Goo Goo Dolls „Rarities“ (Warner Music)

Goo Goo Dolls on USA rokipunt, kes on minu jaoks kindlasti üks lemmikutest nende bändide seas, kes sellist rokilikumat kraami esitavad. Ütlen nii, et Goo Goo Dolls on minu jaoks samal pulgal Matchbox 20’ga ehk siis kaks suurimat rokkmuusika lemmikut. Paljuski on kaasa aidanud see, et mõlemal bändil on väga lahedad lauljad-ninamehed ehk Goo Goo Dolls’il John Rzeznik ja Matchbox 20’l Rob Thomas. Viimati mainitud Rob Thomas avaldas sel aastal suurepärase sooloplaadi ja nüüd ka Goo Goo Dolls’ilt uus album.

Goo Goo Dolls tuli kokku juba 1986. aastal. Bändi panid Buffalos kokku laulja-kitarrist John Rzeznik ja basskitarrist-laulja Robby Takac. Nemad kaks on ka täna Goo Goo Dollsi ainssd liikmed, kuigi bändis on aastate jooksul mänginud ka mitmeid teisi pillimehi ja ka kontsertitel kasutatakse abijõude. Alates 1994. aastast mängis bändis pikka aega trumme Mike Malinin (tema lahkus bändist 2013. aastal), enne teda oli trummide taga George Tutuska.

Bändi kuulsaimad ja tuntuimad lood on kindlasti „Name“ (1995. aasta albumilt „A Boy Named Goo“), „Iris“ ja „Slide“ (1998. aasta albumilt „Dizzy Up The Girl“, sellelt albumilt ilmus lausa 10 laulu, mis jõudsid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka) ja „Here Is Gone“ ja „Big Machine“ (2002. aasta albumilt „Gutterflower“). Aastate jooksul on USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka tõusnud 14 laulu ja ainuüksi USA’s on nende albumeid müüdud ca 10 miljonit.

Minu „tutvus“ Goo Goo Dollsi ja nende muusikaga saigi algusega just laulust „Iris“, mis 1998. aastal ilmus, ja pärast seda olen püüdnud bändi muusikal ja tegemistel silma peal hoida. „Iris“ on laul, mis Billboardi edetabelis „Top 100 Pop Songs 1992-2012“ tõusis kohale number 1! Muideks, samast tabelist leiab veel ka laulud „Slide“ (koht number 9) ja „Name“ (koht number 24).

John Rzeznik

on sündinud Buffalos, ta on pere viiest lapsest noorim. Tema vanemad on töötanud baaris ja postkontoris, kuid on mõlemad õppinud ka pillimängu (klarnet ja flööt). Nii nagu Rzezniki perekonnanimest võib välja lugeda, siis on temas ka poola-verd. Rzezniki isa suri ootamatult 1981. aastal kui noormees oli alles 15-aastane, aasta hiljem suri sama ootamatult ka Rzezniki ema.

Johni aitasid kasvatada tema vanemad õed (Phyllis, Fran, Gladys ja Kate). Kui John Rzeznik läks keskkooli, hakkas ta õppima ka kitarrimängu. Õed olid need, kes venda muusika suunas juhtisid, kusjuures kodus kuulati palju The Rolling Stonesi ja The Kinksi. Õdedest noorim kuulas ka punki, mistõttu sai John maitse suhu ka pungist, kuulates Ramonesit ja The Clashi. John Rzeznik ise on ütelnud, et palju on aidanud tal oma lugusid valmis kirjutada see, et tema eeskujudesk on olnud Kiss, Cheap Trick, The Cure ja Rush.

Rzeznik on laulude kirjutamise kohta ütelnud ka seda, et see ei ole lihtsalt inspiratsioonipuhang, vaid 99% ka õige ettevalmistus ja häälestus loo kirjutamiseks. Paljud tema lood on autobiograafilised või biograafilised.

John Rzeznik oli aastail 1993-2003 abielus modell Laurie Farinacci’ga, aastal 2013 abiellus mees Melina Gallo’ga, detsembris 2016 sündis paaril ka esimene laps – tütar, kes sai nimeks Liliana.

Goo Goo Dollsi algus

Tulles tagasi bändi algusaastate juurde saab öelda, et Takac ja Tutuska olid sõbrad juba koolis, samal ajal mängis Rzeznik ansamblis The Beaumonts, mida vedas üks Takaci sugulastest. Veidi hiljem otsustasid Rzeznik, Takac ja Tutuska hoopis üheskoos muusikat tegema hakata ja võtsid bändile nimeks Goo Goo Dolls, kuna nägid ajakirjas „True Detective“ reklaami, milles oli juttu Goo Goo Doll-nimelisest mänguasjast.

„Olime noor garaažibänd, kellel polnud plaaniski plaadistuslepingut saada,“ räägib Rzeznik, „kuid meil oli jul sel õhtul esinemine, ja meil oli vaja bändile nime. See oli parim, mille peale tulime ja nii see ka jäi. Kui mul oleks olnud veel viis minutit aega, siis oleksin kindlasti parema nime leidnud.“

Nende esimene plaat „Goo Goo Dolls“ ilmus 1987, ja siis oli juhtlauljaks Takac. Plaadi andis välja firma Mercenary Records, kuid juba aasta hiljem võttis bändi „oma leivale“ kübe suurem firma ehk Celluloid Records. 1989 ilmuski teine album „Jedin“, veidi pärast seda, kui bänd oli kolinud tegutsema ja toimetama Los Angelesse.

1990 ilmus bändi kolmas stuudioplaat „Hold Me Up“, millel juba viies laulus oli juhtlauljaks Rzeznik, näiteks singlina ilmunud loos „There You Are“ ja bändi kontsertitel üheks populaarsemaks looks peetavas „Two Days In February“. Kui kahel esimesel plaadil mängis Goo Goo Dolls muusikat, mis oli paljude arvates liigagi sarnane ansambliga The Replacements, oli neil palju fänne ülikoolides ja pungi-seltskondades, kuid kolmandal albumil tõi Goo Goo Dolls muusikasse juurde heavy metalli, poprokki, ja jätkuvalt ka punkrokki.

1993 ilmus ansambli neljas stuudioplaat „Superstar Car Wash“, millel oli ka laul „We Are The Normal“. Rzezniki kirjutatud ja The Replacements ansambliliikme Paul Westerbergi sõnadega lugu tõusis USA rokilugude edetabelis kohale number 5. Näis, et Goo Goo Dolls hakkas saavutama suuremat tähelepanu, mis tegelikult ju nii oligi.

Inglite abil lennukalt muusikamaailma tippu

1998. aastal paluti Rzeznikil kirjutada lugu menukasse filmi „City of Angels“ (peaosades Nicolas Cage ja Meg Ryan) ja nii valmis hittlugu „Iris“. Sellest loost algas bändi tegelik tähelend, sest laul püsis „Billboard Hot 100 Airplay“-edetabelis esikohal rekordilised 18 nädalat, ja sama lugu kandideeris ka kolmele Grammy-auhinnale.

Rzeznik on ütelnud, et seda lugu kirjutades oli tal kallal tõeline „writer’s block“ ja paar päeva enne loo valmimist oli tal plaan ansamblist lahkuda, kuid just see lugu oli SEE lugu, mis bändi hetkega maailmakuulsaks tegi. „Iris“ ilmus ka nende kuuendal stuudioplaadil „Dizzy Up The Girl“. Samal plaadil oli veel mitmeid teisigi lugusid, mis tõusid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka - "Black Balloon", "Slide", "Broadway" ja "Dizzy". Aastal 2001 ilmus ansambli esimene kogumikplaat „What I Learned About Ego, Opinion, Art & Commerce“.

Järgmine stuudioplaat „Gutterflower“ ilmus 2002. aastal, millelt leiab ka hittlood "Here Is Gone", "Sympathy" ja "Big Machine". 4. juulil 2004 andis Goo Goo Dolls oma kodulinnas Buffalos tasuta vabaõhukontserti. Vihma kallas vahet pidamata, kuid rahvast oli palju. Sellest kontsertist ilmus ka DVD „Live in Buffalo July 4th 2004“.

2006. aastal tähistas Goo Goo Dolls oma 20. sünnipäeva ja avaldas uue albumi „Let Love In“, millel jällegi mitu väga head ja populaarset lugu – „Give A Little Bit“ (see on algupäraselt küll Supertrampi lugu), "Better Days", "Stay With You" ja plaadi nimilugu "Let Love In".

„Let Love In“ oli rekordiline lugu, sest sellest sai Goo Goo Dollsi 12. laul, mis tõusis „Billboard Adult 40“-edetabelis TOP 10 hulka, lüües sedasi varsema rekordi, mis kuulus Matchbox 20 ja Sheryl Crow’le. 2007 lisas Matchbox 20 ühe loo sellesse edetabelisse juurde, kuid Goo Goo Dolls „vastas sellele“ lauluga „Before It’s Too Late“, mis kõlas filmi „Transformers“ heliribal.

2007 avaldas Goo Goo Dolls kogumikplaadi „Greatest Hits Volume One: The Singles“, millel olid kõik ansambli seni ilmunud singlid, lisaks uus versioon laulust „Name“ ja Michael Braueri remiks laulust „Feel The Silence“. Aasta hiljem ilmus veel üks kogumik, mil nimeks „Vol. 2“, millel kuuleb igasugu rariteetseid salvestusi ja kontsertesinemisi.

Järgmise stuudioplaadiga tegi Goo Goo Dolls palju ja pikalt tööd, seda hakati tegema suvel 2009, jätkati 2010. aasta talvel, ja see ilmus kevadel 2010 – „Something for the Rest of Us“. 2013 avaldas bänd albumi „Magnetic“ ja 2016 albumi „Boxes“. 2019 avaldas Goo Goo Dolls ekslusiivse vinüülplaatide boksi, mil nimeks „Topography (1998-2013)“. Selles on viis vinüülplaat ehk bändi viis stuudioplaati, alates „Dizzy Up the Girl“ kuni „Magnetic“.

Uut kraami ka

Aprillis 2019 andis bänd teada ka seda, et nad tegelevad uue stuudioplaadiga (järjekorras kaheteistkümnes). Mais anti teada, et uue plaadi nimeks saab „Miracle Pill“ ja juunis alustati koos ansambliga Train Põhja-Ameerika kontsertturneed.

Juulis ilmus video laulule „Miracle Pill“, veidi hiljem ka teine singel „Money, Fame & Fortune“. Augustis ilmus veel ka kolmas singel „Indestructible“ ja 13. septembril 2019 uus album „Miracle Pill“. Selle plaadiga oli bändil plaanis minna kontsertturneele, kuid tänud ülemaailmsele pandeemiale jäi see ära. Bänd läks hoopis stuudiosse ja üllatas 2020. aastal oma fänne jõuluplaadiga! Pealkirjaks “It’s Christmas All Over”, mille oli vanu ja populaarseid jõululugusid, kuid ka kaks täiesti uut jõululaulu.

Kuid üllatused sellega ei lõppenud, sest sel suvel ilmus vaikselt ja tasahilju Goo Goo Dollsilt uus kogumik ehk “Rarities”, millel 20 rariteetset esitust/laulu aastatest 1995 kuni 2007. Plaadil on singlite nn b-pooli, kontsertesitusi, raadios esitatud lugusid ja populaarsete laulude akustilisi versioone.

Nii leiab kogumikult laulud – “Hit or Miss” (aastast 1995, singli “Only One” b-pool), “Nothing Can Change You” (1995, singli “Name” b-pool), “Long Way Down” (Chris Lord-Alge remix, 1996, sama laulu singli b-pool), “Name” (1996, akustiline kontsertversioon), “Don’t Change” (kontsertversioon), “Girl Right Next to Me” (akustiline kontsertversioon, 1995), “Another Second Time Around” (akustiline kontsertversioon, 1995), “Iris” (akustiline versioon), “Slide” (akustiline versioon, 1999), “Naked” (remiks, 1999), “Black Balloon” (kontsertversioon Seattle’ist, 1999), “Naked” (kontsertversioon Buffalost, 1999), “Black Balloon” (kontsertversioon, 2002), “Broadway” (kontsertversioon 2002), “”We’ll Be Here (When You’re Gone)” (akustiline versioon, 2006), Better Days” (akustiline versioon, 2006), “Let Love In” (kontsertversioon, 2006), “Listen” (kontsertversioon, 2006), “Feel the Silence” (kontsertversioon, 2007), “Take Me Out to the Ball Game” (1996).

Plaadil on rokilikumat kraami (“Hit or Miss” (sellel lausa punkrokilikku hingamist), “Nothing Can Change You”, “Long Way Down”, “Naked”) ja rahulikumat kraami (bändi hittlood “Name”, “Iris”, mis kõlavad ka akustilises versioonis igati hästi, nagu ka “We’ll Be Here (When You’re Gone)” ja “Better Days”).

Olen üsna kindel, et Goo Goo Dollsi fännidele on “Rarities” kindlasti igati põnev kuulamine, ja tasub lugeda ka kaasas olevalt bukletilt Matt Pinfieldi kirjutatud lugu Goo Goo Dollsi kohta.

Bändi tänases koosseisus on John Rzeznik (laul, kitarr, taustalaul), Robby Takac (basskitarr, laul, taustalaul), sest trummar Mike Malinin lahkus ansamblist 2013. aastal. Kui Goo Goo Dolls praegu kontserte annab, siis on neil abiks Brad Fernquist (kitarr, mandoliin, taustalaul), Craig Macintyre (trummid ja löökriistad), Jim McGorman (klahvpillid, kitarr ja taustalaul). Viimati mainitu tuli Rzeznikile ja Takacile appi alles hiljuti ehk aastal 2018.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/1TS1FCWROvDReo3tkMHqu5

Goo Goo Dolls "Iris" (Live and Intimate Session)


Rudimental „Ground Control“ (Warner Music)

Rudimental on praegu üks kuumimaid nimesid tantsumuusikamaailmas päris kindlasti. Tegemist on inglise drum and bass’i ansambliga, mille liikmed on Piers Aggett, Amir Amor, Kesi Dryden, DJ Locksmith ehk Leon Rolle. Lisaks drum and bass’ile on nende muusikat lahterdatud kui liquid funk’i, jungle’it, breakbeat’i ja isegi souli. Seega üsna vahva muusikaline virrvarr!

Rudimental on jõudnud võita üsna lühikese ajaga juba Briti Muusikaauhinna, Mobo Auhinna, nad on kandideerinud MTV Europe Muusikaauhinnale kui ka Mercury Prize auhinnale.

Rudimental sai tuntuks laiemale publikule 2012, kui nende lugu „Feel the Love“, milles laulis John Newman tõusis briti singlimüügitabelis esikohale! See lugu kandideeris ka Briti Muusikaauhinnale ning laulu kasutati 2013. aastal ka dokumentaalfilmi „Spark: A Burning Man Story“ algustiitrites. Ka Rudimentali järgmised lood olid edukad: „Waiting All Night“ (selles laulab Ella Eyre) oli samuti briti singlimüügitabeli esikohal, lisaks veel „Not Giving In“ (laulab Alex Clare), „Powerless“ (laulab Becky Hill), „Right Here“ (laulab Foxes) ja „Free“ (laulab Emeli Sande).

2013 ilmus nende album „Home“, mis debüteeris briti plaadimüügitabeli esikohal! 2015 ilmus Rudimentali teine plaat „We the Generation“, jällegi suurepärane drum and bass’i plaat, millel ka house’i, souli ja R&B’d. Plaadil laulsid briti souli ja dzässi laulja Will Heard, briti folgi ja souli lauljatar Lianne La Havas, briti räppar Dizzee Rascal, briti lauljad Ella Eyre, MNEK ja Foy Vance, ja loomulikult ka muusikamaailma üks kuumimaid artiste – Ed Sheeran! Just Ed Sheerani „Bloodstream“ oligi Rudimentali teise plaadi esiksingel ja algupäraselt saab seda kuulata Ed Sheerani plaadil „x“. Rudimental andis sellele loole uue hingamise ja Ed Sheeran käis seda sisse laulmas Los Angeleses.

Rudimentali teise plaadi teine singel oli „Never Let You Go“, milles lõi kaasa Foy Vance. Sellelt plaadilt on ilmunud veel kolm singlit, ja need on: „I Will for Love“ (Will Heard), „Rumour Mill“ (Anne-Marie ja Will Heard) ning „Lay It All on Me“, milles laulis jällegi Ed Sheeran. Rudimental kiitis Ed Sheeranit väga ja meenutas sedagi, kuidas Sheeran üle maailma kuulsaks sai ja just Rudimentalile ühe oma lugudest miksida andis, kusjuures Sheeran kinnitas hiljem, et see on üks parimaid remikse, mida ta kunagi kuulnud on! Vot sedasi! Sellised mehed on need Rudimentali kutid!

Kuid ega Rudimental ei jäänud loorberitele puhkama ja ainult edu nautima, alustati tööd ka uue albumi kallal.

2017. aasta juunis ilmus uus singel „Sun Comes Up“, milles laulab briti laulja James Arthur, kes 2012. aastal võitis brittide talendishow „The X Factor“. Veidi hiljem ehk jaanuaris 2018 ilmus uue plaadi teine singel igati hea popilugu „These Days“ (see on uue albumi seni edukaim laul, kui vaadata erinevate muusikatabelite poole), milles löövad kaasa briti lauljatar Jess Glynne, USA räppar ja laulja Macklemore ning briti R&B-laulja Dan Caplen. See oli sedavõrd hea lugu, et tõusis brittide singlimüügitabeli tippu. Uuelt albumilt on ilmunud veel mitu väga head lugu: reggaelik „Let Me Live“ koos USA elektroonilise muusika trio Major Lazer’i, briti lauljatari Anne-Marie ja Nigeeria laulja Mr Eazi’ga, lisaks veel ka suurepärane ja kaasaegne popipala „Walk Alone“ koos šoti laulja Tom Walkeriga ning drum and bass'i lugu „Summer Love“ koos briti lauljatari ja tõelise supertähe Rita Ora’ga.

Album „Toast to Our Differences“ ilmus 2019. aasta jaanuaris ja see oli jällegi suurepärane näide sellest, kuidas tänapäevast tantsumuusikat kirjutada, esitada ja produtseerida.

Rudimental oli teinud kolm aastat tublit tööd ning toonud kokku väga erinevaid ja omanäolisi artiste, et nendega koostööd teha, mistõttu oli plaadil ka palju erinevat muusikat. On öeldud sedagi, et Rudimental otsib üles ka uusi „tulijaid“, et tutvustada muusikamaailmale uusi ja noori artiste, kelles on seda miskit, et muusikamaailmas läbi lüüa.

Ka uuel albumil “Ground Control” on muljetavaldav nimekiri koostööpartneritest ja külalislauljatest, sealhulgas briti lauljatar Ella Henderson, briti garage-muusika DJ MJ Cole, briti-sierra-leone räppar Hardy Caprio, iiri laulja-laulukirjutaja James Vincent McMorrow, briti elektroonilise muusika produtsent Skream, iiri laulja, räppar Maverick Sabre, Kareen Lomax, Backgroad Gee, briti grim-muusika DJ ja MC D Double E, Hamzaa, Kojey Radical, USA räppar The Game ja palju teised, samuti leiab sellelt hittsinglid "Come Over" ft. Anne-Marie & Tion Wayne ja "Be The One" ft. MORGAN, Digga D & TIKE.

Meenutame veidi ka aastat 2020. Märtsis ilmus Rudimentali uus lugu “Krazy”, ja veidi hiljem teinegi lugu ehk “Easy On Me”. Septembris 2020 avaldas bänd uue singli “Come Over”, milles lõi kaasa ka briti suurepärane lauljatar ja laulukirjutaja Anne-Marie ning ka briti räppar Tion Wayne. Detsembris ilmus Rudimenatlilt veel üks lugu “Be the One”, milles kampa lõid ka briti lauljad-laulukirjutajad MORGAN ja TIKE koos räppari Digga D’ga. 2021. aasta juunis avaldas uue albumi nimiloo “Ground Control” ja kohe ka veel ühe loo ehk “Straight From The Heart”, milles laulab Norskov.

Ja selle aasta septembri alguses uus ja oodatud album “Ground Control”, milles lööb kaasa ridamisi põnevaid artiste (nii nagu eelpool mainisin) ja kuuleb jällegi igasugu põnevat muusikat, mida oleme harjunud Rudimentali esituses ikka ja jälle kuulama.

Uue albumi kohta on Rudimentali üks liikmetest Piers Aggett ütelnud, et uue albumi lood hakkasid kujunema juba enne seda, kuid nad avaldasid eelmise albumi “Toast to Our Differences”. Nüüd, kui oli lockdown seoses koroonaviirusega, siis oli Rudimentali liikmetel aega tegeleda muusika kirjutamise ja tootmisega.

“Viirus oli meile nagu väikene kingitus,” räägib Piers Aggett, “Tavaliselt oleme ma kontsertturnedele, seda eriti suvel, kuid nüüd saime me suvel kodus olla, ja seda üle pika aja. Meie terve album sai valmis siis, kui oli lockdown, kuigi paljud lood olid saanud alguses juba 2018.”

Rudimental oli 2018 olnud Los Angeleses, kus nad kirjutasid ka mitmeid lugusid. Paljud uue plaadi lood on pärit just nendest sessioonidest.

“Nii me tavaliselt töötame,” räägib Aggett. “Läheme reisile, kirjutame mitmeid lugusid, kuid pärast seda läheb üsna kaua aega, kui me need lõplikult valmis teeme.”

Paljud muusikasõbrad on jõudnud ütelda, et Rudimentali uus album on sarnane nende eelmiste albumitega, kuid sellel on kübe rohkem souli, kusjuures plaadil on kaks “poolt” – A-poolel on kuulda rohkem Rudimentali “juuri” (jungle, drum and bass, breakbeat, džäss, siin on palju väga head tantsulikku muusikat, mis paneb ka minul jala kaasa tatsuma, näiteks “Straight from the Heart” (siin laulab Norskov), “Come Over” (siin laulab Anne-Marie), “Handle My Own” (siin laulab Ella Henderson)), muusikat, mida mängisid piraat(raadio)jaamad ning mõjutusi muusikast, millega Rudimentali kutid kasvasid, B-poolel on rohkem soulilikumat (“Keep Your Head Up”), muusikat ning tumedamat tekstuuri ning atmosfääri (nt. lugudes “Distance”, “So Sorry”), kuid ka breakbeat'i jm. tantsulikumat kraami.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/201chlVCJuhQvGZXB0wRn0?si=_Zkt6sQ3R-GqgtBb4-uoGA&dl_branch=1&nd=1

Rudimental "Come Over" (feat. Anne-Marie & Tion Wayne)


J.W. Ocker „Neetud asjad. Kummalised, aga tõestisündinud lood maailma kõige kurikuulsamatest asjadest“ (Eesti Raamat)

Selleks et neetud asjade vastu huvi tunda, ei pea nendesse uskuma. Sest neetud asjade kohta on olemas ka teine, vähem üleloomulik määratlus, nimelt on neetud asi ese, mis kogub endaga seotud lugusid, täpsemalt õnnetult lõppevaid lugusid. Neetud asjad on lihtsalt esemed, mis on sattunud tummaks tunnistajaks rohkematele kurbloolistele sündmustele kui muud esemed. Siis saavad neist lugude meelespidamise vahendid ja nad annavad võimaluse lugusid ikka ja jälle uuesti jutustada.

Selles raamatus kirjutatakse ajaloo kõige kurikuulsamate, jubedamate ja veidramate neetud esemete taga peituvatest tõelistest juhtumustest. Need kummalised, aga tõestisündinud lood kõnetavad nii tõsimeelseid needustesse uskujaid kui ka ajaloohuvilisi, õudusfilmifänne ja kõiki, kellele lihtsalt meeldivad hirmujudinaid tekitavad jutud.

Neetud asju võib leida muuseumist, surnuaiast, keldrist ja pööningult. Nende sageli traagilised ja alati imelikud lood on innustanud meid looma lugematuid romaane, hirmufilme, tõsielusaateid, lõkkelugusid ja isegi ahelkirju. Paljude neetud esemete teed on ristunud ajaloos tähelepanuväärsete inimeste ja sündmustega ning see on omakorda toonud kaasa surma ja hävingut.

Juttu tuleb mitmesugustest neetud asjadest, nende seas:

• Merevaigutoast, mille Preisi kuningas kinkis Peeter Suurele ja mis 1944. aastal kadunuks jäi

• Hope’i teemantist, mis andis inspiratsiooni Ookeani Südame nimelise kalliskivi loomiseks James Cameroni filmis „Titanic“

• Ebaõnnemuumiast, mille tõttu olevat uppunud Titanic ja alanud esimene maailmasõda

• dibuugikapist, mida müüdi eBays ja millest sündis õudusfilm „Kurjast vaevatud“

• Silvianuse sõrmusest, mis arvatavasti viis J. R. R. Tolkieni mõttele kirjutada „Kääbik“

• Tutanhamoni hauakambrist, mille avastamine käivitas vaaraode needuse

Ettevaatust… see raamat on neetud!

Raamatu sissejuhatuses “Pea ees needustesse” tõdeb raamatu autor, et tal on südamest kahju seda öelda, aga paljud väliselt süütud esemed võivad su elu tuksi keerata. Nad võivad isegi tappa. Nende kohta öeldakse, et need asjad on ära neetud.

Autor jätkab ja kinnitab, et ära neetud võib olla näiteks vaas, tool, maal, nukk – kõik sellised asjad, mis on meil kodus, pööningul ja keldris. Nad võivad asuda ka muuseumis ja olla rahvamassidest eraldatud õhukese klaasiga. Neid võib leida lageda taeva alt, kus nad teevad näo, et on näiteks tavalised kujud või kivirahnud. Iga asi võib olla neetud ja sa ei saa sellest teada enne, kui on juba hilja.

J.W. Ocker esitab küsimuse, mis siis õieti on neetud asi? Pärimuste järgi on see elutu asi, mis toob oma omanikele ja neile, kellega see kokku puutub, ebaõnne, häda või surma. Asi võib saada needuse külge, kui võimsate üleloomulike teadmistega inimene selle ära nõiub. Või kui see on mõne traagilise sündmuse juures, salvestab halba energiat nagu aku ja põhjustab edaspidi juba ise uusi tragöödiaid.

Ja veel. Selleks, et neetud asjade vastu huvi tunda, ei pea nendesse uskuma. Sest neetud asjade kohta on olemas ka teine, vähem üleloomulik määratlus, nimelt on neetud asi ese, mis kogub endaga seotud lugusid, täpsemalt õnnetult lõppevaid lugusid … Neetud asjad on lihtsalt esemed, mis on sattunud tummaks tunnistajaks rohkematele kurbloolistele sündmustele kui muud esemed. Siis saavad neist lugude meelespidamise vahendid ja nad annavad võimaluse lugusid ikka ja jälle uuesti jutustada.

Autor ütleb, et selle raamatu kandev idee on, et neetud asjad toimivad meie kultuuris traagiliste lugude jutustamise mehhanismina, mis aga ei tähenda, et me ei tunneks rõõmu mõttest, et tegu võib olla muude pahaendeliste jõududega, millele on raskem leida loogilist seletust.

Selgub, et selles raamatus vaatleb J.W. Ocker kristallist pealuid ja jubedaid nukke, pisikesi kivist päid ja iidseid relvi. Käsitletakse kurikuulsusi nagu nukk Annabelle ja Hope’i teemant, aga ka tundmatuid objekte. Tutvutakse ka neetud asjade äriga, mille puhul on sõnal “neetud” turunduslik väärtus ning mis seisneb selles, et neetud esemeid kogutakse, pannakse välja muuseumites ja isegi müüakse eBays. Saame teada sedagi, et koguni tehnoloogia ja digitaalne sisu võivad olla neetud …

Lisaks asjadele võib palju muudki neetud olla. Näiteks inimesed. Ja kohad. Autor tõdeb, et selle seikluse käigus tegeles ta just neetud esemetega ja lähtus õõvastavast valikukriteeriumist, mille järgi küsis endalt “Kas ma võin selle asja enda teadmata kirbuturult või vanakraamipoest välja valida ja koju tuua?” või “Äkki ma lähen muuseumis kogemata sellele vastu ja olen igavesti neetud?”. Väheste märkimisväärsete eranditega räägitaksegi raamatus just sellistest asjadest.

No nii, ja see on alles sissejuhatus. Ma usun, et paljud vaatasid korra oma riiulite ja kappide suunas, kas äkki mitte ei ole me mõnest komisjoni-, taasakasutuspoest endalegi koju toonud mõnda eset/asja, mis võiks olla neetud … mine tea, kunagi ei saa ju kindel olla … Ma ei hakka Sulle siinkohal väga pikalt neid asju/esemeid lahti kirjutama, milles raamatus juttu on, kuid tutvustan veidi raamatu ülesehitust. Millised on raamatu osad, peatükid, millest lugeda saad juba ise edasi.

Raamatu esimene osa on “Neetud asjad klaasi all”. Kõikjal maailmas on neetud asjad auväärsetes muuseumites ja tähtsates ajalooasutustes üldsusele vaatamiseks välja pandud. Nende hulgas on kalliskive, ehteid, iidseid relvi ja isegi inimsäilmeid ning kõiki neid objekte eraldab kaitsetutest külastajatest üksnes õhuke klaas … aga tuleb meeles pidada, et ainult sellepärast, et neetud objektid on klaasvitriinis kinni, ei maksa ennast täiesti turvaliselt tunda!

Raamatus on iga eseme/asja juures joonistused sellest esemest/asjast, kuid ka kastike, milles on kirjas päritolu, kuulsad omanikud, hinnanguline väärtus ja praegune asukoht, kuid osade asjade juures ka avastamisaasta, vanus, surma põhjus, ohvrite arv jne.

Esimese osa esimene lugu on Hope’i teemantist, edasi juba jäämees Ötzi, Maori Taonga, Tutanhamoni hauakamber, Muramasa mõõgad, Ebaõnnemuumia, Silvianuse sõrmus.

Raamatu teine osa on “Neetud asjad surnuaias”. Kõik surnuaiad ja kalmistud tekitavad kõhedust. Mõnikord lasub neil ka needus. Liigagi sageli tuleb ette, et mälestusmärgid, mis peaksid tekitama aukartust lahkunute ees, hakkavad elavate arvates tooma neile häda, ebaõnne ja isegi surma. Surnud võivad olla armukadedad ja kättemaksuhimulised … Siit leiad ohtralt põhjuseid, miks tasub surnuaedadest alati ja igal pool eemale hoida. Selles osas on kastikestes kirjas algne asukoht, skulptor, mälestatav, paigaldamisaasta, praegune asukoht, kivi liik, kõrgus, vanus, võimalik otstarve jpm.

Saame lugeda Mustast Aggie’st, Björketorpi ruunikivist, Timuri hauakambrist, Mustast Inglist Oaklandi kalmistul, Carl Pruitti hauakivist, Pronksnaisest Sleepy Hollow’ kalmistul, Shakespeare’i hauast.

Kolmas osa on “Neetud asjad pööningul”. Nad ilmuvad välja vanakraamiturgudel ja päranduste mahamüümisel. Neid leidub asjadest pungil garaažides ja kraami täis topitud keldrites. Nad tulevad lagedale kolimise ja suurema koristamise käigus. Mööblitükid, iluasjakesed, mänguasjad, rõivaesemed. Nad ei jäta kahtlast muljet. Ja võib olla, et nad on neetud … Kusjuures kõik need asjad ei erine eriti neist, mis su pööningul parasjagu tolmu koguvad.

Selles osas räägib autor meile igasugu asjadest – maalid nutvast poisist, Baleroy surmatool, dibuugikapp (dibuuk on juudi pärimuste kuri vaim, keda vahel kirjeldatakse kui surnud inimese hinge, kes on tesipoolsuses eksiteele sattunud), Basano vaas (autor nimetab seda lausa sarimõrvariks), Rudolph Valentino sõrmus, nukk Robert, Busby võllatool, nõiutud kummut.

Ja neljas osa. See on “Neetud kivid”. Kui tõesti tahta, et neetud asi tulevastele põlvedele kauaks alles jääks, tasub needus panna kivile. Teha sellest needuse kivistis. Meil on võmalus lugeda kivikujukestest, mis kutsuvad välja libakoletisi, kivirahnust, mis tõi hävingu tervele linnale, sambast, mis teeb halba kõigile, kes seda puudutavad, ja lisaks veel paarist neetud aardest, mis koosnevad vääriskividest.

Selles osas on lood Väikesest Mannie’st Taadi Sarvedega, Needmiskivist, Patrick Hamiltoni monogrammist, neetud sambast Augustas, Georgia osariigis, Hexhami peadest, Merevaigutoast, Cahuenga kuru aardest.

Viies osa on “Neetud asjade turg”. Neetud asjaga kokku sattudes on loomulik reaktsioon sellest eemale hoida. Ent leidub inimesi, kes mitte ainult ei kogu neetud asju, vaid teenivad nende pealt ka kopsakat tulu. Selles peatükis astutakse läbi neljast muuseumist, kuhu on kogutud neetud ja kummitavaid esemeid ning mida juhivad inimesed, kes paistavad olevat needuste suhtes immuunsed. Tutvust tehakse ka veebioksjonite maailmaga, kus neetud asjad hirmuäratava kiirusega omanikku vahetavad.

Selles osas saame lugeda nukk Annabelle’ist ja Warrenite kollektsioonist Warrenite Okultismimuuseumis Connecticutis, USAs, John Zaffise üleloomulike asjade muuseumist, Zak Bagansi vaimude muuseumist, üleloomulike asjade ja okultismi rändmuuseumist, neetud asjadest eBays.

Oleme jõudnud selle põneva raamatu kuuenda osani, milleks on “Miks ei ole need asjad neetud?”. Mõned inimesed leiavad, et needused on kõigest kuulujutud, mis on sündinud inimeste loomulikust kalduvusest laimata jubedaid esemeid, näiteks muumiaid, hauakujusid ja nukke. Ent mõned maailma kõige õudsemad asjad ei ole üldse neetud … Asjaolu, et nendel objektidel ei ole oma needuse legendi, võib olla parim tõend selle kohta, et needused on tõelised. Isegi, kui need asjad ei ole neetud, ei tähenda see, et nad tekitaksid sellepärast vähem judinaid.

Selles osas loeme Düsseldorfi vampiiri mumifitseerunud peast, Mitchell-Hedgesi kristallpealuust, Arthur’s Seati minikirstudest, James Alleni naharaamatust, Antikythira mehhanismist.

Raamatu viimane, seitsmes osa kannab pealkirja “Needus masinas”. Vahel tundub, et neetud asjad on kauge tolmuse mineviku riismed. Kuid ka tänapäevases maailmas võib esineda neetud asju – kell, auto, telefoninumber, helisalvestis, videomäng, ahelkirjad. Tehnoloogia võib olla sama neetud kui salapärane ruunikivi või iidne iidol. Nüüd, kui meid ootab ees üha virtuaalsem tulevik, saame teada, et digiteerida saab peaaegu kõike… kaasa arvatud neetud asju.

Selles osas loeme Praha orloj’st ehk astronoomilisest kellast, Ungari enesetapulaulust, James Deani Porsche 550 Spyder’ist, telefoninumbrist 0888-888-888, “Berzerki” mänguautomaadist, ahelkirjadest.

Raamatu epiloogis kinnitab J.W. Ocker, et raamatut kirjutades oli tal mure, mis võib temaga juhtuda, kuid lõpuks see mure taandus ja ta armus neetud asjadesse. Talle on lood neetud asjadest alati meeldinud ja ta külastab neid sageli oma kummalistel reisidel, isegi kui ta ei pea neist parajasti kirjutama. Ent alles selle raamatu valmimise käigus mõistis ta õieti, kui suur legende loov vägi neis peitub. Pärmused ja tulevalgel räägitud lood ja legendid kestavad üürikese aja, kellegi suu toob nad kuuldavale ja siis nad vaibuvad õhus. Aga neetud asju saab käes hoida, kaaluda, uurida. Neid saab vaatamiseks välja panna. Pildistada. Laenata. Seljas kanda.

Ja veel. Autor oli üsna üllatunud, kui avastas, et (kuri)kuulsaid neetud asju on nii vähe. Eriti kui neid võrrelda näiteks kuulsate kummitavate hoonetega. Ja võib olla, et see raamat on kõige täielikum neetud asjade nimekiri, mis on seni koostatud.

Selline põnev ja kaasahaarav raamat on see „Neetud asjad. Kummalised, aga tõestisündinud lood maailma kõige kurikuulsamatest asjadest“, mis paneb kindlasti lugeja suure huvi ja põnevusega lugema ja kaasa mõtlema.


Jean-Paul Belmondo „Tuhat elu on parem kui üksainus“ (Tänapäev)

Selles raamatus räägib Jean-Paul Belmondo (snd 1933) esimest korda, kuidas aina ühest jamast teise sattunud tüüpilisest Pariisi koolipoisist sai üks kuulsamaid prantsuse filmitähti, kultusnäitleja ja terve põlvkonna ikoon. Ta jutustab koostööst ajastu suurimate režissööride ja diivadega ning oma eraelust, mida on saatnud lugematud skandaalid ja armulood maailma kauneimate naistega.

Ma mäletan oma kooliajast, mis jäi 1970. aastate lõppu ja 1980. aastate algusesse ja keskpaika, et Jean-Paul Belmondo oli näitleja, kes meelitas toonased kinosaalid alati täis (no näiteks filmid “Professionaal” (1981), “Pantvangistamine” (1985) jpt), ja eriti poiste hulgas oli Belmondo eriti populaarne. Kasutati ju lausa ütlust, kui mõni tüüp stiilne välja nägi, et mees on nagu Belmonts (ehk siis Belmondo). Nõuka-ajal ilmus siinmail ka üks äge saksakeelne filmiajakiri, Filmspiegel, mistõttu oli ka mul ühel hetkel toaseinal Belmondo poster, kõrvuti Alain Deloni, Gerard Depardieu, Louis de Funesi, Fernandeli, Jean Gabini ja veel mitme prantsuse näitlejaga.

Varasemast teadsin, et Belmondo oli lapsena ja koolipõlves üsna ulakas kutt, kes mitmel korral visati koolist välja, kuna ta noris kaaslastega tüli, kakles ja ei käinud koolis. Nooruses unistas ta poksija elukutsest, kuid siis avastati tal tuberkoloosialgeid ja poiss saadeti vanavanemate juurde tervist parandama. Lisaks kraakleja-kuulsusele, oli ta veiderdaja ja anekdoodivestja, mistõttu tema isa lasi poisil esineda/etelda endisele Comedie-Francaise’i direktorile, kelle arvates oli noormees täiesti kõlbmatu. See ärritas noort meest, mistõttu hakkas ta õppima näitlemist erikursustel ja veidi hiljem sai ta sisse konservatooriumisse, mille lõpetas lausa kiituskirjaga!

1959 sai ta peaosa Jean-Luc Godardi filmis “Viimasel hingetõmbel”, mis Belmondo kohe ka kuulsaks tegi.

Belmondo suutis ennast tõestada nii tõsise näitlejana (filmid “Moderato Cantabile” (1960) ja “Stavisky” (1974)), kuid ta oli suurepärane näitleja põnevikes ja krimkades (“Mees Riost” jpt), kusjuures Belmondo tegi kõik ohtlikud võtted ilma dublandita. Kuigi need hulljulged võtted lõppesid vägagi õnnetult krimikomöödia “Pantvangistamine” (1985) võtetel.

Mis veel – 1963 valiti Belmondo Prantsuse näitlejate ametiühingu presidendiks, samal aastal ilmus tema raamat “30 aastat ja 25 filmi”, mis müüdi läbi mõne hetkega. 1988 teenis ta Cesari preemie peaosa eest filmis “Rikutud lapse eksirännakud”. Pärast probleeme tervisega (mitmd südameatakid) on Jean-Paul Belmondo näitlemisest taandunud, kuid filmides on mänginud ka tema poeg Paul Belmondo, keda teatakse ka vormelisõitjana. Ja veel – Jean-Paul Belmondol on Auleegioni orden, mis tegi temast ka rüütli, 1991 ülendati ta ohvitseriks ja 2007 komandöriks. 2010 sai ta ka Los Angeles Filmikriitikute Ühenduse poolt elutööauhinna.

Seetõttu on eriti vahva lugeda uut raamatut, mille on oma elust kirjutanud näitleja ise. Raamatu tiitellehel on kirjas, et Jean-Paul Belmondo on selle kirjutanud koostöös oma poja Paul Belmondo ja Sophie Blandinieres’iga. Eessõnas tõdeb Jean-Paul Belmondo (nimetame ta edaspidi lühidalt JPB), et need tuhat elu möödusid kärmelt, liiga kärmelt, sama kiiresti, kui ta autodega kihutas.

JPB kinnitab, et ta oleks võinud rahulduda sellega, et kogeb neid üksainus kord ega jutusta neist hiljem. Aga ta on täitmatu ja tahtis aja möödumisega tekkinud distantsilt veel kord sama tee ette võtta, kuid aeglasemas tempos ja vastassuunas liikudes. JPB lisab, et tahab meenutada, mitte küll kõike, aga ilmselt kõige tähtsamat, ja seada oma elu sõnadesse. Autor ütleb, et ta januneb endiselt elu järele, nagu noor mees. Eessõnas räägib JPB, et hakkas varakult hindama vabadust ja muretust, mistõttu otsustas neist väärtustest oma elus juhinduda.

Raamatu esimeses peatükis “Madeleine ja tahtejõud” meenutab JPB oma ema ja isa, peaasjalikult ema, kuid näiteks ka ema jalgratast, millest kujunes perekonna õnnetank. Enne II maailmasõja algust koliti elama Rambouillet’ kanti rohelusse, JPB isale kuuluvasse üksiladsse majja keset metsi Clairefontaine’i lähistel. Autor tunnistab, et kehval ajal oli maaelul eeliseid.

Raamatus on loomulikult väga palju JPB mõtteid ja mälestusi, paljud neist on esitatud lühidalt, ja sageli mitte kronoloogilises järjestuses, kuid ta seob neid kuidagi omamoodi ja lahedalt. Kui hakkad raamatut lugema, siis saad aru, millest ma räägin.

Esimesest peatükist üks ilus mõte veel – “mu vanemad oskavad õnnelikud olla ja on selle oskuse mulle rõõmuga edasi andnud”.

Teises peatükis “Vaba Prantsusmaa” meenutab JPB II maailmasõda, elu Clairefontaine’is, lennukeid ja pommitamisi, vastupanuliikumist ja ameerika lendureid. Juttu on isegi surmast, sest lapsena oleks JPB pihta saanud lennukist lastud kuulidest.

“Lennuk on nii lähedal, et näen isegi piloodi nägu,” meenutab JPB. Õnneks ta pääses halvimast. Sõja lõppedes oli JPB 12-aastane.

Kolmas peatükk kannab pealkirja “Paras kloun”. JPB meenutab jätkuvalt oma lapsepõlve, kuidas ta juba poisikesena tahtis vanemate murekoormat mitte suurendada, vaid hoopis nende meelt lahutada, et nad võiksid kasvõi hetkeks unustada oma mured ja hädad.

Clairefontaine’is on JPB kaks sõpra, kellega poisikestena püütakse etendusi lavastada ja neid vanematele mängida. JPB meeldis eriti “Kolm musketäri”, sest: “Avastan pättuste tegemiseks parima võimaliku katte, parima mooduse karistamatult lolli mängida. Enamgi veel, lollimängimist saadab aplaus ja õnnitlused, ilma et naeratus ema näolt kaoks. Aiman juba etteruttavalt oma tulevikuameti eeliseid.”

Kuid lolluste ja klounivõimete piiride kompamisega tegeleb JPB ja veidi hiljem, kui nad on tagasi Pariisis. JPB meenutab, kuidas juba poisikesena tegi oma kortermaja trepikojas pidevalt vaatamisväärset akrobaatikat. No näiteks ripub ta kuuendal korrusel, kus asub nende korter, trepikäsipuu küljes tühjuse kohal. See šokeerib naabreid, kuid poisi ema jääb rahulikuks, ta usaldab oma poja sitkust, vaprust ja head õnne. Nii käitus ema ka siis, kui JPB hakkas filmides ise kaskadööritrikke sooritama. JPB meenutab, kuidas ta lamas kord halvasti lõppenud pirueti tagajärjel puusavigastusega haiglas. Ema tuli teda vaatama, ja kui selgus, et poja jalad olid terved, siis oli ema suuruse kergenduses ja lahkus koheselt haiglast.

Neljas peatükk on “Kunst, kirjandus ja õnn”. Selles peatükis räägib JPB oma isast, kes oli ju kuulus skulptor. JPB kinnitab, et kannatlikkus, mida nõudis isalt tõrksate ja vastupidavate materjalidega nädalate viisi töötamine, avaldas talle muljet.

JPB meenutab oma isa kreedot, mida ta on ka korduvalt oma lastele ütelnud: “Anne on nagu teemant: kui sa selle kallal tööd ei tee, pole sellest mingit tolku.”

Juttu on ka JPB isa huvist külastada kunstimuuseumi, kuhu ta ka lapsed kaasa võttis, kuid ka tema tööst ateljees, kus sageli poseeris erinevaid naisi, kes juba poisikese ohtu JPB huvi pakkusid ja meeldisid. JPB kinnitab, et isa haris teda maalikunsti, skulptuuri ja elu vallas, ema viis teda kinno ja teatrisse. Saame teada, kes olid JPB lapsepõlve lemmikud kirjanduses ja teatrilavadel, kuid juttu on ka sellest, kuidas paljud kunstnikud külastasid JPB isa ja ema korterit Pariisis.

Viies peatükk on „Peaaegu täiesti kõlbmatu“, mida JPB alustab nii: „Neil sai minust kõrini ja 29. mail 1944 visati mind välja. Mind saadeti lihtsalt suvepuhkusele.“

Jutt loomulikult koolist. JPB meenutab, et koolitee algusaegadest saati ei suuda ta varjata oma sobimatust kooli. Ta nimketab kooli halliks ja kõledaks kongiks, kus puudub igasugune inimlikkus. Talle tundub nagu tahetaks tema ümber püstitada müüri, et varjata vaadet. Nagu seotaks teda kinni autoriteedi-, kuulekuse-, austuse- ja tulevikuköitega. JPB meenutab ka veelgi varasemat aega pisikeses kirikukoolis, kus ta iseenda sõnul oli koorilauljana tublim kui õpilasena.

Kuid Notre-Dame-des-Champs tänava Alsace’i koolis otsustas ta kuuluda ulakate ja sõnakuulmatute sekka. Õpilane Belmondo teeb koolis igasugu üleannetusi ja pahandusi (õigem oleks vist öelda, et sigadusi), näiteks laseb kooli koridorides signaalrakette või mängib üsna toorest piraadimängu (kui loed, siis saad teada, kuidas see „kummaline“ mäng käis).

„Koolis istuvad mulle rohkem vahetunnid ja pausid,“ kinnitab JPB. „Siseruumides ma kärbun, õues aga sooritan imetükke. Koolihoovis puhkevates lennukates kaklustes säran oma tubli vasakhaagiga ... Alsace’i koolist lahkudes on mu ainus uus teadmine see, et tapluses on parem olla neljakesi kahe, mitte kahekesi nelja vastu, ja metsikumatele tüüpidele ei tohi kindlasti selga pöörata.“

Jalgpalli meeldis JPB samuti mängida, kusjuures ta eelistas olla väravavaht, siis sai esitada suurepäraseid tõrjeid ja hüppeid, et palli püüda. Esineja on ikka esineja. JPB pääseb siiski edasi Pascali kooli, mille direktor tunnistas, et poiss polegi üdini halb ja poisist võib saada väga hea väravavaht.

Pascali kool asus Lannes’i bulvaril keset Auteuil’ linnaosas, ja õpilased pärinesid väga headest peredest. Just seal hakkas JPB huvitama neidude sarm ja ühtlasi hakkas ta tajuma enda oma.

JPB pidas ennast juba siis inetuks, nagu ka edaspidi, kuid tal oli „omanäoline“ välimus. Ja kui nad tulevikus koos Alain Deloniga (sellest suurepärasest näitlejast ja Belmondo sõbrast on veel palju juttu) filmides mängisid, siis öeldi, et nad moodustavad vastandliku paari, umbes nagu kaunitar ja koletis.

JPB meenutab sedagi, kuidas kuulus konservatooriumiõppejõud Pierre Dux ütles, et JPB käte vahele ei maandu teatris või kinolinal ükski naine, kuid kinolinal käisid tema käte vahelt läbi tolle aja kauneimad naised, ainult Brigitte Bardot ei reageerinud JPB võrgutamisvõimele. Saad lugeda sellestki, kuidas JPB koolis ninaluu murdis, kusjuures juhtus see siis, kui ta oma kaasõpilast vanemate õpilaste eest kaitses. Arvati, et see juhtus poksimatši käigus, kuid tegelikult hoopis koolis.

Poksist on samuti juttu. Noore JPB lemmik oli „Maroko pommitaja“ Marcel Cerdan, kes oli sedavõrd suur eeskuju, et noor JPB läks poksitrenni. Ta pidas üheksa matši, millest võitis viis, kuid ta pidi loobuma spordist tervise tõttu – arst avastas JPB kopsuhaiguse, tärkava põletiku, mis meenutas tuberkoloosi. JPB vanemad on kindlad, et abiks on kindlasti imelised mäed oma õhuga. Ta saadetakse lõuna poole Allanche’i Canatli departemangus, kus ta kohaneb imeliselt rahuliku eluga mägedes.

„Siin viibin pidevalt värskes õhus, keegi ei hoia mul silma peal, olen peaaegu omapead ja võin sisustada oma aega, nagu ise soovin. Esialgus kulub see rattasõidule ja mõne aja pärast jaamaülema tütrele.“

JPB kirjutab oma vanematele, et andku nad talle natuke raha, ta ostab talukoha ja mõne karilooma. Ta on leidnud oma tee, temast saab maamees.

JPB sõidabki Pariisi, et jääda paariks päevaks, sõpradega hüvasti jätta, ja sõita tagasi maale. Jaamahoones ootab teda isa, kes küsib, mida poeg täpsemalt teha tahab. Küsimusi on isal veelgi, kuid JPB ütleb: „Isa, ma tahan näitlejaks saada.“

Isa ei olnud rabatud ja ütles: „Selge. Ma ei taha su soovidele vastu seista ... Proovi ja katsu oma õnne.“

Edasi saame lugeda juba sellest, kuidas JPB Comedie Francaise’i korüfeele Andre Brunot’le etlemas käis (ühte La Fontaine’i valmi). Just sellelt korüfeelt sai ta teada, et ta on erakordselt halb, silmatorkavalt võimetu. Kusjuures oli ju Brnot tuntud oma leebuse, malbuse ja heatahtlikkuse poolest ja ta oli ka JPB isa sõber. Brunot soovitas JPB valida mõni käeline töö, kui noor JPB polnud veel eales õnnestunud naelagi seina lüüa, ilma et oleks käele haiget teinud. Pärast seda kohtumist on JPB oma toas ja nutab terve öö.

Kuid JPB ei jäta jonni. Ta hakkab õppima ja harjutama, ta pääseb mainekatele Raymond Girardi kursustele, kus selgub, et JPB on ilmselgelt andekas koomik ja seleks lausa sündinud. Ja nüüd tahab ja viitsib JPB ka tõeliselt õppida. JPB pääsebki lavale ja väikestesse etendustesse, mida esitatakse 1950. aastal pigem vanadekodudes ja haiglates. Algus seegi. Lõpuks pääseb JPB komöödiasse „Minu sõber murdvaras“, millega reisitakse Püreneedes. Ja seegi etendus ja ringreis on ju tegelikult ilmatuma humoorikas. Pulli saab ikka päris palju.

Edasi juba katsed pääseda konservatooriumisse, kuhu JPB pääseb siiski vaid vabakuulajaks. JPB pääseb kuulsa Rene Simoni rühma, kuid JPB pettumus on suur. Simon on andekas näitleja, kuid õppejõuna täiesti lootusetu, kes JPB lausa mõnitama hakkab, tõdedes, et sellise larhviga on võimatu näitlejaks saada. JPB ei võta seda hinge, ja rügab edasi.

JPB ei taha Simoni rühmas käia, mistõttu läheb ta sõjaväkke, kuid ka seal ei lähe tal hästi. Ta saab vigastada, viibib haiglas, üritab ühes kummalises etenduses kaasa lüüa, kuid proovib ka kolmandat korda konservatooriumisse saada, ja nüüd see tal ka õnnestub!

Saame lugeda õpingutest konservatooriumis, ka seal jätkab JPB oma vigurite ja klounaadiga, saame lugeda elust väljaspool kooli, saame tuttavaks võluva tumedapäise neiuga, kel nimeks Elodie Constantin, ja just tema on JPB esimene tõsine armumine kellest saab pikaks ajaks ka JPB naine ning laste ema (neil on kolm last – Patricia (tema hukkub 1993. aastal tulekahjus), Florence ja Paul). Nad elavad koos 1952 – 1965, lahutus toimub alles 1968. aastal.

Seejärel juba esimesed etendused teatris (nt. suurepärane lavatükk „Oscar“), kuid JPB peab minema ka Alžeeria sõtta, kuid ta soovib sõjaväest kiirelt pääseda, mistõttu kuulab ta näitleja Jean-Louis Trintignant’ nõuannet tarbida hoolikalt amfetamiini. Ja sellest on sõjaväest pääsemiseks tõepoolest abi, sest arvatakse, et JPB on kas lihtsalt hull või meisterlik valetaja, ja kumbagi pole sõjaväkke vaja!

JPB naaseb konservatooriumisse, toimuvad eksamid, ta mängib teatris, kuid 1950. aastate lõpus tulevad juba ka esimesed filmirollid.

1960 teeb ta esimest korda koostööd Jean-Luc Godardiga. Valmib suurepärane film „A bout de souffle“ („Viimasel hingetõmbel“), kus mängib ka suurepärane näitlejatar Jean Seberg. Film teeb JPB hetkega kuulsaks. Tulevad uued lepingud, peadpööritavad honorarid, esimene sportauto AC Bristol, millega JPB kihutab ka 200 km/h, no ja autodest on selles raamatus veelgi juttu, pigem siiski autoõnnetustest, milles JPB osales (üks õnnetus oli eriti raske, autos viibis ka näitlejatar Jeanne Moreau ja tema poeg, kes oli avarii tagajärjel nädal aega koomas, kuid jäi õnneks ellu, kuid see oli JPB’le raske aeg). Üks kummaline seik oli autodega veel, see juhtus JPB sünnipäeval, kui sõbrad otsustasid mehe auto pakiruumi kinni panna ja sõitma minna – see oleks peaaegu lõppenud JPB lämbumisega ...

Ma olen juba üsna pikalt jutustama jääud, nagu ikka. Mistõttu kinnitan, et raamatus on lugemist ja huvitavaid seiku veel väga palju. JPB räägib filmimaailma tuntud nimedest: Jean Seberg, Alain Delon, Claude Chabrol, Jean Cocteau, Lino Ventura, Jeanne Moreau, Peter Brook, Claudia Cardinale, Romy Schneider, Anna Karina, Jean Gabin, Louis Malle, Michel Piccoli, Francois Truffaut, Catherine Deneuve, Bourvil jpt.

JPB räägib oma filmidest: „Moderato canatbile“, „La Viaceia“, „Une femme est une femme“, „L’Homme de Rio“, „Cartouche“, „Le Voleur“, „Stavisky“, „L’As des as“, „Borsalino“ jpt.. Ja näib, et JPB on suutnud mängida suurepärastes draamades, põnevikes ja komöödiates. Ka kaskadööritrikkidest teeb ta juttu, ja need on olnud ikka tõeliselt peadpööritavad.

Oma naistest räägib JPB ka, kusjuures kõkidest ikka ainult hea sõnaga. Kusjuures abielus on JPB olnud kaks korda, ja pikemaid suhteid on mehel olnud 6.

Esimese naise ja laste emaga elas ta koos 1966. aastani, 1968 lahutati, kuna 1965 JPB armus näitlejatar Ursula Andressi, kellega elati koos 7 aastat, aastani 1972. Seejärel juba näitlejatarid Laura Antonelli (elati koos 1972-1980) ja Carlos Sotto Mayor (elati koos 1980-1987) ja Barbara Gandolfi (2008-2012). Vahepeal ka suhe tantsijanna Nathalie Tardivel’iga (2003. aastal sündis JPB ja Nathaliel tütar Stella). Nad tutvusid 1989, kui JPB oli 56-aastane, Nathalie oli 24aastane. 2002. aastal nad ka abiellusid, kuid 2008 lahutati.

Mõnda aega elas JPB ka USA’s, kus sai sõbraks/tuttavaks sealsete kuulsustega – Warren Beatty, Kirk Douglas, Frank Sinatra, Dean Martin, Samm Davis juunior. JPB pakuti kandvaid rolle ka ingliskeelsetesse filmidesse, kuid ta loobus, sest prantsuskeelne näitleja võib ingliskeelses filmis kõlada väga tobedalt.

Selline lugu on see Jean-Paul Belmondo lugu. Pole olnud sugugi mitte lihtne elu, kuid oma jonnakuse ja huumorimeele ning võitlusvaimuga jõudis ta sinna, kuhu ta tahtis jõuda. Ta sai näitlejaks nii teatrilavadel kui ka kinolinal, ja oli ja on kindlasti üks suurimaid prantsuse filmikunsti staare, keda teavad miljonid ja miljonid fännid, üks nendest ka mina ...

Olen kindel, et see raamat on ilus ja kaasahaarav mälestus kinolegendist, kes meie hulgast lahkus 6. septembril 2021, 88-aastaselt.

 


Aino Pervik „Paula jõulud. Paula õpib emakeelt“ (Tänapäev)

Raamatu esimeses loos on juttu Paula pere jõuludest. Päris jõulukuu alguses panevad päkapikud Paula ja Patriku sussi alla aknalauale jõulukalendri, kummalegi oma. Edasi on kõik nii, nagu ikka enne jõule. Jõulumeeleolu läheb kogu aeg võimsamaks, kuni lõpuks on seda igal pool tunda. Siis ongi jõuluõhtu käes.

„Paula õpib emakeelt“ räägib koolielust. Isa viib Paula hommikul kooli ja siis algavad tunnid. Esimene tund on eesti keel. Tundide vahel on vahetunnid. Vahetunnis võib juhtuda igasuguseid asju.

Aino Perviku kirjutatud Paula-lood on varem ilmunud 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses, kuid need on sedavõrd vahvad ja lastesõbralikud, lihtsad ja mõnusad lugeda, mistõttu on hiiglama tore, et need nüüd jälle uuesti ilmuvad. Selle raamatu kaante vahel on jällegi kaks lugu ehk “Paula jõulud” ja “Paula õpib emakeelt”.

“Paula jõulud” saab alguse sellest, et detsembrikuu ei olnud veel peale hakanudki, kui ühel hommikul klassis enne tundide algust ütles Tolli (veidi hiljem saame teada, et selle tüdruku nimi on tegelikult Dolores), et päkapikud tõid öösel tema sussi sisse kolm suurt šokolaadikommi. Jorma oli kindel, et päkapikud ei käi veel, sest jõuludeni on kõvasti aega, kuid Tolli jäi endale kindlaks, sest temal päkapikud käivad, ükskord lausa suvel, kui tõid talle sussi kõrvale suure ämbritäie maasikaid! Karl teadis ütelda, et suvel ei käi mingid jõulupäkapikud ringi, mille Tolli solvub, et need olidki suvepäkapikud! Paula ei suutnud uskuda, et Tolli ka suvel sussi akna peale paneb, kuid selgus, et Tolli tegi seda ka suvel.

Paula ja Joosep läksid pärast kooli koos koju ja arutasid ikka seda päkapiku värki, kas tõesti käisid Tollil päkapikud kogu aeg igasuguseid asju sussi sisse panemas? Paula sõber Joosep arvas, et äkki käivadki, aga ju need polnud siiski päris õiged päkapikud, sest õiged päkapikud käivad jõulu ajal. Sel õhtul otsustas ka Paula sussi aknale panna, kuigi Paula ema polnud sugugi mitte kindel, kas see ikka on õige tegu …

Paula mõtiskles veidi selle päkapikunduse üle, ja selle mõtiskluse jätan ma Sulle endale lugeda, kuid igal juhul oli Paula kindel, et just päkapikud oskavad imehästi jõulumeeleolu luua.

Jõudis kätte detsembrikuu esimene laupäev. Paula ja tema väikevend Patrik panid enne magama minekut sussid akna peale. Hommikul ruttas Paula susse vaatama, kuid aknalaual polnud mitte midagi! Isegi sussid olid kadunud! Ka Patrik märkas, et sussid olid kadunud.

Nüüd läksid Paula ja Patrik emale kurtma, et sussid olid kadunud. Ema soovitas lastel minna kööki, äkki oli nende kass Kiti viinud sussid kööki! Ja üllatus-üllatus. Köögiaknal oli neli pikka valget küünalt ja nende kõrval Paula ja Patriku sussid olidki! Susside all olid jõulukalendrid, esialgu tekkis ka pisike tüli, sest Patrik tahtis endale just seda jõulukalendrit, mis oli Paulale jäetud. No õnneks tuli ema appi, kes pisikese tüli ära lahendas.

Esmaspäeval oli Paula jällegi koolis. Selgus, et peaaegu kõik lapsed olid saanud midagi sussi sisse, enamasti jõulukalendri, kuigi mõned lapsed polnud sussi akna peale pannudki. Näiteks Oliver, kes kinnitas nüüd, et mingeid päkapikke ei ole olemas! Hoopis vanemad panevad lastele kommi sussi sisse! Anette ei olnud samutu sussi aknale pannud, kuid temale oli vanaisa toonud terve šokolaadikommi-mannergu! Lapsed lähevad riidu, nii et Oliver tõukas pisikest Triinu, kes kukkus vastu lauda ja sai haiget. Paula sai päris vihasesks ja ütles, et väiksemaid ei tohi lüüa!

Õnneks astus klassi ka õpetaja, kes vestles lastega veidi just päkkapikkudest, ja Paula kinnitas, et päkapikud loovad jõulumeeleolu. Lapsed teavad ütelda, et jõulumeeleolu loovad ka kingitused, jõululaulud, jõulupuu, küünlad, piparkoogid, jõulumuusika, jõulukalender ja jõulurahu. Aga kas ka jõulukaardid aitavad luua jõulumeeleolu? Lapsed on õpetajaga nõus, ja nii hakatakse meisterdama jõulukaarte. Saame osa sellest, kuidas lapsed jõulukaart meisterdavad, kuid ka siin on Oliveril ütlemist, mistõttu vihastab ta välja nii Paula kui ka Joosepi.

Ja veel. Paula ja Patriku kodus hakatakse ka piparkooke meisterdama, ja selleks on vaja teha ka piparkoogitainas. Esialgu tehakse valmis tainas, seejärel valmistatakse proovipiparkooke. See on taaskord üsna naljakas ettevõtmine, sest väikesel Patrikul ehk Patil ei taha õnnestuda piparkoogipoisi meisterdamine.

Seejärel käime ka Paula ja Patriku isa töö juures jõulupuul. Seal vaadati nukuteatrit, mängiti veidi teistsugust Punamütsikest. Mängiti ka ringmängu “Kes aias, kes aias” ja lõpuks tuli jõuluvana! Jõuluvana jagas lastele kommikotid, Paula luges vahva salmi, aga Patrik oli täitsa vait, ta ei ütelnud jõuluvanale isegi oma nime. Kommikotid olid lahedad, komme oli palju ja erinevaid.

Saabus jõulureede, koolis lõppes esimene poolaasta ja algas koolivaheaeg. Jõulureedel oli veel klassijuhatajatund, milles õpetaja rääkis, kuidas lastel oli esimesel poolaastal läinud, koolisaalis toimus ka koolijõulupuu. Paula laulis oma klassi ansamblis, laulid lausa kaks jõululaulu. Pärast tuli jõuluvana, kuigi kõik teadsid, et jõuluvana oli viimase klassi õpilane Jull, kusjuures Jull oli see õpilane, kes esimesel koolipäeval oli toonud Paula koolisaali aktusele.

Juttu on ka jõululaupäevast, mil tuli onu Kalju suure jõulukuusega. Jõululaupäeva päev oli hirmus pikk, Joosep oli perega Soome sõitnud, isa tuli hilja, sest ta oli käinud poes viimaseid oste tegemas, väljas oli juba pime, kuid lõpuks sai Paula hakata kuuske ehtima. Terve pere ehtis kuuske, isegi väike Pati üritas kaasa lüüa, kuigi tema võttis kogu aeg mõne ehte kuuse küljest ära. Ja viimaks ometi oligi käes jõuluõhtu! Saame teada, mida süüakse, milliseid kinke jagatakse, kuid selle jätan ma jällegi Sulle endale lugeda.

Raamatu teine lugu on “Paula õpib emakeelt”. Selles loos läheme ajas veidi tagasi, sest loeme Paula teisest koolipäevast, mil kool päriselt peale hakkas. Paula pani juba õhtul koolikoti valmis ja kooli läks ta koos isaga. Paula isa läks koolist edasi tööle. Paljud lapsed toodi kooli autoga, näiteks ka Paula sõber Joosep.

Paula ja Joosep läksid koos klassi. Tund algas, tuli õpetaja Reekon. Esimeses tunnis hakati õppima meie ilusat emakeelt, milleks on eesti keel, kuigi üks ilusate paksude juustega türduk ütles, et tema emakeel on leedu keel. Lapsed said teada, et maailmas on palju keeli – soome, inglise, vene, ja on ka palju rahvaid, kes räägivadki erinevaid keeli. Õpetaja rääkis lastele ka igasuguseid asju häältest ja häälikutest ja tähtedest ja kõik lapsed pidid nende tähtede ja häälikutega oma nimesid ütlema.

Esimesele tunnile järgnes vahetund. Vahetunnis leidis asset ka üks pisike kaklus. Kaklesid Paula klassi poisid Oliver ja Tõnis, ja õpetaja Reekon kirjutas Oliverile päevikusse märkuse, et Oliver solvab kaasõpilasi ja kakleb!

Järgmiseks päevaks käskis õpetaja Reekon igaühel tuletada meelde üks luuletus, mida ta oli lasteaias või kodus õppinud. Seda tuli eesti keele tunnis peast öelda. No ja luuletus on ju kirjandus. Eesti keele tunnis õpitakse ka kirjandust. Lapsed said teada sedagi, et kirjandust kirjutavad kirjanikud. Õpetaja Reekon luges samuti ühe luuletuse, mille oli kirjutanud kirjanik Juhan Liiv. Sada aastat tagasi! See on kuulus luuletus, mis on selleski raamatus kirjas. Üks pahandus oli ka selles tunnis. Missugune? Selle jätan ma Sulle endale avastada. Kodus hakkas Paula kohe mõtlema, mis luuletust ta järgmisel päeval koolis ütleb, kuid Paulale ei meeldinud ükski, mida ta juba peast oskas. Lõpuks leidis Paula ema Paula raamaturiiulilt raamatu, mille oli kirjutanud kirjanik Eno Raud, ja selles oli vahva luuletus “Pesa”, milles oli juttu kesast, pesast, linnumunadest jm.

Kuidas Paula luuletus pähe sai, selle jätan ma jällegi Sulle endale avastada. Lõpuks kirjutas Paula ka kirja maale, Pontule (Pontu oli ju kunagi Paula ja tema pere koer, kuid pärast seda, kui Paula pere linna kolis, siis jäi Pontu maale vanaema ja vanaisa juurde elama), milles Paula rääkis sellest, kuidas nad koolis emakeelt õpivad, et emakeeles peab eesti keelt rääkima ja luuletust lugema.

Sellised vahvad lood nende kaante vahel, ja nagu näed, siis jätkuvalt mõnusad ja lastesõbralikud lood, milles on nii huumorit, teadmisi ja tarkuseteri, mida väikesel lugejal on lihtne meelde jätta. Jätkuvalt lahedad on ka Piret Raua joonistatud pildid.


Kristiina Kass „Õpetaja Kusti kummitab“ (Tänapäev)

„Nali naljaks, aga see läheb juba veidi liiale,” ütles direktor õpetaja Kustile. „Kui sa ainult natukene läbi paistsid, siis sain ma sellest veel kuidagi aru. Aga nüüd, kus sind üldse enam näha pole, ei saa ma sind enam õpetama lasta. Inimesed ehmatavad ju, kui näevad koridori peal raamatuid või portfelli ringi hõljumas. Kord läheb käest ära, lapsed satuvad liiga elevusse.”

Kristiina Kassi põnevas ja lõbusas jutukogus seiklevad peale kummitava õpetaja ka mustkunstnik, hambahaldjas, hiiglased, nõiad, päkapikud, printsid ja metsakollid. Ja muidugi ka mõned üsna tavalised lapsed ning natuke ebatavalised kassid ja koerad.

Kristiina Kass (snd 1970) on varem avaldanud raamatud „Kasper ja viis tarka kassi“, „Käru-Kaarel“, „Petra lood“, „Samueli võlupadi“, „Peeter ja mina“ ning „Nõianeiu Nöbinina“.

Raamatu pildid on joonistanud Heiki Ernits.

Kristiina Kass on kindlasti viimaste aastate üks lahedamaid ja populaarsemaid Eesti lastekirjanikke, sest tema sulest on pärit palju vahvaid lasteraamatuid ja ta on loonud palju uusi ning mõnusaid tegelaskujusid, no kasvõi Nõianeiu Nöbinina. ”Õpetaja Kusti kummitab” ilmus esimest korda 2012. aastal, mistõttu on igati vahva, et see raamat nüüd jällegi uuesti ilmub.

”Õpetaja Kusti kummitab” on igati äge ja humoorikas jutukogu, julgeksin nimetada seda lausa muinasjutukoguks, sest Kristiina Kass on kirjutanud sedavõrd vahvaid ja paljuski ju ka muinasjutulisi lugusid, et need ongi nagu kaasaegsed muinasjutud. Nagu eelpool mainitakse on siin palju erinevaid tegelasi, alates kummitavast õpetajast printside ja metsakollideni välja, kuid kõik tegelased on omamoodi lahedad, veidi väikese ”kiuksuga” ja nalja saab peaaegu kõikides lugudes.

Raamatu esimene lugu on ühtlasi ka raamatu nimilugu ”Õpetaja Kusti kummitab”, milles õpetaja Kusti hakkab ühel päeval hägusaks muutuma, no selliseks läbipaistvaks. Iga päevaga muutub ta järjest läbipaistvamaks ja ühel päeval on täiesti läbipaistav, nähtamatu, nii et teda võis lausa kummituseks pidada. Pärast seda ta koolis õpetada ei saanud, kuid kooli kummitama tuli ta küll, sest ega koolis käimine ei pea sugugi mitte tõsine asi olema.

Kummitavale õpetajale järgneb lugu nõiakassist, kel nimeks Sinaseal ja varesest, kelle nimi nõial meeles ei olnud, mistõttu kutsuti teda lihtsalt Vareseks. Nõia nimi oli Krumeluuria. Ühel päeval otsustas nõid proovida sulgede ja karvade eemaldamise leent, mistõttu otsustasid kass ja vares nõia juurest jalga lasta, no nii igaks juhuks. Kas see neil ka õnnestus? Kui loed loo läbi siis saad teada. Teada saad sedagi, kes on Lontu, kes Kurnäu.

Nõiakassile järgneb lugu Ulla Udusulest ja sellest, kuidas ta tuulelohet lennutas või tegelikult – mitte tema ei lennutanud lohet, aga ... seda peate ise välja selgitama, mis temaga tehti.

Ulla Udusulele järgneb kaks lugu hiiglasepoisist, kel nimeks Hiigel-Herbert. Tal oli suur soov, ta tahtis endale koera, ja hiiglasepoisi esimeses loos saame teada, kuidas ta endale koera sai, kuigi veidi hiljem tuleb tal koerast loobuda, aga ühe vahva kaaslase saab ta küll. Teises loos tuleb ka sellest kaaslasest pikemalt juttu, õigupoolest saame teada, kuidas see äge kaaslane lendama õppis, ja miks ta tahtis sügisel rändlindudega kaasa minna.

Kui hiiglase lood läbi, siis on juttu ühest poisist, kel nimeks Elmer ja tema voodi alla elavast kummitusest, kel nimeks Ruudi. See on väga väike kummitus ja ka väga sõbralik, mistõttu saavad Elmerist ja Ruudist head sõbrad.

Ja neid lahedaid ja muinasjutulisi jutte on veel ja veel – juttu on sellest, kuidas Kaisa ja tema ema riided vahetusse lähevad, nii et Kaisa riided saavad suureks, ema riided muutuvad väikseks, juttu on päkapikkudest, õigupoolest sellest, et Meeri ei taha uskuda, et päkapikud päriselt olemas on, küllap on need nn isa päkapikud, kuid ühel päeval Meeri näeb midagi uskumatut! Juttu on Jõuluvanast ja tema kaduma läinud habemest, mistõttu tuleb ta nendel jõuludel läbi ajada üsna nadi habemega, kuigi raamatu autor kinnitab, et kui jõuluvana habe näeb välja veidi pulstis ja ebaloomulik, siis see on kindlasti pesuehtne Jõuluvana. Ja ikkagi, kes pani Jõuluvana habeme pihta?

Saame lugeda ka päikesepaistelise kuningriigi kahest printsist, Rinaldost ja Leonardost. Ühel heal päeval olid kuningas ja kuninganna keerulise küsimuse ees, kellest saab uus kuningas. Olid ju Rinaldo ja Leonardo kaksikud. Seetõttu otsustati küsida rahva käest ja korraldati lausa ideevõistlus. Appi tulid võluvad talutüdrukud Riina ja Liina, kes olid samuti kaksikud. Neil oli suurepärane idee!

Seejärel loeme Lille-nimelise linna limonaadivihmast, Pille piimahambast ja hambahaldjast. Üks vahva lugu kannab pealkirja ”Uku paha uni” ja see räägib loo poisist, kellele meeldis küüsi närida. Paar lugu on ka kummalisest mustkunstnikust Punavuntsist, kes suutis ennast lausa telerist välja võluda.

Väikesed lugejad saavad tuttavaks ka kass Nospeliga, kellele meeldis legomaju ehitada. Ühel päeval ehitas ta jällegi legomaja, kuigi ”kogu au” läks hoopis pisikesele beebile, kel nimeks Janek. Emme arvates oli beebi Janek tõeline imelaps, kuigi pärast seda Janek uusi legomaju rohkem ei ehitanud. Ka kass Nospel otsustas legomajade ehitamise lõpetada. Ta hakkas hoopis raamatuid lugema, kuid ka nüüd tuli mängu beebi Janek!

Järgmises loos teeme tutvust Une-Mati ja tema õe Katiga, kes elasid Unemaal. Une-Mati käis lastele uneliiva viskamas, vahel harva võttis Mati Kati liivaviskamisretkele kaasa, aga liiva Kati visata ei tohtinud. Kati oli tüdruk ja tüdrukud ei ole Une-Matid! Ühel õhtul üritas ka Kati uneliiva visata, kuid sellest ei tulnud mitte midagi head välja, lapsed ei jäänud mitte magama, vaid ärkasid üles! Nüüd mõtles Une-Mati välja, et Kati võiks olla hoopis Äratus-Kati!

Ja see pole veel kõik – Kristiina Kass esitab oma versiooni sellest, kuidas Punamütsikese muinasjutt jätkus, saame lugeda ka koerast, kel nimeks Pontus. Pontus oli väga vana koer, ja tema perekond kartis, et varsti hakkab koer surema, aga võta näpust, ühel päeval hakkas Pontus hoopis noorenema, ja lõpuks muutus ta kutsikaks, kuni lõpuks muutus ta mittemillekski. Raamatu eelviimane lugu jutustab Tommist, kuldlilledest ja imelikust unenäost, milles toimetab ka üks kuningas. Vahva ja muinasjutulise raamatu lõpetab lühinäidend ühest kolliperest ja nende jõuludest.

Kokku on raamatus 21 juttu ja kõik need on hiiglama vahvad lugeda. Lood sobivad hästi nii pere pisematele, kuid miks mitte ka veidi suurematele, kes lihtsalt lahedaid lastelugusid lugeda tahavad.

Ja muidugi, ei tohi unustada ka Heiki Ernitsa suurepäraseid pilte!

 


Maisie Peters “You Signed Up for This” (Warner Music)

Sel aastal on olnud mul võimalus kuulata ja kirjutada mitmest väga heast popmuusika plaadist, millel laulavad noored lauljatarid, kes ise ka suurepäraselt popmuusikat oskavad kirjutada. Täpselt sama saan ütelda ka Maisie Petersi debüütalbumi “You Signed Up for This” kohta.

Maisie Hannah Peters (s. 28. mai 2000 Brightonis, West Sussexis, lauljataril on ka kaksikõde, kel nimeks Ellen Peters) on Inglise lauljatar ja laulukierjutaja, kes saavutas populaarsust YouTube’i kanalil, kuni ta sõlmis lepingu firmaga Atlantic Records ja avaldas kaks EP’d – “Dressed Too Nice for a Jacket” (2018) ja “It’s Your Bed Babe, It’s Your Funeral” (2019). Ja nüüd, 27. augustil 2021 lauljatari debüütalbum “You Signed Up for This”, mis ilmub Ed Sheeranile kuuluva plaadimärgi Gingerbread Man Records alt.

Maisie Peters fännid kutsuvad end nime all “Daisies”, mis on sõnamäng lauljatari eesnimest. Täna saab juba ütelda, et Maisie Petersi fännide hulka kuuluvad paljude teiste seas ka mitmed muusikamaailma suured tähed, nagu näiteks Taylor Swift ja Lewis Capaldi.

Taylor Swift tõdes pärast seda, kui oli kuulnud Maisie Petersi esitust/kaverit Swifti enda laulust “Betty”, et tema kõrvad on nüüd õnnistatud!

Samas on Maisie Peters ütelnud, et üks tema suurimatets lemmikutest on just Taylor Swift, kuid ka Girls Aloud, Birdy ja Lily Allen. Täna sahistatakse juba sellestki, et äkki Maisie Peters ja Taylor Swift esitavad varsti ka ühise loo …

Maisie Peters hakkas muusikat kirjutama õige varakult, toona oli ta vaid 12-aastane. Ta pidi kirjutama laulu kooli muusikaprojekti jaoks. Ta laenas sõbralt kitarri, kuna tema perekond ei olnud musikaalne, siis seetõttu polnud neil kodus pille. Ja nii kirjutas Maisie laulu endale, oma õele ja oma sõbrale – kolm lugu! Peters on küll täpsustanud, et toona ta siiski veel päris täpselt ei teadnud, mida ta teeb, ta lihtsalt jäljendas oma lemmikartiste, nagu näiteks Taylor Swifti.

Juba 2015. aastal avaldas Maisie Peters mõned oma lood YouTube’i kanalil ja neid märgati, kuid sellega suuremat tuntust ja populaarsust siiski veel ei saabunud. 2017 ilmusid lauljatari debüütsinglid “Place We Were Made” ja “Birthday”. Suuremat tähelepanu hakati lauljatarile pöörama 2018. aastal. Just sel aastal sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Atlantic Records UK, mis kuulub Warner Music’ule.

Ilmus ka uus singel “Worst of You”, mis on tänaseni üks edukamaid lauljatari singleid Spotify’s, ja seda on striimitud üle 100 miljoni korra! Uskumatu number! Mõned kuud hiljem ilmus veel üks singel “Best I’ll Ever Sing”.

Nagu eelpool mainisin, siis 2018 ilmus ka Maisie Petersi debüüt-EP “Dressed Too Nice for a Jacket”. Lauljatar jätkas tetgevust ka 2019, ilmusid singlid “Stay Young” ja “Favourite Ex”, veidi hiljem ka “Feels Like This”, mis kõlas ITV saatesarjas “Love Island”. Oktoobris 2019 ilmus teine EP “It’s Your Bed Babe, It’s Your Funeral”.

Tema enda kirjutatud laul “Smile” jõudis ka soundtrackile “Birfs of Prey: The Album”, mis ilmus veebruaris 2020. Samas kuus anti teada, et just Maisie Peters on lauljatar, kellest saab soojendusartist Niall Horani Euroopa-turneel “Nice to Meet Ya Tour”.

Aprillis 2020 alustas Maisie Peters online’ raamatuklubiga “MP Book Club”, esimene raamat oli Naoise Dolani “Exciting Times”. Selle kohta on Peters ütelnud, et tegi seda seetõttu, kuna pidi koroona-viiruse põhjustatud lockdown’i tõttu kodus istuma, ja raamatuid meeldis talle lugeda juba lapsena, eriti Louisa May Alcott’i kirjutatud lugusid. Need mõjutasid teda sedavõrd, et ta hakkas ka ise lugusid kirjutama, millele veidi hiljem lisandus ka muusika.

Suvel 2020 kolis Maisie Peters maale, kaunisse maamajja (ühtlasi läks ta pakku koroona eest, kaaslaseks vaid kitarr ja soov kirjutada head ja uut muusikat), kus ta alustas tööd oma esimese täispika albumiga, kusjuures tema hittlugu “Psycho” (selle üheks autoriks on Ed Sheeran) sai valmis viimasena. Hittloo “Psycho” kohta on Peters ütelnud, et see kõlab tema jaoks nagu ABBA – kõik on paigas, see on täiuslik popilugu. Debüütalbumi kohta on Peters lisanud, e tegelikult hakkas ta selleks ettevalmistusi tegema juba siis, kui oli 12-aastane.

Mais 2021 anti teada, et Maisie Peters kirjutab lugusid Apple TV+ sarja “Trying”. 15. juunil 2021 said muusikasõbrad teada, et Maisie Peters oli liitunud Ed Sheerani plaadimärgiga Gingerbread Man Records.

Sellele põnevale teatele lisas lauljatar, et liitumine Ed Sheerani plaadimärgiga oli üks tema unistusi, sest Ed Sheeran on alati olnud lauljatarile eeskujuks ja inspiratsiooniks. Ed Sheeran on ütelnud, et talle Maisie Peters väga meeldib, sest lauljatar oskab oma lugudes lugusid jutustada ja viib jutustamisoskuse uuele tasemele.

Uue albumil jutustabki Maisie Peters oma lugusid (no kuulake näiteks albumi avalugu “You Signed Up For This”), mistõttu võib öelda, et tegemist on vägagi autobiograafilise debüütalbumiga. Peters lisab, et tema ei tee ettekirjutisi kuulajatele, mida nad peavad tema plaadilt kuulama, mida välja lugema, oluline on see, et tema muusikat kuulatakse.

Minu jaoks on vägagi põnev just see, kuidas Masie Peters on vägagi ägedalt kasutanud ka “võtteid” 80-90. aastate popmuusikast ja pannud selle kõlama vägagi omanäoliselt. Plaadil on ka mitu lugu, millel on väga huvitavaid harmooniaid, meeldejäävaid meloodiaid ja põnevaid (julgeid) rütmilahendeid (“I’m Trying (Not Friends)”, “Boy”, “Brooklyn”). Plaadil on ka mitu suurepärast, kaunite meloodiatega rahulikku lugu – “Love Him I Don’t”, plaadi üks ilusamaid lugusid “Hollow”, “Villain” (sellest loost tasub otsida ka nn maailmamuusika saunde) või näiteks Elvis Presley lugudest fraase “kasutav” “Elvis Song” (suurepärase ja meeldejääva refrääniga) ja plaadi viimane lugu “Tough Act”.

Esimese singlina debüütalbumilt ilmus väga lahe ja mõnusa olemisega popilugu “John Hughes Movie” (26. veebruar 2021). Lauljatar on ütelnud, et selle laulu jaoks sai ta inspiratsiooni just John Hughes’i filmidest, milles oli alati veidi rumalat, kuid romantilist energiat, eriti filmides “Pretty in Pink” (peaosas Molly Ringwald) ja “Sixteen Candles”. Uue albumi teise singlina ilmus 1. juulil 2021 hittlugu “Psycho” (jällegi üks suurepärane näide sellest, kuidas tuleb kirjutada head popmuusikat ja hitti), mis on üks kolmest loost, mille Peters kirjutas koos Ed Sheeraniga. Augustis 2021 ilmus kaks singlit – “You Signed Up for This” ja “Brooklyn”.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/1X1EZB1hCoymZ9gU8JKv86

Maisie Peters "Psycho"


Sally Harris „Topelt-Felix“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Üheteistkümneaastase Felix Twaini elu keerleb number kahe ümber.

Ta võtab trepist minnes kaks astet korraga, koputab kaks korda vastu uste käepidemeid ja sätib asju paarikaupa.

Asi on nii hulluks läinud, et Felixit hakkab ähvardama koolist väljaviskamise oht, sest direktor ei jaksa enam elu Felixi uskumatult keeruliste reeglite järgi seada. Ja siis saabub Charlie Pye ning keerab Felixi elu pea peale!

Pean tunnistama, kui olin 11-12.aastane, siis oli ka minu elus periood, kus miski käskis asju ütelda kolm korda, kontrollida kolm korda jne jne. Ju see oli seotud kasvamise ja varase puberteediga, mistõttu ajus toimusid mingid kummalised sündmused … Ja kui seda raamatut lugeda, siis tundub, et ega mu oletus väga vale ei olegi. Selle raamatu peategelane on kinni numbris kaks …

Austraalia kirjaniku Sally Harrise kirjutatud “Topelt-Felix” saab alguse sellest, kui peategelane Felix Twain tõdeb, tema arvates saab kõik päevad paigutada ühte liiki kahest:

A) Päev, mis kujuneb täpselt selliseks nagu peab – ja seda kõige paremas mõttes. B) Päev, mis kujuneb täiesti teistsuguseks – ja mitte üldsegi heas mõttes.

See päev oli Felixi jaoks alanud A-päevana, kuid oli pööranud valesse suunda ja muutus pigem B-päevaks.

Oli esmaspäev ja Felix Twain istus direktori, proua Lovejoy kabinetis, kusjuures proua direktor ei olnud koos Felixiga kabinetis. Felix oli kabinetis omapäi ja uks oli lukus! Proua Lovejoy oli väljaspool ja karjus ukse taga!

Felix ei saanud aru, miks peaks direktor karjuma, sest hoopis tema peaks endast väljas olema, sest Felix oli see, kes oli kabinetis luku taga. Direktor püüdis ust avada, kuid see ei õnnestunud.

Felix oli direktori kabinetis, et teha seal mõningased ümberkorraldused – ta jättis seinale neli pilti ja riputas need uuesti kahekaupa üles, ta võttis ühe kolmest erksamustrilisest padjast, mis olid direktori kabineti tugitoolides, sest kolm patja oli lihtsalt väär. Nüüd üritas Felix kolmandat patja suruda paberihunti!

Ja sel hetkel kui direktor kooli majahoidja abiga oma kabinetti sisse sai, rebenesid padja õmblused ja suled lendasid toas laiali nagu plahvatav seen. Suled sadasid laest alla ja katsid terve kabineti valge pehme kihiga, mis nägi välja nagu lumi. Ja kuna paberihunt hakkas suitsu välja ajama, siis hakkas sadama ka vett, sprinkleritest, mis suitsu peale käivitusid.

Felix kinnitas, et täna ei ole hea päev, ja ta uskus, et ka proua Lovejoy arvas samuti!

Seejärel jutustab Felix lugejale ka sama päeva hommikust, saame tuttavaks Felixi ema, vanema venna Henry, vanema õe Alice’i ja noorema õe Lavenderiga. Felixi jutust saame aru, et ema ootab veel üht last (kõhus olevat beebit kutsus Felix Mühuks), mistõttu oli see Felixi jaoks probleem, sest siis oleks nende peres 5 last, 2 vanemat, ja see oleks kokku 7. Viis on vilets arv, seitse samuti, palju parem oleks neli või kuus.

Pärast kodust hommikusööki läks Felix kooli. Esimene tund pidi olema proua Greeniga, kuid klassi ees oli hoopis üks teine naine, kes tutvustas ennast kui preili Grey-Smith. Kuna preili Grey-Smithil oli sinine peapeal, siis Felixi arvates tuletas ta meelde Alice’it Imedemaal.

Preili Grey-Smith ütles, et õigekirja õppimise asemel hakkavad nad tegema loodusteaduslikke katseid. See ei meeldinud Felixile, kes sellest õpetajale ka märku andis. Esmaspäeviti õpitakse esimeses tunnis õigekirja! Vaatamata Felixi sõnavõtule hakatakse klassis katseid tegema. Felix tundis, kuidas veri tema kõrvades kohises ja süda tagus nagu trumm! Liblikad tema kõhus tundusid olevat nahkhiire suurused ja lõpuks haaras Felix ühe pudeli, raputas seda metsikult, nii et paks sinine vaht igale poole laiali lendas! Sini vaht oli klassi laes, vaipadel ja kõigi peal klassis! Felix kordas, et esimene tund esmaspäeviti pidi olema õigekiri ja jooksis klassist välja.

Kuhu Felix jooksis? Kuna direktori kabineti uks oli lahti, siis pages ta sinna, ja mis seal edasi juhtus, sellest lugesime juba raamatu alguses.

Pärast segadust direktori kabinetis, oli Felix jätkuvalt seal, sest kooli oodati Felixi ema, kes lõpuks ka tuli. Direktor kurtis emale, et Felixiga oli probleeme (saame nendest vahejuhtumistest ka lugeda). Mistõttu tõdes direktor, et kui Felixi käitumine ei parane, siis tuleb emal hakata otsima teisi haridusasutusi. Ema kinnitas, et Felix peaks ikka Scribbly Gumis klassi ära lõpetama, et ta saaks minna Green Hilli gümnaasiumi, kus käisid ka Felixi vend ja õde. Kui Felix algkoolist välja visatakse, siis ei pääse ta sellesse gümnaasiumi. Direktor jäi resoluutseks ja tõdes, et seda enam on Felixil põhjust muutumiseks!

Ema ja Felix sõitsid koju. Õhtul saabus ka isa, kes oli remondimees (Felix kinnitab, et ainus maja, mida ta remontinud polnud, oli nende endi maja), kuid enne seda oli isa olnud matemaatikaõpetaja. Isa oli kunagi vaadanud telekast mitmeid remondisaateid ja äkki hakanud arvama, et ka tema on tubli remondimees. Ühel hetkel oli isa loobunud matemaatikaõpetaja ametist, müünud nende igati hea kodu maha ja ostnud uue maja, mis tegelikult oli igivana ja vajas üles kõbimist, kuigi Felixi arvates oleks pidanud selle hoopis maha tõmbama.

Isa uuris sel õhtul, kuidas Felixil läheb, poiss kinnitas, et kõik on hästi ja ta peab minema koduseid ülesandeid tegema. Seejärel saame teada, et Felix oli juba väiksest peale kogunud laevu, lisaks oli tal kaheksa erisugust raamatut Noa loost, mitu raamitud pilti Noa laevast Arkist, ja isegi voodi päevatekk, millel oli iga tähestiku tähe kohta kaks looma ja alumises otsas suur laev. Sellest oli saanud Felixi teema ja sugulased kinkisid talle endiselt sünnipäevaks Noa laevaga seotud asju.

Enne magamaminekut tuli isa Felixiga rääkima. Ema oli talle rääkinud, mis koolis oli juhtunud. Isa tõdes, et Felix ei saa õpetajate peale karjuda ja ennast direktori kabinetti luku taha panna. Poiss peab hakkama oma tujusid kontrollima. Inimestele ei meeldi, kui Felix kogu aeg nende peale kuri on.

Felix selgitas isale, et on lihtsalt mõned asjad, mida tuleb õigesti teha ja mõnikord ei saa teised inimesed aru, kuidas neid asju korralikult teha. Felixile ei meeldinud, kui asju valesti tehti. See tekitas temas väga imeliku tunde.

Isa jäi mõtlikuks. Ta küsis pojalt, äkki võiks nad kodus remonti teha? Felix oli kindel, et kõik peab jääma nii nagu on … eks lugeja otsustab ise, kas Felix pidas silmas remonti või oma käitumist või mõlemat.

Järgmisel päeval läks Felix jällegi kooli. Ema ütles talle hommikul, et ta peaks täna kohtuma härra Fieldingiga, kes äkki oskaks aidata, kuidas mõni Felixi reegel ja mõni kooli reegel omavahel kokku võiksid sobida.

Felix lubas härra Fieldingi juurde minna, ja kooli jõudes oli Felixil hea meel näha, et kõik oli nii, nagu olema pidigi. Proua Green oli koolis tagasi. Proua Green alustas tundi, kui avanes klassi uks. Seal seisis üks tüdruk. Tal oli Scribbly Gumi algkooli punasinine vormiriietus, aga see ei näinud välja selline nagu Felixi oma. Tüdruku lühikeste pükste all olid triibulised sukkpüksid ja ta punase polosärgi all oli pikkade varrukatega must T-särk. Käes olid tal villased ära lõigatud sõrmeotstega mustad kindad. Tüdruku hobusesaba oli pikk ja väga punane. Ta oli must peapael tibatillukeste kassikõrvadega ja piha ümber vöö, mille külge oli kinnitatud pikk must saba.

Proua Green tutvustas tüdrukut, kui nende algkooli uut õpilast, et ta nimeks on Charlottina Pye. Tüdruk tõdes, et tegelikult ei kutsu teda keegi Charlottinaks. See oli tema arvates pikk ja täiesti jabur nimi. Ta on lihtsalt Charlie. Ta oli käinud ainuüksi sel aastal viies erinevas koolis! Huvitav küll, miks?

Õpetaja soovitas nüüd Charliel minna ja istuda, näiteks Felixi kõrvale, sest Felix kõrval oli vaba koht. Charlie soovis tunni alguses laenata Felixilt pastakat, sest oli ju poisi laual neid neli – kaks sinist ja kaks punast, kuid Felix ei saanud neid laenata, sest need olid paaris ja need olid varuks, sest kunagi ei tea, millal võis üks pastakas tühjaks saada.

Vahetunnis üritas Charlie Felixiga sõprust luua, kutsus ta teiste klassikaaslatega mängima, kuna Felix üritas mängus oma reegleid kehtestada, siis ei tulnud sellest midagi head välja.

Järgmise tunni alguses läks Felix kohtuma Hugo Fieldingiga, kes näib olevat koolipsühholoog. Noor mees üritas Felixiga tutvust sobitada, kuid esimene kohtumine oli üsna ebaõnnestunud, sest Felix kordas taaskord seda, kui tunniplaanis on kirjas õigekiri, siis peabki olema õigekiri. Miks ei suutnud õpetaja sellest aru saada? Pahanduses polnud süüdi Felix, aga õpetaja!

Järgmistel päevadel üritas Felix vältida igasugu jamasid ja pahandusi, kuid asjad läksid jällegi käest, kui õpetaja matemaatikatunni kontrolltöid tagasi andis. Felixi tööle oli õpetaja kirjutanud erepunase pastakaga 17! See ajas Felixi taaskord endast välja. Miks proua Green seda tegi? Felix soovis, et õpetaja vabandaks tema ees, kuid ka sellest ei piisanud. Felix rebis kontrolltöö pisikesteks tükkideks ja lahkus tunnist, joostes kokku direktoriga. Õnneks oli läheduses ka Hugo Fielding, kes kinnitas, et Felix tulebki just tema juurde.

Nende teisel kohtumisel rääkis Felix Hugo Fieldingile number kahest, käitumismustritest, miks ta midagi kaks korda teeb või ütleb, mis teda häiris, mida ta kartis , mis võiks juhtuda siis, kuid ta ei tee mingit asja nii nagu ta teeb. See kohtumine oli juba palju õnnestunum, sest Felix hakkas rääkima oma muredest.

Veidi hiljem läks Felix appi raamatukokku, kus ta pani alati raamatud väga korrektselt ja täpselt tagasi. Raamatukogus töötas õpetaja, preili Claudette, kellele Felix meeldis, ja ta lootis, et Felixil hakkavad asjad laabuma, et ta jääks ikkagi just nende algkooli. Felix kontrollis korra veel, et kõik raamatud olid õigetele kohtadel. Alles seejärel tundus talle, et kõik oli täiuslik, nüüd võis ta asuda koduteele. Nüüd oli ta kindel, et ei juhtu midagi halba.

Et ma Sulle nüüd kõike taaskord ära ei räägiks, siis teen edasi lühemalt. Felix jätkas Hugo juures käimist. Ta tutvustas Hugole märkmikusse kirja pandud 52 asja, mida ta tegi mitu korda, mis oli seotud numbriga kaks või muu paarisarvuga. Hugo rääkis Felixile omakorda ajust, tutvustas poisile basaalganglioni, mis on see osa ajust, mis Felixile raskusi tekitas. See on osa, mis põhjustab ärevust, kui asjad ei lähe täiuslikult õigesti või kui need ei ole nii, nagu Felix tahaks. See on nagu kiusaja Basil Felixi peas ja Felixil tuleb talle lihtsalt vastu hakata. See saab olema raske, ja kas see ka õnnestub? Seda saad teada, kui raamatu läbi loed.

Lisaks Hugole, suhtles Felix edasi ka Charliega. Poiss kutsus tüdruku raamatukokku, et näidata, mida ta seal tegi. Raamatukogus avaldas Charlie poisile saladuse – ta ei osanud lugeda. Ühel päeval kutsus tüdruk Felixi endale külla. Kutse oli Felixile vahva üllatus, sest keegi polnud teda juba ammu külla kutsunud. Poiss oli nõus minema. Veel suurem oli poisi üllatus, kui selgus, et Charlie elas jõekaldalt veepiirile ankrusse pandud paatmajas. Felix läks veidi närviliseks, see see polnud ju maja, kuid ta suutis end rahustada sellega, et see oli ju ometigi Charlie kodu.

Charlie kodus saame tuttavaks ka tüdruku venna Beniga, kes ei käinud koolis, kuna ta peaaegu ei lahkunudki kodust, sest ta kartis mustust, pisikuid jm. Charlie kinkis Felixile ka isetehtud koomiksi “Reeglepoisi seiklused”, mille õigekiri oli täiesti jube, kuid kõik oli siiski arusaadav.

Saame tuttavaks ka Charlie ema Jasmine’iga, kes töötas nende paatmajas, kus ta valmistas torte. Charlie viis tordid klientidele, kasutades abiks vahvat jalgratast (see ratas vaatab meile vastu ka raamatu esikaanel). Saame teada sedagi, miks Charlie oli pidanud sageli kooli vahetama – sellega oli seotud paatmaja ja sidumislubade inspektor.

Lisaks vahvale koomiksile, õpetas Charlie Felixile ka sõrmede peal kudumist, ja nüüd oli Felix üsna kindel, et nad ongi Charliega sõbrad!

Charlie jätkas “võitlust” Basiliga, mis ei olnud lihte, kuid ühel päeval mängis poiss juba oma klassikaaslastega isegi korvpalli. Felix hakkas Charliele ka tähti ja häälikuid õpetama, kodus hakatakse Felixi nõusolekul remonti tegema … kõik näikse sujuvat juba paremini, kuni Felix “lobiseb” tervele klassile välja, et Charlie ei oska lugeda. Felixi ema läks ka sünnitama, sündis tüdruk, kes oli enneagne, Basil Felixi peas kinnitas, et poiss oli selles kõiges süüdi!

Psühholoog Hugo kinnitas uuesti, et Felix peab ise Basiliga hakkama saama, kuid õnneks tuleb appi ka raamatukoguhoidja, kes näitab Felixile ühest maailmakuulsast raamatust maailmakuulsat pilti. Milline raamat, milline pilt? Seda ma Sulle siinkohal ei ütle … Kuidas lugu lõpeb, selle jätan ma Sulle endale avastada, kuid mulle tundub, et Felix on igati tubli oma “võitlustes” Basiliga.

Selline igati kaasahaarav ja huvitav lugemine, milles on kübe huumorit, on rõõmu ja pisaraid, on tõsiseid probleeme, kuid alati on vaja, et Sul oleksid ka sõbrad, kes oleksid Sinu kõrval ja aitaksid.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud hispaanlanna Maria Serrano.

 


Tiia Pällo, Gled-Airiin Saarso „Mõisakoolid I. Ammendamatud inspiratsiooniallikad. Avasta mõisa mustreid ja seoseid“ (Regio)

Paljud uhked mõisahooned muudeti 100 aastat tagasi koolimajadeks. Kui varem õpiti madalates talumaja klassiruumides, siis nüüd kolisid külalapsed ruumikatesse ja valgusküllastesse häärberitesse, mida ümbritsesid kaunid pargid. Mõisakoolidest on saanud Eesti haridusmaastiku uhkus – lapsed ei õpi ju ainult õpikutest, vaid neid inspireerib ajaloost, kunstist ja arhitektuurist küllastunud keskkond.

Sellest raamatust leiad 15 mõisakooliga seotud põnevaid lugusid, tutvud kunstimõistetega ja saad lahendada ülesandeid. Tegevust on nii lasteaialapsele, kooliõpilasele kui ka täiskasvanule. Eesti Mõisakoolide Ühendus tähistab selle raamatuga mõisakoolide 100. aastapäeva.

Varem on mõisaraamatute sarjas ilmunud Vääna, Laupa, Vodja, Illuka ja Puurmani mõisa raamatud.

Selle raamatu/töövihiku eessõnas ütleb Riin Alatalu, et koolimaja on piirkonna süda, kuhu lisaks lastele ja õpetajatele oodatud emad-isad, vanaemad-vanaisad ja naabrid. Mõisakoolid ootavad hea meelega külla ja ka haridusprogrammides osalema linnakoolide lapsi.

Alustame Vääna mõisaga Harjumaal, mis on olnud koduks mitmele põlvkonnale. Nüüd on ta mõisakooli kodu. Keskajal kuulus mõis Padise kloostrile ja siis oli seal kivist linnus. Mõisa barokset peahoonet hakati ehitama 1784. aastal tundmatu itaalia arhitekri peojekti järgi ja see sai valmis 1797.

Saame lugeda ka mõisahärra kabineti seinamaalingust, kuid harjutame ka korrapärase mustri helindamist, sest kujund + rütm + heli = helindatud muster. Juttu on ka mandžuuria pähklist, mis kasvab Vääna mõisa põhjapoolses, Prantsuse stiilis pargis, kuid ka siin on juttu muusikast ehk muusika leidmisest joonistuselt.

Järgmiseks saame tuttavaks Pikavere mõisaga Harjumaal. 15. sajandist pärit mõis on aegade jooksul kuulunud mitmele tuntud suguvõsale. Alates 1889. aastast kuni võõrandamiseni 1919. aastal oli mõis von Taubede aadliperekonna valduses. Aastatel 1939-40 ehitati hoone põhjalikult koolimajaks ümber, nii et keskosa tehti kahekorruseliseks ja muudeti osalt ka akende kuju.

Pikavere mõisapargis leiab nii mõisapargi klassikalist ilu kui ka aiamaa koos väliköögiga. Seal kasvavad traditsioonilised pargitaimed, aga samas võib leida õunapuid, mis mõisakooli lastele väga meeldivad.

Ka selles peatükis on võimalik toimetada igasugu põnevate ülesannetega, juttu on uksetahveldisest (see on nikerdustega kaunistatud uste puittahvlitest kate, mis teeb ukse uhkemaks), pargist ja purskkaevust, kuid tuleb leida ka piltidelt erinevusi, värvida mõisa pildid tavapäraselt ja fantaasiaküllaselt jpm.

Järgmine lugu viib meid Illukasse Ida-Virumaal. Esimesed teated Illuka külast pärinevad 1424. aastast, mil sellel oli venepärane nimi Samover (hiljem Soomevere). Illuka mõis loodi Rootsi võimu perioodil. Juttu on ka mõisamajandusest, mille areng oli Põhjasõja ajal seisma jäänud, ja sai uue hoo sisse alles 18. sajandi keskpaigas. Illuka mõisa taludes olid 8-12-pealised veisekarjad, mõisas oli puhtatõuline angleri piimakari, lüpsilehmi oli 50-60 ja tõuhobuseid 28-30. Piima töötlemiseks oli mõisas meierei.

Mõisamaadel elas mõisarahvas ja talurahvas. Mõis vajas palju töölisi, kellest mõned elasid mõisas, teised (metsavahid, kõrtsmikud, möldrid) mõisakeskusest eemal. Lisaks olid mõisa teenistuses mitmesugused talupoegadest ametimehed: põllu-, metsa-, heinamaa-ja piirivahid, tallimehed, aednikud ning meistrimehed (sepad ja meiereipidajad).

Saame lugeda ka seinamaalingutest, trafarett ehk šabloonmaalist, saame jätkata kujundite joonistamist, jäljendada ja harjutada seinamaali bordüüride mustreid, kuid viia kokku ka mõisa ametimehed ja tööks vajalikud asjad, hooned või paigad, kus nad tegutsesid.

Järgmine põnev paik on Vasta mõis Lääne-Virumaal, millest kirjutati esimest korda ajalooürikutes 1398, omanikuks oli siis Berthold Meckes von Waschel. Vasta mõisasüda on olnud kasutusel koolina juba 1940. aastast. 2020 alustas koolis õppetööd 108 õpilast.

Selles osas on juttu ka arhitektuuri sümmeetriast, saame teada, mis on baluster, balustraad, sümmeetria, reljeefid, dekoor ja akantus. Loeme ka akendest ja ustest, arvutame eri värvi aknaklaaside pindala, et teada saada, kui palju peab tellima igat värvi klaasi nelja akna vitraažide jaoks. Saame tuttavaks ka rööplükkega, mis on paralleellüke, kus iga lõik on eelmisega paralleelne.

Viies paik on Kiltsi mõis Lääne-Virumaal. Kiltsi mõisaansambel on rajatud 14. sajandist pärit vasall-linnuse varemeile, millest on säilinud alusmüürid, laskeavadega nurgatornid ja munakivipõrand keldris.

18. sajandi lõpul hakkas Hermann Johann von Benckendorff linnuse müüridele kodu ehitama. Aastatel 1816-1846 kuulus loss Vene ümbermaailmareisi korraldajale ja juhile admiral Adam Johann von Krusensternile. Alates 1920. aastast tegutseb mõisas kool. Meil on võimalus lugeda ka pikemalt Adam Johann von Krusensternist.

Selles osas on juttu ahi ja laemaalingutest, meil on võimalus jätkata bordüüride joonistamist, vaadelda ahjukaunistusi ja joonistada ise omaloomingulisi voluutide ja taimornamentidega kaunistusi.

Kiltsi mõisale järgneb Lasila mõis Lääne-Virumaal. Lasila mõis rajati 17. sajandil. 19. sajandi alguses läks mõis von Baeride kätte – seal veetis osa lapsepõlvest ka maailmakuulus bioloog Karl Ernst von Baer. Mõisa kahekorruseline historitsistlik peahoone, puhta vuugiga mitmete tornide ja tornikestega tellisehitis, on valminud 1862. Kollased tellised on Eestis üsna haruldased.

Saame lugeda ka tellisest, saame teada, mis on toortellis ehk plonn, mis on telliseahi ehk töng. Millised on meistrimärgid, tellisesotised (plokk- ehk ristseotis, munkseotis, piki- ehk pool-poolega seotis, flaamiseotis), kuid ka arhitektuurist ja geomeetriast on juttu, mis on diameeter, raadius ja sektor.

Järgmine peatükk tutvustab meile Kohila mõisa Raplamaal, mis rajati 15. sajandil. Mõisa praegune härrastemaja on ehitatud 19. sajandi esimesel veerandil ja tollal kuulus see von Brevernite aadlisuguvõsale, kes ehitas mõisakompleksi ka esinduslikumalt välja.

Mõisakompleksi põhiosa moodustavad peahoone, valitsejamaja, teenijatemaja, ait-kuivati (praegu valla raamatukogu), tall-tõllakuur (Kohila Mõisakooli algklasside maja). Selles peatükis loeme veel ka meandrist, mis on antiikne motiiv, täisnurkselt või spiraalselt korduv geomeetriline paelornament. Juttu on ka Kohila paberivabrikust ning ka lambakasvatusest ja meriinolammastest.

Keerame lehekülge. Saame tuttavaks Laupa mõisaga Järvamaal, mille kahekorruseline peahoone on ehitatud juugend-retrostiilis, mis meenutab 18. sajandi barokset rikkaliku ornamentikaga ehitustava. Ebasümeetrilise juugendstiili omapäraks on voolavad ja ümarad jooned ning rohked taimemotiivid. Retrostiil matkib endistele ajastutele omaseid jooni ja tunnuseid, tihti on see nostalgiline meenutus möödunust. Selles peatükis on juttu ka sugupuu koostamisest. Selgub, et Taubed on suur ja iidne suguvõsa, kelle juured ulatuvad lausa 15. sajandisse. Nagu iga vana suguvõsa, hargneb ka nende sugupuu paljudeks harudeks. Laupa Taubed kuuluvad Riguldi harusse. Ja on ka lugejale endal võimalik selles raamatus oma sugupuud koostama hakata.

Järgmisena saame tuttavaks Aruküla mõisaga Koerus, Järvamaal. 1635 kinkis Rootsi kuninganna Kristiine Aruküla mõisavalduse Rootsi vägede ülemjuhatajale Lennart Torstensonile. Aruküla mõisal on olnud koguni 15 omanikku. Algselt oli peahoone puidust, aga Gotthard Frommhold Knorring lasi ehitada kahekorruselise barokkstiilis kivimaja, mis valmis 1789. Aastate jooksul on mõisa remonditud ja ümber ehitatud.

1920 mõis riigistati ja sellest ajast on seal olnud kool. Praegu on peahoone esimesel korrusel Koeru Muusikakool ja teisel korrusel Koeru Keskkooli algklassid. Mõis restaureeriti 2015. Selles osas on meil võimalik kasutada värvi- või viltpliiatseid ja jätkata meandri värvimist, lahendada valemi järgi seinamaalingu saladus ja kujundada oma värava vapp.

Edasi loeme Koigi koolist, mis on muinasjutuline mõisakool Järvamaa südames. Äsja täitus koolil 100 aastat järjepidevat õppetööd mõisa ruumides. Õpilasi on koolis veidi üle 100 ja lapsi on selle juurde kuuluvas lasteaias 40.

Baroksete tunnustega varaklassitsistliku hoone keskel paiknevad saal ja avar fuajee. Loeme ka prantsuse pargist, joonistame roosiõit ja pojengiõit, jätkame põrandakujundite joonistamist.

Järgmine peatükk viib meid Puurmani mõisa Jõgevamaal, kuigi selles peatükis loeme rohkem siiski külade tekkest ja mõisast.

Vanimaks maa-asulaks on küla, mis moodustus põlluharimise ja karjakasvatusega tegelevate perede majapidamistest ehk taludest. 13. sajandi alguseks olid külad juba selgepiirilisemalt välja kujunenud ja levinumaks külatüübiks oli sumbküla. 14. sajandil hakkasid kujunema rida-, ahel- ja hajakülad. Külades oli keskmiselt 10 talu, harvem ka üle 20. Siin on ka joonised, millised need külatüübid olid. Mõis oli suur maavaldus, mis hõlmas põllumaid, pererahva elumaja koos pargiga ning ümberkaudseid talumajapidamisi.

Keskajal jagunesid mõisad laias laastus maahärrade (ordu-, piiskopi-), kloostri- ja toomhärrade ning era- ehk aadlimõisaks.

Puurmani nimi tuleb tõenäoliselt endise ordumõisa Rootsi võimu aegsete omanike Buhrmeistrite perekonnanimest. 1860. aastatel ehitatud Puurmani mõisa peahoone on uusrenessansi stiilis.

Siin on ka Puurmani mõisa plaan, mis on pärit 19. sajandi teisest poolest. Plaanil on vesiveski, loss, majapidamishooned, ait, tall, pereköök, valitseja elamu, majapidamishooned ja tallmeistri elamu, ring-karjalaut, aednikuelamu, kanala, rehielamu ja aiad.

Ja et ma Sulle nüüd tervet raamatut ära ei räägiks, siis mainin veel seda, et meil on võimalus lugeda Tõstamaa mõisast Pärnumaal ja laemaalingutest ning maagiaringist ja mosaiigist; Heimtali mõisast Viljandimaal, mõisniku käärilõigetest ja mõisasaalist; Palupera mõisast Tõstamaal, fassaadiakendest, Palupera kooli ajaloost ja Hiiu-Suuremõisa mõisast Hiiumaal, lae- ja seinamaalingutest, tapeetidest, lambriidest ja tahveldistest.

Selline vahva raamat/töövihik, mis kindlasti pakub huvi nii väikesele kui ka suurele lugejale, kes mõisadest ja mõisakoolidest huvitatud on. Palju on põnevaid fakte ja kauget ajalugu, palju on igasugu vahvaid ülesandeid, palju on fotosid ja jooniseid.


Pelle Holmberg, Hans Marklund „Põhjamaa seened“ (Varrak)

„Põhjamaa seened“ on käepärane seeneraamat, mis on kaanest kaaneni täis põnevaid teadmisi meie metsade maitsvamate ja mürgisemate viljade kohta.

Raamatust leiab 255 seeneliigi üksikasjalikud kirjeldused ning detailsed kujutised. Tänu autorite põhjalikkusele ning liigisiseste varieeruvuste kirjeldamisele on sarnaste seeneliikide eristamine nüüd kergem. Tähelepanu pööratakse ka sarnastele, kuid erinevate söögiomadustega seentele.

Raamat „Põhjamaa seened“ on kasutamiseks mugav ka seetõttu, et trükisuurus on raamatus tavapärasest veidi suurem ning see omakorda lihtsustab hämaravõitu metsas seente kohta lugemist ning nende määramist.

Raamatust on Rootsis ilmunud mitu kordustrükki ning sellest on kujunenud asendamatu kaaslane rootslaste seenekorvis.

Ma olen üsna kindel, et sügise hakul kulub igati marjaks ära üks korralik ja põhjalik seeneraamat, ja “Põhjamaa seened” just selline raamat ja lugemine on.

Ma ei hakka keerutama, et ma ei ole mitte kunagi väga edukas ja “suur” seeneline ja marjuline olnud, sest minu jaoks on keeruline metsas orienteerumine (piinlik tunnistada), lisaks ka see, et ma ei tunne väga hästi seeni (seeneraamatuid olen ma küll mitmeid lugenud ja uurinud, kuid näib, et mäluga on probleeme, sest metsa minnes tunnen ära äärmisel juhul kukeseene, ja puraviku, pilviku ja mõne riisika …), no ja kõige tipuks, mind kohutavalt häirivad põdrakärbsed, kes näivad mind aga vastupidiselt lausa “armastavat” …

Vaatamata sellele, otsustasin uue seeneraamatu läbi lugeda ja sellest Sullegi kirjutada.

“Põhjamaa seened” ilmub ilusas ja praktilises köites, mille esisekaantel on juttu, kuidas raamatus seeni “vaadata” ja uurida, kuidas on tähistatud söögiseened, algaja söögiseened, söögikõlbmatud seened, mürkseened, kuid ka kübarakujud (kumer, lame, kellukjas, lehterjas) ja eoslehekeste jalale kinnitumise viisid (nõgusalt külge kasvanud, otse külge kasvanud, jalale laskuvad).

Seejärel juba eessõna, milles Pelle Holmberg ja Hans Marklund tõdevad, et seenel käimine on sügiseti üks eelistatumaid vaba aja veetmise viise kõikjal Põhjamaades. Huvi seente korjamise ja toiduks valmistamise vastu on väga suur … See raamat on autorite seeneteadmiste kogum, milles on kirjas nii autorite enda kui ka teiste aastatepikkused kogemused, keemikute uued avastused.

Raamatu autorid loodavad, et see raamat on meeldiv ja kasulik allikas, kust ammutada teavet parimate söögiseente, kergesti segamini aetavate ja kõige mürgisemate seente kohta, kuid Holmberg ja Marklund lisavad, et selleks, et heaks seenetundjaks saada, ei piisa ainult ühe või teise seeneraamatu uurimisest. Autorid soovitavad kellegagi metsas seenel kaasas käia, veel parem, kui teha seda mõne asjatundja juhendatud seeneretke raames. Soovitatakse külastada ka mõnd seenenäitust ja raskesti äratuntavate seente kohta küsimusi esitada.

Autorid kinnitavad, et mõned liigid saavad ruttu selgkes, teiste tundmaõppimine võtab kauem aega. Selles raamatus on söögiseened jaotatud nelja rühma äratundmise keerukuse järgi. Kaks rühma on nii-öelda algajate seened, millest enamik jääb ruttu meelde; ülejäänud kahe rühmaga võib minna aastaid, enne kui võib endas kindel olla.

Ja veel. Nüüdseks on Euroopa söögi- ja mürkseente kohta kogunenud palju teadmisi, kuid seoses uute tähelepanekutega muutuvad ka hoiakud. See, mida täna õigeks peetakse, võib mõne aasta pärast olla kaheldav. Seenearmastajatel tuleb teadlaste uute avastuste koha pealt silmad-kõrvad lahti hoida.

Eessõnale järgneb esimene peatükk “Seenekorjamine vanasti”. Veel 19. sajandi algupoolel suhtus lihtrahvas Põhjamaade seentesse kui inimesle sobilikku toitu väga skeptiliselt. Nii võib öelda, et seente korjamine on neil mail suhteliselt uus nähtus. Saame lugeda Rootsi mükoloogia esimesest ja vast kõige suuremast eestkostjast Elias Fries’ist (1794-1878) ja tema raamatust “Ülestähendusi Rootsis kasvavate söödavate seente kohta”, milles on juttu näiteks ka “söödavast puravikust” ehk kivipuravikust, millest tehtud raguu oli Rootsi kuninga Karl Johani lemmiktoit. Loeme ka raamatust “Meie parimad söögiseened”, 1880. aastastel tegutsenud vaimulikust Nils Gustav Strömbomist (1847-1897), kes kirjutas lausa kaks seeneraamatut.

Selles peatükis on juttu ka Aivar Jürgensonist, kes põhjalikult käsitlenud seente korjamise ja toiduks tarvitamise ajalugu Eestis, näiteks raamatus “Seened kultuuriloos” (2005). Juttu on veel teistest Eestis ilmunud seeneraamatutest – Elmar Lepiku “Seentest, seente tarvitamisest ja seenemürgistustest” (1936), August Marlandi “Eesti NSV tähtsamad söögi- ja mürkseened” (1956), Kuulo Kalamehe tüse raamat “Seened” (1966).

Järgmine peatükk on “Mis on seen?”. Siin on juttu sellest, et seentel on oma riik, et vanasti arvati seened taimede hulka, kuid botaanika isa Carl Linne kahtles seente senses paigutuses ning tema süsteemis kuuluvad nad klassi Vermes, st ussid. Linne ei osanud neid päris hästi liigitada ja arvas, et seened on üks “ekslev komps”.

Ka saja aasta eest leidus biolooge, kelle arvates ei kuulunud seened taimede hulka. Tänapäeval teatakse seente ehituse ja eluviisi kohta piisavalt palju, et liigitada need taimedest ja loomadest eraldi, omaette seeneriigiks (Fungi). Arvatakse, et maailmas on ligi 100 000 tuntud seeneliiki ning neist umbes 12 000 võib leida Põhjamaades.

Juttu on ka seente ehitusest (vastavalt viljakeha suurusele jaotuvad seened pisi- ehk mikroseenteks ja suur- ehk makroseenteks. Rootsis kuulub umbes 4000 liiki suurte viljakehadega, maapinnal kergesti nähtavate seente hulka. Saame lugeda viljakehadest, seeneniidistikust, eostest ehk spooridest, eoslavast. Huvitav mõte on see, et seent võib võrrelda viljapuuga. Seeneniidistik on sel juhul nagu puu juured, tüvi, oksad ja lehed, seene viljakeha on nagu puu vili. Kui käime seenel, siis koristame saaki, nagu korjame sügisel puudelt vilju.

Edasi juba seente eluviisist, sapotroofidest, mis elavad mädanevatel ja kõdunevatel organismidel ning on koos bakteritega looduses leiduva orgaanilise ainese tähtsaimad lagundajad. Nende hulka kuulub enamik murul, lehtedel ja kompostihunnikutes või kuuskede ja mändide all okkavaibal kasvavaid seeni. Seejärel on juttu parasiitidest (need seened saavad oma toidu elusatest rakkudest), sümbiontidest ehk tulukooslastest (mükoriisaseened, paljud seened elavad kooselus ehk sümbioosis roheliste taimede, enamasti puudega).

Ka seente liigitamisega saame tuttavaks – seente selline liigitus lähtub ökoloogilisest vaatepunktist, kuid neid on võimalik liigitada ka suguluse alusel. Selles raamatus esitatakse tähtsamaid rühmi – limakud, vetikseened, kottseened, kandseened, puguseened, teisseened. Lugejale selgitatakse ka, mis on rühm, mis on liik.

Peatükis “Korjamine” on juttu igaüheõigusest, millal seeni korjata (aastaajad, ilm), kus korjata, kuidas korjata (abivahendid – korv, seenenuga, majapidamiskäärid, riided ja jalatsid, saapad, õla- ja seljakott, kaart, kompass, GPS, vile, plaastrid, mobiiltelefon), kuid ka korjamisest endast on juttu ning esmasest puhastamisest).

Seejärel peatükk “Söögiseened ja sarnased mittesöödavad liigid”, mis algab söögiseente rühmitamisega – kottseened, mürklid, trühvlid, kandseened, torbikseened, kukeseened, narmikud, harikud, torikseened, puravikud, liimikud. Edasi lehikseened, limanutilised, servikud, heinikud, sametkõrgesed, nööbikud, kühmkantarellik, harmikud, šampinjonid, sirmikud, tindikud, kollanutid, mamplid, kitsemampel, riisikad, pilvikud, murumunad, maamunad.

Pikemalt on juttu on liigikirjelduste ülesehitusest. Ja jõuame ka seente juurde, mida pikemalt tutvustatakse. Ma ei hakka Sulle siinkohal neid tutvustusi ümber jutustama, kuid iga see juures on kirjas olulised tunnused, korjamine ja puhastamine, valmistamine ja säilitamine, lisaks ka sarnased söögiseened ja sarmased mittesöödavad ja mürgised liigid. Loomulikult on iga seene juures ka palju vahvaid fotosid.

Kuid raamatusse on pääsenud – kuhikmürkel, kevadkorgits, valge seatrühvel, must torbikseen, kollakas kukeseen, lehter-kukeseen, harilik kukeseen, kahvatu kukeseen (neli erinevat kukeseent!), timpnarmik, harilik põdramokk, harjakas klavuliina, punalatv-harik, hariklik lambaseenik, harilik kivipuravik, võrk-kivipuravik, männi-kivipuravik, punajalg-kivipuravik, pruun sametpuravik, pomerantspuravik, kasepuravik, kirju puravik, võitatik, lambatatik, liivtatik, pihkane liimik, kitse-limanutt, oliiv-limanutt, sügis-limanutt, kuuse-limanutt, hiid-vesinutt, aas-vesinutt, austerservik, lilla ebaheinik.

Ja see pole veel sugugi mitte kõik – tuviheinik, hobuheinik, kroomheinik, männiheinik, triibuline heinik, kevad-võluheinik, puidu-sametkõrges, aasnööbik, kühmkantarellik, tavaharmik.

Pikemalt peatuvad autorid šampinjonidel, juttu on sellest, kuidas neid ära tunda, kuidas korjata ja puhastada, kuidas valmistada ja sälitada, millised on tumedasoomuselised šampinjonid. Edasi juba soomusšampinjon, arušampinjon, kuningšampinjon, aasšampinjon.

Seejärel on juttu valgest kärbseseenest, suurest sirmikust, panter-kärbseseenest, kuning-kärbseseenest, soomustindikust, suits-kollanutist, harilikust kännumampelist, jahutanukist, kitsemampelist.

Üle ega ümber ei saa ka mahedamaitselistest riisikatest – kuuseriisikas, porgandriisikas, veririisikas, kuldriisikas, kuid ka soome ehk kibedamaitselistest riisikatest – männiriisikas, kaseriisikas, tavariisikas. Riisikatele järgnevad puravikud – tuhmuv pilvik, kollane pilvik, veinpunane pilvik, mage pilvik, siniroheline pilvik, kasepilvik, söögipilvikutega sarnane mürkseen roheline kärbseseen, kuldpilvik. Ereda pilviku rühmast tutvustatakse lugejale – ere pilvik, krevetipilvik, mägipilvik, Favre pilvik, rohepilvik, pruun pilvik, soopilvik, kuid ka harilik murumuna, hiidmuna, mustjas maamuna.

Lisaks selles raamatus söögiseentena tutvustatud liikidele leidub Rootsis veelgi söögiseenteks peetavaid liike – kevadkogrits, sügiskogrits, hiidkogrits, harikud, vääveltorik, maksak, männiliimik, vagel-ebaheinik, hiid-lehtervahelik, sirge lehtrik, nuijalg-lehtrik, udulehtrik, külmaseen, valge kobarheinik, safransirmik, roosa kärbseseen, täpiline värvik, vöödikud.

Raamatu lõpus on veel mitmeid väga huvitavaid peatükke. “Seened toiduks”, milles saame lugeda sellest, kas see on söödav, hea või hõrgutav, saagi sorteerimisest, puhastamisest, valmistamisest, eeltöötlemisest, seenetoitude valmistamisest (põhiretseptis praetud seened, hautatud seened, paneeritud seened, frititud seened ja ka seenesupp), kuidas veel seeni kasutada (seenejahu, seente hakkmass, seenepuljong, pastakaste), seente säilitamine (purkipanemine, soolamine ja kuivatamine), külmutamine, küüslaugumarinaad, marineeritud seened, mida sobib seente kõrvale juua, seente koostis (kiudained, toitained, vitamiined ja mineraalained).

Kokkuvõtvalt öeldakse, et seened muudab toiduna huvitavaks nende roll maitseaine ja kolesteroolilangetajana ning kiudainete, antioksüdantide, kõrge väärtusega valkude, tähtsate mineraalainete ja vitamiinide sisaldus.

Siin on ka peatükid “Kas seened on tänapäeval mürgisemad?” (individuaalne tundlikkus seente suhtes, raskemetallid seentes, radioaktiivne tseesium seentes) ja “Mürkseened ja seenemürgid” (rakumürgid, valge kärbseseen, roheline kärbseseen, jahutanuk, kevadkogrits, põhjakogrits, kühmvöödik, kastanvöödik, närvimürgid, panter-kärbseseen, punane kärbseseen, kuning-kärbseseen, punakas narmasnutt, kuhik-narmasnutt, siid-narmasnutt, niitlehtrik, lehelehtrik, seedekulglat ärritavad mürgid, hiid-punalehik, saatana-kivipuravik, kollalatv-harik, mürgi mõju koos alkoholiga, vodliline tindik, nuijalg-lehtrik, allergiline reaktsioon, tavavahelik, seenemürgistus).

Ja lõpuks.

Kuidas vältida seenemürgistust?

Ära söö tooreid seeni.

Ära söö selliseid seeni, mida sa kindlalt ei tunne.

Ära söö korraga mitut liiki seeni, mida sa ei ole varem söönud.

Söö ainult värsketest seentest tehtud toitu. Kuna paljude seente säilivusaeg on lühike, tuleks need pärast korjamist kiiresti puhastada ja toiduks valmistada.


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)