Eva Muszynski, Karsten Teich „Kauboi Klaus ja jõuluvana katusevõsas“ (Ühinenud Ajakirjad)

Jõulud farmis Killuke Õnne.

Kauboi Klaus on elevil. Koos lehm Roosi ja põrsas Liisaga ehib ta jõulukaktuse, küpsetab piparkooke ja ootab külla jõuluvana. Aga jõuluvana peab teel kinni äpardus põhjapõdrasaaniga, ootamatu kohtumine teeröövlite Armi-Armini, Pika Lauri ja Viie-Sendi-Villemiga ning suure indaanipealiku Kitkutud Kuke ja tema kaaskonnaga. Kõigest sellest sünnib päris korralik seiklus ...

„Kauboi Klausi" sarja raamatud sobivad hästi algajale lugejale iseseisvaks avastamiseks ja lugemisoskuse arendamiseks. Huvi hoiavad üleval vahvad ja värvikad tegelased, kelle seiklused on klass omaette. Kaasahaaravalt kirjutatud lustakad lood teevad lapsest justkui muuseas suure raamatusõbra, kes tahab väga teada, mis on kirjas järgmisel leheküljel.

Pean nentima, mul on jällegi väga hea meel, kuna kauboi Klaus kõiki lapsi ja lapsemeelseid jällegi rõõmustab. Eesti keeles on ilmunud uus kauboi Klausi humoorikas raamat ja seekord tuleb külla jõuluvana, ja teeme ettevalmistusi jõuludeks. Nii nagu ikka, ei lähe ka seekord kõik nii nagu peaks minema, mistõttu jõuab jõuluvana kauboi Klausi ja tema sõprade (lehm Roosi ja põrsas Liisa) juurde aluspesus ja ilma kinkideta.

Raamatu alguses saame teada, et on küll talv ja kaugel põhjala mägedes katab metsi sügav lumevaip, selges jäises õhus kõlavad vaikselt jaanikellad, jõuluvana on teel, kuid Metsikus Läänes on isegi talvel üsna palav. Kaljude vahel kondavad koiotid, skorpionid ja maod, ja see pole jõuluvana jaoks sobiv paik. Seetõttu pole keegi jõuluvanast Metsikus Läänes ka kuulnud. Edasi liigume juba kauboi Klausi ja tema sõprade farmi, mil nimeks Killuke Õnne. Kolm sõpra istuvad verandal ja igavlevad. Kauboi Klaus teeb ettepaneku mängida kaarte, kuid Liisa ja Roosi pole sellest sugugi mitte vaimustuses. Roosi kinnitab, et seal, kust tema tuli, tähistatakse täna hoopis jõule. Ehitakse jõulupuu, küpsetatakse piparkooke, tuleb jõuluvana, kes toob kingitusi.

Kauboi Klaus teeb ettepaneku küpsetada piparkooke, äkki siis tuleks ka nende juurde jõuluvana. Seetõttu otsustavad sõbrad, et nad kaunistavad jõulupuuks kaktuse ja äkki jõuluvana siiski tuleb, sest Roosi on mõni päev tagasi kaktusevõssa isegi soovisedeli riputanud.

Vahepeal on Metsik Lääs pimedusse mattunud, äkitselt sahiseb üle kaktusevõsa põhjapõdrasaan, kus istub jõuluvana ja maadleb maakaardiga. Soovisedelil seisab kohaletoimetamisaadressina „Kaktusevõsa“, kus on siin need kaktused! Need on viimased kingitused, mis jõuluvana peab kohale viima, ja nüüd on ta teelt eksinud! Järsku kõlab põmakas. Saan riivas midagi. Äkki kaktust? Saan keerleb ringi ja kukub alla. Maapinnale sajab puutükke, kruvisid ja kellukesi. Jõuluvana on pahane, sest saan on katki, ja nagu pildilt näha, siis üks kurjam paneb pihta ka põhjapõdra. Jõuluvana otsustab jala edasi minna, sest on ju kaktus leitud, kaugel see farmgi enam on.

Tee farmini on täis igasugu ootamatusi, millega jõuluvana vastamisi on. Nii röövitakse temalt kingikott, sest teda varitsevad kolm jubedat röövlit, ta peab ära andma oma mantli, püksid, mütsi ja habeme sinikoib-indiaanlastele, et saada kaart, kuidas minna farmi juurde. Samal ajal käib farmis kibekiire ettevalmistus jõuluõhtuks – ehitakse kaktus, tehakse piparkooke ja ahjuõunu, õpitakse jõululaule ja oodatakse jõuluvana.

Kuid, jõuluvana on teel. Pole saani, põhjapõtra, riideid ega kinke. Aluspesu seljas, saapad jalas. Varsti pole ka saapaid, sest need viskab ta koiottide poole, et neid metsikuid loomi eemale peletada.

Kas jõuluvana jõuab kauboi Klausi ja sõprade juurde? Kas sõbrad usuvad, et tulijaks on jõuluvana, kui pole ei punast mantlit, habet ega kinke? Kes on Päka de Pikk? Kas toimub ka jõuluõhtu pidu? Ja kas piparkooke vaatamata kõigele ka süüakse?

Selline vahva ja omamoodi jõululugu seekordses kauboi Klausi raamatus. Väiksele lugejale kindlasti palju põnevat ja nalja ikka ka.

Eva Muszynski, Karsten Teich „Kauboi Klaus ja Nurjatu Volli“ (Ühinenud Ajakirjad)

Kauboi Klaus elab koos põrsas Liisa ja lehm Roosiga farmis nimega Killuke Õnne. Ühel päeval saab Kauboi Klaus telegrammi vanaemalt, kes saabub külla ja palub endale postijaama vastu tulla. Kauboi Klaus peab kõndima läbi pimeda kaktusevõsa, kohtuma Nurjatu Volliga ja õigel ajal pissile jõudma.

On ilmunud uus raamat kauboi Klausi lugude sarjast. Järjekorras juba neljas. Ma ei tea, kuidas tänased lapsed kauboidesse suhtuvad, sest ega väga palju kauboidest kõnelevaid raamatuid ei ilmu, rääkimata kauboifilmidest ehk vesternitest. Mina oma lapsepõlves vaatasin lugematul hulgal vesterne, mida näidati Soome televisioonist, ja kui mu mälu mind ei peta, siis olid ju kauboifilmid eetris reedestel õhtutel, mistõttu said minu suurteks lemmikuteks kauboisid ja šeriffe kehastanud John Wayne, James Stewart, Gary Cooper, Gregory Peck, Randolph Scott, Charles Bronson, Robert Mitchum, James Coburn jpt. Tänapäeval mäetavad neid staare vähesed, rääkimata sellest, et ükski kohalik telekanal klassikalisi Metsiku Lääne filme näitaks…

See selleks ja tegelikult – kauboi Klaus pole ju ka päris kauboi, ta on selline väikene poiss, ja alles algaja kauboi, mistõttu peaks ju tema ikkagi väiksematele lugejatele igati hästi sobima. No ja nalja saab ka kauboi Klausi raamatutes ka, mis on samuti oluline, rääkimata sellest, et Klausi parimad sõbrad on põrsas Liisa ja lehm Roosi.

Selle raamatu alguses öeldakse meile, et Metsik Lääs ei ole ainult metsik, vaid ka ohtlik. Kauboisid see ei häiri, sest nemad armastavad seiklusi ja üksindust. No nii olid asjad ka paljudes vanades Metsiku Lääne filmides. Selgub, et kauboi Klaus ei ole päris nii vapper, kuigi ta on oma farmis. Ta istub lehm Roosi ja põrsas Liisaga verandal. Nad vaatavad päikseloojangut ja joovad limonaadi. Õhtu hämardub, sest on ju päikseloojang, ja sel tunnil on Metsik Lääs alati natuke metsikum kui tavaliselt, sest hämarikus ärkavad kõik, kes päevavalgust pelgavad.

Kauboi Klaus mõtleb, et tegelikult on tal natuke õudne olla, kuigi verandal oli valge ja limonaad maitses hästi. Roosi ütleb äkki, et kusagil on kindlasti koiotid liikvel, Liisa lisab, et kindlasti ka skorpionid ja bandiidid. Roosi vaatab Klausi ja mõtleb, et küllap on hästi lahe olla kauboi ja mitte midagi karta. Roosi ei tea, et tegelikult ka Klaus kardab. Äkki kuulevad nad kõik kabjaplaginat ja läbi kaktusevõsa pressib end üks ratsanik! Kas bandiit? Õnneks ei. See oli postiljon, kuigi samuti kauboi moodi postiljon, kes tõi Klausile telegrammi, milles oli kirjas, et Klausi vanaema jõuab postitõllaga teisipäeval kell 12, ja Klaus peab talle vastu minema.

Klaus mõistab, et see juhtub juba homme, kuid postijaama on ju päevateekond. Et õigeks ajaks kohale jõuda tuleb Klausil öösel teele asuda. Roosi arvab, et see on igati romantiline – vaid kauboi ja tähed. Klaus arvab, et lisaks tähtedele on ka koiotid ja bandiidid! Klausil tuleb siiski minna. Ta paneb selga kannused, nahkjaki, õnnepandlaga rihma ja laenab Liisalt päikeseprillid. Öö ja päikeseprillid? Klaus tunneb ennast päikeseprillidega palju julgemalt. Liisa kinnitab, et kauboi Klaus näeb nüüd igati ohtlik välja, isegi bandiidid nagu Nurjatu Volli peaks teda kartma.

Milliseks kujuneb kauboi Klausi öine teekond, eriti veel siis, kui Klausil ka pissihäda peale tuleb. Ja päikseprillidega on asjad öösel veelgi tumedamad. Ja kes on see Nurjatu Volli, kellest Liisa rääkis? Ja kes hakkab kauboi Klausi kannul käima? Kas Klaus ikka jõuab linna ja postijaama? Kas vanaema tuleb postitõllaga? Ja mis juhtub siis, kui tuleb kaks vanaema? Oletame, et üks on Klausi vanaema, siis kelle vanaema on see teine? Kas kauboi Klaus kohtub Nurjatu Volliga?

Nendele põnevatele küsimustele saad vastuse, kui selle laheda ja humoorika lasteraamatu läbi loed. Väga lahedad on ka raamatu illustratsioonid, mis on joonistatud raamatu ühe autori ehk Karsten Teichi poolt.


Aleksei Beljakov „Alla Pugatšova elu ja imelised seiklused“ (Tänapäev)

Mis oleks Vene estraad Alla Pugatšovata? Teda võib armastada või vihata, pidada suurepäraseks lauljaks või kergemeelseks tuulepeaks, nõudlikuks professionaaliks või autoritaarseks matrooniks, aga teda tunnevad kõik. Vähemasti arvavad, et tunnevad. Ta on siiani üks Venemaa mõjukamaid naisi, kuigi lahkus lavalt juba mitu aastat tagasi. Milles peitub tema saladus?

Aleksei Beljakovi raamatust selgub, kuidas ema nahutas väikest Allat märja käterätiga, et too õpiks solfedžot, kuidas Pugatšova sattus juhuslikult festivalile Kuldne Orpheus ja leidis laulu „Arlekino“, kuidas peksis segi lavastajast abikaasa uue Žiguli aknad, kuidas teda aitas KGB kindral, kuidas lauljatar tahtis lahkuda Nõukogude Liidust pärast skandaali hotellis Pribaltiiskaja, kuidas ta vaakus elu ja surma piiril pärast plastilist operatsiooni Šveitsis, kuidas temast sai imeliste kaksikute ema ja mis on tema erakordse elurõõmu saladus. Alla Borissovna on mitu korda tahtnud ka ise oma elulugu kirja panna, kuid väidetavalt olevat talle ennustatud, et siis juhtub tema elus midagi halba. Sestap soovitab ka Alla ise just seda raamatut.

„Väga raske on öelda Pugatšova kohta midagi, mida keegi veel ei tea, aga Beljakov on sellega hakkama saanud. Autor on suutnud hoida tasakaalu peategelase isikliku elu ja loometegevuse vahel: raamatus on kõik tihedalt läbi põimunud ja üks lugu läheb teiseks üle loomulikult. Andest, sihikindlusest, skandaalidest, kaklustest, alkoholist, muusikalistest triumfidest ja isiklikest läbikukkumistest, müstikast, kuraasist, võitudest ja vigadest kujuneb lai kujutluspilt artistist, kes on endiselt meie esilaulja. Paljud on püüdnud seda edu korrata, aga neil on puudu jäänud kõige olulisemast: selleks et see kõik toimiks, on vaja olla Pugatšova,“ kirjutab raamatu kohta Aleksei Mažajev InterMediast.

Kohe alguses saan tõdeda, et aastaid-aastaid tagasi, kui töötasin ühes vahvas kontsertkorraldusfirmas, siis õnnestus mul lüüa kaasa ka Alla Pugatšova kontserti korraldamisel Tallinnas, ja seetõttu on õnnestunud tõelist staari väga lähedalt näha ja tema meeskonnaga ka juttu ajada. Ja midagi pole öelda. On vaid üks ja ainus Alla Pugatšova, kes rõõmustanud oma publikut aastaid ja aastakümneid. Tõeline staar, tõeline diiva, suurepärane lauljatar, esineja, artist suure algustähega.

Kiitvaid sõnu saab kohe alguses öelda ka Aleksei Beljakovi kirjutatud raamatu kohta, sest see on tõepoolest igati mõnus, huvitav ja humoorikas lugemine. Näib, et autor on seda kirjutades ka ise vaikselt kaasa naernud. On ju siin ülevaade lauljatari elust alates tema sünnist, mistõttu liigume 1950-60. aastate Venemaal ehk toonases Nõukogude Liidus, ja autor kirjutab lauljatari elust, tuues paralleele ka toonase eluga, mistõttu on vanematel lugejatel kindlasti nii mõndagi meenutada, no ja ütleme nii, et kas naerda või nutta, kuid ma usun, et see naljakamat külge on selles raamatus kindlasti rohkem.

Kohe alguses saame osa lauljatari sünnist, enne seda saame tuttavaks ka tema vanematega, kes olid üpris lihtsad inimesed, kuid eks oli ka neil muresid, mida toonane elu endaga kaasa tõi. Selgub, et tulevasel lauljataril oli juba sündides probleem kõris, mistõttu vastsündinut koheselt ka opereertiti, ja siis ei osanud ju keegi veel arvata, et temast saab tulevikus suurepärane lauljatar. Juttu on lauljatari lapsepõlve sõpradest, sellest, et ta oli noore neiuna vägagi julge ja hakkaja tüdruk, kes julges isegi kodukandi pätte korrale kutsuda ja neile vastu hakata. Juttu on sellest, kuidas lauljatar klaverimängu õppis, mis talle väga meeldiv esialgu ei olnud, kuid eks oli ka sellest tema tulevases karjääris abi. Saame teada, kuidas lauljatar muusikainimestele esimest korda silma jäi, mis temast arvati, no ja ega ei osanud ju ka siis ennustada edukat staarikarjääri, kuidas lauljatari esimene salvestatud laul populaarsesse raadiosaatesse pääses, ja kuidas see populaarseks sai. Seoses sellega kaasnesid juba ka esimesed ringreisid, esimesed esinemised jne. Vägagi põnev on lugeda ringireisidest kaugele Siberisse, kus lauljatar esines geoloogidele, kaevuritele jpt. Kuidas teda vastu võeti, ja juba siis oli tunda, et lauljatar võib võita miljonite kuulajate südamed. Oli ta juba siis üsna vahetu, julge oma esinemistes, oskas lauludesse elu sisse panna, lauldes lugusid jutustada jne.

Juttu on ka lauljatari esimestest armumistest ja kiindumistest, meestest, kes olid lauljatarist võlutud, kuid ei äratanud lauljataris vastutundeid. Ja ma ei väsi kordamast, raamatu autor suudab kõikidesse seikadesse lisada omalt poolt ajastutruud infot, tõmmata paralleele toonase ühiskonnaga, lisada mõnusat huumorit ja mõtiskleda. Vene kirjanikel ja autoritel on see jutustamisoskus ikka võrratu.

Natuke veel huvitavaid lugusid sellest raamatust – saame teada, mis koht oli 1960ndatel kultuspaik kohvik Molodjožnoje Gorki tänavas, kus ka nooruke Alla Pugatšova esines. Esineda seal külalisena oli auasi. Kutse esineda sealses kohvikus oli eriline usalduse märk, ja tähendas komsomoli heakskiitu. Lauljatar lubas ka seal teatud vallatust ühes laulus, mistõttu astusid tema juurde kaks komnoorte malevlast, kes kutsusid lauljatari kohviku nõukogusse. Kas nüüd tuleb karistus? Ei, talle anti teada, et ta võiks esineda komsomolilaulu ülelinnalilsel konkursil. Lauljatar polnud sellega nõus, kuna ta oli solvunud: “Mida te endale lubate? Astusite ligi, viisite ära! Ei öelnud midagi! Tuleb osata inimestega ümber käia! Ei esine ma mingil konkursil!” Sellega tõestas Alla Pugatšova taaskord, et ta on julge noor naine, kes ei karda mitte midagi, isegi komsomoli mitte.

Loen, et lauljatar õppis muusikakoolis koorijuhtimist, selle eriala ta ka lõpetas, saades endale keskerihariduse, mistõttu pidi ta ka koolis tunde andma (oli ju tema kvalifikatsioon koorijuht, laulmisõpetaja üldhariduskoolis, solfedžoõpetaja laste muusikakoolis). Koolitöö ei olnud talle meeldivate killast, sest ta polnud mingi sündinud. pedagoog. Seetõttu proovis lauljatar pääseda estraadi- ja tsirkusekooli, kus ta tutvus leedulase Mikolas Edmundas Orbakasega. Veidi enne seda oli tuttav mustlanna (luuletaja Karina Filippova) ennustanud Allale kohtumist tulevase abikaasaga riigiasutuses, kusjuures Orbakasest lauljatari esimene abikaasa ju saabki, kuigi Allal oli sellal ka üks teine poiss-sõber, kes olude sunnil elas välismaal.Alla pidi tegema kiirelt otsuse ja valiku, valikuks oli Orbakas.

Ja veel – ükski artist ei tohtinud nõukogude ajal eksisteerida omapäi ja ta pandi kindlasti mõne filharmoonia või kontserdiorganisatsiooni hingekirja. Ka Allaga juhtus nii, temast sai lauljatar ansamblis Novõi Elektron, kusjuures ansambel tegutses Lipetski filharmoonia hingekirjas. Õnneks ei pidanud Alla siiski Lipetskisse kolima, kuid temast sai professionaalne laulja, kellel olid tööraamat ja kontserdipalk.

Seejärel peame juba pulmapidu. Alla abiellub leedukaga ja temast saab Alla Orbakiene, kuigi esinejanimi ei muutu. 1970. aasta suvel vaatavad Alla ja Mikolas Läänemere ääres olles televiisorit, kus näidati populaarset rahvusvahelist lauluvõistlust Kuldne Orpheus. Allale meeldis üks esinejatest – poolatar Maryla Rodowicz. Just sel hetkel tõotab Alla, et varsti laulab ka tema selle lauluvõistlusel.Ja uskuge mind, nii see ka läheb.

Enne seda saavad Alla ja Mikolas lapse. Tütre, kes saab nimeks Kristina Orbakaite (kusjuures ei maksa unustada, et ka temast sirgub suurepärane lauljatar, kes ka Eestis esinemas käinud).

Lugeda saab sellestki, kuidas Alla tegi koostööd ka kuulsa Oleg Lundströmi orkestriga. Orkestriga, mis esitas džässi, mistõttu koostöö väga pikalt ei kestnud, kuna oli Alla ikkagi estraadiartist. 1973. aastal Alla ja Mikolas lahutasid. Mikolase on küsitud, kuidas nii, millele mees vastas, et nad kohtusid pidevate ringreiside tõttu harva, võõrdusid teineteisest.

Allast saab legendaarse Moskontserti artist ja 1974. aastal saadetakse lauljatar 5. üleliidulisele estraadiartistide konkursile. Kohtunikeks juba vanad ja tuntud staarid, eelkõige siiski vanad, mistõttu arvatakse, et Alla Pugatšova on liigagi vulgaarne, et ta võiks esineda pigem restoranides, kui suurtel lavadel, kuid õnneks seisis meie tulevase superstaari eest lauljatar Gelena Velikanova, kes kinnitas, et Alla on väga, väga andekas, ja ta pole mitte kellegi moodi! Lõpuks anti välja kaks esimest kohta, kolm teist kohta ja neli kolmandat kohta. Alla sai ühe kolmandatest kohtadest (selle koha sai sellel võistlusel ka meie Boris Lehtlaan), mis oli lauljatarile tõsine löök, kuid Alla ei anna alla, ta lubab kõikidele kätte maksta ja näidata, kes ta on. Veidi hiljem palus Alla ka Velikanovalt abi ja nõu, kuid Velikanova kinnitab, et Alla ei tohi mingil juhul kellegagi koos töötada: ta on ise sedavõrd andekas, et tal pole kedagi vaja. Siinkohal meenutab raamatu autor sedagi, et aastaid hiljem aitas Velikanova ka noort Valeri Leontjevit, kellel oli tõsiseid probleeme, et pääseda suurele Nõukogude estraadile.

Nagu sa näed, siis ma võiksin sellest raamatust jutustama jäädagi, sedavõrd huvitav ja kaasahaarav lugemine see on, sedavõrd põnev ja huvitav on lauljatari elu olnud. Kuna ma ei tahaks Sulle kõike ära rääkida, et oleks huvitavam lugeda, siis lihtsalt veel mõned seigad – 1974 hakkas Alla tööle ansamblis Vesjolõje Rebjata, mis oli tollal ehk kõige populaarsem bänd Nõukogude Liidus. Alla liitumine oli pillimeestele selles bändis üsna ootamatu, mistõttu paljud neist lahkusid ansamblist. Saame lugeda Aleksandra Nikolajevna Strelnikovast, kes aitas Allal häält arendada – Strelnikova ei olnud vokaaliõpetaja, kuid oli välja töötanud unikaalse nn lühikese hingamise metoodika, tänu millele pani ta hääle paika ka kõige lootusetumatel juhtumitel. Temalt said abi paljud kuulsad lauljad ja näitlejad.

Alla pääses esindama Nõukogude Liitu ka ihaldatud Kuldse Orpheuse lauluvõistlusel Bulgaarias, kus ta laulis kuulsaks ka laulu “Arlekino”. Ja selle lauluvõistluse Grand Prix võitis loomulikult Alla Pugatšova.

Raamatust loed veel helilooja Aleksandr Zatsepinist, muusikafilmist “Naine, kes laulab”, mille peaosas Alla mängis ja laulis (filmi pealkirjast sai ka lauljatari hüüdnimi ning ajakiri Sovetski Ekran valis Pugatšova 1978. aasta parimaks filminäitlejaks), lauljatari esimesest plaadist “Hingepeegel”, mis oli topeltalbum (see oli Nõukogude plaadisalvestuses praktiliselt pretsedenditu juhtum), õpingutest GITISes, tema diplomitööst 1981. aasta juunis, milleks oli muusikalavastus “Lauljatari monoloogid”, võidust lauluvõistlusel “Sopot-78” (seal laulis lauljatar menukat hitti “Kuningad võivad kõike”) jne jne. Mõned märgusõnad veel, millest raamatus lugeda saad – Mašina Vremeni, tähehaigus, Raimonds Pauls, valge klaver, Andrei Voznessenski, soosija KGBst, Pariisi L’Olympia, isa surm, Boriss Moissejev, Atremi Troitski, film “Alla”, laev “Alla Pugacheva”, kontsert Tšernobõlis, Gorbatšov, skandaal Pribaltiiskajas, mõtted emigratsioonist, ringreis Ameerikas, Punane Madonna, “Jõulukohtumised”, lauluteater, teadmananine Jelizaveta, lõhnaõli Alla, operatsioon Šveitsis (plastiline operatsioon), surma piiril (plastilise operatsiooni tagajärel tekkis veremürgistus), Judaškin, ajakiri Alla, ümberkehastumine Vogue’i tarvis, Kirkorov ja tema legendid, 113 helepunast roosi, Kirkoroviga tõllas, Kristina etendus, katse rasestuda, keeldumine ministrikohast, lavale naasmine, läbikukkumine Eurovisioonil, Galkin, konflikt Kirkoroviga, “Nord-Ost”, “Tähtede vabrik”, tüli Zemfiraga, lahutus Kirkorovist, raadio Alla, “Ma pole pühak”, laulatus Galkiniga, loss Grjazis, Mihhaili partei, lahkumistuur. Usun, et need lühikesed viited annavad väga hästi teada, millest sellest raamatus lugeda veel saad.

 


Gallant „Sweet Insomnia“ (Warner Music)

Christopher Joseph Gallant III ehk artistinimega Gallant on sündinud 14. novembril 1991. USA laulja, laulukirjutaja on pärit Columbiast, Marylandis ja täna on ta artist, kes on Warner Bros. Recordsi „leival“. Gallanti muusikat on lahterdatud R&B’ks, alternatiivseks R&B’ks, elektrooniliseks muusikaks, ja isegi alternatiivseks rokiks. 2014 avaldas ta ise oma debüüt-EP „Zebra“, 2016 ilmus album „Ology“, mida märgati terves maailmas, ja kiideti tema laulukirjutamise oskust ja lauluhäält.

Muusikat hakkas Gallant kirjutama juba koolipõlves, saades mõjutusi paljudelt teistelt R&B artistidelt, hiljem ka alternatiivsema roki esitajatelt. 2013 lõpetas ta õppeasutuse, mil nimeks New York University Gallatin School of Individualized Study, erialaks oli muusika.

Sügisel 2013 kolis Gallant Los Angelesse, et hakat tegelema muusikaga, ja ka muusika kirjutamisega. 2014 ilmuski debüüt-EP „Zebra“, mida ta ise on nimetanud heliliseks päevikuks, kuidas hakkama saada New Yorgi järelmõjudega. Päris põnev sõnastus, kas pole. 2015 kogus tema singel „Weight in Gold“ populaarsust ning juba samal aastal pääses Gallant tuuritama mööda USA’d koos USA laulja-laulukirjutaja, multiinstrumentalisti, indie-muusika staari Sufjan Stevens’iga. Kokku anti 18 kontserti.

Pärast seda andis Spotify teada, et Gallant võiks olla artist, kelle suur läbimurre toimub 2016. aastal. Gallant tegi koostööd veel mitme teisegi artistiga – Hiina-USA elektroonilise muusika artisti Zhu'ga, USA hiphopi ja R&B artisti Jhene Aiko'ga. 2016 esines Gallant kuulsal Coachella muusikafestivalil, ja ameeriklaste muusikaajakirja „Billboard“ arvates oli Gallant selle festivali üks parimaid artiste.

2016. aastal jätkas Gallant koostööd ka Sufjan Stevens’iga, kuid tegi koostööd ka supertähtede Seal’i ja John Legend’iga. Koostööd sai kuulda populaarses Youtube’i saates „In the Room“. Selge oli see, et Gallanti häält oli märgatud, sest veidi hiljem tegid temaga koostööd sama saate raames ka Andra Day ja Dua Lipa. Gallant on ise kinnitanud, et „In the Room“ andis talle suurepärase võimaluse teha koostööd artistidega, kes teda alati on inspireerinud.

2016 avaldas Gallant debüütalbumi „Ology“, mida kiideti vägagi palju, ja eks see oli ka kiitust väärt. USA veebiajakiri Pitchfork hindas seda 10-palli süsteemis hindega 7,5, briti ajaleht The Guardian andis 5 punktist 4 ja kinnitas, et kui see ongi R&B tulevik, siis on tulevik vägagi helge. USA ajakiri Entertainment Weekly nimetas Gallanti debüütalbumi 2016. aasta 25 parima plaadi hulka. Kiideti albumi eristuvat ja mitmekesist saundi, laulja suurepärast häält ja lüürilisust.

2016. aasta mais esines Gallant ka populaarses telesaates „The Tonight Show Starring Jimmy Fallon“, kus ta esitas laulu „Weight In Gold“. Pärast esitust tõusis stuudiopublik püsti ja plaksutas pikalt. Ja ei saanud ka saatejuht Jimmy Fallon öelda muud: „Oh sa issand, ma ütlesin teile, vaadake seda kutti!“

Septembris 2016 esitas Gallant kaks lugu – „Bourbon“ ja „Weight in Gold“ juba ka BBC populaarses telesaates „Later... with Jools Holland“. 2017 valis USA populaarne raadiosaatejuht Elvis Duran Gallanti kuu parimaks artistiks, ja veidi hiljem astus Gallant üles ka NBC populaarses saates „Today“. 2017 aasta kevadel oli Gallant soojendusartistiks John Legend’i (tema valiti hiljuti minu teada ka maailma seksikamaks meheks) kontsertturneel „Darkness and Light“.

2018 jätkas Gallant uue muusika kirjutamist, kuid tegi ka koostööd paljude teiste noorte artistidega – Niia, SebastiAn, The Knocks, Sinead Harnett. Lisaks ilmus mitmeid Gallanti singleid: „“Gentleman“, „Doesn’t Matter“, „Mad at You“ (koos Noah Cyrus’ega), „Toogoodtobetrue“ (koos Sufjan Stevens’i ja Rebecca Sugar’iga). Ka selle aasta (2019) alguses ja keskel ilmus mitu singlit: „Sharpest Edge“, „Sleep On It“ ja „Compromise“ (koos Sabrina Claudio’ga). Oktoobris 2019 aga uus ja suurepärane album „Sweet Insomnia“.

„Sweet Insomnia“ on suurepärane album, kui nii lühidalt kokku võtta. Suurepärane R&B album, millel kuuleb väga kaasaegset R&B’d, kuid minu kõrv leiab siit ka saunde ja meloodiaid, mis meenutavad Prince’i parimaid lugusid, no kuulake näiteks pärast plaadi sissejuhatust kõlavat lugu „Sharpest Edges“. Gallant on artist, kellel on võrratu hääl, mis võtab puhtalt välja ka väga kõrged noodid, sarnaselt Prince’iga.

Gallant vigurdab mõnes loos rütmide ja saundidega, näiteks „Crimes“, kuid siingi hingame Prince’iga sarnast hingust, kuigi selles loos toob Gallant sisse ka sellist peaaegu räppi, kübe isegi gospelit ja laulus kõlavad kõrged noodid on võrratud. Kaasaegseid saunde ja helide maailma kuuleme laulus „Paper Tulips“, kuigi ka siin kuuleb kaunist meloodiat ja võrratut esitust. Kusjuures, pange tähele,Gallant suudab suurepäraselt laulda puhtaid kõrgeid noote, kuid tema hääl kannab ka madalamatel toonidel.

Väga ilus lugu, kauni meloodia ja meeldejääva refrääniga on plaadi nimilugu „Sweet Insomnia“, milles lööb kaasa veel üks väga äge tüüp – USA laulja ja räppar 6LACK. Kaks noort kutti teevad üheskoos väga head tööd, ja see on kindlasti selle plaadi üks ägedamaid lugusid. Kübe popilikumat hingamist tuleb sisse laulus „Hurt“. Ka siin kuuleb põnevat helide maailma, palju huvitavaid harmooniaid ja rütmilahendusi.

6LACK’ist ma juba rääkisin, kuid albumil on veel üks väga hea lugu, mis tehtud koos teise väga sümpaatse artistiga. Lauluks on „Compromise“, mis esitatud koos Sabrina Claudio’ga, kelle uuest plaadist ma oma blogis mõni aeg tagasi rääkisin. Kauneid meloodiaid ja esitusi kuuleb ka plaadi viimastes lugudes „Sleep On It“ ja „Celine“.

Pean taaskord tõdema, et muusikaasta 2019 on olnud igati huvitav, sest palju on ilmunud väga head muusikat, ja Gallanti album „Sweet Insomnia“ peaks souli ja R&B sõpradele olema tõeline maiuspala. Suhkrutükk, mis teeb pimedad sügisõhtud igati magusaks.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/36BnoniDx1oKdMWm7ProqG?highlight=spotify:track:57vONmoD0vJTTTwW10ofrZ

 

Gallant "Sharpest Edges"


Tiina Laanem „Mina, Meg ja meie klass“ (Pegasus)

Mis on eesti laste rahvusroog? Mida teha kätega, mis sunnivad kogu aeg kuhugi ronima ja kuskil kõõluma? Või sokkidega, mis hakkavad tunnis ahistama? Kuidas õppida luuletust, mis ei jää üldse pähe? Või millest saada kaitset kummituslike vampiiride vastu? Ja mis aitab siis, kui keegi hakkab kiusama?

Miia-Maria läheb teise klassi ega aimagi veel, et kohtub koolis uue tüdrukuga, kellest saab tema parim sõber. Kaugelt maalt saabunud Megiga leitakse vastused kõigile neile küsimustele.

Raamatu tagakaanelt saame lugeda, et raamatu autori Tiina Laanemi esimene romaan “Väikesed vanamehed” võitis romaanivõistluse ja võeti lugeja poolt soojalt vastu. Ta on avaldanud novellikogu “Õnnelik jää” ja kirjutanud mitmeid lavale jõudnud näidendeid. Tema viimane romaan “Pildilt kukkujad” pälvis A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia. Käesolev teos on Tiina Laanemi esimene lastele mõeldud raamat. Ma ei hakka siinkohal keerutama ja kinnitan, et Tiina Laanemil tuleb ka lastele kirjutamine igati hästi välja, sest “Mina, Meg ja meie klass” on tõesti väga muhe ja mõnus lugemine. Sündmused antakse edasi läbi teise klassi tüdruku Miia-Maria silmade ja jutu.

Raamatu esimeses loos on Miia-Marial esimene klass just läbi saanud. On alanud suvevaheaeg, ja Miia-Marial on plaan püstitada mittemagamise maailmarekord. Ega see lihtne ei ole, sest juba vaheaja alguses sõidab tüdruk oma perega kümneks päevaks Kreekasse, kus elab tüdruku emapoolne vanaema. Tüdrukul kippus seal juba lõuna ajal uni peale, ja õhtuks väsis ta päikesest, merest ja ringisõitmisest ikkagi nii ära, et ta jäi veelgi paremini magama kui tavaliselt.

Ja ega ka kodus palju lihtsam seda rekordit teha polnud – kui käia rannas või rabas matkamas, põrutad Pärnusse ja lõbutsed Lottemaal, mängid naabrilastega päev otsa peitust või kulli, siis oled õhtuks läbi kui Läti raha. Sedasi ütles papa, kuigi Miia-Maria nägi suvel oma silmaga, et Lätis maksti samasuguse rahaga nagu Eestis.

Augusti keskpaigas puges tüdrukusse kooliigatsus. Ta mõtles oma klassi ja õpetaja peale. Miia-Mariale meeldib õpetaja Marie, kelle peale mõtleb ta kõige rohkem. Kuid esimese loo lõpus ütleb Miia-Maria, et ta ei osanud mõelda ühest põnevast ja vahvast tüdrukust, kes sügisel ootamatult nende klassi tuli ning kellest sai talle maailma parim sõber.

Raamatu teises loos on juttu kelladest. Miia-Maria sai 1. septembri puhul kingituseks kella. Punase rihmaga punase kella. Tüdruku isa ütles piduliku häälega, et suur tüdruk peab harjuma kella järgi elama. Isa näib olevat kelladesse ja täpsusesse väga kiindunud, sest ta vaatas kella väga tihti. Lisaks uuris ta seinakella, telefonikella, arvutikella, autokella ja kõiki teisi kellasid, mis talle silme ette jäid. Hirm hilineda ajas teda koledasti närvi.

Hirm hilinemise ees on isal ka esimesel koolipäeval, sest kõik asjad võtavad koledasti aega – Miia-Maria ei taha üles tõusta, munad vajavad keetmist, kuid samal ajal peaks lillepoest tooma õpetajale ka lilled, Miia-Maria vanem vend Hans veedab duši all üle 20 minuti, ema ei leia kleidiga sobivat käekotti, Hans ei leia kahte ühesugust sokki, kooli juures pole ühtegi parkimiskohta, kuid Miia-Maria ja Hans jõuavad ikkagi õigeks ajaks aktusele. Ma usun, et paljud meist on sellises situatsioonis olnud, kus tundub, et aeg saab lihtsalt otsa.

Miia-Maria ja teised lapsed on juba klassis, kui õpetaja Marie kinnitab, et nende klassi peaks tulema uus tüdruk. Ja lõpuks ta tulebki, koos oma vanematega. Tüdruk on mustanahaline (veidi hiljem saame teada, et ta Nigeeriast pärit), tal on keeruline eesnimi, kuid Miia-Maria on kindel, et edaspidi kutsub ta uut tüdrukut Megiks.

Ka järgmistel päevadel on Megil õigeks ajaks tulemisega probleeme, sest nende perekonna elu on korraldatud veidi teistmoodi. No näiteks, Megi peres võis igaüks sinna magama jääda, kus uni peale tuli. Nad ei pugenud täpselt kell üheksa või kümme voodisse. Nemad viskasid end pikali, kui õues kiskus pimedaks või nad tundisd end lihtsalt väsinuna. Süüa tehti neil siis, kui kõht oli parasjagu tühjaks läinud. Meg oskas eesti keelt päris hästi, kuid eks tal on veel igasugu kummalisi kombeid – no näiteks hakkas ta ükspäev keset tundi laulma laulu “Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa”, no ja siis ta tõusis püsti ja jalutas klassist välja. Ta ei oodanud, millal koolikell heliseb ja tund lõpeb. Hiljem ütles Meg õpetajale, et tema jalgadel tekkis kange tahtmine kõndida.

Kodus jutustab Miia-Maria uuest tüdrukust ka isale, kes ei suuda mõista, kuidas nad siis mune keedavad, kui kella ei vaata. Miia-Marial on vastus koheselt võtta: “Nad ei keedagi mune. Nemad ainult praevad neid!”

Kolmandas loos saame teada, et Megil on üsna isepäised käed. Seetõttu on ta tulnud käpikutega kooli, kuigi väljas oli veel soe sügisilm. Ta ei võtnud villaseid labakuid tunniski ära. Teised lapsed olid kindlad, et Meg on külmavares, kuid Megi kinnitas, et need on tal käes selleks, et tema käed midagi katki ei teeks. Meg oli viimaste nädalate jooksul palju katki teinud – pinal oli katkiseid pliiatseid täis, sööklas keerdusid kõik kahvlid kui võluväel kõveraks, paar päeva tagasi tuli vetsus kraanikauss seina küljest lahti, sest Meg hüples selle najal, enne seda lasi ta trepi käsipuul niimoodi liugu, et puust osa kukkus kolinal maha. Ühes vahetunnis näppis Meg õpetaja laual seinud gloobust, kuni see läks ekvaatori kohalt pooleks. Paar päeva hiljem lubas laulmise õpetaja tal natuke klaverit proovida. Asi lõppes sellega, et kaks valget klahvi hakkasid nii koledasti kolksuma, et pidi parandaja kutsuma.

Teised lapsed on kindlad, et Meg peaks oma käed ära väsitama, et need ei tekitaks pahandust, aga kuidas? Klassivend Siim lubab Megile lima laenata. Järgmises tunnis hoidiski Meg käsi laua all. Ta pressis rohelist lima purki tagasi. See tegi häält. Äkitselt kostis üle klassi: puuks-puuks-puuks. Ja seda mitu korda. Õpetaja palub Megil vetsu minna, veidi hiljem ta lausa käsib Megil vetsu minna, kaua võib sedasi puuksutada.

Meg tuhises klassist välja, Miia-Mari läks talle järele. Meg tormas tüdrukute vetsu, endal pisarad silmas, Miia-Maria proovis Megiga rääkida, aga Meg lidus juba võimla suunas. Võimlas võttis Meg maast palli ja asus seda väravasse loopima. Tema visked olid nii võimsad, et võrk ja postid aina värisesid. Võimlas oli ka kehkaõpetaja Marko Remmelgas, kes on ka kooli direktor. Näib, et kehkaõpetajale Megi visked meeldisid, sest ta asus nüüd ise väravasse ja palus türdukul peale visata. Esialgu püüdis õpetaja visked kinni, kuid iga viskega läks Meg paremaks ja paremaks. Õpetaja kinnitas, et võtab Megi käsipalli trenni, kuigi see on poiste trenn, kuid Megil olevat sedavõrd tugevad käed, et saab seal kindlasti hakkama. Selle loo lõpus kinnitab Miia-Maria, et igatahes kuulus Meg sellest peale käsipallimeeskonda ja tema kätest oli seal palju kasu.

Raamatus on kokku 16 lugu ja need, millest siinkohal rääkisin olid esimesed kolm. Ja nagu isegi aru saad, siis on need igati mõnusad ja humoorikad lood, kindlasti igati vahva lugemine. Kõikidest lugudest ei hakka Sulle siinkohal rääkima, sest muidu läheb lugemine igavaks, kuid mõnest loost räägin lühidalt veel.

Saame lugeda söögivahetunnist, mis juhtub olema neljapäevasel päeval, mis on kalapäev. Selgub, et Miia-Maria klassis ei maitsenud kalasupp kellelegi. Saame teada miks lastele kalasupp ei maitse, kuid saame teada sedagi, et osade laste arvates on ka piim üsna ebameeldiv, sest see võib kõhus lima tekitada. Ohtlikud võivad olla ka suhkur ja isegi metsamarjad. No ja siis saame teada, mida ägedat on laste vanemad ja vanavanemad söönud – Meg teatab, et tema isa võib kõige kangemat tšillit süüa, Ralfi isa on söönud terve purgi Rootsi haisuheeringat, Annabeli isa sööb heeringat vahukoorega, Grete mamma joob kulinal kalamaksaõli, Iirise venna lipsib tatikolle, Rasmuse vanaema sööb ilma hammasteta arbuusi ja Siimu vanaisa võtab iga kord hambad suust ära, kui ta viskit joob. Nüüd ei jää õpetaja Mariel enam muud üle, jutud lähevad juba üsna jubedaks, ta korraldab kalasupi söömise võistluse.

No ja siis saame lugeda ka sellest, kuidas Miia-Maria klassivendadel muutuvad ahistavaks sallid, mütsid, kindad, kampsunid ja isegi sokid, kuigi väljas sajab juba lund ja on üsna külm. No selline poiste värk, kõik on ju kanged mehed. Kui kätte jõuab lumesõja aeg, siis selgub, et ega need sokid, kindad, sallid ja mütsid väga ahistavad ei olegi, pigem on need igati abiks, et lumesõjas mitte kaotajaks jääda.

Seda saame ka teada, mis on eesti laste rahvustoit. Nimelt, lapsed peavad kooli viima toite, mis on eestlaste rahvustoidud. Miia-Maria on kaasa võtnud pasteedipallid, kuid teised lapsed on kaasa toonud leiba, küpsetatud sealiha, verivorste, pohlamoosi, kiluvõileibu, hapukapsast, kaeraküpsiseid, kartulisalatit, kama ja küpsisetorti. Ainult Megil on meelest läinud midagi kaasa võtta. Teel kooli saab ta näpunäiteid ühelt õlut rüüpavalt onult, kes soovitab tal teha lumepallisuppi – selleks on vaja ju ainult potti, piima ja lumepalle. Tulemuseks on halliks värvunud piim, sest tegelikult on ju lumepallisupi jaoks vaja kanamune – kollane käib piima sisse ja valgest tulevad pallid. Lumest lumepallisuppi ei tee.

Ja veel, õpime koos Miia-Mariaga luuletust. Juhan Liivi luuletust “Lumehelbeke”.  No see on see luuletus, milles lumehelbeke tasa-tasa aknale langes. Esialgu ei viitsi Miia-Maria sellega kiirustada, aega ju on. Seejärel hakkab ta luuletust pähe õppima ja näib, et see läheb tal üsna lihtsalt, kuid mida rohkem ta loeb, seda vähem ta aru saab, mida see lumehelbeke selles luuletuses teeb, mida mõtleb. Õpetaja on soovitanud luuletuse õppimiseks teemasse sisse minna, mistõttu võtab tüdruk sügavkülmikust jäätise, tõmbab mütsi pähe, teeb köögiakna lahti, istub akna alla ja püüab lumehelbeid käe peale, ise samal ajal salme korrates. Luuletus jääb meelde küll, kuid haigeks jääb ka kurk, mistõttu tüdruk ei pääsegi nädal aega kooli.

Vahvaid lugusid on selles raamatus veel ja veel. Saame tuttavaks kummitusliku vampiiriga, kes osutub tänavamuusik Vadimiks, loeme ka vabatahtlike tööst ja heategevusest, kusjuures Meg ja Miia-Maria abistavad õnnetute nägudega härrasid, kes on poes hätta jäänud. Ühes loos on veidi juttu ka kiusamisest ja narrimisest, mis lõpeb siiski vägagi naljakalt, juttu on ka kõhuvalust, mis on tingitud jõllitamisest, isegi üks kriminaalsete sugemetega lugu on, milles Miia-Maria omab häid vihjeid, et aidata tabada naabrionu maalide vargaid, matkal käime samuti, kuni viimases loos jõuame viimase koolipäevani enne suvevaheaega ja saame osa ka Miia-Maria vägagi hirmsast unenäost, mis on õnneks siiski vaid unenägu.

“Mina, Meg ja meie klass” on igati suurepärane, vahva ja lõbus lasteraamat, mida soovitan kindlasti lugeda. Lahedalt on sellesse toodud ka lõimumise teema, mis on igati vajalik. Super suurepärased pildid on raamatusse joonistanud Andres Varustin.


J.K. Rowling „Harry Potter ja tarkade kivi. Illustreeritud väljaanne“ (Varrak)

Kõige esimene illustreeritud väljaanne J.K. Rowlingi maagilisest klassikateosest on täis imelisi värvipilte, mille autor on Jim Kay, Kate Greenaway medali võitja. See on jäägitult hurmav raamat, mis sobib nii andunud fännidele kui ka uutele lugejatele.

Harry Potteri elu muutub igaveseks tema üheteistkümnendal sünnipäeval, kui sitiksilmne hiiglane Rubeus Hagrid toob talle kirja ja jahmatava uudise. Harry ei tea veel, et ta on võlur ning et võlurid olid ka tema surnud ema ja isa. Ta ei oska loitse, pole kunagi olnud lohe munast koorumise juures ega kandnud nähtamatuks tegevat mantlit. Ta on kogenud üksnes õnnetut elu koos oma hirmsa tädi, onu ja nende jõhkardist poja Dudleyga, kes ei taha võlukunstist midagi teada. Harry elab tillukeses panipaigas trepi all ning üheteistkümne aasta jooksul pole kordagi tähistatud tema sünnipäeva. See kõik aga muutub, kui öökull toob talle mõistatusliku kirja, milles Harryt kutsutakse imelisse paika, Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli, kus Harry leiab endale sõbrad, õpib võlukunsti kõigis selle ilmingutes, kuid peab ka astuma vastu oma kõige hirmsamale vaenlasele. Sellest kohtumisest sõltub rohkem kui Harry enda saatus…

„Jim Kay illustratsioonide nägemine liigutas mind sügavalt. Mulle meeldib see, kuidas ta Harry Potteri maailma tõlgendab, ma olen tänulik, et ta on sellele oma andega kaasa aidanud ja ma pean seda endale suureks auks,” on ütelnud J.K. ROWLING.

J.K. ROWLING on rekordiliste tiraažidega ja rohkelt auhindu võitnud Harry Potteri romaanide autor. Selle armastatud sarja raamatuid on maailmas müüdud üle 450 miljoni eksemplari ja tõlgitud 78 keelde. Raamatute põhjal on valminud kaheksa menukat filmi.

Pean piinlikult tunnistama, et ma ei ole seni ühtegi Harry Potteri raamatut lugenud. Rääkimata sellest, et ma pole ka Harry Potteri filme vaadanud. Kui Sa nüüd küsid, et kuidas nii, siis ega ma vastata ei oskagi. Ütleme nii, et sedasi on kuidagi läinud. Ma ei tea, kas see on nüüd hea või halb, aga nii see on.

Seetõttu on mul üsna hea meel, et avanes võimalus lugeda Harry Potteri esimest lugu, kuna see ilmus äsja uuesti ja Jim Kay suurepäraste illustratsioonidega. Ilusas, suures ja uhkes köites, ja tegelikult ütlen kohe alguses ära, et see oli igati äge lugemine. Mul on juba praegu suur uudishimu, kas Jim Kay illustratsioonidega ilmuvad ka teised Harry Potteri raamatud. Kui jah, siis õnnestub äkki kõik need raamatud ka läbi lugeda.

“Harry Potter ja tarkade kivi” on Harry Potteri raamatusarja esimene raamat/esimene osa, mis jutustab meile loo sellest, kuidas Harry Potter saab teada, et ta on võlur, kuidas ta saab endale uusi sõpru, kuid ka vaenlasi Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Koolis, kuidas ta astub koos oma sõprade Ron Weasley ja Hermione Grangeriga vastu lord Voldemorti uuele tulekule.

Raamat ilmus algupäraselt 1997. aastal, kirjastajaks Londoni kirjastus Bloomsbury. Raamat sai kohe ka väga populaarseks. Ja seda praktiliselt terves maailmas. Ma olen lugenud, et J. K. Rowlingi kirjutamisstiili on võrreldud Jane Austeniga, kes on ka Rowlingi üks lemmikautoritest, kuid ka Roald Dahliga, kelle kuulsad lasteraamatud ilmusid enne Harry Potteri lugusid, kuid ka antiikse jutumeistri Homerosega. Olen lugenud sedagi, et paljudes riikides “Harry Potter ja tarkade kivi” keelati ära, kuna selles olevat liiga palju nõidust. No mine võta kinni.

Raamatu juurde tagasi. Harry elab koos oma ema mugudest (mugud on raamatusarjas inimesed, kellel pole võluvõimed ehk meiesugused tavalised inimesed) sugulaste ehk Dursley perekonna juures, ja ega see elu seal lust ja lillepidu ei ole. Harry ema Lily õde Petunia Dursley on peenike, pika kaela ja hobusenäoga naine, kes ei taha kuulda mitte midagi sellest, et Lily Potter on olnud tema õde. Petunia mees Vernon Dursley on suur, tugev mees, kes on pidevalt tige ja pahur, tal on väga piiratud maailmavaatega ja kardab kõike ebatavalist. Neil kahel on poeg Dudley Dursley, kes on ülekaaluline, ärahellitatud ja tõeline kiusaja, mistõttu Harry elu polegi lihtne.

Harry ei tea suurt midagi ka oma surnud vanematest. Kui lähenema hakkab Harry 11. sünnipäev, hakkab ta saama kirju tundmatult saatjalt. Kirjades öeldakse, et Harry Potter on vastu võetud Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli, sest nii nagu tema vanematel on ka temal võluvõimeid. Hiljem saab Harry teada sedagi, et tema vanemad ei saanud surma autoõnnetuses, nii nagu talle on räägitud, vaid tema vanemad (Lily ja James Potter) tappis lord Voldemort, kes terroriseeris võlumaailma juba aastaid tagasi. Voldemortil ei õnnestunud tappa Harryt, kes oli toona üheaastane. Võimas Voldemort kaotas oma maise kuju ja jättis endast välgukujulise armi Harry otsaesisele.

Dursleyd püüavad takistada Harry minemist Sigatüükasse, kuid pooleldi hiiglane, pooleldi inimene ehk Hagrid (tema isa oli võlur, ema hiiglane, temagi oli kunagi õppinud Sigatüükas, kuid sealt välja visatud kuriteo eest, mida ta polnud sooritanud, nüüd valvab 3,7-meetri pikkune Hagrid Sigatüükas ruume ja võtmeid) on see, kes selgitab Harryle, kes ta on, kuidas ta on pääsenud Voldemorti käest. Harry saab teada, et ta on võlurite maailmas vägagi kuulus ja ta peab kindlasti Sigatüükasse õppima minema. Hagrid aitab Harryl põgeneda, et too saaks kokku Sigatüüka kooli direktori Albus Dumbledore’i ja professor Minerva McGonagall’iga.

Albus Dumbledore on Sigatüüka kooli direktor, ainus võlur, keda ka Voldemort on kartnud. Ta on pikk, peenike mees, kellel on poolkuu-kujulised prillid ja keskkohani ulatuvad hõbedane habe ja juuksed. Teda tuntakse võlukunsti saavutuste poolest, kuid ta kuulab ka kammermuusikat, mängib keeglit, armastab karamellikomme ja tal on suurepärane huumorisoon. Minerva McGonagall on pikk ja range välimusega naine, kes õpetab kujumuutmist ja muudab ka ennast vahetevahel kassiks.

Teel Sigatüükasse kohtub Harry rongis oma tulevaste sõpradega – Ronald “Ron” Weasley (tema on pärit vaesest, kuid väga vanast võluripäritolu perekonnast, tal on punased juuksed ja tedretähnid nagu ka kõikidel tema sugulastel) ja Hermione Grangeriga (mugu päritolu intelligentne neiu, kes ei teadnud maagilisest maailmast mitte midagi, kuni ta saab 11. aastaseks ja talle öeldakse, et ta on nõid, kes pääsenud Sigatüüka kooli).

Neist kolmest saavad suurepärased sõbrad, kes üksteist aitavad, kuid nad sekkuvad sündmustesse, mis seotud Sigatüüka kooli/lossi peidetud tarkade kiviga, mis võib muuta metalle kullaks ja toota elueliksiiri. Harry, Ron ja Hermione kahtlevad, et professor Severus Snape (tema õpetab koolis võlujookide valmistamist) üritab varastada seda kuulsat kivi Voldemortile.

Kui meie peategelaste kolmik saab kinnitust sellele, et kivi on ohus, siis annavad nad sellest teada ka Sigatüüka kooli õpetajatele, kuid need ei usu seda, sest võlukivi kaitsevad igasugu loitsud ja takistused maa-aluses keldris.

Harry, Ron ja Hermione otsustavad ise kivi päästa ja lähevad keldrisse, kus nende teele tuleb mitmeid takistusi ja väljakutseid. Viimase takistusega seisab Harry vastamisi üksinda, kuid mitte professor Severus Snape ei ole see, kes on süüdi. Selleks osutub professor Quirrell (tema õpetab koolis pimedusejõudude eest varjumist), kelle kuklas Harry näeb Voldemorti nägu. Voldemort käsib Harryl anda kivi (see on ootamatult sattunud võlurpoisi taskusse) Quirrellile, kuid Harry ei tee seda. Kui Quirrell Harryt puudutab, siis professor sureb, kuna ta ei talu Harry Potteri puudutust. Voldemorti hing kaob Quirrelli surnukehast.

Hiljem saab Harry Potter kooli direktori käest küsida igasugu küsimusi. Ta saab teada sedagi, et Harry ema on oma pojale peale pannud sedavõrd tugeva kaitse, et Voldemort teda tappa ei saa. Pärast vestlust Albus Dumbledore’iga on käes suvevaheaeg. Harry Potter peab tagasi minema oma sugulaste juurde, keda ta kunagi on kartnud ja vihanud, kuid näib, et pärast kooliaastat Sigatüüka koolis ei karda ta neid enam mitte.

No nii. Nüüd saan ka mina ütelda, et olen Harry Potteri esimese loo läbi lugenud, ja tegelikult olen ka mina sellega rahule jäänud. Oli ju põnevust ja võlukunsti, seiklusi ja kõike muud, mis ühes suurepärases lasteraamatus peab olema. Rääkimata vahvatest peategelastest, põnevast võlukoolist. No ja selle väljaande puhul ei jää muud üle, kui kiita ka Jim Kay võrratuid illustratsioone – kas neis on seda salapära, võlujõudu, värvide mängu. Loomulikult on neis ka seda, mis toovad meelde Harry Potteri filmid, kuid selliste illustratsioonidega on Harry Potteri esimene raamat lihtsalt võrratu.


Ole Lund Kirkegaard “Kummi-Tarzan” (Tänapäev)

Ivan Olsen on koolipoiss, kellel kõik kipub nihu minema – ta ei oska jalgpalli mängida ja pole hirmus nutikas, isa nõudmised tunduvad liiga suured ning pealekauba teised lapsed pidevalt kiusavad. Kuid äkitselt on tal võimalus lasta ühel soovil täide minna ning nüüd on ta teistest tugevam, osavam ja isegi sülitab kaugemale kui keegi teine. Aga kas see lahendab kõik probleemid?

Ole Lund Kirkegaard (1940–1979) oli taani õpetaja ja lastekirjanik. Tema sulest on pärit mitmed armastatud ja palju tõlgitud lasteraamatud, millest on eesti keeles ilmunud ka “On üks ninasarvik Otto”, “Albert” ja “Väike Virgilius”, lisaks on valminud mitu lastefilmi.

“Kummi-Tarzan” ilmus algupäraselt Taanis juba 1975. aastal! Eesti keeles esmakordselt 1990. Vaatamata sellele, et raamatu esmailmumisest on möödas üsna pikk aeg, on see aktuaalne ka täna, sest tegelikult tehakse siin ju juttu koolikiusamisest, sellest, kuidas isa ei peaks oma poega kasvatama ja teisalt on tegemist omamoodi muinasjutuga, mis toimub kaasajas.

Raamatu peategelane on Ivan Olsen. Ta on selline väikesevõitu, kleenuke kutt, kellel pole muskleid, mistõttu teda pidevalt narritakse ja kiusatakse. Raamatu autor tõdeb, et poiss saab lausa iga päev tubli nahatäie. Nii kiusavad teda koolis suured poisid, kes valavad Ivanile vett püksi, kusjuures talvel on asjalood eriti keerulised, sest vesi külmub ju pükstes külmaga ära. Kodus saab Ivan isa käest riielda, et poiss ei suuda iseenda eest seista ja teistele vastu hakata. Isa arvab, et poiss on seetõttu lausa nannipunn!

Ivanil on koolis veel teisigi probleeme – ta ei suuda tähti õppida, mistõttu ei suuda ta ka lugeda. Ka võimlemistunnis ei lähe tal hästi, sest ta ei suuda üle kitse hüpata. Sellest ei suuda aru saada võimlemisõpetaja, kes poisil ikkagi hüpata käsib ja asi lõpeb Ivanile kukkumise ning verise ninaga.

Ühel päeval toob Ivani isa koju raamatu “Tarzan ürgmetsas”. Selle seikleb ahvide kuningas Tarzan, kes elab ürgmetsas ja on maailmatu tugev. Ta oskab puu otsas ronida, ahvidega ahvide keelt rääkida ja tal on ka pruut, kel nimeks Jane. Ivani isa tahaks, et tema poeg oleks sama võimas ja tugev nagu Tarzan. Isa käsib pojal samuti puu otsa ronida ja ka seal läheb Ivanil kehvasti – ta kukub alla ja jälle on nina verine! Nüüd tõdeb isa, et Ivan on nannipunn ja lisaks sellele veel ka Kummi-Tarzan! Seda kuulevad pealt mööda kõndivad lapsed ja nii saab Ivan endale hüüdnime.

Ivan üritab veel jalgpalli mängida, kuid ka see läheb aia taha. Ka jalgrattasõit ebaõnnestub nii, et ta kukub rattaga vette ja kalamehed peavad teda päästma.

Kuid, ühel heal päeval kohtub Ivan pesuehtsa nõiaga! Ivan tõdeb, et nõidasid pole olemas, kuna ka tema isa arvab sedasi, siis lubab nõid täita ühe poisi soovi! Ivan mõtleb terve öö, mida soovida, kuni ta selle ka välja mõtleb.

Ja mida ta soovis? No seda peate juba ise edasi lugema. Igal juhul on see suur soov ja selle täitmisel on teatud nüansid…

“Kummi-Tarzan” on ajatu raamat. Tegelikult on see ju humoorikas, kuid kõik, mis lugejale mingil hetkel naljakas tundub pole seda teps mitte Ivanile. Kindlasti tasub seda raamatut lugeda ja teha sellest omad järeldused.

Väga lahedad on ka raamatus olevad pildid, mis on kirjaniku enda joonistatud!


Melanie Martinez “K-12” (Warner Music)

Melanie Adele Martinez on sündinud 28. aprillil 1995 Astorias, Queensis ja kasvanud üles Baldwinis, New Yorgis. Ta on USA laulja, laulukirjutaja ja lavastaja, kes saavutas tuntust ja edu, kui lõi 2012 kaasa populaarses USA’s telesaates “The Voice”. Kohe pärast seda populaarset saadet avaldas ta debüütsingli “Dollhouse”, sõlmis lepingu plaadifirmaga Atlantic Records ja avaldas ka EP, millel samuti nimeks “Dollhouse” (2014).

2015 ilmus lauljatari debüütalbum “Cry Baby”, mis täitis USA’s 2017. aastaks plaatinaplaadi müüginormi. Debüütalbumil oli mitmeid populaarseid lugusid – “Sippy Cup”, “Mrs. Potato Head”, “Cry Baby”, “Pacify Her” ja “Soap”.

2019 ilmus Martinezi teine stuudioalbum “K-12” (seda saadab ka film), mis on tegelikult ju järg debüütalbumile.

Melanie Martinezis voolab nii dominikaani kui ka puertoriiko verd. Tema vanemad kolisid Baldwinisse, New Yorgis, kuid tüdruk oli 4-aastane. Lapsena meeldis talle kuulata Brandyt, Britney Spearsi, Shakirat, Tupac Shakuri, Christina Aguilerat, kuid ka biitleid. Melanie käis Plaza Elementary School’is, kus õpetaja, härra Nadien õpetas talle ka laulmist, ja juba lasteaaias hakkas väike tüdruk kirjutama luuletusi. Martinez on ütelnud, et lapsena tal väga palju sõpru ei olnud, kuna ta oli vägagi emotsionaalne laps, kes ei suutnud oma tunnetest väga hästi rääkida ja nuttis üsna sageli. Seetõttu kutsusid teised teda ka “cry babyks”, kes ongi ju lauljatari debüütalbumi karakter, ja ühtlasi ka plaadi nimi. Lisaks luuletamisele tundis ta varakult huvi ka fotograafia ja kunsti vastu.

14-aastaselt õppis Melanie mängima kitarri. Ta õppis selgeks akordid, nii sai ta mängida lugusid, mis talle meeldisid. Lisaks sellele sai ta valmis ka oma esimese laulu, ja ka laulusõnad kirjutas ta ise.

17-aastaselt pääses ta populaarsesse telesaatesse “The Voice”. Juba esimesel esinemisel selles saates andsid kolm kohtunikku (Adam Levine, CeeLo Green ja Blake Shelton) märku, et tahaksid teda oma meeskonda. Martinez valis oma juhendajaks Adam Levine’i. Martinez oli saates igati tubli ja edukas pääsedes viiendasse vooru. Ta ise kinnitab, et ei osanud loota, et ta nii kaugele pääseb. Lisaks see, et ta sai juurde vajalikku kogemust ja häid õpetussõnu, kuidas laulmisega edasi liikuda.

Martinez sai telesaatest indu juurde ja juba veebruaris 2014 avaldas ta debüütsingli “Dollhouse”, mis oli ta enda kirjutatud lugu. Loole on eeskujuks olnud legendaarne film “Edward Scissorhands”, kusjuures Martinezi juuksed, makeupi ja filmitöö tegid ära ta ise ja tema sõbrad. Laulu aitas produtseerida ja kirjutada New Yorgi laulukirjutajate duo Kinetics & One Love.

Lugu ja videot märgati üsna ruttu, ja juba aprillis 2014 oli Martinezil taskus leping plaadifirmaga Atlantic Records. Mais 2014 ilmus debüüt-EP “Dollhouse”. Sellelt ilmus ka üsnagi edukas singel “Carousel”, mida sai kuulda ka telesarjas “American Horror Story: Freak Show”. 2015 juunis ilmus uus singel “Pity Party” (selle laulu refräänis saab kuulda sämplingut Lesley Gore’i laulust “It’s My Party”). Juulis ilmus teine uus singel “Soap”, mille videot vaadati YouTube’is lühikese aja jooksul 30 miljonit korda!

"Cry Baby"

Augustis 2015 ilmuski debüütalbum “Cry Baby”, mis debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number kuus! Detsembris 2015 ilmus veel ka üks jõuluteemaline lugu “Gingerbread Man”. 2015-2016 käis Martinez ka kontsertturneel “Cry Baby”.

Cry Baby on Martinezi väljamõeldud tegelaskuju, mis seotud tema lapsepõlve fantaasiatega. See on tema lapsepõlve haavatavam ja segaduses olnud mina. Martinez on lisanud, et Cry Baby on laps, kes eksperimenteerib täiskasvanute asjadega, ja paljud asjad, mis juhtuvad Cry Baby’ga juhtusid ka tema endaga, välja arvatud see, kui Cry Baby rööviti ja veidi hiljem Cry Baby oma röövija tappis.

Albumi kõik lood/nende pealkirjad on seotud lauljatari lapsepõlvega, ja neis on ka lapsepõlvega seotud metafoore, mis kannavad edasi sügavaid sõnumeid täiskasvanute maailmast ja täiskasvanute probleemidest.

Õige varsti alustas Martinez tööd ka teise albumiga, mis räägib tegelastest, kes elavad Cry Baby naabruses. 2016 oktoobris tuli müüki ka Martinezi loodud lõhnaõli Cry Baby Perfume Milk (selle loomise mõte oli lauljataril juba pikka aega peas olnud) ja seda turustas plaadifirma Atlantic Records, mistõttu sai nendest esimene plaadifirma, kes toonud turule lõhnaõli! Novembris 2016 ilmus lauljatari teine EP “Cry Baby’s Extra Clutter”.

Märtsis 2017 kinnitas Martinez, et tal on plaanis teha film, mis jutustaks kõikidest tema teise albumi lugudest. Lauljatar kinnitas, et tal läheb selleks üsna palju aega, kuna ta ise on lavastaja, režissöör, teeb ise kõik makeup'id ja palju muudki.

Melanie Martinez ja tema muusika

Martinezi muusikat on kirjeldatud kui poppi, kunstilist poppi, elektropoppi ja alternatiivset poppi. Mõjutusi on kindlasti ka hiphopist ja R&B’st. Põnev on seegi, et enamus tema lauludest räägivad tema isiklikest kogemustest. Ta ise on ütelnud, et tema muusika on väga tume ja aus, hiphopi ja trap’i rütmid on seotud veidi hirmuäratavate helidega lapsepõlvest nagu lasteklaverid, muusikatoosid ja mänguasjad.

“The Guardian” on ütelnud, et Martinezi muusika on aus elektropopp, “Rolling Stone” on ütelnud, et see muusika, mis on nagu kiiksuga unelaulud armastusest, ohtudest ja hullumeelsusest, ja võrrelnud Martinezi muusikat Lana Del Rey ja The Dresden Dolls’i muusikaga. Muusikakriitikud “The New York Times”’ist on võrrelnud Martinezi muusikat Lorde’i ja Lana Del Rey’ga.

Martinez on ise lisanud, et paljuski on saanud ta mõjutusi biitlitelt, Neutral Milk Hotel’ist, Feist’ilt, Kimbra’lt, Zooey Deschanel’ilt, Regina Spektor’ilt jt. Melanie Martinez on maininud ka mitmeid plaate, mis on ka tema muusikat mõjutanud – Fiona Apple’i “The Idler Wheel…”, Ariana Grande’i “Yours Truly” ja “My Everything”. Ta lisab ka hiphopi mõjutused, kuna tema isa kuulas palju just hiphoppi kui Melanie oli väike tüdruk. Martinez on rõhutanud ka mitmeid visuaalkunstnikke – Mark Ryden, Aleksandra Waliszewska ja Nicoletta Ceccoli. Ka filmirežissöör Tim Burton kuulub Martinezi lemmikute hulka. Kui Melanie Martinez 16-aastaselt vaatas filmi “101 Dalmatians”, värvis ta oma juuksed (poole pea ulatuses) blondiks nagu Cruella de Vil’il. Oma välimusega on kogunud Martinez tuntust, lisaks veel nukkude maailmast mõjutusid saanud riided, mida ta kasutab oma videotes ja laval.

"K-12" - uus album, uus film

Mais 2019 ilmuski uut albumit “K-12” tutvustav trailer, ja uus album ilmus septembris 2019. Lisaks ka samanimeline film, mida näidati paljudes kinodes terves maailmas. Filmi sai näha ka YouTube’is.

Uue albumi “K-12” produtsendiks on Michael Keenan, kes lõi kaasa ka lauljatari debüütalbumil. Üks uutest lugudest ehk “Drama Club” on produtseeritud ka lauljatari eelmise albumi peaprodutsentide ehk Kinetics & One Love poolt. Lauljatari kodulehel on kirjeldatud uut albumit muusikaliselt nii, et siin kohtuvad hiphop, soulilik poppmuusika ja indie-hingamisega elektropopp.

Huvitaval kombel ei avaldatud uuelt albumilt enne ilmumist singleid, kuid vaatamata sellele debüteeris “K-12” USA plaadimüügitabelis kolmandal kohal, mis on Martinezi parim koht selles edetabelis. Album on suurepäraselt vastu võetud ka paljudes teistes riikides, nii on see jõudnud plaadimüügitabelite TOP 10 sekka ka Suurbritannias, Austraalias ja Kanadas. Selle aasta (2019) oktoobrist detsembrini on Melanie Martinez ka kontsertturneel “K12 Tour”, mis pakub vägagi ainulaadest teatraalset show’d.

Kuula ise ka:

https://melanie.lnk.to/K-12PR

Melanie Martinez "Show & Tell"


Henn Timm, Rein Järvekülg, Peeter Pall, Sirje Vilbaste „Eesti jõed“ (Varrak)

Ülevaade Eesti jõgedest, nende toimimisest, taimedest ja loomastikust – mis on jõgi ja miks nad on sellised, nagu nad on. Autorid tutvustavad 64 suuremat, erilisemat või piirkondlikult olulisemat jõge. Raamat on illustreeritud rohkete fotodega.

Mida inimesed jõgedest ka räägiksid või kirjutaksid, ise nad ikkagi vees ei ela. Seepärast määratlevad tegelikud vee-elanikud, kuigi nad inimkeelt ei mõista, oma elupaiku inimestest kindlasti täpsemini. Ju tuleb meil leppida sellega, et veerahva nägemus sellest, kus mingi jõgi algab, jätkub või lõpeb, mõnikord inimeste arusaamast erineb.

Praktikute meelest seisneb jõgede olemasolu mõte eelkõige nende võimes reo- või liigvett minema juhtida. Samas soovitakse neist saada nii palju puhast vett, hüdroenergiat ja kalasaaki, kui vähegi võimalik. Ära ei öelda ka võimalusest supelda või paadiga sõita. Mõnikord mõjub rahustavalt kasvõi voolava vee vaatamine. Suvila, mille aknast paistab jõekäär, on krõbedama hinnaga kui keset tavalist võpsikut või tühermaad paiknev kinnistu. Hiina rahvatarkuse järgi piisab vaenlastega toimetulekuks rahulikult jõekaldal istumisest, sest varem või hiljem triivivad nonde maised jäänused mööda. Kes aga soovib jõgesid päriselt tajuda, sel tuleb toast ja vahest linnastki välja minna.

Selles raamatus leidub infot 64 Eesti jõe kohta. Mis jõed on ja miks nad on sellised, nagu nad on. Käsitleme neid looduskeskselt kui ökosüsteeme, mitte formaalse hüdroloogilise arvestuse, haldusliku kuuluvuse või rahvalike nimede järgi.

Raamatu koostajad töötavad Eesti Maaülikoolis ja on jõgesid ning nende elustikku seiranud juba pikki aastaid.

Kirjastuse “Varrak” suurepärane, väga huvitav ja sisukas raamatusari “Roheline Eesti” on saanud uue osa ehk raamatu, mis räägib meile Eestimaa jõgedest. Alles see oli, kui ilmus raamat kodumaa järvedest, mida selles blogis ka tutvustasin. Nüüd siis jõed.

Ma olen üsna kindel, et kõik inimesed on vähemalt korra oma elus jõe äärde sattunud, võib olla sealt isegi kala püüdnud, paadiga sõitnud või lihtsalt nautinud vee voolamist ja kalade mängu.

Raamatu sissejuhatuses kinnitavad autorid, et “jõgi” on some-ugri sõna. Seda kinnitavad some joki, liivi joug, mari jogaš, komi ju, põhjasaami johka, koolasaami jok, handi johan ja mansi. Ka “juga” on keeleliselt sama päritolu. “Oja” näib kuuluvat ainult läänemeresoome sõnavarasse.

Huvitav on teada saada sedagi, et Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal perekonnanimi Oja Eestis 922 mehel ja 967 naisel. Sageduselt oli Oja pingereas 16, Põlvamaal koguni teisel kohal. Perekonnanimi Jõgi oli 622 mehel ja 744 naisel, sageduselt 35. kohal. Niisiis elab meil üle kolme tuhande oja- või jõenimelise eestlase. Liitsõnalisi ega käändes nimesid pole siin pealegi arvestatud. Autorid meenutavad sissejuhatuses veel ka mitmeid raamatuid, mis varem on ilmunud, mis jõgedest räägivad.

Esimene peatükk vastab küsimusele, mis on jõgi. Saame lugeda, et vooluveed on sellised veekogud, kus vesi liigub Maa raskusjõu mõjul ühesuunaliselt, piki voolusänge “mäest alla”. Looduslikud vooluveed on ennast sedasi ise maapinda uuristanud. Kas neid kutsuda jõgedeks või ojadeks, sõltub inimeste suvast. Tehislikke analooge nimetatakse peakraavideks, kraavideks või kanaliteks. Jõed on pigem suuremad (veerikkamad, laiemad, pikemad) ja ojad väiksemad. Võib näiteks proovida, kas jõuab ühelt kaldalt teisele hüpata. Kui jah, on oja, kui ei, siis jõgi. Rahvatarkuse järgi algavad kõik jõed ojadest, seega on mõlemad alguses ülehüpatavad. Kui väike oja kuhugi suubub või sumbub, jääb ta lõpuni ojaks. Kui õnnestub ühineda mõne teise ojaga, on lootust paisuda jõeks. Soiseid ojasid nimetatakse mitmel pool soonteks.

Samasse suudmesse koonduvad jõed moodustavad jõestiku. Iga jõestiku pikim lähtmejõgi on peajõgi ja temaga ühinevad jõed lisajõed. Maismaapiirkond, kust vesi jõestikku korjub, on valgla ehk jõgikond. Kõik vähegi suuremad Eesti jõestikud on eksoreilised. See tähendab, et nad ei kuiva enne suubumist ega lõpe väljavooluta järvedes, vaid jõuavad kas mere või sinna laskuvatesse peajõgedesse.

Jõgedes, nii nagu ka meres ja järvedes, võib leiduda saari. Kuid ka valglad on ise omamoodi “saared”, mida isoleerivad üksteisest kõrgemad maismaa-alad ehk veelahkmed. Omavahelist otseühendust pole jõestikel reeglina muidu kui üleujutuste ajal.

Seisuveed asuvad samuti kas looduslikes (järved, lombid, laukad) või inimeste kaevatud nõgudes (tiigid, karjäärid, vooluta kanalid ja kraavid). Vooluveed võivad seisuvetest lähtuda või neid läbida. Ka jõevoolust kõrvale jäänud vanajõed ehk soodid kuuluvad seisuvete hulka. Voolu tõttu ongi igal jõel algus (lähe) ja lõpp (suue), mis seisuvetel samas tähenduses puuduvad. Mis allpool toimub, sõltub suuresti ülemistest osadest, kuid mitte vastupidi. Mida lähemale lähtmele, seda veevaesem ja kitsam on jõgi. Mida kaugemal algusest, seda suuremaks vooluhulk paisub.

Jõgede vesi võib pärineda otse vihmast või lumest. Enamasti täienevad sademed enne jõkke sattumist mitmesuguste lahustunud ja lahustumata ainetega – kas maa all, mullas või järvedes. Sängi pika kitsa kuju ja madaluse tõttu on jõevee kontakt maismaaga märksa tihedam kui meredel või järvedel.

Väga paljud jõed liiguvad nähtamatute ja nimetutena tervenisti maa all. Mõni kaob sinna kohati ja ilmub allpool uuesti nähtavale. Tegelikult kulgeb ka paljude “maapealsete” jõgede vesi osaliselt varjatult: nii voolusängi enda kui ka kallaste all, kahel pool sängi. Ka näiliselt kuivanud jõgi võib maa all vaikselt edasi voolata.

Merede ja järvedega võrreldes tunduvad jõed haprad, ebastabiilsed ning kergesti kuivavad. Seepärast hämmastab, et mõned jõesängid on vanemad isegi ookeanidest, millesse nad suubuvad.

Väga palju huvitavaid teadmisi ja lugemist, ja see on ju alles raamatu esimene peatükk. Olen üsna kindel, et "Rohelise Eesti"-sarja raamatud on kindlasti suurepärased kaaslased ka koolitundidesse, neile õpilastele, kes tahavad tõepoolest kodumaa loodusega põhjalikumalt tuttavaks saada.

Teises peatükis saame lugeda jõgede nimedest. Pikematel vooluvetel on enamasti nimi, mõnedel mitu. Enamasti tulenevad need lähedusse jäävatest asulatest või nimeandjate emakeelest-kodumurdest. Rahvas, kes puutub kokku ainult kodulähedase jõeosaga, ülejäänud jõestikust tavaliselt ei hooli. Juttu tehakse vanadest jõenimedest, edasi juba jõgede tekkimisest Eesti alal, tänapäevaste jõgede paiknemisest, maastikurajoonidest. Juttu on ka jõgede suurusest, üritatakse vastata küsimusele, milline Eesti jõgi on kõige suurem. Saame lugeda jõgede laiusest, vooluhulgast ja valgalast, ülem-, kesk- ja alamjooksust. Lisaks veel ka muudest jõgede olulistest omadustest (orientatsioon, harud ja saared, langus ja lang, voolukiirus ja põhi, läbipaistvus ja sügavus, vee temperatuur, vees lahustunud ained, vees lahustumata ained, veetase, voolusängi kuju, jõed ja järved, jõed ja sood, kaldad, maakate valgalal, jõetüübid). Püütakse vastata küsimustele kui palju on Eestis jõgesid, kus on palju ja kus vähe jõgesid.

Pikemalt peatutakse ka jõe-elustikul, mis on alati olemas ning vee, põhja ja kallastega tihedas seoses. Loeme pealiskasvust, suurtaimedest, suurselgrootutest, kaladest, muudest selgroogsetest, vooluga kohastumustest, maismaatoidu sööjatest, maismaaloomade ja –taimede seostest jõgedega.

Raamatus on ka peatükk “Jõed ja inimesed”, milles on juttu asulatest jõgede ääres, maaviljelusest, metsaraiest ja kaevandamisest, vee reostamisest, vee temperatuuri muutmisest, veevõtust, prügist, õgvendamisest, kraavitamisest, paisutamisest, veetranspordist, sildadest, kallaste kindlustamisest, kalapüügist ja jahist, kala- ja vähikasvatusest, jõgede seirest Eestis, jõgede seisundist. Saad teada, kus on parimas ja halvimas seisundis jõed Eestis, juttu on taastumisest ja taastamisest, looduskaitsest.

Ja jõuame jõgede juurde, millest saame pikemalt lugeda. Kokku 64 kodumaa jõge. Saame jõgedega tuttavaks, räägitakse ka elustikust (suurtaimed, suurselgrootud, kalad). Tabelites on välja toodud number veekogude registris, vanad nimed, jõestik, lähe, läbitavad maastikurajoonid Eestis, suue, langus, pikkus, valgala, keskmine vooluhulk suudmes, järk suudmes, suuremad lisajõed, linnad, maakonnad, kaitsealad jpm.

Loetelu algab Narva jõega, mille suue on idapoolseim, ning liigub edasi vastupäeva. Hiiumaa ja Saaremaa jõed on kõige lõpus.

Ma ei hakka siinkohal pikemalt jõgedel peatuma, selle saad ise läbi lugeda, kuid nimetan jõed, millest selles raamatus pikemalt lugeda saad – Narva, Piusa, Võhandu, Emajõgi, Õhne, Tänassilma, Põltsamaa, Pedja, Elva, Laeva, Amme, Ahja, Kullavere, Kääpa, Avijõgi, Ranna-Pungerja, Mustajõgi, Pühajõgi, Purtse, Kunda, Selja, Mustoja, Loobu, Valgejõgi, Pudisoo, Jägala, Soodla, Jõelähtme, Pirita, Vääna, Keila, Vasalemma, Vihterpalu, Kasari, Vigala, Velise, Liivi, Paadrema, Pärnu, Esna, Prandi, Lintsi, Käru, Vändra, Navesti, Saarjõgi, Halliste, Raudna, Kõpu, Lemmjõgi, Reiu, Sauga, Rannametsa, Salatsi, Koiva, Mustjõgi, Pärlijõgi, Vaidva, Peetri, Pedetsi, Luguse, Nasva, Kärla, Põduste ja Lõve jõgi.

Lõpetan oma kokkuvõtte ja tutvustuse raamatu lõppsõnadega – vähe leidub õnnelikke, kellele jõgi läbi akna paistab. Veel vähem on neid, kellel ta koduaiast läbi jookseb. Aga piki kaldaid on mõnus lonkida, vaadata ja kuulata. Ning kui leidub küllalt vett ja paat, siis sellega sõita. Sedasi võib sattuda sinnagi, kuhu jalgsi ei pääse. Autorid kinnitavad/hoiatavad isiklike kogemuste najal, et kes mõne põneva jõe äärde juhtub, võib sattuda ravimatusse sõltuvusse.

Loodan ka mina, et see raamat on hea abimees neile, kes tahavad meie jõgedega lähemalt tuttavaks saada ja pärast lugemist neid ka ise avastama ja uurima minna.


Susanne Weber/Tanja Jacobs „Öökull sai muhu“ (Pegasus)

Öökull kurdab: „Ai-ai-ai, muhu ma vist pähe sain.“ Rebane, hiir, madu ja karu soovivad väikest öökulli lohutada, igaüks omal moel. Aga mis võtab valu nagu võluväel? Muidugi ema musimops!

Paeluv selgete piltide ja lihtsate riimidega lohutusraamat kõige väiksematele.

“Öökull sai muhu” on tõepoolest raamat pere kõige pisematele. Vahva papist raamat, tekst on lühike ja kergesti arusaadav, õigupoolest ju luuletus, mis jaotatud mitmele leheküljele. Olulist osa kannavad selles raamatus illustratsioonid, et väiksel lugejal oleks hea värviküllaseid pilte vaadata ja loomadega tuttavaks saada. Loomad igati lapsesõbralikult joonistatud.

Öökullilaps kurdab raamatu alguses, et tal on valus, kuna sai pähe muhu. No selliseid asju võib ikka juhtuda, ka meiega. Esimesena tuleb öökulli aitama madu, kes paitab öökulli põske. Teisena tuleb appi reinuvader (rebane), kes kinnitab, et muhule tuleks peale puhuda. Seejärel tuleb väike hiir, kes näib pakkuvat öökullile plaastrit, mida muhu peale panna. Neljandana pakub oma abi karu, kes tõdeb, et meest on alati abi ja määrib seda öökulli muhule peale. Lõpuks tuleb kohale ka öökullilapse ema, kes on kindel, et parimaks vahendiks muhule on musimops. Ja nii see ongi, öökullilaps saab abi ema musist ja kallistusest.

Selline armsa kujunduse ja vahva sisuga raamatuke. Kindlasti suurepärane lugemine ja vaatamine pere kõige väiksematele.

 


Arizona „Asylum“ (Warner Music)

Arizona (kirjutatakse ka A R I Z O N A) on USA elektropopi bänd New Jerseyst, kes kindlasti on üks ägedamaid popmuusika bände praeguses muusikamaailmas. Päris paljud muusikakriitikud ja bändi fännid on ütelnud, et A R I Z O N A esitatud muusika on hea tuju muusika, ja ka mulle tundub, et meestel on naeratus (äkki isegi väike muie) näol, kui nad oma muusikat kirjutavad ja esitavad. 2017 mais ilmus nende debüütalbum „GALLERY“, mis tõusis USA alternatiivsete plaatide edetabelis kohale 24 ja plaadimüügitabelis kohale 143. Kohad pole just mitte TOP 10’s, kuid debüütalbum oli äge ja bändi märgati.

Bändi liikmed Zachary Charles (laul), Nate Esquite (kitarrid) ja David Labuguen (klahvpillid) kohtusid Bostonis, kuid nad käisid Berklee muusikakolledzis ja Emerson kolledzis. Kolledzis hakkasid nad muusikat tegema, esialgu küll kõik omaette. 2015 kolisid nad tagasi New Jerseysse, ja just siis otsustati hoopis üheskoos muusikat teha. Õnneks oli ka mänedzer Jake Posner, keid neid avastas.

Bändi nimi?

Laulja Zachary Charles on bändi nimevaliku kohta ütelnud, et Dave küsis kunagi tema käest, mis võiks olla nende bändi nimi. Zachary oli toona vastanud, et vahet pole, sest nagu nii ei hakka ükski inimene nende esitatud muusikat kuulama. Dave oli nõustunud ja lisanud, et nimi võib olla ju ükskõik mis, näiteks Chvrches. Nate’il oli peas müts, millel oli Arizona jäätee reklaam, mistõttu sealt see nimi leitigi. Bändiliikmed arvasid, et tegelikult kõlab see nimi päris hästi, on isegi veidi naljakas ja selle üle saab sõpradega ka nalja visata.

A R I Z O N A sõlmis 2016. aastal lepingu Atlantic Records’iga, seda tänu Mike Caren’ile. Ilmus mitu väga head singlit „I Was Wrong“, „Oceans Away“ ja „Cross My Mind“. Laulust „I Was Rwong“ tegi suurepärase remiksi suurepärane Robin Schulz, ja augustiks 2016 oli laulu originaali striimitud 16 miljonit korda! Robin Schulzi tehtud remiks püsis Billboardi Hot Dance/Electronic Songs edetabelis 9 nädalat. 2017 soojendas bänd Kevin Garrett’i kontsertturneed ja veidi hiljem ka COIN’i kontsertturneed. Märtsiks 2017 oli A R I Z O N A lugu „Oceans Away“ striimitud Spotify’s 35,8 miljonit korda!

19. mail 2017 ilmus bändi debüütalbum „GALLERY“. Lisaks mängis bänd erinevatel festivalidel: South by Southwest, Governors Ball Music Festival, Firefly Music Festival ja Lollapalooza. Sügisel 2017 oli A R I Z O N A juba peaartist omal kontsertturneel Põhja-Ameerikas. Seega vägagi lühikese ajaga saavutas bänd korraliku edu ja nähtavuse, mis tänases muusikamaailma pole sugugi mitte lihtne.

2018 avaldas A R I Z O N A kaks uut lugu „Summer Days“ ja „Freaking Out“. Lisaks esineti ka suurtel kontsertlavadel soojendades menukat ansamblit Panic! at the Disco.

Selle aasta (2019) sügisel ilmus uus album „Asylum“, mis algab suurepärase elektropopi-looga „Let Me Know“, kaunid meloodiad, põnevad saundid ja vahva/rahulik esitus. Refrään jällegi selline, mille kohta saab öelda, et sedasi need hitid sünnivadki.

Uskumatult meloodiline ja kaunis hittlugu „Nostalgic“, millel ka head biiti, mis paneb jala vägisi kaasa tatsuma. See on selline popp, mis mulle istub. Plaadi kolmas lugu „Where You Are“ on rahulik, kaunite helide ja põnevate saundidega mõtisklus, kuid see on algus, sest ka sellest areneb igati äge elektropopi-lugu.

Head vanakooli tantsubiiti saab kuulda laulus „Find Someone“. Veelgi paremini liigub plaadi kuues lugu „Trouble“ – taaskord palju põnevaid saunde ja põnevat helide maailma. Rahulikumalt algab kaheksas lugu „Problems“, kuid see on jällegi lugu, mis hakkab üsna ruttu arenema, ja põnevaid saunde tuleb terve loo ulatuses pidevalt juurde. Mulle need elektroonilised vidinad, mis põnevaid saunde tekitavad on alati meeldinud ja A R I Z O N A kasutab elektroonikat ju igati hea meelega.

Mulle endale meeldib väga albumi üheksas laul „Freaking Out“. Hea näide, kuidas võiks sellist kaasaegset ja väga head poppi kirjutada, esitada. Selles loos on meeldejäävaid meloodiaid, väga head esitust ja laulu ning suurepärast minekut. Tõeline hittlugu!

Ja suurepärase lõppakordi plaadile paneb viimane lugu „Still Alive“ – näib, et 80. aastate elektropopp on tagasi, mis on igati äge! Vanakooli trummisaunde ja üleminekuid, suurepärane esitus.

Kõik lood on igati „lahedad“ ja „mõnusad“, mis tekitavad kuulajas sellise mõnusalt kulgeva vibe’i. Pole miskit, mis ärritaks kõrva, pigem rahustavad, kuigi nende elektropopis on ka head minekut, mistõttu võib öelda, et A R I Z O N A uut plaati võib nii kuulata, kuid nende lugude järgi saab ju ka tantsida. Muusikaliselt on kõikides lugudes palju põnevat ja leidlikku, palju sellist, mis toovad meelde ka vanemaid aegu (no bändiliikmed ise ütlevad, et lugu „Freaking Out“ on kummardus, lausa ood 1980. aastatele), kui elektropoppi hakati kirjutama ja esitama, kuid palju on ka uut ja põnevat.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/1qnAzDoa24ZYCZDzmP74sL?si=V1bOfeciSlmTVbM2odtFTg

 

A R I Z O N A "Nostalgic"


Uwe Laub „Torm“ (Ühinenud Ajakirjad)

Kogu maailmas sagenevad näiliselt seletamatud ilmastikunähtused. Siberis sulab pärast tohutut temperatuuritõusu igikelts. Hooned vajuvad kokku, ränki kahjustusi saavad teed ja linnad. Saksamaal laastab Berliini olümpiastaadionit võimas tornaado ning Hannoveris marutseb rahetorm. Arvukalt on hukkunuid ja vigastatuid. Austraalias põhjustab vee äärmuslik aurustumine ökosüsteemi peaaegu täieliku kokkuvarisemise. Inimesi haarab paanika.

Algab võitlus armutu vaenlasega, kes ümbritseb meid kõiki …

Uwe Laub (1971) sündis Rumeenias ja kasvas üles Saksamaal. Ta on aastaid töötanud farmaatsiaalal, alates 2010. aastast eraettevõtjana. Teaduspõneviku „Torm” jaoks tegi Uwe Laub mitu aastat vajalikku eeltööd.

Mõned põnevikud on sellised, mida on raske käest panna, sest tahaks kähku teada saada, mis edasi saab, mis juhtuma hakkab. Täpselt selline raamat on Uwe Laubi kirjutatud “Torm”, mis on tõeliselt põnev ja kaasahaarav lugemine. Võiks öelda vist sedagi, et raamatut lugedes hakkavad silmade ees pildid jooksma, seega vägagi filmilik lugu. Mine tea, äkki mõni filmikompanii avastab ka selle raamatu, sest ka filmina võiks see lugu igati äge olla.

Raamatu alguses liigume ühelt mandrilt teisele, sest paljudes erinevates paikades toimub kummalisi loodusnähtusi, millele ei suudeta selgitust anda. Seda ka, et esialgu tundub, et loodus ongi täiesti “hulluks läinud”, kuid raamatut edasi lugedes saab selgeks, et loodust on manipuleeritud, ja hämmastavate loodusjõudude taga on hiinlased (mitte kogu rahvas, aga paar rikast ja võimuahnet poliitikut), kes tahavad maailmas muutusi. Ja mis oleks parem, kui keerata loodus “pea peale”, millega on võimalik inimestele häda ja kannatusi tuua. Raamatu alguses on ka mitmeid erinevaid tegelaskujusid, mistõttu esialgu ei saagi aru, kuidas nad omavahel seotud on, kuid mida lehekülg edasi, seda rohkem hakkavad asjad selgeks saama ja paika loksuma, miks just need tegelased autori valikusse on sattunud, kuidas nad omavahel seotud on.

Raamat algab sündmustega Berliini olümpiastaadionil. Üks peategelastest, Daniel Bender on vaatamas jalgpallimängu, kus FC Bayern on löönud 3:0 Hertha BSC vastu. Minu loogika ütleb, et vastamisi on Müncheni ja Berliini klubid, kusjuures Daniel on Hertha jalgpalliklubi poolehoidja, mistõttu on ta üsna halvas tujus, sest skoor on ju masendav. Kuid see polegi antud hetkel oluline, oluline on hoopis ilm, mis muutub üha halvemaks. Taevas on must pilvemüür, mis laskub äkitselt läänekaarest, piksepilvede alt, kuni rippus nii madalal maa kohal, et riivas staadionist kahesaja meetri kaugusel oleva maratonivärava kellatorni tippu, mis oli maapinnast 77 meetri kõrgusel...

Daniel ei suuda ega taha uskuda, et see on seinpilv. Seejärel sähvatab taevas välk, millele järgneb pikseraksatus. Terve tribüün väriseb. Kõuekärgatused raksatasid õhus, üks välk lõi kellatorni sisse. Tuul tõusis, pilvede hakkasid inimeste peade kohale tulema. Üks ere välk lõi kõrvulukustava kärgatusega staadioni prožektorikonstruktsiooni. Prožektorid kustusid ja hetkega oli staadionil pime. Mängijad põgenesid riietusruumidesse. Staadioni lääneservas tekkis nüüd paanika. Pealtvaatajad üritasid põgeneda, kuid rahvasumm oli sedavõrd suur, et ei pääsenud väljapääsudest korraga minema. Äkki muutis madalal rippuv pilvesein kuju ja vormus hiiglaslikuks lehtriks! Daniel ahmis õhku, sest isegi oma meteoroloogiaõpingute käigus Oklahoma ülikoolis veedetud semestri jooksul polnud ta tornaado sündi nii lähedalt näinud. Täiesti käsitlematu oli kogeda seda keset Saksamaad.

Ühel hetkel tabas tornaado maratonivärava kellatorni. See purunes tuhandeks tükiks. Betoon, telliskivid ja müüritükid purskusid igasse kaarde laiali. Ilm läks veelgi pimedamaks, vihm oli tugev ja läbisegi rahega, tornaado jõudis staadionile ja sai kätte esimesed inimesed. Nad imeti lehtrisse, nad keerlesid kisades õhus ja sülitati siis välja. Ühel hetkel liikus tornaado staadionilt edasi. Tuul, vihm ja rahe lakkasid sama äkki kui olid alanudki. Vaatepilt staadionil oli õõvastav – staadioni läänekurv, sinine tartaanrada ja ka mänguväljak oli kaetud laipadega ja keha küljest rebitud jäsemetega. Daniel oli õnneks pääsenud. Õnneks seetõttu, et Danielil on selles kanda oluline roll.

Edasi liigume Jakutskisse Venemaal. Kaevur Jevgeni tuli sügavalt kaevandusest maapinnale, kus teda ootas üllatav palavus. Maailma ühes külmemas paigas oli maapind hakanud sulama, kogu maa-alal olid moodustunud hiigelsuured veeloigud, pinnas meenutas teralist liiva. Üheksa tunni eest oli termomeeter näidanud minus nelikümmend kaks kraadi, nüüd oli see kahekümne pügalaga plussis! Maa oli hakanud vajuma, bussid ei sõitnud, Jevgeni pidi jala kodu poole Jakutskisse minema. Jakutskis olid kõik majad linnaservas üleni pruuni löga sees. Üks maja põles, sest majad olid hakanud vajama, ja see mõjutas ka majasisiseseid gaasisüsteeme. Jevgeni mõtles selle peale, kas ka jõesäng võib muutuda, kui teatud kaldaalad madalamaks vajuvad? Mis juhtub siis, kui Leena tõuseb üle kallaste ja ujutab terve elurajooni üle?

Seejärel oleme Bredenstedt’is Hannoveri lähedal. On septembri kolmas pühapäev, linnakeses on toimumas iga-aastane linnafestival. Ilm oli suurepärane, päike säras ja kergitas soojakraadid kolmekümne ligi. Saame tuttavaks teise peategelase, Laura Wagneriga, kes istus raekoja platsil ümmarguse purskkaevu serval. Ta ootas rongkäiku, milles pidi osalema ka tema üheteistkümneaastane poeg Robin. Ühel hetkel kadus päike pilve taha. Mõni minut hiljem lähenes ida poolt madal pilverünk. Õhuniiskus oli korraga rõhuv. Kõik vihjas äikesele. Lõpuks tuli ka rongkäik, tulid lapsed ja koos nendega saabus torm.

Raekoja platsi tabasid võimsad tuulehood. Hakkas sadama. Langesid esimesed suured piisad, mõne sekundiga sai sellest paduvihm. Linnaservas sahvatasid välgud. Laura emainstinkt ütles talle, et ta peab minema ja oma poja rongkäigust ära tooma. Ühel hetkel prantsatas munakivisillutisele jääkamakas. Järgnesid teised jääkamakad. Taevast sadas rahet, kuid raheterad olid rusikasuurused. Platsil puhkes paanika, jääkamakad tabasid inimesi. Ka Robin saab jäätükiga vastu pead, kuid Laura ja tema poeg suudavad varjuda traktori järelkäru alla. Rahehood kestis vaid mõne minuti, kuid väljas oli nüüd kummituslik vaikus, paljud inimesed olid saanud tõsiselt vigastada, Robin kaotas teadvuse.

Edasi liigume Lõuna-Austraaliasse, Alexandrina järve äärde, kus on meeletu kuumus. Alexandrina oli madal järv, mida toitsid mitu jõge. Kaks kutti, Steve ja Riley toimetavad järve läheduses, kuni märkavad, et üleöö oli järve veepind vähemalt viisteist meetrit allapoole vajunud. Järvevesi sillerdas veidralt, kuid põhjus selleks oli lihtne – järv oli täis surnuid kalu. Kuumus oli sedavõrd tappev. Steve jutustas Riley’le ühe aborigeenide loo, mille järgi elab Alexandria järves koletis, Muldjewangk. Aeg-ajalt tõuseb koletis pinnale ning nõuab ohvreid. Hetk hiljem prantsatas taevast alla kotkas, kelle kael oli kõveraks paindunud. Steve ja Riley ei tea, et mängus ongi koletis, kuid mitte mütoloogiline koletis, vaid inimkoletis/inimjätis ja pahalane.

Raamatu alguses liigume paigast-paika. Nüüd oleme tagasi Laura juures, kes kihutab oma Pologa hullumeelse kiirusega haigla poole. Robin oli ikka veel teadvusetu, kuid haiglas püütakse poiss elule äratada.

Edasi põikame Alaskasse, Gakonasse, kus kohtume valvur Brad Ellisoniga, kes valvas mingit objekti. Talle tundus, et lähenevas autoelamus on mees ja naine. Kas need on eksinud turistid? Hetk hiljem astus autost välja hallipäine, täishabemega mees, kes soovis valvatava objekti territooriumile siseneda. Selle kinnituseks surus mees püstoli vastu Ellisoni meelekohta. Hallipäine mees tõdes, et soovib siseneda ühte kõige kehvemini valvatud militaarsesse rajatisse. Hallipäine mees võttis peast paruka, nähtavale tuli läikiv kiilaspea, ta tiris eest ka valehabeme, kusjuures "naine" autos osutus hoopis vaateakna mannekeeniks, kellele oli punane parukas pähe pandud. Kiilaspäisel tulijal on kaasas varustus, et valvatav objekt õhku lasta, kuigi valvur ei mõista, mispärast tahab sissetungija paar vananenud arvutit ja paarsada antenni õhku lasta. Seda ta ei saagi kunagi teada, sest kiilaspea laseb valvuri maha. Siinkohal lisan, et selle pahatahtliku kiilaspeaga kohtume me selles loos veel ja temal on kanda selles loos üsna oluline ning vägagi ebameeldiv roll. Mees osutub palgamõrvariks, kes varem olnud USA armees.

Seejärel tagasi Laura juurde, kes sõitis firmasse Andra AG – kõrgsagedustehnika vallas maailma tippettevõtete hulka kuuluv kontsern. Laura jääb ootama ülemust, firma bossi Hardenbergi, keda ei näi tulevat. Ühel hetkel saab Laura sõnumi, millest on teada, et ülemus on tõsises hädas, mistõttu sõidab Laura Hardenbergi juurde koju. Seal on Hardenbergi laip – mees on tapetud. Ja pole vist raske oletada, kes tapjaks on... Järgmisel päeval hakkab Laura autoga tööle sõitma, kui algab lumesadu, ilm külmeneb järsult, teed muutuvad jäiseks, mistõttu sõidab ka Laura teelt välja. Õnneks pääseb ta teise auto peale, kus on sees kaks meest (üks neist muideks Daniel), ka nemad on teel Andra AG’sse.

Edasi oleme Suur-Hingani mäestikus Hiinas. Saame tuttavaks Huang Zheniga, kes vaatab oma luksusliku korteri aknast Heilongjiangi rajatisele, mis oli tema mõjutusel paigutatud sellesse juurdepääsmatusse orgu. Rajatiseks oli tuhat kuussada majakõrgust antenni. Antennid Alaskal, antennid Hiinas!? Ja need antennid mängivad selles loos olulist rolli. Zhen töötab kõrge ametipostil riikliku julgeoleku ministeeriumis, ta oli Anhui provintsi salapoitsei juht, kellel oli igasugu tutvusi, ja kui muidu ei saa, siis kasutab see mees hea meelega ka vägivalda. Tal on plaanis taastada Hiina Rahvavabariigi endine tugevus ja sära, mistõttu on ta hetk tagasi andnud käsu alustada vajalikke ettevalmistusi Musta Draakoni äratamiseks. Loomulikult saad taamatut edasi lugedes teada, mis see Must Draakon ja selle äratamine tähendab.

Ja see on alles selle raamatu põnev algus. Nagu võid aru saada, siis on loodus hulluks läinud, kuid loodust on inimese poolt teadlikult ja pahatahtlikult manipuleeritud ja mõjutatud. Suurimaks „niiditõmbajaks“ toosama Zhen, kuid tal on ka abilisi, nii hiinlasi, kuid ka üks briti aadlik ja too kiilaspäine palgamõrvar – mees, kes olnud USA armees, kaotanud Afganistanis oma jala, nüüd on ta proteesjalaga palgamõrvar. Kõiki neid ühendab suur viha ja vaen USA vastu, sest mida lehekülg edasi, seda rohkem saame aru, et sündimas on suur/üüratu torm, mida suunatakse USA idaranniku poole.

Laura juurde tagasi – ta kohtus lumetormis kahe mehega, kes ta töö juurde sõidutavad. Nagu mainisin, siis üks neist kahest on Daniel, kes osutub nutikaks meteoroloogiks, kes kirjutanud teadustöid, ja juhtinud isegi põnevat telesaadet. Ka temal on kahtlusi, et firma Andra AG tegeleb kahtlaste asjadega. Nii saamegi teada, et tapetud Hardenberg on „mehkeldanud" hiinlastega (Zheniga), kuid ühel hetkel on ärimehele saanud selgeks, et hiinlased plaanivad midagi jubedat, mistõttu on ta soovinud tehingutest loobuda, kuid selleks oli juba hilja. Mees oli tapetud, kuid ta oli jätnud endast Laurale vajalikke matrejale ja näpunäiteid, millest Laura esialgi isegi aru ei saa, kuid juba üsna ruttu saab selgeks, et Laura on sihtmärgiks palgamõrtsukale, kellest selles raamatus juba korduvalt juttu on olnud.

Asjad lähevad veelgi keerulisemaks ja põnevamaks. Mängu tulevad ameeriklased, agendid, sõjaväelased, CIA, valitsus, ilmateadlased, tormikütid jne jne. Saame lugeda HAARP’ist, sellest, mis objektiga oli tegemist Alaskal ja miks oli vaja see õhku lasta, kuid ka ameeriklastel on varuks omad salaplaanid ja uued jaamad/antennid, kusjuures kasutatud on isegi Danieli varasemaid uurimistöid, ja mehel endal pole sellest aimugi.

Meeletu kiirusega liikuv meeletu torm näib olevat lootusetu peatada, ja veelgi lootusetumaks läheb olukord siis, kui Laura poeg Robin pantvangi võetakse. No ja jällegi on mängus toosama palgamõrvar. Samal ajal kui üritatakse peatada orkaani liikumist USA idarannikule, tuleb leida ka Laura poeg. Selleks on vaja kavalust, õnne, reetmist, äraostmist jpm. Raamatu lõpus on palju tulistamist, kismat ja käsivõitlust, mängu võetakse isegi mõõgad, millega päid ja jäsemeid küljest lüüakse. Ja kui ühel hetkel näib torm raugevat, suundub see hoopis Euroopa suunas, kus peavad meeletut võitlust Laura ja Daniel, et päästa Robin. Meeletust tormist ja vägust on abi Laurale ja Robinile. Kuidas ja miks, selle pead ikka ise välja uurima.

Raamatu lõpus on autori järelsõna, milles ta räägib ilma kujundamisest, sündmustest ajaloos, mis on üsnagi kahtlased olnud ja eks neid kahtlusi tõstatab ta siin veel. Ta kinnitab, et tegemist on romaaniga, see on fiktiivne, kuid selles loos võib leida ka reaalselt eksisteerivaid isikuid ja firmasid.


Kalju Saaber „Vanatädi valged elevandid“ (Eesti Raamat)

"Siinsetes lugudes püütakse hoida põlvkondi koos, et nad ei hajuks ilmaruumi ega netti laiali. Ühel vanatädil on valged õnneelevandid, teisel aga aitab vana õunapuu meenutada suurt sugupuud. Vanaema sahver asub raamatu keskel – eks sinagi ole seal salaja maiustamas käinud? Ning kusagil ääremaal palub viga saanud poisike (mitte just Väike Prints), et joonistaksid talle lamba. Sedasi leiame kodustel radadel varsti õige suuna nagu Ott udus. Uute lugude juures tunnen end sama noorena, nagu olete teie! Ja 75 eluaasta asemel on mul kange kiusatus kirjutada 7,5. Käsib ju raamatu toimetajatädi panna koma õigesse kohta! Aga ilmamerel ujuvad vana vaal ja vana vaat, elusloodus ja prügi. Ja meil kõigil on nende pärast tõsine mure."

Kalju Saaber

Kogumikus „Vanatädi valged elevandid“ on 20 lahedat lastejuttu. Pealtnäha täiesti tavalised tegemised ja toimetamised on lihtsas vormis köitvateks ja meeldejäävateks lugudeks kirjutatud. Kalju Saaberi heatahtliku huumoriga läbi pikitud lugude puhul on moraal peidetud sageli sügavamalegi, kui esialgu tundub.

Kalju Saaber on aastakümnete jooksul kirjutanud väga palju väga häid raamatuid täiskasvanutele. Meenutagem - „Härgamisi“, „Hiiehobune“, „Kahe kodu ballaad“, „Kaimude raamat 1 ja 2“, „Mees, naine ja bernhardiin“, „Puulane ja tohtlane“ jt. Aastate jooksul on kirjanik kirjutanud ka mitu väga vahvat raamatut lastele: „Nille, Värten ja Peopesa“, „Saurusesuvi“, „Haruldast tõugu issi“, „Lepatriinu asfaldil“, „Meister tegi, hästi tegi“, „Palju väikseid virmalisi“.

Üks viimastest Saaberi raamatutest, mida ma lugesin, on paar aastat tagasi ilmunud „Sipelgad ja suvitajad“, mis oli üks igati mõnus ja muhe lugemine, vägagi lahe lasteraamat. Selles raamatus on 16 lugu, mis jutustavad argipäevast, mitmes loos seikleme rannakülas, kuid siin on ka selliseid lugusid, mis polegi nii väga argistest asjadest või on siiski argised askeldused, kuid need on antud edasi näiteks läbi looma silmade.

„Vanatädi valged elevandid“ on täpselt sama hea lugemine kui „Siplegad ja suvitajad“. On ka siin igasugu inimlikke teemasid, milles toimetavad lapsed ja ka nende vanavanemad. Autor suudab väga oskuslikult lapsed ja vanavanemad üheskoos toimetama panna, mistõttu juhtub ka igasugu vahvaid seiku, pisikesi seiklusi, kübe humoorikaid asju jpm.

Raamatu esimene lugu on ühtlasi raamatu nimilugu „Vanatädi valged elevandid“, milles poiss, kel nimeks Alo jääb vanaema hoole alla, kuna tema isa ja ema läksid Aafrikasse reisile. Alo ei tahtnud kaasa minna, sest sel juhul oleks pidanud tegema mitu valusat süsti. Alo isa oli lubanud, et Aafrikas võib näha isegi elevante, kuid ka see ei muutnud Alo meelt. Elevante oli Alo juba palju kordi loodusfilmides näinud. Ja ilma valusa süstita, vajuta vaid teleka pulti.

Vanatädi väike maja uppus suure aia sisse, kus lendasid liblikad ja sumisesid mesimummud. See aed võis Aafrikastki suurem olla. Keset seda vanatädi Aafrikat sinetas veesilm nagu helesinine laguun. Elevandid olid ka. Need olid vanatädi kapi peal. Rivistatud suuruse järjekorras. Üks sõrmepikuke elevandipoeg pingutas, et karjast mitte maha jääda. Alo on meeldivalt üllatunud elevante nähes, ja et lugu oleks ikka ka pisut muinasjutuline, siis need elevandid suudavad Aloga ka rääkida. Karja juht tõdes, et nad on küll kapi peal olemas, ja nad sammuvad ja sammuvad, aga kuhugi ei jõua. Väike elevandipoeg sosistas Alole, kui nad täna vee ja rohumaade juurde ei jõua, siis sureb tema ära ega kasvagi iial suureks. See oleks nüüd küll väga kurb lugu.

Alole tuleb siiski väga hea mõte, kuhu tuleks elevandid viia, kuid kas vanatädi lubaks seda teha? Äkki ta ei märkagi, kui elevandid kapi pealt kadunud on? Elevantidel oli ka üks äge trikk, et vanatädi nende kadumist ei märkaks. Kui Alo isa ja ema Aafrikast naasevad, siis selgub, et nad ei näinudki elevante. Alo nägi ja tema elevandid suplesid ühes helesinises laguunis. Ja üks vahva üllatus/kingitus Alole on selle loo lõpus veel.

Loos „Vanad pildid“ saame tuttavaks väikese Elliga, kes oli soojal kuupaistesel ööl jätnud akna lahti. Tuppa tungis äkki vallatu tuulehoog ja üks pildiraam toksas seina peal vastu teist. Piltidel on vahvad ja ilusad inimesed – kaunis ja noor naine ning vahvate vuntsidega noor mees, kes teeninud ratsaväes. Nad meenutavad oma noorust, noor mees kinnitab, et talle on kunagi meeldinud üks noor naine, kellel oli väike metskannikestega kübar. Huvitav, kas samasugune kübar nagu sellel naisel, kes pildil on ja vuntsidega mehega parajasti noorusaegu meenutab? Noor mees ja noor naine räägivad juttu, kuid nad ei näe teieneteist, sest pildid asuvad ju ühes seinas, kuidas sa siis ikka teineteist näed. Kuid järjest rohkem tundub, et piltidel on inimesed, kes teieneteist tunnevad ja armastavad.

Piltidel olnud mehele ja naisele meeldib ka väike Elli, kes on saanud oma nime selle noore naise järgi, kes pildil on. Vuntsidega mehele tundub väike Elli kuidagi väga tuttav. Loo lõpus katab väike Elli laua vanale taadile ja eidekesele, kes tuppa tulevad. Nemad on arvatavasti tüdruku vanavanemad või lausa vanavanavanemad, kes ongi ju samad inimesed, kes öösel teineteisega noorusaegu meenutasid. Loo lõpus teeb Elli piltidega ühe igati vahva asja – nüüd peaks kõik palju parem olema.

Loos „Pokemone otsimas“ saame tuttavaks Valloga, kes tahaks kangesti õue minna, et nutitelefoniga pokemone otsida. Memm ei luba otsekohe poisil seda teha, sest Vallo peaks kodus hoopis oma sokkide paarilised üles otsima. Memm kiidab, et Vallo on ju ometigi maailma parim detektiiv, kellele sokkide otsimine ja leidmine ei tohiks olla keeruline ülesanne. Vallole selline kiitus meeldib, ja loomulikult leiab ta otsitavad üles. Nüüd lõpuks pääseb ta tänavale ja õue, et hakata pokemone otsima, kuid ta kohtub tüdrukuga, kel nimeks Triinu, kes on sel päeval väga-väga õnnetu. Tüdruku nägu on lausa nutukriim. Selgub, et Triinul on kaduma läinud väike koerake, kel nimeks Topsi. Nüüd peavad pokemonid ootama, sest Vallo otsustab oma detektiivioskused proovile panna. Kas lapsed leiavad Topsi üles? Selle saad teada, kui loo lõpuni loed.

„Kõndimisel on oma mõte“ on lugu, milles poiss, kel nimeks Lehola käib oma taadiga jalutamas. Taat on vana ja jalutab aeglaselt, Lehola on noor ja väike, tema jalutab joostes. Oma jalutuskäikidel räägivad noor ja vana üsna elulistel teemadel, isegi vikatimehest on juttu, kuid taat lubab sedavõrd kiirelt kõndida, et vikatimees teda veel kätte ei saa. See on üks igati vahva lugu, lugu sellest, kuidas noor ja vana omavahel suhtlevad, kuidas nad omavahel maailmaasjadest räägivad ja aru saavad.

„Aadi ja kellakägu“ on lugu, milles Aadi läheb suveks taadi ja memme juurde maale, kus teda äratab igal hommikul käo kukkumine. See ei ole kägu aia taga metsas, see on kellakägu. Käo ja pommidega kell oli taadist ja memmestki vanem – see oli Põndaku talupere vana seinakell. Nende reliikvia. Aadile see kägu ja kell meeldivad, kuid ta ei saa aru, miks kägu kukub kord ühe korra, kord rohkem kordi. Aadile tundub, et kägu oleks justkui staar, kes mõnikord lavale hilineb, ta ei kummarda aplausi peale, tõmbab lihtsalt ukse enda taga kinni ja ongi kogu moos.

Aadi otsustab teha endale ise seinakella, mille kägu kukuks igal täistunnil vähemalt kaksteist korda jutti. Kas Aadi suudab sellise kella valmis teha? Appi tuleb ka taat, ja igal juhul valmistab Aadi halli-pruunikirjust savist hiiglama uhke kellakäo!

„Suure õe maakera“ on lugu, milles toimetavad Ruudi ja tema suur õde Milje. Milje sai jõulukingiks uhke, valgustusega maakera ehk gloobuse. Ruudi sai punase Lego tuletõrjeauto, mistõttu oli ta kübe õnnetu, sest oleks temagi sellist gloobust tahtnud saada, kuid selleks peab ta veidi kasvama ja vanemaks saama. Nii peab Ruudi uurima õe gloobust – kas ka sellel väikesel maakeral on tuldpurskavad mäed, kas sellel väikesel maakeral on sees ka üllatus nagu üllatusmunal, kas selle maakeral käivad krambid ehk maavärinad, mis juhtuks siis, kui gloobuse sees olev pirn läbi lööb? Ruudil on palju küsimusi ja suur huvi gloobuse vastu. Ja lõppude lõpuks, miks see maakera laulma hakkab ja miks on ta šokolaadiga koos?

„Vaal ja vaat“ on lugu, milles avaral suurel merel kohtuvad vana vaal ja vana vaat. Uskumatu seltskond, kas pole. Nad meenutavad oma elatud elu nagu vanad ikka teevad. Vaat on elanud mereröövlilaeval, ka vaala elu vetesügavustes on olnud põnev, kuigi ta on kartnud ka vaalapüüdjaid. Vaal ja vaat saavadki sõpradeks, kellel siiski ka vaidlusi ette tuleb, ja eks neil ole elust erinev arusaamine. Tänapäeval pole enam mereröövleid, ka vaalapüüdjaid on vähem, kuid elu võiks ju ikkagi põnev ja lustakas olla. Vähemalt vaat arvab sedasi. Asjad lähevad käest, kui vaat teeb ettepaneku mängida matsumängu, mida ta oli mereröövlitega mänginud. Üks asi, mis tundub vaadil olevat läinud meelest, et mereröövli antud mats ja vaala antud mats, on kaks erinevat asja.

Lugusid on selles raamatus veel ja veel – „Solvav jõulukink“, milles Anni-Loo saab solvava jõulukingi (vähemalt Anni-Loo arvates on see solvav, kuid kas see ikka on nii?), „Kolm põrsakest rannas“ on muinasjutuline lugu, milles toimetavad vanast muinasjutust tuttavad kolm põrsakest, kes ehitavad rannas maja – kaks neist ehitavad liivast, üks rookõrtest, milline maja peab pareamini vastu,? Ja mängus on ka üks lepatriinu. Lugusid on veel vanaema sahvrist, vanaisa teleskoobist, lamba joonistamisest, preili Nuudlist (pensionile jäänud õpetaja) ja proua Struudlist (pensionile jäänud kondiiter), lumememmest, kes tahtis sauna minna, Otist udus, sugupuust, suurest kaubanduskeskusest jpm.

Kindlasti on Kalju Saaberi uus lasteraamat igati vahva lugemine nii väiksemale kui ka suuremale lugejale. Inimlikud teemad, väiksed ja suured, noored ja vanad, Saaberile omane suurepärane jutustamisoskus ja palju muhedat huumorit. Soovitan lugeda.


„Väike käsiraamat uudishimulikele ja hakkajatele tüdrukutele“ (Varrak)

40 teemat, mis õpetavad sind siduma rannalina, maitsvaid maiustusi valmistama, ehteid meisterdama, häid fotosid pildistama, loodust tundma, mänge välja mõtlema, nähtamatu tindiga salasõnumeid kirjutama ja palju muud.

Mul oli päris naljakas see raamat kätte võtta ja veidi lähemalt uurida, sest on ju see raamat mõeldud eelkõige türdukutele, kuid see on igati huvitav, sisukas ja põnevaid ideid täis raamat. Raamat näeb ka oma kujunduselt ja välimuselt igati äge välja – on ju see vahvas spiraalköites ja raamatu ümber käib selline roosakas kumm, et raamat ikka kindlalt kinni on, kui seda parasjagu ei loe. Raamatu autoriteks on Michele Lecreux, Celia Gallais ja Clemence Roux de Luze, vahvad pildid on joonistanud Jocelyn Millet.

Ilma pikema sissejuhatuseta alustab raamat meeretseptidega - saad lugeda, mis on mesi ja seejärel juba esimesed retseptid – “Tuhande ja ühe öö jogurt”, mille kohta öeldakse, et see on üks vanimaid ja kahtlemata parimaid magustoite. Kirjas on kõik, mis selle ägeda magustoidu tegemiseks vaja läheb, nt. jogurt, mesi, kuivatatud puuviljad ja röstitud ja pisut purustatud pähklid. Teine retsept on samuti igati lahe – Kõrberoosid, milleks on vaja küpsetusšokolaadi, mett, maisihelbeid ja muffinivorme. Ja jätkame ikka meega, sest järgmistel lehekülgedel on juttu magussoolaste roogade retseptidest ja toitudest, nt. mee-kitsejuustuvõileib ja frititud porgandid meega. Tundub jällegi igati maitsev, kas pole.

Mee juurest liigume edasi õue ja õpime selgeks selle, kuidas teha ise kiik. Ka selleks pole vaja midagi hullupööra keerulist. Vaja läheb maasturi- või kaubikurehvi ja jämedat kolmemeetrist nööri, no ja õues oleks vaja ka ühte puud, mille külge see kiik paigaldada. Järgmine kiik on juba kübe keerulisem. See on laudkiik, milleks on vaja paksu lauajuppi (umbes 1 m pikk ja 40 cm lai), kaks jämedat 3,5-meetrist nöörijuppi ja liivapaberit. Soovitatakse kiike kaunistada lillede või väätidega, et see oleks romatilisem ja sobiks hästi ümbrusesse. No selline tüdrukute värk ju.

Järgmisetel külgedel õpetatakse türdukutele tegema ka meremehesõlmi, et saaks kiige kindlalt oksa külge siduda või paadi maabumissilla külge kinnitada. Saame tuttavaks paali- ja rehvisõlmega.

Edasi tuleb peatükk, millel igasugu põnevaid nõuandeid, mis puudutavad türdukute nahka, sest nii suvel kui ka talvel vajab nahk kaitset ja hoolitsust, et see ei hakkaks kiskuma ega kestendama, eriti kui viibida tuule, vihma ja päikese käes. Saad lugeda ilusast jumest, mis saadud taldrikust ehk sellest, mida süüa, et nahk oleks parem. Juttu on naha koorimisest, kodusest ilumaskist ja looduslikust lõhnaõlist. Lugeda saab ka sellest, mida teha nahaga siis, kui on talv ja väljas on külm, ja sellest, mida teha nahaga suvekuumuses.

Naha-teemadele järgneb üks vahva mäng, mil nimeks Yote. See on iidne mäng, mis meenutab natuke kabet, kuid reeglites on üks oluline erinevus. Mängu jaoks tuleks joonistada mängulaud, millel on 30 ruutu: 6 rida, 5 ruutu reas. Seejärel tuleks rannas või looduses korjata 24 rannakarpi, kivikest, väikest käbi, kooretükki vms. Need on selle mängu nupud. Kuidas seda mängu mängitakse, selle saad raamatust teada.

Edasi meisterdame paberist ehteid – selleks on vaja ajakirju, tikke, tuubiliimi ja kääre. Lugejale õpetatakse tegema paberpärleid, üksikut pärli, lihtsat käevõru, lopsakat kaelaehet, kaunistustega juukseklambrit, omanäolist prossi, stiilset kaelakeed.

Pärast paberist meisterdamist antakse lugejale näpunäiteid pildistamiseks ehk pildista nii nagu proff. Juttu on esimestest sammudest pildistamisel, põhitõdedest (kadreerimisest, valgusest, liikumisest, loomade ja inimeste pildistamisest). Seejärel juba kahel küljel juttu marjadest, nii mürgistest kui ka söödavatest. Lisaks ka sellest, kuidas marju tuleks hoida, kuidas neid transportida jne. No ja kooki õpetatakse ka punastest marjadest tegema.

Kui kook valmis ja söödud, siis võiks äkki matkama minna? Vähemalt selles raamatus läheme nüüd matkama. Meile räägitakse matkavarustusest (jalatsid, riided, möödapääsmatu lisavarustus), juttu on ka eriti „looduslike“ t-särkide tegemisest (pähkliga tumedaks, sibulaga kollaseks, teega beežiks, peediga roosaks). Sellest on ka juttu, kuidas on võimalik teha kaitsevärvides t-särk.

Seejärel liigume lillede maailma, sest juttu tehakse lilledest lugeja taldrikul, antakse ka mõned retseptiideed (kannikesesiirup, sukrustatud roosikroonlehed), kuid siin on ka vahva tabel erinevatest lilledest, nende kasutamisest ja sellest, millised on teatud lillede söödav osa.

Põnevaid tegevusi ja asju on selles raamatu veel ja veel. Juttu on sellest, kuidas väärtustada fotosid (neid võib välja panna või hoida kenasti ilusas fotoalbumis). Lugejale õpetatakse valmistama toega pildiraam ja omanäoline fotoalbum. Juttu on sünnipäeva pinatast (saad teada sedagi, mis asi see pinata on), taimeteedest ja –tõmmistest (kummeli-, aedliiva-, salvei- ja piparmünditee), ka ilma ennustamisest saad lugeda (pilved – kiud-, kiht- ja rünkpilved, vihm, päike, baromeeter, looduslik baromeeter, kuidas loomad ilmast märku annavad). Lugejale õpetatakse furoshikit tegema – see on jaapanlaste salli voltimise kunst, et valmistada kotte ja riideid. Kuid ka see pole veel kõik – mida teha küünaldega ehk küünlad igaks aastaajaks (jõuluküünal, Halloween’i minikoletised, lihavõttelambid, rannalatern). Siin on ka praktilisi näpunäiteid puu- ja köögiviljade kohta, lõunasöögist Jaapani stiilis (lustlik karbitäis toitu), tuulest, kuidas teha kodune pot-pourri (kaunis ja lõhnav asi) või hoopis punutud tops, kuidas teha salasõnumeid (nähtamatud tindid, salakoodid), kuidas mängida vahvaid seltskonnamänge (doominokivid, mikaadopulgad), kuidas meisterdada rätikust kleit või seelik, kuidas taaskasutada topse ja purke (värviline valgusvanik, klaasist küünlahoidja), tutvustatakse vahvaid jooke igaks hooajaks (limonaadid, tsitrusest mahl, kevadine köögiviljamahl, tomatimahl jpm) ja igati hullumeelset mängu, mil nimeks „Ahvivalve“.

Lisaks veel põnevaid võlunippe, õpetatakse valmistama igasugu põnevaid pille, haldjasoengut, ägedaid siile (käbidest jm). Raamatu viimastes peatükkides räägitakse meile sellest, kuidas valmistada rannakomeete mängimiseks, lõikame ja voldime peokaunistusi, teeme klaasikaunistusi ja vanaaegset parfüümi, ehtekaussi ja unenäopüüdjaid.

Raamatu lõpus on leheküljed, kuhu lugeja saab teha märkmeid ja kritseldusi.

Selline äge, huvitav ja sisukas raamat. Tõeline "tee-ise"-raamat, käsitöö- ja meisterdamisraamat. Usun, et paljudele türdukutele suurepärane ajaviide, no ja ma usun, et ei juhtu midagi hullu, kui ka poisid sellesse raamatusse pilgu sisse viskavad.

Stereophonics „Kind“ (Warner Music)

2019 on minu jaoks olnud igati vahva muusikaline aasta, sest uut muusikat on pakkunud päris mitmed minu enda suured lemmikud – Rob Thomas, The Black Keys, Slipknot, Korn, Goo Goo Dolls, palju on vahvaid uusi tulijaid – Wilder Woods, Alex Hepburn. Ka Stereophonics on olnud üks minu lemmikutest päris pikka aega, sest on ju bänd koos mänginud juba alates 1992. aastast.

Stereophonics on Walesi kingitus muusikamaailmale, sest just sealt on see äge rokibänd pärit. Muusikat hakati tegema juba 1992. aastal ühes väikeses Walesi külakeses, mil nimeks Cwmaman. Bändi põhituumiku on moodustanud laulja ja kitarrist Kelly Jones, basskitarrist ja klahvpillimängija Richard Jones (siinkohal tuleb mainida, et Kelly Jones ja Richard Jones ei ole vennad, nad pole isegi sugulased) ning Adam Zindani, kes mängib kitarri ja on ka taustalaulja. Trummariks on praegu Jamie Morrison, varem on löökriistu mänginud Stuart Cable ja Javier Weyler.

Muusikaliselt on Stereophonicsi muusikat lahterdatud alternatiiveks rokiks, post-britpopiks ja lihtsalt rokkmuusikaks. Tunda on, et Stereophonics on saanud mõjutusi nii Pink Floydilt, The Wholt, Led Zeppelinilt, AC/DC’lt ja Sex Pistolsilt. Bänd on tuntud just laulja hääle poolest, mida on sageli võrreldud ka viskiga!

Ansambli debüütalbum „Word Gets Around“ ilmus 1997. Kaks aastat hiljem ilmus nende teine plaat „Performance and Cocktails“, mis saavutas juba suurt rahvusvahelist edu. Plaadil oli ka mitu hittlugu: „The Bartender and the Thief“, „Just Looking“ ja „Pick a Part That’s New“. 2005. aastal ilmus album „Language. Sex. Violence. Other?“ (sellel oli ka bändi üks edukamaid lugusid „Dakota“), mida müüdi maailmas 10 miljonit eksemplari!

Täna võibki öelda, et Stereophonics on läbi aegade üks edukamaid Walesi rokibände. 2007 ilmus nende album „Pull the Pin“ ja neist sai tänu sellele kaheksas bänd, kelle viis järjestikust albumit on tõusnud briti plaadimüügitabeli esikohale. Uskumatu saavutus, mida varem olid suutnud teha vaid The Beatles, Led Zeppelin, ABBA, Genesis, Oasis, Blur ja U2. Seega, võib öelda, et Stereophonics tõusis sellega üheks suurimaks bändiks läbi aegade! Huvitav on see, et Stereophonicsil muusikaauhindu väga palju ette näidata ei ole – võidetud on üks briti muusikaauhind, aastal 1998.

2017 ilmus album „Scream Above the Sounds“, mis onli ansambli kümnes stuudioplaat. Selle oli produtseerinud Kelly Jones ise, ka kõik laulud olid tema enda kirjutatud.

Ja nüüd, aastal 2019 juba 11 stuudioalbum „Kind“, mis jätkab sealt, kus eelmine album pooleli jäi. Taaskord Kelly Jonesi produtseeritud ja tema kirjutatud lugudega. Kohe esimese looga „I Just Wanted The Goods“ tõestatakse, et Stereophonics on nagu hea vein, mis aastatega paremaks ja paremaks läheb. Selline äge rokihitt, milles kuuleb suurepärast Kelly Jonesi laulu ja ka ägedaid kitarrisoolosid.

Kui eelmise albumiga Stereophonics näitas, et nad suudavad mängida ka rahulikumaid lugusid, selliseid ägedaid (veidi isegi bluusilikke) mõtisklusi, siis on ka uue albumi teine lugu „Fly Like An Eagle“ jus selline. Mõnusas rahulikus tempos kulgev rokiliku ja bluusiliku hingamisega lugu. Täpselt sama saab öelda ka kolmanda laulu ehk „Make Friends With The Morning“ kohta, milles kuuleb tausatl veidi isegi lahedat gospelkoori. No ja sellist kummalist 70ndate aastate puudutust on selles loos samuti.

Huvitav, kas järgmise looga tempo ja minek tõusevad? Vara veel, sest ka plaadi neljas lugu on bluusiliku hingamisega rahulik lugu „Stitches“. Seda lugu kuulates meenub mulle miskipärast varasem Rod Stewart? Mine võta kinni.

Ka viies lugu „Hungover For You“ on rahulik lugu, selline rokilik ballaad, milles kõik ainesed ka hitiks saada. Refrään on selline, mis üsna ruttu meelde jääb ja kõrvus kummitama hakkab. Lugu, mis arenedes kasvab, nii et tuleb sisse ka ägedaid kitarririffe. Midagi sellist, mida oleme Stereophonicsi lugudes ikka kuulma.

Kuues lugu „Bust This Town“ tõmbab taaskord tempo üles, kuid juba järgmine lugu „This Life Ain’t Easy (But It’s The One That We All Got)“ tõmbab selle taaskord alla. See on omamoodi folgiliku hingamisega lugu, mis loo arenedes kasvab võimsaks, nii et kuuled selles kõige ehedamaid britipopi saunde. Väga hea lugu, väga hea esitus. Kakeksas lugu jätkab veidi folgilikumas ja isegi kantrilikumas hingamises, selleks on „Street of Orange Light“. Lugu, milles on midagi Neil Youngilt, Bob Dylanilt. Jälle selline lugu, mida tahaks mitu korda järjest kuulata.

Mõnusalt kulgev rokilugu on albumi eelviimane ehk 9 laul „Don’t Let The Devil Take Another Day“, milles Kelly Jones kinnitab, et tema suurepärane hääl on suurepärane ka täna. Ja kui mul jällegi mingeid seoseid tekib, siis selles loos kuulen mina seda, mis toob meelde Bon Jovi. Kummaline, kas pole!

Viimane lugu „Restless Mind“ algab suupilli soologa, ja vaikse kitarrimängu. Justkui hilisõhtune preeria, kustunud lõke, üksik kauboi ja kuasagil kappavad hobused. No ja nii see on, sest üsna kantrilik see lugu on, milles ka lahedat taustalaulu kuulda saab (sellist vanakooli kantri oma). Ja need, kellele suupill meeldib, siis seda kuuleb selles laulus veel.

Uus plaat on väga hea Stereophonics. Kindlasti palju rahulikum ja vaiksemalt kulgev kui bändi varasemad plaadid, kuid ärge unustage seda, et ega keegi meist ei saa nooremaks, Stereophonics on rokkinud meiega juba alates 1992. aastast ehk 27 aastat! Bändi juhtfiguur, laulja, laulukirjutaja ja produtsent Kelly Jones sai selle aasta 3. juunil 45. aastaseks... Ja mulle tundub, et ka uue albumi nimi „Kind“ viitab sellele, mida plaadilt kuulata saab, kusjuures seda sõna „kind“ kuuleb ka plaadi viimases loos „Restless Mind“ päris mitu korda.

Vahva on see, et Stereophonics on jäänud iseendaks, ei ole hakatud midagi väga uut ega edevat välja mõtlema ega tegema. Tehakse muusikat sellepärast, et see on muusika ja näib, et meestel on hea meel selle üle, mida nad teevad.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5eKfSbsVTRHvUI7r7DdyYR?replay=1#_=_

 

Stereophonics "Fly Like An Eagle"


Laura Jackson „Freddie Mercury“ (Tänapäev)

Queeni laulja Freddie Mercury, kes sündis Zanzibari saarel nime all Farrokh Bulsara, on päris kindlasti üks maailma kõige kuulsamaid lauljad läbi aegade. See biograafia sinu käes lahkab põhjalikult saladusi, mis peitusid staari värvikireva elu fassaadi taga ning näitab teda sellisena, nagu ta tegelikult oli – nii kaamerate ees kui ka koduseinte vahel.

Raamatust leiab ohtralt materjali, mis põhineb Freddie kõige lähemate sõprade ja kaaslaste intervjuudel. Nende hulka kuuluvad nii Queeni liikmed kui ka paljud teised kuulsused, kaasa arvatud Tim Rice, Richard Branson, Cliff Richard, Bruce Dickinson, Mike Moran, Wayne Eagling, Zandra Rhodes ja Susannah York.

Laura Jackson on menukas roki ja filmitähtede biograafiate autor, kes on pälvinud staaride usalduse ja teeninud ära koha siseringis. Ta on intervjueerinud paljusid kuulsusi üle kogu maailma ja temalt on ilmunud rida kriitikute heakskiidu pälvinud biograafiaid.

Ma ei hakka keerutama, et Freddie Mercury ja Queen on kindlasti minu ühed suurimad lemmikud muusikamaailmas, mistõttu oli Freddie Mercury varajane lahkumine meie hulgast ka minu jaoks vägagi kurb uudis, kuid õnneks elab nende muusika helikandjatel edasi ja korra kuus võib ikka mõne nende plaadi jälle üle kuulata.

Laura Jacksoni kirjutatud raamat Freddie Mercuryst on üsnagi põnev ja huvitav lugemine, sest käsitleb ta ju laulja elu pikalt ja põhjalikult.

Raamat algab Freddie Mercury lapsepõlvest, saame teada, millisest perest, ja kust ta pärit on. Saame teada, et Mercury polnud koolis teab mis helge pea, kuid talle meeldisid juba varakult muusika ja kunst, mistõttu oli ta juba üsna varakult kindel, kes temast saama peaks. Juba varajases nooruses oli Freddie Mercury üsnagi omanäoline nooruk, kes tahtis kangesti ka lavale pääseda, kuid sinna pääsemine polnud sugugi lihtne.

Saame lugeda sellest, kuidas ta üritas saada ansamblisse, mil nimeks Smile, kus mängisid tema tulevased bändikaaslased Brian May ja Roger Taylor, kellega suutis ta “suhte” luua, kuid esialgu alustas Mercury hoopis ühes teises bändis, mil nimeks Ibex. Bändikaaslased sellest bändist meenutavad, kuidas Mercury tuli paar korda nende prooviruumidesse, kuid ta ei laulnud seal suurt midagi, ta lihtsalt rääkis ennast bändi liikmeks.

Juttu on ka sellest, kuidas Mercury sai tuttavaks võluva poemüüjatari Mary Austiniga, kellega sidus neid elukestev pühendumine teineteisele, kuigi on ju kõikidele teada ka Mercury homoseksuaalsus, millel peatutakse ka selles raamatus.

Noorele Mercuryle oli reaalsuseks ka pidev rahapuudus. Ta ei tahtnud küll käsi mustaks teha (üks vahva vahelepõige veel – üks kunagistest bändikaaslastest meenutab seda, kuidas ta üksinda suurt bassivõimendit ja muud aparatuuri tassis, siis “tassis” Mercury marakaid, tamburiini ja noodipulti), kuid ta mõistis, et iseseisvus tähendab seda, et ta vajab tasustatud tööd, kuid oli ju noor Mercury huvitatud üksnes muusikast ja kunstist. Seetõttu rentis Mercury Kensingtoni turul müügiputka, mis oli telefoniputka suurune, kuid Mercuryga lõi kampa ka Roger Taylor (tulevane Queeni trummar). Väikses turukioskis üritasid Mercury ja Taylor müüa moekaupa, mistõttu hiljem nimetati seda kioski ka “härraste rõivakaupluseks”, kus sageli ka sõbralikke geisid ostlemas käis.

Raamatus on juttu ka ansamblist Ibex, mis oli teinud progressivset rokki, kuid Mercury tulekuga bändi tuli juurde midagi hoopis teistsugust – teatraalsust, kuid see töötas. Ibexi liikmed ütlevad, et Freddie Mercury oli nagu kultuurišokk, kes isegi kõrtsibändidele eraldatud ahtakeses ruumis marssis uhkelt edasi-tagasi, vehkis mikrofoni statiiviga ja tegi, nagu mängiks kitarri. No teate ju küll neid samme ja liigutusi, mida ka superstar Mercury laval tegi. Kui teised Ibexi liikmed lavale hakkasid minema, siis toimetas Mercury oma pikkade juustega (nooruses olid Mercuryl tõepoolest ju pikad juuksed), ja kui teised ütlesid, et Mercury lõpetaks oma juustega jahmerdamise, vastas Mercury, et ta on ju staar. Noor Mercury reaalselt ju staar ei olnud, kuid oma hinges oli ta selleks juba toona kindlasti valmis. Tänu Mercuryle muutis Ibex ka oma nime – uueks nimeks võeti Wreckage, ja see oli Mercury pakutud nimi, mille üle ei hakatud isegi vaidlema.

Ühel Wreckage’i kontsertil Liverpoolis liitus nedega laval ka ansambel Smile, mistõttu võib öelda, et 9. september 1969 oli esimene kord, mil Mercury, Taylor ja May esinesid üheskoos laval. Juba siis ütlesid paljud, et Freddie Mercuryl olid olemas kõik need tugevad omadused, mille ta hiljem Queeni tõi – ta kõndis bändi ees pika sammuga edasi-tagasi, kasutas kõiki nüüdseks tuttavlikke liialdatud žeste ja ta oli paganama hea.

Liverpoolis oli Mercury lühikest aega. Ta suundus tagasi Londonisse, kus lõpetas Ealingi kunstikolledži graafilise kunsti ja disaini diplomiga. Ta lõi ka Kensingtoni turul uuesti kampa Roger Tayloriga, ja kuna Brian May oli seotud teadustööga Tenerifel (May oli ju astrofüüsik), siis olid Mercury ja Taylor sagedasti koos. Sealt arenes välja üks Mercury elu tugevamaid sõprusi.

Noorest Mercuryst lugedes saame teada, et talle meeldis muusikast rääkida, muusikat kuulata ja ta põles entusiasmist, kui katsetas erinevaid asju. Sihikindel soov edu saavutada oli vastupandamatu jõud, mis peitus Mercurys algusest peale. Lisaks Wreckage’ile lõi Mercury lühikest aega kaasa ka ansamblis Sour Milk Sea, ja autor lisab, et 1969. aasta osutus Mercury jaoks heaks. Võimalik et esimest korda pärast perekonna kolimist Suurbritanniasse tundis ta end tõeliselt sõprade seas viibivat; mõned neist jäid temaga terveks eluks.

1970. aasta alguses tunnistas Mercury lüüasaamist. Wreckage ei saa mitte kunagi kuulsaks ja selle asemel, et agooniat pikendada, langetas ta kindla otsuse bändist lahkuda. Päeval töötas ta endiselt Kensingtoni turuputkas, kuid tema sissetulekule andsid nüüd lisa vabakutselisena tehtavad tellimustööd Austin Knighti loovagentuurile.

Juba aprillis 1970 moodustasid Freddie Mercury, Brian May ja Roger Taylor uue bändi. Esimene ülesanne oli leida basskitarrist, kelleks sai Mike Grose. Just sellel perioodil sündisid Queeni esiksinglina veidi hiljem ilmunud “Keep Youself Alive” ja samuti “Seven Seas of Rhye”. Palju vaieldi selle üle, mis võiks saada uue bändi nimeks. Mercury pakkus välja Queeni, kusjuures ta oli jõudnud isegi logo valmis teha. Mercuryl olid nimele tugevad argumendid – Queen on lühike ja seega meeldejääv, see oli universaalne mõiste, millel on majesteetlik kõla, mis püüab kahtlemata täehelepanu. Probleemiks oli see, et selle nimega ei olnud võimalik vältida nime ebamehelikke ülemtoone. Esialgu esineti siiski veel Smile’ina, kuid Freddie vahetas välja oma nime, sest perekonnanimi Bulsara sidus teda liiga tugevalt tema pärsia päritoluga, alates 1970. aasta juulist tunti Queen esilauljat nimega Freddie Mercury. Uue koosseisu esimesed esinemised olid küll igati head, kuid ei pakkunud huvi publikule, mistõttu lahkus bändist Grose. Ja jälle oli puudu basskitarrist.

Järgmine väljavalitu oli Barry Mitchell, kes samuti ei püsinud bändis väga pikka aega. Siinkohal meenutab autor sedagi, et Freddie Mercuryt mõjutas sügavalt 18. september 1970, kui suri legendaarne Jimi Hendrix, sest Mercury ise on tõdenud, et kaks tema peamist mõjutajat on olnud Jimi Hendrix ja Liza Minnelli!

Seda saame ka lugeda, et esimestel uue koosseisu esinemistel valmistas probleeme ka Mercury hääl, sest ta laulis väga palju mööda, ei tabanud õiget nooti. Aastaid hiljem laulis ju Mercury suurepäraselt ja suutis tabada ja hoida praktiliselt iga nooti. Kas ta käis salaja häälekoolitusel? Mercury on seda alati ägedalt eitanud.

1971. aasta alguses lahkus bändist ka Barry Mitchell. Queenil oli olnud kümne kuu jooksul kaks bassimängijat! Õnneks leiti väga ruttu üliõpilane, kel nimeks John Richard Deacon, kes oli mänginud kitarri lapsepõlvest alates. Deacon kutsuti proovi – lisaks muusikalistele oskustele avaldasid teistele liikmetele muljet kaks asja: Deaconi elektroonikateadmised (see kulub pillimeestele alati marjaks ära) ja tema rahulik olek. Deacon sarnanes temperamendilt Brian Mayga, vastandudes Freddie Mercury ja Roger Taylori energilisusele. John Deacon liitus Queeniga 1971. aasta veebruari lõpus. Temast sai nende koosseisu viimane lüli. Freddie Mercury hakkas tööd tegema oma hääle kallal ja tema vaist ütles, et see on viimaks lõplik Queen.

No nii. Nüüd ma olen jällegi üsna pikalt jutustama jäänud, kusjuures see on ju alles raamatu algus, esimesed 50,60 lehekülge, ja kakssada lehekülge on veel lugeda. Kindel on see, et algus ongi oluline, nii nagu meie kõikide puhul, nii ka Freddie Mercury puhul. Lapsepõlvest ja noorusajast me pärit oleme ja usun, et algus näitab ka Freddie Mercury puhul seda, et mees tahtis olla staar, tahtis olla tegija. Iga algus on raske, mistõttu võttis ka Mercuryl ja Queenil aega, et edasi jõuda, tippu tõusta. Selles raamatus saame lugeda sellest, kuidas Queen oma paika loksunud koosseisus kontserte andis, kuidas nad esimese plaadistuslepinguni jõudsid (ka see polnud lihtne), oli vaja õigeid kontakte ja neid inimesi, kes Queeni uskusid ja lootsid. Saame lugeda esimesest suurest kontsertturneest, mil Queen pääses soojendama Mott The Hoople’it. Esimene suur kontsertturnee viis neid esinema Inglismaale, kus neid märgati. Nad meeldisid ka Mott The Hoople’i meestele sedavõrd mõjusalt, et Queen võeti kaasa ka kontsertturneele USA’s, kus Queeni toona kutsuti “Briti Suurimateks Tundmatuteks”, kuid juba siis oli neid muusikainimesi, kes kinnitasid, et Queen teadis, mida nad tahavad, ja nad teadsid, et neist saavad tegijad – küsimus oli selle tee leidmises ja see polnud sugugi lihtne.

Esimene plaat oli “Queen”, mida märgati läbi raskuste (no tasub lugeda seda, kuidas esimesed promoplaadid Briti televisiooni saadeti), mis jõudis ka brittide plaadimüügi edetabelisse (veidi hiljem jõudis see ka USA plaadimüügitabeli TOP 100 hulka), kuigi esimest singlit “Keep Yourself Alive” sedavõrd oluliseks ei peetud, kuid siis tuli “Killer Queen”. See juhtus sügisel 1974, kui singel jõudis Suurbritannias teisele kohale. Veidi hiljem jõudis see lugu ka USA singlimüügitabeli viiendale kohale, kuigi paljudele ameeriklastele mõjus Mercury keigarlikkus veidi eemaletõukavalt, ja paljud muusikakriitikud hindasid Led Zeppelini palju paremaks.

Kuigi enne seda oli igasugu hädasid, kuid ka rõõme – Brian May tervisehädad (sh. hepatiit), untsu läinud kontsertturnee Austraaliasse, tülid May ja Mercury vahel, mistõttu Mercury isegi proovist minema läks, rõõmu tegid kevadel ilmunud teine album “Queen II” (seda müüdi kuue kuuga üle 100 000 eksemplari), üsnagi olulised kontsertid Suurbritannias, ka sellest on juttu, kuidas Mercury oma kuulsad kostüümid sai (no näiteks sügava dekolteega trikood jne), kuidas Mercuryl ühel iidvanal mikrofonistatiivil raske alus küljest kukkus, nii et kätte jäi mikrofon ja kroomvarda ülemine ots, millest edaspidi ju üks Mercury kaubamärk sai. 1974. aasta novembris ilmus ka kolmas stuudioplaat “Sheer Heart Attack” (see tõusis plaadimüügitabelite tippu ka USA's ja Jaapanis), ja näiteks Suni lugejad valisid Queeni 1974. aasta Briti parimaks lavabändiks, ja seda ju paljuski tänu Mercury lavašoule, olekule, esinemisele jne.

Käime ära ka Jaapanis, kus algusaastate Queen väga hästi vastu võeti ja neid kõrgelt hinnati. Mercury oli Jaapanist lummatud ja aja jooksul sai temast Jaapani kunsti hinnatud asjatundja. Samal ajal, kui antakse edukaid kontserte, avaldatakse edukaid plaate ja singleid, otsib Queen ka uut mänedžeri, kelleks saab John Reid, kes hoolitses ka Elton Johni asjaajamise eest.

Loomulikult on juttu ka laulust “Bohemian Rhapsody”, mis oli ju midagi täiesti uut ja teistsugust rokkmuusika maailmas, kindlasti üks “suurimaid” Queeni lugusid, kuigi ka selle lauluga ei läinud asjad libedalt, sest oli see kuidagi harjumatu, kuid DJ Kenny Everett (mees, keda paljud teavad ka omanimelisest telesaatest) oli üks esimestest, kes kinnitas, et see lugu võiks isegi pool tundi pikk olla, kuid sellest saab sajanditeks number üks. Kuldsed sõnad, kas pole. Ja Kenny Everett oli esimene, kes julges seda fantastilist (ja pikka!) lugu ka raadioeetris mängida. Lugu, mis algas ballaadina, läks sujuvalt üle keerukaks, mitmehäälseks harmooniliseks ooperiks, kus vokaal oli peaaegu 200 korda üle salvestatud, enne kui plahvatas sisikonda raputavaks rokiks. See oli tol hetkel võrreldamatult ainulaadne ning selle mõju muusikamaastikule sarnanes The Beatlesi 1967. aasta päärdelise albumi “Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band” mõjuga. Raamatu autor tõdeb, et “Bohemian Rhapsody” oli Mercury kõige positiivsem loominguline avaldus ja jäi selleks kuni tema surmapäevani. Laulule järgnes ju ka suurepärane album “A Night at the Opera”.

Siinkohal tõmban oma loole ja kokkuvõttele joone alla, sest nii jääb Sul endal ka avastamisrõõmu, kuid lugeda saad veel kõigest olulisest, mis Freddie Mercury ja Queeni teel ette tuli. Siin on veel palju juttu muusikast, hittidest, plaatidest, esinemistest, soolokarjäärist, koostööst Montserrat Caballe’ga, sõpradest, elust, rõõmudest ja kordaminekutest, kuid eks ka pisaratest ja vaevast ning loomulikult ka Mercury haigusest, hääbumisest ja lahkumisest meie hulgast.

Kindlasti väga huvitav ja hästikirjutatud lugu, mida on raske käest panna, sest sedavõrd huvitava elu elas Freddie Mercury, sedavõrd huvitav ja muusikaliselt huvitav oli Queen jne jne. Soovitan kindlasti lugeda.


Sabrina Claudio „Truth Is“ (Warner Music)

Sabrina Claudio on lauljatar, kelles on seda ürgset naiselikku ilu ja õrnust, esitustes seda varjamatut erootilisust, mis kindlasti paljude meeste südamed kiiremini lööma paneb. Kuid tegelikult on tegemist suurepärase artistiga, kes esitab sellist ülimalt hõljuvat, ilusat ja kaunite meloodiatega R&B’d, mida on saanud kuulata lugudes „Belong To You“, „Tell Me“, „Stand Still“, „Unravel Me“ ja „Confidently Lost“.

Sabrina Claudio (s. 19. september 1996) on USA lauljatar ja laulukirjutaja. 2016. aastal sai kuulda mitmeid tema laule SoundCloudis, enne kui avaldas oma debüüt-EP „Confidently Lost“, mis ilmus märtsis 2017. Kaks laulu sellelt ehk „Unravel Me“ ja „Belong to You“ avaldasid suuremat tähelepanu.

2017. aasta oktoobris ilmus tema nn mixtape „About Time“, mis jõudis juba ka Billboard’i R&B albumite edetabelisse, tõustes kohale 13. Sellel mixtape’il olid mitmed edukad singlid: „Unravel Me“ ja „Belong to You“.

Sabrina Claudio on sündinud Miamis, ja temas voolab nii Kuuba kui ka Puerto Rico verd. Hiljem kolis ta Los Angelesse, et alustada oma muusikakarjääri. Esialgu esitas ta teiste artistide lugusid ja avaldas neid nii Twitteris kui ka Youtube’is. Augustis 2017 oli ta kontsertturneel Põhja-Ameerikas, olles soojenduartist 6lack’ile. 2018 aprillis ilmus veel üks singel ehk „All to You“, millele järgnes „Don’t Let Me Donw“, millel lööb kaasa ka Khalid. Augustis 2018 ilmus lauljatari teine EP „No Rain, No Flowers“, millel oli ka hittlugu „Messages From Her“, kuid ka see plaat oli saadaval vaid digitaalsel kujul, mistõttu võib öelda, et selle aasta (2019) oktoobris ilmunud album „Truth Is“ on lauljatari esimene stuudioplaat.

Uut plaati sissejuhatav singel „As Long As You’re Asleep“ ilmus juunis 2019, mis on lauljatari enda sõnul tema lemmiklugu ja viib ta tagasi oma juurte juurde. Juulis 2019 ilmus uue plaadi teine singel „Holding the Gun“, mis pälvis ka paljude muusikakriitikute kiidusõnu. Kiideti lauljatari ingellikku ja sametist häält, meeldisid ka loos kõlavad atmosfäärilised keelpillid ja siirupiliselt pulseeriv rütm. Tegemist R&B looga, mis oli vägagi õrn nii oma ülesehituselt kui ka esituselt.

Uuele plaadile on lugusid kirjutanud Julia Michaels (varem kirjutanud lugusid Justin Bieber'ile, Selena Gomez'ile), Simon Wilcox (varem kirjutanud lugusid Nick Jonasele, Camila Cabello'le), Stephen Moccio (varem kirjutanud lugusid Miley Cyrus'ele, Celine Dionile, James Bluntile, Dua Lipa'le, Jamie Cullumile), produtsentideks Stint (varem teinud koostööd Gallanti, Demi Lovatoga)ja Nolan Lombroza (varem teinud koostööd Nick Jonase, DJ Khaledi ja Kehlani'ga). Plaadil kuuleb ka suurepärast duetti „Rumors“, milles lööb kaasa Zayn Malik (endine One Directioni liige, kes alustanud edukat soolokarjääri).

Lauljatar on ütelnud, et töö uue albumiga aitas tal kasvada nii naisena kui ka inimesena. „Lasin vabaks on hirmud ja mured, mistõttu sain palju õnne ja vabadust,“ on Sabrina Claudio ütelnud. „Lisaks veel ka suur annus enesekindlust. Ma veel õpin iseennast, oma keha ja meelt tundma, kuid ma ei karda enam jutustada oma lugu.“

Uus plaat on ilus ja õrn kuulamine, siin on kauneid laulutekste, siin palju ilusaid, hõljuvaid ja kauneid meloodiaid, milles lauljatar tõestab, et tal on ka suurepärane hääl, rääkimata tema senusaalsetest esitustest, mis kuulaja kõrva paitavad.

Albumiga "Truth Is" alustab lauljatar ka Põhja-Ameerika kontsertturneed, kusjuures nüüd on juba tema õhtu peatäht, soojendajaks USA laulja, samuti R&B artist Gallant (selle mehe albumil „Sweet Insomnia“ kuuleb laulus „Compromise“ laulmas ka Sabrina Claudiot). Pärast Põhja-Ameerikat saavad muusikasõbrad kuulata Sabrina Claudiot ka Euroopa lavadel.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/4vfE56g4oK4p8VVx7pThrU

 

Sabrina Claudio "Truth Is"


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Justine Hankins

„Armastades kasse. Lummav kogumik kassidest“

(Pegasus)

Miks kassid nutavad, et sisse saada ja siis jällegi, et välja pääseda? Miks neid ei saa treenida nii, et nad tooksid meile susse kätte? Millised on kõige tavapäratumad kohad, kuhu kasse on tööle võetud? Miks leidub niivõrd palju kassidega seotud ebausku? See raamat räägib nii kasside esivanematest kui ka nende füsioloogiast, nii kassjumalustest kui ka filmitähtedeks tõusnud kiisudest. Sel teekonnal uuritakse, mil moel tajuvad kassid maailma ning mida nad arvavad enda kõrval elavatest inimestest. Lisaks saab teada sedagi, kui tähtsal kohal on kassid olnud meie ühiskonnas läbi aegade.

Tegemist on Londonis asuva Battersea Koerte ja Kasside Kodu (avatud aastast 1860) ametliku raamatuga. See kuulus kodu on avamisest alates hoolitsenud rohkem kui 3 miljoni koera ja kassi eest. Battersea ei ütle ära ühelegi abi vajavale kiisule ega kutsule ning tegutseb seni, kuni leidub kasvõi üks hädasolev loomake.

Mina oma elatud 50 aasta jooksul väga palju kassidega koos ei ole olnud. Lapsepõlvest meenutan, et vanaisal oli kass, kuid see oli ju ikkagi vanaisa kass ja mulle tundub, et mul võis olla vist isegi väikene kassiallergia, kuna silmad hakkasid kipitama ja nina vett jooksma, kui vanaisal külas sai käidud. Toona ei osanud sellele suurt tähelepanu pöörata, kuid tagantjärgi on ju hea põhjendusi otsida.

Viimasel viiel-kuuel aastal on minu ellu tulnud lausa kaks kassi (õnneks mitte kassiallergiat) – Kata ja Leon, mistõttu olen hakanud kassidesse hoopis teistmoodi suhtuma, jälgima nende käitumist ja hindama neid väga ägedate loomadena, suurepäraste kaaslastena, kellel on tõepoolest vägagi põnev, salapärane ja omanäoline iseloom, kui neid näiteks koeraga võrrelda. Tegelikult on hiiglama suurepärane tunne, kui Kata õhtuti voodis kaenlaauku poeb ja nurruma hakkab - see on tõepoolest ülimalt rahustav. Põnev on kuulata ka kasside „juttu“ (ja nad räägivad palju, seletavad asju, millest sageli aru ei saagi, kuid ikkagi), jälgida seda, kuidas kass oskab oma päeva, päikest ja soojust nautida, ja lihtsalt olla, lihtsalt ennast välja lülitada. Las see muu maailm toimetab, nemad on kassid.

Ise olen seni olnud pigem nn koerainimene, kellele on nüüd tõepoolest ka kassid südamelähedaseks saanud. Seetõttu olen hakanud hoolega lugema ka kassiraamatuid (eesti keeles on neid ilmunud, mitte küll väga palju) ja pean tunnistama, et „Armastades kasse“ on üks imelisemaid, sisukamaid, inimlikumaid ja soojemaid raamatuid kassidest, mis minu kätte on sattunud. Seetõttu pean kinnitama, et raamatu teine pealkiri „Lummav kogumik kassidest“ on 100% tõsi. Raamatu autor suudab mõnusalt rääkida lugejale kassist, kasside ajaloost, kassi iseloomust, kassi käitumisest, miks kass teeb seda, mida ta teeb, juttu on kassidest kirjanduses, müütides, legendides, muusikas, kunstis. Palju on vahvaid loetelusid ja lühikesi sõnaseletusi.

Raamatu sissejuhatuses saame teada, millal ja kus sai Battersea Koerte ja Kasside Kodu alguse. See juhtus 1860, kui Mary Tealby võttis rendile kasutuna seisnud talli ning avas seal Battersea Koerte ja Kasside Kodu. Ta andis pühaliku tõotuse, et mitte kunagi ei tõrju ta ühtki abi vajavat looma kõrvale. Seda tõotust püüab see loomade kodu täita ka tänapäeval, 3 miljonit kassi-koera hiljem. Battersea on hoolitsenud kasside eest alates aastast 1883 ja teist korda leidis 2015. aastal uue kodu rohkem kasse kui koeri.

Raamatu esimene osa kannab pealkirja „Koju tulek“, ja esimene peatükk „Kuidas kodustati kass“. Selgub, et kassid on meie kõrval elanud ehk juba 9000 aastat. Raskesti tabatav ning eraklik metskass Felis sylvestris moondus ajapikku meie koduseks sõbraks Felis catus’eks, seejuures oli inimene protsessi väga vähe vahele seganud.

Teine peatükk on „Kohtugem nende eellastega“, milles raamatu autor kinnitab, et kõik metskassitõud on nii lähedalt suguluses kodukassiga, et võivad omavahel paarituda, kuid just Felis sylvestris lybica’le ehk aafrika metskassile peame tänulikud olema oma kass-sõprade eest. See metskassi alamliik arvatakse olevat kõigi meiega koos elavate kodukasside otsene eellane. Aafrika metskass on heledam ja saledam kui tihedakarvaline euroopa vaste, kuid näeb muidu üsna samasugune välja.

Kolmandas peatükis „Mõne muu nime all esinev kass“ öeldakse, et kasside klassifitseerimine (taksonoomia) on olnud paljude muutmiste ja vaidluste teema, osalt seepärast, et metskassid on kõik väga sarnased, nii et raske on aru saada, kuhu tõmmata selge joon. Segadust on ka selles, kuidas nimetada kassist lemmiklooma. Kasutusel on mõlemad nimetused – Felis catus ja Felis sylvestris catus -, aga need, kes peavad põhiliseks iseloomustajaks kodustamist, kutsuvad neid ka Felis domesticus.

Esimeses osas saame lugeda veel ka kummalisest paarist ehk kassist ja hiirest, lugeja viiakse ka muistsete egiptlaste juurde, räägitakse kasside DNA’st, muistsest Hiinast ja vanadest roomlastest.

Raamatu teine osa on „Metskassid tänapäeval“. Meil on võimalus lugeda kodukassi sugulastest. Kassid kuuluvad kaslaste perekonda, kust leiame nii suuri kasse kui ka arvukalt väiksemaid liike. Tegelikult on suurem osa metskasse suuruselt palju lähemal meie kodude lemmikloomale kui lõvid ja tiigrid. Kõik metskassid on lihatoidulised jahipidajad ja suurem osa neist on ka üksildased, raskesti tabatavad olendid ning kõik see muudab nende tundmaõppimise keeruliseks.

Saame teada, kes on metskass, kes on šoti metskass, meile tutvustatakse ka kümmet väikekassiliiki (roostekass, manul, luitekass, pudikass ehk kääbuskass, lapikpeakass, marmorkass, andide mägikass, jaguarundi, pampakass, aafrika kuldkass (karakal), juttu on ka tsiibetkassist, kes tegelikult on lähemas suguluses surikaatide ja mangustidega ega kuulu kaslaste perekonda.

Kolmas osa on „Kassi keha“, milles kinnitatakse, et kodukassil on tähelepanuväärne füsioloogia. Kassid on imepärased olendid selliste atleetlike võimetega, milleni inimene eales ei küündi, nagu kõik, kes on üritanud hiirt püüda, hästi teavad. Kassid suudavad hüpata ja ronida ja end läbi kitsaste pilude pigistada ning leiavad tee kolmemõõtmelises ruumis palju hõlpsamalt ja väledamalt kui inimene ning paljud teised imetajad.

Selles osas loeme kasside nägemisest, ninast, vomeronasaalsest organist, vurrukarvadest, kõrvadest, koredast keelest, mida kassid juues rulli keeravad, küüntest ja kraapimisest, tasakaalust, maandumisest käppadel, varvastest, isaduse testist jm.

Raamatu neljandas osas räägitakse meile kasside käitumisest, miks meie kassid teevad seda, mida nad just teevad. Siin on juttu kasside häälest ja häälitsemisest, nurrumisest, saba keelest, turris kuklakarvadest, tukastamisest, kastidest, naistenõgesest. Lahti on seletatud kassi kümme igapäevatoimingut: omaniku säärte vastu hõõrumine, ninade nuusutamine, postide (või sohva seljatagause) kraapimine, uriini pritsimine kõikjal majas (märgistamine, sirtsutamine), väljaheite matmine (või mittematmine), omaniku süle või padja sõtkumine, ninaga näkku tonksamine, arvutil istumine, hoolikas puhastamine, pöörane pooltund.

Viiendas osas saame lugeda kassi meelest ehk mis paneb meie kassi tegutsema? Ka kõige pühendunumad kassiinimesed peavad möönma, et kassid võivad ajuti olla äraarvamatud, vastuoksuslikud olendid. Nad on sõltumatud ja neile meeldib olla üksi, kuid ometi näuvad nad mõnikord seltsi järele ning klammerduvad sülle. Nad on hingelt vabad seiklejad, kellele meeldib samal ajal kodune mugavus. Nende meeleolu pole võimalik ennustada ning nad kipuvad nanosekundi jooksul minema üle armasta-mind-meeleolult jära-mind-rahule-meeleollu. Siinkohal pean raamatu autoriga kaasa noogutama, sest tegelikult nii see ju ongi. Selles osas on juttu kodust, sellest, kui kodus on kaks või rohkem kassi, koera ja kassi suhetest räägitakse ka. No ja isegi sellest, et kasse näib sageli tõmbavat inimeste poole, kellele kassid ei meeldi. Miks see nii on? Sellele antakse üsna nutikas selgitus ja vastus.

Kuuenda osa pealkiri on „Kes on su isa?“, ja siin saame tuttavaks tõukassidega. Lihtsalt öeldes on tõukass kass, kes kuulub tunnustatud tõugu. Tõug võib olla registreeritud rahvuslikus või rahvusvahelises organisatsioonis ning tal võib olla dokument, mis näitab detailselt, et tõug oli olemas juba mitu generatsiooni tagasi. Tunnustatud on umbes viiskümmend kassitõugu. Saame tuttavaks kümne klassikalise kassitõuga: siiami kass, burma kass, abessiinia kass, pärsia kass, türgi angoora, vene sinine, šartröös, norra metskass, meini kass, briti lühikarvaline kass. Lisaks veel ka kümme moodsat kassitõugu: cornish rex, šoti fold, ragdoll, snowshoe, ameerika traatkarvaline, bengali kass, singapura kass, pixiebob, laperm, toyger.

Seitsmendas osas „Kassid headel (ja halbadel) endisaegadel“ saame pikemalt lugeda kasside ajaloost. Käime Vanas-Egiptuses, tutvume kass-jumalannaga, loeme kasside mumifitseerimisest, kuid ka sellest, kuidas kasse on peetud saatana armukeseks ja nõia sõbraks jpm. Meile tutvustatake ka kümmet ajaloost tuntud kassiarmastajat: kardinal Thomas Wolsey, paavst Leo XII, filosoof Jeremy Bentham, kuninganna Victoria, tänapäevase õenduse rajaja Florence Nightingale, Winston Churchill, Vladimir Lenin, astronoom Edwin Hubble, leiutaja ja insener Nikola Tesla ning Albert Einstein. Juttu on ka kassidest Valges Majas, meile tutvustatakse ka kümmet kassimuuseumi.

Kaheksandas osas räägitakse kassist ja tema tööst. Loeme kassidest ja hiirtest, hiirte püüdmisest, kunagistest jahikassidest, laevakassidest, raamatukogu kassidest, Ermitaaži valvuritest, ka postkontorites on kassid tööd teinud, lisaks veel teatrid ja tsirkused ja ka kosmos. Saame lugeda ka kümnest kuulsast professionaalsest kassist.

Mulle tundub, et ma olen vist üsna pikalt rääkima jäänud, kuid lugeda on selles kassiraamatus veel üsna palju. No näiteks sellest, kuidas on inimesed üritanud kasside elu „lihtsamaks“ muuta – uksele sissepääsu tegemine (siin on juttu lausa Sir Isaac Newtonist), asjal käimine ehk nn liivakastid, välja on toodud kümme vahvat ideed, mis on kasside elu paremaks teinud, saate teada sedagi, millal hakati valmistama spetsiaalseid toite kassidele, millal hakkasid veterinaarid ka kassidega tegelema. Veel on juttu kassidest müütides ja legendides, kassidest muusikas, kirjanduses (siin on ka loetelu kümnest kirjanikust, kes armastasid kasse – lord Byron, Walter Scott, õed Bronted, Charles Baudelaire, Charles Dickens, Edward Lear, Alexandre Dumas, Mark Twain, Colette, Doris Lessing), kunstis (kasse on piltidele paigutanud mitmed kuulsad kunstnikud – Leonardo da Vinci, William Hogarth, Utagawa Kuniyoshi, Edouard Manet, Pierre-Auguste Renoir, Pablo Picasso, Paul Klee, David Hockney, Andy Warhol, Tracey Emin), saate lugeda ka kuulsatest koomiksikassidest. Raamatu viimastes osades on juttu Battersea Loomakodu kassidest ja kassidest, keda mälestatakse ehk kadunud, leinatud ja ülistatud kassid.

Raamatu lõpus kinnitab autor, et hoolimata meie parimatest kavatsustest ei mõista inimesed alati kasse. Lõpuks kogevad meie kassidest sõbrad maailma täiesti erinevast perspektiivist ega jaga meie vajadust seltsilise järele. Õnneks on kasside käitumise uurimine viimastel aastatel lausa hüppeliselt edasi läinud ja me saame üha rohkem teada, kuidas aidata kassil õnnelikult meie kõrval elada.

Olen kindel, kui selle kassiraamatu läbi loete, siis teate oma kassist palju-palju rohkem. Igal juhul on see põnev ja vajalik lugemine kõikidele neile, kellele kassid meeldivad ja neile, kes tahavad kassidest rohkem teada saada.


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)