Rein Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsuksed. Reisijutte Mustalt Mandrilt“ (Varrak)

Rohkete fotodega illustreeritud reisiraamat viib meid Aafrika loodusesse. Autor kutsub lugeja seiklema Musta Mandri savannidesse, teeb läbi safarilaagri, tutvustab eksootilisi loomi ning linde.

Rein Kuresoo on loodusgiid ja kirjamees, kes juba hulk aastaid järgib paljude meie rändlindude kommet pageda võimaluse korral sügistalviste ilmade eest Aafrikasse. Nende kaante vahele on kogutud tema reisijutud Botswanast, Sambiast ja Ugandast. Autor kirjutab Musta Mandri loodusest bioloogi täpsuse, laiemat ökoloogilist pilti haarava selguse ning hõrgu aistilise tundlikkusega. Raamatust saab teada, mismoodi lõhnab veel sadamata vihm või telgi seina taga ragistav elevandipull, kuidas kõlab maasarviku hommikutervitus või mis tunne on lõvile kahe meetri kauguselt silma vaadata. Nagu reisijuttude puhul ikka, on tabavate looduskirjelduste vahele mahtunud ka rohkesti seiklusi, naljakaid juhtumisi loomade ja inimestega, pajatusi kohalikust elu-olust ning rohkesti fotosid.

Ma olen seda oma lugudes vist ka varem maininud, et lapsena meeldis mulle lugeda raamatusarja “Maailm ja mõnda” raamatuid. Selle “kiiksu” pani mulle pähe vanaema, kes samuti seda raamatusarja nautis, mistõttu lugesin ka mina juba üpris väiksena igasugu reisikirju. Otse loomulikult meeldisid mulle ka raamatud Aafrikast, mis rääkisid Aafrikast kui sellisest, kuid oli ka ägedaid raamatuid, mis peatusid Aafrika loomadel ja lindudel. Kui meenutada, siis ilmus ju “Maailm ja mõnda” sarjas lausa kolnmeosaline “oopus”, mil pealkirjaks “Aafrika”, autoriteks Jiri Hanzelka ja Miroslav Zikmund. Minu lemmikuteks olid ka Johan-Mark Elsingi kirjutatud “Loomaparadiis Aafrikas”, Bernhard ja Michael Grzimeki kirjutatud “Serengeti ei tohi surra”, Ernest Hemingway kirjutatud “Aafrika haljad künkad” ja David Livingstone’i “Reisid Lõuna-Aafrikas”. Uuematest “Maailm ja mõnda” raamatusarja valikutest meenub mulle ka Delia ja Mark Owensi kirjutatud “Kalahari karje”, Aafrikasse viis meid ka Katy Payne’i raamat elevantidest “Hääletu kõu”.

Nüüd, kui kurja viiruse eest on suurem osa maailmast ennast lukku pannud, siis oleks vist õige aeg reisida mõne huvitava- või loodusraamatu abiga, kasvõi Aafrikasse. Seetõttu on igati vahva, et eelmisel aastal ilmus Rein Kuresoo raamat Aafrikast, mis räägib sealsest loodusest, loomadest ja lindudest. Aastate taguste Aafrika-raamatute üheks miinuseks oli see, et raamatute fotod olid ikkagi must-valged, Rein Kuresoo raamatus on väga palju ja väga uhkeid värvifotosid, mis lugejale silmarõõmu valmistavad ja raamatu veelgi huvitavamaks teevad.

Raamatu eessõnas tõdeb autor, et 2013. aastast alates on ta teinud Musta Aafrikasse (nii nimetatakse Musta Mandri Sahara kõrbest lõuna poole jäävat osa) kokku seitse reisi. Põhjalikumalt on autor tutvunud nelja Aafrika riigiga, kuid raamatusse mahtus neist kolm – Botswana, Sambia ja Uganda. Etioopia-lood ootavad oma avaldamisvõimalust. Autor kinnitab, et juba oma esimesest Botswana-reisist alates tundis ta, et tahab Aafrika ja eelkõige tema looduse kohta rohkem teada. Iga järgmine reis juba käidud paikadesse annab vastused vahepeal tekkinud küsimustele ja tõstatab uued, mis siis omakorda vastest tahavad.

Raamatu esimene osa viib meid Botswanasse. See reis toimus 2013. aasta novembris ja see oli Rein Kuresoo esimene reis päris-Aafrikasse, millest oli ta unistanud pea kogu poisipõlve. Autori nooruses oleks Mustale Mandrile pääsemiseks olema kas punaarmee sõdur või kalalaeva madrus, kuid need ei tundunud talle just kõige ahvatlevamad maadeavastamise vormid.

Autor tõdeb, et Aafrikas reisimine on kallis, tema võimsaimate saladuste kogemiseks on tarvis märkas rohkem raha, kui seda kulub kasvõi näiteks Aasias või Lõuna-Ameerikas. Esimese osa esimene peatükk viib lugeja Kalaharisse ja Okavangosse. Autor ütleb, et Kalaharist räägitakse sageli kui kõrbest, aga tühje liivalagedaid ja kõrgeid luiteharju seal ei näe, kõikjal seletab silm hõredamat või tihedamat raagus võsa kulukuival pinnasel. Kohati toovad sellesse üheülbalisse maastikku vähest vaheldust veetud jõesängid. Neid palistavad veidi kõrgemad puud, mille võrasid võib kujutlusvõimet tublisti pingutades pidada rohelisteks … Õigupoolest kujutab Kalahari endast suurt nõgu Lõuna-Aafrika platool, hiiglaslikku kaussi, kus tuul tolmu ja kuivanud akaatsiakaunu keerutab. Erinevalt Kalahari naabrist Namibi kõrbest, sajab seal ikkagi mõnevõrra vihma. See teeb Kalaharist poolkõrbe, kuigi kunagi on see olnud päriskõrb – õieti üks maailma vanemaid kõrbi, mis tekkis juba umbes 60 miljonit aastat tagasi. Kalahari poolkõrb moodustab Botswanast üle kahe kolmandiku. Selle monotoonset maastikku ilmestavad tänapäevalgi kunagise hiigeljärve jäänused – Makgadikgadi soolakud ehk pan’id, nagu neid seal kutsutakse. Kunagi voolasid seal kokku nii Okavango kui ka mõne praeguse Zambezi lisajõed.

Saame teada sedagi, et Okavango on maailma suurim oaas. Okavango delta on tasandik – kõrguste vahe on seal peaaegu olematu ning nelja kuu jooksul voolab vesi delta hargnemiskohalt aeglaselt veel kuni 250 kilomeetrit edasi delta harudesse ja kaob pinnasesse või hoopis aurustub …

Edasi on meil võimalus minna koos autoriga Chobe rahvusparki, mille magusamad laagrikohad tuleb broneerida juba aasta enne reisi. Autor viib meid Moremi kaitsealale, saame lugeda sealsetest taimedest, lindudest ja loomadest – mopaanipuu, impalad, tüügassead, suurkudud (nendest uhketest antiloopidest kirjutas ka Ernest Hemingway oma raamatus “Aafrika haljad künkad”), elevandid, gnuud, sebrad (pikalt on juttu sebrade triipudest ja värvidest, mida on ajaloos kuulsad loodusteadlased neist rääkinud).

Esimese osa teine peatükk on “Külalised safarilaagris”, milles on juttu safarilaagritest ja neist loomadest, kes safarilaagreid vahetevahel külastavad. Loomulikult on toit see, mis loomad laagrite juurde toob, kuigi loomade toitmine on rahvusparkide reeglitega selgelt keelatud, kuid eks ole ju ka reisiseltskonnad erinevad. Selles peatükis saame lugeda tüügassigadest, võsapukkidest, kaelkirjakutest, rohepärdikutest, paavianidest, palju on ka erinevaid ja väga huvitavaid linde – viirfrankoliin, lõuna-sarvnokk, tutt-udelind, safiirkudlnokk, hallturako jpt.

Autor kinnitab, et Botswana on Aafrika riikide seas kõige korruptisoonivabam. Maailma riikide korruptsiooniindeksi skaalal on ta küll Eestist allpool, kuid eespool näiteks Lätist, Leedust ja Poolast. Botswana ametnikud ei oota määrimist, pigem võib altkäemaksu pakkumise eest (näiteks kiirust ületades) sekeldustesse sattuda.

Kolmas peatükk on “Okavango lõvid”, milles autor ja tema reisiseltskond kohtub tõepoolest lõvidega, ja seda üsna lähedalt. Autor kinnitab, et Aafrika rahvusparkides ei lähe lõvi inimese eest tulistjalu peitu, kuid päris kindlasti ei otsi ta inimesega ka lähikontakti. Võime olla 99, x % kindlad, et lõvi meid ei ründa … Kui käituda arukalt, pole ka jalgsi liikudes lõvi poolt ülemäära suurt ohtu karta. Inimesega kaasas käivad lehad on lõvile pigem vastikud kui isuäratavad. Suure kassi geenimälu ei suuda meenutada inimjahi edulugusid, aastatuhandete pikkune kogemus on suutnud lõvisid pigem veendam et inimesest pole midagi head oodata. Autor räägib lugejale erinevatest praidest (lõvikarjadest) – Duba tasandike lõvid, kes toituvad peamiselt pühvlitest, võivad saagijahil minna kassidele mitteomasel kombel vette ning peavad sageli jahti päise päeva ajal, kusjuures pühvlijahil on oluline ka isalõvide panus. Savutis elavad lõvid suudavad maha võtta isegi elevante, tehes seda peamiselt öösiti, kuna londiliste öine nägemine jääb lõvide omale tunduvalt alla.

Neljas peatükk on “Vihma ootel”, milles juttu vihmast ja selle ootusest, kuid loomulikult ka lindudest ja loomadest – orüksid, maasarvikud, puna- ja väike-mesilasnäpid, termiidid jpt. Selles peatükis tõdeb autor, et novembris ilmuvad nähtavale ka paljud Euroopa linnud – võib näha valge-toonekurge, punaselg-õgijaid, konna- ja kalakotkaid, vihitajaid ja heletildreid, salu-lehelinde, piiritajaid ja suitsupääsukesi. Ka autor näeb ühel hommikul rändamas sadu tuhandeid suitsupääsukesi, mis on südantsoojendav kohtumine. Osa suitsupääsukestest jääb talveks Okavangosse, kuid enamus rändab edasi. Autor räägibki meile suitsupääsukestest pikemalt. Saame teada, et suitsupääsuke on üks laiema levikuga linnuliike maailmas, keda võib kohata kõikidel mandritel peale Antarktika. Nii lai levik räägib selget keelt sellest, et suitsupääsuke on ellujääja, evolutsiooniliselt plastiline ja edukas liik. Lugeda saad sellestki, miks on suitsupääsukeste arvukus vähenenud, et kõige suurem katsumus lindude jaoks on Sahara kõrbe ületamine.

Botswana lugudes on meil võimalik lugeda veel ka lõvide armueinest, Chobe rahvuspargi polis- ja pagulaselevantidest ja jõuamegi raamatu teise osani, mis viib meid Sambiasse.

Raamatu teine osa algab peatükiga “Safarile Sambiasse”, milles autor ütleb, et üks nn seitsmest maailmaimest, Victoria juga Sambia-Zimbabwe piiril, on vaatamisväärsus, mida on käinud uudistamas üksjagu eestlasi. Kogu muu Sambia, mis pindalalt on peaaegu sama suur kui Prantsusmaa ja Suurbritannia ühtekokku, on aga eestlaste reisikaardil ikka veel suhteliselt tundmatu maa, mille kohta levivad veidrad kuuldused. Autor meenutab lugusid, mida ta oli varem lugenud, neis oli juttu ohtlikest jõehobudest, kes inimesi tapavad, kuid ka näljastest krokodillidest, kes omakorda jõehobusid ründavad.

Sambia (kuni 1964. aastani Põhja-Rodeesia) on koht, kus on välja kujunenud paljud tänase safari jooned. Seal mõisteti ühel hetkel, et safariturismist võib saada Aafrika metsiku looduse pääsetee – siis kui kaitsealad muutuvad kohalike kogukondade tuluallikaks, tekib nii neil kui ka riikidel tõsisem huvi loodust kaitsta. Autor räägib väga põhjalikult ja huvitavalt lugejale safaride ajaloost, saame teada, et maailma keeltesse on sõna “safari” jõudnud suahiili keele vahendusel, kus see tähendab igasugust veidi pikemat reisi.

Raamatu teise osa teine peatükk on “Victoria joal ja joa all”. Ehkki Sambia on üks paljudest Aafrika riikidest, mille piirid sündisid meelevaldselt, on Sambia üheks peamiseks dominandiks ja riigi füüsilise karakteri määrajaks Zambezi jõgi. See suuruselt neljas Aafrika jõgi saab alguse Sambia kirdenurgast, kus paikneb ka suur osa tema ülem- ja keskjooksust ning valgalast, ja väljub riigi edelanurgast, olles keskjooksul ühtlasi piiriks Zimbabwega.

Zambezi verstalaiune jõelint laieneb Livingstone’i linna lähedal veelgi, ja kukub siis 1,7 kilomeetri laiuse ühtse veekardinana üle 100 meetri sügavusse kuristikku, tekitades veepritsmetest kõrge, mitmesaja meetri kõrgusele taeva poole kerkiva samba. Victori juga ei ole maailma kõrgeim, kõige laiem ega veerohkeim, on teda siiski nimetatud üheks seitsmest maailmaimest. Autor viibki lugeja Victoria joa juurde, kuid ka lähedal asuvasse kanjonisse, kus kasvab tükike vihmametsa, kus elab ka põnevaid linnu- ja loomaliike (mustkotkas, trompet-kiiverlind, kaljudamaan), kuid ka ülbed paavianid ja krokodillid.

Raamatu teises osas viib Rein Kuresoo oma lugeja veel ka Lower Zambezi rahvusparki (leopardid, lõvid, elevandid, jõehobud jpt), saame osa elu ja surma mängust South-Luangwas, saame tuttavaks lõvidega, kel nimeks Ginger ja Garlic, juttu on lõvide kaitsmisest, sekeldustest elevantidega, Aafrika suurimast imetajate rändest (Kasanka rahvuspargi nahkhiirte rändest, milles osaleb 10 miljonit palmitiiburit, kes tulevad Lääne.Aafrika vihmametsade alalt, et toituda suhkruploomi viljadest).

Ja olemegi jõudnud raamatu kolmanda osani, mis viib meid Ugandasse. Esimene peatükk selles osas on “Victoria järv – “kinga isa” otsinguil”. Autor tõdeb, et loodushubilise rändaja panevad Ugandale mõtlema kaks seal elavat liiki – kingnokk ja mägigorilla. Winston Churchill on ütelnud: “Uganda on Aafrika pärl”, kuid Churchill kirjutas need sõnad 1908. aastal. 20. sajandi alguses elas Ugandas pooltesit miljonit inimest, praegu on maailma ühe kiireima rahvastiku kasvuga riigis juba üle 45 miljoni inimese. Nii ei saa eeldada, et Ugandas puutumatut loodust ülemäära palju alles on. Õnneks on Uganda pindala suur üsna suur ehk 241 038 km2.

Uganda linnustik annab bilanssi taas ühe rammusa plussi – seal on kindlaks tehtud 1031 linnuliiki! Uganda on Musta Mandri tummine kontsentraat, kus üksteisest poolepäevase autosõidu kaugusel saab näha enam-vähem kõike huvitavat, mida Aafrikal pakkuda on: poolkõrbed, savannid, mäed, (kaduvad) troopilised liustikud, suured järved ja vihmametsad. Kingnokk on üks neist liikidest, mis kuulub linnuvaatlejate jaoks Aafrika linnustiku pühasse graali. Araablaste poolt “kinga isaks” kutsutud suur ja veider suleline suudab avaldada muljet ka neile, keda linnusulgede sahin tavatult külmaks jätab. Kingnokk on vähearvukas, ta leiviala on piiratud ning omal käel pole mõtet teda otsima minna, sest ta elab raskesti ligipääsevates papüürusesoodes. Käepärasemad võimalused kingnoka vaatlemiseks on Ugandas ja Sambias.

 

 

Botswana lõvi

Eelviimases peatükis viib autor oma lugeja ahvide juurde. Selle peatüki pealkiri on “Külas kaugematel ja lähematel sugulastel”. Ugandas elab ühtekokku 17 liiki primaate ja Lääne-Uganda metsaaladel on erinevaid ahviliike kõige rohkem. Otse Queen Elizabethi rahvuspargi kõrval asub Kibale metsakaitseala, kus elavad inimestega harjutatud šimpansid, kuid lisaks neile võib seal näha veel 13 liiki ahvilisi. Fotodelt vaatavad meile vastu mantelmungabei, gveneera, punasaba-pärdik, sinipärdik, puna-koolobus, šimpans. Seekordne reis ahvide juurde osutub autorile keeruliseks, sest teda segab kõhuhäda, mille põhjustajaks arvatavasti hommikune banaaniõlu.

Edasi liigume juba ka mägigorillade juurde, kelle nägemiseks tuleb oma soov Uganda Loodusameti juures varakult registreerida, sest mägigorillade lähedale pääseb piiratud arv inimesi – kaheksa inimest iga gorillaperekonna kohta. Kokku Ugandas hetkel 13 inimestega harjutatud gorillaperekonda, kahte harjutatakse veel. Ugandas maksab mägigorilladega veedetud tund 600, Rwandas 1500 dollarit. Ühtekokku peaksid juba ainuüksi gorillavaatlusretked Bwindi ja Mgahinga piirkonda aastas sisse tooma umbes 20 miljonot dollarit, lisaks kaasnevad sellega tulud turistide majutamisest ja toitlustamisest ning erinevaid teenuseid saavad turistidele pakkuda paljud külaelanikud.

Autoril seisab ees teekond Kahungye-nimelise gorillapere juurde ja see on läbi Bwindi läbitamatu metsa üsnagi keeruline. Seekord ei ründa ei taimed ega putukad ja mägigorillade juurde me ka jõuame, kuigi tund gorillapere juures möödub väga kiirelt.

Raamatu viimane peatükk on “Hiigelsarvedega veiste maa”, milles läheme autoriga kaasa savannialale ehk Mburo järve rahvusparki. See on Uganda savanni-rahvusparkidest väikseim, kuid autor loodab näha aafrika võsasiga ja Aafrika suurimat antiloopi – kannat. Öösel õnnestub autoril näha ka kahte leopardi ja öise eluviisiga esiklooma – käharsaba-galaagot.

Vot selline raamat. Usun, et tänases ajas üks igati põnev ja põhjalik reis Aafrika kolme riiki, kus palju-palju põnevat, ägedat loodust, linde ja loomi.


Piret Raud „Juurtega aed“ (Tänapäev)

Väike puu põgeneb kodumetsast, sest seal toimetab hirmus saag. Lõpuks jõuab väike puu ilusasse aeda, kuid seal elavad puud ei võta teda omaks. Nad ütlevad, et väikesel puul pole nende metsas juuri ja ta peaks lahkuma. Mida teha?

Kui Piret Raud uue raamatu kirjutab, siis on teada, et see on alati väga lahe ja hea lugemine. Tema raamatutes on seda miskit, mis teeb ühe raamatu ja lugemise heaks, tema stiil on väga huvitav, ja kui nendes raamatutes on ka veel tema joonistatud pildid, siis on see tõepoolest super raamat.

Täpselt sama ütlen mina ka tema uue raamatu kohta ehk „Juurtega aed“. See on selline pisike ja mitte väga tüse raamat, kuid vaatamata sellele kõnetab see lugejat. Raamat jutustab meile loo vägagi aktuaalsel teemal ja paneb kindlasti ka väiksema lugeja kaasa mütlema. Siin on jällegi seda, mille kohta saab ütelda, et see on Piret Raua kirjutatud ja joonistatud raamat. Ma julgeksin ütelda, et „Juurtega aed“ on ka selline igati nups ja nutikas raamat ...

Loo alguses saame teada, et väike puu elas koos teiste puudega suures metsas, ja seal oli väga mõnus. Siis saabus metsa saag, ja väike puu pidi põgenema, eemale mestast ja eemale saest. Väike puu oli nüüd pidevalt teel, möödusid päevad ja ööd. Lõpuks jõudis ta imelisse aeda. Selles aias olid siledad ja käänakuteta teed ning lilled kasvasid korralikult reas. Isegi puud olid teistsugused kui metsas. Siinsed puud olid kõrgilt sirged ja justkui pahased. Väikest puud nähes nad ei rõõmustanud, vaid küsisid, et kes see väike puu niisugune on.

Väike puu kinnitab, et ka tema on puu, kuid teised puud pole sellega nõus, sest väikesel puul ei ole selliseid juuri nagu neil. Juured, mis on mulla sees, juuripidi on nad kõvasti maa küljes kinni. Isegi porgand kinnitas, et juured on üldse kõige tähtsamad, sest kui sul pole juurt, siis pole sind üldse olemas! Uskumatu lugu, kas pole.

Väike puu kinnitas, et ta on ka puu, kuid teised vastasid, et väike puu on petis, ja ta peaks üldse ära minema! Nüüd võttis sõna kõige suuremate juurtega puu, kes ütles, et kuna puud on ikkagi väga lahked ja armastusväärsed, siis lubavad nad väikesel puul selles aias elada, kuid väikesest puust peab olema kasu! Väike puu peaks olema luud ja pühkima aiast välja selle, millel poole juuri all. Teised puud lubasid väikest puud lausa nüpeldada, kui ta ei tee nii nagu suur puu käskis.

Väike puu asus usinasti tööle. Nii pühkis ta aiast minema vihmaveelombi, taevatähe ja kivikamaka. Seejärel on tal plaanis minema ajada ka üks võõras lind, kuid linnuke on see, kes julgeb väikese puu käest küsida, miks tahab väike puu seda teha ... Väike puu kinnitas, et juured on olulised, ja kuna linnul pole juuri, siis nii need asjad on. Kuid linnukesel on hoopis teistsugused mõtted – tema arvates on oluline hoopis see, mis on tore, näiteks laulmine.

Linnuke hakkas laulma ja see oli tõesti ilus. See meeldis isegi puudele, kes käskisid väikesel puul tagasi kutsuda kõik need, kelle ta oli aiast minema pühkinud. Nad tahavd kuulda ka nende lugusid ja teada saada, mis on nende arvates tore.

Nüüd saamegi lugeda veelombi lugu, kelle arvates on tore näha maailma ja pidevalt muutuda, tähekese lugu, kelle arvates on tore aidata unistustel täide minna ja kivikamaka lugu, kelle arvates on tore olla vaikselt omaette, mõelda igasuguseid huvitavaid mõtteid ning mitte liiga palju õiendada.

Mis juhtus edasi? Selle pead Sa ise välja uurima, kuid igal juhul on sellel lool üks õnnelik ja igati tore lõpp.

 


PartyNextDoor „PartyMobile“ (Warner Music)

Jahron Anthony Brathwaite (s. 3. juuli 1993) ehk esinejanimega PartyNextDoor on Kanadast pärit räppar, laulukirjutaja ja produtsent, kes on ka plaadimärgi OVO Sound esimene artist. OVO Sound on Kanada plaadifirma, mille loojaks on hiphopimaailma tipptegija Drake, ja OVO Soundi artiste ja albumeid promotakse läbi suurfirma Warner Music. PartyNextDoor sõlmis OVO Recordsiga lepingu 2013. aastal, ja samal aastal ilmus ka tema debüüt EP „PartyNextDoor“. 2014 ilmusid EP „PNDColours“ ja debüütalbum „PartyNextDoor Two“, 2016 teine stuudioalbum „PartyNextDoor 3“.

Aastate jooksul on PartyNextDoor teinud koostööd mitmete artistidega, sh Drake, Big Sean ja Jeremih. 2016 kirjutas ta laulu „Work“ Rihanna albumile „Anti“, kusjuures lugu tõusis toona ka USA singlimüügitabeli esikohale! Samal aastal kirjutas ta ka laulu „Wild Thoughts“, mida esitasid DJ Khaled, Rihanna ja Bryson Tiller, see laul tõusis USA singlimüügitabelis teisele kohale!

Jahron Brathwaite alustas elektroonilisest muusikast mõjutatud R&B’ga juba üsna noorelt. 18-aastaselt hakkas ta kasutama esinejanime PartyNextDoor ning sai ka lepingu firmaga Warner/Chappell.

2013 ilmunud debüüt EP „PartyNextDoor“ oli igati edukas ja jõudis kiirelt ka USA hiphopi plaatide müügitabelisse, kohale number 34. Samal aastal laulis ta taustavokaali Drake’i lauludes „Own It“ ja „Come Thru“, mis ilmusid Drake’i albumil „Nothing Was the Same“.

2014 ilmus PartyNextDoori dedüütalbum „PartyNextDoor Two“, millel olid ka üsnagi populaarsed singlid „Thirsty“, „FWU“, „East Liberty“ ja USA singlimüügitabelisse tõusnud „Recognize“ (selles loos lööb kaasa ka Drake). Sellele järgnesid EP’d „PND Colours“ ja „COLOURS 2“. 2015. aastal produtseeris PartyNextDoor kolm laulu Drake’i albumile „If You’re Reading This It’s Too Late“. Laulud olid „Legend“, „Preach“ ja „Wednesday Night Interlude“.

Eelpool juba mainisin mehe koostööst Rihanna’ga ja laulust „Work“, mis oli ju USA singlimüügitabeli esikohal lausa 9 järjestikust nädalat! Rihanna albumil „Anti“ oli veel üks lugu, mille loomisel osales PartyNextDoor, lauluks „Sex with Me“.

2016 ilmus PartyNextDoori uus lugu „Come and See Me“, milles lööb kaasa jällegi ka Drake. Veidi hiljem ilmus album „PartyNextDoor 3“, ja kas singel „Like That“, milles löövad kaasa USA laulja Jeremih ja USA räppar Lil Wayne. Samal aastal jõudsid PartyNextDoor ja Jeremih üheskoos ka kontserte anda ning räägiti ka uuest ühisest projektist.

2017 ilmus PartyNextDoori uus EP „Colours 2“ ja veidi hiljem veel teinegi EP ehk „Seven Days“, millel löövad kaasa ka USA lauljatar Halsey ning USA legendaarne räppar Rick Ross.

Seejärel tegi PartyNextDoor pisikese pausi, kuid juba eelmise (2019) aasta detsembris ilmusid kaks uut singlit – „The News“ ja „Loyal“. Viimati mainitud loos lööb kaasa taaskord ka Drake, ja mõlemad singlid jõudsid loomulikult ka uuele albumile, mis just äsja ilmus (27. märts 2020).

Uuel albumil kuulebki sellist hiphoppi ja räppi, mida PartyNextDoor on juba mitmeid aastaid esitanud. Sellist mõnusalt ja rahulikult kulgevat hiphoppi, palju on põnevaid meloodiaid ja harmooniaid, omamoodi kosmilist unistamist ehk siis palju on lugudes ka igasugu elektroonilisi saunde ja vidinaid. Plaadil löövad kaasa ka Rihanna (laulus „Believe It“) ja Puerto Rico staar Bad Bunny (laulu „Loyal“ remiksis).

Juba plaadi avalöök „Nothing Less“ algab põnevate saundidega ja liigub vägagi rahulikus tempos, mida tegelikult võib öelda ju terve uue plaadi kohta. PartyNextDoor laulab/jutustab meile lugu, ja on tunda, et ka häälele on lisatud igasugu põnevaid effekte, mis esituse igati huvitavaks teevad. Väga hea harmooniaga lugu on albumi teine lugu „Turn Up“, kas selles loos on palju põnevaid effekte, ka laulule on antud mitmehäälsust juurde. Ja kui arvad, et tempos hakkab midagi juhtuma, et laulud muutuvad kiiremaks, siis eksid – kuula näiteks kolmandat laulu „The News“, mis on veel aeglasem kui kaks esimest laulu. Kuid ka selles laulus kuuleb igasugu põnevaid elektroonilisi saunde.

Tempot tõstab albumi viies laul ehk hittlugu „Loyal“, milles lööb kampa ka Drake. Ega see ei ole ju selline lugu, mille peale toolilt püsti kargad ja tantsima hakkad, kuid puusanõksu võib teha küll. PartyNextDoor ja Drake on koostööd juba sedavõrd kaua teinud, et ka nende uus lugu on igati hea.

Kuues lugu „Touch Me“ liigub rahulikus voos edasi, kuuleme kummalist klaveri saundi, õigupoolest häälest ära klaveri saundi, kuid see on sedavõrd kummaline, et kõrvale lausa meeldiv.

Ägedaid saunde (on need nüüd mingisugused puhkpillid? flööt? või midagi muud) kuuleb laulus „Showing You“. Kosmilisi helisid hoomame ka laulus „Eye On It“, kuid selles laulus on ka kübe tempot juurde antud, midagi, mis tuletab meelde sellist tantsulikumat ja popilikumat kraami, justkui oleks ladina-ameerika mehed appi tulnud. Igal juhul väga äge laul.

Väga hea R&B lugu on ka „Believe It“, milles lööb kaasa Rihanna.

Minu üks lemmikuid sellel plaadil on lugu „Never Again“, mille saundid ja helipilt tuletab meelde 90. aastate souli ja R&B’d, laulus on tunda midagi sellist, mis tuletab meelde mulle artiste Aafrikast. Kuulake, siis saate aru, mida silmas pean.

Kuulaja kõrva paitab ka põneva taustavokaliisiga lugu „Another Day“, selline souliliku hingamisega lugu. Põnevate saundidega on ka albumi kõige pikem lugu „Savage Anthem“, milles PartyNextDoor tõestab, et tal on ka seda võimast häält olemas, seda tõelise R&B ja soulimehe võimast häält.

Plaadi lõpetab remiks laulust „Loyal“, milles lisaks Drake’ile lööb kampa ka Bad Bunny. Kindlasti on see kübe kiirem/rütmikam, kui algupärane versioon, kuid see ei ole samuti selline tümmadi-tümm remiks, aga üsnagi põnevate rütmilahenditega versioon.

Minu arust on PartyNextDoor’i uus album „Partymobile“ igati tugev ja ühtlane plaat. Plaat, mis paneb ennast kuulama esimesest loos alates kuni viimaseni välja. Plaat, mis võib olla vaikselt ka taustal tiksumas, kuid tegelikult on siin sedavõrd palju huvitavaid saunde, põnevat helimaailma ja rütmilahendeid, mida tasub kindlasti ka täehelepanelikumalt kuulata. Mulle tundub, et see ongi ju see tänapäevane R&B ja soul, milles on tunda ka midagi vanematest aegadest ...

Kuula ise ka:

https://ovosound.lnk.to/PARTYMOBILE

PartyNextDoor "Loyal" (feat. Drake)


Jaan Tamm „101 Eesti kindlust ja kaitserajatist“ (Varrak)

Lühiülevaade Eesti pinnal viie tuhande aasta jooksul kasutatud kaitserajatistest. Kuna viimaseid on ehitatud enamasti ikka oma pere, kodu ja vara kaitseks, siis ongi pea kaks viiendiku raamatu mahust seotud meie rahva iseolemise ehk muinasajal rajatud linnustega, mida minimaalselt täiendab ülevaade kindlusehitistest Eesti Vabariigi kirdepiiril ning Alutagusel, aga samuti kaitseväe kasarmust Rakveres ning Mereväe Ekipaažist Tallinnas.

Valitud mälestiste hulgas on terve hulk selliseid, eriti muinas- ja keskaega käsitlevas osas, mida on uuritud minimaalselt või pole seda üldse tehtud, mistõttu iga järgnev arheoloogiline kaevamine või müüripindade avamine võib raamatus esitatut oluliselt täiendada või lausa muuta. Aga ajalugu ongi selline, et iga uurimisega lähenetakse tõele, ometi iialgi seda kätte saamata.

Kirjastuse Varrak raamatusari „101 Eesti ...“ on minu arvates üks huvitavamaid ja sisukamaid raamatusarju, mis meil vimastel aastatel ilmunud on. Selles sarjas on oma ala tuntud tegijad ja spetsialistid kirjutanud nii plaatidest, raamatutest, arhitektuurist, pühakodadest, vana aja asjadest, kunstist, ajakirjandusest, nõukogude aja ehitistest, monumentidest, teatrisündmustest, looduspaikadest, toitudest ja toiduainetest, lahingutest, laevadest, loomadest, puudest ja põõsastest, lilledest, ravimataimedest jm. Kui iga teema kohta saad lugeda 101 lugu, siis usun, et see on üsna piisav maht, et ennast eesti asjadega kurssi viia.

Uue raamatu autoriks on Jaan Tamm, kes kirjutab meile kindlustest ja kaitserajatistest. Ma olen ka varem väga huvitavaid Jaan Tamme kirjutatud raamatuid lugenud, näiteks Padise kloostrist, Pirita kloostrist, Tallinna Püha Miikaeli kloostrist. Kõik need on väga huvitavad, sisukad ja suurepäraselt kirjutatud. Üks põnev raamat meenus mulle veel, mille autoriks on Jaan Tamm – see on „Muinas-Tallinna otsimas“.

Selle raamatu saatesõnas ütleb Jaan Tamm, et käesolev raamat on lühiülevaade Eesti pinnal viimase viie tuhande aasta jooksul kasutatud kaitserajatistest. Kuna viimaseid ehitatakse reeglina ikka oma pere, kodu ja vara kaitseks, siis ongi pea kaks viiendikku raamatu mahust seotud meie rahva iseolemise ehk muinasajal rajatud linnustega, mida minimaalselt täiendab ülevaade kindlusehitistest Eesti Vabariigi kirdepiiril ning Alutagusel, aga samuti kaitseväe kasarmust Rakveres ning mereväe ekipaažist Tallinnas.

Raamatu esimene tutvustatav on Iru Linnapära Harjumaal. Saame lugeda, et arheoloogid ja ajaloolased on Tallinna eellaseks pidanud selle idapiirile, Litoriinamere klindilahes Pirita jõe parmekalda kõrgele järsunõlvalisele seljakule jäävat Iru linnamäge. Tegelikult paikneb Irus koos mitut tüüpi muistiseid (linnus, asula, kalmed, põllujäänused), kuid vaieldamatult tuntuim neist on Iru linnus (vanemas kõnepruugis Iru Linnapära), mille 1920. aasta alguses tegi tuntuks Artur Spreckelsen. Viimane tugines omakorda aga Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kunsteeposele „Kalevipoeg“. Selle esmane arheoloogiline uurimine langes aga kokku teistegi Eesti muinasaegsete kindlustuste Eesti Vabariigi esimese põlvkonna arheoloogide samaaegsete (1936-1938) uurimistöödega Iru Linnapära kohta. Saame teada, et siinsete vallide peamiseks rajamismaterjaliks on olnud kivid, põhiliseks konstruktsiooniks aga kuivmüür valli sise- ja välisküljel. Vallis on, eriti selle siseküljel, kasutatud ka palkkonstruktsioone, lisaks nendele veel liiva, mis eriti hästi on jälgitav näiteks siinse keskvalli edelaküljel ... Linnapära eri osi tulebki vaadelda omaette kindlustustena, mida on kasutatud enamasti eriaegselt ning kahte linnusepoolt eraldav keskvall oli ehitatud kirdepoolse osa kaitseks rünnakute vastu edela poolt.

Loomulikult on kõikide 101 kindluse ja kaitserajatise juures ka fotosid ning jooniseid.

Vaatame edasi. Saame tuttavaks Jägala Jõesuu linnamäega (Harjumaa), Kuusalu Pajulinnaga (Harjumaa), Padise Vanalinnamäega (Harjumaa), ja seejärel Raplamaal asuva Varbola Jaanilinnaga.

Ajaloo annaalidesse ilmub Varbola Jaanilinn Henriku Liivama kroonikas 1214. aastal castrum Warbole nime all seoses Novgorodi vürsti Mstislav Mstislavitš Udaloi sõjaretkega Eestimaale.

60 km kaugusel Tallinnast lõuna-edelas Nissi kihelkonnas paiknev, rahvasuus Jaanilinna nime all tuntud linnus on Eesti üks suurimaid muinaskantse, mille pindala on 2 ha. Koos valli ja selle jalamil oleva kraaviga võtab ta aga enda alla üle 5 ha ... Linnuse vallis on nii ida- kui lääneküljel väravakäik koos väljastpoolt neisse suubuva muistse teega ... Jätkuks 1930. aastate kaevamistele leitud 16.-17. sajandi 30 luustikuga kalmistule toimusid 1953. aastal kaevust põhja pool 80 m2 alal uurimistööd, mille käigus avastati veel terve hulk 15.-17/18. sajandi matuseid, samuti linnuseajast pärit kümmekond ahjuvaredega hoonekohta 12.-13. sajandist 4-5 x 5-6 m suurustes vundamendita palkhoonetes paiknesid ka ahjud, mille tagaseinas asus püstjalt asetatud suurem kivi ning ahjusuust ettepoole ulatuvate otste vahel oli leease. Ahjuvarede kohal paiknevate kivikuhelike põhjal loendati linnuseõues ligikaudu 90 hoonealust.

Loeme edasi. Järgnevad Lohu Jaanilinn (Raplamaa), Keava linnamägi (Raplamaa), Jäneda linnamägi (Lääne-Virumaa), Varangu Veskikants (Lääne-Virumaa), Äntu Punamägi (Lääne-Virumaa), Toolse linnamägi (Lääne-Virumaa), Pada I linnamägi (Lääne-Virumaa), Purtse Tarakallas (Ida-Virumaa), Asva kindlustatud asula (Saaremaa), Kärla Lihulinn (Saaremaa), Kaarma maalinn (Saaremaa), Muhu Linnuse maalinn (Saare maakond), Pöide (Kahutsi) maalinn (Saaremaa), Valjala linnus (Saaremaa), Karuse (Valta) Linnuse maalinn (Pärnumaa), Soontagana maalinn (Pärnumaa), Lõhavere linnamägi (Viljandimaa), Sinialliku linnamägi (Viljandimaa), Alatskivi Kalevipoja säng (Tartumaa), Unipiha linnamägi ja asula (Tartumaa), Viljandi linnus (Viljandimaa).

Vaatame Viljandi linnust. Viljandi Lossimägedes, nn Kaevumäel asuva Eesti ühe võimsama muinasaegse kindlustuse Viljandi linnuse kohta võime leida kõige rohkem kaaseaegseid andmeid Henriku Liivimaa kroonikas, kus seda on mainitud lausa 18 erinevas lõigus (enamasti castrum Villende kujul).

Seda paika on üritatud sageli vallutada, kuid vallutamise kirjeldused ei anna aga konkreetseid andmeid ei linnuse suuruse ega vallidest sissepoole jäänud ala kohta. Siiski on aidanud seda konkreetsemaks muuta arheoloogilised kaevamised ajavahemikus 1939-2007, mille alusel võib öelda, et muinaslinn hõlmas arvatavasti 3000-4000 m2 suurust ala, mis hiljemalt 13. sajandi alguseks oli tõenäoliselt kõigist külgedest ka vallidega ümbritsetud ... Muinaslinnusega seostub aga Lossimägede lõunapoolses otsas olevatel küngastel – Musumäel, Pähklimäel ja Suusahüppemäel – avastatud kultuurikiht, mille algus pärineb viikingiajast.

Liigume edasi. Tartumaalt leiame Tartu muinaslinnuse, Valgamaalt Otepää linnamäe ja Tõrva Tantsumäe, Põlvamaalt Tilleoru Kantsimäe, Võrumaalt Järveküla (Urvaste) linnamäe, Rõuge linnamäe, Luhtõ linnamäe, kuid seejärel saame lugeda juba kindluslinnast Tallinnast, keskaegsest Tartust, Uuest- ja Vanast-Pärnust, Viljandi linnamüürist, Narva linnast, Haapsalu linnamüürist, Tallinna Toompea ordulinnusest. Nii jõuamegi ordulinnusteni – Toolse, Rakvere, Narva, Pärnu, Vasknarva, Paide, Laiuse, Põltsamaa, Viljandi, Tarvastu, Karksi, Helme ja Maasilinna ordulinnus.

Ordulinnustele järgnevad piiskopilinnused. Neist esimene (raamatus on see järjekorras 54) on Otepää piiskopilinnus, mis on rajatud Otepää muinaslinnuse peale rajatud piiskopilinnus on esimene kivilinnus Lõuna-Eestis ning selle ehitamisel kasutatud materjali tõttu ka vanim tellisehitis Eestis. Selle ehitamist alustati 1224. aastal, mil Otepää oli lühikest aega Tartu piiskopkonna keskus, ning seda kasutasid piiskop Hermann I neli vasalli, seejärel läänistati see von Uexküllidele. Seejärel juba Haapsalu, Lihula, Kuressaare, Kiviloo, Porkuni, Tartu, Kirumpää ja Vastseliina piiskopilinnus.

Oleme saanud tuttavaks ordu- ja piiskopilinnustega, kuid olemas on ju ka läänilinnused. Selles raamatus loeme Keila, Angerja, Kiiu, Kiltsi, Vao, Järve, Edise, Kalvi, Purtse, Kiltsi (Valgevälja), Virtsu, Vigala, Kasti, Rannu, Rõngu, Vana-Antsla ja Valipe läänilinnus.

Kuid see pole veel sugugi mitte kõik, sest põnevaid kohti on Eestimaal veel ja veel. Näiteks Kärkna kindlusklooster Tartumaal, uhke ja võimas Padise kindlusklooster Harjumaal, mida esmakordselt mainiti juba 1257. aastal, Tallinna vallkindlustused, Tartu vallkindlustused, Narva bastionid, Pärnu vallkindlustused, Kuressaare linnus-kindlus, Paide vallkindlustused, Paldiski Tähtkants, Naissare Tähtkants, Tartu püssirohukelder, kaitsekasarm Kalarannas, vesilennukite angaarid Miinisadamas, Peeter Suure merekindlus, Soome, Liivi ja Põhjalahe positsioonid, aku- ja torpeedokoda Miinisadamas, Eesti Vabariigi kirdepiiri kindlusehitised, Rakvere jalaväekasarm Nortsu tänaval, Mereväe ekipaaž Tallinnas, Tannenebergi (Sinimägede) 1944. aasta kaitseliin, Stebeli patarie Sõrves ja viimasena selles raamatus Türisalu raketibaas.

Selline huvitav valik raamatus „101 Eesti kindlust ja kaitserajatist“. Usun, et ka selle raamatu abiga saaks teha põnevaid reise ja retki mööda Eestimaad ning tutvuda meie ajalooga just selliste objekti abil. Kindlasti oleks see põnev ja huvitav reis mööda Eestimaad.


Reeli Reinaus „Vanalinna detektiivid. Neitsitorni meedium“ (Tänapäev)

Raamatusarja "Vanalinna detektiivid" kolmandas raamatus tutvuvad lapsed ennustaja ning salaühingutega ja saavad teada mitmetest Tallinna ajalooga seotud legendidest.

Sarjas on varem ilmunud raamatud „Mustpeade maalid” ning „Verega kirjutatud kirjad”.

Enne seda raamatu lugemist uurisin veidi eestikeelset wikipeediat, et meenutada, mis see Neitsitorn õigupoolest on ja selgus, et Neitsitorn (Megede torn) on torn Tallinna linnamüüri edelalõigul Lühikese jala värava ja Harju värava vahel tänapäeva Komandandi teest põhja pool. Torni on esimest korda mainitud 1373. aastal. Oletatakse, et torn sai nime tornipealik Hinse Meghe järgi. Hiljem on torni nimi moondunud (saksa keeles Mägdethurm, Mädchenthurm), millest on omakorda tekkinud eestikeelne tõlkevaste Neitsitorn. Tornil oli algselt kolm korrust ja see oli linna poolt avatud, torni kõrgus oli 12,5 meetrit. Torn on trapetsikujulise põhiplaaniga.

Torn sai kõvasti kannatada Liivi sõja ajal 1577. aastal. Hiljem ehitati torn ümber, torni kasutati vanglana kuni 1626. aastani. 1842. aastast oli torn kasutusel elamuna ja kuni 1960. aastateni asusid Neitsitornis kunstnike ateljeed. Seal töötasid kunstnikud Kristjan ja Paul Raud, pärast teist maailmasõda elas seal mitu aastakümmet arhitekt Karl Burman. Paul ja Kristjan Rauale on Neitsitorni kõrval Taani Kuninga aias püstitatud ka kivist mälestustahvel. Esimesi sõjajärgseid korrastustöid alustati 1953. aastal. Aastatel 1956 ja 1960–1961 taastati Tallitorni ja Lühikese Jala väravatorni vaheline osa varisenud linnamüürist kahes ehitusjärgus sellisena, nagu see eksisteeris 14. sajandil. 1968. aastal ehitatud torn ümber ja seal avati 1980. aastal Neitsitorni kohvik. Rekonstrueerimise käigus ehitati umbes pool Neitsitornist peaaegu uue hoonena, võttes aluseks väliuurimistööd, vanad graafilised kujutised ja joonised. Tornile lisati üks korrus ja kõrge katus, kõrvale ehitati maa-alune majandusruumide osa. Täiesti uues konstruktsioonis ehitati üks sein klaasseinana. Restaureeriti Neitsitorni ja Tallitorni vaheline linnamüürilõik ja rajati uus puidust kaitsekäik. Restaureeritud, efektse sisekujundusega Neitsitornis avati kohvik (projekti autorid Villem Raam ja Tiina Linna), mis saavutas suure populaarsuse.

Seekordne “Vanalinna detektiivid” saab alguse Lota juures, kui Rebeka ja Gregor talle külla tulevad. Lota istub akna all ja jõllitab põlevat küünalt. Selgub, et on küünlapäev, ja Lota kinnitab, et tema vanaisa on jus sel hommikul ütelnud, et vanasti peeti seda päevaks, mil murti talve selgroog. Lota räägib veidi ka Jeesusest, kuid Gregor lisab, et neil räägiti koolis sel päeval ainult Tartu rahust, miss el päeval allkirjastati ja mis Vabadussõja lõpetas. Lota on kindel, et järelikult sobib see päev hästi ka nende skraa allkirjastamiseks. Lapsed loovad oma ühise gildi, kuid mida panna nimeks? Rebeka teeb ettepaneku võtta nimeks Nägijate gild, kuna nad näevad asju, mida tavainimesed ei näe, ja see nimi sobib kõigile kolmele.

Nüüd on neil kolmel oma salaühing, mistõttu on põhjust sageli kohtuda. Nii ongi nad järgmisel korral Gregori juures, kus poiss tutvustab neile raamatut salaühingutest. Nüüd otsustarakse, et peaks uurima seda, kes on see salapärane Huldra, kellest oleme saanud kahes eelmises raamatus lugeda.

Lapsed käivad üheskoos ka spordiklubis sporti tegemas, kuid juba järgmisel päeval on neil Rannavärava kapist saadud uus ümbrik uue ülesandega. Ümbrikust tulid välja üks kokkumurtud paberileht ja mõned 20-eurosed rahatähed. Seekordseks ülesandeks on välja uurida, kas Neitsitornis toimuvad hüpnotisööri seansid on pettus või mitte. Kas hüpnotisöör on petis või mitte.

Rebeka ei ole Neitsirornist suures vaimustuses, sest seal pidavat kummitama. Gregor otsib telefoni abil internetist infot Neitsitorni kohta, ja seal on kirjas, et tornis olla kunagi toimunud tehing ühe koleda tüdruku ja kuradi vahel. Tüdruk saanud ilusaks ja lubanud kuradile selle eest oma hinge. Lisaks sellele pidi tüdruk veel võimalikult palju mehi ära võrgutama, kelle hinged siis vist ka kuradile läksid. Kirjas oli seegi, et lõpuks kuulutati türduk nõiaks ja hukati. Ainult üks noor preester olevat tema hinge päästmisse uskunud, ja seetõttu pärast tüdruku hukkamist ennast tornis kurvastusest üles poonud. See on siis ilmselt ka põhjuseks, miks on Neitsitornis kuuldud kedagi laulmas. Gregor teab lisada sedagi, et Neitsitornis on kuulda treppidel jooksvaid sõjamehi ja alt keldrist kostab vahel peohelisid. Lapsed otustavad minna juba ülehomme hüpnotisööri seansile.

Kaks päeva hiljem saavadki Lota ja Gregor Neitsitorni juures kokku. Koht linnamüüri sees, kus nad viibivad on Taani Kuninga aed. Gregor uurib kas Lota juba näeb midagi, no kummitusi näiteks, kuid ainus, mida nad näevad on selles aias olevad kolme munga kujud. Lota osutab veel ka Neitsitorni ja Lühikese jala torni vahel asuvale väiksemale tornile, mis olevat Lota vanaisa jutu järgi veel üks eriti hull koht. See on Tallitorn, kus olevat kunagi olnud koduarestis üks kohalik aadlisoost noormees, kes kurtis terve selle aja, kui ta seal oli, et kummitused ei anna talle rahu. Keegi ei uskunud teda alguses, aga kui tema teener, kes talle sinna seltsiks saadeti, suurest hirmust aknast alla hüppas ja poisi ema end ühe külaskäigu ajal surnuks ehmatas, siis hakati juttu tõsiselt võtma. Veidi hiljem oli too noormees ka ise hulluks läinud. Ta olevat näinud ühel ööl üht punapäist türdukut, kes teda suudelda üritas. Selle tõttu poiss lõplikult ära pööraski. Pärast seda istus ta kuni elu lõpuni hullumajas ja rääkis ainult oma põrgust tulnud pruudist.

Ühest legendist saame siinkohal veel lugeda ehk sellest, kuidas 1219. aastal taanlased Tallinna piirasid, ja kui näis, et nad hakkavad just seda lahingut kaotama, olevat taevast alla sadanud Taani lipp, Danneborg. Taanlased võtsid seda kui jumalikku ilmutust, said indu juurde ja suutsidki lõpuks linna vallutada.

Nüüd liikusidki Gregor ja Lota Neitsitorni ja kuna neil oli seansi alguseni piisavalt aega, siis peale pileti ostmist uudistasid nad veidi ringi ka Neitsitorni kõrva asuvas Kiek in de Köki nimelises kaitsetornis, mis kuulus samuti Tallinna Linnamuuseumi koosseisu. Loomulikult saab lugeja teada veidi ka Kiek in de Kökist.

Seejärel saame osa hüpnotisööri seansist, mis toimus Neitsitorni kõige ülemise korruse kohvikus. Koos on üsna kirju seltskond, ja loomulikult ka hüpnotisöör, kel nimeks Naomi ja ka tema abi. Küsimused hüpnotisöörile on sellised, mille alusel on Lotal ja Gregoril otsustada, kas hüpnotisöör petab või ei peta. Neil tuleb välja mõtelda keerulisem küsimus, mida saaks juba Rebeka küsima minna.

Rebeka ja Gregor otsustavad korra veel Neitsitorni asja uurima minna. Nad räägivad juttu kohvikus toimetava noore mehega, kes räägib samuti kummitustest, ja sellest, kuidas ka üks nende töötaja oli trepist alla tõugatud. Rebeka ja Gregor vaatavad ringi ja näevadki mustas rüüs preestrit, kes osutub samaks preestriks, kellest eelpool veidi juttu oli. Nad küsivad, mis oli hukatud tüdruku nimi, ja saavad teada, et õnnetu neiu nimi oli Grete.

Nüüd on Rebekale küsimus hüpnotisöörile olemas. Rebeka läheb koos Gregori sõbra Markusega, kes küsibki kummituste kohta Neitsitornis, eriti ühe neiu kohta, kelle tõttu ka preester hukatusse sattus. Hüpnotisöör uurib seda oma abilise käest, ja vastuses käib läbi just Grete nimi! Enne Neitsitornist lahkumist tundis Rebeka, et keegi puudutas teda, kuid ta ei näinud kedagi, kes oleks võinud see olla.

Kas arvate, et nüüd on meie kaasakiskuv ja põnev lugu läbi? Ei ole, sest alles nüüd hakkavad asjad veel põnevamaks ja müstilisemaks minema.

Otse loomulikult ei tahaks ma Sulle kõike ju ära rääkida, sest siis poleks lugemine enam sedavõrd põnev. Püüan anda mõningaid vihjeid – selgub, et keegi ongi Neitsitornist lahkudes Rebekat „puudutanud“, sest kleiditaskus (see selgub küll pärast seda, kui kleit on pesus käinud) on kiri, millelt on võimalik välja lugeda sõna HELP. Seega palub keegi abi, ja ainus, kes võiks selleks olla on hüpnotisööri abi ehk meedium, kes hüpnotisöörile seansil erinevaid asju „räägib“. Nüüd on vaja välja selgitada, kas vajab tüepoolest meedium abi. Selleks külastavad lapsed tuntud folkloristi, kes neile ka meediumitest räägib, ja ka sellest, et on ka varem „kahtlaseid“ hüpnotisööre olnud.

Lapsed saavad teada, mis on meediumi nimi, kuid asjad lähevad veel põnevamaks, kui meedium Rebekale puidust palvehelmed annab, mille küljes on ka rist. Kas see on järgmine vihje, abipalve?

Nüüd on vaja uurida palvehelmeste ja nende tähenduse kohta, kuid ikkagi, kas tegemist on petturist hüpnotisööriga, kes meediumit pahasti ära kasutab või on siin tegemist hoopis millegi muuga? Selle pead ikka ise välja uurima, kuid raamatu lõpp on igati kiire, põnev, täis ootamatuid pöördeid, kuni lõpuks asjad selgeks saavad.

 


Anders Røyneberg “Roheline rõõm. Rahulolu ja silmailu toataimedest” (Ühinenud Ajakirjad)

Missuguseid taimi valida? Kuidas nendega õigesti ümber käia? Mida teha, et nad end nii päikese käes kui ka pimedal ajal hästi tunneksid? Põhjamaine kliima ei tee toataimede eest hoolitsemist lihtsaks. Kevad pakub soojust ja valgust, suvi tulist päikest ning sügis juhatab sisse pikad külmad talvekuud. Tihti ei pea taimed sellistele tingimustele vastu.

Anders Røyneberg, kellel on oma Oslo korteris üle saja taime, näitab, kuidas hoida toataimed tervete ja lopsakatena aasta läbi ka meie laiuskraadidel. Ta jagab nõu, millised taimed ehivad sinu elutuba või on parimad vannitoas, millised puhastavad õhku – samuti kontoris – või on piisavalt vastupidavad, et hoida neid magamistoa lahtisel aknal. Anders näitab, kuidas taimedega oma kodu kaunistada ja ruumi jagada, kuidas paigutada taimi rühmadesse ning kasutada ära peegleid, purke ja potte.

Ja kui sind huvitab, milliseid ettevalmistusi teha, et taimed tunneksid end hästi ka sinu äraolekul, siis sellele ja veel paljudele teistele küsimustele leiad vastuse siit raamatust. Sellest raamatust saad nii inspiratsiooni kui ka teadmisi rohelise kodu kujundamiseks.

ANDERS RØYNEBERG on õppinud agronoomiks ja psühhiaatriaõeks ning töötab kirjaniku, õppejõu ja terapeudina. Pärast Instagrami konto @arcticgardener avamist 2017. aastal on ta pälvinud palju rahvusvahelist meediatähelepanu. Tema tegemisi jälgib sotsiaalmeedias üle 56 000 inimese.

Praegustel keerulistel aegadel, mil peame suurema osa oma ajast kodus veetma, siis on see eriti keeruline kevadel, suve hakul. Õnnelikud on need inimesed, kellel on oma aed, suvila, maakodu, kus sõrmed mulda torgata ja midagi aias ette võtta. Need, kes peavad lihtsalt toas olema, nendel võib elu üsna üksluiseks minna, kuid ma usun, et suureks abiks võiksid olla toataimed, millest see äge raamat räägibki.

Raamatu eessõnas vastab autor kahele küsimusele – miks peaks üldse kodus nii palju taimi olema ja kas see kõik pole mitte jube keeruline? Anders Røyneberg tõdeb, et ta saab aru küll, et tundub veider, kui kellelgi on väikeses linnakorteris sadakond toataime, aga temal pole see päris kogemata nii. Taimed teevad talle head, mitmeski mõttes: nad inspireerivad teda (oma iluga), tema elukeskkond muutub tervislikumaks (sest taimed puhastavad õhku) ja harmoonilisemaks (sest taimed ennetavad ärevist ha depressiooni). Keerulisuse kohta tõdeb autor, et see ei pruugi sugugi mitte keeruline olla, sest aja jooksul on ta omandanud kogemusi, mida soovib nüüd meelsasti ka lugejaga jagada. Kohe alguses ei peagi endale sadat taime soetama, võib proovida ühe-kahega.

Autor kinnitab, et tal on jagada üksjagu nõuandeid ja soovitusi: missugused taimed peaksid valima, kuhu need paigutada, kuidas taimed võivad sisustuses kaasa mängida, kuidas tõpselt nad meid tervemaks teevad. Autori eesmärgiks on taimed lugejale veel armsamaks muuta.

Seejärel veel üks lehekülg (nimetame seda ka sissejuhatuseks), milles autor kinnitab, et rohenäpud on rahumeelsed. Kui sulle taimed meeldivad, siis ei ole sa kindlasti mitte jõhkard. Taimeinimesed on rahumeelsed, ja kui sa seda raamatut sirvid, siis on see hea märk. Autor ütleb, et taimeinimestele ei meeldi riidlemine ja kurjustamine. Taimeinimsed tahaksid olla lihtsalt rahus, ja seda rahu tekitavad nad oma taimedega. Järgmisel leheküljel räägib Anders Røyneberg veel ka rohelisest üleilmsest joust, ja meenutab ka seda, kuidas temas tekkis huvi taimede vastu.

Raamatu esimene osa on “Vali õige taim”, sest autori kinnitusel on esimene selleks, et lugeja ettevõtmine õnnestuks, õige taime valimine. Peamiseks reegliks on see – kuna elame põhjamaal – et tuleb valid taimed, mis taluvad perioodi, mida autor nimetab kolmeks surmakuuks: november, detsember ja jaanuar. Sellel ajal aastast on meil päevad lühikesed ja loomulikku valgust napib. Tagajärg on see, et paljud taimevad surevad. Autori põhireegel ojn see, et tuleb valida tugevad taimed. Neid on õnneks päris palju.

Seejärel tutvustab autor meile oma lemmikuid, kuid jagab ka nõuannet, et tuleks valida paksude tumeroheliste lehtedega taim, ja kindlasti tuleb lähtuda ka oma kodu valgustingimustest. Saame teada, et igaühe jaoks on taim, kuid missuguse taime kasvatamine meil õnnestub? Selle määrab meie elustiil ja isiksus – näitena on raamatus algaja, taimesarimõrvar, peoloom, stressis lapsevanemad, poputaja, virkliisu, taimenohik, trenditeadlik, maiasmokk ja tervisetark.

Edasi on juttu sellest, et valgustingimused on A ja O. On väike ülevaade taimedest, mis saavad hakkama vähese valgusega ja nendest taimedest, mis peavad seisma valguses. Esimeses osas on juttu sellest, kust toataimi osta, milliseid taimi valida, ja kas taimed on mürgised. Seejärel hakkama asjaga pihta – juttu on potilillede mullatüüpidest, eri tüüpi pottidest, heast drenaažist, paljundamisest (seemnetest, tütartaimedest, lehe- ja varrepistikutest).

Raamatu teine osa on taimede hooldamisest. Saad lugeda valgusest, veest, toitainetest. Loomulikult tuleb valida õige taim lähtuvalt kodu valgusoludest (valges kasvavad taimed nõuavad palju vett – ja varjus kasvavad taimed nõuavad vähe vett), autor räägib lugejale isegi ilmakaartest ja nende olulisusest taimedele.

Eraldi peatükis peatub autor ka taimevalgustitel, mis aitavad hoida taimed tervetena ja rohelistena aasta ringi.

Peatükis, milles on juttu taimedest ja veest saame lugeda, kuidas teha kindlaks, kas peaks juba kastma, kui palju vett taim tahab. Juttu on ka kastmisvajadustest aasta lõikes, kõrbetaimede kastmisest, troopiliste taimede kastmisest, kas peaks taimi veega piserdama, mida võtte ette kastmisega, kui lähed puhkusele.

Eraldi peatükk on väetisest ja taimedest – taimele saab toitu ka otse köögist, juttu on aastaringsest väetamisest. Lisaks veel ka taimede hooldamisest pimedatel talvekuudel ja valgetel soojadel suvekuudel, kuid ka taimede tõstmine õue.

Saame lugeda ka pottidest (hingavast loodusmaterjalist potid, plastpotid, pottide suurus), mullast ja ümberistutamisest (millal ja kuidas?), taimehooldusest (mida teha, kui lehed tõmbuvad krimpsu ja koolduvad, kui lehtedele tulevad pruunid plekid, kui lehed pole enam tumerohelised, vaid heledamad ja kahvatud, kui lehed muutuvad kollaseks?). Juttu on ka putukatest ja kahjuritest (väikesed kärbsed (kasvuhoonekarilased), lehetäid, jahukaste ja kedriklestad), millega kahjurite ja putukate vastu “võidelda” (äädikakärbsepüünis, roheline seep, puhas leige vesi, mürk).

Raamatu kolmas osa on kodukujundusest taimedega. Siingi on palju huvitavaid ja vajalikke teemasid – sinu roheline oaas, kolmainsus, taimed laual, rohelised taimed varjavad võõra pilgu eest, taimed ruumi liigendajana, taimenurk, kõrgelt alla rippuvad taimed, ahhaa-elamus, taimeriiulid, seinalilled, peegel,lillepotid vanakraamiturult, lauad, pjedestaalid ja pinged, rohelised mõtted kodu kujundamiseks.

Neljas osa on pealkirjaga “Igasse ruumi oma taim”. Autor kinnitab: “Millised taimed kuhu sobivad, on sageli maitseküsimus, aga samal ajal on võimalik läheneda ka teaduslikult. Autor viibki lugeja ringkäigule läbi kodu eri ruumide, et ammutada ideid ja inspiratsiooni. Vaatluse all on esik, elutuba, köök, magamistuba, vannituba, garaaž, pööning ja kelder, kodukontor.

Raamatu viies osa on “Mitte ainult ilu”. Selles osas on juttu inimese tervisest, meie sissehingatavast õhust ja taimedest. Saame lugeda taimedest kui ravitsejatest, sellest, et kui on rohkem taimi, on vähem haiguspäevi. Lisaks veel rohelistest linnadžunglitest üle kogu maailma.

Raamatu viimane osa on “Taimeportreed”. Autor kinnitab, et taimemaailm on tohutult rikas. Temal on kõikidest võimalikest maailma taimeliikidest ainult 0,00029 protsenti. 100 taimega 350 000 hulgast võib autori kogu tunduda tagasihoidlik, andes samas tunnistust, kui palju on veel avastada. Selles osas tutvustab autor oma lemmikuid, mida on tema kogemustele tuginedes lihtne hankida ja mis põhjamaistes tingimustes ka hakkama saavad.

“Väljavalituteks” on aaloe, kollakas pisipalm, avokaado, banaanitaim, kõrge nefroleep ehk toasõnajalg, kalamondiin, tiigerlehik, viigipuu, lüüra-viigipuu, lamekaktus, tups-rohtliilia, kuld-nõelköis, kummipuu, piilea, paradiisilinnulill, sõrmlehik, turdleht, vahalill, sulgaspar, sulgvõhk, santa katariina jänesekapsas, havisaba ja meeldiv monster. Iga taime kohta on tabelis märgusõnadeks – valgus, kastmine, muld, väetamine, päritolu jpm.

Selline huvitav ja sisukas lugemine on see “Roheline rõõm. Rahulolu ja silmailu toataimedest”. Usun, et need, kes juba tegelevad toataimedega saavad palju häid ja kasulikke näpunäiteid ja nõuandeid. Need, kes ei ole veel endale toataime hankinud, siis on see raamat ka esimesteks saamudeks toataimede maailmas.

Raamatus on palju uhkeid fotosid!

Mari Laane, Ave Visnapuu, Mihkel Saar ja Lembit Kaarna „Lilleaed 2. Silmapaistvad õitsejad“ (Ühinenud Ajakirjad)

Tegelikult algab uus kevad juba sügisel. Paljud taimed – sinililled, ülased, karukellad jt – on peitnud oma õienupud mullapinna lähedale, et kevadel päikese märguande peale õitsema hakata. Aiatööd lõppenud, algab mõtiskluste aeg. Laskem oma aiandusmõtetel ja –fantaasiatel lennata! Nii võime lõpuks maanduda oma unistuste aias. See on kõige parem aed – just täpselt selline, nagu oleme ette kujutanud. Unistuste aias ei pea rohima, muru pügama, tigusid luurama. Ja kui ühel päeval jälle maa peale tagasi jõuame, algab kõik uuesti...

Viimased viis ja kübe rohkem aastat on mul olnud õnn elada Tallinnas Nõmmel, mistõttu olen olnud ühel või teasel moel seotud ka koduaiaga. Põlise Mustamäe-poisina oli varasem kokkupuudu aedadega vägagi põgus, kui aegade hämarusse minna, siis meenuvad vanaisa aed Meriväljal ja hilisemast ajast tädi ja onu koduaed Piiumetsas. Loomulikult on aiandus, koduaiad ja kõik muu sellega seotud igati põne ja huvitav, sest iga taim, iga lill on omamoodi, kindlasti on tegemist elusa ja ilusa loodusega, kuid kindlasti on põnev jälgida ka seda, kuidas inimesed oma koduaedade eest hoolitsevad, kuidas nad neid kujundavad jne. “Lilleaed 2. Silmapaistvad õitsejad” on kirjastuse Ühinenud Ajakirjad raamat, ja raamatu kaanel saame näha ka ajakirja “Kodu ja Aed” logo. Kuna ma olen ise juba aasta aega selle kirjastusega lähedalt seotud (töötan selles firmas), mistõttu on mul olnud võimalus “Kodu ja Aiast” aialugusid lugeda ja uurida, kusjuures ilmub ju neli korda aastas ka ajakiri “Minu Aed”, kust saab samuti aiatarkust ammutada.

“Lilleaed 2. Silmapaistvad õitsejad” on väga huvitav ja sisukas lugemine, palju on fotosid, mis lugemisele jumet juurde annavad.

Raamatu esimene osa on “Mägiaed” ja selle esimene peatükk kannab nime “Uue aiastiili sünd”, milles saame teada, et aastal 1772 vedas Chelsea tollase apteegiaia (praegu Chelsea Physic Garden) direktor aeda üle 40 tonni kive, mis toodi Londoni Towerist. Seda kuhjatist täiendas tollane kuulus loodusuurija Joseph Banks lubjakivirahnude, kiltkivide ja Islandist pärit laavakamakatega. Lagedal platsil asuvale kivikünkale lisati teisigi kiviminäiteid, et levitada geoloogialaseid teadmisi.

Kuigi mõlemad mehed tõdesid, et vast valminud magi on kõige inetum rajatis, mida Inglismaa aedades eales nähtud, mõjutas see kaaskodanikke hoopis iseäralikul viisil. 19. sajandi uuendusideedest tiines õhustikus seostus kivihunnik huviliste meeltes Hiina ja Jaapani mägiaedadega. Sealt libises mõte otse iseenesest kodusematele Euroopa mägedele, mis ilu poolest ei jää põrmugi alla Kaug-Ida omadele.

Algas hoogne kastetamine. Mitmel pool Euroopas kerkis üpris omapäraseid kivikuhjatisi, mida täiendasid väänlevate juurikatega kännud, kujukesed ja leidlikud konstruktsiooniga “mägiojad”. Vastupidavamad ja vähenõudlikumad taimed levisid kiiresti käest kätte ning moodustavad praegugi mägiaia põhisortimendi, näiteks aubrieetad, padjandfloksid, kilbirohud, kukeharjad, mägisibulad jmt.

Peagi selgus, et mägede taimestik on ääretult mitmekesine. Mitte kõik taimed ei tahtnud kasvada peenral läbisegi, nagu hoolas aednik nad sinna istutas.

Saame teada sedagi, et valguse mõju oskasid arvestada juba keskaja aednikud, eristades päikeselembeseid ja varjutaimi. Nüüd hakati uurima ka mulla koostist ja veerežiimi. Otsese ajendi sellele suunale andis Edinburghi botaanikaaia aedniku Alfred Evansi kogemus, millest saate siin samuti lugeda. Kusjuures on ju Alfred Evansi nimi läinud aianduse ajalukku turbaaia leiutajana. Tema segas hapu reaktsiooniga kompostist, jämedast liivast ja freesturbast hapulembestele idamaalastele sobiva segu ning kujundas Edinburghi kuulsas mägiaias esimesed turbapeenrad.

Edasi saad lugeda juba ka kivimitest ja drenaažist, taimedest ja kiire arenguga mägitaimedest, kuid ka alpitaimedest. Esimese peatüki lõpus öeldakse, et kahtlemata on mägiaed üks põnevamaid ja keerukamaid aiandusalasid. Seda tõestab nii ajalugu kui ka paljudesse seltsidesse koondunud huviliste arv maailmas.

Esimese osa teine peatükk on “Mägiaja rajamine”, milles on juttu sellest kas mägiaed või kiviktaimla. Selgub, et esimesed kiviktaimlad rajati Eestis 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses. Neist uhkeim ja väidetavalt oma aja Euroopa suurim kujundati Virumaale Oru pargis asunud presidendilossi aia lääne- ja põhjanõlvadele, mille tarvis osteti sadu nimetusi alpitaimi Spaethi puukoolist Saksamaalt. Teises peatükis loeme veel mitmekesisest ja paindlikust mägiaiast.

Kolmas peatükk on “Mägiaed nõlval”, milles mitme sammu abil räägitakse lugejale, mida mägiaaia rajamiseks tuleb teha, no kasvõi see, et hakatuseks tuleks leida mägiaia jaoks sobiv koht, tuleb langetada otsus mägiaia kuju ning koosseisu kohta, olulisteks elementideks on teed ja astekivid, tuleb leida ka ankurkaljudele õige koht, tuleb valida mägitaimla kivide liik, värv ja suurus. Edasi juba väga konkreetseid näpunäiteid, koos joonistega.

Raamatu esimeses osas on juttu veel ka mägiaiast tasasel pinnal, mägiaia kodustamisest, mägiaia taimedest.

Raamatu teine osa on “Sibullilled”, milles on juttu tublidest õitsejatest ehk sibullilledest, mis on ääretult dekoratiivsed. Raske on leida teist nii mitmekesist ja värviderohket taimerühma, kus jätkub õitsejaid varakevadest hilissügiseni, lumest lumeni.

Loen, et botaanikud käsitlevad sibullilledena taimi, kelle säilituselund on sibul. Iluaianduses aga nimetatakse sibullilledeks mitmeaastasi taimi, kellel on mullas sibulad, mugulad, mugulsibulad või muguljad risoomid.

Edasi juba peatükid, milles on juttu sibullilledest aias (kasvukoht, istutamine, ümberistutamine, multšimine, hooldus, väetamine, kastmine, lehtede kolletumine, paljundamine, haigused, kahjurid), külmakindlatest sibullilledest (lumikelluke, märtsikelluke, kirgaslilled, krookused, kobarhüatsindid, koerahammas, siniliiliad, puškiinia, ebahüatsindid, preeriaküünal, kevadmagun, talvine lumekupp, ülased, alpikann, kolmiklill, kuldtäht, harilik lõokannus, iirised, aarum ja tulivõhk, rohtlaliilia, püvililled, laugud, linnupiimad), pikemalt on juttu veel nartsissidest, tulpidest, liiliatest, hüatsindist, sügislillest, kuid ka külmaõrnadest sibullilledest (daaliad, freesia, tiigerlill, gladiool, kroonülased, mugulbegoonia, kanna, kaeralill, tuttliilia, aasia tulikas, harilik jänesekapsas). Kuid ka see pole selles osas veel kõik, sest siin on ka peatükk sibulillede ajatamisest, milles saame lugeda ja teada ka konteineris kasvatmise kohta.

Raamatu kolmas osa on “Pojengid”, milline esimene peatükk on “Pojengid Eesti aedades”. Siin öeldakse, et pojengide suured, hurmavad ja lõhnavad õied kuulutavad aias suve algust ning neid on ikka imetletud-armastatud. Saan ise siinkohal ainult kaasa noogutada ja tõdeda, et ka mulle pojengid meeldivad. Talvekindlatest püsililledest on pojengid meie kliimas kõige massiivsemate ja suuremate õitega ega jäta külmaks ka aianduskaugeid inimesi.

Loeme, et pojenge on kasvatatud Eesti taluaedades alates 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Järgmine peatükk räägib lugejale pojengide teekonnast Hiinast Euroopasse, sest pojengide kodumaa on Hiina, kus pojengi kutsutakse lillede kesriks ning veel tänapäevalgi on pojeng Hiina rahvuslill. On teada, et juba aastal 1075 tunti Hiinas üle 30 erineva pojengisordi.

Eurooplastest kirjeldas pojenge esimest korda Prantsuse botaanik Pierre-Martial Cibot 1780. aastal. Esimene põõsaspojeng istutati Euroopas 1789 kuulsasse Kew’ botaanikaaeda Inglismaal. Rohtsed ehk valgeõielised pojengid jõudsid Euroopasse samuti 18. sajandi lõpus. Aadlikest oli Prantsuse keisrinna Josephine Bonaparte üks esimesi, keda need lilled lummasid.

Kolmandas osas on peatükid, millest saame lugeda keiserlikest põõsaspojengidest, Itohi pojengist, mida nimetatakse elavaks legendiks, pojengidest aias (hooldus, haigused ja kahjurid), pojengidest aiakujunduses (pojeng murus, pojengid omaette gruppide ja hekina, pojengid peenral, koos teiste taimedega), pojengidest vaasis, lemmikpojengi valimisest).

Raamatu neljas ja ühtlasi viimane osa on “Päevaliiliad”, mille esimene peatükk jutustab lugejale päevaliiliatest ja nende ajaloost, edasi juba päevaliiliate kasvatamisest (kasvuaegne hooldamine, väetamine, kastmine, multšimine, talvekülm ja talvekate, närbunud õite igapäevane korjamine, paljundamine ), hädadest, kahjuritest ja muudest riskidest, sellest, kuidas osta päevaliiliaid.

Selline vahva ja sisukas raamat see “Lilleaed 2. Silmapaistvad õitsejad”. Kindlasti suurepärane abimees kõikidele aiandushuvilistele, nii algajatele, kuid miks mitte ka edasijõudnutele, sest ega ükski tarkus ja hea õpetussõna ju külgi mööda maha ei jookse.

 


Dua Lipa „Future Nostalgia“ (Warner Music)

2019. aasta lõpus oli Dua Lipa fännidel võimalus nautida laulu “Don’t Start Now” stiilset esitust MTV EMA, ARIA ja AMA galadel. 2017. aastal ilmunud debüütalbumit “Dua Lipa” on tänaseks müüdud üle 4 miljoni plaadi, lisaks 60 miljonit müüdud singlit. Laulu “Don’t Start Now” on striimitud üle 500 miljoni korra! Tema debüütalbum on ametlikult enim striimitud naissooloartisti album Spotify ajaloos ning ühtlasi on ta ka noorim naisartist, kes on saanud You Tube’is miljard vaatamist. Uskumatud numbrid, kas pole!

Nüüd on Du Lipa tagasi, sest 27. märtsil 2020 ilmus lauljatari teine album “Future Nostalgia”, ja paar päeva enne seda ilmus ka uus singel “Break My Heart”. Kahjuks lükkuvad edasi “Future Nostalgia” kontserdid Suurbritannias ja mujal Euroopas, põhjuseks ikka see salakaval viirus, mis meid siin kodudes kinni hoiab. Lisaks uuele singlile “Break My Heart”, leiab albumilt ka eelpool mainitud hiti “Don’t Start Now” ning ja veel ühe superhiti ehk laulu “Physical”. Müüki tuleb neoonroosa vinüül, CD ja kuldne helikassett.

Warner Musicu abiga saan jagada siinkohal ka lauljatari mõtteid uuest albumist: „Mul on teile häid uudiseid – mu uus album ilmub nüüd sel reedel, 27. märtsil ja ma ei suuda ära oodata, et saaksin seda juba teie kõigiga jagada“ ütleb Dua.

Ma olin seekord palju enesekindlam ja ma ei peljanud lihtsalt proovida ja katsetada midagi uut“ selgitab ta. Dua mäletab seda konkreetset hetke, kui uus suund end talle ilmutas. „Ma tegin Las Vegases raadiosaadet ja läksin jalutama, et natuke pead tuulutada,“ ütleb ta. „ja kui ma seal jalutasin ja OutKasti ja No Doubti kuulasin, siis mõtlesin: „Millest see tuleb, et need lood mulle ikka veel nii tohutult meeldivad ja korda lähevad? Miks mulle tundub, et need on endiselt värsked? Ja kuidas ma saaksin oma lapsepõlve lemmiklugude nostalgiat ja inspiratsiooni millegi uue ja kaasaegsena väljendada?“ 

Dua Lipa

Dua Lipa on hetkel kindlasti üks kuumemaid lauljatare muusikamaailmas. Ta saab selle aasta 22. augustil 25-aastaseks. Lisaks laulmisele, kirjutab ta ise ka laule ning tegeleb modellitööga. Tema muusikaline karjäär algas siis, kui ta oli 14-aastane ja ta esitas YouTube’is Christina Aguilera ja Nelly Furtado laule. Aasta hiljem sõlmis temaga plaadistuslepingu Warner Music. Dua Lipa on sündinud Londonis, tema vanemad on albaanlased, kes lahkusid Sebiast 1990ndatel aastatel. Ka tema isa on muusik – rokklaulja Dukagjin Lipa. 16-aastaselt koli Dua Lipa Londonisse, sooviga saada lauljaks ning umbes samal ajal alustas ta ka tööd modellina.

Eelpool mainisin, et 2015 sõlmis ta lepingu Warner Musicuga ning sama aasta augustis ilmus ka tema esimene singel “New Love”, mille produtsentideks olid Emile Haynie (USA muusikaprodutsent, kes teinud koosööd Eminemi, Kid Cudi, Lana Del Rey, Lady Gaga jt.) ja Andrew Wyatt (USA muusikaprodutsent, kes teinud koostööd Charli XCX’I, Miike Snow, Bruno Marsi, Flume’i jt.). Lauljatari teine singel “Be the One” ilmus 2015. aasta oktoobris ja selle leiab ka tema debütalbumilt “Dua Lipa”, miss el aastal ilmavalgust nägi. Lugu sai kiiresti väga populaarseks terves Euroopas, Austraalias, Uus Meremaal jm. Lauljatar ise kinnitab, et see oli selline “tumeda popi” lugu.

2016. aasta jaanuaris alustas Dua Lipa kontsertturneed Suurbritannias ja Euroopas. Samal aastal ilmusid singlid “Last dance”, “Hotter Than Hell” (ka selle loo leiab debüütalbumilt). Just viimati mainitud looga saavutas lauljatar edu nii Suurbritannias kui ka mujal Euroopas.

Dua Lipa viies singel kannab pealkirja “Blow Your Mind (Mwah)” (ka see on debüütalbumil), ja sellest sai esimene lauljatari lugu, mis jõudis ka USA singlimüügitabelisse. Lisaks sellele, et lauljatar avaldas omi singleid, oli tal aega kaasa lüüa ka teiste artistide lugudes – Sean Pauli “No Lie”, Martin Garrixi “Scared to Be Lonely”.

Debüütalbum Dua Lipa

Lauljatari debüütalbum “Dua Lipa” ilmus 2017. aasta juunis. Tegemist on suurepärase popiplaadiga, millel lisaks eelpool mainitud singlitele on veel paar singlitena ilmunud lugu – “Lost in Your Light” (koos USA laulja Miguel’iga) ja “New Rules”. Plaadi ilmudes tõusis see kohe briti plaadimüügitabeli 5. kohale, mis on väga suurepäarne saavutus. Plaadi võtsid hästi vastu nii Dua Lipa fännid kui ka paljud muusikakriitikud, kes kiitsid laualjatari suurepärast ja võimast häält, vahvaid ja kaasakiskuvaid popilugusid ning oskust laulda ka võrratut ja mitmehäälset taustalaulu.

Mida muusikaajakirjades ja mujal öeldi?

Ajakiri Q: “Popmuusika järgmine suur hääl paneb südamevalu oma hittidesse.”

ST Culture: “Noor londonlane peaks olema 2017. aasta üks suurimaid uusi tähti.”

NME: “Dua Lipa on ohtlikult erutav popitäht.”

Elle: “Suur pop-täht oma karjääri alguses.”

The Guardian Guide: “Suurbritannia kõige suurem noor popilootus.”

Plaadifirma Warner Music kinnitas toona: “Peale aastat suuri rahvusvahelisi esinemisi, võidukaid kodulinna kontserte, miljonite singlite müüki ja üheaegselt mitme singliga briti singlimüügi edetabelis olemist, märgib Dua Lipa debüütalbumi ilmumine üht suurt verstaposti noore Londoni artisti uskumatul teekonnal. Olles kogunud juba kiitvaid arvustusi kriitikutelt ja fännidelt, sisaldab album hittsingleid “Hotter Than Hell”, “Be The One” ja “Blow Your Mind (Mwah)” koos uue materjali ja väljapaistavate koostöödega - Migueli ning Chris Martiniga.”

Edu tuleb

2018. aasta jaanuaris kandideeris lauljatar viiele briti muusikaauhinnale, kusjuures ühelgi teisel artistil ei olnud sel aastal nii palju nominatsioone. Lauljatar võitis sel aastal ka kaks briti muusikaauhinda – parim briti uustulnuk ja parim briti naisartist. Ja aasta hiljem ehk 2019 võitis ta veel ühe sama auhinna, seda laulu “One Kiss” (koos Calvin Harrisega) eest ehk parim briti singel.

2018 jõudis lauljatar esineda ka UEFA Champions League’i finaalmängul Kiievis, Ukrainas. Dua Lipa tegi koostööd Mark Ronsoni ja Diplo’ga, kes olid kokku pannud uue duo nimega Silk City, ja Dua Lipa laulis nende singlil “Electricity”. Lisaks sellele laulis ta ka koos legendaarse Andrea Bocelliga laulus “If Only”, mis ilmus Bocelli albumil “Si”. 2018 esines Dua Lipa ka F1 etapil Singapuris, temast sai Jaguari uue elektriauto I-PACE reklaamnägu ning oktoobris 2018 ilmus album “Dua Lipa: The Complete Edition” ehk siis debüütalbumi uuem versioon, millel oli ka kolm uut laulu (sh koostöö Lõuna-Korea türdukutebändiga Blackpink, laul “Kiss and Make Up”).

2019. aasta alguses anti teada, et Dua Lipa alustas tööd uue albumiga. Ilmus uus laul “Swan Song”, mis jõudis ka filmi “Alita: Battle Angel” heliribale ning Dua Lipast sai ka Yves Saint Laurent’i uue lõhna “Libre” reklaaminägu.

Detsembris 2019 ilmus uus singel “Don’t Start Now”, mis tõusis briti singlimüügitabelis teisele kohale, USA singlimüügitabelis saavutas laul lausa esikoha.

"Future Nostalgia"

Ja nüüd siis uus album “Future Nostalgia”. Usun, et kaaseagse popmuusika sõpradele on see igati “magus tükk”, sest Dua Lipa tõestab selle albumiga, et hetkel on just tema popmuusika maailma üks parimatest naisartistidest. Tal on välimust, tal on häält, ta on esitaja suure algustähega, temas on seda välist ja sisemist seksapiilsust, mis ühel naisartistil olema peab.

Nii nagu eelpool lauljatar ise mainis, siis tegelikult on selle albumil tõepoolest seda 90. aastate hingamist ja “puudutust”, kuulake kasvõi plaadi avalugu “Future Nostalgia”, millised saundid, millise effektid, tõeliselt funkilik tantsuhitt. Seda sama saab öelda ka plaadi teise laulu ehk hittsingli “Don’t Start Now” kohta – siingi ju selliseid vanakooli saunde, funkilikku basskitarri (kuigi see on vist pigem süntesaatoriga mängitud?) ja väga häid klahvpille. Ai see on hea lugu … Sama hea lugu on kindlasti ka “Physical”, mis samuti singlina ilmunud – kui seda lugu hästi kuulata, siis leiab siit saunde, mis toovad meelde ka 80. aastate popmuusika, süntesaatori popi jpm. Eelpool oli juttu Outkastist, No Doubtist, kuid selle loo puhul on raske mööda hiilida Olivia Newton-Johni kunagisest megahitist “Physical”. Ja kui lisada siia veel mõned kunagised artistid – Madonna, Moloko, Blonide jt., siis on nendegi mõjutusi sellel albumil tunda. Laul, mil pealkirjaks “Levitating” toob vägisi meeldi Spice Girlsi.

“Pretty Please” on laul, mis on veidi rahulikum, kuid ka siin kuuleb basskitarri, süntesaatoreid, sõrmenipse jpm. põnevat. “Hallucinate” on laul, mille kohta on jõutud tõmmata paralleele Kylie Minogue’ ja Lady Gaga’ga. Dua Lipa hääl on ka selles laulus võrratult hea! No ja jalg hakkab ikka iseenesest kaasa tatsuma.

“Love Again” on lugu, mille kohta on öeldud, et see on selline electro-swing lugu, seda see kindlasti on, sest siin on palju põnevaid keelpille. No ja ütle nüüd mulle seda, kelle lugu on selles laulus laenatud? Meelde tuli, see on ju suurepärase White Towni suurepärane hittlugu “Your Woman”, kuigi ka nemad laenasid seda “lõiku” hoopis ühest palju vanemast laulust ehk laulust “My Woman”, mida on aastakümneid tagasi laulnud Al Bowlly ja Bing Crosby.

No ja kuulake laulu “Break My Heart”, mis on jällegi “üles ehitatud” ühele ägedale ja vanemale loole ehk INXS’i laulul “Need You Tonight”, ja kui veel täpsemalt kuulata, siis kas mitte ei ole see basskitarri “käik” kuidagi sarnane Queeni laulule “Another One Bites the Dust”.

Funkilikult popilik on Dua Lipa uue plaadi eelviimane lugu “Good In Bed”, mida on jõutud võrrelda ka Lily Alleni ja Lizzo esitustega. Igal juhul on “Good In Bed” sedavõrd ägeda vokaliisi, harmoonia, meloodia ja refräänida, et ma usun, et sellest võiks vabalt saada ka Dua Lipa järgmine superhitt. Sedavõrd positiivse hingamisega on see lugu.

Plaadi viimane lugu on “Boys Will Be Boys” on lugu naiseks olemisest ja selle keerulisusest. Stiililiselt on seda nimetatud veidi ka nn baroque pop’i sarnaseks looks, sest ka selles on palju keelpille, klahvpille ja üsnagi võimast orkestratsiooni. Igal juhul on see lugu plaadi viimaseks looks igati hea valik.

Lühidalt – Dua Lipa uus album on igati suurepärane kuulamine kõikidele popmuusika sõpradele, kes otsivad kaaseagses muusikas ka seda igati vajalikku nostalgiat. Sellel plaadil on kõik see olemas.

Kuula ise ka:

https://dualipa.lnk.to/album_futurenostalgia

Dua Lipa "Break My Heart"


Alexandra Horowitz „Koerad ja meie. Kuidas me tänapäeval koertega koos elame“ (Tänapäev)

Iga kord, kui inimene võtab endale koera, saab alguse suhe, mis teda muudab. Esmane muutus on loomulikult juba eluviisis: koeraga tuleb jalutamas käia, teda tuleb toita ja tema eest hoolitseda. Aga sellest areneb sageli midagi palju enamat. Koertel on hämmastav võime vaid vaikiva kohalolu väel põimida oma elu inimese omaga ühte ja muuta selle käiku igaveseks.

Oma aastatepikkuste kogemuste põhjal lahkab Horowitz erinevaid viise, kuidas koerad – loomaliigina – inimesi peegeldavad ja meid mõjutavad.

Inimliik on elanud koeraga kõrvuti pea oma eksistentsi algusest saadik, kuid ikka veel on nende kohta nii palju teadmata. Ja mitte ainult, kuidas nende meel toimib või kuidas on muutunud instinktid, vaid kerkinud on küsimused, kuidas me koos koertega ühiskonnas elame, kuidas on see mõjutanud (ja mõjutab) inimsootsiumi ja millised on meie ühise elu tulevikuväljavaated. See raamat räägib just sellest.

„Koerad ja meie“ on mõeldud nii intelligentsele, uudishimulikule koeraomanikule, kes ihkab oma lemmiku kohta lugeda kaasaegset ja mõtlemapanevat, kui ka lihtsalt loodushuvilisele, kes tahab saada koerte kohta teada midagi täiesti erinevast vaatevinklist.

“Koerad ja meie” on raamat, mida tasuks kindlasti kõikidel koeraomanikel ja koertest huvitatud inimestel lugeda, sest siin on palju väga huvitavaid ja sisukaid mõtteid koertest, elust koos koeraga, koerte kasvatamisest jpm. Autor kasutab paljudes teemades üsna uutmoodi vaatenurki, ja vahetevahel pikib sisse ka üsna humoorikaid ja lõbusaid mõtteid, kuid räägib ka vägagi tõsistel ja problemaatilistel teemadel.

Raamatu esimene peatükk on “Seotud”, mida tegelikult võiks nimetada ka raamatu sissejuhatuseks. Autor tõdeb, kui koer on kord teie südame võitnud, olete lõksus: teil pole enam tagasiteed. Teadlased, vanad antiromantikud, kutsuvad seda “koera-inimese sidemeks”. “Side” kirjeldab mitte ainult tihedat ühendust, vaid ka mõlemapoolsust, mitte ainult vastastikkust, vaid ka kiindumust. Me armastame koeri ja (nii me eeldame) koerad armastavad meid. Me peame koeri, aga samas peavad koerad ka meid. Ja eks see tegelikult ju nii ongi.

Autor räägib meile ka E.B. White’is ja tema koeralembusest, kuid ka koertest kosmoses. Ja jätkan autori mõtetega – kui varased inimesed tegid alateadliku otsuse hakata kodustama ümbruskonna hunte, muutsid nad kogu liigi arengut. Ja kui inimene otsustab koera aretada, osta või päästa, astub ta sellega suhtesse, mis muudab ka teda … Koerte pidev kohalolu sillutab neile teed meie psüühikasse. See otsus muutis homo sapiens’i saatust.

Koerte ja inimeste loo tõttu tekkisid 21. sajandil eraldi inimesed, kes uurivad koerte teadvust. Siin tuleb mängu ka raamatu autor: tema töö on koeri jälgida ja uurida. Seejärel peatubki ta oma tööl, mis tundub olevat igati põnev, kuid ta tõdeb, et koeri uurides, peavad inimesed end loomale võimalikult igavaks tegema. Mõnikord kannavad nad koerte juuresolekul päikeseprille või keeravad selja, kui koer millegipärast nende poole vaatab. Autor kinnitab, et koertega katseid tehes käituvad nad mõnikord nagu puud ja mõnikord nagu kaabakad. Alexandra Horowitz uurib koeri, sest koerad huvitavad tead ja mitte ainult sellepärast, mida nad inimese kohta ütlevad. Aga koera käitumise uurimise igal sammul on inimlik mõõde.

Mõned mõtte veel sellest peatükist.

Koera koht ühsikonnas on äärmiselt vastuoluline. Me tajume nende loomalikkust (anname neile konte, viime neid välja pissile), aga surume neile peale kunstlikku inimlikkust (riietame neid vihmamantlitesse, tähistame sünnipäevi) … Juriidiliselt on koerad omand, aga me anname neile tahte: nad tahavad, võivad, soovivad, nõuavad. Seaduse silmis on nad asjad, aga jagavad meiega kodu – tihti ka diivaneid ja voodeid. Nad on pereliikmed, aga samas meie omad, nad on meile kallid, aga neid hüljatakse tihti … Nad on meile tuttavaks muutunud, aga samas ka meie eest varjatud. Me ei näe neid enam nendena, kes nad on. Me räägime nendega, aga ei kuula, me näeme neid, aga ei näe ka.

Autor kinnitab, et see raamat räägib koertest meie elus. See raamat on selleks, kui tahame mõelda loomadest, kellega me koos elame – ja sellest, kuidas koerad meist mõtlevad. Sissejuhatus/esimene peatükk lõpeb kahe küsimusega: kuidas elame koertega täna? Kuidas peaksime elama homme?

Raamatu teine peatükk kannab pealkirja “Täiuslik nimi”, milles autor ütleb, et inimesed on nimepanijad, väikesed lapsed ütlevad koerale küll lihtsalt kutsu, ja ükski loom ei pane endale nime, aga inimesed teevad seda küll – inimestele meeldib nimesid panna.

Selles peatükis peatub Horowitz nimedel ja nimetamistel, osad nimed on lihtsamad, osad keerulisemad või lausa naljakad. Saame kugeda Jane Goodallist ja tema šimpansidest, Vene psühholoogist Ivan Pavlovist, antropoloog Lesley Sharpist. Saame lugeda, kuidas koeraomanikud nime valivad ja panevad. Saame teada sedagi, et näiteks baatombud Beninis Lääne-Aafrikas annavad oma koertele nimesid, et naabritega kaudselt suhelda. Kuidas on koerte nimed muutunud ajas, kohas ja ajaloos (siin on juttu Xenophonist, Aleksander Suurest, Ovidiusest, Chaucerist jpt).

Saame teada, et tänapäeval loetleb ja kehtestab keerukaid nimereegleid ainult Ameerika Kennelklubi. Kas tead, millised need reeglid on? Autor peatub ka neil. Loomulikult on selles peatükis nimedest juttu veel ja veel, ja selle peatüki viimane mõte on mõnusalt filosoofiline – kui koer saab endale nime, saab temast üks meist.

Seda peatükki lõpetades leian ka ennast mõttelt, et mul on kaks koera – üks neist Villi, vahetevahel ka Villu, Volli, Voldemar, Volts jne, teine koer on Timmu, kes vahetevahel on Tim, Timps, Timpskin või lausa Timofei. Inimeseloom on nende nimedega tõeppoolest ikka päris imelik. Või johtub see hoopis sellest, et heal lapsel on mitu nime …

Kolmas peatükk on vägagi tõsistel teemadel ja kannab pealkirja “Koerte omamisest”. Horowitz alustab mõttega, et sinu koer kuulub sulle. Ta on üks inimese paljudest omanditest. Võrreldes muu omadiga (asjadega) mõned piirangud kutsudega käitumisele siiski kehtivad: loomakaitseseadus keelab loomi vigastada või ära visata, kuigi mõlemad keelud on astronoomiliselt suure tärniga.

Edasi ongi juttu seadusest, ja seadusel on koertele oma vaatepunkt. Autor peatub omandiõigusel, lahutusjuhtumitel, sellel, et koera seaduslik staatus omandina on ilmselgelt sobimatu, sest koer on pereliige, mitte omand ega asi.

Koerte juriidiline staatus võimaldab nii hoolimatut kui ka lausa ebainimlikku kohtlemist. Autor küsib, kuidas kohandada meie kultuuri seaduste ja tavade suhtumine selle järgi, kuidas me koertest mõtleme. Miks peetakse meie pereliikmeid omandiks? Autor kinnitab, et meie õigussüsteem arenes välja Inglis tavaõigusest, mis pärineb keskajast, ning tsiviilõigusest, mida on mõjutanud Rooma õigus. Loomade kasutamine pärineb ilmselgelt nende kunagisest rollist tööloomade või meelelahutuslike näitusekoertena ja seab esikohale töö või vaba aja nõudmised. Suur osa läänemaailma suhtumisest loomadesse nii juriidiliselt kui kultuuriliselt tuleb ülemvõimu ideest.

Seadusest, seadusetusest, kuritegudest ja karistustest ning karistamatusest on selles peatükis veel pikalt juttu. Kas lõpetada koos koertega elamine? Loomulikult mitte, ka autor kinnitab, et ta ei tahaks elada maailmas, kus pole koeri.

Kui koertest saaksid isikud, kas see oleks lahendus? 2017. aastal kuulutati Uus-Meremaal isikuks Whanganui jõgi. Peagi pärast seda said juriidiliseks isikuks ka Ganges ja selle lisajõgi Yamuna Indias. Välja on toodud ka “elava omandi” idee, kuid ka see pole ikkagi päri see.

Alexandra Horowitz leiab, et koerale tuleks tagada see, mis koeraks olemiseks vajalik – elu põhiküljed … Koera omandiõigus peaks muutuma õiguseks (või eelisõiguseks), millest võib ilma jääda. Koerad võivad meile kuuluda. Aga me ei tohi neid ükskõik kuidas kohelda … Aretada võivad vaid need, kes pole koertest rahaliselt huvitatud, arvestades õige kasvatuse isikliku ja aeganõudva iseloomuga. Keegi ei tohiks teenida kasumit mõtlevate olendite aretamise ja levitamisega, keda on nii palju, et ühiskond ei suuda neist kõigist enam hoolida.

Seegi peatükk lõpeb ühe ilusa mõttega: meie koerad vaatavad meid ja näevad meid. Autor tahab, et tema teod – ja kogu meie kultuuri teod – vääriksid seda pilku.

Need on selle sisuka koeraraamatu kolme esimest peatükki. Alles kolm, kuid juba oleme saanud palju huvitavat ja sisukat teada ning lugeda. Peatükke on raamatus loomulikult veel mitmeid. Autor räägib lugejale sellest, mida inimesed oma koertele ütlevad (meie räägime, nemad vaikivad stoiliselt, kuid koertega rääkimine on nii loomulik, et me ei märkagi seda). Saame lugeda ka tõugude hädadest (aretusest, aretamisest, vigadest ja muredest).

Väga huvitav on peatükk, millel on üsnagi väljakutsuv pealkiri “Koerte kodus jälgimise neljapäevane teadusprotsess”. Autor esitab selles peatükis mitmeid hüpoteese, mida täiendab ja parandab, no näiteks: koer on loom, parandus: koer on isik, teine parandus: koer on hunt ja järeldus: koer on spioon. Kui raamatud loed, siis saad teada, kuidas Horowitz selliste järeldusteni jõuab.

Järgmine hüpotees: õnn on soe kutsikas, parandus: melanhoolia on soe kutsikas, kes on püherdanud surnud orava peal, teine parandus: murelikkus on soe kutsikas süles, kes tekitab sooja märga tunnet, kolmas parandus: meeleheide on soe kutsikas, kes rõhub palaval suveööl su rinnale, järeldus: kutsikas on soe õnn.

Mõned mõtted veel.

Hüpotees: koerad armastavad närida mänguasju, parandus: koerad tunnevad vastutust hävitada võõrad mänguasjad, mille me nii mõtlematult vedelema jätame, teine parandus: koerad arvavad, et mänguasjad on tõelised, järeldus: koerad hääletavad oma suuga.

Hüpotees: koer on inimese parim sõber, parandatud hüpotees: koer on manipuleeriv sõber/vaenlane, teine parandus: koer on kass, järeldus: kassid on tegelikult koerad, keda pole liigitatud parimateks sõpradeks.

Kolm hüpoteesi on veel – koerad teavad, kui koju tuled; koerad teavad, kui suured nad on; koerad ei räägi – need hüpoteesid jätan ma Sulle endale avastada.

Millest saame veel lugeda? Koerteasjadest (kaelarihmad, koeravoodid, pudukaubad, mänguasjad, muu kraam, krõbinad ja krõbinate pettus), koerast peeglis, kas mu koer armastab mind, vägagi väljakutsuv ja samas ülimalt asjalik on peatükk pealkirjaga “Seksi vastu”, raamatu viimane peatükk on koera saba.

Alexandra Horowitz lõpetab oma raamatu nii: “Minu koertega veedetud aeg on muutnud igaveseks mu maailmapilti, harjumusi ja seda, kuidas ma läbi elu liigun. See, kuidas koertega käitume, näitab, millised inimesed me oleme. Kõik meie julmused, kallistused, hülgamised ja vastutulekud näitavad meile, millised me oleme, kui keegi meid ei näe. Mis võiks saada meie liigist, kui proovime neid nende endi pärast uues valguses näha? Meist saaksid loomad, keda mul oleks rõõm tunda.”

Kindlasti on Alexandra Horowitzi kirjutatud raamat “Koerad ja meie” selline lugemine, mida tasub põhjalikult ja süvenenult lugeda, sest siin on mõtteid, mis inimese ja koera suhtele on kindlasti vajalikud. Kuid tänases keerulises maailmas, kui peame ka oluliselt rohkem kodus olema, siis oleks ju õige aeg veidi ka iseenda ja oma koera üle mõtelda, järeldusi teha ...


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"



Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)