Beate Dölling


„Ainult üle minu laiba“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Lila elab koos vanaemaga otse juuksurisalongi peal, mis on palju enamat kui koht, kus saab lasta juukseid lõigata. Seal käib koos terve linnaosa, et kuulujutte rääkida, naerda ja tantsida. Aga kõik see sattus löögi alla, kui Roosad korraga linnas laiutama hakkasid, ja äkitselt luges ainult see, kui palju kellelgi on laike ja jälgijaid. Aga vanaema Traudel seisab sellele vastu – ta ei lase ometi mingil läikima löödud vihvide hordil ennast verest välja lüüa!

Kuid siis kukub Lila maailm kokku: vanaema olla mingis õnnetuses elu kaotanud! Ja Lila peab jagelema Roosadega, kes proovivad kõikide vahenditega vanaema juuksurisalongile küüsi taha saada. Oma parimate sõprade abiga saab Lila sellele kohutavale ebaõiglusele jälile.

 

Beate Dölling on saksa ajakirjanik ja lastekirjanik, kes kirjutanud aastate jooksul mitmeid ja mitmeid laste- ja noorteraamatuid.

Ta sündis 1961. aastal Osnabrückis. 1982 kolis ta Berliini ja alustas õpinguid. Aastail 1988 – 2001 töötas ta raadioajakirjanikuna Berliinis, näiteks Deutschlandradio Kulturis, kus tal oli võimalik teha palju ka lastesaateid.

Lisaks tegi ta kirjandus-, kultuuri- ja muusikalugusid, mida esitati paljudes teisteski raadiojaamades, nt NDR, HR, Radio Bremen ja SFB.

Aastate jooksul on Beate Dölling kirjutanud artikleid paljudele ajalehtedele ja ajakirjadele, näiteks Der Tagesspiegel ja Süddeutsche Zeitung. Ta on olnud lektor täiskasvanute koolituskeskustes ning ta olnud mitmete algkoolide ja keskkoolide kirjutamise töötubade juht. Loovkirjutamist on ta õpetanud ka õpetajatele ja juristidele.

 

Esimesed tema kirjutatud laste- ja noorteraamatud ilmusid 2000. aastate alguses (2003 ja 2004). „Ainult üle minu laiba“ („Nur über meine Leiche“) ilmus algupäraselt 2022. aastal.

 

Igati kaasahaaravat lasteraamatut alustab proloog „Väike eelmäng“, milles saame tuttavaks selle loo antikangelase Peggy Plumpiga, kes istus sätendaval režissööritoolil ja heitis oma vesinikblondid pikad juuksed üle pea. Tema juures oli ka abiline, neiu nimega Gerdi, kes oli saanud „Mega-Show“ eelvalikust läbi, ta oli ülejäänud 150 kandidaadi seas läbi löönud.

 

Saame lugeda, et Peggy Plump oli säravaima naeratusega naine, kes polnud pelgalt kõige kaunim naine kogu maal, ta oli ka kõige rikkam, miljonite jälgijatega. Tal oli oma saade „Mega-Show“. Peggy Plump oli Roosade juht ja neil oli palju ja veel rohkem ilusalonge.

 

Peggy Pump oli pahane (tige!), sest Liiliate tänava asi oli teda ka sel päeval välja vihastanud. Tal ei olnud õnnestunud seni sinna veel ühtegi oma salongiketi filiaali rajada ja polnud ühtegi linnaosa, kus Roosade sooduspakkumisi oleks kasutatud vähem kui seal. Tal ei olnud läinud korda üle võtta isegi selle Trampija-Gerdi korterit, kuigi see seisis sestpeale, kui tüdruku ema hullarisse pandi, nüüd ju sama hästi kui tühjana. Peggy Plump oli kindel, et selle taga oli jälle see Edeltraud Locke Edeltraudi juuksurisalongist … Edeltraud keeras terve linnaosa üles ja Peggy Plump ei teadnud, kuidas ta seda tegi. Hoolimata sellest, et Roosade käsutuses olid kõige moodsamad pealtkuulamis- ja spioneerimisvahendid.

 

Esimeses peatükis saame tuttavaks 10. aastase Lilaga. Saame teada, et tal on ka sama vanad sõbrad Shari ja Doki, ja ka sissejuhatuses toimetanud 13. aastane Gerdi oli nende sõber, kes nüüd oli kampa löönud Roosadega.

 

Lila sõitis jalgrattaga kooli. Ta hilines, õpetaja, proua Stampfmeier oli pahane, kuid ka tema kuulus Roosade hulka. Õpetaja kutsus Lila tahvli ette, tal tuli lahendada meeletult keerulist matemaatikaülesannet …

Siinkohal meenutas Lila aega oma vanaemaga maal, kuid nüüd oli vanaemal Liilate tänaval juuksurisalong. Roosade kogukond tungis aina edasi ja tahtis oma salongiketiga ka Liiliate tänava endale vallutada, aga vanaema oli alati andnud endast kõik, et Roosasid tagasi tõrjuda. Ja edukalt. Vanaema korraldas Roosade-vastaseid meeleavaldusi. Vanaema oli alati ütelnud, et tema salongi ei saa Roosad mitte kunagi, ainult üle tema laiba! Lila oli oma mässumeelse vanaema üle uhke.

 

Pärast kooli sõitis Lila koju. Talle sõitis vstu üks kiirabiauto. Kas midagi oli vanaemaga juhtunud? Lila nägi juba eemalt juuksurisalongi ees seisvaid inimesi. Seal oli ka Lila sõbra Doki isa Deniz, kes tõdes, et Lila vanaemal oli juhtunud õnnetus. Ta viidi otse haiglasse!

Mis oli vanaemaga juhtunud? Selgus, et ta oli oma salongi ees auto alla jäänud!

 

Üheskoos helistati haiglasse, kust kinnitati, et vanaema oli surnud teel haiglasse … kas sedavõrd kurb ongi selle loo algus? Või on siin mõningaid „nüansse“? Neid, mis seotud mässumeelse vanaema ja Roosadega?

 

Lila sõbanna Shari ema Jada sõidutab tüdruku haiglasse, kus kinnitatakse, et proua Locke suri raskete vigastuste tagajärjel ja tema surnukeha on teel matusebüroosse. Hiljem said Lila ja Jada teada, et matusebüroos oli vanaema surnukeha viivitamatult kremeerinud, ja kui Lila ja Jada kohale jõudsid, oli vanema juba urnis. Järgmisel päeval oli urn juba ka maha maetud!

 

Seejärel ründavad Roosade advokaadid Lilat, sooviga saada endale vanaema juuksurisalong. Õnneks oli Lilale abiks Shari ema Jada, kes oli ametilt advokaat. Roosadel oli mitmeid mõjusaid väiteid – kas vanaemal oli tehtud testament, kas Lila oli ikka kadunukese bioloogiline lapselaps, kas Lilale leitakse eestkostja, kas tuleb keegi noorsooametist? Aga äkki olid Roosad ka noorsooameti üle võtnud?

Shari ema Jada kinnitas, et ta lapsendab Lila, kuid kas ka sellest oleks abi?

 

Edasi saame osa peietest, mis peeti vanaema juuksurisalongis. Seal oli vanu hipisid, punakaritest vanaisasid, klanitud ökohipstereid, perekondi, lapsi ja noori, musti, valgeid, poolvalgeid ja poolmusti. Kõik, kes olid olnud vanaema juuksurisalongi kliendid, kellele oli vanaema meeldinud.

 

Lila kolis pärast seda elama Shari juurde. Tüdruk võttis kaasa ka vanaema koera Schnute. Lila meenutas taaskord oma vanaema – Lila silma ette kerkis pildike, kuidas vanaema rõõmsameelselt salongis ringi tuiskas ja oli täiesti oma elemendis. Tal oli kõigi ärakuulamiseks aega. Vanaema korraldas kõike, ükskõik kui vana sa olid. Põhimõtteliselt pidas ta üleval ju üht sotsiaalvõrgustikku. Aga teda ei olnud ühelgi digiplatvormil. Nutitelefonigi sai ta alles hiljaaegu, kuid ta ei kasutanud seda peaaegu kunagi.

Seejärel nägi Lila und, kummalist und. Ta nägi järve keskel asuval saarel vanaema, ühel hetkel hakkas vanaema Lilast eemale triivima ja muutus järjest väiksemaks. Vanaema hüüdis Lilale, et tüdruk tema pärast ei muretseks, sest tal läheb hästi!

 

Lila ärkas ja otsustas minna vanaema salongi. Lila mõtiskles salongis – kas tõesti oli vanaema oma koerakese, Schnute, luku taha pannud, kui oli välja läinud? Aga kui vanaema aias lilli kastis, võttis ta koera ju tavaliselt kaasa?

 

Salongi tuli ka üks tumedate juustega naine, kes oli olnud vanaema klient. Naisterahvast kutsuti Kassiks. Kass uuris Lilalt, kas vanaema oli talle ühest saladusest rääkinud, kas Lila oli selle saladuse juba avastanud? Lila ei teadnud saladusest midagi?

Kas see võis olla sahvris kinnises seinakapis?

Kass uuris, kas märgusõna siuh-säuh ütles Lilale midagi?

Lila ei teadnud ka sellest midagi …

 

Salongi tulid ka Doki ja Shari. Proua Kass näitas lastele, kuidas Lila vanaema Liiliate tänava ja kogukonna teiste salongide, kaupluste ja muude firmadega ühendust pidas. Nendega, kes ei olnud veel Roosadega liitunud. Vanaema salongi suured juukseföönid olid abiks omavahelisel suhtlemisel, lisaks oli sahvris veel üks seadeldis, millel oli ka helipult ja seegi aitas vanaemal teistega suhelda. Föönivõrgustik! Ja see oligi see, mida Roosad kangesti otsisid ja jahtisid!

 

Nüüd saame teada seda, et Lila vanaema on elus. Peggy Plump hoidis teda vangis oma uhkes tormajas ehk Tornis. Kohas, kust Plump jälgis tervet elu, mis teda ümbritses, jälgis ja jagas korraldusi, kui miski teda „häiris“.

 

Kuna ma olen jälle pikalt jutustama jäänud, siis püüan teha lühemalt. Lila leidis vanaema toas sahtlist testamendi. Vanaema jättis kogu oma vara ja asjad Lilale, oma lapselapsele, sealhulgas ka oma juuksurisalongi, kus keelati igasuguste muudatuste tegemine. Testamendist oleks Lilale kindlasti abi, kui lahti oli see, kas Jadast saaks tema hooldaja?

 

Ja veel. Lila hakkabki juhtima koos Doki ja Shariga vanaema loodud föönivõrgustikku. Teised on sellega nõus, sest nende hulka ongi vaja noori tegijaid. Saame osa ka „Mega-Show“ suurest avasaatest, millest võttis osa ka Gerdi, kes pääseski järgmisesse saatesse.

 

Peggy Plump saatis Gerdi tagasi Liililate tänavale, oma koju. Plumpi luurajad on toonud temani info, et proua Locke juuksurisalongis toimub kogukonna koosolek … Plump tahab teada, millest seal räägitakse, mistõttu peab just Gerdi minema infot koguma.

Enne, kui Gerdi Plumpi uhkest Tornist minema pääses, kohtus ta proua Lockega, Lila vanaemaga, kes oli ju ometigi elus! Ta toimetas Plumpi koertega. Gerdi ja proua Locke rääkisid, ja vanaema kinnitas, et teda hoitakse vangis!

 

Gerdi jõudiski oma koju. See üllatas Lilat, Sharit ja Dokit. Oli ju Gerdi elama asunud Plumpi Torni ja pääsenud edasi järgmisesse „Mega-Show“ saatesse!

Nüüd rääkis Gerdi Lilale ja tema sõpradele hoopis sellest … millest? Selle jätan Sulle endale lugeda. Kas teised Gerdi juttu uskusid? Sellegi jätan Sulle lugeda.

 

Ja veel. Nüüd sai kellestki topeltagnt! Kellest?

 

Gerdi sai teada olulisi asju ka oma ema kohta, kelle Plump oli saatnud hullumajja.

 

Meie peategelastele tuleb appi veel ka üks noor arst – Pieter Hamm ehk Roosade juures tuntud kui Tiger Joe. Temagi oli osalenud „Mega-Show“´s, kuid esimeses saates välja langenud. Miks Tiger Joe otsustas vanaema ja tema sõpru aidata? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

 

Raamatu lõpus lähevad sündmused vägagi põnevaks, sest Lila, Shari, Doki ja paljud teised föönivõrgustiku liikmed otsustavad minna Torni, et vanaema päästa. Samal ajal üritab vanaema koos Tiger Joe´ga Tornist põgeneda!

Kas päästeoperatsioon/põgenemine õnnestuvad või on Peggy Plumpil midagi veel varuks?

 

Selline lugu nende kaante vahel. Igati põnev ja kaasahaarav, veidi ka humoorikas, ja kindlasti on oluline see, kui kogukond (sõbrad!) kokku hoiavad, siis võivad asjad igati hästi minna!

 

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Tine Schulz.