Matthias Johann Eisen „Eesti mütoloogia“ (Pegasus)

Mütoloogia on õpetus ehk seletus müütidest. Müüt tähendab isevärki ennemuistset juttu, laiemas mõttes tavalistest inimestest kõrgemal seisvate, muistsete olevuste tegevuse kirjeldust. Esivanemad punusid oma teadmise, mõtlemise ja ettekujutamise kõrgematest olevustest just nimelt müütidesse. Esivanemate uskumuste tundmine annab võimaluse uurida nende hingemaailma ning saada aru muistsete eestlaste ilmavaatest.

Matthias Johann Eisen (1857-1934) oli silmapaistev rahvaluuleteadlane, kellest sai üks kirglikumaid Eesti rahvapärimuse kogujaid. Folkloristikaentusiastina kogus ta lisaks rahvaluulele ohtralt nii rahvajutte kui ka mõistatusi. Eiseni algatusel asutati Akadeemiline Rahvaluule Selts, mille esimees ta oli pikka aega. Tunnustusena Eiseni tööle valiti ta nii Helsingi ülikooli kui ka Tartu ülikooli audoktoriks.

Eiseni sulest ilmus suur hulk raamatuid, muu hulgas 1911. aastal „Eesti ennemuistsed jutud” ja 1926. aastal „Eesti imede ilmast”. Tema folkloristlikud teosed avaldasid olulist mõju hilisemale eesti kirjandusele, nii kasutas Eiseni materjali ka näiteks Andrus Kivirähk romaanis "Rehepapp".

Matthias Johann Eisen (28. september 1857 Vigala kihelkond, Läänemaa – 6. august 1934 Tartu) oli eesti rahvaluuleteadlane, vaimulik ja karskusliikumise tegelane. Ta organiseeris rahvaluule kogumist ja avaldas mitmeid populaarseid teoseid. Vahetevahel on Eisenit nimetatud isegi Eesti ulmekirjanduse rajajaks, vihje tema lookesele “Tallinnas aastal 2000”, ja seda nimetust pakkus välja mõned head aastad tagasi ajaloolane Hillar Palamets.

Eisen alustas kirjutamist juba noores eas, sest tegi koolipoisina kaastööd Perno Postimehele, lisaks osales ta paljudes rahvuslikes üritustes. Ta lõi kaasa Eesti Üliõpilaste Seltsis, Eesti Kirjameeste Seltsis. 19-aastaselt andis ta välja “Eesti-, Liiwi ja Kuura maa ajaloo”, mida hiljem mitmel korral täiendas. 1870. aastatel oli tema koos Jaan Jungiga see, kes propageeris termini “ajalugu” kasutuselevõttu.

Eisen avaldas mitmeid populaarseid rahvaraamatuid, kuid organiseeris ka rahvaluule suurkogumist. Ta ise kogus rahvaluulet, rahvajutte ja mõistatusi, tegeles ka lüroeepikaga ja oli ka esimese eestikeelse “Kalevala” tõlke autoriks. Tema üks kõnedest oli see, mis andis tõuke sellele, et Nuustaku alev nimetati ümber Otepääks.

Mõned teosed Eiseni sulest: “Esivanemate varandus” (1882), “Eesti rahva mõistatused” (1889), “Luupainaja” (1896), “Kodukäijad” (1897), “Eesti rahvanali” (1909), “Eesti vanasõnad” (1914), “Eesti mütoloogia” (1919), “Eesti uuem mütoloogia” (1920), “Eesti vana usk” (1927), “Meie jõulud” (1931), “Kevadised pühad” (1932) jpt.

Ma olen oma hariduse saanud eesti keele ja kirjanduse õpetajana, mistõttu on mul eriti hea meel, et ka praegu avaldatakse neid teoseid, mis on meie kultuurile, keelele, rahvaluulele ja kirjandusele olulised, vaatamata sellele, et see teos on ju esimest korda ilmunud 1919, viimati ilmus "Eesti mütoloogia" 1995. aastal, mistõttu ma arvan, et 24 aastat on piisavalt pikk aeg, et see raamat jällegi avaldada. Käesolevale raamatule on antud igati tänapäevane välimus, väga mõjusad ja huvitavad on Angelika Schneideri tehtud kollaažid, mis raamatule sära juurde annavad.

Raamatu eessõnas kinnitab Matthias Johann Eisen, et ülikoolis keskkooliõpetajate suvekursustel ettelugemise pidamise puhul pöördusid mitmed kuulajad tema poole sooviga, et Eisen oma mütoloogilised ettekanded trükis avaldaks. Eisen tuli nende soovidele vastu (mitte küll päris kohe) ja otsustas ained lühidalt kokku võtta ja trükki anda.

Edasi räägib Eisen sellest, mis on mütoloogia, millised on mütoloogia allikad. Eisen toonitab ka seda, et ühed peavad muistset usundit tähtsamaks kui ristiusk, teised jälle ei pea esivanemate usundist mingisugust lugu. Eisen tõdeb, et me ei või ühele ega teisele poole õigust anda, vaid peame keskteed käima. Eisen lisab: “Esivanemate usund avab meile vaate nende hingemaailma; me õpime sellest nende ilmavaadet, nende luulelendu, nende arusaamist loodusnähtustest.”

Huvitav mõte on seegi, et täiesti Eesti omaks ei tohi me ometi esivanemate usundit nimetada, sest igal taevakaarel naaberrahvastega kokku puutudes oleme niihästi kultuurses kui vaimses suhtes nendega vastastikku oma ilmavaateid vahetanud, võõrastelt sagedasti enam omandanud kui ise oleme suutnud neile vastu anda.

Esimeseks peatükiks on “Nõiad ja targad”, milles Eisen tõdeb, et eesti keeles tähendab nõid umbes sedasama, mida idas šamaan. Laplased nimetavad nõida noaidde, mansid nojt; udmurtide nodo, nodes, mis tähendab tarka, mõistlikku. Hilisemal ajal hakkasid vanad eestlased nõia ja nõia vahel vahet tegema. Kuigi ka nõid pidi vaimusid lepitama ja nende kahjutegemist kõrvaldama, püüdis mõni neid ise just kurjategeva haldja tegevust jätkata, kurja eemalepeletamise asemel nõiduse abil inimesele kurja kätte tuua. Kurjategevat nõida nimetas rahvas nõia nimega edasi. Täitis aga nõid oma algupärast ülesannet – taudisid parandada, hädalistele abi tuua, tulevikku ennustada – hakkas rahvas teda targaks, teadjaks nimetama. Nõidadest ja tarkadest meil ja mujal, nõidumisest, rahvapärimustest kirjutab Eisen selles raamatus kokku kümnel leheküljel.

Järgmiseks teemaks/peatükiks on “Tuulispask”. Eisen kinnitab, et tuulispask kannab mitut nime: tuulispea, tuulepööris, tuulevood; isegi jäneseks kutsutakse teda. Lõuna pool nimetatakse tuulispaska ka ebajalaks. Ebajalg avaldab iseäranis suurt jõudu, viib isegi heinasaod ja –kuhjad kaasa. Ja veel – mitmed väidavad, nagu oleks tuulisapasaks käija naisterahvas, tuntakse ometi juhtumeid, mil meesterahvaski tuulispasaks käinud. Seda saame ka teada, et mõni nõid võib inimesi tuulispasaks moondada ja tuulispasaks käija püüd on saaki röövida. Loomulikult kirjutab Eisen tuulispasast pikemalt, kuid ma ei hakka Sulle kõike ka ära rääkima.

Seejärel räägib Eisen virmalistest, loksberi sõidust ja maksamerelistest. Saame lugeda, et rahva arvamise järgi sünnitavad nõiad virmalisigi. Virmaliste nime ei tunta igal pool Eestis. Lääne pool nimetatakse neid põhjavalguseks. Rahvajutud seletavad, virmalised tekkida mingisuguse asja selga istunud nõidadest, kes enne taeva alla minekut iseäralikke tempe teevad. Kuid saarlased jätavad põhjavalguse seletamisel üleüldse nõia tegevuse mängust välja; nad jutustavad, taevas lööb lõhki ja taeva pragude vahele ilmuvat kaks sõjameest läikivate mõõkadega teineteise kallale. Mõõkadega vehklemisest sündida põhjavalgus. Virmalisteks käijatega sammuvad käsikäes loksberi sõitjad ja maksamerelised. Mõlematsugu nõidu tunnevad – vähemalt nende nimede all – ainult saarlased.

Eisen lisab sedagi, et loksberi sõitjad on tükk laenu saksa mütoloogiast. Sakslased lasevad oma nõidu, enamasti vanu naisi, sikkude seljas Bloksbergile sõita pidu pidama. Bloksbergist on saarlased loksberi teinud. Mõnikord nimetavad nad pidukohta ka Maksamereks. Maksamerel käimine tuletab täiesti loksberi sõitusid meelde. Maksameri = Lobermeer tähendab saksa keskaegsetes lauludes Jäämerd. Eesti nõiad ometi Jäämerele ei sõida, vaid lepivad Jäämere asemel Saaremaa soodega ja muude paikadega.

Virmalistele järgnevad libahundid! Eisen jutustab, et nõiad moondavad iseendid, aga ka muid inimesi mõnikord huntideks. Niisuguseid moondatud inimesi kutustakse libahuntideks, koduhuntideks, inimeshuntideks, soenditeks. Wiedemanni raamatust leidub peale selle veel ahjupealse nimetus. Eisen jätkab ja tõdeb, et rahvasuu tunneb palju jutte libahuntideks moondatud pulmalistest. Sagedamini kui muid inimesi moondab nõid iseennast libahundiks. Kuna nõid ennast ajuti, ainult mõneks tunniks libahundiks moondab, moondab ta muid isikuid jäädavalt, olgu siis, et moondatud isik abi saab. Tavaliselt päästab leib nõiduse paelust. Mõnes kohas käib nõid kõige oma perekonnaga libahuntideks. Kord tarvitavad kõik perekonna liikmed ühist hundi nahka, kord on igaühel oma nahk.

Eisen lisab, et libahunt ei erine pealtnäha mingil kombel tavalisest hundist. Ometi teeb valge märk kaelas libahundi ja pärishundi vahel vahet. Valge märk või täpp tekib kaelas kantud sõlest, preesist ehk must sarnasest ehtest. Hunt ei kipu libahundi kallale, sest hunt peab libahunti enesesuguseks hundiks. Seda saad ka teada, miks soomlased libahunti “Viron susi” nimega nimetavad. Eisen teab rääkida sedagi, et aastasadu tagasi lasksid kohtud ära hukata palju inimesi, keda libahuntideks käimises kahtlustati. Tallinnas arutati 1615 ja 1618 libahundi protsesse ja Viru-Nigulas veel 1640. aastal. Kiviloos põletati 1617 korraga kuus naist nõiduse pärast ära, selle järel kui neid enne rängalt oli piinatud.

Selles raamatus on mütoloogiast ja mütoloogilistest tegelastest juttu peaaegu 250 leheküljel, mistõttu läheb üsna pikaks kõiki teemasid siinkohal lahti kirjutama ja ümber jutustama hakata, kuid lugeja saab sellest põnevas ja väga huvitavas raamatus lugeda veel surnute austamisest, saad teada, kes on marras (mardus), kes on Surnuteriigi haldjad Mana ja Tooni (lisaks ka Kääbas ja Kalm). Lugeda saad ka taudidest, mis surmaga käsikäes sammuvad, juttu on luupainajast (kõigi magajate, puhkajate hirmutisest), kes hakkab valitut ohvrit iga öö või mõne öö takka painamas käima.

Eisen peatub ka haldjatel, sest surnukultuse kõrval pöörleb esivanemate usund haldjatekultuse ümber – loodus ei olnud esivanema meelest mingisugune surnud loodus, vaid täis elu. Elu tõid taime- ja kiviriiki, vette, õhku ja mujale haldjad. Saad lugeda sedagi, kuidas rahvasuu haldjate tekkimist seletab. Haldjatest räägib Eisen pikalt, sest eraldi on juttu inimese-, maja- ja metsahaldjatest, kuid ka murueide tütardest, rahaaugu haldjatest, mäe- ja kivihaldjatest, maa-alustest ja härjapõlvlastest, vee-, udu- ja tuulehaldjatest, ilmaneitsitest, pakasest, tulehaldjatest, Metsikust, Pekost, tulihännast jpt.

Eraldi peatükk on kuradist, kuid ka äiast, äiätärist ja tikost, edasi juba kollidest, tontidest, jumalast, Vanataadist ja Ukust, Taarast, Kõuest ja Pikkerist, Vanemuisest, Ilmarisest, Lämmekünest, Koidust ja Hämarikust, Rõugutajast. Pikemalt peatutakse vägimeestel ja hiidudel – Kalevipoeg, Alevipoeg, Sulevipoeg, Tõll, Leiger, kuid ka Linda ja Salme. Raamatu viimased peatükid peatuvad koerakoonlastel ja hiitel.

Väga huvitava ja põneva raamatu väga sisuka järelsõna on kirjutanud Ülo Tedre. Järelsõnas on võimalik Matthias Johann Eisenist pikemalt lugeda, temaga tuttavaks saada. Siin on juttu Eiseni eluteest, haridusradadest, tema teostest ja tema tähtsusest meie kultuuriloole.

“Eesti mütoloogia” on raamat, mida tasuks kindlasti lugeda, sest siin on palju väga olulist ja tähtsat meie rahvakultuurist, rahvausundist, sellest, mis omamoodi mõjutab meid ju ka täna.


Sabrina Claudio „Truth Is“ (Warner Music)

Sabrina Claudio on lauljatar, kelles on seda ürgset naiselikku ilu ja õrnust, esitustes seda varjamatut erootilisust, mis kindlasti paljude meeste südamed kiiremini lööma paneb. Kuid tegelikult on tegemist suurepärase artistiga, kes esitab sellist ülimalt hõljuvat, ilusat ja kaunite meloodiatega R&B’d, mida on saanud kuulata lugudes „Belong To You“, „Tell Me“, „Stand Still“, „Unravel Me“ ja „Confidently Lost“.

Sabrina Claudio (s. 19. september 1996) on USA lauljatar ja laulukirjutaja. 2016. aastal sai kuulda mitmeid tema laule SoundCloudis, enne kui avaldas oma debüüt-EP „Confidently Lost“, mis ilmus märtsis 2017. Kaks laulu sellelt ehk „Unravel Me“ ja „Belong to You“ avaldasid suuremat tähelepanu.

2017. aasta oktoobris ilmus tema nn mixtape „About Time“, mis jõudis juba ka Billboard’i R&B albumite edetabelisse, tõustes kohale 13. Sellel mixtape’il olid mitmed edukad singlid: „Unravel Me“ ja „Belong to You“.

Sabrina Claudio on sündinud Miamis, ja temas voolab nii Kuuba kui ka Puerto Rico verd. Hiljem kolis ta Los Angelesse, et alustada oma muusikakarjääri. Esialgu esitas ta teiste artistide lugusid ja avaldas neid nii Twitteris kui ka Youtube’is. Augustis 2017 oli ta kontsertturneel Põhja-Ameerikas, olles soojenduartist 6lack’ile. 2018 aprillis ilmus veel üks singel ehk „All to You“, millele järgnes „Don’t Let Me Donw“, millel lööb kaasa ka Khalid. Augustis 2018 ilmus lauljatari teine EP „No Rain, No Flowers“, millel oli ka hittlugu „Messages From Her“, kuid ka see plaat oli saadaval vaid digitaalsel kujul, mistõttu võib öelda, et selle aasta (2019) oktoobris ilmunud album „Truth Is“ on lauljatari esimene stuudioplaat.

Uut plaati sissejuhatav singel „As Long As You’re Asleep“ ilmus juunis 2019, mis on lauljatari enda sõnul tema lemmiklugu ja viib ta tagasi oma juurte juurde. Juulis 2019 ilmus uue plaadi teine singel „Holding the Gun“, mis pälvis ka paljude muusikakriitikute kiidusõnu. Kiideti lauljatari ingellikku ja sametist häält, meeldisid ka loos kõlavad atmosfäärilised keelpillid ja siirupiliselt pulseeriv rütm. Tegemist R&B looga, mis oli vägagi õrn nii oma ülesehituselt kui ka esituselt.

Uuele plaadile on lugusid kirjutanud Julia Michaels (varem kirjutanud lugusid Justin Bieber'ile, Selena Gomez'ile), Simon Wilcox (varem kirjutanud lugusid Nick Jonasele, Camila Cabello'le), Stephen Moccio (varem kirjutanud lugusid Miley Cyrus'ele, Celine Dionile, James Bluntile, Dua Lipa'le, Jamie Cullumile), produtsentideks Stint (varem teinud koostööd Gallanti, Demi Lovatoga)ja Nolan Lombroza (varem teinud koostööd Nick Jonase, DJ Khaledi ja Kehlani'ga). Plaadil kuuleb ka suurepärast duetti „Rumors“, milles lööb kaasa Zayn Malik (endine One Directioni liige, kes alustanud edukat soolokarjääri).

Lauljatar on ütelnud, et töö uue albumiga aitas tal kasvada nii naisena kui ka inimesena. „Lasin vabaks on hirmud ja mured, mistõttu sain palju õnne ja vabadust,“ on Sabrina Claudio ütelnud. „Lisaks veel ka suur annus enesekindlust. Ma veel õpin iseennast, oma keha ja meelt tundma, kuid ma ei karda enam jutustada oma lugu.“

Uus plaat on ilus ja õrn kuulamine, siin on kauneid laulutekste, siin palju ilusaid, hõljuvaid ja kauneid meloodiaid, milles lauljatar tõestab, et tal on ka suurepärane hääl, rääkimata tema senusaalsetest esitustest, mis kuulaja kõrva paitavad.

Albumiga "Truth Is" alustab lauljatar ka Põhja-Ameerika kontsertturneed, kusjuures nüüd on juba tema õhtu peatäht, soojendajaks USA laulja, samuti R&B artist Gallant (selle mehe albumil „Sweet Insomnia“ kuuleb laulus „Compromise“ laulmas ka Sabrina Claudiot). Pärast Põhja-Ameerikat saavad muusikasõbrad kuulata Sabrina Claudiot ka Euroopa lavadel.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/4vfE56g4oK4p8VVx7pThrU

 

Sabrina Claudio "Truth Is"


„Minu suured küsimused“ (Varrak)

Kus ma olin enne sündimist? Kas ma olen samasugune nagu teised? Kuidas teisi õnnelikuks teha? Mis on hea ja halb?

Lapsed küsivad lakkamatult küsimusi kõikvõimalikel teemadel: perekond, sõprus, vabadus, tunded, täiskasvanute maailm …

Ma olen mitmel korral kuulnud, kuidas lapsevanemad, kel kodus väikesed lapsed sirguvad, räägivad et lapsed küsivad igasugu küsimusi, mis mõnikord võivad olla üsna keerulised, millele on raske vastata. Küsimused, mis puudutavad igasugu tundeid ja emotsioone, inimest, ühiskonda, perekonda jpm. Seetõttu usun, et see väga huvitav ja lahe raamat on suurepäraseks abimeheks, et anda vastuseid väikeste laste igasugu küsimustele, nii keerulistele kui ka lihtsamatele.

Prantslaste kirjutatud raamat on jaotatud mitmeks osaks – kes on inimesed, mis on perekond, mis on tunded ja emotsioonid, mis on kool, mis on ühiskond ja mis on keskkond? Need omakorda jagunevad paljudeks peatükkideks ja need omakorda paljudeks küsimusteks. Kindlasti annavad raamatule lisaväärtust ka igati vahvad illustratsioonid.

Esimene osa “Kes on inimesed?”. Esimese osa esimese peatüki “Kuidas kõik alguse sai?” esimene küsimus on, kas vastab tõele, et inimene põlvneb ahvist? Vastus ütleb, et inimestel ja ahvidel on ühine eellane, kes elas rohkem kui 5 miljonit aastat tagasi. Samal ajal kui ahvid jätkasid liikumist neljal jäsemel, hakkasid inimeste eelkäijad aegamööda liikuma jalgadel. Samuti arenes nende aju üha suuremaks ja suuremaks ning nad hakkasid valmistama tööriistu. Teine küsimus – kas on teada, kes oli esimene inimene? Vastus kõlab: esimesed inimeste eelkäijad arenesid välja Aafrikas umbes 2,5 miljonit aastat tagasi. Teadlased nimetavad neid Homo habilis’teks, “osavateks inimesteks”, sest nad kasutasid kive tööriistadena. Vähehaaval arenesid inimlastest välja kromanjoonlased, kes ilmusid Euroopasse palju hiljem ja sarnanesid meiega juba palju rohkem. Nagu Sa vastustest näed, siis need on üsnagi põhjalikud, samas piisavalt lühikesed ja kirjutatud lastele arusaadavalt, mis teeb ka mõistmise oluliselt kergemaks.

Edasi küsitakse teises peatükis “Kes mina olen?” kus ma olin enne sündimist, kuidas ma sündisin, kas ma olen samasugune kui teised, kolmandas peatükis “Mis on eksistents” vastatakse küsimustele kas see on tõsi, et kummitusi ei ole olemas, kuidas siis teatakse, et mikroobid on olemas, kas magamise ajal jätkub elu? Vahva on see, et raamatus ka mitmeid selliseid veidi naljakaidki küsimusi (no näiteks kummitused), kuid lapsed pärivad ju igasugu asju.

Esimese osa neljas peatükk on “Mis on elu?” ja siin uuritakse, kes on elusolend, mis on elamise mõte, miks peab elu austama, miks mu kass tapab linde, viiendaks peatükiks on “Mis on kasvamine ja vananemine?”, milles vastatakse sellele, mis on suureks kasvamine, kas suur olla on raske, kas vana olla on kurb. Esimeses osas on veel mitmeid peatükki, milles räägitakse haigustest, surmast, ajast, keelest, välimusest, ilust, jumalast, unest ja tegelikkusest. Vägagi tõsised ja olulised teemad on need ju kõik.

Jõuame raamatu teise osani “Mis on perekond?” Seegi osa koosneb mitmest peatükist, neist esimene on “Kes on poisid ja tüdrukud?”, mille esimene küsimus on, miks on poisid ja tüdrukud, kas nad on tõesti erinevad, miks poisid ei tantsi, kas tüdrukud on intelligentsemad. Teine peatükk vastab neljale küsimusele, mis puudutavad abielu, edasi on juttu vanematest, perekonnast, õdede-vendade suhtest, mis tähendab olla suur või väike, mis on lahkuminek, mis on dialoog, mis on tõde ja vale, mis on kuuletumine. Igati põnevad teemad ja küsimused, millele antakse ka igati elulisi ja ausaid vastuseid.

Kolmas osa on “Mis on tunded ja emotsioonid?” Selle osa esimene peatükk käsitleb naeru. Esimene küsimus/väide on, et naerda on mõnus! Öeldakse, et meie keha väljendab end: kui tunneme hirmu, hakkab kõht valutama; kui oleme väsinud, siis me haigutame; kui oleme kohmetunud, siis punastame. Meie ise ei ostusta, kas me nutame või naerame, seda ostustab meie keha. Hea on lasta kehal end väljendada. Hea on ka naerda koos teistega, naeru jagada. Seejärel vastused küsimustele, miks me ei suuda naermist lõpetada, kas on halb teiste üle naerda, kas enda üle võib naerda? Edasi peatükid, milles peatutakse nutul, õnnel ja õnnetusel, hirmul, julgusel, armastusel, lahkusel, armukadedusel, häbelikkusel, sündsusel ja sündsusetusel, uhkusel ja häbil, laiskusel ja vihal.

Raamatu neljas osa on “Mis on kool?” ja selle osa esimene peatükk peatub koolikohustusel. Esimene küsimus on, miks ma pean koolis käima? Vastuses öeldakse, et meie riigis on õppimine kohustuslik. Õppima peavad kõik poisid ja tüdrukud vanuses 6 kuni 16 aastat. Kohustuse täitmise eest peavad seisma lapsevanemad. Vanemad võivad last koolitada ka kodus, aga enamasti käivad lapsed koolis. Koolis õpivad nad vastava hariduse saanud õpetaja käe all. Ja edasi, kas koolis käimine on kallis, mis saab lastest, kes on haiged, kas kõik maailma lapsed käivad koolis? Seejärel peatükid, milles tehakse juttu teadmistest, teadusest, kultuurist, intelligentsusest, mälust, korda- ja luhtaminekust, võistlemisest, sõprusest ja juhist.

Viies osas selles raamatus on “Mis on ühiskond?” Selle osa avab peatükk “Mis on vabadus?” Esimene küsimus on: miks me ei saa teha kõike, mida tahame? Vastuses öeldakse, et kui kõik teeksid, mis pähe tuleb, oleks võimatu koos elada: autojuhid pargiksid auto keset tänavat ja inimesed varastaksid üksteise tagant. Valitseks suur segadus. Et oleks võimalik koos elada, on inimesed kehtestanud seadused, mis piiravad igaühe vabadust, et austada sellega teiste oma. Selles osas peatükid, milles juttu seadusest, poliitikast, õiglusest ja ebaõiglusest, tööst, ametitest, kunstist, rahast, rikkusest ja vaesusest, heast ja halvast, vägivallast ja vägivallatusest, vanglast, sõjast ja rahust, narkootikumidest, üksindusest, moest, rassismist, puuetest ja austusest.

Kuues ja viimane osa on “Mis on keskkond?” See on raamatu kõige lühem osa, milles neli peatükki, mis käsitlevad selliseid teemasid nagu loodus, saastamine, bioloogiline mitmekesisus ja ökoloogia.

Igal juhul on tegemist igati vahva, sisuka ja vajaliku raamatuga, mis annab kindlasti palju põnevaid ja nutikaid vastuseid väikeste küsijate paljudele põnevatele, tähtsatele, olulistele ja elulistele küsimustele.Ma arvan, et seda raamatut võiksid lapsed koos oma vanematega üheskoos vaadata ja lugeda, sest mõned vastused vajavad ehk ka lastevanemate selgitusi ja täpsustusi, kuid üheskoos ongi ju mõnus selliseid vahvaid raamatuid lugeda.

 


Jorn Lier Horst „Salamandri mõistatus (CLUE 1)“ (Varrak)

CLUE tähendab inglise keeles juhtlõnga, saladuse võtit. Ühtlasi viitab see ka raamatu peategelaste Cecilia, Leo, Une ja Egoni eesnimede esitähtedest loodud kombinatsioonile. Cecilia Gaathe elab idüllilises Paadisadamas pansionaadis Pärl, mille omanik on ta isa. Koos sõprade Leo ja Une ning koer Egoniga avastavad nad, et pansionaadis elavad mingid saladuslikud tüübid. Kas neil tüüpidel on midagi ühist surnud mehega, kes rannalt leiti? Sõbrad hakkavad asja uurima omal käel, puutuvad kokku keerulise kuriteoga, millesse on segatud nii kahtlased isikud, laevahukk, palju raha kui salapärane salamander.

JØRN LIER HORST on endine kriminaalpolitseinik ja Norra soositumaid ning tunnustatumaid krimikirjanikke. "Salamandri mõistatus" on tema esimene raamat lastele mõeldud krimisarjast „CLUE“.

JØRN LIER HORST peaks olema hästi tuttav kõikidele kaasaegse krimikirjanduse sõpradele. On ju eesti keeles ilmunud ka mitu tema kirjutatud krimkat täiskasvanutele: “Jahipenid”, “Koopamees”, “Talveks suletud”. Nendes lugudes tegutseb politseiinspektor William Wisting. Väiksematele lugejatele on samalt autorilt ilmunud mitu raamatut “Detektiivibüroo nr 2”-sarjast, mida olen ka siinses blogis tutvustanud. Kui eelpool mainitud “Detektiivibüroo nr 2”-sarja raamatud on väiksemale lugejale, siis mulle tundub, et “CLUE”-sarja raamatuid võiks lugeda pisut vanemad lapsed, no sellised 11,12,13 eluaastat. Siinkohal meenutan ammust nõukogude aega, kui raamatute lõpus oli kirjas nooremale, keskmisele ja vanemale koolieale, mis oli üsnagi oluline info raamatu ostjale, ja miks mitte sellist “sõnumit”/”vihjet” kasutada ka täna ilmuvates laste- ja noorteraamatutes.

Selle raamatu alguses leiab üks peategelastest, Cecilia Gaathe, rannalt surnud mehe. Mees näib olevat uppunud, mistõttu meenub tüdrukule, et ka tema ema oli mullu leitud uppununa. Tüdrukul ei lastud ema näha, kuid Vana Tim oli ema leidnud mõõnaveest paljastunud Angerjaneeme rannakividelt. Cecilia ei ole rannas siiski üksinda, sest tema selja taha tuleb poiss, kes uurib tüdrukult, kas mees on surnud. Poisi nimi on Leo ja Cecilia mõistab, et poiss on pansionaadi uue juhataja poeg. Pansionaati juhtisid Cecilia isa ja ema, seni sai isa ka üksinda hakkama, kuid enne uut suve oli ta sunnitud kedagi palkama, kes teeks kõike seda, mida Cecilia ema oli tavaliselt teinud. Täna pididki Rebekka ja Leo Bast saabuma ja pansionaadi eratiivas elama asuma.

Õige varsti jõuavad randa ka Cecilia isa Alan ja Leo ema Rebekka. Poole tunni pärast oli rand rahvast täis, sest kohale tulid ka politseinikud. Randa tuli ka Une (veidi poisilik 12-aastane tüdruk) koos isaga. Unel rihma otsas ka koer, kel nimeks Egon. Saame teada, et Une, Egon ja isa elasid aasta ringi Paadisadamas. Nende maja asus muuli läheduses lahe idapoolsel kaldal. Une isa Widar oli kalur, kes teatab saabudes, et laevavrakk lebab Kivilaiu juures ja osutab väikesele saarele kaugemal lahes. Ta lisab, et mees oleks eluga pääsenud, kui tal oleks päästevest seljas olnud, kuid see oli endiselt laevas. Etteruttavalt ütlen, et see päästevest on selles loos edaspidi üsna tähtsal kohal.

Cecilia mõistis, et oli juhtunud õnnetus, kuid miski nagu ei klappinud. Jalajäljed. Keegi oli käinud surnud mehe juures enne teda ja jätnud liivale maha jalajäljed. Igati kahtlane värk.

Seejärel saame tuttavaks ka pansionaadiga, mil nimeks Pärl. Hoones oli asunud ravila, mille Cecilia vaarisa oli ehitanud umbes sada aastat tagasi. Sõja ajal hõivasid selle koha sakslased oma ohvitseride eluasemeks. Hiljem oli sel mitmeid omanikke, kuni Cecilia ema ja isa selle kuue aasta eest tagasi ostsid, seejärel tehti seal pikalt remonti, enne kui nad said hakata tube välja üürima.

Nüüd lähevadki Cecilia, Leo, Une ja koer Egon pansionaati, esialgu avarale verandale, kus piklikus puuris on värvikirev papagoi, kel nimeks Arthur. Cecilia kinnitab, et omanik oli ilusa linnu 20 aastat tagasi pansionaati lihtsalt maha jätnud. Nagu paljud papagoid, oskab ka Arthur veidikene rääkida, kusjuures ka temal on selles loos pisike kuid oluline roll täita.

Pansionaadis liigume ka torni, mis oli Cecilia kuningriik. Nelinurkses tornitoas olid kõik tema asjad, ja seal veetis tüdruk tavaliselt kas päeva või õhtu. See oli tema tuba, millest avanes suurepärane vaade igasse ilmakaarde. Lapsed on kõik tornitoas, kus Cecilia jutustab Leole sellest, kuidas tema ema salapäraselt kadus ja hiljem rannakividelt uppununa leiti. Üheskoos vaadatakse ka Leo pilte, mis ta oli varem rannas teinud – kes oli see uppunud mees, kellele võivad kuuluda jalajäljed rannaliival, ja kes on see tume kuju kaljurüngal? Oleks nagu mees, kel käes binokkel. Mobiiltelefoni pildid ei ole väga selged, mistõttu toob Leo oma kalli ja väga hea fotoaparaadi ja sülearvuti, et pilte selgemaks ja teravamaks saada. Selgub, et uppunud mehel on tätoveering, millel on kujutatud mingit looma. See osutub pildituvastusprogrammi alusel salamandriks, mille juures on veel ka Nr 2.

Veidi hiljem käivad nii lapsed kui ka politseinikud laevavraki juures. Politseinikud võtavad sealt osad asjad kaasa, kuid osad asjad jäävad Vanale Timile hoiule, kuniks on teada, kellel need kuuluvad. Vana Tim kinnitab, et talle see juhtum ei meeldi – kui keegi läheb tormise ilmaga öösel merele, peab tal selleks hea põhjus olema. Või peaks tegelikult ütlema, et halb põhjus?

Meie peategelased otsustavad hakata asja uurima, kes see surnud mees oli, miks ta sõitis öösel Taanist Norrasse, kas ta pidi kellegiga kohtuma ja miks? Asjalood lähevad veelgi põnevamaks, kui Une teatab, et öösel on nende paadikuuri sisse murtud, seal on midagi otsitud, kuid kaasa pole mitte midagi võetud. Lapsed uurivad, kes on need inimesed, kes pansionaadis peatuvad. Selleks peavad nad salaja tubades hiilima ja asjades sobrama. Ja neid kahtlasi tegelasi on siin mitmeid, kusjuures neid tuleb ka juurde – pansionaati tulevad uhke mootorrattaga mees ja naine, kes väidavad, et on abielupaar, kuid laste küsimustele annavad nad sedavõrd vastukäivaid vastuseid, mistõttu on selge, et abielupaariga tegemist ei ole.

Mida lehekülg edasi, seda põnevamaks sündmused lähevad. Lõpuks on selge, et selleski loos on mängus narkootikumid, mida öisel merel Taanist Norrasse tuuakse. Selgeks saavad ka need tegelased, kes on selles loos tõelised kurjamid, kusjuures ühel hetkel on ohus ka laste elud.

Kui lõpuks on selle looga selgus majas, siis saab Cecilia uut infot oma ema viimaste tundide kohta ja lisaks sellele viib autor lugeja ka uue loo juurde, sest saame lugeda “CLUE”-sarja järgmise osa eeltutvustust. Uue osa/raamatu pealkiri on “Kuldse kella mõistatus” ja meil ei jää muud üle, kui seda ootama jääda.

 


Liam Gallagher „Why Me? Why Not.“ (Warner Music)

William John Paul „Liam“ Gallagher sai selle aasta 21. septembril 47-aastaseks. Ta on inglise laulja ja laulukirjutaja, kelle täht lõi särama legendaarses briti rokibändis Oasis ja ka ansamblis Beady Eye.

2015. aastal otsustas mees, et aitab küll bändidest, tema alustab soolokarjääri ning „Why Me? Why Not.“ on mehe teine sooloalbum, ja taaskord saan ütelda, et tegemist väga hea ja ägeda albumiga. Pean tõdema, et sel aastal on ilmund palju väga head muusikat, kahe on seegi, et ka „vanemad tegijad“ ei ole areenilt kadunud. Ma ei hakka keerutama, et Noel Gallagheri mõlemad sooloplaadid on minu jaoks olnud suurepärased kuulamised. Selline täiskasvanud inimeste muusika, mida võib kuulata nii kodus, autoroolis ja mujal.

Kuid, korra mehe enda juurde tagasi. Liam Gallagher on tuntud üsnagi ebatasakaalukast käitumisest, omapärasest laulustiilist ja abrassiivsest suhtumisest, mistõttu on ta üsna sageli olnud ka pressi hammasrataste vahel, kuid vaatamata sellele on ta kindlasti briti kaasaegse muusika üks suurimaid staare ja käilakujusid. Siinkohal tuleb mainida, et Liam Gallagheri vanem vend Noel Gallagher kirjutas enamiku Oasise lugudest, singlitest on vaid „Songbird“ ja „I’m Outta Time“ Liami kirjutatud. Noel lahkus Oasisest 2009 ja pani kokku uue bändi Noel Gallagher’s High Flying Birds, samal ajal jätkas Liam Oasise teiste liikmetega, kuigi nime all Beady Eye. Seegi bänd läks laiali, seda 2014.

Aastail 1991-2009 laulis Liam Gallagher ansamblis Oasis, mis oli oma tegutsemise ajal kindlasti üks mõjukamaid briti bände, britpopi vaieldamatu lipulaev. Neil on ette näidata 8 briti singlimüügitabeli esikohalaulu (kusjuures kummaline on see, et Oasise ehk üks kuulsamaid lugusid „Wonderwall“ selles edetabelis esikohale ei tõusnudki, selle laulu laeks oli koht nr 2!) ja kaheksa albumit, mis tõusid briti plaadimüügitabeli trippu. Muusikaauhindu on neil lugematul hulgal, mh. 17 NME auhinda, 9 Q auhinda, 4 MTV Europe muusikaauhinda ja 6 briti muusikaauhinda. Nende plaate on müüdud üle 70 miljoni eksemplari! Bändi laialimineku üks põhjuseid oli kindlasti vendade Gallagheride omavaheline tüli ja mitmed arusaamatused, näiteks see, kui Oasis jättis ära esinemise suurel V festivalil, kuna Liamil oli larüngiit. Vanem vennas Noel kinnitas, et Liamil oli hoopis pohmell, mistõttu ei suutnud ta lavale minna. Veidi hiljem kaebas Liam oma vanema venna kohtusse, ja nõudis vabandamist. Kohtuasi küll lahenes ja saabus vaikus, kuid seoses sellega lõpetas Oasis tegevuse.

Mõlemad vennad jätkasid muusikaga. Noel jätkas Oasise liikmetega (Gem Archer, Andy Bell ja Chris Sharrock) ja tegi uue ansambli Beady Eye, mis avaldas kaks plaati ja vaid üks laul jõudis briti singlimüügitabeli TOP 40 ja sedagi vaid kohal 31.

2014 Beady Eye läks laiali ja pärast seda arutleti üsna pikalt, kas Liam Gallagher alustab soolokarjääri või ei alusta, kas ta peaks seda tegema või ei peaks. Ka Liam Gallagher andis erinevaid vihjeid, kuid polnud midagi kindlat, kuni 2017. aasta suvel hakkas mees ennast "näitama“ erinevatel muusikafestivalidel, mistõttu oli üsna kindel, et ju ta ikka soolomaterjaliga välja ka tuleb. Juunis 2017 ilmus debüütalbumi esiksingel „Wall of Glass“ ja juuni lõpus teine singel „Chinatown“, oktoobris 2017 album „As You Were“, mis tõusis ilmudes briti plaadimüügitabeli esikohale ja esimese nädalaga müüdi seda 103 000 eksemplari!

Liam Gallagheri sooloalbum „As You Were“ oli suurepärane britpopiplaat, mille produtsentideks olid Greg Kurstin (USA produtsent, kes on seotud erinevate plaatidega, mida maailmas on müüdud üle 60 miljoni, ta on teinud koostööd Adele, Sia, Becki, Kelly Clarksoni, Ellie Gouldingi, Pinki, Lily Alleni, Foo Fightersi jpt), Dan Grech-Marguerat (briti heliinsener ja plaadiprodutsent, kes teinud koostööd Lana Del Rey, Keane, Hurtsi, The Kooksi, Scissor Sistersi, Moby jpt) ja Andrew Wyatt (USA muusika, laulukirjutaja ja plaadiprodutsent, kes ise laulab Rootsi elektroonilise popi bändis Miike Snow, kuid ka tema on teinud varem koostööd tuntud artistidega: Lorde, Bruno Mars jt). Kurstin ja Wyatt on produtsentideks ka Gallagheri teisel stuudioplaadil, ja mulle tundub, et nende meestele on see koostöö hakanud meeldima, kuna tulemus on suurepärane. Kõikide uute lugude kirjutamisel on mängus ka Liam Gallagheri käsi.

„Why Me? Why Not.“ on Liam Gallagheri teine sooloplaat, mis ilmus selle aasta (2019) 20. septembril. Muusikakriitikud on nimetanud seda roki- ja britpopialbumiks, kuid mainitud on ka neo-psühhedeeliat. Albumi produtsentideks on kuulsad mehed: Greg Kurstin, Andrew Wyatt, Simon Aldred ja Adam Noble.

On öeldud, et Gallagheri teine sooloplaat on esimesest tugevam ja raskema helipildiga, seda on võrreldud Oasise albumiga „Dig Out Your Soul“ (2008). Uus album on brittide muusikatabelites suurepäraselt vastu võetud, no näiteks brittide plaadimüügitabelis tõusis see esikohale. Täpselt sama saab öelda ka uue albumi avasingli ehk laulu „Shockwave“ kohta, mis on seni kindlasti edukaim Gallagheri soolosingel.

Liam Gallagher on ütelnud, et uue albumiga alustas ta tööd aprillis 2018. Juba alguses teadis ta öelda, et abiks jällegi produtsendid Greg Kurtsin ja Andrew Wyatt, kes olid abiks ka Gallagheri debüütalbumi juures. Lindistati uut albumit Los Angeleses alates aprillist 2018 kuni aprillini 2019. Mainida võib sedagi, et laulus „One of Us“ lööb kaasa ka Liam gallagheri 18-aastane poeg Gene, kes mängib selles laulus bongosid.

Gallagher kinnitas ise, et soovis teha sellist ägedat punkroki plaati, kuid tulemuseks on märgatavalt mitmenäolisem album, kui ainult pungiplaat. Seda pungi hingamist ja hõngust on osades lugudes tunda küll, kuid siin on oluliselt rohkem muusikalisi stiile.

Uue plaadi nimi on võetud kahe John Lennoni tehtud maali nimede järgi. Need mõlemad on Liam Gallagheri kollektsioonis. „Why Me?“ on maal, mille Gallagheri ostis John Lennoni kunstinäituselt Münchenis 1997. aastal. „Why Not“ on Lennoni maal, mille Gallagher sai kingituseks John Lennoni leselt Yoko Ono’lt. Kui Gallagheri uut albumit kuulata, siis leidsin mina üsna mitmest loost sellist kummalist äratundmisrõõmu, justkui oleks lugusid kirjutanud John Lennon, isegi saundidelt tuletasid mitmed lood meelde biitleid. Plaadi promosingel oli suurepärane „The River“ ja Gallaheri esitles seda lugu Glastonbury muusikafestivalil 29. juunil 2019.

6. juunil linastus ka dokfilm „Liam Gallagher: As It Was“, milles ta esitas katkendi laulust „Once“. 3. augustil mängis Gallagher Hull City Hall’is üritusel „MTV Unplugged“, kus publik sai kuulda lugusid „Once“, „One of Us“ (see ilmus singlina 16. augustil), „Now That I’ve Found You“, „Why Me? Why Not“ ja „Gone“. Gallagher mängis samal kontsertil ka mitmeid Oasise lugusid: „Stand by Me“ (seda polnud ta mänginud pärast aastat 2001) ja „Sad Song“ (seda lugu polnud Gallagher varem kunagi live’is esitanud). Gallagheriga liitus laval ka Oasise endine kitarrist Paul „Bonehead“ Arthurs.

Plaadi avalugu on singlina ilmunud „Shockwave“, mis algab ägedate kitarririffidega ja see on selline pungi ja bluusi lugu, milles produtsent Greg Kurstin mängib suupilli, tamburiini, elektrikitarri, basskitarri ja trumme. Lugu, mis plaadi avalöögiks on igati hea, annab sellise hea mineku kohe algusesse, rääkimata suurepärasest ja kergesti meeldejäävast refräänist. No ja Noel Gallagher on siin ikka Nole Gallagher, ei ole mitte mingisuguseid vananemisi märke.

Plaadi teine lugu „One Of Us“ on tugeva ülesehitusega rahulikum lugu, peaaegu ballaad, laheda ja meeldejääva refrääniga, mida on kerge kaasa laulda või vähemalt ümiseda. Lahe on kuulata taustal ka põnevaid orkestratisoone, milles kuuleb ka keelipille (või on need süntesaatoriga tehtud? Ma usun, et siiski „päris“ keelpillid). Hetkeks saab kuulda ka igati põneva saundiga kitarrisoolot, ka mitmehäälset taustalaulu kuuleb, mis annab loole ainult vürtsi juurde.

„Once“ on keskealise rokkstaari meenutus vanadest headest aegadest, milles paljuski tunda biitlite ja John Lennoni hingamist. Ma mäletan, et olen kusagilt lugenud, et John Lennon ongi see artist, kes Noel Gallagheri on väga palju mõjutanud ja suunanud, no ja see lugu on suurepärane näide sellest, kuidas 21. sajandil laulule sellist Lennoni-hingamist juurde anda. Lugu ise suurepärane kuulamine, jällegi keelpille ja ilusat orkestratsiooni, kaunis meloodia läbib laulu terviklikult, lisaks veel üks põnev saund, mis vahetevahel loos esile kerkib. Ai, kuidas mulle see lugu meeldib!

Samasuguse Lennoni ja biitlite hingamisega lugu on ka „Now That I’ve Found You“, ja jällegi võrratult hea refrään, mida oleks nagu varem kusagil kuulnud, kuid ei, see on täiesti uus lugu. Siingi saab kuulda suurepärast taustalaulu, mitmehäälseid vokaallahendusi ning mõnusat kitarrimängu. Greg Kurstin on mees, kes oskab igas loos selle hitiainese välja tuua. „Halo“ on lugu, mis oluliselt rokilikum, põnevalt mõjub ka selline veidi häälest ära pubiklaver. Kübe sellist pungilikku hingamist, millele lisatud jälle ka sellist biitlite rokilikumat poolt, kui hakata meloodiat kuulama, siis on siin ka head ja vana ELO’t tunda. Igati põnev segu.

Plaadi nimilugu „Why Me? Why Not.“ algab löökriistadega, ja areneb jällegi suurepärase meloodia ja refrääniga looks. Rütmiliselt ja heliliselt jällegi selline Lennoni-lugude kõlapilt täiesti olemas. Täpselt sama saab öelda ka albumi kaheksanda laulu „Alright Now“ kohta. Ka siin head ja mitmehäälset taustalaulu, kitarrisoolo kohta on öeldud, et see tuletab meelde legendaarse Marc Bolani mängitud lugusid, kui näiteks järgmise laulu „Meadow“ kitarrisoolo oleks justkui George Harrisoni mängitud.

Plaadi eelviimane lugu „The River“ rokib igati hästi, jällegi igati põneva saundiga kitarrisoolo, milles tõepoolest sellist psühhedeelilist rokki on kuulda. Kõik see kokku on igati väärt kuulamine. Plaadi viimane lugu on „Gone“, milles veidi isegi Oasise-hingamist küljes on ja uhkeid ning võimsaid keelpille! Ja Gallagher suudab kuulaja enda küljes hoida ka siis, kui ta selles laulus vahepeal lihtsalt räägib.

Kokkuvõtlikult – kuratlikult hea plaat! Kindlasti soovitan kuulata ja osta, sest see on muusika, mida tasub kuulata.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/LiamGWMWN

Liam Gallagher "Shockwave"


Lisa Papp „Madli-Liis ja varjupaigakoer“ (Ühinenud Ajakirjad)

Madli-Liis saab endale päris oma koera ja tal on nüüd palju ülesandeid. Ta peab Tähekesega jalutamas käima, teda toitma ja tema eest hoolitsema. Ta saab teada, et kõige olulisem aga on armastus.

Kui Madli-Liis külastab loomade varjupaika, esitab ta selle elanike kohta hulgaliselt küsimusi.

Kas koerad käivad õues mängimas? Kas nad magavad teki all? Kas keegi loeb neile raamatut? Kas keegi ütleb neile, et nad on armsad?

Madli-Liis võtab nõuks varjupaigakoeri aidata. Kas tüdrukul õnnestub leida viis, kuidas iga varjupaigas viibiv koer tunneks end armastatuna? Heade sõprade ja raamatute abiga avastab ta, et ka väike inimene võib teha suuri tegusid.

Lisa Papp kutsub meid kaasa elama Madli-Liisi uuele seiklusele. Esimene raamat „Madli-Liis ja lugemiskoer“ on saanud mitu lastekirjandusauhinda ja see on tõlgitud tervelt 22 keelde. Kui Lisa avastas teraapiakoerad, tahtis ta kuulda nende lugusid. Ta sai teada, et paljud lapsi aitavad koerad on pärit loomade varjupaigast. Lisa sõnul on nad imeline näide sellest, kuidas headus loob tänu ja uut headust.Lisa elab Pennsylvanias koos abikaasa Roberti ja kolme kassiga, kellele ta igal võimalusel ette loeb.

Kui mõne lasteraamatu kohta saab ütelda, et see on nunnu ja nupsik (no kindlasti on sarnaseid sõnu veel, millega seda raamatut iseloomustada), siis seda Lisa Papp’i kirjutatud “Madli-Liis ja varjupaigakoer” on. Raamatus on imeilusad ja suured autori enda joonistatud pildid, pastelsed toonid, raamat on suures formaadis ja näeb igati uhke välja, ja tekstid on raamatus igati lastesõbralikud, südamlikud ja lihtsasti arusaadavad. Lisaks on mängus ka koerad. Igati vahva raamate pere väiksematele raamatusõpradele.

Eelmises raamatus kirjutas Lisa Papp Madli-Liisist ja lugemiskoertest, kusjuures ka seekord on ju eelmisest raamatust tuttav lugemiskoer Pipa kaasa löömas, kuid seekord on mängus varjupaigakoerad.

Seekordne lugu saab alguse sellest, et Madli-Liis palub ema, et äkki nad võtaksid endale päris oma koera. Ta palub seda iga päev, hommikul ja õhtul, kuni lõpuks on ema nõus. Lugemiskoer Pipal on kutsikad ja nüüd minnaksegi kutsikat valima.

Kuidas kutsikat valida? Kõik on ju imearmsad. Pipa omanik proua Pärnapuu soovitab kasutada seda nippi, et kutsikas tuleb ise Madli-Liisi juurde ja valib hoopis ise endale perenaise. Nii lähebki, üks pisike kutsikas tulebki Madli-Liisi sülle ja tüdrukul on ka nimi valmis – Täheke. Madli-Liis uurib proua Pärnapuult, kas ka tema sai Pipa endale just sedasi, kuid selgub, et Pipa on võetud hoopis koerte varjupaigast. Proua Pärnapuu selgitab Madli-Liisile, mis asi see koerte varjupaik on, kes seal elavad, ja miks nad seal elavad. Selgub, et proua Pärnapuu käib vabatahtlikuna loomade varjupaigas abiks ja kutsub sinna ka Madli-Liisi ja tüdruku ema.

Enne, kui Madli-Liis ja ta ema koduteele asuvad, selgitab proua Pärnapuu neile, et neil on nüüd suur vastutus ja palju uusi ülesandeid, kuna nad võtsid endale Tähekese. Madli-Liis saab teada, kuidas peab kutsika eest hoolitsema, temaga jalutamas käima, teda toitma ja talle turvalise magamispaiga looma.

Madli-Liis hoolitseb Tähekese eest ja kinnitab kogu aeg, et ta armastab oma pisikest koera. Ta teeb seda siis, kui annab süüa, kui loeb talle raamatut ette, kui paneb teda magama, ja isegi siis, kui Täheke on tuppa oma häda teinud. On ju ikka nii, et pisikesed kutsikad alles harjuvad koduse eluga, mistõttu juhtub ka neid “õnnetusi”, kui häda tuppa tehakse.

Juba järgmisel laupäeval kutsub proua Pärnapuu Madli-Liisi ja tema ema loomade varjupaika, kus elab palju koeri, kasse ja isegi paar küülikut ja lindu. Madli-Liisile tundub, et varjupaiga loevad on kurvad, ja isegi härra Murks on kurb. Härra Murks on üks igati vahva varjupaiga koerake.

Õhtul uurib Madli-Liis emalt, kas varjupaiga koerad käivad õues jalutamas, kas nad magavad teki all, kas keegi ütleb neile, et nad on armsad. Ema ei ütle midagi ja kallistab Madli-Liisi kõvasti ning kinnitab, et ehk saab Madli-Liis neile seda näidata. Järgmisel päeval otsib Madli-Liisi pesukapist froteerätte, sest varjupaigas oli kirjas, et nad vajavad froteerätte. Madli-Liis ja ema viivadki varjupaika rätikuid, kuid selgub, et froteeräkke ei jagu kõigi loomade jaoks ja härra Murks on ikka nukker.

Seejärel tuleb Madli-Liisile vahva mõte – ta otsustab teha plakatid, milles kutsub inimesi üles tulema varjupaika loomadele ette lugema. Lisaks soovitab ta kõigil kaasa võtta tekk ja raamat. Proua Pärnapuu lubab ja aitab need plakatid raamatukogus üles riputada.

Kui ma nüüd edasi räägiksin, siis oleksin Sulle terve raamatu ära jutustanud, mistõttu teen siinkohal hoopis pausi, ja jätan ka Sulle avastamisrõõmu, kuidas Madli-Liisil selle laupäevase ettevõtmisega varjupaigas läheb. Kas tuleb inimesi, kui palju, mis neil kaasas on ja mda nad seal teevad. Lisaks saad teada sedagi, mis juhtub härra Murksiga.

Igal juhul on “Madli-Liis ja varjupaigakoer” üks hiiglama armas ja vahva raamat, mida soovitan kindlasti pere väiksematel lugeda, ja kes ei oska veel lugeda, siis võivad ema-isa, vanaema-vanaisa kindlasti abiks olla. See on üks igati ilus lugemine.


„Lu-La tutvustab: kosmos“ (Tänapäev)

Lendame koos Lu-La ja Samblataguse sõpradega kosmosesse. Lu-La kosmoseraamatus on kirjas kõik, mida maailmaruumist teadma peaks. Nii et paneme raketid valmis ja KIHUTAME koos Lu-La'ga vastu täiesti kosmilisele seiklusele!

Miks tähed vilguvad?

Kui vana sa oleksid Merkuuril?

Milline planeet võiks vannis hulpida?

Palju kosmosefakte, lahe viktoriin ja täheplakat.

Kui Sa lammas Shauni tead, siis peaksid teadma ka Lu-Lad ehk siis vahvat kosmosetulnukat uuest lammas Shauni pikast animafilmist „Farmigeddon“, mis üsna hiljuti ka meie kinodesse jõudis. Kes pole veel vaatamas käinud, siis tasub minna, sest tegemist igati laheda ja lustliku animafilmiga. Üsna hiljuti ilmus eesti keeles ka teine lammas Shauni raamat ehk filmiraamat, milles igasugu põnevaid tegevusi ja ülesandeid. Selle raamatu esikaanelt saame lugeda, et selles raamatus on palju kosmosefakte, lahe viktoriin ja täheplakat.

Ilusa, suure ja värviküllase raamatu esimene peatükk räägib väiksele lugejale päikesesüsteemist. Siin on mitmeid põnevaid teadmisi ja huvitavaid fakte – saad teada, et päikesesüsteem on tähe ümber tiirlevate planeetide, komeetide, kuude ja asteroidide kogum. Meie päikesesüsteem tiirleb ümber Päikese – see on päris suur täht. Ja veel, igal tähel universumis võib olla päikesesüsteem oma planeetidega, täpselt nagu meie Päikesel. Meie päikesesüsteemil on kaheksa planeeti – Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun. Siin on vahvad pildid kõikidest planeetidest, ja lisaks saad teada, et Lu-La perele meeldib meie päikesesüsteemis matakata. See on nende lemmik puhkusepaik.

Keerame lehekülge ja edasi saame kõikide meie päikesesüsteemi planeetidega juba pikemalt tuttavaks – Merkuur on meie päikesesüsteemi väikseim ja Päikesele kõige lähem planeet. Saame teada, et Merkuur on üks heledamaid planeete meie taevas ja on kõige paremini näha kohe pärast päikeseloojangut. Merkuur teeb tiiru ümber Päikese 88 päevaga, mis on üle nelja korra kiiremini kui Maa. Merkuuri päikesepoolsel küljel on meeletu kuumus, kohtades kuhu päikesevalgus ei jõua, võib temperatuur langeda -179 kraadini, isegi lammas Shauni kohev kasukas ei hoiaks teda siin soojas. Loomulikult on siis huvitavaid fakte Merkuurist veel, aga ma ei saa ju kõike ka ära rääkida.

Merkuurile järgneb Veenus, mis on suuruse ja kauguse poolest Päikesest Maale kõige sarnasem planeet, aga selle keskkond on Maast väga erinev. Saame teada, et Merkuur ja Veenus on ainsad planeedid meie päikesesüsteemis, millel pole kuusid ega rõngaid. Fakte on loomulikult rohkem, kuid Lu-La koduplaanedil on lausa kaks kuud.

Kolmandaks planeediks on meie koduplaneet Maa, mis on ainus meie päikesesüsteemi tuntud planeet, millel on sobiv atmosfäär ja keskkond elu olemasoluks. Maa asub Päikesest umbes 150 miljoni kilomeetri kaugusel ja Maad kaitseb kosmiliste ohtude eest väga tugev magnetväli. Seda ka, et Maa mahuks Päikese sisse umbes miljon korda! Maal on ideaalsed tingimused loomadele, nagu näiteks Sambalataguse farmi sigadele.

Neljas planeet on Marss, mis on Maa lähim naaber – tolmune punane planeet võis kunagi olla tulnukate kodu. Saame lugeda, et Marsil asub meie päikesesüsteemi suurim vulkaan. Selle nimi on Olympus Mons ja see on üle 25 000 meetri kõrge. Teadlased on avastanud, et Marsi pinnal on kunagi olnud vett. See tähendab, et Marsil võis miljardite aastate eest olla ka elu, ehkki keegi ei tea, millise vormi võis see võtta.

Viies planeet on Jupiter, mis on meie päikesesüsteemi suurim planeet – kaks ja pool korda suurem kui kõik teised päikesesüsteemi planeedid kokku. Jupiteril on rõngad nagu Saturnil, aga neid on väga raske näha. Päev kestab Jupiteril kõigest alla 10 tunni, sest see pöörleb kiiremini kui ükski teine planeet. Teadlased arvavad, et elul oleks Jupiteril äärmiselt keeruline säilida, ent üks selle kuudest, Europa, on kõige tõenäolisem koht, kust võiks leida meile sarnast elu.

Kuues planeet on Saturn, mis on kõige kaugem planeet, mida saab ilma teleskoobita vaadelda, seda ümbritseb kaugele kosmosesse ulatuv jäiste rõngaste süsteem. Saturni kuud peidavad endiselt palju saladusi ning neil leiduvad ühed universumi huvitavamatest maastikest. Saturnil on seitse rõngast, umbes 53 kuud ja planeet ise on umbes üheksa korda laiem kui Maa. Nagu Jupiter, nii on ka Saturm hiidplaneet. Üks Saturni aasta on 29,5 Maa aastat.

Seitsmes planeet on Uraan, mis on väga ebatavaline planeet. See pöörleb päikesesüsteemi tasandiga risti, sellel on külmunud välispind ja ülikuum tuum. Uraan on esimene planeet, mis avastati teleskoobi abil. Seda märgati esimest korda 1781. aastal. Iga aastaaeg kestab Uraanil 20 aastat. Uraanil on 13 rõngast ja 27 kuud.

Kaheksas planeet – Neptuun, mis on tormine, jääkülm ja väga väga kauge, meie päikesesüsteemi sinine hiiglane. Neptuuni ainus tahke osa on selle tuum, mis arvatakse olevat umbes Maa mõõtu. Neptuun on Päikesest nii kaugel, et päeva kõige valgemal hetkel on seal umbes nagu Maal hilisõhtul. Triton on meie päikesesüsteemi ainus kuu, mis tiirleb oma planeedile vastupidises suunas. Neptuuni aasta kestab 164 Maa aastat.

Nii. Planeetidega saime tuttavaks – edasi tulevad tähed. Tähed võivad küll öötaevas väikesed paista, aga paljud neist on tegelikult suuremad ja kuumemad kui meie Päike. Tähtede värv sõltub nende temperatuurist. Kõige kuumemad tähed on sinised või valged ja jahedamad tähed on oranžikamad. Maale lähim täht (peale Päikese) on Alpha Centauri A. See on 4,2 valgusaasta kaugusel. Selles peatükis saab väike lugeja teada sedagi, kuidas sünnib täht, mis juhtub siis, kui tähel lõpeb vesinik, kui kaua võivad tähed põleda, ja kas tähed ikkagi vilguvad taevas või ei vilgu.

Järgmine peatükk jutustab astronautidest (kosmonautidest), kes on inimesed, kes käivad kosmoses. Siin saab lugeda, kuidas seda ametit omandada, juttu on riietusest, toitumisest kosmoses, kuulsatest astronautidest/kosmonautidest ja ka kosmosekoerast Laikast. Edasi peatükk kosmoselaevadest. Raketid on kosmosesse kihutanud juba üle 60 aasta, need on uurinud planeete ja maandunud isegi Kuul. Väike lugeja saab teada, milline oli esimene kosmosesõiduk kosmoses, mis on kosmosejaam, kuidas esimest korda Kuul käidi jpm.

Viimane peatükk jutustab meile tulevikust. Uuritakse kas me võime kunagi leida umbes sellise planeedi, nagu Lu-La oma. Saame teada, et Jupiteri jäiste kuude uurimise projekt kavatseb uurida kolme Jupiteri kuud: Ganymedest, Callistot ja Europat. Teadlased arvavad, et nende kuude pinna all võib leiduda vett, mis suurendab tõenäosust, et sealt võiks leida elu. Juttu on ka ülevalguskiirusest ehk varpkiirusest, plaanidest saata väike kosmoselaev meie naaber-päikesesüsteemi Alpha Centauri juurde 2069. aastal. Plaanis on leida tulnukaid.

Seejärel on raamatus sõnastik, et väikesel lugejal oleks kergem võõrastest sõnadest aru saada, lisaks igati põnev kosmoseviktoriin, et kontrollida, kas raamat sai ikka korralikult läbi loetud. Raamatuga kaasas ka vahva plakat, millel on planeedid, lammas Shaun, Lu-La ja tema kosmoselaev, koer Bitzer jt.

Igati vahva ja huvitav raamat, et kosmosega paremini tuttavaks saada. Tekstid on kirjutatud lihtsalt ja lastele arusaadavalt, et selline keeruline teema nagu kosmos paremini tuttavaks saaks. No ja loomulikult vahvad tegelaskujud uuest lammas Shauni filmist.

Ka nii võib planeete tundma õppida :)


Gemma Barder „Lammas Shaun. Farmigeddon. Filmiraamat“ (Pegasus)

Lõbus ja kaasakiskuv filmiraamat lammas Shauni fännidele, täis mänge, mõistatusi, ülesandeid ja tegevusi.

2019. aasta septembri lõpus linastus Eesti kinodes animafilm "Lammas Shaun. Farmigeddon", milles Samblataguse farmi lähistel hädamaandub hämmastavate võimetega tulnuka Lu-La kosmoselaev. Lammas Shaun koos karjaga püüab galaktikatevahelist külalist koju aidata, enne kui kuri organisatsioon ta kätte saab.

Ma olen üsna kindel, et pole vist väga palju inimesi, kes ei teaks lammas Shauni. Seda lõbusat ja nutikat lammast samanimelistest brittide lavastatud animafilmidest, mida on võimalik vaadata teleekraanilt, kuid nüüd ka kinodes. Tegelikult on ju kinodes ka varem lammas Shauni pikk animafilm olnud – 2015. aastal linastus “Shaun the Sheep Movie”, ja uus film "A Shaun the Sheep Movie: Farmageddon” on järg eelmisele filmile. Usun, et ka uut filmi lähevad kinodesse vaatama nii väikesed kui ka suured lammas Shauni fännid, kuid miks mitte võtta kätte ka uus filmiraamat, mille kaanelt saab lugeda, et see on täis mänge, tegevusi, mõistatusi ja muud ägedat, no ja filmist on ka pilte ja juttu.

Filmiraamat on suures ja ägedas formaadis, nii nagu üks korralik filmi- ja fänniraamat peabki olema. Siin on väga-väga palju pilte, kusjuures on ka leheküljelisi postreid/plakateid, mida on lubatud raamatust välja lõigata. Ütlen nii, et seda võib teha, kuid ei pea tegema, ja ma arvan, et väikesed lugejad, kes tahaksid raamatust mõne postri välja lõigata ja seinale kleepida, siis tasuks kindlasti isa-ema, vanaema-vanaisa abi paluda. No seepärast, et raamat katki ei läheks.

Kuid piilume sisse ka. Kohe alguses on võimalik raamatusse kirjutada oma nimi, et kes selle raamatu omanik on. Seejärel sisukord ja saamegi tuttavaks lammas Shauniga. Selgub, et lammas Shaun on Samblataguse farmi kõige tormakam tegelane, ta on lõputu lõbutseja (ilma Farmeri teadmata muidugi!) ja tema parim sõber on Lu-La. Seda ka, et Shaun võib olla natuke ulakas, kuid ta on väga hooliv lammas, kes alati sõpru aitab.

Edasi on juttu sellest, et Shaunile meeldib kolm asja: kogu karjaga sulitempe teha, süüa ning Bitzerit narrida. Elu farmis on üsna rahulik, kuniks Shaun kohtub Lu-Laga. Siis keerab Shauni uus salapärane sõber kõik pea peale, kuid on ka küsimus – kas Shaun suudab seda taevalikku tulnukat aidata, enne kui hilja? Käes on Shauni elu suurim seiklus! Seejärel on raamatus esimene poster, millel on Shaun ja Lu-La.

Järgmiseks saame lugeda ja vaadata Lu-La esimest lugu “Uus kummaline sõber”, siin on pilte animafilmist ja juttu sellest, kuidas Shaun ja Lu-La kohtusid. Shaun tutvustab Lu-Lad oma karjale. Ka karjale meeldis veider sinine olend. Veidi hiljem tuleb Blitzer ajalehega, ja selle lehe esikaanel on pilt UFO’st, mis tähendab seda, et Lu-La peab olema tulnukas.

Edasi tulevad mõned mängud – tuleb valida õige rada, et aidata pitsapoisil tellimus lauta toimetada, tuleb leida pitsaviilude paarid, tuleb leida piltidelt 12 erinevust, tuleb välja selgitada, kes on Farmeri vilja sisse kummalisi mustreid teinud, ja seejärel saame tuttavaks Lu-Laga, kes on Sambalataguse farmi kõige võluvam tulnukast külaline. Lu-Last on ka leheküljeline plakat.

Järgmisel kahel küljel saab väike lugeja tuttavaks meie päikesesüsteemiga, milles on kaheksa planeeti. Lisaks veel ka käelist tegevust, sest need uhked planeedid on võimalik raamatust välja lõigata ja teha äge päikesesüsteem. Selleks on vaja veel ka paberit ja värvipliiatseid, niiti või nööri, pappi, kääre ja kleeplinti. Järgmistel lehekülgedel on igasugu ülesandeid – on võimalik kokku panna mosaiikpilt, selgitada välja, kes millise pitsa tellis, panna kokku märgid ning joonistada oma keelumärk.

Edasi juba vahva küsimustik, mille abil saab lugeja teada, milline Farmigeddoni tegelane ta on. Saame tuttavaks ka Bitzeriga, kes on Samblataguse farmi valvekoer ja kõige suurem muretseja, kelle parimaks sõbraks on Farmer ning Shaun ja kari, kui nad on omavahel. Blitzerist on raamatus ka äge plakat.

Saame lugeda ka tulnukatest ja sellest, kust neid leida, juttu on ka kohtumistest tulnukatega. Seejärel kahel küljel jällegi Lu-La teine lugu “Röögatu röhitsus”, milles saad teada, mis asi on galaktikatevaheline röhitsus ja selles loos ilmub välja ka sädelev kosmoselaev, mis oli olnud seni nähtamatu. Järgneb mitmel leheküljel igasugu ülesandeid – tuleb joonistada rada, et kauplusest välja pääseda, tuleb lahendada Lu-La sõnum ja koostada oma koodsõnum, tuleb lahendada Farmigeddoni sudoku, tuleb käia mööda ruute, et leida metsast koht, kuhu kosmoselaev hädamaandumise tegi.

Tuttavaks saame ka agent Punasega, kes on tulnukate tuvastamise ministeeriumi agent, kes töötab üksinda, kui tema kaaslaseks on robot MUGG-IN5. Edasi juba põnev jälgede jaht, pildilt tuleb leida Lu-La ja Shaun, juttu on UFOdest, on võimalik kujundada oma UFO, visata varuvõtit ja joonistada ruutudesse Lu-La ja Bitzer.

Lu-La kolmas lugu selles raamatus on “Põrandaalune paanika!”, milles suundume Lu-La planeedile. Tuttavaks saame ka Shauni karjaga ehk lammastega, kes on omavahel parimad sõbrad. Nad on villakasvatajad ja rohusööjad, saad teada sedagi, et lammas annab aastas keskmiselt 3-4 kilogrammi villa. Seejärel test, milles saad teada, milline oleks sinu unistuste elu Samblataguse farmis. Nutikaid ülesandeid on raamatus veel – milline nupp käivitaks kosmoselaeva (see on pusle), mis läks valesti kosmoselaeva armatuurlaual (siin tuleb kokku panna tähtedest ja märkidest kood), lugejal on võimalus joonistada ajalehe Samblataguse Hääl esikaas ja joonistada lammas Shaun. Tuttavaks saame ka Frameriga, kes ongi farmer, kelle parim sõber on Bitzer.

Raamatus on ka mäng, mille abil saad uurida, milline on sinu lemmikpaik Samblatagusel, sul on võimalus remontida MUGG-IN5 robotit ja Lu-La neljas lugu raamatus on “Kosmosesignaalid”, milles seikleme kosmoses. Raamatu viimane ülesanne on selline, et lugejal on võimalus endal kirjutada Lu-La ja Shauni järgmine seiklus ja viimastel külgedel on ka vastused raamatus olnud ülesannetele.

Vot selline äge raamat see lammas Shauni raamat. Palju vahvaid seiklusi, lahedaid pilte, palju nuputamisülesandeid, lisaks saame joonistada ja kirjutada ja igasugu muidki asju teha. Väga lahe!

"Lammas Shaun. Film. Farmigeddon" eestikeelne treiler


Devendra Banhart „Ma“ (Warner Music)

Kohe alguses pean tunnistama, et Devendra Banharti uus album „Ma“ on minu jaoks selle aasta üks huvitavamaid ja parimaid albumeid. Selline omamoodi unelev muusikaline mõtisklus, milles leiab nii folki, nii 70ndate aastate saunde ja orkestratsioone (on klahvpille, keelpille ja puhkpille), kübe isegi džässilikku hingamist, bossanovat, müstiliselt uinutavaid ja võluvaid meloodiaid, suurepärast ja omanäolist laulu, mis oleks osades lugudes justkui loo jutustamine, intiimseid esitusi, kaunist kitarrimängu, lugusid nii inglise kui ka hispaania keeles. Minu jaoks kindlasti selle aasta TOP 3 lemmikplaatide hulgas. Plaat, mis paitab kuulaja kõrva, paneb kaasa mõtisklema ja tundma seda, mida Devendra Banhart oma muusikaga ütleb. Sügisõhtutesse suurepärane kuulamine, mille abil võiks vist isegi stressi maandada ja ilusamaid unenägusid oodata...

Devendra Banhart (s. juuli 1981, Houston) on Venezuela-USA laulja-laulukirjutaja, kes on üks populaasremaid nn New Weird America muusikastiili esindajaid. Ta laulja, keda on võrreldud Marc Bolani ja T-Rex’i, Billie Holiday, Syd Barretti ja Nick Drake’iga. Tema muusika koosneb peaasjalikult lihtsast kitarrimängust ja sürreaalsetest laulutekstidest.

Devendra Obi Banhart sündis küll Houstonis, USA’s, kuid vanemad läksid lahku, kui poiss oli 2-aastane ja tulevane laulja kasvas ema juures Venezuelas, kuni teismelisena (14-aastaselt) kolis ta tagasi USA’sse, kuna tema kasuisa võttis vastu sellise otsuse. 1998 hakkas ta õppima San Francisco kunstiinstituudis, kuid ta lahkus sealt üsna pea (aastal 2000), et hakata esitama muusikat Euroopas, San Franciscos ja Los Angeleses. Banhart ise on ütelnud, et tema suurteks eeskujudeks olid Axl Rose, Kurt Cobain, Mick Jagger, Nusrat Fateh Ali Khan ja Ali Farka Toure. Ta on lisanud, et kui talle endale oli selge, et päris sarnaselt ta ei suuda eelpool mainitutega laulda, siis otsustas ta mängu tuua ka kübe naiselikumat stiili.

San Franciscos elas Banhart nn The Castro’s, mis on linna gei-kogukond/äärelinn, ja seetõttu hakkas Banhart esinema näiteks ka gei-pulmades, lauldes Elvis Presley menukit „Love Me Tender“.

2000. aastal kolis ta mõneks ajaks Pariisi, kus soojendas mitmeid indie bändide kontserte, nt. Sonic Youth. Sama aasta lõpus kolis Banhart tagasi USA’sse, esines San Franciscos ja Los Angeleses, kuni teda märkas Michael Gira, kellele kuulus plaadifirma Young God Records. Gira oli saanud oma abikaasalt Siobhan Duffy’lt Banharti demo-CD „The Charles C. Leary“. Banharti debüütalbum „Oh Me Oh My“ ilmus 2002. aastal ja sai üsna kiitvaid arvustusi muusikakriitikute poolt. Samalt firmalt ilmus veel kaks Banharti EP’d: „Rejoicing in the Hands, Nino Rojo“ ja „The Black Babies“.

2005 alustas Banhart koostööd firmaga XL Recordings ja ilmus album „Cripple Crow“, mida on muusikaliselt nimetatud ka nn freak folgiks. Samal aastal lõi Banhart kaasa ka Anthony and the Johnsons’i auhindadega pärjatud albumil „I Am a Bird Now“, millel Banhart laulab laulus „Spiraling“ ja mängib kitarri laulus „You Are My Sister“ (selles loos lööb kaasa ka Boy George).

2007 alustas Banhart suhet näitlejatar Natalie Portman’iga. Samal aastal ilmus laulja uus stuudioplaat „Smokey Rolls Down Thunder Canyon“ (plaadifirmalt XL Records, kuid see valmis Banharti kodustuudios Topangas, Kalifornias). Album jõudis ka USA plaadimüügitabelisse, kohale 115. Plaadil olnud laul „Lover“ kõlas ka filmi „Nick and Norah’s Infinite Playlist“ heliribal, kusjuures Banhart lõi ka selles filmis kaasa.

Banhart esines ka mitmel muusikafestivalil – Bonnaroo ja Coachella. Koos Andy Cabic’iga ansamblist Vetiver rajas ta plaadifirma Gnomosong aastal 2005. Kaks aastat hiljem sõlmis Banhart lepingu Neil Young’i mänedžeri Elliot Roberts’iga.

2008 ilmus Banharti bändi Megapuss stuudioalbum „Surfing“. Megapuss on bänd, milles toimetavad Gregory Rogove ansamblist Priestbird, Fabrizio Moretti ansamblist The Strokes, Noah Georgeson (Banharti bändi liige ja Banharti produtsent) ning Banhart. 2009 sõlmis Banhart lepingu firmaga Warner/Reprise ja ilmus mehe uus stuudioalbum „What Will We Be“. Jällegi selline väga hea folgi ja fear folgi album. Albumi kujunduse ja ümbrise tegid valmis Banhart ja Jon Beasley ning albumi ümbris kandideeris ka Gramy-auhinnale 2011. aastal. Samal aastal kõlas Banharti ja maailmakuulsa Becki kirjutatud laul Todd Solondzi filmi „Life During Wartime“ lõputiitritel – Banhart laulis juhtlaulja osa, Beck laulis taustalaulu.

2013 ilmus Banharti stuudioalbum „Mala“, mille andis välja firma Nonesuch Records. Uuel plaadil kõlas folki, fear folki, kuid ka elektropoppi, alternatiivset rokki, poppi, psühedeelilist rokki jpm. Kolm aastat hiljem (2016) ilmus järgmine album „Ape In Pink Marble“, väljaandjaks jällegi Nonesuch Records. Selle plaadi muusikat saab lahterdada indie folgiks.

Ja sel aastal (2019) uus album „Ma“. Emotsioonidest, mis uus album minus tekitas ma eespool juba rääkisin, kuid paljud muusikasõbrad, muusikakriitikud on neid emotsioone ka kinnitanud. Nii on öeldud, et Devendra Banharti uus album on õrn ja kaunis meditatsioon, mis haarab kuulaja endaga kaasa. Plaadi pealkiri viitab emal ja emadusele, mistõttu on mitmes laulus emast ka juttu, kuid Banharti arvates võib ema olla nii isa kui ka poeg, planeet või jumal. Üsnagi filosoofiline värk. Laulus „Memorial“ jutustab Banhart nendest tunnetest, mis valdavad inimest, kui keegi lähedane sureb. Elust ja olemisest, maailmast ja inimestest jutustavad mitmedki laulud sellel plaadil.

Uuel albumil on palju põnevat helikeelt, on oluliselt rohkem süntesaatoreid, kui laulja varasematel plaatidel. Põnevaid saunde annavad juurde keelpillid, puhkpillid, klahvpillid. Ühiseid jooni Banharti albumil on leitud Burt Bacharachi, Harry Nilssoni ja Leonard Coheni loominguga, ja tegelikult nii see ongi.

Plaadi esimene lugu „Is This Nice?“ on kohe ilmatuma kaunis kuulamine, õrnad keelpillid saadavad Banharti kaunist esitust ja laulu. Just selles loos on leitud sarnaseid jooni Harry Nilssoni kirjutatud lugudega. Teine lugu „Kantori Ongaku“ (selles loos kuuleb Banharti laulmas veidi ka jaapani keeles) hingab üsnagi folgilikult ja sellel laulul on ka väga omapärane video valmis tehtud. Veidi võiks sellest loost ju lausa Bob Dylanit ja Leonard Cohenit leida.

Laulus „Taking a Page“ mainib Banhart ka legendaarset lauljatari Carole King’i (Banhart kinnitab, et laenab siin ka veidi Carole Kingi laulu „So Far Away“) ning jutustab meile ja Tiibetist, kusjuures selle laulu video ongi filmitud just Tiibetis, mille saatuse pärast ka Banhart südant valutab.

Albumil lööb kaasa ka uelsi lauljatar-laulukirjutaja Cate Le Bon („Now All Gone“) ja briti folkmuusika artist Vashti Bunyan („Will I See You Tonight“). Mainisin, et Banhart laulab teises loos kübe ka jaapani keeles, kuid albumil on kolm lugu hispaania keeles („Abre Los Manos“, „October 12“, „My Boyfriend’s in the Band“) ja üks lugu portugali keeles („Carolina“, selles loos võib otsida muusikaliselt sarnaseid jooni Salvador Sobrali muusikaga). Seetõttu on nendes lugudes ka kübe ladina-ameerika hingust ja bossanova rütme.

Minu enda suurimad lemmikud sellel suurepärasel albumil on laulud „Love Song“ (selles on ägedat 70ndate aastate estraadimuusika saundi, mulle meenuvad paljud Burt Bacharachi kirjutatud laulud, ja siin on suurepärased puhkpillid), „The Lost Coast“ (suurepärane meditatsioon, kosmiliselt põnevate saundidega lugu) ja „Will I See You Tonight?“ (võrratu duett koos Vashti Bunyan’iga, kusjuures tuleb märkida seda, et Banhart kirjutab mõnikord enne kontserte oma käele just selle suurepärase lauljatari nime...)

Devendra Banharti bänd mängib koosseisus:  Devendra Banhart – laul, kitarr, elektriorel, süntesaatorid; Rodrigo Maranate – kitarr, basskitarr, taustalaul ja süntesaatorid; Noah Georgeson – kitarr, multiinstrumentalist, produtsent; Josiah Steinbrick – basskitarr, multiinstrumentalist; Todd Dahlhoff – basskitarr, taustalaul

Muusikale lisaks tegeleb Banhart kunstiga, tema töid näeb nii San Francisco kaasaegse kunsti muuseumis kui Brüsslis Centre for Fine Arts’is. Kuid tema töid on esil ka paljudes teistes muuseumides. Tema kunstist ilmus 2015. aastal raamat-kogumik/kollektsioon „I Left My Noodle on Ramen Street“. Lisaks sellele on Banhart ka tubli rulasõitja, kes 2010. aastal kukkus sedavõrd õnnetult, et pidi ära jätma päris mitu kontserti USA’s.

Kuula ise ka:

https://smarturl.it/devendrabanhartma

 

Devendra Banhart "Taking a Page"


Andrus Kivirähk „Tont ja Facebook“ (Varrak)

"Kaka ja kevad" ning "Karneval ja kartulisalat" saavad järje. Andrus Kivirähki uus lasteraamat "Tont ja Facebook" sisaldab lugusid kärbsepirukast, tatipuust, täispuhutavast vanaisast ja laulvast kuusepuust. Aga lugeda saab ka musimaiast herilasest, imelisest ketšupist, karvasest sülearvutist, saabastega supist ning veel paljudest kummalistest tegelastest.

Andrus Kivirähk on Andrus Kivirähk, kui temalt uusi raamatuid ilmub (olgu need siis lasteraamatud või raamatud täiskasvanutele), siis on kindel, et saame lugeda midagi head ja vahvat. Seda võime ju öelda kõikide tema lasteraamatute kohta ja täpselt sama kehtib ka tema uue raamatu “Tont ja Facebook” kohta. Ka selles raamatus on hiiglama vahvad ja lõbusad ja naljakad lastelood, milles toimetavad igasugu lahedad tegelased, nii asjad, lapsed, loomad jpt. Lood on sellised paraja pikkusega, et laps jõuaks selle ilusasti läbi lugeda ja kaasa naerda, no ja tegelikult, sellistele lastelugudele itsitab hea meelega kaasa ka täiskasvanud inimene.

Piilume sisse. Raamatu esimene lugu on ühtlasi raamatu nimilugu ehk “Tont ja Facebook”, milles saad tuttavaks ühe väga vana tondiga, kes armastas üle kõige maailmas inimesi ehmatada. Tont oli kollitamise tõeline meister. Kui ta inimeste ehmatamisest ära väsis, heitis ta magama ja põõnas mitu aastat. Sest kui sa oled mitu tuhat aastat vana, siis on ka sinu uni palju pikem kui inimestele. Tont magas kakskümmend aastat ja otsustas ärgates jällegi inimesi ehmatama hakata. Ta läks metsa, ta läks pööningule, kuid ei olnud ühtegi inimest. Kuhu olid inimesed kadunud? Ta otsustas muuta ennast nähtamatuks ja hiilis trepist alla, et vaadata, mida inimesed teevad. Isa istus kirjutuslaua taga ja töötas arvutiga, ema pikutas diivanil koos väikese sülearvutiga ja luges sealt midagi, laps kükitas nurgas ja näppis telefoni. Mida ometigi nad teevad? Üks ämblik jutustas tondile, et inimesed on internetis, kus on Facebook, kus on Twitter! Ja seal olevat palju huvitavat! Tont vihastas. Ja mida ta ette võttis? No seda saad tead, kui ise edasi loed.

Teises loos tähistavad kaksikud Miia ja Tiia ja nende väike vend Juku Eesti Vabariigi sünnipäeva. Seetõttu otsustavad nad Eesti Vabariigile midagi kinkida, aga mida? Äkki tordi? Võib-olla praetud sealiha ahjukartulitega? Lastele tundub see olevat üsna keeruline, mistõttu otsustavad nad kinkida hoopis limonaadi. See, kuidas nad seda teevad on hiiglama naljakas, kusjuures Juku kingib lisaks limonaadile midagi veel.

Ka kolmandas loos oleme Eesti Vabariigi sünnipäeva lainel. Oleme koolitunnis, kus õpetaja kinnitas, et järgmisel päeval on Eesti Vabariigi sünnipäev. Õpetaja uuris lastelt, kas nad teavad, mis ühendab kõik eestlasi? Lapsed pakuvad, et need võiksid olla äkki sinised silmad ja valge pea? Kuid kohe selgus, et eestlastel võivad olla ka pruunid silmad ja mustad juuksed, isegi rohelised silmad. Äkki hoopis see, et eestlased söövad kama ja verivorsti? Selgub, et ka see pole tõsi, sest keegi sööb hoopis pitsat, keegi sušit. Äkki see, et eestlased on laulu- ja tantsurahvas? Selgub, et ka see pole ikkagi see, sest üks lastest tõdes, et tema ei oska laulda, ja poistele meeldib hoopis jalgpall, mitte tantsimine. Kas tõesti ei ole mitte midagi ühist? Lõpuks tõstis käe Hendrik ja pakkus välja selle mõtte, mida oli talle vanaema ütelnud. Ja mis mõte see oli? No selle ma jätan ka Sulle endale avastada või õigupoolest aevastada.

Neljas lugu kannab pealkirja “Imetore etendus” ja selles toimetavad loomad, linnud ja lilled. Kass oli teada andnud, et laupäeval võib aias näha teatrietendust. Kutse oli põnev ja kõik tulidki kohale: koer, vares ja terve põõsatäis varblaseid, kampa lõi ka suur lumememm. Publikut oli rohkesti. Mis etendus see oli? Kas selles etenduses saab ka nalja? Kas selles etenduses on midagi hingele? Millal etendus peale hakkab? Seda tahaksid külalised teada. Igal juhul saab see etendus olema igati ilus ja see on seotud sellega, kes tuleb kevadel lume alt välja.

Viiendas loos saame tuttavaks nõudliku kuldnokaga. Rasmus ja isa plaanivad ehitada lindudele pesakasti, sest kevad on käes ja linnud lendavad lõunamaalt tagasi koju. Rasmus ja isa näevad tükk aega vaeva, ehitavad, klopisvad ja koksivad, kuni lõpuks on linnumaja valmis. Tulebki kuldnokk, kuid selgub, et see linnuke on üpris nõudlik, sest tema on tulnud lõunamaalt ja paremaga harjunud. Sellel majakesel pole ju kardinaid, vaipu, diivanit, nelja tugitooli, vanni, hommikumantlit, riiulit suveniiride jaoks, suurt peeglit jm. Rasmus ja isa otsustavad linnumaja täiustada ja lõpuks on majake asju paksult täis. Kuid kas see on ikka hea lahendus? Selgub, et kuldnokale polegi see hea lahendus, sest kuldnokapreili ütleb kuldnokale ühe huvitava mõtte, mille kuldnokk ise oli hoopis ära unustanud. Millise? Selle pead jällegi ise välja uurima.

Kuuendas loos saad tuttavaks Karli ja tema õe Kadiga. Karl ei luba emal ja isal aias nõgest välja kitkuda, sest ta tahab ise selle eest hoolitseda, vaatamata sellele, et nõges pole ju mitte mingisugune lill. Karl kinnitab, et tema on nüüd aednik ja hakkab nõgese eest hoolitsema. Kadi on veidi õnnetu, sest temale meeldivad loomad. Ema ja isa pole lubanud tal koera ega kassi võtta, ja Karlil on nüüd ka oma nõges, mistõttu kinnitab, et tema hakkab kodus hoopis ninasarvikut kasvatama. Ninasarvikuks saab perekonna nahkdiivan, mis näeb väga ninasarviku moodi välja, tal on neli jalga ja paks nahk. Ja kui teada korralikult toita, kasvavad talle ka sarv ning saba. Mis juhtub siis, kui diivan muutubki ninasarvikuks ja nõges kasvab meeletult kõrgeks? Ja mida teha nõges-õuntega, mis on sama suured nagu jalgpallid ning kõrvetavad valusasti? No selle loo lõpplahenduse pead jällegi ise välja uurima.

Neid lugusid on selles muhedas ja naljakas raamatus veel ja veel. Saad tuttavaks Annabeli ja tema varvastega, kes sõidavad sünnipäeva puhul Aafrikasse (no mitte päriselt, mängult ikka, aga siiski), saad teada, kuidas kased saunas käivad, ja millega nad ennast seal vihtlevad, saad teada, kuidas kapsaussid välismaal käisid (no pigem küll Avokaadol) ja selles loos kohtud veel ka kärbsega, kellele meeldib Borši sees puhkamas käia. Ja veel – saad tuttavaks Peetriga, kes sõitis vanematega maale turismitallu, kus poiss märkab öösel seinal ühte pilti, millel on üks sõdur, kes näib kätt liigutavat. Miks mees pildil sedasi käitub? No selleks on üks igati pakiline põhjus. Saad tuttavaks ka herilasega, kes tahaks väiksele Liisile musi teha. Loeme ka koerast, kel nimeks Muki, kellele maitsevad hirmsasti kingad. Need maitsevad koerale sedavõrd, et loo lõpus naudivad kingaroogasid ka kõik teised pereliikmed. Lugusid on veel leivast, sülearvutist, kes läheb metsa, puidumeistrist vanaisast, kes peab lastelastelastele süüa tegema, kuid lõpuks peab vanaisa meisterdatud “road” hoopis vaene tolmuimeja endale kõhtu ajama. Juttu on veel ka imelisest ketšupist, Tammsaarest (see on üks hiiglama äge lugu), täispuhutavast vanaisast, saabastega supist, väiksest meistrimehest, kärbsepirukast, sokist ja kindast, frikadellidest ja pelmeenidest, kellel on valged kasukad, näkkidest ja tigedast hiiglasest, päkapikust ja näljasest sussist. Raamatu lõpus saame lugeda veel ka mitut ägedat jõululugu.

Nagu Sa näed, siis on selles raamatus palju väga ägedaid lugusid ja lahedaid tegelasi, no ja nalja saab ka ikka päris palju. Lood on sellises mõnusas ja humoorikas stiilis kirjutatud, nii et kohe saad aru, et see ongi ju Kivirähk. Ja kui igal õhtul üks lugu läbi lugeda, siis jätkub neid jutte terveks kuuks, sest lugusid on raamatus 30!

Ja peaaegu oleksin unustanud – igati ägedad pildid on raamatusse joonistanud Heiki Ernits.

Korn „Nothing“ (Warner Music)

Korn on USA metalibänd, mitmekordne Grammy-auhinna võitja, kes on muusikat teinud juba 1993. aastast alates. Korni albumeid on maailmas müüdud üle 60 miljoni ja 15. aasta jooksul on Korn olnud üks nendest metalibändidest, kelle plaate on müüdud kõige rohkem.

Korn saavutas populaarsust ja kuulsust albumitega „Korn“ (1994) ja „Life Is Peachy“ (1996), mida peetakse sellise muusikastiili nagu nu metal eelkäijateks/teerajajateks, kuid maailmastaariks tõusis Korn oma kolmanda albumiga „Follow the Leader“ (1998). Bändi tuntuimad lood on: "Blind", "A.D.I.D.A.S.", "Freak on a Leash", "Got the Life", "Falling Away from Me", "Make Me Bad", "Here to Stay", "Right Now", "Did My Time", "Twisted Transistor", "Coming Undone", "Evolution", "Oildale (Leave Me Alone)", "Get Up!" ja "Narcissistic Cannibal".

Korni tänane koosseis: Jonathan Davis – laul, torupill, löökriistad, James "Munky" Shaffer – kitarr, taustalaul, Brian "Head" Welch - kitarr, taustalaul, Reginald "Fieldy" Arvizu – basskitarr, Ray Luzier – trummid

Endised liikmed: David Silveria - trummid

Taustabändi liikmed, kes löövad kaasa Korni kontsertitel: Davey Oberlin – klahvpillid, süntesaatorid, sämplingud

Varem ka: JR Bareis – kitarrid, Tye Trujillo – basskitarr, Zac Baird – klahvpillid, süntesaatorid, taustalaul, Abel Vallejo – trummid, Wesley Geer – kitarrid, Mike Bordin – trummid, Rob Patterson – kitarrid, taustalaul, Michael Jochum – trummid, löökriistad, Kalen Chase – taustalaul, löökriistad, kitarr, Shane Gibson – kitarr, Ryan Martinie - basskitarr

Algus

Enne Korni tegutses ansambel L.A.P.D., mis lõpetas tegevuse kuna lauljal Richard Morillil oli probleeme uimastitega. Selle bändi liikmed Reginald Arvizu, James Shaffer ja David Silveria tahtsid siiski jätkata, ja kutsusid kampa kitarrist Brian Welchi. Nii jätkati nime all Creep. 1993. aastal märkasid Creepi liikmed lauljat Jonathan Davis’it, kes laulis ansamblis Sexart. Neil oli soov, et Davis liituks nendega. Esialgu ei võtnud Davis vedu, kuid otsustas proovida ja lõpuks liituski. Pärast seda otsustatui muuta ka ansambli nime. Töösse läks Jonathan Davise pakutud Korn.

1993 alustas Korn koostööd produstent Ross Robinsoniga, ja nii sai valmis demo „Niedermeyer’s Mind“. Kuna 90ndate aastate alguses oli rokkmuusikas peamiseks suunaks grunge, siis oli Kornil üsna keeruline plaadistuslepingut saada, kuni lõpuks saadi leping Immortal/Epic Records’iga, kuna selle firma Paul Pontius oli näinud Korni laval ja oli kindel, et see on üks väga õige bänd.

Nüüd alustas Korn tööd esimese stuudioplaadiga, millel „segati“ hevi metalli, grunget, hiphoppi ja fankit. Debüütalbumi esimene singel oli „Blind“, mida märgati, ja mängiti ka raadiotes, kuni ilmus album „Korn“.

Korn alustas koheselt ka kontsertturneed, ilma raadiojaamade ja telekanalite toeta, kuid bändi vägagi intensiivne esinemine äratas suurt tähelepanu ja tootis neile ka suurel hulgal fänne. Tänu aktiivsetele fännidele tõusis album „Korn“ USA plaadimüügitabeli ehk Billboard 200 hulka, ja 1996. aastal saavutas debüütalbum selles tabelis kõrgeima koha ehk 72. Korn jõudis minna ka suurele kontsertturneele, kaasa löömas Megadeth ja Deftones, pärast seda alustati tööd teise albumiga.

„Life Is Peachy“

Nagu eelpool mainisin, siis jätkas Korn koostööd Ross Robinsoniga, ja teine album „Life is Peachy“ ilmus 1996. aastal. Muusikaliselt oli teine album sarnane esimesega, kuigi kübe rohkem oli mõjutusi fankist, näiteks lauludes „Porno Creep“ ja „Swallow“. Plaadil oli ka kaks coverit ehk ansambli War lugu „Low Rider“, milles laulis hoopis Brian Welch ja Jonathan Davis mängis torupilli ja Ice Cube’i lugu „Wicked“, milles lõi kaasa Deftonesist Chino Moreno.

Esimesel nädalal müüdi seda albumit üle 100 000 eksemplari ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 3. Plaadi esmene singel oli „No Place to Hide“, mis kandideeris ka Grammy-auhinnale, teine sinel oli „A.D.I.D.A.S.“ ja see oli selle plaadi ainus lugu, millele tehti ka video. Bändi kogus populaarsust juurde, kui hakkas tegema koostööd Lollapalooza-muusikafestivali peaesineja Tool’iga. Plaanid läksid aia taha, kuna Korni liikmel James Shafferil diagnooisti viiruspõhine ajukelmepõletik.

Populaarsuse tippu

Veidi hiljem alustas Korn tööd kolmanda stuudioplaaidga „Follow the Leader“. Nad tegid ka iganädalast telesaadet „Korn TV“, mis näitas plaadi tegemist ja tutvustas ka igasugu külaliseinejaid, nt. Limp Bizkit ja 311. Fännid said telesaatesse helistada ja esitada Kornile küsimusi.

18. augustil 1998 ilmus kolmas stuudioplaat „Follow the Leader“, millel lõid kaasa Ice Cube, Pharcyde’i Tre Hardson, Limp Bizkiti Fred Durst ja näitleja Cheech Marin.

Korn alustas turneed, mis nägi välja nagu poliitkampaania – nad rentisid lennuki ja lendasid läbi kogu Põhja-Ameerika. Korraldati fännikonverentse, kus fännid said esitada bändile küsimusi, jagati autogramme jpm.

Albumist sai tõeline hitt, sest see debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal, juba esimese nädalaga oli seda müüdud peaaegu 270 000 eksemplari. Plaadil olid ka superhitid „Got the Life“ ja „Freak on a Leash“. Mõlemale loole tehti ka videod, mida mängiti üliedukalt MTV’s. „Freak on a Leash“ võitis ka Grammy-auhinna parima muusikavideo kategoorias. 1998. aasta detsembris valisid ajakirja „Rolling Stone“ lugejad Korni parimaks metal-bändiks! Tänaseks on albumit „Follow the Leader“ üle 10. miljoni eksemplari.

1998. aastal alustas Korn üliedukat kontsertturneed „Family Values Tour“, kus lõid kaasa peaesineja Incubus, kuid ka Orgy, Limp Bizkit ja Rammstein. Tegemist oli küll Korni turneega, kuid Korn polnud isegi esinejate hulgas kirjas ja tegi nn üllatusesinemisi. Ka 1999 toimus sarnane turnee, siis oli peaesinejaks Limp Bizkit, kuid kaasa lõid ka Primus, Staind, Crystal Method, Method Man & Redman ning Filter.

„Issues“

Korni neljanda stuudioplaadi „Issues“ (1999) produtseeris Brendan O’Brien, ja selle plaadiümbrise kujunduse tegi Alfredo Carlos, kes oli võitnud konkursi MTV’s. Seda plaati peetakse Korni üheks süngeima heli ja emotsionaalsemate laulutekstidega albumiks Esimesel nädalal müüdi albumit peaaegu 575 000 eksemplari, mistõttu tõusis see koheselt ka USA plaadimügitabeli tippu. Veidi enne albumi ilmumist lõi Korn kaasa ka multifilmis „South Park“, episoodi pealkirjaks oli „Korn’s Groovy Pirate Ghost Mystery“, kus kõlas eimsest korda ka uue albumi esimene singel „Falling Away from Me“. Sellest sai esimene Korni laul, mis tõusis ka USA singlimüügitabeli TOP 100 sekka ehk kohale 99. Singlitena ilmusid veel ka „Make Me Bad“, „Somebody Someone“.

2002 ilmus viies album „Untouchables“, mida müüdi esimesel nädalal 434 000 eksemplari ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 2. Sellel albumil sai kuulda veidi teistsugust Korni – näis, et Korn katsetab vägagi julgelt, mistõttu leiti sarnaseid jooni selliste bändidega nagu Helmet ja Metallica.

Kuues album ja Brian Welchi lahkumine bändist 

2003 avaldas Korn uue, järjekorras kuuenda albumi „Take a Look in the Mirror“. Nädalaga müüdi seda 179 000 eksemplari ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 9. Tegemist albumiga, mille produtseerisid Korni-liikmed ise. Seda asjaolu põhjendati sellega, et Korni fännid peavad saama kuulata Korni muusikat nii nagu Korn muusika peab olema. Võrreldes varasemate plaatidega oli see paljuski erinev, nii muusikastiilide kui ka sisu poolest.

Laulja Jonathan Davis tõdes, et terve album on armastusest ja vihast ning ta enda vihast inimeste vastu ja hullumisest.

„Tahtsin jagada oma viha ja raevu,“ kinnitas Davis. Paljude arvates oli plaadi teine lugu „Break Some Off“ lausa brutaalne.

2004. aastal ilmus Korni kogumikplaat „Greatest Hits Vol. 1“. Kogumik debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number 4 ja esimese nädalaga müüdi seda 129 000 eksemplari.

2005. aastal andis Brian Welch teada, et lahkub bändist. Põhjuseks meelemürgid, tervis ja kõik muu, mistõttu otsustas ta abi otsida kirikust. Pärast Kornist lahkumist üritas Welch jalad alla saada, avaldas kaks autobiograafiat, sooloplaadi ja pani kokku uue bändi, mil nimeks Love and Death.

Pärast seda, kui Kornil sai läbi leping firmaga Sony, otsustasid nad edasi minna Virgin Recordsiga. Plaadifirma maksis neile ette 25 miljonit dollarit kahe plaadi, kontsertturneede ja muu eest.

Esimene plaat, mis ilmus juba Virgin Recordsi alt oli „See You on the Other Side“ (2005 aasta lõpus) ja see oli edukas, sest debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number 3. Esimesel nädalal müüdi seda 221 000 eksemplari. Plaat püsis plaadimüügitabelis esimese viiekümne hulgas lausa 44 nädalat järjepanu. Plaadilt ilmus ka mitu singlit: „Twisted Transistor“, „Coming Undone“ ja aastaks 2007 oli uut albumit müüdud üle 2,2 miljoni eksemplari.

Sel ajal, kui Korn alustas plaadi promoturneed Euroopas, haigestus Jonathan Davis vägagi tõsiselt, kuid näiteks kuulsal Download Festivalil aitasid Korni Slipknoti Corey Taylor, Triviumi Matt Heafy, Skindredi Benji Webbe ja Avenged Sevenfoldi M. Shadows. Vaatamata tublidele abilistele jättis Korn esinemised Euroopas pooleli. 2006 teatas trummar David Silveria, et ka tema tõmbub veidikeseks ajaks Kornist eemale, kuid keegi ei teadnud, kui kauaks.

Bändiga liitub Ray Luzier

Korni nn pealkirjata album ilmus juulis 2007, ja ka see oli edukas. Debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number kaks, ja esimese nädalaga müüdi seda 123 000 eksemplari. See oli Korni teine plaat Virgin Recordsilt, plaadil lõi kaasa ka klahvpillimängija Zac Baird. Trumme mängisid Terry Bozzio ja Bad Religioni Brooks Wackerman. Kontsertitel mängis trumme Slipknoti Joey Jordison, kuni lõpuks tuli Korni uus trummar – Ray Luzier, kes varem oli mänginud Army of Anyone’is ja ka David Lee Rothi bändid. Singlitena ilmusid „Evolution“, „Hold On“ ja „Kiss“.

2010 andis Korn teada, et nad on sõlminud lepingu Roadrunner Records’iga. Jonathan Davis oli lepingust vaimustunud, kinnitades, et Roadrunner Records on üks viimaseid järele jäänud plaadifirmasid, mis laseb artistil teha seda, mida artist ise tahab.

„Kõik parimad bändid töötavad Roadrunner Records’iga,“ rääkis Jonathan Davis, „ja näib, et sujub ja töötab väga hästi ning seetõttu on see ka meie jaoks suurepärane uus kodu. Nii ilmuski ka uus singel „Oildale“ ja 13. juulil 2010 uus album „Korn III: Remember Who You Are“. Esimesel nädalal müüdi seda USAs 63 000 eksemplari ja sellest piisas, et tõusta USA plaadimüügitabeli teisele kohale. Samas kuus ilmus ka albumi teine singel „Let the Guilt Go“.

Korni kümnes stuudioplaat „The Path of Totality“ ilmus 6. detsembril 2011. See oli nende teine ja ühtlasi viimane plaat, mille andis välja Roadrunner Records. Korn tegi sellel plaadil koostööd Skrillexi, 12th Planeti, Excisioni, Kill the Noise’i, Noisia jpt EDM-artistidega. Debüütnädalal müüdi seda 55 000 eksemplari ja sellest piisas USA plaadimüügitabelis koha number 10 saavutamiseks. Siinkohal peaks vist juhtima tähelepanu sellele, et plaadimüügi kogused kahanesid pidevalt, kuid kas selles oli süüdi Korn või hoopis trend, et plaate ostetaksegi vähem, mine võta kinni. Plaadilt ilmus mitu singlit: „Get Up!“, „Narcissistic Cannibal“.

Korn alustas ka kontsertturneed „The Path of Totality“, mis oli igati põnev ettevõtmine, sest Korn jagas oma kontserti kolmeks – esiteks mängiti lugusid nende kahelt esimeselt albumilt, seejärel uue albumi lugusid ja lõpuks veel ka kõiki hittsingleid.

Brian Welch tuleb tagasi!

5. mail 2010 mängis Korn Carolina Rebellion festivalil, ja laulus „Blind“ tuli nendega koos lavale ka kitarrist Brian „Head“ Welch. Kas see tähendas seda, et Welch ongi bändis tagasi või tähendas see lihtsalt seda, et Welch oli sellel festivalil kohal seetõttu, et seal esinesid bändid, mis meeldisid tema tütrele?

Juulis 2012 andis Jonathan Davis teada, et Korn alustab tööd uue albumiga ja seekord püüavad nad iseseisvalt hakkama saada. Bändiliikmed lubasid, et uus album saab olema veelgi raskem, agressivsem, paljude kitarride ja erinevate lauljatega! Räägiti ka seda, et Korn oli kogunud stuudiosse suurel hulgal uut tehnikat, mida taheti sellel plaadil kasutada. Novembris 2012 andis Korn teada, et Brian „Head“ Welch ongi bändis tagasi, kuigi esialgu plaaniti kasutada teda mõnel kontsertil, kuid veidi hiljem oli selge – ei ole siin juttu mitte ainult paarist kontsertist, aga palju rohkemast.

 

 

Korn liigub edasi

Üsna ruttu alustas Korn tööd uue albumiga, Brian „Head“ Welch kinnitas, et see tuleb veelgi raskem kui varasemad Korni albumid. Lausa nii raske, et nii rasket Korni pole varem kuuldudki. 11. oktoobril 2016 ilmus 12. stuudioalbum „The Serenity of Suffering“, veidi enne seda andis James „Munky“ Shaffer teada, et uuel albumil lööb kaasa ka Slipknoti/Stone Sour’i Corey Taylor ja albumi produtsendiks on Nick Raskulinecz. 16. juulil 2016 esitles Korn uut lugu „Rotting in Vain“ (see lugu kandideeris hiljem ka Grammy-auhinnale), kuid kõik ei läinud väga hästi, sest 2016. aasta lõpus otsustas Korni taustabändist lahkuda Zac Baird, kes oli olnud Korniga koos 10 aastat.

„The Nothing“

Augustis 2018 andis Ray Luzier teada, et Korn alustas tööd järgmise stuudioalbumiga, ja mõnede laulude kaasautoriks on John Feldmann, ja osades lugudes mängib trumme Travis Barker.

13. septembril 2019 ilmuski Korni uus album „The Nothing“, millelt on ilmunud juba ka kolm singlit: „Can You Hear Me“, „You’ll Never Find Me“ ja „Cold“. Paljud muusikasõbrad ja muusikaväljaanded on ütelnud, et Korni uus album on selle aasta üks enimoodatumaid albumeid. Mainima peab sedagi, et uue plaadi jaoks on tehtud lausa 6-osaline vägagi põnev seriaal, mida on võimalik Korni Youtube’i-kanalis vaadata.

„The Nothing“ on Korni 13. stuudioplaat, ja selle produtsendiks on Nick Raskulinecz. Teada on sedagi, et Korn alustab kontsertturneed ja selle turnee teiseks artistiks on Alice in Chains.

Uus album algab uhke torupillimänguga laulus/sissejuhatuses „The End Begins“, kuid üsna ruttu tuleb karmimat saunid ja madalat jorinat sisse – Korn on tagasi! Ja õige mürgel läheb lahti plaadi kolmandas loos „You’ll Never Find Me“ – see ongi ju tegelikult see industriaalne ja metalne Korn, mida me oleme harjunud kuulama, helid, mida täiustab Jonathan Davise suurepärane, võimas esitus ja hääl.

Hullumeelsete helideni jõuab Korn juba neljandas loos „The Darkness is Revealing“, milles on nii raskemaid helisid, võimast basskitarri ja trummimängu, uhkeid kitarre, kuid ka hetkelisi stoppe, ja hõljuvaid saunde. Kõik see kokku on hiiglama äge!

Veelgi raskemaks muutub Korn 5. laulus „Idiosyncrasy“, kübe „pehmemalt“ hingab Korn laulus „Can You Hear Me“, sest on ju see ka singel, mistõttu peabki vist veidi rahulikumalt asja võtma, kuid ka see „pehmema“ hingamisega Korn on igati võimas, ja Jonathan Davis saab näidata kõike seda, mida ta oma häälega suudab teha.

Plaadi teises pooles on mitu väga rasket ja kiire minekuga lugu. Alles plaadi viimases loos „Surrender to Failure“ tõmbab Korn tempo maha, kuid vaatamata sellele saab plaat ka selle lauluga vägagi uhke ja võimsa lõpu, ega ei peagi ju ka võimsates lugudes mürgeldama, võib olla hoopis teistsuguse hingamise ja hingega, ja seda ju Jonathan Davis selles loos ometigi on.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/thenothingkorn

 

Korn "Can You Hear Me"


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Justine Hankins

„Armastades kasse. Lummav kogumik kassidest“

(Pegasus)

Miks kassid nutavad, et sisse saada ja siis jällegi, et välja pääseda? Miks neid ei saa treenida nii, et nad tooksid meile susse kätte? Millised on kõige tavapäratumad kohad, kuhu kasse on tööle võetud? Miks leidub niivõrd palju kassidega seotud ebausku? See raamat räägib nii kasside esivanematest kui ka nende füsioloogiast, nii kassjumalustest kui ka filmitähtedeks tõusnud kiisudest. Sel teekonnal uuritakse, mil moel tajuvad kassid maailma ning mida nad arvavad enda kõrval elavatest inimestest. Lisaks saab teada sedagi, kui tähtsal kohal on kassid olnud meie ühiskonnas läbi aegade.

Tegemist on Londonis asuva Battersea Koerte ja Kasside Kodu (avatud aastast 1860) ametliku raamatuga. See kuulus kodu on avamisest alates hoolitsenud rohkem kui 3 miljoni koera ja kassi eest. Battersea ei ütle ära ühelegi abi vajavale kiisule ega kutsule ning tegutseb seni, kuni leidub kasvõi üks hädasolev loomake.

Mina oma elatud 50 aasta jooksul väga palju kassidega koos ei ole olnud. Lapsepõlvest meenutan, et vanaisal oli kass, kuid see oli ju ikkagi vanaisa kass ja mulle tundub, et mul võis olla vist isegi väikene kassiallergia, kuna silmad hakkasid kipitama ja nina vett jooksma, kui vanaisal külas sai käidud. Toona ei osanud sellele suurt tähelepanu pöörata, kuid tagantjärgi on ju hea põhjendusi otsida.

Viimasel viiel-kuuel aastal on minu ellu tulnud lausa kaks kassi (õnneks mitte kassiallergiat) – Kata ja Leon, mistõttu olen hakanud kassidesse hoopis teistmoodi suhtuma, jälgima nende käitumist ja hindama neid väga ägedate loomadena, suurepäraste kaaslastena, kellel on tõepoolest vägagi põnev, salapärane ja omanäoline iseloom, kui neid näiteks koeraga võrrelda. Tegelikult on hiiglama suurepärane tunne, kui Kata õhtuti voodis kaenlaauku poeb ja nurruma hakkab - see on tõepoolest ülimalt rahustav. Põnev on kuulata ka kasside „juttu“ (ja nad räägivad palju, seletavad asju, millest sageli aru ei saagi, kuid ikkagi), jälgida seda, kuidas kass oskab oma päeva, päikest ja soojust nautida, ja lihtsalt olla, lihtsalt ennast välja lülitada. Las see muu maailm toimetab, nemad on kassid.

Ise olen seni olnud pigem nn koerainimene, kellele on nüüd tõepoolest ka kassid südamelähedaseks saanud. Seetõttu olen hakanud hoolega lugema ka kassiraamatuid (eesti keeles on neid ilmunud, mitte küll väga palju) ja pean tunnistama, et „Armastades kasse“ on üks imelisemaid, sisukamaid, inimlikumaid ja soojemaid raamatuid kassidest, mis minu kätte on sattunud. Seetõttu pean kinnitama, et raamatu teine pealkiri „Lummav kogumik kassidest“ on 100% tõsi. Raamatu autor suudab mõnusalt rääkida lugejale kassist, kasside ajaloost, kassi iseloomust, kassi käitumisest, miks kass teeb seda, mida ta teeb, juttu on kassidest kirjanduses, müütides, legendides, muusikas, kunstis. Palju on vahvaid loetelusid ja lühikesi sõnaseletusi.

Raamatu sissejuhatuses saame teada, millal ja kus sai Battersea Koerte ja Kasside Kodu alguse. See juhtus 1860, kui Mary Tealby võttis rendile kasutuna seisnud talli ning avas seal Battersea Koerte ja Kasside Kodu. Ta andis pühaliku tõotuse, et mitte kunagi ei tõrju ta ühtki abi vajavat looma kõrvale. Seda tõotust püüab see loomade kodu täita ka tänapäeval, 3 miljonit kassi-koera hiljem. Battersea on hoolitsenud kasside eest alates aastast 1883 ja teist korda leidis 2015. aastal uue kodu rohkem kasse kui koeri.

Raamatu esimene osa kannab pealkirja „Koju tulek“, ja esimene peatükk „Kuidas kodustati kass“. Selgub, et kassid on meie kõrval elanud ehk juba 9000 aastat. Raskesti tabatav ning eraklik metskass Felis sylvestris moondus ajapikku meie koduseks sõbraks Felis catus’eks, seejuures oli inimene protsessi väga vähe vahele seganud.

Teine peatükk on „Kohtugem nende eellastega“, milles raamatu autor kinnitab, et kõik metskassitõud on nii lähedalt suguluses kodukassiga, et võivad omavahel paarituda, kuid just Felis sylvestris lybica’le ehk aafrika metskassile peame tänulikud olema oma kass-sõprade eest. See metskassi alamliik arvatakse olevat kõigi meiega koos elavate kodukasside otsene eellane. Aafrika metskass on heledam ja saledam kui tihedakarvaline euroopa vaste, kuid näeb muidu üsna samasugune välja.

Kolmandas peatükis „Mõne muu nime all esinev kass“ öeldakse, et kasside klassifitseerimine (taksonoomia) on olnud paljude muutmiste ja vaidluste teema, osalt seepärast, et metskassid on kõik väga sarnased, nii et raske on aru saada, kuhu tõmmata selge joon. Segadust on ka selles, kuidas nimetada kassist lemmiklooma. Kasutusel on mõlemad nimetused – Felis catus ja Felis sylvestris catus -, aga need, kes peavad põhiliseks iseloomustajaks kodustamist, kutsuvad neid ka Felis domesticus.

Esimeses osas saame lugeda veel ka kummalisest paarist ehk kassist ja hiirest, lugeja viiakse ka muistsete egiptlaste juurde, räägitakse kasside DNA’st, muistsest Hiinast ja vanadest roomlastest.

Raamatu teine osa on „Metskassid tänapäeval“. Meil on võimalus lugeda kodukassi sugulastest. Kassid kuuluvad kaslaste perekonda, kust leiame nii suuri kasse kui ka arvukalt väiksemaid liike. Tegelikult on suurem osa metskasse suuruselt palju lähemal meie kodude lemmikloomale kui lõvid ja tiigrid. Kõik metskassid on lihatoidulised jahipidajad ja suurem osa neist on ka üksildased, raskesti tabatavad olendid ning kõik see muudab nende tundmaõppimise keeruliseks.

Saame teada, kes on metskass, kes on šoti metskass, meile tutvustatakse ka kümmet väikekassiliiki (roostekass, manul, luitekass, pudikass ehk kääbuskass, lapikpeakass, marmorkass, andide mägikass, jaguarundi, pampakass, aafrika kuldkass (karakal), juttu on ka tsiibetkassist, kes tegelikult on lähemas suguluses surikaatide ja mangustidega ega kuulu kaslaste perekonda.

Kolmas osa on „Kassi keha“, milles kinnitatakse, et kodukassil on tähelepanuväärne füsioloogia. Kassid on imepärased olendid selliste atleetlike võimetega, milleni inimene eales ei küündi, nagu kõik, kes on üritanud hiirt püüda, hästi teavad. Kassid suudavad hüpata ja ronida ja end läbi kitsaste pilude pigistada ning leiavad tee kolmemõõtmelises ruumis palju hõlpsamalt ja väledamalt kui inimene ning paljud teised imetajad.

Selles osas loeme kasside nägemisest, ninast, vomeronasaalsest organist, vurrukarvadest, kõrvadest, koredast keelest, mida kassid juues rulli keeravad, küüntest ja kraapimisest, tasakaalust, maandumisest käppadel, varvastest, isaduse testist jm.

Raamatu neljandas osas räägitakse meile kasside käitumisest, miks meie kassid teevad seda, mida nad just teevad. Siin on juttu kasside häälest ja häälitsemisest, nurrumisest, saba keelest, turris kuklakarvadest, tukastamisest, kastidest, naistenõgesest. Lahti on seletatud kassi kümme igapäevatoimingut: omaniku säärte vastu hõõrumine, ninade nuusutamine, postide (või sohva seljatagause) kraapimine, uriini pritsimine kõikjal majas (märgistamine, sirtsutamine), väljaheite matmine (või mittematmine), omaniku süle või padja sõtkumine, ninaga näkku tonksamine, arvutil istumine, hoolikas puhastamine, pöörane pooltund.

Viiendas osas saame lugeda kassi meelest ehk mis paneb meie kassi tegutsema? Ka kõige pühendunumad kassiinimesed peavad möönma, et kassid võivad ajuti olla äraarvamatud, vastuoksuslikud olendid. Nad on sõltumatud ja neile meeldib olla üksi, kuid ometi näuvad nad mõnikord seltsi järele ning klammerduvad sülle. Nad on hingelt vabad seiklejad, kellele meeldib samal ajal kodune mugavus. Nende meeleolu pole võimalik ennustada ning nad kipuvad nanosekundi jooksul minema üle armasta-mind-meeleolult jära-mind-rahule-meeleollu. Siinkohal pean raamatu autoriga kaasa noogutama, sest tegelikult nii see ju ongi. Selles osas on juttu kodust, sellest, kui kodus on kaks või rohkem kassi, koera ja kassi suhetest räägitakse ka. No ja isegi sellest, et kasse näib sageli tõmbavat inimeste poole, kellele kassid ei meeldi. Miks see nii on? Sellele antakse üsna nutikas selgitus ja vastus.

Kuuenda osa pealkiri on „Kes on su isa?“, ja siin saame tuttavaks tõukassidega. Lihtsalt öeldes on tõukass kass, kes kuulub tunnustatud tõugu. Tõug võib olla registreeritud rahvuslikus või rahvusvahelises organisatsioonis ning tal võib olla dokument, mis näitab detailselt, et tõug oli olemas juba mitu generatsiooni tagasi. Tunnustatud on umbes viiskümmend kassitõugu. Saame tuttavaks kümne klassikalise kassitõuga: siiami kass, burma kass, abessiinia kass, pärsia kass, türgi angoora, vene sinine, šartröös, norra metskass, meini kass, briti lühikarvaline kass. Lisaks veel ka kümme moodsat kassitõugu: cornish rex, šoti fold, ragdoll, snowshoe, ameerika traatkarvaline, bengali kass, singapura kass, pixiebob, laperm, toyger.

Seitsmendas osas „Kassid headel (ja halbadel) endisaegadel“ saame pikemalt lugeda kasside ajaloost. Käime Vanas-Egiptuses, tutvume kass-jumalannaga, loeme kasside mumifitseerimisest, kuid ka sellest, kuidas kasse on peetud saatana armukeseks ja nõia sõbraks jpm. Meile tutvustatake ka kümmet ajaloost tuntud kassiarmastajat: kardinal Thomas Wolsey, paavst Leo XII, filosoof Jeremy Bentham, kuninganna Victoria, tänapäevase õenduse rajaja Florence Nightingale, Winston Churchill, Vladimir Lenin, astronoom Edwin Hubble, leiutaja ja insener Nikola Tesla ning Albert Einstein. Juttu on ka kassidest Valges Majas, meile tutvustatakse ka kümmet kassimuuseumi.

Kaheksandas osas räägitakse kassist ja tema tööst. Loeme kassidest ja hiirtest, hiirte püüdmisest, kunagistest jahikassidest, laevakassidest, raamatukogu kassidest, Ermitaaži valvuritest, ka postkontorites on kassid tööd teinud, lisaks veel teatrid ja tsirkused ja ka kosmos. Saame lugeda ka kümnest kuulsast professionaalsest kassist.

Mulle tundub, et ma olen vist üsna pikalt rääkima jäänud, kuid lugeda on selles kassiraamatus veel üsna palju. No näiteks sellest, kuidas on inimesed üritanud kasside elu „lihtsamaks“ muuta – uksele sissepääsu tegemine (siin on juttu lausa Sir Isaac Newtonist), asjal käimine ehk nn liivakastid, välja on toodud kümme vahvat ideed, mis on kasside elu paremaks teinud, saate teada sedagi, millal hakati valmistama spetsiaalseid toite kassidele, millal hakkasid veterinaarid ka kassidega tegelema. Veel on juttu kassidest müütides ja legendides, kassidest muusikas, kirjanduses (siin on ka loetelu kümnest kirjanikust, kes armastasid kasse – lord Byron, Walter Scott, õed Bronted, Charles Baudelaire, Charles Dickens, Edward Lear, Alexandre Dumas, Mark Twain, Colette, Doris Lessing), kunstis (kasse on piltidele paigutanud mitmed kuulsad kunstnikud – Leonardo da Vinci, William Hogarth, Utagawa Kuniyoshi, Edouard Manet, Pierre-Auguste Renoir, Pablo Picasso, Paul Klee, David Hockney, Andy Warhol, Tracey Emin), saate lugeda ka kuulsatest koomiksikassidest. Raamatu viimastes osades on juttu Battersea Loomakodu kassidest ja kassidest, keda mälestatakse ehk kadunud, leinatud ja ülistatud kassid.

Raamatu lõpus kinnitab autor, et hoolimata meie parimatest kavatsustest ei mõista inimesed alati kasse. Lõpuks kogevad meie kassidest sõbrad maailma täiesti erinevast perspektiivist ega jaga meie vajadust seltsilise järele. Õnneks on kasside käitumise uurimine viimastel aastatel lausa hüppeliselt edasi läinud ja me saame üha rohkem teada, kuidas aidata kassil õnnelikult meie kõrval elada.

Olen kindel, kui selle kassiraamatu läbi loete, siis teate oma kassist palju-palju rohkem. Igal juhul on see põnev ja vajalik lugemine kõikidele neile, kellele kassid meeldivad ja neile, kes tahavad kassidest rohkem teada saada.


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)