Goo Goo Dolls „Miracle Pill“ (Warner Music)

Goo Goo Dolls on USA rokipunt, kes on minu jaoks kindlasti üks lemmikutest nende bändide seas, kes sellist rokilikumat kraami esitavad. Ütlen nii, et Goo Goo Dolls on minu jaoks samal pulgal Matchbox 20’ga ehk siis kaks suurimat rokkmuusika lemmikut. Paljuski on kaasa aidanud see, et mõlemal bändil on väga lahedad lauljad-ninamehed ehk Goo Goo Dolls’il John Rzeznik ja Matchbox 20’l Rob Thomas. Viimati mainitud Rob Thomas avaldas sel aastal suurepärase sooloplaadi ja nüüd ka Goo Goo Dolls’ilt uus album.

Goo Goo Dolls tuli kokku juba 1986. aastal. Bändi panid Buffalos kokku laulja-kitarrist John Rzeznik ja basskitarrist-laulja Robby Takac. Nemad kaks on ka täna Goo Goo Dollsi ainssd liikmed, kuigi bändis on aastate jooksul mänginud ka mitmeid teisi pillimehi ja ka kontsertitel kasutatakse abijõude. Alates 1994. aastast mängis bändis pikka aega trumme Mike Malinin (tema lahkus bändist 2013. aastal), enne teda oli trummide taga George Tutuska.

Bändi kuulsaimad ja tuntuimad lood on kindlasti „Name“ (1995. aasta albumilt „A Boy Named Goo“), „Iris“ ja „Slide“ (1998. aasta albumilt „Dizzy Up The Girl“, sellelt albumilt ilmus lausa 10 laulu, mis jõudsid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka) ja „Here Is Gone“ ja „Big Machine“ (2002. aasta albumilt „Gutterflower“). Aastate jooksul on USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka tõusnud 14 laulu ja ainuüksi USA’s on nende albumeid müüdud ca 10 miljonit.

Minu „tutvus“ Goo Goo Dollsi ja nende muusikaga saigi algusega just laulust „Iris“, mis 1998. aastal ilmus, ja pärast seda olen püüdnud bändi muusikal ja tegemistel silma peal hoida. „Iris“ on laul, mis Billboardi edetabelis „Top 100 Pop Songs 1992-2012“ tõusis kohale number 1! Muideks, samast tabelist leiab veel ka laulud „Slide“ (koht number 9) ja „Name“ (koht number 24).

John Rzeznik 

on sündinud Buffalos, ta on pere viiest lapsest noorim. Tema vanemad on töötanud baaris ja postkontoris, kuid on mõlemad õppinud ka pillimängu (klarnet ja flööt). Nii nagu Rzezniki perekonnanimest võib välja lugeda, siis on temas ka poola-verd. Rzezniki isa suri ootamatult 1981. aastal kui noormees oli alles 15-aastane, aasta hiljem suri sama ootamatult ka Rzezniki ema. Johni aitasid kasvatada tema vanemad õed (Phyllis, Fran, Gladys ja Kate). Kui John Rzeznik läks keskkooli, hakkas ta õppima ka kitarrimängu. Õed olid need, kes venda muusika suunas juhtisid, kusjuures kodus kuulati palju The Rolling Stonesi ja The Kinksi. Õdedest noorim kuulas ka punki, mistõttu sai John maitse suhu ka pungist, kuulates Ramonesit ja The Clashi. John Rzeznik ise on ütelnud, et palju on aidanud tal oma lugusid valmis kirjutada see, et tema eeskujudeks on olnud Kiss, Cheap Trick, The Cure ja Rush.

Rzeznik on laulude kirjutamise kohta ütelnud ka seda, et see ei ole lihtsalt inspiratsioonipuhang, vaid 99% ka õige ettevalmistus ja häälestus loo kirjutamiseks. Paljud tema lood on autobiograafilised või biograafilised.

John Rzeznik oli aastail 1993-2003 abielus modell Laurie Farinacci’ga, aastal 2013 abiellus mees Melina Gallo’ga, detsembris 2016 sündis paaril ka esimene laps – tütar, kes sai nimeks Liliana.

Goo Goo Dollsi algus 

Tulles tagasi bändi algusaastate juurde saab öelda, et Takac ja Tutuska olid sõbrad juba koolis, samal ajal mängis Rzeznik ansamblis The Beaumonts, mida vedas üks Takaci sugulastest. Veidi hiljem otsustasid Rzeznik, Takac ja Tutuska hoopis üheskoos muusikat tegema hakata ja võtsid bändile nimeks Goo Goo Dolls, kuna nägid ajakirjas „True Detective“ reklaami, milles oli juttu Goo Goo Doll-nimelisest mänguasjast.

„Olime noor garaažibänd, kellel polnud plaaniski plaadistuslepingut saada,“ räägib Rzeznik, „kuid meil oli just sel õhtul esinemine, ja meil oli vaja bändile nime. See oli parim, mille peale tulime ja nii see ka jäi. Kui mul oleks olnud veel viis minutit aega, siis oleksin kindlasti parema nime leidnud.“

Nende esimene plaat „Goo Goo Dolls“ ilmus 1987, ja siis oli juhtlauljaks Takac. Plaadi andis välja firma Mercenary Records, kuid juba aasta hiljem võttis bändi „oma leivale“ kübe suurem firma ehk Celluloid Records. 1989 ilmuski teine album „Jedin“, veidi pärast seda, kui bänd oli kolinud tegutsema ja toimetama Los Angelesse.

1990 ilmus bändi kolmas stuudioplaat „Hold Me Up“, millel juba viies laulus oli juhtlauljaks Rzeznik, näiteks singlina ilmunud loos „There You Are“ ja bändi kontsertitel üheks populaarsemaks looks peetavas „Two Days In February“.

Kui kahel esimesel plaadil mängis Goo Goo Dolls muusikat, mis oli paljude arvates liigagi sarnane ansambliga The Replacements, oli neil palju fänne ülikoolides ja pungi-seltskondades, kuid kolmandal albumil tõi Goo Goo Dolls muusikasse juurde raskemat metalli, poprokki, ja jätkuvalt ka punkrokki.

1993 ilmus ansambli neljas stuudioplaat „Superstar Car Wash“, millel oli ka laul „We Are The Normal“. Rzezniki kirjutatud ja The Replacements ansambliliikme Paul Westerbergi sõnadega lugu tõusis USA rokilugude edetabelis kohale number 5. Näis, et Goo Goo Dolls hakkas saavutama suuremat tähelepanu, mis tegelikult ju nii oligi.

Inglite abil lennukalt muusikamaailma tippu

1998. aastal paluti Rzeznikil kirjutada lugu menukasse filmi „City of Angels“ (peaosades Nicolas Cage ja Meg Ryan) ja nii valmis hittlugu „Iris“. Sellest loost algas bändi tegelik tähelend, sest laul püsis „Billboard Hot 100 Airplay“-edetabelis esikohal rekordilised 18 nädalat, ja sama lugu kandideeris ka kolmele Grammy-auhinnale.

Rzeznik on ütelnud, et seda lugu kirjutades oli tal kallal tõeline „writer’s block“ ja paar päeva enne loo valmimist oli tal plaan ansamblist lahkuda, kuid just see lugu oli SEE lugu, mis bändi hetkega maailmakuulsaks tegi. „Iris“ ilmus ka nende kuuendal stuudioplaadil „Dizzy Up The Girl“. Samal plaadil oli veel mitmeid teisigi lugusid, mis tõusid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka - "Black Balloon", "Slide", "Broadway" ja "Dizzy". Aastal 2001 ilmus ansambli esimene kogumikplaat „What I Learned About Ego, Opinion, Art & Commerce“.

Järgmine stuudioplaat „Gutterflower“ ilmus 2002. aastal, millelt leiab ka hittlood "Here Is Gone", "Sympathy" ja "Big Machine". 4. juulil 2004 andis Goo Goo Dolls oma kodulinnas Buffalos tasuta vabaõhukontserti. Vihma kallas vahet pidamata, kuid rahvast oli palju. Sellest kontsertist ilmus ka DVD „Live in Buffalo July 4th 2004“.

2006. aastal tähistas Goo Goo Dolls oma 20. sünnipäeva ja avaldas uue albumi „Let Love In“, millel jällegi mitu väga head ja populaarset lugu – „Give A Little Bit“ (see on algupäraselt küll Supertrampi lugu), "Better Days", "Stay With You" ja plaadi nimilugu "Let Love In". „Let Love In“ oli rekordiline lugu, sest sellest sai Goo Goo Dollsi 12. laul, mis tõusis „Billboard Adult 40“-edetabelis TOP 10 hulka, lüües sedasi varsema rekordi, mis kuulus Matchbox 20 ja Sheryl Crow’le. 2007 lisas Matchbox 20 ühe loo sellesse edetabelisse juurde, kuid Goo Goo Dolls „vastas sellele“ lauluga „Before It’s Too Late“, mis kõlas filmi „Transformers“ heliribal.

2007 avaldas Goo Goo Dolls kogumikplaadi „Greatest Hits Volume One: The Singles“, millel olid kõik ansambli seni ilmunud singlid, lisaks uus versioon laulust „Name“ ja Michael Braueri remiks laulust „Feel The Silence“. Aasta hiljem ilmus veel üks kogumik, mil nimeks „Vol. 2“, millel kuuleb igasugu rariteetseid salvestusi ja live-esinemisi. Järgmise stuudioplaadiga tegi Goo Goo Dolls palju ja pikalt tööd, seda hakati tegema suvel 2009, jätkati 2010. aasta talvel, ja see ilmus kevadel 2010 – „Something for the Rest of Us“. 2013 avaldas bänd albumi „Magnetic“ ja 2016 albumi „Boxes“.

„Miracle Pill“ (2019)

Selle aasta (2019) 13. aprillil (Record Store Day) avaldas Goo Goo Dolls ekslusiivse vinüülplaatide boksi, mil nimeks „Topography (1998-2013)“. Selles on viis vinüülplaat ehk bändi viis stuudioplaati, alates „Dizzy Up the Girl“ kuni „Magnetic“. Aprillis 2019 andis bänd teada ka seda, et nad teevad uue stuudioplaadiga (järjekorras kaheteistkümnes). Mais anti teada, et uue plaadi nimeks saab „Miracle Pill“ ja juunis alustati koos ansambliga Train Põhja-Ameerika kontsertturneed. Juulis ilmus video laulule „Miracle Pill“, veidi hiljem ka teine singel „Money, Fame & Fortune“. Augustis ilmus veel ka kolmas singel „Indestructible“ ja 13. septembril uus album „Miracle Pill“.

Plaadi avalöök on „Indestructible“, mis on ka singlina ilmunud lugu ja see on selline hea minekuga popilikuma hingamisega rokilugu, millel ka kergesti meeldejääv refrään. Oluliselt rahulikum, kuid samas jällegi popilikuma hingamisega rokilugu on ka albumi teine pala ehk „Fearless“.

Plaadi nimilugu „Miracle Pill“ on vahva seetõttu, et siin kuuleb ka klaverimängu, ja on ka selline lugu, mis üsna kiirelt „kummitama“ hakkab. Vägagi huvitavate saundidega on lugu „Money, Fame & Fortune“, ja taaskord refrään, mis kergelt meelde jääb. Kummaliselt tuttav tundub lugu „Step In Line“, mis tuletab meelde Goo Goo Dollsi varasemat loomingut. Rzeznik laulab selles laulus vahepeal isegi sosistades ja kähisedes.

„Over You“ on oluliselt rahulikum mõtisklus sellel plaadil, loo alguses ilusat ja rahulikku kitarrimängu, millele lisandub laul ja veidi hiljem löökriistad/trummid. Jällegi lugu, mis iseloomustab Goo Goo Dollsi kõige paremini. Täpselt sama saab öelda ka laulu „Lost“ kohta, igal juhul on „Lost“ on selline lugu, milles ka sellist hiti-ainest olemas. Usun, et laulu „Lights“ oleks kõige parem kuulata kontsertil, siin on sellist head kontserti-hingamist ja omamoodi suursugusust ja jõudu.

„Life’s A Message“ ja „Think It Over“ on plaadi kõige rokilikumad lood, kuid albumi eelviimane lugu on ilus ja rahulik „Autumn Leaves“, see on lugu, mis kindlasti üks minu selle albumi lemmikutest.

Bändi tänases koosseisus on John Rzeznik (laul, kitarr, taustaul), Robby Takac (basskitarr, laul, taustalaul), sest trummar Mike Malinin lahkus ansamblist 2013. aastal. Kui Goo Goo Dolls praegu kontserte annab, siis on neil abiks Brad Fernquist (kitarr, mandoliin, taustalaul), Craig Macintyre (trummid ja löökriistad), Jim McGorman (klahvpillid, kitarr ja taustalaul). Viimati mainitu tuli Rzeznikile ja Takacile appi hiljuti ehk aastal 2018.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/79gY3R2V5HcDbnrMp6wuVP

Goo Goo Dolls "MIracle Pill"


Adrien Goetz „Inimkonna Jumalaema kirik“ (Eesti Raamat)

2019. aasta 15. aprillil põles Notre-Dame kogu maailma silme all: dramaatilist vaatepilti jälgiti Ameerika Ühendriikidest Hiinani, Senegalist Venemaani. Koleda sündmuse õppetund on, et kunst ühendab inimesi olenemata rahvusest ja isegi religioonist, sest oma kurbust väljendasid kõikide usundite juhtivad tegelased.

Aegade jooksul on kunstnike ja ehitusmeistrite ees seisnud küsimus, mida kultuuripärandist säilitada, kuidas restaureerida, mida üles või ümber ehitada. Praegugi on tekitanud vastakaid arvamusi XII sajandil alustatud katedraalile XIX sajandil Viollet-le-Duci poolt lisatud haritorni saatus.

Traagiline sündmus aitas tõdeda, et Notre-Dame ei kuulu ainult Pariisile ega Prantsusmaale, vaid kogu inimkonnale. Niisugusele järeldusele jõuab Adrein Goetz oma kirglikus, asjatundlikus ja emotsioonide ajel kirjutatud raamatus.

Ostes raamatu toetad kiriku taastamist.

Mõnikord on nii, et hea ja sisukas ning huvitavate mõtetega raamat ei peagi olema suur ega paks. „Inimkonna Jumalema kirik“ on just sellises formaadis raamat, mis võib vabalt raamaturiiulis ära kaduda, pisike ja üsna õhuke, kui selles on palju ilusaid ja sügavaid mõtteid, mis seotud Jumalaema kiriku ja selle hiljutise põlenguga. Põlenguga, mis pööras paljude maailma rahvaste pilgud selle suurepärase ehitise poole, pani kaasa tundma, kaasa mõtlema, mis saab edasi.

Adrien Goetz on kirja pannud selle, mida ta Pariisis põlengu ajal nägi, milliseid tundeid see tekitas temas ja paljudes teistes, kuid siin ei ole mitte ainult hetke emotsioonid, siin on palju põnevaid meenutusi ja mõtisklusi ajaloost, kunstiajaloost, arhitektuurist, muinsuskaitsest jm, mis panevad lugeja kaasa mõtlema ja arutlema.

Kunstiajaloolane Adrien Goetz alustab oma raamatut nii: „Pariisi Jumalaema kiriku põleng oli jube. Levisid tuhanded fotod, miljonid inimesed kogu planeedil jälgisid õudest vaatemängu: haritorn hõõgub, ühel hetkel saab selgeks, et ta hakkab meie silme all ümber kukkuma, leegid laastavad pikihoone ja koori katust, on võimalik, et üks läänetornidest variseb kokku ja tõmbab endaga kaasa kogu fassaadi. Kas tõesti puruneb Pariisi nägu?“

Omamoodi vaatemäng, mis paneb raamatu autori meenutama inglise romantiku, maalikunstniku Turneri maali, milles kujutatud Londoni parlamendihoone põlemist 1834. aastal. Autor küsib, kas meie silme ees on maal või tegelikkus? Ta lisab, et gooti katedraalid on maailma peeglid, nende fassaadid kajastavad oma aega ja Notre-Dame on jälle peegel. Autor meenutab, et ta lõpetas sel päeval kell 19.00 kunstiajaloo loengu, kui ta saab oma telefoni esimese foto: punane haritorn. Ta peab seda nägema ja läheb Seine’i poole. Ta meenutab, et Pariisi taevas on täis heledat pruunikat suitsu, kõigil on peas sama mõte ja kõik siirduvad kaldapealsete poole.

Autor kirjeldab edasi seda, kuidas haritorn koos kohutava raksatusega pooleks murdub, haritorn, mis oli puust ja pliist monument.

„Mu silmad on näinud, kuidas Pariisi Jumalaema kiriku haritorn alla kukub,“ kirjutab autor. Inimesed karjuvad, nutavad ja seejärel mitu minutit täielik vaikus. Seni oli Notre-Dame autori jaoks vaid kujutised, ajalugu ja kirjandus, sel õhtul on ta kivi ja puit. Inimesed loodavad, et ohvreid ei oleks. Haritorni kukkudes on järg ilmselt kogu katuse käes. Tuhat ruutmeetrit katust on tules, põleb Prantsusmaa kõige kaunim talastik, la foret, koos sarikate ja fermidega; see pärineb XII sajandist ja selle ehitamiseks kasutati sajanditevanuseid tammepuid. Ajalugu lõõmab. Tuletõrjujad võitlevad tulega kaheksa tundi ja kell 23.35 teatatakse, et fassaad ja müürid on kindlalt päästetud.

Teises peatükis „Visioonid“ kinnitab autor, et ladinakeelse väljendi horribile visu (jube vaadata) lummus valitseb sel õhtul täielikult. Ta meenutab romaani „Jumalaema kirik Pariisis“, mille 5. peatükis kiirustab rahvahulk vaatama Quasimodot. Nüüd seistakse kaldapealsel ja vaadatakse ahnelt laastamistöö edenemist, et mitte magada maha hetke, mil katedraal muutub varemeteks – soovida, et kunagi tulevikus võiks öelda: „Ma olin seal.“ Adrien Goetz lisab, et mõne päeva eest olid liikvel pildid, kuidas katedraalis XIX sajandi kujud maha võeti ja Perigueux’ töökotta viidi, kuid peale autori huvitas see väheseid. Adrien Goetz on XIX sajandi kunstile spetsialiseerunud ajaloolane ja tema vaatas neid suure huviga, teadmata, milliseks sümboliks need kujunevad.

Inimesi tuleb pidevalt juurde, kuid palju on neid, kes seda kurba sündmust ei filmi. Vaadatakse, oodatakse, palvetatakse, maailmast saadetakse toetussõnumeid, kuid keegi ei tea arhitekti nime, kes XII sajandil Notre-Dame’i lõi. Kell 23.35 esineb Pariisi peapiiskop ja seejärel Prantsusmaa president.

Järgmises peatükis räägib autor sellest, kuidas järgmisel päeval kuulutasid ajakirjanikud televisioonis, et tegemist on imega: kirikuplatsilt vaadates kõrgub fassaad endises ilus. Pärast tulekahju on ehitis väga nõrk: seinad, mille paksus on kohati oma kuuskümmend sentimeetrit, on veel ohus, mõned osad ristlöövi otstses on rasked ja võivad kõikuma lüüa. Talastik on kadunud, aga kivid?

Osaliselt keskajast, osaliselt XIX sajandist pärit mört võib käituda ettearvamatult. Enne kui taastamistöödeks vajalikud tellingud püstitada, tuleb iga seina eraldi uurida. Ehitis, mis näib „päästetuna“, peab jääma range järelvalve alla ja selle seisundi hindamine võtab kuid. See, et fassaad on püsti, ei tähenda, et mingeid muid avariisid ei või juhtuda. Haprad detailid on vaja kinni katta. Ja mis saab siis, kui puhkeb äike või sajab paduvihma? Seejärel räägib autor meile Notre-Dame’i haritornist, selle ajaloost ja sünnist, saame lugeda, kes oli Viollet-le-Duc, kes oli fotograaf Charles Marville, kes oli Charles Negre, mis on Stryge, mis oli kaasas Meryoni gravüüriga aastast 1853, mis on saanud inspiratsiooni hoopis Victor Hugo romaanist. Saame lugeda sellestki, kuidas katedraal XIX sajandil päästeti, sest tööd katedraaliga said lõplikult valmis alles 1865. aastaks. Saame teada sedagi, miks nimetab raamatu autor Victor Hugo legendaarset romaani „Jumalaema kiri Pariisis“ „kujutiste romaaniks".

Raamatu neljas peatükk on „Katedraalide ja tulekahjude aeg“, mida alustab Goetz sedasi: „Tänu kujunditele on katedraal nii keskaegne kui ka romantiline. Ta on lahutamatult XII sajandi šedööver ja XIX sajandi šedööver. Ta on gootika ja romantism, riiklik ja rahvalik. See, mis põles oli fundamentaalne duaalsus.“

Seejärel peatub autor Notre-Dame’i ehitamisel ja meenutab meistreid, kes olid selle katedraali rajamisega seotud. Pärast seda mainib autor ka seda, et Louvre’is on tuletõrjujad kohal ööpäevaringselt, Notre-Dame’is polnud seda ette nähtud. 17. märtsil, mõni nädal enne Notre-Dame’i juhtumit puhkes tuli Saint-Sulpice’i kiriku ühes ristlöövis. Pariisi tuletõrjujad reageerisid õigeaegselt, tulekahju põhjust ei suudetud välja selgitada. See kirik on Pariisis üks suurimaid ja nii räpane, nii halvasti hooldatud... Autor viitab sellele, kuidas 1988. aastal oleks ehitustööde ajal peaaegu puhkenud tulekahju Amiens’i katedraalis, praegu käivad hiiglaslikud tööd Rahvusraamatukogu Richelieu tänava majas, kus veel kümmekond aastat tagasi kasutati 1930ndatest aastatest pärit elektritransformaatoreid. Töödele kulub suur hulk raha, aga see on hädavajalik, et leekides ei häviks Victor Hugo käsikirjad – sealhulgas „Jumalaema kirik Pariisis“, Goya gravüürid, „Don Giovanni“ autori partituur või Hosroesi karikas, mida võibolla on käes hoidnud Karl Suur. Prantsusmaa aarete seas on ka espriiga katedraalid. Goetz lisab, et Luneville’i lossis põles 2003. aastal ühe ööga maha üks Euroopa kaunimaid raamatukogusid. Turinis mäletavad kõik 1997. aasta tulekahju Saint-Suaire’i kabelis, 2018. aasta septembris laastas tuli Rio de Janeiro rahvusmuuseumi, mis oli kultuuriline katastroof ning mille tekitatud kahju ajaloole ja etnoloogiale ei ole siiani suudetud hinnata. Täielikult või osaliselt hävinud katedraalide, muuseumide ja raamatukogude kirjeldus võib täita kogu raamatu, mis ühtlasi jutustaks pärandi kaitsmise edumeelse idee kujunemisest.

Ma ei tahaks Sulle kõike ära rääkida, milles selles raamatus veel juttu on, kuid autor peatub pikemalt Victor Hugo’l, tema romaanil „Jumalaema kirik Pariisis“, Notre-Dame’i ajalool, mis viib lugeja aastasse 1163, kui piiskop Maurice de Sully alustas ehitust, juttu on ka Napoleon I, kes oli tõeline Notre-Dame’i ümbekujundaja. Autor meenutab sedagi, et katedraalis on austust avaldatud kõige väärikamatele: 1970. aastal Charles de Gaulle’ile, 1974. aastal Georges Pompidoule, 1996. aastal Francois Mitterrand’ile. Katedraalis on käinud ka kõrged vaimulikud – Pius VII, Johannes Paulus II, Benedictus XVI. 2015. aastal 15. novembril pärast terrorirünnakuid helistati Notre-Dame’is, Prantsusmaa ajaloolises kirikus hingekella nii neile, kes usuvad taevaseid jõude, kui ka neile, kes ei usu.

Autor räägib pikemalt ka haritornist, Notre-Dame’ist ja katoliiklastest, viimastes peatükkides arutleb Goetz selle üle, kuidas hoida katedraali elus tulevikus, ja sellest, kas rekonstrueerida, üles ehitada, parandada või restaureerida.

On ilus lõpetada seegi lugu väljavõttega raamatu viimasest peatükist: „Victor Hugo taastas katedraali hinge. Tema raamatuga algab hinnalise pärandi olemasolu teadvustamine, kõigi katedraalide restaureerimise vajaduse tunnetamine, minevikuga tegelemine, tuleviku väärtustamine.

Maailmas, mida järavad viha, populism, solvavaid ja moraalitsevaid anonüümseid kommentaare täis võrgustikid, räägib kunst rahvuste- ja religioonideüleselt kõigi inimestega. Vanast Pariisi katedraalist on saanud kõigi silmis Prantsusmaa Jumalaema kirik, maailma Jumalaema kirik, inimkonna jumalaema kirik.“

 


Eno Raud „Roostevaba Mõõk“ (Tänapäev)

Armastatud lastekirjaniku Eno Raua (1928–1996) igihaljas „Roostevaba Mõõk“ viib lugejad autori lapsepõlveaega, toonaste Eesti koolipoiste murede ja rõõmude ning põnevohtlike mängude ja seikluste keskele.

Raamatu esimene jutustus „Must Surm ja SMK“ (esitrükk 1957) räägib kahe poistekamba, hirmuäratava Roltsi ehk Musta Surma juhitud indiaanlaste ning Jaani juhitud Sõjaliste Mängude Komitee omavahelisest arveteklaarimisest.

Kahe poisi seiklused jätkuvad jutustuses „Sõjakirves on välja kaevatud“ (esitrükk 1959), kus nad peavad – nüüd juba sõpradena metsas indiaanilaagris asudes – astuma vastu ülekaalukale külapoiste kambale.

Mõlemas loos saab kaasakiskuvate seikluste keerises ruttu selgeks, kes on tõeline sõber ja kes vihavaenlane ning kui suurt rolli mängivad elus ustavus, reetmine ja andestamine ning ausameelsus ja valed.

Tegelikult on vägagi vahva, et täna avaldatakse ka selliseid lasteraamatuid, mis kuuluvad kindlalt Eesti lastekirjanduse klassikute hulka, mida „Roostevaba Mõõk“ ju ometi on. Selline põnev „poisteraamat“, mis on kuulunud kindlasti mitme põlvkonna poiste lugemislauale. Mina lugesin "Roostevaba Mõõka" arvatavasti Eno Raua kogumikust, mis ilmus 1978. aastal, ja selles raamatus olid lisaks "Roostevaba Mõõgale" ka "Tuli pimendatud linnas", "Lugu lendavate taldrikutega" ja "Märgutuled Padalaiul".

Ma ei teagi, kas tänapäeval sellist „poistekat“ enam kirjutada saaks ja tohiks, sest on ju selles raamatus veidi kaklemist, lüüakse käega näkku, loobitakse kividega ja kiusatakse endast väiksemaid, kuid eks on ju see „poiste-elu“ kord selline olnud. Ma ei tea sedagi, kas tänapäeval lapsed iniaanlasi ja kahvanägusid mängivad? Mina oma lapsepõlves mängisin ja mulle meeldis olla kauboi ehk siis kahvanägu. Mäletan, et mul oli isegi papist kauboikaabu, mis oli küll veidi sombrero moodi, kuid sellel kaabul oli ka ägeda kauboi pilt.

Selle ägeda ja põneva raamatu sündmused saavad alguse sügisel. Esimesena kohtume Männilinna algkooli vormimütsi kandva viienda klassi poisi Uuduga, kes näib kedagi ootavat. Siinkohal pean mainima, et Uudu ei ole selle raamatu peategelane, kuid siiski üsna oluline tegelane. Juba langevad vihmapiisad, kui tulebki veel üks poiss, keda Uudu kõnetab kui Roltsi. Uudu tahab Roltsiga rääkida.

Saame teada, et teine poiss on kahe-kolmeteistkümneaastane, kellel on mustad juuksed, tumedad kulmud on ninajuure kohalt kokkukasvanud. Tulija õppis Uuduga ühes klassis ja oli selle lastekodu kasvandik, mille juhatajaks oli Uudu isa. Poisi nimi on Roland Sahk. Roland käratab Uudule, et ta ei ole mingi Rolts, vaid Must Surm – mees, kes kustutab inimelusid nagu küünlaid jõulupuul. Siinkohal tuleb mainida, et Roland Sahk ei ole teps mitte mõrvar, aga see on lihtsalt osa poiste mängudest. Autor lisab, et Rolandiks kutsusid teda tüdrukud, perekonnanime Sahk kasutasid õpetajad, kes teda ei armastanud. Poisid hüüdsid teda tavaliselt Roltsiks, no ja siis oli tal ka hüüdnimi Must Surm.

Saame lugeda, et Rolts on olnud seni võitmatu. Julge ja osav, parajalt kaak, kes isegi ühe hundikoera oli kunagi sutsakaga pimedaks lasknud, peksnud vaeseomaks ühe kuuenda klassi poisi ja oli indiaanlaste kamba pealik. Arusaadav, et selline tegelane õpilaste lemmiklaps ei ole.

Nüüd selgitab Uudu Roltsile, et uus poiss – Jaan – kes nende klassi tuli, tahab teha oma kampa. Jaan on ka Uudut oma kampa meelitanud, kuid Uudu tahaks pigem Roltsi kambas olla. Ta lubab, et võib hakata salakuulajaks ja Jaani kamba kohta Roltsile infot tuua. Rolts esialgu kahtleb, kuid on Uudu mõttega päri.

Järgmisena saame tuttavaks Männilinna algkooli uue õpilase Jaan Kiviga, ja need sündmused toimuvad nädal aega enne Uudu ja Roltsi kohtumist. Jaan istus kodus laua taga ja lahendas matemaatikaülesannet, kui äkki lendas lahtisest aknast tuppa nool, mille saba külge oli kinnitatud kiri, milles Must Surm kutsus Jaani indiaanlastega liituma ja kutsus teda välja ennast näitama, et mis mees see uus poiss on.

Jaan läkski õue, temal polnud karta midagi. Seal ootas teda Roland. Roland rääkis Jaanile indiaanlaste kambast, nende mõtetest, "maailmavaadetest" ja kõigest muustki, kuid üsna ruttu muutus kõnelus sõnasõjaks, ja juba poiste esmakohtumisest on selge, et vastamisi on kaks kõva selli, ja Jaanil pole plaaniski indiaanlastega liituda. Tundub, et Jaani põhitõed on oluliselt teistsugused kui indiaanlaste omad.

Järgmisel päeval koolis „laenas“ Rolts Jaanilt matemaatika-vihikut, et sealt koduse ülesande lahendus maha kirjutada, kuid vihikut ta klassivennale tagasi ei anna. Nüüd jääb hoopis Jaan matemaatikaõpetaja silmis rumalasse seisu – pole vihikut, pole koduse ülesande lahendust. Jaan teab, kelle käes tema vihik on, kuid ta ei ütle seda õpetajale. Lausub vaid: „Ma ei saa teile vastata.“ Nii jäetakse hoopis Jaan pärast tunde, kuid klassi teised poisid saavad aru, et Jaan ei ole argpüks, ta on tubli poiss, on täitsamees... Siinkohal meenub mulle üsna hiljuti loetud Jüri Parijõe „Teraspoiss“, mille peategelane oli sarnane Jaan Kivile, sest ka tema ei käinud teiste peale kitumas, pidas ise vastu.

Pärast koolipäeva kohtus Jaan oma pinginaabri Ants Hakkajaga. Jaanil on mõte – asutada oma kamp! Antsu arvates on see maruvahva mõte ja tema on nõus Jaani kambas olema küll.

Jaan ja Ants tegid alustuseks ajakirja – Sõjaliste Mängude Komitee (SMK) häälekandja! Ajakirjal nime ei ole, kuid seda nime otsitakse, kuulutatakse välja isegi võistlus nime leidmiseks. Ajakirja näidatakse esialgu vaid putkavahile, kes on vanem mees, kes oli olnud tubli sõjamees, kes võttis osa lahingutest Valgevenemaal ja jätnud sinna oma parema jala. Tegelikult oli mees raudteevaht, kellele poiste ajakiri meeldis. Lubasid ju uue kamba loojad ajakirjas, et astuvad välja indiaanlaste vastu, teevad hoolega sporti, võimlevad, lubatakse teha isegi pisike staadion Luitehaku metsa, kus saaks sporti teha. Putkavaht uuris ajalehte ning näitas Jaanile ja Antsule mõõka, millega ta sõjas käis, nüüd oli see roostetama läinud, kuid just sellest mõõgast saavad poisid idee – ajakirja nimeks saab "Roostevaba Mõõk". Lahe on seegi, et seda ajakirja saame me ka selles raamatus lugeda, nii nagu poisid seda kirjutasid ja illustreerisid.

Jaani kambaga liitub teisigi poisse, isegi üks hulkuv koer võetakse omaks, temast saab eruseersant Kolumbus, veidi hiljem liitub Jaaniga ka väiksemaid poisse, kes on omakorda moodustanud Vanaraua Korjajate Ordu, kelle juhiks on väike, aga tubli - Porka. Nemad korjavad vanarauda ja viivad seda kokkuostupunkti. Mäletan minagi seda aega oma lapsepõlvest, tänasele lapsele on see vanaraua korjamise teema vist veidi tundmatu. See pole hetkel oluline, ja kui väikesed poisid jäävad hätta ühe indiaanlasega, kes neid kiusama hakkab, siis sekkub Ants Hakkaja, kes kutsubki väikesed kutid Jaani kambaga liituma.

Ma ei tahaks Sulle kõike ära rääkida, kuid Jaani-poisid ja Rolandi-poisid madistavad selles raamatus veel üsna hoolega, metsas peetakse „lahinguid“, mis on vahetevahel üsna vihased, võetakse „pantvange“ ja käiakse luurel, tegeletakse salakuulamisega, kuni jõutakase viimase suure lahinguni, milles Jaan ja Roland vastamisi lähevad. Kes võidab? Kui raamatut loed, siis saad teada. Raamatu esimese jutu ehk „Roostevaba Mõõga“ lõpus juhtub veel mõndagi – Roland tahetakse koolist välja visata ja internaatkooli saata, kuid kas ikka just Roland on süüdi selles, miks teda koolist välja tahetakse visata. Nüüd on Rolandile abiks tema „vihavaenlane“ Jaan, kes aitab tõe päevavalgele tuua.

Raamatu teine jutt on „Sõjakirves on välja kaevatud“, milles Roland Sahk on läinud suveks maale, et seal tööd teha, veidi taskuraha teenida. Ta on abiks Rabaranna peremehele ja Roland on pärast seda, kui teda koolist välja taheti visata üsnagi muutunud poiss. Ta on igati töökas ja tubli, kuid läheb ka selles loos tülli maapoistega ja peremehega, kuid kinnitan, et nendes sündmustes pole Roltsil mitte mingisugust süüd. Talle ei meeldi lihtsalt alatus ja vale, mistõttu püüab ta seda ka välja näidata ja öelda. Ühel hetkel ütleb Roland lepingust peremehega lahti.

Kuna Roandile tulevad maale külla Jaan Kivi ja Ants Hakkaja, et maal suve nautida, kala püüda ja muid põnevaid asju teha, siis lähevad kolm poissi lähedal asuvasse metsa – Mustmetsa, kus teevad lõkkel süüa (sütekartuleid), plaanivad kalale minna ja veeta igati mõnusat aega, kuid asjad lähevad ka põnevamaks, kui poisid kohtuvad mustlastega, kellega Roland väikest äri ajab, mistõttu saavad poisid endale ka kana, kellele pannakse nimeks Tipa. Tänu sellele kanale lähevad meie peategelatsel lood keeruliseks maapoistega, kes kahtlustavad linnapoisse varguses.

Meie peategelased märkavad lähedal oleval järvel kahtlast valgust, tutvuvad lähedal oleva saarega, käivad luurel ja peavad vastu hakkama ka maapoistele, kuid seekord saavad sündmused hoopis positiivsema lahenduse, kuid selle lõpplahenduse pead ise välja uurima. Raamatu lõpus saad lugeda veel "Roostevaba Mõõga Lõuna-Eesti erinumbrit", mis poiste suvised sündmused igati mõnusasti kokku võtab ja lõpus veel ka Rolandi kiri sõpradele, milles ta jutustab, kuidas tema tööd ja tegemised maal edasi läksid.

Sellised põnevad lood ja sündmused selles raamatus. Igati selline poiste värk, aga usun, et sobib lugemiseks suurepäraselt nii poistele kui ka vanematele poistele, ja miks mitte ka türdukutele.

 


The Highwomen „The Highwomen“ (Warner Music)

Mulle meenub, et kusagil 1980ndate aastate lõpus, siis kui kohalikel plaadilettidel väga suurt valikut ei olnud, ilmus müüki Dolly Partoni, Emmylou Harrise ja Linda Ronstadti ühine album „Trio“ (välja oli see antud toonase Saksa Demokraatliku Vabariigi plaadifirma Amiga poolt). Kantrimuusika supertähtede ühine album oli tõeliselt suurepärane kuulamine, ja pani ka mind kantrimuusikasse hoopis teistmoodi ja positiivselt suhtuma. Mainima peaks sedagi, et samad daamid andsid 1999. aastal välja veel ühe ühise albumi ehk „Trio II“. Täpselt samasuguse hingamise ja olemisega on ka uus kantrimuusika supergrupp ehk The Highwomen, milles laulavad Brandi Carlile, Natalie Hemby, Maren Morris ja Amanda Shires. Selle aasta (2019) septembris ilmus nende debüütalbum „The Highwomen“, mille produtsendiks Dave Cobb.

Kui Dave Cobb oli 2016. aastal aidanud Amanda Shires’il valmis saada albumit „My Piece of Land“, tekkis lauljataril mõte, et võiks kokku panna tüdrukutest/naistest kantrimuusika supergrupi, nii nagu kunagi oli kokku pandud ansambel Highwaymen, milles laulsid Johnny Cash, Waylon Jennings, Kris Kristofferson ja Willie Nelson. Üks põhjus oli veel – kantrimuusika naisartistide muusikat mängitakse raadiotes üsna vähe (võrreldes meesartistidega). Nii helistas Amanda Shires Brandi Carlile’ile (nad ei olnud varasemast omavahel tuttavad), kuid Carlile’ile see idee meeldis ja tema oli nõus kaasa lööma.

Aprillis 2019 anti teada, et selline huvitav ja põnev projekt on teoksil, kuigi juba varem liikus kuulujutte, et Carlile, Morris ja Shires plaanivad teha ägedat bändi, kuid et neljanda liikme saatus on veel lahtine. Pakuti välja, et neljandaks liikmeks võiks saada Chely Wright, Courtney Marie Andrews, Margo Price, Janelle Monae või isegi Sheryl Crow. Neljandaks liikmeks sai siiski Natalie Hemby. Maren Morris oli ka varem Dave Cobb’iga koostööd teinud, ja lauljatar kinnitas, et talle meeldis see, kuid stuudios lindistatakse koos nii laulu kui ka bändi. Kõik asjad tehakse ära live’is, ka mitmehäälne laul lauldakse sisse üheskoos. Nii on kõik ühtses hingamises, üks terviklik kooslus.

The Highwomen debüteeris laval 1. aprillil 2019, kui Nashville’is peeti Loretta Lynn’i 87. sünnipäeva. Just siis antigi teada, et neljandaks liikmeks on Natalie Hemby. Superkvartett esitas laulu „It Wasn’t God Who Made Honky Tonk Angels“, mida saame kuulda ka debüütalbumil.

19. juulil ilmus kvarteti debüütsingel „Redesigning Women“, millele tehti ka muusikavideo, milles löövad kaasa mitmedki naisartistid – Tanya Tucker, Cam, Lauren Alaina, Cassadee Pope ja Wynonna Judd. Täpselt nädal hiljem ilmus nende teine singel „Crowded Table“, mille autoriteks olid kvarteti liige Hemby ja kantrimuusika supertäht Lori McKenna.

The Highwomeni esimene live-kontsert koos ansambliga toimus Newporti folgifestivalil, ja seal esitati juba kõiki neid lugusid, mida saab kuulda ka debüütalbumil. Nt. „If She Ever Leaves Me“ (selle on kirjutanud kvarteti liige Shires koos oma abikaasa Jason Isbell’i ja Chris Thompkins’iga). Selles laulus soleerib Brandi Carlile, ja Isbell on ütelnud, et see on „esimene gei kantrilugu“. Või näiteks laul „My Only Child“, mille autoriteks on Hemby, Shires ja veel üks kantrimuusika supertäht ehk Miranda Lambert. Selle laulu kohta on lauljatarid ütelnud, et see on ood äärelinna emadele. „Loose Change“ on kummardus 1970ndate aastate kantrimuusikale, ja selle laulu juhtlauljaks on Maren Morris. Laulus „Cocktail and a Song“ soleerib Shires, ja see on pühendatud lauljatari isale.

Kui The Highwomen sellel folgifestivalil oma esinemist lõpetama hakkas, siis kutsuti ühiseks laulmiseks lavale veel ka Dolly Parton, Judy Collins, Sheryl Crow, Yola Carter, Jade Bird, Linda Perry, Amy Ray jt.

Kolmanda singlina avaldati laul „The Chain“ (algupäraselt on see Fleetwood Mac’i laul, kuid The Highwomeni esituses kõlas see ka põnevas filmis „The Kitchen“). Veidi hiljem ilmus veel üks singel – „The Highwomen“, mille on kirjutanud Carlile ja Shires koos Jimmy Webb’iga, kes kirjutas lugusid ka Highwayman’ile. Selles laulus räägitakse paljudest naislauljataridest kantrimuusika ajaloos, laulus löövad kaasa ka briti soulmuusika staar Yola Carter ja ka Sheryl Crow.

Debüütalbumi jaoks lindistati kokku 15 laulu, neist pääses plaadile 12 laulu. Lisaks eelpool mainitud laulukirjutajatele on plaadil abiks olnud ka Maggie Chapman, Peter Levin, Ray LaMontagne jt, kuid peaasjalikult on plaadil kõlavad laulud kirjutatud bändiliikmete endi poolt.

Kauneid meloodiaid ja kaunist laulu kuuleb lugudes „Highwomen“ (selles laulus lööb kaasa ka Yola), „Crowded Table“, „If She Ever Leaves Me“, „My Only Child“ (selles loos kuuleb palju ka viiulimängu), „Cocktail And A Song“, „Wheels Of Laredo“ (selle plaadi üks kõige ilusam lugu, mis on kirjutatud Carlile’i poolt, kusjuures sai seda lugu kuulda juba ka kantrilegendi Tanya Tuckeri sel aastal ilmunud, suurepärasel uuel albumil „While I’m Livin’“, ja sellel plaadil on Carlile’i sulest pärit lausa 7 laulu!). Suurepärast mitmehäälset laulu saab nautida lugudes „Loose Change“, „Crowded Table“, „If She Ever Leaves Me“, „Heaven Is A Honky Tonk“ (selles laulus laulab ka Sheryl Crow) ja „Wheels Of Laredo“. Kantrirokilikumat hingamist kuuleb laulus „Redesigning Women“, tempokamat minekut on lauludes „My Name Can’t Be Mama“, „Don’t Call Me“.

The Highwomen liikmed:

Brandi M. Carlile (1. juuni 1981) on USA laulja-laulukirjutaja, kes võitnud ka kolm Grammy-auhinda. Ta on avaldanud kuus stuudioplaati ja kogunud kokku 7 Grammy-nominatsiooni. 2019. aastal oli Grammy-auhindade jagamisel edukaim naisartist, kandideerides lausa kuuele Grammy auhinnale (sh. parim album „By the Way, I Forgive You“ ja parim laul „The Joke“).

Carlile õppis nooruses omal käel klaveri- ja kitarrimängu ning lahkus high school’ist, et hakata tegelema muusikaga. Suuremat tähelepanu teenis ta 2007. aastal, kui ilmus album „The Story“, ja popularseks sai just plaadi nimilugu. 2017. aastaks oli seda plaati müüdud üle 500 000 eksemplari. Album aastast 2015 „The Firewatcher’s Daughter“ tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 9! Veelgi edukam oli album „By the Way, I Forgive You“ (2018), mis tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 5 ja rokialbumite seas kohale number 1!

Aastate jooksul on Carlile’i esitatud muusikat „lahterdatud“ nii popiks, rokiks, alternatiivseks kantriks kui ka folgiks, kuid Carlile on ütelnud, et ükstapuhu, mis stiili ta parajasti ka ei esitaks, on tema hääles ikka kantrimuusikat.

Natalie Nicole Hemby Wrucke ehk Natalie Hemby (24. märts 1977) on USA kantrilauljatar, keda teatakse ka suurepärase laulukirjutajana, kes on kirjutanud laule paljudele artistidele – Lee Ann Womack, Toby Keith, Miranda Lambert, Little Big Town jpt. Viis tema kirjutatud laulu on tõusnud ka USA singlimüügitabeli esikohale, mis on igati suurepärane saavutus. 2017 ilmus ka Hemby sooloalbum „Puxico“, mis on saanud nime lauljatari sünnikoha järgi.

Maren Larae Morris ehk Maren Morris (10. aprill 1990) on USA lauljatar, laulukirjutaja ja plaadiprodutsent, kelle EP „Maren Morris“ tõusis USA plaadimügitabelis kohale number 2. Seejärel on ilmunud temalt kaks stuudioalbumit – „Hero“ (2016), mis tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 5 ja kantriplaatide edetabelis kohale number 1! Selle aasta (2019) märtis ilmus teine album „Girl“, mis tõusis plaadimüügitabelis kohale number 4.

Amanda Shires (5. märts 1982) on USA lauljatar, laulukirjutaja ja viiulimängija, kes mänginud ansamblites Texas Playboys, Thrift Store Cowboys ja Jason Isbell & the 400 Unit (koos selle bändiga on Shires võitnud ka Grammy-auhinna), ja ka duos koos Rod Picott’iga. Koostööd on teinud Amanda Shires ka Chris Isaak’i, Justin Townes Earle’i jpt. Shires on avaldanud kuus sooloplaati, neist esimene „Being Brave“ ilmus 2005 (see oli album, millel kuulis palju instrumentaalmuusikat) ja seni viimane „To The Sunset“ (2018). 2011 lõi Amanda Shires kaasa ka filmis „Country Strong“, mille peaosas mängis Gwyneth Paltrow.

Aastate jooksul on Amanda Shires’i esitust ja häält võrreldud nii Emmylou Harrise kui ka Dolly Partoniga, ja laulukirjutamist Tom Waits’iga. Shires on suurepärane viiulimängija, kuid käsitseb väga hästi ka ukulelet!

Kuula ise ka:

https://lnk.to/TheHighwomen

The Highwomen "Redesigning Women"


Kristiina Kass „Peeter ja mina“ (Tänapäev)

"Esimese klassi tüdruk Ingel ja tema suur vend Peeter sattuvad alailma plindrisse. Muidugi kogemata ja ilma pahade kavatsusteta. Mängutuhinas lihtsalt juhtub vahel nii, et elutuba mattub tolmukihi alla, naabritädi koeral läheb kõht lahti, naabrionule lendab sodi selga, isal murdub hammas pooleks või emale kukub tort sülle.

Kristiina Kassi naljakaid Peetri-lugusid on varem ilmunud ajakirjas Hea Laps. Need kõik ja veel mõned uued lood on nüüd selle raamatu kaante vahel."

Kristiina Kass on kindlasti üks populaarsemaid lastekirjanikke, kelle sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid suurepäraseid ja lahedaid lasteraamatuid – „Käru-Kaarel“, „Kasper ja viis tarka kassi“, „Samueli võlupadi“, „Nõianeiu Nöbinina“, „Petra lood“, „Lõvi Leo“ jt. „Peeter ja mina“ ilmus esimest korda 2009, nüüd raamatu teine trükk.

Inge (või Ingel, võtke, kuidas tahate) ja Peeter pole sugugi pahad lapsed, kuid neil on pidevalt midagi käsil ja siis võib ju alati ka midagi juhtuda. Vähemalt Ingli ja Peetriga juhtub pidevalt. Kuna Peeter on vanem ja Inge (Ingel) noorem, siis on ju ka süüdlane alati varnast võtta – ikka need vanemad vennad ja poisslapsed on ju ulakust täis. Nii jääb siingi päris mitmel korral just Peeter süüdi ja seda peaaegu ilma asjata.

Jutustusi on raamatus 23 tükki ja eks need kõik ole naljakad või halenaljakad, kuid kindlasti on neis ka omad õpetussõnad sees - kuidas oleks võinud teisiti teha või poleks mõnda asja üldse teha vaja olnudki.

Esimeses loos otsustavad Inge ja Peeter mängida kummitusi, ja selleks kõlbab väga hästi elutuba, mis peaks välja nägema nagu pööning, sest on ju filmidest teada, et just pööningul elavad kummitused. Selleks on vaja elutuppa igasugu asju kuhjata, kuid miskit on ikkagi puudu – ämblikuvõrgud! Selleks on vaja Ingel ja Peetril osta laadalt veidi suhkruvatti, mis sest et värv on veidi vale, kuid kodus saab suhkruvatist hiiglama palju ämblikuvõrke, mis mõnusasti igale poole kleepuvad. Ainsad, kes sellest ägedusest aru ei saa on laste vanemad, kes õhtul koju tulevad. Sageli ongi ju nii, et vanemad ei saa laste asjadest lihtsalt aru...

Teises loos saadab ema Inge ja Peetri poodi. Lapsed peavad ostma kaks piima, saia ja väikese tüki Edami juustu, kuid juba poes lähevad lastel asjad veidi segamini, mistõttu ostetakse piim, pool saia ja kaks Edami juustu palli, ja ka kaks eskimo jäätist. Poest väljudes märkavad nad poe uksel naabritädi Alma kuldset retriiverit, kel nimeks Musikene. Peetri eskimo jäätise sööb Musikene ära, mistõttu annab Inge oma jäätise Peetrile. Lapsed otsustavad, et ju on naabritädi poodi läinud ja tuleb poest käed kotte täis, mistõttu peavad nemad Musikese ise koju viima, kuidas ikka vanaprou sedasi kottide ja koeraga hakkama saavad.

Kodus otsustavad lapsed koeraga mängida, kuid Peeter ei raatsi oma jalgpalli anda, sest koer võib selle ju katki ammustada. Seetõttu saab mängupalliks juustukera, millest Musikene pole kohe ära sööb, ja pintslisse pistab ta ka teise poole. Lapsed on kindlad, et naabritädi ei anna koerale piisavalt süüa, mistõttu läheb mängu ka poest toodud piim. Veidi hiljem laseb Musikene puuksu ja teeb elutoa vaibale ühe vedela hunniku, ja veel veidi hiljem oksendab koer esikus ka isa kummikusse!

Nüüd tuleb Musikene küll naabritädile ära viia. Juba koridoris kohtuvad nad naabritädiga, kes on olnud murelik ja teatanud koeravargusest politseile. Lapsed ei räägi, et nemad koera poe juurest kaasa võtsid ja ei räägi ka sellest, et koer nende juures juustu ja piima sõi, kuigi tädi kinnitab, et Musikesel on probleeme piimatoodetega, mille söömine ta seedimise paariks päevaks nässu võib keerata. Kui koer naabritädile üle antud, otsustavad lapsed kodus kraamida, et need Musikese hädad ära koristada, kuid sellega jäävad nad veidi hiljaks, sest ema tuleb koju... no ja mis edasi juhtus, sellest meile rohkem ei räägita.

Kolmandas loos mängivad Inge ja Peeter indiaanlasi, kui nende juurde tuuakse „hoiule“ naabermajas elav kuueaastane Aadu. Meie peategelaste arvates on Aadu üks suur argpüks, kes ei julge puu otsa ronida ja isegi mitte laua pealt põrandale hüpata. Aadu indiaanlast mängida ei taha, sest need ju ronivad puu otsa ja lasevad vibudest, kuid ta on nõus kehastama valget meest, no kahvanägu nagu ikka indiaanlaste lugudes on. Inge ja Peeter arvavad, et kahvanägude pihta võib ka kummiotstega nooli lasta. Nad lubavad, et ei lase Aadule pihta, kuid Aadu pole sellega nõus. Nii otsustavad „indiaanlased“ Inge ja Peeter Aadu hoopis vangi võtta. Aadu seotakse hüppenööriga tooli külge ja lisaks teibitakse tema suu isa hõbedavärvi teibiga kinni, et „vang“ liiga palju ei lobiseks.

Suurest indiaanlasemängust saab Ingel ja Peetril üsna ruttu villand ja nad lähevad hoopis võileibu sööma ning telekast multifilmi vaatama. Aga Aadu? Aadu läheb lastel meestel ja väikene naabripoiss on terve õhtu „vangis“. Alles siis, kui Aadu ema Aadule õhtul järele tuleb, meenub meie peategelastele, et Aadu on ju tooli küljes kinni, suu kinniseotud. No ja eks ka sellest tuleb üsna suur pahandus, nii et Aadu ema lubab, et ei too enam kunagi Inge ja Peetri juurde Aadut mängima ega hoiule.

Järgmistes lugudes otsustavad Inge ja Peeter aidata ema kevadistes kodutöödes ja võtavad ette rõdumööbli õlitamise, kuid õli pannakse valesti ja liiga palju, mistõttu lõpeb see lugu ema, vanaema ja tädi Katrini rikutud ja õlist triibuliste riietega. Saame teada sedagi, kuidas läheb aia taga ka meie peategelaste lutsukommide valmistamine, sest valmistatakse hoopis lusikalutsukomme, mistõttu ei saa ema perele suppi pakkuda, kuna kõik lusikad on lutsukommised, ja lutsukommi ei saa sedavõrd lihtsalt lusika küljest lahti. Sellest on ka juttu, kuidas Inge, Peeter ja isa emale emadepäevaks torti teevad – tort ei kerki, saab liiga piprane ja vahukoorgi jääb vedelaks, ja kõige lõpuks kukutab Peeter kuuma tordi koos kõige vedela koorega emale otse sülle.

Ja eks neid äpardusi juhtub selles ägedas raamatus veel ja veel. Lapsed otsustavad isale kellanalja teha, kuid kellasid keeratakse vales suunas ja nii hilineb isa tähtsale koosolekule ja lapsed kooli. Ka järveäärne aardejaht ei lõpe nii nagu plaaniti, ja üks rikas tädi saab laste peale üsna kurjaks, isegi kodune arstimäng läheb aia taha ja lõpeb Peetri kahe püksipaari untsu keeramise ja ketšupiga mäkerdatud voodilinade ja pidžaamapluusiga. Ka Inge, Peetri ja isa kirbuturul käimine ja seal asjade müümine ei lähe hästi – nad müüvad maha ema kallid riided ja teevad seda üsna odavatel tingimustel.

Lapsed hoiavad selles raamatus veel ka kassi, mängivad juuksurit, käivad koos Musikesega telkimas, kohtavad "kerjuspoissi", kes osutub andekaks tänavamuusikuks, teevad rahakotinalja, kuivatavad puulehti, millega vihastavad välja nii isa kui ka ema, peavad vastlaid, jalutavad koer Nässuga, kuid kõik head plaanid ja kavatsused ja ettevõtmised ebaõnnestuvad - tegelikult on ju Inge ja Peeter igati toredad lapsed, kellel ainult head mõtted, plaanid ja kavatsused, mis ei kuku lihtsalt sedasi välja nagu plaanitud sai.

Igal juhul on tegemist on ühe ülilaheda lastekaga, mida on ka täiskasvanul vahva lugeda, naerda saab siin ikka üksjagu. Kindlasti annavad oma positiivse alatooni raamatule ka Kristiina Kassi joonistatud pildid – needki on superlahedad.


Christine Nöstlinger „Vahetuslaps“ (Pegasus)

Viinis elava perekond Mittermeierite perre tuleb laste inglise keele oskuse parendamiseks vahetusõpilane Inglismaalt. Algselt saabuma pidava ülikorraliku Tomi asemel saadetakse aga hoopis tema vend Jasper, kes oma ebahariliku käitumisega ohtralt segadust külvab. Sündmusterohket kuut nädalat suvisest koolivaheajast kirjeldab päevikuvormis 13-aastane perepoeg Ewald. Selle ajaga õnnestub Jasperil Mittermeierite senine korralik ja igav pereelu pea peale keerata, pöördumatult muudab ta ka pereliikmete omavahelisi suhteid... Alguses nuhtluseks olnud vahetuslast hakkab aga kogu pere lõpuks armastama.

Tunnustatud Austria kirjanik Christine Nöstlinger (1936-2018) on kirjutanud üle saja laste- ja noorteraamatu, mis on tõlgitud paljudesse keeltesse. „Vahetuslaps” on üks parimaid raamatuid, mis on kirjutatud sõprusest, mõistmisest ja sallivusest.

„Vahetuslaps“ on populaarne noorteraamat, mis ilmus eesti keeles esimest korda juba 1990. aastal, seejärel aastal 2008 ja uues kujunduses 2017. Nüüd ilmub see viimati ilmunud raamat juba teist korda ehk kordustrükina.

See on üks igati vahva noortekas, mille üheks petegelaseks on Ewald Mittermeier ning ta on selle loo alguses kolmteist aastat ja üks nädal vana. Ta on ise ka selle raamatu jutustaja ja ta kinnitab, et selle loo lõpuks on ta kolmteist aastat ja seitse nädalat vana. Seega, sündmused selles raamatus juhtuvad üsna lühikese aja jooksul ehk kuue nädala jooksul.

Ewald lubab jutustada selle loo lühidalt ja see on niinimetatud „sündmuste kroonika“, sest see lugu on temaga tõepoolest juhtunud. Lugu, mis on üsnagi humoorikas, kuid siin on ka pisaraid läbi naeru ja naeru läbi pisarate. Tegelikult võtab Ewald ajas veel viis nädalat tagasi, sündmused hakkavad arenema veidi enne tema 13. sünnipäeva.

Ühel reedesel päeval on poisi ema tulnud kooli inglise keele õpetajaga rääkima. See on loomulikult Ewaldile üsna suur üllatus, kes ikka tahab, et tema vanemad koolis õpetajatega rääkimas käivad, kuid Ewald aimab külaskäigu põhjust. Poisil on tulemas tunnistusele „head“ ja „väga head“, kuid inglise keeles kõigub hinna „hea“ ja „rahuldava“ vahel, pigem tuleb hinne „rahuldav“. Ju on tulnud Ewaldi ema kooli, et asja veidi lähemalt arutada, sest eks loodab ka ema, et pojal väga hea tunnistus tuleb.

Õhtul, kodus, tunnistab ema, et käis koolis tõepoolest hinnet kauplemas, kuid inglise keele õpetaja ei olnud aldis läbirääkimisi pidama ja oli soovitanud Ewaldil hoopis mõneks ajaks Inglismaale minna, et suulist inglise keelt, eriti just hääldust paremaks saada. Sel juhul oleks Ewaldil lootus „hea“ saada. Ewald peaks minema kuuks ajaks Oxfordi, 15. juulist 15. augustini.

Ewaldi emale ja isale see mõte meeldib. Ewaldile? No Ewaldile see ei meeldi. Ewaldile ei meeldi ei suusakursused ega kooli põllutöönädalad. Ta ei salli üleüldse midagi, kui kari õpilasi peab ööd ja päevad läbi paari õpetaja hoole all elama. Tunnid jäävad sel juhul küll ära, kuid Oxfordi reis toimuks ju koolivaheajal, siis ju tunde polegi.

Ema ja isa on kindlad, et poeg peab minema, kuid õnneks tuleb Ewaldile appi tema 15-aastane õde Sybille, kes on hiiglama nutikas neiu. Ta hakkab söögilauas rääkima kummalist juttu, et Inglismaale tuleb kaasa kindlasti ka üks Ewaldi klassiõde, kellega poiss seal kihlub. Õde mainib ka joominguid, mida ikka laagrites ette tuleb. Selline ootamatu armu- ja joomingusõu, et ema ja isa ärevaks teha. Sellest piisabki – ema ja osa otsustavad, Ewald ei saa Inglismaale siiski sõita! Ta on liiga noor!

Koolivaheaeg läheneb, kuid Ewald saab teada ootamatu uudise. Nende peresse tuleb vahetusõpilane/vahetuslaps. Tegelikult peaks noormees Inglismaalt tulema Ewaldi klassivenna peresse, kuid nemad ei saa teda vastu võtta, kuna klassivenna vanaisa on haigestunud. Nii peaks inglise koolipoiss Tom tulema hoopis Ewaldi juurde. Ewaldi klassivend on Inglismaal olnud ja teab öelda, et Tom on „sünk vend“, vaikne, pisut endassetõmbunud, üliviisakas, peaaegu raamatukoi.

Ei möödugi palju aega, kui Ewald sõidab koos ema, isa ja klassivennaga lennujaama Tomile vastu. Kuid üllatus-üllatus! Lennujaamas tunneb klassivend (tema nimi on muideks Peter) ära tulijate seas hoopis Tomi venna Jasperi, keda ta kutsub „põrguliseks Jasperiks“! Tulijaks on tõepoolest Tomi vend Jasper, selline tüse poiss, kes kinnitab, et vend murdis enne tulekut jalaluu, mistõttu tuli hoopis tema. Nüüd on kohal äravahetatud vahetuslaps ja loo alguses mainitud kuus nädalat algavad.

Jasper on esialgu, pehmelt öeldes, kummaline tüüp, kes näiteks uriseb, kui Ewaldi isa ja ema üritavad lennujaamas tema asju võtta. Peter kahtlustab, et suures ruudulises pambus on Jasperi jõekivide kogu. Isa ja ema üritavad alustada dialoogi, kuid Jasper on vait. Autos hakkab Jasper maapähkleid sööma, visates pähklikoored auto põrandale. Kusjuures Ewaldi ema armastab puhtust ja korda. Pole just parim algus.

Ewaldi kodus selgub veel igasugu põnevaid ja ootamatuid asju. Jasper nõuab endale päris oma toa, milleks saab Ewaldi tuba, sest noorel inglasel on privaatsust vaja.

Poiss norskab kõvasti, ta magab kaua, lausa poole päevani. Jasper tuleb järgmisel päeval toast välja alles siis, kui Ewaldi pere lõunat sööb ja ta on ihualasti! Veidi hiljem on ta siiski t-särgi ja aluspüksid selga ja jalga saanud, kuid loobub söögist. Ta joob lihtsalt liitri piima. Sel päeval joob ta veel kolm liitrit piima, mistõttu Ewaldi pere piimavarud saavad selleks päevaks otsa.

Sündmuste arenedes saame teada veel sedagi, et poisile meeldib ka ketšup. Japser väljub toast ainult selleks, et piima võtta ja kempsus käia. Ainult õhtul hilja on kuulda Jasperi samme esikus. Mida ta seal küll teeb? Ka järgmisel päeval ärkab Jasper hilja. Poisi ema helistab Inglismaalt ja räägib Ewaldi emale, et Jasper on nende murelaps, et poisil olla lausa psühholoog!

Sel öösel tatsab Jasper jällegi esikus ning Ewald otsustab uurida, mida ta seal teeb - Jasper võtab sahvrist purgi aprikoosidžemmi, karbi kalakonservi ja külmikust suure paki jäätist ning läheb oma tuppa. Öösel! Ja selline toiduvalik! Uskumatu kutt! Mis me veel teada saame? Selgub, et Jasper ei armasta puhtust ega korda, ta ei armasta ennast ka pesta. Jasper viiakse lausa vägisi vanni, et poiss puhtaks pesta. See ärritab Sybille’i, kes karjub, et vihkab oma vanemaid, sest nad ei suuda Jasperit rahule jätta. Kõik ei peagi olema sellised nagu emale ja isale meeldib. Jasper tuleks jätta rahule! Tüdruk saab sellise „esinemise“ eest isa käest kaks kõrvakiilu!

Järgmisel päeval on perel plaan minna loodusesse, et ümbruskonda ka Jasperile näidata. Kuid Jasper ja Sybille jäetakse karistuseks hoopis koju. Päev edasi on Ewaldi vanematel plaan minna Schönbrunni lossi vaatama, kuid Jasper ja Sybille kinnitavad, et nemad on haiged ja jäävad koju. Ewaldil tärkab huvi, miks tahavad Jasper ja Sybille koju jääda, mistõttu kinnitab temagi, et on haige. Isa ja ema lahkuvad, pannes lapsed luku taha, kuid ega nad luku taha ei jää. Sybille kutsub majahoidja, kellel on tagavaravõtmed. Majahoidja tuleb, laseb lapsed korterist välja, nii et nad veedavad üsnagi lõbusa päeva vahvas avalikus pargis, Prateris, kus on ka tivoli. Õhtul tulevad nad tagasi, kojamees laseb nad tuppa tagasi ja suleb uuesti ukse.

Päev hiljem arutavad isa ja ema seda, kuidas Jasper koju tagasi saata, sest usaldusväärsust selles poisis ju ometigi pole. Ewaldile ja Sybille’le on hakanud Jasper meeldima. Jasper on jõudnud jutustada neile oma keerulisest elust, internaatkoolist, oma kahest perest, kuna isa ja ema on lahku läinud, öisest norskamisest (see oli ainus põhjus miks ta tahtis omaette tuba saada), kivikollektsioonist ja selle tähendusest. Nüüd plaanivad Ewald ja Sybille teha kõik selleks, et Jasper võiks jääda. Ewald kinnitab emale, et Jasper on tema sõber!

Kas Jasper võib jääda? Mis sellest välja tuleb? Kas Jasper muutub? Kas muutuvad Ewaldi ema ja isa? Kas Jasper võidab terve pere südamed?

Igal juhul on selles vahvas loos nii nalja kui ka nukrameelsust, naeru ja pisaraid, üheskoos reisitakse Austrias ja isegi Itaalias, üritatakse kohtuda Jasperile olulise inimesega, kuid milleni see viib?

Igal juhul soovitan seda raamatut kindlasti lugeda, sest see on igati hea lugemine.


Christopher „Under the Surface“ (Warner Music)

Seekordset plaadilugu peaks alustama küsimusega, mida ma tean ja mäletan Taani muusikast, sest on ju Christopher just Taani laulja. Kindlasti miskit tean, kuid kindlasti mitte väga palju või tegelikult äkki ikkagi piisavalt.

Klassikalisest muusikast tasub meenutada Dieterich Buxtehudet (1637-1707, keda võib pidada ka taani-saksa heliloojaks), võrratut muusikat kirjutanud heliloojat Carl Nielsenit (1865-1931, ta oli ka andekas dirigent ja viiulimängija), kuid ka suurepärast pianisti ja hea huumorisoonega Victor Borget, kelle nimeline roos mul aiaski kasvab.

Rokkmuusikast tean seda, et Metallica trummar Lars Ulrich on sündinud Taanis, kuid väga head rasket rokki on teinud juba alates 1982. aastast ansambel D-A-D ehk Disneyland After Dark ja üle ega ümber ei saa ka heavy metali superstaarist King Diamond’ist ehk Kim Bendix Petersenist, kes esines nii King Diamondina, kuid laulis ka ansamblis Mercyful Faith. Rokkmuusikast meenuvad mulle veel ka ansambel Mew, Michael Learns to Rock (nemad küll pigem sellise popilikuma hingamisega rokkbänd, kelle suurimaks hitiks kindlasti laul „The Actor“ (1991). Head indirokki on teinud The Raveonettes. No ja kindlasti ka praeguse heavy metali üks suurimaid nimesid ehk Volbeat! Paljud muusikasõbrad (eriti rokkmuusika austajad) teavad suurt muusikafestivali Roskilde Festival, mis toimub alates 1971. aastast igal aastal Taani linnas Roskildes.

Pop- ja tantsumuusikast tulevad mulle meelde ansamblid Laban, Lukas Graham, Cut’N’Move, kuid ka DJ Aligator ja Taanis sündinud, kuid Itaalias elanud popitäht Whigfield. Otse loomulikult tasub meenutada Taani elektroonilise muusikat duot Laid Back, sest kes meist ei mäletaks selliseid hittlugusid nagu „Sunshine Reggae“ (1983) ja „Bakerman“ (1989), kusjuures alles hiljuti ilmus neilt uus album „Healing Feeling“.

1997. aastal laulis ansambel Aqua superhitiks laulu „Barbie Girl“, kuigi Aquat on nimetatud ka Taani-Norra ansambliks. Aqua’ga sarnast muusikat ja umbes-täpselt samal ajal tegid ka ansamblid Daze (no nende hittlugudest tasub meenutada lugusid „Superhero“, „Toy Boy“, „Tamagotchi“), Cartoons (hittlood „DooDah!“ ja „Witch Doctor“) ja Me & My (hittlugu „Dub-I-Dub“). 1990ndate lõpus ja 2000ndate aastate alguses tegi head tantsumussi Barcode Brothers (hittlood „Dooh Dooh“ ja „Flute“) ja kindlasti ka Safri Duo (meenuvad nende hittlood aastast 2000, igati ägedate trummidega tehtud „Played-A-Live (The Bongo Song)“, „Samb-Adagio“ ja „Baya Baya“).

2000. aatal võitis Eurovisioni lauluvõistluse Olsen Brothers (vennad Jörgen ja Niels Olsen), kelle võidulaulu „Fly on the Wings of Love“ mängitakse paljudes raadiojaamades edukalt veel praegugi. Taanlastel on ette näidata veel kaks sama lauluvõistluse võitu – Grethe & Jörgen Ingmanni „Dansevise“ (1963) ja Emmelie de Foresti „Only Teardrops“ (2013). Hiphopist meenuvad mulle naisartist Medina, kuid ka suurepärane hiphop-bänd Outlandish.

Christopher Nissen ehk lihtsalt esinejanimega Christopher sai selle aasta 31. jaanuaril 27-aastaseks. Ta on Taani laulja, laulukirjutaja, keda plaadifirma Warner Music Denmark on tituleerinud „Taani Justin Bieberiks“. Christopher esineb igati vahvat popmuusikat, kirjutab ise lugusid, mis enamuses räägivad armastusest ja romantikast (vahetevahel ka „muudest asjadest“, nagu räägivad ka laulude pealkirjad – „Naked“, „Baby Making Interlude“, „All About Sex“ jt).

Christopher on Taanis igati suur staar, ja huvitaval kombel naudib suurt edu ka Hiinas (2014 ilmus temalt Hiinas 12 singlit, millest 10 tõusid Hiina singlimüügitabeli TOP 10 hulka ja kaheks lugu olid lausa esikohal)! No ja Hiina muusikaturg on ju igati suur ja lai. Temast on saanud nüüdseks Hiina telekommunikatsiooni hiiglase Huawei Technologies üks eestkõnelejaid. Paljud tänase muusikamaailma supertähed on Hiinas keelatud – Katy Perry seetõttu, et on avaldanud toetust Taivanile, Maroon 5, Bon Jovi ja Oasis seetõttu, et on avaldanud toetus Tiibetile, Justin Bieber on lihtsalt üks „kasvatamatu jõmpsikas“ – ja näib, et Christopher on selline „rikkumatu“ noor mees, kes sobib suurepäraselt ka Hiinasse, kusjuures koosnevad ju Hiina muusikatabelid 80% ulatuses omadest artistidest, ülejäänud osa on USA popp, Korea popp ja elektrooniline tantsumuusika. Seetõttu on Christopher Hiinas omamoodi pioneer, kes teenib seal oluliselt rohkem kui oma kodumaal, Taanis.

Edu Hiinas on aidanud kaas sellele, et Christopheri vastu tuntakse suurt huvi mujalgi Aasias – Singapuris, Indoneesias, Lõuna-Koreas. Uue albumiga proovib laulja kätt ka Saksamaal.

Muusikakriitikud väidavad, et noore mehe laulud on üsna lihtsakoelised, ja ei ole ta ju ka tõusnud suureks täheks USA’s ega Suurbritannias, kuid kas see ongi alati see kõige olulisem.

Christopher on sündinud ja kasvanud Kopenhagenis, ja juba 10-aastaselt kinnitas ta kõikidele, et tahab saada popmuusika täheks. Lapsena meeldis talle kuulata Justin Timberlake’i ja Michael Jacksonit, kusjuures ka tema enda muusikas võib täheldada sarnasust Timberlake’ile. Christopher on ütelnud, et tema lemmikuteks ja eeskujudeks on ka täna Michael Jackson, Justin Timberlake, Bruno Mars ja John Mayer.

Ah jaa, seda ka, et Christopheri vanemad (Gert ja Liselotte, lauljal on ka noorem vend Oliver) julgustasid poissi muusikaga tegelema, ostsid talle kitarri. Kodus kuulati palju muusikat, vaadati kontserte ja Christopher õppis muusikat ise tegema. Kui perest veidi rääkisin, siis tasuks mainida ka seda, et aastail 2012-2014 elas Christopher koos Taani lauljatari Medina’ga. Praegu elab noor laulja koos Taani modelli Cecilie Haugaard’iga (2019 juunis noored ka abiellusid), neil on väga ilus ja uhke kodu Amageris, Taanis.

Tagasi alguse juurde - juba koolis lõi Christopher kaasa igasugu lauluvõistlustel ja noppis sealt ka esikohti, kuni 17-aastaselt astus ta sisse EMI Denmark (nüüd osa Warner Musicust) kontorisse, et laulda ja mängida kitarri. Selle võimaluse seal ta ka sai (julge hundi rind on ikka rasvane, nagu vanarahvas teab ütelda), ja kolm päeva hiljem kutsusid plaadifirma juhid kohale poisi vanemad, et sõlmida leping. Vanemad olid nõus, kuid neil oli ka üks konkreetne nõudmine – nende poeg peab esmalt lõpetama kooli, ja nii see asi läkski.

Noore laulja debüütsingel „Against the Odds“ ilmus 2011 ja see tõusis Taani singlimüügitabelis kohale nr 23, 2012 ilmus teine singel „Nothing in Common“, mis oli veelgi edukam ja jõudis Taani singlimüügitabelis viiendale kohale. Debüütalbum „Colours“ ilmus 2012. aastal, millel oli igati head ja noortepärast poppi – plaadil olnud hittlugu „CPH Girls“ tõusis Taani singlimüügitabelis esikohale!

Eriti menukaks sai tema teine album „Told You So“ (2014), mis tõusis Taani plaadimüügitabeli esikohale ja võitis veidi hiljem ka Taani aasta parima popmuusika albumi tiitli. Nüüd oli Christopheri telefon „punane“, helistasid firmad, kes soovisid noormeest oma reklaaminäoks, konstertite promootorid, telesaadete produtsendid – Christopher oli Taanis supertäht, kes 2014 andis kodumaal lausa 150 kontserti!

2016 ilmus Christopheri kolmas stuudioplaat „Closer“, millel olid hittlood „Tulips“, „I Won’t Let You Down“ (koos Bekuh Boom’iga, ja see tõusis ka Taani singlimüügitabeli etteotsa) ja „Limousine“ koos Madcon’iga.

Sel aastal (2019) ilmus neljas album „Under the Surface“. Enne uue albumi ilmumist avaldas laulja igati edukad singlid „Bad“, „Monogamy“ ja „Irony“ (need kolm aastal 2018) ja „My Heart“, „Real Life“ (need kaks aastal 2019).

Christopher on ütelnud enne uue plaadi albumist, et paljud tema sõbrad ei helista enam talle, kuna ta olevat muutunud, kuigi mees ise leiab, et muutunud on tema maailm, ta ise on ikka täpselt samasugune nagu ka varem.

Uus album...

Kui Christopheri eelmine album „Closer“ oli saanud mõjutusi reaalsest elust ja isiklikest elukogemustest, siis „Under the Surface“ läheb veelgi sügavamale ja näitab seda, mida laulja tunneb ja näeb, millised on olnud tema elu õppetunnid. Ta ise on ütelnud, et uuel plaadil on palju tema igapäevaseid mõtteid ja sisemisi võitlusi.

„Keegi pole täiuslik, kui ta on pinge all,“ kinnitab Christopher.

Pean tunnistama, et uus album on igati hea popiplaat, millel mitmeid väga ilusaid ja meeldejäävaid lugusid, ja palju on tunda ka nende artistide mõjutusi, kellest eespool rääkisin. Võiks öelda, et uus album on hea näide sellest, kuidas kirjutada ja esitada väga head popmuusikat. Siin ei ole midagi, mis oleks ülepööra keeruline ja olen üsna kindel, et ega muusikakriitikud ka seda plaati ju väga heade sõnadega vastu ei võta, kuid mulle selline lihtne ja meeldejääv popmuusika meeldib, laulud, milles on kauneid meloodiaid ja ilusat esitust.

Nii on väga ilusate ja meeldejäävate meloodiatega laulud „My Heart“ (selle laulu üks kaasautoriteks on maailmakuulus laulukirjutaja ja produtsent Jamie Scott, kellega Christopher kohtus Scott’i maakodus Inglismaal, nad polnud varem koostööd teinud, kuid laulu refrääni esimene osa sündis vaid mõne hetkega), „The Chancer“, kuid näiteks ka põnevate meloodiakäikude ja rütmilahenditega „High“.

Või näiteks „Grow Up“, jällegi kauni meloodiaga lugu, mille alguses kuuleme vaid Christopheri laulu ja klaverimängu. Lihtne, aga väga ilus, samuti laulutekst, mis puudutab kuulaja hinge. Lugu hakkab ägedalt kasvama, ja Christopheril seda häälematerjali on ka võimsamaks esituseks vägagi palju.

Kaunist klaverimängu kuuleb ka laulus „Irony“, rääkimata suurepärasest ja meeldejäävast refräänist.

Vägagi soulilikult hingab lugu „Just Kiss Me“, sellist omamoodi 60-70ndate aastate hingamist on selles loos küll, põneva elektrioreli saundiga tausta on siin kuulda. Veidi funkilikum ja gruuvilikum on lugu „Bad“, midagi mis sarnaneb Bruno Marsi kirjutatud muusikaga. Sarnast funkilikku ülesehitust ja saunde kuuleb ka laulus „Monogamy“.

Kuula ise ka:

https://christopher.lnk.to/UnderTheSurface?fbclid=IwAR2wEdAITfzETvDVF6qPKYgof92QDxPnHfiNsusWKw_63yNiCnVHtIKgCFQ

 

Christopher "My Heart"


Oscar Wilde „Õnnelik prints“ (Varrak)

Nende kaante vahel on Wilde’i kaks muinasjuttude kogu – „Õnnelik prints“ ja „Granaatõuntest maja“. Ta ise on öelnud, et need on lood lastele ja lapsemeelsetele ning mingit vanuselist piirangut neil muidugi ei ole. Wilde, kes pidas oma kinnituste kohaselt kunsti kõlblusest kõrgemaks, on oma loomingus osutunud üsnagi suureks moralistiks. Omaenda elus koges ta suurt rikkust ja nägi Londoni toretsemist, samal ajal kuulus tema kogemusse ka näljahäda-järgne Iirimaa, läbi ja lõhki iirlasena säilitas ta Inglismaal omamoodi kõrvaltvaataja pilgu ning see peegeldus ka tema mõistujuttudes. Aga isegi kui neid allhoovusi ja tagamaid mitte arvestada, võib igas vanuses lugeja elada kaasa kaunitele lugudele armastusest ja eneseohverdusest, sellest, milline on tegelikult oma hingest loobumise hind ning et mõnikord avanevad südamed alles siis, kui need purunevad. Omaette väärtus on Wilde’i stiilil, sest algselt jutustas ta oma lugusid ja kuulajad läksid temaga kaasa, lastes end lummata. Need lood leiavad üha uusi lugejaid, neid lavastatakse, tõlgitakse ja avaldatakse praegugi ja küllap ka edaspidi.

Oscar Fingal O'Flahertie Wills Wilde (1854 Dublin – 1900 Pariis) oli näite- ja proosakirjanik, luuletaja. Ta on viktoriaanliku aja Londoni edukaim ja kuulsaim näitekirjanik, ja ka tuntud esteet. Kirjaniku isa Sir William Wilde oli Iirimaal tunnustatud kõrva- ja silmakirurg, kes oli avaldanud raamatuid arheoloogiast, folkloorist ja satiirik Jonathan Swift’ist. Kirjaniku ema Jane oli luuletaja, kes uuris ka keltide mütoloogiat ja folkloori ja avaldas oma luuletusi nime all Speranza. Kirjaniku vanem vend Willie Wilde oli ajakirjanik ja luuletaja.

Oscar Wilde oli keigar, kes nautis seda, kui talle tähelepanu osutati. Ta kritiseeris kogu oma elu viktoriaanliku aja Inglismaa kitsarinnalisust ja ei sallinud mehelikeks peetud spordialasid. 1870ndatel aastatel, kui ta õppis Oxfordi ülikoolis, kasvatas ta oma juuksed pikaks ja hakkas kaunistama oma tuba liiliate, päevalillede ja paabulinnu sulgedega. Aastast 1875 oli ta ka vabamüürlane.

Oma elu ajal oli ta kindlasti üks edukamaid briti näitekirjanikke, kuid tema näidendeid esitatakse edukalt terves maailmas ka praegu. Tema mitmeid teoseid on ka korduvalt ekraniseeritud. Tema elust on tehtud filmid “Oscar Wilde” (1960) ja “Wilde” (1997). Viimati mainitud filmis mängis peaosa suurepärane Stephen Fry.

Eesti keeles on ilmunud mitmel korral Oscar Wilde’i kuulsaim teos ehk „Dorian Gray portree“, kuid ka „Salome“, „Canterville’i lossi vaim“, „De profoundis“, „Esseed. Readingi vangla ballaad“, „Näidismiljonär“, „Vested“, „Valitud aforismid, seigad ja mälestused“ Aastal 2003 ilmus Barbara Belfordi kirjutatud raamat „Oscar Wilde. Vaieldamatu geenius“, Peter Ackroydi suurepärane „Oscar Wilde’i viimane testament“.

Oscar Wilde’i muinasjutud ei ole lihtsad muinasjutud, mistõttu võiks vist öelda, et need pole muinasjutud lastele, pigem täiskasvanutele. Mitmed Wilde’i muinasjutud ei lõppe positiivse alatooniga, pigem õnnetult või lausa traagiliselt, kuigi alati jääb ka pisike lootuskiir. Palju on neis muinasjuttudes õpetlikku, kuid Wilde näitab sedagi, et elus ei saagi kõik asjad olla ainult ilusad ja positiivsed, elus on valu ja vaeva, on ebaõiglust ja negatiivsust. Tegelasteks on Wilde’i lugudes tavalised inimesed, kuid on ka printse ja teisi, kes elavad lossides, on linde ja loomi, kes on sageli positiivsemad kui inimesed. Wilde räägib om lugudes armastusest, kunstist, ilust, kuid sageli ei suuda ka armastus imet teha, sageli valmistab armastus hoopis pettumust.

Raamat koosneb kahest muinasjuttude kogust – „Õnnelik prints“ ja „Granaatõunetest maja“, kokku 9 muinasjuttu. Raamatu lõpus veel Krista Kaera kirjutatud sisukas „Meenutuseks lugejale“.

Esimene muinasjutt on „Õnnelik prints“, mis on kindlasti üks kuulsamaid ja ilusamaid Wilde’i kirjutatud lugusid.

Üleval linna kohal, kõrge sama otsas, seisis Õnneliku Printsi kuju. Ta oli üleni kaetud õhukese puhta lehtkullaga, silmadeks oli tal kaks säravat safiiri ning tema mõõgapidemel ergas suur punane rubiin. Nii alustab Wilde seda imelist ja nukrameelset muinasjuttu. Õnneliku Printsi kuju meeldib nii linnanõunikule, emale ja pojale, meestele ja naistele, isegi vaestekooli lastele. Vaestekooli lastele tuletab Õnnelik Prints meelde inglit, keda nad on vähemalt oma unedes näinud.

Seejärel tuleb mängu selle muinasjutu teine peategelane – üle linna lendav väike Pääsuke. Tema sõbrad olid juba ammu Egiptusesse lennanud, aga tema oli maha jäänud, sest ta oli armunud imekaunisse Pillirookõrresse. Esialgu on ju armumine ilus, kuid ühel hetkel avastas Pääsuke, et ta oli ikkagi üksildane ja armastus hakkas teda ära tüütama. Põhjuseid selleks oli mitmeid – Pääsuke leidis, et Pillirookõrs ei osanud vestelda, arvatavasti oli ta ka edvistaja, sest ta flirtis alalõpmata tuulega, lisaks oli ta veel ka kodusistuja. Pääsuke kutsus Pilliroogu endaga kaasa, kuid too raputas pead, ta oli nii kodu küljes kinni. Pääsuke oli kindel, et Pilliroog oli temaga ainult mänginud ja ta ostustas lennata püramiidide juurde.

Pääsuke otsustas linnas veel öömajale jääda ja ta peatus Õnneliku Printsi jalgade juures. Nüüd oli ta kuldne magamistuba. Ühel hetkel märkas Pääsuke piisku, mis tema peale langesid. Öine taevas oli selge, tähed särasid taevas, aga vihma sadas! Selgus, et Õnneliku Printsi silmad olid pisaraid täis ja need voolasid mööda tema kuldseid põski alla, Pääsukese peale.

Õnnelik Prints kinnitas Pääsukesele, et elades uhkes lossis oli ta õnnelik, kõik tema ümber oli kaunis. Nüüd oli ta pandud kõrgele ja ta nägi oma linna inetust ja häda, ning kuigi tema süda oli tehtud seatinast, ei jäänud tal muud üle kui nutta. Õnnelik Prints palus Pääsukesel jääda üheks ööks tema juurde ja hakata tema käskjalaks, et aidata vaest õmblejannat, kelle poeg oli väga haige. Emal polnud pojale anda midagi muud peale jõevee. Pääsuke viis vaesele õmblejannale Printsi mõõgapidemest suure rubiini. Kuigi väljas oli külm, oli Pääsukesel tunne, et tal on soe. Prints kinnitas, et soe oli tal seepärast, et Pääsuke oli teinud heateo.

Pääsuke tahaks nüüd ära lennata, kuid Prints palus tal veelkord jääda – oleks vaja aidata ka vaest näitekirjanikku, väikest tüdrukut, kes tikke müüs ja vaelapsi, kes magasid sillakaare all. Prints ohverdas oma silmadeks olnud safiirid ja keha katnud kuldlehed. Pärast seda, kui Prints oli loovutanud oma silmad, otsustas Pääsuke jääda tema juurde igaveseks, olla Printsi silmadeks, rääkida sellest, mis linnas toimus.

Kahjuks läks talv järjest külmemaks ja lumisemaks, ja ühel päeval kinnitas Pääsuke, et nüüd läheb ta lõplikult ära. Pääsuke tõdes, et nüüd läheb ta Surma kotta, sest on ju Surm lihtsalt Une vend. Pääsuke suudles Printsi juuli ja kukkus surnult tema jalge ette.

Nii oleks ju ilus see muinasjutt lõpetada, kuid Wilde jätkab. Linnapeale ja linnanõunikele ei meeldinud enam armetuks jäänud Õnneliku Printsi kuju. Nad otsustasid kuju üles sulatada ja teha sellest kas linnapea või kellegi teise, tähtsa isiku kuju. Valukojas selgus, et Printsi seatinast süda ei sula ahjus. Nii visati see prügimäele kus lebas juba ka surnud Pääsuke. Ja kui Jumal palus ühel inglil tuua talle selle linna kaks väärtuslikumat asja, siis tõi ingel talle tinast südame ja surnud linnu. Jumal kinnitas, et see oli õige valik, sest nüüd laulab linnuke igavesti paraidiisiaias ja Õnnelik Prints kiidab teda tema kuldses linnas. Seegi on ju ilus lõpp, õhkuma jääb positiivne noot ja jumalateemat kasutab Wilde oma lugudes veel.

Teine selle raamatu muinasjutt on „Ööbik ja roos“, mille peategelasteks on armunud Üliõpilane ja Ööbik (ja jällegi lind, nii nagu esimeses muinasjutus oli Pääsuke). Üliõpilane oli armunud ja tahtis minna printsi korraldatud ballile, kuhu pidi minema ka tema armastatu. Üliõpilane peaks viima oma kallimale punase roosi, siis tantsiks armsam temaga kuni koidikuni, ta saaks hoida armsamat oma käte vahel. Ööbik leidis, et Üliõpilane oli üks tõeline armastaja, kellest Ööbik oli laulnud öö öö järel.

Ööbik otsustas Üliõpilast aidata ja tuua talle punase roosi. Ta külastas mitut roosipuud, kuid ühel oli roosid valged, teisel kollased. Üliõpilase akna all kasvas samuti roosipuu, kelle õied pidid olema punased, kuid talv oli külmutanud kinni tema sooned, pakane näpistanud tema pungi, torm murdnud tema oksi ja sel aastal ei puhke tal ühtegi roosi.

Oli üks võimalus – Ööbik peaks looma punase õie kuuvalgel oma muusikast ja immutama omaenda südameverega. Ööbik peaks terve öö laulma ja okas peaks tungima tema südamesse ja veri peaks voolama roosipuu soontesse ja saama roosipuu vereks.

Surm on kõrge hind ühe punase roosi eest ja elu on kõigile armas. Nii arvas ka Ööbik, kuid armastuse nimel oli ta nõus ennast ohverdama. Ööbik palus Üliõpilaselt vastutasuks seda, et ta oleks tõeline armastaja, sest armastus on targem kui filosoofia.

Ööbik ohverdaski end. Ühel hetkel tõi ta kuuldavale viimase helidevoo. Isegi kahvatu kuu kuulis seda, unustas koidiku ja viivitas taevas. Punane roos avas oma õielehed, kuid Ööbik lamas surnult kõrges rohus. Ilusad, kuid väga nukrameelsed motiivid, kas pole.

Üliõpilane sai oma roosi, ja viis selle oma armsamale, kelleks oli professori tütar, kes siiski ei vaimustunud sellest. Kammerhärra nõbu oli saatnud talle ehtsaid kalliskive ja kalliskivid maksavad palju rohkem kui lilled. Nii said Üliõpilane ja armastus löögi vastu nägu, tõelise „obaduse“, mis pani Üliõpilase mõtlema, et armastus on ikka tobe ja ebapraktiline. Üliõpilane vihastas oma armastatu peale ja viskas roosi tänavale. Roos kukkus rentslisse ning vankriratas sõitis sellest üle.

Mida tegi Üliõpilane edasi? Ta läks oma tuppa, võttis välja suure tolmunud raamatu ja hakkas lugema, sest ta ostsutas pöörduda tagasi filosoofia juurde ja hakata uurima metafüüsikat. Taaskord vägagi kummaline lõpp sellel muinasjutul - ja kaotajaks taaskord armastus.

Kolmas lugu raamatus on „Isekas Hiiglane“. See on lugu Hiiglasest, kes oli 7 aastat eemal oma kodust, lossist ja aiast, kuna oli külas oma sõbral Cornwalli Kollil. Sel ajal, kui Hiiglane oli eemal, olid tema aias mänginud lapsed ja see aed oli tõeliselt imeline. Siin oli kogu aeg kevad, lilled õitsesid ja kõik oli hiiglama ilus. Koju naastes ajas Hiiglane lapsed minema, sest oli ju ometigi tema aed ja seal võis mängida ainult tema ise. Ta ehitas ümber aia kõrge müüri ja pani sellele isegi sildi, et sissetungijad võetakse vastutusele.

Pärast seda närbus Hiiglase aed ja seal oli püsivalt talv. Lilled ei õitsenud, oli vaid külm, tuul ja rahe. Ühel päeval kuulis Hiiglane kanepilinnu laulu ja ta vaatas aknast välja – aias oli jällegi kevad, sest tema aeda olid lapsed salaja tagasi tulnud. Lapsed istusid puude otsas ja kõik oli hiiglama ilus. Hiiglane mõistis, et ta oli olnud isekas, lammutas ära kõrge müüri ja kõik lapsed olid sellesse aeda teretulnud. Hiiglasele meeldis eriti üks väike poiss, kes ühel päeval ära kadus. Hiiglane igatses seda väikest poissi taga, kuid poissi ei tulnud ega tulnud.

Päras pikki aastaid tuli väike poiss tagasi, kuid keegi oli talle viga teinud – lapse peopesades ja jalgades olid naelte jäljed. Laps kinnitas, et need olid armastuse haavad, kuid täiskasvanud lugeja saab vist üsna hästi aru, kellele Wilde viitab. Ja just sel päeval, kui väike poiss tagasi tuli, tõdes ta Hiiglasele, et ta on tulnud selleks, et võtta Hiiglane endaga kaasa ja viia ta oma aeda – Paradiisiaeda.

Ühest muinasjutust tahaksin veel rääkida. See on raamatu neljas lugu, millel pealkirjaks „Ustav sõber“, mis tuletab meelde meilegi väga hästi tuttavat Kaval-Antsu ja Vanapagana lugu, kuigi selles loos on kanntajaks hoopis Väike Hans, üks hea südamega vaene mees, kes üritab olla heaks sõbraks rikkale ja omakasupüüdlikule Möldrile, Suur Hugh’ile.

Muinasjutu alguses toimetavad Vesirott, Part ja Kanepilind (näib, et linnud meeldivad Wilde'ile väga). Vesirott on uhke ja upsakas, kes tõdeb, et armastusest palju ülevam on sõpus, kuigi ega ta vist isegi ei tea, mis see sõpruski täpselt on. Kanepilind jutustab loo Väikesest Hansust ja Möldrist, milles Väike Hans ohverdab kõik Mödrile, ja seda sõpruse nimel, ja seda selleks, et saada endale Mödri käest katkine aiakäru.

Väike Hans ohverdab kõik, oma lilled, oma taimed, oma väikese varanatukese ja lõpuks ka oma elu. Ja nagu Mölder hiljem kinnitab, seda kõike sõpruse nimel. Kuid kas see ongi sõprus, kui üks annab endast kõik, teine ainult lubab ja lubab, ajab lolli juttu ja mängib sõprusega...

Selles raamatus on veel viis imelist muinasjuttu, mille jätan Sulle endale lugeda – „Erakordne Rakett“, „Noor Kuningas“, „Infanta sünnipäev“, „Kalur ja tema Hing“, „Tähelaps“.

 

Kindlasti soovitan seda raamatut lugeda, kes seda veel teinud pole, võtke aeg maha ja nautige tõelist kirjandusklassikat ja muinasjutulisi lugusid. On ju selles raamatus imelisi (kuigi nukrameelseid) ja südamlikke lugusid, mis panevad lugeja kaasa mõtlema, et see meie elu on mõnikord ikka üsna veider, iseäralik ja kummaline.


„Õpilase leiutiste entsüklopeedia“ (Varrak)

Põnevate faktide, ajajoonte ja kvaliteetse pildimaterjaliga „Õpilase leiutiste entsüklopeedia” on pühendatud suurtele leiutistele ja suurtele leiutajatele-avastajatele inimkonna kogu senise ajaloo jooksul.

Millal ja kus hakkasid pöörlema esimesed rattad? Kes lõi interneti? Kuhu hakatakse reisima kosmoses? Sellest kõigest räägitakse käesolevas entsüklopeedias, mis hõlmab meie maailma kujundanud teedrajavaid ideid, inimesi ja tooteid. See entsüklopeedia on ka suurepärane inspiratsiooni ja teadmiste allikas kõigile neile, keda paelub uute tehniliste lahenduste väljatöötamine.

Kirjastuselt Varrak on ka varem ilmunud mitmeid väga ägedaid, ilusaid ja sisukaid entsüklopeediaid, mis mõeldud just õpilastele (no ja samas, miks mitte ka täiskasvanutele). Nii on ilmunud eesti keeles (seda võiks ju nimetada raamatusarjaks) kunsti entsüklopeedia, kosmose entsüklopeedia, teaduse entsüklopeedia, inimkeha entsüklopeedia, geograafia entsüklopeedia. Kõik need raamatud on olnud ja on uhkes, suures köites ning rikkalikult illustreeritud, nii fotode, piltide, jooniste jm. Täpselt sama võib öelda ka „Õpilase leiutiste entsüklopeedia“ kohta.

„Õpilase leiutiste entsüklopeedia“ on jagatud 7 osasse: esimesed läbimurded, uusaja maailma loomine, lähme liikvele, oleme ühenduses, kodus, terve inimene ja kosmoses, mis omakorda on jaotatud paljudeks peatükkideks. Igale peatükile on eraldatud kaks lehekülge, millele jagub nii teksti, kui ka uhket ja sisukat pildimaterjali.

Raamatu esimene osa on „Esimesed läbimurded“, milla alguses saame lugeda, et meie esivanemate kõige esimesteks leiutisteks olid tõenäoliselt lihtsad kivist tööriistad. Nende teised hiilgavad ideeed, näiteks ratas, aga muutsid inimkonna elu alatiseks. Esimese osa esimeses peatükis on juttu esimestest tööriistadest. Saame lugeda kivist ja metallist tööriistadest, tuletegemisest, metallide sulatamisest ja sulamitest, eemalt küttimisest. Siin on vahvaid pilte 1,5 miljoni aasta vanusest pihukirvest, ränikivist nooleotsast (ca 4000 eKr), hirvesarvest harpuunist (ca 6500-4000 eKR), rauaaja ja pronksiaja sirbist, esiaja vaskkirvest.

Teine peatükk jutustab maaviljelusest, siin on juttu äkkest, aidast, viljakast poolkuust, suurematest saakidest, saame teada, mis on Pärsia qanat. Kolmas peatükk peatub ratta leiutamisel. Siin on juttu rullikutest, potikedrast, ketasrattast, käsikärust, rattast ja teljest.

Neljandas peatükis saame lugeda maanteel reisimisest. Saame tuttavaks sõjavankri, vanaaja kaariku, kaubavankri, Egiptuse kaariku, tõlla ja postitõllaga. Esimeses osas on veel peatükid meresõidust (siin on äge foto mereastrolaabist), purjelaevadest, Archimedesest (tema oli antiikaja üks suurimaid leiutajaid), tööstuse algetest, mehaanilistest seadmetest (kangaspuud, käsikivi, vokk, pukktuulik), püssirohu jõust, püssirohtu kasutavatest relvadest, trükirevolutsioonist, kirjutamisest ja trükkimisest, Zhang Hengist (tema oli üks suurimaid õpetlasi Hiinas).

Raamatu teine osa on „Uusaja maailma loomine“, mille alguses loeme, et tööstuslikust pöördest peale on tehnoloogiate edenemine olnud kiire. Mitmesugused leiutised aurumasinast kuni robotiteni on muutnud seda, kuidas me elame, töötame ja mängime.

Teise osa esimene peatükk tutvustab lugejale tööriistu - ketassaag, vesilood, auruvasar, tellitav mutrivõti, kaarkeevitus. Saad teada, mis aastal need tööriistad on leiutatud, kes on olnud nende leiutajaks. Edasi juba peatükk tööriistakojast – vaatluse all on kruvik, mõõtelint, elektriline trellpuur, kuuskantvõti, laserlõikur, ristpeakruvikeeraja, lasernivelliir. Kõik igati põnevad ja olulised tööriistad hakkajale meistrimehele.

Seejärel juba peatükid maailma toitmisest, maaharimisest (rehepeksumasin, aurutraktor, tavaline traktor, viljalõikusmasin, teraviljakombain, heinapallija, droon taimede pritsimiseks), ehitamisest (rauast sild, teraskonstruktsioonid, rippsein), Alfred Nobelist (Rootsi keemik ja insener, dünamiidi looja), industrialiseerimisest, taastuvenergiast, Nikola Teslast (valmistas esimese tõhusa vahelduvvoolumootori, tegi katseid röntgenkiirtega ja esitles raadio teel juhitavat paati), plastidest, tehismaterjalidest, ostmisest ja müümisest, rahast, robotitest.

Entsüklopeedia kolmas osa on „Lähme liikvele“. Rohkem kui kakssada aastat tagasi rändasid inimesed ringi peamiselt jalgsi või ratsa. Nüüd me kihutame autoga kiirteel, reisime kruiisilaevaga ja hüppame reaktiivlennukiga ühelt mandrilt teisele. Selles osas ongi juttu nendest leiutistest, mille abil saame võimalikult kergesti liikuda – jalgrattad, mootorrattad, autod, Henry Ford, ühistransport, maanteed, purjede jõul liikumine, sõit vee peal, paadid ja laevad. Lisaks sellele käime ka vee all, tõuseme taevasse, saame tuttavaks vendade Wrightidega, loeme erinevatest lennumasinatest, kuid liigume ka raudteel ja rööbastel, saame tuttavaks isa ja poeg Stephensonidega.

Neljas osa kannab pealkirja „Oleme ühenduses“. Selle alguses öeldakse, et väljaspool kuuldekaugust viibiva ligimesega oli inimkonna varasema ajaloo jooksul võimalik rääkida vaid kirjutatud sõna vahendusel. Praegu saame ühendusse astuda ükskõik kellega, ükskõik kus ja ükskõik millal.

See on üks igati põnev osa, sest selles osas saame lugeda telegraafist (nõeltelegraaf, morsetähestik, semafortelegraaf, sõnumite saatmine elektriga), aja mõõtmisest (päikesekellad, mehaanilised kellad, aja standardiseerimine, ajavööndid, maailmaaeg, siin on ka foto algmeridiaani sümboliseerivast terasribast, aatomkell), ajanäitajatest (Su Songi vesikell, esimene taskukell, öö ja päeva kell, raskusega kell, elektrikell, digitaalkell, nutikell – kellade areng ajas on olnud vägagi põnev), telefonist, helistamisest, nutitelefonist, raadiost (siin on väga huvitavaid fotosid vanadest raadiotest), raadio kuulamisest, kaamerast, pildistamisest ja filmimisest, kinost, televisioonist, suurtest ekraanidest, üksteisele kirjutamisest, arvutist, koduarvutitest, veebist, Ada Lovelace’sit (matemaatikust, kelle kirjutist peetakse maailma esimeseks arvutiprogrammiks, ja tema ideed innustasid 20. sajandi keskpaigas esimesi arvutialaseid ettevõtmisi).

Raamatu viies osa on „Kodus“. Selle osa alguses öeldakse, et meie kodud on täis köögi- ja puhastusseadmeid, mängimiseks ja puhkamiseks mõeldud vidinaid ja riistapuid ning paljusid muid elu mugavaks tegevaid leiutisi.

Selle osa esimene peatükk räägib lugejale lambipirnist (elu pimeduses, Swani valgus, Edisoni hiilgav idee, nüüdisaja lambipirnid), edasi on juttu maailma valgustamisest, saame tuttavaks Thomas Edisoniga, kes on olnud seotud elektrilambi, fonograafi ja filmikaamera loomisega, ta oli mees, kelle leiutised muutsid inimeste elu teiseks. Edasi juba peatükid patareist ja akust, pesemisest (esimene nõudepesumasin, tsentrifugaalkuivati, tänapäevased pesumasinad, pesuained), köögimasinatest (konservikarbi avaja, leiva röstimine, kiirem kohvi keetmine, mittenakkuva pinnaga pannid, toidu värskena hoidmine, hakkimine ja tükeldamine, ülikiire toiduvalmistamine, siin on igati vahva foto omaaegsest mikrolaineahjust RadaRange (aastast ca 1958)). Viiendas osas loeme veel külma tegemisest (kuidas külmkapp töötab, külma tekitamine, külmutatud toidulast, jahedam tuba, kiirkülmutamine, nutikülmikud), kiiretest ampsudest (jäised maiustused, kihisevad joogid, hommikusöögihelbed, mullide puhumine, lihtsamad võileivad, nuudlid käigu pealt, saad teada, et närimiskummi leiutas 1869. aastal Ameerika teadlane Thomas Adams, kes kasutas selle jaoks manilkaara ehk sabotillipuu piimmahla, mida toodi Mehhikost), tolmuimejatest, saame tuttavaks viimaste aastakümnete ühe edukaima Briti leiduri James Dyson’iga. Kuid see pole selles osas veel kõik – loeme salvestatud muusikast, muusika kuulamisest, mängudest ja ajaviitest, videomängudest, vesiklosetist, piilume riidekappi, ja uurime erinevaid kinniseid.

Raamatu eelviimane ehk kuues osa on „Terve inimene“. Meditsiinitehnoloogia on viimase 200 aasta jooksul suurte hüpetega edasi liikunud. Ohtrad leiutised lubavad arstidel uurida põhjalikult haiguste põhjusi ning tagada parimat ravi. Selles osas vaatame inimkeha sisse, saame tuttavaks Marie Curie’ga, paneme õigemaid diagnoose (kuulatlemine, vaatamine, temperatuuri mõõtmine, vererõhu mõõtmine, südame elektrilise aktiivsuse mõõtmine ehk EKG, vere suhkrusisalduse mõõtmine). Juttu on valu tuimastamisest (eetri ime, kiirkirurgia, kloroform, kohalik tuimastus, narkoos), mikroskoopidest, sõjast pisikutega, uudsetest raviviisidest, vaktsineerimisest, Louis Pasteur’ist, kes oli 19. sajandi arstiteaduse üks suurkujusid ja uutest kehaosadest, sest tänapäeval on saadaval palju erinevaid inimese valmistatud kehaosi ehk proteese, kusjuures vanim teadaolev protees on puust ja nahast varvas, mis leiti ühelt ca 800. aastaga eKr dateeritavalt Egiptuse muumialt.

Oleme jõudnud selle entsüklopeedia viimase, seitsmenda osani. Selleks on „Kosmos“. Astronaudid elavad ja töötavad nüüd kosmoses, robotsondid uurivad teisi planeete ja teleskoobid teevad nähtavaks kauged galaktikad. Kuhu leiutised meid järgmisena viivad? Viimases osas saame lugeda taevakehade uurimisest, teleskoopidest, Galileo Galileist (tema oli see, kes avastas tõendeid selle kohta, et planeedid ei tiirle mitte ümber Maa, vaid ümber Päikese), satelliitidest, sidepidamisest, rakettidest, rakettide võidujooksust, mehitatud kosmoselendudest, kosmosejaamadest, kosmoses elamisest, kosmoseagentuuridest, kosmosesondidest, piiride nihutamisest.

Entsüklopeedia lõpus on veel ka väike ülevaade nutikatest leiduritest (Leonardo Da Vinci, Benjamin Franklin, Johannes Guttenberg, Guglielmo Marconi, Stanley Mason, John Montagu, James Ritty, Sakichi Toyoda, Igor Sikorsky, William Henry Fox Talbot, Arthur Wellesley, Granville Woods jt). Lisas veel ka sõnaseletused, et ka noorel lugejal oleks kõik võõramad sõnad/terminid paremini arusaadavad.

„Õpilase leiutiste entsüklopeedia“ on igati huvitav ja põnev lugemine, mida soovitan koolilastel lugeda, sest see on igati väärt lisa sellele, mida koolis õpetatakse ja õpitakse, kuid miks mitte ka põnev lugemine täiskasvanutele, et mõnda põnevat leiutist meelde tuletada.


Skillet “Victorious” (Warner Music)

Skillet on USA kristliku roki bänd, mis tuli kokku 1996. aastal Memphises, Tennessee osariigis. Bändi muusikaline stiil on vaheldunud post-grunge, nu-metali ja industriaalroki piirimail, kuid põhirõhk on olnud kogu aeg raskemal rokkmuusikal, mida võib kohe alguses öelda ka bändi uue albumi kohta.

Ansambli muusikalist stiili on kirjeldatud kui kristlikku rokki, kristlikku metalli, alternatiivset rokki, hard rokki, nu metalit, sümfoonilist metalli. Esimeselt albumilt leiti ka grunge mõjutusi. Ansambli juht ja laulja John Cooper on ütelnud, et perfektset muusikat saab teha siis, kui ühendatatkse erinevad isiksused hingeliselt ka sotsiaalselt.

Uus album "Victorious" on ansambli 10 stuudioplaat, lisaks veel paar kontsertplaati, kontsert-dvd, kaks EP’d ja mitmeid singleid. Ansambli eelmine album “Awake” (2016) tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 2! Ja seda müüdi ainuüksi plaadi ilmumise avanädalal 68 000 eksemplari. Üsnagi edukad oma müügilt on olnud ka albumid “Collide” ja “Comatise”.

Kes on kes?

Bändi tänases koosseisus mängivad abielupaar John (laul, basskitarr) ja Korey Cooper (rütmikitarr, klahvpillid, taustalaul), Jen Ledger (löökriistad, laul) ja Seth Morrison (soolokitarr). Tegelikult igati lahe ja huvitav on see, et sellise raskema roki bändi liikmete hulgas on kaks naisterahvast, kes sobivad bändi nagu valatult. Aastate jooksul on ansamblis mänginud mitmeid erinevaid pillimehi, tegelikult on John Cooper ainus, kes on olnud ansamblis algusest peale. No ja lisaks veel pillimehed, kes nendega kontsertturneedel kaasa löövad.

Täna löövad Skilleti kontsertturneedel kaasa ka Tate Olsen (tšello), Lacey Sturm (laul), Jarob Bramlett (löökriistad). Varem on bändiga laval olnud Billy Dawson (rütmi- ja soolokitarr), Chris Marvin (rütmi- ja soolokitarr, taustalaul), Faith Stern (klahvpillid, taustalaul), Andrea Winchell (klahvpillid), Scotty Rock (basskitarr), Jonathan Chu (viiul), Drew Griffin (viiul). Nagu näete, siis on ka lavajõududes olnud ja on mitmeid naisartiste.

Pean tunnistama, et varem ei ole ma Skilleti muusikat kuulnud, mistõttu on nende uus album vähemalt minu jaoks esmakordne tutvus selle bändiga, kuid mulle tundub, et see esmakohtumine on igati hää.

Kaks meest panevad uue bändi kokku

Nagu eelpool mainisin, siis alustas band tegevust 1996. Bändile panid aluse kaks meest – John Cooper, kes varem oli laulnud progressiivse rokkmuusika bändis Seraph ja Ken Steorts, kes oli mänginud kitarri asnamblis Urgent Cry. Need kaks bändi kohtusid siis, kui käidi üheskoos kontsertturneel, kuid kohe pärast seda läksid mõlemad bändid laiali, no nii ikka vahetevahel juhtub.

Nii otustasid John ja Ken, et panevad kokku oma bändi, võttes nimeks Skillet (John Cooper on ütelnud, et nimi Skillet oli esialgu väike nali, sest olid ju kaks meest varem mänginud üsnagi erinevat muusikat, ja nüüd üritati neid erinevaid stiile kokku panna – erinevad stiilid IN A BIG SKILLET). Seejärel liitus nendega ajutine trummar Trey McClurkin.

Bänd oli mänginud vaid ühe kuu, kui saadi plaadileping kristliku plaadifirmaga ForeFront Records, ja juba 1996 ilmus ka debüütalbum “Skillet”. Debüütalbum võeti muusikasõprade poolt vägagi hästi vastu, trio andis mitmeid kontserte, käidi isegi kontsertturneel ja hakati töötama uue materjali kallal. 1998 ilmus teine album “Hey You, I Love Your Soul”, ja sellel plaadil üritas bänd veidi ka muusikalist stiili muuta. Varasem post-grunge hoiak muutus kergemaks, kuid alternatiivseks rokkmuusikaks. Umbes samal ajal liitus ansambliga (esialgu küll kontsertitel) John Cooperi abikaasa Korey, kes hakkas mängima klahvpille, et John’il oleks laval rohkem aega laulmisele pühenduda.

“Invincible” ja “Alien Youth”

Veidi pärast teise plaadi ilmumist alustas Skillet tööd ka uue albumiga, mil nimeks “Invincible”. Ansamblist lahkus Ken Steorts, et olla koos oma perega ja ta käivitas hoopis Visible Music kolledži Memphises. Ansambliga liitus uus kitarrist - Kevin Haaland. Ka Korey Cooperist sai bändi ametlik liige ja ta mängis klahvpille plaadil “Invincible”, mistõttu tuli ansambli muusikasse enam elektroonilist saundi.

"Invincible" ilmus aastal 2000 ja pärast seda lahkus ansamblist McClurkin, kelle asemele tuli trummariks Lori Peters. Veidi hiljem ilmusid albumid “Ardent Worship” ja “Alien Youth” (2001). Viimati mainitud plaadi proudtsendiks tõusis John Cooper ise, kuid veidi enne selle plaadi ilmumist lahkus ansamblist Haaland, kelle asemele tuli Ben Kasica.

Keeruline värk nende bändiliikmetega - tulevad ja lähevad, kuid õnneks ühel hetkel jääb Skilleti koosseis muutumatuks.

Järgmised kolm plaati

2003 ilmus album “Collide”. Selle andis välja plaadifirma Ardent Records, ja sellel olid ka igati edukad singlid “Savior” ja “Collide”. 2004 ilmus album “Collide” uuesti, seekord väljaandjaks firma Lava Records, nüüd oli plaadile lisatud ka üks uus lugu ehk “Open Wounds”. Plaat kandideeris 2005 ka parimaks rokkmuusika gospelalbumiks.

2006 ilmus uus plaat “Comatose”, mis debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number 55 ja USA kristlike plaatide edetabelis kohal number 4! Jaanuaris 2008 lahkus ansamblist Lori Peters, kuid enne seda koolitas ta välja uue trummari, kelleks sai Jen Ledger.

Augustis 2009 ilmus ansambli seitsmes stuudioplaat “Awake”, mis tõusis USA plaadimüügitabelis suurepärasele 2 kohale! Edukad oli ka singlid “Monster” ja “Hero”. 2010 kandideeris Skillet kogunisti kuuele Dove auhinnale GMA Dove auhinnagalal - Dove muusikaauhinnad on seotud just gospelmuusikaga.

2011 lahkus ansamblist nende pikaajaline kitarrist Ben Kasica, kes oli mänginud bändis 10 aastat ja mänginud ju ka neljal stuudioplaadil. Kui ka Kasica ei lahkunud ilma, et oleks välja koolitanud uue mehe – nii sai uueks kitarristiks Seth Morrison. Samal aastal ilmus ka EP “Awake and Remixed EP”, millel olid lugudest uued remiksid teinud Korey Cooper ja Ben Kasica.  Ja nüüd võib vist öelda, et Skilleti tänane koosseis oligi paigas.

“Awake” oli Skilletil igati õnnestunud album, sest see võitis 2011 Billboard Music Awards’il parima kristliku plaadi auhinna. Laul “Awake and Alive” jõudis ka kuulsasse filmi ehk “Transformers: Dark of the Moon”.

“Rise” ja “Unleashed”

2012 andis John Cooper intervjuus ajakirjale CCM Magazine teada, et nad töötavad uue albumi kallal, ja see saab olema tõeline sõit ameerika mägedel. Uuele plaadile pidi tulema agressiivsemaid lugusid, kunstipärasemaid ja lausa muusikali-stiilis lugusid, kuid ka lausa sümfoonilise-rokkmuusika laadis lugusid.

2013 ilmuski uus album “Rise”, mis debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number 4! Ja vallutas esikoha nn Top Rock edetabelis ja kristlike albumite edetabelis. Juba esimesel müüginädalal müüdi plaati USAs 60 000 eksemplari. Bänd esitas plaadi nimilugu ka populaarses telesaates “Conan”. Singel pealkirjaga “Sick of It” võitis võitis parima rokiloo tiitli, kui jagati jällegi ka Dove'i auhindu.

2014 ilmus Euroopas Skilleti kogumikplaat “Vital Signs”, sest enne seda ju tegelikult väga palju Euroopa poole ei oldud vaadatud. 2016 ilmus jällegi uus plaat “Unleashed”, mille andis välja Atlantic Records.

Uus album aastal 2019

7 mail 2019 ilmus Skilleti uus singel “Legendary”, mis oli esimene singel ansambli 10 stuudioplaadilt “Victorious”. Kas selle plaadi avaldas Atlantic Records (2 augustil 2019). Uuel albumilt on ilmunud ka singlid “Save Me” ja “Anchor”.

Uue albumi on peaasjalikult produtseerinud John ja Korey Cooper, kuid paaris laulus on abiks olnud ka Seth Mosley ja Mike “X” O’Connor. John Cooper on öelnud, et uus album koosneb omamoodi võitluslauludest, millega tahetakse öelda, et sa võid olla oma elus võidukas, kuid mõnikord võib elu sind ka alt vedada.

“Victorious” on album, millel Skillet esitab muusikat, mida nad on viimastel aastatel ikka esitanud. Olen lugenud, et mitmed muusikakriitikud on vihjanud sellele, et pole olnud arengut ja uus plaat on kübe igav, kuid ma julgeks veidi vastu vaielda, sest igav see plaat küll ei ole. Igati hea minekuga raskemat rokki Skillet teeb siin kindlasti.

Palju on põnevaid süntesaatori helisid (nt plaadi avalöök “Legendary”, kolmas lugu ehk plaadi nimilugu “Victorious”, kuid ka “Never Going Back”, “Finish Line”), ägedaid kitarrisoolosid (nt “Legendary”) ja laulja John Cooper rokib täiega, jumet annavad juurde ka mitmeski laulus kõlavad naishääled taustal (nt “Victorious”, kus naishääled vägagi jumekad on). Äge on seegi, kuidas hard rock ja heavy metal seotakse ühte (nt plaadi teine lugu “You Ain’t Ready” või “This Is The Kingdom” või “Save Me”). Osad lood on oluliselt raskemad kui teised, nt “Rise Up”, “Reach” ja plaadi lõppakord “Back To Life”. Mõni lugudest jällegi kübe rahulikuma minekuga, nt “Terrify The Dark” või selle plaadi üks ilusamaid ja meloodilisemaid lugusid “Anchor”.

Uue albumi lugudega on Skillet sel aastal tuuritanud mööda USA’d koos ansambliga Sevendust, sügisel jätkab Skillet uut turneed koos ansambliga Alter Bridge.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/skilletvictorious

Skillet "Legendary"


Otfried Preussler „Röövel Hotzenplotz seikleb jälle“ (Eesti Raamat)

Röövel Hotzenplotz on tagasi! Vanaema, Kasperl, Seppel ja vahtmeister Dimpfelmoser on hirmul. Tõeline ehmatus saabub siis, kui Hotzenplotz teatab kavatsusest oma röövlikaabu varna riputada ja korralikuks hakata. Aga millised on seitsme noa ja piprapüstoli omaniku tegelikud plaanid …

Preussleri kerge, ladus ja stiilipuhas kirjutamismaneer muudab erinevas vanuses lugeja jaoks nauditavaks kõigi nende kohutavate, süngete ning naljakate juhtumiste jälgimise, mis toimuvad röövel Hotzenplotziga ja tema ümber. Hotzenplotzi lugude sarjas on seni ilmunud kaks raamat – „Röövel Hotzenplotz” ja „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused” – ning röövlisaladusi paljastav „Rangelt salajane röövli käsiraamat“ (autor Martin Verg), järgnevalt on ilmumas „Röövel Hotzenplotz ja kuurakett”. Hotzenplotzi lood kuuluvad koos „Krabati“ ja „Väikese nõiaga“ Otfried Preussleri tuntuimate teoste hulka.

See on igati lahe, et eesti keeles on ilmunud röövel Hotzenplotzi seikluste kolmas raamat. On ju Otfried Preussleri lasteraamatud vahvad lugeda, neis on põnevust, neis on huumorit ja omajagu õpetlikkugi.

Seekordne lugu saab alguse kaunil, kuldsel sügispäeval, kui Kasperli vanaema läks pesukorviga aeda, et riputada maja taga nöörile paar särki ja käterätti. Astrid õitsesid, päevalilled koogutasid tervituseks üle aia, aianurgas kompostihunnikul küpsesid imelised kõrvitsad, mis pidid vanaema kinnitusel olema imeliste maistetega (no hiljem saame teada, et ega nad nüüd nii imelised siiski ka ei ole). No ja uskuge mind, nende kõrvitsatega me puutume selles loos veel mitmel korral kokku.

Ühel hetkel kostus põõsastest „pst!“. Vanaema märkas kuldvitsa ja sarapuupõõsa vahel mehenägu, mida ta liigagi hästi tundis. Juba kahel korral oli see musta kaabu ja pika sulega kelm teda röövinud, ühel korral oli ta vanaema endaga lausa kaasa viinud. Vanaema otsustas, et seekord ei lähe see tal enam korda. No ja kes see siis oli? Loomulikult röövel Hotzenplotz!

Vanaema lubas röövlile pesupulgakotiga obaduse vastu pead anda, kui mees tema aiast ei lahku, kuid röövel kinnitas, et teda oldi just selle päeva hommikul maakonnavanglast välja lastud – hea ülalpidamise eest ja ennetähtaegselt, ja nüüd tahaks ta vanaema ees vabandada. Röövlil oli isegi vabastamistõend olemas. Kasperli vanaema ei uskunud seda ja tal õnnestus kavalusega mees pesukööki meelitada ja röövel sinna luku taha panna. Vanaema hakkas appi hüüdma, kuid samas ta kohe ka minestas.Vanemate prouadega võib sedasi juhtuda küll, kui nad suures ärevuses on.

Samal ajal olid Kasperl ja tema sõber Seppel külas leskproua Schlottenbecki juures. Sõbrad olid ju prouale lubanud mõtelda, kuidas krokodillkoer Wastil oma endise välimuse tagasi saaks. Kunagi oli Wastil olnud pikakarvaline taks, enne kui leskproua ta kogemata krokodilliks nõidus. Proua Schlottebeck oli pärast seda nõiaraamatu ahju visanud ja ära põletanud, sest ta oli ju ikkagi riiklikult litsentseeritud selgeltnägija, mitte iseõppinud nõid. Ta ise oli veel ütelnud, et ametis tuleks võimalikult vähe puutuda asjadesse, millest inimene midagi ei mõista. Tagantjärgi on alati hea tark olla.

Kasperl ja Seppel olid püüdnud Wastilit aidata, ravinud teda igasugu taimede ja ravimtaimedega, mida nad oli Kasperli vanaema juurest leidnud. Ainus asi, mis oli saavutatud, oli see, et Wastil oli keeldunud hiljuti söömast liha. Nüüd meeldisid talle salat, värske kurk, tomatid, redised, sibulad, eriliseks lemmikuks olid hapukurgid. Taksist oli saanud krokodill, kes oli muutunud taimetoitlaseks.

Kasperl ja Seppel liikusid leskproua juurest edasi vanaema aiavärava juurde, kui kuulsid jalgrattakella kõlinat. Tulijaks oli härra politseipeavahtmeister Alois Dimpfelmoser. Mees oli alles hiljuti saanud ametikõrgendust – nüüd oli ta peavahtmeister. Kasperl ja Seppel õnnitlesid meest, kes näitas sõpradele vormikuue krael olevat kolmandat tärni, mis kinnitas tema ametikõrgendust. Kasperl, Seppel ja Dimpfelmoser sisenesid vanaema aeda, kust leidsid eest minestanud vanaema. Nad pritsisid vanaema veega ja vanaema ärkas üles. Vanaemale ei meenunud, millest tahtis ta rääkida, kuni keegi põrutas seestpoolt pesuköögi uksele ja nõudis ukse avamist.

Vanaema oli tõepoolest unustanud selle, et ta oli röövli pesukööki kinni pannud. Hotzenplotz üritas selgitada, et ta oli maakonnavanglast vabastatud, kuid ülejäänud seltskond ei tahtnud seda uskuda. Kindlasti oli see jällegi kohutava röövli veelgi kohutavam luiskelugu. Lõpuks õnnestus röövlil pesuköögi ukse alt välja lükata vabastamistõend, millel olid pitser ja allkiri. Dimpfelmoser uuris seda lähemalt ja oli selge, see paber oli ametlik. Röövel tuli pesuköögist välja lasta.

Pärast seda viisid Kasperl ja Seppel Wastilile kaks kõrvitsat (noo need vanaema omad, mida tal oli kokku lausa 22 tükki), ja mu ütlesid päris alguses, et nendest kõrvitsatest on raamatus juttu veel. Kõrvitsad maitsesid krokodillkoerale – ta sõi ühe neist ära, teise lükkas koonuga oma kuuti, nagu koonupalli. Nüüd nägid Kasperl ja Seppel leskproua juures ka maagilist kristallkuuli, no sellised on ju paljudel selgeltnägijatel. Kasperl leidis, et vanaema kõrvitsad olid kristallkuuliga üsna sarnased, selle vahega, et kõrvitsad oli rohelised ja kristallkuul sinakas. Seegi on selles loos oluline tähelepanek.

Proua Schottenbecki juurde tuli ka Alois Dimpfelmoser, kes palus leskproual kristallkuulist vaadata, kuhu röövel oli vanaema aiast edasi liikunud. Kas oli juba märgata midagi kahtlast. Selgus, et röövel oli läinud oma röövlikoopasse, mille sissepääs oli küll laudadega kinni löödud, kuid röövel võttis lauad eest ja sisenes oma elupaika. Ta laulis ka vahvat laulukest, milles kinnitas, et on röövlielu maha jätnud ja korralik olla on igati vahva. Kuid – pimeduse saabudes oli röövel välja võtnud püssirohutünni ja plekiga ülelöödud kasti, milles olid püstolid ja noad, need kõik oli ta toppinud suurde kotti! Selge pilt, nüüd läheb jällegi röövimiseks! Röövel jääb röövliks! Või kas ikka jääb?

Kasperl ja Seppel otsustasid üles seada röövlilõksu. Selleks oli komistusnöör ja puu otsa paigutatud suur liivakott. Kuid läks nii nagu ka varem oli juhtunud, suur liivakott tabas hoopis Seppeli pead, kes liikumatult maha lamama jäi. Kuid nüüd tuli meie sõbrakestele appi Hotzenplotz, kes nuusktubaka abil Seppeli üles äratas.

Selgub, et röövlil olid korralikuks saamisega tõsised plaanid – ta lasi õhku kogu oma püssirohuvaru ja uputas sohu kõik püstolid ja noad, kusjuures Kasperl ja Seppel olid temaga sel ajal kaasas. Hiljem mindi üheskoos röövlikoopa juurde, kus Hotzenplotz kostitas sõbrakesi korraliku söögi ja joogiga.

Hilisõhtul läksid Kasperl ja Seppel tagasi linna, kaasas ka Hotzenplotz, et sõbrakestel oleks julgem. Ja mida nad nägid! Nägid ehitusplatsi plangul suurt plakatit – see oli politseipeavahtmeistri allkirjaga vahistamiskäsk! Sellel oli kirjas, et varastatud oli leskproua kristallkuul, mistõttu tuli kinni püüda peamine kahtlusalune – röövel Hotzenplotz. Kasperl ja Seppel olid kindlad, et Hotzenplotz pole süüdi (olid nad ju kogu aeg röövliga koos olnud) ja peitsid röövli vanaema majja, sealt ei oskaks keegi teda otsida. Vanaema majas otsustati, et röövlile oleks parim peidukoht kartulikelder.

Siinkohal pean oma jutustuses tegema peatuse, sest muidu liigun ma juba väga lähedale raamatu lõpule ja see poleks ju sugugi mitte tore, kui ma Sulle terve raamatu olen ette jutustanud.

Kui loed selle igati ägeda ja laheda raamatu ise lõpuni, siis saad teada, kas kristallkuul leitakse, ja kes on selle varastanud? Või polegi see vargus, vaid on kuidagi sedasi lihtsalt läinud? Nii palju vihjan, et „vargaks“ osutub üks üsnagi ootamatu tegelane. Lisaks sellele peavad Kasperl ja Seppel leidma Hotzenplotzi, kes on vanaema kartulikeldrist põgenenud ja teel Ameerikasse, et seal kulda hakata otsima.

Millist kummalist und näeb Kasperl? Mis asi on haldjarohi? Kas krokodillkoerast saab uuesti pikakarvaline taks? Ja mida ütlevad proua Schlottenbecki kaardid röövli tuleviku kohta? Kui loed raamatu läbi, siis saad kõikidele küsimustele vastuse.

Ja veel, varsti peaks eesti keeles ilmuma ka sarja neljas raamat „Röövel Hotzenplotz ja kuurakett“.


Slipknot “We Are Not Your Kind” (Warner Music)

Slipknot on USA Grammy-auhinnaga pärjatud alternatiivsema metalli ja nu-metali bänd. Pärit on nad Des Moines’ist, Iowa osariigist ja kokku tuldi juba 1995. aastal. Bändi teatakse nii nende ägeda muusika tõttu, kuid ka seetõttu, et nad kasutavad erinevaid maske.

Ma olen üsna veendunud, et Slipknot on kindlasti üks enim tähelepanu pälvinud metalli-bänd, kelle uut muusikat on pikisilmi oodatud, kelle esinemisi on oodatud igasugu telesaadetesse, kellest räägivad peaaegu kõik muusikaajakirjad (no vaadake kasvõi hiljutist ajakirja “Metal Hammer”, kes oli esikaanel? Loomulikult Slipknot). Ja see on üpriski ootamatu ja kummaline, sest tegemist ei ole sellise laiatarbe muusikaga, kuid lihtsalt nii need asjad Slipknotiga on.

Bänd saavutas suuremat kuulsust lauluga “Wait and Bleed”, tuntusele aitasid kaasa ka albumid “Iowa” ja “Vol.3: The Subliminal Verses”. Laulu eest “Before I Forget” võideti ka Grammy-auhind.

Slipknot on saanud mõjutusi heavy metalist, death metalist, trash metalist ja industriaalist, mida oli eriti hästi kuulda trummar Joey Jordisoni esituses. Laulja Corey Taylori laulus kuuleb nii laulu, karjeid, urinat jm. Bändiliikmed ise on tõdenud, et nad on saanud mõjutusi mitmeltki tesielt bändilt – Black Sabbath, Slayer, Judas Priest, Korn, AC/DC, Kiss, Beastie Boys ja Jimi Hendrix.

Algus, bändiliikmed tulevad ja lähevad

Slipknot tuli kokku 1995. aastal, kuigi Joey Jordison, Shawn Crahan ja Paul Gray olid üheskoos teinud muusikat juba alates 1993. aastast. Enne nime Slipknoti kasutusele võtmist kasutati nimesid The Pale Ones, Pyg System ja Meld.

Esimeseks plaadiks oli “Mate. Feed. Kill. Repeat” (seda on nimetatud ka demoplaadiks), mille laulud olidki pärit juba varasemast ajast, näiteks laulud “Slipknot”, “Gently” ja “Fur”. See on ka ainus Slipknoti plaat, millel laulab Anders Colsefni, kuid miskipärast seda ei nimetata Slipknoti esimeseks stuudioplaadiks, aga pigem demoplaadiks, mine võtta kinni. Ma nii väga suur spetsialist Slipknoti vallas ei ole, mistõttu usun, et fännid teavad palju paremini, miks selle plaadiga need asjad sedasi on.

Enne selle albumi ilmumist 1996, tehti koosseisus ka muudatusi. Algupärase koosseisu moodustasid Anders Colsefni (laul, löökriistad), Donnie Steele (kitarr), Josh Brainard (kitarr), Paul Gray (basskitarr), Shawn Crahan (löökriistad) ja Joey Jordison (trummid). Donnie Steele lahkus bändist üsna ruttu, kuna hakkas usklikuks, asemele tuli Craig Jones.

Pärast plaadi ilmumist läks ansambel kohe ka kontsertturneele, ja Joey Jordison oli kindel, et bändi oleks vaja veel pillimehi. Tema arvates vajas Slipknoti muusika igasugu sämplinguid, jakedagi, kes oleks justkui DJ. Craig Jones oli nõus selle “ameti” endale võtma ja kitarri kutsuti mängima Mick Thomson.

Jordison oli kindel, et Slipknot vajaks ka paremat lauljat. 1997 liitus nendega Corey Taylor, kes oli varem laulnud Stone Sour’is. Umbes samal ajal lahkus bändist ka Anders Colsefni. Seetõttu kutsuti Slipknoti löökriistu mängima Greg Wells, kes paluti bändist lahkuda juba 1998. aastal. Lühikest aega mängis löökriistu Brandon Darner.

Esimene ja teine stuudioplaat, liikmed ikka vahelduvad

1999 ilmus Slipknoti esimene ametlik stuudioalbum, mis kandis pealkirja “Slipknot”. Veidi enne plaadi ilmumist lahkus bändist Brandon Darner, kelle asemele tuli Chris Fehn. Koosseisuga liitus ka DJ Sid Wilson.

Selleks ajaks oli Slipknoti stiil muutunud alternatiivsemaks metaliks, milles trash metaliga segati katsetuslikke ja meloodilisi sämplinguid ja klahvpillimängu, industriaalsemat muusikat ja räppi. Plaadil oli ka kaks laulu “Eeyore” ja “Get This”, mis olid stiililt grindcore ja crust punk, mis erinesid suuresti Slipknoti tavapärasest stiilist.

Pärast plaadi “Slipknot” ilmumist lahkus ansamblist Josh Brainard, kes soovis olla rohkem koos oma perega. Nii tuli ansamblisse kitarrist James Root, kes oli varem mänginud koos Coret Tayloriga ansamblis Stone Sour. Järgmise plaadil mängis Craig Jones klahvpille ja James Root kitarri.

Järgmine plaat oli “Iowa”, mis oli vägagi raske saundi ja helipildiga album. Slipknoti hakati süüdistama, et nad on satanistid? No nii! Põhjuseid leiti nii uue albumi kaanepildis, laulu “Left Behind” videos, Shawn Crahani maskis, ja selles, et plaadi pikkus oli 66 minutit 6 sekundit. Süüdistused olid vägagi konkreetsed, kuid Slipknot kinnitas, et nemad ei ole satanistid ega taha sellest mitte midagi kuulda. No eks näpuganäitajaid on ju kogu aeg olnud.

Tänu albumile “Iowa” sai Slipknot vägagi populaarseks. Plaadi tuntumad lood olid “Left Behind”, “My Plague” (see kõlas ka filmis “Resident Evil”), “The Heretic Anthem”, “People = Shit” ja “Disasterpiece”. Neid lugusid mängib Slipknot oma kontsertitel ka täna.

Kolmas ja neljas stuudioplaat

2004 ilmus bändi kolmas stuudioplaat “Vol. 3: (The Subliminal Verses)”. Muusikaline stiil oli nüüd pisut muutunud. Muusika oli jätkuvalt progressiivne, kasutati veelgi ägedamat trummimängu ja võimsamaid kitarririffe, kuid plaat ei olnud enam sedavõrd agressiivne. Üks põhjus oli selles, et Corey Taylori hääl oli palju kirkam, kuid ta ei jaksanud karjuda ja uriseda nii võimsalt kui varem. Plaadil oli mitmeid lugusid, mis saavutasid populaarsust: “The Nameless”, “Pulse of the Maggots”, “The Blister Exists”, “Vermilion” ja Grammy-auhinna võitnud “Before I Forget”.

2008 ilmus neljas stuudioplaat “All Hope Is Gone”. Stiilide valik oli selle plaadil veelgi laiem. Oli raskemaid ja agressiivsemaid lugusid, kuid oli ka laule, kus sai kuulda puhast laulu. Plaadil on akustiline ballad “Snuff”, mis meenutab Taylori ja Rooti varasema bändi Stone Sour’i loomingut. Plaat sai kiitvaid hinnanguid terves maailmas, kiideti ka lugu “Psychosocial”.

2008 alustas Slipknot kontsertturneed Europopas, kaasa lõid ka Machine Head ja Children of Bodom. Seejärel käis Slipknot turneel USA’s koos Disturbed’iga. See turnee lõppes 31. oktoobril 2009 Las Vegases, ja see jäi kahjuks Paul Gray viimaseks kontsertiks.

Paul Gray lahkumine, Slipknot läheb siiski edasi

24. mail 2010 leiti Paul Gray surnukeha hotellitoast Ioawas. Surma põhjuseks ravimite üledoos. Paul Gray oli Slipknotile väga oluline liige, üks lugude peamistest autoritest, mistõttu Slipknot klaalus pikalt kas bänd jätkab tegevust. Joey Jordison oli kindel, et Slipknot suudab jätkata, Corey Taylor sedavõrd kindel ei olnud.

2011 alustas Slipknot kontsertturneed Paul Gray mälestuseks, ja aastail 2011-2013 mängis basskitarri bändi endine liige Donnie Steele. Ta mängis Joe Jordisoni trummide taga, ja publik nägi teda alles siis, kui bänd tuli kontserti lõpus publikule kummardama. 2013 teatas Slipknot, et bändist on lahkunud Joey Jordison, kes ise kinnitas, et tema küll ei tahaks bändist lahkuda, ja see on tema jaoks ootamatu uudis. Hiljem selgus, et Jordisoni vaevasid tõsised tervisehädad, kuigi mees on mitu korda kinnitanud, et nüüdseks on tervis palju parem ja ta tahaks Slipknotiga edasi mängida.

2014 avaldas Slipknot kaks uut singlit – “The Neagtive One” ja “The Devil In I”. Oli selge, et bändis olid uus trummar ja basskitarrist. Esialgu ei öeldud, kes nad on, kuid veidi hiljem selgus, et trumme mängib Jay Weinberg ja basskitarri Alessandro Venturella. Viimati mainitud loo videos kandsid Slipknoti liikmed ka uusi maske. Oktoobris 2014 ilmus uus album (järjekorras viies stuudioplaat) “5: The Gray Chapter”. Sellele järgnes ka pikk kontsertturnee. Plaat oli igati edukas, jõudis plaadimüügitabelite TOP 5 sekka 19 erinevas riigis, esikohale tõusis see plaat USA’s, Austraalias, Jaapanis ja Venemaal.

“We Are Not Your Kind”

Selle aasta (2019) märtsis teatas Slipknot bändi löökriistamängija Chris Fehn’i vallandamisest, kes oli paar päeva enne seda kaevanud bändi kohtusse, nõudes sisse väidetavalt saamata jäänud töötasusid. No ja eks neid “omapäraseid” seiku on Slipknotiga olnud aastate jooksul veel – DJ Sid Wilson on pannud ennast laval põlema, kontsertturnee “All Hope Is Gone” ajal hüppas sama mees alla trummialuselt murdes mõlemad kannaluud. Ai, see võis olla valus. Löökriistamängijal Shawn Crahanil on pisike mentaalne häire, mistõttu on ta olnud mõnel korral laval vägagi vägivaldne jne.

Tänane Slipknoti koosseis on: Sid Wilson (DJ), James Root (kitarr), Craig “133” Jones (sämplingud, klahvpillid, FX efektid), Shawn “Clown” Crahan (löökriistad, taustavokaal), Mick Thomson (kitarr), Corey Taylor (laul), Jay Weinberg (trummid), Alessandro Venturella (basskitarr).

Uus plaat “We Are Not Your Kind” ilmus 9. augustil 2019. Enne plaadi ilmumist ilmusid kolm singlit – “Unsainted”, “Solway Firth” ja “Birth of the Cruel”. Löökriistu ei mängi enam Chris Fehn, tema asemel on uus liige, kelle persooni pole seni avalikustatud.

Tegelikult on Slipknoti fännid ikka päris kaua ja päris kannatlikult seda uut albumit oodanud, sest eelmine plaat ilmus ju 2014 ehk viis aastat tagasi. Juba uue singli ja videoga “Unsainted” näitas Slipknot, et nad on tagasi ja jätkavad igati vägevalt. Neil on uued maskid, nad näevad igati ägedad välja. Uute maskide autoriks on kuulus õudusfilmide spetsialist Tom Savini. Kitarrist Jim Root on ühes intervjuus ütelnud, et nad olid uue plaadi jaoks palju koos, kirjutasid muusikat. Nende eesmärgiks oli kirjutada valmis album, mida kirjutada lihtsalt lugusid. Ühtlane ja tugev ja terviklik album, nii nagu vanasti bändid tegid. Root lisas, et tänapäeval on palju artiste, kes kirjutavad lihtsalt lugusid, Slipknoti eesmärgiks oli teha valmis uus plaat.

Shawn Crahan lisas, et võttis neli aastat aega, et uus plaat oleks tõeline kunstiteos, et saada uuele plaadile õige emotsioon ja temperatuur, SALVATION ei olnud. Kusjuures laulu “Unsainted” video kaamerameheks oli Crahan isiklikult.

Suvel alustas Slipknot uue albumiga ka kontsertturneed, esialgu mängiti Euroopas, seejärel siirduti Põhja-Ameerikasse. Ookeani taga alustati täiesti uue asjaga – Knotfest Roadshow’ga, ja Slipknotiga lõid kampa ka Volbeat, Gojira ja Behemoth.

Slipknoti uus album on igati vihane ja vinge, no vaadake kasvõi laulude pealkirju: “Birth Of The Cruel”, “Death Because Of Death”, “A Liar’s Funeral”, “Orphan” jpt. Selline üsna vihane ja karm värk, kuigi ka surmast ei pääse üle ega ümber. Kindel on seegi, et Slipknoti muusikat tuleb kuulata vägagi valjult või väga headest kõrvaklappidest, sest siis ei lähe igasugu huvitavad nüansid kaduma, nüansid, mis puudutavad just helide maailma. No ja ühel hetkel tunneb ka minusugune vanataat, kuidas pea käib samas rütmis slipknotiga kaasa. Ai, ja see on küll kaelale valus, aga igati lahe…

Huvitav on seegi, et uuel plaadil on sellist kiiret ja vihast minekut, trashi ja nu-metalli, kuid samas ka hevilikumat ja isegi hardrokilikumat hoiakut. Ühes laulus võib tempo mitmel korral varieeruda – üks hetk on olukord rahulikum, et siis kontrolli alt väljuda (heaks näiteks on “A Liar’s Funeral”, “Not Long for This World”).

Palju on põnevaid rütmilahendeid, ja kui bändis on ikka mitu trummarit/löökriistamängijat, siis miks mitte neile ka „sõna anda“ (no kuulake laulu “Nero Forte” algust, no ja sellel laulul on seda minekut ikka hingest antud). Omal kohal on nii soolokitarr (on ka ägedaid soolosid) ja basskitarr (no kuulake kasvõi lugu “Birth Of The Cruel”), vägagi võimsad on DJ poolt loodud heli(müra)maailm (nt plaadi avalöök “Insert Coin”,mis läheb lahedalt üle selle plaadi kindlasti üheks kõvemaks looks ehk “Unsainted”, vägagi põnev lahendus selles loos on ka naiskoor, põnevaid efekte kuuleb lauludes “Birth Of The Cruel”, “Death Because of Death”, “What’s Next”, “My Pain” – see viimati mainitud on kindlasti üks minu lemmikuid sellel plaadil, tõeline pärl, kuratlikult ägedad saundid).

Kiita saab ka Slipknoti lauljat Corey Taylorit, sest tal on igati uhke ja hea hääl, mis kannab väga hästi välja ka sellised rokilikumad ja hevilikumad osad (nt laulud “A Liar’s Funeral”, “Spider”), et vajalikul hetkel ka möirata ja uriseda nagu Slipknotile kohane on (vägevat mörinat, urinat ja kõike muud on laulus “Birth Of The Cruel”).

Igal juhul tasub uuele plaadile pilk peale panna ja kõrv külge:

slipknot1.lnk.to/WANYK

 

Maskid

Slipknoti värske liige Jay Weinberg kasutab kotiriidest tehtud maski, mille otsas on Slipknoti nonagram logo. Maski suus on Slipknotile omaselt ka tõmblukk.

Teine uus liige, Alessandro Venturella kasutab peaaegu samasugus maski nagu Weinberg, kuid tal on maski all ka must kapuuts.

Sid Wilsonil olid alguses erinevad gaasimaskid. Plaadiga “IOWA” tuli uus mask – valge ja mustaga luukere peaga mask. Kolmanda plaadiga tuli kaks erinevat luukere peaga maski ja albumiga “All Hope Is Gone” tuli “robotilaadne” mask. Nüüd kannab ta inimmaski, mille ilmeid saab ta muuta, kui liigutab oma lõuga.

James Root’il on olnud mitmeid “jokkerimaske”. Uuel maskil on vaid parema silma ümber musta värvi, maski lõuaosa on eemaldatud, nii et välja paistab tema uhke habe.

Craig “133” Jones kandis alguses valget “kosmosekiivrit”, millel olid erinevad kleepsud. Seejärel lisas ta kiivrile respiraatori, veidi hiljem värviti see mustaks ja lisati naelu. Nüüd on neid naelu veidi uuendatud, nii et külgedel on lühemad, pealael pikemad, justkui irokeesidel.

Shawn “Clown” Crahan on kandnud aastate jooksul mitmeid erinevaid klounimaske. Nüüd on tal metalne klounimask, millel on naeratav ilme. No ja juuksed on ka veidi lühemad kui varem.

Mick Thomson kandis varem hõbedast jäähokiväravavahi maski, mis hiljem muutus kollakas-roheliseks. Seejärel musta nahast tehtud mask, mis veid hiljem värviti hõbedaseks. Täna kannab ta hõbedast “punisher”-raudmaski.

Corey Taylor võttis kolmanda plaadi jaoks kasutusele uue maski – tikitud maski. Uue plaadiga muutus mask “ilmetumaks”, ja inspiratsiooniks oli mehe esimene mask. Tema praegune mask paistab läbi, nii et on näha näomaalinguid, kusjuures ta kasutab igal kontsertil erinevaid näomaalingu-stiile.

Endistest liikmetest on Chris Fehn kandnud “Pinocchio”-maski, mille suuks oli tõmblukk, Paul Gray on kandnud sea-maski, hiljem ka musta maski, mille suuks oli “Hannibali”-stiilis metallvõrk, Joey Jordison on kandnud erinevate maalingutega kabuki-maske, Josh Brainard on kandnud musta timuka-maski, mille suuauk oli lõigatud suuremaks, kaelus tehtud lühemaks ja pea peal oli auk, et juuksed oleksid näha, Anders Colsefnil ei olnud mask, kuid tema näo ümber oli keritud teipi, Donnie Steele kandis Grouch-Troll-maski, mida hiljem kandis ka Patrick M. Neuwirth, Greg “Cuddles” Welts kandis kollaste juustega beebi- või lapsemaski.

Slipknot "Unsainted"


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Justine Hankins

„Armastades kasse. Lummav kogumik kassidest“

(Pegasus)

Miks kassid nutavad, et sisse saada ja siis jällegi, et välja pääseda? Miks neid ei saa treenida nii, et nad tooksid meile susse kätte? Millised on kõige tavapäratumad kohad, kuhu kasse on tööle võetud? Miks leidub niivõrd palju kassidega seotud ebausku? See raamat räägib nii kasside esivanematest kui ka nende füsioloogiast, nii kassjumalustest kui ka filmitähtedeks tõusnud kiisudest. Sel teekonnal uuritakse, mil moel tajuvad kassid maailma ning mida nad arvavad enda kõrval elavatest inimestest. Lisaks saab teada sedagi, kui tähtsal kohal on kassid olnud meie ühiskonnas läbi aegade.

Tegemist on Londonis asuva Battersea Koerte ja Kasside Kodu (avatud aastast 1860) ametliku raamatuga. See kuulus kodu on avamisest alates hoolitsenud rohkem kui 3 miljoni koera ja kassi eest. Battersea ei ütle ära ühelegi abi vajavale kiisule ega kutsule ning tegutseb seni, kuni leidub kasvõi üks hädasolev loomake.

Mina oma elatud 50 aasta jooksul väga palju kassidega koos ei ole olnud. Lapsepõlvest meenutan, et vanaisal oli kass, kuid see oli ju ikkagi vanaisa kass ja mulle tundub, et mul võis olla vist isegi väikene kassiallergia, kuna silmad hakkasid kipitama ja nina vett jooksma, kui vanaisal külas sai käidud. Toona ei osanud sellele suurt tähelepanu pöörata, kuid tagantjärgi on ju hea põhjendusi otsida.

Viimasel viiel-kuuel aastal on minu ellu tulnud lausa kaks kassi (õnneks mitte kassiallergiat) – Kata ja Leon, mistõttu olen hakanud kassidesse hoopis teistmoodi suhtuma, jälgima nende käitumist ja hindama neid väga ägedate loomadena, suurepäraste kaaslastena, kellel on tõepoolest vägagi põnev, salapärane ja omanäoline iseloom, kui neid näiteks koeraga võrrelda. Tegelikult on hiiglama suurepärane tunne, kui Kata õhtuti voodis kaenlaauku poeb ja nurruma hakkab - see on tõepoolest ülimalt rahustav. Põnev on kuulata ka kasside „juttu“ (ja nad räägivad palju, seletavad asju, millest sageli aru ei saagi, kuid ikkagi), jälgida seda, kuidas kass oskab oma päeva, päikest ja soojust nautida, ja lihtsalt olla, lihtsalt ennast välja lülitada. Las see muu maailm toimetab, nemad on kassid.

Ise olen seni olnud pigem nn koerainimene, kellele on nüüd tõepoolest ka kassid südamelähedaseks saanud. Seetõttu olen hakanud hoolega lugema ka kassiraamatuid (eesti keeles on neid ilmunud, mitte küll väga palju) ja pean tunnistama, et „Armastades kasse“ on üks imelisemaid, sisukamaid, inimlikumaid ja soojemaid raamatuid kassidest, mis minu kätte on sattunud. Seetõttu pean kinnitama, et raamatu teine pealkiri „Lummav kogumik kassidest“ on 100% tõsi. Raamatu autor suudab mõnusalt rääkida lugejale kassist, kasside ajaloost, kassi iseloomust, kassi käitumisest, miks kass teeb seda, mida ta teeb, juttu on kassidest kirjanduses, müütides, legendides, muusikas, kunstis. Palju on vahvaid loetelusid ja lühikesi sõnaseletusi.

Raamatu sissejuhatuses saame teada, millal ja kus sai Battersea Koerte ja Kasside Kodu alguse. See juhtus 1860, kui Mary Tealby võttis rendile kasutuna seisnud talli ning avas seal Battersea Koerte ja Kasside Kodu. Ta andis pühaliku tõotuse, et mitte kunagi ei tõrju ta ühtki abi vajavat looma kõrvale. Seda tõotust püüab see loomade kodu täita ka tänapäeval, 3 miljonit kassi-koera hiljem. Battersea on hoolitsenud kasside eest alates aastast 1883 ja teist korda leidis 2015. aastal uue kodu rohkem kasse kui koeri.

Raamatu esimene osa kannab pealkirja „Koju tulek“, ja esimene peatükk „Kuidas kodustati kass“. Selgub, et kassid on meie kõrval elanud ehk juba 9000 aastat. Raskesti tabatav ning eraklik metskass Felis sylvestris moondus ajapikku meie koduseks sõbraks Felis catus’eks, seejuures oli inimene protsessi väga vähe vahele seganud.

Teine peatükk on „Kohtugem nende eellastega“, milles raamatu autor kinnitab, et kõik metskassitõud on nii lähedalt suguluses kodukassiga, et võivad omavahel paarituda, kuid just Felis sylvestris lybica’le ehk aafrika metskassile peame tänulikud olema oma kass-sõprade eest. See metskassi alamliik arvatakse olevat kõigi meiega koos elavate kodukasside otsene eellane. Aafrika metskass on heledam ja saledam kui tihedakarvaline euroopa vaste, kuid näeb muidu üsna samasugune välja.

Kolmandas peatükis „Mõne muu nime all esinev kass“ öeldakse, et kasside klassifitseerimine (taksonoomia) on olnud paljude muutmiste ja vaidluste teema, osalt seepärast, et metskassid on kõik väga sarnased, nii et raske on aru saada, kuhu tõmmata selge joon. Segadust on ka selles, kuidas nimetada kassist lemmiklooma. Kasutusel on mõlemad nimetused – Felis catus ja Felis sylvestris catus -, aga need, kes peavad põhiliseks iseloomustajaks kodustamist, kutsuvad neid ka Felis domesticus.

Esimeses osas saame lugeda veel ka kummalisest paarist ehk kassist ja hiirest, lugeja viiakse ka muistsete egiptlaste juurde, räägitakse kasside DNA’st, muistsest Hiinast ja vanadest roomlastest.

Raamatu teine osa on „Metskassid tänapäeval“. Meil on võimalus lugeda kodukassi sugulastest. Kassid kuuluvad kaslaste perekonda, kust leiame nii suuri kasse kui ka arvukalt väiksemaid liike. Tegelikult on suurem osa metskasse suuruselt palju lähemal meie kodude lemmikloomale kui lõvid ja tiigrid. Kõik metskassid on lihatoidulised jahipidajad ja suurem osa neist on ka üksildased, raskesti tabatavad olendid ning kõik see muudab nende tundmaõppimise keeruliseks.

Saame teada, kes on metskass, kes on šoti metskass, meile tutvustatakse ka kümmet väikekassiliiki (roostekass, manul, luitekass, pudikass ehk kääbuskass, lapikpeakass, marmorkass, andide mägikass, jaguarundi, pampakass, aafrika kuldkass (karakal), juttu on ka tsiibetkassist, kes tegelikult on lähemas suguluses surikaatide ja mangustidega ega kuulu kaslaste perekonda.

Kolmas osa on „Kassi keha“, milles kinnitatakse, et kodukassil on tähelepanuväärne füsioloogia. Kassid on imepärased olendid selliste atleetlike võimetega, milleni inimene eales ei küündi, nagu kõik, kes on üritanud hiirt püüda, hästi teavad. Kassid suudavad hüpata ja ronida ja end läbi kitsaste pilude pigistada ning leiavad tee kolmemõõtmelises ruumis palju hõlpsamalt ja väledamalt kui inimene ning paljud teised imetajad.

Selles osas loeme kasside nägemisest, ninast, vomeronasaalsest organist, vurrukarvadest, kõrvadest, koredast keelest, mida kassid juues rulli keeravad, küüntest ja kraapimisest, tasakaalust, maandumisest käppadel, varvastest, isaduse testist jm.

Raamatu neljandas osas räägitakse meile kasside käitumisest, miks meie kassid teevad seda, mida nad just teevad. Siin on juttu kasside häälest ja häälitsemisest, nurrumisest, saba keelest, turris kuklakarvadest, tukastamisest, kastidest, naistenõgesest. Lahti on seletatud kassi kümme igapäevatoimingut: omaniku säärte vastu hõõrumine, ninade nuusutamine, postide (või sohva seljatagause) kraapimine, uriini pritsimine kõikjal majas (märgistamine, sirtsutamine), väljaheite matmine (või mittematmine), omaniku süle või padja sõtkumine, ninaga näkku tonksamine, arvutil istumine, hoolikas puhastamine, pöörane pooltund.

Viiendas osas saame lugeda kassi meelest ehk mis paneb meie kassi tegutsema? Ka kõige pühendunumad kassiinimesed peavad möönma, et kassid võivad ajuti olla äraarvamatud, vastuoksuslikud olendid. Nad on sõltumatud ja neile meeldib olla üksi, kuid ometi näuvad nad mõnikord seltsi järele ning klammerduvad sülle. Nad on hingelt vabad seiklejad, kellele meeldib samal ajal kodune mugavus. Nende meeleolu pole võimalik ennustada ning nad kipuvad nanosekundi jooksul minema üle armasta-mind-meeleolult jära-mind-rahule-meeleollu. Siinkohal pean raamatu autoriga kaasa noogutama, sest tegelikult nii see ju ongi. Selles osas on juttu kodust, sellest, kui kodus on kaks või rohkem kassi, koera ja kassi suhetest räägitakse ka. No ja isegi sellest, et kasse näib sageli tõmbavat inimeste poole, kellele kassid ei meeldi. Miks see nii on? Sellele antakse üsna nutikas selgitus ja vastus.

Kuuenda osa pealkiri on „Kes on su isa?“, ja siin saame tuttavaks tõukassidega. Lihtsalt öeldes on tõukass kass, kes kuulub tunnustatud tõugu. Tõug võib olla registreeritud rahvuslikus või rahvusvahelises organisatsioonis ning tal võib olla dokument, mis näitab detailselt, et tõug oli olemas juba mitu generatsiooni tagasi. Tunnustatud on umbes viiskümmend kassitõugu. Saame tuttavaks kümne klassikalise kassitõuga: siiami kass, burma kass, abessiinia kass, pärsia kass, türgi angoora, vene sinine, šartröös, norra metskass, meini kass, briti lühikarvaline kass. Lisaks veel ka kümme moodsat kassitõugu: cornish rex, šoti fold, ragdoll, snowshoe, ameerika traatkarvaline, bengali kass, singapura kass, pixiebob, laperm, toyger.

Seitsmendas osas „Kassid headel (ja halbadel) endisaegadel“ saame pikemalt lugeda kasside ajaloost. Käime Vanas-Egiptuses, tutvume kass-jumalannaga, loeme kasside mumifitseerimisest, kuid ka sellest, kuidas kasse on peetud saatana armukeseks ja nõia sõbraks jpm. Meile tutvustatake ka kümmet ajaloost tuntud kassiarmastajat: kardinal Thomas Wolsey, paavst Leo XII, filosoof Jeremy Bentham, kuninganna Victoria, tänapäevase õenduse rajaja Florence Nightingale, Winston Churchill, Vladimir Lenin, astronoom Edwin Hubble, leiutaja ja insener Nikola Tesla ning Albert Einstein. Juttu on ka kassidest Valges Majas, meile tutvustatakse ka kümmet kassimuuseumi.

Kaheksandas osas räägitakse kassist ja tema tööst. Loeme kassidest ja hiirtest, hiirte püüdmisest, kunagistest jahikassidest, laevakassidest, raamatukogu kassidest, Ermitaaži valvuritest, ka postkontorites on kassid tööd teinud, lisaks veel teatrid ja tsirkused ja ka kosmos. Saame lugeda ka kümnest kuulsast professionaalsest kassist.

Mulle tundub, et ma olen vist üsna pikalt rääkima jäänud, kuid lugeda on selles kassiraamatus veel üsna palju. No näiteks sellest, kuidas on inimesed üritanud kasside elu „lihtsamaks“ muuta – uksele sissepääsu tegemine (siin on juttu lausa Sir Isaac Newtonist), asjal käimine ehk nn liivakastid, välja on toodud kümme vahvat ideed, mis on kasside elu paremaks teinud, saate teada sedagi, millal hakati valmistama spetsiaalseid toite kassidele, millal hakkasid veterinaarid ka kassidega tegelema. Veel on juttu kassidest müütides ja legendides, kassidest muusikas, kirjanduses (siin on ka loetelu kümnest kirjanikust, kes armastasid kasse – lord Byron, Walter Scott, õed Bronted, Charles Baudelaire, Charles Dickens, Edward Lear, Alexandre Dumas, Mark Twain, Colette, Doris Lessing), kunstis (kasse on piltidele paigutanud mitmed kuulsad kunstnikud – Leonardo da Vinci, William Hogarth, Utagawa Kuniyoshi, Edouard Manet, Pierre-Auguste Renoir, Pablo Picasso, Paul Klee, David Hockney, Andy Warhol, Tracey Emin), saate lugeda ka kuulsatest koomiksikassidest. Raamatu viimastes osades on juttu Battersea Loomakodu kassidest ja kassidest, keda mälestatakse ehk kadunud, leinatud ja ülistatud kassid.

Raamatu lõpus kinnitab autor, et hoolimata meie parimatest kavatsustest ei mõista inimesed alati kasse. Lõpuks kogevad meie kassidest sõbrad maailma täiesti erinevast perspektiivist ega jaga meie vajadust seltsilise järele. Õnneks on kasside käitumise uurimine viimastel aastatel lausa hüppeliselt edasi läinud ja me saame üha rohkem teada, kuidas aidata kassil õnnelikult meie kõrval elada.

Olen kindel, kui selle kassiraamatu läbi loete, siis teate oma kassist palju-palju rohkem. Igal juhul on see põnev ja vajalik lugemine kõikidele neile, kellele kassid meeldivad ja neile, kes tahavad kassidest rohkem teada saada.


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)