Chris Wallace, Mitch Weiss „Pöördloendus 1945. Ebatavaline lugu tuumapommist ja 116 päevast, mis muutsid maailma“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

12. aprill 1945: pärast aastaid kestnud veriseid konflikte Euroopas ja Vaiksel ookeanil raputab Ameerikat uudis president Franklin D. Roosevelti surmast. Asepresident Harry S. Truman, keda on sõjalistest plaanidest eemal hoitud ja kes ei tea midagi ülisalajasest Manhattani projektist maailma esimese tuumapommi väljatöötamiseks, peab üle võtma mitmel kontinendil sõdiva rahva juhtimise ning samal ajal silmitsi seisma ühe enim poleemikat tekitava otsuse langetamisega inimkonna ajaloos.

„Pöördloendus 1945“ räägib haarava loo 116 tormisest päevast kuni 6. augustini 1945 – päevani, mil Trumani käsu kohaselt heidetakse Hiroshimale tuumapomm.

Kohtume inimestega, kes olid tuumapommiga ühel või teisel moel seotud: teadlase J. Robert „Oppie“ Oppenheimeri ja tema meeskonda salaja imbunud Nõukogude Liidu luurajatega, teise maailmasõja ajal ametis olnud Ameerika ja Euroopa riigijuhtidega, võitlushimulise piloodiga, kes valiti pommi kohale toimetama, ja paljude teistega.

„Pöördloendus 1945“ on palju rohkem kui lihtsalt raamat tuumapommist. See on lugu inimestest – nendest, kes pommi ehitasid, kohale viisid ja rünnaku üle elasid.

On olnud aegu, mil olen hea meelega lugenud sõjalugusid ja sõjameenutusi. Ei maksa unustada, et nõukogude ajal oli mitmed laste- ja noortekirjanduse kohustuslikud raamatud koolis just sõjast või sõjakangelatsest. Mulle meenuvad “Polgu poeg”, “Noor kaardivägi”, “Timur ja tema meeskond”, “Jutustus tõelisest inimesest” jt. Mahukas oli Aleksandr Tšakovski kirjutatud mitmeosaline “Blokaad”, mis jutustas Leningradi blokaadist, või Aleksandr Pokrõškini mälestusteraamat “Sõjataevas”, Sergei Smirnovi “Bresti kindlus”, kuid ka mitmed Luise Vaheri ja Paul Kuusbergi teosed, ja kindlasti ka Ülo Tuuliku “Sõja jalus”.

Mingil hetkel meeldis mulle vaadata ka igasugu sõjafilme, nii nõukogude kui ka brittide ja ameeriklaste omi. Kes meist poleks vaadanud populaarseid telesarju “Neli tankisti ja koer” ja “17 kevadist hetke”, kuid ka filme: “Sergeant York”, “Stalag 17”, “From Here To Eternity”, “Patton”, “The Dirty Dozen”, “The Great Escape”, “The Bridge Over River Kwai”, “Das Boot”, “The Desert Fox”, “Run Silent, Run Deep”, “Paths of Glory”, “Operation Pacific”, “They Who Dare”, “The Longest Day”, “Von Ryan’s Express”, “Anzio”, “The Guns of Navarone”, “The Heroes of Telemark”, “Operation Crossbow”, “Escape To Athena”, “Midway”, “The Eagle Has Landed”, “MacArthur”, “The Wild Geese” jt.

Viimase 15-20 aastaga on minu huvi sõjaraamatute ja sõjafilmide osas muutunud oluliselt väiksemaks, kuid pean tunnistama, et “Pöördloendus 1945” oli taaskord üks igati kaasahaarav ja huvitav lugemine ehk dokumentaalugu tuumapommist, selle loomisest, katsetamisest ja kasutamisest II maailmasõjas, kusjuures raamatu autorid kirjeldavad sündmusi, olukordi nii nagu need on arvatavasti juhtunud või juhtunud, kuid jätavad siiski lugejale endale otsustada, kas tuumapommi kasutamine II maailmasõjas oli õige või mitte.

Selle raamatu lugu saab alguse 12.04.1945, mil tuumapommi kasutamiseni oli 116 päeva. Harry Trumanil oli vaja napsi. See oli tal 82. päev asepresidendi ametis. Ja nagu tavaliselt veetis ta pärastlõuna Senati istungisaalis. Nüüd, pisut enne kella 17 otsustas Senat armulikult selleks päevaks töö lõpetada.

Kell 17.25 saab Truman Valge Maja juures teada, et president Roosevelt on surnud. Truman oli kiirustanud Valgesse Majja, et presidendiga kohtuda. Nüüd oli Truman kohal ja avastas äkitselt, et tema ongi president. Edasi käisid asjad kähku. Kell 19.09 annab Truman juba ametivande. Seejärel kinnitab ta valitsuskabineti liikmetele, et kavatseb järgida Roosevelti tegevusplaani.

Pärast lühikest kohtumist valitsuskabineti liikmetega, jääb Trumaniga 77-aastane sõjaminister Henry Stimson, et rääkida uue presidendiga “kõige pakilisemast asjast”. Jutt on “tohutu ulatusega töös olevast projektist”, mille käigus arendatakse “uut peaaegu uskumatu hävitusjõuga lõhkeainet”. Plaan oli nii salajane - ja kätkes endas väga suurt ohtu -, et sellest teadis ainult käputäis inimesi.

Stimsoni info pani Trumani kukalt kratsima, sest tal polnud aimugi, milles see “projekt” seisnes. Truman on hiljem öelnud, et see oli päev mil “terve maailm tema õlgadele langes”. Nüüd otsustas Truman koju minna, puhata ja siis tööl sarvist haarata.

Teine peatükk viib lugeja 15. aprilli 1945 Los Alamosesse New Mexicos. Tuumapommi kasutamiseni on 113 päeva.

Lugejale tutvustatakse J. Robert “Oppie” Oppenheimerit, kes oli Manhattani projekti teadusdirektor. See projekt oli Ameerika suur salajane ettevõtmine tuumapommi loomiseks. Lühidalt saame lugeda Oppenheimeri teadustööst ja saavutustest, kujunemisest tõhusaks ja karismaatiliseks administraatoriks. Olid ju Los Alamosesse kogunenud mõned maailma suurimad füüsikud, kelle seas oli kuus Nobeli auhinna laureaati. Neil olid tohutud egod, aga mingil moel õnnestus Oppenheimeril kõik klappima panna, kusjuures ta oli alles neljakümnene.

Selle suure ja salajase projekti jaoks oli Los Alamose elanike arv kasvanud mõnesajast kaheksa tuhandeni, seal elasid teadlased ja sõjaväelased ning nende pered. 22 000 hektari suuruse perimeetriga “küngast” ümbritses kolme meetri kõrgune okastraadiga tara. Teise taraga erdaldatud tehnilisele alale selle sees pääsesid ainult kõige rangema julgeolekukontrolli läbinud inimesed.

Teade Roosevelti surmast tuleb Oppenheimerile tohutu šokina, oli ju aastate jooksul hakanud nad teineteist usaldama. Tööd projektiga oli palju ja Oppenheimerile tegid muret mitmedki töörühma teadlased, kes olid muutunud kahtlevaks tuumapommi loomise suhtes, seda just moraalsetel kaalutlustel.

“Roosevelt oli suurepärane arhitekt”, ütles Oppenheimer. “Ehk osutub Truman heaks puusepaks.” Oppenheimer polnud selles kindel ja Los Alamose teadlased pidid hakkama tulemusi ette näitama, et kõik jätkuks nii nagu seni.

Kolmandas peatükis jõuame 23. aprilli 1945, oleme Wendoveris, Utahis. Saame tuttavaks kolonel Paul Tibbetsiga, kes on õhuväelaste juht. Neid treenitakse salajase pommirünnaku läbiviimiseks, mis võib sõjale lõpu teha. Tibbets käis sageli Los Alamoses ja oli väsinud sellest, et teadlased siiani alles “nikerdasid” selle kallal.

Saame lugeda Tibbetsi elust ja perest, õhujõudude suured ülemused oli kindlad, et just Tibbets on õhuvägede “kõige kuradi parem piloot”, kelle lennukogemus oli selle ohtliku ülesande täitmiseks võtmetähendusega. Piloodilt, kes viimaks missiooni ajal lennukit juhib, ei nõuta ainult tuumapommi täpset sihtimist. Ta peab pärast seda sooritama ka ideaalsed pöörded ja plahvatustest eemale saamiseks pikeerima. Muidu võivad lööklained lennuki tükkideks rebida.

Loeme ka Tibbetsi saavutustest ja sellest, kuidas ta valiti Manhattani projekti. Ta oli välja valitud selleks, et töötada välja meetod, mille abil heita tuumapomm Saksamaa või Jaapani õhuruumis. Tema missiooni koodnimeks oli operatsioon Silverplate. Talle öeldi, et ta saab kõik, mida vajab – alates isikkooseisust kuni varustuseni.

Tibbets valis treeningprogrammi läbiviimiseks Wendoveri lennuvälja, asustusest kaugel Utah’ ja Nevada osariigi piiril asuva sõjaväebaasi.

Tibbets hakkas oma uude rühma sobivaid mehi kutsuma. Ta kammis oma mälu läbi, et leida väljapaistvaid lendureid, kes olid temaga teeninud Euroopas ja Põhja-Aafrikas ning osalenud B-29 treeningprogrammis.

Nii tutvustatakse lugejale mitmeid olulisi mehi: kapten Theodore “Dutch” Van Kirk, kes oli navigaator; major Thomas Ferebee, pommituslennuki piloot Jacob Beser; staabiohvitser ja sabatulistaja Georg “Bob” Canon; kapten Robert A. Lewis, kes oli aviaator. Kui Tibbets oli värvanud nii palju mehi, et moodustada kasvõi kümme meeskonda, oli ta seda tehes kokku kogunud mõned USA sõjaväe parimad piloodid, navigaatorid ja lennundusinsenerid.

Nüüd soovis Tibbets, et asjad hakkaksid liikuma ja tema mehed hakkasidki baasist liikuma. Tibbetsil oli kõrini, et peab ootama ajal, kui ülejäänud maailm sõdib.

Neljas peatükk viib lugeja 24. aprilli 1945. Oleme Okinawa saare lähedal Jaapanis. USA hävituslaeva kõrgel tekil seisab kaptenleitnant Draper Kauffman. Saame tuttavaks eliitväeosa allveehävitusmeeskonna meestega ehk nn konnmeestega.

Ameeriklastel oli plaan alistada Okinawa, seejärel kogu Jaapan, kuid kõik see oli võtnud kaua aega, sest kindral Joseph Stilwelli sõnul oli “vaenlane tugevam kui sõja alguses”. Ka sel päeval olid hävituslaeval jaapanlaste lennukid, mille kabiinis istusid kamikaze’d. Meil on võimalus lugeda ameeriklaste amfiiblahingutest jaapanlaste vastu, sellest, mida konnmehed tegid, milliseid ülesandeid täitsid.

Draper Kauffman ei teadnud Los Alamosest ega seal loodavast võimsast pommist midagi. Ta teadis ainult niipalju, et jaapanlased võitlesid viimase meheni ja pärast Okinawat on neil veel ainult üks sihtmärk. Okinawa oli neile tundunud põrguna, see, mi sees seisis, oli palju hullem …

Viies peatükk viib lugeja 25. aprilli Washingtoni ja president Trumani juurde tagasi. Saame lugeda Harry Trumani elust ja karjäärist, abikaasast ja perest, kuid ka sellest, kuidas talle tutvustati Manhattani projekti. Ka lugeja saab täpsema ülevaate Manhattani projektist ja selle algusest. Juttu on uraani rikastamistehasest, maailma esimesest alalisest tuumareaktorist, teise tuumakütuse allika plutooniumi loomisest. Selge oli see, et uraani vajati palju, kuid ainuke teadaolev maardla USAs asus Kaljumäestikus ja sellest lihtsalt ei piisanud. USA pöördus Belgiale kuuluva Kongo poole.

Nüüd uuris Truman Manhattani projekti juhtidelt kõike. Teda šokeeris, et sellise ulatuse ja mahuga projekt, mille tehased asuvad üle kogu riigi, oli püsinud saladuses. Sõjaminister Stimson tõdes, et pomm on valmis nelja kuu pärast.

Truman mõistis, et pomm võib sõda märgatavalt lühendada. Aga ta muretses ka selle pärast, kuidas võib pommi kasutamine mõjutada rahvusvahelisi suhteid lähitulevikus, eriti venelastega, ja millised on selle pikaajalised tagajärjed kogu planeedile. Oli ju Stimson hoiatanud, et pomm võib olla “nii võimas, et hävitab lõpuks kogu maailma”. Seda kartis ka Truman.

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõike ära rääkida. Seda huvitavat ja sisukat teost tuleb ikka ise lugeda.

Juttu on veel Hitleri ja Eva Brauni enesetapust, Saksamaa kapituleerumisest, pommitamise sihtmärkide valikust Jaapanis (oli ju “kandidaate” mitu), kuid on ka vägagi inimlikke aspekte, näiteks tavaliste jaapanlaste ja laste elust Hiroshimas enne pommitamist. Loeme sellestki, kuidas Truman ja tema lähikondsed arutlevad, kas peaks jaapanlasi enne pommitamist hoiatama, kas peaks pöörduma nende poole, et nad annaksid alla. Juttu on tuumapommi katsetamisest, sellest, mida rääkida ajakirjandusele Manhattani projektist.

Käime koos president Trumaniga ka Potsdami konverentsil, millel osalesid ka Briti peaminister Winston Churchill ja Nõukogude Liidu juht Stalin. Umbes samal ajal, kui konverents algas, olid Alamogordos New Mexicos teadlased valmis õhkima maailma esimest tuumarelva. Saame lugeda kahest pommist – Little Boy ja Fat Man.

Tuumapommi katsetus 16. juulil 1945 õnnestus ehk 21 päeva enne pommirünnakut Jaapanile.

Potsdami konverents sai otsa. Jaapani juhte hoiatati, kuid nemad ei olnud alistumisega nõus, mida oligi karta. Nüüd tuli Trumanil langetada otsus pommi kasutamiseks ja rünnak pidi toimuma pärast 3. augustit.

Viimased neli päeva enne rünnakut leiavad raamatus väga täpset ja põhjalikku kajastamist. Juttu on lennukist, mille nimeks sai Enola Gay (saame teada, miks just selline nimi), lennukimeeskonnast, kuidas pomm lennukisse sai ja lõpuks olemegi missioonil.

Aeg väheneb hirmuäratava kiirusega. 7 tundi,5 minutit; 6 tundi, 30 minutit; 30 minutit …, 25 minutit, 10 minutit (nüüd on lennukist Hiroshimat juba näha, paistab T-kujuline Aioi sild), 3 minutit (algas pommi käivitamine, lugejale varem tuttavaks saanud Ferebee võtab sihtmärgi sihikule), 1 minut (tagasiteed enam ei ole), 43 sekundit (pommiluugid avanesid ja lõpuks valgussähvatus – sel hetkel muutus kõik).

Ühe viimase peatüki pealkiri on “Tulemöll”, mis võtab kokku plahvatuse, purustuse ja mis edasi juhtus.

See pole veel kõik. Järgmisena rünnatakse Nagasakit, keiser Hirohito räägib raadiopöördumises oma rahvaga, 14.08.1945 kell 16.05 jõudis Trumani kätte Jaapani ametlik allaandmispalve …

Raamatu lõpust leiame ka epiloogi, mis üritab kokku võtta tuumapommi mõjud ja ajaloo edaspidise arengu, juttu on relvastikukontrolli lepingutest, kuid ka Trumani sõnadest 1972. aasta detsembris (need ilmusid juba pärast tema surma): “See relv ei meeldinud mulle, aga ma ei kõhelnud hetkekski, et pikas plaanis saab nii päästa miljonid elud.”

Raamatu postskriptumis loeme veel ka sellest, mis sai neist inimestest, kellest raamatus juttu oli – president Truman, sõjaväelased, lennukimeeskond, teadlased, kuid ka Hiroshimast ja selle linna ja inimeste saatusest.


Anne-Marie „Therapy“ (Warner Music)

Anne-Marie Rose Nicholson (7. aprill 1991 East Tilbury, Essex) on briti lauljatar-laulukirjutaja, keda tuntakse artistinimega Anne-Marie. Tema debüütalbum “Speak Your Mind” ilmus aprillis 2018, lisaks veel mitmeid ja mitmeid singleid, mis on olnud edukad briti singlimüügitabelis. 2016 valiti ta ka “MTV Brand New” parimaks artistiks! Lisaks muusikale on lauljatar tegelenud ka shotokaniga, mis on üks karate vanimaid stiile. Ta on võitnud ka mitmeid maailmameistritiitleid.

2013 avaldas Anne-Marie oma esimese demosingli “Summer Girl”, mille väljaandjaks oli Rocket Records. Seejärel asendas ta ansamblis Rudimental lauljat, kes oli hiljuti bändist lahkunud ja nii esines Anne-Marie neljas Rudimentali laulus bändi 2016 ilmunud albumil “We the Generation”. Koos Rudimentaliga esines Anne-Marie kaks aastat.

Suvel 2015 avaldas lauljatar oma esimese EP “Karate”. Samal aastal ilmus ka lugu “Do It Right”, mis tõusis briti singlimüügitabelis kohale 90.

2016 saavutas Anne-Marie kuulsust ja populaarsust, kui ta lõi kaasa briti elektroonilise muusika lipulaeva Clean Banditi hittloos “Rockabye”, milles räppis ka jamaikalane Sean Paul.

27. aprillil 2018 ilmus Anne-Marie edukas LP “Speak Your Mind”. Väljaandjaks Major Tom ja Asylum Records.

Augustis 2019 ilmus USA lauljal Lauv’il singel “Fuck, I’m Lonely”, millel lõi kaasa ka Anne-Marie. See ilmus ka heliribal “13 Reasons Why: Season 3”. Veidi hiljem ehk veebruaris 2020 ilmus ka Anne-Marie uus soolosingel “Birthday”, seejärel veel üks uus lugu ehk “Her”, mis nägi ilmavalgust emadepäeval 2020. 17. juulil 2020 ilmus veel üks uus singel “To Be Young”, sellel lõi Anne-Marie’ga kampa USA naisräppar Doja Cat. Jätkus ka Anne-Marie koostöö Rudimentaliga ja augustis ilmus nende ühine uus lugu “Come Over”.

Novembris 2020 veel üks uus Anne-Marie laul ehk “Problems” ja ka dokumentaalsaade “How To Be Anne-Marie”, mis avaldati YouTube Originals kanalil. Saates näidati fännidele lauljatari isiklikku ja lavatagust elu, kaasa lõi ka teisi kuulsusi, näiteks tüdrukutebänd Little Mix.

Jaanuaris 2021 astus Anne-Marie üles kohtunikuna populaarses telesaates “The Voice UK” (kümnes hooaeg), kusjuures ta võttis üle Meghan Trainori koha. Huvitaval kombel võitis saate kümnenda hooaja Craig Eddie, kes kuulus just Anne-Marie meeskonda, ja see oli esimest korda saate ajaloos, kui debüteerinud kohtuniku meeskonna liige võidu võtab!

Jaanuaris 2021 ilmus ka Anne-Marie uus singel “Don’t Play”, millel löövad kaasa ka briti räppar-laulja KSI ja briti DJ/produtsent Digital Farm Animals. Lugu on ühtlasi ka lauljatari teise albumi nn lead singel.

Lisaks omadele lugudele on Anne-Marie jõudnud sel aastal kaasa lüüa ka mitme teise artisti loos: mõnus tantsuhitt “Way Too Long” (briti DJ ja produtsent Nathan Dawe ja briti räppar, laulja MoSTack), kaunis ballaad “Bedroom” (koos Singapuri suurepärase ja andeka laulja JJ Lin’iga, kes võitnud Aasias mitmeid ja mitmeid muusikaauhindu, tasub vaadata ka ägedat multifilmi, mis laulule tehtud).

Mais 2021 ilmus Anne-Marie uus ja ilusa ja meeldejääva meloodiaga lugu “Our song” (koos 2010-2016 tegutsenud poistebändi One Direction liikme Niall Horan’iga). Pärast seda andis lauljatar teada, et õige varsti ilmub ka tema teine stuudioalbum. Ja uus plaat “Therapy” ilmuski 23. juulil 2021.

Värske albumi “Therapy” kohta ütleb plaadifirma Warner Music: “Ilmus armastatud briti lauljatari Anne-Marie teine stuudioalbum “Therapy”, millel löövad kaasa mitmed teised artistid - Little Mix, KSI, Nathan Dawe, Niall Horan, Rudimental jt. Uue albumi kõige värskem singel ehk “Kiss My (Uh Oh)”, koos tüdrukutebändiga Little Mix, räägib keerulisest suhtest ning lahkuminekust. Loos on kasutatud elemente Lumidee hitist “Never Leave You (Uh Oh)”.

Ja veel, Warner Music jätkab: ““Therapy” on järg lauljanna miljoneid eksemplare müünud 2018. aasta debüütalbumile “Speak Your Mind”, mis oli tolle aasta edukaim album kogu Suurbritannias. Värske album on kogum lugusid, mis väljendavad ideaalselt noore artisti loomingulisust, enesekindlust ja ausust.

Album on kirjutatud koos hinnatud laulukirjutajate ja produtsentidega - Max Martin (Ariana Grande, Taylor Swift), Kamille, MNEK, Raye, TMS, Blake Slatkin, Ed Sheeran, Nathan Dawe ja Plested (Lewis Capaldi).

Muusikaliselt on Anne-Marie uus album “Therapy” igati äge popiplaat, millelt leiab nii tantsulikumaid lugusid (“Kiss My (Uh Oh)” (koos Little Mix’iga, “Who I Am”, “Unlovable” (koos Rudimental’iga), “Better Not Together”) , kui ka R&B’ga vürtsitatud poppi (“x2”, “Don’t Play” (koos KSI ja Digital Farm Animals’iga)), kui ka rahulikumat kuulamist (“Our Song” (koos Niall Horan’iga), “Breathing”, “Tell Your Girlfriend”, “Therapy”). Kokku 11 uut lugu, mis kindlasti Anne-Marie fännidele peaks meeltmööda olema.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/AM-Therapy

Anne-Marie & Little Mix "Kiss My (Uh Oh)"


Lily Murray, Anna Chernyshova „Võta vabalt, Kutt!“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

„Võta vabalt, Kutt!“ on lõbus pildiraamat tingimusteta armastusest.

Raamatu kangelane on tubli koerake Kutt, kes hoiab oma kodu ja perenaist ning peab ennast linna kõige õnnelikumaks kutsaks. Ühel päeval aga tuleb külla tädi Mildred koos oma lemmiku, tüütu papagoi Pandyga, ja vaese kuti täiuslik maailm pööratakse pea peale.

Ühel päeval, kui kuti perenaine läheb linna ja usaldab kodu esimest korda kuti valvsa pilgu alla, otsustab papagoi mõned head sõbrad külla kutsuda. Üksteise järel saabuvad üha eksootilisemad tegelased ning suureneb ka segadus ja lärm.

Järgneb kaos ning ehkki Pandy arvates peaks Kutt lihtsalt maha rahunema ja pidu nautima, satub kutsikas paanikasse. Kas ta saab hakkama? Kas ta jõuab enne perenaise saabumist kodu korda teha? Kas perenaine armastab teda endiselt?

Loe see lustakas värsivormis lugu lõpuni ja saad ka küsimustele vastused!

See on üks igati lõbus ja rõõmsameelne lasteraamat, mille kaanel vaatavad vastu kutsu, kiisu, hamster ja linnuke. See tähendab, et väikest lugejat ootab ees mõnus lugemine.

Raamatu alguses saamegi tuttavaks kogu linna rõõmsaima kutsikaga, kel nimeks Kutt. Tal on ka väikene perenaine, kel nimeks Marta. Kutt armastas oma perenaist ja ei vedanud teda mitte kunagi alt.

Kutt tõi hommikul Martale sussid, puhastas matil oma käpad, hoidis majas korda ja ei teinud iialgi liiga kassile. Marta kiitis Kutti ja usaldas teda igas mõttes. Kõik näis olevat igati tore ja vahva, kuni külla tuli vanatädi Mildred, kes oli kaasa võtnud ka papagoi, kel nimeks Pandy. Seejärel läksid Marta ja tädi Mildred välja. Marta lubas Kutile, et nad on pool üheksa kodus, seniks pidi Kutt vahti pidama.

Kohe kui Marta ja vanatädi olid lahkunud, andis papagoi teada, et ta oli külla kutsunud oma sõbrad, plaanis oli pidada maskiballi! Kutt oli mures, mida ütleks maskiballi ja külaliste kohta Marta?

Ja külalised hakkasid saabuma – tuli lõvi suure tuubaga, ninasarvik, kes näis mängivat trombooni, kari gnuusid, kes tõid ka maitsvat kooki, steppivate pingviinide ansambel, puuvilju loopiv gorilla, kel nimeks Camilla, imelises rüüs jaanalind, roosade rõivastega sebra, panter, kümme ussi, väga suur jõehobu, surikaat ja kakaduu!

Vägagi kirju seltskond, kas pole! Pidu oli täies hoos, peolised tekitasid palju prahti, lõhkusid asju (seda vist küll mitte meelega), mistõttu oli Kutt suures-suures mures! Kutt ütles papagoile, et äkki peaks peo siiski lõpetama? Varsti tulevad ka Marta ja vanatädi koju!

Kas pidu sai otsa?

Mis juhtus siis, kui koju tulid Marta ja vanatädi Mildred?

Kas Kutt sai perenaiselt riielda?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle lõbusa ja vahva lasteraamatu läbi loed.

Igati vahvad ja värviküllased pildid on raamatusse joonistanud Anna Chernysova. Raamatu on eesti keelde tõlkinud Marge Pärnits, kes ka ise lastele mitmeid vahvaid raamatuid kirjutanud.

 


P.G. Wodehouse „Lase käia, Jeeves!“ (Tänapäev)

Kui Bertie Wooster palkab endale kammerteenriks Jeevesi, ei oska ta aimatagi, et on peagi mehest täielikult sõltuv ja et isegi sokid, mida ta kannab, peavad kodurahu nimel pälvima Jeevesi heakskiidu. Kuid kas see pole väike hind, mida maksta selle eest, et oma imetlusväärse nupukusega päästab Jeeves ikka ja jälle hädast, kui Wooster või mõni tema käpardlikest sõpradest on taas täbarasse olukorda sattunud?

nglise kirjaniku P. G. Wodehouse’i (1881–1975) lood jõude elavast Londoni härrasmehest Bertie Woosterist, tema geniaalsest teenrist Jeevesist ja nende koomilistest sekeldustest on lugejaid naerutanud juba enam kui sada aastat.

Sir Pelham Grenville Wodehouse (15. oktoober 1881 Guildford, Inglismaa – 14. veebruar 1975 Southampton, New York, USA) oli inglise kirjanik, kes peamiselt kirjutas humoristlikke lugusid. Tema sulest ilmus üle 90 raamatu ja 20 filmikäsikirja. P.G. Wodehouse oli populaarne lugejate seas, kuid teda on kiitnud ka paljud teised kirjanikud: Hilaire Belloc, Evelyn Waugh, Rudyard Kipling, Salman Rushdie, Douglas Adams ja Terry Pratchett. Tänapäeval teatakse Wodehouse’i eelkõige just Jeevesi-lugude tõttu.

P.G. Wodehouse õppis Londoni Dulwichi kolledžis, pärast seda töötas paar aastat HSBC-pangas, ja hakkas kirjutama raamatuid. Esimene tema raamat ilmus juba 1902. aastal, kui ta oli 21-aastane. Pärast seda kestis tema kirjanduslik karjäär kuni tema surmani 1975, ja ta kirjutas igal aastal ühe või rohkem raamatut, ainus paus oli tingitud II maailmasõjast. 1912 kolis kirjanik Hollywoodi, kus ta teenis kopsakaid summasid filmide käsikirjade eest. Mitmeid tema lugusid ilmus sarjadena ka populaarses lehes The Saturday Evening Post. 1914 Wodehouse abiellus, 1920 kolis ta Suurbritanniasse tagasi, kuid alates 1924. aastast elas ta Holyywoodis ja Prantsusmaal Le Touquet’s.

Poliitika ja maailmasüdnmused Wodehouse’i ei huvitanud, kuid vaatamata sellele oli tal mitmeid “sekeldusi”. II maailmasõja alguses 1939 jäi kirjanik oma Prantsusmaa-koju, kuna ilmselt ta ei mõistnud, millised tagajärjed võivad sõjal olla. 1940 võtsid sakslased ta vangi ja hoidsid teda vangis aasta aega, esmalt Belgias, seejärel Ülem-Sileesias. Kui Wodehouse vangist vabanes, siis tegi ta mitu raadiosaadet Berliinis, milles ta vägagi humoristlikult käsitles oma sõjakogemusi ja elu vangis. Suurbritannias tekitasid need saated tõelise tormi. Wodehouse’i süüdistati riigireetmises, koostöös natsidega, paljud raamatukogud võtsid ära oma riiulitelt Wodehouse’i kirjutatud raamatud!

Nüüd asusid Wodehouse’i kaitsele näiteks Evelyn Waugh ja George Orwell. Viimane neist kirjutas artikli “In Defence of P.G. Wodehouse”.

Kuna kriitika Wodehouse’i vastu oli sedavõrd suur, siis otsustas ta koos oma naisega lõplikult Suurbritanniale selja keerata. 1954 sai temast ameeriklane ja ta kolis lõplikult USAsse. Kuninganna Elizabeth II lõi 93-aastase Wodehouse’i rüütliks 1975, veidi enne kirjaniku surma …

On üsna kindel, et just tänu Jeevesi-lugudele teatakse Wodehouse’i kõige paremini nii Suurbritannias kui ka mujal maailmas. Nende lugude peategelasteks on noor kõrgklassi kuuluv ja jõude elab Bertram “Bertie” Wooster, kes on rikas, kuid veidi saamatu ja abitu ning tema teener Jeeves, kes aitab oma isandat ja tolle sõpru nii nais- kui ka rahaküsimustes. Esimest korda olid Wooster ja Jeeves raamatus juba 1917, viimast korda 1971, kusjuures nende vanus ja persoonid on alati olnud muutumatud.

Eesti keeles on mitmedki Jeevesi-lood ka varem raamatukaante vahel ilmunud: “Väga hea, Jeeves!” (kirjastus Monokkel, 1997), “Olgu, Jeeves” (Monokkel, 1997), “Lase käia, Jeeves!” (Hotger, 1998,tõlkijaks nagu ka sellel väljaandel Kaja Greenbaum) ja “Suur tänu, Jeeves!” (Hotger, 1998).

Jeevesi-lugudest on tehtud ka telesari ja seda kahel korral. 1960ndatel aastatel BBC poolt toodetuna ja 1990ndatel aastatel Granada poolt toodetuna. Olen kindel, et ka meie telepublik peaks teadma just 1990ndatel aastatel valminud telesarja, milles Woosterit kehastas suurepärane Hugh Laurie ja Jeevesi suurepärane Stephen Fry. Just sellest televersioonist on ilmunud ka eestikeelsete subtiitritega 4-osaline DVD-sari, mida aastaid tagasi sai ka ühtses kinkekarbis osta.

Wodehouse’i teistest lugudest on kuulsamad Blandingsi-lood, milles ta viib lugeja fiktiivsesse Blandingsi linna. Lugude peaosaliseks on eksentriline lord Emworth, kelle elu keskmes on tema auhinnatud siga “Blandingsi keisrinna” ja auhinnatud kõrvits. Lisaks veel ka Mullineri-lood, milles härra Mulliner räägib The Angier’s Rest-nimelises pubis lugusid oma imelikest sugulastest. Tuntud on kindlasti veel üks tegelaskuju ehk Psmith, kes teeb igasugu töid, kuid mõnikord astub Psmith üles ka Blandingsi-lugudes, kus ta teeb tööd lord Emsworthile.

Raamatu “Lase käia, Jeeves!” esimeses loos “Jeeves võtab juhtimise üle” saame tuttavaks jõude elava härrasmehe Bertram “Bertie” Woosteriga, kes otsib endale uut teenrit. Selle ta ka leiab. Uueks teenriks on Jeeves, kelle kohta Wooster tõdeb, et paljude inimeste arvates on ta Jeevesist liialt sõltuv. Woosteri tädi Agatha nimetab Jeevesi Woosteri hoidjaks. Wooster kinnitab, et miks ka mitte, sest Jeeves on geenius … nädal pärast tema saabumist loobus Wooster pingutustest oma isiklike afääridega ise toime tulla.

Saame teada, et Jeeves tuli Woosteri juurde umbkaudu pool aastat tagasi ja esimesel päeval oli Jeeves teinud Woosterile hommikuse pohmelli raviks imelise joogi – Worcesteri kaste, toores muna ja punane pipar. Jeeves kinnitab, et talle tundus hetkeks, nagu oleks keegi tema peakolus pommi õhanud, kuid järsku oli kõik kombes. Jeeves oli teenistusse võetud.

Esimeses loos on hädas Wooster ise ja ka tema kihlatu, leedi Florence Craye. Leedi kutsub Woosteri äkitselt Easebysse Shropshire’s, kus elab Woosteri onu Willoughby, kellest Wooster sõltus väga palju. Woosteri onu oli tuttav ka Florence’i isa, lord Worplesdongiga. Wooster läheb ja selgub, et tema onu on kirjutamas ja avaldamas raamatut, milles on juttu nii temast endast kui ka Florence’i isast, ja selles raamatus on üsnagi pikantseid seiku, pummelenge jpm., mis kindlasti ei tohiks ilmavalgust näha. Vähemalt Florence on selles kindel. Nii paneb Woosteri kihlatu oma tulevase mehe fakti ette, et käsikiri tuleb varastada ja hävitada.

Appi tuleb otse loomulikult Jeeves! Ja kui esialgu tundub ka lugejale, et käsikiri on hävitatud, siis võta näpust! Raamat ilmub, kihlus tühistatakse ja meie saame teada, mida ja miks oli Jeeves teinud. Ja kas Wooster ja Florence olekski olnud sobiv paar?

Teises loos “Corky kunstnikukarjäär” viib autor meid New Yorki, kus on ka Wooster ja Jeeves.

Seekord on hädas Woosteri hea sõber Corky ehk mr Corcoran, kes peab end kunstnikuks ja elab oma onu Alexander Worple’i rahadest, kes teda toetab. Onu tegeleb džuudiäriga, kusjuures raamatu jutustaja ehk Wooster kinnitab, et tal pole aimugi, mis asi on džuut, kuid raha on sellel onul igal juhul palju. Lisaks sellele on onu on suur lindude sõber, ornitoloog, kes avaldanud paar raamatut ameerika lindudest.

Ühel päeval tutvustab Corky Woosterile oma mõrsjat, Muriel Singerit, kes on nn kooritantsijanna, ja Corky ei ole kindel, kuidas onu sellise naisterahva ja kihluse peale “vaatab”, kas ta on ikka temakesega päri, kas ta jätkab Corky rahalist toetamist?

Wooster küsib Jeeves’ilt, mida teha. Ja taaskord on hea nõu varnast võtta. Neiu peaks kirjutama raamatu ameerika lindudest lastele ja kiitma ka Corky onu linnuraamatuid. Kuna neiu on tantsijanna, siis ta kinnitab, et kirjutada ta ei oska. Ta saab vaevu mõne kirjaga hakkama.

Jeeves tõdeb, et vaeseid kirjamehi on palju, kes on väikese raha eest valmis kirjutama kõike! Nii saab valmis ka Muriel Singeri kirjutatud linnuraamat, mis Corky onule kangesti meeldib. Meeldib sedavõrd, et ta võtab Murieli hoopis endale naiseks!

Ja sellega pole see lugu veel lõppenud. Üsna ruttu on lugejale selge, et Corky ei oska maalida. Ta on maalinud valmis väikelapse portree (kusjuures see lapsuke on Alexander Worple’i ehk Corky onu ja Muriel Singeri järglane!), mis näeb välja nagu liiderlik “keegi”, kes on keset suurt pummelungi ja tal on kohe kindlasti joobe tunnused!

Kui seda maimukese “portreed” näeb Alexander Worple, siis on selge, et onu ei jätka Corky rahalist toetamist, kuid taaskord tõttab appi Jeeves! Mis oleks, kui sellest portreest kujuneks välja koomiks? Pealkirjaga “Prullaka põngerja seiklused”?

Koomiks hakkabki Sunday Star’is ilmuma ja ka Corky rahalised probleemid on ilmselgelt lahendatud.

Kolmas lugu on “Jeeves ja kutsumata külaline”, milles Wooster ja Jeeves on ikka veel New Yorgis, ja on umbkaudu see aeg aastast, mil New York on oma parimas vormis. Wooster kinnitab, et oli üks neid oivalisi hommikuid, kui ta oli just külma duši alt välja roninud ja oli veel vannitoas, kui tuli Jeeves, kes ütles, et leedi Malvern ootab Woosterit elutoas!

Kas tõesti on sellisel varajasel tunnil keegi külla tulnud? Jeeves räägib, et kõrgeauline proua on saabunud varahommikul ookeaniaurikuga. Ja veel, armuline proua on koos lord Pershore’ga, kes peaks olema proua poeg!

Wooster ei suuda esialgu meenutada, kes võiks too leedi Malvern olla. Jeeves lisab, et leedi on tädi Agatha sõber ja lugeja ei tohi unustada, et tädi Agatha on ülimalt oluline ka Woosterile, pidades silmas just rahalist toetust! Woosterile hakkab meenuma, et ta on seda leedit oma tädi juures näinud ja see leedi on üks vägagi õel naine, kes kirjutas raamatuid sotsiaalsetest oludest Indias.

Nüüd kohtubki Wooster leedi Malverni ja tema poja Wilmotiga ehk Mottyga. Leedi on tulnud USAsse, et külastada Sing-Singi vanglat, kuna ta on huvitatud vanglatingimustest Ameerikas. Pärast seda plaanib ta jätkata oma teekonda ranniku suunas, ja tal on plaanis kirjutada raamat Ameerikast, nagu ta oli kirjutanud raamatu “India ja indialased”.

Leedi Malvern tahab jätta oma poja kuuks ajaks Woosteri hoole alla, kusjuures ta kinnitab, et poeg on koduskonutaja. Kuna lauale on löödud ka tädi Agatha soovitus, et just Wooster on selleks õige mees, siis ei jää Woosteril muud üle kui nõustuda …

Koduskonutaja Motty osutub aga üsnagi teistsuguseks noormeheks. Selliseks, kes tahaks nautida kõiki Ameerika pakutavaid pahesid, ja nii on ta juba esimesel õhtul sedavõrd purjus, et Jeeves ja Wooster leiavad ta magamast Woosteri uksematil!

Wooster otsustab Mottyga kaasas käia ja olukorda kontrollida, kuid noormehe “tempo” on üsnagi väsitav. Lõpuks hakkab ta oma joomasõpru ka Woosteri juurde tooma, ja kui ühel õhtul leiab Wooster oma toast bullterjeri, kel nimeks Rollo, siis on Wooster kindel, et ta vajab puhkust. Seetõttu sõidab Wooster oma sõbra juurde, kes elab Long Islandi metsades, ülimas vaikuses ja rahus.

Kui Wooster naaseb, on lord Pershore ehk Motty hoopiski vanglas! Kuidas ja miks ta sinna sattus? Sellest annab Jeeves põhjaliku ja põhjendatud ülevaate. Ka seekord on tegemist vägagi nutika plaaniga, nii et ka reisilt naasnud leedi Malvern jääb rahule, vaatamata sellele, et ta poeg hoopis vanglas viibib.

Neljas lugu on “Jeeves ja vintske vanamees”. Meie peategelased on jätkuvalt Ameerikas. Wooster kinnitab, et aastate jooksul on mitmedki inimesed püüdnud Jeevesi tema juurest ära hiivata, kuid seni on Jeeves jäänud Woosterile truuks, mistõttu on Wooster rahul ja toob näiteks loo Jeevesi nutikusest.

Ühel õhtul tõdeb Jeeves, et mr Bickersteth (hüüdnimega Bicky) on käinud Woosterit otsimas. Ta oli üsnagi ärritunud ja lubanud hiljem tagasi tulla. Wooster mõtiskleb, mis võiks Bickyl mureks olla. Jeeves loeb samal ajal ajalehest, et Bicky onu saabub laevaga “Carmatic”, ja see onu on Tema Hiilgus Chiswicki hertsog, kes saatis Bickyle igakuiselt rahakaarte. Wooster teab rääkida, et Chiswicki hertsog oli rikas, kuid ka kõige ihnsam kulutaja Inglismaal. Wooster teab, et selliseid mehi kutsuvad ameeriklased vintskeks vanameheks!

Heliseb uksekell. Tulijaks ongi Bicky, kes kurdab Woosterile oma muret. Onu oli saatnud ta kunagi Ameerikasse selleks, et Bicky läheks Coloradosse, õpiks põllundust või karjakasvatust mõnes rantšos või farmis. Coloradot nimetab Bicky hädaoruks ja New Yorgis oli ometigi ju palju mõnusam. Onu rahakaardid saabusid jätkuvalt ja Bicky oli onule telegrafeerinud, et oli saanud New Yorgis mõistliku äriotsa, kuid nüüd on onu kohe siin ja mingit äriotsa ei ole …

Wooster kutsub appi Jeevesi, kes teeb ettepaneku, et Bicky võiks laenata mõneks ajaks Woosteri luksuslikku korterit ja ka teda, et luua onule ilus pilt edukast ärimehest. Onu saabub, luksuslik korter on suurepärane ja onu on rahul, kuigi ta ei suuda uskuda, et Bicky on sedavõrd edukas. Onu on sedavõrd rahul, et otsustab lõpetada Bickyle igakuise kuluraha maksmise.

Kuidas edasi? Pole äri, pole rahakaarte? Jeevesil on varuks järgmine plaan, mille hulka kuulub prominentse isiku kätlemine (Chiswicki hertsog seda ju ometigi on!), mille eest on osad ameeriklased nõus lausa raha maksma! Jeeves leiab ka kätlejad, kuid ee üritus läheb pehmelt öeldes aia taha … Seetõttu tuleb appi võtta hirmutamine ajakirjandusega, kavalad mõtted kanafarmi ja kanamunadega … ja kõik saab korda!

Viies lugu on “Tädi ja laiskvorst”, mille alguses tõdeb Wooster, et Rockmetteller Toddi afääri paiku oli aeg, kui ta arvas, et Jeeves jätab ta maha.

See lugu Rocky Toddiga hakkas pihta ühel kevadisel varahommikul, kui Rocky miilide kauguselt New Yorgist ehk Long Islandilt Woosteri juurde tuli. Rocky Todd oli luuletaja või vähemalt kirjutas ta luuletusi, kui ta midagi tegi. Kuid Woosteri arvates oli Rocky enamuse ajast mingis transis. Tal oli peensusteni paika pandud plaan terveks eluks. Umbes kord kuus planeeris ta kulutada kolm päeva mõnede luuletuste kirjutamiseks, ülejäänud kolmsada kakskümmend üheksa päeva ta puhkas. Rocky luuletused ei olnud teps mitte suurteosed, kuid ometigi trükiti neid lausa mõne ajakirja esikaane siseküljel. Lisaks oli Rockyl varuks ka rahakas tädi kuskil Illinoisis. Wooster hämmastub, kui paljudel ta sõpradest paistab olevat kas tädi või onu, kes on nende peamiseks sissetuluallikaks.

Nüüd on Rocky tulnud Woosteri juurde kirjaga just sellelt tädilt, kes kinnitab, et Rocky pärib kogu ta raha, kuid seda tingimusel, et Rocky elaks New Yorgis ja tunneks elust rõõmu, lisaks peaks ta sukelduma New Yorgi rõõmsasse ellu, olema suurejooneliste õhtusöömaaegade hingeks ja kirjutama tädile vähemalt ühe kirja nädalas, andes üksikasjaliku ülevaate oma tegemistest ja kõigest linnas toimuvast, nii et tädil oleks võimalik kaudselt nautida seda, mida ta närune tervis takistab tal isiklikult nautimast.

Rocky on kindel, et selline ettepanek ei ole võimalik, sest New Yorgis elamine tapaks ta! Nüüd on vaja leida keegi, kes teeks seda Rocky eest. Keegi, kes naudiks elu ja kirjutaks tädile kirju. Ja see keegi on loomulikult Jeeves!

Kirjad tädile on sisukad ja suurepärased ja põhjalikud, kuni ühel päeval ilmub Woosteri korterisse New Yorgis ei keegi muu kui miss Rockmetteller, kes on saanud kirjadest jõudu ja jaksu edasi elamiseks ja nüüd on tulnud ta Rocky koju, sest kirjadel oli ju Woosteri korteri aadress! Tädi on tulnud vennapojale külla ja tahab ennast sisse seada, sest ta kavatseb jääda pikaks ajaks. Meie sõber Wooster peab kolima hotelli … Kuna tädi kavatseb New Yorki jääda pikaks ajaks, siis peatab ta elatusmaksed Rockyle, sest on ju ta ka ise olemas.

Keerulises olukorras on vaja jällegi Jeevesi abi, kes mehkeldab tädi ühe Jimmy Mundy kõnekoosolekule, kus selgub, et New York on üks suur patupesa ja sellises kohas ei saa ometigi ka Rocky elada!

Et ma Sulle nüüd kõiki lugusid ära ei räägiks, siis jätan raamatu järgmised viis lugu (“Kentsakas lugu vana Biffyga”, “Valikuvabaduseta”, “Kõik Freddie õnne nimel”, “Trall ümber noore Bingo” ja “Bertie muudab meelt”) Sulle endale lugeda ja avastada, kuid uskuge mind ka need on mõnus-mahedalt, ja samas ka britilikult humoorikad.

Ette tuleb igasugu afääre ja juhtumisi, iseäarlikke tegelaskujusid ning ikka ja jälle on Jeevesil varuks mõni nutikalt nupukas plaan või idee, kuidas olukord kõikidele osapooltele edukalt lahendada.


Tones And I „Welcome to the Madhouse“ (Warner Music)

Mul on alati hea meel, kui muusikakareenile tulevad uued ja noored artistid, kes teevad head ja meeldejäävat popmuusikat. Muusikat, milles on häid ja ägedaid meloodiaid ja harmooniaid, lugusid, mis jäävad meelde ja suudad seda juba pärast paari-kolme kuulamist kaasa laulda või vähemalt ümiseda või vilistada.

Üks selline noor, äge ja lahe artist on Tones And I, kellel ilmus hiljuti debüütalbum „Welcome To The Madhouse“. Artist, kellel on igati meeldejääv ja äratuntav hääl, kelle esitused panevad kuulaja kuulama, kellel on üsnagi põnev elukäik ja mulle tundub, et tema lugudes on kindlasti põnevat sõnumit, kuid mina leidsin kuulates ka kübe päikesepaistet ...

Tones And I ehk Toni Watson on Austraalia laulja-laulukirjutaja, kelle debüütsingel “Johnny Run Away” ilmus 1.03. 2019. aastal, kuid tema läbimurde hitiks sai lugu “Dance Monkey”, mis ilmus 1.05.2019. “Dance Monkey” oli ikkagi selline hit, mis tõusis esikohale lausa 30 riigi singlimüügitabelites! 2020. aasta jaanuaris oli laul olnud Austraalia singlimüügitabeli esikohal 24 nädalat! Lüües sellega varasema rekordi – 22 nädalat, mis oli aastast 1943 – selleks oli Bing Crosby esitatud legendaarne jõululugu “White Christmas”.

Toni Watson kasvas Mount Marthas Mornington Peninsulas, mis asub Melbourne’i lähedal. On öeldud, et lauljatar on sündinud 1993 või 2000, sest lauljatar ise oma sünniaega ei ole kommenteerinud, sest see ei ole tema arvates oluline, ja internetis niietnaa kõik valesti. Toni Watson meenutab, et ühel heal päeval istusid nad terve perega pargis Frankstonis. Nad laulsid ja tulevase lauljatari tädi kinnitas, et see türduk tunneb nooti ja suudab tõepoolest laulda, ja seda mitte noodi kõrvalt. Tulevane lauljatar oli siis 7-aastane. Keskkoolis õppis Toni Watson mängima klahvpille ja ka elektroonilised trummid said tuttavaks.

2009 lõi ta oma YouTube’i lehekülje, milles jagas cover-versiooni erinevatest lauludest, mida ta oli a cappella laulnud. Seejärel laulis ta kohalikel üritustel, festivalidel, lauljatar on meenutanud esinemisi ka koos ühe kitarristiga väikestes pubides Morningtonis. Kui Toni Watson oli kogunud pisut raha, siis ostis ta endale nn loop stationi RC300, ja hakkas sellega katsetama ja tööd tegema. Seejärel juba ka mõned uued süntesaatorid, mõned esinemised ja tal tekkis juba ka oma fännkond.

2017 septembris läks ta Byron Baysse, kus esines ka tänavatel, kus teda märkas Jackson Walden-Brown, kellest sai lauljatari mänedžer. 2018 elas lauljatar kas mänedžeri kodus või oma kaubikus. Ta kirjutas uusi lugusid, laulis ja esines tänavatel, kuni lõi kaasa ühel tänavalauljate võistlusel ja võitis selle.

2019 sõlmis Toni Watson lepingu Bad Batch Recordsiga, kuid firmaedega Artists Only ja Lemon Tree Music ning veebruaris 2019 ilmuski tema debüütsingel „Johnny Run Away“. Lugu sai Austraalias vägagi populaarseks ja tõusis Austraalia singlimüügitabelis 12! Ja seejärel 10. mai 2019 ja lauljatari teine singel „Dance Monkey“. Ta on ise ütelnud, et kirjutas selle laulu pimedas vetsus ja aega kulus ca 30 minutit! Ja samas sai sellest hitt, mis tõusis tabelite tippu lausa 30 riigis! Teiste seas Austraalia, Kanada, Belgia, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan, Holland, Uus Meremaa, LAV, Rootsi, Suurbritannia jpt.

2019 esines Tones And I juba mitmetel suurtel muusikafestivalidel. Ilmus ka kolmas singel „Never See the Rain“ ja debüüt-EP (kuus laulu) „The Kids Are Comong“. EP viis teda 2020 ka kontsertturneele Austraalias ja Põhja-Ameerikas, millega ta tõestas, et ta suudab ka laval olla suurepärane artist, kes suudab suurepäraselt publiku võita ja publikut hoida. Kahjuks jäi kontsertturnee pooleli, sest maailma vallutas pandeemia ... kuigi lauljatar jäi lootma, et varsti pääseb ta esinema ka näiteks Euroopasse.

20. mail 2020 täitus „Dance Monkey“-videol YouTube’is miljard vaatamist! Samas kuus oli Tones And I muusikaajakiria Rolkling Stone Austraalia-versiooni esikaanel. Novembris 2020 ilmus uus singel „Fly Away“. Ta esines ka Austraalia muusikaauhindade jagamisel.

Aprillis 2021 alustas lauljatar kontsertturneed Austraalias, esinedes esmalt Melbourne’is. 14. mail 2021 ilmus veel üks singel – „Won’t Sleep“.

16. juulil 2021 debüütalbum „Welcome to the Madhouse“.

Warner Music kinnitab, et rahvusvaheline superstaar Tones And I avaldas debüütalbumi “Welcome To The Madhouse”, koos uue singliga “Just A Mess”.

Austraalia muusiku esimene täispikk stuudioalbum räägib ausa ja kireva loo sellest, kuidas lauljanna end Byron Bay tänavatelt ülemaailmse tuntuseni laulis (usun, et paljud muusikasõbrad teavad lauljatari hittlugu “Dance Monkey”, mis on tituleeritud aegade kõige otsitumaks looks platvormil Shazam ja enim kuulatud naisartisti looks Spotifys. Muusikavideole on kogunenud üle 1,6 miljardi vaatamise ja rahvusvaheliselt on lugu kuulatud 6 miljardit korda.). Tones And I liigutav album peidab endas 14 lugu, mille on muusik ise kirjutanud ja produtseerinud.

“See album on minu jaoks väga mitmekülgne ja peegeldab sisimas möllavaid emotsioone. Albumilt leiab vanemaid lugusid, mille kirjutasin enne singli “Dance Monkey” ilmumist ja edulugu. Mõni lugu räägib mu sõbra T ilmast lahkumisest ja sellest, kui raske mul sel perioodil oli üldse midagi positiivset kirjutada. Elu keerdkäikudest, rõõmust ja raskustest. Üks lugu ajab mind naerma, teine nutma, kuid sellegipoolest on need kõik unikaalsed ja annavad edasi, kuidas ma end sel päeval tundsin,” räägib Tones And I.

Tones And I eelmine singel albumilt “Welcome To The Madhouse” kandis nime “Cloudy Day”, mis on inspireeritud sõbra ema ütlusest, et “pilvisel päeval tuleb vaadata taevasse ja sealt päikesekiirt otsida”. Debüütplaadi esimene singel oli poeetiline ja jõuline lugu “Fly Away”, mida on tänaseks kuulatud 215 miljonit korda ning millele järgnes värvika muusikavideoga “Won’t Sleep”. Mõlemad lood toovad ideaalselt esile artistile iseloomuliku stiili, kavalalt kirjutatud laulusõnad ja kummitama jäävad meloodiad (näiteks plaadi avalöök ja nimilugu “Welcome to the Madhouse”, “Lonely”, “Dark Waters”, “Cloudy Day”), palju on väga efektseid rütmilahendeid ja saunde (“Wont’t Sleep”, “Westside Lobby” (no selle loo saundid hakkavad ikka väga kiiresti kummitama, rääkimata meeldejäävast referäänist), “Bars (RIP T)”), on ka mõnusaid, rahulikke lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva (“Sad Songs”, “Just A Mess”, “Not Going Home” (selles loos kuuleme võrratut esitust ja vägagi põnevat häälematerjali), “Fall Apart” (jällegi väga võimas esitus)).

Kiirelt kasvava jälgijaskonnaga artist krooniti väljaande Music Business Worldwide poolt möödunud aasta kõige edukamaks laulukirjutajaks digiplatvormidel. Teiste heade uudiste keskel avalikustas Tones And I mõned 2022. aasta kontserttuuri toimumisajad, mille käigus külastab muusik nii kodumaad, Ameerikat, Suurbritanniat kui ka Euroopat.

Kuula ise ka:

https://tonesandi.lnk.to/WTTM

Tones And I "Fly Away"


Veronique Caplain, Gregoire Mabire „Lugu hundist“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Kitsepapa loeb täna oma lastele raamatut ette.

See on üks hirmus lugu hundist ja papa peab neile mitu korda ütlema:

„Meie metsades ei ole hunte.“

Aga kas see on tõsi?

See on rõõmsameelne ja naljakas jutt lugemise väest ja hirmust hundi ees.

Alles see oli, kui rääkisin Sulle raamatust “Suur kuri hunt, tema 14 väikest kutsikat ja … Punamütsike”, mille autoriteks Christine Naumann-Villemin ja David B. Draper. See oli vahva lasteraamat, milles oli hoopis teistsugune lugu Punamütsikese-muinasjutust. Nüüd uus raamat, milles on teistmoodi lugu muinasjutust “Hunt ja seitse kitsetalle”.

Teistmoodi seetõttu, et siin toimetab kitsepapa ja kaks kitsetalle, kuigi juttu on ka kurjast hundist, kes on ainult raamatus, mida kitsepapa oma lastele loeb.

Oli tavaline kolmapäev, nagu iga teinegi. Kitsepapa tegi šokolaadikooki. Ühel hetkel küsis kitsetall Oskar, et äkki papa loeks neile ühe jutu. Papa arvates oli see hea mõte. Enne seda tuleb vaid pesu kuivama riputada ja kook ahju pista.

Kaks tallekest on valinud lugemiseks raamatu, milles oli lugu ühest hundist. Papa oli murelik, kas see tallekestele hirmu naha vahele ei aja? Tallekesed kinnitasid, et neile meeldivadki hirmsad lood.

Lugu algab. Oli talv. Metsas hiilis ringi üks hunt, kes polnud ammu midagi hamba alla saanud. Ta oli nii näljane, et hambad lausa plagisesid. KLAKK! KLAKK!

Ja just sel hetkel kuulsid kitsetalled ja kitsepapa välja samasugust häält! Kas see on hunt? Papa on kindel, et hunt see ei saa olla, kuna nende metsades ei ole hunte. Veidi hiljem selgus, et aknaluuk oli hingedelt maha vajunud. See tegigi imelikku häält.

Papa loeb talladele raamatut edasi. Selgub, et külarahvas oli hirmul, mistõttu pandi ustele teinegi lukk ette. KLAKK! KLAKK! Ja äkki kuulevad kitsetalled ja kitsepapa samasugust häält! Nüüd juba maja sees! Mis see võiks küll olla? Selgub, et kitsetall Lilli pani teist lukku kinni, et hunt sisse ei saaks.

Papa jätkab lugemist. Nüüd on hunt juba külla jõudnud. Ta jäi esimese maja ukse ees seisma ja koputas. KOP-KOP-KOP! Samal hetkel koputab keegi ka nende maja uksele! Kitsetalled on kindlad, et see on hunt! Kitsepapa arvab, et see on postiljon. Kitsetalled hoiavad papat tagasi. Seni, kuni papa uksele jõuab, pole seal enam kedagi. Nüüd sosistab Oskar, et hunt ei ole kuhugile kadunud. Ta on roninud hoopis katusele ja proovib korstna kaudu nende majja pääseda! Ja äkki kuulevad nad maja katuselt valju häält! KOBAKI, KOBAKI. Nüüd on ka kitsetall Lilli kindel, et hunt on katusel ja tahab korstna kaudu majja siseneda.

Papa ja kaks kitsetalle lähevad tasakesi pööningule. Papa vaatab aknast välja, kuid midagi pole näha. Ta paneb ärkliakna kinni. Kas see oli lihtsalt tõmbetuul? Äkki tunnevad papa ja kitsetalled imelikku lõhna! Midagi põleb! Kas hunt on majale tule otsa pannud, nii nagu raamatus oli kirjutatud?

Papa ja tema kaks lapsukest lähevad katusele, kuid suitsu pole kusagil. Äkki meenub papale midagi. Midagi, millega ta tegeles selle loo alguses. Kui ma Sulle nüüd edasi räägiksin, siis olen peaaegu terve loo ära rääkinud, mistõttu ma rohkem ei räägi.

Kuid, saad teada, mis lõhn see oli, ja mis oli mustaks põlenud. Saad teada sedagi, mis juhtus kuivama pandud pesuga, ja mida papa nägi! Ja kas ka nende metsades võib ikkagi elada kuri hunt?

Raamat ilmub ilusas ja suures formaadis, selles on ilusad ja suurad pildid, teksti on vähe ja see on selgesti mõistetav ka väiksemale lugejale. Teksti on kirjutanud Veronique Caplain, pildid on joonistanud Gregoire Mabire.


Mihkel Tiks, Tanel Tiks „Ja kui teile siin ei meeldi ...“ (Tänapäev)

Hoogne kooliromaan „Ja kui teile siin ei meeldi …“ maalib kuuendas klassis käiva Tallinna poisi Kristjani silmade kaudu tõetruu pildi 1980. aastate koolielust, mida iseloomustasid pidevad sekeldused rangete õpetajatega, pioneeriks olemine, ühiskasulik töö, punased pidupäevad ja absurdsed loosungid.

Aga kõigele sellele vaatamata jäid ka toonased koolilapsed ikka lasteks, kes omandasid uudishimulikult uusi teadmisi, ootasid pikisilmi vaheaegu maal, armastasid vempe visata, kuulusid salakampadesse ning vaimustusid uutest põnevatest asjadest, nagu breiktants, arvutid ja elektronmängud.

Mihkel ja Tanel Tiksi kirjutatud kooliromaan “Ja kui teile siin ei meeldi …” ilmus algupäraselt 1991. aastal ehk 30 aastat tagasi. Seetõttu on see kindlasti paljudele nostaligiline meenutus toonasesse kooliaega (tegelikult ju oluliselt kaugemalegi kui 1991), paljudele on see huvitav lugemine, et aru saada, mis toona koolis toimus, milline oli koolielu siis. Pean tunnistama, et mina ei ole seda raamatut varem lugenud, sest raamatu ilmudes olin ma “liiga vana”, et laste- või noorteraamatut lugeda, mistõttu oli selle raamatu lugemine minu jaoks esmakordne, kuigi ajastu, millest raamatus juttu, oli mulle tuttav igati hästi.

Raamatu esimene osa on “Vanas koolis”, mille esimene peatükk kannab pealkirja “Tarkusepäev”. Raamatu peategelane Kristjan Sark ärkab ilge kisa peale, kusjuures kisajaks on Mõhk. Veidi hiljem saame teada, et Mõhk on Kristjani noorem õde Helin (tema saab selle raamatu teises peatükis viieaastaseks), kes hetkel mängis Kristjani fotoaparaadiga, mistõttu pidi poiss olema üsna kaval, et see õe käest tervena kätte saada.

Ühel hetkel märkab Kristjan midagi jubedat. Uus koolipintsak ja viigipüksid olid tooli peal valmis. Oli 1. september! Kõik viis eelmist kooliaastat oli Kristjan käinud ühe ja sama pintsakuga, mis nüüd lõpuks ometi väikseks jäi. Kristjanile igasugused uuendused ei meeldinud, kuid siiski oli päris mõnus näha, et ka tema on millestki välja kasvanud. Sel päeval lohutas see Kristjanit siiski vähe. Tuli minna kooli, 6.a. klassi!

Hommikul oli vaja süüa mannapudru, mida vanaema oli Mõhu tellimise peale teinud. Kristjan sõi võileiba ja keeldus pudrust.

Kooliamajani oli paarsada sammu, kuigi seda teed oli Kristjan lühendanud. Ta puges läbi aiaaugu või ronis üle plangu, olenevalt meeleolust. Ehkki enam lähemal elada ei saanud, kippus Kristjan üle päeva hiljaks jääma. Saame teada, et koolimaja seisis paraaduksega Vabaduse puiestee poole. Koolimajja käidi tagauksest, mille kolmest poolest kaks seisid alati lukus. Nii olid mõisted “maja ees” ja “maja taga” ammugi segi läinud.

Koolimaja juures on ootamas juba mitmed Kristjani klassivennad, kellest raamatus ka edaspidi juttu on – Luik, Tursa, Paul, Anton-Ulvar, Järviste, Mini-Pets. Kui kodus arvati, et Kristjan oli suvel palju kasvanud, siis olid seda teinud ka klassivennad.

Esimesel koolipäeval valitses koolimajas üleüldine segadus. Eelmisel aastal polnud kellelgi oma klassi. 6.a. klassil polnud selge ka see, kes on nende klassijuhataja. Kas selleks on ajalooõpetaja Märt Metssaar, kes oli alles kooli tulnud? Tundub, et jah …Koolil on ka uus direktor, lühikest kasvu ja energiline paksuke, kelle kohta Tursa ütleb, et see on ju murumuna.

Seejärel toimub ju esimese koolipäeva aktus, esinejad, viis külalist haridusministeeriumist, lilled õpetajatele, klassijuhatajatund, kus tehti teatavaks järgmise päeva tunniplaan ja see, et kooli tuleb tulla kella kaheksaks.

Nii möödus esimene koolipäev igasuguste vahejuhtumiteta. Koduteel üle aia ronides mõtles Kristjan, et üks päev on küll õnnelikult möödas, aga kindlasti ei lähe terve aasta nii libedasti. Üheksa kuud on tohutu pikk aeg. Ja nagu ütlevad raamatu autorid: “Mis aga tegelikult ees ootas, seda ei võinud ta veel aimatagi.”

Raamatu teine peatükk “Laupäev” viib meid 11. oktoobrisse, mis oli aasta kõige tähtsam päev! See päev oli Mõhu sünnipäev. Ettevalmistused olid alanud juba palju varem. Mõhk hoiatas aegsasti kogu perekonda, et sel päeval peavad kõigil ilusad riided seljas olema. Sünnipäevale pidid saabuma sugulased ja ümberkaudsed tuttavad. Huvitaval kombel raamatus Mõhu sünnipäevast väga palju juttu ei ole, kuid saame osa jällegi ühest Kristjani koolipäevast, sest toona käidi koolis ka laupäeviti. Sel päeval on tunniplaanis ajalugu, matemaatika, eesti keel, vene keel (igas tunnis juhtub midagi humoorikat), vahetund, söögivahetund (söögiks piima-juurviljasupp, mis Kristjani lemmik ei ole), poisid tantsivad ka breiki. Vene keele tunnis on osadel kuttidel lihtsalt igav, mistõttu otsustavad Meeksa, Tursa ja Kristjan koolivihiku paberit purustada ja sellest “lund” teha, nii et klassipõrand seda täis on. Seetõttu palutakse poiste vanematel kooli tulla! Kristjan mainib vanemate kooli kutsumist emale ja isale, mistõttu lubab isa koolis ära käia.

Selles peatükis saame teada sedagi, et Kristjani perega koos elab ka koer, kel nimeks Bix.

Kolmas peatükk on “Staraja tšerepahha”, mille alguses on Kristjan kindel, et hommikul kell kaheksa on kooli minemiseks liiga varajane, kell üheksa oleks palju parem, küllap tõuseks siis isegi õppeedukus. Samas teadsid õpetajad rääkida, et psühholoogid olid juba ammu kindlaks teinud, et kõige viljakamad tunnid on hommikul kaheksast alates. Meeksa oli selle väite peale ütelnud, et huvitavalt kombel teavad kõik nende asju paremini kui nad ise …

Kolmanda peatüki pealkiri viitab Juri Nagibini jutustusele, mida lapsed vene keele tunnis läbi võtavad, kuid selles peatükis meenutab Kristjan sedagi, kuidas ta Luigega sõbraks sai. Saame tuttavaks ka kehalise kasvatuse õpetaja Nikolai Madissoniga, kellest pidas lugu terve Nõmme. Temast oli mitu korda kirjutatud Nõukogude Õpetajas ja korra isegi Spordilehes. Nüüd tuleb õpetaja Madisson vene keele tundi, ja palub Järvistel, Tursal, Kaasikul, Meeksal ja Kristjanile järgmisel päeval Lastestaadionile jalgpallivõistlustele tulla. Poisid on veidi kahtlevad, sest alles hiljuti olid nad kaotanud korvpallis. Õpetaja kinnitab, et see on lihtsalt võistluste eelne sõprusmäng 31. keskkooliga. Kuna keegi ei teadnud, mis kool see on, ja kus see isegi asub, siis otsustati siiski minna.

Neljas peatükk “Madisson ja tema spordimehed” meid spordivõistlustele viibki. Selgub, et Kristjanil ja tema koolil sportmängudes õnne ja edu ei olnud, ei väravapallis ega ka korvpallis. Üsna hiljuti jäädi väravpallis alla 4:36 ja korvpallis lausa 4:102. Jalkavõistlustel selgus, et vastaseks ei olnud teps mitte 31. keskkool vaid 16. keskkool, kellelt saadi kossus eelpool mainitud “saun” ja nüüdki olid platsil korvpallitrenni kutid. Kristjani meeskond võitis, sest korvpallurid ei olnud jalgpallis osavad, kuid see oli ka nende ainus võit, kuna ülejäänud mängud kaotati.

Raamatu esimeses osas lööme kaasa veel ka pinksipäeval, hoogtöönädalal “Kooli ümbrus kaunimaks!”, kuid saame lugeda ka Kristjani koolivaheajast maal. Saame teada, miks ja kuidas läksid 6.a. klassi poistel populaarseks heade hinnete saamine, selleks oli Kristjanil lausa paremate hinnete taktika. Saame osa ka teatrietendusest, sest Kristjani isa oli pannud poisi pioneeride maja näiteringi. Kuna teatriringis oli poisse vähe (tegelikult vaid kaks), siis pidi Kristjan kehastama nii kerjust kui ka hindust toapoissi, sõnaline osa oli üsnagi väike, kuid ka teatrietenduses tuleb ette igasugu äpardusi.

Saame lugeda ka sellest, kuidas Kristjani perre tuli must puudel Bix, kellest saab üsna ruttu Kristjani tõeline sõber. Juttu on ka sellest, kuidas Kristjan, Järviste ja Tursa, Marti käisid jooksmas, ja seegi on üsna koomiline ettevõtmine.

Ja veel. Loeme arvutiringist, vabatahtlikust tuletõrjesalgast ja tuletõrjevõistlustest, kus Kristjani võistkonnal taaskord väga hästi ei lähe … Kristjani klass käib kolhoosipõllul kartuleid võtmas, kusjuures esimene lumi tuleb maha 23. septembril, just siis kui nad põllul on. See sulab, kuid lumi tuleb tagasi detsembri keskel, kogu Nõmme muutub korraga mõnusalt valgeks.

Esimeses osas saame osa ka kooli nääripeost, jõuludest kodus, Kristjan meenutab koolipidusid üldse ja juttu on ka breiktantsust, milles Kristjan on igati tubli. Esimene osa lõpeb nääridega maal, mis kahjuks lõpevad traagiliselt Bixile.

Raamatu teine osa on “Uues koolis”. Uude kooli minekuks on põhjus selles, et Kristjani koolimaja põleb ööl enne pühapäeva, 24. veebruari maha, kusjuures sellel päeval pidid olema valimised. See on sedavõrd kahtlane, mistõttu võib arvata, et koolimaja oli tahtlikult põlema pandud.

Kristjan oli nüüd juba nädal aega teises koolis käinud, mis asus peaaegu linna keskel. Sinna saamine oli üsna keeruline, sest ühistransport oli puupüsti täis.

Raamatu teises osas loeme pioneerindusest, “Põuavälgu”-mängust, nn kruubisõjast. Kristjan käib koos kahe sõbraga Leningradis breiktantsu võistlustel. Leningradis käiakse Talvepalees, sõidetakse metrooga. Juttu on ka fosforiidist ja selle kaevandamise plaanidest (see annab raamatusse ka ajatelje juurde), koolivormist ja sellest, et Kristjanile ei meeldinud seda kanda, mistõttu tuli koolis pahandusi.

Uues koolis läheb 6.a. klassis kord käest ja langeb õppeedukus. Põhjuseid selleks on aravatavasti mitmeid. Juttu on ka elektronmängudest, seinalehe tegemisest, äritsetakse ansamblite fotodega (kuigi aravatakse, et lausa paljaste naiste piltidega), klassiõe Anneli mõnest heledamaks tehtud salgust, mille kohta koolidirektor ütleb: “Ja kui sulle siin ei meeldi, siis otsi endale mõni parem kool ja värvi seal, kui lubatakse!” Ajad olid keerulised! Juttu on ka maiparaadist, kus kooli 8. klassi õpilased peavad kandma kooli embleemi, 7. klassi õpilased kõigi vabariikide lippe ja kuuendikud loosungit “Elagu töö. Rahu. Esimene mai!”. Pärast paraadi selgub, et loosungi T-täht on kaduma läinud, mistõttu tuleb jällegi pahandusi.

Eks neid sündmusi ja juhtumeid on raamatus veel ja veel, kuid need ma jätan Sulle endale avastada. Kas Kristjan pääseb ka Ungarisse breigivõistlustele? Milline tuleb tema tunnistus? Iseloomustus? Ja lõpuks saame teada sedagi, kuidas see raamat alguse sai …

 


Georges Simenon „Maigret ja tema surnu“ (Pegasus)

Meeleheitel mees helistab eri kohvikutest Maigret’le ja palub politsei kaitset, öeldes, et teda jälitavad mehed, kes üritavad teda tappa. Seejärel kõned lakkavad... Järgmisel ööl tuvastatakse tänaval mehe surnukeha. Tapja tabamiseks peab Maigret kokku panema üksikasjad surnud mehe elust, viies politsei selle käigus Pariisi slummide rahvarohkesse ja viletsasse allmaailma.

Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse isaks nimetatud Georges Simenon (1903–1989) on kirjutanud üle 400 teose, mis on tõlgitud umbes 50 keelde ja müüdud kogu maailmas üle 600 miljoni eksemplari. Simenoni loodud politseikomissar Jules Maigret on üks maailma tuntumaid detektiive, kellest on aastatel 1931–1972 avaldatud 75 romaani ja 28 lühijuttu.

„Maigret ja tema surnu“ (1948) ilmub eesti keeles esimest korda. 2016. aastal valmis Inglismaal raamatu põhjal telefilm Rowan Atkinsoniga peaosas.

Georges Joseph Christian Simenon (13.02.1903 Liege – 4.09.1989 Lausanne) oli belgia kirjanik, kes kirjutas oma lugusid prantsuse keeles. Eelkõige on ta tuntud krimikirjanikuna, kelle loodud on krimikirjanduse üks tipptegijaid – komissar Maigret.

Simenon sündis Liege’is, Belgias ja töötas ajakirjanikuna. 1922 kolis ta Pariisi ja hakkas kirjutama igasuguseid jutte, alguses eelkõige õudusjutte. Esialgu kirjutas ta salanime all, ja tema esimene romaan “Peeter Lätlane” (samuti komissar Maigret’ lugu) ilmus 1930. Maigret’ lugusid kirjutas ta kuni aastani 1972. Simenon elas aastaid elanud ka USA’s, kusjuures just see raamat ongi kirjutatud 1947 USAs, Tucsonis, Arizona osariigis.

Komissar Maigret ehk Jules Maigret on krimikirjanduse üks kuulsamaid komissare, kellest “on teada”, et ta sündis 1884 Saint-Fiacres, kuigi Simenoni raamatutest on Maigret sünnidaatumiks ka teisi aastaid … Paljudes Maigret’ lugudes on Maigret mõrvarühma pealik. Ta loodab töös iseenda vaistudele, intuitsioonile, kuid mõnikord on abiks ka tehnika. Enamus Maigret uurimistest lõpeb edukalt ja sageli annab ta asitõenditel endil viia kahtlusaluseni.

Sageli kohtab Maigret’d väikesetes kohvikutes, kus ta rüüpab õlut või joob konjakit, mida on lahjendatud veega või kalvadosi. No ja otse loomulikult kuulub Maigret’le tema piip!

Esimesed 19 Maigret’-raamatut ilmus aastail 1931-1934! Eelpool mainitud “Peeter Lätlane” avaldati hoopis viienda raamatuna. Kuigi need lood olid juba ilmudes populaarsed, jätkas Simenon Maigret’-lugudega pärast II maailmasõda. Seejärel oli paus ja 1947 jätkusid Maigret’-lood kuni 1972. aastani, kaks kuni neli lugu aastas.

Kui eelmises eestikeelses Maigret’-raamatus, mis hiljuti ilmus ehk “Komissar Maigret. Härra Gallet’ surm” viisid uurimised ja sündmused komissari mitmesse paika ka väljaspool Pariisi, siis selle raamatu sündmused toimuvad ainuüksi Pariisis.

Maigret külastab väikeseid kohvikuid ja kahtlasi hotelle, et leida süüdlast/süüdlasi. Maigret saab kõne politsei peakorteri lähedal asuvast kohvikust. Helistajaks on mees, kes kinnitab, et teda jälitavad üks või mitu inimest, kes soovivad teda tappa. Ta palub kaitset. Maigret saadab ühe politseiniku kohvikusse, kuid hädaline on sealt juba lahkunud.

Päeva jooksul saab Maigret samalt mehelt veel mitu kõnet, kusjuures erinevatest paikadest. Maigret paneb mitu politseinikku helistajat otsima, kuid lõpuks leitakse siiski laip! Mees on tapetud noaga, kuid ka tema nägu on saanud löökide tõttu tõsiselt kannatada. Nii on Maigret saanud “oma surnu”. Komissar hakkab juhtunut uurima.

Seekordne lugu saab alguse veebruaris, mil ilm oli mahe ja päikeseline, Maigret’ kabinetis, kus üks vanaproua kurtis komissarile, et tema tütar ja sugulased üritavad teda aegamisi mürgitada. Maigret ei võtnud seda väga tõsiselt ja see polegi ju selle raamatu lugu.

Nende vestluse katkestas telefonikõne. Sekretär kinnitas Maigret’le, et helistajaks on meesterahvas, kes ei taha oma nime ütelda, kuid ta nõuab tungivalt komissariga rääkimist. Maigret vastas. Helistaja ütles, et tema nimi ei ütle komissarile mitte midagi, kuid Maigret on tundnud tema naist, kel nimeks Nine.

Helistaja kinnitas, et teda jälitatakse, ja teda tahetakse tappa. Maigret’ juurde ta ei julgenud minna, sest kartis, et jälitaja võib teda tulistada! Helistaja lisas, et ta helistab Beaujolais’ veinibaarist. Jälitajaid võib olla üks või mitu, teda on jälitatud juba eelmisest õhtust alates. Mees palus, et veinibaaris saadetakse tsiviilriietes politseinik. Kõne katkes.

Maigret saatis veinibaari Janvier’i. Veidi hiljem helistas Maigret veinibaari, kuhu oli jõudnud ka Janvier. Seal oli olnud lühikest kasvu vennike, kes kasutas telefoni ja oli igati ärevil. Maigret sai uue kõne. Seekord Vosges’i tubakapoest, kuid ka see kõne katkes. Veidi hiljem tõi Janvier Maigret’le info, et jälitatav on väikest kasvu mees, vihmamantel seljas, hall kaabu, mustad kingad. Ka jälitaja olevat lühikest kasvu, jässakas, mustade juustega.

Kõnesid tuli veel. Üks neist oli Beaumarchais’i bulvari restoranist, mis asus Bastille’i väljaku juures. Kuid ka see kõne ei toonud Maigret’le midagi uut. Seejärel kõne Biraque’i kohviku kelnerilt, kes oli saanud jälitatavalt palve helistada Maigret’le. Teade oli järgmine - jälitatav üritab meelitada jälitaja brasseriisse Canon de la Bastille. Nüüd pidi jälitajaks olema keegi teine, pikka kasvu punapea, kusjuures väidetavalt neist kõige hullem! Neist?

Järgmine kõne tuli ühelt postkontori töötajalt. Jälitatav oli palunud ütelda, et ta ei saanud brasseriisse minna, sest nüüd oli jälitajaid juba kaks. Jälitatav olevat kindel, et jälitajad on otsustanud teda juba veel samal päeval tabada, ta üritab minna Maigret’ majja.

Maigret läkski koju. Ja ei möödunud palju aega, kui ta sai kõne. Concorde’i väljakult leiti mehe laip! Maigret valas endale klaasikese kalvadost, võtab piibu ja läks taksosse, mis oli talle politsiest järele saadetud.

Laip oli beežis vihmamantlis. Maigret pomises, et see ei olnudki nali. Nad olid saanud ta kätte! Mees oli tapetud noahoobiga, aga miks oli laip Concorde’i väljakul, mis oli liiga avar, liiga lahtine, liiga õhuline paik, kuigi telefonikõned tulid igasugu väikestest, kõrvalistest ja kinnistest kohtadest? Maigret oli kohe alguses kindel, et meest ei tapetud Concorde’i väljakul.

Politsei sai samal ajal juba uut infot, Concorde’i väljakul oli peatunud auto, Autost oli midagi välja tõmmatud ja kõnniteele asetatud. Pealtnägijate arvates võis see olla laip. Autoks oli kollane Citroen, Pariisi numbrimärgiga, kaks viimast numbrit olid 3 ja 8.

Maigret märkas, et laipa on enne või pärast noahoobiga surmamist üsna kõvasti ja korduvalt löödud, rusika- või jalahoopidega. Mehe nägu oli üles paistetanud, huul lõhki, üks näopool moondunud. Kui laipa hakati ära viima, oli näha, et maapinda laiba all oli puhas, seal polnud ainsatki vereplekki!

Maigret jätkas juurdlust ja uurimist. See oli nüüd “tema surnu”, tal oli surnuga isiklik suhe, kuna mees oli just talle helistanud. Kas keegi tahtis, et surnu leitakse Concorde’i väljakul, aga miks just sealt. Segadust oli ka mehe riietega ja sellega, kuidas noahoop oli antud. Tundus, et see oli olnud tõeline täppistöö, nagu oleks meest “opereeritud”.

Maigret pidi aru andma oma ülemusele, kuid ka kohtunikule, kes kõik soovisid kiiret lahendust, kes oli see tapetu ja miks ta tapeti! Maigret oskas rääkida vaid seda, et tapetut oli nähtud hipodroomil, kas ta tegeles kihlvedudega? Maigret oli üsna kindel, et mees võis töötada ka “limonaadi vallas” – ehk kõik need inimesed, kes tegutsevad jookide valdkonnas, v.a. restoranid – kas mees võis olla mõne urka omanik. Ja kes oli tema abikaasa, kelle nimeks pidi olema Nine, keda Maigret pidi tundma?

Erinevate infokildude abil, ja paljuski tänu ühele ennustajast ja selgeltnägijast vanaprouale, kes oli näinud kollast autot ja kahte meest, kes ühte majja sisenesid, jõudis Maigret järelduseni, et nad peavad minema väikesesse kohvikusse Bercy kaldapealse ja tänava nurgal. Kohvikusse, mil nimeks Au Petit Albert.

Kohvikusse minnakse nii, et Maigret ning politseinik, kel nimeks Chevier ja tema abikaasa, avasid seal nn valveposti Et seda varjata, hakati kohvikut pidama. Kohvik oli küll tühi, kuid sealt leiti piisavalt palju jälgi, et teada saada - just selle kohviku omanik oligi tapetud mees, kes oli Maigret’le helistanud ja abi palunud. Nüüd saadi lõpuks teada ka tapetu nimi – Albert Rochain.

Kuna kohvik oli jällegi avatud, siis käisid paljud kohalikud küsimas, kas Albert müüs kohviku maha, kas ta pani mõne hobusega täkke, kas ta võttis Nine’i kaasa jpm. Maigret’l oli olnud õnne, sest nüüd hakkasid asjad edasi liikuma.

Ühel päeval sisenes kohvikusse kahtlane, punasepeaga tüüp, kes üsna kiirelt kohvikust lahkus. Kahtlane punapea (oli ju ühest punapeast ka eelpool juttu) lahkus kiirelt kohvikust, mistõttu hakkasid Maigret (tema läks taksoga) ja inspektor Lucas (tema läks jalgsi) kahtlast vennikest jälitama. Lõpuks jõuti Pariisi ühe ohtlikuma kvartali lähedusse, kvartali, kus elas hulk välismaalasi, kellel puudusid dokumendid. Just selle kvartali läheduses tapeti too punapea, kusjuures otse jälitajate (politseinike) silme all. Kas punapea oli toonud politsei “neile” liiga lähedale? Neile, kes varjasid end mõnes räpases urkas või hotellis?

Punapealt leiti ametiühingu dokument, mis viitas sellele, et tegemist oli tšehhiga, kes töötas Citroeni tehases.

Nüüd viis Maigret läbi ulatusliku reidi just selles kahtlases kvartalis, kus esialgu tšehhe ei leitud, kuid lõpuks saadi teada, et pikka aega on tegutsenud bande, kuhu on kuulnud mitu meest ja ka üks naine, nimeks Maria, kes just reidi toimumise ajal oli ühes räpakas ja kahtlases hotellis sünnitamas!

Veidi hiljem saab lugeja teada, et tegemist oli bandega, kes oli pannud toime vägagi võikaid kuritegusid mitmedes taludes, kus oli tapetud ka mitmeid vanainimesi! Põhjuseks, nagu ikka paljude kuritegude puhul - raha!

Nüüd otsustas Maigret ülekuulata haiglasse viidud Mariat, kes oligi just saanud lapse. Maigret palus appi tõlgi, kes valdas tšehhi keelt, kuid ainus mida Mariast teada saadi, oli see, et ta oli slovakitar.

Kuidas Maigret edasi toimetab? Selle jätan ma Sulle endale avastada, kuid üsna ruttu on pilt selge, mida oli teinud too bande, kes oli saanud nimeks Picardie bande. Kes oli kes selles julmas bandes, ja kes oli nende ninamees (kusjuures see on küll üsna ootamatu). Mängus olid suured rahad, mis saadud tapetud inimestelt, mängus olid võiduajamised hipodroomil ja saame teada sedagi, kuidas oli seotud tapetud Albert (nn Maigret’ surnu) bandega või oli see lihtsalt üks õnnetu kokkusattumus …

Selline lugu selles Maigret’-raamatus. Jätkuvalt põnev ja kaasahaarav, ja nagu ikka lugu saab lõpplahenduse raamatu viimastel lehekülgedel. Simenonil on oskus lugeja haarata ja hoida teda endaga kuni raamatu lõpuni.


Christine Naumann-Villemin, David B. Draper „Suur kuri hunt, tema 14 väikest kutsikat ja ... Punamütsike“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Vahva ja värviline lugu hundist, kes on suur ja kuri ainult nime poolest, ja ühe tema väikese kutsika kohtumisest Punamütsikese ja vanaemaga.

Ühel hommikul otsustab suur kuri hunt õpetada oma neljateistkümnele kutsikale, kuidas punamütsikesi püütakse. Selgitamisega ametis, ei pööra ta üldse tähelepanu pisikesele pudikeeles rääkivale Lisetile.

Aga tegelikult peaks ta noorimat tütart hoolega kuulama!

Christine Naumann-Villemin on selle vahva lasteraamatu autor. Ta alustas oma karjääri kõneterapeudina, kuid juba siis mõtles ta välja igati vahvaid lugusid oma väikestele patsientidele. Täna on ta juba professor, elab Prantsusmaal ja töötab ka raamatukogus ning katsetab oma kirjutatud lugusid/raamatuid oma kolme lapse, kassi ja hamstri peal.

Seekordne lasteraamat saab alguse sellest, kui ühel hommikul otsustas suur kuri hunt, et käes on aeg õpetada oma 14. kutsikale ühte-teist olulist. Seekordne tund on söögist! Hundiissi uurib kutsikate käest, mida hundid söövad? Kustikad vastavad, et põrsaid, peekonit, kuid kõik nad unistavad kena pontsaka tüdruku söömisest!

Nüüd saadabki hundiissi kutsikad otsima väikest punaseis rõivis tüdrukut. Ainult üks neist ehk Lisett, kes on hundiissi arvates liiga väike, saadetakse metsa kastme jaoks seeni otsima. Lisett on solvunud, kuid võtab siiski korvi ja läheb metsa seeni otsima.

Lisett on metsas ja äkki märkab suure puu taga kummalist olendit! Kes oli üleni punasesse riietatud. Lisett uurib, kes see kummaline olend on? Saades teada, et just tema ongi Punamütsike, läheb Lisett ruttu isa otsima.

Ta ütleb hundiissile, et leidis Punamütsikese, kuid tundub, et issi ei taha teda uskuda. Ta käsib tuua Punamütsikese võikarbikese.

Lisett läks tagasi sügavale metsa ja kohtus uuesti Punamütsikesega, kes oli teel vanaema juurde. Tüdruk pidi vanaemale viima kooki ja karbikese võid. Lisett palus võikarbikese endale ja viis selle oma issile ja vendadele näha! Nüüd sai hundikutsikas Lisett uue ülesande – ta peab minema ja üles otsima ka Punamütsikese vanaema.

Mis edasi saab? Selle jätan ma Sulle endale avastada, sest ma ei saa ju tervet lugu ka ära rääkida.

Igal juhul läheb Lisett Punamütsikese ja tema vanaema juurde metsamajakesse. Mis seal täpselt juhtub? Seda ma Sulle siinkohal ära ei räägi.

Igal juhul on see igati sõbralik ja vahva ja armas lasteraamat, mis Punamütsikese lugu veidi teistsuguses võtmes väikesele lugejale jutustab – armsalt ja nunnult, mistõttu on isegi hundiissil kahtlus, kas Punamütsike ikka on üldse olemas, mine võta kinni …

Vahvad ja lastesõbralikud pildid on raamatusse joonistanud David B. Draper.


David Walliams „Maailma halvimad õpetajad“ (Tänapäev)

Kas maailma halvimaid lapsi mäletad? Nüüd pane end valmis millekski palju-palju hullemaks. Siin raamatus tegutsevad … MAAILMA HALVIMAD ÕPETAJAD! Sind on hoiatatud …

Raamat sisaldab kümmet hirmuäratavat lugu.

Briti näitleja, koomik, talendisaate kohtunik, kirjanik David Walliams on kindlasti viimaste aastate üks produktiivsemaid lastekirjanikke, kelle sulest on ilmunud ridamisi lahedaid, naljakaid lasteraamatuid, mis ka meie lugejatele/lastele on meeldinud.

Meenutagem: “Gängstamemm” (2014), “Hirmus õudne hambaarst” (2015), “Jube tädi” (2016), “Rotiburger” (2017), “Härra Hais” (2018), “Pururikas poiss” (2018), “Maailma halvimad lapsed” (2020) ja “Paha paps” (2020).

Nagu mainisin, siis David Walliamsi lasteraamatud on naljakad, kuid tema huumor on vägagi omapärane, mistõttu võiks öelda, et tema raamatud on omamoodi, või lausa jubedalt naljakad … David Walliamsi raamatutesse on pildid joonistanud Tony Ross, kusjuures ka tema pildid on jubedalt naljakad, ja viimastes raamatutes on need muutunud ka värviliseks.

David Wallimas ütleb lugejale, et maailma halvimatest lastest oli ta juba kirjutanud, kuid nüüd on aeg kõikide maailma laste nimel KÄTTE MAKSTA ja pühkida rahulolevad irved igaveseks täiskasvanute nägudelt. Nüüd on õpetajate kord. Selles raamatus on kümme lugu õpetajatest, kelle kõrval maailma halvimad lapsed näivad vaga kirikukoorina. Need on kõige JÄLEDAMAD täiskasvanud läbi aegade. Nad on iga lapse jubedam õudusunenägu.

Esimeses loos “Härra Kummi pallid” saame tuttavaks matemaatikaõpetaja härra Kummiga, kes töötas Püha Kera koolis. Ta oli tõeline matemaatikaõpetaja, kes põlgas südamest palle! Põhjus selleks oli lihtne – 10-aastaselt oli ta saanud lammutuspalliga vastu pead, mis oli loomulikult tõsine asi ja kindlasti ka väga valus, kuid nüüd vihkas ta igasugu palle. Õpetaja konfiskeeris õpilastelt kõik pallid ja pani need pallikappi luku taha, mis asus pika koridori lõpus.

Kuid, kui pole palle, siis ei saa lapsed ju ka mängida. Seetõttu ostsustas ostustavalt tegutseda kooli kõige mässumeelsem türduk, kel muideks nimeks oli Rebel.

Millise plaani Rebel välja mõtles? Selle saad teada, kui loo lõpuni loed. Kuid ka loo lõpus on suur kogus palle! Võiks öelda, et lausa pallijõgi!

Teine lugu “Härra ja proua Turteltuvi ning pisarameri” viib meid Püha Valentini kooli, kus härra Turtel oli inglise keele õpetaja. Ta oli inglise keelt õpetanud nii kaua, kui mäletati. Ühel päeval tuli kooli uus ajalooõpetaja, preili Tuvi. Esialgu ei söendanud nad isegi teineteise poole vaadata, kuid ühel heal päeval nad armusid! Armusid hullupööra! Nad abiellusid. Sündis laps, kellest sai noorhärra Turtletuvi, kes sirgus suureks poisiks, kes oma vanemaid väga armastas.

Ühel hetkel oli armastust ja ilusaid sõnu nii palju, et sellega kaasnesid ka pisarad, õnnepisarad. Lõpuks oli armastust, ilusaid sõnu ja pisaraid juba nii palju, et sellest sai pisaratemeri, mis viis perekond Turteltuvi endaga kaasa!

Mis neist sai? Selle saad teada, kui loo lõpuni loed.

Kolmandas loos “Preili Klantsi koleduste kolmekas” saame tuttavaks Tabamuse kooli raamatukoguhoidja preili Klantsiga. Ta oli õel, hiiglama õel! Ta S kõlas kõneldes lausa saatanlikult. Raamaturiiulite vahel kihutas ta alati oma kolmerattalise invarolleriga. Lapsed pidid teelt hüppama, et mitte rolleri alla jääda. Raamatukoguhoidja raamatukogu oli võimatult korras ja puhas, kusjuures lastelt nõudis ta trahvi, kui raamatule oli tekkinud mõni plekike või oli laps tagastamisega veidi hiljaks jäänud, kusjuures trahvid muutusid järjest jaburamaks ja jaburamaks.

Kolmandas loos “Preili Klantsi koleduste kolmekas” saame tuttavaks Tabamuse kooli raamatukoguhoidja preili Klantsiga. Ta oli õel, hiiglama õel! Ta S kõlas kõneldes lausa saatanlikult. Raamaturiiulite vahel kihutas ta alati oma kolmerattalise invarolleriga. Lapsed pidid teelt hüppama, et mitte rolleri alla jääda. Raamatukoguhoidja raamatukogu oli võimatult korras ja puhas, kusjuures lastelt nõudis ta trahvi, kui raamatule oli tekkinud mõni plekike või oli laps tagastamisega veidi hiljaks jäänud, kusjuures trahvid muutusid järjest jaburamaks ja jaburamaks.

Ainsad, kes olid seni trahvist pääsenud, olid lapsgeeniused ja nohikud, kaksikud Tom ja Tim Tang. Nemad tagastasid raamatuid alati õigeaegselt ja laitmatult puhtana. Preili Klantsil ei olnud millestki kinni haarata ja see ärritas teda.

Lõpuks ei läinud ükski laps raamatukokku, sest nad kartsid. Keegi ei tahtnud maksta trahvi sellest, et ta raamatukogus lihtsalt haigutas või lõhnas juustu järele.

Nüüd pidi preili Klants raamatukogust lahkuma, et minna lapsi otsima. Ta tegi seda tuunitud invarolleril. Ta läks lapsi koolihoovi ja mänguväljakule kiusama. Nüüd olid preili Klantsil uued plaanid, mille eest trahve küsida ja ta tegi seda õelalt ja kavalalt. Isegi Tangi-kaksikud said trahvi, kusjuures ei olnud nad ju mitte midagi teinud.

Nüüd otsustasid kaksikud pead kokku panna ja ehitasid valmis kaks ülidetailiset kanderaketti, mis kinnitatakse preili Klantsi invarolleri külge.

Loo lõpplahenduse jätan Sulle endale avastada.

Neljandas loos “Preili Upsak, inimkunstiteos” saame tuttavaks Keskeltläbi keskkooli kunstiõpetuse õpetaja, preili Upsakiga, kes pidas end kunstiteoseks. Ta andis kunstiõpetust koolis, mis oli harilikkuse võrdkuju, koolis, mis oli täiesti värvitu peale ühe ruumi. Kunstiklassi, kus oli toimunud otsekui värviplahvatus. Preili Upsak oli teinud sellest enda pühamu ja selle seinu kaunistasid pildid temast endast. Õpetaja oli end “tagasihoidlikult” lisanud kõige kuulsamatele maalidele läbi aegade. Keset klassiruumi seisis ülelusuurune skulptuur preili Upsakust.

Lastel lubati maalida vaid teda, lapsed pidid tegema seda üha uuesti ja uuesti, ka pärast kooli ja isegi nädalavahetustel, kuni nende kunstiteosed said preili Upsaku heakskiidu. Ühel päeval teatati teleuudistes üleriigilistest laste kunstivõistlustest. Kõiki koole kutsuti osalema konkursil Noorte Kunst. Preili Upsak teadis, et sellest võistlusest võib saada alguse tema tähelend. Terve maailm teaks teda, ja ta kuulutatakse viimaks ometi Suurimaks Kunagi Elanud Kunstiõpetajaks!

Võistlustööks saab papjeemašeeskluptuur preili Upsakust. Lastel on taaskord palju tööd ja vaeva, kuni neil tuleb kaval plaan, kuidas kunstiõpetajast igaveseks lahti saada ja jäädvustada ta kunstiteoses.

Viies lugu “Doktor Õõv ja tuhande peeru tool” on lugu Räpamäe kooli loodusteaduste õpetajast, doktor Õõvast, kes oli kõige õudsem õpetaja, kes iial maamunal ringi hiilinud. Ta oli pooleldi inimene, pooleldi koletis. Ta nautis oma õudsat väljanägemist väga, kuid lapsed tundsid tema ees kabuhirmu. Tema valget laborikitlit polnud keegi juba sajandeid pesnud, mistõttu oli see tihedalt kaetud räpa ja lägaga. Doktor Õõval olid jalas sandaalid, et ta saaks näidata oma hirmuäratavaid varbaid, millel olid küüniseid meenutavad pikad küüned, lahtised haavandid ja lehkav jalaseen. Kui doktor Õõv kodutöid hindas, said lapsed need tagasi, küljes kõikvõimalikud ilgused: tatt, ila, kõõm, ninakarvad, sõrmeküünemust, jalaseen, kõrvavaik, mäda, tüügas jpm.

Eriti hirmus oli doktor Õõva püksituul, mida ta lasi pidevalt! Tema tooli loodusteaduste klassis olevat tooli tunti kui tuhande peeru tooli. Tooli oli äärmiselt toksiline. Doktor Õõv pani lapsi karistuseks sellesse tooli istuma ja see ei lõpenud kunagi hästi, kuni kooli tuli poiss, kel nimeks Mülka. Ta oli väga võigas ja nägi välja, nagu ei oleks ta mitte sündinud, vaid mülkast tõusnud. Lisaks oli Mülka ka väga halb! Ta ei kartnud isegi tuhande peeru tooli, vaid lisas sinna tuhande esimese, mis oleks isegi doktor Õõva lämmatanud.

Kumb jääb peale, kas maailma halvim laps või maailma halvim õpetaja? Võib jääb “jõukatsumine” viiki? Selle saad teada, kui loo lõpuni loed.

Need on esimesed viis lugu, viis halba õpetajat, kuid viis on veel. Nendest räägin Sulle lühemalt.

Kuues lugu on “Preili Lõõsa krõbedad karistused”, mille peategelaseks on Meelehärmi keskkooli õppealajuhataja, kes oli kogu aeg maruvihane ja mõtles välja igasugu krõbedaid ja veel krõbedamaid karistusi.

Seitsmes lugu on “Preili Krapi teatraalsed võtted”, mille peategelaseks on Leedi Edviku eriti peenetele türdukutele mõeldud kooli lavakunsti õpetaja preili Krapp, kes suutis kõigest draama teha!

Kaheksas lugu on “Hämmastav Hulk”, mille peategelaseks on Pläralära kooli kehalise kasvastuse õpetaja, keda hüüti Hämmastavaks Hulgiks. Ta oli tohutu mehemürakas, niisama lai kui pikk – nagu dressides kuumaõhupall. Ta oli saanud suureks mitte treenides, aga süües. Toidu hulk, mida ta oli võimeline tarbima, oli hämmastav! Lisaks oli tal oskus mõelda endast, kui hämmastavast spordimehest! Kuigi jah, selles loos selgub, et mõnikord võib üleliigsetest kilodest siiski ka kasu olla.

Raamatu eelviimane lugu on “Proua Plärtsu õuduste saal”, mille peategelaseks on Koeralakke kooli söögitädi, kes oli maailma halvim söögitädi, kellele meeldis valmistada hautisi, millest võis leida küürimisnuustiku, vanad meeste aluspüksid, siili, plätu, kuuldeaparaadi jpm. Lisaks oli aastate jooksul saanud proua Plärts ka ise oma toitudega kannatada, mistõttu oli tal puujalg, klaassilm, rauast käsi jne.

Jubeda koolilõuna söömine oli kohustuslik, kodust kaasa võetud lõunasöök oli rangelt keelatud! Koolis oli ainult üks tüdruk, kes julges proua Plärtsu käskusi eirata ja söögitädile vastu hakata. See oli tüdruk, keda hüüti Nätsikuks – ta näris alati mullinätsu ja oli meisterlik mullipuhuja. Kui proua Plärtsul oli valmis saanud riukalik plaan Nätsik sööma panna, siis selgus, et Nätsikul oli hoopis palju kavalam plaan!

Viimases loos “Härra Pelu hirm” toimetab põrgulikele poistele mõeldud Põrguaugu kooli direktor, kes oli nii halb õpetaja, et ei õpetanud mitte midagi. Ta nägi välja nagu musterõpetaja, kuid tal oli kohutav hirm! Ta kartis lapsi! Selles loos saamegi teada, miks ja kuidas oli selline hirm alguse saanud.

Kokku kümme hirmsat ja jubedat lugu maailma halvimatest õpetajatest. Ma loodan, et kui raamatut loete, siis võtate seda kõike kui ühte suurt ja ägedat nalja, sest naljalgusid ei saa mitte kunagi liiga tõsiselt võtta.


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)