Liis Sein

„Mona erakordne ema“

(Pegasus)

Ühe täiesti tavalise pere ema otsustab, et tähtpäevade kalender tuleb korralikult ette võtta. Mona ema eestvedamisel algab tõeline pühade ralli, kus austatakse traditsioone ja lastakse loovusel lennata. Nii saavad tähistatud kauaoodatud emadepäev ja suur sünnipäevapidu kui ka jaanipäev, mil tehakse tiir peale tervele Eestile.

Ja kuigi halloween on popp ja noortepärane, ei unustata ka mardi- ja kadripäeva. Samuti oodatakse sõbrapäevakirju kogu maailmast ja avastatakse veidi eriskummalisi tähtpäevi, nagu näiteks mittemidagitegemise päev ja lindude joonistamise päev.

Ema erakordne vajadus tähtpäevi tähistada tekitab tõelise pühade maratoni ja paneb proovile pere liikmete kannatuse.

Paar aastat tagasi oli meil võimalik lugeda Liis Seina kirjutatud ägedat lasteraamatut „Mona isepäine isa“, ja mulle tundub, et „Mona erakordne ema“ võiks olla ju sellele raamatule ägedaks järjeks, teiseks osaks.

Uue raamatu esimeses peatükis „Tähtpäevade võlu“ otsustas Mona ema, et tähtpäevade kalender tuleb korralikult ette võtta ja iga olulist püha põhjalikult tähistada. Ema otsustas, et sel aastal on kalender nende pere parim sõber ja otsis ajaraamatust kõik tähtpäevad üles. Ema kinnitas sedagi, et see aasta saab neil olema nii põnev, et nad ei sõidagi välismaale puhkama.

Mona uuris, kas sellega kaasneb ka see, et nad söövad iga päev kooki? Ema arvas, et mõistlikus koguses võivad nad süüa nii küpsetisi ja juua ka parimaid limonaade.

Möödusid mõned päevad, kui ema rivistas terve pere üles ja pühade maraton võis alata! Esimeseks pühaks oli emadepäev! Punkrokk emadepäev.

Emadepäev oli pidupäev, mida Mona ema ootas. Loomulikult ootas ta ka kingitusi. Ta uuris läbi kõik kapipõhjad ja sahtlisügavused, kuid ühtegi kinki ta ei leidnud … ema uuris ja küsis, kuid Mona ja isa ei andnud talle ühtegi vihjet. Nii asendus ema ootuseärevus pettumuse ja kurbusega … ja otsustas viia oma mõtted hoopis jaanipäevale.

Emadepäeva hommikul magas ema kaua ja ärkas siis, kui terve maja hakkas korraga värisema. Monal ja isal oli suur-suur üllatus, muusikaline üllatus! Milline? Selle jätan Sulle endale avastada, no ja eks neid kinke oli teisigi – endatehtud kaelakee ja elamusreis ooperisse.

Teises peatükis loeme jaanipäevast. Ema oleks tahtnud osaleda igal ettevõtmisel, tulesüütamisel, tantsuõhtul ja murumängul. Ema oleks tahtnud teha tiiru tervele Eestimaale ja seetõttu tuli kaasa võtta kõik: vihmariided, soojad riided, õhukesed riided, vahepealsed riided, ööriided, metsas käimise riided, lõkke tegemise riided, trenniriided, ujumisriided, tantsuõhturiided, mugavad autosõiduriided ja terve hulk jalanõusid!

Ja siis veel ka: sääsetõrjevahend, puugipeleti, putukavõrk, voodipesu, tekid, padjad, toidunõud, kokkupandav aiamööbel ja muidugi toit!

Mona isal oli küll linnamaastur, kuid asjad ei mahtunud ära. Nii laenas isa (õigupoolest küll ema) naaber Juhanilt järelkäru.

Asjad olid pakitud autosse ning järelkärusse, kuid meenusid veel mõned asjad! Kummipaat, telk, helitehnika ja kostüümid.

Sõit viis terve pere Pärnumaale, Võrumaale, Tartumaale, Ida-Virumaale, Läänemaale, Hiiumaale ja Saaremaale. Reisi teisel päeval uuris Mona pärast karastavat suplust, kas nüüd võiksid nad ka magama minna? Ema arvas, et jaanipäeva hommikul ei tohiks küll magama minna, aga, mis Sa arvad, mis juhtus? Ja kas telki oli ikka vaja kaasa võtta?

Kolmandas loos tähistame Mona, isa ja ema sünnipäeva. Selgub, et nende sünnipäevad olid lähestikku, mistõttu peeti üks suur pidu ja seda tavaliselt Mona sünnipäeval. Külalistel oli tavaliselt probleeme sellega, kellele tuleks esimesena kingitus üle anda, no ja mõnikord läksid kingitused vahetusse.

Sel aastal pakkus ema välja, et nad võiksid minna lihtsalt spaasse. Isa täiendas spaad ka muuseumiga. Otsustasti, et see on hea plaan ja Mona sünnipäeva hommikul hakati spaasse minema, kuid … uksel tulid neile vastu vanavanemad. Nemad tulid sünnipäevapeole. Nii tegi pere raske otsuse, tuleb jääda koju ja sünnipäeva tähistada.

Ema ja isa hakkasid toimetama, õige varsti saabus veel teisigi külalisi ja pidu sai alguse, lauldi isegi karaoket. Toit sai küll ruttu otsa ja tuli kulleriga juurde tellida.

Pidu oli väsitav, seetõttu oli emal järgmiseks aastaks üks ettepanek … mis ettepanek? Selle jätan jällegi Sulle endale lugeda.

Millised tähtpäevad selles raamatus veel plaanis on? Kooliaasta algus (selles peatükis toimetab Mona ema juba üsna pikalt ette 1. septembriga ja vaatamata sellele ei jõua Mona õigeks ajaks iseg aktusele), isadepäev, halloween (sh ka mardi- ja kadripäev); juttu on ka kadunud jõulutundest, sõbrapäevast, Eesti Vabariigi aastapäevast (kiluleivad, kostüümid, presidendi vastuvõtt jpm), liikuvast vastlapäevast (ema ei saa aru miks see vastlapäev küll liikuma peab ja meie ei saa aru, miks küll neil sedavõrd palju vastlakukleid on).

Viimases peatükis saame osa mittemidagitgemise päevast ning loeme ka pikemat kalendrit, mida Mona ema plaanis perega veel ette võtta: mobiilivaba päev, hambavalupäev, jutuvestmise päev, laste ja noorte teatripäev, koduvarblaste päev, lihavaba päev, padjasõjapäev, tantsupäev, uitamise päev jpm pidupäevi. Üks uhkem kui teine.

Selline vahva ja humoorikas lugu nende kaante vahel. Pidupäevad vajavad küll tähistamist, aga, kui sageli ja kas sellises mahus nagu Mona ema seda teeb? Või ongi meie terve elu üks suur pidupäev.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Ulla Saar.

Tiina Laanem, Tiiu Kitsik

„Maailma parim liivaloss“

(Peagsus)

Hugol on vanaisa, kes kogu aeg ehitab midagi. Hugo tahaks ka naelu seina lüüa või saagida, aga tal ei lubata.

Papa soovitab hoopis liivalossi ehitada! Üheskoos nad seda teevadki.

Hommikuks on see aga lõhutud. Jälle ja jälle.

Miks keegi seda teeb?

Miks tuleb paha inimese sisse ja sunnib teda lõhkuma?

Mis selle vastu aitab?

Kas kallistus ja hea sõna?

Tiina Laanem on laste-, proosa- ja näitekirjanik, kellelt on varem ilmunud kolm lasteraamatut. Tiina lasteraamatud vaatavad maailma läbi väikese inimese silmade ning tema looming on pälvinud mitmeid tunnustusi.

Tiiu Kitsik on lasteraamatute illustraator, kujundaja ja autor. Ta on illustreerinud ja kirjutanud kümmekond lasteraamatut, millest mitmed on võitnud auhindu ja saanud laste lemmikuteks.

Olen ka mina varem lugenud kolme Tiina Laanemi kirjutatud lasteraamatut: „Mina, Meg ja meie klass“ (2019, Pegasus), „Kollase Kassi Komando“ (2020, Pegasus) ja „Katariina kaaperdab kooli“ (2022, Pegasus).

Seekordne lugu saab alguse ühel hommikul. Peategelane Hugo nuusutab õhku – pannkoogid moosi ja kakaoga! Hugo Mamma ütleb selle maitsva roa kohta ehitajate eine. Üks ehitaja on Hugo, teine on papa. Hugo on kindel, et tal on lahe papa, kuid ta ei tea, kuidas just tema sellise laheda papa sai.

Saame teada, et Hugo papa elab maal. Tal on vuntsid, krussis juuksed ja hambad on tal päris. Osadel vanaisadel on ju sellised hambad, mis tuleb ööseks ära võtta ja veeklaasi panna. Hugo papal nii ei ole.

Hugo papa kätega on imelik asi. Need ei püsi paigal ja ta tahab kogu aeg kätega midagi teha. Papa peab kätele tegevust leidma. Kui ta ei söö ega maga, siis ta ehitab ja parandab. Lööb kuskile naelu või tõmbab välja. Sedasi sai papa valmis maja, kuuri ja garaaži.

Hugo tahaks samuti ehitada, aga temal ei lubata seda teha. Vanemad inimesed arvavad, et ta saeb endal sõrme otsast või lööb haamriga pähe. Hugo on kindel, et midagi sellist ei juhtuks, aga teda ei usuta. Hugo võib papale ainult naelu kätte anda, kuigi Hugo on juba kuueaastane.

Eelmisel päeval oli papa teinud Hugole ettepaneku – poiss võiks ehitada hoopiski liivalossi! Maailma parima liivalossi! See tundus Hugole hea mõte.

Nüüd oligi hommik. Hugo sõi turbokiirusel pannkooke, sest Hugol oli kindel plaan randa mina ja liivalossi ehitada. Rand oli neile lähedal. Hugo võttis kaasa labida ja ämbri, sest neid läheb liivalossi ehitamisel vaja.

Hugo ja papa alustasid liivalossi ehitamist. Nad valisid koha kahe suure kivi vahel, need kaitsevad lossi. Loss pidi olema ka veest kaugemal, et lained teda kätte ei saaks.

Papa läks puu alla istuma ja puhkama. Hugo ehitas ja ehitas. Liivalossil olid kõrged tornid, pikad tornid, kaitsekraav, kiviaed. Maailma parim liivaloss pidi tulema suur ja pirakas. Ühel hetkel arvas papa, et nad võivad järgmisel päeval edasi ehitada, sest kõhud olid sellel päeval juba tühjaks läinud. Hugo oli nõus, aga järgmisel päeval tuleb neil kindlasti tagasi tulla.

Järgmise päeva hommik. Hugo sööb putru ja teeb seda ruttu, sest ta tahab ju ometigi randa minna. Rannas selgus, et liivaloss oli lõhutud. Keegi oli sellele peale hüpanud ja liiva jalaga laiali peksnud … Hugo on õnnetu, pisarad tulevad silma ja ta tahaks nutta …

Papa lohutab Hugot. Tuleb ehitada uus liivaloss. Hugo ja papa ehitavad ja ehitavad, liivaloss kerkib, kuid ka sel päeval tuleb koju minna, et järgmisel päeval tagasi tulla.

Järgmisel hommikul sööb Hugo putru. Seekord ta ei jookse randa, ta longib randa ja süda teeb tukk-tukk-tukk. Ja taaskord on liivaloss lõhtud … Hugo hakkab nutma. Miks tegi keegi nende liivalossi katki!

Papa arvas, et ju neil tuli kuri sisse. Mõnikord ronib kuri pea sisse! Sellise pea, mida keegi ei silita. Sellepärast peabki lastele pai tegema ja neid ka kõvasti kallistama.

Mis Sa arvad, kas Hugo ja papa ehitavad uuesti liivalossi? Kas nad peavad seda mitmel päeval tegema? Kuni ühel päeval? Mis ühel päeval juhtub?

Nendele küsimustele saad vastuse kui selle laheda raamatu läbi loed. Ja olge siis ikka head lapsed, et kuri ei saaks kurja teha …

Piret Jaaks

„Öölaps“

(Pegasus)

Minu emme ei karda pimedust, aga mina kardan väga. Kohe väga-väga, sest pimeduses ei ole ju midagi. Aga emme ütleb, et pimeduses on palju peidus, see tuleb vaid üles leida.

Kui emme viib mu vanamemme vanasse majja ööbima, siis tuleb keset ööd keegi, kes aitab mul pimedusehirmust üle saada.

Raamat „Öölaps“ räägib laste seas väga levinud hirmust – pimeduse kartmisest – ja annab juhise, kuidas näha pimedust kui salapärast seiklust. Lisaks õpetab raamat lastele mitmeid ööga seotud väljendeid ja tutvustab öö-nimelisi tegelasi.

Piret Jaaks on laste-, proosa- ja näitekirjanik ning stsenarist, kellelt on varem ilmunud kolm lasteraamatut. Pireti näidendeid ja lasteraamatuid on tõlgitud enam kui kümnesse keelde ning ta on oma loomingu eest pälvinud mitmeid tunnustusi.

Lumimari on illustreerinud ja kujundanud nii laste kui ka täiskasvanute raamatuid. Tema loomingut iseloomustavad tagasihoidlikud värvipaletid, rahu ja tühjus, mis jätavad vaatajale ruumi mõtlemiseks ja tunnetamiseks.

Mina olen varem lugenud (ja neist ka oma blogis kirjutanud) Piret Jaaksi kahte lasteraamatut – „Härra Maru mustikapood“ (kirjastus Varrak, 2022) ja „Kadunud soki saladus“ (Varrak, 2017) ja need olid igati vahvad ja toredad lasteraamatud, eriti „Härra Maru mustikapood“! Kolmas varem ilmunud lasteraamat Piret Jaaksi sulest kannab pealkirja „Emme draakon“ (Päike ja Pilv, 2019), seda mul lugeda pole õnnestunud.

Uus raamat „Öölaps“ on samuti üks vahva/vajalik lasteraamat, sest jutustab see ju pimeduse kartmisest ja sellest, kuidas hirmust üle saada/üle olla. Meenutan oma lapsepõlve ja oli ka minul teatud vanuses aeg, kui pimedus ja pimeduses tegutsevad „koletised“ hirmutasid. Ma usun, et ma polnud ainus, kes selliseid „hirme“ koges.

Raamatu alguses tõdeb peategelane, et ta ütleb küll, et ei karda pimedust, aga päriselt kardab ta seda väga. Aus ülestunnistus, kas pole. Ja ta lisab, et pimeduses ei ole ju midagi, seepärast on see kõige jubedam asi maailmas. Kui Sa nüüd raamatut edasi loed, siis selgub, et pimeduses on igsasugu asju, mistõttu ei tohiks pimedus üldse mitte hirmus olla.

Peategelane kinnitab, et tema emme ei pelga pimedust üldse. Emmele lausa meeldib öösel üleval olla, sest ta käib öövalves tööl. Kuna emme on öövalves tööl, siis viib ta oma poja, meie peategelase vanamemme juurde ööbima.

Saame lugeda, et vanamemm on väga tore, kuid tema maja on väga vana ja liiga pime. Paljud asjad on vanad, isegi vanamemme koer – Motsa – on väga vana.

Nüüd uurib vanamemm, kas poiss tahab kommi või kakaod? Peategelane ei taha, ta tahab hoopis emmet. Vanamemm uurib edasi, äkki sobiks unejutt? Unejutt sobiks. Peategelane läheb voodisse ja vanamemm võtab riiulist ühe vana raamatu. Selle vahel on kuivanud lill. Kes selle lille raamatu vahele pani?

Vanamemm on kindel, et selle pani öölaps! Kes on see öölaps? Selgub, et öölaps tuleb öösel, kui kuuvalgus aknast sisse paistab. Vanamemm teab seda täpselt. Lisaks sellele on öölaps kõige julgem laps maailmas, sest ta näeb seda, mis pimeduses peidus on.

Öö ongi pime. Keegi krabistab katusel, kusagil on kellegi sammud, vihm krabistab, katusel klobiseb ja keegi sumiseb! Putukad! Meie peategelane tõmbab teki ninani ja paneb silmad kinni.

Ühtäkki läheb kõik valgeks. Aknast paistab kuuvalgus ka keegi itsitab! Keegi ütleb: „Tere!“

See ongi öölaps, kes on üsna peategelase vanune. Meie peategelane kinnitab öölapsele, et ta kardab pimedust, sest pimeduses ei ole midagi. Öölaps pole sellega nõus. Ta võtab poisil käest kinni. Nad otsivad üles need, kes pimeduses peidus on, sest pimedus ongi üks suur peitusemäng! Vahvasti öeldud, on ju nii! Pimedus on suur peitusemäng!

Meie vahva lugu jätkub. Peitusemäng algab. Neid, kes öösel toimetavad, neid on palju – ööliblikad, ööjooksikud, öölased, nahkhiired (nemad viivad meie peategelase ja öölapse lausa lendama!), ööbik, siil, ämblikud (nendega lüüakse üheskoos tantsu) jt. Kõigi nendega saame ka meie tuttavaks.

Loo lõpus juuakse kakaod ja öölaps kinnitab, et … Mida öölaps lubab? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

Hommikul imestab vanamemm, et keegi on öösel kakaod joonud, lausa kaks tassi! Kes võis seda küll teha?

Selline vahva ja imeline lugu nende kaante vahel. Väga sobilikud, imelised ja vahvad on ka illustratsioonid, mille autoriks on Lumimari.

Jaak Juske

„Tartu saladuste mägi. Toomemäe põnevad lood“

(Pegasus)

Tartul on seljataga pikk ja põnev ajalugu. Seal elanud kümned inimpõlved on jätnud maha palju legende ja kummituslugusid. Eriti rohkelt on neid seotud Toomemäega, mida võib kutsuda lausa saladuste ja põnevate lugude mäeks.

Selles raamatus asumegi kaasahaaravale avastusretkele, mille jooksul kuuleb nii legendi Emajõe sünnist, kui ka lugu Toome peidetud varandusest ja selle müstilistest sildadest. Kes pole kursis kahe eksootilise eluka kohtumisega Toomamäel, saab ka seda kuulda! Lisaks kinnimüüritud neiust, kaabuga mehest ja Valgest Daamist. Ning lõpuks, kui veab, siis tutvub ka Tartu Vaimuga!

Jaak Juske sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid põnevaid raamatuid (nii täiskasvanutele kui ka lastele), mis jutustanud meile nt Tallinna ajaloost. Meenutan siinkohal eelmisel aastal ilmunud raamatut „Tallinna vanalinna kõhedad kummituslood“ (kirjastus Pegasus, see vahva raamat tunnistati Rahva Raamatu parimaks eesti autori laste- või noorteraamatuks 2023. aastal!), kuid ka raamatuid „800 aastat lugusid Tallinnast“ (Pegasus, 2020) ja „Sada põnevat lugu Tallinnast“ (Pegasus, 2016/2018). Jaak Juske on kirjutanud raamatuid ka Tartu, Narva, Pärnu, Eesti ja Venemaa ajaloost, kuid ka Härjapea jõe saladusest, ja mitmeid ägedaid lasteraamatuid, mis ilmusid raamatusarjas „Isa põnevad unejutud ajaloost“.

Jaak Juske kirjutatud uus raamat viib lugeja Tartusse ja võib öelda, et ka seda raamatut võivad lugeda lapsed, noored ja täiskasvanud. On ju raamatus palju huvitavaid ja põnevaid fakte ja teadmisi ning osades peatükkides toimetavad ka kummitused!

Raamatus on kokku 16 peatükki, neist esimene on sissejuhatus „Tuhat aastat lugusid“.

Jaak Juske tõdeb raamatu alguses, et Eesti suuruselt teisel linnal Tartul on seljataga pikk ja põnev ajalugu. Tartus elanud kümned inimpõlved on jätnud maha palju legende ja kummituslugusid. Eriti rohkesti on neid kogunenud Toomemäele, mida võib lausa saladuste ja põnevate lugude mäeks kutsuda.

Jaak Juske jätkab ja tõdeb, et nüüdse Tartu kandis Emajõe ürgorus ja selle nõlvadel on elatud aastatuhandeid. Linna saatust on määranud asumine oluliste kaubateede ääres.

Linnas jalutades leiab jälgi viimase kaheksa sajandi ehitusmeistrite tööst. Sissejuhatuses peatub autor veel ka Tarbatu muinaslinnuse vallutamisel Toomemäel 1030. aastal, seda tegid Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa väed, seda aastat loetakse ja Tartu esmamainimiseks kirjalikes allikates. 1061. aastal vallutasid eestlased Tartu tagasi.

Saame lugeda Tartu linnuse langemisest sakslaste kätte 1224. aastal, loeme sellestki, et linnana on Tartut esimest korda mainitud 1262. aastal.

Sissejuhatuses on juttu veel ka Liivi sõjast, Tartu langemisest Vene ja Poola võimu alla, kuid ka rootslased olid Tartust „huvitatud“.

Sissejuhatuse on veel mitmeid ja mitmeid märgusõnu: Tartu luterlik gümnaasium ja 1630. aasta, Academica Gustaviana, Põhjasõda, Tartu Ülikool, Vanemuise Selts, esimene laulupidu Tartus 1869. aastal, Tartu raudtee ja aasta 1876, venestamine – Tartu muutus Dorpati nime alt hoopis Jurjeviks, Jaan Tõnisson ja Postimees jpm.

Sissejuhatusele järgneb peatükk „Legend Emajõe sünnist“. Loeme, et pärast viimast jääaega uuristasid toonased suured vetevood laia jõeoru, mille kallastel ja nõlvadel Tartu täna asub. Nii on merepinnast 67 meetrini ulatuv Toomemägi looduslik neemkõrgendik Emajõe ürgoru paremal kaldal. Vanarahvas on pajatanud Emajõe-linna olulise sümboli süüniloost lugu, milles tuleb mängu ka Vanemuine – pika halli habeme ja kandlega taat, kes andis käsu loomadele kaevata jõgi, et valitseja saaks selle kaldal elada. Tööst võtsid osa jänes, rebane, mutt, mäger ja karu … kui loomad olid tööga hakkama saanud, kallas Vanemuine kuldse kulbiga jõesängi vee ning määras, kuhupoole see voolama hakkab. Nii oligi Emajõgi sündinud.

Seejärel peatub autor Toomel praeguse tähetorni kohal asunud Ugandi muinasmaakonna ühel olulisemal linnusel. Tartu (Tharbatu, Tarbatu) oli Otepää linnuse kõrval muistse Ugandi maakonna üks võimsamaid kantse. On arvatud, et muinasajal võis olla Toomel ka eestlaste püha hiis.

Peatükis „Toomemäe kadunud maailm“ meenutab autor Toomemäel asunud Tartu piiskopilossi, püssirohukeldrit, Eesti keskaja suurimat pühakoda toomkirikut, surnuaeda ja toomhärrade majasid. Jaak Juske kinnitab, et keskaegne Toomemägi meenutas paljuski Talinna tihedalt hoonestatud Toompead. Suur vahe on aga selles, et kui Tallinnas kasutati ehituskivina paekivi, siis Tartus peamiselt tellist ja maakivi. Juttu on ka Karl IX, Karl X Gustavi ja Gustav II Adolfi bastionitest.

Järgmistes peatükkides saame lugeda kahe eksootilise eluka (kaamel ja kalkun) kohtumisest Toomel, tähetornist ja Eesti lipust. Autor meenutab maailmakuulsaid teadlasi, kes tähetorni seotud: Friedrich Georg Wilhelm Struve, Johann Heinrich Mädler, Thomas Clausen, Peter Carl Ludwig Schwartz jpt. Aastatel 1919-1948 oli tähetorni direktoriks esimese eestlasena Taavet Rootsmäe, sel perioodil tegutses tähetorni juures ka tuntud astronoom Ernst Öpik.

1924 ilmus Tartu tähetorni kalendri esimene number. 1964. aastal valmis Tartu lähedal Tõraveres lõpuks uus observatoorium ning astronoomid kolisid sinna üle. Tähetorni jäi ainsa astronoomina Hugo Raudsaar, kes jätkas asteroidide ja komeetide vaatlusi. Viimane teaduslik vaatlus tehti tähetornis 1985. aastal, kui määrati Halley komeedi positsioon.

Seejärel on juttu toomkirikust ja sellest, miks see varemetes on, kuid ka kinnimüüritud neiust ja Toome varandusest, mängu tulevad kummitused – kaabuga mees; hinged, kes ei saa rahu vanades kliinikutes; Tartu Valgest Daamist aadressil Juhan Liivi tänav 4; roheliste pükstega mehest Jakobi 34 majas ja tema koputusest õlale; Vanemuise tänavas kummitavast Lillast Daamist jpt.

Loeme ka Toome sildadest (Inglisild ja Kuradisild), Musumäest ja Õhkamise sillakesest, küngastest ja mälestusmärkidest (Kristjan Jaak Peterson, Villem Reiman, Friedrich Robert Faehlmann, Karl Ernst von Baer, Ernst Bergmann, Friedrich Georg Wilhelm Struve, Johan Skytte jpt); Kassitoome orgudest ja kuplitest.

Raamatu viimane peatükk peatub Tartu vaimul. Saame lugeda, et see mõiste kujunes välja 1930. aastatel, mil Eesti toonase autoritaarse liidri Konstantin Pätsiga vastasseisu sattunud Jaan Tõnissoni selja taha koondus demokraatlikult meelestatud Tartu vaimueliit.

Tänapäeval tähistab Tartu vaim kogu seda salapärast ja veidi müstilist hingust, mille on linnale loonud tema kunstnike ja kirjanike, ülikooli õppejõudude ja üliõpilaste ümber koondunud hea aura. Ilma ülikoolita poleks Tartu see, mis ta on.

Jaak Juske kirjutatud põneva ja väga huvitava Tartu-raamatu vahvad ja suurepärased pildid on joonistanud Andres Varustin, nii nagu ka eelpool mainitud Tallinna vanalinna kõhedate kummituslugue raamatusse.