Amanda Learnmonth „Laste vinge mõistatusteraamat“ (Pegasus)

See raamat on pilgeni täis trikiga tõmbekaid ja põnevat peamurdmist. Treeni oma aju, et jaksaksid pureda ka kõige kõvemaid pähkleid! Mis on kahe peaga, ühe sabaga ja kõnnib neljal jalal? Kus on jõed, kus pole vett, tänavad, kus pole autosid, ja linnad, kus pole inimesi? Mida sa saad hoida vasakus käes, kuid ei saa hoida paremas käes?

Otsi vastust nii neile kui ka paljudele teistele mõistatustele!

Praegusel kodus püsimise ajastul on tegelikult üsna mõnus mõistatusi lahendada, ja miks mitte seda terve perega teha. Igal juhul on see raamat igati vahva abimees, sest selles raamatus on ligi 150 konksuga küsimust lastele ja nende peredele.

Raamatu sissejuhatuses öeldakse nii: “Tere tulemast “Laste vingesse mõistatuseraamatusse” – loogikaülesannete, tõmbekate ja nipiga küsimuste kaubamajja, kus jätkub algajale nupumehele küllaga peamurdmist. Pane oma võimed proovile, ja kui sa oled ise mõistatused ära lahendanud, siis lase ka oma sõpradel ja pereliikmetel kukalt kratsida!”

Sissejuhatuses öeldakse sedagi, et nagu treening teeb kehale head, nii annab nuputamine ajule tegevust ja hoiab mõistuse supervormis. Pealegi teeb see tuju heaks, kui sa mõne ülesande ainult oma isiklikke ajusid ragistades ära lahendad. Mul jääb siinkohal ainult kaasa noogutada, sest nii see ju ometigi on.

Seda saame ka teada, et kõik vastused on antud raamatu lõpus. Kui lugeja/mõistataja peaks jänni jääma, siis saab sealt piiluda. Pean piinlikult tunnistama, et ma piilusin ikka päris mitu korda … mõned mõistatused olid ikka üsna suure “konksuga” …

Sissejuhatuse lõpetab üleskutse: “Võta vaimujõud kokku, lahenda mõistatused ja treeni ennast kõrgema klassi nuputajaks!”

Seda mainin ka, et lisaks mõistatustele on igal leheküljel ka igati äge joonistus, mis annab mõistatamisele annab “pildi” juurde. Äkki ka mõned mõistatused siinkohalgi mõistatamiseks.

Orav, lind ja ahv kihutavad võidu kookospalmi otsa. Kes esimesena banaani kätte saab? Pean tunnistama, et raamatu esimene mõistatus pani mindki üsna tõsiselt mõtisklema, kes tõepoolest neist kolmest on kiirem … orav, lind, ahv? Ju vist ikka lind? Kuni lõpuks sain aru, et küsimuses on hoopis teistsugune “konks” …

Teine mõistatus. Lehmad joovad seda, inimesed panevad seda kohvi sisse. Mis see on? Tegelikult on see juba üsna vana “nali”, seda küsiti minu käest juba lapsepõlves, mistõttu sellega mind enam haneks ei tõmba.

Jätame ühe mõistatuse vahele. Võtame neljanda – mul pole tiibu, aga ma lendan. Mul pole silmi, aga ma nutan. Olen kaugel, aga sa näed mind. Mis ma olen? Jällegi üks paras pähkel, kuigi vastus on üsnagi loogiline.

Võtame siinkohal kaheksanda mõistatuse. Sa oled üksi pimedas toas ja sul on üksainuke tikk. Sul on veel kolm asja: küünal, petrooleumilamp ja gaasipliit. Mille sa esimesena süütad? No eks ikka küünla! Aga võta näpust, sest esimesena tuleb süüdata hoopis …

Matemaatikat on selles raamatus ka. Kümnes mõistatus. Kümme kokka hakivad sibulat ühesuguse kiirusega. Kui ühel kokal kulub ühe sibula hakkimiseks 5 sekundit, siis kui kaua aega kulub kümnel kokal kümne sibula hakkimiseks? Kas tuleb hakata korrutama, jagama? Tegelikult on vastus siiski üsna lihtne ja meenutab kunagist mõistatust, milles oli juttu ühe ja viie kanamuna keetmisest.

Mõistatus number 15. Siin on lahe pilt koolibussist ja mõistatus ise on: bussijuht Armen ei maganud kaks kuud järjest mitte päevagi. Kuidas tal õnnestus oma tööd hästi teha?

18. mõistatus on omamoodi koomiline, samas veidi nukker … kuidas võtta … Üks naine kukkus saja astmega trepist alla ilma ühtegi muhku saamata. Kuidas see võimalik on? Pean tunnistama, et vastus on jällegi üsna lihtne ja loogiline.

Näiteks mõistatus number 20. Georg maalib puud. Ta tahab hakata lehti tegema, aga roheline värv on otsas. Ta vaatab oma värvipaletti ja näeb, et järel on ainult sinist, musta, roosat ja kollast värvi. Mida ta teeb? Mäletan, et koolis oli kunstiõpetuse tunnis juttu, et värve segades võib saada teisi värve, aga kas ma suudan meenutada, kuidas saadi rohelist värvi? Tuleb välja, et suudan.

Sporditeemalisi mõistatusi on samuti. Näiteks selline: sa jooksed teistega võidu ning lähed mööda jooksjast, kes on teisel kohal. Mitmendal kohal sa nüüd oled? See on ka vana tuttav mõistatus, millele paljud esimese korraga vastavad valesti, kuid teise korraga saavad vist kõik pihta. Üsnagi sportlik on sellinegi mõistatus (vähemalt vastus on sportlik): millisel transpordivahendil on kaheksa ratast, aga sõita saab sellega ainult üks reisija?

Igasugu loomadest ja lindudest on siin samuti mõistatusi. Näiteks mõistatus 30. Mis on kahe peaga, ühe sabaga ja kõnnib neljal jalal? Ma ei hakka keerutama, et ma seda siiski välja ei mõtelnud. Tuli piiluda raamatu lõppu ja vastus oli üllatav, kuid igati loogiline.

Või äkki hoopis selline – millal must kass õnnetust toob? Ja selline: must kass luusis tee peal. Tänavavalgustus ei põlenud ja ilm oli pilvine. Väljalülitatud esituledega auto põikas kassist mööda. Kuidas juht kassi nägi?

Väga põnev on mõistatus number 47. Viis õde-venda tulevad koolist koju. Jari mängib arvutis. Matti teeb võileiba. Satu mängib lauatennist. Irmeli teeb koduseid ülesandeid. Mida teeb viies laps? See mõistatus pani mind jällegi kimbatusse. Mida viies laps teeb? Kes see viies laps üldse on? Nimetu viies laps … Vastus? Vastus oli jällegi loogiline.

Igati nutikas on mõistatus number 51. On keskpäev ja vihma kallab, aga ma tean kindlalt, et ka 36 tunni pärast päike ei paista. Kust ma seda tean? On ju nutikas küsimus? Kas on see seotud vihmaga? Või hoopis kellaajaga?

Nutikas mõistatus on ka number 53. Kui sa nägid kooli mines kümmet puud paremal ja koolist tulles kümmet puud vasakul, siis mitut puud sa kokku nägid? Usun, et ma ei ole ainus, kes esimese vastusena “tulistas” 20. Kaks korda kümme on ju kakskümmend. Tegelikult pole selles mõistatuses korrutustabeliga midagi peale hakata, sest vastus on lihtne ja jällegi igati loogiline.

Liitmise ja lahutamisega saab tegeleda mõistatuses number 57. Jalgpallur üritas 12 korda väravat lüüa. Kuuel korral lendas pall võrgust mööda. Mitu väravat ta lõi?

Kas oskad arvata, milles on jutt? Mis on sinu oma, aga su pereliikmed ja sõbrad kasutavad seda rohkem kui sa ise? Ja see on ka igati huvitav – Stella emal on viis tütart: Mimmi, Mummu, Mommo ja Memme. Mis on viienda tütre nimi on? Mamma? Mümmü? No ei ole ju! Loe küsimus uuesti ja hoolikalt läbi …

Siinkohal tõmban tutvustusele joone alla, sest ega ma ei saa Sulle ju kõiki mõistatusi ette lugeda ja ära rääkida. Igal juhul on siin veel igasugu põnevaid ja kaasahaaravaid mõistatusi, mis pakuvad põnevat nuputamist pikaks ajaks. Raamatus on veel kummitav maja, suur kortermaja, kartulikrõpsude söömine, loomapood, tuldpurskav lohe, vangitorn, ujumisvõistlused, kohvik, lõvi, vikerkaar, hernekaun, Brasiilia jpm.

Lõpetan oma loo mõistatusega, mis pani mind jällegi veidi kauemaks mõtlema ja juurdlema. Ma usun, et äkki Sul läheb kiiremini. Sa tuled koju ja näed, et sinu ema õe ainuke õemees peseb teie autot. Kes ta on?

Kas tead?


Aino Pervik „Paula esimene koolipäev. Paula ja Patrik“ (Tänapäev)

Raamatusarjas “Paula elu” on juttu Paulast ja tema perest.

Seekord jutustatakse, mis juhtub Paula esimesel koolipäeval. Kõigepealt ei jõua vanaonu Kalju õigeks ajaks Paula poole. Seega ei ole Paula emal kedagi, kelle hoolde võiks jätta Paula pisikese venna Patriku. Patrik tuleb kooli kaasa võtta.

Teises loos tuletatakse meelde aega, kui Paula oli viie aastane. Siis sündiski Patrik. Paula pere elas veel vanas kodus väikeses alevikus järve kaldal. Nüüd on Paula juba seitsmene ja Patrik kahene. Nüüd elab Paula pere linnas. Ühel õhtul lähevad ema ja isa isale uusi pükse ostma. Paula ja Patrik jäävad kahekesi koju.

Aino Perviku kirjutatud “Paula elu” raamatusarja raamatud on minu arust ajatud, väga vahvad, lastesõbralikud ja mõnusad lugeda ka täna. “Paula esimene koolipäev” ilmus esimest korda 2001. aastal, “Paula ja Patrik” paar aastat hiljem ehk 2003.

“Paula esimene koolipäev” jutustab väikesele lugejale tõepoolest Paula esimesest koolipäevast. Lugu algab Paula murega, sest Paulal on pisike hirma esimest korda linnas kooli minna. Vanas kodus, mis asus väikeses alevikus, kus Paula enne elas, olid kõik lapsed ja ka kooliõpetajad omavahel tuttavad ja teada. Nüüd on Paula mitu nädalat elanud uues kodus, linnas ja linnakooli Paula lähebki. Uues koolis pole ju mitte ühtegi tuttavat, mis ongi Paula mure põhjuseks.

Paula ema kinnitab, et tegelikult on koolis ka üks Paulale tuttav laps – Joosep, kes elas Paulaga ühes ja samas majas ning isegi ühes ja samas trepikojas. Nad läksid ühte ja samasse kooli ja klassi. Paula on nüüd palju rahulikum, ja Joosepil on samuti üks tuttav laps – see on ju Paula!

Paula teine mure on seotud riietega, mis ta peab esimesel koolipäeval selga panema. Ta on lootnud panna selga heleroosa kleidi, millel olid volangid ja pitsid ja lehvid, ta on lootnud panna juustesse kahele poole kõrvade kohale suured kuldnupsud ja jalga hästi kõrged ja paksu tallaga kingad. Tegelikult on ema Paulale valmis pannud sinise kleidi, millel oli valgest pitsist krae, ema seob Paula juuksed hoopis kuklasse sinise paelaga kokku ja jalga saab Paula harilikud punased kingad, mis olid kunagi olnud Paula kõige lemmikumad kingad. Need osteti lasteaia lõpupeoks. Harilikkudeks olid kingad saanud vahepeal, siis kui nad käisid jaanitulel ja jäid vihma kätte.

Igal juhul saab Paula esimese koolipäeva hommikul riidesse, kuigi tema tuju ei olnud just kiita. Ta ei tahtnud niiviisi kooli minna. Kindlasti on kõigil teistel ilusad roosad või vähemalt lillelised kleidid. Ja kõigil on juustes kuldnupsud. Kuigi ma usun, et ega see vist ikka nii ei ole …

Esimese koolipäeva hommikul läheb ka Paula ema veidi närvi, sest väikevend Patrikut ja kass Kitit pidi tulema valvama onu Kalju, kes oli Paula vanaema vend ehk siis lausa vanaonu. Huvitaval kombel teda ei olnud veel tulnud, kuigi onu Kalju oli olnud eluaeg koolijuhataja! Äkki ei leia on Kalju neid üles, sest ta polnud Paula uues kodus veel käinud. Nii ei jäänudki muud üle, kui Patrik kooli kaasa võtta. Kiti jäi üksi koju, sest tema võib küll natuke üksi olla, ta on täiskasvanud kass.

Seejärel jõuame koos Paula, ema ja Patrikuga kooli. Nad on küll veidi hilinenud, sest lapsed läksid parajasti trepist üles saali. Koolimaja ukse juures ootas Paulat üks onu, tegelikult oli see viimase klassi õpilane ehk abiturient, ja on ju ikka ja alati olnud selline komme, et esimesel koolipäeval võtavad abituriendid esimese klassi õpilased käekõrvale ja lähevad pikas reas mööda treppi üles. Nad viisid lapsed saali aktusele ehk pidulikule koosolekule. Nii ka nüüd.

Saalis oli palju esimese klassi õpilasi, abituriente, isasid ja emasid, õpetajaid. Otse loomulikult ei taha ma Sulle kõike ära rääkida, siis oleks lugemine igav, kuid me saame osa Paula esimese koolipäeva aktusest, koolidirektori pikast ja üsna igavast kõnest (selle katkestab Patrik, kuigi koolidirektor ei märkagi katkestust), esimese klassi lapsed saavad kätte aabitsad, käime ära ka Paula klassis (esimene b klass), saame tuttavaks õpetaja Reekoniga, saame teada, kelle pinginaabriks Paula hakkab.

Pärast kooli minnakse koju, kus Paulat, Patrikut ja ema ootab onu Kalju! Temagi oli lõpuks kohale jõudnud. Süüakse torti, juuakse kakaod, Paula paneb järgmiseks päevaks valmis ranitsa, kuhu lähevad aabits, päevik, kaks vihikut, pinal, pliiatsid ja kustukumm. Päev on olnud pikk ja Paula jaoks ka väsitav, kuid ta otsustab kirjutada siiski kirjakese Pontule, kes on koer ja elab Paula vanaema-vanaisa juures maal. See on lühike kiri, milles Paula tõdeb, et homme peab jälle kooli minema.

Teises loos “Paula ja Patrik” liigume ajas veidi tagasi ehk sellesse aega, kui Paula oli viiene ja väikevend polnud veel sündinud. See on täpselt kaks aastat tagasi. Selles loos saame lugeda üsna humoorikalt ja mõnusalt sellest, kuidas Patrik sündis, kuidas ta endale nime sai. Sellestki on juttu, kuidas Paula vastsündinud venda vaatamas käis, kusjuures Paula arvates oli väikevend alguses üsna “kole” – punane ja krimpsus – aga eks vastsündinud ju sellised ongi. Saame lugeda ka sellest, mis juhtub siis, kui Patrik ja Paula on rõõmsad või hoopis jonnivad.

Ja taaskord jõuame ajas tagasi sinna, kui Paula juba kooli läks. Loeme, kuidas Paula vihikusse S-tähtesid teeb, see ei meeldi talle üldse mitte, ta vaataks pühapäeva õhtul parem telekat, kui teeks neid jonnakaid S-tähtesid. Saame osa ka Paula ja Patriku vahvast teejoomise mängust, milles osalevad ka Patriku kaisujänku ja Paula kaisukaru, Paula nukud Tiina ja Maibelliin, Patriku sinine hiireke ja kollane teletups Laa-Laa.

Ühel päeval peab isa minema endale uusi pükse ostma, ema läheb kaasa. Tavaliselt nad lapsi üksi koju ei jäta, ja seegi kord peaks tulema onu Kalju lapsevahiks, kuid onu Kaljut ei tule ega tule. Nii nagu teda ei tulnud ka esimesel koolipäeval.

Isa ja ema lähevad ning Paula ja Patrik peavad üksi hakkama saama. Esialgu on neil üsna hirmus. Nad panevad korteris kõik lambid põlema, lülitavad televiisori sisse. Televiisorist näidakse koledaid asju, mistõttu Paula lülitas televiisori välja. Nüüd kuulasid lapsed hoopis raadiot. Kaua nad seda ei teinud, kui raadio kõvasti mängib, siis ei kuule nad ju seda, kui onu Kalju ukse taga on …

Nüüd hakkasid Paula ja Patrik kuulama maja hääli – väikese beebi nutt, keegi lõi tänaval auto ukse kinni, jubedat häält tegid veetorud. Nii koledat, et Patrik neid hääli kartis ja ronis Paulale sülle. Paula lohutas Patrikut, sest oli ju tema ikkagi vanem õde.

Seejärel keegi helistab, kuid Paula ei saa aru, mida telefonis räägitakse. Seejärel helistab onu Kalju, ja me saame teada, miks teda Paula ja Patriku juures ei ole …

Lõpuks otsustavad lapsed midagi süüa. Paula keedab teed, mis ei taha küll hästi õnnestuda. Kaetakse laud ja õnneks jõuavad koju ema ja isa, kes on imestunud, et onu Kaljut ei olegi. Süüakse õhtust ja Paula kirjutab jällegi kirja Pontule, milles kinnitab, et ta oli Patiga üksi kodus ja keetis teed.

Sellised kaks lugu seekord ühtede kaante vahel. Lood, mis on lihtsad, mõnusad, südamlikud, lapsesõbralikud, lihtsad lugeda ja aru saada, sageli ka naljakad ja lõbusad, kuid ikka elust endast.Vahvad on ka Piret Raua joonistatud pildid.


Richard Roht „Loomajutte lastele“ (Eesti Raamat)

Richard Rohti vahvad jutustused on lugejaid köitnud paljude aastakümnete vältel. Selle raamatu kaante vahelt leiad kolm muhedat ja südamlikku lugu. Nendest saad teada, millised on eri liikide suhted, elutingimused ja harjumused.

„Julgetes rändurites“ jääb kodune metsajärv kitsaks kahele seiklusi ihkavale kalakesele: ahvenapoeg Vilgasele ja havipoeg Nobele. Üheskoos asutakse kardetavale teekonnale läbi oja. „Jäneste pulmad“ viib lugeja otse metsa keskel toimuvale pulmapeole, kus lustivad nii kodu- kui ka metsloomad. Selgub, et metsaski kehtivad oma viisakusreeglid ja polegi nii lihtne korraldada pidu, mis arvestaks kõigi külaliste vajadustega. Loos „Kergeusklik tihasepoeg“ aga kipub noor tihane uskuma kuulujutte ja õpib raskustega silmitsi seistes hindama oma vabadust.

Richard Rohti loomajutud sobivad nooremale ja keskmisele koolieale.

Mäletan, et mulle endale meeldis lapsepõlves Richard Rohu kirjutatud loomajuttudest kokku pandud raamat “Jutte loomadest” (1978), milles oli samuti kolm juttu: “Mäger Urask”, “Ahnuse palk” ja “Kodus ja metsas”. Sama kogumik on ilmunud ka aastail 1951, 1962, 1983 ja 2007 ja on ilmunud uuesti ka sel aastal.

“Loomajutte lastele” on siiski hoopis teine raamat, ka selles on kolm loomajuttu, kuid nagu eelpool, kirjastuse tutvustuses mainitud, siis on need hoopis teised lood. Jutustuse “Julged rändurid” leidsin ma esimest korda ilmununa kogumikust “Laaned ja veed” (1949 ja ka 1959), “Jäneste pulmad” on ilmunud eraldi raamatuna 1946 ja ka 2004. “Kergeusklik tihane” aga kogumikus “Lapsed, linnud ja loomad” (1947).

Richard Roht (1891-1950) oli eesti kirjanik, kes alustas loometeed impressionistlike proosapaladega, tunnustuse võitis suvitusromaaniga “Hümnid Paanile” (1922), mis koos mitme novelli ja romaaniga moodustab Kurgsoo-sarja (nt. veel “Kurgsoo” (1924), “Maa” (1927) ja “Aeg” (1929)). Romaane (esimene neist oli “Minevik” (1920) ja viimane “Kaks perekonda” (1947)) on Richard Roht kirjutanud veel mitmeid, lisaks novellid, mälestused, jutustused ja lasteraamatud (esimene lasteraamat oli “Laanekohus” (1928) ja viimane “Jutte loomadest” (1951)).

Kes soovib Richard Rohti romaanidega lähemat tutvust teha, siis tasub piiluda raamatukaupluste kodulehtedele, sest päris mitmed romaanid on ilmunud viimastel aastatel ka e-raamatutena.

Kuid tagasi selle raamatu juurde. Esimeses loos “Julged rändurid” tegutsevad tõepoolest kaks kalapoega ehk ahvenapoeg Vilgas ja havipoeg Nobe. Nad on noored ja üsna julged kalapojad, kes elavad metsajärves.

Richard Roht alustab oma lugu nii: “Sooja päikese kiired sulatasid lume ja jää. Kõva kaas väikesel metsajärvel muutus rabedaks ning pudedaks; esiteks tegi päike ta sinakaks, siis muutus ta kollakaks, siis aga valkjashalliks nagu pehme pori. Sellele porile tekkisid veeloigud, ta oli täis auke ja kihises päikese käes nagu seebivaht … Kalad väikeses metsajärves vaatasid seda vabanemisimet pealt otsekui ilmutust, mis igal kevadel oli uus ja uskumatu. Paljud neist olid seda imet näinud juba ammu-ammu, kuid paljudele noortele kalapoegadele oli see sündmus sääraseks üllatuseks, et nad parvedena keerlesid vabanenud vees justkui hullunud rõõmust … Kõige rohkem huvitas noori kalapoegi ojasuu, mis viis järvest välja … Üldiselt oli teada, et laskuda ojja ja järgneda jooksule oli hädaohtlik ning kardetav tegu. See olevat juba paljudele kaladele elu maksnud. Miks? Seda ei teadnud keegi kindlasti seletada, sest vähe oli neid, kes sellelt reisilt tagasi olid jõudnud, ja neist üksikuist ning nende seiklustest räägiti siis järves ime-, hirmu- ja õuduslugusid.

Mulle meeldib see, kuidas Richard Roht räägib noorele lugejale loodusest ja loomadest. Ta maalib suurepäraseid looduspilte, annab edasi seda, mis looduses toimub, kuid lisab sellele ka üsna muinasjutulise hinguse, kui loomad omavahel suhtlema hakkavad. Nagu ka selles, raamatu esimeses loos.

Vilgaski on kuulnud lugusid, et metsajärvest viib oja juba uutesse ja põnevatesse vetesse, kuhu tahaks ka tema minna. Teda hakkas huvitama ojakesega seotud saladus. Päevade kaupa ujus Vilgas ümber ojasuu, jälgis selle kiiret voolu, kuid ojja laskuda ta ei julgenud. Ka sel kevadel jõudis metsajärve üks vanem ahven, kes kord oli oja kaudu järvest lahkunud. Nüüd oli ta tagasi ja oskas rääkida igasugu ilusaid ja õudsaid lugusid. Seetõttu läheb ka Vilgas salaja kuulama, mida vanad ahvenad omavahel räägivad.

Vilgas kuuleb neid põnevaid lugusid, mistõttu on otsus kindel, ka tema läheb ojakese kaudu kaugemale. Nagu ütleb Roht: “Ta otsus oli kindel: ka tema läheb reisima, ka tema läheb vaatama suurt ja huvitavat elu, tegema läbi lugematuid seiklusi – kohutavaid ja ilusaid juhtumisi, et siis kord pöörduda koju auväärse kalana, keda kogu järv kuulab ja vaatab kui imet!

Loomulikult ei ole see teekond lihtne, pigem ohtlik. Teekond saab peaaegu otsa juba üsna selle alguses, kuna ojakese veetase muutus nii madalaks, et Vilgas jäi madalasse vette kinni. Juba on ootel vares, kes ründabki ahvenapoega. Vilgas hüppab eest ja satub veega täidetud loiku. Seekord Vilgas pääses, aga mida selles loigus teha? Polnud seal isegi süüa … Äkki on samas loigus tema kõrval ka havipoeg Nobe, kes on esialgu üsna üleolev. Nobe ei saa aru, mida Vilgas plaanis, kui ta metsajärvest minema ujus, nüüd on tulemus käes! Varsti kuivab seegi loik, ja …

Madalast veest tulevad Vilgas ja Nobe üsna kavalalt ja nutikalt välja, selleks on vaja kasutada konnasid. Kuidas Vilgas ja Nobe seda teevad, selle jätan ma Sulle endale uurida. Edasi jõuavad Vilgas ja Nobe tiiki, millel asub ka vesiveski. Tiigis kohtuvad nad vähiga, kes vähemalt havipojale tundub üsna hirmuäratav. Samas ei saa ka kalapojad aru, kus nad täpselt on. Neid juhendab vana ja auväärt latikas, kes on hämmastunud sellest, et kalapojad soovivad ujuda ookeani! Vana latikas soovitab kalapoegadel jäädagi sinna, kus nad praegu on, süüa on piisavalt, elu on hea, aga kas ikka on? Olukord läheb ohtlikuks siis, kui mölder hakkab tiigist vett välja laskma ja tuleb koos oma poegade ja võrguga kalu püüdma! Õnneks õpetab vana latikas noori kalapoegasid, kuidas sealt pääseda.

Seejärel jõuavad Vilgas ja Nobe juba suurde järve, kus on samuti üsnagi ohtlik. Nii puutuvad nad kokku kiiskadega, kes end vahvasti turri ajavad, särgedega, “hirmuäratava” angerjaga kalu jahtiva saarmaga, kalu püüdva haigruga, lutsuga, kes elab urus jpt. Õnneks on meie peategelastest kalapojad julged sellid ja liiguvad edasi. Nii jõuavad nad suurele jõele, kohtuvad esimese laevaga, ujuvad linna lähedal ja jõuavad lõpuks merre!

Teine lugu on “Jäneste pulmad”, mille alguses tuleb Udusoo metsavahipere kass Ints metsast olulise teatega, mida ta tahab edasi ütelda perekoer Murile.

Nimelt, metsas on õige varsti toimumas suursündmus. Sinna tulevad kokku kõik ümbruskonna loomad ja linnud, peale hundi ja rebase, keda ei kutsuta. Jänes Laaberdi tütar Mikreill abiellub noore jänese Kikerilliga. Metsas tulevad suured pulmad. Muri ei taha esialgus sellest kuuldagi, kes teda sinna ikka kutsub. Koerad kimbutavad ju jäneseid kõikjal. Muri kinnitab, et eks ole ka tema jäneseid ajaviiteks kimbutanud, kuigi tapnud pole ta ühtegi. Kass kinnitab, et pulma peaks ikka minema, sest sinna tuleb ka auväärt karu, tema on lausa auvõõras, ja Muril oleks ju igati uhke karuga tuttavaks saada.

Et pulma saada, oleks vaja kutset. Kes see ikka koerale kutse saadab. Ints on kindel, et tema saab aidata, tema on kunagi aidanud metskits Mekut ja tema pojakest. Ints räägib, kuidas ta oli kaitsnud Mekut ja tolle pojukest rebase eest. Küllap nüüd metskits Meku kostaks ka Muri ja Intsu eest, et ka nemad pulmakutse saaksid!

Seejärel saame lugeda pulmade ettevalmistustoimingutest jänes Laaberdi majas, sest juba nädal aega enne pulmi hakati hankima toiduaineid, et rohkearvulistel pulmavõõrastel kõigil midagi võtta oleks. Pulmavõõrastel olid väga mitmekesised maitsed ja iga võõra maitse eest tuli võimalikult hästi hoolitseda. Nii toodi kaeravihke karule, hernekaunu ja teri lindudele ning hiirtele, kõige valitumat rohtu ning orast kitsedele ja jänestele, heinu ning lehti põtradele, käbisid, pähkleid ja seemneid oravatele, marju, seeni ja putukaid nendele, kellel selliste maiusasjade järele on himu. Seal oli pärna- ja kaselehti, vaarikaid, mustikaid ja maasikaid; seal oli noori haavaoksi eritoiduna jänesepoegadele; põdranoorsoole hangiti maiuspalaks värsket ristikut, väikesetele kitsekestele noort rukkiorast.

Murekohaks olid pulma kutsutud koer ja kass – mida neile pakkuda? Metskits Meku oli soovitanud koera ja kassi pulma kutsuda ja neile oli juba ka kutsed kohale viidud. Jäneseemand Hopla-Hopla on murelik, sest ta ei tea, mida koerale ja kassile pakkuda. Viimaks teadis keegi vana jäneseemand pajatada, et koerad söövad ka kartuleid ja rukkiteradest valmistatud iseäralikku asja, mida inimeste seas leivaks kutsutakse, ja kass söövat meeleldi mune. Nii tuuakse koerale põllult värskeid kartuleid ja kassile pardimune.

Ja ongi pulmad käes. Külalised saabuvad. Palju on neidki, kes korraldusega rahul ei ole, kuid pidu läheb siiski käima. Saabuvad ka auvõõrad – põder Võimas, põtrade vanem, ja karu Ott, keda peeti metsloomadest kõige kangemaks. Pulmakülalised tantsivad, Muki ei saa aru, miks talle tooreid kartuleid pakutakse, nagu ei saa pardimunadest aru ka Ints.

Pidu on täies hoos, kui saabub salakaval rebane. Miks teda ei kutsutud? Rebane vaatab ringi ja tõdeb, et tema oleks tulnud hea meelega, sest juba külaliste seas on piisavalt pidusööki! Uskumatu lugu, rebane on vihjanud, et sooviks mõne pulmakülalise nahka pista! Karu ajab rebase minema, kuid rebane lubab, et küllap ta teel mõne pulmavõõra endale lõunaroaks kinni nabib!

Kuidas pulmapidu lõpeb? Kas rebane saab mõnest pulmavõõrast jagu? Tegelikult võtab “juhtimise” üle jänes Laaberdi, kes korraldab rebasele ühe unustamatu pulmapeo lõpunalja!

Raamatu kolmas lugu on “Kergeusklik tihasepoeg”, milles Richard Roht näitab, et ta oskab suurepäraselt rääkida noorele lugejale ka lindudest ja lindude elust. Lugu algab sellest, kui tihaseema kevadel pesasse kuus valget roostepunaste täppidega kaunistatud muna munes. Siis istus tihaseema munadele ja tihaseisa toitis teda.

Ega see munadel istumine lõbus ju ei ole, pigem lausa igav, kuid õnneks kohtub tihaseema laulurästastega, käbilinnuga, kes hoopis talvel pesitseb, kuid ka metstuvikesega. Metstuvikesel on suur mure, tema pesaõõnsus on suur, sinna pääseb orav vabalt sisse. Metstuvikese munad on suured, neid tasub oraval otsida! On ju orav suur linnupesade hävitaja. Juba kaks korda oli orav metstuvikese munad ära söönud ja nüüd oli metstuvike väga õnnetu, kurtis oma muret tihaselegi.

Tihaseema soovitas metstuvikesel oravale vastu hakata, kuid metstuvikese nokk pole terav, tiivad pole küllalt suured, et nendega tugevat hoopi anda. Nüüd meenub tihaseema tuttav rähn ja üheskoos mõeldakse välja kaval plaan, mille lõpuks orav rähnilt sugeda saab.

Suvel tulid munadest tihasepojad välja, kuid ega ka nüüd elu palju lihtsam polnud. Kord tahtis vares pesas poegade kallale minna, kord pajuharakas. Lõpuks viib kull isatihase minema. Nüüd peab ematihane üksi hakkama saada. Tihasepojad kasvavad suuremaks. Ühele neist metsas väga ei meeldi, sest talvel on külm, süüa ei ole ja linnavarblane on talle rääkinud, et linnas, inimeste juures on palju mõnusam. Tihaseema kinnitab, et inimeste juures pole sugugi mitte hea olla, vähesed linnud on inimeste juurest elusana tagasi tulnud, kuid kergeusklik tihasepoeg ei taha seda mitte uskuda … Tihasepoeg on kuulnud ka kanaarilinnust, kes elab linnupuuris, mis on inimeste juures toas, kus on soe, kus on süüa … Tihasepoeg hakkab lendama järjest sagedamini inimeste juurde, kuni märkab seal ka tühja linnupuuri …

Mis juhtub edasi? Selle ma jätan Sulle endale avastada.

Kas tihasepojal on inimeste juures hea ja mõnus olemine?

Või satub ta hoopis ohtu?

Mis tunne on siis, kui sul pole enam vabadust?

Sellised imelised loomajutud on selles Richard Rohti kirjutatud raamatus. Omamoodi õpetlikud, loodust suurepäraselt edasi andvad ning ka muinasjutulised.

Väga ilusad loomapildid on raamatusse joonistanud Katariina Purru.

 


Nasty Cherry „The Movie“ (Warner Music)

Kui hakata mõtlema muusikamaailmas tegutsenud nn tüdrukutebändide peale, siis peame liikuma üsna ammustesse aegadesse. 1950-ndate aastate lõpus tegid ägedat muusikat Martha and the Vandellas, Shirelles, Supremes (selles trios alustas ka Diana Ross), 1970-ndatel aastatel kerkis esile Pointer Sisters (paljud mäletavad nende hittlugusid “Slow Hand”, “I’m So Excited”, “Fire”, “Jump (For My Love)”), kuid ka oluliselt rokilikum The Go-Go’s, mille liikmed mängisid ise ka pille (selle bändi tuntumad hitid kindlasti “We Got the Beat” ja “Vacation”).

1970-ndate aastate lõpus vallutas muusikamaailma brittide trio Bananarama (ka neil oli ridamisi hitte: “Shy Boy”, “Na Na Hey Hey Kiss Him Goodbye”, “Cruel Summer”, “Robert De Niro’s Waiting…” ja ameeriklaste rokilikum tüdrukutebänd The Runaways (sellest bändist kasvasid välja ka mitmed edukad sooloartistid – Lita Ford, Joan Jett, jt., ka The Runawaysi liikmed mängisid ise pille), 1980-ndate aastate alguses säras muusikamaailma kõrgeimas tipus ameeriklaste rokilikum tüdrukutebänd The Bangles, kelle hitid “Manic Monday”, “Walk Like an Egyptian” ja megaballaad “Eternal Flame” meenuvad kindlasti paljudele muusikasõpradele veel praegugi. Ja ka The Banglesi liikmed mängisid ise pille.

1980-ndate aastate lõpus ja 90-ndate alguses kerkis esile mitmeid suurepäraseid bände: En-Vogue, TLC, SWV, rokilikum The Donnas, 1996. aastal sähvatas popmuusika taevas tõeline supertäht – brittide Spice Girls, mis pani alguse uuele tüdrukutebändide buumile, sest Spice Girlsi järel tulid Suurbritanniast veel ka Atomic Kitten, All Saints, Girls Aloud, Sugababes, kuid ka ameeriklased “vastasid” peaaegu kohe, sest 1997 ilmus muusikaareenile Destiny’s Child, kus alustas oma karjääri ka lauljatar Beyonce.

Selle sajandi alguses tõusis tippu (2003) ameeriklaste Pussycat Dolls, alates selle sajandi teisest kümnendist veel ka brittide Little Mix ja ameeriklaste Fifth Harmony, kuid ka mitu ansamblit Lõuna-Koreast ehk Wonder Girls ja 2NE1.

Ka selle sajandi teine kümnend vajab tüdrukutebände, ja üks neist on kindlasti väga huvitav, rokilik, suurepärase popstaari Charli XCX kokku pandud suurepärane Nasty Cherry, kes debüteeris 2019. aastal. Nagu mainisin, siis Nasty Cherry on oluliselt rokilikum, kui paljud teised tüdrukutebändid ja bändi liikmed mängivad ise ka pille, nagu varem näiteks The Go-Go’si, The Runawaysi ja The Banglesi liikmed.

Inglise-Ameerika bänd Nasty Cherry saavutas tuntust Netflixi sarjaga “I’m With The Band: Nasty Cherry”, mis näitas ausalt ja läbipaistvalt uue bändi loomise ja tuntuse kasvatamise häid ja halbu külgi. Selles saates (2018) pani Charli XCX kokku oma unistuste bändi, pannes neli võõrast elama Los Angelese majja, mida filmisid kaamerad, kusjuures Charli XCX soovis, et uue bändi liikmed oleksid häbematult inimlikud ja “halvad” (peaks vist ütlema – riukalikud). Ja nii sündiski Nasty Cherry, omamoodi glam-punk bänd, milles laulab Gabbriette Bechtel, kitarri mängib Chloe Chaidez, basskitarri Georgia Somary ja trumme Debbie Knox-Hewson. Neist kaks esimest on ameeriklannad, kaks viimati mainitut on inglannad.

Lühikesest tegutsemisajast olenemata, on bändi tunnustanud mitmed mainekad väljaanded nagu Rolling Stone, The FADER, TIME, Vogue, The Face jpt.

Ansambli paljukiidetud debüüt-EP’le “Season 1” (2019) järgnesid välja müüdud kontserdid nii Inglismaal kui Ameerikas. 2020 ilmus teine EP “Season 2” (2020), kusjuures mõlemat EP’d kiitsid nii bändi fännid kui ka muusikakriitikud, kes leidsid, et Nasty Cherry muusikas on nii head poppi kui ka rokki, mis kokku mõjub igati glamuurselt! Nagu näiteks hittlood “Brain Soup” ja “I Am King”. Öeldi, et Nasty Cherry muusikas kohtuvad Girls Aloud ja Sky Ferreira!

Ja nüüd, uus EP, järjekorras kolmas. “The Movie”, mille kohta bändiliikmed on ütelnud, et see on EP sõprusest ja suhetest, ja on arvatavasti senisest kolmest EP’st kõige nüansirohkem. Nasty Cherry laulud lähevad järjest paremaks ja huvitavamaks, laulud on teravamad ja sügavamad.

Uuel EP’l (kokku viis uut lugu) jätkab Nasty Cherry osavat liikumist ja manööverdamist pop- ja rokkmuusika piirimail. Siin on häid meloodiaid, kuid ka head minekut. Rokilikumalt hingavad EP avalöök “Six Six Six”, “Lucky”, popilikuma kõlaga on laulud “What’s The Deal”, “Her Body”, kauni meloodiaga “All in My Head”. Viis lugu on minu jaoks väga vähe, sest sedavõrd huvitav ja põnev on Nasty Cherry helikeel, tahaks rohkem kuulata, mistõttu jääb üle oodata veel seda, kui Nasty Cherry tuleb välja ka oma esimese täispika stuudioalbumiga, ja ma usun, et bändil on tänaseks juba piisavalt palju fänne, kes kõik seda juba pikisilmi ootavad.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5z19FN5FuvuwxtnfiXReCG?si=OE2v2LwdSpKxgVW94DEfcQ&nd=1#_=_

Nasty Cherry "Her Body"


Lisa Papp „Madli-Liis ja teraapiakoer“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Madli-Liis loodab, et Tähekesest saab teraapiakoer. Nad on harjutanud kõike, mida Täheke peab hästi oskama.

Nad on harjutanud, kuidas inimestega kohtuda.

Nad on harjutanud, kuidas vaikselt istuda, kui jalgratas mööda sõidab.

Nad on harjutanud isegi seda, kuidas teiste koertega kokku saada.

Nüüd on Madli-Liis ja Täheke Tammekuru pansionaadis, kus Täheke peab eksami tegema. Neil tuleb hakkama saada paljude ülesannetega, mille täitmise käigus nad leiavad mitu uut sõpra.

Kuid Madli-Liis ei saa mõtteist vanemat ratastoolis meest, kes kunagi ei naerata. Kas neil Tähekesega õnnestub selle mehe heaks midagi teha?

Madli-Liisist ja tema koerast Tähekesest oleme varem saanud lugeda raamatutes “Madli-Liis ja lugemiskoer” ja “Madli-Liis ja varjupaigakoer”, nüüd siis raamat Madli-Liisist ja teraapiakoerast.

Madli-Liisi koeral Tähekesel on sünnipäev. Tüdruku ema uurib, kas Täheke on järgmisel päeval toimuvaks eksamiks valmis? Madli-Liis kinnitab, et on, sest nad on harjutanud. Nad on harjutanud, kuidas inimesega kohtudes käituda, kuidas käituda siis, kui jalgratas mööda sõidab, kuidas teiste koertega kokku saades käituda. Madli-Liis ütleb ka Tähekesele, et koer saab suurepäraselt hakkama ja temast saab maailma parim teraapiakoer.

Täheke läheb eksamit tegema kohta, mille nimi on Tammekuru, see on pansionaat. Ema teab ütelda, et Täheke peab seal käima kolm korda. Tammekuru pansionaadis ootavad neid proua Pärnapuu ja koer, kel nimeks Pipa. Temaga oleme juba eelmistes raamatutes kohtunud. Saame teada, et ka Pipa tegi teraapiakoera eksami just selles pansionaadis, paljud teraapiakoerad käivad sealstel elanikel külas. Kui Täheke eksamilt läbi saab, võib ka tema seda teha.

Sees ootab Madli-Liisi, tema ema ja Tähekest mees kirjutusalusega. Tema on härra Teder, kelle ülesandeks on veenduda, et Tähekesest saab hea teraapiakoer. Nüüd peavad ema ja Madli-Liis ette näitama, mida Täheke oskab. Ainult kohale istumine läheb veidi aia taha, sest Täheke jalutab üle toa, üks vanem naine naeratab ja Täheke asetab käpa talle põlvele. Nüüd saavad Madli-Liis ja Täheke veel nädala jagu harjutada, eriti kohale istuma jäämist, kui tüdruk ta rihmast lahti laseb.

Peagi on käes aeg teiseks eksamiks. Järgmisel eksamil peab Täheke “suhtlema” pansionaadi elanikega. See tuleb tal hästi välja, ja ka elanikele meeldib Täheke väga. Kõik tunduvad õnnelikud, välja arvatud üks nurgas istuv mees. See on härra Sepp, kes ei ütle midagi, ta ei taha ka koera silitada. Madli-Liis on murelik, sest Täheke ei pannud härra Seppa naeratama. Ema kinnitab, et mõnel inimesel ongi vaja rohkem aega.

Madli-Liis harjutab Tähekesega veel. Ta tahakska härra Sepa naeratama panna. Kas talle meeldiks peitust mängida, mõni kaarditrikk, mäng palliga? Äkki meeldib talle lugemine?

Kolmas eksam pansionaadis. Täheke peab sõitma liftiga, keegi on pillanud maha taldrikutäie küpsiseid, Täheke ei tohi neid puutuda, mida ta ka ei tee.

Mis juhtub härra Sepaga? Kas Täheke suudab ta naeratama panna?

Seda saad teada, kui selle armsa raamatu lõpuni loed. Igal juhul on vaja veidi ka raamatuid ja Madli-Liisi, kes neid ette loeb (mäletate ehk sedagi, et kunagi oli Madli-Liisil lugemisprobleeme, siis aitas teda proua Pärnapuu koer Pipa).

Kas härra Sepp naeratab? Kas Tähekesest saab teraapikoer? Sedagi saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

Imearmsad illustratsioonid on raamatu autori enda sulest.

 


Rita Mets „Numbrilood“ (Eesti Raamat)

Kindlasti oled taevasse vaadates märganud, kuidas mõni pilv näeb välja nagu mõni loom. Aga kas oled tähele pannud ka seda, et mõni kujund on kangesti numbri moodi?

Rita Metsa lasteraamat „Numbrilood“ kutsub kaasa elama kümnele vahvale numbritega seotud seiklusele. Muu hulgas saame teada, miks meeldivad koolitüdruk Klaarale just number kahed, mitut moodi saab kirjutada number viit, miks kulmud Kuu peale minema kipuvad, mis spordialal võib parimaks saada tigu ja mis asi on võlukaheksa.

„Numbrilood“ on toredate illustratsioonidega südamlik raamat sõprusest ja erinevuste märkamisest. Raamat sobib lastele alates viie aasta vanusest.

Ma mäletan oma lapsepõlvest, et ega see numbrite õppimine väga lihtne ei olnud, rääkimata nende kirjutamisest. Mul oli abiks numbriloto ja paar raamatut/töövihikut, millesse sai numbreid kirjutada. Seetõttu on igati vahva leida uus lasteraamat, milles õpetatakse lastele igasugu vahvate lugude ja tegelaste abil numbreid.

Rita Mets on kirjutanud tõepoolest väga-väga lahedad ja nutikad lood, mille abil on igati vahva numbreid õppida. Siin on väga palju lahedaid tegelasi, kes õppimisel abiks on, lugudes saab ka nalja, kuid siin on ka õpetlikke tähelepanekuid ja mõtteid.

Selle raamatu numbrid algavad nullist ja esimene lugu kannab pealkirja “Sõõrik Sam otsib sõpra”. Selle peategelaseks on sõõrik Sam, ilus, ümmargune ja sinise glasuuriga. Ta läks külla läheduses elavatele küpsetistele, kes vaidlesid selle üle, kes on kõige ilusamat värvi või kõige kaunima kujuga. Sõõrik Sam mainis teistele, et tema on kõige värvilisem, kuid teiste küpsetiste arvates polnud Sam ei kook ega tort ega küpsis, ta oli seest tühi, ta oli null, ja kui sa oled null, siis pole sind olemas! Sam üritas siiski teistega sõprust luua, kuid ta aeti minema.

Sam läks tänavale, kus teda ründas lõrisev koer, kuid õnneks Sam pääses koera käest. Tänaval kohtus ta autorehvidega, kes olid Sami kujuga, kuid ka autorehvid ei tahtnud sõõrikuga sõprust luua. Ka tänaval olev tänavapost ei soovinud sõprust luua. Seejärel läks sõõrik Sam parki, kus ta kohtus kahe ringiga, kollase ja rohelisega. Ka nemad olid seest tühjad, kas ka nemad olid nullid? Need kaks ringi olid hoopiski O-tähed, kes tulid inimeste suust. O-tähed olid nõus sõõrikuga sõbrad olema, varsti liitusid nendega ka tantsuking, jooksutoss, väike varblane, nööp ja plekkpurk.

Teises loos “Uss, kes läks tülli oma sabaga” saame tuttavaks lilla ussiga, kelle nimi on Miila. Ta nägi välja nagu jässakas nuudel. Tema juuksed kasvasid väga-väga kiiresti, mistõttu käis Miila sageli juuksurist orava juures neid lõikamas. Ühel hommikul jääb Miila saba suure kivi taha kinni, mistõttu saab ta väga pahaseks. Oleks parem, kui seda saba polekski! Appi tuli kobras, kes saba otsast ära naksas! Hammustatud sabatükike kukkus maha ja nägi välja nagu number üks. Miila oli rahul.

Rahul oli ta alguses, kuid see rõõm ei kestnud kaua. Miila hakkas sabast suurt puudust tundma. Miila ostustas minna oma vana saba otsima, seltsiks võttis ta rohutirtsu. Lõpuks leiti saba üles! Saba oli kleebitud medali peale, mis rippus jänese kaelas. Jänes oli saavutanud võidujooksus esimese koha ja medali, millele oli saba kleebitud, sest ta nägi välja ju nagu number üks. Sabal oli nüüd ka oma nimi – Miilo. Ka Miilo oli Miila peale kogu aja mõtelnud. Probleemiks oli see, et jänes ei tahtnud oma medalist loobuda. Nüüd sekkus mängu rohutirts. Kas Miilo päästetakse? Seda saad teada, kui loo lõpuni loed.

Kolmandas loos “Klaara saladus” saame tuttavaks Klaaraga ja number kahega. Klaara oli isemoodi tüdruk. Klaara ei olnud paha tüdruk, ta oli lihtsalt veidi kummaline. Ta armastas hullupööra number kahtesid. Kui Klaara sai päeva jooksul koolis mitu mitterahuldavat, hüppas ta rõõmust lausa ringi. Ta nutti siis, kui sai koolis neljasid ja viisi.

Klaara oli väga nutikas tüdruk ja kahtesid õnnestus tal saada harva. Klaara nuputas välja selle, et ta kriipsutas õpetaja kirjutatud hinde, nelja või viie maha, ja kirjutas asemele kahe! Lõpuks hakkas Klaara matemaatikas ainult kahtesid kirjutama, ta kirjutas neid igale poole, ja mõnikord kirjutas ta kahtesid hoopiski valesti, justkui peegelpildis.

Matemaatikaõpetaja oli juba üsna pahane ja keelas Klaaral kahtesid kirjutada. See pani Klaara nutma ja ta jooksis klassist välja. Ta jooksis pisarsilmi koju, kus ta pidi emale ja isale selgitama, miks talle kahed sedavõrd olulised olid. Kahed tuletasid talle meelde kauneid luiki, kuid viis ja neli? Nemad tuletasid meelde … mida tuletasid Klaarale meelde number neli ja number viis? Seda saad teada, kui loo lõpuni loed.

Neljandas loos “Onu Aadu kulmud” saame tuttavaks Onu Aaduga ja kulmudega ja number kolmega. Selgub, et Onu Aadu polnudki kellegi onu, vanemad olid talle nimeks pannud Onu Aadu, et teda teiste samanimelistega segamini ei aetaks. Kui Onu Aadu suureks kasvas, läks ta tööle Une-Mati juurde. Algul töötas ta kontoris, kuid hiljem hakkas unepulbrikontrolliks. Tema ülesanne oli enda peal kontrollida, kas pulber ikka tõepoolest toimib.

Onu Aadu kulmudele see unepulbri asi ei meeldinud. Iga päev visati seda vastikut pulbrit nende kasukasse. Muud enam teha ei saanudki, kui päevad läbi kasukat pesta! Onu Aadu vasak kulm Kes ja parem kulm Mis otsustasid ära minna. Selleks pidi Kes hüppama Misi kukile ja nii nägid nad välja nagu number kolm!

Nad ronisid akna poole ja märkasid taevas tähti ja poolkuud. Kuu oli kulmude moodi, kuigi kulmud olid punakaspruunid ja karvased, Kuu oli kollane ja karvatu. Kes ja Mis tahtsid minna Kuule külla ja uurida, kas ka kulmud olid taevast pärit. Et kuuni ulatuda, oli vaja väga palju kulme, ja kui Kes ja Mis Kuuni ulatusid siis selgus, et … Mis täpselt selgus? Kas kulmud olidki taevast pärit? Seda saad teada, kui loo lõpuni loed.

Viiendas loos “H, kes armastas juustu” saame tuttavaks H-tähega, kes armastas juustu, kuid oli sattunud hiirelõksu ja vigastanud oma jalga. Mängus on ka hiired, kes olid esialgu H-i peale pahased, sest just H oli nende tagant juustu varastanud. Kuidas viga saanud jalga aidata? No selleks oli vaja kustukummi, sest H ja number neli on suhteliselt sarnased, kuigi loo lõpus oli vaja ka härra Vildikat, sest kas H ikka tahab olla number neli?

Kuuendas loos “Segadus käokella numbrilauaga” õpib väike lugeja number viit. Selles loos toimetavad käopere, käokell ja kella numbilaualt kaduma läinud number viis. Käopojad pidid minema metsa, et leida üles number viis või otsida päris uus viis. Varsti oli käopegadel kolm kandidaati – viie kujuline tordiküünal, arvutikella juures töötanud seitseteist, kes ekraanile ilmudes andis teada, et kell on viis ja Roomast tulnud V-tähe kujuline viis. Kõik olid vahvad kandidaadid, kuid polnud ikka need õiged.

Lõpuks tuli appi hoopis üks karu, kellel oli käes pudrukauss, millest ta aeg-ajalt ühe suutäie võttis. Selleks oli vaja ka lusikat, millega karumürakas pudru sõi. Loo lõpuks saad teada, kuidas karu käoperet aitas ja miks hakati teda edaspidi Mesikäpaks kutsuma.

Et ma Sulle nüüd kõike ära ei räägiks, siis ütlen veel seda, et selles ägedas ja mõnusas raamatus õpime loomulikult ka numbreid kuus, seitse, kaheksa ja üheksa, kusjuures väikesele lugejale tulevad numbrite õpetamisel appi veel ka sportlik tigu Turbo, väike tüdruk Sofia, kelle hinges oli helin ja ta läks alati kõikjale tantsiskledes, siilipoiss Pallike, tema sõber jänes, mutionu ja prillid. Viimases loos toimetavad õde-venda Sander ja Sanna, komad, must värv ja kratt, kel nimeks Ei Tunne Tähti.

Igati vahva, vajalik ja nutikas raamat, mille igati lahedad illustratsioonid on Rita Metsa enda joonistatud. Hakkasin mõtlema sedagi, et selline raamat võiks olla ka neile väikestele lugejatele, kes tahavad tähti õppida …

 


Christopher „My Blood“ (Warner Music)

Christopher Nissen ehk lihtsalt esinejanimega Christopher sai selle aasta 31. jaanuaril 29-aastaseks. Tema loomingut ja lugusid on muusikamaailma digitaalsetel platvormidel kuulatud üle 1,5 miljardi korra! Uskumatu number. Lisaks veel mitmed muusikaauhinnad Taanis, kuid ka mujal maailmas, näiteks Aasias.

Christopher on Taani laulja, laulukirjutaja, keda plaadifirma Warner Music Denmark on tituleerinud „Taani Justin Bieberiks“. Christopher esitab igati vahvat popmuusikat, kirjutab ise lugusid, mis enamuses räägivad armastusest ja romantikast (vahetevahel ka „muudest asjadest“, nagu räägivad ka tema varasemate laulude pealkirjad – „Naked“, „Baby Making Interlude“, „All About Sex“ jt).

Christopher on Taanis igati suur staar, ja huvitaval kombel naudib suurt edu ka Hiinas (2014 ilmus temalt Hiinas 12 singlit, millest 10 tõusid Hiina singlimüügitabeli TOP 10 hulka ja kaheks lugu olid lausa esikohal)! No ja Hiina muusikaturg on ju igati suur ja lai. Temast on saanud nüüdseks Hiina telekommunikatsiooni hiiglase Huawei Technologies üks eestkõnelejaid. Paljud tänase muusikamaailma supertähed on Hiinas keelatud – Katy Perry seetõttu, et on avaldanud toetust Taivanile, Maroon 5, Bon Jovi ja Oasis seetõttu, et on avaldanud toetus Tiibetile, Justin Bieber on lihtsalt üks „kasvatamatu jõmpsikas“ – ja näib, et Christopher on selline „rikkumatu“ noor mees, kes sobib suurepäraselt ka Hiinasse, kusjuures koosnevad ju Hiina muusikatabelid 80% ulatuses omadest artistidest, ülejäänud osa on USA popp, Korea popp ja elektrooniline tantsumuusika. Seetõttu on Christopher Hiinas omamoodi pioneer, kes teenib seal oluliselt rohkem kui oma kodumaal, Taanis.

Edu Hiinas on aidanud kaasa sellele, et Christopheri vastu tuntakse suurt huvi mujalgi Aasias – Singapuris, Indoneesias, Lõuna-Koreas (koos K-Popi tähe Chung Ha’ga on Christophet trooninud ka Lõuna-Korea muusikatabelit). Albumiga „Under the Surface“ (2019) proovis laulja kätt ka Saksamaal.

Muusikakriitikud väidavad, et noore mehe laulud on üsna lihtsakoelised, ja ei ole ta ju ka tõusnud suureks täheks USA’s ega Suurbritannias, kuid kas see ongi alati see kõige olulisem.

Christopher on sündinud ja kasvanud Kopenhagenis, ja juba 10-aastaselt kinnitas ta kõikidele, et tahab saada popmuusika täheks. Lapsena meeldis talle kuulata Justin Timberlake’i ja Michael Jacksonit, kusjuures ka tema enda muusikas võib täheldada sarnasust Timberlake’ile. Christopher on ütelnud, et tema lemmikuteks ja eeskujudeks on ka täna Michael Jackson, Justin Timberlake, Bruno Mars ja John Mayer.

Ah jaa, seda ka, et Christopheri vanemad (Gert ja Liselotte, lauljal on ka noorem vend Oliver) julgustasid poissi muusikaga tegelema, ostsid talle kitarri. Kodus kuulati palju muusikat, vaadati kontserte ja Christopher õppis muusikat ise tegema.

Kui perest veidi rääkisin, siis tasuks mainida ka seda, et aastail 2012-2014 elas Christopher koos Taani lauljatari Medina’ga. Praegu elab noor laulja koos Taani modelli Cecilie Haugaard’iga (2019 juunis noored ka abiellusid), neil on väga ilus ja uhke kodu Amageris, Taanis.

Tagasi alguse juurde - juba koolis lõi Christopher kaasa igasugu lauluvõistlustel ja noppis sealt ka esikohti, kuni 17-aastaselt astus ta sisse EMI Denmark (nüüd osa Warner Musicust) kontorisse, et laulda ja mängida kitarri. Selle võimaluse seal ta ka sai (julge hundi rind on ikka rasvane, nagu vanarahvas teab ütelda), ja kolm päeva hiljem kutsusid plaadifirma juhid kohale poisi vanemad, et sõlmida leping. Vanemad olid nõus, kuid neil oli ka üks konkreetne nõudmine – nende poeg peab esmalt lõpetama kooli, ja nii see asi läkski.

Noore laulja debüütsingel „Against the Odds“ ilmus 2011 ja see tõusis Taani singlimüügitabelis kohale nr 23, 2012 ilmus teine singel „Nothing in Common“, mis oli veelgi edukam ja jõudis Taani singlimüügitabelis viiendale kohale. Debüütalbum „Colours“ ilmus 2012. aastal, millel oli igati head ja noortepärast poppi – plaadil olnud hittlugu „CPH Girls“ tõusis Taani singlimüügitabelis esikohale!

Eriti menukaks sai tema teine album „Told You So“ (2014), mis tõusis Taani plaadimüügitabeli esikohale ja võitis veidi hiljem ka Taani aasta parima popmuusika albumi tiitli. Nüüd oli Christopheri telefon „punane“, helistasid firmad, kes soovisid noormeest oma reklaaminäoks, konstertite promootorid, telesaadete produtsendid – Christopher oli Taanis supertäht, kes 2014 andis kodumaal lausa 150 kontserti!

2016 ilmus Christopheri kolmas stuudioplaat „Closer“, millel olid hittlood „Tulips“, „I Won’t Let You Down“ (koos Bekuh Boom’iga, ja see tõusis ka Taani singlimüügitabeli etteotsa) ja „Limousine“ koos Madcon’iga.

2019 ilmus neljas album „Under the Surface“. Enne uue albumi ilmumist avaldas laulja igati edukad singlid „Bad“, „Monogamy“ ja „Irony“ (need kolm aastal 2018) ja „My Heart“, „Real Life“ (need kaks aastal 2019).

Uus album „My Blood“

Suhted on need, mis mõjutavad meie arengut ja seda, kelleks me inimestena kujuneme. Samuti peegeldused eksisteerimisele, teadlikult langetatud valikud ja nendest tulenevad elulised tagajärjed, on Christopheri viienda stuudioalbumi ”My Blood” loominguliseks aluseks.

Laulja uus stuudioalbum vaatab esmakordselt vägagi põhjalikult tagasi artisti elukäigule ja kogemustele. Eelmise albumi “Under the Surface” jooksul avas Christopher laulukirjutamisega küll mõned uksed, avaldamaks mõtisklusi ja emotsioone oma elust, kuid sel korral on muusik lugude jutustamisel astunud veelgi suurema ja julgema sammu.

“Lugu “Fall So Hard” räägib hetkest, mil mõistsin, et mu elu ei keerle enam vaid minu ümber,” kinnitab Christopher, “Ghost” meenutab südamevalu hetkest, kui tunned, et lasid just oma elu armastusel minna. “Good To Goodbye” räägib rahutusest, mis kaasneb kallitest inimestest eemalolekuga. “My Blood” on pühendatud mu vennale. See lugu on perekonnast ja sellest, kui oluline on suhete hoidmine. “Aiming” on lugu, milles ma tõstan küsimärgi alla maailma, milles me elame ja selle, kui oluline on omada kindlat perspektiivi. Mitte mõõta enda väärtust ainult välise põhjal, aga pigem selle alusel, kuidas sa sisimas päriselt tunned.”

Kui olukord maailmas seda võimaldab, siis plaanib Christopher anda kontserte sel suvel nii kodumaal Taanis, kui ka mujal maailmas. Seega, tasub loota ...

Pean tunnistama, et uus album on igati hea popiplaat, millel mitmeid väga ilusaid ja meeldejäävaid lugusid, näiteks albumi avalöök „Fall So Hard“. Tegelikult on see igati vahva, et kirjutatakse ja esitatakse popmuusikat, mis on lihtne, kaasahaarav ja meeldejääv, ei midagi ülepööra keerulist, lihtsad ülesehitused ja väga hea esitus, rääkimata Christopheri säravast häälest.

Head poppi on albumil palju – tantsulikumad lood „Ghost“ „Leap of Faith“, kuid ka mitmeid rahulikumaid lugusid „Good To Goodbye“ (koos Rootsi lauljatari Clara Mae’ga), albumi nimiligu „My Blood“, „Lovechild“, „Just So You Know“ ja eriti ilusa meloodiaga lugu „Aming“.

Albumil lööb kaasa veel üks noor laulja, samuti taanlane, Daniel Schulz (jällegi kõrva paitava meloodiaga laulus „Stones“).

Kuula ise ka:

https://christopher.lnk.to/MyBlood

Christopher "Good To Goodbye" (feat. Clara Mae)


Kaie Ilves „Iseäralik konnapoeg“ (Rahva Raamat)

Kui konnapoeg sünnib teist värvi nahaga kui teised konnapojad, siis mida see tema jaoks tähendab? Kraavikaldal ringikalpsamine tuleb tal ju sama hästi välja kui õdedel-vendadel. Konnaema pole aga sugugi kindel, et see iseäralik tegelane temale kuulub. Omaks ei kipu meie konnakest tunnistama ka vesirotiemand ega kõrvahargiisand. Kas peabki see väike taevakarva lapsuke eluks ajaks üksinda takjalehe alla konutama jääma? Ei sugugi - ka tema jaoks leiduvad kodu ja sõbrad, kelle silmad ta oma kohaloluga särama paneb.

Ajatu, südamlik ja sügavamõttelise sisuga lasteraamat armastatud eesti lasteautori Kaie Ilvese sulest. Raamatusse on pildid joonistanud staažikas illustraator Ülle Meister.

„Iseäralik konnapoeg“ sobib ettelugemiseks juba päris pisikesele lapsele, aga on hea ka kooslugemiseks lapsega, kes on harjutamas lausetasandil lugemistehnikat. Trükitähtedes font toetab tähtede õppimist.

Seekordne Kaie Ilvese kirjutatud armas lugu saab alguse sellest, et üks iseäralik konnapoeg konutas takjalehe all nagu hunnik õnnetust. Takjaleht oli suur, käes oli suvi, aga iseäraliku konnapoja püksid olid märjad ja meel kurb. Keegi ei pannud teda tähele.

Iseäralik konnapoeg oli esimene, kes kraavikaldale ronis, tema järel tulid teisedki konnapojad. Konnaemand käsutas neil püksid jalast ja riputas heinputkede vahele tõmmatud nöörile kuivama. Iseäralik konnapoeg üritas konnamammale endast märku anda, kuid konnamamma ei märganud teda. Üheainsa pika hüppega kadus konnamamma kraavivette. Mõne aja pärast ilmusid vesikuppude vahele konnaemanda silmad. Konnapoeg üritas talle jälle märku anda. Konnapoeg uuris, kas konnaemand polegi siis tema mamma? Konnaemand polnud selles kindel, sest olid ju tema konnapojad olnud ikka ilusat pruuni värvi, iseäralik konnapoeg oli sinine! Konnaemand mühatas pahuralt ja sukeldus kraavipõhja järele mõtlema.

Veidi hiljem kohtus iseäralik konnapoeg vesirotiemandaga, kes trügis enda ees lapsevankrit. Vanker oli vesirotipõngerjaid pilgeni täis. Vesirotiemandal oli mure, et talv oli tulekul, kuid pesa oli puha vooderdamata. Vesirotiemand uuris, kelle laps iseäralik konnapoeg oli, sest konnapojal polnud ju ka saba! Vesirottidel olid kõigil ilusad pikad sabad!

Iseäralik konnapoeg kohtus veel ka kõrvahark Herbertiga, kellel oli kaasas paun kõrvahargimaimukestega. Kas konnapoeg võiks kõrvahargipapaga kaasa minna? Herbert oli kindel, et seda mitte, sest konnapoeg oli liiga suur!

Liiga sinine, liiga suur, pole isegi saba! Kas iseäralik konnapoeg ikka leiab kodu?

Mängu tuleb ka hull teadlane, kelle majas elas terve hulk konnapoegi – punane konnapoeg nagu jõhvikas, roheline konnapoeg nagu hernes, kollane konnapoeg nagu võilill, tumesinine konnapoeg nagu mustikas ja lilla konnapoeg nagu laukaploom. Aga mitte ühtegi taevakarva konnapoega! See muutis hullu teadlase rahutuks, sest midagi oli puudu.

Mis Sa arvad, mis juhtub siis, kui iseäralik, taevasinine konnapoeg (raamatu lõpus selgub, et tema nimi on Preedik) ja hull teadlane kohtuvad?

Kas teadlane võtab ka taevasinise konnapoja enda juurde?

Kas konnad moodustavad kokku vikerkaare?

Kas hull teadlane avastab uue konnaliigi?

Mis saab kõrvahargipapast ja vesirotiemandast?

Seda kõike saad teada, kui selle armsa ja suurepäraste piltidega raamatu lõpuni loed.


Shaun Bythell „Raamatukaupmehe pihtimused“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Otsereportaaž raamatupoest!

Shaun Bythelli humoorikas päevikuvormis jutustus Šotimaal asuvast raamatupoest toob lugejani tegelased, kes said tuttavaks autori eelmises raamatus „Raamatukaupmehe päevik“. Uute pihtimuste nautimiseks pole eelmise raamatu tundmine siiski vajalik. Autor vestab oma igapäevaelust haaravalt ning räägib inimestest ja nende tegemistest mõnusa huumoriga, tema toon on britile omaselt korraga nii sarkastiline kui ka kaastundlik.

Värvikaid kujusid leidub nii poe heaks töötavate inimeste kui ka klientide seas. Nalja saab parasjagu. Puudu ei tule ka imestamisest: oi ajad, oi kombed, ja – oi, inimesed! Üsna ettearvatavalt tuleb palju juttu raamatutest ja raamatute müümisest, raamatumaailma uutest trendidest, sekka meenutusi vanadest headest ja aeglastest aegadest. Ja muidugi inimestest, kes raamatuid loevad.

Shaun Bythell on Šotimaa „ametlikus raamatupealinnas“ Wigtownis asuva raamatupoe omanik ja üks Wigtowni raamatufestivali korraldajatest.

Shaun Bythelli eelmine raamat “Raamatukaupmehe päevik” ilmus eesti keeles paar aastat tagasi ehk 2019. Toona oli see üks minu lemmikraamatutest. Põhjuseks see, et lugemine oli vägagi humoorikas, see oli elust enesest, see oli vanadest raamatutest ja raamatupoest. Oma teises raamatus jätkab Shaun Bythell täpselt sama humoorikalt ja mõnusalt nagu ta tegi seda ka eelmises raamatus. Siinkohal tasub mainida sedagi, et “Raamatukaupmehe päevikust” on Suurbritannias valmimas ka telesari!

Seekordses raamatus jutustab Shaun Bythell taaskord iseenda ja oma raamatupoe argipäevast, mis on mõnikord humoorikas, mõnikord nukrameelne, mõnikord lihtsalt tavaline. Seekord on üsna palju juttu juurdeehitusest, mis on seotud sellega, et külakeses toimub populaarne raamatufestival, mistõttu on vaja sellel esinevatele kirjanikele elamispaika ja öömaja pakkuda. Kõik, mis on seotid juuurdeehitusega on aeganõudev, kusjuures paljud tööd ja neid tegevad inimesed on sageli üsna “omamoodi”.

Bythell räägib ausalt ja pisukese sarkasmiga ka oma kaastöötajatest (siinkohal kinnitan, et Bythell on sageli sarkastiline ka iseenda suhtes). Ka Bythelli poes kaasa löövad abilised (töötajana on ainsana palgal Nicky, ta on ainuke, kes on järele jäänud raamatupoe personalist, mis omal ajal koosnes kahest täiskoormusega ja ühest osaajaga töötajast) on üsna “omamoodi” tegelased.

Seekordses raamatus tuleb Bythellile appi vabatahtlikuks, toidu ja elukoha eest, naisterahvas Itaaliast, kel nimeks Emanuela. Bythell paneb talle hüüdnimeks Vanaema, sest vaatamata oma üsna noorele eale, on tal üsna mitmeid kummalisi tervisehädasid. Vanaema on tubli töötaja, mõnikord liigagi aktiivne, rääkimata tema vigasest ja otsekohesest inglise keelest, mis ka lugejale muige suule toob.

Bythell räägib ka oma elukaaslaslest Annast, kellega nad üsna hiljuti lahku läksid, mistõttu läheb Anna USAsse tagasi, kuid nad jätkavad suhtlemisest vaatamata kõigele ja saavad omavahel igati hästi läbi.

Ka oma emast räägib Bythell, kuna selles raamatus käib ema üsna sageli raamatupoes pojal külas. Vanemad daamid on sageli üsna konkreetsed, nii ka raamatu autori ema.

Lisaks kaastöötajatel peatub Bythell loomulikult ka oma klientidel. Neil, kes käivad poes raamatuid otsimas, mõni ka ostmas. Juttu on ka neist, kelle juures käib Bythell raamatuid kokku ostmas, kusjuures valikus on väga häid ja kalleid raamatuid, kuid on ka tõelist pahna, kuid inimesed ei saa sageli aru, milline raamat on väärtuslik, milline mitte. Samas on ka neid, kes teavad seda väga hästi. Kindel on see, et raamatupoodi külastavad paljud vägagi omanäolised inimesed, osadega neist saime tuttavaks juba esimeses raamatus.

Toon ka mõned näited klientidest.

“Helistaja: Kas teil on raamatuid Esimese maailmasõja kohta? Shaun Bythell: Ja, meil on neid paarsada tükki. Helistaja: On need ka paksud?” või “Üks tänaseid kliente – mees Sherlock Holmesi mütsiga – käis tunni aja jooksul kuus korda sisse-välja. Ta ei ostnud midagi.” või “Kell üksteist astus leti ette klient, kaasas raamat, millel hinnaks üks nael. Tema ja ta naine kulutasid neil minutit taskutes tuhlamiseks, et raha kokku kraapida. Neil jäi puudu 20 penni ja nad küsisid, kas nad saaksid puudujääva osa maksta krediitkaardiga.” Jne jne.

Bythell räägib ka raamatutest, mida ta ise loeb, kuigi tal selleks väga palju aega ei ole, näiteks Nathanael Westi “Miss Lonelyhearts”, Kingsley Amise “Õnneseen Jim”, William Boydi “The New Confessions”, Nan Shepherdi “The Living Mountain”, seekord on Bythelli suureks lemmikuks Mihhail Bulgakovi “Meister ja Margarita”, mille kinkis talle Vanaema, kui ta raamatupoest tagasi Itaaliasse minema hakkas.

Bythell annab selleski raamatus kajastatava aasta kohta igapäevast infot - ta teeb kokkuvõtte sellest, palju telliti raamatuid internetist, palju ta raamatuid leidis, milline oli tema poe kassa, kui palju kliente külastas poodi. Raamatut lugedes tekkis mul tunne, et Bythell kulutab vanade raamatute kokku ostmiseks oluliselt rohkem raha, kui pood või veebitellimused sisse toovad, kuid see tunne võib olla ka petlik, sest ega ilma rahata ta ju elada, poodi remontida ja ehitada ei saaks. Lisaks peab ta ju palka maksma ka mõnele inimesele, kes tal abiks käivad. Tal on ka kass, kel nimeks Kapten, ka tema tahab süüa …

Selles raamatus “laenab” Bythell ka ühe teise autori raamatut. Selleks on 1942. aastal ilmunud šoti kirjaniku, ajakirjaniku ja ajaloolase Augustus Muiri (1892-1989) kirjutatud “The Intimate Thoughts of John Baxter, Bookseller” (“Raamatumüüja John Baxteri sügavad mõtted”). Shaun Bythell küsib, kui Augustus Muir John Baxteri paroodiapäevikut kirjutas, oli ta siis tõesti teadlik, et millegi haruldase ja olulise leidmine ning sellega ümber käimine on kahtlemata parim osa kasutatud raamatute ärist ja arvatavasti ka raamatute kollektsioneerimisest?

Bythell tõdeb, et maailmale midagi kultuuriliselt või teaduslikult olulist andnud raamatutega tegelemisest saadav nauding on kahtlemata suurim selle äriga kaasnev luksus ja väga vähesed elukutsed – kui üldse mõni – pakuvad võimalusi säärast naudingut tunda.

“Just seepärast ei tähenda hommikuti voodist välja ronimine, et ees ootab järjekordne päev täis töörügamist, vaid ootust, et minu kätte võib sattuda köide, mis omal ajal tõi inimesteni ajalookäiku muutnud mõtteid,” kinnitab Bythell.

Augustus Muiri raamatust laenatud mõtteid ja teemasid kasutab Shaun Bythell oma raamatu iga peatüki ehk iga kuu alguses. Nii mõtisklevad Muir ja Bythell raamatukogudest, trükitud raamatute hulgast (Suurbritannias on neid nädalas 3500 uut nimetust!), raamatukaupmeestest (ausatest ja ka ahnetest), raamatute hindadest ja nende üle tingimisest, raamatupoodidest ja nende arvu vähenemisest, millised raamatupoed on elujõulised, millised mitte, sellest, et teoloogilisi raamatuid on raske müüa, raamatukaupluste klientidest ja nende stereotüüpidest, eksliibristest ja nende väärtustest jm.

Iga juhul on Shaun Bythelli kirjutatud “Raamatukaupmehe pihtimused” taaskord üks igati mõnus ja nauditav lugemine, mis viib lugeja argisest maailmast raamatute ja raamatupoe maailma. Ja olgem ausad, see on igati põnev ja kindlasti ka humoorikas maailm …


Dav Pilkey „Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak“ (Varrak)

George ja Harold on tavaliselt vastutustundlikud poisid – kui iganes juhtub midagi halba, vastutavad tavaliselt George ja Harold! Nende viimane vemp läheb aga täiesti vett vedama ja nad loovad kogemata kohutavate kõnelevate kempsupottide armee. Õnneks tunnevad nad superkangelast, kelle püksikummis on maailma päästmiseks piisavalt särtsakust. See töö tuleb anda imelisele Kapten Aluspüksile!

Dav Pilkey on sündinud 1966. a Clevelandis Ohios. Ta on kirjutanud ja joonistanud üle neljakümne lasteraamatu, mitmeid neist on tunnustatud auhindadega. Tema romaanide ebatavaline stiil on loodud julgustamaks laste pulbitsevat loovust. Tema lood on osaliselt autobiograafilised ja tegelevad universaalsete teemadega, hoides au sees sõprust, sallivust ja heasüdamlike võitu.

„Lõbus raamat, täis sõnamänge, sõprust ja sõgedust … nii kaasahaarav, et noored ei märkagi, kuidas nende sõnavara kasvab. Hurraa Kapten Aluspüksile!” – School Libary Journal

„Tõmbab põhikooli lapsi nagu magnetiga.” – The Bulletin of the Center for Children’s Books

Tegelikult on see hiiglama äge, et George ja Harold on tagasi, sest olen üsna kindel, et nendest kuttidest kõnelev Dave Pilkey kirjutatud esimene raamat “Kapten Aluspüksi seiklused” meeldis ka eesti lastele. Oli see ju seiklusi ja actionit täis, omamoodi ju lausa koomiksi-laadne ja paljude-paljude värviliste ja humoorikate piltidega, nagu ka teine, uus raamat.

Seekordne raamat algab George’i ja Haroldi joonistatud koomiksiga “Ülisalajane tõde kapten Aluspüski kohta”, milles poisid meenutavad, kuidas nad tegid koomiksi superkangelasest, kelle nimi oli kapten Aluspüks. Koomiks meeldis kõikidele, ainult nende kooli direktor, härra Krupp polnud sellest vaimustuses. George ja Harold ostsid 3 D hüpnosõrmuse ja hüpnotiseerisid härra Krupi ära ja muutsid koolidirektori kapten Aluspüksiks! Kapten Aluspüks hakkas kuritegevusega võitlema. George ja Harold püüdsid teda takistada, aga nad pidid kõigepealt maailma päästma. Hiljem muutus kapten Aluspüks härra Krupiks tagasi, kuid ka praegu muutub koolidirektor superkangelaseks kui kuuleb kedagi sõrmenipsu tegemas! George ja Harold paluvad, et lugeja ei teeks sõrmenipsu!

Selline lühike koomiks uue raamat alguses, mis eelmise raamatu lühidalt kokku võtab. Seejärel saame jällegi ka George Beard’i ja Harold Hutchins’iga tuttavaks. George on lipsu ja lühikeste juustega, Harold on T-särgi ja sassis peaga. Õpetajad arvavad, et George ja Harold külvavad segadust, on käitumisraskustega, et neil on hädasti vaja suhtumist parandada, millele koolidirektor lisab, et poisid on salakavalad, kuritegelikult üleannetud. Poiste vanemad arvavad, et George ja Harold on terased ja armsad ja väga heasüdamlikud … isegi, kui nad teinekord tobedalt käituvad. Terake tõtt on kõigis neis väidetes …

Ühel kenal hommikul Jerome Horwitzi algkoolis tulid George ja Harold just neljanda klassi võimlemistunnist ja nad nägid koridoris suurt silti. See oli teise iga-aastase Leiduste Heitluse teadaanne. Selle aasta võistluse võitja pidi auhinnaks saama olla “päeva direktor”. See meeldiks George’ile ja Haroldile väga, kes ei tahaks olla direktor, keelata ja kästa! Kahjuks … kahjuks selgub, et poisid olid eelmisel aastal kokku keeranud tõelise jama – nad olid leiutanud uut tüüpi liimi. Tegelikult olid nad seganud kokku kummiliimi ja apelsinimahla, mis kuivas kiiresti ja aktiveerus kehasoojuse peale. Hommikul määrisid nad selle kõikidele võimla toolidele, mistõttu ei saanud ei direktor, ei õpetajad ega õpilased üritusel enam toolidelt püsti!

Seetõttu oli koolidirektor selleks korraks võtnud vastu otsuse, et seekordsele võistlusele on oodatud kõik kolmanda ja neljanda klassi õpilased peale George Beardi ja Harold Hutchinsi!

George ja Harold otsustavad, et nii ei saa asjad ometi ju olla. Seetõttu otsustavad nad teha kerge krutski ja keerata tuksi teiste leiutised. Poisid hiilivad hommikul vara võimlasse, et võistlusel osalevad leiutised tuksi keerata, kuid kohal on Melvin Sneedly, kes oli kooli taibu. George ja Harold lubavad Melvinile, et nad ei puutu tema leiutist, kui Melvin ei räägi välja, mida nad tegema tulid. Melvin lubab ja tuvustab ka oma leiutist – TOGU 2000 (see näeb välja nagu tavaline koopiamasin) ehk Totaalne Osakeste GemineerimisAnimeerimis UuendLooja! Melvin demonstreerib, kuidas tema leiutis töötab – ta võttis tavalise foto hiirest, paneb selle masinasse ja pärast vibreerimist, undamist, tervet rodu välgatusi ja särinaid, väljus masinast tilluke hiir! TOGU 2000 muudab fotod elavateks! George ja Harold ei suuda nähtut uskuda ja arvavad, et Melvin on lihtsalt petis.

Seejärel saame lugeda, millised leiutised ja kuidas George ja Harold tuksi keeravad. Ja olemegi võimlas, kus algab leiutiste võistlus, mis muutub totaalseks kaoseks. Ka seekord jäävad George ja Harold vahele, sest Melvin räägib koolidirektorile kõik ära! Nüüd määrab härra Krupp poistele karistuse – nad jäävad pärast tunde kuni kooliaasta lõpuni! Ja nad peavad kirjutama kahe tunni jooksul tahvlile sellise lause: “Ma ei tee kunagi midagi, mis ärritab mu nägusat ja võluvar direktorit, härra Kruppi, ei iialgi enam.”

George’ile ja Haroldile polegi see nii hirmus karistus, sest neil on isetehtud puidust ritv, millel abil oli võimalik üheaegselt kirjutada üht lauset 12 korda! Nutikad sellid! Seetõttu saab neil tahvel ruttu täis ja nad hakkavad kirjutama koomiksit “Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak”. See jutustab jubedast elust koolis, kuni ilmus UFO, mis säristas kooli paha kiirega. See äratas kõik vetsupotid ellu ja muutis nad kurjadeks ka! Vetsupotid olid hirmus näljased, nii et nad sõid ära kekaõpsi. Nüüd oli appi vaja kapten Aluspüksi, kes tuleb ja hakkab vetsupottidele vastu. Kuid see polnud veel kõik, sest äkki kargas UFOst välja koletu Turbo Kemmerg 2000! See on võrdväärne vastane ka kapten Aluspüksile. Kes võidab ja kuidas, selle jätan Sulle endale avastada.

Nüüd oleks George’il ja Haroldil klassiruumist välja hiilida, et õpetajate toas värskest koomiksist koopiaid teha ja neid järgmisel päeval mänguväljakul müüa. Poisid hiilisid vaikselt klassist välja ja läksid käpuli mööda koridori põrandat õpetajate toa poole, kuid seal oli ees terve punt õpetajaid. Nii ei saanud nad sealset koopiamasinat kasutada. Neile meenus veel üks koopiamasin, mis oli Melvinil võimlas. TOGU 2000! Seda nad kasutavadki!

Ja oh seda segadust ja õudust, mis nüüd juhtuma hakkab. Esialgu jäävad George ja Harold vahele koolidirektorile, kes kinnitab, et ta viskab poisid koolist välja, kuigi samal asjal üritavad poisid direktorit hoiatada, sest koopiamasinast on haknud väljuma näljased vetsupotid, kes ründavad kooli ja õpetajaid! Üks õpetajatest teeb sõrmenipsu, kui näeb hirmsaid vetsupotte. Seda kuuleb härra Krupp, ja juba ta ongi kapten Aluspüks!

Kas suudavad ka seekord kapten Aluspüks, George ja Harold päästa kooli, õpetajad ja kaasõpilased vetsupottide käest? Mis juhtub siis, kui TOGU 2000’st väljub ka koletuslik Turbokemmerg 2000? Ja kui asjad näivad juba väga halvad, siis tuleb George’il ja Haroldil hea mõte – nad loovad uue kangelase! Robo-Vetsuvend!

Kuidas lugu lõpeb? Kas Robo-Vetsuvend suudab alistada Turbokemmerg 2000?

Kas George ja Harold jäetakse kooli?

Ja mis uhke pidu selle raamatu lõpus toimub? Selle saad teada, kuid raamatu läbi loed.

Raamatu lõpus on veel üks George’i ja Haroldi tehtud koomiks ehk “Koer-mees koomiksis Korravalvekeel” ning ka lustakaid tõsiasju raamatu autorist ja tegelaskujudest.

Selline äge ja kaasahaarav seiklus seekordses Dave Pilkey kirjutatud ja joonistatud loos. On see ju ikkagi lasteraamat, mis paljude arvates on hea ja halva maitse piiri peal, kusjuures sekordses loos ütleb isegi George Haroldile, et “nad ei andesta meile sellist asja lasteraamatus, me oleme juba niigi õhukesel jääl”, kui Harold teeb ettepaneku, et uus superkangelane võiks olla hiiglaslik robot-urinaal ehk Urinaator!

No ja igal juhul ei saagi ju seda raamatut ehk Dave Pilkey teist kangelasromaani “Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak” väga tõsiselt võtta, sest see on lihtsalt sedavõrd naljakas!


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)