Dorothea Flechsig „Sandor. Nutikas nahkhiir“ (Regio)

Sandor on lontis kõrvaga nahkhiir, kes oskab rääkida. Ta elab üksi ühe klassiruumi tagumise pingi kohal vanas rulookastis. Otse tema all istub Jendrik. Jendrik ei ole kuigi hea õpilane ja klassikaaslased kiusavad teda. Sandor aga valib Jendriku endale sõbraks. Üheskoos toovad nad päevavalgele suure saladuse: varas on matnud lossivaremetesse varalaeka!

Raamatu lõpust leiab huvitavat infot nahkhiirte kohta. Lugeja saab teada, et Eestis elab 14 liiki nahkhiiri, et kõige väiksem neist kaalub umbes sama palju kui kolm kummikommi, et nahkhiired lendavad kätega ja palju muud põnevat. Ja veel: nahkhiir on 2020. aastal Eesti „aasta loom“.

Raamatu autor Dorothea Flechsig töötas aastaid ajakirjanikuna, kirjutades samal ajal ka lasteraamatuid. Eesti lugejatele on Dorothea Flechsig tuttav Petronella Õnneseene sarja autorina.

Dorothea Flechsigi kirjutatud loodus- ja loomaraamatud lastele on igati imelised, õpetlikud, loodust ja loomi jälgima suunavad, lihtsad ja mõnusad lugeda. Täpselt sama võib öelda ka selle raamatu kohta, milles saame tuttavaks nahkhiirega.

Selle raamatu lugu algab koolitunnis, kui raamatu üks peategelastest, Jendrik, kuuleb imelikku heli. Kust see küll tuleb? Õpetaja Schmidt on kindel, et heli tekitab Jendrik, kes naksutab sõrmi. Õpetaja keelab Jendrikut, kes istub tagumises pingis.

Sandor elab aga vanas rulookastis poisi kohal. Kui Sandor valis rulookasti oma varjupaigaks, ei aimanud ta mida kõike ta seal kogema hakkab. Oli koolivaheaeg ja päeval valistses seal mõnus vaikus. Kuid ühe ropsuga said rahu ja vaikus otsa. Hommikuti hakkas helisema koolikell, klassi tulid lapsed, kes lobisesid ja karjusid täiest kõrist. Sandor tahtis otsekohe välja kolida! Kuid siis kuulis ta esmakordselt kriidi kriuksumist tahvlil, mis talle meeldis ja ta otsustas koolis edasi elada.

Kes on too Sandor, kes elab rulookastis? Sandor on nahkhiir. Pisut omamoodi, aga see-eest üsna nutikas. Sandor oskab lugeda ja arvutada, akrobaatilisi lennutrikke teha ja imelisi lugusid jutustada. Sandor tahab olla hiirvaikselt, et keegi teda ei märkaks. Aga kui ta klassis sedasi tukub, juhtub vahel tahtmatult, et ta naksutab hammastega ja veidi karbistab. Õpetaja Schmidt mõtleb iga kord, et vaene Jendrik naksutab sõrmedega. Klassis ei tee keegi Sandori olemasolust.

Raamatu teine peatükk saab alguse hommikul, kui Jendriku ema Freyja hüüab pahaselt, et nad hakkavad hiljaks jääma. Jendriku väikevend Tom tahtis endale ise kuuma piima teha, lasi sel aga põhja kõrbeda ja kõrvetas sõrme ka veel ära. Kell on viie minuti pärast kaheksa, kui pere autosse istus. Auto ei käivitunud. Saame teada, et Jendriku ema Freyja kasvatab lapsi üksi, nende isa elab kaugel Norras. Tal on seal autoremonditöökoda. Jendrik mõtleb, et kindlasti oskaks isa auto ära parandada ja Norras oleks üldse parem. Sest seal poleks ka õpetaja Schmidti.

Lõpuks auto käivitub, kuid nüüd alles jamad algavad, sest ema sõidab ühele uhkele autole tagant sisse! Emal pole kaasas ka prille, mida ta peaks roolis olles kandma. Õnneks Audi-juht (see, kellele tagant sisse sõideti) laenab emale prille.

Otse loomulikult jääbki Jendrik kooli hiljaks. Poiss näitab klassi tulles klassivend Friedrichile keelt, kuid see kukkus sedavõrd pahasti välja, et jääb mulje, justkui näitas ta seda õpetaja Schmidtile. Õpetaja on kindel, et nüüd jääb Jendrik peale tunde. Jendrik kinnitab, et ta ei saa seda teha, kuna peab oma väikevenna lasteaiast ära tooma.

Õpetaja on mõistlik, kuid Jendrik peab kirjutama järgmiseks päevaks talle paar lauset teemal “Mida saan teha, et mitte enam tundi hilineda.” Jendrik lähebki väikevenda lasteaaiast ära tooma, kusjuures salamahti lendab temaga kaasa ka Sandor, kes tahab Jendrikuga ilmtingimata sõbraks saada. Möödaminnes pistab Sandor nahka iga kärbse ja sääse, kes ta teele ette jääb. Jendrik ja Tom jõuavad koju, Sandor jääb esialgu õunapuu otsa, mis kasvab Jendriku akna all. Õunapuu, mis kannab maailma kõige mahlasemaid ja maitsvamaid õunu. Sandor klammerdub õunapuuoksa külge ja vaatab aknast sisse. Poisid söövad, kuid pärast sööki viib proua Hellwig Tomi koos tema sõbra Pauliga trenni.

Jendrik istub kirjutuslaua taha ja murrab tühja paberilehe kohal pead, mida õpetajale järgmiseks päevaks kirjutada. Nüüd otsustab Sandor aknast sisse lennata ja väita, et ega see nüüd nii raske ka ei ole. Esialgu ehmatab rääkiv nahkhiir poissi, kuid nahkhiir on väga sõbralik. Ta tutvustab ennast, kinnitab, et elab klassis poisi kohal vanas rulookastis, et tema nimi on Sandor, et ta on suurvidevlane, sündinud Transilvaanias ja tema vasak kõrv on lontis. Sellegipoolest kuuleb ta suurepäraselt iga ultraheli. Ta suudab suurepäraselt lennata, ta on muutnud oma toitumisharjumusi, otsides süüa hoopis prügilast, kuigi parema meelega sööks ta jahuusse, mida müüakse kalatarvete poes. Sandor tõdeb, et rääkima ja lugema õppis ta koolis, kirjutamine on tema jaoks raske, sest kuidas peaks ta ühe sõrmega pliiatsit hoidma? Nüüd käsib Sandor poisil sulepea võtta, tema ütleb, mida õpetajale kirjutada. Kiri ja vabandus õpetajale on sedavõrd ilus, et õpetaja selle klassi ees lausa ette loeb.

Pärast kooli kohtub Jendrik rattaparklas Sandoriga. Rattaparklal on katus ning Sandor ripub pea alaspidi põikpalgi küljes, ajab rinna puhevile ja teatab suursuguselt, et ta on alati teadnud, et on kirjanikuks sündinud. Rattaparklas on ka Lilli, kes uurib, kellega Jendrik räägib. Poisil ei jää muud üle, kui kinnitada, et mitte kellegagi. Pärast seda, kui tüdruk on lahkunud, ütleb Sandor, et nad peavad koos Jendrikuga vana kivitorni juurde minema, sest Sandor oli ühel ööl näinud seal midagi väga kummalist.

Sinna nad suunduvadki. Kõrge kivist ehitis on jäänuk vanast kindlusest, mis ehitati sinna 10. sajandil. Sandor käsib Jendrikul suure kivi alt kaevata, sest nahkhiir oli näinud, kuidas varas oli sinna aarde peitnud. Jendrik kaevab ja leiabki maa seest laeka. Laekas on teemandid, kuldne Šveitsi kell ja mitmesugused ehted! Jendrik unistab, mida kõike selle rahaga saaks, kui aardeleid maha müüa! Ema saaks uue auto ja nad saaksid kõik koos reisida. Sandor pole sellega nõus, juveelipood helistaks kindlasti politseisse ja Jendrik võetakse nagu varas kinni.

Nii viibki Jendrik leiu politseisse, kus selgub, et seda laegast on juba ammu otsitud. Selle väärtus on umbes 790 000 eurot ja aus leidja saab sellest viis protsenti ehk umbes 39 500 eurot! Kenake summa ju seegi. Ka Sandor on rahul, sest nüüd saab ju Jendrik talle ka maitsvaid jahuusse osta.

Kui Sa nüüd arvad, et ongi kogu lugu, siis kindlasti mitte. Me saame lugeda sellest, kus Sandor on sündinud – Transilvaanias Covasna piirkonnas Baceli vana kiriku pööningul. Tema kodu Transilvaania asub Rumeenias, kus on imeilus. Seal on laiad hämarad laaned, rohelised aasad, kuhu karjused saadavad sööma oma lambakarjad, hiiglaslikud mäeahelikud, selged jõed ja järved, kus põhi paistab. Sealne rahu on tavatult vaikne. Kui Sandor sellest Jendrikule jutustab, siis on tunda, et Sandor tahaks sinna tagasi. Kuid ta jääb hoopis “vahele” Jendriku emale, kes nahkhiire toast luuaga välja ajab. Jendrik tõdeb, et ema peab järgmine kord nahkhiir Sanori ees vabandama, sest Sandor on tema sõber.

Nüüd, kui Sandor on tagastanud leitud aarde, on saanud temast ka üsna kuulus poiss, kellest isegi ajalehes kirjutatakse, klassis kiidetakse jne. Ainult ema on pahane, sest Jendrik on pidanud leiust valetama, kuidas ta kolmapäeval õhtul hilja (kell 23.30) üht kahtlast meest väljas jälitas, aga kas siis laps võib nii hilja väljas olla … Ema on pahane ka seetõttu, kuna Jendrik on valetanud, sest kolmapäeval oli ema just sel kellaajal poisi toas olnud, kuna tal oli vaja poja arvutis miskit kirjutada. Seega, Jendrik peab rääkima tõtt. Jendrik räägibki, et Sandor oli teda aardeni juhatanud, Sandor, kes on nahkhiir! Aga kas sellist juttu usub ema? Loomulikult mitte. Jutt Sandorist viib Jendriku hoopis lastepsühholoogi juurde, kes jõuab siiski järelduseni, et poisiga midagi pahasti ei ole.

Siinkohal teen oma loos pausi, sest ma ei saa Sulle ometigi tervet raamatut ette jutustada. Igal juhul saame lugeda veel sellest, kuidas Jendrik Sanorit aitab, kui kooli majahoidja Jelinek vana rulookasti praod kinni paneb. Nii jääb Sandor sinna lõksu. Loeme sellestki, kuidas Jendrik teeb valmis igati vahva ja sisuka referaadi nahkhiirtest, mida klassi ees ka esitleb. Selle tulemusena aitavad klassikaaslased valmis ehitada nahkhiirtele mitmed pesakastid, mis viiakse majahoidja poolt nelja meetri kõrgusele koolimaja katusele. Ja veel, loeme sellestki, kuidas Jendrik peab koolihoovis kaklema klassivend Friedrichiga, kes on üksa üsna ebameeldiv tegelane, kuidas Sandor ja nahkhiired Jendrikule appi tulevad. Sellestki on juttu, et Sandor saab heaks sõbraks Lilliga, et ema saab heaks sõbraks lastepsühholoogiga, et lõpuks saabub ka kauaoodatud kiri politseist, et Jendrik ja ema on saanud leiutasu 39 500 krooni! Ja nüüd võib ees oodata perekondlik reis, ja kuhu mujale kui Transilvaaniasse.

Raamatu lõpus saame lugeda veel igasugu huvitavaid fakte nahkhiirte kohta, et osad neist on kerged kui kummikommid, et maailmas on üle 1000 nahkhiireliigi, Eestis elab 14 liiki nahkhiiri, nahkhiired lendavad kätega, nende teaduslik nimetus on käsitiivalised, nende omapäraks on nende magamisviis, kui nad parasjagu ringi ei lenda, ripuvad nad peaaegu alati pea alaspidi, nahkhiired orienteeruvad kasutades kajalokatsiooni jne.

Seejärel veel ka Eestimaa Looduse Fondi nahkhiire.eksperdi Lauri Lutsari järelsõna, milles on juttu ka nahkhiirtest Eestis, eriti suurvidevlastest, kes on ju ka selle raamatu Sandor.


Jaak Juske „800 aastat lugusid Tallinnast“ (Pegasus)

Selle raamatu kaante vahelt leiate kümneid Tallinna pika ajalooga seotud olulisi sündmusi: linna piiramisi, tulekahjusid, võimuvahetusi, kõrgete külaliste visiite, tähtsate mälestusmärkide rajamist ja hävitamist, põnevaid arheoloogilisi leide, aga ka erakordseid või esmakordseid juhtumisi linnas. Isegi armastuslugusid ning muud üdini inimlikku. Nii mõnegi loo puhul on kohalik ajalugu seotud samaaegsete arengutega mujal Eestis või laias maailmas. Kaetud on kõik olulised etapid linna pikas ajaloos. Sündmused on kronoloogilises järjekorras, kuigi ühe jutu sees võib tulla ette rännakuid ajas nii tagasi kui edasi.

Jaak Juske on kirjutanud Tallinna ajaloost mitu raamatut. Pealinna vanu lugusid leiab rohkelt 2012. aastal ilmunud raamatust „Lood unustatud Tallinnast“ ning 2016. aastal trükivalgust näinud teosest „100 põnevat lugu Tallinnast". Käesolev raamat on neile omamoodi järjeks. Sellesse on kogutud lood, millest pole tema varasemates raamatutes juttu olnud või on neid vaid põgusalt mainitud. Mõningad kunagi kirja pandud lood on saanud aga viimastel aastatel järje.

Ma mäletan väga hästi neid kahte (õigupoolest ju kolme) Jaak Juske kirjutatud/koostatud raamatut, millest ka kirjastus Pegasus oma tutvustuse juttu teeb ehk 2016 ilmunud “Sada põnevat lugu Tallinnast” ja “Lood unustatud Tallinnast” (kaks osa, 2012 ja 2013). Olen ka ise aastate jooksul “kogunud” raamatuid ja ajalehtede (nt Linnalehest, Pealinnast, Õpetajate Lehest) väljalõikeid Tallinnast, Tallinna vaatamisväärsustest, Tallinna vanalinnast, Tallinna kirikutest, Tallinna ajaloost jpm. Seetõttu on Jaak Juske koostatud raamatud “õige magus tükk” just nendele, kes Tallinna vastu huvi tunnevad, kuid mitte ainult.

Selle raamatu sissejuhatuses ütleb Jaak Juske, et 2019. aasta juuni keskpaigas külastas Tallinna Taani kuninganna Margarethe II, et tähistada linna esmamainimise 800. aastapäeva. Tema ammuse eelkäija, Taani kuninga Valdemar II suurt sõjaretke ja eestlaste alistamist Lindanise lahingus juunikuus aastal 1219 võib pidada Tallinna kui linna sünnihetkeks. Tõnismäel asunud muinasasula naabrusesse hakkas kujunema keskaegne kristlik hansalinn. Nii on tänaseks kogunenud 800 aastat lugusid Tallinnast.

Jaak Juske tõdeb, et on Tallinna ajaloost kirjutanud mitu raamatut. Sellesse raamatusse on ta otsinud lugusid, millest tema varasemates raamatutes juttu pole olnud või on neid vaid põgusalt mainitud. Mõningad kunagi kirja pandud lood on aga saanud viimastel aastatel järje. Autor kinnitab, et lugeja leiab siit kümneid Tallinna pikas ajaloos olulisi sündmusi: linna piiramisi, tulekahjusid, võimuvahetusi, kõrgete külaliste visiite, oluliste mälestusmärkide rajamist ja hävitamist, põnevaid arheoloogilisi leide, aga ka erakordseid või esmakordseid juhtumisi linnas. Isegi armastuslugusid.

Enamik lugusid on seotud vanalinna ja kesklinnaga, kuid autor teeb hüppeid ka teistesse linnaosadesse. Eraldi on juttu linna kujunemisest ning haldusjaotusest. Vanu aegu ja muutunud linnaruumi aitavad elustada fotod. Pean autoriga nõustuma, sest fotosid on selles raamatus tõepoolest palju, need on igati huvitavad ja põnevad vaadata ja kindlasti räägivad oma loo Tallinnast.

Esimene peatükk selles raamatus viib meid ammustesse aegadesse ja kannab pealkirja “Kas Tallinna linn asutati kaks korda?” Uusimad arheoloogilised avastused annavad alust väita, et eestlaste muinasasula paiknes 13. sajandi alguses, kui Taani kuningas Valdemar II meile saabus, Tõnismäe kagunõlval. Arheoloogid on pakkunud välja hüpoteesi, et Tallinna kui keskaegset linna on asutatud kaks korda. Tõnismäe kandist on leitud kraave, mida on peetud vallutusaega kuuluvateks kinnistute piirideks. Nii et võib-olla asus Taani kuningas rajama linna kohta, kus juba varem asula paiknes, ehk siis Tõnismäele. Kuna aga 1227 läks järgmiseks 11 aastaks võim Tallinnas mõõgavendade ehk sakslaste kätte, asusid viimased rajama linna praeguse vanalinna alale. On arvatud, et keskaegne hansalinn hakkas kujunema kaupmeeste kaitsepühaku Nikolause ehk Niguliste kiriku ümber.

Teises peatükis saame lugeda sellest, mis oleks juhtunud Tallinnas siis, kui saarlased oleksid taanlased Tallinnast minema ajanud, edasi on juttu sellest, kuidas tallinlased said Lüübeki kodanikega samad õigused (see juhtus 15. mail 1248, mistõttu tähistatakse ka täna just sel kuupäeval Tallinna päeva).

Neljas peatükk on “Vanalinna muutunud majad”, milles Jaak Juske tõdeb, et Tallinna vanalinn on kujunenud keskajal ja tänapäeval on alles üpris vähe ehedaid keskaegsel moel ehitatud hooneid. Korduvad ümberehitused on majade ilmet muutnud. Kui me satuksime Taani-aegsesse 13. sajandi ja 14. sajandi esimese poole Tallinna, ei tunneks me linna ära. Toona oli see valdavalt puust madal linn. Kõigile tuntud vanalinn oma viilkatustega kivimajadega on pärit alles hiliskeskajast.

Jaak Juske räägib selles peatükis majadest pikemalt, kuid lisab ka seda, et ehitusmeistrid olid keskajal väga tihti eesti päritolu mehed, kes tundsid kõige paremini kohalikku ehituskivi paasi. Ehituskivi vanalinna rajamiseks murti Lasnamäe paekarjäärist, kus praegu laiuvad Pae park ja järv. Kuna aga Toompea asub looduslikul paepangal, siis seal murti tihti paasi kohapealt.

Edasi on juttu sellest, kuidas paavst Revali koolitüli lahendas, juttu on toomkoolist, dominiiklastest, Katariina konvendikirikust jm. Saame teada, kus asub vanim tallinlanna kujutis (Vanalinna Katariina käigus omaaegse kloostrikiriku välisseinale on pandud algselt pühakoja põrandas olnud keskaegsed hauaplaadid, ühel neist hauaplaatidest on ka Tallinna raehärra abikaasa Kunigunde Schotelmundi (surnud 27.04.1381) kujutis, mis on teadaolevalt vanim säilinud piltkujutis ühest Tallinnas elanud daamist).

Lugusid on veel ja veel – milline oli Suurgildi hoone ehituse aegne maailm, sellestki on juttu, et 1433 toimus Tallinna vanema ajaloo suurim tulekahju, mille käigus põles maha nii all-linn kui ka Toompea ühes kõikide kirikute ja kloostritega, samuti langesid tuleohvriks aiad, kuurid ja küünid eeslinnades.

Loeme edasi, Jaak Juske tõdeb, et vanalinnas on kümneid maju, kus väidetavalt kummitab, selles raamatus on juttu Lai 29 kummitusmaja tegelikust loost. Käime ka Raeapteegis klaretti joomas, saame teada munkade patuelust Punases kloostris, mõrvadest keskaegses Mihkli nunnakloostris, kirikurüüstest Niguliste kirikus (1524), 1536 toimunud suure tüliga lõppenud rüütliturniirist ja Tallinna nime esmamainimisest.

1570, Liivi sõja keskel toimus Toompeal (ülalinnas) omamoodi kodusõda, mille käigus tuli mõnel mehel lausa kloaagiaugu kaudu põgeneda, edasi juba ka Vene armee lahkumisest linna müüride alt 1571, kuid ka kuninglikust soost isa ja poja suhete klaarimisest Tallinnas (1589 kohtusid Tallinnas Johan III ja tema poeg Sigismund – Poola kuningas ja Rootsi troonipärija), saame teada, kas Oleviste kirik oli tõesti maailma kõrgeim hoone, lisaks veel ka Saksa kõige tähtsama barokiajastu lüüriku Paul Flemingi seotusest Tallinnaga, kus ta kaotas oma südame ja oleks peaaegu saanud linnaarstiks.

Tulekahjusid on selles raamatus veel – 1684 puhkes 6. juuni hommikul Toompeal suur tulekahju, mis sai alguse tallmeister Peter Brohmanni majast, selle käigus hävis väga palju Toompea uhkeid hooneid, kuid õnneks on ka ilusamaid lugusid, näiteks Tallinna esimesest kohvimajast, mille avas 1702 Hispaaniast, Saragossast pärit Alfonso Tellado Carvallido, see asus Raekoja plats 12 (selles peatükis saame teada, et praegu on Tallinna vanim järjest tegutsenud kohvik 1864 uksed avanud Stude, nüüdne Maiasmoka kohvik Pikas tänavas). Juttu on sellest, kuidas Peeter I end Tallinnas pulmas purju jõi, Vene-Rootsi suurest merelahingust Tallinna reidil 13. mail 1790, mille käigus Balti laevastik Vassili Tšitšagovi juhtimisel võitis Rootsi laevastikku.

Väga põnev on peatükk Tallinnas valmistatud allveelaevadest – 1714 asuti Vene tsaari Peeter I käsul Tallinnas Vanasadama naabruses rajama Admiraliteedi töökodasid et üha laienevale impeeriumile sõjalaevu ehitada. Just seal sündis 140 aastat hiljem vanim Tallinnas ehitatud allveelaev. See oli vägagi “kummaline” allveelaev, mille esimene versioon oli puust ja vaid viis meetrit pikk, mahutades neli meest. Kaks väntasid käsitsi laeva edasi sõudmiseks Archimedese kruvi. Allveepaat sai õhku üle veepinna ulatuvadest torudest ja võis sukelduda kuni kahe meetri sügavusele. Kiiruseks saadi vaid 1,5 kilomeetrit tunnis. Järgmised kaks versiooni tehti juba metallist, kuid viimase ja enam-vähem toimiva allveelaeva valmimise ajaks oli sõda juba läbi saanud.

Liigume ajas edasi. 1869 - Tallinna esimese üldlaulupeo aasta, 24. august 1888 algab Tallinnas regulaarne trammiliiklus (esimene ühe rööpapaariga trammiliin kulges Vene turult ehk praeguselt Viru väljakult mööda Narva maanteed ja Salongi ehk praeguse Weizenbergi tänavat Kadriorgu), 1896 esimene autosõit Eestis (seegi toimus Tallinnas, kui jalgrattavabrikant Johannes Schümann kutsus tallinlased Telliskopli teele (praegusele Kopli tänavale) uuelaadset masinat kaema, ajalehes kirjutati sellest ja nimetati imelist liikumisvahendit küll vankriks).

Loomulikult jõuame ka 20. sajandisse – uurime Juhkentali värvikat agulielu, spioneerime Nikolai von Glehni sarvilist hiiglast ehk Kalevipoja kuju (see sai valmis 1908), jalutame Tallinnas tsaariaja lõpus, saame teada, millal tehti Tallinnas esimesed liikuvad pildid, juttu on ka Astangu hiigeltunnelitest (1916 otsustasid sõjaväevõimud rajada Peeter Suure merekindluse laskemoonalaod just Kadaka ja Mäeküla kanti). 1917 toimus tulekahju ja veretöö Paksus Margareetas, umbes samal ajal sõlmis kirjandusrühmitus Siuru rendilepingu Tallinna linnavalitsusega keskaegse Pika jala väravatorni kasutamiseks. Torni ülemisele korrusele oli kujunud korralik kultuurikiht linnusõnnikut ja siurulased lootsid selle müügist saada raha räämas torni kordategemiseks. Torn taheti kohandada kirjandusklubiks. Soovitud hinda aga sõnniku eest ei saadud ja plaan jäi teostamata. Hilisemal ajal on Pika jala väravatornis olnud kunstnike ateljeekorterid. Tänapäeval korraldatakse keskaegses ehitises vahetevahel linnarahvale avatud kunstinäitusi.

Ma ei tahaks Sulle ka kõike ära rääkida, kuid lisan siiski veel mõned märgusõnad peatükkidest, mis selles väga sisukas ja huvitavas raamatu on – Eesti lipu heiskamine Pika Hermanni torni päev pärast riigi sündi, kuidas kogu Eesti valitsus ühte korterisse ära mahtus, uusaastapidu kütmata Estonia saalis, tuhandete Vene sõdurite surm tüüfusesse, veretöö Balti jaamas, Riigikogu plaanid lammutada Nevski katedraal, Rotermanni elevaatori hiigelpõleng, kindralmajor Johan Undi mõrv keset linna, Kopli rahvamaja ja kiriku häving tules, Tallinna vabanemine Härjapea jõest, Jaani kirik mälestusmärkidel ees, Raua tänava lahing, soomlaste roll Tallinna märtsipommitamise ööl, kadunud punamonumendid, Viru hotell leekides, kultusfilmi “Stalker” võtted Tallinnas, kuidas Tallinnas olümpiaregatti peeti, sinimustvalge lipuga ratsanik (kelleks oli muusik Endel Jõgi, tuntud kui Gunnar Grapsi Grupi ja ansambli Proov 583 kitarrist), Toompea ründamine 1990. aastal, Marja poe varing 1994. aastal, Eurovisiooni lauluvõistlus Saku Suurhallis 2002. aastal, Tallinna ajaloo mõjukaim kõne (USA president Barack Obama kõne 3. septembril 2014 Nordea kontserdimajas), Euroopa kauneim jõuluturg (2018. aasta detsembri alguses tuli uudis, et Tallinna jõuluturg on valitud Euroopa kaunimaks), mälestusmärk esimesele eestlasest linnapeale ja tema koolijuhist abikaasale (perekond Lenderi mälestusmärk Politseiaia pargis), keskaegne prügimägi kui kullaauk (üks selline leiti 2018. aastal Kalamajast Väike-Patarei 1/Jahu 6 asuvalt kinnistult, kust tuli välja 15 000 hiliskeskaegsest Tallinna vanalinnast pärit leidu), neli hiljuti avastatud vana kalmistut, vanad lood vanalinna sillutises, legend sõnnikuhunnikust ja kartulipõllust, Tallinn – pindalalt viies Eesti linn (pärast 2017. aasta haldusreformi ei ole Tallinn enam pindalalt Eesti suurim linn, pärast Pärnut, Paidet, Narva-Jõesuud ja Haapsalu on Tallinn alles tagasihoidlikul viiendal kohal, elanike arvult on aga pealinn endiselt võimsalt suurim: Tallinnas elab ligi 450 000 inimest ehk enam kui iga kolmas Eesti elanik).

Raamatu viimane peatükk on “Koroonavaikuse linn”, mis lõpetab üsna nukrameelselt selle sisuka raamatu. 2020 maailma tabanud koroonaepideemia on teinud tühjaks ka vanalinna tänavad ja söögikohad … millal olukord paraneb? Kes seda teab, sest alles hiljuti sai hoo sisse koroonaviiruse teine laine.

Selline põnev, huvitav ja faktirohke lugemine on Jaak Juske uus raamat “800 aastat lugusid Tallinnast”.


Nickelback „All The Right Reasons. 15th Anniversary Expanded Edition“ (Warner Music)

Nickelback on 1995. aastal Kanadas (kui päris täpne olla, siis on nad pärit Hanna-nimelisest linnast Albertast, kuid hiljem elasid bändiliikmed hoopis Vancouveris) kokku tulnud post-grunge bänd, kelle muusikalise stiili kohta on öeldud, et see on ka hard rock, pop rock, alternatiivne rock, heavy metal, alternatiivne metal, nu metal.

Aastate jooksul on Nickelback ütelnud, et nende muusikat on mõjutanud Creedence Clearwater Revival, Metallica, Nirvana, Bob Marley, Red Hot Chili Peppers ja U2. Nickelbacki esimene väljalase oli demo-EP “Hesher”, mis ilmus veebruaris 1996. Pärast seda, alates aastast 1999 on bänd avaldanud mitmeid TOP 10 jõudnud lugusid. Kuigi siinkohal peab mainima, et miskipärast on Nickelback hääletatud mitmel korral ka maailma halvimaks bändiks. Huvitav, kas siin võib mängus olla ka hoopis inimlik kadedus, et Nickelbackil vägagi hästi on läinud?

Tagasi alguse juurde. Vennad Mike ja Chad Kroeger, nende nõbu Brandon Kroeger ja Ryan Peake hakkasid bändi tegema juba 1990. aastate alguses. Bändile pandi nimeks Village Idiot ja mängiti teiste bändide lugusid. Veidi hiljem muutus nimi Nickelback’iks, kuna Mike Kroeger töötas toona Starbucks’is ja andes klientidele raga tagasi, ütles: “Here’s Your nickel back.”

Esialgu mängiti Led Zeppelini ja Metallica lugusid, kuni Chad Kroeger küsis kasuisalt 4 000 dollarit, et teha valmis bändi esimene salvestus. On räägitud, et pool sellest summast kulus salvestamisele, teine pool “maagilistele seentele” … mine võta nüüd kinni … Kuid nagu alguses mainisin, siis Nickelbacki esimene väljalase oli seitsme lauluga EP “Hesher”, mis ilmus 1996 (nende algupärane EP on tänapäeval tõeline rariteet). Samal aasta ilmus ka nende debüütalbum “Curb”, sellel oli ka bändi esimene ametlik singel “Fly”. Lugu suurt populaarsust ei kogunud ja seda mängiti peamiselt kohalikes raadiojaamades.

1998 ilmus teine stuudioplaat “The State”, mille bänd andis välja oma kulu ja kirjadega. Veidi hiljem sõlmis bänd lepingu firmadega EMI ja Roadrunner Records, seejärel ilmus “The State” uuesti suuremate jõududega 2000. aastal. USAs ja Kanadas saavutas album kuldplaadi müüginormi, ja 2008. aastaks juba ka plaatinaplaadi müüginormi.

2001 avaldas Nickelback kolmanda stuudioplaadi “Silver Side Up”, mis tegi bändi tuttavaks juba suuremale publikule. Singel “How You Remind Me” oli tõeline superhitt, mis tõusis USA ja Kanada singlimüügitabeli esikohale, kusjuures lul juhtis USAs nii rokk- kui ka poppmuusika edetabelit. Billboard Hot 100 valis laulu aasta parimaks singliks. Rokkmuusika edetabelite tippu tõusid sellelt albumilt veel ka laulud “Too Bad” ja “Never Again”.

2003 ilmus Nickelbacki neljas stuudioalbum “The Long Road”, millel oli samuti mitu edukat laulu: “Someday”, “Feelin’ Way Too Damn Good” ja “Figure You Out”. Seejärel juba aasta 2005 ja viies stuudioalbum “All the Right Reasons”, millelt lausa viis laulu/singlit tõusis USA singlimüügitabeli TOP 20 hulka! Need olid: "Photograph", "Savin' Me", "Far Away", "If Everyone Cared" ja "Rockstar". Ainuüksi USAs müüdi albumit 7 miljonit eksemplari!

2008 ilmus album “Dark Horse”, mille produtsendiks legendaarne Mutt Lange. Selleltki leiame neli väga edukat laulu/singlit: “Gotta Be Somebody”, “Something in Your Mouth”, I’d Come for You” ja “Burn in to the Ground”.

2011 ilmus album “Here and Now”, 2014 “No Fixed Aadress” ja seni viimane album, mis on aastast 2017 ehk “Feed the Machine”.

2019 räägiti, et Nickelback hakkab tegema uut albumit, seekord raskemat kraami, juttu on olnud isegi sellest, et Nickelback teeb albumi Slayeri lugudest, kuid seni on see jutuks jäänud. 2020 augustis avaldas Nickelback laulu “The Devil Went to Georgia” (koos Kanada fusion kitarristi Dave Martone’iga), mis on algupäraselt The Charlie Daniels Band’i lugu.

Nickelback mängib koosseisus: Chad Kroeger - laul, kitarr (1995 -), Ryan Peake - kitarr, taustalaul (1995 -),  Mike Kroeger - basskitarr (1995 -), Daniel Adair - trummid, taustalaul (2005 -).

Endised liikmed: Ryan Vikedal - trummid (1998 - 2005), Mitch Guindon – trummid (1997 - 1998), Brandon Yario Kroeger - trummid (1995 - 1997).

Ja nüüd, 2020 ilmus bändi edukaim ja kuulsaim album “All the Right Reasons” uuesti, et tähistada selle ilmumise 15. juubelit. Algupäraselt oli see Nickelbacki esimene album, millel trumme mängis Daniel Adair, kes oli varem mänginud ansamblis 3 Doors Down. USAs ja Kanadas tõusis see plaadimüügitabelis esikohale. Seda on müüdud üle 12. miljoni eksemplari. Nagu mainisin, siis 5 selle albumi laulu jõudis USA TOP 20 sekka, kolm TOP 10 sekka, üldse ilmus albumilt lausa 7 singlit.

2017. aastaks oli seda albumit USAs müüdud peaaegu 8 miljonit eksemplari ja sellega on see album ka USAs väga-väga edukas album. Kui Billboard valis välja 200 parimat kümnendi (2000-2010) albumit, siis Nickelbacki see album oli kohal number 13!

Uuesti ilmunud “All the Right Reasons. 15th Anniversary Expanded Edition” on nüüd duubelalbum, millel on lisaks 2005. aasta plaadile valitud ka singlite nn B-pooled, mis on remasterdatud ehk Nickelbacki cover Queeni laulust “We Will Rock You” ja akustilised versioonid lauludest “Photograph”, “Too Bad” ja “Someday”.

Teisel plaadil on kontsert 8. augustist 2006 Buffalo Chipi kämpingualalt Sturgis’es, Lõuna-Dakotas. Pean tunnistama, et mulle on alati kontsertalbumid meeldinud, sest public annab sageli jõudu ja head hingamist juurde, mida võib öelda ka Nickelbacki kontsertalbumi kohta, mis algab võimsa sissejuhatusega ja hea minekuga lauluga “Intro/Animals”! Kontsertalbumil kuuleb peamiselt just albumi “All the Right Reasons” lugusid (neid on kontsertalbumil 5), kuid on ka mõned teised ehk 2001. aastast “Woke Up This Morning”, “Never Again”, “Too Bad” ja otse loomulikult ka “How You Remind Me”, 2003. aastast “Because of You”, “Someday” ja Figured You Out”.

Ma usun, et Nickelbacki fännidele on uuesti ilmunud legendaarne plaat igati “magus tükk” (rääkimata sellest ägedast kontsertsalvestusest), kuid kindlasti võib see pakkuda huvi ka neile muusikasõpradele, kes Nickelbacki seni kuulanud ei ole, sest see on suurepärane album, et selle ägeda rokipundiga tutvust teha.

On ju albumil raskemat kraami ja ägedaid kitarrisoolosid – “Follow You Home”, “Fight For All The Wrong Reasons”, “Someone That You’re With”, veidi isegi punglikumalt ja alternatiivsemalt hingavat rokki – “Animals”, “Side Of a Bullet”, kuid ka rahulikumat ja meloodilisemat rokki – “Photograph”, “Savin’ Me”, “Far Away”, “If Everyone Cared”, ja hittlugu “Rockstar”.

Ja nagu ütleb Chad Kroeger kontsertsalvestuse lõpus: “Muideks, meie olemegi Nickelback!”

Head kuulamist:

https://rhino.lnk.to/ATRR15

 

Nickelback "Photograph"


Reeli Reinaus „Saladuslik päevik“ (Tänapäev)

Neli last – Kerttu, Liisbet, Oliver ja Kaspar – leiavad vanalt pööningult salapärase päeviku. Päevikust selgub, et selle omanik, nõiatüdruk Saara, on vaimude maailmas vangis ning palub abi enda vabastamiseks. Selleks peavad lapsed lahendama mitmeid keerulisi ning ohtlikke ülesandeid. Abistajate leidlikkusele ja vaprusele vaatamata ähvardab kogu ettevõtmine nurjuda.

Reeli Reinaus on õppinud teoloogiat ja folkloristikat, ehk on sellest tuge saanud ka tema huvi kõige salapärase ja müstilise vastu. Lisaks kirjutamisele naudib ta häid filme ja matkamist. “Saladuslik päevik” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta lastejutuvõistlusel II koha.

Reeli Reinausi kirjutatud “Saladuslik päevik” ilmus esimest korda tõepoolest juba 2008. aastal ehk siis 12 aastat tagasi, mistõttu on vahva, et see hiiglama põnev ja kaasahaarav lasteraamat uuesti ilmus, sest on ju uus põlvkond lapsi peale kasvanud. Aastate jooksul on Reeli Reinaus kirjutanud veel ridamisi suurepäraseid laste- ja noorteraamatuid: “Mõistatus lossivaremetes” (Tänapäev 2009), “Must vares” (Tänapäev 2010), “Nõidkapteni needus” (Tänapäev 2010), “Täiesti tavaline perekond” (Tänapäev 2010), “Kivid, tulnukad ja sekt” (Tänapäev 2011), “Tavalised hambahaldjad” (Tänapäev 2011), “Vaevatud” (Tänapäev 2011), “Aguliurka lapsed” (Tänapäev 2012), “Detektiiv Triibik loomaaias” (Tänapäev 2013 ja 2017), “Poisid Mustalt Hobuselt” (Tänapäev 2013), “Roosad inglid” (Tänapäev 2014), “Deemoni märk” (Varrak 2014), “Pärdik Päär ja hauaröövlid” (Tänapäev 2015), “Suhkrust ja jahust” (Tänapäev 2015), “Kuidas mu isa endale uue naise sai” (Tänapäev 2016 ja 2020), “Verikambi” (Varrak 2016), “Maarius, maagia ja libahunt Liisi” (Päike ja Pilv 2017), “Vanalinna detektiivid. Mustpeade maalid” (Tänapäev 2017), “Mõõkade äss” (Varrak 2017), “San Augustini vereohvrid” (Tänapäev 2017), “Suusi ja kadunud uni” (Päike ja Pilv 2017), “Vanalinna detektiivid. Verega kirjutatud kirjad” (Tänapäev 2018), “Roosi märgi all” (Varrak 2019), “Morten, Emilie ja kadunud maailmas” (Päike ja Pilv 2020), “Vanalinna detektiivid. Neitsitorni meedium” (Tänapäev 2020). Ma loodan, et see raamatute nimekiri räägib iseend eest, kusjuures 12. aasta jooksul 25 raamatut! Ja kõik need raamatud väga põnevad, kaasahaaravad, palju on müstilis lugusid, mitu mereröövlite lugu jne jne.

“Saladuslik päevik” algab koolitunnis, mis toimus linnast väljas piknikul ja nädal enne kooliaasta algust. Lapsed olid rääkinud suvistest tegemistest ja sügisplaanidest, mänginud peitust ning söönud kaasatoodud võileibu ja puuvilju. Märkamatult oli jutt läinud muinasjuttudele - kellele meeldis Punamütsike, kellele “Lumivalgeke ja seitse pöialpoiss”, “Ali Baba ja 40 röövlit”, “Sinihabe”.

Õpetaja uuris ka Kerttu käest, mis temale meeldib. Tüdrukul oli meeles vaid see üks lugu, ta ei teadnud, kas öelda või mitte. Kerttu punastas ja ütles, et tema lugu räägib ühest nõiatüdrukust, kelle nimi on Saara. Kerttu teadis, mis järgnes. Kõik hakkasid naerma. Õpetaja kinnitas Kerttule, et kindlasti on see mõni tore jutt või raamat, aga see pole ju muinasjutt, sest muinasjutud on teistsugused. Lapsed ütlesid, et keegi pole sellist lugu kuulnud ja küllap on Kerttu selle ise välja mõtelnud. Ainult Kerttu pinginaaber Liisbet ja klassivend Oliver astusid Kerttu kaitseks välja. Nemad ütlesid, et see lugu on päriselt olemas, kuid ei suutnud ka nemad teisi lapsi seda lugu uskuma panna. Õnneks sai õuetund koos piknikuga läbi.

Seejärel oleme juba Kerttu kodus, kus on ka Liisbet ja Oliver. Kerttu kinnitas teistele, et Saara lugu ei olegi muinasjutt, see on päris lugu! Liisbet oli eelmisel suvel uude koju elama asunud, ta oli pööningul vanu asju uurinud ja leidnud ühe raamatu. See oli tegelikult päevik, mis oli kirjutatud vanaaegsete tähtedega. Päeviku kirjutajaks oli üheksa-aastane tüdruk, Saara, kes oli nõiduse all. Tegelikult oli ta päris tavaline tüdruk, kes oli juba väga pikka aega olnud päris-maailmast ära nõiutud. Ometi oli olemas ka võimalus, et teda inimeste juurde tagasi aidata – siis, kui ta nõidusest vabaneb, saab tast jällegi harilik tüdruk.

Liisbet ja Oliver ei tahtnud seda lugu uskuda, kuid Kerttu näitas ka teistele päevikut. Selles oli kirjas, et Saara oli täiesti tavaline tüdruk. Tema vanaema oli nõid. Kord kui vanaema kodus polnud, tahtis ka Saara nõidust proovida, mis ta oli vanaemalt õppinud. Aga Saara hing kui ka keha kadusid vaimude maailma ja Saara ei osanud sealt tagasi tulla. Tüdruku vanaema, kes oleks saanud teda aidata, suri, ja nii jäigi Saara vaimude maailma. Saara kinnitas, et ta ei saa enne tagasi, kui neli last pole end tema asemel nõia õpilasteks muutnud. Saarat on võimalik vangistusest päästa vaid siis, kui kaks poissi ja kaks tüdrukut täiskuu ööl nelja tee ristil ühe riituse läbi teevad. Neli last peavad segama etteantud ainetest nõiajoogi ning võitlema täiskuuööl selle aurus vaimude maailma olenditega, kes Saarat vangis hoiavad. Ainult nii on Saaral võimalus saada tagasi inimeste juurde. Aga juhul, kui lapsed seda ei suuda või midagi valesti läheb, siis tabab neid sama saatus nagu Saarat.

Kui lapsed päeviku lugemise lõpetasid, märkasid nad oma üllatuseks pööningu nurgas rohekat valgust. Valguses märkasid nad umbes nendevanust tüdrukut, kes kõlgutas suurel riidekirstul istudes jalgu ja viipas neile. Kerttu kinnitas, et nad aitavad teda. Ka Liisbet ja Oliver olid nõus, keda võtta neljandaks? Neljandat polnud vaja kaua otsida, sest pööningu uksel seisis umbes üheteistkümne-kaheteistkümneaastane poiss. See oli Kerttu vend Kaspar. Nüüd oli neli last koos, kuid uskuge mind, neil seisab ees tõeliselt keeruline ja müstiline katsumus, et Saarat aidata.

Meie neljal peategelasel tuli üsna kähku kokku otsida, leida ja saada vajalikud esemed, sest täiskuuöö oli lähedal, lastel oli aega vaid kuus päeva. Esimesena tegid nad endale selgeks, mis asi on riitus ja seejärel tuli hakata vajalikku asju otsima ja saama. Kõikide vajalike asjalike saamisega oli tükk tegemist, nende saamisega näib kaasas käivat ka mingisugune needus, sest Oliver astus endale naela jalga, millest lausa veremürgitus tuli, Liisbet murdis käeluu, Kaspar kukkus peaaegu läbi põranda, lisaks veel kohtumised nõiatürduk Saaraga, salapärase mehega, kes oli vist lausa kurat, kummitusega vanas kummitusmajas jpm.

Mida oli lastel vaja? Vaja läks kolme musta kassi karva (selle ülesande said endale Kaspar ja Liisbet, kuid musta kassi leidmine polnud sugugi lihtne, rääkimata kolma karva välja tõmbamisest), musta kuke sulg (selle ülesande said Kerttu ja Oliver, kes läksid Oliveri vanaema juurde Pääskülla, sest temal oli must kukk, kuid ka see polnud lihtne ülesanne, sest kukk andis Oliverile peaaegu peksa …), surnud ronga sulg (Kaspar ja Oliver tegid endale selgeks, kes on hakk, kes on vares, kes on ronk ja läksid sulge pargist otsima, kus nad puutusid kokku kolme endast vanema kutiga, kuid Oliveril ja Kasparil oli julgust ja pealehakkamist ja sulg saadi), üheksat sorti lilli (Kerttu ka Liisbet leidsid lilled mestast, kuid kohtusid seal ka Saaraga, kes rääkis neile oma vanaemast ja sellest, kuidas ta varjude maailma sattus), konnakoib või mõne surnud looma maks (konnal jalga lõikama õnneks ei pea, sest Liisbeti vanaisa oli saatnud neile pool siga, milles oli ka maks), armulaualeib (sellega olid äärmiselt keerulised lood, lapsed küsisid abi ja nõu Kerttu ja Kaspari vanaema käest, kes soovitas lastel musta maagiaga mitte tegeleda, sest see on ohtlik), vana piibel (1889. aastal valminud piibli leidsid lapsed raamatukogust, kuid see tuli sealt ka salaja välja toimetada), taim, millel nimeks üheksavägine (see kasvas naabrinaise, proua Laanelille aias, keda hüüti ka Džunglimutiks, keda paljud lapsed lausa kartsid, õnneks osutus proua Laanelill igati toredaks naisterahvaks, kes oli lihtsalt üks tubli rohenäpp, Kerttu ja Liisbet pidid proua aias kasvava üheksavägise keskkööl noppima, kuna oli pime, siis Liisbet kukkus ja murdis käeluu).

Kuid see pole veel sugugi mitte kõik. Lapsed pidid välja selgitama ühe ladinakeelse lause tähenduse, mida uuriti Oliveri isa käest. Isa nägi seda lauset ja muutus väga pahaseks, millega lapsed küll tegelevad! Selgus, et see on nn nõiavormel, mida vanal ajal kordasid nõiad enne seda, kui nad hakkasid tegelema musta maagia või nõidumisega.

Oliver ja Kaspar pidid ühel öösel veel ka surnuaial käima, kus poisid meenutasid nii Tom Sawyerit kui ka Huckelberry Finni, Draculat ja Frankensteini, kuid igal juhul tuli neil lõigata värskel haual õhuke laast (siinkohal jäi mulle veidi segaseks, kas laast kirstu küljest, risti küljest?), igal juhul nad selle laastu said, kuid Oliver astus endale jalga naela, järgmisel päeval oli jalg juba nii pahas seisukorras, et kahtlustatakse veremürgitust, mistõttu Oliver haiglasse sattus.

Oli ka lihtsamaid asju, mida lastel vaja läks – küüslauk, hõbesõrmuse küljest hõbevalget – need on kohe käepärast võtta.

Kuid neid müstilisi ja põnevaid vahejuhtumeid on raamatus veel. Ühel ööl sai Kerttu Saaralt kingituse – kuldse medaljoni, millega saab soovida, kui oled hädas, medaljon täidab kolm soovi. Kerttu pidi käima ka hiiemäel, kus kohtus Saara vanaemaga, kes andis tüdrukule unevile, mis pidi aitama lapsi riitusel – kui kurjad jõud tulevad laste hingi ära viima, siis peavad nad mõtlema ilusale mälestusele ja vilet puhuma. Lapsed jäävad magama, hing läheb kehast välja – just sinna paika, mida lapsed puhumise hetkel meenutasid. Kuna see paik asub laste mälestustes, siis ei oska kurjad vaimud neile sinna järele minna. Hiiemäel jäi ka Kerttu hätta, kuid õnneks tulid appi Liisbet ja Kaspar.

Nüüd oli puudu veel vaid armulaualeib ja Oliver, kes oli haiglas paranemas, kuid just seal … siinkohal panen oma loole kolm punkti, ma ei saa ju kõike ka ära rääkida.

Lapsed jõuavad lõpuks nelja tee risti, mis on tegelikult Pääsukese ja Ronga tänava rist, seal on nende nõiakatel, kuhu lähevad kõik vajalikud asjad, nad võtavad katla ümber ringi, avavad piibli ja Kerttu hakkab kordama ladinakeelselt lauset, millest ma eespool rääkisin.

Lõpuks tõusevad katlast suitsupilved, kuid kas need on head või havad suitsupilved?

Kas lapsed suudavad Saarat ikkagi aidata, kas nad satuvad ise ohtu, kas see kõik oli vaid üks mäng?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle põneva ja kaasahaarava seiklusliku lasteraamatu läbi loed.

Raamatu pildid on joonistanud Kadri Kurema.


Aarne Biin „Roosa rapsoodia“ (Eesti Raamat)

„Roosa rapsoodia“ on romaan ühe noore mehe muusikuks kasvamisest möödunud sajandi kuuekümnendail aastail, läbi ahistava vaesuse ning KGB jälitamise kiuste. Selle noore mehe, Aldo Merene süü nõukogude võimu silmis on ülisuur – tema isaks oli itaallasest Saksa ohvitser, Saksa julgeolekupolitsei ametnik. Kui isa sõjakeerises kadunuks jäi, suutis Aldo ema rinnalapsega kodumaale jõuda ja kasvatas poja üksi üles. Kuigi tal oli õpetajakutse, sai ta tööd vaid sanitari või koristajana. Sellega lapsele muusikaalast haridust anda polnud mingit võimalust. Seetõttu läks Aldo keskkooli asemel tehnikumi ja õppis nahktoodete tehnoloogiks, maakeeli kingsepaks – tehnikumis maksti isegi väikest stipendiumi. Aga unistus muusikukutsest oli nii võimas, et see viis ta lõpuks ikkagi konservatooriumi katsetele. Ja kuigi tal polnud piisavat alusharidust, võeti ta siiski vastu koorijuhtimise erialale.

Romaan keskendub toonasele üliõpilaselule, tudengite omavahelistele suhetele, armumistele ja lahkuminekutele, leivateenimisele kõrtsibändides. Aldo kuum lõunamaine temperament viib teda tihti sekeldustesse, eriti suhetes naistega.

Varjuna aga saadab Aldot neil „kuldseil kuuekümnendail“ KGB valvas silm.

Aarne Biin (sünd 1942) sai kirjanikuna tuntuks 1979 ilmunud romaaniga „Tema kuninglik kõrgus“. Ta on avaldanud üle paarikümne teose. Viimati ilmus temalt romaan „Põrgu taga lagedal“ (2020).

Selle aasta alguses lugesin Aarne Biini romaani “Põrgu taga lagedal”, mis kõnetas mind sedavõrd, et hakkasin ka kirjaniku varasemaid teoseid otsima ja lugema, õnneks on olemas antikvariaadid või komisjonipoed, kust Eesti kirjanike vanemaid teoseid leiab. Nii sai läbi loetud Aarne Biini kirjutatud “Tema Kuninglik Kõrgus” (1979), “Tundmatu kunstniku maal” (1993), “Sild üle Koiva” (2013), “Meie sõbrad” (2015) ja “Kõik, mida pole” (1997), plaanis on veel mõni teinegi Biini raamat läbi lugeda. Sel aastal on vanameister olnud vägagi viljakas, sest eelpool mainitud romaanile “Põrgu taga lagedal” on ilmunud teinegi romaan “Roosa rapsoodia”.

Selle raamatu lugu algab, kui üks vanamees mängis klaverit. Lugu, mis algas nagu Radetzky marss. Saalis istus ka üks keskealine naine, kes vanamehele lõpuks ka plaksutas. Vanamees oli mures, et naine pidi tema pärast ootama, kuid naine kinnitas, et tema on rahul, ta oli saanud tasuta ju terve kontserdi.

Autor tõdeb, et mees oli tõepoolest vana, kõhn. Kokkuvajunud näoga ja lumivalgete sasiselt lokkihoidvate juustega. Temast õhkus vanamoelist viisakust.

Võtab veidi aega, kui lugeja mõistab, et oleme kunagises koolimajas. Vanamehe ema oli selles koolis mõnda aega õpetajana töötanud. Mees ise seal ei olnud elanud, käis ainult vaheajal, kuid tal oli sealt mõnusaid noorusmälestusi, mida ta otsima tuli. Vanamees uuris naiselt, kas ta Hanna Randlat tunneb? Ta sai teada, et koolimajast viis kilomeetrit edasi Neeme külas oma tütre peres elab Hanna Liiver, õige vana, pensionil õpetaja. Vanamees palus Hannat tervitada, tervitaja peaks tervitatavale ütlema, et üks Aldo-nimeline tõbras saadab tervisi. Lõpuks saab nii saalis viibinud naine, kui ka lugeja teada, et Aldo-nimeline vanamees mängis ühe rumeenlase, Wingershi teost “Roosa rapsoodia”.

Liigume ajas tagasi. Selles romaanis liigubki Aarne Biin ajas edasi-tagasi, kord on üks eluetapp Aldo elus, kord teine. Asulasse sõitis Ikarus, millest astus maha roidunud ja unine, sasise lokkispeaga kutt, kellel mõlkusid meeles Wingersh ja Gershwin ja “Sinine raspoodia”. Poisil oli kaasas spordikott mõne hilbu, näputäie heliplaatide ja paari raamatuga. Teises käs oli tal hommikune Rahva Hääl, milles polnud midagi peale Hruštšovi järjekordse kõne. See on hea vihje sellele, millises ajas me liigume, kuigi edasi lugedes tekkivad raamatusse ka konkreetsemad aastaarvud.

Poiss läks koolimaja poole, sest ema oli kirjutanud, et koolimaja jääb supelrannast veidi kaugemale. Ta jõudiski kahekorruselise puumaja juurde ja selle saali, mille prempoolses taganurgas troonis täiemõõduline punasest puust kontsertklaver. Siinkohal pean mainima, et selles raamatus on klaveritest, klaverimängust, klaveriparandusest vägagi palju juttu.

Selle saali klaviatuuri taga istusid kaks tüdrukut. Nüüd saame teada, et Aldo perekonnanimi on Merene ja antud hetkel tuli ta koolist, kus oli olnud võimalik naisi tundma õppida. Siinkohal pean küsima, kas Aldo Merene selle raamatu arenedes naise ikkagi õppis tundma? Kui raamatut edasi loed, siis saad ise järeldused teha. Aldol oli elu jooksul väga palju naisi, enamus neist olid lihtsalt voodipartnerid, kuid oli ka naisi, keda ta siiski ka armastas.

Nüüd uurib Aldo tüdrukutelt klaveri taga, kust ta võiks leida õpetaja Hilda Merene korteri. Teejuhiks läheb Merike, kellest saab Aldo Merese tulevane naine, tema abikaasa, kuid selleni on veel pikk tee minna.

Aldo ema elas koolimajas, valge tahveluksega korteris, millest pidi saama mõneks ajaks ka Aldo kodu. Aldo oli just kooli lõpetanud. Nüüd oli ta kõrgelt koolitatud nahaparkal ja kingsepp. Lugeja saab teada, et see oli olnud hädaabi-lahendus, mille Aldo oli välja mõelnud olukorras, kui tavalisse keskkooli õppima minek neile majanduslikult peaaegu võimatu oli. Hilda Merene oli olnud õpetaja, kuid 1949. aastal selgus organitele, et Saksamaale ei viidud teda sunniviisiliselt, et ta oli abiellunud natsiadministratsiooni töötajaga … Ta kaotas päevapealt töökoha. Kohalikku haiglasse sanitariks ta siiski võeti. Palk oli küll närune, aga seal sai ta ise süüa ja vahel jätkus kojugi kaasa tuua. 1954. aastal läks vana arst pensionile ja haigla pandi kinni. Ema võeti võimude eest poolsalaja kooli koristajaks. Otse näljas ema ja poeg ei olnud, aga laiutada polnud ka millegagi. Kõige tähtsamatest asjadest oli puudu – jalatistest ja riietest kasvavale poisile.

1956. aastal, lõpetanud seitse klassi, läks Aldo koperatiivi kauplusse transporditööliseks. Kaksa aastat logistas ta vana veoauto kabiinis juhi kõrval, vedades leiba, heeringatünne ja jahukotte kesklattu ja harukauplusesse. Ta igatses teenida nii palju, et saaks akordioni osta, kuigi see tundus lausa võimatu. Ema polnud sellega rahul. Õppida oli tarvis. Poiss oli kindel, kui juba õppida, siis eriala. Nii ta sinna kingseppade kooli sattuski.

Nüüd küsis ema, kuhu poeg tööle suunati? Selgus, et ei suunatud kuhugi. Aldo sai niinimetatud vaba diplomi, lubati edasi õppima minna. Aldo teadis, et kingseppade ülikooli ei ole olemas, tema mõtles hoopis konservatooriumi minna.

Mängu tulebki muusika, sest autor tõdeb, et Aldo oli erakordselt musikaalne. Umbes viieaastasena sai ta klaveri juurde ja mõningase punnimise järel ajas ühe näpuga juba mingi meloodia välja. Tal oli absoluutne kuulmine, erakordne akorditaju ja uskumatu mälu. Ühekordse kuulmise järel võis ta iga laulu ise ette kanda. Tema kasvamise ajal polnud neil raadiot ega grammofoni. Sellest hoolimata teadis ta kogu muusikarepertuaari, mis üldse kusagilt kuulata oli.

Aldo ütles emale, et mõtlebki klaverimängu õppima hakata. Või siis midagi muud. Ta tahab muusikas elada. See on ainus reaalsus, mis teda köidab. Nagu igas Eesti peres, pidas ka tema ema kahtlaseks elukutset, millel kunsti maik juures.

Edasi meenutab Aldo kooliaega kergetööstuse tehnikumis, kus ta õppis nahktoodete tehnoloogiat. Stipp oli 140 suure formaadi ja väga väikese ostujõuga rubla. Koristaja palgast moodustas see terve kolmandiku ja sööklatoidul võis sellega pool kuud hinges püsida. Kuid juba siis hakkas Aldo orkestrites mängima, trummi, klaverit, akordioni. Igas kuus oli neli nädalalõppu, mis tähendas kaheksat tantsuõhtut ja orkestripoiste õhtune palk oli kuni 50 rubla.

Tehnikumis oli üks oluline asi veel. Ta oli ainus poiss kolmekümneses õppegrupis. Esialgu tüdrukud lihtsalt kiusasid Aldot, nii et esimese kursuse lõpuks oli Aldo hakanud naissugu vihkama. Kõik neli kursust istus Aldo ühe laua taga Lea-nimelise tüdrukuga, kes oli üsna kena ja rahulik, jagas Aldoga konspekte ja kooliuudiseid. Aldo rääkis ainult Leale, et tema sünnikoht on Berliin, tema isa oli itaallane ja tema nimi on Aldo Minelli, kuid sellest ei tohtinud Lea mitte kellelegi rääkida.

Tagasi aega, kui Aldo ema juurde koolimajja saabus. Nüüd pidi ta kooli klaveril harjutama, et valmistuda sisseastumiseksamiteks konssi. Klaveril, millel olid harjutanud ka kaks tüdrukut, kellest Aldo ka emale rääkis. Ema kinnitas, et need olid kooli omad lapsed – Merike oli direktori perest ja Hanna koolitädi laps. Aldo kohtubs türdukutega uuesti, mängiti klaverit, käidi ujumas.

Taaskord tehnikumi. Aldo meenutab jällegi elu tehnikumis, kus ta lõpuks oma pinginaabri Leaga ka vahekorda astus. Näib, et see vahejuhtum levis kulutulena, sest ühel hetkel käis Aldo voodist läbi üsnagi palju klassi- ja kooliõdesid. Oli ka üks Eneli-nimeline tüdruk, kes oli väljaspool kooli. Ühel hetkel sai Aldol klassi- ja kooliõdedest villand ja ta keskendus peamiselt peojärgsetele suhetele. Keeruline värk, kas pole …

Ema juurde alevikku. Aldol olid ees sisseastumiseksamid, kuid enne seda oli vaja veidi raha teenida. Ta helistas oma sõbrale, Lempsile, kes pakkus talle mängu pulmas. Pulmad olid vägevad ja kestsid kolm päeva, nii nagu vanasti kombeks. Orkester oli suurepärane, Aldo sai tuttavaks pruudi klassiõe Helmiga, kes õppis kergetööstuse tehnikumis riiete konstrueerimist ja modelleerimist. Ka Helmist saab Aldo elus oluline naine, üks nendest naistest, keda Aldo hindab, kes pole lihtsalt järjekordne voodipartner. Pulampeol Aldo Helmiga voodisse ei jõuagi, kuid tegi seda hoopis ühe teise tüdrukuga, kes oli lihtsalt märgatavalt aktiivsem ja “julgem”.

Oleme alevikus tagasi. Aldo mängis koolis klaverit, harjutas eksamiteks. Ta kohtus jällegi Merikesega, kes tahtis Aldoga magada!? Aldo kinnitas, et ei saa seda teha, ei tohi teha. Kui ta seda teeks, siis peaks ta tüdrukuga abielluma, kuid seda ta ei taha, sest ta peab veel mitu aastat õppima. Alles peale seda saab ta oma elu elama hakata.

Edasi juba sisseastumiseksamid konssi. Pianistiks Aldo õppima ei pääse, kuna tal olevat palju tehnikavigu, nende väljakoolitamine võtaks mitu aastat, ja tal on pianisti jaoks väga väikesed käed. Vaevu oktaav. Samas oli Aldo musikaalsem kui keegi toonastest pürgijatest, mistõttu pakutakse talle koorijuhtimise eriala. Ta saaks hea muusikalise üldhariduse, ta õpiks hääleseadet ja diktsiooni, mida edaspidi tuleb lauljatale edasi õpetada. Ta õpiks dirigeerimist, küllalt selleks, et ka mõnd instrumentaalkoosseisu juhatada. Pealegi saaks ta üldklaveri õpet, mis annab talle selleski asjas põhja alla. Äkki veel ka mõned eratunnid lisaks. Aldo Merene oli pakkumisega nõus.

Enne õppetöö algust tuli Aldo korraks veel ema juurde. Rannas kohtus ta jällegi Merikesega, kellega Aldo nüüd ka vahekorras oli, tüdruk oli äärmiselt pealetükkiv, kirg oli suur ja nii see läks.

Aastal 1962 alustas Aldo õpinguid konsis, ta kohtus linnas jällegi Helmiga, kes valmistas ägedaid riideid, ka Aldo sai endale jope (toona oli riiete saamisega täpselt nii nagu oli), kuid ühel päeval kutsuti Aldo Pagari tänavale! Pagari tänaval kuulas Aldot üle Valter Kreitsberg, kuna Aldo olevat 12.12.1962 rääkinud mõned anekdoodid seltsimees Hruštšovi kohta, lisaks veel see, et ta on sündinud Berliinis 1942. Kreitsberg lisas, et Aldo õpib küll koorijuhtimise erialal, kuid ta ei saa kunagi sellel erialal tööd, sest inimesed, kes tulid siia repatrieeritutena ei pälvi sellist usaldust … KGB’lase jaoks oli probleemne ka Aldo isa, kes oli gestaapo ohvitser, obersturmführer, kelle nime ei ole langenute ega ka vangide hulgas, järelikult pääses minema, ja ta võis elada kusagil Ladina-Ameerikas vale nime all. Kuidas saab Aldot usaldada?

Aldo ei ole papist poiss ja hakkas ülekuulajale sõnaliselt ja sisuliselt vastu, seetõttu jätkus ülekuulamine hoopis restoranis Vana Toomas, Raekoja platsi keldris. KGB’lane tahtis teha Aldole ettepanekut, sest sellisest asjast oli vaid üks väljapääs. Aldo keeldus nuhkimisest ja koputamisest, ta ei kartnud, oli enesekindel. Kreitsberg ähvardas Aldo ema kallale minna, mistõttu tõdes Aldo, et tal ei jää muud üle, kui palgamõrtsukaks hakata. Aldo lahkus, talle aitas sellest absurdsest “kohtumisest”.

Ma olen nüüd jälle üsna pikalt jutustama jäänud, aga raamat on huvitav ja kaasahaarav. Natuke räägin siiski veel, no nii lühidalt …

Loeme veel sellest, et Aldo ema sai endale uue mehe, kooli direktori Aleksander Kuusmiku, kes oli emast vanem, kuid igati sümpaatne mees, kes ka Aldole meeldis. Ema ja tema uus mees said ka lapse, Aldo sai endale väikese õe, kel nimeks pandi Reeda. Reedastki saame raamatus veel lugeda, seda küll veidi hiljem.

Loeme ka elust konservatooriumi ühikas, kus Aldo jätkas “suhteid” mitmete türdukutega (lauljatar Anu, kellele Aldo mõtleb välja esinejanime Ilona Novac, harfimängija Viivi ehk Fifi). Üheskoos käidi ooperis, vaadati ”Carmenit”, millest sai Aldo idee teha kontsert “Carmeni” lauludest, milles noored konservatooriumiõpilased laulsid. Aldo tegi seaded ja saatis lauljaid klaveril. Tööd ja vaeva oli palju, kuid Aldo oli suurepärane organiseerija, kes sai ka selle tööga hakkama. Esimene kontsert oli kergetööstuse tehnikumi aulas, edasi juba pedakoolis, polütehnilises, paaris keskkoolis ja lõpuks ka populaarses Lõuna klubis. Noored teenisid ka raha ning Sirp ja Vasar kirjutas artikli “Ooperitähtede järekasv näitas end!” Kiideti Ilona Novacit ja muusikalist kujundust Aldo Merene esituses. Vahva! Ka Aldo tundis ennast suurepäraselt.

Ja veel, Aldo sai oma toakaaslaselt kingituseks lagunenud trombooni, mille ta lasi korda teha ja õppis ka seda pilli mängima, kuigi see ei ole siiski päris tema pill. Lööme kaasa ka ühel kummalisel suvetuuril, kus Aldo trombooniga moottorratta häält tegi. Kava koosnes labasest muusikamürtsust, lorilauludest ja kahemõttelistest vahelehüüetest, olematutes kostüümides tantsijatest, näitleja naljakast vahelugemisest ja nii kolm tiiru. Publikumenu oli tohutu, Aldo teenis korraliku raha, kuni lõpuks kultuuriministeerium otsustas, et see pole ikka õige kava ja peatas selle … Toimus teinegi suvetuur, milles Aldo mängis bändis ja kaasa lõi kaks suure tulevikuga laulupoissi, enne seda sai Aldo endale ka vana ja üsna räämas klaveri, mille ta ka korda tegi.

Suvele järgnes sügis. Aldo jätkas õpingutega konservatooriumis, kuid pidi käima ka tööl. Nii hakkas ta tegema muusikat Tallinna hotellis – mängis klaverit ja trombooni, laulis. Öine töö oli väsitav, paari nädalaga oli Aldo täiesti läbi ja ta loobus öisest tööst. Appi tuli ema uus mees Aleksander, kes lubas Aldot aidata. Ta annab Aldole iga kuu 75 rubla, kuna Aleksandri tervis logises, kaasnes rahaga kohustus aidata Reedal elu alustada, kui äkki Aleksandriga midagi juhtub. Ja kui sündmustest veidi ette rutata, siis tegelikult ju juhtuski.

Aldo suurimaks ettevõtmiseks konservatooriumis õppimise ajal kujunes eksperimentaal-meeskoori loomine neljandal kursusel, millest kujunes ka Aldo lõputöö, kavas Sibeliuse “Finlandia” ja Kapi “Põhjarannik”.

Kuid, Aldo kohtus taaskord Merikesega ja nüüd armus Aldo juba tõsiselt. Merike elas Tallinnas Hiiul vanaonu juures, kus elas ka vanaonu uus elukaaslane. Mõlemad olid igati toredad inimesed ja üsna ruttu võitis Aldo nende usalduse. Elu- ja naistemees Aldo oli Merikese peale isegi armukade, sest Merike õppis Tartus juurat ja eks neid tulevasi meesjuriste oli ju teada. Siiski otsustasid Aldo ja Merike abielluda. Toimub laulatus, pulmapidu peeti Astoria restoranis, pulmaöö. Noored saavad teada, et nad võivad hakata elama Merikese vanaonu majas, kuhu oli noort verd vaja.

Aldo lõpetas konservatooriumi, sai vaba diplomi, kuid suunamist ei saanud. Ja nüüd selgus, et ta ei saagi tööd, ei aita käik kultuuriministeeriumisse, ei pääse ta ka kooli õpetama, kuna haridusosakonna kaadriosakond ei kinnita tema pabereid, sest Aldo sünnikoht on vale! Aldo võttis ühendust KGB’lase Valter Kreitsbergiga, kuid see kohtumine ainult vihastas Aldot.

Nüüd hakkas Aldo kõrtsimuusikuks restoranis Astoria. Ta mängis viiest seitsmeni, enne orkestri tulekut, klaverit ja laulis, isegi klassikalist muusikat, mis tõi restorani kohale täiesti uut liiki publiku, kes olid sellisele joomakohale ehteks. Aldo jätkas õpinguid konservatooriumis, et saada ka pianisti diplom, mille ta ka sai 18. juulil 1967. Ta mängis veidi džässi, kuid andis ka klaverikontserdi, temast sai ka suurepärane klaverisaatja noortele artistidele, ta andis klaveritunde, kuid jätkas ka magamist erinevate naistega. Teisalt, üritasid Aldo ja Merike last saada, kuid tulutult. Raamatu lõpus selgub, et arvatavasti oli Merike viljatu. Kuid ühel hetkel kinnitas Aldo Merikesele, et armastab ainult teda ja sellest alates ei maganud mees enam mitte ühegi teise naisega.

Aastad mööduvad. Aldo ja Merike jäid kahekesti, sest surid vanaonu, tolle elukaaslane ja lõpuks ka ema uus mees, Aleksander, Reeda isa. Nüüd jõudiski kätte aeg, kui Reeda tuli Aldo ja Merikese juurde elama, sest ta läks linnas 9. klassi. Esialgu oli kooselu teismelise tüdrukuga keeruline, kuid see muutus ruttu, kui Reeda hakkas õppima klaverimängu ja ooperilaulu. Läks veel veidi aega, kui Aldo juurde linna tuli elama ka ta ema. Saabus uus Eesti riik, uued ajad, uued laulud, uus muusika, Reeda läks Saksamaale õppima, kus leidis endale mehe, sai lapse. Sajandivahetusel suri Aldo ema, veidi aega hiljem lahkus ka Merike, kellel oli tõsine nahavähk …

70-aastane Aldo kaotas huvi elamise vastu, kuid paar aastat hiljem võttis ta end käsile, proovis juhatada paari koori, kuid parema meelega oleks ta lihtsalt kodus ja loeks, kuni ta kohtus veelkord Helmiga … Aldo kutsus Helmi enda juurde elama …

Selline suurepärane lugu see “Roosa rapsoodia”. Ühe poisi kujunemine meheks ja muusikuks, armastajaks ja abikaasaks. Raamat, milles on muusikat, armastust ja erootikatki, omamoodi ju ka nostalgiat, mida pakuvad 50-, 60- ja 70-aastad.


Goo Goo Dolls „It’s Christmas All Over“ (Warner Music)

Kui minu üks lemmikbändidest ehk Goo Goo Dolls annab välja jõulualbumi, siis on see igati lahe ja kindlasti tuleb seda kuulata ja mõni mõte ka kirja panna. Üsna hiljuti kirjutasin siin ka Dolly Partoni uuest jõuluplaadist, kus oli ka mitmeid uusi jõululugusid, ka Goo Goo Dollsi jõuluplaadilt leiab kaks uut jõululugu. Selleks aastaks plaanis Goo Goo Dolls suurt kontsertturneed, et promoda nende seni viimast stuudioalbumit „Miracle Pills“, mis ilmus eelmisel, 2019. aastal, kuid tänu ülemaailmsele pandeemiale jäi kontsertturnee ära ja mehed otsustasid hoopis stuudios teha, ja miks mitte teha valmis üks igati mõnus jõuluplaat, mis pole sugugi mitte hiiglama rokilik, pigem popilik, milles ka seda kõige ehedamat jõululaulude ilu ja rõõmu.

Kuna ma olen Goo Goo Dollsist eelmisel aastal siin ka pikemalt kirjutanud, siis kübe veel, aga mitte liiga pikalt.

Goo Goo Dolls tuli kokku juba 1986. aastal. Bändi panid Buffalos kokku laulja-kitarrist John Rzeznik ja basskitarrist-laulja Robby Takac. Nemad kaks on ka täna Goo Goo Dollsi ainsad liikmed, kuigi bändis on aastate jooksul mänginud ka mitmeid teisi pillimehi ja ka kontsertitel kasutatakse abijõude. Alates 1994. aastast mängis bändis pikka aega trumme Mike Malinin (tema lahkus bändist 2013. aastal), enne teda oli trummide taga George Tutuska. Bändi kuulsaimad ja tuntuimad lood on kindlasti „Name“ (1995. aasta albumilt „A Boy Named Goo“), „Iris“ ja „Slide“ (1998. aasta albumilt „Dizzy Up The Girl“, sellelt albumilt ilmus lausa 10 laulu, mis jõudsid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka) ja „Here Is Gone“ ja „Big Machine“ (2002. aasta albumilt „Gutterflower“). Aastate jooksul on USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka tõusnud 14 laulu ja ainuüksi USA’s on nende albumeid müüdud ca 10 miljonit.

Minu „tutvus“ Goo Goo Dollsi ja nende muusikaga saigi algusega just laulust „Iris“, mis 1998. aastal ilmus, ja pärast seda olen püüdnud bändi muusikal ja tegemistel silma peal hoida. „Iris“ on laul, mis Billboardi edetabelis „Top 100 Pop Songs 1992-2012“ tõusis kohale number 1! Muideks, samast tabelist leiab veel ka laulud „Slide“ (koht number 9) ja „Name“ (koht number 24).

1998. aastal paluti Rzeznikil kirjutada lugu menukasse filmi „City of Angels“ (peaosades Nicolas Cage ja Meg Ryan) ja nii valmis hittlugu „Iris“. Sellest loost algas bändi tegelik tähelend, sest laul püsis „Billboard Hot 100 Airplay“-edetabelis esikohal rekordilised 18 nädalat, ja sama lugu kandideeris ka kolmele Grammy-auhinnale.

Rzeznik on ütelnud, et seda lugu kirjutades oli tal kallal tõeline „writer’s block“ ja paar päeva enne loo valmimist oli tal plaan ansamblist lahkuda, kuid just see lugu oli SEE lugu, mis bändi hetkega maailmakuulsaks tegi. „Iris“ ilmus ka nende kuuendal stuudioplaadil „Dizzy Up The Girl“. Samal plaadil oli veel mitmeid teisigi lugusid, mis tõusid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka - "Black Balloon", "Slide", "Broadway" ja "Dizzy". Aastal 2001 ilmus ansambli esimene kogumikplaat „What I Learned About Ego, Opinion, Art & Commerce“.

Goo Goo Dolls jätkab jõuluplaadil "It's Christmas All Over" duona ehk John Rzeznik (laul, kitarr, produktsioon) ja Robby Takac (basskitarr, laul), kuid abiks on ka suurepärased muusikud: Brad Fernquist (kitarr, produktsioon), Jim McGorman (klahvpillid, klaver, taustalaul, puhkpillide seaded), Craig Macintyre (trummid ja löökriistad), Sydney McGorman (laul laulus „Better Days“). Plaadilt leiame juba tuttavaks saanud jõulugusid, kuid on kaks täiesti uut laulu.

„Christmas All Over Again“, on Tom Petty kirjutatud lugu, Goo Goo Dollsi esituses kuuleme seda üsna Tom Petty-laadi esituses, kuid kübe on ka sellist 60. aastate rock'n'rolli kuulda;

„Shake Hands With Santa Claus“ on algupäraselt Louis Prima esitatud laul, Goo Goo Dolls esitab seda üsnagi bigbändilikus orkestratsioonis, mis on kõrvale kena kuulata;

„This Is Christmas“ on uus lugu, milles kuuleb seda saundi, millega Goo Goo Dolls ongi kuulsaks saanud, veidi meenutab ka Bon Jovi lugusid;

„Christmas Don’t Be Late“ on lugu aastast 1958, autoriks Ross Bagdasarian Sr, ja selle pealkirjaks oli „The Chipmunk Song (Christmas Don’t Be Late)“, esitajaks joonistatud koopaoravate bänd The Chipmunks, no Rzeznik ise päris koopaoarvate häält järgi ei tee, kuid üsna ära tuntav see lugu kindlasti on;

„Better Days“ on tegelikult Goo Goo Dollsi enda lugu, mis ilmus 2005. aastal albumil „Let Love In“ – siin laulab seda hoopis laps – Sydney McGorman, kes on sellelgi albumil kaasa lööva Jim McGormani tütar, laul sobib mitmete muusikakriitikute arvates suurepärasekl kuulamiseks vana-aasta õhtul, ilus lugu, mis lapse esituses on veelgi ilusam;

„You Ain’t Gettin’ Nothing“ – uus lugu, milles Goo Goo Dolls laulab, et sel aastal ei saagi sa kinke ja ei aita siinkohal isegi ka krokodillipisarad ... Põhjuseid pole raske leida, sest laulus öeldaksem et oled küll vaid kaheksa-aastane, kuid oled joonud õlut, värvinud kassi punaseks, teinud koera kõrva augu, varastanud Jõuluvana rahatasku ja põhjapõdra ... taaskord mõnus džässilik esitus, tuletab meelde Brian Setzeri bigbändi;

„Let It Snow!“ on kindlasti jõululaulude klassika, mis algupäraselt kõlas juba 1945. aastal. Autoriteks Jule Styne ja Sammy Cahn. Esimesena laulis seda lugu Vaughn Monroe. Ka Goo Goo Dolls esitab seda lugu siira mõnuga, unistades lumest ja ilusatest jõuludest, tõeline klassik;

„Have Yourself a Merry Little Christmas“ – on kindlasti üks kaunemaid jõululaule, mis pärit 1943. aastast, autoriteks Hugh Martin ja Ralph Blane, esimest korda esitas seda 1944. aastal Judy Garland muusikafilmis „Meet Me in St. Louis“, veidi hiljem ka Frank Sinatra, siis juba sõnadega, mida tuntakse ka täna. Ka Goo Goo Dollsi esituses on seda hiiglama ilus, ai kui mõnusad kitarrid kõlavad selles loos, rääkimata mõnusatest klahvpillide saundidest ja John Rzeznik naudib oma esitust 100%, jätkuvalt ilus lugu;

„Hark! The Herald Angels Sing“ – on tegelikult hiiglama vana jõululaul, kirikulaul aastast 1739. Ka Goo Goo Dollsi esituses on tunda pühalikkust;

„The Christmas Party“ – koos The Union Square 5’iga. See on igati mõnus jõululaulude popurrii koos puhkpilliorkestriga.

Kuula ise ka:

https://googoodolls.lnk.to/christmas

 

 

Goo Goo Dolls "This Is Christmas"


Koostaja: Risto Järv „Metsavaimu heategu“ (Varrak)

Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike meist endist. Eesti inimesele on mets oluline paik, seepärast viib ka hulk meie muinasjutte metsa. Folklorist Risto Järv on Eesti Rahvaluule Arhiivi enam kui 10 000 muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu ning need tänapäeva lugejale ümber jutustanud. Raamatus on muinasjutte metsast, metsas käivatest inimestest, seal elutsevatest loomadest ja seal kohatud üleloomulikest olenditest.

Varasematel aegadel polnud muinasjutud üksnes lastele mõeldud, seepärast leidub kogumikus selliseidki jutte, mis viivad meid laane sügavamatesse soppidesse, kus juhtub ka mõndagi hirmsat. Lõpuks toob aga tee meid ikka metsast välja.

Raamatu muinasjutud on välja valinud ja ümber pannud Rist Järv, pildid on joonistanud Kadri Roosi ja see on valminud Varraku ja Eesti Kirjandusmuuseumi koostöös.

Sisseujuhatuses (see on kirjutatud selle raamatu 2016. aastal ilmunud väljaandele) ütleb Risto Järv, et igasugu arve koguva statistikameti väljaandest võib lugeda, et aastal 2015 on Eesti territooriumist pisut üle poole kaetud metsaga. Igasugu arvamusi, uskumisi ja lugusid koguva Eesti Rahvaluule Arhiivi varamute ainesest ei moodusta muinasjutud küll pooltki, isegi veerandit mitte, kuid siiski on neid meie väikese rahva kohta kogutud üle kümne tuhande. Siinses raamatus on need kaks – muinasjutud ja metsad – koos. Siin on muinasjutud metsast ja seal liikuvatest inimestest, loomadest ja üleloomulikest tegelastest. Mõnes loos toimub metsas päris suur osa tegevusest, mõnes metsa vaid põigatakse, mõnes jutus kohatakse metsas imelist abistajat. On lugusid, kus metsa minemine on jutustaja juhuleid, paljudel aga mängib see loo seisukohalt kandvat rolli.

Kui lugu kõneldakse, siis võib see meid kõnetada. Aga ei pruugi. Muinasjutt ütleb meile seda, millele me oskame tähelepanu pöörata. Nii on mõeldamatu väita, et muinasjuttudel oleks üks ja ainus tähendus. Erineva tähenduse võib loole või mõnele selle üksikasjale anda igaüks, isegi igal rääkimisel või lugemisel.

Risto Järv ütleb, et sada puud on juba mets, sada lugu sellised, millest kergelt läbi ei näe. Seda raamatut võib võtta ka kui rännakut muinasjuttude metsas. Mets on tegelikult muidugi lõputu, selle läbimist hõlbustab rada. Et siin muinasjutumetsas oleks veidi hõlpsam liikuda, jagas koostaja jutud saludesse ja tegi teekonnale vahepeatused, kümmekond metsasihti. Nii rääkis Risto Järv sügisel 2015. Sügisel 2020 lisab ta seda, et nüüdseks on sõnapaar “mets ja meie” saanud sootuks teistsuguse tooni. Neis sõnades on murelik kõla. Laiuvate lageraiete ajastul on selle raamatu lugude metsatunnetus varasemast enamgi asjakohane.

Selle vahva muinasjuturaamatu esimene osa/metsasiht on “Kodust metsa”. Teekond läbi eesti muinasjuttude metsa saab alguses saunast, mille kangelane maha lõhub. Iga kodust väljuv teeots on täis valikuid ja võimalusi. Teele asudes oleneb palju suunast, kuid edasises on suur osa juhusel. Teel võime kujutleda, et satume kellegagi kokku juhuslikult, kuid meie teod ja valikud aitavad neile kohtumistele kaasa.

Oma rännakul pead ju ikka kõigeks valmis olema. Metsas kohatavad olevused on sageli pealtnäha samasugused nagu inimesed ise, kuid nende olemus on tundmatu. Nii ei tea me, kes on meile edasise seisukohast hea, kes ohtlik.

Esimene muinasjutt on “Kuidas kuningatütar naerma pandi”, milles üks vanamees elas saunas koos oma pojaga. Vanamees suri ära ja jättis sauna pojale. Poeg otsustas sauna ära lõhkuda, selle asemele rukki külvata, nii saaks ta vähemalt leiba. Rukkioras kasvas, kuid keegi käis seda öösiti söömas. Poeg pidas vahti, kuni tuli valge jänes, kes võttis poisi selga ja viis ta kaugele metsa. Metsast leidis poeg kaks haukuvat koera pealuud, kaks laulvat kuke pealuud ja kaks kaklevat seemisnahkset kinnast. Poeg võttis need leitud asjad kaasa, tuli metsast välja ja jõudis mitme ree ristile, kus oli teetulp, millele oli kirjutatud “Kes kuningatütre naerma paneb, saab pool kuningriiki ja peale selle veel kuningatütre omale naiseks.”

Saunamehe poeg ruttas kuningalinna, kuningalossi juurde, kuhu ei tahetud teda sisse lasta. No lõpuks ta sisse sai ja tänu metsast leitud asjadele ta kuningatütre naerma ka ajas. Sai kuningatütre endale naiseks ja pool kuningriiki ka.

Muinasjutu lõpus on kirjas, et selle on jutustanud Jaak Tikand, kirja pannud Jaan Karu 1897. aastal Helme kihelkonnas.

Teine lugu on “Metsavaimu heategu”, milles üks jahimees läks oma kahe poja ja kahe koera seltsis jahile. Metsas istuti maha, hakati sööma, kuni ilmus välja üks mees püssiga, kes kangesti süüa tahtis. Sööki polnud palju, kuid arvati, et tegemist on samuti jahimehega ja anti ka talle süüa. Ühel hetkel muutus võõras mees suureks jättilaseks, kes sõi ära kaks jahikoera! Nüüd sai jahimees aru, et see jättilane oli Vanapagan või Põrgupoiss ise! Jättilane sõi ära ka jahimehe pojad, kuid jahimehe jättis ellu. Jahimees pidi pääsema, kui ta taeva alla lendava vesihalli kotka esimese püssipauguga maha laseb.

Jahimees hakkas kibedasti nutma, kuni tema juurde tuli kulliküünte ja kullinokaga vanamoor. Ta andis jahimehele hõbekuuli, millega saab ta selle vesihalli kotka kätte. Kui kotkas maha lastud, siis tuleb kotka kõht risti lõhki lõigata, nii saab jahimees oma pojad ja koerad elusalt kätte. Vanamoor lisas, et tema on metsavaim, keda jahimees ei tohi pahandada ja kui mehel on head päevad, siis tuleb ka metsavaimu meeles pidada.

Jahimees sai kotka kätte, päästis oma pojad ja koerad. Jahimehest sai rikas mees, ja ta pidas meeles ka metsavaimu, kes sai mehe õnnelikust jahisaagist ikka ja alati oma jao.

Selle loo jutustas 1893 Põltsamaa kihelkonnas Maali Jaunvest, loo pani kirja Martin Luu.

Muinasjutte on raamatu palju ja ma ei hakka Sulle ju kõike neid ümber jutustama. Raamatu esimeses osas toimetavad veel mees, metsavaim ja tema tütar, mehe naine, kes muudetakse libahundiks; kaks last, õde ja vend, kes peavad metsas hakkama saama inimesesööjate elumajas, kus on jube vanamoor ja peninukid (lugu on kangesti sarnane “Nukitsamehega”); rebane, hunt, karu ja jänes, kes ühte auku kukuvad ja seal oma asju klaarivad; eit ja taat, rebane ja hunt – rebane varastab taadi kalad ja ässitab hunti sabaga kalu püüdma (üsnagi kuulus lugu ju seegi); taat ja eit, kolm musta kanakest ja näljane hunt, kes loo lõpuks taadi käest nuiaga peksa saab; hunt, kits ja kitsetalled; kassike, kukeke ja kaval rebane; pannkook, kes otsustas ema ja laste käest ära veered, pääses ta ka jänese, rebase, hundi ja karu käest, kuid metssea käest pääses vaid pool pannkooki, seetõttu saame meie teada, miks sead muda sees püherdavad, nad otsivad pannkoogi teist poolt.

Raamatu teine osa/metsasiht on “Lood loomisest”. Lugusid millegi loomisest esineb loomulikult iga rahva pärimustes. Selliseid müütidega võrreldavaid süžeesid leiab ennekõike eesti muistendites, kuid ka näiteks loomamuinasjuttudes ja juttudes rumalast vanapaganast. Lugudes on mets sageli hingestatud ning siin-seal leiame jälgi lindude-loomade ja puude keelest, mille tundmise oskus kangelastele kasuks tuleb.

Mõned pealkirjad teisest osast, siis tead, mis ees ootab: “Mispärast paju väga laiali maa üle kasvab”, “Metsapuude keelesegadus”, “Puud räägivad”, “Miks haava lehed lipendavad”, “Käo saatmisest”, “Kassi, hiire ja lutika sünd”, “Miks rebasel sabaots valge on”, kuid ka “Vanapagan maja ehitamas”.

Kolmas osa/metsasiht on “Loomad ja lood”. Loomamuinasjutud on tõenäoliselt kõige varasemad muinasjutud. Eks on lihtne ette kujutada väsinud kütte rääkimas lõkke ääres lugusid metsloomadest. On arvatud, et seda võidi teha ka enne jahti, et loomi – või näiteks nende valitsejaid ehk haldajaid ehk haldjaid – ligi meelitada.

Loomamuinasjuttude kirjapanekud rahvaluulearhiivis räägivad valdavalt veidi hilisemast ajast, kui inimesed elavad juba paikset põllupidaja ja karjakasvataja elu. Loomad võivad tegutseda muinasjuttudes nagu inimesed meie ümber … Loomade elukorraldus meenutab sageli eluviisi, kus jutustajarahvas ise elab. Võõrapäraseid jutte üle võttes asendatakse loomad kodusemate liikidega. Tavaliselt tegutsevad metsloomad isekeskis, kuid mõnikord ka koos koduloomade ja puhuti inimesegagi.

Loomalugusid on peetud läbi aja sobilikuks lastele rääkida ja seepärast on neid ka hilisema ajani mäletatud ja kirja pandud. Nii leiavad tuntud lood kasutamist kooliõpikutes ja lastekirjanduses, kui neist on välja tsenseeritud õppeotstarbeks sobimatud mahlakad ütlemised ja eetiliselt küsitavad detailid, mida endisaegsetes juttudes ikka ette tuleb.

Selles osas loeme sellest, kuidas jänesel mokk lõhki läks, kuidas härg kavalusega lausa kümnest hundist tugevam oli, kuidas siil ja rebane omavahel läbi said, kuidas karu lapsehoidjat otsis, kusjuures lapsehoidjaks sai jänes, kes sõi ära karu toidu, andis hundile kolm karu poega ja lõpuks kutsus veel ka külamehed, kes karu sootuks maha lõid. Juttu on veel ka rebasest ja metsisest, vanast koerast, hundist ja koerast, kelle teed läksid lahku: ühel orjusesse, teisel vabadusse.

Raamatu neljas osa on “Tööd ja tarkused”. Metsas on ikka käidud tööl, ja nii ka muinasjuttudes. Sageli leiavad muinasjuttudes karmi kajastamist töömeeste ning härrasrahva suhted. Tööde-tegemiste käigus tuleb kangelasel rinda pista loodusnähtuste ja oludega, olgu selleks siis tuul või külm. Aga neist lugudest paistab lisaks tarkus: kui teed korralikult tööd, võib minna hästi ka loodusjõudude meelevallas olles.

Selle osa muinasjuttudes saame lugeda seakarjusest, tuulepojast, noorest külmast ja vanast külmast, rebase sitikapraest, hiirest ja varblasest (see on selle raamatu kõige pikem lugu), linnukuninga tütrest, vägimehest ja mõisahärra küsimustest.

Viies osa on “Mehed ja naised”. Inimeste süda peab paiknema temas endas, mitte kuskil mujal, see peab olema armsamale ligipääsetav. Kui kooselu algul on alati tegu kahe maailma kokkusaamisega, siis jututegelaste ülesanne on need maailmad koos hoida … Muinasjuttude põhilises alaliigis imemuinasjuttudes on mehe ja naise kokkusaamine tavaliselt ülev lõpphetk ning jutt kujutabki endast teekonda õnneliku abieluni … Tihti on meeste ja naiste suhted viidud lugudes äärmuseni.

Selles osas otsivad seitse venda endale naisi, juttu on metsakuninga tütrest, painajast ja rahakatlast, kasepuu sünnist, õnnelikust kütist, kes kohtus metshaldjaga, ahvide kuningast, naisest rahaaugus, sellest, kuidas naist vaja õpetada, laisast tüdrukust ja virgast poisist.

Kuues osa/metsasiht on “Ootamatud kohtumised”. Muinasjutukangelase teekond on täis harunemisi, kokkupuutevõimalusi mitmesuguste tegelastega … Me ei tea, keda oma teel näeme, kes juhatab meile uue teeotsa … Muinasjutt veenab meid vajaduses olla kõigeks valmis. Võime kohtuda koguni kuninga endaga – olgu siis inimeste või usside kuningaga. Mõtlematu tegu võib tuua kaasa sellegi, et tuleb elu eest põgeneda. Muinasjutt näitab sihikindlalt, et igal kohtumisel võib olla mõte ja eesmärk.

Selles osas kohtumegi kangakudujaga, sinise mantliga mehega, metsavanaga, usside auguga, sõnajalaõiega, kuningas Peeter I’ga, karu õrna ninaga ja karuga reel.

 

Seitsmes osa/metsasiht on “Vaeslapsed ja vanemaarm”. Eesti muinasjuttude seas on kõige arvukamalt muinasjutte vaeslastest. Ilmselt on vaeslapse teema olnud ikka ja alati aktuaalne … Muinasjutud jutustavad tõrjutusest peresuhetes ja selle ületamisest, ka pereliikmete rivaalitsemisest, mille käigus võidakse peategelasega käituda üsna vägivaldselt. Nii nagu vaeslapsi, on muinasjuttudes kaasaelmisega kujutatud ka vanemaid. Neile pöörati tähelepanu osalt ehk selle tõttu, et jutustajateks olidki sageli vanemad inimesed.

Kaheksas osa/metsasiht on “Tõde ja õigus”, üheksas on “Vastaseks Vanapagan”, viimane, kümnes osa/metsasiht on “Metsast välja”. Viimase osa sissejuhatuses tõdeb raamatu koostaja, et rännakul – nii nagu ka muinasjuttu kuulates – võib aeg ja selle tajumine muutuda. Mõnigi muinasjutt räägib ajast ja ajatajust … Muinasjutt on kunst ja nagu iga hea kunst, oskab see rääkida otsekui midagi muud.

Siinse kogumiku jutud on rahvajutud, need vahendavada rahvapärast arusaama muinasjuttudest. Kirjamehed on ehk mõnd süžeed töödelnud ja kunstikavatsuslikult muutnud, kuid ka sellised raamatujutud võivad taas rahva seas ringlema hakata.

Paljude lugude puhul tekib küsimus, kas muinasjututegelased peavad sammuma määratud rada või aitab just muinasjutt midagi muuta. Võib tunduda, et muinasjutt lubab leppida asjadega, mida me muuta ei saa. Samal ajal väljendavad need lood arusaama, et pealehakkamine ja tegutsemisjulgus annavad võimaluse muutuseks.

Selline raamat on see muinasjuttude kogumik “Metsavaimu heategu”. Ma olen üsna kindel, et muinasjutte võivad lugeda ka täiskasvanud inimesed, ja eks ole ka selles raamatus lugusid, mis ainult täiskasvanutele sobivadki. Olen kindel ka selles, et muinasjuttudes on nii mõndagi õpetlikku, mida meeles pidada, ja muinasjutte võib lugeda ikka ja alati, hommikul, päeval või õhtul, nii nagu just konkreetsele lugejale kõige paremini sobib.

 


Olivia Saar „Lõvi Lõrr ja Jänes Jass“ (Pegasus)

Eesti lastekirjanduse klassikaks saanud Olivia Saare raamat jutustab loo kahest sõbrast – ruske lakaga kogukast lõvist ja maailma uudistavast suurte silmadega väikesest jänesest. Nende väliselt ja ka iseloomude poolest erinevate tegelaste sõprus on eriskummaline, sest sageli juhtub nii, et halliks argpüksiks peetud nääpsuke jänes oskab suurele, tugevale ja targaks peetud lõvile head nõu anda ning teda koguni hädas aidata.

Raamatu iga lugu lõpeb kas vanasõna või kõnekäänuga – meie rahvatarkusega, millesse on peidetud pisike õpetlik iva. Raamatu lõpus on Olivia Saare järelsõna, millest saab teada palju huvitavat ligi 60 aastat tagasi kirjutatud raamatu saamisloost.

Originaalpiltidega „Lõvi Lõrri ja Jänes Jassi“ taasilmumisega tähistame nii raamatu kunstniku Valli Hurda 90 aasta juubelit kui selle autori Olivia Saare juubeliaasta algust.

“Lõvi Lõrr ja Jänes Jass” oli kindlasti üks mu lapsepõlve lemmikraamatutest. Algupäraselt ilmus see juba 1972. aastal ja eks ma lapsena just sellel aastal välja antud raamatut lugesin, kusjuures korduvalt … Siinkohal pean tõdema, et ega ma ju neid raamatus aset leidnud sündmusi ei mäleta, mistõttu on tänane avastamisrõõm igati suur. Pean tunnistama, et ei mäletanud sedagi, et raamat sedavõrd õhuke oli. Aga alati ei olegi tähtis kvantiteet, aga kvaliteet.

2001 ilmus “Lõvi Lõrr ja Jänes Jass” uuesti (kirjastus Eesti Raamat) ja nüüd siis kolmas kord, väljaandjaks kirjastus Pegasus. Lõrri ja Jassi seiklusi on ilmunud veel – “Lõvi Lõrr ja Jänes Jass” (TEA Kirjastus 2008, veidi teistsuguse kujundusega, sest illustraatoriks Priit Rea), “Lõvi Lõrr ja Jänes Jass seiklevad jälle” (TEA Kirjastus 2011), ja “Lõvi Lõrri ja Jänes Jassi seiklused. Kõik vanad ja uued lood” (TEA Kirjastus 2013).

Raamatu esimeses loos otsustavad Lõvi Lõrr ja Jänes Jass Liivalinna sõpradele külla sõita. Lõvil oli käpa otsas ruuduline tõmblukuga kohver ja Jänesel must kandekott. Kohvrisse ja kotti oli pakitud külakost – Lõvil kamakas karbonaadi, Jänesel paar purki jänesekapsamoosi. Lõvil oli seljas lõvinahast kasukas ja Jänesel jänesenahkne jopi. Sõidetakse rongiga. Sõit on igasugu sekeldusi täis, sest Jänes kartis, äkki sõidab rong kraavi, äkki on Samblamätta jaamas peale tulnud Oinas hoopis röövel, äkki sõidetakse Liivalinna jaamast mööda. Lõpuks tuli veel ka Hundist raudteeametnik, kes pileteid kontrollis. Selgus, no selgus see, miks mõnikord öeldakse, et keegi tahab jänest sõita!

Teises loos saame osa Lõvi ja Jänese maja ehitamisest, sest vanal majal oli katus katki, lagi lagunenud ja põrand puru, keldrisse oli elama kolinud Roti-pere. Lõvi Lõrr hakkas ehitama, nägi hiiglama palju vaeva, rassis ja rassis, kuni äkki ilmus platsi Rebane, kes kinnitas, et kerkiv uhke ulualune vajub varsti viltu. Lõrr ja Jass uurisid, milles võiks olla viga, et maja viltu vajub, kuid mitte midagi ei hakanud silma. Rebane käib nende juures veel mitu korda, kinnitades, et maja vajub varsti viltu. Rebane nõu ei anna, ette ei näita, kuni lõpuks saame teada, mis majal viga oli. Selle loo tarkusetera on, kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Kolmandas loos lähevad Lõvi Lõrr, Jänes Jass, läikivate prillidega Kaelkirjak ning halli tukatutiga Eesel maale, Lillelehe aiandisse. Aiand oli suur ja lai! Väraval tuli neile vastu Kits, kes pidas aiandis alles lühikest aega aednikuametit. Kits kutsus külalisi oma valdusi vaatama. Puuviljaaias kasvasid isemoodi puud: igaühel ladvalaes tutike lehti, alumised oksad aga paljad nagu hiiresabad. Jass kinnitas, et need tulevad talle tuttavad ette, ülevalt oleksid nagu õunapuud, aga altpoolt justkui leparaod.

Köögiviljaaias jooksid pikad peenrad reas nagu põlletriibud. Siin kasvasid igasugu aedviljad: altpoolt meenutasid kapsajuurikaid, aga juurikate otsas polnud leheräbalatki. Jass kinnitas, et juurikate otsas peaks ikka päid ka olema, ju see siin on eriline juurikasort. Kui külalised aiandist lahkusid, siis oli Lõrr see, kes teistele selgitas, mis selles aiandis viltu oli ja miks mõnikord öeldakse igaühe kohta, kes ahnusest ja asjatundmatusest töö vussi ajab, et nüüd on kits kärneriks!

Neljandas loos panid Lõvi Lõrr ja Jänes Jass oma suured ja väikesed rahad kokku ning ostsid endale auto. Ilusa kõrvitsakollase Zaporožetsi. Esialgu vaieldi selle üle, kes autot juhtima hakkab, kuni lõpuks lõi lõvi oma laia rinna ette, tõstis ühe kulmu teisest kõrgemale ning põrutas, et just tema on juht, ja jutt otsas!

Sõitmisest asja ei saa, sest ei Lõvi ega Jänes ei oska autot käima panna. Nii hoopis lükatakse oma uhket sõidukit. Loomulikult võib ka nii liikuda, sest vähemalt seljakotid pandi autosse. Nii oli ju kergem autot lükata, kuni lõpuks … Ma ei saa Sulle ju seda välja ütelda, mis lõpuks sai, kuid igal juhul on selle loo tarkusetera see, mida ei saa jõuga, seda saab nõuga!

Viies lugu on sportlik lugu, milles selgub, et Lõrr ja Jass olid lähema ja kaugema kandi kangemad sportlased: Lõvi oli raskejõustiklane, kes oli saanud medaleid maadluses, Jänes oli kergejõustiklane, kes oli saanud medaleid kaugushüppes.

Nüüd hakkasid lähemale tulema suurvõistlused Kaselaane staadionil. Sel aastal oli veidi teisiti, sest Jänesele oli tekkinud kaugushüppes uus ja tugev konkurent – Rebane! Viimane oli ütelnud, et teeb öösiti treeningut ning kavateb Jänese ees esikoha ära napsata. Öiseid treeninguid ei lubanud ta rahval vaatama tulla.

Võistlused olidki käes. Esimesena hüppas Rebane, ta maandus hüppekasti keskel. Seejärel Jass, kes võttis hoogu ja tuiskas tükk maad kaugemale. Rebane alustas seejärel uuesti hoojooksu, tõstis tempot, ja meeter maad enne hüppekasti – kadus! Mis siis nüüd juhtus? Loomulikult saad seda teada, kui jutu läbi loed, ja saad teada sedagi miks öeldakse, et kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb.

Kuuendas loos saame lugeda sellest, kuidas Lõvi Lõrril valutas pikka aega hammas. Jass sidus haigele Lõrrile salli ümber pea, et hammas saaks sooja, aga valu lõi tulist tantsu edasi. Lõrr palus Jassil valu kinni püüda, kuid Jänes ei leia Lõvi suust midagi iseäralikku. Lõrr ei tahtnud hambaarsti juurde minna, sest seal on puur, millega puuritakse.

Kuna valu läks järjest suuremaks, kogus Lõrr kogu oma lõvijulguse kokku ning läks koos Jassiga Kure juurde, kes oli kohalik kogemustega hambaarst.

Kas Kurg leidis valu üles? Kas puurimine oli väga hirmus? Saad teada, kui selle loo lõpuni loed. Saada teada sedagi, miks öeldakse, et mis täna tehtud, see homme hooleta.

Sellised ägedad kuus lugu selles raamatus ongi. Loomulikult võiks neid olla rohkem, sest Lõvi Lõrr ja Jänes Jass on ju hiiglama vahvad tegelased. Selle väljaande lõpus on veel ka Olivia Saare värskelt kirjutatud kokkuvõte, kuidas Lõvi Lõrr ja Jänes Jass sündisid ning raamatukaante vahele said.

Lood on lahedad, õpetlikud, ja otse loomulikult, need suurepärased Valli Hurda illustratsioonid!

 


Elena Favilli, Francesca Cavallo „Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele 2“ (Rahva Raamat)

„See suurepärane raamat näitab tüdrukutele, et nad võivad saada selleks, kelleks nad iganes soovivad.” — Melinda Gates

„Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele 2“ on järg sensatsioonilisele menukile, mis innustas tüdrukuid üle kogu maailma suuremalt unistama, kõrgemaid eesmärke seadma ja nende nimel tõsiselt võitlema. See raamat koosneb 100 uuest unejutust, mis räägivad erakordsetest naistest alates Nofretest kuni Beyoncèni ning Rosalind Franklinist kuni J. K. Rowlingini. Siit leiab kuningannasid ja aktiviste, baleriine ja advokaate, piraate ja arvutiteadlasi, astronaute ja leiutajaid, kelle proovikive täis elutee näitab ühtlasi meid ümbritsevaid imelisi võimalusi.

„Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele on tagasi!”— Amy Poehler, „Smart Girls”

„Hädavajalik lugemine nii tüdrukutele kui ka poistele. Inspireerivad unenäod on garanteeritud kõigile lastele, kellele seda raamatut unejutuks loetakse.” — Fiona Noble, The Guardian

„Uneaeg muutus just veelgi paremaks!” — Taylor Pittmann, Hu¬ngton Post

„Traditsioonilistest printsessilugudest vaba raamat, mis õpetab tüdrukuid mässama.” — Georgina Rannar, BBC News

Francesca Cavallo ja Elena Favilli on tunnustatud autorid, kelle raamatuid on tõlgitud enam kui 40 keelde.

“Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele 2” on imeliselt huvitav ja paeluv raamat. On ju sellesse raamatusse valitud naisi, kes on mõjutanud oma oskuste, teadmiste, leiutamiste ja muuga tervet maailma. Vahva ongi seegi, et väljavalitute seas on teadlasi, leiutajaid, sportlasi, kunstnikke, muusikuid, näitlejaid, vabadusvõitlejaid, riigijuhte jt. On neid, kes on elanud/elavad Euroopas, kuid ka neid, kes elanud/elavad Ameerikas, Aasias, Aafrikas. Oluline on seegi, et tutvustatavate naiste hulgas on neid, kelle teod ja saavutused jäävad ajalukku, aastate, aastakümnete, aastasadade taha, kuid ka neid, kes on üsna hiljuti millegi uhke, ilusa ja vägevaga hakkama saanud. On neid, keda paljud meist kindlasti väga hästi teavad ja tunnevad, kuid on ka neid, keda me võib olla nii hästi ei tunnegi, kuid neid lugusid lugedes saame aru, mida olulist on ka need naised teinud, mida me paugupealt ei teagi. Tutvustused on lühikesed, kuid annavad edasi kõige olulisema. Kindlasti on omaette väärtuseks ka tutvustatavate naiste portreed, kusjuures nende autoriteks on mitmed erinevad kunstnikud, paljudest erinevatest riikidest.

Raamatu eessõna ees on kirjas: “Kõikidele mässumeelstele tüdrukutele üle kogu maailma: Sinus on lootust, Sinus on jõudu. Ära anna alla ning me kõik liigume sammukese edasi.” Eessõnas öeldakse, et hetkel, mil me seda sissejuhatust loeme, on raamatu “Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele” esimene osa leidnud tee enam kui miljoni inimese öökapile. Nii lapsed kui ka täiskasvanud üle kogu maailma räägivad oma lemmikutest mässumeelsete tüdrukute seas. Õpetajad arutavad nende teerajajate lugusid koolitundides.

“Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele” on tõlgitud rohkem kui 40 keelde ja me kuuleme iga päev justkui oma lugejate keeleaktsenti, kes meile kirju saadavad nii Facebooki, Twitteri kui ka e-posti kaudu.

Raamatu autorid ütlevad veel sedagi, et aasta tagasi süütasid nad oma väikeses Los Angelese korteris omamoodi lõkke. Lõkke, mille ümber me kõik koguneme, et rääkida üksteisele uusi lugusid. Lugeja ühenes nendega, kutsus ka sõbrad kaasa ja lisas autorite lõkkesse hagu. Lugeja tuli koos lootuste pettumuste, julguse ja hirmudega ning võtsid kaasa kõik oma nõrgad ja tugevad küljed. Lugeja tuli kuulama, aga ka ise rääkima. Ja see lõke kogus aina jõudu. Perekond muudkui kasvas.

Just sellest “Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele 2” räägibki. Siia on kogutud need lood, mis lugeja autoritele lõkke ääres rääkis. Siit leiab loo Aasia-Ameerika päritolu naistuletõrjujast, kellest Christine autoritele New Yorgis rääkis. Ja loo Lõuna-Aafrika esimesest salaküttimise vastasest naisühendusest, mida Rita autoritele Snapchatis tutvustas. See räägib Iiri naispiloodist, kes ehitas endale ise lennuki – Aidan mainis seda ühel autorite autogrammitunnil.

Arvatakse, et lugudega maailma ei muuda. Selle raamatu autorid arvavad teisiti. “Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele” on vaid väike osa vestlusest, mis on suurem kui me kõik kokku – suurem kui meie isiklikud lootused ja kahtlemata suurem kui kõik meie hirmud.

Raamatu esimene peatükk räägib lugejale kirjanik Agatha Christie’st (15. september 1890 – 12. jaanuar 1976). Elas kord tüdruk, kellele meeldis kirjutada. Luuletused, armastuslood, mõistulood, kirjad – ta proovis ära kõikvõimalikud žanrid. Agatha tahtis väga saada elukutseliseks kirjanikuks. Ta saatis oma lugusid ajakirjadele, kuid keegi ei tahtnud neid avadada. Eitavate vastuste kuhi muudkui kasvas, aga ta ei lasknud ennast sellest heidutada. Agatha oli ise ka ablas lugeja ja üle kõige meeldisid talle mõrvamüsteeriumid. Seetõttu võttiski ta kätte ja kirjutas ise detektiivromaani.

„Salapärane juhtum Stylesis“ räägib kuulsusrikaste vuntsidega detektiivist Hercule Poirot’st. Paljud raamatukirjastajad ütlesid talle ära, kui ta neile selle käsikirja pakkus, aga lõpuks leidis ta ühe, kes nõustus selle avaldama.

Romaan osutus ülimalt edukaks ja niimoodi saigi alguse Agatha imeline kirjanikukarjäär. Tema raamatuid on müüdud rohkem kui 2 miljardit eksemplari ning neid on tõlgitud enam kui 100 keelde, mis teeb temast aegade kõige edukama kirjaniku.

Kogu oma märkimisväärse karjääri jooksul kirjutas Agatha Christie 66 detektiivromaani, 14 lühijutukogumikku ja kõige kauem maailma lavalaudadel mängitud näidendi „Hiirelõks“.

Kirjanikke leiame sellest raamatust veel – Briti lastekirjanik ja illustraator Beatrix Potter (1866-1943), Nigeeria kirjanik Chimamanda Ngozi Adichie (s. 1977, tema räägib lugusid Nigeeriast ja Aafrikast, kuid on kirglik soolise võrdõiguslikkuse eest seisja), Briti kirjanik J.K. Rowling (s. 1965, tema on ju maailmakuulsa võlurpoisi Harry Potteri looja), Briti kirjanik Mary Shelley (1797-1851, tema kirjutas raamatu hullumeelsest teadlasest doktor Frankensteinist), Lõuna-Aafrika kirjanik ja aktivist Nadine Gordimer (1923-2014), Kreeka luuletaja Sappho (u. 610 eKr-u. 570 eKr).

Saame lugeda ka Mongoolias tegutsevast kotkakütist Asiholpan Nurgaivist (s. 2003), prantsuse vastupanuliikumise võitlejast Andree Peel’ist (1905-2010), Brasiilia revolutsionäär Anita Garibaldist (1821-1849), Iirimaa piraadist Anne Bonnyst (1702-1782), Hispaania flamenkotantsijanna Carmen Amayast (1918-1963), Soome jääsukelduja Johanna Nordbladist (s. 1975); Hiina ekstreemmägironijast Luo Dengingist (s. 1980); prantsuse akrobaadist Madame Saqui’st (1786-1866); maadeavastajast Mary Kingsley’st (1862-1900, tema elas seiklusrikast elu, uuris Aafrika rahvaid ja hõime); spioon Mata Hari’st (1876-1917); India mägironijast Poorna Malavath’ist (s. 2000, kes tõusis 13-aastasena Mount Everesti tippu); Itaalia astronaudist Samantha Cristoforetti’st (s. 1977); Venemaa kosmonaudist Valentina Tereškovast (s. 1937, kellest sai 26-aastasena esimene naine, kes kosmosesse sõitis).

Teadlasi leiame sellest vahvast raamatust samuti - keemik Alice Ball (1892-1916, ameeriklanna, kes üritas leida ravi pidalitõvele ehk leeprale); neuropsühholoog Brenda Milner (s. 1918, tema avastas, et ajul on vähemalt kaks mälusüsteemi: üks hõlmab nimesid, nägusid ja kogemusi ning teine motoorseid oskusi, nagu ujumine ja klaverimäng); Tšehhi biokeemik Gerty Cori (1896-1957, kes koos ameeriklasest abikaasa Carl Coriga avastas, kuidas inimkeha ensüümid lagundavad glükoosi, et sellest energiat vallandada, nn Cori tsükkel, nende uurimistöö aitas tuhandeid diabeeti põdevaid lapsi ning nad said selle eest Nobeli füsioloogia ja meditsiini preemia); Briti zooloog Joan Beauchamp Procter (1897-1931, tema oli üle maailma tuntud herpetoloogia ekspert – see on zooloogia alaliik, mis tegeleb roomajate ja kahepaiksetega, ta disainis Londoni loomaaia jaoks uue roomajate maja ja hakkas seda ka juhtima); prantsuse vulkanoloog Katia Kraft (1942-1991); USA geoloog Marie Tharp (1920-2006, kellest sai esimene inimene, kes koostas Põhja-Atlandi merepõhja kaardi koos kõikide selle mägede ja orgudega, ta avastas ka Atlandi ookeani põhjas asuva erakordselt sügava oru); Iraani matemaatik Maryam Mirzakhani (1977-2017, tema oli esimene naine, kes võitis maailma kõige mainekama matemaatikaauhinna ehk Fieldsi medali); USA kvantfüüsik Merritt Moore (s. 1988, kes oli ka baleriin); Briti keemik ja kristallograaf Rosalind Franklin (1920-1958, kes uuris DNAd ja tegi avastusi, kuidas viirused levitavad põletikku); Kanada astrofüüsikuSara Seager (s. 1971); Rumeenia neurokirurg Sofia Ionescu (1920-2008); USA loomateaduste professor Temple Grandin (s. 1947).

Riigijuhtidest ja poliitikutest on raamatus nii mineviku tegijaid kui ka tänapäevaseid juhte – Andrea Merkel (Saksamaa kantsler, s. 1954); Ikeenide kuningriigi kuninganna Boudicca (elas aastail 33-61), kes juhtis ülestõusu roomlaste vastu; USA poliitik Eleanor Roosevelt (1884-1962, kes oli USA presidendi Franklin Delano Roosevelti abikaasa, kuid ka USA esindaja ÜRO’s, kus ta oli inimõiguste komisjoni esinaine ning juhtis inimõiguste deklaratsiooni loomist, mis on üks 20. sajandi tähtsamaid dokumente); kuniganna Kristiina Rootsist (1626-1689); Egiptuse kuninganna Nofretete (u. 1370 eKr – u. 1330 eKr); prantsuse poliitik Simone Veil (1927-2017).

Raamatus on juttu ka paljudest näitlejataridest ja lauljataridest – Audrey Hepburn (1929-1993, kes oli kunagi tõeline stiiliikoon, kuid aitas ka UNICEFi tegevust); Ellen Degeneres (s. 1958); Hedy Lamarr (1914-2000, ta oli küll maailmakuulus näitleja, kuid ka leiutaja, kes disainis uut tüüpi liiklusfoori ja masina, millega sai teha gaseeritud vett, teise maailmasõja ajal leiutas ta salajase suhtlussüsteemi, mis muutis automaatselt torpeedo raadiosignaali, mistõttu ei olnud natsidel võimalik seda enam segada); Sophia Loren (s. 1934), kuid ka Beyonce (s. 1981, tänaseks üks mõjukamaid popstaare kogu maailmas); Kuuba lauljatar Celia Cruz (1925-2003, kes populariseeris maailmas salsa-muusikat); maailmakuulus USA laulajatar, laulukirjutaja ja ärinaine Madonna (s. 1958).

Muusikutest loeme veel ka Leedus sündinud kuid USAs elanud Clara Rockmore’ist (1911-1998, kes mängis sellist imelist muusikalist instrumenti, mida saab mängida ilma midagi puudutamata ehk theremin’i); Saksamaa pianistist ja heliloojast Clara Schumannist (1819-1896) jt.

Sportlasi on ka – Beatrice Vio (s. 1997, Itaaia vehkleja, kel pole käsi ega jalgu), USA tennisemängija Billie Jean King (s. 1943, kes „võitles“ selle eest, et nais- ja meestennisistid teeniksid võrdselt auhinnaraha, ja lõpuks see tal ka õnnestus), USA avaveeujuja Florence Chadwick (1918-1995), Mehhiko golfimängija Lorena Ochoa (s. 1981, golfi maailmameister, kes on avanud ka fondi, mille kaudu juhitakse innovaatilist La Barrance kooli, kus antakse 250 lapsele, kes on pärit majandusraskustes peredest, head haridust ja kus nad saavad õues aega veeta – eks ikka golfi mängides!); Briti ultramaratoonar Lowri Morgan (s. 1975, kes on jooksnud nii Amazonase džunglis, kui ka Arktikas); Brasiilia jalgpallur Marta Vieira Da Silva (s. 1986, keda on kutsutud ka seelikuga Peleks); Rumeenia riistvõimleja Nadia Comaneci (s. 1961); Jaapani rulataja Sky Brown (s. 2008); Saksamaa tennisist Steffi Graf (s. 1969).

Loomulikult on raamatus juttu veel ka paljudest teistest tublidest naistest, kuid osad neist jätan ma Sulle endale avastada.


Corey Taylor „CMFT“ (Warner Music)

Corey Todd Taylor (s. 8. detsember 1973 Des Moines, Iowa, USA) on USA alternatiivsete metal-bändide Slipknoti ja Stone Souri laulja ning heavy metal-bändi Facecagesi mänedžer. Enne siirdumist muusikasse ja lauljakarjääri algust töötas Corey Taylor hoopis erootikakaupluses. Seejärel alustas ta laulmist Stone Souris, millele järgnes juba Slipknot. Teiste Slipknoti liikmetega kohtus Taylor siis, kui oli Stone Souriga kontsertturneel. Slipknotis sai Taylorist number 8 ja ta kasutab “ilmetut”-maski.

Corey Todd Taylor on sündinud Des Moines’is, kasvanud Waterloo’s, samuti Iowa osariigis. Ema kasvatas teda üksinda. Ema poolt on Tayloris hollandi ja iiri verd, isa poolt saksa, iiri ja indiaani verd. Taylori vanaema oli see, kes tutvustas lapselapsele rokkmuusikat, peamiselt Elvis Presley’d. Taylor on ütelnud, et talle meeldisid Presley esituses laulud „Teddy Bear“, „In the Ghetto“ ja „Suspicious Minds“. Siinkohal peab mainima sedagi, et Corey Taylor esimene sooloplaat, millest allpool ka juttu teen on pühendatud just tema vanaema mälestusele.

Üsna varajases eas hakkas Taylor kuulama ka Black Sabbath’it, eriti nende varajast loomingut. 15-aastasena oli Tayloril tõsine probleem narkootikumidega, tal oli lausa kaks korda ka üledoos kokaiinist. Seetõttu kolis Taylor Waterloost tagasi Des Moinesisse, kus teda hakkas kasvatama vanaema, kes lapselapsele ka muusikainstrumente ostis. Vaatamata sellele, oli Tayloril veel üks tõsine üledoos 18-aastasena, kuid õnneks suutsid arstid tema elu päästa. Eks ole Tayloril olnud elumuresid ka hiljem. Tal on olnud probleeme alkoholiga, 2003 üritas ta enesetappu, soovides hüpata kaheksanda korruse rõdult alla, toona „päästis“ ta toonane elukaaslane.

Lisaks muusikale on Corey Taylor veidi olnud seotud ka filmimaailmaga. 2013 mängis ta õudusfilmis „Fear Clinic“ (selle peaosas legendaarne Robert Englund), samal aastal veel teiseski õudusfilmis „Bullied“. 2016 mängis ta kaasa ka USA sci-fi komöödias „Sharknado: The 4th Awakens“, mis tehti küll vaid teleekraanidele, kuid selles mängisid ka Ian Ziering, Gary Busey, David Hasselhoff jpt.

Stone Sour

Corey Taylor pani Stone Souri kokku koos trummar Joel Ekmaniga juba 1992, nendega liitus samal aastal ka basskitarrist Shawn Ekonomac. Aastail 1992 ja 1994 lindistas Stone Sour kaks demolinti. 1995 liitus bändiga kitarrist Jim Root, kes mängib kitarri ka Slipknotis. 1996 lindistas Stone Sour kolmanda demolindi, seejärel otsustas Stone Sour teha väikese pausi. Corey Taylor ja Jim Root alustasid tööd Slipknotiga.

2002 Stone Sour naasis muusikaareenile ja ilmus album “Stone Sour”, sellel olnud laulud “Geit Inside” ja “Inhale” kandideerisid ka Grammy-auhinnale. USAs oli album ülimalt edukas, täites ka kuldplaadi müüginormi. Kuldplaadi müüginormi täitis ka nende teine album “Come What (Ever) May” (2006), ja laul “30/30-150” kandideeris samuti Grammy-auhinnale.

2006 lahkus bändi trummar Joel Ekman, kelle asemele tuli Ray Mayorga. 2010 ilmus Stone Souri kolmas stuudioalbum “Audio Secrecy”, mis oli pühendatud Slipknoti basskitarristile Paul Gray’le, kes suri 2010. 2011 lahkus bändist Shawn Ekonomac. Samal aastal avaldas Corey Taylor elulooraamatu “Seven Deadly Sins”.

Stone Sour alustas tööd uue materjaliga 2012, mil Corey Taylor andis fännidele märku, et nad teevad valmis 24 lugu, mistõttu ilmus lausa kaks albumit: “House of Gold & Bones Part 1” (2012) ja “House of Gold & Bones Part 2” (2013). Siinkohal peab mainima sedagi, et Corey Taylor on loonud ja kirjutanud ka koomiksi “House of Gold & Bones”.

Stone Souri seni viimane album on aastast 2017, mis kannab nime “Hydrograd”. Sellel aastal (2020) andis Corey Taylor teada, et see võib jääda ka Stone Souri viimaseks albumiks, kuna bänd läks augustis 2020 puhkusele, mis võib olla ka lõplik lahkumine suurelt muusikaareenilt. Elame, näeme …

Slipknot

Olen alles hiljuti kirjutanud siin ka Slipknotist, kuna eelmisel aastal (2019) ilmus nende suurepärane stuudioalbum “We Are Not Your Kind”.

Corey Taylor liitus Slipknotiga 1997, kaks aastat hiljem ilmus bändi debüütalbum “Slipknot”. Kohe alguses saavutas Slipknot suurt tähelepanu, kuulsust ja edu, üheks põhjuseks kindlasti nende vägagi agressiivne stiil ja agressiivsed esinemised, kuid ka see, et bändiliikmed kasutavad maske, üks hirmsam kui teine …

2001 ilmus paljuräägitud Slipknoti album “Iowa”, mis pani inimesi rääkima, et Slipknot on saatanakummardajad! Veidi hiljem kinnitas Slipknot, et neil pole saatanaga ega saatanakummardamisega mingit pistmist. 2004 ilmus Slipknoti kolmas album “Vol. 3: The Subliminal Verses”, mis oli märksa rahulikum, kui eelmised albumid. 2008 ilmus nende neljas stuudioalbum “All Hope is Gone”, mis oli muusikalistelt stiilidelt veelgi laiem. Kolmandal ja neljandal albumil sai kuulmas Corey Taylorit rohkem laulmas, kui urisemas, ja muid hääli tegemas.

2010 pidi Slipknot avaldama uut materjali, kuid kahjuks suri meelemürkide üledoosi tõttu ansambli basskitarrist Paul Gray, kes oli ka üks paljude Slipknoti lugude autoritest. 2013 lahkus Slipknotist ka trummar Joey Jordison, kuid vaatamata Gray surmale ja Jordisoni lahkumisele tegi Slipknot muusikat edasi ja ilmus nende viies stuudioalbum “5: The Gray Chapter” (2014). 2019 ilmus Slipknoti kuues ja seni viimane stuudioalbum “We Are Not Your Kind”.

Muud projektid ja tuliuus sooloalbum

Aastate jooksul on Corey Taylor laulnud koos ka paljude teiste bändidega (kasvõi ühes-kahes laulus, andnud üheskoos kontserte): Junk Beer Kidnap Band, Korn, Disturbed, Apocalyptica, Code Orange, Anthrax, Steel Panther, Falling in Reverse ja Soulfly.

Kuid nüüd, aastal 2020 Corey Taylori esimene sooloalbum! „CMFT“, mis ilmus 2. oktoobril, selle albumi kaks esimest singlit – „Black Eyes Blue“ ja „CMFT Must Be Stopped“ (sellel laulul on eriti uhke video, milles kaasa lööb ridamisi rokkmuusika suuri nimesid) ilmusid 2020 juulis, kusjuures neist esimesena mainitud lugu tõusis suvel Billboardi edetabelis „Mainstream Rock Songs“ esikohale!

Albumi kohta on paljud muusikakriitikud kirjutanud, et Corey Taylor on tegelikult ju kogu aeg tahtnud teha ka sooloprojekti, mille ta nüüd siis lõpuks ära tegi. See on album, millel on hard rocki, bluusi ja kantritki, kõik see kokku ongi rokkmuusika. Rokkmuusika (on öeldud ka, et see on rap rock, power pop), mida kindlasti ei kuule Stone Souri või Slipknoti albumitel.

Ma ei hakka keerutama, et mulle see Corey Taylori debüüt-sooloalbum kangesti meeldib, sest siin on sellist vana ja head rokkmuusikat, kus kuuleb ka ägedaid kitarrisoolosid ja väga head minekut (plaadi avalöök „HWY 666, singlina ilmunud „Black Eyes Blue“, „The Maria Fire“). Taylori hääl on ka just selliseks rokkmuusikaks, hard rock’iks igati suurepärane, hääl, milles on jõudu ja seda miskit, mis kuulaja kuulama paneb.

Loomulikult leiab albumilt ka pungilikumat või metal’ikumat rokki („Meine Lux“, „Everybody Dies On My Birthday“, „CMFT Must Be Stopped“ (selles loos on tubli annus ka räppi (Tech N9ne, Kid Bookie), eriti kiire ja tundub, et pisukese huumoriga tehtud „European Tour Bus Bathroom Song“, mis paneb plaadile ka vägeva lõpu)), kuid eelkõige on siiski seda head rasket rokki („Halfway Down“, „Silverfish“, suurepärane lugu „Kansas“ ja plaadi üks ilusamatest meloodiatest ja lugudest ehk „Home“).

Albumil mängivad:

Corey Taylor – laul, kitarr, klaver, produktsioon

Christian Martucci – kitarr, laul (tema on mänginud ka Stone Souris ja Black Staris)

Zach Throne – kitarr, laul (tema on mänginud Sin City Sinners’is)

Jason Christopher – basskitarr, laul (tema on mänginud Ministry’s, Stone Souris, kuid ka koos endise Skid Row laulja Sebastian Bach’iga)

Dustin Robert – trummid, löökriistad, laul

Walter Bäcklin – klahvpillid, produktsioon

Kuula ise ka:

https://coreytaylor.lnk.to/cmft

Corey Taylor "Black Eyes Blue"


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)