Jüri Annist „Aia aarded. Isemoodi püsililli tuntud ja tundmatute seast“ (Ühinenud Ajakirjad)

Kas pole nii, et aeda rajama asudes ja sellesse armudes haarad istutamiseks õhinal kaasa igasuguseid taimi, kes millegagi silma jäävad? Hiljem „kainened” ja leiad, et tahaks midagi põnevamat, natuke erilisemat.

On ju pisut nörritav, kui külalised sinu aias jalutades kommenteerivad: „See taim on mul juba palju aastaid”. Hoopis kõrvupaitavam oleks kuulda: „Kuule, kust sa omale sihukese taime said?”

Õnneks on püsikute arvukas seltskonnas veel küllalt neid, keda miskipärast harva aedades kohtab. Adenostüül, norulill, soldanell, tonditupik, tõrvikliilia ja vullrohi on ahvatlevalt kenad ja omapärased.

Isemoodi isendeid võib leida ka tüdimuseni tuntud taimede seast. Igas ontlikus aias on mõni lumeroos. Aga kas vinav on? Helmikpöörised on kõigil, aga ’Mochat’ nende hulgas ilmselt ei kohta.

See raamat aitab sul aias uutele taimeaaretele sobiva koha välja valida ja siis on aeg „jahile” mina.

See on üks ilmatuma sisukas ja ilus lille-, taime- ja aiaraamat kõikidele aiasõpradele/rohenäppudele, kes tahavad saada tuttavaks vägagi põnevate, ilusate lillede ja taimedega tuttavaks saada, ja miks mitte mõnda neist ka oma aias kasvama panna. Raamatus on ka rohkelt väga ilusaid ja uhkeid värvifotosid lilledest ja taimedest, millest autor räägib.

Raamat algabki Jüri Annisti saatesõnaga, millest on eespool, kirjastuse enda tutvustuses juba juttu, kuid see on tõepoolest põnev ülevaade nendest püsikutest, mida aedades harva kohtab. Kusjuures isemoodi isendeid võib leida ka tüdimuseni tuntud taimede seast, tuleb osata neid ainult tähele panna.

Jüri Annist kinnitab, et kõik aarded, keda ta raamatusse valis on kestvad. Mõni neist esitab väljakutseid, aga ehk ongi nii põnevam ja selline taime saab kindlasti lemmikuks. Vaid üksikutele peab talveks pakkuma „katust“ või paari kuuseoksa.

Enne lillede ja taimede juurde asumist on veel üks lühike peatükk taimede kõrgusest, sest üks sagedamini esitatavaid küsimusi, mida uut taime aeda valides ikka ja jälle küsitakse, puudutab just taime kõrgust.

Autor tõdeb, et tegelikult on vähegi täpsemat vastust anda ilmvõimatu. Jüri Annist toob näitena tema aias kasvavast siberi iirisest, mis sirgub 150 cm kõrguseks, kuid näiteks Kloostrimetsa puukoolis tõstab „siberlane“ oma õied vaid 70 cm kõrgusele. Selgub, et taime kõrgus oleneb väga palju mullast, milles ta kasvab, ehk laiemalt öeldes kasvukohast. On aastaid, mil paljud taimed sirguvad eriti jõuliselt, ja on suvesid, mil miski ei taha edeneda. Ühel juhul on sademete, päikesepaiste hulga ja õhusoojuse vahekord taimede kasvuks ideaalilähedane. Teisel aastal on vastupidi: vett napib, päike põletab ja tuul kuivatab, mistõttu on veel hea, et taimed üldse elus püsivad. Ja taimehiiglastest on selles raamatus veel ka pikemalt juttu, seda juba raamatu teises pooles.

Esimene taim raamatus on käoking (Aconitum). Iga taime/lille juures on eraldi välja toodud õitsemise aeg (käokinga puhul on see liigiti erinev, juunist kuni hilise sügiseni), kõrgus (käokinga õitsemise ajal on see 150-200 cm), valgus (käokinga puhul on see vari kuni päike), muld (käokinga puhul mitte kuiv ega liivane) ja talvekindlus (käoking on talvekindel).

Seejärel juba käokingast pikemalt. Selgub, et siniseid õisi kipub aias alati nappima. Vast on see üks käokingade populaarsuse põhjusi. Teiseks huviäratajaks on asjaolu, et pea kõik käokingad – neid on erinevatel andmetel loendatud 100 – 250 liiki – on suuremal või vähemal määral üleni mürgised. Sinine käoking (Aconitum napellus) on aga perekonna üks mürgisematest. Käokinga abil on sooritatud roimasid kriminaalromaanides, ulmepõnevikes ja põnevusfilmides. Vana-Rooma keiser Traianus (53 – 117) keelas käokingade kasvatamise, kui aiast käoking siiski leiti, siis hukati aia omanik pikema jututa. Mulle meeldib selles raamatus seegi, et palju on juttu ka erinevate taimede ajaloost, mütoloogiast, uskumustest ja muudest huvitavatest faktidest.

Jüri Annist ei ole küll kuulnud, et Eestis oleks keegi käokingade läbi hukka saaanud, aga tundliku nahaga rohenäppudel tasuks nendega tegeledes kindad kätte tõmmata. Saame lugeda ka käokinga välimusest, kui ka erinevatest liikidest-sortidest (Stoerki käoking ehk värd-käoking, Crmichaeli käoking, sinine käoking, põhja-käoking, Lamarcki läoking).

Eraldi kastikeses on välja toodud ka vastused küsimustele miks ja kuidas. Need annavad head nõu konkreetse taime kasatamise, kasvamise, paljundamise jpm. kohta.

Otse loomulikult ei hakka ma Sulle siinkohal kõiki neid taimelugusid pikemalt kirjutama ega lahkama, sest iga rohenäpp peaks raamatu kätte võtma, läbi lugema ja ise oma lemmiku(d) leidma ja valiku(d) tegema.

Sellest raamatust leiad veel tutvustused: alpi adenostüül, amuuri adoonis (lisaks lähisugulased siberi adoonis, kevadadoonis), harilik naat, aed-mädarõigas „Variegata“, krimmi parukliilia, lursslill (haisev lursslill aitab hästi madratsi sees lutikate vastu), nelk (nelkide 300 liigi seas leidub ka klassikalisi külmakindlaid püsikuid, nurm-, nõmm ja aasnelk, hall nelk, alpi nelk, makedoonia nelk, Knappi nelk ja sulgnelk), kollane emajuur (kõrgelt hinnatud ravimtaime), aas-kurereha „Hocus Pocus“ (dalmaatsia ja Endressi kurereha), pisiputh )põhjamaade üks omapärasemaid ja ihaldatumaid taimi), vinav lumeroos (must ja kaukaasia lumeroos, aed-lumeroos, purpur-lumeroos).

Ja veel: helmikpööris „Mocha“, haralik alang ehk alang-alang, kõrreliselehine iiris, kaheldav džefersoonia (see taim on saanud nime USA kolmanda presidendi Thomas Jeffersoni järgi), tõrvikliilia, harilik leviisia, ebamagun (ehtsad „mägilased“), monarda (sidrun- ja aedmonarda, toruõieline monarda), harilik lehvikleht „Karasuba“, anomaalne pojeng, kobarjas vullrohi ehk kobarskopoolia, virgiinia tonditupik, suureõieline laikellukas, himaalaja jalgleht, Julia priimula (see on suurepärane ääristaim), roosilõhnaline kuldjuur (Kesk-Aasia päriselanikud pidasid kuldjuureteed parimaks vahendiks külmetuse korral), ahtalehine punanupp, vaigulill (meenutab päevalille, lisaks ka kaelus-vaigulill, kompass-vaigulill, tervelehine vaigulill ja täht-vaigulill), soldanell ja suureõiene norulill.

Raamatus on veel mõned peatükid. Neist osad moodustavad ühe terviku ehk „Paarid ja seltskonnad“. Siit leiame sellised kooslused nagu sinilill ja ülane, sõnajalg ja alpikann.

Juttu on ka püsililleseltsonna vägevatest ehk hiigelkasvu püsililledest – aedheleenium (200 cm), kämmalrabarber (kuni 250 cm), kobarpea (kuni 170 cm), lõhislehine päevakübar (kuni 250 cm), harilik kitseenelas (180 cm), pikalehine karusõrg (kuni 150 cm), tugev rohtlaliilia (300 cm), verev vesikanep (200 cm), südajas makleia (kuni 300 cm).

Eraldi peatükis on juttu päevakübarast ja siilkübarast, kuid ka pinnakatjatest varjualale (nõgesed, õevane murtud süda, roomav akakapsas, siberi valdsteinia, kevad-nabaseemik, varjukivirik, harilik metspipar, pikemalt veel ka koldnõges ja iminõges).

Selline sisukas ja põnevate taimedega aiaraamat on see "Aia aarded". Loomulikult on raamatus ka rikkalikult väga ilusaid fotosid kõikidest taimedest, kellest raamatus juttu on.


Meelis Kupits „Täiesti tavaline merereis“ (Tänapäev)

"Täiesti tavaline merereis" on koomiksi vormis raamat, mis kirjeldab elu kalalaeval, täpsemalt nõukogudeaegse kalurikolhoosi püügilaeval. Umbes pooleaastane reis räägib lugusid Põhjamerelt, Kesk-Atlandilt ja ka Aafrikast. Seetõttu on see eelkõige laeva reis kodusadamast tagasi kodusadamasse. Aga on ju lugu laevast tegelikult lugu sellel sõitvatest inimestest. Ja eks ole kotermann, kes siin lehekülgedel aeg-ajalt sõna võtab, ilmselt laevameeskonna ühine tegutsemisvaim. See, mis viib laeva kas või maailma otsa ja toob koju tagasi.

Meelis Kupits on olnud pikalt seotud eelkõige lennundusega, kuid tundnud eluaeg sügavat huvi ka merenduse vastu. Ta töötab lennujuhina ja on varem avaldanud mh pildiraamatu lennundusajaloost.

Tegelikult on mulle koomiksid alati meeldinud, tegelikult ju juba lapsepõlvest alates. Ma usun, et esimesed koomiksid, mis minuni jõudsid olid 1970. aastatel Soomest tuttavate poolt saadetud koomiksiajakirjad “Aku Ankka”’d, mis meie tänapäevases tähenduses ju siingi ilmuv ajakiri “Miki Hiir”. Kindlasti mäletan samast ajast samuti Soomest toodud Roosa Pantri koomikseid.

1973 ilmus eesti keeles Walt Disney suur koomiksiraamat “Piilupart, Miki ja teised” (no mine võta kinni, kas see ilmus litsentsi või litsentsita, kuid igal juhul tegi see igati populaarseks Miki Hiire, Piilupart Donaldi ja teised tegelased ka Eestimaa lastele). Kuid oli igati suurepäraseid koomikseid ka meie endi autoritelt: 1977. aastal ilmus igati suurepärane Teet Kuusmaa “Pontu ja Priidu”, 1979 Olimar Kallase “3 lugu”, 1981 Olimar Kallase “Proovisõit”, 1986 Olimar Kallase “Seiklus Sekontias” ja 1995 sama autori “Parem Käsi tegutseb”. 1990 ilmus 4 raamatut/ajakirja sarjast “Pildivihik”, milles ilmus erinevate autorite koomikseid, nii meilt kui ka mujalt. 1990. aastatel hakkas ilmuma ajakirjad “Miki Hiir” ja “Tom & Jerry”, mõnda ilmusid eesti keeles ka “Ernie”, “Ränirahnud” ja eks neid koomiksiajakirju ilmub loomulikult ka täna …

“Täiesti tavaline merereis” on samuti koomiksiraamat, kuid see on tegelikult ka igati põnev ülevaade elust kalalaeval, kalalaevadest, elust aastakümneid tagasi, põnevatest reisidest ja tööst merel. On tunda, et raamatu autor Meelis Kupits valdab seda teemat vägagi põhjalikult. Raamat on joonistatud ja kirjutatud nii, et see sobib suurepäraselt täiskasvanud lugejale, mõned neist kindlasti tunnevad selle ammuse aja ära, mistõttu on see omamoodi nostalgia, kuid kindlasti võivad seda raamatud lugeda ka lapsed ja noored, sest see on ju ometigi ka koomiks.

Raamatu eessõnas kinnitab Meelis Kupits, et ta kasvas üles lugudega kaugetest maadest ja meredest, ja need ei olnud ainult raamatutest loetud ja filmidest nähtud. Autori isa sõitis Saare Kaluri kaugpüügilaevadel elektrikuna ja tõi neilt reisidelt peale kireva välismaa kraami kaasa lugusid Põhjamerest ja Atlandist, Kanaari saartest ja Aafrikast.

Autor lisab, et see raamat on katse kirjeldada elu tolle ajastu kalurikolhoosi püügilaeval. Ta on üritanud lugudest, fotodest ja muudest materjalidest kokku panna tüüpilise kaugpüügiretke.

“Olgu see raamat mütsikergitus “heeringalaeva meestele”, kes suletud nõukogude perioodi ajal rügasid kaugetel meredel.”

Lugu algab. Oleme Tallinna sadamas 1970. aastatel. Toona oli reisilaevu vähem, kuid sadam oli täis kaubalaevu, puksiire, kraanasid ja veel kaubalaevu. Mõnikord olid nende vahel ka mõned kalalaevad, nagu näiteks kalatraaler “Soela”. Sellel laeval on käimas remont enne järgmist reisi Atlandile.

On öö ja kõik on vaikne, kuid laeval peab alati keegi vahis olema. Isegi sadamas. Valvemehaanik ongi ärkval, sest mõni kinnitusots võib järele anda, võib tekkida tulekahju, kalda ääres võivad tööriistad ja materjalid “jalad” alla võtta ehk varastatud saada, ja kusagilt võib hakata vett sisse lekkima, sest on ju “Soela” päevinäinud laev, millega oli 15 aastat püütud kala Põhjamerel, Atlandi ookeanil jne.

Pootsmani arvates hoiab mõnda selle laeva kohta veel koos vaid värv või on see hoopis vana kotermann, kes oma sõrme lekkel ees hoiab. Saame teada, et igal laeval on kaitsevaim, keda siinmail kotermanni nime all tuntakse. Saame tuttavaks “Soela” kotermanni Ortwiniga, kes kohtub sadamas ühe teise laeva kotermanniga, kel nimeks Guntram.

Ortwin oli varem olnud kotermanniks sõjalaevas, kui täpne olla, siis allveelaevas U-608, mis Biskaial lennukipommi tabamuse sai ja uppus. Sõja ajal oli palju tööta kotermanne, mõned kotermannid hakkasid lausa metsahaldjateks, üks oli läinud raudtee peale. Ortwin üritas pääseda vaalapüügilaeva peale, kuid sai kalalaevale.

Teine peatükk pajatab meile kalapüügist ja ajaloost. Nõukogude ajal käis söögipoolise tootmine suure kirega (või nii vähemal tundus …), kuid paraku kippus tulemus olema kehvem, kui plaanis oli, sest kui kõik on peremehed, siis peremeest ju polegi … Tööks ei olnud aega, ja kui poodi hiljaks jäid, võis vorst juba otsas olla, lihaletis leidus tihti vaid seapäid ja sõrgu, isegi tualettpaber oli sageli haruldane. Ja siis avastati, kui liha ei ole, tuleb süüa kala!

Kala meres pole ju kellegi oma, ole vaid mees ja püüa. Rannaküladesse rajati kalurikolhoosid, hakati rajama konservitehaseid. Müüki tuli igasugu häid kalakonserve. Tundus, et asi edeneb, kuid kodumerede kalast jäi väheks, mistõttu olid õige varsti ka kalaletid tühjad … Ja nii suundusid Nõukogudemaalt terved kalalaevasikud maailma meredele ja ookeanidele. Laevu kaubeldi naabritelt ja vorbiti jõudumööda ise juurde, kotremann Ortwin tõdeb, et ju vist on laevade ehitamine lihtsam kui karjakasvatus. Kaldale hakks jõudma igasugust kraami (skumbria, saida, moiva, kalajahu, kalmaar, soolaheeringas), nüüd oli jälle, mida lauale panna.

Autor räägib meile pikemalt kalaeva “Soelast” ehk SRT-R “Soelast”, mis ehitati 1961. aastal Nõukogude Liidu tellimusel Saksa Demokraatlikus Vabariigis. SRT-R oli mõeldud heeringapüügiks varasema SRT asemele. Ta oli suurem ja trümmid olid jahutusega. Tallinna traallaevastiku koosseisus püüdis “Soela” heeringat Põhjamerel ja Atlandi ookeanil. Püüti triivvõrkudega ja traaliga. Heeringas puhastati, soolati sisse ja anti edasi baaslaevale. Baaslaeval asus terve tehas, mis fileeris, konserveeris ja külmutas. Valmistoodang kannatas juba üle mere koju viia. Üks reis kestis umbes neli kuud.

Siis tekkis uus probleem! Peale aastatepikkust massipüüki sai heeringas merest peaaegu otsa. Järgnesid püügipiirangud. Enamik suurtest laev-tehastest pidi leidma uue töö. Püügilaevastikud kolisid Aafrika rannikule ja teisele poole ekvaatorit, kus püüti sardinellat, stauriidi, skumbriat, sinikala ja muid sarnaseid elukaid.

Väsinud keskmised traalerid muutusid üleliigseteks ja müüdi kalurikolhoosidele, mis tegelesid põhiliselt kohaliku rannapüügiga, kuid jõudumööda prooviti ka kaugpüüki. “Soela” ehitati traalerist ümber seineriks ehk noodalaevaks. Seiner püüdis kala seinnoodaga, vajadusel sai siiski ka traalida. Autor tutvustab meile sedagi, millised need muutsed olid, kuidas käis seinnoodaga kala püüdmine.

Kalurikolhoosidel endal baaslaevu polnud, saak tuli kaubelda püügirajoonis olevatele suurfirmade baasidele, olgu need Tallinnast, Kaliningradist, Murmanskist või mujalt. Ja kui heeringat enam kõigile ei jätkunud, tuli ka vanale heeringalaeval suunduda teiste laevade kannul Aafrika rannikule.

Just sellisele pikemale reisile oli “Soela” minemas ka seekord.

Järgmine peatükk on “Reis algab”. Ühel päeval on ka “Soela” korda seatud ja uue värvikihi all. Kalasadamas ollakse valmis varustuse ja meeskonna pardalevõtuks. Vaja on kütust, vett, söögikraami, remondimaterjale, püügivahendeid (noodad, traalid, trossid, vaierid) jpm. Sellel reisil on meeskonnas 23 liiger. Autor tutvustab meile neid kõiki. Kapten, kolm tüürimeest ehk kapteni abi, vanemmehaanik, teine ja kolmas mehaanik, motorist ja elektrik, radist, akustik, püügimeister, kalameister, kokk, junga, pootsman ja 7 madrust. Meil õnnestub lugeda, mida täpselt need mehed laevas teevad. Ah jaa, seekord on pootsman toonud kodust kaasa ka kutsikaohtu krantsi, kel nimeks Tarzan.

Ühel päeval on varustus pardal ja kõik reisiks valmis. Aeg kontrollideks ja inspektreeimiseks. Kohal käivad tuletõrjeinspektorid, sanitaarinspektorid. Ja ongi ärasõidu aeg käes, veel korraks on laev ärasaatjaid täis nagu turuplats. Peamasin pannakse käima. Laev hakkab liikuma, kuid reidil kontrollitakse veel ka ankruid ja paati, laevale tulevad veel ka toll ja piirivalve, kes kontrollivad, et laevas ei oleks midagi ega kedagi ebavajalikku, kuigi teisel mehaanikul on kapis kolm fotoaparaati, teisel tüürimehel on sahtel kalamarja täis, kuid sealt jätkub ka piirivalvuritele. Kapten saab paberitele viimase vajaliku pitseri ja reis võib alata!

Järgmine peatükk on “Läänemeri”, kus kohe alguses on vahva joonistus sellest, milline “Soela” seestpoolt on välja näinud, kus miski asub. Oleme kambüüsis, kus käib katkematu töö, igal hommikul tehakse seal ka värske laar leiba. Madrustel on enne püügirajooni rahmeldamist rahulikum aeg. Mängitakse malet ja kaarte, õhtuti vaadatakse salongis kinoseanssi, sest laeval oli ka väike kinoprojektor. Igal reisil oli kaasas kümme filmi. Kuid vale oleks arvata, et reis logelemisega algab, sest laeval ei lõpe töö kunagi.

Kolme päevaga jõudis laev Taani väinadesse. Mõnele meeskonnaliikmele oli see esimene kord läänemaailma nii lähedalt näha. Korraldatakse tuletõrjeõppusid, kuid kalda lähedal õnnestus ka välismaa telekanalitele pilku heita. Siis olid väinad seljataga, ees ootas suur meri. Nelja päevaga jõudis “Soela” Põhjamerele.

Järgmine peatükk on “Põhjameri”. Nüüd algasid ettevalmistused püügiks. Noot veeti trümmist välja ja laoti noodakasti. Tünnid pandi tekile ligunema ja tihedaks paisuma. Kapten uuris teistelt laevadel, kus kala liigub, ja milline baas kala vastu võtab. Nüüd saab akustik näidata, mida ta oskab … ja äkki, näit on olemas, sügavus kümme meetrit. Kogu meeskond on jalul, kõlab signaal “Kalapüük käimas”. Esimese noodaga saadi umbes 5 tonni kala. Tekil algab tünnide täitmine, seejärel tuleb saak baaslaevale maha kaubelda. Baaslaeva järjekord oli mitu tundi pikk, õhtuni välja.

Nüüd saab veel ühe püügi teha. Noot pannakse uuesti hakkama. Lõpuks löödi kinni viimane tünn, noot sai kokku pandud, oli aeg hiliseks õhtusöögiks ja puhkuseks, sest kohtumine baaslaevaga on lükatud hommikule. Hommikul saab kala baaslaevale üle antud , kuid pootsman käib baasi laost ühte-teist vajalikku kauplemas – radistile raadiolampe, elektrikule defitsiitsest isoleerpaela, endale kapronköit …

Tagasi püügile. Mõne päeva pärast hakkas Põhjameri hambaid näitama, ja püügist ei tulnud midagi välja. Laev tuli tormiklaariks teha, kõik liikuvad asjad kinnitada. Lõuna valmistamine muutus keerukamaks, nagu ka selle söömine. Ühele madrustest oli see esimene ookeanireis. Torm rikkus söögiisu korralikult ära …

Tagasi püügile. Mõne päeva pärast hakkas Põhjameri hambaid näitama, ja püügist ei tulnud midagi välja. Laev tuli tormiklaariks teha, kõik liikuvad asjad kinnitada. Lõuna valmistamine muutus keerukamaks, nagu ka selle söömine. Ühele madrustest oli see esimene ookeanireis. Torm rikkus söögiisu korralikult ära …

Ööpimeduse varjus hiiliti Norra ranniku lähedale. Töö käis käsikaudu, kustutaud tuledega. Risk ei olnud asjatu, midagi isegi saadi, kuid nüüd tuli saak kiiresti trümmi peita. Siis müksas laev kive, ahnus ajas upakile? Seekord vedas. Laev pääseb liikuma, lekkeid ei olnud. Hommikuvalges selgus, et üks ankur puudu. Ankru kaotamine on tõsine avarii, kui sellest ette kanda, on preemiad läinud ja siis tuleb ka Norra seiklus välja. Kaldal õnnestub ehk uus ankur hankida, kuid teise ankru jaoks tehakse puust makett.

Heeringat ei õnnestunud enam leida, selle asemel püüti saidat. Heeringa eest sai meeskond 7 rubla tsentneri eest, saida puhul oli see summa 5 rubla tsentneri eest. Kodumaalt tuli juhtkonna korraldus Põhjamerel püük lõpetada ja liikuda edasi Aafrika rannikule. Probleeme tekitab nüüd just saida, sest baaslaevade püügiplaan on täis, kahesaja tünnitäie kalaga pole lõunamerele mõtet minna. Kuhu see aga panna? Lõpuks õnnestus kokku leppida kolhoosi teise püügilaevaga, mis oli teel Aafrikast koju. Teine laev ehk “Ikla” oli nõus lasti kodusadamasse viima.

Otse loomulikult ei tahaks ma Sulle siinkohal tervet seda raamatut ette jutustada, sest põnevaid juhtumisi elust endast on siin veel ja veel. Juhtumid, mis näitavad, et meresõit ja kalapüük on igati põnev, kuid täis igasugu sekeldusi ja juhtumeid, kõik pole sugugi mitte lihtne, kuigi on ka rõõmsamaid hetki ja kübe naljagi.

Sõidame Atlandi ookeanil, käime Dakari püügirajoonis ja jõuame Las Palmasesse Gran Canaria saarel, kus laeva ootas ees kaks nädalat remonti ja väljateenitud puhkus. Laeval ees omakorda järgmine reis uue meeskonnaga, enne kui ta kodusadamasse jõuab. Las Palmases õnnestus meestel osta igasugu põnevat kaupa, mida toona siinmail saada polnud.

Ja ongi uus meeskond laevas. Käime Sierra Leones, seilame ekvaatoril, käime Angolas, oleme koduteel ja lõpuks jõuab “Soela” uue meeskonnaga ka Tallinnasse.

 

Selline vahva lugu see koomiksiseiklus meredel ja ookeanidel. Igati põnev ülevaade laevadest, meestest merel ja kalapüügist …


Kehlani „It Was Good Until It Wasn’t“ (Warner Music)

Kehlani Ashley Parrish ehk artistinimega Kehlani sai selle aasta 24. aprillil 25-aastaseks. Tegemist seega igati noore lauljatariga, kes lühikese ajaga on tõusnud popmuusika tippude hulka. Kehlani muusikat on "lahterdatud" R&B'ks, hihopiks, popiks ja neo soul'iks.

Kehlani sündis ja kasvas Oaklandis, Californias. Teda kasvatas tema tädi, kuna Kehlani isa suri siis, kui tüdruk oli väike, ja tema ema oli kord vanglas, korda vanglast väljas. Lauljatar on meenutanud, et kasvades koos tädiga hakkas ta ka muusikat kuulama. Lemmikuteks olid Lauryn Hill, Erykah Badu, Jill Scott ja Mariah Carey.

Nooruses üritas Kehlani tegeleda ka tantsuga, kuid ta vigastas oma põlve ja sellega oli tantsijakarjääril kriips peal.

14-aastaselt liitus ta kohaliku popibändiga PopLyfe, kus temast sai juhtlaulja. Teismeliste bändil oli ka tugev produtsent, R&B bändi Tony! Toni! Tone! endine liige D’Wayne Wiggins. PopLyfe tuuritas mööda USA’d, kuni 2011. aastal (saatesarja 6. hooaeg) saavutati „America’s Got Talent“ saates 4 koht!

Saate üks kohtunikest ehk Piers Morgan kinnitas toonas Kehlanile, et just temal on olemas see tõeline anne ja talent, mistõttu arvas Morgan, et Kehlani võiks mõelda ka soolokarjääri peale. Pärast telesaate lõppu Kehlani lahkuski ansamblist, kuna oli ka igasugu probleeme. Kehlani pidi ka kuus kuud muusikast eemal olema, kuna selline oli ansambli “juhtkonna” otsus.

Aastail 2012-2013 oli Kehlani praktiliselt kodutu, elades sõprade juures. Veidi hiljem kolis ta Los Angelesse, kuna teda kutsus sinna “America’s Got Talent” toonane saatejuht Nick Cannon, kes pakkus Kehlanile kohta ühes räpibändis. Kehlanile see bänd siiski ei meeldinu, mistõttu kolis ta Oaklandi tagasi. Oaklandis tegeles tulevane lauljatar pisivargustega, et ellu jääda, kuni suutis avaldada laulu “ANTISUMMERLUV” SoundCloudis. Nick Cannon kutsus Kehlani Los Angelesse tagasi, pakkudes talle elukohta ja ka stuudioaega.

2014 oli selle “stuudioaja” tulemuseks Kehlani esimene mixtape “Cloud 19”, millel lõi kaasa ka Kyle Dion. Nick Cannon saatis Kehlani ka New Yorki, et ta saaks teha koostööd muusikaprodutsent Jahaan Sweet’iga. 2014 ilmus ka Kehlani lugu “Till the Morning”, millele juhtis suurt tähelepanu ka Billboard.

2015 oli Kehlani soojendusartistiks räppar G-Eazy’le, viimase kontsertturneel “From the Bay to Universe”.

Aprillis 2015 nilmus Kehlani teine mixtape “You Dhould Be Here”. Billboard tituleeris selle aasta üheks parimaks R&B plaadiks, kusjuures see tõusis kohe ilmudes Billboardi R&B/Hip-Hop albumite edetabelis kohal number 5. Kaasa lõid ka räppar Chance the Rapper ja laulja BJ the Chicago Kid.

Nädal pärast selle mixtape’i ilmumist oli Kehlanil taskus ka leping plaadifirmaga Atlantic Records. Ajakiri Rolling Stone tõdes, et Kehlani üks kümnest uuest artistist, keda peaks muusikasõbrad teadma. 2016 kandideeris Kehlani juba ka Grammy-auhinnale. Samal, 2016. aastal lõi Kehlani kaasa ka briti laulja ja lauljatari sõbra Zayn’i hitsinglil “Wrong”, mis ilmus Zayn’i debüütalbumil “Mind of Mine”.

Augustis 2016 jõudis Kehlani esitatud laul “Gangsta” ka populaarsesse mängufilmi “Suicide Squad”, kusjuures lugu tõusis USA singlimüügitabelis kohale 41.

Jaanuaris 2017 ilmus lauljatari debüütalbum “SweetSexySavage”.

Oma kahel esimesel mixtape´il rääkisin palju haiget saamisest, sest olin halvas suhtes ja olin naiivne,” tunnistas Kehlani. “Palju läks halvasti ja ma läksin eluga edasi. Tahtsin sellel albumil kõike korraga väljendada. SWEETSEXYSAVAGE saabus minuni Hawaii rannal. Sain aru, et just sellised naised ongi. Me võime haiget teha. Me võime ka ise haiget saada. Võime olla karmid ja leebed. Me vôime olla pöörased ja ka kaastundlikud.

“SWEETSEXYSAVAGE”´il jagab Kehlani siiralt end, oma tundeid ja tõde. “Ma ei tahtnud teha albumit kogetud tumedatest aegadest,”selgitab Kehlani. “Otsustasin selle jätta selja taha. Lugesin ühte Lao Tzu tsitaati, mis mind väga inspireeris: “Kui sa oled masenduses, siis sa elad minevikus. Kui sa oled murelik, siis elad tulevikus. Kui oled rahul, siis elad olevikus.” Võtan ühe päeva korraga. Kui inimesed kuulavad plaati “SWEETSEXYSAVAGE”, siis soovin, et nad tantsiksid, lõbutseksid ja naudiksid seda.

2017 detsembris lõi Kehlani kaasa Eminemi laulus “Nowhere Fast”, mis ilmus räpilegendi üheksandal albumil “Revival”. 2018 oli Kehlani soojendusartistiks Demi Lovato Põhja-Ameerika kontsertturneel “Tell Me You Love Me World Tour”. Märtsis

2018 lõi Kehlani kaasa Charlie Puth’i laulus “Done for Me”, mis ilmus mehe albumil “Voicenotes”. Aprillis 2018 lõi Kehlani kaasa USA räppari Cardi B laulus “Ring”, mis ilmus naisräppari debüütalbumil “Invasion of Privacy”. Laul “Ring” tõusis USA singlimüügitabelis kohale 28, ja see oli Kehlani esimene lugu, mis jõudnud TOP 40 hulka. 2018 jõudis Kehlani soojendusartistina esineda ka USA lauljatari Halsey kontsertturneel Okeaanias.

Veebruaris 2019 ilmus Kehlani kolmas mixtape „While We Wait“, see tõusis ilmudes US Billboard 200 edetabelis kohale number 9! Sellelt ilmus ka kolm singlit: „Nights Like This“ (kaasa lööb ka Ty Dolla Sign), „Nunya“ (kaasa lööb Dom Kennedy) ja „Butterfly“. 2019 lõi Kehlani kaasa vene-saksa DJ Zedd’i laulus „Good Thing“ ja USA lauljatari Teyana Taylori laulus „Morning“. Jaanuaris 2020 osales Kehlani Justin Bieberi laulus „Get Me“, mis ilmus Bieberi albumil „Changes“ (mais pidi Kehlani osalusel algama ka Bieberi suur kontsertturnee, mille algus on tänaseni seoses pandeemiaga seni teadmata). 2020 jõudis Kehlani kaasa lüüa ka USA naisräppari Megan Thee Stallion’i EP’l „Suga“.

2019. aasta märtsis sündis Kehlanil tütar Adeya Nomi Parrish Young-White, kelle isaks on Kehlani ansambli kitarrist Javaughn Young-White, kes on koomik Jaboukie Young-White’i vend. Samas räägiti septembris 2019, et Kehlani käib hoopis räppar YG’ga, kuid tänaseks ei ole nad enam koos, kuigi veebruaris 2020 ilmus ka nende ühine singel „Konclusions“.

Mais 2020 ilmus Kehlani teine stuudioalbum „It Was Good Until It Wasn’t“. Plaadil löövad kaasa ka Kanada räppar ja laulja Tory Lanez (laulus „Can I“), USA lauljatar Jhene Aiko ("Change Your Life“), USA laulja Lucky Daye („Can You Blame Me“), briti suurepärane laulja ja laulukirjutaja James Blake (Grieving“), Jamaika muusika Masego („Hate the Club“). Enne uue plaadi ilmumist said kuulajad nautida kolme uut singlit ehk „Toxic“, „Everybody Business“ ja „F&MU“. Lugudele tehti ka videod, mis filmiti lauljatari kodus, kuna maailmas möllas koroonaviirus.

Muusikakriitikud ja ajakirjanikud on nimetanud Kehlani uut albumit tema senise karjääri parimaks tööks, millel on ägedaid rütmilahendusi ning džässilikkugi hingamist. Mainitud on ka vana-kooli R&B slow jam’e. Ja tegelikult ongi ju kõik laulud justkui ühise tempoga, mis liiguvad vaikselt ja mõnusalt esimesest laulust viimaseni. Plaadi kaanel kirjas, et nooremad kuulajad peaksid täiskasvanutelt selle kuulamiseks luba küsima, sest sellelt leiab ka „otsekohest“ teksti.

Plaadil on kokku 15 lugu (lood on üsna lühikesed, sest plaadil on pikkust ca 39 minutit), millel kuuleme jällegi Kehlani suurepärast häält, põnevaid muusikalisi seadeid ja ka klassikalist kitarri (nn hispaania kitarr). Vastutavaks produtsendiks on Kehlani, kuid siin lööb kaasa veel vägagi põnevaid produtsente: Jake one, Mars, Mike & Keys, Pop & Oak, Pop Wansel, Roget Chahayed, The Rascals jpt.

Enamus lauludest on Kehlani enda kirjutatud, kuid lühikese „ülemineku“ „Real Hot Girl Skit“ autoriks/sõnaseadjaks on Megan Pete ehk USA naisräppar Megan Thee Stallion, viimase laulu/lõpuakordi „Lexii’s Outro“ autoriks on Alexis Lynch ehk USA naisräppar Lexii Alijai ja laulu „Belong to the Streets Skit“ autoriteks on lausa viis nime.

Kuula ise ka:

https://kehlani.lnk.to/IWGUIW

Kehlani "Everybody Business"


Adele Brand „Rebase varjatud maailm“ (Eesti Raamat)

Me kõik oleme näinud rebast. Kohev saba vilksatab aiaaugus, oranž sähvatus autotulede valguses, kui rebane silkab üle tee. Me oleme teda ka kuulnud, seda veidrat klähvimist, mis kajab öösel linnas vastu. Mõni on temaga isegi silmitsi sattunud: pilgud kohtuvad hetkeks ja siis kaob ta taas pimedusse. Tuhandeid aastaid on müütides ja rahvasuus räägitud rebase kavalusest. Tänapäeval on punarebane looduses kõige levinum kiskjaline. Aga kes see meie metsloomast naaber tegelikult on? Kuidas peaksime käituma oma vana tuttavaga tänases muutunud maailmas?

Briti ökoloog Adele Brand on pühendanud kogu elu sellele, et mõista müütilist ja samas salapärast rebast. Ta viib lugeja rännakule avastama üllatavaid saladusi, mida kätkeb endas müütiline rebane, tuttav, ent mõistatuslik olend, kes on kohanenud inimeste maailmaga hämmastavalt – mõne arvates isegi rahutukstegevalt – hästi.

Adele Brand kirjeldab rebase arenenud meeli, arukust ja käitumist, mis aitasid loomal vanasti hakkama saada ürgmetsas ning tänu millele suudab ta nüüd ellu jääda linnade asfalteeritud parklates ja kolisevatel raudteedel. Selles raamatus segunevad uusimad teadusandmed, kultuuriantropoloogia ja autori enda isiklikud lood erakordsetelt reisidelt.

Ma olen üsna kindel, et paljud minuealised mäletavad suurepäraselt telesarja “Mõmmi aabits”, mille üks ägedamaid tegelaskujusid oli Lembit Ulfaski kehastatud Rebase-Rein. Või F.R. Kreutzwaldi kirjutatud raamatut “Reinuvader Rebane”, milles mitmeid väga ägedaid muinasjutte. Või äkki hoopis nõukogude-aegne multifilm “Rebane, karu ja külgkorviga mootorratas”, millest ilmus ka väike raamatuke sarjast “Film-muinasjutt”. Või äkki hoopis Tõnu Aava poolt plaatidele loetud “Onu Remuse jutud”, kus toimetasid rebane ja jänes (no oli ka mitmeid teisi loomi). Paaril viimasel aastal olen lugenud mitut ägedat raamatut rebastest: Olga Volkova lastele suunatud “Mina olen rebane”, A.H. Tammsaare “Meie rebane” ja Sara Pennypackeri suurepärane laste- ja noorteraamat poisi ja rebase sõprusest “PAX”.

Kuid mulle meeldib ka see, kui eesti keeles ilmub vahvaid, ägedaid ja sisukaid looduseraamatuid. Täpselt selline on briti ökoloogi Adele Brandi kirjutatud raamat rebasest “Rebase varjatud maailm”. Usun, et me kõik oleme oma elu jooksul vähemalt korra rebast näinud, olgu see siis loomaaias, looduses või isegi linnas.

Raamat algab proloogiga “Kes on rebane?” Autor soovitab lugejal rebast endale kujutleda: leegitsev oranž valgel lõuendil, mustad käpad ja kohev saba, teravatipuline koon ja teemantteravad silmad. See on punarebane, teadusliku nimega Vulpes vulpes, kes elutseb tähelepandamatult inimeste maailma äärealadel. Seejärel “maalib” autor meile metsiku loodusmaastiku, kus elab vanast ajast tuntud rebane, kes elab tööstusliku põllumajanduse ja liigagara arenduse käest pääsenud hinnalistel maakildudel. Suurbritannia poolmetsikud maapiirkonnad – ürgsed, salapärased, elujõudu andvad ja luulelised – on võlunud loomalembeseid kirjanikke Beatrix Potterist kuni Colin Dannini, kes sai kuulsaks raamatuga “Kauge laane loomad”. Meie kujutluste rebane elab just sellises kohas, saatjaks temaga seotud uskumused, mida paisutavad nii ta sõbrad kui ka vaenlased.

Ent see ei ole ainuke rebane meie hulgas.

Autor räägib lugejale linnastumisest, looduse sunnitud taandumisest, kinnitades, et Suurbritannias elavad tuhanded rebased linnakeskkonnas Londonist Edinburghini. Samas ei ole Suurbritannia linnad sellepoolest kaugeltki ainulaadsed. Võtke mis tahes riik punarebase nelja maailmajagu hõlmavas levilas ja on küllaltki tõenäoline, et rebased tutvuvad seal juba osaga inimkasutuseks kohandatud maastikust. Rebased elavad Kanadas Torontos, Austraalias Melbourne’is ja Ameerika Ühendriikides Chicagos.

Kontrast vabalt elava mestlooma ja kivikõva asfalttänava vahel on terav, vastupandamatu ja sööbib meie kollektiivsesse teadvusesse … Paljud inimesed ei tea, mida öelda, kui näevad rebast.

Inimene on kahjuks pistnud rebase ka süüpinki. Teda süüdistatakse inimeste valdustesse tungimises, jultumuses, haiguste levitamises, lemmikloomade ründamises ja isegi meie elu ohtu seadmises. Rebane tungib aga häirimatult veelgi kaugemale meie maailma. Kohtame teda kõikjal nii keeles, popmuusikas, filmides, kõrtsinimedes kui ka telereklaamides.

Adele Brand tõdeb, et temagi elus on palju rebaseid. Tema sõpradele teeb kogu aeg nalja, et ükskõik kuhu ta ka ei läheks – India kõrbesse või Yucatani vihmametsa -, kohtab ta alati rebast, kes tavaliselt istub (nagu rebastel on ikka kombeks) ja vaatleb teda eemalt. Kui autor oli laps, olid rebased tema looduspäevikute peakangelased, ta uuris neid ülikoolis ökoloogiat õppides ja nüüd on nad nende miljonite vaieldamatud lemmikud, kes astuvad läbi internetis raamatu autorile kuuluvast nurgakesest.

Kõige selle käigus on autori tee ristunud kahe rebasega: üks on metsloom, kelle kohta käivate teaduslike andmetega täidab ta tabeleid, ja teine temaga mitte täiesti sarnane kaksikvend, kes elab inimeste kujutlustes. Adele Brand on 20 aastat rebaseid vaadelnud, pildistanud ja vahel ka päästnud. Kogu selle aja jooksul on autorile jätnud sügava mulje, kui mitmetahuline on see väike, uudishimulik koerlaste sugukonda kuuluv loomake, kes on meie naaber. Sama mitmekesine võib olla inimeste suhtumine metsloomasse. Autor on näinud selle äärmuslikke vorme: hirmu, vihkamist, kirglikku vaimustust ja lahkust.

Raamatu autor kinnitab, et selles raamatus on tema eesmärk uurida seda, kuidas on punarebasel kui põlismetsas arenenud metsloomal õnnestunud niivõrd edukalt kohaneda tänapäevaste oludega. Selleks on vaja tipptasemel teadusuuringutega mõista rebase tõelist olemust ja analüüsida ta käitumist, füüsilist vormi ja arukust, pidades silmas olusid, milles ta on elanud tuhandete sajandite jooksul enne meiega kohtumist.

Selles raamatus räägitakse natuke ka inimestest: sellest, kuidas kujuneb meie arvamus elusloodusest ja miks võivad asjliku vaatluse tulemused olla mõnikord eksitavad.

Raamatu esimene peatükk on “Rebase lühiajalugu”. Selle alguses kinnitab autor, et inimkond on asunud rebast ümber kujundama. Inimesed on muutnud rebase toitumist, territooriumi suurust, sotsiaalseid suhteid, eluiga ja surma põhjuseid … Rebase päeva täidavad inimeste tekitatud helid, inimeste loodud maastikud ja inimeste seatud risked. Selleks, et mõista meie seas elavaid rebaseid, peame kõigepealt meenutama, milline oli maailm vanasti.

Autor viib lugeja Bialowieza laande, mis on Euroopa tasandikul lähim vaste tõeliselt looduslikule ürgmetsale. See asub Poola ja Valgevene piirialal ja laane ajalugu on olnud rahutu. Autor jälitab selles laanes hunti, kinnitades, et huntidest üle jäänud kondid saavad endale rebased. Kolme meetri kaugusel hundi jäljereast, on punarebase käpajälg. Rebane elab selles laanes täiesti metsikult, süües eluspüsimiseks teisi metsast sõltuvaid organisme.

Adele Brand leiab rebase väljaheite, mis annab kõikjal hääletult tunnistust rebase toitumisharjumustest. Väljaheites turritab ohtralt metssea musti karvu. Rebase käitumisvõime seisukohast võiks metssea asemel olla samahästi elevant, sest metssiga on rebasest 14 korda raskem ning ta on relvastatud võhkade ja hammastega. Neid ühendav lüli on hunt, sest selle laane rebase talvisest toidulauast moodustavad loomade, täpsemalt punahirvede ja metssigade korjused umbes 30%. Mõned neist loomadest võisid nälga surra, aga suurema osa tapsid hundid ja ilvesed.

Bialowieza ürgmetsa ilu peitub selle terviklikkuses. Seal ei raisata midagi ja luuakse ökoloogilisi suhteid, mis on äärmuseni linnastunud maastikel peaaegu unustatud. Bialowieza sõnum ongi vahest see, et metsik rebane on olevus, keda mõjutab vastastikune suhtlus. Ta on osa elavast võrgustikust, kus energia ringleb taimedelt rohusööjatele, kellelt see läheb edasi kiskjatele ja neilt omakorda raipesööjatele.

Autor räägib lugejale rebase koljust, lõualuudest ja hammastest. Rebasel on kitsa koonukese sees 42 hammast, mille hulka kuulub ka kiskjaliste seltsi iseloomustav põhitunnus – ka rebasel on kiskhambad, mille teravad lõikeservad on kohastunud liha rebimiseks. Rebaste kiskhambad ei ole ühegi söögipoolise tarbimiseks kohastunud. Rebased söövad kõike: marju, hiiri, putukavastseid. Kohanemisvõime ongi peamine põhjus, miks koerlaste sugukond on evolutsiooni käigus nii edukas olnud.

Rebased on koeralaadsed, kuid Adele Brand imetleb ka rebaste kassilikku graatisat, nende kergejalgseid hüppeid ja ettevaatlikke samme. Põhja- ja Kesk-Ameerikas elav tava-hallrebane on eriti kassi moodi ja suudab osavalt puu otsa ronida. Ent kõigi rebaseliikide esindajad on vaieldamatult koerlased, st nad kuuluvad koerlaste (Canidae) sugukonda.

Viis varvast küünistega, mida ei saa täielikult sisse tõmmata, pikk ninamik hapra ninakarbikuga, mis võimendab lõhnasid, turjaväät, mis tugevdab kaela, et rebane saaks joosta pikka aega, hoides nina maadligi – füüsilised tunnused osutavad selgelt ühele asjale. Rebane on koer. Või väga koera moodi.

Edasi liigume inimsilmale võõrasse ürgsesse džunglisse maakeral, mille kliima oli soojem kui inimese olemasolu ajal. 50 miljonit aastat tagasi oli nn eotseeni kasvuhoones Maa kõige kuumem periood. Koerlaste sünnikoht asus Põhja-Ameerikas. Rebaste kauged eellased on pärit eotseeni džunglitest Texases. Esimene teadaolev koerlane ladinakeelse nimega Prohesperocyon oli väike kõigesööja metsas, kus domineerisid tohutud hiidelukad.

Ma ei saa Sulle ju kõike ka ära rääkida, kuid loeme ka sellest, kuidas toonased loomad rändasid Põhja-Ameerikast Lõuna-Ameerikasse ja Euraasiasse, vanimast teadaolevast rebasest väljaspool Põhja-Ameerikat, punarebase vanimatest andmetest 3,4 miljoni aasta tagusest ajast Ungaris. Sellestki on juttu, et kõik praegu elus olevad punarebased põlvnevad isenditest, kes elasid vanas Lähis-Idas.

Koerlased liiguvad ringi. Tänu pikkadele jalgadele ja vähenõudlikkusele toidu suhtes on neil lihtne uusi elupaiku koloniseerida. Ajaloost on selles peatükis veel ja veel. Keegi ei saa kunagi teada, kus Homo sapiens märkas esimest korda elusat rebast või kuidas kahe liigi esindajad suhtusid üksteisesse. Kuid, rebaseid leitakse tihtilugu tänapäeva Iisraelis Kfar Hahoreshis inimhaudadest, mis on umbes 8600 aastat vanad. Maailma vanimaks templiks peetava Türgis asuva Göbekli Tepe sambaid kaunistavad kivisse raiutud kohevate sabadega rebased.

Hiljem, kui inimkond avastas jutuvestmise võlu, kuulusid rebased lugude tegelaste hulka. Ameerika indiaanlaste suulises pärimuses on rebane vahetevahel kaval petis, kellest võib teinekord kasugi olla. Kõige lennukam rebasefolkloor kujunes välja Jaapanis. Sealses mütoloogias, luules ja rahvasukumustes au sees olnud rebane ehk kitsune on inimeste mõtteid vallanud sajandeid. Ta esineb isegi Jaapani klassikaks saanud teoses, mis võib olla maailma vanim romaan, nimelt 11. sajandi “Genji loos”.

Juttu on ka roomlastest, Aisopose valmidest, Vana-Inglise kirjandusest (nt 13. sajandi poeem “Rebane ja hunt”, mis sarnaneb kangesti ka Eesti muinasjuttude rebase ja hundi “suhetele”).

Kahjuks on inimene geoloogilise aja skaalal ühe silmapilgu jooksul rebase loodusliku metsa ümber kujundanud: mõned muutused on ilmsed, teised aimatavad. Rebane ei ole meie maailmas sissetungija. Vastupidi, hoopis meie laiutame oma tänapäevase edasipüüdlikkusega tema kodumaastikul.

 

 

Raamatu teine peatükk on “Kus rebased elavad?”

Selles peatükis käime koos autoriga Indias Thari kõrbes Kachchhi soolakus. See oli kunagi Araabia mere põhi, mis on nüüdseks muutunud kuivaks maaks. Ka seal kohtub autor punarebasega, kuid räägib meile ka kõrberebasest.

Selgub, et rebase looduslikud kodukohad on mitmekesised. Lai levila on üks eeliseid, mida rebane saab nautida tänu sellele, et ta ei ole kohastunud mõne kindla elupaiga ega toiduga. Teine eelis on väiksem võimalus välja surra. Kui metsade asemele hakkasid ilmuma kalgid Londoni kiviehitised, mõjus see laastavalt paljudele sealsetele liikidele, kuid rebane on kõigi inimeste tekitatud maastikumuutuste käigus ellu jäänud, ja sageli hästi hakkama saanud.

Rebane ei vaja ühtegi kindlat elupaika … Rebase asurkondi leidub nii paljudes erinevates elupaikades, et isegi kui teda tabaks keskkonnakatastroof mõnel põllumaal, elaks ta edasi seal lähedal metsas ja tuleks varsti põllulegi tagasi. Kui ta ka ei ela, tutvub rebane põhjalikult ümberkaudse maastiku kartograafiaga ja tegeleb selle uurimisega, sihikindlal ilmel ringi sörkides. On teada rebaseid, kes on lühikest aega jooksnud väidetavalt kiirusega 50 km/h, liiguvad nad tavaliselt palju aeglasemalt ja teevad puhkepeatusi, et tukastada heki all või linna mõnes vaikses nurgakeses.

Rebasefolkloori juurde kuulub kindlalt väide, et nad on nokturnaalse eluviisiga, st liiguvad ringi ainult öösiti. Rebaste eluviis on öine piirkondades, kus neid pidevalt jälitatakse. Nendes paikades, kus valitseb metsik loodus, Thari kõrbest kuni Ontario soiste metsadeni, võib rebaseid tihti näha päevasel ajal ringi liikumas.

Kui temperatuur langeb alla nulli, on niidu-uruhiired Suurbritannias tavaliselt diurnaalse ehk päevase eluviisiga. Siis käivad nendega sama jalga rebased ja isegi loorkakud. On ütlematagi selge, et kui rebased leiavad inimese, kes neid päevaajal korrapäraselt sealihavorstiga kostitab, siis kohandavad nad oma eluviisi selle toiduallika järgi. Autor on näinud mitut madalama staatusega rebast, kes otsustasid liikuda päeval, et vältida vastasseisu domineerivama isendiga.

Raadio teel jälgimine on näidanud, et oma territooriumiga rebase igapäevased rännakud jagunevad kaheks. Esiteks teeb ta ringi ümber kogu territooriumi ning teiseks, mis on tavalisem, käib ta igal ööl oma jahimaa eri osades.

Kui rebane parajasti ei rända ega söö, vajab ta puhkamiseks sobivat kohta. See võib olla ükskõik kus tema koduterritooriumil, isegi selle piiri lähedal. Rebasel on rohkem kui üks pesa, sealhulgas kohad, mida ta kasutab üksnes ajutiselt.

Rebase anne seisnebki tema kohanemisvõimel.

Kolmas peatükk on “Kuidas rebane välja näeb?”

Rebase meeled, suuruse, luustiku, saba kuju ja hambad on kujundanud vajadus ellu jääda. Tulemus on peaaegu täiuslik: kõigesööjast kiskjaline – generalist -, kellel on siiski kindla elupaiga ja toiduga kohastunud looma eelised. Selleks, et rebane saaks püüda väikseid vilkaid saakloomi, on tema keha paljuski kohanenud, mida me tema juures imetleme. Ta on suurel määral loodud hiirepüüdmiseks. Väikese kõhuga kerge kogu saab hõlpsasti närilisesuuruse sihtmärgi poole viskuda. Hiigelsaba aitab tasakaalu hoida.

Juttu on rebase kuulmisest ja nägemisest (saame teada, mis on läikepiige), maa magnetväljast, mida rebased aravatavsti kasutavad küttimiseks – on võimalik, et rebased kasutavad magnetväljal põhinevat suunateavet. Saame lugeda rebase suurusest (kaalust ja tüvepikkusest), rebase värvusest (tavapärane värvigamma on sügavoranž karvastiku seljapoolel, valge koonu- ja kurgualune koos kõhuga ning järjest tumedamaks muutuvad käpad, mille alaosa on peaaegu must). Sabaots on tavaliselt valge, kuigi mitte alati. Juttu on ka tumedamatest ja valgetest rebastest, saame teada, mis on melanism ja leukism.

Neljas peatükk jutusta meile rebase pereasjadest (autor räägib elust koos rebasekutsikatega, mängust, sest mänguga õpitakse õigeid kombeid, võitlust konkurentidega ja nende ülekavaldamisest, ka toit on osa rebaekutsikate mängudest), tutvume rebaste sotsiaalse suhtlusega (rebaste perekond on oma olemuselt hundikarjast täiesti erinev sest neil ei ole evolutsioonilist survet arendada küttimiseks vajalikku koostööd, ühe närilise püüdmiseks ei ole vaja mitut rebast). Aga ega rebasedki ei ela üksi … Laias laastus saab rebased jagada nelja sotsiaalsesse klassi: sigijad, alluvad, noorloomad ja hulkurid.

Raamatus on veel mitmeid väga sisukaid ja huvitavaid peatükke: rebane ja tema naabrid (toit – taimed, linnud, putukad, seened, roomajad, kalad, hiired, suuremad loomad (oravad, suslikud, rotid, jänesed, küülikud), rivaalid – harakad, mägrad; ohud – hundid, ilvesed, inimene); mis häält rebane teeb; rebaste loendamine (kuidas loendada, mida loendatakse, miks on rebaste arvukus selline, nagu see on, kui palju rebaseid on olemas); tervisest ja haigustest; kiskjatest meie keskel, kuid ka rebaste pidamisest lemmikloomana, mille peale autor väga hea pilguga ei vaata.

Raamatu epiloogis on juttu kuulsatest rebastest (pilvelõhkujas 72 korrusele läinud Romeo, kleptomaanist rebame Imelda, kes kogus jalanõusid, linnaliinibussi ja rongiga sõitvad rebased, sotsiaalmeedia staarid, rebane, kes sõbrustas terjeriga jt).

Pärast epiloogi loeme veel rebasevaatleja töövahenditest – pildistamine, pildistamine rajakaameraga (looduskaameraga), jälgede uurimine, loomajälgedest jäljendite tegemine, loomavaatluspäeviku pidamine, väiksemad teadusprojektid.

Selline raamat see “Rebase varjatud maailm”. Usun, et kui selle läbi loed, siis on see rebaste maailm palju avatum ja mõistad sedagi, miks mõnikord rebane ka linna tuleb …

 


Edgar Valter „Pokuraamat“ (Rahva Raamat)

Eestimaal leidub veel metsi, kuhu haruharva satub inimese jalg. Saehirmu tundmata elavad need metsad oma loomulikku elu: ülal õõtsuvad suurte põlispuude ladvad, all oksarägas lebavad mahalangenud tüved koos haraliste juurelehvikutega. Milline turvaline paradiis paljudele loomadele ja lindudele… ja kes teab, võib-olla veel kellelegi. Metsal on oma saladused.

Mõnes madalamas paigas asendub samblavaip mätastikuga, mille vahel siin-seal helkleb vesi. Kuidagi kummalistena mõjuvad need kõrged kulurohumättad, mille harjale igal kevadel ilmub uus roheline mütsike. Ons need üldse mättad? Kas ei piilunud just äsja rohukõrte varjust üks uudishimulik silm? Kas ei sirutunud teisalt väike käeke rohukuue hõlmu paotama? Ja kas ei paista sealt kaugemalt üks iseteadlikult püstjas ninaots? Kas ei kuuldu midagi kõnesarnastki, tasast nagu rohu sahin? Kes on need salapärased olendid? Ise nimetavad nad end pokudeks. Sümpaatsete, sõbralike ja rõõmsameelsete, kuid ujedapoolsete ja üpris inimpelglike pokudega õnnestus oma metsaretkedel lähemat tutvust sobitada kunstnik Edgar Valteril. Neil kohtumistel kuuldu ja nähtu põhjal valmis rohkete värviliste piltidega "Pokuraamat".

Pokud on väikesed looduslikud tarnamättad, kes on nii tagasihoidlikud ja vaiksed, et nendest võib lihtsasti mööda astuda. Edgar Valter on andnud neile elu ja mõtted. Kes on "Pokuraamatut" juba lugenud, see märkab pokusid ka looduses.

"Pokuraamatut" armastavad nii lapsed kui täiskasvanud – täiskasvanud on raamatu tunnistanud Kultuurkapitali aastapreemia, lapsed kahe Nukitsa peapreemia vääriliseks.

Pean piinlikult tunnistama, et seda suurepärast Edgari Valteri raamatut ehk “Pokuraamatut” polnud ma varem veel lugenud. Piinlik, eks ole.

Õnneks ilmus raamat uuesti eelmisel (2019) aastal ja nüüd õnnestus mul ka see raamat tutvustamiseks saada.

Algupäraselt ilmus “Pokuraamat” juba 1994. aastal, ja mulle tundub, et see on juba viies kordustrükk. Ma usun, et legendaarsest Edgar Valterist pikalt rääkima ei pea, sest on ju suurepärasest kunstnikust, kirjamehest ja lasteraamatute illustraatorist loodud filme.

Ja kui poleks olnud Edgar Valterit, siis poleks meil ju ka tema poolt joonistatud Aatomikku, Agu Sihvkat, Sipsikut, mereröövli tütar Arabellat, Jahikoera, Naksitralle, Kunksmoori ja kapten Trummi, Krõlli, tuletõrjekoer Nublut, Silver Ükssilma jpt. lasteraamatute kangelasi.

Hakkame lugema “Pokuraamatut” …

Midagi oli lahti. Viimased viiskümmend aastat olid pokud elanud ikka nii, nagu pokud elavad: parajalt niiskel metsaalusel ikka mõni välu avaruse tunnetamiseks, kaitsev mets selja taga ja mõni veekogu õige lähedal. Sest pokudel oli hirmus suur vajadus, et nende varbad saaksid olla parasjagu niiskes mullas. Nüüd aga märkasid nad, et taldade all oli niiske, paitava ja mõnusasti nätsuva mulla asemel kuiv ja krõpsuv muld. See pani pokude tallad koledasti kihelema.

Pokud tulid seetõttu ühel päeval kokku, pidasid nõu ja otsustati, et tuleb otsida uus elukoht. Nii võiski näha väikest pokurahvast rännuteel. Pokud on õige paikne rahvas, kuid vajadusel oskavad nad liikuda hääletult ja imekiiresti. Nad said liikuda ka öösel, sest pokud näevad öösel väga hästi. Neid nägid kõik metsaelanikud, kes on öise eluviisiga, kuid see ei seganud pokusid, sest neil ei olnud vaenlasi.

Pokud ei teadnud, kuhu ja kui kaua nad astuvad, kuid nad olid kindlad, kui nad õigesse kohta jõuavad, tuleb suur ÄRATUNDMISE TUNNE.

Pokud kõndisid põdraradadel, metssigade sissetallatud radadel ja metskitsede rajal, kuid seda õiget TUNNET polnud ikka veel. Ja äkki, mets sai nii järsku otsu, et pokud lausa jahmusid, seistes põlispuudega piiratud imekenal vaiksel metsalagendikul. Pokud seisid ja vaatasid. Ninna jõudis tugev ja magus vee lõhn. Neil polnud küll veel SEDA TUNNET, aga polnud ka ohutunnet.

Äkki nägid nad maja. Isegi mitut maja. Üks, pisut suurem oli korstnaga, teised väiksemad, päris ilma korstnata. Maja tundus väga mahajäetuna, kuid väga sõbralikuna. Temast õhkus head. Pokud muhelesid ja noogutasid üksteisele.

Pokud hakkasid majaümbrust lähemalt uurima. Vanemad pokud läksid veekogu üle vaatama. See oli väga tähtis käik. Väiksemad pokud vudisid maja poole. Sealt leiti üks väga vanaaegne kaev, mille vesi oli allikane, põhjani läbipaistev. Avastati ka saun, suitsusaun, mille suitsulõhn ei paistnud olevat ohtlik. Kogu see isevärki hoone tundus õdus ja turvaline. Eriti julgustavalt mõjus neile üks nuustik, mis näis tugevasti läbipestud pokukuuena.

Avastati ka väike ait, mille ukseprao vahelt tuli mitmeid tundmatuid lõhnu, aga need polnud pahad lõhnad. Vaadati üle ka puukuur. Pildilt on näha, et keegi on seal ka puutöid teinud. Ja oli veel üks pisike maja, mis oli poolenisti rohtu kasvanud. Selles elas koer, kel nimeks Eku. Koer oli pisut ehmunud, sest oli ju ta majakese uksele ilmunud elus mätas. Eku otsustas majakesest välja astuda, sest asi vääris uurimist.

Eku nägi õues mitmeid liikuvaid mättaid. Eku plaanis haugatada, no nii tervituseks, kuid pokud soovitasid koeral seda sosinal teha. Kui Eku oli kõik lähemad pokud üle nuusutanud, oli ka sõprus ja rahu sõlmitud.

Majas oli veel üks majaline. Kass Sooru, kellega pokud samuti sõpruse ja rahu sõlmisid, kuigi oli ju ka kass esialgu pisut jahmunud olnud.

Lõpuks olid kõik pokud õue peal koos. Nad kiitsid lähedal olevat pisikest allikajärve, vastaskalda mände, linde järveveel, vesikuppe, mudaseid soppe ja liivariba kaldal, kõrkjaid ja pilliroogu, puuhiiglaseid, vaikust ja rahu, liiva, mis silitas taldu. Kõikides pokudes oli tekkinud KODUTUNNE. Nad olid päral!

Ühtkäkki kostis sellesse ülevasse hetke kõva ja krobisev köha. Aknast venis välja pikk, laisk suitsulint. Tulekahju! Eku ja Sooru kinnitasid, et erutumiseks pole põhjust. Peremees oli ärganud ja piibu tolmama pannud. PEREMEES? INIMENE! See asjaolu võis pokude TUNDE ära kustutada. Pokud vajusid madalamaks. Maja uks tegi hirmsa krääksu ja uksele ilmus väike karvakasvanud vanamees.

Pokud olid kui halvatud. Vanamees tervitas mättaid, ja üks pisike mätas tervitas vanameest vastu. Vanamees oli imestunud, sest siiamaani polnud ükski mätas talle vastanud. Väike mätas kinnitas, et ei tema ega teised polegi mättad, nemad kõik on pokud. Vanamehele pokud meeldisid, ta enda nimi oli Puuko. Vanamees tervitas rõõmsalt kõiki pokusid ja pokud tervitasid Puukot. Üle õue veeres kergendusohe, mis läks üle valjuks naeruks. Eku ja Sooru said aru, et pokurahvas oli usaldanud TUNNET ja majarahva omaks võtnud. Ja majarahvas võttis pokud omaks.

Imeline algus “Pokuraamatus”, kas pole.

Nii algas pokude ja majarahva kooselu. Pärast seda Suurt Matka oli pokurahvas muutunud. Nad olid laskunud maja taha järve äärde, leidnud kiiresti endale kena asukoha, isegi seisnud vapralt paigal, aga püüa sa paigal seista, kui pakatad muljetest ja tahad neid usinasti jagada. Ja uusi muljeid saada. See järv, see mets, see maja … See kõik vajaks veel põhjalikku uurimist. Kohe väga vajaks!

Ja pokud hakkasidki ringi liikuma ja ringi sebima. Isegi majakatusele roniti, sest pisut puhevil ja pisut viltune õlgkatus oli pokude moodi, nagu suur pokude esiema.

Kui Puuko läks oma vana künaga järvele sõitma, läksid pokud temaga kaasa. Eemalt vaadates võis jääda mulje, et Puuko veab künaga mullusuvist heina. Järvel kohtuti sinikaelpartidega, kes ei saanud aru, miks Vana on mättaid vedama hakanud. Puuko selgitas, et need on pokud, kuigi pardid ei saanud ikkagi mitte millestki aru. Puuko tõmbas järvest välja võrgu, milles oli kaks kala. Kalad rändasid künas olevasse puust ämbrisse. Puuko rääks pokudele, et tema sööb kalu, kuid ta pidi pokudele selgitama, et looduses on juba aegade algusest seatud nii, et ühed elusolendid söövad teisi elusolendeid. Ühed söövad taimi, teised söövad liha, kolmandad nii ühte kui teist.

Pokudel oli asi veidi teisiti. Nemad panevad varbad niiskesse mulda ja kohe tuleb mööda varbaid neisse toit ja jõud. Puuko oli kindel, et see on küll hästi seatud ja lisas, et pokurahvas ei tohi sellest söömise värgist masendusse sattuda, sest me kõik oleme selle suure ja targa looduse pisikesed ahelalülid, kes elavad täna ja igavesti.

Mida veel pokud ja Puuko selles raamatus teevad? Ühel õhtul istuvad nad üheskoos selles sõbralikus tarekeses. Pokud jutustavad Vanale, kust nad tulid ja miks nad liikuma olid hakanud. Nad olid pikalt oma lodus elanud, kuni tuli Suur Kuiv ja sundis neid uut kodu otsima. Puuko kuulas ja arvas, et selles kuivuses võis ju ka inimese käsi mängus olla, sest inimene on vist küll ainumas olevus, kes loodust oma noka järgi kohendab. Pokud rääkisid sedagi, et nad seisid ja seisid, kuid neile meeldis ka luuletada. Luuletustest saab osa ka selle raamatu lugeja. Salmid on lõbusad, sest kes naerab, on terve ja kõbus.

Pokud käisid sellel õhtul veel ka järve ääres, kastsid jalad vette ja tulid tagasi tarekesse magama. Järgmisel hommikul käidi kaevu juures, sest ka hommikuti tuleb ennast pesta, käidi ka järves ujumas ja Puuko hakkas tegema ettevalmistusi sauna minekuks – kandis halud sauna, vee kuumaveekatlasse ja külmaveetünni. Enne sauna tuli veidi ka tarekest vuntsida ehk koristada ja pokud olid igati tublid koristajad. Seejärel vuntsiti ka kuubesid ja pandi saun küdema. Ja juba saamegi osa saunamõnudest.

Saunas sai käidud. Algas valge suveöö ja seekord magasid saunast õhetavad pokud hoopiski õues. Järgmisel päeval toimetati õues, sest ka aed ja peenramaa vajasid hoolt ja kastmist. Jalutati metsas, mis oli Puukole tuttav, kuid pokud tahtsid metsa ka enda jaoks avastada.

Suvi möödus, saabus sügis, loodus vahetas värve. Tulid tumedad ja rasked pilved, sadas vihma. Pokusid vihm ei häirinud. Koos Puukoga korjati marju ja seeni, aiamaalt viidi aita ja keldrisse kõik, mis oli söödav. Puukogi tahtis vihma eest kaitset saada, mistõttu meisterdas ta endale igati vägeva pokukuue. Nüüd nägi Puuko välja nagu suur poku.

Sügisele järgnes talv. Ühel päeval sadas säravvalget lund. Meisterdati lumememm. Töid ja tegemisi oli teisigi – metsa viidi põtradele ja metskitsedele vihtasid, metssigadele kartuleid. Päeval lõhuti puid ja veeti halud tarre, et õhtul oleks mõnus ahjutule valgel arutada erinevate põnevate asjade üle. Mõnel talvepäeval käidi järvejääl, uuriti loomade ja lindude jälgi. Rohkem viibiti siiski ka tares, sest nii pokud kui ka Puuko olid üsna unised.

Ja äkki oli tunda kevade lähenemist. Ilmusid esimesed lilled (lumikelluke, märtsikelluke, lumeroos, krookus, sinilill jt), trillerdas esimene lõoke – kevad oligi kohal. Märkamatult oli mets täitunud lindude lauluga, oma viisi mängisid ka kevadveed. Puuko ja pokud alustasid töid tarekese juures, sest Puukol oli plaan rajada KODU. Sügiseks oli Puuko lõplikult ühendanud oma elu pokudega ja sulanud ühte loodusega.

Selline vahva ja imeline raamat see “Pokuraamat”. Kindlasti ilus muinasjutt, kuid samas ka suurepärane looduseraamat, mis juhib väikese lugeja tähelepanu aastaaegade vaheldumisele, looduse muutumisele, ja eelkõige tutvustab loodust kui vahvat sõpra.

 


Nat Amoore „Koolihoovi miljonäri saladused“ (Eesti Raamat)

Austraalia kirjaniku Nat Amoore’i „Koolihoovi miljonäri saladused“ on kahe parima sõbra, Tessi ja Toby lõbus ning õpetlik lugu. Nad leiavad oma tagaaiast koti, milles on miljon dollarit. Järgneb pöörane, keerdkäike täis seiklus, mis tõestab, et miljoni dollari kulutamine polegi nii lihtne, kui oled kümneaastane. See on lugu sõprusest, perekonnast ja paljudest asjadest, mida raha eest osta ei saa … ja natuke ka neist, mida osta saab.

Oma loos püüab autor leida vastust küsimusele, kuidas saab teha halbu otsuseid ja olla ikkagi hea inimene. Kõik pole tingimata vaid must ja valge ning mitte alati ei määratle inimest tema tehtud vead.

Miljoni dollari leidmine oma aiast – iga lapse unistus, eks? Mina ja mu parim sõber Toby arvasime sedasama.

Batuudid koolis. Pulgakommid meie jumaldavatele fännidele. Päikeseprillide kandmine toas (sest kõik miljonärid teevad seda).

Miljoni dollariga saab palju asju … muu hulgas endale hulga jama kaela.

Austraalia lastekirjandusest on eesti keeles ka varem ilmunud mitmeid väga häid raamatuid: Alan Marshalli “Ma suudan hüpata üle lompide” (eesti keeles 1963, 1990) ja “See on rohi …” (1969, 1990), Caleb Krispi kolm raamatut Ivy Pocketi sarjast (2017 ja 2018), Jessica Tonwsendi “Nevermoor” (2018) ja “Vundersepp” (2019), Andy Griffithsi “13-korruseline puuonn” (2018) ja “26-korruseline puuonn” (2018).

Astrid Lindgreni auhinna on võitnud Austraalia lastekirjanikud Sonya Hartnett (2008) ja Shaun Tan (2011), Hans Christian Anderseni auhinna võitis 1986. aastal Patricia Wrightson, kuid huvitaval kombel nende raamatuid eesti keeles ilmunud ei ole. Austraallaste endi üks suurimaid lemmikuid ja pärjatumaid lastekirjanduse autoreid on Jackie French, kuid ka tema raamatud pole seni eesti keelde jõudnud. Küll on eesti keeles ilmunud Austraalia põlisasukate müüte tutvustav “Unenägude aegadest” (1990 ja 2007).

Nat Amoore on samuti australlaane, kelle “Koolihoovi miljonäri saladused” (usun, et üks ägedamaid lasteraamatuid, mida olen viimastel aastatel lugenud) on üks igati humoorikas, muhe ja põnevaid nõuandeid jagav lasteraamat, mis algab hoopis peatükiga, mille pealkirjaks “Lõpp”. Meil avaneb võimalus lugeda kohe alguses hoopis lõpplahendust, mis tähendab vist seda, et hiljem saame lugeda sellest, mis selle lõpplahenduseni viis.

Raamat algab mõttega, et mõnikord sulle antakse õppetund … ja mõnikord pead selle endale ise andma.

Raamatu peategelane Tess Heckleston räägib meile aprillikuu esimesest esmaspäevast, kui olukord meenutab talle mõnda filmistseeni. Ta kõnnib aeglluubis mööda kooli koridori ja ta peas mängib ansambli Pink Floyd legendaarne lugu rahast ehk “Money” (siinkohal ütlen, et selles raamatus saame tuttavaks veel üsna mitme vana lauluga, mis on kirjaniku poolt vahvasti ka teemadesse sobitatud: Travelin Wilburys “Handle With Care”, Kim Wilde “Kids in America”, Paul Simon “Dimaonds on the Soles of Her Shoes”, Tina Turner “The Best”, “Cat Stevens “Wild World”, Creedence Clearwater Revival “Bad Moon Rising”m Queen “Another One Bites the Dust”, Journey “Don’t Stop Believin’”, O’Jays “For the Love of Money”, Euruthmics “Sweet Dreams”, John Lennon “Imagine”, Elvis Presley “Blue Suede Shoes”, Bobby McFerrin “Don’t Worry Be Happy”, Queen “We are the Champions”, The Beatles “Can’t Buy My Love”, James Brown “I Feel Good”, Innerc Cirlce “Bad Boys”, Elton John “Your Song” jt). Tess tõdeb, et tema mamps ja paps kuulavad kodus ainult retrojaama, kusjuures nad ütlevad, et enne Tessi sündi tehti palju paremat muusikat ja ka tüdruk on oma vanematega selles osas täiesti nõus.

Viienda klassi (viiendik) Tess kõnnib koos õpetaja ja direktori mööda koolimaja koridori, ja selles poleks ju midagi imelikku, kuid neid saadavad kaks mundris politseinikku! Politseinikud pole sugugi mitte rõõmsa näoga. Nad lähevad Tessi kapi juurde. Üks politseinikest käsib tüdrukul kapi lahti teha. Tess ütleb lugejale, et ise ta selle jama endale kaela tõmbas ja nüüd on aeg kõik omaks võtta. Tess avab kapi ja sellest kukub välja miljon dollarit!

Tess lisab, et tema on sedasorti tüdruk, kellele meeldib otse asja kallale asuda. Ja just nii lugu lõppebki. Kuid ta lisab, et tal on rääkida pöörane lugu. Ta on teinud hunnikute viisi vigu, aga ta on palju õppinud. Ta soovitab lugejal temaga jääda, et midagi sellest loost õppida. Kuna algus on hoopis lõpp, kuid see on humoorikalt põnev, siis olen üsna kindel, et lugeja jääb koos Tessiga.

Teine peatükk on “Esimese osa algus”, milles saame peategelasega tuttavaks. Tess kinnitab, et ta on alati olnud kõike muud kui normaalne ja/või tavaline kümneaastane. Ta ütleb, et tuleb olla veider, olla kummaline, olla ebatavaline, olla erakordne – mitte kunagi ei tohi olla tavaline.

Tess Heckleston käib Wattersoni algkooli viiendas klassis. Tema parim sõber on Tony Baker (raamatu teine peategelane), kes Tessi sõnul pole samuti mitte tavaline. Tess elab koos ema, isa ja nelja venna-üega ja tema on neist täpselt keskmine (türduku perega saame raamatus loomulikult ka pikemalt tuttavaks).

Kuidas saab juhtuda, et ühel kümneaastasel on koolikapis ämbrite viisi raha? Tess kinnitab, et inimesed ütlevad temasuguse kohta “ettevõtja”. Kui lugeja ei tea, mida see sõna tähendab, siis peaks ta guugeldama. See on ühtlasi ka Tessi esimene nõuanne raamatu lugejale (neid nõuandeid on raamatus üsna palju, ja need on välja toodud lausa teises värvitoonis ja kastikestes). Tess lisab, et guugeldades saab sõna otseses mõttes kõik tegema õppida. Guugeldamine teeb targemaks. Tess ütleb veelkord, et tema on ettevõtja, kes mõtleb välja ideid. Suurem osa tema ideedest on seotud sellega, kuidas raha teenida. Raha on elus tähtis. Tess meenutab mõningaid ettevõtmisi.

Kolmandas klassis organisseris ta kooli taga spordiväljakul ennustusvõistlusi. Lapsed said oma lõuna- või taskurahaga teha panuseid Tessi korraldatud võistlustel. Näiteks jooksmises, maadluses, puu otsa ronimises. Tess sai teada, mis on võidutõenäosus ja kuidas kihlveod toimivad, ning Toby tegeles arvutamisega. Toby on nende meeskonnas numbritega tegeleja. Tess ja Toby teenisid umbes sada dollarit, kuni üks õpetaja nende äri kinni pani, sest üks kihlveo kaotanud õpilane oli nende peale kitunud. Pärast seda pidid Tess ja Toby kogu raha tagasi andma ja laste ja nende vanemate ees vabandust paluma ja kaks nädalat kooliümbrust koristama. Nii otsustas Tess, et hasartmängude ja kihlvedudega tema rohkem ei tegele.

Neljandas klassis juhtis Tess talvel ujula riietusruumist spiooniagentuuri. Tüdruku alluvuses töötas viis "spiooni", keda sai palgata kedagi terve lõunavahetunni aja jälitama ja nende liikumisest teavitama. Suvel ujula avati ja Tess pidi kontorist välja kolima ning spiooniagentuuri töö lõppes, kuna polnud enam kontoriruume.

Viienda klassi alguses sündis Koolitükid Korda. Väikese summa eest (sh. ka vahendustasu) viis Tess kokku lapsed, kelle oli vaja koolitükke teha, ja lapsed, kellele meeldis neid teha. Ta viis lihtsalt pakkumise ja nõudluse kokku, selleks oli abiks puhtalt hea ärivaist. Tobyle see äri ei meeldinud, poiss kinnitas, et see on kahtlane värk (Tessi arvates oli see pigem loov mõtlemine) ja pani selle äri üsna kiiresti kinni.

Tess lisab, et mõnikord tuleb olla loov. Tema mamps töötab täiskohaga ja paps hoolitseb laste eest. Neil on täitsa norm maja, aga iga kuu lõpus tema vanemad kraabivad raha kokku, et kõikide arvete ja muude värkide eest tasuda. Seetõttu Tess arvabki, et tavalise inimese moodi tööl käimine ei ole loov. Ta loodab, et saab kunagi aidata ka oma vanemaid ja õdesid-vendasid.

Kolmandas peatükis tutvustab Tess meile ka Tobyt. See algab raamatu teise nõuandega, et meil kõigil tuleb otsida endale Toby-sugune parim sõber, sest Toby on kasulik. Ta oskab suurepäraselt nimekirju koostada, asju organiseerida, märkmeid teha, kalendrit uuendada, arveid korras hoida ja kõiki Tessi suurepäraseid mõtteid ära kuulata. Tessi ja Tobyt seob ka pikk minevik, sest Toby on Tessi parim sõber olnud sellest ajast peale, kui nad oli kolmesed. Sõpruse juures on Tessi arvates kõige tähtsam just usaldus. Tess usaldab Tobyt täielikult.

Saame teada, et Toby elab Tessist kolm maja eemal, teisel pool tänavat. Teda kasvatavad kaks mampsi. Hiljuti oli Toby sünnipäev, ta sai kümneseks ja ta sai oma mampsidelt sellise omalaadse sünnipäevakingi, et ta sai kingitud rahaga aidata Keeniast pärit türdukut, kes vajas songaoperatsiooniks raha. No selline vahva heategevuse värk. Samas oli Tess lasknud oma papsil küpsetada muffineid ja tüdruk tegi Tobyle mänguväljakul sünnipäevalaua.

Saame teada, et Toby on sündinud Boliivias. Ta kasvas orbudekodus ja vajas oma elu päästmiseks südameoperatsiooni. Tema mampsid töötasid Austraalias heategevusorganisatsiooni heaks ja läksid Boliiviasse, kus nad poisi lapsendasid. Nad tõid kuuekuuse Toby Austraaliasse, kus talle tehti operatsioon. Nüüd oli Toby rinnal operatsioonist ülimalt lahe arm, mis kõikidele lastele suurt huvi pakkus ja meeldis. Tess tahaks ka endale sellist armi, kuid temal on vaid üks sõrm pisut kõver.

Ja mida tegi Toby sünnipäevaõhtul? Ta aitas koos oma mampside, Tessi ja tüdruku vanemate ning õdede-vendadega hoopis supiköögis. Nad tegid toitu inimestele, kelle pole kodu või raha.

Loeme sedagi, et Tessil on soov teenida tuhandeid, sadu tuhandeid! Kuid selleks on vaja veel igasugu põnevaid ettevõtmisi. Tess ja Toby avavad koolis rattakuuris puhveti. Nad olid oma taskuraha kokku pannud ja Toby mampside toidupoe kliendikaardiga hulgi näkse ostnud. Nende koolikaaslased said neid nüüd palju odavamalt ostu kui koolipuhvetist ja samal ajal teenisid Tess ja Toby siiski ka vaheltkasu. No kuigi mitte veel tuhandeid ja sadu tuhandeid. Üks õpetaja soovitab Tessil osa võtta võistlusest “Laste äri”. Algklasside lastele mõeldud äriideede võistlus, auhinnarahaks kümme dollarit. No ja see sellised auhinnad ja rahasummad on Tessile lihtsalt naeruväärsed.

Eelpool mainisin, et saame tuttavaks ka Tessi perega. Paps on kodune, toimetab lastega, teeb süüa ja kutsub nende kodu Hecklestonide Hullumajaks. Tessi kõige noorem vend on pooleteiseaastane Jake, kellel tulevad parajasti hambad, mistõttu lutsutab ta kogu aeg mõnda mööblitükki. Olivia on seitsemaastane, kes loeb pidevalt raamatuid ja on üks ülitark tüdruk. Tal on suhkruhaigus, mistõttu peab ta iga päev saama insuliinisüste. Tess on ütelnud, et kui ta rikkaks saab, siis ostab ta õele insuliinipumba, mis on kallis, kuid ka õde on talle väga kallis. Dane on Tessi vanem vend, ta on kaksteist, kes on saanud sünnipäevaks varjupaigast võetud koera, kellele poiss pani nimeks Butthead (Tainapea). Tess kinnitab meile, et Dane ja Butthead on kaks tola. Tessil on ka vanem õde, kel nimeks Sash. Tess kinnitab, et 16-aastasel Sashil on kaks režiimi. Juhe peas ja juhe väljas. Juhe sees režiim on see, kui tal on kuularid kõrvas ja ta toksib midagi oma iPhone’is, siis on ta vaikne ja rahulik. Juhe väljas režiim on see, kui ta kisab ja lärmab ja nutab ja kakleb mampsiga ja tormab uksi paugutades ühest toast teise. Veidi hiljem saame tuttavas ka Tessi emaga, kes töötab teatris peaadministraatorina, mis tähendab seda, et ta tuleb teatrisse esimesena kohale ja lahkub viimasena. Tööpäevad on sedavõrd pikad, et ta ei jõua sageli koju õhtusöögile ja Olivia tunneb temast suurt puudust. Tess kinnitab, et tema saab hakkama, kuid selge on see, et ka tema armastab oma ema väga palju. Tess ja Olivia naljatavad omavahel, et nemad on ühesugused geeniused ja on kindlasti mampsi geenid pärinud.

Perekond Hecklestonil on ka aed, mis on täielikult Tessi päralt. Teistel on palju muud teha, mistõttu nad aias väga ei käi. Tessil on aias batuut ja aardekirst, kus ta hoiab oma tähtsaid asju. Aardekirstul on topeltpõhi ja selle sisse on peidetud üks panipaik. Siit saame ka Tessi viienda nõuande – oma tähtsad asjad tuleb hoida kindlas kohas. Koolikapp EI OLE tähtsate asjade jaoks õige koht.

Aia taga elab Scotty, kelle on palju tätoveeringuid. Mamps ei luba Tessil Scottyga juttu ajada, sest Scotty on üks ilmatuma kahtlane tüüp, ja selles veendume õige varsti ka meie. Tess näeb üle aia siis, kui ta batuudil hüppab. Nii on ta näinud batuudil hüpates Scotty aias üsna kahtlase välimuse ja olekuga sõpru ja palju raha. Scotty on ka Tessile üle aia raha andnud. Tess on näinud sedagi, kuidas inimesed on käinud Scottyle raha andmas ja ükskord võttis Scotty ühel mehel särgi lõua alt pihku ja karjus ta peale. Toona oli Scotty jällegi Tessile raha andnud ja ütelnud: “Kuss.” Tess võttis raha vastu, kuid see ei tunudnud talle hea ega õige.

Siinkohal tulevad ka nõuanne kuus ja seitse. Ära räägi võõrastega ja ära võta neilt asju vastu. Kui miski tundub vale, siis see ongi vale! Tuleb kuulata seda vaikset häält, mis ütleb, et sa teed midagi valet. Seda nimetatakse südametunnistuseks ja see on inimesel olemas põhjusega. See vaikne hääl teeb sinust hea inimese ja inimene peabki eelkõige olema hea. Tess kinnitab, et tema eiras seda häält. Eiras oma ema. Tess uskus, et tema ise on kõige targem, kuid ta eksis.

Ühel päeval vaatas Tess aknast välja, et näha kas Scotty juures on miskit toimumas. Sel päeval toimub vägagi palju ja asjad lähevad vägagi hapuks. Scotty ja ta sõbrad jooksevad ringi nagu peata kanad. Scotty räägib närviliselt telefoniga, nad kahamavad asju ja topivad neid kottidesse. Peidavad asju. Loobivad asju. Seejärel on kuulda sireene, politseisireene. Scotty võtab tumesinise spordikoti ja tuleb sellega Hecklestonide aeda. Ta peidab spordikoti Tessi aardekirstu. Tess näeb aknalt Scottyt ja Scotty näeb Tessi aknal. Scotty paneb sõrme suule ning ütleb “kuss”.

Seejärel on Scotty aed täis politseinikke ja politseiautosid. Scotty ja tema sõbrad viiakse ära. Tess tõdeb, et tema arvates pole Scotty mitte küll mõrtsukas ega tapja, kuid midagi halba on ta pidanud tegema, et ta ära viidi.

Tess räägib kõigest nähtust Tobyle, kes soovitab sellest rääkida ka Tessi papsile, kuid Tess tahab asjad enda teada jätta. Ta tahab enne teada, mida on Scotty viinud sinises spordikotis tema aardekirstu. Tess ja Toby lähevad seda vaatama ja leiavad sealt suures koguses raha. Kui nad hiljem toas selle kokku loevad, siis selgub, et seal on miljon dollarit! Toby aimab halba, kuid Tess suudab teda sedavõrd veenda, et nad otsustavad raha endale jätta, sest nii saaksid nad tegeleda heategevusega ja teha kõike seda, mida nad on alati tahtnud teha. Selleks on vaja head plaani ja Toby lubab teha nimekirja.

Esimesena on nimekirjas korraldada koolis ideede tutvustamise laud, et aidata rahaliselt kaasõpilasi, kellel on heategevuseks häid ideid. Nii jagavad nad välja 600 dollarit, mida pole sugugi palju, kuid lastel polnud väga palju häid ideid, enamus neist olid seotud mingi asja ostmisega või lihtsalt mõne totrusega. Tess organiseerib kooli ka batuudi ja jagab lastele pulgakomme, et lastel oleks lõbus ja tema ise koguks populaarsust. Isegi õpetajatele laseb ta tuua kohvi ja sõõrikuid, seda küll nime all Wattersoni algkooli vanemad.

Olulist rolli hakkab mängima veel üks tegelane – Kentsakas Kathy ja tema tuhkur Härra Sirts. Kodutu naine, kes laulab ja mängib pargis kitarri, tuhkur aitab tal münte otsida ja leida. Kathy ei soovi raha, sest raha pole teema …

Oluline sündmus on ka see, kui Olivia satub haiglasse, kuna ta on jätnud insuliini süstimata ja söönud pulgakommi. Pärast seda soovib Tess nimekirja ümber teha. Nii ostetakse viie tuhande dollari eest kingitusi lastele, kes on haiglas, kuigi on tunda, et täiskasvanutes tekib kahtlusi, kust on kaks last sedavõrd palju raha saanud. Raamatu 18. nõuandes on kirjas, et miljonit taala pole lihtne laiaks lüüa, kui sa oled kümneaastane. (Isegi kui tahad rahaga head teha.)

Tess ja Toby koguvad lapsed kokku – nad saavad 20 dollarit selle eest, et kohale tulid, ja 50 dollarit selleks, et osta Legosid!? Tess tahab ehitada parki Kathyle ja Härra Sirtsule peavarju Legodest! See saabki valmis. See nimetatakse Wattersoni loovkunstiks, mis tehtud algkooli viienda klassi õpilaste poolt. Varjualune meeldib ka Kathyle.

Kuidas siiski saada võimalust kasutada suuremaid rahasummasid heategevuseks? Tessil tuleb järgmine plaan, mis on ka veidi valelik, kuid otsustakse kasutada Kathyt, kes peab kehastuma Tessi mampsiks. Nii viiakse Kathy ilusalongi, otsetakse talle uued ja puhtad riided. Nii avatakse pangas uus konto ja saadakse deebetkaart, mille abiga õnnestub kontole kanda 90 000 dollarit! Heategevus võib alata. Abi saavad juhtkoerad, Borneo orangutan, laste kirjaoskuse edendamine, üks Afganistani perekond saab kitse.

Kõik tundub olevat hästi, kui Tess hakkab tundma ohumärke: keegi justkui jälgiks teda pargis, keegi on püüdnud tema koolikappi avada, tema aardekirstu kaas on lahti, ajalehes ilmub foto, millel on Tessi mampsi “kehastav” Kathy, kes annetab juhtkoertele tuhat dollarit. Ja ühel ööl on Tessi toas Scotty! Mees nõuab oma spordikotti rahaga, kuid Tessi voodi all on küll spordikott, kuid selles pole enam raha!

Kuhu on raha kadunud? Tess saab ülesandeks raha üles leida ja see Scottyle tagastada. Olukord läheb veelgi pingelisemaks, kui Scotty annab Tessile teada, et ta on tüdruku mampsi röövinud ja hoiab teda teatris kinni.

Kuidas kõik laheneb? Vaja läheb miljon valedollarit ja põnevaid sündmusi teatris ja teatrilaval. Vaja läheb ka seda, et Tess palub appi nii Dane’i kui ka Sashi.

Kas saame teada, kuhu kadus miljon dollarit Tessi voodi alt? Saame.

Kas saame teada, kes need võttis ja miks? Saame.

Miks peab Tess tegema halbade asjade ja heade tegude nimekirja?

Kas Tessi karistuseks on eluaegne koduarest, millega ta ise oleks täiesti nõus?

Ja kuhu kadus miljonist dollarist 100 000?

Raamatu viimased (30. ja 31.) nõuanded on: me kõik teeme vigu, õpi neist ja muuda end; sinu otsused on sinu omad, langeta neid ja siis toimi vastavalt.


Aino Pervik „Paula lõpetab lasteaaia. Paula läheb linna elama“ (Tänapäev)

"Sarjas “Paula elu” on juttu Paulast, kellel on väike vend Patrik, koer Pontu ja kass Kiti. Paulal on ema ja isa ja kaks vanaema ja kaks vanaisa. Kõik nad on Paula perekond, kuigi nad ei ela sugugi ühes ja samas kohas koos.

Esimeses raamatus lõpetab Paula lasteaia. Lasteaias on lõpupidu. Paula laulab laulukooris, loeb luuletust ja mängib kaasa näidendis.

Teises raamatus läheb Paula pere linna elama. Vana kodu väikeses alevikus järve kaldal on müüdud. Uus kodu on linnas. Paulast saab linnatüdruk. Patrikust saab linnapoiss."

Selles raamatus on kaks väga vahvat Aino Perviku kirjutatud lastejuttu, mis esimest korda ilmusid juba 2001. aastal. Sellised lihtsad ja mõnusad lood, mis sobivad lugemiseks pere väiksematele, no näiteks lasteaialastele. Ja kui mõne raamatu kohta saab öelda, et see on selline nupsik raamat, siis see raamata seda kindlasti ka on.

Paula-lugusid on tegelikult ju varem veel ilmunud – “Paula lõpetab lasteaia” (2001), “Paula esimene koolipäev” (2001), “Paula ja Joosep” (2001), “Paula jõulud” (2001), “Paula ja õuelapsed” (2002), “Paula õpib emakeelt” (2002), “Paula ja Patrik” (2003), “Paula käib poes” (2003), “Paula läheb piknikule” (2003), “Paula mängib” (2003), “Paula päästab Kassiopeiat” (2003), “Paula viiakse haiglasse” (2003), “Paula lumememm” (2005), “Paula läheb külla” (2005), “Paula raamatukogus” (2005), “Paula aabits” (2007), “Paula sõidab kevadet vaatama” (2008).

Esimeses loos “Paula lõpetab lasteaia” saame teada, et Paula elas imeilusa järve kaldal. Teisel pool järve oli mets, aga siinpool järve oli klaasivabrik. Seal olid ka majad ja aiad, postkontor, kauplus ja koolimaja. Kõik majad ja hooned koos oli alevik, mille nimeks Järvispea. Alevikus oli terve hulk asutusi, kus elanikel oli vaja aeg-ajalt käia. Paula näiteks käis lasteaias.

Edasi saame tuttavaks Paula perega. Paulal oli väikevend Patrik, kes käis sõimes. Sõim oli lasteaiaga samas majas, mistõttu Paula viis ise Patrikut sõime. Paula peres olid veel isa, ema, koer Pontu ja kass Kiti. Isa töötas klasivabrikus, ema apteegis.

Talv sai läbi. Algas kevad. Hommikud läksid kogu aeg valgemaks. Paula ja Patrik ei pidanud enam pimedas lasteaeda minema. Ka õhtul läks valgemaks. Õde ja vend jõudsid veel valges koju ja võisid aias mängida.

Valgusega koos tuli ka soojus, mis sulatas lume veeks. Enam ei tohtinud minna järvejää peale liugu laskma. Suvel sai järve ujuma minna, kevadel võis ainult kaldal mängida, sest kevadine järvevesi oli jääkülm. Kevadel ilmusid välja ka igasugused kevadlilled. Aias õitsesid lumikellukesed, märtsikellukesed ja krookused. Aia taga lõid lahti kollased paiseleheõied. Metsas olid sinililled ja ülased. Ja päevad läbi paistis taevas päike!

Paula elus oli see kevad muutuste aeg. Ta saab suvel seitsmeaastaseks. Järgmisel sügisel Paula enam lasteaeda ei lähe, tema läheb sügisel kooli.

Lasteaias oli juba samuti ärev aeg, sest tervel vanemal rühmal oli ees lasteaialõpp, mida tuli tähistada peoga. Selleks tehtigi igasugu ettevalmistusi. Paula oli eriti tubli tüdruk, sest ta laulis laulukooris, mängis kaasa näidendis ja luges luuletust. Luuletus oli tal juba ammu peas, kuid näidendiga oli asi keerulisem, sest selles mängis kaasa kogu lasteaed. Näidend jutustas elust lilleaias ja kasvataja Riina õpetas lapsi igati hoolikalt, et näidend õnnestuks.

Ettevalmistusi lõpupeoks tehti ka Paula kodus. Paula sai uued kingad. Saame lugeda, kuidas ja kust ta neid sai. Need olid ilusad punased kingad.

Saame tuttavaks veel ühe tüdrukuga, kes elas aleviku teises otsas. Tema nimeks oli Diana ja tema käis juba koolis. Paula ja Diana erilised sõbrad ei olnud, aga kui kokku said, siis mängisid hea meelega. Lõpupeoks saab Paula valge ja volangidega kleidi, mis oli tegelikult Diana kleit, kuid see oli talle veidi väikeseks jäänud. Paula ema ja Diana ema arvasid, et see on Paulale päris paras kleit, kuigi Diana arvas, et Paula on selle kleidiga veidikene paks. No eks ta vist lihtsalt ei tahtnud kleiti ära anda.

Paula saab endale kingituseks veel ka mälestussalmialbumi, kuhu kõiks lasteaiakaaslased saavad talle midagi mälestuseks joonistada või kirjutada. Paula oli küll veidi pettunud, sest tegelikult tahtis ta juba ammu endale hoopis pissivat nukku. Veidi hiljem saame lugeda ka sellest, mida kasvataja ja lapsed sellesse albumisse kirjutasid ja joonistasid.

Lõpupeost saame ka lugeda. Sellest, kuidas Paula luuletust luges, kuidas lapsed näidendit etendasid. No eks väikesi äpardusi juhtus ka, kuid lõpuks viiakse lapsed ka koolimajja, kus toimus samuti pidu. Söödi kooke ja kompvekke, joodi morssi.

Raamatu teine lugu on “Paula läheb linna elama”. Mulle tundus, et Paula läheb kooli just oma alevikus, kuid selles loos kolivad Paula, Patrik, isa, ema ja kass Kiti väikesest alevikust suurde linna. Paula vana kodu oli müüdud ja Paulast saab nüüd hoopis linnatüdruk.

Koer Pontut linna ei võetud, sest Pontu oli harjunud jooksma avaras aias. Seetõttu viidi Pontu vanaema ja vanaisa juurde. Nüüd oli neil kaks koera – Pontu ja Murjan.

Paula pere jõuabki linnakoju. Uue kodu trepikojas oli linnatrepikoja lõhn. Nende uus kodu oli kolmandal korrusel ja see lõhnas värske remondi järele. Asjad olid veel uues kodus lahti pakkimata, sest isa oli pidanud kogu aeg tööl olema.

Me saame nüüd samuti nende uut kodu lähemalt uurida. Suur tuba, kus oli juba ka nende diivan, tugitoolid ja uus televiisor. Järgmises toas oli isa ja ema voodi. Kolmandas toas olid Paula ja Patriku voodid. Vannituba oli ka. Seal olid vann, kraanikauss ja pesumasin. Vannitoa kõrval oli pisike kemps. Ja köök oli ka, kus oli ka uus külmkapp. Seal olid ka vana armas köögilaud ja vanad toolid, kuid ka uus elektripliit, uus köögikapp ja läikivad veekraanid ja valamu.

Uues kodus juhtub paar äpardust ka. No sellist õnnelikku õnnetust. Isa komistas põrandalambi juhtme taha, kukkus pikali ja mõned lahti pakkimata kastid kukkusid talle peale. Samal ajal üritas köögis Patrik endale tomatisalatit teha, sest tal oli ometigi kõht tühi. Väike poiss üritas teha tomatisalatit maalt linna toodud lilledest, kuid suur kööginuga ei tohi ju väikese lapse käes olla.

Väike häda oli ka uue pliidiga, sest sellel polnud plaadinuppe, olid vaid kaks ahjunuppu. Pliidil polnud isegi keeduplaate, see oli pealt sile ja läikiv. Läikivale kaanele olid joonistatud rõngad ja täpid ja ristid ja kriipsud. Ema ei tundnud uut pliiti ja tegi lastele maitsvaid võileibu, ja pakkus joogiks maalt kaasa toodud piima. Võileivad said ilusasti valmis, kuid nüüd oli kadunud Patrik. Välisuks oli kinni, kuid poissi polnud. Lõpuks leiti ta tühjast televiisorikastist, kuhu ta oli isa padja viinud ja seal mõnusasti magama jäänud.

Järgmisel päeval läksid Paula ja Patrik õue, kus olid puud ja muru, liivakast, garaažid ja autod. Lapsed said tuttavaks ka ühe poisiga, kel nimeks Joosep. Paula ja Joosep mängisid liivakastis, kui ühel hetkel avastati, et Patrik on kadunud. No õnneks oli ka see üks üsna naljakas “kadumine”, mis seotud segadusest aadressiga, kuid sellestki “juhtumisest” saad pikemalt lugeda.

Raamatu lõpus saame teada sedagi, et Paula saab endale veel mitu uut asja, mida tal on koolitööde tegemiseks vaja. Lisaks kirjutab Paula ühe armsa ja südamliku kirjakese maale, koer Pontule.

Selline nupsik raamat see Paula juhtumiste raamat. Raamatu väga vahvad ja väga omanäolised pildid on joonistanud Piret Raud.


Riikka Jäntti „Väike hiir sõitis maale“ (Rahva Raamat)

Mis toimub maal?

On sügis ja väike hiir teeb emaga plaane väljasõiduks. Rongisõit on põnev, aga võtab kaua aega. Õnneks ootab jaamas hiirevanaisa, kes sõidutab matkasellid mootorpaadiga saarele. Seal ootab neid hubane majake, milles õhtuti sauna teha ja kaarte mängida. Õues saab lõkkel vorste grillida ja tähistaevast imetleda. Küll on maal mõnus ja rahulik!

See südamliku sisuga juturaamat väikese hiire seiklustest on sobilik ettelugemiseks juba päris pisikesele lapsele ja ka natuke suuremale, kes harjutab lause tasandil lugemistehnikat. Raamatut saab lugeda trükitähtedes.

Autorist:

Riikka Jäntti on Helsingis elav tunnustatud illustraator. 2009. aastal võitis ta lasteraamatute kategoorias raamatu „Viidakkotanssi“ (Džunglitants) eest Tieto-Lauri ahuhinna. Ta töötab peamiselt pliiatsi ja paberi, vesivärvide ning guaššidega.

Väike hiir on saanud paljude laste lemmikuks kõigepealt Soomes ja nüüd ka Eestis. Raamatut on tõlgitud mitmetesse keeltesse üle kogu maailma ja eesti keeles on tema seiklustele kindlasti lisa ilmumas.

Mõned lasteraamatud on kohe sellised eriti nunnud. “Väike hiir sõitis maale” ongi just selline nunnu raamat, mis mõeldud pere pisematele. Need, kes juba oskavad lugeda, saavad selle raamatu lugemisega ise lihtsasti hakkama. Need, kes veel ei oska lugeda, neile on seda raamatut emmel-issil kindlasti hiiglama vahva ka ette lugeda.

Vaaramata suve lähenemisele, on selles raamatus juttu hoopis sügisest, mil hiireema ja väike hiir tahavad minna marjule. Hiireema pakkis kaasa igasugu varustust: kummikud, soojad joped, sääsetõrjevahend, juturaamat ja taskulamp. Väike hiir soovis kaasa võtta mänguasju: auto, mõmmi, jänku, klotsid, konn ja siilike, kuid hiireema oli kindel, et ühest mänguasjast peaks piisama. Nii läheb seekord väikese hiirega kaasa mõmmi.

Järgmisel hommikul asuti teele. Rongijaamas jõi hiireema kohvi, väike hiir pakimahla. Rongisõit oli alguses põnev. Väike hiir luges juturaamatut, mängis mõmmiga ja nägi aknast välja vaadates lendavat haneparve. Tasapisi hakkas aeg venima, väikesel hiirel oli igav ja nii otsustati minna restoranivagunisse. Hiireema sõi seal võileiba, väike hiir kaneelirulli.

Lõpuks jõudis rong kohale, jaama oli vastu tulnud hiirevanaisa, kes tulijaid rõõmsalt tervitas. Enne maamajakesse minemist otsustati ka toidupoest läbi käia. Osteti hernesuppi, kaerahelbeid, näkileibasid, juustu ja vorstikesi lõkkel grillimiseks, lisaks sibulat, sest äkki leitakse metsast ka seeni. Väike hiir soovis šokolaadi, millega oli hiireema samuti nõus.

Seejärel oldi juba järve ääres. Pandi selga päästevestid, sest nii on paadisõit turvaline. Hiirevanaisa sõidutas matkalised mootorpaadiga saarele. Jõuti saarele mõnusa väikese majakese juurde. Esimesel õhtul seadsid hiireema ja väike hiir end majakeses sisse. Söödi õhtust ja mängiti kaarte. Väikesele hiirele meeldis väga ka see, et metsamajakeses sai suures voodis emme kõrval magada.

Hommikul sõid nad kaerahelbeputru (see on igati tervislik) ja sättisid end marjule. Väike hiir pani jope selga ja saapad jalga, ta sai ka marjakorvi ja jopetaskusse tüki šokolaadi.

Metsas oli hiirvaikne. Väike hiir asus pohli korjama ja neid tundus olevat igal pool. Järsku tundis väike hiir, et keegi kõnnib ta krae vahel. Ta kutsus emme appi ja selgus, et see oli üks putukas, põdrakärbes. Väikese hiire arvates oli see üks igati kohutav putukas.

Metsast saadi koguni neli liitrit pohli. Hiireema pani need tühjadesse küpsisekarpidesse. Pärast marjulkäiku köeti sauna. Väike hiir leidis aiast ka seene, kuid seda ei saanud süüa, sest see oli ussitanud. Seejärel mindi sauna. Hiireema pesi väikese hiire pealaest jalatallani puhtaks.

Pärast saunaskäiku tegi ema õue lõkke. Sellel küpsetati vorstikesi. Väikesel hiirel kukkus kogemata üks vorstike lõkkesse ja tal oli äärmiselt kurb ja õnnetu, kuid ema andis talle uue vorstikese.

Õhtul läksid hiireema ja väike hiir õue tähti vaatama. Tähti oli hämmastavalt palju. Kuid tuli minna ka magama, sest järgmisel päeval ootas neid kodutee. Väike hiir küsis emalt, kas minnakse restoranivagunisse ja tullakse maale kunagi veel tagasi. Hiireema oli kindel, et tehakse mõlemat.

Mis muud, kui head aega väike hiir, hiireema ja metsamajake.

Selline imeline lastelugu/lasteraamat. Imeliselt lihtne ja sõbralik lugemine, kergesti arusaadav ka pere pisematele raamatusõpradele. Kindlasti pean rõhutama sedagi, et ka raamatu illustratsioonid on imelised, ja needki ju raamatu autori enda sulest.

 


Ashley McBryde „Never Will“ (Warner Music)

Eks ma olen vist päris pikka aega olnud ka kübeke kantrimuusika fänn. On ju palju neid kantrimuusika tähti, kes suutnud ka popmuusika maailmas läbi lüüa, ja samas, kui sa oled ikka kantrimuusika täht USA’s, siis ju rohkemat polegi vaja. On ju just USA see kantrimuusika häll ja sealt tuleb pidevalt ka häid uusi artiste, kuid loomulikult teevad ilma ka vanemad ja legendaarsed kantriartistid.

Pean tunnistama, et Ashley McBryde’i nimi on minu jaoks uus nimi, kugi tema debüütalbum „Ashley McBryde“ ilmus juba 2006. aastal. See ilmus küll n-ö iseseisvalt, ilma suure plaadifirma toetuseta, nagu ka lauljatari teine album „Elsebound“ (2011), kuid juba 2016. aasta EP „Jalopies & Expensive Guitars“ ilmus plaadifirmalt Road Life Records.

Pärast seda (aastal 2017) sai lauljatar lepingu suure plaadifirmaga Warner Music Nashville ja 2018 ilmus edukas ja suurepärane album „Girl Going Nowhere“, mis oli sedavõrd hea ja populaarne, et see kandideeris ka parima kantrialbumi kategoorias Grammy-auhinnale. 2019. aastal valiti Ashley McBryde kantrimuusika assotsiatsiooni auhindade galal parimaks uueks artistiks!

McBryde on sündinud 29. juulil 1983 Mammoth Springsis, Arkansases. Juba 3-aastasena huvitus ta muusikast ja eriti oma isa kitarrist. Ta üritas seda mängima õppida, kuni vanemad otsustasid, et peaks tüdrukule ikka päris oma pilli hankima.

12-aastaselt hakkas ta komponeerima ja 17-aastaselt kirjutas ta oma esimese laulu, kuid ta oli vägagi uje, et oma laulu teistega jagada. Teismelise McBryde’i üks suuremaid lemmikuid oli ansambel The Beatles, kodus kuulas isa Kris Kristoffersoni, ema lemmik oli The Carpenters. Kodus kuulati palju ka raadiot.

Ashley on ütelnud, et kõike, mida vajati sai kuulatud raadiost – kooli lõunavaheja menüü, uudised, jutlused, ja kõik McBryde lemmikartistid esinesid samuti raadios. See on olnud muideks ka inspiratsiooniks McBryde’i laulule “Radioland”.

Ashley asus õppima muusikat Arkansas State ülikooli, kus mängis ka nn marching bändis. Nüüd oli ta juba palju julgem, tutvustas oma lugusid. 2005. aastaks oli tal valmis terve plaaditäis lugusid, mille ta avaldas iseseisvalt 2006. Plaadi nimeks “Ashley McBryde”.

2007 kolis ta Nashville’i, et saada kantrilauljaks ning 2009 ja 2010 võitis ta juba ka talendivõistluse Colgate Country Showdown. Ta pani kokku ka oma bändi ja püüdis esineda kõikjal, kuhu teda kutsuti (klubid, baarid jne). 2010 võitis ta Tennessees ka bändidevahelise suure võistluse.

2011 ilmus jällegi iseseisvalt välja antud album “Elsebound”. Seejärel hakkas McBryde esinema USA erinevates paikades koos paljude teiste kantriartistidega. Nii pääses ta soojendama Wynonna Judd’i, Willie Nelsonit, Chris Stapletoni, Chris Cagle’i, Hank Williams Jr. jpt.

2016 ilmus igati populaarne EP “Jalopies & Expensive Guitars”. Nüüd märkas lauljatari ka Eric Church, kes kutsus ta lavale ühel omal kontsertil, et koos laulda.

McBryde’i esitatud laul “A Little Dive Bar in Dahlonega” valiti 2017 The New York Timesi parimate lugude edetabelisse ja ka ajakirja Rolling Stone parimate kantrilugude TOP 25 hulka. Sellel laulu avaldas juba suur plaadifirma ehk Warner Bros. Records.

2018 ilmus McBryde'i nn debüütalbum “Girl Going Nowhere”, mille produtsendiks oli Jay Joyce. Nii plaadi nimilugu kui ka laul “Radioland” olid edukad 2019. aastal Billboardi kantrilugude mängulistis. Lauljatar kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale – parima kantrilaulu (“Girl Goin’ Nowhere”) ja kantri sooloesituse kategoorias.

Septembris 2019 ilmus lugu “One Night Standards”, mis oli ühtlasti ka esimene singel lauljatari uuelt albumilt “Never Will”, mis ilmus selle aasta (2020) aprillis ja jällegi produtsendiks Jay Joyce. Jaanuaris 2020 ilmusid uuelt albumilt singlitena ka laulud “Martha Divine” ja “Hang in There Girl”.

USA kantrimuusika plaatide edetabelis on uus album tõusnud kohale number 5, ja Suurbritannias sarnases tabelis lausa teiseks. Stiililiselt on albumit “Never Will” lahterdarud nn mainstream (peavoolu) kantri kategooriasse ja eks see just selline laiemale publikule mõeldud kantrimuusika ju ongi. On öeldud, et McBryde kirjutab väga häid lugusid, milles ta sageli räägib teistest inimestest, mitte iseendast. Ka uuel plaadil on lood just sellised, milles lauljatar jutustab teistest inimestest ja nende elust.

Muusikaliselt on veidi rokilikumaid kantripalasid (plaadi avalöök “Hang On There Girl”, “Voodoo Doll”, plaadi nimilugu “Never Will”), kuid ka rahulikumaid, pehmemaid ja mõtisklevaid lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva (“One Night Standards”, “Sparrow” (selle plaadi üks kaunemaid laule, nagu ka laul “Stone”)). No ja minu kõrva jaoks seda kõige ehedamat kantrit selle parimas võtmes on sellel plaadil samuti (“First Thing I Reach For”, “Martha Divine”, “Velvet Red” (selles loos kuuleb suurepärast mitmehäälset laulu), “Styrofoam”), milles juuakse ka viskit, ollakse teel ja tangitakse kütust.

Ashley McBryde’i ansamblis mängivad Andrew Sovine (kitarr), Quinn Hill (löökriistad), Chris Sancho (basskitarr) ja Christ Harris (mandoliin, kitarr).

Kuula ise ka:

https://spoti.fi/NeverWill

Ashley McBryde "Hang In There Girl"


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"



Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)