Raivo Kalle, Renata Sõukand „Eesti looduslikud toidutaimed“ (Varrak)

Läbi aegade on inimene saanud oma toidu teda ümbritsevast loodusest. Ka meie esivanemad on siin maal elades saanud kõigepealt põhitoidu ja hiljem leivakõrvase just loodusest. Kuigi potentsiaalselt söödavate taimede hulk on Eestis oluliselt suurem, on suuremal või vähemal määral toiduks kasutatud pea 200 siinses looduses leiduvat taimeliiki.

Raamatu eesmärk on tuua lugejani praeguse Eesti territooriumil elanud ja elavate inimeste looduslike taimede toiduks kasutamise kultuurilugu vastates küsimustele: mida Eestimaal elanud inimesed on loodusest korjanud toiduks, milleks ja kuidas neid taimi kasutanud, kuidas on taimekasutus aja jooksul muutunud, millised taimed on tänaseks kasutusest kõrvale heidetud ja millised uued taimed asemele tulnud?

Raivo Kalle (snd 1976) on lõpetanud Eesti Maaülikooli loodusvarade kasutamise ja kaitse erialal ning kaitsnud samas teadusmagistri väitekirja botaanikas ja doktoriväitekirja rakendusbioloogias Eesti looduslikest toidutaimedest. Järeldoktorantuuris täiendanud end Itaalias Gastronoomiateaduste ülikoolis.

Renata Sõukand (snd 1974) on lõpetanud Tartu Ülikooli proviisorina, kaitsnud samas teadusmagistri väitekirja keskkonnatehnoloogias ja doktoriväitekirja semiootikas Eesti ravimtaimemaastikust. 2017. aastast töötab Itaalias Ca’ Foscari Veneetsia ülikoolis etnobotaanika professorina. Autorid on etnobioloogiast ja biokultuurilisest mitmekesisusest koos kirjutanud alates 2007. aastast ning koostanud avalikult kasutatava andmebaasi (herba.folklore.ee). Nad on rahvusvaheliselt tunnustatud etnobotaanikud, kelle sulest on ilmunud üle kuuekümne teadusartikli.

„Raivo Kalle ja Renata Sõukandi toidutaimeraamat põhineb kauasel etnoloogilisel ja botaanilisel uurimistööl ning on seetõttu usaldusväärne. Siin saab kokku botaaniline teadmine taimeliikidest ja nende omadustest ning rahvapärimus, mis on aastasadade jooksul järele proovitud ja tõeks osutunud. Lugeja leiab teosest kaasakiskuvaid pärimusi, samuti nüüdisaegset teavet taimede kasutamisest nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Võtke raamat kaasa ning minge loodusesse taimi korjama, seejärel toiduna või ravimina kasutama!“ – Toomas Kukk, botaanik, ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja.

Kirjastuse Varrak raamatusarjas „Roheline Eesti“ on ilmunud mitmeid ja mitmeid väga huvitavaid loodusraamatuid. Nii oleme saanud lugeda metsadest, järvedest, vähetuntud taimedest, kaladest, lindude rändest, tornaadodest, metsamarjadest, koobastest, soodest, imetajatest, pilvedest, päevaliblikatest, talvistest metsalindudest, röövlindudest, allikatest. Raamat Eesti looduslikest toidutaimedest ilmus esimest korda 2013, nüüd, teine trükk.

Selle raamatu sissejuhatuses kinnitavad raamatu autorid, et läbi aegade on inimene saanud oma toidu teda ümbritsevast loodusest. Ka meie esivanemad said kõigepealt põhitoidu ja hiljem leivakõrvase just loodusest. Toidu hankimine on alati olnud raske ja võtnud suurema osa inimese ajast ja energiast, eriti meie kliimavöötmes … Looduslike taimede toiduks kasutamine on osa iga rahva kultuuripärandist, toidukultuur aitab end rahvana määratleda, kohaliku loodusega siduda ja oma juuri tunnetada.

Ja veel. Kuigi maailmas tuntakse ligi 75 000 taime, mis oma keemiliste omaduste järgi võiksid olla söödavad, on neist teadaolevalt kunagi söödud vaid 2500, neist omakorda 150 viljeletakse suuremas ulatuses ning vaid 20, millest enamik on kodustatud kõrrelised, säästavad inimkonda veel paarsada aastat tagasi nii tavalistest näljahädadest. Needki kultuurtaimed, või õigemini nende eellased, on minevikus olnud looduslikud taimed.

Kuigi potentsiaalselt söödavaid taimi leidub Eestis oluliselt rohkem, on suuremal või vähemalt määral toiduks kasutatud peaaegu 200 siinses piirkonnas kasvavat taimeliiki.

Autorid kinnitavad, et nende eesmärk selle raamatu kirjutamisel oli tuua lugejani praeguse Eesti territooriumil elanud ja elavate inimeste looduslike taimede toiduks kasutamise kultuurilugu. Autorid hindasid liikide kasutust kriitiliselt ja võtsid vaatluse alla vaid need taimed, mille toiduks kasutamise kohta on olemas viide etnograafilises kirjanduses, kirja pandud pärimustekstides või meie kogutud materjali hulgas.

Käesolev uurimus on esimene omalaadne, vastates küsimustele: mida Eestimaal elanud inimesed on loodusest korjanud toiduks, milleks ja kuidas neid taimi kasutanud, kuidas on taimekasutus aja jooksul muutunud, millised taimed on tänaseks kasutusest kõrvale heidetud ja millised uued taimed asemele tulnud.

Saame teada, et esimeseks põhjalikuks Eesti- ja Liivimaa taimekasutuse ülestähenduseks võib pidada pastori ja kodu-uurija August Wilhelm Hupeli 18. sajandi lõpukümnenditel ilmunud topograafilisi raamatuid. 19. sajandi alguses täiendab neid andmeid arst ja botaanik Johann Wilhelm Ludwig von Luce oma topograafilistes-botaanilistes raamatutes. Ka baltisaksa ajaloolane Wilhelm Christian Friebe kirjutab sel ajal oma Kura-, Liivi- ja Eestimaa majanduslik-tehnilises ülevaates taimede kasutusest maarahva hulgas. Sedasama teeb 19. sajandi keskel akadeemik ja keeleteadlane Ferdinand Johann Wiedemann oma Kura-, Liivi- ja Eestimaa geograafilises ülevaates.

Lisaks nendele on aastate jooksul oma panus andnud etnobotaanik Gustav Vilbaste, etnoloog Ants Viires, toidukultuuriuurija Aliise Moora, metsandusteadlased Hendrik Relve ja Harald Rebase, bioloog Taimi Paal, teadusajaloolane Arthur Jaama, metsandusteadlased Heldur Sander, Jüri Elliku ja Urmas Roht.

Ja jõuame taimede juurde. Ma ei hakka Sulle kõiki neid taimede lugusid ja tutvustusi ümber jutustama, kuid esimene taim on harilik köömen (Carum carvi), mis on Eestis tavaline taim rohumaadel, inimasulate ümbruses, teeservades, võsastikes. Harva kasvatatakse meil ka kultuuris. Üle maa tuntakse ühesuguse tüvega nime köömen, millel paiguti on erinevad murdelised teisendid, kuid kõik nad on saadud saksakeelsest taimenimest Kümmel. Ka soomlastel on nimi kumina tuntud.

Köömen on ajalooliselt olnud Eestimaal üks laialdasemalt kasutatav looduslik vürts toitude maitsestamisel. Tema endisaegset tähtsust näitab ka see, et veel 19. sajandil pidi talupoeg lisaks põllusaadustele ja teoorjusele maksma mõisale renti olenevalt talu suurusest üks kuni kolm toopi köömneid, mõnikord pidi andma ka humalaid, mille kogust mõõdeti naelades. 20. sajandi keskelgi oli köömnete turul müümine maainimesetele lisasissetulekuks.

Traditsiooniliselt on köömneseemneid pandud maitseks kõikvõimalikesse jahusaadustesse – leivad, saiad, pirukad; toitudesse – pudrud, salatid, supid; piimasaadustesse – juustud, kohupiimad; erinevatesse hoidistesse, millest tuntuim on köömnetega maitsestatud keedupeet. Kuna on tähele pandud, et köömneleib säilib paremini ega lähe hallitama, siis kasutati köömneid säilitusaineks, ka tänapäeval säilivad keskmisest paremini need leivasordid, mis sisaldavad köömneid …

Maitseainena kasutati köömneseemneid ja -varsi kurkide, kapsaste ja kasemahla hapendamisel ja taari maitsestamiseks. Seemnete keeduveega hautati õlle- ja piimanõusid, et neist halba lõhna ja maitset eemaldada.

Nüüdisajal on järjest enam hakatud köömneid ostma poest või apteegist, sest saastatuse tõttu ei taheta neid enam teede äärtest korjata, pealegi ei lase teeäärte regulaarne niitmine taimedel seemneid moodustada. Siiski öeldakse vahel, et isekorjatud köömen on apteegi köömnest erineva maitsega.

Köömen oli ja on üks populaarsemaid igapäevatee taimi. Köömneteed on joodud ka närvide rahustamiseks, külmetuse puhul, kõhuhaiguste, maohaiguse, kõhulahtisuse, kõhugaaside, köha, nohu, isutuse, südamehaiguse ja teiste hädade korral. Juurtest keedetud teed on joodud neeruhaiguse korral. Kuivi seemneid on kas röstitult või niisama söödud lusikatäis või kaks korraga kõhuusside ja paelussi väljaajamiseks ning antud lastele kõhulahtisuse vastu. Röstitud seemnetega on maitsestatud ka viina, mida mehed jõid pitsitäie või kaks kõhuvalu, kõhuhaiguste ja köha korral. Kõhuhaiguste korral on lastele antud aga röstitud seemneid piimaga.

Sellist põnevat ja huvitavat infot ning fakte saame lugeda ka kõikide järgmiste taimede kohta. Juttu taimede ajaloost, nende kasutamisest, nende raviomadustest jpm. Köömnele järgnevad kummelid (lõhnav kummel, teekummel), valge hanemalts ja teised maltsad (harilik malts, aedmalts, vesihein), hiireherned ja teised vähem kasutatud liblikõielised (harilik hiirehernes, aed-hiirehernes, põlduba, aas-seahernes, kevadine seahernes, harilik nõiahammas, lutsern, seapähkel).

Seejärel on vaatluse all jürililled ja teised vähem kasutatud ristõielised (aas-jürilill, mõru jürilill, ürt-allikkress, salatkress, aedsalat, suur mungalill, põldsinep, must sinep, valge sinep, põldrõigas, põld-litterhein, harilik hiirekõrv, salukõdrik); harilik heinputk ja teised vähem kasutatud sarikalased (mets-harakputk, aed-harakputk, täpiline surmaputk, siberi karuputk, euroopa karuputk, soo-piimputk, harilik ingver, harilik näär, harilik kikkaputk, harilik leeskputk, aedtill); aed-mädarõigas ja teised metsistunud juurikad (harilik kurk, aed-mustjuur, must rõigas, maapirn, aedvaak, harilik ingver, harilik aspar).

Metsistunud juurikate juurest liigume oblikate juurde – hapu oblikas, väike oblikas, kärnoblikas, aasoblikas, tömbilehine oblikas, koduoblikas. Edasi juba harilik imikas ja teised imikaks kutsutud liigid (harilik kopsurohi, robirohi, väike robirohi, suur robirohi); harilik jõhvikas (sh. ka suureviljaline jõhvikas, väike jõhvikas); harilik jänesekapsas; harilik kilpjalg ja teised sõnajalad (maarja-sõnajalg, ohtene sõnajalg jt).

Järgmistes peatükkides saame lugeda harilikust leselehest; harilikust naadist ja naatidest (võsaülane, põld-varesjalg, harilik soopihl); harilikust nurmenukust; harilikust orasheinast; harilikust punest; harilikust raudrohust ja teistest vähem kasutatud teetaimedest (harilik angervaks, ahtalehine põdrakanep, väikeseõieline pajulill, harilik kortsleht, harilik kassikäpp, harilik palderjan, üheksavägine, harilik kuldvits, rukkilill, harilik linnurohi, ümaralehine uibuleht, harilik punand, kollane karikakar, roomav metsvits).

Ja see on alles selle raamatu algus, sest taimi on siin veel oi-oi kui palju. Harilik sigur; harilik tõlkjas; harilik varsakabi ja teised veekogude kaldataimed (kanakoole, soovõhk, vesi-kirbutatar, harilik luigelill, jõgi-kõõlusleht, kollane vesikupp, väike vesiroos); harilik võilill; islandi käokõrv ja teised samblikud (porosamblik, alpi põdrasamblik); kaislad ja teised kõrged veekogude kaldataimed (järvekaisel, kare kaisel, meri-mugulkõrkjas, harilik pilliroog, hundinui, harilik kalmus); kivi-imar ja teised söödavad juurikad (tedremaran, värvmadar, hanijalg, metsporgand, aedporgand, angerpist, harilik angervaks). Seejärel on juttu kõrrelistest – harilik rukis, harilik kaer, harilik nisu, oder, rukkikiluste, parthein, timut, harilik kerahein jpt.).

Järgmistes peatükkides on juttu kõrvenõgesest, laukudest (rohulauk, metslauk, murulauk, karulauk, nurmlauk, söögisibul), maasikatest, merikapsast ja teistest rannataimedest, mõõladest, müntidest (põldmünt, vesimünt, rohemünt, piparmünt), naistepunadest, paiselehest ja teisest vähem kasutatud korvõielistest (villtakjas, suur ja väike takjas, harilik piimjuur, madal mustjuur), põldohakast ja teistest ohakatest (ohakas, karuohakas, seaohakas, piimohakas jt), põldosist ja paksulehelistest (suur kukehari, verev kukehari, katus-mägisibul, võsu-liivsibul), ristikutest, teelehtedest, valgest iminõgesest ja teistest vähem kasutatud huulõielistest (täpiline iminõges, verev iminõges, kirju kõrvik, kare kõrvik, harilik käbihein), harilikust humalast, harilikust kukemarjast ja teistest vähem tähtsatest marjadest (harilik leesikas, sinikas, lillakas, rootsi kukits), harilikust mustikast, harilikust porssist ja teisest vähem kasutatud õllemaitsetaimedest (hanevits, harilik küüvits, harilik maasapp, sookail, koirohi, harilik soolikarohi, ubaleht), harilikust vaarikast, kanarbikust, murakatest (rabamurakas, põldmurakas, kitsemurakas, soomurakas), nõmm-liivateest, harilikust pohlast, kibuvitsadest, harilikust sarapuust, harilikust kadakast, sõstardest (mage sõstar, karvane sõstar, punane sõstar, aed-karusmari, must sõstar), viirpuust ja teistest põõsastest (harilik lodjapuu, laukapuu, must leeder, punane leeder, toompihlakas, tuhkpuu), harilikust kukerpuust, harilikust hobukastanist ja teistest vähem kasutatud ilupuudest (alpi seedermänd, kreeka pähklipuu, harilik sirel), harilikust tammest, harilikust toomingast ja teistest luuviljalistest puudest (hapu kirsipuu, must aroonia, kreegipuu, harilik ploomipuu), harilikust vaherist, kaskedest (arukask, sookask), leppadest ja teistest vähem kasutatud lehtpuudest (hall lepp, sanglepp, paju, raagremmelgas, harilik haab, harilik jalakas), pihlakatest (harilik pihlakas, pooppuu, tuhkpihlakas, harilik pöök), pärnadest (harilik pärn, suurelehine pärn, läänepärn), õunapuudest (mets-õunapuu, aed-õunapuu), harilikust kuusest ja harilikust männist).

Raamatu lõpus on põhjalik loetelu kasutatud kirjandusest, taimenimede register (eestikeelsed ja ladinakeelsed taimenimed, rahvapärased taimenimed).

Olen kindel, et see 300-leheküljeline taimeraamat on väga huvitav ülevaade meie looduslikest toidutaimedest. Sobib lugemiseks kõikidele neile, keda huvitavad meie taimed ja meie loodus.

Raamatu tagakaanel on botaanik Toomas Kukke vahva soovitus meile kõigile: „Võtke raamat kaasa ning minge loodusesse taimi korjama, seejärel toiduna või ravimina kasutama!


Pille Kannisto „Britaga juhtub“ (Tänapäev)

See on lustakas raamat Britast, kes elab koos ema ja vanaemaga Mustamäe kortermajas. Temaga juhtub pidevalt naljakaid ja mõtlemapanevaid lugusid. Näiteks kohtub ta Ahvitädiga, näeb toas kolme musta vaimu ja pakub ämblikule head elu. Tal on ülihoolitsev ema, kes kardab üle kõige hiiri ja väga krapsakas vanaema, kes ei karda peaaegu mitte midagi. Õue peal on tal head sõbrad Anna, Elli ja Paul. Brita suurim unistus on saada oma isiklik kass. Kas see õnnestub?

„Britaga juhtub“ on Pille Kannisto esimene raamat. Lood on inspireeritud autori lapsepõlvest Mustamäel ning pakuvad muhedat huumorit ja mõnusat äratundmisrõõmu nii noortele kui ka täiskasvanud lugejatele.

Raamatu pildid on joonistanud Anni Mäger.

Pille Kannisto kirjutatud ja Anni Mägeri illustreeritud „Britaga juhtub“ on üks igati muhe ja nostalgiline lugemine, sest tegelikult möödus ka minu lapsepõlv Mustamäe kortermajas, kus elasid ka minu vanaema, ema ja võõrasisa. Ma olen üsna kindel, et ka selle raamatu Brita juhtumised on pärit 1970., 1980. aastatest, sest siin on mitmeid „vihjeid“ just sellele ajastule – mängud, mänguasjad, omavaheline suhtlus, rõõmud ja mured, kuid ühel pildil on Brital seljas t-särk, millel kiri, mis viitab 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregatile Tallinnas …

Juhtumeid Britaga on selles raamatus on mitmeid. Kokku 34 lugu.

Esimeses loos saame Britaga tuttavaks, saame teada, et tal on ka mitu sõpra - Elli ja Anna elavad Britaga samas majas, Paul elab kõrvalmajas. Selgub, et Annal on nüüd oma kass, pruuni-kollase-mustalaiguline. Paul kinnitab, et tema kassi ei taha, sest tema ema oli ütelnud, et kassid levitavad usse. Brita oleks küll endale kassi tahtnud, ta teeks kassile kassimaja koos lauakese ja toolikesega ning võtaks ta kaissu magama.

Järgmisel hommikul helises Brita kodus uksekell. Koridoris seisid Anna, Ellia ja Paul. Elli süles oli ilmatu suur takune … Mis täpselt, selle jätan ma Sulle endale avastada, kuid igal juhul see keegi tekitas Brita kodus suure segaduse.

Järgmistes lugudes saame teada, kuidas Brita ema ja vanaema kodus hiiri püüavad, ja miks nad sellega koristajatädi välja vihastavad, mistõttu koristajatädi arvab, et Brita peres ei elagi korralikud inimesed. Seejärel sõidab Brita koos emaga maale, et külastada ema sõbrannat Eevat. Ema sõbranna Eeva kodu oli nagu muinasjutumajake kollaseks värvitud puitlaudisega ja väikeste ruutudega akendega. Maja ümbritses lopsakas aed. Suured õunapuud ääristasid teerada, mis viis väravast ukseni. Ja selles aiaväravas kohtas Brita hiigelsuurt rohelist konna, kes oli suurem kui aiavärav, ja kui Brita kutsus ema ja ema sõbranna seda imelooma vaatama, siis oli konn kadunud!?

Edasi on juttu sellest, kuidas Brita Pauli jalgratta ärandab, ja sellega suurele teele/tänavale sõidab. See ei ole loomulikult Britale lubatud, mistõttu saab Brita ema käest riielda, kuigi vahva on see, et Brita oskab rattaga sõita ja ta tahaks endale ka ratast, kuid pärast sellist, keelatud sõitu suurel teel, on Brita kindel, et niipea ta endale ratast ei saa.

Ühes loos mängivad Elli ja Brita maja tagaukse juures kodu. Terve õu oli võililli täis, ja Elli lubas vaadata, kas Brita on palju võid söönud. Elli pani võilille Brita lõua alla, uuris kollast peegeldust tema kurgualuses ja oli kindel, et Brita on väga palju võid söönud. No eks sellist mängu on vist palju lapsed mänginud, kuid veidi hiljem selgub, et Brital on õietolmu suhtes allergia, sest ta kukkus hirmsasti aevastama ja tema silmad hakkasid kangesti sügelema. Kodus selgub, et Brita silmad on paistes ja punased. Polikliinikust arvasti, et Brital on allergia ja tüdrukule kirjutati ravimid, kuid nädal hiljem kutsus Brita ema neile külla Võlurmehe, kes teeb tüdruku kõrvadesse augud. Kui need augud on kõrvades õigel kohal, siis võtab see allergiat vähemaks. Saamegi lugeda, kuidas Võlurmees Brita kõrvadesse augud teeb, ja millised ilusad hõbedased kõrvarõngad Brita endale saab.

Järgmises loos saame tuttavaks ka Brita isaga, kel nimeks Mart. Brita jaoks on tegemist võõra mehega, sest isa ei ela oma perega koos. Kuid nüüd oli Mart Britat vaatama tulnud. Mart oli pikk mees laia naeratuse ja väga suurte valgete hammastega. Brita kahtles, kas ta ongi kunagi enne nii pikka meest näinud. Mart tõi Britale kommi, šokolaadi, kollased nätsupakid ja suure värvilise raamatu. Emale see ei meeldinud, et Mart oli Britat salaja vaatamas käinud, mistõttu lootis ka Brita, et äkki isa rohkem ei tule, ja samas, äkki tahab ta ka tulevikus tüdrukule kommi tuua?

Saame tuttavaks ka Ahvitädi ja tema pärdikuga, loeme sellestki, kuidas Brita pakub ämblikule head elu – kodupaigaks tikutops, söögiks küpsis või ja moosiga. Käime ka koos Brita ja tema vanaemaga maal, Muuga suvilas, mida nad kutsusid putkaks. Maasikad on valmis saanud, kuid ka maal on ämblikud, keda Brita veidi kardab, vanaema ei karda! Maalt koju on bussisõit üsna hirmus, sest buss on puupüsti täis, igasugu mammisid, kes ei saa aru, miks Brita bussis istub ja neile istet ei paku … Järgmises loos oleme korra veel suvilas, selgub, et seal ei ole kempsu!

Ja veel. Ühes loos tuleb Britale jällegi isa külla. Seekord ametlikult, sest ema ja isa olid suhtlema hakanud. Seekord tõi isa Britale väikese punase mänguõmblusmasina, mis kahjuks tundub olevat katki … isa vihastas ja läks minema. Öösel nägi Brita unes jällegi seda suurt rohelist konna (kellest oli ka veidi varem juttu), kes kinnitas, et kui keegi saab emaks või isaks, ei tähenda see, et ta oleks kohe hea lapsevanem, sedagi ametit peab õppima ja harjutama! Ja Brita isa ei ole saanud seda eriti teha.

Juttu on ka kaktustest. Need on vanaema omad. Kaktused olid köögi aknalaual, sest seal oli neile piisavalt valgus. Kahjuks tegid kaktused aknast väljavaatamise ja akna avamise peaaegu võimatuks, sest valge pitsiline köögikardin jäi okastesse lootusetult kinni. Lisaks sellele jäid sageli kaktuste okkad ka kätte kinni. Tavaliselt juhtus see Brita või tema emaga. Selles loos saame lugeda, mida kaktused „tegid“, et Brita ema otsustas neist paljud aknast välja visata. Tegelikult pean minagi tunnistama, et eks ole ka mina oma lapsepõlves kaktusest sedasi kinni võtnud, et kulus tunnike, et kõik okkad kätte saada … tuttav teema.

Isa tuleb veelkord Britale külla. Seekord toob ta Britale imeilusa helesinise jalgratta. Ratas on ilus ja uhke, Brita oskab sellega sõita, kuid sellega on jällegi üks probleem – sõitmise ajal ratas kriiksus ja kriuksus lakkamatult läbilõikava ja kaebliku häälega. Kuna ratas kriuksus, siis oli Britale sellega sõitmine päris vaevarikas, sest talle tundus, et kõik jälgivad teda. Lõpuks loobus Brita jalgrattaga sõitmisest ja ema ema viis selle maale oma sõbranna lastele. Ja kui Brita emaga neile suvel külla läks, oli jalgrattal kriuks kadunud … eks olen ka mina oma lapsepõlves nende kriuksuvate ratastega sõitnud, mõnikord oli abi õlitamisest, mõnikord mitte.

Ühes loos saame tuttavaks ka keldris elavate kassikirpudega, kes Brita ema „ründavad“. Ema jalgu katsid sajad ja sajad näljased kirbud, mistõttu jooksis ema keldrist otse vannituppa, et tülikatest ründajatest vabaneda. Ja taaskord pean tõdema, et olen ka mina lapsena Mustamäe keldris sellise õuduse üle elanud, ja samuti koos kirpudega vanni pidanud minema …

Loeme ka Brita uutest kingadest (sandaalidest), mille tüdruku ema oli poest saanud. Õigupoolest oli ta peale sattunud, kui just paar karpi sobivas suuruses sandaale poes riiulisse pandi. Kahjuks on sandaalid „natuke“ suured, mistõttu Brita liikumine on pehmelt öeldes raskendatud.

Ja veel. Käime suvitamas Klooga-Rannas ja saame teada, miks Brita ohatise saab; saame teada, miks Britast näitlejat ei saa, kuid kommipoe müüja võib saada küll; loeme, kuidas Brita ja Gerda vihastavad välja Gerda uhke valge kassi, kes kättemaksuks nukruvankrisse häda teeb.

Humoorikas lugu on Brita sünnipäevast, mille Brita üliaktiivne ja ülitoimekas vanaema veidi vussi ajab. Loeme sellestki, miks Brita tahab oma nime vahetada, siin on ka üks õudne lugu, milles lapsed õuduslugusid välja mõtlevad, saame tuttavaks Cätlyniga, kes pakub Britale altkäemaksu, et Brita ainult temaga mängiks.

Loeme ka Brita vanaisast, kes ehitas päeval vabrikus raadioid, aga öösiti töötas loomaaias valvurina, mistõttu nägi Brita oma vanaisa väga-väga harva. Pean tunnistama, et ka minul vanaisadega „väga hästi ei läinud“, sest nemad elasid oma uute peredega, ja nii see läks … selleski raamatus on üks lugu Brita vanaisast veel, ja seekord kahjuks vanaisa surmast … ilus ja nukker lugu …

Juttu on ka talvest, lumest, lumepallidest, sellest, kuidas Brita keeltpidi posti külge kinni jäi, kuidas Brita vanaema kodus plastiliiniga veetorusid parandas ja torumehele koduveini kinkis, mistõttu olid torud hommikul jätkuvalt katki … mängime lauamänge ja selgub, et Brita on halb kaotaja, kuid õnneks saab ta aru, et see pole sugugi mitte ilus.

Käime külas ka tädi Fannil, kes on üks ülimalt moodne ja omapärane daam, kellel on kass Faruuna, kes käis häda tegemas vetsupotil ja oskas ka veepaagil olevat nuppu vajutada ning köögiaknast korvis õue pääseda.

Viimases loos eksib Brita ära, kuid selleks on oluline põhjus – tüdruk kohtub nõiamooriga … Õnneks jõuab Brita koju, ja kui ema uurib, miks nii läks, siis on Brital sellele väga vahva vastus ja selgitus.

Sellised vahvad, humoorikad ja nostalgilised lood selles raamatus. Usun, et kuuleme raamatu autorist, Pille Kannistost veel, sest selliseid lugusid on ju igati tore lugeda nii väikestel kui ka suurtel lasteraamatute sõpradel.


Rex Stout „Liiga palju kokki. Nero Wolfe´i juhtumid“ (Tänapäev)

Igaüks teab, et liiga palju kokki ei keeda head leent, aga et asi läheb mõrvani, seda me ju ometi ei oota. Ent täpselt see on menüüs maailma parimate kokkade kokkutulekul. Wolfe on oma turvaliste koduseinte vahelt välja meelitatud, et üritusel aukülalisena kõneleda.

Ootamatu on aga see, et lisaks hiilgavate roogade maitsmisele tuleb tal koos Archiega leida ka tapja, kes plaanib serveerida suurele detektiivile tema viimse õhtusöögi.

Nero Wolfe on USA krimikirjaniku Rex Stouti loodud ülinutikas eradetektiiv, kes on piisavalt ülekaaluline, armastab kulinaariat ja kasvatab orhideesid ning oma igapäevasest rutiinist ei loobu ta kunagi. Nero Wolfe on tegelaskuju, kes peaaegu mitte kunagi ei lahku oma kodust, pruunist kivimajast New Yorgis, vaid laseb teha tööd oma abilisel, Archie Goodwinil. Tähelepanuväärne on seegi, et kuigi detektiivisarja edenedes mööduvad aastad, siis Wolfe, Goodwin ja nende tuttavad ei vanane.

Rex Stout kirjutas alates 1930. aastastest kuni 1970. aastateni kokku 33 Nero Wolfe’i romaani ja 39 novelli.

Stout sai Wolfe’i-lugude eest palju tunnustust, kusjuures ta kandideeris ka 20. sajandi parimaks krimikirjanikuks kuulsal müsteeriumi- ja scifi-kirjanduse üritusel Boucherconis. Võitjaks osutus küll Agatha Christie, kuid Rex Stout’ile ja võitjale lisaks kandideerisid veel vaid Raymond Chandler, Dashiell Hammett ja Dorothy Sayers.

Rex Stouti pärijate nõusolekul jätkas Nero Wolfe’i lugusid 1980. aastatel USA toimetaja ja kirjanik Robert Goldsborough, kelle sulest on ilmunud 9 Wolfe’i-romaani, sealhulgas ka üks selline, mis jutustab Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini esimesest kohtumisest.

Tegelikult on äärmiselt vahva, et kirjastus Tänapäev on hakanud välja andma raamatusarja Nero Wolfe´i juhtumitest ehk siis kindlasti maailma kirimikirjanduse ühe kuulsaima ja andekaima tegelaskuju juhtumitest. Nii on ilmunud: „Fer-de-lance“ (2017), „Kolm sekeldust“ (2018), „Hirmunud meeste liiga“ (2020), „Punane laegas“ (2021), ja nüüd „Liiga palju kokki“, mis algupäraselt ilmus juba 1938. aastal ajakirjas „The American Magazine“ (samal aastal ka raamatuna).

See on järjekorras viies Nero Wolfe´i lugu/raamat ja paljude Wolfe´i fännide arvates üks parimatest lugudest, ja kindlasti ka üks kõigi aegade parim gastronoomia valdkonna krimka, kuigi on ka neid raamatusõpru, kes kinnitavad, et kindlasti on põnevamaid Wolfe´i juhtumeid, et selles loos on liiga palju ühesuguseid tegelasi – kokkasid – mistõttu on keeruline aru saada, kes on kes. Tippkokki on kokku 15, kellest nimelisest saame tuttavaks kaheteistkümnega, kolm neist kahjuks on surnud, ja selles loos tapetakse neist üks …

„Les Quinze Maitres“ tähendab tõlkes „Viisteist meistrit“ ja nad on väga kuulsad. Üks neist keedab sääraseid vorste, et inimesed peavad nende pärast duelle. Kokad kohtuvad iga viie aasta tagant kõige vanema liikme „koduväljakul“ ja seepärast nad Kanawha Spas kokku saavad.

Krimikirjanduse sõpradele on teada, et Nero Wolfe on tõeline gurmaan, seda kinnitavad kindlasti tema kehakaal ja see, et just teda kutsutakse selles loos aukülaliseks viieteistkümne tippkoka maailmakonverentsile.

Wolfe peab ürituse viimasel päeval pidama kõne, et rääkida USA kokakunstist, mida paljude Euroopa kokkade arvates pole isegi olemas! Wolfe´il on plaanis rääkida vägagi „imelikest“ („kummalistest“) retseptidest, ja neid on võimalik raamatu viimastele lehekülgedel ka lugejal endal täpsemalt õppida, nagu näiteks võis, kanapuljongis ja šerris hautatud karpkilpkonn, või hoopis munakastmes kana rosinate, sibulate, mandlite, šerri ja Mehhiko vorstiga.

Oluline on selles Wolfe´i juhtumis seegi, et see on üks vähestest juhtumitest, milles ta on sunnitud oma kodust lahkuma (seda ei tee ta sageli), mistõttu peab ta omapead jätma ka oma kuulsad orhideed! No koju jääb siiski ka tema enda väga andekas kokk, Fritz Brenner.

Teekond Kanawha Spasse (Lääne-Virginias) kulgeb rongiga, mis pole Wolfe´ile meeltmööda, sest Wolfe vihkab kõiki liikuvaid asju, ja juba teekonnal tippkokkade tippkohtumisele märkab Wolfe, et kokakunst/gastronoomia võib olla veidi ohtlik, selles võib olla suuri tundeid, ja ta aimab, et kogunemine võib lõppeda mõne osavõtja surmaga (ja nii ju ometigi ka läheb …)

Kohe loo alguses, kui oleme rongisõitu alustamas, on Wolfe äärmiselt pahane, ja ta karjub Archiele, et Kanwahs Spasse jõuavad nad alles järgmise hommikul kell üksteist kakskümmend viis. Sõit kestab neliteist tundi! Lisaks loodab Wolfe, et nende veduriga midagi halba ei juhtu! Vastasel juhul võtab see sõit veelgi rohkem aega.

Wolfe´i on suursugusele üritusele kutsunud Marko Vukcic (tema on üks esimesi, kellega Wolfe ja Archie rongis kohtuvad), kes on üks Wolfe´i vanimatest sõpradest, kes kuulub ka ise maailma 15 parima (väljavalitud) koka hulka.

Rongis tutvustab Vukcic Wolfe´ile veel üht kokka viieteistkümnest ehk Jerome Berini, kes on Sanremost. Rongis on ka mainitud tippkoka tütar Constanza. Tütar on sedavõrd kaunis, et Wolfe´i abi, Archie Goodwin (tema on ju alati ka Nero Wolfe´ile jalgade eest, kui on vaja asju uurida, ja just Archie on alati ka nende lugude jutustaja) ütleb enda kohta, et ta on abielus ja mitme lapse isa. No nii igaks juhuks … kunagi ei tea, mis võib ilusate naistega kaasneda …

Berin on see, kes rongis kinnitab Wolfe´ile, et USA kõrgetasemelist kokakunsti polegi olemas, sest tema neid tooteid proovinud ei ole. Berini häirib ka see, et USA pinnal elab ja toimetab Phillip Laszio!

Berini kitsarinnalisus ei meeldi Wolfe´ile, kuid tegelikult on Jerome Berin Wolfe´i lemmik – 25 aastat tagasi oli Wolfe viibinud Austria valitsuse konfidentsiaalse ülesande täitmise eesmärgil Hispaanias. Ühe mehe jäljed viisid ta Figuerasesse ja kord astus ta õhtusöögist ilma jäänuna kella kümne ajal mingisse plaza nurgal paiknenud väikesesse kõrtsi ning nõudis toitu. Ta sai koduveini, leiba ja vorstiroa. See oli Wolfe´i jaoks imeline vorst, mille oli valmistanud kõrtsis viibinud naisterahva poeg. Poja nimi oli Jerome Berin ja Wolfe sõi lausa kolm taldrikutäit seda imelist vorsti! Tollal oli see ühe väikese Hispaania linna väikese kõrtsi koduvorst. Nüüd oli see „Saucisse Minuit“ („Kesköine vorst“), maailmakuulsa Jerome Berini maailmakuulus vorstiroog, mille retsepti mitte keegi peale Berini ei tea.

Rongisõidu ajal pakub Wolfe Berinile raha, et retsepti teada saada. Lihtsalt enda ja Archie jaoks, et neid vorste kodus valmistada, kuid Berin keeldub. Samas saame teada, et Berin on pahane Philip Laszio peale (veel üks tippkokkadest), kes pakub ka oma restoranis kesköö vorstikesi. Laszio on üle löönud ka Vukcici ex-naise Diana ning saanud endale peakoka koha New Yorgi Hotell Churchillis, mis oli enne kuulunud Leon Blancile, kes on samuti üks võistlusel osalev tippkokk.

Pahandusi, tülisid, võimuvõitlust, melodraamat on selles loos veel. Tippkokkade esimese õhtu õhtusöögil solvab Laszio ka ürituse peremeest, Louis Servani, kes ka ise võistlusel kaasa lööb. Laszio kritiseerib Servani kokakunsti. Ka Blancile on Laszio kohalviibimine häiriv, Vukcic omakorda tahaks oma ex-naist tagasi võita …

Pärast õhtusöögi seedimist tulebki suur test/maitsmine. Kokk praeb noori nuumtuvisid ja ennast vabatahtlikult välja pakkunud härra Lazio teeb suurema koguse Sauce Pritemps´i. Selles kastmes on lisaks soolale veel üheksa maitselisandit: Cayenne´i pipar, seller, šalotid, murulauk, aed-harakputk, estragon, terapipar, aedliivatee ja petersell. Kastet valmistatakse üheksa kausitäit ja igas kausis puudub üks ja sealjuures erinev maitselisand. Nuumtuvid ja kastmekausid pannaks söögisaalis lauale ning härra Laszio on eesistuja. Kokad kogunevad salongi ja et midagi omavahel ei arutataks, lähevad kõik sealt ükshaaval söögisaali, kus nad maitsevad neid kastmed ja märgivad üles, millises kausis mis puudu on.

Maitsmine/võistlus algab, ja ei möödu just väga palju aega, kui härra Laszio leitakse tapetuna. Teda on pussitatud selga.

Kohale kutsutakse võimuesindajad, nende juhiks on kohalik prokurör Barry Tolman, kes oli sõitnud samas rongis, millega saabusid Wolfe ja Goodwin. Wolfe soovitab Tolmanil kontrollida võistluse tulemusi - madalaim skoor on Jerome Berinil (hiljem selgub, et selle skoori põhjustas hoopis Laszio ise, kuna ta tahtis Berinit alandada), kes võiks ühtlasi olla ka süüdlane mõrvas … See toob omakorda kaasa tüli Tolmani ja Berini tütre Constanza vahel, kelle vahele näib olevat varem tekkinud romantiline suhe.

Härra Laszio, keeruline persoon, aga tõeline tipptegija, on tapetud. Esialgu Wolfe keeldub uurimisest, kuni … kuni ka teda ennast üritatakse mõrvata. Relvaga! Õnneks saab Wolfe kuulist vaid riivata. Alles seejärel hakkab Wolfe juhtumit uurima, kuigi Berin on juba mõnda tagasi vahistatud kui peamine kahtlusalune … Samas on Wolfe kindel, et see isik, kes tappis Laszio, tahtis tappa ka teda.

Seejärel saame lugeda sellest, kuidas Wolfe edasi toimetab, kuidas ta tapjani jõuab. Selle jätan ma Sulle endale lugeda, sest krimilugudes ei saa ju kõike ümber jutustada. Igal juhul tahab Nero Wolfe lahendada selle juhtumi võimalikult ruttu, sest tahab ta ju ka võimalikult ruttu oma koju tagasi saada.

Huvitaval kombel tõuseb selles loos esile ka rassiteema! Wolfe kaitseb mustanahalisi köögitöölisi, kuna kohalik šeriff on üsnagi rassistlikult meelestatud ja ei pelga seda ka välja näitamast.

Wolfe võtab uurimise üle ja raamatu lõpus korraldab ta tippkokkadele õhtusöögi, tutvustab nendele USA kokandust, retsepte ja väga huvitavaid ja hõrke roogasid (karbis küpsetatud austrid, Marylandi karpkilpkonn, vahttaignabiskviidid, kalkunitibupannipraad, riisipallid küdooniatarretises). Tippkokad on rahul, ja neid ootab üllatus, kui selgub, et selle õhtusöögi toidud on valmistanud mustanahalised mehed.

Loomulikult saame alles raamatu lõpus teada, kes on mõrvar, kes üritas tappa ka Wolfe´i, ja nii nagu heas krimkas ikka, on süüdlane üsna ootamatu tegelane, kuigi ka temal on selles loos oma roll mängida.

Wolfe´i ootab selle juhtumi lõpus ka „meeldiv“ honorar! Ka seda ei hakka ma siinkohal reetma, mis see täpselt on, aga igal juhul on Wolfe´il tuju hea!

Nagu eespool mainisin, siis saavad selle raamatu lugejad raamatu lõpus osa ka paljudest retseptidest, et neid ka ise kodus katsetada – võiga hautatud karpkilpkonn, lauatükil küpsetatud veisefilee, Boone´i maakonna Missouri sink, kreooli veisemagu, marengo kanapraad, kana munakastmes, Tennesse opossum, Philadelphia kaimanikilpkonnasupp, Newburgh´i homaar, New Orleansi bouillabaisse, saucisse minuit, Nero Wolfe´i austripirukas, Rognos aux Montagnes, sauce printemps, jõeforell pruunistatud või ja kapparitega jt.

Seega, head isu ja põnevat lugemist!


Richard Janno „Vutimehed. Kassisaba poisid“ (Tänapäev)

„Vutimehed“ viib lugeja 1912. aasta Tallinna, kus lihtne töölisrahvas elab kõrvuti jõukate sakstega. Kui vaese pesunaise poeg Värdi satub õnnetusse kokkupõrkesse sakste võsukestega, langeb kogu tema perekonna tulevikule tume vari. Koos Kordese ja Valkspargi (Kevade ja Adamsoni) tänava vutimeestega, kellega seni on löödud lahinguid palliplatsil ja seistud Kassisaba vutikomando vastu, asub ta nüüd sakste võsukestele kättemaksu plaanima.

„Kassisaba poistes“ on Värdi pere kolinud ja temast on saanud Kassisaba asukas. Ühes teiste kassisabakatega osaleb ta sõjakäigul Pelgulinna poiste vastu, et võtta neilt tagasi äraröövitud „suurtükk“ ja vallutada pelgukate rajatud liuväli.

„Vutimehed“ ilmus esimest korda aastal 1935, 1942. aastal kirjutatud „Kassisaba poisid“ aga alles aastal 1974. Mõlemas teoses on Richard Jannol (1900–1942) õnnestunud põnevalt ja suure kaasaelamisega kujutleda oma lapsepõlve aegse Tallinna poiste rõõme ja muresid ning argielu ja seiklusi.

Ma tean, et lapsepõlves oli mul raamaturiiulis 1968. aastal ilmunud „Vutimehed“, kuid ka 1974. aastal ilmunud „Vutimehed. Kassisaba poisid“. Riiulis olid need raamatud olemas, kuid miskipärast ma neid ei lugenudki … Ju ma olin 1974 veel liiga väike, et veidi suuremate kuttide tegemistest lugeda.

Pärast kooliminekut Tallinna 22. Keskkooli (praegusesse Westholmi Gümnaasiumi ehk eelpool mainitud Kevade tänava kooli) ilmusid uued ja uued laste- ja noorteraamatud, mistõttu jäidki Richard Janno kirjutatud lood unustusehõlma. Seda võin ka lisada, et just „Kassisaba poisid“ oli mul meeles küll, sest eks oli ju ka minu kool just selles piirkonnas, ja kooli kõrval oli ka Kassisaba pood.

Richard Janno üks raamat on mul veel raamaturiiulis – „Metsmees“ (1989, Eesti Raamat, sari „Eesti Romaanivara“, algupäraselt ilmus see juba 1929), kuid pean piinlikult tunnistama, et ka seda ei ole ma lugenud …

Seetõttu on hea, et nüüd ma siiski „Vutimehed. Kassisaba poisid“ loetud sain.

Richard Janno elas aastal 1900 – 1942. Ta oli eesti kirjanik, ajakirjanik ja õpetaja, kes kasutas ka pseudonüüme Juhan Pahlbärk, Tristan ja Koterman.

Janno omandas gümnaasiumihariduse Tallinna Reaalkoolis, seejärel õppis Helsingi ja Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas ning pärast seda ka Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Töötas ta Helsingis August Hanko perekonna koduõpetajana, aastail 1922-1927 oli Tartus õpetaja, 1928-1936 vestekirjanik Postimehe toimetuses. Pseudonüümide all avaldas Postimehes ka kultuuri- ja olustikukriirilisi följetone ning teatrikriitikat. Samal ajal kirjutas ka mõned kriminaalromaanid.

1936 avastati tal tuberkuloos ja ta asus elama Elvasse, kus tegutses vabakutselise literaadina kuni oma surmani 1942.

Richard Janno teoseid: „Neitsi Maaria“ (jutustus 1930), „Sinine ümbrik“ (kriminaalromaan 1931), „Kuningas Toom“ (noorsoojutustus 1931), „Selja tagant“ (kriminaalromaan 1933), „Kaks ja üksainus“ (romaan 1937).

Tagasi selle raamatu juurde. Esimene lugu on „Vutimehed“, mis alguses saame tuttavaks teose peategelase Värdiga, kes istub õues ja loeb raamatut. Kojamehe aken löödi lahti ja Ludvi pistis pea välja, ta hõikas ärevalt „Värdi!“

Ludvi uuris, mida Värdi loeb. Raamatuks oli „Rinaldo Rinaldiini“, mis oli Ludvi vanamehe arvates olnud liiga vesine lugemine. Värdi polnud sellega nõus, ta soovitas seda ka Ludvil lugeda. Ludvil lugemiseks aega ei olnud, temal oli plaanis üks pisike kelmus – temal oli plaanis minna naabriaeda kuningakingasid korjama, et need hiljem Kaarli kiriku nurgal maha müüa. Ludvi teadis, et kuningakingade puntra pealt saab kopika.

Värdi ei tahtnud sellest „lillekorjamisest“ osa võtta, mistõttu Ludvi oli kindel, et Värdi kardab, kuid Värdi ei olnud arg poiss. Lugeja mõisatb, et ta Värdi on lihtsalt aus poiss. Ludvi palus Värdil valvata, kui tema lilleraksu läks, ja kui keegi tuleb, siis võiks Värdi vähemalt märku anda.

Värdi vaatas nüüd üle õue sakste suure kahekordse häärberi poole, üle plangu, mis piiras puude- ja lillerikast aeda – von Huugi pärusmaad -, kuhu väikese õue teises servas asetseva maja elanikke eluilmaski ei lastud.

Värdi mõtles, et sealpool planku on uhked toad, pehmed toolid, siidkardinad, või, juust ja kõiksugu praed iga päev laual. Nende juures ainult madalad pimedad toad aukliku põrandaga, koridori põrand koguni savist ja mullast. Väike majake, ühekordne, peaaegu viltu vajumas vastu tänavat, aga kolme rahvast pidas uluall – kojarahvas, Värdi ühes venna, õdede ja emaga ning teisel pool Andermanni naine pojaga, kõik pidid ära mahtuma ja mahtusidki.

Värdi oli ühel õhtul ema käest uurinud, et kuidas see nii on, et ühed elavad niiviisi, kõike on küllalt, aga teised … Ema oli ütelnud, et need on parunid, aga nemad olid vaesed eestlased, kel polnud pealegi ka isa. Ema palus, et Värdi ei läheks sellepärast parunipoistega kiskuma. Muidu aetakse neid sealtki välja ja siis jäädakse hoopis taeva alla. Värdi oli enesele lubanud, et ei lähe Uuno ega Ottoga kunagi kisklema, kuid … sellest juba veidi hiljem.

Hetk hiljem kriiksus häärberi köögiuks ja kivitrepile ilmus tüdruk helevalges põlles, tanuke peas. See oli Liise, sakste toatüdruk. Ta astus mööda treppi alla ja seadis sammud otse Värdi poole. Liise läks aiavärava poole. Kriiks-kriiks tegi võti väravalukus.

Värdi kargas püsti. Mis see Ludvi seal ometi nii kaua kohmitseb? Värdi otsustas vilistada, kuid sellest polnud suurt abi. Oli juba hilja. Liise oli Ludvit juba märganud. Poiss pääses põgenema, kuid Liise tuli nüüd hoopiski Värdi juurde. Oli ju Värdi vilistades teisele poisile märku andnud!? Liise lubas prouale kõigest rääkida, ja küllap siis poisid oma sauna kätte saavad!

Õhtul oli Värdi kodus. Ema oli tööl (veidi hiljem saame teada, et ema käis Reebenite juures Kalamaja kandis pesu pesemas ja teinekord ei jõudnud ta tööga isegi päikeseloojanguks valmis). Tuli ka Ludvi, kes oli üsna ülbe ja uhke lilleraksus käimise üle, mistõttu Värdi ta minema peletas. Värdi hakkas makarone keetma, et väikevend Toomile süüa anda. Makarone ei olnud palju, praadimiseks läks pannile viimane rasv, kuid Toomil oli kõht ikkagi tühi. Värdi lootis, et küllap ema vorsti ikka toob, ja pudru ei saanud võtta, sest see oli väikesele õele, Kadrile, kes pidi varsti üles ärkama.

Saame tuttavaks veel ühe selle maja elanikuga. Häärberi köögiuksest väljus Andi. Tugev paks poiss, Värdist mitmeti kogukam, kuigi oli peaaegu samaealine. Värdi sai teada, et Andi oli sakste pool käinud. Andi oli käinud mängimas, oli käinud Šnelli tiigi ääres (seegi on mulle tuttav paik oma kooliajast, kus on jalutatud ja sealsel staadionil ka sporti tehtud). Andile oli ka süüa antud, kapsaid ja sealiha, kuigi sõi ta neid köögis. Andi kinnitas, et ega ta saali ei tahtnudki minna.

Andil oli ka oluline asi Värdile öelda. Liise oli prouale midagi rääkinud, ja nüüd pidi Värdi ema järgmisel päeval proua juurde minema, kuna proua tahtvat kõnelda. Ja Liise oli Andit hoiatanud ka Värdi eest, et Värdi pidi olema salasuli … Valus koorem laskus Värdi rinnale. Kui juba nii oli, et kutsutakse, siis oli hoopis kurja oodata.

Ma ei saa Sulle ju kõike ka üksipulgi ümber jutustada, kuid otse loomulikult saab Värdi ema teada, mis oli juhtunud, et ta peab minema paruniprouaga „kohtuma“. Saame teada, et Värdi ema kasvatas üksinda nelja last, tütar Leeni käis isegi gümnaasiumis, ja Värdi ema oli kindel, et just see paljusid teisi inimesi ärritas.

Saame teada sedagi, et Värdi ema oli paruniprouale kolme kuu üüri võlgu, ja probleeme tekitas seegi, et Värdi Ludvile peksa andis! Selle eest, et Ludvi oli valetanud, et just Värdi oli lilli varastamas käinud, ja nüüd oli ka Ludvi ema, kojanaine, näinud, kuidas Värdi tema pojale kere peale andis …

Värdi ema käiski paruniproua jutul. Kaitses oma poega Värdit, kuid kellel raha ja võim, sellel ikka õigus. Nii ka selles loos. Värdi ema sai teada, et kahe nädala pärast peavad nad olema lahkunud, muidu pöördub proua kohtu poole!

Tegelaskujusid on selles raamatus veel. Saame tuttavaks ka naabermaja Peetriga, kes oli kasvanud oma aastate kohta uskumatult pikaks volaskiks, ja ta oli ümbruskonna kõvem võimumees ja igas asjas esimene. Nüüd oli ka temal teada, et Värdi oli Ludvile kolki andnud, ja teada oli tal seegi, et Värdi oli sakste juures vargil käinud. Värdi selgitas Peetrile, kuidas asjalood tegelikult olid.

Hetk hiljem saame tuttavaks veel ühe tegelasega. Gerdaga, kes oli häärberisakste tütar, paruniproua lapselaps. Nii nagu arvata võis, oli Peetril ka tüdrukule üht-teist ütelda ja ta proovis tüdrukut isegi juustest tirida. See ei meeldinud Värdile, kes tüdruku kaitseks välja astus ja Peetrile vastu põsenukki virutas. Peeter andis vastu ka, aga hoobid olid nõrgad, ja veidi hiljem kutsus Peeter Värdi hoopiski jalgpalli mängima.

Seejärel löömegi kaasa jalgpallimängul. Kordese (praegune Kevade) tänava lõppjätkul oli väike plats, liivasegase pinnasega, millel oli vaid mõni rohulible, kuid see ei seganud Kordese ja Valkspargi (praegune Adamsoni) tänava poistel omavahel vutti mängimast. Mäng oli põnev, kuniks neid tulid segama sakste poisid. Sakste poisid kutsusid vutti mängivaid poisse eesti sulideks, mistõttu pidid ka eesti poisid end kaitsma … Nii otsustasid Kordese ja Valkspergi tänava poisid ühiselt sakste poisid minema pelutada, ja see õnnestus neil igati hästi. Põgenejad pääsesid Paldiski maantee kaudu minema.

Järgmisel päeval kohtus Värdi Gerdaga. Tüdruk oli tänulik, et Värdi oli teda kaitsnud. Lisaks tahtis ta teada, miks Värdi murelik oli. Nüüd rääkis poiss sellest, et paruniproua soovis, et nad lahkuksid ja seda juba kahe nädala pärast. Värdi rääkis, kuidas asjad olid olnud, kes oli lilli varastamas käinud, ja nüüd kutsus Gerda Värdi oma mamma juurde. Tüdruk lubas Mammaga rääkida, et ta ei käsiks neil lahkuda, ja Värdi saaks mammale ütelda, et ta pole varastanud.

Edasi saame tuttavaks veel ühe tegelasega. Lumivalge habemega vana Puu-Mihkliga, keda kutsuti ka Puuvanameheks. Ta käis iga päev Huugi-sakstele puid kandmas. Just Puu-Mihkel oli see, kes kinnitas Värdile, et see oli hea, et Värdi ema oli seda sorti, et ajas kaela sirgu ja põrutas vastu. Ta teadis rääkida ka Vissi mõisas elanud talumehest, kellele anti 100 hoopi peksa! Kuid see ei tähendanud seda, et talumees oleks alla andnud, ta oli läinud ja omakorda mõisahärrale vastu nägu virutanud! Nüüd pidi talumehe poeg Tartus toimetama, pidi advokaat olema, ja just tema oli ütelnud, et eestlaste maa olgu eestlaste oma! Puu-Mihkel mainis vestluses Värdiga ka aastaarvu 1912 (sellel aastal selle loo sündmused toimuvadki) ning lootust, et saksad minema lähevad.

Millest veel „Vutimeestes“ lugeda saame. Asjalood lähevad veelgi halvemaks, kui Värdi paruniprouale külla läks, sest õigupoolest ta külla ei jõudnudki. Häärberi juures ootasid teda parunipoisid Uuno ja Otto, kes hakkasid tüli norima ja Värdit ründama. Alatult ründasid, kahekesti ühe vastu. Värdi sai kõvasti klobida, kuid ega ka Värdi papist poiss polnud … ta hakkas vastu, ja hoopis parunipoisid said kere peale, kuid see tõi Värdile ja tema perele ainult probleeme juurde.

Ja seegi polnud veel kõik! Värdi ema koju toodud pesemist vajav pesu varastati, ja otse loomulikult oli süüdi Värdi ema, ja nüüd peaks ta ka varastatud pesu kinni maksma …

Vahepeal mängime ka vutti. Värdi koos oma sõpradega ehk vutimehed kohtusid Kassisaba poistega (nende meeskonnal oli nimeks Olimpia). Põnev mäng jäi viiki, ja Värdi oli oma meeskonna üle väga uhke. Värdi ja eelpool mainitud Peeter pidasid ka „sõjaplaani“, et rünnata parunipoisse.

Värdi ütles: „Kui teeks kohe suure sõja ja annaks nii, et mäletavad … Nagu ennevanasti eestlased võitlesid raudrüütlitega ja nagu Tasuja kogus kõik mehed kokku ja tungis siis parunitele kallale. Kui võtaks siit kõik Kordese poisid ja Valspargi poisid … jah … kõik vutimehed ja läheks ühel päeval sinna Toomeorgu, piiraks ümber ja lööks kõik puruks …

Värdi ja Peeter käisid parunite poisse ka salaja luuramas, et saada ülevaade palju neid seal Toomeorus koos käis … ja Värdi läks veelgi tigedamaks, kui tema väikevend Toomi peksa sai! Mängus oli jällegi naaber-parunipoiss ehk Uuno!

„Vutimeeste“ lõpus saame osa vägevast kaklusest, kui Värdi ja tema vutimehed parunipoisse Toomeorus ründasid. Saame teada sedagi, kes oli pesuvaras, ja saame osa sellestki, kuidas Värdi ja tema perekond kodust lahkusid, et võtta suund Kassisaba poole …

Teine lugu selles raamatus on „Kassisaba poisid“, mille alguses saame teada, et Värdi uus kodu asus õuepealses majas. See oli väga vana ühekordne ja juba natuke viltu vajunud ehitis. Peale selle oli selles õues veel kaks maja, mõlemad vastu tänavat. Üks väike ja hädine, teine suur kahekordne, uhiuus ja toredasti värske puu ning värnitsa järele lõhnav. Neid kõiki kutsuti Sassi majadeks.

Selles loos on taaskord juttu Värdist ja tema tegemistest, nüüd juba Kassisabas elades. Sealt leidis ta uusi sõpru – näiteks Jüri, kuid ka vanad sõbrad ei unusta Värdit - näiteks Peeter, kellega esimeses loos tuttavaks saime (ka Peeter oli sunnitud koos oma perega Kassisabasse kolima). Lisaks poistele (lastele) oli Kassisabas ka mitmeid täiskasvanuid, kelle elus oli nii rõõme kui ka muresid, probleeme - Timusk, kellel oli probleeme alkoholiga, Roman, kellel oli probleeme seadusega, lisaks polnud tal ka tööd, kuid tal oli põimõte – ta ei tahtnud olla ori!

Mängu tulevad ka tublid tüdrukud ja neiud – Värdi perele oli abiks Liisi, kuid koju saabus ka Värdi vanem õde, 16-aastane Leeni, kes oli olnud Keilas teenijannaks, nüüd oli algamas ju ka kool. Raamatu lõpus saame teada, et Leeni tööga oldi Keilas sedavõrd rahul, et teda kutsuti sinna uuesti, aga kas noor neiu läks uuesti?

Jalgpallist on ka selles loos veidi juttu, kuid seekordne peateema on „sõda“ Kassisaba ja Pelgulinna poiste vahel, mängus ka sõjasaak, nn suurtükk (ise pead lugema, mis see täpselt oli), kuid oli ju hinnaline sõjasaak kuulunud Kassisaba poistele, mille Pelgulinna kutid pihta panid. Nii nagu „sõjas“ ikka, tuli käia luuramas (seda tegi Peeter), et välja selgitada, kus „sõjasaak“ asus, ja kui tundub, et Kassisaba poisid saavad oma suurtüki tagasi, siis langesid nad hoopis Pelgulinna poiste kätte „vangi“. „Vangis“ ei pidanud nad kaua olema, kuid ikkagi, kas Kassisaba poiste hulgas oli äraandja, kes nende plaani Pelgulinna poistele reetis?

Eks neid juhtumisi, ja üsna tõsiseid, on raamatus veel. Õnneks olid Värdi ja Peeter sõbrad. Sõbrad, kelle peale võis kindel olla, ja abiks neile oli ka naaber Roman, kes ju oluliselt vanem, ja vangiski olnud, kuid ka tema oli õiglase meelega mees, kes ei sallinud ülekohut ega nõrgematele liiga tegemist.

Värdil oli probleeme koolis (need ma jätan Sulle endale avastada), mistõttu ta koolist välja visati (ja tegelikult ikka seetõttu, et Värdi ei tahtnud teisi reeta ega sisse rääkida, ja talle ei meeldinud, kui tema ja tema ema kohta rumalusi räägiti), mistõttu oli ta sunnitud minema õhtualgkooli, mis oli oma olemuselt „karmim“ kool.

Värdi pidi ka ise õpetajaks hakkama, seda ühele väga ebameeldivale tüübile, kel nimeks Ummel, kes samuti õhtukoolis käis (seda saame veidi hiljem teada). Ja kui Värdi lootis saada õpetamise eest väärilise tasu ehk ühe rubla, siis hakkas hoopis Ummel seda endale nõudma, ja Ummelil olid üsna karmid meetodid.

Selles loos saame osa sellestki, kuidas Kassiaba poisid Pelgulinna poiste käest väikese „lahinguga“ liuvälja endale saavad, kuigi olid selle ju Pelgulinna kutid meisterdanud … aga „sõda on sõda“.

Raamatu lõpus peavad Värdi ja Peeter oma julguse kokku võtma, ja rääkima tõtt sündmuste kohta, mille tõttu oleks neid peaaegu ka õhtualgkoolist välja visatud, kuid nemad polnud ju tegelenud tõeliste seatempudega. Nende autoriks oli ikka keegi teine. Ja Värdi ja Peeter otsustasid enam mitte karta. See tõi poistele „tee peale“ veel ühe tõsise kisma, kuid õiglus pääses võidule.

Raamatu lõpp on üsna ootamatu. Kaua ikka peavad Kassisaba ja Pelgulinna poisid „sõdima“, äkki tuleks astuda üks hoopis teistsugune samm! Ja veel. Saame teada, kas Kassisaba poiste seas oli „äraandja“, kes neid Pelgulinna kuttidele reetis. Ja sedagi, et tööle läheb üks tegelane, kes loo alguses töö tegemisest huvitatud ei olnud … Raamatu lõpus olid õnnetud arvatavasti kõik meie tegelased, nagu ka Värdi, sest veel mõned koolipäevad ja siis … Kes läheb vabrikusse, kes plekisepa, kes maalri, kes katusetõrvaja juurde. Mängud on seljataga. Algab tööpoisi suvi.

Sellised kaks lugu/raamatut nende kaante vahel. Kindlasti on need lood, mis kuuluvad meie lastekirjanduse varamusse, kuid on huvitavad lugeda ka täna. Annavad need ju igati hästi edasi toonast elu ja ühiskonda, nn lihtrahva rasket elu, milles on siiski ka pisikesi rõõme ja lootust, et asjad muutuvad, lähevad paremaks. Vahvad on ka peategelased, kes mängivad mänge, kuid mõtisklevad ka elu üle ja saavad tundma, et elu ei ole lihtne. Oluliseks abiks on see, kui sul on ikka tõelised sõbrad.


„Lauamäng Memo. Eesti linnud“ (Kirjastus Pesapaik)

Komplektis on 72 klotsi, 36 linnuliiki. Klotsidel on lindude nimed eesti, vene ja inglise keeles.

Ka mängureeglid on karbis eesti, vene ja inglise keeles. Mäng sobilik vanusele 3+ ja 2-6 mängijale.

Fotod Heiko Kruusi ja Peep Veedla.

Harrastusornitoloogist Peep Veedlast ja tema kirjastuse Pesapaik linnuraamatutest olen Sulle juba varem kirjutanud. No näiteks vahva linnuluuleraamat „Laululuige lummuses“ ja väga huvitav ning faktirohke „Rahvuslinnud ja sümbollinnud Euoroopas ja kaugemal“. Üsna hiljuti ilmus igati äge, väike aga sisukas „Pargi- ja aialindude taskugiid“.

Lisaks raamatutele on Peep Veedla ja Pesapaik välja andnud ka igasugu linnumänge, näiteks linnudoominod: laulu-, vee-, pargi-, toidumaja- ja siseveekogude ja roostike linnud. Kokku viis erinevat linnudoominot. Nüüd on neile lisaks ilmunud ka vaha lauamäng „Memo. Eesti linnud“, milles on komplektis 72 klotsi, 36 erineva linnuliigiga.

Linnuklotside abiga on nii väikestel kui ka suurtel mängijatel võimalik õppida erinevaid linnuliike, kuid samas mängida ka mõnusat ja huvitavat lauamängu. Omast lapsepõlvest mäletan, et ka mul oli selliseid meelespidamise lauamänge, mille abil sai tähti, numbreid ja loomi tundma õpitud. Nüüd on võimalik õppida ka linde.

Lauamänguga on lisaks klotsidele kaasas ka mängureeglid, milles öeldakse, et Memo mäng aitab treenida mälu. Ja õppida ka Eestis elavaid linnuliike. Mängus sisalduva 36 linnuliigi hulgas on nii selliseid linde, keda võime koduümbruses iga päev kohata, kui ka mitmeid huvitavaid sulelisi, kelle kohtamiseks on vaja minna rabasse või mere äärde või mujale loodusesse.

Mängureeglitest saame teada, et mängu käigus tuleb korjata võimalikult palju ühesuguseid kaardipaare, ühesuguse pildiga kaarte.

Kaardid tuleb segada ning asetada lauale pildipool all. Mängu alustab kokkuleppeliselt üks mängijatest, näiteks kõige noorem ning mäng jätkub päripäeva, kellaosuti liikumise suunas. Oma mängukorra ajal mängija keerab ümber kaks mängukaarti nii, et igaüks näeks, millise pildiga need on. Kui kaardid on ühesugused, jätab mängija need endale. Ta võib jätkata kaartide võtmist seni, kuni tuleb kaks kaarti, mis pole ühesugused. Sel juhul mängija keerab kaardid tagasi lauale, pildid allpool ning järg läheb järgmisele mängijale.

Võitjaks osutub mängija, kellel on mängu lõpuks kõige rohkem kaardipaare.

Millised on need 36 linnuliiki, kellega selles mängus tuttavaks saame. Need on: aul, hakk, hallhaigur, hallpea-rähn, harakas, hiireviu, hõbekajakas, kaelustuvi, karvasjalg-kakk, kiivitaja, kuldnokk, käblik, kühmnokk-luik, künnivares, linavästrik, merisk, metsis, musträstas, naerukajakas, nurmkana, punajalg-tilder, punarind, puukoristaja, põldlõoke, põldvarblane, rüüt, sarvikpütt, siidisaba, sinikael-part, sinitihane, sookurg, soorüdi, suitsupääsuke, tikutaja, tutkas, valge-toonekurg.

Mängisin ka ise seda mängu, ja pean tunnistama, et oli igati põnev ja huvitav. Uurisin lähemalt neid 36 linnuliiki. Selgus, et looduses olen neist näinud 20 liiki, 16 lindu olid mulle teada, kuid neid ma looduses näinud ei olegi. Ja veel. Valisin välja mänguklotsidelt ka kolm oma lemmiklindu (abiks nende välimus) ja need on: siidisaba, punarind ja kaelustuvi.

Ja mul ei jäägi muud üle, kui soovitada mängima hakata ja lindudega tuttavaks saada.


Kehlani „blue water road“ (Warner Music)

Kehlani Ashley Parrish ehk artistinimega Kehlani sai selle aasta 24. aprillil 27-aastaseks. Tegemist on noore ja andeka USA lauljatari, laulukirjutajaga, kes lühikese ajaga on tõusnud popmuusika tippude hulka.

Kehlani sündis ja kasvas Oaklandis, Californias. Teda kasvatas tema tädi, kuna Kehlani isa suri siis, kui tüdruk oli väike, ja tema ema oli kord vanglas, korda vanglast väljas. Lauljatar on meenutanud, et kasvades koos tädiga hakkas ta ka muusikat kuulama. Lemmikuteks olid Lauryn Hill, Erykah Badu, Jill Scott ja Mariah Carey.

Nooruses üritas Kehlani tegeleda ka tantsuga, kuid ta vigastas oma põlve ja sellega oli tantsijakarjääril kriips peal.

14-aastaselt liitus ta kohaliku popibändiga PopLyfe, kus temast sai juhtlaulja. Teismeliste bändil oli ka tugev produtsent, R&B bändi Tony! Toni! Tone! endine liige D’Wayne Wiggins. PopLyfe tuuritas mööda USA’d, kuni 2011. aastal (saatesarja 6. hooaeg) saavutati „America’s Got Talent“ saates 4 koht!

Saate üks kohtunikest ehk Piers Morgan kinnitas toonas Kehlanile, et just temal on olemas see tõeline anne ja talent, mistõttu arvas Morgan, et Kehlani võiks mõelda ka soolokarjääri peale. Pärast telesaate lõppu Kehlani lahkuski ansamblist, kuna oli ka igasugu probleeme. Kehlani pidi ka kuus kuud muusikast eemal olema, kuna selline oli ansambli “juhtkonna” otsus.

Aastail 2012-2013 oli Kehlani praktiliselt kodutu, elades sõprade juures. Veidi hiljem kolis ta Los Angelesse, kuna teda kutsus sinna “America’s Got Talent” toonane saatejuht Nick Cannon, kes pakkus Kehlanile kohta ühes räpibändis. Kehlanile see bänd siiski ei meeldinud, mistõttu kolis ta Oaklandi tagasi. Oaklandis tegeles tulevane lauljatar pisivargustega, et ellu jääda, kuni suutis avaldada laulu “ANTISUMMERLUV” SoundCloudis. Nick Cannon kutsus Kehlani Los Angelesse tagasi, pakkudes talle elukohta ja ka stuudioaega.

2014 oli selle “stuudioaja” tulemuseks Kehlani esimene mixtape “Cloud 19”, millel lõi kaasa ka Kyle Dion. Nick Cannon saatis Kehlani ka New Yorki, et ta saaks teha koostööd muusikaprodutsent Jahaan Sweet’iga. 2014 ilmus ka Kehlani lugu “Till the Morning”, millele juhtis suurt tähelepanu ka Billboard.

2015 oli Kehlani soojendusartistiks räppar G-Eazy’le, viimase kontsertturneel “From the Bay to Universe”. Aprillis 2015 nilmus Kehlani teine mixtape “You Dhould Be Here”. Billboard tituleeris selle aasta üheks parimaks R&B plaadiks, kusjuures see tõusis kohe ilmudes Billboardi R&B/Hip-Hop albumite edetabelis kohal number 5. Kaasa lõid ka räppar Chance the Rapper ja laulja BJ the Chicago Kid.

Nädal pärast selle mixtape’i ilmumist oli Kehlanil taskus ka leping plaadifirmaga Atlantic Records. Ajakiri Rolling Stone tõdes, et Kehlani on üks kümnest uuest artistist, keda peaks muusikasõbrad teadma. 2016 kandideeris Kehlani juba ka Grammy-auhinnale. Samal, 2016. aastal lõi Kehlani kaasa ka briti laulja ja lauljatari sõbra Zayn’i hitsinglil “Wrong”, mis ilmus Zayn’i debüütalbumil “Mind of Mine”.

Augustis 2016 jõudis Kehlani esitatud laul “Gangsta” ka populaarsesse mängufilmi “Suicide Squad”, kusjuures lugu tõusis USA singlimüügitabelis kohale 41.

Jaanuaris 2017 ilmus lauljatari debüütalbum “SweetSexySavage”.

“Oma kahel esimesel mixtape´il rääkisin palju haiget saamisest, sest olin halvas suhtes ja olin naiivne,” tunnistas Kehlani. “Palju läks halvasti ja ma läksin eluga edasi. Tahtsin sellel albumil kõike korraga väljendada. SWEETSEXYSAVAGE saabus minuni Hawaii rannal. Sain aru, et just sellised naised ongi. Me võime haiget teha. Me võime ka ise haiget saada. Võime olla karmid ja leebed. Me vôime olla pöörased ja ka kaastundlikud.”

“SWEETSEXYSAVAGE”´il jagab Kehlani siiralt end, oma tundeid ja tõde. “Ma ei tahtnud teha albumit kogetud tumedatest aegadest,”selgitab Kehlani. “Otsustasin selle jätta selja taha. Lugesin ühte Lao Tzu tsitaati, mis mind väga inspireeris: “Kui sa oled masenduses, siis sa elad minevikus. Kui sa oled murelik, siis elad tulevikus. Kui oled rahul, siis elad olevikus.” Võtan ühe päeva korraga. Kui inimesed kuulavad plaati “SWEETSEXYSAVAGE”, siis soovin, et nad tantsiksid, lõbutseksid ja naudiksid seda.”

2017 detsembris lõi Kehlani kaasa Eminemi laulus “Nowhere Fast”, mis ilmus räpilegendi üheksandal albumil “Revival”. 2018 oli Kehlani soojendusartistiks Demi Lovato Põhja-Ameerika kontsertturneel “Tell Me You Love Me World Tour”. Märtsis 2018 lõi Kehlani kaasa Charlie Puth’i laulus “Done for Me”, mis ilmus mehe albumil “Voicenotes”. Aprillis 2018 lõi Kehlani kaasa USA räppari Cardi B laulus “Ring”, mis ilmus naisräppari debüütalbumil “Invasion of Privacy”. Laul “Ring” tõusis USA singlimüügitabelis kohale 28, ja see oli Kehlani esimene lugu, mis jõudnud TOP 40 hulka. 2018 jõudis Kehlani soojendusartistina esineda ka USA lauljatari Halsey kontsertturneel Okeaanias.

Veebruaris 2019 ilmus Kehlani kolmas mixtape „While We Wait“, see tõusis ilmudes US Billboard 200 edetabelis kohale number 9! Sellelt ilmus ka kolm singlit: „Nights Like This“ (kaasa lööb ka Ty Dolla Sign), „Nunya“ (kaasa lööb Dom Kennedy) ja „Butterfly“.

2019 lõi Kehlani kaasa vene-saksa DJ Zedd’i laulus „Good Thing“ ja USA lauljatari Teyana Taylori laulus „Morning“. Jaanuaris 2020 osales Kehlani Justin Bieberi laulus „Get Me“, mis ilmus Bieberi albumil „Changes“ (mais pidi Kehlani osalusel algama ka Bieberi suur kontsertturnee, mille algus on tänaseni seoses pandeemiaga seni teadmata). 2020 jõudis Kehlani kaasa lüüa ka USA naisräppari Megan Thee Stallion’i EP’l „Suga“.

2019. aasta märtsis sündis Kehlanil tütar Adeya Nomi Parrish Young-White, kelle isaks on Kehlani ansambli kitarrist Javaughn Young-White, kes on koomik Jaboukie Young-White’i vend. Samas räägiti septembris 2019, et Kehlani käib hoopis räppar YG’ga, kuid tänaseks ei ole nad enam koos, kuigi veebruaris 2020 ilmus ka nende ühine singel „Konclusions“.

Mais 2020 ilmus Kehlani teine stuudioalbum „It Was Good Until It Wasn’t“. Plaadil lõid kaasa ka Kanada räppar ja laulja Tory Lanez (laulus „Can I“), USA lauljatar Jhene Aiko (Change Your Life“), USA laulja Lucky Daye („Can You Blame Me“), briti suurepärane laulja ja laulukirjutaja James Blake (Grieving“), Jamaika muusik Masego („Hate the Club“). Muusikakriitikud ja ajakirjanikud nimetasid Kehlani albumit tema senise karjääri parimaks tööks, millel oli ägedaid rütmilahendusi ning džässilikkugi hingamist. Mainitud oli ka vana-kooli R&B slow jam’e.

Ja nüüd, peaaegu täpselt kaks aasta hiljem ehk 29. aprillil 2022 ilmus lauljatari uus, järjekorras kolmas stuudioalbum „blue water road“, mille kohta öeldakse Warner Musicu pressiteates nii: „Grammy auhinnale nomineeritud ning oma loominguga mitmekordselt plaatina staatuse saavutanud lauljanna Kehlani andis välja albumi “blue water road”.

Uue kauamängiva fookuslooks on “everything", kaunis ballaad, mille lauljatar kirjutas pühendusega oma kallimale.

Albumi lugudest on varasemalt ilmunud veel “up at night (ft. Justin Bieber)”, “little story” ja “altar”, millest viimane on ületanud juba 34 miljoni kuulamise piiri. Kehlani teine album “It Was Good Until It Wasn’t” osutus äärmiselt edukaks ning seda on tänaseks striimitud üle miljardi korra.

2021. aasta veebruaris tõdes lauljatar intervjuus ajakirjale Rolling Stone, et ta hakkas kirjutama 2020. aasta albumist nn de luxe-versiooni, kuid talle tundus, et juurde kirjutatud lood olid sellised, et neist on võimalik teha iseseisev uus album. Ja nii oli juba 14. Septembril 2021 teada, et valmimas on uus album “blue water road”, päev hiljem ilmus uue albumi esimene singel “Altar”. 24.02.2022 ilmus teine singel “little story”, märtsis kolmas singel “up at night” (koos superstaar Justin Bieberiga).

Uus album on sarnane eelmise albumiga, millel on igati rahulikku R&B´d ehk jällegi palju nn slow jam´e. Muuskakriitikud on ütelnud, et Kehlani kolmas plaat on lauljatari seinise karjääri parim, et see on album, millel kuulem nn chamber poppi, progressiivset souli jpm.

Ülimalt rahulikud on näiteks laulud “little story”, “shooter interlude”, “any given sunday” (koos USA räppari Blxst´iga ehk Matthew Dean Burdette´iga), “get me started” (koos USA lauljatari Syd´i ehk Sydney Loren Bennett´iga), “melt” (uue albumi üks ilusamaid lugusid) ja “everything” (jällegi väga ilusa meloodia ja harmooniatega lugu, õhulised klahvpillid ja palju muud põnevat).

Veidi rütmikamad on laulud “wish I never”, “up at night” (koos Justin Bieberiga), “more than i should” (koos Kanada lauljatari/laulukirjutaja Jessie Reyezi ehk Jessica Reyeziga).

Albumi viimases ja jällegi väga ilusas loos “wondering/wandering” löövad kaasa USA lauljatar Ambre (ehk Ambre Perkins) ja Thundercat (ehk USA basskitarrist, laulja/laulukirjutaja Stephen Lee Bruner).

Olen kindel, et Kehlani uus album on tõeline maiuspala kõikidele neile, kellele meeldib selline äärmiselt rahulik, kaunite meloodiatega, mõtisklev R&B … Ja taaskord on suurem enamus lauludest kirjutatud lauljatari enda poolt!

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/2WfV3cpI2BUuIxMISh9nqF

 

Kehlani "everything"


Lily Murray, Richard Merritt „Sauruste kaubamaja“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Vaimukate riimide ja erksa pildikeelega raamat seiklushimulistele ja dinosauruseid armastavatele lastele.

Saage tuttavaks Eliisaga, kes päris kindlasti on keskmisest kindlameelsem laps. Eliisa ihaldab sünnipäevaks lemmiklooma, kuid mitte pehmet jänest, pontsakat hamstrit või karvast kutsikat, vaid hoopis kedagi … eelajaloolisemat.

Tulge koos Eliisa ja tema vanematega sauruste kaubamajja. Siin on valikus imekspandavaid dinosauruseid, alates hiiglaslikust sauropoodist kuni nunnu ankülosauruste paarini. Kuid sel pöörasel plikal on hoopis ennekuulmatu plaan …

Vaimukate riimide ja erksa pildikeelega raamat seiklushimulistele ja dinosauruseid armastavatele lastele. Raamatu lõpust leiab ka sauruste portreede maaligalerii.

See on üks igati uhke ja värviküllane pildiraamat, mis jutustab väikesele lugejale Eliisast, kes oli teistmoodi laps. Mõni arvas, et on hellitet, mõni arvas, et on metsik ja kraps. Eliisale ei sobinud tuduaeg, brokoli, reeglid, ta ei koristanud tuba, talle ei meeldinud minna kooli! Nüüd oli Eliisal sünnipäev! Ta sai neljaseks ja ta soovis saada kingituseks!? Mis Sa arvad, mida??? Päris saurust!

Eliisa ema ja isa polnud sellest kingisoovist suures vaimustuses, küülik sobinuks neile paremini, kuid Eliisa ema oli näinud just õiget poodi. Eliisa, ema ja isa läksid kaubamajja. Sauruste kaubamajja!

Kaubamaja uksel ootas neid mees, kellel oli seljas sametist keep. Ta tutvustas ennast kui Maag Saurus ja lubas teha ringkäigu, mis pilgeni maagiat täis.

Ringkäik sauruste kaubamajas võis alata. Kauabamajas oli tohutuid dingosid, nokki ja soomuseid, kuid ka kohevaid nunnupalle, oli ka mõõkhambaid ja velotsiraptor teritas küüsi!

Seal olid ka üürgavad hadrosaurused, väikesed sulised ja piiksuvad teropoodid, ja plesiosaurus, kelle söögiks olid kalad, kuid ka üsna ebameeldiv spinosaurus. Kuid see polnud veel kõik, sest seal oli ka hiigelsuur sauropood, amargasaurus ja diploddokus, kes oli samuti hästi suur.

Ja veel. Seal olid ka Maud ja Frank, nemad olid ankülosaurused. Seejärel veel äge ja nutikas troodon ja proua Türannosaurus, kes näris konte, nii et ragin taga.

Kuidas see vahva lugu lõpeb? Selle jätan ma Sulle endale avastada. Tuleb tunnistada, et raamatu lõpp on üsnagi ootamatu, üpris naljakas ja veidi vist isegi ka hirmus.

Selle vahva raamatu on eesti keelde tõlkinud ja luulevormi pannud Marge Pärnits, kes ka ise lastele vahvaid raamatuid kirjutanud on.


Dav Pilkey „Kapten Aluspüks ja põrutavalt paheliste sööklatädide sissetung süvakosmosest (ja sellele järgnenud täpselt sama tigedate söökla zombie-nohkarite rünnak). Kolmas kangelasromaan“ (Varrak)

George ja Harold on visanud vembu või paar peaaegu kõigile Horwitzi algkoolis. Kui kooli sünged sööklatädid nende viimase vembu tõttu ameti maha panevad, palkab härra Krupp kolm ebatavalist asendajat – juhtumisi meenutavad nad väliselt kangesti tulnukaid! Kas meie kardinakeepi kandev kangelane Kapten Aluspüks suudab olukorra taas lahendada? Või pistavad süvakosmose sööklatädid ta lõunaks pintslisse?

„Lõbus raamat, täis sõnamänge, sõprust ja sõgedust … nii kaasahaarav, et noored ei märkagi, kuidas nende sõnavara kasvab. Hurraa Kapten Aluspüksile!” – School Libary Journal

„Tõmbab põhikooli lapsi nagu magnetiga.” – The Bulletin of the Center for Children’s Books.

Ma olen üsna kindel, et Dav Pilkey kirjutatud ja joonistatud raamatud (nt „Kapten Aluspüksi seiklused. Esimene kangelasromaan“ (kirjastus Varrak, 2020) ja „Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak. Teine kangelasromaan“ (Varrak, 2021) on saanud üsnagi populaarseks ka meie laste seas. Eriti just nende seas, kellele meeldivad sellised lõbusamat sorti lood. Tegelikult võiks öelda, et lausa pöörased lood, mis haaravad kaasa ja on mõnikord lausa uksumatud!

Seekordne, selle sarja kolmas raamat ehk kolmas kangelasromaan on meeletult pika pealkirjaga, kuid see pole sugugi mitte kõige olulisem. Oluline on see, et ka kolmas raamat on täpselt sama naljakas, humoorikas ja kaasahaarav, nagu ka kaks eelmist.

Raamat algab meie loo peategelaste George´i ja Haroldile joonistatud koomiksiga (ise nad ütlevad, et see on infobülletään), milles tuletatakse raamatu lugejale meelde, kes on George Beard ja Harold Hutchins, kes on koolidirektor härra Krupp, kes aeg-ajalt muutub tõeliseks (?) superkangelaseks – Kapten Aluspüksiks!

Pärast infobülletääni saab alguse meie seekordne lugu. Raamatu autor tõdeb, et George´i ja Haroldit võib kirjeldada, kui püüdlikke, vaimukaid, tarkasid, ostsustavaid ja sügavaid poisse, kuigi kas see ikka on nii!? Koolidirektor, härra Krupp teab ütelda, et poisid püüavad olla vaimukad, kuid nad on ninatargad jõmpsikad, kes on ostsustanud kõik sügavasse masendusse ajada!

George ja Harold käivad neljandas klassis, no ja nad lihtsalt ei ole tugevad selles, et peavad tunnis ilusasti istuma ja kõike tähele panema, ja seda koguni seitse tundi päevas! Autor kinnitab, et poisid on tugevad ainult tobeduses ja kahjuks toob nende tobedus teinekord jama kaela. Mõnikord lausa KOHUTAVA jama. Ja ühel korral tõi see neile kaela NII METSIKU jama, et selle tõttu oleks hiiglaslik kurjade zombinohkarite armee peaaegu terve Maa hävitanud! Ja sellest METSIKUST jamast see raamat räägibki.

Selgub, et ühel pimedal, tähisel ööl Ohios, Piquas, nähti üle rahuliku öötaeva sööstmas leegitsevat objekti. See säras eredalt sekundi või paar ja kustus siis otse Jerome Horwitzi algkooli (selles koolis käivad ka George ja Harold) kohal. Hetke pärast olid kõik selle unustanud.

Kuigi järgmisel päeval ei pööranud mitte keegi tähelepanu kooli katusele, kus paistis olevat suur kosmoselaeva-asjandus. Selles jubeda asjanduses istusid kolm kõige kurjemat, jõledamat ja armutumat kosmosetulnukat, kes on eales jala väikese kesk-lääne algkooli katusele toetanud. Nende nimed olid Zorx, Klax ja Jennifer. Nende eesmärgiks oli vallutada planeet Maa! Neil oli kindel plaan – nad pidid leidma võimaluse kooli infiltreeruda, seejärel muuta kõik lapsed hiiglaslikeks zombinohkariteks ja seejärel kasutada neid maailma vallutamiseks. Nüüd pidid nad ootama ja õiget hetke ootama.

Ja uskuge mind, see õige hetk, on õige varsti käes!

Järgmisena oleme koolis loodusteaduste tunnis, kus George ja Harold jällegi tobedusi teevad. Seekord segatakse loomahääli tehes õpetajat, härra Fyde´i. Härra Fyde tutvustab lastele põnevat eksperimenti söögisooda ja äädikaga. Ta paneb söögisooda papjeemašeest tehtud võltsi moega vulkaani, valab soodale peale äädika, ja vulkaanist hakkab voolama vahust löga!

Järgmisena oleme koolis loodusteaduste tunnis, kus George ja Harold jällegi tobedusi teevad. Seekord segatakse loomahääli tehes õpetajat, härra Fyde´i. Härra Fyde tutvustab lastele põnevat eksperimenti söögisooda ja äädikaga. Ta paneb söögisooda papjeemašeest tehtud võltsi moega vulkaani, valab soodale peale äädika, ja vulkaanist hakkab voolama vahust löga! See annab George´ile ja Haroldile idee järgmiseks tobeduseks. Nüüd on neil võimalus teha nalja (enda arvates) kooli sööklatädidega (neid on kolm). On ju ka varem George ja Harold söögklatädisid „kiusanud“, näiteks sellega, et koolimenüü tekste on segamini pööratud, kuid nüüd tuleb poistel mõte, et sööklatädid võiksid teha härra Krupi sünnipäeva (tegelikult ei ole koolidirektoril sünnipäeva) puhul krõbedaid kreekse! Poisid jätavad sööklatädidele retsepti, milles on mängus ka söögisooda ja äädikas, no ja seda muidugi üsna suures koguses!

Olukord läheb käest, kui sööklatädid otsustavad teha kreekse tervele koolile, ja sel juhul on vaja ka kakssada karpi söögisoodat ja kakssada pudelit äädikat! See retsept ja maitsva kreeksi valmistamine toob kaasa kaose! Söökla ustest tungib välja hiiglaslik rohelise löga laine, mis neelab kõike oma teel. See levib terves koolis, valgub klassidesse … Nüüd saavad George ja Harold aru, et on juhtunud jällegi midagi hirmsat! Nad otsustavad põgeneda. Samal ajal saavad sööklatädid koolidirektorilt riielda, kuigi kolm tädi on kindlad, et süüdi on jällegi George ja Harold, kes on neid pidevalt „kiusanud“ ja isegi koomikseid joonistanud. Kolm sööklatädi otsustavad ameti maha panna!

Härra Krupp on hädas, kust võtta uued sööklatädid. Nüüd astuvad mängu tulnukad. Nad tulevad direktori kabinetti, nad on hullusti meigitud, kannavad parukaid ja tutvustavad end kui Zorxette, Klaxette ja Jenniferette. Neil ei ole varasemat kogemust, kutsetunnistust ega soovitajaid, kuid härra Krupp võtab nad tööle, sest pole ka kedagi teist, kes kohe saaksid tööle asuda.

Juba järgmisel päeval saavad George ja Harold oma karistuse, kuid nad märkavad, et keegi on koolisööklas lõunasöögi sildi ära muutnud, sest menüüs on külmkuivatatud solkmed, talumatud tatikollid ja zombinohkarite piimakokteilid. Kes seda tegi? Äkki märkavad meie peategelased, et muutunud on ka lapsed ja õpetajad! Sööklasse sisenedes nägid nad täiesti tavalised välja, aga nad väljusid sealt täiesti teistsugustena. Nad olid muutunud nohkariteks. Kuna ka nende nahl oli muutunud halliks ja nätskeks, siis olid nad muutunud zombinohkariteks! Ja nemad ei ole kindlasti mitte sõbralikud.

George ja Harold hiilisid sööklasse. Seal märkasid nad seda, et pahelised sööklatädid süvakosmosest arutasid plaane maailma vallutamiseks! Poisid märkasid ka seda, kuidas kõik lapsed ja õpetajad jõid Kurje Zombinohkarite Piimakokteile ja moondusid otse nende silme all! Sööklatädid rääkisid sellestki, et järgmisel päeval antakse neile ka Super-Kurja Kiir-Kasvu-Möginat, mistõttu kasvavad lapsed ja õpetajad Xleqxispi puude kõrguseks. Siis saadetakse kurjad zombinohkarid Maa kallale ja varsti on see planeet nende oma!

George ja Harold otsustavad rääkida nähtust ja kuuldust härra Krupile, kes ei taha poisse uskuda. Kes ikka tahaks kuulda kolmest kurjast kosomosetulnukast, kes kavatsevad maailma vallutada. Kui härra Krupp näeb oma sekretäri, preili Anthrope´i, kes on samuti zombinohkariks muutunud ja direktori lauast tubli suutäie puitu haukab, siis saab ka härra Krupp aru, et midagi on väga valesti. Ja kui ühel sööklatädidest kindad käest tulevad, on näha kahte limast rohelist kombitsat, siis on asjalood selged! Ja kui see kosmosetulnukas oma kombitsat nipsutab, siis muutub koolidirektor meie raamatu superkangelaseks! Kapten Aluspüksiks!

Esialgu peavad George ja Harold kurjade sööklatädidega võitlema, sellest on raamatus ka nn keerulehed. Kapten Aluspüks oli sel ajal otsustanud minna kingapoodi juustuburgerit tellima. Tundub, et George ja Harold on kolmest sööklatädist jagu saanud, kuid nüüd tulevad zombinohkarid! Ja neid on palju!

George, Harold ja Kapten Aluspüks varjuvad tulnukate kosmoselaeva-asjanduses, kuid õige varsti on nad vastamisi superkurja kiire kasvuga võilillega. Ja seejärel on meie kolmik kosmoselaeva-asjanduses vangis! Nüüd on vaja kiiret taipu ja mõtlemist, julget pealehakkamist, abiks ka Super-Kurja Kiir-Kasvu Mahl, Ultra-Rõveda Enese-Hävitus-Mahl, Ekstra-Kange Super-Rammu Mahl, Anti-Kurja Zombi-Nohkari Mahl, laar Anti-Kurja Zombi-Nohkari Kalja, vetsupaberirull ja Kapten Aluspüksi punasest polüestrist keep.

Kuidas see humoorikas ja kaasahaarav lugu seekord lõpeb, selle jätan Sulle endale avastada. Raamatu lõpus saame lugeda ja vaadata ka George Beardi ja Harold Hutchinsi kangelasnovelli „Koer.Mees ja Petey raev“, milles on meie peategelaste sõnul nii märulit, traamat ja saab ka nalia – no nii nad ise kirjutavad ja väidavad!

Raamatu lõpus on ka kolm lustakat tõsiasja, milles selgub, miks Dav Pilkey ei söönud lapsena sööklatoitu, miks ta hakkas arvama, et vastikult haisev koolitoit on tulnukate vandenõu, et Xleqxisfpi puud lõhnavad nagu rosinaleib (ehkki maitse poolest meenutavad kana) ja miks ta arvab nüüd, et sööklatoit on hoopis valitsuse vandenõu laste mõistuse kontrollimiseks …


Cat Jarman „Jõekuningad. Uus vaade viikingitele Skandinaaviast kuni Siiditeeni“ (Tänapäev)

„Jõekuningad“ on raamat, mis vaatleb viikingiaega tähelepanuväärselt värskete nurkade alt. Kui üldlevinud arvamuse kohaselt sai viikingiaeg alguse ühel 8. sajandi lõpu juunipäeval, kui Lindisfarne’i saarelele Inglismaa rannikul maabusid põhja meresõitjad, kes rüüstasid sealse kloostri. Järgmised paarsada aastat Põhja- ja Lääne-Euroopas möödus viikingite rööv- ja kaubaretkede tähe all. Ainult et … see pole päris tõsi. Lindisfarne on lihtsalt mugav koht viikingite loo alguseks – ja see lugu on viimastel aastatel täienenud paljude uute avastuste ja andmetega, mida Cat Jarman oma raamatus avab.

2012. aastal sattus autori kätte karneoolist helmes. “Jõekuningates” jälgib ta selle Inglismaale saabumise võimalikke teid kuni Bagdadini välja. Sel teekonnal selgub: et viikingite retked ja kaubandusvõrk oli kaugelt laiem ja keerukam kui seda tavaliselt on arvatud; et migratsioon ei toimunud üldsegi mitte ainult Skandinaaviast välja, vaid ka sisse; et retkeliste hulgas oli lisaks traditsioonilistele “karvastele ja isastele” viikingitele ka palju naisi; ja et ida ja läänt ühendav viikingiretkede võrgustik võis algimpulsi saada Siiditeest kuni Inglismaani ulatuvast orjakaubandusest.

Ma mäletan, et üks esimesi raamatuid viikingitest, mis sai lapsepõlves loetud, oli Jean Ollivieri kirjutatud laste- ja noorteraamat „Viikingite avastusretk“ (Eesti Raamat 1978), pärast seda on viikingite lood mulle ikka ja jälle huvi pakkunud, meenuvad raamatud: Aron Gurevitši „Viikingite retked“ (Valgus 1975), Richard Halli „Avastusretk viikingite maailma“ (Koolibri 2008), John Haywoodi „Viiking. Põhjala sõdalase käsiraamat“ (Äripäev 2014), „Viikingid Vinlandis. Erik Punase saaga ja Gröönlaste saaga“ (Perioodika, Loomingu Raamatukogu, 2003), Tony Allani „Viiikingid“ (Ilo, 2004), Philip Wilkinsoni „Viikingid“ (Varrak 2009), Neil Granti „Viikingid“ (Koolibri 2005, raamatusari „Ajalugu avastamas“), J. M. Clementsi „Viikingid“ (Sinisukk 2008), kuid kindlasti ka August Mälgu „Läänemere isandad“ (algupäraselt 1951, kirjastus Orto, mina lugesin seda 2008 Eesti Päevalehe raamatusarjas „Eesti lugu“). Ja tegelikult on neid raamatuid ju veel, mis eesti keeles ilmunud, mistõttu võib öelda, et viikingite lugu on kõnetanud meid aastakümneid.

Kusjuures ka selles uues raamatus on veidi juttu Saaremaast ja Salme laevadest ...

Cat Jarmani kirjutatud uus viikingite raamat „Jõekuningad“ toob viikingite loosse palju uut ja põnevat, uusi avastusi ja leide, mis tõepoolest näitavad viikingeid ja viikingite maailma veidi teistsuguses valguses.

Selle raamatu eelloos „Karneool“ jutustab raamatu autor, et samal 1982. aasta suvel, kui ta sündis, leidsid unises Derbyshire´i külas Reptonis viikingite talvelaagrit välja kaevanud arheoloogid ligi kolmesaja inimese massihaua segamini luude vahelt väikese oranži helme. Järgmised kolmkümmend viis aastat oli helme olemasolu unustuses.

2017. aastal jõudis helmes ajutiselt Cat Jarmani valdusesse. Selleks ajaks oli Reptoni surnute lugude lahtiarutamine saanud tema elu oluliseks osaks. Jarman oli nende luude teadusliku analüüsiga veetnud juba enam kui pool aastakümmet, pannes kokku infotükke patoloogiauuringuist ja keemilistest analüüsidest, püüdes mõista, kes need inimesed olid ja kust nad olid tulnud. Sel ajal ei teadnud Jarman veel, et see helmes viib ta viikingi-otsingud täiesti uude suunda ning muudab ta arusaamu viikingiajast põhjalikult.

Jarman kinnitab, et helmes oli läbipaistvas kilekotis ja hoolikalt pehmesse paberisse keeratud. Selle oranž värv oli peaaegu pruun, helme pikkus oli umbes sentimeeter ja laius pool sellest, nurgad olid korralikult lõigatud ja lihvitud, pinnad siledad ja säravad. Jarman püüdis aru saada, kas helmes leiti koos viktoriaanlike, viikingi või rooma esemetega. Seetõttu võttis ta abiks väljakaevamiste leidude kaheksaköitelise nimekirja. Samas kihis oli olnud erinevaid leide, sealhulgas anglosaksi aknaklaasi kild, peen luust võrestiknikerdus – tõenäoliselt pärit saksi raamatukaanest, metallitöötlemise jääke ja ebamääraseid rauatükke, kuid miski ei olnud ajaliselt uuem kui üheksas sajand. Teisisõnu, helmes oli leitud viikingite rünnakust jäänud prahi hulgas, kõrvuti 264 inimese säilmetega, kes olid Jarmani arvamust mööda üks osa viikingite Suure Väe lahinguis langenuist.

Lähmalt uurides oli koti ülaosas kahvatult kirjutatud sõna „karneool“. Veebist otsides leidis Jarman, et karneool on tavaliselt poolvääriskivina kasutatav mineraal, räniühend kaltsedoni üks variant. See oli hilisel üheksandal ja varasel kümnendal sajandil viikingite hulgas üsna moes, kuid pärit pidi see olema kas Indiast või siis praeguste Iraani-Iraagi aladelt. Seega tõendavad sellised helmed kontakti olemasolu Araabia Kalifaadi ja kaubateedega, mis moodustasid osa Siiditeest – iidsest kaubandusvõrgustikust, mille sooned ulatusid üle enamiku Aasia ja Kesk-Euroopa. Jarman lisab, et kuigi viikingite liikumised läbi Ida-Euroopa ja mööda kaubateid, kustkaudu nad kõikvõimalikku kaupa tagasi Skandinaaviasse tõid, on hästi teada, peetakse Inglismaale tulnud viikingeid eraldiseisva ekspansiooni osaks …

Reptonitega oli sama lugu – Jarmani uuritud luude aktsepteeritud tõlgendus näis samuti sobivat traditsioonilise vaatega viikinglusest: kaheksanda sajandi lõpus hakkasid „põhjamaalased“ ja „taanlased“ liikuma läände, alustades 793. aastal jõhkra rünnakuga pahaaimamatute Lindisfarne´i saare munkade vastu ning lükates sellega viikingiaja käima.

Järgnevate kümnendite edukad röövretked viisid üheksandal sajandil omakorda juba vallutus- ja asustuspüüdlustele. Ja selle tulemusena – oli üldine arvamus – tekkis seesama Suur Vägi, 865. aastast kuni 870. aastate lõpuni Inglismaal tegutsenud sõjajõud, mis vallutas 873. aastal Reptoni ja kogu anglosaksi Mercia kuningriigi. Igati sujuv lugu, kuid seesama väike tükk karneooli pani Jarmani kahtlema, kas see ikka oli terve lugu. Üldine konsensus ütles, et ida kaubateed mängisid lääne viikingite loos väga vähest osa. Mida aga tegi sellisel juhul Lähis-Ida või Aasia päritolu helmes üheksanda sajandi Derbyshire´is.

Raamatu autori jaoks oli ses tillukeses helmes midagi paeluvat. Sile, peaaegu läbikumav materjal, täpselt lõigatud nurgad, nii täiusliku ja nii nüüdisaegse moega tahud … Kellele see oli kuulunud? Oli see kogemata massihauda kukkunud või sinna meelega pandud? Kuidas see Reptonisse sattus ja kas oli olemas veel seoseid idaga, mida varem ei oldud arvesse võetud? Oli see helmes uus teedrajav leid? Jarman küsib, kas võis see tilluke helmes – koos eelmainitud leidudega – näidata suuremat seost viikingiaegse ida- ja läänemaailma vahel, kui varem arvata osati?

Selle põneva raamatu eelloo lõpus kinnitab Cat Jarman, et siinses raamatus läbib ta tagurpidi tee, mida mööda karneoolhelmes usutavasti rändas oma viimasele puhkepaigale Derbyshire´is, kuni arvatava päritolukohani Gujaratis, Indias. Siinne järk-järguline liikumine itta, otsides erilisi seoseid ida ja lääne vahel, annab viikingeist uue ja teistsuguse vaatenurga.

Lähenemine selles raamatus on arheoloogiline, lähtudes esmalt ja eelkõige leidudest ja säilmetest, eriti keskendudes neile uutele teaduslikele meetoditele, mis meie teadmistesse suuri muutusi on toonud … Teel eesmärgile on rida peatuskohti – leide, mis esindavad selle loo olulisi aspekte. Iga leiu-eseme puhul alustab Jarman looga kellestki, kelle elu võis seda sisaldada. Mõned on tegelikud inimesed, mõned kujuteldavad. Lugeja peab otsustama, kes on kes.

No nii, ja see on alles selle raamatu eellugu …

Raamatu esimene osa on „Lääs“, mille esimene peatükk on „Thori vasar: luud“, mis omakorda koosneb kolmest alapeatükist: „Viikingisõdalane“, „Surnute maja“ ja „Noored“.

Selle osa alguses räägib Cat Jarman, et traditsioonilise käsitluse järgi algas viikingiaeg 793. aasta 8. juunil, kui salk viikingeid ründas jõukat mungakloostrit Lindisfarne´i saarel Northumbrias – mis küll tegelikult polnud esimene kirjapandud retk Inglismaa pinnal …

Viikingite röövretkede algamise põhjuseks peetakse tavaliselt sisemiste ja väliste asjaolude summat: peibutavad ja kaitsmata saksi kloostrite rikkused, mis täiendas Skandinaavia kasvava rahvaarvu surve, Norra kehvad põllumaad, poliitilised tülid ning võibolla isegi abiellumiseks sobivate naiste puudus kodumail. Tulemusena algas uus ajajärk. Viikingiaja lõpuks, 19. sajandi keskpaigaks, oli skandinaavlaste mõju Briti saarele olnud tohutu, puudutades kõike alates linnade arengust kuni raha, kultuuri, keele ja kunstini välja.

Kui jõuame 873. aastal Reptoni ja Suure Väeni, olid viikingid juba vanad uudised. 850. aastail olid viikingid hakanud juba Inglismaal talvituma, selle asemel, et rüüstamiseks sobiva perioodi lõpul tagasi koju Skandinaaviasse sõita. „Anglosaksi kroonika“ jutu järgi ilmus Suur Vägi esmakordselt Inglismaa pinnale 865. aasta talvel. See sõjajõud maabus Ida-Anglias ja jäi Therefordi talvituma … Järgneva 13. aasta jooksul liikus see armee ringi, vallutades 866. aastal Yorki ja 868. aastal Ida-Anglia … 870. aastaiks oli hooajaline kohalikest laagritest toimuv rüüstamine muutunud juba tavaliseks sõjastrateegiaks.

Reptoni laager on jäänud üheks kõige tähtsamaks Inglismaa viikingiaja arheoloogia muistiseks rohkem kui 40. aastaks. 1970. aastail polnud Suure Väe kohalolekust teada peaaegu mitte midagi, ja arheoloogide väljakaevamised keskendusid esialgselt küla anglosakside aegsele St. Wystani kirikule, kuid kaevates välja kiriku ümber asuvaid haudu, leidsid arheoloogid suure, kiriku seinaga külgneva ja läbi varasemate haudade lõikuva kraavi. Sealt lähedalt leidsid nad mitu selgelt skandinaaviapärast matust, lisaks peenelt nikerdatud anglosaksi risti ülaosa tükke ja Mercia ratsasõduri kujukese. Kraav oli ilmselt kindlustatud ala osa ja jättis seega vähe kahtlust, et tegu on tõesti ajaloolise Suure Väe talvelaagriga.

Jarman tõdeb, et arheoloogilised leiud ümber St. Wystani kiriku sobisid häst tuttava pildiga viikingeist. Saame lugeda, et pärast 873.-74. aasta talve jagunes Suur Vägi kaheks. Üks osa liikus põhja Northumbriasse ja teise lõunasse sõdima Weesexi kuninga Alfred Suure vastu.

Edasi saame tuttavaks nn „Reptoni sõdalasega“ ehk „Haud 511“, keda on peetud stereotüüpseks, suure algustähega Viikingiks: pikk, tugev, heledajuukseline ja sinisilmne. Ta oli maetud Skandinaavia tüüpi mõõgaga kõrval ning kaelas oli tal Thori vasarast hõberipatsiga kee. Tema matjad olid talle kaasa pannud mitmeid muidki esemeid, eeldatavasti hauataguses elus kasutamiseks: võti, kaks raudnuga ning mitu pannalt ja haaki riietele. Mõlemal pool Thori vasara kõrval oli eredat värvi klaashelmed …

Hiljem, kui luud olid juba maa seest välja võetud ja puhastatud, selguski, et nn G511 oli saanud mitmeid raskeid ja surmavaid haavu … Jarman tõdeb, et sel matusel on kõik sõdalashaua tunnused ja G511 haud on tähtis, kuna see on kogu Inglismaal ainuke korralikult välja kaevatud viikingisõdalase haud.

Seejärel saame lugeda G511 DNA analüüsist, isotoopanalüüsist, strontsiumist ja sellest, kas üldse jõutakse teadmiseni, kes G511 võiks olla. Seejärel on juttu ka kaevamiste käigus leitud kahst ruumist, tõenäoliselt anglosaksi kloostri aega dateeritava anglosaksi ehitisest, kus oli ka suur hulk segiläbi inimsäilmeid, seal oli ka selgelt üht viikingikirve tüüpi kirves, mündid, mis dateeriti aastaisse 872-875 – täpselt sellesse aega, mil Suur Vägi Reptonis laagris oli. Põnev teadmine on seegi, kui leitud inimsäilmete hapniku isotoobi väärtused viitasid, et nad olid pärit soojemast kliimast kui Kesk-Inglismaa. Võimalike päritolukohtade hulgas oleksid ka Ibeeria poolsaar ja Vahemere alad. Muudest viikingiaegsetest kohtadest tulev sarnane info vihjab samuti, et viikingigrupid olid kokku kogutud, ühise juhtimise all sõjajõud …

Esimese osa lõpus tõdeb Jarman, et kui karneoolhelmes uuesti välja ilmus, oli Repton saanud taaskinnituse kui 873. aasta viikingilaager. Kogu tõendusmaterjal viitas, et massihaud oli röövretkel olnud viikingigrupi oma, keda võib-olla juhatasid sinisilmne kiilanev sõdalane ja tema poeg ning neil võis ka naisi kaasas olla … Kuid lahtisi otsi oli ikka veel palju, ja kõige tähtsam oli see, kuidas sobis sellesse pilti karneoolist helmes oma idamaise olemusega? Intrigeeriv on esimese osa viimane lause: järgmine avastus ootas kõigest mõni miil mööda jõge allavoolu.

Siinkohal pean tegema oma kokkuvõttes pausi, sest ma ei saa Sulle ju kogu seda põnevat raamatut ümber jutustada. See on piisavalt põnev ja huvitav lugemine, et see „rännak“ ajaloos ja ka geograafias koos autoriga ette võtta. Cat Jarman pakub meile palju põnevat ja huvitavat, et viikingitemaailmaga ja nende arusaamade, nägemuste ja muuga tuttavaks saada. See „rännak“ ja „teekond“ on pikk, ja viib meid vägagi põnevatesse ja üsna ootamatutesse paikadesse, kuni raamatu lõpus on autor juba Indias! Ma usun, et pisuke kokkuvõte eelseisvatest pealkirjadest räägib iseenda eest.

Raamatu esimese osa teine peatükk on „Dirhem: hõbe orja eest“, mis omakorda koosneb jällegi kolmest alapeatükist: „Kaubavahetus“, „Lainetus idast“ ja „Uued avastused“. Kolmas peatükk on „Laevaneet: jõekuningad“, ja siin on neli alapeatükki: „Mereratsud“, „Rändaja“, „Linnad rändamas“ ja „Luure“.

Raamatu teine osa on „Kodumaad“, milles jällegi kolm peatükki, mis liigenduvad mitmeks alapeatükiks: „Buddha: ahvatlev eksootika“ („Sissetoodud esemed“, „Kaubalinnad“, „Idasidemed“ ja „Skandinaavlased“), „Valküürid: jõekuningad?“ („Taani, 2012“, „Viikinginaist otsimas“, „Naissõdalased“ ja „Ränne“), „Kuninganupp: suund itta“ („Austmarr: idapoolne meri“, „Siiditeede poole“, „Salme“ ja „Idapoolsed asunikud“).

Raamatu kolmas osa on „Ida“, milles jällegi kolm peatükki ja mitu alapeatükki: „Kaelavõrud: rus´ide lood“ („Rus“, „Stepiteed“, „Karm elu“ ja „Pealiku surm“), „Helmes: ristteed“ („Võpovziv, Ukraina, 2018“, „Poliitilised miiniväljad“, „Kaubad“, „Dnepri naised“ ja „Segatud identiteedid“), „Lohe pea: Miklagardi ja kaugemalgi“ („Miklagard“, „Konstantinoopol“, „Grafiti“, „Kaspia meri“ ja „Globaliseerumise ootamatud tagajärjed“).

Raamatu lõpus veel ka järelsõna „Gujarat“ ja viimane peatükk „Khambat, Gujarat, umbes 825“.

Olen kindel, et need, kellele pakuvad viikingid huvi, on see vägagi põnev lugemine. On ju siin ka palju uut ja ootamatut, mis kindlasti ka viikingitemaailma hoopis teistsugusena näitab, kui seda varem teadsime.

Raamatu lõpus kinnitab Jarman, et sadu aastaid liikusid kaubad, inimesed ja uued ideed kaamelikaravanidega Lähis-Ida kõrbete vahel. Kusagil seal ühendusid ka jõekuningad Siiditeede liiklusega. Esemed – kaasa arvatud helmed – liikusid mööda iidseid kaubateid, et rahuldada uut nõudmist läänes ja nende lood levisid kaugemale, kui keegi oleks osanud oodata.


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)