Hope Jahren „Laboritüdruk“ (Varrak)

Hope Jahren on Ameerika geokeemia ja geobioloogia professor, kes on võitnud oma töö eest mitmeid auhindu. Tema raamat „Laboritüdruk” on ühelt poolt haarav jutustus tema kujunemisest teadlaseks ja „oma labori” loomisest ning teisalt ülistuslaul loodusele ja eriti taimedele. Ta isa oli teadlane ja ema lõpetanud ülikooli inglise kirjanduse alal, nii et oma raamatus on ta ühendanud parima, mida on õppinud oma vanematelt.

Raamatus vahelduvad peatükid, mis jutustavad Jahreni enda elust ning tema uurimistööst või botaanikast üldisemalt. Ta kirjutab ka kõigest, mis takistab teadusele pühendumist, teadusuuringute finantseerimisest ja sellest, kui haruldased on siiski veel naissoost tippteadlased ja kui keeruline on nende tee tippu.

Jahreni raamatu põhiteema on ellujäämine – elus, teaduses ja armastuses. Ta kirjutab ühtviisi paeluvalt nii inimestest kui taimedest ning tulemuseks on raamat, mille lugemisest saab tõelise elamuse.

Raamatu “Proloogis” ütleb Hope Jahren, et inimesed armastavad ookeani. Seetõttu pärivad nad autorilt alati, miks ta ei uuri ookeani, kui ta ometi elab ju Havail. Jahren vastab neile, et ookean on tühi ja üksildane paik. Maismaal on 6 000 korda rohkem elu kui ookeanis ja selle fakti taga on suuremas osas taimed. Keskmine ookeanitaim on üks rakk, mille eluiga on umbes 20 päeva. Keskmine maismaataim on 2 tonni kaaluv puu, mille eluiga on üle 100 aasta. Taimede ja loomade massi suhe ookeanis on peaaegu 4 : 1, samas kuival maal on see peaaegu 1000 : 1. Taimede hulk on vapustav: ainuüksi USA lääneosa kaitsealustes metsades kasvab 80 miljardit puud. Puude ja inimeste suhtarv terve Ameerika kohta on veidi üle 200 puu inimese kohta. Reeglina elavad inimesed taimede keskel, kuid tegelikult nad neid ei näe …

Hope Jahren soovitab lugejal aknast välja vaadata. Kui lugeja nägi midagi rohelist, siis nägi ta ühte vähestest maailmas veel leiduvatest asjadest, mida inimesed valmistada ei suuda. See, mida lugeja nägi, sai alguse vähemalt 400 miljonit aastat tagasi kusagil ekvaatori lähistel. Võib olla vedas lugejal lausa nii hästi, et ta nägi puud. Selle puu põhiplaan pandi paika 300 miljoni aasta eest … Ühe puu peal võib lehti olla umbes sama palju, nagu lugeja peas on juukseid …

Inimesed ei oska puulehti valmistada, aga nad oskavad neid hävitada. Viimase kümne aastaga oleme maha võtnud üle 50 miljardi puu. Kunagi oli üks kolmandik maismaa pinnast kaetud metsadega. Iga kümne aastaga hävitame metsi umbes 1 protsendil nende kogupindalast nii, et need ei kasva enam kunagi tagasi. See on umbes Prantsusmaa suurune maa-ala … See teeb enam kui triljon lehte, mis igal viimasel kui päeval oma toiduallika küljest lahti rebitakse.

Hope Jahren kinnitab, et tema vaatab puulehti kohutavalt palju. Ta vaatab neid ja ta esitab küsimusi. Milline on täpselt on rohelise varjund? Kas tipp erineb alusest? Kas keskosa erineb servadest? Jne. Nüüd soovitab autor lugejal endal küsimusi esitada oma lehe kohta. Jahren kinnitab, et nüüd on ka lugeja teadlane. Inimesed väidavad, et teadlaseks saamiseks on vaja osata matemaatikat või füüsikat või keemiat. Autor kinnitab, et nad eksivad … Muidugi on sellest abi, aga selle jaoks on oma aeg. Enne seda on küsimused ja nendeni on lugeja juba jõudnud. See pole tegelikult nii raske, nagu inimesed kipuvad arvama.

Jahren lubab rääkida lugejale mõned lood, nagu üks teadlane teisele.'

Raamatu esimene osa kannab pealkirja “Juured ja lehed”.

Hope Jahren tõdeb, et maailmas pole midagi täiuslikumat kui lükati. Lükati poleeritud aluminium on huulte vastas jahe, ja kui hoida seda valguse joonel, võib näha igas selle nurgas kõige täiuslikumat Jumala loodud täisnurka.

Autor kinnitab, et ta kasvas üles oma isa laboratooriumis ja mängis isa kemikaalide laua all, kuni oli kasvanud piisavalt suureks, et mängida tema kemikaalidega selle laua peal. Autori isa õpetas sügaval Minnesota sisemaal 42 aastat järjest oma kolledži keskel paiknenud laboratooriumis sissejuhatust füüsikasse ja maateadusesse, ta armastas oma laborit ning see oli paik, mida armastasid ka Hope Jahreni vennad ja mida armastas ka autor rise.

Edasi loeme sellest laborist juba täpsemalt, juttu on ka autori kodupaigast, kodumajast, kolledžist, isast ja emast. Tema kodulinnakeses asus peekonitootmise tehas, kuhu igal õhtul tõi mürisev rong 100 000 liitrit soolvett, mis pumbati välja tehase põhjatutesse soolamahutitesse. Väikelinnas tunnevad kõik üksteist ja autor kinnitab, et kui ta oli 17-aastaselt linnakesest ära kolinud ja läinud kolledžisse, avastas ta, et maailma täidavad peamiselt võõrad inimesed.

Kuid Jahren räägib ka Minnesota lõunaosa mudadest, milles ei leidu isegi vihjet savile. Need mullad on viljakamad kui ükskõik milline väetisega rikastamata potimuld, mida aianduspoest on võimalik osta; Minnesota aias läheb kõik kasvama ja kasta ega väetada pole vaja – vihm ja vihmaussid garanteerivad kõik vajaliku -, aga vegetatsiooniperiood on lühike, seega aega ei tohi raisata.

Autori ema tahtis oma aialt kahte asja: tõhusust ja produktiivsust. Ta eelistas tugevaid ja ise hakkama saavaid köögivilju, selliseid nagu lehtpeet ja rabarber, mille peale võis kindel olla, et nad annavad külluslikult saaki. Isegi lilled, mida ta kasvatas, olid valitud sitkuse põhimõtte järgi: pojengid, tiigerliiliad ja iirised.

Jahren meenutab, et esimesel mail pistsid nad emaga seemed alati ühekaupa mulda ning nädal hiljem asendasid need, mis polnud kasvama läinud, uutega. Juuni lõpuks oli kogu saak juba hoogsalt kasvamas ja maailma nende ümber oli nii roheline, et tundus võimatu ette kujutada, et see on kunagi võinud olla teisiti.

Autori kõige elavam mälestus nende aiast pole mitte sealsetest lõhnadest, isegi mitte sellest, milline aed välja nägi, vaid sealsetest helidest. See võib autori arvates kõlada ulmena, aga keskläänes võib tõesti kuulata, kuidas taimed kasvavad. Lisaks veel mesilaste laisk sumin, kardinalide pisikesed sirtsatusjupid, aiakühvlite kraapivad helid mullas ja tehase võimukas vile, mida lasti iga päev täpselt keskpäeval.

Jahreni ema uskus, et kõigi asjade tegemiseks on olemas õige viis ja vale viis ja et valesti tegemine tähendab, et tuleb teha uuesti, parem kui mitu korda. Lapsena oli autori ema olnud Moweri maakonna kõige vaesem ja ka kõige targem tüdruk, kes keskkooli viimasel aastal sai ära märgitud Westinghouse’i 9. üleriigilisel loodusteaduste talendiotsingul. Ema kolis varases nooruses Minneapolisesse, et õppida Minnesota Ülikoolis keemiat. Raha teenimiseks hoidis ta lapsi, mistõttu selgus, et tal pole piisavalt aega, et osa võtta pikkadest laboritsüklitest. Ema kolis tagasi kodulinna, abiellus autori isaga, sünnitas neli last ja pühendas end 20 aastaks nende eest hoolitsemisele. Ema naases hiljem Minnesota Ülikooli kaugõppekursustele, et omandada bakalaurusekraad, seekord oli valikuks Inglise kirjandus. Kui ema õppis, siis aitas teda ka tütar Hope.

Ema õpetas tütrele, et lugemine võib samuti olla töö ja et iga lõik väärib pingutust, ning niimoodi õppis ka Hope, kuidas seedida läbi keerulisi raamatuid. Hope Jahren oli keskkoolis tubli õpilane, kes lahkus aasta enne õiget aega, et võtta vastu stipendium Minnesota Ülikooli, kus olid käinud tema ema, isa ja kõik tema vennad.

Ta alustas oma õpinguid kirjandusest, kuid avastas peagi, et ta õige koht on hoopis loodusteadused. Kontrast tõi selle liigagi selgelt eseile: loodusteadusi õppides nad tegid asju, mitte ei istunud ringis ega rääkinud asjadest. Nad töötasid kätega ning sel olid peaaegu iga päev konkreetsed tulemused. Mida rohkem nad katseid tegid, seda suurmaks läksid masinad ja eksootilisemaks kemikaalid, mida nad kasutada tohtisid.

Autor ütleb, et inimesed on nagu taimed: nad kasvavad valguse poole. Tema valis loodusteadused, sest need andsid talle seda, mida ta vajas: kodu selle sõna kitsamas mõttes – turvalise paiga, kus olla. Kuid huvitavaid mõtteid on siin veel ja veel. Näiteks järgmine – suureks saamine on pikk ja piinarikas protsess kõigi jaoks ja ainus asi, mida Jahren kindlalt teadis, oli see, et kunagi on ka temal oma laboratoorium, sest tema isal ju oli. Tillukeses kodulinnas oli autori isa mitte lihtsalt üks teadlane, ta oli Teadlane, mis oli ka tema identiteet. Jahreni teadlaseks saamise soovi aluseks oli tugev instinkt ja ei midagi enamat; ta polnud kunagi kuulnud ühtegi lugu ühestki elavast naisteadlasest, polnud ühtegi sellist kohanud, isegi teleris polnud näinud.

Jahren tõdeb, et naisteadlasena on ta ikka veel ebatavaline, aga oma südames pole ta kunagi midagi muud olnud. Aastate jooksul on ta tühjalt kohalt üles ehitanud kolm laboratooriumi, andnud soojuse ja elu kolmele tühjale ruumile, iga järgmine suurem ja parem kui eelmine. Tema praegune labor on peaaegu täiuslik – see asub mahedal Honolulul ja paikneb suurepärases hones, mille kohal kõrguvad sageli vikerkaared ja mida ümbritsevad lakkamatult õitsevad hibiskid -, aga miskipärast on ta kindel, et ta ei lõpeta laborite ehitamist ja soovib aina enamat. Tema laboratoorium on “Jahreni laboratoorium”, ja nii see ka jääb, sõltumata asukohast. See kannab tema nime, sest see on alati tema kodu.

Jahreni labor on koht, kus alati tuled põlevad. Tema laboril pole aknaid, aga neid pole ka vaja. Ta laobor on ise täiuslik. Omaette maailm. Tema labor on nii privaatne, kuid ka kodune, mida asustab väike hulk inimesi, kes üksteist hästi tunnevad. Tema labor on koht, kus ta paneb oma aju sõrmede otsa ja teeb asju … Tema labor on nagu kirik, sest just labor obn koht, kus ta mõtleb välja asju, millesse ta usub … Ta labor on koht, kus ta ka kirjutab …

2009. aastal sai Hope Jahren nelikümmend. Selleks ajaks oli ta professor olnud juba 14 aastat. See oli aasta, kui ta ja tema meeskond saavutas olulise läbimurde isotoopide keemia vallas, olles edukalt valmis ehitanud masina, mis suudab töötada kõrvuti nende massispektromeetriga. Jahren räägib oma tööst, kuid peatub ka rahal, sest teaduse rahastamine ja rahastuse leidmine näib olevat keeruline isegi USAs. Jahren püüab oma tööde ja tegemistega tõestada, et rahastus on läinud õigesse kohta.

Seejärel räägib Jahren puust, mida ta oma lapsepõlvest mäletab, et paljudel inimestel on selline puu olemas. Tema puu oli torkav kuusk (Picea pungens). Loeme puu kasvamisest, kuid ka saatuslikust veast 2013. aastal, mida see konkreetne kuusk tegi, mistõttu olid Jahreni vanemad sunnitud tegema puule eutanaasia, saagides ta maha ja juurides ta välja.

Aeg on ka raamatu autorit muutnud, seda, kuidas ta tajus oma puud, ja seda, kuidas ta tajus, et ta puu tajus ennast. Teadus on Jahrenile õpetanud, et kõik on palju keerulisem, kui me esialgus eeldame, ja et võime ammutada õnnetunnet avastuste tegemisest on ilusa elu retsept. Jahren räägib lugejale ka seemnest, ootamise ajast, tammetõrust, kookospähklist, india lootuse (Nelumbo nucifera) seemnest, mis mootas ühes Hiina turbarabas vähemalt 2000 aastat. Iga algus on ootamise lõpp.

Autor meenutab ka oma esimest eksperimenti, mis polnud koolitunni mehaaniliselt korratav katse. Siis oli ta 19 ja ta tegi seda raha pärast. Ka Jahren pidi ülikoolis õppides tegema muud tööd, mida kogunes nädala peale lausa 20 tundi – ülikooli kirjastuse korrektor, dekanaadi sekretär, kaugõppeprogrammi videooperaator, alusklaaside puhastamise masina operaator. Jahren andis ka ujumistunde, tõi raamatukogu raamatud soovijale kätte ja juhatas Northepi auditooriumis rikkaid inimesi nende kohtadele. Kõige pikemaid vahetusi tegi ta ülikooli apteegis. Sellest tööst räägib autor üsna pikalt.

Raamatus on juttu ka juurtest, taimede ja puude juurtest. Kõige sügavamale ajab oma juured söakas akaatsiapuu (perekond Acacia). Seejärel veel ülikoolist ja õpingutest, puulehtedest, enese kehtestamisest teadlasena, mis võtab kohutavalt palju aega, kuid ka doktoritööst (Jahreni töö keskmes oli läänetseltis (Celtis occidentalis).

Autor tõdeb, et iga taime võib jagada kolmeks: leheks, varreks ja juureks. Puud on erilist sorti taimed, sest nende varred võivad olla üle 100 meetri pikad ning koosnevad imelisest ainest, puidust, mis on ühtlasi ka puu mälu, sest aastarõngaid lugedes võime saada teada puu vanuse.

Juttu on ka ülikooli lõpetamisest, saame tuttavaks ka Billiga, kes on olulisel kohal Jahreni elus. Bill on tema teadus- ja laborikaaslane, kes elab sageli ka Hope’i juures, kusjuures raamatu lõpus kinnitab autor, et Bill on see, kes kindlasti sellest raamatust aru saab, kuid ta on selline omamoodi mees, kes vaevalt seda lugema hakkab … Loeme ka ülikooli lõpus toimunud väikesest plahvatusest laboris.

Jahren saab üsna noorelt abiprofessoriks Georgia Tehnikainstituudis, kuid ka pajupuust on juttu, saame teada, et vanim säilinud taimeperekond planeedil Maa on Equisetum – osi (tänase päevani säilinud umbes 15 liigil on selja taga 395 miljoni aasta pikkune ajalugu).

Raamatu teine osa on “Puit ja oksakohad”, milles osaleme Jahreni laboratooriumi ehitamises, loeme taimede vaenlastest, seentest, mullateadusest ja selle uutmoodi õpetamisest (selle mõtlesid Hope ja Bill üheskoos välja), heitlehisest puust, akadeemilist tööd tegeva teadlase elust, mille üle otsustab kolmeks aastaks koostatud eelarve, sest igal kolmandal aastal peab teadlane taotlema riigilt uut lepingut. Juttu on ronitaimest – siinkohal pean mainima, et see ongi selle raamatu puhul paeluv, et Jahren kirjutab oma elust, teadlase elust, kuid pikib vahele lugusid puudest ja taimedest ehk siis omamoodi autobiograafiline kuid ka õpetlik ja hariv ning põnev ja kaasahaarav – kaktusest, mürgipuudest ja allergiast (kõlab üsna tõsiselt, kuid on ka ühtlasi kübe naljakas), Alaskast ja seal asuvast Sika nimelisest väikelinnast, taimede ja putukate vahelisest suhtest, paleobotaanikast, kuid ka depressioonist ja unetusest. Jahreni loost selgub, et teadlase elu võib olla põnev ja huvitav, kuid on ka pingeid ja probleeme, mis raamatu autoris tõsiseid probleeme tekitavad.

Kolmas osa kannab peakirja “Õied ja viljad”, milles autor kolib elama ja tööle Baltimore’i, juttu on uue laboratooriumi ehitamisest, saame tuttavaks Clintiga, kellest saab lõpuks ka Hope Jahreni abikaasa. Juttu on taimede kasvukõverast, elusast rakust, veest, mida puud vajavad, sellest, et puu mäletab oma laspepõlve, kolmisest Havaile ja palmidest, süsinikdioksiidist. Autor räägib avameelselt rasedusest, sünnitusest (poja sünnist), kolimisest Norrasse, kus ta ka tööle asus, ning sellestki, kuidas sündis see raamat.

Hope Jahren kinnitab, et teaduse tegemine on töö, ei midagi enamat ega vähemat. Autor on leppinud sellega, et ei tea kõiki asju, mida ta peaks teadma, aga ta teab neid asju, mida tal on vaja teada. Teadlasena on ta kõigest sipelgas, üsna tähtsusetu ja anonüümne, aga ta on tugevam, kui välja paistab, ja ta on osa millestki, mis on temast palju suurem.

Raamatu epiloogis tunneb Hope Jahren muret taimede, eriti puude tuleviku pärast, sest taimed ei ole nagu meie. Nad on meist erinevad olulistes ja põhimõttelistes asjades. Meie maailm on hakanud kiiresti lagunema. Inimtsivilisatsioon on taandanud taimed, need 400 miljonit aastat vanad eluvormid, kolmeks asjaks: toiduks, ravimiteks ja puiduks. Kosmosest vaadates näeb meie planeet iga aastaga ühe vähem roheline välja. Seetõttu soovitab Hope Jahren meil kõigil oma elu jooksul istutada kasvõi üks puu …

Hope Jahren on auhindadega pärjatud teadlane, kes on tegelnud sõltumatuna uurimistööga paleobotaanika vallas alates aastast 1996, mil ta lõpetas oma doktoriõpingud California Ülikoolis Berkeleys. Ta on saanud kolm korda Fullbrighti preemia ning on üks kõigest neljast teadlasest, seejuures ainus naine, kellele on antud mõlemad noore uurija medalid, mida maateaduses välja jagatakse. Aastatel 2008-2016 oli ta Honolulus asuva Havai Ülikooli professor ja rajas seal Riikliku Teadusfondi, USA Energeetikaministeeriumi ja Riikliku Terviseinstituudi toel isotoopide geobioloogia labori. Praegu on tema kanda J. Tuzo Wilsoni professuur Norras Oslo Ülikoolis.

“Laboritüdruk” on igati imeline lugemine, milles Hope Jahren suudab rääkida ühtmoodi põnevalt ja kaasahaaravalt nii oma elust, teadustööst kui ka loodusest. Siin on palju siiraid tundeid, rõõme ja muret, mis lugeja endaga jäägitult haaravad. Soovitan kõikidele seda raamatut kindlasti lugeda.


Meelis Kupits „Täiesti tavaline merereis“ (Tänapäev)

"Täiesti tavaline merereis" on koomiksi vormis raamat, mis kirjeldab elu kalalaeval, täpsemalt nõukogudeaegse kalurikolhoosi püügilaeval. Umbes pooleaastane reis räägib lugusid Põhjamerelt, Kesk-Atlandilt ja ka Aafrikast. Seetõttu on see eelkõige laeva reis kodusadamast tagasi kodusadamasse. Aga on ju lugu laevast tegelikult lugu sellel sõitvatest inimestest. Ja eks ole kotermann, kes siin lehekülgedel aeg-ajalt sõna võtab, ilmselt laevameeskonna ühine tegutsemisvaim. See, mis viib laeva kas või maailma otsa ja toob koju tagasi.

Meelis Kupits on olnud pikalt seotud eelkõige lennundusega, kuid tundnud eluaeg sügavat huvi ka merenduse vastu. Ta töötab lennujuhina ja on varem avaldanud mh pildiraamatu lennundusajaloost.

Tegelikult on mulle koomiksid alati meeldinud, tegelikult ju juba lapsepõlvest alates. Ma usun, et esimesed koomiksid, mis minuni jõudsid olid 1970. aastatel Soomest tuttavate poolt saadetud koomiksiajakirjad “Aku Ankka”’d, mis meie tänapäevases tähenduses ju siingi ilmuv ajakiri “Miki Hiir”. Kindlasti mäletan samast ajast samuti Soomest toodud Roosa Pantri koomikseid.

1973 ilmus eesti keeles Walt Disney suur koomiksiraamat “Piilupart, Miki ja teised” (no mine võta kinni, kas see ilmus litsentsi või litsentsita, kuid igal juhul tegi see igati populaarseks Miki Hiire, Piilupart Donaldi ja teised tegelased ka Eestimaa lastele). Kuid oli igati suurepäraseid koomikseid ka meie endi autoritelt: 1977. aastal ilmus igati suurepärane Teet Kuusmaa “Pontu ja Priidu”, 1979 Olimar Kallase “3 lugu”, 1981 Olimar Kallase “Proovisõit”, 1986 Olimar Kallase “Seiklus Sekontias” ja 1995 sama autori “Parem Käsi tegutseb”. 1990 ilmus 4 raamatut/ajakirja sarjast “Pildivihik”, milles ilmus erinevate autorite koomikseid, nii meilt kui ka mujalt. 1990. aastatel hakkas ilmuma ajakirjad “Miki Hiir” ja “Tom & Jerry”, mõnda ilmusid eesti keeles ka “Ernie”, “Ränirahnud” ja eks neid koomiksiajakirju ilmub loomulikult ka täna …

“Täiesti tavaline merereis” on samuti koomiksiraamat, kuid see on tegelikult ka igati põnev ülevaade elust kalalaeval, kalalaevadest, elust aastakümneid tagasi, põnevatest reisidest ja tööst merel. On tunda, et raamatu autor Meelis Kupits valdab seda teemat vägagi põhjalikult. Raamat on joonistatud ja kirjutatud nii, et see sobib suurepäraselt täiskasvanud lugejale, mõned neist kindlasti tunnevad selle ammuse aja ära, mistõttu on see omamoodi nostalgia, kuid kindlasti võivad seda raamatud lugeda ka lapsed ja noored, sest see on ju ometigi ka koomiks.

Raamatu eessõnas kinnitab Meelis Kupits, et ta kasvas üles lugudega kaugetest maadest ja meredest, ja need ei olnud ainult raamatutest loetud ja filmidest nähtud. Autori isa sõitis Saare Kaluri kaugpüügilaevadel elektrikuna ja tõi neilt reisidelt peale kireva välismaa kraami kaasa lugusid Põhjamerest ja Atlandist, Kanaari saartest ja Aafrikast. Autor lisab, et see raamat on katse kirjeldada elu tolle ajastu kalurikolhoosi püügilaeval. Ta on üritanud lugudest, fotodest ja muudest materjalidest kokku panna tüüpilise kaugpüügiretke.

“Olgu see raamat mütsikergitus “heeringalaeva meestele”, kes suletud nõukogude perioodi ajal rügasid kaugetel meredel.”

Lugu algab. Oleme Tallinna sadamas 1970. aastatel. Toona oli reisilaevu vähem, kuid sadam oli täis kaubalaevu, puksiire, kraanasid ja veel kaubalaevu. Mõnikord olid nende vahel ka mõned kalalaevad, nagu näiteks kalatraaler “Soela”. Sellel laeval on käimas remont enne järgmist reisi Atlandile.

On öö ja kõik on vaikne, kuid laeval peab alati keegi vahis olema. Isegi sadamas. Valvemehaanik ongi ärkval, sest mõni kinnitusots võib järele anda, võib tekkida tulekahju, kalda ääres võivad tööriistad ja materjalid “jalad” alla võtta ehk varastatud saada, ja kusagilt võib hakata vett sisse lekkima, sest on ju “Soela” päevinäinud laev, millega oli 15 aastat püütud kala Põhjamerel, Atlandi ookeanil jne.

Pootsmani arvates hoiab mõnda selle laeva kohta veel koos vaid värv või on see hoopis vana kotermann, kes oma sõrme lekkel ees hoiab. Saame teada, et igal laeval on kaitsevaim, keda siinmail kotermanni nime all tuntakse. Saame tuttavaks “Soela” kotermanni Ortwiniga, kes kohtub sadamas ühe teise laeva kotermanniga, kel nimeks Guntram.

Ortwin oli varem olnud kotermanniks sõjalaevas, kui täpne olla, siis allveelaevas U-608, mis Biskaial lennukipommi tabamuse sai ja uppus. Sõja ajal oli palju tööta kotermanne, mõned kotermannid hakkasid lausa metsahaldjateks, üks oli läinud raudtee peale. Ortwin üritas pääseda vaalapüügilaeva peale, kuid sai kalalaevale.

Teine peatükk pajatab meile kalapüügist ja ajaloost. Nõukogude ajal käis söögipoolise tootmine suure kirega (või nii vähemal tundus …), kuid paraku kippus tulemus olema kehvem, kui plaanis oli, sest kui kõik on peremehed, siis peremeest ju polegi … Tööks ei olnud aega, ja kui poodi hiljaks jäid, võis vorst juba otsas olla, lihaletis leidus tihti vaid seapäid ja sõrgu, isegi tualettpaber oli sageli haruldane. Ja siis avastati, kui liha ei ole, tuleb süüa kala!

Kala meres pole ju kellegi oma, ole vaid mees ja püüa. Rannaküladesse rajati kalurikolhoosid, hakati rajama konservitehaseid. Müüki tuli igasugu häid kalakonserve. Tundus, et asi edeneb, kuid kodumerede kalast jäi väheks, mistõttu olid õige varsti ka kalaletid tühjad … Ja nii suundusid Nõukogudemaalt terved kalalaevasikud maailma meredele ja ookeanidele. Laevu kaubeldi naabritelt ja vorbiti jõudumööda ise juurde, kotremann Ortwin tõdeb, et ju vist on laevade ehitamine lihtsam kui karjakasvatus. Kaldale hakks jõudma igasugust kraami (skumbria, saida, moiva, kalajahu, kalmaar, soolaheeringas), nüüd oli jälle, mida lauale panna.

Autor räägib meile pikemalt kalaeva “Soelast” ehk SRT-R “Soelast”, mis ehitati 1961. aastal Nõukogude Liidu tellimusel Saksa Demokraatlikus Vabariigis. SRT-R oli mõeldud heeringapüügiks varasema SRT asemele. Ta oli suurem ja trümmid olid jahutusega. Tallinna traallaevastiku koosseisus püüdis “Soela” heeringat Põhjamerel ja Atlandi ookeanil. Püüti triivvõrkudega ja traaliga. Heeringas puhastati, soolati sisse ja anti edasi baaslaevale. Baaslaeval asus terve tehas, mis fileeris, konserveeris ja külmutas. Valmistoodang kannatas juba üle mere koju viia. Üks reis kestis umbes neli kuud.

Siis tekkis uus probleem! Peale aastatepikkust massipüüki sai heeringas merest peaaegu otsa. Järgnesid püügipiirangud. Enamik suurtest laev-tehastest pidi leidma uue töö. Püügilaevastikud kolisid Aafrika rannikule ja teisele poole ekvaatorit, kus püüti sardinellat, stauriidi, skumbriat, sinikala ja muid sarnaseid elukaid.

Väsinud keskmised traalerid muutusid üleliigseteks ja müüdi kalurikolhoosidele, mis tegelesid põhiliselt kohaliku rannapüügiga, kuid jõudumööda prooviti ka kaugpüüki. “Soela” ehitati traalerist ümber seineriks ehk noodalaevaks. Seiner püüdis kala seinnoodaga, vajadusel sai siiski ka traalida. Autor tutvustab meile sedagi, millised need muutsed olid, kuidas käis seinnoodaga kala püüdmine.

Kalurikolhoosidel endal baaslaevu polnud, saak tuli kaubelda püügirajoonis olevatele suurfirmade baasidele, olgu need Tallinnast, Kaliningradist, Murmanskist või mujalt. Ja kui heeringat enam kõigile ei jätkunud, tuli ka vanale heeringalaeval suunduda teiste laevade kannul Aafrika rannikule.

Just sellisele pikemale reisile oli “Soela” minemas ka seekord.

Järgmine peatükk on “Reis algab”. Ühel päeval on ka “Soela” korda seatud ja uue värvikihi all. Kalasadamas ollakse valmis varustuse ja meeskonna pardalevõtuks. Vaja on kütust, vett, söögikraami, remondimaterjale, püügivahendeid (noodad, traalid, trossid, vaierid) jpm. Sellel reisil on meeskonnas 23 liiget. Autor tutvustab meile neid kõiki. Kapten, kolm tüürimeest ehk kapteni abi, vanemmehaanik, teine ja kolmas mehaanik, motorist ja elektrik, radist, akustik, püügimeister, kalameister, kokk, junga, pootsman ja 7 madrust. Meil õnnestub lugeda, mida täpselt need mehed laevas teevad. Ah jaa, seekord on pootsman toonud kodust kaasa ka kutsikaohtu krantsi, kel nimeks Tarzan.

Ühel päeval on varustus pardal ja kõik reisiks valmis. Aeg kontrollideks ja inspektreeimiseks. Kohal käivad tuletõrjeinspektorid, sanitaarinspektorid. Ja ongi ärasõidu aeg käes, veel korraks on laev ärasaatjaid täis nagu turuplats. Peamasin pannakse käima. Laev hakkab liikuma, kuid reidil kontrollitakse veel ka ankruid ja paati, laevale tulevad veel ka toll ja piirivalve, kes kontrollivad, et laevas ei oleks midagi ega kedagi ebavajalikku, kuigi teisel mehaanikul on kapis kolm fotoaparaati, teisel tüürimehel on sahtel kalamarja täis, kuid sealt jätkub ka piirivalvuritele. Kapten saab paberitele viimase vajaliku pitseri ja reis võib alata!

Järgmine peatükk on “Läänemeri”, kus kohe alguses on vahva joonistus sellest, milline “Soela” seestpoolt on välja näinud, kus miski asub. Oleme kambüüsis, kus käib katkematu töö, igal hommikul tehakse seal ka värske laar leiba. Madrustel on enne püügirajooni rahmeldamist rahulikum aeg. Mängitakse malet ja kaarte, õhtuti vaadatakse salongis kinoseanssi, sest laeval oli ka väike kinoprojektor. Igal reisil oli kaasas kümme filmi. Kuid vale oleks arvata, et reis logelemisega algab, sest laeval ei lõpe töö kunagi.

Kolme päevaga jõudis laev Taani väinadesse. Mõnele meeskonnaliikmele oli see esimene kord läänemaailma nii lähedalt näha. Korraldatakse tuletõrjeõppusid, kuid kalda lähedal õnnestus ka välismaa telekanalitele pilku heita. Siis olid väinad seljataga, ees ootas suur meri. Nelja päevaga jõudis “Soela” Põhjamerele.

Järgmine peatükk on “Põhjameri”. Nüüd algasid ettevalmistused püügiks. Noot veeti trümmist välja ja laoti noodakasti. Tünnid pandi tekile ligunema ja tihedaks paisuma. Kapten uuris teistelt laevadel, kus kala liigub, ja milline baas kala vastu võtab. Nüüd saab akustik näidata, mida ta oskab … ja äkki, näit on olemas, sügavus kümme meetrit. Kogu meeskond on jalul, kõlab signaal “Kalapüük käimas”. Esimese noodaga saadi umbes 5 tonni kala. Tekil algab tünnide täitmine, seejärel tuleb saak baaslaevale maha kaubelda. Baaslaeva järjekord oli mitu tundi pikk, õhtuni välja.

Nüüd saab veel ühe püügi teha. Noot pannakse uuesti hakkama. Lõpuks löödi kinni viimane tünn, noot sai kokku pandud, oli aeg hiliseks õhtusöögiks ja puhkuseks, sest kohtumine baaslaevaga on lükatud hommikule. Hommikul saab kala baaslaevale üle antud , kuid pootsman käib baasi laost ühte-teist vajalikku kauplemas – radistile raadiolampe, elektrikule defitsiitsest isoleerpaela, endale kapronköit …

Tagasi püügile. Mõne päeva pärast hakkas Põhjameri hambaid näitama, ja püügist ei tulnud midagi välja. Laev tuli tormiklaariks teha, kõik liikuvad asjad kinnitada. Lõuna valmistamine muutus keerukamaks, nagu ka selle söömine. Ühele madrustest oli see esimene ookeanireis. Torm rikkus söögiisu korralikult ära …

Ööpimeduse varjus hiiliti Norra ranniku lähedale. Töö käis käsikaudu, kustutaud tuledega. Risk ei olnud asjatu, midagi isegi saadi, kuid nüüd tuli saak kiiresti trümmi peita. Siis müksas laev kive, ahnus ajas upakile? Seekord vedas. Laev pääseb liikuma, lekkeid ei olnud. Hommikuvalges selgus, et üks ankur puudu. Ankru kaotamine on tõsine avarii, kui sellest ette kanda, on preemiad läinud ja siis tuleb ka Norra seiklus välja. Kaldal õnnestub ehk uus ankur hankida, kuid teise ankru jaoks tehakse puust makett.

 

Heeringat ei õnnestunud enam leida, selle asemel püüti saidat. Heeringa eest sai meeskond 7 rubla tsentneri eest, saida puhul oli see summa 5 rubla tsentneri eest. Kodumaalt tuli juhtkonna korraldus Põhjamerel püük lõpetada ja liikuda edasi Aafrika rannikule. Probleeme tekitab nüüd just saida, sest baaslaevade püügiplaan on täis, kahesaja tünnitäie kalaga pole lõunamerele mõtet minna. Kuhu see aga panna? Lõpuks õnnestus kokku leppida kolhoosi teise püügilaevaga, mis oli teel Aafrikast koju. Teine laev ehk “Ikla” oli nõus lasti kodusadamasse viima.

Otse loomulikult ei tahaks ma Sulle siinkohal tervet seda raamatut ette jutustada, sest põnevaid juhtumisi elust endast on siin veel ja veel. Juhtumid, mis näitavad, et meresõit ja kalapüük on igati põnev, kuid täis igasugu sekeldusi ja juhtumeid, kõik pole sugugi mitte lihtne, kuigi on ka rõõmsamaid hetki ja kübe naljagi.

Sõidame Atlandi ookeanil, käime Dakari püügirajoonis ja jõuame Las Palmasesse Gran Canaria saarel, kus laeva ootas ees kaks nädalat remonti ja väljateenitud puhkus. Laeval ees omakorda järgmine reis uue meeskonnaga, enne kui ta kodusadamasse jõuab. Las Palmases õnnestus meestel osta igasugu põnevat kaupa, mida toona siinmail saada polnud.

Ja ongi uus meeskond laevas. Käime Sierra Leones, seilame ekvaatoril, käime Angolas, oleme koduteel ja lõpuks jõuab “Soela” uue meeskonnaga ka Tallinnasse.

Selline vahva lugu see koomiksiseiklus meredel ja ookeanidel. Igati põnev ülevaade laevadest, meestest merel ja kalapüügist …