Koostanud Jaanika Palm „Meie laste muinasjutud“ (Varrak)

Tore, et oled kätte võtnud raamatu, mis sisaldab eesti autorite muinaslugusid läbi aegade.

Oleme need sinu jaoks hoolikalt välja valinud, et pakkuda võimalikult mitmekesist pilti meie muinasjutumeistrite loomingust. Kümnendite kaupa esitatud jutte lugedes saad ühtlasi ülevaate ka sellest, mille üle on eri aegadel juureldud, mis on kirjutajate mõtteid ja tundeid köitnud, mida on väärtustatud ning kuidas ümbritsevast maailmast mõeldud.

Mul on jätkuvalt hea meel, et meil ilmub muinasjuturaamatuid, sest muinasjutud on lahedad ja sobivad lugemiseks ka täiskasvanud inimestele.

Jaanika Palm on ka varem igasugu vahvaid lasteraamatuid kokku pannud, mõnest neist olen saanud Sulle ka rääkida. Näiteks “Meie laste unejutud” (2019, Varrak), “Meie laste loomajutud” (2019, Varrak) ja nüüd siis “Meie laste muinasjutud”.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Kadri Ilves, kelle sulest on ilmunud mitmeid lahedaid illustratsioone meie lasteraamatutesse – “Tüdruk, kellel oli saladus” (autor Kadri Lepp, 2017, Tänapäev), “Salasõnad” (autor Kadri Lepp, 2020, Tänapäev), “Viis vaba kutsikat” (autor Mare Müürsepp, 2009, Tänapäev), “Rott Amadeus, supitirin ja muud keldriasukad” (autor Siiri Laidla, 2010, Tänapäev), “Lumemöll” (autor Jaanus Vaiksoo, 2005, 2012, 2016, Tänapäev), “Kuninganna Anni lood” (Marju Õunpuu, 2006, Tänapäev) jt.

Raamatu koostaja Jaanika Palm ütleb raamatu sissejuhatuses, et on tore, et lugeja on kätte võtnud raamatu, mis sisaldab eesti autorite muinaslugusid läbi aegade. Need on lugeja jaoks hoolikalt välja valitud, et pakkuda võimalikult mitmekesist pilti meie muinasjutumeistrite loomingust …

Jaanika Palm kinnitab, et mõned lood viivad lugeja seiklustele kaugetele võlumaadele, et lugeja saaks kaasa elada printsessidele ja printsidele ning tunnetada erilist. Teised jutud otsivad imesid siitsamast meie kõrvalt argielust ning kutsuvad lugejat märkama imelist just tavategemistes. On neidki lugusid, mis mõtisklevad nähtuste päritolu üle ja panevad lugeja fantaasia lendama, ja lugusid, mis toovad silme ette loomade või asjade salapärase maailma, aidates mõista neid, kes meist erinevad.

Ja veel, Jaanika Palm ütleb: “Tõesti, mis oleks elu ilma lugudeta!” Ja ta jätkab: “Innustavad ju muinasjutud meid nägema maailma selle mitmekesisuses ja kasvama paremaks inimeseks, need pakuvad rasketel hetkedel tuge ja aitavad säilitada usku imedesse. Miks mitte lasta end muinasjuttudel läbi elu kanda?”

Need on ilusad mõtted ja olen ka mina just selliseid mõtteid mõlgutanud, kui muinasjutte olen lugenud. Muinasjuttudes on seda võluväge, mis annavad rasketel hetkedel tõepoolest tuge ja jõudu edasi minemiseks ja seetõttu tasub kätte võtta ka see raamat ja need muinasjutud lihtsalt läbi lugeda ja neist tuge ja jõudu ammutada.

Raamat on jaotatud kaheksaks osaks, millest igaüks tähistab üht kümnendit, millal konkreetne muinasjutt/lugu on ilmunud. Raamatust leiab mitmeid ja mitmeid meie kirjanikke, neid, kes on kirjutanud lastele, kuid ka neid, kes on kirjutanud peamiselt täiskasvanutele: A.H. Tammsaare, Juhan Jaik, Marta Sillaots, Juhan Kunder, August Jakobson, Leida Tigane, Vladimir Beekman, Ellen Niit, Harri Jõgisalu, Eno Raud, Heljo Mänd, Paul-Eerik Rummo, Aino Pervik, Holger Pukk, Asta Kass, Kalju Kangur, Iko Maran, Helvi Jürisson, Uno Leies, Tiia Toomet, Ira Lember, Henno Käo, Olivia Saar, Jaan Rannap, Piret Raud, Lehte Hainsalu, Jürgen Rooste, Andrus Kivirähk, Jaanus Vaiksoo, Markus Saksatamm, Anti Saar, Helena Koch jpt.

Ma ei hakka Sulle kõike raamatus olevaid muinasjutte ümber jutustama, sest millist võtta, millist jätta. Kõikides neis muinasjuttudes on midagi õpetlikku, midagi tarka ja nutikat, on põnevust, seiklusi ja lihtsalt vahvaid sündmusi, mis mõnikord on kummalised ja iseäralikud, mõnikord aga suisa argipäevased.

Raamatu esimeses osas on muinasjutud, mis ilmunud kuni aastani 1940. Selles osas saame lugeda Matthias Johann Eiseni salapärast rahvalugu “Ussist neiu”, Ernst Peterson Särgava “Hunt püüab jääaugust kalu” (legendaarne lugu, milles rebane hundi järvele kalu püüdma meelitab, kusjuures järv on jääs, nii et hundi saba jäässe kinni jääb), Jüri Parijõe “Imekivi” (selles on juttu emast ja pojast, poeg aitab ussi, kes hiljem osutub olevat kuningatütar, kes poisile imekivi kingib, mis kõik ta soovib täidab. Kui mõisahärra selle imekivi poisilt välja petab, siis tulevad appi kass ja koer, keda poiss oli varem ise aidanud), A.H. Tammsaare ilus ja kurb “Poiss ja liblik” (lugu, milles poiss ajab taga liblikat, kuid samal ajal tallub ära kõik kaunid lilled), Juhan Jaigi “Mesikäpa saunaskäimine” (selles loos toimetavad karu ja rebane, minnakse sauna ja karuga juhtub nii nagu veidi varem hundiga, ka tema jääb oma sabast ilma).

Seejärel on esimeses osas veel Marta Sillaotsa “Lugu vana kana kolmest tütrest”, August Kitzbergi kaunis ja armas “Piibelehe-neitsi”, Karl August Hindrey “Kuidas vaenelaps-karjapoiss oma õnne leidis” ja Juhan Kunderi kuulus lugu “Vaeslaps ja talutütar” (selles loos toimetavad vaeslaps, talutütar, Vanapagan ja tema pojad, ja selles loos osutub kõige nutikamaks vaeslaps, keda “juhendab” väike hiireke).

Raamatu teine osa viib meid aastatesse 1941-1960. Seda osa alustavad kaks August Jakobsoni kirjutatud muinasjuttu, milles toimetavad siil, kes praeb sitikat ning kana ja prussakas, kusjuures see prussakas on ilmatuma upsakas ja arvab, et just tema on inimeste maja PEREMEES, ja inimesed on ainult selleks, et teda teenida. Kolmas lugu on Erni Krusteni lugu vanast öökullist Täpi-Tähnist, kes jääb haigeks ja mitte keegi ei tule teda vaatama. Lõpuks tulevad siiski igasugu linnud vanale öökullile külla.

Kahe järgmise loo autoriks on Leida Tigane. Juttu on sellest, kuidas Krants koolitarkusest ilma jäi. Loos “Miks sina kisendad?” läheb hunt inimhoone juurde, lootuses leida sealt vana lammas ja see endaga metsa vedada. Hunt saab saagiks hoopis põrsa, kes on kõva karjuja. Varsti ongi hundil koerad kannul, ja põrsas …

Selle osa viimane lugu/muinasjutt on katkend Vladimir Beekmani kuulsast lasteraamatust “Aatomik”, milles üks tark ja kuulus mees, Teadlane loob metallitükikesest imelise poisi, kellel suured sinised silmad ja punased punnis põsed. Poisike kasvab kämblasuuruseks, saab nimeks Aatomik ja läheb maailma rändama. Aatomik üritab aidata pallimängijaid, vana Ekskavaatorit, kuid asjad ei kuku päris sedasi välja nagu mõeldud oli.

Kolmas osa on aastatest 1961-1970. Ellen Niit räägib loo Otist kosmoses, Harri Jõgisalu jutustab loo sellest, miks ööbik laulab öösiti. Siin on ka Eno Raua populaarne lugu “Huviline filmikaamera”, mis samuti iseseisva raamatuna ilmunud.

Huviline filmikaamera filmib igasugu asju, ühel päeval ka üleannetut autojõmpsikat ja aitab sellega miilitsat. Seejärel filmib filmikaamera sadamas kraanat. Sadamas hakati parajasti ühelt suurelt kaubalaevalt võõramaa loomi maha laadima, kuid kraanal ei tulnud see väga hästi välja. Õnneks oli filmikaamera seda tööd filminud ja nüüd näidati kraanale see ette, et ta saaks õppida, mida valesti tegi. Lõpuks filmis filmikaamera üles ka selle, kuidas üks vana kaval laternapost möödujatele jala ette pani, nii et möödujad kukkusid. Ja selline asi ei saanud ju ometigi huvilisel filmikaameral märkamata jääda.

Edasi juba Heljo Männi kirjutatud lugu “Täpiline kleit”, milles toimetavad väike Lepatriinu, onu Mesilane, tädi Põrnikas ja ka Lepatriinu ema. August Jakobson jutustab sellest, kuidas tekkisid hiired ja kassid. Juhan Saare loos “Päev ja öö” toimetavad kodujänes, kel nimeks Vaabus ja öökull, kel nimeks Totuu. Öökullile meeldib öö, jänesele meeldib päev. Nüüd otsustakse mõõtu võtta, kui võidab jänes, siis on alati päev, kuid võidab öökull, siis on alati öö. Võistlust tulevad vaatama igasugu linnud, oravad, mäger, mutt. Kuidas see võistlus lõppes? Selle saad teada, kui loo lõpuni loed, kuid ei maksa unustada, et lastelegi on päev töödeks ja mängudeks, öö aga puhkamiseks.

Selles osas on veel Venda Sõelsepa lugu “Nannipunn” ja Erni Krusteni “Laps ja koer”.

Neljas osa viib meid aastatesse 1971-1980. Sinna jäi ka minu lapsepõlv. Umbes 1976-77 sain ka mina lugemise käppa ja hakkasin raamatuid lugema, kusjuures ikka päris korralikult ja suure hoolega. Kas ka selles raamatus on mõni selline lugu, mis mullegi lapsepõlve meenutab.

Sellest osast leiame Paul-Eeri Rummo kirjutatud loo, milles ta kasutab vahvasti kuulsat muinasjuttu kolmest karust, kuid selles loos läheb karu külasse mett otsima ja satub majja, milles elavad kolm tüdrukut. Edasi räägib Aino Pervik meile lambalugu, milles hunt ajab taga lammast, kellele tuleb appi lepalind. Eno Raua lugudes on juttu koera haukumisest ja kalkuni vihast ning jäätiseauto äpardusest. Holger Pukk räägib meile muti murest, Robert Vaidlo loos otsivad tüdruk, kel nimeks Kessu ja mängukloun, kel nimeks Tripp, sooja jäätist. Ma olen kindel, et Kessu ja Tripp on paljudele lastekirjanduse sõpradele tuttavad tegelased nii raamatust kui ka telelavastusest.

Neljandas osas saame lugeda veel Asta Kassi muhedat lugu trepist ja liftist, Kalju Kangur kirjutab kuningalossi kummitusest, kes elas pööningul. Iko Maran jutustab meile kahest plüüskassist – Lumivalgekesest ja Lubivalgekesest – kes saavad kokku planguserval. Nad arutlevad selle üle, millist värvi kassid on parimad. Selge on see, et valged, kes on paremad kui mustad, kollased ja hallid. Kuid kas lumivalged või lubivalged? See tekitab tõsise arutelu ja riiu, mistõttu mõlemad kassid kukkusid plangult alla suurde tahmahunnikusse, nüüd polnud ka nemad enam päris valged kassid …

Viies osa viib meid aastatesse 1981-1990. Usun, et ma ise veel mõnda lasteraamatut ikka lugesin, kuigi kindlasti hakkasin lugema ka suuremate poiste raamatuid.

Seda osa alustab Eno Raua lugu “Elupäästja”, milles väike hiireke tahab minna külla naabriperesse sõprade juurde, kuid teel sinna ohustab teda rästik. Siil tuleb appi ja päästab hiirekese rästiku käest, kuid tänutäheks selle eest tahab siil ka hiire nahka pista! Kas see tal ka õnnestub või pääseb hiireke jooksu?

Teises loos “Linnaehitajad” jutustab Helvi Jürisson sellest, kuidas putukad hakkavad linna ehitama, sest on ju sipelgatel linn, mesilastel linn. Kahjuks ei tule putukatel linnaehitamisest midagi välja, sest on liiga palju ohtusid, mis ehitamist takistavad.

Siin on ka Uno Leiese kirjutatud lugu “Tipp, Täpp ja suur porgand”. Kindlasti on ka Tipp ja Täpp meie lastekirjanduse sõpradele tuttavad tegelased nii raamatukaante vahelt kui ka telelavastusest.

Tiia Toometilt on selles osas kaks lugu. Saame teada, kuidas kaelkirjakupoeg salli sai ja sellest, kuidas väike lepatriinu ei tahtnud punast mustade täppidega kleiti, aga kirjut nagu liblikal. Ira Lemberilt on lugu, milles toimetavad hobune ja auto (Žiguli Lux), Asta Kass viib meid loomade karnevalile, Henno Käo jutustab loo sellest, kuidas ta lumememm oleks, Olivia Saar räägib kurvast kuusest. Kuuseke oli nii väike, et vaevu paistis lume alt välja. Ta oli kurb, sest ei saanud tuulega rääkida, sest tuul tuhises temast üles. Ta oli nii väike, et ei sobinud isegi näärikuuseks. Veidi hiljem olid asjad hoopis teisiti, ka siis ei sobinud kuusk nääripuuks, kuid mis võis olla selle põhjuseks aastaid hiljem?

 

Kuues osa on muinasjuttudest, mis ilmunud 1991-2000. Jaan Rannap jutustab loo sportlikust teost, kel nimeks Tõnu ja tema teest tippu. Tigu Tõnu oli suur spordihuviline, kes istus televiisori ees ja vaatas hommikust õhtuni sporti. Siis otsustas ta ise sporti teha. Kahjuks ei sobinud talle kõrgushüpe ega kaugushüpe, aga sobis … mis ala Tõnule sobis? Teises Jaan Rannapi loos “Talveuni” toimetavad metsaloomad, kes arutavad talveune üle.

Eno Raualt on selles osas kolm lugu, milles on juttu Kataleena isemoodi juustest, jänesepoegadest ja jänesehaakidest ning valgest liblikast ja jänesepoegadest. Hiljem selgus, et valge liblikas oli kapsaliblikas, kes juhatas jänesepojad kapsaste juurde.

Aino Pervik jutustab meile põdrast, kes otsib vett ja eksib linna, Henno Käo loos toimetavad eit ja taat, kes ostsid uhke vaiba, mida oli vaja ka kloppida. Suures hirmus põgenes vaip, kuid võttis kaasa ka taadi. Henno Käo teine lugu jutustab kuningriigist, kus ei tahtnud herned kuidagi kasvada. Rahval meeldis neid süüa, kuid herneid ei olnud. Üks tark kinnitas, et ega herned muidu kasva, neid tuleb ehmatada! Nüüd hakati otsima head herneste ehmatajat, kuigi ükski mees ei tahtnud hernehirmutiseks hakata, kuni kuningriiki saabus üks vaene noormees ...

Üks lugu on selles osas veel ka Lehte Hainsalult (tema räägub meile Kollamütsikesest) ja Asta Kassilt, kes räägib võlurist ja tema naisest, kes oli päris tavaline naine, kes tahtis, et ka nende lapsed oleksid päris tavalised.

Raamatus on kaks osa veel. Esimene neist viib meid aastatesse 2001-2010, milles saame lugeda Aino Perviku lugu härra Raamatuhullust, Jürgen Rooste lugu tüdrukust, kes oskas loomadeks muutuda, Indrel Koffi lugu ruudulisest taskurätikust, Andrus Kivirähk kirjutab mereröövlist lusikast ehk lusikast, kes otustas hakata mereröövliks. Jaanus Vaiksoo jutustab soovaimust ja murakatest, Jaan Rannap jänesepoeg Jussist, kes ehitab maja. Henno Käo räägib meile sellest, miks puud talveks alasti jäävad ja miks puud kohisevad. Peep Pedmanson viib meid koos ühe prügikastiga õpetlikule ümbermaailmareisile.

Viimases osas on lood alates aastast 2011. Piret Raud jutustab printsessi pahadest jalgadest, Andrus Kivirähk sellest, kuidas lohel hambaid raviti, Markus Saksatamm sellest, kuidas jänes hakkas kangelaseks. Anti Saar tutvustab meile kahte venda, Eskot ja Askot, Priit Põhjala räägib baarikapi kapibaarast, Helena Koch räägib herne üksindusest ja redise maailmareisist.

Viimases osas on ka Kristiina Kassi lugu Une-Mati õest Katist, Aino Perviku lugu padjast, kes tahab unejuttu kuulata, Epp Petronelt on kaks muinasjuttu “Miks koerad ei räägi” (Indiaani muinasjutt) ja “Kuidas orav endale saba sai” (Aafrika muinasjutt). Selle vahva ja huvitava muinasjuturaamatu lõpetab Andry Ervaldi kirjutatud “Jõulumuinasjutt”.

Selline vahva raamat see “Meie laste muinasjutud”. Lugusid on erinevatest aegadest, erinevatelt autoritelt ja kõikidele on kindlasti midagi sellist, mis neile meeldib. Ja tegelikult, muinasjutud võiksid ju meeldida meile kõigile!


Howard Pyle „Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused“ (Tänapäev)

Robin Hood, keskaegsel Inglismaal tegutsenud õilis röövel ja võrratu vibukütt, on andnud ainet hulgale legendidele ja pärimustele. Raske öelda, kas tegemist on ajaloolise või puhtalt müütilise isikuga ning mis nendes lugudes juhtus päriselt ja mis on fantaasia vili. Igatahes sai kiire taibuga lustlikust lindpriist, kellel ei puudunud ka inimlikud nõrkused, kiiresti inglise maarahva lemmikkangelane ja talupoeglike ideaalide kehastus. Tema ja ta ustavate kaaslaste vabadusaade ning vapper ja leidlik vastupanu ilmalikele ja vaimulikele võimumeestele on lugejaid vaimustanud juba sajandeid.

Angloameerika kirjanik Howard Pyle (1853–1911) kirjutas „Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused“, mis ilmus esimest korda 1883. aastal USA-s, hulga röövlist pajatavate lugude põhjal, säilitades nende rahvaliku vaimu ja ajastu hinguse, kuid muutes neid veidi leebemaks ja lastesõbralikumaks. Pyle oli ka tunnustatud kunstnik ning sedagi raamatut ilmestavad tema algupärased illustratsioonid.

Ma usun, et paljud raamatusõbrad ja kirjandushuvilised on vähemalt korra lugenud legendaarset seikluslugu ja klassikaks saanud raamatut „Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused“, mis on eesti keeles ilmunud 1979 (Eesti Raamat), 1994 (Tiritamm) ja 2011 (Tiritamm). Ja nüüd siis jälle, väga uhkes köites ja kujunduses.

Minu enda esimene tutvus Robin Hoodiga sai alguses just sellest 1979. aastal ilmunud raamatust, mille ma 1980. aastate alguses esimest korda läbi lugesin. Mäletan selgelt, et selle raamatu sain laenuks oma pinginaabrilt, kellel oli see kodus olemas, mul endal seda raamatut polnudki. Olid ju toona ka ajad, mil osad raamatud olid letialune kaup või lihtsalt defitsiit, mistõttu jah, päris isilikku Robin Hoodi-raamatut mul polnudki.

Pärast seda sain Robin Hoodi seiklustest osa teleekraanidel (tänud Soome telekanalitele) ehk 1984-1986 valminud Briti seriaalis „Robin of Sherwood“ (peaosades Michael Praed, ja seejärel Jason Connery), sellest seriaalist jäi „kummitama“ ka legendaarse iiri bändi Clannadi muusika, eriti lugu „Robin (The Hooded Man)“, mis oli ka selle seriaali tuunusmeloodia.

Seejärel juba 1991 kinos, mil linastus suurepärane „Robin Hood: Prince of Thieves“ (režissöör Kevin Reynolds, peaosas Kevin Costner, teistes osades Morgan Freeman, Christian Slater, Mary Elizabeth Mastrantonio, Alan Rickman), ka selles filmis kõlas suurepärane muusika, mille autoriks Michael Kamen, tunnuslugu „(Everything I Do) I Do it for You“ Bryan Adamsi esituses mäletatakse hästi veel ka täna. Mind „kummitab“ see lugu üsna sageli.

1993 linastus veel ka komöödiafilm „Robin Hood: Men in Tights“ (režissööriks Mel Brooks, peaosas Cary Elwes), kuid ka sel sajandil on Robin Hoodi lood jõudnud kinoekraanidele ehk „Robin Hood“ (2010, režissöör Ridley Scott, peaosas Russell Crowe, teistes osades Cate Blanchett, William Hurt jt) ja „Robin Hood“ (2018, režissöör Otto Bathurst, peaosas Taron Egerton, teistes osades Jamie Foxx, Tim Minchin jt).

Ma usun, et paljud teavad Robin Hoodist veel mitmeid teisigi filme ja telefilme, nagu näiteks tummfilm „Robin Hood“ aastast 1922, peaosas legendaarne Douglas Fairbanks ja „The Adventures of Robin Hood“ aastast 1938, peaosas sama legendaarne Errol Flynn, nagu ka 2006-2009 eetris olnud brittide telesari „Robin Hood“, milles peaosa mängis Jonas Armstrong.

Howard Pyle (1853 Wilmington – 1911 Firenze) oli ameeriklane, ta oli kirjanik, illustraator ja kunstnik. Peamiselt kirjutas ta raamatuid lastele ja noortele. Kindlasti on tema kuulsamad raamatud just see raamat ehk Robin Hoodi lood (1883) ja pärast Pyle’i surma avaldatud raamat mereröövlitest/piraatidest.

Pyle õppis New Yorgi Art Students League-koolis, kus ta äratas tähelepanu töödega, mis sarnanesid Albrecht Düreri töödele. Sajandivahetusel oli ta edukas ajalehe- ja raamatukunstnik, ja tema tööd olid art nouveau- ajajärgu ühed parimad.

Lasteraamatutes jutustas Pyle lastele täiesti uusi lugusid kuid ka vanu muinasjutte. Otse loomulikult olid väga tähtsal kohal tema lasteraamatutes ka illustratsioonid, mis olid tõeliselt suurepärased. Kindlasti kõnetavad need illustratsioonid ka tänaseid lapsi.

Vanemas eas maalis Pyle nn muraalmaale ehk seinamaale, millest kuulsaim kindlasti 1906 valminud Minnesota St. Paul State Capitoli-hoone muraalmaal „The Battle of Nashville“. Pyle läks ka Itaaliasse, et õppida vanade meistrite kunsti ja areneda just maalikunstnikuna, kuid ta suri reisi ajal 1911 Firenzes.

Pyle oli ka tähelepanuväärne kunstiõpetaja, kes 1894 hakkas õpetama joonistamist ja illustreerimist tänases Drexeli ülikoolis. 1900 rajas ta kunstikooli. Brandywine School’i, kus on õppinud ka Maxfield Parrish ja N.C. Wyeth.

Tagasi raamatu juurde. See ilmub ilusas ja esinduslikus prantsuse köites, mille järgi on see kirjastuse Tänapäev raamatusari ka nime saanud, ja selles sarjas “Prantsuse köide” on ilmunud mitmed ja mitmed laste- ja noortekirjanduse klassikasse kuuluvad teosed – Mary Mapes Dodge “Hõbeuisud”, Jan Brzechwa “Pan Kleksi akadeemia”, Frances Hogdson Burnett “Salaaed”, Hugh Lofting “Doktor Dolittle” ja “Doktor Dolittle’i reisid”, A.A. Milne “Karupoeg Puhh. Maja Puhhi salu servas”, Lewis Carroll “Alice Imedemaal. Alice peeglitagusel maal”, Carlo Collodi “Pinocchio seiklused”, Daniel Defoe “Robinson Crusoe”, P.L. Travers “Mary Poppins. Mary Poppins tuleb tagasi”, Paul Bright, Brian Sibley, Jeanne Willis, Kate Suanders “Maailma parim karu. Karupoeg Puhhi uued seiklused”, Mark Twain “Prints ja kerjus”, Rudyard Kipling “Džungliraamat” ja Lewis Carroll “Snargijaht”. Seetõttu müts maha ja kummardus kirjastusele Tänapäev, et selline vahva ja vajalik raamatusari ilmub.

Ma olen üsna kindel, et väga paljud kirjanduse- ja raamatusõbrad teavad Robin Hoodi lugu, kas siis raamatust, filmidest või teleekraanilt. Palju on filmides ja telesarjades kõike seda, millest raamatus juttu, kuid kinolinal ja teleekraanil on võimalik ju igasugu ägedaid effekte ja sündmusi juurde lisada, et vaatajale põnevust ja seiklusi pakkuda ja ei maksa unustada, et Robin Hoodi lood ilmusid algupäraselt juba 1883. aastal. Samas on raamatus palju sedagi, mida filmides omakorda ei ole.

Raamatu on eesti keelde tõlkinud luuletaja, keeleteadlane, kirjanduskriirik ja tõlkija Joel Sang, ja see on tal väga hästi välja tulnud, sest raamatut on hiiglama mõnus lugeda.

Ma ei hakkas Sulle kõiki neid lugusid siinkohal ümber jutustama, kuid iga peatüki juures on Pyle kirja pannud ka väikes kokkuvõte, mida konkreetses peatükis juhtub.

Clannad "Robin (The Hooded Man)"

Raamatu proloogis saame Robin Hoodiga tuttavaks. Pyle kinnitab, et vanal heal ajal, kui veel kuningas Henry II armast Inglismaad valitses, elas Nottinghami linna lähedal Sherwoodi laane haljas varjus üks kuulus lindprii, nimega Robin Hood. Ei ole eales maa peal olnud teist sellist vibukütti, kes oleks suutnud halli hanesulega noolt nõnda osavasti märki lennutada kui tema, ei ole kusagil olnud ka teisi selliseid mehepoegi kui need sada ja nelikümmend uljast vabatmeest, kes üheskoos temaga varjulises Sherwoodi laanes ringi uitasid. Lõbusat elu elasid nad sügaval metsapõues, tundmata vähematki hoolt või muret, ja saatsid päevi mööda kas märki lastes või kaigastega kembeldes ning elatusid kuninga ulukite lihast, mida loputati alla tubli sõõmu viinakuus pruulitud õllega.

Mitte üsknes Robin, vaid ka ülejäänud mehed olid lindpriid ja elasid teistest inimestest lahus, kuid olid sellegipoolest ümberkaudse maarahva seas armastatud, sest ükski, kes tuli hädaajal Robini juurde abi saama, et pidanud lahkuma tühjade kätega.

Seejärel räägib autor lugejale sellest, kuidas Robin Hood esimest korda seadusega pahuksisse sattus. Toona oli ta kaheksateistkümneaastane nooruk, sitke oma soontelt ja vapper südamelt. Nottinghami šerif kuulutas välja laskevõistluse ja lubas auhinnaks parimale vibulaskjale – olgu see siis kes tahes – vaadi õlut. Nii asus Robin Hood Locksley linnast läbi Sherwoodi lane teele Nottinghami poole.

Teel Nottinghami poole kohtus Robin kuninga metsavahtidega, kellega Robinil tekkis sõnavahetus, ja lõpuks pidi ta tõestama, kas ta ikka on osav vibukütt. Robin oli kindel, et tabab kolmesaja jardi pealt märki, mida ta ka tõepoolest tegi. Samas lasi ta maha hirvekarja uhke juhtlooma, mis omakorda ärritas metsavahte, kellest üks üritas Robinit tappa, kuid läks nii, et Robin läkitas noole metsavahi suunas ja see tabas metsavahti, kes suri … nüüd põgenes Robin Hood metsa ja ta kuulutati lindpriiks. Oli ta ju tapnud inimese ja surmanud kuninga hirve – tema pea eest pandi välja kakssada naela, tasuks sellele, kes ta kuninga õue toob. Eriti tahtis Robinit tabada Nottinghami šerif, kes soovis saada endale kahtsada naela, no ja tapetud metsavaht oli tema sugulane.

Nüüd oli Robin juba aastaid metsas redutanud ja tema ümber oli kogunenud hulk teisi samasuguseid, kes olid ühel või teisel põhjusel muu rahva hulgast välja heidetud. Nii oli Robini üks lähedasemaid sõpru Will Stutely, õige varsti liitub nendega suur ja tugev Väike John, kellega Robin purdel kepivõitlust pidas ja kaotas. Olen kindel, et see võitlusstseen purdel meenub paljudele neile, kes näinud telesarju või filme Robin Hoodist.

Ja see on ju alles raamatu proloog. Esimese osa esimeses peatükis saatis Nottinghami šerif kulleri Lincolni. Kuller kohtas kardseppa, kes hakkas Robin Hoodi otsima. Kardsepp kohtuski Robin Hoodiga, kuid ei tunne teda ära. Nüüd jootis Robin kardsepa purju ja näppas temalt Robin Hoodi vahistamiskäsu. Kardsepp ja Robin pidasid maha ka võitluse, mille Robin võitis, ja nii sai ka kardsepast Robini salga liige.

Teises peatükis kuulutas Nottinghami šerif välja suurejoonelise laskevõistluse, kuhu läks ka Robin koos oma salgaga. Punastes närudes võõras võitis võistluse, ja loomulikult oli see Robin Hood. Seejärel oli Robin ja tema salk jällegi redus metsas, kuid Robin saatis Will Stutely hankima teateid šerifi kavatsustest. Will paljastati ja võeti vangi. Robin ei jätnud oma sõpra hätta ja päästis koos Väikese Johniga Willi köidikutest.

Edasi saame lugeda sellest, kuidas Robin Hood kohtas lõbusat lihunikuselli, kellelt ta ostis terve lihakoorma. Liha läks Robin müüma Nottinghami turule, kus neid ootas ees järjekordne vahejuhtum šerifiga. Saame lugeda ka sellest, kuidas Väike John Lincolni Ericuga jõudu katsus ja sai temast jagu. Seejärel astus Väike John šerifi teenistusse, kuid tüdines sellest ja põgenes koos Kokaga, kusjuures näpati ka šerifi hõbenõud, mis hiljem Robini palvel tagastati.

Eks neid võitlusi ja jõukatsumusi on selles raamatus mitmeid ja mitmeid. Väike John sai klobida Lahke Arthuri käest, mistõttu liikusid Ancasteri poole nüüd juba kolm vabatmeest – Robin, Väike John ja Lahke Arthur. Teel Ancasteri kohtutati helepunases riides teekäijaga, kellega Robin võitles, kuidas siis muidu. Robin jäi alla, John ja Arthur astuvsid vahele ning Robin Hood tundis võõras ära oma nõo – Will Punakuue, kes jutustas neile oma loo.

Nüüd juba neljakesti edasi liikudes kohtuti veel ka möldriga, kes kolkis korraga kõiki nelja teekäijat, kuid ka temast sai Robini salga liige – Nääps Möldripoeg. Salgaga liitusid veel ka kurblik rändlaulik Oru Allan ja kerjusmunk Vops, kellel kõigil oli rääkida oma lugu ja pidada maha võitlus Robiniga …

Nagu ma ütlesin, siis ei hakka ma Sulle kõiki neid lustakaid ja mitte nii lustakaid lugusid ümber jutustama, kuid raamatu teises pooles tulevad mängu ka kuninganna, Herefordi piiskop, kes õhutas viha Robin Hoodi ja tema vabatmeeste vastu, Robin läks Londonisse, kus heitis ennast kuninganna armu alla, nii sai ta rahulikult Sherwoodi tagasi minna. Seal kohtas ta võõrast meest, kel nimeks Gisbourne’i Guy, kelle Robin lõpuks oli sunnitud tapma. Ka Väike John pandi vangi, appi läks loomulikult Robin Hood.

Raamatu lõpus tuleb mängu veel ka kuningas Richard Lõvisüda, kes tõmbas selga mungarüü ja läks koos saatjatega laande. Lõvisüda andestas kõikidele vabatmeestele ja ka Robin Hoodile. Robin lahkus Sherwoodist ja temast sai Huntingdoni krahv!

Kuid ka see pole siiski veel kõik, sest raamatus on ka epiloog, milles selgub, et Robin Hood pöördus tagasi Sherwoodi laande. Nüüd saadeti tema vastu Söör William Dale. Jällegi suuremat sorti võitlus, milles hukkus üks raamatu peategelastest … kuid ka Robin Hoodi saatus pole just kiita … pärast suurt lahingut haigestus Robin ja ta läks varjule Yorki krahvkonda oma nõo, Kirkleesi kloostri abtissi juurde, kes oli ka osav ravitseja.

Robin oli oma nõo heaks palju ära teinud, sest ainult kuningas Richardi armastus Robini vastu oli tal aidanud tõusta selle kloostri abtissiks … kahjuks oli nõol Robini suhtes hoopis teistsugused plaanid ja kartused …

Nüüd jõuame selle raamatu lõppu, Robin Hood lasi lendu oma viimase noole, et näidata, kuhu tuleb ta matta.

Raamat lõpeb pilguga Robin Hoodi hauakivile, millel oli kirjas:

Siin puhkepaiga leidnud on

krahv õilis Robert Huntingdon,

kes kõikjal lihtsa rahva suus

kord nimeks oli Robin Hood.

ah, meest, kel nõnda terav silm,

ei enam eales näe maailm.

Lahkunud 24. detsembril 1247.

Mulle tundub, et tänases kurjas maailma tasuks Robin Hoodi lood uuesti läbi lugeda või vähemalt meenutada, mis tema lugudes kirjas oli. On siin juttu vabadusest, ustavusest, sõprusest ja paljust muust olulisest, mis peaks olema oluline ka meie tänases maailmas.

 


Majid Jordan „Wildest Dreams“ (Warner Music)

Majid Jordan on täpselt selline nimi, et see võiks kuuluda ühele inimesele. Aga see pole teps mitte nii, sest tegelikult tegutseb selle nime all üks üsna uus Kanadast pärit R&B duo. Nime on nad saanud selle järgi, et duo moodustavad Majid Al Maskati ja muusikaprodutsent Jordan Ullman.

Duo on plaadimärgi „OVO Sound“ artist, kusjuures selle plaadimärgi üks asutajatest on räppar Drake. Just Drake’iga on seotud ka Majid Jordani esiletõus.

Jordan Ullman on pärit Torontost, Kanadas ja Majid Al Maskati on tulnud Kanadasse Bahrainist. Nad kohtusid tudengitena Toronto Ülikoolis 2011. aastal ja otsustati hakata tegema muusikat. Esialgu tehti muusikat Jordani ühikatoas või tema vanemate juures keldris. Avaldati SoundCloudis ka EP „Afterhours“, kusjuures esialgu kasutati pseudonüümi Good People.

2013 Majid Jordan kaasprodutseeris ja lõi kaasa Drake’i hittloos „Hold On, We’re Going Home“, millest sai räppari seni edukaim lugu USAs, Kanadas, Euroopas, Austraalias ja mujal. 2014 ilmus duo esimene singel SoundCloudis Majid Jordani nime all ja veidi hiljem ka EP „A Place Like This“.

Juulis 2015 ilmub nende singel „My Love“, mida kuuleb ka nende debüütalbumil, selles loos lööb kaasa ka Drake. 2016. aasta märtsis alustas Majid Jordan Põhja-Ameerika kontsertturneed.

Debüütalbum „Majid Jordan“ (2016) oli vägagi äge ja huvitav R&B, PBR&B ja popmuusika plaat, mis algas üsna kaasaegse R&B looga „Learn From Each Other“, põhirõhk on laulul ja bassikäikudel, rütmiliselt läheb see veidi klubimaastikule ekslema. Täpselt samas muusikalises võtmes ja helide maailmas oli sellel albumil veel mitmeid lugusid – „My Love“, „Small Talk“ ja „Pacifico“. Laul „Love Is Always There“ oli meloodilisene ja tuletas veidi meelde ka 80. ja 90. aastate USA R&B’d. See oli kindlasti minu kõrva jaoks selle plaadi üks ilusamaid laule, nagu ka „Something About You“ ja „King City“.

Aprillis 2017 avaldas duo uue singli „Phases“, sama aasta juunis veel üks uus laul „One I Want“. Samas teavitas duo oma fänne, et kohe-kohe on ilmumas ka uus plaat. Sügisel ilmuski duo teine stuudioalbum „The Space Between“. 2018. aastal lõi Majid Jordan kaasa ka USA laulja ja muusikaprodutsendi ZHU abumil „Ringos Desert“ laulus „Coming Home“. Samas ilmus ka kaks uut duo enda laulu „Spirit“ ja „All Over You“.

Järgmise aasta (2019) juulis avaldas duo uue loo „Caught Up“, milles lõi kaasa ka USA supertäht Khalid. Samal kuul ilmus ka prantsuse produtsendi ja DJ ehk DJ Snake’i album „Carte Blanche“, millel oli ka laul „Recognize“, millel lõi kaasa ka Majid Jordan. Veidi hiljem ilmus sellest loost veel ka remiks, mille autoriks jällegi prantsuse DJ ehk DJ Mercer. Oktoobris 2019 avaldas Majid Jordan veel ühe uue loo „Superstar“.

Pärast seda oli Majid Jordan üsnagi vaikne, uut muusikat ei ilmunud, kuni selle aasta (2021) aprillis ilmus uus singel „Waves of Blue“. Juunis veel üks uus laul „Been Through That“ ja septembris „Summer Rain“. Oktoobris ilmus vee ka uue albumi neljas singel „Forget About the Party“ ja ...

... 22. oktoobril 2021 ilmus maailmas palju uut muusikat (Biffy Clyro, ZAZ’i, Honne’i, Duran Durani, Elton Johni, Lana Del Rey, Dream Theater'i uued albumid), nagu ka Majid Jordani kolmas stuudioplaat „Wildest Dreams“. Ühtlasi tähistati sellega ka duo 10. juubelit ning Majid Al Maskati sünnipäeva!

Warner Music annab uue albumi kohta teada pressiteates järgmist: “Visionääride duo Majid Jordan (Majid Al Maskati ja Jordan Ullman) jagas üle nelja aasta taas uut stuudioalbumit “Wildest Dreams”, läbi plaadifirma OVO Sound, mille üks asutajatest on nimekas räppar Drake. Torontost pärit duo järjestikuselt kolmandalt albumilt leiab ka mitu koostööprojekti, mille hulgas on erikülalisteks justnimelt andekad räpparid Drake, Diddy ja Swae Lee. Album tõestab taas suurepäraselt muusikute andekust ning uuendusmeelset lähenemist RnB-le ja popile. “Stars Align (koos Drake’iga)” järgneb singlitele “Summer Rain” ja “Been Through That”.

Majid Jordan esitab ka uuel albumil sellist mõnusalt kulgevat R&B’d, millel kindlasti ka soulilikke ja tantsulikumaid element juures. Plaadi avalugu on ilusa meloodiaga ja uinutav „Dancing on a Dream“, millel lööb kaasa ka USA räppar Swae Lee. Oluliselt tempokam on albumi teine lugu „Summer Rain“, milles üsnagi nostalgilist helipilti ja meloodiaid, mis mulle jällegi vana ja head R&B’d meelde toob. Nagu näiteks ka lugudes „Waves of Blue“, „Been Through That“ ja „Life Worth Living“.

Kolmas lugu on ai-ai kui hea kuulamine, „Stars Align“ - soulilikku R&B’d parimas kuues, kaasa löömas ka eelpool mainitud Drake. Suurepärane lugu on ka uue albumi eelviimane pala ehk „Sway“, milles lööb kaasa ka Diddy (ehk Sean Combs ehk Puff Daddy ehk P. Diddy).

Albumi viies lugu „Wildest Dreams“, on kindlasti selle plaadi üks kaunemaid meloodiaid, milles Majid Al Maskati „esitleb“ oma suurepärast häält ja esitust, ka kõrged noodid on ilusad ja puhtad. Väga kaunis on ka albumi viimane lugu „Sweet“. Majid Jordan on jätkuvalt suurepärane. Hetkel kindlasti üks parim (kui mitte kõige parem) R&B/souli duo, kelle lugudes on kauneid meloodiaid, ilusaid ja põnevaid harmooniaid ning võrratult head laulu ja esitamist ... Pimedatesse sügisõhtutesse kindlasti väga hää kuulamine ...

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5kHmg5RnlHYbArvbVylojB

 

Majid Jordan "Waves of Blue"


Pippa Goodhart „Parim võitku!“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Kui Lind leiab maasika, tahavad seda endale ka Konn ja väike Karihiir. Nii otsustavad nad korraldada võistluse, et välja selgitada, kes võidab auhinnamaasika. Igaüks neist pakub võistlusele välja ühe ülesande.

Konn aga avastab, et ta ei suuda lennata nagu Lind ning Orav pole piltide värvimises sama osav nagu Rott. Kes siis küll võistluse võidab?

Parimat välja selgitades saavad loomad aru, et võitnud on kõik, sest neist said parimad sõbrad!

Mõnikord on igati vahva lugeda lasteraamatuid ka täiskasvanuna, eriti siis, kui need on sellised nunnud ja suurte piltidega … Täpselt selline igati nunnu ja suurte piltidega on seegi raamat ehk “Parim võitku!”.

Raamatu/loo alguses lähevad Lind ja Konn vaidlema selle üle, kes peaks saama endale ilusa, suure ja punase maasika. Konn ei saa aru, miks peaks maasika endale saame just Lind, kuid Lind on kindel – tema on parim!

Konn kinnitab, et just tema on parim, sest ta oskab teha hiiglama naljakat nägu. Lind ei anna alla. Tema on suurem kui Konn, ja suurem on parem!

Äkki sekkub nende vaidlusesse ka väike Karihiir. Tema ütleb, et ta on küll väike, aga siiski väga eriline. Ja tegelikult peaksid nad hoopis võisteldes välja selgitama, kes neist tegelikult parim on.

Ja võistlus tulebki, kuid lisaks neile kolmele ehk Linnule, Konnale ja Karihiirele, löövad kaasa ka Orav, Hiir ja Rott. Igati kirju seltskond, kas pole.

Rott teeb ettepaneku võidu joosta, Konn teeb ettepaneku üle palgi hüpata, Lind teeb ettepaneku kõrgel lennata, Hiir tahaks hoopis pilti värvida, nii et üle joonte ei sodiks. Ka Oraval on ettepanek, tema tahaks hoopis koti sisu ära arvata. Karihiir on kindel, et tema võidaks siis, kui nd peaksid pugema läbi väikese augu.

Lõpuks on asjalood hoopis nii, et väike Karihiir on lihtsalt kohtunik. See, kes lõpetab esimesena meie võistlusraja (jookse, hüppa, kõrgushüpe, värvi, arva ära, mis on kotis ja tee naljanägu), võidab võistluse ja saab maasika endale …

Võistlus algabki. Rott jookseb kiiresti, Konn hüppab suurepäraselt üle palgi, Hiir jookseb palgi alt lihtsaly läbi, Orav ronib palgist üle ja Lind lendab. Kohtunik Karihiir kinnitab, et igaüks tohib teha omamoodi. Ja juba ongi käes värvimise osa. Orav on suures hädas, Rott jätab oma töö pooleli ja aitab hoopis Oravat. Seejärel juba kott ja selle sisu ära arvamine – Lind on hädas, Orav annab talle vihje. No ja lõpuks näitab Konn kõigile ette, kuidas tobedat nägu teha, sest tuleb tal see ju hiiglama hästi välja.

Siinkohal pean ma tutvustuse lõpetama, sest ma ei saa Sulle ju kõike ära rääkida. Kuidas võistlus lõpeb? Kes võidab? Kes saab maasika endale? Ütlen vaid, seda, et maasika saab endale hoopis üks ootamatu tegelane, aga meie peategelased? Nemad on ka võitnud, aga mida nemad võitsid …

Selline vahva lugu, ilusad, värviküllased ja suured pildid on selles mõnusas lasteraamatus. Raamatu lõpus kinnitab raamatu autor Pippa Goodhart, et õiglus ei tarvitse olla kõikide vahel millegi võrdselt jagamine. “Me kõik oleme erinevad, meile meeldivad erinevad asjad ja me vajame erinevaid asju. Mulle tundub see huvitav ja tähtis ning seepärast ma sellest kõigest kirjutasingi.”

Raamatu kunstnik Anna Doherty kinnitab, et talle meeldis väga Pippa Goodharti teksti ja tegelastega tööd teha, et piltide abil lugu ellu äratada. Ta ütleb: “Minu jaoks oli põnev avastada, milline võiks olla nende iseloom, mis värvi nad võiksid olla ja millised on näoilmed.”


J.K. Rowling „Harry Potter ja Azkabani vang. Illustreeritud väljaanne“ (Varrak)

„Must Isand on üksi ilma sõpradeta, tema kaaslased on ta hüljanud. Tema teener on olnud viimased kaksteist aastat ahelais. Täna, enne keskööd, murrab teener ennast vabaks ja kavatseb oma isandaga uuesti liituda.”

Pärast tohutut äpardust võlukunsti kasutamisega pääseb Harry Potter Dursleyde juurest ja Little Whingingist rüütlibussiga, oodates, et tal tuleb tõsiseid pahandusi.

Võlukunstiministeeriumil on aga suuremaid muresid – Sirius Black, kurikuulus vang ja Lord Voldemorti ustav kaaslane on Azkabani kindlusest põgenenud. Räägitakse, et ta tuleb nüüd Harryt otsima ja võlukunstiminister on seetõttu saatnud Azkabani hirmsad dementorid kooli territooriumile luusima.

Kolmandal Sigatüüka aastal jälitavad Harryt sünged kuuldused ja surma tõotavad ennustused, kui ta saab teada uusi tõdesid oma mineviku kohta ja satub silmitsi Musta Isanda ühe kõige ustavama teenriga…

J.K. Rowlingu klassikalise raamatusarja innukalt oodatud kolmas illustreeritud väljaanne on pilgeni täis maagilisi hetki, mille on värvide, pliiatsi ja pikslitega esile mananud Kate Greenaway preemia võitnud Jim Kay.

Sel aastal on meil J.K. Rowlingi kirjutatud raamatutega vedanud, sest on ju ilmunud igati vahvad ja suurepäraselt illustreeritud “Harry Potteri maagiline aasta” (selleski Jim Kay illustratsioonid), “Fantastilised elukad ja kust neid leida” (illustratsioonide autoriks Olivia Lomenech Gill) ja üsna hiljuti ka “Jõulupõrsas” (illustratsioonide autoriks Jim Field).

Nüüd ka illustreeritud väljaanne “Harry Potter ja Azkabani vang”. See on tõepoolest kolmas raamat Harry Potteri lugudest, millele on pildid loonud Jim Kay (varem ju ka “Harry Potter ja saladuste kamber” ning “Harry Potter ja tarkade kivi”). Ja jätkuvalt pean tunnistama, et tänu Jim Kay illustreeritud Harry Potteri lugudele olen ka mina nüüd järjepanu hakanud neid lugusid lugema, ja pean tunnistama, et need on igati ägedad!

“Harry Potter ja Azkabani vang” on J.K. Rowlingi kirjutatud Harry Potteri raamatusarja kolmas osa. Algupäraselt ilmus see 1999. aastal.

13-aastane Harry Potter on veetmas koolivaheaega, kuid nagu autor ütleb, oli Harry Potter mitmel moel väga ebaharilik poiss. Esiteks ta vihkas suvevaheaega rohkem kui ükskõik millist muud aega aastas. Teiseks tahtis ta väga oma koduseid ülesandeid teha, kuid ta oli sunnitud tegema neid salaja, ööpimeduses. Ja juhtumisi oli ta ka võlur.

Oli kesköö ja Harry Potter lebas kõhuli oma voodil, tekk nagu telk üle pea tõmmatud, taskulamp käes ja suur nahkköites raamat (Adalbert Wafflingi “Võlukunsti ajalugu”) vastu patja toetamas. Ta otsis raamatust midagi, mis aitaks tal kirjutada kirjandit “Nõidade põletamine neljateistkümnendal sajandil oli täiesti mõttetu – arutlege”.

Selles raamatus oli kirjas, et mittevõlurid (tavaliselt tuntud mugudena) kartsid võlukunsti eriti just keskajal, kuid nad ei olnud eriti osavad selle äratundmises. Juttu on sellestki, et kui tabatigi mõni võlur või nõid, siis polnud nende põletamisest mingit kasu, sest nõid või võlur laususid tavalise leegitarretamisloitsu, mistõttu tegi leek neile vaid kõdi, kuigi nad teesklesid, et karjuvad valust.

Seejärel on juttu ka Dursleyde perekonnast Privet Drive’i majas, ja just nemad olidki põhjuseks, miks Harry Potter oma suvevaheaegadest rõõmu ei tundnud. Onu Vernon, tädi Petunia ja nende poeg Dudley oli Harry ainsad elavad sugulased. Nad olid mugud ja nende suhtumine võlukunsti oli väga keskaegne. Nende katuse all ei mainitud kunagi Harry surnud vanemaid, kes olid ise olnud võlur ja nõid. Tädi ja onu olid lootnud, et kui nad Harry võimalikult alla suruvad, pigistavad nad temast niiviisi võlukunsti välja. Nende raevuks ei olnud see neil õnnestunud ja nüüd elasid nad kabuhirmus, et keegi saab teada, et kaks viimast aastat oli Harry veetnud Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti koolis. Nad võtsid Harry loitsuõpikud, võlukepi, katla ja luua kohe suvevaheaja alguses ära ja panid luku taha, samuti keelati Harryl naabritega rääkimine.

Harry oli salaja käinud konkus, luku lahti muukinud, sealt mõned raamatud võtnud ja need oma tuppa peitnud. Tal oli vaja teha mitmeid töid ja kirjandeid. Üks kirjand eriti vastikute kahandamisjookide kohta tuli esitada õpetajale, keda Harry kõige vähem sallies, professor Snape’ile.

Harry soovis väga vältida pahandusi Dursleydega, kes olid tema peale juba niigi vihased, sest talle oli nädal aega pärast vaheaja algust helistanud teine võlur – Ron Weasley, kes oli üks Harry parimatest sõpradest. Ron purines puhtast võlurite perekonnast, mistõttu teadis ta palju asju, mida Harry ei teadnud, kuid ta polnud kunagi varem telefoni kasutanud. Õnnetuseks oli see kõne pehmelt öeldes imelik või isegi üsna kummaline, ja onu Vernon oli vihastanud päris palju. Pärast seda Ron ei helistanud rohkem. Ei helistanud ka Hermione Granger, kes oli Harry teine parim sõber Sigatüükas. Ju oli Ron Hermionet hoiatanud.

Nii ei kuulnud Harry oma võlurisõpradest viis pikka nädalat mitte midagi. Kell oli üks öösel. Harry otsustas kirjutamise lõpetada, ja nüüd saame ka meie teada, et Harry oli tund aega olnud kolmeteistkümneaastane. Tal oli sünnipäev, kuid Harry polnud elu sees saanud ühtegi sünnipäevakaarti. Dursleyd polnud tema kahest viimasest sünnipäevast üldse välja teinud ning Harryl polnud põhjust arvata, et see neil nüüd meeles on.

Harry oli oma toas üksinda, sest ka tema öökull Hedwig oli juba paar päeva lennus olnud. Autor jutustab meile veel veidi Harryst, kes oli viimase aastaga paar tolli kasvanud, kuigi oli ikka veel väike ja kondine. Tema pigimustad juuksed olid samasuguseed nagu alati: kangekaelselt sassis. Silmad prillide taga olid säravrohelised ja tema otsaesisel oli läbi juuste selgelt näha peenike välgunoolekujuline arm.

Kõigist asjadest, mis Harry juures olid ebaharilikud, oli see arm kõige ebaharilikum. See ei olnud, nagu Dursleyd olid kümme aastat teeselnud, mälestus autoavariist, kus Harry vanemad hukkusid, sest Lily ja James Potter ei surnud autoavariis. Nad mõrvati, mõrvati viimase saja aasta kõige kardetuma musta maagi Lord Voldemorti käe läbi. Harry oli samast rünnakust pääsenud vaid selle armiga, kui Voldemorti needus Harry tapmise asemel selle lausuja vastu pöördus. Vaevu elus, oli Voldemort põgenenud … Kuid pärast seda oli Harry temaga Sigatüükas vastamisi olnud ja Harryl oli vedanud, et ta oma kolmeteistkümnendat sünnipäeva näeb.

Nüüd seiras Harry tähistaevast. Ta otsis Hedwigit, kuni lõpuks hakkas ta öötaevas nägema veidrat olendit. Olend tuli lähemale ja lõpuks selgus, et tulijaks olid hoopis kolm öökulli, kes aknast sisse tuhisesid. Üks neist oli teadvusetu, kuid Harry tundis selle öökulli kohe ära – tema nimi oli Errol ja ta kuulus Weasleyde perekonnale. Erroli jalgade küljes oli pakk. Teine tulija oli suur lumekarva emaslind, tema oligi Hedwig. Ka tema kandis pakki. Kolmandat öökulli Harry ei tundnud, kuid ta teadis kohe, kust see oli tulnud, sest lisaks kolmandale pakile kandis ta ka kirja, millel oli Sigatüüka vapp. Kui Harry selle öökulli postist vabastas, lendas see aknast välja öhe.

Harry istus voodile ja avas Erroli toodud paki. Selles oli kingitus ja Harry elu esimene sünnipäevakaart. See oli Ron Weasleylt ja tema perelt. Roni isa oli Egiptuses võitnud “Päevaprohveti” loteriil seitsesada galeooni ja nüüd saab Ron järgmiseks aastaks uue võlukepi (oli ju Roni vana võlukepp pooleks murdunud). Weasleyd pidid nädal enne koolisemestri algust tagasi tulema ja Londonisse minema, et Ronile uus võlukepp ja raamatud osta. Ron avaldas lootust, et ka Harry Londonisse tuleb. Kingituse saab Harry ka – taskunuhiskoobi – mis see täpselt on, selle jätan ma Sulle endale avastada.

Hedwigi toodud pakis oli kiri Hermionelt, milles tüdruk kinnitas, et tema oli Prantsusmaal, kus ta oli tutvunud kohaliku nõiduse ajalooga, ja kirjutanud terve võlukunsti ajaloo kirjandi ümber, et saaks juurde panna asju, mida ta oli Prantsusmaal avastanud. Ka Hermione pidi nädal enne kooli algust Londonis olema ja temagi lootis, et Harry saab Londonisse tulla. Ka Hermione saatis kingituse – see oli väga raske pakk, milles oli suur nahkkast, millel seisis hõbedases kirjas “Luua hooldamisvarustus”. Mis selles täpselt oli, ka selle jätan Sulle endale avastada, kuid peale oma Sigatüüka sõprade tundis Harry kõige rohkem puudust lendluudpallist, mis oli võlumaailma kõige populaarsem sport – see oli väga ohtlik, väga põnev ja seda mängiti luudade seljas. Harry oli väga hea lendluudpallimängija, ta oli terve sajandi jooksul kõige noorem mängija, kes Sigatüüka majavõistkonda oli valitud. Harry üks kalleim aare oli tema luud Nimbus Kaks Tuhat. Ka selles loos on lendluudpallist veel palju juttu ja seda mängitakse palju ka selles osas.

Kolmas pakk oli Sigatüüka metsavahilt Hagridilt, milles oli raamat “Kole koletiseraamat”, ja see raamat käitus nagu elusolend, liikus nagu krabi ja peitis end Harry kirjutuslaua alla. Harry sai raamatu kätte ja tõmbas raamatule rihma ümber. Hagridi kaardil oli kirjas, et Harryl peaks olemas seda raamatut järgmisel aastal vaja. Oli ka kiri. Sigatüüka kooli direktori asetäitjalt, professor McGonagallilt, kes kinnitas, et uus kooliaasta algab esimesel septembril. Sigatüüka ekspress lahkub kell üksteist King’s Crossi jaamast perroonilt üheksa ja kolmveerand. Kirjas oli ka see, et kolmanda klassi õpilastel on teatud nädalalõppudel lubatud külastada Siganurme küla, kuid sellele loale oli vaja vanema või hooldaja allkirja. Selles polnud Harry kindel, et onu või tädi sellele allkirja annab … kuid samas oli Harry rõõmus – ta oli saanud sünnipäevakaardid ja tundis oma sünnipäevast rõõmu!

No nii, ja see on alles selle raamatu algus, omamoodi sissejuhatus, meeldetuletus sündmustest, mis oli juhtunud. Ja eks ole Harry Potteri lugudega alati see oht, et räägid liiga palju ära, mistõttu muutub lugemine igavaks, kuigi ma usun, et rohkem on ikka neid lasteraamatute sõpru, kes on kõik Harry Potteri raamatud juba ammu läbi lugenud, kuid kindlasti on ka neid, kes pole seda veel teinud, ja neidki, kes on alles tänaseks saanud piisavalt vanaks, et neid lugusid lugeda.

Natuke ma Sulle siiski selle raamatu sündmustest räägin.

Dursleydidele tuleb külla onu Vernoni õde, tädi Marge. Tädi Marge elas maal suure aiaga majas, kus ta kasvatas buldogeid. Ta ei käinud Dursleydide juures sageli, kuid iga tema külaskäik oli Harryl kohutavalt elavalt meeles. Dudley viiendal sünnipäeval oli tädi Marge virutanud oma jalutuskepiga Harryle vastu sääreluid, et ta ei võidaks Dudleyt toolimängus. Paar aastat hiljem oli ta ilmunud jõuluks kohale, kaasas elektrooniline robot Dudleyle ja karp koeraküpsiseid Harryle. Ka nüüd loeb onu Vernon Harryle sõnad peale – poiss peab hoidma keele hammaste taga, kui ta tädiga räägib ja ta ei tohi teha oma ebanormaalseid võluasju! Kolmas asi on veel – tädi Marge’ile on öeldud, et Harry käib St. Brutuse parandamatult pahategelike poiste koolis, ja Harry peab sellest versioonist kinni pidama!

Onu Vernon läks tädi Marge’ile rongijaama vastu ja varsti olid nad tagasi. Tädi oli väga onu Vernoni moodi: suur, lihav ja punetava näoga, tal oli kaasas suur kohver ja vana ja vastiku iseloomuga buldog.

Ka sel korral kisub kõik viltu. Tädi Marge kinnitab, et tema oleks Harry lastekodusse saatnud, ja Harry peaks olema tänulik, et Dursleyd ta enda juurde võtsid. Juttu on peksmiskepist ja tädile tundub, et Harry pole piisavalt tihti peksa saanud … Ja kui tädi Marge tõdeb, et kui inimese sees on midagi mäda, ei saa keegi selles suhtes midagi ette võtta. Seda pidavat koerte juures kogu aeg nägema, kui litaga on midagi valesti, on midagi valesti ka kutsikaga!

Harry on viidud äärmuseni, ja hetk hiljem plahvatas tädi käes klaas. Ta arvas, et oli seda ise liiga kõvasti pigistanud. Harry püüdis järgmisel kolmel päeval mõelda teistest asjadest, kui tädi tema kallal jälle võtma hakkas, näiteks oma luuahooldamise käsiraamatule.

Kätte oli jõudnud tädi Marge’i külaskäigu viimane õhtu. Tädi võttis veidi brändit ja hakkas jälle Harry kallal näägutama. Lõpuks ta lausa solvas Harry vanemaid. Tema arvates oli Harry ema mädamuna, kes jooksis mingisuguse päevavargaga minema! Ja nüüd hakkas tädi Marge paisuma. Paisus ja paisus, kuni lõpuks hakkas tema keha toolilt lae poole tõusma.

Nüüd lahkus ka Harry. Ta võttis oma kohvri ja Hedwigi puuri (linnu oli ta juba varem minema saatnud) ning läks, kuigi onu Vernon keelas tal seda teha

 

Harry oli Dursleyde juurest juba mitme kvartali kaugusel, kuid teda valdas uus tunne – paanika. Ta polnud kunagi varem olnud täbaramas olukorras. Ta oli ihuüksi pimedas mugumaailmas ja tal polnud mitte kuhugi minna. Ja kõige hullem oli see, et ta oli äsja täiesti korralikult võlukunsti kasutanud, mis tähendas, et ta visatakse peaaegu kindlasti Sigatüükast välja. Harry mõtles, kas ta vahistatakse või kuulutatakse võlurite maailmas lihtsalt lindpriiks. Harryle tundus, et keegi juba jälgib teda, kui äkki oli tema ees kolmekorruseline erelilla buss (see vaatab meile vastu ka selle raamatu esikaanel), mille tuuleklaasile oli kuldtähtedega kirjutatud: Rüütlibuss. Bussis on lilla mundriga konduktor, kes kinnitas, et rüütlibuss on hädaabi-liiklusvahendiks kitsikusse sattunud nõiale või võlurile. See buss võib viia reisija igale poole, kuhu ta minna tahab. Harry oli kindel, ta peab saama Londonisse!

Bussis sai Harry teada, et Azkabani kindlusest on põgenenud kuulus vang – Sirius Black (huvitaval kombel oli sellest juttu ka mugude uudistes), ja võlukunstiminister Cornelius Fudge oli lubanud teha kõik, et vang tabatakse. Selgub, et just Fudge oli sellest teavitanud ka mugude peaministrit, sest Black kujutas ohtu kõikidele, olgu ta siis võlur või mugu. Oli ju aastaid tagasi Sirius Black tapnud ainsa needusega kolmteist inimest! Teada oli sedagi, et Black oli Voldemorti poolehoidja …

Harry Potter tahtis minna Diagoni põiktänavasse. Buss peatuski kõrtsi “Lekkiv Katel” ees, sest just selle taga asus võlusissekäik Diagoni põiktänavasse. Hetk hiljem pani keegi käe Harry õlale – see oli võlukunstimister Cornelius Fudge! Õnneks ei ole Fudge’il plaani Harryt karistada. Tädi Marge’i täispuhumine oli lihtsalt äpardus. Harry sai kõrtsis öömaja, toas, kuhu ta magama saadeti, ootas teda ees tema öökull, Hedwig.

Harry elas “Lekkivas Katlas” mitu päeva. Seal käisid teisedki külastajad – väikesed nõiad maalt, auväärsed võlurid, metsiku välimusega sortsid, rämehäälsed päkapikud, ühel päeval ka inimene, kes nägi metsamoori moodi välja. Harry läks ka Daigoni põiktänavale, kus külastas poode ja kohvikuid. Harry tegi ka väikseid, aga põnevaid oste, ostis ka raamatuid mida Sigatüükas vaja läheb, kuni ühel päeval sai ta teada, et müüki oli tulnud maailma kiireima lendluua esimene eksemplar. Luual nimeks Piksenool.

Mõned päevad hiljem kohtus Harry Daigoni põiktänaval lõpuks ometi ka Roni ja Hermionega. Üheskoos mindi maagiliste olendite poodi, sest Harryl oli ju Hedwig, Ronil oli öökull Errol (see oli küll perekonna öökull) ja rott Siblik, kuid Hermionel polnud oma lemmikut. Hermione saigi oma isikliku lemmiklooma – hiigelsuure ja oranži kassi, kel nimeks Konkskäpp, kusjuures kass peaaegu murdis maha Siblik ...

Harry kohtus ka Roni vanemate, vendade ja õe Ginnyga, kes oli alati Harryst kõvasti sisse võetud. Just Roni vanemad olid need, kes olid Harry pärast mures, kuna Sirius Black kavatsevat kinni püüda Harry, sest Harry on “süüdi” Voldemorti kurvas saatuses. Ja kui Black suudaks Harry tappa, siis pääseks Voldemort tagasi võimule. Samas oli üsna kindel, et seni, kui Sigatüüka direktoriks on Albus Dumbledore, siis ei juhtu Harryga midagi halba. Oli ju Sigatüüka sissepääsude juurde toodud Azkabani valvurid. Enne, kui Harry sel õhtul magama jäi, siis kinnitas ta iseendale, et teda ei mõrvata!

Uue kooliaasta alguses olid Sigatüüka kooli väravatesse tõepoolest pandud Azkabanist tulnud valvurid, dementorid. Need olid olendid, kes oma kohalolekuga suudavad välja imeda rõõmu, ja eriti raskelt mõjus see Harryle. Juba rongis, teel kooli, võlurpoiss lausa minestas.

Kooliaasta alguse puhul tervitas kõiki Sigatüüka õpilasi koolidirektor Dumbledore, ja üks eriti hea uudis oli tal ka – lisaks metsavahikohustustele oli võtnud endale õpetajakohustused Rubeus Hagrid!

Seejärel saame lugeda igasugu põnevatest ja veel põnevamatest Sigatüüka koolitundidest, kus ka meie peategelased uusid teadmisi ja oskusi koguvad, eriti põnevaks osutus mustade jõudude vastase kaitse tund, kus lapsi õpetas uus õpetaja, professor Lupin. Ei möödunud palju aega, kui kooli üritas sisse tungida Sirius Black, kuid tema esimene katse läks luhta.

Mängitakse ka lendluudpalli, kusjuures ohtu satub jällegi Harry, kes nägi sadu dementoreid, ja võlurpoiss kukkus luualt alla.

Õnneks oli professor Lupin see, kes hakkas Harryt aitama. Ta kinnitas, et Harry pole nõrk, aga dementorid mõjuvad talle rängemalt kui teistele, kuna Harry minevikus oli õudusi, mida teistel ei ole. Professor Lupin kinnitas, et dementorid on ühed jälgimad olevused selle maamuna peal. Nad imevad rahu, lootuse ja õnne neid ümbritsevast õhust, isegi mugud tajuvad nende juuresolekut, kuigi ei näe neid. Kui lähed dementorile liiga lähedale, imetakse välja kõik head tunded ja kõik õnnelikud mälestused. Kui dementor saab inimesest toituda, siis muudab ta endaga sarnaseks – ilma hingeta ja kurjust täis olevuseks. Harry kinnitas, et kui dementorid talle lähenevad, siis kuuleb ta, kuidas Voldemort ta ema tappis … Pole siis ime, et Harry luualt alla kukkus.

Lupin teadis rääkida, et Azkabani kindlus asub tillukesel saarel keset merd, aga vangide sealhoidmiseks ei ole vaja müüre ega vett, sest nad on suletud nende enda peadesse ega ole suutelised ainsakski rõõmsaks mõtteks. Enamik läheb mõne nädalaga hulluks. Aga tundub, et Sirius Black oli leidnud mooduse dementoritele vastuseismiseks, sest ta pääses minema. Professor Lupin lubas Harryt järgmisel semestril aidata, et Harry oskaks kaitsta end dementorite eest.

Ja veel. Nagu näed, siis ikka lobisen päris pikalt … Ron ja Hermione läksid tülli, kuna tüdruku kass üritas maha murda Roni rotti. Harry kuulis salaja pealt mitme õpetaja juttu, et Sirius Black oli olnud Harry isa parim sõber ja lausa Harry ristiisa, kuid just Black oli olnud see, kes reetis Voldemortile Harry vanemate asukoha.

Probleeme ja pingeid tekitas ka Harryle saadetud jõulukink – Harry sai endale uue ja uhke lendluua ehk eelpool mainitud Piksenoole! Kuna kingipakil ei olnuf kirjas saatjat, siis oli Hermione kindel, et saatjaks oli kindlasti Sirius Black. Hermione rääkis kingitusest professor McGonagallile, kes võttis luua endaga kaasa, et seda kontrollida. Harry ja Ron said Hermione peale pahaseks, kuid õnneks meie peategelased leppisid ära, kui luud tagasi toodi ja öeldi, et selles pole ohtu.

Ühel ööl nägi Harry väljas kummalist, suurt ja musta koera, ja ei möödunud palju aega, kui ühel teisel ööl sama koer viis Roni vägisi maa-alusesse käiku. Harry ja Hermione läksid neile järele. Huvitaval kombel tundus neile, et too jube koer on sõber Hermione kassi Konkskäpaga … Harryle ja Hermionele tundus, et käik viib neid Siganurme, kuni nad jõudsidki Huilgavasse Hurtsikusse! Hetk hiljem oli meie kolmel peategelasel selge, et too jube koer oli Sirius Black!

See tähendab, et ta oli animaag ehk võlur, kes suudab muutuda loomaks! Sirius Black üritas rääkida Harryle, Ronile ja Hermionele, et ta pole milleski süüdi, kuni ilmus ka professor Lupin, kes näis Sirius Blacki tundvat. Professor Lupin ei eidanud seda, samuti kinnitas ta end olevat libahunt, kuid kas tõesti ei ole Sirius Black ega professor Lupin, kes on osutunud libahundiks, süüdi ka Harry vanemate tapmises! Ja kui professor Lupin soovis näha Roni rotti, Siblikut, siis selgus, 12 aastat Weasleyte pere lemmikrotina elanud Siblik oli hoopis Peter Pettigrew, samuti animaag, kes oli tõeline Voldemorti teener!

Seejärel saame lugeda sellest, mis oli varem juhtunud. Milline roll oli olnud kanda professor Lupinil, Peter Pettigrew’l ja Sirius Blackil. Black kinnitas, et ta on tõepoolest Harry Potteri ristiisa, kes oli lubanud Harry vanematele poisi eest hoolitseda. Kas äkki tuleks Harry Potter hoopis Sirius Blacki juurde elama, nii pääseks ta ka Dursleyde juurest!

Kuid kõik ei lähe nii … Lõpplahendus seekordses loos on üsna keeruline, kuid põnev, sest mängu tulevad ka dementorid, ja tundub, et see võib saada saatuslikuks kõikidele meie peategelastele ehk Harryle, Ronile ja Hermionele. Dumbledore’i vihje abil rändasid Ron ja Hermione kolm tundi ajas tagasi, et tuua sündmustesse selgus majja, et aidata Sirius Blacki, ja ka Hagridi hobugreifi Helliknokka. Kas kolmest tunnist piisab?

Igal juhul on raamatu lõpus mitmeid pääsemisi, sunnitud lahkumine Sigatüükast, üks õpetajatest vihastab meeletult, ja Harry saab teada, kes oli see, kes talle seekord appi tuli, kui dementorid neid ründasid. Ja oluline on ju seegi teadmine, et need surnud, keda me oleme tõeliselt armastanud, äkki nemad ei jätagi meid päriselt maha ja elavad edasi meis endis?

Ka selle raamatu lõpus lahkuvad Sigatüüka õpilased koolist. Suvevaheaeg on algamas. Harry saab öökullipostiga kirja, milles on igati positiivne uudis. Kellelt, ja missugune uudis, sellegi jätan ma Sulle endale avastada. Ah jaa, ja keegi saab endale samuti öökulli, igati vahva ja väikese öökullipoju …

 


Silk Sonic „An Evening with Silk Sonic“ (Warner Music)

Ma olen ka sel aastal kuulanud ja kirjutanud igasugustest põnevatest ja veel põnevamatest albumitest, kõik need kuulamised on olnud igati head, ja tänud selle eest Warner Music’ule, kuid see album ehk Silk Sonic’u debüütalbum “An Evening with Silk Sonic”, see on midagi sellist, mis on selle aasta SEE PLAAT, minu jaoks kindlasti. Kui oled juba nooremas eas kuulanud souli, funki, R&B’d ja nendest muusikasuundadest ka raadiosaateid teinud ning jutte kirjutanud, siis jah, nii see on. Bruno Marsi ja Anderson .Paaki kokku pandud Silk Sonic on lihtsalt sedavõrd hea!

Warner Music poolt saadetud pressiteates saab lugeda: “Mitmekordsed Grammy võitjad Bruno Mars ja Anderson .Paak avaldasid oodatud debüütalbumi “An Evening With Silk Sonic” ja selle nädala fookusloo “Blast Off” nende uuelt üllatusprojektilt Silk Sonic.

Bruno Marsil ja Anderson .Paakil on ette näidata mitu Grammy-auhinda ja nad mõlemad on tänases R&B muusikas olnud ja on väga-väga kõvad tegijad.

Warner Music jätkab: “Legendaarse Bootsy Collinsi poolt Silk Sonic’uks nimetatud duo poolt on varasemalt ilmunud laulud “Smokin Out The Window”, “Skate”, “Leave The Door Open”, millest viimane tõi artistidele koju parima R&B video auhinna 2021. aasta MTV videoauhindade galalt. Loo ilmumisega algatati suur sotsiaalmeediakampaania (#LetSilkSonicThrive), millega kaasnes bändil võimalus esitleda oma uut projekti Grammyde galal.

Järgnesid mitmed meeldejäävad etteasted, sealhulgas ülesastumised iHeartRadio Music Awards ja BET Awards galal. Loost “Leave The Door Open” sai bändi esimene Billboard Hot 100 edetabeli esikoha saavutanud singel, püsides top 10 hulgas kokku lausa 18 nädalat.

Anderson .Paak ehk Brandon Paak Anderson (8.02.1986) on USA laulja, räppar, produtsent, laulukirjutaja, trummar. Ta on artist, kes esitab souli, funkit, hiphoppi ja R&B’d. Aastate jooksul on ta avaldanud mitu edukat sooloalbumit (“Venice” (2014), “Malibu” (2016), “Oxnard” (2018) ja “Ventura” (2019, sellel albumil lööb kaasa rida muusikamaailma tähti – Andre 3000, Smokey Robinson, Brandy, ja see album tõi Anderson. Paak’ile parima R&B-plaadi Grammy-auhinna)) ja teinud koostööd näiteks Dr. Dre, Chance the Rapper’i ja Mac Milleriga. Aastaks 2021 on tal ette näidata kogunist neli Grammy-auhinda, ja sel aastal otsusts teha koostööd Bruno Marsiga, nii sündis ansambel Silk Sonic, ja ilmus ka selle ägeda bändi album “An Evening with Silk Sonic”.

Bruno Mars ehk Peter Gene Hernandez (8.10.1985) on USA laulja-laulukirjutaja, produtsent, kes on viimaste aastate üks populaarsemaid artiste. Bruno Mars sündis ja kasvas Havail, ja sõlmis plaadistuslepungu Atlantic Recordsiga juba 2009. Aastate jooksul on ilmund tema kolm sooloalbumit ja mitmeid ja mitmeid üliedukai singleid. Aastal 2010 kandideeris Bruno Mars koguni seitsmele Grammy-auhinnale ja võitis neist parima meesartisti Grammy.

Enne seda, kui Bruno Mars hakkas ise lugusid laulu ja lindistama, kirjutas ta laulutekste Flo Rida’le, K’naan’ile ja Cee Lo Green’ile. Kuulsust hakkas Bruno Mars koguma siis, kui ta laulis B.o.B’i laulus “Nothin’ on You” ja Travie McCoy laulus “Billionaire”.

2010 ilmus Bruno Marsi debüüt-EP “It’s Better If You Don’t Understand”, samal aastal ka tema üliedukas debüütalbum “Doo-Wops & Hooligans”. Plaat tõusis ilmudes USA plaadimüügitabeli 3. kohale, hittsingel “Just the Way You Are” aga USA singlimüügitabeli esikohale. Singlitena ilmusid veel ka edukad lood “Grenade” ja “The Lazy Song”.

2012. aasta detsembris ilmus mehe teine album “Unorthodox Jukebox”, mis oli samuti edukas. Ka sellel plaadil oli mitu hittlugu, näiteks “Locked Out of Heaven”.

Ja see polnud veel sugugi mitte kõik, sest 2016 ilmus Bruno Marsi kolmas album “24K Magic”, mis võitis 2018 Grammy-auhinna kui aasta parim album, plaadi nimilugu sai aasta plaadistuse Grammy-auhinna ja laul “That’s What I Like” võitis aasta parima laulu Grammy-auhinna. Põhimõtteliselt “puhas vuuk” Grammyde osas …

Kuid veidi ka Silk Sonic’u debüütalbumist, mis on tõeline maiuspala, kellele meeldib R&B, soul, muusika, mida esitati 60., 70. ja 80. aastatel, sest Silk Sonic’u saundides ja esituses on seda miskit, mis toob meelde vanad ja head ajad.

Silk Sonic’u albumi avalöök on mõnusalt retro “Silk Sonic Intro”, selline lühike ja meeleolu loov, millele järgneb vanakooli soulilugu “Leave The Door Open” (see on kindlasti selle albumi üks ilusamaid lugusid, võrratu refrääniga, no ja see mitmehäälne laul, uskumatu, kui head ikka nende meeste hääled on!).

Kolmas lugu “Fly As Me” on mõnusasti funkilik, milles kuuleme ai kui head mitmehääslet laulu! No ja seejärel üks ilmatuma ilus ja seksikas lugu “After Last Night”, milles löövad kampa ka USA legendaarne funk ja soulmuusika artist Bootsy Collins, kes teinud muusikat koos James Browni ja superbändiga Parliament-Funkadelic. Selles loos veel ka USA basskitarrist Thundercat.

Viies lugu on võrratult hea soulilugu “Smokin Out The Window”, milles igati mõnus meloodia, ülimalt ägedad harmooniad ja orkestratsioon, mitmehäälne laul ja tegelikult sobivad Bruno Mars ja Anderson .Paak ikka võrratult suurepäraselt kokku. Oi kui hea see lugu on.

Kauni meloodia ja suurepärase hingestatud esitusega on lugu “Put On A Smile”, rääkimata refräänist, mis üsna ruttu “kummitama” hakkab. Uskumatult nostalgine lugu kõikidele soulmuusika austajatele! Motown on tagasi!

Seitsmendas loos “777” on Silk Sonic oluliselt funkilikum, kas James Brown on tagasi? Tundub küll. Ja see tuleb Silk Sonic’ul väga hästi välja.

Albumi kaheksas laul “Skate” viib meid ajas tagasi, justkui oleks 60.- ja 70.- aastad tagasi. Selline tempokam R&B-lugu, jällegi suurepäraselt esitatud. Rahulik vanakooli soulilugu lõpetab ka selle albumi ehk “Blast Off”.

Kokku 9 lugu ehk tegelikult isegi intro + 8 laulu. Miks küll nii vähe! Rohkem tahaks ju, aga eks tuleb ootama ja lootma jääda, et see ei ole mitte Silk Sonic’u esimene ja viimane album, aga et mehed viitsiksid üheskoos muusikat teha ka edaspidi.

Kuula ise ka:

https://silksonic.lnk.to/AEWSS

Silk Sonic "Leave The Door Open"


James Norbury „Suur panda ja tilluke draakon“ (Tänapäev)

Eksinud virdavas udus, uinuvad nad sädeleva tähistaeva all. Kui nad uuesti ärkavad, on kevad käes ning kui nad istuvad ja vaatavad sooja päikese tõusu, koidab neile, et ees ootab järjekordne vaimustav seiklus …

Armsad sõbrad suur panda ja tilluke draakon rändavad üheskoos läbi aastaaegade. Ja kuigi nad eksivad sageli ära, avastavad nad tänu sellele palju kaunist. Nad kogevad raskusi ja rõõme, mis meid kõiki ühendavad. Nad õpivad, kuidas elada hetkes, kuidas leppida ebakindlusega ja leida jaksu eluraskuste ületamiseks – alati koos.

“Suur panda ja tilluke draakon” on üks imeliselt ilus raamat. Nii oma sisu, mõtete, kujunduse, kui ka illustratsioonide poolest. Kindlasti ka seetõttu, et paneb lugeja kaasa mõtlema. Mulle tundub, et see sobib lugemiseks täiskasvanutele, kuid miks mitte ka lastele ja noortele, sest siin on sedavõrd ilusaid ja häid mõtteid, millest peaksime me kõik aru saama.

Raamat algab pisikese, aga ilusa mõttega: “See raamat on pühendatud kõigile, kes mõnikord eksivad.” Ja ma usun, et me kõik eksime, oleme eksinud või eksime ka tulevikus, sest eksimine on ju inimlik.

Raamatu esimene osa on kevadest. Suur panda ja tilluke draakon kohtuvad. Meile öeldakse, et tuleb julge olla, sest me ei tea kunagi, milleni võib viia esimene kohtumine. Ma üritan siinkohal meenutada omi esimesi kohtumisi … paljud neist on olnud toredad ja meeldejäävad, kuid on olnud ka neid, mis ei ole viinud oodatud tulemuseni, täitnud lootusi … Tilluke draakon ütleb, et on uus päev ja uus algus, mis sellega peale hakata? Suur panda küsib vastu, mis on tähtsam, kas teekond või sihtpunkt? Tilluke draakon teab sellele küsimusele vastust, tähtis on seltskond.

Seejärel arutlevad suur panda ja tilluke draakon looduse üle. Tilluke draakon leiab, et tal on liiga palju tegemist, et lilli vaadata, kuid suur panda on kindel, et seda enam tuleb neid vaadata, sest homme ei pruugi neid enam olla. Tilluke draakon hüüatab: “Kas pole loodus imeline!” Suur panda on sellega nõus, ka nemad on samavõrra osa loodusest nagu puu või ämblik – ja täpselt sama imelised.

Tilluke draakon kinnitab, et talle meeldib, kuidas suur panda teda kuulab, temaga räägib ja temaga rändab, kuid kõige rohkem meeldib tillukesele draakonile see, mida ta koos suure pandaga koos olles tunneb.

Suur panda ja tilluke draakon märkavad putukaid, mutukaid, lilli ja puid. Suur panda tõdeb, et tuleb püüda leida aega väikeste asjade jaoks, sest sageli on just need kõige tähtsamad.

Kaks sõpra jätkavad teekonda. Kas nad on tõesti eksinud? Nad märkavad puud, mis on näinud raskeid aegu, kuid puu seisab endiselt ning on tugevam ja kaunim kui kunagi varem, nagu ka jõgi, millel pole kiiret, ja vaatamata paljudele takistustele jõuab jõgi alati sinna, kuhu on teel. Suur panda ja tilluke draakon jõuavad oma teekonnal ka veidi tembutada, sest vahel lihtsalt peab tembutama. Kindel on ka see, et iga otsus, mille oma teekonnal langetad, viib su sihile lähemale või sellest kaugemale.

Ühel hetkel ütleb tilluke draakon, et ta tahab maailma muuta. Suur panda soovitab tal alustada järgmisest isikust, kes vajab tillukese draakoni abi. Teekond jätkub. Suurele pandale tundub, et tee edasi tundub väga raske, kuid tilluke draakon teab, et pole oluline, kui raskeks see läheb, sest nad astuvad sellele vastu üheskoos.

Teekond jätkub. Kevadest saab suvi. Meie kaks semu on kindlad, et jõudeaeg pole kunagi raisatud, kuni tilluke draakon uurib, mis on tema eesmärk. Suur panda teab, et selleks on istuda sellel kivil ja olla koos oma sõbraga. Lihtne ja loogiline, kas pole.

Saame tuttavaks ka vana draakoniga, kes on samuti tilluke draakon, kes ei andnud kunagi alla. Suur panda tuletab meelde, et neil on pikka tee minna, kuid tillukest draakonit see ei heiduta, sest draakonitaadil oli kombeks öelda: “Tuhandemiiline rännak algab tassi teega.” Edasi on juttu kuulamisest, täiuslikkusest ja ebatäiuslikkusest, suur panda teab sedagi, et parim asi tee kõrvale on hea sõber! Meie sõbrad kinnitavad lugejale, et kui otsid õnne teiste jaoks, võid leida selle hoopis endale, kuid ka seda, et armastus ei vaja selgitusi, et koos suudame kõike, et mõned inimesed on nagu küünlad – nad põletavad end lõpuni ära, et valgustada teiste teed.

Suve viimane mõttekäik on samuti huvitav. Tilluke draakon ütleb, et suur panda ei tee just palju. Suur panda haigutab ja kinnitab, et ta on tulvil võimalusi. Väga huvitav põhjendus, kuid tahad pigem vähem teha … on ju nii.

Suvele järgneb sügis. Suur panda on murelik, sügis on käes, ja varsti tuleb talv. Tilluke draakon on sellega rahul, sest nii on neil veel rohkem mõnusaid koosveedetud õhtuid … ja teed. Suur panda märkab, et nad on jälle eksinud, kuid tilluke draakon teab omast käest – kui tema on avastanud, et on eksinud, siis aitab see, kui minna tagasi algusesse ja püüda meelde tuletada, kus ta alustas. Edasi loeme närtsinud lillest, lahkusest ja loomulikult ikka ja jälle ka teest ja selle joomisest, sest kui sa jood teed … siis joo teed. Teest ja tee joomisest on selles raamatus ikka päris palju juttu.

Ühel pildil on suur panda üsna mõtlik. Tilluke draakon uurib, millest sõber mõtleb. Suur panda ei mõtle millestki, ja see on tema jaoks imetore. Ma usun, et tegelikult on mitte millestki mõtlemine meile kõigile igati tore …

Seejärel on tilluke draakon kukkunud auku, kust ta ei suuda välja ronida, kuid suur panda naeratab – tema tuleb ja istub seal koos tillukese draakoniga.

Juttu on ka sügisest endast. Sügis on looduse sõnum, mis näitab meile kui kaunis võib olla lahtilaskmine. Ja kui suur panda vaikseks jääb ja tilluke draakon talle seda ütleb, siis naeratab suur panda – tal ei ole vihma häälele midagi lisada. Juttu on ka puust, tormist, juurtest, tuulest puuokstes. Tuul puuokstes? See on looduse viis meile öelda, et on aeg peatuda, hingata ja lihtsalt olla.

Sügise-osas on juttu veel kuulamisest, lendamisest, väsimusest (selle vastu aitab peatus, tähtede vaatamine ja loomulikult ka tass kuuma teed), ka valgusest, küünlast ja laternast on juttu, sest suur panda teab, et olgu valgus kui tahes väike, on see parem kui pimedus.

Ja kas lugeja seda ikka teab, et vahel on tassike teed ainus asi, mida võid kellegi heaks teha. Ja sellest ehk piisabki.

Joome teed. Mõnuleme, ja jätkame raamatuga, mis viib meid vastu talvele. Suur panda ja tilluke draakon jätkavad teekonda. Suur panda kinnitab, et kõik aastaajad on täiesti erinevad, igaüks omamoodi imeline. Tilluke draakon täiendab seda mõtet, et täpselt nagu nemadki.

Huvitav on mõte sellestki, et vahel on hea asuda teele, teadmata, kuhu sa lähed. Ühel hetkel on käes kõige lühem päev, talv on tõeliselt käes, kuid suur panda teab, et koos sellega tuleb kõige pikem öö ja sellel on omad imed. Ja kui tilluke draakon muretseb, et on sel päeval on nii külm ja pime, siis teab suur panda, et hommikul tõuseb jälle päike.

Teekond jätkub. Tilluke draakon tõdeb, et ta on nii väsinud. Suur panda vaikis viivu, kuid kinnitas, et talv on aeg, kui loodus peatub, puhkab ja kogub energiat uueks alguseks. Tilluke draakon võib teha seda sama.

Tillukesel draakonil on üks mure veel. Ta unustas uueks aastaks midagi lubada. Suur panda lohutab ja ütleb, et muretsemiseks ei ole põhjust, sest kui tahad midagi muuta, võib sellega kohe algust teha.

Talve üks viimastest mõtetest on samuti väga ilus. Suur panda tõdeb, et ilu on kõikjal, aga vahel on seda raske märgata …

Ja oleme taaskord jõudnud kevadesse. Tilluke draakon uurib, kas suur panda usub taassündi? Suur panda haigutab ja vastab, et tema usub, et me võime iga päeva igal hetkel olnust lahti lasta ja uuesti alustada. Kui tilluke draakon uurib, kas nad on varsti kohal? Naeratab suur panda ja vastab: “Ma loodan, et mitte.”

Sellega meie imeline raamat ja kahe sõbra teekond lõpeb, kuid raamatu lõpus on veel järelsõna, milles raamatu autor räägib, et mõni aeg tagasi, kui tal oli raske ajajärk, juhtus talle ühes kasutatud raamatute poes pihku raamat budismist. See köitis teda ja ta hakkas spirituaalsust ja meditatsiooni süvitsi uurima. Mida rohkem ta teada sai, seda enam ta mõistis, et ta ei pea olema negatiivsete mõtete ori.

Raamatu autor otsustas hakata ka joonistama, et väekad, transformatiivsed ideed jõuaksid inimesteni lihtsal ja arusaadaval moel. Ta polnud alguses aimugi, kui edukaks see osutub, aga nüüdseks on temaga ühendust võtnud inimesed paljudest eri kultuuridest, riikidest ja vanusegruppidest, et talle öelda, kui palju on tema pildid neid rasketel aegadel aidanud. James Norbury kinnitab, et ta on igasse pilti pannud kogu oma südame ja ta usub, et tänu sellele need inimesi kõnetavadki – igas viimases kui ühes neist on killuke tema hinge.


Rod Stewart „The Tears of Hercules“ (Warner Music)

Rod Stewart on minu üks lemmikartiste läbi mitme ja mitme kümnendi. Tegelikult juba 1970. aastate lõpust, kui muusikamaailma vallutasid tema esitatud hittlood “Sailing”, “Da Ya Think I’m Sexy”. Paaril viimasel aastal olen hakanud otsima ja ostma ka Rod Stewarti vinüülalbumeid, mis ilmunud nii 1970. kui ka 1980. aastatel. Ei maksa unustada sedagi, et 2010. aastal jõudis Rod Stewart esinema ka Tallinna Lauluväljakule, kus ta andis igati ägeda ja eduka kontserti.

Roderick David “Rod” Stewart saab järgmise aasta 10. jaanuaril juba 77-aastaseks, kuid on ka tema üks nendest artistidest, kes jäävad igavesti nooreks, mida ta tõestab ka oma uuel albumil.

Kähedahäälne briti laulja ja laulukirjutaja alustas oma karjääri juba 1964, mil teda teati ja tunti tubli bluusiartistina. Kuulsust saavutas ta lauljana The Jeff Beck Group’is ja ansamblis Faces. Sooloartistina hakkas ta plaadistama 1970. aastate alguses, kuid samal tegutses ta koos ansambliga Faces, kuni aastani 1973.

Rod Stewart on aastate jooksul avaldnud mitmeid ja mitmeid plaate, tal on mitmeid ja mitmeid laule, mis jõudnud muusikatabelite tippu, kes muusikasõpradest ei teaks laule “Maggie May”, “Da Ya Think I’m Sexy” ja “Sailing”. Ta on esitanud bluusi, folki, rokki, hard rokki, poppi ja isegi diskot, kusjuures ka mehe uuel albumil kuuleme teda esitamas nii tantsulikku poppi, rokki, hard rokki ja ka kauneid ballade. Selle sajandi alguses saavutas Rod Stewart edu plaadistades 5-osalise plaadisarja vanadest USA popstandardidest.

Rod Stewart sündis ja kasvas Londonis, tema isa oli šotlasest kaupmees. Noor Rod mängis jalgpalli Finchley alla 15-aastaste noorte võistkonnas. Kord kutsus ta oma treeningutele isegi profiklubi Brentford FC, kuid pärast seda Rod Stewartiga enam ühendust ei võetud. Aastate jooksul on Stewartit alati teatud ka tõsise jalgpalli-fännina, täna on tema lemmikuteks FC Glasgow Celtic ja FC Manchester United. Tal on üks tõsine harrastus veel – mudelraudteed, ja ta on ka selles valdkonnas igati kõva tegija.

Muusikasõpradel läks tegelikult ju õnneks, et Rod Stewartist jalgapllurit ei saanud, sest Rod Stewart avastas üsna varakult enda jaoks ka muusika. Juba 1960. aastate alguses esines ta Euroopas koos folklaulja Wizz Jonesiga. 1963 oli ta Inglismaal tagasi. Ta hakkas lauljaks ja suupillimängijaks ansamblis Jimmy Powell & the Five Dimensions, mis tegutses Birminghamis. Ansambel lindistas ka ühe laulu, millel Rod Stewart mängis just suupilli.

Oma lauljakarjääri alustas Rod Stewart 1964, kui ta lindistas stuudios tõelise bluusiklassiku “Good Morning Little Schoolgirl”. Seejärel naases ta Londonisse, kus laulis erinevates R&B-bändides nagu Long John Baldryn Hooche Cooche Men, Steampacket ja Shotgun Express.

Kuuslust kogus Rod Stewart aga ansamblis The Jeff Beck Group, mis avaldas ka kaks albumit, enne kui bänd 1969 laiali läks. Seejärel kutsuti Stewartit laulma USA rokipunti Cactus, kuid selle asemel Stewart ja Jeff Beck Groupi basskitarrist Ron Wood liitusid ansambliga The Small Faces, mis üsna ruttu vahetas ja nii sai bänd tuntuks nime all Faces.

Faces saavutas väga kiiresti populaarsuse, kuid Rod Stewartil oli selle kõrvalt aega teha ka soolokarjääri. Plaadifirma Mercury avaldas tema sooloalbumid “The Rod Stewart Album” (1969), “Gasoline Alley” (1970), “Every Picture Tells a Story” (1971) ja “Never a Dull Moment” (1972). Laulja soolokarjääri murdepunktiks oli hittlugu “Maggie May” (1971), mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale! Kui siia lisada ka ansambli Faces albumid, siis laulis Rod Stewart aastail 1969-1973 koguni kaheksal albumil!

Plaadifirma Mercury avaldas veel ühe Rod Stewarti sooloalbumi “Smiler” (1974). Seejärel kolis laulja USAsse ja tegi firmale Warner Bros albumi “Atlantic Crossing” (1975). Nüüd oli Rod Stewartist saanud särav 1970. aastate rokitäht! Kui seni oli tema muusikas olnud kübe ka folgilikku hingamist, siis nüüd tuli mängu ka popmuusika – nii ilmusid üliedukad albumid “A Night on the Town” (1976) ja “Foot Loose & Fancy Free” (1977). Diskomuusika mõjutusi oli albumil “Blondes Have More Fun” (1978), mis tõusis USA plaadimüügitabelis esikohale. Seda müüdi üle 4. miljoni eksemplari.

Aastail 1970-1995 oli Rod Stewartil peaaegu igal aastal vähemalt üks hittlugu, mis edetabelites edukas. Nii tasub meenutada tema lugusid “Tonight’s the Night” (1976) ja megahitti “Da Ya Think I’m Sexy” (1979). Stewart säras plaatidel ja säras ka kontsertlavadel oma edevate esinemisriietega ja ka sellega, et lõi jalgpalli palle publiku sekka. Ja tegelikult on Rod Stewart alati olnud artist, kes on suutnud laval publikut võluda ja enda haardes hoida alates esimesest laulust kuni viimaseni välja.

1980. aastate alguses tõi Stewart oma muusikasse uut hingamist, tehes palju popmuusikat, milles kasutati ka rohkelt süntesaatoreid, näiteks album “Tonight I’m Yours” (1981). Seejärel ilmus Stewartilt veel neli albumit (“Body Wishes” (1983), “Camouflage” (1984) ja “Every Beat of My Heart” (1986)), mis enam sedavõrd edukad ei olnud, kuid 1988 ilmunud LP “Out of Order” ja 1989 ilmunud hittsingel “Downtown Train” tõstsid laulja taaskord tippu.

1991 ilmus album “Vagabond Heart”, mis oli varasematest küpsem ja rahulikum, kuid ka see meeldis publikule. 1993 esines Rod Stewart telesaates “MTV Unplugged”, sellest saatest tehti ka album “Unplugged … And Seated” (1993), mis andis lauljale järjekorde hittsingli “Have I Told You Lately”. 1995 ilmus album “A Spanner in the Works”, mis oli suurepärane saundi ja teostusega, 1996 ilmus album “If We Fall in Love Tonight”, millel oli nii uusi kui ka vanemaid lugusid ja 1998 ilmus album “When We Were the New Boys”, mis viis Stewarti tagasi juurte juurde ehk see oli rokiplaat.

Rod Stewart jätks edukalt ka selle sajandi alguses, kuigi ei maksa unustada, et 2000 avastati lauljal kilpnäärmevähk, talle tehti lõikus läbi kurgulihaste, mistõttu pidi ta uuesti laulma õppima, kuid vaatamata sellele ilmus 2001 album “Human”, mis ei olnud küll väga edukas, seejärel neli albumit sarjast “Great American Songbook”, millel Stewart esitas nn USA popmuusika standardlugusid. Plaadid olid ülimalt edukad.

2006 ilmus rokkmuusika hittlugude album “Still the Same: Great Rock Classics of Our Time”, 2009 ilmus veel üks coverite album, seekord soulmuusika ja Motowni lugude album “Soulbook”, kuni 2010 ilmus “Great American Songbook” viies album “Fly Me to the Moon”.

2012 avaldas laulja biograafia “Rod: The Autobiography”. Huvitaval kombel pole seda raamatut “leidnud” meie kirjastajad, sest ometigi võiks ju sellise mehe elulugu ka eesti keeles olemas olla …

Pärast seda hakkas ta kirjutama üle pika aja ka uut muusikat, viimati oli ta seda teinud ju 1990. aastatel. Ilmusid albumid “Time” (2013), “Another Country” (2015). 2018 ilmus album “Blood Red Roses”, mis tõusis kohe ilmudes brittide plaadimüügitabeli esikohale!

Ka albumil “You’re in My Heart” (2019) esitas Stewart omasid lugusid, seekord saatjaks Royal Philharmonic Orchestra. Veidi varem, 2016, oli Rod Stewartil avastatud eesnäärmevähk, mida ta hoidis saladuses ja andis sellest teada alles 2019, mil ta korraldas hetegevusgala, et korjata raha just eesnäärmevähki ennetava töö jaoks.

Aastate jooksul on Rod Stewart olnud abielus kolm korda ja tal on kaheksa last viie erineva naisega. 2016 löödi Rod Stewart rüütliks, ja nii sai temast Sir Roderick.

Nüüd on mul hea meel tõdeda, et Rod Stewart on 2021. aastal tagasi uue albumi ja uue muusikaga. Rod Stewart sattus pandeemia ajal olukorda, kus esineda ei olnud võimalik ning sunniviisilise vaba ajaga tuli ette võtta midagi muud. Nii leidiski laulja inspiratsiooni, et taas uue loomingu kirjutamisega tegelema hakata, ja avaldas 12. novembril uue albumi “The Tears of Hercules” koos singliga "Touchline".

“The Tears of Hercules” on Rod Stewarti 32. stuudioalbum, selle produtsetideks on Rod Stewart ise ja Kevin Savigar, kes on ka varem Rod Sewartiga koostööd teinud. Savigari teised tuntumad “koostööpartnerid” on olnud George Harrison, Bob Dylan, John Mellencamp, Pat Benatar, Marily Manson, Willie Nelson jpt.

Uuel albumil on üheksa laulu, mille autoriks on Rod Stewart koos Kevin Savigari ja Emerson Swinfordiga. Näiteks laul “I Can’t Imagine” on pühendatud Stewarti abikaasale Penny Lancasterile, kes omakorda on teinud uue albumi kaanefoto (fotol on Rod Stewart uhkes armee-kuues, kaelas kett “Celtic”, et anda märku, milline jalgpalliklubi jätkuvalt talle meeldib). Laul “Hold On” võitleb rassisimi vastu, “Born to Boogie” on pühendatud varalahkunud rokkmuusika superstaarile Marc Bolanile.

Plaadi nimiloo autoriks on Kanada laulja-laulukirjutaja Marc Jordan ja helilooja Stephen Moccio, ja see ilmus algupäraselt Marc Jordani albumil “Make Believe Ballroom” (2004). Marc Jordan on kirjutanud koos John Capekiga ka ühe varasema Rod Stewarti hittloo “Rhythm of My Heart” (1991).

Uuel albumil on veel kaks coverit – “Some Kind of Wonderful” (ansambli The Drifters esitatud laul aastast 1967) ja Johnny Cashi laul “These Are My People”. Singlitena on uuelt albumilt ilmunud “One More Time” (september 2021), “Hold On” (oktoober 2021) ja “I Can’t Imagine” (november 2021, selle laulu video filmiti Rod Stewarti kodus Los Angeleses).

Uue albumi avalöök on igati kantrilik (kübe ka folgilik) ja mõnusa refrääniga lugu “One More Time”, milles kuuleb nii viiulit kui ka bändžot. Sellele järgneb tõeline tantsuhitt “Gabriella”, mis meenutab mulle kunagist Stewarti megahitti “Da Ya Think I’m Sexy”, vanameister on jätkuvalt suurepärases vormis, ja laulab kellegist Gabriellast! Ja milline seksikas taustavokaal selles laulus on! Rääkimata igati ägedast kitarrisoolost, mis peaks olema mängitud Emerson Swinfordi poolt.

Ka albumi kolmas lugu “All My Days” igati mõnus popilugu, milles palju ka Mehhiko hingamist, sest Stewart kinnitab, et ta seilab just Mehhikosse, aitab küll sellest muust jamast. Stewart kutsub ka kuulaja endaga kaasa, midagi ju kaotada pole! Taaskord väga meeldejääv refrään ja igati ägedad puhk- ja keelpillid. Kuna juttu on päikesest ja tekiilast, siis mida veel tahta!

Neljas lugu on väga hea vanakooli rokilugu, taaskord midagi sellist, mida me oleme harjunud Rod Stewarti esituses kuulama. Laulu peakirjaks “Some Kind of Wonderful”, no ja täpselt sama äge on ka albumi järgmine laul – “Born To Boogie”, mis tõepoolest pühendatud Marc Bolanile. On tunda, et vanameister Rod Stewart naudib seda laulu 100%, kusjuures ägedalt on ära kasutatud ka Marc Bolani laulude pealkirju ja tekste! Väga äge! Väga glämm!

No ja kui Sa arvad, et plaadi ägedamad lood on kuuldud, siis eksid. Kuues lugu! Kummalise pealkirjaga, aga ülimalt seksika olekuga lugu “Kookooaramabama”, milles Stewart laulab, et seks on cool ja igati tore ja viib sind tõelisesse paradiisi. Rod Stewart teab, mida ta laulab!

Seejärel igati vahva hingamisega popilugu “I Can’t Imagine”, mille Rod Stewart on pühendanud oma abikaasale Penny Lanacsterile. Stewart tõdeb, et ta ei oskaks enda kõrval näha ega tunda mitte kedagi teist, kui just teda! Ilusasti öeldud, on ju nii. Ka selles loos on vahvat taustalaulu ja mõnusaid puhkpille.

Ka järgmine lugu on ilus … plaadi nimilugu, tõeliselt ilus mõtisklus, milles Stewart juurdleb elatud elu üle. Tõeliselt kaunid sõnad ja hämmastavalt kaunis meloodia. Albumi lõpus ongi Rod Stewart rahulikum, lugudes “Hold On”, “Precious Memories” (mõnusalt doo-wop’ilik lugu, mis meenutab 1950.-60. aastaid), “These Are My People” ja “Touchline” on ilusad meloodiad, meeldejäävad refräänid ja on ju Rod Stewart alati kauneid lugusid suurepäraselt esitanud, sest on mehes seda vajalikku hinge, nagu ka sellel albumil.

Väga hea kuulamine 100%!

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/2sjLgnR7JeVPRayrFoYjHs

 

Rod Stewart "I Can't Imagine"


Jørn Lier, Horst Hans Jørgen Sandnes “Operatsioon Kilekott. Detektiivibüroo nr 2” (Varrak)

Ühel päeval, kui Tiril ja Oliver Ottoga jalutama lähevad, märkavad nad kahtlast kilekotiga meest. Nad otsustavad teda jälitada. Kui mees turuplatsil koti enda kõrval istuva naisega salaja ära vahetab, ei anna uudishimu Tirilile ja Oliverile rahu. Mis neis kottides on ja miks neid salaja vahetatakse?

Detektiivibürool nr 2 on taas käsil uus juhtum.

Ma olen üsna kindel, et Norra ühe populaarseima krimikirjaniku Jørn Lier Horsti lastele kirjutatud krimkad sarjas “Detektiivibüroo nr 2” on saanud vägagi populaarseks ka meie laste seas, kes raamatuid loevad, ja kellele kriminaalsed lood meeldivad. On ju varem samas sarjas kirjastuselt Varrak ilmunud: “Operatsioon Varjumees” (2018), “Operatsioon Kõuepilv” (2018), “Operatsioon Päikeseloojang” (2019), “Operatsioon Nartsiss” (2019), “Operatsioon Suvesaar” (2020), “Operatsioon Tuuleiil” (2020), “Operatsioon Pronksiplats” (2021). Seega on “Operastsioon Kilekott” selles sarjas juba 8 raamat!

Selleski raamatus oleme jätkuvalt väikelinnas Elvestadis, kus elab 937 elanikku. Raamatu esisisekaanel on Elvestadi kaart, nagu ikka neis raamatutes on olnud. Seejärel tutvustatakse meile raamatu tegelasi – peategelased on Tiril, Oliver ja nende koer Otto, kuid sekord ka kilekotinaine, salapärane mees, mõistatuslik naine ja veel üks salapärane mees. Mulle tundub, et meid ootab ees üks väga põnev ja salapärane lugemine.

Seekordne lugu algab sellega, et Oliveri seljal ronis ämblik. Kuna poiss putukaid ja mutukaid ei sallinud, siis ajas Tiril ämbliku minema, kuid samal hetkel osutas ta ühele mehele, kes vudis minna aia ääres, kilekott näpus. Oliver ei saanud aru, mis selle mehega oli, kuid Tiril oli kindel, et midagi oli selle mehega valesti, midagi, mis oli salapärane!

Mehel olid päikeseprillid ees, kuigi taevas oli pilves. Kaelas oli sall, must müts oli üle kõrvade veetud ja kindad olid käes, ehkki ilm ei olnud üldse külm. Kas see võis olla mõni kuulsus, kes ei tahtnud, et teda ära tuntaks?

Mees sammus üle sõidutee ja istus turuplatsil ühele pingile. Seal istus juba üks punase salli ja rohelise mantliga naine. Esialgu tundus, et ei toimu mitte midagi kahtlast, kuid Oliver ja Tiril otsustasid siiski vaatama jääda. Veidi hiljem kinnitas Tiril, et mees ja naine olid kotte vahetanud! Kas nad tegid salajast vahetuskaupa?

Lapsed otsustasid mehele järgneda. Mees piilus pidevalt üle õla. Tundus, et ta kardab, et keegi teda jälitab. Lõpuks võttis mees võtmed ja jõuti aadressile Sepikoja 8. Maja oli valget värvi nagu teisedki selles tänavas ja punase kivikatusega. Aknalaudadel olid punased potililled. See nägi päris hubane välja. Oliver ja Tiril peitsid end teisel pool tänavat seisva auto varju, autol oli ka järelkäru, millel oli kõiksugu kola, mis ootas prügimäele viimist. Nüüd oli lastel hea võimalus vastasmaja silmas pidad. Kardinad tõmmati ette. Algul ühel, siis teisel aknal. Seejärel veel ühel aknal.

Lapsed otsustasid oodata ja vaadata, mis edasi juhtuma hakkab. Tiril oletas, et mees võis olla spioon, kes müüs sõjasaladusi ja istus nüüd toas ja luges raha. Oliver teadis, et Elvestadis ei olnud küll sõjaväge, äkki oli tegemist hoopis ärisaladusega.

Veidi hiljem ilmus naine, kes tassis katkist kolmerattalist. Ta viskas jalgratta järelkärru, istus autosse ja sõitis ära. Nüüd ei olnud lastel end enam millegi taha peita, ja just nüüd tuli majast ka mees välja, koos kotiga. Kilekotiga mehel ei olnud enam päikeseprille ega mütsi ja ta astus värava kõrvale prügikasti juurde. Ta võttis kaane pealt ja viskas valge kilekotti prügikasti.

Mees läks majja tagasi. Oliver ja Tiril läksid prügikasti juurde, et kilekott sealt kätte saada. Lastele sai üsna ruttu selgeks, et selles kilekotis oli lihtsalt prügi, kuid nad võtsid selle siiski oma nn büroosse kaasa.

Oliver laotas kirjutuslauale suure poogna pakkepaberit, sõlmis koti lahti ja valas selle sisu välja. Esimesena said nad aru, et mees ei hooli keskkonnast, kuna ta ei sortinud prügi. Kotis oli läbisegi paberit, kilet, toidujäätmeid ja muud rämpsu. Samas said lapsed teada mehe nime, kuna seal oli ka loomakaitseseltsi häälekandja. Lapsed järeldasid, et mees armastas loomi, ja kartulikrõpse, kuna prahi hulgas oli ka tühi krõpsupakk. Seejärel juba lapikuks volditud piimapakk, milles polnud tilkagi piima. Kas mees oli enne paki kokku voltimist paki ära loputanud? Imelik – mees prügi ei sortinud, kuid pimmapakk oli loputatud. Kas see oli pakk, mille pingil istunud naine oli mehele andnud?

Oliver ja Tiril uurisid piimapakki lähemalt. Midagi oli selle sees. Oliver kallutas piimapakki, valgele paberilehele pudenes pisike tumepruun terake. Tiril võttis suurendusklaasi, et seda lähemalt uurida, kuid lastel polnud aimugi, mis see olla võiks.

Oliver leidis veel kokku kärtsutatud paberi, millel olid märksõnad, kuid käekiri oli loetamatu. Miskit suutsid lapsed sellelt paberilehelt siiski välja lugeda – 16.9 13.15 2000,- - kas see oli kuupäev, kellaaeg, rahasumma? 16.9 oli just see päev, mil mees ja naine pingil kohtusid, ka kellaaeg klappis. Alumisel real oli kirjas surnud ja sõna, mis lõppes –tukatega.

Nüüd hakkas Oliveri ja Tirilit huvitama ka pingil istunud naine, kellega mees oli kilekotte vahetanud. Kes see naine oli, kuidas ta välja nägi, kas ta võis sellele pingile tagasi tulla? Lapsed otustasid järgmisel päeval vaatama minna, kuigi sadas vastikut külma vihma. Esialgu tundus, et naist ei tule, kuid veidi pärast kella ühte oli rohelise mantli ja punase salliga naine pingi juures tagasi. Veidi hiljem sõitis pingist mitu korda mööda punase jalgrattaga naine. Lõpuks jalgrattur peatus, istus pingile ja jälle toimus kilekottide vahetus!

Oliver ja Tiril järgnesid rohelises mantlis ja punase salliga naisele. Nad jõudsid räämas ja rohtukasvanud lobudiku juurde. Kilekotiga naine seisis selle kõrvalukse ees ja heitis pilgu üle õla, enne kui majja lipsas ja ukse kärmelt kinni tõmbas. Lapsed jäid ootama, kuni naine majast lahkus. Nüüd oli neil võimalus asja lähemalt uurima minna. Oliver ja Tiril läksid kuuri, sattusid pimedasse kolikambrisse ja nüüd lähevad asjad vägagi põnevaks. Kuna olen jõudnud juba loo lõpu juurde, siis jätan selle Sulle endale lugeda ja avastada.

Igal juhul on mängus ämblikud, sisalikud, kärnkonnad, skorpionid ja maod … kas tegemist salakaubitsemisega? Ja mängus on igasugu eksootilised ja lausa mürgised loomad? Kes on süüdi? Kas too rohelise mantli ja punase salliga naine? Keegi veel?

Lastele tulevad appi tulevad ka politseinikud. Lõpuks mõistavad lapsed ja saavad ka lugejad teada, mis võis sellel prügi seast leitud paberilehel kirjas olla, ja mis oli see tumepruun terake, mis oli olnud piimapaki sees …

Nagu ikka on ka seekord raamatu lõpus on ka ülesanded lugejale (väikestele detektiividele). Raamatu lehekülgedelt tuleb üles leida mõned lemmikloomad, aiavoolik, tsirkuse reklaamkuulutused, üks vahva konnake ja välja tuleb selgitada ka see, mille vastu loomasahkerdajad oma autoga sõitsid, et selle latern katki oli.

“Detektiivibüroo nr 2” juhtumised on jätkuvalt põnevad ja kaasahaaravad, mis peaksid väiksele lugejale kindlasti huvi pakkuma. No ja väga lahedad on jätkuvalt ka Hans Jørgen Sandnesi illustratsioonid.


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)