Tiina Laanem, Tiiu Kitsik


„Maailma parim liivaloss“


(Pegasus)


 

Hugol on vanaisa, kes kogu aeg ehitab midagi. Hugo tahaks ka naelu seina lüüa või saagida, aga tal ei lubata.

Papa soovitab hoopis liivalossi ehitada! Üheskoos nad seda teevadki.

Hommikuks on see aga lõhutud. Jälle ja jälle.

Miks keegi seda teeb?

Miks tuleb paha inimese sisse ja sunnib teda lõhkuma?

Mis selle vastu aitab?

Kas kallistus ja hea sõna?

 

Tiina Laanem on laste-, proosa- ja näitekirjanik, kellelt on varem ilmunud kolm lasteraamatut. Tiina lasteraamatud vaatavad maailma läbi väikese inimese silmade ning tema looming on pälvinud mitmeid tunnustusi.


Tiiu Kitsik on lasteraamatute illustraator, kujundaja ja autor. Ta on illustreerinud ja kirjutanud kümmekond lasteraamatut, millest mitmed on võitnud auhindu ja saanud laste lemmikuteks.

 

Olen ka mina varem lugenud kolme Tiina Laanemi kirjutatud lasteraamatut: „Mina, Meg ja meie klass“ (2019, Pegasus), „Kollase Kassi Komando“ (2020, Pegasus) ja „Katariina kaaperdab kooli“ (2022, Pegasus). Kõik need kolm olid ka hiiglama vahvad ja huvitavad lugeda.

 

Seekordne lugu saab alguse ühel hommikul. Peategelane Hugo nuusutab õhku – pannkoogid moosi ja kakaoga! Hugo Mamma ütleb selle maitsva roa kohta ehitajate eine. Üks ehitaja on Hugo, teine on papa. Hugo on kindel, et tal on lahe papa, kuid ta ei tea, kuidas just tema sellise laheda papa sai.

 

Saame teada, et Hugo papa elab maal. Tal on vuntsid, krussis juuksed ja hambad on tal päris. Osadel vanaisadel on ju sellised hambad, mis tuleb ööseks ära võtta ja veeklaasi panna. Hugo papal nii ei ole.

Hugo papa kätega on imelik asi. Need ei püsi paigal ja ta tahab kogu aeg kätega midagi teha. Papa peab kätele tegevust leidma. Kui ta ei söö ega maga, siis ta ehitab ja parandab. Lööb kuskile naelu või tõmbab välja. Sedasi sai papa valmis maja, kuuri ja garaaži.

Hugo tahaks samuti ehitada, aga temal ei lubata seda teha. Vanemad inimesed arvavad, et ta saeb endal sõrme otsast või lööb haamriga pähe. Hugo on kindel, et midagi sellist ei juhtuks, aga teda ei usuta. Hugo võib papale ainult naelu kätte anda, kuigi Hugo on juba kuueaastane.

 

Eelmisel päeval oli papa teinud Hugole ettepaneku – poiss võiks ehitada hoopiski liivalossi! Maailma parima liivalossi! See tundus Hugole hea mõte.

 

Nüüd oligi hommik. Hugo sõi turbokiirusel pannkooke, sest Hugol oli kindel plaan randa mina ja liivalossi ehitada. Rand oli neile lähedal. Hugo võttis kaasa labida ja ämbri, sest neid läheb liivalossi ehitamisel vaja.

Hugo ja papa alustasid liivalossi ehitamist. Nad valisid koha kahe suure kivi vahel, need kaitsevad lossi. Loss pidi olema ka veest kaugemal, et lained teda kätte ei saaks.

 

Papa läks puu alla istuma ja puhkama. Hugo ehitas ja ehitas. Liivalossil olid kõrged tornid, pikad tornid, kaitsekraav, kiviaed. Maailma parim liivaloss pidi tulema suur ja pirakas. Ühel hetkel arvas papa, et nad võivad järgmisel päeval edasi ehitada, sest kõhud olid sellel päeval juba tühjaks läinud. Hugo oli nõus, aga järgmisel päeval tuleb neil kindlasti tagasi tulla.

 

Järgmise päeva hommik. Hugo sööb putru ja teeb seda ruttu, sest ta tahab ju ometigi randa minna. Rannas selgus, et liivaloss oli lõhutud. Keegi oli sellele peale hüpanud ja liiva jalaga laiali peksnud … Hugo on õnnetu, pisarad tulevad silma ja ta tahaks nutta …

 

Papa lohutab Hugot. Tuleb ehitada uus liivaloss. Hugo ja papa ehitavad ja ehitavad, liivaloss kerkib, kuid ka sel päeval tuleb koju minna, et järgmisel päeval tagasi tulla.

 

Järgmisel hommikul sööb Hugo putru. Seekord ta ei jookse randa, ta longib randa ja süda teeb tukk-tukk-tukk. Ja taaskord on liivaloss lõhtud … Hugo hakkab nutma. Miks tegi keegi nende liivalossi katki!

Papa arvas, et ju neil tuli kuri sisse. Mõnikord ronib kuri pea sisse! Sellise pea, mida keegi ei silita. Sellepärast peabki lastele pai tegema ja neid ka kõvasti kallistama.

 

Mis Sa arvad, kas Hugo ja papa ehitavad uuesti liivalossi? Kas nad peavad seda mitmel päeval tegema? Kuni ühel päeval? Mis ühel päeval juhtub?

 

Nendele küsimustele saad vastuse kui selle laheda raamatu läbi loed. Ja olge siis ikka head lapsed, et kuri ei saaks kurja teha …

The Black Keys


„Ohio Players“


(Warner Music)


 

Legendaarne rokkmuusika duo The Black Keys avaldas 5. aprillil uue ja pikisilmi oodatud albumi, mis on ansambli 12. stuudioplaat.

Uuel albumil „Ohio Players“ on laul „On The Game“, mille video ilmus samuti 5. aprillil. Laulu üheks autoriks on Noel Gallagher ja see on esimene kord, kui Noel Gallagher on kirjutanud muusikat kellgile teisele.

The Black Keysi muusikat kuulab Spotifys iga kuu 13 miljonit inimest, ja paljud muusikasõbrad tunnevad nende lugusid „Lonely Boy“, „Howlin´ For You“, „Wild Child“, „Tighten up & Gold on the Ceiling“.

 

Niimoodi tutvustab The Black Keys uut albumit Warner Music.

 

The Black Keys on USA rokiduo, mis alustas tegutsemist 2001. aastal Akronis, Ohio osariigis. Duo muusikas on alati olnud esikohal rokk (graažirokk) ja bluus, ja duo moodustavad laulja-kitarrist, helilooja, muusikaprodutsent Dan Auerbach ja trummar, muusikaprodutsent Patrick Carney.

Duo alustas nn independent-ansamblina, muusikat lindistati keldris ja kõik oma lood produtseeriti ise. Nende esimene plaat “The Big Come Up” ilmus 2002. aastal (selle avaldas indie-plaadifirma “Alive”), ja juba 2003. aastal saavutati tuntust lauluga “Set You Free”, mis kõlas filmis “School of Rock”.

 

Olen Sulle ka varem The Black Keysist rääkinud, kuid mõned faktid ka siinkohal.


Dan Auerbach ja Patrick Carney kohtusid siis, kui nad oli 8-9-aastased. Nad elasid samas naabruses Akronis, Ohio osatiigis. Nende suguvõdes on ka teisi üsna tuntud muusikuid – Auerbachi lähedane sugulane on tuntud kitarrist Robert Quine, Carney sugulane on saksofonist Ralph Carney.

1996 hakkas Auerbach õppima kitarrimängu, Carney’l oli kodus neljarealine lindistussüsteem ja trummikomplekt. Kutid käisid veidi aega ka Akroni ülikoolis, kust neid mõlemaid välja visati.

Auerbach plaanis hakata esinema linna väikestes baarides ja pubides, kuid ta sai aru, et selleks oleks vaja demo-lindistust, mida tal polnud. Auerbach palus Carney’t appi, ja too lubaski talle kasutada oma keldrit, neljarealist lindistussüsteemi ja trummikomplekti. Kohale pidi tulema veel mitmeid pillimehi, kuid lindistuspäeval selgus, et kohal on ainult Auerbach ja Carney! Nii hakati hoopis kahekesti jämmima ja üsna varsti oli neil valmis demolindistus lausa kuue lauluga, mis saadeti mitmetele plaadifirmadele. 2002 oli nendega nõus käed lööma vöikene Los Angelese plaadifirma “Alive”, kusjuures tegemist oli ainsa plaadifirmaga, kes oli nõus seda tegema, ilma et oleks kutte näinudki.


2002 mai ilmus nende debüütalbum “The Big Come Up”, mis lindistati samuti Carney keldris ja seekord oli neil juba kaheksarealine lindistussüsteem. Plaadil oli kaheksa algupärast lugu ja viis kaverit, kusjuures kaverid olid bluusiklaasikute lood ehk Muddy Waters, Junior Kimbrough ja E.L. Burnside. Juba esimese plaadiga näitas duo seda, et nende muusika on rokk ja bluus.

Kahjuks oli debüütalbum vägagi nigela müügiga, rääkimata kriitikute negatiivsetest arvustustest, kuid vaatamata sellele hakkas duo vastu huvi tundma plaadifirma “Fat Possum Records”.


Uus plaadileping taskus, hakati lindistama teist albumit, mil nimeks “Thickfreakness”, mis valmis samuti Carney keldris, kusjuures 14-tunnise sessiooni käigus! Plaat ilmus aprillis 2003 ja seekord olid kriitikud palju leebemad. Plaadil läks sedavõrd hästi, et USA ajakiri “Time” valis selle 2003. aasta oma parimate plaatide valikus kohale number 3!

2004 alustati tööd ka uue albumiga “Rubber Factory”. Enne seda oli band jäänud ilma Carney keldrist, kus lugusid lindistati, kuna majaomanik müüs maja ära. Nüüd tehti uus stuudio endisesse rehvitehasse Akronis (sellele viitab vist ka kolmanda albumi pealkiri). Ja seekord lindistati albumit juba palju pikemalt – viis kuud. Plaat ilmus 2004 septembris ja sellest sai duo esimene album, mis jõudis ka USA plaadimüügi edetabelisse, kohale number 143.


2006 sõlmis duo uue lepingu plaadifirmaga “Nonesuch Records”.


Vaatamata lepingule suurema plaadifirmaga lindistas duo ka järgmise albumi Carney isiklikus stuudios. Album “Magic Potion” ilmus 2006, ja see oli duo esimene plaat, millel ainult algupärased (uued) lood.

Seejärel hakati tegema tööd uue plaadiga, ja esimest korda n-ö suures ja korralikus stuudios, kusjuures appi võeti (palgati) ka maailmakuulus produtsent ehk Danger Mouse. Nii ilmuski album “Attack & Release” (2008).


2010 mindi Nashville’i, et alustada tööd uue albumiga “Brothers”, mis ilmuski 18. mail 2010.

Tänaseks on albumit “Brothers” müüdud üle 1,5 miljoni eksemplari.  Ajakiri “Rolling Stone” valis selle plaadi 2010. aasta parimate albumite seas kohale number 2, lugu “Everlasting Light” maabus kohale number 11. Ajakiri “Spin” valis The Black Keysi aasta 2010 aasta artistiks. Plaat ja sellel olnud laulud (singlid) tõid duole jällegi kolm Grammy-auhinda!

The Black Keysi edu oli hämmastav, ja samas ka väsitav, sest mehed jätsid 2011. aastal ära päris mitu kontserti, kuid hakati toimetama uue albumiga. Albumi „El Camino“ 11 laulu produtsendiks ja kaasautoriks oli Danger Mouse, ja seekord otsustati teha kübe rahulikum plaat, kui seda eelmine album oli.


Album “El Camino” võitis Grammy-auhinna kui parim rokkmuusika plaat, “Lonely Boy” võitis kaks Grammyt – parim rokkmuusika esitus ja parim rokkmuusika lugu.


2013 alustas duo tööd albumiga “Turn Blue” ja taaskord võeti kampa ka produtsent Danger Mouse. Uus album “Turn Blue” ilmus mais 2014, ja sellel oli nüüd juba psühedeelilist rokki ja souli, ja oli üsnagi melanhoolne album. Vaatamata melanhoolsele alatoonile debüteeris album USA ja Austraalia plaadimüügitabeli esikohal! Esimesel müüginädalal müüdi seda USA’s 164 000 eksemplari.

2014 läks duo ka maailmaturneele, kui kontsertturnee läbi sai, andis duo teada, et teevad väikese pausi. Carney on ütelnud, et selle otsuse taga oli Auerbach, kuid nad mõlemad olid omadega üsna läbi, ja põhjuseks just pidev kontsertturneedel olemine, mistõttu jäi tahaplaanile ka uute lugude kirjutamine, mis on mõlema mehe arvates just see parim osa muusikuks olemise juures.


2019 avaldas The Black Keys märtsis uue singli “Lo/Hi”, mis oli meeste ühine muusika peaaegu viieaastase pausi järel (eelmine plaat “Turn Blue” ilmus ju 2014). Nädal hiljem teavitati Põhja-Ameerika kontsertturneest, kaasa löömas ka Modest Mouse.

Samal aastal ilmus ka duo uus album „Let´s Rock“, muusikakriitikud kiitsid uut plaati kiitnud ja neile meeldis selle plaadi lihtne helikeel, mitte midagi ei ole tehtud liiast ega üle, kõik on igati rock and roll.

Tundub, et The Black Keysi mehed said albumiga “Let’s Rock” muusikategemise maitse suhu, sest juba 14. mail 2021 avaldas duo oma kümnenda stuudioalbumi “Delta Kream”. Selle igati põneva bluusialbumiga austas ansambel oma juuri, kaasates kauamängivale üksteist Mississippi kantri ja bluusi tunnetusega lugu, mis on neile juba nooruspõlvest südamelähedased olnud.

Ja albumist „Delta Kream“ möödus vaid aasta, kui The Black Keys oli tagasi uue bluusialbumiga „Dropout Boogie“. Sellel albumil esitas duo teiste artistide kirjutatud ja esitatud bluusilugusid.

 

5. aprill 2024. The Black Keys on tagasi uute lugudega ja uue albumiga „Ohio Players“!

Ka uuel albumil mängib The Black Keys meile tuttavas koosseisus ehk Dan Auerbach – laul, basskitarr, kitarr, süntesaatorid, Hammondi orel, produktsioon ja Patrick Carney – löökriistad, basskitarr, kitarr, süntesaatorid, produktsioon.

 

Rääkimata sellest, et 13 uue albumi 14 laulust on meeste enda kirjutatud. Vaid „I Forgot to Be Your Lover“ on soul- ja bluusmuusika klassikasse kuuluv lugu, autoriteks William Bell ja Booker T. Jones.

 

Uuel albumil lööb ka teisi muusikuid – legendaarne Beck, taustalaul (ta laulab kaasa viies laulus), celeste; ja sama legendaarne Noel Gallagher, taustalaul (tema laulab kaasa kolmes laulus), kitarr; kuid ka Andy Gabbard – taustalaul, kitarr; Sam Bacco – löökriistad; Tom Bukovac, kitarr; Ray Jacildo – Hammondi orel, suupill, klaver; Mike Rojas, klaver ja muud klahvpillid; Jake Botts, saksofonid; Ray Mason, tromboon, trompet; Leon Michels, kitarr, saksofonid, elektriline orel jpt.

 

The Black Keysi uus album on väga hästi vastu võetud, albumit on kiitnud niid muusikakriitikud kui ka ansambli fännid. Singlitena on ilmunud „Beautiful People (Stay High)“ ja „I Forgot to Be Your Lover“.

 

Uuel albumil kuuleb The Black Keysi just täpselt nii nagu oleme harjunud seda duot kuulma. Siin on rokki, garaažirokki, kuid ka bluusilikumat muusikat, kübe poppi ja muudki. Mitmedki muusikakriitikud on ütelnud, et on ülimalt äge, et sellel albumil löövad kaasa ka Beck ja Noel Gallagher, mistõttu on öeldud, et see on üks parimaid The Black Keysi albumeid.

 

Saan minagi siinkohal ainult kaasa noogutada, sest uuel albumil on mitmeid ja mitmeid hiiglama häid laule – „This Is Nowhere“, „Don´t Let Me Go“, „Beautiful People (Stay High)“, „On The Game“, „Only Love Matters“, „Please Me (Till I´m Satisfied)“, „Paper Crown“, „Fever Tree“ (minu üks lemmikutest sellel albumil).

 

Tegelikult on nii, et kuuled need 14 laulu läbi, ja siis tahad neid kohe uuesti kuulata, sest minu arust ei ole sellel albumil midagi üleliigset ehk mitte ühtegi laulu, mida ei tahaks jälle ja jälle kuulata.

 

Kuula ise ka:

Benson Boone


„Fireworks & Rollerbades“


(Warner Music)


 

„Fireworks & Rollerblades“ on noore USA laulja ja laulukirjutaja Benson Boone´i esimene täispikk studioalbum.

 

Benson James Boone (s. 25. juunil 2002, Monroes, Washingtoni osariigis) on USA laulja-laulukirjutaja ja multiinstrumentalist.

 

Benson Boone on pärit suurest perest, tal on neli õde, kokku seega viis last. Ta käis Monroe High Schoolis, tegeles sukeldumisega. Esimest korda puutus ta muusikaga kokku koolis, kui üks tema sõber palus tal laulda ja mängida klaverit, kui oli vaja kaasa lüüa koolibändide võistlusel. Võistlusel läks neil hästi, vaatamata sellele, et Boone polnud varem laulnud.

Benson Boone käis veidi aega ka Brigham Young Universitys, Idahos, kuid pärast seda otsustas ta pühenduda laulmisele. Boone oli käinud ka Jon Bellioni kontserti vaatamas, ja pärast seda oli ta kindel, temastki peab saama laulja!

 

Aastal 2021 hakkas Benson Boone oma muusikat jagama TikTokis ja otsustas kaasa lüüa ka populaarses telesaates „American Idol“. Saates tal edu ei tulnud, kuid populaarsust saavutas ta just TikTokis, kus ühel hetkel oli tal juba 1,7 miljonit jälgijat!


Tema annet märkas Imagine Dragonsi ninamees Dan Reynolds, kellele kuulub ka plaadifirma Night Street Records, ja seetõttu oli Benson Boone´il õige varsti taskus leping just selle firmaga (leping sõlmiti 15. oktoobril 2021).


2021. aasta oktoobris ilmus hittlugu „Ghost Town“, mis jõudis edetabelitesse 13. riigis (sh. USA Billboard Hot 100 tabelis)! Siinkohal tuleb mainida, et Benson Boone oma esimesel singlil laulis ja mängis ka trumme, kitarre ja klaverit, ja osales ka singli kujundamisel! Andekas noor inimene.


Laulja esitas/esitles hittlugu ka mitmes populaarses telesaates – „The Ellen DeGeneres Show“, „The Kelly Clarkson Show“ ja „Late Night with Seth Meyers“.

 

18. veebruaril 2022 ilmus teinegi singel „Room for 2“, mis oli samuti edukas.

 

29. juuli 2022 ilmus tema esimene EP „Walk Me Home …“, millel oli kaheksa laulu. Selle avaldasid Night Street Records ja Warner Music. Väga hea popmuusika EP´l olid ka hittlood „Ghost Town“, „In The Stars“, „Room for 2“ ja „Better Alone“.


Pärast edukat EP´d võis arvata, et ilmub ka LP, kuid näib, et Benson Boone ei kiirusta, sest 5. mail 2023 ilmus jällegi EP, millel pealkirjaks „Pulse“, ja sellel viis väga head laulu. Tõeliselt suurepärane popmuusika album, ja nagu öeldakse, sageli ei ole asi kvantiteedis (lugude hulgas), aga hoopis kvaliteedis, sest Benson Boone´i viis uut laulu on väga hea kuulamine.

 

Sellest EP´st kirjutasin Sulle ka oma blogis ja toona küsisin, millal võiks ilmuda Benson Boone´i debüütalbum, siis nüüd on vastus käes. Mehe debüütalbum ilmus nüüd – 5. aprillil 2024.

 

 

Tegelikult mainis Benson Boone juba märtsis 2023 (kui ilmus tema singel „Sugar Sweet“), et on oodata ka tema täispikka stuudioalbumit ja arvati, et see võiks ilmuda juba 2023. aastal. Aga ei.


18. jaanuaril 2024 ilmus tema uus singel „Beautiful Things“ (see on debüütalbumi nn juhtsingel), mis tõusis ilmudes USA Billboard Hot 100 teisele kohale ja Suurbritannia singlimüügitabeli esikohale!!!

Umbes nädal aega hiljem anti teada, et Benson Boon läheb ka kontsertturneele, mil nimeks „Fireworks & Rollerblades“ (see toimub Põhja-Ameerikas aprillis ja mais 2024).


21. märtsil ilmus veel üks singel „Slow It Down“, mis oli õrn lugu, ja just selline lugu, mille järgi Benson Boone´i teatakse.

 

5. aprill 2024! Benson Boone´i kauaoodatud debüütalbum „Fireworks & Rollerbalades“, millel kokku 15 laulu, neist esimene on nn sissejuhatus „Intro“, pisike, kaunis ja võimas meloodia, Benson Boone laulab ja mängib klaverit. Sellele järgneb popilikum laul „Be Someone“, millel ka suurepärane refrään, mis üsna kergesti „kummitama“ hakkab.

Kolmas laul on albumi teise singlina ilmunud „Slow It Down“, milles on nii õrnust kui ka võimsust, ja laulja esitus on suurepärane, need kõrged noodid on väga head.

Neljandaks lauluks on „Beautiful Things“, mis selle aasta alguses vallutas nii USA kui ka briitide singlimüügi tabelit. Võrratult ilusa meloodia ja harmooniaga laul, rääkimata nendest tunnetest, mida laulja oma esitusse paneb.

Boone´i uuelt albumilt leiab veel popilikumaid/tempokamaid lugusid, nt „Cry“, „Drunk In My Mind“, „My Greatest Fear“, kuid ka hõljuvaid, rahulikke, õhulisi ja kaunite meloodiatega lugusid, nt „Forever and a Day“, „In The Stars“ (see on minu jaoks selle albumi üks suurimatest lemmikutest, põneva harmooniaga lugu, nagu ka „Love Of Mine“, see on laul, mis minu jaoks meenutab ka teist suurepärast lauljat ja esitajat – Salvador Sobrali), „Hello Love“, „Ghost Town“ ja albumi viimane laul „What Do You Want“.

 

 

Kuula ise ka:

Heiko Bellmann


„Putukad. Välimääraja“


(Varrak)


 

AVASTA PUTUKATE MAAILMA!

 

Maailma kõige mitmekesisem loomade rühm on esindatud tohutu liikide rohkusega. Majas, aias, looduses – putukad on end sisse seadnud igasse nišši.

 

Kompaktne loodusjuht mahub igasse seljakotti ja aitab teil neid põnevaid loomi avastada.

 

Tuvastage kiiresti ja ohutult rohkem kui 360 ​​putukat 526 foto ja 18 joonisega.

Peamised määramistunnused on lühidalt esile tõstetud.

Nooled näitavad, mida on oluline jälgida.

Lisaks: kasulik teave liikide kohta.

 

 

See on üks igati äge ja huvitav raamat-välimääraja, mis räägib meile igasugu putukatest. Vahva on seegi, et raamat on väikeses formaadis, mistõttu on võimalik raamatut mugavalt metsa, parki kaasa võtta, kuigi põnevaid putukaid võib leida ka kodust, koduaiast, keldrist jm.

 

Raamatu tagakaanel kinnitab bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes, et putukad on seda toredamad, mida paremini neid ära tunneme. Tänapäeval liiguvad nii inimesed kui ka putukad, mistõttu on hea omada raamatut, kus on nii Eestis elavaid kui ka meist lõuna poole jäävaid liike.

 

Raamatu autor Dr Heiko Bellmann (1950-2014) oli saksa bioloog, zooloog, fotograaf ja kirjanik, kelle sulest on ilmunud üle 50 raamatu! See putukaraamat ilmus saksa keeles 2010. aastal.

 

Raamatu esisisekaanel on ülevaade putukate kehaosadest. Ritsika näitel on toodud pea, vapsiku näitel kehaehitus, lisaks ka tundlate tüübid.


Seejärel tõdeb raamatu autor, et putukad on maailma kõige liigi- ja vormirikkam klass. Neid esineb tohutus mitmekesisuses. Et seda vormirikkust mingilgi määral hoomata, jaotatakse putukad umbes 30 seltsi, mis omakorda jaotuvad erinevateks rühmadeks, sugukondadeks ja perekondadeks.

Selles raamatus tutvustatakse kõige olulisemaid putukate rühmasid. Selles raamatus ei ole kauneid liblikaid, sest dr Heiko Bellmann on kirjutanud samas sarjas ka teise raamatu ehk „Liblikad“.

 

Edasi lühike ülevaade meie putukatest. Ürgputukad, ühepäevikulised, kevikulised ja kiililised (kõige algupärasemateks putukateks peetakse ürgputukaid, neil puuduvad tiivad); sihktiivalised (nende esitiivad on nahkselt jäigad, õrnad tagatiivad on puhkeolekus lehvikukujulisel esitiibade alla kokku volditud); nokalased ja nende sugulased (vaegmoondega putukate kõige ülemisel astmel on rühm putukaseltse, keda iseloomustab algselt haukavate lõugade ümberkujunemine pistmisorganiteks); võrktiivalised, kirbulised, koonulised ja ehmestiivalised (ülimalt kõrgelt arenenud putukad); mardikalised (neid iseloomustavad nende tugevad, kattetiibadeks moondunud esitiivad); kahetiivalised (see on meie üheks kõige liigirikkamaks putukaseltsiks); kiletiivalised (neil on kaks eri suurusega kilejat tiivapaari, mis on lendamisel omavahel ühendatud konksurea abil).

 

Järgmised peatükid jutustavad meile moondega arengust – perioodiline kasvamine, täismoone, vaegmoone, vahepealsed vormid; siin on välja toodud ka olulised erialaterminid; juttu on ka vaatlustest ja putukate otsimisest – õige koht, täiuslik varustus, „loomaaed“ omaenda koduukse ees, tasuta toit ja öömaja jne.


Loodusvaatlustest on rohkemgi juttu – kogumisrõõm, jälgede ajamine, digifotograafia, digitaalne arhiiv jpm.

 

Ja jõuamegi eespool mainitud putukaseltside juurde ja ühtlasi ka 360 putuka juurde. Kõikide putukate juures on kirjas nende ladinakeelne nimi, klass, suurus, esinemine ja põnevaid fakte ehk tasub teada! Loomulikult ka fotod.

 

Ma ei hakka Sulle siinkohal kõiki neid tutvustusi ümber jutustama, sest 360 putukat on ikka 360 putukat. Igal juhul saad põneva ja sisuka ülevaate, millised putukaid meil kohata võid, ja tuleb tunnistada, et putukate maailm on igati põnev ja huvitav, rääkimata nende esinemisest, välimusest ja muust.

 

Raamatu lõpus on liiginimestik, register.

 

Ivi Niesner, Klara Holik, Jana Sedlackova


Illustreerinud Katarina Kratochvilova


„Metsa salaelu. Õpi tundma puude, loomade ja


seente sõprust“


(Pegasus)

 


Mis on õigupoolest mets?

Kas lihtsalt rühm puid?

Või peitub nende salapäraselt põimunud juurte ja okste vahel veel midagi muud?

 

Puude elu on tõeliselt muljetavaldav! Nad suudavad hingata ja võivad olla näljased või janused nagu meie, inimesed. Neil on pered, kes kaitsevad oma väikseid seemikuid, aga ka sõpru, aidates üksteist vajaduse korral alati.

 

Esmapilgul võib tunduda, et metsaelanike ehk puude, sipelgate, lindude, seente ja kõigi teiste vahelised suhted on puntras nagu linnupesa, aga kui uurid lähemalt, saad aru, et nad elavad märkamatuks jäävas kooskõlas.

 

Kuidas see võimalik on?

Tule, ronime koos okstele ja piilume juurte alla ning õpime koos vapra väikse pärnaseemnega metsa salakeelt!

 

See on üks imeliselt äge ja huvitav looduseraamat lastele. Raamat, milles on suurepärased illustratsioonid, kuid ka palju igasugu huvitavaid ja olulisi fakte ja teadmisi.

 

Hakkame lugema! Esimeses peatükis on juttu sellest, kust tulevad seemned. Juttu on mesilastest, siin on vahva pilt sellest, kuidas seemnest kasvab puu, kuid meil on võimalus arvata, kes taimi tolmeldab. Järgmisel kahel leheküljel oleme taigas, lammimetsas, troopilises vihmametsas ja lähistroopilises vihmametsas. Saame tuttavaks mitmete putukatega – mesilane, kimalane, äädikakärbes, kuldpõrnikas, monarhliblikas, lihakärblane, kuid siin on ka kirileemur ehk vaari, nahkhiir, nokiskuskus, päevageko ja koolibri.

 

Teises peatükis räägitakse meile puudest – planeedi kopsudest. Saame teada, mida puud söövad, kuidas nad hingavad, kas öösiti ja talviti on hingamine teistsugune?

 

Kolmandas peatükis oleme ikka puude juures. Kas tead, kuidas puud üksteisega sõbraks saavad? Siin on juttu sellest, kuidas puud oma lapsi aitavad, mis asi on välkkiire juurepost. Uurime, kui vanad on puud ja teema ka paar metsakatset.

 

Neljandas peatükis loeme tuulekaitsest. Kas puud suudavad tuult peletada, eriti siis, kui puhub tugev tuul. Metsal on erinevad rinded: puu-, põõsa-, puhma- ja rohu-, sambla- ja sambliku- ning juurerinne.

 

Viies peatükk paneb metsad liikvele. Siin on juttu seiklushimulistest seemnetest, kuid ka sellest, kuidas seemned üle maailma rändavad. Kas tead, kui vanaks puud elavad? Teeme ka metsakatse ja püüame ise seemneid idandada.

 

Kuues peatükk küsib, mis tunne on, kui su naaber on seen? Kas lugeja on märganud, kui hästi seened puude läheduses kasvavad? Ja puud seente juuresolekul?

Milline on maailma vanim seen? Mis on sümbioos? Juttu on ka parasiitseentest ja metsariigi vaiksetest valitsejatest.

 

Järgmistes peatükkides saame tuttavaks sipelgatega. Sipelgad võivad olla esimesed aednikud, kes suudavad isegi seente üle kontrolli haarata, sipelgad võivad olla kui loomapidajad, ehitusmeistrid kuid ka puude turvamehed. Juttu on ka parasiitidest (isegi loomadel on parasiidid).

Kuid see pole sugugi mitte veel kõik, sest ka puujuurte vahel on salapärane riik – langenud lehed, elu mullas, metsakõdu, maa-alused mardikad, vihmaussid, kõdunev puit jne.

 

Kümnes peatükk uurib, miks langevad lehed sügisel maha. Käime ka Yellowstone´i rahvuspargis ja loeme, kuidas hundid metsa ära päästsid.

Ja veel. Tutvume metsade tüüpidega (taiga, segamets, troopiline mets, magroovmets), kuid ka metsa veeringlusega (maa-alune vesi, mets puhastab vett, vesi aurustub metsa kaudu.

 

Pikemalt on juttu troopilistest vihmametsadest. Millised taimed seal kasvavad, kes nendes metsades elavad. Kuidas troopilis vihmametsi kaista?

 

Kas tule koht on metsas? Sellestki on peatükk.
Lisaks veel elust soos ja sooelanikest. Kas ja milleks on inimestel puitu vaja?

 

Raamatu viimases peatükis läheme metsale külla. Mets on nagu puhkamiseks loodud. Puude sahin ja lõhn, linnulaul, mõnusalt krabisevad männiokkad ja pehme sammal jalge all … Pole vaja muud kui heita pikali ja nautida kogu seda ilu. Tuleb olla hoolas! On oluline, et me kannaksime metsade eest hoolt ja peaksime neid kalliks, sellepärast kehtivad igal külastusel reeglid.

Lugejale õpetatakse, kuidas metsi igal sammul kaitsta.

 

Raamatu lõpus on ka väike metsasõnastik.

 

Vahva ja vajalik ja sisukas raamat on see „Metsa salaelu“. Sobib suurepäraselt väiksematele lugejatele, kuid uskuge mind, meil kõigil tasuks see raamat läbi lugeda ja meeles pidada, kui tähtis on meie jaoks mets ja milline on metsa salaelu …

 

 

„Väike lasteentsüklopeedia.


Tihedalt täis imelisi asju, mida kindlasti teada


tahad!“


(Pegasus)

 

Sajad faktid ootavad sind! See raamat on täis hämmastavaid teadmisi, mida on ülimalt huvitav lugeda. Piilu sisse, et saada teada mõned eriti ägedad asjad, mis on abiks koolitöödes või lihtsalt lõbusad.

 

„Väike lasteentsüklopeedia“ põhineb 2020. aastal ilmunud „Lasteentsüklopeedial“.

 

Tegelikult on lastele mõeldud entsüklopeediaid igati vahvad raamatud, mida on tore ka täiskasvanul kätte võtta, et mõningaid olulisi asju ja teadmisi meelde tuletada. Täpselt selline äge raamat on ka see – „Väike lasteentsüklopeedia“.

 

„Väike lasteentsüklopeedia“ on jagatud mitmeks osaks: kirjeldamatu kosmos, toimekas Maa, tore teadus, vägevad dinosaurused, imelised imetajad, lummavad linnud, põnevad putukad, Vana-Egiptus ja Vana-Rooma. Teemasid ja valdkondi on palju, mistõttu on lugemist, vaatamist ja teadmisi väiksele lugejale tõepoolest väga palju.

 

Entsüklopeedia esimene osa on „Kirjeldamatu kosmos“ ja see algab peatükiga „Meie eluandev täht“, mis räägib Päikesest, mis on meile lähim täht. Erinevalt Maast pole Päike tahke vaid hoopis hiiglaslik ülikuum gaasikera. Siin on joonis, millel on näha päikeseplekke, tuuma jm. Lisaks on juttu päikesevarjutusest, kottpimedusest.

Seejärel on juttu planeetide perekonnast, Maast, Kuust, Maa naabritest (Veenus ja Marss), tillukestest planeetidest (Pluuto, Merkuur), hiidplaneetidest (Jupiter, Saturn), kaugetest planeetidest (Neptuun, Uraan), kuid ka kosmosesse minekust, elust ja kodust kosmoses.

Lugejale õpetatakse, kuidas valmistada papptorust rakett.

 

Teine osa on „Toimekas Maa“, mis viib meid esmalt Maa sisemusse. Maa on kihiline kera, millel on sisetuum, välistuum, alumine vahevöö, ülemine vahevöö, mandriline maakoor, atmosfäär.

Seejärel saab väike lugeja lugeda mägede tekkest, jõgedest ja järvedest, jääjõgedest, koobastest ja kambritest (maailma suurim koopakamber on Sarawaki kamber Malaisias, mis on 600 meetrit pikk ja 400 meetrit lai!), kuivadest kõrbetest, maailma metsadest, veest, mida on kõikjal. Tutvume ka atmosfääriga, saame teada, mis on ilm, millised on neli aastaaega, ja mis on veeringe.

Lugejale õpetatakse, kuidas valmistada sademõõtur! Selleks on vaja purki, markerit, joonlauda, märkmikku ja pliiatsit.

 

Kolmas osa on „Tore teadus“ ja see algab peatükiga „Meie teadusmaailm“. Teadus on kõikjal meie ümber. Röstrid, jalgrattad, mobiiltelefonid, autod, arvutid, lambipirnid – kõik need vidinad ja masinad, mida iga päev kasutame, on teaduslike avastuste tulemus. Juttu on kuumast teadusest, mürast, magnetite jõust, elektrist,  laserite jõust, arvutiteadusest, mikroteadusest.

Meisterdamist on ka selles osas – saame teada, kuidas ehitada vooluring. Selleks on vaja lambipirni, patareid ja juhtmeid.

 

Neljas osa on „Vägevad dinosaurused“. Selle osa esimene peatükk vastab küsimusele, kes on dinosaurused. Dinosaurused olid roomajad – soomuselise nahaga loomad, kes elasid miljoneid aastaid tagasi. Neid oli palju liike, aga kõik nad surid välja kaua aega tagasi. Seejärel loeme, millal dinosaurused elasid, leebetest hiiglastest, hiiglaslikest küttidest, munadest ja pesadest, nende poegadest, sellest, kuhu nad kadusid.


Viies osa on „Imelised imetajad“, mis algab peatükiga, milles selgitatakse lugejale, kes on imetaja. Maal elab tuhandeid imetajaliike. Mõni neist suudab ujuda, mõni lennata ning nad kõik on soojaverelised. Soojavereline tähendab, et imetajad suudavad oma kehatemperatuuri hoida alati sama, olenemata ilmaoludest.


Väikesele lugejale õpetatakse meisterdama paberist igati vahvat elevantide paraadi.


Edasi juba peatükid imetajate perekondadest, suurimatest imetajatest (sinivaal, kaelkirjak) ja väikseimatest imetajatest, taimtoidulistest (panda, kaelkirjak, leemur), näljastest küttidest (meile õpetatakse, kuidas on võimalik kehastuda kassiks, milleks on vaja kääre, pabertaldrikut, värve, pintslit, liimi, paberit, lõnga ja kummipaela).


Kas tead, kes elavad jõgedes? Saarmad, nokkloomad, veeopossumid, jõehobud jt. Aga lumised imetajad? Jääkaru, lumeleopard, grööni hüljes jpt. Juttu on ka uimedest ja loivadest, elust vihmametsas (jaaguar, aie, kassleemur ehk kata, taapir, aguuti), elust kõrbes (kaamel, gnuu, tähnikhüään, fennek ehk kõrberebane, kängururott).

 

Kuues osa on „Lummavad linnud“, mis algab peatükiga, milles vastatakse küsimusele, kes on lind. Kõikidel lindudel on kaks jalga, kaks tiiba ja sulgedega kaetud keha. Linde leidub kõikjal maailmas, jäisest Antarktikast kuni palavaimate kõrbeteni.

 

Edasi on juttu linnu elu algusest, linnupesadest, kiiretest lendajatest (rabapistrik, koolibri, pääsuke, kühmnokk-luik jt), ujujatest ja sukeldujatest (pingviin, hani, randtiir, suulad, kalakotkad, jäälinnud), öölindudest (meisterdame öökulli rulli, milleks on vaja kääre, tühja jogurtitopsi, joogikõrt, tühja niidirulli, värvilisi pabereid ja liimi), lindude söögiajast, uljastest küttidest (kurgkotkas, ahvikotkas, viud, andi kondor).

 

Seitsmes osa on „Põnevad putukad“, mis algab peatükiga, mis püüab vastata küsimusele, kes on putukas. Kui ühel mutukal on kuus jalga, siis on ta putukas. Kui tal on rohkem jalgu või pole neid üldse, siis on see mõni muu loom. Mõne putuka noorjärkudel ei ole jalgu, need arenevad alles täiskasvanuil.

 

Seejärel saame tuttavaks putukamaailmaga, loeme putukate õhkutõusust, ründest ja kaitsest, peitusemängust (lugejale õpetatakse, kuidas muutuda nähtamatuks, selleks on vaja tugevat paberit, pappi, liimi, värvi ja kääre), söögiajast (ligikaudu pooled putukad on taimtoidulised, aga mõned putukad on raevukad kiskjad), kuid saame tuttavaks ka ämblikutega, kes kuuluvad ämblikulaadsete ehk arhniidide hulka, kusjuures maailmas on üle 48 000 ämblikuliigi!

 

Kaheksas osa on „Vanaaeg. Vana-Egiptus ja Vana-Rooma“, mis algab sellega, et meile räägitakse elust Niiluse kallastel, sest ilma Niiluse jõeta poleks Egiptuse tsivilisatsiooni kunagi tekkinud. Niilus pakkus joogivett, võimaldas põlde niisutada ning oli liikumisteeks.

 

Saame tuttavaks võimaste vaaraodega, jumalate ja jumalannadega, Giza püramiidide, templite ja hauakambritega, surnute säilitamisega.


Edasi siirdume Vana-Roomasse, loeme Rooma impeeriumist. 200 aastat e.m.a. oli Rooma linn suure impeeriumi keskuseks. Impeerium oli väga suur ja rikas ning selle piires elas üle 50 miljoni inimese. Rooma impeerium koosnes paljudest eri riikidest ning seda valitses üks inimene – keiser.

Juttu on Vana-Rooma pereelust, tervistavatest termidest (Rooma termides ehk avalikes saunades käidi nii pesemas, lõõgastumas, sõpradega kohtumas kui ka trenni tegemas), Rooma moest (kas tead, kuidas kanda Rooma toogat? Siin on õpetus), kolossaalsest Colosseumist, mis oli suur amfiteater, kuhu mahtus 50 000 kuni 80 000 pealtvaatajat. Colosseum oli ehitatud lubjakivist, betoonist ja vulkaanilisest tufist. Seal peeti gladiaatorite võitlusi ning algul ka mängumerelahinguid. Entsüklopeedia viimane peatükk on Rooma sõjaväeteenistusest.

 

Entsüklopeedia lõpus on ka register, et otsivat hõlpsamalt üles leida.

 

Selline vahva ja sisukas raamat see „Väike lasteentsüklopeedia“, mis kindlasti annab edasi palju põnevat infot ja teadmisi pere väiksematele uudishimulikele lugejatele, kes tahavad teada, mida põnevat võib maailmas näha ja kohata.

 

Jill Barklem


„Murakahekk. Kevadelugu“


(Pegasus)


 

Wilfred Käokannuse sünnipäeval korraldab isand Õun pikniku, kuhu on kutsutud kõik Murakaheki elanikud. Wilfred on küll natuke pettunud, et teised tema sünnipäevast justkui midagi ei tea – ta oli lootnud veel mõne kingi saada. Siis antakse tema kätte piknikukorv, mille ta lõpuks lahti teeb, ja teda ootab imetore üllatus …

 

Enam kui nelikümmend aastat on Murakaheki hiired toonud rõõmu kogu maailma lastele ja ka täiskasvanutele.

 

Jill Barklem (ehk Gillian Gaze) oli briti lastekirjanik ja lasteraamatute illustraator, kes elas aastail 1951 – 2017. Just Murakaheki-raamatud/lood on need, mis kirjaniku kuulsaks tegid. Täna kuuluvad need lood kindlasti ka maailma lastekirjanduse kullafondi.


Pärast kunstikooli lõpetamist alustas Jill Barklem tööd illustraatorina, illustreerides näiteks lastele mõeldud piibleid ja usuraamatuid. Seejärel oli ta illustraatoriks Janet ja John Perkinsile, kuni Jill Barklemi abikaasa soovitas tal hakata ise raamatuid kirjutama. Näiteks loodusest. Nii uuris Barklem inglise kombeid, floorat ja faunat, geograafiat ja kultuuri ning 1980. aastal sai ta valmis neli raamatut Murakaheki-lugusid. Kõik need neli ilmusidki 1980. aastal ja said lugejate seas populaarseks.


Pärast seda avaldas Barklem veel neli raamatut samast sarjast: „The Sercret Staircase“ („Salatrepp“, 1983), „The High Hills“ („Kõrged mäed“, 1986), „Sea Story“ („Merelugu“, 1990) ja „Poppy´s Babies“ („Poppy lapsed“, 1994). Loodan, et äkki ilmuvad kunagi need lood ka eesti keeles, nagu ka „Sügiselugu“ ja „Talvelugu“.

 

„Kevadeloo“ alguses tõdeb autor, et paljude põlvkondade kestel on hiirepered Murakaheki puude juurtesse ja tüvedesse endale kodu rajanud. Kui lugejal õnnestub kunagi sealkandis käia, võib ta näha pisikesest korstnast tõusvat suitsuviirgu või koguni järsku treppi sügaval puutüves.

Murakaheki hiirtel on palju tegemist. Nad hangivad ise endale süüa ning korjavad ilusa ilmaga hekist ja lähematelt põldudelt taimi, vilju ja pähkleid. Siis valmistavad nad maitsvaid moose, hapukurke ja hoidiseid.

Kuigi hiired on väga töökad, jätkub neil alati aega lõbutseda. Nad kasutavad meeleldi võimalust kokku tulla ja pidutseda ning nende lemmikpeopaik on Vana Tamme loss.


Samal ajal, kui autor meile hiirte töödest ja tegemistest jutustab, saame tuttavaks ka isand Õuna, emand Õuna, härra ja proua Metshiire ning nende tütre Priimula ja Priimula parima sõbra Wilfred Käokannusega. Wilfredil on ka vend Ohakas ja õed Urva ja Ristik. Need on ainult mõned hiired, kes elavad hekis. Nendega, nende sõprade ja sugulastega saame tuttavaks „Kevadeloos“.

 

Meie lugu algab. Oli imeilus hommik. Kevadpäike puges kõigisse Murakaheki majakestesse ja puude otsas avati väikeseid aknaid. Kõige varem ärkas Wilfred, kes elas oma perega valgepöögis. Sel päeval oli Wilfredi sünnipäev!

Wilfred sai kingitused kätte ja ta läks trepile istuma. Ta hakkas oma uut vilespilli puhuma.

 

Selle peale ärkasid ka isand ja emand Õun, kes elasid Käokannuste kõrval Metsõunapuus. Emand Õun valmistas suurepärase hommikusöögi ja isand Õun arvas, et Wilfred peaks musträstastelt tunde võtma. Ju siis ei mänginud Wilfred vilespilli hästi. Saame teada sedagi, et isand Õun töötas aidamehena Aidakännus, kus hoiti kogu Murakaheki toidukraami.

 

Isand Õun läkski Aidakännu juurde. Ta kutsus kaasa ka Wilfredi. Kuna Wilfredil oli sünnipäev, siis mine tea, mida Aidakännust leida võib.

 

Isand Õun korraldas Aidakännus ülevaatuse ja kinkis Wilfredile suhkurdatud kannikesi.

 

Seejärel viib autor meid härra ja proua Metshiire juurde, kes elasid keset hekki Vana Tamme lossis. Proua Metshiir ehk Daisy oli isand Õuna tütar, Daisy mees oli härra Metshiir. 

Härra ja proua Metshiir ärkasid, sest nendele oli külla tulnud isand Õun. Nad sõid hommikust ja otsustasid korraldada Wilfredile üllatuspikniku!

 

Isand Õun ja härra Metshiir läksid piknikule külalisi kutsuma. Näiteks Basil, kes elas kenas leedripõõsas ja kandis hoolt Aidakännu keldrite eest. Loomulikult oli vaja kutsuda ka Wilfredi ema ja isa – emand ja isand Käokannus. Kutsutute hulgas oli ka vana Vesirott, kes elas rohupuhmas keset põldu. Tulla lubasid ka vanaproua Särasilm, meier Poppy Särasilm, mölder Tolmu Kontpuu, emand Krõbeleib. Kõik lubasid piknikule midagi kaasa võtta.

 

Seejärel saame osa ka üsnagi väsitavast teekonnast piknikule. Saame teada, miks oli Wilfred esialgu veidi pettunud ja lõpuks! Ja lõpuks saame osa ka vahvast piknikust, et tähistada Wilfredi sünnipäeva.

 

Raamatu vahvad ja imelised pildid on autori enda sulest.

 

 

Jill Barklem


„Murakahekk. Suvelugu“


(Pegasus)


 

Pikkadel kuumadel suvepäevadel töötab Poppy Särasilm meiereis, Tolmu Kontpuu aga allavoolu vesiveskis. Tolmu ja Poppy jalutavad aina sagedamini üheskoos jaheda oja ääres ning kesksuvel hakkavad Murakaheki hiired üheks väga eriliseks päevaks ettevalmistusi tegema …

 

Enam kui nelikümmend aastat on Murakaheki hiired toonud rõõmu kogu maailma lastele ja ka täiskasvanutele.

 

„Suveloo“ alguses saame lugeda, et oli väga palav suvi. Päike tõusis iga päev kõrgele sinitaevasse ja põldudel väreles väreles kuumavine.

Murakahekis oli vagune. Paljud hiired eelistasid püsida oma varjulistes majakestes, et jahedas olla.

Õues oli kõige parem olla oja ääres. Pärastlõunal kogunesid hiired sinna, istusid kaldal viluvarjus ning solistasid käppade ja sabadega selges vees.


Jill Barklem tutvustab meile ojakaldal seisvaid vesiveskit ja meiereid. Veevool pani käima nende rattad, mis jahvatasid Murakahekile jahu ja lõid kokku võid.


Saame tuttavaks Meiereikännu perenaise Poppy Särasilma ja jahuveski möldri Tolmu Kontpuuga. Juuni alguses teatasid neiu Poppy ja isand Tolmu ametlikult oma kihlusest.

Pulmapäevaks valiti jaanipäev ja ettevalmistustega tehti kohe algusest.

 

Nüüd saamegi osa nendest ettevalmistustest.


Raamatu lõpus toimubki Poppy ja Tolmu laulatus ning pulmapidu. Tseremoonia viib läbi vana Vesirott, kuid pulmapeol saab ka tantsu ja tralli, tantsitakse džiigi, riili ja kadrilli.


Ja kui pulmapidu läbi saab, siis … mida teevad Poppy ja Tolmu pärast pulmapidu, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Raamatu vahvad ja imelised pildid on autori enda sulest.

 

Peter Wohlleben


„Kus loomad elavad. Avastusretk aasal ja metsas“


(Tänapäev)


 

Kui kavalad on kitsed?
Millised loomad elavad vihmaveetünnis?
Miks on metskitsepoja selg täpiline?

Peter Wohlleben tutvustab loomi, kes elavad meie ümbruses: metsas, aias, vees, aga ka meie kodus. Ta räägib, kuidas sünnivad metssea või sääse järglased, mida nad söövad, kuidas end kaitsevad ja ühel päeval vanaks jäävad. Ripstiivalistest hundini – kõigi kohta saab teada palju uut.
Tule kaasa avastama loomade põnevat maailma!

Raamat on mõeldud ettelugemiseks või iselugemiseks kõigile lastele ja uudishimulikele alates kuuendast eluaastast!

 

Peter Wohllebeni sulest on eesti keeles ilmunud mitmeid ja mitmeid vahvaid ja sisukaid loodusraamatuid ka täiskasvanud lugejale – „Looduse salajane võrgustik“, „Loomade hingeelu“, „Metsa kasutusõpetus“, „Puude salapärane elu“, „Kannatlikud puud“, kuid ka üks lastele mõeldud raamat: „Kas kuuled, kuidas puud räägivad? Väike avastusretk metsas“ (kirjastus Tänapäev, 2018).

Täpselt samasuguses formaadis ja kujunduses onka tema uus lastele suunatud loodusraamat „Kus loomad elavad? Avastusretk aasal ja metsas“.

 

Piilume raamatusse. Millest Peter Wohlleben seekord kirjutab?

 

Raamatu sissejuhatuses tõdeb autor, et lugeja saab teada, mida kõike toimub loomade varjatud, põnevas ja ohtlikus, aga ka lõbusas maailmas. Kas lugeja teab, miks on hea, et linnud munevad või et kalad suhtlevad kõhugaaside abil? Juttu tuleb ka sellest, miks vihmaussid vihma pelgavad, kuidas varesed koeri närvi ajavad ning mida on vaja teo toas hoidmiseks.

 

Esimene osa on „Loomad meie lähiümbruses“. Autor tõdeb, et loomade vaatlemiseks ei ole tarvis tingimata minna loomaaeda, sest väikeloomi elutseb igal pool – puidu sisse käike rajavad sipelgad, märja ilmaga välja ilmuvad teod või vihmaveetünnides elutsevad sääsevastsed. Terve hulk põnevaid loomi.

Esimese osa esimene peatükk viib meid avastusretkele aeda, siin on juttu sipelgatest, tigudest, lindudest, oravatest. Wohlleben kinnitab, et loomad tunnevad end üldjuhul aias väga hästi. Eriti veel siis, kui aed on pisut laokil. Sellises aias leidub piisavalt süüa ja see on mõnus elupaik.

Teises peatükis saame osa kohtumistest majade ja autode vahel. Linnaelanikud arvavad sageli, et kuna nad ei ole looduse keskel, pole neil ka võimalik loomi vaadelda. See ei vasta siiski tõele.

Kolmandas peatükis räägib autor leidudest ojakestes ja vihmaveetünnides. Vees elavaid loomi ei ole kuigi lihtne näha, sest nad püüavad enamasti peidus püsida, seda hirmust lindude ees. Selles peatükis on konni, sääski, koorikloomi, veelinde jpt.

Neljandas peatükis läheme metsa jäljejahile. Metsas tasub tegutseda samamoodi nagu aias – vaatlemist on mõistlik alustada väikestest loomadest. Selleks on meil vaja vaid peotäit mulda. Mulla sees toimuva kõige paremaks nägemiseks on hea kasutada luupi. Selles peatükis toimetavad põrnikad, ämblikud, kakandid, metsalinnud jt.

 

Raamatu teine osa on „Kus loomad elavad?“. Iga loom vajab kodu, kus tunda end turvaliselt. Looma koduks võib olla korrusmaja sarnane elukoht või jagatud elamine koos paljude kaaslastega või siis hoopis ase lehtede varjus. Aga vahel on looma koduks kogu ümbritsev loodus.

Teise osa esimene peatükk kannab pealkirja „Alati teel“ ja selgub, et paljudel loomadel ei ole kindlat kodu. Nad elavad lihtsalt seal, kus neil parasjagu kõige parem tundub olevat. Selles peatükis loeme kitsedest, liblikatest, ripstiivalistest, tigudest, rändlindudest, vaaladest jt.

Selle osa teine peatükk viib meid kaugele lõunasse. Paljudel loomadel on kindel kodupaik olemas kõigest paari nädala või kuu jooksul aastas. Näiteks enamikul linnuliikidel. Linnud otsivad endale kevadel kena kohakese, kuhu punuda pesa. Musträstad, toone- ja sookured jt.

Kolmas peatükk peatub kolimisel, mis on välistatud. Kas loom vajab oma majale samuti numbrit? Silti majanumbriga neil muidugi ei ole. Kuid ikkagi leidub loomi, kes elavad kogu elu ühe ja sama koha peal. Selles peatükis toimetavad hundid, hiired, paelussid, mesilased jt.

Neljandas peatükis saame lugeda majanaabritest. Mõnes loomamajas elab mitu erinevat loomaliiki, ilma et neil tekkiks omavahel probleeme. Näiteks elavad sageli üheskoos rebased ja mägrad. Ka mõned putukad elavad üheskoos.

Selle osa viimases loos jutustab autor meile kabehirvest, nandust ja Aasia arlekiinlepatriinust.

 

Kolmas osa. „Mida loomad söövad“. Ka loomadel on oma lemmiktoidud. Samuti on maitsed väga erinevad. Süüakse ka rohtu, putukaid või teiste loomade jäänuseid – igaüks leiab endale midagi. Ja loomalapsi tuleb esialgu sageli hoopis toita.

Selles osas on peatükid, milles saame lugeda sellest, et pisikestele antakse ainult parimad palad, et rohekraam on mahlane, et maitsev võib olla ka haisev ja kuidas pääseda ärasöömisest.

 

Neljas osa on loomade keelest. Loomadel juttu jätkub. Nad suhtlevad häälitsuste abil, aga eriti hea tuju korral oskavad mõned isegi naerda. Samuti annavad nad märku oma tujust või soovidest kehakeele kaudu. Kui hoolega vaadata ja kuulata, võime loomade keelest aru saada.

Selle osa esimene peatükk on „Sädistamine, hirnumine, puuksutamine – loomade keel on omamoodi“. Muidugi ei oska loomad rääkida päriselt samamoodi nagu meie. Ainult papagoidel õnnestub mõnikord tuua kuuldavale inimkõnega sarnanevaid sõnu. Paljud loomaliigid, näiteks kalad, suhtlevad omaenda keeles. Loeme, kuidas suhtlevad kalad, hobused, elevandid, linnud jt.

Järgmises peatükis saame teada, et sõnu polegi vaja. Juttu on ka ulakatest lindudest ja kõdi kartvatest koertest, loomade moeetendusest. Selle osa viimases loos jutustab autor meile jaaniussikesest, naksurlasest ja paugujooksikust.

 

Viies osa on „Ka loomad on kõigepealt väikesed“. Suur osa loomabeebisid koorub munast. Putukad, konnad, linnud – kõik nad arenevad välja väikese muna sees. Kuna muna munemine on emmele lihtsam kui beebi kõhus kandmine, on nendel loomalastel hulgaliselt õdesid ja vendi. Imetajatel on poegi vähem, kuid see-eest hoolitsevad vanemad nende eest kauem.

Selles osas loeme kahepaiksete lastetoast, mis on jahe ja niiske, kuid ka putukate lasteaiast, kus on paljud õdesid ja vendi. Siin on ka linnupoegade pesad, mis on hästi soojad, kuid juttu on ka väikestest imetajatest, kes on abitud, kuid hästi kaitstud.

 

Kui eelmises osas rääkis autor pisikestest loomalastest, siis kuues osa peatub loomalaste suureks sirgumisel. Sugugi mitte kõik loomad ei eelista perekeskset elu. Putukalapsed tunnevad end oma lastehoius ilma vanemateta igati hästi. Randal-hülged küll naudivad seltsi, ent hoiavad üksteisest siiski teatud kaugusele. Hundid aga meenutavad paljuski inimest: pere püsib koos, kaisutatakse palju ja ollakse üksteisele kogu elu toeks.

Selles osas loeme kaladest, kes võivad olla küll vanemateta, kuid nad ei ole üksinda. Juttu on loomalastest, kes kasvavad üles kasuvanematega. Näiteks kasvavad sugulaste seltsis, nagu seda teevad oravapojad. Ka kallistamisest on juttu, kuigi seda pole mitte väga palju – paljud linnud ja imetajad hoolitsevad oma poegade eest ainult ühe suve. Heal juhul esimese eluaasta. Seejärel läheb pesakond laiali.

 

Seitsmes osa on sellest, mida loomad tunnevad. Koerad rõõmustavad oma sõpru kohates ja kärbsed suudavad tunda hirmu. Loomadel on tunded, mis on meilegi tuttavad. Ja kuna koerad, varesed ja vaalad teavad hästi, kui ebameeldiv tunne on hirm, lähevad nad vahel isegi teisele loomale appi. Selleks on muidugi alati vaja veidike julgust!

Selles osas on peatükid hirmust, julgusest, unest ja isegi Une-Matist, kuid ka parimatest sõpradest.

 

Kaheksas osa on „Üheskoos elades raskustele vastu“. Looma elu ei ole sugugi alati kerge. Mõni jääb pidevalt silma oma erilise värvi tõttu või jäädakse varakult vanematest ilma. Teised on vanad ja aeglased, kuid on ohu korral teistele abiks elutarkusega. Ja vahel on jälle lühiajaliselt koos liiga palju loomi, nii et hakkab kitsas.

Selle osa esimene peatükk on „Teistest veidi erinev“. Mõned loomad erinevad välimuselt oma liigikaaslastest. Enamasti on loomad sellist värvi, mis aitab neil maastikul paremini varjus püsida. Näiteks pruunid või hallid, sest ka metsaalune ja puutüved on sama tooni.

Seejärel saame lugeda, et küll küllale liiga ei tee, et üheskoos on lihtsam. Mis juhtub siis, kui loom jääb vanaks? Mõnikord on nii, et vanu loomi ümbritseb tingimusteta armastus. Näiteks hundikarjas ei jäeta kedagi hätta.

Selle osas viimases peatükis jutustab Wohlleben meile piiritajast, nahkhiirest ja pringlist.

 

Oleme jõudnud raamatu üheksanda osani „Loomad ja ilm“. Loomad elavad aasta läbi lageda taeva all. Ükskõik kas sajab vihma või lund, on soe või külm – loom, kellel urgu ei ole, peab hakkama saama. Aga see polegi nii hull, sest suur osa loomi suudab aastaaegade ja kehva ilmaga kenasti toime tulla.

Juttu on sellest, et saab ka ilma vihmavarjuta, et talvejopet külmaga vaja ei ole ja et ka suvekuumas on võimalik jahutada.

 

Kaks viimast osa. Eelviimane on „Loomi varitsevad ohud“. Metsas võib loomade jaoks olla vahel ka üsna ohtlik. Näiteks suure tormiga. Kõige rohkem ohustab aga loomi inimene: kiired autod, metsa loobitav prügi, põldudele laotatav mürgine kahjuritõrje või okastraataiad.

See on üsnagi nukker osa, sest siin on peatükid, et loomad ei tunne punast foorituld, kuid ka mets võib muutuda ohtlikuks. Autor tuletab lugejale (inimesele) meelde, et oma prügi tuleks ära koristada, kuid ka liigne palavus tekitab ebamugavust. Selle osa viimases peatükis peatub autor vaskussil, päevasurul ja vesipapil.

 

Oleme jõudnud selle vahva, sisuka ja huvitava loodusraamatu viimase peatükini. Selle osa pealkirjaks on „Loomad sinu kodus“. Loomad ei ela mitte ainult looduses, vaid ka inimeste juures kodus. Näiteks peetakse kodus koeri ja kasse, aga ka sadu teisi väikeseid olevusi, kellele inimese juures hästi meeldib. Enamik neist vajab sama mida meie: ümbritsevat perekonda ja piisavalt süüa.

Selles osas arutab autor, kas lemmikloom on vangistatu või sõber, kuidas loomad akvaariumis vee all hingavad, milline on loodus kastis ja millised on meie tillukesed majanaabrid.

 

Selline vahva loodusraamat lastele Peter Wohllebenilt. Jätkuvalt on tema kirjutatud raamatud huvitavad ja sisukad, põnevad ja kaasahaaravad, faktirohked, kuid kirjutatud lihtsalt ja mõnusalt, et ka väiksem lugeja asjadest aru saaks, ja loodusest peabki ju aru saama, teda mõistma.

Antonia Murgo


„Miss Detsember ja Kuu Klann“


(Varrak)


 

„On vaja ühte suurt hirmu, et kõik teised hirmud selle kõrval tühistena tunduksid.”


Miss Detsember otsib tööd, aga kõik katsed uusi töökohti hoida lõppevad läbikukkumisega. Ühel päeval vastab ta töökuulutusele, kus otsitakse lapsehoidjat, kuid avastab peagi, et ta tööandja on ei keegi muu kui Kotionu, kelle pojal Corvinil tuleb silm peal hoida. Läbi ime võetaksegi Detsember tööle, aga kas ta suudab ohjeldada ulakat poisikest, kes oskab suitsuks moonduda ja end tuha sisse peita?


Ühel ööl toimub midagi ootamatut: just siis, kui Detsember avastab oma tööandja perekonnas varjatud saladuse, tungivad majja kolm võõrast meest. Mida nad tahavad? Nüüd tuleb kogu nutikus ja julgus käiku lasta!


Antonia Murgo on ajakirjanik ja filmikriitik. Ta nimetab end kuutõbiseks – muidugi mitte sellisel määral, nagu seda on Kotionu. Fantaasiaküllased lood noortele on need, milleta Antonia oma elu ette ei kujuta: ta loeb, kirjutab ja illustreerib neid.


„Miss Detsember” on tema esikromaan, millega ta võitis Itaalias 2022. aasta Strega preemia noorteromaanide kategooria peaauhinna.

 

Viimastel aastatel on eesti keeles ilmunud mitmeid ja mitmeid väga ägedaid, kaasahaaravaid ja muinasjutulisi laste- ja noorteraamatuid. Täpselt selline on ka itaallanna Antonia Murgo kirjutatud „Miss Detsember ja Kuu Klann“ – põnev ja muinasjutuline.

 

Lugu algab ootamatult. Peategelase, Miss Detsembri suu vajus lahti ja ta hõõrus silmi. Maja korstnas oli laps. Loeme, et lapse pea, mis kivikorstnast välja ulatus, meenutas suitsukera, tuul sasis ta ronkmusti juukseid, või oli hoopis musträstas ta kõvade vahele pesa teinud?

 

Maja, kuhu Detsember lähenes oli kahekordne ja punastest tellistest, katusel oli tilluke torn ja maja kõrval oli kollaste puude rida.

 

Detsember otsis välja ajaleheväljalõike, millele oli trükitud töökuulutus. Ta võrdles aadressi maja uksel oleva numbriga: kõik klappis.

 

Ukse avas majahoidja, kes tõdes Detsembri öeldule, et korstnas on laps, et kus see laps siis veel olema peaks? Ootamatu, kas pole … Majahoidja tõdes, et mister Moonro ootab Detsembrit. Majahoidja juhatas Detsembri raamatukokku. Seal ootas teda mister Moonro, kes oli ilmunud sinna üsna salamisi.

 

Mister Moonro tõdes, et Detsembri elulookirjeldus oli pikim, mida ta oli kunagi saanud, kuigi viimase kahe aasta jooksul oli Detsember üsna mitut ametit pidanud. Ta oli töötanud kaks tundi trammipiletite müüjana, kaks päeva saapapuhastajana, kolm päeva lillemüüjana, lisaks veel töö maasikamüüjana, pitsikudujana, teenindajana liblikapoes, mängutooside häälestajana jpm. Mister Moonro jätkas. Detsember oli üles kasvanud tsirkuses, nüüd oli ta viieteistkümnene, linna oli ta kolinud kaks aastat tagasi, et tööd otsida. Detsembril polnud soovituskirju ega kogemusi ja kas ta üldse teadis, mis on lapsehoidja tähtsaim reegel?

 

Detsembril keerles peas mitmeid mõtteid, kuid mister Moonro ütles, et ta ei usu, et Detsember on inimene, keda ta otsib …

 

Detsember otsustas lahkuda. Tema kollase-punasekirju beseekujuline kübar oli mingil moel sattunud raamatukogu kõrgeima kapi ülemisele riiulile! Detsember tegi imelise hüppe (oli ta ju ometigi tsirkuses kasvanud), akrobaatilise hüppe. Ta haaras oma kübara ja langes tühjusesse. Tema seelik tõusis ta puusadel puhvi nagu langevari ja ta maandus pehmelt raamaturiiuli ees.

 

Miste Moonro ütles nüüd, et Detsember on tööle võetud! Hetk hiljem sai Detsember teada, et too laps korstnas ongi laps, kelle eest ta peab hoolitsema hakkama. Majahoidja miss Nydia Malhoney juhatas Detsembri tema tuppa.

 

Detsember üritas majahoidjalt uurida, mis tööd mister Moonro teeb. Majahoidja vastas napisõnaliselt, et hirmutab inimesi! Soh, aga mis on tema päris töö? Sellele ei saa vastust ei Detsember ega lugeja.

 

Detsembril polnud kunagi oma tuba olnud. Nüüd oli. Suur. Toas olid baldahhiinvoodi, riidekapp, tugitool, lauake ja peeglilaud, lisaks veel kirjutuslaud ja tilluke raamaturiiul, ja ka ahi. Tsirkuses oli ta elanud haagiselamus, plekkmajas, kus polnud ei ahje ega kaminaid. Teised tsirkusetöötajad kinnitasid, et sealt ei leia Kotionu (itaalia keeles l´uomo nero, inglise keeles the boogeyman, eesti keeles võiks vist kasutada ka sõna kollionu) teda üles, seejärel jutustasid nad tüdrukule õudsaid lugusid varjumehest, kes roomab öösiti küdevates ahjudes …

 

Esimesel ööl kuuleb Detsember ahjus kolksumist. Kolks, kolks, kolks. Ja äkki lendas ahjuuks mürtsti lahti, käepide vuhises pööreldes eest ja ahjust veeres välja poiss, kes maanuds põrandale tuhapilve. Poiss võis olla kõige rohkem üheteistkümne aastane, ta juuksed olid paksud ja tumedad. Nii paksud, nagu hõljuksid ta pea kohal suitsusambad ja nii tumedad, nagu oleksid need äsja kõrbenud.

Poiss oli Cirvin Moonro, mister Moonro poeg. Poiss otsis midagi!!! Ta otsis sepalõõtsa. Samal ajal ta hirmutas tüdrukut ja ühel hetkel oli ta kadunud.

 

Miss Detsember oli hirmunud, ja ta otsustas lahkuda. Õues verandal istus mister Moonro, kes tüdruku peatas. Kas tüdruk plaanis lahkuda? Detsember kurtis, et ta ei saa ju oma tööd, lapsehoidmise tööd teha, kui poiss on selline nagu ta on, ja nüüd ta on ka kadunud. Corvin oli hajunud, laiali lennanud. Poiss oli muutunud suitsusambaks ja väljunud majast ahju kaudu!

 

Mister Moonro soovitas tüdrukul vaadata veekeetjasse, pottidesse. Ja hetk hiljem? Mister Moonro vallandas Detsembri, sest lapsehoidja ei tohi mitte kunagi last silmist kaotada. See ongi lapsehoidja tähtsaim reegel! Detsember oli tööl olnud 37 minutit! Uus rekord!

 

Ja üks ootamatus on Detsembril veel ees! Selgub, et mister Moonro ongi see kurikuulus Kotionu! Mister Moonro tõdes, et pole kuri inimene, ja tema töö ei paku talle vähimatki lõbu, kuid see on tema amet ja midagi muud ta teha ei oska.

Mister Moonro jutustas Detsembrile, et seda ametit oli nende suguvõsas peetud põlvest põlve. Mister Moonro isa oli ütelnud, et on vaja üht suurt hirmu, et kõik teised hirmud selle kõrval tühisena tunduksid. Ta oli kuulnud seda omakorda oma isalt. Mister Moonro, Kotionu kinnitas, et ta ei tee kellelegi liiga. Ta korraldab väikese etenduse: prõmmivad uksed, varjud seintel ja lapsed hakkavadki karjuma. Poevad teki alla peitu. Kui lapsed saavad lapseeas üle Kotionu-hirmust, siis täiskasvanuna saavad nagu ka kõigist teistest hirmudest.

 

Nüüd kinnitas Detsember, et ta ei tahaks lahkuda. Ta tahaks uuesti proovida. See üllatas mister Moonrod. Kas tõesti, vaatamata kõigele sellele, mida ta oli just tüdrukule rääkinud. Detsember oli kindel, ta peab alustama Corviniga otsast peale ja ta lubas, et ei kaota Corvinit sekundikski silmast.

Mister Moonro oli nõus jätkama. Ta ütles, et tüdrukul läheb vaja kaminariistu, kuna tema poeg Corvin on keevaline tüüp.

 

Nüüd oli vaja Corvin üles leida. Ja kus mujal Kotionu poeg ikka olla võib, kui mitte teekannus või täpsemalt teetassis, millest Detsember üritas teed juua.

 

Aega võtab, aga asja saab. Corvinit üllatab, et Detsember otsustas jääda. Nüüd üritatakse üheskoos hakkama saada. Corvin teeb küll igasuguseid vigureid ja krutskeid. Ühel hetkel ei pääse Detsember katuselt alla, kuid nüüd tuleb appi mister Moonro.

 

Saame lugeda, et mister Moonro on sisse võetud majahoidja miss Malhoney´st, kuid majahoidja tema tunnetele ei vasta. Kui ühel õhtul üritab mister Moonro ka majahoidja pidulikule õhtusöögile kutsuda, on õhtusöögil hoopiski mister Moonro ja Detsember.

 

Detsember, nagu ka lugeja saab teada, et Kotionusid on rohkem kui üks, kuid neid pole palju ja mitte kõik ei tee mister Moonro tööd. Mister Moonro suguvõsa nimeks on Kuu Klann. Sellesse kuuluvad mister Moonro õde Moonica, nõbu Duskin, nõbu Nightam, kaksikud Murkus ja Flinky jt, kuid oli ka keegi Ovest Owl Moonro, kes oli kunagi olnud Moonro perekonnaliige, nüüd enam mitte … kahtlane värk …

Veidi hiljem saame teada, kes on too Ovest Owl Moonro, ja see on üsna ootamatu, rääkimata sellest, mis temaga oli juhtunud.

 

Kõik näib hakkavat laabuma, kuni samal õhtul, kui Detsember pidulikul õhtusöögil oli, olid Corvini tuppa tunginud kolm meest! Neil olid käes kolm kaardus ja teravat ahjuroopi! Selgub, et need pole mitte mingid koletised ega teab kes, need kolm on inimesed, kes tahavad kätte saada Kotionu.


Need kolm kutsuvad end Tolmusorkijateks.


Nende pealik ja asutaja on Vespero, kes on hiilgav mõõgavõitleja ja ta kasutab relvana kuldset ahjuroopi. Vespero on kindel, et suudab Kotionu tappes hirmu maa pealt pühkida. Teine kolmest on Mezzodi, kes on Vespero käsilane, päevavaras, kes võitleb metallist ahjuroobiga. Ja kolmas. Kolmas on noormees, kuid tema kohta ei saa ma rohkem mitte midagi ütelda, sest vastasel juhul pean välja rääkima ühe vägagi põneva ja ootamatu seiga, sest sellest kolmandast oleme ju tegelikult raamatus juba lugeda saanud …

 

Nüüd on need kolm meest kätte saanud Detsembri ja Corvini, kuid nad ei ole tabanud veel mister Moonrod, ja neil ei ole ka tulelõõtsa, mille abil saaks Kotionu muuta tavaliseks inimeseks, ja siis oleks kuulsal mõõgavõitlejal lihtne töö Kotionu tappa …

 

Miss Detsember ja Corvin üritavad end majas peita, kuid kolmik on neil kannul. Ühel hetkel olukord muutub, kuid üks neist kolmest osutub olevat hoopis keegi muu. Kas tema liitub hoopis Detsembri ja Corviniga? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

 

Igal juhul on sündmused äärmiselt põnevad ja ohtlikud. Siin on peitmist ja varjumist, siin on võitlust ja „vehklemist“, siin on tuld ja suitsu ja palju muud!

 

Kas Kotionu pääseb? Kas Detsember ja Corvin pääsevad? Kui loed selle ägeda ja kaasahaarava raamatu lõpuni, siis saad teada.

 

 

Suzanne Lang, illustreerinud Max Lang


„Pahur pärdik“


(Pegasus)


 

Siim Pans on ilma mingi põhjuseta pahas tujus. Tema sõbrad ei saa aru – kuidas ta saab nii pahas tujus olla, kui täna on ometi NII ilus päev? Nad soovitavad tal end sirgu ajada, naeratada ja teha seda, mis neil tuju heaks teeb. Aga kõik see nõu käib Siimule üle jõu… ja ta läheb TSIPAKE marru.


Kas võib olla, et tal on lihtsalt vaja üks päev pahurdada?

 

Suzanne Lang on USA lasterkirjanik ja telesaadete produtsent, kes kirjutab igati ägedaid lasteraamatuid, mida illustreerib tema abikaasa Max Lang. Täpselt nii on ju ka selle raamatuga, et Suzanne Lang on kirjutanud muheda loo, Max Lang joonistanud ilmatuma ägedad pildid.

 

„Pahur pärdik“ („Grumpy Monkey“) ilmus algupäraselt 2018. aastal, ja see debüteeris The New York Timesi bestsellerite edetabelis kohal number 8, kuid tõusis ka kohale number 1!

Edetabelis oli see äge lasteraamat 25 nädalat!

Aasta hiljem ilmus sellele raamatule ka järg ehk „Grumpy Monkey Party Time“. Äkki ilmub seegi raamat eesti keeles.

 

Aastate jooksul on ilmunud Suzanne Langilt veel mitmeid teisigi raamatuid: „Families, Families, Families!“ (2015), „Hooray for Kids!“ (2016) ja „All Kinds of Families“ (2019).

 

Piilume selle raamatu kaante vahele. Raamat on igati suures formaadis, ja juba kaanepilt kutsub lugema ja raamatut kätte võtma.

 

Lugu algab nii. Ühel imeilusal päeval ärkas Siim Pans üles ja leidis, et kõik on valesti. Pean tunnistama, et on ka minul mitmeid selliseid hommikuid olnud, eriti viimastel aastatel.

 

Siim Pansi häiris see, et päike oli liiga hele, taevas oli liiga sinine ja banaanid olid liiga magusad. Ka mina olen mõnikord selle peale mõtelnud, kuigi minu jaoks meie kauplustes müüdavad banaanid on olnud liiga maitsetud või mädanenud …

 

Siim oli segaduses. Ta ei saanud aru, mis toimub. Naabrimees Norman (pildilt on näha, et tema on gorilla) arvas, et Siimul on lihtsalt paha tuju, kuigi Siim oli kindel, et see pole üldse mitte nii.

 

Seejärel kohtusid Siim ja Norman Marabuga. No tead, ju küll neid ägeda välimusega linde. Marabu ei saanud aru, miks Siim pahas tujus oli, ilm oli ometigi ju ilus. Siim kinnitas jätkuvalt, et ta pole pahas tujus, kuid Marabu ja Norman märkasid, et isegi Siimu seismine oli vale! Ta oli kühmus! Siim ajas selja sirgu.

 

Järgmisena liitus meie tegelastega Leemur. Temagi märkas, et Siim on pahas tujus, kuna tema kulmud olid pahuralt kortsus. Siim ajas lauba sirgu.

 

Seejärel komistas Siim Mao otsa. Madu märkas, et Siimul oli suu mossis. Nüüd ajas Siim suu naerule.

 

Siim oli nüüd pealtnäha rõõmus, aga sisimas ta rõõmus ei olnud.

 

Teised loomad tahtsid, et Siimul oleks hea tuju. Linnud kutsusid teda laulma, pärdikud kiikuma, sebrad püherdama, paabulinnud jalutama, lõvi rohus pikutama, elevant jalgu trampima. Raamatus on veel teisigi loomi, kes Siimule vahvaid asju soovitasid. Kes ja mida? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

 

Siim sai kurjaks. Ta karjus, et ta ei ole pahur!!! Ta tagus endale vastu rinda. Seejärel tormas Siim minema.

 

Nüüd oli Siim hoopiski kurb, kuna ta oli teiste peale karjunud, ja tal oli iseendast kahju …

 

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Ah jaa, saad teada sedagi, kes suudab Siimu lohutada ja millega! No ja üks tants okasseaga tuleb ka päevakorrale.

 

Selline vahva lugu nende kaante vahel. Olen kindel, et väike lugeja saab aru, mis tunne on olla kurb, mis tunne on olla pahane, ja kui vahva on see, kui keegi suudab sind lohutada.

Liam Gallagher & John Squire


„Liam Gallagher & John Squire“


(Warner Music)


 

Kui kuuldused Liam Gallagheri ja John Squire'i võimalikust koostööst esimest korda ringlesid, oli kõigi huulil küsimus: kuidas see kõlaks? Ja kui nad käivitasid projekti looga "Just Another Rainbow" ning seejärel "Mars To Liverpool", oli vastus rahuldavalt lihtne - täpselt nii nagu soovite, et see kõlaks. Nüüd vastab duo enam kui ootustele, kui nad annavad välja omanimelise debüütalbumi.


Albumi avalugu "Raise Your Hands" on vahetu tahteavaldus. Trampiv glam-rock hetk, mida Liam on võrrelnud Roxy Musicuga väikesel Stonesy klaveril.


See erksus püsib kogu aeg järjepidev, olenemata sellest, kas nad uurivad melanhoolseid hetki, mis peegeldavad mõnda Oasise ja Liami soolopala aegluubis ("One Day At A Time") või šokeerivaid meloodiaid, mis kajavad varajasest The Stone Roses’est ("Just Another Rainbow"), samas kui Johni riffide voolavus tundub kohati loomuliku järjena "Second Coming’ule" (eriti loos "Love You Forever"). Ometi paistab album silma ka nende peamiste '60ndate ja '70ndate mõjutuste sähvatustega: pisut Sex Pistolsi jõust koos mõningase Hendrixi elegantsiga ja The Faces’e vapustava  rock'n'roll'i puudutusega.

Albumi lood valmisid koos Liami tavaprodutsendi Greg Kurstini abiga, kes esitas ka basskitarri ja trummar Joey Waronkeriga (Beck, R.E.M., Atoms For Peace).

 

Niimoodi tutvustab Liam Gallagheri ja John Squire´i ühisprojekti Warner Music pressiteates.

 

Liam Gallagher on inglise laulja ja laulukirjutaja, kelle täht lõi särama legendaarses briti rokibändis Oasis ja ka ansamblis Beady Eye. 2015. aastal otsustas mees, et aitab küll bändidest, tema alustab soolokarjääri.


Aastail 1991-2009 laulis Liam Gallagher ansamblis Oasis, mis oli oma tegutsemise ajal kindlasti üks mõjukamaid briti bände, britpopi vaieldamatu lipulaev. Neil on ette näidata 8 briti singlimüügitabeli esikohalaulu (kusjuures kummaline on see, et Oasise ehk üks kuulsamaid lugusid „Wonderwall“ selles edetabelis esikohale ei tõusnudki, selle laulu laeks oli koht nr 2!) ja kaheksa albumit, mis tõusid briti plaadimüügitabeli tippu. Muusikaauhindu on neil lugematul hulgal, mh. 17 NME auhinda, 9 Q auhinda, 4 MTV Europe muusikaauhinda ja 6 briti muusikaauhinda. Nende plaate on müüdud üle 70 miljoni eksemplari! Bändi laialimineku üks põhjuseid oli kindlasti vendade Gallagheride omavaheline tüli ja mitmed arusaamatused

2014 Beady Eye läks laiali ja pärast seda arutleti üsna pikalt, kas Liam Gallagher alustab soolokarjääri või ei alusta, kas ta peaks seda tegema või ei peaks. Ka Liam Gallagher andis erinevaid vihjeid, kuid polnud midagi kindlat, kuni 2017. aasta suvel hakkas mees ennast "näitama“ erinevatel muusikafestivalidel, mistõttu oli üsna kindel, et ju ta ikka soolomaterjaliga välja ka tuleb. Juunis 2017 ilmus debüütalbumi esiksingel „Wall of Glass“ ja juuni lõpus teine singel „Chinatown“, oktoobris 2017 album „As You Were“, mis tõusis ilmudes briti plaadimüügitabeli esikohale ja esimese nädalaga müüdi seda 103 000 eksemplari!

Viimastel aastatel on Liam Gallagher olnud ülimalt edukas ja avaldanud mitmeid ja mitmeid sooloalbumeid: „As You Were“ (2017), „Why Me? Why Not.“ (2019) ja „C´mon You Know“ (2022), lisaks veel ka mitmeid suurepäraseid kontsertplaate: „MTV Unplugged (Live at Hull City Hall)“ (2020), „Donw by the River Thames“ (2022) ja „Knebworth 22“ (2023).

 

Ja nüüd, 1. märtsil 2024 koostööalbum John Squire´iga.

 

Jonathan Thomas „John“ Squire on sündinud 24. novembril 1962. Ta on inglise muusik, laulukirjutaja ja kunstnik. John Squire on kindlasti üks mõjukamaid ja tunnustatumaid briti rokk-kitarriste 1980. aastate lõpus, 1990. aastate alguses.


Teda teatakse tema helisevate meloodiate, ja meeldejäävate ja vägevate kitarrisoolode tõttu. Sageli on ta kasutanud ka nn wah wah effekte. Tema eeskujudeks on kindlasti olnud Jimmy Page (bluusilikud hard roki rifid ja soolod) ja Jimi Hendrix (funkilikud rifid)

Kui BBC 6 Music pani 2010. aastal paika (toonase 30 aasta) parimaid kitarriste, siis oli John Squire kohal number 13!


John Squire oli kitarrist suurepärases briti bändis The Stone Roses, mille Squire rajas koos laulja Ian Browniga juba 1983. aastal. The Stone Roses oli kindlasti üks Madchesteri muusika- ja kultuuriskeene edukamaid bände. Madchester arenes ja oli populaarne 1980. aastate lõpus Manchesteris, kui tegijateks olid ka Happy Mondays, Inspiral Carpets, The Charlatans, James, 808 State jpt.


Pärast lahkumist (1996, põhjuseks meelemürgid, samal aastal läks The Stone Roses ka laiali) The Stone Roses´ist rajas Squire uue bändi – The Seahorses. Kahjuks läks ka see ansambel 1999. aastal laiali.


Lisaks sellele on John Squire avaldanud ka kaks sooloalbumit, kusjuures tema viimasest oma nime all avaldatud plaadist „Marshall´s House“ on möödas 20 aastat, sest see ilmus 2004. Põhjus lihtne, Squire pühendus täielikult maalimisele 2007. aastal. Siinkohal tasub meenutada, et The Stone Rosesi deüütalbumi „The Stone Roses“ (1989) kaanepilt on Squire´i maalitud. Huvitav on seegi, et The Stone Roses avaldaski vaid kaks stuudioplaati, neist teine „Second Coming“ ilmus 1994 ehk veidi enne seda, kui bänd laiali läks. Lisaks ilmus The Stone Rosesil mitmeid singleid (nt 1995, 1999 ja isegi 2016), mis stuudioalbumitele ei jõudnudki, mitmeid neist saab kuulda näiteks bändi kogumikplaadil „The Very Best of The Stone Roses“ (2002).

 

John Squire naases muusikasse 2011. aastal, kui The Stone Roses uuesti kokku tuli. 2017 läks bänd jällegi laiali, ja Squire pühendus taaskord maalimisele. Vaatamata sellele mängis Squire vahetevahel ka kitarri, näites 2022. aastal Liam Gallagheri konstertitel Knebworth´is.


2023. aasta lõpus hakkas Squire tegema koostööd Liam Gallagheriga uue albumi kallal.

 

5. jaanuaril 2024 avaldasid Liam Gallagher ja Squire singli „Just Another Rainbow“, mis tõusis brittide singlimüügitabelis kohale 16.


Veidi hiljem ehk 26. jaanuaril 2024 ilmus teine singel „Mars to Liverpool“, mis tõusis eelpool mainitud tabelis samuti kohale 16.


Pärast plaadi ilmumist andis duo teada, et nad lähevad ka kontsertturneele, mis algab 13. märtsil Barrowland Ballroom´is Glasgow´s Šotimaal, turnee lõpeb 11. aprillil Brooklyn Paramaount Theatre´is New Yorgis!

 

Kui Gallagheri ja Squire albumit kuulata, siis kõike seda, millest Squire puhul juttu oli, kuuleb ka sellel plaadil, ja see mõjub minu kõrvale ja hingele suurepäraselt.

 

Liam Gallagheri ja John Squire´i album algab igati uhke rokilooga „Raise Your Hands“, milles kübe glämmrokki, kuid ka saunde, mis vana hea britpopi meelde toovad.


Teises laulus „Mars To Liverpool“ marsivad Gallagher ja Squire uhkel sammul Liverpooli. Jällegi lugu, mis meenutab britipoppi oma parimatel aastatel. Täpselt sama saab ütelda ka laulu „One Day At A Time“ kohta.


Neljas lugu „I´m A Wheel“ kaldub tugevalt bluusi poole, ja kuulake seda Squire´i kitarrisoolot, uskumatult hea. Melanhoolne, nukrameelne, kuid võimas.


Viies lugu „Just Another Rainbow“! Mäletate Oasise ja The Stone Roses´i parimaid lugusid! Siin on seda kõike. Liam Gallagher ja John Squire sobivad suurepärasel kokku.


Bluusilikult hingab ka albumi kuues laul „Love You Forever“. Siin on seda miskit, mis teeb muusika suureks. Mulle meenuvad igasugu ägedad rokilood 1970. aastatest.


Täiesti vanakooli rock´n´roll´iks kisub asi plaadi 8. laulus „You´re Not The Only One“. Ma olen 100% kindel, et Gallagheril ja Squire´il on seda albumit tehes olnud hiiglama hea tunne … kuulake seda lugu, siis saate aru millest räägin …


Uhkelt kõlab ka albumi eelviimane laul „I´m So Bored“.


Viimane laul „Mother Nature´s Song“ on suurepärane lõppakord sellele suurepärasele albumile. Sõna saavad nii Gallagher kui ka Squire kitarril. Mõlemad mehed on suurepärased esitajad ja artistid. See lugu kinnitab seda 100%.

 

 

Kuula ise ka:

Seppo Zetterberg


„Rändajad Soome sillal“


(Varrak)


 

Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.


Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

 

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

 

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

 

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

 

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

 

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

 

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

 

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

 

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

 

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

 

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

 

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

 

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

 

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

 

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

 

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

 

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

 

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

 

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

 

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

 

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

 

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

 

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

 

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

 

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

 

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

 

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)