Liam Gallagher „Down By The River Thames“ (Warner Music)

Tegeikult olen ma Sulle sel aastal Liam Gallagheri uuest albumist „C´mon You Know“ juba kirjutanud, juhtus see juuni alguses. See oli mehe kolmas stuudioalbum sooloartistina, kuid selle albumiga täpselt samal päeval (27. mai 2022) ilmus ka igati äge kontsertalbum „Down By The River Thames“, mida õnnestus mul nüüd ka kuulata, ja uskuge mind, Liam Gallagheri on suurepärane ka live´is.

Olen maininud ka seda, et Liam Gallagheri senised kolm sooloalbumit on minu kõrva jaoks olnud üks igati suurepärane kuulamine. On ju Oasise ninamees Liam Gallagher olnud ülimalt produktiivne, sest 2017 ilmus album „As You Were“, 2019 album „Why Me? Why Not.“ ja nüüd (2022) kolmas „C´mon You Know“. Vahva on see, et kolmel albumil on tunda Oasise mõjutusi, kuid ka The Beatlesi hingamist on kuulda rahulikumates lugudes.

Vaatamata sellele, et Liam Gallagher saab selle aasta 21. septembril 50-aastaseks (juubel on tulekul!), siis mulle tundub, et see mees ei vananegi, sest tema esitustes on ikka seda nooruslikku särtsu, rokilikku ja pungilikku minekut, ja see on hiiglama lahe!

Liam Gallagher on inglise laulja ja laulukirjutaja, kelle täht lõi särama legendaarses briti rokibändis Oasis ja ka ansamblis Beady Eye. 2015. aastal otsustas mees, et aitab küll bändidest, tema alustab soolokarjääri.

Aastail 1991-2009 laulis Liam Gallagher ansamblis Oasis, mis oli oma tegutsemise ajal kindlasti üks mõjukamaid briti bände, britpopi vaieldamatu lipulaev. Neil on ette näidata 8 briti singlimüügitabeli esikohalaulu (kusjuures kummaline on see, et Oasise ehk üks kuulsamaid lugusid „Wonderwall“ selles edetabelis esikohale ei tõusnudki, selle laulu laeks oli koht nr 2!) ja kaheksa albumit, mis tõusid briti plaadimüügitabeli tippu. Muusikaauhindu on neil lugematul hulgal, mh. 17 NME auhinda, 9 Q auhinda, 4 MTV Europe muusikaauhinda ja 6 briti muusikaauhinda. Nende plaate on müüdud üle 70 miljoni eksemplari! Bändi laialimineku üks põhjuseid oli kindlasti vendade Gallagheride omavaheline tüli ja mitmed arusaamatused, näiteks see, kui Oasis jättis ära esinemise suurel V festivalil, kuna Liamil oli larüngiit. Noel arvas toona, et Liamil oli pigem pohmell … no mine võta kinni …

2014 Beady Eye läks laiali ja pärast seda arutleti üsna pikalt, kas Liam Gallagher alustab soolokarjääri või ei alusta, kas ta peaks seda tegema või ei peaks. Ka Liam Gallagher andis erinevaid vihjeid, kuid polnud midagi kindlat, kuni 2017. aasta suvel hakkas mees ennast "näitama“ erinevatel muusikafestivalidel, mistõttu oli üsna kindel, et ju ta ikka soolomaterjaliga välja ka tuleb. Juunis 2017 ilmus debüütalbumi esiksingel „Wall of Glass“ ja juuni lõpus teine singel „Chinatown“, oktoobris 2017 album „As You Were“, mis tõusis ilmudes briti plaadimüügitabeli esikohale ja esimese nädalaga müüdi seda 103 000 eksemplari!

„Down by the River Thames“ on Liam Gallagheri teine kontsertalbum, mis tõusis brittide plaadimüügitabelis 4. kohale ja šotlaste plaadimüügitabelis 2. kohale!

Kontsertplaat on lindistatud 5. detsembril 2020, mil mees andis kontserti praamil, mis sõitis mööda Thames´i jõge. Oli ju see selline aeg, mil kontserdid suurtel areenidel ja staadionitel oli keelatud (pandeemia aeg).

Kontsertalbumil kõlab mitmeid Oasise lugusid: „Morning Glory“, „Cigarettes & Alcohol“, „Supersonic“, „Champagne Supernova“, kuid näiteks ka debüüt-soolosingel „Wall of Glass“, teise sooloplaadi „Why Me? Why Not“ hittlugu „Shockwave“. Kuna Gallagheri kolmas stuudioalbum ilmus ju alles sel (2022) aastal, siis loomulikult kontsertsalvestisel selle albumi lugusid ei ole. Kokku on albumil 16 laulu, kaasa lööb mitmeid vahvaid pillimehi: Drew McConnell (basskitarr, mängib ansamblis Babyshambles), Jay Mehler (kitarr, mänginud kitarri brittide suurepärases bändis Kasabian), Paul Arthurs ehk Bonehead (kitarr, mänginud ansamblis Oasis).

Vahva on see, et Liam Gallagher kõlab ka live´is igati suurepäraselt. Rokib täiega („Hello“, „Wall Of Glass“, „Fade Away“, „Greedy Soul“, „Headshrinker“), kuigi seekord ilma publikuta, ja samas, mine tea, palju inimesi sel päeval Thamesi kallastel vaatamas oli – kahjuks puudub mul info, kas 5. detsember 2020 inimesed võisid vähemalt jõekaldal olla. Mõnede lugude vahel teeb Liam Gallagher ka juttu, tutvustab järgmist lugu. Ja just see vahetud suhtlus ongi kontsertplaatide suurim võlu. Kusagilt kaugelt on kuulda inimeste juttu, hääli, vilet … Ja albumil on ainult kolm laulu, milles Liam Gallagher tempo alla võtab – „Once“ ja albumi kaks viimast laulu: „Champagne Supernova“ ja „All You´re Dreaming Of“.

Kuula ise ka:

https://liamgallagher.lnk.to/DBTRT

Liam Gallagheri live Thamesi jõel 5. detsember 2020


Kaie Eha, Kadri Maikov, Hanna-Maria Põldma, Kristiina Didrik, Grete Eiche „Roheteraapia toas ja õues. Käsiraamat kõigile“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

See käsiraamat inspireerib sind, su lapsi ja peret aiategevuste ja looduses viibimise kaudu kogema positiivseid emotsioone ning õpetab milliseid oskusi ja võimeid on selle abil võimalik säilitada või arendada, et püsiks tervis ja heaolu. Siin kirjeldatud tegevused on kõik seotud looduse ja eriti taimedega ning on väga mitmekesised – vaikset ja mõtisklevat omaetteolemist võimaldavatest tegevustest mänguliste ja lõbusate ühistegevusteni. Osa tegevusi ei nõua mingit jõupingutust ja osa on jälle trenni eest. Neid saab teha nii kodus kui ka selle ümbruses, nii siseruumides kui ka vabas õhus, ja täpselt endale sobival ajal. Iga tegevuse juures on kirjas ka selle täpsem mõju kehale ja vaimule.

Tegevused on välja töötatud tegevusteraapia, botaanika ja maastikuarhitektuuri taustal ning jagatud kolme suuremasse ossa: kuidas toetada lapse arengut, kuidas arendada enda loovust ja tasakaalu ning kuidas soodustada suuremas seltskonnas koostegutsemist. Lisaks leidub raamatu lõpuosas nõuandeid roheruumi loomiseks ja ergonoomiliseks aiategevuseks, et kõik kulgeks väsimuse ja valuta.

Selle huvitava, sisuka ja vajaliku raamatu on kokku pannud/kirjutanud neli naisterahvast (Hanna-Maria Põldma, Kaie Eha, Kristiina Didrik, Grete Eiche) Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolist ja Kadri Maikov Eesti Maaülikoolist.

Raamatu eessõnas öeldakse, et roheteraapia on lai termin, mis hõlmab endas kõike loodusega seonduvat. Et ka meie ise oleme osa loodusest, siis vajame tervise ja tasakaalu jaoks tema olemasolu ja tuge. Käsiraamatusse on kokku pandud loodusest inspireeritud terapeutilised tegevused, mille abil turgutada nii ennast kui ka lähedasi, et püsiks tervis ja heaolu.

Käsiraamat on mõeldud kasutamiseks tavalisele Eesti perekonnale. Tegevused on valitud raamatusse Eestimaa olusid arvestades – kaante vahele on jõudnud ideed, mis meile kliima, roheruumide või kultuuri taustal sobivad.

Eessõna lõpetab huvitav mõte: loodus on palju enamat kui roheline mass – ta võib olla abiline, turgutaja, lõõgastaja või lihtsalt pelgupaik. Loodus ei pea ilmtingimata tähendama ürgmetsa või raba, piisab ka potilillest aknalaual või kimbukesest vaasis – igaühele leidub sobilikke tegevusi omal ajal ja omas kohas.

Seejärel raamatu sissejuhatus, milles on samuti mitmeid huvitavaid mõtteid. Näiteks, maa sügavam tähendus, see, mis me talle anname ja mida temalt vajame, on muutunud, ning oluline on tekitada uus seos – uus loodusega kooskasvamise rütm. Kuigi meie teadmised elusa looduse kohta on muutunud, vajame jätkuvalt ja jäämegi vajama tema tuge – seda aeg ei mõjuta. Et olla tasakaalustatud, terve ja õnnelik, peaksime elama rohkem loodusega ühes rütmis, meenutama, et oleme ka ise osake loodusest ning võtma oma heaolu tagamise eesmärgil kasutusele nii vanad ja tuntud kui ka uudsed tegevused, mis toimuvad looduses või loodusest saadud vahendeid kasutades.

Roheteraapia on suhteliselt uus mõiste, kuid põhimõttel on päris pikk ajalugu – see hõlmab looduse loomuliku ja positiivse mõju kasutamist parema tervise saavutamiseks, alates lihtsalt istumisest-vaatamisest kuni aktiivse füüsilise tegevuseni.

Kas iga loodusega seotud tegevus on automaatselt roheteraapia? Vastus on korraga nii EI kui JAH, sest tegevusel ja tegevusel on vahe. Terapeutiline moment lisandub juhul, kui mõju suunatakse teadlikult, et arendamist vajavaid võimeid ja oskusi toetada-treenida.

Raamatu autorid tõdevad, et lugeja teejuhiks võiks olla tegevusteraapia üks alusteadmistest, mis ütleb, et tegevusel, mis on sinu jaoks tähendusrikas ning huvitav, kaasahaarav ja inspireeriv, on tervisele positiivne mõju.

Raamatu esimene osa on „Roheteraapia ja lapsed“. Loodus stimuleerib kõiki meeli. Silmadega saadakse kätte kõige suurem osa ümbritsevast ning teadlik looduse vaatlemine aitab lapsel avastada palju rohkem kui lihtsalt looduses viibimine. Sageli vajab laps kõrvale täiskasvanut, kes aitaks suunata tähelepanu ümbritsevatele lindudele, loomadele ja taimedele, sest lapsed ei veeda enam nii palju aega looduses ning pole harjunud loodust sellisel viisil uudistama. Kui aga paluda lapsel panna näiteks mere ääres silmad kinni ja küsida, mis heli ta kuuleb, mis lõhna tunneb ja kuidas tundub liiv tema jalataldade all, saab last suunata avastama loodust veel rohkemate meelte kui ainult nägemise abil.

Esimese osa koosneb omakorda mitmest osast, näiteks „Tegevused lastega õues“. Neist esimene on riisumine ja lumerookimine. Nende tegevuste peamisteks eesmärkideks on koordinatsioon, üldfüüsiline toonus, liikumine ja tasakaal, nägemine, keskendumine, orineteerumisvõime, kannatlikkus. Vajaminevateks vahenditeks on lapse suurusele vastav lumelabidas ja reha.

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõiki neid roheteraapilisi tegevusi ümber jutustada, püüan teha lühidalt ja välja tuua, millest lugeda on võimalik. Meile tutvustatakse loodusbingot ja aardejahti, mudanägude voolimist, maisiaia kasvatamist, miniaia rajamist (mulle see miniaia mõte meeldib!), enese ehtimist taimedega, looduse koristamist.

Järgmine osa on „Tegevused lastega toas“, milles saame lugeda lehetrükist ja lehtede varjutamisest, meisterdamisest looduslike materjalidega (siin tulevad mängu õunad, käbid, oksad, sammal ja puukoor), taimede istutamisest ja kasvamisprotsessi jälgimisest (tundub jällegi väga huvitav tegevus, milleks on vaja läbipaistvat potti, plastpudelit või grip-kinitusega kotti, seemneid, taime, klaasi vett ja mulda), sensoorikakasti valmistamisest, taimedest jääskulptuuride tegemisest, maitsetaimeaia valmistamisest, liiva- ja poripiltide meisterdamisest, terraariumi valmistamisest, savi voolimisest, taldrikuaiast (jälle üks väga huvitav värk), loodusvärvides ringist, lihavõttemurust munakoores, kuivlillekunstist, loodusega koos värvimisest.

Nagu Sa näed, siis tegevusi, mida teha lastega on väga-väga palju.

Raamatu teine osa on „Roheteraapia ja täiskasvanud“. Tegevusteraapia filosoofia ütleb, et inimene on tegevuslik olend, kelle heaolu ja elukvaliteet sõltuvad sellest, kas tal on võimalik iga päev osaleda enda jaoks olulistes tegevustes. Tavaliselt kuuluvad siia õppimis- ja töötegevused, enda ja lähedaste ning kodu eest hoolitsemine, aga ka vabaaja tegevused, mis peaksid olema harmoonilises tasakaalus nii päeva kui ka elu lõikes laiemalt!

Looduse mõju on inimese psüühikale üleüldiselt taastav, ükskõik, kas tegemist on passiivse või aktiivse tegevusega. Olenevalt soovist, võib inimene minna ja olla omaette, vaadata endasse, väljendada oma loovust, järgida ainult enda kehtestatud reegleid, kogeda õnne- ja kindlustunnet. Aga inimene võib ka tegutseda koos teistega, tunda rõõmu koosolemisest, jagada ülesandeid ja vastutust, vahetada kogemusi ja luua ühiselt midagi uut.

Lisaks psüühikale toetavad loodusega seotud tegevused ka meie vaimseid ja füüsilisi funktsioone. Peaaegu iga tegevuse juures kasutame, ja seeläbi ka arendame, võimeid, mille abil me mõtleme, kasutame loogikat, võtame vastu otsuseid, planeerime tegevusi, õpime nii uusi asju, kui toetume ka seinistele kogemustele, muudame vajadusel tegevuskava, lahendame tekkinud probleeme, kasutame mälu, keskendumis- ja tähelepanuvõimet.

Edasi teise osa esimene peatükk „Tegevused täiskasvanutele õues“. Siin on juttu loodusvaatlusest, mõtestatud jalutamisest ja mõtestatud istumisest ja mõtestatud töötamisest. Seejärel saame tuttavaks emotsioonide tasakaalustamise aiaga, aktiviseermise ja tegutsemistahte tõstmisega, isikliku meelteaiaga (sellega arendatakse haistmist, kuulmist, maitsmist, nägemist, puutetundlikkust, mälu ja loovust, saame tuttavaks lõhna-, katsumis-, vaatamis-, kuulmis-, maitsmispeenraga, kuid ka sibulaaia, pitsa-, pähkli- ja mündipeenraga). Selle peatüki viimane lugu peatub lapsepõlve ja nooruse meenutamisel taimede abil.

Teise osa teine peatükk on „Tegevused täiskasvanutele toas“. Selles peatükis teeme riivsaiast või liivast aiaplaani, valmistame lõhnavett, joonistame taimemandala, kirjutame taimesilte, kasvatame taimi kingituseks, teeme rõdule aia.

Oleme jõudnud raamatu kolmanda osani „Põlvkondadeülesed tegevused“. Selle osa kõige olulisem märksõna on kaasamine. Pere ja lähedased on inimesed, kes muudavad meid tugevamaks, julgemaks, loovamaks, avatumaks ja hoolivamaks … Kui koos on eri põlvkonnad, tekib hea võimalus üksteiselt õppida ja (elu) kogemusi vahetada.

Raamatu autorid toovad välja, et 1937-1951 sündinud on praktilise meele ja kõrge tööeetikaga; 1952-1966 sündinud on töökad, lojaalsed ja ettevõtlikud; 1967-1981 sündinud on iseseisvad, hea suhtlemisoskusega ning väärtustavad uuenduslikkust; 1982-1999 sündinud väärtustavad isiklikku arengut ning on orienteeritud meeskonnatööle; 2000-2022 sündinutel on väga head digioskused ja nad suudavad korraga täita erinevaid ülesandeid.

Sedagi osa alustav peatükk viib meid õue - „Kogu pere tegevused õues“, milles istutame perepuu, kasvatame aedvilju, mängime taimede äratundmismängu, teeme vertikaalse taimeseina, teeme loodusfotosid, mängime arhitekti, treenimine eesmärgipärast kõndimist, korjame loodusande, valmistame kõrvitsast linnumaja, aktiveerime meeli, mängime sarnasuste otsimise mängu.

Kolmanda osa teine peatükk jutustab meile kogu pere tegvustest toas. Teeme pot-pourri ehk segu kuivatatud lõhnavatest taimeosadest anumas, kuid teeme ka lihtsad ja põnevad lõhnakotikesed, kasvatame toataimi ja beebitaimi, valmistame köögiviljabuketi, peame aiapäevikut.

Raamatu neljas osa on „Roheruumi loomine“. Loodust saab nautida nii selle keskel viibides kui kõrvalt vaadates. Maastik, mida jälgime vähemalt kolm minutit järjest, mõjub teraapiliselt.

Oma aiaruumi loomist peaks vaatama nagu majas tubade planeeringut, kus aed jagatakse mitmeks roheruumiks, ainult selle vahega, et põrandaks on muru, seinteks eri kõrgusega põõsad ning laeks puud, mis tekitavad katuse.

Tänapäeva Eesti inimestel on väga erineva suurusega maa-alad, kuhu aiaruume rajada, ulatudes ruutmeetritega mõõdetavast kuni hektariteni. Kui palju ja milliseid tsoone sinna teha, sõltub soovidest ja pindalast. Suurte maa-alade planeerijatel on näiteks parkide või tervishoiuasutuste haljasalade rajamisel abiks kaheksa maastikukarakteristikut, millega tutvumine võib ka eraaia omanikule kasuks tulla. Need kirjeldavad roheruumide omadusi ja annavad inspiratsiooni. Need kaheksa on: selgus, metsik, liigirohkus, ruum, avalik, naudingute aed, pidulik ja kultuur.

Kuid see pole veel kõik. Viies osa on „Aiatööde ergonoomika“, sest aias töötamisega seotud tegevused nõuavad sageli väga konkreetseid asendeid ja liigutusi, mis pikemaajalistel töödel muutuvad sundasenditeks ja -liigutusteks. Need on seotud seismise, kummardamise, istumise, kükitamise, põlvitamise ja mitmesuguste käeliigutuste tegemisega. Ergonoomika on lai termin, mille alla kuuluvad kõik mõjutegurid, mis aitavad kaasa tõhusale ja turvalisele tegutsemisele: toetav keskkond, mugavad tööriistad ja ohutud tegevusvõtted. Siin on oluline peale harjumuste ja vajaduste arvestada ka keha võimete ja oskustega, et kohandada tegevused endale sobivaks. Saame lugeda ergonoomikast seismisel, kummardamisel, kaevamisel, taimede kastmisel, asjade teisaldamisel ja ka ergonoomiliste töövahendite valimisest.

Selline sisukas ja vajalik raamat on see roheteraapia raamat. Ja miks mitte kosutada oma füüsilist ja vaimset tervist tegevustega õues, aias, toas. Mina isiklikult tunnen abi juba sellest, kui saab kevadel, suvel kasvõi aias istuda, ja omi mõtteid mõtelda … rääkimata sellest, kui saad loodust lähemalt vaadata ja vaadelda.

 


Georges Simenon „Komissar Maigret. Maigret seab lõksu“ (Pegasus)

Pariisis, Montmartre’i kvartalis tapetakse mõne kuu vältel noahoopidega viis naist, kes on sarnase kehaehitusega: lühikest kasvu ja trullakad. Mõrvar jääb tabamatuks ja Maigret otsustab viimases hädas lavastada süüdlase arreteerimise. Ta loodab riivata sellega mõrvari uhkust ja ta taas välja meelitada. Uue ohvri vältimiseks korraldatakse ulatuslik turvaoperatsioon, milles osaleb mitusada politseinikku ja vabatahtlikku naisterahvast. Kõik loodavad, et Maigret lõks aitab mõrvari lõpuks kinni püüda...

Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse isaks nimetatud Georges Simenon (1903–1989) on kirjutanud üle 400 teose, mis on tõlgitud umbes 50 keelde ja müüdud kogu maailmas üle 600 miljoni eksemplari.

Simenoni loodud politseikomissar Jules Maigret on üks maailma tuntumaid detektiive, kellest on aastatel 1931–1972 avaldatud 75 romaani ja 28 lühijuttu.

Romaani „Maigret seab lõksu“ on korduvalt ekraniseeritud. 2016. aastal valmis raamatu põhjal Inglismaal telefilm Rowan Atkinsoniga peaosas.

„Maigret seab lõksu“ (1955) ilmub eesti keeles esimest korda.

Viimase kahe aasta jooksul on see juba neljas komissar Maigret´ juhtum, mille olen läbi lugenud. Sel aastal ilmus „Komissar Maigret. Proua Maigret´ sõbratar“, eelmisel aastal „Komissar Maigret. Maigret ja tema surnu“ ja „Komissar Maigret. Härra Gallet´ surm“.

Georges Simenoni kirjutatud Maigret´ lood ei ole lihtsad lugeda, sest tegelasi on üsna palju, ajastu on ju üsna ammune (seegi raamat ilmus esimest korda 1955), kuid samas on tegemist kindlasti põneva lugemisega, sest kvaliteetne krimikirjandus seda ju ometigi on.

„Maigret seab lõksu“ on lugu, mida olen näinud aastakümneid tagasi. Arvatavasti oli see jällegi Soome TV, kus näidati 1958. aasta filmi „Maigret tend un piege“. See oli prantslaste film, peaosas suurepärane Jean Gabin, kellele see oli esimene kord Maigret´ rollis üles astuda (kokku mängis Jean Gabin Maigret´d kolmes filmis). Filmi režissöör oli Jean Delannoy, teistes osades veel ka Annie Girardot, Lino Ventura jt.

Loomulikult vaatasin ka brittide 2016. ja 2017. aastal tehtud telesarja „Maigret“ (kokku tehti seda neli osa), ja avalöögiks oli „Maigret Sets a Trap“. Peaosa kehastas Rowan Atkinson. Kindlasti oleme harjunud seda meest palju koomilisemates rollides nägema, kuid tegelikult tuli tal ka Maigret´ osa igati hästi välja.

Seekordne lugu algab 4. augustil. Pariisis oli meeletult palav, isegi Seine´i jõgi näis iga hetk aurama hakkavat nagu vesi kastrulis. Pariisi oli ilmselt jäänud üksnes veerand pariislastest, ülejäänud olid läinud maale, et ujuda väikestes lainetes või püüda mõne rahuliku jõe kalda varjus kala. Ju oleks seda tahtnud teha ka komissar Maigret, kuid ta ei saanud seda teha, sest tal oli juhtum, mis oli vapustanud tervet Pariisi.

Seekord alustab Simenon veidi teisiti, mitte mõrvast, aga hoopis sellest, et politseijaoskonda oli tulnud paar ajakirjanikku ja üks fotograaf. Nagu veidi hiljem teada saame, siis oli Maigret korraldanud väikese „etenduse“. 18. kvartali inspektorid Lognon ja Alfonsi ronisid aegamisi trepist üles ja nende vahel oli mees, kes paistis tundvat end ebamugavalt ja hoidis näo ees kaabut.

Ajakirjanikud tahtsid teada, kes on see nägu varjav mees. Tunnistaja? Kahtlusalune? Inspektorid kinnitasid, et ei saa neile vastata ja soovitasid küsida Maigret´lt. Maigret alustas „ülekuulamist“ ja see kestis tunde, kuid politseijaoskonnas jätkus pidev sagimine.

Ajakirjanikud ei saanud millestki aru. Ka Maigret ei rääkinud neile midagi konkreetset. Kogu see „etendus“ kestis mitmeid tunde, ja veidi pärast seda saab vähemalt lugeja teada, et Maigret ja ülekuulatav olid kõiki ninapidi vedanud. Kuidas täpselt? Seda saame õige varsti teada.

Seejärel on juttu sellest, et poole aasta jooksul oli mõrvatud viis naist. Kõik kuriteod olid toime pandud ühes Pariisi kahekümnest kvartalist – 18. kvartalis, Montmartre´il ja selle väga kitsas osas, mida piiritlesid neli metroojaama: Lamarck, Abesses, Place Blanche ja Place Clichy. Kõik naised olid tapetud noahoopidega.

Tänavatel patrulliti. Politseinikud seisid kõigis strateegilistes punktides. Nad olid seal juba teise, kolmanda, neljanda ja viienda mõrva ajal, kuid seni ei oldud mõrvarit tabatud.

Simenon mängib selles raamatus ka ajaga, kord loeme tegevusi, mis toimusid paar päeva tagasi, mõni sündmus veidi rohkemgi ajas tagasi, siis oleme tagasi selles hetkes, millest lugeja loeb. Huvitav lahendus lugejat veidi segadusse ajada.

Järgmisel hommikul kutsus kohtunik Comeliau Maigret oma kabinetti, sest just Comeliau pidi juhtima Montmartre´i viie kuriteo uurimist. Ja hommikused lehed olid kirjutanud justkui oleks politseil kahtlusalune?

Maigret selgitas kohtunikule, et ajakirjanikud olid seda lihtsalt oletanud, sest tegelikult ei kuulanud Maigret mitte kedagi üle. Mees, kes oma nägu kaabuga varjas, oli kümnekonna aasta eest töötanud Maigret´ teenistuses. Seejärel oli ta lasknud lähetada end Ekvatoriaal-Aafrikasse. Palaviku tõttu pidi ta Aafrikast ära tulema, ja kui ta nüüd taastub, siis naaseb tööle kriminaalpolitseisse. Maigret kinnitas kohtunikule, et tal oli tarvis meest, kelle välimuse kirjeldus kõlaks võimalikult tavapäraselt ja kelle nägu ei oleks avalikkusele ega ajakirjandusele tuttav. Kümme aastat Aafrikas oli selleks piisav aeg, et nägu ununeks.

Maigret polnud teinud reporteritele ainsatki avaldust, et sellel külastusel oli mingit pistmist Montmartre´i kuritegudega. Tagajärg oli see, mida Maigret tahtiski saavutada. Kohtunik uuris, mida Maigret õigupoolest lootis? Maigret tõdes, et tal polnud sel hetkel aimugi, kuid ta arvas, et tasus proovida.

Saame lugeda ka sellest, kuidas oli Maigret´le selline idee tulnud. Paar päeva enne kohtumist kohtuniku kabinetis, olid Maigret ja tema naine käinud igakuisel traditsioonilisel õhtusöögil doktor Pardoni pool. Seekord olid seal ka professor Tissot ja tema proua. Professor juhtis Cabanisi tänaval asuvat Saint-Anne´i vaimuhaiglat. Loomulikult räägiti õhtusöögil ka Montmartre´i mõrvadest, sest pariislased olid kabuhirmul ja ajakirjandus ei aidanud inimesi kuidagi maha rahustada.

Maigret seletas professorile, et mõrvade esimene läbiv joon oli kvartal, mida mõrvar näis suurepäraselt tundvat, iga viimase sopini. Seetõttu ei oldud teda ka tabatud ja keegi polnud teda isegi näinud. Mõrvatud naised olid eri päritolu nii geograafiliselt kui ka ametialaselt (prostituut, ämmaemand, õmblejanna, postitöötaja ja pereema), naised ei tundnud üksteist, kuid neil oli üks sarnasus: täidlane keha – nad olid lühikest kasvu, peaaegu paksud, jämeda piha ja laiade puusadega.

Maigret kinnitas, et ta ei suutnud mõista, miks oli mõrvar lakanud ühel päeval olema ohutu kodanik, et saada hoopis ohtlikuks mõrvariks? Nüüd oli ta poole aastaga tapnud viis korda! Professor arvas, et mõrvaril oli seksuaalne kinnismõte, kuid ühtegi ohvrit ei rünnatud seksuaalselt, kuigi nende riided olid lõhki rebitud.

Tänu sellele õhtule ja vestlusele tuligi Maigret´le mõte, et kui arreteeritakse keegi teine, siis võtab ta mõnes mõttes mõrvari koha endale, näppab au, mida mõrvar pidas enda omaks … Professor arvas, et mõrvarit tabaks sel juhul frustratsioon ja saaks näha kuidas ja millal ta reageerib.

Üks mõte/idee oli Maigret´l veel. Ta sai politseiülemalt vaikiva nõusoleku kasutada vabatahtlikena teatud hulka munitsipaalpolitsei naisi. See politsei lisaüksus tegeles tavaliselt üksnes lastega ja prostitutsiooniga seotud juhtumitega. Maigret valis välja naised, kelle pikkus ja kehakaal olid sarnased viie ohvriga. Nad pidid riietuma silmapaistmatult, tegema argiseid asju. Maigret teadis, et kõik väljavalitud olid osalenud enesekaitsekursustel ja käinud džuudotrennis.

Maigret oli seadnud lõksu, kuid ametlikult ei tohtinud sellest teada mitte keegi!

Edasi loemegi kuriteo uurimisest. Keeruliseks teeb selle juhtumi see, et keegi pole mõrvarit näinud. Kas see oli mõni erak, kes elas korteris või üürimajas? Oli see mõni hotellipidaja? Professor Tissot oli kohtumisel ütelnud Maigret´le, et mõrvar võis olla intelligentne, kes pidi suutma instinktiivselt imeliselt näidelda. Kui oletada, et mõrvar oli abielus, pidi ta suutma normaalselt käituda, kui pärast tapatööd koju läks. Kui ta käis tööl, pidi ta suutma ka seal suurepäraselt käituma, sest keegi polnud teda kahtlustanud. Lisaks polnud mõrvar kordagi vääratanud aja ega koha osas. Kui raamatu lõpuni loed, siis saad aru, et tegelikult oli professoril paljuski õigus, kuigi mitte kõiges.

Ja ikkagi, miks väljus mõrvar oma normaalsusest, et tappa? Mis hetkel tal selline impulss tekkis? Professor kinnitas Maigret´le, et tema arvates läks mõrvar siiski mingil hetkel jahile, nagu röövloom, nagu kaslane või siis lihtsalt nagu kass. Tissot arvas, et ka mõrvaril võis tekkida mitmekordne nägemine nagu kassidel … Selle mehhanismi võis käivitada mõni mälestus, rahvasummas mööduja, pahvak teatud parfüümi, lennult kinni püütud lausekatke.

Maigret juhtis uurimist, kuid mitte ainult oma kabinetist. Ta käis ka ise õhtuti tänavatel. Ta uuris, vaatles, jälgis, otsis, arutles, mõtiskles, kuid kindlasti ka muretses. Muretses vabatahtlike naiste pärast, kes olid talle munitsipaalpolitseist appi tulnud.

Ühel õhtul rünnatigi just üht vabatahtlikku naist. Õnneks oli noor naine käinud džuudotrennis ja ta ei saanud viga, ründaja pääses siiski minema. Ka Maigret oli sündmusele lähedal, kuid ka tema ei saanud seda ära hoida. Õnneks oli rünnatud vabatahtliku kätte jäänud mehe/ründaja pintsakust nööp! Noor abiline oli jõudnud märgata, et ründaja oli üsna noor mees, kes kandis tumedat ülikonda, juuksed olid helepruunid. Kas mehel oli käes ka nuga. Seda ei suutnud naine meenutada, kuid ta oli kindel, et ründajal oli sõrmes abielusõrmus!

Nööp oligi see, mis andis ainest edasiseks tegevuseks. See ei olnud nööp, mida kasutatakse masstoodetud rõivastel. See oli hea kvaliteediga ja selliste nööpide tootjaid polnud palju! Ka nööbi külge jäänud villakanga tükk oli omanäoline. Selle kude oli üsna lihtsat halli tooni, aga omapäraseks tegi selle helesinine niit, mis oli sellesse põimitud. See võis olla Inglismaalt toodud kangas.

Ei läinudki kaua aega, kui leiti nööbi valmistaja, kes andis politseile vajaliku info rätsepate kohta, kes selliseid nööpe olid ostnud. Seejärel leiti poolakast rätsep, kes tundis ära kanga ja nööbi. Eelmisel sügisel oli ta valmistanud ülikonna härra Moncinile, kes pidi olema väga peen mees, tagasihoidlik ja vaikne. Kui politseid külastas härra Moncini kodu, siis selgus, et ta oli arhitekt-sisekujundaja, kunstnik, kellel polnud just kõige paremini läinud …

Politsei leidis Moncini kodust palju uhkeid riideid, kuid seda konkreetset ülikonda ei olnud. Moncini kinnitas, et keegi oli seda käisest suitsuotsaga põletanud, mistõttu oli ta selle andnud ühele kodutule. Väidetavalt paar-kolm päeva tagasi … kahtlane, kas pole?

Ma ei saa Sulle kõike ära rääkida, nii nagu krimilugudega ikka, kuid nüüd järgnes ülekuulamine, naisvabatahtlik oli suhteliselt kindel, et peamine kahtlusalune oligi teda rünnanud. Küsitletakse Moncini ema, naist, kes loomulikult oma poega ja meest kaitsevad. Tundub, et ema süüdistas milleski oma miniat … leiti ka kaks kodutut, kes olid leidnud ülikonna jõe äärest – üks sai pintsaku, teine püksid, kuid mitte keegi ei olnud seda ülikonda neile andnud. Saame tuttavaks ka kahtlusaluse kaitsjaga.

Ja kui tundub, et lugu on lahendatud, mõrvar on tabatud, siis tapetakse veel üks naine. Kuus noahoopi, jõhker mõrv! Kuid Maigret ei lase end sellest eksitada …

Maigret oli endas kindel, ja loo lõpus saame lugeda hämmastavat Maigret´ monoloogi, milles ta selle juhtumi suurepäraselt kokku võtab, ja kurjategijale „diagnoosi“ paneb! Mõrvar oli haige, hull, kes vihkas kõiki domineerivaid emaseid, kuid miks? Sellegi saame teada. Nagu saame teada sellegi, kes sooritas kuuenda mõrva ja miks.

Seekordne Maigret´ lugu ei ole „tüse tükk“. 150 lehekülge sai loetud kahe päevaga, kuid huvitav ja põnev oli seegi lugu, mis taaskord kinnitab Maigret´ geniaalsust, kirjaniku osavust lugejat köita ning oskust avada ka mõrvari hingeelu.


Trudi Trueit „Avastajate Akadeemia. Tiigripesa“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

India ookeanis asuva saareriigi lähistel seiklevad maadeavastajad tohutus veealuses maailmas ja osalevad lõbusal robootikavõistlusel. Kuid õnnelik aeg möödub kiiresti. Ootamatult satub Cousteau’ meeskond olukorda, kus tuleb päästa üks õppejõud surmasuust. Meeskond siseneb Cruzi ema vihjete järgi tohutusuurde hauakambrisse, mis on ehitatud ebakindlale kaljunukile. Seal seisab Cruz silmitsi tuttava vaenlasega, kes on valmis otsustavalt takistama tema kõige tähtsama ülesande täitmist: leida üles ema salakoodi puuduvad osad.

Selles elu ja surma vastasseisus on Cruz tunnistajaks suurele ohverdusele ja paljastab varjatud sõnumi, mis raputab tema maailma rohkem kui kunagi varem …

See on viies raamat kogu maailmas menukast romaanisarjast, mis on saanud inspiratsiooni National Geographicu avastajate tõelistest seiklustest.

See on vahva, et Cruz Coronado ja tema sõbrad on tagasi selle põneva raamatusarja ehk „Avastajate Akadeemia“ viiendas raamatus! Ka sellel korral saame osa põnevatest seiklustest, imelisest loodusest, ohustatud liikidest, huvitavast looduskaitsest ja paljust muust.

Cruz istus kapten Roxase kõrval helikopteris. Kaks päeva tagasi lahkus Avastajate Akadeemia lipulaev Orion Keeniast. Ilma Cruzita, sest Cruzi lendu New Yorgist lükkas esmalt edasi lumetorm, siis hoidsid lennuki tehnilised probleemid teda kinni Istanbulis. Viimaks oli Cruz jõudnud Mombasasse, kus teda ootas ees Orioni kopteripiloot, et lennutada ta India ookeani lääneosas seilavale laevale.

Cruz oli veetnud koolivaheaja koos isaga Kauail. Nad olid teinud tööd Goofy Footi surfipoes, söönud topeltjuustuga pepperoni-vorstipitsast isu täis ja ja surfanud, kui neil iganes vaba hetk tekkis. Cruz mõtles siiski kogu aeg ka rakkude regeneratsiooni valemile. Neli kuud tagasi polnud Cruz kindel, et suudab leida kasvõi ühe tüki valemikivist ja nüüd oli ta poolel teel eesmärgi suunas. Leida oli jäänud veel ainult neli tükki. Ta ootas kannatamaltult kohtumist sõpradega ja holopäeviku avamist viienda vihje kuulamiseks.

Lõpuks nägi Cruz Orioni. See seisis Aldabra atolli lähedal. Seišellide kaugemate saarte hulka kuuluvana on Aldabra üks Maa suuremaid korallrahusid. Kopter sai loa maandumiseks laeval, kus Cruzi tuleku üle tundis suurt rõõmu west highlandi terjer Hubbard, kes kuulus nõustaja Tarynile, ka tema oli Cruzil vastas, kuid mitte ükski Cruzi sõpradest polnud talle vastu tulnud. Taryn kinnitas, et Cruz ei pea muretsema, et missioonist ilma jääb.

Cruz sai teada, et Avastajate Akadeemia meeskonnad uurivad batüskaaf Ridley pardalt Aldabrat ümbritsevat korallrahu. Cruzi meeskond (selle nimeks ju Cousteau) oli juba teele asunud, neid juhendas ookeani uurimiskeskuse uus direktor, õpetaja Jazayer ehk Jaz, kes oli õnneks nõus tagasi tulema, et ka Cruz batüskaafi peale saaks.

Batüskaaf alustas sukeldumist ja Jaz rääkis Cousteau meeskonna liikmetele, et kolmandik merealusest elust on siiani avastamata, ja maailmameres võib elada lausa miljon liiki, mistõttu avastada on palju.

Batüskaaf hakkas jõudma atolli korallrahuni. Jaz tegi Cruzile ettepaneku veealust sõidukit juhtida. Seda ei olnud vaja Cruzile kaks korda ütelda.

Seekord nähakse vee all täpik-haugasraid, mustuim-hallhaid, rohelist merikilpkonna. Reis korallrahu juurde oli imeline. Cruz sai batüskaafi juhtimisega väga hästi hakkama. Tal õnnestus isegi Ridley dokkimine Orionile.

Pärast seda tegelesid noored avastajad robotite ja robootikaga. Cruz sai oma ema holopäevikust vihje valemikivi viienda tüki leidmiseks ja seekord pidi neil olema vaja ka tädi Marisoli abi. Ka Cruzi tädi Marisol oli ju õppejõud, kes ka laeval kaasas oli. Cruzile meenus tädi antud karp ema asjadega, kas seal võiks olla uus vihje? Karbis oli asteegi krooniga ripats, millel kiri NEMINARETT 1129. Kas see võis olla seotud Taj Mahali minarettidega Indias? Kas numbrid võisid olla nn Caesari šiffer, aga sel juhul oleks vaja šifrivõtit, et see dekodeerida.

Küsimusi viienda vihje kohta oli palju, kuid juba tutvustas professor Gabriel kõikidele meeskondadele ka nende uusi projekte.

Piirkond, kus nad olid, oli paljude haruldaste taimede ja loomaliikide kodu. Üks projektist viib neid Silhouette´i saare lähedale korallikasvandusse. Seal peab üks noorte avastajate meeskond kontrollima korallide olukorda, kasvandust puhastama ja ümber paigutama kõik küpsed korallid, mis on valmis saama saart ümbritseva korallrahu püsivaks koostisosaks.

Teine projektidest oli seotud Seišellide hiidkilpkonnaga, kes on üks suuremaid kilpkonni maailmas. Paljud teised hiidkilpkonnaliigid olid liha ja kilpide küttimise tõttu välja surnud, kuid tänu Charles Darwinile ja teiste tolle aja teadlaste pingutustele, oli Seišellide hiidkilpkonn üks esimesi liike maailmas, kes seadusega kaitse alla võeti. Üks meeskondadest saab ülesandeks märgistada ja lasta loodusesse lahti äsja koorunud poegi ja jälgida pesitsuspaiku. Seišellid on koduks ka ühele suurimatest alles jäänud bissa ehk Hawksbilli merikilpkonna populatsioonidest maakeral.

Cruz ja tema meeskond lootis, et saavad osa just sellest projektist, kuna Emmett oli valmis saanud munaroboti (MunaKat), mis jälgiks merikilpkonna pesi.

Kolmas projektidest oli seotud nahkhiirega ehk Coleura seychellensis, keda oli järele jäänud vähem kui sada ja see liik on väljasuremise äärel. Me saame neid aidata, kaitstes elupaiku metsas ja vähendades pestitsiitide kasutamist. Noored avastajad saavad võimaluse neid haruldasi loomi pildistada ja nende elust rääkida, enne kui on liiga hilja.

Neljas projekt oli sellest, et kookospalmid on Seišellidel pärismaised puud, kuid need peaksid kasvama üksnes saare välisserval, jättes sisemaale kasvama lehtpuumetsa, elupaiga lindudele. 19. sajandi keskpaigas hakkasid inimesed raiuma maha lehtpuid, et asemele istutada kookospalme ja kaneelipuid. Need puud tõrjusid välja pärismaised liigid. Kuna lindudele pesitsemiseks sobivad puud olid kadunud, on osa linde, näiteks Seišelli roolind, peaaegu välja surnud.

Üks avastajate meeskond läheb koos professor Gabrieli ja kohaliku looduskaitsjate meeskonnaga välja juurima võõrliike ja istutama pärismaiseid.

Cruzi meeskond sai just neljanda projekti „Elupaikade taaselustamine“.

Läheme ka meie koos noorte avastajatega taimedega tegelema. Juurime välja võõrliike ja istutame pärismaiseid. Esialgu tundus Cousteau meeskonna töö ohutu, kuni hädaohtu sattus professor Gabriel. Toimus maalihe ja professor vajus mudasse. Nüüd oli vaja Cruzi mesilasdrooni Mell abi, et professori asukoht kindlaks teha. Seejärel oli vaja Cruzi nutikust ja julgust ning terve tema meeskonna ühtset tegutsemist.

Seekord läks kõik õnnelikult. Olles tagasi Orionil, sai Cruz tädi Marisolilt teada, et ema jäetud viies vihje viitaski Taj Mahalile, Indias. Sinna pidid Cruz ja tema sõbrad minema.

Cruz, Emmett, Lani ja Sailor läksidki imelisse Taj Mahali, kus oli ka tohutul hulgal turiste, kuid meie nelik jõudis marmortorni juurde, mille ainus uks oli lukkudega kinni pandud. Mesilasdroon suutis avada kolmest lukust kaks … seejärel otsustati minna öömajale professor Hightoweri sõbra juurde, et ema jäetud vihje üle veelkord mõtelda.

Hetk hiljem kohtus Cruz taaskord salapärase blondi tüdrukuga, kes oli teda Petras hoiatanud. Nüüd sai Cruz teada, et tüdruku nimi on Roewyn, et tema isa on Nebula Pharmaceuticalsi juht. Tema oligi just see mees, kes tahtis hävitada Cruzi ema valemikivi. Roewyn oli aga see, kes Cruzile anonüümseid hoiatuskirju saatis.

Tüdruk rääkis Cruzile, mida ta teadis. Selgus, et tüdruku isa kartis Cruzi, et akadeemia endine raamatukoguhoidja Malcolm Rook, varjunimega Surikaat, otsis samuti järgmist valemikivi tükki. Orioni pardal võis olla lausa kaks spiooni – Jaaguar peaks olema keegi noortest avastajatest ja Sebra peaks olema keegi täiskasvanutest. Üks neist peaks olema topletagent, kes teeb Surikaadiga koostööd. Roewyn kinnitas, et Cruz pidi olema suuremas ohus kui kunagi varem, sest Surikaat ja Sebra ehk Thorne Prescott jälgivad Cruzi.

Õige varsti läks Roewyn oma teed ja Cruz kohtus oma kaaslastega. Talle oli tulnud mõte, kuidas marmortorni siseneda. See oli hea mõte/idee, sest kivipaneel liikus, paljastas minareti alumises osas augu. Seal oli salakamber! Sinna Cruz läkski.

Igasugu salakambrid ja sisenemised nendesse on tavapäraselt ohtlikud. Nii ka sellel korral, kuid ma ei saa Sulle kõike ümber jutustada.

Kas ja kuidas leidis Cruz valemikivi viienda tüki?

Kas ema andis Cruzile uue vihje, ja millisele kolmele küsimusele pidi poiss enne uue vihje saamist vastama?

Kus asub kõuedraakoni maa? Kes on need, kes otsivad suurtest kõrgustest rahu?

Miks oli uus vihje bhutani ehk dzongkhu keeles?

Kas professor Hightower annab Cruzile ja tema sõpradele loa minna kuuendat valemikivi tükki otsima?

Nendele küsimustele saad vastus, kuid raamatut edasi loed.

Igal juhul lendame selles osas veel ka Tiigripesasse ehk pühasse budistlikusse koobaskloostrisse Paro orus. Teekond lennukiga muutus üsna ruttu ohtlikuks, kas mängus oli taaskord Nebula käsi? Ja miks rääkis Paro oru hotellis nõustaja Taryn Prescottiga? Kusjuures Lani tundis Prescotis ära mehe, kes oli seotud ka Cruzi isa kunagise röövimisega.

Olukord oli sedavõrd pingeline ja ohtlik, mistõttu otsustas Cruz kloostrisse üksi minna. Kas ta leidis seal otsitava ehk valemikivi kuuenda tüki? Teekond kloostrist tagasi läks väga-väga ohtlikuks, sest poissi üritas tabada üks kurikaeltest. Õnneks oli kohal ka Cruzile oluline inimene, kes aitas poissi, kuid kahjuks sai see saatuslikuks kaitsjale … Kurb, väga kurb.

Kuid ka see pole veel kõik. Raamatu lõpus sai Cruz loa minna salapärasesse Arhiivi, kus hoiti maailma kõige salajasemaid dokumente, imetabalisi ja väärtuslikke asju ja esemeid. Seal oli ka Cruzi ema rakkude regeneratsiooni uuringu dokumendid, kuid Cruz võis näha neist ainult ühte lehekülge! Ja see oli vägagi hirmuäratav lehekülg! Kas Cruzi ema oli teinud pisikese eksimuse, mille tulemusena võib Cruz elada igavesti! Kas tõesti?

Raamatu lõpus saame väikese vihje sellest, mis hakkab juhtuma raamatusarja „Avastajate Akadeemia“ kuuendas raamatus „Draakoniveri“. Ja uskuge mind, seiklused jätkuvad täpselt sama põnevalt nagu ka sarja varasemates raamatutes.

Seega, ei jää muud üle, kuid oodata sarja järgmist, kuuendat osa!


Cressida Cowell „Kuidas taltsutada lohet. Kuidas lohedega rääkida“ (Pegasus)

„Kuidas lohedega rääkida” on Cressida Cowelli ülipopulaarse raamatusarja „Kuidas taltsutada lohet” kolmas osa.

Kokutis Kohutav Kilttursk Kolmas on liiga pika nimega väikesevõitu viiking. Tema isa on Stoik Üüratu, Karvaste Huligaanide hõimu pealik, mis tähendab, et Kokutise saatus on saada hõimupealikuks – kuid enamasti tunneb ta end väga tavalise poisina, kellel on raske olla kangelane. Kui roomlased püüavad kinni Kokutise lohe Hambutu, saavad ainult Kokutis ja tema sõber Kalajalg ta päästa.

Asjad lähevad aga veel hullemaks, kui roomlased varastavad Kokutise hinnalise raamatu „Kuidas lohedega rääkida“ ning Kokutis ja Kalajalg viiakse Pahaendelisse Kindlusesse vangi.

Nüüd peavad nad päästma nii Hambutut kui ennast – aga kuidas sellega hakkama saada? Kokutis Kohutav Kilttursk Kolmas satub kohe oma senise elu kõige hirmsamasse sekeldusse ...

See on igati vahva, et raamatusari „Kuidas taltsutada lohet“ on eesti keeles tagasi, sest ilmus ju raamatusarja teine raamat lausa kolm aastat tagasi.

Kokutis Kohutav Kilttursk Kolmas ja tema memuaarid on tagasi. Sedagi lugu jutustab Kokutis juba üpris vana mehena, kuid loo toimumise ajal pole ta veel kaheteistkümneaastanegi ega ka mitte säärane Kangelane, nagu ta isa sooviks, kuigi selle loo lõpus on ju Kokutis igati tehtud noor viiking … ma usun, et lugejad on minuga nõus, et Kokutis vääriks pärast seda lugu ka kiidusõnu.

Kokutis on väikest kasvu, tal on punased juuksed, tedretähnid ja ta ei tea veel, et te teda ootab ees tema senise elu kõige hirmsam hetk. See on ühtlasi tema esimene kokkupuude Rooma impeeriumiga.

Lugu algab Berli saare noorte viikingite/piraatide treeningprogrammiga, mis oli ühtlasi ka osa vaenlase laevale tungimise tunnist. Õpetajaks oli peaaegu kahemeetrine hiiglasemõõtu Molu Röhitseja. Loomulikult lõi treeningutel kaasa ka Kokutis, kellega oli kaasas ka tema lohe Hambutu, kes oli erakordselt pisike. Hambutu magas Kokutise särgi all ja palus end äratada siis, kui lõunat antakse. Kokutis jagas paati oma parima sõbra Kalajalaga, kes oli veel kõhnem kui Kokutis.

Kokutise ja Kalajala paat oli Lootusrikas Lunn, mis oli pigem hulpiv äpardus kui paat, kuid vaatamata sellele pidid meie kaks noort viikingihakatist treeningul osalema, et saada metsikuteks piraatideks, kes oskavad rünnata ka vaenlase laeva.

Tegelikult oli treening üsna naljakas, kuid samas ka veidi hirmus. Miks nii? Selle jätan ma Sulle endale lugeda, kuid meie peategelane kartis, et nad võivad sattuda haimadude kätte ja need olid ühed väga hirmsad elukad. Probleemiks oli ka see, et Hambutul oli kõht tühi, mistõttu muutus pisike lohe pahuraks ja jonnakaks. Hambutu hakkas streikima!

Ja kas juba ongi läheduses haimaod? Meri oli tormine, midagi polnud näha, kusagilt lähenes laev, kuulda oli merelohesid. Kokutis ja Kalajalg otustasid lähenevale laevale ronida, kuid see ei olnudki rahumeelne kalalaev. Sellel laeval oli 350 Rooma parimat sõdurit, raskes ning kõige uuemas relvastuses. Kokutis oli kindel, et see ei ole kindlasti mitte tema õnnepäev …

Laev oli tuubil täis terve leegioni jagu Rooma sõdureid. Seal oli ka hiigelsuur raudpuur, milles olid vangis ilmatu hulk eri sorti lohesid, kes olid valmis Rooma restoranidesse ja kingsepatöökodadesse viimiseks. Kokutis teadis, et need olid Rooma lohekütid, kes nüüd ka tema sõbra Kalajala kinni nabisid. Kokutis oli vaikselt võõrale laevale hiilinud, mistõttu oli ta peidus paari oliviiõli vaadi taga. Suured vaadid seisid laeval suure telgi kõrval.

Suures telgis olid roomlaste juhid - Paks Konsul ja kõhn prefekt. Paks Konsul tahtis teada, kas Karvajalg oli tunginud nende laeva seepärast, et nurjata nende Kurikaval Plaan? Roomlaste plaan oli tülli viikingid omavahel tülli ajada. Jutt rabaröövlitest ja huligaanidest, röövides riiakate rabaröövlite ja karvaste huligaanide pärija. Kui viikingid omavahel madistavad, röövivad roomlased Sisesaarte iga viimase kui lohe!

Õnneks suutis Kokutis korraldada roomlaste laeval tõelise segaduse. Ja nii õnnestus Kokutisel ja Kalajalal põgeneda, kuid kahjuks jäi laevale Hambutu ja pool Kokutise raamatust „Kuidas lohedega rääkida“.

Seejärel saame ka meie lugeda allesjäänud osa raamatust „Kuidas lohedega rääkida“, milles on lohekeelne sõnastik, kuid juttu on ka lohede vanniaajast, õhtusöögist ja ka suurte lohedega rääkimisest, kuid nüüd oli teine pool raamatust kõhna prefekti käes.

Kokutis ja Kalajalg jõudsid tagasi Berki saarele, kus said tõelise peapesu Molu käest, sest nad pidid ju ometigi viikingid olema, kuid Molu arvates olid kaks poissi pigem konnakullesed. Kodus rääkis Kokutis õnnetust loost ka oma isale, huligaanide pealikule Stoik Üüratule. Ka Stoik oli tohutu mees ja ta oleks tahtnud oma poja peale karjuda, sest viikingid ei eksi ära ja ei satu kogemata Rooma laevale!

Stoik ei olnud nõus ka Hambutut päästma minema, küllap saab Kokutis endale uue lohe. See tegi Kokutise õnnetuks, sest ta ei tahtnud endale teist lohet. Õnnetu oli ka Hambutu, kes oli vangikongis kindluses, Pahaendelises Kindluses. Vangikong asus nii sügaval allpool merepinda, et sinna ei ulatunud iial ükski valguskiir. Hambutu nuttis, sest ta kartis pimedust …

Järgmisel hommikul leidis Kokutis jakitaskust pisilohe, kellega ta oli kohtunud roomlaste laeval. Pisilohe tõdes, et tema on Maailma Naba! Ta on Ziggerastica, Elav Jumal, Kõige Kõrgem ja Võimsam Pisi-Impeeriumi Imperaator, Põhjarohumaa Hirmuvalitseja, Sõnajalaelanike Suurhirm. Kokutisele, arvatavasti ka lugejale, need suursusgused tiitlid tuttavad ei olnud, kuid uskuge mind, selles loos on pisilohel mängida veel vägagi oluline roll.

Ei möödunudki palju aega, kui Stoik Üüratu sai rabaröövlite pealikult, Pehmelt Berthalt kirja. Selles süüdistas Bertha Stoiki rabaröövlite õilsa pärija röövimises. Aega oli kaks nädalat, et pärija elu ja tervise juures tagasi tuua … vastasel juhul kuulutab Bertha välja verivaenu! Siis seilavad rabaröövlid Berki saarele, et huligaanidele lõpp peale teha.

Selline kirjake ärritas Stoik Üüratut sedavõrd, et ta kuulutas hoopis ise vihavaenu välja! Kokutis üritas isale uuesti rääkida, et selles kõiges on süüdi roomlased! Kuid Stoik ei võtnud oma poega kuulda.

Õige pea külastasid kaks rabaröövlit (tegelikult olid need maskeeritud Rooma sõdurid) huligaanide treeninglaagrit ja võtsid kaasa nii Kokutise kui ka Kalajala, sest neile oli teada, et huligaanide pärija pidi olema kleenuke poiss, aga kumb oli neist peenem? Kokutis ja Kalajalg viidi võimsasse ja jubedasse Pahaendelisse Kindlusesse, mis asus Pahaendelisel saarel.

Selles jubedas kindluses sai Kokutis teada, et kõhn prefekt oli hoopis Kokutise peavaenlane – Alvin Alatu, väljatõugatute pealik ja Sisesaarte kõige kuratlikum mees. Kokutis ei suutnud mõista, kuidas oli Alvin pääsenud koletisliku kägijala kõhust maa-aluse merekoopa põhjas!

Alvin rääkis neile oma pääsemise loo, ja just tema idee oli panna viikingid omavahel sõdima ja seejärel luua lohede armee. Lohearmeega saaks Alvin Alatu kätte ka Karmhabeme varanduse. Lohearmeele käskude andmiseks oli tal vaja Kokutise raamatut „Kuidas lohedega rääkida“. Üks pool oli Alvin Alatul olemas, nüüd oli vaja ka teist poolt. Kokutis oli sunnitud selle talle ka andma.

Seejärel pandi Kokutis ja Kalajalg vangikongi, kus oli juba rabaröövlite pärija. See osutus hoopis väga riiakaks ja võitlushimuliseks tüdrukuks, kel nimeks Kamikaze. Tüdruk arvas, et Kokutis ja Kalajalg olid Rooma salakuulajad, mistõttu peeti maha üks korralik mõõgavõitlus. Nii Kokutis kui ka Kamikadze olid osavad mõõgavõitlejad. Õnneks sai Kamikaze aru, et nad pidid kokku hoidma, õige varsti toodi nende juurde ka Hambutu. Kokutise ja Hambutu jällenägemisrõõm oli suur!

Kokutis, Kalajalg, Kamikaze ja Hambutu üritasid vangikongist põgeneda. Kolm korda! Kamikaze oli kõikide põgenemisideede autor, kuid neil ei õnnestunud põgeneda. Saart hakkasid piirama ka hirmsad haimaod, kes ootasid süüa …

Nüüd ei jäänud Kokutisel muud üle, kui appi kutsuda pisilohe Ziggerastica. Pisilohe tuligi, kuid esialgu oleks ta peaaegu ise langenud Hambutu saagiks (söögiks).

Ja lõpuks saabus roomlaste kauaoodatud Saturni päev, pidustustee päev. Rahvas ja nende juhid olid kogunenud amfiteatrisse, et oodata suurt etendust, millele oli pandud pealkirjaks „Tugevam jääb ellu“.

Ka Kokutis, Kalajalg ja Kamikaze pidid üles astuma, kas gladiaatorite vastu? „Tugevam jääb ellu“ oli julm etendus, esialgu tulid areenile tuvid, seejärel külgvaksikud, kes tuvisid ründasid. Seejärel tulid kiirkihvad, kes omakorda külgvaksikuid ründasid. Mäng käis elu ja surma peale.

Seejärel oligi Kokutise, Kalajala, Kamikaze ja Hambutu kord. Seekord siiski mitte gladiaatorite vastu! Vastased olid veelgi jubedamad – haimaod! Seda oli Kokutis kõige rohkem kartnud.

Kuidas seekordne lugu lõpeb? Missugune oli Kokutise plaan? Milline roll oli selles Ziggerastical ja tema Impeeriumi teistel esindajatel? Äkki tuli ka Kokutise isa ja huligaanid appi? Või hoopis Bertha ja rabaröövlid? Seda saad teada, kui selle põneva ja humoorika seiklusloo lõpuni loed.

Ja veel. Selle raamatu lõpus on kirjas, et oodata on ka selle raamatusarja neljandat raamatut! Ei maksa unustada sedagi, et inglise keeles on ilmunud koguni 12 selle sarja raamatut!


Helen Käit „Krahvinna kadunud sõrmus“ (Loovhoog)

Vanas lagunevas mõisahoones mängides saavad kolm sõbrannat – Nelli, Mirt ja Saara – ühel päeval ootamatu külalise. Krahvinna Eleonora von Mecklenburg suri tegelikult juba tükk aega tagasi, aga lahenduseta jäänud sõrmuse kadumise lugu ei anna rahu, mistõttu on ta kummitusena mõisa tagasi pöördunud, et paluda otsimisel tüdrukute abi.

Kild killu haaval, otsides järjest uusi vihjeid, asuvad krahvinna ja kolm sõbrannat pea sada aastat tagasi kadunud sõrmust otsima. Teekond ei ole lihtne ning lisaks füüsilisele katsumusele paneb see proovile ka tüdrukute omavahelise sõpruse. Soov head teha ning aidata on aga lõpuks need omadused, mis tüdrukud sellel raske teekonnal sihile viivad.

Autor Helen Käit

Sündinud 28. oktoobril 1974 Tallinnas. Tema esimene (laste)raamat ilmus alles 2013. aastal, milleks oli seikluslik „Janne ja Joosep. Lohe needus“, mille põhjal tõi Eesti Draamateater 2018. aastal lavale lastelavastuse „Lohe needus“.

Illustraator Sirly Oder

Sirly Oderil on moodne disainilik, samas individuaalne käekiri ning omapärane minimalistlik värvikasutus. Selle raamatu paar illustratsiooni on inspireeritud Palmse mõisast ja mõisa eksterjöör on lagunenud Malla mõisast, Ka Kolgamõis on kaasatud. Mõlemad mõisad asuvad Lääne-Virumaal, kust on ka autor pärit, Viru-Nigulast.

Olen varem lugenud mitut Helen Käiti kirjutatud põmevat lasteraamatut: „Aardejaht Nõmmel“ (2016, kirjastus Tänapäev), „Kumitusmaja“ (2017, Tänapäev), „Kristiine poisid tegutsevad“ (2017, Tänapäev) jt. Kõik need on olnud igati seikluslikud ja põnevad.

Ka tema uus raamat „Krahvinna kadunud sõrmus“ on igati põnev ja kaasahaarav lugemine, mille peategelasteks on kolm Kuuseveski põhikooli viienda klassi tüdrukut: Saara, Mirt ja Nelli, kes augustikuisel pärastlõunal mängisid mahajäetud mõisahoone härrastetoas mõisaprouasid. Augustkuu vihjab sellele, et tüdrukutel oli koolivaheaeg. Siinkohal pean mainima ka seda, et kuigi peategelasteks on tüdrukud, siis see ei ole kindlasti mitte ainult tüdrukute raamat, poisid võivad seda põnevat lugu samuti lugeda.

Ja äkki kuulsid tüdrukud kellegi samme. Nad teadsid, et on mõisahoones üksinda. Tegelikult ei oleks tohtinud nemadki seal olla, sest maja oli vana ja üsna lagunenud ning täiskasvanud olid sinnamineku rangelt ära keelanud. Aga see tegi asja ainult põnevamaks. See oli nende salapaik.

Tüdrukud kuulatasid. Sammud kostsid nende pea kohalt. Pööningult! Ja äkki oli samme kuulda juba trepilt, need tulid alla … tüdrukud olid vaikselt ja kuulatasid uuesti. Järgmisel hetkel lükati uks aeglase kääksatusega lahti ning lävel seisis väikest kasvu mutike, kes oli üsna kummaliselt riides.

Mutike tutvustas end tüdrukutele – krahvinna Eleonora von Mecklenberg. Tüdrukud vastasid samaga, et nemad on Kuuseveski põhikooli viiendast klassist, et neil on koolivaheaeg, ja nad käisid vanas mõisahoones mängimas. Krahvinna tõdes, et ta oli tüdrukuid mõnda aega jälginud, terve suve. Ta lisas, et tahtis tüdrukuid rahus jälgida ja veenduda, et nad sobivad.

Sobivad? Milleks?

Krahvinna tegi ettepaneku arutada asjade üle söögitoas, kus oli tõepoolest puhta valge linaga kaetud laud, millel olid vaagnad saiakeste ja küpsistega ning aurav teekann. Tüdrukud ei suutnud mõista, kust see kõik oli sinna tulnud, sest tund aega tagasi polnud seal midagi … salapärane lugu.

Krahvinna jutustaski tüdrukutele oma loo. Tema abikaasa krahv Edward kinkis talle pulmapäeval imeilusa sõrmuse, millel oli keskel suur sinine südamekujuline safiir ja mida ääristasid pisikesed teemandid. Krahv oli ütelnud, et see on võlusõrmus, mida ei tohi mitte kunagi sõrmest võtta. Sest kui krahvinna sõrmuse kaotab, siis kaotab ta kõik. Krahvinna täitis krahvi soovi, kuid ühel väga palaval suvepäeval otsustas ta järve ujuma minna. Lapsed oli ta koju jätnud ja krahvinna läks üksinda ujuma. Nüüd oli ta kurb, miks oli ta küll lapsed koju jätnud.

Järvekaldal võttis krahvinna sõrmuse sõrmest, pani selle riiete peale ja veest välja tulles, oli sõrmus kadunud! Krahvinna oli kindel, et keegi polnud järve ääres käinud, sest ta oli ka ujudes kaldal pilgu peal hoidnud. Krahvinna läks järve äärest koju ja sai teenijatüdruku käest väga kurva sõnumi, tema kallile Edwardile oli ehitusel kivi peale kukkunud ja ta oli kohapeal surma saanud.

Pärast krahvi matuseid otsustas krahvinna mõisast lahkuda. Ta oli väga kurb ja ei suutnud mõisas oma elu jätkata. Ta võttis oma kaks last ja nad sõitsid ära Saksamaale, et mitte kunagi enam tagasi tulla.

Aastakümneid hiljem leidis krahvinna postkastist kirja, milles küsiti, miks ta ometi sõrmuse sõrmest võttis, sest sõrmuses peitus ju tema õnn. Nüüd ei saavat ta rahu enne, kui on sõrmuse leidnud. Krahvinna pidi sõrmuse leidma ja selleks vihje leidma mõisast, kuid daam pidi endale leidma ka abilised. Üksinda ta sõrmust ei leia, kuid alles pärast sõrmuse leidmist saaks tema hing rahu.

Türdukud kuulasid seda nukrat lugu hoolega ja järsku tuli Mirdile pähe mõte! Tema ema oli rääkinud, et mõis jäeti maha juba sada aastat tagasi! Kuidas sai Eleonora juba enne seda seal mõisaproua olla?

Saara kogeles ja pakkus välja, et Eleonora peab olema kummitus!

Eleonora kinnitaski, et talle on see sõna alati labane tundunud, kuid jah, ta suri pea viiskümmend aastat tagasi, kuid ta hing ei saa enne rahu, kui sõrmus on leitud. Eleonora lisas, et tüdrukud võivad teda täiesti rahulikult katsuda, ta ei kao kuhugi. Saara katsuski, vanaproua käsi oli pisut kondine, kuid soe ja täiesti reaalne. Nelli lisas, et ju oli Eleonora selline soe ja sõbralik kummitus.

Saara, Mirt ja Nelli olid nõus krahvinnat aitama. Tüdrukud olid järgmisel päeval mõisas tagasi. Otsingud võisid alata. Alustati pööningult, kust leiti vanaaegne kummut, kuid selles oli vaid üks uskumatult ilus portselanist kujuke. Üks tüdruk lambatallega, kuid see polnud kindlasti mitte see, mida otsiti. Portselanist kujuke neile järgmist vihjet ei andnud. Tüdrukud jätkasid otsinguid, Eleonora oli abiks. Järgmistel päevadel otsiti söögitoast, muusikasalongist, suurest saalist, kohvitoast, korra minnakse uuesti pööningule, kuid mitte midagi ei leitud.

Pööningult alla tulles, nägid nad trepi kõval seinal pilti/maali mõisa pargist. Pildil oli üsna tänapäevane park! Sellel oli tiigi kaldal vana suur tamm, mille juurde oli maalitud must rist. Pilti veelgi hoolikamalt vaadates oli näha, et ristil oli kiri „OTSI SIIT“! See oligi otsitud vihje!

Tüdrukud ja Eleonora läksidki vana tamme juurde. Enne seda olid tüdrukud kodust labidad toonud, sest kindlasti oli vaja seal kaevama hakata. Kaevamine võttis aega ja oli raske, kuid äkki märkasid nad maa sees midagi! See oli tunneli luuk! Tüdrukud said selle suure pusimise peale lahti.

Nüüd oli vaja kodust taskulambid. Seejärel läheme koos tüdrukute ja Eleonoraga pimedasse tunnelisse, mis oli ka üsna pikk. Sealt leiti salapärane uks, mis ei tahtnud avaneda, Eleonora suutis seda siiski teha, sest kummituseks olemise juures oli igasugu „eeliseid“.

Ukse taga? Ukse taga tunnel jätkus … oh jah. Lõpuks nägid tüdrukud tunnelis valgust, kuid see tuli hoopis ülevalt. Valguselaigus oli näha punastest tellistest põrandat. Ühe tellise ümber oli segu lahti murenenud ja tellisel oli rist!

Tüdrukud olid kindlad, et just selle tellise all võib midagi peidus olla. Oligi. Tellise all oli auk, milles oli karp. Ka selle karbi kättesaamisega oli pikalt pusimist, kuid kätte see saadi.

See oli ilus hõbedase läikega metallist karp. Kuidas karp lahti saada? Eleonora tundis karbi ära, see oli kunagi kuulunud ta tütrele, kes hoidis selles oma portselanist elevante. Eleonora vajutas tillukesele nööpnõelapea suurusele nupukesele karbi küljel. Karbis oli mingi naljakas vidin. Puupulkadest kokku pandud tünni meenutav asjandus. Saarale tuletas see meelde poollagunenud onni järve ääres, kus poisid mängimas käisid.

See tundus olevat hea vihje, kuhu edasi minna. Läheme ka meie koos peategelastega onni juurde, kuid seal mängisid poisid. Õhtuks olid poisid läinud. Nüüd oli võimalik onnis otsima hakata, kuid seal polnud midagi. Äkki oli vihje onnist väljas? Lõpuks roniti onni katusele, kust Saara leidis vanamoodsa ja pisut ülemõõdulise võtme! Kuhu võiks see võti sobida? Ka Eleonorale oli see võti võõras …

Tüdrukud nuputasid terve öö, mida salapärase võtmega ette võtta. Nelli tegi hommikul ettepaneku, et nad võiksid rääkida Muuseumi-Selmaga, kes oli kohalik vanavara koguja, kes pidas ka väikest omaalgatuslikku alevimuuseumi. Äkki tema teab, mis võti see olla võiks. Mirt tegi ettepaneku mõis veel kord hoolega läbi otsida, äkki oli seal kuskil mingi salauks, mida nad märganud ei olnud.

Saara tegi ettepaneku minna tagasi tunnelisse, sest viimane kord nad ju lõpuni ei läinud. Tüdrukud ja Eleonora hääletasid. Tulemus oli selline, et nad hakkasid minema Muuseumi-Selma juurde.

Selma oli kindel, et see oli vana võti. Umbes sada aastat. Mida see avada võis, see oli keerulisem, sest sada aastat tagasi olid peaaegu kõik võtmed sarnased. Õnneks oli Selmale külla tulemas tema vend Arnold, kes oli Tartus ajaloodoktor. Veidi hiljem läksidki tüdrukud uuesti Selma juurde, nüüd oli ka Arnold kohal. Arnold võttis appi luubi, et võtit uurida, ja ainus, mida ta nägi oli Kuuseveski mõisa viimaste omanike von Mecklenburgide vapp. Tõenäoliselt avab see võti mõne Kuuseveski mõisa paljudest ustest.

Nii läksid tüdrukud mõisahoonesse tagasi, et kuuldust ka Eleonorale rääkida. Eleonora arvas, et äkki oli see mõne abihoone võti? Tall, ait, viinaköök, teenijate majad? Kahjuks polnud ühtegi abihoonet alles. Osa neist hävis sõdade ajal, osa oli vist aleviku ehitamise käigus lammutatud ja ehitusmaterjalina laiali tassitud. Siiski tegi Eleonora ettepaneku vanade abihoonete asukohti vaatama minna. Äkki oli kuskil midagi veel säilinud või tuleb neil lihtsalt kohapeal mõni hea mõte.

Nii alustasid nad ekskursiooni saja aasta tagusesse aega. Tall, veinikelder … veinikelder! Koht, kus oli krahv Edward surma saanud. Ootamatu oli see, et veinikelder oli alles, tiheda põõsastiku sees. Veinikeldrist leiti mingisuguse käigu algus ja Eleonora arvates oli igati loogiline, et sõrmus oli peidetud kuhugile veinikeldris. Ta lausa tundis seda.

Raamatu ja selle põneva loo lõpplahenduse jätan ma Sulle endale lugeda ja avastada. Kas vastus peitus tunnelis? Kui kaua pidid tüdrukud ja Eleonora tunnelis otsima, et leida … otsitav?

Igal juhul saame raamatu lõpus ka ühest vahvast söömaajast. On veidike nukker meeleolu, kuid samas ka veidike rõõmus. Ja ühe vahva uudise saavad tüdrukud raamatu lõpus veel teada.

Selline vahva ja põnev ja seikluslik lugu on see „Krahvinna kadunud sõrmus“. On vahvad ja tragid peategelased, on ju isegi kummitus (krahvinna), on veidi ajalugu, on mõis, mis kahjuks maha jäetud. Vahva lugemine!


Jaan Rannap „Jänese mängutoos“ (Loovhoog)

„Jänese mängutoos“ on jutukogu, mis ilmus esimest korda üle 20 aasta tagasi. Siia on kogutud põnevad lood, mis jutustavad nii laste, loomade kui ka erinevate asjade seiklustest. Võid kohata pastakat, keda alles taltsutada tuleb, kirvest, kes otsustab suvesoojaga ametit vahetada, trammivagunit, kes ülepeakaela armub, ja paljusid teisi. Olenemata sellest, kelle seiklustest autor räägib, on ta Sulle ridade vahele ka ühteist kõrva taha panekuks ära peitnud.

Selle raamatu uute piltidega kordustrükk on pühendatud raamatu autori Jaan Rannapi 90. juubelisünnipäevale.

Jaan Rannapi „Jänese mängutoos“ ilmus esimest korda 1999. aastal ehk siis kakskümmend ja natuke rohkem aastat tagasi. Toona avaldas raamatu kirjastus Kupar ja illustratsioonid olid Henno Käo tehtud. Selle „Jänese mängutoosi“ illustratsioonid on teinud Kertu Sillaste.

Jaan Rannapi sulest on aastate jooksul ilmunud palju väga häid laste- ja noorteraamatuid. Paljusid on õnnestunud ka mul lugeda, kuigi näiteks „Jänese mängutoos“ oli mul seni lugemata. Ilmus see esimest korda ju 1999, ja toona ma veel lastekirjandusele sedavõrd suurt tähelepanu ei pööranud.

„Jänese mängutoos“ on vahva raamat, milles kokku 27 lugu, väga erinevatel teemadel ja erinevatest asjadest.

Raamatu esimeses loos „Peetri pastakas“ saab Peeter sünnipäevakingiks pastaka. Kinkijaks oli onu Artur, kuid Peeter ei olnud kingiga rahul Onu ise sõitis autoga, siis võiks ju õepojale vähemalt jalgratta kinkida!

Peeter viskas pastaka nurka, kuid pidi selle sealt üles korjama, sest kooliaeg oli jälle kätte jõudnud. Peeter käis kolmandas klassis ja koolis selgus, et poiss ei oskagi enam kirjutada. Põhjuseks oli pahane pastakas, sest oli ju Peeter pastaka nurka visanud, kaduma oli läinud ka pastaka kübar.

Mida Peeter ette võttis, et koolis paremini kirjutada saaks, selle jätan Sulle endale lugeda.

Teises loos „Kirves järves“ oli suvi käes. Mida soojemaks ilmad läksid, seda süngemaks kirves muutus. Rohkem kui kuu oli ta tööta olnud. Ahjusid enam ei köetud, puid ei lõhutud.

Kirves kurtis raiepakule, et tuleb vist elukutset vahetada. Raiepakk teadis öelda, et elukutse vahetamine nõuab ümberõpet ja vanas eas ei ole kerge koolipinki istuda. Kirves oli kindel, kui pikk elukool selja taga, saab ka ilma läbi. Nii hakkas kirves ujumistunde andma. Trenni tulid labidas, meetripuu, võsavikat, kuid lugu lõpeb üsna õnnetult, sest kirvega juhtus …

Mis kirvega juhtus? Sellegi jätan Sulle endale avastada.

Kolmas lugu on „Punasuuga postkast“. Linna keskväljaku ääres kõrge uhke maja küljes rippus postkast. Muidu oli postkast kollane nagu kõik ta õed-vennad, kes linna mööda laiali. Ainult kirjapilu ääred oli keegi lõbus sell ühel ööl punaseks võõbanud.

Postkastis oli sageli palju kirju, kaarte õnnitlustega, mistõttu tundis postkast end üksikuna, keegi ei õnnitlenud teda. Ta kurtis oma muret raadiole, mis oli tema kohal aknalaual. Raadio oli kindel, et küllap ikka ka postkasti meeles peetakse. Raadio oli selles kindel, sest oli ju ka tema suur tervituste edasiütleja.

Õhtul kurtis raadio postkasti muret kummipuule, kellele tuli igati vahva idee! Idee, kuidas tervitada punasuist postkasti Varblase ja Västriku tänavanurgal.

Mis idee see oli? Igal juhul on mängus ka morsemärgid …

Järgmistes lugudes saame tuttavaks väikese ja suure jopega, uudishimuliku herneteraga, trammivagun Truutaga, kes südame kaotas.

Seitsmes lugu on „Varblase pangamaja“, milles turuvarblane Silps otsustas panga asutada. Pangamaja oli sama hästi kui olemas – keegi oli värvaputka lamedale katusele tühja võikasti visanud. Klientidest polnud samuti puudust. Turg meelitas linde rohkelt kokku. Silps õpetas teisi linde, et kui leiad kaks terakest, paned teise tallele, kahmad kolm leivaraasu nokka, jätad kaks hoiule. Linnud ei saanud aru, milleks seda vaja oli, kuid Silps kinnitas, et võib tulla raskemaid aegu.

Lõpuks hakkasid linnud Silpsi panka toitu hoiule tooma. Kes nokatäie tõi, see lepalehe vastu sai. Silps selgitas, et see on aktsia.

Kahjuks läks ka Silpsi pangaga veidi pahasti, sest ühel päeval külastas seda kass, kes ei teadnud hoiustamisest, deebetist ja kreeditist mitte midagi …

Ühes loos toimetavad vähk ja luts, ühes loos saab Märt tuttavaks reklaamimaailmaga. Siin on lugu koprapojast, kes ei viitsinud puud närida, kuid ka jänesepoeg Jussist ja teotüdruk Taisist, kes tahaksid õue minna. Vanemad soovitavad neil söögiajaks kodus olla, kuid need jalutuskäigud on jänesel ja teol üsna erinevad – Juss käib ära päris kaugel, Taisi piirdub lühema jalutuskäiguga …

Loos „Judomeistrid“ toimetavad käblik Kärri ja põder Peeter. Selgub, et käblik oli kõva judopoiss, kes põdra üle pea heitis. Põder oli tahtnud oma selga vastu kuuske sügada, kuid kuusel oli käblikute pesa, mistõttu pidi käblik oma pesa kaitsma. Veidi hiljem kohtus põder Peeter veel ühe tegelasega – mäger Maksiga, kes oli käblik Kärri treener!

Juttu on ka karupoeg Kusti koogiteost ja tema marjapeenrast, jänesepoeg Jupi mängutoosist, vares Vaagi soojamaareisist, haraka ajalehest ja oksjonist, kuid ka tigu Tõnust, kes otsustas sporti tegema hakata. Esialgu oli tigu Tõnu tubli tugitoolisportlane, kuni otsustas ka ise proovida. Kõrgushüpe polnud tema ala, nagu ka kaugushüpe mitte. See tegi teo üsna õnnetuks, nii et ta lausa nuttis. Õnneks kohtus tigu Tõnu targa sajajalgsega, kes soovitas tal sobiv spordiala otsida, siis tuleb ka edu. Millise ala tigu endale leidis, selle jätan Sulle endale lugeda.

Jutus „Roti tekk“ leidis rott pööningult lappidest nukuteki. Tekk oli soe ja pehme, rott läks seda maha müüma. Pakkus oravale, pakkus tedrele, kuid neil oli endil soe tekk omast käest võtta. Oraval saba ja tedrel tiivad. Ja nii jäi tekk siiski rotile endale, kuigi ega ka temal seda vaja polnud, ta oli talviti inimeste katusealusega harjunud.

Raamatu viimastes lugudes saame lugeda mägra talveunest, kusjuures talveund katsetavad ka rebane, jänes ja põder, kuigi see talvine magamine ei taha neil eriti hästi välja tulla. Juttu on ka Liisist ja konnast, kajakast ja suurest kivist.

Kokku on raamatus 27 juttu. Ja nagu Sa näed, siis on neis igasugu tegelasi – loomi ja linde, lapsi ja täiskasvanuid, kusjuures peaaegu kõikides lugudes on peidus ka oma õpetussõna. Lugege, ja saate teada.


Robyn Laider „Vanim tütar ja lohe“ (Varrak)

Mida sa teeksid kui lohe sinu perekonna varastaks? Üks väike tüdruk peab kiiresti tegutsema, et oma lähedased päästa. Kuidas tüdruk lohe üle kavaldab, kes teda aitab ja mida ta sellest kõigest õpib?

Robyn Laider (s 1985) on Kanada-Eesti päritolu. Tema vanavanemad põgenesid II maailmasõja ajal Kanadasse. Ta on alati olnud huvitatud eesti keelest, kultuurist ja kõigest, mis seotud Eestiga. 2015. aastal kolis Robyn Eestisse ning alustas eesti keele õpinguid. Ta elas siin viis aastat, õppides Tallinna Ülikoolis ning Tartu Ülikooli Johan Skytte Poliitikauuringute Instituudis, kust sai ka oma magistrikraadi.

Kuigi Robyn elab hetkel Kanadas oma pere juures, ei ole ta maha matnud mõtet tulla tagasi Eestisse.

Robyn Laideri kirjutatud ja Piret Mildebergi illustreeritud „Vanim tütar ja lohe“ on ju tegelikult muinasjutt. Muinasjutt, milles on isa ja tema lapsed, lohe ja üks kummaline hallipäine mehike. Mulle on muinasjutud alati meeldinud, meeldivad ka praegu, mistõttu on vahva kätte võtta ja läbi lugeda üks selline muinasjutt, mis kirjutatud tänapäeval.

Elas kord mees oma kolme lapsega. See on vahva, et seegi muinasjutt algab sõnadega "elas kord", nii nagu muinasjutud ikka algavad. Ühel päeval tuli nende koju lohe ja nõudis andamiks varandust. Isa kinnitas, et neil ei ole ju midagi.

Seetõttu ütles lohe isale, et viib tema ja tema lasped oma maailma kaasa ja hoiab neid seal kui oma varandust. Lohe maailmas kulgeb aeg seitse korda kiiremini, nii on neil vähem aega oma uue häda üle mõelda.

Lohe haaras perekonna kaasa ja tõusis lendu. Samal ajal oli pere vanim tütar metsas. Koju tagasi tulles nägi ta, et lohe lendas koos tema perega minema. Seetõttu kargas tüdruk lohe sabaotsale, et koos oma perega minna.

Lohe siseneski oma maailma ning isa tema kaks nooremat last jäid otsekohe seitse aastat vanemaks! Vanim tütar, kes oli tulnud salaja, jäi aga endiseks.

Vanim tütar leidis isa üles ja ütles, et nad peavad põgenema, kuid lohe oli teised lapsed muutnud nefriitkilkideks ja pannud nad oma aardekirstu.

Seal oli ka üks hallipäine mehike, kes lubas saata isa ja vanima tütre seitsme aasta tagusesse aega, hetke enne seda, kui lohe neile järele tuli. Kuidas ennast kaitsta, mida teha, et lohe neid kaasa ei võtaks?

Vanim tütar küsis, kas hallipäine mehike annaks neile kaasa võlukepi, et lohest võitu saada? Vanamees oli nõus andma kõik, mida nad vajasid. Nii said isa ja vanim tütar alabastrist võlukepi ja uhke punutud võrgu, et lohe ei saaks minema lennata.

Kahjuks polnud ka nendest imelistest asjadest abi. Isa ja vanim tütar sattusid uuesti lohe maailma, isa jäi veelgi rohkem vanemaks ja ta arvas, et vanim tütar peaks nüüd uuesti, kuid seekord üksinda algusesse minema.

Vanim tütar küsis hallipäiselt mehikeselt abiks palju vägevamat võlukunsti!

Kas sellest oli abi? Või pidi vanim tütar veelkord proovima? Abiks hoopis midagi muud, selle jätan ma Sulle endale avastada ja lugeda.

Selline muinasjutt selles raamatus. Ei ole väga pikk muinasjutt, kuid ikkagi muinasjutt, ja see on kõige olulisem. Loodan, et Robyn Laidre sulest ilmub lasteraamatuid veel, ja kindlasti juhin tähelepanu ka Piret Midlebergi suurepärastele piltidele.


Kirsten Boie „Suvi Sommerbys“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Kaheteistaastase Martha ning tema väikeste vendade Matsi ja Mikkeli suvevaheaeg algab kehvasti. Nende ema satub New Yorgis õnnetusse ja isa peab kohe Ameerikasse sõitma. Aga kes siis laste järele vaatab?

Selgub, et neil on vanaema, kes elab kusagil kaugel mere ääres. Talus, mille juurde ei vii teedki. Koos hanede, kassi, lilleaia ja marjapõõsastega. Vanaema oskab paadiga sõita ja tal on püss.

Kui alguses tundub elu tema juures ilma interneti ja nõudepesumasinata kiviaegne, siis tasahilju avastavad lapsed, et rahulik maaelu merekaldal võib olla vägagi õdus.

Kui aga neeme tipus hakkavad juhtuma lausa kriminaalsed lood, selgub lõpuks seegi, miks nad vanaemast varem midagi kuulnud ei ole…

Sellest saab Martha, Mikkeli ja Matsi kõige imelisem suvi.

Meistrisulega kirja pandud lugu on südamlik ja humoorikas ega jäta kedagi ükskõikseks.

Kirsten Boie on üks tuntumaid ja armastatumaid Saksa laste- ja noorsooraamatute autoreid. Ta on pälvinud mitu mainekat kirjandusauhinda, sealhulgas Saksa noorsookirjanduse eripreemia kogu loomingu eest.

Pean tunnistama, et Kirsten Boie kirjutatud lasteraamat „Suvi Sommerbys“ on kindlasti üks südamlikumaid ja muhedamaid lasteraamatuid, mida olen viimastel aastatel lugenud. Siin on inimlikkust, vahvaid sündmusi ja toredad tegelased.

Raamatu sissejuhatuses loeme, et kui vaadata üle vee väikelinnast, mille ainsal tänaval sebivad turistid ja mis talvel on niisama tühi kui ämber enne lüpsi, võib näha linna vastas asuval neemel väikest vana maja.

Turistid kiidavad selle asukohta, kuid ei mõista miks see nii vilets välja näeb. Kohalikud kinnitavad, et see majake kuulub vanale Ingele, kes seda mitte kunagi ei müü … No ja pealegi ei olegi see võib-olla nii idülliline nagu turistid arvavad, ja sinna ei vii isegi teed. Inge vana maja juurde pääseb ainult paadiga üle vee, aga enne minekut sinna, tasuks Ingelt luba küsida.

Meie lugu algab üsna halva uudisega, kuid selle halvaga algab ka midagi õnnelikku. Nii meile raamatu autor kinnitab. Seda, et halvast uudisest võib saada alguse õnnelik lugu, seda meie peategelased Martha ja tema nooremad vennad Mikkel ja Mats sel hetkel ei teadnud. Nii nagu ka lugeja.

Isa tormas ühel pärastlõunal korterisse ja hüüdis lastele, et emaga oli õnnetus juhtunud. Ema oli Ameerikas, mistõttu isa päris täpselt veel ei teadnud, mis oli juhtunud. Õnnetus oli juhtunud New Yorgis, kui ema oli hommikul tööle hakanud minema.

Selge oli see, et isa pidi ema juurde sõitma. Ja lapsed! Lapsed peaksid vanaema juurde minema. Mats kinnitas siinkohal nördinult, et ta ju ei tunnegi vanaema … ka Martha kinnitas seda. Tundub, et ka isa ei tundnud vanaema päris hästi või tundis liiga hästi, sest ta porises omaette, kes teab, kas see vana nõid üldse elus oli. Nüüd otsustas Mats veidi ka kartma hakata ja uuris, kas vanaema oli päriselt nõid? Siinkohal kinnitan, et selles raamatu on neid vahetuid ja siiraid laste ütlemisi üsna palju, mis annavad raamatule huumorit ja vürtsi juurde, sest lapsesuu ei valeta …

Martha tegi ettepaneku, et nende ema parim sõbratar Annika võiks nende juurde tulla ja järgmisel päeval lapsed vanaema juurde maale sõidutada, sest isa lennuk pidi minema juba sama päeva õhtul.

Annika tuligi ruttu. Veidi enne seda, kui isa oli lennujaama hakanud minema. Järgmisel päeval võis sõit vanaema juurde alata. Martha meenutas, kui ta oli veel päris pisike, siis oli ta vanaemal paar korda külas käinud. Tüdruk mäletas seda, et vanaema oli naljakas.

Lõpuks jõuti Sommerbysse. Ühe tara juures tee äkitselt lõppes ja GPS kinnitas, et nad olid jõundud sihtkohta. Nüüd pidid nad jalgsi edasi minema, üle karjamaa, kus oli 10-12 mustavalgekirjut lehma. Martha tõdes, et need oli ju põhimõtteliselt naised, need ei olnud pullid, mehed olid pullid. Pullid on ohtlikud! Lehmad mitte. Annika teadis lisada, et kui loomadel on udar, siis on nad kindlasti naissoost. Mats täpsustas ärevalt, kas udar ei ole ohtlik? Mikkel kuulutas, et nendel loomadel ei ole sarvi! No kujutage ise seda pilti ette, kus kolm last ja nende saatja soojal suvepäeval karjamaal arutavad, kas need on ikka lehmad, ja kas lehmad pole ohtlikud … vaimustav.

Edasi jõuti vana ja väikese majakese juurde, mis võis vabalt olla nukumajake või majake plastiliinist kujukestega filmidest. Kas vanaema oli üldse kodus?

Neid võttis vastu madal kare naisehääl, mis käskis tulijatel peatuda.

„See siin on eramaa. Kas te silti ei näinud?“ küsis vanaema.

Ja siis astus vanaema leedripõõsaste tagant välja. Kaenla all oli tal õhupüss ja ta käskis tulijatel tema krundilt lahkuda!

Mats ehmatas, nüüd lastakse neid maha!

Annika palus vanaemal relva alla lasta ja kinnitas, et tema on Leonie (selline on laste ema nimi) sõbratar ja need kolm on vanaema lapselapsed. Kas nad võiksid korraks sisse tulla?

Vanaema vastas: „Kui just tingimata vaja.“

Esimene kohtumishetk oli pisut pelutav, kuid uskuge mind, kõik saab minna ainult paremaks. Siiski on tunda, et vanaema ei ole just suures vaimustuses, et lapsed tema juurde jäävad, mistõttu ütleb Martha, et nad peaksid lahkuma, kuid Mats ei taha ära minna, tema tahab jääda loomade juurde. Lühikese ajaga olid poisile hakanud meeldima vanaema kanad ja kass, eriti huvitav oli Matsi jaoks see, et tal oli tekkinud tunne, et kanad kardavad teda!

Lõpuks tõdes ka vanaema, et need on ikkagi tema lapselapsed. Ta kirjutas paberile telefoninumbri ja palus Annikal talle teada anda, kuid tema tütrest midagi kuulda on.

Nii jäidki lapsed vanaema juurde. Magama pidid lapsed madratsite peal pööningul, kuhu sai mööda pööninguredelit ronides. Mikkeli arvates oli see eriti cool, sest oli see ju nagu salatrepp! Pööning nägi välja nagu suur pilliroost telk. Vendadele see meeldis, kuid Martha otsis igaks juhuks akent, kui põgeneda oleks vaja.

Samal õhtul keetis vanaema kartuleid. Martha sai teada, et vanaema juures ei ole wifit, ruuterit ega isegi mitte internetti. Kas tõesti elas vanaema kiviajal? Ja selgus seegi, et isegi levi ei ole! Martha jooksis õue, kuid ka seal polnud levi! Lisaks leviaugule pani vanaema lapsed ka kartuleid koorima! Seda polnud nad kunagi varem teinud, ja kartulid olid ju täitsa kuumad! Kartuleid koorides selgus veel üks pisike seik – vanaemal polnud isegi lauatelefoni. Number, mille ta oli Annikale andnud kuulus kaupmees Hannese oma, kes oli üle vee linnas. Kui keegi vanaemale helistas, siis pidi kaupmees talle teate tooma. Nüüd jooksis Martha uuesti välja, sest kuskil peab ju levi olema!

Levipulgad ilmusid telefoni siis, kui Martha oli jooksnud üle karjamaa Sommerbyni. Tüdruk helistas isale, kes kinnitas, et ema saab terveks. Emal oli küll mitu luumurdu ja kõva peapõrutus, kuid arstid saavad sellega hakkama. Marthal oli nututuju ja ta ütles isale, et maja juures pole levi, pole wifit, mille peale ütles isa, et jumal küll, vanaema ei ole ka muutunud! Nutma Martha ei hakanud, sest ema saab terveks ja tüdruk lootis, et vanaema ju nõid siiski ei ole. Martha lootis välja uurida, miks ema ja isa vanaemast iialgi ei rääkinud, miks nad kunagi vanaema juurde ei sõitnud ja miks vanaema neile kunagi külla ei tulnud?

Martha läks majakese juurde tagasi. Tüdruk sai teada, et vennakesed olid käinud kanamune korjamas. Mats oli õnnelik, sest munad olid täitsa kakased ja poiss naeris - kanad kakavad mune … väikese linnapoisi loogika oli ju täitsa õige.

Hommikul tegi vanaema talupoja hommikueinet. Selleks praadis ta sibulat, kartuleid, sinki ja lõi kanamunad panni peale juurde. Martha palus talle sinki mitte panna, sest tema tahtis terve suve veganina vastu pidada. Vanaema võttiski teise panni ja praadis poistele singiga hommikueinet. Martha sõi ja oli kindel, et see oli parim talupoja hommikueine, mida ta eales söönud oli. Pärast hommikusööki ootas lapsi veel üks "üllatus"! Vanaemal polnud ka nõudepesumasinat! Nüüd tuli hakata käsitsi nõusid pesema ja kuivatama … ja oh seda häda ...

Kuid samal ööl tundis Martha, et ta oli õnnelik. Suveööd olid valged. Valges jäid magama, valges ärkasid. See oligi suveõnn. Martha uinus kiiresti, kuid väikelinnast lähenes neemele kanuu. Tulija liikus vaikselt. Veendunud, et majas olid kõik tuled kustunud ja keegi teda ei märganud, vinnas ta end ettevaatlikult sillale ja sidus kanuu kinni. Mees tegi tiiru ümber maja, vaadates igal sammul ringi. Ta võttis mobiili, märkis midagi üles ja lahkus hääletult. Mees naeratas. Külaskäik tasus end ära. Asju tuli lihtsalt õigesti ajada. Järgmine kord tuleb ta päeval.

Järgmisel hommikul keetis vanaema moosi. Sõstrad, tikrid, vaarikad, kirsid, hilised maasikad. Mikkel oli õnnelik, sest tema sai õues hanesid sööta. Ta kinnitas, et mehe nimi on Alwin. Mees tähendas isahane. Vanaema rääkis, et hanepraadi müüb ta püsikundedele, sest need maksavad hästi. Mikkel muutus sellise jutu peale väga kurvaks ja ta palus, et hanesid ei tohi maha tappa. Kuidas võib loomi, keda sa oled iga päev toitnud, hiljem lihtsalt maha lüüa? Loomi keda sa tunned ja oskad teistest eristada ja kellel on isegi nimi?

Vanaema lubaski, et esialgu võivad need haned veel elada ja nad on ju tegelikult suurepärased valvurid, neil on tugevad tiivad, varga käeluu läheb katki nagu naksti! Vanaema rääkis lastele, et tal oli olnud ka valvekoer. Senta. Aga ta oli väga vana ja suri ära. Mats tõdes, et ka proua vanaema (nii Mats vanaema esialgu kutsus) oli ju vana. Vanaema märkis, et tal pole nii pee plaaniski surra.

Seejärel said lapsed ka hommikusööginõusid pesta. Pärast nõudepesu hakati marju korjama – vaarikaid, mida Mats rohkem küll sõi kui korjas. Vanaema keelas poissi, Mats solvus ja põgenes … Poiss jooksis sillale, kastis jala kingaga vette ja … Martha oli hullumas, kas neil ikka on jalanõusid piisavalt kaasas! Vanaema jäi rahulikuks, temaga sellised „etendused“ läbi ei läinud.

Mats kohtus oma põgenemisel ka ühe võõra mehega (äkki sellega, kes ka öösel oli maja ümber luusinud?), kes kanuuga nende elamisele lähenes. Mats rääkis võõrale, et neil levi ei ole, et vanaema on vana ja elab üsinda, et ema ja isa nendega kaasa ei ole, et peale tema ja vanaema on veel õde ja vend. On aru saada, et mehele meeldis, mida Mats oli talle välja lobisenud. Millised kurjad plaanid mehele võisid olla?

Vihmasel päeval tegi Martha ettepaneku, et nad võiksid telekat vaadata, kuid selgus, et vanaemal polnud digiboksi … Mats tõdes, et nende kodus polnud vaja telekat poksida, sest see töötas ka ilma selleta. Vanaema rääkis, et tal on ju raadio ja elutoas piisavalt palju raamatuid, neid võib julgesti laenata.

Vanaema panigi raadio mängima, vennakesed said paberi ja kaks pliiatsit. Nemad pidid joonistama hakkama. Martha otsustas minna elutuppa raamatuid vaatama, kuna joonistamine tundus olevat talle keskaegne tegevus. Ta leidis raamatu, mis rääkis Desireest ja Napoleon Bonaparte´ist, kusjuures sellest raamatust kuuleme selles raamatus veel.

Martha naases kööki, kus poisid olid oma joonistused valmis saanud. Mikkel oli joonistanud emale kassi, Mats aga „helikopteri“, millest Martha aru ei saanud, mistõttu oli Mats üsna pahane. Nüüd julges Martha vanaema käest küsida, miks nemad tema juures ei käi ja miks vanaema nende juurde ei tule? Vanaema soovitas Marthal seda küsida oma vanematelt.

Mikkel pidi ühel hommikul minema kanamune tooma, kuid ta läks hoopis kaugemale, et ümbruskonda uurida, nagu mehed Aafrikas teevad. Haned, lehmad, lõpuks jõudis poiss Sommerbysse, kus kohtus ühe vana mehega, kes nikerdas puidust igasugu vahvaid asjakesi. Mees kinkis Mikkelile puidust elevandi. Vana mees kinnitas Mikkelile sedagi, et ta oli Mikkeli vanaema ehk Inget kunagi tundnud.

Järgmisel hommikul oli vanaema juurde tulnud üks ülikonnas mees, kellel olevat pakkumine, mis on tehtud kindlasti vanaema huvides. Ülikonnas mehe klient pakkuvat seitsmekohalist summat! Vanaema käskis mehel koheselt lahkuda, sest tema maja ei ole müügiks! Seejärel mees ülikonnas justkui hoiatas (hirmutas) vanaema, sest vanaema elas ju täiesti üksinda väga üksildases kohas ja igasugu asju võis juhtuda – sissemurdmine, vargad öösel. Vanaema ei lasknud sellisel jutul end häirida ega heidutada, sest tema saab hakkama ja tal on ka püss!

Saame lugeda sellestki, kuidas vanaema sõitis koos lastega Tüürimehesaarele moosi viima, sõiduvahendiks väike päramootoriga puupaat. Vanaema pani lastele päästevestid selga ja sõit paadikesega, millel nimeks „Merede Hirm“ võis alata. Vanaema teadis rääkida, et selle nime oli paadile pannud laste ema, sest ta oli just siis „Aarete saart“ lugenud.

Tüürimehesaarele nad jõudsid, kuigi see oli pigem poolsaar. Seal asus ka looduskaitseala. Seal võttis neid vastu üks poiss, kel nimeks Enes, vanust nii 14-15. Vanema oli tulnud moose tooma kohalikule restoranile (Toidutare), mis tundus Martha jaoks olevat kõige pisem restoran, mida ta kunagi näinud oli. Seal oli ka üks tüdruk, umbes sama pikk kui Mats. Tüdrukul nimeks Dilara. Marthal oli kohe selge, et Dilara ja Enes pidid olema sugulased, sest neil olid ühesugused juuksed, silmad ja üleüldse peaaegu ühesugune nägu.

 

 

Nüüd saame ka meie teada, et Mats on 4-aastane ja Mikkel on 7. Dilara oli 6. Tüdruk jutustas, et ta elas Tüürimehesaarel ainult siis, kui tal oli vaheaeg, ja õige varsti läheb ta kooli. Enes rääkis Marthale, et temagi oli Tüürimehesaarel ainult koolivaheajal, sest siis oli saarel ja restoranis kõige rohkem tegemist. Saarele sõitsid turistidega kaks korda päevas ratasaurik ja kord päevas Läänemere Printsess ja Eckernfördest Veevalaja. Enes lisas, et tema ema võttis Toidutare alles kolm aastat tagasi üle, mis ole ema jaoks üsna suur risk, kuid praegu pidid asjad kenasti minema. Enes oli emal abiks, aitas külalisi teenindada, lohistas kaste, tõi tühjad pudelid maale tagasi ja käis poes, abiks oli tallegi väike paadike, mil nimeks „Kartal“. Marthale näib Enes meeldivat, kuigi poiss tundus olevat tüdrukust vanem. Martha uuris, kas Enesest saab kunagi kalur, kuid ei, poisil oli plaan minna pärast keskkooli lõppu hoopis majandusinformaatkat õppima …

Tüürimehesaarelt jõutakse tagasi vanaema majakesse, ja tundub et, keegi oli vanaema kuuri sisse murdnud? Või oli ikkagi Martha kuuriukse lahti unustanud, kuid kes oli sel juhul asjad laiali loopinud? Kas ka Matsi kaisuloom oli kadunud?

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõiki sündmusi ära rääkida, kuid meil on võimalik lugeda näiteks sellest, kuidas Mikkelil ja vanaemal oli erinev arusaam nälkjast, kuidas Martha ja vanaema suhtusid aeda tulnud metskitsedesse. Sellestki loeme, kuidas vanaema haigeks jäi, no tal lõi välja lendva, kui ta tahtis metskitsi hirmutada … kuna vanaema tervis läks kehvaks, pidi Martha väikesesse linnakesse minema, et süüa tuua, ja ka kontrollida, kui palju oli vanaema moose müüdud, et selle eest ka raha saada. Ja seekord läksid lapsed kolmekesti paadiga … vanaema oli ju kodus haige. Nii said lapsed tuttavaks poodnik Hannesega, kuid ka üsna muheda Lorenzeniga, kelle tütar oli laste emaga samas klassis käinud. Lapsed said Hanneselt raha, sest müüdud oli 39 moosipurki, ja nüüd sai Hannes ka uued moosid kätte. Moosid viidi ka kohvikusse Meremüha ja raekoja käsitööturule.

Teel tagasi vanaema juurde ilm muutus. Algas paduvihm, müristas ja lõi välku. Martha üritas, mis ta üritas, kuid sellise ilmaga oleks ka täiskasvanul keeruline pisikest paati juhtida, veel vähem sellega aerutada, kuna päramootor läks katki (hiljem selgus, et neil oli lihtsalt kütus otsa saanud). Õnneks tuli meie merehädalistele appi Enes …

Ja veel. Loeme ka sellest, kuidas Mats ja Mikkel tahtsid haned vabadusse lasta, kuidas ülikonnas mees uuesti vanaema juurde tuli (seekord pakkus ta vanaemale tema majakese ja maade eest 2 miljonit!), kuid ka seekord polnud vanaema nõus. Sellestki loeme, kuidas ülikonnas mees öösel vanaema aeda külastas, ja milliseid sigadusi ta seal tegi …

Loo lõpus räägib Enes Marthale, mis oli mitmeid aastaid tagasi seal juhtunud, ja milline roll oli kinnisvara tehingutes vanaemal. Saame meiegi teada, miks Sommerbys inimesed olid vanaema peale pahased, kuid lähedal oleva väikelinna elanikud vanaemale aga tänulikud …

Päris lõpus läheb lugu veel eriti põnevaks, kui ülikonnas mees (tegelikult maakler) ühel öösel veelkord vanaema juurde „hirmutama“ tuli, kuid Martha ja Enes olid selleks valmis. Kuid kas lapsed olid ikkagi kõigega arvestanud? Tegelikult oli vaja ka vanaema ja tema püssi, veidi hiljem ka kohalikku politseid.

Ma usun, et kõige olulisem selles loos on see, et selle suvevaheaja jooksul õppisid lapsed vanaemalt, ja vastupidi. Nendest saigi üks pere, nendest said sõbrad, ja nad ka ise said endale uusi sõpru, ja leidsid üles ka vanad sõbrad.

Vahva, südamlik ja mõnus lugemine.

Raamatu on illustreerinud Verena Körting.


Jeff Beck ja Johnny Depp „18“ (Warner Music)

Kui mehed 2016. aastal kohtusid, leidis Jeff Beck Johnny Depp’is hea sõbra ja kaasamõtleja. Ühisteks joonteks on neil huvi nii autode kui kitarride vastu, samuti soov üksteist naerma ajada. 15. juulil 2022 ilmus duo 13-looga album, mil nimeks “18”.

“Kui me Johnny’ga koos musitseerima hakkasime, ühendas see meie noored hinged ja loovuse. Me naljatlesime, et tunneme end taas nagu 18 ning sellest saigi meie ühise albumi pealkiri,” selgitas Beck.

“Mul on erakordne au mängida ja kirjutada muusikat nii andeka artistiga nagu seda on Jeff, keda mul on au kutsuda ka oma vennaks,” lisas Depp.

Niimoodi tutvustab uut ja vägagi põnevat albumit plaadifirma Warner Music.

Jeff (Geoffrey Arnold) Beck (s. 24.06.1944) on suurepärane ja andekas briti kitarrist, kes mängib nii rokki kui ka fusiondžässi. Paljud muusikasõbrad peavad teda maailma üheks parimaks kitarristiks, kes on mänginud ka paljudes kuulsates briti bändides.

Jeff Beck katsetas 1960. aastatel elektrikitarri erinevate võimaluste ja saundidega, näiteks The Yardbirdsi 1966 ilmunud albumil „Roger the Engineer“. Põnevaid saunde võib leida tema soololoos „Heart Full of Soul“, milles kitarriheli muutub peaaegu viiuliheliks.

Tema töö ansamblites The Yardbirds ja The Jeff Beck Group (näiteks 1968 ilmunud albumil „Truth“) oli teedrajav bluusilikule heavy metalile, mis arenes kiirelt just 1960. ja 70. aastate vahetusel.

1965 liitus Jeff Beck ansambliga The Yardbirds. Veidi enne seda oli ansamblist lahkunud nende eelmine kitarrist – Eric Clapton, kes oli liitunud John Mayall´s Bluesbreakers´iga. The Yardbirds soovis liikmeks saada küll Jimmy Page´i, kuid just Page oli see, kes soovitas neil bändi võtta Jeff Beck. The Yardbirds linidistas kõik oma kuulsaimad lood 18. kuu vältel, kui Beck mängis koos nendega.

1966 mängis The Yardbirds´is ka Jimmy Page. Beckil oli probleeme tervisega, kontsertturneed väsitasid teda, ja veidi hiljem Jeff Beck ansamblist lahkus.

Veidi pärast seda avaldas Jeff Beck esimese solosingli „Hi Ho Silver Lining“, singli B-poolel oli lugu „Beck´s Bolero“. Singli A-poolel ehk laulus „Hi Ho Silver Lining“ Jeff Beck ka laulab, B-poolel olev instrumentaalpala „Beck´s Bolero“ on põnev kuulamine, sest sellel mängivad ka Jimmy Page ning trummidel on The Who trummar Keith Moon!

1967 pani Jeff Beck kokku ansambli The Jeff Beck Group, kus esialgu laulis Rod Stewart! Basskitarri mängis Ron Wood, trumme mängisid Paul Cook, seejärel Aynsley Dunbar ja ka Mick Waller.

The Jeff Beck Group mängis aastani 1972. Seejärel on Jeff Beck esinenud ja salvestanud sooloartistina või löönud kaasa igasugu teistes põnevates muusikaprojektides.

Stuudioalbumeid on ilmunud 16 (neist viimane 2016 ilmunud „Loud Hailer“), kontsertalbumeid on ilmunud 10, kogumikalbumeid 3, 1992 ilmus Jeff Becki kirjutatud soundtrack filmile „Frankie´s House“.

Jeff Beck on aastate jooksul koostööd teinud paljude teiste artistidega: Stevie Wonder, Rod Stewart, Tina Turner (album „Private Dancer“), Dian Ross, Mick Jagger (albumid „She´s The Boss“ (1985) ja „Primitive Cool“ (1987)), Kate Bush (album „The Red Shoes“ (1993)), Jimi Hendrix, Duff Mckagan, ZZ Top, Joe Cocker, Brian May, Pretenders, Chrissie Hynde, Roger Taylor, Roger Waters, Jon Bon Jovi, Cozy Powell, Paul Rodgers, Morrissey, Imelda May, Dion, Ozzy Osbourne (näiteks 2022 ilmunud Osbourne´i albumil „Patient Number 9“ samanimelises loos) jpt.

Jeff Beck on artist, kes on mõjutanud paljusid teisi kitarriste ja olnud eeskujuks paljudele. Tänu tema mängule hakati suhtuma ka soolokitarristidesse hoopis tõsisemalt. Jeff Beck on artist, kes suurepäraselt oskab kasutada kitarri efekte nagu efektipedaal ja nn feedback. Laval võis ta mängida kasutades vaid üht kätt, mis oli kitarrikaelal, hoides teist kätt selja või kaela taga. Show´d peab ju samuti tegema. Tuntuks saanud ka Jeff Becki kitarrimikrofon, mida valmistab USA firma Seymour Duncan.

John Christopher „Johnny“ Depp (s. 9.06.1963). Arvatavasti üks maailma kuulsamaid ja populaarsemaid näitlejaid (kes meist ei teaks kapten Jack Sparrow´d filmisarjast „Kariibi mere piraadid“!), kes tegutsenud ka lavastajana, filmide käsikirjade autorina, produtsendina ja ka muusikuna.

Depp mängis juba 1984. aastal õudusfilmis „A Nightmare on Elm Street“, 1986 lõi ta kaasa sõjafilmis „Platoon“. Kuulsust saavutas ta aastail 1987-1989, kui ta mängis populaarses noortesarjas „21 Jump Street“. Sellest sarjast üks huvitav fakt – Depp kohtus ühes selle sarja episoodis toonase Brian Warner´iga, kellest hiljem sai maailmakuulus Marilyn Manson! Mansonist sai üks Deppi parimaid sõpru ja näitleja tütre, Lily-Rose Deppi ristiisa.

1990 saavutas Depp suurt edu ka filmilinal. Sel aastal jõudsid ekraanidele kaks suurepärast ja edukat filmi: John Watersi „Cry-Baby“ ja Tim Burtoni „Edward Scissorhands“. Mulle tundub, et neid filme oleks justkui hiljuti kinos vaatamas käidud, kuid möödas on tõepoolest juba 32 aastat!

Pärast seda tegi Depp kaasa paljudes ja paljudes menufilmides: „“Benny & Joon“ (1993), „What´s Eating Gilbert Grape“ (1993), „Ed Wood“ (1994), „Don Juan DeMarco“ (1995), „Donnie Brasco“ (1997), „Fear and Loathing in Las Vegas“ (1998).

Kuid see pole ju sugugi mitte kõik, sest edu on jätkunud ka sel sajandil – „Chocolat“ (2000), „Blow“ (2001), „Once Upon a Time in Mexico“ (2003), „Finding Neverland“ (2004, see on jätkuvalt üks minu lemmikfilmidest), „Secret Window“ (2004), „Charlie and the Chocolate Factory“ (2005), „Sweeney Todd“ (2007), „Public Enemies“ (2009), „Alice in Wonderland“ (2010), „The Tourist“ (2010), „The Lone Ranger“ (2013), „Transcendence“ (2014), „Mortdecai“ (2015), „Alice Through the Looking Glass“ (2016), „Murder on the Orient Express“ (2017), „The Professor“ (2018), „City of Lies“ (2018) jpt.

No ja muidugi ka filmisari „Kariibimere piraadid“, aastail 2003-2017 kokku viis filmi! Ja kui mõni aeg tagasi räägiti, et filmisari võib saada ka kuuenda osa, kuid ilma Deppita, siis nüüd sahistatakse, et ikka koos Deppiga.

Lisaks suurepärasele filmikarjäärile on Depp aastate jooksul tegelenud ka muusikaga. 1990. aastatel oli tal koos sõpradega ansambel P, mis on avaldanud ka ühe albumi ning esinenud mitmel kontsertil.

Depp on mänginud kitarri Oasise laulus „Fade In/Out“ (ilmus 1997 albumil „Be Here Now“), Shane MacGowan and the Popes´i laulus „That Woman´s Got Me Drinking“ (1994 ilmunud albumil „The Snake“), Iggy Popi laulus „Hollywood Affair“ (1999), Vanessa Paradis´ laulus „Firmaman“ (2000 ilmunud albumil „Bliss“, samal plaadile kirjutas Depp ka laulud „Bliss“ ja „St. Germain“).

Depp on mänginud kitarri ka paaris loos, mis kõlanud ka filmides, milles ta mängis. Näiteks „Minor Swing“ (filmist „Chocolat“) ja „Sand´s Theme“ (filmist „Once Upon a Time in Mexico“).

Depp on mänginud kitarri ja trumme (!) Marilyn Mansoni 2012 ilmunud albumil „Born Villain“, laulus „You´re So Vain“, mis oli Carly Simoni laulu cover. Depp on Marilyn Manosniga ka mitmel korral laval üles astunud.

2015 panid Johnny Depp, Alice Cooper ja Joe Perry kokku superbändi Hollywood Vampires, mis mängib just rokkmuusika hittlugude uusversioone. Eriti põnev on kuulda, kuidas Johnny Depp laulab David Bowie legendaarses laulus „Heroes“, väga uhkelt on tehtud selle bändi video laulule „Whola Lotta Love“ (Led Zeppelini legendaarne laul aastast 1969).

Hollywood Vampires on avaldanud kaks albumit „Hollywood Vampires“ (2015) ja „Rise“ (2019), nendega on koostööd teinud paljud teised muusikamaailma kõvad tegijad: Paul McCartney, Dave Grohl ja Joe Walsh, kuid ka Jeff Beck on mänginud ühes nende laulus „Welcome To Bushwackers“ (see ilmus ansambli teisel albumil).

Seetõttu pole sugugi üllatav, et Johnny Depp tahab muusikat teha, laulda, kitarri mängida, mida ta teeb nüüd koos Jeff Beckiga albumil „18“. Ja olid ju Alice Cooper ja Joe Perry need, kes kinnitasid, et Johnny Depp on hingelt ka muusik, kellega tasub koostööd teha.

Uus album on igati põnev kuulamine, mille 13 laulust kaks on originaallugu (nende autoriks on Depp, kusjuures Depp laulab, mängib basskitarri, trumme ja ka rütmikitarri)), ülejäänud on cover´id ja oma saundidelt ning ülesehituselt on see tõeline Jeff Becki album.

Nii kuuleb albumil muusikamaailma klassikuid: Davy Spillane'i "Midnight Walker," The Beach Boysi "Don't Talk (Put Your Head on My Shoulder)", The Miracles´i "Ooo Baby Baby", The Velvet Undergroundi "Venus in Furs," Killing Joke'i "Death and Resurrection Show" ja John Lennoni "Isolation, kuid ka Marvin Gaye' "What's Going On," Dennis Wilsoni "Time“, Janis Ian´i „Stars“, Everly Brothersi „Let it Be Me“.

Muusikakriitikud on tõdenud, et Johnny Deppi hääl ei ole ülivõimas ega laiaulatuslik, kuid see sobib väga hästi lauludesse „Venus in Furs“, „Death and Resurrection Show“, „Let it Be Me“, kuid ka mehe enda kirjutatud suurepärasesse laulu „This is a Song for Hedy Lamar“. Just viimati mainitud lugu oli see, mis oli Jeff Becki ja Johnny Deppi koostöös esimene, ja pärast seda lugu oli kindel, et üheskoos tuleb terve plaat teha.

Nagu eelpool mainitud, kohtusid Jeff Beck ja Johnny Depp 2016. aastal. Nad arutlesid ja vaidlesid autode ja muusika üle, kuid neil oli üheskoos väga lõbus. 2019 alustati koostööd albumiga, tänu pandeemiale võeti töösse ka John Lennoni lugu „Isolation“. Albumi kaanepildil ongi 18-aastased Beck ja Depp, kusjuures selle joonistuse autoriks on Jeff Becki abikaasa Sandra.

Uue plaadi avalöögiks on iiri muusiku Davy Spillane´i kirjutatud ja esitatud „Midnight Walker“ 1990. aastate alguses, mida algupäraselt mängiti iiri torupillil, kuid Jeff Beck kitarril on võimas ja paneb ka kitarri „nutma“, mistõttu kuulaja on kohe temaga.

Teiseks looks on ülimalt põnevalt lahendatud Killing Joke´i "Death and Resurrection Show". Läheb vägevaks rokiks, milles Johnny Depp jutustab lugu, ja see tuleb tal suurepäraselt välja, justkui oleks Rammstein plaadile külla tulnud.

Kolmanda loona on plaadil ilus mõtisklus, suurepärase kitarrisoologa, mille autoriks on Dennis Wilson, üks ansambli The Beach Boys asutajatest, Brian ja Carl Wilsoni keskmine vend, kes ansamblis trumme mängis. Kahjuks oli Dennis Wilsoni elu väga lühike, ta lahkus meie hulgast 1983. aastal 39-aastasena. Becki ja Deppi esituses on algupäraselt 1977 ilmunud lugu kaunis mõtisklus, mis kogub jõudu ja kasvab võimsaks rokilooks.

Seejärel kummaline lugu, vägagi väljakutsuva pealkirjaga „Sad Motherfuckin´ Parade“. Industriaalsemat rokki, milles veidi ka Yello hingamist (kuulake ise Deppi esitust), ja kas see mitte ei ole üks kahest originaalloost sellel albumil.

Viies lugu ilmus algupäraselt 1966. aastal. See on The Beach Boysi võrratu „Don´t Talk (Put Your Head Head On My Shoulder“, albumilt „Pet Sounds“. Sellel paaldil on see Jeff Becki instrumentaalesituses, võrratult hea! Milliseid imetabaseid saunde võlub Beck oma kitarrist, hämmastav.

Kuuendaks looks on albumi teine originaallaul, samuti kaunis ja rahulik „This Is A Song For Miss Hedy Lamarr“. Laul, mis räägib ühest legendaarsemast Hollywoodi staarist (teda on kutsutud ka filmimaailma kauneimaks naiseks) ja leiutajast – Hedy Lamarrist, kellel oma oluline koht ka sõjanduse ajaloos, mis seotud raadiosignaali kasutamisega. Selle leiutise põhimõtteid kasutavad tänapäevane WiFi, CDMA ja Bluetooth. Lugu ise on väga ilus kuulamine.

Seitsmendas loos „mõnuleb“ jällegi Jeff Beck kitarril. See on kaunis versioon Brian Wilsoni laulust „Caroline, No“, mis algupäraselt ilmuski Brian Wilsoni sooloalbumil, kuid samal aastal ka The Beach Boysi albumil „Pet Sounds“.

Kaheksas laul „Ooo Baby Baby“ ilmus algupäraselt juba 1965, see on tegelikult soulmuusika klassik, mida esitasid Smokey Robinson and The Miracles. Mulle meenuvad sellest laulust ka Linda Ronstadti esitus aastast 1978 ja Seali esitus aastast 2011. Sellel plaadil mängib Jeff Beck kitarri, paitab kuulaja kõrva ning taustalauljad laulavad mõnusalt ja ilusalt mitmehäälset meloodiat ja kaunist harmooniat. Kõik see kokku viib meid ajas tagasi, justkui 1960. aastatesse, kui selline mitmehäälne soulmuusika populaarne oli.

Üheksas laul on samuti soulmuusika klassik ehk lugu aastast 1971 - „What´s Going On“, mida esitas algupäraselt Marvin Gaye. 1986 tegi sellest oma versiooni ka suurepärane Cyndi Lauper. Jeff Beck esitab seda üsnagi fankilikus noodis ja rütmis, ja kuidas mulle meeldib see kitarrisaund!!! Uskumatult nostalgiline ja hea!!!

Kümnes laul on samuti 60. aastate lugu. Rokipundi The Velvet Underground lugu „Venus In Furs“, ei maksa unustada, et just selles bändis alustas oma karjääri ka legendaarne Lou Reed, kes meie hulgast lahkus 2013. Jeff Beck ja Johnny Depp esitavad seda lugu rokilikult ja mõjusalt. Kui plaadi paar eelmist lugu olid instrumentaalpalad, siis selles laulus kuuleme laulmas taaskord härra Deppi.

 

Üheteistkümnes laul on samuti legendaarne pala. „Let It Be Me“ on laul aastast 1959 ja seda esitasid toona vennad Everly´d ehk The Everly Brothers. Phil Everly lahkus meie hulgast 2014, Don Everly eelmisel (2021) aastal. Becki ja Deppi albumil on hiiglama rahulik ja ilus esitus, mis sobib suurepäraselt Deppile laulmiseks, ja kui Beck laseb oma kitarril kõlada, siis tuleb kananahk ihule küll. Ilus, ai kui ilus!

Kaheteistkümnes lugu on pärit 1974. aastast. Algupäraselt esitas selle ilusa laulu USA lauljatar Janis Ian, ja „Stars“ oli kaunis ning folgilik lugu. Sellelgi plaadil on Beck ja Depp teinud sellest laulust ilusa mõtiskluse. Depp on mõnus isegi siis, kui ta vaikselt sosistab, lugu jutustab. Tänu sellele esitusele meenub mulle veel üks suurepärane artist – Leonard Cohen.

Plaadi viimane laul on „Isolation“, mida John Lennon esitas 1970 albumil „John Lennon/Plastic Ono Band“, kuid seda on esitanud ka Harry Nilsson, Joe Cocker jt. „Isolation“ on alati olnud üks suurepärane lugu, millele Beck ja Depp annavad veidi bluusilikku hingamist, kusjuures Deppi tämbris leiab minu kõrv nii John Lennonit, kuid tegelikult isegi ka David Bowiet … kuulake … No ja see uhke Jeff Becki kitarrisoolo selles laulus!!!

Igal juhul on Jeff Becki ja Johnny Deppi uus album üks suurepärane kuulamine, mis on paljudele muusikasõpradele nostalgilinegi, sest enamus lauludest on pärit 60.-70. aastatest. Jeff Beck ja Johnny Depp annavad nendele nüüd oma hingamise.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/6U70hQoQqREAfmdUW9sm6H

Jeff Beck and Johnny Depp "This is a Song for Miss Hedy Lamarr"


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)