Georges Simenon „Komissar Maigret. Proua Maigret’ sõbratar“ (Pegasus)

Kriminaalpolitseile saadetud anonüümkiri vihjab, et raamatuköitja Steuvelsi kodus Turenne´i tänaval on toimunud jõhker mõrv. Asitõendeid on napilt, ei masenduses komissar Maigret ega ta meeskond suuda õieti midagi tõestada, süüaluse noor advokaat Liotard aga ründab ajaleheartiklites politseid ja isiklikult Maigret´d. Romaanis etendab tähtsat rolli Maigret´ sümpaatne ja intelligentne abikaasa, kes tänu uskumatutele juhustele ja oma naiselikule taiplikkusele juhib juurdluse veel ühe, esimesega seotud kuriteo jälgedele. Selles keerukas loos võime taas imetleda komissar Maigret´ kannatlikku, empaatilist, lihtsate inimeste elukäiku süüvivat uurimismeetodit, mis vajadusel võtab appi ka mõne „sõjakavaluse“.

Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse isaks nimetatud George Simenon (1903–1989) on kirjutanud üle 400 teose, mis on tõlgitud umbes 50 keelde ja müüdud kogu maailmas üle 600 miljoni eksemplari. Simenoni loodud politseikomissar Jules Maigret on üks maailma tuntumaid detektiive, kellest on aastatel 1931–1972 avaldatud 75 romaani ja 28 lühijuttu. „Proua Maigret’ sõbratar“ (1950) ilmub eesti keeles esimest korda.

„L'Amie de Madame Maigret“ („Proua Maigret’ sõbratar) on Georges Simenoni detektiivromaan, mille avaldas Presses de la Cité 1950. aastal. Seda romaani kirjutas Simenon 1949. aastal Carmel-by-the-Sea's (Californias), umbes 8900 km kaugusel Pariisist, kus tegevus toimub.

Simenon viib ka selles loos oma lugeja toonasesse Pariisi, pealinna pubidesse, kõrtsidesse, hotellidesse, tänavatele (neid tänavaid on selleski loos päris mitmeid), igasugu urgastesse, ja ka nooblimatesse paikadesse.

Lisaks sellele on selles loos ka palju igasugu tegelasi – peategelased, kurjamid, politseinikud ja uurijad, kohtunik Dossin, ülbe ja enesekindel noor advokaat Liotard, ebameeldiv eradetektiiv Alfonsi, kes töötab noore advokaadi heaks, noor inspektor Lapointe (tema on üks, kes alguses asjad untsu keerab, sest lobiseb liiga palju oma õele, kes omakorda lobiseb oma elukaaslasele, kes omakorda ..., raamatu lõpus usaldab Maigret noort inspektorit, kes leiab üles vägagi olulise tõendi), tavalised inimesed (kingsepp, majahoidja), kellel kõigil on põnevaid teooriaid, nägemusi, arvamusi, kuid ei ole oskust asju omavahel siduda jpt. Simenon oskab edasi anda toonast elu ja inimesi ning inimsuhteid.

Vaatamata sellele, et raamat ilmus üle 70. aasta tagasi, on seda põnev lugeda ka täna. On ju Georges Simenon krimikirjanduse suurmeister, kes suudab lugejat „hoida“ põnevuses ja teadmatuses kuni raamatu viimaste lehekülgedeni. Lisaks on ka komissar Maigret krimikirjanduse „suurkuju“, kellel on omad moodused kuritegude lahendamiseks, ta käib, uurib, küsitleb, kuulab üle, ja ei anna mitte kunagi alla. Selles loos on talle abiks ka tema abikaasa, kes samuti oskab asju märgata ja järeldusi teha.

12. märtsil läks proua Maigret Anvers’i platsile oma hambaarsti juurde, kohtumisaega oodates leiab ta platsil pingilt noore naise ja kaheaastase lapse, kellega ta on harjunud samasse kohta tulles kohtuma. Sel päeval usaldas noor naine lapse "üheks minutiks" proua Maigret’ kätte, kuid ta tuli taksoga tagasi alles kaks tundi hiljem ja viis lapse ilma täiendavate selgitusteta minema.

Esialgu ei tundu see olevat oluline seik, kuid iga leheküljega edasi, hakkab tunduma, et selles kummalises noore naise „kadumises“ on miskit olulist ...

Proua Maigret jutustas selle kummalise loo ka oma abikaasale, kuna ei jõudnud ta sel päeval ju isegi mitte hambaarstile. Maigret’l endal oli samal ajal käsil ka üks üsnagi kummaline juhtum: Turenne'i raamatuköitekojas leiti keskkütteahjust kaks inimhammast. Maigret’ lauale oli jõudnud anonüümkiri, milles vihjati, et köitekoja keskkütteahjus võidi põletada laipa!

21. veebruaril oligi politsei teinud anonüümkirja alusel haarangu raamatuköitja Frans Steuvelsi (rahvuselt flaam, kes oli asunud Prantsusmaale elama 25 aastat tagasi) koju Turenne’i tänaval. Juba samal õhtul oli Maigret palunud Steuvels vahistada, sest raamatuköitja küttekehast leiti tõepoolest kaks inimhammast. Streuvels eitab igasugust kuritegu, hoolimata teatud ülekaalukatest faktidest - salapärase kohvri kadumine, ja tema riidekapis olnud vereplekiline sinine ülikond, mis Steuvelsi sõnul ei ole tema oma, kuid on see ju ikkagi tema riidekapis! Kuidas ülikond sinna sai? Seda Streuvels ei tea või ei taha teada ...

Seekord hakkas juhtumit tähelepanelikult jälgima ajakirjandus, selle „tähelepanu“ eest hoolitses noor ja ülbe advokaat Philippe Liotard, kellele tegi tööd ka eelpool mainitud eradetektiiv Alfonsi, kellega on ka Maigret’l kokkupuuteid, ja need ei ole sugugi mitte sõbralikud, sest tundub, et Alfonsi jägib Maigret’d, käib komissari jälgedes.

Maigret’l ongi esialgu üsna raske, sest pole ju teada, kas keskkütteahjus ikkagi oli olnud laip. Ja juhul, kui oli, siis kelle oma. Kas raamatuköitja räägib tõtt või ei tea ta tõepoolest mitte midagi või teab, aga ei julge tunnistada (tegelikult on vist üsna hea, et Streuvels on vahi all, sest vastasel juhul võiks ta olla tunnistaja, kelle peaks ka ju vaigistama ...). Mängus on ka raamatuköitja abikaasa Fernande, kellel on omad teooriad, kuid hiljem on ka temast abi Maigret’le, kes suudab juhtumi ajatelje paika panna.

Kuna ajakirjandus oli valvas, „peavalu“ tegi ka noor advokaat, siis pidi Maigret rakendama kõik politseijõud, kõik oma töökaaslased. Seetõttu oli Maigret’l palju igasugu infot, killukesi ja vihjeid, kuid ta ei suutnud esialgu sellest kõigest olulist pilti kokku panna, seetõttu hakkas ta ikkagi ise käima mööda Pariisi tänavaid, baare, restorane, hotelle, et saada vihjeid, millest võiks miskit välja kooruda. Ta käis Turenne’i tänaval, selle lähiümbruses, kohtus tavaliste inimestega, kes äkki olid ikkagi midagi näinud, mis uurimisele abiks oleks.

Ühel hetkel oli Maigret’l selge, et tema abikaasa juhtum Anvers’i platsil on seotud Turenne’i tänava juhtumiga. Abiks oli ka Maigret’ naine, kes uuris iseseisvalt välja, kust oli ostetud noore naise kübar, ja kes selleks ostjaks oli. Lapse paariks tunniks Maigret’ abikaasa kätte „unustanud“ noor naine oli Gloria Lotti, hiljuti Claridge'i hotellist kadunud rikka itaalia lesknaise, krahvinna Panetti abiline.

Maigret sai teada, et Gloria elas koos salapärase Levine'iga, seiklejaga, kes omakorda oli tuttav rikka krahvinna väimehe Krynkeriga, ja ka kellegi Alfred Mossiga alias Peetersiga, kes hiljem osutus olevat ka raamatuköitja vend, endine tsirkuseartist, akrobaat ja lihtsalt elumees ning pätt ... Alfred Moss oli salaja kohtunud oma vennaga (sellest oli teadlik ka raamatuköitja abikaasa), ja üheskoos oli tehtud igasugu pättusi (mängus olid võltsitud dokumendid, passid).

Loo lõpus on Maigret’l ja ka lugejal selge, kuidas on omavahel seotud raamatuköitja Streuvels, tema vend Alfred Moss, salapärane kaabakas Levine (loo lõpus saame teada ka tema tõelise nime), krahvinna Panetti, tema väimees Krynker ja Gloria Lotti. Saame teada, et mängus olidki võltsitud passid, kuid ka krahvinna hinnalised ehted. Saame teada, kuhu „kadus“ krahvinna, samuti seda, kelle hambad leiti raamatuköitja keskkütteahjust, kelle verine ülikond oli kapis, kuhu kadus salapärane kohver, mida uurimise alguses oli noor inspektor Lapointe näinud. Lisaks veel ka see, millist rolli selles loos kehastasid noor advokaat ja eradetektiiv Alfonsi.

Ja uskuge mind, kui vahepeal on tunne, et Maigret’l hakkavad asjad käest minema (eriti siis, kui ajakirjanduses ilmuvad artiklid, milles noor advokaar Maigret’d halvustab ja tema uurimismeetodeid maha teeb), siis on see vägagi eksitav tunne. Komissar Maigret on klass omaette ka selles loos, ja kui raamatu lõpuni loed, siis saad aru, millest räägin ...


Susanna Isern „Inspektor Kroku emotsioonimeeter. Tunne ära, mõõda ja juhi oma emotsioone“ (Vesta/Ühinenud Ajakirjad)

Emotsioonid on meie elu tähtis ja vajalik osa. Tänu emotsioonidele suudame toime tulla igasugustes olukordades. Emotsioonid aitavad meil probleeme lahendada, ohtlikke olukordi vältida ja abi küsida ning innustavad uusi asju proovima. Seega aitavad emotsioonid meil ümbritseva maailmaga paremini suhestuda ja endast paremini aru saada.

Inspektor Kroku, kuulus detektiiv Metsakülast, on emotsioonide asjatundja, ja jagab oma teadmisi, kasutades selleks juhtumeid, mille ta on lahendanud. Teda aitavad emid, tegelased, kes esindavad emotsioone. Nad tutvustavad ennast ja räägivad, kuidas nad end tunnevad.

Üks inspektor Kroku leiutistest, emotsioonimeeter, aitab emotsioone ära tunda ja mõõta. Emotsioonide tundmaõppimine koos inspektor Kroku emotsioonimeetri ja emidega on vahva! Nii on emotsioonide tuvastamine, mõõtmine ja reguleerimine lõbus ja lihtne.

Keeruta emotsioonimeetrit ja põnev retk emotsioonide maailma võib alata!

Ma olen üsna sageli kuulnud lastevanematelt, kellel kodus kasvavad väikesed lapsed, et oleks vaja rohkem raamatuid, mis räägiks lastele arusaadavalt igasugu emotsioonidest.

Emotsioonidest, mis saadavad meid terve elu, ja paljud neist saavad alguse meie esimestest kogemustest lapsepõlves. „Inspektor Kroku emotsioonimeeter“ just selline raamat on, mis üritab lastele ja miks mitte ka lastevanematele selgeks teha erinevaid emotsioone, ja kuidas nendega hakkama saada. Raamatus on palju huvitavaid näiteid olukordadest ja sündmustest, miks teatud emotsioonid tekkivad, ja kuidas nende emotsioonidega hakkama saada.

Raamatu autor, Susanna Isern on psühholoog, kes on kirjutanud üle 70. lasteraamatu, mis on tõlgitud enam kui kümnesse keelde. Mõni tema raamat õpetab lastele põhiteadmisi emotsioonide, enesekindluse ja õppimise kohta, nagu tema populaarne emotsioonide käsiraamat „Inspektor Kroku emotsioonimeeter“.

Väga lahedad illustratsioonid on raamatusse joonistanud Monica Carretero. Hispaanlanna on kokku illustreerinud üle 60. raamatu ning neid on ilmunud Euroopas, Ameerikas, Austraalias ja Hiinas.

Raamatu sissejuhatus räägitakse meile emotsioonidest, mis on meie elu tähtis ja avajalik osa. Tänu emotsioonidele suudame toime tulla igasugustes olukordades, mis elus ette tulevad. Emotsioonid aitavad meil probleeme lahendada, ohtlikke olukordi vältida ja abi küsida ning innustavad meid uusi asju proovima.

Kui emotsioonid kulgevad nii nagu vaja, siis toimib kõik suurepäraselt. Asjad lähevad viltu aga siis, kui emotsioonid meile vingerpussi mängivad. See võib juhtuda, kui nad ilmuvad siis, kui ei tohiks või kui nad on liiga tugevad või kestavad liiga kaua.

Just seetõttu on väga oluline juba väikesest peale arendada emotsionaalset intelligentsust. See aitab meil õppida oskusi, mille abil oma emotsioonidest aru saada.

Seejärel tutvustatakse meile ka tegelasi, kes lugejale selles raamatus abiks on. Inspektor Kroku on kuulus detektiiv Metsakülast. Ta on emotsioonide asjatundja, kes jagab lugejaga oma teadmisi, kasutades selleks juhtumeid, mille ta on lahendanud.

Emid on tegelased, kes esindavad emotsioone. Nad tutvustavad ennast ja räägivad, kuidas nad end tunnevad. Emotsioonimeeter on üks inspektor Kroku leiutistest, mis aitab lugejal emotsioone ära tunda ja mõõta.

Seejärel saame lugeda Kroku salapärastest pisaratest, sest kui Kroku väike oli, nuttis ta kogu aeg. Hommikul, lõunal ja õhtul ... Kõik uurisid, miks Kroku nutab, kuid ta ei osanud neile vastata. Ühel päeval tuli Kroku perele külla väga vana ja tark kilpkonn. Tema oli kindel, et Kroku ei pea sellele küsimusele vastust leidma, sest krokodillid nutavad alati ilma põhjuseta ja selliseid pisaraid kutsutakse „krokodillipisarateks“.

Kroku ei leppinud kilpkonna lohutavate sõnadega. Ta tahtis oma nutmise põhjust teada saada, niisiis küsis ta üha rohkem ja rohkem küsimusi. Ta mõtles ka selle üle, miks mõni loom kogu aeg hullumeelselt naerab, miks mõni öösel väriseb, ehkki õues on kuum, või miks mõni järsku röökima hakkab ja näost tulipunaseks läheb.

Inspektor Kroku hakkas kõiki Metsaküla elanikke jälgima ja lähemalt uurima. Ta pani asjad märkmikusse kirja. Väikesest Krokust sai inspektor Kroku, kuulus detektiiv, kes keskendus oma töös emotsioonidele. Ja kui Metsaküla elanikud ei saanud aru, mis lahti on, kutsusid nad Kroku asja lähemalt uurima.

Nüüd saame tuttavaks emidega, kes jutustavad meile igasuguseid asju emotsioonide kohta. Juhhei – rõõm, Kõhedik – hirm, Nuuks – kurbus, Härra Mina-Mina – armukadedus, Punapõsk – häbelikkus, Härra Annasiia – kadedus, Ohhoo – üllatus, Kortskulm – viha, Öäk – vastikus ja Kullake – armastus.

Järgmine peatükk on sellest, mis on emotsioon. Raamatu autor tõdeb, et emotsioon on protsess, mis käivitub siis, kui satume olukorda, mis tekitab kehas muutuse. Me kogeme seda muutust kas meeldivana (hea asjana) või ebameeldivana (ohtliku või ähvadavana). Mõlemal juhul tekitab emotsioon meie kehas reaktsioone või füüsilisi muutusi, mille eesmärgiks on olukorda kontrollida.

Seejärel vaadatakse ühte näidet emotsioonist. Ma ei hakka seda Sulle lahti kirjutama, kuid siin on juttu olukorrast, selle tõlgendusest, mis omakorda tekitab emotsiooni ja seejärel hakkame me mingil kindlal moel käituma.

Ja jõuame inspektor Kroku juhtumini nr 0 – „Preilie Hirvekese kadumine“. Nagu ma eelpool mainisin, siis ei hakka ma neid juhtumeid ümber jutustama, sest oluline on ise nendest lugeda, sest juhtumid on olulised ja panevad aluse teatud kindlale emotsioonile. Esimeses juhtumis on mängus preile Hirveke, kes jookseb mesilaste eest ära. Emotsioon, mida preili Hirveke tundis oli hirm.

Järgmises peatükis räägitakse meile reaktsioonidest ja kehalistest muutustest, sest kui tunneme emotsiooni, siis meie keha muutub, midagi meie sees liigub. See seesmine liikumine võib tekitada kehas füüsilisi reakstioone ja muutusi, mis sõltuvad sellest, millist emotsiooni me tunneme, millist olukorda kogeme ja milline on meie iseloom. Selles peatükis loeme laienenud pupillidest, kahvatust jumest, pekslevast südamest, kiirest hingamisest, värisemisest, higistamisest, püstistest ihukarvadest, haigutamisest, köhimisest, ohkamisest, kogelemisest, sügelemisest, punastamisest, kõhuvalust, nutmisest, rahututest jalgadest, aevastamisest.

Edasi saame tuttavaks inspektor Kroku detektiivikohvriga, milles on märkmik, kõrge resolutsiooniga fotoaparaat, elektrooniline sõrmkübar, pastakas, pliiats ja kustutuskumm, emotsioonimeeter, hingamismõõtjaga näomask ja eriline luup. Meile tutvustatakse ka emotsioonimeetrit, mis asub raamatu tagakaanel, me õpime seda kasutama, kuid esmalt peab emotsioone põhjalikult tundma õppima, enne kui emotsioonimeetriga enesetunnet õigesti mõõta.

Inspektor Kroku emotsioonimeetril on kümme emotsiooni: rõõm, kurbus, viha, hirm, kadedus, armukadedus, üllatus, vastikus, häbi ja armastus. Järgnevatel lehekülgedel kõikidest emotsioonidest eraldi räägitaksegi, abiks on eelpool mainitud emid.

Ja inspektor Kroku juhtumid on iga emotsiooni juures ka näiteks. Juttu on Pauliine Pähkli laiast naeratusest, uputusest Kukeleegu tänavas, sellest, kuidas ühes Metsaküla armastatuma restorani supis pole mitte ühtegi kärbest, mis konnaperele meelehärmi teeb. Saame teada, mida Kaarel Karvsaba kardab, miks Lamba-Liisu kade on, kui kummaliselt käitub Karu-Karoliina, kuna ta on armukade, loeme ka üllatusest ja Pisi-Elli (tema on muideks elevant) salapärasest fotost. Edasi juba juhtum Villem Võsa mõistatuslikust kadumisest ja häbist, pesupulgast Reinuvader Feliksi nina küljes ja vastikusest, Kroku kummalisest tundest preili Hirvekese vastu ja armastusest.

Edasi loeme ka retseptidest ja näpunäidetest oma emotsioonide juhtimiseks, meeldivatest ja ebameeldivatest emotsioonidest, kuidas õpitut kasutada. Juttu on ka rõõmu retseptidest, sest on ju rõõm üks mõnusamaid ja imelisemaid emotsioone maailmas. Kui see emotsioon meie uksele koputab, siis on olemas võimalusi, kuidas sellest kõike võtta ja seda võimalikult palju nautida. Siin on ka näpunäiteid rõõmu nautimiseks, nagu näiteks – hüppa, tantsi ja laula; naerata laialt ja naera nii, et kõht kõveras; leia keegi, kellega oma rõõmu jagada; jookse ringi ja mängi õues; söö midagi maitsvat ja naudi iga ampsu; loe põnevat raamatut või vaata seiklusfilmi; võta oma rõõmust viimast ja valmista midagi ilusat, meisterda või maali ...

Järgnevalt saame lugeda ka kurbusega toimetuleku retseptidest. Siin on juttu kurbuse endasse lubamisest, kuid ka kurbusega hüvasti jätmisest, nagu näiteks – mõtle millelegi meeldivale; pane mängima mõnus muusika; saa sõbraga kokku; tee sporti või midagi muud, mis su tuju heaks teeb; ütle endale: „See juhtus minevikus. Enam pole mõtet selle peale aega raisata!“

Seejärel juba vihaga toimetuleku retseptid (hinga sügavalt, loe enne kümneni, kui midagi teed jpm), hirmuga toimetuleku retseptid (hinga sügavalt, aja selg sirgu ja rind puhevile; puhu võililleõit ja vaata, kuidas sinu hirmud tuulde lendavad jpm), kadedusega toimetuleku retseptid (kirjuta üles, kuidas sa end tunned, püüa märgata, millist kadedust tunned; pane kirja oma parimad iseloomujooned jpm), armukadedusega toimetuleku retseptid, üllatuse retseptid, häbiga toimetuleku retseptid, vastikusega toimetuleku retseptid, armastuse retseptid (kallista teisi; tee kallile inimesele kingitus, mis talle rõõmu teeb; püüa kalli inimesega koos asju ette võtta jpm).

Raamatu lõpus veel ka emotsioonimeeter. Kui tahad ise endale emotsioonimeetrit teha, siis on siin kirjas ka veebileht, kust tuleb otsida raamatut „Inspektor Kroku emotsioonimeeter“ ja sealt saab tasuta alla laadida prinditava PDF-faili koos juhistega.

Selline vahva ja vajalik raamat see „Inspektor Kroku emostioonimeeter. Tunne ära, mõõda ja juhi oma emotsioone“. Olen kindel, et see on suureks abiks emotsioonide mõistmisel nii lastele kui ka nende vanematele, et pärast raamatu lugemist emotsioonidest üheskoos rääkida, arutada ja lahendusi leida.


Stephen Davis „Duran Durani lugu: Please Please Tell Me Now“ (Tänapäev)

Duran Duran, new wave’i kuningas, on päris kindlasti üks 80ndate kõige tuntumaid popbände. Tänu säravale välimusele ja rabavatele videotele sai Duran Duranist MTV algusaegade suurim täht. Edu muusikas võlgnevad nad paljudele geniaalsetele hittidele, mis kummitavad muusikute loomingus ja inimeste meeltes siiamaani. 80ndate lõpuks olid nad müünud üle 60 miljoni plaadi, nüüdseks on see number ületanud 100 miljoni piiri ja aina kasvab.

Duran Durani juured ulatuvad tagasi 1970. aastate Briti kasinatesse aegadesse, kust kasvas välja ka Sex Pistols. Nägusad noored britid – just see oli Duran Duran, kes kutsuti esinema Live Aid muusikafestivalile, mitte Bob Dylan või Led Zeppelin. Bändi liikmed liikusid kõige glamuursemates ringkondades: Nick Rhodesil oli lähedane suhe Andy Warholiga, Simon Le Bon oli printsess Diana suur lemmik ja John Taylor abiellus skandaalse Amanda de Cadanet’ga.

Ajatute hittidega, nagu „Hungry Like the Wolf“, „Girls on Film“, „Rio“, „Save a Prayer“ ja ühe kõige armastatuma Bondi filmi tunnuslauluga „A View to a Kill“ on Duran Duran kindlustanud endale koha popijumalate seas – ja nüüd, kui väljas on uus album ja käimas maailmatuur, on selge, et sõu kestab edasi.

Tuntud biograafi Stephen Daviese raamat põhineb ainult vähestele valituile kättesaadavatel intervjuudel bändi liikmete, nende sõprade, pere ja ametikaaslastega ning siit leiab ka vähemtuntud fotosid kogu Duran Durani karjäärist.

„Please Please Tell Me Now“ on kaasakiskuv ja põnev lugu, üks neid seni rääkimata legende rock'n'roll’i ajaloost – tõeline maiuspala nii fännidele, uutele kuulajatele kui ka kõigile muusikasõpradele.

Kui eesti keeles ilmub raamat minu lapsepõlve ja noorusaja ühest lemmikbändist ehk Duran Duranist, siis tuleb see raamat saada ja läbi lugeda.

Ma olin siis 12-aastane, kui 1981 ilmus Duran Durani debüütalbum “Duran Duran” (tänaseks on Duran Durani albumeid müüdud maailmas üle 100 miljoni eksemplari!), millel hittlood “Girls on Film”, “Planet Earth”, aasta hiljem teine stuudioalbum “Rio”, millel hittlood “Rio”, “Hungry Like the Wolf” ja “Save a Prayer”. Toonasele teismelisele oli selge, et see on üüratult kõva bänd, bändiliikmed nägid väga ägedad välja ja veidi hiljem oli selge, ah jaa, see ongi siis see nn new wave! Uus laine!

Abiks oli toona ka Soome TV, kust ikka muusikasaateid näidati, milles ka Duran Durani lugusid mängiti, nagu kindlasti ka Tõnis Erilaiu juhitud raadiosaade “Soovid soovid soovid”, ajakiri Suosikki (kes seda mäletab, kust seda toona saadi) ja kindlasti ka sõprade ja iseenda lindistatud kassetid, mida Sony Walkmanis uhke ja õndsa näoga kuulatud sai.

Eriti sümpaatseks sai 1986. aastal ilmunud bändi neljas stuudioalbum “Notorious”, mille nimilugu oli jäägitult peas, kusjuures toona sai hangitud Tallinna plaadipoest ka LP – ma ei mäleta, kas see oli sakslaste või ungarlaste väljalase, kuid see oli hämmastav, et Duran Durani LP ka meie kaubandusvõrgust osta sai!

Tore on see, et Duran Duran on jaksanud (no veidike on ju bändi koosseis aastate jooksul muutunud) muusikat teha ka 1990. aastatel ja sellelgi sajandil, kusjuures kõige värskem album “Future Past” on aastast 2021! Ja tegelikult oli ka see üks igati äge kuulamine!

Stephen Davis on kirjutanud igati põhjaliku ja huvitava raamatu Duran Duranist ja kõikidest bändiliikmetest, ka nendest, kes olid bändis enne seda, kui Duran Duran päris valmis oli. Fakte ja huvitavaid “leide” on selles raamatus palju. Ma ei tahaks Sulle kõike ümber jutustada, sest biograafiate puhul on see oht, et hakkad jutustama ja jutustama, lõpuks oled kõik ümber jutustanud, mistõttu pole lugemine ja ise avastamine enam sedavõrd huvitav, kuid ma püüan kokkuvõtlikult põhitõed välja tuua …

Raamat algab sellest, kuidas Duran Duran nime sai. Seetõttu on juttu sellest, kuidas neljakümne tuhande aasta pärast maandub üks kaunis naine nimega Barbarella, kes põgeneb purunenud suhte eest, raketiga planeet Lythionile ja peab rea lahinguid galaktilise ebaõigluse kaotamiseks … tema põhiline liitlane on ühesilmne kääbus Durand. Barbarella debüteeris ühe müütilise peakangelasena prantslase Jean-Claude Foresti koomiksisarjas, mida on sageli kirjeldatud kui esimest koomiksit, mis on mõeldud vaid täiskasvanutele.

Prantsuse intellektuaalid hakkasid Barbarellat peagi imetlema ka muu kui vaid välimuse pärast ja tema kohta ilmus artikleid isegi tõsiseltvõetavate kultuurikriitikute sulest.

Ei läinduki kaua aega, kuni rahvusvahelised kirjastused Barbarellat tähele panid, ning Forest hakkas müüma Barbarella koomiksi avaldamisõigust välisriikides. Ameerikas omandas selle Grove Press. Barbarella filmiõigused omandas tuntud itaallasest produtsent Dino de Laurentis, ja 1966 anti teada, et teda hakkab kehastama Ameerika kuumim filmistaar Jane Fonda, ja Prantsuse uue laine auteur Roger Vadim (Fonda abikaasa) lavastab selle filmi. “Barbarella” tuli linale 1968, stuudiodekoratsioonid näisid odavad ja dialoog oli hale, kuid Jane Fonda striptiis filmi algupoolel ei valmistanud seksika Barbarella austajatele pettumust. Filmi ülistati popkunsti meistriteosena ja sõimati kõigi aegade halvimaks ulmefilmiks …

Huvitav algus Duran Durani biograafiale, kas pole. Liigume ajas edasi. Kümme aastat hiljem vaatasid kaks teismelist poissi “Barbarellat” Hollywoodis telekast. See polnud siiski Lõuna-California glamuuripealinn, vaid Hollywoodi-nimeline eeslinn, mis asub Inglismaa suuruselt teise linna Birminghami lõunaosas. Kuupäev oli 20.10.1978. BBC näitas “Barbarellat” ja mõlemad poisid – kaheksateistaastane Nigel John Taylor ja tema kuueteistaastane sõber Nick Bates – olid sellest võlutud.

Poisid olid suured muusikafännid ja teadsid palju rokkbändidest ja uutest trendidest, ning olid parajasti loomas bändi koos veel ühe sõbraga. Ükski neist teismelistest ei mõistnud tollal küll pilli mängida, aga see ei tundunudki oluine; oma noorusliku androgüünse välimuse, lauvärvi ja huuleläike abil meenutasid Nigel ja Nick juba niigi pungijärgse uusromantilise uue laine ajastu staare.

Poisid üritasid filmi jälgida, ühel hetkel oli juttu kurjast teadlasest Durand-Durandist. Nigel kargas püsti ja hüüdis, see ta on, see saab meie nimeks. Nick oli segaduses, mis saab nende nimeks? Duran Duran!

Nicki arust see sobis. Duran Duran kõlas laheda ja futuristlikuna ja erines piisavalt nende bändide nimest, mis neile meeldisid, nagu Human League, Simple Minds ja Tubeway Army. Nii sai nimeks Duran Duran, ja on seda tänapäevani.

Nimi oli olemas. Edasi on juttu sellest, et Duran Durani sünnitasid kaks noort poissi, kellest kumbki ei osanud laulda ega pilli mängida. Kui nad “leidsid veidi aega mängima õppimiseks”, siis Nigel avastas end basskitarri hoidmas, Nick seisis aga elektriklaveri ja süntesaatorite taga. Duran Duranis saavad neist küll suured rokkstaarid, kuigi neid nähti endiselt pigem karismaatilise solisti toetusmeestena.

Nigelil ja Nickil oli mitmeid olulisi omadusi, mis aitasid neil rokitaeva tähtedeks tõsuta. Esiteks, pea entsüklopeedilised teadmised popmuusikast, kuna raadio kuulamine, kontsertidel käimine ja Inglismaa muusikaajakirjade uurimine oli neile lausa kinnisideeks saanud.

Teiseks, ebatavaliselt hea välimus, mida nad rõhutasid meigi ja juuksevärviga, tahtes sarnaneda oma iidolite, nagu Bowie, Bolan ja teised glämmroki ikoonid. Kolmandaks jagasid Nick ja Nigel ühist ambitsiooni ja enesekindlust, mis aitas neil nende uue bändi tähelendu üllatavalt täpselt ette ennustada ja järgida seda rada vastupandamatu energiaga, mis aitas neil kaasa tõmmata inimesi, kes aitasid neil sihte saavutada. Seejärel räägitakse meile pikemalt Nigel John Taylori ja Nicolas James Batesi lapsepõlvest, sirgumisest teismeliseks nende muusikalisest maitsest, juttu on ka Nicolase ema Sylvia Batesi avatud mänguasjapoest, mis asus tolles eespool mainitud Hollywoodis … mõlema kuti üks suuremaid lemmikuid oli Roxy Music ja nende solist Bryan Ferry, kes oli ütelnud: “Teised bändid tahavad hotellitube segi peksta. Roxy Music tahab neid ümber kujundada”. Täpselt samad trendikad ja moeteadlikud olid ka Nigel ja Nick. Nigeli vanemad ostsid pojale kuueteistkümnendaks sünnipäevaks musta akustilise kitarri, mis oli koopia pillist, mida Nigel oli näinud Bryan Ferry käes. Nigelil kitarrimängust toona suurt asja ei saanud, ta lahkus koolist ja andis kodus teada, et hakkab sõpradega bändi tegema!

1977 rajaski Nigel koos David Twistiga bändi, ka Nick tahtis osa võtta, kuid ta oli liiga noor, ta pidi koolis käima. Nädalalõppudel aitas ta ema mänguasjapoes, ja nii sinnani kuni ta kuusteist täis saab. Ühe päeval võttis Nick oma hinnalised albumid ning läks nendega Reddingtoni haruldaste plaatide poodi ja ta leppis selle piskuga, mida ta plaatide eest sai, et saaks osta esimese kitarri ja võimendi. Nick ostis Fender Telecasteri odava võltskoopia, mille poiss leidis ühe Moseley muusikapoe kasutatud pillide riiulist.

Koolist leiti Roy, kes tuli sooliotrummi ja taldrikuga ning Gareth, kes tuli basskitarriga. David Twist laulis. Äkki oligi bänd koos, toona küll nimega Shock Treatment, kuid üsna ruttu hakkas bänd Birminghami konkurentsitihedal noorte rokkbändide maastikul kõlapinda saavutama.

Saame lugeda ka süntesaatoritest ja nende ajaloost. Ka Nick oli süntesaatorite fänn, eriti meeldis talle Roxy Musicu klahvpillide mängija Brian Eno. 1978 aastal sõidutati Nick muusikapoodi, kus ema pojale Birminghamis vamistatud odava Waspi süntesaatori ja võimendi ostis. Nüüd hakkas Nick Waspiga eksmperimenteerima, ta õppis tudnma helisid, mida süntesaatot toota oskas. Kuuteistkümneseks saanud Nick võis koolist lahkuda ja Nigeliga liituda, et luua uus bänd.

Ja see on alles selle raamatu algus … Edasi loeme 1978. aastast, ansambli Blondie kontsertist klubis Barbarella’s, mida külastasid ka noorukesed Nigel ja Nick, loeme ka Shock Treatmenti esimestest ülesastumistest, Nigeli teistest ansamblitest (Dada ja The Assassins) ja tema kunstiõpingutest Birminghami Polütehnikumis, saame tuttavaks Stephen Duffyga, kellest sain mõneks ajaks laulja Nigeli ja Nicki bändis (hiljem sai Stephen Duffyst üsnagi edukas sooloartist), ja just Duffy oli see, kes arvas, et nende bänd võiks kõlada nii, et Velvet Undergroundi produtsent on Giorgio Moroder! Nüüd oli neil juba ka nimi – Duran Duran, ja Nickist sai Nick Rhodes ning Nigel John Taylorist lihtsalt John Taylor.

Saame osa ka Duran Durani esimestest esinemistest, kuid siis olid nad lihtsalt üks äärmiselt veider kunstikooli bänd, lisaks Nigelile, Nickile ja Duffyle oli nendega ka Simon Colley, kuid ühel heal päeval haihtusid õhku nii Duffy kui ka Colley. Nigel ja Nick ei saanud nendega enam ühendust, ja veidi hiljem kuulsid nad, et Duffy ja Colley olid läinud hoopis ansambli TV Eye juurde! Duffey ja Colley tahtsid teha rokilikumat mussi, Duran Duran tahtis teha elektropoppi.

Nii ei olnud Nigelil ja Nickil ei bassimängijat ega lauljat. Lauljana prooviti Andy Wicketti, Jeff Thomast, kitarrist Alan Curtist, kuid neist ei saanud siiski asja. Lõpuks leiti trummariks Roger Taylor! Nii muutus Duran Duran glämmroki, disko ja elektroonilise muusika hübriidiks. Rogeri trummide taha saamine muutis nende saundi täielikult.

Loeme ka Duran Durani esimestest salvestustest stuudios, toona laulsid eelpool mainitud Andy Wickett ja Jeff Thomas. Käime ka kuulsas klubis Rum Runneris (see oli peaaegu nagu Kesk-Inglismaa Studio 54, mis oli 1977 New Yorgis avatud, täna Rum Runnerit enam ei ole, selle asemel on hotell), kus tahaks ka Duran Duran esineda. Klubi omanikud, vennad Paul ja Michael Berrow on uuest ja huvitavast ansamblist huvitatud, nad hakkavad Duran Durani mänedžerideks . John Taylor kinnitab, et Paulist ja Michaelist said nende patroonid ja Duran Duran võis nende toetusele loota … Bändi töö oli laule luua ja saundi edasi arendada ning Berrow’d pidid neile esinemispaiku otsima ja bändile vajaminevat varustust ostma ning viimaks ka plaadilepingu leidma.

Rum Runneris astus Duran Duran esimest korda lavale 12.03.1980, seda klubi põhisaali madalal laval. Klubi klientuurile paistsid nad meeldivat, kuid juba järgmise päeval andis Alan Curtis teada, et tema lahkub Duran Duranist ja läheb Londonisse tagasi. Lahkuma pidi ka laulja Jeff Thomas, sest tema ei meeldinud Paul Berrow’le.

Ja nüüd otsiti kitarristi ja lauljat! John Taylor, Nick Rhodes ja Roger Taylor otsisid uusi liikmeid, kes oskaksid pilli mängida ja näeksid ka head välja. Sellist kooslust oli väga keeruline leida. Paul Berrow otsustas panna kitarristi otsimise kuulutuse Melody Makerisse, ja sellest oli abi, sest nüüd saame tuttavaks Andy Tayloriga!

Põneva lapsepõlve ja noorusajaga kitarrist, Andy Taylor oli juba “vana kala”, kui ta Melody Makeris kuulutust nägi ja helistas. Kohtudes Duran Durani teiste liikmetega, oli kohe alguses selge, et tema ongi see õige.

Puudu oli vaid laulja. Isegi hittlugu “Girls on Film” oli olemas, kuni lõpuks … Rum Runneri baaridaam Fiona kinnitas Paul Berrow’le, et tema endine kallim nimega Simon võiks Duran Durani jaoks sobida. Fiona selgitas, et Simon pole päriselt laulja, sest Simon õppis ülikoolis näitejaks, kuid ühtlasi kirjutas ta luuletusi ja laulusõnu kladesse, mida ta alati kaasas kandis. Simon oli suur kasvu ja talle meeldis tantsida. Fiona mainis Paulile, et ta on Simonit alati pidanud selliseks seksikaks tüübiks, kes solisti mõõdu välja annaks. Seejärel saame lugeda pikemalt ka Simon Le Bonist, kes sündis Oxfordshire’i väikeasulas nimega Bushey 27.10.1958.

Duran Duran "Notorious"

Kui Simon esimest korda Duran Durani liikmetega kohtuma tuli, siis olid tal jalas kitsad lillakasroosad leopardimustriga püksid. Tal oli kaasas ka suur klade, mille kaanele oli kirjutatud “ROSOVTROV”, selles oli lugematul arvul laulusõnu. Teised kutid olid kindlad, et Simon Le Bon näeb õige välja. Ta nimi on Simon Le Bon, tal on roosad leopardipüksid ja tal on terve sõnu täis raamat! Ja kui Simon suu avas, siis kuulsid teised, et ta tõesti oskab ka laulda, ja Simonil oli unikaalne, ebatavaline ja väljendusrikas hääl. Andy Taylor on öelnud, et Simon Le Bon nägi välja nagu Elvis Presley ja tema jaoks oli Duran Durani ajaloo olulisim hetk see, kui Simon Le Bon oma laulusõnade raamatu välja võttis!

Ja juba oligi Duran Duran koos Simon Le Boniga Rum Runneri laval. Seejärel juba Londonis stuudios, kus salvestati lugu “Girls on Film”, stuudios kohtuti Paul ja Linda McCartneyga, kes samuti samas stuudios salvestasid. Stuudios nimega AIR, mis osaliselt kuulus biitlite produtsendile George Martinile.

Seejärel esinemised, esimene kontsertturnee ning plaadileping EMI’ga. Duran Durani liikmed oli imetlusväärselt ühtsed – nad leppisid kokku, et kogu raha – autoritasud, tulud pileti- ja nännimüügist – jagatakse nende vahel võrdselt. Duran Durani olid loonud “kõrvalmehed” – John ja Nick -, seega polnud selles “liidrit” erinevalt enamikust bändidest. Komplimente ja heakskiitu väljendati silmapilgutuste, noogutuste ja kehakeelega. Kõigil olid omad tugevad küljed. Nicki aristokraatlik jahedus ja Johni ilu ja raskelt kättetulnud bassimänguoskused. Roger oli vaikne ja stoiline tüüp, bändi usaldusväärne mootor. Andy tõi ansamblisse särtsu juurde. Simon oli teistest vanem ja rohkem maailma näinud. Tema biitniku maailmavaatest kantud laulusõnad, mis keerulisi lugusid jutustasid, avaldasid teistele muljet.

Saame lugeda ka “uusromantikutest” ja Duran Duran just uusromantikute hulka kuulus, nagu ka Spandau Ballet, Depeche Mode, Adam & the Ants, Heaven 17, Visage jt. Bändide jaoks tähendas uusromantiline stiil satsilisi särke, lendlevaid juukseid, disainerülikondi (eelistatavalt Anthony Price’ilt, kes riietas Bowie’t ja Roxy Musicut), kosmeetikat ja siidist kaelarätte.

Loeme ka sellest, kuidas Duran Duran oma esimest stuudioalbumit tegi, saame tuttavaks muusikaprodutsent Colin Thurstoniga. Andy Taylor kinnitab, et just Colin Thurston avaldas produtsentidest neile kõige suuremat mõju, sest tema kujundada Duran Durani esialgse saundi.

Andy Taylor on ütelnud: “Duran Duran ärkas ellu. Colin oli see filter, mis aitas meil tervikuks saada.”

Ja meid ootab ees veel 300 lehekülje Duran Durani lugu. Mõned märksõnad – unikaalne saund, esimene album, esimesed hitid (“Planet Earth”, “Girls on Film”), esimene video, tutvus Walesi printsess Dianaga, esinemine populaarses telesaates “Top of the Pops”, megaedu Jaapanis, kontsertturnee “Faster Than Light” Inglismaal, saabumine USAsse ja kontsertturnee seal, tutvus Andy Warholiga, bändi teine stuudioalbum “Rio” (1982, seda peetakse tänaseni Duran Durani parimaks albumiks), hittlood “Hungry Like the Wolf”, “New Religion”, “Save a Prayer”, seiklused Sri Lankal, Austraalias (seal tutvus Simon Le Bon ansambli INXS legendaarse, kuid varalahkunud laulja Michael Hutchence’iga), Jaapanis ja Antigual (seal filmiti videot laulule “Rio”), eemaldumine uusromantismi juurtest, bändiliikmete suhted naistega, Nick Rhodesi produtsenditöö noore Londoni ansambliga Kajagoogoo, esinemine Blondie soojendusbändina USAs.

Kuid juttu on ka kadedusest, armukadedusest, ühest kummalisest esinemisest Münchenis Saksamaal, kus kismaks läks, nii et mõned Duran Durani liikmed haiglasse sattusid.

Vaatamata sellele oli Duran Duran 1983. aasta jaanuariks kerkimas popimaailma tippu! Paljudele ei meeldinud see, et Duran Duran sai sedavõrd palju tähelepanu, paljude arvates kirjutas media neist liigagi palju. Nii nimetati Duran Durani liikmeid üleskiidetud egomaniakkideks ja meesbimbodeks, tobedateks playboy’deks.

Kuid Duran Duran jätkas edukalt. Hittlugu “Is There Something I Should Know?”, esinemised USAs, Prantsusmaal, kuid oli juba ka rivaalitsemist bändiliikmete vahel, nagu näiteks, kellel on uhkem ja kallim auto … John Taylor unistab sellest, et võiks kirjutada loo James Bondi filmile. Juttu on kohtumisest printsess Dianaga, kuid ka IRA’st ja pommidest, millest üks oleks võinud “tabada” ka Duran Durani. Ka Duran Durani liikmete omavahelised suhted lähevad kriitiliseks, vaidlusi tekitavad laulud, stuudio, elukorraldus, kuid ka tervisehädad. John Taylor on ütelnud, et 1984 oli tema ja Andy ühel, Simon, Nick ja vennad Berrow’d teisel pool. Roger Taylor ei osanud poolt valida. Johnile ja Andyle meeldisid alkohol ja meelemürgid, teistele mitte … ja nii need asjad lähevad …

Saame lugeda ka Duran Durani esinemistest suurtel areenidel, 1983. aasta novembri keskel alanud tuurist, millest sai bändi originaalkoosseisu kõige suurejoonelisem ja pikem kontserdiseeria, hõlmates Austraaliat, Jaapanit, Inglismaad, USAd ja Kanadat. Järgmise kaheksa kuu kestel esines Duran Duran rohkem kui 750 000 inimese ees, ning raskesti sündinud album “Seven and the Ragged Tiger” jõudis Inglismaa edetabeli tippu.

Duran Duran teeb uut muusikat, esineb ja tuuritab, ilmuvad uued singlid “The Reflex”. “The Wild Boys”, kuid bändi sisemine “hingamine” läheb järjest halvemaks. Probleeme on just John Taylori ja tema meelemürkidega, kuid samas oli just John see, kes suutis alustada läbirääkimisi mõjuka produtsendi Albert “Cubby” Broccoliga, kellele kuulusid 007 filmiõigused. Uus James Bondi film oli äsja valmis saanud, ja see pidi nimeks saama “A View to a Kill”. Õige varsti kutsus filmimuusika helilooja John Barry John Taylori New Yorki ning nii sai alguse omalaadne ja viimaks väga edukaks kujunenud koostöö helilooja ja rokkbändi vahel.

Ja veel. Juttu on ka projektist Band Aid ja nende laulust “Do They Know It’s Christmas?”, millele 1984 pani aluse Bob Geldof. Selles heategevusprojektis kaasa lõid ka peaaegu kõik Duran Durani liikmed.

Veidi hiljem on Duran Duran lagunemas, sest John Taylor ja Andy Taylor otsustavad käivitada oma vabaksmurdmise projekti ehk ansambli Power Station, appi kutsutakse ka laulja Robert Palmer.

Samal ajal üritas Duran Duran ikkagi veel koos püsida, üritati salvestada lugu James Bondi filmile, kuid ka Simon ja Nick alustasid oma kõrvaprojekti ehk ansamblit Arcadia.

Duran Duran käis 1985. aastal esinemas ka suurel heategevuskontserdil Live Aid. Juttu sellestki, kuidas Simon Le Bon oleks laevaõnnetuses uppunud, see juhtus veidi peale Live Aidi, kusjuures olid Andy Taylor ja John Taylor teda hoiatanud merele minemast. Andy ja John ise olid Power Stationiga esinemas USAs.

1987. aastaks oli Duran Duranil Andy Taylori asemel uus kitarrist – Warren Cucurullo, kes oskas suurepäraselt elektrikitarri mängida. Oli arvamusi, et ta on isegi parem kui Andy Taylor.

Duran Duran jätkab esinemistega, jõutakse ka Brasiiliasse (Riosse!). 1988 ilmub uus album “Big Thing”, algab Big Live Thing Tour, konstertid Euroopas, kuid John Taylori narkoprobleemid jätsid jälje ka kontsertitele. 1989 ilmus kogumikplaat “Decade: Greatest Hits”, mis USA plaadimüügitabelis jõudis kohale 67 … vaid 67. koht …

Nüüd algasid üheksakümnendad, millest ei saanud Duran Durani hiilgeaega. Duran Duran võitles mitte ainult uuemate bändidega, vaid ka muusikamaailmast lainetena ülevoogavate uute stiilidega. Kui kaheksakümnendad olid “kümnend, mil hea maitse ununes”, siis üheksakümnendatest sai dekaad, mis vaatas tagasi Suurbritannia kultuurilisele minevikule.

1990 ilmus veel üks Duran Durani stuudioalbum – “Liberty”. Andy Taylor ja Roger Taylor olid lahkunud, algupärasest koosseisust olid alles Nick Rhodes, John Taylor ja Simo Le Bon.

Veidi pärast albumi “Liberty” ilmumist, otsustas Duran Durani juhtimise oma õlgadele võtta Warren Cuccurello. Nüüd hakati tööd tegema tema stuudios ja valmis sai lugu “Ordinary World” (ma usun, et paljud Duran Durani fännid peavad seda bändi üheks parimaks looks). 1993 ilmus uus album “Duran Duran”, mida on kutsutud ka “Pulmaalbumiks”, lisaks laulule “Ordinary World” leiab sealt veel mitu hittlugu, näiteks “Come Undone”. Briti edetabelis tõusis album neljandaks, USAs seitsmendaks! Duran Duran oli tagasi! Kui juba veidi aega hiljem jätkus hoopis Duran Durani allakäiguspiraal. Johnil olid probleemid narkootikumidega, mistõttu läks ta võõrutusravile, ansamblile Power Station tehti ametlikult lõpp, USAs kurikuulsas ööklubis Viper Room, tegi John Taylor siiski veel ühe bändi – Neurotic Boy Outsiders, kampa l’id Duff McKagan, Matt Sorum, Steve Jones, Billy Idol, Ian Astbury, Izzy Stadlin, Slash.

1997 jaanuaris lahkus John Taylor Duran Duranist. Nüüd oli bänd trio – Nick, Simon ja Warren. Oktoobris 1997 ilmus siiski uus Duran Durani album “Medazzaland”, sellel oli muusika, mis oli karm ja käre rock’n’roll. See oli sihitud 21. sajandile ja kõlas valjult, intensiivselt ja pealetükkivalt. Fänne ajasid need lood segadusse. Kriitikud olid ebatavaliselt julmad.

1997 hukkus autoavariss printsess Diana. Michael Hutchence tappis end ühes Sydney hotellitoas, Nick Rhodes haigestus viirusesse, Simon Le Bon sai bakteriaalse angiini. Uus album tõusis USA albumitabelis vaid 58. kohale, sest muusikaareenile olid tulnud elektroonilise tantsumuusika ansamblid The Chemical Brothers, The Prodigy jpt.

1998 anti ametlikult teada, pärast 17-aastast koostööd ei kuulu Duran Duran enam EMI/Capitoli artistide nimekirja. Anti teada sedagi, et bändile kuuluvad vaid ühe albumi õigused – selleks oli kurva saatusega “Medazzaland”.

Kuid, kuid. 1999 oli Duran Duranil taskus leping Hollywood Recordsiga, ja 19.07.2000 ilmus uus album “Pop Trash”. Kahjuks polnud see edukas, ja 2001 lasi Hollywood Records Duran Durani lahti!

Duran Duran ei jätnud jonni. Nii jätkati kolmekesti – Simon, Nick ja Warren, esineti USAs, Venemaal, Ukrainas, Horvaatias, ja ka Eestit on selles raamatus mainitud (esines ju Duran Duran tõepoolest selle sajandi alguses, 2001 Tallinna Linnahallis). Kuid levisid kuulujutud, et õige varsti tuleb Duran Duran kokku algupärases koosseisus, sest kolm Taylorit olid juba koos ja harjutasid ühes kõrvalises paigas Walesis.

2003 oli Durani Durani kahekümne viies tegutsemisaasta, ilmus pressiteade, et Fab Five (Kuulus Viisik) läheb esimesele rahvusvahelisele tuurile kaheksateistkümneaastase pausi järel. Ja algaski Reunion Tour – Jaapan, USA, Austraalia, Duran Duran oli ka Robbie Williamsi soojendusartist Austraalias ja Uus-Meremaal. Alustati läbirääkimisi EMI ja Virginiga Inglismaal ja Epic Recordsiga USAs, üks neist pidi saama Duran Durani järgmiseks plaadifirmaks. Seejärel juba ka 17 kontserti Suurbritannias, mida käis vaatamas 250 000 pealtvaatajat!

2004 teatati, et Epic Records on sõlminud Duran Duraniga lepingu neljale albumile, neist esimene “Astronaut” ilmuski 2004. Bänd esines USAs, New Yorgis suleti Lääne 44. tänav, et Duran Duran saaks keset tänavat esitada kolm lugu ABC televõrgu “Good Morning America” hommikuprogrammile. Ilmus uus singel “What Happens Tomorrow.

Jaanuaris 2005 algas Astronaut Tour. Alustati tööd uue albumiga, mida kunagi ei avaldatud. 2006. aasta kevadeks oli selge, et Andy Taylor lahkub taas bändist. Tülitseti raha üle ja ta polnud mänedžeritööga rahul. Oktoobris 2006 Andy lahkuski, asemele võeti Dominic Brown. 2007 ilmus album “Red Carpet Massacre”, millel polnud edu.

Duran Duran hakkas koostööd tegema muusikaprodutsent Mark Ronsoniga, kes üritas Duran Durani turgutada. 2010 ilmus album “All You Nee Is Now”. 2011 haigestus Nick, kuid ta taastus üsna ruttu. Nii valmis ka video singlile “Girl Panic”, millel lõid kaasa kaheksakümnendate aastate supermodellid Naomi Campbell, Cindy Crawford, Eva Herzigova, Helena Christensen ja Yasmin Le Bon ning veel tosin nooremat modelli.

2014 naasis Duran Duran stuudiosse, seekord abiks Mark Ronson. Alustati tööd albumiga “Paper Gods”. Enne seda saadi ka plaadistusleping Warner Bros. Recordsiga. 2015 ilmuski album “Paper Gods”, mis oli ülimalt edukas, sest tõusis Inglismaal viiendaks ja USAs kümnendaks!

Raamatu viimane peatükk on “Aajaloo soosikud”, milles on juttu sellest, mida teevad Duran Durani liikmed praegu. Simon Le Bon on üle kuuekümne, John Taylor, Roger Taylor ja Nick Rhodes on kohe kuuekümneseks saamas. Kuid nad ei ole muusikast loobunud, ja 2020. aastaks plaaniti suurt kontserti Londoni Hyde Parkis, et tähistada bändi esimese Rum Runneri kontserdi neljakümnendat aastapäeva … koroona-viiruse tõttu jäi see katki, lükati edasi. Kuid õnneks ei takistanud viirus meestel avaldamast uut ja väga head albumit “Future Past” (2021). Uue albumi andis välja plaadifirma BMG, selle produtsentideks on Mark Ronson, Giorgio Moroder (!, temast oli eelpool ka juttu) ja Erol Alkan. Kaasa lööb mitmeid suurepäraseid külaliartiste nagu Tove Lo, Ivorian Doll, Chai ja Mike Garson, kusjuures kitarri mängib Graham Coxon, kes muusikasõpradele tuttav ansamblist Blur!

Raamatu viimasel leheküljel on vahva mõttetera Lord Byroni “Ravenna päevikust” 2. veebruarist 1821: “Oh! Tänaval mängib leierkast – ja valss! Ma pean minema seda kuulama. Nad mängivad valssi, mida ma olen Londoni ballidel kuulnud kümme tuhat korda aastatel 1812-1815. Muusika on kummaline asi.

 


HONNE „Let’s Just Say The World Ended A Week From Now, What Would you Do?“ (Warner Music)

Honne (kirjutatakse ka HONNE) on Briti elektroonilise muusika duo, mis tuli kokku 2014. aastal Bow’s, Londonis. Duo liikmed on James Hatcher (produtsent) ja Andy Clutterbuck (laulja, produtsent). Mõlemad mehed kirjutavad ja toodavad muusikat. 2014 ilmusid nende kaks esimest EP’d – „Warm on a Cold Night“ ja „All in the Value“. Need ilmusid firma Super Recordings alt. 2015 ilmus EP „Coastal Love“, see juba meeste oma firmalt Tatemae Recordings.

2016 ilmus debüütalbum „Warm on a Cold Night“ ja 2018 teine album „Love Me/Love Me Not“.

Clutterbuck ja Hatcher kohtusid ülikoolis ja otsustasid hakata üheskoos muusikat tegema. Bändi nimeks võeti Honne, mis on jaapanikeelne sõna ja tähendab tõlkes „tõelised tunded“.

Honne muusikalist stiili on nimetatud futuristlikuks souliks!?

2015 alustas Honne ka esinemistega, kusjuures näiteks 2015. aastal mängiti Londonis Electrowerkz’is täismajale. Sama aasta mais mängiti täismajale ka Londoni klubis The Laundry’s.

Samal aastal esineti ka BBC Radio 1 üritusel Bid Weekend Norwichis. Lisaks veel mitmed teised muusikafestivalid Suurbrirannias ja ka mujal Euroopas – The Great Escape Festival, Field Day, Calvi on the Rocks, Latitude jt. Honne oli ka Kwabs’i soojenduartist turneel Suurbritannias ja mujal Euroopas.

2016 jõudis Honne esimese stuudioplaadini „Warm on a Cold Night“. Seejärel käid esinemas Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas, sh vägagi kuulsatel muusikafestivalidel: Coachella, Lollapalooza, Oshega, Wanderland jt.

2017 aprillis avaldas Honne uue versiooni laulust „Warm on a Cold Night“, milles lõi kaasa ka USA räppar Amine. Paar kuud hiljem ilmus ka uus singel „Just Dance“.

2018 augustis ilmus duo teine album „Love Me/Love Me Not“, mille andis välja plaadifirma Atlantic Records. Ilmus ka duubel-singel „I Just Wanna Go Back“ ja „Me & You“, koostöös Tom Misch’iga. Edasi veel duubel-singlid: „Day 1“/“Sometimes“ ja „Location Unknown“ (selles lööb kaasa ka Briti lauljatar Georgia)/“306“.

2018-2019 käis Honne taaskord esinemas, seekord toimus juba maailmaturnee, mis viis neid Põhja-Ameerikasse, Euroopasse ja Aasiasse, lisaks ülesastumised paljudel festivalidel: All Points East, NOS Alive, Shaky Knees, Lollapalooza, Sziget Festival jt.

Esinemistel löövad Honne’iga kaasa ka:

BEKA – taustalaul

Mo Slicks – löökriistad

Amadu Koroma – basskitarr

2020. aastal kirjutasin Sulle Honne’ uuest albumist “No Song Without You”, mis oli igati põnev ja huvitav kuulamine. See oli album, mis tuletas muusikaliselt meelde 1970. aastaid. Kuid oli sellel ka igasugu kaasaegseid saunde, ka Andy Clutterbucki hääl oli väga omanäoline ja huvitav.

22. oktoobril 2021 sai Honne’l valmis uus ja jällegi väga hea ja põnev kuulamine ehk uus album “Let’s Just Say The World Ended A Week From Now, What Would You Do?”. Pealkiri on pikk ja üsnagi väljakutsuv, mida tõepoolest teha, kui maailm nädala pärast otsa saab?

Warner Music teavitab pressiteates uue albumi kohta seda: ““Let’s Just Say The World Ended A Week From Now, What Would You Do?” on ansambli HONNE kolmas täispikk album, järgnedes kriitikute poolt tunnustatud albumitele “Warm On A Cold Night” (2016) ja “Love Me / Love Me Not” (2018). Möödunud suvel üllatas bänd fänne 14-looga miksteibiga “No Song Without You”.

Üllatused jätkuvad ka uue albumi saabumisega. Nimelt võib sellelt leida silmapaistvad koostöösinglid andekate artistidega nagu Khalid (“Three Strikes”), Griff (“Back On Top”) ja NIKI (“Coming Home”). Intelligentne laulukirjutamine ja erakordne musikaalsus löövad HONNE loomingu tõeliselt särama. Lugude kirjutamisel laenasid bändile oma oskuseid ka Sam Smith (“Back On Top”) ja MNEK (“Easy On Me”).

Omalt poolt lisan seda, et vaatamata albumi pealkirjale, on uus album üsnagi positiivsete meloodiate ja harmooniatega. Selline ilus ja rahulik kuulamine, mis kuulaja kindlasti kuulama paneb. Mind pani kuulama küll, sest head popilikud meloodiad on alati mõnusad kuulata.

Honne katsetab igasugu põnevate helidega ja rütmilahenditega, mis kuulama panevad. Veidi on sellist fankilikku puudutust (“Idgaf About Pain”, “Dancing On A Cloud”) või lihtsalt mõnusat poppi, milles annus ka soulilikku hingamist (“Coming Home” koos NIKI’ga, lauljatari ja laulukirjutajaga Indoneesiast; plaadi nimilugu koos USA laulja ja laulukirjutaja Pink Sweats’iga; “Back On Top” koos Briti suurepärase lauljatari ja laulukirjutaja Griff’iga; plaadi lõpulugu “Heartsong”). On ka mõned raulikumad lood, mis kuulaja kõrva paitavad (“Now I’m Alone”, selles loos laulab ka Panama lauljatar Sofia Valdes või “Three Strikes”, milles laulab ka USA supertäht Khalid).

Minu enda üke lemmikutest sellel plaadil on kindlasti “Easy On Me”, milles on seda miskit, mille kohta võib öelda, et see on nostalgiline kuulamine – on see siis meloodia või harmoonia, mis jällegi popmuusika vanu ja häid aegu meelde tuletab …

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/4sih9lWIIKldL1n5kcotjI

HONNE "What Would You Do?" (feat. Pink Sweats)


Anja Portin „Raadio Popov“ (Vesta/Ühinenud Ajakirjad)

Üheksa-aastane Alfred elab peaaegu üksi. Alfred ei ole kunagi näinud oma ema ja alati tööreisidel viibiv isa õieti ei mäletagi enam, et ka Alfred on olemas. Ühel ööl lahkub Alfred kodust ja järgneb salapärasele hiilijale, kes pistab koos ajalehega postkasti veel üht-teist: õunu, villaseid sokke ja võileibu.

Algab unustamatu seiklus, mis muudab nii Alfredi kui ka paljude teiste üksildaste laste elu. Veider hiilija on Amanda Lehtla, postiljon, kes kuulub Õrnakõrvaliste sekka. Amanda kodust leiab Alfred vana raadiosaatja, mille on leiutanud vene füüsik Popov, ja alustab unustatud lastele öise salaraadiosaate tegemist.

Aga kuidas saavad Amanda ja Alfred lapsi aidata ning mida teeb Alfredi isa, kui märkab, et poeg on kadunud? Ja kes õigupoolest on Õrnakõrvalised?

Põnev, humoorikas ja südamlik raamat meenutab lastekirjanduse armastatuima klassiku Astrid Lindgreni muinasjutulisi lugusid, kus hirm, kurbus ja üksindus on põimitud haaravaks seikluseks. „Raadio Popov” pärjati 2020. aastal Finlandia kirjandusauhinnaga laste- ja noorteraamatute kategoorias.

Mulle on soome lastekirjandus ikka ja alati meeldinud. Meenuvad Zacharias Topelius ja tema muinasjutud (eesti keeles 1990 “Muinasjutte”), loomulikult Tove Jansson ja tema muumitrollid, Kirsi Kunnas ja tema kirjutatud “Siil ja kuu”, Aapeli ja tema “Üle linna Vinski”, Hannu Mäkelä loodud Härra Huu raamatud, kuid kindlasti ka sama autori kirjutatud võrratu “Hobune, kes kaotas prillid ära”.

Tänapäevastest Soome lastekirjanikest meenuvad mulle kindlasti Tuutikki Tolonen ja tema Agnese lood, Mauri Kunnas ja tema igasugused lood jõuluvanast, päkapikkudest ja loomadest, Timo Parvela humoorikad Ella lood, Riikka Jäntti väikelastele kirjutatud vahvad väikese hiire raamatud, Sinikka Nopola ja Tiina Nopola kirjutatud Risto Räppari raamatud, Siri Kolu “Meie, Rööbelid”-raamatusari, Salla Simukka “Sõsarla”, Tomi Kontio “Koer nimega kass” ja “Luugiga lehm”, Marko Leino “Jõululugu” jpt.

Täpselt sama võin öelda ka Anja Portini kirjutatud "Raadio Popovi" kohta - loed ja hakkab kohe meeldima ...

Nii nagu eelpool mainitud on raamatu üheks peategelaseks üheksa-aastane Alfred, kes tõepoolest elab peaaegu üksi. Raamatu alguses kinnitab peategelane, et tema on Alfred. Alfred Unustatu, selle loo jutustaja.

Ühel oktoobriööl lamas poiss esikus ja kuulas öö hääli … Alfred kinnitab, et tal oli nälg. Ta kõht korises kõvemini kui eales. Alfred jutustab, et ta elas koos isaga Savitee majas number neli, kuid isa polnud juba pikemat aega kodus näha olnud. Isa lahkumisest oli möödas vähemalt kuu, võib-olla rohkemgi. Isa tegi tööd, enda sõnul ajas oma bisnist või pidas kusagil maailma otsas tähtsate inimestega nõupidamisi. Võib-olla Itaalias või Mehhikos või Balil. Tavaliselt ostis isa Alfredile enne minekut koju toitu, aga seekord oli ta unustanud poes käia. Ka raha oli ta unusatnud rahakassasse jätta. Seega, toiduga oi kehvasti. Alfred oli üritanud teed teha, kuid seda pidi ta tegema kuuma kraaniveega, sest vett ei õnnestunud keeta. Isa oli nimelt unustanud elektriarve tasuda …

Alfred lamas kottpimedas esiku põrandal. Trepikojast kostsid sammud. Lõpuks jäid sammud Alfredi ukse taga seisma. Hiilija seisis poisist vaid käsivarre kaugel. Ukse tagant kostis krabinat. Alfred küsis, kes ukse taga on. Vastust ei tulnud. Postiluuk kolksatas ja midagi kukkus põrandale. Alfred võttis taskulambi ja valgustas põrandat. Ukse ees vedeles … ajaleht.

Hiilija oligi siis ainult lehekandja, kes arvatavasti eksis uksega, sest isa oli ajalehe tellimuse juba ammu ära lõpetanud, sest ta oli kogu aeg reisil. Alfredile ajalehed meeldisid, mõnikord tõi poiss prügimajast vanu lehti ja luges otsast lõpuni läbi. Praegu polnud ju elektrit, mistõttu ei töötanud mobiil, sest seda ei saanud laadida. Televiisorisse ei tulnud voolu, nagu ka arvutisse, mitte ühtegi seadmesse. Seetõttu oli Alfred lehe üle väga õnnelik. Seekord oli see eriline ajaleht, sest ajalehe vahel olid ka väike punapõskne õun, villased sokid ja köögipaberisse keeratud võileib! Kas see oli mingi tobe nali? Alfred kargas püsti ja lükkas ukse lahti … hiilija oli kadunud.

Järgmisel ööl heitis Alfred jälle esikuvaibale pikali. Poiss tahtis teada saada, kes see hiilija õigupoolest on ja kas ta tuleb tagasi. Alfredi kõht oli jällegi tühi. Lehe vahelt leitud toidukraam oli söödud, kodus oli vaid marineeritud kurki ja näkileiba, sooja toitu oli lootus saada nädala pärast koolis, sest järgmisel päeval pidi algama koolivaheaeg, mistõttu polnud lootust ka koolilõunale.

Oli pühapäeva öö, kui trepikojas välisuks klõpsatas ja koridorist kostsid hääled. Sammud, peatus, KOLKS, sammud, peatus, KOLKS. Hiilija seisi nüüd jällegi Alfredi ukse taga. Poiss ei teadnud mida teha, kuid talle meenus isa öeldud mõttetera – parim kaitse on rünnak. Nii lükkas Alfred ukse lahti ja kargas trepikotta otse hiilija ette. Kokkupõrge on üsna naljakas, sest hiilija õlakotist kukkusid välja õunad, mida hakkasid hiilija ja Alfred üheskoos kotti tagasi toppima …

Kuna koridoris oli pime, siis ei näinud Alfred hiilija nägu, aga ta kõlas nagu naine, kellel kurk kipitab. Ta ei olnud kuigi pikk ega näinud ka muidu eriti ähvardav välja. Seejärel ütles hiilija, et Antero võib nüüd rahuneda, sest ta ei hammusta. Alfred ei saanud aru, mis Antero? Kuid selgus, et Alfredi õige nimi ongi Antero, ja seda hiilija teadis. Hiilija teadis sedagi, et poiss oli üks nendest!? Unustatutest! Hiilija otsustas lahkuda, sest poiss oli lehe ja õuna kätte saanud, kuid Alfred jooksis hiilijale järele.

Alfred kinnitab, et ta kalpsas hiilijale järele, ilma et tal oleks aimugi, kuhu on nad teel, aga see ei seganud poissi. Alfred jooksis meelsamini mööda öiseid tänavaid, kui vähkres unetult oma voodis. Õhk oli värske ja lõhnas sügise järele, seda oli hea hingata. Hiilija ütles, et Alfred võib temaga kaasa tulla, aga sel juhul peab poiss teda aitama. Hiilija tutvustas end, tema on Amanda Lehtla.

Alfred ja Amanda jõudsid kitsale tänavale, tänavalaternad lõppesid, tänavat ääristasid madalad plekkseintega hurtsikud. Tänaval valitses ebamaine vaikus. Peategelased kõndisid trööstitute hurtsikute vahelt läbi tänava lõppu. Seal algas heinamaa, mille servi ääristas tihe põõsastik. Amanda hakkas üle heinamaa minema. Heinamaa teises otsas kõrgus tihe kuusehekk. Amanda tegi äkki ootamatu pöörde ja lükkas käru kuuskede vahelt teisele poole hekki. Alfred oli segaduses, kas järgneda Amandale või minna koju. Poiss kattis näo kätega ja tungis kuusehekist läbi.

Teisel pool hekki ootas poissi üllatus. Pimedus polnudki pime, vaid sellest hiigas iseäralikku valgust. Seal kasvasid külg külje kõrval vanad köökus õunapuud, mille oksad olid õunte raskuse all lookas. Seal oli ka teerada, mis viis vana ja viltu vajanud verandaga puumaja juurde. Alfredi kõrvalt kostus kraaksatus. KRAAK! Õunapuu oksal istus suur vares.

Amanda Lehtla elas mannavahuvärvi puumajas Maailma serval, kõigi pilkude eest peidus. Alfred kinnitab, et kutsub seda kohta Maailma servaks, sest seda ta tõesti oli – no kõige servas! Alfred lisab, et alles päevavalgel märkas ta maja taga avanevat kivist kuristikku. See oli koht, kuhu keegi eksikombelgi sattuda ei või.

Amanda majakeses oli paras segadus. Esikupõrandal vedelesid külili kukkunud järi ja raske puukast ning nende ümber kilode kaupa õunu. Amanda hakkas õunu kokku korjama, need olid mõeldud Unustatutele, kuid nüüd pidi nende tee moosipotti viima.

Alfred pakkus välja, et moosipurgid võiks ju ka lehe vahele keerata ja Unustatudeni viia!? Amandale ei tundunud see sugugi mitte halb mõte. Piisavalt väikesed ja lamedad purgid … ja villased sokid …

Hetk hiljem astus esikusse kass, kelle kasukas oli punasetriibuline. Kassi nimi oli Huvitus, varese, keda Alfred oli õunapuu oksal näinud, nimi oli Harlamovski. Selgus, et kass ja vares olidki selle segaduse korraldanud, ja nüüd luges Amanda oma loomadele sõnad peale, ülejäänud öö peavad nad hästi läbi saama.

Kell oli palju. Oli aeg magama minna. Alfred sai magada võrkkiiges, mis asus verandal. Alfred koperdas mingite kastide otsa, kuni üks pappkast talle sülle kukkus. Sellel oli kirjas: Popovi asjad. Alles hoida. Ja uskuge mind, see on selles loos üks ilmatuma oluline pappkast!

Järgmisel päeval küsis Alfred Amandalt salapärase pappkasti kohta, milles olid venekeelsed paberid. Amanda oskas veidi vene keelt, mistõttu said nad teada, et paberite hulgas olid väga varajase raadiosaatja skeemid ja kasutusõpetus. Need oli teinud Amanda vanaema tädi Olga sõber, Vene füüsik Aleksander Stepanovitš Popov, kes oli üks esimesi raadio leiutajaid. Tädi Olga ja Popov olid sõpradeks saanud siis, kui Popov oli Soomes käinud. Tal oli uur katki läinud, mistõttu oli ta läinud tädi Olga poodi, et kell parandusse anda. Nüüd vaatasid Alfred ja Amanda ka ülejäänud pappkasti, milles oligi raadiosaatja prototüüp. Esialgu tundus meie peategelastele, et ega selline vana riistapuu ei tööta, kuid võta näpust …

Tuleme raadiosaatja juurde veidi hiljem tagasi, sest nüüd hakkasid Amanda ja Alfred õunapüreed tegema. See meeldis Alfredile, sest ometigi sai ta teha midagi kellegiga koos! Lisaks sai ta süüa Amanda küpsetatud saia ja määrida sellele sooja õunapüreed. Samal öösel pidi Amdanda jällegi minema posti laiali vedama, seekord oli tal plaanis ka õunapüreepurke kaasa võtta …

Osa purke viidi ka maakeldrisse, kus Alfred märkas Amanda juures midagi imelikku. Amanda kõrvad olid juuksepuhma keskelt välja kerkinud ning liikusid edasi-tagasi nagu väikesed uudishimulikud lokaatorid. Siis hakkasid Amanda kõrvad tarretise kombel võdisema … Alfred tundis Amanda kõrvade osas suurt huvi. Nii pidi Amanda poisile selgitama, et tema on Õrnakõrvaline, mis tähendas, et tema kõrvad ei ole päris tavalised kõrvad. Need tajusid unustatud laste ligiolekut ja hakkasid värisema alti siis, kui keegi neist ohkas. Oli ju ka Alfred hetk tagasi maakeldris ohanud. Lisaks suutsid Amanda kõrvad vahet teha ehtsal ohkel ka võltsohkel.

Sel öösel läks Amanda üksinda ajalehti laiali viima, ja Unustatutele ka õunapüreed, kuid veidi enne seda selgus, et raadiosaatja töötas! Nüüd tuli Amandale hea mõte. Nad hakkavad tegema raadiosaadet unustatud lastele, ja Alfred võiks olla saatejuht. Mis panna raadiole nimeks? Unustatud laste raadio? Lasteraadio? Alfredi raadio? Raadio Popov! See oli suurepärane nimi!

Järgmisel päeval testisid Alfred ja Amanda raadiosaatjat. Lainepikkuseks oli AM 1895 kilohertsi, just sel aastal oli Popov esitlenud ka oma kuulsat leiutist, mis ilmselt oli selle leitud aparaadi eelkäija. Leiti ka antenn, mille abil oli võimalik raadiosignaale kaugele saata. Amanda majal oli ka pööning ja sellel torn, just sinna tehakse raadiostuudio ja antenn kinnitatakse torni tippu!

Sügisene koolivaheaeg möödus lennates. Amanda käis öösiti lehti laiali viimas ja pärastlõunal hakati tornitoas tööd tegema. Seal oli vaja koristada ja kasida. Õues tuli õunu korjata ja õunapüreed teha. Alfred pelgas veidi seda, et varsti võis ju ka isa koju tulla, kas siis peaks ta tagasi minema? Õnneks ei teinud Amanda sellest juttu.

Varsti oligi raadiostuudio valmis, antenn püsti. Raadiosaated pidid toimuma laupäeva öösel vastu hommikut kella kolme ja nelja vahel, sest sel kellaajal oli ohkamine tavaliselt kõige valjem ning võis järeldada, et Unustatud olid siis ärkvel. Raadiosaate kuulamiseks tehti Unustatutele juhend. Kuulamiseks oli vaja ka raadiovastuvõtjat ehk raadiot (õnneks leidis Amanda pööningult kaks töötavat matkaraadiot, need sai ta anda nendele lastele, kellel oli raske aparaate ise hankida) ja näpunäiteid oli teisigi.

Pärast nädalat Amanda juures pääses Alfred Amandaga lehti laiali jagama. Ta oli seda pingsalt oodanud. Nüüd oli vaja laiali jaotada ka kuus juhendit (Alfred oli juhendile juurde köitnud enda joonistatud koomiksi), kuidas Raadio Popovi kuulata. Sel öösel sai Alfred teada, kes olid need Unustatud, kes juhendi said – nende hulgas olid 5-aastane poiss, kellel oli mõnikord kõht tühi ja mõnikord ei saanud ta päev otsa toast välja, ta istus liiga palju televiisori ees, keegi polnud talle õpetanud, kuidas leiva peale võid määrida või kingapaelu kinni siduda, poisi vanematel oli igasugu muresid, need olid nagu tumedad pilved, mille varju poiss oli jäänud.

Olid ka vend ja õde. Poiss oli üheksane ja väike õde kahene. Nende ema oli palju kodunt ära. Jäi mulje, et ta tegi liiga palju tööd – hommikul koristas ühes kohas ja õhtul teises kohas ja selle vahel püüdis ta veel õppida. Poiss pidi oma väikest õde aitama, lasteaaeda viima, lasteaiast ära tooma, ja süüagi tegema.

Oli veel ka kaheksa-aastane tüdruk, kelle vanemad ja külalistekari olid iga päev “janused”.

 

 

Oli seitsmeaastane poiss, kes hoidis ema uuest mehest iga hinna eest eemale, sest mees oli kogu aeg kõigi peale ja kõige pärast vihane ning valas raevu välja peaaegu ükskõik kelle või mille peale, ja paraku sattus pahatihti tema raevupursete adressaadiks see poiss. Tundus, et poiss veetis rahu saamiseks aeg-ajalt öid õues … Ja oli ka üheteistaastane tüdruk, kes oli väiksena tihti haige ja nüüd hoidsid vanemad tal kogu aeg silma peal, sest kartsid, et tüdruk haigestub uuesti, kui teiste inimestega kokku puutub. Tüdruku toa uks oli väljastpoolt lukus. Ta pääses sealt välja ainult vanemate loal. Tüdrukul käis eraõpetaja, et ta ei peaks majast väljuma.

Ja taaskord olen jäänud ma pikalt lobisema, mistõttu üritan siinkohal veidi lühemalt teha …

Algas kool, sest koolivaheaeg sai läbi. Alfred ei tahtnud minna, kuid Amanda oli kindel, et Alfred peab koolis käima, nagu ka kõik teised lapsed. Kuna Alfred lahkus kodust pidžaamas, siis pidi Amanda midagi välja nuputama. Riided olid pehmelt öeldes kummalised, kusjuures Alfred kinnitab, et tema riided kisendasid, et me tuleme minevikust, oleme muuseumikraam, muinasräbalad, vitriiniriided!

Igal juhul läks Alfred kooli, kus põrkas kokku ühe teise klassi tüdrukuga. Mulle tundub, et tüdrukul tundus Alfredis midagi tuttavlikku, äkki tema hääl? Juhul, kui tüdruk oli üks Unustatutest, kes juhtus Raadio Popovi saadet kuulama?

Ja veel. Saame teada, nagu ka Alfred ja Amanda, et poisi isa oli koju tulnud. Üsna ootamatu oli see, et ta isegi märkas, et Alfred oli kadunud, sest linna pandi üles kuulutused, milles otsiti Alfredi moodi poissi! See oli ootamatu nii Alfredile kui ka Amandale, kuid koju Alfred siiski minema ei pidanud. Isa tuli isegi kooli Alfredit otsima, kuid koolis oli õpetaja Täheste, kes Alfredi “ära peitis” … huvitav-huvitav! Igal juhul saame juurde veel ühe tegelase, kusjuures tundub, et õpetaja Täheste tedis ka Amandat.

Alfred põrkas kokku veelkord selle teise klassi tüdrukuga, kes tundub olevat kirjandushuviline, sest ta räägib 1974. aastal ilmunud Eduard Uspenski raamatust “Onu Fjodor, kass ja koer”.

Alfred jäi nädalaks ajaks ka haigeks. Tal oli palavik, mistõttu sai ta kodus olla, ja vanu raamatuid lugeda (neist tuleb veel juttu) ja Alfredile ning Raadio Popovile tulevad ka kaks esimest kuulajakirja!

Loomulikult saame lugeda Raadio Popovi saadetest, ühes räägib Alfred loomade seltsis elanud lastest – Mowgli, Tarzan, Romulus ja Remus. Pärast seda, kui Alfred oli lugenud vanu raamatuid ja saanud esimesed kuulajakirjad, tegi ta saate, milles oli juttu nii kirjadest kui ka loetud raamatutest. Saates oli juttu Simpsonitest, oktonautidest, Harry Potterist, Pipi Pikksukast, Oliver Twistist, kuid ka Hector Malot’ 1878. aastal kirjutatud raamatust “Perekonnata”. See on vahva, kuidas Anja Portin põimib oma loo sisse ka teisi raamatuid, kirjandust ja ajalugu.

Seejärel sai Alfred teada, et too teise klassi tüdruk oligi üks Unustatutest, kes oli saatnud ka kuulajakirja, milles ta Harry Potterist rääkis. Saame teada, et tüdruk nimi on Iiris, ja tema oli see laps, kelle vanemad “janused” olid. Iiris sai endale taskuraha, kui ta tühje pudeleid ära viis. Raha kulutas ta peamiselt raamatute peale. Kui esialgu tundus, et Alfredi ja Iirise sõprusest ei tule midagi head välja, siis nüüd tundub, et nad leidsid siiski ühise keele.

Ja jällegi raadiosaade. Seekord jagas Alfred kuulajatele söögisoovitusi. Alfred tutvustas spagette oakastmega (spagetid on odavad, oakaste on lihtne ja odav teha), kuid ka Olga õunamaiust. Selleks oli vaja õunu, kaerahelbeid, margariini, fariinsuhkrut ja peale ka vanillijäätist.

Saame osa ka Õrnakõrvaliste aastakoosolekust, mis toimus Iivari Mölleri tuletikutehases, mis oli tegutsemise lõpetanud juba kakskümmend aastat tagasi. Kuna Amanda oli sättinud end pidulikesse riietesse, siis oli ka Alfredil huvi, kuhu Amanda läheb. Nii jõuti vana punastest tellistest hooneni, mis oligi too endine tuletikutehas. Alfred piilus aknast sisse, mis tehasesaalis toimub, nii saame ka meie aastakoosolekust osa. Seal oli mitmeid inimesi, erinevate ametite inimesi – raamatukoguhoidja, majahoidja, aednik, bussijuht, õpetajad, hambaarst, kohtunik jt. Äkki märkas Alfred veel ühte tuttavat inimest – seal oli ka õpetaja Täheste! Seetõttu teadis ka Täheste, kes Alfred oli.

Märgates Tähestet, ehmatas Alfred, nii et ta akna taga pikali käis, kolinaga. Õnneks tuli õue olukorda kontrollima Täheste, kes poisi oma autosse peitis. Polnud ju vaja teistel Õrnakõrvalistel teada, et keegi nende koosolekut salaja vaatas. Täheste rääkis hiljem Alfredile, et Amandat tundis ta juba paar aastat, kuid ega nad omavahel väga ei lävinud. Amanda oli saanud endale paar aastat tagasi Õrnakõrvaliste tähtsaima auhinna ehk hõbedase kakumärgi, mis anti sellele Õrnakõrvalisele, kes oli aasta jooksul olnud kõige tublim Unustatutega toimetamisel.

Täheste rääkis pärast koosoleku lõppu Alfredile, kui nad olid teel Amanda juurde, igasugu olulisi asju ka Amanda kohta. Milliseid, selle jätan ma Sulle endale avastada. Igal juhul olid need olulised ja põnevad faktid Amanda kohta, kindlasti ka nende raamatute kohta, mida Alfred oli leidnud, lugenud ja raadiosaates tutvustanud.

Mõnest raadiosaatest saame raamatu lõpus veel osa. Näiteks raadiolainete teekonnast kosmoses, ja sellest, mida teha kui öösel und ei tule.

Raamatu lõpus saame teada, milliseks kujuneb Alfredi ja tema isa suhe, millist rolli on selles mängida Amandal. Saame osa ka Raadio Popovi tegijate ja kuulajate jõulupeost, kusjuures tuleb ka paar üllatuskülalist, ja on võimalus, et Raadio Popovil on palju rohkem kuulajaid, kui arvata võis. Saame teada sedagi, mis oli juhtunud Alfredi emaga, ja mis ikkagi oli poisi õige nimi. Lõpuks loeme veel ka veidi Aleksander Stepanovitš Popovist.

Selline raamat ongi see “Raadio Popov”. Imeline lugu, suurepäraselt kirjutatud ja  jutustatud lugu, mis on igati kaasahaarav, muinasjutuline ja kõike muudki. Vahvad on tegelased. Ja on see ju igati vajalik teema, sest on siin juttu lastest, kes on tõepoolest unustatud, mistõttu on tore, et leidub selliseid tegelasi nagu Amanda, õpetaja Tärnaste, ja ka Alfred, kes püüavad kõiki neid aidata.

Pildid on raamatusse joonistanud Miila Westin.


Thorbjörn Egner „Kardemoni linna rahvas ja röövlid“ (Varrak)

Ühes väga omapärases linnas nimega Kardemon elavad vana Tobias, tädi Sofie, Kamomilla, Tommy ja heasüdamlik kordnik Bastian. Ametimeestena töötavad linnas pagar, vorstimeister, habemeajaja ja palju teisi toredaid inimesi. Linna taga vanas majas elavad aga kolm heasüdamlikku röövlit – Kasper, Jesper ja Jonatan.

Selle muheda lasteraamatuga on kummalised lood – hakkasin meenutama, olen näinud lapsepõlves üht vahvat ETV lastelavastust (see on pärit aastast 1980, ja kaasa lõid Urmas Kibuspuu, Aare Laanemets, Anne Paluver, Hans Kaldoja, Lauri Nebel jpt), kuid ma ei ole lapsepõlves seda raamatut lugenud!? Tekkis küsimus, kas vanemad või vanaema mulle seda ägedat raamatut ei ostnudki? Aga ei, põhjus on hoopis teine – raamat ilmus esimest korda eesti keeles alles 1996. aastal (seejärel ka 2013 ja nüüd uuesti), kuigi raamatu originaal ilmus juba 1955aastal!

Thorbjorn Egner (1912 – 1990) on kuulus Norra lastekirjanik, kelle sulest on pärit veel mitmeid vahvaid lasteraamatuid, üks neist samuti ülimalt menukas – “Sööbik ja Pisik” (see ilmus algupäraselt 1949. aastal, eesti keeles on “Sööbik ja Pisik” ilmunud 1972, Perioodika, 1997, Tiritamm ja 2013, Tänapäev). See 1972. aastal eesti keeles esimest korda ilmunud “Sööbik ja Pisik” oli üks minu lapsepõlve lemmikutest. Eesti keeles on ilmunud ka Egneri “Pillimees ronihiir, Morten ja Nukatuka metsarahvas” (2001, Tiritamm ja 2014, Tänapäev).

Lisaks raamatute kirjutamisele oli Egner ka kunstnik ja laulukirjutaja. Ta kirjutas ka õpikuid koolidele ning tegi raadios lastesaateid. Paljud tema raamatud on jõuddud teatrilavadele ja tema kirjutatud laule on müüdud väga-väga palju. Lisaks omaloomingule, oli Egner ka tubli lasteraamatute tõlkija. Nii on ta norra keelde tõlkinud A.A. Milne’i Karupoeg Puhhi lood.

Siinkohal pean mainima sedagi, et Kardemoni linnast on tehtud vaatamisväärsus Kristiansandi loomaaeda, mida külastab aastas sadu tuhandeid inimesi. Egner jõudis paigutada sellele nurgakivi 1990. aastal, kuid kahjuks suri enne seda, kui linnake loomaaias valmis sai.

“Kardemoni linna rahvas ja röövlid” jutustab loo ühest vahvast linnast, Kardemonist ja selle elanikest. Raamatu alguses kinnitab raamatu autor, et Kardemon on üsna väike linn ja ta asub nõnda kaugel, et temast ei tea peaaegu mitte keegi. Need, kes teavad on ilmselt ainult lugeja ja veel mõni. Autori sõnul on Kardemon üpris kummaline linnake, kus juhtub nii mõndagi, mida mujal ei juhtu. Näiteks kõnnivad seal mööda tänavaid eeslid ja kaamelid ning isegi mõni elevant võib vastu loivata – vahetevahel.

Nagu eespool mainitud, siis elas Kardemonis igasugu vahvaid tegelasi – vana ja väga tark, pika habemega vana Tobias, kes elas ühes kummalises tornis, korda ja puhtust armastav tädi Sofie, sõbralik kordnik Bastian, vorstmaaker ja trammijuht Syversen (vaatamata linna väiksusele sõitis seal tõepoolest ka tramm, kuigi mitte väga pikka maad), habemeajaja Sörensen, kaupmees Berg ja siin on ka lapsi nagu Remo ja Tommy ja Kamomilla, kuid ka mõned koerad, eeslid, kaamel, elevant jt.

Saame teada, et vana Tobias oli muuhulgas ka Kardemoni linna ilmatark. Selle ameti tarvis oli tal pikksilm ja sellega istus ta üleval kõrgel oma tornmajas ja silmitses maailma. Mõnikord läks tema ilmaennustus täppi, teinekord mitte.

Seda saame ka teada, et autosid Kardemoni linnas ei olnud, oli eelpool mainitud tramm – üksainus tramm. See polnud suur ega sõitnud kuigi pikka maad, aga linnarahvas armastas oma trammi ja tegi sellega iha päev väikese sõidu ning tihtipeale sõideti sellega isegi mitu korda päevas.

Linna lähedal elasid aga röövlid – Kasper, Jesper ja Jonatan. Õigupoolest elasid nad üksildasel lagendikul Kardemoni linna taga kõrges ja imelikus vanas majas. Kasper oli neist kõige vanem, Jesper kõige kenam ja Jonatan armastas kõige rohkem süüa. Nende juures elas ka lõvi. Kolm röövlit olid tegelikult üsna sõbralikud sellid, nagu ka nende lõvi. Kuid olid nad ju ikkagi röövlid, mistõttu linnas neid siiski kardeti.

Õnneks ei tegelenud nad suurte pättuste ega kuritegudega, ühel korral käisid nad vorstimeistri poes oma lõvile liha näppamas, teinekord röövisid nad trammi ära, aga seda seetõttu, et neil oli igav, sest nad ei pääsenud Kardemoni päevale pidutsema ja kolmandal korral röövisid nad tädi Sofie, kuna röövlite elamine oli väga must ja korratu. Röövlid lootsid, et tädi Sofie seal koristama hakkaks. Tegelikult kukkus see asi hoopis teistmoodi välja ja tädi Sofie pani kolm röövlit koristama ja iseenda eest hoolitsema.

Sündmusi on siin veel ja veel. Linnas toimus pidustusi, näiteks Kardemoni päev, mis algas juba varahommikul, kui Kardemoni linnaorkester turuplatsil mängima hakkas, tädi Sofie ei lubanud väikesel Kamomillal peole minna, sest peaod ja lõbustused ei ole väikeste tüdrukute jaoks. Õnneks tuli vanal Tobiasel hea mõte kutsuda peole tädi Sofie, siis peaks ta kaasa võtma ka Kamomilla. Seejärel saamegi vahvast peost osa.

Tähistatakse ka van Tobiase 75. sünnipäeva. Peetakse kõnesid, kingitakse kingitusi, lauldakse sünnipäevalaulu. Samal päeval läks Tommy oma eesliga ratsutama, nii sattus ta röövlite maja juurde ja kuulis, kuidas röövlid plaanisid minna samal öösel linna, et süüa röövida, sest neil polnud kodus mitte midagi süüa!

Tommy rääkis nähtust ja kuuldust linnas kaupmehele, vorstmaakrile ja pagarile, kes otustasid röövlid juba sel öösel kinni nabida! Nii saadigi röövlid kätte ja nad pidid hakkama elama arestimajas, mis oli neile üsnagi meeldiv, sest nende kodu oli ju palju hullemas korras, kui linna arestimaja. Selgus seegi, et tegelikult ei ole nad mitte sugugi lihtsalt röövlid, nad olid varem teinud hoopis teistsugust tööd, kuid nad olid oma tööst ilma jäänud. Kui habemeajaja röövlite habemed ja juuksed korda teeb, siis näevad röövlid üsna tavaliste inimeste moodi välja.

Millist tööd olid röövlid varem teinud? Seda ma Sulle siinkohal ei ütle, pead ise edasi lugema. Ja kui linnas toimus vana Tobiase majas ka väike tulekahju, appi läksid kolm röövlit, et päästa majast koerakutsikas ja papagoi, siis said kolm röövlit endale ka uued töökohad/ametid. Ja igati korralikud ja ausad ametid.

“Kardemoni linna rahvas ja röövlid” on üks ütlemata vahva lasteraamat ja mõnus lugemine. Siin on ka mitmeid laule, kusjuures raamatu lõpus on ka laulude noodid – neid samu laule lauldi ka menukas ETV lasteetenduses, seetõttu on neid lugusid lihtne ka ise õppida ja laulda.

Lahedad on ka illustratsioonid, needki on raamatu autor ise joonistanud.


George Orwell „Loomade farm“ (Rahva Raamat)

KÕIK LOOMAD ON VÕRDSED,

AGA MÕNED ON VÕRDSEMAD KUI TEISED.

Teos on nüüd esmakordselt Eestis illustreeritud! Uuele tõlkele on joonistanud tabavad pildid Urmas Nemvalts.

Julmalt koheldud ja ülekoormatud koduloomad korraldavad ülestõusu ja võtavad ise farmi üle. Kannustatuna helgest idealismist ja haaravatest loosungitest, asuvad nad looma oma kodust õigluse, võrdsuse ja arengu paradiisi. Nii saab alguse teravalt satiiriline muinasjutt täiskasvanutele, mis kirjeldab teekonda revolutsioonist türannia vastu niisama kohutava totalitarismini. George Orwelli torkav allegooria mõjub tänini sama värskelt kui esmailmumise ajal aastal 1945.

Eric Arthur Blair (25.06.1903 Bihari provints Briti Indias – 21.01. 1950 London) ehk kirjanikunimega George Orwell oli Briti kirjanik ja toimetaja, kes oma kirjanikunime võttis Orwelli jõe järgi.

Oma hariduse sai ta Inglismaal Etoni kolledžis, pärast kooli lõppu teenis 1922-1928 Birmas Briti Impeeriumipolitseis. Lahkus sealt üsna ruttu, et protestida koloniaalvägivalla vastu (1934 kirjutas ta ka raamatu “Birma päevad”) ja just Birmas sai Orwellist veendunud kolonialismivastane, kuigi ta püüdis aastate jooksul ajada ka nn uue imperialism asju, nii et Suurbritannia ja endiste koloniaalmaade vahel aetakse asju sõbralikult. Näiteks Mahatma Gandhi tõekspidamistesse suhtus Orwell üsna kriitiliselt.

Pärast lahkumist Birmast ja Indiast, elas Orwell paar aastat Pariisis ja Londonis. Ta elas vaestekvartaleis ja üritas hakata kirjanikuks. Nii tegi ta erinevaid juhutöid, kuid töötas ka õpetajana ja raamatukaupmehena. Oma toonastest kogemustest kirjutas ta raamatu “Pariisi ja Londoni heidikud” (1933). Londonis lähenes ta töölisliikumisele, millest on ta kirjutanud raamatus “Tee Wigani kaile” (1937).

Neid Orwelli raamatuid peetakse ühiskondliku kirjanduse klassikuteks, kuigi 1930. aastatel hakkas ta kirjutama ka esseid ja ilukirjandust. Ilmus neli romaani, kuid kriitikud, ja ka kirjanik ise ei hinnanud neid kõrgelt. Sama kümnendi lõpuks teenis Orwell oma kirjatööga juba sedavõrd palju, et sai teha päevatööd kirjanikuna.

1936 puhkes Hispaania kodusõda ja Orwell sõitis brittide rühma koosseisus Katalooniasse, et võidelda vabariiklaste poolel. Ta sõdis neli kuud trotskistliku P.O.U.M.-i antifašistliku miilitsa ridades. 1937 sai Orwell raskelt haavata, vastaste snaipri lastud kuul tabas mehe kõri. Pärast seda oli ta pikka aega ravil ja lahkus Hispaaniast, kusjuures ta pääses vaevu-vaevu kommunistide käest. Ta põgenes oma abikaasa Ellen O’Shaughnessyga (ka tema oli kirjanik) Prantsusmaale ja sealt edasi juba Inglismaale.

Sündmustest Hispaanias kirjutas Orwell ühe oma kuulsamatest teostest “Kummardus Katalooniale” (1938), mida peetakse tänaseni üheks parimaks sõjareportaažiks. II maailmasõja ajal teenis Orwell Kodukaitses ja töötas BBC-s. 1943 alustas ta tööd vasakpoolse ajalehe Tribune toimetuses, kus ta kirjutas poliitika- ja kirjanduskommentaare. 1945 ilmus Orwelli üks kuulsamaid teoseid, romaan “Loomade farm”, allegooria Nõukogude Liidu kohta, mis vihjas Stalini tegevusele revolutsioonijärgsel Venemaal. See oli teos, mis tegi George Orwelli kuulsaks ja ta sai ka majanduslikult kindlustatud.

1949 ilmus Orwelli järgmine meistriteos ehk “1984”, mis oli totalitarismi kujutav düstoopia. Eeskujuks arvatavasti vene kirjanik Jevgeni Zamjatin ja tema ainus romaan, düstoopia “Meie” (see valmis Zamjatinil 1920, ilmus esimest korda 1924 New Yorgis inglise keeles ja esimest korda Venemaal alles 1988 ajakirjas Znamja). Orwelli “1984” äratas suurt tähelepanu, ja sealt tulid käibele mitmed uued väljendid nagu “suur vend”, “uuskeel” jpm.

Oma elu viimased aastad elas Orwell Sise-Hebriididel, ta suri 21. jaanuaril 1950 kopsutuberkoloosi tüsistusena tekkinud kopsuverejooksu tõttu.

Aastate jooksul on eesti keeles ilmunud mitu korda nii “Loomade farm” kui ka “1984” (näiteks 2010, ja ka sel aastal kaks teost ühtede kaante vahel kirjastuselt Tänapäev), kuid ka “Pariisi ja Londoni heidikud” (1995, Ühiselu, 2014, Tänapäev), “Valaskala kõhus” (1995, Vagabund), “Kummardus Katalooniale” (2000, Kupar, 2006 Kupar), “Lase lehtliilial kasvada” (2018, Tänapäev), “Birma päevad” (2021, Postimees). Eesti keeles on ilmunud ka Jeffrey Meyersi kirjutatud biograafia “George Orwell. Ühe põlvkonna painav süütunne” (2005, Varrak), mille kohta on öeldud, et see on suurepärane teejuht ühe läinud sajandi kõige läbinägelikuma Euroopa kirjaniku maailma.

Ja nüüd “Loomade farm”, mis on saanud suurepärased ja vaimukad illustratsioonid Urmas Nemvaltsilt.

Nagu eespool mainisin, ilmus “Loomade farm” algupäraselt 1945. See on omamoodi muinasjutuline lugu (kindlasti ka allegooriline lugu), mis kujutab kriitiliselt Venemaa revolutsiooni pärandit.

“Loomade farm” ei ole lugemiseks tüse tükk, kuid paljud maailmakirjanduse klassikud ongi sellised 100-150 lehekülge … oluline on ju sisu, mitte maht. Selles loos ostustavad loomad teha revolutsiooni, et astuda vastu julmale joodikust farmerile.

Lugu algab sellest, et Karjamõisa pidaja härra Jones oli jällegi purjus ja unustas ööseks luugid kinni panna. Härra Jones heitis magama ja kõigis laudahoonetes läks sagimiseks ja tiibade sapsimiseks. Päeval oli loomade seas levinud kuulujutt, et auhinnaga pärjatud vana valge kult Major olevat eelmisel ööl kummalist und näinud ja tahtvat seda teistega jagada.

Nüüd kogunesid loomad suurde küüni, et kuulata, mida on Majoril ütelda. Major oli kaksteist aastast vana ja viimasel ajal kaunikesti rasva läinud, aga endiselt suursuguse väljanägemise, aruka ja heasoovliku olekuga siga, ehkki ta kihvu polnud kunagi lõigatud. Kogunemisele tulevad koerad Kellukas, Jessie ja Pitsu, seejärel sead, kanad, lambad ja lehmad, kaks raskeveohobust Lauk ja Ristik (võib öelda, et need kaks on tegelased, kellest räägitakse terves raamatus), tulid ka kits Muriel ja eesel Benjamin (ka nendest loeme me veel).

Saame teada, et Lauk oli võimas loom, aga veidi juhm, Benjamin oli talu vanim ja kõige halvatujulisem loom. Lauk ja Benjamin olid sõbrad. Ühena viimastest saabus kena rumal valge mära Mollie. Kõige viimasena tuli kass, otsis sooja ja mõnusa koha, lõi nurru, ja nurrus ka siis, kui Major kõnet pidas, mistõttu ei kuulnud kass kõnest mitte midagi. Nagu näed, siis on tegemist vägagi kirju seltskonnaga, aga ei maksa unustada, et inimühiskonnas on ju need seltskonnad täpselt sama kirjud.

Major ütleb, et tal pole palju elada jäänud ja ta nägi kummalist unenägu. Ta kinnitab, et loomade üürike elu on üks vaev ja viletsus. Loomad sünnivad, neile antakse süüa nii palju, et hing sees püsiks; kel vähegi jaksu, seda sunnitakse töötama viimse jõukübemeni, ka kui neist enam kasu pole, notitakse julmalt maha. Ükski loom pole Inglismaal vaba. Looma elu on vaid viletsus ja orjus!

Major küsib kas on see loodusest niimoodi seatud ja juhib tähelepanu sellele, et loomad kannatavad sellist viletsust seepärast, et inimesed röövivad peaaegu kogu nende toodangu. Ja siit on hea jätkata. Major kinnitab, et inimene on loomade ainus tõeline vaenlane. Kui inimene kõrvaldada, siis on nälja ning kurnamise põhjus igaveseks kadunud.

Siin veel huvitavaid mõtteid. Major kinnitab, et inimene on ainus olend, kes tarbib, ise tootmata. Ta ei anna piima ega mune, tal pole rammu, et atra vedada, ta ei suuda joosta nii väledalt, et jänest püüda. Ometigi on ta kõigi loomade valitseja. Inimene paneb loomad tööle, andes vastu vaid hädapärase, et neid näljasurmast säästa, jättes enesele kõik, mis üle jääb. Loomad rügavad maad harida, loomade sõnnikust saab maa rammu, rääkimata piimast, munadest.

Majoril on põnevaid mõtteid veel, ja ta kinnitab, et loomad ei tohi kunagi kuulata, kui neile öeldakse, et inimesel ja loomal on ühised huvid, et ühe hüvang on ka teiste hüvang. See on vale … Aga loomade vahel valitsegu võitluses täielik solidaarsus, ülim seltsimehelikkus. Kõik inimesed on vaenlased, kõik loomad on seltsimehed!

Ja alles nüüd jõuab Major ka oma uneni. Uni oli sellest, missugune on maailm siis, kui inimene on kadunud. Majorile oli unes meenunud ka üks vana laul, millel pealkirjaks “Inglismaa loomad”. Major laulis seda, sellel oli liigutav meloodia, midagi “Clementine’i” ja “La Cucaracha” vahepealset. Raamatus on ka selle laulu sõnad.

Laul viis loomad täielikku eufooriasse. Loomad hakkasid seda kohe ümisema ja pärast paari katsetust laulsid kõik farmielanikud “Inglismaa loomi” jahmatavas kooskõlas. Lehmad ammusid, koerad ulusid, lambad määgisid, hobused hirnusid ja pardid prääksusid seda.

Õnnetuseks äratas lärm üles härra Jonesi, kes voodist välja kargas, arvates, et hoovis on rebane. Ta haaras püssi ja tulistas kuueste haavlitega pimedusse. Haavlid tungisid küüniseina ja koosolek lagunes kiiresti laiali. Loomad põgenesid oma asemele. Linnud õrrele, loomad põhku, ja hetkelt oli kogu farm uinunud.

Kolme öö pärast suri vana Major rahulikult une pealt. See juhtus märtsi alguses, kolmel järgmisel kuul tegutsesid loomad salaja. Loomad ei uskunud, et Majori ennustatud mäss nende eluajal aset leiab, kuid nad said aru, et nende ülesanne oli selleks valmistuda. Teiste loomade õpetamine ja organiseerimine langes sidagele, neid peeti loomadest kõige targemaks.

Sigade hulgast paistsid silma kaks noort kulti, Lumepall ja Napoleon, keda härra Jones müügiks kasvatas. Napoleon oli metsiku väljanägemisega kult, kes tuntud selle poolest, et sai alati oma tahtmist. Lumepall oli elavama loomuga kui Napoleon, hea jutuga ja leidlikum, kuid Napoleonil on kindlam iseloom. Kõik ülejäänud isased sead farmis olid nuumorikad, tuntuim neist pisike paksuke nimega Vingats, kes oli ka suurepärane kõnemees.

Napoleon, Lumepall ja Vingats arendasid vana Majori õpetuse terviklikuks filosoofiaks, mille nad nimetasid animalismiks. Kui härra Jones magas, pidasid nad mitmel õhtul nädalas küünis salakoosolekuid ja seletasid teistele loomadele animalismi põhimõtteid lahti. Paljud loomad ei saanud asjadest aru, esitati rumalaid küsimusi jne. Eriti rumal oli valge mära Mollie, kes uuris kas pärast mässu on veel suhkrut, kas tal lubatakse lakas linte kanda? Sigade selgitustööd segas ka taltsa varese Moosese valede kummutamine. Mooses, oli härra Jonesi eriline soosik, lind oli salakuulaja ja pealelabaja, aga ka taibukas jutupaunik. Lind väitis, et kusagil asub saladuslik Karamellimägi, kuhu kõik loomad pärast surma lähevad. See asuvat kõrgel taevas, teispool pilvi, seal pidi olema seitse päeva nädalas pühapäev, ristik olevat aasta ringi värske ja mahlane, tükksuhkur ja linaseemnekoogid kasvavat põõsa küljes!

Sigade kõige ustavamad jüngrid olid veohobused Lauk ja Ristik. Nemad osalesid küünis kõikidel koosolekutel ja olid eeslauljaks “Inglismaa loomi” lauldes.

Juhtus nii, et mäss sai teoks palju varem ja lihtsamini, kui keegi lootagi oskas. Härra Jones oli kaotanud kohtuasja tõttu raha, ta langes masendusse ning kippus alkoholiga liialdama. Ta lösutas päevade viisi köögitoolil, luges ajalehti, napsitas. Tema sulased olid loodrid ja sulid, põllud umbrohtu täis, hoonete katused vajasid lappimist, hekid pügamist ja loomad olid alatoidetud.

Juunis ei suutnud loomad enam seda jama taluda, sest neil olid kõhud tühjad. Üks lehmadest puskas sarvega aidaukse lahti ja kõik loomad tormasid salvede kallale. Härra Jones ja sulased tulid, piitsad käes ja hakkasid loomi nüpeldama, kuid nüüd viskusid loomad ühel nõul ja meelel piinajate kallale. Hetke pärast panid mehed jooksu.

Loomad ei suuda oma õnne uskuda, kuid nüüd on vaja siiski ka neil koonduda, tööd teha ja elu edasi viia. Karjamõisast saab Loomade farm. Küüni otsaseinale lasevad Lumepall ja Napoleon kirja panna animalismi põhimõtted seitsmeks käsuks. Neist saab vääramatu seadus, mida tuleb kõikidel loomadel täita. Lumepall kirjutab seinale – mis iganes käib kahel jalal, on vaenlane; mis iganes käib neljal jalal või lendab, on sõber; ükski loom ei tohi kanda riideid; ükski loom ei tohi magada voodis; ükski loom ei tohi juua alkoholi; ükski loom ei tohi tappa teist ,ooma; kõik loomad on võrdsed.

Loomad tegid tööd. Sead õppisid lugema ja kirjutama. Koerad lugesid ainult seitset käsku, kits Muriel oskas lugeda, eesel Benjamin oskas lugeda, kuid ta ei kasutanud seda oskust kunagi, Ristik õppis selgeks tähestiku, kuid ei suutnud sõnu kokku panna, Lauk ei saanud D-tähest kaugemale, farmi ülejäänud loomadest ei jõudnud keegi A-tähest kaugemale.

 

Kohe alguses hakkavad asjad siiski ka muutuma. Napoleon võtab enda hoole alla üheksa koerakutsikat, kes olid Jessie ja Kelluka järglased. Napoleon lubab nende eest hoolitseda ja kasvatada!? Kaduma läheb igapäevane piim, mis rändab iga päev sigade roka sisse, ka varased suveõunad lähevad sigadele! Vingats selgitab, et piim ja õunad sisaldavad aineid, mis on sigade heaoluks hädavajalikud, sest sead teevad vaimset tööd, kogu selle farmi juhtimine ja töö korraldamine sõltub sigadest. Sead valvavad ööd ja päevad läbi loomade heaolu järele. Sead joovad piima ja söövad õunu TEISTE LOOMADE huvides. Ja kui nad seda ei tee, siis tuleb härra Jones tagasi!

Hilissuvel saavad härra Jones ja naaberfarmide omanikud kokku ja otsustavad, et Karjamõis tuleb tagasi võtta. Seda üriatatakse teha oktoobris, kui härra Jones tuleb oma sulaste ja naaberfarmide meestega Loomade farmi. Neil on käes püssid ja kaikad. Kuid loomad otsustavad vastu hakata, sest kaotada pole midagi. Loomade juhtideks on kartmatu Lumepall ja võimas Lauk, ja õige varsti on inimesed sunnitud põgenema.

Lahing nimetatakse Lehmalauda lahinguks, sest just lehmalaudast kargas välja varitsussalk, mis lahingu saatuse otsustas. Lumepall ja Lauk said sõjaväelise aumärgi “Esimese klassi loomkangelane”.

Kahjuks ei möödu just palju aega, kui Napoleon ja Lumepall tülli lähevad. Lumepall tahaks ehitada tuuleveskit, Napoleonil on teised huvid ja plaanid. Lumepalli arvates saaks tuuleveski abil tööle panna generaatori, mis varustaks farmi elektriga. Elekter valgustaks selle ja kütaks neid talvel, paneks tööle ketassae, hekseldi, peedilõikuri ja elektrilise lüpsimasina. Napoleon oli tuuleveski vastu, kuid tuli ka tema Lumepalli plaane ja jooniseid uurima. Kogu farm oli tuuleveski küsimuses kahte leeri jagunenud. Päevakorras oli ka farmi kaitsmine, sest inimesed võivad ju tagasi tulla ja teise rünnaku korraldada. Napoleon soovitas loomadel laskeriistad hankida ja neid kasutama õppima, Lumepalli arvates tuli järjest rohkem tuvisid teele läkitada ja õhutama teiste farmide loomi mässule.

Ja kui ühel pühapäeval kogunevad loomad hääletama, kuidas edasi, ilmuvad küüni üheksa hiiglaslikku koera, kes tormavad Lumepalli juurde. Lumepall põgeneb koerad kannul, siinkohal tasub meenutada, et oli ju Napoleon see, kes oli üheksa koerakutsikat enda kasvatada võtnud! Nii aetigi Lumepall farmist minema ja võimu võtab endale Napoleon! Loomad on segaduses, Lumepall oli ju tubli, lahingus kartmatu ja vapper, kuid Vingats selgitab, et vaprusest ei piisa, loevad lojaalsus ja kuulekus.

Loomad teevad väga-väga palju tööd, peaaegu nagu orjad, ehitatakse tuuleveskit (sellestki on saanud Napoleoni idee, mõte ja plaan), mis ei taha kuidagi õnnestuda (mõnel päeval rügab Lauk suisa üksinda, kui sellestki pole abi), ja üsna ruttu on selge, et loomade elu läheb raskeks ja veel raskemaks, kui see inimese käe all oli. Lauk on heaks näiteks rumalast ja töötavast loomast (inimesest?), kelle kaks juhtlauset olid “Ma teen kõvemini tööd” ja “Napoleonil on alati õigus”. Siinkohal pean tõdema veidi ette rutates, et Lauk teeb tööd kuni surmani, ja kui sead kinnitavad, et hobune viiakse loomaarsti juurde, siis on tema saatus palju nukram, lihtsalt traagiline.

Ja veel. Napoleon ostsutab inimestega äri ajada, sest eks ole ka loomadel igasugu asju vaja. Selleks palgatakse vahendajaks advokaat, härra Whymper. Sead kolivad elama elumajja, pärast seda on muutunud üks seitsmest käsust – ükski loom ei tohi magada voodis, KUS ON LINAD! Ühel ööl tabab farmi meeletu torm, mis lõhub ka tuuleveski, mis oli äsja valmis saanud, kuid tundub, et see oli valesti ehitatud. Nüüd hakatakse tuuleveskit uuesti ehitama – sellega meenub mulle ka vana lugu kilplastest … Ja kes on tormis ja tuuleveski kokku kukkumises süüdi? Loomulikult Lumepall! Napoleon kuulutab Lumepallile surmaotsuse! Lumepalliga hirmutatakse veel ja veel, minnakse lausa selleni, et Lumepall käivat öösiti farmis igasugu sigadusi ja pahategusid tegemas … kuigi jah, Lumepall pole ju seda teinud

Napoleon on julm valitseja, kes süüdistab kõiges Lumepalli, ta korraldab lavastatud kohtuistungeid, paljud loomad tapetakse, selleks on Napoleonil ka omad hoolealused – koerad! Laulu “Inglismaa loomad” ei tohi enam laulda, sest see on liiga mässuline. Nüüd tulevad uued laulud, nüüd lauldakse ülistuslaulu Napoleonile, kelle saatjaskonda ilmub ka must kukk!

Muutub ka järgmine käsk seitsmest käsust – ükski loom ei tohi tappa teist looma ILMA PÕHJUSETA! Napoelon määrab endale autasusid ja aunimetusi (Kõigi Loomade Isa, Inimsoo Hirm, Lambaaediku Kaitsja, Pardipoegade Sõber jne), lõpuks kaotab ta kõik animalismi põhitõed, ja järgi jääb vaid üks: “Kõik loomad on võrdsed, aga mõned on võrdsemad kui teised”.

Veidi hiljem ründavad inimesed veelkord Loomade farmi. Seekord lastakse õhku valmis saanud tuuleveski! Loomad jäävad ka sel korral võitjaks, kuid vigastusi ja kannatusi on hulgi. Sead, eesotsas Napoleoniga otsustavad hakata alkoholi tarbima. Muutub veel üks seitsmest käsust – ükski loom ei tohi juua alkoholi ÜLELIIA!

Loomad jätkavad töödega. Hakatakse ehitama sigadele koolimaja. Loomade Farm kuulutatakse vabariigiks ja tuleb valida president. Oli ainult üks kandidaat, Napoleon, kes ühehäälselt valituks osutus. Aastad mööduvad, paljud loomad on surnud, paljud on juurde sündinud. Vanadest olijatest on Ristik ja Benjamin need, kes näevad, millises suunas Loomade farm on arenenud.

Ühel päeval hakkavad sead käima kahel jalal, käes piitsad ja muid loomi koheldakse veel hullemini kui inimese juhitud farmis. Seitsmest animalismi põhitõest on alles jäänud vaid üks – KÕIK LOOMAD ON VÕRDSED, AGA MÕNED ON VÕRDSEMAD KUI TEISED.

Ja raamatu lõpus vaatavad farmiloomad (nüüd elavad nad jällegi Karjamõisas, mitte Loomade farmis), kuidas sead joovad ja pidutsevad koos inimestega, ja nüüd on üsna raske vahet teha, kes on siga, kes on inimene.

Vot selline nutikas ja õpetlik lugu on see “Loomade farm”. Tasub kindlasti lugeda, kes pole seda veel teinud, ja sageli tasub lugeda ka “ridade vahelt” … Tasub meenutada, et Ida-Euroopas “vabastati” “Loomade farm” esimest korda Ungaris 1989 ja seejärel Nõukogude Liidus glasnosti arenedes. Ja veel, 1977 avaldas Pink Floyd albumi “Animals”, mis sai innustust just Orwelli raamatust, sellel albumil kiritiseerib legendaarne ansambel hoopis kapitalistliku ühiskonda.


Peep Veedla „Laululuige lummuses. Värsid lindudest“ (Pesapaik)

Raamatu autoril, kellelt käesolev linnuraamat juba kuues, on omapärane oskus iga linnuliigi olemust avada värsiridade vahendusel. Kusjuures sageli üsnagi ootamatute ja humoorikate võrdluste abil.

Kas oskad ära arvata, millise linnuliigi võimsat hääletämbrit on autor võrrelnud Matvere omaga?Või millise linnu nokka Batu khaani saabliga? Või millist lindu nimetab pisikeseks kui Äpu? Vaevalt. Kui kõik 48 raamatus sisalduvat luuletust läbi lugeda, ilmneb palju huvitavat informatsiooni lindude kohta, mis aga peamine, kindlasti tekib ka mitmeid erinevaid emotsioone. Nii rõõmsaid kui nukramaid. Nii värsiridadest kui Eesti loodusfotograafide kaunitest piltidest.

Peep Veedla avaldas 2021. aastal kaks väga vahvat linnuraamatut. Üks neist oli populaarteaduslik “Rahvuslinnud ja sümbollinnud Euroopas ja kaugemal”, millest ma Sulle veidi aega tagasi kirjutasin. Teine raamat oli “Laululuige lummuses. Värsid lindudest”, milles on 48 värssi lindudest.

Hiljuti kohtusin Peep Veedlaga, et uurida tema raamatute kohta, ja selgus, et need 48 luuletust on kirjutatud lindudest, kes on tekitanud temas mõne emotsiooni või tunde, toonud meelde mõne vahva mälestuse. Ja kui varem on Peep Veedla kirjutanud linnuluuetusi lastele, siis need 48 sobivad väga hästi lugemiseks ka täiskasvanutele. Mõnedele neist on kirjutatud ka viis, need on saanud lauluks – “Jäälind on hää lind” (Riho Sibul), “Viulaul” (ansambel Konterbant).

Raamat ilmub väga ilusas köites, siin on palju ilusaid linnufotosid, mille autoriteks on Peep Veelda ise, kuid ka Aarne Tuule, Arne Ader, Heiko Kruusi (tema kujundas selle raamatu ka ühtseks tervikuks), Ingmar Muusikus, Margus Kaidja, Remo Savisaar, Sven Zacek, Toomas Tuul jt. Peep Veedla kinnitab, et vähetähtis pole tema luuleridade juures ka illustreerivate fotode roll. Enamasti need kinnitavad või täiendavad kirjapandut, loovad meeleolu.

Raamatu saatesõnas ütleb Peep Veedla, et lindudega on tal välja kujunenud selline suhe, et vahel tal lihtsalt tekib soov neid luuleridadesse sättida. Nii meenutab ta ka 2009. aastal ilmunud linnuvärsside raamatut “Pöialpoiss – made in Luxembourg”, kus sai riimidesse 60 linnuliigi olemus. Seekord lisandub 48 ja nii ongi saanud juba üle 100 linnu omale luulelise kirjelduse.

Raamatu avab luuletus “Väikeluik”

Väikeluike näeme harva,

üksnes läbirändel,

pesitsemisest ta arvab –

meil on liiga lämbe.

 

Arktikas on tema kodu,

seal on mõnus kliima,

harjund tallama neid radu,

mis ta sinna viivad.

 

Kuid aprillis meeldib talle

Eestis aega veeta,

meil kevadeti lindudele

jahti ju ei peeta.

 

Teises luuletuses kirjutab Peep Veedla laululuigest ja tema hääletämbrist (see lind ja tema laul on andnud sellele raamatule ka pealkirja), mille lummuses ta on, seejärel saame tuttavaks suurima hane ehk hallhanega. Edasi luuletused valgepõsk-laglest, naabrimehest, kelleks osutub ristpart. Luuletusi on ka piilpardist ehk piilust, hahasulgedest, mis annavad jopedes inimestele soojale, gogolist, kes osutub sõtkaks (aga vene keeles on nende nimi gogol), suure pere emast, nurmkanast ja metsisest. Peep Veedla jutustab lugejale metsisest, kes mängib rabamännikus, kui on veel pime, udus ja kevadhommikus.

Luuletus “Sarvikpütt”

Sarvikpütil pole sarvi,

üksnes suletutid,

need tal väga erksat värvi

nagu tuletukid.

 

Musta värvi tema palged,

punased on silmad,

kõht on pimestavalt valge,

lahkub, kui siin külmad.

 

Kevadel, aprillis-mais,

nad kodu sisse seavad,

nokad vetikaid on täis

kui pulmamänge peavad.

 

Edasi saame tuttavaks kormoraniga, herilsaseviuga, kanakulliga, raudkulliga, kuid näiteks ka hiireviuga luuletuses “Hiireviu”:

Viu vaatab kõrgelt ülevalt,

kas leiab maa pealt hiire,

nii päevast päeva pidevalt

teeb põllu kohal tiire.

 

Nii tihti istub postil ja

ka seal ta passib hiiri,

ei iialgi niisama ta

ei naudi päiksekiiri.

 

Hiireviule järgnevad taliviu, mügride hirm tuuletallaja, rabapistrik, kes Peep Veedla sõnul pole pehmo, täpikhuik, lauk, sookurg (tema laul meenutab luuletajale kadund trompetisti Abi Zeiderit), väiketüll, suurkoovitaja, lammitilder (temal on peened jalad, nõelpeenike on nokk), punajalg-tilder, randtiir (kes on linnuriigi suurim rändur), kalakajakas (tema on rannaküla staar), merikajakas ja näiteks luuletus “Õõnetuvi”:

Õõnetuvi õõnsalt huutab,

justkui kadund keegi,

teadmiseks, kui see teid tüütab,

muud häält ta ei teegi.

 

Lendutõusul tiibadega

teeb ta kõva plaksu,

olgugi et ise vegan,

leiab selleks jaksu.

 

Õõnetuvile järgnevad luuletused turteltuvist, kes on Peep Veedla arvates nurrulind, kassikakust, kes on kassi nägu, lumekakust, keda meie lumevaesed talved kuigivõrd ei võlu, värbkakust, ks on väikene vigurvänt, jäälind, kes on hää lind, vaenukäost, kes on nagu punkar. Luuletused on veel ka nõgikikasest ehk musträhnist, laanerähnist, kuid näiteks ka luuletus “Lemmiklaulja”, milles selgub, kes on Peep Veedla lemmiklaulja lindude maailmas:

Lemmiklauljaks mul ei ole

eales old Madonna,

meelsamini olen kuuland

kraavipervel konna.

 

Kuid kui kevadhooaeg aland,

nõmmelõoke laulnud,

nõmmedel siis olen koland,

asja teind sealtkaudu.

 

Lemmiklauljaks teda pean,

eal kuulamast ei väsi,

kohale end nõmme vean,

küll plaksutakas ka käsi.

 

Nõmmelõokesele järgnevad luuletused, mille peastaarid on: siidisaba, kivitäks, musträstas (tema on Peep Veedla arvates muusik), hallrästas (nemad on nagu musketärid, kes hoiavad kokku), hoburästas, kukkurtihane (tema pole sugugi mitte Austraaliast, ta on tulnud Itaaliast), hakk (selgub, et hakid on truud), künnivares ja siisike.

Ja ongi kokku 48 lindu, 48 igati vahvat luuletust, mis aitavad lugejale veidikene lindude olemust ja hinge avada. Suureks abiks kindlasti ka fotod, mis luuletustele “oma näo” juurde annavad.


Indrek Rohtmets „Üks rott läks rändama“ (Varrak)

„Minuga teil juba igav ei hakka!“ ütleb rändrott Krõssu alalõpmata ja tõstab oma terava nina uhkelt pilvede poole. Krõssu, kes raamatus meile eri maailmajagude linde, loomi ja taimi tutvustab, on tegelikult autori alter ego. Tema jalajälgi on täis kõrbed ja metsad, mererannad ja savannid. Lugeja saab tuttavaks huvitavate ja eriskummaliste taimedega ja kõikvõimalike loomadega alates tillukestest putukatest kuni maailma suurimate imetajateni.

Raamat sobib ühtviisi nii suurtele kui väikestele loodusesõpradele ja teadmishimulistele lugejatele. Info on teaduspõhine, kuigi seda esitleb lustakas tegelane. Lugude juures on ka Krõssu õpetlikud küsimused koos vastustega, mis annavad huvitavaid faktiteadmisi.

Lisaks rohketele loodusfotodele seikleb neil lehekülgedel ringi ka Anne Pikkovi joonistatud peategelane.

Alajaotused *Põhjala ja kodumaa *Põhja-Ameerika metsad ja kõrbed *Lõuna-Ameerika metsad, mäed ja mererannad *Aafrika metsad, savannid ja kõrbed *Filipiinid.

Indrek Rohtmets on õppinud bioloogiat ja ajakirjandust. Ta on kirjutanud loodusest, teadusest ning rändamisest raamatuid ja arvukaid artikleid ning pildistanud nii kodumaal kui paljudes maades üle kogu maakera. Loodus, teadus ja rändamine on esikohal ka tema tõlgitud raamatutes.

Indrek Rohtmetsa sulest on ilmunud mitmeid vahvaid raamatuid. Meenutan – “Kultuurilooline Eestimaa” (2004, Varrak), “101 Eesti looduspaika” (2019, Varrak). Tema koostatud on igati huvitav, faktirohke ja vajalik raamat “Eesti elusloodus” (sellest on ilmunud mitu trükki, väljaandjaks kirjastus Varrak). Lisaks on ta tõlkinud mitmeid ja mitmeid loodusraamatuid (Steve Jones “Darwini vaim ehk peaaegu nagu vaal” (2006, Eesti Entsüklopeediakirjastus), Franz De Waal “Mama viimane kallistus” (2020, Postimees), Kobie Krüger “Pere keset loodust” (2002, 2015, Varrak) jpt).

“Üks rott läks rändama” on jällegi väga huvitav looduse- ja loomaraamat, mis sobib lugemiseks lastele, noortele ja täiskasvanutele, kõikidele neile, kellele meelidvad loomad, linnud ja loodus.

Raamatu autor on ütelnud (seda intervjuud saab lugeda Suur Eesti Raamatuklubi detsembrikuu ajakirjast), et raamat on mõeldud meile kõigile. Indrek Rohtmets tõdeb, et see raamat on võimalus piiluda maailma ehk tavapärasest veidi teistsugusel moel.

Mul tuleb vastata vist eituse kaudu – see raamat ei ole neile, kelle jaoks ei ole huvitavad kõik need teised, kellega koos me siin planeedil elame. Kui lugemisoskus juba lubab, siis võib kohe lugema hakata!

Indrek Rohtmets lisab, et talle meeldivad linnud ja putukad ning taimeriigist need taimed, kes kasvavad erakordselt rasketes oludes, näiteks kõrbes. Autori arvates on loodus tervikuna meeldivalt imeline. Loomad ja taimed valis ta raamatusse tutvuse kaudu.

Indrek Rohtmets jätkab: “Ma olen kohtunud paljude loomade ja taimedega nii kodumaal, Põhjamaades kui ka Aafrikas ja Ameerikates. Neid kohtumisi on olnud arvukalt, mõnestki kohtumisest on välja arenenud tutvus. Raamatus on seega valdavalt need Looduse kuningriigi esindajad, keda võin ikka natuke ka oma tuttavateks nimetada.

Ja nüüd raamatu juurde. Raamatu alguses saame tuttavaks rott Krõssuga. Krõssu kinnitab, et ta on rott, ainult rott ja mitte midagi muud kui rott. Häbeneda pole siin midagi. Krõssul on suur ja väga vana suguvõsa. Sel ajal kui dinosaurused ringi müdistasid ja maailma valitsesid, krabistasid põõsastes rotitaolised – just nimelt roti taolised! – loomakesed ja ootasid oma tundi …

Krõssu kinnitab, et selle raamatu peategelasteks on edaspidi mitmesugused loomad ja taimed, kellega me praegusel ajal oma koduplaneeti jagame. Paljusid nendest Eestis ei kohta, kui me just ei räägi looma- või botaanikaaiast. Igaüks neist loomadest ja taimedest on millegi poolest eriline või isemoodi … Krõssu on kindel, et kui see reis on seljataga, on lugejal juures terve trobikond uusi tuttavaid, keda järgmisel kohtumisel juba oma semuna tervitada võid!

Ma ei hakka Sulle siinkohal Indrek Rohtmetsa lugusid ümber jutustama. Neid lihtsalt tuleb ise lugeda ja nautida, siis saad osa nendest loomadest, taimedest, loodusest, millest autor kirjutab. Siin on palju põnevat, fakte ja teadmisi, mis kindlasti on loodusesõbrale huvitav, kuid kindlasti ka neile, kes on alles loodusesõbraks saamas.

Esimene osa raamatus on “Põhjala ja kodumaa”. Saame tuttavaks lunnide ja teiste linnulaadalistega, luikedega, lepatriinuga (lepatriinud magavad talvel kivi all talveund), leevikesega, kärnkonnaga (Eestis elab hariliku kärnkonna kõrval veel rohekärnkonn ja juttselgkärnkonn ehk kõre), kärbseseentega, kullerkupuga, kukeseenega (kukeseene juures on oluline see, et seeneussid hoiduvad temast kõrvale), admiraliga, ahmiga (vanasti kutusti ahmi ka kaljukassiks, kuid siis muudeti see nimi ümber, sest ahmidel pole midagi ühist kasside ega ilvesega), huulheinte ja võipätakatega, hõbekajakaga (hõbekajakas on suur lind, kui ometi pole ta meie kõige suurem kajakaliik, sest kõige suurem kajakaliik Eestis on merikajakas), jaaniussiga, karuga (vastsündinud karupojad on enam-vähem orava suurused), kauni kuldkingaga, kuldnokkadega, kiriteoga (Eesti kõige suurem kuivamaatigu on viinamäetigu), kodukassiga, veekonnaga (emane veekonn võib korraga kudeda kuni kümme tuhat muna!), toonekurega, tiirudega, tihastega (rasvatihase jaoks on õige pesapaik puuõõnsus või inimese üles pandud pesakast), sireliga (meie harilikus sirelist on aretatud 1500 sorti!), nahkhiirtega, sinitiibadega, sinilillega (vanasti usuti, et sinilillega saab maksahaigusi ravida, sest tema lehed olid maksakujulised), sikuga (sellel sikul on küll just nagu sarved peas, aga kuus jalga all, tema on putukas), siiliga (siili okaskasukas on hinnaguliselt 6000 okast), euroopa piisoniga (Ameerikas elavad ameerika piisonid, kes on väliselt euroopa piisoniga sarnased), põhjapõdraga, pääsukestega, rabamurakaga (rabamuraka marjad on alguses punased, siis kollased, aga nende õied on säravvalged), tirtsude ja ritiskatega, jäälinnu ja kuningkalastajatega.

Raamatu teine osa viib meid Põhja-Ameerika metsadesse ja kõrbetesse. Ja loomulikult on ka selles osas väga palju huvitavat lugeda, siin on igasugu põnevaid taimi, kellega on raamatu autor Ameerikas kohtunud: tääkliiliad, sekvoiad (kunagi ammu tehti tantsuplats mammutipuu ehk hiidsekvoia kännu peale) ja saguaaro.

Kolmas osa viib lugeja Lõuna-Ameerika metsadesse, mägedesse ja mererandadesse. Selles osas kirjutab Indrel Rohtmets meile pingiviinidest, nandudest (eemalt vaadates on nandud jaanalindude moodi, kuid jaanalinnul on kaks varvast ja nandudel aga kolm), merilõvidest ja merikarudest (nende suurimaks vaenlaseks on suured haid, eelkõige mõrtsukhai, ja lisaks imetajate hulka kuuluv mõõkvaal), koolibritest (nemad on maailma kõige väiksemad püsisoojased loomad, kuid maailma kõige väiksem selgroogne on üks tilluke kala, luzoni kääbusmudil, kes kaalub kõige väiksematest koolibritest kümme korda vähem), haist (maailma suurim kala on vaalhai, kes kasvab kuni 18 meetri pikkuseks), guanakost (kui guanako on ärritunud või hirmunud, siis ta sülitab ja ta võib sülitada ligemale kahe meetri kaugusele), elevantkilpkonnast (väga uhke ja suursugune loom, kelle kiiruseks on pakutud 300 meetrit tunnis) ja albatrossist (kõige suurema tiibade siruulatusega on rändalbatross, ja tema tiibade siruulatus võib olla kolm ja pool meetrit).

Ameerikast liigume edasi Aafrikasse ehk Aafrika metsadesse, savannidesse ja kõrbetesse. Taaskord avaneb lugeja ees väga põnev maailm. Siin on agaam, akaatsia, baobab ehk ahvileivapuu, damaanid ehk hüüraksid (nendest loomadest lugesin sellest raamatust esimest korda), gasellid, elevant, harunev aaloe, gepard, imeline velvitšia, iibised, hüäänid, gnuud, kuningkotkas (tema on Aafrika suurim kotkas), kaelkirjak (selgub, et kaelkirjakul ja rotil on ühepalju kaelalülisid ehk seitse, erinevus on lülide suuruses), jaanalind (peab võtma lausa 30 kanamuna, et teha sama suur munaroog, mida sai teha ühest jaanalinnumunast), punakoolobus (jällegi üks vahva loom, millest ma varem kuulnud ei olnud, selline lahe pungisoenguga ahvike), jõehobu, kiiverlinnud ja sarvnokad (nendel lindudel Euroopas sugulasi ei olegi), jakapuu (erilieheline leivapuu, selle puu viljad on suured, ühes viljas võib olla 500 seemne ligi, mis pärast röstimist omandavad mõnusa pähklimaitse), kaamelid, kangurlinnud, suslikud ja oravad, mangustid, leopard, lõvi (ümmarguselt 4500 aastat tagasi elasid lõvid ka Kreekas), kõrvukrebane, Aafrika pühvel, marabu (tema on kurg, kuid erineb suurest osast teistest kurgedest seetõttu, et sööb surnud loomi), mesilasenäpid, mägigorilla ninasarvikud, pärlkana, njaala (Aafrika antiloop, ta on sarnane meie hoovides haukuva Muriga, kuna ka njaalasokk ajab vaenlast või konkurenti nähes turjakarvad püsti ja tema hoiatushääl läheneva ohu puhul meenutab samuti koera haukumist), paavian, pelikanid (pelikani kurgupauna mahub 9-14 liitrit vett, seega üks kuni poolteist ämbritäit), sebra, vorstipuu (Aafrikas peetakse vorstipuu tüvest välja uuristatud paati üheks parimaks veesõidukiks), rohepärdik, siniraad (nemad armastavad istuda elektritraatidel ja seal putukaid passida), trapid, šaakalid, sõnnikumardikad, šimpans (nii nagu inimesel, on ka šimpansil tähtsaimad meeled nägemine ja kuulmine), termiidid (termiidipesad võivad olla rebasekarva, süsimustad, hallid, kollased jne, nende värvus oleneb sellest, mis värvi on ümberkaudne pinnas, millest nad oma pesi ehitavad), tüügassiga (kiskjate eest peidavad tüügassead ennast urgu, mille on kaevanud ise või on seda teinud mõned teised loomad), varaanid, vasarpea (nendel lindudel on komme, mida peetakse omaseks ka meie harakale, neil on kalduvus oma pessa kokku kanda kõikvõimalikke asju, mis vaid ette juhtuvad, nende pesadest on leitud konservikarpe, juhtmejuppe, hõbepaberitükke, konte, naharäbalaid ja isegi inimeste särke ning kingi), hüäänkoer.

Raamatu viimane osa viib lugeja Filipiinidele, ja selles osas on vaid üks loomake, aga see-eest igati põnev tegelane – kandlane. Pisike tegelane, kes elab tihedas metsas ja enamasti puu otsas. Tal on suured kõrvad, ümmargune nägu, päratu suured silmad ja sõrmed ning varbad, mille üle iga pikanäpumees kadedust tunneks.

Selline vahva loodus- ja loomaraamat on see Indrek Rohtmetsa kirjutatud “Üks rott läks rändama”. Eelpool mainitud intervjuus ütles autor, et sellele raamatule võib oodata ka järge, mis oleks igati tore ja vahva. Seega, jääme ootama Krõssu lugude uut osa!


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)