Ravyn Lenae

„Blue Island“

(Warner Music)

„Chicagost pärit R&B-artist Ravyn Lenae on välja andnud oma kolmanda stuudioalbumi „Blue Island“. Albumile eelnesid singlid „Saturday Night“ ja „Handle“ ning kaksiksingel „Reputation“ (koos Dominic Fike’iga) ja „Bobby“.

Albumi „Blue Island“ tegevprodutsendiks on Grammy auhinna võitnud ja varasemalt albumil „Bird’s Eye“ (2024) Lenaega koostööd teinud Dahi (tuntud tööde poolest selliste artistidega nagu Kendrick Lamar, SZA, Kelela ja Steve Lacy). Tulemuseks on kaasahaarav maailm, mida iseloomustavad tasakaalukus, mängulisus ja enesekindlus – omadused, mis kuuluvad artistile, kes teab, et tema teekond on alles algamas.

„Blue Island“ sümboliseerib teatud üleminekuhetke või lävepakku, kus Ravyn on viimase aasta jooksul viibinud nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Artisti hittsingel „Love Me Not“ ilmus 2024. aastal; lugu on kogunud muljetavaldavad enam kui 1,5 miljardit kuulamist üle maailma ja toonud artistile ülemaailmse edu. See ülemaailmne hitt jõudis Billboard Hot 100 edetabelis 5. kohale, Billboard Global 200 edetabelis 10. kohale ja Ühendkuningriigi singlite edetabelis 2. kohale.

Suurest hitist tulenev edu tõi kaasa palju uusi võimalusi, millest Lenae oli alati unistanud, kuid ühtlasi ka hetki, mis olid täis rõõmu, ärevust, üksindust ja isegi südamevalu.

Albumiga „Blue Island“ uurib Lenae oma identiteedi kõiki tahke: oma eripärasid, flirtivat energiat ja nooruse kasvatusvalusid, mis sageli kestavad kauem, kui neile algselt ette nähtud aeg lubaks. Samal ajal käsitleb ta neid vaikseid, üksildasi ja tavapärasest erinevaid hetki, mis tekivad suure muutuse või ülemineku keskel.

2025. aastal debüteeris artist Coachella ja Lollapalooza festivalidel, esines soojendusesinejana Sabrina Carpenteri ja Renée Rappi suurhallituuridel ning andis ka omaenda kontserttuurid Põhja-Ameerikas ja Euroopas. Samal aastal avaldas ta koos PinkPantheressiga uue versiooni viimase populaarsest loost „Romeo“.“

Niimoodi tutvustatakse Ravyn Lenae uut stuudioalbumit „Blue Island“ Warner Musicu pressiteates.

Ravyn Lenae on minu meelest üks huvitavamaid noorema põlvkonna R&B-artiste. Kui 2024.–2025. aastal hakati teda laiemalt tundma tänu "Love Me Not" hitile, siis nüüd ilmunud album „Blue Island“ näitab, et ta ei taha jääda ainult ühe suure hiti artistiks.

Alternatiivse R&B, R&B ja neo souli artist Ravyn Lenae Washington (s 22. jaanuar 1999) on Chicagost pärit Ameerika laulja ja laulukirjutaja. Tema debüüt-EP „Moon Shoes” ilmus iseseisvalt 2015. aastal ning Atlantic Records andis selle uuesti välja 2016. aastal.

Tema järgmine EP „Midnight Moonlight” ilmus 2017. aastal.

Ta andis 20. mail 2022 välja oma debüütalbumi „Hypnos” ja 9. augustil 2024 teise albumi „Bird's Eye”; mõlemad pälvisid kriitikute tunnustuse. Viimaselt albumilt pärineb tema läbimurdehitt „Love Me Not”, mis jõudis Billboard Hot 100 edetabelis viiendale kohale ning pääses mitme riigi muusikaedetabelites esiviiekümnesse.

Ta on esinenud mitmetel muusikafestivalidel ning käinud 2017. aastal turneedel koos SZA-ga (kontsertturnee „Ctrl”) ja Noname’iga (kontsertturnee „Telefone”).

Billboardi andmetel ühendab tema looming elemente sellistest žanritest nagu R&B, pop, tantsumuusika, rokk, afrobeats ja reggae.

Ravyn Lenae Washington sündis 22. jaanuaril 1999 Chicagos. Tema ema on pärit Panamast. Ta kasvas üles linna kauges lõunaosas asuva Pullman Christian Reformed Churchi koguduse liikmena. Tema emapoolne vanaisa Richard Williams teenis koguduse pastorina 30 aastat. Ta peab kiriku jumalateenistustel osalemist oluliseks teguriks oma muusikaliste huvide ja võimete kujunemisel.

Roselandi kristlikus koolis (Roseland Christian School) õppides hakkas Lenae kirjutama oma laule. Ta õppis Chicago kunstide keskkoolis (Chicago High School for the Arts) klassikalist muusikat ja lõpetas selle kooli 2017. aasta mais 18-aastasena.

Juba keskkoolis otsustas Lenae kulutada 300 dollarit stuudiosessioonile, mille tulemusena valmis tema esimene singel „Greetings”.

Varsti pärast seda, 2015. aastal, tegi ta kaasa Monte Bookeri loos „Baby”. Booker ja Lenae moodustasid koos räppar Sminoga muusikakollektiivi Zero Fatigue algse tuumiku; kollektiivi pani kokku Chris „Classick” Innumerable oma stuudios Classick Studios.

Lenae esimene lühialbum „Moon Shoes” ilmus algselt 2015. aasta augustis tasuta allalaaditava materjalina, kuid 2016. aastal andsid selle uuesti välja plaadifirmad Atlantic Records ja Three Twenty Three Music Group. Kriitikud kiitsid albumit tema „sujuva vokaali ning nappide ja poeetiliste sõnade” eest.

2016. aastal sõlmis Lenae ametliku lepingu plaadifirmaga Atlantic Records. Samuti tegi ta kaasa Mick Jenkinsi albumil „The Healing Component“ ja Noname’i loos „Forever“. Seejärel käis ta 2017. aasta jaanuarist märtsini tuuril koos Noname’iga, esinedes tema „Telefone’i“ tuuri soojendusesinejana.

Oma teise lühialbumi (EP) „Midnight Moonlight“ andis ta välja 3. märtsil 2017. Ajakiri Rolling Stone nimetas ta üheks „kümnest uuest artistist, keda tasub teada“. Alates 2017. aasta augustist esines Lenae SZA „Ctrl the Touri“ soojendusesinejana. Tuur lõppes 2017. aasta detsembris.

9. veebruaril 2018 andis ta välja oma kolmanda lühialbumi „Crush“, mille produtsendiks oli Steve Lacy.

Veebruaris 2022 andis Lenae koos Steve Lacyga välja loo „Skin Tight”, mis oli tema debüütalbumi „Hypnos” esimene singel.

Seejärel, 20. mail 2022, ilmus tema debüütalbum „Hypnos“, millel tegid vokaali ja produktsiooniga kaasa Monte Booker, Steve Lacy, Kaytranada, Fousheé, Mereba, Smino, Sango, Luke Titus, IAmNobodi, Phoelix ja Teo Halm.

Vaatame, mis juhtus edasi? 3. mail 2024 andis Lenae välja singlid „Love Me Not” ja „Love Is Blind”. Need olid esimesed neljast loost, mis ilmusid tema teise albumi „Bird's Eye” eel; peagi järgnesid neile „Dream Girl” (koos Ty Dolla Signiga) ja „One Wish” (koos Childish Gambinoga).

Teine album „Bird´s Eye“ ilmus 9. augustil 2024, selle andis välja plaadifirma Atlantic Records. Lauljatar tegi selle albumiga tegusat koostööd tegevprodutsent Dahiga. Lauljatar hakkas oma helikeelt laiendama kaugemale debüütalbumi R&B-juurtest. Teisel stuudioplaadil on ühendatud downtempo-kitarri, reggae-pop'i ja eksperimentaalse produktsiooni elemendid, säilitades samas Lenaele omase vokaali.

Albumi juhtsingel „Love Me Not” kogus 2025. aasta alguses uuesti populaarsust,  singli edu andis Lenaele tõuke korraldada 2025. aasta sügisel oma kontserttuur, mille raames ta esines USA-s, Ühendkuningriigis ja mujal Euroopas ning astus üles festivalidel, sealhulgas Coachellas. Seda karjäärietappi peetakse tema läbimurdehetkeks, mil ta liikus underground-skeene lemmikust laiema avalikkuse teadvusesse.

Aprillis 2026 avaldas lauljatar kaks lugu: „Bobby“ ja „Reputation“; viimases teeb kaasa Ameerika laulja Dominic Fike. 28. mail 2026 ilmus singlina „Handle” ning 26. juunil 2026 singlina ka„Saturday Night”.

Lauljatari kolmas stuudioalbum „Blue Island“ (see on järg tema eelmisele albumile „Bird´s Eye“) ilmus 7. augustil 2026. Albumi toetuseks kavandatud Põhja-Ameerika tuur algab 15. septembril 2026 Sacramentos ja lõpeb 21. oktoobril 2026 Los Angeleses. Tuuri soojendusesinejateks on Lexa Gates, Nourished by Time ja Q.

Augustis 2025 rääkis Lenae intervjuus ajakirjale Paper, et töötab uue muusika kallal, märkides, et soovib oma järgmisele loomeperioodile anda tunde, nagu oleks see „piirideta ja vaba”. Ta väljendas elevust koostööpartnerite ja selle üle, milliseks artistiks ta võib kujuneda.

Albumit „Blue Island” kirjeldatakse kui „kaasahaaravat maailma, mida iseloomustavad väärikus, mängulisus ja vaikne enesekindlus”. Selle tegevprodutsendiks on Ameerika produtsent DJ Dahi, keda Lenae oli varem nimetanud „ideaalseks loomepartneriks”, viidates eelkõige nende ühisele vastumeelsusele „žanriklisšeede ja -piiride” suhtes.

Lenae jaoks tähistab album tema identiteedi kujunemisel „kohalejõudmist” – seisundit, mis on vaba igasugustest „eelarvamustest mustanahaliseks olemise kohta” või ootustest sellele, milline ta pidi minevikus olema. Ta tundis, et on õige hetk seada kahtluse alla R&B ja popmuusika senised arusaamad, eirata väliseid ootusi ning luua muusikat oma isikupärases stiilis.

Uuel albumil löövad kaasa ka USA räppar, laulja, laulukirjutaja, näitleja Dominic Fike (laulus „Reputation“) ja USA räppar, lauljatar, laulukirjutaja, näitlejatar Doechii.

Kui enamik artiste prooviks pärast nii suurt hitti nagu seda on „Love Me Not“ teha lihtsalt järgmise samasuguse loo, siis Ravyn Lenae valis hoopis teise tee. Ta on ise öelnud, et „Blue Island“ tähistab hetke, kus ta tunneb end lõpuks vabana teiste ootustest ja stereotüüpidest – nii sellest, milline peaks olema R&B, kui ka sellest, milline peaks olema tema kui artist.

See on album inimesest, kes ütleb sisuliselt: "Ma ei pea enam kellelegi tõestama, millist muusikat ma tohin teha."

Kui „Bird's Eye“ oli pehme alternatiivne R&B, siis „Blue Island“ liigub palju laiemal alal.

Kriitikud on leidnud sealt mõjutusi: 90ndate R&B-st, alternatiivrokist, dream pop'ist;  new wave'ist, grunge'st, elektroonilisest eksperimentaalmuusikast, Janet Jacksoni pehmest pop-soulist, Blondie'st, The Cranberriesist, isegi eksperimentaalsest duost Suicide ning artistidest nagu Aphex Twin ja Squarepusher.

See kõlab esmapilgul nagu väga kirju segu, kuid enamik arvustajaid ütleb, et Ravyni pehme ja õhuline hääl seob kõik need mõjud tervikuks.

Albumi lugudest

Album algab looga "Handle". See oli ka esimene singel ning juba selles on kuulda kitarrimüra ja popmeloodiaid, mis erinevad lauljatari varasemast loomingust.

„Familiar Dreams“ - paljud muusikakriitikud peavad seda kõige loomulikumaks jätkuks hittloole "Love Me Not". See on romantiline, soe ja väga meeldejääv pop-soul.

„Never Let Me Go“ on üks albumi kõige ilusamaid R&B-lugusid. Selles on tugev 1990. aastate hingus ning palju emotsionaalset soojust.

„In & Out“ . Selles loos liigub Ravyn Lenae juba rohkem alternatiivroki suunas. Kitarrid on palju olulisemad kui tema varasematel plaatidel.

„Potential“ on muusikakriitikute üks suuremaid lemmikuid. Alguses kõlab see nagu ilus popballaad. Siis aga... lugu plahvatab ootamatult müraseinte, moonutatud kitarride ja elektrooniliste rütmide sisse. The Guardian on nimetanud seda albumi üheks kõige põnevamaks hetkeks.

„Reputation“ on duett Dominic Fike'iga. Arvamused lähevad siin lahku. Mõne jaoks on see meeldivaks vahepalaks. Teised leiavad, et see on albumi kõige tavalisem lugu.

Ilus ja kõrva paitav R&B lugu on albumi eelviimane lugu „Fine It One Day“.

„Let Us In“ – uus album lõpeb väga emotsionaalse looga. See on mürarikas, natuke kaootiline ning mitmed kriitikud arvavad, et see räägib tegelikult sellest, kuidas inimesed kipuvad artiste liiga kitsastesse raamidesse suruma.

Millest album räägib?

Esmapilgul tundub, et tegemist on armastuslauludega. Mitmed muusikakriitikud on märganud, et armastus on siin sageli ainult kujund.

Paljud laulud räägivad hoopis: identiteedist, loomingulisest vabadusest, kuulsuse survest, ootustest, julgusest olla erinev. Öeldakse, et selles albumis on killukesi: Solange'i kunstilisest julgusest; SZA emotsionaalsusest; Janet Jacksoni elegantsist, FKA twigsi eksperimenteerimisest ja veidi ka 1990. aastate alternatiivpopi melanhooliast, luid album ei kõla otseselt nagu ükski neist.

Näib, et Ravyn Lenae eesmärk ei ole teha võimalikult suuri pophitte, vaid ehitada omaenda kõlamaailm, kus R&B, indie-pop, soul ja alternatiivrokk saavad loomulikult kokku.

Fakte Ravyn Lenae´st

Ta hakkas muusikat kirjutama juba 12-aastaselt. Lauljatar on mitmes intervjuus rääkinud, et kirjutas oma esimesi laule juba põhikoolis. Ta ei alustanud mõttega saada kuulsaks, vaid sellepärast, et laulude kirjutamine oli tema viis oma mõtteid ja tundeid väljendada. See on jäänud tema loomingu keskseks jooneks ka praegu.

Chicago on Ravyn Lenae loomingus peaaegu nagu teine peategelane. Paljud artistid kolivad kiiresti Los Angelesse või New Yorki, kuid Ravyn räägib intervjuudes sageli, kui palju Chicago lõunakülg on teda kujundanud.

Isegi albumi "Blue Island" pealkiri pole juhuslik. See viitab kohale ja mälestustele, mis on seotud tema kodulinnaga – paik, kuhu ta oma mõtetes ikka tagasi pöördub. Albumi järgi on see ruum, kus põimuvad liikumine, südamevalu, enesekindlus, üksindus ja kasvamine.

Ravyn Lenae armastab "koodide lahtimurdmist". The FADER küsis lauljatarilt, mis teda muusika juures kõige rohkem köidab. Ravyn vastas: "Music is like cracking codes." Tema jaoks on laulude kirjutamine nagu mõistatuste lahendamine – kuidas panna harmooniad, meloodia ja emotsioonid omavahel tööle. See seletab hästi, miks tema lood on sageli ootamatute pööretega.

Ravyn Lenae on suur ulmefilmide austaja. Kui temalt küsiti, mida ta vabal ajal vaatab, ei nimetanud ta romantilisi filme ega komöödiaid.Ta ütles hoopis, et armastab: ulmefilme, eksistentsiaalseid lugusid, küsimusi stiilis "Miks me siin oleme?" ja "Miks inimesed mõtlevad nii, nagu nad mõtlevad?".

See peegeldub ka tema laulutekstides, mis on sageli mõtlikumad, kui esmapilgul tundub.

"Blue Island" on album/muusika, kus tants/liikumine on tõesti oluline. Varasemates videotes keskendus Ravyn Lenae pigem atmosfäärile. "Blue Islandi" puhul tahtis ta aga teadlikult õppida kasutama kehakeelt oma lugude jutustamiseks. Ta tegi tihedat koostööd koreograaf Akira Uchidaga ning on öelnud, et avastas selle käigus enda jaoks täiesti uue väljendusviisi.

Ravyn Lenae ei taha kunagi teha kahte ühesugust albumit. See on vist kõige iseloomulikum mõte tema kohta. Ta on ütelnud: "You're never going to get the same song from me twice." ehk "Minult ei saa kunagi kahte ühesugust laulu."

Sellele lisas ta naeratades: "Kui keegi seda ootab, siis ma ei ole ilmselt õige artist."

See ütleb tema loomingu kohta väga palju.

Ravyn Lenae on artistist, kes ei ehita oma karjääri ainult hittsinglite ümber. Ta mõtleb albumitest kui tervikutest. Igal plaadil on oma värvid, visuaalne maailm, mõjutajad ja lugu. Ka „Blue Island“ on üles ehitatud kui terviklik maailm, mitte lihtsalt kogumik eraldi lugusid.

Sabrina Carpenter kirjutas Ravyn Lenae´le ise. Kui lugu "Love Me Not" hakkas üle maailma levima, sai Ravyn Lenae ootamatu sõnumi. Selle saatis Sabrina Carpenter, kes ütles, et on tema muusika fänn. Hiljem kutsus Sabrina Carpenter Ravyn Lenae ka oma turnee soojendusartistiks.

Ravyn Lenae on meenutanud, et ta oli selle sõnumi peale täiesti sõnatu.

Kuula ise ka:

Marcus Johnson

„Kuidas keha töötab?“

(Koolibri)

Rohkete ning detailsete illustratsioonidega raamat selgitab inimkeha arenemise lugu, selle toimimist ja funktsioone ning annab põhjaliku ja illustratiivse ülevaate kogu organismist: närvisüsteemist, luustikust ja lihaskonnast, ajuehitusest ja funktsioonidest, erinevate organite toimimisest, vereloomest ning paljust muust kuni raku ehituse ja DNA-ni.

Lisaks leiab raamatust ka teaduslikke põhjendusi, kuidas ja miks peab oma organismi hoidma ning millised on tagajärjed, kui midagi meie kehas läheb valesti ning see jääb haigeks.

Raamatu lõpus on huvitav ülevaade meditsiinilistest läbimurretest ning sellest, mida võiks selles vallas tuua tulevik.

Raamatuga on kaasas tasuta äpp, mille abil saad nutitelefonist või tahvelarvutist loetule lisaks videoid vaadata. Samas sarjas on varem ilmunud raamat „Loomade maailm“.

See uhke ja sisukas raamat inimesest ja inimese kehast ilmus eesti keeles 2020. aastal.

Raamatu esimene peatükk on inimahvist.

Piisab vaid pilgust meie planeedile, et näha – inimene (teadusliku nimetusega Homo sapiens) on selle täielikult asustanud. Meie keha, sh luid, lihaseid ja rakke uurinud teadlased on arvamusel, et oleme teiste loomadega, eriti primaatidega (esikloomalistega) väga lähedases suguluses. Lähimatega neist, bonobode ja šimpansidega jagame 98,5% geenidest.

Esimeses peatükis uuritakse põhjalikult inimese päritolu. Selles peatükis on juttu inimese sugupuust, vanimast inimese eellasest, evolutsioonist, millenniumi inimesest, esikloomalistest, inimahvidest ja esikloomaliste sugukondadest.

Teine peatükk uurib, kuidas keha toimib? Juttu on elundkondadest.

Inimkeha on väga keeruline masin. Kõik selle osad alates tahketest luudest kuni vedela vereni on moodustunud triljonitest mikroskoopilistest rakkudest. Suured kehaosad, mida nimetatakse organiteks (elunditeks), nagu süda, maks ja kopsud, täidavad teatud ülesandeid ja teevad koostööd, et moodustada elundkondi. Keha süsteemid töötavad elu säilitamise nimel. Olgugi, et näeme erinevad välja, on kõigil – meestel ja naistel, noortel ja vanadel – samad põhielundkonnad.

Need on – tugi- ja liikumiselundkond, lihaskond, närvisüsteem, südame-veresoonkond, suguelundkond, hingamiselundkond, katteelundkond, seedeelundkond.

Kolmas peatükk on rakkudest ja kudedest ehk ehituskividest.

Rakud on inimkeha ehituskivid. Olgugi, et rakud on mikroskoobita nähtamatud, koosneb keha triljonitest rakkudest. Rakke on umbes 200 liiki ja igaüks täidab oma ülesannet. Osa rakke, näiteks punalibled, töötavad üksi. Teised ühinevad rühmadeks ja moodustavad koed, mis täidavad teatud ülesandeid.

Selles peatükis on põnev joonis raku sisemusest, juttu tüvirakkudest, koest, uute rakkude tootmisest, rakuliikidest. Kas teadsid, et keskmine 60-70 kg kaaluv täiskasvanu koosneb umbes 37 triljonist rakust. Lisaks on nendega segunenud umbkaudu 40 triljonit bakterirakku.

Neljas peatükk jutustab lugejale elu koodidest.

DNA ehk desoksüribonukleiinhape on molekul, mis sisaldab inimese arenguks, eluks ja paljunemiseks kogu vajalikku teavet. Neid juhiseid – geene – leidub igas rakus ja vanemad pärandavad need oma lastele. Iga inimraku tuumas on 23 tillukeste struktuuride paari – kromosoomi. Need koosnevad tihedalt keerdus DNA-ahelatest.

Selles peatükis saame lugeda inimgenoomist, DNA-testidest, DNA topeltheeliksist, geeniteraapiast ja kloonimisest ning kuritegevusevastasest võitlusest.

Viies peatükk viib meid katteelundkonna juurde. Nahk, juuksed ja küüned.

Nahk moodustab keha ja väliskeskkonna vahele tõkke, See kaitseb meie siseelundeid võimalike nakkusallikate eest ja aitab kehatemperatuuri reguleerida. Lisaks on tegemist tähtsa meeleelundiga.

Nahal on kolm kihti. Välimine, marrasknahk (epidermis), koosneb tugevatest surnud rakkudest, mis kuluvad pidevalt maha ja asendatakse uute rakkudega marrasknaha alumisest kihist. Keskmine kiht, pärisnahk (dermis) sisaldab retseptoreid, närve, veresooni ja higinäärmeid. Sisemine, alusnahk (subcutis) koosneb peamiselt rasvast, mis aitab kehal sooja hoida. Samuti asuvad selles karvanääpsud.

Saame lugeda ka keha jahutist, küüntest, juustest ja sõrmejälgedest.

Et ma Sulle nüüd kõike ära ei räägiks, siis mõned peatükid ka lühemalt. Luud ja liigesed, lihased, närvikimbud, juhtimiskeskus (aju ja seljaaju), heli ja pilt (nägemine ja kuulmine), maitsmine, kompimine ja haistmine.

Peatükk nr 12. Sellel peatükil on vahva pealkiri „Tuks-tuks-tuks“ ja selles räägitakse meile südame-veresoonkonnast.

Süda on imeline kahepoolne pump, mis lööb pidevalt ja varustab keha verega. Veri omakorda kannab hapnikku ja teisi energiat andvaid toitaineid ajule ja lihastele. Täiskasvanud inimese süda on umbes rusikasuurune ja koosneb spetsiaalsest lihasest, mida ei leidu kuskil mujal kehas. Süda hakkab tööle ammu enne seda, kui me sünnime, ja töötab kuni suremise hetkeni. Keskmise eluea jooksul teeb inimese süda üle kolme miljardi löögi!

Selles peatükis on joonis südame tööst, juttu on ka elu algusest, vereringest, käime ära südame sisemuses.

Raamatu 13. peatükk „Elu eliksiir“ jutustab verest, veenidest ja arteritest.

Veri on vedelik, mis voolab pidevalt mööda keha ringi ja hoiab meid elus. Süda pumpab seda hiiglaslikku arterite ja veenide võrgustikku. Veri kannab keharakkudesse ellujäämiseks vajalikud toitained ja hapniku. Samuti kogub ja kõrvaldab veri rakkude tekitatud jääkained.

Veri koosneb triljonitest rakkudest ja kemikaalidest, mis täidavad hulka asendamatuid ülesandeid, nagu nakkustega võitlemine, sooja hoidmine, energia tootmine ja hormoonide levik.

Selles peatükis on mitmeid ja mitmeid põnevaid teemasid. Kus veri tekib? Millest veri koosneb? Veresooned, vererõhk, nanobotid puhastavad verd, valgelibled, vereliistakud, punalibled, veregrupid.

Järgmised peatükid on hingamiselundkonnast, sisenõrenäärmetest (ajuripats, sugunäärmed, kilpnääre, neerupealised, veresuhkur), puhastus- ja tugisüsteemist ehk lümfisüsteemist, immuunsüsteemist ehk kaitsest (vaktsineerimine, allergiad, sissetungijad, vastupanuvõitlejad, tõkked), seedeelundkonnast: suust makku (suu, hambad, mao sisemuses, lõhustamine, neelamine).

Keerame lehekülge. Peatükk nr 19. Toitainete omastamine ehk seedeelundkond: maks ja soolestik.

Maost liigub kuumus peensoolde. Siin algab toitainete omastamine. Toitained, mis hooldavad ja parandavad keha kudesid, imatakse vereringesse ja saadetakse maksa ning mujale kehasse. Kasulikud jäägid (nagu vesi) imatakse jämesooles. Seejärel viiakse jääkained kehast välja.

Selles peatükis saame tuttavaks maksaga (maks on kõige suurem elund, nn vilgas keemiatehas), piilume maksa sisemusse. Seejärel on juttu kõhubakteritest, sapist (vedelik, mida säilitatakse sapipõies), peen- ja jämesoolest, isegi peeretamisest on juttu (ja see on seotud jämesoole bakteritega).

Peatükk nr 20 on heast söögist ja heast tervisest.

Tervislik toitumine on hea tervise alus. Ütlus „Sa oled see, mida sööd“ on sõna otseses mõttes tõsi, sest keha omastab söödud toidu ja kasutab seda rakkude toitmiseks. Head toiduvalikud mõjutavad enesetunnet ja välimust nii täna, homme kui ka ülejäänud elu jooksul.

Selle peatükis küsitakse, mida juua, mida süüa? Mis ülekaalulisus/rasvumine? Juttu on ka süsivesikutest, puu- ja köögiviljadest, valkudest, tervislikest rasvadest, toidumärgistusest ja ka maiustustest.

Järgmise peatüki (nr 21) pealkiri on „Veepuhastusjaam“ ja see kõneleb erituselundkonnast.

Erituselundkond mängib vere puhastamisel elutähtsat rolli – see eemaldab rakkude toodetud jääkained ja säilitab keha keemilist ning niiskustasakaalu.

Neerud moodustavad selle süsteemi olulise osa. Need kaks rusikasuurust elundit asuvad selja keskel ning filtreerivad pidevalt meie verd, eemaldades sellest jääkained ja toksiinid ning viies need uriiniga kehast välja. Neerud kontrollivad vedelikutasakaalu ja reguleerivad vere happelisust ehk pH-d.

Selles peatükis piilume ka neeru sisemusse, kuidas see töötab, mida neerud teevad? Juttu on ka nefronitest, mis on neerude filtreerimiskeskused ja piilume ka nefroni sisemusse.

Raamatu viimastes peatükkides on juttu suguelundkonnast, rasedusest ja sünnitusest, eluetappidest (imikuiga, varane lapsepõlv, lapsepõlv, noorus, varane täiskasvanuiga, täiskasvanuiga, hiline täiskasvanuiga ja vanadus), haigustest ja häiretest (närvisüsteemi haigused, pärilikud haigused, vähktõbi, nakkushaigused, immuunsüsteemi haigused, südamehaigused, hingamisteede haigused, vaimne tervis), inimese kehast (liigu!, maga hästi!, pese hambaid!, päevita targalt!, ära suitseta!, toitu tervislikult!, pese käsi!, käitu targalt!).

Viimane peatükk (nr 27) on põnev ajaskaala – arstiteaduse läbimurded – meditsiini verstapostid.

See ajaskaala algab 400 eKr – Kreeka arst Hippokrates, kes on ilmselt kõigi aegade kõige kuulsam arst. Edasi on ajaskaalal kreeklane Galenos, esimesed meditsiinikoolid Itaalias, mõjukas Pärsia arst Avicenna, vaktsiinid (Edward Jenner), anesteesia (William T.G. Morton), mikroobiteooria (Louis Pasteur), meditsiinilised kujutised (Wilhelm Conrad Röntgen), antibiootikumid (Alexander Flemming), elundite siirdamine (Joseph Murray ja David Hume), viirusvastased ravimid, südamesiirdamine (Christiaan Barnard), katseklaasibeebid, esimesed kloonitud imetajad (lammas Dolly), inimgenoom, embrüonaalsed tüvirakud ja CAR T-raku teraapia.

Selline huvitav, põnev ja sisukas raamat. Sobib suurepäraselt iseseisvaks lugemiseks nii lastele, noortele ja ka täiskasvanutele, kuid seda võib suurepäraselt kasutada ka inimeseõpetuse tundides.

Elizabeth Cranford

„Loomade maailm“

(Koolibri)

Kaunite illustratsioonidega raamat tutvustab meile imelisi loomi kõikjalt üle maailma.

Siit saab teada, kui nutikad loomad tegelikult on, kuidas nad omavahel suhtlevad, kuidas nad otsivad toitu ja kuidas leiavad paarilise. Saame aimu, miks mõned loomad magavad talveund ja teised mitte, kui pikki rännakuid loomad võivad ette võtta, kuidas eri liigid teevad koostööd ning palju-palju muud põnevat.

Raamatuga saad alla laadida tasuta äpi ja vaadata enam 50 haaravat videoklippi. Nii saad loetut kohe ka oma silmaga näha ja kuulda. See loob tunde, nagu viibiksid ise metsikus looduses!

See kaunis, uhke formaadiga ja sisukas loomaraamat ilmus eesti keeles 2018. aastal. Elizabeth Cranfordi sulest on eesti keeles ilmunud veel üks väga äge ja sisukas lasteraamat loodusest – „Mered ja ookeanid“ (Koolibri, 2020). Sellest tegin juttu oma blogis eelmisel suvel.

Selle raamatu esimene peatükk on hämmastavalt taibukatest loomadest. Teadlased on väga pikka aega arvanud, et loomade käitumist juhivad üksnes instinktid – et nad on huvitatud vaid toidust ja paaritumisest ning sellest, kuidas hoiduda kiskjate eest. Tänapäeval usuvad aga paljud teadlased, et loomad on hoopis arukamad ning neile on omased tunded ja käitumisviisid, mida siiani peeti vaid inimeste pärusmaaks. Näiteks on teada, et mõned loomad tervitavad üksteist ainulaadse häälitsusega, mida meie võiksime pidada nimeks …

Raamatu autor lisab, et selles raamatus tutvustatakse paljusid erinevaid loomaliike kogu maailmast, et näidata, kui nutikad ja imetlusväärsed nad on.

Selles peatükis on juttu sellest, et mõned loomad tunnevad end peeglist ära, saame tuttavaks pööraselt targa kaheksajalaga, loeme tööriistade kasutamisest. Merisaarmad kannavad oma rinnal olevas kukrus kivi, et purustada molluskite karpe.

Ka sinitihased on nutikad – nad on õppinud piimapudelitelt papist korke maha tõmbama ja hiljem ka fooliumist korkidesse auke torkama.

Siin on ka hallpapagoid ehk jakod, kes on väga intelligentsed linnud, keda hinnatakse eriti nende oskuse pärast imiteerida inimkõnet.

Loeme ka elevantidest, kes mäletavad ja suudavad ka leinata.

Teine peatükk jutustab oskusest elus püsida. Sageli üllatab meid loomade välimus, nende käitumine ja võime vaenulikus keskkonnas ellu jääda. Praeguseks on teadlased teinud selgeks, et see pole sugugi juhus – loomad sobituvadki täiuslikult oma elukeskkonda. See on nii tänu protsessile, mida nimetatakse evolutsioonis. Loomad muutuvad paljude põlvkondade vältel tänu sellele, et isendid, kes on kõige paremini oma habitaadiga (elukeskkonnaga) kohastunud, saavad rohkem järglasi, kes omakorda jäävad ellu ning saavad järglasi.

Loeme sobivast nokast tööks, veekindlast kasukast (vesimutt), vee peal kõndijatest (lootoselinnud), džungliakrobaatidest (gibonid), suurepärasest ninast (saiga) ja iguaanidest.

Järgmine peatükk on oskusest ümbrusega ühte sulada. Enamiku loomade jaoks on parim ellujäämisstrateegia jääda kiskjatele märkamatuks ning muuta end nähtamatuks, imiteerides ennast ümbritsevaid kujundeid ja värve. Seetõttu märkamegi aeg-ajalt liigutavaid „lehti“, ujuvaid „vetikaid“ või lumisel maastikul pilkuvaid „silmi“. Mõned loomad, näiteks lumepüü, muudavad oma välimust vastavalt aastaajale. Teised aga, nagu kameeleonid ja teatud liiki kalad, võivad ümbrusega kokku sulamiseks vahetada värvi mõne minutiga.

Loemegi lumepüüst, kelle sulestik on talvel valge ja kevade saabudes muutub pruunitäpiliseks. Siin on uhke joonistus jääkarudest – valge valgel taustal. Siin on merihobuke, kes näeb välja nagu merevetikas, tõelised maskeerumismeistrid on Aasia troopilistes metsades elavad lehtritsikad. Brasiilias elab põnev lind – tüükasorr, kellel on täiuslik kaitsevärvides sulestik.

Keerame lehte. Hoiatusmärgid. Elusa ja tervena püsimine on paljude loomade jaoks täiskohaga töö. Sageli annavad spetsiaalsed hoiatussignaalid märku, et nüüd on aeg kiiresti põgeneda või vastupidi, tarduda ja sulanduda ümbritseva loodusega kokku. Gruppidena elavad loomad on ära õppinud, et kõige turvalisem on vahti pidada kordamööda. Mõned loomad annavad oma erksavärvilise välimusega kiskjatele teada, et nad on mürgised või kehva maitsega. Osa kahjutuid loomi aga hirmutavad kiskjaid eemale sellega, et jäljendavad ohtlikumate liikide välimust.

Selles peatükis on juttu punasilmsetest puukonnadest, korallmadudest, hanka-antiloopidest, „keemiarelvaga“ varustatud Lõuna-Aafrika tirtsudest ja meritigudest, kelle naha all on näärmed, mis eritavad tugevat mürki. Neil tigudel on ka erksavärviline välimus.

Viiendas peatükis on juttu sellest, kuidas loomad kokku hoiavad, sest koos on julgem. Paljud loomad elavad rühmadena. Antiloobid elavad karjas, linnud ja kalad parves, putukad kolooniatena. Nad elavad koos, kuna sellisel eluviisil on palju eeliseid, eelkõige enda kaitsmine kiskjate eest.

Saame lugeda korallidest, rohtlahaukuritest ja töökatest mesimummudest.

Kuuenda peatüki pealkiri on „See on minu maa!“ Paljud loomad on loomult territoriaalsed. Mõnedel on oma isiklik territoorium, mõned aga elavad paaride või gruppidena. Nad märgistavad ära maa-ala, mida nad on valmis samast liigist sissetungijate eest kaitsma. Enamasti kaitsevad loomad kõige olulisemat ressurssi – toitu, kuid oluliseks peetakse ka paiku, kuhu on hea ehitada pesa või urgu. Loomad kasutavad helisid, lõhnu ja signaale, andmaks teada, et sissetungijad pole teretulnud.

Selles peatükis toimetavad erinevad linnud, koiotid, kassikakud, ämmalahvid ja rebane.

Seitsmes peatükk viib lugeja kõrgele mägedesse. Mõned loomad elavad kõrgmäestikus, näiteks Himaalajas, Andides ja Alpides. Selleks, et mägedes ellu jääda, peavad need loomad saama hakkama nii külmas kui ka hõredas õhus, milles on palju vähem hapnikku kui metsatasandil. Mõned loomad ronivad päris kõrgele mägedesse, kuid mitte nii kõrgele, kus õhk väga hõredaks muutub, ja nad tulevad alla tagasi, kui öösel või talvel tõeliselt külmaks läheb. Siiski on mõned loomaliigid evolutsiooni käigus kohastunud eluks mägedes ning saavad hakkama vähese hapnikuga ja lausa naudivad jäist õhku.

Selles peatükis loeme kõrgel lendavatest lindudest, oravlaste sugukonda kuuluvatest ümisejatest, kellest kollakõht-ümiseja võib elada kõrgel mägedes. 3000-5000 meetri kõrgusel merepinnast elutsevad Tiibeti jakid – nemad on kõige kõrgemal elavad kodustatud loomad maailmas. Alpi kaljukitsed elavad mägistel aladel nii Euroopas, Kesk-Aasias kui ka Põhja-Aafrikas. Nemad elavad ülalpool lumepiiri, kus kiskjatel on neid raske kätte saada.

Järgmistes peatükkides saame lugeda sõbralikest suhetest, imelisest Galapagosest, pikkadest rännakutest, sellest, et puhkus on oluline ja toit on tähtis, siin on taimtoidulised loomad ja ka kiskjad, kes söövad peamiselt liha.

Peatükk nr 15 on valivatest sööjatest. Magus nektar on üks kõige kontsentreeritumaid toiduaineid looduses. Enamik õisi toodab seda päeva jooksul väikestes kogustes. Samal ajal eritavad õied ka tugevat lõhna, mis meelitab putukaid, linde ja loomi nektarit sööma. Magusa nektariga maiustades saavad loomad õietolmuga kokku ning kannavad selle edasi järgmise õie sisse, tänu millele hakkavad arenema seemned. Kasu saavad mõlemad, nii loomad kui taimed – loomad saavad kõhu täis, taimed aga tolmeldatud. Puuvilju armastavad loomad aitavad aga puudel paljuneda, kuna väljutavad seemneid puust kaugel, kus saab omakorda hakata kasvama uus puu.

Nektari kätte saamine on raske töö. Mõnel nahkhiireliigil (näiteks noplastel) on pikk peenike keel, mis ulatub ka kõige sügavama õie sisemusse.

Meemesilaste toidulaud koosnebki ainult nektarist ja õietolmust. Töömesilased korjavad nektarit ja viivad selle tarusse, kus sellest tehakse mett, mida hoitakse kärjekannudes. Sellest meest elab talvel kogu mesilaspere.

Saame teada, et metsikud orangutanid jumaldavad puuvilja ning umbes 60% nende toidust moodustavad puuviljad. Orangutanid söövad ka lehti, õisi ja puukoort ning vahel maiustavad ka sipelgate ja termiitidega.

Liblikad ei söö tavapärases mõttes, vaid saavad vajalikud toitained kätte nektarit juues.

Austraalias elab väike kukkurloom – nokiskuskus. Tema on üks vähestest imetajatest, kes elab peaaegu ainult nektarist ja õietolmust.

Järgmises peatükis loeme loomadest, kes tahavad ainult ühte toitu. Osa loomi toitub väikeste eranditega vaid üht liiki taimedest või loomadest. Sageli on need loomad hakanud eelistama üht toiduallikat oma elukeskkonna tõttu ning ka selle tõttu et nad peavad võitlema toidu pärast teiste loomadega enda ümber. Arvata võib, et kuna paljud putukad elavad suurtes pesades, siis saatis edu neid insektivoore (putuktoidulisi), kellel on teravad küünised pesade purustamiseks ning pikk koon ja pikk kleepjas keel. Spetsialiseerunud sööjatel on sageli spetsiaalselt kohastunud kehaosad või kombed, mis aitavad neil saada kätte toitu, millele teised loomad nende ümber ligi ei pääse.

Hiidpandad ei söö praktiliselt midagi peale bambuse. Neile maitsevad nii bambusevõrsed, -varred kui ka -lehed. Nad söövad enamiku ärkveloleku ajast, kuna vajavad eluspüsimiseks tohutuid toidukoguseid. Isasloom võib ühe päevaga süüa ära üle 40 kg bambust.

Sipelgaõgijad söövad ainult termiite ja sipelgaid. Nende pikk koon ja pikk kleepuv keel sobivad ideaalselt sipelgate ning termiitide pesade rüüstamiseks. Nad kasutavad oma esikäppadel olevaid teravaid kõveraid küüniseid putukate pesade purustamiseks.

Käbilinnud toituvad üksnes okaspuude käbides peituvatest seemnetest ning nende nokk on sellise toidu jaoks suurepäraselt kohastunud. Käbilindu on kutsutud ka ristnokaks, kuna tema nokk ongi ristamisi üksteisest üle ulatuvate otstega.

Raamatus on juttu veel ka kõigesööjatest, erilistest oskustest, vee joomisest, paariliste meelitamisest, võitlusest emaste pärast, pesadest ja munadest.

Peatükk nr 23 on vanemlikust hoolitsusest. See, kui palju vanemad järglaste eest hoolt kannavad, varieerub liigiti, kuid enamik loomalapsi vajab vanemate kaitset ning abi toidu hankimisel veel kaua pärast sündimist. Nad vajavad ka kaitset looduslike vaenlaste eest, mistõttu vanemad peidavad oma järeltulijad sageli ära või kannavad endaga kaasas. Enamasti on hoolitsejaks emad, samas kui isad panustavad järglaste eest hoolitsemisse minimaalselt kui üldse.

Selles peatükis loeme sellest, kuidas ahvid sidemeid loovad, siin on väikesed krokodillid ja ka lõviemad.

Saame teada, et skorpion on väga hoolitsev ema. Emane skorpion sünnitab elusad järglased, keda kannab seljas ning kaitseb oma mürgise astlaga.

Kui lumekaku pojad on munast välja koorunud, hoiab ema neid oma keha ja kohevil tiibade all soojas, kuna Arktika külmad tuuled oleksid udusulis kakkudele ohtlikud.

Mõned Aafrika rannavetes elavad kirevahvenlased kannavad oma marja suus, kuni pojad on arenenud. Ka hiljem põgenevad väikesed kalakesed ohu korral ema suhu varjule.

Mõned põnevad peatükid on raamatus veel. Kujumuutjad, juttu on metamorfoosist.

Tähtsad oskused – väikesed loomalapsed peavad õppima väga palju ja kiiresti. Linnupojad peavad õppima lendama ning kõik noored loomad peavad täiskasvanuks saades endale ise toitu hankima. Kiskjate poegade jaoks on tähtis jahipidamise õppimine. Loomapojad veedavad palju aega ka mängides ja mürades. See aitab neil arendada lihaseid ja koordinatsiooni; ühtlasi omandavad nad sotsiaalseid oskusi.

Meie sugulased – ahvid, kes on seltskondlikud, intelligentsed ja tegusad loomad. Inimahve on tegelikult vähe: gorillad ja šimpansid Aafrikas ning orangutanid ja gibonid Aasias. Pärdiklasi seevastu on kokku umbes 250 liiki. Ahvid jagunevad kahte suurde gruppi. Neid, kes elavad Aafrikas ja Aasias, näiteks paaviane ja makaake, nimetatakse Vana Maailma ahvideks (kitsaninalised ahvid). Need, kes elavad Ladina-Ameerikas, näiteks kaputsiinahvid ja ämmalahvid, on aga Uue Maailma ahvid (laianinalised ahvid). Enamikul Uue Maailma ahvidel on saba ja nad on oma sugulastest ka väiksemad.

Raamatu viimane peatükk on jutukatest loomadest. Paljude loomade jaoks on nägemise ja haistmise kõrval oluliseks suhtlemisviisiks ka helid. Linnud laulavad, hundid uluvad ja hobused hirnuvad, et kaitsta oma territooriumi, hirmutada vaenlasi ning tervitada pereliikmeid ja sõpru. Kuid loomad kasutavad suhtlemiseks palju ka kehakeelt, et näidata liigikaaslaste suhtes kas üleolekut või asutust.

Ahvid suhtlevad palju erinevate näoilmete abil.

Huntidele on tähtis kehakeel – hundid kasutavad karjaliikmetega suhtlemisel palju saba ja kõrvu. Ainult hundikarja juht võib näiteks saba püsti hoida, teised peavad selle langetama.

Delfiinid on väga sotsiaalsed loomad ning nad toovad kuuldavale kõige erinevamaid häälitsusi: nad piiksuvad, kiljuvad, kriiskavad ja vilistavad. Iga delfiin toob kuuldavale ka üht ainulaadset vilet, mille järgi kaaslased ta ära tunnevad.

Linnud on kahtlemata tuntuimad loomamaailma lauljad, kes annavad oma hüüete ja lauludega edasi erinevat infot. Nad märgistavad lauluga näiteks territooriumi ja meelitavad kaaslast ligi.

Küürvaalad toovad kuuldavale erinevaid helisid, millest nad kombineerivad kokku 7-10 minutit kestva laulu, mida korratakse ikka ja jälle. Kõik vaalad laulavad üldjoontes sama laulu, mida on kuulda kuni 80 km kaugusele.

Sellised vahvad ja põnevad lood ja jutud selles ägedas loodusraamatus/loomaraamatus. Raamatu lõpus on ka sisujuht, pildiallikad.

Kes seda põnevat raamatut pole veel lugenud, siis soovitan kindlasti.

Charli XCX

„Music, Fashion, Film“

(Warner Music)

„Charli XCX, kes tõusis albumiga „Brat“ rahvusvaheliseks superstaariks, on välja andnud oma kauaoodatud uue albumi „Music, Fashion, Film“. Enne albumi ilmumist avaldati singlid „Rock Music“, „SS26“ ja „Wink Wink“.

Albumi „Music, Fashion, Film“ kaanefotol on kujutatud legendaarseid tegelasi: John Cale’i, Marc Jacobsit ja Martin Scorsese’t. Trio iga liige esindab üht albumi pealkirjas sisalduvat teemat – muusikat, moodi ja filmi –, mis moodustavad Charli isikliku püha kolmainsuse.

Muusika, mood ja film on tema jaoks popkultuuri kolm kõige olulisemat tugisammast – asjad, millesse ta kõige enam usub ja mis tema enda sõnul hoiavad teda elus.

Albumi kaanefoto autor on fotograaf Aidan Zamiri, kes on Charli XCXiga teinud koostööd mitmete projektide raames. Muu hulgas oli ta kaasstsenarist ja režissöör varem sel aastal ilmunud „brat“-ajastut käsitlevale pseudodokumentaalfilmile „THE MOMENT“.

Varem sel aastal avaldas Charli XCX samanimelise filmimuusika albumi filmile „Wuthering Heights“, millel kõlasid lood „Chains Of Love“, „Dying For You“ ja „Always Everywhere“.

Hüperpopi kuninganna ja rahvusvaheline supertäht Charli XCX on tuntud oma legendaarse albumi „Brat“ ja sellega kaasnenud neoonrohelise esteetika poolest, mis vallandas ülemaailmse „brat summeri“ nähtuse. Albumi megahitid – nagu Billie Eilishiga kahasse tehtud „Guess“ (mis ületas miljardi kuulamise piiri) ning „Von Dutch“, „360“ ja „Apple“ (millest igaüks on kogunud üle poole miljardi kuulamise) – tegid temast üleilmselt tuntud tähe.

Charli XCX tegi läbimurde 2014. aastal singliga „Boom Clap“, mis tõi ta rahvusvahelise tähelepanu keskpunkti; lugu on kogunud maailmas ligi 1,5 miljardit kuulamist.

Oma karjääri jooksul on Briti laulja, laulukirjutaja ja produtsent Charli XCX uuenduslikul moel ühendanud kommertspopi, elektroonilised mõjutused ja eksperimentaalsed elemendid. Ta on kinnitanud oma positsiooni ühe olulisema häälena oma põlvkonna muusikamaastikul.

2025. aasta märtsis toimunud BRIT Awardsi galal pälvis staar muljetavaldavad viis auhinda, sealhulgas aasta albumi, aasta artisti ja aasta laulu kategoorias. Lisaks on Charli XCX pälvinud arvukalt nominatsioone sellistel auhinnatseremooniatel nagu Grammy, BRIT Awards, MTV Video Music Awards ja American Music Awards.

Rahvusvaheline popstaar teatas hiljuti, et suundub sel sügisel Põhja-Ameerikas toimuvale „Music, Fashion, Film“ tuurile.“

Niimoodi tutvustatakse Charli XCX uut albumit Warner Music pressiteates.

Charlotte Emma Aitchison (sündinud 2. augustil 1992), kes on tuntud esinejanime Charli XCX all, on Briti laulja, laulukirjutaja ja näitleja.

Lapsepõlv ja noorusaeg

Ta kasvas üles Essexis Start Hillis ning veetis nädalavahetusi oma ema vanemate juures Lääne-Sussexis Crawleys. Ta õppis Hertfordshire'is Bishop's Stortfordis asuvas Bishop's Stortfordi kolledžis. Lauljatar on elanud lühikest aega koos sõbraga Soomes Joensuus, kirjeldades seda kui "hirmuäratavat kogemust".

Huvi muusika vastu avaldus temas juba varakult – teda paelusid sellised artistid nagu Spice Girls ja Britney Spears – ning 14-aastaselt hakkas ta ise laule kirjutama.

Lavanime "Charli XCX" võttis ta oma MSN Messengeri kasutajanimest, kuna tal ei tulnud ühtegi paremat mõtet pähe ja tal polnud toona mänedžeri. Grammy auhindade jagamisel sõnas ta, et jääb selle nime juurde ega kavatse "teha nagu Prince" (viidates lauljale, kes muutis oma nime sümboliks).

Kirjutab muusikat varakult ja suundub USAsse

14-aastaselt veenis Aitchison oma vanemaid andma talle laenu oma esimese albumi "14" salvestamiseks.

Ta hakkas juba 2008. aastal Myspace'is oma laule avaldama, enne kui sukeldus Londoni reivi-muusika skeenesse. Pärast plaadilepingu sõlmimist Asylum Recordsiga 2010. aastal andis Charli XCX 2010. aastate alguses välja mitmeid singleid ja mixtape´isid.

Lõpuks lendas ta Los Angelesse produtsentidega kohtuma, kuid tundis, et asjad ei suju, kuni kohtus Ameerika produtsendi Ariel Rechtshaidiga. Nad tegid kahetunnise stuudiosessiooni ja kirjutasid loo "Stay Away". Ta on öelnud, et just siis "hakkasid asjad paika loksuma".

Lisaks Rechtshaidile hakkas lauljatar koostööd tegema Rootsi produtsendi Patrik Bergeriga. Mees saatis talle kaks biiti ja ta kirjutas kiiresti neile laulud, millest ühest sai „I Love It“ ja teisest „You're the One“.

Icona Pop ja lauljatari debüütalbum

2012. aastal salvestas Rootsi duo Icona Pop loo uuesti ja andis selle välja singlina, kus tema vokaal kajastub. Laulust sai rahvusvaheline hitt, mis jõudis Charli XCX-i kodumaal esikohale ja tõusis 2013. aastal Billboard Hot 100 edetabelis seitsmendale kohale.

Juunis andis ta välja singli "You're the One" oma samanimeliselt EP-lt, millele järgnes tema debüütmiksteip "Heartbreaks and Earthquakes", ühelooline fail, mis koosnes kaheksast laulust, sealhulgas kaver Blood Orange'i loost "Champagne Coast" ja Odd Future'i remiks loost "You're the One".

Charli XCX´i  debüütalbum „True Romance“ (2013) ei vastanud müüginäitajate osas ootustele.

Teine ja kolmas album

Charli XCX alustas oma teise albumi kirjutamist 2013. aasta keskel; algselt soovis ta salvestada Indias, kuid otsustas hiljem Prantsusmaa kasuks. Olles muusikatööstuses pettunud, suundus ta Rootsi, eraldas end plaadifirmast ja salvestas ühe kuu jooksul punk-mõjutustega albumi. Charli XCX tegi albumi kallal koostööd Patrik Bergeriga.

Nende esialgne materjal jäeti siiski kõrvale, et luua „popilikum” album.

2014. aastal tegi Charli XCX kaasa Iggy Azalea singlil „Fancy“, millest sai tema enim voogedastatud lugu ja üks aasta enimmüüdud singleid maailmas. Samal aastal andis ta välja loo „Boom Clap“, millest sai tema esimene soolosingel, mis jõudis USA-s singlimüügitabeli esikümnesse.

Tema teiselt albumilt „Sucker“ (2014) on pärit ka singlid „Break the Rules“ ja „Doing It“.

Album ilmus 2014. aasta detsembris. Album debüteeris USA edetabelis Billboard 200 28. kohal, olles Charli XCX-i esimene sellesse edetabelisse jõudnud album ning Suurbritannia albumite edetabelis 15. kohal.

Albumi kolmas singel „Doing It”, milles tegi kaasa teine ​​Briti laulja Rita Ora, ilmus veebruaris ja jõudis Suurbritannia singlite edetabelis kaheksandale kohale.

Sel perioodil laiendas Charli XCX oma teistele artistidele lugude kirjutamise portfooliot, olles kaasautoriks Azalea 2014. aasta singli „Beg for It” ja Ryn Weaveri debüütsingli „OctaHate” juures ning luues materjali sellistele artistidele nagu Sky Ferreira, Neon Jungle, Rihanna ja Gwen Stefani.[

2015. aastal alustas ta koostööd Briti kollektiiviga PC Music seotud produtsentidega, kujundades välja eksperimentaalsema kõla ja kuvandi. Ta andis välja lühialbumi „Vroom Vroom“ (2016) ning mixtape'id „Number 1 Angel“ ja „Pop 2“ (mõlemad 2017).

2016. aasta juulis teatati, et plaadifirma PC Music asutaja, Briti produtsent A. G. Cook, on asunud tööle Charli XCX-i loovjuhina.

28. oktoobril 2016 ilmus tema kolmanda albumi esimene singel „After the Afterparty“. See jõudis Briti singlite edetabelis 29. kohale.

5. oktoobril 2018 andis Charli XCX koos Lõuna-Aafrika ja Austraalia päritolu artisti Troye Sivaniga välja singli "1999", mis oli tema kolmanda albumi "Charli" juhtsingel.

Tema kolmas album „Charli“ (2019) sisaldas hittsinglit „1999“, mis valmis koostöös Troye Sivaniga. Albumi andsid 13. septembril 2019 välja Asylum ja Atlantic Records.

COVID-19 pandeemia, uued albumid sünnivad

Tema neljas album „How I'm Feeling Now“ (2020) valmis COVID-19 pandeemiast tingitud piirangute ajal ja pälvis kriitikute tunnustuse.

Charli XCX-i viies stuudioalbum „Crash“ (2022) tõusis nii Suurbritannias kui ka Austraalias plaadimüügi edetabelite tippu, olles tema esimene sellise saavutuseni jõudnud album.

Ja veel. Charli XCX andis oma panuse 2023. aasta filmi „Barbie“ heliribasse singliga „Speed ​​Drive“, mis jõudis Suurbritannia singlimüügi edetabelis kümne parima loo hulka.

2023. aasta veebruaris avaldas Charli XCX intervjuus ajakirjale British Vogue, et on sõlminud uue plaadilepingu oma kahe järgmise albumi väljaandmiseks.

Ilmuvad album „Brat“, filmimuusika album „Wuthering Heights“

Charli XCX-i kuuenda albumi „Brat” esimene singel „Von Dutch” ilmus 29. veebruaril 2024. Albumi teise singlina ilmus koos muusikavideoga „360” 10. mail 2024.

Album „Brat“ ilmus 7. juunil 2024. „Brat“ pälvis kiiresti ülemaailmse kriitikute tunnustuse; see saavutas Metacriticu hinnangul 95 punkti, mis on kõrgeim tulemus 2024. aastal ilmunud albumite seas, saades seega Metacriticu 20 kõigi aegade kõrgeima hinnanguga albumi hulka.

Tema kuues album „Brat“ (2024) oli tema teine ​ Suurbritannias esikohale jõudnud album ning mitmed väljaanded, sealhulgas Billboard ja Rolling Stone, nimetasid selle 2024. aasta parimaks albumiks!

Albumilt on pärit Suurbritannia singlimüügi esikümnesse jõudnud hitt „Apple“ ning selle remiksialbum tõi talle teise esikohasingli „Guess“, milles tegi kaasa Billie Eilish.

Album „Brat“ ja selle lood pälvisid kolm Grammy auhinda: parim tantsupop-salvestis („Von Dutch“), parim tantsu-/elektroonikaalbum ja parim albumikujundus.

Selle laimiroheline kaanekujundus ja esteetika said viiruslikuks internetitrendiks ning said laialdast meediakajastust, sealhulgas seoses selle kasutamisega Kamala Harrise 2024. aasta presidendikampaanias.

Album algatas omakorda kultuurinähtuse nimega „Brat Summer“, mis inspireeris Aidan Zamiri filmi „The Moment“ (2026); Charli XCX oli selle filmi kaasprodutsent ja mängis selles peaosa.

10. novembril 2025 avaldas Charli XCX koostöös ansambli The Velvet Underground liikme John Cale'iga loo „House“. See oli juhtsingel tema loodud heliribalt Emerald Fennelli draamafilmile „Wuthering Heights“ (2026), mis põhineb Emily Brontë romaanil.

Filmimuusika album kuulutati välja 13. novembril 2025; samal ajal ilmus teine ​​singel „Chains of Love“ ning filmi ametlik treiler, milles kõlas kõnealune lugu. Loo „Chains of Love“ muusikavideo avaldati 17. novembril. Kolmas singel „Wall of Sound“ ilmus 16. jaanuaril.

Veidi enne seda oli Charli XCX võidelnud kurnatuse ja loomingulise inspiratsiooni puudumisega, mis tekitas temas tunde, et ta „ei suuda enam muusikat teha”. Veidi pärast seda palus režissöör Emerald Fennell tal 2024. aasta detsembris salvestada laul oma 2026. aasta filmiversioonile „Vihurimäe”.

Charli „tundis end kohe inspireerituna” pärast stsenaariumi lugemist ja töötas 2025. aasta jooksul mitme loo kallal, koos sagedase koostööpartneri Finn Keane'iga.

Kirjeldades seda kui "maailma, mis tundus vaieldamatult toores, metsik, seksuaalne, gooti britilik,“ märkis Charli, et see "laulude kogu on album" ja seadis endalt kahtluse alla, kas see sobib tema diskograafiasse, kuid lõppkokkuvõttes ei olnud see talle oluline.

Umbas samal ajal kinnitas Charli XCX kanda ka ise sõltumatus filmikunstis, saades näitlejarollid filmides „Erupcja“ (2025), „I Want Your Sex“ (2026), „100 Nights of Hero“ (2025), „Faces of Death“ (2026) ja „Sacrifice“ (2025).

Uus album „Music, Fashion, Film“

Selle aasta 1. juunil teatas lauljatar oma seitsmendast stuudioalbumist „Music, Fashion, Film“, mis ilmus 24. juulil.

„Music, Fashion, Film“ on Briti laulja ja laulukirjutaja Charli XCX-i seitsmes stuudioalbum, mis ilmus 24. juulil 2026 Atlantic Recordsi vahendusel. Albumi produtseerimisel osalesid tema pikaajalised koostööpartnerid A. G. Cook ja Finn Keane, kes kirjutasid lood koos Charliga.

Enne albumi ilmumist avaldati neli singlit – „Rock Music“ (juhtsingel), „SS26“, „Wink Wink“ ja „Camera“ –, mille kõigi jaoks valmisid ka muusikavideod. Projekti täiendavaks tutvustamiseks korraldab Charli 2026. aasta septembrist oktoobrini samanimelise seitsmenda kontserttuuri.

Igal kontserdil astub soojendusesinejana üles laulja ja laulukirjutaja Underscores.

Aga, mida öeldakse lauljatari uue albumi kohta?

Kui „Brat“ oli Charli XCX´i jaoks suur, särav ja väga klubilik popkultuuriline plahvatus, siis „Music, Fashion, Film“ liigub hoopis kitarride, lo-fi-esteetika, alternatiivroki ja eksperimentaalse popi suunas.

Kõige huvitavam on, et kriitikute arvates ei ole see lihtsalt „Charli XCX teeb nüüd rokialbumi”. Pigem kasutab ta rokilikku kõlapilti selleks, et rääkida kuulsusest, loomingust, identiteedist ja sellest, mida tähendab olla Charli XCX pärast „Brati“ fenomenaalset edu.

Charli XCX räägib uuel albumil mitte ainult suhetest või tunnetest, vaid ka kunstnikuks olemisest ja enda vaatamisest kui nähtusest.

See tundub olevat julge, kummaline ja tahtlikult ebatäiuslik album. Samas just see ongi Charli XCX puhul huvitav: pärast suurt edu oleks olnud kõige lihtsam teha album „Brat 2“ -  selle asemel otsustas ta minna hoopis teises suunas.

Uusi lugusid kokku 11 ja album kestab umbes pool tundi ehk üsnagi vähe. Kuid ei maksa unustada, alati ei maksa kvantiteet, maksab kvaliteet.

Neist esimene „Rock Music“, mis on teadlikult provokatiivne ja veidi naljakas. See mängib mõttega, mida tähendab üldse „rokimuusika” ja kuidas popartist võib võtta endale täiesti uue rolli.

Teine laul „SS26“ on üks uue albumi kõige kiidetumaid lugusid. See on rahulikum, atmosfäärilisem ja mõtlikum pala, milles põimuvad mood, kuulsus ja mingi ähvardav maailmalõpu- või tulevikutunne. Seda on kirjeldatud kui albumi üht kõige lihvitumat ja ligipääsetavamat hetke.

Kolmas laul on „Card Declined“, mis on moemaailma lugu. Pealkiri võib tähendada väga konkreetset ostuhetke, kuid sügavamalt räägib lugu sellest, kuidas inimesed püüavad tarbimise ja välise kuvandi abil endale identiteeti ehitada.

Neljas laul „Camera“ on üks neist lugudest, mida esimestes kuulajate reaktsioonides on palju esile tõstetud. Loo keskmes on vaadatud olemine, pildistamine, kuulsus ja tunne, et sinu elu on pidevalt kellegi teise kaamera ees. Mõnes mõttes on see väga Charli´lik, aga samal ajal veidi haavatavam.

Viies laul kannab pealkirja „2007“. See on lühike, kuid sisuliselt oluline lugu. See vaatab tagasi Charli XCX varasemale elule ja minevikule, kuid mitte nostalgilise ballaadina. Kriitikud näevad selles segu eneseteadlikkusest, huumorist ja identiteedi üle mõtlemisest.

Kuues laul on „I´m Afraid“. Tumedam ja raskem lugu. Selle puhul on kriitikud olnud veidi eriarvamusel: mõne jaoks on see huvitav ja sünge, teised leiavad, et lugu ei avane kohe täielikult.

Järgmine lugu on „Yeah“. Minimalistlikum ja üsna kummaline lugu, mis mängib pigem idee ja hoiakuga kui suure meloodiaga. Mõned kriitikud peavad seda just albumi üheks nutikamaks hetkeks, sest Charli XCX suudab väheste vahenditega teha loo, mis jääb meelde.

Kaheksas laul „Wink Wink on üks albumi mängulisemaid lugusid. Pealkiri ise ütleb juba palju – selles on irooniat, eneseteadlikku popstaarirolli ja veidi absurdset huumorit.

Järgmine laul on „Persona“. Selles  jõutakse albumi ühe keskse küsimuseni: kes on inimene laval ja kes on inimene selle rolli taga? „Persona” sobib väga hästi albumi suuremasse teemasse, kus Charli XCX mängib omaenda kuulsuse, kuvandi ja avaliku tegelaskujuga.

Eelviimane, kümnes laul „Magic Metal Montana“ on üks kõige veidramaid ja eksperimentaalsemaid lugusid albumil. Kriitikud on selle juures märganud, et lauljatar ei püüa tingimata teha „ilusat” või traditsiooniliselt meeldivat poplugu. See on pigem heliline eksperiment, mis näitab, kui kaugele ta võib oma tavalisest popikeelest eemalduda.

Viimaseks lauluks on „No One Lasts Forever“. Albumi finaal ja kõige pikem lugu. Selles osaleb Kanada filmirežissöör David Cronenberg. Loo pealkiri võtab albumi ühe põhiteema üsna otse kokku: kuulsus, trendid, välimus ja isegi kunstnikupositsioon ei kesta igavesti.

Charli XCX muusika ja saavutused

Muusikakriitikud on Charli XCX-i muusikat iseloomustanud mitmesuguste terminitega, sealhulgas electropop, dance-pop, synth-pop, alternatiivpop, hyperpop, pop-punk, dark wave, witch house, gooti pop, avant-pop ja eksperimentaalne pop.

Tema laulude sõnad käsitlevad mitmesuguseid teemasid, sealhulgas seksi, autosid, hedonismi ja armastust.

Lisaks sooloprojektidele on Charli XCX kirjutanud laule ka teistele artistidele; nende hulka kuuluvad näiteks Iggy Azalea „Beg for It“ (2014), Selena Gomezi „Same Old Love“ (2015), Will.i.ami „Boys & Girls“ (2016), Blondie „Tonight“ (2017), Shawn Mendese ja Camila Cabello „Señorita“ (2019), Sigala ja Rita Ora „You for Me“ (2021) ning Katseye „Gabriela“ (2025).

Aastal 2024 pälvis ta ASCAP-i ülemaailmse mõju auhinna (ASCAP Global Impact Award) ja pääses Gold House’i 2024. aasta nimekirja „A100“, mis tunnustab kõige mõjukamaid asiaate; sellega sai temast esimene seda tunnustust pälvinud Briti-India päritolu naine.

Oktoobris 2024 nimetati Charli XCX kosmeetikabrändi Valentino Beauty USA saadikuks ning 16. novembril 2024 astus ta üles saatejuhi ja muusikalise külalisena saates Saturday Night Live. 6. detsembril nimetas Financial Times Charli XCX-i üheks 2024. aasta mõjukaimaks naiseks.

Charli XCX-i muusikaliste mõjutajate hulka kuuluvad Britney Spears, Shampoo, No Doubt, t.A.T.u., The Donnas, Bikini Kill, Martika, Björk, Siouxsie and the Banshees, The Feminine Complex, Donna Summer, Bread, All Saints, Uffie, Brooke Candy, Lil Wayne, Lily Allen, Kate Bush, Twin Peaks, Paris Hilton, Justice, Crystal Castles, Calvin Harris, Daft Punk, Sebastian, Honey Dijon, Robyn, Arca, M.I.A., Autechre, Aphex Twin ja Quentin Tarantino.

Samuti on ta nimetanud Rihannat oma "lemmik-popartistiks" ja loodab talle laulu kirjutada. 2017. aastal avaldas Charli XCX soovi kirjutada laule Katy Perryle ja Gwen Stefanile.

Kuula ise ka:

Bella Kay

„My Reckless Abandon“

(Warner Music)

„Tõusev Ameerika alternatiivpopi täht ja laulja-laulukirjutaja Bella Kay on välja andnud oma debüütalbumi „My Reckless Abandon“.

Bella Kay saavutas tohutu populaarsuse tänu selle aasta alguses ilmunud hittsinglile „iloveitiloveitiloveit“, mida on voogedastusplatvormidel kuulatud juba ligi pool miljardit korda.

 Kolmeteistkümnest loost koosnevalt albumilt on eelnevalt avaldatud neli singlit: „Promise?“, „Say it Say“, „STOP“ ja megahitt „iloveitiloveitiloveit“.

„iloveitiloveitiloveit“ on kujunemas üheks 2026. aasta kiireima eduga hitiks. Lugu on kogunud üle maailma ligi pool miljardit kuulamist ja jõudnud Spotify päevasesse „Viral“-edetabelisse 14 riigis, sealhulgas Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias. Lisaks on lugu hoidnud esikohta Spotify edetabelites muu hulgas Põhjamaades. Billboard Hot 100 edetabelis jõudis lugu kõrgeimalt 18. kohale.

Hiljuti, enne albumi „My Reckless Abandon“ ilmumist, avaldas Bella Kay ka lühialbumi (EP) „a couple minutes out“, mis järgnes artisti emotsionaalselt mõjusale debüüt-EP-le „sick to my stomach“ (ilmus mullu sügisel). Sellel varasemal EP-l kõlas ülipopulaarne lugu „The Sick“, mis on kogunud üle maailma enam kui 200 miljonit kuulamist ning jõudnud Billboardi edetabelites vastavalt 20. kohale (Hot Alternative Songs) ja 21. kohale (Hot Rock Songs).

Texases sündinud ja praegu Florida osariigis Orlandos elav Bella Kay kirjutab laule, mis käsitlevad sügavuti südamevalu, identiteeti ja toimetulekut.

Lauljataril on siiras ja vahetu hääl ning ainulaadne kõla, milles kohtuvad alternatiivpopile omane toorus ja päevikulaadsed, intiimsed laulusõnad. See kombinatsioon ja artisti eripärane nägemus popmuusikast on avaldanud muljet miljonitele kuulajatele. Suurepärane näide sellest on lugu „The Sick“, millest sai viiruslik fenomen: see kogus TikTokis üle 100 miljoni vaatamise ja on pärast ilmumist inspireerinud sadu tuhandeid fännide loodud videoid.“

Niimoodi tutvustab uue ja igati põneva artisti Bella Kay debüütalbumit Warner Music.

Bella Kay ehk Bella Kathleen Ann Williams (sündinud 23. märtsil 2006) on Ameerika indie-popi laulja ja laulukirjutaja, kes tegutseb Floridas Orlandos.

Nii nagu pressiteates öeldi, saavutas lauljatar tuntuse 2025. aastal debüütsingliga „The Sick“, mis jõudis Ühendkuningriigi singlite edetabelis 33. kohale.

Tema 2026. aasta singel „Iloveitiloveitiloveit“ oli tema esimene lugu, mis jõudis USA Billboard Hot 100 edetabelisse, saavutades seal 17. koha. Samuti jõudis see Suurbritannia edetabelis 2. kohale. Siinkohal võin mainida, et R&B-muusika staar SZA kiitis seda lugu kohe, kui lugu oli ilmunud.

Novembris 2025 andis Bella Kay välja oma debüüt-EP „Sick to My Stomach“.

Kay hakkas laule kirjutama teismeeas (olen lugenud, et see juhtus COVID-19 pandeemia ajal) ning pälvis esmakordselt tähelepanu, jagades oma muusikat ja lühikesi klippe sotsiaalmeedias juba enne esimese ametliku singli avaldamist.

Lauljatari muusikas põimuvad intiimne bedroom pop, indie-pop, akustiline pop ja avameelsed, isiklikud tekstid, milles ta käsitleb eneseleidmise ja suhete teemasid.

Tema debüütsingel „The Sick“ ilmus 4. augustil 2025. Laul jõudis Suurbritannia edetabelis 72. kohale ja (märtsi 2026 seisuga) ületas Spotifys 100 miljonit striimimist. Üsna varsti oli lauljataril taskus ka plaadileping firmaga Atlantic Records.

Seejärel andis ta välja veel ühe eduka singli "Lonely" ja novembris 2025 oma debüüt-EP "Sick to My Stomach".

Jaanuaris 2026 avaldas ta loo "Iloveitiloveitiloveit", mis jõudis Suurbritannia edetabelis 2. kohale.

Aprillis 2026 ütles Bella Kay ajakirjale Rolling Stone, et ta on lõpetamas oma debüütalbumit ja mais teatati, et ta on USA laulja-laulukirjutaja Noah Kahani soojendusesineja tema tuuril "The Great Divide".

Samal kuul teatati ka, et ta esineb soojendusesinejana USA laulja-laulukirjutaja Gracie Abramsi tuuril "The Look at My Life".

Bella Kay muusika

Bella Kay on nimetanud oma muusikaliste mõjutajatena Rihannat, Olivia Rodrigot, Lizzy McAlpine’i ja Sabrina Carpenteri.

Bella Kay laulud on enamasti väga isiklikud, melanhoolsed, kuid meloodilised, üles ehitatud akustilisele kitarrile ja „õhulisele“ produktsioonile ning keskenduvad tunnetele rohkem kui efektsele produktsioonile.

Laulutekstides korduvad teemad nagu südamevalu, ebakindlus, eneseotsingud, keerulised suhted, vaimne tervis ja eneseväärtus.

„My Reckless Abandon“

Album „My Reckless Abandon“ (ilmus see 12. juulil 2026) on lauljatari debüütalbum.

Tegemist on tervikliku kontseptuaalse albumiga, mis jutustab ühe suhte algusest, lagunemisest ja sellest taastumisest. See oleks kui ühe noore naise päevik, mis pandud muusikasse. Album ei püüagi olla efektne ega täis suuri hitte.

Uut albumit on paljud muusikasõbrad kiitnud selle aususe ja küpse laulukirjutamise eest, eriti arvestaded, et Bella Kay on alles 20-aastane.

Album liigub emotsionaalselt loogilise kaarena: elevusest ja pimestavast armumisest läbi kahtluste ja enesesüüdistuste kuni eneseväärtuse taastamiseni.

Albumi avalugu on „Blur“ (unistav indie-pop), mis on väga tugev algus ja loob terve albumi emotsionaalse maailma. Kõik algab nagu udus, peategelane on armunud ning kõik tundub põnev, kuid samal ajal siiski ka ähmane. Lauljatar teab, et midagi võib valesti minna, kuid ei taha seda endale tunnistada.

Teine lugu on „Promise?“. See on debüütalbumi üks tugevamaid lugusid, mis algab vaikse kitarriballaadina, kuid kasvab uhkeks looks. Laul räägib soovist kuulda teiselt inimeselt kinnitust, kas sa lubad? Tegelikult ei otsita ainult lubadust vaid turvatunnet.

„Say it Say“ on lühike, kuid väga meeldejääv poplugu. Lauljatar soovib, et teine inimene oma tundeid tunnistaks ja neist räägiks. Olukord, kus mõlemad teavad, mis toimub, kuid keegi ei julge seda sõnadesse panna.

„karaoke“ on albumi üks lõbusama pealispinnaga lugusid, kuid loos peitub hoopis üksindus. Karaoke on selles loos metafooriks – inimesed laulavad võõraid sõnu, samal ajal varjates enda päris tundeid.

Albumi viies lugu „iloveitiloveitiloveit“ on selle albumi hittlugu. Lugu jutustab küll enesehävituslikust armumisest – laulu peategelane teab, et olukord pole hea, kuid ta ei suuda sellest loobuda. Lauljatar on ütelnud, et just see laul andis talle enesekindluse artistina.

Kuues laul „STOP“ on albumi esimene murdepunkt. Albumi peategelane mõistab, et peab sellele kõigile piiri panema. Laulu muusika on pingelisem ning sõnad otsekohesemad.

Albumi üks haavatavam laul on „swu“, mis räägib vajadusest, et keegi teine kinnitaks sinu väärtust. Väga ilusa meloodiaga laul, milles lauljatar knnitab, et kui sina hoolid minust, siis ehk olen ma midagi väärt.

Järgmine laul on „Sleep For Dinner“, mida muusikakriitikud on nimetanud lauljatari üheks kõige ausamaks looks. See on raske ja keerulise teemaga laul – see käsitleb söömishäireid ja enese karistamist.

Üheksas laul kannab pealkirja „mindf-ck“ ja see on selle albumi kõige „tumedam“ laul. See räägib emotsionaalsest manipulatsioonist ja sellest, kuidas mürgine suhe võib inimese mõtted pea peale pöörata. Selle laulu muusikaline produktsioon on elektroonilisem kui ülejäänud albumil.

Kümnes laul „tongue“ on väga intiimne ja aeglselt kulgev laul. Atmosfäär on öine ja peaaegu sosistav. See räägib sõnadest, mis jäävd sageli ütlemata. Muusikakriitikud peavad seda Bella Kay debüütalbumi üheks sügavamaks looks.

Albumi muusikaliselt minimalistlikum lugu on „marrow“. See tähendab luuüdi ja metafoorina räägib lauljatar sellest, kuidas valu ulatub kõige sügavamale inimese sisse.

Eelviimane, 12. laul on „A Father´s Lament“. Albumi kõige isiklikum laul, kusjuures see ei ole armastuslaul. Lauljatar räägib oma isa õpetustest ja sellest, kuidas vanemate nõuanded hakkavad alles hiljem elus päriselt tähendust omandama. Bella Kay on ütelnud, et selle loo lõpp mõtiskleb selle üle, kas ühel päeval tuleb tal endal oma lapsele samu asju rääkida.

Albumi viimane laul on „i deserve better“ on väga õige ja väga hea lõpulugu. Albumi lõpuks jõuab lauljatar/peategelane arusaamiseni, et ta väärib paremat. See on rahulik leppimine iseendaga, lõpp, mis annab kogu albumile lootusrikka tooni.

Kuula ise ka:

Anna Clayborne, Adam Larkum

„Leiutiste lugu“

(Koolibri)

Inimesed on tahtnud alati midagi leiutada. Alates eelajaloolisest ajast oleme kasutanud materjale meie ümber, et teha vajalikke tööriistu, tarbeesemeid ja mänguasju. Leiutamine on endiselt põnev.
Paljud leiutised aitavad meil töid kiiremini ja lihtsamalt teha, näiteks nõudepesumasin. Mõned leiutised nagu "kassisilmad" ehk helkurid muudavad elu ohutumaks, teised aga võimaldavad meil tegelda sellega, mida varem ei tuntud, näiteks fotograafia. Leiutised on edu võti. Need on andnud meile maailma, milles tänapäeval elame.

Anna Claybourne´i sulest on eesti keeles ilmunud ka mitmeid teisi populaarteaduslikke lasteraamatuid – „Inimkeha 30 sekundiga“ (Pikoprint, 2015), „Vaatleme taevast. Maagiline öötaevas/Imeline sinitaevas“ (Koolibri, 2022), „Kuidas kõik muutub“ (2022, Koolibri).

„Leiutiste loo“ sisukorrast saan teada, et raamatus on mitu osa – liikumine maismaal, õhureisid, toit, kodused leiutised, suhtlemine, riietus, meditsiin, kirjutamine ja veel leiutisi. Need omakorda koosnevad peatükkidest.

Kohe alguses juhin tähelepanu ka selle ägeda raamatu ägedatele illustratsioonidele, mis on Adam Larkumi sulest. Mõnusad ja pisut humoorikadki pildid annavad raamatule palju juurdes.

Raamatus on ka sissejuhatus – kõik leiutistest. Raamatu autor kinnitab, et inimesed on tahtnud alati midagi leiutada. Alates eelajaloolisest ajast oleme kasutanud materjale meie ümber, et teha vajalikke tööriistu, tarbeesemeid ja mänguasju. Leiutamine on endiselt põnev.

Milleks leiutada? Sellelegi saame vastuse.

Osa leiutisi on ühe inimese välja mõeldud. Suurem osa neist arenevad aga pika aja vältel, mille jooksul seda täiustavad paljud leiutajad.

Autor jätkab ja tõdeb, et paljud leiutajad tormavad niipea kui võimalik oma leiutisi patenteerima. Patent on leiutise riiklik tunnustus. Patent teeb leiutise seaduslikult leiutaja omaks. See tähendab, et keegi teine ei saa leiutist kopeerida ja patenteerida.

Kes on leiutajad? Anna Clayborne kinnitab, et leiutajaks võib saada igaüks. Ehk isegi selle raamatu lugeja.

Raamatu esimene osa jutustab meile liikumisest maismaal ja selle osa esimene peatükk on ratta leiutamisest. 6000 aastat tagasi ratast ei tuntud. Nende järele polnudki vajadust, sest puudusid ka teed. Toona liiguti ringi jalgsi ja raskeid koormaid vedasid loomad.

Keegi ei tea täpselt, kus ja kuidas esimene ratas leiutati, kuid esimesed joonised ratastest on 5200 aasta vanad ja pärinevad Sumerist (iidne tsivilisatsioon tänapäeva Iraagi aladel). Nendel on kujutatud kaarikut, millel on laudadest tehtud rattad all ja mida veavad onagerid (metseeslid).

Ratta leiutamine toimus aeglaselt paljude aastate vältel. Tõenäoliselt ei teinud seda üks inimene. Raamatus on ka vahva joonistus ratta arengust.

Teine peatükk viib meid jalgratta juurde. Jalgratas on lihtne leiutis, mis ei vaja ei mootorit, elektroonikat ega kütust. See on nii lihtne, et selle oleks võinud leiutada juba tuhat aastat tagasi, kuid tegelikult tehti seda alles üsna hiljuti.

Umbes 1790. aastal leiutas prantslane Mede de Sivrac asja, mida nimetati „hobihobuseks“. See oli tehtud puust, kahe rattaga, kuid ilma pedaalide ja juhtrauata. Peagi sai selle riistapuuga mäest alla vuhisemine populaarseks.

Järgmisena „tulid mängu“ lenkstang, pedaalid, „velossipeed“ (suure esirattaga ratas, mille suurele esirattale oli kinnitatud pedaalid), ratas, mille pedaalid ühendati keti külge, mis pani tagumise ratta keerlema.

Selles peatükis on ka põnev fakt. Itaalia kunstniku ja leiduri Leonardo da Vinci märkmikust on leitud joonistus, mis on pärit aastast 1493. Sellel on kujutatud nüüdisaegsele rattale kahtlaselt sarnast riistapuud.

Esimese osa kahes viimases peatükis on juttu kasulikust "kassisilmast", mis teid ja tänavaid valgustab ning maismaa sõidukitest läbi aegade.

Raamatu teine osa on lendamisest. Vaadeldes alatasa linde, nahkhiiri või putukaid, tekkis inimestel soov ka ise lennata. Esimeste lennukatsete järel kulus veel hulk aega, enne kui inimese loodud lennumasinad tuule tiibadesse said.

Saame lugeda šoti teadlasest John Damianist, kes kandis kanasulgedest tiibu, kuid tema lend päädis jalaluu murruga. Teadlane oli kindel, et kotkasulgedest tiivad oleks kandnud teda kaugemale.

Juttu on ka esimestest õhupallidest/soojaõhupallidest.

Selle osa teine peatükk jutustab deltaplaanidest ja lennukitest. 1849 ehitas leiutaja George Cayley deltaplaani, mis isegi lendas natuke. Kolmas peatükk toob lugeja maa peale tagasi – juttu on langevarjudest.

Kes hüppas esimesena? Esimene langevarjur, kes kuulsaks sai, oli prantslane Louis-Sebastien Lenonmand. 1783. aastal hüppas ta puu ja hiljem ka torni otsast alla, hoides käes kahte päevavarju.

1785. aastal näitas õhupallisõitja Jean Pierre Blanchard, kuidas langevarju abil soojaõhupallist pääseda ja turvaliselt maale laskuda. 1797. aastal tegi trikimees Andre Jacques Gamerin sensatsioonilise hüppe õhupallist, mis asus 1000 meetri kõrgusel.

Edasi peatükk lennumasinatest läbi aegade. 1852 õhulaev, 1860ndad luure-õhupall, 1990ndate algus biplaan, 1905 monoplaan, 1914 reisilennuk, 1914-1918 hävituslennuk, 1930ndad reaktiivlennuk, 1936 helikopter, 1940ndad reaktiivreisilennuk, 2007 kahekordne hiigellennuk.

Oleme jõudnud raamatu kolmanda osani. Toit. Selle esimene peatükk on šokolaadi vallutustest. Šokolaad on maailma enim armastatud toiduaine. Lisaks lugematutele kogustele šokolaadikookidele, küpsistele ja magustoitudele sööme me igal aastal miljardeid šokolaaditahvleid. Kõik see maius saadakse vastiku maitsega kakaoubadest.

Selles osas on juttu asteekide valitsejast Montezumast, mõrudest ubadest, hispaanlastest vallutajatest, šokolaaditahvlitest, šokolaadilaevadest ja šokolaadiplahvatusest.

Kas teadsid, et üle kogu Euroopa tekkisid 1700ndail šokolaadikohvikud. Siiski oli šokolaad väga kallis ning seda said endale lubada ainult rikkad ja kuulsad.

1847. aastal otsustas kuulsasse šokolaaditootjate perre kuuluv Francis Fry teha ka tahket šokolaadi, mida saaks süüa! Tema oli see, kes valmistas esimesed šokolaaditahvlid.

Selle osa teises peatükis räägitakse meile närimiskummist. Tänapäeval hästi tuntud närimiskumm pärineb 1869. aastast, mil kohtusid mehhiko mässujuht Antonio Lopez de Santa Anna ja USA leiutaja Thomas Adams.

Kolmandas peatükis loeme kartulikrõpsude ajaloost. Krõpsud leiutas ülipeene restorani kokk nimega George Crum. Ta leiutas krõpsud tänu tusase restoranikülastaja etteheidetele. Tusaseks kliendiks oli raudtee-miljonär Cornelius Vanderbilt 1853. aastal.

Krõpsukoti leiutas krõpsutehase omanik Laura Scudder 1926. aastal, maitsestatud krõpsud tulid müüki 1954. aastal, kui Iirimaa Tayto krõpsuvabriku omanik Joe Murphy neid tootma hakkas. Murphy esimesed krõpsud olid maitsestatud kas soola ja äädikaga või juustu ja sibulaga. Need maitsed on populaarsed senini.

Neljas osa. Kodused leiutised.

Esimene peatükk kodustes leiutistes on nõudepesust. Väheseid leiutisi armastatakse samavõrd kui nõudepesumasinat, mis päästis inimkonna ebameeldivast käsitööst. Et valdavalt on nõudepesuga tegelenud naised, siis on nõudepesumasina leiutajaks just naine.

Josephine Garis Cochran oli rikas seltskonnadaam, kes elas 1880ndate aastate alguses Illinoisis USA-s. Ta vihkas nõudepesemist, mistõttu otsustas, et just tema leiutab nõudepesumasina.

Josephine oli inseneritarkusi omandanud isalt, kes oli kuulus ehitaja John Garis, ja ka vanaisalt, kes oli leiutaja John Fitch.

Josephine Garis Cochran patendeeris oma nõudepesumasina 1886. aastal ja 1893. aastal näitas seda Chicago maailmanäitusel, kus ta võitis auhinna. Ta asutas oma äri ja müüs edukalt oma nõudepesumasinaid nii hotellidele kui restoranidele. Cochrani nõudepesumasinate kompaniist kujunes lõpuks firma KitchenAid, mis tegutseb tänapäevani.

Selle osa teine peatükk on tolmuimemisest. Enne tolmuimejate tulekut oli vaiba puhastamiseks vaid kaks võimalust: luuaga pühkimine ja toikaga tagumine. Mõlemad paiskasid õhku suuri tolmupilvi.

Tolmuimeja töötab tänu vaakumile (õhuvaba ruum), kuhu rõhkude erinevuse tõttu imetakse ka tolm ja mustus. See idee pärineb 1860. aastast, kui USA leiutaja Daniel Hess leiutas vaibapuhastaja, milles vaakum tekitati lõõtsa tõstes.

1869. aastal leiutas üks teine ameeriklane käsitsi töötava puhastaja, mis imes tolmu ventilaatori abil. Kahjuks ei olnud need varajased variandid edukad.

Tihti peetakse esimese tolmuimeja leiutajaks inglise leidurit Hubert Cecil Booth´i. Tema 1901. aastal loodud õliga töötav pump-puhasti oli nii suur, et seda veeti maja juurest maja juurde hobuvankril!

Vaatamata sellele olid Booth´i tolmuimejad populaarsed, kuid oli selge, et on vaja palju väiksemaid tolmuimejaid. Ameerika majahoidja James Spangler ehitas 1907. aastal tolmu koristamiseks masina, mis koosnes elektriventilaatorist, puukastist, luuavarrest ja padjapüürist.

Spangler müüs selle kavandi oma nõo abikaasale, William Hooverile ning hakkas koos temaga tolmuimejaid tootma. Lihtne ja kerge vorm tegi masina ülipopulaarseks ja Hooveri kompanii müüs neid miljoneid.

1978 leiutas briti leidur James Dyson tsüklon-tolmuimeja, millel puudub tolmukott. 1990ndate keskpaigaks müüdi tsüklon-tolmuimejaid juba rohkem kui traditsioonilisi tolmukotiga masinaid.

2000. aastal tulid paljud tootjad välja uudse robot-tolmuimejaga.

Kodustes leiutistes on veel mitmeid peatükke, mis räägivad meile maagilisest mikrolainest ja mikrolaineahjudest, tualettidest ja veeklosetidest ning elektrivalgustitest. Selle osas lõpetab peatükk valgustitest läbi aegade – 400 000 aastat tagasi tõrvik, 3000 eKr savilamp, 3000 eKr küünlad, 100 eKr kalaõlilamp, 1780 ringtahiga lamp, 1792 gaasivalgustid, 1809 elektrivalgus, 1965 LED-lambid ehk valgusdioodid.

Oleme jõudnud selle huvitava ja põneva raamatu viienda osani – suhtlemine. Ma ei saa Sulle ju ka tervet raamatut ümber jutustada, mistõttu mainin, et selle osa märksõnad on telefoni leiutamine, helisalvestamine, televisiooni sünd, arvutiajastu ja suhtlus läbi aegade – 1000 eKr esimene postiteenus, 776 eKr postituvid, 700 eKr skytale, 2. sajand suitsusignaal, 1430ndad aastad trükipress, 1830 telegraaf, 1835 morsetähestik, 1860ndad avastatakse raadiolained, 1870ndad telefonid, 1950ndad kosmosesse lendasi esimesed sidesatelliidid, 1960ndad leiutatakse internet ja 1992 esimene tekstsõnum.

Kuues osa on riietusest. Selles osas on juttu teksastest ja nende saamisloost, tõmblukust, aasadest ja haakidest.

Raamatu seitsmes osa on meditsiinist. Selles osas saame lugeda lõikusest ilma pisarateta, naerugaasist, eetrist, prillidest, plaastritest, sisekaemusest, röntgenist.

Kaheksas osa viib lugeja kirjutamise juurde. Kes olid paberipioneerid? Kirjakunst leiutati amme enne paberit. Seega oli vaja ka materjali, millele kirjutada. Mõned kirjutasid savile, teised kivitahvlitele või puule. Kõik need „kirjad“ olid väga rasked.

Seejärel on juttu papüürusest, Hiinas leiutatud paberilehest, Raeumuri puumassist, käsitsi tehtud raamatutest, liigutatavast trükikirjast, Gutenbergi trükipressist (seda peetakse üheks kõigi aegade olulisemaks leiutiseks), pastakast (selles loos on oluline koht ungari kirjanikul ja kunstnikul Laszlo Biro´l ja tema vennal Györgyl). Saame teada, et 1950. aastal avastas prantsuse firma Bic mooduse, kuidas massiliselt toota üliodavaid pastakaid. Otsekohe vallutasid Bic Cristali nimega pastakad kogu maailma.

See pole veel kõik, sest saame lugeda ka kleepuvatest sõnumitest ehk kleepuvast märkmepaberist Post-it. Seda peetakse üheks 20. sajandi kõige lihtsamaks ja tarvikumaks leiutiseks.

Juttu on ka Braille´ kirjast ehk pimedate kirjast.

Selle osa lõpetab ülevaade kirjutusvahenditest läbi aegade. 3200 eKr savitahvlid, 2500 eKr pintsel ja tint, 1300 eKr stiilus ja vaha, 600 kirjutussulg, 1500ndad aastad pliiats, 1803 metallist kirjutussulg, 1868 kirjutusmasin, 1884 täitesulepea, 1938 pastapiilats, 1962 viltpliiats ja 1978 tekstitöötlusprogramm.

Raamatu viimane osa on igasugu leiutistest. Käime ära vee all, mängime klaverit, teeme esimese foto ja pildistame ning vaatame üle ka argised leiutised läbi aegade – 6400 eKr peegel, 2000 eKr lukk ja võti, 600 eKr mündid, 1498 hambahari, 1837 postmark, 1893 röster, 1899 kirjaklamber, 1952 vöötkood, 1964 esimene arvutihiir.

Üks peatükk on raamatus veel. See on pöörastest ideedest – igavesti liikuv masin, isepuhastuv maja, kleepvahuga prits, redel kosmosesse.

Seejärel veel ka vahva joonis leiutiste ajalisest järjestusest, mis algab 50 000 eKr õlilampidega ja lõpeb 1992 tekstsõnumiga. Sellesse vahemikku mahub oi-oi kui palju olulisi ja vajalikke asju – peegel, leib, kirjakunst, ratas, küünal, mündid, paber, kirjasulg, prillid, trükipress, pliiats, veega tualetipott, langevari, aurumasin, klaver, auruvanker, soojaõhupall, aururong, sisepõlemismootor, fotograafia, telegraaf, postmark, tuukriülikond, jalgratas, arvuti, õhulaev, elektripirn, kirjutusmasin, närimiskumm, teksad, telefon, fonograaf, täitesulepea, nõudepesumasin, raadio, tolmuimeja, lennuk, televisioon, tõmblukk, plaastrid, röster, reaktiivmootor, helikopter, pastakas, takjapael, akvalang, mikrolaineahi, mobiiltelefon, triipkood, viltpliiats, valdusdiood, arvutihiir, CD, inernet jpm.

Põnev on see leiutiste maailma ja leiutiste ajalugu. Huvitav on jälgida, kuidas on leiutised ajas arenenud ja muutunud, milline leiutis on leiutatud varem, milline hiljem.

Raamatu lõpus on ka sõnaseletused ja register.

Emilie Beaumont, Philippe Simon,

Marie-Laure Bouet

„Maailm. Avastusretk piltides.

Leiutised“

(Sinisukk)

Kuidas meie esivanemad määrasid aega?

Mida võimaldas aurumasina leiutamine?

Kuidas avastati valuvaigistid? Kuidas töötasid esimesed telefonid?

Kes suutis esimesena tõusta õhku lennukiga?

Millele sarnanes esimene auto?

Mis on kino?

Millal valmistati esimene arvutusmasin?

Millal leiutati aspiriin?

Need ja paljud teised küsimused saavad vastuse selles raamatus, mis on rikkalikult illustreeritud jooniste ja vanade fotodega ning mis kirjeldab tehniliste vahendite ja igapäevaste esemete arengulugu.

See äge teadusraamat leiutistest ilmus eesti keeles 2006. aastal.

Samas sarjas ehk „Maailm. Avastusretk piltides“ on eesti keeles ilmunud raamatud: „Tsivilisatsioonid“ (Sinisukk, 2004), „Vana-Egiptus“ (Sinisukk, 2005), „Vulkaanid“ (Sinisukk, 2005), „Mets“ (Sinisukk, 2006), „Dinosaurused“ (Sinisukk, 2006), „Loomad“ (Sinisukk, 2007), „Meri“ (Sinisukk, 2007), „Roomlased“ (Sinisukk, 2008), „Maailmaimed“ (Sinisukk, 2009). „Keskaeg“ (Sinisukk, 2012), „Mütoloogiad“ (Sinisukk, 2012), „Avastusretked“ (Sinisukk, 2012).

Millest selles raamatus kirjutatakse? Esimene peatükk on tuulejõu kasutamisest. Antiikajast alates otsivad inimesed jõuallikaid, mis neid nende toimingutes aitaksid. Tuulejõud on üks esimesi, mille poole nad pöörduvad. Siin on juttu Egiptuse purjelaevadest, tuuleveskitest (Iraanis!), paremini kohandatud tuulikutest (araablased), täiuslikust tuulikust – tuulemootorist ja elektri tootmisest tuule abil (esimesed tuulemootorid – turbiinid viivad meid 1970. aastatesse).

Teine peatükk on veejõu kasutamisest. Keegi ei oska täpselt öelda, kuidas antiikinimesed tulid mõttele kasutada vee jõudu masinate liikumapanekuks. See osutus võimalikuks tänu kahele leiutisele: ratas ja ülekandemehhanismid. Esimene oli ratas põldude niisutamiseks ehk noria ja see ratas viib meid Mesopotaamiasse 3500 aastat eKr.

Saame teada, et kõige vanema vesiveski jäänused pärinevad esimesest sajandist enne Kristust ja need olid rooma veskid teravilja jahvatamiseks.

Juttu on ka kahest liikumapanemise moodusest – vesi võib toimida kahel moel: kas langedes või voolates. Lisaks ka elektri tootmisest vee abil, mis viib lugeja XIX sajandi lõppu.

Kolmas peatükk räägib aurumasinast ja revolutsioonist tööstuses. Aurumasin on märkimisväärne progress inimkonna ajaloos. Esimest korda on inimese kasutuses jõud, mida nad valdavad täielikult. Kuidas aurumasin töötab? Tühi ruum ja õhurõhk, auru surve suurendamine, Newcomeni masin (1712), James Watti täiustused (1769) ja kolvi liikumise muutmine.

Neljas peatükk on sisepõlemismootorist ja lennuki reaktiivmootorist. XIX sajandi lõpus ilmub bensiinimootor. Mõne aastaga surub ta kõrvale aurumasina. XX sajandi keskel asendab reaktiivmootor lennukitel sisepõlemismootori. Selles peatükis räägitakse lugejale kohmaka aurukatla asendamisest, belgia insener Etienne Lenoir´ist, kes kasutab 1860. aastal õhuga segatud gaasi, mille ta süütab elektrisädemega. Sisepõlemismootori areng on siiski väga aeglane ja alates 1930. aastatest on inseneridel ettekujutus lennukimootorist, mis on võimsam kui sisepõlemismootor

Maapõuest saadud energia on viienda peatüki teema. Kivisüsi, maagaas ja nafta on olemas looduses. Inimene ei ole leiutanud neid fossiilseid energiaallikaid, kuid ta on leidnud, kuidas neid kasutada väga erineval moel.

Mis on fossiilsed energiaallikad? Kivisüsi, maagaas ja nafta tekkisid üle 300 miljoni aasta tagasi. Hiinlased avastasid kivisöe („kivid, mis põlevad“) umbes 1000 aastat eKr.

Kuidas saadakse kivisöest koksi?

Loeme sellestki, et hiinlased tunnevad maagaasi alates IV sajandist eKr. Lisaks veel ka naftast (vedelast kivist) ja esimesest puuraugust, mis puuriti 1859. aastal Ameerika Ühendriikides.

Kuues peatükk ja särav avastus: elektrivool. Antiikajal vaatlesid kreeklased elektrivoolu loodusliku ilmnemise nähtusi. Kuid alles XIX sajandil õpib inimene tekitama ja kasutama seda energiat, ilma milleta oleks meie elu tänapäeval üpris raske.

Mis on elekter, kuidas voolu tekitada? Itaalia teadlased Luigi Galvani ja Alessandro Volta. Taani teadlane Christian Oersted, kes 1820. aastal avastab, et elektrivool mõjub ka magnetina. Just see avastus võimaldab hiljem kasutada elektrijõudu mootorites.

1832. aastal esitleb William Sturgeon elektrijõul liikuvat mootorit. See koosneb vaskytaadist raamikujulise mähisega ankrust, mis pöörleb ümber oma telje.

Aastal 1870 leiutab belglane Zenobe Gramme dünamo. See koosneb samadest osadest mis mootorgi: mähisega ankur ja seda ümbritsevad magnetid. Pannes ankru pöörlema tekitatakse elektrivool. Nii juhtubki, kui ratas paneb pöörlema jalgratta dünamo.

Selles peatükis loema ka ameerika leidur Edisonist, kes 1878. aastal avastab kiu, mis helendab, kui seda läbib elektrivool. Ta asetab sellest kiust niidikese klaaskolbi, mis on pirnikujuline ja mis annab nimetuse tema leiutisele – elektripirn.

Järgmised peatükid jutustava meile aatomienergiast, metallide (vask, raud, teras, alumiinium) avastamisest, savist, klaasist, nüüdisaegsetest materjalidest (kautšuk, plastmassid, tselluloid, bakeliit, nailon, süsinikkiudaine, mis on vastupidavam kui teras), rattast, loomade jõu kasutamisest, veduritest (aurust elektrini), arenevast autost, jooksurattast mopeedini, pallist õhus (õhupall, tsepeliin), lennukite muinasjutulisest ajaloost.

Peatükk nr 19. Raketid, vahend lennuks maailmaruumi. 1961. aastal suudab Nõukogude rakett tõusta Maa atmosfäärist kõrgemale. Seda edusammu võimaldavad vedelkütuse ja hapendaja kasutamine ning mitmeastmelise raketi väljatöötamine.

Loeme Hiina püssirohurakettidest, mis ilmuvad Hiinas umbes 1000 aastat tagasi. 1920. aasta paiku on Ameerika leidur Robert Goddard veendunud, et kasutades vedelkütust (vedel vesinik) ja hapendajat (vedel hapnik), saavutab ta suurema võimsuse heitgaaside rohkuse tõttu. 1926. aastal ehitab ta mootori, mis tõstab umbes viiekümne sentimeetri pikkuse raketi 12,5 meetri kõrgusele. Selle kahe sekundi pikkuse lennu jooksul saavutab rakett kiiruse 100 km/h!

Seejärel loeme, et esimesed tõelised raketid on sõjarelvad. 4. oktoobril 1957. aastal lennutatakse raketiga kosmosesse inimene! See õnnestub nõukogude teadlastel ja Juri Gagarin on esimene inimene kosmoses.

Kuule jõuame ka. 21. juulil 1969, pärast 400 000 km pikkust lendu kiirusel 11 km/s.

Juttu on ka süstikust. Kuni 1981. aastani kasutatakse kõiki rakette ühekordselt: nad hävivad pärast starti. Ameerikaste konstrueeritud süstik saab startida nagu rakett ja pöörduda Maale tagasi kui lennuk, ja seda korduvalt.

Laevad puust teraseni on 20. peatüki teema. Vanimad arheoloogilised leiud kinnitavad: inimesed on ehitanud veesõidukeid eelajaloost peale. Meredel sõitmiseks ehitavad nad tugevamaid ja vastupidavamaid laevu.

Selles peatükis loeme piroogidest, parvedest ja kanuudest. Kõige vanemad on Egiptuse laevad (3000 aastat eKr). Miks on vaja ankrut? Ankur on ajaloos olnud liivakott kui ka raudne tragi.

Ligikaudu 1500. aastal eKr alustavad paljud Vahemer ääres elavad rahvad omavahelist sõda, et valitseda merekaubandust. Nii ühed kui ka teised saadavad merele sõjagaleere, mille eesotsas on võimas taraan. Kuni 170 sõudjat, kes on jaotataud ühele, kahele või kolmele tasandile laeva mõlemal küljel, panevad galeeri liikuma kiirusega kuni 15 km/h.

Selles peatükis on veel palju põnevat – ladinapuri, tüür, karavell (sellega saab sõita avamerele), aurumasin pardal, sõukruvi ja sõuderatas, aurulaevad, diiselmootor ja tuumareaktor, hõljuklaevad (õhkpadjal lennukid), kiirlaevad (need võetakse kasutusele 1990. aastate keskel, need ületavad kiiruse 70 km/h).

Peatükke ja teemasid on raamatus veel. Laskumine vee alla (kreeklaste tünn, Halley tuukrikell, raske skafander, õhk balloonides, laeva sukelduma õpetamine, allveelaeva esivanemad, kuidas panna allveelaevad liikuma, aatomiallveelaevad, suured sügavused); mõõteriistad, millega määratakse asukohta merel (astrolaab, sekstant, Hiina kompass, maakaardid, laevastiku kronomeeter).

Ja veel – esmesed märgid, esimesed kirjutised; esimesed paberid, esimesed pliiatsid; hiinlased leiutavad trükikunsti; telegraaf lühendab vahemaid; telefoni maagia; raadiolained liiguvad läbi õhu.

Peatükk nr 29 on salvestatud häälest ja muusikast. Soov jäädvustada häält toob 1877. aastal ilmale fonograafi. Salvestuste kvaliteet paraneb aastast aastasse, kuni saavutatakse peaaegu täiuslik tase laseriga loetavatel kompaktplaatidel.

Selles peatükis loeme häälevõngete jäljendist ja Ameerika teadlasest Leon Scott Martinville´ist; fonograafist (1877. aastal esitlevad prantsuse poeet Charles Cros ja Ameerika leidur Thomas Edison kumbki omaette oma fonograafi, aparaati, mis salvestab ja taasesitab helisid).

Lugeda saame ka nn vagudega plaadist ja saksa leidur Emil Berlinerist, kuid ka plaadimängijast, kauamängivast ja stereoplaadist. See pole veel kõik, sest sellesse peatükki mahuvad ka laserplaat ja magnetofon (rootsi teadlane Valdemar Poulsen).

Järgmine peatükk on 30. Fotograafia ehk tegelikkuse kujutis. Enne XIX sajandit suudavad vaid joonis, maal ja gravüür kujutada reaalsust. 1826. aastal avastab prantsuse leidur Nicephore Niepce tehnika, mis võimaldab lõpuks jäädvustada pildi tegelikkusest.

Selles peatükis saame lugeda mustast kastist, keemia kasutamisest, kollektiivsest leiutisest, praktilisemast pildikandjast (Ameerika leidur George Eastman valmistab esimesed filmirullid paberist ja hiljem tselluloidist, teatud elastsest plastist), fotoaparaatide arengust ja digitaalsest revolutsioonist fotomaailmas.

Hääl ja muusika, fotograafia, järgmisena on juttu kinost, kujutised hakkavad liikuma. Fotofilmide täiustumine võimaldab vendadel Lumiere´idel leiutada kinematograafia. Nad väntavad ja linastavad oma esimesed filmid 1895. aastal.

Selle peatüki märgusõnad on: milles seisneb liikumise illusioon? Liikumise tükeldamine ja fotograaf Edward Muybridge. Püsskaamera ja prantsuse arst Etienne Marey. Vennad Lumiere´id ja nende aparat nimega kinematograaf, mis on üheaegselt nii kaamera kui ka projektor.

Rääkiv kino – 1928. aastal suudetakse salvestada heli koos pildiga, tehes seda joonte abil filmi heliribal, mida loevad elektrilised fotoelemendid.

Värvikino – 1932. aastal töötatakse välja 3 filmi süsteem: sinine, kollane ja punane fulm, mis ühendatakse üheks värvifilmiks. 1951. aastal jäädvustatakse erinevad värvid ühele ja samale filmile.

Järgmistes peatükkides saame lugeda televisioonist ehk otsepildist maailmast, arvutitest (masinad arvutamiseks), kiipidest, arvutimängudest ja hiirtest, internetist, robotitest tööl. Tehnikateemade juurest liigume edasi muude teemade juurde – inimene harib maad, et end toita, põldudele tulevad masinad, teadus ja põllumajandus, lõkkest nüüdisaegse ahjuni, toiduainete säilitamine (kunstjää, külmkapp, sügavkülmik).

Põnevad on peatükid, mis jutustavad aja täpsest mõõtmisest, raskuste ja pikkuste mõõtmisest, kaugele ja lähedale vaatamisest (luubid, prillid, pikksilmad, mikroskoobid, elektronmikroskoobid). Juttu on veel ka rahast, tulest, mis annab valgust, oskusest ehitada paremini (esimesed tellised, bituumen ja keraamika, ehitamine kivist, kraana, betoon, teras jpm).

Raamatu viimased peatükid viivad lugeja tervise ja artsiteaduse põnevasse maailma. Artsitimite leiutamine haiguste ravimiseks (looduslikud ravimid, haiguste otsimine ja kõrvaldamine, nõelravi ehk akupunktuur, apteeker, aspiriin pajust, raviküünlad), võitlus viiruste ja bakteritega (organismi õpetatakse end ise kaitsma, inglise arst Edward Jenner ja rõugete ravi, prantsuse teadlane Louis Pasteur, penitsilliin ja šoti arst Alexander Fleming), parema diagnostika nimel (vaatlemine, esimene kraadiklaas, rindkere läbikuulamine, stetoskoop, silmapõhja vaatlemine).

Viimastes peatükkides on juttu kujutiste saamisest kehast (röntgenkiired, skanner, sonograafia, magnetresonantsi abil saadud kujutised, kaamera siseneb kehasse), turvalisemad kirurgilised operatsioonid (võit verejooksu üle, võitlus valuga, gaas, mis paneb naerma ja pärast magama, puhtad käed ja valged põlled, vereülekanne – tegu, mis päästab, laserskalpell ja mikrokirurgia, virtuaalsed operatsioonid, kaugopereerimine robotite abil), inimkeha parandamine (kunsthambad egiptlastele ja roomlastele, puujalad ja raudkäed, tänapäevased proteesid, esimene õnnestunud siirdamine, elu võõra südamega ja südant abistav patarei).

Raamatu lõpus on kahel leheküljel kirjas ka põhiliste leiutise kronoloogia, alates esiajaloost, lõpetades XX sajandiga.

Selline põnev raamat on see leiutistest kõnelev raamat. Palju põnevat lugemist, väga huvitavaid ja olulisi fakte ning ka igati suurepärased illustratsioonid.

Robert Ingpen

„Teekond imede maailma“

(Egmont Estonia)

Raamat vaatab tagasi aegade hämarusse, mil abitu inimene elas vaimude ja nõidade meelevallas.

Austraalia suurepärase kunstniku Robert Ingpeni suurepäraseid illustratsioone oleme näinud mitmetes ja mitmetes raamatutes, mis ka eesti keeles ilmunud.

Näiteks, „Müütiliste rahvaste varjatud maailm“ (tekst Maz Evans, kirjastus Sinisukk, 2025), „Aisopose valmid“ (tekst Caroline Lawrence, Pegasus, 2022), Jonathan Swifti „Gulliveri reisid“ (Pegasus, 2021), L. Frank Baumi „Võlur Oz“ (Pegasus, 2019, 2024 ja 2026).  Ingpeni stiil on äratuntav ja igati nauditav, mistõttu annavad tema illustratsioonid igasugustele lugudele head hingamist juurde.

Ma olen mõtelnud, miks mulle teatud raamatukunstnikud meeldivad rohkem kui teised, näiteks Robert Ingpen, Jim Kay, meie oma Edgar Valter - Ingpen loob oma illustratsioonidega tihti tunde: “See maailm võis kunagi olemas olla”  ja Edgar Valter loob tunde: “See maailm elab meie kõrval”. Mõlemad kunstnikud võtavad last/lugejat tõsiselt.

Robert Ingpen on sündinud 1936. aastal Geelongis Austraalias. Oma kunstnikutöö algul pühendus ta disaini ja teadustöö ühendamisele, kujundas brošüüre ÜRO keskkonnaorganitele, oli tegev mitmes Austraalia loodushoiuprojektis. 1968. aastast on Ingpen vabakutseline kunstnik.

Ingpen on esimene austraalia raamatukunstnik, kes on saanud Hans Christian Anderseni nimelise illustratsiooniauhinna. Iga tema pilt on otsekui terviklik jutustus, mis esitatud temale ainuomases keeles.

„Teekond imede maailma“ ilmus eesti keeles 2004. aastal. Üle paarikümne aasta tagasi. Mina leidsin selle laheda raamatud raamatukogu nn teise ringi raamatute seast, mida on võimalik soodsalt osta.

Uurisin, kes on raamatu tekstide autoriks? Kahjuks jäigi see selgusetuks. Pisut segane on seegi, kas eestikeelses raamatus antud ingliskeelne pealkiri „Encyclopedia of the Weird and Wonderful“ võiks olla hoopiski Ingpeni üks kuulsamaid raamatuid „Encyclopedia of Things That Never Were“ (selle on kirjutanud Michael Page)? Mine võta kinni.

Selle hämmastava ja muinasjutulise ning müütilise raamatu alguses on kirjas: „Me kõrval maailm lummust täis; silm argiasju seal ei näe“.

Seejärel sisukord, millest selgub, et raamatus on neli osa: „Nõiad, goblinid ja haldjad“, „Kangelased ja legendid“, „Maagia“ ja „Imedemaa“.

Esimene osa on „Nõiad, goblinid ja haldjad“. Esimesena saame selles osas tuttavaks Artemisega, kes oli Kreeka jumalanna, Zeusi tütar ja Apolloni kaksikõde. Ta oli võimukas looduse- ja viljakusjumalanna, kes mõjutas taimekasvu ja kõigi loomade sigivust.

Seejärel barbegazid, kes on liik gnoome, kes elutsevad Prantsuse ja Šveitsi mägedes. Kuna nad soojadel suvekuudel mägede põue peituvad ja ilmuvad lagedale üksnes pärast esimest lumesadu, siis võib neid soojakraadide korral vaid haruharva kohata. Neil on suured jalad ja nende juuksed ning habe näevad välja nagu paksud jääpurikad.

Bogartid sarnanevad gnoomidega. Nad on tõmmunahalised, karvased ja rohmakate jalgadega ning seljas on neil narmendavad tolmukarva ürbid.

Must Annis on nõiamoori moodi olend, kes rändab laialt ringi ja Šotimaal on temaga paljud kokku puutunud. Mõned räägivad, et tegu olla vastiku mooriga, kelle sinkjas nahavärv ja möödujaid puuriv ainuke silm eristavad teda mistahes muudest vanaeitedest.

Edasi on juttu kentauridest, keldrivaimudest, härjapõlvlastest, faunidest ja pikemalt ka haldjatest.

Haldjad pärinevad algselt Itaaliast, kust nad levisid üle maailma. Esialgu oli nende ülesandeks ilmuda otsekohe majja, kus oli sündinud laps, et vastsündinule mitmesuguseid kingitusi jagada. Kui beebi vanemad kohtlesid haldjaid heatahtlikult, sai laps kingituseks sellised hüved ja omadused nagu nägusus, rahulikkus ja lahke meel, kui aga haldjat ei koheldud küllalt aupaklikult, siis võisid nood vastsündinule koos kingitustega kaasa anda ka mõne tabu, mõjutades sel kombel lapse kogu edasist elu.

Seejärel goblinid (ehk paharetid), Roheline Mees (õel vaim), gremlinid, kooboldid (usinad ja vahvad abilised majapidamises), nümfid (loodusvaimud, kes veetlevate noorte neidudena veedavad looduse keskel aega ringtantsu, laulu ja mänguga), piksid (nemad pole suuremad kui inimese kämmal, kuid vajaduse korral on neil võime oma suurust muuta), Puck.

Kes on too Puck? Tema on ülemeelik meeshaldjas, kes elutseb Inglismaa lõunakrahvkondades. Väliselt näeb ta välja nagu piksi, sest ka tema kannab rohelist keha ümber liibuvat rüüd. Ent erinevalt piksist on Puck haldjate vastu väga sõbralik.

Kuid see pole veel mitte kõik, sest raamatu esimeses osas saame tuttavaks Punamütsiga, trollidega.

Veidi trollidest ka. Nemad on Skandinaavia ürgse mägismaa hiiud. Nad valitsesid Skandinaaviat juba enne jumalate ilmumist. Nad elavad metsades, mägedes ja nõmmedel. Mõned neist ei pista iial oma nina maa-alustest koobastest välja. Teatakse rääkida, et trollid olevat goblinite juhid ja õpetajad. Mõnikord võib üksildane rändaja kuulda, kuidas trollid maa all mõmisedes ja torisedes oma juhme õpipoisse töötama õpetavad.

Esimeses osas on juttu merineitsidest/meesnäkkidest, greifidest, fööniksist, saame teada, mis on soenditõbi (ehk libahundiks käimine). Kas oled kuulnud Aesculapiusest, kes on arstikunsti- ja tervistusjumal, kelle esialgne nimi oli Askleipos. Tema oli Apolloni ning nümf Koronise poeg.

Esimese osa lõpetavad nõiad (tavaliselt naissoost olevused, kellel on üleloomulik maagiline loitsimisjõud), võlurid (nemad on ühed paljudest maagiameistritest, kelle sekka kuuluvad veel sortsid, maagid, taumaturgid ehk imetegijad, silmamoondajad, mustad ja valged nõiad, lamiad (vampiiritaolised naisdeemonid), haldjad ja müstikud), gorgod (väidetakse, et oli ainult üks gorgo, teised väidavad, et neid oli kolm: Medusa, Sthenno ja Euryale).

Esimese osa eelviimane tutvustatav on Aegir. Tema on Põhjamere valitseja, merejumal, kelle võimu alla kuuluvad Šotimaa ja Norra rannikuveed. Aegiri kaasa Ran Leseks-Tegija on mere- ja uppunute jumalanna. Neil on üheksa hiiglasekasvuga tütart.

Raamatu esimese osa lõpetab ükssarvik. Seda kena olendit võis kunagi kohata kõikjal kogu põhjapoolkeral. Tavaliselt armastas ükssarvik üksi rännata … igal ükssarvikul olid muidugi omad isikupärased erijooned, kuid kõigil neil oli hobuse pea ja kere, antiloobi jalad, hobuse või lõvi saba ja kitse harv. Nende kõige iseloomulimaks ihuliikmeks oli pikk ja terav spiraalne sarv, mis asus tal keset otsmikku.

Raamatu teine osa on „Kangelased ja legendid“. Selleski osas on palju põnevat lugeda.

Lohetapja Beowulf oli üks esimesi anglosaksi folkloori kangelasi. Ta oli sõdalane, kelle seiklused on vanainglise keeles kirja pannud keegi tundmatu autor. Üks selle kangelaseepose käsikirju, mille iga ulatub aega enne esimest aastatuhandet pärast Kristust, on hoiul Briti Muuseumis. Suuliselt oli see eepos anglosakside seas levinud juba enne seda aega, arvatavasti võib selle alguseks lugeda 5. sajandit. Eepose sündmustik, mis põhineb Skandinaavia saagadel, leiab aset Lõuna-Rootsis ja Taanis.

Kuningas Arthur, fantastilise Logresi kuningriigi valitseja, on üks kõige kuulsamaid ja romantilisemaid briti kangelasi. Tema prototüübiks võis olla keldi rüütlite pealik Lucius Artorius Castus.

Camelot on legendaarne kindluslinn, mis oli brittide tähtis pealinn ning ühtaegu koht, kus asus kuningas Arthuri peakorter. Linna olid rajanud haldjakuningas ja haldjakuninganna. Nad mängisid harfi ja lõid Cameloti muusika saatel. Mõnikord võivad inimesed veel nüüdki kuulda nende kaunist muusikat, kui lõppeva päeva hämarus annab maad uuele hommikule.

Merlin oli võlur, kes aitas kuningas Arthuril Inglismaa trooni kindlustada. Camelotis levisid kuuldused, et Merlini oli ilmale toonud üks nunn, kelle oli võrgutanud õel vaim. Niisugune ebatavaline isa-ema päritolu kinkis ilmaletulnule maagilise võime, kuid seda oma maagilist võimet kasutas ta üksnes headeks eesmärkideks.

Selles osas on juttu ka rüütlitest, Inglismaad kaitsnud kastellist – Rõõmus Valvur, Iiri müütilisest kangelasest Cu Chulainnist, Minotaurusest (härja pea ja inimese kerega koletis), Daidalosest ja Ikarosest, lohe hammastest, Heraklesest, Iasonist, Midase puudutusest.

Oleme jõudnud raamatu kolmanda osani – „Maagia“. Kuna ma olen taaskord pikalt jutustama jäänud, siis toon siinkohal välja „märgusõnad“, millest selles osas lugeda saad – alkeemia, öökullid, savi, viljanukud, kristallid, ennustamine kuke abil, amulett, luuad, küllusesarv, sõrmused, ruunikiri, sõlmed, mõõgad, lendavad objektid, kuldne õun, Argo (viiekümne aeruga sõudegaleer, mis oli arvatavasti üldse esimene ookeanialus ja kindlasti ka esimene suurem sõjalaev), Vägevate saar (see oli koduks Kolmele Emale, küllusejumalannadele ja hiiglasele Bendeigeifranile, kes oli nii suur, et võis jalgsi läbi Iiri mere kahlata).

Neljas osa kannab peakirja „Imedemaa“ ja selles osas saame lugeda nendest kohtadest/paikadest, milledest oleme lugenud mõnest muinasjutust või muinasjutulisest raamatust. Valge kassi loss, Alice´i Imedemaa, Liliputimaa (see on tuttava paik Gulliveri reisidest), Aarete saar (tuttava Robert Louis Stevensoni kirjutatud mereröövliloost), nooruseläte (esimene eurooplane, kes sellest kuulis oli hispaanlasest aristokraat Juan Ponce de Leon, kes ühines Kolumbuse meeskonnaga tolle teisel mereretkel), Meeleheitesaar (selle nime andis saarele Robinson Crusoe 1659. aasta 30. septembril), Kuningas Saalomoni kaevandused, rukhid ja Meresaare mereätt (need peatükid on seotud Bagdadi kaupmees Sindbadi merereisidega).

Selline vahva raamat see „Teekond imedemaailma“. Paljud teemad ja lood on meile varasemast tuttavad, kuid selles raamatu on need kõik ühtede kaante vahel ning neist on tehtud vahvad kokkuvõtted, et asjadega ikka kursis olla.

No ja otse loomulikult Robert Ingpeni illustratsioonid! Imeline!

Danny Willis

„Salajane raamat. Trollid“

(Sinisukk)

Kõigi aegade esimesest Grrymmi trollide kohta kirjutatud teosest leiate kõik, mida trollidest peaks teadma, ja suurpaharet Albrrek Meendle Gongggbonckle pole neid tülikaid elukaid kirjeldades värvidega koonerdanud. Lahedat lugemist ilmestavad põnevad illustratsioonid.

See igati vahva ja põneva lahendusega trolliraamat ilmus eesti keeles juba 2008. aastal, aga hakkas mulle raamatupoes silma üsna hiljuti, kui uurisin, milliseid vahvaid ja soodsaid lasteraamatuid müüakse.

Trollid on ju igati lahedad tegelased, mul seisab paar sellist trolli isegi riiulil ja selgus seegi tõsiasi, et Danny Williselt on ilmunud eesti keeles veel üks põnev raamat – „Maa-alused. Võõrilm“ (Sinisukk, 2007). Just see raamat viis lugeja Grrymi ehk Võõrilma – maa-aluste kodupaika. Juba selles raamatus mainiti, et Grrymi kõige õelamad olendid trollid olid Maa sihikule võtnud.

Miks ma eespool mainisin, et raamat on põneva lahendusega? No seepärast, et siin on igasugu klapikesi, mille all on miskit peidus, siis pisikesi raamatukesi, mida saad lahti voltida, siin tõusevad mõned teglased lausa püsti, kui lehte keerata jne jne.

Raamatu esisisekaanel saab sõna Albrrek Meendle Gongggbonckle ehk Suurpaharet, kes edastab sõnumi kõigile Maa elanikele. Ta kinnitab, et Grrymi suureks nuhtluseks on olnud trollid, kes on tüütud märatsevad elajad ja nad hävitavad kõik oma teel … ning on isegi mäekolle õginud.

Suurpaharet lubab selles raamatus avaldada suure osa sellest, mida paharetid on trollidest teada saanud. Ta kinnitab, et see on kõigi aegade esimene üksikasjalik uurimistöö trollide kohta.

Sissejuhatusele on esisisekaane küljes ka väike volditav raamatuke „Suurpahareti näpunäited trollidega võitlemiseks“.

Keerame lehte. Kahel leheküljel saame trollide tuttavaks. Kes on trollid? Saame teada, et trollid on kõige lollimad olevused kogu universumis, kuid on ka juhme trolle, kuid õnnetuseks on mõned neist üsna nutikad – ja tark troll on ohtlik vaenlane. Erinevalt inimestest töötavad trollid paremini rühmana ja kui nad kampa löövad, läheb asi tõsiseks, kuna nad muutuvad kavalaks ja leidlikuks!

Loeme, et trollid (eriti metstrollid) on asjatundjad toidu ja joogi alal. Trollid on alati näljased. Enamasti valitsevad trollide ühiskondi naissoost trollid. Trolliemad saavad igal hooajal lapsi ja üheksal juhul kümnest sünnivad kaksikud. Trollidele suurem osa võlukunsti vorme ei mõju ja nad ei oska ise maagiat kasutada. Nad suudavad aga kasutada võlurelvi ja teisi maagilisi tööriistu, kui neid leiavad.

Järgmistel lehekülgedel saame tuttavaks ka Grrymi kauge maailmaga. Liiga kaugel Maast, et seda kas või tillukese valgustäpina öötaevas näha võiks, asub Grrym, maailma, mis koduks kuulsusrikastele mäekollidele … ja tülikatele trollidele. See on maailm, mis on pilgeni täis metsikut ja ohtlikku maagiat. See on võimsate vaimude riik, maa, mis kihab saaki varitsevatest koletistest. See on paik, kus isegi hiiglasejõuga trollid peavad ettevaatlikud ja valvsad olema.

Siin on kaart, kus Grrymis trolle leida. Kaardilt on näha, et trolle on erinevaid – veretrollid, ämmaltrollid, billabongitrollid, mäetrollid, öötrollid, kääbustrollid, metsatrollid ja jäätrollid.

Edasi on juttu Mhulli väravatest, mis on võluväravate süsteem, mis umbes 65 000 aastat tagasi ühendas Grrymi ja Maa. Arvati, et see hävis kaua aega tagasi, kuid nüüd on avastatud, et Mhulli väravate süsteem taastub aeglaselt. Nüüd on maailmaruumis kõikjal rebendid, mis võimaldavad reisimist erinevate maailmade vahel. Suuremalt jaolt on rebendid tillukesed, kuid paharetid teavad, et rebendid on nii suured, et troll võib neist kergesti läbi koperdada.

Vaatame edasi. Siin on ka erinevate trollide tutvustus. Neil kõigil on üpris suured hambad ja sama suur söögiisu, kuid paharettid pealik kinnitab, et kui küllalt hoolikalt otsida, siis võib trollides sageli leida ka teatud lihtsat võlu.

Siin on Bodja (kääbustroll, pikkus 98 cm), Suure Koopa Ragzus (mäetroll, pikkus 3,9 meetrit), Klagkla (ämmaltroll, pikkus 3,2 meetrit), Zoobhan Nägus (metstroll, pikkus 3,5 meetrit)m Zharrggg Trablisest (jäätroll, pikkus 3,8 meetrit), Blurrggle Blopp (billabongitroll, pikkus 4,2 meetrit), Rarrkark Lihunik (veretroll, pikkus 4,4 meetrit) ja Broggnuggle, Gavi poeg (öötroll, pikkus 4,1 meetrit).

Seejärel loeme probleemist trollidega. Suurem osa trollidest mõtlev vaid ühele asjale – oma kõhu täitmisele. Õnnetuseks on mitu trollitüüpi, keda huvitab vägivald rohkem kui kivide kugistamine ja puudest mahla välja imemine. Veretrollid armastavad kakelda, jäätrollid ihkavad vallutada ja hävitada. Seetõttu on just veretrollid ja jäätrollid ohtlikud Maale, kuna Maa on rikas loodusvarade ja orjade poolest.

Edasi saame lugeda trolliklannidest ükshaaval. Alustatakse kõige õelamatest ja vägivaldsematest – veretrollidest. Õnneks lahkuvad nad harva Krussi kõledatelt maadelt, aga kui neid kohtame, siis tasuks kohe jooksu panna. Veretrollid haisevad hirmsasti, nad on pahurad ja neis pole mitte kübetki sõbralikkust.

Kõigist Grrymi trolliklannidest on kõige sagedamini näha metstrolle. Neid võib Grrymis leida kõikjal ja tavaliselt hulguvad nad üksi ringi, süües kõike, mille järele isu tekib. Nad on uudishimulikud ja üsna sõbralikud ja paistab, et nad saavad hästi läbi enamiku teiste trolliklannidega ja isegi paharettidega. Kõik trollid on õgardid, kuid metstrolle peetakse kõige aplamateks.

Saame tuttavaks metstrolli Shadgonnaga, keda peetakse tänapäeva parimaks kokaks, ja siin on isegi pisike raamatuke ehk Shadgonna retseptiraamat, millest võid leida mitmeid eriskummalisi retsepte.

Neid, kes oma jala Ämblikulaantesse tõstavad, ei nähta enam kunagi! Need metsad on täis igasuguseid kaheksajalgseid jubedikke, kaasa arvatud suured ja rohmakad, kes on sama suured kui Maal elavad elevandid! Ämmaltrollid on nendes sünkjates, ämblikuvõrke täis metsades väga rahul ning elavad seal ämblikega üsna üksmeelselt. Ämmaltrollid ise on tuntdu oma aususe poolest ja on hirmuäratavast välimusest hoolimata haruldaselt leebed.

Öötrollid on suured Grrymi hirmutised. Nendest on väga vähe teada ja neid kardetakse hirmsasti. Öötrollid on umbes nelja meetri pikkused, tumesinised või hallid, suurte ümmarguste silmadega. Nad elavad pimedas ega näe kunagi päikest. Nende kodud asuvad maa all suures looduslike koobaste võrgustikus, mis lookleb suurema osa Grrymi territooriumi all.

Laiuvatel M´Boo tasandikel on palju jõekesi, ojasid ja sügavaid järvekesi. Neid järvi nimetatakse billabongideks ja nad on kõige raskema ja kogukama, kuid kõige heatahtlikuma liigi, billabongitrollide kodu. Goblini kaubakaravanid otsivad usinalt billabongitrolle, kuna nood kuuluvad Grrymi parimate käsitööliste hulka ja nende keraamika eest saab paharettide turgudel kõrget hinda.

Billabongitrollidel on vaid üks vaenlane – kardetud gradraki suur, tume, vonklev kogu. See iidne olevus pärineb Grrymi algusaegadest ja tema isu pole aja jooksul kahanenud. Gradraki lemmiktoiduks on kalad ja billabongitrollid. Gradraki pikkus on 30 meetrit ja tema lõuad on piisavalt suured, et trolli tervelt alla neelata! Arvatakse, et gradrak on draakonite kauge sugulane.

Grrymi kõige kõrgemate mägede lumistel tippudel elavad mürakad mäetrollid (keda vahel nimetatakse lumetrollideks). Nad on väikesearvulised, kuid siiski viljakad. Nad on olnud alati tublid ehitusmeistrid, neil on uskumatud insenertehnilised oskused, kuid neil puudub arhitektuuriline ilumeel. Mäetrollidel puudub igasugune huvi selle vastu, mis Grrymis veel toimub. Nad hoiavad omaette ja väldivad kõiki võõraid.

Võib-olla kõige kentsakam trollide klann on kääbustrollid (kes nimetavad end Bokkara, mis arvatakse tõlkes tähendavat „vaikne rahvas“). Tunduvalt teistest liikidest väiksemad kääbustrollid pole kunagi üle meetri pikad. Aga oma mõõtmetest hoolimata on nad jässakad ja üsna tugevad. Need kummalised olendid räägivad harva, eelistades suhelda käemärkide ja näoilmete abil.

Mitte miski ei tekita pahareti hinges sellist õõva kui jäätrolli mainimine. Jäätrollid, kes pole küll kõige suuremad või isegi kõige tigedamad, on siiski suutnud paharettide surmavaenlaseks saada. Ammusel ajal küttisid jäätrollid paharette ajaviieks ja viisid neid oma maale ühtusöögile … ainult et paharetid polnud mitte aukülalised, vaid põhiroog.

Jäätrollidest veel. Mõned jäätrollid elavad sellist elu, mida ei saa teisiti nimetada kui piraatluseks. Kuna elu maismaal on nii karm, lähevad mõned parema elu lootuses suurtel laevadel merele.

Seejärel on juttu trollidega võitlemisest, sest paharetid on sajandeid trollidega (eriti jäätrollidega) võidelnud. Kuna trolli on praktiliselt võimatu tappa, püüavad paharettide armeed lihtsalt piisavalt valu tekitada, et trollidel igasugused sissetungimõtted peast pühkida. Üllataval kombel on see taktika paharettidele edu toonud, peamiselt seetõttu, et trollidel on nii madal valulävi.

Raamatu viimastel lehekülgedel on juttu trollide suurest saladusest, mis on seotud meie Maaga. Saame tuttavaks ülemkuningas Blarggiga, saame teada, mis on Klalmon ning läheme Quazcoltaki pimedatesse koobastesse (siin on mitmeid klapikesi, mille alla saab lugeja piiluda).

Hugo Vaher

„Vääna jäljekütid.

Põlenud suvila juhtum“

(Tänapäev)

Juba suvevaheaja esimestel päevadel satuvad Martin ja Markus kokku võõraste poistega, kes ümbruskonda hirmu all hoiavad. Aga sellega asi ei piirdu. Õige pea hakkab ühe suvila juures toimuma järjest veidramaid asju. Mida varjab naaber, kelle majast kostab öösiti vali muusika? Kes on vuntsidega mees?

Suvi muutub peagi põnevaks ja ohtlikuks uurimiseks, kus julgusest üksi ei piisa – vaja läheb ka nutikust, sõbra tuge ja oskust märgata seda, mida teised ei näe.

„Vääna jäljeküttide“ sarjast on varem ilmunud „Salapärase soki juhtum“, „Maa ja taeva vahel“, „Vana laagri saladus“ ja „Suur pakirööv“.

Seekordne Vääna jäljeküttide lugu algab suvel. Martin seisis ja ta avastas end ühtäkki tuttavalt tundelt – see oli suvetunne. Poissi valdas rahuolu ja rõõm. Kool oli läbi, käes vaheaeg, ja ees ootas peaaegu kolm kuud muretut elu.

Raamatu autor meenutab, et seekordne talv ja kevad olid olnud Martini ja tema tädipoja Markuse (nemad kaks ongi ju Vääna jäljekütid) jaoks pisut teistsugused. Nad olid eelmise aasta jõulude paiku lõplikult Vääna-Jõesuusse kolinud. Seetõttu oli neil olnud võimalus näha sealset kanti ka aastaaegadel, mil nad muidu linnas pidid passima. Martini isa ja Markuse isa, onu Harri, olid suvila aastaringseks elamiseks kohandanud ja viimased jõuludki peeti uue kuue saanud elamises.

Neid oli kokku kaks peret – Martini ja Markuse oma. Maja oli piisavalt suur, et nad kõik sinna ära mahuksid. Peredes oli neli last – lisaks poistele veel ka nende õed Maria ja Kristina. Lapsed käisid linnas koolis, mistõttu alustasid nad oma igahommikust kooliteed märksa kaugemalt kui omal ajal linnas elades, kuid aega kulus neil kooli jõudmiseks tegelikult sama palju kui varemgi.

Selleks päevaks oli kool möödanik. Poisid olid rannal, nüüd võis alata päris elu, päris puhkus, tõeline vabadus. Autor meenutab sedagi, et poiste hobiks oli kujunenud kriminaalse maiguga lugude lahendamine. Isegi kohalik konstaabel teadis neid kui Vääna jäljekütte.

Otse loomulikult peavad ka selles loos Martin ja Markus lahendama kriminaalse maiguga loo ja tegelikult on selles loos ka üsnagi palju põnevaid ja huvitavaid tegelaskujusid. Loo alguses saame tuttavaks Stenveriga, kes on Martini ja Markuse sõber. Tema on ostnud endale elektrilise tõuksi, mis teeb Vääna jäljekütid pisut kadedaks, eks tahaks nemadki endale sellist riistapuud saada. Kui nad sellest kodus räägivad, siis saavad nad aru, et nende vanemad hea pilguga selliste riistapuude peale ei vaata … mis on ju mõnes mõttes õige, eriti siis, kui tõuksil on kiirusepiirang maha krutitud, ei kanta sõites kiivrit ega muud turvavarustust. Täpselt nii on ju ka Stenveriga ja ka selles loos juhtub Stenveriga õnnetus, kuid ma jätan selle Sulle endale täpsemalt lugeda.

Seekordses loos on ka üks poistekamp, kes sealses kandis lapsi kimbutas ja kiusas. Poistekamp pommis endast noorematelt raha, mõnelt võeti isegi telefon ära ja nad tegid ka muid sigadusi, näiteks loopisid suvilaid ja maju munadega … Selle loo alguses satuvad ka Martin ja Markus selle poistekambaga kokku, kes nõuavad Vääna jäljeküttidelt raha ehk teemaksu! Õnneks oli Stenveril kiire tõuks ja ta kutsus mõned vanemad inimesed appi. Siinkohal mainin, et selle poistekambaga puutume selles loos veel kokku, kuid Martin ja Markus on julged poisid, nad on ka nutikad poisid, mistõttu oskavad nad ka selle poistekambaga toime tulla.

Otse loomulikult lööb seekordses loos kaasa ka naabrimees Ferdinand ehk onu Verdi. Vääna jäljekütid on mehe terjerist, Rikist koolitanud suurepärase jäljekoera, kes oskab lõhna järgi asju ja inimesi otsida. Riki abi kulub ka selles loos marjaks ära.

Olulised sündmused hakkavad toimuma ühel suvisel laupäeval, kui lähedal asuvas suvilas toimus garaažimüük. Martin, Markus ja nende pere, ka onu Verdi läksid sinna ja nii saame tuttavaks ka suvila omaniku, vanaproua Mairega. Tema mees on hiljuti surnud ja lapsed tukka aega tagasi traagiliselt hukkunud. Garaažist leiti palju põnevat. Martin, Markuse ja nende isade huviorbiiti langes üks vana filmikaamera ja mitmed vanad kassetid. Ka sellel teemal on selles raamatus veelgi juttu – kuidas vana filmikaamera töötab, kuidas filme vaadata, kuidas filme ilmutada jpm, mis toovad loose igati põneva ja huvitava tasandi juurde.

Proua Maire naabriks, uhkes majas on üks kummaline noor mees, Roland. Tal on uhke auto, üsna uhke välimus, kuulab valjult muusikat ja on pisut kahtlane vend, mistõttu loo arenedes puutume temaga veelgi kokku.

Loos on ka üks maakler, kes tahab kangesti proua Maire suvilakrunti ära osta, kuid vanaproua pole nõus müüma. Loos on vee ka üks kahtlane vuntsidega mees, kes käib vanaproua juures elektritöid tegemas … kas elektritöid või hoopis midagi muud?

Martin ja Markus käisid vanaproual abiks ka. Nad aitasid muru niita ja nägid, kuidas kasvuhoone klaas oli kiviga sisse visatud ja kummalise naabrinoormehe autot munadega loobitud …

Üks öö oli kohalikele elanikele rahutu. Kella kolme ajal hakkasid kostma sireenid ja huilged. Öö vaikuses kaikusid hüüded ja müra. Hommikustes raadiouudistes teatati, et Vääna-Jõesuus põles maja. Martin ja Markus otsustasid Riki kaasa võtta ja minna uurima, kus õnnetus juhtunud oli.

Poiste ehmatuseks vaatas neile Maire suvilani jõudes vastu ääretult masendav vaatepilt – Maire rookatusega suvilast oli järel vaid suitsev ahervare. Suvilat ei olnud enam. Õnneks oli alles saun. Saunamaja oli asunud suvilast kaugemal aianurgas ja see seisis puutumatult. Vanaproua kinnitas, et vaatamata sellele, et suvila oli maha põlenud, ei taha ta sealt lahkuda ja küllap saab ta ka saunamajas elatud. Juba helistas uuesti ka maakler, kes jätkuvalt soovis suvilakrunti ära osta, nüüd juba märksa väiksema summa eest, sest suvilat enam ju polnud … Vanaproua polnud jätkuvalt nõus.

Kas suvila läks lihtsalt põlema või see hoopiski süüdati? Sellele on vaja leida vastus. Ühel hetkel on Vääna jäljekütid kindlad, et tegemist on pahatahtlikku süütamisega ja sellega on seotud see suurte vuntsidega elektrik, kes vanaproua juures elektritöid käis tegemas …

Kes on see vägevalt kummalise vuntsiga mees? Mis osa on selles loos maakleril? Ka proua Maire noor naabrimees Roland käitub kummaliselt ja selgub, et tal on ka üks kummaline kaaslane? Või äkki on süüdi poistekamp? Vähemalt üks neist poistest on kinni peetud …

Martin, Markus ja Riki peavad tegutsema. Ühel ööl päästavad nad põlengust ka proua Maire saunamaja … Seekordse raamatu lõpplahendus on taaskord väga-väga põnev, Vääna jäljeküttidele lausa eluohtlik.

Mis täpselt juhtub, kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda ja välja selgitada, kuid uskuge mind Vääna jäljeküttide lood ja seiklused on jätkuvalt väga põnevad ja kaasahaaravad. Kuna need toimuvad suvisel ajal, siis võiks just see raamat olla ka selle suve põnev lugemine ja selle suve raamat!

Vahvad illustratsioonid on selle sarja raamatutes Joonas Sildre sulest.

Madonna

„Confessions II“

(Warner Music)

„Muusikamaailma ikoon Madonna on välja andnud oma uue ja kauaoodatud albumi „CONFESSIONS II“. Albumilt on juba avaldatud kolm singlit: „I Feel So Free“, „Love Sensation“ ja koos Sabrina Carpenteriga valminud „Bring Your Love“.

„CONFESSIONS II“ on järg Madonna legendaarsele albumile „Confessions on a Dance Floor“, mis ilmus 21 aastat tagasi.

Hiljuti avaldas Madonna albumil põhineva lühifilmi pealkirjaga „CONFESSIONS II – The Film“. Legendaarse loomingulise duo TORSO lavastatud visuaalse meistriteose keskmes on piiramatute võimalustega täidetud, palavikulist und meenutav klubiöö.

Lühifilmis kõlavad albumi kuus esimest lugu, mis jaotavad filmi erinevateks peatükkideks. Selles staariderohkes lühifilmis astuvad üles popkultuuri tippnimed, nagu Kate Moss, Sabrina Carpenter, Julia Garner ja Madonna tütar Lourdes Leon. Samuti tegi Madonna hiljuti Pride-kuu tähistamiseks üllatusesinemise New Yorgi ikoonilisel Times Square’il.

Meie aja edukaim naisartist Madonna on loonud karjääri, mis ulatub üle nelja aastakümne. Oma karjääri jooksul on ta pälvinud muuhulgas seitse Grammy auhinda ja kaks Kuldgloobust, kogunud kümneid miljardeid kuulamisi rahvusvahelistes voogedastuskanalites, müünud ​​400 miljonit plaati ning pääsenud teiste tunnustuste seas ka Rock & Rolli kuulsuste halli.

Madonna tuntuimate lugude hulka kuuluvad legendaarne „Like A Prayer“ ning teised megahitid - „La Isla Bonita“, „Material Girl“ ja „Hung Up“ – need kõik on ületanud miljardi kuulamise piiri. Tema teiste hittide seas on ka „Vogue“ ja „4 Minutes“.“

Niimoodi tutvustatakse Madonna uut albumit „CONFESSIONS II“ Warner Musicu pressiteates.

Madonna on kõigi aegade enimmüüdud naisartist ja esimene naisartist, kes on oma kontsertidega teeninud miljard USA dollarit. Tal on kaksteist esikohasinglit USA Billboard Hot 100 edetabelis. Tema tunnustuste hulka kuuluvad seitse Grammy auhinda, kaks Kuldgloobuse auhinda, kakskümmend MTV videomuusikaauhinda ja vastuvõtt Rock'n'rolli kuulsuste halli.

Madonna oli maailma enimtasustatud naismuusik rekordilised üksteist aastat nelja aastakümne jooksul (1980.–2010. aastad).

Meenutan, ma olin alles teismeline, kui selgus, et muusikamaailmas tegutseb üks hiiglama äge artist, kel esinejanimeks Madonna. Ilmus ju lauljatari esimene album „Madonna“ 1983. aastal. Mina olin siis 14-aastane, kuid hittlood „Holiday“, „Everybody“ kõlavad kõrvus tänagi.

Aasta hiljem ilmus lauljatari teine album „Like a Virgin“, millel hitid „Material Girl“, „Like a Virgin“. Kaks aastat hiljem ehk 1986 kolmas album „True Blue“, millel hittlood „Papa Don´t Preach“, „Open Your Heart“, „Live to Tell“, „La Isla Bonita“.

Just algusaastate Madonna oligi minu üks lemmikutest, nagu näiteks ka Duran Duran. Oma ajastu suured ikoonid.

Mäletan sedagi on enam-vähem just siis ilmusid Tallinnasse ka fotostuudiod, mille seintel olid nimekirjad, kust võis leida toonaste artistide nimesid ja plaadipealkirju, sest neid albumeid oli võimalik lasta väikese raha ees helikassetile lindistada. Ajad oli omamoodi, kuid eks nii sain ka mina endale esimesed Madonna albumid koduseks kuulamiseks.

Seetõttu on igati vahva, et ilmunud on minu kunagise lemmikartisti uus album! Seega, esimene album ilmus 1983, ja nüüd on aasta 2026 – 43 aastat!

Madonna ehk Madonna Louise Veronica Ciccone (s. 16. august 1958 Bay City, Michigan, USA) on USA lauljatar, tantsija, produtsent, lastekirjanik, filmirežissöör ja näitleja.

Madonna sündis keskklassi katoliiklikkusse perekonda. Tema isa Silvio „Tony“ Ciccone oli teise põlve ameeriklane-itaallane, ja ema Madonna Louise Forti oli kanada-prantsuse ja saksa päritolu. Madonnal on kaks vanemat venda, kaks nooremat õde ja üks noorem vend. Kui Madonna oli 5-aastane suri tema ema. Isa abiellus uuesti ja perre sündis veel kaks last.

Madonna kasvas Detroitis, kust pere kolis Rochesteri. Madonna käis koolis ja oli üsna edukas õpilane, ta oli tantsutüdrukute rühma juht ja mängis kaasa koolimusikalides. Ta hakkas õppima moderntantsu (õpetajaks veterantantsija Christopher Flynn) ning õhtuti käis tantsimas Detroiti diskoklubides.

Sügisel 1976 hakkas Madonna õppima moderntantsu Michigani ülikoolis Ann Arboris. Tema sooviks oli saada professionaalseks tantsijaks, kuid 1978 lõpetas ta õpingud ja kolis New Yorki. Räägitakse, et sel hetkel oli Madonnale taskus ei rohkem ega vähem kui 35 dollarit.

New Yorgis jätkas ta tantsutundidega ja elatas end igasugu töödega, ta oli ka alastimodell fotograafidele ja kunstnikele. 1978 pääses ta Pearl Langi tantsurühma ja nii sai ta kaasa lüüa mitmes erinevas tantsuproduktsioonis. 1979 oli Madonna taustatantsija prantsuse laulja ja muusiku Patrick Hernandezi maailmaturneel.

1979 lahkus Madonna Langi tantsurühmast. Ta hakkas käima muusik Dan Gilroyga ja tantsis mehe ansamblis Breakfast Club. Kaks belglasest muusikaprodutsenti nägid noort Madonnat ja kutsusid ta Pariisi, et voolida temast lauljatar. Madonna oli terve suve Pariisis, kuid toona lauljat temast veel ei saanud, kuid naastes New Yorki hakkas ta õppima trummi- ja kitarrimängu, ja mõnikord sai ta Breakfast Clubis ka laulda. Lisaks hakkas ta ka laule kirjutama ja hakkas huvi tundma ka filmikunsti vastu. Sellest ajast on pärit Stephen Jon Lewicki lavastatud film „A Certain Sacrifice“, mille filmimine jäi pooleli, kuid seda näidati hiljem, kui Madonnast oli saanud staar.

Ei möödunud palju aega kui Madonnast sai Breakfast Clubi laulusolist, kuid õige varsti lahkus ta bändist. Ta lõi ansambli Madonna & The Sky, veidi hiljem liitus ta ansambliga Emmy, mille oli kokku pannud Madonna uus poiss-sõber Stephen Bray. Emmy mängis new wave poppi ja 1980 lindistati ka üks demolugu.

1981 märkas seda demolugu DJ Mark Kamins (see oli tantsupopilugu „Everybody“) ja viis salvestise Sire Recordsi juhile Seymour Steinile, kes sõlmis Madonnaga 5 000 dolllari suuruse lepingu kahele singlile. „Everybody“ ilmus oktoobris 1982 ja „Burning Up“ märtsis 1983. Mõlemad lood olid populaarsed tantsusaalides, mistõttu sõlmis Stein Madonnaga uue lepingu, nüüd juba tervele albumile.

1983 ilmuski Madonna debüütalbum „Madonna“, millel oli kaheksa laulu, neist viis oli lauljatari enda kirjutatud. Esimene singel „Holiday“ tõusis Billboardi singlimüügitabeli 16. kohale, teine singel „Borderline“ tõusis samas tabelis kohale 10 ja „Lucky Star“ lausa neljandaks! 1984. aastaks oli plaat täitnud USAs kuldplaadi müüginormi.

Madonna teine album (produtsendiks kuulus Nile Rodgers) „Like a Virgin“ tegi Madonna maailmakuulsaks. Laulud „Like a Virgin“ ja „Material Girl“ vallutasid peaaegu kõik maailma muusikatabelid ja album oli USA plaadimüügitabeli tipus kolm nädalat.

1985 läks Madonna edukale „The Virgin Tour“-kontsertturneele, mis viis teda USA suurimatesse linnadesse ja Torontosse, Kanadas. New Yorgi Radio City Music Hall kontserdipiletid müüdi läbi rekordilise 34. minutiga! Tänaseks on ainuüksi USAs müüdud Madonna kontserdipiletid 1,5 miljardi dollari eest!!!

1985 mängis Madonna filmis „Desperately Seeking Susan“, ja ta sai osatäitmise eest kiita. Filmis kõlas ka tema laul „Into the Groove“, mis samuti edetabelite tippu tõusis.

1986 ilmus kolmas album „True Blue“, mis on lauljatari karjääri üks edukamatest plaatidest. Sellel on ka hittsinglid „Live to Tell“, „Open Your Heart“, „Papa Don´t Preach“ ja „La Isla Bonita“.

1985 abiellus Madonna näitleja-filmirežissöör Sean Penniga. Abielu oli tormiline ja lõppes 1989. Samal , 1989. aastal ilmus veel üks edukas album „Like A Prayer“, millel Madonna lisas usuteemadele ka seksuaalseid teemasid, mistõttu tekitas see palju kõneainet - Pepsi loobus isegi sponsorlepingust Madonnaga …  Vaatamat sellele tõusid laulud „Like a Prayer“, „Express Yourself“ ja „Cherish“ taaskord muusikatabelite tippu.

1990 mängis Madonna filmis „Dick Tracy“, milles kõlas ka Madonna hittlugu „Vogue“. Ilmus lauljatari esimene kogumikplaat „The Immaculate Collection“, mille lauljatar pühendas paavstile! Vot sedasi! MTV keeldus mängimist laulu „Justify My Love“ muusikavideot, kuna see oli nende arvates liigagi erootiline.

Samal aastal algas kontsertturnee „Blond Ambition Tour“, mille keelustamist katoliiklikes maades nõudis paavst.

1992 ilmus album „Erotica“, mis jällegi endast rääkima pani. Veidi tagasihoidlikum oli 1994 ilmunud album „Bedtime Stories“. Albumil olid hittlood „Secret“ ja „Take a Bow“, kuid album ei olnud sedavõrd edukas kui lauljatari eelmised plaadid olid.

1995 ilmus jällegi üliedukas ballaadikogumik „Something to Remember“, mida maailmas müüdi kaheksa miljonit! 1996 mängis Madonna muusikalifilmis „Evita“. Osatäitmine tõi talle ka Golden Globe auhinna, kui parim näitlejatar.

1998 ilmus veel üks suurepärane ja edukas album ehk „Ray of Light“, millel ka hittlood „Frozen“ ja „Ray of Light“. Album tõi Madonnale ka kolm Grammy-auhinda.

Ma usun, et ma ei hakka pikemalt Madonna eluteel peatuma, sest tegemist on artisti ja naisega, kellest võikski rääkima jääda. Paljudele ja paljudele muusikasõpradele on ta olnud ja on lemmikartist, paljud väidavad vastu, et noh jah …  Kes tahab Madonnast ja tema elust pikemalt lugeda, siis on eesti keeeles ilmunud mitu raamatut supertähe elust ja karjäärist: „Madonna“ (kirjastus Hotger, 1995), J. Randy Taraborrelli „Madonna. Intiimne biograafia“ (Ersen, 2001), Lycy O´Brieni „Madonna kui ikoon. Täielik biograafia“ (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2009), Christopher Ciccone, Wendy Leigh „Minu õde Madonna“ (Ajakirjade Kirjastus, 2009).

Aaastate jooksul on lauljatarilt ilmunud 14 stuudioalbumit! Esimene ehk „Madonna“ ilmus 1983, seejärel „Like A Virgin“ (1984), „True Blue“ (1986), „Like a Prayer“ (1989), „Erotica“ (1992), „Bedtime Stories“ (1994), „Ray of Light“ (1998), ja uuel sajandil „Music“ (2000), „American Life“ (2003). „Confessions on a Dancefloor“ (2005), „Hard Candy“ (2008), „MDNA“ (2012), „Rebel Heart“ (2015) ja seni viimane stuudiaolbum „Madame X“ (2019), millele sel aastal lisandus 15. stuudioalbum "Confessions II".

Lisaks veel kolm filmimuusika plaati: „Who´s That Girl“ (1987), „I´m Breathless“ (1990), „Evita“ (1996), kuus kontsertplaati, 7 kogumikplaati (neist uusim ongi seitsmes).

Aastate jooksul on Madonna käinud 11 suurel kontsertturneel, löönud kaasa paljudes telereklaamides (Mitsubishi, Versace, Max Factor, Windows XP, Motorola, Louis Vutton, Dolce & Gabbana jpt), mänginud peaaegu 20 filmis, kirjutanud mitmeid ja mitmeid lasteraamatuid. Eesti keeles on neist ilmunud: „Härra Peabody õunad“ (Varrak, 2003), „Inglise roosid“ (Varrak, 2003), „Abdi seiklused“ (Varrak, 2004), „Jakov ja seitse röövlit“ (Varrak, 2004), „Pailu de Pappi“ (Varrak, 2005). Pärast viimati mainitud raamatut on lauljatar kirjutanud veel kaheksa lasteraamatut, kuid neid eesti keelde tõlgitud ei ole …

2022. aastal ilmus „Finally Enough Love: 50 Number Ones“, mis oli Madonna hittlugude remikside album, mis esialgu ilmus 2022. aasta juunis 16 lauluga, ja seda oli võimalik ainult striimida. 19. augustil 2022 ilmus füüsiline plaat, millel 50 laulu, mis tähistasid 50. esikohta USA Billboardi Dance Club lugude edetabelis. 50 esikoha laulu pole rohkem ette näidata ühelgi teisel artistil (võttes arvesse erinevad Billboardi tabelid).

50. laul selle tabeli tipus oli „I Don´t Search I Find“, mis jõudis eelpool mainitud tabeli tippu 22. veebruaril 2020, ja see ilmus lauljatari albumil „Madame X“ (see oli tema viimane album Interscope Recordsilt, sest augustis 2021 naases lauljatar Warner Recordsisse).

Albumil olid remiksid peaaegu kõikidest Madonna populaarsetest lauludest (mitte ainult tantsuhittidest) ehk „Holiday“, „Like a Virgin“, „Material Girl“, „Like A Prayer“, „Express Yourself“, „Vogue“, „Justify My Love“, „Erotica“; „Deeper and Deeper“, „Fever“, „Don´t Cry For Me Argentina“, „Frozen“, „Ray of Light“, „Nothing Really Matters“, „Music“, „Celebration“, kuid siin on näiteks ka viis seni avaldamata remiksi lauludest „Keep It Together“, „American Life“, „Nothing Fails“, „Turn Up the Radio“ ja „Living for Love“ (nende remikside autoriteks on Felix da Housecat, Tracy Young ja Offer Nissim).

Madonna aitas ise selle kogumiku kokku panna, ja Mike Dean remasterdas kõik lood.

Aastatel 2022–2023 andis Madonna välja mitu singlit, sealhulgas "Back That Up to the Beat", varem avaldamata demo „Rebel Hearti“-sessioonidelt. Ta andis oma panuse ka kolme loo kirjutamisse Christine and the Queensi albumil "Paranoïa, Angels, True Love" (2023) ning tegi koostööd The Weekndi ja Playboi Cartiga singli "Popular" loomisel, mis oli telesarja "The Idol" heliribal. 2023. aasta jaanuaris teatas Madonna oma esimesest kontserttuurist "Greatest Hits". Turnee pidi algama juulis, kuid kuu aega varem sattus ta haiglasse.

„Celebration Tour“ algas 2023. aasta oktoobris Londonis ja lõppes järgmise aasta mais tasuta kontserdiga Rio de Janeiros Copacabana rannas, mida külastas 1,6 miljonit inimest – püstitades rekordid nii ajaloo suurima eraldiseisva kontserdina. Kontsertturnee teenis kaheksakümne kontserdiga üle 225 miljoni dollari, mis tegi Madonnast esimese naisartisti, kes teeninud kuuelt eraldi kontserdituurilt üle 100 miljoni dollari.

2025. aastal andis Madonna välja remikside albumi "Veronica Electronica" ja pikendatud versiooni albumist "Bedtime Stories: The Untold Chapter", mis mõlemad sisaldasid tema varem avaldamata demosid.

Jaanuaris 2026 sai Madonnast Dolce & Gabbana parfüümi "One" nägu. Kampaania raames tegi Madonna kaverversiooni Patty Pravo 1968. aasta singlist "La bambola", mis hõlmas ka  lühifilmi ja fotosid.

Aprillis 2026 liitus Madonna Sabrina Carpenteriga Coachella festivalil, et esitada lugusid "Vogue", "Like a Prayer" ja uut duetti "Bring Your Love".

Uue albumi esimene singel "Bring Your Love" ilmus aprillis 2026 ja debüteeris Billboard Hot 100 edetabelis 74. kohal. Albumiga kaasnev muusikaline film "Confessions II – The Film" esilinastus juunis.

Madonna taasühines Stuart Price'iga oma viieteistkümnenda stuudioalbumi "Confessions II" jaoks, mis ilmus 3. juulil 2026. See on järg 2005. aastal ilmunud albumile "Confessions on a Dance Floor".

„Confessions II“ (tuntud ka kui „Confessions on a Dance Floor: Part II“) on Madonna viieteistkümnes stuudioalbum. Uuel albumil jätkab Madonna tantsu- ja elektroonilise muusika avastusretke. Ta taasühines produtsent Stuart Price'iga, kes oli ka 2005. aasta albumi kaasautor ja -produtsent. Lisaks töötas ta koos Martin Garrixi, Cirkuti ja Andrew Wattiga. Albumil teevad külalisena kaasa ka Sabrina Carpenter ja Feid.

Osaliselt visuaalne album „Confessions II“ ilmus ka lühikese muusikafilmina „Confessions II – The Film“, mis oli üles ehitatud albumi esimese kuue loo ümber.

Album ilmub katkematu miksina, mis meenutab lugu „Confessions on a Dance Floor“.

„I Feel So Free“ on deep house'i lugu, „mille peale Madonna monoloogi teeb“. See interpoleerib Lil Louis'i acid house'i loo „French Kiss“ (1989) ja on saanud võrdlusi Madonna 2005. aasta looga „Future Lovers“ ja Donna Summeri loominguga.

Madonna kirjeldas seda lugu kui „väikest pihtimuslikku hetke“, mis on inspireeritud raskusest inimesi usaldada ja oma kohta maailmas mõista.

Loos „Bring Your Love“ laulab ka Sabrina Carpenter ja sellel on „house-popi hõng“. Selles laulus on sämpling Inner City 1988. aasta loost „Good Life“.

„Danceteria“ on inspireeritud Madonna algusaegadest ja pidutsemisest Danceterias. „Love Sensation“ on house'i lugu, milles palju ägedaid elektroonilisi instrumente.

„Fragile“ ja „Forgive Yourself“ nime kandev laul räägivad Madonna suhtest oma lahkunud venna Christopher Cicconega. Madonna selgitab: „Me peame andestama teistele, aga me peame andestama ka endale ja lõpetama enda materdamise asjade ja minevikus tehtud valikute pärast, mis pole meile ega teistele inimestele sobinud.“

„My Sins Are My Savior“ on inspireeritud „kitsarinnalistest inimestest, kes on teadmatud, kes mõistavad kohut enne kui uurimist on alustatud.“

Uue albumi lood on kirjutanud Madonna, abiks olnud mitmeid muusikamaailma suurkujusid: briti DJ, muusik, laulukirjutaja Stuart Price; USA house-muusika produtsent, helilooja Marvin L. Burns; USA elektroonilis tantsumuusika produtsent ja DJ Kevin Saunderson; USA plaadiprodutsent Andrew Wotman; Kanada muusikaprodutsent Henry Walter ehk Cirkut; Puerto Rico produtsent ja laulukirjutaja Marcos Masis ehk Tainy; Kolumbia laulja, produtsent ja laulukirjutaja Salomon Villada Hoys ehk Feid või Ferxxo; USA lauljatar ja muusikaprodutsent Taylor Upsahl ehk Upsahl; Hollandi DJ ja muusikaprodutsent Martijn Garritsen ehk Martin Garrix; USA lauljatar/laulukirjutaja Jessica Ashley Karpov ehk Harloe; Belgia laulja, laulukirjutaja ja produtsent Paul Van Haver ehk Stromae; prantsuse elektroonilise tantsumuusika produtsent ja helilooja Mirwais Ahmadzai ehk Mirwais; USA lauljatar, tantsijatar Lourdes Leon ehk Lola Leon (tema on ju Madonna tütar).

Uus plaat on igati kaasaegne tantsumuusika album. Minu enda lemmikud on albumi rahulikumad lood: „Fragile“, „My Sins Are My Savior“ (koos Stromae´ga, selles loos on paju „viiteid“ Madonna varasemale loomingule) ja „Betrayal“ (selles loos on „laene“ Stingi hittloost „Fragile“ ja ka Eric Satie kirjutatud klassikalisest muusikast).

Kuula ise ka:

Colin Stuart, Ximo Abadia

„Tähevalguse kiirus.

Füüsika piltlikult ja selgelt:

helid, valgus, kosmos“

(Koolibri)

See omapärane füüsikaraamat annab lühida, kuid paeluva ülevaate inimsilmale nähtamatute jõudude, energiate ja osakeste kohta. Nende abil saavad seletuse nii kõige igapäevasemad nähtused kui ka kauged kosmilised vaatemängud.

Maailm on põnevam, kui ehk pealtnäha paistab, ning nii mõnigi mõistatus alles ootab lahendamist.

Colin Stuart on Suurbritannia Kuningliku Astronoomiaühingu liige ja tunnustatud autor. Ta on teinud kaastööd ajakirjale New Scientist ja Euroopa Kosmoseagentuurile ning esinenud telekanalites.

Ximo Abadía on auhinnatud hispaania kunstnik. Ta on illustreerinud paljusid väljaandeid ning tema töid on valitud Bologna raamatumessi lasteraamatute illustratsioonide näitusele.

„Tähevalguse kiirus“ on üks ilmatuma äge lastele ja noortele mõeldud teadusraamat, mis ilmus eesti keeles 2020. aastal. Raamat on väga uhkes ja suures formaadis (340mm x 270 mm), sisu on väga kaasahaarav ja illustratsioonid suurepärased.

Raamatus on neli osa – füüsika, heli, valgus ja värvid ning kosmos, mis omakorda jagunevad mitmeteks ja mitmeteks peatükkideks.

Esimese osa „Füüsika“ esimeses peatükis/sissejuhatuses kutsutakse meid universumisse. Loeme, et universum on täis imelisi kohti, mis panevad proovile ka kõige elevama kujutlusvõime. Sama vaimustav kui universumi ilu on aga ka meie võimed seda mõista. Loodusteadused, ennekõike füüsika on võimaldanud meil paotada kardinaid ja avastada universumi toimimise saladusi. Esimese peatüki märgusõnad on mustad augud, tähed, päike, komeedid ja asteroidid.

Teises peatükis vastab raamatu autor küsimusele, mis on füüsika. Colin Stuart tõdeb, et füüsika on teadus energiast, aine ehitusest ja jõududest. Ta soovitab lugejal seda kujutleda kui kosmose kokaraamatut … Füüsika seletab kõike, elektrilisest vooluringist universumi sünnini.

Autor jätkab ja ütleb, et füüsika võib jaotada kaheks peamiseks reeglite koguks: väga väikeseid seletab kvantfüüsika ja väga suuri Einsteini üldrealtiivsusteooria.

Järgmises peatükis saame tuttavaks kõigi aegade kuulsaima füüsiku – Isaac Newtoniga. Väga tähtsad on tema uurimused jõududest – sellest, kuidas kehad üksteist tõukavad või tõmbavad. Newton ei loonud mitte ainult gravitatsioonijõu teooriat, vaid sõnastas ka kolm reeglit, millele allub kehade liikumine. Neid kutsutakse Newtoni kolmeks liikumisseaduseks.

Esimeses osas on juttu veel ka elektrist ja magnetismist, mis on omavahel tihedalt seotud ja füüsikud kirjeldavad mõlemat sama jõu, elektromagnetilise jõu abil. See on gravitatsioonijõust tugevam: sellepärast saame ka ühe magneti teisega üles tõsta.

Meile räägitakse ka aatomi sisemusest (aatomituum, elektronid, prootonid, neutronid, tuumajõud), energiast (energiat on vaja ka töö tegemiseks, E=mc2, energia jäävuse seadus, potentsiaalne energia).

Raamatu teine osa on helist. Mis on heli? Maailm meie ümber on täis helisid: linnulaulu, liiklusmüra, inimkõnet, mürtsuvat muusikat. Kõiki neid helisid põhjustavad võnked meid ümbritsevas õhus.

Kuidas me kuuleme? Kuidas kõrv töötab?

Terve hulk helisid on liiga kõrged või madalad, et me neid kuuleks. Mõned sügavad müdinad on kuulmiseks liiga madalad (infrahelid), teised piiksatused jälle liiga kõrged (ultrahelid). Tavaliselt suudavad inimesed kuulda helisid, mis võnguvad 20 kuni 20 000 korda sekundis. Helivõngete sagedust mõõdetakse hertsides (Hz).

Selles osas saame lugeda mürast ja muusikast (mõned helid on meeldivad, teised panevad kätega kõrvu katma, miks kõlab klaverimäng ilusamini kui liiklusmüra, miks linnud laulavad?), inimkõnest (maailma kõneldakse ligi seitset tuhandet erinevat keelt, miks ei saa loomad rääkida, milline roll on kõnelemisel täita kõri ja häälekurdudel?), kui vali on vali (teadlased mõõdavad helide intensiivsust detsibellide (dB) skaalal, ühik on saadud telefoni leiutaja Alexander Graham Belli nimest ja ladinakeelsest sõnast deci – kümnendik).

Kuid see pole helist veel kõik. Juttu on ka helibarjääri ületamisest, rahust ja vaikusest. Näiteks Iisraelis Negevi kõrbes olevat nii vaikne, et võime kuulda kohinat oma kõrvades ja liiva kõrvetavas kuumuses laulmas. Ja veel – seismilised värinad, maavärinad ja Richteri skaala, tektoonilised laamad, siin on ka vahva kaart maailma müradest (mõned valjemad ja veidramad helid kogu ,maailmast) ning helid kosmoses (astroseismoloogia, gravitatsioonilained).

Raamatu kolmas osa on valgusest ja värvidest. Mis on valgus? See küsimus valmistas teadlastele peavalu sajandeid. Osad füüsikud, nagu Isaac Newton, väitsid, et valgus peab koosnema üksikutest tillukestest osakestest. Aga hollandi füüsik Christian Huygens ütles, et valgus peab olema laine nagu heligi. Nüüd teame, et mõlemad mõtted olid õiged, sest valgus võib käituda nii osakeste – footonite – voona kui ka lainena. Maailmakuulis teadlane Albert Einstein võitis 1921. aastal Nobeli füüsikapreemia avastuse eest, et valgus võib võtta footonite kuju.

Kuidas me näeme? Kuidas silm toimib? Mis on tähevalguse kiirus (valguse kiirus = 299 792 458 meetrit sekundis, üks valgusaasta = 9 460 730 472 580 800 meetrit), päikesevalgus, kuuvalgus, Päikese tuum, metsikud sähvatused.

Selles osas on juttu ka fotosünteesist (protsessist, millega taimed toodavad toitu hapnikku). Saad lugeda ka klorofüllist – taimed kasutavad päikesevalguse neelamiseks lehtedes olevat rohelist ainet, mis ongi klorofüll. Taimed on vägagi põnevad, sest valgusenergia abil ühendavad nad vett õhus oleva süsihappegaasiga, et toota hapnikku ja suhkrut. Suhkrut kasutavad nad toiduks ning hapniku lasevad atmosfääri.

Kas tead, miks on taevas sinine? Mis on vikerkaare lõhestamine? Juttu on ka vaatemängulistest varjutustest (päikesevarjutus, kuuvarjutus) ning looduse valgusetendustest (virmalised ehk põhja- ja lõunavalgus, meteoorivool ehk tähesajud).

Olemegi jõudnud raamatu viimase osa juurde ehk kosmos. Selle esimene peatükk peatub teleskoopidel, millega on võimalik vaadata ähmasemaid ja kaugemaid taevakehi. Saame teada, et teleskoobile tuleb valida hea asukoht. See peaks olema kuskil, kus ilmad on väga ilusad ning on vähe pilviseid öid. Üks maailma paremaid teleskoope, vaimuka nimega Väga suur teleskoop, asub Tšiilis merepinnast 2600 meetri kõrgusel purukuivas Atacama kõrbes.

Juttu on ka nähtamatutest kiirtest, sest õigupoolest on suurem osa valgusest meile nähtamatu.

Kas oled kuulnud, et kõige vanemat valgust universumis kutsutakse kosmiliseks mikrolaine-taustkiirguseks (KMT). Päris alguses oli aine universumis liiga tihe, et valgus saaks kuigi kaugele levida. Aga umbes 380 000 pärast Suurt Pauku tõi universumi paisumine kaasa, et valgus sai järsku vabalt tulvama hakata. Teadlased on avastanudilmaruumist igast suunast tulevad mikrolained, mis arvatakse pärinevat samast allikast.

Raamatu viimases osas on juttu ka tulnukate otsingutest. Võib-olla kõige suurem küsimus on, kas me oleme universumis üksi. Teadlased on aastakümneid püüdnud raadioteleskoopidega vastu võtta tulnukate signaale, kuid senini pole midagi kuuldud.

Meil on võimalus lugeda veel ka sellest, kui vanad on tähed, mis on tume universum (universum on nagu jäämägi – see, mida me näeme, on ainult väike osa tegelikult olemas olevast. Viimastel aastatel on astronoomid mõistnud, et me ei tea, millest ülejäänu koosneb). Raamatu viimastes peatükkides peatub Colin Stuart mustadel aukudel, nn standardküünaldel ja paisuval universumil.

Sellised põnevad ja huvitavad teemad on selles uhkes teadusraamatus. Colin Stuart kirjutab igati põnevalt ja arusaadavalt, et leida vastused paljudele olulistele küsimustele.

Ja loomulikult ka raamatu illustratsioonid – Ximo Abadia joonistused on suurepärased.

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian - 10.04.2009 - 27.07.2023).

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)