Slash ft Myles Kennedy and the Conspirators „Living The Dream“

(Warner Music)

 

Pean tunnistama, et üks minu lemmikumaid muusikastiile on kindlasti rock või hard rock. Seda ma kuulasin juba teismelisena, nooruspõlves ja ka täna meeldib sellist muusikat kuulata, kuigi viimasel ajal tehakse seda ju üsna vähe, kuid siiski tehakse. Aastate jooksul on mul õnnestunud seda ka mängida DJ-ametis mõnes raadiojaamas või siis näiteks tsiklimeeste üritustel, mistõttu on mul olnud alati hea meel, kui keegi kutsub just rokkmuusikat mängima.

 

Slashi ehk siis Guns N’Rosesi kitarristi uus sooloplaat on tõeliselt hea hard rocki plaat. Selline vanakooli hard rock, milles on head minekut, häid kitarrisoolosid, suurepärseid pillimehi ja ka super suurepärane laulja ehk Myles Kennedy.

Tegelikult ongi ju Myles Kennedy and the Conspirators nn Slashi saateansambel, kuid see on ikka selline saateansambel, mis annab silmad ette ka paljudele teistele bändidele. Laulja hääl on võimas, selles on nii häid kõrgeid noote kui ka madalat saundi, mees saab suurepäraselt hakkama nii kiiremata ja rokilikumate lugudega kui ka aeglasemate ja selliste bluusilikumate lugudega, ja paar ilusat rahulikku lugu ka sellel plaadil, ka need tulevad Myles Kennedyl suurepäraselt välja.

 

Slash on paljude muusikasõprade arvates üks maailma parimaid kitarriste, kui mitte isegi see kõige parem. Igal juhul on temast ikka ja jälle räägitud, kuid mees on ka seda väärt, et rääkida.

Eesti keeles on Slashist ilmunud ka elulooraamat (aastal 2010), kus mees vägagi avameelselt rääkis oma elust muusikamaailmas, kuid ka eraelust, suhetest naistega, perest, probleemidest meelemürkidega jpm. Tasub kindlasti lugeda, kes seda veel teinud ei ole. Selline väga hea rokimeheraamat on see kindlasti.

Slash saavutas kuulsust juba 1980ndatel/90ndatel aastatel koos ansambliga Guns N’Roses, kuid on hiljem teinud ja vedanud veel teisigi bände, nimetame neid siis Slashi bändideks ehk Slash Snakepit ja Velvet Revolver. Vahva on see, et Guns N’Roses jätkab tegutsemist ka praegu ja ka Slash on nendega uuesti kampa löönud, millest andis ju tunnistust ka selle aasta suvine kontsert Tallinna Lauluväljakul. Mehed rokkisid ikka väga-väga hästi.

 

Sellel plaadil laulab Myles Kennedy, kes toimetab laulja ja kitarristina veel ka teises väga heas rokibändis Alter Bridge, kuid endisel kitarriõpetajal on aega ka selleks, et olla juhtlauljaks Slashi saatebändis, kusjuures mees on tõepoolest väga hea laulja! Slashiga hakkas ta koos muusikat tegema juba 2010. aastal, kui ta laulis kahes loos Slashi esimesel sooloalbumil „Slash“. Pärast seda on Slash, Myles Kennedy ja The Conspirators avaldanud koos uue albumiga kokku kolm plaati – „Apocalyptic Love“ (2012), „World on Fire“ (2014) ja nüüd siis uus plaat „Living the Dream“.

No ja ka seegi pole veel kõik, sest sel aastal ilmus Myles Kennedyl ka esimene sooloplaat „Year of the Tiger“ (soovitan kuulata ka seda albumit, sest Myles Kennedy on ka sooloartistina hea, ja debüütalbumil on palju väga head bluusrokki ja kantrirokki). Kes palju teeb, see palju jõuab.

Koos Slashi ja Myles Kennedyga mängivad ka teised suurepärased pillimehed, kellele muideks antakse plaadil ka väga palju sõna, sest "on kuulda" nii trummarit kui ka bassimeest, sest on ju selline rütmiduo hard rockis igati tähtsal kohal. Nii mängivad ansamblis trummar Brent Fritz, kes mängib ka vajadusel klahvpille ning laulab tausta (kanadalane Brent Fritz on mänginud ka koos Alice Cooperi, Gene Simmonsi, The Guess Who, Aerosmithi jpt), bassimees Todd Kerns, kes samuti laulab taustal (kanadalane Todd Kerns on mänginud ka ansamblis Age of Electric) ja rütmikitarrist Frank Sidoris, kes samuti laulab taustal (tema alustas oma karjääri selle kümnendi alguses ansambli The Cab). Selline vahva seltskond.

 

Ma usun, et parima ülevaate saad uuest Slashi plaadist siis, kui seda ise kuulad, kuid mulle tundub, et see peaks olema tõeline maiuspala just hard rocki sõpradele ja mulle tõi uue plaadi muusika meelde lausa 80ndate aastate keskpaika, kui hard rock oli ikka selline populaarne muusikastiil, kui nii võib ütelda.

 

Paar sõna siiski ka uue plaadi lugudest, mida on kokku 12 pala.

Esimene lugu „The Call Of The Wild“ algabki vägeva kitarrisoologa, see on loomulikult Slash. See ongi selline hea minekuga tsiklilugu, millel ka igati kaasahaarav refrään. Teine lugu „Serve You Right“ algab oluliselt madalama kitarrisoologa, kui esimene ja ka Myles Kennedy pigem sosistab, kui laulab, kuid üsna ruttu saab sellest jällegi hea minekuga rokilugu, milles Myles Kennedy ja Slash peavad vaata et lausa dialoogi. Kord juhib mängu Slash, seejärel jällegi Kennedy. Ja lauljal on ikka võrratult hea hääl, milles on jõudu ja võimsust.

Kolmas lugu „My Antidote“ algab trummide ja basskitarriga, millele järgneb uhke vokaliis Kennedylt. Ja seejärel minek peale, Slash astub jällegi esile. See ongi selline põneva rütmilahendusega rokilugu.

Neljas ja viies lugu ehk „Mind Your Manners“ ja „Lost Inside The Girl“ on taaskord head hard rocki lood, milles ka Slash päris palju soolotada saab. Alles kaheksas lugu on selline rahulikuma hingusega lugu – „The One You Loved Is Gone“. Võiks öelda, et see on minu jaoks selle plaadi üks lemmikuid, mulle selline rahulikum hard rock on igati meeltmööda. Tegelikult ju igati ilus armastuslugu, milles öeldakse, et on ju tore, kui armastus jääb ellu, kuid sellest pole ju midagi head, kui armastatu on minema läinud. Ja Kennedy jätkab, et ta siiski loodab, et aeg teeb valu kergemaks, kui oled kaotanud kellegi, kes oli nii puhas ja ilus. Ai kui ilus, kas pole. Ja no loomulikult on selles loos võrratu Slashi kitarrisoolo, milles kitarr annab edasi seda kaotusevalu, ja lõpuks on Slash ja Kennedy koos, kitarr nutab ja laulja on võimas, kuid nukrameelne. See on väga hea lugu. Uh...

Kuid ega pikalt igatsema ei jääda, juba järgmine lugu „Driving Rain“ tõstab tempot, ja „Sugar Cane“ kruvib seda veelgi juurde.

Plaadi eelviimane lugu „The Great Pretender“ on jällegi rahulikum mõtisklus, selline veidi isegi bluusilik, kuid ikkagi uhke ja võimas pala.

Ka plaadi viimane lugu „Boulevard Of Broken Hearts“ on täis jällegi rokilikku tulevärki ja võimast sõitu, jällegi näitab Slash oma suurepäraseid oskuseid ja talenti.

 

Kuula ise ka:

 

https://roadrunnerrecords.lnk.to/livingthedream

 

Slash ft Myles Kennedy and The Conspirators "Driving Rain"


Markus Saksatamm “Tont ja mannapuder. Naljajutud lastele”

(Tänapäev)

 

Selles raamatus seikleb poiste ja tüdrukute kõrval ka hoopis kummalisi tegelasi. Näiteks leiab siit verivorsti, kes tahab hakata jõuluingliks või siis sproti, kes peab end kuulsaks politseikoeraks. Rääkimata karust, kes läheb panka kroone eurodeks vahetama ja seast, kes proovib ära ministriameti. Muuhulgas leiab vastused ka järgmistele keerulistele küsimustele: kuidas tulla toime tüütu naabrionuga, mida teha totaka muhuga ja mismoodi taltsutada patja, kes kipub keset ööd räppima.

Markus Saksatamm (snd 1969) on varem avaldanud lasteraamatud „Võlur Sinki-Vinku ja nõiatrall“, „Külaline Okidoki planeedilt“ ning „Ruubert, lohe ja laevapoisid“ „Kass ja kinopilet“ jt. Käesolevas raamatus „Tont ja mannapuder“ on üle kolmekümne naljaka lastejutu.

 

Pean tunnistama, et viimaste aastatega on minust saanud tõeline Markus Saksatamme raamatute fänn. Vana mees küll, aga näe meeldivad lasteraamatud, võib mõni ju mõelda, kuid Markus Saksatamme huumor ja tegelaskujud on sedavõrd lahedad, et panevad naerma ka täiskasvanud lugeja. Samas olen kindel, et need lahedad lood ja tegelased, mis pärit Markus Saksatamme sulest meeldivad kindlasti ka lastele.

Arvata võib, et vanem lugeja ja väike lugeja saab naljadest omamoodi aru, kuid see ongi ju vahva. Ja kui ka täiskasvanud inimesel on töötempo liige kiire, stress tõstab pead ja väsimus vaevad hinge, siis Saksatamme lood “ravivad” seda kõike väga hästi.

 

“Tont ja mannapuder” ilmus esmakordselt 2011. aastal, mistõttu on möödas juba üsna piisav aeg, et raamatust ilmuks juurdetrükk. Kuna raamatu pealkiri on ”Tont ja mannapuder”, siis võiks arvata, et tegemist on õudusjuttudega, kuid õnneks see nii ei ole ja tegemist on tõepoolest naljajuttudega lastele. Ja naljakad on need lood tõepoolest, sest raamatu autor Markus Saksatamm oskab väga naljakalt ja lahedalt lastele ning lastest kirjutada, mida kinnitavad ka tema varem ilmunud raamatud nagu ”Võlu Sinku-Vinku ja nõiatrall”, ”Külaline Okidoki planeedilt” jt.

 

Selles raamatus on igasugu põmevaid tegelasi - on poisse ja tüdrukuid nagu Mauri ja Liisu ja Linda Johanna, kuid on veel igasugu põnevaid ja uskumatuid tegelasi.

Mauriga juhtub igasugu naljakaid ja jalust rabavaid asju nagu näiteks hommikune mannapudru söömine, kus mängub tulevad tondid, aga õnneks tolmutondid, lisaks saame teada, et Mauri padi on tõeline räpikunn, kuid Mauri üritab ka kirjanikuks hakata ja ühe vägeva õudusloo kokku kirjutada, mis loomulikult eriti hästi tal välja ei tule. Hästi naljakad on Mauri juhtumid ka korstnapühkija (hiljem selgub, et see polegi päris korstnapühkija), vanniskäigu ja hambaarstiga.

Liisu võtab endale koera asemel punase käe, on hädas naabrist ooperilauljaga, kes peab hakkama harjutama öökulli osa, kuid seekord tuleb appi nutikas Mauri. Liisu kohtub rannas ka väikese merekolliga ning valmistab piparkooke, kellest üks eriti tigedaks osutub.

Päris mitmes loos seikleb ja toimetab karu, kes puutub kokku raadio, suvise laulupeoga, mis üsnagi ootamatu lõpu saab ja nalja saab ju ka selles loos, milles karu panka läheb ja seal selgub, et hoopis... ei-ei, ma ei hakka seda ümber jutustama, sest see on väga-väga naljakas lugu.

Tegelasi on aga veel ja veel - ulakas verivorst, sulavad jääpurikad, sipelgad, tulnukas, kes inimeste lasteaeda läheb, kusjuures saame teada, et kõige rohkem peavad hirmsad tulnukad vanaemasid kartma. Vahvad tegelaskujud on ka apelsin, sprott ja maksavorst, siga, kes kauboiks hakkab.

 

Väga mõnusalt on raamatu autor ühildanud ka erinevaid muinasjutte ning neist kaasaegsemaid versioone välja nuputanud – kolm põrsakest, kitsetall ja Suur Kuri Hunt, lisaks veel Punamütsike ja vanaema, kellele meeldib ülekõige telesaade ”Tantsud tähtedega” ja toosama Suur Kuri Hunt ning Okasroosike.

 

Väga naljakad ja lahedad on ka Maido Hollo illustratsioonid, mis raamatus igati asjakohased on.

 

Seega, kui tahate päris suure suutäie naerda ja lõbusalt aega veeta, siis see raamat on küll igati sobilik.


Jorn Lier Horst, Hans Jorgen Sandnes „Detektiivibüroo Nr 2. Operatsioon Varjumees“

(Varrak)

 

Keegi on kaevanud teele suure ja sügava augu. Oliver märkab seda liiga hilja ja lendab uperkuuti üle jalgratta lenksu. Kes sellise sigadusega hakkama sai? Ja miks? Tiril ja Oliver asuvad jälgi ajama. Kõigepealt võssakasvanud lagendikul ja seejärel mahajäetud hurtsiku juures. Siis ilmub välja vana kaart, kus on imelikud märgid. Kas nad suudavad mõistatuse lahendada?

Vahel on number kaks olla enam kui küll. See on sarja „Detektiivibüroo nr 2” teine raamat. Sari on mõeldud kõige noorematele – see on nutikas, kaasahaarav ja põnevust täis!

 

Noorematele lugejatele mõeldud kriminaalsete detektiivilugude sari “Detektiivibüroo Nr 2” on jõudnud teise raamatuni. Mul esimest raamatut ei ole õnnestunud lugeda, kuid kohe alguses kinnitan, et hullu pole midagi, sest seda raamatut saad lugeda ka sedasi, et esimest raamatut lugenud ei ole.

Kinnitan ka seda, et lastele suunatud krimka on igati põnev ja kaasahaarav lugemine, mis on sisult lihtne, kuid põnevust jagub lõpuni välja.

 

Raamatu esisisekaantel on vahva kaart, milles saab lugeja teada, et põneva loo sündmused leiavad asset Elvestadis, mis on väikelinn Svenna jõe suudmes. Elanikke on selles linnakeses vaid 937.

Seejärel tutvustatakse lugejale Detektiivibüroo Nr 2 liikmeid, kelleks on Tiril (tõenäoliselt kõige vahvam tüdruk Elvestadis), Oliver (ülitark detektiiv) ja lisaks veel ka Otto, kelle kohta öeldakse, et ta on ehtne jäljekoer, kes nuhib kõik saladused välja. Lisaks veel Tirili ema, kes on erakordselt kannatlik ja abivalmis, ühtlasi valmistab maailma parimat kakaod, onu Fred, kes on töötanud politseis ja teab uurijatööst rohkem kui keegi teine. Onu Fred on asutanud ka Elvestadi esimese detektiivibüroo ja töötab eradetektiivina. Kaasa lööb ka vanaisa Franz, kes on reisinud ümber maailma ja kogenud kõike, tema maja on täis asju, mida ta kogub.

 

Seekordne lugu saab alguse sellest, et Tiril ja Oliver kihutavad jalgratastega, kuni keeravad teelt kõrvale jalgrajale, mis viib üle Vainu. Äkki käib pauhti, ja Oliver paiskub üle lenksu, teeb õhulennu ja maandub käkaskaela ristikus. Oliveri käsivarred ja põlv on pärast kukkumist verised ja jalgratta esiratas on kaheksas. Mis juhtus?

Selgub, et Oliver oli sõitnud suurde auku. Keegi oli keset teed suure augu kaevanud. See oli vähemalt meetri laiune ja niisama sügav. Tegelikult on neid auke lausa kolm, lähedal oleval aasal on aga veel kuus auku!

Oliver tõdeb, et eile neid ju siin ei olnud. Kes on need teinud? Ja milleks?

Tiril tahab midagi vastu öelda, kuid lapsed märkavad aasa taga mestaservas, et seal seisab üks mees, seljas mantel ja peas must laia äärega kaabu, mille serv varjas silmi. Mees tõuseb äkitselt püsti ja keerab ringi ning tõttab kõrgete puude vahele ja kaob silmist!

 

Seejärel olema juba Pagari tänaval majas number 2, kus asub laste detektiivibüroo. Seal paneb Tiril Oliveri haavadele plaastri ja lapsed on kindlad, et neil on juhtum, mis tuleb lahendada. Sedasi ei tohi ju ometigi keset teed auke kaevata ja ka Oliveri ratas on katki, keegi peab selle kinni maksma ja kes on see Varjumees, keda nad metsaserves olid märganud.

 

Järgmisel päeval naasevad lapsed sündmuskohta ja selgub, et auke on juurde tehtud, kokku lausa 13 auku! Lapsed otsustavad tulla öösel tagasi, et vaadata, kas see Varjumees tuleb öösel uusi auke kaevama.

 

Enne öö saabumist lähevad lapsed vanaisa juurde, et infot koguda, sest vanaisal oli alati põnevaid lugusid ja midagi külma juua. Lapsed räägivad vanaisale, mis nendega oli juhtunud ja vanaisa kinnitab, et Vainul on ka varem salapäraseid asju juhtunud. Vanaisa jutustab, kui tema väike oli, siis telkisid Vainul mustlased, mistõttu nimetati seda kohta Mustlasevainuks. Vanaisa näitab vanu fotosid, mis tehtud Vainust ja Hurtsikumäest. Vanaisa räägib ka ühe jubeda loo, mis olevat kunagi Vainul juhtunud, mistõttu lapsed ei teagi, kas öösel sinna ikka minna või mitte.

 

Tiril ja Oliver otsustavad siiski minna ja nii nad näevadki, kuidas Varjumees öösel auke kaevab. Miks ta seda teeb? Lapsed jälgivad olukorda, kuni Varjumees hakkab minema, kuid ta pillab maha ühe paberi. Lastega on kaasas ka koer Otto, kes tuiskab minema ja tuleb tagasi, mahakukkunud paber hambus. See ei ole mitte mingi tavaline paber, sest tegemist näib olevat peidetud aarde kaardiga.

 

Siinkohal teen mina jällegi oma loos pausi, sest nüüd lähevad sündmused põnevaks ja ma ei saa ju ometigi Sulle kõike ära rääkida.

Igal juhul hakkavad lapsed uurima, mis kaardiga on tegu, millisest aardest käib jutt, ja kus see aare võiks asuda. Lapsed lähevad luurama ka Hurtsikumäele, kus asub üks vana ja mahajöetud hurtsik, kas seal võiks elada Varjumees?

Kas lapsed leiavad Hurtsikumäelt Varjumehe?

Kes on Josef Scott?

Kas onu Fred oskab ja saab lapsi aidata?

Kas lapsed leiavad peidetud aarde?

Mis aare see selline on?

Miks Varjumees aaret jahib?

 

Igal juhul lähevad sündmused põnevaks ja lõpuks peavad lapsed lausa põgenema! Kui raamatu läbi loed, siis saad teada, kelle eest Tiril ja Oliver põgenevad. Ja kes ikkagi see Varjumees on?

 

Selline põnev lugu rullub lahti selle raamatu kaante vahel.

Väga vahvad on ka selle raamatu illustratsioonid, mis on Hans Jorgen Sandnesi joonistatud ja need on kindlasti väga oluline osa selles raamatus.

 

Ma usun, et kui selle raamatu läbi saad, siis jääd ootama kolmandat osa või lähed otsima ka sarja esimest raamatut, näiteks raamatukogust.


Laura Pausini „Fatti Sentire“

(Warner Music)

 

Kui Su lapsepõlv möödus ammusel nõukogude ajal, siis on üsna kindel, et kuulasid/kuulsid ka Itaalia popmuusikat. Nii ka mina. Toonased lemmikud olid Ricchi e Poveri, Al Bano ja Romina Power, Toto Gutugno, Pupo, Ricardo Fogli, Umberto Tozzi, Gianna Nannini, Adriano Celentano, kui siia lisada veel ka Jovanotti ja loomulikult Eros Ramazzotti, siis on ju nimekiri igati esinduslik.

Paljude itaalia artistide plaadid ilmusid isegi plaadifirmalt „Melodija“, mistõttu liikus sellist muusikat ka kohalikus kaubandusvõrgus. Lahe on see, et viimastel aastatel on Haapsalus lausa Itaalia muusika festivali korraldatud, mistõttu saab annuse Itaalia muusikat ka sealt.

Võin öelda, et vähemalt mul olnud huvi Itaalia muusika vastu juba üsna pikalt, ja vahetevahel otsid ka praagu plaadipioest just sellist muusikat. Ega seda ju palju müügis ei ole, ja ega ka kohalikud raadiojaamad sellist muusikat palju ei mängi (v.a. vist Eros Ramazzotti), kuid üks minu lemmikutest on kindlasti Laura Pausini. Väga kaunis naine, võimsa häälega naine ja suurepärane artist, keda on vahva vaadata nii lavalt kui kuulata plaadilt.

 

Laura Pausini sai selle aasta 16. mail 44-aastaseks (ta on sündinud Faenzas, Ravenna maakonnas), ja ta esitab tavaliselt kas poppi või poprokki, lisaks meeldib talle ka ise lugusid kirjutada.

Juba 8-aastaselt hakkas Laura Pausini laulma koos isaga nn piano (klaveri) baarides, kuni 1993. aastal võitis ta 19-aastasena kuulsa San Remo lauluvõistluse lauluga „La Solitudine“, mis on kindlasti üks kuulsamaid Pausini laule ka täna. Samal aastal ilmus ka lauljatari esimene album „Laura Pausini“. Ka aasta hiljem osales ta San Remo lauluvõistlusel, seekord lauluga „Strani Amori“, see ilmus ka Pausini teisel studuioplaadil „Laura“ (1994).

Pärast seda on lauljataril ilmunud kokku 13 stuudioplaati (muideks, neist viimased 7 on tõusnud ka Itaalia plaadimüügitabeli esikohale!). Mitmed tema laulud on saanud populaarseks terves maailmas – „Tra te e il mare“, „E ritorno da te“, „Resta in ascolto“, „Io canto“, „Benvenuto“, „Limpido“ (see on lauldud koos Kylie Minogue’ga).

Kui soovid saada väikese ülevaate Laura Pausini muusikast, sis tasuks kuulata kasvõi tema kogumikplaati „E Ritorno Da Te: The Best of Laura Pausini“ aastast 2001 või teist suurepärast kogumikku „20 – The Greatest Hits“ aastast 2013.

Aastate jooksul on Pausini esitanud muusikat itaalia, hispaania, portugali, prantsuse ja inglise keeles, alates 1996. aastast on kõikidele itaaliakeelsetele albumitele lindistatud hispaaniakeelne album. Pausini plaate on maailmas müüdud ca 100 miljonit, ta on võitnud Grammy-auhinna (2006. aastal sai temast esimene itaalia naisartist, kes selle ihaldatud auhinna on võitnud, kategoorias Best Latin Pop Album) ja mitmeid Latin Grammy-auhindu. 2007. aastal sai temast esimene naisartist, kes esinenud maailmakuulsal San Siro staadionil Milanos.

Ka seda tasub mainida, et aastate jooksul on ta olnud populaarne duetipartner mitmetele maailmakuuslatele meeslualujatele nagu Andrea Bocelli, James Blun, Luciano Pavarotti, Migue Bose, Juanes, Luis Fonsi, Michael Buble, Nek, kuid on laulnud koos ka Gianna Nannini, Kylie Minogue’, Helene Segara jpt.

 

Lisaks muusikale on Pausini osalenud kohtunikuna mitmes Itaalia ja ka Mehhiko talendisaates, kuid on ka telesaate „Laura & Paola“ üks saatejuhtidest.

 

„Fatti sentire“ on Laura Pausini 14 stuudioalbum. Ja tuleb tunnistada, et lauljatar on jätkuvalt suurepärane ja jätkab ikkagi selle muusikaga, mida ta on kogu aeg esitanud – ka uus plaat sisaldab suurepärast itaalia poppi või poprokki, kuid ka veidi ladina-ameerika rütme ja tantsulikumaid („Nuevo“, „E.STA.A.TE“, „Fantastico“) lugusid võib uuelt plaadilt leida.

Uuel plaadil on palju kauneid meloodiaid, milles Pausini hääl kõlab suurepäraselt ja ühtlasi ka võimsalt, sest on ju Pausini artist, kes on ka fantastiline esitaja, kes suudab edasi anda oma lauluga suuri tundeid – sellised lood on „Non E Detto“, „Frasi A Meta“, „Le Due Finestre“, „Francesca (Piccola Aliena)“ ja plaadi viimane laul „Il Coraggio Di Andare“.

Plaadi 14 laulust 13 on itaalia keeles, üks lugu „No River Is Wilder“ on esitatud inglise keeles, no ja laulus „Zona D’Ombra“ on üks korduv fraas samuti ingliskeelne.

 

Kuula ise ka:

 

https://laurapausini.lnk.to/HazteSentir

Laura Pausini "La Soluzione"


Maris Sööt „Kaisukaru aiaöö“

(Pegasus)

 

Selle loo seiklused toimuvad kaisuloomade öises salamaailmas.

Üks täiesti tavaline kaisukas kukub kogemata rõdult alla aeda ja satub seal unenäolistesse juhtumistesse, mis on täis üllatusi ja põnevust.

Aga üks mis kindel, lisaks kõigile muudele asjaosalistele on kogu aeg kohal loo peakangelane - ARMASTUS.

 

Maris Sööt on kirjutanud mitu väga armast ja ilusat lasteraamatut, nagu “Isaga kahekesi”, “Emaga kahekesi” ja “Mammu hakkas reisiselliks”. Maris Sööt suudab oma lasteraamatutes tekstid edasi antud sedasi, justkui oleks need sulega maalitud (ka selle raamatu pildid on imelised, ja needki on Maris Söödi sulest), sõnad on ilusad, laused on ilusad ja paitavad lugejad kõrva, kui sedasi võib öelda. Autor suudab jutustada lastele imearmsad lood, ja nii ka selles lasteraamatus, sest on ju selles juttu kaisukaru seiklustest. Eks ole kaisuloomad ka varem raamatukaante vahele sattunud, kuid Maris Söödi kaiskukaru on tõeline kaisukaru, selline päris ja armas mõmmikaisukaru.

 

Lugu algab sellega, et saame kaisukaruga tuttavaks. Kaisukaru ise kinnitab, et ta on tavaline kaisukas, kuid üks Põnn sedasi ei arva. Põnn leiab, et kaisukaru on eriline, ilus ja ainulaadne ja kordumatu.

Siinkohal pean mainima ka seda, et raamatu jutustajaks on kaisukaru ise.

Seejärel räägib kaisukaru sellest, et ka Põnn on eriline, sõnulseletamatult kallis, kuidagi oma. Kaisukaru arvab, et see vist ongi armastus.

Kaisukaru kaisulõhn toob Põnnile alati hea une. Kaisukaru ja Põnn vajavad teineteist. Kaisukarule meeldib vajalik olla, siis ta tundub endale kudagi suurem ja pehmem ja mõmmilikum. Kaisukaru ja Põnn ei saa ilma teineteiseta.

Kaisukaru kinnitab, et seda kõike nad ei teadnud enne seda, kui juhtus SEE LUGU.

 

Seejärel saabki lugu raamatus alguse.

Põnni ema koristas ühel päeval tuba, raputas rõdu peal patju, tekke ja vaipu ja ei märganud, kuidas kaisukaru teki seest välja kukkus. Nii maandus kaisukaru all aias. Ta lootis, et Põnn tuleb teda päästma, kuid keegi ei tule, keegi ei märka teda. Kaisukarul oli veidi hirmus ka, kui ta äkki kuulis häält, mis kavalalt ütles, et nüüd algavadki kaisukaru seiklused aiaöös.

Kaisukaru ei tohi karta, sest eelseisev saab olema hoopis hiiglama põnev. Kaisukarust peaks saama öö-lugude-kokku-koguja. Jutumõmm.

Kaisukarul oli nüüd palju parem tunne, oli vaja hakata tegutsema.

 

Kuid juba järgmiseks kukub kaisukaru, jutumõmm konnatiiki. Kaisukaru eelistaks leebemaid ööseiklusi, mitte selliseid eksirännakuid. Kaisukarud on ju harjunud sooja ja tuttava kaisuga, mitte uppumisohu ja veemölluga.

Õnneks tõttasid kaisukarule appi kolm konna, kes ta veepinnale aitasid ja tiigist välja talutasid. Kaisukaru leidis aiast Põnni kapuutsiga kampsuni ja puges selle sisse magama. Kampsun lõhnas ju täitsa nagu Põnn, nüüd oli kaisukaru peaaegu nagu Põnni kaisus. Öö jätkus, ja kaisukaru sai kokku hiigelsuurt perekoera Pootsmani, kes mulle tundub olevat bernhardiin. Kaisukaru kutsus Pootsmani teejuhiks, rajaleidjaks, et koos seigelda ja Põnnile öö-seiklus-jutte koguda.

Pootsman on nõus kaisukaruga seiklema ja seiklused jätkuvadki.

Kaisukaru ja Pootsman jäävad öise vihmasaju kätte, näevad öist vikerkaart, kohtuvad vikerkaaresilla teises otsas uhke laevaga, mille peale nad ka lähevad. Laev on muinasjutuline ja seal toimub uhke ja ilus kaisukarude kokkutulek. Ka lugeja saab sellest kokkutulekust osa, saame teada, mis seal toimub, mida tehakse, kes need kaisukarud on ja ka kaisutamisest on juttu.

 

Kuidas kaisukaru ja Pootsman koju saavad? Kas kaisukaru saab Põnni kaissu ja kas Põnn saab kaisukaru kaissu? Selle pead juba ise välja selgitama, ja raamatu lõpuni lugema.

 

Igal juhul kiidan veel kord seda imelist kaisukaru-kaisulugu, see on väga ilus ja armas lugemine, mida soovitan nii lastele kui ka emmedele-issidele, vanaemmedele-vanaissidele. Lugege neid ilusaid kaisulugusid koos ja kaisutage ka.


Dan Green „Inimkeha tehas“

(Pegasus)

 

Inimkeha tehas on kui toimekas tööstusettevõte, mis on pealaest jalatallani täis tegusaid osakondi.

Saa tuttavaks imelise inimkeha tehase töötajatega! Kõõluste sikutamine, vere tarnimine ja sülje pritsimine – need sellid rügavad ööd ja päevad, et hoida seda imetabast masinavärki liikumises. Nii et pane aga kummikud jalga ja kiiver pähe ning astu sisse! Raamatu lõpust leiad väljatõmmatava plakati inimkehast.

 

See on jällegi üks väga äge ja vahva ja sisukas raamat lastele, milles aidatakse neil tuttavaks saada inimkehaga. Lahendus on igati huvitav ja lastesõbralik, sest inimkehast räägitakse kui suurest tehasest, milles teevad tööd väikesed töötajad (raamatul on ju ka väiksem pealkiri – “Sinu siseehituse mutrid ja poldid!”).

Ma usun, et paljud lapsevanemad on nuputanud, kuidas lastele selgitada inimkeha töötamist, milline inimkeha sisemus välja näeb jne jne – nüüd on selleks suurepärane abimees – “Inimkeha tehas”.

Raamatus on oluliselt kohal suured pildid, mis kujutavad inimkeha seestpoolt, ja selle väga ägeda raamatu väga ägedad pildid on joonistanud Edmond Davis.

 

Raamat algab sissejuhatusega, milles öeldakse väikesele lugejale, et ta on alustamas metsikut sõitu läbi logistavate, solistavate, pumpavate kehaosade, mis hoiavad sind elusa ja tervena. Lugejal on võimalik avastada oma keha igat osa kui toimekat osakonda, täis veidraid töölisi ja maniakaalseid masinaid. Et lugeja end selles kehatehases üles leida, tuleb otsida pildilt punast täppi, mis näitab, kus parasjagu ollakse. Sissejuhatuses on juttu kümnest peamisest elundsüsteemist, immuunrakkudest, südame-veresoonkonnast, närvisüsteemist jm.

 

Esimene peatükk tutvustab väikesele lugejale aju. Selgub, et ilma peakontori ehk ajuta valitseks inimkeha tehases täielik kaos. See ülemuslik osakond kontrollib kõiki keha liigutusi ning siin valmivad ka mõtted, unistused, mälestused ja probleemide lahendamise võimed. Aju kasutab töötamiseks närvirakke ehk neuroneid, mis edastavad üksteisele välgukiirusel liikuvaid signaale.

Siin on juttu ja vahvaid pilte (joonistusi) aju paremast ja vasakust poolkerast, hüpotalamusest, talamusest, mandeltuumast, ajukoorest, otsmikusagarast, oimusagarast, kiirusagarast, ajukelmest, koljust, väikeajust jpm.

 

Edasi saame lugeda silmadest. Öeldakse, et silmad on kehatehase luurekeskused. Need töötavad nagu kaks kaamerat, lasts sisse valgust ja luues kehale nägemiseks pilte. Erilised läätsed murravad valgust ja fokuseerivad selle tundlikele närvirakkudele. Need rakud saadavad signaalid ajusse, mis need lahti kodeerib, et aru saada, mida me näeme. Juttu on selles peatükis taaskord igasugu põnevatest asjadest nagu pupill, vikerkest, risplihas, klaaskeha, pisarad, silmalau, pimetähn, nägemisnärv jpm.

 

Silmade juurest liigume edasi kõrvade juurde. Kõrvad annavad kehale informatsiooni ümbritseva kohta ning keha asendi kohta ruumis. Selles osakonnas on kolm piirkonda: väliskõrv kogub helisid, keskkõrv saadab vibratsioone edasi ja sisekõrv tõlgib need aju jaoks närvisignaalideks. Lisaks aitab sisekõrv ka tasakaalu hoida.

Millised on märgusõnad selles osakonnas? Kõrvalest, kuulmeava, kuulmekäik, vasar, alasi ja jalus, trummikile, detsibellid, poolringkanalid jpm.

 

Silmadele järgneb nina. Nina on limane õhutorude komplekt, mis soojendab, niisutab ja puhastab kopsudesse minevat õhku. Selle sügaval sisemuses on väike närvilõpmete kogum, mis leiab õhust lõhnamolekule. Aju saab sõnumi kätte ja selgitab kiiresti välja lõhna iseloomu.

Ka siin on palju põnevaid märgusõnu – ninasõõrmed, ninakarvad, ninavahesein, lima, kõhr, haistesibul, maitsmisnäsad, ninakäik, närvilõpmed, kuid juttu on ka allergilisest reaktsioonist, aevastamisest, lõhnaretseptoritest jpm.

No ja loomulikul ikka ka need lahedad illustratsioonid, milles väikesed mehikesed ninas oma asju ajavad ja tööd teevad. Neid pilte peab ise lähemalt uurima, sest siin on näha igasugu põnevaid tegevusi.

 

Edasi tulevad peatükid, milles on juttu suust, sisenõrenäärmetest, nahast, juustest ja küüntest, südamest, verest ja vereringest, immuunsüsteemist, luudest ja liigestest, lihastest, närvisüsteemist, kopsudest, maksast ja sapipõiest, neerudest ja põiest, seedimisest, paljunemisest, rasedusest.

 

Raamatu lõpus on kahel küljel hämmastavaid fakte keha kohta, lisaks keha faktitoimik. Kas tead, et oma eluea jooksul võid näha koguni 105 000 unenägu, sinu keha loob ja hävitab ligikaudu 2,5 miljonit punaliblet igas sekundis, kui kõik sinu kehas olevad veresooned otsipidi ühendada, ulatuksid need peaaegu kaks ja pool korda ümber maakera, sa suudad haista ühtainsat tilka parfüümi kuuetoalises korteris jne jne.

Edasi juba sõnaseletused ja raamatu lõpus on väljatõmmatav plakat inimkehast.

 

Selline väga äge raamat on see “Inimkeha tehas”. Super suurepärased illustratsioonid, mis teevad raamatu põnevaks ja väiksele lugejale lahedaks. Vahva on ju piiluda inimkeha sisemusse ja jälgida, kuidas meie kehaosad töötavad ja toimivad. Ma arvan, et seda raamatut võiks lugeda väiksem lugeja koos suurema lugejaga, näiteks lapsevanemaga, sest ma olen kindel, et avastamisrõõmu on selles raamatus nii väiksel lugejal kui ka suuremal lugejal.


Josh Groban „Bridges“

(Warner Music)

 

Josh Groban saab järgmise aasta 27. veebruaril 38-aastaseks. Suurepärane bariton Josh on pärit Los Angelesest, kuid tema päritolus on juudi, vene, poola ja norra juuri. Joshi vanemad julgustasid igati tema ja noorema venna huvi näitekunsti, muusika ja kunsti poole. Laulma hakkas ta juba 7. klassis, kuid jättis selle mõneks ajaks pooleli, kuna tundis, et ei saa koolitükkidega hakkama.

Kõrgkoolis õppis ta teatrikunsti, kuid võttis ka laulmistunde, kuni 1998. aastal tutvus ka tema produtsent David Fosteriga, kes kinnitab: “Mulle meeldis see, kuidas Josh tunnetas poppi ja rokki, kuid see, kuidas ta suhtus klassikalisse muusikasse - see võlus mind.”

Nii alustati tõsist tööd, kuni Josh pääses esinema erinevatele heategevusüritustele ning kõikjal oldi hämmastunud, et nii noorel mehel on selline võimas hääl – hääl nagu paljudel nimekatel baritonidel.

Tema talenti märgati ning 2001 ilmus debüütalbum “Josh Groban”, mis saavutas suurt edu. Just Josh oli see, kes laulis koos Charlotte Churchiga laulu “The Prayer” (“Palve”) 2002. aasta taliolümpiamängude lõpetamisel. Kuid Josh esines ka Nobeli rahupreemia tseremoonial Oslos, Norras ja ka Vatikanis.

2003 ilmus tema teine plaat “Closer” (“Lähemal”), mis Joshi enda sõnul tuvustas rohkem sellist muusikat, mis talle eriti hingelähedane on.

“Selle plaadi lood on suur samm lähemale sellele, kes ma tõesti olen ja millest minu muusika räägib.”

Ja see polnud sugugi kõik, sest Joshi häält sai kuulda ka filmimuusikaplaatidel “Troy” (“Trooja”) ja “The Polar Express” (“Polaarekspress”).

2006 ilmus album “Awake”, jällegi segu popist ja klassikast, 2007 ilmus kaunis jõululalude plaat “Noel”, 2010 ilmus “Illuminations”, 2013 “All That Echoes”, ka need albumid olid segu popist ja klassikast, 2015 ilmus “Stages”, millel Groban esitas lugusid Broadway muusikalidest.

 

Ainuüksi USAs on Grobani plaate müüdud üle 20 miljoni ja neist edukamad on olnud albumid “Closer”, “Noel” ja “Josh Groban”. Singlitest on USA singlimüügitabeli tippu tõusnud “To Where You Are” (2001), “O Holy Night” (2002), “You Raise Me Up” (2002), “Believe” (2004), “I’ll Be Home for Christmas” (2006), “Have Yourself a Merry Little Christmas” (2016).

Joshi enda muusikalised lemmikud on Radiohead, Paul Simon, Sting, Peter Gabriel ja Björk ning Luciano Pavarotti. Ta mängib ka klaverit, trummi, flööti ja vilepilli.

Ta on mänginud kaasa seriaalis “Ally McBeal” ning multikas “American Dad” (“Ameerika isa”), kuid ta ise kinnitab, et oleks õnnelik, kui tema tegelaskuju sattuks näiteks multikasse “The Simpsons”.

Ka suurel filmilinal on Josh Groban kaas löönud, seda filmides „Crazy, Stupid, Love“ (2011), „Coffe Town“ (2013), „Muppets Most Wanted“ (2014) ja „The Hollars“ (2016).

 

Uus plaat „Bridges“ on jällegi Josh Grobani nägu ehk igati ilus ja kaunis album, millel nii head poppi, kauneid ballaade ja nn classical crossover stiilis lugusid. Tegelikult on ju see üsnagi kauaoodatud album, sest eelmisest Grobani albumist, millel oli ka algupärast muusikat, on möödas lausa viis aastat.

Uue albumi 12 laulust on 9 Grobani enda kirjutatud. Albumi produtsentideks on taaskord tuntud nimed: Bernie Herms, Toby Gad, Lester Mendez, Steve Jordan, Dann Huff.

Josh Groban on ise ütelnud, et eelmisest albumist mööduski sedavõrd palju aega tänu sellele, et ta tahtis ka ise lugusid kirjutada, sest on albumeid, kus ta tahab olla vaid laulja, kuid sellel albumil tahtis ta ise ka midagi luua. Siinkohal võin kinnitada, et Grobani kirjutatud laulud on väga-väga head, enamus neist on ilusate meloodiatega ja harmooniatega, igal juhul väga head kuulata ja nautida. Nii võib kiita Grobani kirjutatud laule „Granted“ ja „Symphony“, mis on tõeliselt kaunid popilood, laul „River“ on igati uhke gospel-lugu, Hispaania ja Ladina-Ameerika mõnusat hõngu on laulus „Musica del Corazon“, milles lööb kaasa ka maailmakuulus flamenkokitarrist ja helilooja Vicente Amigo.

Ilusa gospelmuusika kõla saab Grobani esituses ka Simon & Garfunkeli legendaarne „Bridge Over Troubled Water“, väga kaunis on ka lugu „Run“ (see on Snow Patroli legendaarne laul), milles laulab ka üks minu suurtest lemmikutest, Kanada lauljatar Sarah McLachlan. Grobani ja McLachlani hääled sobivad väga hästi kokku. Suurepäraselt kõlab Grobani esituses ka Jean-Jacques Goldmani kirjutatud „S’il suffisait d’aimer“, mida algupäraselt on esitanud ju Celine Dion.

Popilikumad, kuid kaunid ja ballaadi-stiilis lood on ka Grobani kirjutatud „Won’t Look Back“, „More of You“ ja „Bigger than Us“, laulus „99 Years“ lööb kaasa ka USA kantrimuusika täht Jennifer Nettles, kusjuures selles laulus on tunda ka sellist kantrimuusika hõngu.

Plaadil on ka uhke ja võimas, klassikalise muusika võtmes kirjutatud ja esitatud „We Will Meet Once Again“, mida Josh Groban esitab koos Andrea Bocelliga, kusjuures laulu on Bocelli ja Groban ka ise kirjutanud.

Kui Sulle juhtub kätte uue plaadi deluxe-versioon, siis on sellel veel ka kaks boonuslugu – Dan Wilsoni ja Harry Connick Jr. kirjutatud ja algupäraselt ka Connick Jr. esitatud „You Have No Idea“ ning Billy Joeli kirjutatud ja algupäraselt esitatud lugu „She’s Always A Woman“ aastast 1977.

 

Igal juhul on Josh Grobani uus album täpselt sama ilus ja võimas nagu ka tema varasemad plaadid on olnud. Pisut rohkem on poppi, kuid popmuusika kõlab Grobani esituses samuti väga võimsalt ja kaunilt, sest mehe hääl on väga võimas.

Ah jaa, üks asi ju veel, kes Netflixist sarju vaatab, siis seal on ju ka uus mõrvamüsteerium „The Good Cop“, milles Groban peaosa mängib. Sarja on kirjutanud legendaarse „Monki“ looja Andy Breckman, ja peategelase Tony Caruso Jr. (Groban) isa kehastab suurepärane Tony Danza.

 

Kuula uut plaati ise ka:

 

https://wbr.ec/bridges

 

Josh Groban "Symphony" (Live)


Eveline Hasler „Hiiglane Melchior“

(Ühinenud Ajakirjad)

 

See on tõestisündinud lugu Šveitsis Glaruse mägedes sündinud Melchior Thutist. Ilmale tulles on Melchior täiesti tavaline tita, ei põrmugi suurem kui teised. Aga kui ta kord kasvama hakkab, ei ole sellel lõppu. Ta kasvab ja kasvab. Peagi ei mahu ta oma voodisse ega ka vanemate majakesse, mis asub kauges mägiorus. Hiiglane Melchior läheb maailma avastama. Mida ta kõik kogeb ja kuidas ta Ludwigsburgi lossi jõuab, saate teada raamatust.

Kolmekümnendatel Glaruses sündinud šveitsi kirjanik Eveline Hasler on õppinud psühholoogiat ja ajalugu ning töötanud mõnda aega õpetajana. Enne paljudesse keeltesse tõlgitud ja auhindadega pärjatud ajalooliste romaanide kirjutamist tegi ta endale nime lastekirjanikuna. Tema fantaasiarikkad raamatud viisid noored lugejad Šveitsi ja Saksamaale.

Andrei Fedortšenko sündis 1956. aastal Kaliningradis. Ta lõpetas Moskva polügraafia kõrgkooli graafiku ja raamatuillustraatorina ja töötas aastaid Valgevenes Minski Riikliku Ülikooli kirjastuse kunstniku ja kujundustoimetajana. Alates 2013. aastast elab ta Šveitsis Aaraus, ning töötab kunstniku, ajakirjaniku, esseisti ja pedagoogina. Illustraatorina näitab ta selgelt, et ka digiajastul ei kaota traditsioonilised tehnikad oma võlu.

 

Kui Sulle meeldivad muinasjutud ja sellised raamatud, milles on ka palju ilusaid joonistusi, illustratsioone, siis on “Hiiglane Melchior” just see õige raamat.

Eks me ole ju ka varem lugenud lugusid igasugu hiiglastest, nii headest kui ka halbadest, ja kindel on see, et Melchior on see hea hiiglane. Ma ei ole sugugi kindel, kui suured on teiste lugudes hiiglased, kui pikad nad on, kuid Melchior kasvu on selles loos mitu korda mainitud ja näib, et 2 meetrit ja 70 cm peaks temal pikkust olema küll. No sellise kasvuga meest saab ju tõepoolest hiiglaseks nimetada.

Ma ei ole kindel, et kas see lugu on tõestisündinud lugu, pigem tundub see olevat vahva muinasjutt, kui aga tõestisündinud, siis on see tõepoolest igati imeline lugu.

 

Raamatus alguses saame teada, et Melchior tuli ilmale Glanerlandis, kantoni kaugemas nurgas Tierfehdis, kus kõrged mäed poolkaares orgu ümbritsevad. Melchior ei olnud sündides suurem kui teised imikud, kuid ta sirgus üheks suuremaks inimeseks Euroopas.

Seejärel saame teada, kus Melchior koolis käis, kusjuures koolis oli Melchior kõige pisem, kuigi õpetaja ütles, et ta vapper ja nutikas. Melchiori isale ei meeldinud sugugi, et tema poeg oli teistest väiksem, sest mägedes peab talunik kindlalt jalgel püsima! Saame teada sedagi, et suvel tohtis Melchior koos vanematega üles mägikarjamaadele minna, kus lõhnas ravimtaimede ja heina järele. Ühel päeval pidi Melchior heinahargiga kotkast peletama, kes tahtis Melchiori väikseimat tallekest röövida.

Ühel talvel, kui Melchior oli kuusteist aastat vana, jäi ta haigeks. Tal oli kõrge palavik ja umbes samal ajal langes taevas ka täht. Kui Melchior oli paranenud, hakkasid tal käed ja jalad kasvama! Ja kasvasid ja kasvasid.

Nii saabki Melchior hiiglasemõõdud ja hakkab isa põldudel aitama. Vend pani ta kive tassima ja isegi hobuse asemel vankrit vedama. Üks halb asi selles hiiglasekasvus on see, et Melchior tahtis kogu aeg süüa, mistõttu perekond kardab, et ta sööb ju kõik ära!

Ühel heal päeval ilmus Melchiori vanemate juurde metsakaupmees Vögeli, kes tahtis Melchiori palgiparvega kaasa võtta. Tal oli plaan hiiglast Hollandis aastalaadal näidata. Vanemad olid sellega nõus ja said vastutasuks kolm kuldmünti.

Nii näidatakse Melchiori Hollandis aastalaadal, huvilisi on palju, kuid Melchiori meel on kurb, kes ikka tahab, et teda jõllitatakse ja näpuga näidatakse. Laadal on ka üks paljureisinud mees, kes soovitab Melchioril hoopis Berliini minna. Seal otsib kuningas pikki poise sõjaväkke. Sellesse väkke pidid sobima poisid alates meeter seitsmekümnest, mis siis rääkida veel Melchiorist, kes sel hetkel oli pikk kaks meetrit ja 34 sentimeetrit!

Vögeli viibki Melchiori Berliini, kus saab selle eest lausa 10 kuldmünti. Sõjaväes selgub, et Melchior on liiga pikk, nagu oleks üks täiskasvanud keset lastekarja, mistõttu laseb kindral Melchiori priiks.

Ka Vögeli on lahkunud ja seepärast on Melchior nüüd päris üksi.

Mis saab nüüd hiiglasest edasi, seda pead Sa juba ise edasi lugema. Igal juhul viib saatus teda hertsog Karl Eugeni lossi ja õukonda, kus ta kohtub ebameeldivate kääbustega, kauni daamiga, kel nimeks Catharina. Melchior võtab osa isegi maskiballist, armub, kuid hiiglast kisub ikkagi koju, mägedesse.

Kas hiiglane jõuab koju ja mis teda seal ees ootab, seda saad teada, kui selle ilusa ja muinasjutulise loo lõpuni loed.

 

Igal juhul on “Hiiglane Melchior” ilusate ja muinasjutuliste lugude sõpradele üks hiiglama vahva lugemine.

Raamatu imelised pildid on joonistanud Andrei Fedortsenko.


Ksenija Lutsenko „Mina olen sipelgas“

(Pegasus)

 

Sipelgad ei ole lihtsalt ühed tillukesed putukad, kes kibekiirelt oma radadel sibavad. Nad on ka osavad ehitajad, kanged jõumehed, julged karjused! Kas tahad teada, milline on sipelgate kehaehitus, mis keeles nad suhtlevad, mitu kambrit on sipelgate majas ja kuhu nad ometi kogu aeg kiirustavad? Kas soovid saada jälile saladusele, kust on pärit väikese sipelga jõud, ning välja uurida, kuidas kulgeb sipelgapere elu? Siis loe seda raamatut!

„Mina olen sipelgas” on viies raamat sarjast „Laste loomaraamat”.

 

Kirjastuse Pegasus „Laste loomaramatu“-sari on saanud uue osa. Kui varem on juttu olnud siilist, pingviinist, rebasest ja jääkarust, siis nüüd on lähema vaatluse all väike aga tubli ehk sipelgas. Raamatu esikaanel on äge sipelga pilt ja selja taha joonistatud mõõtkava näitab, et sipelga pikkus on 10 mm. Jääkaru oli esikaanel 3 meetri pikkune,  seega sipelgas on jääkaru kõrval ikka väga-väga väike.

 

Nii nagu ka varasemates selle sarja raamatutes on jutustajaks loom ise, seekord sipelgas.

Esimeses peatükis räägib sipelgas sellest, kes nad on. Sipelgas kinnitab, et tal pole aega, sest tohutult palju on teha. Ta suudab ja oskab paljusid asju, kuid tuleb kõvasti kiirustada, sest ta elab ju kõigest ühe aasta, kõige rohkem – kolm aastat. Sellepärast, et ta on töösipelgas.

Sipelgate seas on ka selliseid, kes elavad kõigest mõne nädala. Need on tavalised isased. Sipelgate kuninganna, sipelgaema, võib ka 20 aastat elada, kuid see on hoopis teine elu.

Esimeses peatükis on mitmeid põnevaid numbreid – 240 000 sipelgat kaaluvad sama palju kui raamatu väike lugeja, sipelga keha võib olla 1 mm kuni 5 cm pikk, sipelgal on 2 magu – üks enda jaoks, teine, mida kutsutakse ka puguks, ühiste varude kogumiseks.

 

Teises peatükis on juttu sipelga kehaehitusest. Sipelga keha koosneb 3 osast: pea, rindmik ja tagakeha. Selgub, et sipelgal on välistoes ehk eksoskelett, mis on tehtud kitiinist, ülitugevast ainest. Ameerikas elavad aedniksipelgad, kelle kitiiniturvis peab vastu kilogrammisele koormusele. Teada on sedagi, et maailmas on 15 000 sipelgaliiki!

 

Kolmas peatükk jutustab sipelga tugevatest jalgadest. Saad teada et iga sipelga lülijalg koosneb 5 osast ja lõpeb 2 küünisega, sipelga jalal on padjake, mis eritab kleepuvat nõret, et mitte libiseda, kõige väledamad sipelgad jooksevad kiirusega 70 cm sekundis: 10 korda kiiremini kui kõige nobedam tigu.

Neljas peatükk kõneleb sipelgast kui jõumehest. Saad teada, et sipelga jõu saladus peitub tema jalgade ehituses. Ta oskab neid sättida sellise nurga all, et ta hoiab kinni raskust, mis kaalub 30 korda rohkem kui sipelgas ise. Kui inimesel oleksid nii tugevad käed, suudaks ta maast üles tõsta päris paraja elevandi või väikese veoauto.

Ja veel – rändsipelgad oskavad ehitada elavaid sildu, haarates üksteisest kinni jalgade ja lõugadega! Selline sild suudab vastu pidada raskusele 1,5 kg. Et nihutada paigast inimest, läheb tarvis 10 miljonit sipelgat!

 

Viiendas petaükis tehakse juttu sipelga nägemisest. Sipelgal on liitsilmad, mis koosnevad 50-500 kuusnurksest osasilmast. Sipelgas näeb maailma pusle moodi. Sipelgas näeb esemeid, mis ei asu kaugemal kui 4 cm, nad eristavad värvidest kõige paremini sinist ja lillat, aga punast ei näe.

Kuuendas peatükis on juttu tuttavatest lõhnadest. Selgub, et sipelgal pole kõrvu. Siplega jaoks tähendab heli õhu võnkumist, mida ta „kuuleb“ jalgadega. Juttu on ka siplega tundlatest, mis on ühtaegu kompimis- ja haistmiselundid.

Sipelgal on ka mitmeid näärmeid eriliste lõhnainete – ferimoonide – eritamiseks. Ühe pere liikmed lõhnavad ühtemoodi. Hädaohu korral eritavad siplegad abi kutsmiseks ohuferomoone, on 15 eri tüüpi feromoonimärguannet, mille abil siplegad suhtlevad.

 

Sul õnnestub selles raamatus lugeda veel siplega kaardist ja navigaatorist, saad teada, et sipelgapesa sees on kõigi radade pikkus kokku umbes 7000 meetrit, sipelgas mäletab teed sipelgapessa üle 5 päeva. Juttu on ka sipelgatest ja lehetäidest, lõunasöögist, sipelgapesast, sipelgate ametitest, sipelgate järglastest, kasvamisest ja sellest, keda sipelgas kõige rohkem kardab.

 

Raamatu lõpus on veel mõned põnevad faktid sipelga kohta – maailmas on mitu mälestusmärki töökale sipelgale: Koreas, USAs, Itaalias, Araabia Ühendemiraatides, Ukrainas ja Venemaal. Eesti üks suurimatest siplegapesadest asub Harjumaal – kõrgus 1,9 meetrit ja läbimõõt 2,5 meetrit.

 

„Laste loomaraamat“ on jätkuvalt väga huvitav ja sisukas lugemine, kusjuures on ju põnevad faktid ja teadmised edasi antud igati mõnusalt ja lastepäraselt. Lugemine on lihtne, kõik on hõlpsasti arusaadav ja joonistused täiendavad kõike seda, mida loed. Vahvad pildid sellesse raamatusse on joonistanud Andrei Popov.


Cher „Dancing Queen“

(Warner Music)

 

Cher ehk Cherilyn Sarkisian LaPier sai selle aasta 20. mail 72-aastaseks. Vaatamata vanusele särab Cher edasi nii filmilinal kui ka muusikaareenil, millest annab tunnistust ka tema uus ja igati kaasatõmbav ABBA-lugude plaat „Dancing Queen“.

 

Cher on USA lauljatar, laulukirjutaja ja näitleja, kes on tegutsenud meelelahutusäris juba üle 50 aasta. Ta on võitnud oma pika karjääri jooksul nii Oscari, Emmy, Kuldgloobuse kui ka Grammy auhindu.

Kuulsaks sai Cher folk-roki duos Sonny and Cher (nende esimene plaat „Look at Us“ ilmus juba 1965. aastal). Just nende esimesel plaadil oli ka duo tõeline superhitt „I Got You Babe“, mis tõusis esikohale nii USA kui ka brittide singlimüügi edetabelis.

1967. aasta lõpuks olid Cher ja Sonny müünud juba 40 miljonit plaati!

1966. aastal avaldas Cher ka oma esimese ja vägagi eduka soolosingli „Bang Bang (My Baby Shot Me Down)“.

1970. aastal sai alguse vägagi populaarne teleshow „The Sonny & Cher Comedy Hour“. Cher jätkas ka edukate soolosinglitega: „Gypsys, Tramps & Thieves“, „Half-Breed“ ja „Dark Lady“.

Duo Sonny and Cher lagunes 1974. aastal, Cher lahutas Sonnyst 1975. aastal ja seejärel alustas Cher soolokarjääri muusikamaailmas, kuid hakkas mängima ka filmilinal ja televisioonis.

 

1979. aastal ilmus Cheri sooloalbum, igati edukas diskoplaat „Take Me Home“, mida võib pidada ka lauljatari edukaks comeback plaadiks.

Aastail 1980-1982 esines Cher väga edukalt oma show’dega Las Vegases.

1982 debüteeris Cher ka Broadwayl, mängides lavastuses „Come Back to the Five and Dime, Jimmy Dean, Jimmy Dean“.

1983 mängis ta filmis „Silkwood“, 1985 filmis „Mask“ ja 1987. aastal võitis ta parima naispeaosatäitja Oscari rolli eest filmis „Moonstruck“.

 

Pärast seda pühendus Cher taaskord muusikale ja ilmusid mitmed väga edukad ja nüüd juba oluliselt rokilikumad plaadid: „Cher“ (1987), „Heart of Stone“ (1989) ja „Love Hurts“ (1991). Populaarsust kogusid tema hittlood „If I Could Turn Back Time“ ja „The Shoop Shoop Song (It’s in His Kiss)“.

Suurt edu nautis Cher 1998. aastal tantsulikuma albumiga „Believe“, mille nimiloost sai naisartisti enimmüüdud singel Suurbritannias!

2002-2005 toimus Cheri hüvastijätuturnee „Living Proof: The Farewell Tour“, millest sai üks edukamaid kontsertturneesid muusikaajaloos, tuues sisse 250 miljonit dollarit!

Kuid see polnud veel kõik! 2008. aastal sõlmis Cher 180 miljonilise lepingu Las Vegases, et anda seal kolmel aastal kontserte.

2010 mängis Cher jällegi filmis, seekord oli filmiks „Burlesque“ ja 2018. aastal filmis „Mamma Mia! Here We Go Again“ ja samal aastal ilmus uus plaat ABBA-lugudega „Dancing Queen“, mis USA plaadimüügitabelis debüteeris kohal number 3!

 

Soolokarjääri jooksul on Cher müünud üle 100 miljoni plaadi. Ta on ainus artist, kellel on ette näidata USA singlimüügitabeli esikohalaul viielt erinevalt kümnendilt (1960-2010). Cheri enimmüüdud plaadid on olnud „Living Proof“ (2001, 6,4 miljonit plaati), „Cher“ (1966, 8 miljonit plaati), „Heart of Stone“ (1989, 11 miljonit plaati), „Love Hurts“ (1991, 11 miljonit plaati) ja „Believe“ (1998, 20 miljonit plaati).

 

Veidi eraelust ka - Cher on olnud kaks korda abielus – nii Sonny Bono (endine duokaaslane Sonny and Cherist, Sonny Bono lahkus meue hulgast 1998) ja laulja ning kitarristi Gregg Allmaniga (tema lahkus meie hulgast 2017. aastal). Lauljataril on ka kaks poega – Chaz Bono (s. 1969) ja Elijah Blue Allman (s. 1976).

 

Ja uus plaat – „Dancing Queen“. Usun, et suurepärane valik nendele muusikasõpradele, kellele meeldib ABBA ja ABBA muusika, ABBA hitid ja loomulikult ka Cher. Vaatamata oma vanusele kõlab Cher suurepäraselt ka praegu, tundub justkui oleks nii mitmedki ABBA laulud just tema jaoks kirjutatud. Ma loodan, et ma nüüd sellega ABBA sõpradele liiga ei tee.

Plaat algab tantsumuusikahitiga „Dancing Queen“ ja kui mõelda kunagisele Cheri menuplaadile „Believe“, siis eks ole ju ka Cher omamoodi tantsumuusika kuninganna. Igal juhul kõlab „Dancing Queen“ Cheri esituses igati hästi.

Teise loona on plaadile valitud „Gimme! Gimme! Gimme!“, kindlasti üks ABBA parimaid tantsuhitte. Cheri esituses on siin kasutatud igasugu põnevaid effekte ja saunde, mängitud on ka lauljatari häälega, palju on siin selliseid effekte, mis tuletavad meelde Cheri kunagist superhitti „Believe“. Igal juhul jätkuvalt väga hea tantsuliku minekuga lugu.

Kolmas lugu on „The Name of The Game“. Pean tunnistama, et see on lugu, mis mulle ABBA hittidest vist ka kõige vähem meeldib, ja ega ka sellel plaadil sellel laulul seda head minekut ei olegi.

Seejärel jällegi üks väga hea lugu – „SOS“, millele andis 1992. aastal igati laheda hingamise briti duo Erasure. Igal juhul on „SOS“ ka Cheri esituses igati hea. Ka siin on kasutatud põnevaid effekte ja saunde.

Viies lugu on „Waterloo“. Lugu, millega ABBA oma kuulsusele aluse pani. 1974. aasta Eurovisioni lauluvõistluse võidulugu on suurepärane lugu ja hitt ka täna. Ka Cheri esituses on seda igati hea kuulata. Rokib see lugu ikka väga hästi. Ka Simon Meredithi saksofonipartii selles loos kõlab väga hästi.

Kuues lugu on jällegi ju igati hästi tunda-teada – „Mamma Maria“. Jalg hakkab vägisi kaasa tatsuma, midagi pole teha, mõnel ABBA laulul on see uskumatu fluidum, mis töötas aastaid tagasi, töötab praegu ja kindlasti ka tulevikus. Ka selles laulus on Cheri häälega igasugu „vigureid“ tehtud, igal juhul on plaadi produtsent Mark Taylor teinud igati head tööd.

Seitsmes lugu on kaunis ballaad „Chiquitita“, milles saame kuulda suurepärast Cheri kontra-alti. Võimas hääl on sellel naisel tõepoolest. Lugu algab rahulikult, kuid loo arenedes tuleb sellist ladina-ameerika hõngu juurde ja olen kindel, et ka selle loo järgi oleks päris mõnus tantsupõranal olla.

Kaheksas lugu on „Fernando“, jällegi üks kaunemaid ABBA lugusid, ja ka Cheri esituses on see igati ilus ja võimas lugu. Klaverit ja klahvpille mängib selles loos Benny Andersson isiklikult.

Üheksas lugu on jällegi ju superhitt – „The Winner Takes It All“. Sobib jällegi suurepäraselt Cheri madala häälega. Palju on põnevaid süntesaatori-saunde. Lugu algab rahulikult, kuid saab arenedes tempot juurde ning lõpuks on see jällegi igati mõnus tantsulugu.

Plaadi võtab kokku ja lõpetab kümnes lugu – „One Of Us“. Pean tunnistama, et üks minu suurimaid lemmikuid ABBA repertuaarist. Võrratu harmoonia ja meloodiaga lugu. Ja ka Cher esitab seda suurepäraselt, võimsalt ja hingega. Võrratu lugu ja võrratu esitus!

 

Jah... mida kokkuvõtvalt öelda. Ma usun, et iga päev tasuks kuulata vähemalt ühte ABBA lugu. Olen kindel, et see oleks nagu stressiravi. Ja miks mitte seda stressiravi saada Cheri esituses.

 

Kuula ise ka:

 

https://wbr.ec/dancingqueen

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Cher "SOS"


Amy Stuart „Kurjad putukad“

Amy Stuart

„Kurjad putukad“

(Tänapäev)

 

Ega keegi putukaid just ülemäära armasta, aga Amy Stewart on otsustanud oma süngelt humoorikas raamatus „Kurjad putukad“ inimkonna keerukale ja vastuolulisele suhtele putukatega veel vindi peale keerata.

Ta on välja otsinud ja tähelepanu fookusesse tirinud üle saja kõige ohtlikuma mutuka, kellest tasuks igal juhul kauge kaarega mööda käia ka neil, kes muidu ämblikule pai teevad, aitavad leitud kõrvahargi õue ja peavad kartulimardikaid korterikujunduselemendiks. Alates maailma kõige valusamast herilasest kuni haigusi levitavate sääskedeni, liiklust halvavatest sajajalgsetest kuni terveid raamatukogusid õgivate „raamatukoideni“ – pea kõik putukailma kõige jahmatavamad, salapärasemad ja koledamad teod leiab siit kaante vahelt. Lisaks neile hulgaliselt tõestisündinud traagilisi ja ka koomilisi kokkupõrkeid inimkonnaga, mis paraku sageli lõpevad inimeste lüüasaamisega …

 

Ma ei tea, kuidas Sul putukatega lood, kuid mul on lood üsna kehvakesed, sest mulle putukad väga sümpaatsed ei ole, iseäranis ämblikud tekitavad külmavärinaid ja muid jubedaid tundeid... Suur mees küll, aga näe – kardab putukaid. No nii lihtsalt on.

 

Seetõttu oli selle raamatu kätte võtmine ja läbi lugemine üks paras julgustükk minu jaoks, ja no kui päris aus olla, siis selle raamatu kaante vahele on Amy Stuart kogunud ikka eriti jubedaid putukaid, mis putukahirmu arvatavasti paljudes veelgi suurendab. Kuigi öeldakse, et tuleb hirmust üle olla, ja samas on ju ka hea teada, millised putukad võivad sinu teele tulla, arvestades sellega, et ka eestlased reisivad mööda maailma, mistõttu võimalus kohtumiseks just selliste putukatega, kes sellesse raamatusse on mahtunud, on üsnagi võimalik.

 

Seega, kallid putukasõbrad või putukafoobid, olge valmis, teie ees on peaaegu 300 lehekülge putukai!

 

Raamatu sissejuhatuses “Hoiatus: oleme selges vähemesuses!” kinnitab Amy Stewart, et see pole raamat, milles käsitletakse putukate voorusi. Ta lisab, et on ka selles raamatus täielikult pühendunud looduse ja inimeste vahelise suhte süngema poole uurimisele.

Amy Stewart ütleb: “Ma ei ole teadlane ega arst. Olen kirjanik, keda võlub loodus meie ümber. Igas peatükis võtan seetõttu eesmärgiks jutustada ühe kena õudusloo ja pakkuda informatsiooni iga olendi kommete ja eluviiside kohta vaid sel määral, et see võimaldaks neid kergemini ära tunda… Noist tuhandetest liikidest, mida oleksin võinud käsitleda, valisin välja mind kõige enam intrigeerinud.”

Ja sisejuhatusest veel. Saame teada, et tänapäeval on üle kogu maailma kirjeldatud üle miljoni putukaliigi. Hinnanguliselt elab meie planeedil praegu kümme kvintiljonit putukat, mis tähendab, et iga inimese kohta on neid kakssada miljonit. Inimesed on tõelises vähemuses.

 

No ma ei tea, kas tasub ikka edasi lugeda? No proovime.

 

Esimene putukas selles raamatus on Aafrika nahkhiire lutikas. Ma ei tea, kas oled sellisest olendist varem kuulnud, kuid olemas ta on. Raamatu ülemises ääres on kirjas sõna “kohutav”, ju see olend selline siis ka on. Peatüki alguses on kirjas putuka suurus, sugukond, elupaik ja levila. Selgub, et nahkhiire lutikas toitub eelkõige nahkhiirte verest, kui aga nahkhiiri läheduses ei ole, siis võivad nad ka majja kolida ja hoopis inimeste verest toituda. Oh õudust. Lugeja saab teada, et sellise putuka hammustus on üldiselt kahjutu, ehkki võib tekkida põletik või levida nakkus, kui end liiga palju kratsitakse. Selliseid lutikaid on harva näha, kuna tavaliselt söövad nad siis, kui peremees magab. Peatüki lõpus on juttu ka Aafrika nahkhiire lutika sugulastest.

 

Edasi juba selline peatükk, milles on juttu mitmest putukast ja just nendest, kellel on pehmelt öeldes kummalised paaritumistavad, nagu seda on ka eelpool mainitud aafrika nahkhiire lutikal. Siin on juttu banaaninälkjast, jaanimardikast, palvetajaritsikast, kuldvõrkurlasest ja krabiämblikust. Lühidalt – tegemist on putukatega, kellest emane või isane leiab paaritamisel oma otsa…

 

Seejärel saame tuttavaks Aasia hiidvapsikuga, kes on lahterdatud valusate putukate kategiooriasse. Selgub, et paaril viimasel aastal on sademevaestel suvedel Tokyo elanike terviseküsimustega tegelevad ametnikud hoiatanud kodanikke, et linnades võib leiduda maailma suurimat ja kõige enam valutekitavamat vapsikut. Aasia hiidvapsikut tunnevad kohalikud ka jakitapjana, sest tema mürgise torkega kaasneb ka surmava mõjuga närvimürk mandaratoksiin, mis võib osutuda saatuslikuks. Üks hiidvapsikuekspert kirjeldas selle vapsiku nõelamist nii: “Tundsin, nagu oleks mu jala läbistanud tuline nael.” Kõige hullem on asja juures, et torge meelitab sinna jäetud feromoonide abil ohvri ligi teisigi vapsikuid, suurendades seega korduvnõelamise tõenäosust.

Ja veel – Jaapanis kutsutakse neid vapsikuid nimega suzumebachi, mida võiks tõlkida “varblas”-herilasena”. Nad on nii suured – peast sabani viis sentimeetrit -, et meenutavad lennates tegelikult väikeseid linde. Kuna vapsikud riskivad meelsasti toiduotsinguil suurlinnadesse tulekuga, sureb igal aastal hiidvapsiku nõelamise tagajärel umbes nelikümmend inimest.

Selles peatükis selgub ka see, et sellised hiidvapsikud ründavad ka meemesilasi, mistõttu on hädas ka tavalised mesilased. Öeldakse, et kolmekümnest vapsikud koosnev bande laskub mesipuule ning mõne tunni jooksul tapavad need koletuslikud olevused ligikaudu 30 000 väikest mesilast. No öelge veel, et putukad on toredad, kuid nad juba omasid ründavad.

 

Loomulikult ei saa ma Sulle jällegi kõike ära rääkida, kuid selliseid põnevaid putukalugusid on selles raamatus ju veel ja veel. Mulle meeldib see, kuidas autor pikib oskuslikult sisse ajaloolisi teemasid ja fakte, täiendades neid tänapäevaste uudiste ja juhtumitega. Oluline on seegi, et valikus on putukaid, kes elavad erinevais paikades, nii Aafrikas, Aasias, Ameerikas, Austraalias kui ka Euroopas. On putukaid, kellest oleme ka varem kuulnud, mõnda isegi oma silmaga näinud, kuid ka selliseid putukaid, kellest pole varem mitte midagi kuulnud. Ja raamatut lugedes jõuad järelduseni, et need putukad, kellest pole varem mitte midagi kuulnud, need on veel need kõige jubedamad tegelased. Täiesti uskumatuid asju võib sellest raamatust leida, lausa selliseid, millest ei suuda esialgu isegi aru saada, et kas tõepoolest on sellised asjad võimalikud. Kuid kui ise raamatu läbi loete, siis saate ise juba ka täpsemalt teada.

 

No ma panen kirja veel mõned putkad ja teemad, millest/kellest lugeda saad – mõrvarlutikas, ka “suudlev lutikas”, sõjaputukad, voodilutikas, habesääsk, kihulane, must lesk, kõrvetavad röövikud, pagujooksiklane, ka “pommitaja-mardikas”, Brasiilia rändämblik, skorpioni needus, pruun erakämblik, sametlest, liivakirp, prussakas, kartulimardikas, aiapidaja räpane tosin, maisi juureuss, raudsepp, ka “surmavalvur”, raamatukoid, hirvepuuk, oled pugenud mu naha alla, sipelgad asuvad sõjakäigule, hiidsajajalgne, tuhatjalg, noolemürgid, hallasääsk, hiidürask, harilik vihmauss, vaenlane meis endis, rotikirp, löövlane, laibaõgijad, moskiito, süüdiklest, Hispaania kärbes, tarantel, tsetsekärbes jpt.

 

Seega, üks ilmatuma põnev (isegi ju kübe õudne) raamat, milles on tõepoolest palju informatsiooni ja põnevaid fakte putukatest, kellega võib-olla siiski sedavõrd ei tahakski kohtuda, kuid vähemalt võiks olla tagataskus info, mida nad endast kujutavad.

 

Muideks, Amy Stewart sulest on ka raamat “Kurjad taimed”, mis eesti keeles ilmus 2017. aastal.

 

Raamatu suurepärased joonistused on pärit Briony Morrow-Cribbsi sulest.


„Õpilase kunsti entsüklopeedia“

„Õpilase kunsti entsüklopeedia“

(Varrak)

 

"Õpilase kunsti entsüklopeedia" kirjeldab kultuuri arengut maalikunsti, skulptuuri ja fotograafia suursaavutuste kaudu. Suurepärase pildimaterjaliga ja põnevatest faktidest tulvil entsüklopeedia on hea esmane teejuht kunstimaailma. Tutvustatakse maalikunsti arengut alates esiajaloolistest koopamaalidest kuni "Mona Lisa" ja kaasaegse tänavakunstini. Teoses antakse ülevaade maailmakuulsatest skulptuuridest, nagu terrakotasõdalased või Michelangelo "Taavet" ja teised. Samuti tutvustatakse fotograafiat, alates plaatkaameratest kuni digitaaltehnika ja legendaarsete fotodeni. Avasta, kuidas fotograafia reaalset maailma kajastab või moonutab.

 

Tegemist on taaskord ühe väga huvitava, sisuka ja kauni entsüklopeediaga, mis seekord tutvustab lastele ja noortele kunsti. Samas sarjas on ilmunud uhked ja kaunid entsüklopeediad, mis on rääkinud geograafiast, inimkehast, tedusest ja kosmosest, kusjuures komsosest kõnelev entsüklopeedia ilmus üsna hiljuti.

Kõik selle sarja entsüklopeediad on tõepoolest väga ilusad ja uhked, kirjutatud lihtsalt ja arusaadavalt, et ka veidi noorem asjadest õigesti aru saaks. Lisaks suurepärased illustratsioonid, kusjuures valikus on nii fotosid, pilte, joonistusi jm.

 

„Õpilase kunsti entsüklopeedia“ on jagatud kolmeks – maalikunst, skulptuur ja fotograafia. Neist mahukam on maalikunst.

Raamatu esimene osa on „Maalikunst“, mille alguses öeldakse, et inimesed on maalinud tuhandate aastate vältel, kasutades oma teoste jaoks kõikvõimalikke pindu – muu hulgas koopaseinu, kirikulagesid, puutahvleid, paberit ja lõuendit.

Raamatu esimene osa algab põnevate peatükkidega, milles räägitakse teemast ja komposistioonist, perspektiivist, värvist ja toonist ehk maalikunsti olulistest asjadest. Juttu tehakse ka kujust, stiilist, suurtest kunstiteostest, mõjust ja reaktsioonist, tuumpunktidest ja vaatepunktidest, värvikontrastidest, valgusest ja varjust, külmadest ja soojadest värvidest. Kas oled kuulnud, et sinine, roheline ja lilla on külmad värvid, punane, oranž ja kollane soojad värvid. Külmad värvid reegline ei püüa pilku ja neid kasutatakse sageli taustal. Soojad värvid tõstavad objektid esile.

Edasi saad lugeda ürgaja kunstist, sest pildid on aidanud lugusid jutustada märksa kauem kui kirjakeel. Pole päris kindel, mis oli ürgaja kunsti eesmärk, sest kirjalikud allikad sellest meile ei kõnele. Kuid arvatakse, et vanimad kunstiteosed võisid olla seotud religioossete tavadega. Ürgaja kunsti on loodud erinevatel aegadel kõikjal maailmas. Juttu on koopakunstist, käemaalidest, maalimis- ja joonistusmaterjalidest, nõiduslikest olevustest, pikemalt on juttu Uri standartist.

Seejärel juba Vana-Egiptuse kunst (nt Sennedjemi hauakamber), Minose, Kreeka ja Rooma kunst, Kreeka maalikunst ja mosaiik, Rooma freskod ja mosaiigid, Aasia kunst, varakristlik kunst, kirikuikoonid, varane islami kunst, gooti kunst.

Edasi juba renessanss Euroopas, Firenze kunst, renessansi uuendused, pikemalt on juttu teosest „Primavera“ ja loomulikult ka Leonardo da Vincist, kelle üks kuulsamaid teoseid on ju „Mona Lisa“. Siin on ülevaade veel teistestki renessansi meistriteostest – „Sixtuse madonna“, „Aadama loomine“, „Noore mehe portree“ jt.

Edasi loeme Ateena koolist, Veneetsia kunstist ja meistritest (Antonello da Messina, Giorgione, Tintoretto jt). Loeme ka Põhja-Euroopa kunstist, pikemalt saad teada Jan van Eyckist, kuid ka  Hieronymus Boschi „Silmamoondajast“, Hans Holbeini „Saadikutest“.

Seejärel juba barokk ja rokokoo, maailmakuulus Caravaggio, Hispaania kunstniku Diego Velazquezi „Ketrajad“, Hollandi kuldne ajastu, Jan Vermeer ja tema „Tütarlaps pärlkõrvarõngaga“, Rembrandt ja tema „Öine vahtkond“, edasi juba romantism, romatilised stseenid, maastikud, inglise romantline kunstnik J.M.W. Turner (see mees ja tema teosed on minu lemmikud), realism, maalid kaasaegest elust.

Kuid see pole veel kõik – siin on kokkuvõte muu maailma moodsest kunstist, Jaapani graafikast, pikemalt on juttu Edouard Manet’st, impressionismist, hetke jäädvustamisest, Claude Monet’ teosest „Veeaed“, postimpressionismist, Vincent van Goghi teosest „Tähine öö“, emotsioonide maalimisest, Edwar Munchi teosest „Karje“, kubismist ja futurismist, Pablo Picassost, uutest abstraktsetest stiilidest, dadaismist ja sürrealismist, abstraktsest ekspressionismist, pop- ja opkunstist ja kaasaegsest kunstist.

 

Raamatu teine osa on „Skulptuur“, kus öeldakse, et skulptuurid on kolmemõõtmelised kunstiteosed. Tihti kujutavad need inimesi. Skulptuure võib raiuda kivist, voolida puidust, valada metallist või kipsist, või vormida muudest materjalidest.

Teine osa algab antiikskulptuuriga, millele järgneb Kreeka ja Rooma skulptuur, renessansiaja skulptuur, neoklassitsism, kaaseagne skulptuur, saad lugeda ka kuulsast naisskulptorist Barbara Hepworth’ist.

 

Raamatu kolmas osa on „Fotograafia“. Kohe alguses öeldakse, et fotograafia on püsikujutise jäädvustamise protsesse valguse suunamise abil valgustundlikule pinnale. 1820. aastatel leiutatud tehnikast on tänaseks välja kujunenud oluline kunstivorm.

Selle osa peatükkidest loed varajasest fotograafiast, kaamera arengust, fotograafia tüüpidest, briti fotograafia teerajajast Julia Margaret Cameronist.

 

Entsüklopeedia lõpus on sõnastik ja register.

 

Selline põnev ja sisukas entsüklopeedia on see „Õpilase kunsti entsüklopeedia“. Palju põnevaid fakte ja huvitavat infot, tekstid on lühikesed ja sisukad, lastele kergesti arusaadavad.

Ja loomulikult need vahvad illustratsioonid, mis räägivad ju sageli palju rohkem kui sõnad.


Paul Weller „True Meanings“

Paul Weller

"True Meanings“

(Warner Music)

 

Kui keegi küsiks, millist plaati ma viimasel ajal olen kõige rohkem kuulanud ja nautinud, siis siin see vastus on – Paul Welleri uus plaat „True Meaning“.

Viimased kaks nädalat hommikuti tööle sõites ja õhtul töölt koju sõites on kõlanud autos just see plaat. Briti elava legendi uus plaat on selline mõnusalt rahulik ja vaikne kuulamine, milles on stiili, kogemust ja kõike seda, mis mulle muusikas meeldib.

 

John Paul Weller sai selle aasta 25. mail 60-aastaseks. Ta on tunnustatud briti laulja, laulukirjutaja ja kitarrist, kes arvatavasti vägagi kuulus just Suurbritannias, võiks öelda, et ta on osa briti kultuurist, kuid maailmas teatakse teda ehk veidikene vähem. Sageli on Wellerit võrreldud ka David Bowie’ga (Welleri uuel plaadil on ka laul, mil pealkirjaks „Bowie“, mis ongi pühendatud just sellele legendaarsele artistile), sest ka Welleril on olnud vägagi pikk ja põnev karjäär, kuid ta on alati olnud pidevas ja huvitavas arengus, nagu seda oli ka Bowie.

Weller on pärit üsna tavalisest töölisklassi perest. Tema isa oli taksojuht ja ehitaja, ema oli koristaja. Talle meeldis juba lapsepõlves kuulata muusikat, lemmikuteks olid The Beatles, The Who ja Small Faces. Kui Weller oli 11-aastane, siis hakkas ta muusikast veelgi rohkem huvituma ja hakkas mängima ka kitarri. 1972. aastal nägi ta laval Status Quod ja Weller oli kindel, et ka temast peab saama muusik.

Samal aastal hakkas Weller kokku panema ansamblit The Jam, kus ta mängis esialgu basskitarri. Esialgu olid ansamblis Steve Brookes (kitarr) ja Dave Waller (kitarr), varsti liitus nendega trummar Rick Buckler, Wallerit asendas varsti Bruce Foxton. Alguses mängiti biitlite kavereid, kuni laule hakkasid kirjutama ka Weller ja Brookes. 1976 lahkus ansamblist Brookes ning Weller ja Foxton vahetasid pille, nüüd hakkas soolokitarri mängima just Weller.

Weller saigi kuulsaks juba 1970ndate lõpus, 1980ndate alguses, kui ta oli ansamblis The Jam, mis oli uue laine punkroki bänd, mis tegutses aastail 1972-1982. See oli põnev bänd, mis segas 1960ndate aastate mod-kultuuri (Wellerit on mõnikord kutustud ka nimega „Modfather“), poppi ja punkrokki. Paul Weller oli The Jami ninamees ja laulukirjutaja. The Jami muusikas oli mõjutusi Small Faces’ilt ja The Who’lt, kuid ka ansamblilt The Kinks. Just viimati mainitud bändilt õppis Weller seda, kuidas kirjutada laule, mis jutustavad brittide tavalisest argipäevast. The Jami esimene plaat ilmus 1977 ja kanids nime „In the City“. Rokisõprade ja muusikakriitikute lemmikplaatideks The Jami repertuaarist on kindlasti „All Mod Cons“ (1978) ka „Setting Sons“ (1979). Lugudest on tuntuimad ja edukaimad kindlasti „Going Underground“ ja „A Town Called Malice“.

 

Kui The Jam laiali läks, siis jätkas Weller oma muusikakarjääri legendaarses 1980ndate aastate bändis The Style Council, mille teine liige oli esialgu klahvpillimängija Mike Talbot, kes oli varem mänginud näiteks ka ansamblis Dexys Midnight Runners. Veidi hiljem liitusid nende kahega ka trummar Steve White ja Welleri sõbratar, lauljatar Dee C. Lee.

The Style Council tegutses aastail 1983-1989. Nende muusikat võib lahterdada pop roki, blue-eyed souli, new wave’i alla. Nende plaatidest olid edukaimad „Our Favourite Shop“ (1985), mis tõusis briti plaadimüügitabeli esikohale ja „Cafe Bleu“ (1984) ja „The Cost of Loving“ (1987), mis mõlemad jõudsid samas edetabelis teisele kohale.

 

1991. aastal alustas Weller edukat soolokarjääri. Ta on avaldanud kümmekond sooloplaati, millest edukamad on olnud „Stanley Road“ (1995), „Illumination“ (2002), „22 Dreams“ (2008) ja „Sonik Kicks“ (2012). Kõik need mainitud plaadid on tõusnud briti plaadimüügi edetabeli esikohale. Weller on võitnud neli briti muusikaauhinda, sh. kaks korda kui parim briti meesartist ja korra ka panuse eest briti muusikasse.

 

“True Meanings” on Welleri 14 stuudioplaat, mis ilmus selle aasta septembris. Muusikakriitikud ja Welleri fännid on võtnud uue plaadi igati hästi vastu. Võib öelda, et plaadilt leiab nii folki, rokki, kantrit, souli jpm, mis on esitatud stiilselt ja rahulikult, omamoodi mõnuga, mida on Welleri esituses tunda. Ta ei pinguta üle, teeb täpselt kõike seda, mis talle endale näib meeldivat. Ei ole ju Weller enam esimeses nooruses laulja ja laulukirjutaja, kuid see ongi äge, sest mehel on kogemust, mida teistele jagada, ja seda kogemust ning pika karjääri oskusi on sellel plaadil ka kindlalt kuulda.

 

Plaadi avalugu “The Soul Searchers” ongi selline soulihingamisega lugu, milles on kuulda nii fado-kitarri, kuid ka mitmeid põnevaid klahvpille. Weller ise mängib Wurlitzeril, Villagers’i Conor O’Brien mängib Rhodesil (O’Conor laulab ka ise kaasa) ning üliägeda Hammondi soologa saab selles loos hakkama The Zombies’i Rod Argent. Tooni ja värvi annavad ka keelpillid, taustal laulavad Tom Heel ja Maxine Boxall. Ise avastasin ennast mõtlemas selle peale, et Paul Welleri hääletämber meenutab mulle veidi Eric Claptoni! No mine võta kinni.

“May Love Travel With You” viib meid ajas 1930-40ndatesse aastatesse, “Books” on idamaise hõnguga lugu, milles saab kuulda ka sitarit ja tanpurat. Selles loos mängib harmooniumi Noel Gallagher! “Come Along” on vägagi mõnus bluusipala. Plaadil on veidi kantrilikku hingamist (“Mayfly” (selles laulus mängib kitarri Welleri endine bändikaaslane The Jamist ehk Steve Brookes, lahedad on ka need puhkpillid, mida selles laulus kuulda saab), “What Would He Say?”, “Wishing Well”), on folgilikke ballaade (“Gravity”, “Aspects”, “Come Along”) ja Burt Bacharachi muusikale sarnaseid lugusid (“Old Castles”, “Movin On”).

“Glide” on nukrameelne laul, mõtisklus, milles Weller on vaikne ja tagasihoidlik, saatjaks akustilised kitarrid. “Gravitys” on Welleri hääl võimsam, tundeküllasem, on ka põnev keelpillide orkestratsioon ja mulle meeldib selle laulu harmoonia.

Plaadi lõpetab kaunis “White Horses”, milles kuuleb nii puhkpille, keelpille, kellamängu, Hammond-orelit jpm.

Plaadiraamatukeses on üks põnev mõte: “To find true meanings and patterns in things, symbols in making these moments exist”.

 

Kuula ise ka:

 

https://paulweller.com/

 

 

 

 

 

 

 

Paul Weller "Gravity"


Death Cab For Cutie „Thank You For Today“

Death Cab For Cutie

„Thank You For Today“

(Warner Music)

 

Death Cab for Cutie on üks igati põnev alternatiivsema roki bänd USAst, Seattle’ist. On ju nende muusikat „lahterdatud“ ka indie rokiks ja indie popiks. Nende esitus ja muusika on üsnagi ebatavaline (seda peab igaüks ise kuulama), Gibbardil on vägagi omanäoline hääl ja esitus, üsnagi lüüriline, kui asi lühidalt kokku võtta.

Bänd alustas tegevust juba 1997. aastal, täna mängitakse koosseisus Ben Gibbard (laul, kitarr, klahvpillid), Nick Harmer (basskitarr), Dave Depper (kitarr, klahvpillid, laul), Zac Rae (klahvpillid, kitarr) ja Jason McGerr (trummid). Esialgu oli ansambel tegelikult vaid Gibbardi sooloprojekt, kuid pärast seda, kuid ta oli saanud plaadistuslepingu, otsustas ta kokku panna bändi. Nii kutsus Gibbard endaga kampa Chris Walla (kitarr), Nick Harmeri (trummid) ja Nathan Goodi (trummid).

1998. aastal debüteerisid nad albumiga „Something About Airplanes“.

Siinkohal üks huvitav fakt - ansambli nimi on võetud ansambli Bonzo Dog Doo-Dah Bandi laulu „Death Cab for Cutie“ järgi.

 

Alguses bändil suurt edu ei olnud, alles nende kolmas album „Transatlanticism“ tõi nendele edu. Plaati kiitsid muusikakriitikud, ka fännidele see meeldis, kuna plaat müübis üsna hästi. Plaadil oli mitmeid lugusid, mida mängiti nii telesarjades kui ka filmides.

2005. aastal sai Death Cab For Cutie plaadilepingu suure plaadifirmaga ehk Atlantic Recordsiga. Samal aastal ilmus ka album „Plans“, mis oli edukas. 2008. aastal ilmus nende album „Narrow Stairs“, mis oli nende esimene album USA plaadimüügitabeli tipus, kuigi Gibbard on ütelnud, et see on nende karjääri kõige masendavam ja depressiivsem album.

2009. aastal kirjutasid nad laulu filmile The Twilight Saga: New Moon“. Lauluks on „Meet Me on the Equinox“. Siinkohal võiks mainida sedagi, et samal aastal (2009) abiellus Gibbard USA näitleja ja laulja Zooey Deschaneliga (tema on tuntud ka duost She And Him), kuid paar aastat hiljem teatas paar, et nad läksid lahku.

 

„Thank You For Today“ on ansambli 9 stuudioalbum. Seni on uuelt plaadilt ilmunud ka kolm singlit – „Gold Rush“, „I Dreamt We Spoke Again“ ja „Autumn Leave“.

Võib öelda, et uuel plaadil on läinud igati hästi – USAs on see Billboardi Top Rock Albumite listis tõusnud esikohale ja seda ka alternatiivsete albumite kategoorias. Igati ilus saavutus.

Samas kinnitab Ben Gibbard ühes oma intervjuus, et ta ei istu kunagi maha ja ei hakka kirjutama lugusid teadmisega, et nendest tuleb kokku plaat, mis tõuseb edetabelites esikohale. Gibbard on ütelnud sedagi, et ta püüab võtta lugude kirjutamist ka tööna – tal on isegi kontor Seattle’i kesklinnas, kus tal on klaver ja mõned salvestusseadmed. Seal ta käib kohal, et lugusid kirjutada, juhul muidugi kui ta parajasti jooksmas ei ole, sest Gibbard on ka kõva maratonijooksja, kes jooksnud Los Angelese maratoni alla nelja tunni.

Uue plaadi produtsent on Rich Costey, kes alustas ansambliga tööd juba eelmise albumiga „Kintsugi“. See on esimene plaat, millel ei löö kaasa Chris Walla, sest bändiga on liitunud eelpool mainitud Dave Depper ja Zac Rae.

Muusikakriitikud on andnud uuel plaadile kiitvaid hinnanguid (ka mul jääb siinkohal üle vaid nendele kaasa noogutada, sest uus album on tõepoolest on igati suurepärane kuulamine). Nii on õeldud, et uus plaat on värske hingus Death Cab’i tuttavast saundist, et see on suurepärane peatus ansambli pidevas arengus, meloodiad on suurepärased, lood pole ülepakutud, veidi isegi ettearvatavad, instrumendid moodustavad kokku suurepärase kõlapildi jne jne. On ka neid, kes on ütelnud, et uus album on ansambli keskeakriisi plaat, sest Gibbard on saanud samuti ju juba 40-aastaseks.

 

Mulle Death Cab For Cutie uus album meeldib, ju on siis ka mul keskeakriis. Mulle meeldib see, et muusika, mida bänd esitab ei olegi sedavõrd tavapärane rokkmuusika või alternatiivne rokkmuusika. Siin on sugemeid igasugu suundadest ja mulle meenuvad seda kuulates isegi 80ndad aastad, midagi on siin ju isegi uusromantikutelt, siin on miskit, mis tuletab mulle meelde nii New Orderit kui ka isegi Pet Shop Boysi. Esitused ja saundid on ühest küljest lihtsad, kuid teisest küljest äärmiselt põnevad. Mulle meeldib see, et kasutatakse palju süntesaatoreid, on palju huvitavaid kitarrisaunde, ja tõepoolest on Gibbardil väga omanäoline hääl ja ta esitab lugusid vägagi omanäoliselt.

Plaadi avalugu „I Dreamt We Spoke Again“ algab justkui oleks lintmaki lint vahele kerinud, teine lugu „Summer Years“ on kübe rokilikum, kuid selles loos tunnen mina vägisi New Orderi mõjutusi (ja seda ikka heas mõttes), kolmandas loos „Gold Rush“ on palju põnevaid saunde, on klaverit, on kitarri ja see taustal kõlav mitmehäälne „Gold Rush“ hakkab vägisi kummitama, neljas lugu „Your Hurricane“ on melanhoolne, aga kuramuse ilus lugu, viies lugu „When We Drive“ oleks justkui hea popilugu 80ndatest aastatest, väga põneva ja huvitava helipildiga on plaadi kaheksas lugu „Norhern Lights“ (mulle meenub selle looga Pet Shop Boys...), üheksas lugu „Near/Fear“ – uskumatult äge popipala, ja jällegi selline, mis vägisi paneb meenutama 80ndaid aastaid.

Viimane, kümnes lugu „60 & Punk“ – suurepärane häälest ära klaver, lihtsus ja meloodilisus ning Gibbardi esitus selles loos on eriti suurepärane. Ka laulu sõnum on ajatu – huvitav, kas Gibbard laulab endast? Või enda tulevikust?

„There’s nothing elegant in being a drunk

It’s nothing righteous being 60 and a punk

but when you’re looking in the mirror

do you see that kid that you used to be

Broke and working in a record store

Daydreaming about the upcoming tour

Were you happier when you were poor“

 

Jah, mulle see plaat meeldib...

 

Kuula ise ka: https://WMI.lnk.to/TYFT

 

 

Death Cab For Cutie "60 & Punk" (Electric Lady Sessions)


Jürgen Banscherus „Kwiatkowski juhtumid. Kadunud rulluisud“

Jürgen Banscherus

„Kwiatkowski juhtumid. Kadunud rulluisud“

(Pegasus)

 

Sarja „Kwiatkowski juhtumid” teises osas „Kadunud rulluisud” palub rulluiskudega pitsakuller Fritz Kwiatkowski abi: tema rulluisud varastati töö juures ära, ta pidi sokkis koju jooksma! Algul tundub juhtum üsna lihtne. Aga sellest, mida Kwiatkowski teada saab, poleks ta tõenäoliselt osanud undki näha … Jürgen Banscherusi auhinnatud, nüüdseks juba 26-osaline sari üheksa-aastasest eradetektiivist Kwiatkowskist on tõlgitud 19 keelde ning sarja raamatuid on müüdud üle miljoni eksemplari.

 

Alles see oli, kui sain kirjutada “Kwiatkowski juhtumite”-sarja esimesest raamatust “Nätsuvandenõu”, kuid paralleelselt esimese raamatuga on ilmunud ka sarja teine raamat “Kadunud rulluisud”. Ja see on ju igati vahva, sest nii saab lugeda selle ägeda sarja kahte esimest osa ja ma usun, et paljud väikesed krimkade sõbrad jäävad ootama ka järgmisi raamatuid.

Kwiatkowski tutvustab ennast ka selle raamatu alguses eradetektiivina, kuigi ta on ju koolipoiss, kellele meeldib oma voodis lebada, ema vanasid Rolling Stonesi plaate kuulata, närida võrratut Carpenter’si nätsu. Iga päev joob ta kaks pudelit värsket täispiima, mis teeb head tema väikestele hallidele ajurakkudele. Kui ma õigesti mäletan, siis oli ka legendaarne detektiiv Hercule Poirot see, kes just oma halle ajurakke kasutas, et juhtumeid lahendada. Seetõttu igati vahva paralleel.

 

Seekordse loo alguses lubab Kwiatkowski oma emale, et loobub mõneks ajaks detektiivitööst, kuna tal pisukesi probleeme koolis. Emale see meeldib, mistõttu tellib ta kaks pitsat Salvatore pitsarestoranist. See on Kwiatkoskile igati meelepärane, sest neil on parimad pitsad ja neil on ka linna kiiremad pitsakullerid.

Seekord ei lähe asjad sugugi kiirelt, sest poole tunni möödudes polnud kuller veel kohale jõudnud. Kwiatkowski hakkab muretsema, kui uksekell heliseb. See on pitsakuller Fritz, kes näeb üsna kurnatud välja. Selgub, et keegi on pihta pannud tema töövahendi – rulluisud. Salvatore pitsarestoranil autosid ei ole, mistõttu Fritz liigub rulluiskudel, et pitsad õigeaegselt ja kiirelt kohale tuua. Nüüd on keegi rulluisud pihta pannud!

Kwiatkowski küsib emalt luba seda juhtumit uurida, ja loa ta ka saab. Lisaks lubab Fritz noorele detektiivile tasuks viis pakki Carpenter’si nätsu. Juba järgmisel päeval leiab Kwiatkowski rulluisud üles. Need on ühe sarapuupõõsa all.

Veel sama päeva õhtul heliseb Kwiatkowski kodus uksekell – seal on Fritz, ja selgub, et keegi on jälle rulluisud pihta pannud! Kwiatkowski ei suuda uskuda, kuidas on see küll võimalik. Just ta need ju leidis ja Fritzile tagasi andis, ja nüüd täpselt sama seis!

 

Kwiatkowskile tundub, et miski selles loos ei klapi ja ta alustab jälitustegevust, kusjuures vaatluse alla võtab ta Fritzi.

Mis selgub?

Kes on süüdi?

Kes on varas?

Või polegi varast?

Igal juhul on lahendus selles juhtumis igati isemoodi ja ootamatu, kuid süüdlane saab tabatud ja põhjus rulluiskude varastamiseks on üsnagi omanäoline.

 

Igal juhul on ka Kwiatkowski-sarja teine raamat igati mõnus lugemine ja lahe kriminull. Selline mõnusalt lastesõbralik, kuid kindlasti piisavalt põnev ja mõnusalt humoorikas. Midagi pole öelda, Kwiatkowski on üks nutikas sell ja kindlasti tasub oodata selle sarja järgmisi raamatuid.


Otfried Preussler „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused“

Otfried Preussler

„Röövel Hotzenplotzi uued seiklused“

(Eesti Raamat)

 

Hoidke alt - seitse nuga ja piprapüstol! „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused“ on tuntud saksa lastekirjaniku Otfried Preussleri röövlilugude uue, värvipiltidega väljaande teine raamat. Teeseldes pimesoolenihestust ja kavaldades üle Dimpfelmoseri, põgeneb röövel pritsimajast vangistusest, seljas ülemvahtmeistrilt varastatud munder. Hotzenplotz röövib vanaema ja nõuab tema eest lunaraha. Kasperl, Seppel ja ülemvahtmeister Dimpfelmoser on kimbatuses. Mida nad peaksid tegema? Selgeltnägija proua Schlotterbecki ja krokodilliks nõiutud mägrakoer Wasti abiga õnnestub õiglus taas jalule seada. Preussleri kerge, ladus ja stiilipuhas kirjutamismaneer muudab erinevas vanuses lugeja jaoks nauditavaks kõigi nende kohutavate, süngete ning naljakate juhtumiste jälgimise, mis toimuvad röövel Hotzenplotziga ja tema ümber.

Hotzenplotzi lugude sarja esimene raamat – „Röövel Hotzenplotz” – ilmus 2018. aasta suvel, järgnevalt on ilmumas „Hotzenplotz 3. Röövel seikleb jälle”, „Rangelt salajane röövli käsiraamat“ (autor Martin Verg) ning „Röövel Hotzenplotz ja kuurakett”. Hotzenplotzi lood kuuluvad koos „Krabati“ ja „Väikese nõiaga“ Otfried Preussleri tuntuimate teoste hulka.

 

Alles see oli, kui kirjutasin raamatust “Röövel Hotzenplotz”. See oli selle röövliraamatu-sarja esimene raamat. Nüüd on ilmunud ka teine raamat “Röövel Hotzenplotzi uued seiklused”. Varem on vahvad röövli uued seiklused eesti keeles ilmunud 1995. aastal, siis oli kaks raamatut ühtede kaante vahel, nime all “Röövel Hotzenplotz” ja raamatusarja teise osa tõlkijaks on legendaarne Vladimir Beekman. Vahva on seegi, et ka teine osa on saanud värvilised pildid - need on tõepoolest väga lahedad ja värviküllased.

 

Ka raamatusarja teises osas toimetavad meile esimesest raamatust tuttavad röövel Hotzenplotz, Kasperl ja Seppel, Kasperli vanaema ja vahtmeister Dimpfelmoser.

Kõik saab alguse sellest, et Kasperli vanaema seisis lõunasel ajal köögipliidi ees ja praadis sellel praevorste. Praepanni kõrval seisis suur pott hapukapsastega. Selgub, et tegemist oli neljapäevaga, sest neljapäeviti pakuti Kasperli vanaema juures praevorsti hapukapsaga. Praevorst hapukapsaga oli Kasperli ja Seppeli lemmikroog. Seepärast peaksid Kasper ja Seppel lõunasöögiks täpselt koju jõudma, kuid seekord olid poisid hilinenud. Kuhu on Kasperl ja Seppel jäänud?

Hetk hiljem astus keegi vanaema kööki. Kuna köök oli hapukapsa auru täis, läksid vanaema näpitsprillid uduseks. Vanaema võttis prillid ninalt, et neid põllenurgaga pühkida, mistõttu nägi ta üsna uduselt. Mundri järgi arvas ta, et tulijaks oli politseiülemvahtmeister Alois Dimpfelmoser. Punase kraega mees kinnitas, et vanaema köögis lõhnab õudsalt hästi. Vanaemale tuleb hääl tuttav ette, kuid vahtmeistri hääl ei ole see kindlasti mitte.

Kuna raamatus on pildid, siis lugeja juba teab, kes see on. See oli röövel Hotzenplotz, kes peaks ju olema pritsimajas vangis, esimese raamatu lõpus ta sinna ju ometigi viidi.

 

Vanaema pühkis prillid puhtaks ja pani need ette. Nüüd sai ka tema aru, et tulijaks oli ju hoopiski röövel! Hotzenplotz, va põrsas, sõi ära kõik praevorstid ja hapukapsa. Seejärel ta lahkus, sest vanaema minestas – nagu kirjanik ütleb: “Osalt nördimusest ja osalt hirmust”.

 

Seejärel saame teada, mida olid teinud Kasperl ja Seppel, miks nad lõunale hiljaks jäid. Kasperl ja Seppel käisid linnast läbi voolava jõekese ääres õngitsemas, kuid nad polnud saanud midagi peale vana luuakontsu ja tühja äädikapudeli. Luua olid nad tagasi vette visanud, pudelit aga mitte, sest sellega on ju võimalik pudeliposti saata, kui selleks vajadus tekib.

Nüüd sammusid nad vanaema juurde, et lõunale jõuda, kuid üle turuplatsi minnes kuulsid nad pritsimajast summutatud karjumist. Kasperl ja Seppel olid kindlad, et karjujaks on röövel Hotzenplotz, kuigi hääl pritsimajast kinnitas, et ta on hoopis politsei. Kasperl ja Seppel piilusid pritsimaja aknast sisse, kuid ei näinud kedagi. Hääl kinnitas, et ta on kinniseotud ja on tuletõrjeauto all, kuid Kasperl ja Seppel olid jätkuvalt kindlad, et see on röövli rumal nali ja nemad selle õnge otsa ei lähe.

 

Kasperl ja Seppel jõudsid vanaema juurde, kes istus liikumatult ja vaikides köögilaua ääres. Nad arvasid, et vanaema on pahane, kuna nad hilinesid ja seetõttu lihtsalt ei räägi nendega. Samas nägid nad ka tühja praepanni ja hapukapsapotti. Kas vanaema oli sedavõrd pahane, et sõi kõik üksinda ära ja seejärel minestas!? Vanaema toibus ja rääkis poistele, mis oli juhtunud ja alles nüüd saavad Kasperl ja Seppel aru, et pritsimajas võib tõepoolest ülemvahtmeister olla! Nüüd ruttu pritsimajja tagasi.

 

Pritsimajas nad leidsidki ülemvahtmeistri, kes oli tuletõrjevoolikuga kinni seotud. Pähe oli pandud ka veepang. Isegi tema munder, sealhulgas püksid olid röövli poolt kaasa viidud. Selgub, et röövel Hotzenplotz oli ülemvahtmeistri enda juurde meelitanud, kinnitades et tal on pimesoolenihestus (kes teab, mis haigus see veel on…) ja seejärel ülemvahtmeistrile vooliku joaotsikuga vastu pead virutanud. Nüüd tuleb röövel uuesti tabada! Kuid on üks aga, kuidas minna röövlit püüdma, kui ülemvahtmeistril pole pükse jalas. Ühe mundri on röövel kaasa viinud ja teine munder oli samal hommikul puhastusse viidud. Püksata vahtmeister ei saa ju ometigi röövlit jahtima minna.

Nii pannakse ülemvahtmeister aedviljamüüjalt laenatud kurgitünni. Kasperl, Seppel ja vanaema sõidutasid Dimpfelmoseri vanaema majakese pööningkorrusele, kus oli väike längus toake, kus seisis külalistele mõeldud voodi. Vanaema meisterdas suure kuhja võileibu, sest kõigil olid kõhud tühjad.

 

Kasperl ja Seppel (õigupoolest küll Kasperl, see nutikam sell) nuputasid, kuidas röövel uuesti kinni püüda. Näib, et röövel tuleks uuesti pritsimajja meelitada ja seal ta kinni püüda. Selleks peab kasutama pudeliposti. Nüüd kulub hommikul leitud äädikapudel marjaks ära.

Samal ajal naasis röövel Hotzenplotz oma röövlikoopasse, mille uks oli küll politsei poolt kinni naelutatud ja selle omavoliline lahtinaelutamine oli karmilt keelatud. Kes seda teeb, saab karistada! Kuid, isegi politsei ei teadnud seda, et koopal oli veel teinegi sissepääs, milleni viis allmaakäik. Nii oli röövel üsna ruttu oma koopas tagasi. Politsei oli koopas kõik segi paisanud ja selgus, et puudu oli seitse nuga, piprapüstol, röövlimõõk, püssirohutünn ja pipravaat! Need oli härra Dimpfelmoser koobast läbi otsides arestinud ja lasknud ära viia. Röövel avas varjatud põrandaluugi, mille all oli tagavarakelder, kus oli kõik olemas, mis röövel oma ameti pidamiseks vajas. Korraloomine koopas võttis palju aega, mistõttu röövel lubas, et ta maksab kätte nii Dimpfelmoserile, kuid ennekõike Kasperlile ja Seppelile!

 

No nii. Oleme jõudnud raamatuga poole peale ja nüüd alles need kõige põnevamad seiklused algavad.

Ma ei tahaks sulle kõike ära rääkida, sest sel juhul ei viitsi sa ju raamatut kätte võttagi ja loeksid vaid kokkuvõtet, kuid annan aimu lühidalt, mis lugejat ees ootab – Kasperl ja Seppel andsid röövlile üle pudeliposti, milles oli kiri, milles räägiti suurest varandusest pritsimajas, nad lootsid, et röövel läheb seda pritsimajast otsima, seal saaks ta kinni nabida. Pritsimajas läksid asjad taaskord valesti ja kinni nabitakse hoopis keegi teine! Samal ajal röövis Hotzenplotz vanaema. Lugeja saab osa ka põnevast tagaajamisest, milles kasutatakse isegi tuletõrjeautot.

Röövel saadab ka kirja, milles ta nõuab vanaema eest lunaraha.

Kas lunarahast on abi?

Millised on röövli plaanid Kasperli ja Seppeliga?

Kes on proua Schlotterbeck, milleks on selles loos vaja klaaskuuli?

Kes on taksikoer Wasti, kes on nõiutud krokodilliks?

Milline roll on koerakesel, vabandust, krokodillikesel täita selles loos?

Kas seenesuppi tasub ikka süüa?

Millised seened on paukseened ja kas need võivad tõepoolest olla mürgised?

Kas vanaema, Kasperl ja Seppel vabastatakse?

Kas röövel Hotzenplotz nabitakse uuesti kinni?

 

Kõigest sellest saad teada, kui selle mõnusa ja muheda huumoriga röövliloo lõpuni loed. Tegemist igati ägeda looga, milles on nii põnevust kui ka huumorit. On vahvad peategelased ja kaasahaaravad sündmused.

Ja varsti peaks ilmuma ju ka röövel Hotzenplotzi sarja kolmas raamat!


Rasa Dmuchovskiene „Väike Sipelgas Miksmiks“

Rasa Dmuchovskiene

„Väike Sipelgas Miksmiks“

(Ühinenud Ajakirjad)

 

Värvirikas raamat jutustab väikesest sipelgast, kes esitab nii ohtralt küsimusi, et saab endale nimeks Miksmiks. Esimeses loos näeb ta oma ema, sipelgakuningannat, ja kuuleb huvitavaid asju sipelgate elu kohta. Järgmistes lugudes kohtab ta erinevaid metsaelanikke – ämblikku, sisalikku, rohutirtsu, jaaniussi ja röövikut – ja õpib tundma elust kihavat metsa. Vahvatest juttudest koguvad lapsed uusi teadmisi looduse ja loomade kohta.

“Väike sipelgas Miksmiks” on eriline raamat, sest selle valmimisel osales paarkümmend 3-7aastast last. Autor luges lastele seni kirjutatud teksti mõne lehekülje kaupa ette ja kohendas seda, kui märkas, et nende tähelepanu hakkas hajuma. Raamat oli valmis, kui eri vanuses lapsed kuulasid iga loo huviga lõpuni. Rasa Dmuchovskiené on leedu lastekirjanik, kes on 1-7aastaste lastega töötanud juba 19 aastat. Oma ainulaadse stiiliga raamatute kaudu püüab ta jagada lastele teadmisi maailma ja selle toimimise kohta. Gintaras Jocius õpetab joonistamist Vilniuse disainikolledžis. Lasteraamatute illustreerimisele lisaks loob ta koomikseid ja karikatuure.

 

“Väike sipelgas Miksmiks” on üks vahva lugu väikesest sipelgalapsest, kes on hiiglama uudishimulik, mistõttu saab ta endale nime Miksmiks.

Raamat ise on suur ja väga värvikirev, väga kaunite joonistustega. Omamoodi muinasjutuline lugu, teisalt ka õpetlik lugemine, milles väiksem lugeja saab palju põnevat teada loodusest.

 

Metsaserval kõrgus ilmatu suur sipelgapesa, kus saalisid selle toimekad elanikud. Seal elas ka sipelgakuninganna, kes oli väga hoolitsev ja tark. Ühel hommikul munes sipelgakuninganna monad, millest koorusid välja väikesed sipelgalapsed. Kuid üks sipelgalaps paistis pisut erinev, mitte oma välimuselt, ta oli lihtsaklt väga uudishimulik. Kohe, kui ta oli munast välja pääsenud, vuristas ta sipelgakuningannale terve rea küsimusi. Ta saab teada, et siplegakuninganna on tema ema, nende kodu on sipelgate pesahunnik, kus elab väga palju sipelgaid. Väike sipelgalaps ja väike lugeja saavad teada, et enamikul sipelgatel on oma ülesanded: mõned varuvad toitu, teised ehitavad ja puhastavad pesa, osa valvan sissepääsu. Kuid iga viies sipelgas ei ei tööta – need on isasipelgad. Sipelgate söögiks on putukad ja taimeseemned, emasipelgad võivad elada pesas viisteist aastat, kuid töösipelgad kuni kaks aastat.

Loomulikult oli väikesel sipelgal küsimusi veel, kuid paljudel sipelgatel on väga kiire, mistõttu ta kõike teada ei saanudki.

Edasi saad lugeda juba ka sipelgalapse laulukest ja seda, kuidas ta endale nimeks Miksmiks saab. Siplegaema julgustab oma lapsukest metsa minema, et seal ka teiste elanikega tutvuda. Ta ütleb, et metsas võib ka ohtlik olla, mistõttu peab sipelgalaps ettevaatlik olema.

Seejärel saamegi osa nendest vahvatest siplegas Miksmiksi kohtumistest metsas. Need on põnevad ja huvitavad nii sipelgale kui ka lugejale.

Nii saab väike Miksmiks tuttavaks sisalikuga, kes oma saba kaotab, ämblikuga, kes esialgu tundub olevat üks üsna hirmuäratav tegelane, kuid kas ikka on. Väike lugeja saab teada sedagi, kuid ämblik oma võrke koob. Miksmiks saab tuttavaks ka rohutirtsuga, kes ei lase sipelgalapsel öösel magada, sest ta kogu aeg siristab. Miks ta seda teeb? Ka sellest saad selles raamatus lugeda. Selgub, et see siristamine on üks ilus lugu, mis on pühendatud rohutirtsutüdrukule. Miksmiks saab tuttavaks ka igati lahedate jaaniussidega, üsna õudsa röövikuga, kellest kasvab imeilus liblikas, kes aga kahjuks elab vaid ühe päeva.

Tutvusi on raamatus mitmeid, kuid igal juhul saavad nii Miksmiks kui ka väike lugeja vahvat infot ja põnevaid teadmisi loodusest ja vahvatest metsaelanikest.

Raamat, mida tasuks kindlasti lugeda ja võib olla isegi väiksemale lugejale ette lugeda sest kindlasti tekib tal mitmeid küsimusi või mõtteid, millele täiskasvanud lugeja saab abiks olla.

 

Väga kaunid, lausa multifilmilikud pildid on joonistanud Gintaras Jocius.


Jana Maasik „Hopspelleri amulett I. Kõrvetav puudutus“

Jana Maasik

„Hopspelleri amulett I. Kõrvetav puudutus“

(Tänapäev)

 

Millalgi 20. sajandi alguses ühes Eesti või Liivimaa Hopspelleri nimelises mõisas hakkab kolmele mõisa ümber mängivale lapsele, mõisnikupere võsudele Pipale ja Egonile ning aednikupoiss Mattisele tunduma, et mõisa esinema tulnud tsirkusetrupiga ei ole kõik päris korras. Kui siis pärast komejantide lahkumist avastataksegi, et maja on kalliskividest ja hõbenõudest tühjaks tehtud, otsustavad lapsed kuritöö paljastada. Algav tagaajamine osutub mõistagi märksa ohtlikumaks kui algul arvatud. "Hopspelleri amulett" on kirjastuse Tänapäev 2017. a lastejutuvõistlusel äramärgitud töö.

 

Mulle meeldib see, kui tuleb uusi kirjanikke, kes tahavad kirjutada ka lastele, see on igati vahva ja positiivne suhtumine. Minu jaoks on Jana Maasik “uus nimi”, kuid tema “Hopspelleri amuleti” esimene osa on igati vahva ja põnev lastelugu, mis viib lugeja 20. sajandi algusesse, mis teeb raamatu omamoodi ajalooliseks ja põnevad sündmused omakorda põnevaks. Lihtne ja loogiline, kas pole. Raamatu alguses saame tuttavaks mõisnikupere laste Pipa ja Egoniga ning aednikupoiss Mattisega. Õigupoolest on Mattise vanaisa mõisas aednikuks. Esialgu tundub, et omavahel saavad hästi läbi Mattis ja Pipa, kuid Mattise ja Egoni “suhe” on täpselt selline nagu mõisnikupere järeltulija ja aednikupoisi “sõprus” võibki olla – Egon suhtub Mattisesse kui alamasse klassi, kuigi Mattis on igati nutikas ja tark poiss, mida loo arenedes saab lugeja ka tunda. No ja õnneks, õige varsti saavad sõpradeks ka Egon ja Mattis. Näib, et probleemid ja probleemide lahendamine võib olla aluseks ka heale sõprusele. Raamatu juhatab sisse pisike sissejuhatus, milles autor kirjutab – Pipa, Mattis ja Egon saavad sõpradeks olenemata nende erinevustest. Mõned olukorrad seovad rohkem kui teised, neid ei saa koos läbi elada, ilma et üksteisele meeldima ei hakataks. Ja veel – “Igaüks loodab oma hädadest pääsemiseks imele ja ikkagi keelduvad kõik imedesse uskumast.” Kolm Varest on sattunud loo sisse, mis on õhtlasi hirmutav ja põnev. Müstiliselt kuumenev amulet ei ava veeö oma saladusi ja küsimusi on rohkem kui vastuseid. Loo tegevus toimub umbes aastal 1900. Kuna kirjanik ütleb ära, et loo tegevus toimub umbes aastal 1900, siis on ta ka väga osavalt maalinud üsna ajastutruu pildi, mistõttu lugejale jääbki tunne, et lööd kaasa laste seiklustes just selles ajastus. Siis kui mõisad olid uhked ja võimsad, kui ringi liikus rändtsirkus, isegi laste jutt on ajastule kohane, palju on ka vahvaid viiteid toonasele tehnikale ja teadusele. Esialgu saame lastega tuttavaks, Mattis ja Egon peavad maha ühe väikse “lahingu”, käime ära ka öisel surnuaial, kus Mattis ja Pipa tahavad Egonit veidi hirmutada, kuid tegelikult on seal miskit muud, mis Egonit tõepoolest ka ehmatab. Seejärel toimub mõisas uhke sünnipäevapidu, kuhu saabub esinema ka tsirkus Eccellente, mille artistid näitavad imepäraseid oskusi ja trike, ja mitte keegi ei oska arvata, et tsirkuseartistid moodustavad ühe üsna hirmsa vargabande. Põnevad sündmused saavad alguse siis, kui ka Pipa ühte trikki kaasatakse ja tüdruk kadunuks jääb… Tegelikult peidab Pipa end tsirkusevankri all, sest ta on näinud, kuidas mõisas pandi toime suur hõbeda- ja juveelivargus. Tsirkuseartistid on teinud mõisa kalliskividest ja hõbenõudest tühjaks. Tsirkusevankrisse poevad Pipa juurde peitu ka Mattis ja Egon, kui äkki vanker paigast liigub. Nüüd on lapsed lõksus. Seejärel saame tuttavaks ka meie varastest tsirkuseartistidega. Neid on kokku kuus – akrobaat Miki on Milla, Serriffa on Sergo, jõumees Gustaavius on tegelikult kutsar hüüdnimega Pisike, kloun Albert on Julius Mollus, tuleneelaja Bosniast on Boris, ainult Kordeelia tõelist nime ei saa lugeja esialgu teada, kuid tundub, et Kordeelia on vargabande ninamees! Ninanaine! Veidi hiljem saame teada ka Kordeelia nime – Clara Mollus. Lõpuks jõuavad nii vargabande kui ka lapsed vargabande “peamajja”, milleks on samuti mõis, Kuldiaasa mõis. Seal kuulevad lapsed pealt Juliuse ja Clara vestlust, kes arutlevad leheartikli üle - lehes kirjutatakse ennekuulmatust lasteröövist – ära on röövitud Hopspelleri mõisniku tütar Piibe Pauliine von Tiesen (Pipa), vabrikandi poeg Egon Onterstosser ja Hopspelleri mõisa aedniku pojapoeg Mattis Kuul. Kahtlusalusteks on tsirkuseartistid. Kuid, kõige huvitavam info on leheartikli lõpus – laste leidjatele on määratud vaevatasuks tuhat tsaariraha! Tuhat toonast rubla! Clara ja Julius otsustavad minna lapsi otsima, kuid vaid kahekesti. Nende juttu kuuleb pealt ka ülejäänud vargajõuk, kes samuti plaanivad minna lapsi otsima. Kuid usun, et lugejal on kohe selge, et sellise käitumisega vargajõuk ühtseks jõuks ei olegi, sest kui mängus suured rahad, hakkavad asjad “käärima”. Ja sellest võib “abi” olla lastele. Siinkohal tõmban ma oma jutule joone alla – edasi pead juba ise lugema. Sündmused lähevad põnevaks ja tempokaks, milles peavad lapsed põgenema ja ennast varjama, käime maa-alustes käikudes ja tunnelites, oleme varakambris ja salakambrites, otsime varastatud juveele ja hõbedat, mängu tuleb ka toonane politsei ja laste vanemad. Kas lapsed leiavad varastatud kraami üles? Kas nad pääsevad vargajõugu käest? Mis asi on salapärane Hopspelleri amulett ja kelle käes see on? Kas amuletist on abi lastele? Kas vargajõuk tabatakse, ja kuidas? Kas keegi pääseb? Igal juhul saab raamatu esimene osa oma lahenduse ja põneva ning kaasahaarava lahenduse. Lõpp on esimesel osal samuti väga põnev – lapsi jälgib üks räpase väljanägemisega vanamoor, kes ütleb kolm ladinakeelset sõna, mis tõlkes tähendavad – me kohtume taas. Ai-ai. Vägagi põnev. Igal juhul olen kindel, et sellist põnevat lugu tasus lugeda ja vahva on see, et selle on kirjutanud eesti kirjanik. Huvitav lähenemine on see, et sündmused on viidud ammustesse aegadesse, kuid kõik on vägagi ehtne, lugeja tunnebki end ammustes aegades. Kindlasti tasub oodata ka raamatu teist osa (ma loodan, et see on valmis või valmimas), sest esimene osa on tõepoolest väga lahe lugemine. Ja PÕNEV ON KA !

Mike Shinoda „Post Traumatic“

Mike Shinoda

„Post Traumatic“

(Warner Music)

 

Michael Kenji Shinoda ehk lihtsamalt Mike Shinoda on USA muusik, laulja, laulukirjutaja, räppar, plaadiprodustent (ta on produtseerinud Lupe Fiasco, Styles of Beyondi ja The X-Ecutionersi plaate, ta on üks plaadifirma Machine Shop Recordsi omanikke) ja graafiline disainer (tema maalitud teoseid võib näha isegi Japanese American National Museum’is), kes saab järgmise aasta 11 veebruaril 42-aastaseks.

 

Loomulikult teavad paljud (miljonid) muusikasõbrad Mike Shinodat ansamblist Linkin Park, mille rajajaks ta 1996. aastal oli (esialgu oli bändi nimi Xero, mille ta pani kokku koos Brad Delsoni ja Rob Bourdoniga, hiljem liitusid Joe Hahn, Dave Farrell ja Mark Wakefield, veel veidi hiljem asendas Wakefieldi juhtlaulja postitsioonilt Chester Bennington).

Shinoda on olnud Linkin Parki kitarrist, peamine laulukirjutaja, klahvpillimängija, produtsent ja laulja.

2004. aastal pani Mike Shinoda kokku veel teisegi bändi – Fort Minor.

 

Huvitaval kombel ei ole Mike Shinoda oma isikliku sooloprojektiga väga pikalt tegelenudki, sest ju tal on olnud muid töid-tegemisi muusikamaailmas, kuid selle aasta jaanuaris avaldas ta EP „Post Traumatic EP“, millel oli kolm laulu, milles ta edastas omi tundeid pärast bändikaaslase ja hea sõbra Chester Benningtoni lahkumist meie hulgast 20. juulil 2017.

 

Selle aasta märtsis andis Mike Shinoda märku, et plaanib tulla välja ka sooloalbumiga, mis ilmuski selle aasta suvel, nimeks „Post Traumatic“. Plaadi enamus lugusid on Shinoda enda produtseeritud ja kirjutatud, kuid produktsioonis on aidanud teda ka BASECAMP, Andrew Dawson ja Boonn. Lugusid on aidanud kirjutada Linkin Parki kitarrist Brad Delson, kuid ka Blackbear, K.Flay, Deftonesi laulja Chino Moreno, Machine Gun Kelly, Ross Golan jt. Ka albumi instrumendid on peaasjalikult Shinoda ise sisse mänginud, kuid abistava käe on ulatanud ka Linkin Parki trummar Rob Bourdon (laulus „Place to Start“), ja ka teine löökriistamängija Darren King (laulus „Hold It Together“) ja Boonn, kes aitas kitarridega laulus „Running from My Shadow“.

 

Album algab kolme looga, mis ilmusid „Post Traumatic EP“’l ja need on seotud Shinoda tunnetega pärast Chester Benningtoni surma. Shinoda on kinnitanud ühes intervjuus, et tema plaadil on nii Nine Inch Nailsi vibe’i kui ka N.W.A. vibe’i. No ja tegelikult see ju sedasi ongi.

„Osa muusikast on väga tume ja selles on ka leina hea sõbra lahkumise pärast,“ kinnitas Shinoda, „osa muusikast on palju rõõmsameelsem ja räägib erinevatest, muudest asjadest.“

Shinoda lisab, et esialgu, kui ta plaadiga tööd tegema hakkas, polnudki sedavõrd oluline, mida ta kirjutab ja teeb:

„Oluline oli see, et midagi tuli teha. Sain aru, et lein on isiklik asi, mistõttu tuligi teha sooloplaat. Tahtsin öelda välja need mõtted, mis mul peas olid. Ühel päeval olid need üsna tumedad mõtted, teisel päeval oli ka heledamat valgust.“

Ja veel: „Üks suuremaid ja keerulisemaid küsimusi minu jaoks oli see, kas ma suudan luua midagi head ilma Chesterita. Ma lihtsalt pidin midagi kirjutama ja looma. Esialgu tegin ma väga halbasid 90aastate stiilis grunge-lugusid, seejärel väga halba räppi, kuni hakkas tulema ka midagi head. Pidin lihtsalt minema sügavale oma pea sisse, et leida üles need head ideed, mis seal kunagi olid olnud. Need head ideed tuli lihtsalt üles leida.“

 

Ka minul ei ole Mike Shinoda esimesele sooloplaadile mitte midagi ette heita, sest see on tõepoolest väga sügav, isiklik ja tõsine plaat, millel Shinoda laulab ja räpib tõsistest asjadest, ja tegelikult tuleb tal see ju väga hästi välja. See ei ole selline lahmiv räpp või pomisev räpp, aga räpp, mis paneb ennast kuulama ja kaasa mõtlema, mõistma, aru saama.

Muusikaliselt on see põnev album. Ühel hetkel oleks see nagu rokialbum, kuid teisel hetkel ikkagi räpiplaat. On palju põnevaid saunde ja helisid, mõnikord muusikaline virr-varr väga kirju, teasel hetkel hoopis rahulikum ja selgem. Ühel hetkel on Mike Shinoda vihane ja tige ja tõsine, teasel hetkel mõtisklev ja unistav.

Näiteks laulus “Brooding” pole üldse laulu ega räppi, see on vägagi põnev instrumentaalpala.

 

Kuula ise ka:

 

http://mshnd.co/PT

 

 

 

 

 


Aleksandr Arhangelski „Mina olen jääkaru“

Aleksandr Arhangelski

„Mina olen jääkaru“

(Pegasus)

 

Jääkaru on tõeline põhjamaa kuningas! Ta pole mitte üksnes kõige suurem ja tugevam, vaid ka osav sukelduja, võrratu ujuja, kaval kütt. Raamatust „Mina olen jääkaru” saad teada, miks jääkaru ei karda külma, mis värvi tema karvad tegelikult on, kui kõrgele suudab jääkaru hüpata, miks ta polaaruurijatel külas käib ja keda polaaralade hiiglane päriselt kardab.

Mina olen jääkaru” on neljas raamat sarjast „Laste loomaraamat”. Sarjas on varem ilmunud „Mina olen rebane”, „Mina olen siil” ja „Mina olen pingviin”.

 

Mulle see kirjastuse Pegasus loomade-raamatute („Laste loomaraamat“) sari hirmsasti meeldib. Kõik seni ilmunud raamatud on sellised mõnusad ja lastesõbralikud, ja samas annavad väga põneva ülevaate erinevatest loomadest. Nii on ka mul olnud võimalus tutvustada raamatuid, mis jutustavad siilist, pingviinist ja rebasest.

Nüüd raamat jääkarust, kelle elutingimused tänases maailmas on muutunud vägagi keeruliseks. On ju teada, et kliima soojeneb, mistõttu võib öelda, et jääkaru elupaigad sulavad üles, ja kus siis toitu saada, kus järglasi soetada jne jne.

Väga lahedad on selle raamatusarja esikaaned – esikaanel on looma (jääkaru) portree ja seljataga on pikkusmõõt, mis näitab, et jääkaru on 3 meetrit pikk! Üsna suur loom, kas pole.

Esimene peatükk jutustab sellest, kes jääkarud on, kusjuures lugu jutustab jääkaru isiklikult! Jällegi väga vahva lähenemine. Jääkaru kinnitab, et teadlaste keeles on ta Ursus maritimus, mis tähendab merekaru. Lisaks ei tohiks teda segi ajada pruunkarudega. Isane jääkaru on maailma kõige vägevam, kõrgem ja pikem karu. Esimeses peatükis saab lugeja teada sedagi, er jääkaru võib kaaluda kuni 700 kilo! See on nagu 7-10 täiskasvanud meest. Jääkaru kinnitab, et ta on meie planeedi kõige suurem maismaakiskja!

Teises peatükis saad lugeda sellest, kus jääkarud elavad. Selgub, et jääkarud on väga haruldased. 2017. aastal oli jääkarusid kokku 21 000 – 31 000 isendit, neist suurem osa arktilises Kanadas. Jääkaru elab seal, kus on väga külm, talvel miinus 50 kraadi. Selles peatükis on välja toodud väga huvitav fakt – Lääne-Teravmägede saarel elab 2400 inimest ja 3000 jääkaru! Uskumatu lugu!

Kolmas peatükk toob lugejani jääkaru portree, milles on juttu kaunist ja soojast karvkattest, sellest, et jääkaru naha all on umbes 10 cm paksune rasvakiht. Saad teada ka ühe saladuse – jääkaru tegelikult polegi valge! Karvastiku all olev nahk on hoopis must! Karvad on seest õõnsad ja õhumullidega täidetud, tekitades nagu soojendava õhupadja. Karvad on üldse poolläbipaistvad. Õhumullid peegeldavad valgust, sedasi jääkaru valge näibki. Põnev värk, kas pole!

Seejärel tehakse juttu jääkaru võimastest käppadest. Selgub, et jääkaru varvaste vahel on ka ujulestad, et oleks tõhusam ujuda. Eriti teravad ja tugeva haardega on jääkaru küünised, mis võivad olla kuni 7 cm pikkused.

Jääkaru kinnitab, et ta on nii tugev, et endalgi hakkab vahel hirm. Luud on laiad, käpad võimsad, hambad tugevamad kui metall.

Viiendas peatükis saad teada jääkaru nägemisest, kuulmisest ja haistmisest, näiteks seda, et jääkaru suudab saaki haista 1 meetri paksuse lume- ja jääkihi alt.

Raamatus on juttu veel ka jääkarude spordialadest (jooksmine, ujumine, sukeldumine). Saad teada, et jääkaru jookseb 6 korda kiiremini kui ujub. Eskimod räägivad, et jääkarul olla 12 mehe ramm ja 11 mehe mõistus. Juttu on ka jääkaru iseloomust, lõunasöögist, sellest, kus jääkarud magavad, poegadest, sellest, keda jääkarud kardavad (mõõkvaalad, morsad, pahad ja alatud inimesed).

Raamatu lõpus on mitmel leheküljel põnevaid fakte ja numbreid jääkarudest. Saad teada, et arvatavasti arenesid jääkarud välja pruunkarudest ligi 500 000 aastat tagasi. Paljudes riikides on jääkaru küttimine seadusega keelatud, Kanada kahedollariline münt kujutab jääpangal triivivat jääkaru, jääkarupojad söövad liha, aga täiskasvanud eelistavad rasva ja nahka, jääkaruema piim on väga-väga rasvane, jäädes rasvasuse poolest alla vaid hülgepiimale, näljased jääkarud söövad kõike: isegi lumesaanide istmeid, mootoriõli ja saapaid, püssipauke jääkarud ei larda, kuna peavad neid jääpankade raksumiseks.

 

Raamatu leheküljes on lehekülg sellest, mida jääkarude kohta veel lugeda ja vaadata. Siin on lugemisvihjeid nii väiksemaltele kui ka suurematele, ja loomulikult on ka mitmeid vahvaid filme, mida tasuks vaadata, kui soovid jääkarust rohkem teada.

 

Vahvad pildid on joonistanud Mihhail Solovjov.

 

Ja ma ei hakka keerutama – tegelikult olen jätkuvalt selle sarja raamatute fänn. Piinlik tunnistada, aga nii see on. Raamatud on mõnusad lugeda, väga sisukad, lastesõbralikud, palju on väga huvitavaid fakte, illustratsioonid on lustakad ja väga ehedad.

 


„Just Acoustic. 80 classic acoustic songs“

„Just Acoustic. 80 classic acoustic songs“

(Warner Music)

 

See on üks igati vahva kogumikplaat (õigupoolest kogumik, mis koosneb neljast plaadist), millel saad kuulata muusikat, mis esitatud akustiliselt. Muusikat on erinevatest kümnenditest, erinevatelt esitajatelt, on uut muusikat ja vanemat muusikat, on lauljaid, lauljatare ka bände, on lugusid, mis on algupäraselt akustilised, on neid lugusid, millest on tehtud akustilised remiksid või uusversioonid. Selline mõnusa ja rahuliku hingamisega plaat, mida sügisõhtutel kindlasti igati mõnus kuulata.

 

Vaatame need neli plaati korra üle ka.

 

Esimesel plaadil on palju uut muusikat, uusi ja noori artiste, keda maailm juba teab ja tunneb, kuid võiks öelda, et tegemist on selliste uute tulijatega. No vaadake kasvõi seda esinejate nimekirja: Dua Lipa, Clean Bandit, Lil Allen, Rudimental, Bruno Mars, Birdy, Jason Mraz, Rita Ora, Vance Joy, Jess Glynne, Christina Perri, Lukas Graham jt. Kuid on ka mõned vabad tegijad esimesel plaadil – Coldplay lugu „The Scientist“ on aastast 2002, Alanis Morisette’i akustiline versioon laulust „Hand In My Pocket“ on aastast 2005, The Goo Goo Dollsi „Acoustic #3“ viib meid aastasse 1998 ja The Corrsi esitus REM’i hittloost „Everybody Hurts“ on esitatud MTV Unplugged saates aastal 1999. Seega leiab siit nii popilikumaid kui ka rokilikumaid lugusid, mis esitatud akustilises versioonis, mõnikord saadab lauljat vaid kitarr, mõnikord vaid klaver, kuid tegelikult on neid selliseid akustilisi versioone igati mõnus kuulda, need on ilusad, südmalikud ja lauljad tõusevad esile (no näiteks Clean Banditi ja Louisa Johnsoni esitatud „Tears“, Paolo Nutini esitatud „Last Request“, Rudimentali ja James Arthuri suurepärane „Sun Comes Up“, Bruno Marsi „Grenade“, Jess Glynne’i „My Love“, Lukas Grahami „7 Years“).

 

The Goo Goo Dolls "Acoustic #3"

Teine plaat sisaldab endas peaasjalikult vanemaid lugusid, mis viivad kuulaja 70ndatesse aastatesse – Chicago „If You Leave Me Now“, James Taylor’i „Fire And Rain“, Faces’i „Ooh La La“ (Faces oli briti rokibänd, mis tegutses 70ndate aastate alguses, ja seal laulis Rod Stewart, kuigi selles laulus on juhtlauljaks Ronnie Wood, kes veidi hiljem sai kuulsaks legendaarses ansamblis Rolling Stones). Lisaks veel Bad Company, Bread, Crazy Horse, Gordon Lightfoot, Harry Chapin, Maria Muldaur. No ja Peter Sarstedt’i imeline „Where Do You Go To (My Lovely)“ on aastast 1969 ja Tom Paxtoni „The Last Thing On My Mind“ on aastast 1964.

90ndatest aastatest on sellel plaadil kuulamiseks minu ühe lemmikbändi Duran Durani kaunis „Ordinary World“, ka Tasmin Archeri „Sleeping Satellite“ on sellest kümnendist. Sellest sajandist on teisele plaadile valitud Simply Red, kuid ka supersuurepärane Rumer ja tema supersuurepärane „Slow“ ning ka Seal’i loo „Crazy“ akustiline versioon.

Kindlasti kuuled sellel plaadil ka selliseid laule, mida oled harjunud kuulma mõne teise artisti esituses, kuid siin on palju just neid algupäraseid esitusi, mis ongi väga põnev kuulamine.

Kui esimesel plaadil oli rohkem noori ja popilikumaid lugusid, siis teisel plaadil on just vanemaid tegijaid ja folgilikumaid, rokilikumaid ja hipilikumaid lugusid.

 

 

Peter Sarstedt "Where Do You Go To My Lovely"

Kolmas plaat. Siin on jällegi uus lugusid valitud. Kolmas plaat algab Duffy lauluga „Mercy“, selle akustiline versioon on igati vahva. Uuemad tegijad on Gabrielle Aplin, Echosmith, Robin Schulz, Bat For Lashes, Biffy Clyro, Jason Derulo, Lianne La Havas, Rae Morris, Betsy (sellel artistil on suurepärane ja väga omanäoline hääl, ka laul „Heavy Head“ on super hea laul), Catherine McGrath. Minu jaoks on täiesti avastamata esinejad – NoNoNo (nemad on Rootsi indie-bänd ja sellel plaadil olev akustiline versioon laulust „Pumpin’ Blood“ on tegelikult väga põnev ja väga hea lugu, see vilistamisekoht hakkab päris kiirelt kummitama), Jasmine Thompson (tema on briti lauljatar ja YouTube’i kuulsus, tema akustiline versioon ja esitus Chaka Khan’i kunagisest superhitist „Ain’t Nobody“ (algupärane lugu aastast 1983) on väga hea), Matt Corby (see kutt mulle meeldib – Austraalia laulja-laulukirjutaja, ja tema lugu „Monday“ on selle kolmanda plaadi üks põnevamaid leide, veidi soulilil ja gospellik, väga hea häälega kutt), Sarah Close (tema on alles 23-aastane briti ja taani päritolu lauljatar-laulukirjutaja, kellel plaati polegi veel ilmunud, on ilmunud üks EP ja neli singlit, millest ühte ehk „Only You“ sellel kogumikul kuulame, ilus lugu ja ilus esitus), Billy Lockett (briti noor laulja, kellest on üldse väga vähe infot, kuid „Wide Eyed“ sellel kogumikult on igati põnev ja väga ilus laul, kutil on suurepärane hääl, väga kõrged noodid ei valmista talle raskusi), Jenny Lewis (tema on USA lauljatar-laulukirjutaja, kes tuntud ka indie rokkbändi Rilo Kiley lauljana), Lewis Watson (temagi on briti laulja-laulukirjutaja, kellele meeldib just akustiline muusika ja folk).

Kolmas plaat on minu jaoks igati põnev, sest sellel on mitmeid artiste ja väga huvitavaid artiste, kellest ei olegi ma varem mitte midagi kuulnud. Ja see on põnev, kui leiad uusi artiste, kes panevad enast kuulama ja soovid neist rohkem teada. Hingamiselt selline folgilik plaat on see kolmas plaat selles kogumikus.

 

 

NONONO "Pumpin Blood" (Acoustic)

Neljas plaat. Viimane. Plaat, mis viib kuulaja ajas tagasi 60-70ndatesse aastatesse. Palju selliseid lugusid, mis minu kõrvale on kui ravim – Seals & Crofts „Summer Breeze“, Orleans „Dance With Me“, Buffalo Springfield „For What It’s Worth“, Otis Redding „(Sittin’ On) The Dock Of The Bay“, Daryl Hall & John Oates „She’s Gone“, Aretha Franklin „I Say A Little Prayer“, Jackie DeShannon „Only Love Can Braek Your Heart“, Yes „Show Me“, Gram Parsons „Love Hurts“, Linda Ronstadt (oli minu üks suuremaid lemmikuid lapsepõlves) „Desperado“, Little Feat „Willin’“. Laulud, mis kuuluvad kindlasti klassikute hulka.

Plaadi lõpetavad neli uuemat lugu. Esitajateks Venetsueela ja USA päritolu laulja-laulukirjutaja ning kunstnik Devendra Banhart, briti folgitrio The Staves (see kooneb kolmest õest – Jessica, Camilla ja Emily Staveley-Taylor), väga huvitav Põhja-Iirist pärit rokk- ja folkmuusik, laulja ja laulukirjutaja Foy Vance, sellel plaadil on tema lugu „She Burns“ (pean tunnistama, et midagi on selle mehe esituses, mis tuletab mulle meelde Bruce Springsteeni) ja briti folkartist Luke Sital-Singh.

 

Igal juhul on tegemist sellise mõnusa ja kuulatava kogumikuga, mille ju muusikat üle viie tunni – 80 igati head ja kuulatavat lugu, sügisõhtuteks suurepärane valik.

 

Linda Ronstadt "Desperado"


Maria Parr „Väravavaht ja meri“

Maria Parr

„Väravavaht ja meri“

(Eesti Raamat)

 

Uue jalgpallitreeneri saabumine toob kaheteistkümneaastase Lena Lidi väravavahikarjääri kohale mustad pilved. Naabermaja Trille mõtiskleb, kuidas avaldada muljet nende klassi uuele tüdrukule. Vanaisa aga jahib merel kõigi aegade suurimat kalapurakat ega muretse põrmugi selle pärast, et hakkab juba vanaks jääma.

Ühe aastaringi jooksul tuleb Lenal, Trillel ja vanaisal võidelda nii iseenda kui ka mässavate loodusjõududega. Nende mereäärsest kodukülast Prõmaka-Mathildest saab nüüd karmimate seikluste, suurte tunnete ja tõeliste draamade tander. Sest mis Lenal ja Trillel üle jääb, kui nende ehitatud parved lähevad põhja, meri uhub pudelposti koduranda, ja keegi ei hooli sellest, mida nad päriselt kõige paremini teha oskavad?

Üks on igatahes kindel – keerulises olukorras need kaks võrratult kokkusobimatut sõpra alla ei vannu. Seda enam, et Lenal on asja kohta oma arvamus: „Tuuslari tuulispask, nüüd peavad nad seal eesliinil küll üles ärkama!“

„Väravavaht ja meri“ on kaasahaarav ja sündmusterohke järg autori varasemale, rahvusvaheliselt menukale lasteromaanile „Vahvlist südamed“.

Maria Parr (snd 1981) on Norra kõige populaarsem lastekirjanik. Tema esikraamat „Vahvlist südamed“ ilmus 2005. aastal, laiema tuntuse saavutas ta aga 2009. aastal lasteraamatuga „Vilgukivioru Tonje“ (eesti keeles mõlemad 2013). „Väravavaht ja meri“ on saanud Norra ühe mõjukama, Brage auhinna ning kandideerib ka teistele kirjandusauhindadele.

 

Kui sinu lapsepõlv on möödunud Astrid Lindgreni raamatutega, siis otsid ka edaspidi lasteraamatutest seda miskit, mis meenutaks sinu lapsepõlveraamatuid ja Astrid Lindgreni. Mulle tundub, et Maria Parri raamatud on neile vist kõige lähemal. Selline mõnus ja karge põhjamaine hingus, vahvad peategelased, palju huumorit, kuid ka tõsisemaid, argisemaid asju ehk midagi sellist, mida tavaelu sulle (lapsele) pakub. Siin on ka soojust, siirust ja laspemeelsust.

„Väravavaht ja meri“ on nüüd juba kolmas raamat, mida on mul õnnestunud Maria Parri sulest lugeda ja pettuda ei tulnud seegi kord. Tema raamatud on lihtsalt suurepärased.

 

„Väravavaht ja meri“ koosneb neljast osast, mille peatükid on justkui väikesed pildid, laastud peategelaste elust ja sündmustest, mis väikeses kalurikülas, nimega Prõmaka-Mathilde toimuvad. Need on antud läbi peategelase, 11-12-aastase poisi, 7 klassi mineva Trille silme läbi ja see on autoril suurepäraselt õnnestunud, sest mulle tundub, et just sedasi sellises vanuses poisid mõtlevadki. Võib olla mitte kõik, aga paljud kindlasti.

 

Raamat algab sellest, et Trille kodu välisuks paugatas, nii et kogu maja värises. Esikus seisis Trille armas sõber ja naaber Lena, kes oli tulnud tagasi reisilt. Ta oli oma ema Ylva ja kasuisa Isakiga käinud puhkamas Kreeta saarel. Ta oli toonud kaasa Trillele ka kingituse, milleks oli pudel, mille sees oli purjelaev, kuid hetk tagasi oli see maha kukkunud, nii et kingitus koosnes hunnikust pilbastest ja klaasipurust.

Lena oli õnnetu, et kingituse just sedasi läinud oli, kuid reis oli olnud äge, mis tegi Trille isegi veidi kadedaks. Seetõttu kiitles poiss, et tema oli hüpanud muulilt kõige kõrgema koha pealt vette! Lena ei suuda seda uskuda, sest tema on kohaliku kaluriküla kõrgelt allahüppamise meister (eks neist „hüppamistest“ on Maria Parri eelmistes raamatutes ka juttu olnud). Muulilt ei olnud Lena kunagi merre hüpanud, sest ta ei püsinud hästi vee peal.

Lena ja Trille läksidki muulile, kus poiss oma julge hüppe ette näitab. Seda tegi ka Lena. Trille kinnitas, et kes teab, kuidas see hüpe oleks lõppenud, kui poleks tulnud Trille vanaisa, kongits käes. Ta tõmbas Lena kaldale nagu suure kala. Lena uhkustas, et ta oli tegelikult juba korraks uppunud ja nägi isegi heledat valgust.

 

Seejärel saatis Trille ema Kari oma poja ja Lena mustikaid korjama, sest inimesed, kes on juba nii suured, et suudavad muulilt vette hüpata, peavad hakkama ka kodutöödes natuke rohkem aitama. Ämbrid olid suured ja nende täis saamiseks kulus mustikametsas palju aega. Lena unistas metsas olles sellest, et tal võiks olla üks pisitilluke vennaraas.

Lena oli mustikametsas ka kavalalt nutikas – ta korjas suurde ämbrisse käbisid ja samblatuuste ning sättis need ämbri põhja ja kui see oli juba peaaegu täsi, asus koos Trillega marju korjama. Kindlasti tuleb selline jama ju välja, kuid Lena oli kindel, et sellel hetkel teda ju Trille juures ei ole. Oh seda Lenat küll!

 

Korraga lõhestas suvist metsavaikust meeleheitel niutsumine. Metsas oli koer, kes oli rihmapidi kinni jäänud. Lapsed olid leidnud metsast täiesti tundmatu koera, sest kõiki teisi külakoeri nad ju tundsid. Lena oli kindel, et see on märk, see koer on mõeldud temale.

 

Õnne pikaks ajaks ei ole, sest mustikametsa juures asuva Ülesmäge-Joni maja õue peal oli tohutu suur valge kaubaauto ja selle ümber hulk inimesi. Koer oli nende oma. Teiste seas märkas Trille ka tüdrukut, kes nägi välja nagu päike. Tüdruku nägu raamis hele kiharapilv, ta naeratas ujedalt ja sügas koera kõrva tagant. Tundus, et need oli välismaalased, kellega me selles raamatus kohtume õige pea uuesti.

 

Järgmisel päeval läksid Trille ja Lena poisi vanaisaga merele. Vanaisal oli vahva kalapaat, mil nimeks Troll. See paat oli vanaisal alati olemas olnud. Sel päeval kavatses vanaisa sõita Hülgelaiuni välja, et öösel sees olnud õngejada välja tõmmata. Samal ajal viskasid Trille ja Lena merre pudeliposti. Nad lootsid, et see jõuab kusagile kaugele maale ja keegi kutsub neid tulevikus endale külla.

Jõutakse Hülgelaiuni, kus oli ka väike, asustamata saar. Sellel saarel olid ka tuletorn, maja ja laut. Selgus, et sellel laiul (saarel) oli üles kasvanud Trille vanaema, kes oli noorelt surnud. Sellel samal paadisõidul püütakse veel ka üks hiigelsuur tursk, msitõttu Lena kinnitas, et temast saab suureks saades kalur. Trille imestas, kas tüdrukust jalgpallimmeskonna värvavahti ei saagi!? Lena vastas sellele mõttele vägagi vahvalt – kaluriks hakkab ta ikka, ses tal peab olema seljatagune, kui spordiga lõpparve teeb.

 

Edasi saad lugeda sellest, et eespool mainitud välismaalased olid pärit Hollandist ja nad olid tulnud kalurikülla elama, vähemalt mõneks ajaks. Nad olid üürinud Ülesmäge-Joni maja, sest majaomanik oli vanadekodus. Päikselise tüdruku nimi oli Brigitte.

Nüüd oli Brigitte tulnud Trille ukse taha, sest ta oli leidnud pudeliposti, mille lapsed olid eelmisel päeval vette visanud. Kaugele see pudelipost ei olnud jõudnud, kuid Brigitte tuli ütlema, et tema sai pudelipostiga teate ja tuli nüüd külla.

 

Ja see kõik, millest olen rääkinud, on alles raamatu algus.

Loomulikult, nagu ikka, ei saa ma sulle ju kõike ära rääkida, sest sa peaksid ikka ise selle harukordselt vahva raamatu kätte võtma ja lugema, kuid mõnest asjast lühidalt veel.

Raamatu sündmused toimuvad suve lõpust järgmise kevadeni, kuid sündmusi, nii humoorikaid, tõsiseid, põnevaid on siin veel ja veel.

Trille, Lena ja Brigitte hakkavad ehitama parve, mis ei taha vee peal püsida. Väga kõva parveehitaja on Lena, sest ta ongi ju selline julge ja hakkaja türduk, kellel mõnikord ei tule kõik asjad sedasi välja nagu ta plaaninud on.

Kui lapsed parve lõpuks vette saavad, sõidavad nad sellega ette suurele praamile. Lena satub taaskord uppumisohtu, kuid appi ruttab Trille isa Reidar. Nagu ma eespool ütlesin, raamatus on ka mitmeid tõsiseid teemasid.

 

Käime uuesti ka Hülgelaiul, kus Trille vanaema oli elanud. Vanaisa meenutas vanaema, oma noorust ja unistusi. Trille käis ka vanaema haual. Seal selgus, et vanaema oli surres vaid 36-aastane ja Trille märkas, et vanaema hauakaivi on kivi Hülgelaiult, sest selliseid kive oli poiss saarel varem näinud.

 

Sügisel lähevad lapsed kooli, mistõttu tuleb juurde ka uusi tegelasi. Olulist rolli mängib klassivend Kai-Tommy, kes oli üks üsna ebameeldiv jõmpsikas, kellele meeldis teisi kiusata ja narrida. Talle ei mahu pähe ka see, et Lena oli suurepärane väravavaht, sest jalgpall on ju ikkagi poistemäng.

Ja veel. Ka muusikast on raamatus juttu. Lena õppis süntesaatorimängu, kuid ta mängis pilli kohutavalt kehvalt, õigupoolest ei tahaks ta seda üldse mitte teha, pigem mängiks ta jalgpalli. Lenal „vedas“, sest ta pääses esinemisest koolis, sest ta murdis üsna kummalise (pehmelt öeldes) vahejuhtumi tõttu koolis oma käe.

Trille õppis klaverimängu. Temal tuli see palju paremini välja kui Lenal, kuid poisil oli suur hirm esinemise ees, kusjuures lugeja saab sellest esinemishirmust raamatus ka osa.

Kooli jalgpallimeeskonnast on ka juttu. Uueks treeneriks sai Kai-Tommy isa. Uue treeneri tulekuga juhtus see, et Lena ei olegi enam meeskonna põhiväravavaht ja Trille loobus üldse jalgpallist.

 

Kas räägin natuke veel?

No natuke...

Vahva oli lugeda ka sellest, kuidas Trille, Brigitte ja Lena valmistasid ette esitlust raamatust ja kirjanikust. Ja üllatus-üllatus! Kirjanikuks oli Astrid Lindgren ja raamatuks „Vahtramäe Emil“. Kui ma praegu mõtlen Vahtramäe Emili ja selle raamatu Lena peale, siis on ühiseid jooni üsna palju.

Raamatuesitluse ettevalmistuse käigus tuli Lenale huvitav mõte - filmida neid raamatustseene, mis väidetavalt jäid kunagisest samanimelisest telesarjast välja, sest need tundusid sedavõrd ohtlikud, et neid lastele teleekraanil näidata. Nüüd saame teada, kuidas Trille noorem õde Kiharake lipuvardasse tõmmatakse ja loomulikult ei lähe ka sellega asjad nii nagu Lena plaanis.

Sedagi saame lugeda, et Trille ema ootab last, mis on veidi ootamatu, sest ema on ju üle 40-aastane naine. Laps peaks jõulude ajal sündima.

Üks vägagi hirmus lugu juhtub siis, kui Lena ja Trille otsustavad minna külakesse jõulusokku jooksma. Lapsed jäävad võimsa orkaani kätte, kuid õnneks läheb kõik siiski hästi. Samal ajal, kui Trille ja Lena tormis seiklesid, sündis Trillele väike õde, kes sai endale Lena ettepanekul nimeks Inger.

Sündmusi on raamatus veel ja veel, mis seotud nii jalgpalliga, uue meeskonnaga, millega Lena liitub, kuid ka vanaisaga, kellega juhtub õnnetus, kuid õnneks on kohal Trille, kes vanaisa aitab. Üks vahva uudis on veel – sündimas on veel üks lapsuke. Toimub ka põnev jalgpallimäng, külakooli meeskonnale tuleb vastu linnameeskond, mille väravas seisab üks ootamatu tegelane! Kui loed, siis saad teada kes.

 

Selline vahva raamat on see Maria Parri „Väravavaht ja meri“. Mõnus ja südmalik lugemine, saab ka piisavalt nalja, on vahvaid, kaasahaaravaid ja põnevaidki sündmusi.

Lugege kindlasti. Te ei kahetse.

 


Markus Saksatamm „Banaan, jääpurikas ja hädaldaja kastan“

Markus Saksatamm

„Banaan, jääpurikas ja hädaldaja kastan“

(Tänapäev)

 

Saage tuttavaks selle raamatu tegelastega: banaani, jääpurika ning hädaldaja kastani kõrval seikleb siin veel terve rodu vähem või rohkem kummalisi tegelasi, näiteks tähtis naba ning upsakas poogen. Kadi on hädas paha nööbiga, robotid peavad jõule, ninad korraldavad hoolimata nohusest hooajast kokkutuleku, vikerkaare värvid kipuvad vaidlema, kana tahab kolida Kanadasse, hunt aga hakata tihaseks.

Jutukogu „Banaan, jääpurikas ja hädaldaja kastan” on tuntud lastekirjaniku Markus Saksatamme kaheteistkümnes teos. Vahvad pildid joonistas Urmas Nemvalts.

 

Markus Saksatamme lasteraamatud on alati olnud sellised mõnusad ja muhedad, lihtsalt lust lugeda. Tema raamatutes on lahedat huumorit, väga vahvaid tegelasi ning kirjanikul on suurepärane oskus anda loomadele, lindudele, asjadele ja esemetele inimlikke omadusi. Väga vahva. Täpselt sama võib öelda ka tema uue raamatu „Banaan, jääpurikas ja hädaldaja kastan“.

Mul endal on varem õnnestunud lugeda ja kokkuvõtted kirjutada raamatutest „Külaline Okidoki planeedilt“, „Tädi hakkab tuuleloheks“, „Tont ja mannapuder“, „Ruubert, lohe ja laevapoisid“ – kõik on igati vahvad ja muhedad lasteraamatud, mida julgelt soovitan lastel ja lastemeelseletel lugeda.

 

„Banaan, jääpurikas ja hädaldaja kastan“ on mõnus lugemine, nalja saab palju ja kõik tegelaskujud on igati vahvad. Lood on sellised lühikesed, kerged lugeda, aga see ongi ju lastele igati oluline.

Mõnest loost lähemalt ka. Raamatu esimene lugu on „Hunt hakkab tihaseks“. Selgub, et hundil oli metsas külm ja igav. Ja süüa ei olnud suurt midagi. Seetõttu otsustas hunt koduloomaks hakata. Hunt sörkis talutaadi juurde ja kurtis oma muret, kuid milliseks loomaks ta tahab hakata, ei osanud ta öelda. Taat uurib kas hunt kireda oskab, kuid selgub, et hunt oskab uluda ja teeb seda pigem öösel kui hommikul. Loomulikult ei oska hunt ka muneda, mistõttu ei sobi ta kanaks. Äkki hakkaks hunt vareseks? See ei meelid talutaadile, sest neid kraaksujaid on piisavalt palju. Hunt teeb ettepaneku, et tema hakkab hoopis tihaseks. Talutaat paneb aknalauale pekki ja hunt käib seda söömas. Talutaat ei ole esialgu selleski mõttes kindel, kuid hunt kinnitab, et sedasi saab ka talutaat kuulsaks ja temast kirjutatakse isegi raamatus! No ja selles raamatus sellest ju ka kirjutati!

Teises loos saame osa teatrietendusest, mis toimub loomaaias. Loomad otsustavad etendada lugu Uinuvast Kaunitarist, kusjuures peaosalist kehastas krokodill, kes ju niikuinii terve päeva liikumatult basseinis vedeles. Rüütliks, kes pidi kaunitari nõidusest päästma, määrati kilpkonn, sest ta kilp oli üsna raudrüü moodi. Ja kurjaks võluriks hakkas riukalik ahvipärdik. Etendus on küll üsna veniv ja aeglane, kuid seda saadab suur menu.

Kolmandas loos toimetavad vaal ja lepatriinu, neljandas loos saame lugeda sekeldustest köögis. Selles loos üritavad nuga, kahvel ja lusikas välja selgitada, kes on kõige tähtsam söögiriist. Nende kolme vahel läheb suureks vaidluseks, kuid õnneks sekkub kulp, kes on köögis siiski kõige tähtsam ja võimukam.

Selliseid kummalisi, naljakaid ja omamoodi õpetlikke lugusid saame lugeda veel ja veel.

Loeme veel kahest väikesest sokist ja nende esimesest pesupäevast, saame teada, et kõige julgem ja tugevam elukas maamunal on varblane, et ka koeral võib olla mardipäev.

Ühes loos, mil pealkirjaks „Mu koduke on tilluke“ toimetavad mustad ja punased sõstrad ning hernekaun! Saad teada sedagi, millised on võlurionu jõulud, mille üle arutavad Eesti lipu kolm värvi, miks kana tahab minna Kanadasse ja kas tal see ka õnnestub, isegi vikerkaarevärvid võivad omavahel tülli minna. Vahva lugu on ka sellest, kuidas kukk und näeb, milles ta muneb lohemuna!

Ühes loos on vaatluse all tähtis naba, teises omakorda lumehelbed, juttu on ka upsakast poognast, kes tahab hakata koos kassiga muusikat tegema, juttu on ka jõuludest robotite planeedil. Saad lugeda ka igati lahedast vanaemast, tikkudest ja tikutoosist, talverõõmudest vannitoas (selles loos seiklevad nuustik, püksipaar, pesumasin jt), ninade kokkutulekust, Eesti Vabariigi sünnipäevast metsaloomade seas. Nii nagu raamatu pealkiri vihjab, siis on siin ka lugu hädaldajast kastanist ning väga laheda dialoogi peavad maha banaan ja jääpurikas. Saame osa siilikese talvest, lööme kaasa Kadi ja paha nööbi võitluses, käime lasteaias, kusjuures ei kusagil mujal kui Marsil.

Raamatu lõpus on mitu lugu, milles toimetab üks vahva poiss, kel nimeks Jansa. Ühes Jansa-loos läheb Jansa koos ema ja isaga loomaaeda. Jansa loodab näha lõvi, isa pärdikuid. Vihma hakkab sadama, mistõttu perekond loomi ei näegi. Lõvi külastab Jansat öösel, poisi unenäos, pärdikud käivad külas isa unenäos. Siin on ka vahva kiri jõuluvanale, mille autoriks on Jansa. Jansa tegeleb ka kuu-uurimisega, saab teada, mida tähendab pill tuleb pika ilu peale ja raamatu viimases loos kirjutab Jansa jällegi kirja jõuluvanale, milles ta kutsub jõuluvana jaanipäevale!

 

Sellised muhedad ja humoorikad lood on ka seekordses Markus Saksatamme raamatus, sellises stiilis nagu autor ka varem kirjutanud ja mulle see stiil igati hästi istub, sest nalja peab ju elus saama. Tegelased on taaskord igati lahedad ja neid on palju ja neid on erinevaid, mistõttu on lugemine väga-väga lahe.

 


Lisa-Marie Dickreiter ja Winfried Oelsner „Max ja Metsik 7. Tondimemm“

Lisa-Marie Dickreiter ja Winfried Oelsner

„Max ja Metsik 7. Tondimemm“

(Pegasus)

 

Mis vanad kõbikesed! Kes tahab saada meisterdetektiiviks nagu üheksa-aastane Max, ei oskaks endale soovida paremaid sõpru kui Vera, Horst ja Kilian. Koos kolme pöörase vanuriga lauast number 7 on elu Geroldsecki linnuse eakatekodus hoopis põnevam kui täiesti tavalises kodus. Aga kahjuks ka hoopis keerulisem. Sest jalgpalliduellis tuleb Maxil vastu astuda oma põlisvaenlasele Olele. Ja seda koos taatidest tiimiga! Kuid mis veel hullem: öösiti rikub linnuses korda õudne tondimemm! On see ehtne kummitus? Või on selle taga kellegi räpased plaanid? Igatahes peavad Max ja Metsik Seitse kiirelt asja uurima asuma!

Uus juhtum maailma kõige krimpsulisemate ja lahedamate meisterdetektiivide jaoks! Sarjas „Max ja Metsik Seitse” on varem ilmunud „Max ja Metsik Seitse. Must Äss”.

 

Pean tunnistama, et ka lastele mõeldud krimkad on igati põnevad ja kaasakiskuvad ning hoiavad lugeja põnevil kuni viimaste lehekülgedeni. Täpselt sama võib öelda ka Maxi ja Metsiku 7 raamatute kohta ja selle sarja teine raamat “Tondimemm” on samuti igati põnev. Kusjuures seekord on mängus ju ka vaimud ja kummitused või kas ikka on?

 

Peategelaseks on neljandas klassis käiv Max, kelle ema töötab kohalikus vanadekodus, mistõttu on ka Max sunnitud elama vanadekodus. Esimeses raamatus sai poiss vanadekodus tuttavaks kolme mõnusa vanainimesega – endine näitleja Vera, endine teadlane Kilian ja endine jalgpallitreener Horst. Kuna nad söövad koos söögisaalis lauas number 7 ja nad moodustavad igati vahva deteketiivide kamba, siis võtsid nad kasutusele enda jaoks hüüdnime Metsik 7!

 

Seekordses osas peavad meie peategelased tegelema ühe tondimemmega, kes käib “kiusamas” Verat, kuid ka Max kohtub selle jubeda tondimemmega. Lisaks tuleb neil mängida jalgpalli, et päästa Maxi au. Põnevus, kummitused ja jalgpall, mida veel ühelt healt raamatult tahta.

 

Raamatusarja teine raamat algab sealt, kust esimene lõppes. Max on koolitunnis, kus loetakse ette lehte, milles on juttu sellest, kuidas 9-aastane Max Bergmann ja kolm tublit vanainimest Geroldsecki linnuses asuvast vanadekodust, püüdsid kinni jultunud juveelivarga. Max ei tahaks sellest hea meelega enam midagi kuulda, eriti veel sellises situatsioonis – õpetaja loeb tervele klassile ette uudist ajalehest. Selge on see, et on ka 9-aastaste seas neid kadedaid lapsi, kes sellele uudisele hea pilguda ei vaata ja kuna Maxi klassis on üks üsna ebameeldiv jõnglane, kel nimeks Ole, siis on selge, et Maxi hakatakse taaskord narrima. Paljudele lastele ei meeldi see, et Max vanainimestega sedavõrd hästi läbi saab, ja selles raamatus kutsutakse Maxi lausa papiks.

Maxile on siiski väike lootusekiir. Varsti hakatakse valima liikmeid kooli jalgpallimeeskonda, ja Max on vahva jalgpallipoiss, mistõttu on tal lootus, et küllap ta jalgpallis näitab, mis mees ta on. Siis saab ka Ole teada, et Max ei ole mitte mingisugune papi.

 

Samal päeval vanadekodus, uhkes linnuses, saab Metsik 7 teada, et ühte nende liiget, proua Verat kummitab üks hääl. See peaks olema surnud proua Blösemanni hääl, kes kordab seina seest ühte nime – Engelhart.

Veel samal öösel põrkab Max rüütlisaalis kokku kummitusliku memmega, kes samuti kordab nime – Engelhart! Kas tõesti on vanadekodus kummitus? Ja miks ta just Verat kummitab? Siinkohal ütlen ära, et üsna varsti saab lugeja teada, et Engelhart oli üks mees, kes viib Vera mälestused nooruspõlve ja mängus on ka pisukene armastuslugu. Ma ei saa Sulle sellest täpsemalt rääkida, sest muidu läheb ju igavaks.

 

Järgmisel päeval toimuvadki katsed ja väike mäng selleks, et pääseda kooli jalgpallimeeskonda. Kahjuks ei lähe sel päeval kõik nii nagu Max loodab. Väljakul tekib paar arusaamatust ja nii ei pääsegi Max võistkonda. Treener, kes on kooli kehalise kasvatuse õpetaja, tõdeb et Max pole kooli meeskonna jaoks piisavalt hea?

 

Vanadekodus räägib Max oma murest Horstile, kes on endine, kuid väga kuulus jalgpallitreener. Horst käsib Maxil näidata, mida ta palliga oskab, ja tegelikult on Max igati osav jalgpallur, mida märkab ka Horst. Sama päeva õhtul pakutakse vanadekodus õhtusöögiks halvaks läinud vahukooretorti. Kas ka sellega on seotud tondimemm? Kas vahukoor võib hapuks minna, kui mängus on vaimud? Äkki võib…

 

Asjalood lähevad Maxi jaoks veelgi keerulisemaks, kui järgmisel päeval on kooli tulnud Horst, kes tahab törts juttu ajada kooli kehalise kasvatuse õpetajaga, kes on ühtlasi ka kooli jalgpallimeeskonna treener nagu ma varem mainisin.

Maxil on veidi piinlik, et Horst on kooli tulnud, et kaitsta Maxi, kes Horsti sõnul väga tubli jalgpallur ja ta vääriks teist võimalust, et ennast väljakul näidata. Treener ei taha asjast midagi kuulda, mis ärritab Horsti veelgi rohkem. Seetõttu teeb ta ettepaneku, et kooli jalgpallimeeskond võiks mängida vanadekodu meeskonna vastu, kusjuures vanadekodu meeskonnas jookseks väljakule ka Max. Siis saaks ta näidata, kui osav jalgpallur ta on. Ja nii need asjad lähevadki. Õige varsti on oodata uhket jalgpallimängu.

 

Kuid siinkohal ma teengi pausi, ja lasen Sul endal ülejäänud sündmused välja uurida, kuid ma annan vihjeid: saate osa sellest, kuidas vanadekodu jalgpallimeeskond komplekteeritakse, mis saab uue meeskonna nimeks, milline roll on selles meeskonnas täita ülemõel Cordulal, kellega Max väga hästi läbi ei saa, miks tahetakse meelitada Verat teise vanadekodusse, kes on ennustaja madam Orlov, milline roll on selles loos temal, miks jooksevad söögitoas rotid, milline roll on selles mängus mängida vanadekodu kokal Verivorsti-Karlel ja tema abil Helenel. Loomulikult lööme kaasa tondijahil, lööme kaasa põneval jalgpallimängul, lööme väravaid ja lõpuks saame teada, kes kummitab, kuidas ta kummitab ja miks ta seda teeb…

 

Selline põnev ja kaasahaarav lugu on see “Max ja Metsik 7. Tondimemm”. On vahvad peategelased, lahe on ka see, et lasteraamatus toimetavad vahvad vanadekodu elanikud, peategelane Max on igati tubli ja hakkaja poiss. On põnevaid ja humoorikaid sündmusi ning igati põnev süžee ja alles päris lõpus saad teada, kes on süüdi ja mida täpselt plaaniti. Saame osa ka naljakatest jalkatreeningutest ja põnevast jalkamängust.

 

Igati lahe lugemine, soovitan kõigile.

 


Lily Allen „No Shame“

Lily Allen

„No Shame“

(Warner Music)

 

Lily Rose Beatrice Cooper ehk lihtsamalt Lily Allen sai selle aasta 2. mail 33-aastaseks. Ta on inglise lauljatar, laulukirjutaja ja on töötanud ka televisioonis. Tema isa on näitleja Keith Allen ja ema filmiprodutsent Alison Owen.

Lapsepõlves oli Lily Alleni elu üsna keeruline, sest tema pere kolis pidevalt ühest kohast teises, mistõttu oli Lily 15. eluaastaks käinud 13 erinevas koolis! Pidev kolimine tähendas seda, et tal polnud võimalust sõlmida pikaealisi sõbrasuhteid, oma vaba aja veetis Lily raamatute ja muusikaga. Talle meeldisid T. Rex, The Specials, Happy Mondays jt.

 

Lily Allen lahkus 15-aastaselt koolist, et hakata tegelema esinemis- ja laulukirjutamisoskuste arendamisega. 2006. aastal jõudis tema singel „Smile“ briti singlimüügitabeli esikohale ja sellest on möödas juba 12 aastat. Samal aastal ilmus ka lauljatari debüütalbum „Alright, Still“, mis võeti muusikasõprade poolt igati hästi vastu, sest seda müüdi maailmas peaaegu 3 miljonit eksemplari! Lily Allen kandideeris Grammyle, MTV videoauhinnale ja briti muusikaauhinnale, lisaks sai ta oma telesaate „Lily Allen and Friends“.

Lauljatari teine album „It’s Not Me, It’s You“ ilmus 2009. See oli selline electropopi hingamisega plaat, kui esimesel albumil oli tunda mõjutusi skast ja reggae’st. Ka teine album võeti suurepäraselt  vastu, sest seegi tõusis briti plaadimüügitabeli etteotsa. Albumil olid ka hittsinglid „The Fear“ ja „Fuck You“ (tohoh!). Kui 2010 aastal jagati briti muuusikaauhindasid, siis võitis Lily Allen parima briti naisartisti tiitli!

 

2009. aastal teatas Lily Allen, et teeb oma muusikalistes tegemistes väikese pausi, kuid ta naases juba 2011. aastal, kui ta oli loonud oma plaadifirma. 2014. aastal ilmus tema kolmas ja suurepärane stuudioplaat „Sheezus“, mis samuti briti plaadimügitabeli tippu tõusis.

Ja nüüd neljas stuudioplaat „No Shame“, mis ilmus selle aasta (2018) suvel. Olen lugenud, et pärast albumit „Sheezus“ vaevas lauljatari identiteedikriis ja ta ei olnud muusikaga väga heas suhtes. Selle oli põhjustanud abielulahutus. Pärast seda hakkas ta siiski kirjutama uut muusikat, mis oli saanud mõjutusi just oma abielust ja suhtest, oma lastest, oma endisest mehest ja meelemürkidest.

 

Uue albumi „No Shame“ lindistamine algas 2015. aastal Los Angeleses. Pärast seda pani ta püsti oma stuudio Londonis, kus jätkas tööd kuni 2018. aastani. Uue plaadi kallal tegid tööd mitmed maailmakuulsad produtsendid nagu Mark Ronson, Fryars, Ezra Koenig, Cass Lowe, BloopPop, Samuel Reinhard jpt. Plaadil löövad kaasa mitmed vahva artistid – briti räppar Giggs, Nigeeriast päris laulja Burna Boy, briti grime’i artist Lady Chann jt.

Uus album on electropopi plaat, millel on mõjutusi ka dancehall’ist kui ka reggae’st. Oluline koht on laulutekstidel, milles on juttu abielu ja sõbrasuhete purunemisest, emadusest, meelemürkide kasutamisest, lisaks veel erinevaid sotsiaalseid ja poliitilisi teemasid. Igati palju igasugu olulisi asju. Muusikakriitikud on kiitnud uue plaadi muusikalist arengut ja ka laulutekste, briti plaadimüügitabelis tõusis plaat 8. kohale.

Muusikakriitikud on ütelnud, et „No Shame“ on nagu audiopäevik, milles on tunda kättemaksu, viha, südamevalu ja rõõmu. Lauljatar annab kuulajale mõista, kus ta hetkel on, mida ta tunneb, keda ta vihkab jne.

 

Plaadi avalöök „Come On Then“ on üsnagi kaootiline, mis näitab lauljatari suhteid meediaga ja kuulsusega ning reaalsusega, millega lauljatar on pidanud harjuma. Meelemürkidest kõneleb lauljatar laulus „Trigger Bang“ (see on ka plaadi esimene singel ja tegelikult väga põneva muusikalise ülesehitusega lugu, grime’i artist Giggs on samuti väga põneva esitusega mees) abieluprobleemidest, andestamisest, hullumisest pärast abielu prunemist on juttu lauludes „What You Waiting For?“ (selles loos on tunda mõjutusi nii reggae’st kui ka dancehall’ist, täpselt samasugust hingamist on ka laulus „Your Choice“, milles teeb kaasa eelpool mainitud Burna Boy), „Lost My Mind“ (selle laulu remiks, mille autoriks Michael Calfan, on plaadi teine singel).

Dancehall’i elemente on kuulda laulus „Higher“, milles teeb kaasa ka grime’i MC Meridian Dan.

Kaunis ballaad, mis meenutab veidi legendaarse duo The Carpentersi lugusid on „Family Man“ (selles loos kuula seda kaunist harmooniat ja meloodiat ning lihtsust ja õhulisust, ilus, kas pole).

Kaunis ja lihtne ning valulik on ka lugu „Apples“, milles lauljatar laulab ja teda saadab vaid kitarr. Laulus „Three“ räägib lauljatar lastest ja see on esitatud lauljatari väikeste tütarde vaatevinklist, Lily Allen on selles laulus kuidagi eriti õrn, ilus.

„Everything to Feel Something“ jutustab lauljatari murdumisest ja identiteedikriisist. Laulu „Waste“ (selline suviselt mõnus reggae-lugu ja Lady Chann sobib sellesse loosse väga hästi) on võrreldud debüütalbumi „Alright, Still“ lauludega.

„Pushing Up Daisies“ on rõõmsameelne lugu, mis pühendatud Alleni poiss-sõbrale Daniel Londonile ehk Meridian Danile. Selles loos kinnitab lauljatar, et ta tahaks alustada uut suhet, kuid kardab, et äkki see oleks siiski liiga vara.

Plaadi lõpetab R&B-lugu „Cake“, milles juttu patriarhaadist.

 

Ja kui uuest plaadist jääb väheseks, siis sügisel ilmus ka raamat „My Thoughts Exactly“, milles Lily Allen räägib oma elust ja probleemidest. Nagu ta ise ütleb: „No nii, see olen mina. Lily Allen. Olen naine. Olen ema. Olin abikaasa. Ma joon. Ma olen kasutanud narkootikume. Ma olen olnud armastatud ja maha jäetud. Mul on olnud edu ja ebaõnnestumisi. Ma olen laulukirjutaja. Ma olen laulja. Ma olen kõik need asjad ja palju muud. Kuid naised jagavad oma lugusid, valjult ja selgelt ja ausalt, siis võivad hakata asjad muutuma – paremuse poole. See on minu lugu.“

 

Kuula ise ka uut plaati:

 

https://lilyallen.lnk.to/NoShame

 

 

Lily Allen "Lost My Mind"


Asa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson „Luupainaja. PAX: 9. raamat“

TÕDE TEEB VABAKS!

Tuleb kiirustada! Raamatukogu kaitse on nõrgenenud ja must nõid sõlmib õudusunenägude kuningannaga eluohtliku kokkuleppe! Estrid satub Luupainaja võimu alla. Ainult kaarnasoost vennad Alrik ja Viggo suudavad päästa Estridi ning kogu Mariefredi. Ent unemaailma tungimisega kaasneb väga suur oht ...

„Luupainaja” on PAX-i sarja 9. raamat.

 

Ma ei tea, mida rootslased söövad või joovad, kuid nad kirjutavad väga ägedaid laste- ja noorteraamatuid, ülipõnevaid krimkasid ja teevad väga head popmuusikat. Äkki on see põhjus selles jubedalõhnalises kalas, kes teab...

Üks ägedamaid laste- ja noorteraamatute sarju „PAX“ on jõudnud juba 9. raamatuni ja põnevad sündmused väikeses Mariefredis jätkuvad. Tegemist on raamatusarja eelviimase raamatuga, mistõttu hakkavadasjad vaikselt paika loksuma - on teada, kes on too must nõid, kes senistes osades suurt segadust on tekitanud ja pahandusi (halbusi) teinud.

 

Peategelasteks on juba varasemast tuttavad vennad Viggo ja Alrik. Lisaks vendadele toimetavad selleski osas Estrid ja Magnar, vanemas eas õde ja vend, kes on salajase (maagilise) raamatukogu (selles raamatukogus olevatest raamatutest on abi saadud ka varasemates osades, nii ka selles osas, on ju selles raamatukogus varjul igasugu nõiduslikke ja nutikaid raamatuid) hoidjad, poiste leitud koer Freja, üsna hiljuti linnakesse tulnud noor neiu, nõiakunsti õppinud Iris.

 

Eelmine osa lõppes siis, kui Irisel olid asjad üsna kehvasti, kuid õnneks suutis ta siiski musta nõia käest pääseda, appi tulid ka Viggo ja Alrik.

Põneva raamatusarja üheksas osa algab loomulikult sealt, kust kaheksas osa lõppes. Koolimajast. Kui päris täpne olla – kooli meditsiiniõe kabinetist, kus Iris on hädas, ta on pidanud kasutama hõbemao abi, et musta nõiaga võidelda, ja nüüd on kõikidel lugejatel selge, et mustaks nõiaks on kooli meditsiiniõde – Migreeni-Maggan.

Olukord läheb veelgi keerulisemaks, kui koolimajja tulevad turvamehed, nüüd on vaja meie petegelastel põgeneda, ja seekord on suureks abiks vendade koer Freja.

 

Alrik, Viggo ja Iris pääsevad koolimajast põgenema. Nüüd kiirustavad nad nõiduslikku raamatukogusse, kus neid ootavad Magnar ja Estrid.

Iris kinnitab, et must nõid kavatseb just raamatukogusse tulla, sest ta tahab raamatukogu endale. Iris üritab raamatukogu maagilist kaitset tugevdada, kuid hõbemao võlujõud jääb Irises üha nõrgemaks. Ühel hetkel mõtleb Iris, et tegelikult võiks ta ju kõik selle nõidusliku raamatukogu tarkused endale võtta, siis saaks temast kõige targem nõid maailmas, kuid raamatukogus on klaasist ennustamiskuul, milles Iris märkab oma noorema õe Gloria nägu. Noorem õde keelitab Irist mitte oma uusi sõpru maha jätma ja mitte ainult iseendale mõtlema. Iris otsustab jääda oma uute sõpradega ja raamatukogu kaitsta.

 

Edasi saab lugeja teada seda, et mustal nõial on plaan ellu äratada raamatukogu all uinunud koletis, kes magab maagilise kaitsevõrgu all. Mustal nõial on vaja teada saada koodi, mis võimaldaks tal sissepässu raamatukokku. Estrid teab seda koodi. Koodi, mis on kirjutatud raamatukogu lakke.

Lugeja saab teada sedagi, et Viggo suudab mõtte abil asju liigutada. See on telekinees, mille üle Viggol veel täielikku kontrolli ei ole. Alriku maagilised võimed on seotud veega – ta on hüdromant, kes oskab veega rääkida. Iris otsustab Viggot ja Alrikut “treenida”, et nad oma oskusi arendaksid. See pole sugugi lihtne, sest vennad pole oma oskustes ja võimetes sugugi mitte kindlad.

 

Selles osas on oluline roll kanda Luupainajal (kui meenutada, siis raamatusarja varasemates osades on toimetanud kratt, katkuhaldjas, lummutis, sünk, näkk, hõbemadu, kummituslaps), kes käib inimeste (eriti laste) unedes, mistõttu näevad inimesed hirmuunesid ja muud jubedat. Õnneks on olemas Unevalvurid, kes suudavad Luupainajale vastu hakata.

 

Raamatusarja üheksandas osas otsustab must nõid (Migreeni-Maggan) Luupainaja kinni võtta, et teha üks igati kaval koostööettepanek. Migreeni-Maggan kinnitab, et ta suudab vangistada ühe unevalvuri, kuid sel päeval, kui ta võluraamatukogu enda võimusesse saab, siis suudab ta vangistada KÕIK!

Nii saaks Luupaianaja kuulda laste nuttu, tunda nende hirmu, tunda end nende kohutavates unedes täiesti elavana, ilma et keegi seda katkestaks ja Luupainajat unest välja viskaks! Selleks peab Luupainaja minema Estridi unenäkku ja tooma sealt raamatukogu lakke joonistatud koodi. Luupainaja suudab unesid manipuleerida, ta saab teha nii, et Estrid koodi unes näeks! Päris hirmus lugu! Kas on see tõepoolest võimalik!

Migreeni-Maggan hoiatab Luupainajat ka poiste eest, kes valvureid aitavad. Neil on kaelas kaarnaga kaelakee. Poisid võivad olla kaarnasoost ja nad võivad Luupainajale Estridi unenäkku järgneda. Migreeni-Maggan tõdeb, et ta oleks tänulik, kui need poisid igaveseks unemaailma jääksid ega kunagi enam üles ei ärkaks. On üsna selge, kellest jutt käib – vennastel on kaelas kaarnakee, jutt on Viggost ja Alrikust!

 

Loomulikult ei saa ma jällegi sulle terve raamatu sündmusi ära rääkida.

Asjalood lähevadki nii, et Estrid jääb magama, kusjuures ta jääb magama nii, et loeb musta nõia poolt peale pandud needust. Iris teab, mida teha – nüüd on vaja Estridi unesse saata kaks kaarnasoost venda – Viggo ja Alrik peavad minema Estridi unesse, et takistada Luupainajat ja päästa unevalvur. Kuid, poisid ei tohi Estridi unes ise magama jääda ja und näha, sest see oleks nende lõpp. Iris annab poistele kaasa siniliilia marju ja puuvõõrikuoksi, sest just nendest peaks vendandel unes abi olema.

Seejärel saame osa põnevast seiklusest Estridi unes. See on ohtlik ja põnev seiklus, milles vendadel ei lähe kõik nii nagu plaanitud ja ka nende elu satub ohtu, kuid...

 

Selle põneva raamatu lõpu pead ikka ise välja uurima, sest ma ei saa sulle ju tõepoolest kõike ära rääkida.

Seiklus Estridi unes on ohtlik, kuid nagu hiljem selgub, ega ka elu reaalses maailmas pole lihtsam. Viggo ja Alriku tegevuse vastu koolimajas tunnevad huvi politseinikud ja sotsiaaltöötaja ning selle raamatu lõpp võtab vägagi ootamatu pöörde. Sedavõrd ootamatu, et meil jääb üle oodata suure põnevusega raamatusarja viimast, kümnendat osa.

 

Olen kindel, et PAX-sari on kindlasti üks viimaste aastate põnevamaid laste- ja noorteraamatute sarju. Tegevus on justkui põnevas filmis, raamatu illustratsioonid annavad seda filmilikkust hästi edasi.

Huvitavalt on raamatu autorid sidunud kokku tänapäevase ja reaalse maailma ning maagilise ja mütoloogilise maailma, sest on ju igas raamatus palju vihjeid ja viiteid ka mütoloogiale ja folkloorile.

 

Igal juhul, taaskord väga põnev lugemine.

 


Emil Kästner “Emil ja detektiivid”

Emil Kästner

“Emil ja detektiivid”
(Eesti Raamat)

 

Emil tohib esimest korda üksi Berliini sõita. Rongis varastatakse talt kogu raha ära. Vaevalt on Emil rongist väljunud, kui ta asub varast jälitama. Õnneks saab ta peagi tuge signaalpasunaga Gustavilt ja tolle sõpradelt, kes aitavad Emilil korraldada pingelist tagaajamist risti läbi suure linna, et varas kinni võtta.

Erich Kästneri esimene lasteraamat on ühtlasi tema kõige tuntum lasteraamat. Lugu Emilist ja tema sõpradest on nii Saksamaal kui ka mujal mitmeid kordi menukalt ekraniseeritud, lisaks filmidele on sellest igihaljast ainesest tehtud ka muusikal, teatrilavastus ja kuuldemäng.

Erich Kästner (1899–1974) kuulub enimloetud lasteraamatute autorite hulka. Oma teoste eest on ta pälvinud arvukalt auhindu, muu hulgas on teda tunnustatud Hans Christian Anderseni medaliga ja Georg Büchneri nimelise kirjandusauhinnaga. Kogu maailma lapsed armastavad tema lugusid ja nende põhjal valminud filmid on samuti vaimustunud publiku leidnud.

 

Erich Kästnerit tuntakse eelkõige vahva lasteraamatu “Veel üks Lotte” autorina. Sellest raamatust on ilmunud eesti keeles lausa neli trükki. Eesti keeles on saadaval veel ka tema huvitav noorsoolugu “Fabian” ja koolipoistest jutustav “Lendav klassituba”.

Erich Kästneri “Emil ja detektiivid” ilmus esmakordselt saksa keeles 1929. aastal, kuid

vaatamata sellele on seda lugeda väga huvitav ka täna.

Eesti keeles ilmus “Emil ja detektiivid” esimest korda 1937. aastal, kuid siis oli raamatu pealkiri “Emil ja salapolitseinikud”. Selle pealkirjaga ilmus raamat ka 1995. aastal. Käesolev raamat on saanud täiesti uue tõlke, mille autoriks on Piret Pääsuke.

 

Kohe alguses manin, et raamatu illustratsioonid pärinevad Walter Trierilt, nagu ka teiste Erick Kästneri raamatute omad.

 

Raamat algab üsna pika sissejuhatusega, milles Erich Kästner selgitab, kuidas ta tahtis kirjutada hoopis teist raamatut, kuid läks siiski nii, et ta kirjutas raamatu Emilist ja tema põnevast ja kaasahaaravast loost.

Seejärel saame tuttavaks Emiliga, proua juuksur Tischbeiniga ehk Emili emaga, meile tutvustatakse ühte õige olulist kupeed, kõvakübaraga härragt, kes täidab selles loos kurjami rolli, Pony Mütsikest, kes on Emili täditütar, hotelli Nollendorfi platsil, signaalpasunaga poissi, kelle nimi on Gustav, väikest pangafiliaali, Emili vanaema ja suure ajalehe ladumisruumi.

Kõikide tegelaste või tegevuspaikade kohta on ka vahvad joonistused.

Nii oleme kohe raamatu alguses saanud tuttavaks oluliste tegelaskujudega ja oluliste paikadega, kus tegevus toimub.

 

Seejärel sündmused algavadki.

Emil elab Neustadis, mis on üsna pisike kohake. Tema ema on Neustadis juuksur, isa Emilil ei ole, kuid Emil ja ema saavad siiski hakkama.

Lugeja saab kohe raamatu alguses teada, et Emili ema plaanib saata poja Berliini, kus elavad tema ema ehk Emili vanaema, Emili tädi Martha ja täditütar, keda kutsutakse Pony Mütsike. Nad on ammu kutsunud Emilit ja ema endale külla, kuid seni pole sõiduks läinud. Nüüd on Emili ema suutnud kõrvale väikese summa raha, mida ta tahaks saata vanaemale ja tegelikult oleks ju vahva, kui Emil ka veidi suurlinna näeks.

Siinkohal pean mainima sedagi, et Emili ja tema ema suhe on igati vahva ning sõbralik, Emil on igati tubli poiss, õpib hästi, aitab oma ema ja võiks öelda, et ta on veidi paipoiss, kuid ta suudab ka iseenda eest siesta, no ja vajadusel ka mõne jamaga hakkama saada. Nagu ikka poistega mõnikord juhtub.

Lähme edasi - Emil hakkabki sõitma Berliini. Selleks peab ta kasutama rongi, mis viiks teda Neustadist Berliini. Seal ootavad teda ees vanaema ja Pony Mütsike, aeg ja koht on kokkulepitud.

 

Kahjuks ei lähe kõik nii nagu loodetud. Rongis istub Emil ühes kupees ühe kõvakübaraga härraga, kes jätab esialgu igati sümpaatse mulje. Ta räägib Emiliga juttu ja poiss viisakalt vastab härra küsimustele.

Reisi jätkudes jääb Emil magama, ta näeb üsna kummalist unenägu, ja kui poiss ärkab, on kõvakübaraga härra tema kupeest kadunud! Emilil on kummaline tunne, et ema kaasa antud 140 marka on kaduma läinud, no ja mis siin ikka keerutada, täpselt nii ongi juhtunud!

 

Emil väljub rongist, kui rong peatub, sest ta märkab rongiakanast välja vaadates hulga inimeste keskel ühte musta kõvakübarat. See võibki olla ju varas! Too härra, kes istus tema kupees, kes see muu sai tema raha varastada.

Kuna Emil rongist vales peatuses väljub, siis loomulikult ei saa ta kokku vanaema ja täditütrega, kes ootavad poissi kokkulepitud ajal ja kokkulepitud kohas. Kui Emilit ei saabu, on nemadki loomulikult suures mures.

 

Emil järgneb samal ajal kõvakübaraga mehele ja veidi hiljem on selge, et tegemist on sama härraga, kes Emiliga rongis rääkis. Sama mees peabki olema varas!

 

Edasi algab põnev jälitustegevus – Emil järgneb härrale, kuid ta ei ole kindel, mida ette võtta, samas ei tohiks kaabakat ka silmist lasta. Emil on sunnitud sõitma isegi trammis, kuigi tal pole ju piletirahagi, kuid õnneks on trammis üks lahke härra, kes Emilile piletitraha annab.

 

Kes teab, kuidas lugu edasi läheks, kui Emil üksi peaks jälitustegevusega tegelema, kuid õnneks põrkab Emil kokku ühe signaalpasunaga poisiga, kel nimeks Gustav. Esialgu tundub, et maapoisi ja linnapoisi vahel läheb väikeseks kismaks, kuid õnneks siiski mitte,

Gustav kuulab Emili loo ära ja otsustab Emilit aidata. Ja see on ju igati vahva.

 

No ja eriti vahva on see, et Gustavil on ka palju sõpru. Õige varsti on kohal paar tosinat poissi, kes kõik on nõus Emilit aitama, et kurjamit mööda Berliini jälitada. Poistekambas on ka üks väga nutikas sell, keda kutsutakse Professoriks, kuid tegelikult on ju igati nutikad sellid ka Emil ja Gustav.

 

Poisid panevad paika vägagi asjaliku plaani, kuidas kurjamit jälitada, mida üldse ette võtta, kuidas omavahel infot jagada jne. Jälitustegevus on igati põnev ja kaasahaarav.

 

Kuidas lugu lõpeb? Kas kurjam saadakse kätte? Kas Emil saab raha tagasi? Kas Emil saab kokku vanaema, tädi ja täditütrega? Kas appi tuleb politsei? Miks on ühel hetkel koos peaaegu 100 last?

Nendele küsimustele saad vastuse, kuid selle põneva ja vahva ning legendaarse lasteraamatu läbi loed.

 


Panic! at the Disco „Pray for the Wicked“

Panic! at the Disco

„Pray for the Wicked“

(Warner Music)

 

Kui järgmisel aastal hakatakse jagama igasugu muusikaauhindasid ja valima parimaid plaate, siis ma loodan, et Panic! at the Disco uus album „Pray for the Wicked“ võidab neist mõned, sest tegemist on tõepoolest väga suurepärase albumiga.

 

Panic! at the Disco on USA rokipunt Las Vegasest, mille panid kokku lapsepõlvesõbrad Brendon Urie, Ryan Ross, Spencer Smith ja Brent Wilson. Vaatamata sellele, et tegemist on ansambliga, on aastast 2105 ansamblis ainult üks ametlik liige – laulja Brendon Urie.

Kui Brendon Urie kontsertturneele läheb, siis on temaga kaasas kitarrist Kenneth Harris, trummar Dan Pawlovich ja basskitarrist Nicole Row.

 

Ajalugu

 

Panic! at the Disco debüütalbum „A Fever You Can’t Sweat Out“ ilmus 2005. aastal. Plaat oli USAs üsnagi edukas, palju aitas edule kaasa plaadi teine singel „I Write Sins Not Tragedies“. Tõepoolest väga hea lugu, millel ka väga hea video.

2006. aastal käis Panic! at the Disco maailmaturneel, mille käigus lasti lahti ansambli algupärane bassimees Brent Wilson, tema asemele tuli Jon Walker.

2008 ilmus ansambli teine album – „Prety. Odd.“, mis erines muusikaliselt vägagi palju ansambli debüütalbumist. Ansamblis jätkus väike „käärimine“, mistõttu lahkusid Ryan Ross ja Jon Walker, kes tegid uue bändi The Young Veins. Brendon Urie ja Spencer Smith otsustasid jätkata kahekesti.

Urie ja Smith avaldasid uue singli „New Perspectice“, kontsertite jaoks liitusid duoga bassist Dallon Weekes, kellest sai ansambli ametlik liige 2010 ja kitarrist Ian Crawford.

2011 ilmus kolmas stuudioplaat „Vices & Virtues“.

Urie, Smith ja Weekes jätkasid kolmekesti ja ilmus neljas stuudioplaat „Too Weird to Live, Too Rare to Die!“ (2013). Umbes samal ajal, kui plaat ilmus, lahkus ansamblist Smith, kellel olid tõsised tervise- ja narkoprobleemid.

Urie ja Weekes võtsid kontsertite jaoks kampa uued pillimehed – kitarristi Kenneth Harrise ja trummari Dan Pawlovichi. 2016 ilmus viies stuudioplaat „Death of a Bachelor“.

2017 lahkus ansamblist Weekes, kuid Urie on jätkanud tegevust ning selle aasta suvel ilmuski kuues stuudioplaat „Pray for the Wicked“, millele eelnes esimene singel uuelt albumilt - „Say Amen (Saturday Night)“.

 

Veel veidi ansamblist

 

Kaks kolmeteistkümne aastast Las Vegase kutti - Ryan Ross ja Spencer Smith tahtsid kangesti bändi teha. Nad läksid sellest ideest lausa “põlema”, Ryan hakkas kitarrimängu harjutama, Spencer püüdis trummidega sina peale saada.

Alguses mängisid nad Blink 182 lugusid. Asi läks tõsisemaks, kui bändi tulid ka laulja Brendon Urie ja basskitarrist Brent Wilson, kes õige varsti asendus Jon Walkeriga. Aasta oli 2005 ja kokku oli tulnud Panic! at the Disco.

Algkoosseisus mängisid:

Brendon Urie, laul. s. 12.04.1987. Pärast seda, kui Brendon koolitükid hülgas ja bändi tegema hakkas, viskasid vanemad ta kodust välja. Ta elas tükk aega ühes väga pisikeses üüritoas, kuni bänd esimest korda kontserdi andis – pärast seda nõustusid vanemad poisi koju tagasi võtma.

Ryan Ross, kitarr, taustalaul. s. 30.08.1986. Ryan oli see kutt, kes kõik ansambli laulutekstid kirjutas. Ryani kitarrisoolot võis kuulda ka Fall Out Boy laulus “The Take Over, The Break’s Over”.

Jon Walker, basskitarr. s. 17.09.1985. Ta oli ainus bändiliige, kes ennast bändi fänniküljel ka “näole andis”.

Spencer Smith, trummid. s. 2.09.1987. Räägitakse, et tal olevat olnud bändi parim hääl.

Brendonit ja Spencerit võis näha ka Fall Out Boy videos “A Little Less Sixteen Candles, A Little More Touch Me”. Fall Out Boysi bassimees Pete Wentz oli nende väga hea sõber ja kutsus nooremaid kolleege “toredateks lapsukesteks”.

 

Kuigi aastad on näidanud, et mingid probleemid ansamblis on siiski olnud, mistõttu on olnud “kaadrivoolavus” üsna suur. Samas meenutan ühte mõttetera, mida kutid ansambli algusaastail ütlesid: “Kui meid hakatakse kritiseerima, siis suleme oma kõrvad!”

No mine võta kinni, kas on see õige mõttekäik või mitte, kuid tegelikult on Panic! At the Disco uus album “Pray for the Wicked” üks vägagi põnev muusikaline ettevõtmine. Ma ütleks nii, et seda muusikat võib ju lahterdada rokkmuusikaks, kuid siin on igasugu põnevaid stiile, mida on juurde lisatud – siin on poppi (plaadi tantsulik avalöök “(Fuck A) Silver Lining”, mis tuletab mulle meelde 1980ndate aastate algust ja keskpaika, ma ei tea miks, aga mulle meenub üks toonane lemmikbänd – The Blow Monkeys, sarnase hingamisega on plaadil ka lugu “Hey Look Ma, I Made It”), džässi, alternatiivsemat rokki, üks huvitav stiil, millele vihjatakse on baroque pop.

Paljudes lugudes kasutatakse mitmeid keelpille (viiulid, vioolad, tšellod) ja puhkpille (saksofon, trompet, tromboon) ja kõik see kokku kõlab vägagi põnevalt. Kuula näiteks plaadi teist lugu “Say Amen (Saturday Night)”, siin on neid keelpille ja puhkpille ikka vägagi uhkelt kuulda, ja palju on põnevaid helilisi lahendusi, efekte. Väga kõva lugu, mis vahepeal läheb lausa bossaks kätte. Tasub vaadata ka selle laulu videot – see on teatud mõttes üsnagi vägivaldne ja jõhker actionfilm, kuid teisalt ka üsnagi humoorikas! No ja Brendon Urie on alati olnud suurepärane esineja, võiks öelda, et lausa näitleja!

Puhkpillidele on uhke algus loodud ka laulus “High Hopes”.

 

Mõned muusikakriitikud viitavad sellele, et Brandon Urie on vahepeal käinud laulmas ka Broadway muusikalis, mistõttu on uuel plaadil isegi muusikalide hõngu. No seda viimati mainitud värki pead Sa ise välja kuulama. Kuigi jah, vägagi omanäolise muusikalise lahendusega on lugu “Roaring 20s”, minu arust võtab selles laulus asi lausa swingiliku hingamise, kuid vaatamata sellele, on see siiski Panic! At the Disco!

 

Urie hääles seda vajalikku võimsust, kuid vajadusel ka lüürilisust (plaadi viimane lugu “Dying In LA”), Urie oskab võtta kõrgeid noote, teha häälega vägevaid hüppeid ja muid krutskeid, samas ka rahuneda ja lasta kõnelda hoopis muusikal.

Kindlasti soovitan tähelepanelikult kuulata lugusid “The Overpass”, “Old Fashioned” ja “King Of The Clouds”. Nendes on palju põnevaid muusikalisi lahendusi, mis tõestavad, et Panic! at the Disco lendab praegu väga põnevas muusikalises kosmoses.

 

Vahva on seegi, et USAs on plaat igati suurepäraselt vastu võetud – plaat tõusis ilmudes koheselt USA plaadimüügitabeli esikohale! Sama edukas on album olnud ka Austraalias.

 

Kuula ise ka:

 

https://patd.lnk.to/prayforthewicked

 

 

 


Jürgen Banscherus „Kwiatkowski juhtumid. Nätsuvandenõu“

Jürgen Banscherus

„Kwiatkowski juhtumid. Nätsuvandenõu“

(Pegasus)

 

Sarja „Kwiatkowski juhtumid” esimese osa „Nätsuvandenõu” juhtum läheb Kwiatkowskile isiklikult korda.

Miks kaovad Olga kioskist äkitselt just nimelt tema lemmiknätsud? Selge see, et detektiiv asub jälgi ajama. Kas pole äkki „Madu” kuidagi asjasse segatud? Uurimist läbi viies satub Kwiatkowski täbarasse olukorda.

Jürgen Banscherusi auhinnatud, nüüdseks juba 26-osaline sari üheksa-aastasest eradetektiivist Kwiatkowskist on tõlgitud 19 keelde ning sarja raamatuid on müüdud üle miljoni eksemplari.

Raamatusarja pildid on joonistanud Ralf Butschkow.

 

Kirjastus Pegasus üllatab ikka ja jälle sellega, et neilt ilmub igati vahvaid, põnevaid ja mõnusaid laste- ja noorteraamatuid, mitmed neist on sarjad, milles ilmub mitmeid raamatuid. No näiteks “Max ja Metsik Seitse”, “Laste loomaraamat”, “Percy Jackson”, “Väike vampiir”, “Mina, nohik” jt.

“Kwiatkowski juhtumid” on uus raamatusari, millest on ilmunud kaks raamatut eesti keeles – “Nätsuvandenõu” ja “Kadunud rulluisud”.

Tegelikult on igati vahva, et ka lastele kriminulle kirjutatakse, sest on ju ka 9-aastane Kiatkowski omamoodi eradetektiiv, kes selles loos lahendab nätsuvandenõu. Raamat on põnev ja kergesti loetav, võiks olla isegi kübe paksem, kuid selline mõnus kahe-kolme-nelja õhtu lugemine. Oleneb loomulikult sellest, kui ruttu keegi loeb.

 

Lugu algab sellega, et raamatu peategelane Kwiatkowski, eradetektiiv otsustab püsti tõusta, tuua külmikust pudeli piima ja lubada endale tänase päeva esimene nätsu. Kwiatkowskile sobivad ainult head Carpenter’s Chewing-Gumi nätsud, kõik muu maitseb nagu läbilutsutatud kingatald.

Kwitakowski kinnitab, et eradetektiiv on ta olnud niikaua kui mäletab. Juba titena leidis ta üles kõik kadunud klotsid ja kõik kommid, mis olid liivakastis kuhugi kadunud. Tal endal pole aimugi, kuidas tal selliste asjade peale alati hea nina on olnud.

Neetult head nina läks Kwiatkowskil vaja ka viimasel suvevaheajal. Suvevaheaeg on detektiivile kõige halvem aeg, sest paljud inimesed on puhkusele läinud ja tundub, et ka sel korral oli tänav justkui välja surnud.

Kwiatkowski tahab võtta uut nätsu, kuid pakk on tühi, tuleb minna Olga juurde kioskisse, et varusid täiendada. Kioskis selgub, et nätsud on hakanud viimasel ajal lihtsalt kaduma. Olga kinnitab, et juba kaks-kolm päeva kaovad nätsud ja just Carpenter’sid. See ei meeldi Kwiatkowskile, sest on ju Carpenter’s tema lemmik. Ta otsustab minna järgmisel päeval luurele.

Olga on nõus poisile andma viis pakki tasuta nätsu, kui poiss välja selgitab, mis nätsudega toimub.

Järgmisel päeval saab Kwiatkowski kioski juures selgust, mis toimub. Kioski juurde tuleb kolm last – kaks poissi ja üks tüdruk. Mõlemad poisid seadsid end müügileti äärde ja rääkisid Olgaga. Olga läheb kioskist midagi otsima, samal ajal ronis tüdruk osavalt letile ja toppis välkkiirelt kõik Carpenter’sid oma õlakotti.

Kwiatkowski jookseb tüdrukule järele. Ta saab türduku kätte ja lubab ta politseile üle anda, kui tüdruk ei ütle, kelle jaoks ta need varastas.

Tüdruk punnib esialgu vastu, kuid varsti on teada, er see keegi, kelle jaoks nätsud varastatakse kannab hüüdnime Madu. Kwiatkowski teab, et Madu on tegelikult Dieter Schlang. Kui asjadega on seotud Madu, siis on tegemist keerulise juhtumiga. Kwiatkowski saab teada sedagi, et tüdruku nimi on Colette. Kwiatkowski viib varastatud nätsud Olgale tagasi ja ta kinnitab, et hakkab juhtumit uurima.

 

Nüüd lähevad sündmused on põnevaks. Saame teada, milline kokkupuude on Kwiatkowskil Maoga varasemast, osaleme põnevates otsingutes, sest kus Madu ikkagi ennast peidab. Selleks peab olema Kwiatkowski tõeline detektiiv, et leida juhtlõngu, kust Madu leida. Ja miks madu nätsud on lasknud varastada? Ka seda saame teada. Lõpuks saame osa väga põnevast nätsumulli puhumise võistlusest, mis peab välja selgitama, kumb on nutikam ja tugevam – kas Kwiatkowski või Madu.

 

Selline põnev detektiivilugu lastele on see “Kwiatkowski juhtumid. Nätsuvandenõu”. Põnev ja kaasahaarav, peategelane on tõepoolest üks nutikas sell, kes annab silmad ette igasugu detektiividele.

 


Kristi Piiper „Kuidas mu isa uue töö sai“

Kristi Piiper

„Kuidas mu isa uue töö sai“

(Tänapäev)

 

Seitsmeaastase Triinu isa käib iga kuu kolm nädalat välismaal tööl. See on kogu pere jaoks raske ja Triinul tuleb mõte hakata isale kodulinnas sobivat töökohta otsima - aga muidugi ei lähe see nii libedalt!

 

Tegelikult on äärmiselt vahva, et meil on Eestis kirjanikke, kes kirjutavad lasteraamatuid. Kohalikud lasteraamatud on viimasel ajal olnud igati mõnusad ja loetavad, mõnikord naljakad, mõnikord tõsisemad. Kristi Piiper on varem avaldanud igati kaasahaarava ja õpetliku lasteraamatu „Salapaha“ ja põneva noorteromaani „Tõde või tegu“ kaks osa.

 

„Kuidas mu isa uue töö sai“ on igati tänapäevane lugu, võiks öelda, et argine lugu, mis käsitleb tegelikult ka üsna tõsist teemat ehk seda, kuidas paljud eestlased peavad välismaal tööl käima.

Ma ei teagi, võib olla paljudele see ei olegi probleem, kuid selle raamatu peategelasele, seitsmeaastasele Triinule on see probleem, kuna tema isa käib iga kuu kolm nädalat Soomes tööl. See on tervele Triinu perele raske, mistõttu otsustab Triinu astuda mõned „sammud“, et isale Eestist tööd leida, et isa ei peaks kodust eemal olema.

 

Raamatu alguses saame tuttavaks nii peategelase, kui ka tema isa ja emaga ning väikevend Rasmusega. Kohe alguses kuuleb Triinu pealt isa ja ema vestlust, milles ema kurdab, et ta ei saa üksi kõigega hakkama, sest tal tuleb sügisel tööle tagasi minna, vanaema ei jaksa enam maalt linna käia, lisaks on haiged ema liigesed, mistõttu on olukord veelgi raskem, peategelane Triinu peab sügisel esimesse klassi minema ja väikevennal tulevad hambad.

Peab olema võimalus, et isa tuleks siiski Eestisse tööle või kolib terve perekond Soome.

See viimane on Triinule eriti ebameeldiv mõte, sest on ju ometigi Eesti tema kodu. Ainus, mida Triinu Soomest teab on see, et seal on palju lund, põhjapõdrad ja lagritsakommid. Ma usun, et nii vist tegelikult ju ongi, mida üks seitsmeaastane Soomest arvata oskab.

 

Triinu ei suuda uskuda, et isa ei leia Eestis tööd. Triinu on kindel, et tõenäoliselt on just tema isa kõige targem ja osavam mees maailmas!

Järgmisel hommikul üritab Triinu aru saada ja välja uurida,  mida isa Soomes täpselt teeb. Selgub, et ia veab veoautoga kaupa. Kõigepealt sõidab Soomest Rootsi ja siis tagasi. Ja nii kaks nädalat järjest. Isa kinnitab, et töö üle ei saa kurta, kuid ühes ja sama asendis istumine käib selja peale. On ju Triinu isa ka üsna pikka kasvu suur mees, kes kunagi ka sporti teinud. Isa läheb veel samal õhtul sadama poole teele, et taaskord Soome tööle minna.

 

Triinu arvab, et ta peab endale selgeks tegema, kuidas see tööotsimine käib. Talle meenub, et nende majas elab kolmandal korrusel tädi Tiina, kes töötas varem Töötukassas. Triinu otsustab kasutada väikest hädavalet ja ta kinnitab tädi Tiinale, et peab eelkooli jaoks kirjandi kirjutama sellest, kuidas inimesed tööd otsivad. Tädi Tiina ei suuda uskuda, et juba eelkoolis sedavõrd keerulisi asju peab tegema nagu kirjandi kirjutamine, kuid igal juhul annab ta Triinule meelsasti head nõu.

Tädi Tiinal on ka üks vahva, veidi eriskummaline ja väga vana koer, kes ei lõhna just kõige paremini. Koera nimi on Herbert ja ta armastab igasugu linnu- ja loomakorjuste sees püherdada ja ka teiste koerte ja kasside kakat süüa.

Triinu kasutab tädi Tiinaga jutu alustamiseks kavalat taktikat, ta kiidab tädi Tiina koera, kinnitades, et Herbert on maailma kõige vahvam koer! Seetõttu on tädi Tiina kui sulavaha ja on nõus Triinut aitama. Tädi Tiina õpetab, et töö otsimisel on olulised haridus, kogemused ja oskused, tuleb kirjutada CV, hakata töökuulutusi vaatama ja kandideerima, tuleb käia töövestlusel jpm. Triinu jaoks on asjad üsna segased, kuid tädi Tiina selgitab. Ja kõigest sellest saad selles raamatus veel ka lugeda, seda küll läbi mõnusa huumori.

 

Kaks nädalat möödub ruttu ja isa on kodus tagasi. Selgub, et tema töölepingut tahetakse pikendada järgmiseks kuueks kuuks. Ta saaks ka päris palju palka juurde, kuid ta oleks oma tööga veelgi rohkem seotud. Kohustused oleksid lihtsalt palju suuremad. Samas saaks perekond palgata lapsehoidja, mis ema koormust veidi vähendaks.

Triinu teab, mida tähendab lapsehoidja. Naabri-Beritil oli varem lapsehoidja ja siis muud ei kuulnud, kuidas too käsutas ja õiendas ja järjest uusi puhtaid sokke jalga käskis panna. Sellist õudust Triinu oma koju küll ei taha!

Samal õhtul lendab vastu elutoa akent üks linnuke, kes saab kõvasti põrutada, kuid Triinu isa oskab lindu aidata. Üsna muinasjutuline on see, kuidas linnuke Triinuga vestleb. Selgub, et linnuke jääb pikkadel sõitudel alati magama, sest ka tema töötab kaugsõidujuhina. Linnuke ütleb, et oleks hea, kui Triinu isa ei ole kaugsõidujuht, kuigi just täpselt seda isa ju omgi. Triinu räägib sellest vestlusest ka isale, kuid isa arvates räägib Triinu lihtsalt rumalat juttu. Kes ikka usuk, et linnuke võiks juttu rääkida.

 

No nii, nüüd ma olen jälle üsna pikalt lobisema jäänud.

Teeme nüüd lühidalt ja nii, et ma sulle jälle kõike ära ei jutusta.

 

Igal juhul tuleb isale külla tema ülemus, et uut lepingut sõlmida, Triinu üritab proua-ülemust ära hirmutada sellega, et isa on liiga suur ja ta ei sobigi autojuhiks, selleks on vaja isegi isa aluspükse!

Triinu üritab uut töölepingut hävitada, mistõttu on ta nõus isegi tervet korterit koristama, kasutades ka veeämbrit, mis ümber läheb just töölepingu peale.

Seejärel saad teada ka seda, mida Triinu isa ülikoolis õppis ja miks tal õpingud pooleli jäid. Saame tuttavaks ka naabri-Beritiga, kelle juurde Triinu läheb isa CV’d koostama ja hakatakse ka töökuulutusi uurima. Leitakse paar „sobivat“ töökohta, üks neist loomaaias ja teine toidupoes.

Üsnagi lõbusaks läheb lugu siis, kuid Triinu isa toidupoodi töövestlusele kutsutakse. Nüüd on vaja appi kutsuda onu Helmut neljandast trepikojast. Onu Helmutile meeldib napsitada, kuid ta on nõus Triinut ja Beritit aitama, kuigi sellel töövestlusel saab üsna palju nalja, sest onu Helmutil on kaasas hoopiski Beriti ema CV! Millest selgub, et Triinu isa (antud hetkel küll onu Herbert) on kõva tegija iluvõimlemises!

Seejärel saad lugeda palju põnevat tuhkrutest, mis on seotud omakorda tööga loomaaias. Käime ära ka Soomes, kus Triinu üritab jällegi anda endast parima, et isa siiski Soomes tööd ei saaks, selleks peab Triinu lausa soome keelt rääkima.

Ja lõpuks!?

Lõpuks on vaja tädi Tiina koera Herbertit, Triinu isa loomaarsti-oskusi, et kõik asjad õnnelikult laabuksid.

 

Igal juhul on „Kuidas mu isa uue töö sai“ üks igati mõnus ja vahva lasteraamat, mis tegelikult ju elust enesest, võib olla küll pisukeste liialdustega, kuid ühes heas lasteraamatus peabki saama nalja, selles peaks olema veidi midagi muinasjutulist, vahvad ja hakkajad tegelased. Ja otse loomulikult - õnnelik lõpp. Siis on kõik väga hästi!

 


Jason Mraz „Know.“

Jason Mraz

„Know.“

(Warner Music)

 

Mulle on Jason Mraz juba mitu head aastat meeldinud. Tema lihtne, meloodiline ja mõnus popmuusika paitab kuulaja kõrvu (abiks kindlasti ka nailonkeeltega kitarr). Mõeldes selle peale, et tema sulest on päris selline vahva laul nagu „I’m Yours“, siis ei olekski vaja rohkemat öelda. Kui „I’m Yours“ 2008. aastal singlina ilmus, siis püsis see USA Hot 100 singlimüügitabelis lausa 76 nädalat järjepanu lüües sellega senise rekordi LeAnn Rimes’i laulult „How Do I Live“ (aastast 1998). Pärast seda on ka Jason Mrazi rekord löödud, kuna kauem on selles tabelis suutnud järjepanu olla Imagine Dragons’i „Radioactive“ (87 nädalat) ja AWOLNATION’si „Sail“ (79 nädalat). Kuid see rekordite värk polegi ju sedavõrd oluline, oluline on see, et Mrazi „I’m Yours“ on üks väga hea popipala.

 

Mrazi muusikat võib lahterdada mitmeti. Nii on Mrazi stiili nimetatud pop rokiks, blue-eyed souliks, reggae’ks, akustiliseks rokiks, alternatiivseks rokiks. Ja eks tema muusikas neid erinevaid stiile ongi tunda ja kuulda. Tänaseks on Mrazi plaate müüdud üle 7 miljoni, tema singleid on allalaaditud 11,5 miljonit korda. Esile tuleb tõsta ka mehe kahte Grammy auhinda.

 

Mraz alustas laulmist ja esinemist selle sajandi alguses. Esialgu väikestes San Diego kohvikutes, kuni 2002. aastal avaldas esimes ja üsnagi eduka albumi „Waiting for My Rocket to Come“, millel ka hitt „The Remedy (I Won’t Worry)“. 2005. aastal ilmus album „Mr. A-Z“, mis oli veelgi edukam ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 5! 2008 ilmus album „We Sing. We Dance. We Steal“, mis oli veelgi edukam. USA plaadimüügitabelis tõusis see kolmandale kohale, no ja eks aitas edule paljuski kaasa ka superhitt „I’m Yours“.

2012 ilmus neljas stuudioplaat „Love Is a Four Letter Word“, mis tõusis nii USA kui ka brittide plaadimüügitabelis lausa teisele kohale! 

 

Uus album on „Know.“ on järjekorras kuues stuudioplaat, sest 2014 ilmus ka album „Yes!“ (muideks, kas see album tõusis USA plaadimüügitabelis teiseks!).

Kohe alguses kinnitan, et ka „Know“ on üks igati hea kuulamine. Jason Mraz jätkab on lihtsate, kuid väga mõjusate lugudega. Mraz näitab, et ka lihtsate vahenditega on võimalik teha väga head popmuusikat. Ka sellel plaadil kuuleb selliseid väga ilusaid meloodiaid, mis kohe esimesel kuulamisel meeldima hakkavad – „Let’s See What The Night Can Do“ (ülimalt meeldejääv refrään), „More Than Friends“ (selles loos laulab ka supertäht Meghan Trainor), on head poppi („Unlonely“), on folki („No Plans“), on reggae’t („Have It All“, „Making It Up“), lausa bluusi- ja kantrihõngu on („Might As Well Dance“).

Paljudes lugudes (vaata et lausa kõikides lugudes) laulab Mraz armastusest (mõned lauluread lugudest: „Love la la la love“ või „Love is still the answer“ või „I’m better because you give meaning to the words I love you“ või „Put your loving arms around me once more“ jne), no ja mis saakski parem muusikas olla, kui lood armastusest. On ju nii! Ja kui öeldakse, et armastusest on palju laule loodud, siis Mraz kinnitab, et neid võib teha veel ja veel, sest love is still the answer!

Ah jaa, kui hakkad plaadiümbrist lähemalt uurima, siis on ka sellel armastust üsna palju – on südameid, on lilli jm.

 

Pean tunnistama, et kui Mraz on mulle seni alati meeldinud, siis meeldib ta mulle ka pärast selle plaadi kuulamist. Temas on seda siirust ja ausust, mida muusikas on kindlasti vaja. Seda, mis paneb kuulaja esitajat kuulama.

 

Kuula ise ka:

 

https://Atlantic.lnk.to/KnowFA

 

 

Jason Mraz "Have It All"


Otfried Preussler „Röövel Hotzenplotz“

Otfried Preussler

„Röövel Hotzenplotz“

(Eesti Raamat)

 

«Röövel Hotzenplotz» on tuntud saksa lastekirjaniku Otfried Preussleri (1923-2013) röövlilugude uue, värvipiltidega väljaande esimene raamat. 

Otfried Preussler on üks tuntumaid saksa lastekirjanikke tänapäeval. Ta raamatud on kõik omamoodi muinasjutud, milles kummatigi palju kaasaegse reaalsusega haakuvat. Preussleri muinasjutumaailma on tugevasti aidanud kujundada tema sünnikodu Sudeedimaa muistendite õhustik – see on nimelt see paikkond Euroopas, kus läbi sajandite on laialt liikunud rahvajutud küll nõiduse õpilastest kuradiveskites, küll seitsmenurkset õnnekivi otsivaist mäekaevureist.
Preussler on Saksamaal väga populaarne. Tema vahest kõige levinum raamat röövel Hotzenplotzist on saksa keeles ületanud juba miljonilise trükiarvu. Eesti keeles on Preussleri teostest seni ilmunud «Väike nõid» (1975, 1979), «Krabat» (1982) ja "Röövel Hotzenplotz" (1995).
Seikluslik lugu röövel Hotzenplotzist, kes oma seitsme noa ja piprapüstoliga hoiab hirmul kogu ümbruskonda. Kui hirmus röövel varastab vanaemalt tema lemmikviisi mängiva kohviveski, otsustavad sõbrad Kasperl ja Seppel pahategija kavala plaani abil kinni nabida. Algab pöörane seiklus, milles löövad kaasa ka vahtmeister Dimpfelmoser, suur ja kuri võlur Petrosilius Zwackelmann ning haldjas-kärnkonn. 
Preussleri kerge, ladus ja stiilipuhas kirjutamismaneer muudab erinevas vanuses lugeja jaoks nauditavaks kõigi nende kohutavate, süngete ning naljakate juhtumiste jälgimise, mis toimuvad röövel Hotzenplotziga ja tema ümber. 
«Röövel Hotzenplotziga» algab Hotzenplotzi lugude sari, kusjuures tegemist on röövliraamatu uue, värvipiltidega väljaande esimese raamatuga, järgnevalt on ilmumas «Röövel Hotzenplotzi uued seiklused», «Hotzenplotz 3. Röövel seikleb jälle» ning «Röövel Hotzenplotz ja kuurakett». Hotzenplotzi lood kuuluvad koos «Krabati» ja «Väikese nõiaga» Otfried Preussleri tuntuimate teoste hulka.
Illustratsioonid F. J. Tripp.

 

“Röövel Hotzenplotzi” lugu algab sellega, et kord istus Kasperli vanaema päikesepaistel oma majakese ees pingil ning jahvatas kohvi. Kasperl koos sõber Seppeliga olid kinkinud talle sünnipäevaks uue kohviveski, see oli nende enda leiutatud. Kui veskit vändata, mängis see vanaema lemmiklaulu “Lehekuu kõik uueks loob”.

Ilus algus, kas pole, kuid hetk hiljem asjalood muutuvad. Vanaema ette ilmus musta tüükas habeme ja koletu kongus ninaga mees, kes nõuab seda vahvat kohviveskit endale. Peas oli mehel kõvera sulega pehme kaabu ja paremas käes hoidis ta püstolit. Tema laia vöö vahel olid mõõk ja seitse nuga! Täitsa hirmus värk! Vanaema ei tunne esialgu seda jubedat meest ära ja ei taha talle oma kohviveskit loovutada, kuid õige varsti saab vanaema aru, et see ongi röövel Hotzenplotz! Vanaema loovutab oma kohviveski ja röövel läheb minema.

Vanaema peab lugema üheksasaja üheksakümne üheksani ja alles seejärel võib ta tuua kuuldavale appikarje. Nii oli röövel vanaemale ütelnud, enne kui lahkus.

Õige varsti saabuvad vanaema juurde Kasperl ja Seppel ning ka vahtmeister Dimpfelmoser. Vahtmeister kinnitab, et röövel tuleb kindlasti kinni võtta, kuid politsei ei tea, kus röövel ennast varjab. Vahtmeister kinnitab, et ta loodab elanikkonna agarale kaasabile röövli tabamisel, mistõttu otsustavad panustada ka nutikas Kasperl ja mitte nii väga nutikas Seppel.

 

Kasperl mõtlebki välja nutika idee – nad ehitavad suure kasti, mille peale maalivad suurte, kaugele kumavate tähtedega “Ettevaatust, kuld!” Kast täidetake liivaga ja pannakse käru peale. Seejärel teeb Kasperl kasti sisse sisse pisikese augu, et liiv võiks sealt vaikselt välja voolata. Nüüd, kui tuleb röövel “kullakasti” röövima jääb maha liivarada, mille abil on lihtne leida röövli asukoht. Tundub, et tegemist on hea plaaniga!

Veidi hiljem selgub, et esialgu tundus see hea plaan, kuid tegelikult polnudki see hea plaan, sest röövel Hotzenplotz märkab liivajälge ja mõistab, mida Kasperl ja Seppel on plaaninud. Vihale ajab röövlit seegi, et kastis pole ju mitte kuld, aga liiv. Röövlit on petetud ja see ei saada jääda karistamata! Röövel Hotzenplotz otsustab nüüd hoopis ise Kasperli ja Seppeli haneks tõmmata ning nad kinni nabida!

Veidi enne seda, kui röövel Kasperli ja Seppeli kinni püüab, vahetavad nad omavahel mütsid – Kasperl saab endale Seppeli kaabu ja Seppel Kasperli ludumütsi. Ja sellest on Kasperlil ja Seppelil sündmuste arenedes väga palju abi, sest meie teame, kes on kes, kuid röövel seda ju ei tea, sest tema teab, et Kasperl kannab ludumütsi ja Seppel kaabut.

 

Edasi tuleb selles loos mängu veel ka suur ja kuri võlur Petrosilius Zwackelmann, kes jumaldab üle kõige kartuleid, kui täpsem olla, siis kartuliputru ja kartulikäkki. Selleks peab ta ise kartuleid koorima, mis talle mitte üldse ei meeldi. Ta on soovinud endale teenrit, kes kartuleid kooriks, süüa teeks ja palju muudki, kuid ka teenrit pole tal, kuniks tuleb võluriga kaupa tegema röövel Hotzenplotz. Röövel toob võlurile Seppeli (kes pole keegi muu kui Kasperl), kinnitades, et Seppel on piisavalt rumal, et olla hea teener. Võlurile kaup sobib, sest ta peab vastu andma vaid kotitäie kanget nuusktubakat.

Röövel jätab endale teenriks Kasperli (kes tegelikult on ju Seppel).

Loomulikult pole teenrite elu lust ega lillepidu. Nad peavad tegema rasket tööd ja ka uneaeg on üsna lühike.

 

Ma ei saa Sulle ju kõike jällegi ära rääkida, sest sel juhul Sa ju raamatut ei viitsigi lugeda, kuid ma annan vihjeid – mängu tuleb kärnkonn-haldjas (haldja nimi on Amarüllis), toimub põgenemine vangistusest, otsitakse haldjarohtu, keegi võlutakse leevikeseks, keegi hukkub konnatiigis, keegi vangistatakse ja keegi saab sõrmuse, mis täidab kolm soovi. Seda võin ka lisada, et selle raamatu lõpuks on kolm soovi ka soovitud.

 

Selline vahva, kaasahaarav ja muinasjutuline lugu on “Röövel Hotzenplotz”. On vahvad ja humoorikad tegelaskujud, on põnevaid sündmusi, on vaja nutikust ja osavust ning kübe ka õnne.

Igal juhul suurepärane lugemine, mis saab ju varsti ka järje, kui ilmub raamat “Röövel Hotenplotzi uued seiklused”, ja seejärel juba “Hotzenplotz 3. Röövel seikleb jälle” ja “Röövel Hotzenplotz ja kuurakett”.

 

Raamatu illustratsioonid on teinud F.J. Tripp ja neid on koloreerinud Mathias Weber.