, kes plaanivad põgeneda sadamas oleva päästepaadiga. Ka Mareti isa plaanib oma perega minna, tema plaanib minna oma purjekaga, kui ta tahab veel inimesi peale võtta, inimesi, kes on lubanud talle kullas maksta, ja on ju Mareti isa ikkagi ärimees.

Keete, ema Juta, isa Eedu, onu Olev, onu Olevi kaaslane tädi Irma ja Päts on sunnitud põgenema madala kalapaadiga, mis mõeldud rannavees kalastamiseks. Olevil polnud enam paremat võtta, sest paremad paadid olid juba läinud või olid sakslased need ära võtnud. Pidid ju ka sakslased sõja eest põgenema. Esialgu tuli meie paadiseltskonnal liikuda vaikselt, ööpimeduses, sest muuli juures oli sõdurite vahipost ja nemad võisid tulistada. Õnneks pääsesid meie põgenikud merele.

Ja see on tõepoolest põgenemine, mitte lihtsalt lõbureis Rootsi. Paadil, milles olid Keete ja tema pere, läks katki tüür, õnneks on lähedal väike saareke, kuhu pääseti varju tuule ja vihma eest. Vetevoogudesse läks kaduma Päts, kuid järgmisel päeval leidis Keete on lemmikkaru väikese saare rannast. Õige varsti märkas meie hädasolijaid merepäästepaat, mille solid naabri-Jaan ja tema lell. Merepäästepaat oli ette nähtud kaheksale inimesele, kui Jaani lell võttis peale ka Keete, tüdruku ema ja isa ning onu Olevi ja tädi Irma. Nüüd oli päästepaadis 12 inimest, kes kõik soovisid saada Rootsi.

Ühel hetkel oli näha suhteliselt lähestikku kolme laeva – merepäästepaat, purjekas ja sumplaev. Kõikidel neil meile juba tuttavad tegelased, kuid loomulikult veel ka teisi, kellega tuttavaks saame. Edasi juba torm, vihm, merehaigus, ja lennuk, millel punased viisnurgad tiibade all. Masti tõmmati punase ristiga lipp, mis pidi kõnelema sõjalennukile selget keelt: siin on põgenikud, haiged, mitte sõdurid. See ei “seganud” sõjalennukit avamast tuld … oli haavatuid, surnuid ja üks kolmest merel olnud sõidukist läks kahjuks põhja … ma ei ütle siinkohal, milline neist, nii on Sul lihtsalt põnevam lugeda.

Kaks laeva liigub siiski edasi Rootsi poole, kuni märgatakse sõjalaeva! Õnneks oli see rootslaste alus, kes põgenikud meelsasti vastu võttis ja paati pukseerima hakkas.

Lõpuks jõuti Rootsi, Gotlandi rannikule linnakesse, mil nimeks Slite. Seal ootasid põgenikke ka lotad ehk Rootsi sõjaväe vabatahtlikud abilised, kes põgenikke igati aitasid. Slites käime ära veel ka täisaunas, joome sooja kakaod, saame teada, et põgenikke oli seal veel teisigi, nii eestlasi, lätlasi kui ka liivlasi. Saame osa elust kohaliku kooli võimlas, kuhu olid maha laotatud õlgmadratsid, kohalikud lapsed tõid põgenike lastele mänguasju, kuni saabus ka igati liigutav viimane õhtu põgenikelaagris Slite koolimaja võimlas.

Raamatu lõpus saame teada sedagi, mis sai sellest loost meile tuttavaks saanud paadipõgenike lastest edasi. Juttu on veel ka Gotlandi Östergarni kiriku juurde ehitatud kivipaadist, mis meenutab midagi nii Keetele kui ka Jaanile, kus on arvatavasti kõige õigem koht mälestada ka ühte tegelast, kes sellel teekonnal merepõhja jäi …

Selline imeliselt nukker ja kaasahaarav lugu on selles raamatus. Ilus, traagiline, nukrameelne põgenemisteekond, mida pidid üle elama ka paljud lapsed … Väga kaunilt ja stiilselt kujundatud raamat, suurepäraste illustratsioonidega Gundega Muzikante sulest.


Maria Ballarin „Elas kord ... vanad head muinaslood“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Lapsepõlves vanematelt ja vanavanematelt kuuldud õpetussõnad tuginesid kolmele hariduslikule alustalale: üldised väärtused, käitumisnormid ja sotsiaalsed oskused, mida enamjaolt anti edasi lugude ja legendidega. Charles Perrault’, vendade Grimmide, Hans Christian Anderseni, Charles Dickensi ja paljude teiste kirjameeste muinasjutud pandi kirja eesmärgiga selgitada, kuidas eristada head kurjast, olla hooliv kaaslane, teha oma tööd hästi ning väärtustada armastust, sõprust ja perekonda.

Nüüd on need muinaslood ja õpetlikud jutukesed koondatud sellesse möödunud aegade esteetikat kandvasse raamatusse, et valmistada lugejale sama palju rõõmu kui minevikus, lugude loomise ajal.

Kui Sulle muinasjutud meeldivad, siis on see üks igati väärt raamat, mis räägib lugejale muinasjuttudest, tutvustab muinasjutte, kuid juttu on ka paljust muust, mis muinasjuttudega seostub. Lisaks on siin ka rikkalikult illustratsioone, nii vanaaegseid kui ka uusi.

Mulle meenuvad omast lapsepõlvest kaks ägedat raamatusarja: “Saja rahva lood” ja “Muinaslugusid kogu maailmas”, mis olid kindlasti ka minu toonased lemmikud, sest neis raamatutes oli muinasjutte väga-väga palju. Seetõttu on põnev kätte võtta raamat, mis muinasjuttudest kirjutab ja põhitõdesid lahti seletab.

Selle raamatu sissejuhatuses tõdeb Maria Ballarin, et lapsepõlv kuulub mälu varasalve, kuhu pannakse tallele elu kõige õnnelikumad päevad. Meie mälestustes on see aeg, mida valitses kõikvõimas kujutlusvõime ning maailm oli tulvil haldjaid, metsavaime ja päkapikke. Sel ajal saime palju teada selle kohta, kes me praegu oleme. Ehk on nüüd kätte jõudnud aeg need teadmised uuesti välja otsida ning edasi anda omaenda lastele.

Maria Ballarin räägib edasi endisaegsetest väärtustest. Möödunud sajanditel käis õppimine tavaliselt kahel viisil. Üks neist oli matkimine, mis tähendas, et kõige nooremad järgisid nii tegudes kui ka kõnes igati vanemate eeskuju. Teine viis oli õppida läbi muinasjuttude, legendide, valmide või lühilugude, mis levisid esmalt suuliselt ja hiljem kirjalikult ning moodustavad kõikide rahvaste folkloori aluse.

Ja veel, huvitaval kombel on peaaegu kõigis kultuurides väga sarnane klassikaliste muinasjuttude varamu, mille vahendusel lapsed omandasid käitumismudeleid, üldisi väärtusi ja kõiksugu sotsiaalseid oskusi, mis aitasid neil saada ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks. Edasi on juttu ka tänapäevastest väärtustest. Raamatu autor ütleb, et ehkki levinud arvamuse kohaselt suudab igaüks sünnist saadik heal ja halval vahet teha pelgalt tänu sellele, et ta on inimene, ei pruugi see tingimata nii olla. Seetõttu on lapsi ammustest aegadest juhatatud eelistama käitumis- ja teguviise, mis aitavad ühiskonnas võimalikult hästi toime tulla …

Naasmine lugude juurde, mis algasid sõnadega “Elas kord …”, ja fantaasiamaailma avastamine aitab ergutada laste loovust, ent eelkõige kingib see neile ühsikonnas hakkama saamiseks väga vajalikud oskused: kuidas seista silmitsi kurjade või negatiivsete tegelastega, tunda ära kõige tähtsamaid isikuomadusi ja et neid tuleb arendada, ning samuti teadmised sellest, milliseid kitsaskohti vältida.

Juttu on ka muinasjuttude õigest algusest ja õigest lõpust, kuid ka sellest, et raamatus on kolm osa – kolm osa peegeldavad vanade heade muinasjuttude sotsiaalset ja kultuurilist arengut. Esimesse osasse on koondatud kõige traditsioonilisemad muinasjutud ja illustratsioonid: siit leiab valiku jutte, mis meeldisid juba meie vanavanematele. Teises osas on tegu igihaljaste lugudega, samas kui pildid muutuvad samm-sammult üha tänapäevasemaks. Kolmas osa on kogumik valme ja muid üleilmselt tuntud lühilugusid, mille väärtused ei jää all muinasjuttude omale. Maria Ballarin tõdeb, et seda raamatut sobib lugeda terve perega.

Enne, kui jõuame muinasjuttudeni on raamatus juttu veel olulistest asjadest. Näiteks väärtused ja moraal. Kõik kõrgelt hinnatud muinasjutud kätkevad endas moraali, mis pole midagi muud kui universaalne tarkusetera, mis aitab igal inimesel käia eluteed puhta hingega ja moraalselt vastuvõetavalt. Lisaks moraalile rõhutavad muinasjutud otse või kaudselt väärtusi, mida nende jutustamisega tahetakse edasi anda või selgeks teha. Siin loeme ka sellest, kuidas muinasjutud on õppimise teenistuses ja sotsiaalsetest väärtustest.

Seejärel juba märgusõna “sõprus” – väike rühm sõpru (alati ainult käputäis, sest tõelisi sõpru on vähe ja neid valitakse hoolega) on sotsiaalne mikrokosmos, milles tärkavad esmased kiindumused ja arenevad inimestevahelised suhted. Sõbrad on need, kes meile ka palumata appi tõttavad, kellega me jagame huve ja hobisid ning keda tuleb hoolega hoida. Juttu on kujuteldavast sõbrast, lugudest sõprusest, nt. “Lumekuninganna”, “Bremeni linna moosekandid” ja “Karikakar”.

Edasi loeme ka heast kasvatusest, sest traditsioonilise muinasjutu üks eesmärke on õpetada muinasjutukangelaste käitumise näitel lastele sotsiaalseid norme. Vooruste hulka, mida soovitatakse edasi anda kuuluvad vanemate austamine, sõnakuulelikkus, oskus avalikus kohas või teatud sotsiaalsetes olukordades kombekalt käituda, pidada puhtust või kasutada viisakusväljendeid nagu “palun” ja “tänan”. Juttu on ka koolikeskkonnast, näidetena on toodud “Alice Imedemaal”, “Pinocchio”, “Kuldkihar ja kolm karu”.

Ja veel, juttu on ka inimesest ja ühiskonnast. Esmalt hõimu ja hiljem kindla ühiskonna hulka kuuludes tuleb lapsel maast madalast õppida elama teistega koos ja kõike jagama, ilma et sellest tekiks tüli. Käitumise sotsiaalsete aluste omandamine võib vahel olla vaevarikas, ent osutuda palju meeldivamaks, kui see toimub lugude ja muinasjuttude kaudu. Autor räägib meile ka sõnast “moraal”, pühade tähistamisest ja sotsiaalsetest probleemidest.

Muinasjuttudes ei pääse üle ega ümber ka armastusest. Sellest maailma liikuma panevast tundest on palju kirjutatud ja kirjutatakse veelgi. Romantiline armastus äratab inimestes alates lapseeast (sest ka lapsed armuvad ja kogu hingest) tundeid, mis raputavad keha ja halvavad vaimu. Loomulikult ei jää armastus kõrvale ka muinasjuttudest, kus seda käsitletakse kõikvõimalikest vaatenurkadest. Autor räägib meile võimatust armastusest, õnnetust armastusest, pealesunnitud armastusest, kuid ka printsidest ja printsessidest.

Edasi veel ka pere tähtsusest ja loodusest hoolimisest, kuni jõuame endisaegsete muinaslugude juurde. Autor ütleb, et selle raamatu esimest vanade heade muinasjuttude valikut saadab vanavanemate ja vanemate rõõmustamiseks möödunud aegade esteetika.

Raamatu esimesse ossa on koondatud muinaslood, mille omal ajal kogusid rahvasuust kaks selle žanri peamist tugisammast: Charles Perrault ja vennad Grimmid, kuid ka lennuka kujutlusvõimega Hans Christian Andersen, lisaks veel ka Charles Dickensi, Jonathan Swifti ja Robert Louis Stevensoni noortele sobivad seiklusjutud ja klassikute klassiku Carlo Collodi suurepärase jutustus kuulsast puunukust. Nii jutustab Maria Ballarin mõnusate kokkuvõtetega sellistest muinasjuttudest/lugudest nagu “Punamütsike”, “Punased kingad”, “Lumivalgeke”, “Lumemees”, “Hamelini linna vilepuhuja”, “Oliver Twist”, “Uinuv kaunitar”, “Aarete saar”, “Gulliveri reisid”, “Kolm põrsakest”, “Lumekuninganna”, “Pinocchio”, “Hans ja Grete”, “Jõululugu”, “Saabastega kass”, “Kured”. Lisaks väikestele kokkuvõtetele on iga tutvustuse juures ka palju huvitavaid fakte ja teadmisi.

Teine osa on “Tänapäevased muinaslood”. Armastatud muinaslood on jääva väärtusega ega lähe kunagi moest, ent esitusviis võib neid uutele põlvkondadele kas lähendada või vastupidi, neid eemale tõrjuda. Illustratsioonid teisenevad või kohanevad uute aegadega teadikult ja pikkamööda, kaugenedes väikeste muudatuste abil möödunud aegade piltidest ning liikudes selgema joonega, palju õrnema ja lapselikuma esteetikaga joonistuste poole. Juttu on ka põlvkondade vahelisest erinevusest ja autoritest – Perrault’le, Andersenile ja vendadele Grimmidele lisanduvad Beatrix Potter, Lewis Carroll, Rudyard Kipling, Lyman Frank Baum, Harold Gray ja Dodie Smith.

Selles osas jutustab autor meile jällegi mitmetest vahvatest lugudest: “Bremeni linna moosekandid”, “Tuhat ja üks ööd”, “Tütarlaps väävlitikkudega”, “Peeter Pikk-kõrv”, “Lõvikuningas”, “Vankumatu tinasõdur”, “Tuhkatriinu”, “Mesilaste kuninganna”, “Võlur Oz”, “Annie”, “101 dalmaatsia koera”, “Jänese mõrsja”, “Roheliste viilkatuste Anne”, “Väikese Ida lilled”, “Alice Imedemaal”, “Pöial-Liisi”, “Kass, kes kõndis omapead”, “Kolm karu”, “Karikakar”, “Võluri õpipoiss”.

Raamatu kolmas osa on “Ajatud valmid”. Inimesed on alates vanadest hallidest aegadest jutustanud lühilugusid, mille tegelasteks on loomad või esemed, kes aga käituvad inimestena. Need lühilood sisaldavad õpetlikku järeldust (moraal), mis peaks lugejat harima ja mis selle tähtsuse rõhutamiseks paikneb alati loo lõpus. Tegu on valmidega – žanriga, millest võiks kokku panna lausa eraldi raamatu. Loeme klassikust autorist ehk Aisoposest, valmi tunnustest ja tuleviku väärtustest.

Valmidest on selle raamatu valikus: “Piimatüdruk”, “Maahiir ja linnahiir”, “Taadi tare”, “Hobune ja eesel”, “Talumees ja hobune”, “Kass ja hiir”, “Kes tallele kellukese kaela paneb?`”, “Kirsikivi”, “Karjapoiss, kes hüüdis hunti”, “Tigu ja jänes” jt.

Raamatu viimastel lehekülgedel on juttu veel ka mõnest teisest loost ehk “Dumbo”, “Bambi”, “Upsakas rotipreili”, “Lumivalge ja Roosipuna”, “Isekas hiiglane”, “Inetu pardipoeg”.

Selline vahva ja sisukas raamat muinasjuttudest, mis tõepoolest sobib lugemiseks nii väiksele kui ka suurele lugejale, nagu autor ütles, raamat tervele perele!


Lille Roomets „Minu elulugu. Jens Kuusk, 8-aastane“ (Tänapäev)

Maailma tähtsaim küsimus ei ole mitte see, kuidas ma siia ilma tulin, vaid see, kuidas kõige kiiremini kuulsaks ja rikkaks saada. Jens Kuusk ja tema sõbrad õpetavad selles raamatus, kuidas saaksid sina sama kuulsaks kui nemad. Või kümme korda kuulsamaks, aga selleks oleks vaja juba 10 elulooraamatut kirjutada ja nii palju raamatuid ei suudaks mitte keegi elu sees läbi lugeda. Isegi mitte kohustusliku kirjandusena.

Ja see ei ole veel kõik! Lisaks leiad siit raamatust kasulikke nippe, kuidas maksta kätte vastikule vanemale õele (või vennale).

Lille Roomets on varem avaldanud noorteromaanid „Üks väike valge tuvi“ ja „Üks väike valge sulg“.

Mulle tundub, et “Minu elulugu. Jens Kuusk, 8-aastane” on selle aasta üks humoorikamaid ja mõnusamaid Eesti autori kirjutatud lasteraamatuid (vähemalt nende raamatute seas, mida on mul õnnestunud sel aastal lugeda ja tutvustada), mis tegelikult ka täiskasvanud inimese/lugeja naerma ajab. Loed, ja itsitad, mõtled, et milliseid asju ise lapsepõlves sai kokku keeratud.

Raamatu alguses saamegi tuttavaks 8-aastase Jens Kuusega, kes räägib sellest, kuidas tal tuli mõte hakata oma elulugu kirja panema. Ta tutvustab ka oma sõpru – Voltsi ehk Oliver Veedot ja Petsi ehk Artur Petersoni, kes on samuti 8-aastased. Nemadki mängivad raamatus olulist rolli.

Jens kinnitab, et see on tema elulooraamat, ja kuna ta elab ilgelt vanaks, no nii 30-aastaseks, siis võib temalt mitut elulooraamatut oodata. Jens lisab, et tema, Pets ja Volts tõotavad pühalikult jääda igavesest ajast igavesti Kreisiks Kolmikuks ja maailma parimateks sõpradeks. Kirjas on ka see, et Jens plikadega tegemist ei tee, nemad mingu mängigu nukkudega või midagi! See raamat on poistele!!!

Jens ütleb, et selles raamatus saame lugeda erinevatest missioonidest, mis neil kolmel ette on tulnud. Tähtsad asjad, mis olid olulised ära teha ja mille pärast nad pahandada said. Jens lisab sedagi, et koolides õpetatakse täiesti mingeid kasutuid asju, millega pole päris elus väga midagi peale hakata. Nemad otsivad vastuseid palju olulisematele ja elulisematele küsimustele. See ongi nende missioon.

Esimeses missioonis saame lugeda sellest, kuidas Pets annab teistele teada, et tema vanemal õel Piial on mingid kahtlased käigud tekkinud, sest ta hiilib salaja Petsi eest ära ja ei taha enam temaga mängida. Volts on kindel, et on vaja järele uurida, mida Petsi õde varjab ja seda saab teha ainult luurates. Luuramiseks on vaja ennast maskeerida, selleks on vaja muutuda tüdrukuteks. Maskeerimiseks on vaja Petsi õe riideid, kuid ka Voltsi ema meikimise asju ja veidi ka õpetust Youtube’ist. Kuidas see meikimine ja luuramine poistel välja tuleb, seda pead ise edasi lugema, kuid ma kinnitan, et see on vägagi naljakas ja nagu enamus neist missioonidest, lõpeb ka see pehmelt öeldes, väikese pahandusega …

Teises missioonis saab lugeja tuttavaks Mäksiga, kel oli alati kommi või küpsist, kui õues ringi liikus. Jensil, Petsil ja Voltsil taskuraha väga ei ole, ja kui Jensil seda on, siis ostab ta endale jalgpallikaarte. Mäks ütkeb teistele, et temal rahaga muret ei ole, sest tal on võlurahakott. Ta näitab teistele tühja rahakotti, ja lisab, et ta läheb praegu poodi ja rahakotti tekib võluraha, mille eest ta uue paki komme ostab. Seetõttu otsustavad Jens, Pets ja Volts luurata, mis imeline rahakott Mäksil õigupoolest on. Meie kolmik järgneb Mäksile poodi, ja … ma ei tahaks Sulle siinkohal ju seda välja ütelda, kuid võlurahast ja imelisest rahakotist on asi väga kaugel … oodata on üsna suurt pahandust, mistõttu otsustavad ka meie peategelased salaja, kuid hirmus suure jooksuga poest lahkuda.

Kolmandas missioonis ostsutavad poisid endale raha teenida. Kas abiks oleks purkide ja pudelite korjamine või tasuks hoopis midagi maha müüa? Äkki sobiks müügiks Jensi sokid? Või äkki hunnik raamatuid? Raamatud on niikuinii Jensil läbi loetud, ta ei usu, et neid kunagi uuesti loeks. Pets küll kahtleb, kes suvel ikka raamatuid ostab, kuid proovida tasub. Jens paneb müüki veel ka ühe mängu ja mõned mänguautod, need ju puhta titekad. Poisid panevad voodilina õues maha, asjad müüki, panevad sildid juurde ja hinnaks 50 senti! Müük läheb suurepäraselt, sest üks väike tüdruk ja tema ema ostavad ära kõik 19 raamatut, kuid kas selle “müügiga” on rahul ka Jensi ema, kes kinnitab, et sellised raamatud maksavad poes 20 eurot tükk! Jens ei suuda mõista, kas on siis vaja koju sedavõrd kalleid raamatuid üldse osta …

Neljandas missioonis arvab Volts, et nüüd peaksid tema ja Jens hoopis Petsile mingi pahanduse korraldama, sest on ju nemad kumbki kodus pahandada saanud ühiste missioonide pärast. Jens ja Volts otsustavad minna Petsile pahandust korraldama, kuid selleks peavad nad minema kingapoodi, kuhu Jens on koos emaga läinud. Pahanduse tekitamiseks on vaja mänguhiirt ja klaaskuule, kuid ega seegi missioon just õnnestumisega lõpe, sest miks peavad Jens ja Volts klaaskuule riiulite alt tolmu seest otsima hakkama?

Viiendas missioonis otsustavad poisid välja uurida, kui palju viisakaid inimesi nende kandis elab. Nad otsustavad kõiki vastutulijaid tervitada, kuid näib, et vastutulijad pole sellest tervitamisest just teab mis õnnelikud, ainult üks vanamees annab poistele kolm kommi. Seejärel mõtlevad poisid välja selgitada, kuid paljud inimesed suvel kodus passivad – Jens ja Pets jooksevad uste taha, lasevad kella ja Volts märgib üles, kui paljud neist ustest avatakse. Kui nad seda teavad, siis topivad poisid kodusolijate postkastid võililli täis, sest nii saavad nad inimestele suve koju kätte! Mis sa arvad, kas inimestele meeldisid võililled postkastides?

Missioone on raamatus kokku 12. Järgmistes missioonides/lugudes saame lugeda sellest, kuidas poisid otsustavad suvise taskuraha saamiseks isegi veidi kirjata, kuid hiljem muutub see hoopis ägedaks prügikolli kampaaniaks, kusjuures ehitatakse ka suur prügikoll; korraldatakse kärutõukamise maailmameistrivõistlused, milleks on vaja Voltsi väikese õe lastekäru, mäge, millest käru alla lükata ja kiiret vanamemme, kes kärule järele jookseb, siit tekib poistel idee panna kirja vaatlustulemused “spordi” kasulikkusest; mängitakse ka viie eurose rahatähega seda mängu, milles rahale niit külge pannakse ja see kiirelt leidja eest ära tõmmatakse, seekord on leidjateks Piia ja tema peika, selles loos näitab Volts ka mustkunsti kaardipakiga või kas ikka näitab; raha teenimiseks võib ju ka jaanisanti joosta, kuigi ka see ei näi inimestele meeltmööda olevat, tulemuseks purk õunamoosi ja pool pätsi saia; korraldatakse ka kättemaksu missioon Piiale, kuid ka see läheb aia taha; otsustakse hakata äri tegema ja parim selleks näib olevat saapapuhastus, kuid kas hambapasta ja hambaharjaga saab ikka jalanõusid puhastada, veidi hiljem saava poisid ühelt vanamehelt saapaviksi ja saapaharja, kuid uskuge mind, kas see missioon lõpeb naljaka ebaõnnestumisega.

Viimases missioonis otsustavad meie peategelased välja anda ajalehe, mil nimeks “Ajaleht”, poiste kirjutatuna küll “AIALEHHD”. See on üsna naljakas ajaleht ja seda ei “trükita”/tehta palju, vaid üks eksemplar. Poisid saavad teada sedagi, et 20 eurot sellise ajalehe eest on palju küsida, kuid 50 sendiga läheb sellegi müük suurepäraselt!

Viimases peatükis saame teada, kuidas poiste suvi jätkub. Kuna missioonid on läinud aia taha ja lõppenud pigem vanemate käest riielda saamisega, siis poisid sel suvel missioone enam jätkata ei saagi. Jens annab teistele oma elulugu lugeda, mis vihastab Voltsi, sest siia ei saa ju ometigi kirjutada, et tüdrukud seda lugeda ei tohi, sest tüdrukud oleks ju ainsad, kes selle eest viiskümmend senti maksaksid.

Seetõttu kirjutab Volts: “NB!!! Tüdrikutel kahh lupatud luketa kui 50 fisgend sentti mulle maksatte!!! Jättge rahha prükigasdi kõrrfal olevase saappakarppi. Volts”

Vot sedasi. Selline naljakas lugu see 8-aastase Jensi elulugu. Humoorikad ja lahedad missioonid, mis ei lõpe küll väga hästi, kuid lõbus on neist lugeda kindlasti. Natuke sellist “hingamist”, mis oli kunagi Agu Sihvka lugudes, kuid siin toimetavad veidi pisemad poisid. Vahva on see, kuidas autor poiste mõttemaailma ja elulisi mõtteid edasi annab, sest tegelikult vist sedasi ju enamus pisikesi poisse mõtlebki.

Lahedad illustratsioonid on Valdek Alberi sulest.


Aarne Biin „Roosa rapsoodia“ (Eesti Raamat)

„Roosa rapsoodia“ on romaan ühe noore mehe muusikuks kasvamisest möödunud sajandi kuuekümnendail aastail, läbi ahistava vaesuse ning KGB jälitamise kiuste. Selle noore mehe, Aldo Merene süü nõukogude võimu silmis on ülisuur – tema isaks oli itaallasest Saksa ohvitser, Saksa julgeolekupolitsei ametnik. Kui isa sõjakeerises kadunuks jäi, suutis Aldo ema rinnalapsega kodumaale jõuda ja kasvatas poja üksi üles. Kuigi tal oli õpetajakutse, sai ta tööd vaid sanitari või koristajana. Sellega lapsele muusikaalast haridust anda polnud mingit võimalust. Seetõttu läks Aldo keskkooli asemel tehnikumi ja õppis nahktoodete tehnoloogiks, maakeeli kingsepaks – tehnikumis maksti isegi väikest stipendiumi. Aga unistus muusikukutsest oli nii võimas, et see viis ta lõpuks ikkagi konservatooriumi katsetele. Ja kuigi tal polnud piisavat alusharidust, võeti ta siiski vastu koorijuhtimise erialale.

Romaan keskendub toonasele üliõpilaselule, tudengite omavahelistele suhetele, armumistele ja lahkuminekutele, leivateenimisele kõrtsibändides. Aldo kuum lõunamaine temperament viib teda tihti sekeldustesse, eriti suhetes naistega.

Varjuna aga saadab Aldot neil „kuldseil kuuekümnendail“ KGB valvas silm.

Aarne Biin (sünd 1942) sai kirjanikuna tuntuks 1979 ilmunud romaaniga „Tema kuninglik kõrgus“. Ta on avaldanud üle paarikümne teose. Viimati ilmus temalt romaan „Põrgu taga lagedal“ (2020).

Selle aasta alguses lugesin Aarne Biini romaani “Põrgu taga lagedal”, mis kõnetas mind sedavõrd, et hakkasin ka kirjaniku varasemaid teoseid otsima ja lugema, õnneks on olemas antikvariaadid või komisjonipoed, kust Eesti kirjanike vanemaid teoseid leiab. Nii sai läbi loetud Aarne Biini kirjutatud “Tema Kuninglik Kõrgus” (1979), “Tundmatu kunstniku maal” (1993), “Sild üle Koiva” (2013), “Meie sõbrad” (2015) ja “Kõik, mida pole” (1997), plaanis on veel mõni teinegi Biini raamat läbi lugeda. Sel aastal on vanameister olnud vägagi viljakas, sest eelpool mainitud romaanile “Põrgu taga lagedal” on ilmunud teinegi romaan “Roosa rapsoodia”.

Selle raamatu lugu algab, kui üks vanamees mängis klaverit. Lugu, mis algas nagu Radetzky marss. Saalis istus ka üks keskealine naine, kes vanamehele lõpuks ka plaksutas. Vanamees oli mures, et naine pidi tema pärast ootama, kuid naine kinnitas, et tema on rahul, ta oli saanud tasuta ju terve kontserdi.

Autor tõdeb, et mees oli tõepoolest vana, kõhn. Kokkuvajunud näoga ja lumivalgete sasiselt lokkihoidvate juustega. Temast õhkus vanamoelist viisakust.

Võtab veidi aega, kui lugeja mõistab, et oleme kunagises koolimajas. Vanamehe ema oli selles koolis mõnda aega õpetajana töötanud. Mees ise seal ei olnud elanud, käis ainult vaheajal, kuid tal oli sealt mõnusaid noorusmälestusi, mida ta otsima tuli. Vanamees uuris naiselt, kas ta Hanna Randlat tunneb? Ta sai teada, et koolimajast viis kilomeetrit edasi Neeme külas oma tütre peres elab Hanna Liiver, õige vana, pensionil õpetaja. Vanamees palus Hannat tervitada, tervitaja peaks tervitatavale ütlema, et üks Aldo-nimeline tõbras saadab tervisi. Lõpuks saab nii saalis viibinud naine, kui ka lugeja teada, et Aldo-nimeline vanamees mängis ühe rumeenlase, Wingershi teost “Roosa rapsoodia”.

Liigume ajas tagasi. Selles romaanis liigubki Aarne Biin ajas edasi-tagasi, kord on üks eluetapp Aldo elus, kord teine. Asulasse sõitis Ikarus, millest astus maha roidunud ja unine, sasise lokkispeaga kutt, kellel mõlkusid meeles Wingersh ja Gershwin ja “Sinine raspoodia”. Poisil oli kaasas spordikott mõne hilbu, näputäie heliplaatide ja paari raamatuga. Teises käs oli tal hommikune Rahva Hääl, milles polnud midagi peale Hruštšovi järjekordse kõne. See on hea vihje sellele, millises ajas me liigume, kuigi edasi lugedes tekkivad raamatusse ka konkreetsemad aastaarvud.

Poiss läks koolimaja poole, sest ema oli kirjutanud, et koolimaja jääb supelrannast veidi kaugemale. Ta jõudiski kahekorruselise puumaja juurde ja selle saali, mille prempoolses taganurgas troonis täiemõõduline punasest puust kontsertklaver. Siinkohal pean mainima, et selles raamatus on klaveritest, klaverimängust, klaveriparandusest vägagi palju juttu.

Selle saali klaviatuuri taga istusid kaks tüdrukut. Nüüd saame teada, et Aldo perekonnanimi on Merene ja antud hetkel tuli ta koolist, kus oli olnud võimalik naisi tundma õppida. Siinkohal pean küsima, kas Aldo Merene selle raamatu arenedes naise ikkagi õppis tundma? Kui raamatut edasi loed, siis saad ise järeldused teha. Aldol oli elu jooksul väga palju naisi, enamus neist olid lihtsalt voodipartnerid, kuid oli ka naisi, keda ta siiski ka armastas.

Nüüd uurib Aldo tüdrukutelt klaveri taga, kust ta võiks leida õpetaja Hilda Merene korteri. Teejuhiks läheb Merike, kellest saab Aldo Merese tulevane naine, tema abikaasa, kuid selleni on veel pikk tee minna.

Aldo ema elas koolimajas, valge tahveluksega korteris, millest pidi saama mõneks ajaks ka Aldo kodu. Aldo oli just kooli lõpetanud. Nüüd oli ta kõrgelt koolitatud nahaparkal ja kingsepp. Lugeja saab teada, et see oli olnud hädaabi-lahendus, mille Aldo oli välja mõelnud olukorras, kui tavalisse keskkooli õppima minek neile majanduslikult peaaegu võimatu oli. Hilda Merene oli olnud õpetaja, kuid 1949. aastal selgus organitele, et Saksamaale ei viidud teda sunniviisiliselt, et ta oli abiellunud natsiadministratsiooni töötajaga … Ta kaotas päevapealt töökoha. Kohalikku haiglasse sanitariks ta siiski võeti. Palk oli küll närune, aga seal sai ta ise süüa ja vahel jätkus kojugi kaasa tuua. 1954. aastal läks vana arst pensionile ja haigla pandi kinni. Ema võeti võimude eest poolsalaja kooli koristajaks. Otse näljas ema ja poeg ei olnud, aga laiutada polnud ka millegagi. Kõige tähtsamatest asjadest oli puudu – jalatistest ja riietest kasvavale poisile.

1956. aastal, lõpetanud seitse klassi, läks Aldo koperatiivi kauplusse transporditööliseks. Kaksa aastat logistas ta vana veoauto kabiinis juhi kõrval, vedades leiba, heeringatünne ja jahukotte kesklattu ja harukauplusesse. Ta igatses teenida nii palju, et saaks akordioni osta, kuigi see tundus lausa võimatu. Ema polnud sellega rahul. Õppida oli tarvis. Poiss oli kindel, kui juba õppida, siis eriala. Nii ta sinna kingseppade kooli sattuski.

Nüüd küsis ema, kuhu poeg tööle suunati? Selgus, et ei suunatud kuhugi. Aldo sai niinimetatud vaba diplomi, lubati edasi õppima minna. Aldo teadis, et kingseppade ülikooli ei ole olemas, tema mõtles hoopis konservatooriumi minna.

Mängu tulebki muusika, sest autor tõdeb, et Aldo oli erakordselt musikaalne. Umbes viieaastasena sai ta klaveri juurde ja mõningase punnimise järel ajas ühe näpuga juba mingi meloodia välja. Tal oli absoluutne kuulmine, erakordne akorditaju ja uskumatu mälu. Ühekordse kuulmise järel võis ta iga laulu ise ette kanda. Tema kasvamise ajal polnud neil raadiot ega grammofoni. Sellest hoolimata teadis ta kogu muusikarepertuaari, mis üldse kusagilt kuulata oli.

Aldo ütles emale, et mõtlebki klaverimängu õppima hakata. Või siis midagi muud. Ta tahab muusikas elada. See on ainus reaalsus, mis teda köidab. Nagu igas Eesti peres, pidas ka tema ema kahtlaseks elukutset, millel kunsti maik juures.

Edasi meenutab Aldo kooliaega kergetööstuse tehnikumis, kus ta õppis nahktoodete tehnoloogiat. Stipp oli 140 suure formaadi ja väga väikese ostujõuga rubla. Koristaja palgast moodustas see terve kolmandiku ja sööklatoidul võis sellega pool kuud hinges püsida. Kuid juba siis hakkas Aldo orkestrites mängima, trummi, klaverit, akordioni. Igas kuus oli neli nädalalõppu, mis tähendas kaheksat tantsuõhtut ja orkestripoiste õhtune palk oli kuni 50 rubla.

Tehnikumis oli üks oluline asi veel. Ta oli ainus poiss kolmekümneses õppegrupis. Esialgu tüdrukud lihtsalt kiusasid Aldot, nii et esimese kursuse lõpuks oli Aldo hakanud naissugu vihkama. Kõik neli kursust istus Aldo ühe laua taga Lea-nimelise tüdrukuga, kes oli üsna kena ja rahulik, jagas Aldoga konspekte ja kooliuudiseid. Aldo rääkis ainult Leale, et tema sünnikoht on Berliin, tema isa oli itaallane ja tema nimi on Aldo Minelli, kuid sellest ei tohtinud Lea mitte kellelegi rääkida.

Tagasi aega, kui Aldo ema juurde koolimajja saabus. Nüüd pidi ta kooli klaveril harjutama, et valmistuda sisseastumiseksamiteks konssi. Klaveril, millel olid harjutanud ka kaks tüdrukut, kellest Aldo ka emale rääkis. Ema kinnitas, et need olid kooli omad lapsed – Merike oli direktori perest ja Hanna koolitädi laps. Aldo kohtubs türdukutega uuesti, mängiti klaverit, käidi ujumas.

Taaskord tehnikumi. Aldo meenutab jällegi elu tehnikumis, kus ta lõpuks oma pinginaabri Leaga ka vahekorda astus. Näib, et see vahejuhtum levis kulutulena, sest ühel hetkel käis Aldo voodist läbi üsnagi palju klassi- ja kooliõdesid. Oli ka üks Eneli-nimeline tüdruk, kes oli väljaspool kooli. Ühel hetkel sai Aldol klassi- ja kooliõdedest villand ja ta keskendus peamiselt peojärgsetele suhetele. Keeruline värk, kas pole …

Ema juurde alevikku. Aldol olid ees sisseastumiseksamid, kuid enne seda oli vaja veidi raha teenida. Ta helistas oma sõbrale, Lempsile, kes pakkus talle mängu pulmas. Pulmad olid vägevad ja kestsid kolm päeva, nii nagu vanasti kombeks. Orkester oli suurepärane, Aldo sai tuttavaks pruudi klassiõe Helmiga, kes õppis kergetööstuse tehnikumis riiete konstrueerimist ja modelleerimist. Ka Helmist saab Aldo elus oluline naine, üks nendest naistest, keda Aldo hindab, kes pole lihtsalt järjekordne voodipartner. Pulampeol Aldo Helmiga voodisse ei jõuagi, kuid tegi seda hoopis ühe teise tüdrukuga, kes oli lihtsalt märgatavalt aktiivsem ja “julgem”.

Oleme alevikus tagasi. Aldo mängis koolis klaverit, harjutas eksamiteks. Ta kohtus jällegi Merikesega, kes tahtis Aldoga magada!? Aldo kinnitas, et ei saa seda teha, ei tohi teha. Kui ta seda teeks, siis peaks ta tüdrukuga abielluma, kuid seda ta ei taha, sest ta peab veel mitu aastat õppima. Alles peale seda saab ta oma elu elama hakata.

Edasi juba sisseastumiseksamid konssi. Pianistiks Aldo õppima ei pääse, kuna tal olevat palju tehnikavigu, nende väljakoolitamine võtaks mitu aastat, ja tal on pianisti jaoks väga väikesed käed. Vaevu oktaav. Samas oli Aldo musikaalsem kui keegi toonastest pürgijatest, mistõttu pakutakse talle koorijuhtimise eriala. Ta saaks hea muusikalise üldhariduse, ta õpiks hääleseadet ja diktsiooni, mida edaspidi tuleb lauljatale edasi õpetada. Ta õpiks dirigeerimist, küllalt selleks, et ka mõnd instrumentaalkoosseisu juhatada. Pealegi saaks ta üldklaveri õpet, mis annab talle selleski asjas põhja alla. Äkki veel ka mõned eratunnid lisaks. Aldo Merene oli pakkumisega nõus.

Enne õppetöö algust tuli Aldo korraks veel ema juurde. Rannas kohtus ta jällegi Merikesega, kellega Aldo nüüd ka vahekorras oli, tüdruk oli äärmiselt pealetükkiv, kirg oli suur ja nii see läks.

Aastal 1962 alustas Aldo õpinguid konsis, ta kohtus linnas jällegi Helmiga, kes valmistas ägedaid riideid, ka Aldo sai endale jope (toona oli riiete saamisega täpselt nii nagu oli), kuid ühel päeval kutsuti Aldo Pagari tänavale! Pagari tänaval kuulas Aldot üle Valter Kreitsberg, kuna Aldo olevat 12.12.1962 rääkinud mõned anekdoodid seltsimees Hruštšovi kohta, lisaks veel see, et ta on sündinud Berliinis 1942. Kreitsberg lisas, et Aldo õpib küll koorijuhtimise erialal, kuid ta ei saa kunagi sellel erialal tööd, sest inimesed, kes tulid siia repatrieeritutena ei pälvi sellist usaldust … KGB’lase jaoks oli probleemne ka Aldo isa, kes oli gestaapo ohvitser, obersturmführer, kelle nime ei ole langenute ega ka vangide hulgas, järelikult pääses minema, ja ta võis elada kusagil Ladina-Ameerikas vale nime all. Kuidas saab Aldot usaldada?

Aldo ei ole papist poiss ja hakkas ülekuulajale sõnaliselt ja sisuliselt vastu, seetõttu jätkus ülekuulamine hoopis restoranis Vana Toomas, Raekoja platsi keldris. KGB’lane tahtis teha Aldole ettepanekut, sest sellisest asjast oli vaid üks väljapääs. Aldo keeldus nuhkimisest ja koputamisest, ta ei kartnud, oli enesekindel. Kreitsberg ähvardas Aldo ema kallale minna, mistõttu tõdes Aldo, et tal ei jää muud üle, kui palgamõrtsukaks hakata. Aldo lahkus, talle aitas sellest absurdsest “kohtumisest”.

Ma olen nüüd jälle üsna pikalt jutustama jäänud, aga raamat on huvitav ja kaasahaarav. Natuke räägin siiski veel, no nii lühidalt …

Loeme veel sellest, et Aldo ema sai endale uue mehe, kooli direktori Aleksander Kuusmiku, kes oli emast vanem, kuid igati sümpaatne mees, kes ka Aldole meeldis. Ema ja tema uus mees said ka lapse, Aldo sai endale väikese õe, kel nimeks pandi Reeda. Reedastki saame raamatus veel lugeda, seda küll veidi hiljem.

Loeme ka elust konservatooriumi ühikas, kus Aldo jätkas “suhteid” mitmete türdukutega (lauljatar Anu, kellele Aldo mõtleb välja esinejanime Ilona Novac, harfimängija Viivi ehk Fifi). Üheskoos käidi ooperis, vaadati ”Carmenit”, millest sai Aldo idee teha kontsert “Carmeni” lauludest, milles noored konservatooriumiõpilased laulsid. Aldo tegi seaded ja saatis lauljaid klaveril. Tööd ja vaeva oli palju, kuid Aldo oli suurepärane organiseerija, kes sai ka selle tööga hakkama. Esimene kontsert oli kergetööstuse tehnikumi aulas, edasi juba pedakoolis, polütehnilises, paaris keskkoolis ja lõpuks ka populaarses Lõuna klubis. Noored teenisid ka raha ning Sirp ja Vasar kirjutas artikli “Ooperitähtede järekasv näitas end!” Kiideti Ilona Novacit ja muusikalist kujundust Aldo Merene esituses. Vahva! Ka Aldo tundis ennast suurepäraselt.

Ja veel, Aldo sai oma toakaaslaselt kingituseks lagunenud trombooni, mille ta lasi korda teha ja õppis ka seda pilli mängima, kuigi see ei ole siiski päris tema pill. Lööme kaasa ka ühel kummalisel suvetuuril, kus Aldo trombooniga moottorratta häält tegi. Kava koosnes labasest muusikamürtsust, lorilauludest ja kahemõttelistest vahelehüüetest, olematutes kostüümides tantsijatest, näitleja naljakast vahelugemisest ja nii kolm tiiru. Publikumenu oli tohutu, Aldo teenis korraliku raha, kuni lõpuks kultuuriministeerium otsustas, et see pole ikka õige kava ja peatas selle … Toimus teinegi suvetuur, milles Aldo mängis bändis ja kaasa lõi kaks suure tulevikuga laulupoissi, enne seda sai Aldo endale ka vana ja üsna räämas klaveri, mille ta ka korda tegi.

Suvele järgnes sügis. Aldo jätkas õpingutega konservatooriumis, kuid pidi käima ka tööl. Nii hakkas ta tegema muusikat Tallinna hotellis – mängis klaverit ja trombooni, laulis. Öine töö oli väsitav, paari nädalaga oli Aldo täiesti läbi ja ta loobus öisest tööst. Appi tuli ema uus mees Aleksander, kes lubas Aldot aidata. Ta annab Aldole iga kuu 75 rubla, kuna Aleksandri tervis logises, kaasnes rahaga kohustus aidata Reedal elu alustada, kui äkki Aleksandriga midagi juhtub. Ja kui sündmustest veidi ette rutata, siis tegelikult ju juhtuski.

Aldo suurimaks ettevõtmiseks konservatooriumis õppimise ajal kujunes eksperimentaal-meeskoori loomine neljandal kursusel, millest kujunes ka Aldo lõputöö, kavas Sibeliuse “Finlandia” ja Kapi “Põhjarannik”.

Kuid, Aldo kohtus taaskord Merikesega ja nüüd armus Aldo juba tõsiselt. Merike elas Tallinnas Hiiul vanaonu juures, kus elas ka vanaonu uus elukaaslane. Mõlemad olid igati toredad inimesed ja üsna ruttu võitis Aldo nende usalduse. Elu- ja naistemees Aldo oli Merikese peale isegi armukade, sest Merike õppis Tartus juurat ja eks neid tulevasi meesjuriste oli ju teada. Siiski otsustasid Aldo ja Merike abielluda. Toimub laulatus, pulmapidu peeti Astoria restoranis, pulmaöö. Noored saavad teada, et nad võivad hakata elama Merikese vanaonu majas, kuhu oli noort verd vaja.

Aldo lõpetas konservatooriumi, sai vaba diplomi, kuid suunamist ei saanud. Ja nüüd selgus, et ta ei saagi tööd, ei aita käik kultuuriministeeriumisse, ei pääse ta ka kooli õpetama, kuna haridusosakonna kaadriosakond ei kinnita tema pabereid, sest Aldo sünnikoht on vale! Aldo võttis ühendust KGB’lase Valter Kreitsbergiga, kuid see kohtumine ainult vihastas Aldot.

Nüüd hakkas Aldo kõrtsimuusikuks restoranis Astoria. Ta mängis viiest seitsmeni, enne orkestri tulekut, klaverit ja laulis, isegi klassikalist muusikat, mis tõi restorani kohale täiesti uut liiki publiku, kes olid sellisele joomakohale ehteks. Aldo jätkas õpinguid konservatooriumis, et saada ka pianisti diplom, mille ta ka sai 18. juulil 1967. Ta mängis veidi džässi, kuid andis ka klaverikontserdi, temast sai ka suurepärane klaverisaatja noortele artistidele, ta andis klaveritunde, kuid jätkas ka magamist erinevate naistega. Teisalt, üritasid Aldo ja Merike last saada, kuid tulutult. Raamatu lõpus selgub, et arvatavasti oli Merike viljatu. Kuid ühel hetkel kinnitas Aldo Merikesele, et armastab ainult teda ja sellest alates ei maganud mees enam mitte ühegi teise naisega.

Aastad mööduvad. Aldo ja Merike jäid kahekesti, sest surid vanaonu, tolle elukaaslane ja lõpuks ka ema uus mees, Aleksander, Reeda isa. Nüüd jõudiski kätte aeg, kui Reeda tuli Aldo ja Merikese juurde elama, sest ta läks linnas 9. klassi. Esialgu oli kooselu teismelise tüdrukuga keeruline, kuid see muutus ruttu, kui Reeda hakkas õppima klaverimängu ja ooperilaulu. Läks veel veidi aega, kui Aldo juurde linna tuli elama ka ta ema. Saabus uus Eesti riik, uued ajad, uued laulud, uus muusika, Reeda läks Saksamaale õppima, kus leidis endale mehe, sai lapse. Sajandivahetusel suri Aldo ema, veidi aega hiljem lahkus ka Merike, kellel oli tõsine nahavähk …

70-aastane Aldo kaotas huvi elamise vastu, kuid paar aastat hiljem võttis ta end käsile, proovis juhatada paari koori, kuid parema meelega oleks ta lihtsalt kodus ja loeks, kuni ta kohtus veelkord Helmiga … Aldo kutsus Helmi enda juurde elama …

Selline suurepärane lugu see “Roosa rapsoodia”. Ühe poisi kujunemine meheks ja muusikuks, armastajaks ja abikaasaks. Raamat, milles on muusikat, armastust ja erootikatki, omamoodi ju ka nostalgiat, mida pakuvad 50-, 60- ja 70-aastad.


Mihkel Tiks „Korvpalliromaan“ (Tänapäev)

Autobiograafilise romaani peategelane on korvpallur, kes jõuab Kalevi esinduskoosseisu ning seeläbi kirjeldatakse elavalt sportlase rutiini, võistkonnasiseseid suhteid ja nõukogudeaegse elukorralduse absurdi. Algselt 1985 ilmunud ning kiirelt populaarseks saanud raamatu uuele trükile on lisatud autori järelsõna.

Pean tunnistama, et selle aasta üks suuremaid lugemiselamusi minu jaoks oli taaskord ilmunud Mihkel Tiksi „Korvpalliromaan“, mis pakkus põnevat lugemist korvpallist, inimsuhetest nii mänguväljakul kui ka eraelus, kuid ka omakorda nostalgilist meenutust toonastest aegadest (1970. ja 80. aastad).

Ma mäletan seda aega (aastat 1985) üsna hästi, kui ilmus Mihkel Tiksi paljuräägitud ja kiidetud „Korvpalliromaan“. Ma ei mäleta seda, kas ma seda lugu toona väga tõsiselt ja sügavalt lugesin, usun et toonasele 16-aastasele noorele see raamat väga hästi ei istunud, mistõttu on igati vahva, et „Korvpalliromaan“ nüüd uuesti ilmus ja seda taaskord lugeda sai, nüüd juba hoopis süvenenumalt ja tõsisemalt.

Mihkel Tiks meeldis mulle juba korvpallurina, temas oli seda miskit, mis tegi temast vahva mängumehe, kuid miskit on ka tema raamatutes, mis teeb temast ka vahva kirjaniku. On ju tema sulest ilmunud mitmeid väga loetavaid raamatuid – „Mängumees. Poiss sai 50. 1. osa“ (2010), „Elumees. Poiss sai 50. 2. osa“ (2011), „Ärimees. Poiss sai 50. 3. osa“ (2011), „Muidumees. Poiss sai 50. 4. osa“ (2012), „Krimmi vang. 1. osa“ (2019), „Krimmi vang. 2. osa“ (2020) ja mulle meenub veel ka lasteraamat/kooliromaan aastast 1991, mil pealkirjaks „Ja kui teile siin ei meeldi“, mille on Mihkel Tiks kirjutanud koos oma poja Tanel Tiksiga.

„Korvpalliromaanis“ on kolm osa, neist esimene on „Mängu algus“.

1973. aasta kevadel võeti raamatu peategelane ja jutustaja Kalev Ruus (usun, et see on Mihkel Tiks ise, kuigi ega ta seda ka uuesti ilmunud raamatu järelsõnas otseselt välja ei ütle) Thbilisisse kaasa. Ta oli siis 18-aastane. Keegi vanadest mängijatest oli saanud enne otsustavat tuuri vigastada. Kalev Ruus oli üsna kindel, et selline edutamine oli ajutine, kuid vaatamata sellele tundis noor mängumees uhkust. Ta oli Kalevis!

Paar aastat enne seda oli Kalev võitnud NLiidu meistrivõistlustel pronksmedali, kuid nüüd kinnitab autor, et just sel kevadel oli meeskonnas tunda esimesi lagunemise tunnuseid. Koht edetabelis oli kesine. Ähvardas oht jääda koguni üheksandaks, kuid Kalev võis tõusta ka seitsmendaks, mis olnuks vaid koha võrra madalam paljude aastate keskmisest. Thbilisis sai Kalev kahes esimeses mängus kaotuse, Leningradi Spartak ja kohalik Dünamo võtsid võidu. Mihkel Tiks räägib mängudest, kuid kohe alguses hakkab ta lugejale „tutvustama“ ka toonaseid mängijaid. Usun, et paljudele korvpallisõpradele, kes toonaseid mänge ja mängijaid mäletavad toovad need mälusopist igati lahedaid mälestusi, sest kõikide raamatutegelaste persoonid on paljuski teatud mängijate portreed.

Olulisemad neist on kindlasti: 24-aastane ääremängija Ants Peterson, üks suurtest, kes Kalevis sai oma tööga hästi hakkama, sest tal olid ebainimlikult pikad käed, tugev hüppevõime ja tahtejõud.

Tagamängija Harri Mooses, mitte eriti andekas, kuid tööka mehena oli ta omandanud korraliku tehnika ja täpse viske. Nii mõneski mängus viskas Mooses kenakese hulga korve. Sellist tegevust nimetati kontserdiks.

Aleksander Karrell, selle raamatu teine peategelane, kellel on mitmeid sõnavahetusi, tülisid ja kakluseidki Kalev Ruusiga. Selgub, et Karrellile kuulus meeskonnas eriline koht. Aastate jooksul oli saanud enesestmõistetavaks, et üks peaosa pidi igas mängus jääma talle. Aleksander Karrellina figureeris ta üksnes passis, võitslusprotokollis ja ajalehes, korvpallimaailm tundis teda Relli nime all. Ma usun, et siinkohal võib olla üsna kindel, et Relli prototüübiks on legendaarne Aleksei Tammiste ehk Tamma. Veidi hiljem saame lugeda sedagi, et Kalevi treener Kraaving armastas seda taltsutamatut meest. Suur osa Kraavingu elust oli olnud seotud Relliga. Relli head päevad olid Kraavingu head päevad. Relli võidud Kraavingu võidud. Nad mõlemad olid end pühendanud ühele ja samale asjale. See, mis neid ühendas oli relvavendlus. Rellist loeme selles raamatus veel ka pikemalt, tema lapsepõlvest, esimestest sammudest korvpallis, raskest tööst noorukina karburaatoritehases, esimestest treeningutest poisikesena koos täiskasvanud meestega. Treener Kraaving oli Rellit märganud juba lapsena. Ka peategelane Kalev Ruus mäletab seda, kuidas ta käis vaatamas noorukina Kalevi mänge, kui Relli hiilgas. Toona ei osanud aimata ka Ruus, et elutee ta Relliga kokku viib.

Rellist veel, sest Mihkel Tiks kirjeldab teda suurepäraselt. Relli pilk ei muutunud iial leebeks, vaid jäi ikka kuidagi salvavaks. Silmadega kuulusid kokku kõrged põsesarnad, mis lauba ilu annulleerides andsid kogu ülemisele näopoolele mingi tšingiskhaaniliku ilme. Näo keskel aga ilutses sirge kreeka nina ja selle all peen väike suu. Silmadega oli suu siiski kooskõlas selle poolest, et ka see ei naeratanud tavapärase mõttes, vaid kõverdus, paljastades pimestavvalge hammasterea. Relli naer oli tuntud kogu korvpallimaailmas, tema säravad hambad välkusid teise saaliotsa, pannes vastastel ja kohtunikel vere tarretama. Relli nägi maailma tohutu võitlusareenina, kus tuli oma tahe peale surud ning oma veendumusele jäi ta alati truuks, järjekindlamana kui keegi teine. Selles järjekindluses ning täiuslikkuses oli tema suurus ja viletsus. Relli ja Ruusi vahel ei ole häid suhteid, kas Ruus peaks saama Relli mantlipärijaks? Kalevi duubelmeeskonnas oli just Ruus mängu organisaator, dispetšer, mängujuht, meeskonna aju.

Mark Talvar, meeskonna kapten. Talvar rääkis harva ja üksnes asjalikku juttu. Ta valitses end kadestamisväärselt ja seda rohkem tema sõnad mõjusid.

Need neli olid toonase Kalevi tähed.

Pärast mängu Thbilisi Dünamoga oli riietusruumis seis pingeline, sest Relli oli mängu lõpus teinud rumala viske, mis mööda läks. Kohtunike abiga said grusiinid mitu audiviset ja lõpuks üks imevise otsustas mängu nende kasuks. Nüüd oli Kalevi kapten see, kes julges Rellile ütelda, et ta oleks võinud ka sööta. Selline mõttekäik ei mahu Relli mõttemaailma – kui tema poleks visanud, siis kes oleks? Kas kapten? Või hoopis Renke?

Nüüd saame tuttavaks veel ühe mängijaga. Georg Renke sõi Kalevis keskmängija leiba. Põgusal tutvusel tundus ta vastavat tavakujutlusele heast hiiglasest – nii oma gabariitide, juhtmete pikkuse kui südameheaduse poolest. Aga nagu ikka osutus esimene mulje petlikuks. Juba enne Relli tulekut oli Renke Kalevi keskmängija koormat kandnud. Aheldanud ja üle mänginud endast peajagu pikemaid ja mitukümmend kilo raskemad vastased. Kuid nüüd olid Renkel põlved haiged. Tema resultatiivsus vähenes aastast aastasse.

Nüüd oli Relli Renke endast välja viinud. Ja tundus, et Renke virutab Rellile rusikaga, kuid riietusruumi astus Edgar Kraaving, Kalevi meeskonna treener. Tüli vaibus. Kraaving lõi lahti protokolli nagu ajalehe. Tema nägu oli rahulik, vaid paberi värisemine reetis äsja lõppenud mängu pinget. Riietusruumi sigines vaikus. Kraaving uuris, kas sel päeval koju ei sõidetagi ... See oli tolle päeva viimane jutt. Pesti, riietuti, topiti dressid kotti ja mindi, otsekui lõppenuks tavaline treening. Kuid rahu oli näiline, midagi oli jäänud õhku rippuma.

Mulle meeldib see, kuidas Mihkel Tiks kirjeldab ja räägib Kalevi toonastest mängijatest, nende omavahelistest suhetest, mängutaktikast, mängudest jm. Autor avab väga peenelt ja üsna lühidalt erinevate mängumeeste psühholoogiat, kuid kõik oluline saab nende kohta öeldud.

Tuttavaks saame veel ka Viktor Jürgensoniga, kellega Kalev Ruus jagas Thbilisis hotelituba. Ka Jürgenson oli tagamängija, kellel olid väga head kehalised võimed ja kõrgem polütehniline haridus. Ta hüppas üheksa meetrit hoota kolmikut ning oli keskkooli lõpetanud hõbemedaliga ... Ta seisis Kalevis teistest veidi eraldi. Jürgenson oli hea korvpallur: kuigi ta suurde viisikusse ei kuulunud, võis ta üks ühe vastu mängus võita keda tahes ja treeningutel hiilgas sageli. Jürgenson oli Kalev Ruusi konkurent, nagu ka Boriss Franski, kellel oli sel hetkel jalg katki.

Enda kohta ütleb Kalev Ruus, et tema õppis ülikoolis filoloogiateaduskonnas. Kalevis oli ta samuti tagamängija, kuid tema seisis teistest veidi allpool. Ruus näeb pärast mängu Dünamoga üsna kummalist unenägu, kuid järgmisel päeval ootas Kalevit ees oluline mäng Kiievi ASK-ga. Ruus oli üsna kindel, et tema platsile ei pääse, kuid hommikuvõimlemist tegi temagi.

Mäng Kiievi ASK-ga. Relli tegi suurepärast mängu, viskas punkte, murdis läbi, tegi imelisi petteid, isegi söötis kaasmängijatele, kuni treener otsustas talle puhkust anda. Relli solvus, kui Kraaving teda uuesti platsile tahtis saata, siis ütles Relli, et las teised mängivad. Kui mängu saadeti nooruke Kalev Ruus, siis sai Relli susata, et las poiss mängib. Mihkel Tiks räägib sellest mängust üsna pikalt, sest just Kalev Ruus oli see, kes teenis otsustavad vabavisked, kui mänguaeg oli juba läbi ja ASK punktiga peal. Raamatu autor kinnitab, et Ruusi kahest viskest sõltus mängu saatus, tõenäoliselt ka hooaja saatus, võib olla veel rohkemgi. Ja Ruusi tulevik. Mõlemad visked tabasid! Poiss tegi mängu ära, nii ütles just Relli. Pärast seda mängu andis Ruus ka oma elu esimese intervjuu.

Mihkel Tiks räägib raamatus ka Kalev Ruusi elust ja õpingutest Tartu ülikoolis, elust Vana Tiigi ühikas, toas 316, mida ta jagas koos kaheksa elanikuga, kellest kuus olid ajaloo-keeleteaduskonna naisüliüõpilased! Sealhulgas ka tema tulevane naine Helena. Kalev Ruus üritas õppida, treenida, teha sporti ja elada koos Helenaga ja kuidagi see ju tal isegi õnnestus.

Saame lugeda ka Tallinnas toimunud rahvusvahelisest turniirist „Baltic Cup“. Eesti koondis, kuhu kutsuti ka Kalev Ruus, võitis soomlasi, lätlasi ja finaalis ka rootslasi. Relli ja Ruusi koostöö oli üllataval kombel suurepärane. Hiljem lööme kaasa ka hotelli restoranis (mulle tundub, et jutt käib Viru hotellist) toimunud peol, kus osalesid vaid Relli ja Ruus ja ka üks Soome korvpallur. Söödi böffi, joodi õlut ja kangemat kraami, vaadati varietee-etendust, tantsiti tantsijannadega ja lõpuks oksendas Ruus tualettruumis, kuid ta oli kindel, et nüüd oli ta meeskonda vastu võetud ... Sellega raamatu esimene osa ka lõpeb.

Teine osa on „Keset mängu“. Saame lugeda elust ja olust spordillagris, saame teada, kes mängijatest olid lahkunud, kes olid uued. Ruus avastas, et tema tõusukaar oli Kalevisse saabudes katkenud, sportlik mina oli vaja uuesti üles ehitada. Ta pidi alsutama otsast peale, kusjuures Ruus lisab, et ta avastas, et tal on ka närvid, „avastusel“ oli „abiks“ loomulikult Relli.

Ruus meenutab ka oma korvpalluritee algust, jõudmist Tallinnasse. Ta räägib ka elust ja olust Kalevis, kuidas meeskonnas olid asjad paika pandud, kuidas peaideoloogiks oli „diktaator“ ise ehk Relli. Ruus räägib ka selles osas õpingutest ülikoolis, abiellumisest Helenaga, poja sünnist, kusjuures nüüd pühenduski ta rohkem aefa ülikoolile ja perele, kuni ta kutsuti jälle meeskonda, et käia reisil ja mängimas Itaalias. Sellestki omamoodi ägedast reisist saame lugeda. Toonased reisid olid ju hoopis teistsugused ja hoopis teistmoodi „kontrollitud“. Selles osas loeme ka ühest väga suurest Relli ja Ruusi tülist riietusruumis, milles ka rusikad käiku läksid.

Raamatu kolmas osa on „Mängu lõpp“, mis räägib Ruusi viimastest hooaegadest suures korvpallis, viimastest mängudest, uuest laagripaigast Pärnus, uutest mängijatest, sest kui Ruus korraks eemal oli, siis oli vanadest mängijatest Kalevis alles vaid Ants Peterson, kes oli ka meeskonna kapten, kuid siis oli ta omaaegse Petersoni kahvatu vari. Noorenenud Kalev lõpetas NLiidu meistrivõistlused 9. kohaga, Kalev Ruus sai filoloogidiplomi ja töökoha vabariikliku noorteväljaande toimetuses, kuid ajakirjanikutööl oli toona väga palju miinuseid. Lisaks veel ka Helena haigus, õnneks tuleb appi Relli, kes Kalevile ja Helenale suurepärase arsti sokutab.

Kalev Ruus tahaks palliplatsile tagasi, saame lugeda ka „Väikese mehe liikumisest“, Ruus hakkas uuesti kõvasti treenima, tegi kõvasti jõutreeningut, kasvatas lihast ja luges spordiraamatuid. Väljakule ta tagasi saigi.

Saame tuttavaks veel mitme uue mängumehega.

Valter Loo, Eesti kõigi aegade andekaim korvpallur, kahemeetrine Michelangelo Taavet, pehme vise ja neegerlik lõtvus, suurepärane pallikäsitlus. Tal oli olnud nooruses tõsine kopsuhaigus, kuid ta oli ka haigena hakanud vaikselt treenima. 17-aastasena oli ta vabariigi koondmeeskonna treeninglaagris, aasta pärast algviisikus ning kahe aasta pärast NSV Liidu koondmeeskonnas. Teda hakati kutsuma „Eesti Chamberlainiks“ – maailma ühe kuulsama korvpalluri Wilt Chamberlaini nime järgi.

 

Lisaks Valter Loole veel ka Martin Halla – sihvakas pikkade kättega noormees, kellest loodeti Talvarile mantlipärijat.

Arvid Saveli – meeskonna uustulnuk, spordiinternaatkooli 12. klassi õpilane, tagamängija kohta korralikku kasvu ning väga heade võimetega, kuid pallikäsitlus jättis soovida.

Kuna Eestis ei olnud korralikke keskmängijaid, siis toodi Venemaalt Eestisse kaks uut keskmängijat – Nikolai Pereverzev ja Ramazan Ahmetov. Uus Kalev lõpetas hooaja jällegi 9. kohal.

Järgmisel hooajal läks Kalevil veelgi kehvemini, sest nüüd oli vaja võidelda kõrgliigasse püsima jäämise nimel. Kalev läkski üleminekuturniirile, kuhu Kalev Ruus enam ei läinud. Ruus tõi ettekäändeks tervise, Kalev jäi kõrgliigasse püsima. Kalev Ruus oli lõpetanud karjääri, mille lõpp oli tema enda sõnul kuulsusetu. Teda ei saadetud lillede ega kingitustega ära, kuid seda ta ei tahtnudki.

„Ei olnud ma kunagi suur mängija olnud ning ka mu lõpp oli kõige eelnevaga kooskõlas,“ kinnitab Kalev Ruus.

Raamatu lõpus on ka Mihkel Tiksi järelsõna 2020. aastal ilmunud „Korvpalliromaanile“. Tiks ei avalda seda, kes konkreetsete tegelaste prototüübid on, kuid mainib Eesti korvpalli suurkujusid – Priit Tomson, Aleksei Tammiste, Jaak Salumets, Anatoli Krikun, Tõnno Lepmets, Heino Enden, kuid ka treenerid Ilmar Kullam ja August Sokk.

„Korvpalliromaan“ loetud, hakkasin meenutama, mida ma korvpallist veel olen lugenud ja oma hämmastuseks meenusid mulle mitmedki raamatud, enamus neid biograafiad või populaarteadusliku raamatud, kuid siiski meenuvad: „Korvpall“ (Eesti Raamat 1988), „Korvpall“ (Eesti Korvpalliliit 2002, koostanud Vello Lään), Vello Lääne ja Märt Ibruse kirjutatud „Eesti korvpall portreed“ (Eesti Korvpalliliit 2006), Stasys Stonkuse kirjutatud korvpalliõpik lastele ja noortele „Mängime korvpalli“ (Eesti Raamat 1982), Aleksander Illi kirjutatud „Korvpall“ (Pedagoogiline Kirjandus 1948), kuid ka Vello Lääne kirjutatud raamat legendaarsest korvpallitreenerist llmar Kullamist „Pikk blond mees palliga“ (Elmatar 2008), Mart Soidro kirjutatud raamatud Aleksei Tammistest „Tammiste.Kirg“ (Mardikas 2007) ja Martin Müürsepast „Mürka“ (Go Group 2010), raamatusarjas „Spordikangelased“ ilmunud raamat „Jaak Lipso“ (Eesti Olümpiakomitee 2010), „Spordi kuulsuseks“ (Eesti Raamat 1976, siin oli üks viiest spordikuulsusest ka Priit Tomson), Andrus Nilgi kirjutatud raamat Jaak Salumetsast „Salumets muutumised“ (Hea Lugu 2015), „Herbert Niiler. Eesti korvpalli teerajaja lugu“ (Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum 2019), Vladimir Gomelski kirjutatud raamat „Legendaarne finaal. 1972 NSVL : USA“ (Tänapäev 2018).


NEEDTOBREATHE „Out of Body“ (Warner Music)

Üks viimaste aastate muusikalistest lemmikutest minu jaoks on olnud USA bänd NEEDTOBREATHE, kelle 2016. aasta albumist „Hard Love“ olen ka kirjutanud. Bändi üheks juhtfiguuriks on William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes on esinenud ka Wilder Woods nime all ja avaldanud ka „Wilder Woods“-nimelise albumi (2019), mis on tänaseni üks minu suurimatest lemmikutest (võite minu blogi avaküljel selle plaadi tutvustust ka lugeda ja näha).

NEEDTOBREATHE (nii selle bändi nimi kirjutatakse) on ju tegelikult USA kristliku roki bänd, kes pärit Senecast, Lõuna-Carolinast. Bändi panid kokku William Stanley „Bear“ Rinehart III (laul, kitarr, klaver, elektriorel, suupill), Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart (taustalaul, soolokitarr, bändžo, mandoliin), Seth M. Bolt (taustalaul, basskitarr, mandoliin, trummid, löökriistad) ja Josh Lovelace (taustalaul, klahvpillid).

Tegutsema asuti juba 1998. aastal ja seni on ilmunud kuus albumit: „Daylight“ (2006), „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016).

Vennad Bear ja Bo kasvasid Lõuna-Carolinas sellises linnakeses nagu Possum Kingdom. Veidi hiljem kolisid nad Senecasse, kus hakati ka muusikat tegema. Esialgu mängiti duona kohalikus Furmani ülikooli kohvikus. Bear oli lisaks ka tuntud sportlane, kes mängis ameerika jalgpalli Furman Paladinsi eest ning 2002 valiti ta lausa parimaks Lõuna-Carolina ameerika jalgpalli mängijaks! Pärast kooli lõpetamist said vennad kokku Joe Stilwelli ja veidi hiljem Seth Bolt’iga ning avaldati ka kaks plaati. Need äratasid tähelepanu ning esialgu huvitus neist Universal Music Group, hiljem Atlantic Records. 2006 ilmuski kuttide esimene suure plaadifirma alt välja antud album „Daylight“.

2007 jõudis nende lugu „More Time“ ka populaarse filmi „P.S. I Love You“ heliribale. Õige varsti ilmus teine plaat „The Heat“ ning juba 2008 kandideeris ansambel kahele Dove-auhinnale, mida annab välja Gospel Music Association – parim laul „Signature of Divine (Yahweh)“ ja album „The Heat“. Aasta hiljem NEEDTOBREATHE juba ühe nendest auhindadest võitiski ehk nende laul „Washed by the Water“ oli parim gospelmuusika laul rokkmuusika kategoorias. Aastail 2010, 2011 ja 2012 võitis bänd endale juba Gospel Music Associationi tiitlid kui aasta parim bänd!

Järgmised plaadid olid veelgi edukamad – „The Outsiders“ jõudis USA plaadimüügitabel TOP 20 hulka, plaadil oli ka mitu väga edukat laulu: „Lay õEm Down“, „Something Beautiful“, „Hurricane“, mida märkasid ka paljud rokkmuusika sõbrad, mitte ainult kristliku rokkmuusika fännid. Album „The Reckoning“ tõusis USA plaadimüügitabelis kohale kuus! Edukad olid laulud „Slumber“ ja „Drive All Night“. 2011 oli NEEDTOBREATHE Taylor Swifti kontsertturnee „Speak Now World Tour“ soojendusartist. 2012 lahkus ansamblist trummar Joe Stilwell.

2014 ilmus nende album „Rivers in the Wasteland“, mis tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number kolm! Kristliku muusika edetabelis oli see plaat kohal number üks! 2015 andis bänd kontserte Austraalias koos ansambliga Third Day. Seejärel esineti pikal kontsertturneel USAs koos Ben Rectori, Switchfooti, Drew Holcomb and the Neighboursi ja Colony House’iga.

2016 ilmus bändi kuues stuudioplaat „Hard Love“, mis kohe ilmudes tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number kaks! Plaadilt on singlitena ilmunud kaks lugu: „Happiness“ ja „Money & Fame“.

„Hard Love“ oli igati hea rokiplaat, mis sobis kuulata ka kõikidele tavalise rokkmuusika sõpradele, ei pea ilmtingimata olema kristliku rokkmuusika sõber. Bänd teeb väga head muusikat, lugudes on väga häid meloodiaid ning pillide käsitlus on suurepärane. Lauljal on jõuline, tõeline rokimehe hääl, mis paneb kuulaja kuulama, et mida tal nüüd täpselt ütelda on ja ütelda on sellel bändil üsnagi palju – sõnum on olemas. „Hard Love“ tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 2. 2017 soojendas HARDTOBREATHE kahte kantrimuusika megatähte ehk Faith Hill’i ja Tim McGraw’d nende maailmaturneel „Soul2Soul“.

Selle aasta (2020) aprillis andis bänd teada, et nendega ei mängi enam koos Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart. Ja seetõttu on uuel plaadil mängimas ja laulmas kolm meest – bändi juhtfiguuriks ikka William Stanley „Bear“ Rinehart III, Seth M. Bolt ja ka Josh Lovelace (tema mängib Hammondi orelit, klaverit, madoliini ja laulab ka taustalaulu). Kui NEEDTOBREATHE läheb kontserte andma, siis lööb nendega kampa ka trummar Randall Harris. Ansambel pidi sellel aastal (2020) minema ka kontsertturneele „Out of Body Experience Tour 2020“, kuid „tänu“ ülemaailmsele pandeemiale on see plaan lükatud edasi järgmisesse aastasse.

Uuel albumil „Out of Body“ jätkab NEEDTOBREATHE sealt, kus nad eelmise albumiga „Hard Love“ pooleli jäid ehk siis igati hea ja meeldejääva popiliku rokkmuusika või rokiliku popiga, millest leiab kinldasti ka kristlikku sõnumit.

Mulle jätkuvalt meeldivad William Stanley „Bear“ Rinehart III hääl (selles on jõudu, kuid ka õrnemaid „toone“, osades lugudes on tunda ka sellist veidi soulilikku hingamist) ja esitus, kuid ka selle bändi muusikalised lahendused, meloodiad. harmooniad (nad julgevad kasutada ka klaverit, klahvpille, Hammondi orelit, süntesaatoreid, no ja isegi bändžot (laulus „Mercy’s Shore“), mandoliini, rääkimata vägagi põnevatest keelpillide lahendustest, on ka mõnusaid kitarrisoolosid), kusjuures nende lugudes kuuleb minu kõrv ka seda miskit, mida olen harjunud kuulama oma teise lemmikbändi ehk Matchbox Twenty ja ka Rob Thomase lugudes, no näiteks sellel plaadil laulud „Hang On“, „Banks“), mis mind küll kuulama panevad. NEEDTOBREATHE’il on oskus kirjutada lugusid, mis jäävad üsna kergesti meelde (eriti laulude refräänid), kuid nende esitustes on ka head minekut ja jõudu (nt. lugudes „Alive“, „Hang On“ jt).

Nii nagu mainisin, siis on uuel NEEDTOBREATHE’i albumil rokilikumat poppi ja popilikumat rokki, kuid näiteks isegi ka kantrit ja americanat, nt. laulus „Survival“, milles löövad kaasa ka USA kantrilauljatar Ellie Holocomb ja tema abikaasa Drew Holocomb, kes on USA americana-bändi Drew Holocomb & the Neighbors juhtfiguur. „Survival“ on jällegi lugu, mille refrään üsna ruttu kõrvus „kummitama“ hakkab. Kantrilikku rokki kuuleb laulus „Riding High“.

Uuel albumil on ka paar rahulikumat mõtisklust, milles ka ilusaid laulusõnu võib kuulda – „Child Again“, „Who Am I“, „Bottom of Heartbreak“ ja plaadi ilus lõppakord lauluga „Seasons“ (mulle meeldib kui pop- ja rokkmuusikas ka klaverit julgelt kasutatakse ...)

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5qg6SgN6aJGLWuv1QU27LC?si=bHUO7_TTSrSMAjBXKm2KzQ#_=_


David Almond „Skellig“ (Tänapäev)

Piirjoon tõelisuse ja fantaasia vahel võib olla väga habras, elu ja surma vahe veelgi hapram. Michael mõistab seda tõde siis, kui ta on koos vanematega kolinud uude elupaika. Lisaks kõigile neile toimingutele, mida nõuab vana laguneva maja kordaseadmine, on perekond mures ka vastsündinud beebi pärast, kes on väga tõsiselt haige. Ent maja juurde kuuluvas garaažis, mis veel nagu ime läbi püsti seisab ja mida teab mis aegadest on kolikambrina kasutatud, avastab Michael midagi erakordset – olendi, kes näeb välja nii kahvatu, kõhn ja hooldamatu, et poiss teda esmapilgul surnuks peab. Teda salamahti toites ja ravides saab aga poisile selgeks, et vastutus endast nõrgema ja viletsama eest on iga inimese kohus. Andes Skelligile tagasi tema elu, saab Michaelist nõnda ka oma pisiõekese elupäästja.

On lasteraamatuid, mille kohta võib öelda, et see on imeline, muinasjutuline, kaasahaarav. “Skellig” on just selline raamat ja lugu, mis on imeline ja muinasjutuline, kuigi tegevus toimub ju tänases päevas. Raamat, mis sobib lugemiseks lastele ja noortele, kuid uskuge mind, kindlasti ka täiskasvanutele.Lisaks sellele on “Skellig” ka tunnustatud lasteraamat, mille autoriks Briti kirjanik David Almond. Raamat ilmus juba 1998. aastal, ilmumisaastal oli “Skellig” Whitbreadi aasta lasteraamat ja võitis ka Carnegie medali, kui parim Briti autori lasteraamat. Pärast ilmumist on “Skellig” jõudnud lavale, sellest on tehtud ooper ja film. Film valmis 2009. aastal ja selles mängis Skelligi rolli suurepärane Tim Roth.

10-aastane Michael ja tema pere kolivad talve lõpul uude kodusse, üsnagi vanasse majja, kus poisi isal on kõvasti remonti vaja teha. Michaeli vanemad on üsnagi ärritunud, kuna perre oli hiljuti sündinud tütar, kes sündis enneaegsena, mistõttu on tal tõsised probleemid südamega ja arstid ei oska ütelda kas väike türduk jääb ellu või mitte.

Kui Michael läheb oma uues kodus mahajäetud ja lagunevasse garaaži (see meenutab rohkem küll lammutuskoda või prügimäge), leiab ta sealt peitu pugenud olendi, kes on Michaeli arvates kodutu mees, kuid poiss otsustab tema eest hoolitseda ja süüa anda. Michael kinnitab, et leidis ta garaažist pühapäeva pärastlõunal. Too leitu lebas pimeduses teekastide taga, keset tolmu ja prahti. Ta oli räpane, kahvatu ja kuivetanud ning poiss mõtles algul, et mees on surnud. Seejärel kinnitab Michael lugejale, et hakkas mõtlema, et ilmas poles kunagi olnud temaga võrreldavat olendit.

Kummaline mees on äärmiselt kõhn, põeb artriiti (veidi hiljem viskab võõras nalja, et enamik temast on Art Riit, kuigi autor lisab, et see on see, kes hävitab võõra kondid, muudab kiviks ja seejärel murendab) ja nõuab aspiriini ning hiina toitu numbritega 27 ja 53 (need on muideks kanapojarullid ja röstitud sealiha) ning tumedat õlut. Seda küll veidi hiljem, sest esimesel kohtumisel küsib tundmatu ragiseval ja kriiksuval häälel, mida poiss temast tahab. Pärast esimest kohtumist hakkab poiss tundmatut vaatamas käima, kuigi isa ei luba pojal garaažis käia, sest on sedavõrd varisemisohtlik.

Michael muretseb salapärase mehe pärast garaažis, oma õe pärast, mistõttu eemaldub ta oma sõpradest koolis, ta isegi ei taha enam koolis käia. Michael on pigem kodus koos isaga, kes uues elupaigas remonti teeb, kui ema on väikese õega haiglas.

Michael kohtub ka ühe vahva tüdrukuga, kel nimeks Mina. Türduk elab teiselpool tänavat. Ta õpib kodukoolis (Mina ja tema ema arvavad, et kool takistab õppimist, et kool proovib kõik ühesarnasteks muuta). Tüdrukule meeldivad loodusteadus ja loodus, voolimine saviga, linnud (tüdruk vaatleb musträstaid, õpib tundma linnuskeletti, saab lugejagi teada, et lindude luud on peenemad kui inimese omad, peaaegu õõnsad, luude sees on õhuruum, see on evolutsiooni tulemus ja tekkinud selleks, et lind saaks lennata), joonistamine (Mina kinnitab Michaelile, et joonistamine sunnib maailma palju tähelepanelikumalt vaatama, see aitab näha seda, mida vaatad, palju selgemini), William Blake’i luuletused (Blake oli kunstnik ja luuletaja, kes ütles, et me oleme ümbritsetud inglitest ja hingedest, me peame ainult oma silmi rohkem avama, vaatama hoolikamalt, imelisi William Blake’i salme loeme veidi ka sellest raamatust).

Mina tutvustab ka Michaelile loodust (ta räägib näiteks arheopterüksist – dinosaurusest, kes lendas, kinnitades, et äkki siiski dinosaurused ei surnud välja, nende järeltulijad elavad praegugi pööningutel ja puudel, arheopterüksid panid aluse evolutsioonisuunale, mis viis lindudeni), linde, näiteks öökulle ja musträstaid, Michael õpib linde jälgima ja ka kuulama. Minal on ka kass, kel nimeks Sosin, kuigi talle musträstad ja muudki linnud väga ei meeldi.

Mina kodu läheduses on ka üks vana ja mahajäetud maja, see oli kunagi olnud tema vanaisa maja. Vanaisa oli paar aastat tagasi surnud ja maja Minale pärandanud, kuigi tüdruk saab selle endale alles siis, kui ta saab 18. See maja asub veidi eemal, uksel on maalitud punase värviga OHTLIK, kusjuures seal elavad kodukakud, seal on ka lindude pesa. Mina tutvustab maja ja linde Michaelile.

Michael võtab julguse kokku ja tutvustab Minale garaažis elavat kummalist meest. Mina tõdeb esimesel kohtumisel võõraga, et on alanud lubjastumine, mille käigus luud muutuvad jäigaks ja paindumatuks. Lapsed otsustavad viia võõra vanaisa pärandatud majja, kus oleks turvalisem ja lapsed saaksid võõrast aidata. Michael oli haiglas uurinud artriidi kohta, mistõttu viib ta võõrale ka tursamaksaõli kapsleid, kuid jätkuvalt ka hiina toitu (numbrid 27 ja 53), tumedat õlut, söök on võõra sõnul magusaim nektaritest!

Nüüd saavadki Michael ja Mina teada, et kummalise mehe nimi on Skellig. Ja kui lapsed vanas majas Skelligil kuue seljast aitavad, siis selgub, et kuue all on tiivad, mis kasvasid välja särgis olevatest lõhedest! Kuuest vabastatuna sirutusid tiivad välja! Näib, et Skellig on keegi, kes on inimene, öökull ja ingel! Raamatu lõpus kinnitab Skellig, et ta on keegi, keegi nagu lapsed, keegi nagu loom, keegi nagu lind, keegi nagu ingel. Samal ajal, kui Michael ja Mina püüavad aidata Skelligit, muutub väikese õe seisund vägagi halvaks, mistõttu vajab ta südameoperatsiooni. Ja nüüd sekkub mängu ka Skellig, kes väikest türdukut aitab vägagi omamoodi (ja kas see oli unes või ilmsi?).

Mulle tundub, et parim ravim nii Skelligi kui ka Michaeli väikese õe (tema saab endale hiljem nimeks Õnn (Joy)) puhul on ikkagi armastus … Raamatu lõpus Skellig läheb ära, kuhugi … kuid ta lendab korra koos Michael ja Minaga, nii et ka lastele kasvavad hetkeks tiivad.

Imeline raamat on see “Skellig”. Lugu, milles reaalne maailm kohtub muinasjutulise maailmaga, ja nendevaheline piir on üsnagi õhkõrn. Sõprus ja armastus on need märgusõnad, mis on alati aidanud, ja aitavad tegelikult ju ka selles loos.


J.K. Rowling Illustreerija Jim Kay “Harry Potter ja saladuste kamber. Illustreeritud väljaanne” (Varrak)

Kahe akna vahelisele seinale olid jala kõrgusele võõbatud sõnad, mis kiiskasid loitlevate tõrvikute valguses. SALADUSTE KAMBER ON AVATUD. PÄRIJA VAENLASED, HOIDKE ALT! Kui väike närudes majahaldjas Dobby ilmub Privet Drive’i majja ja hoiatab, et Harry Potter ei tohi naasta Sigatüükasse, kahtlustab Harry, et selle taga võib olla tema vana vaenlane Draco Malfoy.

Pärast seda, kui Ron Weasley on päästnud ta võlutud lendava autoga kohutavate Dursleyde juurest, veedab ta ülejäänud suve Jäneseurus. Elu Weasleyde juures on nii täis igasuguseid maagilisi meelelahutusi, et Harry unustab Dobby ahastavad hoiatused peagi. Kuid koolis kordab pimedasse koridori võõbatud pahaendeline sõnum Dobby ennustust, et juhtuma hakkavad hirmsad asjad…

Imeliste illustratsioonide autor Jim Kay, Kate Greenaway medali võitja, loob vapustavalt üksikasjaliku võlurite maailma selles J.K. Rowlingu klassikalise sarja teise raamatu illustreeritud väljaandes, mis sobib suurepäraselt nii andunud fännidele kui ka uutele lugejatele.

„Mulle meeldib see, kuidas Jim Kay Harry Potteri maailma tõlgendab, ma olen tänulik, et ta on sellele oma andega kaasa aidanud ja ma pean seda endale suureks auks.” J.K. ROWLING on rekordiliste tiraažidega ja rohkelt auhindu võitnud Harry Potteri romaanide autor. Selle armastatud sarja raamatuid on müüdud maailmas üle 500 miljoni eksemplari ja tõlgitud 79 keelde. Raamatute põhjal on valminud kaheksa menukat filmi. Rowling on kirjutanud ka kolm sarjaga seotud heategevuseks mõeldud raamatut: „Lendluudpall läbi aegade”, „Fantastilised elukad ja kust neid leida” (Comic Reliefi toetuseks) ning „Bard Beedle’i lood” (Lumose toetuseks).

J.K. Rowling on kaasautorina loonud näidendi „Harry Potter ja äraneetud laps. Esimene ja teine osa”, mis jõudis Londoni West Endis lavale 2016. aasta suvel.

JIM KAY võitis 2012. aastal Kate Greenaway medali illustratsioonide eest Patrick Nessi raamatule „Koletis kutsub”. Ta õppis raamatute illustreerimist Westminsteri Ülikoolis ning on pärast selle lõpetamist töötanud Tate Britaini galerii raamatukogus ja arhiivides ning Kew Kuninglikus Botaanikaaias. Pärast tema personaalnäitust Richmondi galeriis pöördus tema poole üks kirjastaja ning siis algaski tema vabakutselise illustraatori elu. Jim on teinud koostööd filmi- ja teleprojektidega ning osalenud grupinäitusel „Mälupalee” Victoria ja Alberti muuseumis.

„Harry Potteri ja tarkade kivi” illustreeritud väljaanne võeti kogu maailmas vastu vaimustusega. Jim illustreerib kõik seitse Harry Potteri sarja romaani. Ta elab ja töötab Northamptonshire’is koos oma partneriga.

Ega sellest nüüd väga palju aega möödas polegi, kui kirjutasin oma blogis “Harry Potteri ja tarkade kivi” illustreeritud väljaandest. Toona oli see minu jaoks esimene Harry Potteri raamat, mille oli läbi lugenud, ja tegelikult – see oli igati äge lugemine. Seetõttu oli vahva, et nüüd ilmus juba teine Harry Potteri illustreeritud väljaanne.

"Harry Potter ja saladuste kamber" (ingl “Harry Potter and the Chamber of Secrets”) on Briti kirjaniku J. K. Rowlingi "Harry Potteri" sarja teine romaan, olles jätkuks teosele "Harry Potter ja tarkade kivi".

Teos räägib Harry Potteri teisest õppeaastast Sigatüüka koolis. Keegi avab saladuste kambri, mida tehti ka 50 aastat varem ja selle käigus suri tüdruk, kellest sai kummitus Mäuguv Myrtle. Teos toob raamatusarja mitu uut tegelaskuju, sealhulgas tegelased Mäuguv Myrtle, Gilderoy Lockhart, Colin Creevey, Ginny Weasley ja majahaldjas Dobby.

Teises raamatus paneb Rowling Harry Potteri proovile Tom Marvolo Riddle’iga, kes on Lord Voldemorti "mälestus" salajases päevikus, mis on Roni noorema õe, Ginny Weasley omanduses. Kui muguvanematega inimesi hakatakse järsku kivistama, kahtlustavad paljud, et Harry võib olla rünnakute taga, mis võõrandab teda tema sõpradest. Kõige tipuks Ginny Weasley kaob. Et teda päästa, võitleb Harry saladuste kambris Riddle’i ja koletisega, kelle üle on Tomil kontroll.

Nagu mainisin, siis Harry Potteri lugude teine raamat kujutab Harry teist aastat Sigatüüka koolis. Harry koos oma sõpradega üritab uurida 50 aastat vana müsteeriumi, mis näib mõjutavat ka tänast Sigatüüka kooli ja seal juhtuvaid kuritegusid. Raamatus räägitakse ka Sigatüüka ajaloost ja saladuste kambri legendist. Harry õpib võlurite maailmas valitsevats rassismist ja saab teada Voldemorti plaanidest. Harry saab teada sedagi, et ta oskab madude keelt, mida on osanud ka Lord Voldemort. Seekordse loo lõpus laskub Harry saladuste kambrisse, et päästa Roni noorem õde Ginny. Seal kohtub ta jällegi Voldemortiga, kes on seal veidi noorem ehk Tom Marvolo Riddle.

Harry Potteri sünnipäev on unustatud

Harry Potter on suvevaheajal, ta on jällegi Privet Drive’i majas number neli, kus oli taas hommikulauas vaidlus puhkenud. Lisaks Harryle olid hommikulauas ka härra Vernon Dursley, tema naine Petunia ja nende poeg Dudley. Tuleb tunnistada, et kõik väga ebameeldivad inimesed, kes suhtuvad Harrysse väga ebameeldivalt, lausa halvasti. Harry vanemad olid ju aastaid tagasi kõigi aegade suurima musta võluri Lord Voldemorti käe läbi hukkunud, mistõttu oli Harry üles kasvanud surnud ema õe ja tolle mehe Harry juures. Aasta tagasi oli Harry Sigatüükasse kutsutud, kuid nüüd oli suvevaheaeg ja poiss pidi sugulaste juures olema. Onu Vernon oli Harry saabudes ära võtnud kõik Harry loitsuraamatud, poisi võlukepi, rüüd, katla ja tipptasemel luua Nimbus Kaks Tuhat. Ta oli pannud kõik need asjad trepialusesse konkusse, sest nende juures ei toimu mingeid võluasju!

Nüüd, hommikulauas istudes selgus, et Harry sugulased olid unustanud tema kaheteistkümnenda sünnipäeva, sest neil mõlkus meeles õhtune koosviibimine rikka ehitsufirma omanikuga, sest onu Vernon lootis neilt tohutut tellimust saada (onu Vernoni firma valmistas puure). Onu Vernonil, tädi Petunial ja Dudleyl olid ülesanded õhtuks teada, Harryl oli vaid üks ülesanne, tema pidi olema oma toas, häält ei tohtinud teha ja ta pidi teesklema, et teda pole olemas.

Majahaldjas Dobby

Harry oli pettunud ja õnnetu, et tema sünnipäev sugulastel meeles polnud, ja tegelikult, kes poleks. Ta otsustaski õhtul oma toas olla. Oma tuppa mines avastas ta oma voodilt istumas väikese olevuse, kellel olid suured nahkhiirekõrvad ja tennisepalli suurused rohelised punnis silmad. Harryl õnnestus mitte karjuda. Olevus kinnitas valju peenikese häälega, et Dobby on tahtnud juba ammu härra Harry Potteriga kohtuda, ja see on talle selline au … Harry saab teada, et tema juurde oli tulnud majahaldjas Dobby, kes oli tulnud selleks, et Harryt hoiatada, et ta sel aastal tagasi Sigatüüka kooli ei läheks. Etteruttavalt võib öelda, et sellest hoolimata naaseb Harry oma sõprade Roni ja Hermione juurde, et ühiselt ohtudele vastu astuda ning avastada, mis või kes on koolis toimuvate salapäraste rünnakute taga.

Tagasi Dobby juurde, kes kinnitas, et on olemas vandenõu, et uuel õppeaastal Sigatüüka Nõidus ja Võlukunsti koolis kõige õudsemaid asju korda saata. Dobby ei saa kõigest rääkida, kuid ta on valmis kaasa krabama Harry sõprade Hermione ja Roni kirjad Harryle, ja need sel juhul tagasi andma, kui Harry lubab kooli mitte tagasi minna. Dobby paneb jooksu, Harry talle järele, ja nad korraldavad majas sellise segaduse, et onu Vernonil läheb aia taha tema ärikohtumine. Järgmisel hommikul lasi onu Vernon Harry toa akna ette trellid panna. Harry toa ukse sisse tehti kassiava, et kolm korda päevas saaks läbi selle väikesi söögikoguseid sisse lükata. Sugulased lasksid Harry välja vannituba kasutama hommikuti ja õhtuti. Muidu oli poiss ööpäev läbi oma toas luku taga. Kolm päeva oli Harry luku taga ja ta oli Privet Drive’il saavutanud suurima madalseisu, kuni ühel ööl ta ärkas kolina peale. Kuuvalgus säras läbi aknatrellide, ja keegi jõllitas teda trellide tagant: tedretähnide, punaste juuste ja pika ninaga keegi. Ron Weasley oli Harry akna taga.

Ron Weasley tuli Harry Potterit "päästma"

Ron on tulnud koos Fredi ja George’iga, kusjuures lendava autoga (pisike Ford Anglia), Harryt päästma ja endaga kaasa viima. Harry pääsebki, aga napilt, kaasa võetakse ka kõik tema võluasjad ja tema öökull Hedwig. Harry räägib teistel sellestki, kuidas koduhaldjas oli teda hoiatamas käinud. Harry ja Ron leiavad, et ainus, kes koolis Harry peale vimma võib pidada on Draco Malfoy, Lucius Malfoy poeg. Seejärel veedab Harry terve suve Roni juures Jäneseurus. Ma ei hakkas Sulle siinkohal kõike seda kirjeldama, mis Jäneseuru toimus, selle pead ise välja uurima. Pärast suvevaheaega lennati autoga Sigatüükasse, lend oli veidi ebaõnnestunud, mistõttu jäädi veidi hiljaks.

Kuid, Harry teisel Sigatüüki kooli aastal ilmub seintele tõepoolest rida hoiatusi, mis räägivad sellest, et saladuste kamber on avanenud ja Pärija tapab kõik kooli õpilased, kelle vanemad ei ole nõiad. Nendele hoiatustele järgneb rida rünnakuid, mille tagajärel leitakse mitmeid õpilasi kivistatuna. Õppeaasta jooksul Harry ja tema sõbrad Ron ja Hermione uurivaid neid rünnakuid ja Harry kohtub jällegi Lord Voldemortiga, kes tahab saada jällegi suureks ja tugevaks.

Tom Marvolo Riddle!? Basilisk!?

Harry, Ron ja Hermione saavad teada sedagi, et eelmisel korral, kui saladuste kamber avati, sai surma Mäuguv Myrtle. Myrtle näitab Harryle päevaraamatut, milles on Tom Marvolo Riddle’i nimi. Kuigi päeviku leheküljed on tühjad, siis see vastab, kui Harry kirjutab sellesse. Lõpuks näitab päevik 50 aasta tagust Sigatüüka kooli, just siis suri ka Myrtle. Harry näeb minevikust, kuidas toonane õpilane Tom Marvolo süüdistab Hagridit Myrtle’i surmas. Hagrid oli toona 13-aastane ja kiindunud juba siis ohtlikesse võluolenditesse.

Neli kuud hiljem päevaraamat varastatakse Harrylt ja veidi pärast seda leitakse Hermione kivistununa. Tal on käes teade, milles öeldakse, et süüdi on basilisk, suur madu, kelle pilk tapab kui otse tema silmadesse vaadata, ja muudab kiviks, kui vaadata läbi helkiva pinna, nagu näiteks vesi või peegel.

Hermione oli avastanud, et koletis jalutab kooli torustikus ja tuleb välja Myrtle’i tualetist. Rünnakud jätkuvad ja võlukunstiminister Cornelius Fudge, kes on Ron Weasley’ isa ülemus, saadab Rubeus Hagridi Azkabani, sest arvatakse, et Hagrid on süüdlane. Lucius Malfoy, endine Voldemorti pooldaja annab teada, et kooli juhtkond kahtlustab Dumbledore’i võimes kooli juhtida.

Kui Roni noorem õde Ginny Weasley sattub saladuste kambrisse, nõuavad kooli töötajad mustade jõudude vastase kaitse õpetaja, Gilderoy Lockharti abi, sest on just Lockhart maininud, et tema oleks pidanud koletisega võitlema, tema teab seda, mis on kambris, kus on sissepääs saladuste kambrisse. Harry ja Ron lähevad Lockharti kontorisse ja räägivad, et koletis on basilisk - hiigelmadu. Selgub, et Lockhart on pettur, kellel näib olevat plaan minema minna. Ta on võtnud endale au teiste inimeste sooritatud tegudest. Nüüd üritab Lockhart kustutada Harry ja Roni mälu, tahab neile peale panna mäluloitsu.

Harry ja Ron saavad Lockhartist jagu ja nad sammuvad Mäuguva Myrtle’i tualetti, kus Harry avab tee saladuste kambrisse. Kooli all olevas torustikus varastab Lockhart Roni võlukepi ja üritab jälle poiste mälu kustutada, kuid õnneks on Roni võlukepp kooli alguses viga saanud ja mäluloits suundub hoopis Lockharti peale. Seejärel ei mäleta Lockhart enam isegi oma nime.

Saladuste kamber

Harry läheb saladuste kambrisse, kus Ginny magab päeviku kõrval. Harry uurib Ginnyt, kuni ilmub Tom Riddle, kes oli olnud Sigatüükas viiskümmend aastat tagasi, kuid ta seisis nüüd kambris mitte päevagi vanemana kui kuusteist. Ta seletab, et on päevikus viiskümmend aastat säilinud mälestus. Ginny oli kirjutanud päevikusse oma soovidest ja hirmudest ja Riddle võitis tema poolehoiu, kuna esines igati sümpaatsena. Nüüd oli Riddle’il mõjuvõim Ginny üle, mistõttu tüdruk oli avanud kambri.

Tom Marvolo Riddle paljastab, et ta on noor Lord Voldemort. Ta seletab, et sai Ginnylt teada, kes on Harry, ja milliseid tegusid on Voldemort sooritanud. Kui Ginny mõistis, et tema on rünnakutes süüdi, siis oli ta üritanud päevikut hävitada, ja nii sattus see Harry kätte. Seejärel vabastas Riddle basiliski, et see tapaks Harry.

Dumbledore’i lemmik, fööniks Fawkes toob Harryle mõõga, mis on peidetud Sõõlamiskübara sisse. Harry kasutab mõõka, et tappa basilisk, kuid alles pärast seda, kui koletis on hammustanud teda oma mürgiste kihvadega. Riddle narrib surevat Harryt, kuid Fawkes parandab noore võlurpoisi oma pisaratega, sest fööniksi pisaratel on vägev võlutoime. Harry ründab basiliski murdunud kihvaga päevikut. Riddle karjatab ja kaob.

Seejärel ärkab Ginny. Harry ja Ginny lähevad Roni juurde, kes valvab mälu kaotanud Lockharti. Fawkes aitab neliku tunnelist välja.

Harry räägib kogu loo Dumbledore’ile, kes on tulnud Sigatüükasse tagasi. Kooli rektor võtab tagasi oma lubaduse poisid koolist välja visata, kuna nad olid koolireegleid rikkunud ja poisid saavad hoopis auhinna, kuna teenisid ustavalt kooli.

Harry räägib oma varasematest hirmudest, et ta ise on Slytherini pärija. Dumbledore räägib, et Harry teab ussisõnu, sest Lord Voldemort – kes on Salazar Slytherini viimane järglane – teab ussisõnu. Dumbledore usub, et Lord Voldemort kandis mõned võimed Harrysse üle sel ööl, kui ta poisile armi tekitas. Ja veel ainult tõeline gryffindorlane oleks suutnud Godric Gryffindori hõbemõõga kübarast välja tõmmata! Ja sellega ka basilisk tappa.

Lucius Malfoy siseneb kiirustades, kaasas ka Dobby. Lucius ei suuda mõista, kuidas on Dumbledore Sigatüükas tagasi! Harry süüdistab, et just Lucius Malfoy oli see, kes pani päeviku Ginny raamatute juurde enne kooliaasta algust. Malfoy palub Harryl seda tõestada. Üks asi veel, selle loo lõpus saad teada sedagi, kuidas Harry Dobby vabastab. Kuidas kooliaasta lõpule jõuab ja kõik Sigatüüka ekspressiga koju sõidavad, et jälle mugumaailmas olla. Harryl tuleb jällegi minna Dursleyde juurde …

“Harry Potter ja saladuste kamber” on raamat, millel on mitmeid seoseid sarja kuuenda raamatuga “Harry Potter ja segavereline prints”. Tegelikult oli segavereline prints saladuste kambri esialgne nimi. Rowling on ütelnud, et plaanis raamatusarja teises osas avaldada väga tähtsat infot, kuid tundis, et see sobib paremini sarja kuuendasse raamatusse.

Ja taaskord pean tunnistama, et Harry Potteri lood on tõepoolest põnevad ja kaasahaaravad, mistõttu jääb üle vaid oodata, et ka raamatusarja kolmas osa "Harry Potter ja Azkabani vang" illustreeritud väljaandena eesti keeles ilmuks ...


Agatha Christie „Saladuslik juhtum Stylesis“ (Varrak)

„Saladuslik juhtum Stylesis” on Agatha Christie esimene kriminaalromaan, mille ta kirjutas Esimese maailmasõja ajal, kuigi ilmus see alles 1920. aasta oktoobris. Sel aastal saab Christie esikromaan saja-aastaseks. Juba selles esimeses raamatus tutvustas Christie lugejatele belgia sõjapõgenikku Hercule Poirot’d, inspektor Jappi ja kapten Arthur Hastingsit. Need tegelased esinesid hiljem suures osas tema raamatutest, kuigi neile tuli ka täiendust teiste uudishimulike uurijate kujul.

Raamatus asub Poirot lahendama ühe teda aidanud naise mõrva. Naise majas on parajasti külalisena ka kapten Hastings.

„ Saladuslik juhtum Stylesis” võeti hästi vastu. See meeldis nii lugejatele kui ka kriitikutele ning sellega oligi Agatha Christie kirjanikukarjäär alanud. Christie ise pidas seda romaani samuti enda jaoks oluliseks ning nimetas hiljem isegi oma maja Stylesiks.

Ma ei tea, kuidas on Sinuga, kallis sõber, kuid minu jaoks on Agatha Christie jätkuvalt krimikirjanik number 1. Tema loodud Hercule Poirot ja miss Marple on tegelaskujud, kelle tegemistest ja juhtumistest võib ikka ja jälle lugeda või neid lugusid ka teleekraanilt jälgida. Seetõttu on igati vahva, et ilmunud on Agatha Christie esimene kriminaalromaan, et tähistada selle 100 sünnipäeva. Uskumatu – juba 100 aastat! Aga jätkuvalt põnev ja jätkuvalt Poirot! Eesti keeles ilmus see lugu esimest korda 1984. aastal raamatusarjas “Mirabilia”, kui ühtede kaante vahel oli Hercule Poirot’ esimene ja viimane juhtum ehk “Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie”. Toonase tõlke autoriks Ralf Toming, nagu ka äsja ilmunud raamatu puhul.

Agatha Christie ja Hercule Poirot

Hercule Poirot on belglasest detektiiv, kes esineb Agatha Christie raamatutes, ühtekokku 33 romaanis ja 54 novellis.

Enne esimest Poirot’-romaani oli Agahtha Christie (s. 1890) lugenud Arthur Conan Doyle’i kirjutatud Sherlock Holmesi-lugusid ja mõnda krimkat veel. Tal tekkis soov hakata krimikirjanikuks ja ta õde Madge esitas talle väljakutse, et ta kirjutaks loo, milles lugeja saaks ise ära arvata mõrvari. Christie oli töötanud apteegis, mistõttu oskas ta kasutada oma lugudes oskuslikult erinevaid mürke. Detektiiviks valis ta belglasest politseiniku, kes oli tulnud Inglismaale pagulasena, sest Torquay kandis, kus Agatha Christie elas, oli toona palju belglastest pagulasi.

Christie on ütelnud, et Hercule Poirot’ tegelaskujule eeskujusid ei olnud, kuna toona ei olnud krimikirjandust veel väga palju ilmunud. Autor on kinnitanud, et valis nimeks Hercule, kuna see toonitab detektiivi arukust ja tähtsust, ja perekonnanimi Poirot lihtsalt tundus sobilik. Christie-uurijad on ütelnud, et üsna sarnase nimega detektiiv oli juba esinenud enne Christie loodud tegelaskuju – G.K. Chestertoni loodud Hercule Flameau, Marie Bellow Lowndesi loodud Hercule Popeau ja Frank Howell Evansi loodud Jules Poiret. Poirot’ vuntsid ja töökombed pidavat meenutama paljuski Londonis 1860. aastatel detektiivina töötanud austria-ungari päritolu Igantius Paul Pollaky’t.

Poirot on kõiges pedantne ja täpne. Ta on kindel oma psühholoogias ja kinnitab, et suudab lahendada ükskõik millise kuriteo, kasutades selleks otsustusvõimet ja “väikeseid halle ajurakke”. Lahendades kuritegu suudab Poirot inimesed rääkima panna.

Esimeses Poirot’ romaanis ehk just “Saladuslikus juhtumis Stylesis” saame lugeda, et Poirot oli ebatavalise välimusega väike mees. Ta oli vaevalt rohkem kui viis jalga ja neli tolli pikk, kuid käitus üliväärikalt. Tal oli täpselt munakujuline pea ja ta hoidis seda alati veidi ühele küljele kallutatult. Tema vuntsid olid väga jäigad ja sõjaväelaslikud. Tema rõivaste korralikkus oli peaaegu uskumatu, tolmukübe oleks talle tekitanud rohkem piina kui kuulihaav.

Poirot lapsepõlvest ja karjäärist Belgias räägitakse tema lugudes äärmiselt vähe. Arvatavasti on ta sündinud Spas või Ellezellesi külas. Ta on katoliiklane, kelle moralist saame aimu tema elu lõpus. Ta on olnud edukas Belgia politseis, olnud juhtival kohal Brüsselis. Esimese maailmasõja ajal Belgia vallutatakse sakslaste poolt, Poirot lahkub ja tuleb pagulasena Inglismaale umbes 1916. Pärast I maailmasõda hakkab Poirot detetktiiviks, abiks ka kapten Hastings. Kahe maailmasõja vahel reisib Poirot ka Euroopas ja Lähis-Idas uurides ja lahendades kuritegusid ja mõrvu.

Ah jaa, teada on ju ka Hercule Poirot kodune aadress - 56B Whitehaven Mansions, Charterhouse Square, London W1.

“Saladuslik juhtum Stylesis”

on romaan, mille Agatha Christie kirjutas 1916. aastal ja ameeriklane John Lane avaldas selle USA’s 1920. Enne seda oli kuus Londoni kirjastajat selle teose tagasi lükanud. Inglismaal ilmus see 1921, väljaandjaks kirjastus The Bodley Head, mis kuulus samuti John Lane’ile.

See on esimene Agatha Christie krimiromaan, milles esinevad koos Hercule Poirot, komissar Japp ja kapten Hastings. Loo jutustajaks on mina-vormis kapten Hastings. Loos on mitmeid elemente, mis kuuluvad krimikirjanduse klassikasse. Kahtlusaluseid on loos 6-7 ja nad kõik varjavad infot iseenda kohta. Loos on mitmeid juhtlõngu, mis viivad lugeja valele teele ja loomulikult ka palju põnevaid süžeepöördeid.

Raamatus on kaart majast, mõrvapaigast, pildike testamendi tükikesest, missis Inglethorpi kiri Evelyn Howardile, kuid ka tükike missis Inglethorpi kirjutatud paberilehest kummaliste sõnadega.

Kapten Hastings on tema enda sõnul sõnul invaliidina rindelt koju saadetud ja pärast seda, kui ta oli veetnud mõned kuud ühes võrdlemisi masendavas hospitalis, oli talle antud kuu aega terviseparanduspuhkust. Tal polnud ühtki lähedast sugulast ega sõpra, ta püüdis jõuda otsusele, mida ette võtta, kui ta kohtus John Cavendishiga, keda ta polnud pikka aega kohanud.

Cavendish kutsus ta Styles Courti mõisa, et seal mõnusasti aega veeta ja puhata. Raamatu sündmuskohaks ongi Styles Court Essexis, Inglismaal asuv mõis I maailmasõja ajal (samas paigas toimub ka Poirot’ viimase romaani “Eesriie” tegevus).

Mõisa, Styles Courti, oli John Cavendishi isa, mister Cavendish ostnud abielu algusaegadel. Ta oli olnud täielikult oma naise, Emily Cavendishi mõju all – isegi nii suurel määral, et surres oli pärandanud naisele eluaegseks kasutamiseks nii mõisa kui ka enamiku oma sissetulekust, tehes sellega ilmset ülekohut oma kahele pojale. Võõrasema oli aga poiste vastu olnud alati ülimalt heldekäeline; ajal, mil nende isa uuesti abiellus, olid nad tegelikult olnud nii noored, et suhtusid võõrasemasse alati kui oma tõelisse emasse. Pärast oma mehe surma oli proua Cavendish abiellunud endast palju noorema (vähemalt 20 aastat noorema) Alfred Inglethorpiga. Ta olevat proua Cavendish faktootumi, seltsidaami, universaalse abilise Evelyn Howardi kauge sugulane. John Cavendish kinnitab kapten Hastingsile, et Alfred Inglethorp on lihtsalt õnnekütt, kes üritab tema ema raha ja mõisa kätte saada.

Igal juhul otsustas kapten Hastings kutse mõisa minna vastu võtta, et seal tõepoolest puhata. Mõisa, kus elavad ka proua Inglethorpi kaks kasupoega, John ja Lawrence Cavendish, Johni abikaasa Mary ja veel mõned inimesed (proua Cavendishi/Inglethorpi protežee Cynthia Murdock). John Cavendish on Stylesi tõeline pärija ja saaks mõisa endale, kui kasuema on surnud, nii nagu isa testamendis kirjas.

Saame kapten Hastings abil mõisas elavate inimestega veidi lähemalt tuttavaks, kusjuures kapten Hastings räägib sellestki, et tal on ka üks salaharrastus, tal on olnud salasoov saada detektiiviks. Ta räägib sellestki, kuidas ta Belgias sattus kord kokku ühe mehega, väga kuulsa detektiiviga, kes lausa sütitas Hastingsit. Belglane oli imetlusväärne väike mehike, kes tavatses öelda, et igasugune hea detektiivitöö on üksnes meetodi küsimus. Hastings kinnitab, et tema süsteem rajaneb just selle belglase omal – ehkki Hastings on enda kinnitusel tublisti kaugemale jõudnud, ja et too belglane oli naljakas mehike ja suur keigar, aga hirmus tark.

Saame osa sellestki, kuidas Emily Cavendish ja Evelyn Howard tülli lähevad, kuna vanaproua seltsidaam oli ütelnud välja, et proua Cavendish on vana naine ja poole suuremat lolli kui vana loll. Alfred olevat naisest ikkagi 20 aastat noorem ja miks ikkagi ta abiellus – raha pärast! Evelyn oli ütelnud sedagi, et Alfredile ei tohiks väga palju raha anda ja vihjanud sellele, et farmer Raikesil on väga ilus noor naine, kelle juures Alfred väga palju aega veedab! Lisaks veel sedagi, et Alfred olevat lihtsalt närukael. Vanaproua ei uskunud neid sõnu ja oli palunud Evelynil majast lahkuda. Evelyn lahkubki, paludes kapten Hastingsil vanaproua järele valvata, sest selles mõisas on kõik nagu haide parv. Nende hulgas pole kedagi, kellel ei oleks näpud põhjas ja kes ei püüaks proua Inglethorpilt raha saada. Veidi hiljem saab kapten Hastings Evelynilt kirja, milles ta jutustas, et töötab Middlinghami, umkbes viieteiskümne miili kaugusel asuva tööstuslinna ühes suures haiglas meditsiiniõena, ning palus Hastingsil talle teatada, kui missis Inglethorp peaks ilmutama mingit leppimissoovi.

Ühel ööl ärkavad Stylesi elanikud selle peale, et Emily Inglethorp on suremas – veidi hiljem selgub ka surma põhjus, strühniinimürgistus. Kapten Hastings, John ja Lawrence Cavendish kuulevad hääli Emily Inglethorpi toast, kuid ei pääse proua tuppa sisse, kuna see on seestpoolt lukus. Lõpuks õnnestub meestel uks maha murda ja nad näevad, kuidas missis Inglethorp lamas voodis, kogu keha haaratud ägedatest krampidest. Meeste sisenemise ajal aga lõdvestusid ta jäsemed ning ta vajus padjale. Tundub, et oht on möödas, kui äkki kostub voodist uus karjatus. Õnnetut daami haaras uus valuhoog. Krampide ägedus oli kohutav. Tuppa siseneb veel ka doktor Bauerstein (temast saame ka selles loos pikemalt lugeda ja nagu hiljem selgub osutub tunnustatud toksikoloog saksa salakuulajaks). Proua Inglethopi suust on kuulda summutatud häälega öeldud “Alfred … Alfred …”, seejärel vajus ta liikumatult patjadele. Doktor Bauerstein üritas teha kunstlikku hingamist (toona nägi see välja veidi teistmoodi kui täna), kuid kõik on asjata. Missis Inglethorp on surnud, hetk hiljem jõuab kohale ka doktor Wilkins, missis Inglethorpi enda arst. Doktor Wilkins kahtlustab, et üles ütles vanaproua süda, kuna ta kogu aeg midagi tegi, kuid doktor Bauersteinil näib olevat teine mõte, sest ta soovib jääda doktor Wilkinsiga kahekesti, et midagi arutada.

Kapten Hastings kinnitab vendadele Cavendishidele, et ju kahtlustab doktor mürgitamist, ja kus on ikkagi Alfred Inglethorp? Veidi hiljem tulevad Hastingsi ja vendade juurde artsid, kes paluvad luba vanaproua lahkamiseks. See kinnitab Hastinsgi kahtlustusi vanaproua surmas. Vennad on lahkamisega veel samal õhtul nõus, kuid nüüd pakub Hastings välja selle, et ta kutsuks kohale Poirot, keda ta oli samas külakeses mõned päevad tagasi näinud.

Hastings lähebki Poirot’d appi kutsuma. Nüüd saame lugeda veidi ka Poirot mõttekäikudest, kuidas ta asju uurib; “Vaatame, üks fakt viib teise juurde – ja nii me läheme edasi. Kas järgmine sobib eelmisega? Väga hea! Me võime jätkata. Järgmine väike faktike – ei! Ohoo, see on huvitav! Miski puudub – ahelalüli, mis pole omal kohal. Me vaatleme. Me otsime. Ja selle väikese huvitava fakti, selle võib-olla tühise väikese detaili, mis ei sobi teistega kokku, selle paneme siia!”

Hastings naaseb mõisa koos Poirot’ga, kes hakkab kokku panema pilti, et saada selgust, mis oli toimunud, ja lõpuks loomulikult tabada ka kurjategja, mõrvar. Esialgu toimetab Poirot vanaproua toas, kust ta leiab kuus huviobjekti, millest ta räägib ka Hastingsile: esiteks kohvitass, mis on pulbriks hõõrutud; teiseks kirjalaegas, mille lukuaugus oli võti; kolmandaks põrandal olev laik; neljandaks mingi tumerohelise ride tükike – ainult paar lõnga, aga äratuntav; viiendaks põrandal olev suur küünlavahalaik; kuuenda punkti jätab Poirot esialgu enda teada … Poirot ja Hastings leiavad kaminas olevast tuhast väikese poolsöestunud paberitüki, millel on kirjutatud “ment”. Hastings arvab, et see võib olla tükike testamendist, millega Poirot nõustub.

Edasi soovib Poirot esitada küsimusi toatüdrukule, kel nimeks Dorcas. Selgub, et toatüdruk oli kuulnud, kuidas Emily Inglethorp tülitses oma abikaasa Alfrediga. Nii vähemalt toatürduk arvab, kuigi ta polnud tülitsejaid oma silmaga näinud, ainult kuulnud … Sama hästi võisid vanaproua “vestluskaaslaseks” olla ka tema kasupojad. Hiljem oli missis Inglethorp olnud väga närviline ja arvatavsti tegi ka uue testamendi, mida keegi ei suuda leida. Ta sõi veidi õhtust ja läks varakult oma tuppa kaasas dokumentide kohver. Hiljem oli keegi kohvri lahti murdnud ja sealt dokumente kaasa võtnud. Alfred Inglethorp oli läinud veidi varem Stylesist ära ja ööbinud lähedal asuvad külas, mistõttu polnud ta mõisas kui mürgitamine oli toimunud. Keegi ei suuda seletada seda, millal ja kuidas strühniin vanaprouale anti.

Esialgu on peamiseks kahtlusaluseks Alfred Inglethorp. Majanduslikult lõikab ta kõige rohkem kasu oma naise surmast. Ka Alfredi enda käitumine on kahtlane, ta oli avalikult ostnud külaapteegist strühniini, kuigi ta väidab sellele vastu, kuid tal pole ka vettpidavat alibid. Politsei sooviks Alfredi kinni võtta, kuid Poirot sekkub ja tõestab, et Alfredil polnud võimalust mürki osta, sest ta oli sel hetkel hoopis mujal …

Saame osa ka eeluurimiskohtu istungist. Kuulatakse üle tunnistajaid, tehakse järeldusi. Näiteks Lawrence Cavendish teab seda, et tema ema on nii oma surmapäeval ja mõnda aega enne seda võtnud ravimit, mis sisaldas strühniini. Apteeker kinnitab, et just Alfred Inglethorp on mõrvapäeval apteegist strühniini ostnud või on see keegi, kes oli end osavalt Alfrediks maskeerinud? Eeluurimiskohtu istungil kohtume ka detektiivinspektor James Jappiga ja superintendent Summerhayega Scotland Yardist, kes on üsna kindlad, et Alfred Inglethorp on kuriteo sooritanud, kuid Poirot selgitab neile, et asjalood pole sugugi sedavõrd lihtsad. Poirot tõdeb, et tõendid on liiga kindlad, kuna ehtsad tõendid on tavaliselt umbmäärased ja ebarahuldavad.

“Neid tuleb uurida – sõeluda,” räägib Poirot, “aga siin on kõik valmiskujul olemas … need tõendid on osavalt fabritseeritud – nii osavalt, et nad räägivad iseendale vastu … kuni mister Inglethorpi kahjuks rääkivad tõendid olid ebamäärased ja käegakatsutamatud, oli neid väga raske ümber lükata. Aga oma murelikus agaruses tõmbas kurjategija võrgu nii tihedalt kokku, et üksainus lõige vabastab Inglethorpi.”

Veidi hiljem vahistab Scotland Yard John Cavendishi, kuna ka tema on pärija ja on võimalik tõestada, et tal oli võimalus hankida mürki. Kuid kas ikka ka just John Cavendish on süüdlane?

Hercule Poirot lahendab selle salakavala plaani, miks ja kuidas proua Emily Inglethorp mürgitati, ja selles loos on loomulikult vaja meisterdetektiivi nutikust, sest seekordne mõrvaplaan on kokku pandud kogunisti kahe inimese (see paar on kindlasti ka lugejale üsna ootamatu) poolt ja kasutatud ka erinevaid mürke.

Midagi pole teha Agatha Christie kirjutatud Hercule Poirot’ juhtumid on klassika ja klassikaks need ka jäävad, mistõttu on neid nauditav lugeda ka täna, 100 aastat pärast esmailmumist.


Colin Dexter „Aare, mis oli meie oma. Inspektor Morse’i juhtumid“ (Tänapäev)

Juhtum näib nii lihtne, et inspektor Morse ei pea seda enda väärilisekski. Rikas eakas Ameerika turist sureb Oxfordi luksuslikus Randolphi hotellis infarkti tagajärjel . Numbrist ei leita aga proua käekotti, milles oli Wolvercote'i Keel, hindamatu ehe, mille ta kadunud abikaasa oli pärandanud Oxfordi Ashmoleani muuseumile. Morse veedab hotelli baaris mõeldes – ja trimbates – hulga aega, olles veendunud, et lahendus on lähedal. Ent vastukäivad tunnistused, kahtlased sündmused ja lõpuks mõrv muudavad ta meelt.

Colin Dexteri loodud inspektor Morse on kindlasti üks minu lemmiktegelasi krimikirjanduses. Paljuski aitas sellele kaasa suurepärane telesari “Inspektor Morse”, mis jõudis teleekraanidele 12 hooaja vältel aastail 1987-2000. Peaosas säras suurepärane Briti näitleja John Thaw, kes meie hulgast kahjuks 2002. aastal lahkus. Vahval kombel “kasvasid” sellest sarjast välja veel kaks sarja – “Inspektor Lewis” (2006-2015) ja “Endeavour” (2012- … ehk “Noor inspektor Morse”).

Eesti keeles on Morse’i-juhtumeid ilmunud raamatukaante vahel ka varem – “Näitsik on surnud” (2019), “Mõrv kõrvalhoone numbris 3” (2018), “Kolmanda miili saladus” (2016), “Jeeriko surnud” (2014), “Surnute missa” (2012) ja “Nicholas Quinni hääletu missa” (2011). Need on ilmunud kirjastuselt Tänapäev. Varasemast tean veel kahte ehk “Viimane buss Woodstocki” (1998) ja “Viimati nähtud ristmikul” (1999), need avaldas kirjastus Kupar.

Colin Dexteri “Inspektor Morse’i juhtumid” on krimikirjandus, mida tuleb rahulikult ja mõnuga lugeda, tuleb süübida, sest tegevus ja sündmused kulgevad rahulikult, palju on infot tegelaste kohta, millest osa on kindlasti oluline mõistmaks, miks keegi just täpselt sedasi käitub. Morse ise kuulab sageli klassikalist muusikat (selles loos on mainitud Bruckneri 7. sümfoonia teist osa, Dvoraki Ameerika kvarteti teist osa ja Faure reekviemi “In Paradisum”), sõidab klassikalise Jaguariga, mõtiskleb pubis õlleklaasi ääres või viskit rüübates. Õnneks on tal abiks ka seersant Lewis, kes mõnikord on küll üsna pikaldane, kuid mõnikord suudab “kogemata” ka Morse’ile häid mõtteid anda.

Seekordne lugu saab alguse voodis, kus “kohtuvad” mees ja naine, armukesed. Keegi Sheila Williams ja keegi doktor Theodore Kemp. Naine tahaks mehega ka järgmisel päeval kohtuda, kuid mees kinnitab, et homme nad kindlasti ei kohtu, kuna tuleb pühenduda oma Ameerika klientidele. Kui Kemp naise juurest lahkub, siis mõtiskleb ta sellest, et naine hakkas muutuma koormaks, naine nõudis endale üha rohkem ja rohkem mehe aega, mees polnud valmis nende kohtumistega sedavõrd palju riskima. Kemp kinnitab endale, et talle meeldib naise lopsakus, kuid nüüd muutus naine mõnest valest kohast juba liiga lopsakaks – topeltlõug … topeltdžinn … Mees oli otsinud midagi, mis meenutaks armastust, ilma pühendumisega kaasnevate probleemideta, nüüd tundus talle, et asjad hakkavad käest minema.

Edasi saame tuttavaks John Ashendeniga, kes istus Cambridge’i University Armsi hotellis. Ta on reisijuht ja giid, kellel on kaelas vinglev kamp (27 inimest) vanemaid (vanuses 65-75 aastat) Ameerika turiste, kelle ta peab järgmisel päeval viima Oxfordi. Selle päeva paduvihm oli reisisihid nahka keeranud. Loeme, et Ashenden oli 1974 käinud Cambridge’i nüüdiskeelte eriala sisseastumiseksamitel, kuid toona ta ülikooli siiski ei pääsenud. Just siis oli ta tutvunud teise eksaminandi Jimmy Bowdeniga, kes oli trotskist, suur filmihuviline. Jimmy oli ülikooli vastu võetud, kuid ta suri kolm aastat hiljem Hodgkini tõppe. Ashendin oli saanud Jimmylt külge suure filmihuvi, pornograafiliste filmide huvi, kuid nüüd oli temast saanud paadunud piiluja, kes külastas saunaklubisid või seksikinosid.

Nagu näed, siis Colin Dexter väga põhjalikult tutvustab oma tegelaskujusid (seekord on nad jällegi üsna “imelikud”, kui esialgseid tutvustusi lugeda), kusjuures kunagi ju ei tea, kes oluline, milline detail on oluline. Kõik selgub järgnevatel lehekülgedel.

Järgmisel päeval turistid ja Ashenden bussiga Oxfordi jõuavad (ma uurisin interneti avarustest, et kahe ülikoolilinna vahemaa on mööda maanteed ca 135-140 km), kuid paljud neist ootavad, et saaksid end rahulikult sisse seada viie tärniga Randolphi hotellis, mis on Oxfordi parim hotell.

Autor tutvustab lugejale ka hotelli portjeed Royd, kes oli alustanud hotelli jooksupoisina 1945 ehk 45 aastat tagasi. Royle ameeriklased meeldisid, sest nad olid sõbralikud, suhtlemisaltid ja helded. Roy nautis oma tööd ja nimetas seda haruharva üldse tööks.

Loeme sellestki, kuidas üks turistidest, Laura Stratton, end hotellitoas number 310 sisse seab. Tema on sellele reisile tulnud koos oma abikaasa, härra Strattoniga ja teel Oxfordi oli ta oma mehele ütelnud, et sooviks kangesti sooja vanni saada.

Saame tuttavaks ka hotelli koristaja Beryl Reeves’iga, kes on väga hea töötaja – täpne, kohusetundlik, sõbralik ja (nagu Morse hiljem avastas) tunnistajana äärmiselt usaldusväärne. Koristaja märkab, et numbritoa 310 uks oli veidi paokil, ta piilus tuppa, kuid nägi vannitoast tulevat auru. Keegi hotelli külastajatest oli vanni läinud. Koistaja nägi veel ühte turisti, Howard Browni, kes sisenes tuppa 308.

Kuid, veidi enne kella kuut helises Kensingtonis Thames Valley politsei peakorteris komissar Strange’i kabinetis telefon. Suur mees kuulas oma kolleegi komissar Belli Oxfordi St Aldate’ist. Midagi oli juhtunud, kuid neil mehi napib, mistõttu ootas ta appi Morse’i, Lewis pidavat juba kohal olema.

Morse ja Lewis kohtuvad Randolphi hotellis, toas number 310 on laip. Seal on ka doktor Swain, kes on olnud hotellis mitu aastat majaarst. Doktor on veendunud, et Laura Stratton on surnud müokardi infarkti tagajärel, kuid Morse on veidi varem saanud hotelli direktorilt härra Gascoigne’ilt ja härra Strattonilt teada, et hotellitoast oli ka midagi väga väärtuslikku varastatud. Probleemiks on see, et doktor Swain on liigutanud surnukeha põrandalt voodisse. Morse on seetõttu ärritunud. Ta kahtlustab, et proua Stratton oli märganud vargust, saanud šoki ja seejärel infarkti.

Varastatud ese osutub hindamatuks aardeks, kalliskividega ehteks Wolvercote’i Keeleks. Proua Strattoni esimene mees oli kollektsionäär, kes oli selle endale saanud, kuid kaks aastat pärast seda oli ta surnud. Mees oli pärandanud selle Oxfordi Asholeani muuseumi kuraatoritele. Selle muuseumiga on seotud ka raamatu alguses lugejale tutvustatud Sheila Williams ja doktor Kemp. Raamatu lugeja ja Morse saavad teada, et Wolvercote’i Keel võis olla kuningliku rüü kinnitus, mis oli leitud Walcercote’i väljakaevamistel 1931. Inglismaalt, hiljem oli see sattunud USAsse kollektsionääri kogusse. Keele juurde kuulus ka pannal, mis juba oli Ashmdeani muuseumis. Nüüd pidi Laura Strattoni abiga sinna jõudma ka hindamatu Keel, kuid nüüd oli see varastatud, ehte transportija kahtlastel asjaoludel surnud …

Vaatamata proua Strattoni surmale, ameeriklaste ekskursioon jätkub (külastatakse näiteks ka Oxfordi Loo muuseumi). Nendega liitub veel üks teadlane, Cedric Downes, kellel on ka naine Lucy Downes. Neil mõlemal on samuti oma osa selles loos mängida.

Asjad lähevad veelgi segasemaks ja keerulisemaks, kui Cherwelli jõest leitakse uppunu/tapetu, kelleks osutub doktor Theodore Kemp. Autor ütleb huvitava mõtte – mees, kes oli ilma jäänud Wolvercote’i aardest, oli ilma jäänud nüüd ka oma elust. Esialgu arvas Morse, et tapetu on eelmisel õhtul kadunud ameeriklane, härra Stratton, kuid ei …

Veidi hiljem kinnitab patoloog Max Morse’ile, et Kemp oli tapetud enne seda, kui ta oli jõkke sattunud (visatud?), kusjuures mees võis tapmise ajal alasti olla. Hoop pähe oli ta tapnud, kuid parema õla tagaküljel oli veel ka pikk kriimustus – naise küüs?

Kahtlusaluseid on mitmeid, paljude tegelaste alibid on ülimalt kahtlased. Morse kahtlustab, et tegemist võib olla mingi armuvärgiga, et Kemp tapeti seetõttu, et tal oli liiga palju naisi – ta enda naine Marion Kemp, kes istus ratastoolis, kuna mõned aastad tagasi oli toimunud liiklusõnnetus, milles Marioni alakeha halvatuks jäi. Õnnetuse põhjustajaks oli doktor Kemp, kusjuures õnnetuses osalenud teise auto juht, noor naine, oli surma saanud …; Sheila Williams, ja Morse’i arvates ka Lucy Downes.

Et uurimine veelgi keerulisemaks läheks, et lugejal veelgi põnevam oleks, siis on olulised sündmused kindlasti ka Marion Kempi enesetapp, kuid ka see, et Lucy Downes jääb auto alla (kas ta lükati auto ette?), kuid tema jääb siiski ellu.

Kas kalli Wolvercote’i Keele kadumine võib olla hoopis kindlustuspettus?

Kas on olulisel kohal ka traagiline liiklusõnnetus?

Kas hinnalise aarde kadumine ja doktori tapmine on omavahel seotud?

Mõtteainest igal juhul on. Nii lugejal, kui ka Morse’il ja Lewisel. Loomulikult jõuame ka selles loos lõpplahenduseni, mis on seekord küllaltki segane ja üsna ootamatu (nagu ikka), kuid seekord tuleb süüdlasi otsida hoopis turistide seast, kusjuures vägagi segased on lood ka kaduma läinud hinnalise aardega …

Kui loete raamatu lõpuni, siis saate aru, millest räägin.

Igal juhul on kindel see, et Morse on Morse ja tema juhtumid on tema juhtumid. Põnevad, ja hoiavad lugeja enda küljes kinni, kuni raamatu lõpuni.


Lianne La Havas „Lianne La Havas“ (Warner Music)

Lianne Charlotte Barnes on sündinud 23. augustil 1989. Muusikasõpradele on ta paremini tuttav esinejanimega Lianne La Havas (selle nime valikus oli põhjuseks lauljatari kreeklasest vanaisa, kelle nimi on Henry Vlahavas). Ta on Briti lauljatar ja laulukirjutaja, kelle karjäär sai alguse, kui teda oli tutvustatud paljudele teistele artistidele, näiteks Paloma Faith’ile, kellele ta laulis ka taustalaulu.

2010 sõlmis Lianne La Havas lepingu plaadifirmaga Warner Bros. Records. Pärast seda tegi lauljatar kaks aastat tööd, kirjutas laule ja alles seejärel ilmus muusikat ka kuulamiseks. 2012 ilmus lauljatari debüütalbum “Is Your Love Big Enough?”, mis sai igati kiitvaid hinnanguid ja arvustusi.

Lianne La Havas sündis ja kasvas Londonis, Inglismaal. Isa oli kreeklane, ema jamaikalanna. Tüdruk kasvas Tooting’is ja Streatham’is, veetes palju aega koos oma vanavanematega, kuna vanemad lahutasid, kui tüdruk oli väike.

Lianne hakkas laulma juba 7-aastaselt, isa oli multiinstrumentalist, kes õpetas tütrele ka kitarri- ja klaverimängu. Lianne oli 11-aastane, kui kirjutas oma esimese laulu, kuid kitarrimängu sai selgeks alles 18-aastaselt. Lianne laulis ka koolikooris, õppis kunsti, kuid pärast kooli lõpetamist otsustas, et temast saab muusik ja laulja.

2008 märkas Liannet Scruffy Bird Music Agency omanik Duncan Ellis, kes oli kuulnud lauljatari tänu Coda Music Agency Alex Hardee’le. Kui Ellis esimest kord Liannet nägi, laulis lauljatar duos The Paris Parade, mille teine liige oli Christian Pinchebeck. Üsna ruttu oli selge, et Lianne võiks jätkata sooloartistina ja 2010 oli lauljataril taskus leping firma Warner Bros. Records.

2011 oktoobris ilmus lauljatari esimene EP “Lost & Found”, mille avaloos “No Room For Doubt” lööb kaasa ka Willy Mason. Samal kuul ilmus veel teinegi EP ehk “Live From LA”. 2011 oktoobris esines lauljatar esimest korda ka televisioonis, populaarses BBC Two saates “Later… with Jools Holland”, milles esines ka populaarne USA indie folk band Bon Iver. Veidi hiljem sai publik teada, et Lianne La Havas on ka Bon Iveri soojendusartist detsembris 2011 alanud Põhja-Ameerika kontsertturneel.

Lauljatari ametlik debüütsingel “Lost & Found” ilmus Suurbritannias 30. aprillil 2012. Debüütalbum “Is Your Love Big Enough?” ilmus 9. juulil 2012. Aasta lõpus valiti see iTunes’i aasta parimaks plaadiks.

Populaarsus saabus üsnagi ruttu. Septembris 2012 oli La Havas soojendusartist Alicia Keys’ile telesaates/kontsertis “MTV “Crashes” Manchester”. Kontsert toimus Manchesteri katedraalis 1 000 pealtvaataja ees, kuid see kanti üle 164 riigis! 31. detsembril 2012 esines La Havas BBC Two aastavahetusesaates “Jools’ Annual Hootenanny”, milles ta laulis laulu “Cow Cow Boogie”.

2013 juunis esines La Havas RockNess muusikafestivalil Invernessis, Šotimaal ja ka kuulsal Glastonbury Festivalil. Samal kuul veel ka Isle of Wight’i muusikafestivalil. 2014 tegi La Havas koostööd Prince’iga, ja ka Aqualung’iga.

2015 sõitis lauljatar koos emaga Jamaikale. Seal sai ta inspiratsiooni uue muusika kirjutamiseks, mida publik sai kuulda tema teisel albumil “Blood”, mis ilmus juulis 2015. Sellel on palju muusikat, milles La Havas puudutab oma Kreeka ja Jamaika juuri. Uut albumit tutvustas lauljatar ka Suurbritannia ja Euroopa kontsertturneel.

2015 ilmus Rudimental’i album “We the Generation”, mille kahes laulus – “Needn’t Speak” ja “Breath” – lööb kaas ka La Havas. Huvitaval kombel möödus pärast teist albumit koguni viis aastat, kui saime jälle kuulda La Havaselt uusi lugusid, sest veebruaris 2020 ilmus uus singel “Bittersweet”, millest sai ka uue albumi “Lianne La Havas” tutvustav singel. Mais 2020 ilmus veel üks singel “Paper Thin” ja juulis 2020 lauljatari kolmas stuudioalbum.

Ka võis olla põhjus pausiks selles, et lauljatar lahutas oma kooselu? Igal juhul räägib uus album eluringist, oskusest areneda ja kasvada, oskusest lahkuda ja tulla tagasi tugevamana. Uus album lindistati oktoobrist 2019 detsembrini 2019, stuudiosessioonid toimusid Londonis, Bath’is ja New Yorgis. Albumi produktsiooni eest vastutasid La Havas, tema pikaajaline koostööpartner Matt Hales, kuid ka Beni Giles ja Mura Masa.

Teada on sedagi, et pärast albumi “Blood” ilmumist polnud lauljatar sellega üldse mitte rahul. Ta tegi väikese pausi, alustas kooselu, mis lõppes kahjuks lahkuminekuga. Uut muusikat ei ilmunud, kuid kontserte andis lauljatar siiski.

Uuel albumil “Lianne La Havas” soovis lauljatar suuremat loomingulist vabadust ja iseseisvust, mida ta saigi. Samas on räägitud sellestki, et La Havas sai uue plaadi jaoks mõjutusi paljudelt teistelt suurepärastelt artistidelt nagu Milton Nascimento, Joni Mitchell, Jaco Pastorious, Al Green ja Destiny’s Child.

Uus album algab suurepäraselt võrratu soulilooga “Bittersweet”, mis ongi meloodialt ja harmoonialt selline magushapu, kuid tõeliselt suurepärase meloodiaga ja võrratu esitusega lugu. Veidi tuletab meelde vanakooli soulilugusid, milles kuuleb ka mitmehäälset laulu. Samas võtmes hingab ka albumi teine lugu “Ready My Mind”, milles oleks mitmed pillid justkui häälest ära, mis ongi teatud harmoonia loomiseks vajalik.

Fantastiliselt põneva helimaailma ja võrratu esitusega on albumi kolmas lugu “Green Papaya”. Mulle tundub see lugu veidi unenäoline … “Can’t Fight” sai mõjutusi R&B’st, mida La Havas kuulas lapsepõlves. Selle loo juures oli abiks produtsent Mura Masa, kusjuures selle loo tegemisel kuuati väga palju ka USA suurepärast funkbändi Vulfpeck.

“Paper Thin” sai alguse La Havase unenäost, milles ta kuulis meloodiat ja nägi laulusõnu. Veidi hiljem lindistati see Homer Steinweiss’i stuudios New Yorgis, kusjuures väga nappide vahenditega. See inspireeris ja mõjutas tervet uut albumit. “Weird Fishes” on algupäraselt Radioheadi lugu albumilt “In Rainbows” (2007). La Havase versioon on soulilik.

Unenäoliselt hõljuvad ja unistavad on ka laulud “Please Don’t Make Me Cry” (selle albumi üks kaunima meloodiaga lugusid), “Courage” (selles loos on ka sellist džässilikku hingamist, väga ägedaid instrumente, kuulake neid vanakooli süntesaatoreid – võrratu!) ja “Sour Flower” (minu kõrv kuuleb selles laulus ka harfi? või on see siiski põnev süntesaator, mis harfi-sarnast heli tekitab, kuulake selles laulus La Havase esitust, millist jõudu ja samas ka õrnu tundeid on tema hääles …)

Albumi digitaalsel versioonil on 12 laulu, füüsilisel kujul ilmunud albumil on kümme laulu. Digitaalsel versioonil on ka laulu “Bittersweet” täispikk versioon ja väike “vahepala” (nn interlude) ehk “Out of Your Mind”.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/6JwtB0zzNYy4qANDrJtrJy?si=FNM2U4H6SRy_fLQuPi3BvQ#_=_


Frauke Scheunemann „Winston, salamissiooniga kõuts“ (Tänapäev)

Teeme väikese vahekokkuvõtte: ma oskan rääkida, ma oskan lugeda ja ma oskan ka kirjutada. Just äsja proovisime. Ma oskan inglise keelt, suurt ja väikest ükskordühte. Ja nüüd tuleb pomm – ma oskan koguni vene keelt. Vähemalt saan aru. Lühidalt – ma olen SuperWinston! Kõige targem kõuts universumis! Maailmaklass!

Kõutsielu on oivaline, leiab Winston. Leba ainult terve päev mugavasti sohval ja söö vahepeal kanamaksa peterselliga. Maitsev! Kui aga Winstoni peremees võtab uue majapidaja, kes kolib sisse koos oma tütre Kiraga, on lebasklemisel lõpp. Kiral ja ta emal on nimelt hunnik probleeme. Enne kui Winston isegi aru saab, on ta juba mässitud ehtsasse kriminaaljuhtumisse … Pealegi veel – ah, püha sprott! – tüdruku kehas! Appi!!!

Saksa autoritelt on ikka ja jälle ka eesti keeles vahvaid lasteraamatuid ilmunud. Ka Frauke Scheunemann on saksalanna ja tema kirjutatud vahva lasteraamat jutustab meile ühe hiiglama ägeda loo. Loo ühest briti lühikarvalisest kodukõutsist, ühest tüdrukust ja sellest, kuidas nad omavahel kohad vahetavad.

Raamat algab proloogiga, milles viis tüdrukut näivad plaanivat vargust mingisse ärisse, et sealt T-särk sisse vehkida. Üks neist tõdeb, et sellest tuleks vältimatult juriidilisi probleeme, mis teisi tüdrukuid kangesti naerma ajab. Juriidilisi probleeme. See, kes seda ütles, mõtleb, et teab liiga vähe sellest, mida tähendab olla inimene. Rääkimata veel tüdruk olemisest. Ta oli kujutlenud seda ette hulga lihtsamana. Tüdruk lisab sedagi, kui keegi oleks talle öelnud, kui nipsakad on ta uued klassiõed, poleks ta iial-iial Kiraga vahetust teinud. Ta oleks igal juhul jäänud selleks imekauniks, targaks ja võibolla veidi ärahellitatud tõupuhtaks kõutsiks, kes ta oli olnud kuni selle äraneetud äikesepauguni. Ta lebaks praegu oma mugaval sohval Hochalleel ja tema inimkaaslane, professor Werner Hagedorn, loeks talle midagi kvantfüüsikast.

Siinkohal lubab raamatu peategelane alustada algusest, tema uskumatu loo esimesest peatükist.

Algus on ju igati äge. Kas pole!?

Esimene peatükk algab sellest, kuidas kõrgeauline kodukass Winston Churchill haistab ja näeb oma toidukausis midagi imelikku, mis lausa solvab tema õilsat kurgulage. Winston kinnitab, et tavaliselt keedab koduabiline Olga talle ja ta professorile väga head toitu, aga nüüd on ilmselgelt midagi viltu läinud. Kõuts tormab Olgat otsima, et esitada kaebus, kuid ta kohtub magamistoas täiesti tundmatu naisega! Tundmatu naine on veidi küll Olga moodi, isegi tema hääl on veidi Olga omaga sarnane.

Winston tahaks tundmatule ennast tutvustada, kuid ta ei oska ju inimkeelt. Ta tahaks öelda, mis on ta nimi ja kes ta on, et talle meeldib peamiselt lebada elutoa mugaval sohval või karvase vaiba peal kamina ees. Et ta lemmiktoit on äsja keedetud kanasüda natukese peterselliga, et ta on puhtalt toakass – see tähendab, et ta ei käi kunagi väljas. Praegu ei jää Winstonil muud üle, kui istuda naise ette maha, natuke kräunuda ja sabaga siia-sinna vehkida.

Õnneks tuleb magamistuppa ka Olga. Nüüd saavad selgust nii Winston kui ka meie, raamatu lugejad. Selgub, et võõras naine on Olga õde Anna, kellest on saamas professori uus koduabiline, kuna Olga on leidnud endale mehe, kelle juurde ta plaanib elama minna. Olga kinnitab Annale, et tal tuleb hoolitseda nii professori kui ka tema kõutsi eest. Kassikonservi ei tasu Winstonile pakkuda, vaatamata isegi sellele, kui selles konservis oleks kalkun ja riis. See oligi siis see hommikune “üllatus” Winstoni toidukausis, mille Anna oli poest ostnud ja kassile hommikule kaussi pannud. Tema ju ei teadnud seda.

Saame teada sedagi, et Annal on ka tütar, 12-aastane Kira, kes olevat armas tüdruk, koolis väga tubli, eriti keeltes. Anna ja Kira olid neli aastat tagasi Saksamaale tulnud, kuid türdukul oli keel täiesti selge. Veidi hiljem saame teada ka Kira perekonnanime, mis viitab sellele, et ta on tulnud Venemaalt.

Oluline on see, et Winstonile lapsed ei meeldi. Professor Werneril on vend, kellel on kolm last, kes käivad kõikidel perekondlikel pühadel professoril külas ja loomulikult ka “mängivad” kassiga. Winston meenutab, kuidas talle viimaste jõulude ajal üritati pähe toppida punast päkapikumütsi, liimiga! Pärast pidi Olga selle küünekääridega lahti lõikama. Winston tõdeb, et pärast nägi ta välja nagu viimane idioot.

Paari päeva pärast Olga lahkubki, kuid Winstonile hakkab ka Anna meeldima. Armastus näib ka kassidel käivat ikka kõhu kaudu, sest Anna valmistab kassile midagi väga maitsvat – kanamakse ehtsa riisiga! Ta koristab tube ja vilistab rõõmsalt, täitsa Olga moodi. Kuni ühel öösel, kell kolm, heliseb professori korteris uksekell!

Ukse taga on paistes, nutetud silmadega Anna ja üks väga kõhn kurbade silmadega tüdruk. Arvatavasti on see Kira. Anna räägib professorile, et tal oli oma poiss-sõbraga suur tüli ja tal pole kuhugi minna. Professor lubab neil külalistetoas magada, eks hommikul räägitakse edasi.

Samal ööl kuuleb Winston nuttu. Kira nutab, mistõttu läheb Winston teda lohutama. Ema on jäänud magama, kuid tüdruk nutab. Mulle tundub, et Kira meeldib Winstonile ja Kirale meeldib ka Winston, sest tüdruk silitab ja sügab kõutsi. Kira jutustab öisest tülist ja sellestki, kuidas nende juurde tuli politsei, kes käskis emal ja temal lahkuda, kuna nad ise jäid koos ema poiss-sõbra Vadimiga.

Winston kuulab ja lõpuks jäävad nad magama. Hommikul kõuts tõdeb, et kes oleks võinud arvata, kui mõnus on magada inimesega ühes voodis. Professori magamistuba oli olnud kassile selline püha paik, kuhu ta minna ei tohtinud. Veidi ootamatu on Winstonile varahommikune äratus, on ju kell alles kaheksa, kuid Kira pidi kooli minema. Winston ei suuda mõista, kelle tobe idee see oli, et kõik lapsed peavad olema ühel ja samal ajal korraga koolis? Igaüks võiks minna siis, kui tahab. Winstonile varajane äratus ei meeldi, kuid tal on lootus, et Kira ja Anna ei koli nende juurde alatiseks.

Samal päeval jutustab Anna professorile öistest sündmustest, kuid politsei tulekut ta ei maini. Äkki heliseb jällegi uksekell. Tulijaks on Kira, kes on veelgi enam endast väljas kui möödunud öösel ukse taga. Ta on kõvasti nutnud, püksipõlves on suur auk. Selgub, et Vadim oli kooli tulnud, seal karjuma ja kisama hakanud ja tahtnud teada, kus Anna ja Kira olid ööbinud. Kira oli minema jooksnud ja kukkunud.

Professor arvab, et nii ei tohiks asjad ikka käia ja tuleks politsei kutsuda, kuid Anna on kindel, et see teeks asja veelgi hullemaks. Professor lubab Annal ja Kiral mõneks ajaks enda juurde jääda ja lubab organiseerida tüdrukule koha kõrge tasemega Wilhelmine Gümnaasiumi. Professor lubab neid aidata, kuna tal pole kunagi olnud perekonda, tal on kodus ruumi ja võimalust neid aidata. Winston kinnitab, et tema pole kunagi pereelust puudust tundnud, kuid tema arvamus ei lähe korda ühelegi kahejalgsele. Kuid samas, äkki saab ta jällegi Kira juurde voodisse magama? Kõuts otsustab kogu asjakäiku paar päeva jälgida ja siis oma arvamuse kujundada.

Edasi loeme sellestki, kuidas Kira otsustab Winstoni õue jalutama viia, kusjuures keksukummist saab ju hea jalutusrihma. Kira ja professori arvates on Winston paksuks läinud, sest Anna valmistatud maitsvad toidud on Winstonile tõepoolest meeldinud, mistõttu peab ka kõuts ise tunnistama, et paar grammi on ju ülekaalu tulnud, aga et selleks nüüd kohe õue vaja oleks minna! Ta ei taha ju õue!

Õues saab palju nalja, kui Winston kohtub õuekassidega, kes on arvanud, et Winston on haige, vigane või on tema midagi muud korrast ära, et ta õues ei käi. Isased õuekassid on üsnagi ülbed ja iseteadlikud, kuid ega ka Winston “suu peale kukkunud” ei ole. Üks valge emane kass, kel nimeks Odette, meeldib Winstonile. Winston tõdeb, et Odette on kaunis naine. Odette peab Winstonit pehmoks ja saamatuks, mistõttu on tal ka nöör kaelas, ilma selleta ei leiaks ta lihtsalt koduteed. Kira mõistab, et Winstonil pole õues lihtne, sest ta on teiste kasside hulgas uustulnuk ja tüdrukul endal on täpselt sama probleem.

Kira räägibki Winstonile, et uues koolis on grupp tüdrukuid, kes teda kiusavad ja narrivad, kuna Kiral ja tema emal pole sedavõrd palju asju, et endale ilusaid asju ja riideid lubada, mistõttu on selles piisavalt põhjust, et Kirat narrida. Tal ei ole ka midagi uhket, mida kooli kaasa võtta. Winston on siinkohal hoopis teistugusel arvamusel, tema ongi see uhke asi, mida kooli kaasa võtta. On ta ju uhkest sugupuust kõuts, silmad on küll veidi valet värvi, mis sellel tõul olema peavad, kuid see polegi oluline.

Ja nii Winston koos Kiraga kooli lähebki. Kass äratab kaasõpilastes tähelepanu küll, kuid igaks juhuks varjab Kira Winstonit oma koolikotis. Mine tea, mida õpetajad sellest asjast arvavad. Bioloogia tunnis saab Winston siiski ka suuremat tähelepanu, kuna ka õpetaja kinnitab, et Winston on uhke kass ja kassid on üldse väga vahvad, suursugused ja vanad loomad, kes juba ammusest ajast alates on koos inimestega olnud. Klassis on ka üks prillidega kutt, kel nimeks Tom, talle meeldib Winston väga. Asjad lähevad veidi käest siis, kui lapsed bioloogiatunnis hakkavad Winstonit silitama ja paitama, sest põhiline kiusupunn, kel nimeks Leonie, teeskleb allergilist šokki, kuna tal olevat allergia kasside suhtes. Tüdruk kukub bioloogiaõpetaja käte vahele ja saab jälle tähelepanu osaliseks, sest kaasõpilased arvavad, et tal ongi tervisehäda, kuid Winston tunnetab, et see on lihtsalt oskuslikult välja mängitud vale!

Kira ja Winston lähevad koju, kus on kohal ka politseinikud. Kas tõesti on Kira ja Winston nüüd sellise jamaga hakkama saanud, et lausa politseinikud on tulnud. Selgub, et nad on tulnud Annaga vestlema. Pärast politseinike lahkumist vestlevad Anna ja Kira, kuna emale on jõudnud info sellest, et Winston koolis oli ja seetõttu oli Leonie allergilise šoki saanud . Sellest vestlusest tekib lausa väikene tüli, mistõttu Kira otsustab õue minna. Winston järgneb talle.

Õues kohtub Winston jällegi õuekassidega, ka neil on sõnavahetus, kusjuures emane ilus valge kass kinnitab Winstonile, et Olga tõi ka neile õue maitsvat toitu, lisaks oli Olga neid lausa kiitnud, et õuekassid oskavad tema sööki hinnata, mitte nagu Winston. Meie peategelane ei suuda seda uskuda, kuid igal juhul on ka tema löödud. Nüüd on Winston ja Kira mõlemad väga nukrad. Mõlemad sooviksid olla keegi teine …

Hakkab sadama, müristab, lööb välku. Ja ühel hetkel tabab Winstonit ja Kirat välgulöök. Seejärel läheb kõik silme ees mustaks.

Hetk hiljem on mõlemad uuesti ärkvel, kuid oh seda üllatust, kui selgub, et nad on omavahel kohad vahetanud. Winston on Kira kehas ja Kira on Winstoni kehas. Esialgu ei suuda nad seda uskuda, kuid elu peab siiski edasi minema. Kira kehas Winston peab kooli minema, Winstoni kehas Kira tahab välja selgitada, mis vaevab tema ema, miks ta ikkagi nutab, kas ta tõesti igatseb Vadimi järele?

Esimesel päeval koolis on Winston üsna tubli. Ta julgeb hakata vastu ka Leoniele ja saab ka uue sõbra – klassiõe, kel nimeks Paula, kuigi teda hüütakse Pauliks. Winston saab inglise keele tunnis Kira tehtud töö eest ka kiita, kuid õnneks ei pea selles tunnis Winston inglise keelt rääkima, sest seda ta ju ei oskaks. Ühel hetkel räägib Winston sellestki, et tema ema Anna on koduabiline, ja saab aru, et see oli valesti tehtud, sest Kira oli teistele rääkinud, et tema ema on õpetaja … Nüüd siis hoopis koduabiline, see on ju koristaja! Ja jälle on uhketel tüdrukutel hambus “kont, mida närida”.

Kodus räägib Winston Kirale, et ta oli rääkinud sellest, et Anna on koduabiline. See ärritab Kirat väga. Nii ei pääse ta kunagi Leonie kampa. Kira lisab, et Anna oli Venemaal õpetaja olnud, kuid Saksamaale tulles oli ta pidanud ametit vahetama. Winston tõdeb, et milleks Kiral on vaja Leonie kampa pääseda. Klassis on ju palju teisi õpilasi. Näiteks Pauli ja Tom! Kira kinnitab, et Pauli on punkar, Tom arvutinohik – kaks heidikut! Winston ei saa sellest sõprusevärgist mitte üldse aru.

Kira räägib, et tema kassina sai kodus ema saladusele jälile, Ta oli leidnud Vadimi saadetud e-maili, milles ta Annat hoiatab. Kui Anna on sedavõrd kangekaelne, siis tulevad mendid talle varsti külla …

Kira arvab, et neist võiks Winstoniga saada suurepärane uurimisrühm, nagu salaagendid, et välja selgitada, millega Vadim Annat ähvardab! Kuid kas üks kassinahas tüdruk ja tüdrukukehas kass sed kahekesti suudavad?

Raamatu teises pooles jõuame ka raamatu alguse juurde, kui Kira kehas Winston peab poevarguse sooritama, et teistele tüdrukutele meeldida, kuigi see lõpeb vägagi õnnetu vahelejäämisega turvatöötajale ja minekuga politseisse, kusjuures selle vahelejäämise korraldasid klassi “populaarsed” tüdrukud.

Kuid, aidata on vaja ju ka Kira ema. Õnneks tuleb Winstonil hea mõte kutsuda appi ka Pauli ja Tom. Kolmekesti mõeldakse välja plaan, kuidas astuda Vadimi vastu. Selgitatakse välja seegi, et mängus on salasigaretid …

Kas see plaan töötab? Või ei tööta? Lastel läheb olukord üsna tõsiseks, kuid õnneks tuleb appi Winstoni nahas Kira ja ka professor.

Kas Winstonil õnnestub sõbruneda ka õuekassidega?

Või vähemalt ühega neist?

Kas Winstonil ja Kiral õnnestub taaskord kohad vahetada?

Milleks on vaja magneteid ja magnetvälja?

Nendele küsimustele saad vastused, kui selle ägeda, tempoka ja kaasakiskuva lasteraamatu läbi loed.


Demi Moore „Pahupidi. Mälestused“ (Pegasus)

Üdini aus ja kriipivalt emotsionaalne. Täis kirkaid tõuse ja masendavaid mõõnu. Imetletud ja armastatud näitlejanna Demi Moore räägib oma loo.

Suurepärastest filmirollidest ning silmapaistvatest perekondlikest suhetest johtuvalt on Demi Moore olnud filmimaailmas aastakümneid kuulsuse võrdkuju. Kuid isegi siis, kui temast sai kõrgeimalt tasustatud näitlejanna Hollywoodis, põgenes ta jätkuvalt oma mineviku eest ning maadles painavate kahtluste ja ebakindlusega. Elu pöördelistel aegadel võitles ta sõltuvuste, kehakuvandi ja lapsepõlve hingetraumadega. Karjääri edenedes küsis ta endalt üha uuesti, kas ta väärib Hollywoodi, samuti kas teda saab üldse pidada heaks emaks ja abikaasaks. Ta ei pidanud end kunagi piisavaks.

See lugu heidab valgust arvukatele vastasseisudele, aga näitab ka otsatut vastupanuvõimet. Demi pühendab meid oma karjääri ja isikliku elu telgitagustesse, kirjeldab heitlikke lapsepõlveaastaid ja tormilist suhet emaga ning jutustab ilustamata nii abieludest kui ka lapsevanemaks olemisest. „Pahupidi“ on ülimalt avameelne lugu katsumustest, lootustest, nõrkustest ja tasakaalu otsimisest.

Demi Moore (kasutan edaspidi lühendit DM) alustab oma raamatut proloogiga, milles ta esitab küsimuse, kuidas ta selleni jõudis?

Ta oli täiesti üksinda majas, kus ta oli elanud abielus olles ja mida nad olid suuremaks ehitanud, sest tal oli lapsi rohkem kui magamistubasid. Ta oli peaaegu viiskümmend. Abikaasa, keda ta pidas oma elu armastuseks, oli teda petnud ja seejärel ostustanud, et ta ei taha nende abielu kallal tööd teha. DM’i lapsed ei rääkinud temaga – mitte ühtegi õnnesoovi sünnipäeval ega tervitussõnumeid jõulude ajal. Mitte midagi. Nende isa oli aastaid olnud sõber, kellele DM sai loota, kuid nüüd oli ta tema elust läinud. Karjäär, mille DM oli loonud pärast seda, kui 16-aastaselt ema korterist lahkus, oli jäänud soiku või oli igaveseks läbi ... isegi tervis oli ta hüljanud. Tal olid lõikavad peavalud ja ta kaal langes hirmuäratava kiirusega.

DM mõtles, et kas see ongi elu?

„Sest kui see nii ongi, siis mulle aitab,“ tõdeb DM. „Ma ei tea, mida ma siin teen.“ DM räägib, et ühel sõbral oli sünnipäev ja mõned inimesed tulid külla. DM tegi seda, mida teisedki inimesed – tõmbas sisse dilämmastikoksiidi, tõmbas mahvi sünteetilist kanepit, mida kutsuti sobivalt Diabloks ehk kuradiks.

Järgmisena mäletab DM, kuidas kõik muutus uduseks ja ta nägi ennast justkui ülevalt. Talle tundus, et nüüd saaks ta oma elu valu ja häbi selja taha jätta. Peavalud, südamevalu ja ebaõnnestumise tunde emana, abikaasana ja naisena – kõik haihtuksid. Kuid see ei olnud õnneks siiski veel minek. Äkitselt oli ta tagasi oma kehas ja põrandal krampides ning ta kuulis, kuidas keegi karjus, et tuleb kutsuda kiirabi.

Saabus kiirabi, saabusid paparatsod, kõmulehed kirjutasid, et DM viidi uimastite tõttu haiglasse. Kuid juhtus ka midagi muud, mida DM ei oodanud. Pärast kogu elu väldanud jooksmist otsustas ta püsida paigal ja seista endaga silmitsi.

„Ma olin viiekümne aasta jooksul teinud palju,“ räägib DM, „kuid ma ei tea, kas ma olin ka kogenud palju, sest suurema osa ajast ei viibinud ma päriselt kohal, kuna kartsin olla mina ise, veendunud selles, et ma ei väärinud kogu seda head, ja püüdsin palavikuliselt kõike halba parandada. Kuidas ma selleni jõudsin? See on minu lugu.“

Raamatu esimene osa on „Ellujäämine“ ja selles viib DM meid oma lapsepõlve, mis polnud sugugi mitte lihtne ega kerge.

Juba viieaastaselt oli ta pikalt (kolm kuud) haiglas, sest tal diagnoositi neeru tubulaarsüsteemi kahjustus, eluohtlik haigus, mille kohta tollal teati vähe. See on retentiivne haigus, mille puhul keha filtreerimissüsteemid ei tee oma tööd. Samas tundis DM haiglas end muinasjutuliselt ja mugavalt. Kõik oli puhas, ruum oli hele, arstid ja õed sõbralikud.

DM meenutab ka oma ema ja isa. Selgub, et ema Ginny oli pärit vaesest keskkonnast, kuid ta ei mõelnud vaeselt. Ta tahtis, et perel oleks kõik parim. Ema oli 18-aastane, väike tüdruk, kes kaalus 45 kilo, kui DM sündis. DM kinnitab, et ema oli silmipimestavalt ilus, suurepärase figuuri, säravate siniste silmadega, oma välimuse suhtes piinlikult korrektne. DM isa Danny Guynes oli emast aasta vanem. Isa nägi välja nagu latiino Tiger Woods. Suurepärase huumorisoonega võluv mängur.

DM kinnitab, et ema ja isa olid paar, kes mõjusid ligitõmbavalt. Nad lõpetasid mõlemad Roswelli keskkooli ja Roswell ongi linn, kus DM sündis ja suuremalt jaolt ka kasvas. Roswell ei olnud toonud vaid väikeste roheliste mehikeste linn, Roswell oli sõjaväelinn, kus asus ka USA suurim lennurada. 1960. aastate lõpus Walkeri õhujõudude baas suleti, siis olid seal pähklipuuaiad, lutsernipõllud, ilutulestikupood, lihapakendustehas ja Levi’se tehas.

Kui DM oli peaaegu viiene, sündis vend Morgan. Venna suhtes oli DM kaitsev, kuid nagu ta ise ütleb, võis mõnikord olla ka veidi alatu. Pärast venna sündi kolis pere Roswellist Californiasse, mis oli esimene sellest kolimise seeriast, mis edaspidi DM lapsepõlve iseloomustas. Ema sai aru, et isa petab teda, mistõttu viis ta mehe „probleemist“ eemale, kuid see „probleem“ järgnes igale poole.

11-aastaselt oli DM oma neerude tõttu jällegi haiglas, samal ajal oli seal ka vend, kellele tehti songaoperatsioon. Californiast tuldi tagasi pikemaks ajaks Roswelli, millele järgnes kolimine USA teise serva – Canonsburgi Pennsylvanias. Seal elati ridaelamus, lähedal oli tiik, mis talvel kinni külmus. Seal said lapsed käia uisutamas. DM meenutab, kuidas ta igal õhtul palvetas, et tal rinnad kasvama hakkaksid. Koolis sai teismeline DM endale ka oma esimese „poiss-sõbra“.

Samas läks vanemate kooselu veelgi raskemaks ja keerulisemaks. Ühel õhtul üritas ema enesetappu. DM oli see, kes ema suust tablette välja õngitses. DM kinnitab, et sellega oli tema lapsepõlv läbi, sest ta pidi muutuma kellekski, kes peab aitama oma vanemate jamasid klaarida.

1970. aastate alguses läks DM ema terapeudi juurde, sest üritas aru saada, kes ta on. DM räägib lugejale ka oma emapoolsest vanaemast Mariest, kes oli kõige usaldusväärsem inimene tema elus. Tugev, järjepidev ja usaldusväärne naine.

Nii imelik, kui see ka pole, armus DM ema oma terapeuti ja nii pidid lapsed jällegi pendeldama kord hotellis ema juures, kord isa juures korteris. Ühel hetkel võttis isa lapsed ja sõitis Toledosse, sealt edasi Charleroisse Pennsylvanias, kuhu tuli ka ema. Isa tegeles seal hasartmängudega ja jõi liiga palju. Lõpuks jäi ta võlgu maffiale ja pidi selle tasumiseks tegema igasugu töid maffiale. Ühel hetkel oli emal jällegi sellest küll, ta võttis lapsed ja kolis tagasi Roswelli. Seekord vanaema Marie juurde. Samal ajal sai isa uue töökoha Washingtoni osariigis, Seattle’ist põhja pool. Ema ja vend Morgan lähevad kaasa, kuid DM jääb seekord pooleks aastaks Roswelli vanaema juurde.

DM kinnitab, et see oli muretu turvalisuse periood. Aeg, mil ta nägi, milline lapsevanem olla võib ja peakski olema, ning näide sellest, mille DM võttis eeskujuks ise emaks saades. Kuid vaatamatas sellele, muutus DM vanaema juures rahutuks, ta oli harjunud mitte liiga kaua ühes kohas olema, mistõttu läks ta jällegi vanemate juurde.

Washingtonis sai DM olla kaks kuud ja juba jälle ootas ees kolimine, seekord Lõuna-Californiasse, miili kaugusele veest Redondo Beach’ile. Sealses koolis jääb 13-aastane DM vahele suitsetamisega, tema ema lubab tal isegi suitsu teha, rääkimata sellest, et neiu võib ka autot juhtida, peaasi, et politseile vahele jäädes ta ütleks, et võttis auto ilma vanemate loata.

Ema saab ka tulusa tööotsa läbi uue ülemuse voodi, kuid sellele järgneb üsna pea ka vanemate lahutus, sest heade ametikohtadega on kaasas ka igasugu juriidilisi jamasid ... Isa ja vend jäävad elama Redondo Beach’ile, ema ja DM kolisid Lääne-Hollywoodi, pisikesse korterisse Kings Roadil.

DM sõbruneb seal paar aastat vanema saksa näitleja Nastassja Kinskinga. Nastassja oli toona vaid 17-aastane, kuid oli mänginud juba neljas filmis. Ta oskas väga hästi inglise keelt rääkida, kuid ei osanud seda lugeda. DM sai ülesandeks Nastassjale stsenaariumid ette lugeda ja seejärel sai Kinski otsustada, millised pakkumised vastu võtta. Nüüd otsustas DM järgida Nastassja Kinski eeskuju, ka temast peab saama näitleja. Ühel päeval kolis Nastassja Kinski ära ja uuesti kohtusid nad 20 aastat hiljem, ühel Elizabeth Taylori pühapäevasel lõunal.

Ühel heal päeval saab DM teada, et Danny ei olegi tema bioloogiline isa. DM saab tuttavaks ka oma bioloogilise isa Charlie’ga, kuid DM kinnitab, et ikkagi Danny oli tema isa ... Sellise uudise peale halvenesid DM suhted oma emaga, kes oli jälle ka paaril korral ennast tappa üritanud ...

Nüüd ma olen jälle üsna põhjalikult lobisema jäänud. Püüan teha lühemalt. Lugemist on veel palju.

Saame lugeda DM esimesest väikesest rollist telesarjas „Kaz“, kus ta mängis 13-aastast prostituuti. Loomulikult jätkuvad perekondlikud kolimised, veel koolis õppiv DM saab ka oma esimese töökoha – inkassofirmas (tänu palgale sai ta registreeruda näitlemisklassi, millest sai tema lunastus), tutvumine muusik Tom Dunstoniga (DM oli 16, Dunston 28), kelle juurde DM elama kolis.

Edasi juba töökoht Twentieth Century Fox filmistuudio administraatorina. Tutvumine ansambli The Kats kitarristi Freddy Moore’iga (toona oli DM 16 ja Freddy 29), kellest saab veidi hiljem DM esimene ametlik mees.

Ja veel. Saame lugeda ka DM alastifotodest, mis jõudsid Jaapanisse, kuid need avasid ukse DM’ile modellinduse maailma. Fotod ajakirjale Oui, leping modelliagentuuriga Elite Model Management. Nüüd teenis DM piisavalt, et ellu jääda. DM jäi ellu, kuid isa Danny sooritas enesetapu. Isa surm oli 18-aastasele DM’ile väga valus löök, veidi aega hiljem abiellus DM Freddy Moore’iga.

Raamatu teises osas „Edu“ loeme sellest, et DM perekond lagunes, kuid karjäär hakkas edenema. Töö modellina New Yorgis, roll populaarses telesarjas „Üldhaigla“, uue auto (hõbedane Honda Accord) ost, isiklik parkimiskoht filmistuudios, samas ka probleemid alkoholiga (kui DM jooma hakkas, siis ei suutnud ta enam peatuda), 1982. aastal esimene filmiroll filmis „Blame It On Rio“ (peaosades Valerie Harper, Michael Caine, DM oli siis 20-aastane, kusjuures selles filmis lendab DM päris ise ka deltaplaaniga), lahutus, välja kirjutamine „Üldhaigla“ sisuliinist, alkohol, kokaiin.

Peaosa filmis „No Small Affair“ (selles filmis tegi esimese filmirolli ka Jon Cryer, kes olevat oma süütuse just DM’ile kaotanud), DM sõidab mootorrattaga, film „St. Elmo’s Fire“ (režissöör Joel Schumacher), võõrutusravi, mis päästis DM elu. Kohtingud Emilio Esteveziga (saame lugeda ka tema vennast Charlie Sheen’ist), komöödiafilm „One Crazy Summer“, kaaluprobleemid, romantiline komöödia „About Last Night“ (filmil oli suur kassatulu, DM sai kiitvaid hinnanguid), DM’i ainus näidend New Yorgis ehk „The Early Girl“. Lahkuminek Emilio Estevez’ist, kolimine Malibusse, Estevez’i menuka filmi „Varitsus“ esilinastusel tutvub DM Bruce Willisega, kes toona säras seriaalis „Partnerid“.

1987 DM ja Bruce Willis abielluvad, 1988 sünnib nende tütar Rumer Glenn Willis, DM räägib ka emaks olemisest, kolimine Idahos Wood River Valley piirkonnas Hailey linna. Komöödiafilm „Me pole inglid“ (Robert De Niro, Sean Penn), hittfilm „Kummitus“ (veidi enne seda filmi lõikas DM juuksed lühikeseks, kuid see sobis talle suurepäraselt; see oli emotsionaalne film, mis sundis ka DM tegelema oma emotsioonidega, eriti valuga, film oli 1990. aasta kassahitt, DM kandideeris ka parima naisnäitleja Kuldgloobusele, mille näppas tema eest Julia Roberts filmis „Kaunis naine“).

Seejärel juba järgmine film „Lihuniku tütar“, rasedus (DM poseerib paljalt ja suure kõhuga ajakirja Vanity Fair esikaanel, mis tekitab palju pahameelt), film „Kanged mehed“ (Jack Nicholson, Tom Cruise), enne seda sünnib 1991 tütar Scout LaRue Willis, seda peaaegu kuu enne õiget tähtaega. Juttu on veel ühest DM tülist oma emaga, millele järgneb kaheksa aastat vaikust suhtlemises emaga. Pärast rasedust ja sünnitust peab DM ennast kiirelt vormi ajama filmi „Kanged mehed“ jaoks.

Edasi juba populaarne film „Siivutu ettepanek“ (1993, Woody Harrelson, Robert Redford, film, mis tõi kassatuluna sisse 260 miljonit dollarit!).

1994 sünnib DM ja Bruce Willise kolmas tütar Tallulah Belle Bruce Willis, kes kaalus vaid 2155 grammi ja oli sedavõrd isa nägu, et DM otsustas tema nimesse panna ka nime Bruce. Veel kaks hittfilmi „Sõdur Janes“ ja „Striptiis“.

Raamatu kolmas osa kannab pealkirja „Allaandmine“, milles on juttu DM ema raskest haigusest ja ema surmast 1998, lisaks veel DM ja Bruce Willise lahkuminek, kuigi Bruce jäi ju DM lähedale elama.

2003 film „Charlie inglid: täie rauaga“, tutvumine Ashton Kutcheriga, kes toona mängis populaarses telesarjas „Kuumad 70ndad“ (DM oli toona 42, Kutcher 25).

Film „Poolvalgus“, uus rasedus, kuid kahjuks laps sureb kuuendal raseduskuul – DM tunneb end süüdi, sest oli ka raseduse ajal suitsetanud ja veidi alkoholi tarbinud. Seejärel juba DM ja Ashton Kutcheri imelised pulmad, noor näitleja on suurepärane võõrasisa, kuigi nad üritavad ka ise last saada. Mängu tulevad jällegi DM valuvaigistid ja alkohol, Ashton Kutcheri truudusetus, kuni 11.11.11 kolib Kutcher DM juurest välja. Abielu lahutatakse.

Ja jõuamegi raamatu alguseni, kui DM küsis; „Kas see ongi elu?“

Raamatu lõpulehekülgedel ja epiloogis jõuab ka lugeja koos Demi Moore’iga järelduseni, et ta on õnneks leidnud rahu. Ta elab senini Hailey linnas, omas majas, lapsed käivad tal külas, ta suhtleb Bruce Willise ja tolle uue naise ning lastega. Demi Moore’il on teisigi sõpru, kes külas käivad.

Demi Moore kinnitab: „Ma kuulun kuhugi. Siia, iseendaga, sellesse majja ja sellele planeedile.“

Aus ja avameelne lugu on Demi Moore’i autobiograafia. Kui sageli paistab, et maailmastaaride elu on lihtne ja särav, siis tegelikult ... on ka neil muresid, probleeme. Huvitav on lugeda suurepärase näitleja sirgumisest naiseks ja emaks, tema filmidest, kaasnäitlejatest ja meestest tema elus.


Hope Jahren „Laboritüdruk“ (Varrak)

Hope Jahren on Ameerika geokeemia ja geobioloogia professor, kes on võitnud oma töö eest mitmeid auhindu. Tema raamat „Laboritüdruk” on ühelt poolt haarav jutustus tema kujunemisest teadlaseks ja „oma labori” loomisest ning teisalt ülistuslaul loodusele ja eriti taimedele. Ta isa oli teadlane ja ema lõpetanud ülikooli inglise kirjanduse alal, nii et oma raamatus on ta ühendanud parima, mida on õppinud oma vanematelt.

Raamatus vahelduvad peatükid, mis jutustavad Jahreni enda elust ning tema uurimistööst või botaanikast üldisemalt. Ta kirjutab ka kõigest, mis takistab teadusele pühendumist, teadusuuringute finantseerimisest ja sellest, kui haruldased on siiski veel naissoost tippteadlased ja kui keeruline on nende tee tippu.

Jahreni raamatu põhiteema on ellujäämine – elus, teaduses ja armastuses. Ta kirjutab ühtviisi paeluvalt nii inimestest kui taimedest ning tulemuseks on raamat, mille lugemisest saab tõelise elamuse.

Raamatu “Proloogis” ütleb Hope Jahren, et inimesed armastavad ookeani. Seetõttu pärivad nad autorilt alati, miks ta ei uuri ookeani, kui ta ometi elab ju Havail. Jahren vastab neile, et ookean on tühi ja üksildane paik. Maismaal on 6 000 korda rohkem elu kui ookeanis ja selle fakti taga on suuremas osas taimed. Keskmine ookeanitaim on üks rakk, mille eluiga on umbes 20 päeva. Keskmine maismaataim on 2 tonni kaaluv puu, mille eluiga on üle 100 aasta. Taimede ja loomade massi suhe ookeanis on peaaegu 4 : 1, samas kuival maal on see peaaegu 1000 : 1. Taimede hulk on vapustav: ainuüksi USA lääneosa kaitsealustes metsades kasvab 80 miljardit puud. Puude ja inimeste suhtarv terve Ameerika kohta on veidi üle 200 puu inimese kohta. Reeglina elavad inimesed taimede keskel, kuid tegelikult nad neid ei näe …

Hope Jahren soovitab lugejal aknast välja vaadata. Kui lugeja nägi midagi rohelist, siis nägi ta ühte vähestest maailmas veel leiduvatest asjadest, mida inimesed valmistada ei suuda. See, mida lugeja nägi, sai alguse vähemalt 400 miljonit aastat tagasi kusagil ekvaatori lähistel. Võib olla vedas lugejal lausa nii hästi, et ta nägi puud. Selle puu põhiplaan pandi paika 300 miljoni aasta eest … Ühe puu peal võib lehti olla umbes sama palju, nagu lugeja peas on juukseid …

Inimesed ei oska puulehti valmistada, aga nad oskavad neid hävitada. Viimase kümne aastaga oleme maha võtnud üle 50 miljardi puu. Kunagi oli üks kolmandik maismaa pinnast kaetud metsadega. Iga kümne aastaga hävitame metsi umbes 1 protsendil nende kogupindalast nii, et need ei kasva enam kunagi tagasi. See on umbes Prantsusmaa suurune maa-ala … See teeb enam kui triljon lehte, mis igal viimasel kui päeval oma toiduallika küljest lahti rebitakse.

Hope Jahren kinnitab, et tema vaatab puulehti kohutavalt palju. Ta vaatab neid ja ta esitab küsimusi. Milline on täpselt on rohelise varjund? Kas tipp erineb alusest? Kas keskosa erineb servadest? Jne. Nüüd soovitab autor lugejal endal küsimusi esitada oma lehe kohta. Jahren kinnitab, et nüüd on ka lugeja teadlane. Inimesed väidavad, et teadlaseks saamiseks on vaja osata matemaatikat või füüsikat või keemiat. Autor kinnitab, et nad eksivad … Muidugi on sellest abi, aga selle jaoks on oma aeg. Enne seda on küsimused ja nendeni on lugeja juba jõudnud. See pole tegelikult nii raske, nagu inimesed kipuvad arvama.

Jahren lubab rääkida lugejale mõned lood, nagu üks teadlane teisele.'

Raamatu esimene osa kannab pealkirja “Juured ja lehed”.

Hope Jahren tõdeb, et maailmas pole midagi täiuslikumat kui lükati. Lükati poleeritud aluminium on huulte vastas jahe, ja kui hoida seda valguse joonel, võib näha igas selle nurgas kõige täiuslikumat Jumala loodud täisnurka.

Autor kinnitab, et ta kasvas üles oma isa laboratooriumis ja mängis isa kemikaalide laua all, kuni oli kasvanud piisavalt suureks, et mängida tema kemikaalidega selle laua peal. Autori isa õpetas sügaval Minnesota sisemaal 42 aastat järjest oma kolledži keskel paiknenud laboratooriumis sissejuhatust füüsikasse ja maateadusesse, ta armastas oma laborit ning see oli paik, mida armastasid ka Hope Jahreni vennad ja mida armastas ka autor rise.

Edasi loeme sellest laborist juba täpsemalt, juttu on ka autori kodupaigast, kodumajast, kolledžist, isast ja emast. Tema kodulinnakeses asus peekonitootmise tehas, kuhu igal õhtul tõi mürisev rong 100 000 liitrit soolvett, mis pumbati välja tehase põhjatutesse soolamahutitesse. Väikelinnas tunnevad kõik üksteist ja autor kinnitab, et kui ta oli 17-aastaselt linnakesest ära kolinud ja läinud kolledžisse, avastas ta, et maailma täidavad peamiselt võõrad inimesed.

Kuid Jahren räägib ka Minnesota lõunaosa mudadest, milles ei leidu isegi vihjet savile. Need mullad on viljakamad kui ükskõik milline väetisega rikastamata potimuld, mida aianduspoest on võimalik osta; Minnesota aias läheb kõik kasvama ja kasta ega väetada pole vaja – vihm ja vihmaussid garanteerivad kõik vajaliku -, aga vegetatsiooniperiood on lühike, seega aega ei tohi raisata.

Autori ema tahtis oma aialt kahte asja: tõhusust ja produktiivsust. Ta eelistas tugevaid ja ise hakkama saavaid köögivilju, selliseid nagu lehtpeet ja rabarber, mille peale võis kindel olla, et nad annavad külluslikult saaki. Isegi lilled, mida ta kasvatas, olid valitud sitkuse põhimõtte järgi: pojengid, tiigerliiliad ja iirised.

Jahren meenutab, et esimesel mail pistsid nad emaga seemed alati ühekaupa mulda ning nädal hiljem asendasid need, mis polnud kasvama läinud, uutega. Juuni lõpuks oli kogu saak juba hoogsalt kasvamas ja maailma nende ümber oli nii roheline, et tundus võimatu ette kujutada, et see on kunagi võinud olla teisiti.

Autori kõige elavam mälestus nende aiast pole mitte sealsetest lõhnadest, isegi mitte sellest, milline aed välja nägi, vaid sealsetest helidest. See võib autori arvates kõlada ulmena, aga keskläänes võib tõesti kuulata, kuidas taimed kasvavad. Lisaks veel mesilaste laisk sumin, kardinalide pisikesed sirtsatusjupid, aiakühvlite kraapivad helid mullas ja tehase võimukas vile, mida lasti iga päev täpselt keskpäeval.

Jahreni ema uskus, et kõigi asjade tegemiseks on olemas õige viis ja vale viis ja et valesti tegemine tähendab, et tuleb teha uuesti, parem kui mitu korda. Lapsena oli autori ema olnud Moweri maakonna kõige vaesem ja ka kõige targem tüdruk, kes keskkooli viimasel aastal sai ära märgitud Westinghouse’i 9. üleriigilisel loodusteaduste talendiotsingul. Ema kolis varases nooruses Minneapolisesse, et õppida Minnesota Ülikoolis keemiat. Raha teenimiseks hoidis ta lapsi, mistõttu selgus, et tal pole piisavalt aega, et osa võtta pikkadest laboritsüklitest. Ema kolis tagasi kodulinna, abiellus autori isaga, sünnitas neli last ja pühendas end 20 aastaks nende eest hoolitsemisele. Ema naases hiljem Minnesota Ülikooli kaugõppekursustele, et omandada bakalaurusekraad, seekord oli valikuks Inglise kirjandus. Kui ema õppis, siis aitas teda ka tütar Hope.

Ema õpetas tütrele, et lugemine võib samuti olla töö ja et iga lõik väärib pingutust, ning niimoodi õppis ka Hope, kuidas seedida läbi keerulisi raamatuid. Hope Jahren oli keskkoolis tubli õpilane, kes lahkus aasta enne õiget aega, et võtta vastu stipendium Minnesota Ülikooli, kus olid käinud tema ema, isa ja kõik tema vennad.

Ta alustas oma õpinguid kirjandusest, kuid avastas peagi, et ta õige koht on hoopis loodusteadused. Kontrast tõi selle liigagi selgelt eseile: loodusteadusi õppides nad tegid asju, mitte ei istunud ringis ega rääkinud asjadest. Nad töötasid kätega ning sel olid peaaegu iga päev konkreetsed tulemused. Mida rohkem nad katseid tegid, seda suurmaks läksid masinad ja eksootilisemaks kemikaalid, mida nad kasutada tohtisid.

Autor ütleb, et inimesed on nagu taimed: nad kasvavad valguse poole. Tema valis loodusteadused, sest need andsid talle seda, mida ta vajas: kodu selle sõna kitsamas mõttes – turvalise paiga, kus olla. Kuid huvitavaid mõtteid on siin veel ja veel. Näiteks järgmine – suureks saamine on pikk ja piinarikas protsess kõigi jaoks ja ainus asi, mida Jahren kindlalt teadis, oli see, et kunagi on ka temal oma laboratoorium, sest tema isal ju oli. Tillukeses kodulinnas oli autori isa mitte lihtsalt üks teadlane, ta oli Teadlane, mis oli ka tema identiteet. Jahreni teadlaseks saamise soovi aluseks oli tugev instinkt ja ei midagi enamat; ta polnud kunagi kuulnud ühtegi lugu ühestki elavast naisteadlasest, polnud ühtegi sellist kohanud, isegi teleris polnud näinud.

Jahren tõdeb, et naisteadlasena on ta ikka veel ebatavaline, aga oma südames pole ta kunagi midagi muud olnud. Aastate jooksul on ta tühjalt kohalt üles ehitanud kolm laboratooriumi, andnud soojuse ja elu kolmele tühjale ruumile, iga järgmine suurem ja parem kui eelmine. Tema praegune labor on peaaegu täiuslik – see asub mahedal Honolulul ja paikneb suurepärases hones, mille kohal kõrguvad sageli vikerkaared ja mida ümbritsevad lakkamatult õitsevad hibiskid -, aga miskipärast on ta kindel, et ta ei lõpeta laborite ehitamist ja soovib aina enamat. Tema laboratoorium on “Jahreni laboratoorium”, ja nii see ka jääb, sõltumata asukohast. See kannab tema nime, sest see on alati tema kodu.

Jahreni labor on koht, kus alati tuled põlevad. Tema laboril pole aknaid, aga neid pole ka vaja. Ta laobor on ise täiuslik. Omaette maailm. Tema labor on nii privaatne, kuid ka kodune, mida asustab väike hulk inimesi, kes üksteist hästi tunnevad. Tema labor on koht, kus ta paneb oma aju sõrmede otsa ja teeb asju … Tema labor on nagu kirik, sest just labor obn koht, kus ta mõtleb välja asju, millesse ta usub … Ta labor on koht, kus ta ka kirjutab …

2009. aastal sai Hope Jahren nelikümmend. Selleks ajaks oli ta professor olnud juba 14 aastat. See oli aasta, kui ta ja tema meeskond saavutas olulise läbimurde isotoopide keemia vallas, olles edukalt valmis ehitanud masina, mis suudab töötada kõrvuti nende massispektromeetriga. Jahren räägib oma tööst, kuid peatub ka rahal, sest teaduse rahastamine ja rahastuse leidmine näib olevat keeruline isegi USAs. Jahren püüab oma tööde ja tegemistega tõestada, et rahastus on läinud õigesse kohta.

Seejärel räägib Jahren puust, mida ta oma lapsepõlvest mäletab, et paljudel inimestel on selline puu olemas. Tema puu oli torkav kuusk (Picea pungens). Loeme puu kasvamisest, kuid ka saatuslikust veast 2013. aastal, mida see konkreetne kuusk tegi, mistõttu olid Jahreni vanemad sunnitud tegema puule eutanaasia, saagides ta maha ja juurides ta välja.

Aeg on ka raamatu autorit muutnud, seda, kuidas ta tajus oma puud, ja seda, kuidas ta tajus, et ta puu tajus ennast. Teadus on Jahrenile õpetanud, et kõik on palju keerulisem, kui me esialgus eeldame, ja et võime ammutada õnnetunnet avastuste tegemisest on ilusa elu retsept. Jahren räägib lugejale ka seemnest, ootamise ajast, tammetõrust, kookospähklist, india lootuse (Nelumbo nucifera) seemnest, mis mootas ühes Hiina turbarabas vähemalt 2000 aastat. Iga algus on ootamise lõpp.

Autor meenutab ka oma esimest eksperimenti, mis polnud koolitunni mehaaniliselt korratav katse. Siis oli ta 19 ja ta tegi seda raha pärast. Ka Jahren pidi ülikoolis õppides tegema muud tööd, mida kogunes nädala peale lausa 20 tundi – ülikooli kirjastuse korrektor, dekanaadi sekretär, kaugõppeprogrammi videooperaator, alusklaaside puhastamise masina operaator. Jahren andis ka ujumistunde, tõi raamatukogu raamatud soovijale kätte ja juhatas Northepi auditooriumis rikkaid inimesi nende kohtadele. Kõige pikemaid vahetusi tegi ta ülikooli apteegis. Sellest tööst räägib autor üsna pikalt.

Raamatus on juttu ka juurtest, taimede ja puude juurtest. Kõige sügavamale ajab oma juured söakas akaatsiapuu (perekond Acacia). Seejärel veel ülikoolist ja õpingutest, puulehtedest, enese kehtestamisest teadlasena, mis võtab kohutavalt palju aega, kuid ka doktoritööst (Jahreni töö keskmes oli läänetseltis (Celtis occidentalis).

Autor tõdeb, et iga taime võib jagada kolmeks: leheks, varreks ja juureks. Puud on erilist sorti taimed, sest nende varred võivad olla üle 100 meetri pikad ning koosnevad imelisest ainest, puidust, mis on ühtlasi ka puu mälu, sest aastarõngaid lugedes võime saada teada puu vanuse.

Juttu on ka ülikooli lõpetamisest, saame tuttavaks ka Billiga, kes on olulisel kohal Jahreni elus. Bill on tema teadus- ja laborikaaslane, kes elab sageli ka Hope’i juures, kusjuures raamatu lõpus kinnitab autor, et Bill on see, kes kindlasti sellest raamatust aru saab, kuid ta on selline omamoodi mees, kes vaevalt seda lugema hakkab … Loeme ka ülikooli lõpus toimunud väikesest plahvatusest laboris.

Jahren saab üsna noorelt abiprofessoriks Georgia Tehnikainstituudis, kuid ka pajupuust on juttu, saame teada, et vanim säilinud taimeperekond planeedil Maa on Equisetum – osi (tänase päevani säilinud umbes 15 liigil on selja taga 395 miljoni aasta pikkune ajalugu).

Raamatu teine osa on “Puit ja oksakohad”, milles osaleme Jahreni laboratooriumi ehitamises, loeme taimede vaenlastest, seentest, mullateadusest ja selle uutmoodi õpetamisest (selle mõtlesid Hope ja Bill üheskoos välja), heitlehisest puust, akadeemilist tööd tegeva teadlase elust, mille üle otsustab kolmeks aastaks koostatud eelarve, sest igal kolmandal aastal peab teadlane taotlema riigilt uut lepingut. Juttu on ronitaimest – siinkohal pean mainima, et see ongi selle raamatu puhul paeluv, et Jahren kirjutab oma elust, teadlase elust, kuid pikib vahele lugusid puudest ja taimedest ehk siis omamoodi autobiograafiline kuid ka õpetlik ja hariv ning põnev ja kaasahaarav – kaktusest, mürgipuudest ja allergiast (kõlab üsna tõsiselt, kuid on ka ühtlasi kübe naljakas), Alaskast ja seal asuvast Sika nimelisest väikelinnast, taimede ja putukate vahelisest suhtest, paleobotaanikast, kuid ka depressioonist ja unetusest. Jahreni loost selgub, et teadlase elu võib olla põnev ja huvitav, kuid on ka pingeid ja probleeme, mis raamatu autoris tõsiseid probleeme tekitavad.

Kolmas osa kannab peakirja “Õied ja viljad”, milles autor kolib elama ja tööle Baltimore’i, juttu on uue laboratooriumi ehitamisest, saame tuttavaks Clintiga, kellest saab lõpuks ka Hope Jahreni abikaasa. Juttu on taimede kasvukõverast, elusast rakust, veest, mida puud vajavad, sellest, et puu mäletab oma laspepõlve, kolmisest Havaile ja palmidest, süsinikdioksiidist. Autor räägib avameelselt rasedusest, sünnitusest (poja sünnist), kolimisest Norrasse, kus ta ka tööle asus, ning sellestki, kuidas sündis see raamat.

Hope Jahren kinnitab, et teaduse tegemine on töö, ei midagi enamat ega vähemat. Autor on leppinud sellega, et ei tea kõiki asju, mida ta peaks teadma, aga ta teab neid asju, mida tal on vaja teada. Teadlasena on ta kõigest sipelgas, üsna tähtsusetu ja anonüümne, aga ta on tugevam, kui välja paistab, ja ta on osa millestki, mis on temast palju suurem.

Raamatu epiloogis tunneb Hope Jahren muret taimede, eriti puude tuleviku pärast, sest taimed ei ole nagu meie. Nad on meist erinevad olulistes ja põhimõttelistes asjades. Meie maailm on hakanud kiiresti lagunema. Inimtsivilisatsioon on taandanud taimed, need 400 miljonit aastat vanad eluvormid, kolmeks asjaks: toiduks, ravimiteks ja puiduks. Kosmosest vaadates näeb meie planeet iga aastaga ühe vähem roheline välja. Seetõttu soovitab Hope Jahren meil kõigil oma elu jooksul istutada kasvõi üks puu …

Hope Jahren on auhindadega pärjatud teadlane, kes on tegelnud sõltumatuna uurimistööga paleobotaanika vallas alates aastast 1996, mil ta lõpetas oma doktoriõpingud California Ülikoolis Berkeleys. Ta on saanud kolm korda Fullbrighti preemia ning on üks kõigest neljast teadlasest, seejuures ainus naine, kellele on antud mõlemad noore uurija medalid, mida maateaduses välja jagatakse. Aastatel 2008-2016 oli ta Honolulus asuva Havai Ülikooli professor ja rajas seal Riikliku Teadusfondi, USA Energeetikaministeeriumi ja Riikliku Terviseinstituudi toel isotoopide geobioloogia labori. Praegu on tema kanda J. Tuzo Wilsoni professuur Norras Oslo Ülikoolis.

“Laboritüdruk” on igati imeline lugemine, milles Hope Jahren suudab rääkida ühtmoodi põnevalt ja kaasahaaravalt nii oma elust, teadustööst kui ka loodusest. Siin on palju siiraid tundeid, rõõme ja muret, mis lugeja endaga jäägitult haaravad. Soovitan kõikidele seda raamatut kindlasti lugeda.


Meelis Kupits „Täiesti tavaline merereis“ (Tänapäev)

"Täiesti tavaline merereis" on koomiksi vormis raamat, mis kirjeldab elu kalalaeval, täpsemalt nõukogudeaegse kalurikolhoosi püügilaeval. Umbes pooleaastane reis räägib lugusid Põhjamerelt, Kesk-Atlandilt ja ka Aafrikast. Seetõttu on see eelkõige laeva reis kodusadamast tagasi kodusadamasse. Aga on ju lugu laevast tegelikult lugu sellel sõitvatest inimestest. Ja eks ole kotermann, kes siin lehekülgedel aeg-ajalt sõna võtab, ilmselt laevameeskonna ühine tegutsemisvaim. See, mis viib laeva kas või maailma otsa ja toob koju tagasi.

Meelis Kupits on olnud pikalt seotud eelkõige lennundusega, kuid tundnud eluaeg sügavat huvi ka merenduse vastu. Ta töötab lennujuhina ja on varem avaldanud mh pildiraamatu lennundusajaloost.

Tegelikult on mulle koomiksid alati meeldinud, tegelikult ju juba lapsepõlvest alates. Ma usun, et esimesed koomiksid, mis minuni jõudsid olid 1970. aastatel Soomest tuttavate poolt saadetud koomiksiajakirjad “Aku Ankka”’d, mis meie tänapäevases tähenduses ju siingi ilmuv ajakiri “Miki Hiir”. Kindlasti mäletan samast ajast samuti Soomest toodud Roosa Pantri koomikseid.

1973 ilmus eesti keeles Walt Disney suur koomiksiraamat “Piilupart, Miki ja teised” (no mine võta kinni, kas see ilmus litsentsi või litsentsita, kuid igal juhul tegi see igati populaarseks Miki Hiire, Piilupart Donaldi ja teised tegelased ka Eestimaa lastele). Kuid oli igati suurepäraseid koomikseid ka meie endi autoritelt: 1977. aastal ilmus igati suurepärane Teet Kuusmaa “Pontu ja Priidu”, 1979 Olimar Kallase “3 lugu”, 1981 Olimar Kallase “Proovisõit”, 1986 Olimar Kallase “Seiklus Sekontias” ja 1995 sama autori “Parem Käsi tegutseb”. 1990 ilmus 4 raamatut/ajakirja sarjast “Pildivihik”, milles ilmus erinevate autorite koomikseid, nii meilt kui ka mujalt. 1990. aastatel hakkas ilmuma ajakirjad “Miki Hiir” ja “Tom & Jerry”, mõnda ilmusid eesti keeles ka “Ernie”, “Ränirahnud” ja eks neid koomiksiajakirju ilmub loomulikult ka täna …

“Täiesti tavaline merereis” on samuti koomiksiraamat, kuid see on tegelikult ka igati põnev ülevaade elust kalalaeval, kalalaevadest, elust aastakümneid tagasi, põnevatest reisidest ja tööst merel. On tunda, et raamatu autor Meelis Kupits valdab seda teemat vägagi põhjalikult. Raamat on joonistatud ja kirjutatud nii, et see sobib suurepäraselt täiskasvanud lugejale, mõned neist kindlasti tunnevad selle ammuse aja ära, mistõttu on see omamoodi nostalgia, kuid kindlasti võivad seda raamatud lugeda ka lapsed ja noored, sest see on ju ometigi ka koomiks.

Raamatu eessõnas kinnitab Meelis Kupits, et ta kasvas üles lugudega kaugetest maadest ja meredest, ja need ei olnud ainult raamatutest loetud ja filmidest nähtud. Autori isa sõitis Saare Kaluri kaugpüügilaevadel elektrikuna ja tõi neilt reisidelt peale kireva välismaa kraami kaasa lugusid Põhjamerest ja Atlandist, Kanaari saartest ja Aafrikast. Autor lisab, et see raamat on katse kirjeldada elu tolle ajastu kalurikolhoosi püügilaeval. Ta on üritanud lugudest, fotodest ja muudest materjalidest kokku panna tüüpilise kaugpüügiretke.

“Olgu see raamat mütsikergitus “heeringalaeva meestele”, kes suletud nõukogude perioodi ajal rügasid kaugetel meredel.”

Lugu algab. Oleme Tallinna sadamas 1970. aastatel. Toona oli reisilaevu vähem, kuid sadam oli täis kaubalaevu, puksiire, kraanasid ja veel kaubalaevu. Mõnikord olid nende vahel ka mõned kalalaevad, nagu näiteks kalatraaler “Soela”. Sellel laeval on käimas remont enne järgmist reisi Atlandile.

On öö ja kõik on vaikne, kuid laeval peab alati keegi vahis olema. Isegi sadamas. Valvemehaanik ongi ärkval, sest mõni kinnitusots võib järele anda, võib tekkida tulekahju, kalda ääres võivad tööriistad ja materjalid “jalad” alla võtta ehk varastatud saada, ja kusagilt võib hakata vett sisse lekkima, sest on ju “Soela” päevinäinud laev, millega oli 15 aastat püütud kala Põhjamerel, Atlandi ookeanil jne.

Pootsmani arvates hoiab mõnda selle laeva kohta veel koos vaid värv või on see hoopis vana kotermann, kes oma sõrme lekkel ees hoiab. Saame teada, et igal laeval on kaitsevaim, keda siinmail kotermanni nime all tuntakse. Saame tuttavaks “Soela” kotermanni Ortwiniga, kes kohtub sadamas ühe teise laeva kotermanniga, kel nimeks Guntram.

Ortwin oli varem olnud kotermanniks sõjalaevas, kui täpne olla, siis allveelaevas U-608, mis Biskaial lennukipommi tabamuse sai ja uppus. Sõja ajal oli palju tööta kotermanne, mõned kotermannid hakkasid lausa metsahaldjateks, üks oli läinud raudtee peale. Ortwin üritas pääseda vaalapüügilaeva peale, kuid sai kalalaevale.

Teine peatükk pajatab meile kalapüügist ja ajaloost. Nõukogude ajal käis söögipoolise tootmine suure kirega (või nii vähemal tundus …), kuid paraku kippus tulemus olema kehvem, kui plaanis oli, sest kui kõik on peremehed, siis peremeest ju polegi … Tööks ei olnud aega, ja kui poodi hiljaks jäid, võis vorst juba otsas olla, lihaletis leidus tihti vaid seapäid ja sõrgu, isegi tualettpaber oli sageli haruldane. Ja siis avastati, kui liha ei ole, tuleb süüa kala!

Kala meres pole ju kellegi oma, ole vaid mees ja püüa. Rannaküladesse rajati kalurikolhoosid, hakati rajama konservitehaseid. Müüki tuli igasugu häid kalakonserve. Tundus, et asi edeneb, kuid kodumerede kalast jäi väheks, mistõttu olid õige varsti ka kalaletid tühjad … Ja nii suundusid Nõukogudemaalt terved kalalaevasikud maailma meredele ja ookeanidele. Laevu kaubeldi naabritelt ja vorbiti jõudumööda ise juurde, kotremann Ortwin tõdeb, et ju vist on laevade ehitamine lihtsam kui karjakasvatus. Kaldale hakks jõudma igasugust kraami (skumbria, saida, moiva, kalajahu, kalmaar, soolaheeringas), nüüd oli jälle, mida lauale panna.

Autor räägib meile pikemalt kalaeva “Soelast” ehk SRT-R “Soelast”, mis ehitati 1961. aastal Nõukogude Liidu tellimusel Saksa Demokraatlikus Vabariigis. SRT-R oli mõeldud heeringapüügiks varasema SRT asemele. Ta oli suurem ja trümmid olid jahutusega. Tallinna traallaevastiku koosseisus püüdis “Soela” heeringat Põhjamerel ja Atlandi ookeanil. Püüti triivvõrkudega ja traaliga. Heeringas puhastati, soolati sisse ja anti edasi baaslaevale. Baaslaeval asus terve tehas, mis fileeris, konserveeris ja külmutas. Valmistoodang kannatas juba üle mere koju viia. Üks reis kestis umbes neli kuud.

Siis tekkis uus probleem! Peale aastatepikkust massipüüki sai heeringas merest peaaegu otsa. Järgnesid püügipiirangud. Enamik suurtest laev-tehastest pidi leidma uue töö. Püügilaevastikud kolisid Aafrika rannikule ja teisele poole ekvaatorit, kus püüti sardinellat, stauriidi, skumbriat, sinikala ja muid sarnaseid elukaid.

Väsinud keskmised traalerid muutusid üleliigseteks ja müüdi kalurikolhoosidele, mis tegelesid põhiliselt kohaliku rannapüügiga, kuid jõudumööda prooviti ka kaugpüüki. “Soela” ehitati traalerist ümber seineriks ehk noodalaevaks. Seiner püüdis kala seinnoodaga, vajadusel sai siiski ka traalida. Autor tutvustab meile sedagi, millised need muutsed olid, kuidas käis seinnoodaga kala püüdmine.

Kalurikolhoosidel endal baaslaevu polnud, saak tuli kaubelda püügirajoonis olevatele suurfirmade baasidele, olgu need Tallinnast, Kaliningradist, Murmanskist või mujalt. Ja kui heeringat enam kõigile ei jätkunud, tuli ka vanale heeringalaeval suunduda teiste laevade kannul Aafrika rannikule.

Just sellisele pikemale reisile oli “Soela” minemas ka seekord.

Järgmine peatükk on “Reis algab”. Ühel päeval on ka “Soela” korda seatud ja uue värvikihi all. Kalasadamas ollakse valmis varustuse ja meeskonna pardalevõtuks. Vaja on kütust, vett, söögikraami, remondimaterjale, püügivahendeid (noodad, traalid, trossid, vaierid) jpm. Sellel reisil on meeskonnas 23 liiget. Autor tutvustab meile neid kõiki. Kapten, kolm tüürimeest ehk kapteni abi, vanemmehaanik, teine ja kolmas mehaanik, motorist ja elektrik, radist, akustik, püügimeister, kalameister, kokk, junga, pootsman ja 7 madrust. Meil õnnestub lugeda, mida täpselt need mehed laevas teevad. Ah jaa, seekord on pootsman toonud kodust kaasa ka kutsikaohtu krantsi, kel nimeks Tarzan.

Ühel päeval on varustus pardal ja kõik reisiks valmis. Aeg kontrollideks ja inspektreeimiseks. Kohal käivad tuletõrjeinspektorid, sanitaarinspektorid. Ja ongi ärasõidu aeg käes, veel korraks on laev ärasaatjaid täis nagu turuplats. Peamasin pannakse käima. Laev hakkab liikuma, kuid reidil kontrollitakse veel ka ankruid ja paati, laevale tulevad veel ka toll ja piirivalve, kes kontrollivad, et laevas ei oleks midagi ega kedagi ebavajalikku, kuigi teisel mehaanikul on kapis kolm fotoaparaati, teisel tüürimehel on sahtel kalamarja täis, kuid sealt jätkub ka piirivalvuritele. Kapten saab paberitele viimase vajaliku pitseri ja reis võib alata!

Järgmine peatükk on “Läänemeri”, kus kohe alguses on vahva joonistus sellest, milline “Soela” seestpoolt on välja näinud, kus miski asub. Oleme kambüüsis, kus käib katkematu töö, igal hommikul tehakse seal ka värske laar leiba. Madrustel on enne püügirajooni rahmeldamist rahulikum aeg. Mängitakse malet ja kaarte, õhtuti vaadatakse salongis kinoseanssi, sest laeval oli ka väike kinoprojektor. Igal reisil oli kaasas kümme filmi. Kuid vale oleks arvata, et reis logelemisega algab, sest laeval ei lõpe töö kunagi.

Kolme päevaga jõudis laev Taani väinadesse. Mõnele meeskonnaliikmele oli see esimene kord läänemaailma nii lähedalt näha. Korraldatakse tuletõrjeõppusid, kuid kalda lähedal õnnestus ka välismaa telekanalitele pilku heita. Siis olid väinad seljataga, ees ootas suur meri. Nelja päevaga jõudis “Soela” Põhjamerele.

Järgmine peatükk on “Põhjameri”. Nüüd algasid ettevalmistused püügiks. Noot veeti trümmist välja ja laoti noodakasti. Tünnid pandi tekile ligunema ja tihedaks paisuma. Kapten uuris teistelt laevadel, kus kala liigub, ja milline baas kala vastu võtab. Nüüd saab akustik näidata, mida ta oskab … ja äkki, näit on olemas, sügavus kümme meetrit. Kogu meeskond on jalul, kõlab signaal “Kalapüük käimas”. Esimese noodaga saadi umbes 5 tonni kala. Tekil algab tünnide täitmine, seejärel tuleb saak baaslaevale maha kaubelda. Baaslaeva järjekord oli mitu tundi pikk, õhtuni välja.

Nüüd saab veel ühe püügi teha. Noot pannakse uuesti hakkama. Lõpuks löödi kinni viimane tünn, noot sai kokku pandud, oli aeg hiliseks õhtusöögiks ja puhkuseks, sest kohtumine baaslaevaga on lükatud hommikule. Hommikul saab kala baaslaevale üle antud , kuid pootsman käib baasi laost ühte-teist vajalikku kauplemas – radistile raadiolampe, elektrikule defitsiitsest isoleerpaela, endale kapronköit …

Tagasi püügile. Mõne päeva pärast hakkas Põhjameri hambaid näitama, ja püügist ei tulnud midagi välja. Laev tuli tormiklaariks teha, kõik liikuvad asjad kinnitada. Lõuna valmistamine muutus keerukamaks, nagu ka selle söömine. Ühele madrustest oli see esimene ookeanireis. Torm rikkus söögiisu korralikult ära …

Ööpimeduse varjus hiiliti Norra ranniku lähedale. Töö käis käsikaudu, kustutaud tuledega. Risk ei olnud asjatu, midagi isegi saadi, kuid nüüd tuli saak kiiresti trümmi peita. Siis müksas laev kive, ahnus ajas upakile? Seekord vedas. Laev pääseb liikuma, lekkeid ei olnud. Hommikuvalges selgus, et üks ankur puudu. Ankru kaotamine on tõsine avarii, kui sellest ette kanda, on preemiad läinud ja siis tuleb ka Norra seiklus välja. Kaldal õnnestub ehk uus ankur hankida, kuid teise ankru jaoks tehakse puust makett.

 

Heeringat ei õnnestunud enam leida, selle asemel püüti saidat. Heeringa eest sai meeskond 7 rubla tsentneri eest, saida puhul oli see summa 5 rubla tsentneri eest. Kodumaalt tuli juhtkonna korraldus Põhjamerel püük lõpetada ja liikuda edasi Aafrika rannikule. Probleeme tekitab nüüd just saida, sest baaslaevade püügiplaan on täis, kahesaja tünnitäie kalaga pole lõunamerele mõtet minna. Kuhu see aga panna? Lõpuks õnnestus kokku leppida kolhoosi teise püügilaevaga, mis oli teel Aafrikast koju. Teine laev ehk “Ikla” oli nõus lasti kodusadamasse viima.

Otse loomulikult ei tahaks ma Sulle siinkohal tervet seda raamatut ette jutustada, sest põnevaid juhtumisi elust endast on siin veel ja veel. Juhtumid, mis näitavad, et meresõit ja kalapüük on igati põnev, kuid täis igasugu sekeldusi ja juhtumeid, kõik pole sugugi mitte lihtne, kuigi on ka rõõmsamaid hetki ja kübe naljagi.

Sõidame Atlandi ookeanil, käime Dakari püügirajoonis ja jõuame Las Palmasesse Gran Canaria saarel, kus laeva ootas ees kaks nädalat remonti ja väljateenitud puhkus. Laeval ees omakorda järgmine reis uue meeskonnaga, enne kui ta kodusadamasse jõuab. Las Palmases õnnestus meestel osta igasugu põnevat kaupa, mida toona siinmail saada polnud.

Ja ongi uus meeskond laevas. Käime Sierra Leones, seilame ekvaatoril, käime Angolas, oleme koduteel ja lõpuks jõuab “Soela” uue meeskonnaga ka Tallinnasse.

Selline vahva lugu see koomiksiseiklus meredel ja ookeanidel. Igati põnev ülevaade laevadest, meestest merel ja kalapüügist …