ALMA „Have U Seen Her?“ (Warner Music)

Alma ehk Alma-Sofia Miettinen (s. 17.01.1996 Kuopios) on Soome lauljatar-laulukirjutaja, kes saavutas kuulsust populaarses telesaates „Idols“ (2013. aastal, selle saate 7. hooajal). Alma (esinejanimi kirjutatakse suurte tähtedega ALMA) sõlmis 2014 lepingu plaadifirmaga PME Records ja kaks aastat hiljem juba lepingu Universal Music’uga. 2019 „kolis“ Alma firma Sony leivale, kuigi debüütalbumi on Põhjamaades ja Baltikumis välja andnud hoopis Warner Music.

Alma debüütsingel „Karma“ ilmus suvel 2016, sellele järgnes EP „Dye My Hair“ (sama aasta oktoobris). „Karma“ jõudis Soome allalaadimislistil esimesele kohale ja singlimüügi tabelis viiendale kohale.

Alma on löönud kaasa ka teiste artistide albumitel, nt. Felix Jaehn’i (laulis laulus „Bonfire“) ja Charli XCX’i plaatidel, kuid ka Martin Solveigi laulus „All Stars“. Alma on kirjutanud lugusid ka teistele artistidele. Kevadel 2018 kirjutas ta kolm laulu Miley Cyrus’ele – “Mother’s Daughter”, “Cattitude” ja “Slide Away”. Sügisel 2019 ilmus filmi “Charlie’s Angels” tunnuslugu “Don’t Call Me Angel”, mida esitavad Ariana Grande, Miley Cyrus ja Lana Del Rey, kas selle laulu üheks autoriks on Alma. Kusjuures Alma lööba ka selle filmi heliribal lauluga “How It’s Done”.

Ta on kandideerinud 7. Emma-auhinnale ja võitnud neist kaks. 2017 võitis ta ka nn Suomi-auhinna ja MTV Europe Music auhinna Soome katergoorias.

Nagu eelpool mainitud, siis saavutas Alma esimest korda tähelepanu ja tuntust 2013. aastal, kui ta osales populaarses telesaates „Idols“, kust ta pidi siiski lahkuma veidi enne poolfinaali. Selles saates oli üheks kohtunikuks Sini Sabotage ja Almast sai tema avasõnade kordaja ja publikut ergutav taustalualja ehk „dubleerija“. Alma lõi kaasa ka Sini Sabotage’i laulus „Muuta ku mä“.

Alma esimene leping on aastast 2014 plaadifirmaga PME Records, mis tegutseb tema plaadifirmana Põhjamaades ja Baltikumis koos Warner Music’uga. 2015 sõlmis Alma laulukirjutajalepingu Saksa muusikakirjastuse Sony/ATV Music Publishing’iga. 2016 sõlmis Alma lepingu Saksa plaadifirma Universal Music’uga, mis avaldab lauljatari plaate mujal maailmas.

2017. aasta jaanuaris valisid ajakirja „Soundi“ lugejad Alma parimaks Soome uueks artistiks aasral 2016. Emma-galas kandideeris Alma 2017. aastal viies erinevas kategoorias – aasta parim uus artist, aasta parim laul, aasta parim popp-artist, aasta parim artist ja aasta parim muusikavideo. Lõpuks sai ta Emma-auhinna, kui aasta parim uus artist ja ka aasta parim eksport-artist.

Alma rahvusvaheline edu saabus lauluga „Chasing Highs“, mis 2017. aasta kevadel ja suvel jõudis singlimüügitabelitesse Soomes, Saksamaal, Austrias ja Šveitsis, veidi hiljem ka Suurbritannias ja Iirimaal. 2017. aasta suvel tõusis lugu ka BBC Radio 1 raadiokanali lugude A-mängulistile!

Sügisel 2017 alustas lauljatar tööd oma debüütalbumiga, mida lindistati nii Los Angeleses kui ka Soomes. Septembris 2017 ilmus uus singel „Phases“, millel lööb kaasa ka USA räppartist French Montana. Laulu autoriteks on Alma ja Charli XCX ja lugu tõusis ka headele kohtadele Soome, Suurbritannia, Rootsi ja Šveitsi singlimüügitabelites.

Detsembris 2017 ilmus Charli XCX singel „Out of My Head“, millel löövad kaasa Alma ja ka Tove Lo. Veebruaris 2018 võitis Alma Emma-galal aasta ekspordiartisti tiitli ja ka aasta parima laulu auhinna „Chasing Highs“ laulu eest.

2018 kevadel ilmus Alma EP „Heavy Rules Mixtape“, millel löövad kaasa ka MÖ, Kiiara ja Tove Styrke. 2018 oktoobris ilmus singel „Cowboy“, mis oli muusikaliselt midagi uut, sest seni olma Alma esitanud elektropoppi, selles loos oli palju rohkem kitarripoppi. Alma kinnitas toona, et ta töötab ka debüütalbumi kallal, millest saab vana lõpp ja uue algus.

Veebruaris 2019 ilmusid singlid „When I Die“ ja „Summer“. Anti teada, et debüütalbum ilmub aprillis 2019, kuid veidi aega hiljem anti teada, et see on lükatud sama aasta sügisesse. Juunis 2019 ilmus veel ka singel „Lonely Night“.

Novembris 2019 andis Alma suure kontserti Helsinki jäähallis. Samal kuul oli ta ka Christina Aguilera soojendusartist “X Tour”-turneel Suurbritrannias. Novembris ilmusid veel ka singlid “Have U Seen Her?”, “Worst Behaviour” (selles loos lööb kaasa ka Tove Lo) ja “Bad News Baby”.

Mais 2020 ilmuski kauaoodatud debüütalbum “Have U Seen Her?”, mis tõusis ilmumisnädalal Soome plaadimüügitabeli esikohale. Debüütalbumi produtsentideks ja laulude autoriteks on Justin Tranter, Andrew Wyatt, Sarah Hudson jt.

Album algab plaadi nimilooga “Have U Seen Her”, mis on vägagi põneva helimaailmaga lugu. On see nüüd popp, punk või rokk, seda peab iga kuulaja ise otsustama, kuigi siin on tunda mõjutusi hiphopist ja paljust muustki.

Teine lugu “LA Money” on oluliselt popilikum, kuid ka selles loos on tunda mõjutusi hiphopist, kuid kindel on see, et lauljataril on vägagi võimas hääl. Põnevaid saunde ja võimast laulu kuuleme ka lauludes “Worst Behaviour”, milles lööb kaasa ka Tove Lo ja “Nightmare”. Saundide ja helide maailm on Alma plaadil igati huvitav ja paneb kuulaja ka kuulama.

Popilikum ja veidi isegi tantsulik lugu on “Bad News Baby”, samas on näiteks “King of The Castle” kübe isegi rokilik. Ja tegelikult, eks Alma sedasi popi, roki ja hiphopi piirimail liigubki. Igal juhul on see vägagi huvitav “segu” erinevaid muusikalisi stiile, mis kaasaegset popmuusikat ilmestab.

Kuula ise ka:

https://cyberalma.lnk.to/HaveUSeenHer

ALMA "Stay All Night"


Kristel Vilbaste „Armastusega loodusest“ (Tänapäev)

„Armastusega loodusest“ koondab bioloogi ja loodusajakirjaniku Kristel Vilbaste looduslugusid, mis olid eetris Vikerraadios ning on nüüd, raamatukaante vahel illustreeritud enam kui saja kauni ja informatiivse värvifotoga. Vestelised lood tutvustavad taimi, linde, loomi ja putukaid, kes on Eestis kõige levinumad ja eestlastele kõige armsamad, aga kellest tänapäeval, kui inimeste kokkupuude loodusega pole enam nii sügav, ometi kuigi palju ei teata.

“Armastusega loodusest” on ilusas ja suures köites, kaunite fotodega (enamuse autoriks on Arne Ader) loodustaamat, mille autor, Kristel Vilbaste on pühendanud abikaasa, Mikk Sarvele – rahvaluuleteadlasele, regilaulikule, bioloogile, maaelu aktivistile, kes kahjuks meie hulgast paar aastat tagasi lahkus.

Kristel Vilbaste on ka varem kirjutanud suurepäraseid loodusraamatuid – “Eesti allikad” (2013, kirjastus Varrak), “Aotähe aastaring” (2011, Kunst), koos Ain Raali ja Mikk Sarvega “Eesti ravimtaimed 1. osa” (2018, Varrak), koos Ain Raaiga “Eesti ravimtaimed 2. osa” (2019, Varrak), “Ilmamängud” (2012, Koolibri), “Kivimängud” (2020, Koolibri), koos Mikk Sarvega “Iseendast algav sugupuu” (2017, Varrak) jt.

Selle raamatu sissejuhatuses tõdeb Kristel Vilbaste, et kui lugeja peaks õue minema, et otsida üles kõige-kõige tavalisem taim, siis märkaks ta kohe, et tavalist pole olemas. Iga puu on eriline, iga lill kaunitar, iga lind lauluvirtuoos ja liblikas looduse pärl … Ja mida lähemalt me ümbritsevat tundma õpime, seda kodusemaks see muutub … Iga kaunitari ilu seisneb vaid selles, kui sügavalt me oma südame avame …

Kristel Vilbaste vanaisa on saja aasta eest ühes oma taimeraamatus kirjutanud, et iga maainimene tunneb 150 taime, mõni teadjam 250 taime. Ammuilma ei tea enamik meist neid enam nii palju, sest meie kokkupuude loodusega pole enam nii sügav. Meil lihtsalt pole vaja taimi tunda. Sest me ei kasuta neid … Loodussõbraks saame end nimetada vaid siis, kui igast taimest ka loo kõnelda oskame. Nii vahva loo, et see teisi kuulama paneb.

Sellesse raamatusse on kirja saanud looduslood, mida Vikerraadio lahke rahvas autorit 2018.-2019. aastal varahommikuti inmestele rääkima kutsus. Kahe minuti sisse mahutas Kristel Vilbaste meie kõige tavalisemate, aga kõige armsamate lillede ja loomade lood … Nüüd on lugude juures ka pildid, sest raamatu kaante vahel on kõikidest liikidest ka pildid.

Autor tõdeb sissejuhatuse lõpuks, et armastus looduse vastu süttib ootamatult ja ei vaiki enam kunagi.

Esimene lugu selles suurepärases loodusraamatus on kassikäppadest. Autor meenutab, kuidas ta esimese lapsega oma emale emadepäevaks lilli korjas. Männikualune oli täis imepehmeid halle lehekesi ja nende kohal troonivaid kiisukäpapehmeid kassikäppasid.

Kassikäpp on üks neist taimedest, kelle isa ja ema on eri taimed, ning kui neil õnnestub kevadel üksteisele armunooli saata, on neil ka ühiseid lapsi. Bioloogid ütlevad, et nad on kahekojalised. Ühes kojas kükitavad valgetes õisikutes isased ehk tolmukad ja teises kojas roosade õisikute sees oma varre otsas emased ehk emakad. Nende armastusest sünnib seeme. Suure pehme kassikäpa puhmik koosneb aga kas isastest või emastest taimedest, sest ajal, kui nad on üksteise armastust otsimas, sirutavad nad oma käsi üksteise poole ka juurtest arenevate võsunditega.

Koos tütrega korjatud kaunid kassikäpad on raamatu autori emal alles ka nüüd, kolmkümmend aastat hiljem.

Seejärel loeme lugusid ülastest, jänesekapsast, kuid näiteks ka käost. Selle loo pealkiri on “Käojaani ajama”.

Kristel Vilbaste küsib, kas me teame, mis on esimene linnulaul, mille kõik lapsed selgeks saavad? Ja milles kõik inimesed lindudega kõnelda oskavad? See on käo kukkumine.

Enamasti tuleb kägu lõunamaalt tagasi enne ööbikut ja pääsukest. Pääsuke toob päevasooja ning käo toodud käesoe lubab käed mulda panna ja maad harima hakata. Ööbiku öösoe muudab looduse roheliseks.

Kuigi hommikust peetakse hoolekäoks, lõunast leinakäoks ja õhtust õnnekäoks, siis autori kõige erilisem kägudega kohtumine on olnud varahommikul Laeva raba tedreonnis. Igast rabanukast kostis käo kukkumine, ringiratast tosin kägu korraga.

Edasi loeme männikasvudest, rukkiräägust, võililledest, söödavatest umbrohtudest, kaarkollakast, jürilillest, sokukarjest, mets-lehelinnust, kullerkupust, peoleost, piibelehest, kimalaste tantsust, toomepuu lõhnapeost, külmamailasest (see on Kristel Vilbaste arvates maailma ilusaim lill), koiduliblikast, tihasepoegadest, vahulillest, kuldpõrnikast, kuldnokkadest ja piiritajatest, liidrikust, ubalehest, maasikaõiest, meelespeast, sireliõnnest ja näiteks ka sealõuarohust.

Sealõuarohi näeb välja nagu nõgeslehine kellukas, suured sakiliste servaga lehed asetsevad ligi meetripikkusel kandilisel varrel vastakuti. Tõeliselt siga-laheda välimuse omandab see taim siis, kui tal tulevad pähe õied, mis näevad välja nagu metskuldi pea. Õit näppude vahel veidi kokku litsudes vaatab teile vastu kihvad laiali irvitava metssea pea.

Kuigi öeldakse, et taim on mürgine ja vastiku lõhnaga, on vanarahvas tema õite välimusest innustust saanud ning kasutanud seda sigade lõugade ravimiseks, kui neil tekkis kaelapaise, näärmetiisikus.

Kristel Vilbaste vanaisa Gustav Vilbaste raamatust “Meie kodumaa taime rahva käsutuses” leiame ka, et vanarahvas pole seda taime eriti inimeste ravimiseks kasutanud – kui siis ainult soolenugeliste väljaajamiseks ja näärmetiisikuse raviks, aga siis ka peamiselt juureleotist.

Loeme veel rapuntslist ehk teadusliku nimega tähk-rapuntslist, jõhvikaõiest, käokannust ja tõrvalillest, võõrkakrast, mullamurelastest, kärbsenäpist, lodjapuust, vesiheinast, vesikanast, hundinuiast (mina sain teada, et hundinui kõlbab isegi süüa), piimjuurest, käguvaablasest, pärnast, jaaniussidest, härgheinast, harilikust taevastiivast, palderjanist, rukkililledest, maarjaheinast, hobumadarast, mutist, luigelillest, kurerehast, lepatriinust, sigurist, ohakaliblikast, admiralist, kullirändest, maarjalepast, humalaväätidest, kährikutest teel, raudrohu ravist, sookurgedest, soolikarohust ja näiteks ka astelpajust.

Kristel Vilbaste kinnitab, et astelpaju on imerohi, omal ajal aretati eriti viljakaid ja tervendavaid astelpajusorte nõukogude kosmonautide jaoks, paljud neist sortidest on jõudnud Eesti aedadesse.

Ja imet astelpaju tõesti teeb, eriti soodustab ta luude kokkukasvamist. Raamatu autor on näinud, kuidas ühel üle kaheksakümnesel Võrumaa naisel paranes puusaluumurd ja vahel viperdama kippuv mälugi lõi neid marju süües selgeks. Nii et igas majapidamises peaks astelpaju olema vähemalt paar karbitäit.

Aga astelpaju korjamine pole kergete killast. Korjata saab vaid mõne nädala jooksul, kui marjad pole veel liiga pehmed, aga on ikkagi valmis. Ja okkad! Need kriibivad käed ära ka siis, kui õpite marjasegadikku lahti harutama …

Imetoime, mida nõukogude kosmonautika lootis, oli vananemise ärahoidmine ja igasuguste nahahaiguste ravi. Seemneõli ravivat isegi psoriaasi ja põletusi.

Edasi tulevad veel ka kibuvits, käharapäised ohakad, peetrileht, pohlad, suitsupääsuke, Suur Vanker, pasknäär, ussilakk, ädalalill, käokannus, hallrästas, jõhvikas, rasvatihane, künnivares, maasapp, näsiniin, viirpuud ja viirpuumarjad, hallpea-rähnm kaelushiir, kastanipuu, käbilind, porr, saarepuu, siidisaba, verve iminõges, aroonia, barbariss, haavapuu, hangelind, hiireviu, kesalill, laululuik, leevike, merikotkas, pajupuu, tuhkur, võõrasema, värbkakk jt.

Imeliselt huvitav loodusraamat on Kristel Vilbaste lugudega “Armastusega loodusest”. Raamat, mis paneb ka lugeja loodust hoopis teistsuguse pilguga vaatama, austama ja hindama. Põnev valik taimedest ja loomadest.


Charlotte Morin „Laste mängud“ (Varrak)

Sellest raamatust leiavad noored mänguhuvilised nõuandeid ja ideid parimate mängupaikade ja -võimaluste kohta, et mängida kas üksi, kahekesi, väikese rühma või suurema seltskonnaga. Autos või bussis, metsas, rannas, toas, aias, koolihoovis või sõprade pool ...

Raamatus on üle 90 mängu, muu hulgas: STRATEEGIAMÄNGUD, ÄRAARVAMIS-, TÄHE- JA NUMBRIMÄNGUD, MUUSIKAMÄNGUD, LIIKUMIS- JA PALLIMÄNGUD, TÄRINGU- JA KAARDIMÄNGUD, LOOVUSMÄNGUD.

See vahva raamat on sarnane raamatule, millest eelmisel nädalal kirjutasin ehk raamatule “Kuidas kaitsta loodust?”, sest ka see raamat on vahvas spiraalköites, klappkaanega, mis käib kinni omakorda veel ka kummiga ja sisuküljed on lamineeritud ja hästi vastupidavad. Esikaanel on kirjas seegi, et selles raamatus on palju lihtsaid mänge lastele, kokku üle 90 mängu.

Raamatu sissejuhatuses vastatakse küsimustele, kus saab mängida, millal saab mängida, kuidas valida näiteks kulli või mängujuhti? Kuid ka sellele, millised on strateegiamängude, äraarvamis-, tähe- ja numbrimängude, täringu- ja kaardimängude, muusikamängude, liikumis- ja pallimängude, loovusmängude vahendid.

Raamat on jagatud neljaks osaks: “Üksi või kahekesi”, “Pidžaamapidu”, “Vahetund” ja “Sünnipäev”.

Usun, et paljud selle raamatu mängud on hästi tuttavad ka tänaste laste emadele-isadele, vanaemadele-vanaisadele, mistõttu võib seda raamatut “uurida” terve perega.

Esimese osa “Üksi või kahekesi” esimene mäng on iseseisvaks mängimiseks ehk akrostihhon. Tuleb leida sõnad, mille esitähed annavad ülevalt alla lugedes uue sõna. Selleks mänguks, mis sobib vanusele 6+ on vaja paberit ja pliiatsit. See ongi vahva, et iga mängu juures on kirjas, kui vanadele lastele konkreetne mäng sobib, mida on mängimiseks vaja, kui palju võib lapsi mängus kaasa lüüa.

Teiseks mänguks on vaja kahte mängijat, vanuses 6+ ja selleks on paljudele igati hästi tuttav kivi-paber-käärid, mängus tuleb võita nn žestivõistlus.

Selles osas on ühele mängijale veel mandala joonistamine ka värvimine, kaardimäng kümme kümnest, mille käigus tuleb vabaneda kõigist kaartidest, kuid siin on veel ka nn lumepall, milles tuleb teha järjest pikemate sõnadega lause. Õpetatakse mängima ka pasjanssi, kaardimängud, milles tuleb panna kaardid väiksemast suuremani nelja kuhja.

Kahele mängijale on selles osas veel trips-traps-trull; numbrimärgimäng – tuleb leida sõnu, mis algavad auto numbrimärgil olevate tähtedega; värvimäng – tuleb nimetada võimalikult palju enda ümber olevaid sama värvi asju; silbimäng – tuleb leida kõige rohkem sama silbiga algavaid sõnu; kõige pikem lause – tuleb hoida meeles võimalikult pikk lause; loogiline järjekord – tuleb leida võimalikult palju üksteisega seotud sõnud; siluetimäng – tuleb leida, kelle oma on joonistatud käsi või jalg; kuid ka nn “poomine” – tuleb vastasmängija valitud sõna enne “poomist” – see käib tähtede haaval; arvurida – tuleb nimetada arve ilma eksimata; kahe kaardi lahing – tuleb vabaneda kõigist kaartidest; joonista edasi – eesmärgiks teha mitmekesi üks joonistus; nn “laevade pommitamine” – selleks on vaja ruudulist paberit, kahte pliiatsit, ruudustikku tuleb “ära paigutada” 5 tüüpi laevad, kokku 12 laeva, nii et vastane ei suuda nendele pihta saada; mancala – selleks on vaja üks tühi 12 auguga munakarp ja 48 kuuli, mäng, milles tuleb korjata endale võimalikult palju kuule; ja selle osa viimane mäng on klassikaline kabe.

Raamatu teine osa on “Pidžaamapidu”, ja siin on mänge kahele või enamale mängijale, sest ega vist üksinda ei saagi ju pidžaamapidu pidada.

Piilur – tuleb leida nimetatud asju selle esitähe järgi; võidab parim joonistaja! – joonistuse järgi sõna äraarvamine; la-la-laa – tuleb leida laul mõne ettelauldud sõna järgi; Zanzibar – kolme täringu abil tuleb saada võimalikult palju punkte; salajane info – tuleb ära arvata, kes peitub paberile kirjutatud salajase info taga; peegel – tuleb matkida peegli kombel teise mängija liigutusi; väike eksam – paberile pannakse kirja teemad ja tuleb leida võimalikult kiiresti sama tähega algavaid sõnu.

Teises osas on veel ka mängud “Tõde ja vale” ja “Tõde või tegu”, kuid ka “Sõnad ja žestid”, mida paljud teavad vist ka Aliase nime järgi – tuleb seletada oma võistkonnakaaslastele võimalikult palju sõnu jutu või liigutuste abil. Õpime mängima ka vahvat täringumängu Yatzy, kaartidega mängime “Musta Peetrit”.

Raamatu kolmas osa on “Vahetund”, milles mängime mängime mitmekesti, ja paljusid mänge mängitakse õues.

Õunad vees – selleks on vaja suurt veekaussi ja õune - õun tuleb suuga veekausist kätte saada; kõik pikali – selleks on vaja 10 konservikarpi ja kolme tennisepalli, tuleb ajada ümber võimalikult palju konservikarpe; tallapall – selleks on vaja õhupalle, tuleb jalgade abil teiste õhupallid katki teha; köievedu – selleks on vaja 10-meetrist köit, ühte rätikut ja tuleb tõmmata teine meeskond üle piiritähise.

Selles osas veel ka kotijooks, milleks on vaja suuri prügi- või suhkrukotte; tagurpidi teekond – tuleb peegli abiga võimalikult kiiresti lõpetada ette joonistatud rada mööda tagurpidikõnd ilma pead pööramata; toolimuusika – selleks on vaja toole ja muusikat, kusjuures nii, et üks tool vähem kui on mängijaid, muusika mängib, mängijad kõnnivad ümber toolide, kui mängujuht muusika seisma paneb, püüavad kõik istuda, kuid nagu mainitud on üks tool “puudu”, see, kellele tooli ei “jagunud”, langeb välja, seejärel võetakse üks tool jällegi vähemaks.

Sellest osast leiame ka mängu, mil nimeks “Tomat” – selles tuleb lüüa teised mängijad üksteise järel mängust välja veeretades palli nende jalge vahelt läbi. Siin on veel ka mütsimäng, politseijuurdlus, aardejaht, muusikapendel, hiigelsuur lauamäng, kuid ka mängud “Ratsanikud” ja “Kanad, rebased ja maod”.

Raamatu neljas osa on “Sünnipäev” ja ka selles osas on mängud kahele või enamale mängijale, kes ikka tahab sünnipäeval üksinda olla.

Selle osa esimene mäng on hula hopp, milles tuleb keerutada hularõngust võimalikult palju kordi ilma et see maha kukuks; lõuapall – selleks on vaja vahtkummist palle, ja neid tuleb edasi anda käsi ja jalgu kasutamata; kaugushüpe, milles tuleb hüpata joonte peale.

Mängime ka kulli, milles tuleb püüda teisi mängijaid neid puudutades, kuid mängime ka kivikuju ja kuuma kartulit, ka märklauamängu, milleks on vaja nelja hularõngast, ühte kriiti ja kolme žongleerimispalli.

Sellest osast leiame veel ka hüppenööriga hüppamise, omamoodi põneva tasakaalumängu ehk twisteri, kuid ka mängud “Heeringas, heeringas 1,2,3!”, “Õhk, maa, vesi” ja “Jänes ja jahimees”, ja mängime ka nädalapäevade, kuude ja Hiina keksu.

Selline äge mängude raamat. Vahvaid ja kaasahaaravaid mänge on üle 90 ja nagu ma eelpool mainisin, siis tasub seda raamatut lugeda ja mängida terve perega või koos sõpradega.


Marillion „Afraid of Sunlight“ (Warner Music)

Marillion on briti rokibänd, mis tuli kokku juba 1979. aastal Aylesbury’s. Esialgu oli ansambli nimi Silmarillion J.R.R. Tolkieni raamatu „Silmarillion“ järgi, kuid hiljem see lühendati.

Marillion ilmus areenile post-pungi järgsel ajal ning neist sai omamoodi sild punk roki ja klassikalise progressiivse roki vahel. Võib öelda, et Marillion oli 1980. aastatel üks edukamaid neo-proge rokibände. Ma ei hakka keerutama, et Marillion oli üks minu lapsepõlve ja noorusaja lemmikbände, midagi oli nende muusikas sellist, mis kõnetas ja kõnetas sügavalt, mistõttu on väga meeldiv näha, et nende plaate antakse nüüd jällegi uuesti välja, et ka uued põlvkonnad saaksid nende muusikaga tuttavaks saada.

Tänaseks päevaks on ansamblil ilmunud 18 stuudioplaati ning nende tegutsemise võiks piltlikult jagada kaheks perioodiks – Marillion kuni aastani 1988, kui oli lauljaks Fish (õige nimega Derek William Dick, kes saab selle aasta 25. aprillil 60-aastaseks) ja aeg alates 1989. aastast, kui lauljaks tuli Steve Hogarth. Aastail 1983-1994 jõudis ansambli kaheksa albumit briti plaadimüügitabeli TOP 10 hulka, sh ka esikohale tõusnud album „Misplaced Childhood“ (1985, album püsis edetabelis kokku 41 nädalat!)) ning koos Fishiga jõudis briti singlimüügitabeli TOP 40 hulka lausa 11 lugu. Kuulsaimad kindlasti just 1985 aasta hittsinglid „Kayleigh“ ja „Lavender“, mis tõusid vastavalt kohtadele kaks ja viis.

Marillioni esimene stuudioplaat ilmus 1983. aastal ja selleks oli „Script for a Jester’s Tear“, seni viimane stuudioplaat ilmus 2016. aastal ja selleks oli „Fuck Everyone and Run (FEAR)“. Siinkohal tasub meenutada, et Marillion on kahel korral esinenud ka Eestis – 1992 Rock Summeril ja 2009. aastal Tallinnas Nokia Kontserdimajas. 1997 ilmus ansamblil album „The Strange Engine“, millel on ka lugu „Estonia“, mis kirjutatud reisilaeva Estonia katastroofis hukkunute mälestuseks. Idee sai alguse siis, kui Steve Hogarth kohtus 1990ndate aastate keskel Paul Barneyga, ainsa britiga, kes pääses eluga reisilaeva Estonia katastroofist.

Plaat, mida hetk tagasi kuulama hakkasin on algupäraselt 1995 ilmunud suurepärane „Afraid of Sunlight“, mis sel aastal jällegi avaldati. Kohe alguses kinnitan, et kui Sulle Marillion meeldib, siis kindlasti meeldib ka see album, sest Marillion on bänd, mis on teinud aastakümneid vägagi omanäolist ja vägagi head muusikat, mida kinnitab seegi album. Mulle meeldivad sageli laulud, mis kõlavad kuus, seitse ja rohkem minutit – selliseid lugusid on ka sellel albumil ja vaatamata lugude pikkusele ei hakka kuulajal kordagi igav.

Huvitaval kombel oli just see põnev album esimene Marillioni album, mis ei jõudnudki briti plaadimüügitabeli TOP 19 hulka, parimaks kohaks jäi 16. koht, ja üsna ruttu kadus see üldse sellest tabelist. Ainus singel, mis üldse brittide singlimüügitabelisse (kohale 29) jõudis oli „Beautiful“. Album oli edukas Hollandis, kuna seal on kindlasti väga-väga palju Marillioni fänne.

Ei tea kas oli see album liiga „keeruline“ kuulamine, kuigi paljude muusikakriitikute arvates on see üks parimaid Marillioni albumeid, millega bänd tõestas, et nad suudavad ikka vel muusikaliselt areneda ja täiustuda. Ma pean samuti tunnistama, et minu maitse ja kõrva jaoks on see suurepärane album, millel on Muusikat suure algustähega.

On öeldud, et see oli Marillioni album, mis tõi esile ka kuulsuse negatiivseid ja destruktiivseid pooli. Ilmunud on arvustus, milles seda plaati võrreldakse Martin Scorsese 1980. aasta filmiga „Raging Bull“, kes ei suutnud hakkama saada oma kuulsusega.

Eriti plaadi avalöök „Gazpacho“, mis vaatab Hollywoodi poole. Laulus „Cannibal Surf Babe“ on tunda Beach Boysi mõjutusi, kuid sobib ka hilisõhtuste horror-filmide looks.

Väga huvitava helimaailma ja esitusega on „Out of This World“, mis on pühendatud Donald Campbell’ile (sõitjale, kes purustas maailmarekordeid nii maal kui ka vees), kes sai surma 1967. Alles 2001. aastal tõsteti mehe hüdroplaan vee alt välja, kusjuures tõstmise juures olid ka Marillioni liikmed Steve Hogarth ja Steve Rothery. Selles loos annab Marillion edasi tõeliselt müstilisel kombel veealust ja -pealset maailma. Uskumatult hea lugu.

Kauni meloodiaga rokkballaad on lugu „Beautiful“ (Steve Hogarthi hääles on jõudu, võimsust ja oskust ka suuri tundeid edasi anda), mida võib öelda ka laulu „Beyond You“ kohta.

Tõeline proge-roki „klassik“ on „Afraid of Sunrise“ (see on tõeliselt suurepärane kuulamine, milles kuuleb igasugu põnevaid instrumente). Ja on ju siin ka plaadi nimilugu ehk „Afraid of Sunlight“ (sunrise vs sunlight), mis räägib ennast hävitavatest ohtude otsijatest nagu näiteks James Dean.

Plaadi viimane (kaheksas) lugu on „King“, mis on Elvis Presleyst Kurt Cobainist ja Michael Jacksonist. Lugu, millel kuuleb kindlasti ka selle albumi kõige uhkema kitarrisoolo.

Marillion koosseis sellel plaadil on:

Steve Hogarth (laul), Steve Rothery (kitarr), Mark Kelly (klahvpillid), Pete Trewavas (basskitarr) ja Ian Mosley (trummid, löökriistad

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/4cb90sqEVjRWxu4BnilPch

 

Marillion "Out Of This World"


Sophie de Mullenheim „Kuidas kaitsta loodust?“ (Varrak)

Kuidas sorteerida prügi? Mis on kasvuhooneefekt? Millist loodusvara kasutatakse kõige enam? Kas tiiger sureb välja? Raamatus on üle 200 küsimuse ja lõbusa pildi, mis aitavad lastel avastada meie planeedi imelist rikkust ja mõelda, kuidas võiks oma harjumusi muutes planeeti kaitsta.

See on jällegi vahva lasteraamat sarjast, milles varem on ilmunud raamatud: “Ütle mulle! Kui palju!?”, “Ütle mulle, kus!?”, “Ütle mulle! Teadus ja leiutised”, “Ütle mulle! Millal see oligi?” ja “Ütle mulle! Kuidas see tehtud on?!”.

Seegi raamat on taaskord uhkes ja vastupidavas köites, klappkaane ja raamatut kinni hoidva kummiga ning spiraalköites lehed on lamineeritud ehk samuti vägagi vastupidavad.

Raamatu esimene osa on “Meie planeet”.

Esimene küsimus on, kui vana on meie planeet Maa? Teadlased vaidlesid pikka aega Maa vanuse üle ja 1956. aastal jõudsid üksmeelele ja asetasid Maa sünnipäevatordile 4,55 miljardit küünalt.

Seejärel vastatakse küsimusele, kuidas on elu Maal võimalik, millised olid siinsed esimesed elusolendid ja taimed (vees elavad imetillukesed bakterid ja sinakasrohelised vetikad), kui palju on atmosfääris hapnikku, millal Päike kustub (väidetavalt on Päikesel jäänud särada veel 5,5 miljardit aastat), milleks on vaja osoonikihti, mis on kasvuhoonefekt, mis on kliima soojenemine, mis põhjustab jääpankade sulamise, kuidas tekkis nafta ja kui suured on maailma naftavarud, kuidas tekib tuul ja kus on maailma kõige tuulisem koht (tuule kiiruse rekord on aastast 1996, kui Vanavana saarel Prantsuse Polüneesias puhus tuul kiirusega 408 km/h!)

Edasi on juttu kõrbetest, kuid vastatakse ka küsimusele, miks kutsutakse Maad siniseks planeediks (ookeanid ja mered hõlmavad 71% Maa pinnast), kas ookeanid on läbi uuritud, milline on magevee osakaal Maa pinnast (vaid 3%), kas vesi uueneb, kas merevett tohib juua, kuidas tekib vihm, kust tuleb allikavesi?

Seejärel on mitmeid küsimusi uraani ja kivisöe kohta, juttu on elust Marsil, nn seitsmendast mandrist, loodusvaradest, liivast, biomassist jpm. Miks meri öösel vahel sätendab, mis on vananaistesuvi, kas Maal ja vee all on veel avastamata paiku, mis on väärisgaas, mida toovad kaasa kliimamuutused, kas Surnumeri on „surnud“ inimese tõttu, kas Araali merd saab veel kaitsta ja mis on happevihmad?

Raamatu teine osa on „Loomastik“.

See osa algub dinosaurustega – miks pole Maal enam dinosauruseid, kas kõik dinosaurused on kadunud (selgub, et Uus Meremaal elab suurt sisalikku meenutav hateeria ehk tuataara, kes elas Maal juba 220 miljonit aastat tagasi). Kui palju on loomaliike Maal (teadlaste arvates 3-10 miljonit, kuid inimesele on neist teada vaid 1,23 miljonit liiki), milliseid loomi on kõige enam (putukaid, kolm looma neljast on putukad), kui palju liike igal aastal kaob (ca 20 000 looma- ja linnuliiki), milline loomaliik on tänapäeval kõige enam ohustatud (selleks on jaava ninasarvik, keda praeguseks on vähem kui 50 looma).

Väike lugeja saab lugeda ka hiigelpandast, mõrtsukhaist, tiigrist, dodost, kakkpapagoist, muskushirvest, mesilastest, liblikatest, pääsukesest, elevandist, jõehobust, kanadest, vihmaussidest, leaptriinudest, siilidest, termiitidest, korallidest ja hiidkalmaaristki.

Saame teada, mis on toiduahel ja kas seda võib katkestada, milline on maailma vanim kala, miks mõned rändlinnud enam ära ei lenda, kas mõnda looma on Maal liiga palju, kes on salakütt ja kes on kütt, miks luuakse reservaate ehk kaitsealasid, kas loomaaiad on head, kas linde peaks talvel toitma, kas ookeani põhjas elab keegi (ookeanide kõige sügavamaid kohti nimetatakse süvikuteks, ja ka seal on elu võimalik), kas on olemas surematuid loomi (selgub, et on üks liik millimallikaid, kes hakkab noorenema niipea, kui tunneb end liiga vanana). Ja veel, kas lumeinimene on väljamõeldis, kust tuleb loomanahk, mis on linnugripp, mida lehmad söövad ja mis on hullulehmatõbi?

Raamatu kolmas osa on „Taimestik“.

See osa algab metsadega. Milline on metsade osakaal maailmas (metsad katavad umbes kolmandiku maailma maismaast), mis on vihmamets (vihametsi on maailmas kõige enam), miks öeldakse, et metsad on Maa kopsud, mis toimivad veel Maa kopsudena, kuidas tekib mets, mis on ürgmets, mis on metsaraie ja kas uusi metsi saab istutada.

Metsade juurest liigume taimede juurde. Kui palju on taimeliike (hetkel on loendatud 391 000 taimeliiki, igal aastal avastatakse ligi 2000 uut liiki), kuidas sünnivad lilled, kuidas toimub tolmlemine ja fotosüntees, kuidas taimed toituvad. Seejärel on juttu endeemnsetest liikidest, parasiittaimedest, kaktustest, rohevetikatest ja ka palmiõlist.

Saame teada, millist teravilja kasvatatakse maailmas kõige rohkem (selleks on mais) ja kas kogu selle maisi söövad ära inimesed? Küsimusi on veel mitmeid – miks olid vanasti põlluservas hekid, mis on eksootiline puit ja kas on halb seda osta, kas lõuna- ja põhjapoolusel on taimi, kas on olemas lihasööjaid taimi, milline on maailma suurim õis (hiigelsuur punane viie kroonlehega õis on raitlillel, lehkava õie läbimõõt võib olla kuni 1 meeter ja kaal ligi 7 kilogrammi).

Ja veel. Milline on maailma kõrgeim puu (kõrgeimad puud on ranniksekvoiad, ja neist on kõrgeim 115,6 meetrini puu), milline on vanim puu (igimänd vanusega 4800 aastat), milliseid taimi on kõige rohkem (õistaimi) ja milline on kõige haruldasem taim (Austraalias leitud okaspuu volleemia), kuidas kohanevad taimed kliimaga, kas taimed võivad ka rännata, milline on maailma kõige väiksem puu ja kõige väiksem õis?

Lugeda saame veel vääristaimedest, maitse- ja lõhnataimedest, ravimtaimedest, kuid ka mürgistest ja narkootilistest taimedest.

Raamatu neljas osa on „Looduskaitse“, kuigi ka kolmes eelmises osas on ju sellest omal moel juttu tehtud.

Loeme prügi sorteerimisest, taastöödeldavast pakendist, klaasi ja konservkarpide taastöötlemisest, plastpudelitest ja vanapaberist. Vastatakse küsimustele, mida ei tohi prügikasti visata, kui kaua laguneb kilekott, millest tehakse plasti, milles leidub naftat, mis on GMO, mis on ökoloogiline jalajälg, kuidas oma ökoloogilist jalajälge vähendada, mis on biokütis, kuidas toimib tuulegeneraator, kes on taimetoitlane, mis on taastuvenergia, mis on roheline energia, kuidas toimib päikesepaneel, kuidas elektrit kokku hoida, mis on energisäästlik maja, kas küttida ja kalastada võib kõike, kui vanu kuuski võetakse maha jõulukuuskedeks, kust tulevad küttepuud, kas puuviljakoored on kasulikud, kuidas süüa puu- ja köögivilja, kust pärinevad poes müüdavad kaubad, mis on mahepõllumajandus, mis on permakultuur, mida tähendab „biolagunev“, kuidas valmistada looduslikku väetist, kas aerosoolid on ohtlikud, milline transpordivahend saastab kõige vähem, miks on elektriautod keskkonnasõbralikud, millised on parmad patareid, mis on leed, kuidas säästa paberit, kuhu visata aegunud ravimid, kas kraanivesi on hea ja raamatu viimane küsimus, kuidas saada võimalikult head vett?

Selline vahva raamat pere väiksematele, et saada vastuseid põnevatele küsimustele, mis puudutavad meie planeeti, meie planeedi loomi ja taimi ning looduskaitset. Usun, et vahva abimees tervele perele.


Kristi Piiper „Metsajärve pärandus“ (Tänapäev)

Üheksa-aastase Maara ja kaheteistkümnese Sveni pere kolivad vanematega elama ootamatult päranduseks saadud Metsajärve tallu. Pärast esialgset elevust ja uusi tutvusi hakkavad juhtuma veidrad lood. Kas keegi teeb paha nalja või on selle taga midagi müstilisemat?

“Metsajärve pärandus” pakub seiklusi ja puudutab ka vähem räägitud terviseteemasid. Kristi Piiper on varem avaldanud mh lasteraamatud “Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised”, “Kuidas mu isa uue töö sai”, “Meie uues kodus kummitab” ning “Salapaha”.

Kristi Piiper on kirjutanud lastele ja noortele mitmeid väga huvitavaid ja kaasahaaravaid raamatuid, mida võib öelda ka tema uue raamatu ehk “Metsajärve pärandus” kohta. See on selline suvine, põnev ja kaasahaarav lugu, milles jätkub pinget kuni raamatu viimaste lehekülgedeni välja.

Raamat algab mõttega Briti ulmekirjanikult, leiutajalt ja futuroloogilt Arthur C. Clarke’ilt: “Pole midagi hirmsamat kui liikumine seal, kus mingit liikumist olla ei tohiks.”

Ja seejärel väike lõik, kuidas Maara ärkas unesegasena selle peale, et keegi teda tugevalt õlast raputas. See oli Sven (Maara vend), kes ütles, et nad peavad majast lahkuma. Maara võtabki ainult jope ja ketsid, muuks pole aega! Nad peavad sellest majast kaduma. Igati põnev algus, kas pole.

Seejärel saame lugeda, et Maara oli üpris tavaline üheksa-aastane tüdruk. Ainult, et silmad olid tal erilised – üks sinine ja teine pruun. Autor tõdeb, et tervelt üheksa aastat oma elust ei olnud Maaral aga aimugi, et tema kümnenda eluaasta suvi saab olema vähemalt sama erakordne kui tema harvaesinev silmavärv.

Kõik algas märjal ja lörtsisel aprillikuul, ammu enne kolimist, kui Maara pere oli saanud teada vanaonu pärandusest. Üheksakorruselisest kortermajast päris oma majja kolimine kõlas nagu unistus. Kas tõesti saab Maara elada päris oma toas, ilma paar aastat vanema venna Svenita?

Päev, mil uudis pärandusest tuli, oli alanud nagu iga teinegi täiesti tavaline reede. Ees seisis pikk koolipäev, kuid mõnus nädalavahetuse ootus andis endast juba hommikul hea tuju näol märku. See talv oli olnud lumine ja alles nüüd oli kogu see valge külmunud lumemass sulama hakanud.

Maara jalutas bussi peale, jõudis kooli, kus kohtume ka Maara pinginaabri Luisaga, kes oli sel päeval kuidagi teistmoodi. Maara märkas, et sõbranna on tujust ära, isegi veidi õnnetu. Luisa kirjutas tunni ajal Maarale kokkuvolidtud paberitükikesele, et ta oli käinud arsti juures ja saanud teada, et tal on astma. Maara ei saa täpselt aru, mis see astma on, kuid Luisa ütles, et ta peab nüüd rohtu võtma ja ettevaatlik olema, et ta ei külmetaks ega üle pingutaks, et ta astmahoogu ei saaks. Haigusest ja astmast on selles raamatus veel – meeldivalt käitub Luisa ja Maaraga nende õpetaja, inetult aga Sveni klassivennad, kes Luisat narrivad ja teda piibuprintsessiks kutsuvad (peab ju Luisa kasutama inhalaatorit ehk astmapumpa, mis veidi piibu moodi välja näeb) ja Luisat tabab veidi hiljem ka astmahoog, kusjuures kaduma läheb ka inhalaator, kuid sellest loed juba veidi hiljem.

Koduteel mõtles Maara Luisale, sest uudis haigusest ei olnud tulnud just suure üllatusena, kuna Maara oli juba ammu märganud sõbranna haiguse märke, lihtsalt nüüd sai see kõik endale nime.

Kodus ootas Maarat hoopis teistsugune uudis – nad saavad endale maja! Isa rääkis nüüd, et vanaema Ellil (tema oli juba mitu aastat tagasi surnud) oli vend Eugen, kellest nad midagi suurt ei teadnudki, sest onu oli erak ja tahtnud omaette olla. Ainus, keda onu enda lähedale lubas, oli tema kaksikõde Laama, kes on siiani elus ja terve. Nüüd oli isale helistatud notari juurest, et isal tuleb pärandiasjus notarise minna. Isa oligi sel päeval notari juures ära käinud.

Seal selgus, et onu Eugen oli surnud ja testamendiga maja Maara isale pärandanud. Saame lugeda sellestki, et Eugen ja Laama olid aastakümneid tagasi metsa oma majadesse kolinud, et rahu ja vaikust nautida. Keegi ei teadnud, mis täpselt juhtus, et nad niimoodi kõigist eraldusid, ja kuna nad igasugusest selgitusest keeldusid, siis nad jäidki niimoodi kahekesi …

Sama päeva õhtul rääkis Maara emale, et Luisal on astma, ja et tal on seetõttu mure. Ema kinnitas, et astma on ravimitega üsna hästi kontrolli all hoitav … paljud lapsed saavad lausa terveks. Ema ütles, et ka Maara tervisega on midagi teistmoodi, sest Maaral on heterokroomia – üks silm on sinine ja teine pruun. See on sündroom, mis on seotud geneetilise mutatsiooniga – mõlemasse silma läheb erinev kogus melaniini, mis põhjustabki iirise värvi muutuse. Iiris on silma värviline osa ja melanin see, mis sellele värvi annab. Maaral läks tuju paremaks, sest nüüd saab ta esmaspäeval Luisat lohutada, sest ka temas on midagi viga.

Siinkohal nõustun selle loo alguses kirjastuse raamatutuvustusega, et Kristi Piiper selles raamatus väga vahvalt ja oskuslikult räägib noorele lugejale ka terviseteemadel, sedasi sidusalt ja pehmelt, kuid lähtudes sellest, et ka lastel võib olla tervisehädasid, mida kindlasti mitte ei tohiks narrida ega näpuga näidata.

Reedele järgnes laupäev ja Maara ärkas, piilus oma tuba ja magavat Sveni, kuni selgus, et ema küpsetas köögis pannkooke! Tavaliselt oli pannkoogipäev pühapäev, kuid selgus, et ema ja isa olid külla kutsunud tädi Laama.

Tädi Laama tuligi. Väike, helehallide lokkide ja sügavate kortsudega, kuid esmapilgul väga sõbralik. Maara arvates üldse mitte selline, millisena tüdruk endale üht erakut oleks ette kujutanud. Tädi Laama rääkis, et nende päranduseks saadud talu pole klassikalises mõttes talu, pigem selline metsamajake. Onu Eugen oli samale krundile ehitanud kaks maja, ühe endale, teise Laamale. Emale selline metsamajakese mõte meeldis väga, sest ta oli juba ammu tahtnud minna maale elama, panna püsti oma tordiäri. Ta oli pidanud plaani praegusest pagariärist ära tulla, et oma asja ajada. Isa ütles, et tema võiks samuti maale kolida, sest autoga saaks ju ka linnas tööl käia ja enne tööle minekut jõuaks ta ka lapsed linnakooli visata, no ja eks ju ka mõned bussid sõidavad.

Nüüd oleks vaja praegune korter maha müüa. Tädi Laama lubas emal abiks käia, lapsi hoidmas ja süüa tegemas … Seni kuni ema oma praeguse tööga lõpparve teeb. Maarale tundus vanatädi tore ja abivalmis, kuid tüdrukul oli häiriv sisetunne, et Laama nendega päris aus ei olnud ja varjas mingit kummalist saladust … ja uskuge mind, Maara sisetunne ei ole petlik …

Vanatädi Laama hakkaski Maara ja Sveni juures käima. Ta tegi neile karulaugusuppi, mida nii Maara kui ka Sven isegi sõid. Näis, et vanatädile tegid muret inimesed, eriti isa ja ema sõbrad. Kas neid sõpru on palju, kas need sõbrad tuleks ka maale külla? Maaral õnnestus kokku luuletada selline lugu, et paljud sõbrad on surnud … Vanatädi ei saanud päris täpselt aru, kuid vähemalt rahunes maha. Kuid Maaral oli jätkuvalt tunne, et vanatädis oli midagi kummalist ja salalikku.

Maikuu esimesel laupäeval sõitis terve pere maale oma uut kodu vaatama. Vaatepilt oli trööstitu, kuid üsna armas, tööd on seal palju teha, kuid kõik pereliikmed saavad oma isikliku toa. Kindlasti on vaja teha remonti. Samal päeval tuli metsamajakesse ka vanatädi, kellele Maara ema rääkis, et nende juures käis ka üks vallaametnik, kes oli kogunud allkirju, et sinna lähedale pood ehitada. Juttu oli ka lausa uuest elamurajoonist. See jutt ei meeldinud Laamale, kes koheselt minema läks.

Nüüd otsustas Maara minna ka metsa lähemalt vaatama. Ta tahtis näha ka metsajärve, millest oli Laama rääkinud. Äkki nägi Maara puude all tihnikus seismas mingit tumedat hirmutavat kuju. See oli justkui inimene, aga nagu polnud ka. Isegi õhtul kodus ei suutnud Maara magama jääda, sest iga kord kui ta silmad sulges, ilmus tema silmade ette Metsajärvel nähtud kummaline kuju. Tume pea, pikk kere ja veider kehahoiak. Oli see üldse inimene või miski muu?

Ja algaski suvevaheaeg. Remont Metsajärvel hakkas lõpuks ometi lõpule jõudma. Kätte jõudis kolimispäev. Ja ega see kolimispäev ju rõõmsameelne polnudki, Maaral tuli lausa pisar silma, kui oma toale viimase pilgu peale viskas.

Kuid esimene päev uues kodus algas mõnusasti. Maarale tuli külla ka Luisa, et nädal-kaks maal olla, nad oli selle juba kevadel kokku leppinud. Nüüd otsustasid tüdrukud metsas jalutada ja seal veidi ringi vaadata, kuid Maara otsustas rääkida ka Luisale jubedast vaatepildist, mida ta oli seal mõni aeg tagasi näinud. Ka Luisa ei mõista, kes see siis oli, kui mitte inimene. Tüdrukud leidsid metsaäärelt äsja paigaldatud võrkaia koos jalgväravaga, mille juures olid veidrad jäljed! Äkki kostus metsast tugev oksapraksatus! Maara ja Luisa panid jooksu. Kodus rääkisid nad Maara emale, et nägid veidraid jälgi, üks oli nagu inimese jälg, teine hoopis teistsuguse kujuga, nagu ümaram ja palju väiksem, nagu looma jälg!

Siinkohal pean tõdema, et ega ma Sulle palju rohkem ei saagi rääkida, sest sel juhul kaoks Sul põnevus lugemisel. Kinnitan, et sündmused lähevad veelgi põnevamaks – tädi Laama on jätkuvalt väga kahtlase käitumisega ja pahur, kes ei taha kuulda laste rumalaid jutte, et keegi metsas ringi luusib. Kuhu on kadunud tüdrukute nähtud veidrad jäljed? Miks metsajärvele salapärased pöörised tekivad? Kellele kuulub metsas olev vana maja, kes ei kuuluvat mitte kellegile? Kes paneb Maara ja Luisa kuuri luku taha kinni? Miks on vanatädi majakese köögis külmkapis väga palju purke mingisuguste elunditega (hiljem saame teada sedagi, et selles väites on hirmul suured silmad)? Miks juhtub Maara isaga raske õnnetus, kui ta katkiselt redeliastmelt alla kukub? Kas keegi on redeliastme katki teinud? Kes luurab öösel nende maja ümber, nii et Sven teeb ettepaneku majast lahkuda (oleme jõudnud siinkohal raamatu algusesse)?

Põnevust ja küsimusi on palju, kuid kõik küsimused saavad üsna loogilise seletuse. Kuid ikkagi, kes luusis metsas, ja miks ta seda tegi. Miks tädi Laama sedavõrd salapärane ja pahur on?

Kui loed raamatu lõpuni, siis saad kõikidele küsimustele ka vastused …

Kindlasti üks viimaste aastate põnevamaid Eesti autori lasteraamatuid.


Neil Young „Homegrown“ (Warner Music)

Neil Youngi „uus“ album sai valmis tegelikult juba 1975. aastal, kuid see jäi avaldamata, sest umbes selle plaadi tegemise/valmimise ajal läks ta lahku oma elukaaslasest, näitlejatar Carrie Snodgress’ist. Neil Youngi vaevas südamevalu ja ta kinnitas toona, et ta ei suuda seda albumit lihtsalt kuulata ja laulja, muusik, laulukirjutaja tahtis eluga edasi minna.

2020 ilmub see album esimest korda, kusjuures mõned laulud on sellelt albumilt varem ilmunud mõnel tesiel Neil Youngi albumil, kuid viis laulu sellelt on varem ilmumata. Paljud Neil Youngi fännid olid juba aastakümneid soovinud, et see album ilmuks, ja nüüd on see album olemas.

Album hingab rohkem kantrilikumalt kui folgilikumalt. Kaasa lööb mitmeid kuulsaid artiste – trummidel on Levon Helm (The Band’i trummar ja üks lauljatest), steel-kitarri mängib Ben Keith, kes on saanud kuulsaks Neil Youngi taustaansamblis, basskitarril Tim Drummond (tema on koostööd teinud ka Bob Dylani, James Browni, Eric Claptoni, Miles Davis’e, B.B. Kingi jpt.), klaveril Stan Szelest (tema on mänginud ansamblis The Band ja ka Ronnie Hawkinsi ansamblis), kitarril Robbie Robertson (The Band’i soolokitarrist), kuid kuuleme ka veidi eksootilisemat dobrot ja ka Wurlitzeri klaverit. Kahes laulus – „Try“ ja „Star of Bethlehem“ laulab ka kantrimuusika legend Emmylou Harris.

Neil Percival Young on paljude muusikasõprade arvates oma generatsiooni üks mõjuvõimsamaid muusikuid, kes olnud kõva tegija nii rokkmuusikas kui ka bluusis ja folgis. Kanada laulja ja laulukirjutaja saab selle aasta 12. novembril 75-aastaseks, kes alustas muusikalist tegevust juba 1960ndatel aastatel, kui kolis elama Los Angelesse ja pani koos Stephen Stillsi ja Richie Furayga kokku legendaarse ansambli Buffalo Springfield. Ansambel avaldas tegevuse jooksul kolm albumit aastail 1966-1968.

1969 liitus Neil Young USA lauljate ja laulukirjutajate Stephen Stillsi ja David Crosbyga ning briti laulja-laulukirjutaja Graham Nashiga ning sündis folgi ja roki kvartett Crosby, Stills, Nash & Young.

1969 ilmus Neil Youngi esimene sooloalbum „Neil Young“, praeguseks on ilmunud Neil Youngil kokku 41 stuudioplaati, seni viimane aastal 2019 “Colorado” koos ansambliga Crazy Horse. Siinkohal peakski mainima, et paljud Youngi stuudioplaadid on mängitud erinevate koosseisudega/ansamblitega, nt. tema enda band Crazy Horse, kuid ka The Shocking Pinks, The Bluenotes, Pearl Jam, Booker T. & the M.G.’s., Promise of the Real. 1995. aasta albumil „Mirror Ball“ tulid talle „appi“ Pearl Jam’i liikmed.

Neil Young on paljudele muusikasõpradele tuttav oma üsnagi kõrge ja omanäolise lauluhääle poolest, ta mängib suurepäraselt kitarri (varasemas loomingus just akustilist kitarri), ta kirjutab väga ägedaid ja üsnagi otsekoheseid laulusõnu, lisaks mängib ta suurepäraselt suupilli, klaverit, kuid saab hästi hakkama ka elektrikitarriga, mistõttu on teda mõnikord nimetatud ka “grunge ristiisaks”. Oma muusikas kombineerib Neil Young folki, rokki, kantrit ja bluusi.

"Homegrown"

1974. aasta oli Neil Youngile kiire ja produktiivne aasta. 1973 oli ta valmis saanud albumi „Tonight’s the Night“, mis ilmus 1975. aastal. 1974 ai ta valmis albumi „On the Beach“, kuid samal ajal tegi ta stuudios tööd ka ansambliga Crosby, Stills, Nash & Young, üheskoos mindi suvel ka suurele kontsertturneele. Koos ansambliga Crazy Horse tehti albumit „Zuma“, mis ilmus samuti 1975. Valmis sai ka uus laul „White Line“ koostöös The Bandi Robbie Robertsoniga.

Pärast eelpool mainitud kontsertturneed läks Neil Youngi jällegi stuudiosse, et teha muusikat koos Levon Helmiga. Nii valmisid laulud „Star of Bethlehem“, „Little Wing“ jt. Paljud neist lugudest olid akustilised, mõeldud Neil Youngile sooloesitusteks, saatjaks kitarr ja suupill. Neil Young on ise ütelnud, et „Homegrown“ oli kaduma läinud link albumite „Harvest“ (1972), „Comes a Time“ (1978), „Old Ways“ (1985) ja „Harvest Moon“ (1992) vahel.

Laulud albumil „Homegrown“ on isiklikud ja räägivad Neil Youngi tunnetest, kui lõpule hakkas jõudma tema suhe näitlejatar Carrie Snodgressiga.

„See oli isegi liiga isiklik,“ meenutab Neil Young. „See hirmutas mind.“

Nii otsustas Neil Youngi viimasel hetkel, et albumit „Homegrown“ ei ilmu, selle asemel ilmus album „Tonight’s the Night“, album, mis oli valmis saanud 1973, kuid toona ilmumata jäänud. Neil Young on ütelnud, et „Tonight’s the Night“ tundus toona palju mõistlikuma otsusena, ja album oli tunnetelt ja esituselt tugevam.

Peab mainima sedagi, et esialgu oli albumil “Homegrown” rohkem lugusid, kuid valik tehti selle aasta aprillis. Väljavalitud lugusid sai plaadile 12.

"Separate Ways" – on plaadi alguseks üsnagi nukrameelne, aga ju siis tollal olidki sellised tunded Neil Youngil. Lauldes: "I won't apologize/The light shone in from your eyes/It isn't gone/And it will soon come back again." Steel-kitarr on samuti nukrameelne, trummid löövad aeglast rütmi ja loo lõpus on Youngi mängitud suupilli solo samuti igati nukrameelne;

“Try” – jätkab täpselt nukrameelselt nagu plaadi avalöök, ülimalt rahulik, steel-kitarri solo, kaasa laulab ka eelpool mainitud Emmylou Harris, ühel hetkel läheb klaver kübe rock’n’rolli’likumaks, kuid seda vaid hetkeks, kuid igati kauni meloodiaga laul;

“Mexico” – ma ei saa öelda, et see laul oleks rõõmsameelsem, millele pealkiri võiks justkui viidata, nukker, üksik ja hästi lühike, justkui unenäoline mõtisklus;

“Love Is a Rose” – on veidi folkrokilikum, milles Young laulab, mängib kitarri ja suupilli ning basskitarri sõrmitseb Tim Drummond;

"Homegrown" – plaadi nimilugu on üsnagi kummaline lugu, selles leiab nii kantrit, folki kui ka kantrirokki;

“Florida” – Neil Young ja Ben Keith räägivad juttu, justkui oleks nad veidi “laksu all”, abiks vaid veiniklaasid ja klaverikeeled, kummaliselt kummaline “lugu”;

“Kansas” – Neil Youngi soololugu – mees, laul, kitarr ja suupill, rohkem polegi vaja;

"We Don't Smoke It No More" – no nii, Will Young esitab siinkohal suurepärase bluusi, mille alguses kuuleme suurepärast suupilli soolot, Stan Szelest klaveril on suurepärane, rääkimata Ben Keithi võrratust sülekitarri soolost, kaasa laulab ka keegi Mazzeo, kelle kohta ma rohkemat infot ei leidnudki;

"White Line" – algab jällegi bluusilikus võtmes suupilli soologa, selline magushapu laul, akustiline duet, milles lisaks Youngile lööb kitarril kaasa The Bandi Robbie Robertson;

"Vacancy" - "on oluliselt rokilikum lugu;

"Little Wing" – algab eriti ägeda suupilli soologa, lugu, mis on jällegi rahulikum ja tegelikult ju Neil Youngi soololugu, ainult tema, kitarr ja suupill;

"Star of Bethlehem" – on folkrokilik lugu, milles laulab jällegi ka Emmylou Harris, kusjuures Youngi ja Harrise hääled sobivad suurepäraselt kokku ja ka selles laulus kuuleme suupillisoolot.

Nagu eelpool mainisin, siis mitmed “Homegrown”’i laulud on varem ilmunud:

"Star of Bethlehem" – ilmus 1977. aasta albumil “American Stars’n Bars”; "Little Wing" – ilmus 1980. aasta albumil “Hawks & Doves”; "Homegrown" – lindistati uuesti Crazy Horse’iga ja see ilmus 1977 albumil “American Stars’n Bars”; "White Line" – lindistati uuesti Crazy Horse’iga ja see ilmus 1990 albumil “Ragged Glory” ja ka 2018 ilmunud kontsertplaadil “Songs for Judy”.

Kuula ise ka:

https://repriserecords.lnk.to/Homegrown

Neil Young "Homegrown" (Barnyard Edition)


Alec Benjamin „These Two Windows“ (Warner Music)

Alec Shane Benjamin (s. 28. mai 1994) on USA laulja-laulukirjutaja, kes on pärit Phoenix’ist, Arizonas.

Alec Benjamin on saavutanud kuulsust lauludega, mis räägivad tema isiklikest kogemustest, juba tema esimesed demolindid äratasid tähelepanu. On öeldud, et tema läbimurde looks oli 2014. aastal kõlanud laul “Paper Crown”.

Kuid on ta kirjutanud laule ka teistele artistidele, näiteks Jon Bellioni lugu “New York Spul (Part II)”, mis ilmus Bellioni albumil “The Human Condition”. 2017. aastal sai kuulda Alec Benjamini kirjutatud laulu “I Built a Friend” telesaates “America’s Got Talent”, kui tutvustati ühte osalejat (Merrick Hanna’t). Alec Benjamin on kirjutanud lugusid ka koos Sacha Skarbek’iga, kes on kirjutanud laule Miley Cyrus’ele, Jason Mraz’ile ja Lana Del Rey’le.

Alec Benjamin on ütelnud, et tema loomingut on mõjutanud Eminem, Dr. Dre, John Mayer (Mayer on ütelnud, et Alec Benjamin on nagu noor jedi), Paul Simon ja Ben Gibbard. 2019 lindistas Benjamin New Yorgis Spotify stuudios kaks laulu, üks neist oli Eminemi “Stan”.

Mõned aastad tagasi (2014) sõlmis Benjamin lepingu plaadifirmaga Columbia Records, kuid kahjuks asjaks ei läinudki, sest plaadifirma tühistas lepingu … kes täpselt teab, mis ja kuidas. Nii hakkas Benjamin ennast ise reklaamima, esinedes tuntud artistide (Shawn Mendes) kontsertite parklates ja jagades visiitkaarte, et oma loomingut tutvustada.

Siinkohal peab mainima sedagi, et ka kitarrimängu õppis Alec Benjamin omal käel, vaadates vastavaid videoed YouTube’is. Ja abiks oli isale kuulunud kitarr (Alec Benjamini isa on samuti olnud huvitatud muusika tegemisest, kuid seda eelkõige hobina).

“Ma pidin kitarrimängu õppima,” kinnitab Benjamin, “sest see oli abiks laulmisel.”

2019 ilmus Benjamini mixtape “Narrated For You” (sellel oli 12 lugu, ja neis räägib Benjamin armastusest, sõprusest ja täiskasvanuks saamisest, kusjuures Alec Benjamin on ütelnud, et ta ongi nagu lugude jutustaja), mis tõusis Billboard 200 edetabelis kohale 127. Sellel olid ka laulud “Water Fountain”, “The Boy in the Bubble” ja loomulikult ka hittlugu “Let Me Down Slowly” (see ilmus singlina koos suurepärase lauljatari Alessia Cara’ga). Viimati mainitud lugu striimiti esimesel nädalal 2 miljonit korda ja 2020. aasta mai seisuga oli seda striimitud 590 miljonit korda!

Sama lugu esitas Alec Benjamin 8. jaanuaril 2019 telesaates “The Late Late Show with James Corden”, mis oli Benjamini esimene esinemine USA televisioonis.

Ja nüüd siis debüütalbum “These Two Windows”, mis on igati ilus ja rahulik kuulamine, kaunite lugudega popiplaat. Vahva on see, kuidas Alec Benjamin oma lugusid jutustab, kuigi tal on ka igati mõnus ja pehme lauluhääl, mis laulab puhtalt ka kõrgeid noote. Sarnaseid jooni võib otsida James Blunt’i häälega, kes samuti kõrgete nootide meister on.

Alec Benjamini albumilt leiab tõeliselt ilusaid meloodiaid (“Mind Is A Prison”, “Demons” (selle lauluga on ülimalt sarnane ka “Oh My God”), suurepärane popihitt on “I’m Not A Cynic”), mõnikord piisab ju ka lauluhäälest ja kitarrist, mis annavad lugudele sellist lahedat folgilikku hõngu (“The Book of You & I”, “Jesus In LA”, “Must Have Been The Wind””), on ka lahedaid rütmilahendaid (“Match In The Rain”, “Just Like You”), enamuses lauludes kuuleb ka ilusaid meloodiaid klahvpillide esituses. Ja oluline on seegi, kuna Alec Benjamin jutustab oma lauludega lugusid, siis tasub kindlasti ka laulutekste, neis on seda midagi …

Igal juhul noorelt mehelt selline ilus ja kuulama panev album, mis kindlasti paitab ka kuulaja kõrva. Tänapäevases melurohkes maailmas on selline album nagu tõeline tuuleiil puhast õhku …

Kuula ise ka:

https://alecbenjamin.lnk.to/TheseTwoWindowsPR

Alec Benjamin "Let Me Down Slowly"


Malcolm Croft „Billie Eilish – vajalik juhend igale fännile“ (Tänapäev)

See huvitava pildimaterjaliga fänniraamat räägib loo Billie tõusust magamistoalauljast maailma kõige kuumemaks popartistiks. Kuidas ta laule kirjutab, milline on elu tähelepanu keskmes ja mismoodi on kujunenud tema ainulaadne stiil.

Palju tsitaate Billielt ja tema lähimatelt kaastöölistelt, lugusid kuulsusest, moest, fännidest ning paljust muust viivad justkui otse lavale, stuudiosse ja kulissidesse koos oma põlvkonna kõige tähelepanuväärsema artistiga.

Selle igati ägeda fänniraamatu esikaanel on kirjas veel: “Kõik, mida peab teadma maailma kuulsaimast popstaarist. Sõltumatu ja mitteametlik” ja sissejuhatuses öeldakse, et Billie Eilish on lihtsalt öeldes praeguse hetke hääl. Vaid mõne lühikese aastaga loodud muusika kõlab täpselt nii, nagu te ootaksite kõlavat 21. sajandi teist aastakümmet – koos kõigi selle vigade, eksimuste ja hirmudega.

Billie Eilish teeb minevikule tagasi vaatamata või eakaaslaste saundi jäljendamata ajakohast muusikat, mis näeb välja, tundub ja kõlab nagu ei ühelgi teisel tegutseval artistil. Alates Billie Eilishi ilmumist 2015. aastal – kummaliselt, imekombel, ootamatult – on tema iseloomustamiseks kasutatud nii paljusid omadussõnu. Ja need kõik on õiged. Ning valed. Sest ükski neist ei loe. Billie on Billie.

Billie Eilish on vallutanud muusikatööstuse, tehes kõike, mida ta tegema ei peaks, mis on paradoksaalsel kombel normiks kujunenud.

Fänniraamatu esimene peatükk on “Ükski paik ei ole selline nagu kodu”. Selle alguses tõdeb raamatu autor, kui Billie Eilish salvestas oma venna kummitavale pop-ballaadile “Ocean Eyes” vokaali, olles vaid 13-aastane, polnud tal aimugi, millist kära see tekitab. Viis aastat hiljem ületab Billie Eilishi looming žanreid, maitseid ja vanuseid eraldavaid piire.

Nii nagu selle peatüki pealkiri viitab, on siin juttu lauljatari kodust ja lapsepõlvest. Enne Billie sündi Los Angeles karmis linnaosas Highland Parkis oli tema vanematel – töötutel näitlejatel ja muusikutel Maggie Bairdil ja Patrick O’Connellil raskusi. Billie kinnitab, et nende linnaosas ei saanud pimeduse saabudes välja minna, sest see oli liiga ohtlik … Seal kõlas palju püssilaske.

Billie Eilish sündis 2001. aasta detsembris. Tema vanemad olid enne seda mänginud taustarolle populaarsetes USA telesarjades, nagu “Sõbrad” (“Friends”) ja “Läänetiib” (“The West Wing”). Tüdruku ema kuulus koos Will Ferrelliga hinnatud komööditruppi Groundlings ning oli komöödianäitleja Melissa McCarthy esimene improvisatsiooniõpetaja. Ema ja isa olid lugupeetud inimesed, kuid raha oli neil vähe.

“Üles kasvades ei olnud mul üldse raha,” meenutab Billie, “ma kasvasin vaesuses. Mul oli üks paar kingi ja üks särk.”

Saame teada sedagi, et Billie pere on alati olnud musikaalne. Ema ja vend kirjutavad laule, isa mängib klaverit ja ukulelet. Lauljatari lapsepõlve lemmikud olid ansambel The Beatles ja Avril Lavigne.

Billie ja tema vend Finneas sirgusid koduõppel, mis võimaldas perel koos olla. Samas said Bille ja tema vend anduda oma armastusele laulmise, tantsimise ja komponeerimise vastu. Billie tõdeb, et sai õppida neid asju, mida teda päriselt huvitavad ning millega ta edaspidi jätkata soovib.

Billie Eilish väljendas ennast alguses balleti, stepptantsu, džässi, hip-hopi ja kaasaegse tantsu kaudu. Ja just armastus tantsimise vastu tõi ta lõpuks laulmise juurde. 11-aastaselt murdis ta tantsutrennis puusa kasvuplaadi – nii puruns unistus saada professionaalseks tantsijaks. Pärast vigastust sai alguse Billie depressioon. Ta hakkas teraapia ja oma pere abiga muresid lauludesse valama, pannes piinavad mõtted paberile ja seades need akordideks. Vanemad panid tütre ka Los Angelese lastekoori, just seal arendas Billie välja oma nüüd kuulsaks saanud hääle. Ja selle, kuidas häält kasutada.

Fänniraamatu teine peatükk on “Pereäri”. Selle peatüki alguses tõdeb autor, et kõrgel tuledesäras võite te ju näha keerulist nime Billie Eilish Pirate Baird O’Connell, kuid Billie bränd on vaieldamatult pereäri. Sel juhul ei tohiks see üllatuseks tulla, et oma ustavaid fänne kutsub ta õdedeks-vendadeks ning kogu Billie ja Finnease ajastut defineeriv muusika on sündinud nende lapsepõlve magamistubades.

11-13-aastaselt hakkas Billie lugusid kirjutama Finneasest eraldi, ehkki suur vend kuulis sageli tema magamistoast kostvaid helisid, mis panid ta Billie uksele koputama. “Kui ta esimest korda laulis (kogu laulu), kandis ta meie majas ukulelel ette “Hotline Blings”,” mäletab Finneas. “Küsisin: “Kas sina kirjutasid selle?” Ma uskusin seda.”

2015. aasta alguses hakkasid vend ja õde koos lugusid kirjutama. Nad olid teineteisele parimad sõbrad, mis muutis ühise laulukirjutamise veelgi viljakamaks. Samas olid nad kindlad, et nad ei peaks tegema perebändi ja nad ei tahtnud teha ka duot. See oli teadlik otsus esitleda kõike Billie nime alt. Finneas kinnitab, et nad on mõlemad sooloartistid, kes teevad koos muusikat.

Kolmas peatükk on “Heli ja värv”, milles on juttu laulust “Ocean Eyes”, mis Billie ja Finnease üleöö maailmakuulsaks tegi. Ja see oli äge, sest nad ei olnud mõni sätitud ja muusikatööstuse toodetud piiramatu eelarvega popartistid. Nad olid tulnud otse oma magamistoast, kus nad olid kirjutanud meisterliku hittloo.

Kuus kuud hiljem, 2016 suvel sõlmis Billie lepingu Darkroomiga – Interscope Recordsiga koostööd tegeva butiik-muusikafirmaga. Billie asus koos Finneasega kohe oma esimest EP-d kokku panema.

Neljas peatükk on “Kodust kaugel”, milles loeme, et Billie valiti peagi sünge popmuusika antikangelaseks, Z-generatsiooni hääleks, maailma hetkeenesetunde täiusliku helikõrgusega sümboliks.

Üheksa kuud pärast laulu “Ocean Eyes” avaldamist sündis Billie debüüt: EP “Don’t Smile At Me” – üheksast laulust koosnev kogumik. Veidi enne seda läks Billie perega esimesele tuurile. Lugedes seda raamatut saame aru, et see polnud sugugi mitte lust ega lillepidu. Selles peatükis on juttu veel teistestki turneedest.

EP saavutas ruttu suure edu. Sellest on saanud moodne klassika, mis ei kuulu ühessegi stiili. See on laulukogumik, mille on kirjutanud iseseisvalt edu saavutanud ja oma vanusest märksa uhkem ja enesekindlam 16-aastane, kes kõlab teisiti kui kõik muu, mida oleme kuulnud. EP edu andis Billiele enesekindluse, et ta võib loominguliselt olla täiesti vaba, kaugel muusikatööstuse ahistavast haardest.

Selles peatükis on juttu veel ka värvidest, moest ja rõivastest, Billie ainulaadsest riietumislaadist. Selgub, et talle meeldib miksida sekkarite riideid tuntud kaubamärkidega, ta kirjeldab oma stiuili kui “megaodav kohtub udupeenega”.

Viies peatükk on “Nähtus”, milles on juttu Billie Eilishi murrangulisest albumist “When We All Fall Asleep, Where Do We Go?”. Selle albumi avaldamisega oli ta tõepoolest pärale jõudnud. Temast sai läbi aegade noorim naissoost sooloesineja, kes Ühendkuningriikides ja USA-s otse esimesele kohale tõusis ning esimene sellel aastatuhandel sündinud number üks artist.

Billie on selle albumi kohta ütelnud, et talle meeldib see, mille ta on loonud, ja see on haruldane. Ta on selle üle väga õnnelik. Nad nägid selle plaadi kallal väga pikalt vaeva ja selle kallal töötamine oli tõesti vaevaline. Billie ei tahtnud teha hullumeelset heatujumuusikat, millel puudub tähendus. Ta tegi muusikat, mida on ka laval äge esitada.

Ootused plaadile olid suured, paljud arvasid, et kuulsus muudab Billiet ja tema muusikat, kuid Billiel ja Finneasel valmis just see plaat, mida nad soovisid teha. Saad lugeda ka albumi valmimisest. Albumil on sünge toon, vestlust meenutavad laulusõnad, suurepärane vokaalne esitus, erinevaid muusikastiile on sulandatud – EDM, trap, džäss, elektropopp, hip-hop. Juttu on ka unenägudest, kuid ka Billiel esinevast unehalvatusest.

Raamatu lõpus saame teada, et 2020 jaanuaris võttis Billie vastu väljakutse kirjutada ja salvestada tiitrilugu uusimale James Bondi filmile “007: Surm peab ootama”.

Jaanuaris 2020 noppis 18-aastane lauljatar viis Grammy-auhinda kuuest, millel oli nomineeritud, sh. Grammy “suure neliku” kategooriates: aasta laul, aasta plaat, parim uus artist ja aasta album.

Põnevaid Billie Eilishi mõtteid sellest raamatust:

“Kõik, mida ma kunagi soovinud olen, on olla laval ja lasta inimestel endale kaasa elada.”

“Mul on tunne, et asi läheb natuke käest ära, aga mul on mu vend. Me kirjutame kõike koos – tema produtseerib ning ema ja isa tuuritavad koos minuga. Kui ma olen kodust ära, on kodu vähemalt minuga kaasas.”

“Minu meelest on kõik võrdselt väärtustamise ära teeninud, ükskõik kui vanad nad ka ei oleks, aga tahan öelda, et mul ei ole kiitmise vastu midagi. Mul on sellega kõik hästi.”

“Ma olen iseendale suurepärane sõber. Mina ja ma saame tõesti hästi läbi. Arvan, et olen vahel väga naljakas, ma oskan üksi hästi aega veeta ning oskan ennast naerma ajada, mis on minu meelest tähtis.”

“Ma olen alati olnud selline, kes tahab silmatorkavalt riietuda. Olen alati tahtnud silmatorkav välja näha, olen alati tahtnud, et inimesed mind vaataksid, olen alati tahtnud, et nad mind märkaksid. Ja see kuulus minu juurde juba enne, kui see kuulsuse asi … juhtus.”

“Kuulsus on nagu ravim. Kuid see ei pane mind ennast paremini tundma.”


Demi Moore „Pahupidi. Mälestused“ (Pegasus)

Üdini aus ja kriipivalt emotsionaalne. Täis kirkaid tõuse ja masendavaid mõõnu. Imetletud ja armastatud näitlejanna Demi Moore räägib oma loo.

Suurepärastest filmirollidest ning silmapaistvatest perekondlikest suhetest johtuvalt on Demi Moore olnud filmimaailmas aastakümneid kuulsuse võrdkuju. Kuid isegi siis, kui temast sai kõrgeimalt tasustatud näitlejanna Hollywoodis, põgenes ta jätkuvalt oma mineviku eest ning maadles painavate kahtluste ja ebakindlusega. Elu pöördelistel aegadel võitles ta sõltuvuste, kehakuvandi ja lapsepõlve hingetraumadega. Karjääri edenedes küsis ta endalt üha uuesti, kas ta väärib Hollywoodi, samuti kas teda saab üldse pidada heaks emaks ja abikaasaks. Ta ei pidanud end kunagi piisavaks.

See lugu heidab valgust arvukatele vastasseisudele, aga näitab ka otsatut vastupanuvõimet. Demi pühendab meid oma karjääri ja isikliku elu telgitagustesse, kirjeldab heitlikke lapsepõlveaastaid ja tormilist suhet emaga ning jutustab ilustamata nii abieludest kui ka lapsevanemaks olemisest. „Pahupidi“ on ülimalt avameelne lugu katsumustest, lootustest, nõrkustest ja tasakaalu otsimisest.

Demi Moore (kasutan edaspidi lühendit DM) alustab oma raamatut proloogiga, milles ta esitab küsimuse, kuidas ta selleni jõudis?

Ta oli täiesti üksinda majas, kus ta oli elanud abielus olles ja mida nad olid suuremaks ehitanud, sest tal oli lapsi rohkem kui magamistubasid. Ta oli peaaegu viiskümmend. Abikaasa, keda ta pidas oma elu armastuseks, oli teda petnud ja seejärel ostustanud, et ta ei taha nende abielu kallal tööd teha. DM’i lapsed ei rääkinud temaga – mitte ühtegi õnnesoovi sünnipäeval ega tervitussõnumeid jõulude ajal. Mitte midagi. Nende isa oli aastaid olnud sõber, kellele DM sai loota, kuid nüüd oli ta tema elust läinud. Karjäär, mille DM oli loonud pärast seda, kui 16-aastaselt ema korterist lahkus, oli jäänud soiku või oli igaveseks läbi ... isegi tervis oli ta hüljanud. Tal olid lõikavad peavalud ja ta kaal langes hirmuäratava kiirusega.

DM mõtles, et kas see ongi elu?

„Sest kui see nii ongi, siis mulle aitab,“ tõdeb DM. „Ma ei tea, mida ma siin teen.“ DM räägib, et ühel sõbral oli sünnipäev ja mõned inimesed tulid külla. DM tegi seda, mida teisedki inimesed – tõmbas sisse dilämmastikoksiidi, tõmbas mahvi sünteetilist kanepit, mida kutsuti sobivalt Diabloks ehk kuradiks.

Järgmisena mäletab DM, kuidas kõik muutus uduseks ja ta nägi ennast justkui ülevalt. Talle tundus, et nüüd saaks ta oma elu valu ja häbi selja taha jätta. Peavalud, südamevalu ja ebaõnnestumise tunde emana, abikaasana ja naisena – kõik haihtuksid. Kuid see ei olnud õnneks siiski veel minek. Äkitselt oli ta tagasi oma kehas ja põrandal krampides ning ta kuulis, kuidas keegi karjus, et tuleb kutsuda kiirabi.

Saabus kiirabi, saabusid paparatsod, kõmulehed kirjutasid, et DM viidi uimastite tõttu haiglasse. Kuid juhtus ka midagi muud, mida DM ei oodanud. Pärast kogu elu väldanud jooksmist otsustas ta püsida paigal ja seista endaga silmitsi.

„Ma olin viiekümne aasta jooksul teinud palju,“ räägib DM, „kuid ma ei tea, kas ma olin ka kogenud palju, sest suurema osa ajast ei viibinud ma päriselt kohal, kuna kartsin olla mina ise, veendunud selles, et ma ei väärinud kogu seda head, ja püüdsin palavikuliselt kõike halba parandada. Kuidas ma selleni jõudsin? See on minu lugu.“

Raamatu esimene osa on „Ellujäämine“ ja selles viib DM meid oma lapsepõlve, mis polnud sugugi mitte lihtne ega kerge.

Juba viieaastaselt oli ta pikalt (kolm kuud) haiglas, sest tal diagnoositi neeru tubulaarsüsteemi kahjustus, eluohtlik haigus, mille kohta tollal teati vähe. See on retentiivne haigus, mille puhul keha filtreerimissüsteemid ei tee oma tööd. Samas tundis DM haiglas end muinasjutuliselt ja mugavalt. Kõik oli puhas, ruum oli hele, arstid ja õed sõbralikud.

DM meenutab ka oma ema ja isa. Selgub, et ema Ginny oli pärit vaesest keskkonnast, kuid ta ei mõelnud vaeselt. Ta tahtis, et perel oleks kõik parim. Ema oli 18-aastane, väike tüdruk, kes kaalus 45 kilo, kui DM sündis. DM kinnitab, et ema oli silmipimestavalt ilus, suurepärase figuuri, säravate siniste silmadega, oma välimuse suhtes piinlikult korrektne. DM isa Danny Guynes oli emast aasta vanem. Isa nägi välja nagu latiino Tiger Woods. Suurepärase huumorisoonega võluv mängur

DM kinnitab, et ema ja isa olid paar, kes mõjusid ligitõmbavalt. Nad lõpetasid mõlemad Roswelli keskkooli ja Roswell ongi linn, kus DM sündis ja suuremalt jaolt ka kasvas. Roswell ei olnud toonud vaid väikeste roheliste mehikeste linn, Roswell oli sõjaväelinn, kus asus ka USA suurim lennurada. 1960. aastate lõpus Walkeri õhujõudude baas suleti, siis olid seal pähklipuuaiad, lutsernipõllud, ilutulestikupood, lihapakendustehas ja Levi’se tehas.

Kui DM oli peaaegu viiene, sündis vend Morgan. Venna suhtes oli DM kaitsev, kuid nagu ta ise ütleb, võis mõnikord olla ka veidi alatu. Pärast venna sündi kolis pere Roswellist Californiasse, mis oli esimene sellest kolimise seeriast, mis edaspidi DM lapsepõlve iseloomustas. Ema sai aru, et isa petab teda, mistõttu viis ta mehe „probleemist“ eemale, kuid see „probleem“ järgnes igale poole.

11-aastaselt oli DM oma neerude tõttu jällegi haiglas, samal ajal oli seal ka vend, kellele tehti songaoperatsioon. Californiast tuldi tagasi pikemaks ajaks Roswelli, millele järgnes kolimine USA teise serva – Canonsburgi Pennsylvanias. Seal elati ridaelamus, lähedal oli tiik, mis talvel kinni külmus. Seal said lapsed käia uisutamas. DM meenutab, kuidas ta igal õhtul palvetas, et tal rinnad kasvama hakkaksid. Koolis sai teismeline DM endale ka oma esimese „poiss-sõbra“.

Samas läks vanemate kooselu veelgi raskemaks ja keerulisemaks. Ühel õhtul üritas ema enesetappu. DM oli see, kes ema suust tablette välja õngitses. DM kinnitab, et sellega oli tema lapsepõlv läbi, sest ta pidi muutuma kellekski, kes peab aitama oma vanemate jamasid klaarida.

1970. aastate alguses läks DM ema terapeudi juurde, sest üritas aru saada, kes ta on. DM räägib lugejale ka oma emapoolsest vanaemast Mariest, kes oli kõige usaldusväärsem inimene tema elus. Tugev, järjepidev ja usaldusväärne naine.

Nii imelik, kui see ka pole, armus DM ema oma terapeuti ja nii pidid lapsed jällegi pendeldama kord hotellis ema juures, kord isa juures korteris. Ühel hetkel võttis isa lapsed ja sõitis Toledosse, sealt edasi Charleroisse Pennsylvanias, kuhu tuli ka ema. Isa tegeles seal hasartmängudega ja jõi liiga palju. Lõpuks jäi ta võlgu maffiale ja pidi selle tasumiseks tegema igasugu töid maffiale. Ühel hetkel oli emal jällegi sellest küll, ta võttis lapsed ja kolis tagasi Roswelli. Seekord vanaema Marie juurde. Samal ajal sai isa uue töökoha Washingtoni osariigis, Seattle’ist põhja pool. Ema ja vend Morgan lähevad kaasa, kuid DM jääb seekord pooleks aastaks Roswelli vanaema juurde.

DM kinnitab, et see oli muretu turvalisuse periood. Aeg, mil ta nägi, milline lapsevanem olla võib ja peakski olema, ning näide sellest, mille DM võttis eeskujuks ise emaks saades. Kuid vaatamatas sellele, muutus DM vanaema juures rahutuks, ta oli harjunud mitte liiga kaua ühes kohas olema, mistõttu läks ta jällegi vanemate juurde.

Washingtonis sai DM olla kaks kuud ja juba jälle ootas ees kolimine, seekord Lõuna-Californiasse, miili kaugusele veest Redondo Beach’ile. Sealses koolis jääb 13-aastane DM vahele suitsetamisega, tema ema lubab tal isegi suitsu teha, rääkimata sellest, et neiu võib ka autot juhtida, peaasi, et politseile vahele jäädes ta ütleks, et võttis auto ilma vanemate loata.

Ema saab ka tulusa tööotsa läbi uue ülemuse voodi, kuid sellele järgneb üsna pea ka vanemate lahutus, sest heade ametikohtadega on kaasas ka igasugu juriidilisi jamasid ... Isa ja vend jäävad elama Redondo Beach’ile, ema ja DM kolisid Lääne-Hollywoodi, pisikesse korterisse Kings Roadil.

DM sõbruneb seal paar aastat vanema saksa näitleja Nastassja Kinskinga. Nastassja oli toona vaid 17-aastane, kuid oli mänginud juba neljas filmis. Ta oskas väga hästi inglise keelt rääkida, kuid ei osanud seda lugeda. DM sai ülesandeks Nastassjale stsenaariumid ette lugeda ja seejärel sai Kinski otsustada, millised pakkumised vastu võtta. Nüüd otsustas DM järgida Nastassja Kinski eeskuju, ka temast peab saama näitleja. Ühel päeval kolis Nastassja Kinski ära ja uuesti kohtusid nad 20 aastat hiljem, ühel Elizabeth Taylori pühapäevasel lõunal.

Ühel heal päeval saab DM teada, et Danny ei olegi tema bioloogiline isa. DM saab tuttavaks ka oma bioloogilise isa Charlie’ga, kuid DM kinnitab, et ikkagi Danny oli tema isa ... Sellise uudise peale halvenesid DM suhted oma emaga, kes oli jälle ka paaril korral ennast tappa üritanud ...

Nüüd ma olen jälle üsna põhjalikult lobisema jäänud. Püüan teha lühemalt. Lugemist on veel palju.

Saame lugeda DM esimesest väikesest rollist telesarjas „Kaz“, kus ta mängis 13-aastast prostituuti. Loomulikult jätkuvad perekondlikud kolimised, veel koolis õppiv DM saab ka oma esimese töökoha – inkassofirmas (tänu palgale sai ta registreeruda näitlemisklassi, millest sai tema lunastus), tutvumine muusik Tom Dunstoniga (DM oli 16, Dunston 28), kelle juurde DM elama kolis.

Edasi juba töökoht Twentieth Century Fox filmistuudio administraatorina. Tutvumine ansambli The Kats kitarristi Freddy Moore’iga (toona oli DM 16 ja Freddy 29), kellest saab veidi hiljem DM esimene ametlik mees.

Ja veel. Saame lugeda ka DM alastifotodest, mis jõudsid Jaapanisse, kuid need avasid ukse DM’ile modellinduse maailma. Fotod ajakirjale Oui, leping modelliagentuuriga Elite Model Management. Nüüd teenis DM piisavalt, et ellu jääda. DM jäi ellu, kuid isa Danny sooritas enesetapu. Isa surm oli 18-aastasele DM’ile väga valus löök, veidi aega hiljem abiellus DM Freddy Moore’iga.

Raamatu teises osas „Edu“ loeme sellest, et DM perekond lagunes, kuid karjäär hakkas edenema. Töö modellina New Yorgis, roll populaarses telesarjas „Üldhaigla“, uue auto (hõbedane Honda Accord) ost, isiklik parkimiskoht filmistuudios, samas ka probleemid alkoholiga (kui DM jooma hakkas, siis ei suutnud ta enam peatuda), 1982. aastal esimene filmiroll filmis „Blame It On Rio“ (peaosades Valerie Harper, Michael Caine, DM oli siis 20-aastane, kusjuures selles filmis lendab DM päris ise ka deltaplaaniga), lahutus, välja kirjutamine „Üldhaigla“ sisuliinist, alkohol, kokaiin.

Peaosa filmis „No Small Affair“ (selles filmis tegi esimese filmirolli ka Jon Cryer, kes olevat oma süütuse just DM’ile kaotanud), DM sõidab mootorrattaga, film „St. Elmo’s Fire“ (režissöör Joel Schumacher), võõrutusravi, mis päästis DM elu. Kohtingud Emilio Esteveziga (saame lugeda ka tema vennast Charlie Sheen’ist), komöödiafilm „One Crazy Summer“, kaaluprobleemid, romantiline komöödia „About Last Night“ (filmil oli suur kassatulu, DM sai kiitvaid hinnanguid), DM’i ainus näidend New Yorgis ehk „The Early Girl“. Lahkuminek Emilio Estevez’ist, kolimine Malibusse, Estevez’i menuka filmi „Varitsus“ esilinastusel tutvub DM Bruce Willisega, kes toona säras seriaalis „Partnerid“.

1987 DM ja Bruce Willis abielluvad, 1988 sünnib nende tütar Rumer Glenn Willis, DM räägib ka emaks olemisest, kolimine Idahos Wood River Valley piirkonnas Hailey linna. Komöödiafilm „Me pole inglid“ (Robert De Niro, Sean Penn), hittfilm „Kummitus“ (veidi enne seda filmi lõikas DM juuksed lühikeseks, kuid see sobis talle suurepäraselt; see oli emotsionaalne film, mis sundis ka DM tegelema oma emotsioonidega, eriti valuga, film oli 1990. aasta kassahitt, DM kandideeris ka parima naisnäitleja Kuldgloobusele, mille näppas tema eest Julia Roberts filmis „Kaunis naine“).

Seejärel juba järgmine film „Lihuniku tütar“, rasedus (DM poseerib paljalt ja suure kõhuga ajakirja Vanity Fair esikaanel, mis tekitab palju pahameelt), film „Kanged mehed“ (Jack Nicholson, Tom Cruise), enne seda sünnib 1991 tütar Scout LaRue Willis, seda peaaegu kuu enne õiget tähtaega. Juttu on veel ühest DM tülist oma emaga, millele järgneb kaheksa aastat vaikust suhtlemises emaga. Pärast rasedust ja sünnitust peab DM ennast kiirelt vormi ajama filmi „Kanged mehed“ jaoks.

Edasi juba populaarne film „Siivutu ettepanek“ (1993, Woody Harrelson, Robert Redford, film, mis tõi kassatuluna sisse 260 miljonit dollarit!).

1994 sünnib DM ja Bruce Willise kolmas tütar Tallulah Belle Bruce Willis, kes kaalus vaid 2155 grammi ja oli sedavõrd isa nägu, et DM otsustas tema nimesse panna ka nime Bruce. Veel kaks hittfilmi „Sõdur Janes“ ja „Striptiis“.

Raamatu kolmas osa kannab pealkirja „Allaandmine“, milles on juttu DM ema raskest haigusest ja ema surmast 1998, lisaks veel DM ja Bruce Willise lahkuminek, kuigi Bruce jäi ju DM lähedale elama.

 

 

 

2003 film „Charlie inglid: täie rauaga“, tutvumine Ashton Kutcheriga, kes toona mängis populaarses telesarjas „Kuumad 70ndad“ (DM oli toona 42, Kutcher 25).

Film „Poolvalgus“, uus rasedus, kuid kahjuks laps sureb kuuendal raseduskuul – DM tunneb end süüdi, sest oli ka raseduse ajal suitsetanud ja veidi alkoholi tarbinud. Seejärel juba DM ja Ashton Kutcheri imelised pulmad, noor näitleja on suurepärane võõrasisa, kuigi nad üritavad ka ise last saada. Mängu tulevad jällegi DM valuvaigistid ja alkohol, Ashton Kutcheri truudusetus, kuni 11.11.11 kolib Kutcher DM juurest välja. Abielu lahutatakse.

Ja jõuamegi raamatu alguseni, kui DM küsis; „Kas see ongi elu?“

Raamatu lõpulehekülgedel ja epiloogis jõuab ka lugeja koos Demi Moore’iga järelduseni, et ta on õnneks leidnud rahu. Ta elab senini Hailey linnas, omas majas, lapsed käivad tal külas, ta suhtleb Bruce Willise ja tolle uue naise ning lastega. Demi Moore’il on teisigi sõpru, kes külas käivad.

Demi Moore kinnitab: „Ma kuulun kuhugi. Siia, iseendaga, sellesse majja ja sellele planeedile.“

Aus ja avameelne lugu on Demi Moore’i autobiograafia. Kui sageli paistab, et maailmastaaride elu on lihtne ja särav, siis tegelikult ... on ka neil muresid, probleeme. Huvitav on lugeda suurepärase näitleja sirgumisest naiseks ja emaks, tema filmidest, kaasnäitlejatest ja meestest tema elus.


Liam Gallagher „MTV Unplugged (Live at Hull City Hall)“ (Warner Music)

Ma olen üsna kindel, et kõik need muusikasõbrad, kes fännasid aastakümneid tagasi briti popi üht lipulaeva ehk ansamblit Oasis, fännavad ka täna Liam Gallagheri, kes on viimastel aastatel olnud vägagi aktiivne ja edukas sooloartist. Nii on temalt ilmunud stuudioalbumid „As You Were“ (2017), „Why Me? Why Not“ (2019), akustiline EP „Acoustic Sessions“ (2020) ja nüüd jälle uus plaat!!!

Viimase paari aasta jooksul olen ma kunagise britipopi lipulaeva Oasise liikmest Liam Gallagherist kirjutanud paar korda, ja põhjust on ka olnud, sest otsustas ju härra Gallagher bändide tegemisest loobuda ja pühenduda soolokarjäärile, mistõttu 2017 ilmus tema esimene sooloalbum „As You Were“ ja 2019 teine sooloalbum „Why Me? Why Not?“. Mõlemad plaadid on olnud igati suurepärased kuulamised. Neis on jätkuvalt sellist head britipopi olekut, kuid eks ole neis kübe ka Oasist ning kindlasti ka John Lennonit ja biitleid.

Ei ole ju Liam Gallagher kunagi varjanud, et talle John Lennon on alati meeldinud. Seetõttu olen ka oma kõrvale leidnud neist albumitest seda midagi, omamoodi ju ka nostalgiat, sest noorusajal sai ju ikka Oasist kuulatud ja Lennoni-aura-hingamine on mulle samuti alati sümpaatne olnud.

Kui Oasis 2009. aastal laili läks, tegid mõlemad vennad ehk Liam ja Noel Gallagher uue ansambli. Liam pani kokku ansambli Beady Eye. Avaldati kaks plaati, üks singel jõudis brittide singlimüügitabelis 31. kohale, kuid suurt edu ei tulnudki. Seetõttu oldi üsna kahtleval seisukohal, mida Liam Gallagher pärast Beady Eye lahkuminekut 2014. aastal edasi teeb. Paneb kokku veel ühe bändi, alustab soolokarjääri. Liam Gallagher on mees, kes olnud alati meedia huviorbiidis, ja alati on ju otsitud ka igasugu jamasid, millest tema kohta kirjutada, kuigi eks ole ju Liam Gallagher ka selline huvitav persoon, kes suudab igasugu jamasid kokku keerata.

Kui 2017 ilmus mehe esimene sooloalbum „As You Were“, mis oli muusikaliselt väga huvitav ja põnev, ja kaubanduslikult üsna edukas, siis oli selge, et Liam Gallagher oli teinud soolokarjääri osas õige ja suurepärase otsuse. Kui esimesele albumile järgnes 2019. aastal veel teinegi ehk „Why Me? Why Not?“, mis oli minu arust muusikaliselt veelgi parem kui esimene, siis on üsna selge, et Liam Gallagher on sooloartistina sama hea, kui ta oli koos Oasisega, ja võib-olla isegi veidi parem.

Sel aastal (2020) üllatas Liam Gallagher muusikamaailma ja oma fänne igati ägeda akustilise EP’ga „Acoustic Sessions“, millel kaheksa lugu. Enamus neist kõlasid eelmisel aastal kontsertil „Liam Gallagher MTV Unplugged“, ja suurem nendest lauludest on mehe seni viimaselt sooloalbumilt „Why Me? Why Not?“.

Ja nüüd siis jällegi uus album, mida hetk tagasi mainisin seoses EP’ga „Acoustic Sessions“ ehk „MTV Unplugged (Live at Hull City Hall)“ on kontsertalbum, mis salvestatud 2019. aasta suvel Briti linnas Hull’is ja sealses linnahallis. Liam Gallagher on kindlasti üks nendest artistidest, kes on laval täpselt sama hea ja äge nagu ka oma stuudioalbumitel, ja selleltki albumilt on tunda, et Liam Gallagheri naudib hetkel seda, mida ta teeb, 100%. Seda on kuulda esitustest ja sellest, kuidas ta haarab publiku endaga, kuidas publik „hingab“ koos artistiga ja laulab otse loomulikult ka kaasa.

Liam Gallagher on ütelnud: „Mul oli suur au esineda legendaarsel MTV Unplugged showcase’il. See oli armas elamus, Hull’i publik oli erakordne ning kõlas suurepäraselt.“ Publiku suurepärast reaktsiooni kuuleb juba kontsertplaadi esimeses laulus ehk „Wall of Glass“.

Põnevalt kõlavad laulud „Once“ ja „Now That I’ve Found You“, mis on esitatud akustilisena, lisaks kolm taustalauljat ja 24-liikmeline Urban Soul Orchestra keelpilli seadega. Väga huvitavalt kõlab ka „Gone“, mis on saanud üsnagi filmiliku kõla- ja helipildi.

Lauludes „Some Might Say“, „Stand By Me“, „Cast No Shadow“ ja „Sad Song“ lööb kaasa ka Oasise kitarrist Bonehead ehk Paul Arthurs.

Ilusa lõpu paneb plaadile Oasise kunagine hittlugu „Champagne Supernova“, mis esitatud koos orkestriga.

„MTV Unplugged (Live at Hull City Hall)“ kõlavad laulud:

„Wall of Glass“ (2017 album „As You Were“), „Some Might Say“ (Oasise lugu aastast 1995, albumilt „Some Might Say“), „Now That I’ve Found You“ (2019 album „Why Me? Why Not“), „One of Us“ (2019 album „Why Me? Why Not“), „Stand by Me“ (2020 album „Acoustic Sessions“, algupäraselt Oasise lugu aastast 1997, albumilt „Be Here Now“), „Sad Song“ (2020 album „Acoustic Sessions“), „Cast No Shadow“ (2020 album „Acoustic Sessions“, algupäraselt Oasise lugu aastast 1994, albumilt „Cast No Shadow“), „Once“ (2019 album „Why Me? Why Not“), „Gone“ (2019 album „Why Me? Why Not“) ja „Champagne Supernova“ (Oasise lugu aastast 1996).

Kuula ise ka :

https://open.spotify.com/album/3Yna0ZkmP28HOjW6TqrXWp?si=lBRDtuxYRteDmQ3K_BbWsg

Liam Gallagher "Once" (MTV Unplugged)


Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes “Operatsioon Suvesaar. Detektiivibüroo nr 2” (Varrak)

Üle pika aja on ilm suviselt soe. Tiril ja Oliver õngitsevad Vanasadamas ja märkavad kolme paati, mis üksteise järel ranna poole triivivad. Paadid on tühjad ja mitte miski ei viita sellele, kes on nende omanik.

Detektiivid Tiril ja Oliver asuvad koos Ottoga asja uurima ja jäljed viivad nad varjulisele Suvesaarele.

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks. Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja tõepäraselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumitest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse.

Hans Jørgen Sandnes täiendab lugusid värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega. Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivioskusi proovile panema.

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on tõepoolest igati põnevad ja kaasahaaravad, kuid samas ka lastesõbralikud, millele seda vahvat lapsemeelsust annavad juurde ka värvilised illustratsioonid. Mõnel lehel on ju illustratsiooni rohkemgi kui teksti, mis peaks väikestele krimkahuvilistele igati meeltmööda olema.

Varem on eesti keeles Detektiivibüroo nr 2 sarjas lood operatsioonidest Kõuepilv, Varjumees, Päikeseloojang ja Nartsiss.

Nagu sellele raamatusarjale kohane ilmub raamatu esisisekaanel Elvestadi kaart ja tagasisekaanel Suvesaare kaart. Alguses tutvustatakse meile ka peategelasi ehk Tirilit, Oliveri ja koer Ottot, kuid ka selle raamatu teisi tegelasi ehk piipu popsivat kipperit Arild Frankmanni, halli habemega merekaru David Olsenit, uhket paadiomanikku John Halvorseni, kohvisõbrast hobinikerdajat Even Rudi, kerekat meest Paksuke Knut Walmani ja hajameelset punapead Peter Balket.

Oli ilus suvepäev. Tiril ja Oliver lesisid paadisillal, mõlemal krabiõng vees. Otto pikutas nende kõrval ja hingas loiul nohinal. Lapsed püüdsid krabisid ja Oliver sai sellel päeval kätte juba 14. krabi! Neil oli igav, sest nad olid juba neli päeva krabisid püüdnud. Lapsed lasid krabid vette tagasi, et neid jälle ka järgmisel päeval püüda.

Äkki märkas Tiril merel hulpivat paati, mis oli tühi. Ka Oliver nägi seda. Paat triivis paadisillale lähemale ja Oliver otsustas minna seda lähemalt vaatama. Äkki on keegi ikkagi paadis. Oliver on hea ujuja, ta hüppas vette ja ujus paadini, mis oli tõepoolest tühi. Oliver tõi paadi paadisillani ja Tiril sidus selle köieotsa silla külge kinni.

Kust oli paat tulnud? Oliver arvas, et Suvesaarelt, mis asus rannast päris tükk maad eemal. Saarel oli ilus nimi, kuigi Tiril ei mõistnud, kuidas saar säärase nime oli saanud. Näis, nagu kataksid seda saart alati pilved ja päike ei paistaks seal kunagi.

Oliver oli kindel, et see on juhtum Detektiivibüroole nr 2. Nad peavad välja selgitama, kelle paat see on, sest äkki nad saaksid isegi leiutasu. Oliver uuris paati lähemalt, kuid sel polnud nime ega numbrit. Paadipõhjas oli vaid Stimoroli nätsupaber. Ahtrisse päramootori kõrvale oli kruvitud metallplaat, millel olid kirjas: Pioner, 15 jalga, kandejõud 6 inimest, maksimaalselt 25 hobujõudu.

Äkki hakkas Otto haukuma ja suunas oma koonu fjordi poole. Merel triivis lähemale veel üks paat, ka selles polnud kedagi. Ja Suvesaarelt oli märgata triivimas veel ühte, suuremat paati. Lapsed otsustasid paadid ära tuua. Tiril märkas suurema paadi vööris kleepsu, millel oli rooliratta pilt, mille alla oli kirjutatud B-23. Oliver teadis, et see rooliratas oli paadiseltsi märk, sest ka vanaisa hoidis oma paati seal ja B-23 peaks tähistama paadisadamas paadi asukohta.

Oliver ja Tiril otsustasid minna Elvestadi paadiseltsi, mis asus linna teises otsas, tolmuse ja aukliku kruusatee lõpus. Väikeses sadamas olid kõrvuti purjekad, mootorpaadid ja aerupaadid, seal oli tankur ja mahakulunud värviga sadamaait ja klubihoone, mille ees pingil istusid kaks vana meest. Lapsed läksid paadisillale, kuid koht B-23 oli tühi.

Tiril ja Oliver pöördusid kahe vana mehe poole, äkki nemad oskaksid öelda, kellele kuulub paadisadamas koht B-23. Raamatu alguses tutvustatud Arild Frankmann võttis kontoris välja paksu musta klade ja lehitses seda. Selgus, et B-23 kuulub Johan Halvorsenile. Kipper Frankmann helistas Halvorsenile, kes oligi arvanud, et tema paat on varastatud. Frankmann tõdes, et see oli juba seitsmes paat sel suvel, mis oli varastatud, mistõttu võis olla kindel, et tegutsemas on vargajõuk.

Kümne minuti pärast oli kalkide silmadega ja vihane Halvorsen kohal. Halvorsen oli arvanud, et Oliver ja Tiril olid paadi varastanud, kuid Frankmann selgitas, et lapsed hoopis leidsid selle. Nüüd otustatakse sõita Frankmanni paadiga linnakaini, et leitud paadid ära tuua. Kohale jõudes selgus, et Halvorseni paadil oli kadunud väga kallis ja uus päramootor. Halvorsen ütles lastele, kui nad leiaksid mootori, siis ootaks neid ka korralik leiutasu.

Seejärel ongi Tiril ja Oliver oma detektiivibüroo kontoris ja uurisid arvutist Suvesaare kohta infot. Nad said teada, et kuni aastani 1950 oli saarel alaline asustus, aga nüüd käiakse seal ainult suvel. Seal oli olnud ka lasteaager, milles oli olnud tulekahju. Lapsed otsustasid minna Suvesaarele vaatama, kes seal elavad ja toimetavad.

Nad kasutasid saarele jõudmiseks Oliveri vanaisa paati ja saarel said nad aru, et seal on kolm asustatud punkti – ühes oli kummaline mees, teises üks vanem proua ja kolmandas kaks kummalist meest. Lapsed leidsid ka kuuri, milles olid varastatud päramootorid. Need olid värskelt värvitud.

Lapsed peavad saarel üsna taiplikud olema, kuid peavad ka põgenema ja kiirelt jooksma. Abiks on ka saarel kasvavad mürgised taimed.

Ja kui esialgu tundub, et süüdi on … , siis veidi hiljem selgub, et süüdi on hoopis … Kes on süüdi, kuidas lugu lõpeb, kas lapsed pääsevad ja saavad ka leiutasu? See selgub, kui selle põneva lastekrimka läbi loed.


Nathalie Depoorter „Minu heade kommete raamat“ (Varrak)

Miks peab jääma laua taha istuma, kuni kõik on söömise lõpetanud?

Kas ei oleks lihtsam kahvlit hoida paremas ja nuga vasakus käes, ja mitte vastupidi?

Ja miks peab bussis mõne vanaproua ees püsti tõusma?

Korralikult käitumine on veel hullem kui koolis käimine: sa ei tohi peaaegu midagi teha, aga pead tegema kõike, see on jubedalt raske ja mitte kunagi piisavalt hea, kõike peab alati tegema nii ja mitte iialgi naa. Õnneks on olemas see heade kommete raamat, nii et isegi sina saad laua ääres, koolis ja liikluses viisakalt käituda. Ja seda lõpuks ka oma vanematele õpetada.

Korralikele härradele ja daamidele alates kuuendast eluaastast.

Pean tunnistama, et minu lapsepõlve üks lemmikraamatuid oli Iina Aasamaa kirjutatud raamat “Käitumisest” (see ilmus mitu korda ehk 1965, 1968, 1970 ja 1976), mis oli küll mõeldud täiskasvanud lugejale, kuid käras suurepäraselt ka nooremale lugejale, kes tahtis käituma õppida. Loomulikult pöörati 1970. aastatel käitumisele ja käitumisküsimustele tähelepanu ka kodus, lasteaias ja koolis (kasvõi klassijuhataja tunnis), kuigi ma usun, et viisakast käitumisest räägitakse lastega ka tänapäeval nii kodus kui ka koolis.

“Minu heade kommete raamat” on igati äge “abimees” kõikidele neile lastele, kes tahavad õppida häid kombeid ja viisakalt käituma.

Raamatu sissejuhatuses küsib autor – mida tähendab mitmesõnaline vastus? Miks peab jääma laua taha istuma, kuni kõik on söömise lõpetanud? Kas ei oleks lihtsam hoida kahvlit paremas ja nuga vasakus käes mitte vastupidi? Ja miks peab bussis mõne vanaproua pärast püsti tõusma? Autor vastab, et sellel kõigel on pistmist etiketiga ja etiketi kohta võib lugeda kõike just sellest põnevast raamatust.

Esimeses peatükis peatub autor etiketi etümoloogial ehk selle sõna päritolul. Sõnal “etikett” on eesti keeles kaks tähendust. Etikett võib tähendada paberilipikut, mis kleebitakse millegi peale ja mis ütleb, millega on tegu. Aga etikett tähendab ka käitumisreegleid ja selgitab, kuidas on viisakas ühes või teises olukorras käituda. Etiketist kinni pidamine või selle rikkumine ütleb inimese kohta nii mõndagi.

Teine peatükk räägib meile lauakommetest. Söögilauas käitumise reeglid on ranged, keerulised ja tihti ebaloogilised. Suurtele inimestele paistavad lauakombed väga tähtsad olevat. No näiteks see, et ei tohi rääkida samal ajal, kui sa sööd. Keerulised lood on ka lauast lahkumisega. Lauakommetest on juttu ka raamatu kolmandas ja neljandas peatükis.

Juttu on noast ja kahvlist, kuidas neid käes hoida, kuid ka lusikast on juttu, millega süüakse suppi ja magustoitu. On ka erandeid, näiteks kana (terve kana, kanakoib või –tiib), mida süüakse kätega. Mõnikord süüakse kätega ka friikartuleid, hamburgerit ja pitsat. Kuid on üks reegel – kui lauda katab riidest laualina, siis ei tohi kätega süüa. Sellest saame ka lugeda, et nuga ei tohi kunagi suhu panna (seda küll tehakse, aga salaja), kuidas peavad laual asetsema nuga, kahvel, lusikas ja taldrik, ja miks mõnikord on laual kaks kahvlit ja kaks nuga. Kuidas tuleb panna söögiriistad siis, kui oled söömise lõpetanud. Juttu on ka erilistest söögiriistadest (kalanuga, austrinuga ja vähitangid).

Saame teada sedagi, et keerulist elu elavad Hiina lapsed, kes söövad pulkadega, Prantsuse lastel, kellel on iga etiketireegli kohta vähemalt viis või kuus reeglit (nad söövad noa ja kahvliga isegi mandariini) ja Itaalia lastel, kes ei tohi makarone noaga pooleks lõigata, aga proovi ise süüa sedasi spagette ja muid pikke makarone.

Autor räägib meile ka käsivartest ja küünarnukkidest laual, isiklikust “söögialast”, salvrätikutest ja varrukatest ja sellest, et kui puudutad, siis pead selle ka ära sööma.

Viies peatükk kannab pealkirja “Vasta mitme sõnaga”, milles öeldakse, et viisakas on küsimusele vastata alati mitme sõnaga, kaheks võlusõnaks on “tänan” ja “palun”, mille eest võib alati plusspunkte teenida. Kaks kahtlast sõna on “teie” ja “sina”. Suurtele inimestele, keda laps ei tunne, tasuks ütelda pigem “teie” kui “sina”.

Kuuendas peatükis saab väike lugeja teada, et suurte inimeste vestlusele ei tohiks vahele segada, kuigi suurtel inimestel on tavaliselt igavad, tüütud ja lõputud jutud. Vahele võib segada siis, kui on hädaolukord. Autor kinnitab, et kui hädaolukord hõlmab verd, tuld või väga palju vett, võib eeldada, et see on ka suurte inimeste jaoks hädaolukord.

Seitsmes peatükk peatub vestlusel. Siin on juttu “huvi ilmutamisest” (või “huvi teesklemisest”), ka näo ja kehaga võib näidata, et jälgid suure huviga, mida teine räägib (silma vaatamine, noogutamine, kulmude kergitamine, naermine jne.)

Kaheksas peatükk peatub „vägisõnadel“, mis ei kuulu heasse etiketti, need on pigem „nõrksõnad“ või „jõuetussõnad“. Loomulikult ei sobi heade kommetega kokku ka sõimamine (see on sõnadega löömine) ja ropendamine.

Üheksandas peatükis loeme sellest, kui keha hakkab kõnelema – köhimine, aevastamine, haigutamine, urgitsemine, nina nokkimine, nuuskamine, sügamine. Juttu on ka taskurätikust, kuid ka aluspükstest, puuksudest ja röhitsemisest.

10. ja 11. peatükk peatuvad privaatsusel ja privaatsetel teemadel, mistõttu jätan need Sulle endale avastada.

Kuid see pole veel kõik. Loeme ka jagamiskunstist edasijõudnutele, kuidas ühistranspordidžunglis ellu jääda (ette ei tohi trügida, kuidas väljuda, vahemaa hoidmine, edasi liikumine, kinni hoidmine, ilusasti istumine, millal peaks püsti tõusma ja istet pakkuma, teiste inimeste aitamine, ei tohi teisi segada ega ka süüa).

Raamatu viimases peatükis toob autor välja selle, mida sellest raamatust peaks väike lugeja kindlasti meeles pidama.

Igati vahva etiketi- ja käitumisraamat, mida tasuks kõikidel lastel lugeda.

Väga lahedad ja humoorikad pildid on raamatusse joonistanud Marianne van der Walle.


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"



Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)