Otfried Preussler “Krabat” (Tänapäev)

“Hoia eemale Koselbruchist ja veskist Mustade Vete ääres, seal pole just kõige ohutum...” Hoiatuste kiuste läheb hulkurpoiss Krabat õpipoisiks tontlikusse veskisse ning leiab end õige pea pahatahtliku võluri ja üleloomulike mustade jõudude võimusest.

Otfried Preussler (sünd 1923) on üks tuntumaid saksa lastekirjanikke. Tema kõige kuulsamad jutustused on “Väike nõid” ja “Röövel Hotzenplotz”. Kõrgel stiilitasandil kirjutatud õudusromaan “Krabat” on pärjatud Saksa noorsookirjanduse preemiaga, aastal 2008 tehti sellest ka film.

Aastaid tagasi (see võis olla 1982 või 1983, algupäraselt ilmus “Krabat” täpselt 50. aastat tagasi ehk juba 1971. aastal, aasta hiljem võitis raamat saksa lastekirjanduse preemia) “Krabatit” lugedes, tundus see vägagi hirmuäratavana ja oli üsna raske ja keeruline lugeda. Täna, raamatut uuesti lugedes, on “Krabat” tegelikult ju üks ülimalt põnev ja nõiduslik lugu, mille peategelaseks on kerjuspoiss Krabat, kes satub nõiakooli. Seetõttu võiks öelda, et Krabat on omamoodi Harry Potteri eelkäija!

Maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluv “Krabat” on eesti keeles ilmunud 1982 (kirjastus Eesti Raamat), 2000 (kirjastus Tiritamm), 2009 ja 2015 (kirjastus Tänapäev). Nüüd siis jälle uuesti.

Krabat on raamatu alguses 14aastane poiss, kes lööb kampa kahe kerjuspoisiga. Nad käivad külast külasse “esinemas”, et süüa saada. Ühel ööl näeb Krabat und, milles rongad karjuvad, et tulgu ta Schwarzkollmi, Koselbruchi veskisse, sest sellest tõuseks talle tulu ja veel, et ta peab kuulama Meistri sõna. Poiss otsustabki minna uurima, mis värk selle veskiga on ja sinna ta jõuabki.

Veski ei ole tavaline veski, kuid seda me saame veidi hiljem teada. Seal võtab teda vastu Meister, kes lubab õpetada Krabatile nii möldriametit, kui ka kõike muud. Ta võtab Krabati õpipoisiks.

Veskis on lisaks Krabatile veel 11 veskiselli. Krabatist saab seega kaheteistkümnes. Poiss peab tegema veskitöid, lõhkuma puid, tassima kööki vett, harjama hobuseid, kärutama laudast sõnnikut ja rookima lund. Töö on raske, kui Krabatil on söök laual, katus peakohal, magamisase olemas, mis saab üks kerjuspoiss veel tahta!

Veskisellid on kõik erinevad, nii oma iseloomult kui ka välimuselt. Krabat sõbruneb Tondaga, kes suudab poisile ka jõudu “anda”, et Krabat raske töö all ikka vastu peaks. Krabat näeb oma unedes sedagi, et ta üritab veskist põgeneda, kuid ta mõistab, et sellised mõtted tuleb peast visata, sest teda jälgitakse pidevalt. Jälgijateks on nii kassid, koerad, kala, linnud jpt.

Koselbruchi veskil on seitse jahvatusseadet. Kuus neist on pidevalt käigus, seitsmes mitte kunagi. Seda kutsutakse “surnud kiviks”. Kord satub Krabat selle kivi juurde ja näeb seal mahapuistatud hambaid ja kondipuru! Oh õudust!

Ühel ööl ärkab Krabat selle peale, et kuuleb väljas töötavaid üksteist selli ja Meistrit, veski ees on raske koormaga vanker, mille ees on kuus ronkmusta hobust, kutsariks keegi tökatmust. Näib, et tegemist on lausa kuradi endaga! Tööle pannakse “surnud kivi” – on kuulda kolinat ja raginat, mis muutub äkki kõrvu kriipivaks ulgumiseks! Krabat uurib Tondalt, mis öösel juhtus. Tonda kinnitab, et küll Krabat saab õige varsti teada, millised on lood tegelikult veski ja Meistriga.

Ühel ööl see juhtubki. Krabat saab Meistrilt kutse. Ta moondatakse rongaks ja Krabat lendab istuma üheteistkümne ronga kõrvale. Eks ole need üksteist ronka üksteist veskiselli! Krabat saab teada, et ta ongi Musta Maagia koolis, kus õpitakse kunstide kunsti. Raamat, millest õpitakse on Korachi raamat – nõiapiibel! Seda võib lugeda ainult Meister. Tema loeb ette tekste ja loitse, kuid õpilased võivad neid meelde jätta, et neid vajadusel kasutada. Poisid teevad palju tööd, kuid õpivad ka ilmanõidust ja rahe võlumist, vabalt langevate kuulide seiskamist, enese nähtamatukstegemist, iseenese kehast väljumise kunsti. Krabat kordab sõnu ja loitse päeval tööd tehes ja õhtul magama jäädes.

Poisid (sh Krabat) saavad oma “oskusi” kasutada loomalaadal raha välja pettes, lisaks veavad nad ninapidi Dresdeni jalaväe ülbeid ja uhkeid värbajaid. Samas võib öelda, et poiste nõidused on pigem naljakad kui väga tõsised ja pahatahtlikud.

Kui Krabatil hakkab veskis täis saama aasta, siis sureb uusaastaööl salapärastel asjaloludel Tonda. Tema asemele tuleb uus poiss ja Krabat saab teada sedagi, et üks aasta veskis on võrdne kolme aastaga väljaspool veskit. Krabat on seega juba 17-18aastane!

Teisel aastal jätkuvad Krabati kummalised unenäod. Nüüd üritab ta teada saada, miks Tonda suri. Lisaks sellele pääseb Krabat kaasa ka Meistriga, üheskoos käiakse Dresdenis kuurvürsti juures. Sõit hobutõllaga läheb kiirelt, sest tegelikult nad lausa lendavad! Meister käib nõu andmas kuurvürstile, kas jätakata sõda rootslastega – ja sõda jätkatakse. Pärast seda tõdeb Krabat, et nõiakunst on vahend, mis annab võimu isegi vürstide ja kuningate üle!

Musta Maagia koolis on Krabat väga tubli. Meister märkab seda samuti ja kinnitab, et poiss võib jõuda salakunstides väga kaugele. Ka teisel aastal käiakse turul külamehi lollitamas, kuid seekord lõpeb kõik üsna halvasti, sest Krabat ei täida Meistri korraldust ja ta saab karistada.

Teisel aastal ehitatakse uus vesiratas, saame tuttavaks Torukübarikuga, kes näib olevat nõidumises tugevam kui Meister. Kuid Schwarzkollmis kohtab Krabat ka ühte tüdrukut, kes talle kohe meeldima hakkab.

Teise aasta lõppedes sureb uusaastaööl veel üks veskisellidest. Tema asemele tuleb Lobosch – üks kerjuspoistest, kellega Krabat üheskoos mööda külasid rändas.

Kõike ma Sulle siiski ära rääkida ei saa – kuigi ka kolmas aasta saab olema väga põnev. Leiab aset üks põgenemiskatse, kuid siin on ka armastust, Krabat pannakse Meistri poolt proovile ja lõpp on üsnagi üllatav!

“Krabat” on üks igati põnev raamat. Siin on seiklusi ja nõidust, maagiat ning muud kaasahaaravat. Krabat on vahva poiss, kes ei vannu alla ei tööle ega ka Meistrile! Kirjanik on suutnud raamatu kirjutada sedavõrd põnevalt, mistõttu on raamatut raske käest panna, enne kui see läbi on.

Olen kindel, et raamat sobibki eelkõige just noortele lugejatele. Pere pisemad ja väiksemad lugejad võiksid veidi suuremaks kasvada, siis on ka neil sobilik “Krabatit” lugeda.


Asta Kass „Pahupidi puhkus“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Vanemad saadavad 13-aastased kaksikud koos koeraga suveks maale vanaemale juurde, et aidata tal koduloomade ja juurviljaaia eest hoolitseda. Jalust ära, nagu isa ütleb, sest puhkuse ajal tuleb ju korterit remontida ehk meeldiv kasulikuga ühendada. Peagi saabub kohale ka kutsumata külaline – maavanaema ämm ehk vanavanaema, keda kutsutakse Roosimemmeks. See pipilikult krapsakas vanadaam võtab suvepuhkuse organiseerimise enda peale ja pöörab selle otsekohe lootusetult pahupidi.

Kindel on, et nalja ja naeru saab igal leheküljel ja nõnda on seda pea 40 aastat tagasi esmakordselt ilmunud lõbusat lugu tore lugeda ka tänapäeva – nii lastel kui ka nende vanematel!

„Pahupidi puhkus“ on Asta Kassi (1938–1992) kõige pikem ja humoorikam lugu, milles autor on võtnud julgelt eeskuju nii oma lastest, sugulastest ja naabritest kui ka perega juhtunud koomilistest sündmustest. Nii on näiteks laenatud hobusega kartulipõllu muldamine tõestisündinud lugu. Ka muud maaelu juhtumised, telkimine, suur kuri koer ja vana maja põrandate värvimine on elust enesest.

Edgar Valteri mustvalged illustratsioonid on pärit 1983. aasta esmatrükist.

Asta Kassi igati humoorikas ja meeldejääv “Pahupidi puhkus” Edgar Valteri illustratsioonidega ilmus esimest korda tõepoolest juba 1983. aastal. Toona olin ma juba 14-aastane, mistõttu lasteraamatuid ju enam “ei sobinud” lugeda (vaatamata sellele, et raamatu peategelased, kaksikud Margus ja Helen on 13-aastased). Teist korda ilmus sama raamat 2006. aastal ja see oli aeg, kus ma lasteraamatutest veel väga palju ei kirjutanud, mistõttu on “Pahupidi puhkus” minu jaoks täiesti uus lugemine. Ja tegelikult on igati vahva, et see Asta Kassi suurepärane lasteraamat nüüd uuest välja anti.

Kaks Asta Kassi kirjutatud lasteraamatut sai siiski ka lapsepõlves läbi loetud. Need olid “Igasugused asjad” (1979, Asta Venderi lahedate illustratsioonidega) ja “Kloun Korgitsa kodune elu” (1979, samuti Asta Venderi lahedate illustratsioonidega). 1981 ilmus ka “Oleks OLEKS olemas” ja 1994 “Ümbermaailmareis”, kuid neid Asta Kassi raamatuid pole mul seni veel lugeda õnnestunud.

Siinkohal tasub mainida sedagi, et ka Asta Kassi abikaasa Kalju Kass oli kirjanik ja suurepärane humorist. Suurepäraseid lasteraamatuid kirjutab praegu nende tütar Kristiina Kass – meenutagem näiteks raamatuid “Kasper ja viis tarka kassi”, “Käru-Kaarel”, “Samueli võlupadi”, “Petra lood”, “Peeter ja mina”, “Nõianeiu Nöbinina”, “Õpetaja Kusti kummitab” jpt.

Tagasi „Pahupidi puhkuse“ juurde. Nagu eelpool mainisin, siis on see minu jaoks esmakohtumine selle raamatuga. Ja kohe alguses kinnitan, et see on igati humoorikas ja mõnus lugemine ka praegu, vaatamata sellele, et raamat ilmus esimest korda juba 38 aastat tagasi. Siin on seda mõnusat lasteraamatatute mahedat huumorit, vahvaid tegelaskujusid, nagu näiteks kaksikute vanaema ja vanavanaema Roosimemm, kes oma olekult tuletab meelde veidike Hildur Sokku, kes toimetab Astrid Lindgreni Karlssoni-lugudes.

Lugu saab alguse vanaema kirjast lastele. Vanaema uurib oma kirjas, kas lapsed tema, vanainimese, seltskonda enam tahavad, on ju lastel igasugused ehitusmalevad, õpilasmalevad, vanalinn ja kodulinn, temal on pakkuda porgandite harvendamine ja värske maapiim. Vanaema tõdeb, et ta ostis ka taskuraadio ära, nüüd hea seda vagude vahele panna ja kuulata. Vanaema kinnitab, et lapsed teeksid talle suurt rõõmu nagu alati, kui nad ka sel aastal külla sõidaksid. Vanaema kirjutab, et lapsed võiksid kirjutada, mis päeval vanaema rongile vastu tuleks.

Seejärel saamegi tuttavaks nende lastega, kellele vanaema kirjutas. Saame tuttavaks kaksikutega ehk Marguse (tema selle raamatu mina-jutustaja) ja Heleniga. Nende isal on alanud just puhkus, mida ta tahtis sisustada remondiga. Laste ema oli sellega nõus. Nüüd oli vaja korter kiiresti ülearusest tühjaks teha ja lapsed (Margus ja Helen) vanaema juurde saata. Õige varsti ongi asjad pakitud ja lapsed maalesõiduks valmis. Ema viskab tuttavat nalja, et Punamütsike läheb vanaemale kooki viima, sest Helenil on raske loobuda oma lapsepõlve punasest baretist ja ema ei raatsi lapsi kunagi ilma rabarberikoogita teele saata. Margus kinnitab, et teada on ka see, et vanaema (keda pole kuri hunt ära söönud) tervitab lapsi rongijaamas sõnadega: „Kas Punamütsike tuli vanaemale kooki tooma?“ Seepeale naeravad nad üksmeelselt ja Helen ütleb, et midagi sellest koogist on kindlasti ka alles.

Margus kinnitab, et neile kätteõpitud naljadele mõeldes tundis ta jälle tuttavat tüdimust. Ta ütleb sedagi, et tal on raske iga, ja ta peab lausa sundima teiste lapsikusi kaasa tegema, kuid uskuge mind, seekordne puhkus tuleb igati lõbus, siin on ka lapsikusi, kuid kõik on igati vahva!

Seekord läheb lastega kaasa ka nende koerake, kel nimeks Traksi. Veidi hiljem selgub, et Traksi on nende teise koera ehk Raksi poeg, mis tähendab, et koeri on selles peres lausa kaks, ja kui veidi ette rutata, siis suvel on Margusel „võimalus“ endal veel üks koerakutsikas saada, seekord oluliselt suurema koera järeltulija, kui nende endi koerad.

Vanaema ongi lastel rongijaamas vastas. Teel rongijaamast vanaema juurde kohtutakse kitsega. Lapsed on kindlad, et see kits on Kitu, kuid selgub, et see on hoopis tänavune voonake, kel nimeks Midri. Vanaemal on kodus ka teine loomake, kass Miiu, kes samuti lapsi tervitab.

Margus jõuab nüüd rääkida ka oma õest ja iseendast. Helen pidavat olema vabariigi keskmise tasemel, ei paks ega peenike, ja küll ta jääb oma tervisejooksudega veel kõhnaks ka, kui asi väga halb. Margus ise on pikk, sihvakas ja oma arust küllaltki mehine, eriti paksemate riietega, kuigi ema pidavat ütlema, et poiss pidavat kõhnusest klõbisema. Margus tõdeb, et nad on Heleniga teineteisest välimuse poolest väga mööda jah. Iseloomu kohtab ütleb isa, et see on neil keskmises headuses mõlemal, ja et mis väljakujunemata lastelt ikka nõuda. Margus lisab veel sedagi, et tahaks endale Heleni tumepruune silmi ja musti läikivaid juukseid oma lihtsameelsete sinakashallide silmade ja linavalge juuksepahmaka asemele, sest pruunid silmad on tüdrukute arvates nii salapärased. Seda saame ka teada, et vanaema ei olegi üldse nende sugulane, tema on laste isa kasuema, muidu oleks isa puhta vaenelaps. Seda paljud ei teagi, ja vanaemal on hea meel, et kõik teda pärisvanaemaks peavad.

Nüüd ongi kaksikud maal, vanaema juures. Istutakse söögilauas, kui äkki ütleb vanaema Margusele, et peab talle midagi teatama! Margusel jõuab peast mitu mõtet läbi käia, mida vanaema võiks tahta ütelda, kuid vanaema tõdeb, et sõitis oma sääreväristaja sodiks! See on lastele veidi ootamatu, Helen ei tea, et vanaemal selline riistapuu üldse olemas on ... Nüüd minnakse üheskoos sääreväristajat vaatama, õnneks väga suurt kahju sõiduvahend pole saanud – lenkstang on väheke vasakule viltu ja need kruvid, mis pidid tööriistakotti kinni hoidma, olid logisema hakanud, hiljem selgus, et bensiin on ka otsas. Vanaema jutustab ka loo, mis tema ja sääreväristajaga oli juhtunud, no ja see on üsna humoorikas vahejuhtum.

Mulle see raamatu algus meeldib. Asta Kass kirjutab igati mõnusalt, maheda huumoriga, „maalib“ igasugu vahvaid pildikesi läbi Marguse silmade ja suu, lugeja võib olla kindel, et suvi maal saab olema mõnus ja võib juhtuda igasugu humoorikaid asju ...

Kui sääreväristaja kahjud on üle vaadatud, annab vanaema teada, et sellel suvel ei tule neil siiski lahe olemine, sest varsti sõidab sinna kadunud Arturi ema, ehk tema ämm! Ehk laste vanavanaema, kel nimeks Roosimemm!

Järgmisel päeval saab vanaema Reedalt kirja. Reet on kadunud Arturi kõige noorem õde, seega siis laste oodatud vanavanaema noorim tütar. Reeda juures vanavanaema ongi elanud. Reeda kiri teeb aga vanaema rahutuks. Ta räägib lastele, et vanavanaema pidi pärast insulti olema hullem kui laps, jonnakas ja põikpäine, peab oma tahtmist saama, kipub kõike unustama ja segi ajama. Ja juba homme pidi olema see päev, kui piimaringiga tuleb Leo ja Leoga tuleb Roosimemm. Saame teada sedagi, et Roosimemmeks kutsutakse teda nime pärast, perekonnanimi on tal Roos nagu meie jutustajal, Marguselgi.

Vanaema on murelik, kas nad ikka saavad Roosimemmega hakkama? Muretsemiseks pole aega, sest tuleb ette valmistada Roosimemme tuba.

Järgmisel päeval saabubki Roosimemm. Nagu ütleb selle peatüki pealkiri „Peategelane tulebki mängu. Ja jääb pikaks ajaks“. Ütleme nii, et nüüd hakkab juhtuma igasugu asju. Nalja saab palju, on ka tõsisemaid hetki, kuid ka need muutuvad üsna ruttu rõõmsaks. Roosimemm ongi veidi jonnakas ja isepäine, kuid ta üks igati vahva vanavanaema, kes tahab igasugu asju teha, kuigi paljud asjad ei kuku välja nii nagu plaanitud ...

Kohe alguses ütleb Roosimemm lastele ja vanaemale, et ta ei kannata poputamist, selle eest ta Reeda juurest pakku tuligi. Varsti kinnitab Margus, et Rooismemme tulekuga oli nende elu muutunud väga sisukaks ja üllatusterohkeks, insulti põdenud väeti vanainimese asemel tegutses köögi kõrval kambris elujõuline ja tugev seitsmekümne viie aastane naisterahvas, kelles oli peidus rohkem kui üks plahvatusohtlik pomm ja pommike. Margus lisab, et rahutuks tegi neid ainult see, et kunagi ei teadnud ette, millal see lõhkeb ja miks. Siinkohal peab mainima sedagi, et Roosimemmel on probleeme mäluga ja nimedega, mistõttu saavad kaksikutest Heleene ja tema vend ehk Vend Markus!

Ma ei tahaks Sulle kõiki neid humoorikaid sündmusi ära rääkida, kuid neid on selles raamatus ja sellel suvel üsna palju. Roosimemm on aktiivne vanamemm, kellele meeldib palju ringi käia ja toimetada, nii käib ta sageli alevis, toob metsavahi poolt piima, ta on väsimatu lobiseja, kellest külanaised kiiresti lahti tahtsid saada. Roosimemm oskas kuulata, sõna sekka öelda, kuid ta unustas kõik asjad ära, ajas puntrasse ja sõlmis omavahel kokku meisterlikuks fantastiliseks sõlmeks.

Lühidalt veel. Saame lugeda kodukaunistamise kuust, saame teada, milliseid unenägusid Roosimemm näeb ja mida need „tähendavad“, loeme ja naerame selle üle, kuidas meie peategelased kartuleid muldavad. Loeme sellestki, kuidas ja miks Roosimemme kambri aken katki läheb, sellestki on juttu, kuidas lasteaialapsed (veidi hiljem selgub, et lastesõime vanem rühm ehk kolmeaastased) nende juurde hoiule tulevad (kokku 7 mudilast, kellega on igasugu juhtumisi).

Margus saab kuuks ajaks ka põneva töö, ta asendab postivedajat Martinit. Nii saab Margus sõita vankriga, mille ees tumepunane hobune, kel nimeks Miira, kes on vagur, kannatlik ja elutark. Margus kohtub alevis igasugu inimestega, kellele ta posti laiali veab, kuid ka koertega, üks neist on eriti suur ja kuri, kel nimeks Bella, kes hiljem osutub suureks muusikasõbraks ...

Loeme sellestki, kuidas Roosimemm remonti teeb ja miks veidi pärast seda tuleb rajada telklaager, kus peategelased ja lastesõime 7 last elada saavad.

Raamatu lõpus saame lugeda veel ka vanaema sünnipäevast ja sünnipäevapeost, sellest, miks sünnipäevašašlõkk „aia taha“ läheb (siingi on mängus Roosimemme käsi), kuidas vanaemale väga palju torte tuuakse.

Raamat ja suvi saab ootamatu lõpu, sest Roosimemm lahkub ootamatult, saame teada sedagi, miks ta läks, ja kuhu ta läks. Raamatu lõpus saab Margus telefonikõne Roosimemmelt, kes kinnitab, et järgmisel suvel saavad nad jälle kokku.

Ma olen üsna kindel, et vaatamata kõigele, mis sel suvel juhtus, on Vend Markus ja Heleene nõus vanaema juures taaskord Roosimemmega kohtuma! Siinkohal jäin mõtlema, et tegelikult oleks olnud ju igati vahva lugeda ka sellest järgmisest suvest ... kuid vahva on seegi, et meil üldse on olemas selline vahva raamat nagu „Pahupidi puhkus“, et sellest humoorikast ja „pahupidi“ suvest osa saada.

Nagu eespool öeldud, siis ehivad raamatut ka Edgar Valteri muhedad mustvalged joonistused.


Maria Maneru „Kuidas toimib inimkeha?“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Vahel esitavad lapsed inimese keha kohta hämmastavaid küsimusi:

„Miks on piss kollane?“

„Miks ma näen just seda värvust?“

„Kui veri on punane, siis miks see mulle soontes sinine paistab?“

„Mis juhtub, kui ma aevastan?“

„Miks inimesed oskavad rääkida, aga ahvid mitte?“

„Miks me ei ela igavesti?“

Tavaliselt me kas ei oska neile vastata või üritame ennast ebamäärase jutuga välja keerutada. Sellest raamatust leiab laste kõige tavalisematele küsimustele selged vastused, mis on varustatud suurepäraste skeemide ja toredate piltidega ning aitavad lastel mõista, kuidas nende enda keha toimib. Raamatus kasutatakse kergesti mõistetavat lastepärast keelt ja tutvustatakse hulgaliselt põnevaid fakte, mis on nii üllatavad kui ka lõbusad.

Maria Maneru kirjutatud ja Lola Maeso Ferandezi kujundatud raamat “Kuidas toimib inimkeha?” on igati põnev lugemine lastele, kes tahavad inimkehaga tutvust teha ja teada saada paljud huvitavaid ja olulisi fakte, kuidas inimkeha “töötab”.

Raamatu sissejuhatuses öeldakse, et see raamat on sellele, kel on rahutu hing, kes otsib pidevalt uusi teadmisi; väikesele teadushuvilisele, kes tahab alati kõike mõista; tillukesele teadlasele (järgmisele Nobeli auhinna laureaadile); parandamatule uudishimulikule, kes on pidevalt ninapidi raamatutes; või lihtsalt lapsele, kes peeglisse vaadates esitab endale alati küsimusi, näiteks: miks mu veri paistab sinine, mitte punane? Millised on mu luud seestpoolt? Millest mu hambad küll tehtud on?

Raamatu autor kinnitab, et pärast selle raamatu lugemist ei tea lugeja mitte ainult vastuseid eelpool esitataud küsimustele, vaid temast on saanud justkui kõndiv entsüklopeedia, kes võib igaühe pahviks lüüa, teatades midagi sellist: kas teadsid, et inimesel on umbes 600 lihast, et iga päev langeb meie peast umbes 100 juuksekarva, et ka roomajad luksuvad, et inimese sees võib olla kuni viis liitrit verd, et täisksvanu aju kaalub ainult 1,5 kg!

Seejärel peab lugeja keerama lehte ja leidma vastused kõigile inimkeha puudutavatele küsimustele, mis on teda kunagi painanud.

Esimene peatükk selles vahvas raamatus on “Mis juhtub, kui ma hingan?”. Elamiseks on vaja hingata õhku, kui sa hingad sisse, täituvad su kopsud hapnikuga (O2), mis jõuab vere kaudu kehasse. Välja hingates puhud sa välja vana ja ära kasutatud õhku (CO2). Seejärel tutvustatakse meile kopse, siin on ägedaid pilte ja jooniseid, vastatakse küsimusele, miks lugeja ei saa veel all hingata, lisaks veel igasugu põnevaid fakte – puhkeasendis hingab täiskasvanud inimene minutis sisse ja välja umbes kuus liitrit õhku ja teeb selle ajaga 12-15 hingetõmmet.

Teine peatükk on “Kuidas mu silmad näevad?”. Su silmad teevad tööd ärkamisest selle hetkeni, kui sa nad uinumiseks kinni paned. Nad saavad ümbritseva maailma kohta kuhjaga teavet: vormid, värvid, liigutused. Selle teabe saadavd silmad ajusse, et see teavet töötleks ja teada saaks, mis ümberringi toimub. Edasi saad uurida, mis on silm, nägemisnärv, thalamus, nägemiskoor, milline on silm seestpoolt, juttu on kulmudest, silmalaust ja ripsmetest, lisaks veel ka põnevaid fakte – no näiteks, et su silm on peaaegu sama suur kui lauatennise pall, et silmad pilguvad keskmiselt 17 korda minutis jne.

Kolmas peatükk kannab lahedat pealkirja “Miks mul on naba?”. Pole mingit kahtlust: kõigil maailma inimestel Alaskast Austraaliani, Zimbabwest rääkimata on olemas naba. Kas oled endalt kunagi küsinud, mida see auguke keset kõhtu teeb ja miks ta üldse olemas on? Selgub, et naba tähistab kohta, kuhu sündides kinnitus nabanöör, edasi saadki uurida, miks on nabanööri tarvis, millal saab öelda: “Hüvasti, nabanöör! Tere, naba!” Lisaks veel ka põnevaid fakte – no näiteks seda, et naba lausa kubiseb bakteritest, keskmiselt on inimese nabas 67 liiki baktereid!

Neljas peatükk on “Miks ma näen just seda värvi?”. Kas teadsid, et värvuseid pole tegelikult olemas? Jah, see võib lugejat üllatada, ent selles peatükis saad sa teada, et värvuseid pole looduses sugugi olemas: nad on meie ajus tekkinud tegelikust maailmast pärit valguse tõlgendus. Uskumatu! Seejärel on juttu sellest, miks meile pasitab, et seemed on teatud värvi, milline on silma võrkkest (mis on kolvikesed ja kepikesed), et värvusi tõlgendab aju. Lõpuks jällegi põnevaid fakte – näiteks, et esimene värvus, mida beebid näevad, on punane, et valge on kõikide värvuste segu jpm.

Viies peatükk kannab pealkirja “Kuidas mu keel töötab?”. Raamatu autor soovitab lugejale vaadata oma peegelpilti ja ajada keel suust välja. Kas lugeja näeb sellel punktikesi? Need on maitsmispungad, “patuoinad” selles, et jäätis maitseb väga magus ja friikartulid jällegi soolased. Selles peatükis uuritakse, kuidas maitsmispungad seda teevad. Selles osas saab lugeja teada, kui palju maitseid inimene eristab – magus, soolane, hapu, mõru ja umami, juttu on maitsmispungadest, maitsmisnäsast jm. Loomulikult on ka selles peatükis põnevaid fakte – näiteks, on inimesi, kes ütlevad, et olemas on ka kuues maitse: rasvane.

Kuues peatükk on “Kas mu hambad on seest tühjad?”. Naerata, pildistan! Mis esimesena silma hakkab? Lugeja hambad! Need on väikesed, valged ja näivad väga kõvad, aga… Mis on nende sees? Kas nad on seest tühjad? Ja millest nad on tehtud? Lugeja saab teada, et seestpoolt koosnevad hambad kolmest kihist: email ehk vaap, dentiin ehk hambaluu, pulp ehk säsi, ige on koht, kuhu hammas kinnitub. Väljast on hammastel kolm osa: kroon, hambakael ja hambajuur. Juttu on ka sellest, millal hambad tulevad ja kuidas need kasvavad, mis on kaaries ja lõpuks ka põnevaid fakte – näiteks, et inimene toodab päevas ühe kuni kaks liitrit sülge, et keha kõige paindlikum lihas on keel.

Seitsmes peatükk on “Kuidas ma muusikat kuulen?”. Muusika, nagu tegelikult iga teinegi heli, kandub õhu kaudu edasi lainete abil. Neid laineid pole võimalik näha ega puudutada ja just seetõttu vajadki sa nende tajumiseks spetsiaalset mehhanismi: kõrvu. Seejärel saame lugeda, kuidas kõrvad töötavad, mis on väliskõrv, keskkõrv ja sisekõrv, mis on Eustachi tõri, kas selle peatüki lõpus põnevaid fakte – jaluse nimel on maailmarekord: see on inimkeha kõige väiksem luu, mille mõõtmed jäävad ainult 2,5 ja 3 millimeetri vahele.

Kaheksas peatükk vastab küsimusele “Kuidas mu lihased töötavad?”. Kui lugejal poleks lihaseid, ei saaks ta ennast liigutada ja oleks üksnes luukere. Inimesele on kaht liiki lihaseid: vöötlihased, mida saad kiigutada, nagu ise tahad, ning südame- ja silelihased, mis liiguvad iseenesest. Parem ongi, sest üks neist on süda! Siin ongi juttu sellest, et südame- ja silelihased on asendamatud, räägitakse lihaste liikidest ja lõpuks ka põnevaid fakte: naeratamine on lihtsam, selleks vajame ainult 17 lihast, kuid kulmu kortsutamiseks läheb neid tarvis üle 40, lihased moodustavad umbes poole inimese kaalust.

Üheksas peatükk kannab pealkirja “Miks me higistame?”. Kui meil on palav, teeme sporti või oleme palavikus, kattub meie keha higiga. See on ebamugav, aga vajalik: higistamine aitab temperatuuri hoida ja kõrvaldab mürkaineid. Selles osas loeme nahast, sellest, kes annab käsu higistada, sellest, miks higi halvasti lõhnab ja lõpuks jällegi põnevaid fakte: vastsündinud ei higista, sest higinöörmed ei hakka tööle enne kahte elunädalat.

Kümnes peatükk on “Miks meil ihukarvad püsti tõusevad?”. Paljud imetejad ajavad karvad turri selleks, et nende kasukasse pääseks õhku, mis kaitseb külma eest, või selleks, et paista suurem ja vaenlastele hirma nahka ajada. Inimesel tõusevad karvad turri tahtmatult. Seda põhjustab kas külm või mõni tugev tunne: tegu on nähtusega, mida mõni nimetab kananahaks ja teised tibutaagiks. Selles peatükis loemegi karvadest, karvanääpsust, püstistest ihukarvadest, sellest, kui me olime karvasemad, ja millest on karvad tehtud, ka selle peatüki lõpus on põnevaid fakte: inimesel kasvavad karvad kogu kehal, välja arvatud huultel ning peopesades ja jalataldadel.

Siinkohal teen oma kokkuvõtvas loos pausi, sest ma ei saa Sulle ju kõiki peatükke ära rääkida. Kokku on neid lisaks eelmisele kümnele veel 18 - Sul on võimalik lugeda veel luksumisest, aevastamisest, haigutamisest, unenägudest, kempsus käimisest, ajust, luudest, luustikust, eri nahavärviga inimestest, miks inimene punast verd sinisena näeb, miks sõrmed vees krimpsu lähevad, miks juuksed halliks lähevad, miks piss on kollane, miks inimene nutma hakkab, kui tal kusagilt valutab, miks me ei ela igavesti, mis teeb minust minu, millest inimene koosneb.

Raamatu viimane peatükk vastab küsimusele, miks inimesed räägivad, aga ahvid mitte? Inimeste ja primaatide hääleaparaadi anatoomia on väga sarnane. Aga miks siis kõnelevad ainult inimesed? Vaatame, kust kõne alguse saab. Selles osas loeme kõrist, häälepaeltest, ajust, sest rääkimine on keerukas tegevus, milleks on tarvis, et vasaku ajupoolkera ulatuslikud piirkonnad suhtleksid nii omavahel kui ka aju teiste osadega. Lisaks peab vasak ajupoolkera koordineerima 70 lihase tööd, et helid oleksid artikuleeritud ja et kõri läbiv õhk viliseks, vibreeriks, võnguks kaasa, jääks seisma, võtaks kõrge või madala tooni ja tekitaks heli, millel on selle kuulja jaoks mõte sees. Vastatakse ka küsimusele, mis primaatidega lahti on, et nad ei räägi. Saad teada, et maailma on ligi 7000 keelt ja 2200 nendest räägitakse ainult Aasias! Loomad võivad inimkõnest aru saada: koerad on võimelised eristama 30 sõna ja papagoid suudavad ka sõnu korrata, paljud loomad suhtlevad omavahel kehakeeles.

Selline äge raamat see “Kuidas toimib inimkeha?”. Usun, et väiksele lugejale põnevate faktidega ja väga-väga huvitav lugemine, lisaks ka suurepärased illustratsioonid. Ja mine tea, äkki leiab ka suurem lugeja sellest raamatust endale huvitavaid teadmisi, mis on aja jooksul meelest läinud, sest inimese keha on hämmastav …


Vojtěch Kubašta “Tuhkatriinu” (Pegasus)

Ükskord ennemuistsel ajal elas ilus noor neiu, kellel ei olnud ema. Tal olid ainult isa, kõrgid võõrasõed ja kuri võõrasema. Aga kuna tütarlaps ise oli hea südamega ning andis kõigile loomadele alati nosimist, siis tasusid nii loomad kui ka haldjast ristiema talle selle eest heldelt. Tuhase näoga tüdrukust sai kolmeks õhtuks kaunis printsess ... Ja edasi?

Loe klassikalist Tuhkatriinu muinaslugu, millele on imekena ruumilise kuju andnud nimekas Tšehhi kunstnik Vojtěch Kubašta.

Ma usun, et maailmas on üsna vähe neid inimesi, kes ei teaks imelist muinasjuttu Tuhkatriinust. Paljud on seda lugu lugenud raamatust, käinud kinos filmi vaatamas, vaadanud telekast multifilmi või kuulanud raadiost kuuldemängu. Nüüd on see imeline lugu ilmunud ka ruumilise raamatuna, milles on võimalik tegelasi lausa liigutada. Tšehhi kunstnik Vojtěch Kubašta on teinud igati suurepärase töö, pildid on võrratud.

Mulle meenub lapsepõlvest, et ka mul oli paar ruumilist raamatut. Üks neist oli Punamütsikese lugu, teine viis põnevasse tsirkusemaailma, ja küllap neid oli paar tükki veel, aga kõike lihtsalt ei mäleta.

Piilun nüüd raamatusse “Tuhkatriinu”, mida võiks ka omamoodi väikeseks näidendiraamatuks nimetada, sest iga avatud lehekülg avab ühtlasi ka vahva ja muinasjutulise maailma.

Esimesel leheküljel saame tuttavaks ilusa ja lahke tütarlapsega, kelle ema oli ammu surnud ja nad elasid isaga õnnelikult kahekesi. Ühel päeval tõi isa koju uue naise, kellel oli kaks tütart. Võõrasema ja võõrasõed olid kurjad, kõrgid ja upsakad. Nad panid peretütre koldenurka elama ja tegid temast teenijatüdruku. Tütarlaps pidi tegema kõike töid ja teda hakati Tuhktariinuks kutsuma, sest ta oli enamasti tolmune ja tuhane. Siin ongi näha Tuhkatriinut, kes põrandat pühib, kui Sa teda raamatu servast liigutad. Pildil on ka isa, võõrasema ja võõrasõed, kes imetlevad end peeglist.

Teisel pildil kirjutatakse, et selle kuningriigi prints korraldas lossis balli. Prints oli otsustanud naise võtta ning kutsus peole kõik neiud lähedalt ja kaugelt. Ka Tuhkatriinu võõrasõed olid kutsutud. Tuhkatriinu pidi olema kodus ja tuha seest herneid noppima, võõrasema oli herned tuha sisse kallanud. Näeme nutvat Tuhkatriinut, kuid pildil on ka üks imeline naine, kes näib olevat haldjas.

Kolmas pilt. Selgub, et Tuhkatriinu juurde ilmus haldjast ristiema koos tuvidega. Linnud hakkasid herneid tuhast välja nokkima, haldjas asus võluma. Ta võlus Tuhkatriinule imeilusa kleidi ja kingad ning seadis ta balliks valmis. Ta nõidus hiired hobusteks, kõrvitsa tõllaks ja kõutsi peeneks kutsariks. Haldjas saadab Tuhkatriinu teele, kuid ütleb, et nõidus saab otsa täpselt keskööl. Sellel pildil ongi uhke tõld, ilusad hobused, toreda teenrid ja kutsar. Sõit ballile võib alata.

Neljas pilt. Oleme ballil. Tuhkatriinu nägi nüüd välja nagu maailma kauneim printsess. Kõik ballikülalised on kaunist neiust lummatud. Prints armus temasse ja tantsis neiuga terve õhtu. Prints uuris, kes on see salapärane kaunitar, kuid Tuhkatriinu ainult naeris, ja kui kell hakkas keskööd lööma, pidi Tuhktriinu minema jooksma. Pildil ongi stseen ballilt, punase kardina taga peidavad end Tuhkatriinu ja prints, siin on ka Tuhkatriinu võõrasõed, kes on selliste nägudega, et lähevad kohe kadedusest lõhki!

Viies pilt. Siin on uhke loss ja trepp, millest Tuhkatriinu alla jookseb, trepile on jäänud tema imeline kullast king, kell on löömas kaksteist südaööl. Loeme, et toimus teine ball, kolmaski ball, prints mõtles välja kavala plaani – ta lasi trepi liimiga kokku määrida. King jäi trepile kinni, kuid Tuhkatriinu põgenes.

Kuues, viimane pilt. Sellel on uhked pidustused! Millised ja miks, selle jätan ma Sulle endale avastada. Pidusöök on uhke, osad külalised lausa tantsivad laua ääres, kuid neid raamatu servast liigutada. Otse loomulikult saad teada ka seda, kuidas Tuhkatriinu ja printsi lugu lõpeb …

Selline vahva lasteraamat. Täpselt selline lugemine justkui oleksid sattunud miniatuursesse näitemängu, mis selle vahva muinasjutu väikesele lugejale lühidalt kokku võtab.

Vaata ka raamatut tutvustavat videot!


Birdy „Young Heart“ (Warner Music)

Jasmine Lucilla Elizabeth Jennifer van den Bogaerde ehk lihtsamalt Birdy on inglise lauljatar, muusik, pianist ja laulukirjutaja, kes sündinud Lymingtonis 15. mail 1996. Noor lauljatar esitab suurepäraselt folki, indie folki, indie poppi ja indie rokki. Kuna Birdy ema on kontsertpianist, siis hakkas ka Birdy õppima klaverimängu juba 5-aastaselt. Aasta-kaks hiljem kirjutas väike tüdruk mõned lood juba ise! Siinkohal võib mainida sedagi, et Birdy vanaonu on kuulus ja suurepärane briti näitleja sir Dirk Bogarde.

Esinejanime Birdy sai ta tegelikult juba lapsepõlves ja tegelikult oli see esialgu tema hüüdnimi. Selle panid talle ema ja isa, kuna Birdy tegi lapsena väga naljakalt suu lahti nagu väike linnuke, kui talle süüa anti.

2008. aastal võitis Birdy 12-aastasena suure lauluvõistluse „Open Mic UK“ (ta võitis nii alla 18-aastaste võistluse kui kogu võistluse), kus osales üle 10 000 laulja! Tänu selle võistluse võidule sai ta endale ka esimese plaadistuslepingu. Ilmus esimene singel „Skinny Love“ (see on algupäraselt Bon Iveri laul), mis oli edukas paljudes Euroopa riikides (Suurbritannias tõusis see singlimüügitabelis 17. kohale, Hollandis teiseks), eriti populaarseks sai lugu Austraalias.

2011. aastal ilmus tema debüütalbum „Birdy“, kus noor lauljatar esitab kavereid teiste artistide lugudest. Esindatud on Phoenix, Fleet Foxes, The Naked and Famous, The xx, James Taylor, Bon Iver jt. Plaadil oli ka üks Birdy enda kirjutatud laul – „Without a Word“. Debüütplaat oli üsna edukas ja see tõusis plaadimüügi edetabelite tippu Austraalias, Belgias ja Hollandis.

2013 ilmus lauljatari teine plaat „Fire Within“, millel ka hittlood „Wings“ ja „No Angel“. Neist esimene kõlas ka popis telesarjas „Thed Vampire Diaries“. Kuid see polnud veel kõik, sest Birdy lood kõlasid veel ka filmides „The Fault In Our Stars“ ja „Hunger Games“. Birdy lõi kaasa ka Mumford & Sons’i laulus „Learn Me Right“, mis kõlas multikas „Brave“. Kuna Birdy oli ka selle laulu kaasautor, siis kandideeris ta selle lauluga ka oma esimesele Grammy auhinnale.

2014 laulis Birdy David Guetta albumil laulus „I’ll Keep Loving You“, aasta hiljem kirjutab Birdy laulu „Let I All Go“, mida esitab briti laulja Rhodes.

2016 ilmus album „Beautiful Lies“, mis oli minu jaoks esimene põhjalikum „tutvus“ suurepärase lauljatariga. Plaadilt ilmus ka mitu singlit: „Keeping You Head Up“, „Beautiful Lies“ ja „Wild Horses“. Plaadi lood olid kõik Birdy enda kirjutatud. See plaat oli üsnagi melanhoolne ja nukrameelne, ülirahulik, kaunite mõtisklustega. Albumil kuulis palju väga ilusat klaverimängu ja võrratut Birdy häält.

Pärast selle plaadi ilmumist otsustas Birdy muusikas väikese pausi teha. Birdy on ütelnud, et tal oli tõeline muusikakirjutamise blokeering peal, kuid õnneks oli tal aega elamiseks ja iseenda uuesti leidmiseks. Ta „esitles“ end uuesti novembris 2020, kui ilmus EP „Piano Sketches“.

2021 ilmuski Birdy uus ja kauaoodatud uus stuudioalbum „Young Heart“, mis on täpselt sama ilus kuulamine nagu 2016 ilmunud „Beautiful Lies“. Mulle tundub, et pisuke paus on tulnud võrratule Birdyle kasuks, sest uus album on oi-oi kui ilus ja hea! Ja taaskord on enamus lauludest lauljatari enda kirjutatud. Mainima peab sedagi, et enne uue albumi kirjutamist läks lauljatar lahku oma elukaaslasest, mistõttu kuulas ta palju Etta James’i ja Nina Simone’i muusikat, elas kolm kuud Indias oma õe juures.

Plaat salvestati Nashville’is, USAs veidi enne seda, kui COVID-19 pandeemia märtsis 2020 ründas. Album pidi ilmuma veidi pärast seda, kui jäi siiski „laagerduma“, mistõttu tegi Birdy albumil väikeseid muudatusi.

Nukrust, siiraid tundeid, lahkuminekut on tunda ka lauljatari uuel albumil. Birdy on ütelnud, et tema uus album ongi omamoodi „lahkumineku“-album, nagu seda oli ka Joni Mitchelli 1971 ilmunud album „Blue“, kusjuures tuleb tõdeda, et ka Birdy uuel albumil on sellist 70ndate aastate puudutust, mil kirjutati palju suurepäraseid, lausa võrratuid meloodiaid – Birdy on kirjutanud täpselt sama ilusaid ja võrratuid meloodiaid oma uuele albumile.

Uue albumi avab klaveril mängitud kaunis sissejuhatus „The Witching Hour“, millele järgneb kaunis ja ilusa meloodiaga mõtisklus „Voyager“.

Sellel järgneb veidi tempokam lugu, kuid jällegi kauni meloodia ja ilusa refrääniga „Loneliness“. Ka albumi neljas lugu „The Otherside“ on kauni meloodiga, kübe isegi popilik. Veidi melanhoolsem, kuid võrratu refrääniga on laul „Surrender“, milles kuuleb suurepärast taustalaulu, ja veidi on selles miskit, mis toob meelde kantrimuusika.

Kauni klaverosoologa alustab Birdy laulu „Nobody Knows Me Like You Do“ (selle plaadi üks võrratumaid meloodiaid). Mõnusat 70ndate aastate saundi õhkub lauludest „River Song“, „Second Hand News“, folgilikult hingab lugu „Lighthouse“, indie-muusika hingamist on lugudes „Celestial Dancers“ ja „New Moon“.

Uue albumi 11. loona mängib Birdy klaveril lõigu Chopini kaunist valsist a-mollis, millele järgneb kaunis „Evergreen“, milles Birdy tõdeb, et „Nobody knows my love“.

Plaadi nimilugu „Young Heart“ kõlab huvitaval kombel hoopis albumi viimase lauluna. See on ilus mõtisklus, mis võtab albumi ilusasti kokku. Albumi, millel 14 suurepärast lugu, pluss kaks nn „vahepale“.

Birdy on jätkuvalt võrratu lauljatar, vägagi omanäoline ja kauni häälega esineja.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/4qsLVZk1UnizpQJBkbFNdx?si=9o9-BoTST4qooRN7fi6iVA&nd=1

 

Birdy "Surrender"


Heidi Viherjuuri „Hilja ja rohelise maja suvi“ (Eesti Raamat)

„Hilja pandi mulle nimeks sellepärast, et see tähendab soome keeles „tasane“. Nimelt arvasid ema ja isa, et minust tuleb sama rahulik laps kui mu vanem õde. Aga ma võin sulle öelda, et emad ja isad ei tea alati kõike.“

Hilja on seitsmeaastane poisitar, kes elab pisiremonti vajavas puumajas koos ema, isa ja kahe õega. Ka vanaisa lööb rohelise maja elus aktiivselt kaasa. Oma vanaema on Hilja näinud ainult pildilt. Vanaema asendavad aga kolm naabruses elavat prouat: Valgesõstramemm, Maasikatädi ja Vihmamantlimemm.

Hilja suvi on täis toimetusi. Kui parajasti ei peeta kassiristseid, siis püütakse kala, tegeletakse jaanipäevanõidustega, tantsitakse tangot või käiakse salaagendina Maasikatädi maja luuramas.

„Hilja ja rohelise maja suvi“ on mõnusa huumoriga vürtsitatud raamat, mis sobib nii väiksematele ettelugemiseks kui ka koolilastel endal lugeda.

Heidi Viherjuuri (s. 1982 Espoo, Soome) on Saksamaal, Kölnis elav lastekirjanik ja soome keele õpetaja, kelle esimene lasteraamat “Morsiamen ilmalento” ilmus 2015, seejärel veel ka kaks muinasjuttu “Sammakkoprinssi-satu” ja “Hiiret kirjastonhoitajina-satu”, mis ilmusid 2015. aastal kogumikus “Reviiri-antologia”, kuni 2017 ilmus populaarseks saanud ja mitmesse keelde tõlgitud “Hilja ja rohelise maja suvi”.

Pärast seda on ilmunud veel mitu Hilja-raamatusarja raamatut: “Seikkailu kutsuu Hilja” (2018), “Haloo, täällä Hilja” (2019), “Hilja ja operaatio joulun taika” (2019) ja “Hilja ja täydellinen talvipäivä” (2020).

Heidi Viherjuuri on ütelnud, et ta hakkas kirjutama, kui oli julguse kokku võtnud. Kirjutamine oli pikka aega vastukaaluks tema muule tööle, kuid nüüd on asjad vastupidi. Ta on ütelnud sedagi, et armastab soome keelt, mistõttu ei saa ta olla kirjutamata. Huvitav mõte on seegi, et Viherjuuri soovitab lugeda kõike, sest lugemine on tähtis! Kirjaniku käest on küsitud sedagi, et millega ta toidab oma kujutlusvõimet – ta vastas, et kuulates teisi inimesi.

“Hilja raamatud on seotud minu lapsepõlvega,” kinnitab Heidi Viherjuuri. “Olen püüdnud kirjutada need lood ajatuteks. Neid kirjutades huvitas mind perekonna dünaamilisus: segapere, reisidel sageli ära olev isa, õdede-vendade suhted. Ja kui juba maal ollakse, siis soovib kaasa lüüa ju terve naabruskond. Minu enda lapsepõlves oli palju vanasid prouasid, mistõttu on neid mitu ka Hilja-raamatutes.”

Mulle on Põhjamaade autorite lasteraamatud alati meeldinud, olgu need siis rootslaste, soomlaste, norrakate või taanlaste kirjutatud. Põhjamaade lastekirjandus ulatub aastakümnete taha, kuid suurepäraseid autoreid ja lugusid tuleb ikka ja jälle juurde. Täpselt sama võib öelda ka Heidi Viherjuuri ja tema Hilja-raamatusarja kohta. Need on lihtsad, kuid meeldejäävad lood, täis lapselikku lusti ja huumorit, mõnusat maa-elu, vahvaid tegelaskujusid ja sündmusi.

“Hilja ja rohelise maja suvi” algab peatükiga “Agendi salajane eriülesanne”, milles peategelane, seitsmeaastane Hilja on põgenemas ronimispuu otsa. Ta kinnitab, et see kuusk on nende hoovi parim põgenemiskoht. Teda “ajavad taga” vanem õde Vilma, kes on 12-aastane (ta on juba suur koolilaps, käib tsirkusetrennis, aga ei roni üldse nii käbedasti nagu Hilja). Koos Vilmaga on noorem õde Taimi, kes on viieaastane. Vilma on kindel, et kui nad piisavalt kaua puu juures ootavad, siis tuleb Hilja puu otsast alla ka!

Kuid, Hilja otsustab meile rääkida hoopis sellest, mida ta puu otsast näeb. Seal on roheline puumaja, mis on nende kodu, sellel on kaks korrust, suur terrass ja palju tolmu. Maja on vana, seda on vaja pidevalt hooldada ja parandada, kui isa ei ole just suur meistrimees. Hilja kinnitab, et neil Taimiga on teisel korrusel ühine tuba ja kahekordne narivoodi. Vilma toas on suurte tüdrukute voodi ja palju plakateid, uksel on silt “KAO MINEMA!”.

Hilja tõdeb, et nüüd istub ta puu otsas vangis, sest ta luges kogemata Vilma päevikut. Õde kirjutas parajasti terrassil, kui Hilja mängis luureagenti. Agendi ülesanne oli objekt sisse piirata ja tema salajasi märkmeid lugeda.

Hilja räägib meile ka emast, kes on alati kodus, sest ta on juuksur ja tema salong on nende kodumaja allkorrusel. Isa on harva kodus, hiljem saame teada, et ta on muusikamees, kes on ansambliga pidevalt sõidus. Saame teada ka naabrionust, kes elab teisel pool teed. Naabriperes elab ka Inga, kes on Taimiga ühevanune ja Hilja ja Taimi mängukaaslane. Saame lugeda ka põllust, laudast, traktorist, sõnnikukärust, eriti haisvaks läheb naabruskonnas siis, kui saabub suvi, mistõttu emale suvi ei meeldi.

Ühel hetkel otsustavad Hilja õed puu juurest lahkuda. Hilja ootab veidi ja hakkab alla tulema, kuid jääb puu otsa kinni, püksid on oksa küljes kinni! Kuidas Hilja puu otsast alla saab, selle jätan ma Sulle endale lugeda, kuid õnneks laheneb kõik hästi.

Teises loos saame tuttavaks Hilja ema ja isaga. Hilja emal oli tütar juba enne seda, kui ta hakkas Hilja isaga elama. Saame teada, et ema nimi on Niina ja isa nimi on Mikko. Isa hakks ema juures juuksuris käima, kuni lõpuks hakkasid nad koos elama. Siis sündisid Hilja ja Taimi. Saame lugeda ka pere majast, kuidas sinna elama mindi – maja välisseinalt pudenes küll värvi maha, põrandad nagisesid ja välistrepp oli viltu vajunud, kuid maakoht sobib lastele, vanaisa elab lähedal, mistõttu saab ta lapsi kalale viia ja Vilmat tsirkusekooli, kui isa ei ole kodus ja emal pole aega.

Vilma mäletab, et neil oli ka vanaema, aga Hilja on näinud ainult tema pilti vanaisa öökapil. Vanaisa soovib pildile igal õhtul head ööd, enne kui tule ära kustutab, kuid nende kodutee ääres elab õnneks teisi memmesid, kellest järgmises peatükis juttu tehakse. Need on Valgesõstramemm, Maasikatädi ja Vihmamantlimemm – kes nad täpselt on, miks neil selliseid nimed on, selle jätan Sulle endale avastada.

Millest veel loeme? No näiteks sellest, kuidas isa otsustab meistri- ja remondimeheks hakata, kuigi see lõpeb sellega, et ta lööb haamriga vastu näppe ja karjub “AAAAA!!!”, mistõttu otsutab isa siiski pigem muusikat kirjutada, kuigi mulle tundub, et ka see ei tule tal esialgu väga hästi välja. Saame tuttavaks ka vanaisa kassi ja selle poegadega, sest lapsed on saanud loa üks kassipoeg endale võtta – kassipojale pannakse nimeks Nöpö Pinjami Kepponen, peetakse ka kassiristseid. Loeme sellestki, kuidas lapsed vanaisa juurde sauna lähevad, saame teada, kes on saunavaim, kes on kaevuvana. Juttu on sellestki, kuidas Hiljal igav on, kuidas vanem õde Vilma peab temaga tegelema, mistõttu otsustatakse mängida, et Vilma on õpetaja, Hilja õpilane. Veidi hiljem selgub, et see ei ole ikka päris õige mäng, mistõttu otsustab Hilja, et hakkab kuuraketti ehitama.

Hiljale tuleb külla ka tädipoeg Martti, kes on Hiljast üks aasta vanem. Mängitakse agente, minnakse luurama Maasikatädi juurde, kuni lõpuks tuleb lastel endil maasikapeenardes tööle hakata. See ei ole väga mõnus töö, pigem isegi veidi igav, kuid hiljem pakub Maasikatädi Hiljle ja Marttile jäätisetorti!

Ühes loos on juttu sellestki, kuidas ema ja isa omavahel riidlevad, põhjuseks ikka see vana maja, kuid õnneks tulevad appi kõik eelpool mainitud vahvad tädid ja vanaisa. Käime ka koos Hilja, Vilma, Maasikatädi, Vihmamantlimemme ja Valgesõstramemmega külakeskuses iga-aastasel suvelaadal. Uskugu mind, ka seal juhtub igasugu naljakaid asju, kusjuures Hilja kinnitab, et see oli kindlasti suve kõige toredam päev.

Raamatu viimases peatükis toimub suve lõpupidu, kus tantsitakse isegi tangot! Hilja lõpetab mõttega, et lapsepõlv on nüüd läbi, sest kool algab. Ja mine tea, äkki saame edaspidi lugeda ka sellest, kuidas Hiljal koolis läheb.

Igal juhul on “Hilja ja rohelise maja suvi” üks igati äge, mõnus ja humoorikas lasteraamat, mida soovitan lastel kindlasti lugeda!

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Nadja Sarell.


Maja Lunde „Päikesevalvaja“ (Rahva Raamat)

Lilli ei ole enam laps, aga ta pole veel ka teismeline. Ta on muutumas, kuid loodus ta ümber on selline, nagu see kogu aeg on olnud. Tüdrukul on päikesest ainult ähmane mälestus, maailm, nagu tema seda tunneb, on vihmane ja pime. Mitte miski ei taha märjas mullas kasvada, ühelegi taimele ei meeldi igavene hämarus.

Lillil ei ole vanemaid, ta elab koos vanaisaga, kes hoolitseb selle eest, et külarahval oleks köögivilju. Ühel päeval unustab vanaisa oma lõunasöögi koju ja kui Lilli talle kasvuhoonesse järele jookseb, avastab ta midagi, mille tõttu muutub kõik...

Lilli märkab saladuslikku teed, mis viib metsa, kuhu ükski laps minna ei tohiks. Aga uudishimulik tüdruk ei ole nagu teised lapsed, ta surub hirmu alla ja otsustab teed järgida. Sealt, tumedate puutüvede vahelt, leiab ta teistsuguse, õitseva maailma, millest saab alguse suur seiklus. Lilli peab seisma vastamisi oma suurima hirmuga, kuid leiab ka õnne ja armastuse – ja lootuse uuest kevadest.

Aastaaegade kvartett, mis algas talveraamatuga “Lumeõde”, on nüüd jõudnud uue iseseisva jutustusega kevadesse. “Päikesevalvaja” on suurejooneline lugu nii väikestele kui ka suurtele, teos, mille ümber võib koguneda terve pere.

Autorist: Maja Lunde esimest täiskasvanutele kirjutatud raamatut “Mesilaste ajalugu" saatis kohene märkamine ja kiire edu paljudes riikides, Saksamaal oli teos koguni kolm aastat menukite nimekirjas. Järgnesid “Sinine” ja “Prževalski hobune”. Lunde raamatuid on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde.

Kunstnikust: Lisa Aisato on üks Norra tuntumaid illustraatoreid. 2019. aastal ilmus “Elupildid”, mis on kogumik nii tema klassikaks saanud illustratsioonidest kui ka uutest töödest. Ta on illustreerinud ka pildiraamatud “Tüdruk, kes tahtis päästa raamatud”, mille autor on Klaus Hagerup, “Odd on muna” ja “Kala Lunale” ning koos Tor Åge Bringsværdiga raamatuseeria troll Tambarist. Lisa Aisato on illustreerinud ka kaks kriitikutelt kiidusõnu saanud menuraamatut “Varsti sa magad”, autoriks tema õde Haddy Njie, ja “Noortele”, mille on kirjutanud Linn Skåber. Tema illustratsioonid on ilmunud ka Dagbladeti laupäevalehes aastatel 2009–2020.

2018. aastal ilmus lastele mõeldud menuraamat “Lumeõde”, mille on samuti illustreerinud Lisa Aisato. “Päikesevalvaja” on selle iseseisev järg.

Mulle on muinasjutud ja muinasjutulised lood alati meeldinud. Meeldisid need juba lapsepõlves ja meeldivad ka praegu. On ju muinasjutulised lood heaks “abimeheks” veidikeseks ajaks reaalsest maailmast “põgenemiseks”. Täpselt selline imeline ja muinasjutuline on ka see raamat ehk Maja Lunde kirjutatud “Päikesevalvaja”.

Selle loo alguses meenutab raamatu peategelane Lilli päikest. Ta mäletab päikese puudutust põskedel ja ninal, see tegi südame soojaks ja tunde turvaliseks, kuid päike kadus, siis kui tüdruk oli üheaastane.

Lilli kinnitab, et tema maailmas ei leidunud päikest. Tema maailmas sadas põldude ja metsade kohal raske vihm. Selles maailmas ei leidunud suve, sügist, talve ega ka kevadet, mis oli tüdruku vanaisa arvates neist kõigist kõige ilusam aastaaeg. Selles maailmas polnud ei ööd ega päeva, anult igavene hämarik. Päevast päeva oli ilm vihmane ja hall, aga mitte kunagi ei müristanud ega löönud välku. Lilli lisab, kui vanaisa ei oleks ühel päeval tööle minnes oma moonakotti maha unustanud, ei olekski ta avastanud, missugust saladust vanaisa kasvuhoones varjas. Siis oleks kõik võib-olla igavesti selliseks jäänudki – raskeks ja pimedaks. Vanaisa oli sel päeval maha unustanud kuiva leivatüki, sest leib oli ainus, mis neil oli, kui köögiviljad otsa said.

Lilli läheb kasvuhoonesse vanaisale leiba viima. Kasvuhoonesse, kuhu tüdrukul on keelatud minna. Vanaisa käis kasvuhoones ja tõi külarahvale iga kolme päeva tagant suuri värskeid köögivilju. Külarahvas naljatas, et vanaisal on arvatavasti maagiline väetis, sest tomatid olid veripunased, apelsinid erkoranžid, kurgid sügavrohelised, suhkruherned olid väikesed ja magusad. Lilli kinnitab, et tundis vanaisa üle uhkust, arvatavasti oli vanaisa kõige tähtsam inimene nende külas, ilma temata oleksid inimesed arvatavasti surnuks nälginud. Kõik, mis toimus kasvuhoones, oli vanaisa saladus.

Nüüd oli Lilli kasvuhoones, kus ei olnudki vanaisa! Lilli hämmastus ja kohkumus oli suur, kui ta leidis kasvuhoonest vaid mõned väga pisikesed ja üsna õnnetu välimusega taimed. Vanaisa oli kadunud, kuid saabus õige varsti kasvuhoonesse tagasi ja oli selge, et talle ei meeldinud, et Lilli oli kasvuhoonesse tulnud. Lilli läheb koju tagasi, ja talle on tunne, et keegi jälgib teda, kusjuures tüdrukul on selline tunne olnud juba pikka aega.

Samal õhtul ja ööl järeldas Lilli, et vanaisal peab olema mingi saladus, kust saab ta need imelised juurviljad ja puuviljad, mida ta külarahvale jagas. Kasvuhoones selliseid taimi polnud ju kusagil näha.

Nii otsustas Lilli vanaisa jälitada ja ta jõudis pimedasse metsa, kus ära eksis. Ta nägi ka vanaisa, kes oli jõudnud tühja köögiviljakorviga mäekuruni, pannud selle maha, astunud paar sammu helendava mäekuru sisse ja sealt midagi võtnud. See oli nüüd hoopis teine korv, täpselt samasugune nagu vanaisa oma, aga köögivilju ääreni täis! Vanaisa lahkus korviga, mis oli köögivilju ääreni täis …

Lilli suundus mäeseinte vahele. Mäekuru oli kitsas, aga mitte sünge, sest valgus muutus aina eredamaks ja igal pool olid väiksed mullataskud, kus kasvasid taimed. Mida kaugemale türduk läks, seda ilusamaks kõik muutus. Seal olid sinised kannikesed, valged põisrohud ja kollased tulikad. Tüdruk silitas sõrmeotstega ettevaatlikult lille kroonlehti. Lilli liikus edasi, maapind muutus, nüüd kõndis ta värskel murul ja imeline lõhn muutus igal sammul tugevamaks. Tüdruk kuulis ka imelisi hääli – lehed, muru ja kõrred võbelesid kergelt tuule käes, linnulaul! Koduküla põldudel oli kuulda vaid vareste karjeid. Lõpuks jõudis Lilli rohelisse ja õitsvasse orgu, tüdruku silmad täitusid pisaratega, sest kõik oli nii ilus.

Mägi ümbritses orgu igast küljest. Maas kasvasid muru ja lilled koos, värvides, mida Lilli kunagi näinud ei olnud, välja arvatud värvipaletil. Siin oli õunapuu, mille okste küljes rippusid punased õunad, teistel okstel olid suured valged õied. Siin oli pirnipuu, mis samuti õitses ja kandis vilju ühekorraga. Ja sama tegi ka ploomipuu. Lilli võttis ühe ploomi, maitses, see oli veel veidi hapukas, kuid sellel oli sama maitse nagu ploomidel, mida vanaisa külakesse tavaliselt tõi! Orus lendasid liblikad, töntsakas mesilane, hüppas orav, seal oli kolm kaagutavat kana, kaks küülikut. Kuid Lilli ei olnud üksi, sest äkki kuulis ta kaugemal orus haukumist, keegi vilistas.

Lilli hiilis lähemale. Seal oli üks poiss, umbes sama pikk kui tüdruk. Poisil olid nii heledad juuksed, et need olid peaaegu valged. Poiss nägi välja nagu aednik: tunked jalas, labidas ja hark vööl rippumas, põlved mullased. Poisil olid lahked pruunid silmad ja punased naerulohkudega põsed. Ta oli täiesti teistmoodi kui kõik teised lapsed, keda Lilli oli näinud. Poiss nägi välja, nagu poleks ta elus kordagi haige olnud. Tema kannul jooksis väike koer ja poiss jutustas temaga pidevalt. Poisil oli puu küljes kiige, millega ta kiikus. Lilli mõtles, kas ta peaks sealt lahkuma või hoopis poisiga rääkima minema, kui koer haugatas, andes poisile märku.

Poiss ja koer liikusid sügavamale orgu. Läks soojemaks ja valgemaks. Mäest endast oleks nagu soojust kiiranud. Poiss ütles koerale, et nad peaksid nüüd tõepoolest veidi oma tööd tegema. Poiss läks mäes oleva suure raudvärava juurde. Tal oli käes hiigelsuur liivakell. Poiss keeras selle ümber ja liiv hakkas ülevalt alla jooksma. Poiss pani kätte kaks suurt nahast käpikut, mis ulatusid talle tublisti üle küünarnukkide. Ta pani pähe tumepruuni nahast kapuutsi, mis kattis kõik peale silmade. Poiss võttis kinni redelist, mis värava kõrval seisis, ja ronis ülespoole, kuni ulatus luugini.

Luugist tungisid välja nii tugevad valguskiired, et kogu org sai valgustatud. See oli kõige võimsam, soojem valgus, mida Lilli kunagi tundnud oli, nagu tuhat lõket korraga. Soojus täitis Lilli keha, ka taimed nautisid seda. Õienupud avanesid, tomatid läksid punaseks, mustikad mätta otsas muutusid tumesinisemaks jpm.

Ja siis, kui kogu liiv oli liivakella põhja jooksnud, ronis poiss kähku redelist üles, haaras luugist ja lükkas selle kiiresti kinni. Tema töö oli tehtud.

Nüüd otustas Lilli poisiga rääkima minna. Poiss uuris, kas Lilli on ikka päriselt olemas, ta lausa näpistas tüdrukut. Poiss rääkis, et ta on ka varem inimesi näinud, sest iga kolme päeva tagant tuleb üks vana mees oru sissepääsu juurde, ja poiss pidi talle valmis panema korvitäie köögivilju, puuvilju ja marju. Poiss korjab ära kõik, mis on küps, iga viimase kui õuna, iga viimase kui porgandi, välja arvatud nii palju, kui tal enda ja koera jaoks vaja on. Poiss ei tohtinud end vanale mehele kunagi näidata. Lilli kinnitas, et see on tema vanaisa! Vanaisa viib selle toidu külla, kus nad elavad.

Seejärel uuris Lilli, mis on selle värava taga, mille poiss oli hetk tagasi avanud? Poiss kinnitas, et selle raudvärava taga on päike! Poiss jutustas Lillile oma loo – ta mäletas, et ta oli tulnud metsa, kui ta oli veel väga väike. Päikesevalvaja oli leidnud ta metsast ja toonud orgu. Poiss kinnitas, et Päikesevalvaja oli päästnud ta elu. Poiss tõdes, et päike oli Päikesevalvaja oma, nagu ka org, koos kõikide taimedega, ja poiss oli tema aednik. Poiss pidi päevas korra peenraid koristama, kaks korda päevas väravaluugi avama ja igaks kolmandaks päevaks vana mehe jaoks korvi valmis panema. Päikesevalvaja tuli ja läks, nii kuis tahtis, poiss ei küsinud temalt kunagi midagi muud.

Lilli uuris, mis on poisi nimi. Selgus, et poiss on lihtsalt Poiss, koer on lihtsalt Koer. Lilli arvas, et päikese omamine peaks inimese rõõmsaks tegema, kuid Poiss kinnitas, et Päikesevalvaja ei olnud kunagi rõõmus, aga ta võis saada vihaseks, kohutavalt vihaseks! Poiss oli Päikesevalvajat paaril korral vihasena näinud, ja ta oli kindel, et sellega, kes päikest omab, ei ole mõtet jamada!

Lilli otsustas selleks päevaks orust lahkuda, kuid lubas Poisile, et tuleb tagasi. Juba järgmisel päeval!

Lilli alustas teed orust ja metsast välja, kuni keegi peatas ta. See oligi Päikesevalvaja, kes lõhnas lõkke, tahma ja tulekahju järele. Ta riided rippusid räbalatena, need olid mustad, peaaegu kaltsudeks põlenud. Silmad läikisid hirmutava pilguna näos, mis oli tahmast üleni must. Lilli tundis selle pilgu ära, see oli jälitaja pilk, kes oli tüdrukut ka külakeses salaja jälginud!

Päikesevalvaja ütles, et on hea, et Lilli Poisiga on. Tüdruk võib Poisile uuesti külla tulla, kuid tüdruk ei tohi orust mitte kellelegi rääkida. Mitte ühelegi hingele. Org ja päike on Päikesevalvaja omad, ja nii see ka jääb!

Lilli ja Poisi sõprus oli ilus. Nad nautisid juba nädal aega päikest ja loodusande. Kodus märkas vanaisa, et Lillile olid tedrerähnid tekkinud, neid tal varem ei olnud. Ka nägu oli ümmargusem, isegi põsed olid ümaramad. Ju see oli päike, soojus ja loodusannid, mis türduku tervemaks tegid, kuid vanaisa seda ju ei teadnud.

Ühel päeval tundis Lilli, et kõik see, mis kaunis ja hämmastavas orus oli, oli valesti, sest ka külas oleks vaja päikest, oleks vaja toitu, mida süüa ja ilusamat elu. Ta kutsus Poisi külakesse vaatama, kuidas seal elatakse, ja kui ühes peres tita kõht tühjaks jäi, sest lihtsalt ei olnud rohkem süüa, siis olid Lilli ja ka Poiss kindlad, et päike tuleb väravast välja lasta!

Edasi loemegi sellest, kuidas Lillil ja Poisil päikese vabastamine õnnestus. Esialgu tundub, et see oli õige otsus, sest külale oli seda soojust ja päikest vaja. Inimesed olid rõõmsad, kuni selgub, et ka liigne päike ja kuumus on liiast! Inimesed ei suuda isegi magada, sest kuum on, inimsed ei taha olla väljas, väljas lendavad ainult kärbsed, taimed on närtsinud ja kurbade lehtedega. Lilli oli kindel, et kõik sureb, nemad ka!

Lilli oli kindel, et ta peab minema otsima Päikesevalvajat, kes oli varem üritanud lapsi takistada, kui need päikese väravast välja lasid. Ta oli hoidnud kinni põlevast köiest, mis oli päikese küljes, ta oli hüüdnud lastele, et oli ohverdanud kõik ja ta ei lase päikesest mitte kunagi lahti. Lilli rääkis kõigest ka vanaisale, kes omakord rääkis Lillile sellest, et just põud ja päike olid need, kes olid tapnud tüdruku perekonna. Nad olid pidanud jooma järvevett, mis ei olnud hea, see oli mürgine, selles oli nakkus … nii surid Lilli isa ja ema, õde ja vend, vanaema. Lilli jäi ellu, kuna ta oli sedavõrd väike ja jõi emapiima, vanaisa pääses surmast … Vanaisa oli lubanud oma tütrele, et kannab Lilli eest hoolt, kuid nüüd pidi Lilli ise hakkama saama …

 

 

Lilli ja Poiss alustasid teekonda. Nad järgnesid päikesele. Lilli ei suutnud mõista, et päike, mida ta oli terve oma elu igatsenud, oli võtnud tema inimestelt elu. Kuri päike!? Lilli ja Poiss kõndisid läbi metsa, läbi oru, nad jõudsid jõeni, mille kaldal oli maja, kus oli keegi kunagi elanud. Saame teada, et selles majas oli elanud Poiss oma perega, saame teada sedagi, mis oli juhtunud, oli tulnud vihm ja pimedus, jõgi oli hakanud üle kallaste ajama. Üleujutuses olid pääsenud vaid Poiss ja Koer.

Kas Lilli ja Poiss leiavad Päikesevalvaja? Kas Päikesevalvaja laseb päikese vabaks? Kas loodus ja aastaajad taastuvad? Selle pead ise välja selgitama. Saame teada sedagi, kes oli Päikesevalvaja ja see on kõikidele üsna ootamatu. Saame teada, mis on tegelikult Poisi nimi ja lõpuks jõuame ka suvise pööripäevani!

Selline ilus muinasjutuline lugu loodusest ja lastest, sõprusest ja lootusest, mida rikastavad ka Lisa Aisato imelised pildid.


KALEO „Surface Sounds“ (Warner Music)

Island näib olevat selline imeline paik, kus paljud inimesed tahaksid korra oma elu jooksul ära käia ja sealsest müstilisest loodusest osa saada.

Ka muusika, mis on Islandilt pärit on igati põnev ja huvitav. Mulle endale meenub ansambel The Sugarcubes, mis 80ndate lõpus 90ndate alguses ka Eestimaal esinemas käis. See oli bänd, kust sai alguse suurepärase Björki edukas karjäär. Kuid Islandilt on tulnud veel väga head muusikat, näiteks Emiliana Torrini, Jonsi, Jonsi & Alex, Mezzoforte, Of Monsters and Man, Olafur Arnalds, Sigur Ros jpt. Kõik eelpool mainitud artistid on teinud muusikat, mis ühel või teisel moel on puudutanud kuulajaid üle terve maailma.

Mida aga arvata sellest, et minu arust on antud hetkel üks parimaid bluusi ja bluusi-roki bände pärit Islandilt? Üsna ootamatu, kuid ometigi Kaleo on just selline bänd. Tõeliselt põnev muusikaline leid ja vahva on kuulda ülimalt kvaliteetset bluusi just selliste noorte meeste esituses, nagu Kaleo-mehed seda on.

Kaleo (kirjutatakse ka KALEO) tuli kokku 2012. aastal ja bändis mängivad: JJ Julius Son ehk Jökull Juliusson (laul, kitarr, klaver, tema on Kaleo lugude autor), David Antonsson (trummid, löökriistad ja laul), Daniel Kristjansson (basskitarr) ja Rubin Pollock (kitarr ja laul). Novembris 2012 osales Kaleo Islandil Airwaves Music-nimelisel festivalil ning äratas koheselt ka tähelepanu. Samal aastal saavutas edu nende lugu „Vor i Vaglaskogi“, mida kuuleb ka sellel albumil ning lugu sai kuulda ka edukas Islandi telesarjas „Trapped“. 2014 jätkus Kaleo edu lauluga „All the Prety Girls“, mida Spotify’s striimiti 23 miljonit korda! 2015. aasta alguses sõlmis Kaleo plaadistuslepingu Atlantic Recordsiga ning saavutas edu USA’s. See pole sugugi ootamatu, sest eks ole ju USA’s bluusmuusika alati kõrges hinnas olnud. Kaleo lõi kaasa ka kuulsal „South by Southwest“-nimelisel muusikaüritusel, mis on nii muusikafestival, konverents kui ka interaktiivse meedia kokkutulek ning Kaleod hinnati seal väga kõrgelt.

Aasta hiljem, 2016, ilmus uus singel „Way Down We Go“, mis oli samuti edukas (ka see lugu on sellel plaadil olemas). Lugu sai kuulda USA telesarjas „Blindspot“, „FIFA 16“ heliribal ning USA telesarjas „Suits“. USA rokkmuusika edetabelis tõusis lugu 9. kohale! Kõik see näitas, et Kaleo andis endast märku ja tegi seda igati korralikult.

2016 ilmus Kaleo esimene rahvusvahelisele muusikaturule suunatud album „A/B“, millest olen Sulle ka kirjutanud, kuid meenutan seda igati suurepärast albumit, millel nii rokilikumat bluusi kui ka rahulikumat bluusi. See oli ilmudes üks minu lemmikuid. Plaadi kümme lugu olid justkui pooleks jagatud – esimesed viis olid rokilikuma minekuga, teised viis kübe rahulikumad, kuid ka nendes rahulikemas lugudes oli seda ehedat bluusi ja suurepärast muusikalist hingamist. Minu jaoks on hämmastav, kust võtab selline noor laulja nagu seda Jökull Juliusson ehk JJ Julius Son on, sellise tõelise roki- ja bluusimehe hääle, justkui oleks noore Jim Morrisoni või Robert Plantiga tegemist, sest selle mehe hääles on seda bluusilikku alfaisast ja siiraid tundeid, mis selles muusikas sedavõrd olulised on. Lisaks muidugi ka suurepärased kitarrisaundid ja –soolod ning ka saundis on saavutatud üsna ehedat klassikalist bluusi või bluusrokki.

Ja nüüd, siis kauaoodatud uus album, mis raputab kuulajat jällegi igati korralikult – mind raputas küll (kas tõesti jällegi selle aasta parim album minu hingele ja kõrvale)! „Surface Sounds“ on salvestatud üle kogu maailma, nii stuudios kui teel olles. See on album, mis on bändi ninamehe JJ Julius Son’i ”vaimusünnitis”. Albumi kaasprodutsendiks on Grammy auhinna võitnud Dave Cobb, tänu kellele sai Julius oma visiooni kõige paremini teostada.

Albumit promov singel “Break My Baby” live-video salvestati ikoonilises ÞRÍDRANGAR tuletornis, mis asub üksiku suure kivist moodustise tipus Atlandi ookeani põhjaosas. Ja oh sa ..., kui äge on ka see lugu! Selline tõeline rokilugu, mis viib meid vanadesse rokkmuusika hiigelaegadesse. Siin on kitarri, siin on tunnet, siin laulja, kellel on häält, jõudu ja võimsust, ja kui vaja, siis võib lihtsalt ka karjuda!!! JJ Julius Son jätkuvalt suurepärane!!!

Suurepärast hard rokki ja raskemat bluusi kuuleme lugudes ”Alter Ego” (selles loos võib julgelt tõmmata paralleele Steven Tyleri ja JJ Julius Son’i vahele, rääkimata loos kõlavast vihasest kitarrisoolost), ja ”Skinny” (uskumatult hea lugu!).

Rokilikumat bluusi kuuleb lugudes ”Free The Slave” (selles loos on jälle seda tõelise roki- ja bluusimehe hingamist ja tunnet, ilma milleta ei saagi sellist muusikat teha), veidi mahedamalt kõlavad laulud ”Hey Gringo” (veidi americana-hingamisega lugu, juttu on Mehhikost, seksist, narkootikumidest ja rock’n’roll’ist, lugu milles kuuleb nii puhkpille, kui ka suupilli ja mitmehäälset taustalaulu), kaunis rokiballaad on ”My Fair Lady” (kuna mulle on alati meeldinud Bruce Springsteeni rahulikud rokimõtisklused, siis selleski loos on tunda härra Springsteeni mõjutusi), veidi sellist 70ndate aastate hipilikku lillelapse olekut on tunda laulus ”I Want More” (mõnusalt positiivse vaibiga lugu, milles võib ju vahepeal ka lihtsalt vilistada), tõelised bluusipärlid on ”Backbone” ja imelise meloodiaga ”I Walk On Water”. Unenäolise lõppakordi paneb albumile nukrameelne ja võimas, imelise meloodia ja esitusega ”Into My Mother’s Arms”!

KALEO jagas äsja ka imekaunist akustilise etteaste videot loole “Skinny,” mis salvestati aktiivse Falgradalsfjall vulakaani juures. KALEO tuleb tagasi võimsamalt kui kunagi varem, asudes 2022. aastal teele kontserttuuriga “Fight or Flight Tour.”

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/1ZuNUNl8jvYmW4w1lR2CW3?si=PRwCFFFeSgmRW9sUkej1Zw&nd=1#_=_

KALEO "Break My Baby"


Sandra Heidov „Minu robot“ (Varrak)

„See on minu robot. Ma ehitasin selle ise. Tegin ise pea, keha, käed ja jalad. Minu robot on väike. Ta seisab kirjutuslaual pliiatsitopsi kõrval. Ta ei oska kõndida. Ta ei käi minuga kaasas. Ta ootab mind minu toas. Ma kutsungi teda niimoodi – robot –, sest rohkem roboteid mul ei ole. Ta ei saa kellegi teisega segi minna.”

Selles raamatus on kaks peategelast – laps ja robot. Robot oskab õigel ajal rääkida ja õigel ajal tasa olla. Ta oskab kuulata ja nõu anda. Ta saab lapsest aru ja laps saab temast aru, ehkki robot ajab kõneldes sõnad sassi. Sellise roboti mõistmiseks on vaja just sellist last. Sõna „robot” kasutuselevõtust möödub 2021. aastal 101 aastat. Sõna väljamõtlejate ja esmakordsete kasutajate au kuulub tšehhi kirjanikele, vendadele Josef ja Karel Čapekile.

Sandra Heidovi sulest on varem ilmunud raamatud „Ema, kes armastas kaua magada” ja „Lapsed ja natuke vanemad”. Tema lastejutte on avaldatud ajakirjas Täheke.

Pean tunnistama, et “Minu robot” on üks igati imeline lasteraamat, mida lugedes hakkab ka täiskasvanud lugeja asjade üle mõtlema, vaatama maailma läbi lapse pilgu. See on raamat, mis koosneb lühikestest ja argistest lugudest, milles peategelane ehk laps suhtleb nii oma vanemate kui ka oma robotiga, kes oskab poisile nõu anda. Nutikat ja sageli ka üsna tavatut nõu …

Esimeses loos “Minu robot” saamegi kahe peategelasega tuttavaks – laps ja robot. Laps (poiss) on selle ise ehitanud ja ta kinnitab, et tema robot räägib rahulikult. Roboti hääl on kogu aeg ühesugune. Roboti tuju on kogu aeg ühesugune. Ta ei ole kunagi kurb. Ta ei ole kunagi rõõmus. Ta on robot, kes ajab rääkides sõnade järjekorra sassi, kuid poiss on sellega harjunud. Neid sassi aetud sõnu lugedes tekib roboti öeldule juurde ka roboti ääl, selline monotoonne, mida oleme harjunud ulmefilmides kuulma, kus ka robotid mängus on.

Ma toon raamatust roboti kõnest paar näidet: “Sa nüüd teed mida” (see on küsimus), kui laps vastab, et ta teeb matemaatikat, siis ütleb robot: “Matemaatika raske on” (seegi on küsimus). Laps kinnitab, et hetkel ei ole matemaatika raske, kuid tema vanema venna matemaatikaõpikus on pikad ja rasked ülesanded. Sellele vastab robot: “Nagu matemaatikaülesanne inimene on. Pikem mida raskem seda. On pikk ja raske su isa.”

Laps on selle väitega nõus, isa on ühes kohvikus peene vanaaegse tooli katki istunud, kuid laps on veel lühike ja lihtne, kuid mõnikord on ka lapsega keeruline, kringlikeeruline. Nii ütleb lapse ema.

Teises loos “Pimedus ja valgus” on juttu sellest, et lapse toas põleb alati laualamp. Tuli jääb põlema ka siis, kui ta juba voodis on. Robotit see valgus ei häiri, ta on küll väike ja õrn, kuid seisab kindlameelselt. Ta ei kurda kunagi. Laps jääb lambivalguses magama, kuigi hommikul laualamp ei põle, ema on selle öösel ära kustutanud. Emale ei meeldi mõttetu valgus, ema ei talu ülepea mõttetuid asju – münte, mis on laiali kapi peal, puhtaid, märgi nõusid, mis tuleks alustuseks ikkagi ära kuivatada jne. Laps kinnitab, et tema valgusel on siiski mõte, vähemalt tema jaoks, ka siis, kui tal on silmad kinni, ka siis, kui ta magab.

Kolmandas loos “Korvpall” on juttu sellest, et isa käib neljapäeviti korvpalli mängimas. Laps tahab temaga iga kord kaasa minna, sest talle meeldib vaadata, kuidas mehed platsil ringi jooksevad, talle meeldib spordisaali lõhn. Isa ei taha last kaasa võtta, sest laps ei pea trenni lõpuni vastu, hakkab pingil nihelema, nurub haleda häälega jäätist. Nüüd koputab neljapäev jällegi uksele ja robot on kindel, et laps läheb jällegi pallitrenni, kuigi laps ise selles sedavõrd kindel ei ole. Robot juhib tähelepanu sellele, et isa pole ju ka “ei” ütelnud ja spordisaali minekut peaks laps küsima siis, kui isa hambaid peseb. Miks? Selle ma jätan Sulle endale avastada, kuid järgmisel päeval on spordisaalis nii isa kui ka laps. Järelikult oli roboti antud nõu väga hea.

Saame lugeda veel ka sahtlite koristamisest ja sellest, mis on vajalikud asjad, mis mitte. Loeme ka sellest, kuidas vanem vend on haigeks jäänud, laps ei saa vanema vennaga suhelda, mistõttu soovitab robot vennale sõnum saata, tuleb saata lõbus foto. Ühes loos mängib laps klaverit, ta mängib valssi, mis läheb veidi sassi, kuid jällegi on robotil head nõu jagada.

Teatrisse lähme ka – laps ei taha selga panna pidulikku valget särki, mille ema on valmis pannud – see on seljas kõva ja torkiv (ma mäletan omagi lapsepõlvest neid pidulikke särke, mis seljas ei jätnud sugugi mitte väga pidulikku tunnet). Ka siin on robotile varuks üks omamoodi mõte – särgile oleks vaja plekki … kas see nüüd teab mis hea nõu ja mõte oli, kuid laps läheb seekord teatrisse tumesinise kampsuniga ja saab ka emalt kallistuse …

Loos “Lill” on juttu sellest, et laps on rattaluku koodi ära unustanud. Robot ütleb, et koodil peab olema mõte, kuid milline mõte? Laps küsib emalt, isalt, vanemalt vennalt, kas see võiks olla kirjas kasutusjuhendil? Kus on kasutusjuhend? Robot soovitab lapsel akna lahti teha. Aknast tuleb tuppa kevade lõhna ja lapsele meenub rattakood!

Loeme veel ka uutest takjapaeltega tossudest, mis ema lapsele ostis ja koju tõi. Laps peab uued tossud kohe jalga panema, kas need ikka on parajad? Tossud on musta ja valget värvi, see meeldib ka robotile. Selgub, et emal on sõbranna, kes ostab endale iga kuu uusi jalanõusid. Peamiselt kingi. Sõbranna näeb sageli õudusunenägusid, milles on kõik kingad vasaku jala omad! Nii otsustavad laps ja robot, et tossud tuleb ikkagi jalast ära võtta, muidu tuleb … mis võiks tulla? Selle jätan Sulle endale avastada.

Käime ära ka mere ääres, saame tuttavaks vanaemaga, kellele meeldib vanaegne muusika, kes tantsib vanamoodsalt, kuid on ikkagi lahe vanaema. Loeme, mis on selle raamatu peategelase perekonna traditsioon (esialgu langeb liisk magamisele!), laps valmistub karnevaliks, milleks laps valib ise välja/paneb kokku vägagi suvise riietuse/kostüümi, sest lapsele meeldivad soe ja suvi.

Loeme sellestki, kuidas laps ja robot peavad üksi koju jääma – vend on sõpradega kinos, ema ja isa lähevad sünnipäevale. Ema on murelik, kas laps saab ikka üksi hakkama. Ema ütleb, et köögis on kausitäis küpsiseid, mida laps võib süüa. Kas ka küpsised võivad muutuda hädaohtlikuks? Seda lugu lugedes selgub, et võivad küll … midagi tõsist õnneks ei juhtu, kuid ikkagi …

Raamatu eelviimases loos “Liivast linn” ehitab laps liivakastis liivast imelisi maju. Ühtäkki on terve liivakast maju täis. Ta tahaks sellest teistele jutustada, kõigepealt robotile. Laps jookseb tuppa, kuid robot ei ole oma kohal! Kas vend teab, kus robot on? Kas ema või isa teavad, kus robot on? Tundub, et keegi isegi ei tea, millest või kellest laps räägib!? Robotist! Loo lõpuks selgub, et sellele on ka konkreetne põhjus … milline? Selle jätan Sulle endale avastada.

Viimases loos “Sünnipäev” on tulekul lapse sünnipäev. Külla peaks tulema mitmeid lapsi - klassikaaslased, lapsed muusikakoolist, ema sõbranna tütar, kokku seitse last. Laps on veidi murelik, sest robot on väike ja õrn, ta võib kergesti katki minna. Laps lubab roboti sünnipäeva ajaks ära panna, sellisesse kohta, kust keegi teda ei leia, kus robotil on rahulik olla. Kas see robot on ikka päriselt olemas? Kas see robot on äkki hoopis lapse fantaasia?

Mulle tundub, et paslik on lõpetada raamatu lõpusõnadega, mida ütleb laps, kui ta lubab roboti ära peita: “Ma ei taha, et teised teda näevad. Ma ei taha, et teised teda katsuvad. See on ainult minu robot. Temast ei pea teised teadma. Teistel on oma robotid. Igaühel isemoodi. Sinul on oma robot. Ja sinul. Ja sinul. Ja sinul ka.”

Imelised pildid on raamatusse joonistanud Toomas Pääsuke, kelle joonistatud pilte oleme näinud varem Hugo Vaheri kirjutatud raamatus “Ümera mehed roosa villast”, Reeli Renausi raamatus “Täiesti tavaline perekond”, Rudyard Kiplingi “Muinaslugusid” jt.


Dorothea Flechsig “Petronella Õnneseen. Lugusid loomalastest” (Regio)

Kui Petronella suureks saab, hakkab ta loomauurijaks. See on kindel. Ta käib ära Antarktikas ja nii mõneski kõrbes. Binokkel käes, roomab ta hääletult nagu madu mööda tolmust preeriat ja uurib välja kõige uskumatumaid loomalugusid, mida maailm iial on kuulnud. Aga seni, kuni Petronella võib üksi oma kaugetele reisidele minna, elab ta väikeses külas. Siin tunneb ta kõiki ja kõik tunnevad teda. See pole kuigi raske, sest Petronella liigub iga päev palju ringi. Ja kui keegi midagi enneolematut avastab, on see Petronella Õnneseen!

Rikkalikult illustreeritud südamlik juturaamat on täis vahvaid seiklusi ja naljakaid juhtumisi. Et väikesed raamatusõbrad teaksid, kus on kõrbed ja preeriad, millest Petronella unistab, siis on raamatusse joonistatud ka maailma kaart.

Raamatu autor Dorothea Flechsig töötas aastaid erinevate ajalehtede ja ajakirjade juures ajakirjanikuna, kirjutades ja avaldades samal ajal ka lasteraamatuid. Ta on lõpetanud stsenaristide kursused ja õpetab täiskasvanutele ja lastele loovat kirjutamist.

“Petronella Õnneseen. Lugusid loomalastest” on üks igati vahva lasteraamat, mis ilmub eesti keeles nüüd juba teist korda, esimest korda ilmus see meil 2013. aastal. Petronella Õnneseen on üks väga populaarne tegelaskuju saksa laste seas ja Saksamaal on ilmunud juba mitmeid Petronella lugusid (eesti keeleski juba kolm raamatut).

Nii nagu pealkirjast saab välja lugeda, siis selles raamatus on mitmeid lugusid loomalastest, kellega Petronella kokku puutub. Raamatu alguses saame tuttavaks peategelase Petronellaga. Meile öeldakse, et Petronella on sama vana kui selle raamatu lugeja, ta elab väikeses Bergluchi külas, talle meeldib elu ja vabadus (seetõttu teeb ta koolist vahetevahel ka poppi), kuid üle kõige armastab ta loomi. Tal on naljakas hambavahe, läbi mille saab väga hästi vilistada, tal on metsik juuksepahmakas ja veidi eemale hoidvad kõrvad. Tal on koer, iiri setter, kelle nimi on Niit ja tal on ka vanem õde, kelle nimi on Philine, ja tal on ka ema ja isa. Kodus on Petronellal veel ka kass Mira, valge küülik Persil, meresiga Piipsi ja viirpapagoi Peetrike.

Raamatu esimeses loos kohtub Petronella metsas orvuks jäänud pisikese metskitsega. Petronella viib kitsekese oma koju ja aitab tal suureks kasvada – toidab ja hooldab teda seni, kuni metskits on piisavalt suur, et liituda naabertaluniku metskitsekarjaga.

Teine lugu jutustab sellest, kuidas Petronella tolmuimejaga koristab ja üks väike hiireke selle sisse satub. Loomulikult päästab Petronella ka hiirekes, kuidas, seda pead ise lugema.

Kolmandas loos toob Petronella vanem õde koju siilikese, kellele pannakse nimeks Hedgehog, mis on ingliskeelne sõna ja tähendabki ju siili. Petronella hoolitseb ka siili eest, siil magab tüdruku juures isegi talveund, kuni kevadel taas metsa läheb.

Neljas lugu on üks igati naljakas lugu ja siin puutub Petronella kokku viinamäetigudega. Viies lugu on Petronella kassist Mirast, kes tegelikult on tüdruku vanaema kass. Lisaks on mängus kassipojad ja ka Mira kadumine ja üles leidmine. Kuuendas peatükis otsustab Petronella veidi raha teenida ja kavatseb hakata tegelema loomahoiuga. Esialgu ei ole tal mitte ühtegi klienti, kuid lõpuks toob üks vanem härra talle hoiule kilpkonna Charlie. Kahjuks vanem härra sureb ja ka Charlie jääb Petronella lemmikuks.

Eelviimane peatükk on sellest, kuidas Petronella kavatseb rajada uurimislabori ning puutub kokku vihmausside ja hiireskeletiga.

Viimane peatükk/lugu on õpetlik lugemine, sest siin räägitakse väikesele lugejale aialoomadest – linnud, mutid, vihmaussid, kõrvahargid, putukad, vaskussid, sisalikud ja kärnkonnad on kõik need, kes elavad ka meie aedades.

Sellised lood on Petronella Õnneseene esimeses raamatus. Igati vahvad ja lastesõbralikud. Mõnusa huumoriga ja lihtsalt ning arusaadavalt kirjutatud. Saab nalja, lugeja õpib tundma loomi ja nende käitumist. Ja loomulikult suurepärane ja tegus peategelane ehk Petronella Õnneseen.

Dorothea Flechsig “Petronella Õnneseen. Loodusuurija lood” (Regio)

Petronella Õnneseene sarja teises raamatus peab väike loomauurija Petronella nii mõndagi olulist joonde ajama: vanaemale verekaane korjama, mutile maailma näitama, mesilasema päästma ja vanematele öise ritsikakontserdi korraldama.

Petronellal on palju häid mõtteid, aga paraku ei lähe asjad alati nii, nagu ta soovinud on. Ja nõnda satubki ta sageli põnevatesse, aga ka väga naljakatesse seiklustesse. Petronellal juba igav ei hakka!

Rikkalikult illustreeritud südamlik juturaamat viib lugeja väikesesse külasse, kus Petronella tunneb kõiki ja kõik tunnevad teda. Ja kui keegi midagi enneolematut avastab, on see Petronella Õnneseen!

Vahva, väga vahva! Taaskord on eesti keeles ilmunud Petronella Õnneseene lood, seekord loodusuurija lood, mis ilmub eesti keeles juba teist korda. Petronella on üks vahva väike tüdruk, kellele meeldivad loomad ja loodus. Sageli üritab ta teha igasugu häid asju, mis võib-olla ei kuku nii hästi välja kui plaanitud. Aga vaatamata sellele, on ta hästi suur loodusesõber.

Raamatu esimene lugu saab alguse sellest, kuidas Petronella oja ääres verekaane püüab – tema vanaemal on artroos ehk liigestehaigus ja raadiost on tüdruk kuulnud, et verekaanid peaksid selle haiguse vastu aitama. Kaanide püük on raske, kuid Petronella saab kätte kolm kaani. Ta viib need ka vanaemale, kuid vanaema väga suures vaimustuses neist ei ole, ja külmas vees olemise tõttu saab külmetada Petronella…

Teises loos on Petronella koos oma sõbranna Claudiaga. Nad näevad, kuidas üks suur kass väikest linnukest ründab. Tüdrukutel õnnestub linnuke päästa ja selgub, et tegemist on väikese pasknääriga. Petronella teab, et linnupoegade vanemad ei toida enam oma lapsi, kui neil on inimese lõhn juures, mistõttu viiakse linnuke Petronella koju. Linnuke saab nimeks Hansi. Petronella hoolitseb linnukese eest, annab talle süüa ja juua ning hiljem lastakse juba suureks kasvanud linnuke loodusesse tagasi.

Kolmas lugu jutustab Petronellast ja mutist, ja sellest, kuidas tüdruku isa üritab koduaias muttidest lahti saada. Isal see ei õnnestu, kuid Petronella on kavalam ja saab muti kätte lausa paljaste kättega. Ta näitab mutile veidi maailma ja loo lõpus saame lõbusa lahenduse.

Neljas lugu räägib sellest, kuidas Petronella karbitäie ritsikaid ostab. Ta loodab nende abil kodus veidi puhkusemeeleolu luua, kuna tema ema on tööst väga väsinud. 27 ritsikat hakkabki kodus häält tegema, kuid seda hoopis öösel. Õnneks laheneb kõik hästi.

Viies lugu jutustab meile Petronellast ja mesilastest. Petronella külas Bergluchis on üks ilus metsistunud aed, kus on palju õitsvaid põõsaid. Petronella käib seda ilusat aeda salaja vaatamas. Ta pole näinud seal ühtegi inimest, kuid keegi peab seal olema, sest aias midagi pidevalt muutub. Petronellale meeldivad aias sumisevad mesilased ja seal on ka palju vahvaid röövikuid. Ükskord kohtub Petronella aias ühe mehega, kel nimeks Knut. Selgub, et ta on mesinik, kel on plaan mesilasemal ühte tiiba lühemaks lõigata, et ta mesilastarust oma perega minema ei lendaks. See mõte ei meeldi Petronellale ja tal on plaan, mille koos oma sõbranna Claudiaga ka ellu viib. Siiski ei lähe kõik plaanipäraselt ja segadust on lõpuks päris palju.

Kuuendas loos on juttu sellest, et väga külm talv on saabunud Bergluchisse. Petronella peab hoolitsema naabrite kanade ja kuke eest. Tüdruk arvab, et väljas on liiga külm ja ta otsustab kanad ja kuke endale koju tuua. Seegi lugu läheb lõbusaks, sest kes varem koos kuke ja kanadega toas elanud on.

Viimane jutt on jällegi mesilastest – selles saab lugeja teada, kui olulised ja vajalikud tegelased mesilased tegelikult on.

Sellised seiklused ja lood seekordses Petronella-raamatus. Sobivad lugemiseks nii tüdrukutele kui ka poistele, sest on ju siin lugemist nii looduse kui ka loomade kohta ja saab ka nalja.

Kiitma peab ka vahvaid joonistusi, mille autoriks on Katrin Inzinger, kuid mõned pildid on joonistanud ka Christian Puille.

 


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)