Jüri Parijõgi „Tsemendivabrik“ (Tänapäev)

„Tsemendivabriku“ kuueteistkümnes pooleluloolises novellis jutustab seitsme-kaheksa-aastane Jaan Pari oma lapsepõlvest 20. sajandi alguse külakeskkonnas, maalides siira pildi laste toonastest töödest ja mängudest ning muredest ja rõõmudest. Ühelt poolt mõjuvad selleaegse eluolu lapselikud kirjeldused millegi kauge ja uskumatunagi, teisalt panevad oma üldinimlikkusega ära tundma ja kaasa elama.

„Tsemendivabrik“, 1926. aasta esitrükis „Semendivabrik“, on üks Jüri Parijõe tuntumaid ja armastatumaid teoseid, mis pärjati 1935. aastal Raamatuaasta auhinnaga.

Oma lapsepõlvest mäletan Jüri Parijõe kirjutatud raamatuid väga hästi. 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguses ilmus mitu Parijõe raamatut/kogumikku – muinasjuttude raamat „Külaliste leib“ (1977), „Kui isa kinkis raamatuid“ (1973 ja 1981) ja „Jutte“ (1982). Olid ju need raamatud kõik ammu enne seda aega ilmunud, kuid meeles on need raamatud lapsepõlvest kindlasti.

Eelmisel aastal kirjutasin oma blogis veel ühest Parijõe raamatust ehk raamatust „Teraspoiss“, mis ilmus eelmisel aastal taaskord, ja ka selles raamatus oli ju pearegelaseks Jaan Pari, kes tegutseb ka raamatus „Tsemendivabrik“.

„Tsemendivabrikus“ on kokku tõepoolest 16 juttu, milles Jaan Pari (vanuses 8-9 aastat) jutustab igasugu asjadest. Ja ka tema puhul võiks öelda, et lapsesuu ei valeta. Ta räägib kõik ausalt ära, nii nagu asjad juhtusid ja olid.

Esimene lugu on „Katkine kruus“. Jaani ja tema noorema venna Joosepi ema on ostnud räbalakaupmehelt ilusa valge kruusi. Poistele ei anna see uus ja ilus kruus sugugi mitte asu, nad võtavad selle kapist välja ja uurivad lähemalt. See on ilus kriis, millel üksteist hane ja mees, suur vits käes. Pildi kõrval oli veel vene või saksa või teab mis keeli salm, millest vennad aru ei saa. No ja nagu arvata võis, kukkus see ilus kruus maha ja läks katki. Poisid peidavad katkise kruusi sahvrisse kapi taha nurka, kuid Joosepil on nüüd ilmatuma suur hirm. Nüüd on oht ema käest peksa saada. Jaan pöördub isegi Jumala poole, et kuidas sellega saaks nii, et ta ema käest peksa ei saaks. Järgmisel päeval läheb Jaan koos isaga kirikusse, ka seal palub ta Jumalat, et kui nad kirikust koju lähevad, siis oleks kruus terve. Jaan lubab olla igati viks ja viisakas poiss, kuid mõte katkisest kruusist ei anna asu. Teel koju mõtleb ta kogu aeg sellest, et äkki on nüüd ikkagi kruus terve. Kui kirikust koju jõutakse, on kruus ikkagi katki. Kas Jaan ema käest peksa saab, sellest selles loos juttu ei ole, sest lugu lõpeb sellega, kui kirikust koju jõutakse, ja kruus ikkagi katki on. Näib, et ka palumisest polnud siiski abi.

Teine lugu „Uued saapad“. Ma usun, et see lugu on paljudele minu ealistele vägagi tuttav, sest seda lugu oleme saanud kuulata 1970. aastate alguses ilmunud heliplaadil, millel luges lastele jutte suurepärane Imbi Valgemäe.

Selles loos on Jaan-poiss jällegi ootusärevuses, sest isa on läinud hommikul kirikusse ja lubanud Sahaarovi poest poisile saapad tuua. Jaan pidi enne meieristi õpetuse sealt saadik pähe õppima, kus käsud lõpevad, et siis saab kindlasti saapad. Aga see oli kolepikk päev, see honmmikki oli pikk. Jaan räägib meile, mis sellel päeval kõik juhtus – ema talitas lehma ja lambad, ema läks külla juttu rääkima ja vanaema hakkas jutlust lugema, Jaan peab seda kuulama, kuigi ka see on kolepikk jutlus. Jaan läheb välja ka, ta teeb sulalumest kantsli ja peab ise jutlust. Ta palub ka saabaste pärast, et need ikka vett peaksid ja kaua käiksid. Saame lugeda, et sel päeval ema lõunaks suurt süüa ei teinud, soovitas poistel võileiba võtta, eks siis saa kapsasuppi, kui isa koju tuleb. Ema kinnitab Jaanile, et isa peaks juue paiku tulema, aga kui ta Kalmu tädile sisse läheb, siis hiljemini. Õhtu läheneb, väljas läheb pimdeamaks, ema hakkas tuld tegema ja kapsasuppi keetma. Jaan aitab ema ja raiub hagu katki. Jaan ise veel mõtleb, et kui hagu ühe hoobiga katki läheb, siis toob säärsaapad, kui ei lähe, siis poolsaapad. Jaan paneb silmad kinni ja lööb kirvega – tulid säärsaapad. No ja teisel korral tulid hoopis poolsaapad. Mine võta kinni!

Jaani ootusärevus kasvab ja kasvab. Ta kinnitab, et tahtis olla hea laps, mistõttu aitas ta emal vett tuua, lehmale heinu viia ja hakkas ise, ilma käskimata seakartuleid peeneks raiuma. Kõik tööd saavadki tehtud, kuid aeg on ikka kolepikk, kell on ikka alles viis. Jaan üritab kellaseiereied keerata, et kell saaks juba kuus, kuid selle kella keeramise peale saab ta vanaema käest riielda. Mis see poiss seda kella kisub! Kella võib ju lükata, aga ega siis aeg edasi lähe.

Lõpuks ongi õhtu käes. Ema tuli tuppa, pani lambi põlema ja Jaan hakkas Joosepiga mürama, kusjuures ema ei keelanudki. Ja lõpuks on ka isa õues. Ta võttis saanilt kaks pakku, andis need Jaani kätte ja käskis tuppa viia. Jaan kinnitab, et tema sai kohe lõhnast aru, et on saapad ja sai!

Jaan saigi mustad säärsaapad, pikkade säärtega!. Jaanil oli kohe nii hea meel, et ta ühtelugu naeris, aga just kui nutt kippus ka peale. Jaan lubas, et ega ta neid iga päev kandma ei hakka, vaid nii pühapäeviti ja kui tuleval talvel kooli läheb. No ja Reedule lubas ta ka minna, et las Reedu poiss vaatab ka... ja kevadel läheb ta kord ka sügavast veest läbi. Aga siis ta kuivatab ära ja määrib ja ...

Jaan lubab loo lõpus, et kui ta suureks saab, siis ostab ta ka isale uued viltsaapad, ja emale ostab ka asju ja on neile hea poeg. Kui Jaan loo lõpus magama heidab, siis toob ta saapad oma sängi ette, et keegi neid ära ei varastaks. Selline vahva lugu sellest, mis toonasel ajal lastele rõõmu tehi ja korda läks. Nutividinaid ju ei olnud, kuid ka uued ja korralikud saapad tegid lapsele suurt headmeelt.

Kolmas lugu on „Vargus“, milles Jaan räägib sellest, et tal oli hiljuti suur mure. Näris südant ööd ja päevad ega saanud enam sugugi rahu. Ta kinnitab, et siis viis ta selle toru Sepale tagasi ja pani höövelpingi peale, kus see ennegi oli.

Edasi saame lugeda, kuidas kõik juhtus. Jaan jutustab, kuidas talle hakkas meeldima üks plekk-toru, mis oli Sepal eeskambris höövelpingi peal. Kui seda päikese käes liigutasid, siis helis igalt poolt vastu, ja kui näpuga teisest otsast augu kinni panid ja teisest otsast ouhusid, siis tegi ka vilet, just kui oleks vabrikuvile puhunud. Jaan kinnitab, et esialgu ta ei teadnudki, mis selle toruga tehakse, kuid pärast sai ta teada, et sellega ouhuti kella sisse õli, kui kell seisma jääb. Jaan üritab endale ka sellist toru teha, kuid ta ei saa kuskilt niisukest läikivat plekki.

Ja ühel korral, kui tal jällegi Sepale läks, pistis ta toru endale varrukasse. Jaan pistis tänaval jooksu, just kui oleks keegi taga ajanud, kuid kodus ei julge ta selle toruga mitte midagi teha. Ta pani toru lauda taha seinaprao vahele ja samblaid sellele peale.

Edasi on Jaanil kogu aeg tunne, et keegi justkui teab, mida ta teinud on. Ühel päeval on Jaanil selge, et ta ei tahagi seda toru. Ta tulevad kurvad mõtted, süda läks raskeks ja hakkas valutama. Jaan hakkas mõtlema, et nüüd ongi ta varas, siis hakkas süda veel rohkem valutama. Lausa nutt kippus kurku. Jaan kinnitab, et enne oli hea olla, kui seda toru veel ei olnud. Jaan kardab, et nüüd on ta varas, nüüd läheb ta põrgusse. Ta küsib nõu vanaemalt, kes teab neid jumala-asju kõige paremini.

Lõpuks võtab Jaan julguse kokku ja läheb viib selle toru Sepale tagasi. Ta laseb salaja torul varrukast välja kukkuda, ja kui toru kolks tegi, siis käis tal veel just kui piste südamest läbi. Aga pärast oli palju kergem. Jaan kinnitab, et nüüd polnud tal enam seda toru, aga see mure, see oli veel kaua aega südames.

Sellised lood selles vahvas raamatus on. Vana-aja elust ja tegemistest, rõõmudest ja muredest, ühe poisi kasvamisest ja sirgumisest. Lood, mis viivad lugeja tõepoolest ammustesse aegadesse, kuid on ju põnev avastada, kuidas lapsed kasvasid sadakond aastat tagasi. Ja Jüri Parijõe jutustamisoskus on meisterlik, juba see on oskus omaette, et ta suudab anda edasi just lapse mõtteid ja tundeid.

Siin on lugusid veel – juttu on jõuludest ja jõulude ettevalmistustest (ja uskuge mind, need jõulud on hoopis teistsugused kui meie praegused jõulud), juttu on ka külast, kus Jaan elab ja inimestest selles külas, juttu on sellestki, kuidas kaheksa-aastane Jaan esimest korda elus tööl käis - turbasoos, kusjuures ta pidi ennast paar aastat vanemaks valetama, et tööle saada (ja ega see töö turbasoos pole lihtne). Jaan käib isaga laadal, mängime poistega tsemendivabrikut, käime koos Jaaniga poissmeeste kasarmus, saame tuttavaks kojamehega, saame teada, mis asi on vabrikutont, kuidas vabrikumehed streikisid, ootame viimset päeva jpm. Viimane lugu raamatus on eriti kurb, ja selle pealkirjaks on „Vanaema surm“.

Imbi Valgemäe loetud lugu "Uued saapad" saad kuulata siit:

https://arhiiv.err.ee/vaata/15286


Marcus Rosenlund „Ilm, mis muutis maailma“ (Ühinenud Ajakirjad)

Maailma vallutamiseks ei piisa sellest, kui rajad maailma kõige võimsama kaubandusriigi – või kõige võimsama sõjaväe. Sa pead suutma alistada ka ilmastiku. Ükski meie ajaloo impeerium pole seda veel suutnud ja seetõttu ongi nad kõik hävinud.

MARCUS ROSENLUND selgitab keerulisi asju väga lihtsalt. Ta räägib innukalt ja asjatundlikult ilmast ja ajaloost – teemadel, mis on inimesi läbi aegade alati huvitanud. „Ilm muutis maailma – ja meid. Vastutasuks oleme meie muutnud maailma – ja ilma.”

Minu lapsepõlve lemmikraamatute hulgas oli ka kaks raamatut, mis rääkisid ilmast, ilmastikunähtustest ja muust põnevast, mis ilmaga seotud. Need olid Nigel Calderi “Ilmaköök” (eesti keeles 1983) ja Aleksandr Muranovi “Ebatavaline ja ähvardav loodus” (1981). Seetõttu on väga tore leida ka täna uusi ja huvitavaid raamatuid, mis ilmast ja ilmastikunähtustest räägivad.

Üks nendest on Marcus Rosenlundi kirjutatud “Ilm, mis muutis maailma”. Kohe alguses pean tõdema, et see on üks fantastilistelt hästi kirjutatud raamat, see on hiiglama põnev raamat ja selles raamatus on palju sellist, mida varem pole isegi osanud arvata. Rosenlund toob välja palju pööraseid ja veel pöörasemaid fakte, kuid ka oletusi. Ta võtab mängu ka selle, et ta oletab, mis oleks juhtunud siis, kui…

Piilume raamatusse.

Raamatu esimene peatükk on „Suur üleujutus“ ja see algab vägagi kummituslikult: öeldakse, et veel tänapäevalgi võib tuulevaikse ilmaga kuulda veel alla vajunud Rungholti linna kirikukelli Põhjamere voogude all löömas. Need on surnud, kes helistavad kelli, et hoiatada elavaid, kui saabumas on eriti ränk torm.

Seejärel tõdeb autor, et ta ei kavatsenud kirjutada raamatut sellest, mida räägitakse, vaid sellest, mis praegu on või on kunagi olnud. Ometigi on tõsi, et nii mõnigi asi, mida ammustest aegadest räägitakse, põhineb tegelikult toimunul. Autor paneb ajamasina tööle ja seab kursi hilisesse keskaega.

On 1362. aasta jaanuar ja tulekul on torm. Rungholti sadamalinn Taanis Slesvigi krahvkonnas kaob õige pea kaardilt. Kuid Rungholt pole ainus: kui torm on möödunud, tuleb Põhjamere ranniku kaart põhjalikult ümber joonistada. 100 000 inimest leiab oma lõpu jääkülmas tumedas vees, mida saabuv torm enda ees lükkab. Autor leiab ka järgmistes peatükkides negatiivsete asjade juures alati ka midagi psoitiivsest ja ta kinnitab, et kui Rungholti tulevik upub merre, luuakse tingimused selleks, et üks teine linn – Amsterdam – saaks minna vastu hiilgavale tulevikule ülemaailmse meresõidu- ja kaubandusimpeeriumi keskusena.

Ma ei hakka Sule ju kõiki sündmusi siinkohal ümber jutustama, kuid saad lugeda sellest, et 1362. aastat uputus saab alguse Atlandi ookeanil tekkinud edelatormist, mis omandab teel kirde poole orkaani mõõtmed, vihiseb üle Iirima ja Lõuna-Inglismaa, põhjustades seal tõelise hävingu ja Põhjameri hakkab kerkima. Üle mandri liikudes lükkab torm madala ja tasase ranniku poole tohutut veemassi. Tekib tohutu hiidlaine.

Autor lisab, et on olnud ajaloolasi, kelle meelest on Ruhngoltiga juhtunu vaid kummituslugu, aga suurem osa eksperte on üsna ühel nõul selles, et Rungholt oli olemas.

Autor ei vaata asju ainult väga kitsalt, sest ta peatub elul-oulul selle aja Euroopas. Üleüldiselt domineeris 14. sajandi Euroopas ühel või teisel moel surm, häda ja viletsus. Enne seda oli kõrgkeskaeg, mis kestis paralleelselt ajaga, mida kliimateadlased nimetavad keskaja soojaperioodiks, aastatel 950-1250. Kui 14. sajand algab ja kõrgkeskajast saab hiliskeskaeg, läheb kõik järsult halvemaks. Väike jääaeg on toonud jaheduse, vihma, ikalduse ja nälja. See algab suure näljahädaga 1315-1317. Sajandi keskel järgneb katk, mis Euroopa peaaegu hävitab, seejärel juba uputus.

Lugeda saab ka elust-olust Rungholtis, kuidas aitas katk kaasa sellele, et uputus sedavõrtd palju kahju tekitas, kuidas muutus maastik Hollandis, kuidas lõikas sellest õnnetusest kasu Amsterdam. Loeme ka sellest, kuidas edaspidi on olnud lihtsam tormidest varakult teada saada ja teada anda, aastate jooksul tulevad mängu telegraaf, ilmaennustus, meteoroloogia, saad tuttavaks viitseadmiral Robert FitzRoyga, tuuleskaala looja Francis Beauforti jt.

Teine peatükk on „Kus kõndisime (ja kõniti) kunagi“. Siin on juttu inimestest, rändamisest, Roomast, Via Appiast, vanast ristteest Põhja-Palestiinas, mis viib lõunasse liikudes Damaskusesse ja Jeruusalemma, ja edasi Egiptuse ja Niiluse poole, rohelise tuiksoone poole, mille läbisid paljud inimkonna kõige varasemad rännakud Aafrikast välja.

Selles peatükis on juttu meie lähimatest sugulastest neandertallastest, kes umbes 40 tuhande aasta eest Euroopast kadusid. Neandertallaste väljasuremine langeb kokku meie esiisade ehk kromanjoonlaste lavale astumisega. Selles peatükis laseb autor oma fantaasial lennata ja otsib sarnaseid jooni neandertallaste ja trollide vahel! Ja äkki nad olidki meie muinasjuttude trollid. Ja kuhu ikkagi neandertallased kadusid – kõik viitab meie, Homo sapiensi tulekule.

Kolmas peatükk kannab pealkirja „Tere tulemast holotseeni“. Autor kinnitab, et selles peatükis reisime läbi ikka veel kestva geoloogilise ajajärgu, mida nimetatakse holotseeniks, mida võib nimetada ka jääajajärgseks või pärastjääajaks. Autor nimetab seda sõna otseses mõttes inimese suureks etteasteks maakeral, nii heas kui ka halvas. See on lausa nõnda vapustav, et mõne arvamuse kohaselt tuleks ajajärk ristida antropotseeniks.

Ilm muutis maailma – ja meid. Vastutasuks oleme meie muutnud maailma – ja ilma. Autor lisab, et tsivilisatsiooni areng teeb suuri edusamme just raskuste ja tormituultega. Äkilised ja dramaatilised kliimamuutused sunnivad meid kokku hoidma ja ühiselt midagi välja mõtlema.

Selles peatükis saame tuttavaks Ameerika geoloogi Gerard C. Bondiga, kelle järgi on nimetatud nn Bondi tsükkel ehk ikka ja jälle kordubvat külmaperioodi. Bondi sündmused on nummerdatud nullist kaheksani, ajaliselt taanduvas järjestuses, nii et selle tsükli kõige värskem sündmus, väike jääaeg, kannab numbrit 0.

Saame tuttavaks peaaegu terve Bondi tsükliga – Bond 8: hilisdrüüas ehk jääimpeerium annab vastulöögi, Bond 5: moodsa põllumajanduse koidik, Bond 4: rohelisest Sahaarast saab kõrb, Egiptus ehitab püramiide, Bond 3: vana maailma tsivilisatsioonid vanguvad, Bond 2: hilise pronksiaja kollaps, Bond 1: rahvaste rändamine.

Raamatu neljas peatükk on „Ilmajumalad on protestandid“. Selles on juttu Britanniast ja Briti saartest ning erinevatest üritustest neid vallutada, mis enamasti on ebaõnnestunud või on edu olnud väga lühiaegne. Briti saari on paljud rahvad korduvalt vallutanud – keldid, viikingid, roomlased, normannid. Aga kõikidel juhtudel on läinud nii, et saar on need rahvad assimileerinud, kõik sissetungijad on muutunud brittideks.

Selles peatükis loeme üritustest briti saari vallutada, siin on Julius Caesar, Hispaania kuningas Felipe II ja tema Võitmatu Armaada, Napoleon Bonaparte, Adolf Hitler. Autor tõdeb, et viibides Suurbritanias ei ole sa iial merest kaugemal kui sada kilomeetrit. See tähendab, et sa ei satu ka kunagi kaugemale kui sada kilomeetrit vaenlasest, kes otsustab meritis saabuda. Seetõttu peab oskama merega elada, merest elatist saada ja kaitsta end kõikide ohtude vastu, mis sealtpoolt saabuvad, olgu need siis vaenuvägede sõjalaevad või tormid. Meri on niisiis korraga nii oht kui ka võimalus.

Nagu Sa näed, siis võiksin sellest väga huvitavast ja sisukast raamatust rääkima jäädagi, kuid kõik lood ja teemad selles raamatus ongi ju sedavõrd põnevad.

Teen nüüd veidi lühemalt. Raamatust leiad veel peatükke, milles on juttu võimsast mongolite riigist, mongolite vallutustest Euroopas ja mujal maailmas, kuni need rüüsteretked seisid silmitsi jumalate tuule ehk kamikazega – ja ka seekord olid loodusjõud võimsamad kui võitmatud mongolid. Juttu on veel ka Gröönimaast ja sealse müütilise rohelise sisemaa otsimisest, viikingitest, ja sellest, kuhu kadusid kunagised Gröönimkaa inimesed. Saad lugeda ka Põhjamere Atlantisest Doggerlandist, mis sidus nüüdse aja Inglismaad Prantsusmaa, Saksamaa ja Taaniga.

Juttu on ka vulkaanitalvedest ja tapvast udust – Lakagigar Islandil, Tambora Indoneesias, Campi Flegeri Itaalias, Toba Indoneesias, Dekkanti trapid Indias, siberi trapid Venemaal – kõik need vulkaanid on põhjustanud maailmas tõelist kaost, häda ja viletsust. Saame lugeda ka supervulkaanist Yellowstone’i rahvuspargi all USA’s, mis senini olnud üsna rahulik, kuid...

Vimases peatükis räägib autor mugulast, mis söötis Euroopal kõhu täis ehk kartulist. Kuidas kartul Euroopasse jõudis, millist poleemikat ja vastuolu see tekitas, mis asi oli suur kartulikatk Iirimaal, millega kaasnes ka suur näljahäda. Ja kas kartul ikkagi peab inimkonna ja looduse arengule, kliimamuutustele vastu või on „abiks“ ikkagi riis ja nisu?

Ja autorist ka.

 

 


Ethan Gruska „En Garde“ (Warner Music)

Los Angeleses sündinud ja elav Ethan Gruska (30) kasvas üles vaadates, kuidas tema heliloojast isa Jay Gruska (tema on muideks kandideerinud ka Emmy-auhinnale ja kirjutanud muusikat just televisioonile, näiteks telesarjadele "Supernatural", "Charmed", "Beverly Hills, 90210", "Courthouse", "thirysomething" jpt) töötas koos stuudiomuusikutega stuudios, mis asus nende koduaias. Näiteks Steely Dan oli üks bändidest, kes Ethani isa juures lindistamas käis. Märkimata ei saa jätta sedagi, et Ethan Gruska emapoolne vanaisa on legendaarne helilooja, filmimuusika legend John Williams, kellel ette näidata 25 Grammy auhinda ja 5 Oscari auhinda! Ja sageli juhtub nii, et andekatel vanematel ja vanavanematel on ka andekad järglased, mis kehtib ka Ethan Gruska kohta.

Algus, The Belle Brigade ja sooloalbum

„Lapsena ei saandudki ma sellest kõigest aru, kui oluline ja tähtis see oli,“ kinnitab Ethan Gruska, kui oli saanud näha, kuidas tema isa teiste muusikutega stuudios tööd teeb, „kuid stuudiotehnika ei ole minu jaoks võõras ja see pole mind kunagi ka hirmutanud.“

Ethan Gruska nimi kõlab paljudele muusikasõpradele kindlasti veidi tuttavalt, sest saavutas ta ju kuulsust Los Angelese pop-duos The Belle Brigade (see alustas tegevust juba 2008. aastal), milles lõi kaasa ka Ethani õde Barbara. Duo muusikat võrreldi lausa The Beach Boysi ja The Eaglesi omaga, kuid mainitud on ka sarnaseid jooni Ry Cooderi ja Fleetwood Mac’iga. Duol ilmus paar albumit („The Belle Brigade“ (2011) ja „Just Because“ (2014)), käidi kontsertturneedel, kuid väga suurt populaarsust siiski ei saavutatud. Seejärel hakkaski Ethan kirjutama muusikat iseendale ja produtseerima teiste artistide muusikat nagu Matt Berninger (The National), Amy Allen, Bad Brooks, Joseph Kimbra, Phoebe Bridgers, Manchester Orchestra jpt.

2017. aastal avaldas Ethan Gruska ka oma sooloplaadi „Slowmotionary“, mis oli väga ilus ja väga põneva muusikaga album. Siin oli nii folki, ambienti, džässi, alternatiivsemat muusikat. „Soovisin sellele plaadile inimlikkust,“ kinnitab Ethan Gruska, „ma ei tahtnud perfektset plaati, tahtsin, et see plaat oleks tõde ja oleks aus. Ma loodan, et inimesed saaksid aru, et muusika kirjutamine on vägagi haavatav tegevus, ja ma loodan, et nad saavad aru, kui keegi räägib tõtt.“

Enne seda, kui Gruska hakkas sooloalbumit kirjutama, oli tal mitmeid laule oma märkmikus. Neid olid väikesed vinjetid, milles oli veidi meloodiai, sõnu, paljud neist olid saanud mõjutusi lühijuttudest või lühifilmidest. Gruskale on alati oluline olnud ka lüürika ehk laulusõnad, ja ta on ütelnud, et tema üks suurimatest lemmikutest luuletajate seas on Pablo Neruda, kes on teda alati „kõnetanud“.

Fiona Apple ja paljud teised artistid

Tõeline muusikamehe professionaalne suhtumine oli Gruskale abiks ka 2019. aastal, kui ta sai ootamatu telefonikõne Fiona Apple’ilt, kes kutsus Gruskat üheskoos lindistama. Loomulikult oli Gruska sellega nõus.

On teada, et Ethan Gruska vanem õde mängis kunagi Fiona Apple’i saateansamblis trumme, ja just vanem õde oli see, kes kunagi oma vennale ka klassikalist muusikat tutvustas. Ethanile hakkas klassikaline muusika kohe ka meeldima.

2019. aasta keskpaigas pakkus produsent Tony Berg (tema on varem koostööd teinud näiteks Aimee Manni ja Michael Penniga) talle võimalust mängida klaverit Apple’i laulus, mida ta oli produtseerimas. Looks The Waterboys’i laul „The Whole of the Moon“, millest Fiona Apple tegi oma versiooni albumile „Showtime’s The Affair“. Ja nädal aega hiljem produtseeris Gruska juba ka ise ühe loo Apple’i albumile, selleks oli cover Simon & Garfunkeli laulust „7 O’Clock News/Silent Night“. Tulles Tony Bergi juurde tagasi, siis oli just tema see, kes kinnitas Ethan Gruskale, et tal tasuks hakata mõtlema ka sooloplaadi peale.

Lisaks koostööle Fiona Apple’i ja oma muusika kirjutamisele on Ethan Gruska aidanud produtseerida ka indie lauljatari-laulukirjutaja Phoebe Bridgersi albumit „Stranger in the Alps“ (2017) ja Atlantast päris alternatiivse rokkmuusika ansambli Manchester Orchestra albumit. 2019. aastal aitas panna kokku ka Bad Books’i albumit „III“, mistõttu selle bändi ninamees Andy Hull kutsus Gruska kaasprodutsendiks oma põhibändi Manchester Orchestra kuuendale stuudioplaadile.

Sooloalbum „En Garde“ 

„Oma lugude ja oma albumiga tegemiseks on kulunud palju aega,“ kinnitab Gruska. „Soovisin panna plaadile kõike seda, mida olen aastate jooksul õppinud ja sobitada see omale häälele, teha võimalikult omanäoliseks.“

Selle aasta (2020) jaanuaris ilmus Ethan Gruska sooloalbum „En Garde“, mis on vägagi põnev ja kaasahaarav kuulamine nii meloodiliselt kui ka lüüriliselt. Sellel on tunda Gruska haritud popmuusika „sõnavara“ ja visiooni. Plaadil kõlab palju erinevaid instrumente – kitarrid, basskitarrid, klahvpillid, löökriistad, puhk- ja keelpillid, kuid on ka palju muud põnevat kaasaegsest muusikamaailmast ehk ka elektroonikat. Uuel plaadil kasutab Ethan Guska palju vanaaegseid süntesaatoreid, põnevaid rütmipille, kitarri, millega on mänginud Glen Campbell. Stuudio on väike, kuid põnevat tehnikat täis Brentwoodi stuudio, kus album salvestati.

Olen lugenud, et Gruska jaoks on ka stuudio omamoodi muusikaline instrument.

„En Garde“ on album, millel on 12 väga head ja omanäolist lugu. Siin on „Event Horizon“, milles on midagi filmilikku, ulmelikku ja džässilikult hiphopilikku, „On The Outside“, milles on põnevaid kitarrisaunde, mida esitab suurepärane Blake Mills. Laulus „Enough For Now“ laulab võrratut taustalaulu Phoebe Bridgers. Laulus „Another Animal“, milles on midagi, mis toob meelde Peter Gabrieli, 1980. aastate popmuusika, koos oma klassikaliste süntesaatoritega.

Ethan Gruska on ütelnud, et „En Garde“ pidi olema plaat, mis ongi paljuski erinevatest asjadest koosnev, selles ei tohtinud olla ühte läbivat joont. Ja tegelikult nii see jku ongi, sest Ethan Gruska loob väga põneva helidemaailma, sellise, mida peab hoolikalt kuulama ja jälgima, sest tegelikult ei ole see selline lihtne ja igapäevane kuulamine. See ei ole muusika, mida tavalised raadiojaamad mängiksid, see on sedavõrd omanäoline ja põnev, omamoodi atmosfääriline, veidi hõljuv, kuid mitte ainult, Gruska võib vajadusel ka rokilikum olla (nt plaadi viimane lugu „Teenage Drug“) või hoopis džässilikult soulilik (nt lugu „Blood In Rain“, milles lööb kaasa ka suurepärane USA laulja-laulukirjutaja Moses Sumney) või hoopis kübe psühhedeeliline, millele on lisatud džässilikku klaverit ja puhkpille („Haiku4U“, koos Lianne La Havas’ega).

Uue albumi esimesele singlile „Enough For Now“ (duett koos Phoebe Bridgers’iga) on tehtud ka äge muusikavideo/film, mis filmitud Los Angeleses ja selle režissööriks on Petros Papahadopoulos.

Oma poja tegemistega on rahul ka isa ehk Jay Gruska, kes kinnitab, et nende kodus pole mitte kunagi olnud oluline olla staar, vaid teha head muusikat ja olla oma ala proff. Jay Gruska kiidabki, et Ethan on jäänud ausaks oma tegemistes ja oma muusikas.

„Plaati tehes inimene muutub, ja selle valmides oled täiesti uus inimene,“ on Ethan Gruska ütelnud. „Plaadi tegemisele läheb sedavõrd palju iseend, närvikulu, ja kui plaat on valmis, siis see ongi kõige tähtsam. See on tasu selle tegemise eest.“

Kuula ise ka:

https://warnerr.ec/engarde

Ethan Gruska "Enough For Now" (feat. Phoebe Bridgers)


Tuul Sepp „Allikahaldjas“ (Varrak)

Fantaasiaraamat "Allikahaldjas” põhineb eesti mütoloogial ning on mõeldud nooremale ja keskmisele koolieale.

Peategelasteks on 12-aastane tüdruk Hõbe ja tema ülimalt innukas ajaloohuviline väikevend Kaaren. Lapsed veedavad suve maal rangevõitu vanaema ja leebe loomuga vanaisa seltsis ning külastavad läbi tiigipõhjas asuva värava Unustusemaailma, kus elavad kõikvõimalikud meie maailmast tänaseks kadunud ja unustatud tegelased.

Teadlase ja teaduse populariseerijana tuntud Tuul Sepa lasteraamat tutvustab väikestele lugejatele Eesti kultuuripärandit ning teeb seda põnevas ja õpetlikus vormis.

Tuul Sepp on varem kirjutanud vahvaid linnu- ja putukaraamatuid, bioloogiõpikuid, kuid ka tema kirjutatud laste- ja noorteraamat „Allikahaldjas“ on igati vahva ja kaasahaarav lugemine.

Raamatus hargneb algusest peale kaks lugu. Üks neist räägib Unustusemaailmast. Ja raamatu sissejuhatus ongi sellest, kus räägivad Halltõbi, Eksitaja ja Kratt. Nad räägivad, et Kummitusemõis on nende saatus ja karistus, kuidas sattusid kolm Unustusemaailma legendaarset kangelast Kummitusemõisa koristajate rolli? Selle loo jutustaja (hiljem selgub, et see on Halltõbi) alustab oma lugu algusest. Ta kinnitab, et nad elavad kadunud hingede unustatud maailmas. Neid on seal palju. Mõned neist on siin teenimatult, mõned teenitult, ja nii mõnigi on eriarvamusel selles osas, kas just tema seda vääris. Nende maailma sissepääsuväravas seda ei küsita ja kedagi tagasi ei saadeta. Unustusemaailm on selle koha pealt erakordselt salliv. Kuid värav avaneb ainult ühes suunas.

Vägagi põnev algus. Kes on need kolm, kellest siin juttu on, mis on see Unustusemaailm, ja kas tavaline maailma sellega ka loos kokku puutub? Etteruttavalt ütlen, et selles raamatus puutub küll, kuid seda juba veidi hiljem.

Järgmisena on meil aeg tuttavaks saada selle loo peategelastega ehk õde-venda Hõbe ja Kaareniga. Tüdruk on 12-aastane, poiss on kaheksana. Ja just nendega me tuttavaks nüüd saamegi. Suvi on käes, algamas on koolivaheaeg, ja see tähendab seda, et saadetakse mitmeks nädalaks linnast ära maale. Hõbeda jaoks see pole sugugi mitte täiuslik puhkus, sest linnas on naabrilapsed, jäätisekohvikud, internet ja telekas. Kui laste ema ja isa pidid vaatamata suvele tööl käima, nad olid teadkased ja suvi tähendas nende jaoks pingelist välitööde hooaega, ja kes siis lapsi kodus valvaks? Kaaren oli loomulikult elevil, peaaegu kuu aega ei olnud Hõbedal nüüd mängida kellegi muuga peale tema, ja Kaarnal oli nii palju plaane mängudeks, mida mängida, lugudeks, mida jutustada ja masinateks, mida koos ehitada. Hõbe juba teab, kes Kaareni peas on – piraadid, võlurid, päkapikud, superkangelased, ajaloolised sõjasangarid. Kui ta vaid teaks, millised seiklused neid sel suvel tegelikult ees ootavad.

Saame teada sedagi, et laste maa-vanaema ei olnud just tavaline pannkoogi- ja moosivanaema. Tema uskus töökasvatusse ja laste harimisse maast madalast. See tähendas, et neid ootas ees palju peenrarohimist, riisumist, koristamist ja puude ladumist. Vanaemale meeldis öelda: „Töö tegi ahvist inimese.“ Hõbe on kindel, et ta oleks eelistanud ahviks jääda. Saame teada sedagi, et eelmistel suvedel oli Hõbe saanud kaasa võtta oma koera Bella, kuid Bella pikk ja õnnelik elu oli eelmisel sügisel otsa saanud. Nüüd oli Hõbedal temast ainult palju mälestusi ja näpuostatäis karvu, mida ta kandis kaasa väikeses hõbeketi otsas rippuvas metallkapslikeses. Ja siinkohal pean mainima, et ka sellel omamoodi amuletil on selles loos täita oma roll.

Hõbe teab sedagi, et maaelul on ka helgemaid külgi. Nad võisid käia avastusretkedel, puude otsas ronida ja ujuda järves, mis asus viie kilomeetri kaugusel vanaema ja vanaisa kodust. Üks asi veel – saame teada, et uued kohad ja olukorrad teevad Hõbeda alati rahutuks ja ta oli õppinud väljast tulevaid väsitavaid hääli, pilte ja lõhnu välja lülitama nii palju kui võimalik. Ka sellest saame selles raamatus veel lugeda.

Lapsed jõuavad ilusasti vanamea ja vanaisa juurde. Neid ootab ees rabarberikook, vägagi konkreetne ja nõudlik vanaema, ja ülimalt sõbralik vanaisa. Hõbe on kindel, et nüüd on nad kolmeks nädalaks vangis selles pisikeses maailmas, kus kõik on etteaimatav, üksluine ja igav. Selle suve kolm nädalat on hoopis teistsugused, kuid seda ju Hõbe veel ei tea.

Seejärel jällegi Unustusemaailmasse. Saame lugeda, et unustatud olendite rühmi nimetati hõimudeks. Ühte hõimu kuulusid sarnase saatusega olendid. Näiteks „Hukatud ja mõrvatud valitsejate hõim“, „Unustatud kangelaste hõim“, „Inimtegevuse tagajärjel väljasurnud loomade hõim“. Kratt, Eksitaja ja Halltõbi nimetavad ennast „Kadunud uskumuste unustatud metshaldjateks“, lootuses, et teised kutsuvad neid Kadunud Haldjateks või K.U.U.M.-adeks, aga ei, neid kutsut hoopis kumpsideks. Lugu edasi lugedes saad teada, et kumpsid on nende kohta päris hästi öeldud.

Ja tagasi laste juurde. Saame osa ühest töökast-toimekast suvehommikust, mil vanaisa kingib lastele kummipaadi, sest maja juures asub ka tiik, ja just tiigil need suured seiklused hakkavadki toimuma. Saame tuttavaks ka ühe maakeldris elava nahkhiirega, kellele lapsed panevad nimeks Nutsak, ja ka sellel nahkhiirel on selles loos täita oma tähtis osa.

Tagasi Unustusemaailma. Selgub, et Pärismaailma kaitsesid unustatute eest Väravad. Palju neid väravaid on, seda jutustaja ei mäleta, kuid igal väraval oli valvur – Väravahoidja. Väravahoidjad olid unustatutest ainukesed, kes päriselt mõlema maailma vahel liikuda said. Aga nendegi liikumisvabadus oli piiratud. Lisaks said värava kaudu eriloaga edasi-tagasi liikuda nõialoomad – mustad kassid, rongad ja nahkhiired (ka kõik need loomad on selles raamatus olemas). Saame teada, et värava jaoks on oluline ankur, kuid see on pärismaailmas kaduma läinud. Et seda leida, on vaja nõialoomi, ja kedagi, kes suudaks värava väljastpoolt avama. Lisaks veel see, et nõialoomad ronk ja nahkhiir peavad seda lausa 13 aastat otsima, ja nüüd on see 13 aastat täis saanud! Juttu on ka tiigist ja lapsest, kellel peaks nüüd olema sedavõrd palju võlujõudu, et värav avada, sest see laps ongi Avaja. No ja kui raamatut edasi loeme, siis on varsti selge, et Avajaks ei ole keegi muu kui Hõbe, ja oma osa on mängida ka Kaarenil.

Lapsed on läinud kummipaadiga tiigile, kui nad märkavad vee all kummalist kivi. Kaaren kinnitab, et see kivi oleks nagu rõngakujuline, mille keskelt läheb üks joon läbi ja teine... Rõngas ja rist. Kaaren on kivil oleva rõnga keskel, ta piilub Hõbeda poole, ja hetkeks talle tundub, et tüdrukut justkui polekski, nagu oleks tüdruk uduks muutunud. Ja taaskord pean etteruttavalt mainima, et seda uduks muutumist tuleb selles raamatus veelgi ette. Ja kui Hõbe vaatab päikese poole, siis tundub talle, et Kaareni asemele on ilmunud suur must lind. Lapsed küsivad vanaisa käest, kas nende tiigi kohta ka mingeid lugusid või legende liigub? Vanaisa teab rääkida, et otseselt nende tiigi kohta vist mitte, kuid ta on kuulnud, et nende tiigi põhjas on allikas, ja see allikas on veesoone kaudu seotud ühe teise läheduses oleva allikaga, mida vanasti peeti pühaks. Seal pühas allikas olla elanud allikahaldjas, kes mõnikord inimesi ravis. Inimesed pidid allikahaldjale allikasse hõbemünte viskama või mingi muu eseme, mis oli neile väga kallis. Tõhusat abi sai ainult kõrge hinna eest.

Ja veel. Lapsed kohtuvad naabritädi juures ka musta laudakassiga, ja kui mõelda sellele, millest veidi parem raamatust lugesime, siis on meil olemas nahkhiir, mus kass ja küllap vist ka must lind.

Kodus leiavad lapsed vanaema-vanaisa raamaturiiulilt väga huvitava raamatu „Eesti muistendid“. Sellest raamatust leiavad nad peatüki „Allikamuistendid“, mille abil tulevad nad mõttele, et nende tiigikivi võib olla salajane värav. Nüüd hakkavad nad sellest raamatust otsima abi, mil viisil vanasti saadi ühendust teispoolsusega või avati suletud kohti. Millised märgusõnad nad leiavad? Kolm tilka verd, pihlapuine või kadakane vits, kolm korda pahema jala kannaga vastu maad löömine, tagurpidi meieisapalve lugemine ja amuletiga loitsimine.

Hõbe ja Kaaren otustavad kõik asjad leida ja valmis panna, et tõepoolest tiigile minna ja välja selgitada, mis salapärane kivi see, ja kas see võiks olla värav teispoolsusesse. Ma ei hakka Sulle siinkohal ju kõike ära rääkima, sel juhul läheks minu lugu liiga pikaks, kuid varsti jõuavadki Hõbe ja Kaaren Unustusemaailma, ja uskuge mind, see on müstiline ja vapustav maailm, kus lapsed puutuvad kokku igasugu tegelastega (osad neist on head, osad mitte sedavõrd head), kuid seal on väravahoidja Allikahaldjas, Saaremaa kuulus vägilane Suur Tõll, kes peab oma kätega oma pead kohal hoidma, ratastoolis istuv Kalevipoeg, kelle otsast ära lõigatud jalad nööriga selga seotud, Kalevipoja taskust paistab ka siili ninaots. Kuid see pole ju veel kõik, seal on Kaevunäkk, seal on uhke kindlus ehk Väravahoidja Meelekindlus, rääkiv kits, Saunavaim.

Asjalood on veidi segased, sest Avaja pidi tulema üksinda, kui Hõbe tuli ju koos Kaareniga. Allikahaldjas on segaduses, ta teab, et Hõbedal on võluvõime (saame meiegi sellest teada), kuid kas ka Kaarenil on võluvõime ja milline? No ka sellest saame hiljem teada. Seetõttu lubab Allikahaldjas Hõbedal Unustusemaailma uurima minna, kuid Kaaren peab veidi aega Meelekindluses ootama. See mõte ei meeldi Hõbedale ja Kaarenile, kui õnneks on Suur Tõll ja rääkiv kits, kes mõlemad lapsed Unustusemaailma „turistitama“ viivad. „Turustitama“ on sõna, mille pakub välja Kaaren.

Edasi saame teada, milline võluvõime on Hõbedal, käime ära suures mõisas, mille on endale võtnud kodukäijad ja tondid, kusjuures tänu Hõbeda ja Kaareni julgusele on tondid ja kodukäijad sunnitud sellest mõisast lahkuma. Kuid see pole veel kõik, sest kohtume ka neandertallastega (kahe venna nimed on Krimgokk ja Nagakk), Eesti vanade kuningatega (nt kuningas Mainvald), lendame dinosaurustega, kuni ühel hetkel on olukord väga keeruline, sest kolm Unustusemaailmast – Kratt, Eksitaja ja Halltõbi (viimast tuntakse ka malaaria nime all) – on läinud pärismaailma, ja see ei saa hästi lõppeda, sest kõigil kolmel on inimestega üsna jubedad plaanid.

Nüüd peavad Hõbe ja Kaaren pärismaailma naasma, abiks must kass, nahkhiir ja ronk, kübe võlujõudu. Nad peavad need kolm pahatahtlikku „tegelast“ tabama, kuid juba jõuavad need kolm ka igasugu jama korraldada. Isegi laste vanaisa elu on ohus.

Kuidas lugu lõpeb? Kas Hõbe ja Kaaren suudavad kolm jubedat tegelast tabada? Ja nad Unustusemaailma tagasi toimetada? Kas nad suudavad aidata vanaisa ja teisi inimesi, kelle elud on ohus? Mis saab Unustusemaailmast? Kui raamatu läbi loed, siis saad vastused nendele küsimustele.

„Allikahaldjas“ on igati põnev lugemine. Vahva, kuidas autor on oskuslikult sidunud argimaailma müütilise ja muistendite maailmaga, kuidas tavalised inimesed on põnevalt seotud müütilise maailmaga jne.

Väga vahvad pildid on joonistanud Jaan Rõõmus.


Tuire Kaimio „Koerte käitumine“ (Varrak)

Suurepärane ja põhjalik nõuanderaamat kõikidele neile, kes tahaks rohkem aimu saada oma koera meeles toimuvast. Raamatus käsitletakse põhjalikult koerte kodustamisajalugu, nende sünnipärast ja sotsiaalset käitumist ning õppimist. Samuti keskendutakse tüüpilistele probleeme tekitavatele iseloomujoontele. Raamatus seletatakse lahti koerte võimalikud probleemsed käitumised ning mitte üksnes ei õpetata, kuidas neid probleeme lahendada, vaid antakse koerte reaktsioonidele ka põhjendused.

Pikaajalise töö tulemusena sündinud käsiraamat sobib nii koerakasvatuse professionaalidele, koerakoolitajatele kui ka lemmikloomapidajatele.

Tuire Kaimio on Põhjamaade üks tuntuimaid ja armastatuimaid loomakoolitajaid ning praktiliste kursuste juhendajaid. Tema eelmine raamat „Kutsika kasvatamine” (e. k Varrak 2008) on oma valdkonna kuldvara. Varrakul on samalt autorilt varem ilmunud ka raamat „Koos hobusega“. Kõrgelt hinnatud loomafotograaf Minna Tallberg on jäädvustanud fotodel koerte käitumise iseloomulikumaid nüansse. Fotod on tehtud spetsiaalselt selle raamatu jaoks.

Mul on selle raamatuga üsna eriline suhe, sest õnnestus kaasa lüüa raamatu tõlkimisel, mistõttu võin julgelt kinnitada, et tegemist on väga väärt kutsuraamatuga, mis sobib hästi lugemiseks, kuid ka omamoodi õpikuks neile, kes kavatsevad endale koera võtta või neile, kel kodus on kutsikas või miks mitte ka täiskasvanud koer. Raamatu ilmus esimest korda eesti keeles 2010, teist korda 2013 ja nüüd siis juba kolmandat korda.

Raamatu sissejuhatus ütleb Tuire Kaimio lugejale, et looma uurida, peab kõigepealt teda armastama, ja need sõnad kuuluvad loomade uurimisele alusepanijale Konrad Lotenzile, kes ütles sedasi juba aastakümneid tagasi. Kaimio lisab, et ainult armastusega jõutakse küll kaugele, kuid lisaks sellele on vaja ka teadmisi, sest koer ei käitu pereliikmena nagu inimene.

Raamatu autor jätkab: „Et looma eest saaks hästi hoolt kanda ja teda koolitada, peab tema käitumist tundma. Koer on õnnelik ning ta tunneb end hästi, kui ta võib käituda vastavalt oma loomusele.“ Sissejuhatuses on autorilt veel mitmeid olulisi mõtteid: „Liigina on koerlased hämmastavalt mitmekesised. Iga isend on ainulaadne nii geneetilise pärandi kui kogemuste poolest. Raamat võib avada uusi uksi koerte maailma, aga tõeliselt võib koeraga tutvuda ainult koos temaga kiirustamata aega veetes. Koerad naudivad lähedust ning ühistegutsemist juhul, kui ülesanne on neilegi meelepärane. Oma eluga rahul olevate koerte rõõm sütitab vastupandumatult ka inimest.“ Igati kuldsed sõnad, sest tegelikult ju asjad sedasi ongi.

Raamatus on palju põnevaid osasid, mis omakorda jagunevad mitmeteks ja mitmeteks peatükkideks: ise kodustunud, sünni poolest koer, sotsiaalne käitumine, sigimine ja kutsika areng, probleemkäitumine, õppimine, mis omakorda jagunevad mitmeteks alapeatükkideks. Igal juhul saab siit vastuseid paljudele koeraomanikke meeli erutavatele küsimustele, kui ka sellele miks mõni koer käitub just nii nagu ta parajasti käitub:) Raamatu autor oma aastate jooksul saadud kogemustepagasi abiga üsna põnevaid lahendusi ning nõuandeid ja näpunäiteid.

Mõnest osast veidi lähemalt ka. Esimene osa on „Ise kodustunud“, milles esimeses loos „Uued uurimistulemused“ tõdeb autor, et koera võib ilma kahtluseta nimetada inimese üheks kõige vanemaks ja lähedasemaks kaaslaseks. Koerad on olnud inimeste poolt armastatud, vihatud, kasulikud ja vahel kahjulikudki seltsilised mitukümmend tuhat aastat. Kahe liigi, inimese ja koera suhe on sageli tihe, vastastikku kasulik kooselu. Parimal juhul on suhe kummagi jaoks paljupakkuv. Aga samas kaotavad mõlemad midagi – osa oma vabadusest. Selles peatükis räägib autor eelarvamustest, mis mõjutavad meie arusaama, samuti uutest suundadest koerte käitumise uurimises.

Seejärel on pikemalt juttu sellest, kust on koer pärit. Saame lugeda, et koerlaste sugukonda Canidae kuulub 38 liiki, kelle hulka kuulub ka kodukoer. Koerlasi leidub peaaegu igas maailma nurgas, ainult Antarktises ja mõnedel Vaikse ookeani saartel ei esine neid üldse. Koerad moodustavad koerlaste hulgas kindlasti kõige rohkemaarvulisi rühma. Juttu on koerlaste ühistest omadustest, koera ja inimese ühisest teekonnast, autor uurib, kas koer on oma põhiloomuselt hunt (missugune on taltsutatud hunt, miks koerad muutusid taltsaks ja selgub, et inimene ei kodustanud koera, vaid lõi uue keskkonna). Esimeses osas saame lugeda veel ka kodustumise põhjustest ja tagajärgedest, koerte ja huntide kaasasündinud käitumiserinevustest, erinevustest karja sotsiaalses elus. Kuid see pole veel kõik, juttu on tõutüüpide arengust, tõutüüpide kujunemisest tõugudeks, tänapäeavastest koeratõugudest. Ja veel, siin on ka peatükk kustikalikest omadustest ehk vastsündinust üleminekuetapini (esimene tõeline arenguetapp: väike kutsikas, teine etapp: mängimine objektidega, kolmas etapp: varitsemine ja peatamine, neljas etapp: abiks suuruluki jahil.

Raamatu teine osa on „Sünni poolest koer“, mis koosneb jällegi mitmest-mitmest peatükist, milles on juttu kaasasündinud käitumismudelitest, geneetilistest erinevustest koerte käitumises, sisemistest ja õpitud rütmidest (koera bioloogiline kell, puhkuse ja aktiivsuse vaheldumine, saad teada, mis on õpitud rahutus), jahikäitumisest (jahilkäitumise erinevad versioonid – hagijad, terjerid ja püstkõrvad, retriiverid ja veekoerad, seisvad linnukoerad, karjavalvekoerad ja karjakoerad, juttu on sellest, et liikumismudelite vorm vaheldub – otsimine, jälgimine ja hiilimine, jälitamine, saad teada, mis on kinnihaaramishammustus, mis on tapmishammustus), söömisest (kas toit on turvaline, millist toitu koerad eelistavad, millised on enamiku koerte maitse-eelistused, maitse-eelistuste kujunemine, saad vastuse küsimustele, miks koerad söövad rohtu ja väljaheiteid, kui sageli koerad söövad, juttu on söögiisust, liigsest kehakaalust, söömises keeldumisest ja ebaharlikke asju söövatest koertest).

Oleme jõudnud raamatu kolmanda osani „Sotsiaalne käitumine“, mis koosneb jällegi paljudest peatükkidest, milles on juttu koera kohanemisest oma keskkonnaga, sotsiaalsest kommunikatsioonist (suhtlemine hääle abil – haukumine, häirib haukumine, kiunumine ja ulgumine, urisemine, lõrisemine ja urahtamised, lisaks veel ka kehakeelest – suurustlemine ja rahu loomine, arusaamtustest kommunikatsioonis, mängulistest signaalidest, lõhnadest, mis kannavad infot – uriinimärgid, lõhnatervituste vahetamine), koertegrupi elust, sellest, et mängida võib igas eas.

Neljas osa on „Sigimine ja kutsikate areng“, milles ongi juttu sigimisest (sigimiskäitumist mõjutavad hormoonid, emaste ja isaste koerte sigimiskäitumine, kastreerimine ja steriliseerimine), poegimisest ja kutsikate eest hoolitsemisest (emaskoera käitumine tiinuse ajal, sünnitus, kutsikate sünd, emase koera ja vastsündinud kutsikate suhe, valetiinus), kutsikate esimesest elukuust, parimast sotsialiseerumisajast ehk kutsika 1.-3. elukuust, nooruseast.

Viies osa on „Probleemkäitumine“, mille peatükid peatuvad probleemsel käitumisel, kusjuures raamatu autor küsib kas probleemne käitumine on kahjulik või hoopis normaalne käitumine? Juttu on agressiivusest (see võib johtuda hirmust, valust, oma territooriumi kaitsmisest; sellest, et valvekoer kaitseb kodu, kuid võib tahtmatut agressiivsust süvendada jpm), hirmust ja arglikusest (kaasasündinud arglikkus, õpitud hirm, hirmust vabaks, harjumine, üksindusahistus, ülisuur ettevaatlikkus), valust ja haigustest käitumisprobleemide taustal, stressist, probleemkäitumise parandamisest.

Raamatu kuues osa on „Õppimine“. Selles osas saame lugeda, et õppimine muudab käitumist, sest koerte võime õppida ümbruskonna sündmustest on olnu liigi edukusele väga tähtis. Koerad said sündides kaasa vaid koera käitumise kõige lihtsamad põhitõed, õppimine aitab oskusi üliheaks lihvida. Siin on juttu koerte mälust, harjumisest, klassikaliselt tingitud käitumisest, tunnete ühendumisest, hirmu kinnistumisest, latentsest õppimisest, operantest tingitud õppimisest ehk õppimisest tegutsedes. Tuire Kaimio räägib ka sellest, kas koolitada koera premeerides või karistades, kinnistajate kasutamisest.

Selline sisukas ja vajalik raamat kõikidele koeraomanikele ja neile, kel plaanis endale koer võtta, ja ka temaga tegeleda. Kokku peaaegu 400 lehekülge tarkust, mida meelde jätta, ja ka järgida.

Ja veidi raamatu autorist ka:

Tuire Kaimio on omamoodi elav legend, kes tegelenud loomadega juba lapsest saati – ta käis lasteaias, mille kasvataja/õpetaja tõi kohale lausa tsirkuseloomi. 10-aastasena kolis Tuire Kaimio perekond Saksamaale, kus ta käis bioloogiakallakuga koolis. Sama kooli bioloogiaõpetaja koolitas loomnäitlejaid. Temast saigi Tuire Kaimio „õpetusisa“.

Oma karjääri jooksul on Tuire Kaimio koolitanud mitmeid väga kuulsaid loomnäitlejaid nagu kaukaasia lambakoer filmis „Torm“, ilves filmist „Poiss ja ilves“, lisaks ka legendaarsed tuvid soomlaste VR telereklaamis ning Olvi-õllereklaamis kuulsaks saanud Jeppe-nimeline koer. Tema koolitada on olnud tuhandeid loomi. Lisaks Soomele on ta tuntud ka mujal maailmas, nii oli ta 2006. aastal abiks Nepalis, õpetades kohalikke inimesi elevante käsitlema.

Tuire Kaimio teeb oma tööd alati lähtudes loomast. Loomade õpetamine ei õnnestu, kui loom on stressis ja väsinud. Ka filmivõtetel jälgib ta alati, et loomad saaksid piisavalt võttepause.


Liam Gallagher „Acoustic Sessions“ (Warner Music)

Viimase paari aasta jooksul olen ma kunagise britipopi lipulaeva Oasise liikmest Liam Gallagherist kirjutanud paar korda, ja põhjust on olnud, sest otsustas ju härra Gallagher bändide tegemisest loobuda ja pühenduda soolokarjäärile, mistõttu 2017 ilmus tema esimene sooloalbum „As You Were“ ja 2019 teine sooloalbum „Why Me? Why Not?“. Mõlemad plaadid on olnud igati suurepärased kuulamised. Neis on jätkuvalt sellist head britipopi olekut, kuid eks ole neis kübe ka Oasist ning kindlasti ka John Lennonit ja biitleid. Ei ole ju Liam Gallagher kunagi varjanud, et talle John Lennon on alati meeldinud.

Seetõttu olen ka oma kõrvale leidnud neist albumitest seda midagi, omamoodi ju ka nostalgiat, sest noorusajal sai ju ikka Oasist kuulatud ja Lennoni-aura-hingamine on mulle samuti alati sümpaatne olnud.

Kui Oasis 2009. aastal laili läks, tegid mõlemad vennad ehk Liam ja Noel Gallagher uue ansambli. Liam pani kokku ansambli Beady Eye. Avaldati kaks plaati, üks singel jõudis brittide singlimüügitabelis 31. kohale, kuid suurt edu ei tulnudki. Seetõttu oldi üsna kahtleval seisukohal, mida Liam Gallagher pärast Beady Eye lahkuminekut 2014. aastal edasi teeb. Paneb kokku veel ühe bändi, alustab soolokarjääri? Liam Gallagher on mees, kes olnud alati meedia huviorbiidis, ja alati on otsitud ka igasugu jamasid, millest tema kohta kirjutada, kuigi eks ole Liam Gallagher ka selline huvitav persoon, kes suudab igasugu jamasid kokku ka keerata.See selleks, sest muusikuna on mees ikka tõeline maailma tipp.

Kui 2017 ilmus mehe esimene sooloalbum „As You Were“, mis oli muusikaliselt väga huvitav ja põnev, ja kaubanduslikult üsna edukas, siis oli selge, et Liam Gallagher oli teinud soolokarjääri osas õige ja suurepärase otsuse. Kui esimesele albumile järgnes 2019. aastal veel teinegi ehk „Why Me? Why Not?“, mis oli minu arust muusikaliselt veelgi parem kui esimene, siis on üsna selge, et Liam Gallagher on sooloartistina sama hea, kui ta oli koos Oasisega, ja võib-olla isegi veidi parem.

Sel aastal (2020) üllatab Liam Gallagher muusikamaailma ja oma fänne igati ägeda akustilise EP’ga, millel kaheksa lugu. Enamus neist kõlasid eelmisel aastal kontsertil „Liam Gallagher MTV Unplugged“, ja suurem nendest lauludest on mehe seni viimaselt sooloalbumilt „Why Me? Why Not?“.

EP’l kuuleb ka Oasise laule „Stand By Me“ ja „Cast No Shadow“, kuid ka laulu „Sad Song“, mis kõlas dokumentaalfilmis „Oasis: Supersonic“. Lisaks veel ka laulust „Once“ demoversioon. Kokku kaheksa suurepärast laulu, suurepärast esitust.

Liam Gallagher on oma kahe stuudioalbumiga „As You Where“ (2017) ja „Why Me? Why Not?“ (2019), et seda endist Oasise liiget on veel vara muusikaarhiivide riiulitele kanda, sest tal on veel väga palju muusikat sees, ta suudab kirjutada suurepärast muusikat ka täna ja ka esitused on igati suurepärased. Ka sellel EP’l kuuleme suurepärast ja hingestatud laulu, mida saadavad kitarrid, mõnes loos ka keelpillid, ja nagu öeldakse lihtsuses ongi võlu. Ja nagu olen ka varem Gallagheri plaatidest kirjutanud, mulle meeldib see, kuidas saab tõmmata paralleeljooni Gallagheri ja John Lennoni muusika ning esituste vahele.

Seda ka, et Liam Gallagheri laulust „Once“ on valmis saanud ka uus muusikavideo, mille peaosas on endine suurepärane jalgpallur Eric Cantona!

Üks asi veel – õige varsti peaks ilmuma ka Liam Gallagheri vennalt midagi uut ja ägedat! Noel Gallagher’s High Flying Birds on avaldamas samuti uut EP’d, mil nimeks „Blue Moon Rising“, ja selle ägedat ja tantsulikku nimilugu on samuti juba võimalus kuuata veebiavarustes. Noel Gallagher’s High Flying Birds on briti rokipunt aastast 2011, milles mängivad endine Oasise kitarrist Gem Archer, endine Oasise klahvpillimängija (mitte põhikohaga liige) Mike Rowe, endine Oasise trummar Chris Sharrock ja ansambli The Zutons basskitarrist Russell Pritchard.

Kuula ise ka akustilist Liam Gallagheri:

https://open.spotify.com/album/7ysbA7zuaHU2AA7ybLdYd9#_=_

Liam Gallagher "Once"


Jan Brzechwa „Pan Kleksi Akadeemia“ (Tänapäev)

„Pan Kleksi akadeemia“, mis ilmus esimest korda 1946. aastal Poolas, on kaheteistaastase Aadam Põikpea jutustus oma õpingutest veidra ja salapärase professor pan Kleksi juures. Professori ja tema õpilaste fantastilistes seiklustes põimub tegelikkus unenägude ja muinasjuttudega, igal sammul ootab mõni üllatus ning miski pole võimatu.

Jan Brzechwa (1898–1966) on üks tuntumaid ja armastatumaid poola kirjanikke, hinnatud eelkõige oma rikka ja ebatavalise kujutlusvõime ning leidliku ja peene huumori poolest. Ta kirjutas lugejaile „kolmest kuni saja aastani“ ning leidis, et „laste jaoks on head ainult need teosed, mida loevad meeleldi ka täiskasvanud“.

Raamatus on „Pan Kleksi akadeemia“ väljaannete kuulsaima illustraatori, ka poolakeelse esitrüki illustreerinud kunstniku Jan Marcin Szanceri (1902–1973) pildid.

Pean tunnistama, et „Pan Kleksi akadeemia“ on üks nendest lastekirjanduse kullafondi kuuluvatest raamatutest, mida mul lapsepõlves lugeda ei õnnestunudki. Põhjus arvatavasti selles, et esimest korda ilmus „Pan Kleksi akadeemia“ eesti keeles 1968. aastal, ja siis polnud ma veel sündinud. Teist korda ilmus raamat eesti keeles 2000. aastal, ja nüüd siis raamat kolmandat korda eesti keeles.

Seetõttu on avastamisrõõm suur, sest loomulikult olen ma sellest teosest ka varem kuulnud, kuid nüüd õnnestus seda ka lugeda. Raamat ilmub kirjastuse Tänapäev sarjas „Prantsuse köide“, ja selles sarjas on ka varem ilmund igati häid lastekirjanduse kullafondi kuuluvaid raamatuid – „Salaaed“, „Doktor Dolittle“, „Doktor Dolittle’i reisid“, „Alice Imedemaal“, „Karupoeg Puhh“, „Pinocchio seiklused“, „Robinson Crusoe“, „Mary Poppins“, „Prints ja kerjus“, „Džungliraamat“ jt.

Seekordne „Pan Kleksi akadeemia“ on muideks veel selline uhke väljaanne, mille tagakaanel on ka hologramm. See on tõestus, et ilmunud raamat on igati õiguspärane!

Raamatu alguses tutvustab raamatu peategelane Aadam Põikpea ennast. Ta on kaheteistkümneaastane ja elab juba pool aastat pan Kleksi akadeemias. Ta kinnitab, et kodus oli ta alati igavene hädavares, kes jäi alati kooli hiljaks, ei saanud iialgi järgmiseks päevaks õpitud ja tal olid lihtsalt pudrust käed. Kõik, mis Aadam kätte võttis, pillas ta põrandale ja tegi katki. Ta ei sallinud tangutummi ega porgandeid, mida talle iga päev lõunaks anti, kuna need olevat toitvad ja tervislikud. Kui ta kõige kurja krooniks ükskord oma pükstele, laudlinale ja ema uuel kostüümile tinti peale ajas, otsustasid vanemad anda ta pan Kleksi kasvatada ning panna tema juurde õppima.

Seejärel saame tuttavaks akadeemiaga, mis asub Šokolaadi tänava lõpus ja võtab enda alla suure neljakorruselise hoone, mis on ehitataud värvilistest telliskividest. Neljandal korrusel hoitakse pan Kleksi saladusi, mida keegi ei tunne ja mis on täiesti salajased. Keegi ei tohi sinna minna, aga kui ta tahakski seda teha, siis ta lihtsalt ei saa,sest trepp viib ainult kolmanda korruseni. Pan Kleks pääseb oma saladuste juurde läbi korstna. Esimesel korrusel asuvad klassid, kus toimuvad tunnid, teisel korrusel on magamistoad ja ühine söögituba, kolmandal korrusel elab pan Kleks koos Matteusega ühesainsas toas, kuna kõik teised toad on lukus.

Ja veel, saame teada, et pan Kleks võtab oma akadeemiasse ainult neid poisse, kelle eesnimi algab A-ga, sest nagu ta ütleb, ei mõtlegi ta oma pead kogu tähestikuga vaevata. Seetõttu on akadeemias neli Aadamat, viis Aleksandrit, kolm Andreid, kolm Alfredit, kuus Antoniust, üks Artur, üks Albert ja üks Anastassi, ühtekokku kakskümmend neli õpilast. Pan Kleksi enda nimi on Ambrosius. Matteus on selles akadeemias ainuke, kelle nimi ei alga A-ga. Matteus ei ole õpilane. Ta on pan Kleksi kodustatud kuldnokk. Matteus oskab suurepäraselt rääkida, aga ta hääldab ainult sõnade lõppe ega hooli kõige vähematki sõnade algusest.

Akadeemia asub ilmatu suures pargis, kus on palju nõgusid, orge ja kuristikke, parki piirab kõrge müür. Tänava poolt on müür täiesti sile, ainult keskpaigas on suur klaasvärav. Müüri taga ja kummalgi küljel asuvad pikas katkematus reas üksteise kõrval raudväravad, mis on suletud väikeste hõbedaste tabalukkudega.

Kõik need väravad viivad naabermuinasjuttudesse; nendega on pan Kleksil väga hea ja sõbralik vahekord. Iga värava kohal ripub silt, mis ütleb, missugusesse muinasjuttu see värav viib. Seal on kõik Anderseni ja vendade Grimmide muinasjutud, muinaslugu Pähklipurejast, kalamehest ja kalakesest, hundist, kes kerjust mängis, vaeslapsest ja pöialpoistest, inetust pardipojast ja palju teisi muinasjutte.

Aadam kinnitab, et pan Kleks saadab neid väga tihti igasugustesse muinasjuttudesse sisseoste tegema. Enamasti langeb see ülesanne Aadamale, sest ta hakkab oma punase pea pärast hästi silma. Aadam meenutab, kuidas ühel päeval said pan Kleksil tuletikud otsa ja ta saadeti Anderseni muinasjuttu tuletikkudega tütarlapsest. Selles muinasjutus kohtub Aadam isegi Anderseni endaga ja ka väikese tütarlapsega, kes müüb tuletikke. Andersen kinnitab, et Aadam ei pea muretsema, et tütarlaps vaene on ja külmetama peab, see kõik on näiline, vaid muinasjutt. Kõik on väljamõeldis ja ebatõeline. Lisaks tuletikkudele on Aadam pidanud pan Kleksile tooma saapad saabastega kassi muinasjutust ja luua palja mäe muinasjutu nõialt. Ühel päeval peab Aadam etendama ühte vendadest muinasjutus uinuvast kuningatarist ja seitsmest vennast. Kuningatari käest saab Aadam teada, et ka pan Kleksil on omad muinasjutud, kuid nendega saab Aadam tuttavaks märksa hiljem.

Saame lugeda ka pan Kleksi tedretähtedest, mis pan Kleksi näol iga päev asukohta vahetasid. Tedretähti toob pan Kleksile linnast igal neljapäeval habemeajaja Filip, kes on need oma klientide näolt habet ajades kokku kraapinud. Pan Kleks kinnitab, et tedretähed mõjuvad suurepäraselt mõistusele ja kaitsevad nohu eest. Kui mõni õpilane tunnis silma paistab, siis saab ta selle eest kasutamata tedretähe, sest see on akadeemia kõrgeim aumärk. Aadam tedretähte ei ole veel saanud, sest pan Kleksi arvates Aadam midagi suurt veel ei teadvat. Kuldnokk Matteus himustab samuti pan Kleksi tedretähti, pidades neid kõige suuremaks maiuspalaks. Mõnikord pan Kleks annabki tedretähe Matteusele, kes selle ära sööb. See on rohi Matteuse tõrksuse vastu, kes hakkab kohe pärast tedrerähe söömist rääkima ja küsimustele vastama.

Järgmiseks selle kummalise looga tuttavaks saame. Tegelikult võiks seda Matteuse lugu võtta lausa iseseisva muinasjutuna, sest seda see ju ometigi on. Matteuse jutust selgub, et ta ei ole lind, vaid kuningapoeg. Lapsena jutustati talle sageli muinasjutte linnuks või loomaks moondatud inimestest, aga ta ei uskunud, et tegelikult nii võib juhtuda.

Matteus oli kuninga ainuke poeg, suure ning võimsa valitseja ainus troonipärija. Ta elas kullatud marmorlossis, ta käis mööda pärsia vaipu, tal olid ministrid ja teenijad, kes ta soove täitsid. Matteuse isa oli kuningas, kes valitses paljusid riike ning rahvaid. Miljonid inimesed värisesid tema nime kuuldes. Matteuse isale kuulasid määratu suured varandused ja loendamatud paleed, kuldkroonid ja kuldsauad, kalliskivid. Rikkused, millest keegi ei oska unustadagi. Kuninga laevastik valitses nelja merd, tema sõjavägi aga oli nii suur ja võimas, et nende riigil ei olnud vaenlasi, vaid kõik valitsejad maailmas püüdsid kuninga soosingut ning sõprust võita.

Matteuse lemmiktegevuseks juba õige noorena oli jahipidamine ja ratsutamine. Matteuse isiklikus tallis oli sada kakskümmend araabia ja inglise tõugu ratsahobust ning nelikümmend kaheksa stepi mustangi. Kui Matteus sai seitsmeaastaseks, usaldas isa oma poja kaheteistkümne kõige kuulsama teadlase hoolde ja käskis õpetada talle kõike, mida nad ise teavad ning oskavad. Matteus õppis hästi, kuid ta ohjeldamatu kihk sadula ning püssi järele ajas poisi meeled nii elevile, et ta millestki muust mõtelda ei suutnud. Kartes poja tervise pärast, keelas isa tal ratsutamise.

Selline otsus pani Matteuse mitmeks päevaks nutma. Riigis oli kolmepäevane lein. Igatsusest oma hobuste järele kaotas Matteus söögiisu, ta ei tahtnud õppida ja istus päevad läbi väikesel troonil, ta ei rääkinud kellegagi ega vastanud ühelegi küsimusele.

Ühel öösel ärkas Matteus vaiksest hirnumisest akna all. Jalgteel seisis poisi tore ratsu, saduldatud Ali-Baba, kes kutsus poissi ratsutama. Otse loomulikult Matteus teebki seda. Nii ratsutatakse sügavasse metsa, kus nad kohtuvad hiigelhundiga. Hundil olid kihvad irevil ja ta lõugade vahelt tilkus vahtu. Kummaline on see, et hunt kihistas inimese kombel naerda, ja tungis poisile ja hobusele peale. Õnneks oli Matteusel kaasas püss, millega ta hundi tappis, kuid enne surma lõi hunt pistodana teravad kihvad poisi reide.

Poiss jõudis koju, kuid iga hetkega läks tema tervis halvemaks, sest haavast immitses kogu aeg verd. Kuningas kutsus kokku tohtreid omast riigist ja mujalt, kuid keegi ei suuda aidata, kuni lõpuks saabus tark Hiinamaalt. See oli Hiina keisri õuearst, kel nimeks Pai-Chi-Vo. Hiinamaa tark vaatas poisi haava, pani huuled selle vastu ja hakkas oma hingust poisile sisse puhuma. Kuningapoeg saigi terveks. Samas pole kõik siiski hästi, sest Hiinamaa tark teab sedagi, et Matteus oli maha lasknud hundikuninga, ja tema sõnul ei anna hundid seda iialgi andeks ning maksavad Matteusele julmalt kätte. Pai-Chi-Vo andis Matteusele võlumütsi. Kui poisi elu on ohus, tuleb see khaanide võlumüts pähe panna ja poiss võib muutuda ükskõik kelleks tahes. Kui hädaoht möödas on, tuleb sikutada mütsil olevat nööpi ja poiss muutub tagasi endiseks.

Möödusid aastad ja kõik läkski nii nagu Hiinamaa tark oli ennustanud. Hundid vallutasid terve kuningriigi. Hundid tapsid Matteuse isa ja ema, lossis võimutsesid hundid, kuid Matteusel õnnestus pääseda. Ta pani pähe võlumütsi ja soovis muutuda linnuks. Temast saigi kuldnokk, ja tal õnnestus pääseda. Kuid, Matteus oli aastate jooksul suutnud ära kaotada võlumütsil oleva nööbi, mistõttu jäigi ta kuldnokaks, kes Salamanca linnuturult jõudis Ambrosius Kleksi kätte.

Selline imeline lugu. Aadam kinnitab, et ta hakkas koguma leitud nööpe, ta isegi varastas neid ja lõikas neid inimeste riietelt. Ta soovis Matteust aidata, kuid ükski nööp polnud õige. Aadam leiab, et pan Kleks võiks ju Matteust aidata, kuid pan Kleks kinnitab, et tema ei ole mustkunstnik ega võlur. Või äkki ta ei tahagi Matteust aidata?

Seejärel saame teada veel igasugu kummalisi asju nii pan Kleksist kui ka tema akadeemiast. Selgub, et pan Kleks muutub öösel imikuks, kes hommikul paneb suurenduspumba kõrva ja saab sedasi mõne silmapilgu jooksul oma loomuliku suuruse tagasi. Suurenduspumba abiga saab pan Kleks teha peopesasuurusest lihatükist lõunasöögi tervele akadeemiale.

Hommikueineks sööb pan Kleks värvilisi klaaskuulikesi ning joob peale rohelist vedelikku. Vedelik taastavat pan Kleksi mälus kõik eelneva, sest magamise ajal on ta kõik ära unustanud. Ühel hommikul ei olnud seda rohelist vedelikku ja pan Kleks ei suutnud meenutada isegi oma nime, rääkimata sellest, kus ta on, mis akadeemia see on jne. Matteus lendas üle müüri ja tõi lõbusate pöialpoiste käest seda vedelikku. Juttu on ka pan Kleksi kummalisest välimusest, kuid selle jätan ma Sulle endale avastada ja lugeda. Saad lugeda sedagi, kuidas pan Kleks suudab peast võtta oma silma ja saata selle õhupallide küljes rippuva korvikesega asju lähemalt uurima. Pan Kleks sööb ka liblikaid, suudab ennast täis puhuda ja lennata, kusjuures ühel päeval suudab ennast täis puhuda ja lennata ka Aadam.

Ja veel. Juttu on ka õpingutest akadeemias. Ja uskuge mind, need ained on seal ikka päris kummalised. Näiteks kleksograafia, mis on teadus tindiplekkide tegemisest. On ka tund, milles kootakse tähti – trükitähed raamatuis koosnevad mustadest, omavahel kõige erinevamal viisil põimitud niidikestest. Pan Kleks õpetas oma õpilasi neid tähti lahti harutama, nendest üksikuid väikesi jupikesi välja noppima, üheks niidiks kokku siduma ning rulli peale kerima. Nii on niidirulliks keritud palju pan Kleksi raamatuid, jättes riiulitele järele tühjade lehtedega, ilma ühegi täheta raamatud. Pan Kleks sõlmab need niidirullid sõlmedesse või mügaratesse. Selgub, et sedasi loeb ta silmi vaevamata terve raamatu läbi.

Ühes tunnis õpitakse ka vigase mööbli ja majapidamistarvete ravi. Geograafiat õpitakse hoopis spordiväljakul. Mängitakse jalgpalli ja palliks on suur gloobus. Palli jalaga lüües tuli öelda selle linna, jõe või mäe nimi, mida saapanina parajasti tabanud oli. Sageli lendas pall/gloobus üle müüri. Poisid olid kimbatuses, sest nad ei teadnud, missugusest muinasjutust palli otsida – kas Pöial-Liisi, kolme põrsakese või koguni Sinihabeme juurest. Ühel päeval lendas pall/gloobus jällegi üle müüri. Ja poiste juurde tuli imekaunis Lumekuninganna ja tema kannul kaksteist pöialpoissi, kes tassisid poiste gloobust. Lumekuninganna kinnitas, et pall lõi mitu tema mänguasja puruks, kuid ta oli nõus selle tagasi andma, kuid tingimusel, et tema pöialpoistele õpetatakse geograafiat. Sellest ei tule mitte midagi välja, sest väljas oli suvi. Lumekuninganna ja tema pöialpoisid sulasid üles. Nad muutusid niredeks, mis omakorda voolasid ühise ojana värava poole, koju tagasi. Täiesti hämmastav lugu.

 

 

Nagu Sa ise näed, siis oskab raamatu autor igati vahvalt ja ootamatult kokku siduda erinevaid muinasjutte ja tegelasi, no ja eks ole ju ka pan Kleksi akadeemia igati muinasjutuline koht.

Ma ei tahaks Sulle kõike ära rääkida, sest põnev on ju ikka ise lugeda ja teada saada. Kuid saame osa põnevast aadreotsimise mängust, käime koos Aadamaga lendamas ja külastame sellist vahvat paika nagu koerteparadiis, kus Aadm kohtub ka oma kunagise mopsiga. Koerteparadiisis viibib Aadam lausa 12 päeva, kuid pärast seda peab ta pan Kleksile lubama, et ta enam mitte kunagi lendama ei lähe. Käime ekskursioonil aukude ja augukeste vabrikus, kus toodetakse võtmeauke, ninasõõrmeid, kõrvaauke, küünarnukiauke, sillaauke, taevaauke jne.

Saame osa ka ühest põnevast Aadama unenäost, mis meid konnade juurde viib, ja ka Hiinamaale, kusjuures see Hiina-teema käib läbi veel mitmekestki kohast selles raamatus. Mulle tundub, et kuidagi on siin mängus ka eelpool mainitud Hiinamaa tark, aga kuidas?

Ühel ööl tuuakse akadeemiasse veel kaks poissi – habemeajaja Filipi lapsed Anatol Kikerik ja tema noorem vend Aloisi. Järgmisel hommikul selgub, et Aloisi on hoopiski nukk, kuigi üsna loomutruu. Pan Kleks suudab ka Aloisi elusaks teha, kuid see ei olegi vägagi tark ja nutikas tegu, sest Aloisiga tuleb akadeemiasse ainult suuri sekeldusi. Ta suudab aia taha keerata isegi suure peo, millel pan Kleks räägib elust Kuul ja kuuinimestest (oli ju mõni aeg tagasi saatnud pan Kleks ühe oma silma õhupalliga korvis Kuu suunas). Peole tuleb palju igasugu tegelasi muinasjuttudest, kuid Aloisi keerab terve ürituse pea peale.

 


Sara Pennypacker „Pax“ (Pegasus)

„Mul oli rebane. Mul on rebane ... Jätsime isaga ta ühele teepervele maha. Isa ütles, et meil ei jää midagi muud üle, kuid mina ei oleks tohtinud sellega leppida.”

Pax ja Peter on olnud lahutamatud sõbrad alates päevast, mil Peter rebase päris väikese kutsikana päästis. Aga kui Peter on sunnitud oma rebase tagasi metsikusse loodusesse laskma, variseb tema maailm kokku. Hoolimata üha peale tungivast sõjast ja neid lahutavast viiesajast kilomeetrist otsustab Peter siiski oma rebast otsima minna. Samal ajal ootab aga Pax hetkekski lootust kaotamata oma poissi ...

Sara Pennypackeri liigutavat lugu poisi ja tema rebase vahelisest katkematust sidemest illustreerivad Jon Klasseni meisterlikud pildid.

Üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid oli A.H. Tammsaare „Meie rebane“, milles toimetasid rebane, kel nimeks Mossa ja poiss, kel nimeks Ats. Mäletan seda raamatut hästi veel ka täna. Paar aastat tagasi ilmus kirjastuse Pegasus lastele mõeldud loomaraamatute sarjast huvitav lugemine „Mina olen rebane“. Seetõttu on igati huvitav ja põnev võtta kätte ja lugeda raamatut, mis jutustab rebase (Pax) ja poisi (Peter) sõprusest, mis tegelikult ju toob meelde jälle ka Tammsaare „Meie rebase“.

Teisest küljest on Sara Pennypackeri jutustamisoskuses ja kirjutatud raamatus sarnaseid jooni ka Ernest Seton Thompsoni raamatuga „Lugusid loomadest“, mis oli samuti üks minu lapsepõlve lemmikraamatutest. Pennypacker annab oma raamatus väga lahedalt edasi ka rebaste mõtteid – lühidalt, aga väga loogiliselt, lugejal jääbki mulje, et rebased võivadki sedasi omavahel suhelda.

Raamatus on kaks jutustajat – 12-aastane poiss Peter ja rebane, kel nimeks Pax. Kaks lahutamatut sõpra, kes raamatu alguses peavad teineteisest lahkuma, sest tulekul on sõda. Siinkohal pean mainima, et mulle jääb veidi arusaamatuks see, mis aastatel raamatu sündmused aset leiavad, sest mulle tundub, et lugu hargneb lahti USA’s, aga milline sõda? Kas tulevikus?

Loomulikult võib see olla ka väljamõeldud sõda, kuid see on väga oluline „märgusõna“ selles raamatus, millega puutuvad kokku nii poiss kui ka rebane. Tegelikult annab see „tulevane sõda“ raamatule ühe „taseme“ juurde. Mille nimel üldse plaanitakse sõdida, kas lihtsalt selleks, et inimesed tahavad tappa? On ju selle tapmisega kokku puutunud praktiliselt kõik raamatu tegelased, osad neist rohkem, osad vähem. Inimeste julmus vapustab nii Paxi kui ka teisi rebaseid, ja ka Peterit.

Raamat algab sellega, kui Peter ja tema isa on viimas Paxi metsa. Otse loomulikult on lahkuminek väga nukker, sest Pax on poisile tõeline sõber. Poiss nutab, ja rebane ei saa aru, mis toimub. Peter võtab teksade taskust vana plastmassist sõduri, mis on rebase lemmikmänguasi. Poiss virutab selle kaugele metsa, rebasele on see kergendus – nad on tulnud metsa mängu mängima. Rebane kihutab täie hooga metsa poole, et sõdur üles otsida. Loomulikult on metsas ka palju teisi, värskemaid ja tugevamaid lõhnu, kuid mänguasjal on poisi lõhn, ja selle lõhna leiaks rebane igalt poolt üles. Rebane leiab sõduri, tuleb metsast välja, kuid just samal ajal hakkab auto liikuma. Isa ja Peter sõidavad minema.

Seejärel oleme juba Peteri vanaisa juures, kuhu isa on Peteri viinud. Poiss peab jääma vanaisa juurde, seal koolis käima hakkama. Peterile ei meeldi vanaisa juures, tal on mure Paxi pärast, sest rebane ei olnud kunagi varem üksinda väljas olnud, välja arvatud oma aedikus, ja on ju poiss ja rebane olnud lahutamatud. Miks üldse nii läks? Põhjus on selles, mida isa oli Peterile ütelnud – sõda tuleb, ja see tähendab, et kõik peavad ohvreid tooma. Isa peab teenima, see on tema kohus, ja Peter peab ära sõitma. Kahe Peteri sõbra perekonnad olid juba ammu asjad kokku pakkinud ja lahkunud niipea, kui kuulujutud evakueerimisest olid liikuma hakanud. Ühel hetkel on Peter kindel, et Paxi maha jätmine ei olnud õige otsus. Ta pakib oma asjad – riided, liigendnuga, rahakott, matkasaapad, pesapall, pesapalli kinnas, ema fööniksiamuletiga kullast käevõru (siinkohal tuleb mainida, et Peter ema on surnud), veidi süüa.. Rebane peaks olema temast 500 kilomeetri kaugusel, kuid uurides atlasest kaarti, leiab Peter, et kui otse minna, siis võiks vahemaa olla 300 kilomeetrit.

Peter on valmis ja ta läheb. Ta jätab vanaisale kirja, justkui oleks ta varakult kooli läinud...

Samal ajal on Pax metsas. Esimest korda elus üksinda. Näljane. Öö ja pimedus. Kõrgel rebase pea kohal lendab raisakull. Hommikul otsustab Pax hakata liikuma, et leida üles Peter. Ta suundub tee poole, kus ta maha jäeti, kuid seal sõidavad mitmed ja mitmed suured, rohelised veoautod. Kas tegemist on sõjaväekolonniga? Hiljem selgub, et see oligi sõjaväe veoautode karavan.

Edasi saame peatükk peatüki haaval lugeda sellest, kuidas Peter ja Pax teineteise poole liiguvad. Ja see ei ole neile lihtne teekond. Peter peab liikuma, nii et ta kellelegi silma ei jääks, eriti täiskasvanutele, kes hakkaks küsima ebameeldivaid küsimusi, kuhu poiss üksinda liikumas on. Pax kohtub teekonna esimesel päeval emarebase Särtsuga, kellele Pax ei meeldi, sest tal on inimeste lõhn küljes. Särtsuga on kaasas ka tema vend, veidi äbarik Jupats, kes sobitab Paxiga sõprust, mis ei meeldi teps mitte emarebasele. Kuid Särts ja Jupats on need, kes Paxi kampa võtavad, ja talle veidi loodust tutvustavad.

Peteri teekond läheb hulluks juba paari päevaga, kui ta otsustab teest eemale hoida, pigem metsas liikuda, ta kukub ja murrab jalaluu.

Samal ajal kohtub Pax veel ühe rebasega. Vana ja hallinenud kasukaga isane, kel nimeks Hall. Esialgu võiks ju arvata, et Halli ja Paxi vahel võib minna kakluseks, kuid seda ei juhtu. Selgub, et ka Hall on elanud kunagi inimeste juures, ja Paxil on ju inimeste lõhn juures.

Pax uurib Hallilt kas too on äkki Peterit näinud, kuid Hall on näinud ainult inimesi, kes soovivad sõda. Hall juhib Paxi jõe äärde, et juua vett, kuid Pax tahaks ikka teele lähemale minna, et edasi liikuda. Hall kinnitab, et varesed on talle teada andnud, et tee on suletud, et sõjaigatsejad on selle tee blokeerinud. Seda sõjaigatsejate juttu kuuleme selles raamatus veel ja just need sõjaigatsejad on need, kes tahaksid sõda alustada.

Hall ja Pax vahetavad mõtteid inimeste kohta – Hall kinnitab, et inimesed on võltsid, üks inimene on ajanud minema nälgiva naabri, käitudes nõnda, nagu poleks tema sahvris toitu, kuigi see oli täis. Üks inimene teeskles ükskõiksust kaasa suhtes, kelle ta oli välja valinud. Üks inimene meelitas rahustava häälega lamba tema karjast välja ning tappis selle siis. Hall lisab sedagi, et inimesed on hoolimatud. Nad künnavad põldu ja tapavad seal elavaid hiiri ilma ette hoiatamata. Nad ehitavad jõele tamme ja jätavad kalad surema. Pax kinnitab, et tema poiss ei olnud võlts ega hoolimatu. Hall jätkab tõdedes, et kui sõda tuleb, on inimesed hoolimatud.

Pax ei mõista, mis on sõda. Hall vastab, et on üks haigus, mis mõnikord rebaseid tabab. See sunnib neid tavapärasest käitumisest loobuma, võõraid ründama. Sõda on samasugune haigus inimestel. Hall kinnitab, et maale, kus ta inimestega koos elas, tuli sõda. Kõik hävitati. Kõikjal lõõmas tuli. Oli palju surnuid, ja mitte üksnes sõjaigatsejate, täiskasvanud isaste hulgas. Lapsed, emad, vanemad kõik nende enda liigist. Kõik loomad. Mehed, kes seda haigust kandsid, heitsid seda kaost kõigele oma teel. Sellest kohast, kus Pax ja Hall hetkel olid, sellest kohast lääne pool, sõda juba käis, inimesed tapavad üksteist, maa on täielikult hävitatud. Jõgedel on tammid. Maapind on paljaks põletatud. Kõik elusolendid on tapetud.

Hall on nõus tulema Paxiga lõunasse, sest seal peaks olema Peter, ja sealt võiks Hall leida uue kodu. Enne seda lähevad Hall ja Pax tagasi Halli kaasa (emarebane, kes ootab järglasi), Särtsu ja Jupatsi juurde, et anda neile teada, et nad lähevad lõunasse otsima poissi ja uut kodukohta. Teised peavad jääma neid ootama. Kahjuks lõpeb teekond Hallile saatuslikult, kui ta inimeste paigutatud miini otsa jookseb. Veidi hiljem jookseb miinile ka Jupats, kes jääb ilma oma jalast.

Tagasi Peteri juurde, kes on jõudnud oma murtud jalaga küüni, kus ta kohutab ühe kummalise naisterahvaga. Peterile tundub esialgu, et naine on hull. Naisel on puujalg, ja ega Peter ei tahagi esialgu rääkida, kuhu ta teel on. Lõpuks ta siiski räägib, mis on juhtunud, et ta ema on surnud, et ta tahab leida oma rebast.

Saame teada, et naisterahva nimi on Vola, kes ei luba poisil edasi liikuda, enne kui Peteri jalg on paranenud (selgub, et Vola on olnud arst, kes olnud ka sõjas, kus ta on pidanud isegi kellegi tapma).

Vola annab Peterile taimedest tehtud ravijooki, teeb poisi jalale lahase, veidi hiljem ka kipsi, meisterdab talla kargud. Vola elab üksinda metsas, oma majakeses, kus on kõik vajalik olemas. Ta on tulnud sinna, et oma elu üle mõtiskleda, teha järeldusi, mida ta on teinud, mida üle elanud. Kõige rohkem hindab Vola seda, et tal on rahu, et saab olla üksinda, eemal kõigest.

Vola jutustab Peterile ka sellest, et ta jäi oma jalast ilma siis, kui riik ta miiniväljale luurama saatis, kuid nüüd saab ta riigilt väikest vereraha, mille abil saab ta endale hankida selle, mida ta ise ei kasvata, mida mets ei anna. Volale on seni seltskonda pakkunud vaid Francois, kes osutub pesukaruks. Vola on nõus Peterit aitama, kuid seda kolmel tingimusel – ma ei hakka Sulle siinkohal nendest tingimustest rääkima, selle pead ikka ise välja uurima/lugema, kuid need tingimused on üsna mõistlikud või peaaegu mõistlikud, mängu tulevad ka Vola meisterdatud marionetid/nukud, mis omakorda on seotud ühe raamatuga ehk „Sinbad Meresõitja seitse retke“, mille ta oli leidnud selle inimesi taskust, kelle ta oli olnud sunnitud tapma.

Ma teen siinkohal oma jutustuses pausi, sest edasi rääkides, olen Sulle terve raamatu ette jutustanud. Nii oleks ju lugemine äärmiselt igav.

Raamatu lõpus saad lugeda, mida Peter Paxi kohta Volale räägib, saad teada, mis on budistlik idee – kaks, kuid mitte kaks, mis tähendab üksolekut, seda, kuidas asjad, mis näivad olevat lahus, on tegelikult üksteisega seotud.

Loed sellestki mõttest, et kui kellelgi on mingi metsik osa, siis kas seda saab ikkagi taltsutada? Sead teada sedagi, miks Vola arvab, et ta on nagu granaat, et ta on ettearvamatu surmav relv, ja kas ta ikka on seda. Vola õpetab Peterile ka puutööd ja puidu voolimist, nii et Peter meisterdab rebasekuju ja lõpuks veel ka lava, et saaks pidada marionettide etendust.

Saame teada, milliseks kujundeb Paxi suhe emarebase Särtsuga ja tolle venna Jupatsiga. Saad teada, et looduse kutse on ikka tõeliselt ürgne kutse. Kuidas Pax kohtub täiesti juhuslikult Peteri isaga.

Kuid kas Peter ja Pax saavad ikkagi uuesti kokku? Ja mis neist saab? Mis saab Volast, kelle Peter suudab on majakesest metsas siiski linna meelitada? Mängu tulevad ka koiotid, kelle vastu peab Pax astuma, et oma uut perekonda kaitsta, kas ta saab sellega hakkama, ja mis osa on selles mängida Peteril? Küsimusi on palju, kuid kõik need saavad vastuse.

Raamatu lõpp on nukker, kuid ilus, ja mulle tundub, et lootust on nii Paxil, Peteril kui ka Volal, ja äkki isegi sellel maailmal, mis on valmistumas sõjaks...

Ma usun, et Sara Pennypackeri „Pax“ on selline loodus- ja loomaraamat, millest räägitakse ka tulevikus. See võiks olla raamat, mida saab lugeda ka kümnete aastate pärast, sest puudutab ju poisi ja rebase otsimise ning leidmise lugu omamoodi meid kõiki. Südamlik ja liigutav lugu, põnev lugu, väga huvitavad tegelased, põnev süžee, loomad ja loodus, mida veel ühelt healt ja kaasahaaravalt raamatult tahta. Ja veel, mulle tundub, et see on raamat, mida võivad lugeda lapsed/noored (vanuses 12 aastat ja rohkem), kuid raamat sobib suurepäraselt ka täiskasvanud lugejale, ja sellise raamatu kirjutamine on kindlasti imetabane oskus.

 


Mac Miller „Circles“ (Warner Music)

Malcolm James McCormick (19.01.1992 – 7.09.2018) ehk artistinimega Mac Miller oli USA räppar ja plaadiprodutsent (paljudele teistele artistidele ja ka iseendale, kasutades paljude alter-ergode hulgas ka nime Larry Fisherman), kes sündis Pittsburghis. Oma sünnilinnas alustas ta ka oma muusikakarjääri 2007. aastal, kui ta oli vaid 15-aastane. 2010 sõlmis ta lepingu Pittsburghis tegutseva sõltumatu plaadifirmaga „Rostrum Records“. Nii ilmusid nn mixtape’id „K.I.D.S.“ (2010) ja „Best Day Ever“ (2011). Esimene stuudioalbum „Blue Slide Park“ (2011) oli esimene nn iseseisvalt toodetud album pärast aastat 1995, mis tõusnud USA plaadimüügitabeli tippu.

2013 lõi Mac Miller ka oma plaadimärgi REMember Music. 2013 ilmus teine stuudioalbum „Watching Movies with the Sound Off“, pärast seda lahkus mees Rostrumist, et sõlmida leping suure plaadifirmaga ehk Warner Bros. Records’iga. Koostöös Warneriga ilmus neli stuudioalbumit – „GO:OD AM“ (2015), „The Divine Feminine“ (2016), „Swimming“ (2018, selle albumiga kandideeris Mac Miller juba pärast oma surma ka Grammyle) ja postuumselt „Circles“ (2020).

Mitmeid aastaid oli Mac Miller kimpus narkootikumidega, mis said lõpuks talle ka saatuslikuks.

Andekas juba lapsena

Mac Miller hakkas muusikat õppima juba väga varakult. Kuue-aastaselt mängis ta klaverit, kitarri, trummi ja basskitarri. Toona ta laulja/räppari karjäärist veel ei unistanud, kuid juba keskkoolis oli ta kindel, et temast saab räppar.

Mac Miller on ühes intervjuus ütelnud, et 15-aastaselt käis tema peas ära klikk, et ta tahab olla räppar, ta tahab tegeleda muusikaga. Enne seda oli ta olnud ka tubli spordipoiss, kuid hiphopp võitis siiski ta südame.

Esialgu alustas ta räppimist kasutades esinejanime Easy Mac (EZ Mac), ilmus ka mixtape „But My Mackin’ Ain’t Easy“ (aastal 2007). 2009 tutvustas ta end juba kui Mac Miller ja ilmusid kaks mixtape’i „The Jukebox: Prelude to Class Clown“ ja „The High Life“.

Rostrum Records ja Wiz Khalifa

Nagu alguses mainisin, siis 2010 sõlmis ta lepingu sõltumatu plaadifirma Rostrum Records’iga ja ilmus uus mixtape „K.I.D.S.“ Sama plaadifirmaga on koostööd teinud ka legendaarne Wiz Khalifa, ja see oli ka üks põhjus miks Mac Miller soovis just Rostrum Records’iga lepingut.On ju Mac Miller alati ütelnud, et Wiz Khalifa on talle väga hea sõber, peaaegu nagu vend.

Mac Milleri viies mixtape „Best Day Ever“ ilmus märtsis 2011, sellel oli ka singel „Donald Trump“, millest sai mehe esimene lugu, mis tõusis USA singlimüügitabelisse, tõustes kohale 75. 2011 ilmus veel ka kuue looga EP „On and On and Beyond“. Seegi plaat oli edukas, sest tõusis USA plaadimüügitabelisse, jõudes kohale 55. Ja ei maksa unustada, et Mac Miller oli toona vaid 19-aastane!

„Blue Slide Park“

Novembris 2011 ilmus Mac Milleri esimene täispikk stuudioalbum „Blue Slide Park“, mida esimesel nädalal müüdi USA’s peaaegu 150 000 eksemplari ja sellest piisas, et tõusta USA plaadimüügitabeli tippu! Albumil oli ka kolm lugu, mis tõusid USA singlimüügitabelisse ehk „Smile Back“, „Frick Park Market“ ja „Party on Fifth Ave.“ Märtsis 2012 ilmus Milleri seitsmes mixtape „Macadelic“, millel ka hittlugu „Loud“, mis samuti edukas USA singlimüügitabelis.

2012 ilmus veel ka EP „You“, seda küll nime all Larry Lovestein & The Velvet Revival, kuid see plaat oli pigem katsetus teha džässmuusikat, kui oli räpialbum.

2013 tegi Miller oma plaadimärgi REMember Music. See firma oli fokuseeritud uutele Pittsburgh’ist pärit artistidele, kuid ka Miller alter-egodele. 2013 ilmus järjekordne mixtape „Run-On Sentences Vol. 1“, millel Miller mängis ka mitmeid erinevaid instrumente, ja produtsendiks oli Mac Miller üks alter-egodest ehk Larry Fisherman.

Samal aastal osales Mac Miller ka Ariana Grande (selle suurepärase lauljatariga on Mac Miller ka aastail 2016-2018 kurameerinud) laulus „The Way“, mis ilmus ka lauljatari debüütalbumil „Yours Truly“. See laul on tänaseni Mac Milleri kõrgeim koht USA singlimüügitabelis ehk 9 koht!

„Watching Movies with the Sound Off“ ja Warner Bros. Records

2013 ilmus Mac Miller stuudioalbum „Watching Movies with the Sound Off“. Muusikakriitikud kiitsid Mac Milleri uut psühedeelilist saundi. Album tõusis ilmudes USA plaadimüügitabelis kohale number 3! Esimesel nädalal müüdi uut albumit veidi üle 100 000 eksemplari. Plaadil lõi kaasa ka palju teisi artiste nagu Schoolboy Q, Ab-Soul, Earl Sweatshirt, Tyler, the Creators, Jay Electronica jt.

Jaanuaris 2014 sai läbi Milleri leping Rostrum Records’iga. Seetõttu avaldas Miller iseseisvalt oma kümnenda mixtape’i „Faces“. Paljud muusikakriitikud pidasid seda Milleri parimaks tööks, sest see oli aus. Miller vaatas iseendasse, rääkis probleemidest narkootikumide, kuulsuse ja minevikuga.

Oktoobris 2014 oli Milleril taskus leping plaadifirmaga Warner Bros. Records. Miller kinnitas, et ta valis Warneri seetõttu, et Warner on suurtest firmadest kõige iseseisvama mõtlemisega plaadifirma.

2015 ilmuski esimene album Warneri leival olles ehk „GO:OD AM“, mis tõusis USA plaadimüügitabelis neljandale kohale ja seda müüdi esimesel nädalal peaaegu 90 000 plaati. Albumil ka hittlugu „Weekend“, millel laulab ka Miguel.

Miller alustas peale selle albumi ilmumist koheselt tööd ka uue plaadiga. Ta kinnitas, et soovis uurida armastuse tundeid. Septembris 2016 ilmuski album „The Divine Feminine“. Sellel plaadil Miller laulis pea sama palju kui räppis, kusjuures juba sellel abumil katsetas ta R&B’d, džässi ja funki. Ka see album kõnetas muusikakriitikuid positiivselt, ja ka fänne, sest album tõusis USA plaadimüügitabelis teisele kohale!

„Swimming“

Augustis 2018 juba uus album ehk „Swimming“, mis pälvis jällegi kiitvaid hinnanguid. Kriitikute arvates oli sellel plaadil väga head souli ja sooja funkyt. Lauludes oli tunda ka Milleri südamevalu ja probleeme vaimse tervisega. See album debüteeris USA plaadimüügitabelis kolmandal kohal ja sellest sai Milleri viies album järjepanu, mis tõusnud USA plaadimüügitabelis vähemalt TOP 5 sekka. Tegelikult ikka väga kõva saavutus.

Kurb on see, et „Swimming“ jäigi Mac Milleri viimaseks albumiks tema eluajal, sest ta lahkus meie hulgast septebris 2018. Pärast seda ilmus singel „Self Care“, mis tõusis USA singlimüügitabelis kohale number 33 ja see on Mac Milleri parim saavutus selles tabelis sooloartistina. „Swimming“ kandideeris ka Grammy-auhinnale.

Muusika elab ka pärast artisti lahkumist

Milleri muusika elas edasi ka pärast tema surma. 2019 ilmusid singlid „Time“ (koostöös Free Nationals’i ja Kali Uchis’iga) ja „That’s Life“ (koostöös 88-Keys’i ja Sia’ga).

Jaanuaris 2020 ilmus album „Circles“. Selle albumiga oli Miller teinud tööd enne oma surma, ja sellest pidi saama albumi „Swimming“ järg/kaaslane. Töö albumiga lõpetas Jon Brion, kes töötas ka albumiga „Swimming“. Uue albumi laul „Good News“ tõusis USA singlimüügitabelis 17. kohale, mis jällegi Mac Milleri karjääris rekord.

Muusikast ja muust

Mac Miller on aastate jooksul kinnitanud, et tema eeskujudeks on olnud Big L, Lauryn Hill, Beastie Boys, Outkast ja A Tribe Called Quest. Milleril oli väga hea side Pittsburgh’ist pärit räppari Wiz Khalifa’ga, kes Miller on nimetanud ka oma vanemaks vennaks.

Miller rääkis pikki aastaid ka oma probleemidest narkootikumide ja depressiooniga. Üritades ravida oma depressiooni tekkis tal sõltuvus ravimitest, ja kui nendele lisada narkootikumid ja alkohol, siis ei ole lõpp sugugi kaugel, kahjuks nii see ju on. Miller on öelnud, et talle tundus juba 2014. aastal, et mixtape’il „Faces“ kõlanud laul „Grand Finale“ jääbki tema viimaseks.

Augustis 2015 andis Miller teada, et tema tervis on juba palju parem, kuid päris vaba ta ravimitest ja muust siiski veel ei ole. Pärast seda tuli Milleri tervise ja ravimite ja narkootikumide tarbimise kohta erinevaid teateid, oli ka periood 2016. aastal, kui Miller oli täiesti „puhas poiss“. Ja eks oli Milleril probleeme teisigi – nii on teda kinni peetud narkootikumide omamise eest, teda on süüdistatud teiste artistide lugudest loata sämplimises, teda on peetud kinni autojuhtimiselt narkootikumide mõju all, ta on teinud ka autoavarii ja seejärel põgenenud. Viimased karistused jäidki täide viimata, kuna mees lahkus meie hulgast. Surm saabus 7 septembril 2018, põhjuseks fentanüüli, kokaiini ja alkoholi „kokteil“. Nii jäigi filmimata viimane muusikavideo ja pidamata „Swimming Tour“-nimeline kontsertturnee.

„Circles“

Jah, nii kummaline kui see ka pole, siis saab ju muusika elada edasi ka pärast artisti surma. Kummalise all pean silmas seda, et saab kuulata ka päris uut muusikat (hittide kogumikke ilmub ju ikka ja alati pea kõikidelt meie hulgast lahkunud artistidelt). Ja Mac Milleri uus album „Circles“ on tõepoolest üks hiiglama hea plaat – plaat, milles Mac Miller on suutnud jällegi siduda erinevaid muusikastiile – siin on kübe džässi, kübe funkit, kübe souli ja kõik see kokku kõlab igati lahedalt/mõnusalt.

Väga huvitavalt kõlab ka lugu „Everybody“, mille autoriks ja originaali esitajaks on legendaarne USA laulja ja muusika Arthur Lee, ansambli Love ninamees. Ka Arthur Lee on meie hulgast lahkunud, seda juba aastal 2006, kusjuures laulus kinnitatakse, et kõik me peame ükskord surema/lahkuma.

Vanakooli R&B’d ja souli kuuleb laulus „Hand Me Downs“ – Mac Milleri esitus selles laulus toob ikka kananaha ihule küll... kurb, et sedavõrd andekad inimesed nii vara lahkuvad... Kuulake seda lugu, super! Paaris laulus kuuleb Mac Millerit siiski ka räppimas – „Hands“ on üks neist, kuid plaadi kaks viimast lugu on kaunid mõtisklused/arutelud ehk „Surf“ ja „Once A Day“.

Miskit muud ei ole öelda, kui et võrratult hea plaat. Muusika suure algustähega...

R.I.P. Mac Miller!

Kuula ise ka:

https://wr.lnk.to/circles

Mac Miller "Everybody"


Andreas Schlieper, Heike Reinecke „Legendaarsed kassid ja nende peremehed“ (Tänapäev)

Ah, et koer on inimese parim sõber? Või veel! Haruki Murakamil, Frida Kahlol ja Freddie Mercuryl oli midagi ühist – ja nimelt kass. Kassid on inimeste dresseerimisel tõelised meistrid.

Siia raamatusse on kogutud põnevaid lugusid ja lustakaid anekdoote kuulsate karvapallide elust, kes näitavad oma kuulsaid omanikke hoopis teises valguses. Kas teadsid näiteks, et Hemingway aretas kasse, kel oli rohkem varbaid kui harilikel kiisudel?

Rosa Luxemburgi kass Mimi põlgas Leninit, kuid söögilauas istus alati kombekalt laua taga? E. T. A. Hoffmanni kõuts Murr oli „Õpetlike tähenduste“ kirjutamisel isiklikult tööde ülevaataja?

Need lood kassidest ja nende inimestest üllatavad ja panevad muigama, kassilembese lugeja ilmselt ka mõistvalt kaasa noogutama.

See raamat on kingitus, mis paneb kõik kassiinimesed nurruma.

Viimasel paaril aastal on eesti keeles ilmunud mitu väga head raamatut kassidest, mis aidanud kassidega paremini tuttavaks saada, mõista nende käitumist, saada teavet nende iseloomust ja tervisest jpm.

See raamat on veidi teistsugune kassiraamat, kuna siis on juttu kuulsatest inimestest ja nende kirest kasside vastu või nende kassidest. Ja “teistsugune” ei ole teps mitte halvas tähenduses, pigem vastupidi, sest on ju põnev lugeda maailmakuuslatest inimestest, kes on kassidega koos elanud, neid armastanud.

Pean tunnistama, et raamatus on väga esinduslik valik maailmakuulsatest persoonidest, kusjuures ka erinevatest ajastutest.

Raamatu eessõnas küsivad autorid, miks inimesed on just kassidega mesti astunud, on küsimus, mis kuulub ajaloo suurimate vastamata mõistatuste hulka. Nad ei valve ei kodu ega õue, nende liha pole midagi väärt, nende karv samuti mitte, sest nende karusnahk on ammu moest läinud, nad pole ka suureks abiks jahil ning mängida saab nendega ainult siis, kui neil endil selleks tuju on. Hoolimata sellest sobivad nad täpseks äratajaks juba enne päikesetõusu, kusjuures nende tungiv iha värske toiduse järele ei kannata mingit edasilükkamist.

Autorid jätkavad, et sama ei saa eitada, et kassidega elab koos üha rohkem inimesi. Praegu on enam-vähem kodus peetavaid kasse juba ainuüksi Saksamaal oma 14 miljonit (umbes igas neljandas majapidamises) – ja seda isegi nüüd, kui hiired ja rotid vägemalt siinkandis meie toitumise ja hügieeni asjus enam suurt muret ei põhjusta.

Ja veel – õnneks pole me ainsad, keda kassid lummavad. Igal ajastul ja igal pool on olnud naisi ja mehi, kes on endas eksimatult tuvastanud kiindumuse kassidesse, kuulsaid naisi ja mehi, kelle seltskonnas ei pea oma armastuse tõttu kasside vastu häbi tundma.

Esimese peatüki pealkirjaks on “Kellele lüüakse nurrkella” ja selles peatükis on juttu Ernest Hemingwayst ja tema kassidest. Hemingway on kirjanik, kes 1954. Aastal võitis Nobeli preemie legendaarse teose “Vanamees ja meri” eest, kuid veidi hiljem nimetati tema järgi ka polüdaktilised kassid. Rahvakeeli nimetatakse neid Hemingway kassideks. Polüdaktilistel kassidel on erinevalt teistest kuni seitse varvast (enamasti) esi- või (harvem) tagakäppadel. Tegemist on geneetilise anomaaliaga, millel pole kassidele ei ohtlikku ega pärssivat mõju, pigem vastupidi: need loomad on üldiselt hoopis liikuvama ja osavama elustiiliga kui tavapärase varbaarvuga kassid. Need kassid nimetati Ernest Hemingway järgi, sest kirjanikul oli just säärane kass nimega Snowball.

Juttu on ka sellest, et Hemingway ei armastanud ainult kasse. Ka tema armastus naiste vastu oli legendaarne – kusjuures üks näis teisega eriskummalisel moel ühte sulavat – ja ta andis naistele nii oma teostes kui päriselus ikka kassidega seotud hüüdnimesid: Kat, Kath, Cat, Feather Kitty, Katherine Kat, Kitten või Kittner. Vahel kirjutas ta naistele kirjutatud kirjadele alla sõnad “Sinu suur kassipoeg”.

Hemingway kassidest ja naistest on siin juttu rohkem, kuid ma jätan Sulle endale samuti lugemis- ja avastamisrõõmu. Kuid üks mõte veel esimesest peatükist – oma surma eelõhtul olevat Hemingway viimased sõnad abikaasa Maryle olnud: “Good night, my kitten.” – “Head ööd, kiisupoeg.”

Raamatu teises peatükis “Kass vannitoas” saame lugeda filosoof Jacques Derridast ja tema kassidest, kolmandas peatükis “Suur kass” on juttu kirjanik Raymond Chandlerist ja tema kassidest.

Nii Hemingway kui ka Chandler kuuluvad minu lemmikkirjanike hulka, mistõttu on vahva teada saada, et nad mõlemad olid ka kassiinimesed. Chandlerio kohta saame lugeda, et tal oli probleeme alkoholiga, lausa nii suuri, et mõnesid romaine ja stsenaariumeid suutis ta kirjutada vaid täielikus joobes. Sageli ei huvitanud ta üldse inimestest, kuid kassid pakkusid talle alati huvi. Juttu sellestki, et Chandler on kahtlemata üks suurimatest kriminaalkirjanikest, kelle jaoks oli juhtumi “lahendus” nii tähtsusetu, et romaani “Sügav uni” 1946. aasta ekraniseeringu puhul pidi ta nentima, et ta ise ka ei teadnud, kes kelle ära tappis.

1930ndate alguses tuli Chandleri majapidamisse kass Taki, kes kirjaniku tähelepanu ja kiindumust pälvis. See oli umbes samal ajal, kui Chandler otsustas põletada oma selja tagant kõik ametialased sillad kütusefirma juhatajana ja keskenduda kirjutamisele. 1934. aastal avaldas ta lühijutu “Finger Man”, milles mängis esimest korda otsustavat rolli kass. Chandleri kass Taki oli puhvis sirge sabaga must angora, keda Chandler armastas, kuigi kass muutus üsna ruttu ka suureks türanniks, kes suutis isegi kokatädilt prillid nina pealt maha lüüa ja sülgas kirjaniku suunas, kui ta koju tuli. Kuid kassid ongi ju kassid, kelle käitumist on sageli üsna raske ette ennustada. Chandleri kass elas pika elu, ta oli surres 20-aastane. Pärast Taki surma oli Chandler üsnagi löödud, ja uut kassi endale ei võtnud. Kirjanik suri ihuüksinda La Jollas Californias 1959. aastal.

Raamatu neljandas peatükis “Tants kassimehega” loeme veel ühest suurepärasest kirjanikust. Küsimuse peale, miks on kassidel tema ja tema looming jaoks tähendus, vastas jaapani kirjanik Haruki Murakami tabavalt: “Eks ikka seepärast, et mulle kassid isiklikult meeldivad. Nad on mind saatnud juba lapsest saati. Aga ma ei teagi, kas neil mõnd muud tähendust on.” Samas, mängivad kassid lugeja jaoks väga kaalukat rolli. Sest ikka ja jälle on nad paljudes Murakami romaanides vägagi kohal ning küllalt sageli osutuva olemuslikuks ja korduvaks leitmotiiviks. Ja sellel on kindlasti midagi pistmist asjaoluga, et kassid on kirjanikku saatnud kogu tema elu.

Kolides 1968. aastal Tokiosse, õppis Murakami teatriteadusi ja asutas kuus aastat hiljem džässiklubi. Üht kassidest, kellega Murakami toona koos elas, nimetas ta Peteriks, seega sai ka klubi nimeks “Peter Cat”. Baar oli sisustatud erinevate kassipiltidega, mille hulgas oli ka kuulsa Irvik-kassi kujutis Lewis Carrolli teosest “Alice Imedemaal”.

Klubi oli edukas, kuid ei toonud piisavalt raha sisse, mistõttu elasid Murakami ja tema naine Yoko nendel aastatel üsna tagasihoidlikku elu. Neil ei olnud telerit, raadiot ega äratuskella. Nende korteris polnud kütet ja külmadel talvedel said nad magada vaid oma nelja kassi tugevasti kaisus hoides.

1978. aastal, mängides pesapalli, otsustas Murakami kirjutada romaani. Paari kuuga oli roman valmis ja Murakami pälvis kohe noore kirjaniku preemie. Seejärel ilmus mitmeid romaane, mis Murakami Jaapanis tuntuks tegid. Jutustuses “Vana kassi saladus” räägib ta sellest, kuidas ta 1987. aastal oma romaani “Norra mets” avaldamiseks ettevalmistusi tegi, nõudes, et kirjastus hoolitseks tema välismaal viibimise ajal kassi Fuko Neko (tõlkes Õnnekass) eest. Kassidest kirjutas Murakami oma romaanides veel, ja kõik need teosed pälvisid ka suurt populaarsust. Millised need raamatud täpsemalt olid, selle saad teada, kui selle peatüki läbi loed.

Ma ei hakka Sulle siinkohal kõiki neid lugusid sellest raamatust ümber jutustama, sest neid maailmakuulsaid persoone ja kasse on siin raamatus veel ja veel. Kirjanikest ja luuletajatest on raamatus veel Charles Baudelaire, Sidonie-Gabrielle Colette, Ernst Jünger, Jean Cocteau, Ray Bradbury, Charles Bukowski, Erich Kästner,Heinrich Heine, E.T.A. Hoffmann, Kurt Tucholsky, Samuel Johnson, T.S. Eliot, Herman Hesse, Patricia Highsmith, Truman Capote ja Doris Lessing, kunstnikest Gustav Klimt, Frida Kahlo, Franz Marc ja Paul Klee, poliitikutest ja riigijuhtidest Winston Churchill ja Rosa Luxemburg (selles peatükis on ka pilt seltsimees Leninist kassiga), kuid on ka teadlane Isaac Newton, laulja Freddie Mercury, filmirežissöör Jean-Pierre Melville, näitleja O.W. Fischer.

Raamatus on ka järelsõna “Kass ja kaunid kunstid”, milles autorid tõdevad, et selles raamatus esitatud isiksuste hulgas on märkimisväärselt palju Nobeli auhinna laureate, kel on eriline kiindumus kasside vastu: Hemingway, Lessing, Churchill, Hesse, T.S. Eliot. See polnud autoritel küll plaanis, ent nii juhtus.

Autorid lisavad, et selles raamatus terve hulk inimesi, kelle elud oli samuti tihedalt kassidega seotud – kunstnikke, muusikuid, poliitikuid, filosoofe, mistõttu võtavad autorid veel lõhidalt kokku, kes on olnud tõelised kassiinimesed – Charles Dickens, Alexandre Dumas vanem, Emile Zola, William S. Burroughs. Lugeda saame lühidalt veel ka Igor Stravinskist, kes komponeeris 1915. aastal “Berceuses du Chat” (“Kassi hällilaulud”) naishäälele ja kolmele klarinetile, kasutades selleks Edward Leari luuletust “Öökull ja kiisu”, mis räägib öökulli ja kassi armastusest. Saame lugeda, et Maurice Ravel, kes elas koos 30 kassiga, komponeeris ooperi “L’Enfant et les Sortileges” (“Laps ja nõidus”), mille libretto oli loonud Colette (temast oli selles raamatus ka pikemalt juttu). Selles ooperis on eriline duet – “Duo Miaule” (“Näuv duet”) – kõutsi ja kassi vahel, kes tusasele noormehele selgeks teevad, kuidas korralikult käituda. Gioachino Rossini omakorda kirjutas “Duetto buffo di due gatti” (“Kahe kassi vaimukas duet”) kahele sopranile, mida üldiselt kasutatakse kontserditel lisapalana. Domenico Scarlattil on teos “Kassifuuga”, Frederic Chopin on kirjutanud teose “Kassivalss”. Järelsõnas loeme veel ka mitmest kunstnikust, kes elasid koos kassidega või maalisid neid – Edouard Manet, Henri Matisse, Claude Monet, Pablo Picasso, Louis Wain. Ja veel. “Iga kaslane on looduse meistriteos,” on öelnud Leonardo da Vinci. Ernst Jünger kirjutab, et kass ei ole võimeline esitama eksistentsiaalseid küsimusi, ent eksistents neil on – ja palju enam kui religioonil.

 

 

Usun, et ilus on lõpetada selle raamatu lõppsõnadega, mis kuuluvad Mark Twainile. “Ma ei suuda vastu panna ühelegi kassile, eriti kui nad nurruvad. Nad on kõige puhtamad, osavamad ja intelligentsemad olevused, keda tean.”

Hemingway ja Snowball


„Jagged Little Pill. Original Broadway Cast Recording“ (Warner Music)

Alanis Nadine Morisette (s. 1. juunil 1974 Ottawas) on Kanada lauljatar-laulukirjutaja, kes avaldas oma esimese albumi „Alanis“ juba 1991. aastal. 1995 ilmus tema üliedukas album „Jagged Little Pill“, millest sai ka lauljatari läbilöögi plaat, mida tänaseks on müüdud maailmas kümneid ja kümneid miljoneid (saame rääkida 33 miljonist müüdud plaadist, mis on naisartistide seas läbi aegade teisel kohal, eespool vaid 40 miljonit eksemplari müübinud Shania Twaini album „Come On Over“).

„Jagged Little Pill“ oli plaadimüügitabelites esikohal väga mitmes riigis (USA, Kanada, Austraalia jne) ja see võitis ka neli Grammy-auhinda, sh kui parim album.

Morissette’i muusikaline stiil on olnud poprokk, alternatiivsem rokk. Hiljem on tema loomingus tunda ka electronica mõju.

Algus – andekas juba lapsena

Morissette huvitus muusikast juba väga varajases eas. Kuuesena hakkas ta õppima klaverimängu, 9-aastaselt kirjutas ta juba ka muusikat. Lisaks õppis ta balletti ja džässtantsu. 11-aastaselt hakkas ta laulma ja esinema haiglates ja loomingumajades. Kaabeltelevisioonikanali Nickelodeoni lastesaates „You Can’t Do That on Television“ esines ta juba 12-aastaselt.

1987 ilmus tema esimene singel „Fate Stay with Me“, mis mängiti ka Ottawa raadiojaamades ja see sai kohalike noorte seas üsna populaarseks. Loo abil sai ta ka plaadistuslepingu firmaga MCA Canada. 1991 ilmuski esimene album „Alanis“, mis oli üsnagi popilik ja tantsulik album. Nii sai lauljatarist Kanadas teismeline-täht, keda kutsuti ka „Kanada Debbie Gibsoniks“. 1992 võitis ta Kanadas Juno-auhinna, kui lootustandvaim lauljatar. 1992 ilmus ka tema teine album „Now Is the Time“, mis polnud siiski sama populaarne kui debüütalbum. 1993 kolis Morissette Torontosse, et areneda laulukirjutajana, ja osaleda ka laulukirjutamiskursustel. 1994 kolis lauljatar Los Angelesse, et hakata otsima just seal produtsente ja koostööpartnereid. Just seal tutvus ta legendaarse produtsendi ja laulukirjutaja Glen Ballardiga. Plaadifirma MCA üks juhtidest Guy Oseary sõlmis Morissette’iga lepingu Madonna loodud plaadifirmaga Maverick Records.

Album „Jagged Little Pill“ ja suur edu

1995 ilmuski lauljatari esimene rahusvaheline album ehk „Jagged Little Pill“, mille Morissette kirjutas ja produtseeris just koos Ballardiga. Suurepärase albumi esimene singel oli alternatiivroki lugu „You Oughta Know“, mis mõjus kuulajatele. Selles loos mängivad kitarri Jane’s Addictioni Dave Navarro ja basskitarri Red Hot Chili Peppersi Flea. Siinkohal peab mainima sedagi, et albumil mängib trumme Taylor Hawkins, kes hiljem mängis trumme ka Foo Fightersis, klahvpille Benmont Tench, kes mänginud klahvpille ka Tom Petty bändis. Lisaks laulule „You Oughta Know“ on sellel albumil veel mitmeid hittlugusid: „All I Really Want“, „Hand In My Pocket“, „You Learn“, „Head Over Feet“ ja loomulikult ka võrratu „Ironic“ (seda laulu peetakse ka täna lauljatari kõige edukamaks looks). Ja veel, aastal 2005 ilmus sellest plaadist ka akustiline versioon ehk „Jagged Little Pill Acoustic“.

Albumist sai tõeline menuk, mis tõi lauljatarile neli Grammy-auhinda ja ainuüksi USAs müüdi seda 16 miljonit. USA pladimüügitabelis oli plaat esikohal 12 nädalat Superplaadile järgnes ka superturnee, mis kestis poolteist aastat, mille jookusl Morissette esines 28 riigis andes 252 kontserti! Turnee oli väsitav nii füüsiliselt kui ka mentaalselt, mistõttu lauljatar pidas pärast seda ka väikese pausi. Morissette hakkas tegelema joogaga, ja veetis kuus nädalat Indias koos oma ema, kahe tödi ja kahe sõbraga, kusjuures lauljatar on ütelnud, et see oli unustamatu ja väga vajalik reis.

On öeldud, et „Jagged Little Pill“ oli teedrajav album paljudele teistel naisartistidele 90. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses – Shakira, Meredith Brooks, Pink, Michelle Branch, Avril Lavigne jpt.

Veidi veel 

1998 ilmus lauljatari uus stuudioplaat „Supposed Former Infatuation Junkie“, millel oli ka idamaiseid mõjutusi. Kui eelmine album oli üsnagi vihane, siis see album esindas hoopis leppimist ja päästmist. Esimese nädalaga müüdi seda albumit USAs 469 055 eksemplari. See oli number/kogus, mida varem ei olnud suutnud ükski teine naisartist albumi esimesel müüginädalal teha.

Samal aastal lindistas Morissette laulu „Uninvited“, mis kõlas filmis „City of Angels“. Laul tõi lauljatarile kaks Grammy-auhinda. 90. aastate lõpus proovis Morissette kätt ja oskusi ka näitlejana. Nii kehastas ta jumalat filmis „Dogma“ (1999). Selle filmi heliribal kõlas ka tema laul „Still“. Lisaks sellele filmile mängis Morissette ka mitmes telesarjas ja Off Broadway lavastustes.

Tänaseks on Morissette’il ilmunud kaheksa stuudioalbumit, neist seni viimane „Havoc and Bright Lights“ aastal 2012, ja teada on sedagi, et sel aastal (2020) peaks ilmuma tema uus stuudioalbum „Such Pretty Forks in the Road“.

Rokkmuusikal ja uus album „Jagged Little Pill“

Novembris 2013 anti teada, et on plaanis teha valmis muusikal Morisette’i superplaadist „Jagged Little Pill“. Anti teada, et helilooja Tom Kitt on see mees, kes teeb muusikalile orkestratsioonid.

Esimene töötuba toimus juba 2014. aastal. Aasta hiljem andis Morissette teada, et töö on alles alguses, ja palju tuleb teha, ümber kirjutada jne jne.

2018. aastal tutvustati veidi väiksemates USA muusikateatrites uut rokkmuusikali „Jagged Little Pill“, mis põhineb ju Morissette’i samanimelisel albumil. Nii on kõik laulud Alanis Morissette’i ja Glen Ballardi sulest, ja lauljatar on ütelnud, et ta on veidi albumil olnud lugusid ümber kirjutanud, ja mõünes laulus ka laulusõnu ümber teinud. Muusikali süžee aluseks on Diablo Cody kirjutatud raamat, mille on lavale seadnud Diane Paulus. Lavastuse koreograafia autoriks on Sidi Larbi Cherkaoui.

Novembris 2019 jõudis muusikal Broadwayle ja see esietendus seal 5. detsembril 2019. Kui muusikali enamus lauludest on just albumilt „Jagged Little Pill“, siis on selles ka teisi Morissette’i laule nagu „Thank U“, „That I Would Be Good“ ja „So Pure“ (need kolm on albumilt „Supposed Former Infatuation Junkie“ (1998)), „So Unsexy“ ja „Hands Clean“ (albumilt „Under Rug Swept“ (2002)) ja „Unprodigal Daughter“ (albumilt „Feast on Scraps“ (2002)). Lisaks veel ka „No“ (2012. aasta albumi „Havoc and Bright Lights“ Jaapani versioonilt) ja „Uninvited“ (filmi „City of Angels“ heliribalt aastast 1998).

Uue muusikali jaoks kirjutas Morissette ka kaks uut laulu: „Smiling“ ja „Predator“.

Muusikalis/plaadil mängivad ja laulavad kandvaid rolle Elizabeth Stanley, Sean Allan Krill, Celia Rose Gooding, Derek Klena, Lauren Patten, Logan Hart, Antonio Cipriano, Kathryn Gallagher. Nii nagu ikka, on Broadway muusikalide tähed väga heade häältega, suurepärased esinejad ja lauljad, mida saab öelda ka selle muusikali peaosaliste kohta. Olen vaadanud veebi avarustes päris mitut selle seltskonna intervjuud, ja just nooremad esinejad kinnitavad, et nad olid üllatunud, et Alanis Morissette’i suurepärasest albumist tehti rokkmuusikal, ja nad on lisanud ka seda, kuidas nad nooruses või tegelikult ju isegi lapsena fännasid seda albumit, mistõttu on igati äge selles muusikalis kaasa lüüa ja neid lugusid laulda.

Plaadi avab sissejuhatav overtüür, milles lööb kaasa terve muusikali seltskond. Sellele järgneb jällegi kõikide lauljatega esitatud „See Right Through You“. See on juba igati rokilik lühipala, ja mitmehäälset laulu on mulle alati meeldinud kuulata.

Edasi juba üks Alanis Morissette’i hittlugudest ehk rokilik „All I Really Want“, milles laulavad Celia Rose Gooding, Elizabeth Stanley, Seal Allan Krill ja Derek Klena. Esitus on suurepärane ja hääled kõlavad suurepäraselt ka kokku.

Järgmisena jällegi hittlugu ehk „Hand In My Pocket“, ilusa hingamisega lugu, milles laulavad Lauren Patten ja Celia Rose Gooding. Ei saa jätta mainimata, et selles loos kuuleb ka suupilli! Ja see on äge!

Viienda lauluna kuuleme kauni meloodia ja ilusa esitusega ballaadi „Smiling“, mida esitab Eizabeth Stanley. Suurepärase häälega lauljatar, kes on ka varem mitmes Broadway esituses kandvaid rolle mänginud ja laulnud. Stanley hääles on võimsust, kuid ka õrnust, ja tegelikult on miskit, mis sarnaneb ka Alanis Morissette’i esitustega.

Ja edasi juba „Ironic“ – suurepärane lugu, mis on suurepärane ka selles rokkmuusikalis. Esitajateks Celia Rose Gooding ja Anthony Cipriano. Selles loos kuuleme ka muusikalidele omast dialoogi, mis on vahvasti laulu sisse seotud.

Kaunis duett on ka „So Unsexy“, mida selles muusikalis esitavad Sean Allan Krill ja Elizabeth Stanley. Selleski loos kuuleb suurepärast taustakoori, mis laulule võimsust juurde annab. Ja ma ei väsi kordamast, et mulle meeldib Elizabeth Stanley hääl, mille võimsust kuuleme veel näiteks ka laulus „Forgiven“. Lisan kohe ka seda, et suurepärane ja võimas on ka noore artisti Celia Rose Goodingi hääl, mida saab kuulda veidi idamaises ja üsna rokilikus laulus „Unprodigal Daughter“. Vägagi põnev ja hea hääl on ka teisel noorel lauljataril ehk Kathryn Gallagheril, keda kuuleme soleerimas laulus „Predator“. Ka Lauren Pattenil on oma soololugu ehk vägagi rokilik „You Oughta Know“. Väga suurepäraselt kõlavad Elizabeth Stanley ja Kathryn Gallagher laulus „Uninvited“, mis Morissette’i esituses kõlas suurepärases filmis „City of Angels“ – mulle tundub, et see on ka selle muusikali üks võimsamaid ja kaunemaid esitusi. Väga uhke ja võimas!

Ka Derek Klenat kuuleme selles muusikalis ja plaadil laulmas soolo-lugu, milleks on kaunis „Perfect“. Kaunis esitus ja ilus lugu on ka „That I Would Be Good“, milles laulavad noored lauljad Celia Rose Gooding, Lauren Patten ja Anthony Cipriano.

Muusikali neli artisti ehk Anthony Cipriano, Celia Rose Gooding, Sean Allan Krill ja Elizabeth Stanley kõlavad suurepäraselt kokku ka laulus „Head Over Feet“. Ja jällegi ju üks Alanis Morissette’i suurimatest hittidest.

Suurepärane lõppakord sellele muusikalile ja plaadile on ka hittlugu „You Learn“, milles laulavad Elizabeth Stanley, Sean Allan Krill, Celia Rose Gooding, Derek Klena, Kathryn Gallagher ja Lauren Patten.

Pean tunnistama, et igati lahe mõte on olnud teha rokkmuusikal just Morissette’i lauludest. Kõnetavad need kuulajat ju tänagi, ja muusikalitähtede esitused sellel albumil on võrratud.

Kuula ise ka:

https://JaggedLittlePill.lnk.to/OriginalCastRecording

Cast of Broadway's "Jagged Little Pill" "You Learn"



Tiina Toomet, Triin Kass „Kas kass ... ?“ (Varrak)

Kogenud loomaarstid Tiina Toomet ja Triin Kass tutvustavad maailma uusimaid teadussaavutusi kasside käitumise ja võimete uurimisel ning tänapäevaseid kassipidamise põhimõtteid ja võtteid. Nad annavad soovitusi, kuidas loodust, keskkonda ja loomi aina enam väärtustavas ühiskonnas kassi mõista ja õpetada ning hoolitseda tema eest nii, et kass elaks alati täisväärtuslikku ja huvitavat elu ning püsiks terve.

Lisaks poolesaja peatüki pealkirjas esitatud küsimusele „Kas kass …?“ saab vastuse sadakond muudki kassiomanikku harivat ja abistavat küsimust. Erilise valuteemana lahatakse kassi agressiivsuse väljendust ja võimalikke põhjuseid ning sellest võõrutamise viise.

Raamatus käsitletakse kassi muutuvaid vajadusi terve eluringi jooksul, moodsa aja kassihaigusi ning ka kassipidamise õiguslikku poolt – kiipimist ja kassipidamist reguleerivaid õigusakte. Tõsisema jutu sekka pakutakse lõbusaid lugusid ja kurioosumeid: kas teie näiteks teadsite, et teoreetiliselt võiks üksainus kassiema saada ideaaloludes üheksa aasta jooksul 10 miljonit järglast?

Eesti keeles on paaril viimasel aastal ilmunud päris mitu väga huvitavat ja sisukat kassiraamatut (olen neist ka oma blogis kirjutanud), kuid kõik need on olnud välisautorite teosed, mistõttu on igati vahva leida kassiraamat, mille on kirjutanud meie loomaarstid. Kohe alguses pean tõdema, et selline sisukas ja uus kassiomaniku käsiraamat on väärt abimees kõikidele kassiomanikele, kuid selle raamatuga tasuks tutvust teha ka neil, kellel on plaanis endale kass võtta, ja ka neile, kes tahavad lihtsalt kassidest lugeda.

Raamat on jagatud mitmeks osaks. Need on: kodu, järglased, maailmatunnetus, käitumine, söötmine, tervis ja hooldus, mis omakorda koosnevad peatükkidest, mis vastavadki küsimusele “Kas kass…?”, millele viitab ka raamatu pealkiri.

Esimene osa on “Kodu” ja selle esimene peatükk küsib, kas kass on metsik või kodustatud? Mida ta mõtleb? Raamatu autorid tõdevad, et see küsimus on painanud paljusid loomeinimesi. Rootsi luuletaja Werner Aspenström on väitnud, et teda motiveeris ja inspireeris luulet looma just tema kass. T.S. Elioti luulekogu “Old Possum’s Book of Practical Cats” põhjal sündis kõigepealt Alan Rawsthorne’i muusikaline lavalugu “Practical Cats”, hiljem juba kogu maailma laineid löönud Andrew Lloyd Webberi muusikali “Kassid” kibreto. Doris Lessing aga kirjutas aastate jooksul terve kassilugude sarja.

Esimeses peatükis saamegi lugeda kasside päritolust, ajaloost, kodustamisest, DNA-uuringutest, Egiptuse kassikultusest, mis kandus edasi laia maailma. Juttu on ka kodukassist, maakassist ja kodutust kassist, sellest kas kassid ohustavad linnupopulatsiooni.

Teine peatükk vastab küsimusel kas kassi tuleks varakult sotsialiseerida. Saame teada kas iseloom tuleb geenidest või keskkonnast, kuidas kassi sotsialiseerida (2-9-nädalased kassipojad peaksid suhtlema inimestega nii palju kui võimalik. Aga suhtlema peaksid nad ka teiste kassipoegade ja täiskasvanud kassidega, võimalusel koeraga ning miks mitte ka näriliste ja lindudega, kui selliseid juhtub kodus lemmikutena olema). Autorid kinnitavad, et selle lühikese ajaga – 7 nädalaga – kujuneb välja kassipoegade sotisaalne käitumine. Uurimused näitavad, et sotsiaalsed kassipojad taluvad paremini stressiolukordi: lepivad uue koduga, kus on võõraid inimesi, taluvad läheduses teisi kasse ja ka koeri. Oluline info on seegi, et koera sotsialiseerimisel on kõige olulisem premeerida teda maiuspalaga, siis kassile on autasuks mäng. Mäng vähendab ka ärevust.

Eraldi kastikeses on kirjas, et sotsialiseerimine on kassi eluks ettevalmistamise protsess, mille jooksul kujunevad välja sidemed teiste loomade ja inimestega. Hästi sotsialiseeritud kass on enesekindel, ergas, sõbralik ja usaldav, halvasti sotsialiseerunud kass võib olla häbelik, kartlik või isegi agressiivne.

Kolmas peatükk vastab küsimusele kas kass tahab meiega koos elada., siin on juttu ka harilikust naistenõgesest, mis mõjub erinevatele kassidele erinevalt. Neljas peatükk vastab küsimusele kas kass on inimese parim sõber. Selgub, et kass ei ole väike koer. Teda pidada on küll oluliselt lihtsam kui koera – temaga ei pea väljas käima, ta lepib pikema üksiolekuga kui koer, ei nõua ilmtingimata dressuuri jne -, kuid kass on väga enesekeskne ja seda peab temaga kooselu alustades arvestama. Kassilt ei saa oodata midagi, milleks ta ei ole loodud, ja ta ei tee midagi sellepärast, et inimesele meeldida. Autorid lisavad, et neile tundub, et kass suhtub inimesse kui teise kassi. Ta tervitab meid samuti nagu teist kassi, loob ühtekuuluvustunnet ja isegi sama lõhna, kui nühib end meie vastu või kutsub mängima. Ei maksa unustada sedagi kassimaailma etiketti, et esimene puutekontakt tuleb kassi poolt.

Raamatu esimeses osas on juttu veel sellest, kas kass tahab teise kassiga sõbrustada, kas kass ja koer või kass ja kass, kas kass peab alati oma tahtmist saama, juttu on ka kassi õpetatavusest ja õpetamise põhimõttest, ja sellest kas kass ravib meid. Üritatakse vastata ka küsimusele kas kassipoja pealt on näha, milliseks kujuneb ta täiskasvanult (oluline on see, et nunnumeeter ei ole looma valimisel kõige kindlam mõõdupuu), kas võtta isane või emane kass, kas kassilaps vajab sama palju hoolt kui inimlaps.

Raamatu esimene osa on selle raamatu üks pikemaid, mistõttu on siin teemasid veel üsna mitmeid – usaldusliku suhte loomine, sest kass peab õppima inimest usaldama (esimene reegel on – looma ei tohi hirmutada ega karistada), kas kass ja väikelaps on ohutu kooslus, laps vajab kassiga käitumise õpetust, kas kass tahab reisida, kuidas teha reisimine kassile vastuvõetavaks.

Raamatu teine osa on “Järglased”, milles saavad vastuse küsimused: kas kass tahab emaks saada (isaks saada), juttu on kassipulmast, poegimisest, isa rollist ja kommetest; kas kass elab pärast viljatuks opereerimist täisväärtuslikku elu (mis on kirurgilise sekkumise plussid ja miinused).

Kolmas osa on “Maailmatunnetus”, kus jällegi mitmeid peatükki, küsimusi. Kas kass näeb ja kuuleb nagu inimene (mida loeb kass meie pilgust, miks muutuvad kassi silmaterad kitsasteks piludeks), kas kass tunneb ja mäletab, kas kass maitseb lõhnu (feromoonsõnumid, feromoonide olemus, feromoonide liigid), kas kass kasutab vurre õigesti, kas kass on akrobaat (kas kass kukub alati vigastamatult jalule).

Neljas osa on väga huvitav ja oluline ehk “Käitumine”, sest on ju kasside käitumine vägagi huvitav, lausa põnev, ja kassiomanik peaks oma lemmiku käitumist tundma ja tunnetama. Kas kass annab häälitsemise ja nühkimisega märku, et tahab suhelda, kas kass väljendab tundeid kehakeeles (siin on ka põnev ülevaade, mis kannab pealkirja “Kassikeele sõnastik” – saba- ja kõrvakeel, küüniste keel, keele- ja närimiskeel, nügimis- ja pissikeel, silma- ja kehakeel ning hingelduskeel), kas kass armastab silitamist, kas kass karistab meid sellega, et pissib valesse kohta või kratsib diivanit (selles peatükis on juttu märgistamisest või haigusest, kuseteede haigustest ja stressist), kas kass tahab õppida (mida ja kuidas õpetada, klikkerkoolitus), kas kass vaevleb igavuse käes, kas kass tahabki ainult süüa ja magada (autorid kinnitavad, et magamine on üks tähtsamaid elulisi vajadusi, mis tagab heaolu ja pikaealisuse, kassil ja inimesel on täiesti erinev magamisstiil – kass tukastab, teeb kergeid lühikesi uinakuid, võib magada kokku lausa 16 tundi ööpäevas. See tähendab, et kass magab kaks korda nii palju kui inimene. 9-aastane kass on oma elu jooksul ärkvel olnud ainult 3 aastat!).

Neljandas osas on veel mitmeid peatükke/küsimusi – kas kass on konservatiiv, kas kass vajab (mitut) liivakasti (kassiliiva valimine), kas kass tahab meiega mängida (agressiivsusest jagusaamine, mänguasjad ja mängu suunamise vahendid, mida ei tohi mängides teha).

Raamatu viies osa on “Söötmine”, kus saate vastused küsimustele: kas kass on lihasööja või saaks ta olla ka vegan (autorid kinnitavad, et taimetoitlus sobib inimestele, mitte kassidele!), kas kass on kiskja (miks kingib kass saagi omanikule, metskassi kolm jahiviisi), kas kass peab saama iga kell süüa (mis kassidele maitseb, kuidas süüa parasjagu), kas kass võib söögiga mängida, kas kass joob piisavalt, kas kass võib süüa igasugust kassisööta (valik sõltub kassi vanusest ja elustiilist, milline on kastreeritud kassi toit).

Kuues osa on jällegi väga oluline ehk “Tervis”. Kas kass vajab parasiiditõrjet (siseparasiidid, välisparasiidid), kas kass vajab vaktsiine (kasside immuunpuudulikkuse viirus ehk FIV, kasside leukeemia viirus ehk FeLV), kas kass läheb loomakliinikusse rõõmuga (kuidas teha loomakliiniku visiit kassi jaoks talutavamaks), kas kass peab loomaarsti juures käima, kas kass on haige, kas kass on valudes, kas kass on paksuks läinud (kuidas liigsetest kilodest lahti saada), kas kass peabki karvapalle oksendama (kuidas karvapallide teket vähendada), kas kass on stressis (stressi olemus, kassi stress, võimalikke stressipõhjuseid, peamised stressiilmingud), kas kass saab stressist põiepõletiku (Pandora sündroom), kas kass võib saada mürgistuse (mürgised taimed ja taimekasutusvahendid, levinumad mürgised aiataimed, kemikaalid).

Seitsmes osa on “Hooldus”. Selles osas saavad vastuse küsimused kas kass võiks olla maailmameister ka lakkumises (lakkumine kui kasside teadus, pesemisrituaalid ja problemaatiline lakkumine), kas kass vajab kammimist ja pesu, kas kass vajab küüniseid, kas kass hoolitseb ise oma hammaste eest (hambakatus on üle 300 liigi baktereid, hambapesu ja muud puhastusviisid, kuidas kass sööb), kas kass liigub piisavalt, kas kass peab õues käima (kas pidada kassi toa- või õuekassina), kas kass peab olema kiibitud, kas kass on vanaks jäänud (kasside levinud “vanadushaigused”, vananemise ilmingud, dementsus, vana kassi tervisekontroll).

Raamatu lõpus on juttu raamatu autoritest Tiina Toometist ja Triin Kassist, ülevaade kasutatud kirjandusest, ja igati lõbus ülevaade “Kassi häälitsus “näu” teistes keeltes.

"Kas kass...?" on väga vajalik, põnev ja sisukas kassiraamat, mida peaksid lugema kõik kassiomanikud, kuid ka need inimesed, kes plaanivad endale kassi võtta, kuigi raamatus öeldakse, et kass tuleb sageli ka ise oma omaniku juurde, mistõttu peaks seda raamatut lugema vist kõik inimesed, mine tea, millal kass just sinu ukse taga on… ja nõuab seda, et ma tahan just sinu kassiks saada. Kassid on ju ikkagi kassid!


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"



Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)