Jaan Rannap „Salu Juhan ja ta sõbrad“ (Tänapäev)

„Salu Juhani ja ta sõprade“ lõbusate ja õpetlike lugude seltsis on üles kasvanud mitu põlvkonda koolilapsi. Salu Juhan käis koolis siis, kui kanti punaseid kaelarätte ja suurem osa ettevõtmisi oli seotud pioneeritööga. Sellele vaatamata jäid lapsed ikka lasteks oma mängude, viperuste ja vempudega, mida jagub sellegi raamatu igale leheküljele. Nagu kõiki Jaan Rannapi teoseid, iseloomustab ka Salu Juhani lugusid koolilaste elu ja mõttemaailma hea tundmine ning alati värskelt mõjuv huumor.

“Salu Juhan ja ta sõbrad” ilmus algupäraselt juba 1964. aastal ja see on jällegi suurepärase Jaan Rannapi kirjutatud koolilaste raamat, mis kindlasti kuulub ka meie lastekirjanduse kullafondi.

Hakkasin uurima, kas “Salu Juhan ja ta sõbrad” on pärast seda veel ilmunud, ja mulle tundub, et see on ilmunud ainult Jaan Rannapi koolijuttude kogumikus “Koolilood” (1981, täiendatud trükk 1989), mistõttu on ju vahva, et see äge ja kaasakiskuv raamat nüüd jälle ilmub.

Esimeses peatükis “Pioneeriülesanne” täidab Salu Juhan pioneeriülesannet. Autor ütleb, et Salu Juhanil on naljakas pioneeriülesanne, aga nalja ei tee. Muret ainult, kui täpsemalt vaadata. Salu Juhan peab kirjutama midagi iga rühmaliikme kohta, rühmapäeviku juurde. See peab aitama päeviku lehitsejale ütelda, kes on kes, sest paljas nimi ei ütle ju midagi. No näiteks on neil rühmas poiss, kel nimeks Mürgel, aga ta ise kuulub klassi kõige tasasemate hulka. Nüüd kutsutakse teda Vaikseks Mürgliks.

Salu Juhani pioneeriülesande mõtles välja rühmanõukogu esimees Eimar Rinda. Nüüd istub Salu Juhan laua taga ja põrnitseb rühma nimestikku. Enne kui kaaslaste kohta midagi kirjutama hakata, peab asja hästi läbi mõtlema. Läbimõtlemata tööst ei tule tuhkagi välja. Ma ei hakkas Sulle siinkohal kõike ümber jutustama, mida Salu Juhan oma kaaslaste kohta kirjutab, kuid kindlasti ei taha ta teiste kohta midagi halba öelda, kuid mine võta kinni – üks kaaslane õpib hästi, kuid ei pea lauluviisi, üks armastab tulevikku kuulutada, üks oskab väikeseid kamandada, ühel on suured kõrvad, üks nuuskab nina kahe sõrme vaheltm, üks on kole räpakas, ühel on esimene hammas suust ära, ühel on isa kaubandustöötaja, kes kontrollid poja päevikud neli korda aasta, üks paneb tüdrukutele hindeid (ilu järgi) jne jne.

Kuidas Salu Juhanil see päeviku kirjutamine õnnestub, kui õnnestub, selle jätan ma Sulle endale uurida.

Teises peatükis “Amanita virosa. Juhan Salu esimene lugu” saame lugeda sellest, kuidas kooli seenenäituselt lähevad kaduma vägagi murgised valged kärbseseened ehk Amanita virosa. Selgub, et näitusel olid segamini läinud sildid – ühel neist oli juttu šampinjonidest, teisel valgest kärbseseenest ja nüüd olid mürgised seened läinud. Õnneks suudab üks näituse korraldajatest, Marta, meenutada, kes olid viimased, kes näitusel käisid ja nii saadakse teada, et need on õpilased Salu Juhani paralleelklassist. Nüüd on läinud “seenevargad” metsa, ja Salu Juhan ja tema sõbard on kindlad, et neil on plaanis seened ära süüa, sest on ju need nende arvates šampinjonid.

Kas ja kuidas Salu Juhan ja tema sõbrad metsa läinud paralleelklassi õpilased üles leiavad, ja kas ka õigel ajal? Selle jätan jällegi Sulle endale lugeda.

Kolmandas peatükis “Eksam õpetajale. Juhan Salu teine lugu” tuleb Salu Juhani klassi uus inglise keele õpetaja. Uus õpetaja Irina Koiksaar oli väga noor, kandis ruudulist kostüümi ja pliiatskontsaga kingi, tal olid lohukesed põskedes ja sünnimärk silma all. Nüüd olid Salu Juhani klassikaaslased (loomulikult poisid) valmis uut õpetajat vastu võtma ja neil oli plaanis teha igasuguseid vingerpusse ja krutskeid, kuid selgub, et uus õpetaja on vaatamata noorusele igati kõvast puust, kes suudab Salu Juhani klassi inglise keelt õppima panna. Kuidas? Selle jätan ma jällegi Sulle endale avastada.

Neljandas peatükis “Tingitud refleks” saame lugeda sellest, kuidas Salu Juhan ja tema klassivennad Turtsu Jaan ja Tammekännu Paul üheskoos Pavlovi õpetust uurivad. Suur teadmishimu tärkas Turtsus siis, kui zooloogiatunnis jõuti järjega tingitud refleksideni. Kas on õige, et kui kodujänesele söötmise ajal kella helistada, siis hiljem ajab jänes juba palja helina peale suu pärani. Või kui akvaariumikalade toitmise ajal alati kepiga vastu klaasi toksida, siis kalad hakkavad uga niisuguse märguande peale kokku kogunema.

Seekord on poistele abiks Turtsude majapidamise elav taltsas ja tark kukk Herman, kellel on niisugune mood, et kui teda parema jala varbast pigistada, siis ta kireb. Ja see oleks hea võimalus tingitud refleksi kasvatamiseks.

Nüüd hakkavad poisid kukke treenima, et see kireks selle peale, kui keegi aia äärest möödub ja tervitab, veel parem, kui mööduja tõstab tervituseks mütsi, just siis Herman kireks. Esialgu tundub, et treenimine läheb ladusalt ja Herman kirebki nii nagu vaja, kuni Turts otsustab kuke kooli kaasa võtta … seal ei lähe asjad enam nii ladusalt kui plaanitud …

Viiendas peatükis “Iseloomuviga” hakkab Salu Juhan kolhoosi keskuses kuulutust valmistama. Tulekul on põllundusbrigaadi kadriball kolhoosi klubis ja selleks on vaja suurele paberile kuulutus teha. Salu Juhan on ennegi kuulutusi maalinud. Seekord üritab ta teha kuulutust veidi teistmoodi, kuid see ei meeldi teps mitte raamatupidaja Radamesile, kes on ka ise nooruses teatrilaval laulnud. Pärast hääle kaotamist oli saanud temast raamatupidaja, ja uue lähenemisega kuulutus ei sobi mitte!

Kuna paber on otsas, läheb Salu Juhan seda kodust tooma. Teel koju näitab Salu Juhan üles erilist kangelaslikkust peatab vankri kahe tüdruku ja perutava hobusega, päästab Jõesaare Marta kisklevate koerte käest ja märkab jõel röövpüüdjat, kes tirib jõest välja mingisugust püünist. Ka röövpüüdja jaoks on Salu Juhanil oma “nipp”, kuid veidi hiljem selgub, et röövpüüdja oli hoopis … kes see oli, ja kuidas valmis uhke kuulutus, seda saad jällegi ise välja uurida.

Kuuendas peatükis “Saade lastevanematele” on Salu Juhan hädas, kuna klassivend Tammekänd käis pühade ajal Tallinnas vaatamas onu, kes töötab Raadiojaamas. Pärast seda rääkis Tammekänd igal pool, et temal on nüüd raadiosaadete tegemine selge nagu vesi. Paljud saated said valmis kääride abiga, sest reporterite kokutamised ja köhatused tuli ju ometigi saatest välja lõigata. Tammekänd oli seda juttu nii palju rääkinud, kuni klassijuhataja Käspers tähendas, et nende klass saanud ülesande rääkida lastevanemate koosolekul uue internaadihoone ehitustööst. Nüüd Tammekänd võib minna ja teha sealt kooli magnetofoni peale ühe otsereportaaži. Siis koosoleku ajal on seda hea raadiosõlmest kõigile ette mängida. Tammekännul lubati ka üks abiline võtta ja Tammekänd võttis Salu Juhani.

Selgus, et Tammekänd kahjuks ei teadnud raadiotööst mitte midagi. Esimese lindistuse ajal puhus õues kõva tuul, mistõttu jäi lindile ainult kahin. Teise lindistuse ajal köhatasid nii Tammekänd kui tema intervjueeritav, puuseppade brigadier Paaberits. Tammekänd pidi kasutama kääre ja köhatusi lindilt välja lõikama, kuid nii jäi teksti hoopis väheseks. Tuli minna kolmaski kord, kuid nüüd oli brigadir Paaberits Tallinnasse nõupidamisele läinud. Nüüd oli vaja, et Salu Juhan kehastuks brigadiriks, kulus veel kümme lindistamist, salvestust, kuni intervjuu oligi valmis … kas see ka eetrisse läks, ja kuidas see kõlas, selle jätan Sulle endale avastada.

Seitsmes peatükk on “Visaduse proov”, milles Salu Juhan, Tammekännu Paul ja Mürgli Peeter proovivad visadust. Seda tehakse nii, et Tammekännu Paul on voodis selili, hoiab kätt üleval ja koputab seinale. Kui kella kuueni hommikul koputab, siis on visadust. Kui ei koputa, siis pole.

Kolm poissi jätsid hiljuti selle igapäevase kodus käimise. Tammekännu tädi elab alevis. Tema tänavapoolne tuba on nüüd poiste elu- ja magamisruum. Tuttavate juures on hea elada. Ainult hommikul on raske üles tõusta. Internaadis äratab korrapidaja – algul helistab kella, sii kisub jalast. Kaks esimest hommikut pididki poisid hiljaks jääma. Siis konstrueeris Tammekänd äratuskahuri … Selles peatükkis on juttu ka kangelaslikkusest, sest Salu Juhan mõtleb, et õiget kangelaslikkust tuleb otsida visadusest. Nüüd mõõdetaksegi avaras kolme voodiga toaas Tammekännu visadust. Koputada tuleb tingimata valsirütmis, paremat kätt ülal hoides. Vasaku käega võib paremat toetada, kui tahtmist on, aga koputada ei või. Tammekänd koputas, teised kaks olid vahekohtunikud.

Kuidas see kella kümnest õhtul hommikul kella kaheksani koputamine sujus? Selle jätan Sulle endale avastada. Ütlen seda, et see polnud lihtne, ei koputajale ega vahekohtunikele, ja hommikul läksid asjad täiesti käest … Salu Juhan on hommikul kindel, et õige visaduse proovi oleks kohe hoopis teistmoodi pidanud tegema!

Et ma Sulle nüüd kõiki Salu Juhani juhtumisi ära ei räägi, siis teen veidi lühemalt. Peatükke on veel mitu – “Agitbrigaad suuskadel. Juhan Salu kolmas lugu”, milles on teemaks 12. veebruari valimised, mille jaoks teevad poisid agitbrigaadi suuskadel, et inimesi valima kutsuda, “Oma orkester”, milles Salu Juhan ja Tammekännu Paul harjutavad pillimängu, Salu Juhan klarnetit ja Tammekännu Paul pasunat, harjutada ju võib, kuid kas puhkpilliorkester suudab olümpiaadipäeval ka korralikult mängida? Viimastes peatükkides saame lugeda kultuuri ja käitumise võistlusest, sellest, kuidas Salu Juhan kaugust hüppas, kooli näitemängus kaasa lõi ja kodukirjandit kirjutas. Viimases loos valmistuvad Salu Juhan ja tema sõbrad kaheksaklassilise kooli lõpueksamiks, neil on plaanis üks pisike kavalus – nad plaanivad kasutada mikrofoni ja kõrvaklappe. Kas poistel on tõepoolest vaja tehnilist abi või saavad nad hoopis ise hakkama?

Sellised vahvad koolilood selles Jaan Rannapi raamatus, mis algupäraselt ilmus 1964. Olen üsna kindel, et need lood sobivad lugemiseks ka täna, sest on ju siin suur annus huumorit ja vahvaid seiku, ja kui miski jääb arusaamatuks, siis tasub ju alati ema-isa või äkki isegi vanaema-vanaisa käest küsida, et kes oli pioneer, mis asi oli agitbrigaad jne.


Marko Mägi „Meie lapse loomaraamat. Imetajad“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Imetajad on salapärased. Mõnda on raske märgata, sest ta on väga väike või asjatab varjatult, tema nägemiseks tuleb vaeva näha. Teine on suur ja võib võsas ragistades hirmu naha vahele ajada. Kuid kõik nad on põnevad, igaühel oma tegemised ja saladused. Näiteks ei ole kõik lehekõdus, kuuris või sahvris askeldavad väikesed pruunikashallid loomad sugugi lihtsalt hiired. Mõni võib olla hoopis karihiir, kes ei himusta tangukotti, vaid väikeseid putukaid.

Üht-teist on zooloogid nende kohta siiski teada saanud. Kes mida sööb? Milline imetaja hoiab omaette ja ajab teised minema? Miks mõni imetaja haiseb ja igale poole junne jätab? Kus on metssea pesa? Miks on mutti nii raske kinni püüda?

Paljudele küsimustele leiad vastuse sellest raamatust. Kuid mitte kõigile. Näiteks selle, millised imetajad elavad sinu kodu ümbruses, pead ise välja uurima. Ka linnas võib nugis öösiti mööda katuseid joosta, rebane tänaval silgata, hiired ja rotid kanalisatsioonis trallida, siil vaikselt aias tatsata. Nad on kõikjal.

Lõbusa, lastepärase ja asjaliku raamatu uurimine koos lastega on huvitav ja hariv ka lapsevanematele. Lisaks leiab siit toredaid mänge nii toas kui ka õues mängimiseks ja nõuandeid imetajate vaatlemiseks.

Raamatu autor Marko Mägi on riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija. Koos kunstnik Grete Altiga valmis 2020. aastal „Meie lapse linnuraamat“.

See oli ju alles eelmisel aastal, kui kirjutasin ka oma blogis igati vahvast lasteraamatust “Meie lapse linnuraamat”, mille autoriks Marko Mägi, suurepäraste illustratsioonide autoriks Grete Alt. Nüüd on samadelt tegijatelt ilmunud uus raamat, milles räägitakse väikesele lugejale imetajatest.

Seekordne raamat algab peatükiga “Suhkrutuhkur”. Lauren ja Lukas on õde ja vend, kes olid avastanud vanaema salajase suhkruvaru ja käisid sealt suhkrut näppamas. Suhkrutükkide pakk oli küll kõrgel riiulil, kuid toolilt kapile ronimise kunst oli lastel juba ammu selge. Ka seekord õnnestus Lukasele neli suhkrutükki võtta. Koos Laureniga lipati hoovi maiustama. Lapsed arutasid, et vanaema ei söö vist üldse suhkrut, kasutab seda ainult siis, kui moosi keedab.

Sel hommikul ärkas vanaema varakult ja märkas, et kapiuks, mille taga oli suhkur, oli lahti. Nii ta hüüatas köögis: “Appi, suhkrutuhkur!” Lapsed jooksid õuest kööki, et uurida, kes see suhkrutuhkur olla võiks. Vanaema tõdes, et see on loom, kes armastab maailmas üle kõige suhkrut. Kui ta tunneb suhkru lõhna, siis ei peatu ta enne, kui selle kätte saab ja nahka pistab. Õige varsti oli selge, et vanaema tegi selle suhkrutuhkru-värgiga nalja, sest suhkrutuhkruks osutusid hoopis Lauren ja Lukas, kellel oli ju ka huuled suhkrused.

Lapsed uurisid, kas suhkrutuhkrud on päriselt olemas, sest Lauren teadis, et päriselt on olemas siilid, rebased ja oravad, kuid tuhkrust polnud ta midagi kuulnud. Vanema soovitas lastel minna üle aasa naabri poole. Seal elas zooloog Toomas, kes võis lastele loomadest rääkida.

Lapsed jooksid ruttu zooloog Toomase juurde, kuid nemad otsisid hoopis soolooma … no nii see zooloog ju kõlab, nagu sooloom. Lukas ja Lauren olid hämmeldunud, kui leidsid eest ühe onu koos koeraga, aga mitte mingit imelist ja kummalist soolooma. Toomas selgitas, kes see zooloog on, ja mis kummaline täht see z on, selline siksak-täht, mis on üks viguriga täht. Õde-venda uurisid, kas Toomas ka suhkrutuhkrut teab, kuid Toomas sellist looma kohanud ei olnud, küll aga päris tuhkrut. Toomas uuris, kas lapsed tahaksid kuulda lugusid neist loomadest, keda ta metsas kohanud on. Neist oleks zooloog Toomasel palju lugusid. Loomulikult olid Lukas ja Lauren selle ettepanekuga nõus.

Seejärel saamegi lugeda loomadest. Tekstid on lihtsad ja lühiksed, kuid väga sisukad ja täis igasugu põnevaid teadmisi. Tekstid on mõnusad ja arusaadavad, et väikestel lugejatel oleks lihtne lugeda. No ja ma usun, et eks ka lapsevanemad on nõus seda lugemist täpsustama ja täiendama, kui väikesele raamatu- ja loodusesõbral midagi segaseks jääb. Lisaks ka suurepärased illustratsioonid loomadest, mille autoriks eelpool mainitud Grete Alt.

Ma ei hakka siinkohal neid lugusid ümber jutustama, kuid raamatust saame lugeda mitmetest loomadest (imetajatest) – tuhkur, kärp ja nirk, mink ja naarits, mäger, saarmas, metsnugis, rebane, hunt, kährikkoer, šaakal, ilves, pruunkaru, kobras, orav, lendorav, kodu- ja rändrott, mügri, kaelushiir, koduhiir, leethiir, uruhiired, pisihiir, juttselg-hiir, kasetriibik, metssiga, põder, metskits, punahirv, mutt, siil, vesimutt, karihiired, valge- ja halljänes, nahkhiired, hallhüljes.

Kuid see ei ole veel kõik, sest mõned peatükid on selles vahvas loomaraamatus veel. Peatükis “Kus on kõik loomad?” imestas Lukas, et on olemas nii palju loomi, kuid miks ta neid nii harva näeb? Onu Toomas kinnitas, et tegelikult on neid loomi veel, ja ega temagi neid kõiki näinud pole. Toomas kinnitas, et imetajaid näebki harvem, sest nad on tagasihodilikumad ja paljud neist toimetavad öösel. Kuid loomade jälgi näeb kõikjal. Toomas rääkis lastele ka sellest, kus tema loomi vaatamas käib – näiteks suur kõver mänd heinamaa servas. Õhtul ronib Toomas puu otsa, sätib end mugavalt istuma ja ootab vaikselt. Mõnikord ei näe ta kedagi, kuid mõnikord pistab metsast nina välja metskits või põder, rebane luusib heinamaal üsna sageli – ilmselt otsib hiiri. Ka jäneseid on Toomas näinud. Binokkel tasub ligi hoida, siis näeb heinamaa teises servas luusivat ilvest.

Järgmisel hommikul olid lapsed jällegi Toomase juures. Selle peatüki pealkirjaks on “Miks trügib hiir sahvrisse?” Lapsed said teada siili radadest Toomase hoovis, kuid said vastuse ka küsimusele, miks hiir ikkagi trügis sahvrisse. Põhjus on lihtne, miks hiired ja teised närilised sahvrisse trügivad – seal on süüa! Suvel elavad närilised õues, sest siis on ka seal süüa. Talve saabudes otsivad aga loomad sooja ja väikesed närilised satuvad majja. Lauren ja Lukas olid kindlad, et hiirtele peaks jätma kirja, et nad ei tuleks nende toitu ära sööma.

Lapsed uurisid ka närbi kohta, kuid Toomas tõdes, et olemas on nirk ja kärp, kusjuures tema maja juures elab nirk, kärpi ta maja juures kohanud ei ole.

Peatükis “Miks ei püsi loomad metsas ja tulevad linna?” arutlesid lapsed ja Toomas selle üle, miks loomad metsast linna tulevad, ja kas see mitte ohtlik ei ole. Probleemiks on see, kui enam metsa ei ole, sest sageli ei oska inimene arvestada, et ka loomad peavad kusagil elama. Lukas oli kindel, et sellised inimesed olid rumalad. Toomas täpsustas, et sellised inimesed olid teadmatud, sest loomad elasid siin enne meid. Meie oleme nende juurde elama tulnud ja seega peaksime käituma nagu külalised. Aga paljud inimesed käituvad nagu peremehed, suhtuvad looma kui tülikasse külalisse.

Pärast sellist juttu tõdes Lauren, et nüüd ei ole aega oodata – tema hakkab kohe väikeseks zooloogiks. Lauren ütles, et esmalt läheb ta uurima vanaema sahvris käivaid hiiri, seejärel uurib kassi, et teada saada, kas tal on üldse plaan hiiri püüda või peab ta Toomase nirgi vanaema juurde meelitama.

Järgmisel päeval luurasid Lauren ja Lukas vanaema sahvri juures, kuid hiiri ei olnud. Nii sõitsid lapsed linna tagasi, kuid mõni päev hiljem leidis vanaema sahvrist kirja, mille olid jätnud Lauren ja Lukas. Selles soovitasid lapsed hiirtel vanaema toitu mitte süüa, ja ka mürki ei tohtinud nad süüa, sest see on mürgine. Mainiti ka Toomase nirki, kes võis samuti tulla. Lapsed soovitasid hiirtel lugema õppida, siis on elu lihtsam …

Raamatu lõpus leiad veel ka mõned mängud ja tegevused igavuse peletamiseks ehk toiduahelamäng, uue looma joonistamise mäng ja loomajälgede otsimine. Viimastel lehekülgedel on kaart ja nõuandeid imetajate vaatlemiseks. No näiteks, et tuleb liikuda vastutuult, sest imetajatel on hea haistmine. Inimest haistes pageb või varjub loom enne, kui teda näeme. Või selline nõuanne, et uuri metsateedel jälgi, nii saad aimu keda ja kui palju ümbruses elab. Mine retkele varahommikul – võid kohata loomi, kes lõpetavad öiseid käike. Kuid näiteks ka selline oluline nõuanne, et ära võta metslooma või tema poega kätte, sest ta võib hammustada ja küünistada – ta ei vaja sinu pai (kingi see oma emale või isale).

Selline vahva raamat, see meie lapse loomaraamat, mis tutvustab väikesele lugejale imetajaid. Olen üsna kindel, et pärast sellise vahva raamatu lugemist, on ka väikesel inimesel suurem huvi looduse ja loomade vastu, ja mine tea, äkki mõnest praegusest loomaraamatu lugejast saabki tulevikus zooloog.


Guillaume Evin „Elas kord James Bond“ (Pegasus)

KÕIGE KUULSAMA SALAAGENDI ELULUGU. Me teame tema nime. Me teame tema ametinumbrit. Aga kas me tunneme ka meest, kelle rolliks on olla Tema Majesteedi spioon? Mida me oskame öelda Ian Flemingi vilkast kujutlusvõimest sündinud tegelase kohta? 007 armastab luksuslikke eineid, ta nuriseb, et pidi loobuma oma 0,25-tollise kaliibriga Berettast, ta arvab, et ideaalne naine peaks suutma võrdselt hästi valmistada nii Béarni kastet kui magatada meest, ta kahetseb, et peab oma ametis tapma ... kuid Inglismaa nimel on ta selleks valmis. Loomu poolest ettevaatlikuna ei sõlmi ta hõlpsasti uusi sidemeid, välja arvatud siis, kui missioon seda nõuab. Ta näitab end igas olukorras professionaalina. Ta pole mitte üksnes MI6-e üks parimaid töötajaid, vaid ka üks tööle pühendunumaid. Ian Flemingi 12 romaanile ja 2 novellikogule tuginedes avab Guillaume Évin uuesti „007 toimiku“ ning toob meie ette smokingukangelase esimese – autoriseerimata – biograafia. Ajakirjanik ja agent 007 asjatundja Guillaume Évin on avaldanud mitmeid James Bondile pühendatud teoseid: „Goldmaker: kuidas James Bondist sai kinoajaloo suurim edulugu“ („Goldmaker: comment James Bond est devenu le plus gros succès de l´Histoire du cinéma“ (Fayard, 2003)), „James Bond on igavene“ (James Bond est éternel (Éditions du Moment, 2012)), „James Bond: 007 entsüklopeedia“ (James Bond : L´Encyclopédie 007 (Hugo Image, 2015)).

Raamatu sissejuhatuses küsib Guillaume Evin, kuidas koostada biograafiat fiktiivsest tegelasest, kes on sündinud möödunud sajandi protestimeelse inglise romaanikirjaniku kujutlusvõimest, kusjuures nüüdisajal tehaks see autor pihuks ja põrmuks sügava misogüünia, sadistlike kalduvuste ja ilmselge rassismi pärast?

“Elas kord James Bond” on Guillaume Evini seitsmes 007 pühendatud teos, milles ta üritab visandada portree kõigi aegade kuulsaimast spioonist, kellest on aastakümnete jooksul saanud müütiline kuju, kes kehastab ühtaegu tänapäevast rüütlit ja samas ka püha Jüri, kes seljatab draakoni.

Ian Fleming lõi küünilise ja külmaverelise tegudemehe, innuka patrioodi, kes on valmis Tema Majesteedi nimel oma elu ohverdama, kes on äraostmatu ja vastupandamatu, kes armastab lihalikke naudinguid ja hästi süüa, kes januneb luksuse ja reiside järele, kes näeb ohtlikes olukordades eneseteostust ja kõnnib alailma noateral.

Fleming kirjutas Jamaical oma Goldeneye residentsis igal aastal uue Bondi-loo. Seda tegi ta kolmteist aastat järjest. Romaanikangelase edu tõi autorile rikkuse ja kuulsuse, ent 007 seiklused – kokku kaheksateist missiooni – rikkusid Flemingi tervise ja abieluõnne.

Guillaume Evin tõdeb, et James Bondi ei ole mõistagi olemas. Romaanides on aga Bondi tegelaskuju märksa sisukam kui ekraanil. Ometi tunneb ülekaalukas enamus teda ainuüksi filmide, mitte raamatute kaudu. Evin keskendus kõige kindlamatele allikatele, milleks on Ian Flemingi enda kaksteist romaani koos kahe novellikogumikuga ning kirjutised, mille Charlie Higson ja Steve Cole pühendasid pool sajandit hiljem kangelase noorusaastatele … 007 peegeldas oma ajastut, ta oli 1930.-1960. aastate eelarvamuste ja mõtteviisi vangis. Ta oli mitmetahuline mees, haavatav ja ligitõmbav, võimas ja väsimatu, selline, kelle moodi olemisest unistavad paljud mehed.

Selle raamatu esimene peatükk on “Mänguõnn?”, milles saame lugeda James Bondist ja kasiinodest, kuid mitte ainult. James Bond ei ole mängusõltlane, aga käib kasiinos väga innukalt. Kasiino on tema jaoks alati olnud nauditav allakäiguurgas. Kasiinos tõuseb pinge alati iga tunniga. Ruletti ja privaatsaale armastav Bond ei ole iialgi ihne teenindava personali vastu. Kasiinos tunneb Bond end koduselt, iseäranis Royale-les-Eaux’ Splendide’is, mis asub väikeses kuurortlinnas Cote d’Opale’is. See meeletult võluv paik asub Picardie liivarandade ja Caux’ kaljude vahel.

Esimeses peatükis loeme mitmest Bondi mängust kasiinodes, siin on võite ja kaotusi. Siin on raamatutest ja filmidest tuttavad krahvinna Teresa de Vicenzo, venelaste mõju all olev kuritegelik pankur Le Chiffre, meistertrikitaja Steffi Esposito, Sir Hugo Drax, Auric Goldfinger, küürakast petis Shady Tree, Emilio Largo jpt. Mängitakse bakaraad, Blackjacki, Inglise ruletti, bingot, bridži, pokkerit jm. Külastame Monte Carlo ja Londoni kasiinosid, Bondi lemmikuks on Nassau kasiino Bahama saartel.

Guillaume Evin kinnitab, et Bondi saladus seisneb õnnele väljakutse esitamises. Esimeses peatükis on juttu veel ka Bondi tervisest ja õnnest, mis ilmutab end Bondi spioonielus tihti mujalgi kui mängulauas. Nii on teda tabanud Scramanga palgamõrtsuka maomürgiga kaetud kuul, õnneks sai Bond kohe ka vastumürki. Smerši vanemohvitseri kinga mürginoole torge pidanuks Bondilt elu võtma, aga prantslasest sõber lasi ta kohe haiglasse viia. Bond on pääsenud New Yorgis hotellituppa jäetud pakipommist. Royale-les-Eaux’s pääses Bond pommist, mis oli tema jaoks mõeldud. Mahajäätud villas, kus teda piinas Le Chiffre, pääses James Bond tänu Smerši mehe saabumisele.

Sarnaselt kõigi teistega ei osanud ka James Bond ette kujutada, et see töö võib nii raske olla. Ja armidega kaetud keha, mida ta riietudes nägi igal hommikul peeglist, ei luba tal kunagi unustada selle ameti karmi tegelikkust.

Sitke mehena on Bond õppinud hoope saama nagu kogenud poksija. Väga sageli pigistas ta hambad risti. Tegutsemishoos suudab ta alla suruda põletava valu oma paremas õlalihases, mida on tabanud kuul. Piinamine on osa ta elust. Bond teab, et valu kõver on paraboolne: alguses on see kõige hullem, siis taandub see pisut ja viimaks tõuseb peadpööritavaks kannatuseks. Loeme sellestki, kuidas piinasid Bondi Le Chiffre, mister Bigi käsilane Ti-Hi, Spangi käsilased, Auric Goldfinger ja tema käsilane Oddjob, dr Shatterhand alias Blofeld. Pikkade aastate jooksul pääses 007 tänu füsioloogia seadusele: inimkeha ei talleta mälestusi kannatamisest, kuigi sellest jäävad jäljed (armid vasakul õlal, taastuskirurgia jäljed parema käe tagaküljel). Vastupidisel juhul oleks Bond surnud.

Juttu on ka Bondi argisemast elust, sest eraldi missioonil käis ta kõige rohkem kaks või kolm korda aastas. Juttu on ka golfist ja autovõidusõidust, sellest, et autode vastu tunneb Bond väga tugevat omamiskirge. Siin on 1930. aasta raudhall 4,5-liitrine Bentley, 1953. aasta Bentley Mark VI, 9,5-se kompressiooniga Mark IV.

Loeme sellestki, et Bondil ei ole sõna otseses mõttes puhkusi, aga õnneks saab ta pärast iga missiooni loa võtta elu vabalt, mida võiks pidada puhkuseks või pikemaks hingetõmbeajaks, ainult et sellel ei ole algust ega lõppu. Kuna Bond on vallaline ega pea hoolitsema laste ega vanemate eest, ei tee puhkepäevade juhuslikkus eriti suurt häda.

37-aastasena ei ole James Bond küll rikas, aga elab muretult. Juttu on ka tema palganumbritest, missioonidel võib ta kulutada kui tahes palju. Tema Majesteedi relvakandjal on piiramatu krediit.

Jõuame raamatu teise peatükini “Bondi ei saa kinni hoida!” James Bond teab, et 45-aastaselt kaotab ta automaatselt 00-koodi. Seega on talle jäänud veel kõige rohkem umbes kakskümmend ohtlikku missiooni. Kui ta ei pea just põnevate lugude vahel Londonis olema, võib teda näha mujal politseinikku mängimas. Bond on juba ammu elanud nagu orav rattas. Sõjamehena on tal rahuliku eluga raske harjuda. Ta teab liigagi hästi, et “rahu on talle tappev”. Ta ei talu vaikset kulgemist, tegevusetus viib ta masendusse ja igavus tekitab sügavat õudu. See on tema sõnutsi “kõige hullem piin”. Just adrenaliin on Bondi tõeline kütus.

Selles peatükis loeme Bondi isast ja emast, kes said surma Põhja-Alpides, sugulastest ja koolipõlvest, õppimisest Windsori lähedal asuvas iidses Etoni kolledžis, sõpradest, onust, Max Bondist, kunagisest MI6 agendist, esimestest James Bondi sammudest spioonina.

Raamatu kolmas peatükk on “M-i ja kuninganna teenistuses”. “Ta mõtleb ainult tööst.” Nii öeldakse James Bondi kohta tavaliselt MI6-s. Agent 007 teeb kirglikult tööd ja on ühevõrra pühendunud oma töökohustustele ja riigile. Seda juba sellest ajast peale, kui ta tuli kaitseministeeriumisse tööle vahetult enne Teise maailmasõja algust. Selles peatükis ongi juttu tööst MI6-st, legendaarsest ülemusest Sir Miles Messervyst ehk M’ist, kuid ka MI6 sekretärist Mary Goodnightist, M-i truust sekretärist Moneypennyst, kuid ka Bondist ja tema relvadest ja muudest põnevatest vidinatest.

Raamatus on veel kolm peatükki, ja ma ei tahaks Sulle kõike ka ära rääkida. Kuid natuke veel …

Järgmine peatükk on “Vannutatud tapja, kogenud proff”, milles on juttu sellest, kuidas on James Bond oma suurimatest ja tuntumatest vastastest jagu saanud, kuidas on ta nad tapnud. Edasi juba peatükk “Omlett ja suitsupeekon” – saame teada, mida Bond vabal ajal teeb, mida ta sööb, mida ta joob, millised on tema lemmikhotellid ja söögikohad. Saame teada sedagi, et James Bond on britt pealaest jalatallani, kuid juttu on ka Bondi filosoofiast ja maailmavaatest.

Raamatu viimane peatükk kannab pealkirja “Jaapanlannadel on õige suhtumine”. Raamatu autor kinnitab, et naistega olid James Bondi suhted alati keerulised, kuigi pealtnäha võis jääda vastupidine mulje, sest oli ju Bond igati nägus mees, Selles osas meenutame Bondile olulisi naisi – Rhoda Llewellyn, Tiffany Case, krahvinna Teresa di Vicenzo ehk Tracy, Roan Powers, Domino, Kissy Suzuki, Simone Latrelle ehk Solitaire, Tatjana Romanova, Honeychile “Honey” Rider, Gala Brand, Jill Masterton, Mariko Ichiban, Vesper Lind jt. James Bondi naisideaal näib olevat võimatu. See lähtub ühestainsast valemist: naine peaks suutma võrdselt hästi valmistada Bearni kastet ja meest magatada! Bond tahab unistada “kuldsetest juustest, hallidest silmadest, suust, mis viiks kiusatusse isegi pühaku, täiuslikkust kehast, muidugi ka heast naljasoonest, elegantsi tunnetusest ja mõistlikult heast kaardimänguoskusest.”

Raamatu lõpus on bibliograafia, milles on kirjas Ian Flemingi romaanid ja novellid (neid ei ole palju, kusjuures eesti keeles on neid ilmunud äärmiselt vähe (“Ela ja lase teistel surra” eesti keeles 1991 ja 2008, “Südamlik tervitus Venemaalt”, 1992 ja “Casino Royale” 2008, kokku seega vaid kolm Bondi-raamatut eesti keeles …, mulle meenuvad siiski veel ka Roger Moore’i, Robert Moore’i ja Gareth Oweni kirjutatud “Bond on Bond” (eesti keeles 2012) ja Lois H. Greshi ja Robert Weinbergi kirjutatud “James Bondi filmid ja teadus” (2007)), kuid ka Charlie Higsoni, Steve Cole’i ja Anthony Horowtzi Bondi-romaanid.

Raamatu lõpus on bibliograafia, milles on kirjas Ian Flemingi romaanid ja novellid (neid ei ole palju, kusjuures eesti keeles on neid ilmunud äärmiselt vähe (“Ela ja lase teistel surra” eesti keeles 1991 ja 2008, “Südamlik tervitus Venemaalt”, 1992 ja “Casino Royale” 2008, kokku seega vaid kolm Bondi-raamatut eesti keeles …, mulle meenuvad siiski veel ka Roger Moore’i, Robert Moore’i ja Gareth Oweni kirjutatud “Bond on Bond” (eesti keeles 2012) ja Lois H. Greshi ja Robert Weinbergi kirjutatud “James Bondi filmid ja teadus” (2007)), kuid ka Charlie Higsoni, Steve Cole’i ja Anthony Horowtzi Bondi-romaanid.

Lisaks veel ka nimekiri EON-i ja MGM-i toodetud filmidest alates Terence Youngi lavastatud filmist “Agent 007: dr No” (1962), lõpetades Cary Joji Fukunaga filmiga “007: surm peab ootama”, mis pidi jõudma kinodesse eelmisel aastal, kuid “tänu” pandeemiale on lükati esilinastus sellesse aastasse.

Minu arust üks igati sisukas ja huvitav lugemine, mis püüab meile tõepoolest lahti kirjutada maailma parima spiooni James Bondi eluloo, tema huvid ja tõekspidamised, tema vaenlased ja lähedased, tema kiusatused, tema naised jpm.


Bill Bryson „Jalutuskäik metsas“ (Eesti Raamat)

Georgiast algav, 14 osariigi piire ületav ja Maine’is lõppev Apalatši matkarada Ameerika Ühendriikides on maailma pikim märgistatud matkarada. Just sel rajal alustas neljakümne nelja aastane Bill Bryson oma sõbra Stephen Katzi seltsis teekonda ääretutesse laiuvatesse laantesse, mis on mõistlikumaid inimesi kolmsada aastat hirmutanud. Ees ootas üle kolme tuhande kilomeetri muust maailmast ära lõigatud metsikut loodust ja mägesid täis karusid, ilveseid, lõgismadusid, mürgiseid taimi, haiguseid levitavaid puuke, siin-seal sekka mõni maniakaalselt naeru kõkutav mõrtsukas ja lisaks see kõige hullem kaader: inimesed, kelle meelistegevuseks on matkaseljakottide erinevate mudelite plusside ja miinuste arutamine. Kurjade ilmade, halastamatute putukate, kõlbmatute kaartide ja tujuka, peamiselt motellis vedeleda ja „X-faile“ vaadata ihkava kaaslase kiuste saavutas Bryson ürgloodust trotsides oma eluaegse eesmärgi – mitte surra vabas looduses.

Majesteetlikud mäed, laiuvad laaned, sillerdavad järved. Bill Bryson on parim giid, kellega Apalatši matkarajale minna. „Jalutuskäik metsas“ tutvustab matkaraja ajalugu, loodust, rajal kohatud hulljulgeid (või lihtsalt hulle) rändajaid – ja lisaks paari karu.

Klassikaks saanud “Jalutuskäik metsas” paneb teid igatsema metsiku looduse järele – või hoopis mugava tooli järele, kus istet võtta ja sellest lugeda.

Raamatu ainetel valmis 2015. aastal film, milles mängisid peaosi Robert Redford ja Nick Nolte.

Bill Brysoni “Jalutuskäik metsas” ilmus algupäraselt juba 1997. aastal, kuid selle raamatu puhul ei ole oluline ilmumisaasta, sest see on ajatu raamat ja väga põneva lugu, mis viib lugeja matkarajale ja metsa. Pean tunnsitama, et on ka mind viimasel paaril-kolmel aastal jangesti metsa tõmmanud, ja seal olen ka oma koertega käinud … ja tegelikult aitab see inimese hingeelu küll.

Bill Bryson on USA-Inglise kirjanik (s. 8.12.1951 Des Moinesis, USA’s), kes elanud nii USAs kui Suurbritannias. Ta on kindlasti üks populaarsemaid reisiraamatute autoreid, kuid ta on kirjutanud ka populaarseid teadusraamatuid, ja ka raamatuid inglise keelest. Tema esimesed raamatud ilmusid juba 1980. aastatel, esimene raamat, mis teda laiemalt tuntuks tegi oli “Notes from a Small Island” (1996) ja aasta hiljem ju see raamat, millest täna juttu teen.

Eesti keeles on ilmunud mitmed Bill Brysoni raamatud: “Kõiksuse lühiajalugu. Teekond Suurest Paugust inimeseni” (kirjastus Pegasus, 2006, 2008 ja 2017), “Ei siin ega seal. Reisid Euroopas” (Tänapäev, 2011), “Ringkäik kodumajas. Eraelu lühiajalugu” (Pegasus 2011), “Üks suvi. Ameerika 1927” (Hea Lugu, 2016), “Maakera kuklapoolel. Rännud päikesest kõrbenud riigis” (Hea Lugu, 2017), “Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias” (Eesti Raamat, 2018), “Inimkeha. Kasutusjuhend asukale” (Eesti Raamat 2019, 2020). Viimati mainitud raamat on seni ka viimane, mis Bill Brysoni sulest ilmunud.

Raamatu “Jalutuskäik metsas” esimeses peatükis räägib Bill Bryson, et üsna varsti pärast seda, kui ta oli koos perekonnaga New Hampshire’i väikelinna kolinud, komistas ta linnaservas otsapidi metsa kaduvale rajale. Infotahvlilt sai ta teada, et tegemist pole mitte tavalise jalgtee, vaid kuulsa Apalatši matkarajaga. Enam kui 3380 kilomeetri pikkuselt läbi suursuguste ja peibutavate Apalatši mägede mööda Ameerika idarannikut kulgev matkarada on kõigi märgistatud pikamaa matkaradade esiisa.

Autor ütleb, et siin see matkarada oligi, täiesti ootamatult, ja lookles ohtlikult ahvatleval moel läbi meeldiva Uus-Inglismaa kogukonna, kuhu ta oli end vastselt sisse seadnud. Bill Bryson ei vajanud palju aega otsuse tegemiseks – sellele matkarajale peab ta minema. Üks põhjus oli ka see, et Apalatši mäed on koduks ühele maailma suurimale lehtpuumetsale – see on jäänuk maailma kõige lopsakamatest ja mitmekesisematest metsamaadest, mis on eales mõõduka kliimavöötme ehteks olnud – ja see mets on hädas. Juba toona oli hädas, sest tänu kliimasoojenemise tõttu võib see mets muutuda varsti hoopis savanniks! Bill Bryson oli kindel, et niisuguse ürgloodusega tutvumiseks oli õige aeg.

Bill Bryson rääkis sellest kavatsusest kõikidele – sõpradele, naabritele, kirjastajatele. Ta uuris raamatuid ja rääkis inimestega, kes matkaraja tervikuna või osaliselt läbi olid käinud. Ta jõudis arusaamiseni, et see on väga hull plaan, sest metsad olid täis ohtusid: rästikute, lõgis- ja kilplõugmadude pesi; ilveseid, karusid, koiotte, hunte ja metssigu; end tohututest puhastamata maisipuskari kogustest segi joonud ja põlvkondi kestnud sugulasabielude tagajärjel sündinud kohalikke napakaid; marutõvest hullunud skunke, pesukarusid ja oravaid; halastamatuid tulisipelgaid ja aplaid kihulasi; mürgiseid puid, mürgiseid põõsaid ja mürgiseid salamandreid; siin-seal tuli ette ka end nende ajju puurinud parasiitusside tõttu ohtlikult segi pööranud põtru. Lisaks loomadele ja taimedele räägib Bill Bryson ka igasugu haigustest, mis metsas võisid varitseda: Giardia lamblia, ida hobuste entsefa(lomüe)liit, Lyme’i tõbi, Kaljumägede tähniline palavik, Helicobacter pylori, Ehrlichia chaffeenis, skistostomiaas, brutselloos, šigelloos ja hantaviirused. Autor räägib neist haigustest ka lähemalt, kusjuures üks on hullem kui teine.

Lisaks eelpool mainitule lisab autor, et matkarajal on alates 1974. aastast mõrvatud vähemalt üheksa matkajat, ja kinnitab, et sellal kui tema rajal oli, leidsid seal oma otsa kaks noort naist. Loeme veel ka autori mõtteid, millisel aastaajal tasuks matkarajal alustada, ja kui pikk ikkagi see (kuri)kuulus matkarada on.

Ja see pole veel kõik. Omamoodi humoorikaks kujuneb see, kuidas Bill Bryson matkale vajalikku varustust ja riietust otsima ja ostma läks. Ta saab teada, et oluline on jälgida matkavarustuse kaalu ja vastupidavust, kuid jutuks on ka hämmastavad hinnad, mida ta matkavarustuse hinnalipikutel näeb. Bill Bryson tõdeb, et lõpuks ostis ta kokku nii palju asju, et nende tassimisel jätkunuks tööd tervele orutäiele šerpadele: kolmel aastaajal kasutamiseks sobilik telk, isetäituv magamisalus, üksteise sisse sobituvad potid ja pannid, kokkupandavad söögiriistad, vikerkaarevärvides pakkimiskotid, õmbluste veekindlaks muutmiseks kasutatav materjal, paikamistarvikute komplekt, magamiskott, riputusrihmad, venivad kummipaelad, veepudelid, veekindel pontšo, veekindlad tikud, seljakotikate, igati nutikas kompassi ja termomeetriga võtmehoidja, väike kokkupandav matkapliit, gaasiballoon ja varu-gaasiballoon, pealamp, mis meenutas kaevurilampi, suur väits karude ja maakate tapmiseks, pikkadest aluspükstest ja särkidest koosnev kehasoojust isoleeriv aluspesu, neli kaelarätikut ja rohkesti igasugu muud tavaari, ka selliseid asju, mille puhul pidi ta minema tagasi küsima, mis otstarvet see siis ikkagi täidab.

Seejärel läks Bill Bryson kohalikku raamatupoodi ja ostis raamatud: “Läbimatkaja käsiraamat”, “Apalatši matkarajal rändajale”, mitu looduse- ja looduslooteemalist raamatut, Apalatši matkaraja geoloogiline ajalugu, 59 eri mõõtu, eri stiilis ja mõõtkavaga kaarti, mis hõlmasid tervet matkarada, alates Springeri mäest kuni Katahdini mäeni (selle kolmplekti hinnaks oli 233,45 dollarit!). Teel kassasse märkas Bryson raamatut pealkirjaga “Karude ründed: põhjused ja neist hoidumine” ja viskas ka selle ostukorvi.

Kodus (kedris) pani Bryson telgi püsti, avas isetäituva magamisaluse ja puges kohevasse magamiskotti ning üritas kohaneda. Ta kinnitas endale, et asi ei kujune kõige hullemaks. Kuid salaja ta teadis, et eksib selles osas täielikult.

Matkale me siiski veel ei pääse. Teises peatükis räägib Bill Bryson karudest ja nende ohtlikkusest matkajale. Abiks on eelpool mainitud raamat, mille ta raamatupoest ostis ehk Kanada teadlase Stephen Herrero kirjutatud “Karude ründed: põhjused ja neist hoidumine”. Nii saame meiegi lugeda karude rünnetest, mida nende puhul ette võtta, juttu on nii grislidest kui ka baribalidest, mõlemad on võrselt ohtlikud loomad. Ühed väiksemad ja kiiremad, teised suuremad ja võimsamad.

Teises peatükis on juttu ka Brysoni vanast koolisemust Stephen Katzist (see on muideks varjunimi), kes oli Brysoniga ühendust võtnud ja soovinud matkale kaasa minna. Esialgu tundub lugejale, et Katz pole vist just kõige paremas vormis (ei vaimselt ega kehaliselt), et sellisele matkale kaasa minna. Bryson kirjeldab tulevast matkakaaslast üsnagi humoorikalt, kuigi mängus on ka kübe irooniat, kuid mine tea … äkki on Katz siiski suurepärane matkakaaslane.

Kolmandas peatükis saame tuttavaks Benton MacKayega. Leebe, sõbralik ja äraütlemata heasoovlik visionäär, kes avaldas 1921. aasta suvel oma matkarajaga seotud ambitsioonikad plaanid sõbrale, Charles Harris Whitakerile, kes pidas juhtiva arhitektuuriajakirja toimetaja ametit. Saame lugeda, kuidas MacKayel matkaraja idee sündis, kuidas tal õnnestus see ellu viia, kusjuures see ei olnud sugugi mitte lihtne. Saame teada, et paljud MacKaye esmases nägemuses olnud asjad on tõeks saanud. Tervel enam kui 3000 kilomeetri pikkusel matkarajal ja selle kõrvalradadel leidub rohkesti sillakesi, viitasid, lõkkekohti ja matkaonne, mida vabatahtlikud laitmatus korras hoiavad. Bryson kinnitab, et tegelikult väidetakase, et Apalatši matkarada on maailma suurim vabatahtlike poolt käigus hoitav ettevõtmine. Apalatši Matkaraja Ümarlaud võttis esimese palgalise töötaja tööle alles 1968. aastal ja mõjub tänini sõbraliku, ligipääsetava ja häid kavatsusi järgiva organisatsioonina.

Bryson kinnitab, et kõige raskem on Apalatši matkaraja matkaja jaoks rajale pääsemine ja kõige keerulisem on see raja otstes … Igal aastal asub märtsi alguse ja aprilli lõpu vahelisel perioodil Springerist teele umbes 2000 matkajat, kes loodavad enamasti Katahdinini välja jõuda. Sellega tuleb toime vaid ligikaudu kümme protsenti alustajatest. Pooled ei läbi isegi kolmandikku marsruudist ja lõpetavad Virginiasse jõudmata. Neljandik jõuab üksnes järgmisesse osariiki ehk Põhja-Carolinasse. Kümme protsenti annavad alla juba esimesel nädalal.

Vaatamata kõigele sellele, millest Bryson raamatute esimesel neljakümnel lehel kirjutab, olidki Bryson ja Katz teel. Oli 9. märts. Teekonna alguses tõdeb Bryson, et tee viis neid läbi metsase oru, kus voolava vuliseva ojakese kaldaid kattis rabe jää, ja kulges umbes poolteist kilomeetrit selle sängiga kaasa, kuni suundus viimaks järsult ülespoole, tihedamasse metsa. Neile sai kiiresti selgeks, et nad olid oma esimese suurema mäe, Frosty mäe jalamil, ja ülespoole liikumine osutus äärmiselt vaevarikkaks. Päike paistis ja taevas oli reipalt sinine, kuid maapinna tasandil oli kõik pruun – pruunid puud, pruun mullapind, pruunid külmunud lehed – ja külm ei mõelnudki järele anda. Bryson rühkis umbes viiskümmend meetrit ülesmäge ja jäi siis seisma, silmad pealuust välja tungimas, ta hingas raskelt, süda kloppis hirmutava kiirusega. Katz jäi temast kõvasti maha ja ähkis veel rohkem. Bryson kinnitab, et see oli põrgu. Jalgsimaktka esimesed päevad on alati sellised. Ta oli lootusetult vormist väljas. Seljakott oli liiga raske. Ta ei olnud veel kunagi kokku puutunud millegi nii rängaga, olles selleks halvasti ette valmistatud. Iga tema samm valmistas talle piina.

Bryson kaotas paari esimese tunni jooksul Katzi silmist ja läks teda otsima. Mõne aja pärast leidis ta oma matkakaaslase, kes oli jõundud juba väga palju asju minema visata. Õnneks jõuavad mehed esimesse laagripaika, kus oli onnike, mitmeid telke ja palju ringi askeldavaid noori inimesi. Bryson pani telgi üles, kuna Katz seda ei osanud. Hommikul ärgates oli üsnagi külm, nende hommikusöök koosnes Snickersi batoonist ja kohvist, siis panid nad laagri kokku, hiivasid kotid ühele küljele vankudes selga ja asusid taas teele.

Järgmiseks räägib Bryson lugejale ka üsna omanäolisel viisil metsast. Ta kinnitab, et metsad ei sarnane ühegi teise ruumiga. Esiteks on need kuubikukujulised. Puud ümbritsevad meid, kõrguvad meie kohal, pressivad igast küljest ligi. Metsad piiravad vaateid, tekitavad meis segadust ja võtavad suunataju.

Bryson ütleb, et metsad tekitavad meis kõhedust … Ameerika metsad on inimesi hirmutanud juba 300 aastat. Autor räägib lugejale Henry David Thoreau’st, Daniel Boone’ist ja lisab, kui esimesed eurooplased Uude Maailma jõudsid, kasvasid metsad, kus ära eksida ja millest jagus hiljem neljakümne kaheksale osariigile, 384 451 360 hektaril.

Antud hetkel olid Bryson ja Katz Chattahoochee riigimetsas. Chattanhoochee on üks osa umbes pooleteise miljoni hektari suurusest riigile kuuluvast metsast, mis ulatub kuni Great Smoky Mountainsini ja seal edasi, hõlmates nelja osariiki. Ja seal Bryson ja Katz kõndisid. Autor räägib lugejale sellestki, kuidas Ameerika mets on jagatud, palju sellest kuulub riigilile, kui palju USA metsamajandamise ametile, seejärel räägib Bryson veidi ka sellest ametist, mis on tema sõnul täiesti erakordne ametkond. Selgub seegi, et peaasjalikult tegeles metsamajandamise amet teede ehitamisega, sest Ameerika riigimetsades on 610 000 kilomeetri jagu teid. See on kaheksa korda pikem kui Ameerika osariikidevaheline teedevõrk kokku. Tegemist on maailma pikima üheainsa organisatsiooni hallatavad teedevõrguga. See amet on väidetavalt võtnud endale eesmärgi ehitada 21. sajandi keskpaigaks täiendavalt veel enam kui miljoni kilomeetri jagu metsateid.

 

Bryson ei ole rahul sellega, kuidas too amet on andnud erafirmadele loa võtta aastas sadade hektarite kaupa metsa maha, kusjuures enamus sellest tehakse nn lageraiena, mis ei ole Brysoni sõnul teadus, see on rüvetamine.

Autor tuleb matka juurde tagasi. Neljandal õhtul leidsid Bryson ja Katz endale sõbra. Naise nimi oli Mary Ellen, ta oli pärit Floridast ja tegemist oli tõelise fruktiga, vähemalt Katz arvas nii. Esimesel õhtul ütles Mary Ellen meie matkajatele (kui nägi, et need sõid nuudleid), et nuudlid ei anna mingit energiat. Nende väärtus on null. Mary Ellenile ei meeldinud ka Brysoni telk, ja kindlasti oli mees selle eest ka liiga palju maksnud. Suureks veaks olid ka Timberlandi saapad, ja see, et Katz oli naise arvates liiga paks! Bryson sõnul oli ka Mary Ellen priskemapoolne. Autori sõnul olid Mary Elleni tagapalged piisavalt suured näiteks sõjaväebaasis kinolinana kasutamiseks … Bill Bryson on terve raamatu vältel ülimalt aus ja otsekohene, ta ei hoia end vaos, vaid ütleb välja, mida asjadest arvab.

Igal juhul jätkub matkarada kolmekesi, kuid seda üsna lühikest aega, sest Bryson ja Katz plaanivad Mary Elleni maha raputada, mis neil üllataval kombel ka õnnestub. Veidi hiljem kuulsid meie matksellid, et Mary Ellen oli villis jalgade tõttu matka katkestanud … ja mida oligi naine rääkinud veidi aega tagasi Timbalandi saabaste kohta …

Edasi räägib Bryson ka vahemaadest. Ta kinnitab, et jalgsi liikudes omandavad vahemaad täiesti teistsuguse tähenduse. Kahest kilomeetrist saab pikk maa, viiest mõeldav, viieteistkümnest midagi suurt, kahekskümnest kilomeetrist pikemat distantsi on juba raske hoomata. Me mõistame maailma tohutut suurust viisil, mis on mõistetav üksnes meile endile ja kaasmatkajate väikesele vennaskonnale. Bryson lisab, et ka elu ise omandab imelise lihtsuse. Ajal ei ole enam tähtsust. Meil pole kokkuleppeid, kohustusi, töid ega tegemisi. Kiirustamisel pole mõtet, sest tegelikult ei lähe me ju kuskile. Kui kaugele või kaua me ka ei kõmbiks, oleme ikka samas kohas: metsas. Metsas olime eile, metsas oleme homme. Bryson kinnitab, et nii nad siis kõndisid, tundide kaupa, üle Ameerika mägedena mõjuvate tippude, mööda nugateravaid mäeharju ja üle rohtunud platoode, läbi põhjatu tamme-, haava-, kastani- ja männipuude mere. Taevas tõmbus pilve ja õhk muutus külmemaks, aga lund hakkas sadama alles kolmandal päeval.

Seiklus matkarajal jätkub, kuid mehed peavad tänu lumele rajalt lahkuma, nii jõutakse Rainbow Springsi laagripaika, kust saadakse kaks narikohta nn suures ühises magalaruumis. Seal kohtutakse väga erinevate matkasellidega, kes kinnitavad, et ühismagala pole sugugi mitte mõnus ega puhas koht olemiseks, rääkimata söökidest, mida seal pakuti … Õnneks said Bryson ja Katz ühe minibussi peale, mis neid Franklinisse viis.

Bryson kinnitab, et Franklin oli koht, mis oli väike, igav ja võlutu, kuid ennekõike igav. Mingit meelelahutust polnud, mitte kuskilt polnud võimalik osta ühtki raamatut või ajakirja, milles poleks olnud juttu kaatritest, ümberehitatud autodest või relvadest ja laskemoonast. Linn oli täis matkajaid, kelle lumi oli mägedest alla peletanud … Katzile meeldis selline lebotamine, lihtsalt lamamine ja mitte midagi tegemine või lihtsalt teleka vaatamine. Bryson tahtis kõndida ja liikuda, mistõttu pikalt nad ei peatunud. Nad asusid uuesti teele ja neil vedas, sest lumi oli paks, kuid läbitav. Järsud nõlvad olid libedad ja mõnikord tuli kõrgetes kohtades suurte hanged ümbert ringi minema, aga polnud kohta, kust nad poleks läbi pääsenud. Ilm paranes. Päike tuli välja, õhk muutus mahedamaks ja raskemaks, väikesed mägiojad ärkasid sulaveest sulisedes ja vulisedes ellu. Bryson kuulis isegi lindude ettevaatlikku sädinat. Bryson ütleb, et ta lihtsalt kõndis ja oli väga õnnelik.

Ja taaskord olen ma pikalt rääkima jäänud, kusjuures see on alles selle põneva ja kaasahaarava raamatu esimene kolmandik. Seetõttu teen veidi lühemalt ja toon välja mõned märksõnad, millest meil veel lugeda õnnestub – Great Smoky Mountains (tõeline maapealne Eedeni aed, mida botaanikud nimetavad maailma parimaks mesofüütseks segametsaks, need metsad on koduks 130 kohalikule puuliigile, kusjuures terves Euroopas on neid vaid 85, see on elupaik 67 erinevale imetajale, enam kui 200 linnuliigile ja 80 roomaja- ja kahepaikseliigile), Fontana järv, Little Tennessee jõgi, hüdroelektrijaama 150 meetri kõrgune tamm, Tennessee osariik (matkajate jaoks kolmas osariik), karud, salamandrid, magevees elavad karbid ehk liistaklõpuselised, vikerforell, Gatlingburg, mis asub Great Smoky Mountainsi rahvuspargi peasissepääsu kõrval, kus kaks burgerit maksis 20 dollarit (ettekandja põhjendas selle hinna ilusasti ära – kaks burgerit, kaks limonaadi, osariigi käibemaks, linna käibemaks, karastusjoogimaks, jootraha – aus mäng), Earl V. Shaffer (esimene inimene, kes ühe suve (1948) jooksul Apalatši matkaraja ostast otsani läbi käis, kusjuurs ta matkas ilma telgita), Stewart Udall (USA siseminister, kellele meeldis matkamas käia, tema võimul oleku ajal võeti 1968. aastal vstu üleriigiliste matkaradade seadus, mis nägi ette enam kui 40 000 kilomeetri uute matkaradade rajamist USAs, ent suurt osa neist ei hakatud kunagi ehitama, aga selle tulemusena sündis Pacifoc Crest ja Apalatši matkarada sai uue tuleviku rahvuspargina).

Kuid see pole sugugi mitte veel kõik. Eatl V. Shafferi matkale järgnenud poole sajandi jooksul on umbes 4000 matkajat seda saavutust korranud. Matakaraja ostsast otsani läbi käijate seas on kahte tüüpi inimesi: need, kes tevad seda ühe hooajaga ehk läbimatkajad, ja need, kes teevad seda lõikude kaupa ehk jupiti matkajad. Kõige rohkem on raja jupiti läbimiseks kulunud nelikümmend kuus aastat. Saame lugeda matkaraja läbijatest, kes oli vanim, kes noorim, kes tegi seda kõige kiiremini, kes tegi seda selleks, et kaalust alla võtta.

Loeme ka botaanikutest, erinevatest ekspeditsioonidest, et avastada uusi liike, juttu on uhkest ja kaunist Ameerika kastanipuust, mis sai üsna õnnetu lõpu, kuni neid tabas Aasia päritolu seenhaiguse tekitaja, mis arvatavasti toodi mõnelt idamaalt koos nakatanud puude või puidukoormaga sisse.

Bryson räägib sellestki, et ameeriklased on hakanud väga vähe käima ja matkama, iga kahekümne minutiga Apalatši matkarajal veedetud minutiga läbisid Bryson ja Katz kõndides pikema vahemaa, kui keskmine ameeriklane nädala jooksul läbi käib. Olenemata kaugusest või eesmärgist istuvad ameeriklased tänapäeval 93 protsendi väljapoole kodu tehtavate käikude puhul autosse, mis on naeruväärne. Keskmine ameeriklane liigub jalgsi kokku umbes 2,2 kilomeetrit nädalas, napid 350 meetrit päevas.

Juttu on ka probleemsest kuid kaunist Shenandoah’ rahvuspargist, öisest kohtumisest mingite metsloomadega, kusjuures Katz suutis ka sellises rahutus ja ärevas olukorras lihtsalt magama jääda …

Raamatu kolmeteistkümnenda peatüki alguses (see on umbes raamatu teise kolmandiku lõpp) tõdeb Bryson, et see ongi nende suure seikluse alguse kohta kõik. Bryson pidi kuu aega tegelema muude asjadega. Katz pidi minema tagasi Des Moinesi, kus talle pakuti suveks tööd ehitusel, aga ta lubas tagasi tulla ja Maine’is koos Brysoniga kuulsal kurjakuulutaval Hundred Miles Wildernessi (Sada Miili Ürgloodust) nime kandval lõigul matkata. Seni olid nad matkanud kaheksasada kilomeetrit, astunud pärast Amicalolast teele asumist 1,4 miljonit sammu. Nüüd olid nad tõelised matkajad, kes olid metsas asjal käinud ja karude keskel maganud.

Ja juba juunis on Bryson matkarajal tagasi! Ta läks Pennsylvaniasse, umbes viiskümmend kilomeetrit põhja poole. 1987. aastal oli keegi National Geographicu reporterile ütelnud, et see on osa matkarajast on see “kuhu saapad surema lähevad”. Seal on kümneid kilomeetreid maastikku, mida katavad teravate servadega veidrate nurkade all asetsevad kivilahmakad, millele matkaja peab pidevalt tähelepanu pöörama, et mitte jalga välja väänata või kõhuli prantsatada.

Saame lugeda Pennsylvania osariigist, kivisöest, naftast, Centralia kaevandamiskogukonnast, Apalatši mägedest ja nende moodustumisest, mägiojadest, puumadest (seal, kus puumasid on nähtud, matkas ka Bryson), laululindudest, keda tänaseks enam ei ole – lammipapagoi, rändtuvi, kuid ka bambusesäälik – Bryson kinnitab, et tänapäeval on mets üsna vaikseks kohaks muutunud. Bryson kohtub ka kuulsa matkajaga, keda hüütakse Kana-Johniks. Kohtumine on küll üsna lühike.

Käime ka Cheshire’is ja Adamsis, Greylocki mäel (millest on kirjutanud Herman Melville, Nathaniel Hawthorne, Edith Wharton), Strattoni mäel, Vermontis. Bryson räägib lugejale 1755. aastal Norwichis sündinud Alden Partridge’ist, kes oli pöörane kõndija, arvatavasti esimene inimene planeedil, kes lihtsalt lõbu pärast jalgsi pikki vahemaid läbis. Juttu on ka alajahtumisest, mis on ilmselt üks kõige ettearvamatumaid ja jubedamaid saatuselööke, mis võib inimest looduses viibides tabada. Juttu on ka tuultest ja külmast, Washingtoni mäest.

Raamatu lõpus saavad Bryson ja Katz jällegi kokku, et seekord läbida matkaraja seda osa, mis kulges Maine’i osariigis ehk seda osa, millest eelpool juttu oli – Sada Miili Ürgloodust. Kui raske ja keeruline see lõik rajast on, selle jätan ma Sulle endale avastada. Igal juhul on sellel lõigul katsumusi palju, nii et Bryson ja Katz suudavad isegi tülli minna …

Raamatu lõpus kinnitab Bryson, et ta käis veel ka pärast seda keerulist lõiku matkamas, ja kui ühel päeval kilomeetrid kokku lõi, sai ta 1400 kilomeetrit, mis oli õige pisut rohkem kui kolmandik Apalatši matkarajast.

Kõik see vaev ja valatud higi ja rõve mustus, kõik need lõputult edasi rühkides möödunud päevad, kõval maapinnal veedetud ööd – kõik see tegi vaid 39,5 protsenti raja kogupikkusest,” räägib Bryson. “Ma ei kujuta ette, kuidas keegi selle tervenisti läbi käib. Ma suhtun neisse, kes selle katsumuse lõpule viivad, imetluse ja uskumatusega. Aga vabandage mind, ka 1400 kilomeetrit on päris pikk maa.

Ja veel: “Ma ei hakka rääkima, nagu oleks see kogemus meie elu muutnud, ja Katzi eest ma rääkida ei saagi, aga päris kindlasti õppisin ma hindama ja austama metsi, kõnnumaad ja Ameerika tohutu avarust. Võtsin kaalust alla ja olin mõnda aega tähelepanuväärselt heas vormis.

Mulle tundub, et nende sõnadega saan lõpetada ka oma loo ja tutvustuse raamatust, mis oli hiiglama huvitav, kaasahaarav, veidi isegi naljakas ja ülimalt kütkestav lugemine metsadest, mägedest, loodusest, loomadest, inimestest, väikelinnadest, matkajatest, matkamisest  ja matkaradadest …

 


Tuutikki Tolonen „Agnes ja villa saladus“ (Eesti Raamat)

Rahvusvahelist tähelepanu äratanud „Agnese“-sari jätkub uute mõistatustega.

Agnes ja tema ema on pärinud vana villa, milles juhtuvad seletamatud asjad. Tubades hõljub olematute lillede lõhn ja hommikuti on lahti klaveri kaas, kuigi keegi ei ole pilli puutunud. Ja miks kajavad ülakorrusele viival trepil sammud? Agnese vaarema päevikuid ja maja ennast uurides saavad Agnes ja Pulla teada, et vana villa peidab endas uskumatuid saladusi.

„Agnes ja villa saladus“ on keskmisele kooliastmele mõeldud sarja teine raamat. Varem on ilmunud „Agnes ja unenägude võti“ (2020).

Sarja raamatute autor Tuutikki Tolonen (snd 1975) on Soome kirjanik ja sõnakunsti õpetaja. Tema sulest on ilmunud ka menukas lasteromaanisari „Kollivalve“, mida on tõlgitud juba enam kui 25 keelde. „Agnese“ raamatuid kaunistavad Soome illustraatori ja graafilise kujundaja Kati Vuorento (snd 1973) joonistatud pildid.

Eelmisel aastal ilmunud Soome kirjaniku Tuutikki Toloneni kirjutatud “Agnes ja unenägude võti” oli kindlasti üks põnevamaid eesti keeles ilmund lasteraamatuid aastal 2020. Täpselt sama põnevalt jätkab autor ka uues raamatus “Agnes ja villa saladus”.

Seekordne lugu algab proloogiga, mis viib meid aastasse 1932 ja Rauhalasse. Aeg oli varane, suveöö hakkas hommikuks pöörama ja Agnes Maria puges teki alt välja. Need, kes lugesid raamatut “Agnes ja unenägude võti” saavad aru, et juttu on meie raamatusarja peategelase, Agnese vaaremast. Agnes Maria liikus vaikselt ja salaja, kui ta kuulis, et keegi tuli mööda teenijatreppi. See oli köögitüdruk Elsa, kes ütles, et ta ei ütle tädi Ameliele, kuhu Agnes Maria läheb. Ja Elsat võis usaldada. Nii läks Agnes Maria läbi salongi, möödus Hugo (Hugo oli Agnes Maria vend, kes oli haige, mistõttu nii Agnes Maria kui ka Hugo õppisid kodus) klaverit ja sulges mööda minnes selle kaane. Siis avas ta hämarasse eeskotta viiva paarisukse, eeskojas ei olnud kedagi. Ta astus vaikselt oma salaukse juurdes, avas selle ja lipsas sisse. Ukse sulgudes kostis tasane kolksatus. Eeskoda oli jälle tühi ja vaikne, nagu ei oleks seal kunagi kedagi olnudki.

Kuna tegemist on proloogiga, siis viib see kindlasti edasi ka meie seekordsete sündmuste juurde. Ja tegelikult nii see ju ongi. Meie peategelane Agnes, tema sõber Pulla ja ka Agnese ema Ulla hakkavad seekord tõepoolest uurima, kas koos Agnes Mariaga võis selles uhkes villas elada veel üks tüdruk, kel nimeks Elsa. Ja seekord avastatakse mitmeid salapäraseid uksi, treppe ja juttu on ka Roositoast, mis peaks samuti kusagil olema, aga kus?

Kes eelmist raamatut lugesid, siis nad ka mäletavad, et Agnes ema sai päranduseks uhke häärberi Piilonieme Rauhalas, kus oli elanud Agnes vaarema Agnes Maria. Selle raamatu alguses algavad seal remonttööd ja ka Agnes koos emaga on seal. Ta vestleb telefonis oma sõber Pullaga, kellele Agnes räägib, et Rauhala on ju üle 150 aasta vana ja seal on teha palju remonttöid, isegi tapeete on mitu kihti, kusjuures Agnese ema plaanib neist näidise võtta ja neist Rauhala eeskotta ajaloolise näituse kokku panna.

Kui Agnes ja ema tapeeti maha võtsid, avastasid nad selle alt vana kapi ukse. Seal oli ka kapp, milles oli uhke serviis – vanad kohvitassid ja taldrikud. Agnesele serviis meeldis, kusjuures tundus, et seda ei olnud kunagi isegi kasutatud. Seal oli ka üksik tass, mis ei kuulunud serviisi, kuid seda oli kasutatud. Agnesele tundus, et selle päevinäinud kulunud kohvitassiga seostub midagi. Ta oleks seda justkui varem näinud, ainult et unustanud. Ema leidis kapist ka lapiku tumepunasest riidest koti. Selles oli must papist mapp, milles olid kuivatatud lilled. See oli kindlasti mõne koolilapse herbaarium ja see oli väga ilus. Sellel oli ka aastaarv 1932. Kas see võis olla vaarema oma? Mapil olid ka ähmased nimetähed - E.R., kuid need ei olnud ju Agnes Maria nimetähed! Kotist tuli välja veel üks karp, milles oli vägagi uhke sulepea ja sellel oli graveering E. Agnes oli kindel, et kindlasti kuulub sulepea sellele E.R.-ile. Ka ema arvates oli see kõik väga imelik, kas selles häärberis võis elada Agnes Maria ja Hugoga samal ajal veel üks koolilaps?

Järgmisena oleme juba koolis. Oleme Harmala kooli kuuendas klassis. Õpetaja kinnitas, et just sel päeval alustatakse projektitööga, mille teemaks on kodukandi ajalugu ja lähtuda tuli mõnest vanast esemest. See oli teema, mis kindlasti Agnesele ja Pullale huvi pakkus, kuid seekord ei saanud nad koostööd teha, sest õpetaja loosis kõikidele paarilised.

Agnes sai paariliseks Alexi, ja see polnud tüdrukule sugugi mitte meeltmööda. Alex oli spordipoiss, mängis korvpalli ja tundus Agnesele tundus ta olevat üsna upsakas kutt … kuigi siinkohal tuleb tõdeda, et esmamulje võib olla petlik. Nüüd pidid Agnes ja Alex siiski koostööd tegema, kuigi Alex kinnitas, et nende kodus vana kola ei ole, kuna ta ema vihkas igasugust rämpsu. Äkki Alexi esimese klassi pilt? See tundus olevat poisil kõige vanem ese. Nii pakkus Agnes projektitööks välja Rauhalast hiljuti leitud vana kohvitassi ja sulepea.

Seejärel oleme Agnese kodus. Tüdruk istus kott-toolis ja uuris eelmisel päeval Rauhalast leitud herbaariumi ja sulepead. Päevinäinud kohvitassi oli ta pannud aknalauale vaarema lillepoti kõrvale. Pulla oli soovitanud lugeda ka vaarema päevikuid, neist viimane oli kirjutatud 2018. Selles mainis Agnes Maria, et oli näinud und Rauhalast. Ta oleks justkui ajas tagasi rännanud. Ta istus Roositoas, nagu tal kombeks oli. Tädi Amelie valvas teda pidevalt, ning Agnes Marial ei olnud ühtegi omaette olemise kohta peale salatoa! Tüdruk oli viinud sinna väikese päeviku, mille kaanele oli joonistanud samuti roosid, et see sobiks tema väikese kambriga. Kõik see olevat juhtunud enne Elsat, enne, kui kõik muutus.

Vaarema kirjutas veel sedagi, et tal oli kahju, et ta kunagi Roosituba jälle välja ei kaevanud, seal peaks olema vana roosilise kaanega päevik …

Agnes saatis vaarema mälestustest pildi telefonitsi ka Pullale, ja nüüd olid lapsed kindlad, et kusagil peaks olema Roosituba, peaks olema keegi, kel nimeks Elsa. Kas Roosituba võiks olla Rauhalas? Kuidas sai inimene kaduda nii, et keegi enam ei mäleta, kes ta oli?

Nüüd läksid Agnes ja Pulla jällegi Rauhalasse, kus oli alanud remont. Ka Agnese ema oli seal. Kõigepealt remonditakse köök ja vannitoad ja paar tuba allkorrusel, salongis ei ole õnneks vaja kuigi palju teha. Remonti tegidd Annukka, kes teadis kõike selliste vanade majade remondist (Annuka sõnul – elustamisest) ja õpilased. Huvitav oli see, kui ema ütles Agnesele, et klaveri kaant ei tohiks lahti jätta ja lina peaks ikkagi klaveril peal olema, et remonditolm klaverit ei kahjustaks! Agnes kinnitas, et ta pole ju klaverit puutunud … Ema oli toonud ka Rauhala põhiplaani, mida hakkasid lapsed uurima. Kas põhiplaanilt võiks leida salatoa?

Agnes ja Pulla alustasid uurimist ülemiselt korruselt, Hugo toast. Nad kuulsid salapärast koputamist. Hugo läks alumisele korrusele, et seljakotist telefon tuua. Äkki kuulis Agnes trepil samme! Kuid need ei olnud Pulla sammud, sest Pulla tuli alles mõne aja pärast … Kummitus!?

Õige varsti leidis Annukka koos õpilastega Rauhala köögi juurest tagumisest eeskojast midagi huvitavat. Tundub, et tapeedi all oli jällegi uks, mis oli samamoodi kinni tapeeditud nagu see eelpool mainitud kapp. Kui asja lähemalt uurima hakati, siis leitigi sealt uks, mis avanes trepile – see oli ilmselt kunagine teenijatrepp. Seal oli veel uksi, ühe taga oli hoiuruum (teenijate vaheladu?). Hoiruumi riiulilt leidsid Agnes ja Pulla noodivihiku, mille esimesel lehel oli häguselt kirjas Hugo Brycknen. Vihiku vahelt pudunes paberipoogen, millele oli käsitsi kirjutatud kuupäev 14.8.1933 ja see paistis olevat pooleli jäänud klaveripala ning kolm paberistki õhemat kuivatatud lille.

Siinkohal pean tõdema, et tegelikult ei tahaks ma Sulle rohkem seda lugu edasi jutustada, sest nii võin ma ju jällegi kogu loo ära rääkida. Mainin seda, et üsna oluline oli üks öö, kui Rauhalas on Agnes, Pulla, Agnese ema ja naabrite koer Ossi. Agnes nägi kummalist unenägu, ja kas see ikka oli unenägu? Kes mängis öösel klaverit? Või oli ka see uni? Pulla uni? Kas keegi liikus trepil? Ema? Järgmisel päeval leiti trepi astmelaua alt … midagi salapärast ja olulist. Ja sealt omakorda Agnes Maria päevik aastast 1932!

Tänu sellele saavad nii lapsed kui ka lugejad teada, mis toona juhtus, kes oli Elsa, ja miks ta ära kadus? Sedagi saame teada, mis temast sai, kusjuures Elsal on veel üks väga ootamatu kokkupuutepunkt meie peategelastega, aga selleks on vaja lugeda vaarema hilisemaid päevaraamatuid aastast 1968 …

Raamatu lõpus saame kaasa lüüa ka vaarema sünnipäevapeol, mis on hiiglama uhke.

Vot selline põnev ja kaasahaarav lugu selle raamatu kaante vahel. Nagu kirjastus Eesti Raamat on soovitanud, peaks sobima suurepäraselt just keskmisele kooliastmele ja mul jääb üle selle mõttega nõustuda.

 


J.K. Rowling „Harry Potteri maagiline aasta. Lummav hetk igaks päevaks J.K. Rowlingu Harry Potteri romaanidest“ (Varrak)

Lase Jim Kayl viia end maagilisele reisile …

J.K. Rowlingu armastatud Harry Potteri romaanide väljaanded Jim Kay illustratsioonidega on võlunud tervet põlvkonda. See suurepärane pilgeni maagiat täis köide ühendab valiku tema ikoonilistest illustratsioonidest – sealhulgas ka ettevalmistavad visandid ja joonistused, mida pole varem nähtud – 366 unustamatu tsitaadiga raamatusarjast. Jälgi, kuidas vahetuvad aastaajad, tähista aastapäevi ja saa taas kokku lemmiktegelastega, kui Jim Kay võrratu võlukunst manab värvi, pliiatsi ja pikslitega esile maagilise aasta Sigatüükas. Naudi killukest Harry Potteri maagiat aasta igal päeval.

Ma usun, et kui poleks ilmunud Jim Kay illustratsioonidega Harry Potteri lugusid, siis ei oleks ma hakanud Harry Potteri lugusid lugema. Kas tõesti võis selle põhjuseks olla just see, et Harry Potteri raamatutest puudusid pildid? Tundub, et minu jaoks on paljude raamatute juures vägagi oluliseks just illustratsioonid, mida suuremad ja uhkemad, seda parem …

Lisaks pean tunnistama sedagi, et mulle on alates lapsepõlvest meeldinud lugeda muinasjutte. Ja see soov neid lugeda on läinud nüüd, vanemas eas, järjest suuremaks … ma arvan, et see on üks viis sellest reaalsest maailmast “irduda” ja mõtteid muinasjutulistes lugudes maha rahustada.

Iga päev muinasjutte lugeda ei saa, sest selleks pole lihtsalt aega. Ka Harry Potteri-lood on vägagi muinasjutulised, mistõttu on mul selle raamatu üle eriti hea meel, sest nüüd on ju võimalus lugeda aasta igal päeval vähemalt üks pisike killuke Harry Potteri muinasjutulistest lugudest.

Raamat ilmub väga kaunis köites, siin on mõtteid, lõigukesi, ütlusi jpm kõikidest Harry Potteri raamatutest, kusjuures paljudelt ja väga erinevatelt tegelaskujudelt.

Raamat algab Jim Kay tänusõnadega, et ta on saanud võimaluse Harry Potteri lugusid illustreerida, see muutis ta elu ja lõi sõprussuhteid kaugetes paikades. Jim Kay kinnitab, et ta on tänu võlgu J.K. Rowlingule, loovuse elavale allikale, kes hoiab nende laevukese vee peal, inspireerides ja kihutades neid tagant tema võlumaailmas.

Ja veel, ühel järgmistest lehekülgedest ütleb Jim Kay: “Kõigile neile, kellel on kahtlused ja masendus – te ei ole üksi.”

Raamatu esimene osa on “Jaanuar”. Selle alguses on kirjas: “Kokkuvõttes oli neil hea meel, kui ülejäänud õpilased pärast aastavahetust kooli naasid ning Gryffindori torn taas inimeste ja jutuvadaga täitus.” Esimeses osas saavad sõna Harry Potter, Ron. Hermione, professor Snape, Albus Dumbledore, George, Fred, Myrtle, Gilderoy Lockhart jt. Kirjas on, et 9. jaanuaril on professor Snape’i sünnipäev ja 30. jaanuaril on Lily Potteri sünnipäev.

Teine osa on “Veebruar”. Selle alguses on kirjas: “Kui saabus veebtruar, sulas lumi kooli ümber ja selle asemele tuli külm masendav niiskus.” Selles osas on mõtteid ja ütlemisi paljudelt tegelastelt – Lavender Brown, professor Binns, proua Weasley, Arthur Weasley, Luna Lovegood, Ron, sir Cadogan, professor McGonagall, Twycross, Hermione. Sünnipäevad on Arthur Weasley’l (6. veebruar), 14. veebruaril on Valentinipäev, 24. veebruaril toimus Kolmevõluriturniiri teine ülesanne (raamatust “Harry Potter ja tulepeeker”).

Kolmas osa on “Märts”. Selle alguses on kirjas: “Märtsis pidasid mitu alrauni kolmandas kasvuhoones maha lärmaka ja rämeda peo. See tegi professor Sprouti meele väga rõõmsaks.” Selles osas kõnelevad Ron Weasley, Dobby, Sybil Trelwaney, professor Lupin, professor Snape, Harry Potter, Firenze, Albus Dumbledore Sünnipäevad on Ronald Weasley’l (1. märts), professor Trelawney’l (9. märts), James Potteril (27. märts).

Järgmisena oleme juba aprillikuus. “Kui lihavõttepühad läbi said, läks ilm tuulisemaks, selgemaks ja soojemaks, kuid Harry oli koos teiste viienda ja seitsmenda klassi õpilastega sunnitud sees olema, kordama …”

Selles osas on tsitaate ja mõtteid George ja Fred Weasley’lt, sõna saavad Albus Dumbledore, proua Hooch, Ginny Weasley, Hermione, Rubeus Hagrid, Harry Potter jt. Aprillis on sünnipäevad Fred ja George Weasley’l (1. aprill), professor Slughornil (28. aprill).

Aprillile järgneb mai. “See oli üle mitme kuu üks tõeliselt ilus päev. Taevas oli selge, meelespeasinine ning õhus oli läheneva suve hõngu.”

Selles osas räägi vad professor McGonagall, Rubeus Hagrid, Ginny Weasley, professor Sprout, Tom Riddle, kuid lendame ka näiteks lohega (Harry Potter teeb seda), meenutame, et male oli ainus mäng, milles Hermione kaotas. Sünnipäev on professor Sprout’il (15. mai), 2. mail toimus Sigatüüka lahing.

Jõuame juunisse. “Lossiümbrus sädeles päikesevalguses, otsekui oleks see olnud värkselt värvitud: pilvitu taevas naeratas iseendale siledal ja sillerdaval järvepinnal; pehme roheline rohi lainetas kerges tuules.”

Selles osas loeme ütlusi ja mõtteid Draco Malfoy’lt, Ron Weasley’lt, Albus Dumbledore Meenutame, et isevastamissuled on eksamiruumis keelatud nagu ka meenutajad, eemaldatavad spikrikätised ja iseparandav tint. Albus Dumbledore kinnitab Harry Potterile, et Fawkes on fööniks, kui fööniksitel on aeg surra ja taas tuhast sündida, lahvatavad nad leekidesse.

Sünnipäev on Draco Malfoy’l (5. juuni), 24. juunil toimus Kolmevõlurikarika kolmas ülesanne, kuid suri ka Cedric Diggory, 30. juunil toimus Astronoomiatorni lahing ning suri Albus Dumbledore.

Ja järgmisena juuli. “Suve seniajani kõige palavam päev hakkas lõpule jõudma ja Privet Drive’i suurte kandiliste majade kohal lasus unine vaikus.”

Meenutame, et Harry Potter oli elanud Dursleyde juures peaaegu kümme aastat, kümme õnnetut aastat, et Harry igatses Sigatüüka järele väga palju, et Harry oli mitmel moel ebaharilik poiss, esiteks vihkas ta suvevaheaega rohkem kui ükskõik millist muud aega aastas. Teiseks tahtis ta väga oma koduseid ülesandeid teha, kuid ta oli sunnitud tegema neid salaja, ööpimeduses. Siin on juttu ka Harry Potteri uhkest öökullist Hedwigist. Sõna saavad Arabella Figg, Albus Dumbledore. Sünnipäevad on Neville Longbottomil (30. juuli) ja Harry Potteril (31. juuli).

Nii nagu ikka, järgneb juulile august. “Enne magustoidu (kodune maasikajäätis) söömist võlus härra Weasley välja küünlad, et valgustada pimenevat aeda, ning selleks ajaks kui nad lõpetasid, lendlesid ööliblikad laua kohal ning soe suveõhk oli täis rohu ja kuslapuu lõhna.”

Me meenutame Harry Potteri ja tema sõprade käiku Londonisse, käime Diagoni põiktänaval ja otsime võlurile vajalikke asju, sõidame rüütlibussiga. Sõna saavad Arthur Weasley, Cornelius Fudge (võlukunstiminister), Hermione, kuid käime ka lendluudpalli neljasaja kahekümne teiste maailmameistrivõistluste finaalmängul. Sünnipäev on Ginny Weasley’l (11. august).

September. “Lobisevate inimeste peade kohal hõljus vedurisuits ning igat värvi kassid käisid siin ja seal nende jalge ümber. Öökullid huikasid üksteist pahuralt üle häälesumina ja raskete kohvrite robina platvormil.”

Sigatüüka õpilased on jõudnud kooli, algamas on semestri avapidusöök, ja õpilased sõõlatakse eri majadesse. Enne suure pidusöögi algust ütleb Albus Dumbledore mõned sõnad: “Tobu! Virin! Nipe-näpe! Vigur!” Meile meenutatakse, et Sigatüüka koolis oli sada nelikümmend kaks treppi; laiad ja kaarjad, kitsad ja logievad, trepid, mis viisid reedel hoopis kuhugi mujale, need, kus oli poolel teel haihtuv trepiaste, nii et tuli meeles pidada, et seal peab hüppama. Seal olid ka uksed, mis ei läinud lahti, kui sa viisakalt ei palunud või neid täpselt õigest kohast ei kõdistanud, ning uksed, mis ei olnudki uksed, vaid uksi teesklev laussein.

Albus Dumbledore ütleb nii: “Oh, muusika. Suurem võlukunst kui kõik see, mida me siin teeme!”

Sünnipäev on Hermione Grangeril (19. september).

Sügis on käes, on oktoober. “Päevade kaupa trummeldasid kuulisuurused vihmapiisad vastu lossiaknaid, järve veetase tõusis, lillepeenrad muutusid mudasteks ojakesteks ja Hagridi kõrvitsad paisusid aiakuuri suuruseks.”

Loeme Hagridi kõrvitsatest, meenutame, et muundamine on üks võlukunsti kõige keerulisemaid ja ohtlikumaid vorme, mida Sigatüükas õpitakse (nagu näiteks teekanu muutmine kilpkonnaks), osaleme ka kooli hingedepäeva pidusöögil. Sünnipäevad on professor McGonagallil (4. oktoober), professor Flitwickil (17. oktoober), Molly Weasley’l (30. oktoober).

Edasi juba november. “Kui november kätte jõudis, läks ilm väga külmaks. Mäed kooli ümber tõmbusid jäiselt halliks ning järv oli nagu jahtunud teras. Maapind oli igal hommikul kaetud härmatisega.”

Albus Dumbledore meenutab, et pärast seda kui ta keeldus töökohta Lord Voldemortile andmast, pole neil kunagi õnnestunud mustade jõudude vastase kaitse õpetajat kauem kui aasta tööl hoida. Meenutame sedagi, kuidas Sigatüügast ümbritsevatel mägedel olid lumemütsid ja temperatuur lossis langes nii madalale, et paljud õpilased kandsid tundide vaheajal koridorides lohenahast kindaid. Meenutatakse ka sarvsaba, koletuslikku soomuselist musta sisalikku, kelle tiivad olid poolenisti lahti, tigedate kollaste silmade pilk Harryt jälgimas.

Sünnipäev on Sirius Blackil (3. november), 24. novembril toimus Kolmevõluriturniiril esimene ülesanne.

Oleme jõudnud aasta viimase kuuni – detsember. “Lumi keerles taas vastu jäiseid aknaid: jõulud lähenesid kiiresti.”

Ühel hommikul detsembri keskel leidis Sigatüüka kool end ärgates mitme jala paksuse lumekihi alt. Juttu on ka Siganurmest, mis nägi välja nagu jõulukaart: kõiki roogkatusega majakesi ja poode kattis karge lumi, ustel olid iileksipärjad ning puude küljes rippusid võlutud küünalde read.

Albus Dumbledore tõdeb, et ta usaldaks oma elu Hagridi hoolde, ja Rubeus Hagrid ütleb: “Ma olen see, kes ma olen, ja ma ei häbene seda. “Ära kunagi häbene,” ütles mu taat ikka, “nendega, kes seda sulle ette heidavad, pole mõtet tegemist teha.” Hagrid meenutab sedagi, et ka tema õppis Sigatüükas, aga ta visati välja, kui aus olla. Kolmandal kursusel. Hagridi võlukepp murti katki … Meenutame ka seda, kuid Harry võlukepp terveks sai, kuidas Ron Harryle võlurimalet õpetas. Võlurimale oli täpselt nagu mugude male, ainult et vigurid olid elus ning seetõttu sarnanes mäng vägede juhtimisega lahingus.

Osaleme koos Harryga jõulusöömaajal, kus pakuti sadat rammusat küpsetatud kalkunit, kuid seal olid ka küpsetatud ja keedetud kartulite mäed, vaagnad peenikeste vorstidega, tirinatäied võis hautatud herneid, hõbekannud paksu rasvase soustiga ja jõhvikakastmega. Sünnipäevad on Rubeus Hagridil (6. detsember) ja Tom Riddle’il (31. detsember).

Selle ilusa ja uhke raamatu lõpus saame lugeda ka J.K. Rowlingist ja Jim Kay’st.

Võluripoiss Harry Potteri lood on imelised nagu ka selle raamatu katkendid, rääkimata Jim Kay maagilistest illustratsioonidest.


Josh Groban „Harmony“ (Warner Music)

Josh Groban sai selle aasta 27. veebruaril 40-aastaseks. Suurepärane bariton Josh on pärit Los Angelesest, kuid tema päritolus on juudi, vene, poola ja norra juuri. Joshi vanemad julgustasid igati tema ja noorema venna huvi näitekunsti, muusika ja kunsti poole. Laulma hakkas ta juba 7. klassis, kuid jättis selle mõneks ajaks pooleli, kuna tundis, et ei saa koolitükkidega hakkama.

Kõrgkoolis õppis ta teatrikunsti, kuid võttis ka laulmistunde, kuni 1998. aastal tutvus ka tema produtsent David Fosteriga, kes kinnitab: “Mulle meeldis see, kuidas Josh tunnetas poppi ja rokki, kuid see, kuidas ta suhtus klassikalisse muusikasse - see võlus mind.”

Samas on Grobanil olnud abi ka teatrikunsti õpingutest, sest 2019 hakkas Netflixi sarjadest silma uus mõrvamüsteerium „The Good Cop“, milles Groban peaosa mängis. Sarja oli kirjutanud legendaarse „Monki“ looja Andy Breckman, ja peategelase Tony Caruso Jr. (Groban) isa kehastas suurepärane Tony Danza.

Tagasi muusika juurde, pärast tutvumist David Fosteriga alustati tõsist tööd, kuni Josh pääses esinema erinevatele heategevusüritustele ning inimesed olid kõikjal hämmastunud, et nii noorel mehel on selline võimas hääl – hääl nagu paljudel nimekatel baritonidel. Tema talenti märgati, 2001 ilmus debüütalbum “Josh Groban”, mis saavutas suurt edu. Just Josh oli see, kes laulis koos Charlotte Churchiga laulu “The Prayer” (“Palve”) 2002. aasta taliolümpiamängude lõpetamisel. Kuid Josh esines ka Nobeli rahupreemia tseremoonial Oslos, Norras, ja ka Vatikanis.

2003 ilmus tema teine plaat “Closer” (“Lähemal”), mis Joshi enda sõnul tuvustas rohkem sellist muusikat, mis talle eriti hingelähedane on.

“Selle plaadi lood on suur samm lähemale sellele, kes ma tõesti olen ja millest minu muusika räägib.” Ja see polnud sugugi kõik, sest Joshi häält sai kuulda ka filmimuusikaplaatidel “Troy” (“Trooja”) ja “The Polar Express” (“Polaarekspress”).

2006 ilmus album “Awake”, jällegi segu popist ja klassikast, 2007 ilmus kaunis jõululalude plaat “Noel”, 2010 ilmus “Illuminations”, 2013 “All That Echoes”, ka need albumid olid segu popist ja klassikast, 2015 ilmus “Stages”, millel Groban esitas lugusid Broadway muusikalidest.

Ainuüksi USAs on Grobani plaate müüdud üle 20 miljoni ja neist edukamad on olnud albumid “Closer”, “Noel” ja “Josh Groban”. Singlitest on USA singlimüügitabeli tippu tõusnud “To Where You Are” (2001), “O Holy Night” (2002), “You Raise Me Up” (2002), “Believe” (2004), “I’ll Be Home for Christmas” (2006), “Have Yourself a Merry Little Christmas” (2016).

Joshi enda muusikalised lemmikud on Radiohead, Paul Simon, Sting, Peter Gabriel ja Björk ning Luciano Pavarotti. Ta mängib ka klaverit, trummi, flööti ja vilepilli. Ta on mänginud kaasa seriaalis “Ally McBeal” ning multikas “American Dad” (“Ameerika isa”), kuid ta ise kinnitab, et oleks õnnelik, kui tema tegelaskuju sattuks näiteks multikasse “The Simpsons”. Ka suurel filmilinal on Josh Groban kaas löönud, seda filmides „Crazy, Stupid, Love“ (2011), „Coffe Town“ (2013), „Muppets Most Wanted“ (2014) ja „The Hollars“ (2016).

Alles hiljuti ehk 2019. aastal sain kuulata ja ka kirjutada Josh Grobani albumist„Bridges“, mis oli jällegi Josh Grobani nägu ehk igati ilus ja kaunis album, millel nii head poppi, kauneid ballaade ja nn classical crossover stiilis lugusid. Tegelikult oli see üsnagi kauaoodatud album, sest eelmisest Grobani albumist, millel oli ka algupärast muusikat, oli möödas lausa viis aastat. Albumi „Bridges“ 12 laulust olid 9 Grobani enda kirjutatud. Albumi produtsentideks olid taaskord tuntud nimed: Bernie Herms, Toby Gad, Lester Mendez, Steve Jordan, Dann Huff.

Josh Groban ütles toona, et eelmisest albumist mööduski sedavõrd palju aega tänu sellele, et ta tahtis ka ise lugusid kirjutada, sest on albumeid, kus ta tahab olla vaid laulja, kuid sellel albumil tahtis ta ise ka midagi luua.

Kuid vaid ca aasta pärast albumit „Bridges“ ilmus 20. novembril 2020 uus album „Harmony“, millel Groban esitab taaskord juba tuttavaid ja maailmakuulsaid lugusid ehk seekord on ta valinud tee, millel tahab olla lihtsalt laulja, esitaja. Plaat on Grobani üheksas stuudioalbum, mille on tõepoolest väga kuulsaid ja kauneid lugusid, ja Groban esitab neid jällegi väga võimsalt ja tundeküllaselt, nii nagu oleme tema puhul esitusi nautima. Albumi enamus lugusid on teiste heliloojate kirjutatud ja pärit aastate ning aastakümnete tagant, kuid on kaks uut lugu, mille autoriks on Josh Groban ise.

"The World We Knew (Over and Over)" on populaarne lugu, mille 1967 salvestas Frank Sinatra. Lugu põhineb populaarse saksa muusiku ja helilooja Bert Kaempferti loodud muusikal. Bert Kaempferti oli ka tunnustatud orkestrijuht ja sellist vana kooli võimast orkestrit kuuleb ka Grobani esitatud versioonis. Laulu seaded on sellised, et see võiks vabalt sobida ka mõnda James Bondi-filmi.

"Angels" on populaarse laulja ja laulukirjutaja Robbie Williamsi kaunis ballaad, mis ilmus singlina 1. detsembril 1997 ja Williamsi soolokarjääri debüütalbumil “Life thru a Lens” (1997). Grobani esitus on samuti suurepärane, esitus, milles on tundeid ja jõudu. Ilus, väga ilus.

"Celebrate Me Home" autoriteks on Bob James ja Kenny Loggins, ja see salvestati Kenny Logginsi debüütalbumi nimiloona 1977. Taaskord väga ilusa meloodia ja kauni harmooniaga lugu, millele ka Grobani esituses on jäetud sellist 70. aastate muusika hingamist, siin igasugu põnevaid instrumente, suurepärast mitmehäälset laulu, võrratu taustakoor (see annab veidi souli ja gospel hõngu juurde) ja palju muud head, mis sellest ajastust pärit.

"Shape of My Heart" on Stingi laul, paljude arvates üks ilusamaid Stingi kirjutatud lugusid. See avaldati singlina augustis 1993, ja see oli Stingi populaarse plaadi “Ten Summoner’s Tales” viienda singlina. Laulu kaasautoriks on kitarrist Dominic Miller ja seda lugu kuulis ka populaarses filmis “Leon” (1993, peaosades Jean Reno, Gary Oldman ja Natalie Portman). Koos Grobaniga laulab seda lugu ka USA suurepärane laulja ja näitleja Leslie Odom. Ka Grobani esituses kuuleme suurepärast orkestratsiooni, õrnust, õhulisust ja kergust, mis on ju sellele kaunile loole omane.

“Your Face” on Josh Grobani kirjutatud väga ilus laul, milles on jällegi õrnust, kuid samas ka võimsust. Lugu algab klaverimänguga, mis paneb kuulaja kuulama ja mõtisklema, seejärel tuleb sisse laul, ja veidi hiljem juba muud instrumendid, mis annavad laulule jõudu juurde.

“Both Sides Now" on kindlasti üks kuulsamaid ja populaarsemaid lugusid, mille on kirjutanud Kanada lauljatar-laulukirjutaja Joni Mitchell. Lugu, mida kindlasti paljud muusikasõbrad teavad, võrratu meloodiaga lugu, mis ikka ja jälle ka mind kuulama paneb. Esimesena salvestas selle Judy Collins, ja 1968 tõusis laul ka USA singlimüügitabelisse. 1969 ilmus see lugu loo autori enda esituses tema albumil “Clouds”. Pärast seda on laulu esitanud mitmed maailmakuulsad artistid nagu Frank Sinatra, Glen Campbell, Herbie Hancock ja Joni Mitchell uuesti aastal 2000 albumi “Both Sides Now” (toona lindistas Mitchell laulu uuesti ja tegi ka põneva seade suurele orkestrile).

Josh Grobani esitus on kaunis, mees laulab esimesed salmid, ja siis tuleb laulma USA võrratu lauljatar-laulukirjutaja Sara Bareilles (üks minu suurtest lemmikutest). Ja Grobani ning Bareilles’i koos esitatud refrään on võrratu.

“She" on laul, mille autoriteks on Charles Aznavour ja Herbert Kretzmer. Esimest korda esitas seda just Charles Aznavour, 1974. aastal. Ingliskeelset versiooni sai esimest korda briti telesarjas “Seven Faces of Woman”. Kindlasti jällegi laul, mis on üks maailma kaunemaid ballade ja armastuslaule. Ja Groban esitab selle võrratult.

"The Impossible Dream (The Quest)" on vägagi populaarne laul, mille heliloojaks on Mitch Leigh, sõnade autoriks Joe Darion. See on kindlasti üks populaarsemaid lugusid Broadway muusikalist “Man of La Mancha” (“Mees La Manchast”). Lugu on kõlanud ka samanimelises filmis (1972, peaosas Peter O’Toole) ja ka filmis “Nobody” (2021). Ja eks ole seda ka eesti keeles lauldud, näiteks Georg Otsa suurepärane esitus. Oli ju ka Georg Ots baritone, mida on ka Josh Groban, ja on ka Grobani esitus suurepärane.

"The First Time Ever I Saw Your Face" on lugu aastast 1957, kui Ewan MacColl kirjutas selle Peggy Seeger’ile, kellest hiljem sai laulu autori naine. Loo kirjutamise aegu olid MacColl ja Seeger armukesed, kuna MacCollil oli samal ajal abielus. Maailmakuulsaks laulis laulu Roberta Flack 1972. Esitus tõi Flack’ile kaks Grammy auhinda ja Billboardi edetabelis Hot 100 oli see 1972. aasta kõige edukam laul. Grobani esituses on selles loos midagi pühalikku, kaunist … lihtsalt väga ilus …

"It's Now or Never" on kaunis ballaad (üks minu lemmiklugudest), mille autoriks Bill Porter ja 1960. aastal laulis maailmakuulsaks Elvis Presley. See on Elvis Presley üks edukamaid laule (singlina on seda müüdud üle 5 miljoni!). Grobani esituses on sellele loole antud veidi rumbalikku rütmi, ja see on igati mõnus.

"I Can't Make You Love Me" autoriteks on Mike Reid ja Allen Shamblin. Selle esitas esimesena USA lauljatar Bonnie Raitt oma 11 stuudioalbumil “Luck of the Draw” (1991). Lugu ilmus mainitud plaadi kolmanda singlina, kuid sellest sai kindlasti üks edukamaid ja tuntumaid Bonnie Raitt’i lugusid. Josh Grobani esitab seda lugu vägagi rahulikult, on tunda, et mees naudib seda lugu igati.

Viimane lugu on “The Fullest”, millel lööb kaasa ka USA gospel-laulja, koorijuht, laulukirjutaja ja kirjanik Kirk Franklin. Laulu on kirjutanud Josh Groban, Kirk Franklin ja Glen Hansard. Ja see on võimas kuulamine plaadi lõpuks, kaasa lööb gospelkoor, mis annabki loole selle gospel-hingamise juurde.

Kuula ise ka:

https://joshgroban.lnk.to/Harmony

Josh Groban "Angels"


Riikka Jäntti „Väikese hiire päev“ (Rahva Raamat)

Lapsepõlve ja muinasjuttude lummus nüüd uue hiireraamatu kaante vahel!

Väikese hiire päev on toimekas: tuleb panna riidesse, käia lasteaias, joonistada ja leida aega ka lompidesse hüppamiseks. Küll on palju teha! Lausa nii palju, et mitu korda päevas tuleb öelda EI.

Soe ja humoorikas pildiraamat väikese linnahiire tegemistest, kellega on lapsel lihtne samastuda. Sobilik ettelugemiseks juba päris pisikesele lapsele ja ka natuke suuremale, kes harjutab lause tasandil lugemistehnikat.

Raamatut saab lugeda trükitähtedes.

Väike hiir on saanud paljude laste lemmikuks kõigepealt Soomes ja nüüd ka Eestis. Varem on eesti keeles ilmunud – „Väikese hiire jõulud“, "Väike hiir sõidab maale" ja "Väikese hiire talv".

Väikese hire raamatutest olen ma Sulle ka varem kirjutanud. Need on olnud sellised igati nupsikud raamatud pere väiksematele raamatusõpradele. Raamatud, milles on lihtsad ja lapsele arusaadavad tekstid, ilusad illustratsioonid ja vahva peategelane ehk väike hiir, kes tahab igasugu asju teada saada.

Seekordses raamatus tutvustatakse väikesele lugejale väikese hiire päeva. Tol päeval ärkas väike hiir hommikul üles ja tundis end õnnelikuna. Hiire-ema kutsus oma lapsukese riideid selga panema, kuid väike hiir ei olnud nõus. Ta ütles lihtsalt: “Ei!”

Kui raamatu pilte vaadata, siis oli hiire-emal tükk tegemist, et väike hiir kätte saada. Väike hiir proovis ennast riidesse panna, kuid ta ei osanud, mistõttu läks ta tuju väga pahaks. Nüüd tuli hiire-ema, kes aitas väikese hiire riidesse. Siin on ka pilt, kui väike hiir on ilusasti riidesse pandud.

Nüüd hakkasid väike hiir ja tema ema lasteaaeda minema. Väike hiir otsustas lompi hüpata, ja kui ema teda keelas, siis hüüdis väike hiir jällegi: “Ei!”

Väike hiir ja tema ema liikusid edasi, tänaval tuli vastu väike koer, ja mulle tundub, et väikese koerakese omanikuks on mutt! Lõpuks jõudsid väike hiir ja ema lasteaaeda, sõbrad olid rühmas juba kohal. Seejärel saab väike lugeja teada, et lasteaias sai mängida, mürada, lõunaeinet süüa ja lõunauinakut pidada.

Hiljem tuli ema väikesele hiirele järele, kuid nüüd ei tahtnud väike hiir lasteaaiast ära tulla ega riidesse panna. Kogu aeg oli ei ja ei. Lõpuks olid väike hiir ja tema ema koduteel, mindi ka poodi. Lõpuks jõuti koju.

Mis õhtul kodus tehti, selle ma jätan Sulle endale avastada, igal juhul saame teada, mida väike hiir õhtul kodus tohtis teha, mida ta õhtuks sõi, kuidas pesusse mindi, kuidas ema unejuttu luges, ja mis väikesele hiirele jällegi ei meeldinud, ja mis meeldis …

Selline vahva nupsik raamat on seekordne väikese hiire raamat, mis jutustab tema päevast, mis seekord on täis igasugu toimetusi ja tegemisi, mis peategelasele ei meeldi. Aga ikkagi on nupsik raamat, milles ka nupsikud pildid, mille autoriks on samuti Riikka Jäntti.


Jemma Hatt „Seiklejad ja äraneetud loss“ (Eesti Raamat)

Saladuslik needus on Kexley lossi mitut põlvkonda saatnud sestsaadik, kui 19. sajandi meresõitja Egiptuse aarde Cornwalli toimetas. Kas neli noort seiklejat suudavad lahendada mõistatuse, mis on lahendamatuna püsinud üle saja aasta? Kas too aare on tõepoolest olemas või on tegemist pelgalt legendiga? Löö Lara, Rufuse, Tomi ja Barneyga kaasa nende esimesel põneval seiklusel!

Selleks, et paljastada saladused ja leida aardekamber, tuleb lastel avastada vihjeid ja lahti harutada esiisa mõistatused. Noored seiklejad peavad tegutsema kiiremini kui kaks ebameeldivat külalist Briti muuseumist, kes on kindlalt otsustanud jõuda aardeni esimestena.

Jemma Hatt kasvas üles Kentis Sevenoaksi lähedal ja seal kujunes välja tema kirg lugemise ja lühijuttude kirjutamise vastu, mis viis lõpuks diplomi omandamiseni Exeteri ülikoolis Inglise kirjanduse alal. „Seiklejate“-sari on inspireeritud paljudest perepuhkustest Devonisse ja Cornwalli, nagu ka seiklusjuttudest, mida Jemmale lapsena lugeda meeldis. Olles varem elanud ja töötanud Londonis, New Yorgis ja Delaware’is, elab Jemma nüüd Kentis ning töötab järgmise „Seiklejate“ loo ja ka teiste kirjatööde kallal.

„Seiklejad ja äraneetud loss“ on esimene teos uuest, 8‒12-aastastele lastele mõeldud seiklusraamatute sarjast. Sarjas ilmub järgmisena „Seiklejad ja templi aare“.

Seekordne põnev ja seikluslik laste- ja noorteraamat “Seiklejad ja äraneetud loss” saab alguse viimasel koolipäeval. Raamatu üks peategelastest, Lara Jacobs tõstis pilgu kellalt ja oigas, ta kahtles kas tema esimene aasta Swindlebrooki põhikoolis lõpeb. Terve tema klass vaatas dokumentaalfilmi paberivabrikust, kuni kell sai pool neli ja viimane koolipäev oli läbi.

Lara klassikaaslane Daisy uuris, mida Lara suvel teeb. Lara ei osanud vastata, kuid kinnitas, et ema pidi neile sel õhtul ühest üllatusest rääkima. No ja nende juurde pidi tulema ka Lara nõbu Rufus, kes Lara jutu järgi tundus olevat üks igavesti tüütu ja üleannetu kutt.

Lara jõudis koju. Rufus ootas teda juba maja juures puu otsas ja valas tüdrukule vett pähe. Poiss kinnitas, et Lara ema oli terve päeva imelikult käitunud ja oma kabinetis salajasi telefonikõnesid teinud. Lara tõdes, et ema töötas kodust, et Rufuse järele vaadata, kuna poiss oli koolist minema löödud! Rufus lisas, et teda ei löödud minema, aga ta tahtis sealt pääseda ja nad lasid ta varem tulema … Lara täpsustas, et Rufus oli ikkagi ju klassis kõik tagurpidi pööranud, kaasa arvatud toolid, lauad, joonistused ja õpetaja arvuti, ja lõpuks oli ta seisnud selle keskel pea peal! Rufus ei jätnud jonni ja täpsustas, et õpetajad oli käskinud tal oma elus pöörde teha ja nii ta siis tegi.

Õpetajate jutust oli teada sedagi, et kolm sõna – “pühendunud”, “keskendunud” ja “hoolas” – neid ei saa mitte kunagi kasutada Rufuse kirjeldamiseks, kuid eks me näe, kes see Rufus-poiss selles raamatus tegelikult on.

Samal õhtul viis proua Jacobs (Lara ema) Lara ja Rufuse õhtusöögile pitsarestorani, kus ta avaldas lastele saladuse, et ta peab sel suvel Egiptusesse reisima. Oli leitud mõned väga tähtsad artefaktid ja need tuli dokumenteerida. Kõik teised olid muude suviste projektidega seotud, ainult tema saab ülikoolist minna.

Mis saab Larast ja Rufusest? Ema pakkus välja lastelaagri, kuid Lara tuletas emale meelde, et kõik lastelaagri kohad said täis juba mitu kuud tagasi, ja Rufust ei võeta üldse laagrisse … Nüüd tuli proua Jacobsil välja käia plaan B – lapsed lähevad vanaonu Herbi juurde!

Lara oli segaduses. Kes oli vanaonu Herb ja mis saab Barneyst (tema on Lara musta-valge- ja helepruunikirju borderkolli). Ema selgitas, et Herb on vanaisa vend. Tal on ilus suur vana maja Cornwalli rannikul. Seal saab iga päev ujumas ja kalal käia. Barney läheb lastega kaasa. Lara ja Rufus ei olnud suures vaimustuses, vanaonu Herb oli ju võõras inimene. Ema kinnitas, et Herb on ikkagi sugulane!

Samal õhtul kuulsid lapsed, kuidas ema telefonis rääkis (hiljem selgus, et vanaemaga), ema mainis, et Herb on pisut opakas, kuna usub ikka veel kogu seda lollust aardest ja needusest … Uskumatu lugu! Aare ja needus! Veidi pärast telefonikõnet Lara siiski uuris emalt, millest ta telefonis rääkis. Ema ütles, et see on lihtsalt tobedus, kuna räägitakse lugusid kaotsiläinud aardest kuskil selle maja (vanaonu Herbi maja) juures. Herb oli selle otsimisele aastate jooksul palju raha kulutanud, kuid leidnud polnud ta mitte midagi. Aga needus? Ema kinnitas, et pole mingit needust, sest selliseid asju pole olemas!

Järgmisel hommikul tuli vanaisa, et lapsed autoga Cornwalli sõidutada. Pärast mitut tundi autosõitu jõuti väikesesse korni külakesse, jõuti vanade ja väga roosteste väravate juurde, värvaposti küljes oli silt “Kexley Koda”. Lara oli üllatunud, sest see oli ju vanaisa perekonnanimi, ja Rufuse oma ka. Vanaisa kinnitas, et kui ta oli väike poiss, siis elas ta seal, ja nende perekond oli seal juba mitu põlvkonda elanud.

Vanaisa avas väravad. Jätkati sõitu, kuni jõuti uhke lossini. Rufus hüüatas, et see pole ju maja, see on loss. Herb on kindlasti miljonär! Vanaisa võttis Rufusel hoogu maha, ta kinnitas, et see vana hoone vajab kõvasti remonti, Herbil ei ole nii palju raha ja ka temal ja vanaemal mitte.

Lossis ootas neid proua Burt, kes hoolitses lossis majapidamise eest ja tema pidi sel suvel ka laste eest hoolitsema. Proua Burtil oli ka poeg Tom, kes tuli Larat ja Rufust tervitama. Vanaonu Herbi ei olnud, ta oli läinud samal hommikul raba poole, kus ta oli käinud sellel nädalal iga päev.

Lara ja Rufus juhtati tubadesse. Lara sai uhke ja suure toa, mille aknast avanes vaade rannale. Toas oli suur, nelja sambaga voodi ja tohutu, istumiseks mõeldud ülilaia aknalauga aken. Seinas oli ka tapeeditükk, millel olid kujutatud Egiptuse joonised ja sümbolid. Tom rääkis, et see oli kapten John Kexley tuba, kes käis üle saja aasta tagasi Egiptuses. Rufus sai väikese magamistoa, millest avanes vaade merele. Selles toas oli ainult natuke mööblit ja kummutil seisis antiikne gloobus.

Rufus uuris Tomilt, kas too teab midagi needuse kohta. Tom uuris vastu, kes Rufusele needusest oli rääkinud? Lara täpsustas, et sellest olid rääkinud tema ema ja vanaema. Tom ei ütelnud rohkem midagi, ja kutsus teised mõne minuti pärast kööki sööma.

Varsti me köögis olemegi. Lapsed sõid sooja korni pirukat ja uurisid proua Burtilt, millal vanaonu Herb koju tuleb. Proua Burt ei osanud vastata, kuid kinnitas, et vanaonu oli üsna omapärane inimene, kes armastas omaette hoida. Varsti avanes uks ja sisse marssis väga pikk turske mees, kes osutus proua Burti meheks. Ta oli üsna tigedas ja halvas tujus, mistõttu soovitas proua Burt lastel minna õue, alla abaja juurde.

Tom ja teised lapsed seda tegid. Teel abaja poole rääkis Rufus ka oma emast Rachelist, kes pidi elama Los Angeleses ja olema näitleja, kuigi enamuse ajast töötas ta ühes einelauas ja sõitis taksot. Tom rääkis ka oma isast, kes töötas koos vanaonu Herbiga juurviljaäri kallal, kuid see ei olnud just edukas. Tom kinnitas, et lossist jalga lasta nad ei plaani, ja lisas, et pole just palju lapsi, kel oleks oma rand.

Lapsed jõudsidki randa, kuid seal oli ka üks 80-aastates mees, kel oli jalutuskepp, kuid ta nägi välja nagu hulkur. Tom rääkis, et see on Sam, kes oli pime. Tom tutvustas mehele lapsi ja koera, ja kinnitas, et lapsed elavad mõnda aega Herbi juures. Sam soovitas seejärel lastel lahkuda, sest see loss pole laste jaoks, ja seda juba üle saja aasta. Lapsed peavad minema tagasi sinna, kust tulid. Sam lisas, et needus saab ka lapsed kätte, nagu see peaaegu ka tema kätte sai.

Järgmisel hommikul kohtusid Lara ja Rufus vanaonu Herbiga hommikusöögi ajal. Vanaonu Herb rääkis, et nende juurde on tulemas kaks inimest Briti muuseumist. Proua Burt tõdes, et Herb oleks võinud teda hoiatada, ja miks need kaks inimest üldse tulevad, kui Herb on majast kõik Egiptuse reliikviad juba maha müünud? Külalised pidid tulema sel päeval pärast lõunat, mistõttu soovitas proua Burt lastel selleks ajaks randa minna, sest Herbile ei tasu jalgu jääda, kui tal külalised on. Ka Herb kinnitas, et lapsed ei tohi talle jalgu jääda, ja tegelikult on tal hea meel, et tal endal ühtegi last ei ole …

Lapsed randa läksidki, kuigi Rufus oli kindel, et ta tahab neid Herbi külalisi näha. Rannas kohtusid peategelased taaskord Samiga, kes üsnagi vastumeelselt rääkis nendele kapten John Kexley juhtumist Egiptuses, mil ta oli avastanud ühe iidse hauakambri. Enamus leitud asju viisid Egiptuse võimud minema, kuid seal oli veel üks suletud sissepääsuga ruum, mis oli võimudel kahe silma vahele jäänud ja seal oli palju imelisi kadunud aardeid. Kapten viis need oma majja Egiptuses ja sõitis mõne kuu pärast tagasi Inglismaale.

Rufus uuris, kus see aare nüüd võiks olla? Sam ei osanud sellele vastata, kuid sellest ajast peale oli Kexley perekonnal viltu vedanud. Teel koju levisid kapteni laeval sarlakid, mille kätte surid tema naine ja kaheaastane tütar. Nii jäi kaptenile ainult tema 12-aastane poeg Robert, kes oli kapteni Egiptuse-retke ajal olnud internaatkoolis. Veidi hiljem oli abiellunud Robert Kexley ilusa naisega, kes suri aasta aega pärast abiellumist, varsti pärast lapse sündi. Nende laps, Charles Kexley, suri kaevandusõnnetuses, kui ta oli neljakümnendates. Mingisugune hirmus õnnetus oli tabanud kõiki Kexley põlvkondi, kes olid seal elanud. Kas ka Herbiga oli juhtunud õnnetus? Sam ei soovinud rohkem rääkida ja Herbi-teemat puudutada.

Lara uuris lossi galeriis perekonnamaale, kõige huvitavam oli kuldsete kirjadega kapten John Kexley, kusjuures Larale meenutas kapten Kexley Rufust, kapteni pruunid silmad olid üsna samasugused nagu Laral endal ja ta emal.

Saabusid ka vanaonu Herbi külalised. Lühem ja vanem mees härra Bunce ja noorem, kel nimeks Karim. Lara nägi neid ja mõlemad tundusid talle üsna ebameeldivad. Rufus kuulus salaja nende vestlust pealt. Mehed olid tulnud selleks, et saada Herbilt lugemiseks kapten Kexley aruanne Egiptuse-reiside kohta. Seda oleks vaja nende kirjutatud artikli jaoks. Vanaonu Herb valmistas meestele pettumuse, sest tema käes kapten Kexley aruannet, päevikut ei olnud. Ta oli selle välja laenanud küla raamatukogule, kuid ka seal ei ole võimalik seda lugeda, sest see olevat klaasvitriinis, ainult vaatamiseks. Kaks külalist lahkusid pettunult …

Veidi hiljem tahtsid ka lapsed minna raamatukokku, kuid Herb ei soovitanud neil seda teha, sest tegelikult ei olnud kapteni päevaraamat raamatukogus. See oli ikkagi onu Herbi käes, kuid ta ei tahtnud näidata seda mitte kellelegi, isegi lastele mitte. Lapsed palusid, mis nad palusid, vanaonu jäi enesele kindlaks. Isegi see ei muutnud tema meelt, kui lapsed arvasid, et äkki nemad suudaksid kapten Kexley päevaraamatu saladuse lahendada.

Lapsed olid nüüd samuti pettunud. Nad läksid Rufuse tuppa, kus poiss mängis kummipalliga. Ta põrgatas palli vastu seina, kuni ühel hetkel hüppas Barney kõrgele, et pall suhu püüda, kuid maandumisel läksid koera käpad vastu kummutil seisnud gloobust, mis raksatusega maha kukkus. Nüüd oli gloobuses auk, kuid sellest august paistis midagi säravat. Gloobusest paistis kaardike, mille küljes oli jupp nööri. Lapsed said selle gloobusest kätte. See oli vana kuldservadega mängukaart, ärtu soldat, mille ühel küljel olid paksu musta tindiga kirjutatud kaks rida numbreid: 2.9.1962 ja 10.20.23.

Lara kinnitas, et ärtu soldat nägi natuke lossi galeriis oleva kapten John Kexley portree moodi välja. Kas numbrid olid kuupäevad? Kui lastel oleks päevik, siis äkki oleks neist numbritest abi?

Lara, Rufus, Tom ja Barney kiirustasid taaskord vanaonu kabinetti, kus nad rääkisid leitud mängukaardist. Sellest võiks ju ometigi abi olla. Kui vanaonu kuulis lõhutud gloobusest, siis ei tahtnud ta lastega üldse rääkida, kuigi lõpuks oli Herb nõus päevikut näitama. Kusjuures päevik asus vanaonu Herbi kabinetis tema selja taga raamaturiiulis! Lapsed ei suutnud seda uskuda, sellises lihtsas kohas oli hinnaline päevik!

Esialgu tundus, et numbritest polnud abi. Kas see võis olla mingisugune kood? Rufus tõi oma toast raamatu “101 vingeimat petuskeemi ja vempu”, mille ta oli suveks lossi kaasa võtnud. Kas sellest raamatust oleks abi? Ja lõpuks! Ja lõpuks avastati vihje – tuleb vaadata soldati selja taha. Kas midagi oli kapten John Kexley portree tagumisel küljel või selle sees? Kuid ka maalist polnud abi, sest sellel polnud mingeid lisavihjeid.

Ühe põneva vihje saavad lapsed ka Tomi emalt, kelle ema oli juba ammu lossis koristamas käinud, tolmu pühkinud maalidelt, mis olid toona edelatornis, mis täna oli sedavõrd ohtlikus olukorras, et torn oli suletud. Äkki oli kapten Kexley maal olnud just seal. Edelatornis leitigi ka salapärane karp, kuid ka see polnud see, mis oleks viinud saladuse lahenduseni.

Et ma Sulle nüüd jällegi kõike ära ei räägiks, siis teen veidi lühemalt. Asjad läksid veelgi kummalisemaks ja põnevamaks, kui selgus, et öösel olid lossis vargad käinud ja kapteni maali ära viinud! Politseinikud olid üsna kindlad, et röövliteks olid need kaks muuseumitöötajat, kes vanaonu Herbil külas käisid, kuid külakesest olid nad juba lahkunud.

Vaatamata sellele otsustasid lapsed minna külakõrtsi asja uurima, see oli kõrts, kus armastas istuda ka Tomi isa, kus aastakümneid tagasi oli armastanud käia ka kapten Kexley. Ta oli toona armastanud kõrtsis kaarte mängida. Külakõrtsis avastasid lapsed järgmised põnevad vihjed, leiti veel üks karp, millel kapten Kexley initsiaalid JCK. Kas sellest karbist oleks abi?

 

 

Kui lapsed kõrtsist lossi läksid, siis olid seal lisaks vanaonule ka härra Bunce ja Karim! Nemad polnudki maali varastanud, seda olid teinud kolm kohalikku külameest! Härra Bunce ja Karim jäid lossi elama, kuid lastel oli nende kahe suhtes jätkuvalt üsna suured kõhklused.

Samal ajal uurisid lapsed kõrtsis leitud kapten Kexley karbikese sisu, milles oli paberitükk, millele oli kirjutatud luuletus. Ka luuletusest leiti uusi vihjeid? Kas vihjed viitasid surnuaiale ja pajupuule? Kes oli see kapten Kexley ustav sõber, kellest luuletuses juttu? Lapsed said abi loo alguses tutvustatud vanahärra Samilt, kes teadis, kes too ustav sõber olla võiks.

Meie peategelased läksid uue vihje järgi hipodroomile, mida pidi järgmisel päeval lammutama hakkama. Miks just hipodroom? Milline vihje neid seal ootas? Kas jälle mõni mõistatuslik karbike?

Igal juhul lähevad sündmused raamatu lõpus igati põnevaks. Saame teada, kes on kurjam? Miks satuvad lapsed hädaohtu? No ja igal juhul seikleme ka maa-aluses tunnelis! Raamatu viimasel leheküljel saame teada, miks hakati meie peategelasi seiklejateks kutsuma …

Selline põnev ja kaasahaarav seikluslugu nende kaante vahel. Jällegi igati äge laste- ja noorteraamat, milles nii põnevust, veidi huumorit ja igati ägedaid tegelaskujusid. Sündmused arenevad üsna kiiresti ja on vägagi filmilikud.


James Herriot „Kui nad vaid rääkida oskaksid“ (Tänapäev)

James Herriot (1916–1995) oli armastatud inglise loomaarst ja kirjanik. „Kui nad vaid rääkida oskaksid“ on tema esimene, suurele menule ja maailmakuulsusele aluse pannud teos. Autor jutustab siin oma loomaarstitöö algusaastatest maalilises Yorkshire’is, vestes ühtviisi südamliku huumoriga nii oma suurtest ja väikestest patsientidest, keda tuleb mõista sõnadetagi, kui ka nende värvikatest peremeestest, kes küll kõnelevad, aga kellega on sellegipoolest vaata et rohkemgi sekeldusi kui loomade endiga.

James Herrioti sulest on eesti keeles ilmunud mitmeid paeluvaid loomaraamatuid: „Ja kõigi loomade üle ...“ 1. ja 2. osa (Eesti Raamat 1993), „Loomaarst pöörises“ (Valgus 1994), „Loomaarstist lenduriks“ (Valgus 1994), „Koerajutud“ (Eesti Raamat 1995), „Lood igasugu ilusatest ja imelistest loomadest“ (Eesti Raamat 1998), „Kõik see Issanda loomaaed“ (Eesti Raamat 1999) ja „Suured loomad, väiksed loomad“ (Eesti Raamat 2000).

Paljud on kindlasti näinud ka populaarseid telesarju „All Creatures Great and Small“ (1978-1990, peaosades Christopher Timothy, Robert Hardy, Peter Davison“ ja samanimelist ning värsket telesarja (2020,2021, peaosades Nicholas Ralph, Anna Madeley, Samuel West). 1975 valmis ka film „All Creatures Great and Small“ (peaosades Brenda Bruce, Christine Buckley, John Collin).

James Herriot (tegelikult James Alfred Wight, 3. oktoober 1916, Sunderland, Inglismaa – 23. veebruar 1995, Thirlby, Yorkshire, Inglismaa) oli inglise loomaarst ja kirjanik. Tema biograafilised raamatud jutustavad tema tegevusest loomaarstina Põhja-Inglismaal Yorkshire Dales’is ning tema kogemustest ja koolitusest õhuvägedes II maailmasõja ajal.

Veidi pärast abiellumist kolisid tulevase kirjaniku vanemad Glasgow’sse, Šotimaal, kus isa James hakkas töötama laeva plekksepana ja ka pianistina kohalikus kinoteatris. Ema Hannah oli lauljanna ja õmblejanna. Lapse sünniks kolis Hannah tagasi Sunderlandi, Inglismaal, kuid kolis Glasgow’sse tagasi, kui James Alfred oli kolmenädalane.

Kui James Alfred Wight oli 23-aastane, siis lõpetas ta Glasgow’s ülikooli ja temast sai loomaarst. 1940 töötas ta lühikest aega Sunderlandis, kuid sama aasta juunis kolis ta Thirski, Yorkshire’is, kus elas elu lõpuni. 1941 abiellus ta Joan Catherine Anderson Danbury’ga, neil sündis kaks last – James Alexander (Jim) sündis 1943 ja temastki sai loomaarst, Rosemary (Rosie) sündis 1947, ka tema plaanis hakata loomaarstiks, kuid lõpuks sai temast arst, kes inimestega tegeleb.

Wight oli 1942 ka lendur Briti Kuninglikus Lennuväes, samal ajal kolis tema naine oma vanemate juurde, ja pärast lennuväest lahkumist elas ka James mõnda aega naisevanemate juures. 1946 kolisid nad Thirskisse tagasi. Toonane kodu aadressil 23 Kirkgate on praegu muuseum “The World of James Herriot”. Thirskis elati alates 1953. aastast Topcliffe-nimelisel tänaval. Veidi hiljem koliti Thirskist Thirlbysse, kus James Herriot ka suri.

James Alexander Wight üritas kirjutada raamatut mitmeid aastaid, kuid suurem osa tema ajast kulus tööle loomaarstina. 1966. aastal soovitas ta naine, et mees ikkagi hakkaks raamatuid kirjutama. Valid oli vaja vaid õige teema. Nii plaanis Wight kirjutada raamatu jalgpallist (kaalukausil oli teisigi teemasid), kuid lõpuks ta otsustas, et kirjutab sellest, mida ta kõige paremini oskab ehk oma tööst loomaarstina.

1969. aastal kirjutas ta just selle raamatu (millest täna juttu teen) “If Only They Could Talk” (“Kui nad vaid rääkida oskaksid”, see ilmub eesti keeles esimest korda). Kuna Wight oli toona vägagi populaarne loomaarst ja tuntud persoon, siis otsustas ta võtta kirjanikunime. Ta vaatas telekast Birmingham City jalgpallimängu Manchester Unitedi vastu, Birminghami meeskonna väravasuul oli šotlane James Herriot, ja nii oligi kirjanikunimi olemas!

“Kui nad vaid rääkida oskaksid” ilmus 1970. Veidi hiljem avaldati see raamat ja veel üks teos USAs ühiste kaante vahel, nime all „All Creatures Great and Small“, ja see muutus hetkega ülimalt populaarseks.

Oma raamatutes viib James Herriot oma lugeja külasse, kus ta töötab. Ta nimetab seda Darrowby’ks, mille eeskujudeks on Thirsk ja Sowerby. Loomaarsti-praksise omanikuks on Siegfried Farnon (tema prototüübiks on Donald Sinclair) ja tema vend Tristan Farnon (tema prototüübiks on Brian Sinclair). Mitmed lood on sarnased reaalsetele sündmustele, veidi on juttu ka inimestest, kellega kirjanik/loomaarst reaalselt kokku puutus. On öeldud, et James Herrioti raamatud on autobiograafilised, kuid seda siiski mitte väga suures osas.

Oma raamatutes kirjeldab Herriot suurepäraselt toonast aega, kui põllumajandus suuresti muutus, hobuseid asendasid traktorid ja ka veterinaaria oli lapsekingades. Toona leiutati ka mitmeid uusi ravimeid, näiteks antibiootikume ja muid arstimeid, mida ka tänapäeval kasutatakse. Lemmikloomade eest hoolitseti vähem ja loomaarstid tegelesid peamiselt põllumajandusloomadega. Täna on olukord hoopis teine ja loomaarstid tegelevad peamiselt koerte, kasside ja muude väikeste koduloomadega.

James Herrioti raamatuid kutsutakse sageli loomaraamatuteks (kirjanik ise kutsus neid “väikesteks kassi- ja koeralugudeks”), kuid tegelikult räägivad need ju ikkagi loomaarstist ja tema elust. Tema lugudes saavad lugejale tuttavaks ka teised külaelanikud ja nende roll loomade eest hoolitsemisel. Raamatutes jälgib Herriot nii loomi kui ka inimesi (loomaomanikke).

James Herrioti viimane raamat “Every Living Thing” ilmus 1992 ja see tõusis Suurbritannias TOP10 loetuma raamatu hulka, ja ainuüksi USAs oli selle esmatrükk 865 000 tiraažis.

Selle raamatu lugu saab alguse, kui raamatu peategelane, James Herriot oli väga keerulises olukorras. Lehm oli väitamas, kuid vasikas oli vales asendis, mistõttu oli Herriot tegelenud sünnitusega juba paar tundi. See polnud lihtne ei talle ega ka lehmale. Peategelane kinnitab, et sellest küll õpikutes juttu ei olnud, kui tühjast ukseavast tuiskas sisse lumi ja langes tema katmata kuklale. Ta lamas näoli munakividest põrandal mingit arusaamatut löga täis lombis, käsi sügaval väitava lehma sees, ja püüdis rapsides varbaid mõne kivi taha haakida. Ta oli vööni alasti, keha katmas lumega segunenud sopp ja kuivanud veri.

Seda keerulist sünnitust jälgisid eemalt ka peremees, kes oli nukker ja sõnaaher, tema poeg, kes oli pikk, nukker ja sõnaaher ning keegi Onu, kes pidevalt õpetas, kuidas oleks ikka õige sünnitust vastu võtta, mida vasika ja lehmaga tegema peaks ning lisaks kõigele muule kiitis oma loomaarsti, härra Bloomfieldi, keda kõik pidid teadma ja tundma. Vot ikka härra Bloomfieldi oleks vaja, sest tema teeks kõik nii nagu peab …

Herriotil oli hetkeks tunne, et ta loobub ja lahkub, kuid lõpuks sai ta asjad ikkagi korda. Vasikas sündis, hakkas hingama. Peremees pakkus sünnituse lõpuks juua – Herrioti silme ette kerkis nägemus kuumast teest ohtra viskiga, kuid selgus, et peremees pidas silmas lehma ja vett loomale …

Raamatu teises peatükis läheme ajas veidi tagasi. Peategelane oli 1937. aastal äsja väljaõppe saanud veterinaarkirurgina, kuigi ta ise kinnitab, et samahästi oleks võinud ta töötu abirahasid taotleda. Pärast kümmet aastat valitsusepoolset hooletust oli põllumajandus nigelas seisus ja veohobuse, selle elukutse peamise tugisamba tähtsus oli samuti hääbumas. Herriot kinnitab, et tavaliselt kuulutati igal nädalal välja kaks-kolm töökohta, kuid ühele kohale oli keskmiselt 80 taotlejat!

Kuid nüüd oli Herriot väikeses loksuvas bussis, oli palavalt kuum ja ta istus valel pool, seal, kus juulikuu päike akendest sisse lõõmas. Ta ei olnud uskunud oma silmi, kui oli saanud kirja Darrowby külast Yorkshire Dalesi piirkonnast. Härra Siegfried Farnon, Kuningliku Veterinaariakolledži liige, soovis Herriotiga kohtuda. Herrioti oodati teejoomise ajaks ja kui nad teineteisega klapivad, võib Herriotist saada Farnoni abiline.

Nüüd oli Herriot Darrowbysse teel. Ta meenutas bussis mõningaid üsna jubedaid lugusid, mida olid kolledžis rääkinud need, kes olid naasnud oma paar kuud kestnud praktikatelt. Assistendid olid madalamad kui muru, no ja üks lugu oli lausa sellest, kuidas üks assistant lauda maha põletas! Herriot arutles ka Siegfried Farnoni üle – kas tegemist oli sakslasega, kes oli Inglismaal väljaõppe saanud ja otsustanud just seal praksise püsti panna?

Buss tõi Herrioti väikesesse Darrowby külakesse. Herriot leidis üles ka maja, milles Farnon pidi teda ootama, kuid kohal oli vaid Farnoni majapidaja, proua Hall. Lisaks veel ka viis koera (hurt, kokkerspanjel, šoti terjer, whippet ja pisike, lühijalgne jahiterjer), kes tulijat häälekalt ja üsna tõredalt tervitasid. Herriot oskas koertega käituda, seetõttu sai ta üsna ruttu vaikuse majja.

Selgus, et Farnon oli läinud ema juurde! Kas tõesti oli ta kohtumise unustanud? Herriot oli segaduses, kuid juba pidi ta suhtlema mõne kohalikuga, kes tulid Farnoni käest nõu küsima. Lõpuks ilmus veel ka üks noor neiu, kes oli samuti kohtumisele tulnud! Ühel hetkel jäi Herriot magama, kuni saabus Farnon, kes polnud sugugi mitte sakslase välimusega mees. Ta oli kõige inglisepärasema välimusega mees, keda Herriot eales näinud oli.

Seejärel tutvustas Farnon Herriotile oma vastuvõttu ja maja, juttu oli rohtudest ja töövahenditest. Mulle tundub, et Farnon ja Herriot said kohe alguses üsnagi hästi läbi.

Farnon kutsus Herrioti endaga kaasa, sest tal oli vaja teha paar visiiti, lisaks saaks ta tutvustada Herriotile ümbruskonda. Nii asuti teele päevinäinud Hillmaniga, mille rehvid olid soonteta, kere roostes ja tuuleklaasid peaaegu läbipaistmatud ja mõralised. Vaatamata sellele arendas Farnon sellega hetkeliselt kiirust 110 kilomeetrit tunnis, mis Herriotile meeldiv kogemus ei olnud.

Visiidid kujunesid selleks, et Herriot sai näidata oma oskusi ja teadmisi Farnonile, sest Herriot pidi aitama klaidsdeili ruuna, kellel oli kabjas mäda sees, vigastatud jalaga vasikat ja ummistunud nisajuhaga lehma, kusjuures nalja saab ka, sest raske hobune otsustas toetuda Herrioti peale ning lehm äsas sõraga, nii et Herriotil oli hing rinnus kinni.

Pärast visiite sõidutas Farnon Herrioti kohalikul maastikul veel ringi, kuni jõuti väikese külakese väikesesse kõrtsi (Herriot kinnitab, et sellist kõrtsi polnud ta varem näinud, sest see oli lihtsalt üks suur ja kandiline kivist laotud köök, mille ühes otsas oli üüratu suur kamin ja vana musta värvi pliit), kus Farnon kaks õlut tellis ja kohe ka Herriotile assistendi kohta pakkus. Isegi palgalist kohta, neli naela nädalas ja täismajutus! Herriot oli pahviks löödud, ja ta võttis pakkumise vastu, sest oli kuulnud, kuidas isegi vilunud veterinaarkirurgid töötasid lihtsalt öömaja ja toidu eest. Aga temale pakuti ju lausa neli naela nädalas!

Samal ajal kirjeldab raamatu autor igati mõnusalt ka õhkkonda kõrtsis, räägib ka külameestest, kes seal aega viitsid. Kes ajas juttu, kes jõi õlut, kes mängis doominot. Farnon tõdes, et sealtkandirahvas on tore ja nad hakkavad Herriotile küll meeldima, aga oma rahakotti nad naljalt ei kergenda, kui Herriot just ei tõesta, et nad midagi vastu saavad. Herriot sai jutule ka kõrtsis viiviba tillukese vanamehega, kes rääkis, et teab, kuidas hobuste sügelistest lahti saada. Ta oli loonud selleks spetsiaalse salvi, mida tuli hobusele peale määrida. Herriotil tärkas huvi, mis imeasi see on? Vanamees tõdes, et selleks imeasjaks on vahukommisalv. Herriot surus viisakalt vanamehe kätt ja asus koos Farnoniga Darrowbysse teele.

Seejärel juba Herrioti juurde tagasi, kes ootas pingsalt oma esimest visiiti, et saaks minna täiesti üksinda. Ta kinnitab, et viimased viis aastat oli ta elanud vaid ühe hetke nimel ja seni polnud see veel kätte jõudnud. Ta oli nüüdseks Darrowbys veetnud terve ööpäeva, aga päris oma visiidil polnud ta veel käinud. Sel päeval oli Farnon jälle oma ema vaatama sõitnud, Herriot istus narmendava kattega tugitoolis ja vaatas aknast, kuidas õhtupäike pulstunud muru peale varje heitis. Ja äkki, koridoris helises (plärises) telefon. Helistajaks oli härra Soames, lord Hultoni farmijuhataja, kellel oli mure hinnalise jahihobusega. Herriotil tuli minna, ja esimest korda oli ta visiidil päris üksi!

Kahjuks ei ole esimene “soolo”-visiit õnneliku lõpuga. Herriot märkas üsna ruttu, et hinnalisel jahihobusel oli viga midagi väga tõsist. Hobusel oli torsioon ehk soolte keerdumus, mis tegi loomale tõsist valu. Herriot oli kindel, et hobune oli põrgupiinades, mistõttu otsustas ta hobuse kiiremas korras valudest vabastada. Herriot tõi autost püstoli ja … Veidi hiljem oli ka Farnon Herriotiga nõus, et see oli hobuse suhtes ainuõige käitumine.

Mõned päevad hiljem palub Farnon Herriotil minna vastu oma nooremale vennale Tistanile, kes tuleb pöidlaküüdiga Edinburghist, kus ta käib veterinaariakolledžis ja eelmisel päeval oli lõppenud semester. Herriot on hämmeldunud kahe venna eesnimedest – Siegfried ja Tristan. Farnon kinnitas, et nende isa oli suur Wagneri austaja, just selle helilooja ooperitest olid võetud ka vennakeste nimed.

Herriot saigi Tristaniga kokku. Noorem vend kinnitas, et tegi hiljuti ära eksamid patoloogias ja parasitoloogias. Veidi hiljem selgus, et Tristan oli siiski patoloogias läbi kukkunud, mistõttu oli Siegfried tõeliselt vihane. Ta kinnitas, et noorem vend oli laisk nagu kuradi lohe ja lubas noorema venna lõplikult välja visata!

Tristan kinnitas veidi pärast ähvardust, et varsti on Siegfriedil kõik ununenud ja ei lähe noorem vend mitte kuhugile, kusjuures … lisaks patoloogiale ei saanud Tristan läbi ka parasitoloogias!

Nüüd olen ma jälle üsna pikalt lobisema jäänud, ja see on ju alles raamatu algus. Püüan teha jällegi lühemalt, kuigi huvitavaid sündmusi on selles raamatu veel ja veel. Nii saame teada, kuidas Herriot käis tuberkuliinitesti tegemas, sest üleriigiline kopsuhaigustega võitlemise kava oli hakanud otsaga ka nende kanti jõudma ja progressiivsemad loomapidajad olid uuringutest huvitatud. Nii käis Herriot testi tegemas gallovei veisekarjas, milles oli 85 looma ja neid polnud ühtegi kunagi kinni seotud! Nad elutsesid välja peal mäekingul, põhimõtteliselt olid nad metsloomad. Õnneks olid abiks karjaomaniku kaks poega, kuid see oli Herriotile unustamatu päev.

Ühel hetkel tõdes Herriot, et aeg möödus märkamatult, kui ta oma igapäevastel ringidel mööda nõmmedevahelisi mägiteid rappus, kuid aegamisi hakkas piirkond ise ilmet võtma ja inimestest said eraldi isiksused. Saab ka lugeja osa nendest igapäevastest ringidest, milles mahub nii nalja kui ka nukrameelsust, rõõmu ja kurbust, on visiite, kui Herriot ja Farnon saavad aidata, on neid, kus on juba liiga hilja. Siegfried Farnon õpetab Herriotile põhitõde, et loomaarst peab alati kohale ilmuma, kui kutustakse, kuigi on ka neid hetki, kus mõni helistab hommikul kell neli, mis sugugi mitte ei meeldi Farnonile …Herriot räägib meile ka nooremast vennast Tristanist, kes tundub olevat end mõnusasti sisse seadnud, ja Herriot ei mõista, kas Tristan on seal praktikal või puhkusel või tööl või kuidas? Omavahel tehakse ka väikesi vingerpusse, mis kukuvad Tristanil palju paremini välja. Ühel hetkel otsustas Siegfried anda raamatupidamine Tristani kätte ja ei möödu palju aega, kui Tristan tõdes, et kaotas arveraamatu ära … mistõttu saavad nii mitmedki kohalikud loomaarsti teenuste eest topeltarve …

Juttu on sellestki, kuidas paljud kohalikud daamid Siegfriedi “piiravad”, ja vana Farnon tunneb selle üle head meelt. Juttu on ravimitest ja sellest, kuidas neid kokku segatakse. Loeme sellestki, kuidas Siegfried Farnon nendele sekretäri palkab (preile Harbotle oli vägagi konkreetne ja asjalik daam, kes üritas korrale kutsuda ka Siegfriedi, kellel oli kombeks valimatult rahakarbist raha võtta ja seda kulutada), kuidas Siegfried otsustas sigu ja kanu pidama hakata, kuid see ettevõtmine saab kiire ja naljaka lõpu, vähemalt kanadega.

Ühel päeval tõdes Herriot, et tal oli selja taga kuus kuud praktilist kogemust karmil tööpõllul. Ta oli ravinud lehmi, hobuseid, sigu, koeri ja kasse seitsmel päeval nädalas nii hommikul, lõunal, õhtul kui ka varastel hommikutundidel, mil ülejäänud maailm magas. Ta oli ilmale aidanud nii palju vasikaid ja põrsaid, et ta valutavatelt käsivartelt tuli nahka. Teda oli pikali lükatud, tema peal oli trambitud ja teda oli kaetud kõiksugust laadi sõnnikuga. Samas tundub mulle, kui lugejale, et Herriot jätkab selle ametiga veel pikalt. Saame ka meie lugeda sellest, mis juhtus talvel, mis juhtus talvele järgnenud kevadel (Herriot teeb palju tööd lammaste ja uttedega, hobuste ja varssadega, Herriot sai sel kevadel ühelt tõutäkult ka üsna valusa kabjahoobi, mis tekitas talle reielihasesse väikese augu).

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõikidest visiitidest ja juhtumistest oma loos rääkida, mistõttu jätan Sulle need ka endale lugeda ja avastada, kuid uskuge mind, “Kui nad vaid rääkida oskaksid” on igati südamlik ja kaasahaarav raamat neile, kes tahavad loomaarsti ametiga tuttavaks saada, neile, kes tahavad lugeda loomadest ja nende omanikest (mõned neist on üsnagi kummalised, mõned siirad ja vahvad), neile, kes tahavad tuttavaks saada toonase briti külaeluga, ja neile, kes on näinud telesarja, ja tahavad nüüd ka raamatuga tuttavaks saada …


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)