Goo Goo Dolls „It’s Christmas All Over“ (Warner Music)

Kui minu üks lemmikbändidest ehk Goo Goo Dolls annab välja jõulualbumi, siis on see igati lahe ja kindlasti tuleb seda kuulata ja mõni mõte ka kirja panna. Üsna hiljuti kirjutasin siin ka Dolly Partoni uuest jõuluplaadist, kus oli ka mitmeid uusi jõululugusid, ka Goo Goo Dollsi jõuluplaadilt leiab kaks uut jõululugu. Selleks aastaks plaanis Goo Goo Dolls suurt kontsertturneed, et promoda nende seni viimast stuudioalbumit „Miracle Pills“, mis ilmus eelmisel, 2019. aastal, kuid tänu ülemaailmsele pandeemiale jäi kontsertturnee ära ja mehed otsustasid hoopis stuudios teha, ja miks mitte teha valmis üks igati mõnus jõuluplaat, mis pole sugugi mitte hiiglama rokilik, pigem popilik, milles ka seda kõige ehedamat jõululaulude ilu ja rõõmu.

Kuna ma olen Goo Goo Dollsist eelmisel aastal siin ka pikemalt kirjutanud, siis kübe veel, aga mitte liiga pikalt.

Goo Goo Dolls tuli kokku juba 1986. aastal. Bändi panid Buffalos kokku laulja-kitarrist John Rzeznik ja basskitarrist-laulja Robby Takac. Nemad kaks on ka täna Goo Goo Dollsi ainsad liikmed, kuigi bändis on aastate jooksul mänginud ka mitmeid teisi pillimehi ja ka kontsertitel kasutatakse abijõude. Alates 1994. aastast mängis bändis pikka aega trumme Mike Malinin (tema lahkus bändist 2013. aastal), enne teda oli trummide taga George Tutuska. Bändi kuulsaimad ja tuntuimad lood on kindlasti „Name“ (1995. aasta albumilt „A Boy Named Goo“), „Iris“ ja „Slide“ (1998. aasta albumilt „Dizzy Up The Girl“, sellelt albumilt ilmus lausa 10 laulu, mis jõudsid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka) ja „Here Is Gone“ ja „Big Machine“ (2002. aasta albumilt „Gutterflower“). Aastate jooksul on USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka tõusnud 14 laulu ja ainuüksi USA’s on nende albumeid müüdud ca 10 miljonit.

Minu „tutvus“ Goo Goo Dollsi ja nende muusikaga saigi algusega just laulust „Iris“, mis 1998. aastal ilmus, ja pärast seda olen püüdnud bändi muusikal ja tegemistel silma peal hoida. „Iris“ on laul, mis Billboardi edetabelis „Top 100 Pop Songs 1992-2012“ tõusis kohale number 1! Muideks, samast tabelist leiab veel ka laulud „Slide“ (koht number 9) ja „Name“ (koht number 24).

1998. aastal paluti Rzeznikil kirjutada lugu menukasse filmi „City of Angels“ (peaosades Nicolas Cage ja Meg Ryan) ja nii valmis hittlugu „Iris“. Sellest loost algas bändi tegelik tähelend, sest laul püsis „Billboard Hot 100 Airplay“-edetabelis esikohal rekordilised 18 nädalat, ja sama lugu kandideeris ka kolmele Grammy-auhinnale.

Rzeznik on ütelnud, et seda lugu kirjutades oli tal kallal tõeline „writer’s block“ ja paar päeva enne loo valmimist oli tal plaan ansamblist lahkuda, kuid just see lugu oli SEE lugu, mis bändi hetkega maailmakuulsaks tegi. „Iris“ ilmus ka nende kuuendal stuudioplaadil „Dizzy Up The Girl“. Samal plaadil oli veel mitmeid teisigi lugusid, mis tõusid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka - "Black Balloon", "Slide", "Broadway" ja "Dizzy". Aastal 2001 ilmus ansambli esimene kogumikplaat „What I Learned About Ego, Opinion, Art & Commerce“.

Goo Goo Dolls jätkab jõuluplaadil "It's Christmas All Over" duona ehk John Rzeznik (laul, kitarr, produktsioon) ja Robby Takac (basskitarr, laul), kuid abiks on ka suurepärased muusikud: Brad Fernquist (kitarr, produktsioon), Jim McGorman (klahvpillid, klaver, taustalaul, puhkpillide seaded), Craig Macintyre (trummid ja löökriistad), Sydney McGorman (laul laulus „Better Days“). Plaadilt leiame juba tuttavaks saanud jõulugusid, kuid on kaks täiesti uut laulu.

„Christmas All Over Again“, on Tom Petty kirjutatud lugu, Goo Goo Dollsi esituses kuuleme seda üsna Tom Petty-laadi esituses, kuid kübe on ka sellist 60. aastate rock'n'rolli kuulda;

„Shake Hands With Santa Claus“ on algupäraselt Louis Prima esitatud laul, Goo Goo Dolls esitab seda üsnagi bigbändilikus orkestratsioonis, mis on kõrvale kena kuulata;

„This Is Christmas“ on uus lugu, milles kuuleb seda saundi, millega Goo Goo Dolls ongi kuulsaks saanud, veidi meenutab ka Bon Jovi lugusid;

„Christmas Don’t Be Late“ on lugu aastast 1958, autoriks Ross Bagdasarian Sr, ja selle pealkirjaks oli „The Chipmunk Song (Christmas Don’t Be Late)“, esitajaks joonistatud koopaoravate bänd The Chipmunks, no Rzeznik ise päris koopaoarvate häält järgi ei tee, kuid üsna ära tuntav see lugu kindlasti on;

„Better Days“ on tegelikult Goo Goo Dollsi enda lugu, mis ilmus 2005. aastal albumil „Let Love In“ – siin laulab seda hoopis laps – Sydney McGorman, kes on sellelgi albumil kaasa lööva Jim McGormani tütar, laul sobib mitmete muusikakriitikute arvates suurepärasekl kuulamiseks vana-aasta õhtul, ilus lugu, mis lapse esituses on veelgi ilusam;

„You Ain’t Gettin’ Nothing“ – uus lugu, milles Goo Goo Dolls laulab, et sel aastal ei saagi sa kinke ja ei aita siinkohal isegi ka krokodillipisarad ... Põhjuseid pole raske leida, sest laulus öeldaksem et oled küll vaid kaheksa-aastane, kuid oled joonud õlut, värvinud kassi punaseks, teinud koera kõrva augu, varastanud Jõuluvana rahatasku ja põhjapõdra ... taaskord mõnus džässilik esitus, tuletab meelde Brian Setzeri bigbändi;

„Let It Snow!“ on kindlasti jõululaulude klassika, mis algupäraselt kõlas juba 1945. aastal. Autoriteks Jule Styne ja Sammy Cahn. Esimesena laulis seda lugu Vaughn Monroe. Ka Goo Goo Dolls esitab seda lugu siira mõnuga, unistades lumest ja ilusatest jõuludest, tõeline klassik;

„Have Yourself a Merry Little Christmas“ – on kindlasti üks kaunemaid jõululaule, mis pärit 1943. aastast, autoriteks Hugh Martin ja Ralph Blane, esimest korda esitas seda 1944. aastal Judy Garland muusikafilmis „Meet Me in St. Louis“, veidi hiljem ka Frank Sinatra, siis juba sõnadega, mida tuntakse ka täna. Ka Goo Goo Dollsi esituses on seda hiiglama ilus, ai kui mõnusad kitarrid kõlavad selles loos, rääkimata mõnusatest klahvpillide saundidest ja John Rzeznik naudib oma esitust 100%, jätkuvalt ilus lugu;

„Hark! The Herald Angels Sing“ – on tegelikult hiiglama vana jõululaul, kirikulaul aastast 1739. Ka Goo Goo Dollsi esituses on tunda pühalikkust;

„The Christmas Party“ – koos The Union Square 5’iga. See on igati mõnus jõululaulude popurrii koos puhkpilliorkestriga.

Kuula ise ka:

https://googoodolls.lnk.to/christmas

 

 

Goo Goo Dolls "This Is Christmas"


Koostaja: Risto Järv „Metsavaimu heategu“ (Varrak)

Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike meist endist. Eesti inimesele on mets oluline paik, seepärast viib ka hulk meie muinasjutte metsa. Folklorist Risto Järv on Eesti Rahvaluule Arhiivi enam kui 10 000 muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu ning need tänapäeva lugejale ümber jutustanud. Raamatus on muinasjutte metsast, metsas käivatest inimestest, seal elutsevatest loomadest ja seal kohatud üleloomulikest olenditest.

Varasematel aegadel polnud muinasjutud üksnes lastele mõeldud, seepärast leidub kogumikus selliseidki jutte, mis viivad meid laane sügavamatesse soppidesse, kus juhtub ka mõndagi hirmsat. Lõpuks toob aga tee meid ikka metsast välja.

Raamatu muinasjutud on välja valinud ja ümber pannud Rist Järv, pildid on joonistanud Kadri Roosi ja see on valminud Varraku ja Eesti Kirjandusmuuseumi koostöös.

Sisseujuhatuses (see on kirjutatud selle raamatu 2016. aastal ilmunud väljaandele) ütleb Risto Järv, et igasugu arve koguva statistikameti väljaandest võib lugeda, et aastal 2015 on Eesti territooriumist pisut üle poole kaetud metsaga. Igasugu arvamusi, uskumisi ja lugusid koguva Eesti Rahvaluule Arhiivi varamute ainesest ei moodusta muinasjutud küll pooltki, isegi veerandit mitte, kuid siiski on neid meie väikese rahva kohta kogutud üle kümne tuhande. Siinses raamatus on need kaks – muinasjutud ja metsad – koos. Siin on muinasjutud metsast ja seal liikuvatest inimestest, loomadest ja üleloomulikest tegelastest. Mõnes loos toimub metsas päris suur osa tegevusest, mõnes metsa vaid põigatakse, mõnes jutus kohatakse metsas imelist abistajat. On lugusid, kus metsa minemine on jutustaja juhuleid, paljudel aga mängib see loo seisukohalt kandvat rolli.

Kui lugu kõneldakse, siis võib see meid kõnetada. Aga ei pruugi. Muinasjutt ütleb meile seda, millele me oskame tähelepanu pöörata. Nii on mõeldamatu väita, et muinasjuttudel oleks üks ja ainus tähendus. Erineva tähenduse võib loole või mõnele selle üksikasjale anda igaüks, isegi igal rääkimisel või lugemisel.

Risto Järv ütleb, et sada puud on juba mets, sada lugu sellised, millest kergelt läbi ei näe. Seda raamatut võib võtta ka kui rännakut muinasjuttude metsas. Mets on tegelikult muidugi lõputu, selle läbimist hõlbustab rada. Et siin muinasjutumetsas oleks veidi hõlpsam liikuda, jagas koostaja jutud saludesse ja tegi teekonnale vahepeatused, kümmekond metsasihti. Nii rääkis Risto Järv sügisel 2015. Sügisel 2020 lisab ta seda, et nüüdseks on sõnapaar “mets ja meie” saanud sootuks teistsuguse tooni. Neis sõnades on murelik kõla. Laiuvate lageraiete ajastul on selle raamatu lugude metsatunnetus varasemast enamgi asjakohane.

Selle vahva muinasjuturaamatu esimene osa/metsasiht on “Kodust metsa”. Teekond läbi eesti muinasjuttude metsa saab alguses saunast, mille kangelane maha lõhub. Iga kodust väljuv teeots on täis valikuid ja võimalusi. Teele asudes oleneb palju suunast, kuid edasises on suur osa juhusel. Teel võime kujutleda, et satume kellegagi kokku juhuslikult, kuid meie teod ja valikud aitavad neile kohtumistele kaasa.

Oma rännakul pead ju ikka kõigeks valmis olema. Metsas kohatavad olevused on sageli pealtnäha samasugused nagu inimesed ise, kuid nende olemus on tundmatu. Nii ei tea me, kes on meile edasise seisukohast hea, kes ohtlik.

Esimene muinasjutt on “Kuidas kuningatütar naerma pandi”, milles üks vanamees elas saunas koos oma pojaga. Vanamees suri ära ja jättis sauna pojale. Poeg otsustas sauna ära lõhkuda, selle asemele rukki külvata, nii saaks ta vähemalt leiba. Rukkioras kasvas, kuid keegi käis seda öösiti söömas. Poeg pidas vahti, kuni tuli valge jänes, kes võttis poisi selga ja viis ta kaugele metsa. Metsast leidis poeg kaks haukuvat koera pealuud, kaks laulvat kuke pealuud ja kaks kaklevat seemisnahkset kinnast. Poeg võttis need leitud asjad kaasa, tuli metsast välja ja jõudis mitme ree ristile, kus oli teetulp, millele oli kirjutatud “Kes kuningatütre naerma paneb, saab pool kuningriiki ja peale selle veel kuningatütre omale naiseks.”

Saunamehe poeg ruttas kuningalinna, kuningalossi juurde, kuhu ei tahetud teda sisse lasta. No lõpuks ta sisse sai ja tänu metsast leitud asjadele ta kuningatütre naerma ka ajas. Sai kuningatütre endale naiseks ja pool kuningriiki ka.

Muinasjutu lõpus on kirjas, et selle on jutustanud Jaak Tikand, kirja pannud Jaan Karu 1897. aastal Helme kihelkonnas.

Teine lugu on “Metsavaimu heategu”, milles üks jahimees läks oma kahe poja ja kahe koera seltsis jahile. Metsas istuti maha, hakati sööma, kuni ilmus välja üks mees püssiga, kes kangesti süüa tahtis. Sööki polnud palju, kuid arvati, et tegemist on samuti jahimehega ja anti ka talle süüa. Ühel hetkel muutus võõras mees suureks jättilaseks, kes sõi ära kaks jahikoera! Nüüd sai jahimees aru, et see jättilane oli Vanapagan või Põrgupoiss ise! Jättilane sõi ära ka jahimehe pojad, kuid jahimehe jättis ellu. Jahimees pidi pääsema, kui ta taeva alla lendava vesihalli kotka esimese püssipauguga maha laseb.

Jahimees hakkas kibedasti nutma, kuni tema juurde tuli kulliküünte ja kullinokaga vanamoor. Ta andis jahimehele hõbekuuli, millega saab ta selle vesihalli kotka kätte. Kui kotkas maha lastud, siis tuleb kotka kõht risti lõhki lõigata, nii saab jahimees oma pojad ja koerad elusalt kätte. Vanamoor lisas, et tema on metsavaim, keda jahimees ei tohi pahandada ja kui mehel on head päevad, siis tuleb ka metsavaimu meeles pidada.

Jahimees sai kotka kätte, päästis oma pojad ja koerad. Jahimehest sai rikas mees, ja ta pidas meeles ka metsavaimu, kes sai mehe õnnelikust jahisaagist ikka ja alati oma jao.

Selle loo jutustas 1893 Põltsamaa kihelkonnas Maali Jaunvest, loo pani kirja Martin Luu.

Muinasjutte on raamatu palju ja ma ei hakka Sulle ju kõike neid ümber jutustama. Raamatu esimeses osas toimetavad veel mees, metsavaim ja tema tütar, mehe naine, kes muudetakse libahundiks; kaks last, õde ja vend, kes peavad metsas hakkama saama inimesesööjate elumajas, kus on jube vanamoor ja peninukid (lugu on kangesti sarnane “Nukitsamehega”); rebane, hunt, karu ja jänes, kes ühte auku kukuvad ja seal oma asju klaarivad; eit ja taat, rebane ja hunt – rebane varastab taadi kalad ja ässitab hunti sabaga kalu püüdma (üsnagi kuulus lugu ju seegi); taat ja eit, kolm musta kanakest ja näljane hunt, kes loo lõpuks taadi käest nuiaga peksa saab; hunt, kits ja kitsetalled; kassike, kukeke ja kaval rebane; pannkook, kes otsustas ema ja laste käest ära veered, pääses ta ka jänese, rebase, hundi ja karu käest, kuid metssea käest pääses vaid pool pannkooki, seetõttu saame meie teada, miks sead muda sees püherdavad, nad otsivad pannkoogi teist poolt.

Raamatu teine osa/metsasiht on “Lood loomisest”. Lugusid millegi loomisest esineb loomulikult iga rahva pärimustes. Selliseid müütidega võrreldavaid süžeesid leiab ennekõike eesti muistendites, kuid ka näiteks loomamuinasjuttudes ja juttudes rumalast vanapaganast. Lugudes on mets sageli hingestatud ning siin-seal leiame jälgi lindude-loomade ja puude keelest, mille tundmise oskus kangelastele kasuks tuleb.

Mõned pealkirjad teisest osast, siis tead, mis ees ootab: “Mispärast paju väga laiali maa üle kasvab”, “Metsapuude keelesegadus”, “Puud räägivad”, “Miks haava lehed lipendavad”, “Käo saatmisest”, “Kassi, hiire ja lutika sünd”, “Miks rebasel sabaots valge on”, kuid ka “Vanapagan maja ehitamas”.

Kolmas osa/metsasiht on “Loomad ja lood”. Loomamuinasjutud on tõenäoliselt kõige varasemad muinasjutud. Eks on lihtne ette kujutada väsinud kütte rääkimas lõkke ääres lugusid metsloomadest. On arvatud, et seda võidi teha ka enne jahti, et loomi – või näiteks nende valitsejaid ehk haldajaid ehk haldjaid – ligi meelitada.

Loomamuinasjuttude kirjapanekud rahvaluulearhiivis räägivad valdavalt veidi hilisemast ajast, kui inimesed elavad juba paikset põllupidaja ja karjakasvataja elu. Loomad võivad tegutseda muinasjuttudes nagu inimesed meie ümber … Loomade elukorraldus meenutab sageli eluviisi, kus jutustajarahvas ise elab. Võõrapäraseid jutte üle võttes asendatakse loomad kodusemate liikidega. Tavaliselt tegutsevad metsloomad isekeskis, kuid mõnikord ka koos koduloomade ja puhuti inimesegagi.

Loomalugusid on peetud läbi aja sobilikuks lastele rääkida ja seepärast on neid ka hilisema ajani mäletatud ja kirja pandud. Nii leiavad tuntud lood kasutamist kooliõpikutes ja lastekirjanduses, kui neist on välja tsenseeritud õppeotstarbeks sobimatud mahlakad ütlemised ja eetiliselt küsitavad detailid, mida endisaegsetes juttudes ikka ette tuleb.

Selles osas loeme sellest, kuidas jänesel mokk lõhki läks, kuidas härg kavalusega lausa kümnest hundist tugevam oli, kuidas siil ja rebane omavahel läbi said, kuidas karu lapsehoidjat otsis, kusjuures lapsehoidjaks sai jänes, kes sõi ära karu toidu, andis hundile kolm karu poega ja lõpuks kutsus veel ka külamehed, kes karu sootuks maha lõid. Juttu on veel ka rebasest ja metsisest, vanast koerast, hundist ja koerast, kelle teed läksid lahku: ühel orjusesse, teisel vabadusse.

Raamatu neljas osa on “Tööd ja tarkused”. Metsas on ikka käidud tööl, ja nii ka muinasjuttudes. Sageli leiavad muinasjuttudes karmi kajastamist töömeeste ning härrasrahva suhted. Tööde-tegemiste käigus tuleb kangelasel rinda pista loodusnähtuste ja oludega, olgu selleks siis tuul või külm. Aga neist lugudest paistab lisaks tarkus: kui teed korralikult tööd, võib minna hästi ka loodusjõudude meelevallas olles.

Selle osa muinasjuttudes saame lugeda seakarjusest, tuulepojast, noorest külmast ja vanast külmast, rebase sitikapraest, hiirest ja varblasest (see on selle raamatu kõige pikem lugu), linnukuninga tütrest, vägimehest ja mõisahärra küsimustest.

Viies osa on “Mehed ja naised”. Inimeste süda peab paiknema temas endas, mitte kuskil mujal, see peab olema armsamale ligipääsetav. Kui kooselu algul on alati tegu kahe maailma kokkusaamisega, siis jututegelaste ülesanne on need maailmad koos hoida … Muinasjuttude põhilises alaliigis imemuinasjuttudes on mehe ja naise kokkusaamine tavaliselt ülev lõpphetk ning jutt kujutabki endast teekonda õnneliku abieluni … Tihti on meeste ja naiste suhted viidud lugudes äärmuseni.

Selles osas otsivad seitse venda endale naisi, juttu on metsakuninga tütrest, painajast ja rahakatlast, kasepuu sünnist, õnnelikust kütist, kes kohtus metshaldjaga, ahvide kuningast, naisest rahaaugus, sellest, kuidas naist vaja õpetada, laisast tüdrukust ja virgast poisist.

Kuues osa/metsasiht on “Ootamatud kohtumised”. Muinasjutukangelase teekond on täis harunemisi, kokkupuutevõimalusi mitmesuguste tegelastega … Me ei tea, keda oma teel näeme, kes juhatab meile uue teeotsa … Muinasjutt veenab meid vajaduses olla kõigeks valmis. Võime kohtuda koguni kuninga endaga – olgu siis inimeste või usside kuningaga. Mõtlematu tegu võib tuua kaasa sellegi, et tuleb elu eest põgeneda. Muinasjutt näitab sihikindlalt, et igal kohtumisel võib olla mõte ja eesmärk.

Selles osas kohtumegi kangakudujaga, sinise mantliga mehega, metsavanaga, usside auguga, sõnajalaõiega, kuningas Peeter I’ga, karu õrna ninaga ja karuga reel.

 

Seitsmes osa/metsasiht on “Vaeslapsed ja vanemaarm”. Eesti muinasjuttude seas on kõige arvukamalt muinasjutte vaeslastest. Ilmselt on vaeslapse teema olnud ikka ja alati aktuaalne … Muinasjutud jutustavad tõrjutusest peresuhetes ja selle ületamisest, ka pereliikmete rivaalitsemisest, mille käigus võidakse peategelasega käituda üsna vägivaldselt. Nii nagu vaeslapsi, on muinasjuttudes kaasaelmisega kujutatud ka vanemaid. Neile pöörati tähelepanu osalt ehk selle tõttu, et jutustajateks olidki sageli vanemad inimesed.

Kaheksas osa/metsasiht on “Tõde ja õigus”, üheksas on “Vastaseks Vanapagan”, viimane, kümnes osa/metsasiht on “Metsast välja”. Viimase osa sissejuhatuses tõdeb raamatu koostaja, et rännakul – nii nagu ka muinasjuttu kuulates – võib aeg ja selle tajumine muutuda. Mõnigi muinasjutt räägib ajast ja ajatajust … Muinasjutt on kunst ja nagu iga hea kunst, oskab see rääkida otsekui midagi muud.

Siinse kogumiku jutud on rahvajutud, need vahendavada rahvapärast arusaama muinasjuttudest. Kirjamehed on ehk mõnd süžeed töödelnud ja kunstikavatsuslikult muutnud, kuid ka sellised raamatujutud võivad taas rahva seas ringlema hakata.

Paljude lugude puhul tekib küsimus, kas muinasjututegelased peavad sammuma määratud rada või aitab just muinasjutt midagi muuta. Võib tunduda, et muinasjutt lubab leppida asjadega, mida me muuta ei saa. Samal ajal väljendavad need lood arusaama, et pealehakkamine ja tegutsemisjulgus annavad võimaluse muutuseks.

Selline raamat on see muinasjuttude kogumik “Metsavaimu heategu”. Ma olen üsna kindel, et muinasjutte võivad lugeda ka täiskasvanud inimesed, ja eks ole ka selles raamatus lugusid, mis ainult täiskasvanutele sobivadki. Olen kindel ka selles, et muinasjuttudes on nii mõndagi õpetlikku, mida meeles pidada, ja muinasjutte võib lugeda ikka ja alati, hommikul, päeval või õhtul, nii nagu just konkreetsele lugejale kõige paremini sobib.

 


Olivia Saar „Lõvi Lõrr ja Jänes Jass“ (Pegasus)

Eesti lastekirjanduse klassikaks saanud Olivia Saare raamat jutustab loo kahest sõbrast – ruske lakaga kogukast lõvist ja maailma uudistavast suurte silmadega väikesest jänesest. Nende väliselt ja ka iseloomude poolest erinevate tegelaste sõprus on eriskummaline, sest sageli juhtub nii, et halliks argpüksiks peetud nääpsuke jänes oskab suurele, tugevale ja targaks peetud lõvile head nõu anda ning teda koguni hädas aidata.

Raamatu iga lugu lõpeb kas vanasõna või kõnekäänuga – meie rahvatarkusega, millesse on peidetud pisike õpetlik iva. Raamatu lõpus on Olivia Saare järelsõna, millest saab teada palju huvitavat ligi 60 aastat tagasi kirjutatud raamatu saamisloost.

Originaalpiltidega „Lõvi Lõrri ja Jänes Jassi“ taasilmumisega tähistame nii raamatu kunstniku Valli Hurda 90 aasta juubelit kui selle autori Olivia Saare juubeliaasta algust.

“Lõvi Lõrr ja Jänes Jass” oli kindlasti üks mu lapsepõlve lemmikraamatutest. Algupäraselt ilmus see juba 1972. aastal ja eks ma lapsena just sellel aastal välja antud raamatut lugesin, kusjuures korduvalt … Siinkohal pean tõdema, et ega ma ju neid raamatus aset leidnud sündmusi ei mäleta, mistõttu on tänane avastamisrõõm igati suur. Pean tunnistama, et ei mäletanud sedagi, et raamat sedavõrd õhuke oli. Aga alati ei olegi tähtis kvantiteet, aga kvaliteet.

2001 ilmus “Lõvi Lõrr ja Jänes Jass” uuesti (kirjastus Eesti Raamat) ja nüüd siis kolmas kord, väljaandjaks kirjastus Pegasus. Lõrri ja Jassi seiklusi on ilmunud veel – “Lõvi Lõrr ja Jänes Jass” (TEA Kirjastus 2008, veidi teistsuguse kujundusega, sest illustraatoriks Priit Rea), “Lõvi Lõrr ja Jänes Jass seiklevad jälle” (TEA Kirjastus 2011), ja “Lõvi Lõrri ja Jänes Jassi seiklused. Kõik vanad ja uued lood” (TEA Kirjastus 2013).

Raamatu esimeses loos otsustavad Lõvi Lõrr ja Jänes Jass Liivalinna sõpradele külla sõita. Lõvil oli käpa otsas ruuduline tõmblukuga kohver ja Jänesel must kandekott. Kohvrisse ja kotti oli pakitud külakost – Lõvil kamakas karbonaadi, Jänesel paar purki jänesekapsamoosi. Lõvil oli seljas lõvinahast kasukas ja Jänesel jänesenahkne jopi. Sõidetakse rongiga. Sõit on igasugu sekeldusi täis, sest Jänes kartis, äkki sõidab rong kraavi, äkki on Samblamätta jaamas peale tulnud Oinas hoopis röövel, äkki sõidetakse Liivalinna jaamast mööda. Lõpuks tuli veel ka Hundist raudteeametnik, kes pileteid kontrollis. Selgus, no selgus see, miks mõnikord öeldakse, et keegi tahab jänest sõita!

Teises loos saame osa Lõvi ja Jänese maja ehitamisest, sest vanal majal oli katus katki, lagi lagunenud ja põrand puru, keldrisse oli elama kolinud Roti-pere. Lõvi Lõrr hakkas ehitama, nägi hiiglama palju vaeva, rassis ja rassis, kuni äkki ilmus platsi Rebane, kes kinnitas, et kerkiv uhke ulualune vajub varsti viltu. Lõrr ja Jass uurisid, milles võiks olla viga, et maja viltu vajub, kuid mitte midagi ei hakanud silma. Rebane käib nende juures veel mitu korda, kinnitades, et maja vajub varsti viltu. Rebane nõu ei anna, ette ei näita, kuni lõpuks saame teada, mis majal viga oli. Selle loo tarkusetera on, kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Kolmandas loos lähevad Lõvi Lõrr, Jänes Jass, läikivate prillidega Kaelkirjak ning halli tukatutiga Eesel maale, Lillelehe aiandisse. Aiand oli suur ja lai! Väraval tuli neile vastu Kits, kes pidas aiandis alles lühikest aega aednikuametit. Kits kutsus külalisi oma valdusi vaatama. Puuviljaaias kasvasid isemoodi puud: igaühel ladvalaes tutike lehti, alumised oksad aga paljad nagu hiiresabad. Jass kinnitas, et need tulevad talle tuttavad ette, ülevalt oleksid nagu õunapuud, aga altpoolt justkui leparaod.

Köögiviljaaias jooksid pikad peenrad reas nagu põlletriibud. Siin kasvasid igasugu aedviljad: altpoolt meenutasid kapsajuurikaid, aga juurikate otsas polnud leheräbalatki. Jass kinnitas, et juurikate otsas peaks ikka päid ka olema, ju see siin on eriline juurikasort. Kui külalised aiandist lahkusid, siis oli Lõrr see, kes teistele selgitas, mis selles aiandis viltu oli ja miks mõnikord öeldakse igaühe kohta, kes ahnusest ja asjatundmatusest töö vussi ajab, et nüüd on kits kärneriks!

Neljandas loos panid Lõvi Lõrr ja Jänes Jass oma suured ja väikesed rahad kokku ning ostsid endale auto. Ilusa kõrvitsakollase Zaporožetsi. Esialgu vaieldi selle üle, kes autot juhtima hakkab, kuni lõpuks lõi lõvi oma laia rinna ette, tõstis ühe kulmu teisest kõrgemale ning põrutas, et just tema on juht, ja jutt otsas!

Sõitmisest asja ei saa, sest ei Lõvi ega Jänes ei oska autot käima panna. Nii hoopis lükatakse oma uhket sõidukit. Loomulikult võib ka nii liikuda, sest vähemalt seljakotid pandi autosse. Nii oli ju kergem autot lükata, kuni lõpuks … Ma ei saa Sulle ju seda välja ütelda, mis lõpuks sai, kuid igal juhul on selle loo tarkusetera see, mida ei saa jõuga, seda saab nõuga!

Viies lugu on sportlik lugu, milles selgub, et Lõrr ja Jass olid lähema ja kaugema kandi kangemad sportlased: Lõvi oli raskejõustiklane, kes oli saanud medaleid maadluses, Jänes oli kergejõustiklane, kes oli saanud medaleid kaugushüppes.

Nüüd hakkasid lähemale tulema suurvõistlused Kaselaane staadionil. Sel aastal oli veidi teisiti, sest Jänesele oli tekkinud kaugushüppes uus ja tugev konkurent – Rebane! Viimane oli ütelnud, et teeb öösiti treeningut ning kavateb Jänese ees esikoha ära napsata. Öiseid treeninguid ei lubanud ta rahval vaatama tulla.

Võistlused olidki käes. Esimesena hüppas Rebane, ta maandus hüppekasti keskel. Seejärel Jass, kes võttis hoogu ja tuiskas tükk maad kaugemale. Rebane alustas seejärel uuesti hoojooksu, tõstis tempot, ja meeter maad enne hüppekasti – kadus! Mis siis nüüd juhtus? Loomulikult saad seda teada, kui jutu läbi loed, ja saad teada sedagi miks öeldakse, et kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb.

Kuuendas loos saame lugeda sellest, kuidas Lõvi Lõrril valutas pikka aega hammas. Jass sidus haigele Lõrrile salli ümber pea, et hammas saaks sooja, aga valu lõi tulist tantsu edasi. Lõrr palus Jassil valu kinni püüda, kuid Jänes ei leia Lõvi suust midagi iseäralikku. Lõrr ei tahtnud hambaarsti juurde minna, sest seal on puur, millega puuritakse.

Kuna valu läks järjest suuremaks, kogus Lõrr kogu oma lõvijulguse kokku ning läks koos Jassiga Kure juurde, kes oli kohalik kogemustega hambaarst.

Kas Kurg leidis valu üles? Kas puurimine oli väga hirmus? Saad teada, kui selle loo lõpuni loed. Saada teada sedagi, miks öeldakse, et mis täna tehtud, see homme hooleta.

Sellised ägedad kuus lugu selles raamatus ongi. Loomulikult võiks neid olla rohkem, sest Lõvi Lõrr ja Jänes Jass on ju hiiglama vahvad tegelased. Selle väljaande lõpus on veel ka Olivia Saare värskelt kirjutatud kokkuvõte, kuidas Lõvi Lõrr ja Jänes Jass sündisid ning raamatukaante vahele said.

Lood on lahedad, õpetlikud, ja otse loomulikult, need suurepärased Valli Hurda illustratsioonid!

 


Elena Favilli, Francesca Cavallo „Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele 2“ (Rahva Raamat)

„See suurepärane raamat näitab tüdrukutele, et nad võivad saada selleks, kelleks nad iganes soovivad.” — Melinda Gates

„Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele 2“ on järg sensatsioonilisele menukile, mis innustas tüdrukuid üle kogu maailma suuremalt unistama, kõrgemaid eesmärke seadma ja nende nimel tõsiselt võitlema. See raamat koosneb 100 uuest unejutust, mis räägivad erakordsetest naistest alates Nofretest kuni Beyoncèni ning Rosalind Franklinist kuni J. K. Rowlingini. Siit leiab kuningannasid ja aktiviste, baleriine ja advokaate, piraate ja arvutiteadlasi, astronaute ja leiutajaid, kelle proovikive täis elutee näitab ühtlasi meid ümbritsevaid imelisi võimalusi.

„Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele on tagasi!”— Amy Poehler, „Smart Girls”

„Hädavajalik lugemine nii tüdrukutele kui ka poistele. Inspireerivad unenäod on garanteeritud kõigile lastele, kellele seda raamatut unejutuks loetakse.” — Fiona Noble, The Guardian

„Uneaeg muutus just veelgi paremaks!” — Taylor Pittmann, Hu¬ngton Post

„Traditsioonilistest printsessilugudest vaba raamat, mis õpetab tüdrukuid mässama.” — Georgina Rannar, BBC News

Francesca Cavallo ja Elena Favilli on tunnustatud autorid, kelle raamatuid on tõlgitud enam kui 40 keelde.

“Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele 2” on imeliselt huvitav ja paeluv raamat. On ju sellesse raamatusse valitud naisi, kes on mõjutanud oma oskuste, teadmiste, leiutamiste ja muuga tervet maailma. Vahva ongi seegi, et väljavalitute seas on teadlasi, leiutajaid, sportlasi, kunstnikke, muusikuid, näitlejaid, vabadusvõitlejaid, riigijuhte jt. On neid, kes on elanud/elavad Euroopas, kuid ka neid, kes elanud/elavad Ameerikas, Aasias, Aafrikas. Oluline on seegi, et tutvustatavate naiste hulgas on neid, kelle teod ja saavutused jäävad ajalukku, aastate, aastakümnete, aastasadade taha, kuid ka neid, kes on üsna hiljuti millegi uhke, ilusa ja vägevaga hakkama saanud. On neid, keda paljud meist kindlasti väga hästi teavad ja tunnevad, kuid on ka neid, keda me võib olla nii hästi ei tunnegi, kuid neid lugusid lugedes saame aru, mida olulist on ka need naised teinud, mida me paugupealt ei teagi. Tutvustused on lühikesed, kuid annavad edasi kõige olulisema. Kindlasti on omaette väärtuseks ka tutvustatavate naiste portreed, kusjuures nende autoriteks on mitmed erinevad kunstnikud, paljudest erinevatest riikidest.

Raamatu eessõna ees on kirjas: “Kõikidele mässumeelstele tüdrukutele üle kogu maailma: Sinus on lootust, Sinus on jõudu. Ära anna alla ning me kõik liigume sammukese edasi.” Eessõnas öeldakse, et hetkel, mil me seda sissejuhatust loeme, on raamatu “Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele” esimene osa leidnud tee enam kui miljoni inimese öökapile. Nii lapsed kui ka täiskasvanud üle kogu maailma räägivad oma lemmikutest mässumeelsete tüdrukute seas. Õpetajad arutavad nende teerajajate lugusid koolitundides.

“Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele” on tõlgitud rohkem kui 40 keelde ja me kuuleme iga päev justkui oma lugejate keeleaktsenti, kes meile kirju saadavad nii Facebooki, Twitteri kui ka e-posti kaudu.

Raamatu autorid ütlevad veel sedagi, et aasta tagasi süütasid nad oma väikeses Los Angelese korteris omamoodi lõkke. Lõkke, mille ümber me kõik koguneme, et rääkida üksteisele uusi lugusid. Lugeja ühenes nendega, kutsus ka sõbrad kaasa ja lisas autorite lõkkesse hagu. Lugeja tuli koos lootuste pettumuste, julguse ja hirmudega ning võtsid kaasa kõik oma nõrgad ja tugevad küljed. Lugeja tuli kuulama, aga ka ise rääkima. Ja see lõke kogus aina jõudu. Perekond muudkui kasvas.

Just sellest “Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele 2” räägibki. Siia on kogutud need lood, mis lugeja autoritele lõkke ääres rääkis. Siit leiab loo Aasia-Ameerika päritolu naistuletõrjujast, kellest Christine autoritele New Yorgis rääkis. Ja loo Lõuna-Aafrika esimesest salaküttimise vastasest naisühendusest, mida Rita autoritele Snapchatis tutvustas. See räägib Iiri naispiloodist, kes ehitas endale ise lennuki – Aidan mainis seda ühel autorite autogrammitunnil.

Arvatakse, et lugudega maailma ei muuda. Selle raamatu autorid arvavad teisiti. “Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele” on vaid väike osa vestlusest, mis on suurem kui me kõik kokku – suurem kui meie isiklikud lootused ja kahtlemata suurem kui kõik meie hirmud.

Raamatu esimene peatükk räägib lugejale kirjanik Agatha Christie’st (15. september 1890 – 12. jaanuar 1976). Elas kord tüdruk, kellele meeldis kirjutada. Luuletused, armastuslood, mõistulood, kirjad – ta proovis ära kõikvõimalikud žanrid. Agatha tahtis väga saada elukutseliseks kirjanikuks. Ta saatis oma lugusid ajakirjadele, kuid keegi ei tahtnud neid avadada. Eitavate vastuste kuhi muudkui kasvas, aga ta ei lasknud ennast sellest heidutada. Agatha oli ise ka ablas lugeja ja üle kõige meeldisid talle mõrvamüsteeriumid. Seetõttu võttiski ta kätte ja kirjutas ise detektiivromaani.

„Salapärane juhtum Stylesis“ räägib kuulsusrikaste vuntsidega detektiivist Hercule Poirot’st. Paljud raamatukirjastajad ütlesid talle ära, kui ta neile selle käsikirja pakkus, aga lõpuks leidis ta ühe, kes nõustus selle avaldama.

Romaan osutus ülimalt edukaks ja niimoodi saigi alguse Agatha imeline kirjanikukarjäär. Tema raamatuid on müüdud rohkem kui 2 miljardit eksemplari ning neid on tõlgitud enam kui 100 keelde, mis teeb temast aegade kõige edukama kirjaniku.

Kogu oma märkimisväärse karjääri jooksul kirjutas Agatha Christie 66 detektiivromaani, 14 lühijutukogumikku ja kõige kauem maailma lavalaudadel mängitud näidendi „Hiirelõks“.

Kirjanikke leiame sellest raamatust veel – Briti lastekirjanik ja illustraator Beatrix Potter (1866-1943), Nigeeria kirjanik Chimamanda Ngozi Adichie (s. 1977, tema räägib lugusid Nigeeriast ja Aafrikast, kuid on kirglik soolise võrdõiguslikkuse eest seisja), Briti kirjanik J.K. Rowling (s. 1965, tema on ju maailmakuulsa võlurpoisi Harry Potteri looja), Briti kirjanik Mary Shelley (1797-1851, tema kirjutas raamatu hullumeelsest teadlasest doktor Frankensteinist), Lõuna-Aafrika kirjanik ja aktivist Nadine Gordimer (1923-2014), Kreeka luuletaja Sappho (u. 610 eKr-u. 570 eKr).

Saame lugeda ka Mongoolias tegutsevast kotkakütist Asiholpan Nurgaivist (s. 2003), prantsuse vastupanuliikumise võitlejast Andree Peel’ist (1905-2010), Brasiilia revolutsionäär Anita Garibaldist (1821-1849), Iirimaa piraadist Anne Bonnyst (1702-1782), Hispaania flamenkotantsijanna Carmen Amayast (1918-1963), Soome jääsukelduja Johanna Nordbladist (s. 1975); Hiina ekstreemmägironijast Luo Dengingist (s. 1980); prantsuse akrobaadist Madame Saqui’st (1786-1866); maadeavastajast Mary Kingsley’st (1862-1900, tema elas seiklusrikast elu, uuris Aafrika rahvaid ja hõime); spioon Mata Hari’st (1876-1917); India mägironijast Poorna Malavath’ist (s. 2000, kes tõusis 13-aastasena Mount Everesti tippu); Itaalia astronaudist Samantha Cristoforetti’st (s. 1977); Venemaa kosmonaudist Valentina Tereškovast (s. 1937, kellest sai 26-aastasena esimene naine, kes kosmosesse sõitis).

Teadlasi leiame sellest vahvast raamatust samuti - keemik Alice Ball (1892-1916, ameeriklanna, kes üritas leida ravi pidalitõvele ehk leeprale); neuropsühholoog Brenda Milner (s. 1918, tema avastas, et ajul on vähemalt kaks mälusüsteemi: üks hõlmab nimesid, nägusid ja kogemusi ning teine motoorseid oskusi, nagu ujumine ja klaverimäng); Tšehhi biokeemik Gerty Cori (1896-1957, kes koos ameeriklasest abikaasa Carl Coriga avastas, kuidas inimkeha ensüümid lagundavad glükoosi, et sellest energiat vallandada, nn Cori tsükkel, nende uurimistöö aitas tuhandeid diabeeti põdevaid lapsi ning nad said selle eest Nobeli füsioloogia ja meditsiini preemia); Briti zooloog Joan Beauchamp Procter (1897-1931, tema oli üle maailma tuntud herpetoloogia ekspert – see on zooloogia alaliik, mis tegeleb roomajate ja kahepaiksetega, ta disainis Londoni loomaaia jaoks uue roomajate maja ja hakkas seda ka juhtima); prantsuse vulkanoloog Katia Kraft (1942-1991); USA geoloog Marie Tharp (1920-2006, kellest sai esimene inimene, kes koostas Põhja-Atlandi merepõhja kaardi koos kõikide selle mägede ja orgudega, ta avastas ka Atlandi ookeani põhjas asuva erakordselt sügava oru); Iraani matemaatik Maryam Mirzakhani (1977-2017, tema oli esimene naine, kes võitis maailma kõige mainekama matemaatikaauhinna ehk Fieldsi medali); USA kvantfüüsik Merritt Moore (s. 1988, kes oli ka baleriin); Briti keemik ja kristallograaf Rosalind Franklin (1920-1958, kes uuris DNAd ja tegi avastusi, kuidas viirused levitavad põletikku); Kanada astrofüüsikuSara Seager (s. 1971); Rumeenia neurokirurg Sofia Ionescu (1920-2008); USA loomateaduste professor Temple Grandin (s. 1947).

Riigijuhtidest ja poliitikutest on raamatus nii mineviku tegijaid kui ka tänapäevaseid juhte – Andrea Merkel (Saksamaa kantsler, s. 1954); Ikeenide kuningriigi kuninganna Boudicca (elas aastail 33-61), kes juhtis ülestõusu roomlaste vastu; USA poliitik Eleanor Roosevelt (1884-1962, kes oli USA presidendi Franklin Delano Roosevelti abikaasa, kuid ka USA esindaja ÜRO’s, kus ta oli inimõiguste komisjoni esinaine ning juhtis inimõiguste deklaratsiooni loomist, mis on üks 20. sajandi tähtsamaid dokumente); kuniganna Kristiina Rootsist (1626-1689); Egiptuse kuninganna Nofretete (u. 1370 eKr – u. 1330 eKr); prantsuse poliitik Simone Veil (1927-2017).

Raamatus on juttu ka paljudest näitlejataridest ja lauljataridest – Audrey Hepburn (1929-1993, kes oli kunagi tõeline stiiliikoon, kuid aitas ka UNICEFi tegevust); Ellen Degeneres (s. 1958); Hedy Lamarr (1914-2000, ta oli küll maailmakuulus näitleja, kuid ka leiutaja, kes disainis uut tüüpi liiklusfoori ja masina, millega sai teha gaseeritud vett, teise maailmasõja ajal leiutas ta salajase suhtlussüsteemi, mis muutis automaatselt torpeedo raadiosignaali, mistõttu ei olnud natsidel võimalik seda enam segada); Sophia Loren (s. 1934), kuid ka Beyonce (s. 1981, tänaseks üks mõjukamaid popstaare kogu maailmas); Kuuba lauljatar Celia Cruz (1925-2003, kes populariseeris maailmas salsa-muusikat); maailmakuulus USA laulajatar, laulukirjutaja ja ärinaine Madonna (s. 1958).

Muusikutest loeme veel ka Leedus sündinud kuid USAs elanud Clara Rockmore’ist (1911-1998, kes mängis sellist imelist muusikalist instrumenti, mida saab mängida ilma midagi puudutamata ehk theremin’i); Saksamaa pianistist ja heliloojast Clara Schumannist (1819-1896) jt.

Sportlasi on ka – Beatrice Vio (s. 1997, Itaaia vehkleja, kel pole käsi ega jalgu), USA tennisemängija Billie Jean King (s. 1943, kes „võitles“ selle eest, et nais- ja meestennisistid teeniksid võrdselt auhinnaraha, ja lõpuks see tal ka õnnestus), USA avaveeujuja Florence Chadwick (1918-1995), Mehhiko golfimängija Lorena Ochoa (s. 1981, golfi maailmameister, kes on avanud ka fondi, mille kaudu juhitakse innovaatilist La Barrance kooli, kus antakse 250 lapsele, kes on pärit majandusraskustes peredest, head haridust ja kus nad saavad õues aega veeta – eks ikka golfi mängides!); Briti ultramaratoonar Lowri Morgan (s. 1975, kes on jooksnud nii Amazonase džunglis, kui ka Arktikas); Brasiilia jalgpallur Marta Vieira Da Silva (s. 1986, keda on kutsutud ka seelikuga Peleks); Rumeenia riistvõimleja Nadia Comaneci (s. 1961); Jaapani rulataja Sky Brown (s. 2008); Saksamaa tennisist Steffi Graf (s. 1969).

Loomulikult on raamatus juttu veel ka paljudest teistest tublidest naistest, kuid osad neist jätan ma Sulle endale avastada.


Corey Taylor „CMFT“ (Warner Music)

Corey Todd Taylor (s. 8. detsember 1973 Des Moines, Iowa, USA) on USA alternatiivsete metal-bändide Slipknoti ja Stone Souri laulja ning heavy metal-bändi Facecagesi mänedžer. Enne siirdumist muusikasse ja lauljakarjääri algust töötas Corey Taylor hoopis erootikakaupluses. Seejärel alustas ta laulmist Stone Souris, millele järgnes juba Slipknot. Teiste Slipknoti liikmetega kohtus Taylor siis, kui oli Stone Souriga kontsertturneel. Slipknotis sai Taylorist number 8 ja ta kasutab “ilmetut”-maski.

Corey Todd Taylor on sündinud Des Moines’is, kasvanud Waterloo’s, samuti Iowa osariigis. Ema kasvatas teda üksinda. Ema poolt on Tayloris hollandi ja iiri verd, isa poolt saksa, iiri ja indiaani verd. Taylori vanaema oli see, kes tutvustas lapselapsele rokkmuusikat, peamiselt Elvis Presley’d. Taylor on ütelnud, et talle meeldisid Presley esituses laulud „Teddy Bear“, „In the Ghetto“ ja „Suspicious Minds“. Siinkohal peab mainima sedagi, et Corey Taylor esimene sooloplaat, millest allpool ka juttu teen on pühendatud just tema vanaema mälestusele.

Üsna varajases eas hakkas Taylor kuulama ka Black Sabbath’it, eriti nende varajast loomingut. 15-aastasena oli Tayloril tõsine probleem narkootikumidega, tal oli lausa kaks korda ka üledoos kokaiinist. Seetõttu kolis Taylor Waterloost tagasi Des Moinesisse, kus teda hakkas kasvatama vanaema, kes lapselapsele ka muusikainstrumente ostis. Vaatamata sellele, oli Tayloril veel üks tõsine üledoos 18-aastasena, kuid õnneks suutsid arstid tema elu päästa. Eks ole Tayloril olnud elumuresid ka hiljem. Tal on olnud probleeme alkoholiga, 2003 üritas ta enesetappu, soovides hüpata kaheksanda korruse rõdult alla, toona „päästis“ ta toonane elukaaslane.

Lisaks muusikale on Corey Taylor veidi olnud seotud ka filmimaailmaga. 2013 mängis ta õudusfilmis „Fear Clinic“ (selle peaosas legendaarne Robert Englund), samal aastal veel teiseski õudusfilmis „Bullied“. 2016 mängis ta kaasa ka USA sci-fi komöödias „Sharknado: The 4th Awakens“, mis tehti küll vaid teleekraanidele, kuid selles mängisid ka Ian Ziering, Gary Busey, David Hasselhoff jpt.

Stone Sour

Corey Taylor pani Stone Souri kokku koos trummar Joel Ekmaniga juba 1992, nendega liitus samal aastal ka basskitarrist Shawn Ekonomac. Aastail 1992 ja 1994 lindistas Stone Sour kaks demolinti. 1995 liitus bändiga kitarrist Jim Root, kes mängib kitarri ka Slipknotis. 1996 lindistas Stone Sour kolmanda demolindi, seejärel otsustas Stone Sour teha väikese pausi. Corey Taylor ja Jim Root alustasid tööd Slipknotiga.

2002 Stone Sour naasis muusikaareenile ja ilmus album “Stone Sour”, sellel olnud laulud “Geit Inside” ja “Inhale” kandideerisid ka Grammy-auhinnale. USAs oli album ülimalt edukas, täites ka kuldplaadi müüginormi. Kuldplaadi müüginormi täitis ka nende teine album “Come What (Ever) May” (2006), ja laul “30/30-150” kandideeris samuti Grammy-auhinnale.

2006 lahkus bändi trummar Joel Ekman, kelle asemele tuli Ray Mayorga. 2010 ilmus Stone Souri kolmas stuudioalbum “Audio Secrecy”, mis oli pühendatud Slipknoti basskitarristile Paul Gray’le, kes suri 2010. 2011 lahkus bändist Shawn Ekonomac. Samal aastal avaldas Corey Taylor elulooraamatu “Seven Deadly Sins”.

Stone Sour alustas tööd uue materjaliga 2012, mil Corey Taylor andis fännidele märku, et nad teevad valmis 24 lugu, mistõttu ilmus lausa kaks albumit: “House of Gold & Bones Part 1” (2012) ja “House of Gold & Bones Part 2” (2013). Siinkohal peab mainima sedagi, et Corey Taylor on loonud ja kirjutanud ka koomiksi “House of Gold & Bones”.

Stone Souri seni viimane album on aastast 2017, mis kannab nime “Hydrograd”. Sellel aastal (2020) andis Corey Taylor teada, et see võib jääda ka Stone Souri viimaseks albumiks, kuna bänd läks augustis 2020 puhkusele, mis võib olla ka lõplik lahkumine suurelt muusikaareenilt. Elame, näeme …

Slipknot

Olen alles hiljuti kirjutanud siin ka Slipknotist, kuna eelmisel aastal (2019) ilmus nende suurepärane stuudioalbum “We Are Not Your Kind”.

Corey Taylor liitus Slipknotiga 1997, kaks aastat hiljem ilmus bändi debüütalbum “Slipknot”. Kohe alguses saavutas Slipknot suurt tähelepanu, kuulsust ja edu, üheks põhjuseks kindlasti nende vägagi agressiivne stiil ja agressiivsed esinemised, kuid ka see, et bändiliikmed kasutavad maske, üks hirmsam kui teine …

2001 ilmus paljuräägitud Slipknoti album “Iowa”, mis pani inimesi rääkima, et Slipknot on saatanakummardajad! Veidi hiljem kinnitas Slipknot, et neil pole saatanaga ega saatanakummardamisega mingit pistmist. 2004 ilmus Slipknoti kolmas album “Vol. 3: The Subliminal Verses”, mis oli märksa rahulikum, kui eelmised albumid. 2008 ilmus nende neljas stuudioalbum “All Hope is Gone”, mis oli muusikalistelt stiilidelt veelgi laiem. Kolmandal ja neljandal albumil sai kuulmas Corey Taylorit rohkem laulmas, kui urisemas, ja muid hääli tegemas.

2010 pidi Slipknot avaldama uut materjali, kuid kahjuks suri meelemürkide üledoosi tõttu ansambli basskitarrist Paul Gray, kes oli ka üks paljude Slipknoti lugude autoritest. 2013 lahkus Slipknotist ka trummar Joey Jordison, kuid vaatamata Gray surmale ja Jordisoni lahkumisele tegi Slipknot muusikat edasi ja ilmus nende viies stuudioalbum “5: The Gray Chapter” (2014). 2019 ilmus Slipknoti kuues ja seni viimane stuudioalbum “We Are Not Your Kind”.

Muud projektid ja tuliuus sooloalbum

Aastate jooksul on Corey Taylor laulnud koos ka paljude teiste bändidega (kasvõi ühes-kahes laulus, andnud üheskoos kontserte): Junk Beer Kidnap Band, Korn, Disturbed, Apocalyptica, Code Orange, Anthrax, Steel Panther, Falling in Reverse ja Soulfly.

Kuid nüüd, aastal 2020 Corey Taylori esimene sooloalbum! „CMFT“, mis ilmus 2. oktoobril, selle albumi kaks esimest singlit – „Black Eyes Blue“ ja „CMFT Must Be Stopped“ (sellel laulul on eriti uhke video, milles kaasa lööb ridamisi rokkmuusika suuri nimesid) ilmusid 2020 juulis, kusjuures neist esimesena mainitud lugu tõusis suvel Billboardi edetabelis „Mainstream Rock Songs“ esikohale!

Albumi kohta on paljud muusikakriitikud kirjutanud, et Corey Taylor on tegelikult ju kogu aeg tahtnud teha ka sooloprojekti, mille ta nüüd siis lõpuks ära tegi. See on album, millel on hard rocki, bluusi ja kantritki, kõik see kokku ongi rokkmuusika. Rokkmuusika (on öeldud ka, et see on rap rock, power pop), mida kindlasti ei kuule Stone Souri või Slipknoti albumitel.

Ma ei hakka keerutama, et mulle see Corey Taylori debüüt-sooloalbum kangesti meeldib, sest siin on sellist vana ja head rokkmuusikat, kus kuuleb ka ägedaid kitarrisoolosid ja väga head minekut (plaadi avalöök „HWY 666, singlina ilmunud „Black Eyes Blue“, „The Maria Fire“). Taylori hääl on ka just selliseks rokkmuusikaks, hard rock’iks igati suurepärane, hääl, milles on jõudu ja seda miskit, mis kuulaja kuulama paneb.

Loomulikult leiab albumilt ka pungilikumat või metal’ikumat rokki („Meine Lux“, „Everybody Dies On My Birthday“, „CMFT Must Be Stopped“ (selles loos on tubli annus ka räppi (Tech N9ne, Kid Bookie), eriti kiire ja tundub, et pisukese huumoriga tehtud „European Tour Bus Bathroom Song“, mis paneb plaadile ka vägeva lõpu)), kuid eelkõige on siiski seda head rasket rokki („Halfway Down“, „Silverfish“, suurepärane lugu „Kansas“ ja plaadi üks ilusamatest meloodiatest ja lugudest ehk „Home“).

Albumil mängivad:

Corey Taylor – laul, kitarr, klaver, produktsioon

Christian Martucci – kitarr, laul (tema on mänginud ka Stone Souris ja Black Staris)

Zach Throne – kitarr, laul (tema on mänginud Sin City Sinners’is)

Jason Christopher – basskitarr, laul (tema on mänginud Ministry’s, Stone Souris, kuid ka koos endise Skid Row laulja Sebastian Bach’iga)

Dustin Robert – trummid, löökriistad, laul

Walter Bäcklin – klahvpillid, produktsioon

Kuula ise ka:

https://coreytaylor.lnk.to/cmft

Corey Taylor "Black Eyes Blue"


Leelo Tungal „Kirjad jõuluvanale“ (Tänapäev)

Raamatus on kolmkümmend viis jõulusalmi väikestele ja suurtele. Salmi leiavad siit endale nii hea väike tüdruk, üksik laps, pisikesed kaksikud, erinevas eas lapsed, aga ka ema, isa, vanaema ja vanaisa. Isegi titale on mõeldud - tema salm on kõige lühem.

No nii, jõulud on õige varsti tulekul ja see on üks igati vahva luuletuste/jõulusalmide raamat. Vahva seepärast, et siin on 35 jõulusalmi, vahva seepärast, et nende autoriks on suurepärane Leelo Tungal, vahva seepärast, et selle ägedad illustratsioonid on teinud Kirke Kangro, kes on Leelo Tungla tütar ja vahva seepärast, et see on sellises väikeses köites (muideks, see sobib suurepäraselt ka päkapikku ootava lapse sussi sisse), mistõttu on seda vahva igale poole kaasa võtta ja mõne jõulusalmiga sõpru ja tuttavaid üllatada. Ja nagu raamatu esikaanel on kirjas, siin on jõulusalme väikestele ja suurtele!

Raamatu esimene salm on “Piparkoogisüda”, milles Leelo Tungal alustab nii:

 

Vana aasta sammub

vaikselt ajalukku,

keerab enda kannul

ajaukse lukku.

 

Kõik jääb seljataha –

kes see mullust muudaks.

Kui vaid kõik, mis paha,

maha jätta suudaks!

 

Tulgu ilus aasta

küünla valgusvihus!

Piparkoogiraas ta

pisikeses pihus

 

pärast jõulupuhkust

meenutagu seda:

piprast kui ka suhkrust

tehti aasta süda!

 

On ju ilus jõulusalm! Selline paraja pikkusega, mida pähegi õppida ja näiteks selle aasta jõulude aegu jõulutaadile ette lugeda. Järgmistes luuletustes on juttu päkapikust, kes arvatavasti päevad segamini ajas, kuna aknalaual olevas sussis pole mitte midagi ja kummalisest jõulumasinast, mis võiks jõuluvanal olla, siis saaks kõik vajalikud toimetused enne jõule ära teha.

Edasi tulevad juba vahvad “kirjad” – “Üksiku lapse kiri” (siin ootab laps jõuluvanalt endale väikest venda, no toogu taat kasvõi teiste vana), “Hea väikese tüdruku kiri” (selles luuletuses on väike türduk veidi murelik, et naabripoisid pole mitte kunagi näinud jõulutaati tulemas), “Pisikeste kaksikute kiri” (selles luuletuses on kaksikutel mure, äkki on jõuluvana pahane nende isa peale, kuna ta oli eelmisel aastal nende juurde kindad unustanud, millega nüüd hoopis isa käib!?), “Ema kiri”, see on jällegi üks hiiglama ilus ja armas salm:

 

Kingi meile jõulurahu,

et ei tuleks tuppa pahu,

et ei tuleks kurjust majja

ega õelust üle aia.

Et saaks elu veelgi kenam,

kingi meile veidi enam

aega pere seltsis olla –

siis on kergem toime tulla!

 

Ja leiame siit ka vägagi mõnusa huumoriga luuletuse “Isa jõulusalm”

 

Ega jälle jõuluvana tule paljajalu?

Ega jälle ukse taga laenuks minult palu

labakindaid, saapaid, prille või siis salli?

Seda sorti laenamisi mina küll ei salli –

lapsed pärast naeravad kõik ninapidi koos.

Nad ei tea, et jõuluvanal kallal on skleroos …

 

Loeme edasi. Siin on ka vanaema värsid (vanaema räägib, et palju kingid olid kunagi odavamad, kuid laulud olid samad nagu ka laste põsepuna) ja vanaisa jõulusalm (selles luuletuses tõdeb vanaisa, et mõne praeguse jõuluvanaga sai koos isegi koolis käidud ja koerustükke tehtud).

Üks vahva luuletus on ka “Sära küünal!”

 

Sära, küünal, säraküünal!

Ära kustu ära, küünal!

Seni, kuni sina vilgud,

rõõmsaks jäävad laste pilgud.

Teatab kuldne küünlavalgus:

käes on jõulupüha algus.

 

Ja veel. Luuletustes on juttu sellest, et jõuluaeg on lauluaeg, käime ka Jõulumaal, kus on põhjapõdrad, päkapikud ja jõuluvana, on juttu sellest, mida soovivad jõuludeks ema, isa ja laps, juttu on ka pisikestest poistest, kes ei karda mitte kedagi, kuid tundub, et veidi nad kardavad siiski heldet jõuluvana. Loeme ka Jõulumaa laadast, kust saab kinke jõulutaat, kusjuures kommi saamiseks peab tegema kümme paid, kallite kingituste puhul peab müüjale tegema musi. Juttu on ka siili sussidest, millesse on arvatavasti just päkapikk seeni pannud, koer Pollast ja jõulupuust, mille vastu võib ju isegi jalga tõsta, tihase tukkumisest, põhjapõtrade jõuludest, kunstkuusest, sellest, kuidas päkapikk puhkab, ja millised on heade laste pühad. Saame lugeda ka jõulumehe rõivastest, milles selgub, et Jõulumaal on ateljee, mis õmbleb rõivad jõulumehele, sest igaüks ei saa jõulumantleid tellida, ja iga habemik ei ole jõulutaat või päkapikk.

On ka kaks vahvat ja väikest luuletust, esimene neist “Pisipõnni jõulusalm”

 

Olen alles pisikene,

lühike on minu looke:

“Kallis jõuluvana, tere!

Palun anna piparkooke!”

 

Ja teine, “Tita jõulusalm”

 

Pähe tutt

ja suhu lutt –

see on tita jõulujutt!

 

Usun, et ilus on selle ilusa jõuluraamatu tutvustus lõpetada luuletusega “Veel üks jõulusoov”

 

Et su sussi sisse teeks

pesa jõulupäkapikk!

Seal on apelsin ja keeks,

õun ja kommirida pikk.

Mõtteid ilusaid ja häid

toogu sulle aasta uus –

olgu sama palju neid

nagu okkaid kuusepuus!


Riikka Jäntti „Väikese hiire talv“ (Rahva Raamat)

Mida teeb väike hiir talvel?

Talvel saab teha väga palju toredat: mäest alla lasta, uisutada, kukleid küpsetada, raamatukogus käia ja klaverit mängima õppida. Kuid mitte iga tegevus ei ole väikese hiire meelest huvitav. Müts näeb peas tobe välja ja meel läheb kurvaks, kui lasteaiasõpradel on toredamad mänguasjad - ühel isegi päris telefon!

Siis saabub aga talvevaheaeg ja hiir saab emale oma oskusi näidata. Koos leiavad nad, et iga asi saab selgeks, kui vaid piisavalt harjutada.

Ja tegelikult on elu päris tore!

Eesti keeles on Soome lastekirjaniku ja kunstniku Riitta Jäntti kirjutatud ja joonistatud imearmsaid väikese hiire lugusid ilmunud juba mitu – alles hiljuti kirjutasin Sulle raamatust „Väike hiir sõidab maale“, eelmisel aastal ilmus raamat „Väikese hiire jõulud“. Kui lasteraamatu kohta saab öelda, et see on armas ja nunnu, siis Riikka Jäntti väikese hiire raamatud täpselt sellised ongi.

Seekordne lugu saab alguse südatalvel. Väike hiir hakkas minema lasteaeda. Väike hiir kinnitab oma emale, et ta ei taha mütsi pähe panna, kuigi õues oli paukuv pakane. Väike hiir ütles, et ta näeb selle mütsiga imelik välja ja kõik naeravad. Väike hiir pani mütsi pähe ja läks peegli ette vaatama. Jah, ta näeb küll imelik välja.

Seejärel oleme juba lasteaias, kus hiireke lahendas ülesandeid ja mängis sõpradega, kusjuures hiiretüdruk Lüülil näis olevat samasugune müts, kuid Lüüli naeris ja ütles, et selle mütsiga ei olegi tal kõrvu. Lasteaias olid väikese hiire sõbrad kaasa võtnud huvitavaid mänguasju, mis ka väikesele hiirele meeldisid, käidi ka kelgumäel kelgutamas.

Lasteaias käidud, kelgumäel kelgutatud, liigume väikese hiire ja tema emaga poodi. Väike hiir ütles emale, et tahaks endale uusi mänguasju. Selgub veel seegi, et väike hiireke oli ka klaverimängu hakanud õppima. Kuna ta oli tublisti harjutanud, siis ema ostiski talle preemiaks uusi mänguasju.

Väike hiir võttis uued mänguasjad ka lasteaeda kaasa, et neid sõpradele näidata, kuid Lüülil oli midagi palju huvitavamat – täiesti uus telefon! Väike hiir mõtles, et selline uus telefon oleks ikka väga hea küll.

Oleme olnud lasteaias, kelgumäel, kaupluses, lähme raamatukokku ka. Väike hiir läks sinna koos emaga. Väike hiir sai täitsa ise raamatuid laenutada. Mulle tundub, et laenutati kaks raamatut: „Suurepärased purjelaevad“ ja „Väikese päkapiku seiklused“. Raamatukogust lähevad väike hiir ja ema koju, kuid koduteel on väike hiir pahas tujus, sest ta tahaks endale uut telefoni, kuid ema ütles, et ta saab selle alles sügisel, kui kooli läheb. Väike hiir mossitas ka kodus, kuigi ema lubas küpsetada kukleid. Väike hiir mossitas, kuid tal läks siiski ka kõht tühjaks. Nii pidi väike hiir minema emme juurde ja sööma hakkama, kartuliputru ja magustoiduks maasikaid. Väike hiir oleks tahtnud ka kukleid, ja uut telefoni ja uusi mänguasju, ja seda ka, et ema teda ei käsutaks ...

Õhtul läks väike hiir vannituppa pesema, ta mõtles elu üle järele – kartulipuder oli hea, maasikad olid head, tal olid emme ja vanaema ja vanaisa ning palju sõpru, ka klaverimängu õppimine oli päris tore ja ema lubas, et varsti saab ta ka uue telefoni.

Kätte jõudis talvevaheaeg. Väljas oli väga-väga külm. Hiireema ja väike hiir küpsetasid kukleid, need olid suurepärased ja imemaitsvad kuklid. Hiireema tegi ettepaneku minna uisutama, kuigi ta oli uisutanud viimati üsna ammu. Kuidas hiireemal ja väikesel hiirel uisutamine läks, selle ma jätan Sulle endale avastada.

Selline vahva raamatukene on see „Väikese hiire talv“. Tekstid on väga lihtsad, lapsesõbralikud ja kergesti arusaadavad, usun, et nende abil on ka vahva lugema õppida. Sündmused on üsna argised ja õpetavad väikesel lugejal enda ümber toimuvat tähele panema. No ja rääkimata Riikka Jäntti imetoredatest illustratsioonidest.


Gorillaz „Song Machine, Season One: Strange Timez“ (Warner Music)

Milline bänd on maailma kuulsam joonistatud bänd!? No siin ei ole vist eriti keeruline vastust leida, loomulikult on selleks bändiks Gorillaz! Maailma kuulsaim joonisbänd Gorillaz on veetnud koomiksielu juba peaaegu 20 aastat, sest bändi esimene album ilmus 2001. aastal. Lisaks plaatidele suudavad nad anda ka live-kontserte, seda tänu kaasaegsele tehnikale, ja ka kontserdid lähevad korda väga suurele publikule ja paljudele-paljudele fännidele.

“Song Machine, Season One: Strange Timez” on bändi seitsmes stuudioplaat, kaks eelmist olid “The Now Now” (2018) ja “Humanz” (2017), kusjuures enne seda oli üsna pikk paus, sest “The Fall” ilmus 2010. aastal. Enne seda veel kolm stuudioplaati: “Gorillaz” (2001), “Demon Days” (2005) ja “Plastic Beach” (samuti 2010 nagu ka “The Fall”). Aga tegelikult on see ju igati lahe, et maailma parima joonistatud bändi liikmed on muutunud viimastel aastatel aktiivsemaks ja ma ei hakka keerutama, nad teevad jätkuvalt väga head mussi.

Lähme ajas tagasi

Gorillaze sünni ja alguse kohta on kaks versiooni. Üks on seotud nende tegelastega, keda näeme videotes ja plaadikaantel. Teine nendega, kes muusikat teevad ja lugusid kirjutavad.

Versioon 1

Gorillaz sai alguse üsna segasel moel. Ühel laupäeval läks Nottinghamis, Inglismaal muusikapoodi Boy Stu-Pot, kes oli tore poiss ja klahvpillimängu virtuoos. Samal ajal, kui Stu-Pot poes oli, sõitis poeaknast sisse Vauxhall Astra, mille roolis oli Murdoc. Auto põrkas vastu Stu-Poti pead…

Tulemus: Murdocile 30 000 tundi heategevust ja iga nädal kümme tundi Stu-Poti eest hoolitsemist, kes oli vahepeal lausa koomas. Varsti tegid Murdoc ja Stu-Pot uue avarii, mille tulemusena Stu-Pot jälle peast viga sai ning tema klahvpilli mänguoskus üsna imelikuks muutus. Nüüd sai Stu-Potist 2 D, kuna tema peas oli nüüd kaks mõlki!

Russell on pärit New Yorgi osariigist. Ka tema oli neli aastat koomas, kuna tema hinge vaevasid pahad vaimud. Russell oli läinud pärast seda Brooklyn High’sse, kus kohtus andekate tänavamuusikute, räpparite ja DJ-dega. Hiphop päästis tema hinge. Ükskord lasti maha aga kõik tema sõbrad. Russell oli murtud ja kõik tema sõprade hinged tulid tema kehasse – Russelli silmad muutusid tondilikult valgeks ja temas avanesid imepärased trummimängu, räppimise ja hiphoppimise oskused.

Õige varsti kolisid Russelli vanemad Inglismaale, et elukeskkond rahulikum oleks. Murdoc kohtus temaga ühes plaadipoes. Nüüd oli neil puudu vaid kitarrist. Nad panid kuulutuse ühte muusikaajakirja, kuid pea samal ajal tõi Fed-Ex neile paki, kust hüppas välja väike jaapanlane, kaelas Les Pauli kitarr. Ta mängis kitarri ja tegi uskumatuid karatelööke. Poisid olid sõnatud. Jaapanlasel oli vaid üks sõna varuks. See oli Noodle.

Versioon 2

Gorillaze taga on ansambli Blur juhtkuju Damon Albarn ja koomiksikunstnik Jamie Hewlett (tema tehtud on ka koomiks „Tank Girl“ („Tank Tüdruk“)). Endised toakaaslased tulid mõttele teha joonistatud virtuaalbänd 1997. aastal, kui nad ühise katuse all elasid. Eesmärk oli see, et joonistatud tegelased teevad samu asju nagu pärisbändid teevad.

2001 ilmus debüütalbum „Gorillaz“. Sellel plaadil aitasid Albarni muusikalist visiooni ellu viia produtsent Dan The Automator ja lauljad Miho Matori ning Tina Weymouth. Visuaalse teostuse jaoks rajas Jamie Hewlett firma Zombie Flesh Eaters, mis annab tööd kaheksale oma ala asjatundjale.

2001-2002 andis Gorillaz ka 20 live-kontserti. Tegelaskujud projetseeriti hiigelsuurele ekraanile, mille taga lugusid esitasid tõelised muusikud, lauljad ja räpparid. Gorillad ise on ka publikuga rääkima pandud. Virtuaalsed tähed on rääkinud ka oma fännidega chat-foorumites, auhinnagaladel, andnud intervjuusid lehtedele ja raadiojaamadele.

Ja kes ei mäleta, siis siin ka väike ülevaade sellest, kes on kes?

Murdoc – sündinud Stoke-on-Trentis, Inglismaal 6.6.66. Puseriti hammastega, saatanat kummardav bassimees on bändi rokktäht ja vanim liige. Vaatamata halvale lõhnale ja inetule välimusele on ta vastupandamatu. Ta räägib pidevalt, vannub ja tümitab teisi, eriti 2 D’d. Ta teab, et headest lugudest eduks ei piisa, peab olema ka hea välimus, mida tal ei ole. Peab olema ka rikutud meel, mis tal on. Suitsetab liiga palju. Probleemid hügieeniga. Tellib ajakirja “Max Power”.

Noodle – sündinud Osakas, Jaapanis. 15. aastane Jaapani printsess, ansambli kitarrist. Armastab kõike jaapanipärast ja kõike, mis on kilest. Räägib vähe inglisekeelt, kuid õpib. Idamaiste võitlsukunstide spets, väike jääprintsess. Mahasurumatu, mõistatuslik ja vastupandamatu. Armastab riisi ja nuudleid.

Russell – sündinud New Yorgi osariigis. 28. aastane hiphopi-fänn, kes on bändi arvates maailma parim kontsettrummar. Hingestatud, samas rahulik ja heade kommetega New Yorgi kutt kogub tosse ja armastab süüa. Riietub korralikult. Räägib ilusasti. Armastab oma vanemaid. Teadmised omandab iseseisvalt.

2 D – sündinud Crawley’s, Inglismaal. 26. aastane siniste juustega laulja-klahvpillimängija on kõikide tüdrukute lemmik. Mõistusega pole tal eriti vedanud, kuid ta oskab mänida erinevaid pille ja joonistab suurepäraselt. Midagi tõsist ei ütle. Ei ütle peaaegu üldse mitte midagi.

Gorillaz on tõepoolest tagasi uue albumiga, mis on osa nende suurepärasest veebiseeriast „Song Machine“. Uuel albumil kuuleme igasugu põnevat ja veel põnevamat muusikat, punki, rokki, alternatiivset rokki, poppi, bossanovat, süntesaatori-poppi, electronicat ja nn downtempot. Gorillaz on kokku kogunud hämmastava seltskonna esinejaid, lauljaid ja muusikuid, kes kõik annavad albumile vürtsi juurde.

Kaasa löövad kaasa muusikamaailma suured ja tuntud nimed, kuid on ka palju uusi ja noori artiste. Nii osaleb seekord Gorillaze albumil legendaarne supertäht Elton John (suurepärases laulus „The Pink Phantom“), legendaarse The Cure’i juhtkuju, laulja, kitarrist ja samuti igati legendaaarne Robert Smith (plaadi avaloos „Strange Timez“), USA supertäht, laulja, muusik, helilooja Beck ehk Beck Hansen (uue albumi teises loos „The Valley of the Pagans“), Briti souli ja funky laulja, näitleja Leee John, USA räppar ScHoolboy Q ehk Quincy Matthew Hanley, USA indie-muusika lauljatar St. Vincent ehk Annie Erin Clark, USA räppar 6LACK ehk Ricardo Valdez Valentine Jr., Briti laulja ja muusik Peter Hook, keda tuntakse kindlasti ka ansamblite New Order ja Joy Division basskitarristi ja loojana (seda ägedat New Orderlikku bassisaundi kuuleb ka sellel plaadil, laulus „Aries“, millel loomulikult Peter Hook seda instrumenti ka mängib), Briti lauljatar, muusik, trummar, produtsent Georgia ehk Georgia Rose Harriet Barnes, prantsuse-briti räppar Octavian ehk Octavian Oliver Godji, briti räppar Kano ehk Kane Brett Robinson, Roxani Arias, Malis sündinud ja täna Prantsusmaal elav näitlejatar ja lauljatar Fatoumata Diawara, Briti räppar Slowthai ehk Tyrone Kaymone Frampton, USA post-hardcore bänd Slaves.

Kokku 11 uut lugu, kui Sa hangid endale aga deluxe-versiooni, siis on kokku lausa 17 uut lugu, milles jätkuvalt kuuleme seda ehedat Gorillaze muusikat, mida nad aastate jooksul on ikka ja jälle teinud ja esitanud.

Deluxe-versioonil on kampa löönud veel USA hiphopi duo EARTHGANG, USA lauljatar, muusika ja produtsent Joan As Police Woman ehk Joan Wasser, USA räppar GoldLink ehk D’Anthony William Carlos, Uus Meremaa psühedeelilise roki bänd Unknown Mortal Orchestra, LAV muusik ja tantsija Moonchild Sanelly ehk Sanelisiwe Twisha, USA räppar JPEGMAFIA ehk Barrington DeVaughn Hendricks, USA lauljatar CHAI ehk Crystal Yi, Prantsusmaal elanud ja sel aastal sündinud Nigeeria trummar Tony Allen, Briti räppar Skepta ehk Joseph Junior Adenuga.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5I9K0u8r52jp4Y2bF8mOaz?si=0bFP5DDwSUau--4moA6qYA#_=_

Gorillaz "The Pink Phantom" ft. Elton John & 6LACK


Tiina Laanem „Kollase Kassi Komando“ (Pegasus)

„Kollase Kassi Komando“ on seikluslik raamat 9-12 aastastele lastele, mis viib neid ühe kena äärelinna majade vahel toimuvate sündmuste keskele. Kui Marta ja Joosepi kodukanti kolivad uued naabrid, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Kaduma läheb mitu looma, seejärel torgatakse läbi autorehvid ning tagatipuks ilmuvad öösiti linna seintele veidrad kirjad. Kõigi pilgud pöörduvad uustulnukatele, kes ei käitu just kuigi sõbralikult. Kas nemad ongi selle taga? Või tuleks kurikaelte jälgi otsida hoopis mujalt? Äsja viiendasse klassi läinud noored jäljekütid, Marta ja Joosep, otsustavad asja välja uurida!

Tiina Laanem tuli kirjandusse romaaniga „Väikesed vanamehed“, millele järgnesid veel kaks romaani, novellikogu ning mitmed lavale jõudnud näidendid. 2019. aastal ilmus tema esimene lasteraamat „Mina, Meg ja meie klass“, mis võeti noorte lugejate poolt soojalt vastu.

Seekordne Tiina Laanemi kirjutatud lugu saab alguse augustis, kui kooli alguseni oli jäänud mõni nädal. Sambliku tänavale kolisid Tuisud. Just nemad ostsid tühjana seisnud maja, mis ei saanud ega saanud valmis. See püsis üle kümne aasta ühesugune – seinad püsti, aknad-uksed ees, katus peal, aga seest kõik tegemata. Veidi hiljem saame teada, et Sambliku tänav asus keset Hõbemetsa elamurajooni, mis asus koolist ja linna keskusest eemale, buss ei sõitnud sinna tihedamini kui kord tunnis, sest Keila oli Keila …

Tagasi mahajäetud maja ostnud Tuiskude juurde. Guido Tuisk (Tuiskude pereisa) ei tulnud naabritega juttu ajama ega sõprust sobitama. Tema pistis nina õue vaid selleks, et suitsu teha. Uus naaber ajas väiksematele lastele hirmu peale ja suuremadki hoidsid temast targu eemale. Ühtäkki ei mängitud enam tänaval palli ega hüpatud kisa saatel Juustude juures batuudil, sest see asus Tuiskude maja kõrval. Suitsu pahviv pereisa Guido mõjus pahura ja ähvardavana. Tema turskel käel ilutses võimas tätoveering ja nina all kasvasid vuntsid … Kõige õudsem oli aga mehe hääl. Kui ta juhtus käratama, kukkusid naaberaedades toored õunad puudelt maha. Ega proua Tuisk polnud samuti mingi roosamanna. Kirsikarva juustega naine vihkas ilmselgelt kasse. Kui mõni neist tema aeda sattus, põrutas ta jalaga vastu maad ja vilistas nii läbilõikavalt, et iga viimane kui lind lendas ruttu minema. Talle ei meeldinud linnulaul, kuid talle meeldis raadiost mängitav muusika, mida ta kuulas valjusti. Tuiskude perepoeg Donald õppis seitsmendas klassis, liikus vaid elektritõuksiga ja päev enne kooli algust korraldas ta Tuiskude majas peo. Autor tõdeb, et Donaldi vanemad sõitsid hommikul Pärnusse ega plaaninud enne järgmist õhtut naasta. Neil polnud aimugi, et nende koju vooris kõiksugu tüüpe otsekui juubelilaulupeole.

Samal ajal kõksisid Marta, Joosep ja Ines (Marta ja Joosep on selle raamatu kaks peategelast, kes käivad viiendas klassis) tänaval sulgpalli, sest neil oli suur huvi selle vastu, mis Tuiskude hoovis toimus. Eks oleks ka nemad tahtnud peol olla, sest seal paistis kõigil olevat kangesti lõbus. Muusika mängis, külalised naersid, grilliti vorste ja liha.

Ühel hetkel kõndis Joosepi ema Katrin Juust Tuiskude värava poole. Ta läks Donaldile ütlema, et kell kümme algab öörahu. Donald vastas, et öörahu algab tegelikult kell üksteist ja mõnikord käib nende juures aiapidu isegi peale seda.

Kell üksteist pandi muusika hetkeks vaikseks, aga seda ainult korraks! Mürgel läks kohe edasi. Kamp ülemeelikus tujus poisse alustas tänavale paigaldatud korvpallirõnga all tulist võistlust. Pall lendas korduvalt vastu aedasid ja postkaste ning maandus lõpuks papa Padriku aknalaual. Papa Padrik kaotas närvid ja kutsus politsei. Ta oli muidu üsnagi rahumeelne papi, naabruskonna kõige vanem mees, kes lubas üldjuhul üsna lahkelt oma kodu ees vana korvpallirõnga all sopsu mängida.

Politsei saabus ja pidu saigi läbi. Järgmisel hommikul saabusid ka isa ja ema Tuisk. Endel Padrik tõdes Guido Tuisule, et neil oli öösel pidu, mistõttu oli ta kutsunud politsei. Endel Padrik kinnitas, et naabruskonnas elavad rahulikud inimesed, kes ikkagi arvestavad üksteisega. Guido Tuisku ei näinud see etteheide kõigutavat, sest ta vastas, et teda häirivad hoopis papa Padriku naaritsad, kelle haisu pidavat ta oma aias pidevalt taluma. Guido Tuisk kinnitas, et linnas ei ole lubatud selliseid loomi pidada ja ta võib juba järgmisel päeval linnavalitsusse kaebuse teha …

Paar päeva hiljem avastas papa Padrik oma naaritsate kadumise. Kõik neli loomakest lippasid vist kuskil metsade vahel ringi. Nende puuride uksed olid lahti. Keegi lasi nad öösel välja, sest õhtul olid loomad alles. Kes seda tegi? Naabrid olid üsna kindlad, et mängus võis olla Tuiskude käsi! Siinkohal peab mainima ka seda, et raamatu üks peategelastest, Marta, oli märganud ka seda, et Tuiskude kodus elas veel üks inimene, umbes kümneaastane poiss, kes õppis arvatavasti mõnes pealinna koolis. Igatahes Keilas mitte. Teda nägi Marta ainult koju tulemas või autosse istumas. Ülejäänud aja püsis ta toas.

Martal oli plaan, et Tuisud tuleks paljastada, sest kes muu saaks olla naaritsate kadumise taga. Guido Tuisk oli selline nagu oli, proua Tuisk vihkas ilmselgelt loomi, isegi haukuvaid koeri ja Donald kandis naabri suhtes ilmselgelt kauna, sest oli ju papa Padrik talle ja tema sõpradele politsei kutsunud. Marta tegi oma sõbrannadele Inesele ja Liisule ettepaneku, et nad võiksid hakata Tuiske jälgima. Nad peaksid pidama kordamööda valvet, nii päeval kui öösel. Ines ja Liisu polnud sellest mõttest vaimustunud, mistõttu rääkis Marta sellest ka Joosepile ja Silverile. Joosep oli nõus aitama.

Marta ja Joosep ei jõudnud oma uurimisega kuigi kaugele, sest juba paar päeva hiljem toimus uus jama. Keegi oli öösel käinud Tammikute auto kallal ja auto parempoolsed rehvid läbi torganud! Tammikud ise olid teise autoga maale sõitnud, kuid erkpunase maasturi Lexus RX-i rehvid olid katki torgatud küll! Huvitaval kombel olid teiste naabruskonna autode rehvid terved, kuigi Joosep teadis rääkida, et Keilas oli ühel ööl tehtud katki peaaegu kahekümne auto rehvid! Miks just Tammikute auto? Joosepi ema arvas, et põhjuseks võis olla see, et Tarmo Tammik ei osanud õuealal kiirust maha võtta, kihutas oma suure ja kiire autoga.

Joosepile meenus üks kummaline asi veel, lisaks lõhutud rehvidele ja puurist välja lastud naaritsatele, ta polnud juba tükk aega Malle-tädi kollast kassi näinud, kes muidu käis iga päev ka nende aias, aga nüüd ei näidanud sabatuttigi. Joosep plaanis lausa uurima minna, kuhu Hõbemetsa laste üldine lemmik äkki kadus. Kas ka seal võis Tuiskude käsi mängus olla? Igatahes pärast nende tulekut see kõik ju algas.

Marta ja Joosep alustasid jälitamist. Ühel ööl järgnesid nad Donaldile Keilasse. Mida poiss öises Keilas tegi? Kas tema oli see, kes kirjutas rongijaama perroonipoolsele seinale suure kollase kirja DJ DUCK? Sellist kirja olid Marta ja Joosep ka varem näinud, Joosepile meenus üks samasugune lauluväljaku kandis.

Lood läksid veelgi salapärasemaks, kui Tuiskude juures käis politsei (varastatud oli vana haavlipüss ja nuga!), kui Donald andis Martale hoida ühe salapärase ja koodlukuga musta seljakoti, kui selgus, et Tuiskude pereema polegi nii “hirmus” naine kui paistab, kui saame tuttavaks ka salapärase Tuiskude pere liikmega, kel nimeks Kevin, kes põdes hoopis rasket haigust.

Marta ja Joosep jätkasid uurimist, kuni lõpuks leiti ka “süüdlased”. “Süüdlased”, kes osutusid tuttavaks Martale ja Joosepile, kuid ka raamatu lugejale. Kas tegemist oli hoopis aktiivsete loomakaitsjatega? Saame teada, mida tähendab DJ DUCK, kes lasi vabaks papa Padriku naaritsad, miks lõhuti Tammikute maasturi rehvid, miks varastati Tuiskude juurest haavlipüss ja nuga, mis oli juhtunud naabritädi kollase kassiga, mis on Kollase Kassi Komando, ja kes sellesse kuuluvad.

Kõik need küsimused saavad vastuse. Tiina Laanem on lisaks sündmustele ja nende uurimisele, jälitustööle, igati vahvasti kirjutanud ka kõikidest lastest, kes raamatus kaasa löövad ja ka nende peredest. Kõigil neil on omad rõõmud, kuid ka mured, kelle vanemad elavad lahus (üks neist lausa välismaal), kelle vanemal on probleeme vaimse tervisega jne jne.

Vägagi inimlik ja kindlasti ka põnev ning kaasahaarav lasteraamat.


Mihkel Tiks „Korvpalliromaan“ (Tänapäev)

Autobiograafilise romaani peategelane on korvpallur, kes jõuab Kalevi esinduskoosseisu ning seeläbi kirjeldatakse elavalt sportlase rutiini, võistkonnasiseseid suhteid ja nõukogudeaegse elukorralduse absurdi. Algselt 1985 ilmunud ning kiirelt populaarseks saanud raamatu uuele trükile on lisatud autori järelsõna.

Pean tunnistama, et selle aasta üks suuremaid lugemiselamusi minu jaoks oli taaskord ilmunud Mihkel Tiksi „Korvpalliromaan“, mis pakkus põnevat lugemist korvpallist, inimsuhetest nii mänguväljakul kui ka eraelus, kuid ka omakorda nostalgilist meenutust toonastest aegadest (1970. ja 80. aastad).

Ma mäletan seda aega (aastat 1985) üsna hästi, kui ilmus Mihkel Tiksi paljuräägitud ja kiidetud „Korvpalliromaan“. Ma ei mäleta seda, kas ma seda lugu toona väga tõsiselt ja sügavalt lugesin, usun et toonasele 16-aastasele noorele see raamat väga hästi ei istunud, mistõttu on igati vahva, et „Korvpalliromaan“ nüüd uuesti ilmus ja seda taaskord lugeda sai, nüüd juba hoopis süvenenumalt ja tõsisemalt.

Mihkel Tiks meeldis mulle juba korvpallurina, temas oli seda miskit, mis tegi temast vahva mängumehe, kuid miskit on ka tema raamatutes, mis teeb temast ka vahva kirjaniku. On ju tema sulest ilmunud mitmeid väga loetavaid raamatuid – „Mängumees. Poiss sai 50. 1. osa“ (2010), „Elumees. Poiss sai 50. 2. osa“ (2011), „Ärimees. Poiss sai 50. 3. osa“ (2011), „Muidumees. Poiss sai 50. 4. osa“ (2012), „Krimmi vang. 1. osa“ (2019), „Krimmi vang. 2. osa“ (2020) ja mulle meenub veel ka lasteraamat/kooliromaan aastast 1991, mil pealkirjaks „Ja kui teile siin ei meeldi“, mille on Mihkel Tiks kirjutanud koos oma poja Tanel Tiksiga.

„Korvpalliromaanis“ on kolm osa, neist esimene on „Mängu algus“.

1973. aasta kevadel võeti raamatu peategelane ja jutustaja Kalev Ruus (usun, et see on Mihkel Tiks ise, kuigi ega ta seda ka uuesti ilmunud raamatu järelsõnas otseselt välja ei ütle) Thbilisisse kaasa. Ta oli siis 18-aastane. Keegi vanadest mängijatest oli saanud enne otsustavat tuuri vigastada. Kalev Ruus oli üsna kindel, et selline edutamine oli ajutine, kuid vaatamata sellele tundis noor mängumees uhkust. Ta oli Kalevis!

Paar aastat enne seda oli Kalev võitnud NLiidu meistrivõistlustel pronksmedali, kuid nüüd kinnitab autor, et just sel kevadel oli meeskonnas tunda esimesi lagunemise tunnuseid. Koht edetabelis oli kesine. Ähvardas oht jääda koguni üheksandaks, kuid Kalev võis tõusta ka seitsmendaks, mis olnuks vaid koha võrra madalam paljude aastate keskmisest. Thbilisis sai Kalev kahes esimeses mängus kaotuse, Leningradi Spartak ja kohalik Dünamo võtsid võidu. Mihkel Tiks räägib mängudest, kuid kohe alguses hakkab ta lugejale „tutvustama“ ka toonaseid mängijaid. Usun, et paljudele korvpallisõpradele, kes toonaseid mänge ja mängijaid mäletavad toovad need mälusopist igati lahedaid mälestusi, sest kõikide raamatutegelaste persoonid on paljuski teatud mängijate portreed.

Olulisemad neist on kindlasti: 24-aastane ääremängija Ants Peterson, üks suurtest, kes Kalevis sai oma tööga hästi hakkama, sest tal olid ebainimlikult pikad käed, tugev hüppevõime ja tahtejõud.

Tagamängija Harri Mooses, mitte eriti andekas, kuid tööka mehena oli ta omandanud korraliku tehnika ja täpse viske. Nii mõneski mängus viskas Mooses kenakese hulga korve. Sellist tegevust nimetati kontserdiks.

Aleksander Karrell, selle raamatu teine peategelane, kellel on mitmeid sõnavahetusi, tülisid ja kakluseidki Kalev Ruusiga. Selgub, et Karrellile kuulus meeskonnas eriline koht. Aastate jooksul oli saanud enesestmõistetavaks, et üks peaosa pidi igas mängus jääma talle. Aleksander Karrellina figureeris ta üksnes passis, võitslusprotokollis ja ajalehes, korvpallimaailm tundis teda Relli nime all. Ma usun, et siinkohal võib olla üsna kindel, et Relli prototüübiks on legendaarne Aleksei Tammiste ehk Tamma. Veidi hiljem saame lugeda sedagi, et Kalevi treener Kraaving armastas seda taltsutamatut meest. Suur osa Kraavingu elust oli olnud seotud Relliga. Relli head päevad olid Kraavingu head päevad. Relli võidud Kraavingu võidud. Nad mõlemad olid end pühendanud ühele ja samale asjale. See, mis neid ühendas oli relvavendlus. Rellist loeme selles raamatus veel ka pikemalt, tema lapsepõlvest, esimestest sammudest korvpallis, raskest tööst noorukina karburaatoritehases, esimestest treeningutest poisikesena koos täiskasvanud meestega. Treener Kraaving oli Rellit märganud juba lapsena. Ka peategelane Kalev Ruus mäletab seda, kuidas ta käis vaatamas noorukina Kalevi mänge, kui Relli hiilgas. Toona ei osanud aimata ka Ruus, et elutee ta Relliga kokku viib.

Rellist veel, sest Mihkel Tiks kirjeldab teda suurepäraselt. Relli pilk ei muutunud iial leebeks, vaid jäi ikka kuidagi salvavaks. Silmadega kuulusid kokku kõrged põsesarnad, mis lauba ilu annulleerides andsid kogu ülemisele näopoolele mingi tšingiskhaaniliku ilme. Näo keskel aga ilutses sirge kreeka nina ja selle all peen väike suu. Silmadega oli suu siiski kooskõlas selle poolest, et ka see ei naeratanud tavapärase mõttes, vaid kõverdus, paljastades pimestavvalge hammasterea. Relli naer oli tuntud kogu korvpallimaailmas, tema säravad hambad välkusid teise saaliotsa, pannes vastastel ja kohtunikel vere tarretama. Relli nägi maailma tohutu võitlusareenina, kus tuli oma tahe peale surud ning oma veendumusele jäi ta alati truuks, järjekindlamana kui keegi teine. Selles järjekindluses ning täiuslikkuses oli tema suurus ja viletsus. Relli ja Ruusi vahel ei ole häid suhteid, kas Ruus peaks saama Relli mantlipärijaks? Kalevi duubelmeeskonnas oli just Ruus mängu organisaator, dispetšer, mängujuht, meeskonna aju.

Mark Talvar, meeskonna kapten. Talvar rääkis harva ja üksnes asjalikku juttu. Ta valitses end kadestamisväärselt ja seda rohkem tema sõnad mõjusid.

Need neli olid toonase Kalevi tähed.

Pärast mängu Thbilisi Dünamoga oli riietusruumis seis pingeline, sest Relli oli mängu lõpus teinud rumala viske, mis mööda läks. Kohtunike abiga said grusiinid mitu audiviset ja lõpuks üks imevise otsustas mängu nende kasuks. Nüüd oli Kalevi kapten see, kes julges Rellile ütelda, et ta oleks võinud ka sööta. Selline mõttekäik ei mahu Relli mõttemaailma – kui tema poleks visanud, siis kes oleks? Kas kapten? Või hoopis Renke?

Nüüd saame tuttavaks veel ühe mängijaga. Georg Renke sõi Kalevis keskmängija leiba. Põgusal tutvusel tundus ta vastavat tavakujutlusele heast hiiglasest – nii oma gabariitide, juhtmete pikkuse kui südameheaduse poolest. Aga nagu ikka osutus esimene mulje petlikuks. Juba enne Relli tulekut oli Renke Kalevi keskmängija koormat kandnud. Aheldanud ja üle mänginud endast peajagu pikemaid ja mitukümmend kilo raskemad vastased. Kuid nüüd olid Renkel põlved haiged. Tema resultatiivsus vähenes aastast aastasse.

Nüüd oli Relli Renke endast välja viinud. Ja tundus, et Renke virutab Rellile rusikaga, kuid riietusruumi astus Edgar Kraaving, Kalevi meeskonna treener. Tüli vaibus. Kraaving lõi lahti protokolli nagu ajalehe. Tema nägu oli rahulik, vaid paberi värisemine reetis äsja lõppenud mängu pinget. Riietusruumi sigines vaikus. Kraaving uuris, kas sel päeval koju ei sõidetagi ... See oli tolle päeva viimane jutt. Pesti, riietuti, topiti dressid kotti ja mindi, otsekui lõppenuks tavaline treening. Kuid rahu oli näiline, midagi oli jäänud õhku rippuma.

Mulle meeldib see, kuidas Mihkel Tiks kirjeldab ja räägib Kalevi toonastest mängijatest, nende omavahelistest suhetest, mängutaktikast, mängudest jm. Autor avab väga peenelt ja üsna lühidalt erinevate mängumeeste psühholoogiat, kuid kõik oluline saab nende kohta öeldud.

Tuttavaks saame veel ka Viktor Jürgensoniga, kellega Kalev Ruus jagas Thbilisis hotelituba. Ka Jürgenson oli tagamängija, kellel olid väga head kehalised võimed ja kõrgem polütehniline haridus. Ta hüppas üheksa meetrit hoota kolmikut ning oli keskkooli lõpetanud hõbemedaliga ... Ta seisis Kalevis teistest veidi eraldi. Jürgenson oli hea korvpallur: kuigi ta suurde viisikusse ei kuulunud, võis ta üks ühe vastu mängus võita keda tahes ja treeningutel hiilgas sageli. Jürgenson oli Kalev Ruusi konkurent, nagu ka Boriss Franski, kellel oli sel hetkel jalg katki.

Enda kohta ütleb Kalev Ruus, et tema õppis ülikoolis filoloogiateaduskonnas. Kalevis oli ta samuti tagamängija, kuid tema seisis teistest veidi allpool. Ruus näeb pärast mängu Dünamoga üsna kummalist unenägu, kuid järgmisel päeval ootas Kalevit ees oluline mäng Kiievi ASK-ga. Ruus oli üsna kindel, et tema platsile ei pääse, kuid hommikuvõimlemist tegi temagi.

Mäng Kiievi ASK-ga. Relli tegi suurepärast mängu, viskas punkte, murdis läbi, tegi imelisi petteid, isegi söötis kaasmängijatele, kuni treener otsustas talle puhkust anda. Relli solvus, kui Kraaving teda uuesti platsile tahtis saata, siis ütles Relli, et las teised mängivad. Kui mängu saadeti nooruke Kalev Ruus, siis sai Relli susata, et las poiss mängib. Mihkel Tiks räägib sellest mängust üsna pikalt, sest just Kalev Ruus oli see, kes teenis otsustavad vabavisked, kui mänguaeg oli juba läbi ja ASK punktiga peal. Raamatu autor kinnitab, et Ruusi kahest viskest sõltus mängu saatus, tõenäoliselt ka hooaja saatus, võib olla veel rohkemgi. Ja Ruusi tulevik. Mõlemad visked tabasid! Poiss tegi mängu ära, nii ütles just Relli. Pärast seda mängu andis Ruus ka oma elu esimese intervjuu.

Mihkel Tiks räägib raamatus ka Kalev Ruusi elust ja õpingutest Tartu ülikoolis, elust Vana Tiigi ühikas, toas 316, mida ta jagas koos kaheksa elanikuga, kellest kuus olid ajaloo-keeleteaduskonna naisüliüõpilased! Sealhulgas ka tema tulevane naine Helena. Kalev Ruus üritas õppida, treenida, teha sporti ja elada koos Helenaga ja kuidagi see ju tal isegi õnnestus.

Saame lugeda ka Tallinnas toimunud rahvusvahelisest turniirist „Baltic Cup“. Eesti koondis, kuhu kutsuti ka Kalev Ruus, võitis soomlasi, lätlasi ja finaalis ka rootslasi. Relli ja Ruusi koostöö oli üllataval kombel suurepärane. Hiljem lööme kaasa ka hotelli restoranis (mulle tundub, et jutt käib Viru hotellist) toimunud peol, kus osalesid vaid Relli ja Ruus ja ka üks Soome korvpallur. Söödi böffi, joodi õlut ja kangemat kraami, vaadati varietee-etendust, tantsiti tantsijannadega ja lõpuks oksendas Ruus tualettruumis, kuid ta oli kindel, et nüüd oli ta meeskonda vastu võetud ... Sellega raamatu esimene osa ka lõpeb.

Teine osa on „Keset mängu“. Saame lugeda elust ja olust spordillagris, saame teada, kes mängijatest olid lahkunud, kes olid uued. Ruus avastas, et tema tõusukaar oli Kalevisse saabudes katkenud, sportlik mina oli vaja uuesti üles ehitada. Ta pidi alsutama otsast peale, kusjuures Ruus lisab, et ta avastas, et tal on ka närvid, „avastusel“ oli „abiks“ loomulikult Relli.

Ruus meenutab ka oma korvpalluritee algust, jõudmist Tallinnasse. Ta räägib ka elust ja olust Kalevis, kuidas meeskonnas olid asjad paika pandud, kuidas peaideoloogiks oli „diktaator“ ise ehk Relli. Ruus räägib ka selles osas õpingutest ülikoolis, abiellumisest Helenaga, poja sünnist, kusjuures nüüd pühenduski ta rohkem aefa ülikoolile ja perele, kuni ta kutsuti jälle meeskonda, et käia reisil ja mängimas Itaalias. Sellestki omamoodi ägedast reisist saame lugeda. Toonased reisid olid ju hoopis teistsugused ja hoopis teistmoodi „kontrollitud“. Selles osas loeme ka ühest väga suurest Relli ja Ruusi tülist riietusruumis, milles ka rusikad käiku läksid.

Raamatu kolmas osa on „Mängu lõpp“, mis räägib Ruusi viimastest hooaegadest suures korvpallis, viimastest mängudest, uuest laagripaigast Pärnus, uutest mängijatest, sest kui Ruus korraks eemal oli, siis oli vanadest mängijatest Kalevis alles vaid Ants Peterson, kes oli ka meeskonna kapten, kuid siis oli ta omaaegse Petersoni kahvatu vari. Noorenenud Kalev lõpetas NLiidu meistrivõistlused 9. kohaga, Kalev Ruus sai filoloogidiplomi ja töökoha vabariikliku noorteväljaande toimetuses, kuid ajakirjanikutööl oli toona väga palju miinuseid. Lisaks veel ka Helena haigus, õnneks tuleb appi Relli, kes Kalevile ja Helenale suurepärase arsti sokutab.

Kalev Ruus tahaks palliplatsile tagasi, saame lugeda ka „Väikese mehe liikumisest“, Ruus hakkas uuesti kõvasti treenima, tegi kõvasti jõutreeningut, kasvatas lihast ja luges spordiraamatuid. Väljakule ta tagasi saigi.

Saame tuttavaks veel mitme uue mängumehega. Valter Loo, Eesti kõigi aegade andekaim korvpallur, kahemeetrine Michelangelo Taavet, pehme vise ja neegerlik lõtvus, suurepärane pallikäsitlus. Tal oli olnud nooruses tõsine kopsuhaigus, kuid ta oli ka haigena hakanud vaikselt treenima. 17-aastasena oli ta vabariigi koondmeeskonna treeninglaagris, aasta pärast algviisikus ning kahe aasta pärast NSV Liidu koondmeeskonnas. Teda hakati kutsuma „Eesti Chamberlainiks“ – maailma ühe kuulsama korvpalluri Wilt Chamberlaini nime järgi.

 

Lisaks Valter Loole veel ka Martin Halla – sihvakas pikkade kättega noormees, kellest loodeti Talvarile mantlipärijat.

Arvid Saveli – meeskonna uustulnuk, spordiinternaatkooli 12. klassi õpilane, tagamängija kohta korralikku kasvu ning väga heade võimetega, kuid pallikäsitlus jättis soovida.

Kuna Eestis ei olnud korralikke keskmängijaid, siis toodi Venemaalt Eestisse kaks uut keskmängijat – Nikolai Pereverzev ja Ramazan Ahmetov. Uus Kalev lõpetas hooaja jällegi 9. kohal.

Järgmisel hooajal läks Kalevil veelgi kehvemini, sest nüüd oli vaja võidelda kõrgliigasse püsima jäämise nimel. Kalev läkski üleminekuturniirile, kuhu Kalev Ruus enam ei läinud. Ruus tõi ettekäändeks tervise, Kalev jäi kõrgliigasse püsima. Kalev Ruus oli lõpetanud karjääri, mille lõpp oli tema enda sõnul kuulsusetu. Teda ei saadetud lillede ega kingitustega ära, kuid seda ta ei tahtnudki.

„Ei olnud ma kunagi suur mängija olnud ning ka mu lõpp oli kõige eelnevaga kooskõlas,“ kinnitab Kalev Ruus.

Raamatu lõpus on ka Mihkel Tiksi järelsõna 2020. aastal ilmunud „Korvpalliromaanile“. Tiks ei avalda seda, kes konkreetsete tegelaste prototüübid on, kuid mainib Eesti korvpalli suurkujusid – Priit Tomson, Aleksei Tammiste, Jaak Salumets, Anatoli Krikun, Tõnno Lepmets, Heino Enden, kuid ka treenerid Ilmar Kullam ja August Sokk.

„Korvpalliromaan“ loetud, hakkasin meenutama, mida ma korvpallist veel olen lugenud ja oma hämmastuseks meenusid mulle mitmedki raamatud, enamus neid biograafiad või populaarteadusliku raamatud, kuid siiski meenuvad: „Korvpall“ (Eesti Raamat 1988), „Korvpall“ (Eesti Korvpalliliit 2002, koostanud Vello Lään), Vello Lääne ja Märt Ibruse kirjutatud „Eesti korvpall portreed“ (Eesti Korvpalliliit 2006), Stasys Stonkuse kirjutatud korvpalliõpik lastele ja noortele „Mängime korvpalli“ (Eesti Raamat 1982), Aleksander Illi kirjutatud „Korvpall“ (Pedagoogiline Kirjandus 1948), kuid ka Vello Lääne kirjutatud raamat legendaarsest korvpallitreenerist llmar Kullamist „Pikk blond mees palliga“ (Elmatar 2008), Mart Soidro kirjutatud raamatud Aleksei Tammistest „Tammiste.Kirg“ (Mardikas 2007) ja Martin Müürsepast „Mürka“ (Go Group 2010), raamatusarjas „Spordikangelased“ ilmunud raamat „Jaak Lipso“ (Eesti Olümpiakomitee 2010), „Spordi kuulsuseks“ (Eesti Raamat 1976, siin oli üks viiest spordikuulsusest ka Priit Tomson), Andrus Nilgi kirjutatud raamat Jaak Salumetsast „Salumets muutumised“ (Hea Lugu 2015), „Herbert Niiler. Eesti korvpalli teerajaja lugu“ (Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum 2019), Vladimir Gomelski kirjutatud raamat „Legendaarne finaal. 1972 NSVL : USA“ (Tänapäev 2018).


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)