Tiia Selli „MirtMärt Loomapäästekamp“ (Varrak)

Mirt ja Märt on parimad sõbrad juba pisikesest saati. Nad elavad kõrvuti majades, seega on nad lisaks sõprusele ka naabrid. Isegi nende sünniajad on nii lähestikku, et neid võiks lausa kaksikuteks pidada, kui nad poleks eri perede lapsed. Lisaks ühendab Mirti ja Märti armastus loomade vastu.

Hea meelega tooksid nad koju terve karja lemmikloomi, kahjuks ei taha aga kummagi vanemad loomapidamisest kuuldagi. Pärast pikka ja põhjalikku mõtlemist leiavad lapsed sellele probleemile superhea lahenduse: nad asutavad põneva kamba, mille liikmena on neil täielik õigus tegelda loomadega nii palju, kui süda lustib. Ja mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus.

Elu toob vast loodud kambale kohe ette ka võimaluse tegutsemiseks. Ühel ilusal kevadpäeval koolist koju lonkides leiavad lapsed tammikust puu külge kinni seotud koera. Peagi selgub, et koer on varastatud. Lapsed asuvad koeravarast jälitama. Siit saab alguse suur ja põnev seiklus, mis tasapisi kisub nii kriminaalseks, et ohtu satuvad koguni laste enda elud.

Tiia Selli sulest on ka varem ilmunud igasugu vahvaid ja veel vahvamaid lasteraamatuid. Näiteks „Härra politseinik Jasper ja kõrvits Kusti“ (2021, Eesti Raamat), „Väike piss“ (2018, Minimal House), „Pelle parim päev“ (2017, Minimal House), „Rõõmus Miia“ (2012, Dolce Press), „Kuningas Lambapea ja Piripoti kuningriik“ (2011, Tänapäev), „Kass Kriibik“ (2009, Tänapäev), „Neletriin ja Kapi-Kaarup“ (2008, Tänapäev). Mina olen neist saanud lugeda ja kirjutada kolme: „Härra politseinik Jasper ja kõrvits Kusti“, „Kuningas Lambapea ja Piripoti kuningriik“ ja „Kass Kriibik“.

Vahvad pildid on sellesse raamatusse joonistanud Elina Sildre, kes on illustreerinud mitmeid ja mitmeid lasteraamatuid, õpikuid ja aabitsaid.

„MirtMärt Loomapäästekamp“ on igati põnev lugu, seikluslik ja kaasahaarav, kus on nii jälitamist, vangi sattumist, põgenemist ja tagaajamist. Kõik selleks, et tegemist oleks igati põneva lasteraamatuga.

Loo alguses saame teada, et Mirt ja Märt on parimad sõbrad juba pisikesest saati. Nad elavad kõrvuti majades, seega on nad lisaks sõprusele ka naabrid. Isegi nende sünniajad on nii lähestikku, et neid võiks lausa kaksikuteks pidada, kui nad poleks eri perede lapsed. Sarnased nimed on neil seetõttu, et nende emad on samuti omavahel parimad sõbrad – õigemini küll sõbrannad – ning panid meelega oma lastele ühesugused nimed. Lihtsalt lusti pärast ja ehk ka lootuses, et neistki kunagi sõbrad saavad. Nagu näha, siis täpselt nii läkski.

Mirti ja Märti ühendas veel üks asi – armastus loomade vastu. Nende vanemad loomi koju ei tahtnud, mistõttu asutasid lapsed ühe põneva kamba, mille liikmena oli neil täielik õigus tegeleda loomadega just nii palju, kui süda lustis. Mirt ja Märt olid asutanud Loomapäästekamba. Nad sõlmisid lausa lepingu. Nende kamp soovis, et nende linnakeses ei oleks enam ühtegi ketikoera ja ka seda, et tänavatel ei oleks enam hulkuvaid koeri ja kasse. Sel päeval, kui Loomapäästekamp oli asutatud, ei teadnud Mirt ja Märt seda, et neid ootab ees suur ja põnev seiklus, kus ohtu satuvad koguni nende enda elud!

Ja juba see suur seiklus algabki. Lapsed jalutasid koolist kodu poole. Nad läksid läbi paksu tammiku, kui kuulsid haugatusi, seejärel niuksumist ja varsti jälle haugatusi. Lapsed otsustasid asja lähemalt uurida. Nii nad märkasidki suure puu juures paksu karvkattega beeži-valgekirjut koera. Ta oli puutüve külge lühikese rihmaga kinni seotud.

Kas keegi oli koera metsa maha kätnud? Kas peremees oli siiski kusagil lähedal? Lapsed otsustasid asja uurida, kuid enne otustasid nad koerale kodust vett ja süüa tuua.

Kui lapsed tagasi jõudsid ning tammikusse keerasid, nägid nad eemal kõndimas pika musta jopega meest! Mees äratas tähelepanu oma hiiliva kõnnaku tõttu. Tema kõnnak oli selline, justkui tunneks ta end milleski süüdi.

Kahtlane see mees oli ja kahtlane ta oligi. Ta läks koera juurde, võttis taskust väikese läbipaistva kilekoti, mille seest võttis midagi ja viskas selle koerale. Veidi hiljem vajus koer pikali. Kas mees oli koerale söötnud mingit uimastavat ainet? Selgub, et nii see oli. Mees võttis koera sülle, kuid tema tassimine polnud lihtne. Mees oli pahane koera peale, kes jalgu alla ei võtnud. Ta küsis, kas peab preilile takso tellima, sest poole tunni pärast peavad nad raudteejaamas olema.

Viie minuti pärast oli takso kohal. Mees tõstis koera autosse ja nad sõitsid minema. Mirt ja Märt olid kindlad, et see oli päris ehtne koeravaras. Nüüd jooksid lapsed bussipeatusesse, lootuses, et jõuavad samuti rongijaama. Bussi oodates märkasid nad teadet aiaplangu küljes. Selles oli kirjas, et kaduma oli läinud beeži-valgekarvaline jaapani akita, et üks väike tüdruk igatseb oma kallist sõpra, et koer reageerib nimele Pipalota.

Mirt ja Märt jõudsidki rongijaama. Varsti nägid nad tagaotsitavat meest koos koeraga. Rongis kuulsid lapsed, et mees sõidab Tallinnasse, kui vagunisaatja mehe ja koerani jõudis. Ühel hetkel otsustas mees rongis WC-sse minna, ja jättis koera ootama. Kas nüüd oleks võimalus koer päästa? Ei, sest mees naases WC-st üsna kiirelt, ja lapsed pidid oma plaani pooleli jätma.

Rong jõudis Tallinnasse. Sealt edasi sõideti juba trammiga. Mirt ja Märt järgnesid mehele ja koerale. Ühel hetkel väljusid mees ja koer trammist ning liikusid ühe aiavärava juurde, lapsed ikka kannul. Salamisi, tasakesi, et mees neid ei märkaks.

Mees ja koer olid läinud tädi Marusja juurde! Mirt ja Märt uurisid asja lähemalt, aias oli veel koeri, kes olid puuris kinni. Üsna ruttu oli selge, et mees ja tädi Marusja ajasid mingit kummalist ja kahtlast äri koertega! Juttu oli rahast, selle jagamisest, kui äkki hakkas helisema Mirdi mobiil! Lapsed panid jooksu, kuid mees ja Marusja said lapsed üsna ruttu kätte!

Mirt ja Märt oli kinni püütud. Saame teada, et mehe nimi oli Rinaldo. Rinaldo ja tädi Marusja uurisid, mida lapsed tahtsid, miks nad Rinaldot jälitasid? Lapsed proovisid oma vastustega nii üht kui teist, ja kinnitasid, et see oli lihtsalt selline mäng - nad olid mänginud, et võõras mees on koeraröövel, ja olid otsustanud mehele ja koerale järgneda, kuid see oli kõigest mäng …

Rinaldo ja Marusja hakkasid naerma. Kas nad lasevad lapsed vabaks? Tundus nii, kuid Rinaldo viis nad hoopis keldrisse, kus kinnitas, et ka tema ja tädi Marusja mängivad mängu – nemad püüdsid jälitajad kinni ja panid nad pokri … vot sedasi ...

Mirt ja Märt olid vangis! Õnneks oli Mirdil mobiil, kas nad saavad helistada ja abi kutsuda? Hetk hiljem olid Rinaldo ja Marusja keldris, ja Mirdi telefon võeti ära. Lapsed proovisid ühel ööl keldriakanast põgeneda, ja kui tundub, et äkki see õnnestubki, siis on hetk hiljem nad jällegi Rinaldo ja Marusja poolt kinni püütud, ja keldris tagasi.

Seejärel pandi lapsed auto peale. Nende käed ja silmad seoti kinni. Jõuti maale, vana talumaja hoovi, kus oli veel üks mees, nimeks Manivald, kelle käsivartel olid jubedad tätoveeringud. Rinaldo ja Manivald tundsid teineteist. Vanad semud …

Nüüdki proovisid lapsed põgeneda, kuid Manivald ja tema koer said lapsed kätte. Rinaldo kinnitas, et tõi Manivaldile maale lisatööjõudu, kuigi näis, et Manivaldile see ei meeldinud. Manvaldile ei meeldinud, et talle lapsorje toodi, sest tema ei tahtnud enam millegi seadusevastasega tegemist teha. Kahjuks oli Rinaldol midagi, mida ta lubas Manivaldi kohta ära rääkida ja see info viiks mehe uuesti trellida taha!

Nii said Mirdist ja Märdist Manivaldi talus põllutöölised. Üsna ruttu oli selge, et Manivald polnudki sedavõrd hirmus mees. Ta tegi lastele süüa ja oli tunda, et ega ta end väga hästi ei tundnud, kuid oli see miski, millega Rinaldo omas Manivaldi üle võimu.

Ühel päeval rääkisid Manivald ja Rinaldo telefonis. On aru saada, et Rinaldol olid lastega veelgi julmemad plaanid. Ta kavatses lapsed lennutada lennujaama, et nad hoopis välismaale saata!

Nüüd ei jäänud lastel muud üle, kui põgeneda. Nad tegid ettevalmistusi ja neil õnnestuski põgeneda, kuid nad olid võõras kohas ja võõras metsas. Nad ekslesid seal pikalt, kuni jõudsid tagasi Manivaldi talu juurde. Mirdil oli kõrge palavik, ja tüdruk minestas … Märt otsustas Manivaldilt abi paluda. Mees oskas ravitseda, sest ravimtaimedega tegelemine oli tema talu peamine tegevusala. Manivald ravis raviteedega Mirti, kadus palavik, kadus ka köha.

Ja ühel päeval! Manivaldi tallu tulid tagasi Rinaldo ja Marusja. Nad olid tulnud, et lapsed minema lennutada. Manivald otsustas lapsed ära peita, kuid ka sel korral läks jällegi põgenemiseks ja tagaajamiseks! Seekord tuli mängu helikopter, millega plaaniti lapsed minema viia, kuid ka politsei! Lapsi aitas ka Manivald.

Ma jätan lõpplahenduse Sulle endale lugeda ja avastada, kuid põnevust ja seiklust on selle loo lõpus piisavalt palju! Saad teada sellestki, mis juhtus Rinaldo, Marusja ja Mainvaldiga, kuid ka Mirdi ja Märdiga ning koeraga, keda lapsed aitasid.

Igati põnev ja kaasahaarav lugemine. Vahvad ja hakkajad peategelased, koerad, ja kõige olulisem, hea võidab kurja!


Jaan Rannap „Kullakoti kamp“ (Tänapäev)

Kui Voldemari vanemad suveks Soomesse sõidavad ja poiss ise vastumeelselt maha jääb, ei ole tal veel aimugi, kui tegus ja seiklusrohke saab olema eesootav suvi maal vanaema ja vanavanaema juures – päris oma majakese kordategemine, uued sõbrad ja matkamine metsas, igal sammul saatjaiks vanad lood ja legendid, sealhulgas jutt kohaliku talumehe peidetud varandusest, mis ahvatleb lapsedki aardejahile.

Mulle tundub, et meie lastekirjanduse grand old man on heas vormis veel ka täna (vaatamata sellele, et eelmisel aastal täitus Jaan Rannapil juba 90. eluaasta), sest taaskord on ilmunud igati põnev ja huvitav laste- ja noorteraamat „Kullakoti kamp“. Ja ei maksa unustada sedagi, et eelmiselgi aastal ilmus Rannapilt uus raamat „Metskits Lembi ja verevennad“ (kirjastus Varrak).

Lugu saab alguse sellest, kui raamatu jutustaja, peategelane meenutab hommikut, kui isa pärast paaripäevast kadumist mürinaga läbi esiku tuli, nokamütsi riiulile viskas ja kuulutas, et ta ostis maja.

Mis maja? Isa kinnitas, et pisikese kena maja Vaikveresse, kusjuures sularaha eest. Ema oli mures, äkki oli isa mingi laenulollusega hakkama saanud? Isa kinnitas, et mõne kümneka leiab õige mees ikka taskust.

Ema uuris edasi, kuna Vaikveres oli ju tema sünnikodu. Ema vanaemaga praegugi seal. Isa kinnitas, et nemad ei puutu majaostmisesse. Sellega oli lihtsalt õnnelik pealesattumine. Isa meenutas lobudikke, mis sohvoos omal ajal metsatöölistele ehitas. Nüüd polnud neid mehi enam vaja. Vaikveres enam tööd polnud. Üks pere teise järel otsis parema elukoha. Vallal polnud lagunevaid hooneid vaja, lammutamine maksaks omajagu. Nii oli ühele kohaliku volikogu tarkpeale tulnud mõte kõik müüki panna. Sümboolse hinna eest. Kümme krooni korter, aga raudtee ehituse ajal insenerile üles löödud osmiku müügihinnaks pandi 200 krooni. See oli ristnurkadega majake, ja sellse raha eest ei saanud isa seda ostmata jätta. Majake oli küll sada aastat vana ja aknad purud, kuid kahe tuhandega suudaks isa selle korda teha küll.

Isa teadis sedagi, et isegi paljud korterid olid müüdud. Läksid nagu soojad saiad. Isa lisas, et mõtelge, keset marjametsi korter. Peaaegu ürgmetsa ukse all. Pumbakaev üldisks kasutamiseks. Miks oli vallavolikogul arus, et nad kümne krooni eest korterid maha müüsid? Isa teadis ka seda. Uus omanik pidi ise suured vead siluma, no vähemalt nende kallal kõpitsema.

Kuid see polnud sel hommikul veel kõik, sest isal oli veel üks uudis. Isa tõdes, et nad sõidavad koos emaga järgmisel nädalal Soome tööle. Tema laevatehasesse, ema traumahaiglasse abiõeks. Tal oli kõik kokku lepitud.

Kas ka meie peategelane pääseks koos isa ja emaga Soome? See polnud siiski mitte võimalik. Poiss pidi minema suvekuudeks vanaema juurde. See ei meeldinud poisile, sest seal polnud midagi teha. Seal pole kuskil olla. Sõpradeta üksi nagu hunt. Kuid kõik oli paika pandud, siin ei olnud võimalik enam midagi muuta.

Järgmises peatükis nägi meie peategelane und. Metsaelu oli tema kuulmise teravaks teinud. Ta kuulis oksa praksatust. Karu? Põder? See oli tema valdus, ja ta pidi selgust saama. Unenäos tõdes peategelane, et tema oli seal metsavahiks, keegi, kes metsas liikus, oli tüdruk. Ühel hetkel oli tüdruk kadunud, peategelane oli ärganud … nüüd meenutas poiss seda aega, kui ta oli olnud väike, ema-isa olid noored, ja tavatsesid poissi maale vanaema hoolde anda.

Väike poiss nõudis vanaemalt unejutte, aga ka kohapealseid lugusid – esimese Vaikveres talu pidava Joagupi maaomanikuks saamine, metsavaht Miika ilmumine, sireda nooriku kurjade inimeste eest pagemine üle raba. Kuidas vanaema neist asjadest teadis? Ta polnud siis ju veel sündinudki. Neid oli ta kuulnud vanavanaema Mimmilt, kes oli nõiakuulsusega ravitseja.

Peategelane kinnitab, et ta taipas juba päris pisikesena, et Mimm oli kaugete sündmuste varalaegas. Poiss oli püüdnud teda magaminekul voodi äärele jutustama meelitada. Kõrvalmajas oma saunas elav Mimm mühatas pärimistele, tegi harali sõrmedega poisi pea kohal ringi ja valmis mõeldud küsimused kustusid. Nõia vägi. Poiss kukkus korrapealt unepimedusse.

Aastate jooksul päris ja uuris poiss edasi. Kus ikkagi oli see metsavahi hütt, kuhu ta rabatüdruku, Mimmi ema, sooja viis? Mimm teadis, et see seisis nõlva veerel, otse vastu kolme mändi. Rabatüdrukul oli salapärast väge, millega ta ravis metsavahti, kuid väe oli ta edasi andnud ka Mimmile. Mulle tundub, et selles raamatus me sellest salapärasest väest saame veel ka edaspidi lugeda.

Kolmandas peatükis jõuame Vaikverre. Esialgu sõitsid isa ja peategelane Killingi, mis oli Vaikverele lähim linn. Killingi kauabamaja õuel laadis isa hädavajaliku kraami autosse, käidi ka toidukaupade osakonnas. Makaronid, riisihelbed, jahu, tatratang, õlipudelid ja väiksed pakendid. Kaks poekäru said kaupa täis.

Teel Vaikverre suigatas meie peategelane taaskord, ja nägi edasi poolelijäänud unenägu. Metsavaht Miika sai teada, et metsast leitud neiu oli Ella. Kelle eest oli tüdruk põgenenud? Tüdruk oli leidnud metsavahi õe kampsuni ja selle selga pannud. Mis oli metsavahi õega juhtunud? Miika kinnitas, et õde jäi punaste rünnakul kuuli ette. Ka Miika oli pihta saanud, mürsust. Seetõttu ta jalga lonkaski.

Jõuame Vaikverre. Nüüd saame lugeda ka Karu Joagupi pojast Uugust. Kui metsaveoks raudtee ehitamine hakkas, liikus Vaikveres rohkesti rahvast. Uugu tegi nendega äri. Müüs piima, võid ja leiba. Uugu oli päris pagar olnud.

Siis tuli riigipööre, vene väed marssisid sisse. Suurte talude inimesed saadeti Siberisse ja ka sõtta. Uugu jõudis enne küüditamist ära surra, kuid kohalikud teadsid rääkida, et Uugu oli püstirikas, kullakott olevat tal alati kaelas rippunud. Keegi ei teadnud, kellele Uugu kullakott sai, sest sugulased olid tal kõik surnud. Võõrad olid käinud tuhnimas, aga kullakott jäi leidmata. Mulle tundub, et just see kullakott on andnud sellele raamatule ka pealkirja …

Isa ja poeg sõitsid läbi kuusemetsa. Lõpuks jõuti päris lagedale. Katkiste akende ja ripakil uste silma alla. Rinnuni ulatuvast rohust vaatasid neid kurjalt maha jäetud paneelmajad. Korterite ostjad polnud veel saabunud. Isa ostetud majake oli teistsugune – see seisis vana raiesmikku kaduva liivapeenra kõrval. Liivapeenar tähendas kunagise raudtee aset. Kunagi olid seal olnud liiprid ja rööpad.

Nüüd peatas isa auto õue pool, lagunenud puutrepi ees. Väike palkidest laotud majake. Nüüd tõsteti autost maha õrn kraam – aknaklaasid. Hakati aknaraame puhastama ja klaasi paika panema. Majal oli nüüd hoopis teine nägu, kuigi küljeakna panemiseks isal rohkem aega ei olnud. Küllap poiss paneb ise.

Edasi sõideti Rabaveresse, kuid neid juba oodati. Valmis oli tehtud hernesupp suitsusingiga. Teiseks käiguks pannkoogid murakamoosiga. Ootajateks olid kaks eakat, ema ja tütar, kes toimisid ühise perena. Üks selgeltnägijana, teine pensioniikka jõudnud taluperenaisena. Söök söödud, isa lahkus, ta pidi ju Soome sõitma. Poiss jäi. Ta võttis vikati ja läks tagasi 200 krooni eest ostetud majakese juurde.

Peategelane oli kindel, et see ongi tema majake. Nüüd asus ta metsistunud majaesisele lapile vikatiga kallale. Veidi hiljem märkas ta lähenevat jalgratturit. Kas oli see matkamees? Kahtlustäratavalt noorevõitu. Tulijaks oli peategelase pikkune poiss, kes otsis maja number kolm. Ta tuli samuti Vaivere elanikuks, aga ta ema oli veel linna jäänud, oli asju korraldada.

Nüüd said kaks poissi tuttavaks. Saame ka meie teada, et meie peategelase nimi oli Voldemar, keda kutsuti Volliks või Voltsiks, tulija oli Robert, omadele lihtsalt Rops. Rops kutsus Volli teejuhiks.

Seejärel jõutigi maja nr. 3 juurde. Sissekäik nagu neil kõigil oli õue poolt. Välisuks rippus ühe hinge küljes. Piidal paistsid jäljed kunagisest kangikasutusest. Trepikoja esiku kaks korteriust olid kinni. Ropsile ja ta emale oli määratud korter nr. 2. Korteris oli köök ja kaks tuba. Rops oli midagi seesugust arvanudki … toapõrand oli klaasikilde täis, voodisõrestiku all olid suured tolmurullid, laud oli puruks pestud, kõikjal vedeles paberirämpsu ja muda toonud jalajälgi. Toaakna puruksviskaja oli teise toa aknale halastanud. Seal olid klaasid terved.

Volts oli kindel, et nüüd ei olnud ta Vaikveres üksi. Sõbraks üleöö ei saada, aga miks ei võinud see nädalaga juhtuda.

Järgmisel päeval läks Volts jällegi oma majakese juurde, millele ta oli andnud nimeks Pääsupesa. Ta hakkas küljeaknale klaasi panema. Volts nägi ka Ropsi, kes istus õuel kivide vahel kustuva lõkke ääres. Ta oli keetnud herkulo kiirpudru, mis oli Ropsi sõnul metsamatkal ellujäämise varustus. Volts oli imestunud. Metsas ellujäämine? Selgus, et Rops oli oma matkadel ka ööseks metsa jäänud, telk ja magamiskott olid tal alati kaasas. Muu hädatarviline ka. Volts sai küljeaknale klaasi ette. Seejärel sai aidata ka Ropsi. Põrand pühiti puhtaks, aken pandi ette, välisukse alumine hing kruviti paika.

Paar päeva Volts ja Rops kokku ei saanud. Seejärel hakkas Volts vanaema ja vanavavaema juures peenraid puhastama, appi tuli ka Rops. Söögilauas uuris Rops, millal ja kuidas Vaikvere metsadesse üldse elama satuti. Volts ei teadnud aastat, aga esimene tulija oli Soo Joagupi pere. Esialgu olid nad Soo talu pärisorjad, teoorjad ja lõpuks ime läbi kohaomanikud. See nn ime oli see, kui Jaogup oli läinud mõisahärra ja härrat ründava suure karu vahele. Sellest saame meiegi lugeda. Nii sai Joagup Soo talu endale, ja talule pandi uus nimi, Karu talu. Lisaks talule sai Joagup mõisahärralt ka peotäie kuldrublasid. Pärast Joagupi surma jäid need tema pojale, Uugule, kellel oli rahakott alati paelaga kaelas.

Ma ei saa Sulle kõike raamatus toimuvat ära rääkida, sest lugemine peab olema ju huvitav ja põnev. Paaril päeval jätkasid Volts ja Rops oma uute eluasemete korrastamist. Maasikasuve hakul saabus ka Ropsi ema. Ühel päeval otsustasid Volts ja Rops metsamatkale minna. Saame ka meie sellest metsamatkast osa, kusjuures Rops oli tõeliselt äge matkasell. Metsas nähti metssiga ja triibulisi põrsaid, kuid ka põtra, ja vaatamata sellele jäädi metsa ka ööseks. Ööbiti telgis. Kuna Rops tundis ka loomade jälgi, siis teadis ta Voltsile rääkida, et oli näinud lähedal ka hundi jälgi …

Öösel jutustas Volts Ropsile pikalt Miikast, Ellast, Mimmist, kõigist neist, kes Rabaveere talule aluse panid. Loeme sõjast, küüditamisest jpm.

Hommikul ärgates oli Voltsil hea tunne, ta tundis lausa uhkust. Hundid-karud võisid pimedas telgi ümber hiilida, tema ei teinud nende krabistamisest väljagi. Ei mingit hirmutunnet. Ta magas julgelt rasket rännumehe und, sügaval suures metsas.

Hommikul Rops võimles, tõmbas isegi lõuga. Volts lihtsalt ringutas. Õige varsti oli Ropsil ka hommikusöök valmis. Pudru!

Varsti saabus Vaikverre uusi elanikke. Tuli üks perekond. Nendega oli ka tüdruk, kes oli Voltsi ja Ropsiga samavanune. Tüdrukul nimeks Aime, aga hääldama pidi Emee. Aime rääkis Voltsile, et ka talle meeldis metsas kolamine. Volts kiitis Aime ilusaid juukseid, mille peale pidi meie peategelane ka veidi punastama …

Sündmusi on raamatus olnud mitmeid, kuid alles lõpu eel tuleb taaskord jutuks ka Uugu kullakott. Volts ja Rops panid kokku kullakoti kamba, sest kusagil pidi ju Uugu kullakott peidetud olema, ja ühe kümnese kuldrubla eest saaks jalgratta osta!

Volts küsis kullakotti kohta Mimmilt, selgeltnägijast vanavanaema võiks ju midagi teada või näha. Mimmi vastas, et temal vara kohta võimet ei ole, seda ei olnud ka tema emal, Ellal. Oli üsna selge, et Mimm ei tahtnud Uugu kullakotist ega selle kunagistest otsijatest midagi rääkida, sest see oli seotud viha ja pahameelega.

Kuidas lugu lõpeb? Kas Volts ja Rops ning nendega liitunud Aime leidsid kullakoti? Igal juhul on juttu ka marjakorjamisest, oma äri loomisest ning saame osa ka Mimmi ravitseja oskustest, kui ta Ropsi aitas. Või jääb see Jaan Rannapi raamat pooleli kohas, kus hakkab midagi väga-väga olulist juhtuma? Mine tea, äkki on oodata järge?

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Joonas Sildre, kusjuures ka eelpool mainitud raamat „Metskits Lembi ja verevennad“ oli sama mehe illustreeritud.


Caroline Lawrence „Aisopose valmid“ (Pegasus)

See kogumik Aisopose valmidega, mille on ümber jutustanud menuautor Caroline Lawrence ja rikkalikult illustreerinud Hans Christian Anderseni auhinnaga pärjatud kunstnik Robert Ingpen, kuulub meile kõigile.

Kunagi aga kuulusid need sõnad kõigest ühele orjale, mehele, kes elas 600 aastat enne Kristust. Need sõnad kirjutasid esmalt üles kreeklased, seejärel ka roomlased ning need levisid kõikjale üle tollal tuntud maailma.

Iga väike valm selles raamatus kätkeb endas 2000 aasta jagu teadmisi ja tõdesid. Nende kaudu teame, et hiir on küll liiga nõrk, et seista vastu lõvile, kuid ometi liiga võimas, et köied teda takistaksid.

Me saame teada, et põhjatuule ohjeldamatu tigedus ei suuda vastu panna sihikindla päikese leebele särale. Oma sisimas me teame, et lammas peab elust läbi minema lugematute ohtudega rinda pistes, et hunt peab ellujäämiseks kavaldama ja petma, ja et me ei mõista jumalate loogikat, kui me iseendile samasuguseid jumalikke standardeid ei sea.

See on põlvkonnalt põlvkonnale austusega pärandatud raamat sellest, mida tähendab olla inimene.

„Aisopose valmid“ kuuluvad kindlasti maailmakirjanduse varasalve, ja eks ole neist valmidest raamatuid ilmunud eesti keeles ka varem.

2005. aastal avaldas TÜ Kirjastuse Aisopose „Aisopose valmid“, ja seejärel on ilmunud Aisopose valmidest raamatuid just lastele ja noortele – 2005 avaldas kirjastus Varrak raamatu Aisopose valmidest, mille oli ümber jutustanud Saviour Pirotta; 2008 avaldas kirjastus Sinisukk suure ja uhkete illustratsioonidega „Aisopose valmide varakamber“, mille illustraatoriks ja ümber jutustajaks oli Val Biro; 2013 ilmus avaldas kirjastus Draakon ja Kuu Aisopose „Aisopose valmid“ Ayano Imai illustratsioonidega.

Caroline Lawrence´i ümber jutustatud valmide raamatusse on suurepärased pildid joonistanud Robert Ingpen, kelle võrratuid illustratsioone oleme näinud raamatutes „Võlur Oz“ (2019, Pegasus) ja „Gulliveri reisid“ (2021, Pegasus).

Pean tunnistama, et oma lapsepõlves ja kooliajal mul Aisopose valmidega kokkupuudet ei olnudki. Pigem lugesime vene kirjaniku Ivan Krõlovi valme, ja neidki raamatust „Need, kes muidu ei räägi“, mis ilmus 1975. aastal. Ülikoolis kirjandust õppides puutusin kokku ka Aisopose valmidega, kuid väike meeldetuletus neist kulus igati marjaks ära.

Raamatu sissejuhatuses räägib Caroline Lawrence, et kui keegi juhtub Aisopose valme mainima, mõtleb lugeja ilmselt kohe selliste kõnelevate loomade peale, nagu kilpkonn ja jänes, või rebasele ja hapudele viinamarjadele.

Kui nõnda, siis on lugeja õigel teel! Aga kuna Aisopos elas muistses Kreekas, ilmuvad vahel tema lugudes ka jumalad, nagu Zeus ja Athena.

Mõne inimese arvates võidi valme õpetada noortele meestele, kes tahtsid saada oraatoriteks, juristideks ja poliitikuteks. Teised aga arvavad, et orjad jutustasid neid lugusid üksteisele, asendades inimesed kõnelevate loomadega, et neil oma isandatega pahandusi ei tekiks.

Aisopos alustas oma elu orjana, kohutavalt inetu küürakana: madalaimast madalamana. Kuna tema valmide tegevus leiab aset muistses maailmas, mainitakse nendes asju, millest meie enam midagi ei tea: linnupüüdja ritv, tuvila, ja miski, mida nimetatakse mormolukeion’iks.

Muistne maailm oli jõhker paik, kus surm võis inimest tabada igal hetkel, ning need lood peegeldavad seda. Need on ürgsed: toidust, peavarjust, turvalisusest ja ellujäämisest.

Ja veel, tavaliselt on Aisopose valmid kõik ühte raamatusse kogutud, nii võid tema lugudega raamatu ükskõik millise koha pealt avada ja lugema hakata. Caroline Lawrence mõtles, et oleks vahva lisada katkendeid Aisopose muistsest elu loost, et siduda kõik need väikesed valmid üheks terviklikuks looks.

Raamatu alguses saame lugeda Aisopose sünnist. Aisopos kasvas üles orjana ühe rikka maaomaniku valdustes Amorioni nimelise väikelinna lähedal Früügias, sügaval tänapäevase Türgi südames. Tal oli küürus selg ja nii hirmus nägu, et mõnikord hakkasid lapsed pelgalt tema nägemise peale nutma.

Osa kaasaegseid kirjeldas teda selliselt: suure peaga, kõvera kaelaga, nösuninaga, jänese mokaga, vatsakas, nirgi kätega ja jubedustäratavalt kole.

Ja nagu sellest veel küllalt poleks olnud, vaene Aisopos oli lisaks veel väga kidakeelne ning suutis rääkida ainult väga aeglaselt ja suurte raskustega.

Vaatamata sellele sai sellest väikesekasvulisest koledast orjast üks läbi aegade suurimaid jutuvestjaid ja õnnistus kogu inimkonnale sadadeks põlvkondadeks kuni tänase päevani välja.

Iga tema valm kannab endas õppetundi, aga terve tema elulugu õpetab meile, et imeline olemiseks ei pea sugugi olema ilus.

Ma ei hakkas Sulle siinkohal raamatus olevaid valme ümber jutustama. Caroline Lawrence võtab valmid lühidalt kokku, toob välja olulisima ja tähtsaima ning annab edasi ka selle, mida konkreetne valm lugejale ütleb.

Siin on lood oraatorist ja valmist, sellest, kui loomad rääkida oskasid, Prometheusest ja inimestest, kohtunik Momusest, kuid ka Momusest ja Aphroditest. Saame lugeda jumalate vibuvõistlusest, saatürist ja tulest, Zeusist ja maost, Zeusist ja mesilastest. Viimati mainitud lugudes õpetab Zeus, et madu peaks oma tõelist olemust inimestele näitama juba esimesel kohtumisel; ja kui mesilane kedagi nõelab, sureb ta ise piinarikast surma, mistõttu on loo moraaliks see, et ära soovi teistele halba, vaid jaga nendega oma ande.

Edasi on meil võimalus lugeda sellest, miks koerad tagumikke nuusivad, kuid ka Herast ja paabulinnust. Hera õpetab, et kõik peaksid rahul olema sellega, mis neil on. Ära ihalda seda, mis ei kuulu sulle, muidu muudavad ekslikud lootused su kibestunuks.

Saame teada, kuidas linnud kuningat valisid, juttu on sõjast ja ülbusest, tõest kõrbes ehk lugu, milles Tõde kinnitas, et Pettus käib inimeste seas ringi, ja paljud imetlevad Pettust, aga sellist pahelisust Tõde ei salli.

Aisopos ja viigimarjad; Hermes ja puuraidurid; koer ja tema peegelpilt (kui sirutad käe kellegi teise vara järele, oled ära teeninud selle, et kaotad enda oma); ööbik, kull ja linnupüüdja (kui teistele lõksu sead, siis vaata ette, et sind ennast kinni ei püüta); sipelgas, tuvi ja linnupüüdja (isegi tillukesed olevused suudavad tasuda neile, kes on nende vastu lahked). Seejärel on raamatus mitmeid valme, milles toimetavad just loomad ja linnud: põldpüü, pääsuke, madu, hobune, härg, koer, lõoke, maahiir ja linnahiir, ritsikas, rebane, sookurg ja toonekurg, ühes valmis on koos toonekurg, hani ja kull. Viimati mainitud valmi õpetussõna on see, et kurb lõpp ootab igaüht, kes usaldab nõrka kaitsjat.

Juttu on ka vargast ja tema emast, selle loo moraal on, et tuleb hävitada kurjus juba eos, muidu puhkeb see õide ja kannab halba vilja. Ka kangelane Herakles astub üles koos jumalanna Athenaga, selles valmis saame teada, et kui Tüli rahule jätad, siis on see väike ja lihtsasti ohjeldatav. Kui püüad sellega võidelda, siis hakkab see kasvama, sest tüli toitub vihast. Ja tegelikult see nii ju ongi. Ühes valmis kutsub Heraklest appi tugev maadleja, tõeline atleet. Teda on jala pealt hammustanud kirp! Kirp on päris tige, tasub siis kutsuda jumalaid millegi nii tühise pärast nagu kirbu hammustus …

Järgmistes valmides toimetavad nõid, Sokrates ja hing (selgub, et hing on surematu), Aisopos kohtub orjakauplejaga, Zeus, kes muudab ahne põllumehe sipelgaks.

Siin on ka valm rebasest ja viinamarjadest. Kindlasti üks kuulsamaid valme. Rebane ei ulatu kõrgel rippuvate viinamarjadeni, mistõttu ütleb ta endale, et küllap on need veel toored, ja kes see ikka hapusid viinamarju tahab? Autor küsib, mis lugeja arvates selle loo moraal on?

Edasi kohtub Aisopos orjadega, ja valib endale kandamit, juttu on eeslist ja soolakoormast, kuid ka möldrist, tema pojast ja nende eeslist.

Tuntud on valm jänesest ja kilpkonnast. Kilpkonn teeb jänesele ettepaneku võidu joosta. Rebane on kohtunikuks. Jänes pani suure kiiruga minema, kilpkonn jäi kaugele maha. Nüüd otsustas jänes tukastada, kui ta silmad lahti tegi, oli kilpkonn jooksu juba lõpetamas. Aeglane ja järjepidev kilpkonn oli võidujooksu võitnud.

Paljudele on tuttav kindlasti ka valm hundist lambanahas. Hunt otsustas karjust petta. Ta mässis end lambanahka ja teeskles koos lambakarjaga karjamaal söömist. Kui saabus öö, sulges karjus metslooma koos lammastega lambaaedikusse. Seejärel otsustas karjus keha kinnitada. Ta võttis suure noa ja veristas ühe lammastest. See oli hunt lambanahas! Moraal on, et esinemisel kellenagi, kes sa ei ole, võivad olla kohutavad tagajärjed.

Siin on ka valm eeslist lõvinahas. Ükskord leidis eesel lõvinaha. Ta tõmbas selle selga ja käis ringi, hirmutades kõik teised loomad ära. Aga kui lõvinahas eesel kohtas rebast, ei teinud viimane teist nägugi. Rebane selgitas, et ta oleks ju eeslit lõvinahas kartnud, kuid ta kuulis eeslit kisamas. Mõne inimesega on samamoodi. Nad paistavad küll suursuguse ja võimsana, kuid paljastavad end viimase eeslina niipea, kui oma suu avavad.

Ja veel. Kukk leiab sõnnikuhunnikust pärli. Kukk kinnitab, et kui pärli oleks leidnud juveliir, siis oleks ta selle puhtaks teinud ja kuldehtesse pannud. Kukk eelistas hoopis toitu, nii et pärlil ei olnud kukest kasu, ja kukel pärlist. Moraal – miski, mis ühe inimese silmis on väärtuslik, võib teise jaoks olla kasutu.

Valmides astuvad üles jumalate sõnumitooja Hermes, tukkuv koer ja hunt, koerad ja krokodillid, põhjatuule jumal Boreas ja päikesejumal Helios (selles valmis on moraaliks see, et lahkus tasub ära, sageli saab lahkusega parema tulemuse kui jõuga), lõvi ja hiir (selles valmis jätab lõvi kinnipüütud hiire ellu, ja veidi hiljem päästab hiir lõvi jahimehe seatud lõksust), rebane ja toonekurg (see ju jällegi tuntud lugu, milles rebane kutsus toonekure õhtusöögile ja serveeris suppi madalast nõust, mistõttu toonekurg seda süüa ei saanud, kuid toonekurg kutsus ka rebase sööma, ja pakkus rebasele toitu pika kaelaga nõust, mistõttu ei saanud ka rebane süüa), siga ja lammas (lambad tõdevad, et nemad lähevad alati vaikselt, kui karjus neid kusagile viib, miks siga alati karjub? Selle peale vastas siga, et karjus viib lambaid tavaliselt lüpsile või pügamisele, kuid seal pole ei piima ega villa, temalt tahab karjus vaid ühte asja: liha!).

Üks tuntud valm siinkohal veel. Valm rebasest ja varesest. Vares istus kõrgel oksal, hoides noka vahel juustutükki. Teda märkas rebane, kes kangesti tahtis seda juustutükki kätte saada. Rebane kasutas kavalust. Ta kiitis varese välimust, kauneid tiibu, teravaid silmi, suurepärast kurgualust, rinda, mis oli nagu kotkal ja küünised, mis ületasid kõikide teiste loomade omi. Rebasel oli siiski kahju, et vares oli tumm ja kraaksuda ei osanud. Mis Sa arvad, mida vares tegi? Kraaksus loomulikult! Rebane kinnitas, et vares võis tumm ju mitte olla, aga loll oli ta kohe kindlasti!

Vaatame edasi. Siin on valme, milles toimetavad kull ja ööbik; hunt, rebane ja ööbik; vares ja kaaren; skorpion ja konn; rebane, lammas ja konn; hunt ja lammas; rebane ja kits; lõviema ja emis; nahkhiir ja nirk; koer ja merikarp; nirgid ja hiired; sülekoer ja eesel; ahv ja delfiin; jänesed ja konnad; lõvi, karu ja rebane; hiir ja härg jpt.

Saame lugeda ka nutikast varesest, kellel oli ühel heal päeval meeletu janu. Ta märkas suurt kannu, milles oli küll vesi sees, aga nii napilt, et vares selleni ei ulatunud. Vares proovis kannu ümber lükata, kuid polnud piisavalt tugev. Vares leidis väikesed kivikesed, ja hakkas neid kannu panema. Veetase tõusis järjest kõrgemaks ja kõrgemaks. Viimaks ulatus nutikas lind nokaga veeni ja võis ahnelt juua.

Usun, et teate ka lugu karjuspoisist, kes tüdines oma lammaste valvamisest. Naljapärast karjus ta täiest kõrist: „Hunt!“. Külarahvas jooksis appi, kuid hunti polnud, see oli lihtsalt karjuspoisi nali … Paar kuud hiljem kordas karjuspoiss sama nalja, ja jälle tuli külarahvas, kes mõistis, et poiss oli rumalat nalja teinud. Ja ühel päeval tuli hunt päriselt! Poiss karjus: „Hunt!“, kuid seekord külarahvas ei tulnudki …

Omamoodi õpetlik on lugu rebasest, kes ühel ööl sattus jõe äärde ja nägi selle pinnal peegelduvat kuud. Ta mõtles, et kuu on suur tükk juustu ja hakkas vett lakkuma. Ta tahtis juustu nii väga, et limpsis nii meeleheitlikult, et viimaks uppus. Moraal selles, need, kes on tõeliselt targad, teavad, millal lõpetada tulutu tegevus.

Siin on valm, milles ühel päeval konn nägi joovat härga. Konn polnud sellist looma kunagi näinud ja oli kade selle olendi suuruse peale. Konn proovis end paisutada, ja küsis konnalastelt, kas ta näeb välja sama suur kui hiiglaslik neljajalgne. Konnalapsed kinnitasid, et ei näe! Konn ahmis veel õhku, veel rohkem õhku, konnaema ähkis ja puhkis, kuni viimaks lõhkes. See lugu näitab, et kui sa püüad olla keegi teine, võib see leida õnnetu lõpu.

 

Raamatus on valme veel ja veel. Neid tasub kindlasti ka tänapäeval lugeda, sest kõikides neis on oma moraal, õpetussõna, iva, mis paneb ka lugeja mõtlema. Eelviimane valm on Aisopose surmast, milles raamatu autor tõdeb, et pattu kahetsevad Delfilased ehitasid Apolloni pühamusse pühamu Aisoposele ehk Aisopeumi. Aisopose tegelik pärand ei ole aga tema pühamu, vaid meile enam kui kahe tuhande aasta eest jäetud lugude kogum, mis elab tänapäevani. Sest tema valmide kaudu ei unustata Aisopose nime mitte kunagi.

Raamatu lõpus on ka raamatu suurepäraste piltide illustraatori Robert Ingpeni märkus. Ta tõdeb, et Aisopose valme on jutustatud tuhandeid aastaid – antud edasi jutuvestjalt jutuvestjale ja põlvkonnalt põlvkonnale. Viktoriaanlikul ajastul said need populaarseks kui väärtuslikud õpetussõnad noortele inimestele.

Hiljem on neid trükitud ära raamatutes või kohandatud filmisüžeedeks. Ajas on nad kaotanud palju oma Kreeka vaimust, nii et selles väljaandes pöörduti tagasi omaaegsete vanakreeka- ja ladinakeelsete tõlgete juurde, et näidata, millised võisid olla originaallood ja milline Aisopose elu.

Ingpen kinnitab, et illustratsioonides püüdis ta paotada ajakardinat, et näidata Kreeka elu ja aega sellisena, nagu Aisopos seda tunda võis … Aisopost kirjeldavad iidsed käsitlused kui grotesksest ja küürakat, mistõttu tuli teda näidata, aga mitte näha, seepärast on tema nägu kogu raamatus varjatud või kaetud, jättes ruumi lugeja kujutusvõimele.

Ja veel. Leiame ka kolmel leheküljel Aisopose sõnu ja sõnaseletusi, näiteks aisopeum, aulos, drahm, Efesos, gümnasiarh, herm, kitaara, küünik, linnuliim, linnupüüdja ritv, onager, ostraka, Samos, tuvila, valm jpt.

Ja lõpetan oma kokkuvõtva raamatuloo sõnaseletusega. VALM. Valm on lühilugu, kus on enamasti tegelasteks kõnelevad loomad või esemed. Valmi lõpus on sageli õpetlik järeldus, moraal. Üks Vana-Kreeka oraator nimega Theon defineeris seda nii: „Valm on vale, mis illustreerib tõde.“


William Joyce „Olli otsingud“ (Rahva Raamat)

Jänkukõrvadega kaisukaru Olli on Billy lemmikmänguasi. Ükskõik kuhu Billy läheb, on Olli tal alati kaasas. Lapse lemmikuks olemine on mänguasjamaailmas suurim au, kuid sellega kaasneb ka tõsine oht.

Kloun Zozo pole kunagi kellegi lemmik olnud. Tema oli lõbustuspargi auhind, keda keegi endale ei valinud. Aastatega muutus ta nii kibestunuks, et hakkas hauduma kättemaksu kõigile mänguasjadele, kes on kunagi kellegi lemmikuks saanud. Ta tahab, et nad kõik kaoksid ja vajuksid unustusse.

Kui Zozo ja ta hirmsad käsilased röövivad Olli, tuleb Billyl keset ööd päästa oma lemmik maa-alusest varjupaigast endises lõbustuspargis. Veel kunagi varem pole teekond läbi tuttava naabruskonna olnud nii hirmuäratav ja pöörane seiklus.

Armastatud autori William Joyce’i südamlik raamat on inspiratsiooniks Netflixi sarjale „Lost Ollie“.

USA kirjaniku, kunstniku ja fimitegija William Joyce´i (s. 11.12.1957, ta on kirjutanud suurepäraseid käsikirju ka multifilmidele, nt. „Robots“ (2005), „Meet the Robinsons“ (2007), „Rise of the Guardians“ (2012), „Epic“ (2013), „The Scarecrow“ (2013), ja neid ka lavastanud „The Cask of Amontillado“ (2014), „Mr. Spam Gets a New Hat“ (2022), töös on animeeritud „The Great Gatsby“) kirjutatud ja illustreeritud „Olli otsingud“ (ingliskeelse pealkirjaga „Ollie´s Odyssey“) on imeline ja muinasjutuline lugemine, mis viib meid mänguasjade maailma.

Siinkohal meenub mulle ka eelmisel aastal loetud ja tutvustatud J.K. Rowlingi „Jõulupõrsas“, kus otsiti kadunud mänguasja unustatud mänguasjade maalt …

William Joyce´i lugu toob meelde kindlasti karupoeg Puhhi ja Christopher Robini, sest on ju selles loos kaisukaru Olli (vaatamata sellele, et tal on jänkukõrvad) ja tema omanik Billy. Ja ma usun, et "Olli otsingud" on selline lugu, millest võib samuti saada maailma lastekirjanduse klassika ...

„Olli otsingud“ algab autori pühendusega oma lemmikutele. Neid tuleb mäletada, mitte unustada.

Billy ja Olli sünd

Loo alguses saame teada, et Billy tuli ilmale üsna isemoodi, sest pisipõnni südamest avastati väike auk. Teda veeti mööda sünnitusmaja koridoride lõputut labürinti ühest ruumist teise ning nii kohtus ta esimestel elupäevadel oma ema ja isaga õige harva.

Billy ise ja ema olid hirmunud, sest nende pisipõnnil oli südames auk. Kas ta jääb ellu? Kindlasti peab poiss elu jääma ja muudmoodi ema ja isa mõelda ei võinudki.

Billy isa „tuli toime“ nii, et surus sõrmi vaheliti ja pigistas hambaid kokku, kuni need valutama hakkasid. Ema „toimetulemine“ seisnes selles, et ta otsustas teha Billyle pisikese pehme mänguasja. „Mänguasi“ on meeldiv sõna, mis seostub ikka millegi ilusaga. Mänguasi võib tähendada midagi märksa rohkemat kui lihtsalt lelu. See võib tähendada midagi täiesti imetabast.

Mänguasi, mille ema Billyle õmbles, oligi täiesti eriline, alustades materjalist ja lõpetades väljanägemisega. Erinevatest pehmetest ja mõnusatest kangajääkidest lelu oli tõeliselt nunnu. Ta meenutas kaisukaru, kuid tema kõrvad sarnanesid vägagi jänese omadega. Nii ei olnud see ei karu ega jänes, vaid üks täiesti ainulaadne tegelane sinisetriibulise dressipluusiga, peas kapuuts ja kaela ümber punane sall. Tema nägu oli lihtne, aga lootusrikas ning ülimalt sõbralik. Mänguasi oli tehtud suure hoole ja armastusega, mida nimetatakse emainstinktiks.

Ema oli õmmelnud jäneskaru rinna sisse tillukese südame. See oli tehtud riidetükist, mis pärines ema enda lapsepõlve lemmiknuku küljest. Nuku nimi oli olnud Niina. Ema kandis kogu oma lapsepõlve Niinat igal pool kaasas, nii et lõpuks oli nukk päris ribadeks. Emal oli alles ka kelluke, mis pärines Niina seest. Ema oli peitnud Billy mänguasja südamesse sellesama kellukese, ja kui lelu liikus, oli kuulda kellukese õrna helinat.

Lelu sai valmis. Tuli ka arst, koos pisikese pambuga. See oli Billy. Selgus, et Billy südames oli auk, mis oli väga pisike, ja see kasvab ise kinni. Billy oli elus!

Billy oli nüüd ema ja isa süles. Pisipõnn haaras kaisukaru kõrvast ja lalises: „Olli-olli-olli“. Sel hetkel teadsid vanemad, et uue mänguasja nimi on Oliver, lühidalt Olli. Ja juhtus veel üks ime, ka Olli teadis oma nime.

Kooskasvamine

Sel õhtul, teel sünnitusmajast koju, ei lasknud Billy kordagi Olli kõrvast lahti. Haiglast väljudes märkasid Billy ja Olli esimest korda öist taevast, tähti, kuud. See oli noorkuu. Autosõidul koju mõtles Olli igasugu asju. Need kaks pikka on täiskasvanud, kas Billy on tühjakskasvanu? Need täiskasvanud on Billy vaneminimesed. Nemad tegid ta. Emmevanem tegi Olli. Billy on tema oma. Aga Olli on teistsugune.

Kodus kuulis Olli uusi sõnu: „kodu“, „häll“, „tuled“. Hällis hoidis Billy Ollil kaela ümbert kinni ning nende põsed puutusid õrnalt kokku. Mõlemad olid pehmed ja soojad. Ollile meeldis, kui oli pehme ja soe. Olli taipas ühel hetkel, et Billy kuulus oma emale ja isale, aga Olli kuulus ainult ühele olendile. Olli kuulus Billyle.

Olli ja Billy olid sarnased, sest nad avastasid maailma üheskoos. Ainult et Olli ei kasvanud kunagi suureks ja nägi ikka välja ühesugune, samal ajal kui Billy läbis midagi, mida nimetati „arenguetappideks“, ja igal etapil olid teatud eripärad, mida omakorda nimetati erinevate sõnadega.

Alguses öeldi Billy kohta „vastsündinu“ ja „imik“. Olli arvates oli Billy lihtsalt „tita“. Tita oli pehme ja soe … välja arvatud siis, kui ta polnud. Mõnikord oli Billy „märg“ ja mõnikord „haisev“. Olli oli kindel, et vanemad peaksid Billy ära parandama. Sest „haisev“ polnud hea. Billy lasi ikka väga kõvasti läbi, ja see, mis läbi tuli, see haiseski.

Mõnikord jäi see „haisev“ ka Ollile külge, siis pandi ka tema pesumasinasse. Pesemist ei sallinud Olli silmaotsaski. See oli ainus asi, mis teda tõeliselt hirmutas.

Kõik muutus pidevalt. Ka sõnu tuli kogu aeg juurde. Pärast seda, kui Billy käima hakkas, öeldi tema kohta juba „maimik“. Kui Billy oli maimik, tahtis ta Ollit alalõpmata ühte kõrva pidi suus hoida ja just niimoodi endaga kaasas kanda.

Igal õhtul, kui Billy magama pandi, pani ema pojale teki ilusasti peale ja sosistas Ollile: „Kaitse Billyt!“ Seda palvet võttis Olli väga tõsiselt. „Kaitse.“ Ollile meeldis, kuidas see kõlas. Talle meeldis ka selle sõna tähendus. Ja tunne, mille see sõna temas tekitas. See oli nagu „pehme ja soe“, aga veel parem.

Billy kasvas. Nüüd oli ta „väike poiss“, „kutt“ või lihtsalt „poiss“. Billy ja Olli uueks lemmiksõnaks sai „nämma“. Olli jaoks tähendas „nämma“ midagi sellist, millest paremat enam olla ei saanud.

Ollist saab lemmik! Saame tuttavaks Zozoga

Kui Billy oli napilt kuuene, küsis ta ühe õhtul Ollilt, kas ta teab, mis on tema lemmikasi. Selgus, et Billy lemmikasi oli Olli.

Lemmik. See oli väga suur sõna. Olla mänguasjade maailmas väljavalitu tähendas midagi erilist. See oli nii nämma, kui üldse olla sai. Lapsel saab olla üks lemmik, ja Billyl oli Olli. Olli tundis sama – tema lemmik oli Billy.

Kuid nüüd jõuame selle raamatu järgmise tegelase juurde, kelleks on kloun-kuningas, kes oli olemas palju aastaid enne Billy sündi, tema ema lapsepõlves. Alguses oli Zozo õnnelik kloun – kellegi nutika leiutaja hoole ja armastusega tehtud mänguasi, mis pidi lapsi lihtsalt lõbustama. Lastel oligi lõbus, nad rõõmustasid südamest iga kord, kui Zozo sai pillidega pihta ja kukkus oma kõrgelt kuldselt troonilt maha. Seda kukkumist saatis veel kellade helin ja tulede vilkumine. Kõige tähtsam oli see, et mängu võitnud laps tohtis siis endale valida ühe mänguasja nende arvukate lelude hulgast, mis rippusid klouni pommitamise mängu juures.

Mäng „Pommita Zozot“ oli tookord ühe väga armastatud kohaliku lõbustuspargi tõmbenumber ning kõrges teravatipulises mütsis ja kenas tärgeldatud kraega sametkostüümis Zozo ise üsnagi nägus.

Mängu ja Zozo elu mõte seisnes selles, et mänguasjad, Zozo lelud, leiaksid kodu. Esialgu ei teinud Zozo sellest väljagi, et mänguasjad muudkui tulid ja läksid. Zozo ei olnud kade, kui mõnest mänguasjast sai kellegi lemmiklelu. Zozo pakatas uhkusest, et on kogu mängu keskpunkt. Ta istus alati sirgelt ja ootas kannatlikult hetke, millal teda pallidega pilduma hakatakse.

Alguses ei teinud pommitamine Zozole üldse haiget. Pallid, mida selles mängus kasutati, olid pehmed ja lapsed ei saanud eriti tihti ka klounile pihta. Mängijad olid õnnetud ja nutsid, kui nad auhinda ei võitnud, mistõttu paigaldas leiutaja leti alla väikese nupu, mille abil võis Zozot kukutada isegi siis, kui pallid klouni pikali ei löönud.

Klouni kuldajal tõi leiutaja mängu lelude hulka ühe uue mänguasja. Täpsemalt nuku, ja kui veelgi täpsem olla, siis tantsija. Zozole meeldis tantsija sirge rüht. Tantsija seisis väga sirgelt, lausa varvastel, jalad tugevasti koos, ning hoidis ühte kätt graatsiliselt üleval. Nuku tumedad juuksed olid krunni keeratud, nägu oli maalitud väga tundliku käega. Kui väiksemgi tuuleiil nukku liigutas, kostis õige õrna helinat. Zozo ei teadnud, kust see täpselt tuleb, kuid ta arvas, et see tuleb tantsija seest – täpselt sealt, kus peaks asuma süda. Zozo kiindus sellesse helinasse.

Zozole hakkas tantsija meeldima, kuid Zozo ei suhelnud teiste mänguasjadega, sest tema oli ju kuningas. Leiutaja oli pannud tantsija teiste mänguasjade taha kaugemasse nurka, kuhu laste pilgud ei ulatunud, mistõttu ei võetud teda ka auhinnaks. Tantsija oli pandud näoga otse Zozo poole. Ükski mänguasi polnud rippunud näoga Zozo poole. Zozo nägi tantsijat kogu aeg, päevast päeva, aastast aastasse, ja see oli ütlemata hea tunne.

Ajad muutuvad

Ajapikku hakkasid asjad lõbustuspargis muutuma. Rahvast jäi järjest vähemaks, klounimängu järjekord üha lühemaks. Mitmed putkad nende lähedal pandi kinni. Ühel päeval ei tulnud enam ka leiutajat. Päevade kaupa ei avanud keegi klounimängu putkat. Mänguasjad muutusid ärevaks, kas ka nende putka pannakse kinni, kas mänguasjad visatakse minema? Tantsija oli kindel, et kõik saab korda, küllap Zozo leiab lahenduse.

Zozole tegi see mõte esialgu rõõmu, kuid ta ei olnud ju võimeline ise liikuma ega inimkeeli rääkima. Tema rõõm hakkas kahanema. See jäi üha pisemaks ja pisemaks, kuni muutus hoopis sügavaks, alandavaks häbiks.

Lõpuks ilmus üks mees. Mees tegi putka küll lahti, aga iialgi ei naeratanud ta lastele, kes mängima tulid. Ta ei kasutanud ka leti all olevat salanuppu. Kui mõni laps vahel harva mõne mänguasja võitis, ei toonud mees selle asemele enam uut.

Mees tegi muidki muudatusi. Ta nihutas Zozo mänguletist veelgi kaugemale. Vahetas pehmed pallid kõvemate vastu välja. Nüüd oli palliga pihtasaamine palju valusam. Kõvad pallid lõid Zozo näo küljest värvikilde lahti. See rikkus tema ilusa sametkostüümi. Klouni kroogitud krae vajus ära ja müts hakkas veidralt viltu hoidma.

Varsti polnud lõbustuspargis enam üldse mingit tegevust. Zozo putka hakkas ühele poole viltu vajuma. Värv koorus maha. Kloun-kuningas istus troonil edasi ja tema ainsaks lohutuseks oli tantsija. Kuid ühel päeval tuli lõbustusparki perekond. Neil oli tütar, kellele hakkas kohe tantsija meeldima. Tüdruk viskas palle. Esimene ja teine läksid mööda, kuid kolmas lendas Zozole vastu rinda, tabas otse tema südant. Zozo oli tuim ja meeleheitel, kui ta kuulis, kuidas tüdruk ütles tantsijale, et nukust saab tema lemmikmänguasi, ja tema nimeks saab Niina.

Siinkohal jäin mõtlema, kas see nukk, see tantsija, kel nimeks Niina, rinnus helisev kelluke, ei viita mitte meie loo algusele? Siis kui Billy ema talle Olli õmbles … oli ju Billy ema nukk olnud Niina …

Pärast kõike seda ei läinud Zozole enam miski korda. Teda ei huvitanud, et lõbustuspark suleti ja nende putka jäeti maha … Teda ei loksutnud, et maapind tema all hakkas aegamisi vajuma, kiskudes teda sügavale, sügavale pimedusse.

Seiklused ehk seikelused

Tagasi Olli ja Billy juurde. Pärast seda õhtut, kui Olli ametlikult lemmikuks kuulutati, ei muutunud Billy ja Olli jaoks õieti midagi – peale selle, et elu oli veelgi nämmam. Nad ehitasid päevade kaupa kindluseid, ronisid mööda puid, sõitsid rattaga ja mõtlesid kõiksugu mänge välja. Enamus ajast elasidki Billy ja Olli iseenda väljamõeldud seiklustes.

Õues olid kindlad reeglid, kus Billy ja Olli võisid käia ja olla, mis oli keelatud, see oli keelatud. Kui nad läksid oma lemmikkohta, parki, pidid nad sõiduteed ületama ainult ühes kohas, ja selle ristmikul oli abivalmis korravalvur. Pargis tuli alati ette palju suuri seiklusi ehk seikelusi, sest seal olid sillad ja tunnelid ja köied ja kiiged ja ronimispuud ja liumägi. Pargis olid ka teised lapsed ja see meeldis neile väga. Billyl ja Ollil oli seal palju sõpru.

Ometi polnud park Olli jaoks enam turvaline koht. Vähemalt mitte alates sellest hetkest, kui temast sai lemmik. Billy ja Olli ei teadnud veel, aga neid jälgiti. Neid jälgisid olendid, kes tegid keelatud asju ja polnud sugugi toredad. Nad tegid väga tihti inetusi ja pärinesid väljakutelt, mis olid kunagi mõeldud mängu jaoks, kuid kus nüüd valitses vaid pimedus ja halastamatu julmus.

 

Billyt ja Ollit ootasid pahandused, mille sarnaseid nad ei osanud veel endale ette kujutadagi.

Kes on kriibid?

Nüüd saame tuttavaks kriipidega, kes olid kängus rääbakavõitu olendid, kes koosnesid kõiksugu jäätmejuppidest – roostetanud masinaosadest ja traadist ning luitunud ja katkistest mänguasjadest. Nad olid umbes kassipoja suurused, aga igati oma nime väärilised, tõepoolest hingekriipivalt hirmsad. Ja just park oli see koht, kus nad kavatsesid korraldada leluröövi.

Kriibid liikusid ringi viiekesi ja organiseerisid lelurööve. Nad olid erilised meistrid igale poole sisse imbuma. Kui tekkis vähimgi oht, et inimene võib neid märgata, vajusid nad jalapealt kokku ja lebasid liikumatult. Nii arvati, et tegemist on tillukese prahihunnikuga. Billy ja Olli ei märganud samuti kriipe, nad ei teadnud, et neid jälitati!

Tagasi Zozo juurde. Kui lõbustuspargi plats oli vajuma hakanud, elas Zozo mõned aastad maa-aluses torude labürindis, mis asus otse endise lõbustuspargi all. See maa-alune maailm oli üks parajalt nukker ja kummituslik koht. Zozo süda oli murtud. Tantsija lahkumise järel haaras teda täielik masendus. Kloun-kuningas teadis, et suudab, nagu teisedki mänguasjad, liikuda siis, kui keegi ei näe, lebas ta siiski kuude kaupa liikumatult märjas ja hallitavas kioskivrakis ega pilgutanud isegi silmi..

Kuid Zozo sees hõõgus vimm, mis paisus vihaks. Ta meenutas ikka ja jälle, mida oli öelnud väike tüdruk, kes nuku endaga kaasa viis: sinust saab minu lemmik. Mõte sellest, mismoodi oma kannatuste eest kätte maksta, turgutas ta elule.

Zozo ehitas üles süngemeelse maailma, mis koosnes lõbustuspargi atraktsioonide kasutuks muutunud osadest. Seal oli kõverpeegleid ja Ameerika mägede jäänuseid, hiiglaslikke teetasse ja luigekujulisi istmeid. Zozo oli aastaid jälginud leiutajat, ta oli aja jooksul palju õppinud ning nüüd kulusid need teadmised marjaks ära, et töötada välja peensusteni üksikasjalik plaan. Kui maa-alune maailm valmis sai, hakkas Zozo looma nende asukaid. Zozo klopsis lagunenud mänguasjadest, traadijuppidest, rauakolist ja räbalatest kokku terve armee tillukesi olendeid. Terve sõjaväe!

Kõik need olendid tilgakese roostesegust haisvat õli, ja õige varsti muutusid nad kurjuse ja õeluse kõige ehtsamaks kehastuseks. Zozo pani neile nimeks „kriibid“, treenis neid piinliku täpsusega ja saatis inimeste maailma kindla eesmärgiga tuua tagasi need, keda ta silmaotsaski ei sallinud: lemmiklelud.

Nii, nüüd on meil teada seos Zozo ja kriipide vahel, ja kui kriibid juba jälitasid Billy ja Ollit, siis on teada meil ka seos Zozo, Billy ja Olli vahel …

Asjad lähevad põnevaks

Seejärel hakkavad juhtuma raamatus suured sündmused, suured seikelused, mis tegelikult ei olegi ju seikelused, aga palju süngemad lood. Billy isa ja ema pidid minema pulma. Kirik, pidu, tort, bänd jne. Suur pidu. Esialgu oli plaan, et Billy jätab Olli koju, kuid poiss ei tahtnud ilma oma lemmikuta minna. Nii sattus ka Olli pulma, ja seal asusid „rünnakule“ kriibid. Pulm sai läbi. Ja Olli oli kadunud! Teda ei olnud kusagil! See oli valus löök Ollile, kuid samal õhtul, kui kuu jõudis poisi toa akna kõige ülemisse nurgani, tegi Billy silmad lahti. Ta teadis, et teda ootas ees tema senise elu suurim seikelus. Leida üles Olli!

Samal ajal avastas Olli end Zozo koopast. Seal oli mitmeid mänguasju, kes olid luitunud, määrdunud, mitmest kohast rebenenud, osa mänguasju oli traadiga seina külge seotud. Seal oli ühesilmne karumõmm (Ükssilm), hallitanud jänes, kellele oli ühe käpa peale tikitud porgand (Porgandijänes), Elevant, Dino jt. Nad kõik olid olnud kellegi lemmikud, kuni kriibid olid nad kinni püüdnud ja Zozo koopasse vangi toonud.

Olli kohtus ka jubeda Zozoga, kes oli nüüdseks veelgi jubedama väljanägemisega. Zozo ja kriibid kinnitasid, et ka Olli jääb pimedasse koopasse igaveseks. Zozo kuulis ka Olli südmes oleva kella helinat, kuid esialgu ei saanud ta aru, kust see tuli … õnneks …

Seejärel saame lugeda otsimise ja põgenemise lugu. Billy hakkas otsima oma lemmikut, Olli põgenes Zozo koopast. Ollil aitasid põgened teised mänguasjad, kuna olukord oli läinud ohtlikuks. Zozole tundus kellukese helin tuttav, ja see tuli Olli seest! Nüüd ei olnud enam muud teha, kui põgeneda.

Billy pakkis seljakoti, kuhu pani valgusmõõga, rasvakriidid, juustupulgad ja kalakujulised kreekerid, neli rohelise õuna pulgakommi, paar peotäit plastmassist tegelasi ja ühe pisikese pehmest plastist pegasuse. Billy sattus kodust lahkudes piiluma elutuppa. Vanemad olid magama jäänud, telekast tuli must-valge film suurest gorillast, majasuurusest gorillast. Film, milles üks mees kinnitas, et nad peavad Anni päästma! Billy pidi päästma Olli! Ta pidi minema parki, pimedasse parki! See oli hirmus! Õnneks valgustasid talle teed jaanimardikad!

Olli põgeneb

Samal ajal põgenes Olli. Sattus ühe suure koera suhu, siis oli mõnede öösel rulaga sõitvate laste (Olli arvates olid need riskilapsed) palliks, ja pärast seda sai Olli aru, kes olid need vanemad lapsed, kellest Billy oli rääkinud. Need, kes unustasid oma mänguasjad … Olli kohtus ka abivalmis tegelastega, näiteks purgimehega, kes Ollile kile ümber pani, kui vihma sadas. Olli sai põgenemisel kaaslaseks ka plekkpurgi, kellele kaisuloom pani nimeks Pleku.

Põgenemisel sattus Olli veel ka prügilasse ehk katkiste, unustatud ja minema visatud asjade juurde. Olli oli kindel, et sealt ei leia teda enam mitte keegi, aga ta leiti. Leidjtaeks oli neli ootamatut tegelast: vasaku käe töökinnas nimega Pahem, kes kõndis oma kulunud sõrmedel; terava metallkruviga korgitõmbaja Korku, kes taarus ja vaarus oma kahel kangikesel; päevinäinud tamiilirull nimega Rullik, kelle peal oli veel omajagu õngenööri; ning Tuust – vana värvipintsel, kelle ramm polnud kaugeltki veel raugenud.

Prügimäe rämps sai endaga ise hakkama. Ja prügila punt hoolitses omade eest, kuid vaatamata sellele oli Olli omadega läbi. Ta tundis sellist tühjust, et ei suutnud enam rääkidagi. Ja just siis sai Olli teada, et Zozo ja kriibid olid kinni püüdnud Billy …

Läheb sõjaks

Olli otsustas Billyle appi minna, kuid temaga liitusid paljud teised prügila asukad: külmkapp Jahe, muruniiduk Rohetaltsutaja, kell Tik-Tak, Õnnekivi, kuid ka Rullik, Korku, Pahem, Tuust, lisaks veel keeglikuul Karl, kamp kahvleid-lusikaid, köögitarvikud ja aiakühvlid ning mõned üksikud tühjad purgid, kes tulid koos Plekuga. Rämpsust valmistati maailma esimene ründemaastur.

Kui Olli ja tema sõbrad prügilast jõudsid mahajäetud tivolisse, otsustas Olli kasutada kõiki kavalusi, mida ta oli Billyga koos vaadatud märulifilmides näinud. Natuke Robin Hoodi, natuke kasuta-jõudu, natuke Trooja hobust ja natuke … kollast allveelaeva!

Loo lõppvaatus esitab meile ühe väga eriskummalise lahingu, milles osalevad Billy, Olli, vangis olnud mänguasjad, prügila asukad, kloun-kuningas Zozo, kriibid, jaanimardikad jpt. Ühel hetkel kinnitas üks kriipidest, Superkriip, et Billy peab Zozo peatama. Muidu rebib kloun-kuningas kõik tükkideks, sest Zozot ei huvita miski muu peale tema enda valu ja vihkamise.

Kuidas see vahva, muinasjutuliselt ilus ja ka põnev ning kaasahaarav lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Jaanimardikad tekitasid taevasse kujundi, mis muutus eksimatult äratuntavaks. Just see äratuntav kujund oli see, mis suutis selle lahingu lõpetada …

Mis sai prügila asukatest? Mis sai vangistatud mänguasjadest? Kes oli see vahva tegelane, kes Billy seljakotti hüppas? Mis ootas Billy ja Ollit kodus? Seda kõik saad teada, kui raamatu läbi loed.

Selle imelise raamatu kokkuvõtte lõpetuseks kasutan Olli mõtet.

„Meenutus“ on hea sõna.

Nüüd Olli teadis seda.

Billy meenutab alati.

Ja Olli ei unusta kunagi.

Hoidke oma lemmikuid. On need siis mänguasjad või loomad või …


Laura Ingalls Wilder „Väike maja suures metsas“ (Eesti Raamat)

Sarja avaraamat väikese Laura ja tema pere tegemistest Wisconsini suures metsas.

Sarja avaraamat tutvustab meile Ingallside peret – viieaastast Laurat, tema vanemat õde Maryt ja nooremat õde Carriet, ema Caroline’i ja isa Charlesi.

Noor pere elab suures metsas hubases tares ja väikese Laura silmade kaudu saame aimu perekonna tegemistest aasta ringi. Kuidas koristati vilja, tehti vahtrasiirupit ja maisijahuputru, kütiti loomi, punuti õlgkübaraid, kuidas valmistuti talveks ja millest tunti rõõmu suvel.

Tänapäeva lastel, kes saavad helistada nutitelefoniga ja vaadata tahvelarvutist videoid kosmosereisidest, on lummav lugeda tüdrukust, kes vaimustub reisist pisikesse Pepini linna ja kohaliku pudupoe külastamisest, mängib kõrvitsate ja tammetõrudega, seapõiest tehtud õhupalli ja maisitõlvikust tehtud nukuga, jookseb suvi otsa paljajalu õues ning tunneb siirast rõõmu ja tänulikkust jõuluks saadud käpikute, pulgakommi ja kaltsunuku üle.

Kahest raamatusarja „Väike maja preerias“ raamatust olen Sulle sel aastal juba jõudnud rääkida. Nüüd ilmus selle vahva ja populaarse raamatusarja esimene osa, milles saame tõepoolest Ingallside perega tuttavaks. Nii nagu Eesti Raamat lubab, ilmuvad selle ja järgmise aasta jooksul kõik raamatusarja üheksa raamatut!

„Väike maja suures metsas“ on korra varem eesti keeles ilmunud, see juhtus 1994. aastal, toona avaldas raamatu kirjastus Olion. Lugedes sarja esimest raamatut hakkasin mõtlema, et miks ei ole selle raamatusarja põhjal tehtud telesarja üle pika aja eesti telekanalitel näidatud? Ma usun, et see vahva ja südamlik peresari oleks huvitav vaadata ka täna, mil sageli meie kanalites näidatakse „kahtlase väärtusega“ telesarju … aga noh … see selleks …

„Väike maja suures metsas“ algab nii – ükskord ennemuistsel ajal, kuuskümmend aastat tagasi (toimetaja täpsustab siinkohal, et raamatu tegevus toimub aastal 1872), elas üks väike tüdruk väikeses hallis palkmajas, mis asus Wisconsini suures metsas.

Kõikjal maja ümber kõrgusid suured puud, nende taga seisid teised puud ja nende taga jälle puud … Seal polnud maju. Seal polnud teid. Seal polnud inimesi. Olid üksnes puud ja metsloomad, kelle kodud asusid nende puude vahel.

Suures metsas elasid hundid, karud ja tohutu suured metskassid. Ondatrad, naaritsad ja saarmad elasid ojade lähistel. Rebastel olid urud mägedes ja kõikjal uitas ringi hirvi.

Väikese tüdruku nimi oli Laura, kes elas selles väikeses hallis palkmajas koos oma isa ja ema (Laura kutsus neid papaks ja mammaks), õe Mary ja pisikese õe Carrie-beebiga. Veidi hiljem saame teada, et neil oli ka koer, laiguline buldog Jack ja kass Must Susan.

Öösiti, kui Laura lamas ärkvel oma asemel ja kuulatas, ei kuulnud ta ainsatki heli peale puude omavahelise sosina. Mõnikord ulgus kaugel öös mõni hunt. Siis tuli ta lähemale ja ulgus uuesti. Laura jaoks oli see hirmuäratav heli. Ühel ööl tõstis isa Laura voodist välja ja kandis akna alla, kust Laura võis hunte näha. Kaks neist istus maja ees. Nad nägid välja nagu pulstunud koerad. Hundid tõstsid koonu suure särava kuu poole ja ulgusid.

Toonane metsik loodus oli kindlasti hämmastav, eriti veel väikese lapse jaoks.

Majast on ka juttu. Selgub, et see oli mugav maja. Ülemisel korrusel oli avar pööning, kus oli mõnus mängida, kui vihm katusele trummeldas. Alumsel korrusel asus väike magamistuba ja üks suur tuba. Kõikjal ümbritses majakest põikpuudest tara, et hoida eemale karusid ja hirvi.

Sel päeval, mil lugu algab, oli õhtusöögiks hirveliha. See oli nii maitsev. Laura oleks võinud selle kõik ära süüa, kuid suurem osa lihast tuli soolata, suitsutada ja sisse teha talvel söömiseks, sest talv oli tulekul. Päevad jäid lühemaks ja öösit roomas pakane mööda aknaruute üles. Varsti tuleb lumi, siis mattub palkmaja peaaegu üleni lumehangede alla ning järv ja ojad kattuvad jääga.

Jaht talvel võis olla ettearvamatu, kunagi ei teadnud, kas papa midagi metsast saab. Seepärast tuli enne talve saabumist väikesesse majja varuda võimalikult palju toitu.

Saame lugeda sellestki, mida papa hirvelihaga tegi. Ta kiitis ka hikkoripuu suitsu, sest selle abil valmib maitsev hirveliha, mida võib hoida ükskõik kus ja ükskõik millise ilmaga.

Ühel hommikul oli papa käinud Pepini järvel ja tõi koju terve vankritäie kalu. Mõned neist olid peaaegu Laura-suurused. Kalagi sai soolata talveks tünnidesse.

Esimeses peatükis on juttu ka seatapust (papa kiidab taaskord hikkoripuitu, sest miski pole parem kui hikkoriga suitsutatud seasink, ja seapõiest said tüdrukud mängimiseks „õhupalli“ ning söel küpsetatud seasaba oli lastele tõeline maius, seapeast sai teha maitsvat sülti), kuid ka kartulitest, porganditest, peetidest, kapsastest ja kaalikatest, mis olid üles võetud ja laotud keldrisse varju külmade ööde eest. Sibulatest olid valmistatud pikad vanikud, mis pealsepidi põimituna rippusid pööningul, lõnga külge seotud punaste piprakaunapärgade kõrval. Kõrvitsatest ja kabatšokkidest olid pööningu nurka laotud oranžid, kollased ja rohelised kuhilad.

Väike maja peaaegu pakatas maistvast toidust, mis oli varutud pikaks talveks. Väljas oli külm, mistõttu pidid Laura ja Mary mängima toas. Meeldivaks mängupaigaks oli pööning. Tüdrukud mängisid kaalikate ja kõrvitsatega kodu. Mary oli Laurast vanem ja temal oli kaltsunukk, kelle nimi oli Nettie. Laural oli kõigest taskurätikusse mähitud maisitõlvik, kuid seegi oli hea nukk.

Õhtuti tegeles papa loomapüünistega, õlitas neid tule ees. Seda tehes rääkis papa Laurale ja Maryle naljajutukesi ja -lugusid ning pärast mängis papa viiulit. See oli kõige toredam aeg.

Raamatu teine peatükk on „Talvepäevad ja talveõhtud“, tuli maha esimene lumi ja jõudis kohale esimene kärekülm pakane. Isa käis hommikuti jahil, ja ühel hommikul laskis ta maha karu, kes oli omakorda maha murdnud suure kuldi. Seetõttu oli papal sel päeval lausa kahekordne saak.

Saame lugeda ka igapäevastest askeldustest. Mammal oli kindel päevaplaan: esmaspäeval pesemine, teisipäeval triikimine, kolmapäeval riiete paikamine, neljapäeval koore kloppimine, reedel koristamine, laupäeval küpsetamine, pühapäeval puhkamine. Selge on see, et Laurale meeldisid kõige enam koorekloppimise ja küpsetamise päevad. Meil on võimalus lugeda ka koorekloppimisest ja leiva küpsetamisest.

Õhtuti lõikas mamma mõnikord lastele paberist nukke välja. Papa mängis lastega, näiteks „Hullu koera“, kuid kõige toredam aeg oli see, kui õhtuti istuti kamina ääres, tuli põles ja andis sooja ning papa mängis viiulit ja laulis. Lastele meeldisid ka papa jutustatud lood, no saame meiegi lugeda lugu vanaisast ja pantrist!

Autor kinnitab, et perel oli nende väikeses palkmajas mõnus ja mugav, sellal kui maja ümber olid kuhjunud lumehanged ja tuul nuttis väljas, sest tema ei pääsenud majja sooja tule juurde.

Kolmandas peatükis „Pikk püss“ saame lugeda sellest, kuid papa enne lugude jutustamist meisterdas valmis püssikuulid järgmise päeva jahilkäiguks. See oli igati keeruline protseduur, kuid ka tüdrukud said papale abiks olla.

Selles peatükis jutustab papa loo sellest, kui tema oli väike poiss (9-aastane) ja pidi minema igal õhtupoolikul metsast lehmi otsima ja nad koju ajama. Papa isa käskis poisil kiirustada ja lehmad enne pimedat koju tuua, sest metsas elasid karud, hundid ja pantrid. Papa isa ei lubanud poisil seetõttu ka tee peal mängida … Ühel päeval hakkas väike poiss siiski mängima! Ta jäi pimedasse, eksis ja kaotas lehmad, lisaks hakkas keegi teda taga ajama! Õnneks lõppes lugu õnnelikult, et lehmad olid ise koju jõudnud, papa jõudis ka, kuid vitsa sai ta ikkagi. Sõnakuulmatuse eest … ja seda sai ta ka teada, et öine tagaajaja oli öökull!

Neljandas peatükkis loeme jõulude tulekust. Papa meisterdas uhke seinakaunistuse, mamma küpsetas maitsvaid asju – soolane leib, rukkileib, Rootsi küpsised, praetud soolaliha, suur pannitäis musta siirupiga ubasid, kuid ka äädikapirukad, pirukad kuivatatud õuntest. Tüdrukutel meeldis seegi, et mamma lubas neil lakkuda taignast lusikat!

Jõulupühadeks tulid külla tädi Eliza, onu Peter ja Laura-Mary nõod Peter, Alice, Ella ja beebi Dolly Yarden.

Loomulikult oli öösel käinud ka jõuluvana ja kinke toonud. Laura oli kõikidest õnnelikum. Ta oli saanud kaltsunuku. Nukk oli nii imeilus, et Laura ei saanud sõnakestki suust. Ta lihtsalt hoidis nukku kõvasti ja unustas kõik muu. Lisaks nukule sai Laura kingiks ka käpikud ja pulgakommi.

Hommikul söödi pannkooke, seejärel oli pidulik jõululõuna, kuid juba pidid onu ja tädi ja nende lapsed liikuma hakkama, et koju jõuda. Sugulased lahkusid, hobused traavisid lustakalt ja asiakellad helisesid. Seejärel aisakellade kaja vaibus ja jõulupühad olidki läbi. Autor tõdeb, et need olid olnud õnnelikud jõulupühad.

Ma ei saa Sulle kõiki raamatu sündmusi siinkohal ümber jutustada, kuid ühel päeval ütles papa, et kevad on tulekul. Suures metsas hakkas lumi sulama. Papa ütles, et ta peab minema linna, et vahetada talvel lõksudesse langenud metsloomade nahad kaupade vastu. Nahku oli palju, papa läks jalgsi ja kõige lähem linn asus päris kaugel. Samal õhtul ehmatas mammat ja Laurat karu, kuid õnneks oli papa hommikuks kodus. Ka papa oli teel linnast koju kohtunud karuga! Kuid see karu oli õnneks siiski vaid suur must põlenud känd!

Ingallside pere läheb selles raamatus külla ka vanaisa ja vanaema juurde, kus hakatakse koguma ja keetma vahtramahla. Seal oli ka suurt kasvu, laiaõlgne ja äsja sõjaväest koju tulnud onu George. Toimus ka vahva ja lõbus tantsupidu.

Pärast talve saabus kevad. Linnud laulsid lehtivatel pähklipõõsastel. Haljas rohi oli jällegi kasvamas ja laaned olid täis metsalilli. Kõikjal õitsesid tulikad ja kannikesed, sõrmkübarlilled ja tillukesed rohulilled. Laura ja Mary said jällegi õues paljajalu joosta, kuid õhtul pidid nad enne voodisse minekut jalgu pesema.

Tüdrukutel olid ka mängumajad, mis asusid maja ees kahe suure tammepuu all. Papa oli sitkest puukoorest valmistanud kiige … Lehmad Kirjak ja Roosi olid nüüd metsa lahti lastud, et nad sööksid metsikut rohtu ja mahlaseid värskeid ehti. Laudaõues kepsles kaks väikest vasikat ja seasulus elas koos emisega seitse pisikest põrsast. Papa kündis eelmise aasta raiesmikul kändude ümbert maad ja tegi sinna maha põlluvilju. Papa nägi ühel päeval metsa ääres emahirve ja hirvevasikat. Papa rääkis sellest Laurale ja kinnitas tüdrukule, et nüüd ei tule mingit jahipidamist, enne kui kõik väikesed metsloomad on suureks kasvanud. Kuni sügiseni pidi toime tulema ilma värske lihata.

Papa lubas, et niipea, kui ta saab põlluviljad maha tehtud, sõidab kogu perekond linna. Ka Laura ja Mary võivad kaasa tulla, sest nüüd olid nad selleks piisavalt suured.

Ootusärevus oli suur, kuid ühel päeval nad Pepini linna läksidki. Juba teekond sinna oli põnev ja huvitav. Laura nägi tee ääres kaunist järve. Linnas käidi kaupluses, poepidaja andis Maryle ja Laurale kommi. Peetakse ka piknikku, süüakse juustuga võileibu, kõvaks keedetud mune ja kooke. Laura jooksis mööda Pepini järve kallast, korjas kivikesi. Ja vaatamata sellele, et rasked järvekivid rebisid tasku Laura kleidilt (see pani tüdruku lausa nutma), oli see olnud üks imeline päev.

Juttu on ka suvest, sellest, et külla tulevad onu Peter, onu George ja vanaisa. Saame osa juustu valmistamisest (mamma on ikka osav naine), korjame ka mett, kuni kätte jõuab viljalõikuse aeg. Loeme sellestki, et mamma oskas valmistada õlgadest suurepäraseid kübaraid, kuid päevad jäid aina lühemaks ja ööd olid jahedamad. Rohelised lehed muutusid kollasteks ja sarlakpunasteks, sügavpunasteks, kuldseteks ja pruunideks. Laura ja Mary käisid koos mammaga Kreeka pähkleid, hikkoripuupähkleid ja sarapuupähkleid korjamas. Kõikidel oli nüüd tegemist, sest kõik aedviljad tuli panna talvevarudeks. Laura ja Mary aitasid kaasa kartulite noppimisel, sikutasid maast välja porgandeid, naereid ja aitasid mammal valmistada kõrvitsast pirukaid.

Laura ja Mary saavad näha ka võimast masinat, mida sikutasid neli hobust ja masina otsas istus kaks meest. Papa selgitas tüdrukutele, et suurt masinat nimetatakse viljapeksumasinaks, raudlatti kutsutakse veovõlliks ja väikest masinat nimetatakse hobuajamiks. Tüdrukutel oli põllul palju vaatamist, sest nad polnud ealeski ühtki masinat näinud ega sellist mürinat kuulnud.

Raamatu viimases peatükis läheb papa hirvejahile, kuid nii lapsed kui ka lugeja saavad teada, miks papa seekord metsast ilma saagita naases … emahirv ja hirvevasikas ning suur karu olid lihtsalt liiga „ilusad“, et nende pihta tulistada. Kodus võttis papa viiuli ja mängis ning laulis. Ja Laural oli hea meel, et õdus maja, tulepaiste ja muusika olid just praegu. Seda ei unustata, sest just praegu olidki nood head ajad …

Selline lugu raamatusarja „Väike maja preerias“ esimeses raamatus. Ilus ja kaunis lugu Ingallside pere ühest aastast, nende kodustest toimetamistest, argielust, loodusest ja loomadest. Vahva on seegi, kuidas papa ja mamma koos lastega toimetavad, neid õpetavad ja juhendavad, kuidas kasvatakse üheskoos ühel ammusel ajal …


Brian Jacques „Vahva hiir Matthias“ (Tänapäev)

Samblalille metsas asub idülliline Redwalli klooster. Selle elanikud, rahumeelsed hiired, kogunevad kauaoodatud peole, et tähistada järjekordse rahu ja külluse aastat. Nad ei tea veel, et silmapiiril kogunevad sünged pilved – kloostri poole on teel verejanuline röövlipealik rott Cluny, kes ei halasta ei kellelegi ega millelgi ning on otsustanud Redwalli elanikud maha lüüa ja kloostrist oma lossi teha. Hiirte ja teiste rahulike metsaelanike ainus lootus on leida üles legendaarse Martin Sõdalase suur mõõk.

Ja nii saabki alguse noore Matthiase suur otsiretk täis seiklusi ja hädaohte, milles teda aitavad paljud teised metsaelanikud – pöörane võitleja mäger Constance, vapper jänes Basil Hirvesokk, tibatillukeste karihiirte gerija, pöörased varblased ja paljud teised. Kas väike vapper hiir Matthias suudab päästa oma kodupaiga?

Brain Jacques’i põnev ja kaasahaarav seiklusjutt ilmus Inglismaal juba 1986. aastal ning on sellest alates leidnud oma kindla koha maailma lastekirjanduse klassika hulgas.

James Brian Jacques (15. juuni 1939 – 5. veebruar 2011) oli inglise kirjanik, kes tuntud just oma Redwalli-sarja raamatute tõttu. Redwalli-sarja raamatuid on inglise keeles ilmunud 22, lisaks veel kaheksa raamatut, mis samuti Redwalliga seotud. Tegelikult on see hämmastav maht, ja kurb on see, et eesti keeles Jacques´i teisi raamatuid pole ilmunud. Eelmisel aastal andis Netflix märku, et õige varsti on oodata ka Redwalli-teemalist multifilmi! 38 aastat pärast selle kaasahaarava lasteraamatu ilmumist …

Brian Jacques kasvas üles Kirkdale'is Liverpooli dokkide lähedal. Teda tunti keskmise nime, Brian järgi, sest tema isa ja vend kandsid samuti nime James. Tulevase kirjaniku isa armastas kirjandust ja luges oma poegadele ette Daniel Defoe, Sir Thomas Mallory, Sir Arthur Conan Doyle'i, Robert Louis Stevensoni ja Edgar Rice Burroughsi seiklusjutte, aga ka Kenneth Grahame´i kirjutatud suurepärast lasteraamatut „Tuulesahin pajudes“.

Üsna varakult hakkas Brian Jacques ka ise lugusid kirjutama. 10-aastaselt kirjutas ta loomajutu linnust, kes puhastas krokodilli hambaid. Tema kirjandusõpetaja ei suutnud uskuda, et selle oli kirjutanud 10-aastane poiss! Poiss sai hoopis karistada, sest õpetaja arvas, et ta oli selle kusagilt maha kirjutanud … Jacques õppis St Johni koolis kuni viieteistkümnenda eluaastani, mil ta koolist lahkus ja asus hoopis kaupmehe ja meremehena seiklusi otsima.

Tema esimene „Redwalli“-sarja raamat on kirjutatud tema "erilistele sõpradele" ehk kuningliku Wavertree pimedate kooli lastele, kellega ta kohtus esmakordselt piimamehena töötades. Ta veetis lastega aega, kirjutas, kusjuures tema raamatud ongi tuntud vägagi kirjeldava ja jutustava stiili poolest, ja see omakorda rõhutab heli, lõhna, maitset, puudutust ja liikumist, mitte ainult visuaalseid aistinguid.

Esimese raamatu ilmumisele oli abiks Jacques´ endine õpetaja Alan Durband, kes oli õpetanud ka Paul McCartney´d ja George Harrisoni. Durband viis käsikirja Londonisse kirjastajale ja ütles, et see on parim lasteraamat, mida ta eales lugenud on ja oleks rumalus seda mitte avaldada.

Nii kutsuti Bran Jacques Londonisse ja sõlmiti leping viie „Redwalli“-sarja raamatu kirjastamiseks ja avaldamiseks.

Teada on, et Brian Jacques kasutas oma raamatute kirjutamisel vanamoodsat viisi – ta eelistas kirjutusmasinat arvutile. Talle ei meeldinud ka arvutimängud, kuigi veidi hiljem lubas ta toota oma lugudest animeeritud seriaali.

Siinkohal tuleb mainida, et „Redwalli“ käsikiri oli 800 lehekülge paks! Tänapäeva lasteraamatud on ca 300-350 leheküljelised, Harry Potteri lood on veidi tüsedamad. Toona arvati, et laps suudab lugeda vaid ca 200 leheküljelist raamatut.

Raamatusarja keskmes on hea võit kurja üle. Ühel pool on rahumeelsed hiired, mägrad, jänesed, mutid, oravad jt., teisel pool kurjad rotid, nirgid, tuhkrud, maod jpt. Samas ei ole ainult nii, et head võidavad kurje, sest mitmeski lahingus saavad surma ka head.

Tänaseks on Brian Jacques´ raamatuid müüdud maailmas üle 20. miljoni! Neid on tõlgitud ligemale 30. keelde. Kirjanikul oli hea meel, et teda tunnustasid ka Liverpooli elanikud. Lisaks kirjutamisele lummas Jacques´ ka muusika, nii on ta 1960. aastatel teinud koos oma kahe vennaga rahvamuusika bändi Liverpool Fishreman ja alates 1986. aastast tegi ta 20. aasta jooksul ka raadiosaateid, milles mängis kuulajale ette oma lemmikoopereid.

„Vahva hiir Matthias. Redwalli kloostri lugu“ koosneb kolmest osast: „Müür“, „Otsingud“ ja „Sõdalane“.

Lugu saab alguse Hilise Roosi suve alguses. Sissejuhatuses tõdeb autor, et Samblalille maa kohal virvendas mahe rahumeelne põuavine: igal koidikul suples ta kergelt kastevees, keskpäeval õilmitses päikesepaistes ja õhtu eel vajus ehapunast värvitud hämarikku, mis kulutas juuniööde pehmet pimedust. See ongi suurepärane näide Jacques´i oskusest kirjeldada.

Redwall seisis neljakandilisena piki vana lõunapiiri, kahest küljest kaitsesid teda Samblalille metsa varjulised sügavused. Teisel pool kloostrihoonest vaatas tasase avara aasa poole, lääneküljes avanes tema iidne värav pikale tolmusele teele …

Esimesed hiired olid ehitanud kloostrihoone punasest liivakivist, mida nad murdsid karjäärist palju miile eemal kirdes, ja punastest müüridest oli klooster saanud ka oma nime. Kloostrihoone lõunaseina kattis ronitaim, mida tuntakse metsviinapuuna. Sügise tulekul muutusid selle lehed tulekarva keebiks, lisades nõnda veelgi sära Redwalli kloostri nimele ja legendile.

Lühike sissejuhatus, kuid kirjanik maalib meisterlikult pildi Redwalli kloostrist, kus sündmused toimuvad. Sõnu polegi palju vaja, kui oskad neid hästi kasutada.

Ja olemegi Redwallis. Saame tuttavaks väikese ja koomilise hiirega, kel nimeks Matthias. Koomiliseks tegid noviitsi tema sandaalid, mis olid liiga suured, mistõttu ta pidevalt komistas. Ühel hetkel ei suutnud ta peatuda, käis üle pea ja kukkus kukerkuuti. Matthias maandus otse abt Mortimeri jalge ette!

Mortimer teadis Matthiast. Abti arvates oli väike hiir igavene veiderdaja, kes alles ükspäev oli küünalt põlema pannes vend Metuusala vurrukarvad ära kõrvetanud. Abt soovitas Matthiasel veidi aeglasemalt talitada, väärikalt ja alandlikult kõndida. Pidi ju ka Matthias saama Redwalli hiireks.

Seejärel kutsus abt Matthiase endaga kaasa, sest neil oli aeg juttu ajada. Nad läksid kloostrimüüri poole ja sisenesid suursaali. Seinal rippus pikk seinavaip. See oli Redwalli rõõm ja uhkus. Kõige vanema osa olid kudunud kloostri asutajad, aga iga järgmine põlvkond oli sellele midagi lisanud ja nõnda sai vaibast mitte üksnes hindamatu aare, vaid ja varasema Redwalli ajaloo võimas kroonika.

Matthias vaatas vaipa. Tema silmades oli imetlus. Kui abt uuris, mida Matthias oli imetlenud, vastas Matthias, et sooviks olla nagu Martin Sõdalane. Tema oli kõige vapram, kõige julgem hiir, kes eales elanud!

Abt kinnitas nüüd, et Matthias oli olnud talle nagu poeg sellest peale, kui ta esimest korda orbunud metsahiirena nende väravasse tuli ja palus, et teda sisse lastaks. Abt tahtis rääkida, mida ordu ülepea tähendab.

Abt kinnitas, et nemad on rahumeelsed hiired, kuid Martin oli sõdalane. Tookord olid metsikud ajad. Läks vaja jõudu, niisuguse võitleja jõudu nagu Martin. Martin oli saabunud kloostrisse südatalvel, kui kloostri rajajaid ründasid igasugu kiskjad, rebased ja suur metskass. Martin oli raevukas võitleja, kes astus vaenlastele paljakäppi vastu ja kihutas nad halastamatult Samblalillest kaugele. Viimases lahingus oli Martin tapnud metskassi oma muistse mõõgaga, mis sai üle kogu maa kuulsaks. Martin sai raskelt haavata, kuid kloostris raviti ta terveks, ja ta sai oma jõu tagasi. Pärast seda oli Martin muutunud (hiireime!), ta hülgas sõdalase eluviisi ja riputas oma mõõga varna.

Just siis leidis Redwalli ordu oma tõelise kutsumuse. Kõik hiired andsid pühaliku tõotuse mitte kunagi teha liiga ühelegi elusolendile, kui see just pole vaenlane, kes püüab vägivallaga ordut kahjustada. Hiired tõotasid ravida haigeid, hoolitseda vigastatute eest ning anda abi viletsatele ja vaestele.

Nüüd oli Redwalli ordu sügavasti austatud ja kõrgesti lugupeetud ühiskond. Nii oli kirjutamata seadus, et Redwalli hiired võisid minna kuhu iganes ja läbi kõikide maa-alade ega saa kusagil viga. Abt Mortimer lisas, et sõdalaste päevad olid möödas. Nüüd elati rahulikul ajal ja Matthiasel tuli mõelda vaid, kuidas kuulata abti sõna ja teha nii, nagu teda palutakse. Ja sellel õhtul on neil ka suur pidu – Mortimeri kuldjuubel abtina! Matthias võiks minna ja püüda ühe uhke kala!

Matthiast täitis õnnetunne sabaotsast vurrukarvadeni.

Kuid juba raamatu teine peatükk annab tunnistust, et suvine idüll ei kesta kaua, sest Cluny Rooskaja oli tulekul! Cluny oli suur ja sitke, jõle rott sakris kasuka ja kõverate sakiliste hammastega. Ta kandis musta silmalappi, sest silm oli tal võitluses havipurikaga välja kistud. Cluny oli kaotanud silma, havi oli kaotanud elu!

Mõned ütlesid, et Cluny on Portugali rott. Teised ütlesid, et ta tuli džunglist, kaugelt teiselt poolt laia ookeani. Keegi ei teadnud kindlalt.

Cluny oli laevarott – kõige suurem, kõige metsikum näriline, kes kunagi ükskõik milliselt ja ükskõik kui kaugelt tulnud laevalt maale hüpanud. Tal oli tohutu pikk piitsasarnane saba, mis oli teeninud talle tiitli: Cluny Rooskaja.

Nüüd sõitis ta heinavankri tagaotsas koos oma viiesaja poolehoidjaga, võimsa rotiarmeega: kloaagirotid, kõrtsirotid, vesirotid, sadamarotid. Punahammas, Cluny asetäitja, kandis pikka teivast. See oli Cluny isiklik lipuvarras ja selle tippu oli kinnitatud tuhkru pealuu. Cluny oli tuhkru tapnud. Ta ei kartnud ühtki elavat olendit.

Cluny ja tema armees möödus teetähisest, millel oli kivisse raiutud sõnad: Redwalli klooster, viisteist miili.

Cluny oli sõjajumal!

Cluny oli tulekul!

Seejärel saame lugeda vahvatest pidustustest Redwallis. Abti juubelipidustused. Matthias oli püüdnud hiigelharjuse, mistõttu kõik teda kiitsid, isegi saarmas Winifred. Tehti süüa ja söödi, pidutseti, esinesid saarmad-akrobaadid, siil Ambrose Okaskera tegi mustkunsti. Matthiase kõrval lauas istusid ühel käel Tim ja Tess ning teisel käel Rukkilill Põldhiir. Saame aru, et Rukkilill meeldis Matthiasele, sest Rukkilillel olid Matthiase arvates kõige pikemad ripsmed, kõige säravamad silmad, kõige pehmem kasukas, kõige valgemad hambad …

Ja munk Hugo oli teinud kalast suurepärase roa – harjus a la Redwall!

Redwalli pidustused lõppesid. Abt palus Matthiasel saata koju Kirikuhiirte perekond, teiste seas ka Rukkilill. Mäger Constance veaks kloostri kaarikut, Matthias oleks juht ja ihukaitsja. Seda polnud Matthiasele vaja kaks korda ütelda, ta oli meeleldi nõus, kuid teekonnal kirikusse jäid kõik magama. Neid äratas kabjamüdin. Constance keeras teelt kõrvale ja ta varjus koos kaariku ja hiirtega. Nad nägid möödumas hiiglasuurt hobust, heinavankrit, heinte sees olid rotid, aga need ei olnud tavalised rotid. Need olid tohutu suured sakris närilised, suuremad, kui Matthias eluski näinud oli. Nende käppades olid piigid, noad, odad ja lühikesed roostes mõõgad. Heinavankri tagalaual seisis uljalt kõige suurem, kõige metsikum, kõige jubedama väljanägemisega rott! Hobune, vanker ja rottide armee koos juhiga kadus kolinal mööda teed öösse …

Matthias, mäger Constance ja Kirikuhiirte pere otsustas naasta Redwalli, et abtile nähtust teada anda.

Brian Jacques jutustab lugejale vaheldumisi Matthiasega toimuvast ja Clunyga toimuvast. Sel ajal, kui Matthiase seltskond hakkas liikuma tagasi Redwalli suunas, oli Cluny armee peatunud Püha Niinia kiriku juures, just sinna oli teel Matthiase seltskond. Õnneks olid nad tagasi läinud …

Nüüd andis Cluny oma sõdalastele käsu võtta viiskümmend sõdurit ja vaadata, kas nad saavad kokku mõned rotid, kes tundsid seda paikkonda. Cluny käskis otsida suuri tugevaid rotte, kuid ka nirke, kärpe ja tuhkruid. Kakskümmend rotti pidid minema moona otsima. Cluny rottidel olid vägevad nimed: Tulikihv, Juustuvaras, Konnaveri, Saastnina, Räbalkõrv, Kärnakasukas, Punahammas, Mustküüs jpt.

Selge oli see, et Cluny oli kohale jõudnud!

Kloostris rääkisid Matthias ja mäger Constance abtile sellest, mida nad olid näinud. Meeletult suured rotid, keda pidi olema sadu, ja nende hirmuäratav juht, kellel oli ainult üks silm ja meeletult pikk saba, mida ta kandis oma küüniste vahel, nagu oleks see piits!

Abt kinnitas, et ta oli oma elus kaks korda sellest rotist kuulnud. See oli Cluny Rooskaja! Paljude hiirte arvates oli Cluny lihtalt mingi koll, kes elas pahades unenägudes ja kujutlusvõime pimedates nurkades. Selgi korral ei suutnud kloostrihiired uskuda, et nende lähedal oli Cluny. See ajas neid lausa naerma. Nüüd pidi mäger Constance neid korrale kutsuma. Abt Mortimer kutsus enda juurde ka vana hiire, vend Metuusala, kes oli valves väravamajas. Temagi kinnitas, et Cluny ei ole mingi muinasjutuline tegelane, aga tõeline kaabakas, kes on ka varem oma kambaga Redwalli maadel pahandust teinud, ta oli hävitanud lähedal asuva kaevanduse, rotihordid olid pannud põlema talumaja, söönud elusalt terve pesakonna põrsaid, levitanud kariloomade seas haigust ja tõbesid jne.

Metuusala kinnitas, et abt rääkis tõtt. Cluny Rooskaja on tõepoolest olemas!

Hiired olid ärevuses. Mida nad pidid tegema? Matthias kinnitas, et nad seavad end valmis!

Ma ei saa Sulle kõiki sündmusi ära rääkida, kuid kloostri elanikud hakkasidki tegema ettevalmistusi oma kodu kaitseks. Joosep-kella löökidega anti märku ka teistele loomadele, et neid varitseb hädaoht, nad peavad otsima varjupaiga. Paljud metsaelanikud tulid kloostri kaitsvasse rüppe. Oravad, hiired, uruhiired, mutid, saarmad, kõik peale lindude, sest neid ei ähvardanud miski.

Samal ajal arutasid Matthias ja vend Metuusala, et nad peaksid rottidega võitlema. Vend Metuusala meenutas ka legendaarset Martin Sõdalast. Metuusala oli kindel, et Matthias meenutas Martinit!

Ja äkki! Cluny armee lähenes kloostrile. Nad tulid mööda teed. Neid oli väravatornist näha …

Nüüd tulid Cluny ja Punahammas kloostrisse, et esitada oma nõudmised. Cluny omaks pidi saama terve klooster! Ta esitas oma nõudmised, hirmutas hiiri. Õnneks oli kloostris mäger, kes soovitas Punahambal temaga mõõtu võtta. Abt keeldus Cluny nõudmistest, ja saatis rotid minema, kuid Cluny kinnitas, et nüüd saavad nad kõik tunda Cluny karistust! Lahkudes märkas Cluny seinavaipa, millel oli hiir, kes oli Clunyt painajalikes unedes jälitanud. Matthias tõdes, et see oli Martin Sõdalane, kes asutas Redwalli ordu.

Seejärel otsustas Cluny, et rahu saamiseks peab ta kloostrist kätte saama seinavaiba, millel oli Martin Sõdalane! Äkki see tooks talle unedes rahu. Kui Martin Sõdalane oleks kadunud, siis alistuksid ka hiired!

Cluny kutsus oma abilise, kel nimeks Vari. Keegi ei teadnud, kas Vari oli rott või nirk või natuke mõlemat. Varju karvkate oli mustem kui kuuvalguseta südaöö. Tema silmad olid nagu surnud.

Samal ajal uuris Matthias vend Metuusalalt, kuhu võiks olla peidetud Martin Sõdalase mõõk? Metuusala oli neli suve taga ravinud raudkulli, kes oli lubanud, et ta kunagi ühtki hiirt ei püüa. Raudkull oli rääkinud varblastest. Radukull oli nimetanud neid tiivulisteks hiirteks. Palju aastaid tagasi olid varblased varastanud kloostrist aarde, mis kuulus hiirtele. Metuusala polnud varblastega sellest rääkinud, sest vana hiire arvates olid varblased sõjakad olendid, äärmiselt suured unistajad ja täiesti metslased, kes viskaksid su katuselt alla ja tapaksid su enne, kui nende pesa juurde pääsed.

Cluny, Räbalkõrv ja Vari tatsusid käratult Redwalli poole. Üsna ruttu oli neil selge, et valvehiired magasid. Varjul oli lihtne pääseda suursaali, et varastada seinavaip. Matthias magas. Unes pöördus tema poole Martin Sõdalane, kes kutsus Matthiast appi. Matthias läks, äratas üles valvehiired, appi tuli mäger Constance. Kuid sellest ei piisanud. Vari pääses seinavaibaga minema, kuigi ka Varju lõpp saabus üsna ruttu, kui ta kloostrist alla kukkus … seinavaip Martin Sõdalasega oli läinud …

Matthias otsustas minna Püha Niinia kirikusse, ja seinavaip sealt tagasi tuua. Teel kirikusse kohtus Matthias uue tegelasega. Basil Hirvesokk Jänes. Skaut, tagajalgadega võitleja, kõnnumaa giid ja maskeerumise spetsialist. Matthias rääkis loo rottidest, Clunyst, varastatud seinavaibast, Martin Sõdalasest. Basil oli nõus Matthiast aitama. Üheskoos pääseti kirikusse kuid Cluny oma armeega oli lahkunud. Seal polnud enam ka seinavaipa. Matthias päästis vangistusest Uruhiire pere, kuid veidi hiljem marssisid Matthias ja Uruhiire pere rottidest tunnimeeste keskele … seekord siiski pääsetakse, sest Matthias on vapper ja julge võitleja, abiks ka jänes Basil Hirvesokk!

Seejärel saamegi lugeda kloostri piiramisest ja vihastest lahingutest. Metsas astub rottidele vastu ka suur ja mürgine rästik Asmodeus.

Kloostris jätkas vana Metuusala mõõgaotsinguid, ja ühel hetkel leidis ta seinalt kirjutise, mis viibki lugeja raamatu teise osasse „Otsingud“.

Kuna hiired ei andnudki kiirelt alla, siis hakkas ka Cluny armees „käärima“. Nii nägi Matthias pealt, kuidas Juustuvarga-nimeline rott tappis nirgi, kel nimeks Kondikubu. Ühes lahingus sai vigastada ka Cluny. Seetõttu taganesid rotid kirikusse.

Abt tegi samal ajal ettepaneku, et Redwalli hakkaksid juhtima mäger Constance, siil Ambrose, saarmas Winifred, Matthias ja esimutt. Abt lubas tegeleda haavatute abistamise ja näljaste toitmisega.

Samal ajal uuris Cluny oma kaaslastelt, kas keegi tunneb ja teab, kust leida mõnd ravitsejat. Tuhkur Küülikutapja teadis rebaseemandat Vana Selat ja tema poega Kanahagijat. Tuhkur oli kindel, et just nemad oskavad Cluny kokku lappida.

Kloostris uurisid Matthias ja Metuusala seinalt leitud kirjutist, millelt selgus, et Martin Sõdalane elas edasi Matthiases! Muttide abiga leitakse käik, mille trepp viis alla mustavasse sügavikku.

Rebaseemand Sela saabuski Clunyt ravima, kuid nii nagu rebased ikka, oli ka tema kaval, ja mitu rauda tules. Tal õnnestus saata oma poeg Kanahagijas teatega Redwalli kloostrisse. Teates oli kirjas, et Sela teab, millal, kus ja kuidas kavatsevad Cluny hordid kloostrit uuesti rünnata … milline oleks Redwalli tasu Selale selle teadmise eest.

Mustavas sügavikus liikusid Matthias ja tema kaaslased, kuni jõudsid väikesesse madala laega ruumi. Selle keskel seisis kandiline kiviplokk. Martin Sõdalase haud! Sealt leiti kilp ja mõõgarihm. Rihm sobis Matthiasele täiuslikult, nagu ka kilp. Mõõka ei olnud …

Õige varsti jõuti järelduseni, et mõõga olid varastanud Redwalli katusel elavad metsikud varblased. Nüüd saadeti orav Jess asja uurima, kes ikka suudaks katusel joosta, kui mitte orav. Varblased ründasid, kuid Jess pääses lindude elupaika kontrollima. Kuid ka seal polnud mõõka.

Ja veel. Cluny sai aru, et rebane Sela mängis kahepalgelist mängu, et rebane oli reetur, mistõttu lasi ta rebase tappa. Ka Kanahagijas sai vigastada, kuid tema lõpp saabus hoopis rästik Asmodeuse läbi. Enne seda palus Kanahagijas kloostrist varjupaika. Tal oli uut infot Cluny plaanida kohta. Müürirammija plaan oli vaid tähelepanu kõrvale juhtimiseks, sest Cluny kaevas hoopiski tunnelit, et siseneda kloostrisse hoopis maa alt. Kanahagijas oli kindel, et kooostris ootab teda ees hea elu ja aarded, las rotid ja hiired võitlevad omavahel.

Samal ajal läks Matthias uuesti varblaste valdustesse, kuid seal võeti väike vapper hiir vangi. Vangistajaks varblaste kuningas Vinge Varblutt. Matthiasele olid toeks kuninga õde Pruuntiib, kes oli noore varblase Sõjanoka lesestunud ema. Ja just kuninga õde teadis rääkida, et Vinge Varblutt oli ühel päeval maha pillanud Martin Sõdalase mõõga, ja selle oli omakorda endaga viinud rästik Asmodeus Mürkhammas!

Jänes Basil ja orav Jess said kätte ka Martin Sõdalase pildiga seinavaiba, kuid mitte ainult häid asju ei juhtunud Matthiase ja tema sõpradega. Matthias oleks isegi surma saanud, kui madistas varblaste kuningaga ja oleks katuselt peaaegu alla kukkunud. Seekord õnnestus tal pääseda, hukkus varblaste kuningas. Kloostris tappis Kanahagijas Metuusala. Seda küll kogemata, Kanahagijas oli jäänud vargusega vahele ja üritas põgeneda. Vargast rebane oli visanud tuubil täis koti Metuusala poole, kuid see tabas vana hiirt surmavalt.

Pärast katuselt kukkumist oli Matthias kadunud. Ta leiti kloostritiigist. Kas lisaks Metuusalale oli samal päeval surma saanud ka Matthias!

Matthias jäi ellu ja nüüd oli aeg minna metsa, et leida üles rästik ja kadunud mõõk! Oma teel kohtus Matthias karihiirte gerilja uniooniga Samblalille metsas. Karihiired olid pahased, et võõras oli tunginud nende territooriumile. Matthias rääkis oma loo. Nüüd otsis ta kapten Lumekakku, kes võis teada, kus asub Asmodeus.

Karihiired rahunesid maha ja juhtisid Matthiase küüni suunas, mis asus talumaja kõrval. Seal võis olla kapten Lumekakk.

Ja samal ajal tungis Cluny armee kloostrile peale. Nii maa pealt, kui ka maa alt. Meie jõuame raamatu kolmanda osani „Sõdalane“.

Kloostri ründamine ja kaitsmine jätkus. Matthias sattus küünis kokku hoopis kassiga – skvaier Julian Ingverkass, kes osutus olevat rahumeelne kass, kes püüdis Matthiast aidata. Matthias kohtus ka kapten Lumekakuga – ei kartnud see hiir ei kakku ega kassi. Hiir sai kakult väärtuslikku infot. Nüüd teadis Matthias, kust ta võiks leida rästiku. Matthiasega liitusid ka kaks karihiirt – Nott-uu-Nott ja Kagusam. Üheskoos leiti sissepääs Asmodeus Mürgihamba urgu.

Urus toimus suur võitlus. Üks karihiirtest, Kagusam sai surma … kuid Matthiasel õnnestus …

Mis Matthiasel õnnestus? Mis juhtus rästikuga? Kas leiti mõõk? Kes teavitasid Matthiast, et Redwallis oli olukord läinud väga ärevaks? Kes liitusid Matthiasega, kui väike vapper hiir suundus Redwalli poole?

Viimane lahing Redwalli eesti oli vihane ja otsustav. Selles oli nii pisaraid kui ka rõõmu, võitjaid ja kaotajaid. Matthias kasutas mõõka, kuid ka Joosep-kella. Pärast viimast lahingut sai keegi meie tegelastest auväärse tiitli, kuid selle lõpplahenduse jätan ma Sulle endale lugeda. Kui loo lõpp on ühest küljest võidukas ja rõõmus, siis teisest küljest ka nukker, kurb, traagiline …

Märksa rõõmsameelsem on meie loo epiloog, milles on kasutatud katkendit John Kirikuhiire kirja pandud Redwalli kroonikast. Saame lugeda ühest vahvast hiirepaarist, kellele oli sündinud pojuke – Mattimeo, mis oli lühendatud versioon Matthias Meruusala Mortimerist. Isegi katki kukkunud Joosep-kellast oli valatud kaks väiksemat kella – Matthias ja Metuusala.

Selline põnev, seikluslik ja kaasahaarav lugu on nende kaante vahel. 430 lehekülge põnevaid sündmusi, vahvaid ja vapraid tegelasi, kindlameelne ja julge peategelane. Lugu, mis kindlasti kuulub maailma lastekirjanduse kullafondi ja on seal kindlasti veel aastaid ja aastaid.

Kurb, et eesti keeles ei ole ilmunud teisi Redwalli-lugusid.


Ottokar Domma „Usin õpilane Ottokar. Rüblik Ottokar“ (Tänapäev)

Kaheteistaastane saksa koolipoiss Ottokar on usin õpilane, väsimatu vembumees ja jultunud ninatark, kes teeb kibedaks õpetajate elu ning üllatab pidevalt sõpru ja lapsevanemaid. Tema koolipäevad on põnevad ja ebatavalised ning tulvil naljakaid juhtumusi ja sekeldusi. Ottokari lood on juba aastakümneid rõõmustanud miljonite lugejate südameid.

Hakkasin uurima ja selgus, et koolipoiss Ottokari lugusid sai eesti keeles lugeda esimest korda 1985. aastal, kui Eesti Raamat selle raamatu avaldas. 1990 ilmus Eesti Raamatult „Jälle see Ottokar“. 2003 ilmusid kirjastuselt Steamark eraldi raamatutena „Usin õpilane Ottokar“ ja „Rüblik Ottokar“. Seetõttu on igati vahva, et Ottokari lugusid saavad nüüd lugeda ka tänased lapsed.

Esimene Ottokari raamat ilmus saksa keeles 1967, see kandis pealkirja „Der brave Schüler Ottokar“, seejärel 1970 teine raamat „Ottokar, das Früchten“, 1973 „Ottokar, der Weltverbesserer“ (1977 jõudis see teos Ida-Saksas ka kinolinale) ja 1978 „Ottokar, der Gerechte“. Ottokari lugusid ilmus ka 1980- ja 1990-aastatel. Seetõttu on ka raamatu sündmused üsna ammustel aegadel (1960- ja 1970-aastatel), kui eksisteeris Ida-Saksamaa, toimetasid pioneerid ja koolielu oli oluliselt teistsugusem kui praegu.

Ottokar Domma (õieti Otto Häuser) sündis 1924. aastal Karlovy Varys, Tšehhoslovakkias ja suri 2007. aastal Woltersdorfis, Berliini lähedal Saksamaal. Ta oli Saksa kirjanik ja ajakirjanik (ta kirjutas lugusid populaarsesse Ida-Saksa huumori- ja satiiriajakirja „Eulenspiegel“, mida oli võimalik 1970- ja 1980-aastatel ka meie ajakirjanduslettidelt ja -kioskitest osta). Tema populaarsemateks raamatuteks olidki just koolipoiss Ottokarist rääkivad lood. Oma raamatute eest on autor võitnud mitmeid riiklikke autasusid, nii Ida-Saksas kui ka tänasel Saksamaal, sh 2006. aastal Saksamaa Liitvabariigi teenetemedali/ordeni.

Olen lugenud, et Otto Häuseri perekonnanimi vihjas saksa keeles „majale“, „kodule“, mistõttu võttis ta kirjanikunimeks Domma, sest venekeelne „doma“ vihjab samuti „majale“, „kodule“.

„Usin õpilane Ottokar“ on selle raamatu esimene raamat, ja algab peatükiga, milles peategelane arutleb nimede ilu üle. Elutee algaastatel oli ta tihti pahane oma eesnime peale, kuna just plikad osutasid teda juba kaugelt ja hüüdsid: „Lutikas ja Ottokar – paras paar!“

Ottokar küsis ka ema käest, mispärast on ta nimi just Ottokar. Ema vastas, et kõik poisi vaarisad ja isaisad panid esimele pojale nimeks Ottokar. See oli suguvõsa traditsioon, ja et parem juba vana nimi kui hoopis ilma nimeta olla.

Nimedest räägib Ottokar pikalt. Ta teab, et isa võib teha tuhandeid ettepanekuid nime osas, aga neid ei võeta arvasse, vaid enamasti jääb nii, nagu ema ütleb. Ottokar on kindel, et poistele on hulga raskem kõlavat nime leida, mis samal ajal oleks ka haruldane. Ottokar lisab, et uued eesnimed tekivad tavaliselt nii: kui kinos näidatakse näiteks mõnd filmi eriti kihvti naispeaosalisega või laheda meeskangelasega, siis pannakse nende nimed mõned kuud hiljem vastsündinutele. Ottokar on tähele pannud, et on väga moodne, kui vastsündinud vääksule antakse mõni võõramaa nimi – las siis teised inimesed mõtlevad, et titt nägi ilmavalgust mõnes võõramaa sünnitusmajas, või on tal haruldane importisa.

Ottokar arvab, et tänapäevased nimed võiksid kokku sobida ka meie teaduslik-tehnilise revolutsiooniga, näiteks Pipeline, Motorus, Limusina, Traktorina, Raketa.

Poiss teab ka seda, et kõige paremad nimede väljamõtlejad on luuletajad ja humoristid. Peale nende nimede on olemas veel hüüdnimed, aga need pannakse ainult niisugustele poistele, plikadele ja täiskasvanutele, keda kutsutakse silmapaistvateks isiksusteks. Nende hulka Ottokar ei kuulu, seepärast kutsutakse teda lihtsalt Ottokariks.

Teises peatükis tutvustab Ottokar oma kooli, sest suurema osa ajast tuulab ta seal ringi. See on üsna suur päevinäinud lobudik, ja seepärast võeti kohe, kui kool pihta hakkas, käsile klassiruumid, koridorid, pingid, kapid, tualettruumidest rääkimata, et need korda teha ja kaunistada. Selles peatükis on juttu ka pioneerikoondusest, sellest et pioneerid peaksid olema puhtad ja korralikud. Mulle endalegi meenuvad pioneerikoondused ja igasugu pioneeride ettevõtmised, kuid ka see, kuidas ühel talvel koolimajas külmaga radiaatorid üles ütlesid, mistõttu pidi suurem osa meie koolist endale mõneks ajaks teise koolimaja leidma.

Kolmandas peatükis jutustab Ottokar õpetajatest, ja see algab vahva mõttega … majahoidja Uriani ja sekretär Stichleini kõrval kuuluvad kooli tähtsamate isikute hulka ka õpetajad.

Õpetajate pealikuks on Ottokari koolis härra direktor Keiler. Tal on kolmteist naist ja kuus meest, ja neid üheskoos nimetatakse õpetajate kollektiiviks. Ottokar kinnitab, et õpetajate kollektiivi tunneb ära ka sellest, et nad peavad end kaitsma õpilaste eest! Või kui mõne õpilase isa õpetajat solvab. Õpetajatepere leiutab ka üksmeelselt rangeid käitumisreegleid või kutsub korrale ülekäte läinud õpilasi. Mõnikord räägivad kõik õpetajad ühte ja sedasama, ja kohe võib aru saada, et nad on omavahel kokku leppinud. Õpilaste jaoks on halb ka see, kui õpetajatepere meelitab lapsevanemadki oma poole, ja siis võib rääkida jõudude vahekorrast, mida Ottokari arvates ei tohi alahinnata.

Ottokar lisab, et varem ei olnud õpetajad nii ühel meelel, ja nad jagunesid kolme leeri: algastme õpetajad, keskastme õpetajad ja gümnaasiumiõpetajad. Ottokar sai sellest teada oma sõber Haraldilt, ja tema kuulis seda oma isalt, kes on haridusosakonna juhataja. See oli omamoodi auastmestik, mida enam ei olnud, ja härra direktori ees olid kõik õpetajad võrdsed.

Neljandas peatükis peatub Ottokar nende alevi õpetajate hädaohtudel, sest alevis tunneb õpetajat igaüks, ja õpetaja tunneb ka enamasti kõiki inimesi ja nende sigu, lehmi, kanu ja õuekoeri, kes enam isegi ei haugu, kui mõni õpetaja nähtavale ilmub. Alev on nagu suur perekond, kus üheskoos peetakse pidusid, leinatakse, riieldakse või kadestatakse üksteist, ja õpetajad löövad alati kõikjal kaasa.

Ottokar räägib alevist ja õpetajatest veidi täpsemalt, kuid tõdeb, et enamik nende õpetajaid ei taha enam linna elama minna, sest nende käsi käib hästi …

Järgmistes peatükkides räägib Ottokar õpetajatest ja nendega juhtunud lugudest veelgi täpsemalt ja põhjalikumalt. Ta alustab härra direktor Keilerist, kes on kõige tähtsam ja kõige enam koormatud õpetaja. Teda tervitatakse ka kõige rohkem. Tihti tuleb härra direktor nende klassi, kus ta pinki istub ja pealt kuulab, mida õpilased ja õpetajad õppinud on. Sel päeval on õpetajad hästi sõbralikud ja naeratavad, ja vaatavad direktori poole, kas ka tema naerab. Ottokar räägib, et direktori järel on kooli teine kõige tähtsam isik sekretär Stichlein. Juttu on ka sellest, kuidas ükskord direktor Ottokari peale tunde jättis ja sellest, et direktoril on ka postmarkide kogu ja naine, ja neid nimetab ta oma hobideks.

Seejärel saame tuttavaks pioneerijuht Alfonsi, käsitööõpetaja Pankraziga (mulle see peatükk meeldib, sest mullegi tulevad meelde kunagises käsitöötunnis saadud haamrilöök vastu pöialt, valmis tehtud kuumaalused/lõikelauad, neid oli ikka päris mitu). Selles raamatus tehakse ka võtmenagisid, kuigi direktor arvab, et lastele võiks õpetada lihtsamaid elektriasju või kuidas mootorratast osadeks lahti võtta; kusjuures õpetaja Pankraz ise ütles, et ta mõtleb kogu aeg Nõukogude kosmonautidele, ja et võtmenagidega küll kosmost ei valluta. Juttu on ka õpetaja Burschelmannist ja õpetaja Uta Krautist (selles peatükis on kõik pea peale pööratud, sest Ottokari koolis vahetavad õpetajad oma erialasid – ühel aastal õpetas Burschelmann matemaatikat ja geograafiat, nüüd hoopis saksa keelt ja laulmist! Kuigi ta laulda ei osanud. Uta Kraut lõõritas nagu lõoke, kuid õpetas hoopis matemaatikat, ja ega see segadus lastele kasuks ei ole).

Juttu on ka kehalise kasvatuse õpetaja Strammist ja võimlemistunnist, suvisest ujumisest ja sukeldumisest, mis võib olla üsnagi ohtlik ettevõtmine. Koos ajalooõpetaja ehk direktor Keileriga käivad lapsed ekskursioonil rajooni koduloomuuseumis, osaleme ka nääripeol, saame tuttavaks lapsevanematega.

Ühes peatükis saame lugeda, miks tunnid ära jäävad. Ottokar kinnitab, et kõige tähtsam tunnis on õppetöö, aga tihtipeale jäävad tunnid ära. Sellel on mitmeid põhjusi. See sõltub kas õpilastest või nende õpetajate õrnast kehaehitusest ja konstitutsioonist, või on sellel hoopis mõni muu süü, mida nimetatakse ka üleloomulikuks jõuks ja mida keegi ei saa ette näha. Kõige rohkem jääb tunde ära õpetajate haiguse tõttu, ja õpetajaid on kolme sorti. Esimene grupp õpetajaid ei ole iialgi haiged või on haiged väga harva. Neid nimetatakse raudseteks. Seevastu teises grupis on väga viletsa kehaga õpetajad. Palju tunde jääb ära kõrgema tahte tõttu, ja see on kolmas grupp. Ükskord pidi Ottokari kooli direktor kaks viimast tundi ära jätma, kuna ta sõitis nõupidamisele, mille teemaks oli: „Mis on tundide ärajäämise põhjuseks?“

Mõnikord sõidavad õpetajad ringkonnalinna, kus kõik instituudis õppinud õpetajad pühitsevad rõõmsat jällenägemist. Seda nimetatakse ka konsultatsioonipeoks. Nii jäävad tunnid jälle ära, ja see on matemaatiline võrratud: mida rohkem õpetajad õpivad, seda rohkem tunde ära jääb.

Esimeses raamatus peatub Ottokar veel mitmel teemal: kust tulevad väikesed lapsed; et tähtis leiutis õpilaste tööinnu ja õpirõõmu tõstmiseks on hoovad (heade hinnete eest annavad vanemad taskuraha, ja mõnel õpilasel on seda päris palju, kuid lastel on veel ka sisseostude tegemise hoovake, nõude pesemise hoovake, aususehoovake, toiduhoovake laiskade, valetavate või halva isuga laste kasvatamiseks, või ka televiisorihoovake); kuidas saada muskleid ja mõistust; kelleks poisid võivad saada; õpetajate päev; ohtlik relv – õpetajate kõige tähtsamaks relvaks on hinded!; pikapäevatädid; Ottokari sõber Aljoša, kes elab kaugel Siberis Tomski linnas; üliõpilased ja kartulivõtt; vanaema; puhkelaager; viimane vanasõna ehk lõpp hea – kõik hea.

Ja just selle viimase vanasõnaga lõpeb esimene raamat.

Teine raamat on „Rüblik Ottokar“. Siin jutustab Ottokar meie igasugu sündmustest, mis on seotud erinevate kuude ja aastaaegadega. Juttu on ka koolist, kuid mitte ainult.

Teine raamat algab jaanuariga. Ottokar jutustab sellest, mida kõike endamisi uueks aastaks tõotatakse. Enne kui algab uus aasta, lubavad kõik täiskasvanud üksteisele, kuidas nad kõikidest halbadest kommetest lahti saavad ja kuivõrd nad end parandada tahavad. Ottokari isa lubas emal suitsetamisest loobuda, ja kokkuhoitud rahaga võib mõne reisi ette võtta või „Trabanti“ jaoks kõrvale panna … Kas isa suudab lubadust pidada, ja mis sellega kaasneb? Sellest Ottokar meile räägib, kuid loo lõpus on Ottokar kindel, et naised suudavad murda igasuguse tahtejõu, mistõttu ei võta ta iialgi naist.

Jaanuarikuu teine peatükk kannab pealkirja „Ohtlik külaline“, ja selles tuleb Ottokari vanematele külla õpetaja! Tegelikult oli tulijaid rohkem – klassijuhataja, õpetaja Burschelmann ja kaks lastevanemate aktiivi liiget. Ottokar kardab, sellised külaskäigud lõpevad halvasti, siis seekord on täiskasvanutel juttu muustki kui ainult Ottokarist.

Jaanuarile järgneb veebruar. Ottokar räägib meile talverõõmudest ja talvemuredest. Rõõmudeks on koolivaheaeg ja igasugu sündmused, mis aset leiavad, muresid on üks – tunnistuste väljajagamine, kus seisavad hoiatavad hinded, ja sellest ei taha Ottokar mitte kuuldagi. Veebruarikuu teine lugu räägib sellest, et ajalehes oli artikkel koolidest, milles kirjutati, et Ottokari kool oli punase laterna osas, kuna neil oli veel 3,1 protsenti istumajääjaid. Ottokar teadis, et jutt oli ühest kutist, kes oli juba kolm korda istuma jäänud, mistõttu kutsuti teda 5. klassi teeneliseks õpilasveteraniks.

Nüüd otsustavad õpetajad asjad käsile võtta, et punase laterna staatusest pääseda. Toimub õpetajate konverents, ja ka õpilased peavad muutustes osalema.

Veebruarile järgneb märts. Selle esimene lugu on 8. märtsist, rahvusvahelisest naistepäevast. Kui ma ise koolis käisin, siis oli see igati oluline tähtpäev, et õpetajatele lilli viia, ja miks mitte ka klassiõdesid meeles pidada, tänaseks on selle tähtpäeva olulisus üsna unustuse hõlma vajunud. Ottokari koolis oli see oluline sündmus.

 

 

 

Teises märtsikuu loos saame lugeda eeskujudest, sest Ottokar elas ajal, kus kõik tahtsid olla neile eeskujuks. Kasvatamine ja eeskujuks olemine toimub hommikuses trammis, poes, klassis ja koolis, toona tulid lastele tähtsad eeskujud nende šeflusbrigaadist, nimelt elamuehituskombinaadist.

Aprill. Selle osa esimeses loos räägib Ottokar valetamisest. Ta teab, et on olemas mitmesuguseid valesid: kerged valed, keskmised valed ja rasked valed. Kergeid võib kohata kõige enam ja neid jagatakse luiskamiseks, armastusvaledeks, valehäbiks, päästevaledeks ja hädavaledeks, ja ka 1. aprillist on juttu. Teine aprillikuu lugu räägib professionaalsetest luiskajatest.

Mai. Esimeses loos saame lugeda sõpruskohtumisest Nõukogude õpilastega, sest Ottokari kooli tulevad rajoonikeskusest küll Nõukogude sõdurite ja ohvitseride lapsed. Kohtumine on üsna lõbus, kuigi viienda klassi Ottokar vene keelt palju ei räägi, rääkimata ka sellest keelest aru saamisest, kuid igal juhul sööme kooki, deklameerime, laulame, tantsime, teeme sporti ja mängime vahvat keelemängu. Ja kõige olulisemad ongi sõbrad, sõprus ja družba! Teises loos on juttu laiajatest.

Jõuame juunisse. Siin on juttu kinkimisest, ja sellest, et kingitused hoiavad sõprust, kuid ka õpetajate päevast ning sellest, miks üldse õpitakse. Seetõttu tuleb kooli doktor, kes jagab laiali paberilehed, kuhu õpilased peavad kirjutama, miks nad õpivad. Ottokar kirjutas, et tema õpib seepärast, et mitte istuma jääda ja et nende õpetaja Seidenschnur on ütelnud, et mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea, ja kuna Ottokari isa on juba üsna vana, siis õpib ka tema sellest hoolimata.

Juulis käime noorte puhkebaasis ja veedame kena nädalalõpu, augustis reisime koos Ottokari perega mere äärde ja Ottokar püüab suitsu teha, septembris läheme kooli ja kasvatame õpetajaisiksusi (Ottokar tõdeb, et õpetajad arendavad oma isiksust ja moodustavad ühtse kollektiivi. Seepärast on nad võitmatud ja õpilastest sõltuvad, sest kui poleks õpilasi, poleks maailmas ka lapsevanemaid ega õpetajaid. Ja nad arenevad vanadest, läbiproovitud õpilastest), oktoobris käime linnapea vastuvõtul ja õpime viisakalt käituma, novembris saame teada, mida halva ilmaga mängida (täringumäng, doomino, laevade pommitamine, loomade ja taimede mõistatamine, pii-keel, meisterdamine, teleka vaatamine, ülesannete lahendamine raamatust „Mõista, mõista“) ja mida lapsed lugeda armastavad (keskajaleht „Trommel“, satiiriajaleht „Eulenspiegel“, südameleht „Sibylle“, lasteajakiri „Frösi“ – ma usun, et paljud minuvanused mäletavad seda ajakirja Nõukogude ajast suurepäraselt, õpikud, Ottokarile meeldivad ka ulmeromaanid, seiklusromaanid, teaberomaanid ja reisikirjad, kuigi ühel päeval peavad Ottokar ja tema sõber Harald lugema ka Marxi ja Engelsi „Kommunistliku partei manifesti“), detsembris saame osa jõuludest – jõulukuused ja nende müügiplats, kingitused, jõulukoogi küpsetamine, jõuluõhtu koos kingituste jagamisega, Ottokari õde loeb peast ühe jõulusalmi ja laulab „Lumehelbekest“, Ottokar on veidi mehisem ja laulab „Väikest trummilööjat“.

Selle laheda, humoorika ja paljudele kindlasti ka omamoodi nostalgilise raamatu vahvad pildid on raamatusse joonistanud Ida-Saksa karikaturist Karl Schrader (1915-1981).

Kes tahab veidi toonast aega meenutada või tuttavaks saada, siis on Ottokari mõtted, mõlgutused ja pajatused igati ägedad lugeda, nii nagu meie enda Agu Sihkva ja Salu Juhani lood.


Torben Kuhlmann „Armstrong. Hiire seikluslik reis Kuule“ (Rahva Raamat)

Elas kord üks hiir, kes õppis lendama … ja ületas Atlandi ookeani.

Kuid mis sai temast edasi? Torben Kuhlmanni vapustavate illustratsioonidega uus raamat sõidutab lugejad Kuule ja kaugemalegi! Selles teoses tuletame endile meelde, et unistuste piiriks on vaid meie ettekujutlusvõime ja taipame, et ka kõige pisemast võib saada kõige suurem leiutaja.

Raamatu lõpus on lühike teaduslik kokkuvõte inimeste reisidest kosmosesse, alates Galileo tähelepanekutest ja lõpetades reaalsete esimeste sammudega Kuul.

Loe ka sarja esimest raamatut, „Lindbergh. Seikluslugu lendavast hiirest“.

„Ükskord, isegi mitte nii väga kaua aega tagasi, mängisid lapsed astronaute ja unistasid Kuule lendamisest. Ka paljud täiskasvanud veeretasid ses osas mõtteid, eriti insenerid ja teadlased, kelle tegevusalaks on mehhaanika ja matemaatika. Keerukus seisnes selles, et keegi täpselt ei teadnud, kuidas seda korraldada, või isegi seda, kus täpselt Kuu meie kosmoses paikneb; me ei teadnud, kas elaksime selle reisi üle.

Torben Kuhlmanni vaimukas ja muinasjutuline lugu esimesest maandumisest Kuule on enamjaolt tõepärane. Väljakutsed ja neile leitud lahendused, loomingulisus ja pühendumine, katsetamised ja ebaõnnestumised ning lõpuks – edu. Kõik toimuski suures osas nii, nagu selles raamatus on kirjeldatud.

Ehk olulisemaltki kui sõnad, aitavad toimunud sündmusi taaselustada rikkalikud ja detailsed illustratsioonid. Tänu neile saame kaasa elada, kuidas esimesed kosmoserändurid arukalt lennumasinaid ja skafandreid planeerisid ning lõpuks nende abil Kuule välja jõudsid.

Kõigile neile, kes on sündinud pärast 1965. aastat pakub see lugu võimaluse jälgida vankumatut meelekindlust ja pühendumist oma eesmärgile. Armstrong võiks lugemis- ja äratundmisrõõmu pakkuda nii füüsikutele ja teadlastele kui ka kõigile teistele, kes oskavad suurelt unistada ja pühenduvad nende täitmisele. Raamatu lõpus võime meiegi öelda, et oleme jõudnud Kuuni ja tagasi. Per aspera ad astra. (Läbi raskuste tähtede poole.)“

- Dr. Valerie Neal, National Air and Space Museum

Ma olen üsna kindel, et sel aastal eesti keeles ilmunud Torben Kuhlmanni „Lindbergh. Seikluslugu lendavast hiirest“ oli üks super suurepärane lasteraamat, mis tõi lugeja ette väikese hiire, kes tahtis lendama hakata. Kindlasti oli see üks ägedamaid lasteraamatuid, mida sel aastal olen näinud ja lugenud, nii sisu, ülesehituse, kujunduse ja piltide poolest.

Täpselt sama saan ütelda, et ka Torben Kuhlmanni teise raamatu kohta, mis räägib meile Kuule minemise loo ehk „Armstrong. Hiire seikluslik reis Kuule“.

Hiir on selle loo alguses tähevaatleja. Tema pisike käpp keerutas hiigelsuure teleskoobi rattaid. Ta vaatles taevast igal ööl. Iseäranis vaimustuses oli ta Kuust. Kõik oma vaatlused märkis hiir üles.

Seejärel on pilt linnast, mulle tundub, et oleme New Yorgis, sest ühe kaupluse vaateaknale on kirjutatud „New Yorgi juustud“. Selgub, et linna hiired kohtusid sageli ühes salajases kohas, kuhu oli kuhjatud maast laeni kaste ja pappkarpe. Ja nende sisu muutis paiga tõeliseks hiireparadiisiks. Sinna asuski väike hiir nüüd teele.

Väike hiir esitles uhkusega teistele hiirtele kõike seda, mida ta teleskoobiga avastanud oli. Seda, et kuu on hiiglaslik kivist kera, et päikesevalgus paneb Kuu helendama ja … Hiir märkas, et keegi ei jälginud teda, sest teised hiired uskusid sootuks muud … hiirte jaoks pole midagi juustust kaunimat! Väikese hiire esitlus Kuust toimus tõeepoolest hiireparadiisis, kus ümberringi oli hiiglama palju juustu! Seda on ju pildilt näha.

Ühel õhtul sai väike hiir kirja, hiiresuuruse kirja, kuid selles oli pilet Smithsoni muuseumi ja kirjas oli: „Sul on õigus! Tule mulle külla!“

Seejärel oleme Washingtoni raudteejaamas, sest hiir oli alustanud rongisõitu New Yorgist, et jõuda Smithsoni muuseumi Washingtonis. Sihtkohas ootas hiirt inimeste leiutistega täidetud muuseum. Hiir järgis seintele jäetud viiteid, kuni jõudis hiireauguni. Hiireauk viis suurde madalasse ruumi, kus olid lennumasinad, deltaplaanid ja salapärased seadeldised. Need olid hiirte lennumasinad, ja näha oli hiirelennunduse ajalugu.

Väikest hiirt tervitas vana hall hiir, kes kinnitas, et oli aeg, kui hiirtele polnud miski võimatu. Hiired sõitsid mööda maailma ja õppisid isegi lendama. Vana hiir oli kuulnud väikese hiire Kuu uurimisest, ja kui hiir suutis lendamise ära õppida, siis äkki oleks hiirel võimalik ka Kuule reisida!

Väike hiir oli vaimustunud, temast võib saada esimene hiir Kuul!

Hiir naases oma kodulinna New Yorki, kus hakkas uurima inimeste tarkusi. Ta veetis aega linna raamatukogudes, ja mõnikord hiilis isegi ülikooli. Selgus, et Kuu oli palju kaugemal, kui hiir arvanud oli. Mitte miski ega mitte keegi ei olnud eales varem nii kõrgele lennanud.

Hiir ei jätnud jonni. Ta hakkas uurima, kuidas kosmoses ellu jääda. Selleks oli vaja skafandrit. Siin on suured ja uhked pildid, millel hiir toimetab fooliumi, õmblemise, vee all olemisega (selleks on hiir läinud kuldkala juurde akvaariumisse).

Edasi loeme kosmosekatapuldist, metallist kapslist, mille hiir valmistas äratuskellast ja sukkpükstest! Hiir oli valmis esimeseks katselennuks. Esimene lend äpardus. Õnneks oli äratuskellale külge pandud ka pisike langevari, mistõttu kukkumine oli valutu. Hiir oli kindel, et taoline katapult teda kosmosesse ei lennuta.

Kuid äkki nägi hiir ilutulestikku! Õhus vihises, paukus midagi, taevas oli täis värvilisi tulesid. Hiirele tuli uus mõte …

Hiir kasutas rihma, rulluisku, süütemehaanikat, kuid ka see katse ei õnnestunud. Põlema läks hoopiski katusekorter, kus hiir elas. Kõik põles tuhaks. Hiire märkmed. Hiire raketikelk, ja isegi tema teleskoop.

Hiir helistas muuseumihiirele, kes väikest hiirt lohutas, kuid lisas, et inimesed olid väikest hiirt ja tema tegemisi märganud!

Hiir ei lasknud ennast sellest segada. Ta jätkas tööd raketiga, kuid on näha, kuidas pikkades palitutes ja tumedate kaabulottidega mehed ilmusid kõikjale nuhkima. Inimesed otsisid väikest näppajat ja süütajat. Ja ühel hetkel olid inimesed, ja nüüd ka koerad, hiirel kannul, kuid hiirel oli valmis kaminasse ehitatud rakett, mis nüüd läbi kaminašahti ja korstna õhku tõusis! Väike hiir oli põgenema pääsenud!

Et ma nüüd Sulle kogu lugu ära ei räägiks, siis pean kokkuvõttele joone alla tõmbama. Igal juhul jõudis väike hiir oma pisikese raketiga kosmosesse, ja sealt ka … kuhu? Ja kui ühel peatükil on pealkirjaks „Väike samm hiirele“, siis Sa vist aimad, kuhu hiireke jõudis. Kodus ootas teda ees … sellegi jätan Sulle endale avastada.

Ja kui 21. juulil 1969 astus Kuu pinnale esimene inimene, siis ainult õige vähesed teavad, mida ta sealt eest leidis. Ja sellestki on juttu, kes oli see Armstrong.

Raamatu lõpus on vahva kosmonautika lühiajalugu. Saame tuttavaks Galileo Galilei, Konstantin Tsiolkovski, Robert Goddardiga, kuid ka esimeste Maa elusolenditega kosmoses, Sputniku õhulennuga, koer Laikaga, Juri Gagariniga, Alan Shepardiga, Neil Armstrongi ja Apollo 11.

Suurepärane lasteraamat! Super suurepärased pildid/joonistused on raamatu autori enda sulest, ja need on tõeliselt imelised!


Goo Goo Dolls „Chaos In Bloom“ (Warner Music)

Goo Goo Dolls on USA rokipunt, kes on minu üks lemmikutest nende bändide seas, kes sellist veidi rokilikumat mussi esitavad. Ütlen nii, et Goo Goo Dolls on minu jaoks samal pulgal Matchbox 20’ga. Paljuski on mõjutanud minu valikut see, et mõlemal bändil on väga lahedad lauljad-juhtfiguurid ehk Goo Goo Dolls’il John Rzeznik ja Matchbox 20’l Rob Thomas.

Viimastel aastatel on olnud põhjust Goo Goo Dollsist jällegi rääkida, sest 2019 ilmus nende stuudioalbum “Miracle Pill”, 2020 aastal uus album jõululauludega “It´s Christmas All Over” ja eelmisel aastal kogumikplaat “Rarities”.

Goo Goo Dolls tuli kokku juba 1986. aastal. Bändi panid Buffalos kokku laulja-kitarrist John Rzeznik ja basskitarrist-laulja Robby Takac. Nemad kaks on ka täna Goo Goo Dollsi ainsad liikmed, kuigi bändis on aastate jooksul mänginud ka mitmeid teisi pillimehi ja ka kontsertitel kasutatakse abijõude. Alates 1994. aastast mängis bändis pikka aega trumme Mike Malinin (tema lahkus bändist 2013. aastal), enne teda oli trummide taga George Tutuska.

Bändi kuulsaimad ja tuntuimad lood on kindlasti „Name“ (1995. aasta albumilt „A Boy Named Goo“), „Iris“ ja „Slide“ (1998. aasta albumilt „Dizzy Up The Girl“, sellelt albumilt ilmus lausa 10 laulu, mis jõudsid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka) ja „Here Is Gone“ ja „Big Machine“ (2002. aasta albumilt „Gutterflower“). Aastate jooksul on USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka tõusnud 14 laulu ja ainuüksi USA’s on nende albumeid müüdud ca 10 miljonit.

Minu „tutvus“ Goo Goo Dollsi ja nende muusikaga saigi algusega just laulust „Iris“, mis 1998. aastal ilmus, ja pärast seda olen püüdnud bändi muusikal ja tegemistel silma peal hoida. „Iris“ on laul, mis Billboardi edetabelis „Top 100 Pop Songs 1992-2012“ tõusis kohale number 1! Muideks, samast tabelist leiab veel ka laulud „Slide“ (koht number 9) ja „Name“ (koht number 24).

John Rzeznik

on sündinud Buffalos, ta on pere viiest lapsest noorim. Tema vanemad on töötanud baaris ja postkontoris, kuid on mõlemad õppinud ka pillimängu (klarnet ja flööt). Nii nagu Rzezniki perekonnanimest võib välja lugeda, siis on temas ka poola-verd.

Rzezniki isa suri ootamatult 1981. aastal kui noormees oli alles 15-aastane, aasta hiljem suri sama ootamatult ka Rzezniki ema.

Johni aitasid kasvatada tema vanemad õed (Phyllis, Fran, Gladys ja Kate). Kui John Rzeznik läks keskkooli, hakkas ta õppima ka kitarrimängu. Õed olid need, kes venda muusika suunas juhtisid, kusjuures kodus kuulati palju The Rolling Stonesi ja The Kinksi. Õdedest noorim kuulas ka punki, mistõttu sai John maitse suhu ka pungist, kuulates Ramonesit ja The Clashi. John Rzeznik ise on ütelnud, et palju on aidanud tal oma lugusid valmis kirjutada see, et tema eeskujudesk on olnud Kiss, Cheap Trick, The Cure ja Rush.

Rzeznik on laulude kirjutamise kohta ütelnud ka seda, et see ei ole lihtsalt inspiratsioonipuhang, vaid 99% ka õige ettevalmistus ja häälestus loo kirjutamiseks. Paljud tema lood on autobiograafilised või biograafilised.

John Rzeznik oli aastail 1993-2003 abielus modell Laurie Farinacci’ga, aastal 2013 abiellus mees Melina Gallo’ga, detsembris 2016 sündis paaril ka esimene laps – tütar, kes sai nimeks Liliana.

Goo Goo Dollsi algus

Tulles tagasi bändi algusaastate juurde saab öelda, et Takac ja Tutuska olid sõbrad juba koolis, samal ajal mängis Rzeznik ansamblis The Beaumonts, mida vedas üks Takaci sugulastest. Veidi hiljem otsustasid Rzeznik, Takac ja Tutuska hoopis üheskoos muusikat tegema hakata ja võtsid bändile nimeks Goo Goo Dolls, kuna nägid ajakirjas „True Detective“ reklaami, milles oli juttu Goo Goo Doll-nimelisest mänguasjast.

„Olime noor garaažibänd, kellel polnud plaaniski plaadistuslepingut saada,“ räägib Rzeznik, „kuid meil oli jul sel õhtul esinemine, ja meil oli vaja bändile nime. See oli parim, mille peale tulime ja nii see ka jäi. Kui mul oleks olnud veel viis minutit aega, siis oleksin kindlasti parema nime leidnud.“

Nende esimene plaat „Goo Goo Dolls“ ilmus 1987, ja siis oli juhtlauljaks Takac. Plaadi andis välja firma Mercenary Records, kuid juba aasta hiljem võttis bändi „oma leivale“ kübe suurem firma ehk Celluloid Records. 1989 ilmuski teine album „Jedin“, veidi pärast seda, kui bänd oli kolinud tegutsema ja toimetama Los Angelesse.

1990 ilmus bändi kolmas stuudioplaat „Hold Me Up“, millel juba viies laulus oli juhtlauljaks Rzeznik, näiteks singlina ilmunud loos „There You Are“ ja bändi kontsertitel üheks populaarsemaks looks peetavas „Two Days In February“.

Kui kahel esimesel plaadil mängis Goo Goo Dolls muusikat, mis oli paljude arvates liigagi sarnane ansambliga The Replacements, oli neil palju fänne ülikoolides ja pungi-seltskondades, kuid kolmandal albumil tõi Goo Goo Dolls muusikasse juurde heavy metalit, poprokki, ja jätkuvalt ka punkrokki.

1993 ilmus ansambli neljas stuudioplaat „Superstar Car Wash“, millel oli ka laul „We Are The Normal“. Rzezniki kirjutatud ja The Replacements ansambliliikme Paul Westerbergi sõnadega lugu tõusis USA rokilugude edetabelis kohale number 5. Näis, et Goo Goo Dolls hakkas saavutama suuremat tähelepanu, mis tegelikult ju nii oligi.

Inglite abil lennukalt muusikamaailma tippu

1998. aastal paluti Rzeznikil kirjutada lugu menukasse filmi „City of Angels“ (peaosades Nicolas Cage ja Meg Ryan) ja nii valmis hittlugu „Iris“. Sellest loost algas bändi tegelik tähelend, sest laul püsis „Billboard Hot 100 Airplay“-edetabelis esikohal rekordilised 18 nädalat, ja sama lugu kandideeris ka kolmele Grammy-auhinnale.

Rzeznik on ütelnud, et seda lugu kirjutades oli tal kallal tõeline „writer’s block“ ja paar päeva enne loo valmimist oli tal plaan ansamblist lahkuda, kuid just see lugu oli SEE lugu, mis bändi hetkega maailmakuulsaks tegi. „Iris“ ilmus ka nende kuuendal stuudioplaadil „Dizzy Up The Girl“. Samal plaadil oli veel mitmeid teisigi lugusid, mis tõusid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka - "Black Balloon", "Slide", "Broadway" ja "Dizzy". Aastal 2001 ilmus ansambli esimene kogumikplaat „What I Learned About Ego, Opinion, Art & Commerce“.

Järgmine stuudioplaat „Gutterflower“ ilmus 2002. aastal, millelt leiab ka hittlood "Here Is Gone", "Sympathy" ja "Big Machine".

4. juulil 2004 andis Goo Goo Dolls oma kodulinnas Buffalos tasuta vabaõhukontserti. Vihma kallas vahet pidamata, kuid rahvast oli palju. Sellest kontsertist ilmus ka DVD „Live in Buffalo July 4th 2004“.

2006. aastal tähistas Goo Goo Dolls oma 20. sünnipäeva ja avaldas uue albumi „Let Love In“, millel jällegi mitu väga head ja populaarset lugu – „Give A Little Bit“ (see on algupäraselt küll Supertrampi lugu), "Better Days", "Stay With You" ja plaadi nimilugu "Let Love In".

„Let Love In“ oli rekordiline lugu, sest sellest sai Goo Goo Dollsi 12. laul, mis tõusis „Billboard Adult 40“-edetabelis TOP 10 hulka, lüües sedasi varsema rekordi, mis kuulus Matchbox 20 ja Sheryl Crow’le. 2007 lisas Matchbox 20 ühe loo sellesse edetabelisse juurde, kuid Goo Goo Dolls „vastas sellele“ lauluga „Before It’s Too Late“, mis kõlas filmi „Transformers“ heliribal.

2007 avaldas Goo Goo Dolls kogumikplaadi „Greatest Hits Volume One: The Singles“, millel olid kõik ansambli seni ilmunud singlid, lisaks uus versioon laulust „Name“ ja Michael Braueri remiks laulust „Feel The Silence“. Aasta hiljem ilmus veel üks kogumik, mil nimeks „Vol. 2“, millel kuuleb igasugu rariteetseid salvestusi ja kontsertesinemisi.

Uut ja head muusikat tehakse juurde

Järgmise stuudioplaadiga tegi Goo Goo Dolls palju ja pikalt tööd, seda hakati tegema suvel 2009, jätkati 2010. aasta talvel, ja see ilmus kevadel 2010 – „Something for the Rest of Us“.

2013 avaldas bänd albumi „Magnetic“ ja 2016 albumi „Boxes“. 2019 avaldas Goo Goo Dolls ekslusiivse vinüülplaatide boksi, mil nimeks „Topography (1998-2013)“. Selles on viis vinüülplaat ehk bändi viis stuudioplaati, alates „Dizzy Up the Girl“ kuni „Magnetic“.

Aprillis 2019 andis bänd teada ka seda, et nad tegelevad uue stuudioplaadiga (järjekorras kaheteistkümnes). Mais anti teada, et uue plaadi nimeks saab „Miracle Pill“ ja juunis alustati koos ansambliga Train Põhja-Ameerika kontsertturneed.

Juulis ilmus video laulule „Miracle Pill“, veidi hiljem ka teine singel „Money, Fame & Fortune“. Augustis ilmus veel ka kolmas singel „Indestructible“ ja 13. septembril 2019 uus album „Miracle Pill“. Selle plaadiga oli bändil plaanis minna kontsertturneele, kuid tänud ülemaailmsele pandeemiale jäi see ära. Bänd läks hoopis stuudiosse ja üllatas 2020. aastal oma fänne jõuluplaadiga! Pealkirjaks “It’s Christmas All Over”, millel oli vanu ja populaarseid jõululugusid, kuid ka kaks täiesti uut jõululaulu.

Kuid üllatused sellega ei lõppenud, sest 2021. Aasta suvel ilmus vaikselt ja tasahilju Goo Goo Dollsilt uus kogumik ehk “Rarities”, millel 20 rariteetset esitust/laulu aastatest 1995 kuni 2007. Plaadil oli singlite nn b-pooli, kontsertesitusi, raadios esitatud lugusid ja populaarsete laulude akustilisi versioone.

“Chaos in Bloom” ilmus 12. augustil 2022. See on juba 14. Goo Goo Dollsi stuudioalbum ja taaskord igati hea kuulamine kõikidele bändi fännidele. 2021. aasta suvel andis John Rzeznik teada, et and teevad tööd uue albumi kallal, mis tuleb veidi “toorem” kui varasemad albumid, ja enamuse lauludest kirjutab ja produtseerib Rzeznik ise.

1. juulil 2022 ilmus uue albumi esimene singel “Yeah, I Like You”, teine singel “You Are the Answer” ilmus 29. juulil.

Muusikakriitikud on Goo Goo Dollsi uut albumit seostanud pandeemiaga ja elu lukku panemisega, mistõttu on siin ka rahulikumat ja vaiksemat kuulamist. Kiidetakse ka Rzezniku produtsendi tööd, sest kes ikka bändi paremini tunneb, kui selle looja ja juhtfiguur.

Uuel plaadil mängib Goo Goo Dolls jätkuvalt koosseisus John Rzeznik (laul, kitarr, taustalaul) ja Robby Takac (basskitarr, laul, taustalaul). Kaasa lööb ka mitmeid teisi muusikuid: Craig Macintyre (trummid, klaver), Jamie Muhoberac (klahvpillid), Billy Perez (klahvpillid), Luis Conte (lööriistad), Brad Fernquist (kitarr), Genevieve Scahtz (laul (lugu 3) ja taustalaul), Grace Enger (taustalaul), John Button (basskitarr), Chris Szczech (kitarr), Jim McGorman (taustalaul), Will Scott (trummid), Jason Soda (kitarr) ja Cindy Cashdollar (havai kitarr).

Uuel plaadil on kokku kümme uut laulu. Plaadi avab igati hea minekuga popilikult rokilik “Yeah, I Like You”, mis ka esimese selle albumi singlina ilmunud. Esimese looga on sarnane alumi teine lugu “War”, kolmas lugu “Save Me From Myself” algab rahulikult, kuid ka sellesse tuleb energiat sisse.

Kui oled Goo Goo Dollsi varem kuulanud, ja Sulle on meeldinud just nende rahulikumad lood, siis peaks suurepäraselt sobima uue plaadi neljas lugu “Let the Sun”, milles on mõnusat folgilikku hingamist, kübe ehk kantritki.

Viies lugu on üsnagi popilikuma olekuga laul “Loving Life”, millel ka kergesti meeldejääv refrään. Rokilikumalt kõlavad järgmised laulud: “Going Crazy” ja “Day After Day” (selles loos on miskit sellist, mis mulle 80ndate aastate muusikat meenutab) ja “Past Mistakes” (selles laulus põnevaid kitarrisaunde ja äge kitarrisoolo, mis meenutavad mulle ansamblit The Cure!).

Uue albumi eelviimane lugu on jõuline ballaad “You Are the Answer”, mis samuti singlina ilmunud. Ilusat ja uhket laule, kaunist klaverimängu ja jällegi kauni harmooniaga meeldejääv refrään. Ilus lugu, milles ka mõtisklev kitarrisoolo.

Rahuliku looga “Superstar” lõpetab Goo Goo Dolls oma uue albumi “Chaos in Bloom”.

Jah, Goo Goo Dolls on jätkuvalt üks minu suurimatest lemmikutest …

Kuula ise ka:

https://googoodolls.lnk.to/CIB

 

Goo Goo Dolls "Yeah, I Like You"


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)