Suzanne Lang, illustreerinud Max Lang


„Pahur pärdik“


(Pegasus)


 

Siim Pans on ilma mingi põhjuseta pahas tujus. Tema sõbrad ei saa aru – kuidas ta saab nii pahas tujus olla, kui täna on ometi NII ilus päev? Nad soovitavad tal end sirgu ajada, naeratada ja teha seda, mis neil tuju heaks teeb. Aga kõik see nõu käib Siimule üle jõu… ja ta läheb TSIPAKE marru.


Kas võib olla, et tal on lihtsalt vaja üks päev pahurdada?

 

Suzanne Lang on USA lasterkirjanik ja telesaadete produtsent, kes kirjutab igati ägedaid lasteraamatuid, mida illustreerib tema abikaasa Max Lang. Täpselt nii on ju ka selle raamatuga, et Suzanne Lang on kirjutanud muheda loo, Max Lang joonistanud ilmatuma ägedad pildid.

 

„Pahur pärdik“ („Grumpy Monkey“) ilmus algupäraselt 2018. aastal, ja see debüteeris The New York Timesi bestsellerite edetabelis kohal number 8, kuid tõusis ka kohale number 1!

Edetabelis oli see äge lasteraamat 25 nädalat!

Aasta hiljem ilmus sellele raamatule ka järg ehk „Grumpy Monkey Party Time“. Äkki ilmub seegi raamat eesti keeles.

 

Aastate jooksul on ilmunud Suzanne Langilt veel mitmeid teisigi raamatuid: „Families, Families, Families!“ (2015), „Hooray for Kids!“ (2016) ja „All Kinds of Families“ (2019).

 

Piilume selle raamatu kaante vahele. Raamat on igati suures formaadis, ja juba kaanepilt kutsub lugema ja raamatut kätte võtma.

 

Lugu algab nii. Ühel imeilusal päeval ärkas Siim Pans üles ja leidis, et kõik on valesti. Pean tunnistama, et on ka minul mitmeid selliseid hommikuid olnud, eriti viimastel aastatel.

 

Siim Pansi häiris see, et päike oli liiga hele, taevas oli liiga sinine ja banaanid olid liiga magusad. Ka mina olen mõnikord selle peale mõtelnud, kuigi minu jaoks meie kauplustes müüdavad banaanid on olnud liiga maitsetud või mädanenud …

 

Siim oli segaduses. Ta ei saanud aru, mis toimub. Naabrimees Norman (pildilt on näha, et tema on gorilla) arvas, et Siimul on lihtsalt paha tuju, kuigi Siim oli kindel, et see pole üldse mitte nii.

 

Seejärel kohtusid Siim ja Norman Marabuga. No tead, ju küll neid ägeda välimusega linde. Marabu ei saanud aru, miks Siim pahas tujus oli, ilm oli ometigi ju ilus. Siim kinnitas jätkuvalt, et ta pole pahas tujus, kuid Marabu ja Norman märkasid, et isegi Siimu seismine oli vale! Ta oli kühmus! Siim ajas selja sirgu.

 

Järgmisena liitus meie tegelastega Leemur. Temagi märkas, et Siim on pahas tujus, kuna tema kulmud olid pahuralt kortsus. Siim ajas lauba sirgu.

 

Seejärel komistas Siim Mao otsa. Madu märkas, et Siimul oli suu mossis. Nüüd ajas Siim suu naerule.

 

Siim oli nüüd pealtnäha rõõmus, aga sisimas ta rõõmus ei olnud.

 

Teised loomad tahtsid, et Siimul oleks hea tuju. Linnud kutsusid teda laulma, pärdikud kiikuma, sebrad püherdama, paabulinnud jalutama, lõvi rohus pikutama, elevant jalgu trampima. Raamatus on veel teisigi loomi, kes Siimule vahvaid asju soovitasid. Kes ja mida? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

 

Siim sai kurjaks. Ta karjus, et ta ei ole pahur!!! Ta tagus endale vastu rinda. Seejärel tormas Siim minema.

 

Nüüd oli Siim hoopiski kurb, kuna ta oli teiste peale karjunud, ja tal oli iseendast kahju …

 

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Ah jaa, saad teada sedagi, kes suudab Siimu lohutada ja millega! No ja üks tants okasseaga tuleb ka päevakorrale.

 

Selline vahva lugu nende kaante vahel. Olen kindel, et väike lugeja saab aru, mis tunne on olla kurb, mis tunne on olla pahane, ja kui vahva on see, kui keegi suudab sind lohutada.

Liam Gallagher & John Squire


„Liam Gallagher & John Squire“


(Warner Music)


 

Kui kuuldused Liam Gallagheri ja John Squire'i võimalikust koostööst esimest korda ringlesid, oli kõigi huulil küsimus: kuidas see kõlaks? Ja kui nad käivitasid projekti looga "Just Another Rainbow" ning seejärel "Mars To Liverpool", oli vastus rahuldavalt lihtne - täpselt nii nagu soovite, et see kõlaks. Nüüd vastab duo enam kui ootustele, kui nad annavad välja omanimelise debüütalbumi.


Albumi avalugu "Raise Your Hands" on vahetu tahteavaldus. Trampiv glam-rock hetk, mida Liam on võrrelnud Roxy Musicuga väikesel Stonesy klaveril.


See erksus püsib kogu aeg järjepidev, olenemata sellest, kas nad uurivad melanhoolseid hetki, mis peegeldavad mõnda Oasise ja Liami soolopala aegluubis ("One Day At A Time") või šokeerivaid meloodiaid, mis kajavad varajasest The Stone Roses’est ("Just Another Rainbow"), samas kui Johni riffide voolavus tundub kohati loomuliku järjena "Second Coming’ule" (eriti loos "Love You Forever"). Ometi paistab album silma ka nende peamiste '60ndate ja '70ndate mõjutuste sähvatustega: pisut Sex Pistolsi jõust koos mõningase Hendrixi elegantsiga ja The Faces’e vapustava  rock'n'roll'i puudutusega.

Albumi lood valmisid koos Liami tavaprodutsendi Greg Kurstini abiga, kes esitas ka basskitarri ja trummar Joey Waronkeriga (Beck, R.E.M., Atoms For Peace).

 

Niimoodi tutvustab Liam Gallagheri ja John Squire´i ühisprojekti Warner Music pressiteates.

 

Liam Gallagher on inglise laulja ja laulukirjutaja, kelle täht lõi särama legendaarses briti rokibändis Oasis ja ka ansamblis Beady Eye. 2015. aastal otsustas mees, et aitab küll bändidest, tema alustab soolokarjääri.


Aastail 1991-2009 laulis Liam Gallagher ansamblis Oasis, mis oli oma tegutsemise ajal kindlasti üks mõjukamaid briti bände, britpopi vaieldamatu lipulaev. Neil on ette näidata 8 briti singlimüügitabeli esikohalaulu (kusjuures kummaline on see, et Oasise ehk üks kuulsamaid lugusid „Wonderwall“ selles edetabelis esikohale ei tõusnudki, selle laulu laeks oli koht nr 2!) ja kaheksa albumit, mis tõusid briti plaadimüügitabeli tippu. Muusikaauhindu on neil lugematul hulgal, mh. 17 NME auhinda, 9 Q auhinda, 4 MTV Europe muusikaauhinda ja 6 briti muusikaauhinda. Nende plaate on müüdud üle 70 miljoni eksemplari! Bändi laialimineku üks põhjuseid oli kindlasti vendade Gallagheride omavaheline tüli ja mitmed arusaamatused

2014 Beady Eye läks laiali ja pärast seda arutleti üsna pikalt, kas Liam Gallagher alustab soolokarjääri või ei alusta, kas ta peaks seda tegema või ei peaks. Ka Liam Gallagher andis erinevaid vihjeid, kuid polnud midagi kindlat, kuni 2017. aasta suvel hakkas mees ennast "näitama“ erinevatel muusikafestivalidel, mistõttu oli üsna kindel, et ju ta ikka soolomaterjaliga välja ka tuleb. Juunis 2017 ilmus debüütalbumi esiksingel „Wall of Glass“ ja juuni lõpus teine singel „Chinatown“, oktoobris 2017 album „As You Were“, mis tõusis ilmudes briti plaadimüügitabeli esikohale ja esimese nädalaga müüdi seda 103 000 eksemplari!

Viimastel aastatel on Liam Gallagher olnud ülimalt edukas ja avaldanud mitmeid ja mitmeid sooloalbumeid: „As You Were“ (2017), „Why Me? Why Not.“ (2019) ja „C´mon You Know“ (2022), lisaks veel ka mitmeid suurepäraseid kontsertplaate: „MTV Unplugged (Live at Hull City Hall)“ (2020), „Donw by the River Thames“ (2022) ja „Knebworth 22“ (2023).

 

Ja nüüd, 1. märtsil 2024 koostööalbum John Squire´iga.

 

Jonathan Thomas „John“ Squire on sündinud 24. novembril 1962. Ta on inglise muusik, laulukirjutaja ja kunstnik. John Squire on kindlasti üks mõjukamaid ja tunnustatumaid briti rokk-kitarriste 1980. aastate lõpus, 1990. aastate alguses.


Teda teatakse tema helisevate meloodiate, ja meeldejäävate ja vägevate kitarrisoolode tõttu. Sageli on ta kasutanud ka nn wah wah effekte. Tema eeskujudeks on kindlasti olnud Jimmy Page (bluusilikud hard roki rifid ja soolod) ja Jimi Hendrix (funkilikud rifid)

Kui BBC 6 Music pani 2010. aastal paika (toonase 30 aasta) parimaid kitarriste, siis oli John Squire kohal number 13!


John Squire oli kitarrist suurepärases briti bändis The Stone Roses, mille Squire rajas koos laulja Ian Browniga juba 1983. aastal. The Stone Roses oli kindlasti üks Madchesteri muusika- ja kultuuriskeene edukamaid bände. Madchester arenes ja oli populaarne 1980. aastate lõpus Manchesteris, kui tegijateks olid ka Happy Mondays, Inspiral Carpets, The Charlatans, James, 808 State jpt.


Pärast lahkumist (1996, põhjuseks meelemürgid, samal aastal läks The Stone Roses ka laiali) The Stone Roses´ist rajas Squire uue bändi – The Seahorses. Kahjuks läks ka see ansambel 1999. aastal laiali.


Lisaks sellele on John Squire avaldanud ka kaks sooloalbumit, kusjuures tema viimasest oma nime all avaldatud plaadist „Marshall´s House“ on möödas 20 aastat, sest see ilmus 2004. Põhjus lihtne, Squire pühendus täielikult maalimisele 2007. aastal. Siinkohal tasub meenutada, et The Stone Rosesi deüütalbumi „The Stone Roses“ (1989) kaanepilt on Squire´i maalitud. Huvitav on seegi, et The Stone Roses avaldaski vaid kaks stuudioplaati, neist teine „Second Coming“ ilmus 1994 ehk veidi enne seda, kui bänd laiali läks. Lisaks ilmus The Stone Rosesil mitmeid singleid (nt 1995, 1999 ja isegi 2016), mis stuudioalbumitele ei jõudnudki, mitmeid neist saab kuulda näiteks bändi kogumikplaadil „The Very Best of The Stone Roses“ (2002).

 

John Squire naases muusikasse 2011. aastal, kui The Stone Roses uuesti kokku tuli. 2017 läks bänd jällegi laiali, ja Squire pühendus taaskord maalimisele. Vaatamata sellele mängis Squire vahetevahel ka kitarri, näites 2022. aastal Liam Gallagheri konstertitel Knebworth´is.


2023. aasta lõpus hakkas Squire tegema koostööd Liam Gallagheriga uue albumi kallal.

 

5. jaanuaril 2024 avaldasid Liam Gallagher ja Squire singli „Just Another Rainbow“, mis tõusis brittide singlimüügitabelis kohale 16.


Veidi hiljem ehk 26. jaanuaril 2024 ilmus teine singel „Mars to Liverpool“, mis tõusis eelpool mainitud tabelis samuti kohale 16.


Pärast plaadi ilmumist andis duo teada, et nad lähevad ka kontsertturneele, mis algab 13. märtsil Barrowland Ballroom´is Glasgow´s Šotimaal, turnee lõpeb 11. aprillil Brooklyn Paramaount Theatre´is New Yorgis!

 

Kui Gallagheri ja Squire albumit kuulata, siis kõike seda, millest Squire puhul juttu oli, kuuleb ka sellel plaadil, ja see mõjub minu kõrvale ja hingele suurepäraselt.

 

Liam Gallagheri ja John Squire´i album algab igati uhke rokilooga „Raise Your Hands“, milles kübe glämmrokki, kuid ka saunde, mis vana hea britpopi meelde toovad.


Teises laulus „Mars To Liverpool“ marsivad Gallagher ja Squire uhkel sammul Liverpooli. Jällegi lugu, mis meenutab britipoppi oma parimatel aastatel. Täpselt sama saab ütelda ka laulu „One Day At A Time“ kohta.


Neljas lugu „I´m A Wheel“ kaldub tugevalt bluusi poole, ja kuulake seda Squire´i kitarrisoolot, uskumatult hea. Melanhoolne, nukrameelne, kuid võimas.


Viies lugu „Just Another Rainbow“! Mäletate Oasise ja The Stone Roses´i parimaid lugusid! Siin on seda kõike. Liam Gallagher ja John Squire sobivad suurepärasel kokku.


Bluusilikult hingab ka albumi kuues laul „Love You Forever“. Siin on seda miskit, mis teeb muusika suureks. Mulle meenuvad igasugu ägedad rokilood 1970. aastatest.


Täiesti vanakooli rock´n´roll´iks kisub asi plaadi 8. laulus „You´re Not The Only One“. Ma olen 100% kindel, et Gallagheril ja Squire´il on seda albumit tehes olnud hiiglama hea tunne … kuulake seda lugu, siis saate aru millest räägin …


Uhkelt kõlab ka albumi eelviimane laul „I´m So Bored“.


Viimane laul „Mother Nature´s Song“ on suurepärane lõppakord sellele suurepärasele albumile. Sõna saavad nii Gallagher kui ka Squire kitarril. Mõlemad mehed on suurepärased esitajad ja artistid. See lugu kinnitab seda 100%.

 

 

Kuula ise ka:

Katie Kirby


„Lottie Brooksi täiega jube koolireis“


(Eesti Raamat)


 

Lottie seiklused koguvad aina hoogu! 

 

Suvepuhkus on läbi saanud ja Lottiet ootab ees mitmepäevane koolireis. Ehkki tüdruk on sellepärast elevil, pelgab ta ka, kuidas tulla toime koduigatsusega.

Suhtlus Ilusa Prantsuse Poisiga ei kulge päris nii, nagu Lottie arvanud oli, ja pealekauba lööb see kiilu tema sõprusse Danieliga.


Lottie kogeb nii kiusamist kui ka sõprade tuge ning õpib enda ja teiste eest välja astuma. Veel peab tüdruk maha esimese tõelise peo, üritab pääseda jalgpallitiimi, maadleb matemaatika ja ka armukadedusega, saab enda nahal tunda koduse juustevärvimise võlusid, püüab koos sõpradega tõestada, et nende kamp on parim, ning kogemata saab temast suisa legend.

 

Muide, kas teie teadsite, kui raske on välja vihastada siili?!

 

Varem on ilmunud „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“ (2021) ja „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“ (2022) ja „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“ (2023).

 

Pean tunnistama, et kui ma eelmisel aastal lugesin Lottie Brooksi-raamatusarja eelmist raamatut „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“, siis itsitasin iga minuti tagant, sest sedavõrd naljakas oli raamatu peategelase maailm ja tema mõtted elust ja muust olulisest.

 

Täpselt sama naljakas on ka raamatusarja neljas raamat, mis viib meid kaasa peateagelese koolireisile.

 

Raamatu alguses tõdeb Lottie Brooks, et kui ta ütles, et on „natuke“ päikesest põlenud, siis on ta pisut tagasihoidlik. Lottie kinnitab, et ta näeb välja nagu tomat, vähk, maasikas, klouni nina, jõle vinn, üks väga-väga punane asi. Ta püüdis end kokku määrida päevitusjärgse kreemiga, mis tundub nahal mõnusalt jahe, aga see ei aita punetust maha võtta. Lottie on kindel, et ta peab end kodus peitma, kooli minna ta ei saa …

 

Edasi loeme uuest WhatsAppi grupist „Kuuenda G kuningannad“, mille lõi Lottie sõbranna Amber. Loomulikult liitusid sellega ka teised tüdrukud – Molly, Jess, Poppy.

Tüdrukutel on mure, mida teha viimase kahe nädalaga, enne kui kool algab. Äkki minna ostma uusi pinaleid, äkki värvida varbaküüsi, äkki tasuks minna raamatukokku ja lugeda läbi järgmise aasta kohustuslikud raamatud? Kõige lihtsam ja mõnusam on minna Strabucksi ja frappuccino´d võtta!

Lepitakse kokku, et järgmisel päeval nad kohtuvad, kuid Lottie minna ei saa, kuna ta on liiga punane!

 

Paar päeva hiljem on Lottie päikesepõletus kadunud. Sõbrannad saavad pargis kokku, et piknikku pidada. Tüdrukud räägivad ka Lottie puhkuseromaanist (sellest saime meie lugeda sarja eelmises raamatus) ja Ilusast Prantsuse Poisist. Amber ei suuda seda uskuda, sest oli Lottie enne puhusereisile minekut suudelnud Danieliga! Amberi jaoks on see kõik hiiglama PÕNEV!

 

Edasi saame lugeda Ilusa Prantsuse Poisi ehk Antoine´i kirja Lottiele. See oleks justkui armastuskiri, aga see on hiiglama naljakas, lähtume sellestki, et Antoine´i emakeel on ju ikkagi prantsuse keel. Neid kirju on selles raamatus mitu, sest Lottie vastab Antoine´ile ja küsib küsimusi vastu, millele omakorda prantsuse poiss vastab.

 

Paari päeva pärast on Lottie oma sõbrannadega rannas. Seal on ka Theo ja Daniel. Lottie palub, et tüdrukud ei räägiks Ilusast Prantsuse Poisist, kuid Amber ei oska suud pidada ja teeb seda ikkagi … kas meelega või mitte … mine võta kinni. Daniel kuulab, mida Amber räägib, ja see on ikkagi ootamatu uudis, mistõttu läheb Daniel ruttu minema.

 

Esimene koolipäev läheneb. Lottie märkab, et ta polegi päevitunud jumalanna Los Angelesest, ta on kahvatu olend Ida-Sussexist. Lottie mõtiskleb, mis on jumalanna vastand? Kits!?


Kas on võimalik olukorda päästa. Amber teab, mida tuleks teha. Abiks oleks võltspäevitus ja heledad triibud juustes! Kas ikka on? Amber tulebki järgmisel päeval Lottie juurde, kaasas isepruunistuv kreem ja juuste triibutamise komplekt. Kas kaks viienda, vabandust, paari päeva pärast, kuuenda klassi tüdrukut saavad nendega hakkama?

No ei saa … Lottie nahk muutub küll, aga mitte pruuniks, juuksed muutuvad ka, aga pigem oranžiks. Nüüd teeb Lottie endale märkuse: ära enam mitte kunagi ise kodus juukseid triibuta. Lottie tahaks nutta. Appi tuleb Lottie ema, kes viib tüdruku järgmisel päeval juuksuri juurde, kes teeb korda Lottie juuksed ja ka naha.

 

Seejärel 7. september! Lottie läheb kuuendasse klassi! Nende klassi on tulnud uus tüdruk, kel nimeks Isha. Tema vanavanemad olid kolinud Indiast Ühednkuningriiki, kui Isha ema oli kümneaastane, ja Isha pere oli äsja kolinud Croydonist Brightonisse, kus meie loo tegevus toimub. Hiljem saame teada, et Isha on ka tubli jalgpallitüdruk, kes tahaks, et nende koolis oleks ka tüdrukute jalgpallivõistkond.

 

Saame teada, et järgmisel koolivaheajal on plaanis koolireis, mis viib klassi Jaanimardika puhkekeskusesse, kus saab parve ehitada, laskuda köie abil mööda seina alla ja teatrit teha. Lottie teab, et nad peavad olema ära esmaspäevast reedeni, nii kaua pole ta kunagi perest eemal olnud. Lottie pole kunagi varem koolireisil käinud, mistõttu on ta selle pärast pooleldi jube elevil ja pooleldi jube närvis.

 

Et ma sulle nüüd tervet raamatut ümber ei jutustaks, siis üritan teha lühemalt ja toon välja mõned olulised märksõnad, millest selles Lottie Brooksi-loos lugeda veel saame.

 

Lottie parim sõbranna Jess hakkab läbi käima uue tüdrukuga ehk Ishaga. Nendega on lisaks veel mitmeid teisi tüdrukuid, kes moodustavad TJST ehk Targad Ja Sportlikud Tüdrukud. Veidi hiljem saame lugeda, et Isha liitubki just tarkade ja sportlike tüdrukutega.

Lottie on õnnetu ja pettunud, nendel oli ju oma kamp – Kuuenda G Kuningannad, kas Jess on selle unustanud!

 

Jätkub ka Lottie ja Antoine´i kirjavahetus/meilivahetus, millest selgub, et poisil on lausa 9 tüdrukut! Ja Lottie on järjekorras kolmas … Taaskord üks suur pettumus Lottie´le.

 

Koolis hakatakse moodustama tüdrukute jalkatiimi, mistõttu otsustab ka Lottie katsetele minna, sest kui raske see jalgpall ikka olla saab. Põhjus, miks Lottie tahab tiimiga liituda on lihtne, tema parim sõbranna Jess teeb seda samuti. Lottie katsed ebaõnnestuvad, sest tegelikult ei tea ta ju jalgpallist mitte midagi, rääkimata sellest, mis juhtub katsete lõpufaasis. See on ühtlasi naljakas, kuid ka kurb …

 

Kuuenda G Kuningannad otsustavad, et nad peavad meelitama Isha oma kampa, mistõttu tuleb hakata Kuuenda G Kuningannasid „reklaamima“. On ju Tarkadel Ja Sportlikel Tüdrukutel lausa oma t-särgid! Kuna Kuuenda G Kuningannade reklaamieelarve on pisike, siis kas võiks olla Isha meelitamisel abiks vedrudega peavõrud ja ühekordsed vihmakeebid??? Vahva on see, et Jess, kes ei liitunud sportlike tüdrukutega, on jätkuvalt kuningannadega ja talle meeldivad nii vedrudega peavõrud kui ka ägedad vihmakeebid, selliseid asju sportlikel tüdrukutel ei ole!

 

Lottie elu saab veel ühe tagasilöögi, kui päevakorda kerkib matemaatika kontrolltöö! Lottie kinnitab, et ta on matas jube kehv, mistõttu ta kardab, et ta pannakse nõrgemasse gruppi, ja siis ei saa ta olla koos Jessiga isegi selles tunnis. Lottie küll loodab ja püüab, kuid tema kontrolltöö on erakordselt kehv. Nii kehv, et otsustab sõbrannadele ja vanematele valetada, kuid õige ruttu räägib ta kõikidele tõe kontrolltöö tulemuste kohta.

 

Pühapäeval, 23. oktoobril hakkab Lottie koolireisik asju pakkima. See võtab aega ja on keeruline, kuna kaasa tuleb võtta nii riideid, hügieenitarbeid, meigiasju, lemmikpleed ja juuksehari, kuid ka maiustused ja snäkid. Lottie pakib kaasa ka Mõmmik Ükssilma. Ta kinnitab, et ta on küll kaksteist, kuid ta võib mõmmiku järele igatsema hakata … Õhtul on Lottie kurb, ta nutab. Ta on õnnetu, kuna peab oma pere juures eemal olema, kuid õnneks on ema, kes oskab Lottie´t lohutada.

 

Esmaspäev, 24. oktoober. Reis Jaanimardika puhkekeskusesse võib alata. See on üks unustamatu koolireis, milles on nii rõõmu kui ka pisaraid, milles on vahvaid sõbrannasid kui alatuid tüdrukuid, siis poisse ja suuri (naljakaid?) tundeid, siin on põnevust ja isegi kummitusi.

Bussi reis sihtkohta on meeletu, sest Lottie klassivend Burksi-Tom oksendab seitse korda! Puhkekeskuses selgub, et sinna on tulnud veel teinegi kool – Willow Parki kooli tüdrukud! Lottie teab algusest peale, et sellest head nahka ei tule. Jess küll arvab esialgu, et nad võivad olla ju väga toredad, kas ikka on?


Seejärel majutus. Ühes majakeses (Vilisev Mets) on üheskoos Poppy, Jess, Isha, Chloe ja Kylie, teises majakeses (Langevad Tähed) on Amber, Molly, Lottie, Ella, Mia ja Lottie. Lottie lootis, et äkki saab ta olla koos Jessiga, kuid ei …


Saame lugeda ka sellest, kuidas tüdrukud endale makajestes kohad valivad, kuidas nad oma asjad lahti pakivad jpm. Saame tuttavaks ka rühmajuhiga, kelleks on 22. aastane Kai, kena kutt Austraaliast, kes otse loomulikult kõikidele tüdrukutele meeldib!


Ma ei saa Sulle kõiki sündmusi koolireisist ümber jutustada, kuid tundub, et meil on puhkekeskuses kummitus, kes käib öösiti ustele koputamas, meil on hügieenisidemetega kaetud superkangelane, kelleks on tegelikult ju Lottie. Saame osa igasugu mängudest ja võistlustest, ja kui kohal on palju tegusaid tüdrukuid, siis on ka võistlusmoment igati oluline, tuleb ju ikka teistest parem olla, mistõttu juhtub ka äpardusi. Näiteks Lottie suudab astuda Danieli näo peale, nii et poisil ninast verd hakkab jooksma.


Laagris tehakse teatrit, mängitakse pilli (Lottie mängib trianglit), ehitatakse parvesid ja minnakse nendega ka järvele sõitma. Parvede ehitamiseks on tüdrukutele antud kuus suur plasttünni, kaks metalltoru ja köiehunnik. Lottiel ja tema rühmal tuleb see hästi välja, kuid selgub, et Phoebe on üks hirmus kiusupunn, kes Lottie parvel vette kukutab. Vesi on sogane, Lottie kardab, et seal võivad ka sookollid olla!

Üks väga ebameeldiv olukord on laagriloos veel. Teise kooli Phoebe (Lottie on ta alguses Teravninaks ristinud) on leidnud Lottie päeviku ja loeb seda teistele ette!!! Nüüd astub Lottie kaitseks välja Amber! Amber, kes pole olnud just see kõige parem sõbranna Lottie´le, kuid nüüd on just Lottie see, kes Phoebe käitumise halvaks mõistab.

 

Kui on koolireis ja laager, siis toimub ka disko! Seegi ei möödu vahejuhtumiteta. Lottie tantsib koos Jessiga, mistõttu mõned kutid arvavad, et nad on lesbid … oh seda noorust ja lapsearu … Lottiet tabab veel üks šokk, kui ta näeb suudlemas … keda ta näeb, selle jätan Sulle endale avastada.

 

Koolireis saab läbi. Tagasi kodus. Nüüd minnakse vaatama tüdrukute jalgpallimängu. Kingswoodi põhikooli tüdrukud võidavad. Isha lõi kaks väravat, Jess lausa kolm ehk kübaratrikk!

 

Raamatu lõpus saame osa halloween´ist. Kuuenda G Kuningannad kehastuvad tigedateks trianglimängijateks.

 

Tagasi kooli. Lottie on uues matemaatikarühmas. Ja veel, läheneb 5. november! Siis on Lottie 13. sünnipäeva pidu!

Ühel hetkel tahab Lottie peo ära jätta, kuid pidu on igati vahva. Kõik on kohal, isegi Daniel!

Pühapäev, 6. november. Lottie saab 13! Nüüd on ta teismeline! Kingitused, sünnipäevakaardid. Kaart ka Antoine´ilt!

 

Raamat lõpeb ehk Lottie Brooksi seekordne päevik lõpeb. Lottie võtab asjad kokku ja ta tõdeb, et on palju julgem, kui arvab; ta suudab olla iseseisev, ta suudab hoolitseda enda ja oma lähedaste eest; ta suudab teha himsaid asju ja sageli need polegi nii hirmsad, kui ta arvab; ta suudab enda eest seista ja inimestele otse välja öelda, kui nad midagi valesti teevad. Paar mõtet on veel, need jäävad Sulle endale lugeda.

 

Sellised lood ja sündmused seekordses Lottie Brooksi päevikus (selles raamatus). Nii nagu ikka, jätkuvalt humoorikad, elulised, on rõõmu ja pisaraid, sest elu ongi ju selline …

 

Beate Dölling


„Ainult üle minu laiba“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Lila elab koos vanaemaga otse juuksurisalongi peal, mis on palju enamat kui koht, kus saab lasta juukseid lõigata. Seal käib koos terve linnaosa, et kuulujutte rääkida, naerda ja tantsida. Aga kõik see sattus löögi alla, kui Roosad korraga linnas laiutama hakkasid, ja äkitselt luges ainult see, kui palju kellelgi on laike ja jälgijaid. Aga vanaema Traudel seisab sellele vastu – ta ei lase ometi mingil läikima löödud vihvide hordil ennast verest välja lüüa!

Kuid siis kukub Lila maailm kokku: vanaema olla mingis õnnetuses elu kaotanud! Ja Lila peab jagelema Roosadega, kes proovivad kõikide vahenditega vanaema juuksurisalongile küüsi taha saada. Oma parimate sõprade abiga saab Lila sellele kohutavale ebaõiglusele jälile.

 

Beate Dölling on saksa ajakirjanik ja lastekirjanik, kes kirjutanud aastate jooksul mitmeid ja mitmeid laste- ja noorteraamatuid.

Ta sündis 1961. aastal Osnabrückis. 1982 kolis ta Berliini ja alustas õpinguid. Aastail 1988 – 2001 töötas ta raadioajakirjanikuna Berliinis, näiteks Deutschlandradio Kulturis, kus tal oli võimalik teha palju ka lastesaateid.

Lisaks tegi ta kirjandus-, kultuuri- ja muusikalugusid, mida esitati paljudes teisteski raadiojaamades, nt NDR, HR, Radio Bremen ja SFB.

Aastate jooksul on Beate Dölling kirjutanud artikleid paljudele ajalehtedele ja ajakirjadele, näiteks Der Tagesspiegel ja Süddeutsche Zeitung. Ta on olnud lektor täiskasvanute koolituskeskustes ning ta olnud mitmete algkoolide ja keskkoolide kirjutamise töötubade juht. Loovkirjutamist on ta õpetanud ka õpetajatele ja juristidele.

 

Esimesed tema kirjutatud laste- ja noorteraamatud ilmusid 2000. aastate alguses (2003 ja 2004). „Ainult üle minu laiba“ („Nur über meine Leiche“) ilmus algupäraselt 2022. aastal.

 

Igati kaasahaaravat lasteraamatut alustab proloog „Väike eelmäng“, milles saame tuttavaks selle loo antikangelase Peggy Plumpiga, kes istus sätendaval režissööritoolil ja heitis oma vesinikblondid pikad juuksed üle pea. Tema juures oli ka abiline, neiu nimega Gerdi, kes oli saanud „Mega-Show“ eelvalikust läbi, ta oli ülejäänud 150 kandidaadi seas läbi löönud.

 

Saame lugeda, et Peggy Plump oli säravaima naeratusega naine, kes polnud pelgalt kõige kaunim naine kogu maal, ta oli ka kõige rikkam, miljonite jälgijatega. Tal oli oma saade „Mega-Show“. Peggy Plump oli Roosade juht ja neil oli palju ja veel rohkem ilusalonge.

 

Peggy Pump oli pahane (tige!), sest Liiliate tänava asi oli teda ka sel päeval välja vihastanud. Tal ei olnud õnnestunud seni sinna veel ühtegi oma salongiketi filiaali rajada ja polnud ühtegi linnaosa, kus Roosade sooduspakkumisi oleks kasutatud vähem kui seal. Tal ei olnud läinud korda üle võtta isegi selle Trampija-Gerdi korterit, kuigi see seisis sestpeale, kui tüdruku ema hullarisse pandi, nüüd ju sama hästi kui tühjana. Peggy Plump oli kindel, et selle taga oli jälle see Edeltraud Locke Edeltraudi juuksurisalongist … Edeltraud keeras terve linnaosa üles ja Peggy Plump ei teadnud, kuidas ta seda tegi. Hoolimata sellest, et Roosade käsutuses olid kõige moodsamad pealtkuulamis- ja spioneerimisvahendid.

 

Esimeses peatükis saame tuttavaks 10. aastase Lilaga. Saame teada, et tal on ka sama vanad sõbrad Shari ja Doki, ja ka sissejuhatuses toimetanud 13. aastane Gerdi oli nende sõber, kes nüüd oli kampa löönud Roosadega.

 

Lila sõitis jalgrattaga kooli. Ta hilines, õpetaja, proua Stampfmeier oli pahane, kuid ka tema kuulus Roosade hulka. Õpetaja kutsus Lila tahvli ette, tal tuli lahendada meeletult keerulist matemaatikaülesannet …

Siinkohal meenutas Lila aega oma vanaemaga maal, kuid nüüd oli vanaemal Liilate tänaval juuksurisalong. Roosade kogukond tungis aina edasi ja tahtis oma salongiketiga ka Liiliate tänava endale vallutada, aga vanaema oli alati andnud endast kõik, et Roosasid tagasi tõrjuda. Ja edukalt. Vanaema korraldas Roosade-vastaseid meeleavaldusi. Vanaema oli alati ütelnud, et tema salongi ei saa Roosad mitte kunagi, ainult üle tema laiba! Lila oli oma mässumeelse vanaema üle uhke.

 

Pärast kooli sõitis Lila koju. Talle sõitis vstu üks kiirabiauto. Kas midagi oli vanaemaga juhtunud? Lila nägi juba eemalt juuksurisalongi ees seisvaid inimesi. Seal oli ka Lila sõbra Doki isa Deniz, kes tõdes, et Lila vanaemal oli juhtunud õnnetus. Ta viidi otse haiglasse!

Mis oli vanaemaga juhtunud? Selgus, et ta oli oma salongi ees auto alla jäänud!

 

Üheskoos helistati haiglasse, kust kinnitati, et vanaema oli surnud teel haiglasse … kas sedavõrd kurb ongi selle loo algus? Või on siin mõningaid „nüansse“? Neid, mis seotud mässumeelse vanaema ja Roosadega?

 

Lila sõbanna Shari ema Jada sõidutab tüdruku haiglasse, kus kinnitatakse, et proua Locke suri raskete vigastuste tagajärjel ja tema surnukeha on teel matusebüroosse. Hiljem said Lila ja Jada teada, et matusebüroos oli vanaema surnukeha viivitamatult kremeerinud, ja kui Lila ja Jada kohale jõudsid, oli vanema juba urnis. Järgmisel päeval oli urn juba ka maha maetud!

 

Seejärel ründavad Roosade advokaadid Lilat, sooviga saada endale vanaema juuksurisalong. Õnneks oli Lilale abiks Shari ema Jada, kes oli ametilt advokaat. Roosadel oli mitmeid mõjusaid väiteid – kas vanaemal oli tehtud testament, kas Lila oli ikka kadunukese bioloogiline lapselaps, kas Lilale leitakse eestkostja, kas tuleb keegi noorsooametist? Aga äkki olid Roosad ka noorsooameti üle võtnud?

Shari ema Jada kinnitas, et ta lapsendab Lila, kuid kas ka sellest oleks abi?

 

Edasi saame osa peietest, mis peeti vanaema juuksurisalongis. Seal oli vanu hipisid, punakaritest vanaisasid, klanitud ökohipstereid, perekondi, lapsi ja noori, musti, valgeid, poolvalgeid ja poolmusti. Kõik, kes olid olnud vanaema juuksurisalongi kliendid, kellele oli vanaema meeldinud.

 

Lila kolis pärast seda elama Shari juurde. Tüdruk võttis kaasa ka vanaema koera Schnute. Lila meenutas taaskord oma vanaema – Lila silma ette kerkis pildike, kuidas vanaema rõõmsameelselt salongis ringi tuiskas ja oli täiesti oma elemendis. Tal oli kõigi ärakuulamiseks aega. Vanaema korraldas kõike, ükskõik kui vana sa olid. Põhimõtteliselt pidas ta üleval ju üht sotsiaalvõrgustikku. Aga teda ei olnud ühelgi digiplatvormil. Nutitelefonigi sai ta alles hiljaaegu, kuid ta ei kasutanud seda peaaegu kunagi.

Seejärel nägi Lila und, kummalist und. Ta nägi järve keskel asuval saarel vanaema, ühel hetkel hakkas vanaema Lilast eemale triivima ja muutus järjest väiksemaks. Vanaema hüüdis Lilale, et tüdruk tema pärast ei muretseks, sest tal läheb hästi!

 

Lila ärkas ja otsustas minna vanaema salongi. Lila mõtiskles salongis – kas tõesti oli vanaema oma koerakese, Schnute, luku taha pannud, kui oli välja läinud? Aga kui vanaema aias lilli kastis, võttis ta koera ju tavaliselt kaasa?

 

Salongi tuli ka üks tumedate juustega naine, kes oli olnud vanaema klient. Naisterahvast kutsuti Kassiks. Kass uuris Lilalt, kas vanaema oli talle ühest saladusest rääkinud, kas Lila oli selle saladuse juba avastanud? Lila ei teadnud saladusest midagi?

Kas see võis olla sahvris kinnises seinakapis?

Kass uuris, kas märgusõna siuh-säuh ütles Lilale midagi?

Lila ei teadnud ka sellest midagi …

 

Salongi tulid ka Doki ja Shari. Proua Kass näitas lastele, kuidas Lila vanaema Liiliate tänava ja kogukonna teiste salongide, kaupluste ja muude firmadega ühendust pidas. Nendega, kes ei olnud veel Roosadega liitunud. Vanaema salongi suured juukseföönid olid abiks omavahelisel suhtlemisel, lisaks oli sahvris veel üks seadeldis, millel oli ka helipult ja seegi aitas vanaemal teistega suhelda. Föönivõrgustik! Ja see oligi see, mida Roosad kangesti otsisid ja jahtisid!

 

Nüüd saame teada seda, et Lila vanaema on elus. Peggy Plump hoidis teda vangis oma uhkes tormajas ehk Tornis. Kohas, kust Plump jälgis tervet elu, mis teda ümbritses, jälgis ja jagas korraldusi, kui miski teda „häiris“.

 

Kuna ma olen jälle pikalt jutustama jäänud, siis püüan teha lühemalt. Lila leidis vanaema toas sahtlist testamendi. Vanaema jättis kogu oma vara ja asjad Lilale, oma lapselapsele, sealhulgas ka oma juuksurisalongi, kus keelati igasuguste muudatuste tegemine. Testamendist oleks Lilale kindlasti abi, kui lahti oli see, kas Jadast saaks tema hooldaja?

 

Ja veel. Lila hakkabki juhtima koos Doki ja Shariga vanaema loodud föönivõrgustikku. Teised on sellega nõus, sest nende hulka ongi vaja noori tegijaid. Saame osa ka „Mega-Show“ suurest avasaatest, millest võttis osa ka Gerdi, kes pääseski järgmisesse saatesse.

 

Peggy Plump saatis Gerdi tagasi Liililate tänavale, oma koju. Plumpi luurajad on toonud temani info, et proua Locke juuksurisalongis toimub kogukonna koosolek … Plump tahab teada, millest seal räägitakse, mistõttu peab just Gerdi minema infot koguma.

Enne, kui Gerdi Plumpi uhkest Tornist minema pääses, kohtus ta proua Lockega, Lila vanaemaga, kes oli ju ometigi elus! Ta toimetas Plumpi koertega. Gerdi ja proua Locke rääkisid, ja vanaema kinnitas, et teda hoitakse vangis!

 

Gerdi jõudiski oma koju. See üllatas Lilat, Sharit ja Dokit. Oli ju Gerdi elama asunud Plumpi Torni ja pääsenud edasi järgmisesse „Mega-Show“ saatesse!

Nüüd rääkis Gerdi Lilale ja tema sõpradele hoopis sellest … millest? Selle jätan Sulle endale lugeda. Kas teised Gerdi juttu uskusid? Sellegi jätan Sulle lugeda.

 

Ja veel. Nüüd sai kellestki topeltagnt! Kellest?

 

Gerdi sai teada olulisi asju ka oma ema kohta, kelle Plump oli saatnud hullumajja.

 

Meie peategelastele tuleb appi veel ka üks noor arst – Pieter Hamm ehk Roosade juures tuntud kui Tiger Joe. Temagi oli osalenud „Mega-Show“´s, kuid esimeses saates välja langenud. Miks Tiger Joe otsustas vanaema ja tema sõpru aidata? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

 

Raamatu lõpus lähevad sündmused vägagi põnevaks, sest Lila, Shari, Doki ja paljud teised föönivõrgustiku liikmed otsustavad minna Torni, et vanaema päästa. Samal ajal üritab vanaema koos Tiger Joe´ga Tornist põgeneda!

Kas päästeoperatsioon/põgenemine õnnestuvad või on Peggy Plumpil midagi veel varuks?

 

Selline lugu nende kaante vahel. Igati põnev ja kaasahaarav, veidi ka humoorikas, ja kindlasti on oluline see, kui kogukond (sõbrad!) kokku hoiavad, siis võivad asjad igati hästi minna!

 

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Tine Schulz.

 

Jason Derulo


„Nu King“


(Warner Music)


 

Jason Derulo 27-loolisel albumil kõlavad Plaati sertifikaadiga hitid "Acapulco", "Slow Low", "Take You Dancing" ja "Swalla".

 

"“Nu King“ on minu senise karjääri kulminatsioon," märgib Derulo. "Minu viimasest täispikast albumist on möödas kaheksa aastat ja palju on juhtunud. Ma ei lõpetanud kunagi muusika tegemist. Paljudel neist lauludest polnud korralikku kodu, nii et tegin neile koha. Uuemad laulud on hetkel vaid tükike minu elust. Kõike kombineerides on kogu albumil kinematograafiline emotsioon. Albumi pealkiri on tulnud minu poja nimest. See on krooniv hetk, mille üle olen tõesti uhke. 2023. aasta oli ettevalmistusaasta; 2024. aasta on aasta, mil tähistatan kogu rasket tööd, mida olen teinud.“


”Nu King” albumiga, alustab Derulo Nu King World Tour'i, mille esinemise kuupäevad on Portugalis, Kasahstanis, Rootsis, Norras, Taanis, Lätis, Prantsusmaal, Hollandis, Luksemburgis, Belgias, Ühendkuningriigis, Iirimaal, Saksamaal, Austrias, Tšehhis, Itaalias, Šveitsis ja Hispaanias.

 

Niimoodi tutvustab Jason Derulo uut stuuioalbumit Warner Music.

 

Jason Derulo (keda tuntakse ka kui Jason Derülo, pärisnimega Jason Joel Desrouleaux) on mitmekülgne mees – laulja, laulukirjutaja, näitleja ning tantsija. Ta on sündinud 21. septembril 1989 Miamis, USAs. Ta on tõusnud lühikese ajaga muusikamaailma tippu.

 

Derulo hakkas esinema juba 5. aastaselt, oma esimese laulu ”Crush On You” kirjutas ta juba 8. aastaselt!

Nooruses õppis ta ooperimuusikat, teatrikunsti ja isegi balletti. Ta käis Dillard Center for the Arts-koolis Fort Lauderdale´is, Floridas ja lõpetas ka American Musical and Dramatic Academy New Yorgis.

Pärast kooli lõppu tegi ta tööd oma laulu- ja tantsuoskusega ja võitis 2006. aastal telesarja ”Showtime at the Apollon” peaauhinna!


Karjääri suures muusikamaailmas (toona ta oli vaid 16. aastane) alustas ta sellega, et produtseeris mitmete artistide plaate ning kirjutas muusikat firmale Cash Money Records. Jason Derülo kirjutatud lugusid on esitanud Danity Kane, Seam Kingston, Diddy, Cassie, Lil Wayne jpt.

Muusikaprodutsent J.R. Rotem on ütelnud, et Derulol on üks kõige mõjusamaid tööoskusi – ta läheb stuudiosse ja hakkab lihtsalt uusi lugusid tegema.

”See on imeline anne,” kinnitab Rotem.


Pärast seda oli Jason Derulo üks plaadifirma Birdman loojatest, kuni sõlmis plaadistuslepingu firmaga, mil nimeks Beluga Heights. Kui viimati mainitud firmast sai osa suurest Warner Music Groupist, siis ilmus mehel debüütsingel “Whatcha Day” (loo produtsentideks J.R. Rotem ja Fuego), mille publik üleootuste hästi vastu võttis: USA singlimüügitabelis tõusis see lugu esikohale.

 

Ka teine singel “In My Head” oli edukas (see tõusis USA singlimüügitabeli 9. kohale) ja nii jõudiski Jason Derulo 2010. aastal debüütalbumini. Selle nimeks sai “Jason Derülo” ja see oli väga edukas plaat.

Debüütalbumit ”reklaamis” Derulo 2009-2010, olles soojendusartistiks Lady Gaga kontsertturneel ”The Monster Ball Tour”.


Mehe teine sooloplaat “Future History” ilmus 2011 ja oli igati edukas. Mees jätkas esimese plaadi temaatikat, esitades häid tantsuhitte ja poppi ning suurepärast R&B’d. Saundid ja efektid olid kaasaegseimad, mida muusikamaailmas pakuti.

Albumi esiksingel ”Don’t Wanna Go Home” tõusis briti muusikatabeli esikohale.

Teine plaat oli paika pandud nii, et üks lugu oli tantsulik, kiire ja rütmikas, järgmine aga R&B stiilis aeglasem lugu.

 

2013 ilmus edukas singel ”Talk Dirty”, millele järgnesid albumid “Tattoos” (2013) ja “Everything Is 4” (2015).

“Tattoos” oli esimene album, millel lõi kaasa ka mõni teine artist, näiteks USA hiphopi täht 2 Chainz. Albumilt ilmus ka mitmeid edukaid singleid: ”The Other Side”, ”Talk Dirty”, “Marry Me”.

Märtsis 2014 ilmus albumist “Tattoos” uus versioon – sellel oli 7 laulu algupäraselt albumilt kuid ka neli uut laulu. Uue plaadiversiooni pealkirjaks sai USAs ”Talk Dirty”. Suurbritannias jaoks tehtud uus versioon oli ikkagi ”Tattoos”, ja sellel oli siiski ka neli uut laulu.

 

Seejärel tegi Derulo 2014. aastal koostööd Pitbulliga, lauldes kaasa hittloos ”Drive You Crazy”. Laulus osales ka Juicy J, ja lugu ilmus Pitbulli albumil ”Globalization”.

 

2015. aastal oli Derulo kohtunik populaarses telesaates ”So You Think You Can Dance”, selle hooaja teised kohtunikud olid Paula Abdul ja Nigel Lythgoe.

 

Märtsis 2015 ilmus Derulo uus singel ”Want to Want Me”. Lugu oli üliedukas. USA singlimüügitabeli viies ja brittide singlimüügitabeli esimene!

Juunis 2015 jällegi uus singel “Cheyenne”. Seejärel ka album ”Everything Is 4”.

 

Juulis 2016 ilmus Derulo suurepärane kogumikalbum ”Platinum Hits”, millel oli ka üks uus laul ehk ”Kiss The Sky”. Viimati manitud lugu sai kuulda ka animafilmi “Storks” heliribal.

 

Veebruaris 2017 ilmus Derulo uus singel. Laulus ”Swalla” lõid kaasa ka Nicki Minaj ja Ty Dolla Sign. Seejärel lõi Derulo kaasa Pitbulli laulus ”Educate Ya”. Edasi jällegi edukad singlid ”If I´m Lucky” ja ”Tip Toe” (selles loos lõi kaasa ka French Montana). Need laulud pidid ilmuma Derulo abumil, mille esialgne nimi oli ”777”, veidi hiljem muudeti see ”2Sides”.

Albumit siiski ei ilmunudki. Derulo avaldas uusi singleid: ”Goodbye” (koos David Guetta ja Nicki Minaj´ga), seejärel ”Let´s Shut Up & Dance” (koos Lay Zhangiga), ”NCT 127”, ”Mamacita” (koos Farruko´ga) ja ”Too Hot”.


Aastal 2019 ilmus hoopis Derulo EP ”2Sides (Side 1)”, millel oli kuus laulu. Seejärel andis Derulo teada, et ilmub ka EP teine osa ”2Sides (Side2)”, kuid veidi hiljem tõdes laulja, et seda siiski ei ilmu … mine võta kinni …


Aastal 2019 kehastas Derulo Rum Tum Tuggerit Tom Hooperi muusikalifilmis ”Cats”.

 

Aasta hiljem, 2020, ilmusid uued singlid ”Savage Love (Laxed – Siren Beat)” ja “Jawsh 685” (see laul tõusis jällegi brittide singlimüügitabeli esikohale).


2021. aastal sai Derulo lapse modell Jena Frumes´iga, kahjuks jõudsid nad sama aasta septembris ka lahku minna … Varem on Jason Derulo kaaslasteks olnud Jordi Sparks, Daphne Joy, ansambli Little Mix täht Jade Thirlwall (nemad tegid üheskoos ka laulu ”Secret Love Song”).

 

2021 lõi Derulo kaasa India-Kanada laulja Tesheri loos ”Jalebi Baby”.

 

Märtsis 2023 asendas Derulo Keith Urbanit kohtunikuna telesaate ”The Voice” Austraalia-versioonis, kuid ta jõudis mängida ka filmis ”Spinning Gold”, milles ta kehastas ansambli Isley Brothers ninameest Ron Isley´d. See on film, mis jutustab plaadifirma Casablanca Records loojast Neil Bogart´ist. Tema oli see, kes avastas mitmeid muusikamaailma superstaare: Donna Summer, Kiss, Village People, Cameo ja aitas kaasa ka Cheri ja Parliament´i karjääridele.

 

Mais 2023 avaldas Derulo uue singli “When Love Sucks”, millel lööb kaasa ka lauljatar Dido. Loos kasutatakse sämplerit Dido 2000. Aasta hittloost “Thank You”.

Septembris 2023 esitas Derulo koos Meghan Trainoriga telesaate “America´s Got Talent” 18. hooaja finaalsaates “popurii” lugudest “Hands on Me” ja “Take You Dancing”.

 

Ja 16. veebruaril 2024 Derulo uus stuudioalbum ”Nu King”, eelmisest stuudioplaadist on möödas kaheksa aastat! Uuel albumil 27 laulu!!! Nende hulgas mitmeid ja mitmeid eelmistel aastatel ilmunud hittlugusid, kuid ka Derulo uus hittlugu, koostöö Michael Buble´ga ”Spicy Margarita” (ai kui hea tatsulugu see on!).

 

Ma ei hakkas Sulle 27. laulu ümber jutustama, pead ise kuulama, kuid albumil on nii tantsuhitte (”Mad Love”, ”Take You Dancing”, ”Swalla”, ”Tip Toe”, ”Down”, ”So Many Hearts”, “Love Not War”, “Acapulco”), head poppi (”Lie To Me”, ”Don´t Go Nowhere”, ”Slow Low”, ”When Love Sucks”, ”Hands On Me”), rahulikke mõtisklusi (”U + I”, ”Proximity”, ”Save The Last Dance”, ”Underwater”), R&B´d (”Last Night”, ”Jalebi Baby”) ja palju muud head muusikat, mida oleme harjunud Jason Derulo esituses ikka ja jälle kuulama.

Plaadil löövad kaasa: Michael Buble, Dido, David Guetta, Gucci Mane, Quavo, Lay Bankz, Tesher, Nicki Minaj, Ty Dolla Sign, French Montana, Adam Levine, Meghan Trainor jt.

 

Olen üsna kindel, et Jason Derulo ”Nu King” on selle talve üks menukamaid ja mõnusamaid uusi albumeid. Selline hea tuju album.

 

Kuula ise ka:

 

Kadri Karp


„Aedmustikad ja sobivad kaaslased metsast“


(Ühinenud Ajakirjad)


 

Kultuurmustikad on saanud sama populaarseks aiamarjaks kui sõstrad, tikrid, maasikad, vaarikad jne. Eesti Maaülikooli professor Kadri Karp õpetab neid kasvatama ja soovitab sorte. Juttu on ka metsamustikatest, pohladest ja jõhvikatest: kuidas neid koduaias kasvatada ja kujundada koos aiamustikatega marjapeenar või metsateemaline miniaed.

 

Populaarse kodu- ja aiaajakirja Kodu ja aed praktilise aiavihiku sarjas on ilmunud juba 70 vihikut/raamatukest. Neist oleme aastate jooksul saanud lugeda aiakahjuritest, aiatiigist, Eesti roosidest ja roosiaedadest, kõrtest ja laukudest, mullast aias, murust, ronitaimedest, salatipeenrast, sibullilledest, sõnajalgadest aias, söödavast iluaiast, taimede lihtsast paljundamisest, taimekaitsest, tarbeaiast kastides, toataimedest, tomatist ja paprikast, veinimarjadest koduaias, õuntest, hekkidest ja aiaseintest, kiviktaimlast ja kividest aias, kõrrelistest, lõhnavast aiast, maheaiandusest, maitsetaimedest, okaspuudest koduaias, pelargoonidest, taimede ettekasvatamisest, koduaia põõsastest, püsililledest, värvidest aias, priimulatest, elulõngadest, salatipeenrast, amplitest, väikestest lehtpõõsastest, kaktustest, roniroosidest jpm. Kokku ju ikkagi 70 aiavihikut!

 

Kuna mustikas on üks minu lemmikmarju, siis mõtlesin, et piilun raamatusse sisse ja teen ka pisikese tutvustuse, mida sellest raamatukesest lugeda saab.

 

Aiavihiku sissejuhatuses tõdeb autor, Eesti Maaülikooli professor Kadri Karp, et aiapidamine tähendab eluaegset õpet, millega kaasnevad aina uued kogemused, sest meie mitmekesine ilmastik seab aedniku ette üha uusi ja ootamatuid proovikive.


Autor lisab, et kindlasti tasub proovida koduaias kasvatada peale traditsiooniliste aiamarjade ka mustikaid, pohli ja jõhvikaid, et valik oleks mitmekesisem.

 

Loeme edasi. Mustikad (Vaccinium) on tuntud marjad, mida nende tervisele kasulike omaduste tõttu kõrgelt hinnatakse väga kõrgelt ja kutsutakse seetõttu ka supermarjadeks. Mustika taimeperekonnas on kümneid liike, Eesti metsades kasvab looduslikult harilik mustikas, mida nimetatakse ka metsmustikaks.

 

Saame tuttavaks loodusliku metsamarja hariliku mustikaga (Vaccinium myrtillus). Loeme, et metsmustikad on väärtuslikest antioksüdantidest pungil, ja need on olnud toidualaual ja  rahvameditsiinis hinnatud marjad ammustest aegadest.

Mustikad mõjuvad hästi nägemisväsimuse ja silmade ülepinge korral. Tänapäeval on mustikad meil oluliseks eksportmarjaks.

Levinud on erinevad mustikate aiastiilid ja looduslikku aeda sobiks ka harilik mustikas.

Hariliku mustika taimi ei müüda, kuid neid saab tuua metsast. Soodsates oludes ajavad taimed palju juurevõsusid ja katavad kiiresti pinna.

 

Autor toonitab, et aias kasvatamisel tuleks arvestada järgmisega:


sobib õhurikas happeline muld, kuhu on lisatud lehekõdu ja turvast;

kasvukoht olgu poolvarjuline;

hooldustööks on vanade oskte väljalõikamine.

 

Järgmises peatükis saame tuttavaks aiamarja aedmustikaga, mis erineb märkimisväärselt meie looduslikest mustikatest: kest on must, viljaliha valge. Aedmustikas on ka tugevama viljalihaga, see on ka magusam ja sorditi eri maitsenüanssidega.


Saame lugeda, et aedmustikate kodumaal Põhja-Ameerikas on need marjad olnud läbi aegade väga hinnatud ja oluliseks toiduks, millega on seotud ka paljud legendid. Juttu on indiaanlastest ja Ameerikasse sisserändajatest. Alates 1880. aastast sai mustikate korjamine ja turustamine arvestatavaks sissetulekuallikaks paljudele Kanada Nova Scotia elanikele. Juba 1886. aastal Ameerika kodusõja ajal kuulusid mustikahoidised ka sõdurite toidupajukisse. Pärast teist maailmasõda hakkas levima arvamus, et mustikad mõjutavad silmanägemist, ja seostati seda Ameerika lendurite edukusega sõjas.


Kuidas Eestis? Esimest ademustikaistandikku hakkas rajama 1992. aastal Toomas Jaadla Tartumaal Võrtsjärve lähistel Marjasoo talu turbaväljadel.


1995. aastal algas ka katsetöö Eesti Maaülikoolis.


Mustikakasvatus levis kiiresti ka tootjate istandikes ning tänu sellele saab meil aedmustikaid osta nii suvel kui ka talvel külmutatult.

 

Juttu on aedmustika sortidest. Eesti istandikes kasvatatakse kahte liiki aedmustikaid ja levinud on ka nende hübriidid. Saame lugeda poolkõrgetest aedmustikatest („Northblue“, „Are“, „Putte“), kännasmustikatest („Duke“, „Patriot“, „Reka“, „Bluecrop“, „Chandler“, „Draper“).

 

Seejärel peatub Kadri Karp omakasvatatud istikutel, seemnetega ja pistokstega paljundamisel, kasvukohal ja peenra rajamisel, istutamisel, peenrakatetel, kasvatamisel anumas, hooldustöödel, võimalikel probleemidel, väetamisel, kastmisveel. Kuid see pole veel kõik – järgmine „märgusõna“ on saagiaeg.

 

Järgmine peatükk on „Sobivad kaaslased metsast“. Jällegi igati huvitav lugemine, milles saame tuttavaks hariliku pohla ehk palukaga (juttu on kasvutingimustest aias, poest saadavatest istikutest, sortidest (nt „Koralle“, „Erntedank“, „Erntekrone“), taimedest metsadest, hooldusest, kevadtalvisest päikesepõletusest); hariliku jõhvika ehk kuremarjaga (istikud poest, kodumaised jõhvikasordid „Kuresoo“, „Maima“, „Nigula“, „Soontagana“, „Virussaare“ ja „Tartu“, istikud soost) ja suureviljaline jõhvikas ehk suur jõhvikas (sordid „Ben Lear“, „Tiina“, „Stevens“, istutamine, hooldus).

 

Seejärel peatükk, mil pealkirjaks „Marjapeenar“. Autor kinnitab, et kasvatades mustikaid koos teiste marjataimedega, on vaja arvestada, et kõigil oleks ruumi ja hea kasvada. Harilik mustikas ei sobi kokku aedmustikaga, sest ta vajab poolvarju, aedmustikas aga päikeselist kohta.

Mustikad sobivad kokku nii pohlade kui ka jõhvikatega, sest nad kasvavad kõrgema põõsana ning jõhvikad või pohlad on nende all pinnakatteks.


Viimases peatükis tutvustab Kadri Karp lugejale metsateemalist miniaeda (see on igati vahva ettevõtmine) ja räägib meile ka dekoratiivsest kuremarjast.

 

Selline vahva raamat, mis teeb aedmustikad lugejale mõnusasti tuttavaks.

Rod Stewart with Jools Holland


„Swing Fever“


(Warner Music)


 

Rod Stewart on olnud minu üks lemmikartiste läbi mitme ja mitme kümnendi. Tegelikult juba 1970. aastate lõpust, kui muusikamaailma vallutasid tema esitatud hittlood “Sailing”, “Da Ya Think I’m Sexy”. Paaril viimasel aastal olen hakanud otsima ja ostma ka Rod Stewarti vinüülalbumeid, mis ilmunud nii 1970. kui ka 1980. aastatel. Ei maksa unustada sedagi, et 2010. aastal jõudis Rod Stewart esinema ka Tallinna Lauluväljakule, kus ta andis igati ägeda ja eduka kontserti.

 

Roderick David “Rod” Stewart sai selle aasta 10. jaanuaril juba 79-aastaseks, kuid on ka tema üks nendest artistidest, kes jäävad igavesti nooreks, mida ta tõestab ka oma uuel ja igati svingival albumil.

 

Kähedahäälne briti laulja ja laulukirjutaja alustas oma karjääri juba 1964, mil teda teati ja tunti tubli bluusiartistina. Kuulsust saavutas ta lauljana The Jeff Beck Group’is ja ansamblis Faces. Sooloartistina hakkas ta plaadistama 1970. aastate alguses, kuid samal tegutses ta koos ansambliga Faces, kuni aastani 1973.

Rod Stewart on aastate jooksul avaldnud mitmeid ja mitmeid plaate, tal on mitmeid ja mitmeid laule, mis jõudnud muusikatabelite tippu, kes muusikasõpradest ei teaks laule “Maggie May”, “Da Ya Think I’m Sexy” ja “Sailing”. Ta on esitanud bluusi, folki, rokki, hard rokki, poppi ja isegi diskot.

Selle sajandi alguses saavutas Rod Stewart edu plaadistades 5-osalise plaadisarja vanadest USA popstandardidest.

 

Rod Stewart sündis ja kasvas Londonis, tema isa oli šotlasest kaupmees. Noor Rod mängis jalgpalli Finchley alla 15-aastaste noorte võistkonnas. Kord kutsus ta oma treeningutele isegi profiklubi Brentford FC, kuid pärast seda Rod Stewartiga enam ühendust ei võetud. Aastate jooksul on Stewartit alati teatud ka tõsise jalgpalli-fännina, täna on tema lemmikuteks FC Glasgow Celtic ja FC Manchester United. Tal on üks tõsine harrastus veel – mudelraudteed, ja ta on ka selles valdkonnas igati kõva tegija.

 

Muusikasõpradel läks tegelikult ju õnneks, et Rod Stewartist jalgpallurit ei saanud, sest Rod Stewart avastas üsna varakult enda jaoks ka muusika. Juba 1960. aastate alguses esines ta Euroopas koos folklaulja Wizz Jonesiga. 1963 oli ta Inglismaal tagasi. Ta hakkas lauljaks ja suupillimängijaks ansamblis Jimmy Powell & the Five Dimensions, mis tegutses Birminghamis. Ansambel lindistas ka ühe laulu, millel Rod Stewart mängis just suupilli.

 

Oma lauljakarjääri alustas Rod Stewart 1964, kui ta lindistas stuudios  tõelise bluusiklassiku “Good Morning Little Schoolgirl”. Seejärel naases ta Londonisse, kus laulis erinevates R&B-bändides nagu Long John Baldryn Hooche Cooche Men, Steampacket ja Shotgun Express. Kuuslust kogus Rod Stewart aga ansamblis The Jeff Beck Group, mis avaldas ka kaks albumit, enne kui bänd 1969 laiali läks. Seejärel kutsuti Stewartit laulma USA rokipunti Cactus, kuid selle asemel Stewart ja Jeff Beck Groupi basskitarrist Ron Wood liitusid ansambliga The Small Faces, mis üsna ruttu vahetas ja nii sai bänd tuntuks nime all Faces.


Faces saavutas väga kiiresti populaarsuse, kuid Rod Stewartil oli selle kõrvalt aega teha ka soolokarjääri. Plaadifirma Mercury avaldas tema sooloalbumid “The Rod Stewart Album” (1969), “Gasoline Alley” (1970), “Every Picture Tells a Story” (1971) ja “Never a Dull Moment” (1972).

Laulja soolokarjääri murdepunktiks oli hittlugu “Maggie May” (1971), mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale! Kui siia lisada ka ansambli Faces albumid, siis laulis Rod Stewart aastail 1969-1973 koguni kaheksal albumil!

Plaadifirma Mercury avaldas veel ühe Rod Stewarti sooloalbumi “Smiler” (1974). Seejärel kolis laulja USAsse ja tegi firmale Warner Bros albumi “Atlantic Crossing” (1975). Nüüd oli Rod Stewartist saanud särav 70. aastate rokitäht! Kui seni oli tema muusikas olnud kübe ka folgilikku hingamist, siis nüüd tuli mängu ka popmuusika – nii ilmusid üliedukad albumid “A Night on the Town” (1976) ja “Foot Loose & Fancy Free” (1977). Diskomuusika mõjutusi oli albumil “Blondes Have More Fun” (1978), mis tõusis USA plaadimüügitabelis esikohale. Seda müüdi üle 4. miljoni eksemplari.

 

Aastail 1970-1995 oli Rod Stewartil peaaegu igal aastal vähemalt üks hittlugu, mis edetabelites edukas. Nii tasub meenutada tema lugusid “Tonight’s the Night” (1976) ja megahitti “Da Ya Think I’m Sexy” (1979). Stewart säras plaatidel ja säras ka kontsertlavadel oma edevate esinemisriietega ja ka sellega, et lõi jalgpalli palle publiku sekka.

 

1980. aastate alguses tõi Stewart oma muusikasse uut hingamist, tehes palju popmuusikat, milles kasutati ka rohkelt süntesaatoreid, näiteks album “Tonight I’m Yours” (1981).

Seejärel ilmus Stewartilt veel neli albumit (“Body Wishes” (1983), “Camouflage” (1984) ja “Every Beat of My Heart” (1986)), mis enam sedavõrd edukad ei olnud, kuid 1988 ilmunud LP “Out of Order” ja 1989 ilmunud hittsingel “Downtown Train” tõstsid laulja taaskord tippu.


1991 ilmus album “Vagabond Heart”, mis oli varasematest küpsem ja rahulikum, kuid ka see meeldis publikule. 1993 esines Rod Stewart telesaates “MTV Unplugged”, sellest saatest tehti ka album “Unplugged … And Seated” (1993), mis andis lauljale järjekorde hittsingli “Have I Told You Lately”.


1995 ilmus album “A Spanner in the Works”, mis oli suurepärane saundi ja teostusega, 1996 ilmus album “If We Fall in Love Tonight”, millel oli nii uusi kui ka vanemaid lugusid ja 1998 ilmus album “When We Were the New Boys”, mis viis Stewarti tagasi juurte juurde ehk see oli rokiplaat.

 

Rod Stewart jätks edukalt ka selle sajandi alguses, kuigi ei maksa unustada, et 2000 avastati lauljal kilpnäärmevähk, talle tehti lõikus läbi kurgulihaste, mistõttu pidi ta uuesti laulma õppima, kuid vaatamata sellele ilmus 2001 album “Human”, mis ei olnud küll väga edukas, seejärel neli albumit sarjast “Great American Songbook”, millel Stewart esitas nn USA popmuusika standardlugusid. Plaadid olid ülimalt edukad.

2006 ilmus rokkmuusika hittlugude album “Still the Same: Great Rock Classics of Our Time”, 2009 ilmus veel üks coverite album, seekord soulmuusika ja Motowni lugude album “Soulbook”, kuni 2010 ilmus “Great American Songbook” viies album “Fly Me to the Moon”.

 

2012 avaldas laulja biograafia “Rod: The Autobiography”. Huvitaval kombel pole seda raamatut “leidnud” meie kirjastajad, sest ometigi võiks ju sellise mehe elulugu ka eesti keeles olemas olla …


Pärast seda hakkas ta kirjutama üle pika aja ka uut muusikat, viimati oli ta seda teinud ju 1990. aastatel. Ilmusid albumid “Time” (2013), “Another Country” (2015).

2018 ilmus album “Blood Red Roses”, mis tõusis kohe ilmudes brittide plaadimüügitabeli esikohale!

Ka albumil “You’re in My Heart” (2019) esitas Stewart omasid lugusid, seekord saatjaks Royal Philharmonic Orchestra. Veidi varem, 2016, oli Rod Stewartil avastatud eesnäärmevähk, mida ta hoidis saladuses ja andis sellest teada alles 2019, mil ta korraldas hetegevusgala, et korjata raha just eesnäärmevähki ennetava töö jaoks.

 

2021 üllatas Rod Stewart muusikasõpru uue albumiga – ”The Tears of Hercules”, mida ennetas ka uus singel “Touchline”. Kuna maailmas oli pandemia aeg, lauljal oli palju ”vaba aega”, mistõttu ta otsustas tegeleda uue muusika ja uue albumiga.

“The Tears of Hercules” oli Rod Stewarti 32. stuudioalbum, selle produtsentideks olid Rod Stewart ise ja Kevin Savigar, kes on ka varem Rod Sewartiga koostööd teinud. Savigari teised tuntumad “koostööpartnerid” on olnud George Harrison, Bob Dylan, John Mellencamp, Pat Benatar, Marily Manson, Willie Nelson jpt.

 

Jools Holland, mees nagu orkester

 

Julian Miles Holland ehk Jools Holland sai 24. jaanuaril 66. aastaseks. Ta on inglise pianist, ansamblijuht, helilooja, laulja, saatejuht. Ta on mänginud ansamblis Squeeze, kuid teinud ka koostööd paljude muusikamaailma supertähtedega, näiteks Marc Almond, Joss Stone, Tom Jones, Jose Feliciano, Sting, Eric Clapton, Mark Knopfler, George Harrison, David Gilmour, Ringo Starr, Bono, Ruby Turner jpt.

 

Aastail 1982 kuni 1987 oli ta telekanalis Channel 4 muusikasaate ”The Tube” üks saatejuhtidest, alates 1992. aastast on ta juhtinud ägedat muusikasaadet ”Later … with Jools Holland” BBC2´s.

Ka raadiost saab Jools Hollandit kuulata, ta juhib BBC Radio 2´s saadet ”Jools Holland”.

 

Holland on sündinud Blackheath´is, Londonis. Juba kaheksa-aastaselt mängis ta suurepäraselt klaverit, ja seda kuulmise järgi! Koolis käis ta Shooters Hill Grammar School´is, Londonis, ja ta oli veidi üleannetu õpilane.

 

Muusikalist karjääri alustas ta stuudiomuusikuna. Tema esimene ülesastumine oli 1976. aastal, mil ta mängis Wayne County & the Electric Chairs laulus “Fuck Off”.

Veidi enne seda, aastal 1974 oli kokku tulnud ka ansambel Squeeze. Selles briti popmuusika bändis mängis Holland klahvpille kuni aastani 1980. Ta mängis kaasa Squeeze kolmel esimesel stuudioalbumil: ”Squeeze”, ”Cool for Cats” ja ”Argybargy”.

 

Sooloartistina alustas Holland tööd 1978. aastal, kui ilmus tema esimene EP ”Boogie Woogie ´78”. Kaheksakümnendate aastate alguses ilmus mitmeid tema sooloalbumeid.

Samal ajal alustas ta tööd ka televisioonis. Ekraanidele jõudis populaarne show ”The Tube”, mille kaassaatejuht oli Paula Yates.

 

1983. aastal mängis Holland harukordselt ägeda klaverisoolo ansambli The The laulus ”Uncertain Smile”, mis ilmus ansambli albumil “Soul Mining”.

Kaks aastat hiljem ehk 1985 liitus Holland jällegi ansambliga Squeeze ja mängis seal kuni aastani 1990. Seejärel pühendus Jools Holland oma soolokarjäärile ja tööle saatejuhina televisioonis.

 

1987 pani mees kokku igati ägeda Jools Holland Big Bandi, mille koosseis kasvas aastate jooksul ja see nimetati ümber Jools Holland´s Rhythm and Blues Orcestra´ks. Aastal 2022 oli selles juba 17 liiget, lauljatena lõid kaasa Louise Marshall, Ruby Turner, Hollandi tütar Mabel Ray ja ka Hollanid noorem vend Christopher Holland.

 

Aastail 1988 kuni 1990 oli Jools Holland saatejuht koos David Sanborniga populaarses NBC muusikasaates ”Sunday Night”. Aastast 1992 sai Hollandist saatejuht omale saatele “Later … with Jools Holland”, lisaks veel ka populaarne vana-aasta õhtu teleshow ”Hootenanny”.

 

1996 sõlmis Jools Holland plaadistuslepingu Warner Bros. Records´iga.

 

Novembris 2002 kutsus Jools Holland kokku muusikud, et tähistada George Harrisoni muusikalist karjääri ja muusikat, toimus “Concert for George”. Jaanuaris 2005 esines Jools Holland, tema bänd ja Eric Clapton heategevuskontserdil “Tsunami Relief Cardiff”.

 

Ja veel. Eelmise aasta (2023) märtsis andis Austraalia rokkmuusik ja laulja Jimmy Barnes teada, et paneb kokku tõelise superbändi – The Barnestormers, milles mängivad lisaks temale ka Austraalia rockabilly muusik ja laulja Chris Cheney, legendaarse rockabilly bädni Stray Cats trummar Slim Jim Phantom, legendaarne LAV´i muusikaprodutsent Kevin Shirley ehk The Cavemen (tema on teinud stuudios tööd paljudele muusikamaailma legendidele nagu Aerosmith, The Black Crowes, Silverchair, HIM, Mr. Big, Europe jpt.) ja Jools Holland.

 

Album ”The Barnestormers” ilmus 26. mail 2023. Tõeline maiuspala rockabilly ja rock´n´rolli sõpradele.

 

 

Aastal 2024 on otsustanud Rod Stewart ja Jools Holland üheskoos midagi ägedat teha, ja nii ilmuski nende koostööplaat ”Swing Fever”. Tegelikult alustati albumiga tööd juba eelmisel (2023) aastal.

 

Plaadi avalöögiks on igati svingiv klassik ”Lullaby of Broadway”, mis on algupäraselt pärit aastast 1935, laulu kirjutasid Harry Warren ja Al Dubin. Esimest korda esitas seda USA näitlejatar ja lauljatar Wini Shaw ja lugu kõlas muusikafilmis ”Gold Diggers” just 1935. aastal.

Aastate jooksul on seda vahvat lugu esitanud Doris Day, Bing Crosby, Tony Bennett, Ella Fitzgerald, Bette Midler, Dianne Reeves jpt.

Stewarti ja Hollandi esituses on seda õiget svingi ja mõnusat olekut ning head tuju. Otse loomulikult saab soleerida Jools Holland ka klaveril.

 

Mõnusalt humoorikas ja kaasakiskuv on teine laul ”Oh Marie”, mille algupäraseks esitajaks on Lou Prima. Lahedad on ka selle loo puhkpillisoolod. Ai, kui hea!

 

Kolmas laul on rahulikum svingipala ”Sentimental Journey”, mis on pärit aastast 1944. Loo autoriteks Les Brown ja Ben Homer, sõnad on kirjutanud Bud Green. Aastate jooksul on seda mõnusa olekuga lugu esitanud Dinah Shore, The Platters, Booker T. & the M.G.´s, Ringo Starr, Emmy Rossum, isegi Bob Dylan jpt.

Stewarti esitab igati ägeda versiooni, millel ka Holland suurepärase klaverisoolo mängib, rääkimata vägagi kaasakiskuvast orkestratsioonist.

 

Tempokam svingiligu on albumi neljas laul ”Pennies from Heaven”. Lugu aastast 1936, muusika autoriks Arthur Johnston, sõnade autoriks Johnny Burke. Esimesena esitas seda legendaarne Billie Holiday, kuid seda laulu on esitanud ka Louis Armstrong, Doris Day, Tony Bennett, Dinah Washington, Dean Martin, Guy Mitchell, Harry James, Frank Sinatra, Seth MacFarlane jpt.

Stewarti ja Hollandi esituses on selles loos ägedaid puhkpillisoolosid, kuid ka mõnusat mitmehäälset laulu.

 

Veidi džässilikum ja kübe bluusilikum on albumi viies laul ”Night Train”. See ongi ju bluusiklassika ehk lugu aastast 1951, mida esimest korda esitas Jimmy Forrest. 1963. aastal esitas seda ka James Brown!

 

Kuues laul on ”Love Is the Sweetest Thing”. Taaskord veidi rahulikum esitus, mõnusalt kulgev laul. Loo kirjutas 1932. aastal briti ansamblijuht ja laulja Ray Noble, kes kasutas oma bändis juhtlauljana Al Bowlly´t, kes seda lugu esimest korda ka esitas. Pärast seda on selle lauluga ”mõnulenud” Perry Como, Mel Torme, Bing Crosby, Frankie Vaughan, Dinah Washington, Peter Skellern ja isegi legendaarne ooperilaulja Mario Lanza.

Stewarti esituses on see jätkuvalt hea, mõnusa meloodiaga laul, milles ka saksofonisoolot kuulda saab, ja kas mitte siin lausa hammondi orelit pole kasutatud …

 

Seitsmes laul on ”Them There Eyes”. Algupäraselt džässilaul aastast 1930. Autoriteks Maceo Pinkard, Doris Tauber ja William Tracey. Üks esimesi salvestusi sellest laulust on aastast 1931, siis esitas seda Louis Armstrong. Üks tuntumaid versioone sellest loost aastast 1939, siis salvestas selle Billie Holiday.

Stewarti ja Hollandi plaadil on see kergelt voolav svingilugu, milles ka mitmeid puhkpillisoolosid, bigbändi muusikat parimal kujul, rääkimata nendest suurepärastest naishäältest, mida Stewarti taustal kuulda saab.

 

Kaheksas lugu on rokilikum, bluusrokilikum ”Good Rockin´ Tonight”, sest algupäraselt oli see nn jump bluesi laul, mille 1947. aastal kirjutas ja esitas Roy Brown. Väidetavalt on see üks esimesi rock´n´rolli salvestusi. Aastate jooksul on seda esitanud Pat Boone, Elvis Presley, Bruce Springsteen ja ka Robert Plant koos ansambliga The Honeydrippers.

Stewart ja Holland on selles loos suurepärased, siin on bluusi ja bluusrokki, siin on boogie woogie´t, siin on mitmehäälset laulu ja jällegi ka üks vahva kitarrisoolo.

 

Üheksas lugu on džässmuusika ja varajase svingmuusika klassika. ”Ain´t Misbehavin” on aastast 1929, selle kirjutasid Thomas ”Fats” Waller, Harry Brooks ja Andy Razaf. Esimest korda esitati seda Broadway muusikalis ”Connie´s Hot Chocolates”. Aastate jooksul on seda esitanud Louis Armstrong, Bill Robinson, Sarah Vaughan, Bing Crosby, Billie Holiday, Eartha Kitt, Ella Fitzgerald, Miles Davis, Sam Cooke, Ray Charles, Nat King Cole, Elkie Brooks, Willie Nelson jpt.

Stewart ja Holland suudavad sellel albumi edasi anda selle loo igati ajastutruult, isegi nii hästi, et kuulaja hakkab kahtlema, kas aasta on 2024 või on see hoopis sada aastat tagasi tehtud salvestus …

 

Kümnes lugu on bluusilik ”Frankie and Johnny”, üsna mõnusa minekuga, kuid üsna tõsise taustaga lugu. Väidetavalt jutustab see lugu tõestisündinud loo, mis viib aastasse 1899! See jutustab naisterahvast, kel nimeks Frankie, ja tema mehest, kel nimeks Johnny. Kui Johnny jäi Frankiele vahele teise naisega, siis võttis Frankie relva ja lasi oma mehe maha … vot sedasi.

Johnny Cash, Sam Cooke, Sammy Davis Jr., Bob Dylan, Lena Hornes, Burl Ives, Jack Johnson, Jerry Lee Lewis, Van Morrison, Pete Seeger, Dinah Shore, Gene Vincent, Stevie Wonder, Josh White, Elvis Presley on vaid mõned artistid, kes seda laulu esitanud on.

Ja uskuge mind, Rod Stewart ja Jools Holland saavad selle lauluga väga hästi hakkama.

 

Stewarti ja Hollandi uue albumi üheteistkümnes laul ”Walkin´ My Baby Back Home” on pärit aastast 1930. Selle laulu kirjutas Fred E. Ahlert, sõnade autoriks on Roy Turk. Kui interneti avarusi uskuda, siis ainuüksi 1931. aastal esitasid seda laulu neli erinevat artisti: Nick Lucas, Ted Weems, The Charleston Chasers ja Lee Moorse.

Pärast seda on laulu esitanud ka Maurice Chevalier, Nat King Cole, Johnnie Ray, Monica Zetterlund (tema laulis seda laulu rootsi keeles), Natalie Cole, Elvis Costello jt.

Stewarti esituses on see igati meeleolukas svingilugu, milles kuulemma ka Hollandi esituses klaverisoolot. Orkestratsioon on igati vahva.

 

Eelvimane laul on ”Almost Like Being in Love”, selle on kirjutanud Frederick Loewe, sõnade autoriks on Alan Jay Lerner. Esimest korda kõlas see 1947. aastal muusikalis “Brigadoon”. Toona laulsid seda David Brooks ja Marion Bell. 1954 jõudis kinolinale ka samanimeline (”Brigadoon”) film, siis laulis seda legendaarne Gene Kelly.

Laul on olnud aastate jooksul igati populaarne, sest seda on laulnud ka Frank Sinatra, Nat King Cole, Shirley Bassey, Ella Fitzgerald, Erroll Garner, Seth MacFarlane, Diana Krall, James Taylor jpt.

Stewarti ja Hollandi esituses on seegi lugu ehe bigbändi svingilugu. Puhkpillid on võrratud, lisaks ka äge kitarrisoolo.

 

Stewarti ja Hollandi suurepärase albumi viimane laul on ”Tennessee Waltz”, populaarne kantrimuusika laul, mille 1946. aastal kirjutasid Pee Wee King ja Redd Stewart. Esimest korda sai seda laulu kuulda 1948. aastal, populaarseks laulis selle 1950. aastal Patti Page.

Seejärel on seda menukat laulu laulnud mitmed teised kantrimuusika tähed, kuid mitte ainult: Guy Lombardo, The Fontane Sisters, Petula Clark, Alma Cogan, Sam Cooke, Otis Redding, Manfred Mann, Norah Jones, Leonard Cohen, Pat Boone, Eva Cassidy, Connie Francis, Emmylou Harris, Tom Jones, Anne Murray, Elvis Presley, Billie Jo Spears, Kitty Wells jpt.

 

Kui meenutada, siis ühe kauni valsi ”Tom Traubert´s Blues (Waltzing Matilda)” (see põhineb ju paljuski just Austraalia rahvaviisil ”Waltzing Matilda”) esitas Rod Stewart juba ka 1993. aastal, see kõlas tema albumil ”Lead Vocalist”.

 

”Swing Fever”-albumi lõpulugu algab küll valsilikult, kuid siis selgub, et ka valsist saab igati korraliku ja kaasahaarava svingiloo teha.

 

 

Kuula ise ka:

Mother Mother


„Grief Chapter“


(Warner Music)


 

See on bändi Mother Mother üheksas täispikk album. Uus peatükk nende pidevalt arenevas loos.

Mother Motherit saadab orgaaniline noortest ja kirglikest fännidest kogukond - nii vanad kui ka uued. Järkjärguline karjääri redel kontserdisaalide esinemistest kuni staadionituuri avamiseni. 

Kõik see, pluss paratamatu aja möödumine ja kõik eluga kaasnev aitas kaasa jõulisele ja sügavale Mother Mother albumile  "Grief Chapter". Plaat räägib suurtest teemadest nagu elu, surm, lein ja vabadus.

 

Niimoodi tutvustab ansambli Mother Mother uut stuudioalbumit plaadifirma Warner Music.

 

Mother Mother on Kanada indie-roki bänd, pärit Quadra Islandilt, Briti Columbiast.

Bändis mängivad Ryan Guldemond (kitarr, laul), Molly Guldemond (laul, tema on Ryani õde), Jasmin Parkin (laul, klahvpillid), Ali Siadat (trummid) ja Mike Young (basskitarr). Kauaaegne basskitarrist Jeremy Page lahkus ansamblist 2016. aastal.

 

Mother Mother alustas tegevust jaanuaris 2005, kui kitarrist ja laulja Ryan Goldemond õppis muusikakoolis ja tahtis teha bändi, mis esitaks head popmuusikat, bändi, milles oleks ka omanäolist ja head laulu. Ta rääkis sellest oma õele, Mollyle ja oma kolledžisõbrale Debra-Jean Creelman´ile.

Nii oligi trio koos. Esialgu mängiti akustilist muusikat, veidi hiljem liitusid nendega ka trummar Ali Siadat ja basskitarrist Jeremy Page.

 

2005. aastal avaldati iseseisvalt debüütalbum „Mother“. See oli toona ka nende bändi nimi, mis veidi hiljem muudeti Mother Mother´iks. Debüütalbumit aitas salvestada Howard Redekopp, kes oli varem teinud koostööd ka ansamblitega New Pornographers ja Tegan and Sara.


2006. aastal (pärast esinemist Pop Montreal festivalil) sõlmis bänd lepingu plaadifirmaga Last Gang Records (see oli leping neljale stuudioplaadile).


2007. aastal kinnitasid mitmed muusikakriitikud ja muusikasõbrad, et Mother Mother on Briti Columbia üks lootustandvamaid bände.


Debüütalbum ilmus uuesti 2007. aastal, selle avaldaski plaadifirma Last Gang Records. Plaadile pandi ka uus nimi „Touch Up“ ja sellel oli ka mitu uut laulu.


Teine album „O My Heart“, ilmus septembris 2008. Veidi hiljem, detsembris 2008 anti teada, et bändist lahkun Debra-Jean Creelman ja tema asemele tuli jaanuaris 2009 uus laulja/klahvpillimängija Jasmin Parker.

 

Kolmas album „Eureka“ ilmus märtsis 2011. Singel „The Stand“ jõudis ka Kanada singlimüügitabeli TOP 100 hulka, kohale 76. Toronto Star´is kirjutati, et ansambli lugudes on võimsaid harmooniaid ja ka hiphopi mõjutusi, justkui oleks Adam Lambert liitunud The Dirty Projectors´iga (USA indie-roki bänd).

2012 jõudis Mother Motheri laulu „Bright Idea“ ka Kraft Foodsi reklaamikampaaniasse.

 

Neljas album „The Sticks“ ilmus septembris 2012. Plaadi produtseerisid Ryan Guldemond ja produtsent Ben Kaplan. Albumi esiksingel oli „Let´s Fall in Love“ ja selle albumiga käis bänd ka Kanada kontsertturneel.

 

2014 sõlmis Mother Mother lepingu Universal Music Canada´ga ja viies album „Very Good Bad Thing“ ilmuski juba novembris 2014. See plaat ilmus ka USA´s, aprillis 2015. USA´s avaldas plaadi Def Jam Recordings.

Uue albumi esiksingel oli „Get Out the Way“.

Seejärel jällegi kontsertturnee Kanadas.

 

Kuues album „No Culture“ ilmus veebruaris 2017, nii Kanadas kui ka USA´s, taaskord Def Jam Recordings´ilt. Plaati tutvustav esimene singel oli „The Drugs“.

 

Seitsmes album „Dance and Cry“ ilmus novembris 2018. Albumit tutvustav singel oli „Get Up“. Veebruaris 2019 alustas Mother Mother ka Põhja-Ameerika kontsertturneed (26 kontserti), esimene kontsert oli 7. veebruaril 2019 Vancouveris, Kanadas, viimane 16. märtsil 2019 Buffalos, USA´s. Täismajale mängiti ka New Yorgis Gramercy Theatre´is.

 

Aastal 2020 jõudis ansambli muusika ametlikult ka TikToki. Populaarseks said laulud „Hayloft“, „Arms Tonite“, „Wrecking Ball“ ja „Burning Pile“

 

Oktoobris 2020 hakkas Mother Mother töötama jällegi uue plaadiga. Ajakirjale Rolling Stone kinnitati, et nad töötavad Warehouse stuudios Vancouveris. Kinnitati, et see on „pandeemiline album“, aga vägagi energiline.

Märtsis 2021 ilmusid uue albumi esimesed singlid „I Got Love“ ja „Stay Behind“.


Kaheksas album „Inside“ ilmus juunis 2021, ilmus veel ka kolmas singel „Sick of the Silence“. Plaadi avaldas Warner Brother Music. Jaanuaris 2022 ilmus sellest plaadist ka nn deluxe versioon, millel oli ka seitse uut laulu.

Detsembris 2021 läks Mother Mother Kanada kontsertturneele, mis algas Vancouveris ja lõppes mais 2022 Ottawas.

 

Novembris 2022 avaldas Mother Mother uue jõululaulu „Cry Christmas“, koos sellega ilmus ka nende cover laulust „Have Yourself a Merry Little Christmas“. Otsige need laulud YouTube´ist üles ja kuulake. Jõuludest saab lugusid teha ja esitada ka „veidi teismoodi“ …

 

Novembris 2023 andis Mother Mother teada, et kohe-kohe ilmub ka nende üheksas stuudioalbum „Grief Chapter“, mis ilmuski 16. veebruaril 2024.

 

„Grief Chapter“ on igati põnev kuulamine. Minu jaoks esimene kokkupuude ansambliga Mother Mother, kuid see on igati äge esimene kohtumine.

 

Siin on ägedat rokki, siin on indie-rokki ja palju muud. Mõnes laulus on sügavamaid ja raskemaid helisid ja muusikalist „segadust“ (nt albumi avalugu „Nobody Escapes“), mis omakorda „kurameerivad“ popmuusikaga. Mulle meeldivad ka bändiliikmete hääled.

 

Folgilikult (kantrilikult?) hingab teine laul „To My Heart“, ja äkki tuleb laulu sisse lausa psühhedeeliline kitarrisoolo, loo lõpus lendame hoopis kosmilistes avarustes.

 

Indie ja popp on kokku pandud laulus „Explode!“, mille refrään jääb kergesti meelde, kuid Mother Mother lisab sellesse laulu veidi ka raskemat rokki. Äge!

 

Kantrilikult popilik on viies laul „Days“, väga põneva harmoonia ja ülesehitusega on laul „Forever“. Esituses on jõudu ja tugevust, lauljate hääled on võimsad ja omanäolised. Põnev on loo lõpplahendus, mis jõuab kantrimuusikani.

 

Punki ja rasket rokki kuuleb minu kõrv laulus „Normalize“. Mitmehäälne laul! Võimas!

 

Ilus ja võimas mõtisklus on „Goodamn Staying Power“. Mother Mother teeb lihtsalt suurepäras mussi!

 

Meeldejääv rokilugu on „God´s Plan“. Ryan Guldemond on suurepärane! Miskit selles loos meenutab mulle nii Bluri kui ka Oasist ja seda ainult heas mõttes. Lugu, millest võiks saada tõeline hittlugu!

 

„Vaheldusrikas“ on ka albumi eelviimane laul „End of Me“, poppi, punki, rasket rokki jpm. Uskumatu, kuidas Mother Mother suudab ühest žanrist teise liikuda, kõik see toimub sujuvalt (märkamatult), hämmastav!

 

Plaadi nimilaul „Grief Chapter“ on jäetud viimaseks. Algab ülipõneva kitarrisoologa. Folgilik laul, milles jällegi väga head mitmehäälset laulu ja meloodia ning harmoonia on ülimalt ägedad. Tegelikult on väga vahva, et 21. sajandile ka sellist muusikat tehakse. Muusikat, mis paneb kuulaja kuulama ja kaasa mõtlema.

 

Mother Mother – super bänd ja super plaat!

 

Kuula ise ka:

Seppo Zetterberg


„Rändajad Soome sillal“


(Varrak)


 

Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.


Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

 

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

 

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

 

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

 

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

 

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

 

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

 

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

 

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

 

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

 

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

 

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

 

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

 

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

 

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

 

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

 

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

 

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

 

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

 

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

 

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

 

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

 

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

 

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

 

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

 

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

 

Michael Marcagi


„American Romance“


(Warner Music)


 

Ameerikast, Ohio osariigist Cincinnatist pärit laulja-laulukirjutaja Michael Marcagi kerkib esile kõneka ja kütkestava muusikalise jutuvestjana, kellel on rääkida kaasahaarav lugu.

Tema signatuurne segu indie'st, folgist, popist ja americanast sütitab kiiresti kogu maailma.

 

Michael andis välja oma esimese EP "American Romance", millega samal ajal ilmub ametlik video on viraalsele hitile ja  fookussinglile "Scared to Start".

 

Marcagi lõi hiljuti laineid oma esimese soolosingliga ja fännide lemmikuga "The Other Side." Alates selle ilmumisest eelmisel kuul on rada kogunud miljoneid striime.

 

Tema viimane singel "Scared To Start" tekitas fantastilise väljalaske-eelse sumina, millel oli Instagramis üle 6.3 miljardi esituse ja TikTokis üle 110 miljoni vaatamise. Pärast loo ilmumist on veojõud ainult jätkunud ja laul on tõusnud edetabelitesse mitmes riigis üle maailma.

Lisaks kasvavale fännibaasile on Marcagi dünaamiline esitus ja lugude jutustamine köitnud ka DSP partnerite tähelepanu. Ta on kiiresti teeninud esitusloendite kaaneartisti koha, nii Spotifys kui ka Amazonis, toetades kõikjal folk-, pop-, peavoolu- ja viraalseid esitusloendeid.

 

Niimoodi tutvustab noore USA laulja/laulukirjutaja Michael Marcagi EP´d plaadifirma Warner Music. Ja jääb mulgi siinkohal ainult kaasa noogutada, sest Michael Marcagi on ka minu jaoks uus tutvus, kuid uskuge mind, selles kutis ja tema muusikas on seda midagi, mis paneb kuulaja kuulama ja nautima. Ja kui jälgida, kus on Michael Marcagit märgatud, siis on need kohad Iirimaa, Inglismaa, Austraalia, Kanada, USA, Rootsi. Paigad, kus on ikka ja jälle ka just sellist folgilikku muusikut hinnatud.

 

Michael Marcagi kohta väga palju infot saada ei ole. Ei tema kodulehel, ei wikipedias ega mujal. Üks väheseid asju, mida saame teada, on see, et ta on laulnud ka USA alternatiivse rokkmuusika bändis The Heavy Hours.

 

Sellel EP´l on seda miskit, mis peab muusikas olema, siin on miskit, mis meenutab mulle Bob Dylanit, Tom Pettyt jpt häid folkmuusika artiste. Siin on veidi kantrilikku hingamist, indie´likku hingamist, ja otse loomulikult suurepärased esitused, milles on nii õrnust kui ka jõudu.

Mulle on alati meeldinud lauljad/artistid, kes ei pinguta üle, ajavad oma asja, jutustavad oma lugu, on jutuvestjad ja teevad seda hingest, täpselt sama saab öelda Michael Marcagi kohta.

 

EP´l on küll vaid viis laulu, kuid need on nii head kuulata, et tegelikult võiks Michael Marcagi õige varsti ka täispika plaadi valmis saada ja avaldada, sest tema muusikas on seda midagi, mis tänases närvilises maailmas mõjub kui värske tuuleiil, mis puhub kõrva häid ja mõnusaid mõtteid …

 

Esimene lugu ”Scared To Start” on folgilik, “American Romance” on lugu, milles on nii folki, kuid kindlasti ka indie-muusika sugemeid, ”The Other Side” on kaunis mõtisklus, nagu ka laul, mil pealkirjaks ”Savannah” (siin on veidi ka kantrimuusika hõngu, mis on igati äge), popilikumat kõla ja hingamist on EP viimases laulus ”In The Light”.

 

Kuula ise ka:

Piret Jaaks, Lumimari


„Öölaps“


(Pegasus)


 

Minu emme ei karda pimedust, aga mina kardan väga. Kohe väga-väga, sest pimeduses ei ole ju midagi. Aga emme ütleb, et pimeduses on palju peidus, see tuleb vaid üles leida.

Kui emme viib mu vanamemme vanasse majja ööbima, siis tuleb keset ööd keegi, kes aitab mul pimedusehirmust üle saada.

 

Raamat „Öölaps“ räägib laste seas väga levinud hirmust – pimeduse kartmisest – ja annab juhise, kuidas näha pimedust kui salapärast seiklust. Lisaks õpetab raamat lastele mitmeid ööga seotud väljendeid ja tutvustab öö-nimelisi tegelasi.

 

Piret Jaaks on laste-, proosa- ja näitekirjanik ning stsenarist, kellelt on varem ilmunud kolm lasteraamatut. Pireti näidendeid ja lasteraamatuid on tõlgitud enam kui kümnesse keelde ning ta on oma loomingu eest pälvinud mitmeid tunnustusi.

 

Lumimari on illustreerinud ja kujundanud nii laste kui ka täiskasvanute raamatuid. Tema loomingut iseloomustavad tagasihoidlikud värvipaletid, rahu ja tühjus, mis jätavad vaatajale ruumi mõtlemiseks ja tunnetamiseks.

 

Mina olen varem lugenud (ja neist ka oma blogis kirjutanud) Piret Jaaksi kahte lasteraamatut – „Härra Maru mustikapood“ (kirjastus Varrak, 2022) ja „Kadunud soki saladus“ (Varrak, 2017) ja need olid igati vahvad ja toredad lasteraamatud, eriti „Härra Maru mustikapood“! Kolmas varem ilmunud lasteraamat Piret Jaaksi sulest kannab pealkirja „Emme draakon“ (Päike ja Pilv, 2019), seda mul lugeda pole õnnestunud.

 

Uus raamat „Öölaps“ on samuti üks vahva/vajalik lasteraamat, sest jutustab see ju pimeduse kartmisest ja sellest, kuidas hirmust üle saada/üle olla. Meenutan oma lapsepõlve ja oli ka minul teatud vanuses aeg, kui pimedus ja pimeduses tegutsevad „koletised“ hirmutasid. Ma usun, et ma polnud ainus, kes selliseid „hirme“ koges.

 

Raamatu alguses tõdeb peategelane, et ta ütleb küll, et ei karda pimedust, aga päriselt kardab ta seda väga. Aus ülestunnistus, kas pole. Ja ta lisab, et pimeduses ei ole ju midagi, seepärast on see kõige jubedam asi maailmas. Kui Sa nüüd raamatut edasi loed, siis selgub, et pimeduses on igsasugu asju, mistõttu ei tohiks pimedus üldse mitte hirmus olla.

 

Peategelane kinnitab, et tema emme ei pelga pimedust üldse. Emmele lausa meeldib öösel üleval olla, sest ta käib öövalves tööl. Kuna emme on öövalves tööl, siis viib ta oma poja, meie peategelase vanamemme juurde ööbima.

 

Saame lugeda, et vanamemm on väga tore, kuid tema maja on väga vana ja liiga pime. Paljud asjad on vanad, isegi vanamemme koer – Motsa – on väga vana.

 

Nüüd uurib vanamemm, kas poiss tahab kommi või kakaod? Peategelane ei taha, ta tahab hoopis emmet. Vanamemm uurib edasi, äkki sobiks unejutt? Unejutt sobiks. Peategelane läheb voodisse ja vanamemm võtab riiulist ühe vana raamatu. Selle vahel on kuivanud lill. Kes selle lille raamatu vahele pani?

 

Vanamemm on kindel, et selle pani öölaps! Kes on see öölaps? Selgub, et öölaps tuleb öösel, kui kuuvalgus aknast sisse paistab. Vanamemm teab seda täpselt. Lisaks sellele on öölaps kõige julgem laps maailmas, sest ta näeb seda, mis pimeduses peidus on.

 

Öö ongi pime. Keegi krabistab katusel, kusagil on kellegi sammud, vihm krabistab, katusel klobiseb ja keegi sumiseb! Putukad! Meie peategelane tõmbab teki ninani ja paneb silmad kinni.

 

Ühtäkki läheb kõik valgeks. Aknast paistab kuuvalgus ka keegi itsitab! Keegi ütleb: „Tere!“

See ongi öölaps, kes on üsna peategelase vanune. Meie peategelane kinnitab öölapsele, et ta kardab pimedust, sest pimeduses ei ole midagi. Öölaps pole sellega nõus. Ta võtab poisil käest kinni. Nad otsivad üles need, kes pimeduses peidus on, sest pimedus ongi üks suur peitusemäng! Vahvasti öeldud, on ju nii! Pimedus on suur peitusemäng!

 

Meie vahva lugu jätkub. Peitusemäng algab. Neid, kes öösel toimetavad, neid on palju – ööliblikad, ööjooksikud, öölased, nahkhiired (nemad viivad meie peategelase ja öölapse lausa lendama!), ööbik, siil, ämblikud (nendega lüüakse üheskoos tantsu) jt. Kõigi nendega saame ka meie tuttavaks.

 

Loo lõpus juuakse kakaod ja öölaps kinnitab, et … Mida öölaps lubab? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

Hommikul imestab vanamemm, et keegi on öösel kakaod joonud, lausa kaks tassi! Kes võis seda küll teha?

 

Selline vahva ja imeline lugu nende kaante vahel.

Väga sobilikud, imelised ja vahvad on ka illustratsioonid, mille autoriks on Lumimari.

 

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)