Colin Dexter „Aare, mis oli meie oma. Inspektor Morse’i juhtumid“ (Tänapäev)

Juhtum näib nii lihtne, et inspektor Morse ei pea seda enda väärilisekski. Rikas eakas Ameerika turist sureb Oxfordi luksuslikus Randolphi hotellis infarkti tagajärjel . Numbrist ei leita aga proua käekotti, milles oli Wolvercote'i Keel, hindamatu ehe, mille ta kadunud abikaasa oli pärandanud Oxfordi Ashmoleani muuseumile. Morse veedab hotelli baaris mõeldes – ja trimbates – hulga aega, olles veendunud, et lahendus on lähedal. Ent vastukäivad tunnistused, kahtlased sündmused ja lõpuks mõrv muudavad ta meelt.

Colin Dexteri loodud inspektor Morse on kindlasti üks minu lemmiktegelasi krimikirjanduses. Paljuski aitas sellele kaasa suurepärane telesari “Inspektor Morse”, mis jõudis teleekraanidele 12 hooaja vältel aastail 1987-2000. Peaosas säras suurepärane Briti näitleja John Thaw, kes meie hulgast kahjuks 2002. aastal lahkus. Vahval kombel “kasvasid” sellest sarjast välja veel kaks sarja – “Inspektor Lewis” (2006-2015) ja “Endeavour” (2012- … ehk “Noor inspektor Morse”).

Eesti keeles on Morse’i-juhtumeid ilmunud raamatukaante vahel ka varem – “Näitsik on surnud” (2019), “Mõrv kõrvalhoone numbris 3” (2018), “Kolmanda miili saladus” (2016), “Jeeriko surnud” (2014), “Surnute missa” (2012) ja “Nicholas Quinni hääletu missa” (2011). Need on ilmunud kirjastuselt Tänapäev. Varasemast tean veel kahte ehk “Viimane buss Woodstocki” (1998) ja “Viimati nähtud ristmikul” (1999), need avaldas kirjastus Kupar.

Colin Dexteri “Inspektor Morse’i juhtumid” on krimikirjandus, mida tuleb rahulikult ja mõnuga lugeda, tuleb süübida, sest tegevus ja sündmused kulgevad rahulikult, palju on infot tegelaste kohta, millest osa on kindlasti oluline mõistmaks, miks keegi just täpselt sedasi käitub. Morse ise kuulab sageli klassikalist muusikat (selles loos on mainitud Bruckneri 7. sümfoonia teist osa, Dvoraki Ameerika kvarteti teist osa ja Faure reekviemi “In Paradisum”), sõidab klassikalise Jaguariga, mõtiskleb pubis õlleklaasi ääres või viskit rüübates. Õnneks on tal abiks ka seersant Lewis, kes mõnikord on küll üsna pikaldane, kuid mõnikord suudab “kogemata” ka Morse’ile häid mõtteid anda.

Seekordne lugu saab alguse voodis, kus “kohtuvad” mees ja naine, armukesed. Keegi Sheila Williams ja keegi doktor Theodore Kemp. Naine tahaks mehega ka järgmisel päeval kohtuda, kuid mees kinnitab, et homme nad kindlasti ei kohtu, kuna tuleb pühenduda oma Ameerika klientidele. Kui Kemp naise juurest lahkub, siis mõtiskleb ta sellest, et naine hakkas muutuma koormaks, naine nõudis endale üha rohkem ja rohkem mehe aega, mees polnud valmis nende kohtumistega sedavõrd palju riskima. Kemp kinnitab endale, et talle meeldib naise lopsakus, kuid nüüd muutus naine mõnest valest kohast juba liiga lopsakaks – topeltlõug … topeltdžinn … Mees oli otsinud midagi, mis meenutaks armastust, ilma pühendumisega kaasnevate probleemideta, nüüd tundus talle, et asjad hakkavad käest minema.

Edasi saame tuttavaks John Ashendeniga, kes istus Cambridge’i University Armsi hotellis. Ta on reisijuht ja giid, kellel on kaelas vinglev kamp (27 inimest) vanemaid (vanuses 65-75 aastat) Ameerika turiste, kelle ta peab järgmisel päeval viima Oxfordi. Selle päeva paduvihm oli reisisihid nahka keeranud. Loeme, et Ashenden oli 1974 käinud Cambridge’i nüüdiskeelte eriala sisseastumiseksamitel, kuid toona ta ülikooli siiski ei pääsenud. Just siis oli ta tutvunud teise eksaminandi Jimmy Bowdeniga, kes oli trotskist, suur filmihuviline. Jimmy oli ülikooli vastu võetud, kuid ta suri kolm aastat hiljem Hodgkini tõppe. Ashendin oli saanud Jimmylt külge suure filmihuvi, pornograafiliste filmide huvi, kuid nüüd oli temast saanud paadunud piiluja, kes külastas saunaklubisid või seksikinosid.

Nagu näed, siis Colin Dexter väga põhjalikult tutvustab oma tegelaskujusid (seekord on nad jällegi üsna “imelikud”, kui esialgseid tutvustusi lugeda), kusjuures kunagi ju ei tea, kes oluline, milline detail on oluline. Kõik selgub järgnevatel lehekülgedel.

Järgmisel päeval turistid ja Ashenden bussiga Oxfordi jõuavad (ma uurisin interneti avarustest, et kahe ülikoolilinna vahemaa on mööda maanteed ca 135-140 km), kuid paljud neist ootavad, et saaksid end rahulikult sisse seada viie tärniga Randolphi hotellis, mis on Oxfordi parim hotell.

Autor tutvustab lugejale ka hotelli portjeed Royd, kes oli alustanud hotelli jooksupoisina 1945 ehk 45 aastat tagasi. Royle ameeriklased meeldisid, sest nad olid sõbralikud, suhtlemisaltid ja helded. Roy nautis oma tööd ja nimetas seda haruharva üldse tööks.

Loeme sellestki, kuidas üks turistidest, Laura Stratton, end hotellitoas number 310 sisse seab. Tema on sellele reisile tulnud koos oma abikaasa, härra Strattoniga ja teel Oxfordi oli ta oma mehele ütelnud, et sooviks kangesti sooja vanni saada.

Saame tuttavaks ka hotelli koristaja Beryl Reeves’iga, kes on väga hea töötaja – täpne, kohusetundlik, sõbralik ja (nagu Morse hiljem avastas) tunnistajana äärmiselt usaldusväärne. Koristaja märkab, et numbritoa 310 uks oli veidi paokil, ta piilus tuppa, kuid nägi vannitoast tulevat auru. Keegi hotelli külastajatest oli vanni läinud. Koistaja nägi veel ühte turisti, Howard Browni, kes sisenes tuppa 308.

Kuid, veidi enne kella kuut helises Kensingtonis Thames Valley politsei peakorteris komissar Strange’i kabinetis telefon. Suur mees kuulas oma kolleegi komissar Belli Oxfordi St Aldate’ist. Midagi oli juhtunud, kuid neil mehi napib, mistõttu ootas ta appi Morse’i, Lewis pidavat juba kohal olema.

Morse ja Lewis kohtuvad Randolphi hotellis, toas number 310 on laip. Seal on ka doktor Swain, kes on olnud hotellis mitu aastat majaarst. Doktor on veendunud, et Laura Stratton on surnud müokardi infarkti tagajärel, kuid Morse on veidi varem saanud hotelli direktorilt härra Gascoigne’ilt ja härra Strattonilt teada, et hotellitoast oli ka midagi väga väärtuslikku varastatud. Probleemiks on see, et doktor Swain on liigutanud surnukeha põrandalt voodisse. Morse on seetõttu ärritunud. Ta kahtlustab, et proua Stratton oli märganud vargust, saanud šoki ja seejärel infarkti.

Varastatud ese osutub hindamatuks aardeks, kalliskividega ehteks Wolvercote’i Keeleks. Proua Strattoni esimene mees oli kollektsionäär, kes oli selle endale saanud, kuid kaks aastat pärast seda oli ta surnud. Mees oli pärandanud selle Oxfordi Asholeani muuseumi kuraatoritele. Selle muuseumiga on seotud ka raamatu alguses lugejale tutvustatud Sheila Williams ja doktor Kemp. Raamatu lugeja ja Morse saavad teada, et Wolvercote’i Keel võis olla kuningliku rüü kinnitus, mis oli leitud Walcercote’i väljakaevamistel 1931. Inglismaalt, hiljem oli see sattunud USAsse kollektsionääri kogusse. Keele juurde kuulus ka pannal, mis juba oli Ashmdeani muuseumis. Nüüd pidi Laura Strattoni abiga sinna jõudma ka hindamatu Keel, kuid nüüd oli see varastatud, ehte transportija kahtlastel asjaoludel surnud …

Vaatamata proua Strattoni surmale, ameeriklaste ekskursioon jätkub (külastatakse näiteks ka Oxfordi Loo muuseumi). Nendega liitub veel üks teadlane, Cedric Downes, kellel on ka naine Lucy Downes. Neil mõlemal on samuti oma osa selles loos mängida.

Asjad lähevad veelgi segasemaks ja keerulisemaks, kui Cherwelli jõest leitakse uppunu/tapetu, kelleks osutub doktor Theodore Kemp. Autor ütleb huvitava mõtte – mees, kes oli ilma jäänud Wolvercote’i aardest, oli ilma jäänud nüüd ka oma elust. Esialgu arvas Morse, et tapetu on eelmisel õhtul kadunud ameeriklane, härra Stratton, kuid ei …

Veidi hiljem kinnitab patoloog Max Morse’ile, et Kemp oli tapetud enne seda, kui ta oli jõkke sattunud (visatud?), kusjuures mees võis tapmise ajal alasti olla. Hoop pähe oli ta tapnud, kuid parema õla tagaküljel oli veel ka pikk kriimustus – naise küüs?

Kahtlusaluseid on mitmeid, paljude tegelaste alibid on ülimalt kahtlased. Morse kahtlustab, et tegemist võib olla mingi armuvärgiga, et Kemp tapeti seetõttu, et tal oli liiga palju naisi – ta enda naine Marion Kemp, kes istus ratastoolis, kuna mõned aastad tagasi oli toimunud liiklusõnnetus, milles Marioni alakeha halvatuks jäi. Õnnetuse põhjustajaks oli doktor Kemp, kusjuures õnnetuses osalenud teise auto juht, noor naine, oli surma saanud …; Sheila Williams, ja Morse’i arvates ka Lucy Downes.

Et uurimine veelgi keerulisemaks läheks, et lugejal veelgi põnevam oleks, siis on olulised sündmused kindlasti ka Marion Kempi enesetapp, kuid ka see, et Lucy Downes jääb auto alla (kas ta lükati auto ette?), kuid tema jääb siiski ellu.

Kas kalli Wolvercote’i Keele kadumine võib olla hoopis kindlustuspettus?

Kas on olulisel kohal ka traagiline liiklusõnnetus?

Kas hinnalise aarde kadumine ja doktori tapmine on omavahel seotud?

Mõtteainest igal juhul on. Nii lugejal, kui ka Morse’il ja Lewisel. Loomulikult jõuame ka selles loos lõpplahenduseni, mis on seekord küllaltki segane ja üsna ootamatu (nagu ikka), kuid seekord tuleb süüdlasi otsida hoopis turistide seast, kusjuures vägagi segased on lood ka kaduma läinud hinnalise aardega …

Kui loete raamatu lõpuni, siis saate aru, millest räägin.

Igal juhul on kindel see, et Morse on Morse ja tema juhtumid on tema juhtumid. Põnevad, ja hoiavad lugeja enda küljes kinni, kuni raamatu lõpuni.


Lianne La Havas „Lianne La Havas“ (Warner Music)

Lianne Charlotte Barnes on sündinud 23. augustil 1989. Muusikasõpradele on ta paremini tuttav esinejanimega Lianne La Havas (selle nime valikus oli põhjuseks lauljatari kreeklasest vanaisa, kelle nimi on Henry Vlahavas). Ta on Briti lauljatar ja laulukirjutaja, kelle karjäär sai alguse, kui teda oli tutvustatud paljudele teistele artistidele, näiteks Paloma Faith’ile, kellele ta laulis ka taustalaulu.

2010 sõlmis Lianne La Havas lepingu plaadifirmaga Warner Bros. Records. Pärast seda tegi lauljatar kaks aastat tööd, kirjutas laule ja alles seejärel ilmus muusikat ka kuulamiseks. 2012 ilmus lauljatari debüütalbum “Is Your Love Big Enough?”, mis sai igati kiitvaid hinnanguid ja arvustusi.

Lianne La Havas sündis ja kasvas Londonis, Inglismaal. Isa oli kreeklane, ema jamaikalanna. Tüdruk kasvas Tooting’is ja Streatham’is, veetes palju aega koos oma vanavanematega, kuna vanemad lahutasid, kui tüdruk oli väike.

Lianne hakkas laulma juba 7-aastaselt, isa oli multiinstrumentalist, kes õpetas tütrele ka kitarri- ja klaverimängu. Lianne oli 11-aastane, kui kirjutas oma esimese laulu, kuid kitarrimängu sai selgeks alles 18-aastaselt. Lianne laulis ka koolikooris, õppis kunsti, kuid pärast kooli lõpetamist otsustas, et temast saab muusik ja laulja.

2008 märkas Liannet Scruffy Bird Music Agency omanik Duncan Ellis, kes oli kuulnud lauljatari tänu Coda Music Agency Alex Hardee’le. Kui Ellis esimest kord Liannet nägi, laulis lauljatar duos The Paris Parade, mille teine liige oli Christian Pinchebeck. Üsna ruttu oli selge, et Lianne võiks jätkata sooloartistina ja 2010 oli lauljataril taskus leping firma Warner Bros. Records.

2011 oktoobris ilmus lauljatari esimene EP “Lost & Found”, mille avaloos “No Room For Doubt” lööb kaasa ka Willy Mason. Samal kuul ilmus veel teinegi EP ehk “Live From LA”. 2011 oktoobris esines lauljatar esimest korda ka televisioonis, populaarses BBC Two saates “Later… with Jools Holland”, milles esines ka populaarne USA indie folk band Bon Iver. Veidi hiljem sai publik teada, et Lianne La Havas on ka Bon Iveri soojendusartist detsembris 2011 alanud Põhja-Ameerika kontsertturneel.

Lauljatari ametlik debüütsingel “Lost & Found” ilmus Suurbritannias 30. aprillil 2012. Debüütalbum “Is Your Love Big Enough?” ilmus 9. juulil 2012. Aasta lõpus valiti see iTunes’i aasta parimaks plaadiks.

Populaarsus saabus üsnagi ruttu. Septembris 2012 oli La Havas soojendusartist Alicia Keys’ile telesaates/kontsertis “MTV “Crashes” Manchester”. Kontsert toimus Manchesteri katedraalis 1 000 pealtvaataja ees, kuid see kanti üle 164 riigis! 31. detsembril 2012 esines La Havas BBC Two aastavahetusesaates “Jools’ Annual Hootenanny”, milles ta laulis laulu “Cow Cow Boogie”.

2013 juunis esines La Havas RockNess muusikafestivalil Invernessis, Šotimaal ja ka kuulsal Glastonbury Festivalil. Samal kuul veel ka Isle of Wight’i muusikafestivalil. 2014 tegi La Havas koostööd Prince’iga, ja ka Aqualung’iga.

2015 sõitis lauljatar koos emaga Jamaikale. Seal sai ta inspiratsiooni uue muusika kirjutamiseks, mida publik sai kuulda tema teisel albumil “Blood”, mis ilmus juulis 2015. Sellel on palju muusikat, milles La Havas puudutab oma Kreeka ja Jamaika juuri. Uut albumit tutvustas lauljatar ka Suurbritannia ja Euroopa kontsertturneel.

2015 ilmus Rudimental’i album “We the Generation”, mille kahes laulus – “Needn’t Speak” ja “Breath” – lööb kaas ka La Havas. Huvitaval kombel möödus pärast teist albumit koguni viis aastat, kui saime jälle kuulda La Havaselt uusi lugusid, sest veebruaris 2020 ilmus uus singel “Bittersweet”, millest sai ka uue albumi “Lianne La Havas” tutvustav singel. Mais 2020 ilmus veel üks singel “Paper Thin” ja juulis 2020 lauljatari kolmas stuudioalbum.

Ka võis olla põhjus pausiks selles, et lauljatar lahutas oma kooselu? Igal juhul räägib uus album eluringist, oskusest areneda ja kasvada, oskusest lahkuda ja tulla tagasi tugevamana. Uus album lindistati oktoobrist 2019 detsembrini 2019, stuudiosessioonid toimusid Londonis, Bath’is ja New Yorgis. Albumi produktsiooni eest vastutasid La Havas, tema pikaajaline koostööpartner Matt Hales, kuid ka Beni Giles ja Mura Masa.

Teada on sedagi, et pärast albumi “Blood” ilmumist polnud lauljatar sellega üldse mitte rahul. Ta tegi väikese pausi, alustas kooselu, mis lõppes kahjuks lahkuminekuga. Uut muusikat ei ilmunud, kuid kontserte andis lauljatar siiski.

Uuel albumil “Lianne La Havas” soovis lauljatar suuremat loomingulist vabadust ja iseseisvust, mida ta saigi. Samas on räägitud sellestki, et La Havas sai uue plaadi jaoks mõjutusi paljudelt teistelt suurepärastelt artistidelt nagu Milton Nascimento, Joni Mitchell, Jaco Pastorious, Al Green ja Destiny’s Child.

Uus album algab suurepäraselt võrratu soulilooga “Bittersweet”, mis ongi meloodialt ja harmoonialt selline magushapu, kuid tõeliselt suurepärase meloodiaga ja võrratu esitusega lugu. Veidi tuletab meelde vanakooli soulilugusid, milles kuuleb ka mitmehäälset laulu. Samas võtmes hingab ka albumi teine lugu “Ready My Mind”, milles oleks mitmed pillid justkui häälest ära, mis ongi teatud harmoonia loomiseks vajalik.

Fantastiliselt põneva helimaailma ja võrratu esitusega on albumi kolmas lugu “Green Papaya”. Mulle tundub see lugu veidi unenäoline … “Can’t Fight” sai mõjutusi R&B’st, mida La Havas kuulas lapsepõlves. Selle loo juures oli abiks produtsent Mura Masa, kusjuures selle loo tegemisel kuuati väga palju ka USA suurepärast funkbändi Vulfpeck.

“Paper Thin” sai alguse La Havase unenäost, milles ta kuulis meloodiat ja nägi laulusõnu. Veidi hiljem lindistati see Homer Steinweiss’i stuudios New Yorgis, kusjuures väga nappide vahenditega. See inspireeris ja mõjutas tervet uut albumit. “Weird Fishes” on algupäraselt Radioheadi lugu albumilt “In Rainbows” (2007). La Havase versioon on soulilik.

Unenäoliselt hõljuvad ja unistavad on ka laulud “Please Don’t Make Me Cry” (selle albumi üks kaunima meloodiaga lugusid), “Courage” (selles loos on ka sellist džässilikku hingamist, väga ägedaid instrumente, kuulake neid vanakooli süntesaatoreid – võrratu!) ja “Sour Flower” (minu kõrv kuuleb selles laulus ka harfi? või on see siiski põnev süntesaator, mis harfi-sarnast heli tekitab, kuulake selles laulus La Havase esitust, millist jõudu ja samas ka õrnu tundeid on tema hääles …)

Albumi digitaalsel versioonil on 12 laulu, füüsilisel kujul ilmunud albumil on kümme laulu. Digitaalsel versioonil on ka laulu “Bittersweet” täispikk versioon ja väike “vahepala” (nn interlude) ehk “Out of Your Mind”.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/6JwtB0zzNYy4qANDrJtrJy?si=FNM2U4H6SRy_fLQuPi3BvQ#_=_


Frauke Scheunemann „Winston, salamissiooniga kõuts“ (Tänapäev)

Teeme väikese vahekokkuvõtte: ma oskan rääkida, ma oskan lugeda ja ma oskan ka kirjutada. Just äsja proovisime. Ma oskan inglise keelt, suurt ja väikest ükskordühte. Ja nüüd tuleb pomm – ma oskan koguni vene keelt. Vähemalt saan aru. Lühidalt – ma olen SuperWinston! Kõige targem kõuts universumis! Maailmaklass!

Kõutsielu on oivaline, leiab Winston. Leba ainult terve päev mugavasti sohval ja söö vahepeal kanamaksa peterselliga. Maitsev! Kui aga Winstoni peremees võtab uue majapidaja, kes kolib sisse koos oma tütre Kiraga, on lebasklemisel lõpp. Kiral ja ta emal on nimelt hunnik probleeme. Enne kui Winston isegi aru saab, on ta juba mässitud ehtsasse kriminaaljuhtumisse … Pealegi veel – ah, püha sprott! – tüdruku kehas! Appi!!!

Saksa autoritelt on ikka ja jälle ka eesti keeles vahvaid lasteraamatuid ilmunud. Ka Frauke Scheunemann on saksalanna ja tema kirjutatud vahva lasteraamat jutustab meile ühe hiiglama ägeda loo. Loo ühest briti lühikarvalisest kodukõutsist, ühest tüdrukust ja sellest, kuidas nad omavahel kohad vahetavad.

Raamat algab proloogiga, milles viis tüdrukut näivad plaanivat vargust mingisse ärisse, et sealt T-särk sisse vehkida. Üks neist tõdeb, et sellest tuleks vältimatult juriidilisi probleeme, mis teisi tüdrukuid kangesti naerma ajab. Juriidilisi probleeme. See, kes seda ütles, mõtleb, et teab liiga vähe sellest, mida tähendab olla inimene. Rääkimata veel tüdruk olemisest. Ta oli kujutlenud seda ette hulga lihtsamana. Tüdruk lisab sedagi, kui keegi oleks talle öelnud, kui nipsakad on ta uued klassiõed, poleks ta iial-iial Kiraga vahetust teinud. Ta oleks igal juhul jäänud selleks imekauniks, targaks ja võibolla veidi ärahellitatud tõupuhtaks kõutsiks, kes ta oli olnud kuni selle äraneetud äikesepauguni. Ta lebaks praegu oma mugaval sohval Hochalleel ja tema inimkaaslane, professor Werner Hagedorn, loeks talle midagi kvantfüüsikast.

Siinkohal lubab raamatu peategelane alustada algusest, tema uskumatu loo esimesest peatükist.

Algus on ju igati äge. Kas pole!?

Esimene peatükk algab sellest, kuidas kõrgeauline kodukass Winston Churchill haistab ja näeb oma toidukausis midagi imelikku, mis lausa solvab tema õilsat kurgulage. Winston kinnitab, et tavaliselt keedab koduabiline Olga talle ja ta professorile väga head toitu, aga nüüd on ilmselgelt midagi viltu läinud. Kõuts tormab Olgat otsima, et esitada kaebus, kuid ta kohtub magamistoas täiesti tundmatu naisega! Tundmatu naine on veidi küll Olga moodi, isegi tema hääl on veidi Olga omaga sarnane.

Winston tahaks tundmatule ennast tutvustada, kuid ta ei oska ju inimkeelt. Ta tahaks öelda, mis on ta nimi ja kes ta on, et talle meeldib peamiselt lebada elutoa mugaval sohval või karvase vaiba peal kamina ees. Et ta lemmiktoit on äsja keedetud kanasüda natukese peterselliga, et ta on puhtalt toakass – see tähendab, et ta ei käi kunagi väljas. Praegu ei jää Winstonil muud üle, kui istuda naise ette maha, natuke kräunuda ja sabaga siia-sinna vehkida.

Õnneks tuleb magamistuppa ka Olga. Nüüd saavad selgust nii Winston kui ka meie, raamatu lugejad. Selgub, et võõras naine on Olga õde Anna, kellest on saamas professori uus koduabiline, kuna Olga on leidnud endale mehe, kelle juurde ta plaanib elama minna. Olga kinnitab Annale, et tal tuleb hoolitseda nii professori kui ka tema kõutsi eest. Kassikonservi ei tasu Winstonile pakkuda, vaatamata isegi sellele, kui selles konservis oleks kalkun ja riis. See oligi siis see hommikune “üllatus” Winstoni toidukausis, mille Anna oli poest ostnud ja kassile hommikule kaussi pannud. Tema ju ei teadnud seda.

Saame teada sedagi, et Annal on ka tütar, 12-aastane Kira, kes olevat armas tüdruk, koolis väga tubli, eriti keeltes. Anna ja Kira olid neli aastat tagasi Saksamaale tulnud, kuid türdukul oli keel täiesti selge. Veidi hiljem saame teada ka Kira perekonnanime, mis viitab sellele, et ta on tulnud Venemaalt.

Oluline on see, et Winstonile lapsed ei meeldi. Professor Werneril on vend, kellel on kolm last, kes käivad kõikidel perekondlikel pühadel professoril külas ja loomulikult ka “mängivad” kassiga. Winston meenutab, kuidas talle viimaste jõulude ajal üritati pähe toppida punast päkapikumütsi, liimiga! Pärast pidi Olga selle küünekääridega lahti lõikama. Winston tõdeb, et pärast nägi ta välja nagu viimane idioot.

Paari päeva pärast Olga lahkubki, kuid Winstonile hakkab ka Anna meeldima. Armastus näib ka kassidel käivat ikka kõhu kaudu, sest Anna valmistab kassile midagi väga maitsvat – kanamakse ehtsa riisiga! Ta koristab tube ja vilistab rõõmsalt, täitsa Olga moodi. Kuni ühel öösel, kell kolm, heliseb professori korteris uksekell!

Ukse taga on paistes, nutetud silmadega Anna ja üks väga kõhn kurbade silmadega tüdruk. Arvatavasti on see Kira. Anna räägib professorile, et tal oli oma poiss-sõbraga suur tüli ja tal pole kuhugi minna. Professor lubab neil külalistetoas magada, eks hommikul räägitakse edasi.

Samal ööl kuuleb Winston nuttu. Kira nutab, mistõttu läheb Winston teda lohutama. Ema on jäänud magama, kuid tüdruk nutab. Mulle tundub, et Kira meeldib Winstonile ja Kirale meeldib ka Winston, sest tüdruk silitab ja sügab kõutsi. Kira jutustab öisest tülist ja sellestki, kuidas nende juurde tuli politsei, kes käskis emal ja temal lahkuda, kuna nad ise jäid koos ema poiss-sõbra Vadimiga.

Winston kuulab ja lõpuks jäävad nad magama. Hommikul kõuts tõdeb, et kes oleks võinud arvata, kui mõnus on magada inimesega ühes voodis. Professori magamistuba oli olnud kassile selline püha paik, kuhu ta minna ei tohtinud. Veidi ootamatu on Winstonile varahommikune äratus, on ju kell alles kaheksa, kuid Kira pidi kooli minema. Winston ei suuda mõista, kelle tobe idee see oli, et kõik lapsed peavad olema ühel ja samal ajal korraga koolis? Igaüks võiks minna siis, kui tahab. Winstonile varajane äratus ei meeldi, kuid tal on lootus, et Kira ja Anna ei koli nende juurde alatiseks.

Samal päeval jutustab Anna professorile öistest sündmustest, kuid politsei tulekut ta ei maini. Äkki heliseb jällegi uksekell. Tulijaks on Kira, kes on veelgi enam endast väljas kui möödunud öösel ukse taga. Ta on kõvasti nutnud, püksipõlves on suur auk. Selgub, et Vadim oli kooli tulnud, seal karjuma ja kisama hakanud ja tahtnud teada, kus Anna ja Kira olid ööbinud. Kira oli minema jooksnud ja kukkunud.

Professor arvab, et nii ei tohiks asjad ikka käia ja tuleks politsei kutsuda, kuid Anna on kindel, et see teeks asja veelgi hullemaks. Professor lubab Annal ja Kiral mõneks ajaks enda juurde jääda ja lubab organiseerida tüdrukule koha kõrge tasemega Wilhelmine Gümnaasiumi. Professor lubab neid aidata, kuna tal pole kunagi olnud perekonda, tal on kodus ruumi ja võimalust neid aidata. Winston kinnitab, et tema pole kunagi pereelust puudust tundnud, kuid tema arvamus ei lähe korda ühelegi kahejalgsele. Kuid samas, äkki saab ta jällegi Kira juurde voodisse magama? Kõuts otsustab kogu asjakäiku paar päeva jälgida ja siis oma arvamuse kujundada.

Edasi loeme sellestki, kuidas Kira otsustab Winstoni õue jalutama viia, kusjuures keksukummist saab ju hea jalutusrihma. Kira ja professori arvates on Winston paksuks läinud, sest Anna valmistatud maitsvad toidud on Winstonile tõepoolest meeldinud, mistõttu peab ka kõuts ise tunnistama, et paar grammi on ju ülekaalu tulnud, aga et selleks nüüd kohe õue vaja oleks minna! Ta ei taha ju õue!

Õues saab palju nalja, kui Winston kohtub õuekassidega, kes on arvanud, et Winston on haige, vigane või on tema midagi muud korrast ära, et ta õues ei käi. Isased õuekassid on üsnagi ülbed ja iseteadlikud, kuid ega ka Winston “suu peale kukkunud” ei ole. Üks valge emane kass, kel nimeks Odette, meeldib Winstonile. Winston tõdeb, et Odette on kaunis naine. Odette peab Winstonit pehmoks ja saamatuks, mistõttu on tal ka nöör kaelas, ilma selleta ei leiaks ta lihtsalt koduteed. Kira mõistab, et Winstonil pole õues lihtne, sest ta on teiste kasside hulgas uustulnuk ja tüdrukul endal on täpselt sama probleem.

Kira räägibki Winstonile, et uues koolis on grupp tüdrukuid, kes teda kiusavad ja narrivad, kuna Kiral ja tema emal pole sedavõrd palju asju, et endale ilusaid asju ja riideid lubada, mistõttu on selles piisavalt põhjust, et Kirat narrida. Tal ei ole ka midagi uhket, mida kooli kaasa võtta. Winston on siinkohal hoopis teistugusel arvamusel, tema ongi see uhke asi, mida kooli kaasa võtta. On ta ju uhkest sugupuust kõuts, silmad on küll veidi valet värvi, mis sellel tõul olema peavad, kuid see polegi oluline.

Ja nii Winston koos Kiraga kooli lähebki. Kass äratab kaasõpilastes tähelepanu küll, kuid igaks juhuks varjab Kira Winstonit oma koolikotis. Mine tea, mida õpetajad sellest asjast arvavad. Bioloogia tunnis saab Winston siiski ka suuremat tähelepanu, kuna ka õpetaja kinnitab, et Winston on uhke kass ja kassid on üldse väga vahvad, suursugused ja vanad loomad, kes juba ammusest ajast alates on koos inimestega olnud. Klassis on ka üks prillidega kutt, kel nimeks Tom, talle meeldib Winston väga. Asjad lähevad veidi käest siis, kui lapsed bioloogiatunnis hakkavad Winstonit silitama ja paitama, sest põhiline kiusupunn, kel nimeks Leonie, teeskleb allergilist šokki, kuna tal olevat allergia kasside suhtes. Tüdruk kukub bioloogiaõpetaja käte vahele ja saab jälle tähelepanu osaliseks, sest kaasõpilased arvavad, et tal ongi tervisehäda, kuid Winston tunnetab, et see on lihtsalt oskuslikult välja mängitud vale!

Kira ja Winston lähevad koju, kus on kohal ka politseinikud. Kas tõesti on Kira ja Winston nüüd sellise jamaga hakkama saanud, et lausa politseinikud on tulnud. Selgub, et nad on tulnud Annaga vestlema. Pärast politseinike lahkumist vestlevad Anna ja Kira, kuna emale on jõudnud info sellest, et Winston koolis oli ja seetõttu oli Leonie allergilise šoki saanud . Sellest vestlusest tekib lausa väikene tüli, mistõttu Kira otsustab õue minna. Winston järgneb talle.

Õues kohtub Winston jällegi õuekassidega, ka neil on sõnavahetus, kusjuures emane ilus valge kass kinnitab Winstonile, et Olga tõi ka neile õue maitsvat toitu, lisaks oli Olga neid lausa kiitnud, et õuekassid oskavad tema sööki hinnata, mitte nagu Winston. Meie peategelane ei suuda seda uskuda, kuid igal juhul on ka tema löödud. Nüüd on Winston ja Kira mõlemad väga nukrad. Mõlemad sooviksid olla keegi teine …

Hakkab sadama, müristab, lööb välku. Ja ühel hetkel tabab Winstonit ja Kirat välgulöök. Seejärel läheb kõik silme ees mustaks.

Hetk hiljem on mõlemad uuesti ärkvel, kuid oh seda üllatust, kui selgub, et nad on omavahel kohad vahetanud. Winston on Kira kehas ja Kira on Winstoni kehas. Esialgu ei suuda nad seda uskuda, kuid elu peab siiski edasi minema. Kira kehas Winston peab kooli minema, Winstoni kehas Kira tahab välja selgitada, mis vaevab tema ema, miks ta ikkagi nutab, kas ta tõesti igatseb Vadimi järele?

Esimesel päeval koolis on Winston üsna tubli. Ta julgeb hakata vastu ka Leoniele ja saab ka uue sõbra – klassiõe, kel nimeks Paula, kuigi teda hüütakse Pauliks. Winston saab inglise keele tunnis Kira tehtud töö eest ka kiita, kuid õnneks ei pea selles tunnis Winston inglise keelt rääkima, sest seda ta ju ei oskaks. Ühel hetkel räägib Winston sellestki, et tema ema Anna on koduabiline, ja saab aru, et see oli valesti tehtud, sest Kira oli teistele rääkinud, et tema ema on õpetaja … Nüüd siis hoopis koduabiline, see on ju koristaja! Ja jälle on uhketel tüdrukutel hambus “kont, mida närida”.

Kodus räägib Winston Kirale, et ta oli rääkinud sellest, et Anna on koduabiline. See ärritab Kirat väga. Nii ei pääse ta kunagi Leonie kampa. Kira lisab, et Anna oli Venemaal õpetaja olnud, kuid Saksamaale tulles oli ta pidanud ametit vahetama. Winston tõdeb, et milleks Kiral on vaja Leonie kampa pääseda. Klassis on ju palju teisi õpilasi. Näiteks Pauli ja Tom! Kira kinnitab, et Pauli on punkar, Tom arvutinohik – kaks heidikut! Winston ei saa sellest sõprusevärgist mitte üldse aru.

Kira räägib, et tema kassina sai kodus ema saladusele jälile, Ta oli leidnud Vadimi saadetud e-maili, milles ta Annat hoiatab. Kui Anna on sedavõrd kangekaelne, siis tulevad mendid talle varsti külla …

Kira arvab, et neist võiks Winstoniga saada suurepärane uurimisrühm, nagu salaagendid, et välja selgitada, millega Vadim Annat ähvardab! Kuid kas üks kassinahas tüdruk ja tüdrukukehas kass sed kahekesti suudavad?

Raamatu teises pooles jõuame ka raamatu alguse juurde, kui Kira kehas Winston peab poevarguse sooritama, et teistele tüdrukutele meeldida, kuigi see lõpeb vägagi õnnetu vahelejäämisega turvatöötajale ja minekuga politseisse, kusjuures selle vahelejäämise korraldasid klassi “populaarsed” tüdrukud.

Kuid, aidata on vaja ju ka Kira ema. Õnneks tuleb Winstonil hea mõte kutsuda appi ka Pauli ja Tom. Kolmekesti mõeldakse välja plaan, kuidas astuda Vadimi vastu. Selgitatakse välja seegi, et mängus on salasigaretid …

Kas see plaan töötab? Või ei tööta? Lastel läheb olukord üsna tõsiseks, kuid õnneks tuleb appi Winstoni nahas Kira ja ka professor.

Kas Winstonil õnnestub sõbruneda ka õuekassidega?

Või vähemalt ühega neist?

Kas Winstonil ja Kiral õnnestub taaskord kohad vahetada?

Milleks on vaja magneteid ja magnetvälja?

Nendele küsimustele saad vastused, kui selle ägeda, tempoka ja kaasakiskuva lasteraamatu läbi loed.


Demi Moore „Pahupidi. Mälestused“ (Pegasus)

Üdini aus ja kriipivalt emotsionaalne. Täis kirkaid tõuse ja masendavaid mõõnu. Imetletud ja armastatud näitlejanna Demi Moore räägib oma loo.

Suurepärastest filmirollidest ning silmapaistvatest perekondlikest suhetest johtuvalt on Demi Moore olnud filmimaailmas aastakümneid kuulsuse võrdkuju. Kuid isegi siis, kui temast sai kõrgeimalt tasustatud näitlejanna Hollywoodis, põgenes ta jätkuvalt oma mineviku eest ning maadles painavate kahtluste ja ebakindlusega. Elu pöördelistel aegadel võitles ta sõltuvuste, kehakuvandi ja lapsepõlve hingetraumadega. Karjääri edenedes küsis ta endalt üha uuesti, kas ta väärib Hollywoodi, samuti kas teda saab üldse pidada heaks emaks ja abikaasaks. Ta ei pidanud end kunagi piisavaks.

See lugu heidab valgust arvukatele vastasseisudele, aga näitab ka otsatut vastupanuvõimet. Demi pühendab meid oma karjääri ja isikliku elu telgitagustesse, kirjeldab heitlikke lapsepõlveaastaid ja tormilist suhet emaga ning jutustab ilustamata nii abieludest kui ka lapsevanemaks olemisest. „Pahupidi“ on ülimalt avameelne lugu katsumustest, lootustest, nõrkustest ja tasakaalu otsimisest.

Demi Moore (kasutan edaspidi lühendit DM) alustab oma raamatut proloogiga, milles ta esitab küsimuse, kuidas ta selleni jõudis?

Ta oli täiesti üksinda majas, kus ta oli elanud abielus olles ja mida nad olid suuremaks ehitanud, sest tal oli lapsi rohkem kui magamistubasid. Ta oli peaaegu viiskümmend. Abikaasa, keda ta pidas oma elu armastuseks, oli teda petnud ja seejärel ostustanud, et ta ei taha nende abielu kallal tööd teha. DM’i lapsed ei rääkinud temaga – mitte ühtegi õnnesoovi sünnipäeval ega tervitussõnumeid jõulude ajal. Mitte midagi. Nende isa oli aastaid olnud sõber, kellele DM sai loota, kuid nüüd oli ta tema elust läinud. Karjäär, mille DM oli loonud pärast seda, kui 16-aastaselt ema korterist lahkus, oli jäänud soiku või oli igaveseks läbi ... isegi tervis oli ta hüljanud. Tal olid lõikavad peavalud ja ta kaal langes hirmuäratava kiirusega.

DM mõtles, et kas see ongi elu?

„Sest kui see nii ongi, siis mulle aitab,“ tõdeb DM. „Ma ei tea, mida ma siin teen.“ DM räägib, et ühel sõbral oli sünnipäev ja mõned inimesed tulid külla. DM tegi seda, mida teisedki inimesed – tõmbas sisse dilämmastikoksiidi, tõmbas mahvi sünteetilist kanepit, mida kutsuti sobivalt Diabloks ehk kuradiks.

Järgmisena mäletab DM, kuidas kõik muutus uduseks ja ta nägi ennast justkui ülevalt. Talle tundus, et nüüd saaks ta oma elu valu ja häbi selja taha jätta. Peavalud, südamevalu ja ebaõnnestumise tunde emana, abikaasana ja naisena – kõik haihtuksid. Kuid see ei olnud õnneks siiski veel minek. Äkitselt oli ta tagasi oma kehas ja põrandal krampides ning ta kuulis, kuidas keegi karjus, et tuleb kutsuda kiirabi.

Saabus kiirabi, saabusid paparatsod, kõmulehed kirjutasid, et DM viidi uimastite tõttu haiglasse. Kuid juhtus ka midagi muud, mida DM ei oodanud. Pärast kogu elu väldanud jooksmist otsustas ta püsida paigal ja seista endaga silmitsi.

„Ma olin viiekümne aasta jooksul teinud palju,“ räägib DM, „kuid ma ei tea, kas ma olin ka kogenud palju, sest suurema osa ajast ei viibinud ma päriselt kohal, kuna kartsin olla mina ise, veendunud selles, et ma ei väärinud kogu seda head, ja püüdsin palavikuliselt kõike halba parandada. Kuidas ma selleni jõudsin? See on minu lugu.“

Raamatu esimene osa on „Ellujäämine“ ja selles viib DM meid oma lapsepõlve, mis polnud sugugi mitte lihtne ega kerge.

Juba viieaastaselt oli ta pikalt (kolm kuud) haiglas, sest tal diagnoositi neeru tubulaarsüsteemi kahjustus, eluohtlik haigus, mille kohta tollal teati vähe. See on retentiivne haigus, mille puhul keha filtreerimissüsteemid ei tee oma tööd. Samas tundis DM haiglas end muinasjutuliselt ja mugavalt. Kõik oli puhas, ruum oli hele, arstid ja õed sõbralikud.

DM meenutab ka oma ema ja isa. Selgub, et ema Ginny oli pärit vaesest keskkonnast, kuid ta ei mõelnud vaeselt. Ta tahtis, et perel oleks kõik parim. Ema oli 18-aastane, väike tüdruk, kes kaalus 45 kilo, kui DM sündis. DM kinnitab, et ema oli silmipimestavalt ilus, suurepärase figuuri, säravate siniste silmadega, oma välimuse suhtes piinlikult korrektne. DM isa Danny Guynes oli emast aasta vanem. Isa nägi välja nagu latiino Tiger Woods. Suurepärase huumorisoonega võluv mängur.

DM kinnitab, et ema ja isa olid paar, kes mõjusid ligitõmbavalt. Nad lõpetasid mõlemad Roswelli keskkooli ja Roswell ongi linn, kus DM sündis ja suuremalt jaolt ka kasvas. Roswell ei olnud toonud vaid väikeste roheliste mehikeste linn, Roswell oli sõjaväelinn, kus asus ka USA suurim lennurada. 1960. aastate lõpus Walkeri õhujõudude baas suleti, siis olid seal pähklipuuaiad, lutsernipõllud, ilutulestikupood, lihapakendustehas ja Levi’se tehas.

Kui DM oli peaaegu viiene, sündis vend Morgan. Venna suhtes oli DM kaitsev, kuid nagu ta ise ütleb, võis mõnikord olla ka veidi alatu. Pärast venna sündi kolis pere Roswellist Californiasse, mis oli esimene sellest kolimise seeriast, mis edaspidi DM lapsepõlve iseloomustas. Ema sai aru, et isa petab teda, mistõttu viis ta mehe „probleemist“ eemale, kuid see „probleem“ järgnes igale poole.

11-aastaselt oli DM oma neerude tõttu jällegi haiglas, samal ajal oli seal ka vend, kellele tehti songaoperatsioon. Californiast tuldi tagasi pikemaks ajaks Roswelli, millele järgnes kolimine USA teise serva – Canonsburgi Pennsylvanias. Seal elati ridaelamus, lähedal oli tiik, mis talvel kinni külmus. Seal said lapsed käia uisutamas. DM meenutab, kuidas ta igal õhtul palvetas, et tal rinnad kasvama hakkaksid. Koolis sai teismeline DM endale ka oma esimese „poiss-sõbra“.

Samas läks vanemate kooselu veelgi raskemaks ja keerulisemaks. Ühel õhtul üritas ema enesetappu. DM oli see, kes ema suust tablette välja õngitses. DM kinnitab, et sellega oli tema lapsepõlv läbi, sest ta pidi muutuma kellekski, kes peab aitama oma vanemate jamasid klaarida.

1970. aastate alguses läks DM ema terapeudi juurde, sest üritas aru saada, kes ta on. DM räägib lugejale ka oma emapoolsest vanaemast Mariest, kes oli kõige usaldusväärsem inimene tema elus. Tugev, järjepidev ja usaldusväärne naine.

Nii imelik, kui see ka pole, armus DM ema oma terapeuti ja nii pidid lapsed jällegi pendeldama kord hotellis ema juures, kord isa juures korteris. Ühel hetkel võttis isa lapsed ja sõitis Toledosse, sealt edasi Charleroisse Pennsylvanias, kuhu tuli ka ema. Isa tegeles seal hasartmängudega ja jõi liiga palju. Lõpuks jäi ta võlgu maffiale ja pidi selle tasumiseks tegema igasugu töid maffiale. Ühel hetkel oli emal jällegi sellest küll, ta võttis lapsed ja kolis tagasi Roswelli. Seekord vanaema Marie juurde. Samal ajal sai isa uue töökoha Washingtoni osariigis, Seattle’ist põhja pool. Ema ja vend Morgan lähevad kaasa, kuid DM jääb seekord pooleks aastaks Roswelli vanaema juurde.

DM kinnitab, et see oli muretu turvalisuse periood. Aeg, mil ta nägi, milline lapsevanem olla võib ja peakski olema, ning näide sellest, mille DM võttis eeskujuks ise emaks saades. Kuid vaatamatas sellele, muutus DM vanaema juures rahutuks, ta oli harjunud mitte liiga kaua ühes kohas olema, mistõttu läks ta jällegi vanemate juurde.

Washingtonis sai DM olla kaks kuud ja juba jälle ootas ees kolimine, seekord Lõuna-Californiasse, miili kaugusele veest Redondo Beach’ile. Sealses koolis jääb 13-aastane DM vahele suitsetamisega, tema ema lubab tal isegi suitsu teha, rääkimata sellest, et neiu võib ka autot juhtida, peaasi, et politseile vahele jäädes ta ütleks, et võttis auto ilma vanemate loata.

Ema saab ka tulusa tööotsa läbi uue ülemuse voodi, kuid sellele järgneb üsna pea ka vanemate lahutus, sest heade ametikohtadega on kaasas ka igasugu juriidilisi jamasid ... Isa ja vend jäävad elama Redondo Beach’ile, ema ja DM kolisid Lääne-Hollywoodi, pisikesse korterisse Kings Roadil.

DM sõbruneb seal paar aastat vanema saksa näitleja Nastassja Kinskinga. Nastassja oli toona vaid 17-aastane, kuid oli mänginud juba neljas filmis. Ta oskas väga hästi inglise keelt rääkida, kuid ei osanud seda lugeda. DM sai ülesandeks Nastassjale stsenaariumid ette lugeda ja seejärel sai Kinski otsustada, millised pakkumised vastu võtta. Nüüd otsustas DM järgida Nastassja Kinski eeskuju, ka temast peab saama näitleja. Ühel päeval kolis Nastassja Kinski ära ja uuesti kohtusid nad 20 aastat hiljem, ühel Elizabeth Taylori pühapäevasel lõunal.

Ühel heal päeval saab DM teada, et Danny ei olegi tema bioloogiline isa. DM saab tuttavaks ka oma bioloogilise isa Charlie’ga, kuid DM kinnitab, et ikkagi Danny oli tema isa ... Sellise uudise peale halvenesid DM suhted oma emaga, kes oli jälle ka paaril korral ennast tappa üritanud ...

Nüüd ma olen jälle üsna põhjalikult lobisema jäänud. Püüan teha lühemalt. Lugemist on veel palju.

Saame lugeda DM esimesest väikesest rollist telesarjas „Kaz“, kus ta mängis 13-aastast prostituuti. Loomulikult jätkuvad perekondlikud kolimised, veel koolis õppiv DM saab ka oma esimese töökoha – inkassofirmas (tänu palgale sai ta registreeruda näitlemisklassi, millest sai tema lunastus), tutvumine muusik Tom Dunstoniga (DM oli 16, Dunston 28), kelle juurde DM elama kolis.

Edasi juba töökoht Twentieth Century Fox filmistuudio administraatorina. Tutvumine ansambli The Kats kitarristi Freddy Moore’iga (toona oli DM 16 ja Freddy 29), kellest saab veidi hiljem DM esimene ametlik mees.

Ja veel. Saame lugeda ka DM alastifotodest, mis jõudsid Jaapanisse, kuid need avasid ukse DM’ile modellinduse maailma. Fotod ajakirjale Oui, leping modelliagentuuriga Elite Model Management. Nüüd teenis DM piisavalt, et ellu jääda. DM jäi ellu, kuid isa Danny sooritas enesetapu. Isa surm oli 18-aastasele DM’ile väga valus löök, veidi aega hiljem abiellus DM Freddy Moore’iga.

Raamatu teises osas „Edu“ loeme sellest, et DM perekond lagunes, kuid karjäär hakkas edenema. Töö modellina New Yorgis, roll populaarses telesarjas „Üldhaigla“, uue auto (hõbedane Honda Accord) ost, isiklik parkimiskoht filmistuudios, samas ka probleemid alkoholiga (kui DM jooma hakkas, siis ei suutnud ta enam peatuda), 1982. aastal esimene filmiroll filmis „Blame It On Rio“ (peaosades Valerie Harper, Michael Caine, DM oli siis 20-aastane, kusjuures selles filmis lendab DM päris ise ka deltaplaaniga), lahutus, välja kirjutamine „Üldhaigla“ sisuliinist, alkohol, kokaiin.

Peaosa filmis „No Small Affair“ (selles filmis tegi esimese filmirolli ka Jon Cryer, kes olevat oma süütuse just DM’ile kaotanud), DM sõidab mootorrattaga, film „St. Elmo’s Fire“ (režissöör Joel Schumacher), võõrutusravi, mis päästis DM elu. Kohtingud Emilio Esteveziga (saame lugeda ka tema vennast Charlie Sheen’ist), komöödiafilm „One Crazy Summer“, kaaluprobleemid, romantiline komöödia „About Last Night“ (filmil oli suur kassatulu, DM sai kiitvaid hinnanguid), DM’i ainus näidend New Yorgis ehk „The Early Girl“. Lahkuminek Emilio Estevez’ist, kolimine Malibusse, Estevez’i menuka filmi „Varitsus“ esilinastusel tutvub DM Bruce Willisega, kes toona säras seriaalis „Partnerid“.

1987 DM ja Bruce Willis abielluvad, 1988 sünnib nende tütar Rumer Glenn Willis, DM räägib ka emaks olemisest, kolimine Idahos Wood River Valley piirkonnas Hailey linna. Komöödiafilm „Me pole inglid“ (Robert De Niro, Sean Penn), hittfilm „Kummitus“ (veidi enne seda filmi lõikas DM juuksed lühikeseks, kuid see sobis talle suurepäraselt; see oli emotsionaalne film, mis sundis ka DM tegelema oma emotsioonidega, eriti valuga, film oli 1990. aasta kassahitt, DM kandideeris ka parima naisnäitleja Kuldgloobusele, mille näppas tema eest Julia Roberts filmis „Kaunis naine“).

Seejärel juba järgmine film „Lihuniku tütar“, rasedus (DM poseerib paljalt ja suure kõhuga ajakirja Vanity Fair esikaanel, mis tekitab palju pahameelt), film „Kanged mehed“ (Jack Nicholson, Tom Cruise), enne seda sünnib 1991 tütar Scout LaRue Willis, seda peaaegu kuu enne õiget tähtaega. Juttu on veel ühest DM tülist oma emaga, millele järgneb kaheksa aastat vaikust suhtlemises emaga. Pärast rasedust ja sünnitust peab DM ennast kiirelt vormi ajama filmi „Kanged mehed“ jaoks.

Edasi juba populaarne film „Siivutu ettepanek“ (1993, Woody Harrelson, Robert Redford, film, mis tõi kassatuluna sisse 260 miljonit dollarit!).

1994 sünnib DM ja Bruce Willise kolmas tütar Tallulah Belle Bruce Willis, kes kaalus vaid 2155 grammi ja oli sedavõrd isa nägu, et DM otsustas tema nimesse panna ka nime Bruce. Veel kaks hittfilmi „Sõdur Janes“ ja „Striptiis“.

Raamatu kolmas osa kannab pealkirja „Allaandmine“, milles on juttu DM ema raskest haigusest ja ema surmast 1998, lisaks veel DM ja Bruce Willise lahkuminek, kuigi Bruce jäi ju DM lähedale elama.

2003 film „Charlie inglid: täie rauaga“, tutvumine Ashton Kutcheriga, kes toona mängis populaarses telesarjas „Kuumad 70ndad“ (DM oli toona 42, Kutcher 25).

Film „Poolvalgus“, uus rasedus, kuid kahjuks laps sureb kuuendal raseduskuul – DM tunneb end süüdi, sest oli ka raseduse ajal suitsetanud ja veidi alkoholi tarbinud. Seejärel juba DM ja Ashton Kutcheri imelised pulmad, noor näitleja on suurepärane võõrasisa, kuigi nad üritavad ka ise last saada. Mängu tulevad jällegi DM valuvaigistid ja alkohol, Ashton Kutcheri truudusetus, kuni 11.11.11 kolib Kutcher DM juurest välja. Abielu lahutatakse.

Ja jõuamegi raamatu alguseni, kui DM küsis; „Kas see ongi elu?“

Raamatu lõpulehekülgedel ja epiloogis jõuab ka lugeja koos Demi Moore’iga järelduseni, et ta on õnneks leidnud rahu. Ta elab senini Hailey linnas, omas majas, lapsed käivad tal külas, ta suhtleb Bruce Willise ja tolle uue naise ning lastega. Demi Moore’il on teisigi sõpru, kes külas käivad.

Demi Moore kinnitab: „Ma kuulun kuhugi. Siia, iseendaga, sellesse majja ja sellele planeedile.“

Aus ja avameelne lugu on Demi Moore’i autobiograafia. Kui sageli paistab, et maailmastaaride elu on lihtne ja särav, siis tegelikult ... on ka neil muresid, probleeme. Huvitav on lugeda suurepärase näitleja sirgumisest naiseks ja emaks, tema filmidest, kaasnäitlejatest ja meestest tema elus.


Hope Jahren „Laboritüdruk“ (Varrak)

Hope Jahren on Ameerika geokeemia ja geobioloogia professor, kes on võitnud oma töö eest mitmeid auhindu. Tema raamat „Laboritüdruk” on ühelt poolt haarav jutustus tema kujunemisest teadlaseks ja „oma labori” loomisest ning teisalt ülistuslaul loodusele ja eriti taimedele. Ta isa oli teadlane ja ema lõpetanud ülikooli inglise kirjanduse alal, nii et oma raamatus on ta ühendanud parima, mida on õppinud oma vanematelt.

Raamatus vahelduvad peatükid, mis jutustavad Jahreni enda elust ning tema uurimistööst või botaanikast üldisemalt. Ta kirjutab ka kõigest, mis takistab teadusele pühendumist, teadusuuringute finantseerimisest ja sellest, kui haruldased on siiski veel naissoost tippteadlased ja kui keeruline on nende tee tippu.

Jahreni raamatu põhiteema on ellujäämine – elus, teaduses ja armastuses. Ta kirjutab ühtviisi paeluvalt nii inimestest kui taimedest ning tulemuseks on raamat, mille lugemisest saab tõelise elamuse.

Raamatu “Proloogis” ütleb Hope Jahren, et inimesed armastavad ookeani. Seetõttu pärivad nad autorilt alati, miks ta ei uuri ookeani, kui ta ometi elab ju Havail. Jahren vastab neile, et ookean on tühi ja üksildane paik. Maismaal on 6 000 korda rohkem elu kui ookeanis ja selle fakti taga on suuremas osas taimed. Keskmine ookeanitaim on üks rakk, mille eluiga on umbes 20 päeva. Keskmine maismaataim on 2 tonni kaaluv puu, mille eluiga on üle 100 aasta. Taimede ja loomade massi suhe ookeanis on peaaegu 4 : 1, samas kuival maal on see peaaegu 1000 : 1. Taimede hulk on vapustav: ainuüksi USA lääneosa kaitsealustes metsades kasvab 80 miljardit puud. Puude ja inimeste suhtarv terve Ameerika kohta on veidi üle 200 puu inimese kohta. Reeglina elavad inimesed taimede keskel, kuid tegelikult nad neid ei näe …

Hope Jahren soovitab lugejal aknast välja vaadata. Kui lugeja nägi midagi rohelist, siis nägi ta ühte vähestest maailmas veel leiduvatest asjadest, mida inimesed valmistada ei suuda. See, mida lugeja nägi, sai alguse vähemalt 400 miljonit aastat tagasi kusagil ekvaatori lähistel. Võib olla vedas lugejal lausa nii hästi, et ta nägi puud. Selle puu põhiplaan pandi paika 300 miljoni aasta eest … Ühe puu peal võib lehti olla umbes sama palju, nagu lugeja peas on juukseid …

Inimesed ei oska puulehti valmistada, aga nad oskavad neid hävitada. Viimase kümne aastaga oleme maha võtnud üle 50 miljardi puu. Kunagi oli üks kolmandik maismaa pinnast kaetud metsadega. Iga kümne aastaga hävitame metsi umbes 1 protsendil nende kogupindalast nii, et need ei kasva enam kunagi tagasi. See on umbes Prantsusmaa suurune maa-ala … See teeb enam kui triljon lehte, mis igal viimasel kui päeval oma toiduallika küljest lahti rebitakse.

Hope Jahren kinnitab, et tema vaatab puulehti kohutavalt palju. Ta vaatab neid ja ta esitab küsimusi. Milline on täpselt on rohelise varjund? Kas tipp erineb alusest? Kas keskosa erineb servadest? Jne. Nüüd soovitab autor lugejal endal küsimusi esitada oma lehe kohta. Jahren kinnitab, et nüüd on ka lugeja teadlane. Inimesed väidavad, et teadlaseks saamiseks on vaja osata matemaatikat või füüsikat või keemiat. Autor kinnitab, et nad eksivad … Muidugi on sellest abi, aga selle jaoks on oma aeg. Enne seda on küsimused ja nendeni on lugeja juba jõudnud. See pole tegelikult nii raske, nagu inimesed kipuvad arvama.

Jahren lubab rääkida lugejale mõned lood, nagu üks teadlane teisele.'

Raamatu esimene osa kannab pealkirja “Juured ja lehed”.

Hope Jahren tõdeb, et maailmas pole midagi täiuslikumat kui lükati. Lükati poleeritud aluminium on huulte vastas jahe, ja kui hoida seda valguse joonel, võib näha igas selle nurgas kõige täiuslikumat Jumala loodud täisnurka.

Autor kinnitab, et ta kasvas üles oma isa laboratooriumis ja mängis isa kemikaalide laua all, kuni oli kasvanud piisavalt suureks, et mängida tema kemikaalidega selle laua peal. Autori isa õpetas sügaval Minnesota sisemaal 42 aastat järjest oma kolledži keskel paiknenud laboratooriumis sissejuhatust füüsikasse ja maateadusesse, ta armastas oma laborit ning see oli paik, mida armastasid ka Hope Jahreni vennad ja mida armastas ka autor rise.

Edasi loeme sellest laborist juba täpsemalt, juttu on ka autori kodupaigast, kodumajast, kolledžist, isast ja emast. Tema kodulinnakeses asus peekonitootmise tehas, kuhu igal õhtul tõi mürisev rong 100 000 liitrit soolvett, mis pumbati välja tehase põhjatutesse soolamahutitesse. Väikelinnas tunnevad kõik üksteist ja autor kinnitab, et kui ta oli 17-aastaselt linnakesest ära kolinud ja läinud kolledžisse, avastas ta, et maailma täidavad peamiselt võõrad inimesed.

Kuid Jahren räägib ka Minnesota lõunaosa mudadest, milles ei leidu isegi vihjet savile. Need mullad on viljakamad kui ükskõik milline väetisega rikastamata potimuld, mida aianduspoest on võimalik osta; Minnesota aias läheb kõik kasvama ja kasta ega väetada pole vaja – vihm ja vihmaussid garanteerivad kõik vajaliku -, aga vegetatsiooniperiood on lühike, seega aega ei tohi raisata.

Autori ema tahtis oma aialt kahte asja: tõhusust ja produktiivsust. Ta eelistas tugevaid ja ise hakkama saavaid köögivilju, selliseid nagu lehtpeet ja rabarber, mille peale võis kindel olla, et nad annavad külluslikult saaki. Isegi lilled, mida ta kasvatas, olid valitud sitkuse põhimõtte järgi: pojengid, tiigerliiliad ja iirised.

Jahren meenutab, et esimesel mail pistsid nad emaga seemed alati ühekaupa mulda ning nädal hiljem asendasid need, mis polnud kasvama läinud, uutega. Juuni lõpuks oli kogu saak juba hoogsalt kasvamas ja maailma nende ümber oli nii roheline, et tundus võimatu ette kujutada, et see on kunagi võinud olla teisiti.

Autori kõige elavam mälestus nende aiast pole mitte sealsetest lõhnadest, isegi mitte sellest, milline aed välja nägi, vaid sealsetest helidest. See võib autori arvates kõlada ulmena, aga keskläänes võib tõesti kuulata, kuidas taimed kasvavad. Lisaks veel mesilaste laisk sumin, kardinalide pisikesed sirtsatusjupid, aiakühvlite kraapivad helid mullas ja tehase võimukas vile, mida lasti iga päev täpselt keskpäeval.

Jahreni ema uskus, et kõigi asjade tegemiseks on olemas õige viis ja vale viis ja et valesti tegemine tähendab, et tuleb teha uuesti, parem kui mitu korda. Lapsena oli autori ema olnud Moweri maakonna kõige vaesem ja ka kõige targem tüdruk, kes keskkooli viimasel aastal sai ära märgitud Westinghouse’i 9. üleriigilisel loodusteaduste talendiotsingul. Ema kolis varases nooruses Minneapolisesse, et õppida Minnesota Ülikoolis keemiat. Raha teenimiseks hoidis ta lapsi, mistõttu selgus, et tal pole piisavalt aega, et osa võtta pikkadest laboritsüklitest. Ema kolis tagasi kodulinna, abiellus autori isaga, sünnitas neli last ja pühendas end 20 aastaks nende eest hoolitsemisele. Ema naases hiljem Minnesota Ülikooli kaugõppekursustele, et omandada bakalaurusekraad, seekord oli valikuks Inglise kirjandus. Kui ema õppis, siis aitas teda ka tütar Hope.

Ema õpetas tütrele, et lugemine võib samuti olla töö ja et iga lõik väärib pingutust, ning niimoodi õppis ka Hope, kuidas seedida läbi keerulisi raamatuid. Hope Jahren oli keskkoolis tubli õpilane, kes lahkus aasta enne õiget aega, et võtta vastu stipendium Minnesota Ülikooli, kus olid käinud tema ema, isa ja kõik tema vennad.

Ta alustas oma õpinguid kirjandusest, kuid avastas peagi, et ta õige koht on hoopis loodusteadused. Kontrast tõi selle liigagi selgelt eseile: loodusteadusi õppides nad tegid asju, mitte ei istunud ringis ega rääkinud asjadest. Nad töötasid kätega ning sel olid peaaegu iga päev konkreetsed tulemused. Mida rohkem nad katseid tegid, seda suurmaks läksid masinad ja eksootilisemaks kemikaalid, mida nad kasutada tohtisid.

Autor ütleb, et inimesed on nagu taimed: nad kasvavad valguse poole. Tema valis loodusteadused, sest need andsid talle seda, mida ta vajas: kodu selle sõna kitsamas mõttes – turvalise paiga, kus olla. Kuid huvitavaid mõtteid on siin veel ja veel. Näiteks järgmine – suureks saamine on pikk ja piinarikas protsess kõigi jaoks ja ainus asi, mida Jahren kindlalt teadis, oli see, et kunagi on ka temal oma laboratoorium, sest tema isal ju oli. Tillukeses kodulinnas oli autori isa mitte lihtsalt üks teadlane, ta oli Teadlane, mis oli ka tema identiteet. Jahreni teadlaseks saamise soovi aluseks oli tugev instinkt ja ei midagi enamat; ta polnud kunagi kuulnud ühtegi lugu ühestki elavast naisteadlasest, polnud ühtegi sellist kohanud, isegi teleris polnud näinud.

Jahren tõdeb, et naisteadlasena on ta ikka veel ebatavaline, aga oma südames pole ta kunagi midagi muud olnud. Aastate jooksul on ta tühjalt kohalt üles ehitanud kolm laboratooriumi, andnud soojuse ja elu kolmele tühjale ruumile, iga järgmine suurem ja parem kui eelmine. Tema praegune labor on peaaegu täiuslik – see asub mahedal Honolulul ja paikneb suurepärases hones, mille kohal kõrguvad sageli vikerkaared ja mida ümbritsevad lakkamatult õitsevad hibiskid -, aga miskipärast on ta kindel, et ta ei lõpeta laborite ehitamist ja soovib aina enamat. Tema laboratoorium on “Jahreni laboratoorium”, ja nii see ka jääb, sõltumata asukohast. See kannab tema nime, sest see on alati tema kodu.

Jahreni labor on koht, kus alati tuled põlevad. Tema laboril pole aknaid, aga neid pole ka vaja. Ta laobor on ise täiuslik. Omaette maailm. Tema labor on nii privaatne, kuid ka kodune, mida asustab väike hulk inimesi, kes üksteist hästi tunnevad. Tema labor on koht, kus ta paneb oma aju sõrmede otsa ja teeb asju … Tema labor on nagu kirik, sest just labor obn koht, kus ta mõtleb välja asju, millesse ta usub … Ta labor on koht, kus ta ka kirjutab …

2009. aastal sai Hope Jahren nelikümmend. Selleks ajaks oli ta professor olnud juba 14 aastat. See oli aasta, kui ta ja tema meeskond saavutas olulise läbimurde isotoopide keemia vallas, olles edukalt valmis ehitanud masina, mis suudab töötada kõrvuti nende massispektromeetriga. Jahren räägib oma tööst, kuid peatub ka rahal, sest teaduse rahastamine ja rahastuse leidmine näib olevat keeruline isegi USAs. Jahren püüab oma tööde ja tegemistega tõestada, et rahastus on läinud õigesse kohta.

Seejärel räägib Jahren puust, mida ta oma lapsepõlvest mäletab, et paljudel inimestel on selline puu olemas. Tema puu oli torkav kuusk (Picea pungens). Loeme puu kasvamisest, kuid ka saatuslikust veast 2013. aastal, mida see konkreetne kuusk tegi, mistõttu olid Jahreni vanemad sunnitud tegema puule eutanaasia, saagides ta maha ja juurides ta välja.

Aeg on ka raamatu autorit muutnud, seda, kuidas ta tajus oma puud, ja seda, kuidas ta tajus, et ta puu tajus ennast. Teadus on Jahrenile õpetanud, et kõik on palju keerulisem, kui me esialgus eeldame, ja et võime ammutada õnnetunnet avastuste tegemisest on ilusa elu retsept. Jahren räägib lugejale ka seemnest, ootamise ajast, tammetõrust, kookospähklist, india lootuse (Nelumbo nucifera) seemnest, mis mootas ühes Hiina turbarabas vähemalt 2000 aastat. Iga algus on ootamise lõpp.

Autor meenutab ka oma esimest eksperimenti, mis polnud koolitunni mehaaniliselt korratav katse. Siis oli ta 19 ja ta tegi seda raha pärast. Ka Jahren pidi ülikoolis õppides tegema muud tööd, mida kogunes nädala peale lausa 20 tundi – ülikooli kirjastuse korrektor, dekanaadi sekretär, kaugõppeprogrammi videooperaator, alusklaaside puhastamise masina operaator. Jahren andis ka ujumistunde, tõi raamatukogu raamatud soovijale kätte ja juhatas Northepi auditooriumis rikkaid inimesi nende kohtadele. Kõige pikemaid vahetusi tegi ta ülikooli apteegis. Sellest tööst räägib autor üsna pikalt.

Raamatus on juttu ka juurtest, taimede ja puude juurtest. Kõige sügavamale ajab oma juured söakas akaatsiapuu (perekond Acacia). Seejärel veel ülikoolist ja õpingutest, puulehtedest, enese kehtestamisest teadlasena, mis võtab kohutavalt palju aega, kuid ka doktoritööst (Jahreni töö keskmes oli läänetseltis (Celtis occidentalis).

Autor tõdeb, et iga taime võib jagada kolmeks: leheks, varreks ja juureks. Puud on erilist sorti taimed, sest nende varred võivad olla üle 100 meetri pikad ning koosnevad imelisest ainest, puidust, mis on ühtlasi ka puu mälu, sest aastarõngaid lugedes võime saada teada puu vanuse.

Juttu on ka ülikooli lõpetamisest, saame tuttavaks ka Billiga, kes on olulisel kohal Jahreni elus. Bill on tema teadus- ja laborikaaslane, kes elab sageli ka Hope’i juures, kusjuures raamatu lõpus kinnitab autor, et Bill on see, kes kindlasti sellest raamatust aru saab, kuid ta on selline omamoodi mees, kes vaevalt seda lugema hakkab … Loeme ka ülikooli lõpus toimunud väikesest plahvatusest laboris.

Jahren saab üsna noorelt abiprofessoriks Georgia Tehnikainstituudis, kuid ka pajupuust on juttu, saame teada, et vanim säilinud taimeperekond planeedil Maa on Equisetum – osi (tänase päevani säilinud umbes 15 liigil on selja taga 395 miljoni aasta pikkune ajalugu).

Raamatu teine osa on “Puit ja oksakohad”, milles osaleme Jahreni laboratooriumi ehitamises, loeme taimede vaenlastest, seentest, mullateadusest ja selle uutmoodi õpetamisest (selle mõtlesid Hope ja Bill üheskoos välja), heitlehisest puust, akadeemilist tööd tegeva teadlase elust, mille üle otsustab kolmeks aastaks koostatud eelarve, sest igal kolmandal aastal peab teadlane taotlema riigilt uut lepingut. Juttu on ronitaimest – siinkohal pean mainima, et see ongi selle raamatu puhul paeluv, et Jahren kirjutab oma elust, teadlase elust, kuid pikib vahele lugusid puudest ja taimedest ehk siis omamoodi autobiograafiline kuid ka õpetlik ja hariv ning põnev ja kaasahaarav – kaktusest, mürgipuudest ja allergiast (kõlab üsna tõsiselt, kuid on ka ühtlasi kübe naljakas), Alaskast ja seal asuvast Sika nimelisest väikelinnast, taimede ja putukate vahelisest suhtest, paleobotaanikast, kuid ka depressioonist ja unetusest. Jahreni loost selgub, et teadlase elu võib olla põnev ja huvitav, kuid on ka pingeid ja probleeme, mis raamatu autoris tõsiseid probleeme tekitavad.

Kolmas osa kannab peakirja “Õied ja viljad”, milles autor kolib elama ja tööle Baltimore’i, juttu on uue laboratooriumi ehitamisest, saame tuttavaks Clintiga, kellest saab lõpuks ka Hope Jahreni abikaasa. Juttu on taimede kasvukõverast, elusast rakust, veest, mida puud vajavad, sellest, et puu mäletab oma laspepõlve, kolmisest Havaile ja palmidest, süsinikdioksiidist. Autor räägib avameelselt rasedusest, sünnitusest (poja sünnist), kolimisest Norrasse, kus ta ka tööle asus, ning sellestki, kuidas sündis see raamat.

Hope Jahren kinnitab, et teaduse tegemine on töö, ei midagi enamat ega vähemat. Autor on leppinud sellega, et ei tea kõiki asju, mida ta peaks teadma, aga ta teab neid asju, mida tal on vaja teada. Teadlasena on ta kõigest sipelgas, üsna tähtsusetu ja anonüümne, aga ta on tugevam, kui välja paistab, ja ta on osa millestki, mis on temast palju suurem.

Raamatu epiloogis tunneb Hope Jahren muret taimede, eriti puude tuleviku pärast, sest taimed ei ole nagu meie. Nad on meist erinevad olulistes ja põhimõttelistes asjades. Meie maailm on hakanud kiiresti lagunema. Inimtsivilisatsioon on taandanud taimed, need 400 miljonit aastat vanad eluvormid, kolmeks asjaks: toiduks, ravimiteks ja puiduks. Kosmosest vaadates näeb meie planeet iga aastaga ühe vähem roheline välja. Seetõttu soovitab Hope Jahren meil kõigil oma elu jooksul istutada kasvõi üks puu …

Hope Jahren on auhindadega pärjatud teadlane, kes on tegelnud sõltumatuna uurimistööga paleobotaanika vallas alates aastast 1996, mil ta lõpetas oma doktoriõpingud California Ülikoolis Berkeleys. Ta on saanud kolm korda Fullbrighti preemia ning on üks kõigest neljast teadlasest, seejuures ainus naine, kellele on antud mõlemad noore uurija medalid, mida maateaduses välja jagatakse. Aastatel 2008-2016 oli ta Honolulus asuva Havai Ülikooli professor ja rajas seal Riikliku Teadusfondi, USA Energeetikaministeeriumi ja Riikliku Terviseinstituudi toel isotoopide geobioloogia labori. Praegu on tema kanda J. Tuzo Wilsoni professuur Norras Oslo Ülikoolis.

“Laboritüdruk” on igati imeline lugemine, milles Hope Jahren suudab rääkida ühtmoodi põnevalt ja kaasahaaravalt nii oma elust, teadustööst kui ka loodusest. Siin on palju siiraid tundeid, rõõme ja muret, mis lugeja endaga jäägitult haaravad. Soovitan kõikidele seda raamatut kindlasti lugeda.


Meelis Kupits „Täiesti tavaline merereis“ (Tänapäev)

"Täiesti tavaline merereis" on koomiksi vormis raamat, mis kirjeldab elu kalalaeval, täpsemalt nõukogudeaegse kalurikolhoosi püügilaeval. Umbes pooleaastane reis räägib lugusid Põhjamerelt, Kesk-Atlandilt ja ka Aafrikast. Seetõttu on see eelkõige laeva reis kodusadamast tagasi kodusadamasse. Aga on ju lugu laevast tegelikult lugu sellel sõitvatest inimestest. Ja eks ole kotermann, kes siin lehekülgedel aeg-ajalt sõna võtab, ilmselt laevameeskonna ühine tegutsemisvaim. See, mis viib laeva kas või maailma otsa ja toob koju tagasi.

Meelis Kupits on olnud pikalt seotud eelkõige lennundusega, kuid tundnud eluaeg sügavat huvi ka merenduse vastu. Ta töötab lennujuhina ja on varem avaldanud mh pildiraamatu lennundusajaloost.

Tegelikult on mulle koomiksid alati meeldinud, tegelikult ju juba lapsepõlvest alates. Ma usun, et esimesed koomiksid, mis minuni jõudsid olid 1970. aastatel Soomest tuttavate poolt saadetud koomiksiajakirjad “Aku Ankka”’d, mis meie tänapäevases tähenduses ju siingi ilmuv ajakiri “Miki Hiir”. Kindlasti mäletan samast ajast samuti Soomest toodud Roosa Pantri koomikseid.

1973 ilmus eesti keeles Walt Disney suur koomiksiraamat “Piilupart, Miki ja teised” (no mine võta kinni, kas see ilmus litsentsi või litsentsita, kuid igal juhul tegi see igati populaarseks Miki Hiire, Piilupart Donaldi ja teised tegelased ka Eestimaa lastele). Kuid oli igati suurepäraseid koomikseid ka meie endi autoritelt: 1977. aastal ilmus igati suurepärane Teet Kuusmaa “Pontu ja Priidu”, 1979 Olimar Kallase “3 lugu”, 1981 Olimar Kallase “Proovisõit”, 1986 Olimar Kallase “Seiklus Sekontias” ja 1995 sama autori “Parem Käsi tegutseb”. 1990 ilmus 4 raamatut/ajakirja sarjast “Pildivihik”, milles ilmus erinevate autorite koomikseid, nii meilt kui ka mujalt. 1990. aastatel hakkas ilmuma ajakirjad “Miki Hiir” ja “Tom & Jerry”, mõnda ilmusid eesti keeles ka “Ernie”, “Ränirahnud” ja eks neid koomiksiajakirju ilmub loomulikult ka täna …

“Täiesti tavaline merereis” on samuti koomiksiraamat, kuid see on tegelikult ka igati põnev ülevaade elust kalalaeval, kalalaevadest, elust aastakümneid tagasi, põnevatest reisidest ja tööst merel. On tunda, et raamatu autor Meelis Kupits valdab seda teemat vägagi põhjalikult. Raamat on joonistatud ja kirjutatud nii, et see sobib suurepäraselt täiskasvanud lugejale, mõned neist kindlasti tunnevad selle ammuse aja ära, mistõttu on see omamoodi nostalgia, kuid kindlasti võivad seda raamatud lugeda ka lapsed ja noored, sest see on ju ometigi ka koomiks.

Raamatu eessõnas kinnitab Meelis Kupits, et ta kasvas üles lugudega kaugetest maadest ja meredest, ja need ei olnud ainult raamatutest loetud ja filmidest nähtud. Autori isa sõitis Saare Kaluri kaugpüügilaevadel elektrikuna ja tõi neilt reisidelt peale kireva välismaa kraami kaasa lugusid Põhjamerest ja Atlandist, Kanaari saartest ja Aafrikast. Autor lisab, et see raamat on katse kirjeldada elu tolle ajastu kalurikolhoosi püügilaeval. Ta on üritanud lugudest, fotodest ja muudest materjalidest kokku panna tüüpilise kaugpüügiretke.

“Olgu see raamat mütsikergitus “heeringalaeva meestele”, kes suletud nõukogude perioodi ajal rügasid kaugetel meredel.”

Lugu algab. Oleme Tallinna sadamas 1970. aastatel. Toona oli reisilaevu vähem, kuid sadam oli täis kaubalaevu, puksiire, kraanasid ja veel kaubalaevu. Mõnikord olid nende vahel ka mõned kalalaevad, nagu näiteks kalatraaler “Soela”. Sellel laeval on käimas remont enne järgmist reisi Atlandile.

On öö ja kõik on vaikne, kuid laeval peab alati keegi vahis olema. Isegi sadamas. Valvemehaanik ongi ärkval, sest mõni kinnitusots võib järele anda, võib tekkida tulekahju, kalda ääres võivad tööriistad ja materjalid “jalad” alla võtta ehk varastatud saada, ja kusagilt võib hakata vett sisse lekkima, sest on ju “Soela” päevinäinud laev, millega oli 15 aastat püütud kala Põhjamerel, Atlandi ookeanil jne.

Pootsmani arvates hoiab mõnda selle laeva kohta veel koos vaid värv või on see hoopis vana kotermann, kes oma sõrme lekkel ees hoiab. Saame teada, et igal laeval on kaitsevaim, keda siinmail kotermanni nime all tuntakse. Saame tuttavaks “Soela” kotermanni Ortwiniga, kes kohtub sadamas ühe teise laeva kotermanniga, kel nimeks Guntram.

Ortwin oli varem olnud kotermanniks sõjalaevas, kui täpne olla, siis allveelaevas U-608, mis Biskaial lennukipommi tabamuse sai ja uppus. Sõja ajal oli palju tööta kotermanne, mõned kotermannid hakkasid lausa metsahaldjateks, üks oli läinud raudtee peale. Ortwin üritas pääseda vaalapüügilaeva peale, kuid sai kalalaevale.

Teine peatükk pajatab meile kalapüügist ja ajaloost. Nõukogude ajal käis söögipoolise tootmine suure kirega (või nii vähemal tundus …), kuid paraku kippus tulemus olema kehvem, kui plaanis oli, sest kui kõik on peremehed, siis peremeest ju polegi … Tööks ei olnud aega, ja kui poodi hiljaks jäid, võis vorst juba otsas olla, lihaletis leidus tihti vaid seapäid ja sõrgu, isegi tualettpaber oli sageli haruldane. Ja siis avastati, kui liha ei ole, tuleb süüa kala!

Kala meres pole ju kellegi oma, ole vaid mees ja püüa. Rannaküladesse rajati kalurikolhoosid, hakati rajama konservitehaseid. Müüki tuli igasugu häid kalakonserve. Tundus, et asi edeneb, kuid kodumerede kalast jäi väheks, mistõttu olid õige varsti ka kalaletid tühjad … Ja nii suundusid Nõukogudemaalt terved kalalaevasikud maailma meredele ja ookeanidele. Laevu kaubeldi naabritelt ja vorbiti jõudumööda ise juurde, kotremann Ortwin tõdeb, et ju vist on laevade ehitamine lihtsam kui karjakasvatus. Kaldale hakks jõudma igasugust kraami (skumbria, saida, moiva, kalajahu, kalmaar, soolaheeringas), nüüd oli jälle, mida lauale panna.

Autor räägib meile pikemalt kalaeva “Soelast” ehk SRT-R “Soelast”, mis ehitati 1961. aastal Nõukogude Liidu tellimusel Saksa Demokraatlikus Vabariigis. SRT-R oli mõeldud heeringapüügiks varasema SRT asemele. Ta oli suurem ja trümmid olid jahutusega. Tallinna traallaevastiku koosseisus püüdis “Soela” heeringat Põhjamerel ja Atlandi ookeanil. Püüti triivvõrkudega ja traaliga. Heeringas puhastati, soolati sisse ja anti edasi baaslaevale. Baaslaeval asus terve tehas, mis fileeris, konserveeris ja külmutas. Valmistoodang kannatas juba üle mere koju viia. Üks reis kestis umbes neli kuud.

Siis tekkis uus probleem! Peale aastatepikkust massipüüki sai heeringas merest peaaegu otsa. Järgnesid püügipiirangud. Enamik suurtest laev-tehastest pidi leidma uue töö. Püügilaevastikud kolisid Aafrika rannikule ja teisele poole ekvaatorit, kus püüti sardinellat, stauriidi, skumbriat, sinikala ja muid sarnaseid elukaid.

Väsinud keskmised traalerid muutusid üleliigseteks ja müüdi kalurikolhoosidele, mis tegelesid põhiliselt kohaliku rannapüügiga, kuid jõudumööda prooviti ka kaugpüüki. “Soela” ehitati traalerist ümber seineriks ehk noodalaevaks. Seiner püüdis kala seinnoodaga, vajadusel sai siiski ka traalida. Autor tutvustab meile sedagi, millised need muutsed olid, kuidas käis seinnoodaga kala püüdmine.

Kalurikolhoosidel endal baaslaevu polnud, saak tuli kaubelda püügirajoonis olevatele suurfirmade baasidele, olgu need Tallinnast, Kaliningradist, Murmanskist või mujalt. Ja kui heeringat enam kõigile ei jätkunud, tuli ka vanale heeringalaeval suunduda teiste laevade kannul Aafrika rannikule.

Just sellisele pikemale reisile oli “Soela” minemas ka seekord.

Järgmine peatükk on “Reis algab”. Ühel päeval on ka “Soela” korda seatud ja uue värvikihi all. Kalasadamas ollakse valmis varustuse ja meeskonna pardalevõtuks. Vaja on kütust, vett, söögikraami, remondimaterjale, püügivahendeid (noodad, traalid, trossid, vaierid) jpm. Sellel reisil on meeskonnas 23 liiget. Autor tutvustab meile neid kõiki. Kapten, kolm tüürimeest ehk kapteni abi, vanemmehaanik, teine ja kolmas mehaanik, motorist ja elektrik, radist, akustik, püügimeister, kalameister, kokk, junga, pootsman ja 7 madrust. Meil õnnestub lugeda, mida täpselt need mehed laevas teevad. Ah jaa, seekord on pootsman toonud kodust kaasa ka kutsikaohtu krantsi, kel nimeks Tarzan.

Ühel päeval on varustus pardal ja kõik reisiks valmis. Aeg kontrollideks ja inspektreeimiseks. Kohal käivad tuletõrjeinspektorid, sanitaarinspektorid. Ja ongi ärasõidu aeg käes, veel korraks on laev ärasaatjaid täis nagu turuplats. Peamasin pannakse käima. Laev hakkab liikuma, kuid reidil kontrollitakse veel ka ankruid ja paati, laevale tulevad veel ka toll ja piirivalve, kes kontrollivad, et laevas ei oleks midagi ega kedagi ebavajalikku, kuigi teisel mehaanikul on kapis kolm fotoaparaati, teisel tüürimehel on sahtel kalamarja täis, kuid sealt jätkub ka piirivalvuritele. Kapten saab paberitele viimase vajaliku pitseri ja reis võib alata!

Järgmine peatükk on “Läänemeri”, kus kohe alguses on vahva joonistus sellest, milline “Soela” seestpoolt on välja näinud, kus miski asub. Oleme kambüüsis, kus käib katkematu töö, igal hommikul tehakse seal ka värske laar leiba. Madrustel on enne püügirajooni rahmeldamist rahulikum aeg. Mängitakse malet ja kaarte, õhtuti vaadatakse salongis kinoseanssi, sest laeval oli ka väike kinoprojektor. Igal reisil oli kaasas kümme filmi. Kuid vale oleks arvata, et reis logelemisega algab, sest laeval ei lõpe töö kunagi.

Kolme päevaga jõudis laev Taani väinadesse. Mõnele meeskonnaliikmele oli see esimene kord läänemaailma nii lähedalt näha. Korraldatakse tuletõrjeõppusid, kuid kalda lähedal õnnestus ka välismaa telekanalitele pilku heita. Siis olid väinad seljataga, ees ootas suur meri. Nelja päevaga jõudis “Soela” Põhjamerele.

Järgmine peatükk on “Põhjameri”. Nüüd algasid ettevalmistused püügiks. Noot veeti trümmist välja ja laoti noodakasti. Tünnid pandi tekile ligunema ja tihedaks paisuma. Kapten uuris teistelt laevadel, kus kala liigub, ja milline baas kala vastu võtab. Nüüd saab akustik näidata, mida ta oskab … ja äkki, näit on olemas, sügavus kümme meetrit. Kogu meeskond on jalul, kõlab signaal “Kalapüük käimas”. Esimese noodaga saadi umbes 5 tonni kala. Tekil algab tünnide täitmine, seejärel tuleb saak baaslaevale maha kaubelda. Baaslaeva järjekord oli mitu tundi pikk, õhtuni välja.

Nüüd saab veel ühe püügi teha. Noot pannakse uuesti hakkama. Lõpuks löödi kinni viimane tünn, noot sai kokku pandud, oli aeg hiliseks õhtusöögiks ja puhkuseks, sest kohtumine baaslaevaga on lükatud hommikule. Hommikul saab kala baaslaevale üle antud , kuid pootsman käib baasi laost ühte-teist vajalikku kauplemas – radistile raadiolampe, elektrikule defitsiitsest isoleerpaela, endale kapronköit …

Tagasi püügile. Mõne päeva pärast hakkas Põhjameri hambaid näitama, ja püügist ei tulnud midagi välja. Laev tuli tormiklaariks teha, kõik liikuvad asjad kinnitada. Lõuna valmistamine muutus keerukamaks, nagu ka selle söömine. Ühele madrustest oli see esimene ookeanireis. Torm rikkus söögiisu korralikult ära …

Ööpimeduse varjus hiiliti Norra ranniku lähedale. Töö käis käsikaudu, kustutaud tuledega. Risk ei olnud asjatu, midagi isegi saadi, kuid nüüd tuli saak kiiresti trümmi peita. Siis müksas laev kive, ahnus ajas upakile? Seekord vedas. Laev pääseb liikuma, lekkeid ei olnud. Hommikuvalges selgus, et üks ankur puudu. Ankru kaotamine on tõsine avarii, kui sellest ette kanda, on preemiad läinud ja siis tuleb ka Norra seiklus välja. Kaldal õnnestub ehk uus ankur hankida, kuid teise ankru jaoks tehakse puust makett.

 

Heeringat ei õnnestunud enam leida, selle asemel püüti saidat. Heeringa eest sai meeskond 7 rubla tsentneri eest, saida puhul oli see summa 5 rubla tsentneri eest. Kodumaalt tuli juhtkonna korraldus Põhjamerel püük lõpetada ja liikuda edasi Aafrika rannikule. Probleeme tekitab nüüd just saida, sest baaslaevade püügiplaan on täis, kahesaja tünnitäie kalaga pole lõunamerele mõtet minna. Kuhu see aga panna? Lõpuks õnnestus kokku leppida kolhoosi teise püügilaevaga, mis oli teel Aafrikast koju. Teine laev ehk “Ikla” oli nõus lasti kodusadamasse viima.

Otse loomulikult ei tahaks ma Sulle siinkohal tervet seda raamatut ette jutustada, sest põnevaid juhtumisi elust endast on siin veel ja veel. Juhtumid, mis näitavad, et meresõit ja kalapüük on igati põnev, kuid täis igasugu sekeldusi ja juhtumeid, kõik pole sugugi mitte lihtne, kuigi on ka rõõmsamaid hetki ja kübe naljagi.

Sõidame Atlandi ookeanil, käime Dakari püügirajoonis ja jõuame Las Palmasesse Gran Canaria saarel, kus laeva ootas ees kaks nädalat remonti ja väljateenitud puhkus. Laeval ees omakorda järgmine reis uue meeskonnaga, enne kui ta kodusadamasse jõuab. Las Palmases õnnestus meestel osta igasugu põnevat kaupa, mida toona siinmail saada polnud.

Ja ongi uus meeskond laevas. Käime Sierra Leones, seilame ekvaatoril, käime Angolas, oleme koduteel ja lõpuks jõuab “Soela” uue meeskonnaga ka Tallinnasse.

Selline vahva lugu see koomiksiseiklus meredel ja ookeanidel. Igati põnev ülevaade laevadest, meestest merel ja kalapüügist …