Coldplay „Everyday Life“ (Warner Music)

Briti poproki bänd Coldplay on hetkel kindlasti üks maailma kuulsamaid ja edukamaid bände, kelle uus album „Everyday Life“ on suurepärane kuulamine ja kinnitab jätkuvalt, et Coldplay on igati põnev ja huvitavat muusikat esitav ansambel. Coldplay on võitnud mitmeid Grammy ja briti muusikaauhindu, nende albumeid on müüdud maailmas üle 100 miljoni eksemplari! Nad on võitnud 9 briti muusikaauhinda, 6 MTV Video Music auhinda, 7 MTV Europe Music auhinda, 7 Grammy-auhinda (kusjuures nad on kandideerinud Grammyle 29 korda!).

Coldplay lugu sai alguse 1996 Londonis, liikmeteks laulja-pianist-kitarrist Chris Martin, basskitarrist Guy Berryman, soolokitarrist Jon Buckland ja trummar Will Champion. Bändi esimene EP ilmus 1998. Seda avaldati vaid 500 eksemplari, kuid tänu sellele sai Coldplay plaadistuslepingu EMI tütarfirma Parlophone’iga.

Esimene album „Parachutes“ ilmus 2000. aastal. 2002 ilmus teine plaat „A Rush of Blood to the Head“, mis oli vägagi edukas. Seejärel albumid „X&Y“ (2005), „Viva la Vida or Death and All His Friends“ (2008), „Mylo Xyloto“ (2011), „Ghost Stories“ (2014) ja „A Head Full of Dreams“ (2015). Pärast viimati mainitud plaati arvati, et see jääb Coldplay viimaseks, kuid võta näpust, sel aastal uus ja suurepärane album „Everyday Life“. Sel aastal andis Coldplay teada, et nad lõpetavad mõneks ajaks kontsertite andmise, kuna kliimamuutused on liiga suured, ja neil on soov välja mõtelda see, kuidas anda „kliimasõbralikke“ kontserte.

Algus

Bändiliikmed kohtusid septembris 1996 University College’is Londonis. Esimesed liikmed olid Chris Martin ja Jonny „Jon“ Buckland. Enamuse ülikooliajast veetsid nad sellega, et plaanisid teha oma bändi, ja lõpuks pandi kokku ansambel nimega Pectoralz. Seejärel liitus duoga nende kursavend Guy Berryman, ja 1997. aastaks oli neil juba ka uus nimi – Starfish. Nüüd hakati andma ka kontserte väikesetes klubides Camdenis. Chris Martin „palkas“ ka oma kauaaegse koolikaaslase Phil Harvey ansambli mänedžeriks. Harvey õppis antiiki Oxfordi ülikoolis, kusjuures Coldplay peab Harveyd ka täna oma viiendaks liikmeks.

Veidi hiljem liitus ansambliga trummar Will Champion, kusjuures Champion oskas sel hetkel mängida klaverit, kitarri, basskitarri, kuid mitte trumme... 1997. aasta lõpus, 1998. aasta alguses võttis ansambel endale ka uue nime – Coldplay oli sündinud.

1998 avaldati EP „Safety“, mida valmistati vaid 500 eksemplari, et seda jagada plaadifirmadele ja sõpradele, müüki jõudis vaid 50 plaati. Kuid juba sama aasta detsembris sõlmiti leping independent plaadifirma Fierce Panda Records’iga ning ilmus kolme lauluga EP „Brothers and Sisters“.

Coldplay liikmed lõpetasid ülikooli ja kevadel 1999 oli neil taskus ka plaadistusleping plaadifirmaga Parlophone, kusjuures viie albumi plaadistusleping! Esineti suurel Glastonbury muusikafestivalil ja salvestati kolmas EP „The Blue Room“. EP’d ilmus 5000 eksemplari (oktoobris 1999) ja laulu „Bigger Stronger“ mängiti ka BBC Radio One’is.

Kolmanda EP salvestamine kulges üsna segastes tingimustes. Chris Martin viskas ansamblist välja Will Championi, kuid palus veidi hiljem tal tagasi tulla. Tundes endas tõsist süüd hakkas Chris Martin jooma. Õnneks suutsid bändiliikmed omavahel ära leppida ja pandi paika seadused, mida bäńdis tohib teha, mida mitte. See oli nn „kõik ühe eest“-leping. Coldplay on demokraatlik bänd ja kõik sissetulekud jagatakse võrdselt, eeskujuks U2 ja R.E.M. Üks punkt kokkuleppes oli, et bändist visatakse välja see, kes kasutab narkootikume.

"Parachutes"

Märtsis 1999 hakkas Coldplay tegema tööd debüütalbumiga „Parachutes“. Seda lindistati Rockfield-stuudios koos produtsent Ken Nelsoniga. Coldplay esines ka ajakirja NME Carling-turneel, milles tutvustati uus ja huvitavaid ansambleid. Märtsis 2000 ilmus Coldplay singel „Shiber“, millest sai nende esimene lugu, mis jõudis brittide singlimüügitabelisse TOP 40 sekka.

Juuni 2000 on pöördeline hetk Coldplayle. Bänd oli esimesel kontsertturneel, esineti Glastonbury muusikafestivalil ja ilmus nende läbimurde singel „Yellow“, mis tõusis brittide singlimüügitabelis kohale number 4 ja tegi ansambli tuntuks. Juulis ilmus debüütalbum „Parachutes“, mis tõusis briti plaadimüügitabelis kohale number 1! Plaadifirma oli ennustanud, et debüütalbumit müüakse ca 400 000 eksemplari, kuid juba 2000. aasta jõuludeks oli seda müüdud 1,6 miljonit!

Coldplay oli Euroopas edu saavutanud, mistõttu pöörati pilk ka Põhja-Ameerikasse. 2001. aasta alguses käis Coldplay kontsertturneel Põhja-Ameerikas, kus esineti ka mitmetes populaarsetes telesaadetes: „Saturday Night Live“, „Late Night with Conan O’Brien“ ja „The Late Show with David Lettrman“.

Debüütalbum meeldis nii kuulajatele kui ka muusikakriitikutele ning 2002. aastal võitis „Parachutes“ Grammy-auhinna, kui parim alternatiivmuusika album.

„A Rush of Blood to the Head“

2001. aasta oktoobris naases Coldplay stuudiosse, et alustada tööd teise stuudioalbumiga. Produtsendiks jällegi Ken Nelson. Augustis 2002 ilmuski teine album „A Rush of Blood to the Head“, millel oli ka mitmeid hittlugusid: „In My Place“, „Clocks“ ja „The Scientist“. Plaadiga samanimeline kontsertturnee toimus alates juunist 2002 kuni septembrini 2003. Turnee viis Coldplay viiele mandrile. Kontsertturneel oli äge valgusshow ja võimsad ekraanid, mis meenutasid legendaarse U2 legendaarset „Elevation“-turneed. Coldplay salvestas ka kontsertalbumi „Live 2003“, mis lindistati Sydney Hordern Pavilion'is.

Ajakirja „Rolling Stone“ lugejad valisid Coldplay 2003. aasta primaks artistiks ja parimaks bändiks. Samal aastal võitis album ka Grammy-auhinna kui parim alternatiivmuusika album, aasta hiljem võitis laul „Clocks“ parima laulu Grammy.

„X&Y“

2004. aastal võttis Coldplay aja maha, et puhata pärast pikka kontsertturneed, kuid siiski hakati tegutsema ka kolmanda stuudioplaadi kallal. Bänd sai ka palju uusi ideid ja mõjutusi, ja Guy Berryman on ütelnud, et nad kuulasid mitmeid erinevaid artiste: David Bowie, Brian Eno, Pink Floyd, Depeche Mode, Kate Bush, Kraftwerk ja U2.

Mais 2004 sündis Chris Martinil ja tema abikaasal, näitlejatar Gwyneth Paltrow’l esimene laps, tütar, kes sai nimeks Apple.

Juunis 2005 ilmus album „X&Y“. Plaati müüdi 8,3 miljonit eksemplari, ja see oli ka selle aasta maailma enimmüüdud album. Plaat oli müügitabelite tipus 30 riigis ja sellest sai Suurbritannias kiiremini müüdud album ajaloos. Ilmusid ka hittsinglid „Speed of Sound“, „Fix You“ ja „Talk“ (selle loo meloodia on sama kui 1981. aastal ilmunud saksa süntesaatorigeeniuste ehk Kraftwerki loos „Computer Love“).

„X&Y“ oli edukas album kaubanduslikult (2005. aasta maailma enimmüüdud album), kuid muusikakriitikute arvates oli see kehvem kui Coldplay eelmine plaat. Üks muusikakriitik ühest suurest ajalehest tõdes, et Coldplay on aastakümne kõige vastikum ansambel... no mine võta nüüd kinni... Coldplayd võrreldi järjest rohkem U2. Chris Martin on ütelnud, et negatiivsed tähelepanekud tegid temast omakorda palju „vabanenuma“. Vot sedasi. Koerad võivad ju haukuda, karavan liigub ikka edasi.

Juunist 2005 kuni juulini 2006 oli Coldplay taaskord pikal kontsertturneel ehk „Twisted Logic“-turneel.

„Viva la Vida or Death and All His Friends“

Oktoobris 2006 alustas Coldplay tööd uue albumiga. Albumi produtsendiks palgati legendaarne Brian Eno. 2007. aasta alguses tehti töös uue albumiga pisukene paus, sest Coldplay otsustas käia turneel Ladina-Ameerikas: Tšiilis, Argentiinas, Brasiilias ja Mehhikos. Samal ajal lindistas Coldplay palju head muusikat ka Lõuna-Ameerika ja Hispaania kirikutes, mainiti sedagi, et uus album tuleb ka veidi ladinaameerika hõnguline. Chris Martin kinnitas, et uus plaat on stiililt täiesti uus Coldplay. Esimesi kolme albumit nimetas ta triloogiaks, ja lisas, et edaspidi kasutab ta laulmisel vähem falsetti ja laulab ka madalamalt.

29. augustil 2008 ilmus uue albumi esimene singel „Violet Hill“, millel ka veidi bluusilikku hingamist. Lugu tõusis nii briti kui ka USA singlimüügitabelis esikohale, kusjuures see oli Coldplay esimene laul, mis tõusis sedavõrd kõrgele.

Juunis 2008 ilmuski uus album, mis tõusis briti plaadimüügitabelis esikohale, olles müügil olnud vaid kolm päeva! BBC kinnitas, et see on muusikaloos üks kiiremini müüdud albumeid Suurbritannias. Juunis lõpuks oli sellest saanud kõigi aegade enim striimitud album. Aastal 2008 oli plaat maailma enimmüüdud album!

„Mylo Xyloto“

oli Coldplay järgmine plaat, mis kiskus vägisi industriaalroki poole ja selle lindistamine lõpetati 2011. aasta keskel. Martin ja Champion kinnitasid selle plaadi teemadeks on armastus, sõltuvus, sundkäitumine, põgenemine ja töötamine kellegi jaoks, kes sulle ei meeldi.

Plaadi esiksingliks oli 3. juunil 2011 ilmunud „Every Teardrop Is a Waterfall“. 2. augustil 2011 ilmus album „Mylo Xyloto“, millele järgnes kuu aega hiljem ka teine singel „Paradise“. 23. septembril 2011 tulid müüki Coldplay Euroopa-turnee piletid, mis müüdi läbi sekunditega.

See album jõudis plaadimüügitabelite tippu 34 riigis, ja Suurbritannias oli see 2011. aasta enimmüüdud rokiplaat.

„Ghost Stories“

Pärast „Mylo Xyloto“-turnee lõppu siirdus Coldplay jällegi stuudiosse, et alustada tööd uue albumiga. Väsimatud mehed need Coldplay mehed. Martin kinnitas, et eesmärgiks oli teha plaat, mis oleks nagu reis/matk, et õppida tingimusteta armastust.

26. veebruaril 2014 ilmuski uus singel „Midnight“, mis andis aimu, mida on uuelt plaadilt oodata. See oli üsnagi elektrooniline lugu, mida võrreldi ka Bon Iver’i loominguga. Uue plaadi ametlik esiksingel „Magic“ ilmus 3. märtsil 2014. Veidi hiljem, 3. mail, hittsingel „A Sky Full of Stars“, mille produtsendiks oli varalahkunud Avicii. Chris Martin kinnitas pärast selle loo ilmumist, et ta oli saanud inspiratsiooni Katy Perry muusikast.

Nüüd ei läinud enam palju aega, kui ilmuski uus album „Ghost Stories“ (sellelt plaadilt ilmusid singlitena veel ka „True Love“ ja „Ink“). Plaadi ilmumisnädalal müüdi seda Suurbritannias 168 000 eksemplari ja veidi hiljem oli seda maailmas müüdud juba 2 miljonit plaati! Aastal 2014 müüdi seda maailmas üle kolme miljoni eksemplari ja see oli selle aasta neljandaks enimmüüdud album.

„A Head Full of Dreams“

ilmus 4. detsembril 2015 ja oli taaskord veidi erinev, kui Coldplay varasemad albumid. Jonny Buckland ja Guy Berryman kinnitasid, et uus plaat on nagu öö kõrval päev. Chris Martin lisas, et selle plaadiga püüti edasi anda midagi värviküllast ja rõõmsameelest.

Sellel plaadil oli mitmeid põnevaid „koostööpartnereid“: Beyonce, Noel Gallagher, Tove Lo, pianist Khatia Buniatishvili ja Merry Clayton. Albumi produtsendiks olid Rick Simpson ja Norra duo Stargate (ehk Tor Hermansen ja Mikkel Eriksen). Brittide plaadimüügitabelis tõusis see esikohale, USA’s jäi laeks teine koht.

Brittide muusikaauhindade jagamisel 2016 võitis album parima briti albumi tiitli. Loomulikult kaasnes ka selle albumiga suur maailmaturnee, kusjuures ainuüksi Londonis Wembley staadionil anti neli kontserti!

„A Head Full of Dreams“ sain endale ka omamoodi järje, sest 14. juulil 2017 ilmus EP „Kaleidoscope EP“. Ka sellelt EP’lt ilmus mitu singlit – „Something Just Like This“ (Coldplay ja USA DJ- ja produtsentide duo The Chainsmokersi koostöö), „Miracles“ Coldplay koostöö USA räppari ja laulja Big Sean’iga), „All I Can Think About Is You“ ja „Aliens“.

 

 

 

„Everyday Life“

on järjekorras kaheksas Coldplay stuudioalbum, mis ilmus selle aasta (2019) 22. novembril. Plaat on jagatud kahte osasse ehk „Sunrise“ ja „Sunset“.

Oktoobris 2019 ilmusid paljudesse linnadesse erineval pool maailmas suured plakatid, millel vanaegne bänd ja kuupäev 22. november 1919 , näiteks Sao Paulos, Berliinis, Hong Kongis, Sydneys jm. Veidi hiljem ilmus ka plaati promov videoklipp. Paljudele Coldplay fännidele saadeti ka meil, milles öeldi, et juba sada aastat on töötatud uue albumi kallal. Sealt siis ka vihje plakatil olnud aastaarvule 1919.

22. novembril andis Coldplay vägagi põneva ja suurepärase konterdi Ammanis, Jordaanias. Mängiti suure lossi katusel. Esimene osa algas kohaliku aja järgi kell neli hommikul ehk siis sunrise/päikesetõus, teine osa algas kell kaks pärast lõunat ehk siis sunset/päikeseloojang. Mõlemad kontserdid kanti üle ka Youtube’is, kusjuures Coldplay polnud varem Jordaanias esinenud. Kahel etteastel publikut ei olnud, kuid veidi hiljem mängiti Ammanis ka suurele publikule, kui esineti kohas nimega Citadel.

25. novembril mängis Coldplay publikule Londoni loodusmuuseumis, kusjuures esinemisega toetati ka keskkonnakaitset.

Uuelt albumilt on ilmunud juba ka mitu väga head laulu/singlit. 24. oktoobril ilmusid „Orphans“ ja „Arabesque“, 3. novembril ilmus „Everyday Life“ ja 20. novembril veel kaks laulu suurepärane ballaad „Daddy“ ja „Champion of the World“.

Uue albumi on suurepäraselt vastu võtnud nii Coldplay fännid kui ka muusikakriitikud. Fännide „suhtumisest“ ja heakskiidust annab tunnistust see, et uus album tõusis juba ilmudes briti plaadimüügitabeli esikohale (see on seega kaheksas Coldplay esikoha-plaat, kusjuures see on aasta 2019 kolmandaks kiiremini müüdud album, eespool vaid Ed Sheerani „No. 6 Collaborations Project“ ja Lewis Capaldi „Divinely Uninspired to h Hellish Extent“). Kiidetakse seda, et Coldplay uus album on orgaaniline, et Coldplay katsetab erinevate muusikastiilidega, et uuel plaadil on palju suurepäraseid meloodiaid, et bänd peatub ka tõsistel sotsiaalsetel teemadel.

Minu arust ongi Coldplay puhul oluline see, et nad julgevad katsetada, proovivad erinevaid stiile ja ei häbene seda, no ja loomulikult see, et Chris Martin on igati karismaatiline artist, kes on suurepärane oma esitustes nii plaatidel kui ka laval, olgu need siis suured või väikesed lavad. Rääkimata suurepärastest teistest Coldplay liikmetest, kes suudavad olla vajadusel esil, kuid vajadusel ka lihtsalt saadavad Chris Martini esitust. Nende mängus on vajadusel jõudu, kuid vajadusel ka oskust olla vaiksed ja vaoshoitud.

Uuel plaadil saab kuulda suurepärast popilikku rokki („Orphans“, „Arabesque“ (selles loos kübe ka džässilikku hingamist, kuulake kasvõi saksofoni soolot), „Champion Of The World“), gospelit („BrokEn“), kauneid ballaade („Daddy“, lugu, milles kuuleme Chris Martinit laulmas ja mängimas klaverit, alles loo lõpus lisandub ka basskitarr, „Everyday Life“), folki („WOTW/POTP“, „Guns“, „Old Friends“), bluusi („Cry Cry Cry“), isegi koorimuusikale sarnast kraami („When I Need A Friend“), klassikalise muusikaga sarnaselt hingab plaati sissejuhatav keelpillidega mängitud „Sunrise“.

Põnev on seegi, et uuel albumil lööb kaasa mitmeid ja mitmeid suurepäraseid lauljaid, muusikuid Euroopast, Aasiast ja Aafrikast. Palju on ka igasugu põnevaid sämpleid maailmamuusikast. Nii on keelpillide seadeid teinud Davide Rossi (mees, kes mänginud kitarre ka briti elektroonilise muusika bändis Goldfrapp) ja briti muusik, helilooja John Metcalfe, lauluga aitavad Norah Shaqur, Belgiast pärit muusik ja laulja Stromae, Nigeeria lauljatar Tiwa Savage, võrratu briti laulja ja multiinstrumentalist Jacob Collier, London Voice Choir, produtseerimisega on abistanud eelpool manitud Stargate, muusikat teeb suurepärane Palestiina muusikat esitav Le Trio Joubran, Nigeeriast pärit suurepärane saksofonist Femi Kuti jpt. Kõik see annab uuel albumile vürtsi ja kvaliteeti juurde.

Coldplay muusika läbi aastate

Coldplay muusikat saab kõige laiemalt määratleda kui alternatiivset rokkmuusikat. Nende varasemat loomingut on võrreldud Radioheadi, Jeff Buckley, Travise, Oasise ja U2. Coldplay liikmed on ise kinnitanud, et nende muusika on rakse pehmerokk, ja nende muusika annab edasi palju ka bändiliikmete tundeid.

Olen lugenud, mida muusikakriitikud on ütelnud Coldplay albumite kohta, ja leiab igasugu põnevaid mõtteid ja võrdlusi. Debüütalbum oli meloodiline popmuusika, millele oli lisatud elektrikitarre. Albumil „A Rush of Blood to the Head“ oli mõjutusi Echo and the Bunnymenilt, Kate Bushilt ja George Harrisonilt ja sellel oli mahlakaid meloodiaid ja südamevalu. „X & Y“ albumil oli mõjutusi Johnny Cashilt ja Kraftwerkilt, lisaks veel palju Chris Martini kõhklusi, kartusi, hirme, lootusi ja armastust. Albumit „Viva la Vida“ tehes kuulati palju ka Bluri, Arcade Fire’it ja My Bloody Valentine’i.

Mõned numbrid ka – „Parachutes“ (maailmas müüdud 9,5 miljonit plaati, singlid „Shiver“, „Yellow“, „Trouble“ ja „Don’t Panic“), „A Rush of Blood to the Head“ (14 miljonit, singlid „Got Put a Smile Upon Your Face“, „Clocks“, „The Scientist“, „In My Place“), „X & Y“ (12 miljonit, singlid „Speed of Sound“, „Fix You“, „Talk“, „The Hardest Part“), „Viva la Vida or Death and All His Friends“ (7,7 miljonit, singlid „Violet Hill“, „Lost“, „Viva la Vida“, „Lovers in Japan“), „Mylo Xyloto“ (8 miljonit, singlid „Every Teardrop Is a Waterfall“, „Paradise“, „Charlie Brown“, „Princess of China“ (koostöös Rihanna’ga), „Up with the Birds“, „Hurts Like Heaven“), „A Head Full of Dreams“ (6,5 miljonit, singlid „Adventure of a Lifetime“, „Hymn for the Weekend“, „Up & Up“, „A Head Full of Dreams“, „Everglow“).

Kuula ise ka:

https://lnk.to/ELColdplay

Coldplay "Daddy"


Karin Kilp „Oma saar“ (Varrak)

Tormi on väike poiss, kes peab veetma suvepuhkuse koos vanematega tundmatul inimtühjal saarel. See plaan ei meeldi Tormile põrmugi, sest saarele ei saa ju sõpru kaasa võtta ja seal pole ei televiisorit ega arvutimänge. Aga kui poiss saarele jõuab, avastab ta, et siin pole sugugi igav. Kuigi saarel rohkem inimesi pole, kihab see siiski elust, mis on sootuks teistsugune ja põnevam kui linnas. Pealekauba juhtub siin igasuguseid imesid ja poiss leiab endale isegi uusi sõpru. Lõpuks ei tahaks Tormi saarelt enam üldse lahkudagi.

„Oma saar” on Karin Kilbi debüütraamat. Ta ise ütleb selle kohta järgmist: „Raamat jutustab väikese poisi silmade ja mõtete kaudu pisikesest Keri saarest, mis asub Soome lahes Prangli lähedal. Saarest, kus on justkui oma aeg ja ärkavad ellu unistused, mida me oleme sügaval enda sees peidus hoidnud.”

Soe ja südamlik lasteraamat tugineb autori enda kogemustele – ta on koos oma perega korduvalt täitnud Keril saarevahi ülesandeid.

Ma hakkasin oma mälusopis ringkäiku tegema, miks pealkiri “Oma saar” sedavõrd tuttav on. Ja meenus, et samanimelise romaani on kirjutanud aastakümneid tagasi Aadu Hint. Selles oli juttu Saaremaast, ja see oli täiskasvanute raamat, mis peatus üsna keerulistel teemadel. Karin Kilbi kirjutatud “Oma saar” on aga vahva lasteraamat, mis räägib ühest nädalast Keri saarel, ja mida üks väike poiss, kel nimeks Tormi, seal ette võtab. Nagu eelpool mainitud, siis “Oma saar” on Karin Kilbi debüütraamat, ja kuna see on sedavõrd vahva, äge ja lastesõbralik lugemine, milles juttu nii loodusest ja muust, siis kindlasti võiks autor mõelda ka järgmiste lasteraamatute kirjutamise peale, sest see tuleb tal hiiglama hästi välja. No ja kui kiitmiseks läks, siis suurepärased ja väga ilusad on ka Kamille Saabre illustratsioonid.

“Oma saar”, millel veel ka alapealkiri “Lugu valgusest”, viib lugeja tõepoolest nädalaks ajaks Keri saarele, kus paljud inimesed käivad saarevahiks, ja osad lihtsalt aega maha võtmas ja puhkamas. Keri ei ole suur, kuid mulle tundub, et seal võib olla tõepoolest igati äge olla. Kes täpsemalt tahab teada, siis selliselt leheküljelt nagu www.keri.ee saab käia lähemalt uurimas.

Lugu algab sellega, et seitsmeaastane Tormi koos ema ja isaga on paadis, mis on teel Keri saarele. Poiss on veidi kurb, sest ta ei tea, mis teda ees ootab – suur teadmatus ja hoopis teistmoodi elu kui see, millega ta harjunud on. Nädal asustamata saarel. Ilma telekata, telefonita, arvutimängudeta, sõpradeta. Tormi arvab, et see võib olla kohutavalt igav, kuid uskuge mind, see nädal ei ole sugugi mitte igav.

Perekond jõuab ilusasti kohale. Kapuutsiga onu paadiroolis ütleb neile pidulikult: “Tere tulemast Keri saarele!”, kuid kohe ütleb ka üks peenem hääl: “Tere tulemast!” Mul on tunne, et sellel peenikesel häälel on omanik ja äkki saame temaga selles loos ka tuttavaks. Juba järgmisel päeval Tormi selle peenikese hääle omanikuga ka kohtub. See on üks rõõmsameelne, kräsupeaga poiss, kel nimeks Kerik. Selle poisiga on üks aga, Tormi näeb teda, kui Tormi vanemad ei näe teda. Nähtamatu poiss, kuid Tormile igati vahva sõber. Esimesel kohtumisel tõdeb Tormi, et tema on rõõmus, mistõttu arvab Kerik, et see ongi Tormi nimi. Seega Kerik ja Rõõmus. Igati vahva ju.

Seejärel ongi Tormil ja Kerikul kuus päeva aega, et saarega tuttavaks saada, omavahel sõpradeks saada. Raamatu autor viib lugeja avastama Keri saart, tuletorni, süüakse pannkooki moosiga, köetakse ahju, tehakse sauna, saadakse osa tormisest päevast, mil saab mängida lauamänge, ehitatakse rannale uhutud lauajuppidest laevukesi, kohtutakse hülgega (Kerik väidab, et tema olla lausa vaalaga kohtunud), mängitakse televiisorit (Kerik ei teagi, mis asi see televiisor on), kust vaadatakse filmi kajakatest (neid linde leidub Keril ju palju, nagu ka palju teisi linde). Saame teada sedagi, et saarel on üks majake, mis on saare kino, kus võimalik vahvaid filme vaadata (loodusfilme), kusjuures see äge kinomaja on ka paljudele lindudele kodu. Tormi õpetab Kerikule tähti, mängitakse takjasõda, saame teada, kuidas meri õitseb, ühel päeval lööb välku ja müristab, siis on saarel eriti põnev olla, taevas on vikerkaar, Kerik näitab Tormile, kus asub üks mahajäetud ja roostene traktor, ehitatakse rannakividest kiviussi, käiakse kirsipuumetsas.

Kuuendal päeval tulevad saarele külalise ja Tormi oskab neile juba väga palju Kerist rääkida – tuulest ja päikesest, tuletornist, uhkest vaatest selle tipust, sillakesest, mis ongi sadam ja sellest, et saarele tulles on ilus kingiks küttepuid tuua. Tormil on tõepoolest väga palju rääkida, kuigi ta on saarel ju veidi aega olnud – kajakatest, hahkadest, tiirudest, elavast ja surnust hülgest jpm. Kuna külaliste hulgas on ka üks väike tüdruk, kellest saab samuti Tormi sõber, kusjuures tüdruku nimi on Triinu nagu lepatriinu, ja näib, et ka tema näeb Tormi sõpra Kerikut, sest Triinu kinnitab, et Kerik on maailma vahvaim ja ka tema tahaks endale sellist sõpra.

Ja kui kätte jõuab seitsmes päev Keri saarel, siis saab Tormi teada sedagi, kes see Kerik ikkagi on, miks suured inimesed teda ei näe, miks lapsed näevad. Valmis saavad ka esimesed metsmaasikad.

Mulle meeldivad autori mõtisklused selle raamatu lõpus, milles ta kinnitab, et selle saare lood on teistsugused, need on AJA lood ja kuni neid räägitakse, elab ka Keri saar. Ja kui Tormi saarelt koos ema ja isaga lahkub, istuvad nad jällegi paadis, mida juhib toosama kapuutsiga onu, kes nad ka saarele tõi, kuid:

“Hämaruses näitab tuli torni tipust paadile teed: kaks sekundit põleb ja kolmteist sekundit on kustus, siis läheb jälle kaheks sekundiks põlema, et jälle kustuda. Tuletorni tuli vilgub Keri saare ja Keri saare vaimu südame rütmis. Põleb, et kustuda ja uuesti süttida. Nii jõuab valgus igale poole – su enda ümber ja, mis veelgi tähtsam, su enda sisse.”

Nüüd Sa vist mõistad sedagi, miks on “Oma saare” alapealkirjaks “Lugu valgusest”.

Väga ilus ja südamlik lugemine. Kuigi selles raamatus jõuludest juttu ei ole, siis öeldakse, et ka jõulud on ju VALGUSE AEG, kui väljas hakkab vähehaaval valgemaks minema, ja seetõttu on jõulude ja valguse ootuses “Oma saar” suurepärane lugemine…


Frances Hodgson Burnett „Salaaed“ (Tänapäev)

Lastekirjanduse klassikasse kuuluva „Salaaia“ tegevus algab Indias. Kui kümneaastase Mary ema ja isa koolerapuhangu ajal surevad, saadetakse tüdruk elama tädimehe suurde süngesse mõisasse Inglismaal. Seal peab isekas ja ärahellitatud laps õppima teistega arvestama ja iseenda eest hoolt kandma. Ühel päeval avastab Mary sissepääsu mõisa territooriumil peituvasse salapärasesse suletud aeda, ja see ei muuda mitte üksnes tema, vaid ka paljude teiste inimeste elusid.

Frances Hodgson Burnett (1849–1924) oli Inglismaal sündinud Ameerika kirjanik. Tema loomingu väärtuslikema osa moodustavad lasteraamatud, millest tuntuimad on „Väike lord Fauntleroy“ (1886), „Väike printsess“ (1905) ja „Salaaed“ (1911).

Raamatus on viljaka inglise raamatuillustraatori Charles Robinsoni (1870–1937) pildid, mis kaunistasid ka „Salaaia“ esimest, 1911. aastal ilmunud originaalväljaannet.

Frances Hodgson Burnett (1849-1924) oli briti kirjanik, kelle lapsepõlv möödus üsna suures vaesuses, eriti pärast seda, kui tema isa suri. Lapsed pidid aitama perel raha teenida, mistõttu hakkas Frances juba üsna varakult kirjutama. Kui Frances Hodgson oli 16. aastane kolis tema pere Tennesseesse, USA’s, seal võttis ta kirjanikutöö tõsiselt käsile. USA’s abiellus ta doktor Burnett’iga ja neil sündis kaks poega. Kirjanik abiellus ka teist korda ja temast sai USA kodanik.

Burnett kirjutas üle viiekümne raamatu, enamus neist olid laste- ja noorteraamatud. Kuulsaimad neist kindlasti “Väike lord Fauntleroy” (1886, USA poiss Cedric kolib Inglismaale tigeda ja iseka vanaisa juurde, kuid neist saavad väga head sõbrad), “Väike printsess” (1888, Sarah Crewe viiakse kallisse internaatkooli, kuid tema rikas isa sureb, ja kooli direktriss teeb väikese tüdruku elu vägagi raskeks, õnneks on keegi salapärane sõber, kes tüdrukut aitab), “Kadunud prints” (1915, peategelane on elanud koos isaga erinevates kohtades, kuid nüüd kolitakse Londonisse, kus poiss tutvub tänavapoiste kambaga. Peategelane ja üks poistest saab salajase ülesande, neil tuleb kohale viia teade Samavia-nimelise riigi õige juhi toetajatele), ja “Salaaed” (1911, orb Mary viiakse Indiast Inglismaale oma onu juurde, tüdruk on veidi ära hellitatud ja upsakas, mistõttu on tal esialgu uues keskkonnas raske. Ta leiab kümme aastat lukus olnud aia, tutvub kohaliku rõõmsameelse poisiga ja leiab hiigelsuurest majast haiglase sugulase, üheskoos pannakse lukus olnud aed jällegi elama).

Burnetti teostest on filmilinale on jõudnud: “Väike lord Fauntleroy” (1936), “Salaaed” (1993, režissöör Agnieszka Holland, peaosades Kate Maberly, Heydon Prowse, Andrew Knott, Maggie Smith ja John Lynch) ja “Väike printsess” (1995).

Eesti keeles on ilmunud: “Väike printsess” (1933, 1994, 2008), “Väike lord Fauntleroy” (1923, 1937, 1992, 2008), “Valge rahvas” (2004), “Salaaed” (1993 (2 erinevat trükki)), 2000 (ümberjutustus), 2008, 2019 (ümberjutustus)), “Pillapallamaja” (2006), “Kahe väikese palveränduri teekond” (1995), “Kadunud prints” (2002) ja “Homse koit” (2003).

Raamatu "Salaaed" peategelane Mary Lennox on 10-aastane tüdruk, kes elab üsna rikkalikku, mõnusat ja ära hellitatud elu Indias. Raamatu autor tõdeb, et Mary oli kuueaastaselt selline türanlik ja isekas jonnipulk, millist harva leida. Noor inglise kooliõpetajanna, kes oli tulnud õpetama talle lugemist ja kirjutamist, vihkas teda niivõrd, et lahkus kohalt kolme kuu pärast, ning teised õpetajannad, kes tulid tema asemele, lahkusid veel lühema aja järel. Kui Mary ise poleks tõsiselt teada soovinud, kuidas raamatuid lugeda, siis poleks ta kunagi tähti selgeks saanud.

Kui Mary on üheksa-aastane surevad tema vanemad, hoidjad ja teenijad koolerasse. Õnneks leiavad briti sõdurid Mary suurest lossist üles, kuna kõik teised on surnud. Mary on õnneks pääsenud, kuid nüüd peab Mary minema elama Inglismaale oma onu söör Archibald Craveni juurde, keda tüdruk ei tunne. Saame lugeda, et onu elab määratu suures, üksildases vanas majas maal Misselthwaite’i mõisas ning keegi ei lähe ta lähedusse, sest ta on nii kuri, et ei laseks kedagi enda ligidale.

Mary jõuab kenasti kohale, mõisas antakse talle oma tuba, kuid majapidajanna proua Medlock tõdeb, et esialgu ei tohi tüdruk sellest toast välja minna. Mary on ka seal esialgu üsna isekas, pahatahtlik ja vägagi üksik, kuni hakkab paremini läbi saama noore toatüdruku Martha ja aednik Beniga. Tüdruk pole ju ise ennast varem isegi riidesse pidanud panema, mistõttu ei suuda Martha mõista, kuidas Mary senini hakkama on saanud. Loomulikult ei taha Mary ka süüa, kes siis pudru ja pudingit ikka sööb. Mary ei suuda mõista sedagi, mis asi see nõmm on – suur ja paljas. Martha on see, kes kinnitab, et temale nõmm meeldib, ja see ei ole sugugi paljas. See on kaetud igasuguste taimedega ja lõhnab magusasti. Seal on väga armas kevadel ja suvel, kui õitsevad leetpõõsad ja kanarbik. Mesilased sumisevad ja lõod lõõritavad.

Saame teada sedagi, et Martha perekonnas on kokku 12 last, kes terved päevad nõmmedel veedavad. Palju räägib ta oma vennast, kaheteistkümneaastasest Dickonist, kes olevat sõbralik poiss, keda kõik loomad armastavad. Poisil olevat isegi oma poni, kelle ta oli kunagi soost leidnud.

Mida sellises üksildases kohas teha? Martha soovitab Maryl välja minna ja nõmmel jalutada. Mõisa lähedal on ka aiad, kuid üks neist on lukustatud. Keegi pole seal käinud kümne aasta jooksul. Söör Craven pani selle lukku siis, kui ta naine oli äkitselt surnud. Aiavärav oli lukustatud, võti peidetud.

Mary otsustabki esialgu ümbruskonda uurima minna, käib ka avatud aedades, kus saab tuttavaks aedniku Ben Weatherstaff’iga, kes kinnitab, et tüdruk võib avatud aedades julgesti käia, keegi ei keela teda. Aednik kinnitab Maryle, et nad on türdukuga kaunis sarnased – neil pole kummalgi ilusat välimust ja nad mõlemad on niisama hapud, nagu välja näevad. Neil mõlemal on ühesugune pahur iseloom, kuid näib, et aednik tunneb ja hindab loodust. Tema sõbraks on punaserinnaline leevike, kellest saab sõber ka Maryle. Juba esimesel kohtumisel leevikesega suudab Mary näidata ennast igati inimlikuna, sellisena nagu üks väike tüdruk peakski olema. Ka aednik on seetõttu imestunud ja kinnitab, et Mary rääkis leevikesega nii kenasti ja inimlikult, nii nagu suhtleb loomadega Martha vend Dickon. Autor kinnitab, et Mary tundis Dickoni vastu peaaegu niisama suurt huvi kui mahajäetud aia vastu.

Mary hakkabki nüüd iga päev väljas käima. Ühel hommikul ärkas ta teadmisega, mida tähendab olla näljane. Enam ei põlga ta ka pudru ära. Martha kinnitab, et see on nõmmeõhk, mis annab Maryle söögiisu. Üks, mis Maryle muret teeb, on see, et tal pole väljas millegagi mängida. Martha soovitab tal lihtsalt ringi joosta, kisada, mängida keppide ja kividega. Suurepäraseks “mängukaaslaseks” Maryle osutub leevike, kes näitab tüdrukule kätte ka selle, kus asub suletud aia värav, kuid miks ikkagi söör Craven seda aeda sedavõrd vihkab, et on lasknud selle kinni panna?

Martha teab rääkida, et söör Craven ja tema naine käisid selles ajas kahekesti, nad võisid olla seal mitmeid tunde, nad ajasid seal juttu ja lugesid. Aias kasvas vana puu, mille üks oks oli istmekujuliselt lookas, ja seal meeldis proual istuda. Ühel päeval, kui naine sellel istus, oks murdus, proua kukkus maha ja sai nii haiget, et ta järgmisel päeval suri. Seepärast söör Craven seda aeda vihkaski. Nüüd tunneb Mary esimest korda elus kellelegi kaasa, ta tundis oma onule kaasa. Mary teeb edusamme.

Ühel päeval uurib Mary Marthalt, kas ka tema kuuleb, et keegi selles suures majas nutab. Martha kinnitab, et see on vaid tuul, mis ulub, kuid Mary on kindel, et Martha ei räägi tõtt. Mida päev edasi, seda rohkem hakkab Mary suures mõisas ringi käima, tahaks ta ju teada, mis nendes kõikides tubades on. Nii leiab ta ka uhke raamatukogu, ühes toas magavad väike hall hiireke ja tema kuus pojukest, Mary vaatab neid heldinult. Uskumatu, kas pole, väike tüdruku vaatab väikest hiirekest ja lugeja mõistab, et Mary on tõepoolest muutumas.

Kuid, jällegi kuuleb Mary nuttu. Talle tundub, et see on lühike pahur, lapselik virisemine, mida summutasid seinad. Ühes toas varjas tapeet ust, mis äkki lahti kargas, kui Mary oli tapeedile käe pannud. Selle ukse taga oli jällegi koridor ning seda mööda lähenes proua Medlock, kelle näol oli väga kuri ilme. Miks Mary kolab mööda maja ringi? Miks ta ei ole seal, kus ta olla tohib? Ja mis nutust Mary räägib? Pole siin kedagi, kes nutaks!

Saabub kevad. Loodus ärkab. Nõmm ärkab. Mary on muutumas. Toosama leevike on jätkuvalt Mary sõber, kes suudab tüdrukule osutada ka koha, kus on salapärane võti. Mary on kindel, et see peab olema võti suletud aeda. Ja veel, näib, et Maryst ja Marthast on saamas head sõbrad. Mary räägib Indiast, elevantidest ja muust, Martha räägib nõmmest, oma perest ja Dickonist. Ja vaatamata sellele, et Martha perekond on ülimalt vaene, otsustab Martha kulutada kaks penni ja ostab Maryle hüppenööri, millest saab türdukule suurepärane kaaslane.

Mary huvitub suletud aiast, hakkab selle eest hoolitsema, ta õpib loodust jälgima, aednik Ben õpetab talle aianduse põhitõdesid, veidi hiljem saab ta nõu ja abi ka Martha vennalt, noorelt Dickonilt, kes oskab rääkida nii loomade kui ka taimedega. Saame teada sedagi, kes on see, kes mõisas nutab, kes pole mitte kunagi päikesevalgust näinud ega väljas käinud.

Ma ei tahaks seda Sulle hetkel välja ütelda, kes see on, kuid ka tema on laps, poiss, kes lähedalt seotud nii söör Craveni kui ka mehe varalahkunud abikaasaga.

Mary hakkab kasvama ja särama, salaaed hakkab särama ja kasvama ja Mary saab teada vana mõisa ja aia varjatud saladused.

“Salaaed” on kindlasti lastekirjanduse kullafondi kuuluv raamat, mis on oma žanris vägagi võluv ja ilus lugemine. See räägib ühe kevade ja suve jooksul looduse ärkamisest, puude pungade kasvamisest, lillede õitsemisest ja lindude pesaehitamisest. Samas on see ka lugu väikse türduku kasvamisest ja arenemisest ärritunud ja ebameeldivast väiksest türannist tavapäraseks ja vahvaks kümneaastaseks türdukuks, kes saab hakkama nii teiste inimeste kui ka loodusega.

Lugege ja nautige tõelist lastekirjanduse pärli, ja kui võimalik, siis vaadake ka 1993. aastal valminud samanimelist filmi, kuid mainin sedagi, et 2020. aasta kevadel peaks kinodesse jõudma uus “Salaaia” film, mille peaosades Colin Firth, Julie Walters jt.


Los Lobos „Llego Navidad“ (Warner Music)

Jõululaulud on ikka ja jälle mulle meeldinud, ja kui ühel päeval oma plaadiriiuleid korrastasin, siis avastasin, et mul on jõululauludega plaate ca 80 ringis. Kusjuures on ju peaaegu kõik endast lugupidavad maailmastaarid avaldanud oma karjääri jooksul vähemalt ühe jõululaulude plaadi, mõni lausa kaks või kolm. No meenutame mõnda – Elvis Presley, Frank Sinatra, Barbra Streisand, Michael Buble, Bette Midler, Pentatonix, Bing Crosby, Dean Martin, James Brown, Louis Armstrong, Ella Fitzgerald, Willie Nelson, Johnny Cash, Carpenters, Beach Boys, Bob Dylan, Cee-Lo, Sufjan Stevens, Kylie Minogue, Weezer, Ariana Grande, Amy Grant, Kenny G, Nat King Cole, Mariah Carey, Josh Groban, Celine Dion, Harry Connick Jr., Andrea Bocelli, Garth Brooks, Neil Diamond, New Kids On The Block, Reba McEntire, Vince Gill, Alabama, Kenny Rogers, John Denver, Andy Williams, The Jackson 5, Barry Manilow, Hanson, Sarah McLachlan, Susan Boyle, Rod Stewart, Kelly Clarkson, Tony Bennett, Taylor Swift, Leona Lewis, Justin Bieber jne jne. Jõululauludega albumeid on müüdud miljoneid ja miljoneid, ja mulle tundub, et üks edukamaid neist on Elvis Presley jõululauludega plaat, kuid siin on siiski üks aga – väga paljudele erinevate esitajate albumitel kuuleme ikka ja jälle samu jõululaule. Loomulikult on tehtud ka uusi jõululaule ja tehakse neid ka praegu, kuid on siiski jõululauludest hitid (ma usun, et neid on ca 20-30 laulu), mida kõik esitajad on tahtnud ka ise vähemalt korra plaadile laulda. Seetõttu on mul väga hea meel, et sel aastal olen saanud kuulata kahte uut jõuluplaati, millelt leiab nii uut jõulumuusikat kui ka jõululaule, mida varem polegi kuulnud.

Ma ei hakka üldse mitte keerutama, pigem tunnistan üles, et Los Lobos on olnud üks minu lemmikbändidest pärast seda, kui nad saavutasid kuulsust esitades 1987. aastal oma versiooni Ritchie Valensi laulust „La Bamba“. Laulust sai tõeline menuk, mis ka Los Lobosele staarikuulsuse tõi.

Los Lobos on USA rokipunt, mis alustas tegevust juba 1973. aastal East Los Angeleses, Californias (seda kanti on tuntud ka Belvedere või Belvedere Gardens nime all) ja suhteliselt sama koosseisuga on mängitud kuni tänaseni. Los Lobose muusika on segu Tex-Mex muusikast, kantrist, zydeco’st, folgist, bluusist, rock and roll’ist, brown-eyed soulist, americanast, chicano rokist jpm. Nende esitatud muusikat on mõnus kuulata, sest selles on seda miskit, mis kuulajale hea tuju ja rõõmsa meele toob.

Bändi esimene album ilmus 1978. aastal ja see kandis pealkirja „Los Lobos del Este de Los Angeles“. 1980. aastatel ilmus Los Loboselt mitu väga head ja edukat albumit – „How Will the Wolf Survive?“ (1984), „By the Light of the Moon“ (1987) ja „La Pistola y el Corazon“ (1988). Iseloomulikult Los Lobosele oli ka nendel albumitel lugusid nii inglise kui ka hispaania keeles. 1990. aastatel ilmus bändilt veel viis plaati, sellel sajandil kuus plaati, neist seni viimane oli 2015. aastal ilmunud „Gates of Gold“.

Ja nüüd. Nüüd on vanameistrid võtnud kätte ja teinud ühe igati ägeda ja suurepärase jõululaulude plaadi „Llego Navidad“. See ei ole selline tavapärane jõululaulude album, milles klassikalisi, popilikke, kiriklikke ja svingilikke jõululugusid kuuleb. See on ehe Los Lobos, millel 12 lugu – neist üks on päris uus ja Los Lobose meeste enda kirjutatud, üks neist on „Feliz Navidad“ („Merry Christmas“), mida laulis aastakümneid tagasi kuulsaks Jose Feliciano, ja ülejäänud lood on jõululood Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikast, peaasjalikult siiski Kesk- ja Lõuna-Ameerikast ehk Mehhikost ja Kolumbiast. Seetõttu on need hoopis teistuguse „hingamisega“ kui klassikalised jõululaulud, kuid see „hingamine“ on igati kaasahaarav, lausa suvine ja mõnusalt tantsule kutsuv. On ju siin salsat, boolerot, cumbiat jpm.

Los Lobos mängib ka uuel plaadil algupärases koosseisus (plaadil öeldaks, et „Los Lobos on ikka veel sama koosseisus“) – David Hidalgo (laul, kitarrid, requinto jarocho, trummid, klahvpillid), Louie Perez Jr. (laul, kitarrid, jarana, trummid), Cesar Rosas (laul, kitarrid, bajo sexto, vihuela), Conrad Lozano (laul, bass, guitarron) ja Steve Berlin (saksofonid, klahvpillid). Loomulikult kuuleb siin ka igasugu põnevaid instrumente, mida Americana muusikas kasutatakse – jarocho (väike kitarr, mis pärit Veracruzist Mehhikost), guitarron (kuuekeelne akustiline bass, mida kasutavad bändid, kes esitavad mariachit), jarana (väike nailonkeeltega kitarr), hidalguera (väike Kuuba päritolu kitarr), vihuela (Mehhiko päritolu viiekeelne väike kitarr), bajo sexto (Mehhikost pärit suur 12-keeleline kitarr), Farfisa (elektriorelile sarnane klahvpill), Von Continental klahvpill (pill 1970. aastatest), rääkimata igasugustest pisikestest ja veidi suurematest löökriistadest, kuid kuuleb ka akordionit, kontrabassi ja loomulikult erinevaid saksofone. Mõned pillid on sellised, millest olen ka varem kuulnud, kuid on ka palju avastamisrõõmu.

Kõik on vägagi ehedad instrumendid, mistõtu on plaadil tunda seda esitamis- ja mängurõõmu. Olen kindel, et Los Lobos on selle plaadi kindlasti väga heal meelel valmis teinud. Nad ise ütlevad ka, et kõik, mida plaadilt kuuleme on ehe, pole siin mingeid süntesaatoreid ega tehislikku. Ühes loos on kaustatud trompeti-osa esituseks süntesaatorit. Lahe on seegi, et lauludes vahelduvad ka solistid, sest kord laulab soolo-osa Cesar Rosas, siis Louie Perez Jr., et seejärel anda soolo-osa teatepulk David Hidalgole.

Lauludest - „La Rama (The Branch)“ pärit Mehhikost, „Reluciente Sol“ Puerto Ricost, „It’s Christmas Time in Texas“ on laul, mille laulis kuulsaks USA ladina-ameerika muusika ja kantrimuusika täht Freddy Fender, „Amarga Navidad“ on kirjutatud Jose Alfredo Jimeneze poolt, kes on Mehhiko rancherade suur meister ja esitaja, „Arbolito de Navidad“ viib meid Kolumbiasse, laulu tegi kuulsaks cumbiat esitav La Sonora Dinamita, „Donde Esta Santa Claus?“, mis on lugu aastast 1958 ja selle laulis tuntuks 12-aastane Augie Rios, plaadi nimilugu „Llego Navidad“ on mehhiklase Javier Vazquezi kirjutatud laul, „Las Mananitas“ on lugu Mehhikost, mille algupärase versiooni laulis kuulsaks Mehhiko superstaar Vicente „Chente“ Fernandez, „La Murga“ on salsarütmis laul, mida laulnud salsamuusika superstaarid Willie Colon ja Hector Lavoe (kusjuures on ju salsamuusika senini ülimalt populaarne, näiteks isegi paljudes New Yorgi tantsuklubides), „Christmas and You“ on laul, mille on kirjutanud Los Lobose mehed David Hidalgo ja Louie Perez Jr., „Regalo de Reyes“ on laul, mille laulis tuntuks Mehhiko näitleja ja laulja Javier Solis, rancherade ja boolerode meister. Plaadi viimane lugu on „Feliz Navidad“, mille autoriks ja originaali esitajaks on ju legendaarne Puerto Rico päritolu laulja ja muusik Jose Feliciano, ja selles loos laulavad kõik Los Lobose liikmed ja lisaks veel palju nende sõpru.

Los Lobose jõuluplaat on muhe ja mõnus jõulualbum, igati värske hingamisega kuulamine, mis kindlasti ka meie talvisesse õhku ja jõuludesse seda lõunamaist soojust ja temperamenti juurde annab.

Kuula ise ka:

https://rhino.lnk.to/LlegoNavidad

Los Lobos "It's Christmas Time in Texas"


Norma Martinez, Carlota Cirera „Igavuse peletamise raamat“ (Pegasus)

Selle vahva meisterdamisraamatu abil saate lastega tundide viisi toredasti koos aega veeta. Raamatu lihtsad juhendid ja sammsammulised illustratsioonid õpetavad loovalt kingitusi pakkima, ise mänguasju meisterdama ja kaunistusi valmistama. Mängeldes valmivad templid, maskid, võtmehoidjad ja mõned lauamängudki.

Vajaminevad töövahendid on igati käepärased ning pudelikorkide ja tualettpaberirullide kõrval leiavad taaskasutust veel muudki kodused esemed.

Raamat pakub palju lõbu pikkadeks päevadeks!

Pean tunnistama, et mulle meeldisid igasugu meisterdamisraamatud juba lapsena. Neid oli lahe kätte võtta ja raamatus jagatud näpunäidete abil põnevaid asju meisterdada. Ma ei mäleta täpselt, kui palju selliseid raamatud aastakümneid tagasi ilmus, kuid eks neid ikka oli, kuigi mulle tundub, et täna ilmub vahvaid meisterdamisraamatuid oluliselt rohkem. Ja mis võikski olla parem, kui pimedal sügisõhtul raamat kätte võtta, sealt õppust võtta ja mõni asi valmis teha.

Usun, et „Igavuse peletamise raamat“ sobib nii poistele kui ka tüdrukutele, ja arvan, et ega ka lapsevanem ei ütleks ära sellest, kui lapsega koos midagi põnevat ja ilusat valmis teha. Selle raamatu näpunäidete abil valmib igasugu vahvaid ja lahedaid asju, on vaja vaid veidi aega ja kannatust, ja kübe ka pealehakkamist.

Selle raamatu puhul on oluline seegi, et kõikide meisterduste juures on väga palju pilte, et oleks ikka oma silmaga näha, kuidas meisterdatud asi peaks välja nägema, kuidas see erinevates tööetappides peaks välja nägema. Iga meisterduse juures on ilusasti näha, mida läheb vaja, et konkreetset asja valmis teha. Mulle tundub, et midagi hullupööra keerulist nendes asjades ei ole, kuid põnev on ikkagi.

Esimene asi, mida selles raamatus lugejale tegema õpetatakse on lipukestega pakkepael. Jõulud juba ukse ees, mistõttu on ju vahva teha jõulukingituste jaoks päris oma pakkepael, lipukestega ja puha. Pakkepaela valmistamisel läheb vaja nöörijuppi, paberteipi või Jaapani riisipaberist washi-teipi, kääre ja pealehakkamist.

Teisena saame valmustada vahvaid lillelisi silte. Siin on vaja kuivatatud lille (ka need saame ise valmis teha), kartongi, läbipaistvat paberit, kääre ja liimi. Igal juhul on lõpptulemus igati lahe. Kolmandaks saame proovida kätte paberist lipsukeste valmistamisel. Selleks on vaja värvilisi kalkapabereid, kääre ja liimi. Mulle tundub, et üsna lihtne tegemine, kuid tulemuseks on igati vahvad lipsukesed, mida võib ju samuti jõulukinkidele külge panna.

Edasi hakkame tegema värvilisi tutte. Selleks on vaja krepp-paberit, kääre, teipi ja nööri. Natuke lõikamist, voltimist ja liimimist, ja uhked tutid ongi valmis.

Järgmine tegemine on juba veidi keerulisem. Hakkame meisterdama vahtkummitempleid. Mida on vaja? Vaja on kahte ruudukujulist vahtkummi tükki, liimi, seejärel tuleb raamatus leheküljelt 90 kopeerida olemasolevad šabloonid, need tuleb välja lõigata ning kanda nende piirjooned vahtkummist ruudule. Saadud kujund tuleb omakorda liimida käsitööliimiga puidust või mõnest muust sobivast materjalist aluse peale ja lasta kuivada. Seejäel tuleb hankida kusagilt, arvatavasti ikka poest, tindipadi ja seejärel saadki hakkata templeid tegema.

Liigume edasi. Järgmisena pakutakse lugejale välja tiivakestega ümbrikud. Leheküljel 91 on ümbriku šabloon. See tuleb kopeerida ja välja lõigata ning selle piirjooned paberile märkida. Seejärel lõikame ümbriku välja, ja hakkame voltima ja liimima. Raamatus öeldakse, et ümbriku tegemiseks sobib hästi mõni vahva värviline paber.

Raamatus on kokku 43 asja/eset, mida on võimalik meisterdada, ja ma ei hakka Sulle neid kõike oma kokkuvõtlikus loos lahti kirjutama. Kui raamatu hangid, siis saad ise seda kõike proovida ja teha. No ja otse loomuikult on olulised ju ka kõik need fotod, mis raamatus on, et meisterdamine oleks ka piltlikult silme ees olemas.

Kuid lühidalt veel – Sul avaneb võimalus meisterdada ringidest ümbrik, paberkotike, väga äge kommitoru, ilus ja praktiline väike kingikarp, eriti vahva linnukarp (see vaatab vastu ka raamatu esikaanelt), mask, paberist tutt, lõngast tutt, vildist roos (selleks on vaja käsitöövilti), paberist lumehelves (jõulude eel jällegi igati vajalik asi), paberipuruga kaart, käekujuline kaart, kraapimismäng (siin tuleb kasutusele võtta ka veidi hõbedast või halli värvi ja paar tilka nõudepesuvahendit), Memory-mäng, puslekuubikud, selgeltnägija mäng, jäätisepulkadest pusle, pesulõksu loomad (väga lahedad tegelased), pudelikorgist nukud, pudelikorkidest parved (need peaksid poistele igati sobilikud asjad olema), korkidest viskemäng (mulle tundub, et kas see on üks igati vahva meisterdus ja mäng), trips-traps-trull kivikestest, kivist kaktused (mulle tundub, et neid hakkan ka mina meisterdama), maalitud lillepott, sümmeetriline ruut, lumekera (selle saad teha tavalisse klaaspurki), lilledega pildiraam, mustrilised lehed, sulgedest kaunistus, tuulelohekujuline kaunistus, mustriline karp, medalimagnetid, järjehoidjaloomakesed, köiest klaasialus (näeb igati äge välja, vaja läheb nööri või köit), jaapanipärane võtmehoidja (ka see on igati vahva asi, milleks on vaja kolme erineva suurusega puidust pallikest), tetrapakendist münditasku.

Raamatu lõpus on tööks vajalikud šabloonid.

 

James Doyle „Meie planeet Maa“ (Pegasus)

Kas sa oled kunagi mõtisklenud selle üle, kas jääkaru ja pingviin võivad kunagi kohtuda, või imestanud, miks kõik lakkamatult vihmametsade tähtsusest räägivad? Kas sa oled endalt küsinud: „Kuidas tekivad orkaanid?“ ja „Millest koosneb mägi?“

Kõik need ja paljud teised küsimused saavad vastuse selles suurepärases raamatus. See on täis teavet imelise planeedi kohta, millel me elame. Siit leiad peatükke Maa rekordilistest füüsikalistest omadustest, mägedest ja kõrbetest saarte ja ookeanideni. Samuti saad lugeda meie planeedi kõige hullemate ohtude kohta, maavärinatest ja vulkaanipursetest raskesti kustutatavate metsapõlengute ja keeristormideni. Ära jäta lugemata ka peatükki, mis tutvustab ja selgitab kaarte.

See raamat on täis põnevaid fakte ja andmeid ning sisaldab ka nimekirja maailma riikidest ja nende pealinnadest. Varsti oskad vastata kõigile, kes küsivad, mis vahe on ookeanil ja merel, või kus asub maailma kõrgeim kosk.

Pean tunnistama, et mulle on geograafia alati huvi pakkunud ja koolipõlves meeldis geograafitunnis ka klassi ees vastamas käia. Ma olin vist üks vähestest, kes viitsis geograafiat õppida ja sageli oli vaja käsi püsti ajada, kui õpetaja Niinemets küsis, kes täna vastama tuleks. Kust see huvi geograafi vastu alguse sai? Arvatavasti ikka kodust ja koduses raamatukapis olnud raamatutest.

„Meie planeet Maa“ on väike, aga väga sisukas raamat, mis aitab noorel lugejal tutvuda geograafia algteadmiste ja põhitõdedega. Raamat on kirjutatud lühidalt ja selgelt, et kõik oleks lihtsasti arusaadav ja mõistetav.

Raamatu sissejuhatuses „Tere tulemast maailma!“ küsib autor kas sa oled kunagi mõtisklenud selle üle, kas jääkaru ja pingviin võivad kunagi kohtuda, või imestanud, miks kõik lakkamatult vihmametsade tähtsusest räägivad? Kas sa oled endalt küsinud: „Kuidas tekivad orkaanid?“ ja „Millest koosneb mägi?“

Autor tõdeb, et kõik need ja paljud teised küsimused saavad vastuse selles suurepärases raamatus. See on täis teavet imelise planeedi kohta, millel me elame. Siit leiad peatükke Maa rekordilistest füüsikalistest omadustest, mägedest ja kõrbetest saarte ja ookeanideni. Samuti saad lugeda meie planeedi kõige hullemate ohtude kohta, maavärinatest ja vulkaanipursetest raskesti kustutatavate metsapõlenguteni ja keeristormideni.

See raamat on täis põnevaid fakte ja andmeid ning sisaldab ka nimekirja maailma riikidest ja nende pealinnadest. Autor lõpetab sissejuhatuse mõttega: „Tunne maailma nagu oma viit sõrme!“

Raamat „Meie planeet Maa“ on jagatud mitmesse osasse – planeet Maa, maailma ilm, jõed ja järved, ookeanid, mäed, külmad poolused, saared, kõrbed, metsad, loodusõnnetused, imelised riigid ja hämmastavad kaardid, mis omakorda koosnevad lühikestest kui sisukatest peatükkidest.

Raamatu esimene osa „Planeet Maa“ algab peatükiga „Kodu, kallis kodu!“, milles saame lugeda, et Maa on üks kaheksast paneedist ja tuuakse välja ka Maa tähtsamad andmed (vanus, pindala, mass, maismaa pindala, ookeanide pindala, kõrgeim punkt, madalaim punkt jne). Loeme ka seda, millest Maa koosneb (maakoor, vahevöö, Maa tuum), reisime maakera südamesse. Juttu on pragudest koores, tutvustatakse suuri laame ja suurimaid väikseid laame, saame teada, kes oli saksa geograaf Alfred Wegener, kes rääkis esimesena hiidmandrist Pangaeast. Edasi juba juttu liikuvatest mandritest ja planeedist Maa tänapäeval. Selgub, et maailm ei ole jäänud muutumatuks, kuna Maa laamad liiguvad pidevalt.

Teine osa on „Maailma ilm“, ja selle esimene peatükk „Kuidas ilm toimib?“ Siin on juttu atmosfääriga planeedist, Maa kuumusest ja külmusest, kliimasüsteemist, aastaegadest, tuule puhumisest, veest, vaadeldakse pilvi, saame teada, kuidas tekivad vihmapiisad. Lisaks veel ka lumi ja rahe, äike ja välk, kliima soojenemisest, taaskasutamisest.

Kolmas osa on „Jõed ja järved“, milles räägitakse raevukatest jõgedest, kust jõed algavad, kuidas jõed maastikku muudavad, juttu on maailma pikimatest jõgedest (Niilus, Amazonas, Jangtse, Mississippi, Volga, Murray), jõgede deltadest, jugadest ja rekordilistest jugadest, hämmastavatest tammidest, üleujutustest ja nende ohtlikusest. Seejärel juba järvedest – kuidas tekib järv, mis teeb järvest mere, valgendiga täidetud järved. Juttu on ka ookeanidest, sest enam kui 70% Maa pinnast on kaetud ookeanidega. Nad on koduks mõnedele maailma sügavamatele orgudele ja kõrgeimatele mägedele. Ookeanid muudavad Maa ilmastikku ja on täis elu, ometi jääb suur osa neist mõistatuseks. Saame lugeda, kus ookeanid asuvad, milline neist on kuumem, milline külmem, käime rännakul mööda ookeanipõhja.

Neljas osa räägib lugejale mägedest. Saame teada, kuidas mäed tõusevad (kurrutused, pursked, murrangud, kuplid), kuidas mäed kuluvad, millised on maailma kõrgeimad mäed, millised võivad olla ohud mägedes. Juttu ka lumest ja laviinidest.

Raamatu viies osa jutustab külmadest poolustest. Mis on põhjapoolus ja lõunapoolus, kes seal elavad, kui palju seal külma võib olla jne. Kuues osa kannab pealkirja „Saared“. Kumb on suurem saar, kas Austraalia või Gröönimaa? Selgub, et tiitel kuulub siiski Gröönimaale. Kuidas saared tekivad – mandrilised ja ookeanilised saared, kuumad täpid sügaval Maa sees. Kas rõngassaar on ikka saar?

Oleme jõudnud raamatu seitsmenda osani – kõrbed. Milline on elu kuumas kõrbes, millised ohud võivad peituda luidetes, kes elavad kõrbes, kes on aborigeenid. Saad teada sedagi, et kõrbed on koduks mitmetele maailma kõige mürgisematele loomadele – madudele ja skorpionidele. Kuidas kõrbed tekivad (passaattuule kõrbed, rannikukõrbed, mäe varjus olevad kõrbed, mägikõrbed, sisemaa kõrbed ja polaarkõrbed), millised on maailma suurimad kõrbed.

Seejärel osa, mis tutvustab meile metsi. Juttu on metsatüüpidest (parasvöötmelised ja boreaalsed metsad, troopilised vihmametsad), vihametsa korrustest, vahvatest faktidest metsade kohta ja metsade tulevikust. Raamatu üheksas osa räägib loodusõnnetustest – põuad, metsapõlengud, vulkaanipursked, maavärinad, tsüklonid ja tornaadod.

Raamatu viimane osa on „Imelised riigid ja hämmastavad kaardid“. Saame teada maailma riikidest ja mandritest – Aasia, Aafrika, Põhja-Ameerika, Kesk-Ameerika ja Kariibi mere piirkond, Lõuna-Ameerika, Euroopa, Okeaania/Austraalia, Antarktis. Kirjas on kõik riigid ja nende pealinnad. Kaartidest/maakaartidest on samuti juttu – kaardi algteadmised, koordinaatvõrgustik ja leppemärgid.

„Meie planeet Maa“ on igati vahva ja faktirohke raamat nooremale lugejale, kes tunneb huvi Maa ja geograafia vastu, kuna siit saab väga palju põnevaid teadmisi. Kõik on antud edasi lühidalt, kuid kõik oluline on ilusasti kirjas, et ka edaspidi juba põhjalikumaid geograafiaraamatuid lugeda.

Raamatu on illustreerinud Andrew Pinder.


Benji Davies „Tormivaal“ (Rahva Raamat)

Lugu väikesest üksildasest poisist, kaldale uhutud vaalast ja sõprusest, mis muudab nende elu igaveseks...

Südamlik ja hingeminev pildiraamat.

„Tormivaal“ sobib kooslugemiseks juba päris pisikese lapsega: raamatu suurem formaat võimaldab nautida täies mahus autori enda joonistatud detailirohkeid lapsesõbralikke illustratsioone. Iseseisvaks lugemiseks on teos raskusastmelt sobiv lapsele, kes tunneb trükitähti ning harjutab lause tasandil lugemistehnikat ja joonistähtedega kirjutamist.

Benji Davies on Suurbritannia enimmüüdud lasteraamatute autor ja illustraator. Tema lood on tõlgitud pea 40 keelde. Inglismaal on „Tormivaal“ müünud ligi 350 000 tükki ja rahvusvaheliselt on raamatut trükitud üle 1 miljoni eksemplari.

Mul on hea meel tervitada kirjastust Rahva Raamat, kuna ka nemad otsustasid minu blogiga kaasa lüüa, mistõttu saan tutvustada Sulle veelgi rohkem põnevaid ja häid ja ilusaid lasteraamatuid.

Ma usun, et Rahva Raamatut teavad kõik raamatusõbrad, sest seni on nad tegutsenud raamatukaupluste äris ja Rahva Raamatu poed on ägedad käia, leiab sealt otse loomulikult raamatuid, kuid ka igasugu muid vahvaid asju, kasvõi CD-plaate, kingitusi, kirjatarbeid jm. Üsna mitu head aega on Rahva Raamat tegutsenud ka kirjastamisega. Hea meel on selle üle, et esimesed kaks raamatut, millest juttu saan teha on Benji Daviese kirjutatud ja illustreeritud “Tormivaaala”-sarja raamatud – need uhked ja ilusad, suures formaadis, suurepäraste illustratsioonidega, lihtsad lugeda pere väiksematel lugejatel ja sisult on need üliarmsad.

“Tormivaala” esimene raamat tutvustab meile väikest ja üksildast poissi, kel nimeks Noi. Selgub, et ta elab mere ääres koos isa ja kuue kassiga. Noi isa on kalur, kes igal hommikul lahkus kodust, et minna kalapaadiga merele ja tagasi koju jõudis ta alles pimedas. Ühel ööl puhkes Noi ja isa maja ümber tugev torm. Hommikul läks väike poiss randa, ta jalutas mööda rannaäärt ja märkas midagi. Poiss ei uskunud oma silmi, sest meri oli kaldale toonud pisikese ja väga armsa vaala. Noi teadis, et vaalal ei ole hea ilma veeta olla, mistõttu otsustas ta kiirelt tegutseda. Ta tõi väikese käru ja viis väikese vaala koju, pani looma vanni ja hakkas jutustama lugusid saareelust. Vaal oli muideks suurepärane kuulaja.

Õhtul tuli isa koju. Poiss otsustas esialgu vaala olemasolu vannis varjata, mine tea, mida isa sellisest asjast arvata võib. Esialgu varjamine õnnestus, poiss nihverdas vaalale isegi süüa, kuid loomulikult sai ka isa vaala olemasolust teada. Noi isa ei olnud kuri. Oli tal olnud ju liiga palju tööd, et märgata, kuidas Noi end üksikuna tundis.

Mida isa ja Noi tegid? Selle saad Sa ise välja uurida, kui selle ilusa ja südamliku raamatu läbi loed.

Benji Davies „Tormivaal talvel“ (Rahva Raamat)

Talv on lähenemas ja Noi igatseb sõpra uuesti näha.

Ta ootab ja vaatab, vaatab ja ootab...

Kas uus torm toob nad taas kokku?

Vapustav lugu julgusest ja sõprusest.

Jätkan kohe ka “Tormivaala”-raamatusarja teise raamatuga, milles toimetavad jällegi väike poiss Noi ja tema isa. Esimeses raamatus oli juttu sellest, kuidas Noi leidis kaldale uhutud väikese vaala, ja mida nad isaga seejärel edasi tegid.

Selge on see, et Noi ei ole suutnud oma sõpra, väikest vaala unustada.

Selles raamatus saabub talv ja saart, kus Noi ja tema isa elavad, ümbritsev meri hakkas jäätuma. Noi isa läks oma paadiga aasta viimasele kalapüügile. Õues pimenes ja Noi isa ei olnud ikka veel tagasi tulnud. Noi hakkas muretsema.

Noi vaatas aknast välja. Talle tundus, et nägi eemal isa paati, mistõttu otsustas ta õue minna, et vaadata, mis on juhtunud. Noi läks üsna kaugele, lund sadas tugevalt, kuni äkki oli poisil selge, ta on eksinud! Järsku märkas ta eemal halli kujutist lambivalguses värelemas. Selgub, et see oli tema isa paat, mis oli jäässe kinni jäänud. Noi ronis kiiresti pardale, kuid paat oli tühi. Noi otsustas paadis magama jääda, kui järsku oli tunda müksu!

Kes see müksaja oli? See oli tormivaal, kes oli kogu oma perega Noile appi tulnud. Mida tormivaal ja tema pere ette võtavad? Kus oli Noi isa? Selle saad teada, kuid selle südamliku ja armsa raamatu läbi loed.

Ma ei tea kas “Tormivaala”-raamatusarja raamatuid ilmub eesti keeles veel, kuid neid võiks ju ilmuda, sest see on tõesti suurepärane lugemine just pere väiksematele lugejatele. Südamlikud, lihtsad ja arusaadavad tekstid, loodus, loomad, isegi veidi ju ka inimsuhteid, ja otse loomulikult need võrratud illustratsioonid, mis raamatu autori enda joonistatud.


Neumann „Greatest Hits. 60th Anniversary“ (Warner Music)

Ma ei hakka keerutama ja kinnitan, et mulle on Soome muusika juba päris pikka aega meeldinud. Aastate jooksul on tekkinud omad lemmikud, kelle plaate olen kogunud, näiteks Vesa-Matti Loiri, Hector, Pave Maijanen, J. Karjalainen, Kirka, Riki Sorsa, Hanoi Rocks, Mamba, Yö, Samuli Edelmann, Suurlähettiläät, ja kindlasti ka Dingo.

1990. aastate lõpus ja selle sajandi alguse oli mul võimalus töötada diskorina 5-6 aastat Tallinki laevadel, mistõttu oli võimalus ka laevas mängida just põhjanaabrite muusikat. Kurb on see, et meie raadiojaamades põhjanaabrite muusikat (olgu see siis uus või ka vanemad hitid) sedavõrd vähe mängitakse. Mulle tundub, et Dingo megahitt „Autitalo“ vahetevahel ikka kõlab, kuid see on vist suuremalt osalt ka kõik.

Olen lõppeva nädala jooksul kuulanud autoga sõites Neumanni uut kogumikplaati „Greatest Hits. 60th Anniversary“ ja seda vist juba ca 20 korda. Ja plaati kuulates leidnud end mõttelt, et Neumannil on ikka kuratlikult äge hääl ja 1980. aastad olid ikka üks ilus ja põnev aeg. Hea meelega keeraks kella ja aega tagasi, ja elaks veelkord oma teismelise-iga, kooliaega uuesti, naudiks neid hetki korra veel. Võib ju öelda, et toona olid raudne eesriie ja jumal teab mis kõik veel, kuid ikkagi tehti põnevat ja head muusikat, mida sai ka siinmail kuulata, lindistada, suureks abiks oli kindlasti Soome TV.

Neumann oli Soome ühe legendaarsema ansambli Dingo ninamees, laulja ja laulukirjutaja, kes on mitmel korral ka Eestis esinemas käinud. Sellel aastal tähistas ta oma 60. juubelit, mistõttu ilmus ka igati suurepärane kogumikplaat, millest siinkohal juttu teen. See on kogumik, millele kõlavad Neumanni soolokarjääri parimad ja tuntumad lood, ja albumil on ka kaks uut lugu, mis sel aastal valmis saanud. Ütlen kohe ka ära, et need kaks uut lugu on igati head, võiks öelda, et hitiainest on ka uutes lugudes.

Üks, mis on mulle soomlaste plaatide juures alati meeldinud, on see, et üsna sageli leiab plaatide ümbristelt/raamatukestelt põnevat infot esineja kohta, mille tavaliselt on kokku kirjutanud mõni ajakirjanik, kes just muusikast kirjutab. Nii ka Neumanni uuel kogumikul, millel on põhjalik info laulja kohta, ja selle on kirjutanud muusikatoimetaja Pasi Kostiainen.

Neumann on aastat jooksul avaldanud mitu sooloplaati ja tema puhul on äge see, et ta on suurepärane esitaja (kui mõtlema hakata, siis sarnast häält Neumanniga annab muusikamaailmas otsida), ta on suurepärane laulukirjutaja, kuid ta on ka artist, kes oma lugudega jutustab kuulajale ilmatuma lahedaid ja kaasahaaravaid lugusid. Jäin hetkeks mõtlema, et Eestis on ka üks selline mees, kes suudab oma lugudega põnevaid lugusid jutustada ja nendega kuulajaid võluda – Jaagup Kreem. Nii see ju on.

Pertti Olavi „Nipa“ Neumann on sündinud 11. oktoobril 1959 Poris. Lisaks soolokarjäärile ja edule koos ansambliga Dingo, on ta mänginud ka ansamblites D.N.A., SIR 59, MAC, Bwana, S.E.X. jt.

Neumann lahkus koolist 15-aastaselt ja läks madruseks õlitankerile „Tervi“. Ta oli madrus, kuni 17-aastaselt läks armeeteenistusse, kusjuures ka oma armeeteenistuse veetis ta laeval – miinilaeval. Mulle tundub, et ka tema lugudes on seda ägedat mereteemat üsna palju sees. Samas ei ole Neumanni lood merest ja madrustest sellised, et oh lähme nüüd merele, ja viskame õlut ja kõik on hästi mõnus. Nendes on hoopis sügavamat hingamist.

Pärast armeeteenistust töötas Neumann nõudepesijana, postiljonina ja koristajana. Seejärel pääses ta tööle laevale, mil nimeks „Sandviken“. See oli laev, mis vedas peamiselt paberit Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse. Ta süitis laeval kaheksa kuud. Seejärel naases ta Soome ja ostis teenitud rahade eest mikrofoni ja helivõimendi. Neumann oli mõnda aega merel ka 1990. aastate alguses, kui ta oli muusika tegemisest väsinud.

Neumann pani 1982. aastal kokku ansambli Dingo. Bänd, mis kindlasti on üks populaarsemaid Soome bände läbi aegade. Ansambel läks laiali 1986, kusjuures aasta enne seda oli Neumann avaldanud ka soololoo „Mennään hiljaa markkinoille“ (seda lugu kuuleb ka sellel kogumikul). Veidi enne Dingo lagunemist ilmus ka Neumanni esimene sooloalbum „Albion“ (1986).

Uue kogumikplaadi raamatukeses kirjutab Pasi Kostiainen, et Neumann on endalt küsinud, kas inimeses võib olla kaks laulukirjutajat. Ja ta on ise vastanud, et võib küll, sest Dingo ja soolokarjääri lood on sedavõrd erinevad. Kuidas saada aru, et see on Dingo lugu ja see on Neumanni lugu? Neumann on vastanud, et sellele küsimusele annavad vastuse juba lugude esimesed noodid.

Neumann on ütelnud, et tema laulukirjutamise protsess on üsna isekas. Pole vahet, kas ta kirjutas Dingole või iseendale, sest laulud sünnivad tema isiklikest tunnetest, tema enda sisemisest maailmast, mistõttu tuntakse teda ka tõelise looduslapsena, mitte laulukirjutajana, kes teeb vaid tellimustöid.

Pasi Kostiainen tõdeb Neumanni kogumikplaadi ümbrisel, et Dingo oli ansambel, mis oli 1980. aastate keskpaigas tõeline orkaan. Dingo tipphetk oli Soomes tõeline hüsteeria (Dingo-mania), mida võrreldi lausa biitlite tulekuga muusikasse. Dingo kogus populaarsust ka Eestis, mistõttu usun, et paljudele 1980. aastate noortele meenuvad hittlood „Autitalo“, „Levoton Tuhkimo“, „Sinä ja minä“, „Nahkatakkinen tyttö“, „Rio Ohoi“ jpt. Muusika, mis jääb meelde terveks eluks.

Kuid, juba enne Dingo lagunemist hakkas Neumann tegutsema sooloartistina. Esimene album „Albion“ oli palju pehmem, akustilisem, folgilikum kui Dingo laulud ja plaadid. Neumann ise on ütelnud, et ta tahtis teha folgilikku muusikat, mis oleks seotud keldi muusikaga, selles oleks rahvalikke viise, traditsioone ja mütoloogiat. Loomulikult ei olnud see nn rahvamuusika, pigem kaasaegne folkmuusika (näiteks lugu „Sana saapui Ranskaan“, mis ongi kirjutatud rahvaviisile). Albumi „Albion“ populaarseimaks looks sai laul „Naiselleni“, mis oli Neumanni versioon Moody Bluesi laulust „For My Lady“, kuid suurepärane oli sellel albumil ka Neumanni versioon laulust „’39“, mis on ju algupäraselt Queeni kantrirokilik lugu. Lisaks eelpool mainitud lauludele leiab uuelt kogumikult veel mitu albumi „Albion“ laulu – „Albion“, rokilikum „Viiltävöö kauneutta“, „Kohti kesää“, „Mennyt maailma“ ja „Gwaihir“. Keldi, briti ja iiri rahvamuusika mõjutusi on tunda nii meloodiates, laulutekstides, kuid ka uue kogumiku kujunduses, on ju plaadi fotod tehtud Lõuna-Inglismaal Devoni igihaljastel nurmedel ja lossides. Ka kaks uut lugu uuel kogumikul „Merlin ja minä“ (siin on juttu võlur Merlinist, printsidest ja printsessidest, Kuningas Arthuri mõõgast, Pühast Graalist, lennatakse lohedega ja räägitakse armastusest) ja „Toukokuun vihreät yöt“ hingavad just sellise folgilikus ja keldilikus harmoonias. Laulus „Toukokuun vihreät yöt“ lööb kaasa ka Neumanni üks suurtest lemmikutest, Itaalia folgilaulja, laulukirjutaja, muusik Angelo Branduardi, kes mängib selles loos viiulit. Seetõttu võib öelda, et paljudes Neumanni soololugudes on tunda ka itaalia muusika hõngu, kusjuures on ju ka paljud Itaalia artistid suurepärased lugude jutustajad

1986. aasta sügisel pani Neumann kokku ansambli S.E.X., ilmus ka samanimeline album, kuid ega ka seegi bänd väga kaua koos ei mänginud. 1989 ilmus Neumanni teine sooloalbum „Kotiinpaluu“ ja 1992 album „Tähti ja meripoika“. Samal aastal (1992) avaldas Neumann ka oma biograafia „Tähti ja meripoika“.

„Kotiinpaluu“ on Neumanni teine sooloplaat, mis pidi ilmuma küll Neumann Band albumina, kuid bänd läks enne plaadi ilmumist laiali. Teine sooloplaat oli sarnane Neumanni esimesele sooloplaadile, ka siin on tunda keldi ja iiri rahvamuusika hingamist, kuid palju on lugusid, mis on oluliselt rokilikumad. Uuel kogumikplaadile on sellelt albumilt pääseud laulud „Sumujen silta“ (selle laulu originaali autoriks on iiri folgilaulja Pete St. John) ja „Albion II“. „Tähti ja meripoika“ (1992) on Neumanni kolmas sooloplaat, millel oli mitmeid lugusid, mis jutustasid merest, kuid ka sellel plaadil oli nii folki kui ka rokki. Kogumikplaadile sellelt albumilt lugusid ei ole valitud.

Kuid tulen hetkeks Dingo juurde tagasi, sest 1993 üritas Dingo uuesti. Ilmus album „Via Finlandia“ (1994), kuid plaat ei osutunud populaarseks, mistõttu bänd lõpetas muusika tegemise 1994. aasta lõpus. Neumann jätkas soolokarjääri ja 1996 ilmus album „Nimeni on Neumann“, millel oli ka mitmeid Dingo vanu hitte Neumanni sooloversioonis. Sellelt albumilt saab kogumikplaadil kuulata lugusid „Kuutamokeikka“ ja „Jokainen aamu“ (see ongi algupäraselt just Dingo lugu).

1998 tegi Dingo uue katse. Koosseis oli sama, mis aastail 1984-1986 ehk nn algupärane ja kuulsaim kooslus. Anti mitmeid kontserte, käidi kontsertturneedel, kuid uut materjali ei plaadistatud. 2002 otsustas Dingo jälle loobuda muusika tegemisest. Pärast seda andis Neumann soolo- ja duokontserte, avas oma sünnilinnas Poris Western Rock Store kaupluse, kus müüdi indiaanirõivaid. 2004 müüs mees selle kaupluse teisele omanikule.

2004 pani Neumann kokku jällegi ansambli Dingo, seekord küll uues koosseisus. Pärast seda esineti üsna aktiivselt, kuigi koosseis vahetus üsna tihti. Peaasjalikult esitati just Dingo vanu hitte.

2013 ilmus Neumanni viies album „Oma Waterloo“, mis pidi ilmuma Dingo albumina, kuid selgus, et plaadil ei mängi Dingo-liikmed, mistõttu otsustas plaadifirma, et see album ilmub siiski Neumanni sooloplaadina. Eelmisest albumist oli möödas 17. aastat. See on väga hea popi ja roki plaat, mille valikust on kogumikule pääsenud laulud „Adios Rosario“ (väga hea minekuga poproki hitt), „Safiiri ja teräs“ (ka väga hea meloodia ja refrääniga hitilugu) ja „Sydämen asialla“.

2017 tuli taaskord kokku Dingo tuntuim koosseis. Samal aastal (2017) ilmus Salla Nazarenko kirjutatud biograafia „Dingo-kipparin lokikirja“.

Neumanni uus kogumik „Greatest Hits“ tähistab mehe 60. juubelit ja see on igati suurepärane valik tema parimatest soololugudest. Omamoodi nostalgiline, kuid kaks uut lugu pakuvad äratundmisrõõmu ja teadmist, et Neumann on ka praegu olemas, ja täpselt sama hea nagu ta oli oma karjääri alguses ehk ca 40 aastat tagasi. Ja see teeb igati head meelt.

Kuula ise ka:

https://spoti.fi/34GYVmy

 

Neumann "Naiselleni"


J.K. Rowling „Harry Potter ja tarkade kivi. Illustreeritud väljaanne“ (Varrak)

Kõige esimene illustreeritud väljaanne J.K. Rowlingi maagilisest klassikateosest on täis imelisi värvipilte, mille autor on Jim Kay, Kate Greenaway medali võitja. See on jäägitult hurmav raamat, mis sobib nii andunud fännidele kui ka uutele lugejatele.

Harry Potteri elu muutub igaveseks tema üheteistkümnendal sünnipäeval, kui sitiksilmne hiiglane Rubeus Hagrid toob talle kirja ja jahmatava uudise. Harry ei tea veel, et ta on võlur ning et võlurid olid ka tema surnud ema ja isa. Ta ei oska loitse, pole kunagi olnud lohe munast koorumise juures ega kandnud nähtamatuks tegevat mantlit. Ta on kogenud üksnes õnnetut elu koos oma hirmsa tädi, onu ja nende jõhkardist poja Dudleyga, kes ei taha võlukunstist midagi teada. Harry elab tillukeses panipaigas trepi all ning üheteistkümne aasta jooksul pole kordagi tähistatud tema sünnipäeva. See kõik aga muutub, kui öökull toob talle mõistatusliku kirja, milles Harryt kutsutakse imelisse paika, Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli, kus Harry leiab endale sõbrad, õpib võlukunsti kõigis selle ilmingutes, kuid peab ka astuma vastu oma kõige hirmsamale vaenlasele. Sellest kohtumisest sõltub rohkem kui Harry enda saatus…

„Jim Kay illustratsioonide nägemine liigutas mind sügavalt. Mulle meeldib see, kuidas ta Harry Potteri maailma tõlgendab, ma olen tänulik, et ta on sellele oma andega kaasa aidanud ja ma pean seda endale suureks auks,” on ütelnud J.K. ROWLING.

J.K. ROWLING on rekordiliste tiraažidega ja rohkelt auhindu võitnud Harry Potteri romaanide autor. Selle armastatud sarja raamatuid on maailmas müüdud üle 450 miljoni eksemplari ja tõlgitud 78 keelde. Raamatute põhjal on valminud kaheksa menukat filmi.

Pean piinlikult tunnistama, et ma ei ole seni ühtegi Harry Potteri raamatut lugenud. Rääkimata sellest, et ma pole ka Harry Potteri filme vaadanud. Kui Sa nüüd küsid, et kuidas nii, siis ega ma vastata ei oskagi. Ütleme nii, et sedasi on kuidagi läinud. Ma ei tea, kas see on nüüd hea või halb, aga nii see on.

Seetõttu on mul üsna hea meel, et avanes võimalus lugeda Harry Potteri esimest lugu, kuna see ilmus äsja uuesti ja Jim Kay suurepäraste illustratsioonidega. Ilusas, suures ja uhkes köites, ja tegelikult ütlen kohe alguses ära, et see oli igati äge lugemine. Mul on juba praegu suur uudishimu, kas Jim Kay illustratsioonidega ilmuvad ka teised Harry Potteri raamatud. Kui jah, siis õnnestub äkki kõik need raamatud ka läbi lugeda.

“Harry Potter ja tarkade kivi” on Harry Potteri raamatusarja esimene raamat/esimene osa, mis jutustab meile loo sellest, kuidas Harry Potter saab teada, et ta on võlur, kuidas ta saab endale uusi sõpru, kuid ka vaenlasi Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Koolis, kuidas ta astub koos oma sõprade Ron Weasley ja Hermione Grangeriga vastu lord Voldemorti uuele tulekule.

Raamat ilmus algupäraselt 1997. aastal, kirjastajaks Londoni kirjastus Bloomsbury. Raamat sai kohe ka väga populaarseks. Ja seda praktiliselt terves maailmas. Ma olen lugenud, et J. K. Rowlingi kirjutamisstiili on võrreldud Jane Austeniga, kes on ka Rowlingi üks lemmikautoritest, kuid ka Roald Dahliga, kelle kuulsad lasteraamatud ilmusid enne Harry Potteri lugusid, kuid ka antiikse jutumeistri Homerosega. Olen lugenud sedagi, et paljudes riikides “Harry Potter ja tarkade kivi” keelati ära, kuna selles olevat liiga palju nõidust. No mine võta kinni.

Raamatu juurde tagasi. Harry elab koos oma ema mugudest (mugud on raamatusarjas inimesed, kellel pole võluvõimed ehk meiesugused tavalised inimesed) sugulaste ehk Dursley perekonna juures, ja ega see elu seal lust ja lillepidu ei ole. Harry ema Lily õde Petunia Dursley on peenike, pika kaela ja hobusenäoga naine, kes ei taha kuulda mitte midagi sellest, et Lily Potter on olnud tema õde. Petunia mees Vernon Dursley on suur, tugev mees, kes on pidevalt tige ja pahur, tal on väga piiratud maailmavaatega ja kardab kõike ebatavalist. Neil kahel on poeg Dudley Dursley, kes on ülekaaluline, ärahellitatud ja tõeline kiusaja, mistõttu Harry elu polegi lihtne.

Harry ei tea suurt midagi ka oma surnud vanematest. Kui lähenema hakkab Harry 11. sünnipäev, hakkab ta saama kirju tundmatult saatjalt. Kirjades öeldakse, et Harry Potter on vastu võetud Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli, sest nii nagu tema vanematel on ka temal võluvõimeid. Hiljem saab Harry teada sedagi, et tema vanemad ei saanud surma autoõnnetuses, nii nagu talle on räägitud, vaid tema vanemad (Lily ja James Potter) tappis lord Voldemort, kes terroriseeris võlumaailma juba aastaid tagasi. Voldemortil ei õnnestunud tappa Harryt, kes oli toona üheaastane. Võimas Voldemort kaotas oma maise kuju ja jättis endast välgukujulise armi Harry otsaesisele.

Dursleyd püüavad takistada Harry minemist Sigatüükasse, kuid pooleldi hiiglane, pooleldi inimene ehk Hagrid (tema isa oli võlur, ema hiiglane, temagi oli kunagi õppinud Sigatüükas, kuid sealt välja visatud kuriteo eest, mida ta polnud sooritanud, nüüd valvab 3,7-meetri pikkune Hagrid Sigatüükas ruume ja võtmeid) on see, kes selgitab Harryle, kes ta on, kuidas ta on pääsenud Voldemorti käest. Harry saab teada, et ta on võlurite maailmas vägagi kuulus ja ta peab kindlasti Sigatüükasse õppima minema. Hagrid aitab Harryl põgeneda, et too saaks kokku Sigatüüka kooli direktori Albus Dumbledore’i ja professor Minerva McGonagall’iga.

Albus Dumbledore on Sigatüüka kooli direktor, ainus võlur, keda ka Voldemort on kartnud. Ta on pikk, peenike mees, kellel on poolkuu-kujulised prillid ja keskkohani ulatuvad hõbedane habe ja juuksed. Teda tuntakse võlukunsti saavutuste poolest, kuid ta kuulab ka kammermuusikat, mängib keeglit, armastab karamellikomme ja tal on suurepärane huumorisoon. Minerva McGonagall on pikk ja range välimusega naine, kes õpetab kujumuutmist ja muudab ka ennast vahetevahel kassiks.

Teel Sigatüükasse kohtub Harry rongis oma tulevaste sõpradega – Ronald “Ron” Weasley (tema on pärit vaesest, kuid väga vanast võluripäritolu perekonnast, tal on punased juuksed ja tedretähnid nagu ka kõikidel tema sugulastel) ja Hermione Grangeriga (mugu päritolu intelligentne neiu, kes ei teadnud maagilisest maailmast mitte midagi, kuni ta saab 11. aastaseks ja talle öeldakse, et ta on nõid, kes pääsenud Sigatüüka kooli).

Neist kolmest saavad suurepärased sõbrad, kes üksteist aitavad, kuid nad sekkuvad sündmustesse, mis seotud Sigatüüka kooli/lossi peidetud tarkade kiviga, mis võib muuta metalle kullaks ja toota elueliksiiri. Harry, Ron ja Hermione kahtlevad, et professor Severus Snape (tema õpetab koolis võlujookide valmistamist) üritab varastada seda kuulsat kivi Voldemortile.

Kui meie peategelaste kolmik saab kinnitust sellele, et kivi on ohus, siis annavad nad sellest teada ka Sigatüüka kooli õpetajatele, kuid need ei usu seda, sest võlukivi kaitsevad igasugu loitsud ja takistused maa-aluses keldris.

Harry, Ron ja Hermione otsustavad ise kivi päästa ja lähevad keldrisse, kus nende teele tuleb mitmeid takistusi ja väljakutseid. Viimase takistusega seisab Harry vastamisi üksinda, kuid mitte professor Severus Snape ei ole see, kes on süüdi. Selleks osutub professor Quirrell (tema õpetab koolis pimedusejõudude eest varjumist), kelle kuklas Harry näeb Voldemorti nägu. Voldemort käsib Harryl anda kivi (see on ootamatult sattunud võlurpoisi taskusse) Quirrellile, kuid Harry ei tee seda. Kui Quirrell Harryt puudutab, siis professor sureb, kuna ta ei talu Harry Potteri puudutust. Voldemorti hing kaob Quirrelli surnukehast.

Hiljem saab Harry Potter kooli direktori käest küsida igasugu küsimusi. Ta saab teada sedagi, et Harry ema on oma pojale peale pannud sedavõrd tugeva kaitse, et Voldemort teda tappa ei saa. Pärast vestlust Albus Dumbledore’iga on käes suvevaheaeg. Harry Potter peab tagasi minema oma sugulaste juurde, keda ta kunagi on kartnud ja vihanud, kuid näib, et pärast kooliaastat Sigatüüka koolis ei karda ta neid enam mitte.

No nii. Nüüd saan ka mina ütelda, et olen Harry Potteri esimese loo läbi lugenud, ja tegelikult olen ka mina sellega rahule jäänud. Oli ju põnevust ja võlukunsti, seiklusi ja kõike muud, mis ühes suurepärases lasteraamatus peab olema. Rääkimata vahvatest peategelastest, põnevast võlukoolist. No ja selle väljaande puhul ei jää muud üle, kui kiita ka Jim Kay võrratuid illustratsioone – kas neis on seda salapära, võlujõudu, värvide mängu. Loomulikult on neis ka seda, mis toovad meelde Harry Potteri filmid, kuid selliste illustratsioonidega on Harry Potteri esimene raamat lihtsalt võrratu.


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Justine Hankins

„Armastades kasse. Lummav kogumik kassidest“

(Pegasus)

Miks kassid nutavad, et sisse saada ja siis jällegi, et välja pääseda? Miks neid ei saa treenida nii, et nad tooksid meile susse kätte? Millised on kõige tavapäratumad kohad, kuhu kasse on tööle võetud? Miks leidub niivõrd palju kassidega seotud ebausku? See raamat räägib nii kasside esivanematest kui ka nende füsioloogiast, nii kassjumalustest kui ka filmitähtedeks tõusnud kiisudest. Sel teekonnal uuritakse, mil moel tajuvad kassid maailma ning mida nad arvavad enda kõrval elavatest inimestest. Lisaks saab teada sedagi, kui tähtsal kohal on kassid olnud meie ühiskonnas läbi aegade.

Tegemist on Londonis asuva Battersea Koerte ja Kasside Kodu (avatud aastast 1860) ametliku raamatuga. See kuulus kodu on avamisest alates hoolitsenud rohkem kui 3 miljoni koera ja kassi eest. Battersea ei ütle ära ühelegi abi vajavale kiisule ega kutsule ning tegutseb seni, kuni leidub kasvõi üks hädasolev loomake.

Mina oma elatud 50 aasta jooksul väga palju kassidega koos ei ole olnud. Lapsepõlvest meenutan, et vanaisal oli kass, kuid see oli ju ikkagi vanaisa kass ja mulle tundub, et mul võis olla vist isegi väikene kassiallergia, kuna silmad hakkasid kipitama ja nina vett jooksma, kui vanaisal külas sai käidud. Toona ei osanud sellele suurt tähelepanu pöörata, kuid tagantjärgi on ju hea põhjendusi otsida.

Viimasel viiel-kuuel aastal on minu ellu tulnud lausa kaks kassi (õnneks mitte kassiallergiat) – Kata ja Leon, mistõttu olen hakanud kassidesse hoopis teistmoodi suhtuma, jälgima nende käitumist ja hindama neid väga ägedate loomadena, suurepäraste kaaslastena, kellel on tõepoolest vägagi põnev, salapärane ja omanäoline iseloom, kui neid näiteks koeraga võrrelda. Tegelikult on hiiglama suurepärane tunne, kui Kata õhtuti voodis kaenlaauku poeb ja nurruma hakkab - see on tõepoolest ülimalt rahustav. Põnev on kuulata ka kasside „juttu“ (ja nad räägivad palju, seletavad asju, millest sageli aru ei saagi, kuid ikkagi), jälgida seda, kuidas kass oskab oma päeva, päikest ja soojust nautida, ja lihtsalt olla, lihtsalt ennast välja lülitada. Las see muu maailm toimetab, nemad on kassid.

Ise olen seni olnud pigem nn koerainimene, kellele on nüüd tõepoolest ka kassid südamelähedaseks saanud. Seetõttu olen hakanud hoolega lugema ka kassiraamatuid (eesti keeles on neid ilmunud, mitte küll väga palju) ja pean tunnistama, et „Armastades kasse“ on üks imelisemaid, sisukamaid, inimlikumaid ja soojemaid raamatuid kassidest, mis minu kätte on sattunud. Seetõttu pean kinnitama, et raamatu teine pealkiri „Lummav kogumik kassidest“ on 100% tõsi. Raamatu autor suudab mõnusalt rääkida lugejale kassist, kasside ajaloost, kassi iseloomust, kassi käitumisest, miks kass teeb seda, mida ta teeb, juttu on kassidest kirjanduses, müütides, legendides, muusikas, kunstis. Palju on vahvaid loetelusid ja lühikesi sõnaseletusi.

Raamatu sissejuhatuses saame teada, millal ja kus sai Battersea Koerte ja Kasside Kodu alguse. See juhtus 1860, kui Mary Tealby võttis rendile kasutuna seisnud talli ning avas seal Battersea Koerte ja Kasside Kodu. Ta andis pühaliku tõotuse, et mitte kunagi ei tõrju ta ühtki abi vajavat looma kõrvale. Seda tõotust püüab see loomade kodu täita ka tänapäeval, 3 miljonit kassi-koera hiljem. Battersea on hoolitsenud kasside eest alates aastast 1883 ja teist korda leidis 2015. aastal uue kodu rohkem kasse kui koeri.

Raamatu esimene osa kannab pealkirja „Koju tulek“, ja esimene peatükk „Kuidas kodustati kass“. Selgub, et kassid on meie kõrval elanud ehk juba 9000 aastat. Raskesti tabatav ning eraklik metskass Felis sylvestris moondus ajapikku meie koduseks sõbraks Felis catus’eks, seejuures oli inimene protsessi väga vähe vahele seganud.

Teine peatükk on „Kohtugem nende eellastega“, milles raamatu autor kinnitab, et kõik metskassitõud on nii lähedalt suguluses kodukassiga, et võivad omavahel paarituda, kuid just Felis sylvestris lybica’le ehk aafrika metskassile peame tänulikud olema oma kass-sõprade eest. See metskassi alamliik arvatakse olevat kõigi meiega koos elavate kodukasside otsene eellane. Aafrika metskass on heledam ja saledam kui tihedakarvaline euroopa vaste, kuid näeb muidu üsna samasugune välja.

Kolmandas peatükis „Mõne muu nime all esinev kass“ öeldakse, et kasside klassifitseerimine (taksonoomia) on olnud paljude muutmiste ja vaidluste teema, osalt seepärast, et metskassid on kõik väga sarnased, nii et raske on aru saada, kuhu tõmmata selge joon. Segadust on ka selles, kuidas nimetada kassist lemmiklooma. Kasutusel on mõlemad nimetused – Felis catus ja Felis sylvestris catus -, aga need, kes peavad põhiliseks iseloomustajaks kodustamist, kutsuvad neid ka Felis domesticus.

Esimeses osas saame lugeda veel ka kummalisest paarist ehk kassist ja hiirest, lugeja viiakse ka muistsete egiptlaste juurde, räägitakse kasside DNA’st, muistsest Hiinast ja vanadest roomlastest.

Raamatu teine osa on „Metskassid tänapäeval“. Meil on võimalus lugeda kodukassi sugulastest. Kassid kuuluvad kaslaste perekonda, kust leiame nii suuri kasse kui ka arvukalt väiksemaid liike. Tegelikult on suurem osa metskasse suuruselt palju lähemal meie kodude lemmikloomale kui lõvid ja tiigrid. Kõik metskassid on lihatoidulised jahipidajad ja suurem osa neist on ka üksildased, raskesti tabatavad olendid ning kõik see muudab nende tundmaõppimise keeruliseks.

Saame teada, kes on metskass, kes on šoti metskass, meile tutvustatakse ka kümmet väikekassiliiki (roostekass, manul, luitekass, pudikass ehk kääbuskass, lapikpeakass, marmorkass, andide mägikass, jaguarundi, pampakass, aafrika kuldkass (karakal), juttu on ka tsiibetkassist, kes tegelikult on lähemas suguluses surikaatide ja mangustidega ega kuulu kaslaste perekonda.

Kolmas osa on „Kassi keha“, milles kinnitatakse, et kodukassil on tähelepanuväärne füsioloogia. Kassid on imepärased olendid selliste atleetlike võimetega, milleni inimene eales ei küündi, nagu kõik, kes on üritanud hiirt püüda, hästi teavad. Kassid suudavad hüpata ja ronida ja end läbi kitsaste pilude pigistada ning leiavad tee kolmemõõtmelises ruumis palju hõlpsamalt ja väledamalt kui inimene ning paljud teised imetajad.

Selles osas loeme kasside nägemisest, ninast, vomeronasaalsest organist, vurrukarvadest, kõrvadest, koredast keelest, mida kassid juues rulli keeravad, küüntest ja kraapimisest, tasakaalust, maandumisest käppadel, varvastest, isaduse testist jm.

Raamatu neljandas osas räägitakse meile kasside käitumisest, miks meie kassid teevad seda, mida nad just teevad. Siin on juttu kasside häälest ja häälitsemisest, nurrumisest, saba keelest, turris kuklakarvadest, tukastamisest, kastidest, naistenõgesest. Lahti on seletatud kassi kümme igapäevatoimingut: omaniku säärte vastu hõõrumine, ninade nuusutamine, postide (või sohva seljatagause) kraapimine, uriini pritsimine kõikjal majas (märgistamine, sirtsutamine), väljaheite matmine (või mittematmine), omaniku süle või padja sõtkumine, ninaga näkku tonksamine, arvutil istumine, hoolikas puhastamine, pöörane pooltund.

Viiendas osas saame lugeda kassi meelest ehk mis paneb meie kassi tegutsema? Ka kõige pühendunumad kassiinimesed peavad möönma, et kassid võivad ajuti olla äraarvamatud, vastuoksuslikud olendid. Nad on sõltumatud ja neile meeldib olla üksi, kuid ometi näuvad nad mõnikord seltsi järele ning klammerduvad sülle. Nad on hingelt vabad seiklejad, kellele meeldib samal ajal kodune mugavus. Nende meeleolu pole võimalik ennustada ning nad kipuvad nanosekundi jooksul minema üle armasta-mind-meeleolult jära-mind-rahule-meeleollu. Siinkohal pean raamatu autoriga kaasa noogutama, sest tegelikult nii see ju ongi. Selles osas on juttu kodust, sellest, kui kodus on kaks või rohkem kassi, koera ja kassi suhetest räägitakse ka. No ja isegi sellest, et kasse näib sageli tõmbavat inimeste poole, kellele kassid ei meeldi. Miks see nii on? Sellele antakse üsna nutikas selgitus ja vastus.

Kuuenda osa pealkiri on „Kes on su isa?“, ja siin saame tuttavaks tõukassidega. Lihtsalt öeldes on tõukass kass, kes kuulub tunnustatud tõugu. Tõug võib olla registreeritud rahvuslikus või rahvusvahelises organisatsioonis ning tal võib olla dokument, mis näitab detailselt, et tõug oli olemas juba mitu generatsiooni tagasi. Tunnustatud on umbes viiskümmend kassitõugu. Saame tuttavaks kümne klassikalise kassitõuga: siiami kass, burma kass, abessiinia kass, pärsia kass, türgi angoora, vene sinine, šartröös, norra metskass, meini kass, briti lühikarvaline kass. Lisaks veel ka kümme moodsat kassitõugu: cornish rex, šoti fold, ragdoll, snowshoe, ameerika traatkarvaline, bengali kass, singapura kass, pixiebob, laperm, toyger.

Seitsmendas osas „Kassid headel (ja halbadel) endisaegadel“ saame pikemalt lugeda kasside ajaloost. Käime Vanas-Egiptuses, tutvume kass-jumalannaga, loeme kasside mumifitseerimisest, kuid ka sellest, kuidas kasse on peetud saatana armukeseks ja nõia sõbraks jpm. Meile tutvustatake ka kümmet ajaloost tuntud kassiarmastajat: kardinal Thomas Wolsey, paavst Leo XII, filosoof Jeremy Bentham, kuninganna Victoria, tänapäevase õenduse rajaja Florence Nightingale, Winston Churchill, Vladimir Lenin, astronoom Edwin Hubble, leiutaja ja insener Nikola Tesla ning Albert Einstein. Juttu on ka kassidest Valges Majas, meile tutvustatakse ka kümmet kassimuuseumi.

Kaheksandas osas räägitakse kassist ja tema tööst. Loeme kassidest ja hiirtest, hiirte püüdmisest, kunagistest jahikassidest, laevakassidest, raamatukogu kassidest, Ermitaaži valvuritest, ka postkontorites on kassid tööd teinud, lisaks veel teatrid ja tsirkused ja ka kosmos. Saame lugeda ka kümnest kuulsast professionaalsest kassist.

Mulle tundub, et ma olen vist üsna pikalt rääkima jäänud, kuid lugeda on selles kassiraamatus veel üsna palju. No näiteks sellest, kuidas on inimesed üritanud kasside elu „lihtsamaks“ muuta – uksele sissepääsu tegemine (siin on juttu lausa Sir Isaac Newtonist), asjal käimine ehk nn liivakastid, välja on toodud kümme vahvat ideed, mis on kasside elu paremaks teinud, saate teada sedagi, millal hakati valmistama spetsiaalseid toite kassidele, millal hakkasid veterinaarid ka kassidega tegelema. Veel on juttu kassidest müütides ja legendides, kassidest muusikas, kirjanduses (siin on ka loetelu kümnest kirjanikust, kes armastasid kasse – lord Byron, Walter Scott, õed Bronted, Charles Baudelaire, Charles Dickens, Edward Lear, Alexandre Dumas, Mark Twain, Colette, Doris Lessing), kunstis (kasse on piltidele paigutanud mitmed kuulsad kunstnikud – Leonardo da Vinci, William Hogarth, Utagawa Kuniyoshi, Edouard Manet, Pierre-Auguste Renoir, Pablo Picasso, Paul Klee, David Hockney, Andy Warhol, Tracey Emin), saate lugeda ka kuulsatest koomiksikassidest. Raamatu viimastes osades on juttu Battersea Loomakodu kassidest ja kassidest, keda mälestatakse ehk kadunud, leinatud ja ülistatud kassid.

Raamatu lõpus kinnitab autor, et hoolimata meie parimatest kavatsustest ei mõista inimesed alati kasse. Lõpuks kogevad meie kassidest sõbrad maailma täiesti erinevast perspektiivist ega jaga meie vajadust seltsilise järele. Õnneks on kasside käitumise uurimine viimastel aastatel lausa hüppeliselt edasi läinud ja me saame üha rohkem teada, kuidas aidata kassil õnnelikult meie kõrval elada.

Olen kindel, kui selle kassiraamatu läbi loete, siis teate oma kassist palju-palju rohkem. Igal juhul on see põnev ja vajalik lugemine kõikidele neile, kellele kassid meeldivad ja neile, kes tahavad kassidest rohkem teada saada.


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)