“The United States vs. Billie Holiday” (Warner Music)

Pean tunnistama, et on hämmastav leida sedavõrd ehe plaat, mis meenutab aastakümnete taguseid aegu, millal Billie Holiday oli kindlasti paljude muusikasõprade arvates maailma parim lauljatar.

Vaatasin üle ka oma isikliku vinüülikogu, sest meenus, et ka nn nõukogude ajal ilmus Billie Holiday loomingut vene plaadifirmalt “Melodija”, ja mälu ei petnud mind, leidsin 1990 ilmunud albumi “Strange Fruit”, millel Billie Holiday esitatud lugusid erinevatest aastatest, nagu näiteks “God Bless The Child” (1941), “All Of Me” (1941), “Strange Fruit” (1939), “What A Little Moonlight Can Do?” (1935), “Gloomy Sunday” (1941), “Mean To Me” (1937), “The Man I Love” (1939), “Them There Eyes” (1939), “Summertime” (1936), “Fine And Mellow” (1939), “I Cover The Waterfront” (1941) ja “Billie’s Blues” (1936). Tõelielt hea valik, ja loetlesin lood üles, et veidi hiljem vaadata, kas nendest lugudest mõni ka uuele heliribale on pääsenud.

Etteruttavalt võin öelda, et uuel heliribal on nendest lauludest olemas “All of Me” (mis on uue heliriba avalöök), “God Bless The Child”, “Strange Fruit” ja “Them There Eyes”.

Aga lähen nüüd selle uue heliriba juurde, sest valmis on saanud uus film Billie Holidayst ehk “The United States vs. Billie Holiday”, mille peaosas mängib suurepärane Andra Day, kes ka albumil olevad laulud esitab. Vaid ühes laulus “The Devil & I Got up to Dance a Slow Dance” laulavad suurepäarse dueti Charlie Wilson ja Sebastian Kole.

Filmi heliribal kuuleb Billie Holiday poolt tuntuks lauldud laule, mida nüüd esitab Andra Day, kuid albumil on ka mitu uut lugu, mis hingavad ajastule kohases võtmes – “Tigress & Tweed” (autoriteks Day & Raphael Saadiq), “Break Your Fall” (autoriteks Warren Oak Felder ja Coleridge Tillman) ja “The Devil and I Got Up to Dance a Slow Dance” (autoriteks loo esitaja Charlie Wilson, Jamie Hartman, Warren Oak Felder ja Coleridge Tillman).

Filmi režissööriks on Lee Daniels, peaosa mängib Andra Day, teistes osades Trevante Rhodes, Natasha Lyonne, Garrett Hedlund, Da’Vine Joy Randolph, Tone Bell, Tyler James Williams, Evan Ross ja Erik LaRay Harvey. Filmis jälgitakse 1940ndaid aastaid New Yorgis, kui valitsus oli võtnud “jälgimise alla” Billie Holiday, põhjuseks toodi narkootikumid ja nende tarvitamine … Filmi aluseks on Johann Hari kirjutatud raamat “Chasing the Scream: The First and Last Days of the War on Drugs”. Andra Day on osa eest juba kandideerinud parima näitlejatari Kuldsele Gloobusele ja ka sama auhinna parima laulu (“Tigress and Tweed”) kategoorias.

Andra Day (s. Cassandra Monique Batie, 30. detsember 1984) on USA lauljatar, laulukirjutaja ja näitlejatar. 2015 ilmus tema seni ainus album “Cheers to the Fall”, mis tõusis USA plaadimüügitabelis 48. kohale. 2016 kandideeris see album Grammy auhinnale parim R&B albumi kategoorias, selle albumi lugu “Rise Up” kandideeris samal aastal Grammy auhinnale parima R&B loo kategoorias. 2015. aasta lõpus esines Andra Day koos legendaarse Stevie Wonderiga Apple TV reklaamis, kusjuures Stevie Wonderit peetakse ka Andra Day “avastajaks”.

Billie Holiday (ehk Eleanora Fagan, 7. aprill 1915 – 17. juuli 1959) oli USA džässi ja swingilauljatar, kelle karjäär kestis 26 aastat. Tema hüüdnimeks oli “Lady Day”, mille pani talle tema sõber ja muusikaline partner, saksofonist Lester Young.

Billie Holiday on väga palju mõjutanud jazzi- ja poplaulu arengut. Tema vokaalne stiil sai paljuski mõjutusi jazzmuusikutelt, ja Billie Holiday oli üks esimesi lauljatare, kes oskuslikult kasutas laulmisel ära fraseerimist ja lauldes veidi muusikast hiljem, justkui meloodiale järgi (sellist laulustiili kasutas hiljem ka Frank Sinatra). Billie Holidayl oli ka hämmastav improviseerimisoskus, kusjuurs tema hääleulatus oli üsna väike.

Joachim E. Berendt kirjutab raamatus “Jazziraamat. Ragtime’ist tänapäevani” (Vagabund 1999) nii: “Räägitakse, et Billie Holiday stiil, mida peeti omal ajal uueks ja revolutsiooniliseks, koosnes põhiliselt hääle “mikrofoniseerimisest”, laulmisviisist, mis ilma mikrofonita olnuks mõeldamatu. See “mikrofonistiil” on igasuguse popmuusika jaoks saanud nii tavaliseks, et vaevalt leidub neid, kes oskavad ette kujutada, kui revolutsiooniline see oli ajal, mil Billie Holiday mikrofoni avastas.”

Berendt kinnitab oma raamatus sedagi, et Billie Holiday oli suurim jazzlauljatar pärast Bessie Smithi, võib olla üldse suurim, igatahes oli Holiday swingi kehastus.

“Billie Holiday hääl on väike, nõtke ja tundlik,” kinnitab Berendt, “Holiday laulmises on Lester Youngi elastsust, mida võis märgata juba enne nende kohtumist. Holiday on esimene artist jazzis (mitte ainult naiste või jazzlauljate seas), kelle muusikas on selgelt näha saksofoni mõju stiilile ja soundile. Võib öelda, et tänu Billie Holidayle algas moodne jazz laulmises varem kui pillimängus.”

Billie Holiday sündis Philadelphias, kasvas üles Baltimore’is, kuid tema lapsepõlvest on üsna vähe teada, sest lauljatari 1956. aastal räägitud lood lapsepõlvest, osustusid valeks. Juttu on olnud tema teenijatööst, vägistamistest ja prostitutsioonist, kuid Billie Holiday oli 15-aastane, kui tema pere kolis elama New Yorki ja just siis alustas ta laulmisega Harlemi ööklubides, kus teda kuulis ka produtsent John Hammond. 1933 aitas Hammond valmis teha esimese Billie Holiday salvestuse, see oli lugu “Your Mother’s Son-in-Law”, milles saatis teda ka nooruke Benny Goodman.

1935 sõlmis lauljatar lepingu firmaga Brunswick. Koostöös Teddy Wilsoniga sündinud hittlugu “What a Little Moonlight Can Do” tegi Billie Holiday kuulsaks. Berendt kirjutab oma jazziraamatus, et see oli väike banaalne laul, kuid tulemuseks oli täisväärtuslik kunstiteos.

1930. aastatel oli lauljatar populaarne, tehes koostööd plaadifirmadega Columbia ja Decca. Billie Holiday laulis ja teda saatsid tolle aja kuulsaimad jazzmuusikud Lester Young, Roy Eldridge, Buck Clayton, Ben Webster ja Bunny Berigan, neid koosseise juhendas tavaliselt pianist Teddy Wilson. Billie Holiday oli ka üks esimesi mustanahalisi jazzartiste, kes esines ka koos valgete muusikutega, ta oli mõnda aega isegi Artie Shaw’ orkestri solist, kuigi on teada sedagi, et Holiday pidi kuude kaupa kasutama tagaust, samas kui tema valged kolleegid käisid peauksest. Billie Holiday elas räpastes hotellides ning ei tohtinud vahel oma töökaaslastega isegi lõunalauda jagada. Ja pidi kõike seda kannatama mitte ainult ainsa musta, vaid ka naisena orkestris.

Enne seda esines Holiday ka Count Basie’ orkestriga, kus ta koges veelgi rängemat alandust: kuigi Holiday oli samavõrd must nagu iga teine Basie’ muusik, võis tema nahavärv tunduda mõnele külastajale liiga hele. Tollal oli mõeldamatu, et valge lauljatar esineb koos mustadega. Nii pidi Holiday ühes Detroidi teatris kasutama tumedat grimmi.

1940. aastatel hakkas Billie Holiday lindistama vähem jazzilikke lugusid, lugudes oli rohkem swingi, kübe bluusi, näiteks 1939. aastal salvestatud suurepärane lugu “Strange Fuit”, mis jutustas hoopis mustanahaliste lintšimisest … Teema oli sedavõrd keeruline, et esialgu keeldus plaadifirma Columbia seda lugu avaldamast, ja see ilmus ühe väikese plaadifirma alt. Berendt kirjutab jazziraamatus, et sellest laulust sai kõige jõulisem muusikaline protest rassilise diskrimineerimise vastu, sest puu otsas rippuv “kummaline vili” on lintšitud mustanahalise keha. Billie Holiday laulab seda laulu justkui konstateerides fakti.

1940. aastate lõpus oli Billie Holidayl tõsiseid juriidilisi probleeme ja ka probleeme narkootikumidega. Tema mitmed suhted meestega lõppesid õnnetult. Esialgu tarvitas lauljatar kanepit ja alkoholi, hiljem juba ka heroiini. Narkootikumid hakkasid mõjuma halvasti ka tema häälele.

Ta viibis lühikest aega ka vanglas, kusjuures on ju ka neid jutte, milles räägitakse, et laujatari narkosüüdistused olid fabritseeritud FBI poolt … Vanglast naastes andis Billie Holiday kontserdi täismajale Carnegie Hall’is, kuid kahjuks jätkusid ka mured nii alkoholi kui ka narkootikumidega. Kui ta oli jäänud vahele heroiiniga, siis keelati tal esinemised New Yorgis Tema viimaseks albumiks jäi 1958 ilmunud suurepäarne “Lady in Satin”. 1959 sattus Billie Holiday haiglasse südame- ja maksaprobleemidega. Lauljatar suri maksatsirroosi tagajärjel 17. juulil 1959, olles vaid 44-aastane … Berendt kirjutab jazziraamatus, et oma elu viimastel aastatel oli Holiday minetanud tippaastate vormi.

“Ta laulis ilma varasema vilkuse ja kiirguseta; tema hääl kõlas kulunult, rohmakalt ja vanalt. Siiski oli isegi siis tema laulus magneetilist jõudu. On imekspandav, kui palju jääb suurest kunstnikust alles, kui hääl, tehnika ja paindlikkus on kadunud ning säilinud on üksnes vaimne jõud. Seda Billie Holiday viimastel plaatidel kuulda on peaaegu kõhedustekitav: laulja on kaotanud oma elukutse materiaalsed ja tehnilised atribuudid, kuid jääb siiski suureks kunstnikuks.”

Berendt tõdeb, et Billie Holiday on kogu jazzilaulmise keskpunkt. Pärast Holidayd tuleb terve hulk naislauljaid, kelle ühisnimetaja oli (ja on endiselt) Holiday järgmine selles konkreetses stiilikategoorias, kuhu nad kuuluvad. Pärast surma on Billie Holiday postuumselt võitnud neli Grammy-auhinda! Kategooriaks “Best Historical Album” – 1980 album “Billie Holiday – Giants of Jazz”, 1992 “Billie Holiday – The Complete Decca Recordings”, 1994 “The Complete Billie Holiday” ja 2002 “Lady Day: The Complete Billie Holiday”.

1972 linastus film Billie Holiday elust, “Lady Sings the Blues”, peaosas Diana Ross. 1973 valiti Billie Holiday Grammy Hall of Fame’i. 1986 sai valmis ka teatrietendus “Lady Day at Emerson’s Bar and Grill”, mis räägib samuti Billie Holidayst, peaosa kehastas Reenie Upchurch, veidi hiljem tehti sellest ka Broadway muusikal ning 2016 tehti sellest ka telefilm, peaosas Audra McDonald.

“The United States vs Billie Holiday” heliriba on võrratu kuulamine, sest vanade laulude uued seaded on võrratud, ja kõlavad nii nagu vanasti … Andra Day esitused, orkestratsioonid, pillimehed on suurepärased, kusjuures mõnel hetkel lausa raske vahet teha, kas laulab Andra Day või Billie Holiday, ja seda ainult heas mõttes … Ka plaadil kõlavad uued laulud, millest eespool juttu tegin on võrratud. Olen üsna kindel, et heliribale valitud laulud esindavad Billie Holiday jazzilikku, swingilikku kui ka bluusilikku poolt, mis ongi igati äge.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/6NYYohGLKbj1z3XfORwrQv?si=L9cEL9-uSyCoM0JmSf-L2w&nž=1

Andra Day "Tigress & Tweed"


„Müüdid ja legendid. Õpilase entsüklopeedia“ (Varrak)

Tutvume põneval reisil ümber maailma vägevate kangelaste ja kangelannadega, maagiliste võimetega elukatega ja hirmuäratavate koletistega. Kohtume Lääne-Aafrika vembumehest jumala Anansiga, kes esineb ämbliku kujul, samuti Vana-Kreeka kartmatu sõja- ja tarkusejumalanna Athenaga, jaapanlaste imelapsest jumala Kintaro ning veel paljude teiste huvitavate tegelastega.

Kirjastuse Varrak “Õpilase entsüklopeedia” sarjas on varem ilmunud uhked ja sisukad raamatud geograafiast, kosmosest, teadusest, leiutistest, inimkehast ja kunstist. Nüüd siis ilusas ja suures köites raamat müütidest ja legendidest. Raamatus on palju fotosid, joonistusi, jooniseid jne.Kirjastuse Varrak “Õpilase entsüklopeedia” sarjas on varem ilmunud uhked ja sisukad raamatud geograafiast, kosmosest, teadusest, leiutistest, inimkehast ja kunstist. Nüüd siis ilusas ja suures köites raamat müütidest ja legendidest. Raamatus on palju fotosid, joonistusi, jooniseid jne.

Sissejuhatuses öeldakse lugejale, et juba ammustest aegadest on inimesed üksteisele lugusid rääkinud. Lugusid maailma ja ühiskonna nähtuste tekkimisest ning seda põhjustanud üleloomulikest olenditest – jumalatest ja jumalannadest, kangelastest ja kangelannadest – nimetatakse müütideks. Lugusid sündmustest, mis võib-olla võisidki toimuda, või inimestest, kes võisidki kunagi elada, nimetatakse sageli legendideks. Mõne loo aineks võivad olla kultuuri või usuga seotud sündmused, mida ümbritseb teatud pühapaiste. Kõik niisugused lood, ükskõik kui uskumatud nad ka ei tundu, peegeldavad inimeste tegelikku elu: need räägivad sellest, kuidas elasid inimesed väga ammu ja mida nad tänapäeval usuvad.

Sissejuhatuses on juttu veel lugudest kogu maailmas, lugude eesmärgist, maagilisest maailmast, ühistest teemadest (maailma loomine, surnute riik, traditsioonide tekkimine, hea ja kurja võitlus, suured jumalad, petturid ja sulid), suurest inspiratsiooniallikast (aegade jooksul on müüdid andnud inspiratsiooni nii raamatute ja muusikateoste ning maalide loomiseks).

Raamatu esimeses osas oleme Euroopas. Euroopa rahvaste müütides, alates Vana-Kreeka jumalatest ja jumalannadest ning lõpetades Skandinaavia vembumeeste ja koletistega, leiame vägagi ettearvamatuid tegelasi, kes on vahel vägivaldsed, vahel head ja armulikud. Ehkki need müüdid pole enam osa praegustest uskumustest, kirjeldavad need maailma, kus jumalustel on võimalik inimeste elu otseselt mõjutada ja muuta kõike nii armastuses kui ka sõjas.

Selle osa esimene peatükk on universumi loomisest. Vanadel kreeklastel oli universumi tekkimise ning jumalate ja jumalannade päritolu kohta mitu lugu. Tuntuima müüdi peategelased on maajumalanna Gaia ja kõikide jumalate esiisa Uranos, kes lõid maailma ja esimesed elusolendid. Siin on juttu algmunast, esimestest elusolenditest, kuid ka sellest, et pärast Uranose surma sai titaanide kuningaks ja maailma valitsejaks Kronos.

Teine peatükk räägib meile titaanidest ja nende lastest. Surematud ja mõjuvõimsad titaanid olid Gaia ja Uranose järeltulijad. Nad olid oma suure jõu ja vastupidavuse poolest tuntud hiiglased. Alguses oli titaane 12, aga hiljem sünnitasid mõned neist veel omasuguseid, teistest jälle said Olümpose jumalate vanemad. Selles peatükis saame tuttavaks Kronose, Rhea, Okeanose, Themise ja Heliosega, kuid ka hesperiitide ja muusadega.

Kolmas peatükk jutustab meile Kronose kukutamisest, seejärel saame tuttavaks kaheteistkümne olümplasega – Kreeka mütoloogia kõige tähtsamaid jumalaid nimetati olümplasteks, sest nad elasid suure Olümpose mäe tipul. Sealt valitsesid nad maailma ja pidasid inimesi silmas. Vanad kreeklased kartsid ja austasid seda kõige mõjuvõimsamat jumalate põlvkonda väga. Need 12 olid: Aphrodite, Apollon, Ares, Artemis, Athena, Demeter, Hephaistos, Hera, Hermes, Hestia, Poseidon ja Zeus.

Edasi on juttu inimkonna loomisest, Aphroditest ja Hephaistosest, Pandora laekast, muusik Apollonist, Delfi oraaklist, Daphne kimbatusest, Athena kingitusest, Arachne ülbusest, allilmast, Persephone röövimisest, Heraklase vägitegudest, Orpheusest ja Eurydikest, Perseusest ja Medusast, Theseusest ja Minotaurosest, Bellerophontesest ja Pegasosest, Ikarose alla kukkumisest, Iasonist ja argonautidest, Kreeka merejumalatest (Pontos, Proteus, Poseidon, Triton, Leukothea), Oidipuse tragöödiast, Trooja sõjast (Vana-Kreeka luuletaja Homerose eepos “Ilias” kirjeldab lõpuosa sõjast, mida kreeklased pidasid rannikuäärse Trooja linnaga, kümme aastat kestnud sõda lõppes Trooja hävitamisega, selles peatükis on juttu ka Trooja hobusest), Odysseuse teekonnast koju, Orestesest kohtu all, Aenease ülesandest, kodukoldejumalannast Vestast, kevadejumalannast Florast.

Kreekast liigume edasi Skandinaaviasse. Ka siin on juttu maailmas loomisest – tänapäeva Skandinaavia aladel ajavahemikus 800-1300 elanud Põhjala rahvaste maailmaloomise lugu jutustab, kuidas maailm tekkis kahe, äärmiselt palava ja jäiselt külma ala vahele. Lugu kirjeldab ka seda, kuidas tekkisid jääst esimesed elusolendid – Põhjala koopajumalate esivanemad -, aga ka esimene mees ja naine. Edsi loeme maailmapuust – Põhjala mütoloogias ühendab hiiglaslik saarepuu Yggdrasil tervikuks kogu universumi. Puule toetub eri tasanditel üheksa maailma (maad), kus elavad erinevad olendid. Muinas-Skandinaavia koguteosed “Vanem Edda” ja “Noorem Edda” annavad nende maade paiknemise kohta erinevaid kirjeldusi, mistõttu on nende täpset asukohta puul raske määratleda.

Edasi loeme Põhjala ühest kõige tugevamast ja vapramast jumalast Odinist, kes oli ka väga tark. Aaside juhina otsis ta alati uusi teadmisi, aga nende hankimiseks tuli tuua ohvreid, juttu on ka ruunikirjast, sest müüdi ühe versiooni kohaselt olevat Odin loonud esimese muinaspõhja tähestiku, mis sai ruunikirja aluseks.

Seejärel juba Odini pojast, piksejumal Thorist, kes valitses oma suure võlujõuga vasara abil. Öeldakse, et viikingid kandsid enese kaitseks Thori vasarat kujutavaid amulette. Loeme ka juamalatest Lokist ja Baldrist, Ragnarökist – lugu Ragnarökist ehk jumalate saatusest on Põhjala mütoloogias ebatavaline, sest see ennustab tulevikku: seda, kuidas tuleb maailma lõpp. Selle kohutava sündmuse tagajärjel pühitakse minema nii jumalad, jumalannad, hiiud kui ka inimesed.

Lugusid on raamatu esimeses osas veel. Sõrmuse saaga – see kuulus Põhjala müüt räägib õnnetustest ja hädadest, mis juhtuvad nendega, kelle käes on härjapõlvlase Andvari neetud aare. Põhiliselt jälgitakse kangelase Sigurdri saatust ja kirjeldatakse, kui hukatuslikult mõjub talle Andvari aarete hulgast pärinev sõrmus. Juttu on ka Soome rahvuseeposest “Kalevala”, mis algab kirjeldusega maailma loomisest ja jutustab palju lugusid. Selles on juttu soomlaste maa Kalevala ja Pohjola (Põhjala) omavahelisest kemplemisest. Kesksel kohal on kolme soome vägilase – Väinämöineni, tema sõbra imesepp Ilmarineni ja vembumees Lemminkäineni – seiklused.

“Kalevalale” järgneb ajavahemikus 975-1010 anglosaksi (vanainglise) keeles kirja pandud eepos “Beowulf”, mis jutustab loo kangelasest, kes rändab taanlaste maale, et vabastada nad koletisest. Seejärel naaseb ta koju ja saab kuningaks.

Meil on võimalus saada tuttavaks ka Iiri mütoloogias tegutseva Dagdaga, kes oli eriliste võluvõimetega hõimu mõjuvõimas juht. Dagda oli iseäranis tuntud oma tarkuse ja üliinimliku jõu poolest, aga samas oli ta ka koomiline tegelane, kelle mõnigi ettevõtmine tegi rahvale nalja. Juttu on ka iirlaste armastusjumalast Aongusest, kes oli Dagda ja jõejumalanna Boanni poeg. Teda hüüti sageli lihtsalt nooreks pojaks, sest armunuid kokku airdates esines ta ka ise kena noormehena. Ja veel, surelikust naisest ja Iiri päikesejumalast Lugh’st sündis pooljumal Cuchulainn, kes oli Iirimaal Ulsteri kuningriigi parim sõjamees.

Palju vanu Iiri lugusid räägib kuulsast kangelasest Finn MacCoolist, kes oli väga tugev ja vapper ning oskas ka tulevikku ennustada, Finni poeg Oisin oli kuulus luuletaja, aga ka ühtlasi sõdalane ja seikleja. Suurem osa temast rääkivaid lugusid kirjeldab retke legendaarsele Nooruse maale ehk teise ilma, kus elasid üleloomulikud olendid. Iirimaalt liigume edasi Walesi. Loeme Walesi printsist Pwyllist ja tema armastatud Rhiannonist, kuid ka nende pojast Pryderist, kes koos sõbra Manawydaniga sõitis Walesist Inglismaale.

Loeme ka kivisse peidetud mõõgast. Kuningas Arthuri ja tema õilsate rüütlite vägiteod kujutavad enesest kõige põnevamaid lehekülgi Britanniast ja Prantsusmaalt pärit legendidest. See kuulus lugu jutustab sellest, kuidas Arthur sai Britannia kuningaks, võites ebatavalise võitluse, ja koondas hiljem enda ümber ümarlauarüütlid. Järgmised peatükid jutustavad Püha Graali otsimisest, Sir Lanceloti reetlikkusest, kuid ka Robin Hoodi seiklustest.

Britanniast liigume raamatu esimse osa lõpuks veel ka Venemaale. Juttu on nõiamoor Baaba-Jagaast, neiu Vassilissast, kelle õnnestus Baaba-Jagaast jagu saada, kurjast võlurist Kaštšeist ja tema surmast sõdalaskuningatar Marja Morjevna käe läbi. Kaks esimese osa viimast peatükki räägivad meile Ivanist ja tulilinnust ning näkineiust ja kuningapojast.

Raamatu teine osa viib meid Aasiasse. Hiinas, Jaapanis ja Indias levinud müüdid on aluseks tänapäevalgi laialt levinud religioonidele. Nendes tegutsevaid jumalaid ja taevariigi valitsejaid peetakse maapealsete inimeste valitsejate ning nende elu, mõtteid ja uskumusi mõjutavate tarkade esivanemateks. Teistest Aasia piirkondadest pärit lood on üldse vanimad, mida inimkond teab.

See osa algab jumalate sünniga. “Enuma Eliš” on pärit 2000 eKr Mesopotoomias tekkinud linnriikide loomist kirjeldav eepos. Mesopotaamia on Tigrise ja Eufrati jõe vahele jääv ala tänapäeva Iraagis. Üks osa sellest eeposest räägib jumalate päritolust. Edasi on juttu, kuidas Marduk loob Babüloni – Babülon oli Mesopotaamia vägevamaid linnu, “Enuma Eliš” annab teada, et seda linna ei rajanud inimesest kuningas, vaid hoopis jumal.

Juttu on ka Inannast, kes oli Mesopotaamias elanud sumerite kõige rohkem austatud jumalus. Inannat peeti armastus-, viljakus- ja sõjajumalannaks. Selles raamatus olev lugu jutustab tema retkest allilma ja sellest, kuidas tal läks korda sealt tagasi tulla. Samuti selgub siit, kuidas maa peal hakkasid vahelduma aastaajad.

Inannale järgneb türann Gilgameš. Mesopotaamias elanud legendaarne kuri kuningas Gilgameš on vanima meie ajani säilinud iidse eepose peategelane. Sumeri eepos “Gilgameš” on umbes 4000 aastat vana ja üldse üks vanimaid säilinud kirjandusteoseid. Selle peateemad on võim, julmus, kangelaslikkus ja sõprus, aga ka igavese elu otsingud.

Loeme ka iidsest Ugariti linnast, Baali tõusust võimule, hirmuäaratavast Ugariti jumalannast Anatist, Anatoolias elanud hetiitide ilmajumalast Tešubist, võitlusest kurjusejõududega, Pärsia eeposest “Šahname” ja selle peategelasest kangelaslikust sõdalasest Rustamist, taevajumalast ja tema loomistööst, Mongoolia müütidest (neis püütakse sageli seletada inimesi ümbritsevat loodust, palju on juttu loomadest ja sellest, kuidas nad said endale iseloomulikud jooned).

Juttu on loomulikult ka Hiina mütoloogiast. Selles on universumi loomine seotud vägivaldse ürglooja Pan Gu ja leebema olemusega Nü Wa nimega. Pan Gu lõi üleüldisest kaosest universumi, Nü Wa aga esimesed inimesed. Mitu Hiina loomise lugu jätkuvad kirjeldusega, mis juhtus siis, kui maailma tabas suur veeuputus ja kõik inimesed uppusid. Enamik neist lugudest räägib, kuidas jumalanna Nü Wa tuli maad päästma ja taastas elu maailmas. Juttu on ka taevasest valistejast Nefriitkesirist, kes on Hiina mütoloogia kõrgeim jumal. Temast räägib palju lugusid, millest mõni väidab, et just tema lõi universumi ja inimsoo. Saame tuttavaks ka kaheksa surematuga, kes on Hiina mütoloogias legendaarsed erakordsete võimetega olendid. Nende elu algas inimesena ja nad said surematuks, kui olid pühendunud täielikult taoismile, iidsele eluviisile kooskõlas loodusega.

Hiina mütoloogiast saame tuttavaks veel ka taevase ammuküti Yiga, ahvikuningaga, seejärel juba Jaapanisse. Jaapani loomise lugu on jäädvustatud Jaapani vanimas säilinud kirjandusteoses “Kojiki”, mis avaldati esmakordselt 712. aastal. Selles väidetakse, et Jaapani saarestikku ei loonud üks jumal, vaid abielupaar Izanagi ja Izanami. Nemad tõid kasutusele ka mõiste “kami” (loodusvaimud), millel on Jaapani mütoloogias tähtis osa.

Meile räägitakse ka Jaapani päikesejumalannast Amaterasust, kuid ka rebasnaisest (Jaapani müütides on loomadel sageli üleloomulikke võimeid, rebast peetakse väga arukaks ja ta suudab oma kuju muuta), juttu on ka abivalmis Okuninushist, legendaarsest kangelasest Kintarõst (“kuldne poiss”), kes on imelaps, kelle jõud ja kangelasteod olevat veelgi suuremad kui enamikul Jaapani sõdalastel.

Seejärel saame tuttavaks ka hinduismi ja Hindu mütoloogiaga. Loojajumal Brahma, kes moodustab hinduismis koos Višnu ja Šivaga kõige võimsamate ja kõige enam kummardatud jumalate kolmiku ehk Trimurti. Brahma sündis lootoseõiest, mille lõi Višnu, ning alustas siis suurt tööd universumi ja kõikide eluvormide loomisel. Juttu on ka hävitaja Šivast, suurest jumalannast ehk Devist ehk Mahadevist, India eeposest “Ramajana”, Višnu avataaradest.

Entsüklopeedia kolmas osa viib meid Aafrikasse. Vana-Egiptuse mütoloogiat tunneme tänu tuhandeid aastaid vanadele kirjalikele ülestähendustele ja arheoloogilistele leidudele, mis annavad meile sellest ammusest tsivilisatsioonist väga hea ülevaate. Seevastu lood niisugustest praegugi elavatest kultuuridest nagu on masaidel või sanidel aitavad seletada eluviisi, tavasid ja kombeid, mis kestavad tänapäevalgi.

Vana-Egiptuse maailmaloomise loost on mitu variant, mis kirjeldavad, kuidas kõik elusolendid sündisid lõpmatust merest. Peamine looja oli päikesejumal Ra, kes lõi maailma oma laste ja lastelaste abiga. Vana-Egiptuse linna Memphise loomise lugu on seotud käsitöö-, arhitektuuri-, skulptuuri- ja metallitööjumala Ptahiga. Usuti, et Ptah on kuulsa arhitekti Imhotepi esiisa.

Lugu jumal Osirisest ning tema vennast ja rivaalist Sethist oli muistsete egiptlaste hulgas väga armastatud. See pajatab kuningas Osirise imelisest võidust surma üle ja tema poja Horose võitlusest enda kui Egiptuse õigusjärgse valitseja koha eest. Müüt kinnitab egiptlaste usku, et nende valitsejad on jumalate järeltulijad ja et elu jätkub pärast surmagi.

Saame lugeda ka egiptlaste hauatagusest elust, Egiptuse jumalannadest (Hathor, Bastet, Taveret, Meshenet, Neith, Maat, Renenet), vembumehest ja kangelasest Anansist, kelle vingerpussid on Lääne-Aafrikas laialt levinud. Ehkki Anansi on väike ja pole jõu poolest kuigi tugev, kasutab ta mõistust ja kavalust ning trumpab üle palju inimesi ja loomi. Paljudes lugudes tegutseb koos Anansiga loojajumal Nyame.

Lääne-Aafrikas elava joruba rahva legendides tegutseb palju jumalaid ja vaime, nende hulgas ka peajumal Olorun (tuntud ka kui Olodumare), kelle nimi tähendab “kõigeväeline”. Jorubade maailma loomise loos laskub jumal Obatala taveast alla ja loob Oloruni abiga maa ja elusolendid.

Keenias elavale masai rahvale annavad põhilise osa toidust ja kehakatetest kariloomad. Selle kohta, kuidas masaid endale kariloomad said, on palju lugusid. Üks neist räägib sellest, et kariloomad olid jumalate kink masaidele, nii et nad said omaks võtta paiksema eluviisi.

Aafrika lõunaosas elava sani rahva traditsioonilised eluviisid on küttimine ja korilus. Nende lugu kannajahist (kanna on üks antiloobi liik) seletab ühtlasi, kuidas maailmas tekkis öö. Lõuna-Aafrikas elava sani rahva loojajumal on /Kaggen. Maailma loomise lugu räägib, kuidas ta aitas inimesed ja loomad maapinnale elama ja kuidas tuli rikkus nende omavahelised suhted.

Üks lugu on Aafrikast veel. Lugu supervõimetega lapskangelasest Mwindost on Kongo Demokraatlikus Vabariigis elava njanga rahva tradistiooniline muinasjutt. See räägib poisist, kes võitleb tugevate vastastega ning käib ära nii allilmas kui ka taevas. Müüt õpetab austama jumalaid ja seda, et kõik loomad on pühad.

Aafrikast liigume Ameerikasse. Ameerika põlisrahvaste müüdid pajatavad asteekide ja inkade, aga ka maiade ja tainode – nende järeltulijad elavad Ameerikas tänapäevani – iidsetest kultuuridest. Neis lugudes leidub palju elulisi tegelasi, aga ka jumalaid ja jumalannasid, kes korraldavad ilma, põlluharimist ja kõike muudki.

Tänapäeva Mehhiko keskosas ajavahemikus 1300-1521 elanud asteekide tähtsamaid jumalaid oli Quetzalcoatl. Üks tema lugudest räägib maailma hävingust ja sellest, kuidas ta võttis ette teekonna allilma, et tuua sealt ära inimluud, millest luua uusi inimesi. Samuti kinkis ta inimkonnale maisi, mis oli asteekide peamine põllukultuur.

Tuttavaks saame ka asteekide loodusejumalatega – Chicomecoatl, Xipe Totec, Tlaloc, Centeotl, Tonatiuh, Coatlicue.

Inimeste loomine ja kangelastest kaksikute Hunahpu ja Xbalanque seiklused moodustavad maiade eepose “Popl Vuh” (“Rahva raamat”) peamise sisu. Suust suhu edasi antud loo kirjutasid arvatavasti üles kitše maiad (Lääne-Guatemaala keskosas elanud rahvas) veel enne, kui üks hispaanlasest vaimulik selle 1700. aasta paiku hispaania keelde tõlkis. See ongi üks parimaid varaseid ülevaateid maiade müütidest.

Kariibi meres Hispaniola saarel (praegu Haiti) elanud tainode uskumust mööda vältas universumi loomine viis ajastut. Iga ajastu peegeldab üht järku tainode endi ajaloost. Ebaharilikul kombel lõpeb kogu lugu reaalses ajaloolise minevikus 1492. aastal, kui Euroopast saabusid asunikud, kes tegid tainode seinisele eluviisile lõpu.

Mitu müüti räägib inkade kultuuri tekkimisest Lõuna-Ameerikas tänapäeva Peruu aladel, aga kõige kuulsam on siiski lugu loojajumal Kon Tiki Viracochast. Müüdi selles variandis annab Viracocha oma loodu üle Manco Capacile, esimesele valitsejale ja kõikide inka kuningate esiisale. Loeme ka mitmetest inkase jumalatest – Mama Kilya, Pachamama, Urcuchillay, Inti, Catequil, Illapu.

Andides elanud yauyo hõimu uskumuse kohaselt oli Coniraya Viracocha küll maailma looja, aga kõige paremini teatakse teda kui vembumeest. Ta oli vägev jumal, ehkki mõnikord, kui ta inimeste ellu sekkus, ei läinud kõik just nii nagu kavatsetud.

Varao indiaanlased Venezuelas Orinoco jõe deltas saatsid suurema osa elust mööda jõel puutüvest õõnestatud kanuudes. Üks nende müüte kirjeldab esimese kanuu leiutamist ja selle muutmist tegelaseks, keda hüüti Metsaemaks.

Wanadi on Orinoco jõe ülemjooksul elavate yekuana (makiritari) indiaanlaste loojajumal, kes uskumust mööda on tülis deemon Odoshaga.

Ja oleme jõudnud selle põneva ja huvitava entsüklopeedia viimase osani – Okeaania. Tohutu suurel territooriumil, Austraalias ja seda ümbritsevatel Vaikse ookeani saartel leidub veel tänapäevalgi elavaid kultuure, mis on sünnitanud palju huvitavaid müüte. Need lood on küll erinevad, aga seal leidub hulk ühiseid jumalusi, näiteks loodusejumalaid ja vembumehi. Samuti iseloomustavad neid niisugused jooned nagu austus esivanemate ja kangelaste vastu, aga ka tihe side loodusega.

Lumaluma on Põhja-Austraalias Arnheimi maal elava gunvingu hõimu püha esivanem ja looja. Ta tuli merest vaalana, muutus inimeseks ja temast sai kultuurikandja, kes õpetas inimestele tähtsaid rituaale, mis on nende elus kesksel kohal. Paraku võib Lumaluma olla ka ohtlik, nimelt on ta ahne ja paneb sageli nahka kogu inimeste toiduvaru.

Palju Austraalia põliselanikke teab rääkida lugusid vägevast ja ohtlikust vikerkaaremaost, kes võib luua elu, aga põhjustada ka suurt hävingut. Tal on pikk keha ja ta saab end välja sirutada niiviisi, et meenutab vikerkaart. Sellel jumalikul tegelasel on peaosa Austraalia maastiku kujundamisel ja tema abiga ilmusid maailma ka esimesed inimesed.

Põhja-Austraalias Arnheimi maal elavad põliselanikud räägivad lugu õestest Wawilakitest (või Wagilakitest). Need õed olid jumalikud olendid, kes mööda maad ringi rännates kujundasid seda. Sellel teekonnal tuli neil võidelda ametüstpüüton Wititj’iga. Wawilak’i hõim peab õdesid oma esivanemateks.

Uus-Meremaal elavatel maooridel ja teiste Vaikses okeaanis asuvate Polüneesia saarte rahvastel on samad jumalad ja jumalannad, ehkki nende nimed (ja mõnigi kord ka rollid) on piirkonniti erievad. Paljud nendest jumalatest ja jumalannadest on seotud maailma loomisega, teised aga esindavad loodusjõude, ellujäämisoskusi või käsitöökunsti. Meile tutvustatakse – Rangi ja Papa, Tangaroa, Tawhiri, Rongo ja Haumia, Tane, Tu, Hine-nui-i-te-põ.

Selle entsüklopeedia viimane peatükk/lugu jutustab meile vembumees Mauist, kes on üks peategelasi peaaegu kõikidel Vaiksel ookeanil Uus-Meremaast kuni Hawaii saarteni laiuvatel Polüneesia saarte tuntud lugudes. Mõnes müüdis on Maui jumal, mõnes jälle surelik. Kuigi nii mõneski loos teeb ta igasuguseid pahandusi, on Maui samas ka kangelane, kes kasutab oma oskusi, et parandada inimeste elu.

Eraldi peatükkidena on teiste peatükkide vahele pikitud ülevaated vembumeestest, allilma jumalustest, müütilistest asjadest, müütilistest relvadest, suurtest valitsejannadest (Guinevere, Isis, Hippolyte, Medb, Klytaimnestra, Nü Wa, Dido, Rambha, Kaikeyi), müütilistest olenditest (harpüia, mantikore, kraken, Skylla, kolme jalaga kaaren, Garuda, Sirruš, Namazu, Airavata, kimäär), nõiduslikest olenditest (Yama-Uba, Baaba-Jagaa, Medeia, Div-e Sepid, Väinämöinen, Merlin, Kirke, Ravana), saatusest ja õnnest (Lakšmi, nornid, moirad, Shai, Ganeša, Gefion, Fortuna, Camaxtli, San Xing) ning müütilistest õdedest-vendadest.

Selline on seekordne õpilase entsüklopeedia, igatu uhke ja sisukas raamat, ilusas ja suures köites, palju põnevat lugemist ja teadmisi müütide ja legendide kohta. Palju suurepäraseid fotosid ja pilte. Huvitav lugemine nii lastele kui ka noortele ja miks mitte ka täiskasvanutele.

 

 


Harper Lee „Tappa laulurästast“ (Pegasus)

„Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“

Sellised õpetussõnad annab advokaadist isa Atticus Finch edasi oma lastele, kaitstes loo „tõelist laulurästast“ – musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises 1930-ndate aastate ameerika väikelinnas. Tema tütre, noore Jean Louise'i – Nirksilma – pilgu läbi kirjeldab Harper Lee lopsaka huumori ja vaheda aususega toonase ajastu rassismiprobleeme ja klassivahedest põhjustatud lahkhelisid, ühe mehe vaikset ja visa võitlust õigluse nimel õõnestamas linna südametunnistust, mis on tume eelarvamustest, vägivallast ja silmakirjatsemisest.

„Tappa laulurästast“ põhjustas sensatsiooni 1960-ndate raamatumaailmas ning pälvis tänu intrigeerivale süžeele ja võimsale sõnumile kiirelt ülemaailmse tunnustuse. Teost on trükitud enam kui kolmkümmend miljonit eksemplari (e k esmakordselt 1964), aastaid on see olnud menukite seas ka Eestis, kus on valminud mitmeid kordustrükke. Raamat võitis 1961. aastal Pulitzeri auhinna ja režissöör Robert Mulligani juhtimisel valmis sellest film 1962.

Käesolev raamat tähistab Harper Lee teise (ja ühtlasi ka viimaseks jäänud) romaani „Mine, pane vahimees välja“ ilmumist eesti keeles.

Nelle Harper Lee (28. aprill 1926 Monroeville, Alabama – 19. veebruar 2016 Monroeville, Alabama) oli USA kirjanik, kes teenis Pulitzeri-auhinna oma esikromaani “Tappa laulurästast” (1960) eest.

Harper Lee sündis väikeses Monroeville’i linnakeses Alabama osariigis. Tema isa oli advokaat Amasa Coleman Lee ja ema Frances Cunningham Finch Lee. Harper Lee õppis õigusteadust Alabama ülikoolis 1945-1949, kuid õpingud jäid pooleli. Ta töötas 1950. aastatel New Yorgi lennukompanii kontoris ja vabal ajal kirjutas. 1956. aastal andsid Harper Lee sõbrad Joy ja Michael Brown talle jõulukingituseks terve aasta palga, et Lee saaks keskenduda kirjutamisele.

Harper Lee hakkas kirjutama romaani “Go Set a Watchman”, ja 1956. aasta aprillis oli käsikiri valmis. Seejärel alustas ta tööd teise raamatuga “The Long Goodbye”, mille veidi üle 100. leheküljeline käsikiri on kadunud. Kirjastus ostis “Go Set a Watchman” käsikirja, kuid toimetaja palus kirjanikul seda veidi ümber teha, nii sai alguse romaan “Tappa laulurästast” (“To Kill a Mockingbird”).

“Tappa laulurästast” ilmus 1960. Romaan oli kohe ilmudes edukas ja see tõi kirjanikule Pulitzeri-auhinna 1961. 1999 korraldas USA raamatukogutöötajate ajakiri “Library Journal” hääletuse ja “Tappa laulurästast” valiti sajandi parimaks romaaniks.

1962 sai valmis ka raamatu põhjal tehtud mängufilm, mille režissööriks Robert Mulligan, käsikirja toimetajaks Horton Foote. Filmi peaosas suurepärase osatäitmise teinud Gregory Peck, kes võitis selle rolli eest ka Oscari.

Pärast esikromaani avaldas Harper Lee vaid mõned artiklid ajakirjades. Vanemas eas elas ta kurdina ja peaaegu pimedana hooldekodus ja ei andnud intervjuusid. Tema asju ajanud õde Alice Lee suri 103-aastasena 2014.

Alles 2015 avaldati Harper Lee teine romaan “Mine, pane vahimees välja” (“Go Set a Watchman”, eesti keeles 2017), mille käsikiri oli autoril valmis juba 1956. Paljude romaani „Tappa laulurästast” tegelaskujude taustal toimuvad sündmused haaravad noort naist, tema maailmas algab valus, kuid ometi paratamatult vajalik vabanemine mineviku illusioonidest – teekond, mida saab juhatada ainult inimese enda südametunnistus.

Harper Lee oli ka USA kirjaniku Truman Capote’i lähedane sõber juba lapsest saati ja aitas teda romaani “Külmavereliselt” materjalide kogumisel. On öeldud, et Capote oli eeskujuks Dilli-tegelaskujule romaanis “Tappa laulurästast”. Capote andis Lee’le ka romaani jaoks mõningaid parandusettepanekuid.

Romaani “Tappa laulurästast” tegevus toimub 1930. aastatel väljamõeldud Maycombi linnas Alabamas. Kolme aasta sündmused antakse edasi läbi väikse tüdruku Jean Louise’i (“Nirksilm”) silmade, kes on raamatu alguses 6-aastane.

Tüdruk elab koos oma advokaadist isa Atticuse ja vanema venna Jemiga unises väikelinnas, kus lapsed õnnelikult kasvavad ja käivad koolis. Atticus Finch võtab oma kliendiks musta mehe (Tom Robinson), keda süüdistatakse valgenahalise tüdruku vägistamises. Atticus on õigemeelne inimene, kellel endalgi on väga kõrged moraalinormid, kuid väikelinn on oma eelarvamustega ja rassistlik.

On öeldud, et “Tappa laulurästast” on romaan, mis jutustab noore tüdruku kasvamisest, ja veidi poisilikus tüdrukus on palju sarnaseid jooni Harper Lee endaga. Kui Harper Lee oli laps, tema kodukohas Alabamas toimus 1930. aastatel Scottsboro kohtuistung, mille käigus süüdistati üheksat mustanahalist noort meest kahe valgenahalise naise vägistamises. Kuigi tõendid olid väga napid, mõisteti kõik kahtlusalused süüdi ja surma, v.a. 13-aastane, kes oli süüdistatavate seas kõige noorem. Pärast mitmeid uusi kohtuistungeid, mõisteti neli neist pikaks ajaks vanglasse ja aastakümneid hiljem anti neile armu.

Laulurästad sümboliseerivad romaanis süütust ja ebaõigluse ohvreid. Atticus Finch hoiatab oma lapsi, et need ei tulistaks laulurästaste pihta, kuna linnud toovad oma lauluga kõikidele rõõmu.

Lugu algab sellest, et Nirksilm räägib lugejale oma suguvõsast, sellest, kuidas tema 13-aastane vend Jem sai raske küünarvarremurde, mistõttu tema vasak käsi oli nüüd paremast veidi lühem. Saame teada, et tüdruku isa Atticus Finch läks Montgomerysse õigusteadust, isa noorem vend aga Bostonisse arstiteadust õppima. Kui tüdruku isa advokaadikutse sai, läks ta tagasi Maycombi ja alustas oma praksist.

Maycomb on maakonnalinn, mis asub Vindi-Valgmast umbes kahekümne miili kaugusel. Atticuse kontori sisustus kohtuhoones koosnes õieti ainult kübaravarnast, süljekausist, malelauast ja uuest ning puhtast Alabama seadusekoodeksist. Atticuse esimesteks kaitsealusteks juhtusid kaks meest, kes seni on jäänud viimasteks Maycombi maakonnavanglas ülespoodud isikuteks. Kuna mehed keeldusid end ettekavatsemata mõrvas süüdi tunnistamast, siis ei saanud Atticus oma klientide heaks teha midagi muud kui viibida nende poomise juures, kust arvatavasti sai alguse Atticuse sügav vastumeelsus kriminaalasjade suhtes. Viiel esimesel aastal Maycombis harrastas Atticus peamiselt raha kokkuhoidmist; real järgnevatel aastatel kulutas ta oma teenistuse venna koolitamisele.

Nirksilm tuleb korra linna juurde tagasi ja ütleb, et kui tema teda tundma õppis, oli Maycomb vana linn, kuid juba ka väsinud vana linn. Vihmase ilmaga muutusid tänavad punaseks lögaks, kõnniteedel lokkas rohi ja kohtumaja väljaku ääres oli kühmu vajunud.

Atticus, Jem, Nirksilm, pluss Calpurnia - nende kokk, elasid jõukama linnaosa peatänaval. Nirksilm ja Jem leidsid, et nad võivad oma isaga rahul olla, sest ta mängis nendega, luges neile ette ja kohtles neid viisakalt ning erapooletult. Nirksilm räägib, et nende ema suri, kui tüdruk oli kaheaastane, mistõttu ei ole ta emast kunagi puudust tundnud.

Seejärel meenutab Nirksilm aega, kui tema oli peaaegu kuueaastane ja Jem lähenes kümnele. See oli suvel, kui nende juurde tuli Dill. Õigupoolest Charles Baker Harris, kuueaastane poiss, kes oli tulnud Finchide naabrinaise miss Racheli juurde, kes on Dilli tädi. Dill oli pärit Meridianist, Mississippi osariigist, ja tulnud suveks oma tädi juurde ja kavatses nüüdsest peale kõik suved Maycombis veeta. Selleks suveks pandi asjad paika – lapsed kavatsesid välja ehitada onni kaksiku seebipuuhiiglase vahele Nirksilma ja Jemi tagaõues, niisama ringi askeldada ja läbi võtta näitemängude nimekiri, sest kolmas “näitleja” kulus igati ära …

Saame lugeda ka humoorikat lugu sellest, kuidas Dill teeb Nirksilmale ja Jemile ettepaneku ajada naabruses olevast majast välja Koll Radley – üks üsnagi ebameeldiv ja poolearuga ja vägivaldne “tegelane”. Hirmul on küll suured silmad, kuid lapsed võtavad julguse kokku … Nirksilm viib lugeja sügisel ka kooli, kuhu on tulnud uus õpetaja – miss Caroline, kes juurutab uut ja kummalist õppesüsteemi, mistõttu häirib õpetajat kohutavalt see, et Nirksilm juba lugeda ja kirjutada oskab. Õpetaja käsib Nirksilmal isale edasi ütelda, et isa teda enam ei õpetaks! Uskumatu lugu … ja kui Nirksilm astub kaitseks välja ühe vaese klassikaaslase eest, siis saab tüdruk õpetaja käest joonlauaga kergelt peo pihta, mis haavab tüdrukut sügavalt.

Uuest õpetajast, õpilastest, koolist ja koolisüsteemist on raamatus rohkemgi juttu, paljudes asjades on kindlasti ka huumorit juures, sest paljud toonased asjad ongi tänases maailmas pisut kummalised või lausa naljakad. No kasvõi see, kuidas uus õpetaja ehmatab, kui ühel kasimata õpilasel juustest täid välja ronivad, rääkimata sellest, too kasimata õpilane on Ewellide perest, kes tulevad kooli ainult esimesel koolipäeval ja siis kaovad jälle, pärast seda tuleb neid aasta läbi puudujateks märkida – nii selgitab miss Caroline’ile asjaolusid Nirksilm.

Nirksilm üritab oma isale selgeks teha, et tegelikult ei peaks ta üldse koolis käima, kuna talle ei meeldi ka uus koolisüsteem, mis ajab taga seda, et kõik peaks võrdselt asju oskama, näiteks lugemist ja kirjutamist. Kuid Atticus ei taha sellest mitte midagi kuulda, ta ütleb Nirksilmale, et mõnel erijuhul võib ju seadust väänata, kuid oma tütre puhul kehtib see rangelt. Atticus selgitab Nirksilmale ka seda, mida tähendab “kompromiss”. Tüdruk arvab, et see ongi see, kui seadust väänatakse, kuid isa selgitab, et see on see, kui vastastikuse järeleandmise teel saavutatakse kokkulepe.

Nirksilm kinnitab, et ka ülejäänud osa tema koolipäevadest ei möödunud palju õnnelikumalt. Alabama osariik kulutas miile joonistuspaberit ja vahapliiatseid oma hästi kavatsetud, kuid viljatutes katsetes talle grupidünaamikat õpetada, ja visalt arenes nende lõputu haridusprojekti elluviimine. Nirksilm kinnitab, et see, mida Jem nimetas Dewey kümnendsüsteemiks, oli tüdruku esimese õppeaasta lõpul juba terves koolis kasutusel, nii et tal ei olnud võimalust võrrelda seda teiste õpetamistehnikatega. Nirksilm ütleb, et tema teadmised piirdusid sellega, mida ta oli kokku lugenud ajakirjast Time ja muust talle kodus kättepuutunud trükisõnast; aga niimoodi tigusammul edasi venides, nagu seda ette nägi Maycombi koolisüsteem, tundis ta paratamatult, nagu oleks teda pettuse teel millestki ilma jäetud. Nirksilm ei tea, millest ta oli ilma jäetud, kuid ta ei tahtnud uskuda ka seda, et riigil ei ole kavatsustki pakkuda talle midagi muud kui kaksteist aastat tapvat igavust.

Paralleelselt sündmustega ja juhtumistega toonases koolis, saame osa ka Jemi ja Nirksilma mängudest kodulinnas. Nad jätkuvalt püüavad välja “meelitada” Koll Radleyd, kuigi Atticus ütleb pojale, et jätku nad selle inimese piinamine. Kuidas mister Radley elab, see on tema enda asi, kui ta tahab välja tulla, küllap ta siis tuleb. Kui ta tahab toas istuda, on tal õigus seda teha, ilma et uudishimulikud lapsed teda tülitaksid. Atticuse sõnul oli uudishimulik laste kohta veel mahe väljend.

Autor jutustab lugejale sellest, kuidas sügisest sai sel aastal tõeline talv. Maycombi maakonnas oli kaks nädalat nii külm ilm, nagu seda Atticuse jutu järgi ei olevat olnud 1885. aastast alates. Kuna Nirksilm polnud seni oma elus lund näinud, siis pidi ta ühel hommikul hirmu kätte peaaegu ära surema, kui ta ärkas ja aknast välja vaatas. Kas see oli maailma lõpp? Ei, see oli lihtsalt lumi! Ka Jem polnud mitte kunagi lund näinud, kuid ta teadis, mis see on. Ja kuna lund polnud sealkandis ammu olnud, siis jäi isegi kool ära. Atticus on imestunud, sest tema arvates oli lund sedavõrd vähe, et kas sellest isegi ühe lumepalli jaoks jätkub … Nirksilm saab oma elus esimest korda ka lumehelvest mekkida. Tema arvates oli see tuline ja kõrvetas, kuigi Jem oli kindel, et pigem ikkagi külm ja seetõttu kõrvetas. Lund siiski jätkub ka lumememme tegemiseks ja järgmise hommikul on õues juba üsna külm. Kuna ilm on külm, hakatakse linnakeses ka maju kütma, mistõttu miss Maudie maja maha põleb … Nirksilm ja Jem käivad seda tulekahju vaatamas, kusjuures ohus on ka nende maja, sest miss Maudie maja oli ju nende kodu lähedal/kõrval. Õnneks saabus mitmeid tuletõrjujaid, ja kui lõpuks ka kustutamiseks vett saadi, siis läheduses olnud majad päästeti halvimast. Üks huvitav fakt veel – kui Nirksilm ja Jem külma käes õues tulekahjut ja selle kustutamist jälgisid, oli keegi Nirksilmale sooja teki ümber pannud!? Jem teadis öelda, sest ta oli seda näinud, teki oli pannud Nirksilmale ümber Koll Radley!

 

Seejärel saame lugeda juba ka sellest, kuidas Atticus võtab enda kaitsta ühe mustanahalise mehe ehk Tom Robinsoni, kes elas väikeses asulas linna prügimäe taga. Ta kuulus Atticuse majapidajanna Calpurniaga ühte ja samasse kogudusse ja Calpurnia tundis hästi nende perekonda. Nirksilm peab oma isa kaitsma nii koolis, kui ka sugulaste ees, sest keegi ei taha mõista, miks peaks Atticus mustanahalist kaitsma, ta on nüüd ju mustadega mestis!

Atticus selgitab Nirksilmale, et peapõhjus miks ta Tom Robinsoni kaitseb on see, et kui ta seda ei teeks, ei saaks ta enam inimestele silma saadata, ei saaks nende maakonda seadusandlikus kogus esindada, ei saaks enam isegi Nirksilmale ja Jemile öelda, mida nad tegema peavad ja mida mitte. Atticus lisab, et advokaatidel tuleb elu jooksul ette vähemalt üks protsess, mis puudutab teda isiklikult, ja see on vist nüüd Atticuse oma. Atticus palub Nirksilmal pea püsti hoida, aga rusikad paigal. Mida keegi talle ka ütleks, ärgu lasku ta end vihale ajada. Tüdruk peab vahelduseks võitlema oma peaga, mitte rusikatega …

Loeme ka Atticusest. No seda, mida Nirksilm oma isast räägib. Atticus olevat vana ja väeti: ta oli juba viiekümne ligi. Oh jah … juba viiekümne ligi … ja väeti … Kui Nirksilm ja Jem temalt küsisid, miks ta nii vana on, siis ta vastas, et ta on hilja peale hakanud … Ta oli palju eakam kui Nirksilma koolisõprade vanemad ja Nirksilmal ning Jemil ei olnud millegagi kiidelda, kui nende klassikaalsed ütlesid: “Minu isa …”

Jemile meeldis jalgpall, kuid Atticus ei tahtnud temaga kunagi seda mängida. Atticus töötas ju lihtsalt kontoris, mitte aga rohukaupluses. Ta ei juhtinud maakonna prahiautot, ta ei olnud šerif, ta ei harinud põldu, ta ei töötanud autoremonditöökojas ega teinud üldse midagi, mis oleks võinud kelleski imetlust äratada. No ja ta kandis ka prille, ta oli vasakust silmast peaaegu pime ja ta ütles, et vasak silm on Finchide perekonna needus. Atticus ei teinud asju, mida tegid Nirksilma ja Jemi koolisõprade isad: ta ei käinud kunagi jahil, ei mänginud pokkerit, ei õngitsenud, ei joonud ega suitsetanud. Ta istus elutoas ja luges. Ja nüüd pakkus ta kõikidele jutuainest, sest ta julges kaitsta Tom Robinsoni!

Talvega käivad kaasas ka jõulud. Seekord saavad Nirksilm ja Jem jõulukingiks Atticuselt õhupüssid, kuid juhtnöörid laskmiseks annab neil onu Jack, isa vend. Atticus ütleb vaid seda, et talle meeldiks, kui lapsed laseksid tagaõues plekkpurkide pihta, kuid ta teab, et nad hakkavad linde küttima. Atticus ütleb, et siniraage võib lasta niipalju kui lapsed tahavad ja tabavad, kuid nad peavad meeles pidama, et tappa laulurästast on patt. Nirksilm ei saa sellest patu-asjast hästi aru ja ta palub selgitust miss Maudielt, kes kinnitab, et laulurästad ei tee midagi halba, nad ainult laulavad inimeste rõõmuks. Nad ei õgi aedades marju, ei tee pesa viljasalve, ei tee midagi halba, ainult valavad oma südame inimestele laulus välja. Sellepärast on patt tappa laulurästast.

Sündmusi on raamatus veel ja veel. Loeme sellest, kuidas üks marutaudis koer mööda linnakest ringi jooksis, kelle Atticus on sunnitud lõpuks maha laskma, kuidas Jem ja Nirksilm peavad käima ette lugemas raamatut (“Ivanhoed”) üsnagi “kummalisele” ja “tigedale” missis Dubose’ile. Põhjuseks see, et ka tema oli ütelnud halvasti Atticuse kohta, Jem oli isa kaitsma hakanud, kuid see ei meeldinud vanaprouale. Kummaline on see, kuidas kuu jooksul asjad muutuvad, nii et lastele hakkab vanaproua juures kübe isegi meeldima, ja tundub, et ka vanaproua harjub lastega. Ta on küll raskelt haige ja ühel hetkel ta ka sureb.

Ja see kõik, mis ma olen Sulle seni rääkinud, on alles raamatu esimene osa. Raamatu teises osas saame lugeda sellest, kuidas Dill oma kodust jalga laseb ning Nirksilma ja Jemi juurde “varjupaika” tuleb. Dill on saanud uue isa, kes nüüd pidevalt koos poisi emaga aega veedab, mistõttu ei saa enam Dill piisavalt tähelepanu, ja see ei meeldi teps mitte Dillile. No eks ta ajab veidi udujuttu ka, et võõrasisa on paha ja kuri … kuid pigem on tegemist sellega, et poiss ei saa piisavalt tähelepanu.

Sellest on ka juttu, kuidas Nirksilm koos Calpurniaga mustanahaliste kirikusse läheb, kuna Atticus on paar nädalat kodust eemal. See on üsna omamoodi elamus nii türdukule kui ka lugejale. Esialagu tundub, et Nirksilm ja Jem ei ole sugugi mitte oodatud sellesse kirikusse, vähemalt üks naisterahvas on selles täiesti kindel, kuid ülejäänud kirikulised on igati nõus, et ka Nirksilm ja Jem just nende kirikusse tulid. Saame osa kirikuteenistusest, milles on palju laulu ja kogutakse raha ka Tom Robinsoni naisele ja lastele. Ka Nirksilm ja Jem annavad rahakogumisse oma panuse.

Külla tuleb ka tädi Alexandra. Selleks, et hakata just Nirksilma kasvatusega tegelema, sest peaks ju Nirksilm sirguma preiliks, no ja pükste asemel võiks ta ju vähemalt kleitigi kanda. See on ka selline vahva liin selles raamatus, kuidas palju üritavad poisilikku Nirksilma tüdrukuks/preiliks kasvatada.

Ühel hetkel tuuakse Maycombi vanglasse ka Tom Robinson, peaks ju algama kohtuprotsess. Kohalikud mehed ei ole sellest just väga suures vaimustuses ja pigem tahaksid nad Tom Robinsoni ise süüdi mõista ja võlla tõmmata. Ühel hetkel ongi Atticus suures hädas Maycombi vangimajas, kui kamp pahatahtlikke kohalikke mehi tahab sinna sisse murda … õnneks tulevad sinna ka Nirksilm, Jem ja Dill, kusjuures Nirksilm suudab oma jutuga vihased mehed sealt minema ajada … uskumatu lugu, aga nii see läheb …

Nirksilm saab teada sedagi, et Tom Robinsoni süüdistatakse vägistamises, kuigi tüdruk ei saa aru, mida see täpselt tähendab, ta üritab seda täiskasvanute käest uurida, kuid ega ta vastust ei saa.

Siinkohal hakkan ma oma jutustusele joont alla tõmbama, sest ega ma ei saa Sulle ju kõike ka ära rääkida. Me jõuame lõpuks välja ka protsessini (autor kinnitab, et protsess oli Maycombis suursündmuseks), milles süüdistatakse mustanahalist Tom Robinsoni, kelle kaitsjaks/advokaadiks on Atticus Finch. Atticus on suurepärane advokaat, kes on palju lugenud ja nutikas, üsna ruttu on asjalood selged, kas Tom Robinsoni on ikka süüdi või olid seal mängus hoopis muud asjad … mängus on hoopis tütre ja isa suhted, võrgutamine, valgete ja mustade suhted jpm. Ja ei maksa unustada, et 1930. aastate USAs olid need suhted vägagi keerulised, mistõttu saab ka see protsess “oodatud” lõpplahenduse, mis omakorda toob kaasa veel ridamisi traagilisi sündmusi, Atticuse ja tema laste kiusamist ja ähvardamist, ja kui asjad hakkavad ikka väga käest kiskuma, siis astub mängu üks tegelane, kellega me oleme raamatus ka varem kokku puutunud, kes tuleb ja aitab …

Ja nagu ütleb Atticus raamatu lõpus Nirksilmale: “Enamik inimesi on kenad, Nirksilm, kui sa neid viimaks tundma õpid.”

Ah jaa, mainida tahan veel seda, et autor on vägagi huvitavalt sellesse raamatusse hetkeks sisse toonud ka Hitleri ja juutide teema, ja üsna huvitav on lugeda ka sellest, kuidas edeneb Nirksilma saamine preiliks, kas see õnnestub või mitte …

“Tappa laulurästast” on raamat, mis jätab lugejasse oma jälje. Sündmused on haaravad, põnevad ja mõtlema panevad, vaatamata sellele, et need on antud läbi lapsesilmade. Ja on lapse vaatenurk maailmale hoopis teistsugune kui täiskasvanu oma, see on siiras ja aus ja rikkumata. Harper Lee oskus seda edasi anda on hämmastav.


Ulvi Pihel „101 Eesti telesaadet“ (Varrak)

Nende kaante vahel on 65-aastase Eesti teleajaloo värvilisemad killud. Need on moodustunud koroonakevade rütmis pikkade telefonikõnede, kogutud mälestuste, tarkade meeste teleajaloo uuringute ning kuhjade viisi loetud artiklite ja tudengitööde tulemusena.

Saateid raamatusse valides alustasin algusest – esimene lastesaade, populaarseim lauluvõistlus, pikim ajaloosaade, kõige kauem eetris püsinud saade, esimesed telestaarid, esimene formaadisaade jne,. jne. Saate sünni- ja eluloo kõrval leiab huviline eetriaastad, esimeste/olulisemate tegijate nimed, aga ka esmaeetri täpse kuupäeva ja kellaaja.

Raamatu kirjutamise algusest on juba palju muutuda jõudnud: TV3 kavas on taas “Eestimaa uhkus”, uute tegijatega “Öö-TV” otsib veel oma kohta ja nii mõnedki tegijad on kanalit/ametit vahetanud või sootuks taevatähtede taha sõudnud. Kõik saated raamatusse paratamatult ei mahtunud, ja paljusid ei oska lühikese ajalise distantsi tõttu veel hinnatagi, kuid küllap teeb Aeg kindlaks tänagi eetris olevate saadete kullaproovi.

Ulvi Pihel

Pean jätkuvalt kiitma kirjastuse Varrak raamatusarja “101 Eesti …”, mis on aastate jooksul toonud lugejale väga palju põnevat materjali ja huvitavaid teemasid, alates kultuurist, spordist, ajaloost, looduse ja loomadeni välja. Alles hiljuti tutvustasin Tristan Priimäe kirjutatud raamatut “101 Eesti filmi”, enne seda Indrek Rohtmetsa “101 Eesti looduspaika”, Jaan Tamme “101 Eesti kindlust ja kaitserajatist”, Karin Pauluse “101 Eesti Nõukogude aja ehitust”. Raamatuid on selles sarjas ilmunud kunstiteostest, monumentidest, teatrisündmustest, puudest ja põõsastest, pühapaikadest, arheoloogilistest leidudest, kullassepateostest, laevadest, toitudest ja toiduainetest, mõisatest, arhitektuuriteostest jpm.

Nüüd siis Ulvi Piheli kirjutatud raamat meie telesaadetest (see on raamatusarja 28. raamat!), nii ETV’s kui ka erakanalites.

Raamatu esisisekaanel on juttu ka raamatu autorist, saame teada, et Ulvi Pihel on teletoimetaja, kelle esimesed sammud olid veel kooliõpilasena “Kodulinna” saatejuhina ja režissööri abina laste- ja noortesaadete toimetuses. Seejärel ajakirjandusõpingud Tartu Ülikoolis. Oma kodukanaliks peab Ulvi Pihel ETV-d, kuid ta on teinud kaastööd ka teistele telejaamadele, töötanud ka vabakutselisena ning õpetanud Balti Filmi- ja Meediakoolis teletoimetamist. Ulvi Pihel on ptelnud, et on õnnesärgis sündinud, sest on teinud saateid, mis inimestele meeldivad ja korda lähevad, alates “Noortestuudio pärastlõunast” kuni “Kes tahab saada miljonäriks” ja “Hommik Anuga”.

Raamatu saatesõnas ütleb Ulvi Pihel, et televisiooni on Eestimaal tehtud üle 65 aasta ja selle lummuses on üles kasvanud mitu põlvkonda. Keskmine eestlane veedab iga päev tublisti üle kolme tunni helendava ekraani ees …

… telemaagia on muutunud. On muutunud nii aeg, tehnika, väärtushinnangud kui ka inimesed. Ulvi Pihel ütleb, et võiks ehk tuua paralleeli kooliaja kohustusliku kirjandusega: kui toona lugesid mitmed põlvkonnad samu raamatuid, siis nüüd on valik palju laiem ning nii mõnigi kord peab ühiseid lugemiselamusi lausa otsima. Sama lugu on telesaadetega: on neid, millel maine kõrge, kuid püsivaatajaid vähe, ja neidki, millest justkui midagi ei peeta, aga reitingunumbrid kõnelevad hoopis teistsugust keelt.

Autor kinnitab, et see raamat oli tema jaoks põnev rännak teleajalukku. Sellesse on koondatud subjektiivne valik saadetest ja sarjadest, mis olid mõnes vallas esimesed, üllatasid uudse lähenemisviisiga, saavutasid erilise vaatajamagneti maine või avasid raamatu autorile kui vahetule tegijale oma olemuse. Autor nimetab seda kronoloogiliseks kaleidoskoobiks Eesti telekanalite sammudest läbi aja …

Ulvi Pihel lõpetab saatesõna Mati Talviku sõnadega: “Telesaade ei saa kunagi valmis, ta läheb eetrisse!”

Ja piilume nüüd meiegi raamatusse. Loomulikult ei hakka ma Sulle kõiki neid lugusid ümber jutustama, kuid teen kokkuvõte, millised saated on valikusse pääsenud, kuid ma olen üsna kindel, et valik on õiglane ja igati sisukas ning põhjendatud.

Esimene lugu 101 loost viib meid 1955. aastasse – “Buratino esineb telestuudios”. Saatejuhiks on Buratino/Ferdinand Veike, toimetajaks Veera Koronova, režissööriks Leo Martin. Saate pikkuseks 30 minutit, eetris pühapäeval, 24. juulil 1955. Ulvi Pihel kinnitab, et Buratinoga algab Eesti Televisiooni omasaadete ajalugu. Juulikuu eelviimasel pühapäeval, kui teleime oli vaid neli päeva vana, tervitasid lapsi Buratino, Punamütsike, Lumivalgeke, Saabastega Kass, Konn-sanitar ja koer Sõbrake. See oli esimene spetsiaalselt ettevalmistatud ja eetrisse antud omasaade.

Teiseks saateks selles raamatus on “Aktuaalne kaamera”, mille esmaeeter oli 11. märtsil 1956 kell 19.30, kuigi populaarsemaks “Aktuaalse kaamera” eetriajaks on ikkagi igal päeval kell üheksa õhtul. Aastate jooksul on olnud palju diktoreid-uudisteankruid ja toimetuse juhte, keda siingi meenutatakse. Ulvi Pihel kinnitab, et uudistesaated on iga kanali firmamärk. On üldteada, et keerulistel aegadel on “Aktuaalne kaamera” eestlaste jaoks olnud usaldusväärseim informatsiooniallikas.

Kolmas peatükk “Saade soome keeles” viib meid aastatesse 1956-1974, sest pühapäeval, 7. oktoobril 1956 kell 12.30-13.30 läks ETV-s eetrisse saade soome keeles. Esialgus oligi soomekeelne saade eetris korra nädalas, hiljem kaks korda nädalas. Ulvi Pihel räägib, et Juhan Viidingul oli tuhat korda õigus, sest tänu põhjanaabrite meediale, eriti Soome televisioonile, oli eestlaste vaade aknast palju selgem ja puhtam, eriti ülejäänud Nõukogudemaa elanikega võrreldes. Põhja-Eestis ei leidunud kodu, kus Soome telekanaleid poleks vaadatud. Veel taasiseseisvumise ajalgi oli tavaline, et venekeelse kogukonnas eesti keelt ei osatud, küll aga kõik “puhusid suomea”.

Seejuures on omamoodi kurioosum, et Tallinna telestuudio alustas juba aasta pärast loomist soomekeelsete saadete edastamist just põhjanaabreid silmas pidades. Nimelt oli tolleaegne Soome Vabariigi president Urho Kaleva Kekkonen NSV Liidu kõrgete ametimeeste visiidi ajal maininud, et soomlased tunnevad huvi Eesti saadete vastu ja oleks tore, kui nad neist aru saaksid.

Eestis sündis televisioon 1955. Meie põhjanaabrid pidid 1958. aastani vaatama vaid eestlaste telepilti, sest oma neil lihtsalt veel polnud. Võrdluseks: rootslased said televisiooni 1956.

Edasi on juttu saatest “Telekool” (ETV haridussaated, eetris 1963-1990, aastate jooksul on saatejuhtideks olnud Leo Soonpää, Anto Raukas, Sulev Vahtre. Aigar Vahemetsa, Uno Loop, Juri Lotman jpt), “Tipp ja Täpp”/”Hunt Kriimsilm” (ETV lastesaade, 1965-1983, autor-režissöör Uno Leies, usun, et need inimesed, kelle lapsepõlv jääb 60ndatesse ja 70ndatesse aastatesse, need teavad kõik Tippi ja Täppi ja Hunt Kriimsilma). Edasi on juttu Rein Karemäe reportaažidest (1965-1975), ETV päevakajalisest draamaseriaalist “Mis kosta peres uudist?” (1965-1972, idee autor ja režissöör Tõnis Kask, osades mängisid harrastusnäitlejad), legendaarne ETV dokumentaalsaade “Täna 25 aastat tagasi” (1966-1970, autor-saatejuht Valdo Pant, ETV mälumäng “Naapurivisa” (1966-1970, tootjateks Eesti TV ja soomlaste Soome Mainos-TV, kokku 5 hooaega, 10 saadet, Eestit esindasid Valdo Pant, Hardi Tiidus, Toomas Uba, kuid ka Voldemar Panso ja Tõnis Laisaar), ETV elustiilisaade “Nota Bene!” (1966-1971, autor-toimetaja Moidela Tõnisson), ETV, Kanal 2 ja TV3 mälumängud alates 1967. aastast, ETV kunstisaade “Ars longa” (1968-1978, saatejuht-autor Leo Soonpää), ETV lauluvõistlus “Horoskoop” (1969-1969, 1971-1973, saatejuht Andres Vihalem, režissöör Elmo Lööve, toimetaja Kustas Kikerpuu, lauluvõistlus, kust said tuult tiibadesse Jaak Joala, Ivo Linna, Tõnis Mägi, Els Himma, Marju Kuut, Heidy Tamme, Uno Loop, Paul Allik, Tiiu Varik, Anne Velli ja Helgi Sallo).

Jätkame veel meenutustega 1960. aatatest. 1968-1969 oli eetris ETV noortesaade “Kanal 13”, saatejuhiks Mati Talvik, kommentaatoriks Enn Eesmaa, teadustajaks Mare Garšnek. Raamatu autor kinnitab, et neljapäev, 28. november 1968 oli märgilise tähtsusega kahele mehele: Ivo Linnale ja Enn Eesmaale. Mõlemad esinesid esimest korda televisoonis. Ühes saates. Saate nimi oli “Kanal 13”.

Edasi juba legendaarne lastelaulude võistlus ja saade “Entel-tentel” (1969-1970, saatejuht Kalmer Tennosaar).

Jõuame 1970. aastatesse. Selle kümnendi meenutused avab ETV filmisaade “Jupiter” (1970-1991, saatejuhid Valdo Pant, Ahto Vesmes, Enne Eesmaa (asendussaatejuht) ja Toomas Sootna, saade oli eetris kaks kord kuus, kokku 435 saadet!), ETV suurepärane ja populaarne nõuande- ja kokasaade “Vaata kööki” (1971-1984, autor-saatejuht Lilian Kosenkranius, Ulvi Pihel kinnitab, kui kostis tuttav signatuur, jätsid pereemad muud askeldused, haarasid kaustikud-pliiatsid ning olid valmis neelama ja üles kirjutama iga sõna, mis teleekraanilt tuppa paiskus, algas saade “Vaata kööki”), ETV meeleahutus- ja publitsistikasaated “Käokava” (1971-1972 saatejuhid Mati Talvik, Andres Vihalem, Rein Karemäe) ka “Palav puder” (1973-1975, saatejuht Mati Talvik), ETV noortespordisaade “TV 10 olümpiastarti” (alates 1971, saatejuhid-toimetajad: Tõnu Tammaru, Helvia Tomson, Feodor Prussakov, Tarvo Villomann, Toomas Uba, Raul Rebane, Marko Kaljuveer, Ivar Jurtšenko ja Anu Säärits, kui uudistesaade “Aktaalne kaamera” kõrvale jätta, võib kindlalt öelda, et “TV 10 olümpiastarti” on kõige kauem järjepidevalt eetris olnud saade ETV-s), ETV noorte lauljate võistlus “Kaks takti ette” (1972-2008, aastate jooksul on saadet juhtinud Enn Eesmaa, Ivo Linna, Aarne Saluveer, Arvo Aun, Emil Rutiku, Inga Kai Puskar, Kaidi Klein, Ivar Lett, Maarja-Liis Ilus, Koit Toome, Anu Välba, Vaiko Eplik ja Tanel Padar, raamatust leiame ka “Kaks takti ette” võitjad läbi aegade, näiteks Jaak Jürisson, Airi Allvee, Hedvig Hanson, Tiiu Tulp, Gerli Padar, Tanel Padar, Ewert Sundja, Laura Põldvere jt).

Jätkame ikka 70ndate aastatega. 1972-1979 oli ETV eetris ajaloosaade “Vana Hõbe”, mille autoriks ja saatejuhiks oli Hardi Tiidus, kuue aasta jooksul oli eetris 134 saadet, 1973 sai alguse populaarne meelelahutuslik reklaamsaade “Reklaamiklubi”, mis oli eetris 1997. aastani. “Reklaamiklubi” peaprodutsendiks oli Peedu Ojamaa, saatejuhtideks aastate jooksul Mati Eliste, Eneken Priks, Neeme Brus, Olav Osolin, Mart Aare, Tarmu Tammerk, Peeter Raidla ja Harry Kingo, saates lõid kaasa Sulev Nõmmiku kehastatud Kärna Ärni, Ines Aru kehastatud Elisabeth Jõhvi ja dr Ever ning dr Baskin. 1973-1978 (hiljem ka 1998-1999) vaatasid lapsed populaarset telelavastust “Mõmmi ja aabits” (režissöör Tiiu Vahi, lavastaja Kaarel Kilvet), 1974-1990 paelus ETV vaatajaid maleõpetus-saade “Malekool” (saatejuhiks legendaarne Iivo Nei), “Malekooliga” samadel aastatel oli ETV eetris ka korrakaitsesaade “Poolt ja vastu”, mida juhtis Kalle Mihkels. Aasta hiljem ehk 1975 alustas ETV noortesaade”Kodulinn”, populaarne oli kindlasti ka portreesaadete-sari “Estraaditähestik” (1976-1989, mida juhtis Enn Eesmaa, alates 1981 aga Urmas Ott). 1978-1982 oli eetris populaarne lastesaade “Laupäeval koos isaga”, mida juhtisid Raivo Järvi, Kalju Kivi ja kass Artur, 1978-1990 oli eetris veel üks portreesaadete-sari “Rahvakunstnikud”, mille autoriteks-saatejuhtideks olid Enn Eesmaa ja Georg Jegorov.

Tasahilju oleme jõudnud 80ndatesse aastatesse. 1982-1992 oli ETV eetris populaarne maaelusaade “Viljaveski”, mida juhtisid Mati Narusk, Märt Müür, Rein Hanson, Rein Joamets, Ragnar Kond jt, selle raamatu autor kinnitab, et telesaate loob aeg, milles ta sünnib, nii andis NSV Liidu toitlusprogramm võimaluse uue maaelusaate sünniks, kui senised kippusid põllumehi õpetama, siis kolmel musketäril – Märt Müüril, Rein Hansonil ja Mati Naruskil – oli selge, et saade peab olema aus ja lihtne.

80ndatega raamat jätkub. Usun, et paljud meenutavad hea meelega ETV huumorisarja “Kitsas king”, mis oli eetris 1982-1984 ja 1984-1987. Režissöriks Toivo Kõster, stsenaristideks Hardi Volmer, Riho Unt ja Villu Kangur, osades: Ema Evi – Anu Lamp, isa Ervin – Andrus Vaarik, perepoeg Villi – Peeter Oja ja onu Uno – Harry Kõrvits. 1982-1990 oli eetris populaarne lastelavastus “Kõige suurem sõber”, mille autor-toimetaja oli Lilian Põldre, režissöör Tiiu Vahi, saatejuhiks Raivo Järvi, Leopoldi osas Harry Kõrvits, Postikana rollis Hendrik Toompere ja Äput kehastas Heino Seljamaa, kaasa tegid ka Ita Ever, Mart Kampus ja Margus Tabor. “Kõige suurem sõber” ilmus ekraanile sama aasta lõpul, kui kass Arturi saated kevadel lõppesid, olles viimasele omamoodi loogiliseks järjeks.

Edasi on juttu ETV saatest eakatele ehk “Prillitoos” (eetris alates 1983. aastast, saatejuhtidena on üles astunud Hagi Šein, Hille Tarto, Kadri Pihelo, Heiki Meeri, Ela Tomson, Diana Lorents, Ewe Kaselaan ja Hans Kaldoja, Reet Linna), noortesaatest “Noortestuudio pärastlõuna” (1986-1988, saatejuhid Ivar Vigla, Vahur Kersna), portree-intervjuusaadete sari “Teletutvus” (1986-1993, saatejuhiks Urmas Ott), ajaloosaade “Viiekümnendad” (1986-1991, saatejuhiks Rein Järlik, ETV Tartu peatoimetus suursarja “Viiekümnendad” suurim väärtus on seal esinenud inimeste lood ja soov kõnelda ajast, millest eelistati vaikida). 1987-1988 oli ETV ekraanil muusikavideote võistlus”Muuvi”, mida juhtis Urmas Reitelmann, 1987-1989 ETV diskussioonisaade “Mõtleme veel”, mida juhtisid Hagi Šein, Rein Järlik ja Feliks Undusk, 1989-1992 ETV öine meelelahutusprogramm “Öö-TV”.

80ndatele järgnevad 90ndad ja ka sel kümnendil tehti igasugu põnevaid ja häid saateid. 1990-2001 oli ETV eetris autoriprogramm “Hommiku TV”, see oli pühapäevane saade, mis kasvas välja “Öö-TV-st”, saatejuhtide-autorite-toimetajatena vedasid seda Enn Eesmaa, Reet Oja, Andres Raid, Anu Välba, Harri Kingo, Katrin Saks, Marko Reikop, Raivo Järvi, Raul Rebane, Reet Linna, Tiina Park, Urmas Ott, Vahur Kersna jpt.

Edasi juba peatükk “Erisaade valuutavahetusest”, mis oli ETV telehuligaansus, ja see oli eetris 16. veebruaril 1991.

1991-1999 ja 2005-2007 oli eetris ETV dokumentaalsaade “Teateid tegelikkusest”, 1993-2008 kõnetas paljusid vaatajaid “Eurolaul”, esimese erakanali saatena on selles raamatusse jõudnud 1993-1998 RTV ja TV3 eetris olnud mõnus lastesaade “Otto-Triin”, mille produtsent-režissöör-saatejuht oli Tõnu Paavo, Otto-Triinu kehastas Venno Loosaar. Alates 1993. aastast jõudis ETV ekraanidele keskkonnasaade “Osoon”, mis on eetris ju tänaseni. 1993-1995 oli ETV ja TV3 eetris draamasari “Salmonid” (produtsentideks Toomas Kirss, Even Tudeberg, režissööriks Toomas Kirss, mängisid Ita Ever, Kersti Kreismann, Merle Palmiste, Andrus Vaarik, Guido Kangur, Edurad Toman), alates 1993. aastast on ETV eetris populaarne draamasari “Õnne 13”, mis on tegelikult üks minu lemmikutest … Raivo Suviste produtseeritud telesari on toonud vaatajani palju suurepäraseid tegelaskujusid, keda on kehastanud meie suurepärased näitlejad.

Liigume edasi 1993-1999 meelahutuslik kohtingusaade “Reisile sinuga” (ETV, Kanal 2, TTV, saatejuhid Maire Aunaste, Raivo Järvi, Vahur Kersna, Henrik Normann, Anu Saagim), ETV muusika-edetabelisaade “7 vaprat” (1994-2003, saatejuhid Mihkel Raud, Kirsti Timmer, Villu Tamme, Electra, Indrek Raadik, Lea Liitmaa), venekeelne hommikusaade “Subboteja” (1996-2019, TV3, Kanal 2, Kanal 12, TTV, saatejuhid Aleksandr Zukerman, Mihhail Vladislavlev), ETV teatriporteede saade “Siin ja praegu” (1995-2001, saatejuht Jüri Aarma), ETV hommikuprogramm “Tere hommikust” (1998-2000) ja “Terevisioon” (alates 2001), ETV maaelusaade “Maahommik” (alates 1998), TV3 ja Kanal 2 eetris olev populaarne mälumäng “Kudlvillak” (seda juba alates 1998. aastast, saatejuhid Teet Margna, Mart Mardisalu ja Eeva Esse), TV3 interaktiivne tutvumismäng “Ice Dog M Show” (1998-1999, nimiosas Kristjan Jõekalda), TV1 lastesaade “Kilpkonn Kipsi lastekas” (1998-2000), TV3 populaarne vestlussaade “Kahvel” (1998-2002, 2005-2007, saatejuhid Kiur Aarma ja Hannes Võrno), 1998. aastast jõudis TV3 ekraanile uudistesaade “Seitsmesed uudised”, 1999 oli ETV eetris esimest korda kultuurisaade “OP!”, mis on eetris tänaseni, praegu juhivad seda Margit Kilumets ja Margus Tabor.

1999 jõudis esimest korda ETV ekraanile uuriv ajakirjandussaade “Pealtnägija”, mis on olnud ja on kindlasti üks populaarsemaid telesaateid, mis meie teleekraanidel olnud on, saatejuhid Vahur Kersna ja Mihkel Kärmas jpt. on andnud endast parima, et tegemist sedavõrd eduka saatega.

1999-2001 oli TV3 eetris igati huvitav ja põnev dokumentaalne ajaloosari “Sajandi valgus ja varjud”, mille autoriks ja saatejuhiks oli Enn Eesmaa.

Seejärel jõuame ka sellesse sajandisse ja selle sajandi esimesse kümnendisse. Valikus on TV3 reality-show “Robinsonid/Džunglistaar” (2000-2004), ETV ja TV3 eetris olnud populaarne komöödiaseriaal “Vanad ja kobedad” (2000-2001, 2007, peaosades Henrik Normann ja Madis Milling), Kanal 2 populaarne komöödiaseriaal “Wremja” (2000-2003) ja selle järg “Siplega 14” (2007, peaosades Dan Põldroos, Jan Uuspõld, Meelis Adamson, Martin Padar, Rednar Annus, Andrus Rebane, Tõnu Tähe, produtsendiks Ivar Vigla, stsenaristideks Mart Juur ja Andrus Kivirähk), alates 2001. aastast on korra aastas ETV, Kanal 2 või TV3 eetris olnud paroodiasaade “Edekabel”, mida võiks ka ühe mehe sooloprojektiks nimetada ehk Henrik Normanni sooloks, kuigi stsenaritsidena astuvad üles lisaks temale ka Peep Peedmanson, Madis Milling, Olav Osolin.

Edasi Kanal 2 naistesaade “Mamma Mia” (2002-2004, saatejuht Tuuli Roosma), TV3 eetris olnud populaarne mälumäng “Kes tahab saada miljonäriks” (2002-2008, saatejuhid Hannes Võrno, Urmas Reitelmann), ETV ja Kanal 2 eetris olnud päevapoliitiline nukulavastus “Pehmed ja karvased” (2002-2013, stsenaristideks Toomas Kall, Andrus Kivirähk, Gert Kiiler ja Urmas Lennuk), Kanal 2 päevakajaline huumorisaade “Ärapanija” (2003-2014, saatejuhid Mart Juur ja Peeter Oja), TV3 igapäevane draamasari “Kodu keset linna” (2003-2011), ETV portreesaade “Tähelaev” (2004-2014), Kanal 2 populaarne uudistesaade “Reporter” (alates 2004), ETV vestlussade “Meie” (2004-2008, saatejuht Maire Aunaste), ETV elusaade “Puutepunkt” (2005-2015, saatejuhid Sven Paulus, Kaidor Kahar), TV3 tänugala “Eestimaa uhkus”, mis eetris üks kord aastas (2005-2014), Kanal 2 väga populaarne ja omamoodi väljakutsuv teleföljeton “Võsareporter” (2006-2012, saatejuht Peeter Võsa), Kanal 2 eetris olnud tantsuvõistlus “Tantsud tähtedega” (2006-2011), TV3 eetris olnud noorte lauljate võistlus “Eesti otsib superstaari” (2007-2018, kokku 7 hooaega, võitjad Birgit Õigemeel, Jana Kask, Ott Lepland, Liis Lemsalu, Rasmus Rändvee, Jüri Pootsman ja Uudo Sepp), Kanal 2 meelelahutussade “Trikimees” (2007-2008, saatejuht Jürgen Veber), ETV päevakajaline vestlussade “Vabariigi kodanikud” (2007-2016, saatejuht Aarne Rannamäe), Kanal 2 reality-show “Maamees otsib naist” (2007, saatejuht Krista Lensin), ETV ajalooline draamasari “Ajavaod” (2010-2018, autor-saatejuht Mati Talvik), ETV aastavahetuse sketšisaade “Tujurikkuja” (2008-2015), milles särasid Ott Sepp ja Märt Avandi, TV3 krimikomöödia “Kättemaksukontor” (eetris alates 2009), ETV infortinment-saade “Ringvaade” (alates 2009, saatejuhid Marko Reikop ja Anu Välba ning Marko Reikop ja Grete Lõbu).

Selle sajandi esimesest kümnendist on päris veel ka Kanal 2 ja TV3 reisisaade “Kaks kanget …”, mis on viinud Kristjan Jõekalda ja Teet Margna Lõuna-Ameerikasse, Venemaale, Indiasse, Ameerikasse, Kagu-Aasiasse, Sovetistani ja Jaapanisse.

Esindatud on ka selle sajandi teine kümnend. 2010-2019 oli ETV eetris komöödiaseriaal “ENSV” (stsenaristideks Villu Kangur ja Gert Kiiler), alates 2010. aastast on Kanal 2 vaatajaid köitnud draamasari “Pilvede all” (produtdsendiks Toomas Kirss), samast aastast on TV3 eetris olnud Mihkel Raua juhitud “Kolmeraudne”.

2011 jõudis ETV eetrisse populaarne noorte teadusvõistlus “Rakett 69”, mis jätkub ka praegu, 2010-2020 oli Kanal 2 ja Kanal 11 eetris heategevussaade “Kodutunne” (saatejuhid Kirsti Timmer, Anneli Lahe ja Signe Lahthein), populaarne on kindlasti ka Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaare ning nende laste Andres Tammiksaare ja Kristjan Roosma elust Siberis, Hiinas, Austraalias, Iraanis, Aafrikas ja Indias jutustav “Meie aasta …”.

2012-2013 oli ETV eetris portreesaade “Iga pink räägib loo”, mille autor-saatejuhiks oli Vahur Kersna, 2013-2018 oli TV3 eetris populaarne ja edukas meelelahutussade “Su nägu kõlab tuttavalt”, mis sai 2019. aastal järje “Su nägu kõlab varsti tuttavalt”. 2014-2015 oli Kanal 2 eetris muusikasaade “Laulu mu laulu”, alates 2014 on ETV ekraanil kultuuriteemaline vestlussade “Plekktrumm”, mida juhib Joonas Hellerma, 2015 alustas ETV ekraanil pühapäevahommikune vestlussaade “Hommik Anuga”, mida juhib Anu Välba.

Selle vahva teleraamatu kaks viimast saadet, mis valikusse mahtusid on – 2016-2019 Kanal 2 eetris olnud “Roaldi nädal” (saatejuhiks Roald Johannson) ning TV3 alates 2019 eetris olev uuriv ajakirjandussaade “Laser”, saatejuhiks Marii Karell.

Selline vahva valik telesaateid raamatus "101 Eesti telesaadet". Usun, et on vahva neid saateid meenutada, vanemale lugejale meenub kindlasti rohkem, noorem saab teada, millised saated on meie tele-eetris olnud aastakümneid tagasi. Omamoodi ju nostalgiline reis meie telemaastikul, mis jõuab välja ka tänasesse päeva.


Sia “Music” (Warner Music)

Sia Kate Isobelle Furler ehk esinejanimega Sia on Austraalia laulja-laulukirjutaja, kes sai eelmise aasta 18. detsembril 45-aastaseks. Ta alustas oma muusikukarjääri juba 1990. aastate keskpaigas, kui laulis Adelaide’i acid dzässi bändis Crisp. 1997 läks Crisp laiali ja Sia avaldas veidi hiljem oma esimese sooloalbumi „OnlySee“. Pärast seda kolis lauljatar Londonisse ja lõi kaasa briti duos Zero 7.

2000. aastal sõlmis Sia lepingu sub-labeliga Dance Pool ja ilmus tema teine album „Healing Is Difficult“. 2001 sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Go!Beat ja ilmus tema kolmas album „Colour the Small One“ (2004). Kuna plaate ei saatnud kaubanduslik edu, oli Sia veidi pettunud ja otsustas kolida New Yorki.

Seejärel hakkas ta tuuritama mööda USAd ja avaldas oma 4. ja 5. plaadi – „Some People Have Real Problems“ (2008) ja „We Are Born“ (2010). 2014 ilmus tema kuues album „1000 Forms of Fear“, millel ka tõeline superhitt „Chandelier”, mis on elektropopi lugu, milles on sugemeid electronicast, R&B’st, reggae’st. Tekstid on ülimalt melanhoolsed ja lugu räägib ju nn „party girli“ alkoprobleemist.

Muusikakriitikud ülistasid Siat, kiitsid tema häält ja oskust muusikat kirjutada. Lugu jõudis TOP5 hulka lausa 20 riigis, USAs tõusis see kohale number 8. Lugu müüdi maailmas üle 2 miljoni eksemplari! Grammy auhindade jagamisel kandideeris see aasta parima laulu, parima lindistuse ja parima soolo esituse kategooriates ning võitis parima muusikavideo tiitli. Kindlasti aitas videole palju kaasa ka lapstähe Maddie Ziegleri võrratu tants ja esinemine selles videos! YouTube’is on seda vaadatud üle 1 miljardi korra! Ja see on YouTube’i üks suurima vaatajaskonnaga videosid üldse!

2016 ilmus lauljatari seitsmes album „This Is Acting“. Kui Sia muusikat oli seni lahterdatud popi, elektropopi, indie popi, trip hopi, acid džässi, hiphopi, fanki, souli alla, siis oli ka see album just selline elektropopi ja souli plaat, kuid oli samas ka palju popilikum, kui tema varasem materjal. Sia ise ütleb, et sellel plaadil olid laulud, mis ta kirjutas teistele esitajatele, mistõttu ta nagu mängib nende lugude esitamist, siit ka plaadi nimi. Plaadil oli lugusid, mis kirjutatud Rihannale, Adelele jt, kuid kahjuks siiski ei ilmunud nende artistide esituses. Plaadil oli vaid üks lugu, mis pole kirjutatud kellegile teisele, see on „One Million Bullets“.

2018 ilmus suurepärane jõuluplaat „Everyday Is Christmas“. Lauljatari jõuluplaadi produtsendiks oli legendaarne Greg Kurstin, kes teinud koostööd paljude muusikamaailma supertähtedega: Adele, Beck, Kelly Clarkson, Ellie Goulding, Pink, Lilly Allen, The Foo Fighters jpt. Sageli mängib ta ise ka kitarri, basskitarri, klahvpille ja löökriistu. Vahva oli seegi, et Sia jõuluplaat ei läinud klassikalist rada pidi, et võetakse legendaarsed jõululood ja tehakse neist omad versioonid ehk kaverid. Sia ja Greg Kurstin nägid oluliselt rohkem vaeva ja kirjutasid valmis kümme uut jõululugu ning need olid tegelikult igati vahvad ja mõnusad.

2021. aasta veebruaris ilmus Sia üheksas stuudioalbum “Music - Songs From And Inspired By The Motion Picture”, millel ka singlitena ilmunud laulud: “Together”, “Courage to Change”, “Saved My Life”, “Hey Boy” ja “Floating Through Space”.

Neljateistkümne looga album on inspireeritud samanimelisest muusikalisest filmist, mis on ühtlasi Sia enda kirjutatud ja lavastatud. Albumi lugude hulka kuuluvad koostööprojektid mitmete andekate artistidega nagu David Guetta, Labrinth, Burna Boy ning lugude autorite seast võib leida isegi Dua Lipa. Produtsentidest tegid kaasa Jack Antonoff, Greg Kurstin, Jesse Shatkin ja paljud teised.

Sia tegi oma režissööri debüüdi uue linateosega “Music”, mis pälvis kaks Kuldgloobuse nominatsiooni, sealhulgas nominatsioon kategoorias “Best Motion Picture Musical or Comedy”. Filmis teeb kaasa armastatud näitlejanna Kate Hudson, kellele sai osaks nominatsioon kategoorias “Best Performance by an Actress in a Motion Picture - Musical or Comedy”. Lisaks Kuldgloobusega ja Oscariga auhinnatud näitlejale Kate Hudsonile teevad filmis kaasa Tony ja Grammy auhinnaga pärjatud näitleja ja laulja Leslie Odom Jr. ning Sia muusikavideotest ja etteastetest tuntud tantsija Maddie Ziegler.

Warner Music kinnitab, et uus linateos peatub armastuse ravitseva jõu ja ühtehoidva kogukonna olulisuse teemadel.

Sia muusikal on oluline roll filmi loo jutustamisel, mille läbi tegeleased erinevaid inimesi koos hoidvaid hapraid sidemeid avastavad ning muusikaliste vahepalade läbi uut maailma ette kujutavad, kus nende sidemed oleksid ka rasketes olukordades veelgi tugevamad.

Soundtrackil/heliribal kuuleb Sia esituses nii head poppi (“Together”, “Hey Boy”), on tantsulikumat mussi (“Floating Through Space” koos tantsumuusika võluri David Guetta’ga, “1+1”, “Lie To Me”), kuid ka paar rahulikumat lugu (“Saved My Life”, “Eye To Eye”, plaadi võrratult ilus nimilugu “Music”, võimas “Courage to Change”, kuid ka suurepärase esitusega ja põneva harmooniaga “Beautiful Things Can Happen”). Plaadil on kaks ühisprojekti ehk koos Briti laulja, perodutsendi, muusiku ja helilooja Labrinth’iga esitatud “Oblivion” ning popihiti “Hey Boy” teine versioon plaadi viimase loona, mis esitatud koos Nigeerina laulja, helilooja ja räppari Burna Boy’ga.

Sia hääl on jätkuvalt võimas, selles on jõudu ja siirust, ja kindlasti on Sia hääl alati olnud ka äratuntav, nii nagu sellelgi plaadil!

Kuula ise ka:

https://sia.lnk.to/MusicID

Sia "Courage To Change"


Adrian Besley „Billie Eilish. E-tüdrukust ikooniks. Mitteametlik elulugu“ (Pegasus)

BILLIE EILISH’ile on maailma edetabelite tipus trooninud debüütalbum toonud kõigest kaheksateistaastasena viis Grammy auhinda. Ta on teinud koostööd Justin Bieberi ja Khalidiga, olnud Coachella muusikafestivali peaesineja ning figureerinud paljude ajakirjade kaantel. See raamat jälgib Z-generatsiooni ikooni teekonda enda toas laulmisest Glastonbury festivalil ülesastumiseni, paljastab koos venna Finneasega kirjutatud ja salvestatud hittide – nagu „ocean eyes“ ja „bad guy“ – tagamaad ning uurib, mis teeb Billiest maailma kõige erakordsema teismelise staari.

Billie Eilish on kindlasti muusikamaailma viimaste aastate üks suuremaid staare ja edukamaid artiste, kelle kohta on ilmunud igati põnev raamat ehk mitteametlik elulugu. Raamatu esisisekaanel öeldakse, et Billie Eilish on fenomen. Kõigest kaheksateistkümneaastasena on ta juba viie Grammy auhinna võitja, tema kaunilt loodud hitte on raske kategoriseerida ning tema südikas isik peegeldab terve põlvkonna hoiakuid. Oma lummava hääle ja meelega imelike muusikavideotega väärib ta tähelepanu. See raamat vaatleb üksikasjalikult tänase popmuusikamaastiku kõige kiiremalt tõusva tähe elu, andekust ja ellusuhtumist.

Esisisekaanel öeldakse ka seda, et Billie, andekas tantsija, kasvas üles LA äärelinnas kokkuhoidvas musikaalses peres ning hakkas kirjutama ja tootma muusikat koos vanema venna Finneasega, kes on samuti muusik. Viimased aastad on selle harukordse teismelise jaoks olnud tormilised: vähetuntud varajaste laulude juurest jõudis ta edetabelite tippu trooniva debüütalbumi, ajakirjakaante ja Grammy nominatsioonideni.

Billie Eilish jõudis kuulsuse künnisele just siis, kui oli saanud neljateistkümneaastaseks, ja on kogenud kellegi nii noore kohta tähelepanuväärset edu. See raamat jälgib Billie hämmastavat karjääri alates esimesest SoundCloudi riputatud loost “sHE’s broken” augustis 2015 ja üleöö internetisensatsiooniks tõusnud lalulust “ocean eyes” ning lõpetades läbimurdehitiga “bad guy”, ning uurib, mida võib tulevikul planeedi ühe suurima tähe jaoks varuks olla.

Põnevaid mõtteid on ka raamatu tagakaanel ehk mida Billie Eilishi kohta räägitakse.

“Stiilne, pöörane, võib-olla natuke ohtlik,” nii öeldakse ajakirjas Rolling Stone;

“Oma vanuse kohta üüratult andekas,” nii öeldakse ajakirjas Variety;

“Kirjutab popstaariks olemise reeglid ümber,” nii öeldakse ajalehes The New York Times.

Raamatu sissejuhatuses ütleb Adrian Besley – “Ta on nii noor!” – seda on Billie Eilishi kohta öeldud 2013. aastast alates. Ehk ammu enne Billie hämmastavat algust 2020. aastale, kui ta Grammy auhindade jagamisel puhta töö tegi ja tema singel, James Bondi filmi nimilugu “No Time to Die” hitiks tõusis. Kui ta oli SoundCloudis menuk, imestati tema vanuse üle. Kui ta Coachella muusikafestivalil rokkis, oli ta teismeline sensatsioon. Ja kui tema laulust kujunes 2019. aastal Ühendriikide esikohahitt, tunnustati teda kui esimest kahekümne esimesel sajandil sündinud artisti, kes troonib edetabeli Billboard 200 tipus.

Ja ometi ei ole Billie ise ennast kunagi vanuse põhjal määratlenud. Ta pole üritanud seda ei varjata ega ka esile tõsta. Ta on siiras Z-generatsiooni noor – aga palju enamat pealekauba. Billie on imeliselt loominguline inimene, huvitatud filmitegemisest, moest ja kunstist sama palju kui muusikast. Ta ei lase muusika- või moežanritel end kammitseda. Ta on loomupäraselt andekas esineja, kes suudab sama hästi suhelda nii 20 000-pealise festivalipubliku kui ka väikesesse klubisse kogunenud kuulajaskonnaga. Ta on perekeskne ning venna, ema ja isaga lähedane. Ta on depressiooni käes kannatanud tundlik hing ning tal on arukas, kaasahaarav ja väga vaimukas iseloom …

… Billie on alati teadnud, mida ta tahab. Seda kinnitavad nii tema vend ja muusikaline koostööpartner Finneas, tema vanemad ja mänedžer kui ka Billie ise. Miks peaks ta tahtma midagi luua ainult seetõttu, et keegi teine tahab, et ta seda teeks? Lisaks laulu- ja laulukirjutusandele ning esinemisoskusele on Billie edu saladuseks ka loominguline visioon ja sihikindlus see ellu viia.

See on lugu tüdrukust, kes on endale kindlaks jäädes avastanud, et miljonid tunnevad temas ära iseenda, ja kes on endale meelepäraseid laule kirjutades loonud muusika, mida armastatakse kogu maailmas. Võib-olla on see alles pika teekonna algus, aga milline teekond see juba on olnud …

Raamatu esimene peatükk on „Koduõppel“, milles on juttu Billie Eilishi sünnist ja lapsepõlvest. Billie sündis 2001. aasta 18. detsembril Highland Parkis Los Angelese südalinnast mõni miil kirdes. Üheksakümnendatel oli see kõrgest kuritegevustasemest hoolimata kutsuv piirkond madala sissetulekuga inimestele nagu Billie vanemad, aga kahekümne esimese sajandi gentrifikatsioon muutis sealset õhkkonda. See Highland Park, kus Billie üles kasvas, oli endiselt karmivõitu kant, aga renoveeritud hooneid ning uusi baare, kohvikuid, kontserdipaiku ja restorane tuli aina juurde. 2019. aastal reklaamis ajakiri Time Out seda kui üht planeedi kümnest kõige lahedamast elupiirkonnast!

Ma usun, et mul ei ole mõtet siinkohal hakata ümber jutustama tervet raamatut, kuid põnevaid fakte ja teadmisi Billie Eilishi kohta on selles raamatus väga-väga palju. Esimeses peatükis on juttu sellest, et Billie Eilishi esimene laul rääkis langemisest musta auku, et koos musitseerimine ja laulmine oli nende peres/majas tavapärane, et Billie ja Finneas olid koos koduõppel, mis tähendas, et nad ei olnud lihtsalt õde ja vend, vaid ka parimad sõbrad. Billie Eilish leiab, et koduõpe ergutas tema iseseisvat ja loovat vaimu. Vabameelsetest vanematest, koduõppest ja varaküpsetest esinemistest hoolimata oli Billiel ilmselgelt normaalne lapsepõlv.

Inspireerituna Shirley Temple’ist, 1930. aastate filmide tantsivast lapstähest, hakkas Billie harjutama stepptantsu. Siin on juttu ka Billie inspiratsiooniallikatest.

Raamatu teine peatükk on „Üleöine sensatsioon“, milles öeldakse, et see lugu on nüüd osa popmuusika ajaloost, mida hakatakse üle jutustama miljoneid kordi. Mõningaid mõtteid ka sellest peatükist: Billie Eilish armastas endiselt ka laulda, nii musikaalses kodus oli tegelikult lausa võimatu mitte laulda. Billie on öelnud, et kuigi ta kavatses kirjutada laulu zombi-apokalüpsisest, kukkus sellest välja hoopis ängistust täis armastuslaul. Kuigi Billie seda veel ei teadnud, oli tema popstaarikarjäär alanud. Loomulikult polnud Billie selliseks vapustavaks vastukajaks valmistunud. Teises peatükis räägitakse ka Billie Eilishi suhtest hiphopiga.

Kolmas peatükk on „Omadega mäel“, mis algab mõttega, et mõne silmis on tõeliselt eheda popstaari leidmine kaasaegse muusika püha graal. Nood teevad otsekohe maha igaühe, kes ilmub avalikkuse ette mõnest talendisaatest, näiteks „X-Factor“ või „America’s Got Talent“, ja igaühe, kellest vormitakse staari juba varajasest noorusest, näiteks Britney Spears, Christina Aguilera või Jonas Brothers. Teised tehakse maha kui kasvuhoonetaimed – näiteks tuuakse sageli Ed Sheeran ja Justin Bieber – termin, mis viitab sellele, et laulja teeskleb, nagu oleks ta saavutanud edu puhtalt andekuse najal, kuid tegelikult toetas teda mõni plaadifirma või muusikatööstuse suurkuju.

Mõned mõtted veel ka sellest peatükist. Billie oli piisavalt noor, et temast staar teha, ja piisavalt andekas, et mõni kompanii ta enda tiiva alla võtaks. Juttu on ka Tyler, the Creatorist, kes oli Billie lemmikartist ja suurim mõjutaja.

Neljas peatükk kannab pealkirja „Bellyache“, mis algab mõttega, et küll aasta hiljem, aga viimaks siiski, sai Billie esitada Fred Diaze koreograafia loole „ocean eyes“. Ja veel, Billie on kinnitanud, et tema kujutlusvõimest piisab igasuguste laulusõnade õigustamiseks. „Bellyache“ oli lugu, mis märkis Billie karjääris uue etapi algust. Siiani oli ta esinenud harvadel kontsertidel, töötanud koos Finnease ja teiste laulukirjutajatega lugude kallal ja elanud kui normaalne teismeline, aga nüüd vahetas tema elu käiku. See algas festivaliga. Mõne aastaga pidi temast saama muusikafestivalide kuninganna ...

Viies peatükk on „Don’t Smile“, mis viitab Billie esimesele EP’le „Don’t Smile at Me“, mis tuli välja 11. augustil 2017. Sellel oli kaheksa lugu: neli uut singlit, „ocean eyes“, „bellyache“ ja kaks seni lindistamata lugu, mida oli esitatud kontsertidel. Mõned mõtted ka sellest peatükist – tema ilusa lauluhääle alt kumab mürki ja trotsi, kui „bellyache“ oli fantaasia vili, siis „COPYCAT“ on isiklik, Billie väljendab selles uhkelt ja väljakutsuvalt oma tegelikku mina, toon külm ja kalkukeeriv. Mõni küll kritiseeris, et lood on liiga raskemeelsed ja sildistas need norutuspopiks, aga palju enamad märkasid ära nii sõnade kui ka stiili mitmekesisuse, selles peatükis on juttu ka Billiest ja Tourette’i sündroomist.

Kuues peatükk „Teel“ algab küsimusega, millal staar ei ole staar? Selgub, et 2017. aasta augustis Billie Eilish ennast veel täheks ei pidanud. Saame lugeda, et fänne tuli iga päevaga juurde ning 200 ja 400 inimesele mõeldud esinemispaikadest, mille nad olid kinni pannud, lihtsalt ei piisanud. Billie lõi fännidega tõelise sideme – ta oli üks neist ja nad tunnetasid seda. Juba ainuüksi reisimine pidi olema kurnav, rääkimata siis peaaegu igal õhtul laval möllamisest. Selles peatükis saame teada, et Billie on löönud naisartistina rekordeid, muuhulgas on ta esimene naine, kes on võitnud kõik neli suurt Grammyt.

Seitsmes peatükk on „See, keda jälgida“ ja see algab Billie sõnadega, mida ta kirjutas kontsertturnee ajal Twitteris: „Ära räägi kõigile, et teed ära, võta lihtsalt kätte ja tee.“ Ta ise käis enda sõnade järgi, töötades nagu hull. Ta andis kontserte, esines YouTube’i kanalites ja proovis kätt koguni live-meelelahutuses. Selles peatükis on samuti palju olulisi mõtteid – kogu selle muusikaärijutu kõrval on kerge unustada, et ta oli ikka veel laps; Billie Eilishi sõnul aitas tal kõige raskemaid aegu üle elada ema hoolitsus, tema enda armastus kontsertide andmise vastu ja võimalus fännidega kohtuda. Saame tuttavaks ka trummar Andrew Marshall’iga, kes andis Billie ja Finnease kontserdile energiat ja draamat.

Kaheksas peatükk „Lovely“ viib lugeja 2018. aasta valentinipäeval kuulsasse Londoni klubisse Heaven, kus Billie Eilish esines. See oli vägev etteaste! Selle osa pealkiri viitab ka laulule „lovely“, mis oli edetabelite arvestuses Billie Eilishi läbimurdehitt.

Üheksandas peatükis „Krooni kandes“ öeldakse, et 2018. aasta suveks oli Billie Eilish saavutanud tõelise tuntuse. Nüüd oli Billie Eilish sama tähtis esineja kui tema sõbrad ja eeskujud, ning ta ei laulnud mitte sadadele, vaid tuhandetele. Juttu on ka sellest, et Billie ei ole kõige esimestest intervjuudest saati oma moearmastusest saladust teinud. Ta on korduvalt öelnud, et soovib panna aluse oma enda rõivaseeriale, ta on kandnud enda loodud riideid ning klapitanud kokku kõrgmoeloojate loomingut. Oma esimesel päevasel teleesinemisel kandis Billie rohelist pidžaamastiilis komplekti, millel kordus sinise mustrina nimi „Billie“, ning erkrohelisi ketse, ta istus klaaskastis troonil ja tema ümber projitseeriti ämblikud. Juttu on ka Billie Eilishi vigastustest.

Kümnenda peatüki „Blohsh“ alguses tõdeb raamatu autor, et mõne hinnangu kohaselt oli selleks ajaks, kui Billie 2018. aasta oktoobris uuele turneele suundus, tema laule striimitud miljard korda!

Selles peatükis on juttu ka SoundCloudi räpist, mis on žanr, milles segunevad hiphop, trap ja rokk, ning see on sellel voogedastusplatvormil äärmiselt populaarne, meile räägitakse ka Floridast pärit XXXTentacionist, kes oli SoundCloudi räpparite seas üks populaarsemaid. Alles kahekümneaastast XXTentacioni tulistati 18. juunil 2018 röövi käigus surmavalt ...Billie jaoks oli XXXTentacion väga hea sõber ...

Raamatu järgmistes peatükkides saame lugeda veel ka Billie töödest ja tegemistest 2019. ja 2020. aastal. Juttu on lauljatari debüütalbumi ilmumisest ja maailmaturneest, esinemistest muusikafestivalidel, kuid ka sünteesiast (ühe taju segunemine teisega), Justin Bieberist, kuid ka Billie vennast Finneasest, kes samuti soolokarjääri alustas ja tegi seda samuti ülimalt edukalt. Lugeda saame ka Billie Eilishi auhindadest, esinemisest Oscari auhindade jagamisel 2019. aastal ja ka Bondi-filmi laulust „No Time to Die“, kuid ka esinemisest ajakirja Vogue esikaanel, kusjuures raamatu autor toonitab, et kui Billiel raha ei olnud, lõikas ta uute rõivaste valmistamiseks vanad lõhki ja õmbles uuel moel kokku. Ta postitas koguni foto endast, seljas Ikea kotist tehtud särk.

Billie on nüüd superstaar planeedi kõigis maailmajagudes ja tema koht popmuusikaajaloos on juba kindel. Praegu tema teekonnale tagasi vaadates tundub, et seda olekski saanud ette võtta ainult Billie: keegi, kellel on nii toetav pere, nii andekas vend nagu Finneas, nii ääretu loomingulisus ja iseteadev suhtumine ... Ta on võimeline väga paljuks, aga on selge, et mis see ka ei oleks, saadetakse see korda tema enda seatud tingimustel – ja Billie teekond pole veel sugugi läbi.

Raamatu lõpus on ka palju värvifotosid raamatu staarist Billie Eilishist.


Aino Pervik “Presidendilood” (Tänapäev)

Ühel päeval valiti meie raamatu peategelane terve riigi presidendiks. Ega ta nii väga ei rõõmustanudki oma uue ameti üle. Presidenditöö on teadagi väga ränk. Mitte keegi ei ole kunagi rahul sellega, mida president teeb. Pealegi pidi ta nüüd oma kodunt presidendilossi kolima. Kuid parata polnud midagi.

Aino Perviku "Presidendilugude" pildid on joonistanud Piret Raud.

Aino Pervik on suurepärane kirjanik, kes kirjutanud suurel hulgal menukaid lasteraamatuid – “Arabella, mereröövli tütar”, “Sookoll ja sisalik”, “Kunksmoor”, “Kunksmoor ja kapten Trumm”, “Kallis härra Q”, “Dixi ja Xixi”, “Ühes väikeses veidras linnas” jpt. Lisaks lasteraamatutele on ta kirjutanud ka mitmeid romaane, novelli- ja luulekogusid.

“Presidendilood” ilmus esimest korda 2008. aastal, teist korda 2013. aastal ja ma usun, et nüüd oli just õige aeg selline vahva ja menukas lasteraamat taaskord avaldada.

“Presidendilood” on kirjutatud mõnusas huumorivõtmes ja sobib lugemiseks nii pere väiksematele kui ka veidi suurematele lastele, kuid kindlasti ka kõikidele lapsemeelsetele, kellele lasteraamatud meeldivad. No , nagu näiteks mina. Raamatus on mitmeid väga lahedaid lugusid presidendist, kelle nimi on Pontus. Juba nimi on vahva, president Pontus!

Saame lugeda, milline on presidendi suur soov, mille ta lõpuks ka ellu viib, kusjuures see soov on kummaliselt lihtne. Raamatu autor kirjutab meile ka presidendi saladusest, milleks on üks karjakrants Polla, kes väga vaikselt ja salaja presidendilossi elama viiakse, sest ta on presidendile väga kallis – mis sellest välja tuleb, sellest loed juba ise. Juttu on sellestki, et presidendile meeldib hirmsasti autoga sõita – kuna presidendil on ametiauto, millel teatavasti ka autojuht, siis peab president auto suisa ärandama, et sellega sõita saaks … uskumatu lugu, kas pole! Tutvume ka presidendi keeleoskusega, ka presidendi auvahti tutvustatakse meile. Selleski loos etendab ühte peaosa üks naljakas kutsu. Loeme ka presidendi muhedast munaseadusest, kuid ka sellest, kuidas president tuhat koolilast päästab. Käime presidendiga kaasas maal, kus ta kohtub lasterikka perega, ja ka seal saab väga palju nalja.

Lugeda saab ka sellest, kuidas president viib Funafuti suursaadiku kelgutama, kuidas president isadepäeva kontsertil väikest laulupoissi aitab, kuidas president humoorika uusaastakõne peab, kuidas ta haigena vabariigi aastapäeva paraadil käib. Ja selliseid vahvaid lugusid on siin veel ja veel.

Aino Pervik näitab väikesele lugejale presidenti kui ühte väga mõnusat ja lahedat meest, kes on igati positiivne ja oskab hädalisi aidata, ja ka nalja visata. On igasugu naljakaid ja lõbusaid juhtumisi, mis presidendi igati inimlikuks teevad. Lood on kirjutatud mõnusalt ja humoorikalt, on kergesti loetavad ja jälgitavad. Lood on sellise paraja pikkusega, et ei hakka igav ja ei saa ka liiga ruttu otsa.

Suurepärased on ka Piret Raua pildid. Tema stiil on väga omapärane ja omanäoline. Vaadates pilte saab kohe aru, et need on just Piret Raua joonistatud. Kusjuures paljud vist teavad, aga võib-olla osad mitte – Piret Raud on Aino Perviku tütar.

Igal juhul on tegemist väga-väga laheda lasteraamatuga, mida on mõnus pimedatel talveõhtutel lugeda ja üks hea suutäis ka naerda.


Weezer “OK Human” (Warner Music)

Weezer on USA rokkmuusika bänd, mis tuli kokku 1992. aastal Los Angeleses, mistõttu on igati tore näha, et bänd tegutseb ja teeb uut muusikat ka peaaegu 30 aastat pärast tegutsemise algust.

Täna mängib Weezer koosseisus Rivers Cuomo (laul, kitarr), Patrick Wilson (trummid), Brian Bell (rütmikitarr, klahvpillid, taustalaul) ja Scott Shriner (bass, taustalaul). Varem on basskitarri mänginud ka Matt Sharp, kes lahkus bändist 1990. aastate teises pooles ja ka Mikey Welsh.

1994 ilmus Weezer debüütalbum „Weezer“, mida tuntakse ka kui „ The Blue Album“, millel olid ka Weezeri hittlood: „Buddy Holly“, „Undone – The Sweeater Song“ ja „Say It Ain’t So“. Debüütalbum oli edukas terves maailmas. 1996 ilmus kvarteri teine stuudioplaat „Pinkerton“, mis ei olnud sedavõrd edukas, kuid muusikakriitikutele see meeldis. Paljude muusikasõprade arvates on just need kaks plaati 90ndate aastate muusikamaailma ühed parimad albumid. 2001 ilmus Weezeri kolmas album, mil nimeks samuti „Weezer“ (seda tuntakse ka kui „The Green Album“). See oli juba oluliselt popilikuma saundiga album, millel ka hittlood „Hash Pipe“ ja „Island in the Sun“. Ka seda albumit saatis müügiedu ja ka kriitikud olid igati sõbralikud.

Edasi tulid albumid „Maladroit“ (2004) ja „Make Believe“ (2005), sellel oli ka lugu „Beverly Hills“, millest sai Weezeri esimene laul, mis tõusis USA kaasaegse rokkmuusika edetabeli esikohale! Uskumatu lugu, et sellega sedavõrd kaua aega läks, aga ju siis polnud varasem Weezer veel sedavõrd karm kraam, et sellesse tabelisse pääseda.

2008 jätkas Weezer plaadi-traditsiooni ja ilmus nende kolmas omanimeline album, mida tuntakse ka kui „The Red Album“. See oli üsna üllatav plaat, sest kasutati trummimasinaid, süntesaatoreid, räppi jpm. Sellel oli ka üsnagi edukas lugu „Pork and Beans“.

Weezeri muusikat on kirjeldatud kui alternatiivset rokki, power poppi, pop punki, indie rokki. Bändiliikmed ise on ütelnud, et neile meeldivad Kiss, Nirvana, Pixies, The Cars (selle bändi juhtfiguur Ric Ocasek on produtseerinud ka mitu Weezeri albumit), Pavement, Oasis ja Wax. Ka Beach Boysi on Weezer maininud. 2009 ilmus Weezeri 7 stuudioplaat „Raditude“, 2010 album „Hurley“, 2014 „Everything Will Be Alright in the End“, 2016 „Weezer“ ehk „The White Album“ ja 2017 „Pacific Daydream“.

2019 ilmus järjekorras juba 12 stuudioplaat! „Weezer (Teal Album)“ ja seegi oli ju tõeline Weezeri album – rokkmuusika kohtub popmuusikaga, seekord kübe teistmoodi, sest seekord oli Weezer võtnud plaadile teiste artistide lood ehk tegemist kaverite albumiga. Weezer alustas kaverite esitamisega oma 2018. aasta väljamüüdud tuuril, esitades armastatud hitte nagu a-ha “Take On Me” ja The Turtles’i “Happy Together,” lisaks suure tähelepanu osaliseks saanud Toto megahitti “Africa,” mille kaver levis kulutulena interneti avarustes ja tôusis raadiote mängukavadesse. Tänu nende uute versioonide ootamatult soojale vastuvôtule sündiski see album.

1. märtsil 2019 ilmus bändil teinegi album (järjekorras seega 13) - uute originaallugudega “Weezer (The Black Album)”. Selle plaadi produtsendiks oli TV On The Radio’st tuntud Dave Sitek, kellega Weezer tegi koostööd esimest korda. Albumi laulud olid klaveri saatel kirjutatud solisti Rivers Cuomo poolt, mis on Weezer’i ajaloo jooksul esmakordne. Albumit promov lugu “Can’t Knock The Hustle” sai 2019. aasta kevadel Weezeri 16 Top Ten singliks Ameerika Alternative Radio edetabelis.

Kuid mulle tundub, et Weezer on taaskord muusika tegemise “maitse suhu saanud”, sest tuleb bänd ka sel aastal kahe uue albumiga. Esimene neist ehk “OK Human” on juba ilmunud, kevadel on tulekul ka album “Van Weezer”.

"OK Human"

Weezeri ninamees Rivers Cuomo mainis intervjuus Los Angeles Times’ile uut albumit “OK Human” juba veebruaris 2019, kui oli ilmunud “Weezer (The Black Album)”. Ta tõdes, et album saab olema vägagi “klaveri-keskne” ja “väga eksentriline” ning paljud keelpillid lindistatakse maailmakuulsas Abbey Road Stuudios.

2020. aasta mais mainis Rivers Cuomo Zoom’ile, et “OK Human” on 75% ulatuses valmis, kuid juba siis ütles ta, et album ei ilmu 2020. Esialgu oli Weezeril plaan, et “OK Human” ilmub hoopis pärast albumit “Van Weezer”, kuid koroona-pandeemia ajas ka bändiliikmetel plaanid sassi, mistõttu otsustati lõpetada töö just selle albumiga. Ja nii läkski, et “OK Human” ilmus selle aasta (2021) jaanuari lõpus. Uue albumi pealkiri viitab Radioheadi 1997. aasta albumile “OK Computer”.

Enne, kui minna albumiga “OK Human” edasi, siis paar sõna ka selle aasta teisest Weezeri albumist “Van Weezer”, mis peaks ilmuma mais. Selle kohta on öeldud, et seda saab võrrelda Weezeri neljanda stuudioalbumiga “Maladroit” (2002) ja “Van Weezer” on album, mida on mõjutanud 1970. ja 1980. aastate hard rock ja heavy metal, nagu näiteks Kiss, Black Sabbath, Metallica ja Van Halen (viimati mainitud bänd on andnud aluse ka selle albumi pealkirjale). Samas on Weezeri liikmed ütelnud, et “Van Weezer” on album, mida võib võrrelda ka nende debüütalbumiga.

“OK Human” on tõepoolest erakordselt rahulik ja ilus Weezeri album, millel on kauneid meloodiaid (“Bird With A Broken Wing”, “Dead Roses”), huvitavaid harmooniaid (“Here Comes The Rain”, “La Brea Tar Pits”) ja ilusaid seadeid. Kuuleme palju erinevaid keelpille (“Aloo Gobi”, “Grapes of Wrath”, “Screens”), klaverit ja vanaaegseid süntesaatoreid, mis annavad lugudele omamoodi kergust ja veidi nostalgilist hingamist juurde. Võib öelda sedagi, et Weezeri lugudes on olnud alati seda päikesepaistet juures ja nalja näos, mida võib öelda ka selle albumi lugude kohta.

Paaril korral leidsin end mõttelt, et nende lugudes on küll John Lennoni ja Paul McCartney käsi mängus. Juba albumi avalöök “All My Favourite Songs” on esitatud legendaarsete biitlite muusikalises võtmes, rääkimata esitusest, mis samuti biitleid meenutab. Samas taktis hingavad lood “Numbers”, “Playing My Piano”.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/0dL9rGQxUeIqpiUndXaQLl?si=tz-t-Z28T6uoPCz2A5R4SA#_=_

 

Weezer "All My Favourite Songs"


Lars Mæhle, Lars Rudebjer „Saurusepere 3. Reis“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Saurusepoisid Tom ja Rasmus tunnevad huvi Sauruseriigi kaardilt väljapoole jäävate kohtade vastu. Uljas Tom ärgitab neid kohale minema ja ise järele vaatama, mis seal leida võib. Ilma et nad sellest kellelegi räägiksid ...

Alguses paistab, et see on maa nagu maa ikka. Aga siis jõuavad nad ühe järsu mäe jalamilt algava rajaotsani, mis paistab olevat ohtlik ... Põnevust ihkav Tom julgustab neid mäetippu ronima.

Vahvate saurusepoiste seiklus võõral maal viib nad kokku hea sõbraga, nad näevad – õnneks eemalt – ka igasuguseid hirmsaid elukaid. Ja jõuavad lõpuks ikka tagasi koju, sest neile tuleb appi mamma Rex, kelle peale saab alati kindel olla.

Lars Mæhle ja Lars Rudebjeri koostöös on sündinud ka lõbusad ja õpetlikud raamatud “Saurusepere 1. Muna” ning “Saurusepere 2. Ujumisvõistlus.”

Sauruspere raamatusari on kindlasti viimaste aastate üks ägedamaid raamatusarju, mis mõeldud pere väiksematele lugejatele. Toimetavaed siin ju igati vahvad saurusepoisid, on põnevust ja saab ka nalja. See on Saurusepere raamatusarja kolmas raamat, mis eesti keeles ilmunud ning saurusepoisid Tom ja Rasmus lähevad seekord põnevale reisile.

Raamatu alguses öeldakse, et dinosaurused on suurimad loomad, kes on kunagi Maa peal elanud. Nad asustasid meie planeeti üle 150 miljoni aasta. See on väga pikk aeg. Inimene on siin elanud ainult kaks-kolm miljonit aastat. Umbes 65 miljonit aastat tagasi surid dinosaurused välja. Keegi ei tea päris täpselt, miks. Võib-olla sai neile saatuslikuks võimas vulkaanipurse või siis tabas maakera komeet.

Seejärel tutvustatakse väikesele lugejale raamatu tegelasi. Perekond Türannosaurus – Rasmus Rex, Robin Rex, papa Rex, mamma Rex, vanaema Rex ja sauruselapsed – Marie Mikroraptor, Alma Ankülosaurus, Tom Troodon, Tobias Tritseeratops ja Sondre Shastasaurus.

Kas olete valmis? Meie kaasahaarav ja seikluslik lugu algab! Rasmus Rex on saanud mammalt loa laua äärest ära minna, kusjuures Rasmus oli juba kolm minutit lõunalauas istunud. Tal oli külas ka tema parim sõber Tom Troodon. Mamma on andnud loa lauast lahkuda, papa Rex kutsus Rasmuse ja Tomi enda juurde. Ta näitas poistele Sauruseriigi kaarti. Tom uuris, mis jääb kaardist väljapoole, ta näitas mägede poole, mis asusid Sauruseriigi põhjaosas. Kas tema ja Rasmus võiks sinna minna?

Papa Rex soovitas poistel selline mõte peast visata, sest ükski dinosaurus pole kunagi varem väljaspool kaarti reisinud. Papa Rex keelas reisimise ära.

Mis sa arvad, kas peaaegu alati seiklustesse sattuvad Tom ja Rasmus olid sellega nõus? Kindlasti mitte. Nad otsustasid minna reisile. Rasmus muretses, et äkki peaks nad mammale ütlema, kuhu nad lähevad? Ja äkki peaks natuke näksimist kaasa võtma? Tom kinnitas, et nad ei lähe ju kaugele!

Rasmus ja Tom alustasid teekond ja jõudsidki kõrgete mägedeni. Mäed olid sedavõrd kõrged, et Rasmus oli kindel, siit nad üle ei saa ja nüüd saavad nad koju tagasi minna. Aga ei, Tom oli leidnud mägede vahelt tee, mis asus kaljulõhes, lookles üles ja oli väga järsk! Rasmus kinnitas, et ta ei ole sugugi mitte julge ja vägev dinosaurus, ta on hoopis väike tavaline sauruspoiss, kes kardab kõrgust. Tom ütles, et kas siis Rasmus tõesti ei taha teada, mis mägede taga on? Loomulikult tahaks Rasmus seda teada ja nad läksid edasi.

Olukord läks üsna varsti kriitiliseks, Rasmus libastus ja hakkas kukkuma üle kaljuserva ääre! Õnneks haaras keegi viimasel hetkel tal sabast. See oli Tobias Tritseeratops! Mida tegi Tobias üleval mägedes? Ka Tobias oli reisil Sauruseriigi kaardilt välja, kõrgete mägede taha, samuti ilma loata.

Nüüd läksid nad juba kolmekesti edasi, kuni Tom jõudiski tippu. Mida ta sealt nägi? Lõpuks jõudsid tippu ka Rasmus ja Tobias. Nad nägid sinist vett nii kaugele, kui silm seletas. Tobias arvas, et see on vist küll kõige suurem järv maailmas! Aga see polnud teps mitte järv, see oli hoopiski meri!

Tom, Rasmus ja Tobias kõndisid tükk aega mööda looklevat rada mäest alla, läbi paksu männimetsa, kuni jõudsid lõpuks randa. Vasakul ja paremal oli valge liiv. Nüüd oli selge, et mägede taga on meri, kuid Tom tahtis teada, mis on ikkagi ka mere taga?

Ja äkki, märkasid nad rannaliival hiiglasuurt varju! Kes see oli? Selle ma jätan Sulle endale avastada, kuid üsna ruttu oli selge, et meie kolmik peab kiirelt põgenema, sest nii metsaservas kui ka rannas oli igasugu hirmsaid ja veel hirmsamaid loomi!!!

Raamatu lõpus toimub ka üks megalahe ja üliäge dinosaurusepidu ning väikesele lugejale räägitakse ka kolmest dinosaurusest – türannosaurus, troodon ja tritseeratops.

Selline saurusepere raamat seekord, taaskord igati vahva ja kaasakiskuv lugu, mis kindlasti pere väiksematele raamatusõpradele huvi pakub. Suurepärased ja värviküllased on ka Lars Rudebjeri joonistatud pildid.


Lina Žutaute “Kake Make ja sõpruseluud” (Pegasus)

Kake Makele meeldib väga linnapargis käia. Seal ootavad teda sõbrad Agne ja Joonas ja, teadagi, maailma kõige huvitavam mäng „Kes on esimene?“. Pole ju midagi toredamat kui esimesena kiigel kiikuda, kõige kõrgemale tõusta ja kõige kiiremini joosta! Aga … kas tõesti?

Ühel päeval eksivad sõbrad mänguhoos ära. Kake Maket, Agnet ja Joonast ootab ees üllatuslik tutvus pargi salapärase elanikuga ja tõeline SÕPRUSE tuleproov ...

„Kake Make ja sõpruseluud” on kuues raamat väikese tüdruku Kake Make tegemistest.

Mul on väga hea meel, et eesti keeles on ilmunud järjekordne raamat Kake Make raamatute sarjast. On ju väike tüdruk Kornelia, hüüdnimeks Kake Make, Leedu lastekirjanduse üks populaarsemaid tegelasi ja ma usun, et Kake Make toimetamised sobivad suurepäraselt lugemiseks ka meie väikestele raamatusõpradele.

Seekordne Kake Make lugu viib meid suurde ja vanasse äärelinna parki, mida armastasid kõik. Selles pargis sai jalutada, puid imetleda, kuulata linnulaulu või lihtsalt unistada. Kake Make vanaema kohtus selles pargis sageli noorpõlvesõpradega, aga Kake Make sai kokku Agne ja Joonasega. Need olid tema sõbrad.

Kake Make uuris Agne ja Joonase käest, mida nad täna mängivad? Kõigepealt mängisid lapsed mängu “Kes on esimene?”. Pärastpoole mängiti mängu “Kes tõuseb kõrgemale?”. See oli huvitav mäng, lapsed pidid selle mängimiseks istuma kiigel ja sellega kiikuma – kord on üks kõrgemal, kord teine, kuid Kake Make hüüab, et tema ulatub lausa taevani.

Seejärel mängiti kõige tähtsamat mängu “Kes on kõige kiirem?”. Selles mängus kasutati ka õhupalle. Kake Make oli küll kiire, kuid kukkus, mistõttu oli tal tunne, nagu oleks hammustanud hästi lõhnavat saiakest, millel on sees koletult vastik täidis …

Mängiti ka mängu “Kes peidab end kõige paremini ära?”, kui ühel hetkel sai Kake Make aru, et nad on eksinud! Lapsed jõudsid väikesele lagendikule, kus nad nägid kummalist majakest – just nagu muinasjutust! Ja selles majas elas nõid!

Nõid oli ootamatutest sisetungijatest ehmatanud ja uuris, mida lapsed tema majakeses teevad. Kake Make selgitas, et nad eksisid ära ja ei oska tagasi minna. Kas nõid saaks neid aidata? Nõid on otse loomulikult nõid, kes ütleb, et tema aitab seda, kellel õnnestub tema luud kokku köita. Tema luud oli varem katki läinud. See, kes aitab luua kokku köita, selle lennutab ta koju, aga kellel see ei õnnestu, selle keedab ta ära ja pistab nahka! Oh sa poiss! Joonas ütleb teistele, et nad ei peaks kartma, sest tema arvates nõid valetab, kuna nõia külmkapis on ainult juurviljad! Ju on see nõid taimetoitlane!

Lapsd asusid tööle. Nad hakkasid vitsu korjama. Kes on nobedam? Kes osavam? Kes esimesena kõige suurema sületäi kokku kogub? Luuavars ei ole lihtsalt toigas, vaid võlujõuga ja tahtis kogu aeg plehku panna! Kes toob kõrgelt puu otsast alla nööri? Nüüd tuleb veel vaid nõia luud kokku siduda, aga lastel ei taha see õnnestuda. Ja juba on nõial ka pada valmis!

Kas lapsed saavad nõialuua kokku seotud? Kas nõid viib lapsed koju?

Milliseid mänge mängivad lapsed edasi? Ja mida arvab asjadest koll Valli?

Nendele küsimustele saab väike lugeja vastuse, kui selle vahva ja värviküllaste piltidega lasteraamatu läbi loeb.


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)