Aino Pervik „Tuulelohe saab sõbraks“ (Tänapäev)

Tuulelohel oli küljes pikk pael. Selle abil kavatses peremees juhtida tuulelohe liikumist nii nagu vaja.

Tuulelohele ei meeldinud ei pael ega juhtimine mitte üks põrm. Tuulelohe tahtis olla täiesti iseseisev. Ta tahtis olla vaba nagu lind. Tuulelohel oli kindel plaan põgeneda. Ja ära ta põgeneski.

Oma teel kohtab tuulelohe igasuguseid isevärki tegelasi. Neil kõigil on oma kodu ja oma tähtis eesmärk. Aga kus on tuulelohe kodu? Mistarvis tema üldse olemas on?

Ma olen üsna kindel, et Aino Pervik on mitme põlvkonna raamatusõprade üks lemmikkirjanikke, kelle sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid väga ägedaid laste- ja noorteraamatuid: “Väikesed vigurijutud” (1972), “Kaarist on kasu” (1972), “Kunksmoor” (1973), “Kunksmoor ja kapten Trumm” (1975), “Arabella, mereröövli tütar” (1982), “Sookoll ja sisalik” (1986), “Kallis härra Q” (1992), raamatusari “Paula elu” (2001-2008), “Dixi ja Xixi” (2005), “Presidendilood” (2008), “Ühes väikeses veidras linnas” (2009), “Härra Tee ja Proua Kohv” (2014), “Tähenärija ja Kriksadull” (2015), “Hädaoru kuningas” (2016) jpt.

Kuid Aino Pervik on kirjutanud romaane ka täiskasvanutele: “Kaetud lauad” (1979), “Kiikujad väravakaartel” (1989), “Üks hele valge tuvi” (1995), novellikogusid: “Impulss” (1982) ja “Tulesõitjad” (1988) ning luulekogusid: “Umimetsades” (1977), “Kiljub ning kumiseb” (1982), “Kellavalaja” (1985) ja “Puusseastuja” (1991).

Lisaks on Aino Pervik tõlkinud eesti keelde ka ungari kirjandust, minu enda lapsepõlve üks lemmikutest oli 1977 eesti keeles ilmunud Ivan Mandy kirjutatud “Csutak astub lavale”.

Aino Perviku raamatute alusel on valminud mitmed filmid: “Kunksmoor” (1977, animafilm), “Kunksmoor ja kapten Trumm” (1978, animafilm), “Arabella, mereröövli tütar” (1982, mängufilm) ja “Kalls härra Q” (1988, mängufilm). Mulle meenub ka televisioonile seatud lastelavastus “Kunksmoor” (1992, mille peaosades mängisid Helgi Sallo ja Mihkel Smeljanski) ning teatrietendus “Kunksmoor ja kapten Trumm” (esietendus Draamateatris 22. veebruaril 2004. aastal, peaosades Ita Ever, Tõnu Kark ja Anti Reinthal).

Aino Pervik on saanud ka mitmete kirjandusauhindade omanikuks: J. Smuuli nimeline preemia” (1976), Friedebert Tuglase novelliauhind (1983), Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia (1993), Eesti Kultuurikapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (2001, 2012 ja 2016)), J. Oro nimeline lastekirjanduse preemia (2006), Aasta Rosin (2010), Järje Hoidja (2008 ja 2014), kuid ka Valgetähe V klassi teenetemärk (2001) ja Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest (2018).

Ja nüüd üks uus, igati armas ja tore lasteraamat “Tuulelohe saab sõbraks”, mille peategelaseks on tõepoolest tuulelohe!

Raamatu esimeses peatükis “Tuulelohe esimene lend” saame teada, et tuulelohe elus algas väga otsustav päev. Õieti oli see üldse esimene päev tuulelohe elus. Tuulelohe oli alles varahommikul lõplikult valmis saanud. Tuulelohe meeldis endale väga, sest ta oli lahedalt värviline, tal olid peas hästi suured silmad, millega nägi absoluutselt kõike ja oli ka suu, millega sai rääkida. Tegelikult tuulelohel ainult pea oligi, ja kohe pea küljes oli tal kolm värviliste lintidega saba.

Tuulelohe peremees sõitis autoga lagendikule mere ääres. Tuulelohe oli tal kaasas. Peremehel oli plaan hakata tuulelohet karmilt treenima. Tuulelohel oli küljes pikk pael. Selle abil kavatses peremees juhtida tuulelohe liikumist nii nagu vaja.. Tuulelohele see pael ei meeldinud, sest ta tahtis olla täiesti iseseisev, ta tahtis olla vaba nagu lind. Tuulelohel oli kindel plaan põgeneda!

Ja põgenema ta pääseski. Abiks tugev tuulehoog, mis tõmbas tuulelohe paela küljest lahti. Tuulehoog oli pöörane ja kandis tuulelohe mere kohale. Tuulelohe sabad olid sassis ja sõlmes ja see ei meeldinud talle. Mida tuulehoog ometigi teeb! Tuulelohe käskis tuulehool sabad rahule jätta, mida tuulehoog ka tegi. Nüüd hakkas tuulelohe langema, all oli tuule käes lainetav meri. Kas tõesti saab tuulelohe oma ootamatu lõpu? Äkki nägi tuulelohe veest kerkimas kedagi suurt ja tumedat, kes kutsus tuulelohet enda juurde.

“Tüüri siia, pisike!” hüüdis too tundmatu. See suur ja tume oli vana allveelaev, kes tegi luugi lahti ja kutsus tuulelohe enda juurde. Tuulelohe hüppaski allveelaeva varjule, seal sai ta ilusasti kuivaks. Järgmisel päeval, kui torm oli vaibunud sai ta edasi lennata, kuigi vana allveelaev oleks tahtnud, et tuulelohe talle seltsiks jääks … Ja nii ütles vana allveelaev, et tuulelohe võib alati tema juurde tormivarju tulla.

Teises peatükis “Tiibadega kivijõmm” saab tuulelohe tuttavaks tuuleveskiga, kes küll tiibadega vehkis, kuid ei kerkinud sellest hoolimata üldsegi õhku. Tuulelohe läks asja lähemalt uurima, ja selgus, et veidral olendil oli küll neli suurt tiiba, kuid tiibade küljes oli igavesti tömp ja raske kivikeha. Tuulelohe läks lähemale, ja jäi tuuleveski tiibadesse kinni. Alles õhtul, kui tuul vaibus, sai tuulelohe lahti. Tal käis pea hirmsasti ringi ja ta oli surmani väsinud. Tuulelohe sai teada, et tuuleveski jahvatab kamajahu ja oma suure kerega ta õhku ei tõusegi. Tuuleveski kinnitas, et talle meeldib kamajahu jahvatada. Tuulelohe vastas, et talle meeldib vabalt ringi lennata. Hommikul asus tuulelohe jällegi teele.

Kolmandas peatükis “Tuulelohe ja õnnelik õõtsuja” märkas tuulelohe ühel ilusal õhtupoolikul all maa peal kedagi, kes hakkas parajasti suure hooha taevasse tõusma. Tõusis, tõusis, kuid siis peatus äkki ja laskus kaarega alla tagasi. Siis proovis ta seda teha teiselt poolt, ent ka seekord ei suutnud ta end kõrgustesse rebida. Tuulelohe läks jällegi uurima, tegi seda üles-alla sõitu kaasagi ja sai teada, et sellele visale vennale meeldiski ühe koha peal kiikuda. Nüüd on selge, kes see õnnelik õõtsuja oli, see oli ju kiik. Tuulelohe kinnitas, et temale meeldis rohkem edasi liikuda ja ka nüüd haaras tuulepuhang tuulelohe kaasa ja juba ta kerkiski taevasse.

Neljandas peatükis jäi tuulelohe pajupõõsasse kinni. Selles peatükis toimetavad ka konnad. Suur ja vägev konn ronis mättale, et õpetada pisikestele konnapoegadele konnatarkusi. Neist esimene tarkus oli see, et konnade kõige suurem vaenlane on kurg. Kui kurg läheneb, peavad konnad silmapilk vee alla sukelduma.

Ühel hetkel osutas üks konnapoegadest paju poole, sest keegi oli paju otsas! Vana konn sai väga pahaseks, et konnapoeg julges tema jutule vahele segada, kes seal paju otsas ikka olla sai! Vana konn oli pahane, sest ta mõtles, et maailmas ei ole midagi ega kedagi, kellest tema pole kuulnud või keda näinud. Ei saa olla olemas mitte midagi niisugust, mida tema ei tea. Ongi ainult tema oma kodune konnatiik, pajupõõsad selle kaldal, ja tema on tiigi kõige targem konn. Muud maailma peale tiigi ei ole lihtsalt olemas.

Vana konn käskis kõikidele konnapoegadel sukelduda ja maailmale tiir peale teha. Samal ajal tuli tuuleiil, kes äratas pajuoksale magama jäänud tuulelohe, ja nii lendas tuulelohe edasi. Pajuoksale jäi vaid ribake punasest lindist.

Konnapojad tõusid veepinnale. Tuulelohet enam okstel ei olnud. Vana konn oli rahul, sest mitte midagi ega kedagi ei olnud. Nüüd hakati hoopis krooksumist harjutama. Terane konnapoeg märkas pajuoksa külge jäänud tillukest punast lindikest, kuid ta ei ütelnud midagi, ja krooksus teistega kaasa. Vahel mõtles terane konnapoeg endamisi salaja, et mis see siis ikka oli, mis vana targa konna nii pahaseks ajas …

Tuulelohe-raamat ei ole sugugi mitte paks ega suur, mistõttu on oht, et ma jutustan Sulle terve raamatu ette, ja siis on lugemine hirmus igav. Seetõttu räägin nüüd veidi lühemalt, kuid lugemist on siin veel päris mitu peatükki.

Nendes sai tuulelohe tuttavaks/sõbraks koduloomadega (tegelikult ta lausa päästis väikese tibu kanakulli käest), tuletorniga ehk pika tüübiga (pärast seda kohtumist muutus tuulelohe rahutuks, kus on ikkagi tema kodu), umbuskliku kõrghoonega (temaga rääkis tuulelohega väga tõsistel teemadel, juttu oli nendest, kes lendasid ringi, pommid kaenlas), lõokese ehk pisikese tüübikesega (lõokesele meeldis laulda ja oma lapsukesi kasvatada, aga kus olid tuulelohe pojad?). Tuulelohe läks korra veel ka tuletorni juurde, sest tuulelohel oli mure – kus on tema kodu, kus tema pojad, kas teda üldse on vaja? Tuletorn oli kindel, et ka tuulelohet on vaja, sest ta oli lihtsalt üks väga lahe tüüp, kuna tuulelohe oli tuletorni parim sõber, siis oli tuulelohet väga vaja!

Raamatu viimases peatükis “Tuulelohel on mõtted peas” saame teada, et tuulelohe tähtsaim mõte oli mõte vabadusest. Teine mõte oli see, et ta ei tahtnud mingil juhul katki minna. Ülejäänud mõtted olid kas rõõmsad või kurvad. Kurvad mõtted tulid siis, kui tuulelohe pidi mõnest sõbrast lahkuma, aga tal oli selline iseloom, ta kohe pidi minema, ta ei suutnud püsida paigal. Rõõmsad mõtted tulid siis, kui tuulelohe vabana taeva all lendas. Ja iseäranis siis, kui ta endale kuskil jälle uue sõbra leidis.

Tuulelohel oli juba mitu head sõpra. Igast sõbrast mõtles tuulelohe rõõmsaid mõtteid.

Selline igati mõnus ja lahe raamat see tuulelohe-raamat. On ju siin igasugu vahvaid kohtumisi, huvitavaid ja armsaid mõtteid, mis panevad kindlasti ka väikse lugeja kaasa mõtlema ja arutlema, et mismoodi need sõpruse- ja maailmaasjad ikkagi käivad ja on.

Raamatu vahvad pildid on Ulla Saare sulest.

 


Elderbrook „Innerlight“ (Warner Music)

Alexander Kotz on muusikamaailmas paremini tuntud nimega Elderbrook, kes on inglise muusik, laulukirjutaja ja produtsent, kes alustas oma karjääri 2015, kui ilmus tema esimene EP, millel oli ka laul“How Many Times“, millest tegi remiksi sakslaste duo Andhim. Sellest sai Mixmag’i arvates üks edukamaid ja paremaid laule sellel aastal.

2016 tegi Elderbrook koostööd paljude teiste artistidega, teiste seas ka brittide elektroonilise muusika duo Gorgon City’ga. Elderbrook remiksis ka teiste artistide lugusid, näiteks Clean Bandit. Arvatavasti on seni edukaim Elderbrooki lugu „Cola“, mis tehtud koostöös CamelPhat’iga. Lugu tõusis USA tantsuklubide laulude edetabelis ja brittide indie-edetablis esikohale, kusjuures laul kandideeris ka aasta parima tantsuloo Grammy-auhinnale.

Elderbrook hakkas muusikat tegema juba 16-aastaselt, kui ta mängis ühes indie-bändis, kuid 19. eluaastaks oli temast saanud laulja-laulukirjutaja. Esialgu oli ta folgi ja akustilise muusika sõber, kuni ülikooli minnes avastas ta enda jaoks kaaseagse tantsumuusika. Just siis hakkas ta kuuluma ka erinevat tantsumuusikat (nn dance music). Enne, kui ta jõudis päris elektroonilise muusika juurde, proovis ta teha ka veidi hiphoppi ja soulikumat muusikat.

Artistinime Elderbrook hakkas Kotz kasutama kohe pärast ülikooli lõppu, kui ilmusid samanimeline EP ja laul. SoundCloud’is vaadati tema debüüt-EP lugusid üle miljoni korra. Eriti populaarseks muutus laul „How Many Times“, millest tegi remiksi sakslaste duo Andhim, nii nagu eespool juttu oli. Just selle looga tõusis Elderbrook’i nimi esile kaasegase tantsumuusika areenil.

Veel samal aastal (2015) ilmus teinegi EP „Travel Slow“, millel laulud „Be There Soon“, „Good Enough“ ja „Travel Slow“. Lisaks omadele lugudele remiksis Elderbrook ka teiste lugusid, selle aasta üks edukamaid tema tehtud remikse oli Pablo Nouvelle’i laulust „Take Me to a Place“.

2016 esines Eldebrook vägagi palju. Ta käis kontsertturneedele mitmete teiste artistidega, näiteks Gorgon City’ga. Just viimate mainituga tegi Elderbrook koostööd ka laulus „Smile“, mis ilmus oktoobris 2016. Samal aastal sai Elderbrook’ist ametlik remiksija ka Clean Banditi hittloole „Rockabye“.

2017 esines Elderbrook edukalt Suurbritannias, ilmus ka üliedukas lugu „Cola“, mis tehtud koostöös briti elektroonilise house’i duoga CamelPhat, see oli üks 2017. aasta edukamaid lugusid terves maailmas, kusjuures selles loos Elderbrook laulab. Lugu kandideeris 2018 ka parima tantsumuusika laulu Grammy-auhinnale. Kuna lugu oli sedavõrd edukas ja populaarne, siis tegid sellest remikse ka paljud teised maailmakuulsad nimed, näiteks Robin Schulz! 2018 käis Elderbrook esinemas ka USA’s.

Elderbrook on äärmiselt põnev artist, kes õppinud klassikalist kitarri ja klaverit, täna on ta kindlasti multiinstrumentalist, kes suudab oma muusikasse kaasata kantrit, souli, rokki ja gospelit. Ta on alati ütelnud, et tahab teha muusikat, mida varem pole tehtud, mistõttu on tema lugudes palju erakordseid ja põnevaid saunde. Kiidetud on ka tema häält, mis on paljude arvates „veatu“ ...

Seniilmunud EP’d: Simmer Down (2015) Travel Slow (2015) Talking (2017) Old Friend (2018).

Eelmisel aastal (2020) ilmus Elderbrooki debüüatlbum „Why Do We Shake in the Cold?“, millelt singlitena ilmusid: „Numb“, „My House“, „Fire“ (koos Ytram’iga).

Warner Music tutvustas Elderbrooki albumit sedasi: “Briti produtsent ja artist Elderbrook avaldas täna oma debüütalbumi “Why Do We Shake In The Cold?” koos tulevase kontserttuuri kuupäevadega, mille 14 ülesastumist hõlmav Suurbritannia ja Euroopa turnee saab 2021. aasta märtsikuus alguse Belgiast ning kaasab ka ülesastumise ikoonilises Londoni Electric Ballroom kontserdisaalis.

Pean tunnistama, et Elderbrooki debüütalbum oligi väga põnev “seiklus” muusikaliste helide maailmas või lausa kosmoses.

Ja nüüd, aastal 2021 avaldas Elderbrook EP "Innerlight", millel kokku küll vaid neli lugu, kuid need neli on uskumatult head lood, tõeline tantsumuusika tipp. Isegil minul hakkas jalg vägisi kaasa tatsuma, kui kuulsin tema uusi lugusid – “Inner Light” (selles loos lööb Elderbrookiga kampa Kanada elektroonilise muusika duo Bob Moses), “I’ll Find My Way To You” (selles loos on abiks USA laulja, laulukirjutaja Emmit Fenn), “Broken Mirror” (selle loo üks produtsentidest on innovaatline Kölsch) ja “Dominoes” (selles loos lööb kaasa USA elektroonilise muusika duo Louis The Child).

Elderbrook on taaskord oma uutes lugudes kasutanud hämmastavaid saunde (tegelikult võiks öelda, et suisa geniaalseid ja veidi isegi nostalgilisi saunde), mis ajavad kõrva kikki, lisaks igati mõnusaid tempo- ja rütmilahendusi, ja mulle jätkuvalt meeldib ka selle kuti hääl, mida kindlasti on kübe tuunitud, kuid esitusena on see kõik super!

Lugudes on ilusaid ja meeldejäävaid meloodiaid, mõned neist on lausa uinutavad või kosmilised, kuid täpselt sellist mussi ongi Elderbook kirjutanud ja esitanud juba mitu head aastat.

Kui tänane ja homne tantsumuusika on selline, mida teeb Elderbrook, siis on kõik igati suurepärane!

Ah jaa, seda ka, et Elderbrook on hetkel ka kontsertturneel maailma erinevates paikades, kusjuures järgmisel aastal (2022) peaks Elderbrook jõudma ka Tallinnasse, kontsert peaks toimuma 5. mail klubis D3.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/2tg28FJC1DoNaE19f9FpY7?si=wlTvBBJgTJ2fHgaX2HAGFQ&dl_branch=1&nd=1

Elderbrook & Emmit Fenn "I'll Find My Way To You"


J.K. Rowling „Fantastilised elukad ja kust neid leida. Illustreeritud väljaanne“ (Varrak)

Avasta võlumaailma metsikuid imesid selles maagiliste elukate luksuslikus kokkuvõttes, mille on koostanud kuulus magizooloog Newt Scamander.

Vaimustavad illustratsioonid elukatest on loonud Olivia Lomenech Gill.

2017. aastal ilmus J.K. Rowlingi „Fanastilised elukad ja kust neid leida“ esimest korda eesti keeles, siis öeldi selle raamatu kohta nii: „Tegu on Sigatüüka kooli raamatukogust pärit raamatukesega kõigist fantastilistest olevustest, kes võlurite maailmas tegutsevad, ning nendega seotud juhtumistest. Elukate tutvustustele on omalt poolt kommentaarid juurde kirjutanud Harry Potter.”

Ja nii nagu Harry Potteri esimesed raamatud on saanud endale vaimustavad illustratsioonid Jim Kay poolt, siis nii on saanud vaimustavad illustratsioonid ka see raamat, nende autoriks Olivia Lomenech Gill. Mainimata ei saa jätta ka raamatu uhket köidet ja suurust, seegi on muljetavaldav.

Selle raamatu alguses tutvustatakse meile tegelaskuju Newton (Newt) Artemis Fido Scamanderit, kes on selle raamatu autor (tegelikult on ju autoriks J.K. Rowling …), kuid mängime kaasa. Scamander sündis 1897, tema huvi muinasjutuliste olevuste vastu julgustas ema, kes oli entusiastlik toredate hobugreifide kasvataja. Pärast Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli lõpetamist asus härra Scamander tööle Võlukunstiministeeriumi Maagiliste Olevuste Reguleerimise ja Kontrolli Osakonnas. Varsti viidi ta üle Olevuste Ametisse, kus tema tohutud teadmised pentsikute maagiliste loomade kohta talle kiire edutamise kindlustasid.

1947 koostas ta peaaegu ainuisikuliselt Libahuntide registri, kuid oma sõnade kohaselt on ta siiski kõige uhkem Eksperimentaalse Aretuse Keelustamise seaduse üle, mis võeti vastu 1965 ning millega takistati tõhusalt uute ja taltsutamatute koletiste loomist Suurbritannias. Tema töö Lohede Uurimise ja Ohjeldamise büroos tõi kaasa arvukaid uurimisretki välismaale, mille käigus ta kogus informatsiooni oma ülemaailmseks menuraamatuks “Fantastilised elukad ja kust neid leida”. Veidi hiljem kinnitab härra Scamander, et see raamat kujutab endast palju aastaid kestnud rännakute ja uurimistöö vilja.

Seejärel saame lugeda autori ehk Newt Scamanderi eessõna, milles ta räägib oma raamatust ja selle ilmumisest mugudest lugejatele ehk siis inimestele. Härra Scamander räägib oma saavutustest ja kordaminekutest. Ta kinnitab, et oli üldse esimene inimene, kes Gellert Grindelwaldi kinni püüdis, et Albus Dumbledore oli talle rohkem kui kooliõpetaja. Ta kinnitab, et see raamat sai rohkem kui ühel viisil armastusega kirjutatud … Tema kõige armsam lootus on see, et nõidade ja võlurite uus põlvkond leiab selle raamatu lehekülgedel värske põhjuse armastada ja kaitsta neid uskumatuid elukaid, kellega neid seob ühine võlujõud.

Edasi saame lugeda peatükki sellest, kes või mis on elukas. Selgub, et eluka definitsioon on sajandite vältel vaidlusi põhjustanud. Härra Scamander ütleb, et kuigi see võib üllatada mõnda algajat magizooloogia õpilast, saab küsimus ehk selgemaks, kui vaadeldakse hetkeks maagiliste olevuste kolme tüüpi – libahundid, kentaurid ja trollid. Kes neist on “olend”, kes on “elukas”. Autor kinnitab, et esialgsed katsed otsustada, milliseid maagilisi olevusi tuleks nimetada “elukateks”, olid äärmiselt kohmakad. Alles 1811 jõuti definitsioonini, mis oli vastuvõetav suuremale osale võlukogukonnast. Grogan Stump, äsja ametisse määratud Võlukunsti minister, andis välja määruse, et olend on “iga olevus, kellel jagub piisavalt mõistust võlukogukonna seadustest arusaamiseks ja nende seaduste loomise vastutuse kandmiseks”.

Seejärel peatükk (lühiülevaade) mugude arusaamadest fantastiliste elukate osas. Siin öeldakse, et enamik maagilisi elukaid on jäänud mugudel kas täielikult märkamata või neid peeti kellekski teiseks. Ei maksa unustada sedagi, et kõik võlurite valitsusorganid vastutavad kõigi oma territooriumil elavate maagiliste elukate, olevuste ja vaimude peitmise, hoolitsuse ja kontrolli eest.

Saame lugeda ka peidetud maagilistest elukatest, turvalistest elupaikadest, müügi ja kasvatamise kontrollimisest, pettekujutelmadest vabastamise loitsudest (mugud ei tohi maagilisi elukaid näha), mäluloitsudest (juhul, kui mõni mugu magilist elukat siiski näeb) ja Valeteadete Ametist, mis sekkub ainult kõige rängemate võlumaailma ja mugude kokkupuudete juhtudel. Juttu on ka sellest, miks on magizooloogia oluline.

Ühel leheküljel on kirjas Võlukunstiministeeriumi klassifikatsioonid, mis annavad juhatust olevuse ohtlikkuse kohta. Kategooriaid on viis: XXXXX (tuntud võluritapja, võimatu õpetada või kodustada), XXXX (ohtlik, nõuab eriteadmisi, vilunud võlur võib temaga tegeleda), XXX (asjatundlik võlur peaks hakkama saama), XX (ohutu, tohib kodustada) ja X (igav). Siin on ka pilt Hiina tulekerast (mõnikord tuntud ka kui Lõvilohe), kelle klassifikatsioon on XXXXX.

Edasi juba raamatu põhiosa “Fantastilised elukad A-Ü”.

Esimesena vaatab lugejale vastu akromantula (klassifikatsioon on XXXXX, ta on koletislik kaheksasilmne ämblik, kes oskab inimkeeles rääkida, pärit Borneo saarelt). Piilume edasi – tuhaküü ehk ashwinder (peenike helehall hõõguvate punaste silmadega madu, kes jätab endast maha tuhajälje), augurei (tuntud ka kui iiri fööniks, lahja ja kurva olemisega lind, kelle sulestik on rohekasmust ning ta näeb välja nagu väike ja alatoidetud raisakull), basilisk (tuntud ka kui madude kuningas, klassifikatsioon on taaskord XXXXX, ereroheline madu, kes võib kasvada kuni viiekümne jala pikkuseks, tiibvirr (ehk billywig, Austraaliast pärit ülikiire putukas, mistõttu mugud teda ei märka, ja ei sageli ei märka isegi võlurid teda enne, kui ta on neid nõelanud), tohlatrull (ehk bowtruckle, puud kaitsev olevus, kes esineb peamiselt Lääne-Inglismaal, Lõuna-Saksamaal ja teatud Skandinaavia metsades, teda on ülimalt raske märgata, sest ta on väike, kõige rohkem kaheksa tolli kõrgune), bundimun (neid leidub kõikjal maailmas, nad poevad osavalt põrandalaudade alla ja liistude taha ning on majades tõeliseks nuhtluseks), kentaur (metsaelanik kellel on inimese pea, rindkere ja käed hobuse keha küljes, mis võib olla mitut värvi, nad on mõistuslikud ja oskavad rääkida), kimäär (harva esinev Kreeka koletis, kellel on lõvi pea, kitse keha ja lohe saba), kihvkrahvakas (ehk chizpurfle, väikesed, kuni 0,05 tolli kõrgused parasiidid, kes näevad välja nagu suurte kihvadega krabid), klabert (tema elab puu otsas ning meenutab välimuselt ahvi ja konna ristsugutist), krupp (tema on pärit Inglismaa kaguosast, ta sarnaneb väga Jack Russelli terjeriga, ainult tema saba on kaheharuline, ta on kindlasti võluri aretatud koer, sest on väga truu võluritele ja ründab raevukalt mugusid).

Ja neid olendeid ja elukaid on siin veel ja veel. Poolpaista, dirivaaks, doksi (hammustav haldjas), lohe (tõenäoliselt kõigist maagilistest elukatest kõige kuulsamad ja neid on ka peaaegu kõige raskem varjata), antipoodide opaalsilm, Hiina tulekera (lõvilohe), harilik Walesi roheline lohe, Hebriidide must lohe.

Lohesid on selles raamatus veel mitmeid: Ungari sarvsaba, Norra hariselg, Peruu ussihammas, Rumeenia pikksarv, Rootsi nösukoon, Ukraina raudkõht (tema on selles raamatus lausa plakatile pandud).

Edasi tulevad sodriurask, kes elab soos; erkling, kes on haldjalaadne Saksamaa Mustast metsast pärit olevus; erumpent (suur ja väga tugev Aafrika elukas), haldjas, tulikrabi, võdiuss, fuilgur ja guul, kes sarnaneb limase, puserite hammastega kolliga ning elab tavaliselt võlurite pööningutel või kuurides, kus ta toitub ämblikest ja surudest.

Kuid see pole sugugi mitte veel kõik. Saame tuttavaks ka järgmiste olevuste, olendite ja elukatega nagu tusalane, gnoom, küürsarvik, greif, vetevaim, peidupaha, hipokamp, hobugreif, hodag, turrnutt, sarviline madu, paharet, palukõrb, kisasirk, kapa, kelpi, knarl, tiide, iiri härjapõlvlane, manamähkur, lobalug, makkel malasõrg, mantikoora (klassifikatsioon XXXXX, väga ohtlik Kreeka elukas, kellel on inimese pea, lõvi keha ja skorpioni saba), näkirahvas, moke, kuuvasikas, murtlap, nuuskloom, töbisaba, nundu (klassifikatsioon XXXXX, Ida-Aafrika elukas, kes on väidetavalt kõige ohtlikum olevus maailmas), okami (mulle näib, et see on ka meie selle raamatu esikaanel olev olevus), fööniks, pisihaldjas ehk piksi, plimpi, pogrebin, porlok ehk hobuhaldjas, tupsununnu, viisjalg (klassifikatsioon XXXXX, ohtlik lihasööja elukas, kelle lemmikroaks on inimesed), ramara, verimüts, re’em, runespoor, salamander, meremadu, ogajas, snälligaster, kiidits, sfinks, triilaja, tebo, kõuelind, troll, ükssarvik, wampuskass (klassifikatsioon XXXXX, suuruselt ja välimuselt puumaga sarnanev wampuskass on Apalatši mägede põlisliik, kes võib kõndida tagakäppadel, joosta nooltest kiiremini ning räägitakse, et tema kollased silmad suudavad hüpnotiseerida), libahunt, tiivuline hobune ja viimasena on raamatusse pääsenud jeti.

Selline uhke ja vägev raamat on see fantastiliste elukate raamat. Usun, et paljud olevused, elukad ja olendid on pärit erinevate rahvaste müütidest, muistenditest, kuid paljud on sündinud J.K. Rowlingi enda loominguna. No ja kui juba Harry Potter seda raamatut uuris, siis miks ei või seda uurida ka meie ehk mugud, kui meil selline võimalus olemas on …


Jonathan Swift „Gulliveri reisid“ (Pegasus)

„Gulliveri reise“ on armastanud paljude põlvkondade lugejad alates teose ilmumisest 1726. aastal kuni tänapäevani ning lood Gulliveri rõõmudest ja äpardustest kuuluvad Jonathan Swifti (1667–1745) kestva pärandi hulka.

Kolmsada aastat tagasi oli suur osa meile tuntud maailmast veel avastamata. Reisimine ei olnud noil päevil mugav ning rändur võis sattuda saladuslikele saartele ja kohata imelikke inimesi. Oht varitses iga nurga taga ning igal hetkel võis ühtmoodi ootamatult leida nii sõpru kui ka vaenlasi.

Kui laevaarst Lemuel Gulliver asub mereteele seiklusi otsima, ei näi asjad kunagi minevat nii nagu kavatsetud. Mitmesuguste õnnetuste ja äparduste järel leiab ta end võõrastelt saartelt, mille elanikud on äärmiselt ebahariliku suuruse, kummalise käitumise ja arusaamatu mõttelaadiga. Siiski jõuab Gulliver alati tagasi kodumaale, kus ta kosub oma seiklusest kiiresti ja heiskab jälle purjed, et uutesse juhtumustesse sattuda.

Sellest väljaandest leiate kaks lastele sobivaks kohandatud (need on kohandanud Gemma Farr) Gulliveri reisi: „Teekond Liliputti“ ja „Teekond Brobdingnagi“. Raamatus on ligi 50 värvilist illustratsiooni, mille autor on austraalia kunstnik, Hans Christian Anderseni lastekirjandusauhinna laureaat Robert Ingpen.

Ma olen üsna kindel, et paljud raamatusõbrad on “Gulliveri reise” lugenud, näinud seda lugu teleekraanilt või kinolinalt või teatrilavalt. Mulle meenub, et meiegi Nukuteater on lavastanud 1979 ja 1987 näidendi “Gulliver ja Gulliver”, see on Mati Undi “Gulliveri reiside” ainetel kirjutatud näidend täiskasvanutele Juhan Viidingu lauludega. Undi näidendit on võimalik lugeda ka tema “Valitud teoste” teises köites (ilmunud 1985).

Kinolinalt tasub mainida 1939. (see oli animatsioon), 1977. (peaosas Richard Harris) ja 2010. aasta (peaosas Jack Black, kuid ka Emily Blunt, Jason Segel, Amanda Peet, Billy Connolly, James Corden jt) filme, televersioonidest meenub mulle 1996 valminud miniseriaal, milles mängisid Ted Danson, Mary Steenburgen, James Fox, Robert Hardy, Edward Fox, John Gielgud, Omar Sharif jt.

Eesti keeles ilmus “Gulliveri reisid” esimest korda 1923 Albert Orgi kirjastuselt, tõlkijaks Helmi Jansen. Seejärel 1938, väljaandjaks Eesti Kirjanduse Selts, tõlkijaks Leo Anvelt, ja pärast seda ongi peaasjalikult ilmunud just Leo Anvelti tõlgitud raamat. Nagu näiteks 1951 (Eesti Riiklik Kirjastus), 1991 “Gulliveri reisid. Teekond Liliputti” (kirjastus Oktoober, see oli 40. leheküljeline suures köites raamat), 1996 (Perioodika), 2001 (Ersen, see oli nn ümberjutustus, tõlkijaks Jaan Linnart), 2006 “Gulliver Liliputimaal” (Sinisukk, suures köites lasteraamat, tõlkija Mare Vetemaa), 2007 “Gulliver hiiglaste juures” (Sinisukk, suures köites lasteraamat, tõlkija Mare Vetemaa), 2007 (Eesti Päevaleht, romaaniklassika raamatusarjas) ja nüüd väga ilus köites ja suurepärase Robert Ingpeni suurepäraste piltidega.

Austraalia kirjaniku, illustraatori ja graafiku Robert Ingpeni võrratute piltidega on ilmunud eesti keeles ka L. Frank Baumi kirjutatud “Võlur Oz” (2019 , Pegasus), mistõttu võib öelda, et Ingpeni stiil ja muinasjutulised illustratsioonid muinasjutulistele lugudele on meie lugejale juba tuttavad. Tema illustreeritud on veel mitmeid maailmakuulsaid lugusid: “Džungliraamat”, “80 päevaga ümber maailma”, “Peeter Paan” ja “Tuulesahin pajudes”, mistõttu peab lootma, et need ka meie raamatusõpradeni jõuaksid.

Jonathan Swift (1667-1745) oli iiri-inglise valgustusajastu kirjanik, satiirik, esseist ja anglikaani kiriku vaimulik, kelle tuntumad raamatud on satiiriline allegooria “Gulliveri reisid” (1726), millest tänaseks on saanud populaarne lasteraamat (kuigi see ei ole sugugi mitte lihtne lugemine) ja pamfletid “Tünnilugu” (1704) ja “Raamatute lahing” (1704). Proosalugusid kirjutas Swift üle 150, kuid ta on kirjutanud ka peaaegu 300 luuletust. Tema raamatud ilmusid anonüümselt või varjunime all.

Swifti teravakeelne satiir pahandas paljusid tema kaaseagseid, kuid tema lood on “ärritanud” paljusid ka hilisematel aegadel. On öeldud, et Swift vihkas inimesi ja ei näinud inimkonnas midagi head, kuid on ka neid, kelle arvates Swifti terav keel oli moodus näha maailma hoopis paremana, kui see tegelikult oli.

Swift sündis Dublinis vaesunud vaimuliku peres, 1689 sattus Inglismaal riigimehe ja diplomaadi sir William Temple’i teenistusse. Just siis tekkis Swiftis huvi kirjanduse ja kirjutamise vastu. 1692 lõpetas Swift Oxfordi ülikooli usuteaduskonna, 1695 määrati ta anglikaani vaimulikuks väikesesse kogudese Põhja-Iirimaal Belfasti lähedal. Uue sajandi alguses püüdis ta sekkuda ka poliitikasse. See ei toonud talle edu, mistõttu oli ta elu lõpuni tagasihoidlik praost Dublin St. Patricku kirikus.

“Gulliveri reisid” on neljaks osaks jaotatud satiiriline teos, mis jutustab meremehest/arstist ja temaga juhtunud laevaõnnetustest, mis viisid ta kummalistesse maadesse. Teos ilmus esimest korda 1726, väljaandjaks Benjamin Motte. Raamatu pealkiri oli “Travels into Several Remote Nations of the World, in Four Parts. By Lemuel Gulliver, First a Surgeon, and then a Captain of several Ships”. 1735 avaldas raamatu George Faulkner, siis ilmus see algupärasel kujul, ilma Benjamin Motte täiendusteta.

Raamatu tuntuimad osad on kaks esimest osa - esimeses osas satub Gulliver Liliputi saarele, teises osas aga hoopis hiiglastemaale., kolmandas osas teadlastemaale ja neljandas osas hiihnhmite ja jähuude maale.

Selles kaunis köites ja võrratute illustratsioonidega raamatus ilmuvad Gulliveri reiside kaks esimest, kindlasti ka tuntumat ja kuulsamat osa. Ma ei hakka Sulle sisu ümber jutustama. Teen pisukese kokkuvõtte, ma usun, et väikesed sisukokkuvõtted iga peatüki alguses annavad Sulle aimu, millest nendes juttu on.

Esimene osa on “Teekond Liliputti”, mille alguses kinnitab peategelane, et tema nimi on Lemuel Gulliver ning tema elus on olnud palju suurepäraseid juhtumusi ja märkimisväärseid seiklusi. Ta sündis Nottinghamshire’is kolmandana viiest vennast. Ta on alati unistanud rändamisest salapärastele kaugetele maadele, seepärast otsustas ta õppida arstiks, kuna teadis, et sellest oskusest on talle merereisidel palju kasu. Lemuel Gulliver jutustab lugejale õpingutest Emanuel College’is Cambridge’is, kuid ka silmapaistva Londoni kirurgi mr James Batesi juures, lisaks veel ka Saksamaal, Leydenis. Seejärel teenis ta mitmel laeval, kuni võttis vastu küllaltki kasuliku pakkumise kapten William Prichardilt, Antiloobi omanikult, kes asus reisile Lõunamerele. Nad purjetasid välja Bristolist 4. mail 1699 ja esialgu oli nende teekond õnnelik. 5. novembril elas Gulliver ainukesena üle laevahuku ning sattus saarele, kus elasid liliputid – umbes 15 sentimeetrised kääbused.

Raamatu esimeses peatükis saamegi teada, kuidas Gulliver pärast laevahukku jõudis Liliputimaa randa ja võeti vangi. Teises peatükis külastas Liliputi keiser meie peategelast tema vangipõlves ja teadlastele tehti ülesandeks õpetada Gulliverile liliputi keelt. Gulliver saavutas keisri ja õukonna soosingu, kuna ta oli leebe meelelaadiga. Kolmandas peatükis lõbustas Gulliver keisrit ja õukondlasi ning talle anti vabadus, kuid teatud tingimustel.

Tingimusi oli kokku üheksa, ja lisaks määrati Gulliverile ehk Mägiinimesele süüa ja juua, millest piisaks lausa 1728 liliputlase toitlustamiseks.

Neljandas peatükis saame tuttavaks Liliputi pealinna Mildendo ja keisri lossiga. Gulliver pakkus end keisri teenistusse sõdades, kusjuures naabersaare riigi Blefuscuga kauakestva sõja põhjuseks oli see, et liliputid tegid muna sööma hakates katki muna terava otsa (selle põhjuseks oli see, kui keisri vanaisa oli poisike, siis oli ta muna katki teinud ikka tömbist/jämedamast otsast, kuid ta oli lõiganud endale sõrme, mistõttu avaldati tema keisrist isa määrus, milles raskete karistuste ähvardusel käskis kõiki oma alamaid purustada mune teravast otsast). See seadus tekitas rahvas nii suurt pahameelt, et tõusis lausa kuus mässu. Paljud põgenesid Blefuscusse varjule. Ja just selle muna-tüli põhjusel olid kaks riiki sõjajajal! Uskumatu lugu, kuid tegelikult … äkki ilmestab see ka tänast poliitilist maailma?

Viiendas peatükis aitas Gulliveri kaval plaan ära hoida vaenlase sissetungi, vaenlaste saadikud saabusid rahu paluma, kuid kesirinna ruumides oli tulekahju, mille aitas kustuda Gulliver, kusjuures selleks pidi ta lihtsalt leekide peale pissima …

Liliputi-seikluste viimastes peatükkides räägib Gulliver meile Liliputi elanikest, nende teadusest, seadustest ja kommetest ning tema eluviisist sellel maal. Ta võttis enda kaitse alla ka ühe kõrgest seisusest daami, kuid Gulliveril ei läinud kõik siiski väga hästi, sest õige varsti sai ta teada kavatsusest, et teda süüdistatakse riigireetmises (neid süüdistusi oli neli, kusjuures üks oli seotud sellega, kui ta kesirinna ruumid pissides päästis … (näib, et heategu ei jää siiski mitte karistuseta), mistõttu põgenes meie peategelane Blefuscusse.

Viimases peatükis saame teada, et õnneliku juhuse tõttu oli Gulliveril võimalik Blefuscust lahkuda ja mõningate vintsutuste järel pöördus ta tervena kodumaale tagasi. Uskumatu lugu, kas pole!

Selle raamatu teine lugu on “Teekond Brobdingnagi”. Esimese loo lõpus kinnitas Gulliver, et ta jättis jumalaga oma naise, poja ja tütrega ning läks kolmesajatonnise kaubalaeva Seiklus pardale, mis valmistus sõitma Suratti, selle kapten oli John Nicholas Liverpoolist. Ja nii algas Gulliveri järgmine seiklus, mis osutus sama hämmastavaks kui esimene.

Teise loo esimeses peatükis saame teada, et Gulliver ja tema laeva meeskond sattusid suure tormi kätte ja ta jäeti tundmatule rannale, kus teda leidis inimesetaoline hiiglane! Teises peatükis saame tuttavaks hiiglase perekonnaga (hiiglane, tema naine ja tütar). Gulliver viidi turupäeval linna ja pärastpoole ka pealinna.

Brobdingnagis elasid hiigelkasvuga inimesed, kes olid auväärsed ja väärikad, oma käitumises juhindusid nad praktilistest kaalutlustest, nad armastasid rahu ja tööd, nad olid leebed, kuid vaimselt veidi piiratud võimetega.

Järgmistes peatükkides saame teada, et Gulliveri ostis endale kuninganna ja meie peategelasele sisustati eri tuba õukonna juures. Saame lugeda ka maast, kuninga paleest, pealinnast ja peatemplist. Saame osa veel mitmest Gulliveri seiklusest – sellest, kuidas ta võimsa rahe kätte jäi, kohtumisest valge spanjeli ja ahviga, kusjuures ei maksa unustada, et Gulliver oli nende kõikide kõrval pisi-pisike! Seejärel lõbustas Gulliver kuningat ja kuningannat igasugu väljamõeldistega ja tegi ka muusikat (ta oli muusika tegemises vägagi osav), kuid ka selle seikluse lõpuks naases Gulliver oma kodumaale, Inglismaale.

Raamatu lõpus saame lugeda Jonathan Swiftist pikemalt ja ka Robert Ingpeni märkusi selle raamatu kujunduste kohta. Nii ütleb ta, et reisimine koos Lemuel Gulliveriga viib meid kui lugejaid kaugetesse üllatusrohketesse paikadesse, kus juhtuvad imelised sündmused. Sellised imedemaad nagu Liliput ja Brobdingnag on alati asunud eemal tõelisusest, teisel pool mäheahelikke ja mässavaid meresid või isegi tähtede taga, kuid siiki mitte väljaspool meie kujutlusvõimet.


Coldplay „Music Of The Spheres“ (Warner Music)

Briti poproki bänd Coldplay on hetkel kindlasti üks maailma kuulsamaid ja edukamaid bände, kelle uus album „Music Of The Spheres“ (tõlkes ju sfääride muusika) on suurepärane kuulamine ja kinnitab jätkuvalt, et Coldplay on igati põnev ja huvitavat muusikat esitav ansambel. Coldplay on võitnud mitmeid Grammy ja briti muusikaauhindu, nende albumeid on müüdud maailmas üle 100 miljoni eksemplari! Nad on võitnud 9 briti muusikaauhinda, 7 MTV Video Music auhinda, 8 MTV Europe Music auhinda, 7 Grammy-auhinda (kusjuures nad on kandideerinud Grammyle 35 korda!).

Coldplay lugu sai alguse 1996 Londonis, liikmeteks laulja-pianist-kitarrist Chris Martin, basskitarrist Guy Berryman, soolokitarrist Jon Buckland ja trummar Will Champion. Bändi esimene EP ilmus 1998. Seda avaldati 500 eksemplari, kuid tänu sellele sai Coldplay plaadistuslepingu EMI tütarfirma Parlophone’iga.

Esimene album „Parachutes“ ilmus 2000. aastal. 2002 ilmus teine plaat „A Rush of Blood to the Head“, mis oli vägagi edukas. Seejärel albumid „X&Y“ (2005), „Viva la Vida or Death and All His Friends“ (2008), „Mylo Xyloto“ (2011), „Ghost Stories“ (2014) ja „A Head Full of Dreams“ (2015). Pärast viimati mainitud plaati arvati, et see jääb Coldplay viimaseks, kuid võta näpust, sel aastal uus ja suurepärane album „Everyday Life“. Sel aastal andis Coldplay teada, et nad lõpetavad mõneks ajaks kontsertite andmise, kuna kliimamuutused on liiga suured, ja neil on soov välja mõtelda see, kuidas andas „kliimasõbralikke“ kontserte.

Algus

Bändiliikmed kohtusid septembris 1996 University College’is Londonis. Esimesed liikmed olid Chris Martin ja Jonny „Jon“ Buckland. Enamuse ülikooliajast veetsid nad sellega, et plaanisid teha oma bändi, ja lõpuks pandi kokku ansambel nimega Pectoralz. Seejärel liitus duoga nende kursavend Guy Berryman, ja 1997. aastaks oli neil juba ka uus nimi – Starfish. Nüüd hakati andma ka kontserte väikesetes klubides Camdenis.

Chris Martin „palkas“ ka oma kauaaegse koolikaaslase Phil Harvey ansambli mänedžeriks. Harvey õppis antiiki Oxfordi ülikoolis, kusjuures Coldplay peab Harveyd ka täna oma viiendaks liikmeks. Veidi hiljem liitus ansambliga trummar Will Champion, kusjuures Champion oskas sel hetkel mängida klaverit, kitarri, basskitarri, kuid mitte trumme...

1997. aasta lõpus, 1998. aasta alguses võttis ansambel endale ka uue nime – Coldplay oli sündinud. 1998 avaldati EP „Safety“, mida valmistati vaid 500 eksemplari, et seda jagada plaadifirmadele ja sõpradele, müüki jõudis vaid 50 plaati. Kuid juba sama aasta detsembris sõlmiti leping independent plaadifirma Fierce Panda Records’iga ning ilmus kolme lauluga EP „Brothers and Sisters“.

Coldplay liikmed lõpetasid ülikooli ja kevadel 1999 oli neil taskus ka plaadistusleping plaadifirmaga Parlophone, kusjuures viie albumi plaadistusleping! Esineti suurel Glastonbury muusikafestivalil ja salvestati kolmas EP „The Blue Room“. EP’d ilmus 5000 eksemplari (oktoobris 1999) ja laulu „Bigger Stronger“ mängiti ka BBC Radio One’is.

Kolmanda EP salvestamine kulges üsna segastes tingimustes. Chris Martin viskas ansamblist välja Will Championi, kuid palus veidi hiljem tal tagasi tulla. Tundes endas tõsist süüd hakkas Chris Martin jooma. Õnneks suutsid bändiliikmed omavahel ära leppida ja pandi paika seadused, mida bäńdis tohib teha, mida mitte. See oli nn „kõik ühe eest“-leping. Coldplay on demokraatlik bänd ja kõik sissetulekud jagatakse võrdselt, eeskujuks U2 ja R.E.M. Üks punkt kokkuleppes oli, et bändist visatakse välja see, kes kasutab narkootikume.

„Parachutes“

Märtsis 1999 hakkas Coldplay tegema tööd debüütalbumiga „Parachutes“. Seda lindistati Rockfield-stuudio koos produtsent Ken Nelsoniga. Coldplay esines ka ajakirja NME Carling-turneel, milles tutvustati uus ja huvitavaid ansambleid.

Märtsis 2000 ilmus Coldplay singel „Shiber“, millest sai nende esimene lugu, mis jõudis brittide singlimüügitabelisse TOP 40 sekka. Juuni 2000 on pöördeline hetk Coldplayle. Bänd oli esimesel kontsertturneel, esineti Glastonbury muusikafestivalil ja ilmus nende läbimurde singel „Yellow“, mis tõusis brittide singlimüügitabelis kohale number 4 ja tegi ansamblist kuulsa. Juulis ilmus debüütalbumk „Parachutes“, mis tõusis briti plaadimüügitabelis kohale number 1! Plaadifirma oli ennustanud, et debüütalbumit müüakse ca 400 000 eksemplari, kuid juba 2000. aasta jõuludeks oli seda müüdud 1,6 miljonit!

Coldplay oli Euroopas edu saavutanud, mistõttu pöörati pilk ka Põhja-Ameerikasse. 2001. aasta alguses käis Coldplay kontsertturneel Põhja-Ameerikas, kuid esineti ka mitmetes populaarsetes telesaadetes: „Saturday Night Live“, „Late Night with Conan O’Brien“ ja „The Late Show with David Lettrman“.

Debüütalbum meeldis nii kuulajatele kui ka muusikakriitikutele ning 2002. aastal võitis „Parachutes“ Grammy-auhinna, kui parim alternatiivmuusika album.

„A Rush of Blood to the Head“

2001. aasta oktoobris naases Coldplay stuudiosse, et alustada tööd teise stuudioalbumiga. Produtsendiks jällegi Ken Nelson. Augustis 2002 ilmuski teine album „A Rush of Blood to the Head“, millel oli ka mitmeid hittlugusid: „Iin My Place“, „Clocks“ ja „The Scientist“. Plaadiga samanimeline kontsertturnee leidis aset juunist 2002 septembrini 2003. Turnee viis Coldplay viiele mandrile. Kontsertturneel oli äge valgusshow ja võimsad ekraanid, mis meenutasid legendaarse U2 legendaarset „Elevation“-turneed. Coldplay salvestas ka kontsertalbumi „Live 2003“, mis lindistati Sydney Hordern Pavilionis.

Ajakirja „Rolling Stone“ lugejad valisid Coldplay 2003. aasta primaks artistiks ja parimaks bändiks. Samal aastal võitis album ka Grammy-auhinna kui parim alternatiivmuusika album, aasta hiljem võitis laul „Clocks“ parima laulu Grammy.

„X&Y“

2004. aastal võttis Coldplay aja maha, et puhata pärast pikka kontsertturneed, kuid siiski hakati tegutsema ka kolmanda stuudioplaadi kallal. Bänd sai ka palju uusi ideid ja mõjutusi, ja Guy Berryman on ütelnud, et kuulasime mitmeid erinevaid artiste: David Bowie, Brian Eno, Pink Floyd, Depeche Mode, Kate Bush, Kraftwerk ja U2.

Mais 2004 sündis Chris Martinil ja tema abikaasal, näitlejatar Gwyneth Paltrow’l esimene laps, tütar, kes sai nimeks Apple.

Juunis 2005 ilmus album „X&Y“. Plaati müüdi 8,3 miljonit eksemplari, ja see oli ka selle aasta maailma enimmüüdud album. Plaat oli müügitabelite tipus 30 riigis ja sellest sai Suurbritannias kiiremini müüdud album ajaloos. Ilmusid ka hittsinglid „Speed of Sound“, „Fix You“ ja „Talk“ (selle loo meloodia on sama kui 1981. aastal ilmunud saksa süntesaatorigeeniuste ehk Kraftwerki loos „Computer Love“).

„X&Y“ oli edukas album kaubanduslikult (2005. aasta maailma enimmüüdud album), kuid muusikakriitikute arvates oli see kehvem kui Coldplay eelmine plaat. Üks muusikakriitik ühest suurest ajalehest tõdes, et Coldplay on aastakümne kõige vastikum ansambel... no mine võta nüüd kinni... Coldplay võrreldi järjest rohkem U2. Chris Martin on ütelnud, et negatiivsed tähelepanekud tegid temast omakorda palju „vabanenuma“. Vot sedasi. Koerad võivad ju haukuda, karavan liigub ikka edasi.

Juunist 2005 kuni juulini 2006 oli Coldplay taaskord pikal kontsertturneel ehk „Twisted Logic“-turneel.

„Viva la Vida or Death and All His Friends“

Oktoobris 2006 alustas Coldplay tööd uue albumiga. Albumi produtsendiks palgati legendaarne Brian Eno. 2007. aasta alguses tehti töös uue albumiga pisukene paus, sest Coldplay otsustas käia turneel Ladina-Ameerikas: Tšiilis, Argentiinas, Brasiilias ja Mehhikos. Samal ajal lindistas Coldplay palju head muusikat ka Lõuna-Ameerika ja Hispaania kirikutes, mainiti sedagi, et uus album tuleb ka veidi ladinaameerika hõnguline. Chris Martin kinnitas, et uus plaat on stiililt täiesti uus Coldplay. Esimesi kolme albumit nimetas ta triloogiaks, ja lisas, et edaspidi kasutab ta laulmisel vähem falsetti ja laulab ka madalamalt.

29. augustil 2008 ilmus uue albumi esimene singel „Violet Hill“, millel ka veidi bluusilikku hingamist. Lugu tõusis nii briti kui ka USA singlimüügitabelis esikohale, kusjuures see oli Coldplay esimene laul, mis tõusis sedavõrd kõrgele.

Juunis 2008 ilmuski uus album, mis tõusis briti plaadimüügitabelis esikohale, olles müügil olnud vaid kolm päeva! BBC kinnitas, et see on muusikaloos üks kiiremini müüdud albumeid Suurbritannias. Juunis lõpuks oli sellest saanud kõigi aegade enim striimitud album. Aastal 2008 oli plaat maailma enimmüüdud album!

„Mylo Xyloto“

oli Coldplay järgmine plaat, mis kiskus vägisi industriaalroki poole ja selle lindistamine lõpetati 2011. aasta keskel. Martin ja Champion kinnitasid selle plaadi teemadeks on armastus, sõltuvus, sundkäitumine, põgenemine ja töötamine kellegi jaoks, kes sulle ei meeldi.

Plaadi esiksingliks oli 3. juunil 2011 ilmunud „Every Teardrop Is a Waterfall“. 2. augustil 2011 ilmus album „Mylo Xyloto“, millele järgnes kuu aega hiljem ka teine singel „Paradise“. 23. septembril 2011 tulid müüki Coldplay Euroopa-turnee piletid, mis müüdi läbi sekunditega.

See album jõudis plaadimüügitabelite tippu 34 riigis, ja Suurbritannias oli see 2011. aasta enimmüüdud rokiplaat.

„Ghost Stories“

Pärast „Mylo Xyloto“-turnee lõppu siirdus Coldplay jällegi stuudiosse, et alustada tööd uue albumiga. Väsimatud mehed need Coldplay mehed. Martin kinnitas, et eesmärgiks oli teha plaat, mis esindab reisi/matka, et õppida tingimusteta armastust.

26. veebruaril 2014 ilmuski uus singel „Midnight“, mis andis aimdust, mida on uuelt plaadilt oodata. See oli üsnagi elektrooniline lugu, mida võrreldi ka Bon Iver’i loominguga. Uue plaadi ametlik esiksingel „Magic“ ilmus 3. märtsil 2014. Veidi hiljem, 3. mail ilmus hittsingel „A Sky Full of Stars“, mille produtsendiks oli varalahkunud Avicii. Chris Martin kinnitas pärast selle loo ilmumist, et ta oli saanud inspiratsiooni Katy Perry muusikast.

Nüüd ei läinud enam palju aega, kui ilmuski uus album „Ghost Stories“ (sellelt plaadilt ilmusid singlitena veel ka „True Love“ ja „Ink“). Plaadi ilmumisnädalal müüdi seda Suurbritannias 168 000 eksemplari ja veidi hiljem oli seda maailmas müüdud juba 2 miljonit plaati! Aastal 2014 müüdi seda maailmas üle kolme miljoni eksemplari ja see oli selle aasta neljandaks enimmüüdud album.

„A Head Full of Dreams“

ilmus 4. detsembril 2015 ja oli taaskord veidi erinev, kui Coldplay varasemad albumid. Jonny Buckland ja Guy Berryman kinnitasid, et uus plaat on nagu öö kõrval päev. Chris Martin lisas, et selle plaadiga püüti edasi anda midagi värviküllast ja rõõmsameelest.

Sellel plaadil oli mitmeid põnevaid „koostööpartnereid“: Beyonce, Noel Gallagher, Tove Lo, pianist Khatia Buniatishvili ja Merry Clayton. Albumi produtsendiks olid Rick Simpson ja Norra duo Stargate (ehk Tor Hermansen ja Mikkel Eriksen). Brittide plaadimüügitabelis tõusis see esikohale, USA’s jäi laeks teine koht.

Brittide muusikaauhindade jagamisel 2016 võitis album parima briti albumi tiitli. Loomulikult kaasnes ka selle albumiga suur maailmaturnee, kusjuures ainuüksi Londonis Wembley staadionil anti neli kontserti!

„A Head Full of Dreams“ sain endale ka omamoodi järje, sest 14. juulil 2017 ilmus EP „Kaleidoscope EP“. Ka sellelt EP’lt ilmus mitu singlit – „Something Just Like This“ (Coldplay ja USA DJ- ja produtsentide duo The Chainsmokersi koostöö), „Miracles“ Coldplay koostöö USA räppari ja laulja Big Sean’iga), „All I Can Think About Is You“ ja „Aliens“.

„Everyday Life“

oli järjekorras kaheksas Coldplay stuudioalbum, mis ilmus 2019. aasta 22. novembril. Plaat oli jagatud kahte osasse ehk „Sunrise“ ja „Sunset“.

Oktoobris 2019 ilmusid paljudesse linnadesse erineval pool maailmas suured plakatid, millel vanaegne bänd ja kuupäev 22. november 1919 , näiteks Sao Paulos, Berliinis, Hong Kongis, Sydneys jm. Veidi hiljem ilmus ka plaati promov videoklipp. Paljudele Coldplay fännidele saadeti ka meil, milles öeldi, et juba sada aastat on töötatud uue albumi kallal. Sealt siis ka vihje plakatil olnud aastaarvule 1919.

22. novembril andis Coldplay vägagi põneva ja suurepärase konterdi Ammanis, Jordaanias. Mängiti suure lossi katusel. Esimene osa algas kohaliku aja järgi kell neli hommikul ehk siis sunrise/päikesetõus, teine osa algas kell kaks pärast lõunat ehk siis sunset/päikeseloojang. Mõlemad kontserdid kanti üle ka Youtube’is, kusjuures Coldplay polnud varem Jordaanias esinenud. Kahel etteastel publikut ei olnud, kuid veidi hiljem mängiti Ammanis ka suurele publikule, kui esineti kohas nimega Citadel.

 

 

 

25. novembril mängis Coldplay publikule Londoni loodusmuuseumis, kusjuures esinemisega toetati ka keskkonnakaitset. Uue albumi võtsid suurepäraselt vastu nii Coldplay fännid kui ka muusikakriitikud. Fännide „suhtumisest“ ja heakskiidust andis tunnistust see, et uus album tõusis juba ilmudes briti plaadimüügitabeli esikohale (see oli seega kaheksas Coldplay esikoha-plaat, kusjuures see oli aasta 2019 kolmandaks kiiremini müüdud album, eespool vaid Ed Sheerani „No. 6 Collaborations Project“ ja Lewis Capaldi „Divinely Uninspired to h Hellish Extent“).

Kiideti seda, et Coldplay uus album on orgaaniline, et Coldplay katsetab erinevate muusikastiilidega, et uuel plaadil on palju suurepäraseid meloodiaid, et bänd peatub ka tõsistel sotsiaalsetel teemadel.

Minu arust ongi Coldplay puhul oluline see, et nad julgevad katsetada, proovivad erinevaid stiile ja ei häbene seda, no ja loomulikult see, et Chris Martin on igati karismaatiline artist, kes on suurepärane oma esitustes nii plaatidel kui ka laval, olgu need siis suured või väikesed lavad. Rääkimata suurepärastest teistest Coldplay liikmetest, kes suudavad olla vajadusel esil, kuid vajadusel ka lihtsalt saadavad Chris Martini esitust. Nende mängus on vajadusel jõudu, kuid vajadusel ka oskust olla vaiksed ja vaoshoitud.

Põnev oli seegi, et sellel albumil lõi kaasa mitmeid ja mitmeid suurepäraseid lauljaid, muusikuid Euroopast, Aasiast ja Aafrikast. Palju oli ka igasugu põnevaid sämpleid maailmamuusikast. Nii oli keelpillide seadeid teinud Davide Rossi (mees, kes mänginud kitarre ka briti elektroonilise muusika bändis Goldfrapp) ja briti muusik, helilooja John Metcalfe, lauluga aitasid Norah Shaqur, Belgiast pärit muusik ja laulja Stromae, Nigeeria lauljatar Tiwa Savage, võrratu briti laulja ja multiinstrumentalist Jacob Collier, London Voice Choir, produtseerimisega on abistanud eelpool manitud Stargate, muusikat teeb suurepärane Palestiina muusikat esitav Le Trio Joubran, Nigeeriast pärit suurepärane saksofonist Femi Kuti jpt.

„Music Of The Spheres“

Warner Music tutvustab pressiteates Coldplay uut ja väga suurepärast albumit nii:

"Coldplay avaldas kauaoodatud üheksanda stuudioalbumi “Music Of The Spheres”, mille fookuses on uus südantsoojendav lugu “Let Somebody Go” koos popstaari Selena Gomez’iga. Loole ilmus ka nn lüürikavideo, milles nähtavad laulusõnad on Coldplay ninamehe Chris Martini ja Selena poolt käsitsi kirjutatud.

Kevadel ilmus uue kauamängiva esimene singel “Higher Power”, mille esmaesitlus toimus rahvusvahelises kosmosejaamas ning millest sai kiirelt ülemaailmne hitt. Hiljuti sai Coldplayst esimene briti ansambel, kes debüteeris Ameerika maineka Billboard Hot 100 edetabeli esikohal ja seda oma viimase singliga “My Universe”, millel tegi kaasa Lõuna-Korea poistebänd BTS.

Mõlemad mainitud singlid saabusid koos värvikate muusikavideotega, mille aitas ellu äratada režissöör Dave Meyers ning millele on tänaseks kogunenud miljoneid vaatamisi. Coldplay jätkab igas mõttes piiride ületamist. Huvitava faktina võib välja tuua selle, et albumil olevate lugude nimed ning viis lugu kaheteistkümnest on märgitud hoopis trendikate emotikonide abil. Albumi sünnile on suuresti kaasa aidanud mitmete superhittide taga seisev produtsent Max Martin.

Päev enne uue stuudioalbumi saabumist kuulutas Coldplay välja oma 2022. aasta kontserttuuri “Music Of The Spheres World Tour”, mille piletite ja kuupäevade kohta leiab rohkem infot ansambli kodulehelt. Koos rõõmusõnumiga edastas Coldplay fännidele ka oma olulised seisukohad seoses keskkonnateadlikkuse ja vastutusega. Ansambel on kaasanud tuuri planeerimise protsessi mitmeid eksperte, andmaks endast parima, et muuta kontserdid jätkusuutlikumaks."

Nii nagu eelpool mainitud, siis on tõepoolest mitme loo pealkirjad edasi antud emotikonidega. Näiteks esimese loo pealkiri on “Music of the Spheres” (Saturni märk), “Alien Choir” (taevatähtede märk), “Human Heart” (südame märk), “Music of the Spheres II” (Maa märk) ja “Infinity Sign” (lõpmatuse märk). Kindlasti on oluline ka see, et mitmes loos löövad kaasa külalisartistid – popmuusika superstar Selena Gomez (“Let Somebody Go”), Lõuna-Korea menukas poistebänd BTS (“My Universe”) ja USA R&B duo We Are King ja briti supertalent, muusik Jacob Collier (“Human Heart”).

Sellel albumil on Coldplay esitamas taaskord igati põnevat muusikat, siin on lausa kosmilisi saunde, ja mõned lood on üsna lühikesed, võiks öelda, et need lausa vahepalad – “Music Of The Spheres” (53 sekundit), “Alien Choir” (53 sekundit) ja “Music Of The Spheres II” (21 sekundit).

Plaadi avalöögiga “Music Of The Spheres” Coldplay kuulaja kosmosesse viib. Sellele järgneb popilikult rokilik või rokilikult popilik “Higher Power”, mis mulle veid isegi legendaarse Yes’i muusikat meelde tuletab. Kosmiliselt põnevat saundidega algab ka järgmine lugu – “Humankind”, milles ka sellist progressiivse rokkmuusika hingamist, kuid Coldplay lisab siia omad saundid ja mõtted. Seejärele jällegi põnevate süntesaatori saundiga vahepale “Alien Choir” – mulle tundub, et olemegi kosmoselaevas ja kusagil teistes sfäärides. Tulnukaid ja koori ei ole, kuid põnev on ikkagi.

Seejärel õrn ja ilus “Let Somebody Go”, milles kuulajale “jutustab” Chris Martin, kuid appi tuleb ka Selena Gomez. Selles loos on midagi sellist, mis mulle oma hingamiselt toob meelde minu kunagise lemmikbändi The Blue Nile ja nende albumi “Hats” aastast 1989. Aga jah, hiiglama ilus lugu … Täpselt sama saab öelda ka järgmise laulu kohta “Human Heart”, milles mitmehäälset laulu ja põnevaid harmooniaid ja väga ilusat meloodiat pakuvad Coldplay, We Are King ja Jacob Collier.

Oluliselt rokilikumaks läheb järgmine lugu ehk „People of The Pride“, kitarrisaundid on täpselt sellised, et selles loos on jällegi ainest hittlooks. Kui otsida sarnaseid jooni mõne teise artistiga, siis siin on midagi U2’st ... aga see on lihtsalt minu arvamus ...

Hoopis rahulikum on lugu „Biutyful“ – kas siin on Coldplay laulja hääl viidud üles, justkui laulaks keegi kena neiu ... või on siin keegi külalisesineja? Mine võta kinni. Laulu üks autoritest on Davide Rossi, kes on Itaalia muusik, viiulimängija, kes löönud kaasa kitarril ja keitaril ka ansamblis Goldfrapp.

Enne megahitti „My Universe“ veel üks vahepala „Music Of The Spheres II“, ja siis tõepoolest hittlugu „My Universe“, milles Coldplay on kampa võtnud Lõuna-Korea legendaarse poistebändi BTS. No ja kõik see kokku on hämmastavalt suurepärane! Suurepärane näide, milline on üks suurepärane popilugu.

Plaadi eelviimane lugu on märgistatud lõpmatuse märgiga, pealkirjaks ka „Infinity Sign“. Tegemist tegelikult ju instrumentaalpalaga, mille lõpus on kuulda veidi ka taustalaulu. Jällegi igati huvitav lahendus Coldplay poolt, et tegelikult saab head muusikat teha ka lihtsalt instrumentaalsel kujul.

Plaadi lõppakord on „Coloratura“. Lugu, millel pikkust üle kümne minuti. Loo alguses kuulda ka nn loodushelisid, millele järgnevad kaunid klaverihelid. Veidi on tunda isegi sellist klassikalise muusika hingamist, hiiglama ilus, abiks tundub olevat harf. Seejärel jätkavad klaver ja Chris Martin, ai kui ilus ja õrn see on. Kuna mulle on alati meeldinud ansambli The Beatles muusika, siis on Coldplay selles loos mõnusalt saranane ka nendega. No ja rääkimata nendest põnevatest ja kosmilistest saundidest, mis loo arenedes juurde tulevad. Justkui kosmoseodüsseia ... milles nii tulnukate kui ka looduse hääli.

Coldplay muusika läbi aastate

Coldplay muusikat saab kõige laiemalt määratleda kui alternatiivset rokkmuusikat. Nende varasemat loomingut on võrreldud Radioheadi, Jeff Buckley, Travise, Oasise ja U2. Coldplay liikmed on ise kinnitanud, et nende muusika on rakse pehmerokk, ja nende muusika annab edasi palju ka bändiliikmete tundeid.

Olen lugenud, mida muusikakriitikud on ütelnud Coldplay albumite kohta, ja leiab igasugu põnevaid mõtteid ja võrdlusi. Debüütalbum oli meloodiline popmuusika, millele oli lisatud elektrikitarre. Albumil „A Rush of Blood to the Head“ oli mõjutusi Echo and the Bunnymenilt, Kate Bushilt ja George Harrisonilt ja sellel oli mahlakaid meloodiaid ja südamevalu. „X & Y“ albumil oli mõjutusi Johnny Cashilt ja Kraftwerkilt, lisaks veel palju Chris Martini kõhklusi, kartusi, hirme, lootusi ja armastust. Albumit „Viva la Vida“ tehes kuulati palju ka Bluri, Arcade Fire’it ja My Bloody Valentine’i.

Mõned numbrid ka – „Parachutes“ (maailmas müüdud 9,5 miljonit plaati, singlid „Shiver“, „Yellow“, „Trouble“ ja „Don’t Panic“), „A Rush of Blood to the Head“ (14 miljonit, singlid „Got Put a Smile Upon Your Face“, „Clocks“, „The Scientist“, „In My Place“), „X & Y“ (12 miljonit, singlid „Speed of Sound“, „Fix You“, „Talk“, „The Hardest Part“), „Viva la Vida or Death and All His Friends“ (7,7 miljonit, singlid „Violet Hill“, „Lost“, „Viva la Vida“, „Lovers in Japan“), „Mylo Xyloto“ (8 miljonit, singlid „Every Teardrop Is a Waterfall“, „Paradise“, „Charlie Brown“, „Princess of China“ (koostöös Rihanna’ga), „Up with the Birds“, „Hurts Like Heaven“), „A Head Full of Dreams“ (6,5 miljonit, singlid „Adventure of a Lifetime“, „Hymn for the Weekend“, „Up & Up“, „A Head Full of Dreams“, „Everglow“).

Kuula ise ka:

https://coldplay.lnk.to/MOTS

Tervitused Coldplay'lt

Coldplay "Higher Power"


Jaan Rannap „Salu Juhan ja ta sõbrad“ (Tänapäev)

„Salu Juhani ja ta sõprade“ lõbusate ja õpetlike lugude seltsis on üles kasvanud mitu põlvkonda koolilapsi. Salu Juhan käis koolis siis, kui kanti punaseid kaelarätte ja suurem osa ettevõtmisi oli seotud pioneeritööga. Sellele vaatamata jäid lapsed ikka lasteks oma mängude, viperuste ja vempudega, mida jagub sellegi raamatu igale leheküljele. Nagu kõiki Jaan Rannapi teoseid, iseloomustab ka Salu Juhani lugusid koolilaste elu ja mõttemaailma hea tundmine ning alati värskelt mõjuv huumor.

“Salu Juhan ja ta sõbrad” ilmus algupäraselt juba 1964. aastal ja see on jällegi suurepärase Jaan Rannapi kirjutatud koolilaste raamat, mis kindlasti kuulub ka meie lastekirjanduse kullafondi.

Hakkasin uurima, kas “Salu Juhan ja ta sõbrad” on pärast seda veel ilmunud, ja mulle tundub, et see on ilmunud ainult Jaan Rannapi koolijuttude kogumikus “Koolilood” (1981, täiendatud trükk 1989), mistõttu on ju vahva, et see äge ja kaasakiskuv raamat nüüd jälle ilmub.

Esimeses peatükis “Pioneeriülesanne” täidab Salu Juhan pioneeriülesannet. Autor ütleb, et Salu Juhanil on naljakas pioneeriülesanne, aga nalja ei tee. Muret ainult, kui täpsemalt vaadata. Salu Juhan peab kirjutama midagi iga rühmaliikme kohta, rühmapäeviku juurde. See peab aitama päeviku lehitsejale ütelda, kes on kes, sest paljas nimi ei ütle ju midagi. No näiteks on neil rühmas poiss, kel nimeks Mürgel, aga ta ise kuulub klassi kõige tasasemate hulka. Nüüd kutsutakse teda Vaikseks Mürgliks.

Salu Juhani pioneeriülesande mõtles välja rühmanõukogu esimees Eimar Rinda. Nüüd istub Salu Juhan laua taga ja põrnitseb rühma nimestikku. Enne kui kaaslaste kohta midagi kirjutama hakata, peab asja hästi läbi mõtlema. Läbimõtlemata tööst ei tule tuhkagi välja. Ma ei hakkas Sulle siinkohal kõike ümber jutustama, mida Salu Juhan oma kaaslaste kohta kirjutab, kuid kindlasti ei taha ta teiste kohta midagi halba öelda, kuid mine võta kinni – üks kaaslane õpib hästi, kuid ei pea lauluviisi, üks armastab tulevikku kuulutada, üks oskab väikeseid kamandada, ühel on suured kõrvad, üks nuuskab nina kahe sõrme vaheltm, üks on kole räpakas, ühel on esimene hammas suust ära, ühel on isa kaubandustöötaja, kes kontrollid poja päevikud neli korda aasta, üks paneb tüdrukutele hindeid (ilu järgi) jne jne.

Kuidas Salu Juhanil see päeviku kirjutamine õnnestub, kui õnnestub, selle jätan ma Sulle endale uurida.

Teises peatükis “Amanita virosa. Juhan Salu esimene lugu” saame lugeda sellest, kuidas kooli seenenäituselt lähevad kaduma vägagi murgised valged kärbseseened ehk Amanita virosa. Selgub, et näitusel olid segamini läinud sildid – ühel neist oli juttu šampinjonidest, teisel valgest kärbseseenest ja nüüd olid mürgised seened läinud. Õnneks suudab üks näituse korraldajatest, Marta, meenutada, kes olid viimased, kes näitusel käisid ja nii saadakse teada, et need on õpilased Salu Juhani paralleelklassist. Nüüd on läinud “seenevargad” metsa, ja Salu Juhan ja tema sõbard on kindlad, et neil on plaanis seened ära süüa, sest on ju need nende arvates šampinjonid.

Kas ja kuidas Salu Juhan ja tema sõbrad metsa läinud paralleelklassi õpilased üles leiavad, ja kas ka õigel ajal? Selle jätan jällegi Sulle endale lugeda.

Kolmandas peatükis “Eksam õpetajale. Juhan Salu teine lugu” tuleb Salu Juhani klassi uus inglise keele õpetaja. Uus õpetaja Irina Koiksaar oli väga noor, kandis ruudulist kostüümi ja pliiatskontsaga kingi, tal olid lohukesed põskedes ja sünnimärk silma all. Nüüd olid Salu Juhani klassikaaslased (loomulikult poisid) valmis uut õpetajat vastu võtma ja neil oli plaanis teha igasuguseid vingerpusse ja krutskeid, kuid selgub, et uus õpetaja on vaatamata noorusele igati kõvast puust, kes suudab Salu Juhani klassi inglise keelt õppima panna. Kuidas? Selle jätan ma jällegi Sulle endale avastada.

Neljandas peatükis “Tingitud refleks” saame lugeda sellest, kuidas Salu Juhan ja tema klassivennad Turtsu Jaan ja Tammekännu Paul üheskoos Pavlovi õpetust uurivad. Suur teadmishimu tärkas Turtsus siis, kui zooloogiatunnis jõuti järjega tingitud refleksideni. Kas on õige, et kui kodujänesele söötmise ajal kella helistada, siis hiljem ajab jänes juba palja helina peale suu pärani. Või kui akvaariumikalade toitmise ajal alati kepiga vastu klaasi toksida, siis kalad hakkavad uga niisuguse märguande peale kokku kogunema.

Seekord on poistele abiks Turtsude majapidamise elav taltsas ja tark kukk Herman, kellel on niisugune mood, et kui teda parema jala varbast pigistada, siis ta kireb. Ja see oleks hea võimalus tingitud refleksi kasvatamiseks.

Nüüd hakkavad poisid kukke treenima, et see kireks selle peale, kui keegi aia äärest möödub ja tervitab, veel parem, kui mööduja tõstab tervituseks mütsi, just siis Herman kireks. Esialgu tundub, et treenimine läheb ladusalt ja Herman kirebki nii nagu vaja, kuni Turts otsustab kuke kooli kaasa võtta … seal ei lähe asjad enam nii ladusalt kui plaanitud …

Viiendas peatükis “Iseloomuviga” hakkab Salu Juhan kolhoosi keskuses kuulutust valmistama. Tulekul on põllundusbrigaadi kadriball kolhoosi klubis ja selleks on vaja suurele paberile kuulutus teha. Salu Juhan on ennegi kuulutusi maalinud. Seekord üritab ta teha kuulutust veidi teistmoodi, kuid see ei meeldi teps mitte raamatupidaja Radamesile, kes on ka ise nooruses teatrilaval laulnud. Pärast hääle kaotamist oli saanud temast raamatupidaja, ja uue lähenemisega kuulutus ei sobi mitte!

Kuna paber on otsas, läheb Salu Juhan seda kodust tooma. Teel koju näitab Salu Juhan üles erilist kangelaslikkust peatab vankri kahe tüdruku ja perutava hobusega, päästab Jõesaare Marta kisklevate koerte käest ja märkab jõel röövpüüdjat, kes tirib jõest välja mingisugust püünist. Ka röövpüüdja jaoks on Salu Juhanil oma “nipp”, kuid veidi hiljem selgub, et röövpüüdja oli hoopis … kes see oli, ja kuidas valmis uhke kuulutus, seda saad jällegi ise välja uurida.

Kuuendas peatükis “Saade lastevanematele” on Salu Juhan hädas, kuna klassivend Tammekänd käis pühade ajal Tallinnas vaatamas onu, kes töötab Raadiojaamas. Pärast seda rääkis Tammekänd igal pool, et temal on nüüd raadiosaadete tegemine selge nagu vesi. Paljud saated said valmis kääride abiga, sest reporterite kokutamised ja köhatused tuli ju ometigi saatest välja lõigata. Tammekänd oli seda juttu nii palju rääkinud, kuni klassijuhataja Käspers tähendas, et nende klass saanud ülesande rääkida lastevanemate koosolekul uue internaadihoone ehitustööst. Nüüd Tammekänd võib minna ja teha sealt kooli magnetofoni peale ühe otsereportaaži. Siis koosoleku ajal on seda hea raadiosõlmest kõigile ette mängida. Tammekännul lubati ka üks abiline võtta ja Tammekänd võttis Salu Juhani.

Selgus, et Tammekänd kahjuks ei teadnud raadiotööst mitte midagi. Esimese lindistuse ajal puhus õues kõva tuul, mistõttu jäi lindile ainult kahin. Teise lindistuse ajal köhatasid nii Tammekänd kui tema intervjueeritav, puuseppade brigadier Paaberits. Tammekänd pidi kasutama kääre ja köhatusi lindilt välja lõikama, kuid nii jäi teksti hoopis väheseks. Tuli minna kolmaski kord, kuid nüüd oli brigadir Paaberits Tallinnasse nõupidamisele läinud. Nüüd oli vaja, et Salu Juhan kehastuks brigadiriks, kulus veel kümme lindistamist, salvestust, kuni intervjuu oligi valmis … kas see ka eetrisse läks, ja kuidas see kõlas, selle jätan Sulle endale avastada.

Seitsmes peatükk on “Visaduse proov”, milles Salu Juhan, Tammekännu Paul ja Mürgli Peeter proovivad visadust. Seda tehakse nii, et Tammekännu Paul on voodis selili, hoiab kätt üleval ja koputab seinale. Kui kella kuueni hommikul koputab, siis on visadust. Kui ei koputa, siis pole.

Kolm poissi jätsid hiljuti selle igapäevase kodus käimise. Tammekännu tädi elab alevis. Tema tänavapoolne tuba on nüüd poiste elu- ja magamisruum. Tuttavate juures on hea elada. Ainult hommikul on raske üles tõusta. Internaadis äratab korrapidaja – algul helistab kella, sii kisub jalast. Kaks esimest hommikut pididki poisid hiljaks jääma. Siis konstrueeris Tammekänd äratuskahuri … Selles peatükkis on juttu ka kangelaslikkusest, sest Salu Juhan mõtleb, et õiget kangelaslikkust tuleb otsida visadusest. Nüüd mõõdetaksegi avaras kolme voodiga toaas Tammekännu visadust. Koputada tuleb tingimata valsirütmis, paremat kätt ülal hoides. Vasaku käega võib paremat toetada, kui tahtmist on, aga koputada ei või. Tammekänd koputas, teised kaks olid vahekohtunikud.

Kuidas see kella kümnest õhtul hommikul kella kaheksani koputamine sujus? Selle jätan Sulle endale avastada. Ütlen seda, et see polnud lihtne, ei koputajale ega vahekohtunikele, ja hommikul läksid asjad täiesti käest … Salu Juhan on hommikul kindel, et õige visaduse proovi oleks kohe hoopis teistmoodi pidanud tegema!

Et ma Sulle nüüd kõiki Salu Juhani juhtumisi ära ei räägi, siis teen veidi lühemalt. Peatükke on veel mitu – “Agitbrigaad suuskadel. Juhan Salu kolmas lugu”, milles on teemaks 12. veebruari valimised, mille jaoks teevad poisid agitbrigaadi suuskadel, et inimesi valima kutsuda, “Oma orkester”, milles Salu Juhan ja Tammekännu Paul harjutavad pillimängu, Salu Juhan klarnetit ja Tammekännu Paul pasunat, harjutada ju võib, kuid kas puhkpilliorkester suudab olümpiaadipäeval ka korralikult mängida? Viimastes peatükkides saame lugeda kultuuri ja käitumise võistlusest, sellest, kuidas Salu Juhan kaugust hüppas, kooli näitemängus kaasa lõi ja kodukirjandit kirjutas. Viimases loos valmistuvad Salu Juhan ja tema sõbrad kaheksaklassilise kooli lõpueksamiks, neil on plaanis üks pisike kavalus – nad plaanivad kasutada mikrofoni ja kõrvaklappe. Kas poistel on tõepoolest vaja tehnilist abi või saavad nad hoopis ise hakkama?

Sellised vahvad koolilood selles Jaan Rannapi raamatus, mis algupäraselt ilmus 1964. Olen üsna kindel, et need lood sobivad lugemiseks ka täna, sest on ju siin suur annus huumorit ja vahvaid seiku, ja kui miski jääb arusaamatuks, siis tasub ju alati ema-isa või äkki isegi vanaema-vanaisa käest küsida, et kes oli pioneer, mis asi oli agitbrigaad jne.


Marko Mägi „Meie lapse loomaraamat. Imetajad“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Imetajad on salapärased. Mõnda on raske märgata, sest ta on väga väike või asjatab varjatult, tema nägemiseks tuleb vaeva näha. Teine on suur ja võib võsas ragistades hirmu naha vahele ajada. Kuid kõik nad on põnevad, igaühel oma tegemised ja saladused. Näiteks ei ole kõik lehekõdus, kuuris või sahvris askeldavad väikesed pruunikashallid loomad sugugi lihtsalt hiired. Mõni võib olla hoopis karihiir, kes ei himusta tangukotti, vaid väikeseid putukaid.

Üht-teist on zooloogid nende kohta siiski teada saanud. Kes mida sööb? Milline imetaja hoiab omaette ja ajab teised minema? Miks mõni imetaja haiseb ja igale poole junne jätab? Kus on metssea pesa? Miks on mutti nii raske kinni püüda?

Paljudele küsimustele leiad vastuse sellest raamatust. Kuid mitte kõigile. Näiteks selle, millised imetajad elavad sinu kodu ümbruses, pead ise välja uurima. Ka linnas võib nugis öösiti mööda katuseid joosta, rebane tänaval silgata, hiired ja rotid kanalisatsioonis trallida, siil vaikselt aias tatsata. Nad on kõikjal.

Lõbusa, lastepärase ja asjaliku raamatu uurimine koos lastega on huvitav ja hariv ka lapsevanematele. Lisaks leiab siit toredaid mänge nii toas kui ka õues mängimiseks ja nõuandeid imetajate vaatlemiseks.

Raamatu autor Marko Mägi on riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija. Koos kunstnik Grete Altiga valmis 2020. aastal „Meie lapse linnuraamat“.

See oli ju alles eelmisel aastal, kui kirjutasin ka oma blogis igati vahvast lasteraamatust “Meie lapse linnuraamat”, mille autoriks Marko Mägi, suurepäraste illustratsioonide autoriks Grete Alt. Nüüd on samadelt tegijatelt ilmunud uus raamat, milles räägitakse väikesele lugejale imetajatest.

Seekordne raamat algab peatükiga “Suhkrutuhkur”. Lauren ja Lukas on õde ja vend, kes olid avastanud vanaema salajase suhkruvaru ja käisid sealt suhkrut näppamas. Suhkrutükkide pakk oli küll kõrgel riiulil, kuid toolilt kapile ronimise kunst oli lastel juba ammu selge. Ka seekord õnnestus Lukasele neli suhkrutükki võtta. Koos Laureniga lipati hoovi maiustama. Lapsed arutasid, et vanaema ei söö vist üldse suhkrut, kasutab seda ainult siis, kui moosi keedab.

Sel hommikul ärkas vanaema varakult ja märkas, et kapiuks, mille taga oli suhkur, oli lahti. Nii ta hüüatas köögis: “Appi, suhkrutuhkur!” Lapsed jooksid õuest kööki, et uurida, kes see suhkrutuhkur olla võiks. Vanaema tõdes, et see on loom, kes armastab maailmas üle kõige suhkrut. Kui ta tunneb suhkru lõhna, siis ei peatu ta enne, kui selle kätte saab ja nahka pistab. Õige varsti oli selge, et vanaema tegi selle suhkrutuhkru-värgiga nalja, sest suhkrutuhkruks osutusid hoopis Lauren ja Lukas, kellel oli ju ka huuled suhkrused.

Lapsed uurisid, kas suhkrutuhkrud on päriselt olemas, sest Lauren teadis, et päriselt on olemas siilid, rebased ja oravad, kuid tuhkrust polnud ta midagi kuulnud. Vanema soovitas lastel minna üle aasa naabri poole. Seal elas zooloog Toomas, kes võis lastele loomadest rääkida.

Lapsed jooksid ruttu zooloog Toomase juurde, kuid nemad otsisid hoopis soolooma … no nii see zooloog ju kõlab, nagu sooloom. Lukas ja Lauren olid hämmeldunud, kui leidsid eest ühe onu koos koeraga, aga mitte mingit imelist ja kummalist soolooma. Toomas selgitas, kes see zooloog on, ja mis kummaline täht see z on, selline siksak-täht, mis on üks viguriga täht. Õde-venda uurisid, kas Toomas ka suhkrutuhkrut teab, kuid Toomas sellist looma kohanud ei olnud, küll aga päris tuhkrut. Toomas uuris, kas lapsed tahaksid kuulda lugusid neist loomadest, keda ta metsas kohanud on. Neist oleks zooloog Toomasel palju lugusid. Loomulikult olid Lukas ja Lauren selle ettepanekuga nõus.

Seejärel saamegi lugeda loomadest. Tekstid on lihtsad ja lühiksed, kuid väga sisukad ja täis igasugu põnevaid teadmisi. Tekstid on mõnusad ja arusaadavad, et väikestel lugejatel oleks lihtne lugeda. No ja ma usun, et eks ka lapsevanemad on nõus seda lugemist täpsustama ja täiendama, kui väikesele raamatu- ja loodusesõbral midagi segaseks jääb. Lisaks ka suurepärased illustratsioonid loomadest, mille autoriks eelpool mainitud Grete Alt.

Ma ei hakka siinkohal neid lugusid ümber jutustama, kuid raamatust saame lugeda mitmetest loomadest (imetajatest) – tuhkur, kärp ja nirk, mink ja naarits, mäger, saarmas, metsnugis, rebane, hunt, kährikkoer, šaakal, ilves, pruunkaru, kobras, orav, lendorav, kodu- ja rändrott, mügri, kaelushiir, koduhiir, leethiir, uruhiired, pisihiir, juttselg-hiir, kasetriibik, metssiga, põder, metskits, punahirv, mutt, siil, vesimutt, karihiired, valge- ja halljänes, nahkhiired, hallhüljes.

Kuid see ei ole veel kõik, sest mõned peatükid on selles vahvas loomaraamatus veel. Peatükis “Kus on kõik loomad?” imestas Lukas, et on olemas nii palju loomi, kuid miks ta neid nii harva näeb? Onu Toomas kinnitas, et tegelikult on neid loomi veel, ja ega temagi neid kõiki näinud pole. Toomas kinnitas, et imetajaid näebki harvem, sest nad on tagasihodilikumad ja paljud neist toimetavad öösel. Kuid loomade jälgi näeb kõikjal. Toomas rääkis lastele ka sellest, kus tema loomi vaatamas käib – näiteks suur kõver mänd heinamaa servas. Õhtul ronib Toomas puu otsa, sätib end mugavalt istuma ja ootab vaikselt. Mõnikord ei näe ta kedagi, kuid mõnikord pistab metsast nina välja metskits või põder, rebane luusib heinamaal üsna sageli – ilmselt otsib hiiri. Ka jäneseid on Toomas näinud. Binokkel tasub ligi hoida, siis näeb heinamaa teises servas luusivat ilvest.

Järgmisel hommikul olid lapsed jällegi Toomase juures. Selle peatüki pealkirjaks on “Miks trügib hiir sahvrisse?” Lapsed said teada siili radadest Toomase hoovis, kuid said vastuse ka küsimusele, miks hiir ikkagi trügis sahvrisse. Põhjus on lihtne, miks hiired ja teised närilised sahvrisse trügivad – seal on süüa! Suvel elavad närilised õues, sest siis on ka seal süüa. Talve saabudes otsivad aga loomad sooja ja väikesed närilised satuvad majja. Lauren ja Lukas olid kindlad, et hiirtele peaks jätma kirja, et nad ei tuleks nende toitu ära sööma.

Lapsed uurisid ka närbi kohta, kuid Toomas tõdes, et olemas on nirk ja kärp, kusjuures tema maja juures elab nirk, kärpi ta maja juures kohanud ei ole.

Peatükis “Miks ei püsi loomad metsas ja tulevad linna?” arutlesid lapsed ja Toomas selle üle, miks loomad metsast linna tulevad, ja kas see mitte ohtlik ei ole. Probleemiks on see, kui enam metsa ei ole, sest sageli ei oska inimene arvestada, et ka loomad peavad kusagil elama. Lukas oli kindel, et sellised inimesed olid rumalad. Toomas täpsustas, et sellised inimesed olid teadmatud, sest loomad elasid siin enne meid. Meie oleme nende juurde elama tulnud ja seega peaksime käituma nagu külalised. Aga paljud inimesed käituvad nagu peremehed, suhtuvad looma kui tülikasse külalisse.

Pärast sellist juttu tõdes Lauren, et nüüd ei ole aega oodata – tema hakkab kohe väikeseks zooloogiks. Lauren ütles, et esmalt läheb ta uurima vanaema sahvris käivaid hiiri, seejärel uurib kassi, et teada saada, kas tal on üldse plaan hiiri püüda või peab ta Toomase nirgi vanaema juurde meelitama.

Järgmisel päeval luurasid Lauren ja Lukas vanaema sahvri juures, kuid hiiri ei olnud. Nii sõitsid lapsed linna tagasi, kuid mõni päev hiljem leidis vanaema sahvrist kirja, mille olid jätnud Lauren ja Lukas. Selles soovitasid lapsed hiirtel vanaema toitu mitte süüa, ja ka mürki ei tohtinud nad süüa, sest see on mürgine. Mainiti ka Toomase nirki, kes võis samuti tulla. Lapsed soovitasid hiirtel lugema õppida, siis on elu lihtsam …

Raamatu lõpus leiad veel ka mõned mängud ja tegevused igavuse peletamiseks ehk toiduahelamäng, uue looma joonistamise mäng ja loomajälgede otsimine. Viimastel lehekülgedel on kaart ja nõuandeid imetajate vaatlemiseks. No näiteks, et tuleb liikuda vastutuult, sest imetajatel on hea haistmine. Inimest haistes pageb või varjub loom enne, kui teda näeme. Või selline nõuanne, et uuri metsateedel jälgi, nii saad aimu keda ja kui palju ümbruses elab. Mine retkele varahommikul – võid kohata loomi, kes lõpetavad öiseid käike. Kuid näiteks ka selline oluline nõuanne, et ära võta metslooma või tema poega kätte, sest ta võib hammustada ja küünistada – ta ei vaja sinu pai (kingi see oma emale või isale).

Selline vahva raamat, see meie lapse loomaraamat, mis tutvustab väikesele lugejale imetajaid. Olen üsna kindel, et pärast sellise vahva raamatu lugemist, on ka väikesel inimesel suurem huvi looduse ja loomade vastu, ja mine tea, äkki mõnest praegusest loomaraamatu lugejast saabki tulevikus zooloog.


Guillaume Evin „Elas kord James Bond“ (Pegasus)

KÕIGE KUULSAMA SALAAGENDI ELULUGU. Me teame tema nime. Me teame tema ametinumbrit. Aga kas me tunneme ka meest, kelle rolliks on olla Tema Majesteedi spioon? Mida me oskame öelda Ian Flemingi vilkast kujutlusvõimest sündinud tegelase kohta? 007 armastab luksuslikke eineid, ta nuriseb, et pidi loobuma oma 0,25-tollise kaliibriga Berettast, ta arvab, et ideaalne naine peaks suutma võrdselt hästi valmistada nii Béarni kastet kui magatada meest, ta kahetseb, et peab oma ametis tapma ... kuid Inglismaa nimel on ta selleks valmis. Loomu poolest ettevaatlikuna ei sõlmi ta hõlpsasti uusi sidemeid, välja arvatud siis, kui missioon seda nõuab. Ta näitab end igas olukorras professionaalina. Ta pole mitte üksnes MI6-e üks parimaid töötajaid, vaid ka üks tööle pühendunumaid. Ian Flemingi 12 romaanile ja 2 novellikogule tuginedes avab Guillaume Évin uuesti „007 toimiku“ ning toob meie ette smokingukangelase esimese – autoriseerimata – biograafia. Ajakirjanik ja agent 007 asjatundja Guillaume Évin on avaldanud mitmeid James Bondile pühendatud teoseid: „Goldmaker: kuidas James Bondist sai kinoajaloo suurim edulugu“ („Goldmaker: comment James Bond est devenu le plus gros succès de l´Histoire du cinéma“ (Fayard, 2003)), „James Bond on igavene“ (James Bond est éternel (Éditions du Moment, 2012)), „James Bond: 007 entsüklopeedia“ (James Bond : L´Encyclopédie 007 (Hugo Image, 2015)).

Raamatu sissejuhatuses küsib Guillaume Evin, kuidas koostada biograafiat fiktiivsest tegelasest, kes on sündinud möödunud sajandi protestimeelse inglise romaanikirjaniku kujutlusvõimest, kusjuures nüüdisajal tehaks see autor pihuks ja põrmuks sügava misogüünia, sadistlike kalduvuste ja ilmselge rassismi pärast?

“Elas kord James Bond” on Guillaume Evini seitsmes 007 pühendatud teos, milles ta üritab visandada portree kõigi aegade kuulsaimast spioonist, kellest on aastakümnete jooksul saanud müütiline kuju, kes kehastab ühtaegu tänapäevast rüütlit ja samas ka püha Jüri, kes seljatab draakoni.

Ian Fleming lõi küünilise ja külmaverelise tegudemehe, innuka patrioodi, kes on valmis Tema Majesteedi nimel oma elu ohverdama, kes on äraostmatu ja vastupandamatu, kes armastab lihalikke naudinguid ja hästi süüa, kes januneb luksuse ja reiside järele, kes näeb ohtlikes olukordades eneseteostust ja kõnnib alailma noateral.

Fleming kirjutas Jamaical oma Goldeneye residentsis igal aastal uue Bondi-loo. Seda tegi ta kolmteist aastat järjest. Romaanikangelase edu tõi autorile rikkuse ja kuulsuse, ent 007 seiklused – kokku kaheksateist missiooni – rikkusid Flemingi tervise ja abieluõnne.

Guillaume Evin tõdeb, et James Bondi ei ole mõistagi olemas. Romaanides on aga Bondi tegelaskuju märksa sisukam kui ekraanil. Ometi tunneb ülekaalukas enamus teda ainuüksi filmide, mitte raamatute kaudu. Evin keskendus kõige kindlamatele allikatele, milleks on Ian Flemingi enda kaksteist romaani koos kahe novellikogumikuga ning kirjutised, mille Charlie Higson ja Steve Cole pühendasid pool sajandit hiljem kangelase noorusaastatele … 007 peegeldas oma ajastut, ta oli 1930.-1960. aastate eelarvamuste ja mõtteviisi vangis. Ta oli mitmetahuline mees, haavatav ja ligitõmbav, võimas ja väsimatu, selline, kelle moodi olemisest unistavad paljud mehed.

Selle raamatu esimene peatükk on “Mänguõnn?”, milles saame lugeda James Bondist ja kasiinodest, kuid mitte ainult. James Bond ei ole mängusõltlane, aga käib kasiinos väga innukalt. Kasiino on tema jaoks alati olnud nauditav allakäiguurgas. Kasiinos tõuseb pinge alati iga tunniga. Ruletti ja privaatsaale armastav Bond ei ole iialgi ihne teenindava personali vastu. Kasiinos tunneb Bond end koduselt, iseäranis Royale-les-Eaux’ Splendide’is, mis asub väikeses kuurortlinnas Cote d’Opale’is. See meeletult võluv paik asub Picardie liivarandade ja Caux’ kaljude vahel.

Esimeses peatükis loeme mitmest Bondi mängust kasiinodes, siin on võite ja kaotusi. Siin on raamatutest ja filmidest tuttavad krahvinna Teresa de Vicenzo, venelaste mõju all olev kuritegelik pankur Le Chiffre, meistertrikitaja Steffi Esposito, Sir Hugo Drax, Auric Goldfinger, küürakast petis Shady Tree, Emilio Largo jpt. Mängitakse bakaraad, Blackjacki, Inglise ruletti, bingot, bridži, pokkerit jm. Külastame Monte Carlo ja Londoni kasiinosid, Bondi lemmikuks on Nassau kasiino Bahama saartel.

Guillaume Evin kinnitab, et Bondi saladus seisneb õnnele väljakutse esitamises. Esimeses peatükis on juttu veel ka Bondi tervisest ja õnnest, mis ilmutab end Bondi spioonielus tihti mujalgi kui mängulauas. Nii on teda tabanud Scramanga palgamõrtsuka maomürgiga kaetud kuul, õnneks sai Bond kohe ka vastumürki. Smerši vanemohvitseri kinga mürginoole torge pidanuks Bondilt elu võtma, aga prantslasest sõber lasi ta kohe haiglasse viia. Bond on pääsenud New Yorgis hotellituppa jäetud pakipommist. Royale-les-Eaux’s pääses Bond pommist, mis oli tema jaoks mõeldud. Mahajäätud villas, kus teda piinas Le Chiffre, pääses James Bond tänu Smerši mehe saabumisele.

Sarnaselt kõigi teistega ei osanud ka James Bond ette kujutada, et see töö võib nii raske olla. Ja armidega kaetud keha, mida ta riietudes nägi igal hommikul peeglist, ei luba tal kunagi unustada selle ameti karmi tegelikkust.

Sitke mehena on Bond õppinud hoope saama nagu kogenud poksija. Väga sageli pigistas ta hambad risti. Tegutsemishoos suudab ta alla suruda põletava valu oma paremas õlalihases, mida on tabanud kuul. Piinamine on osa ta elust. Bond teab, et valu kõver on paraboolne: alguses on see kõige hullem, siis taandub see pisut ja viimaks tõuseb peadpööritavaks kannatuseks. Loeme sellestki, kuidas piinasid Bondi Le Chiffre, mister Bigi käsilane Ti-Hi, Spangi käsilased, Auric Goldfinger ja tema käsilane Oddjob, dr Shatterhand alias Blofeld. Pikkade aastate jooksul pääses 007 tänu füsioloogia seadusele: inimkeha ei talleta mälestusi kannatamisest, kuigi sellest jäävad jäljed (armid vasakul õlal, taastuskirurgia jäljed parema käe tagaküljel). Vastupidisel juhul oleks Bond surnud.

Juttu on ka Bondi argisemast elust, sest eraldi missioonil käis ta kõige rohkem kaks või kolm korda aastas. Juttu on ka golfist ja autovõidusõidust, sellest, et autode vastu tunneb Bond väga tugevat omamiskirge. Siin on 1930. aasta raudhall 4,5-liitrine Bentley, 1953. aasta Bentley Mark VI, 9,5-se kompressiooniga Mark IV.

Loeme sellestki, et Bondil ei ole sõna otseses mõttes puhkusi, aga õnneks saab ta pärast iga missiooni loa võtta elu vabalt, mida võiks pidada puhkuseks või pikemaks hingetõmbeajaks, ainult et sellel ei ole algust ega lõppu. Kuna Bond on vallaline ega pea hoolitsema laste ega vanemate eest, ei tee puhkepäevade juhuslikkus eriti suurt häda.

37-aastasena ei ole James Bond küll rikas, aga elab muretult. Juttu on ka tema palganumbritest, missioonidel võib ta kulutada kui tahes palju. Tema Majesteedi relvakandjal on piiramatu krediit.

Jõuame raamatu teise peatükini “Bondi ei saa kinni hoida!” James Bond teab, et 45-aastaselt kaotab ta automaatselt 00-koodi. Seega on talle jäänud veel kõige rohkem umbes kakskümmend ohtlikku missiooni. Kui ta ei pea just põnevate lugude vahel Londonis olema, võib teda näha mujal politseinikku mängimas. Bond on juba ammu elanud nagu orav rattas. Sõjamehena on tal rahuliku eluga raske harjuda. Ta teab liigagi hästi, et “rahu on talle tappev”. Ta ei talu vaikset kulgemist, tegevusetus viib ta masendusse ja igavus tekitab sügavat õudu. See on tema sõnutsi “kõige hullem piin”. Just adrenaliin on Bondi tõeline kütus.

Selles peatükis loeme Bondi isast ja emast, kes said surma Põhja-Alpides, sugulastest ja koolipõlvest, õppimisest Windsori lähedal asuvas iidses Etoni kolledžis, sõpradest, onust, Max Bondist, kunagisest MI6 agendist, esimestest James Bondi sammudest spioonina.

Raamatu kolmas peatükk on “M-i ja kuninganna teenistuses”. “Ta mõtleb ainult tööst.” Nii öeldakse James Bondi kohta tavaliselt MI6-s. Agent 007 teeb kirglikult tööd ja on ühevõrra pühendunud oma töökohustustele ja riigile. Seda juba sellest ajast peale, kui ta tuli kaitseministeeriumisse tööle vahetult enne Teise maailmasõja algust. Selles peatükis ongi juttu tööst MI6-st, legendaarsest ülemusest Sir Miles Messervyst ehk M’ist, kuid ka MI6 sekretärist Mary Goodnightist, M-i truust sekretärist Moneypennyst, kuid ka Bondist ja tema relvadest ja muudest põnevatest vidinatest.

Raamatus on veel kolm peatükki, ja ma ei tahaks Sulle kõike ka ära rääkida. Kuid natuke veel …

Järgmine peatükk on “Vannutatud tapja, kogenud proff”, milles on juttu sellest, kuidas on James Bond oma suurimatest ja tuntumatest vastastest jagu saanud, kuidas on ta nad tapnud. Edasi juba peatükk “Omlett ja suitsupeekon” – saame teada, mida Bond vabal ajal teeb, mida ta sööb, mida ta joob, millised on tema lemmikhotellid ja söögikohad. Saame teada sedagi, et James Bond on britt pealaest jalatallani, kuid juttu on ka Bondi filosoofiast ja maailmavaatest.

Raamatu viimane peatükk kannab pealkirja “Jaapanlannadel on õige suhtumine”. Raamatu autor kinnitab, et naistega olid James Bondi suhted alati keerulised, kuigi pealtnäha võis jääda vastupidine mulje, sest oli ju Bond igati nägus mees, Selles osas meenutame Bondile olulisi naisi – Rhoda Llewellyn, Tiffany Case, krahvinna Teresa di Vicenzo ehk Tracy, Roan Powers, Domino, Kissy Suzuki, Simone Latrelle ehk Solitaire, Tatjana Romanova, Honeychile “Honey” Rider, Gala Brand, Jill Masterton, Mariko Ichiban, Vesper Lind jt. James Bondi naisideaal näib olevat võimatu. See lähtub ühestainsast valemist: naine peaks suutma võrdselt hästi valmistada Bearni kastet ja meest magatada! Bond tahab unistada “kuldsetest juustest, hallidest silmadest, suust, mis viiks kiusatusse isegi pühaku, täiuslikkust kehast, muidugi ka heast naljasoonest, elegantsi tunnetusest ja mõistlikult heast kaardimänguoskusest.”

Raamatu lõpus on bibliograafia, milles on kirjas Ian Flemingi romaanid ja novellid (neid ei ole palju, kusjuures eesti keeles on neid ilmunud äärmiselt vähe (“Ela ja lase teistel surra” eesti keeles 1991 ja 2008, “Südamlik tervitus Venemaalt”, 1992 ja “Casino Royale” 2008, kokku seega vaid kolm Bondi-raamatut eesti keeles …, mulle meenuvad siiski veel ka Roger Moore’i, Robert Moore’i ja Gareth Oweni kirjutatud “Bond on Bond” (eesti keeles 2012) ja Lois H. Greshi ja Robert Weinbergi kirjutatud “James Bondi filmid ja teadus” (2007)), kuid ka Charlie Higsoni, Steve Cole’i ja Anthony Horowtzi Bondi-romaanid.

Raamatu lõpus on bibliograafia, milles on kirjas Ian Flemingi romaanid ja novellid (neid ei ole palju, kusjuures eesti keeles on neid ilmunud äärmiselt vähe (“Ela ja lase teistel surra” eesti keeles 1991 ja 2008, “Südamlik tervitus Venemaalt”, 1992 ja “Casino Royale” 2008, kokku seega vaid kolm Bondi-raamatut eesti keeles …, mulle meenuvad siiski veel ka Roger Moore’i, Robert Moore’i ja Gareth Oweni kirjutatud “Bond on Bond” (eesti keeles 2012) ja Lois H. Greshi ja Robert Weinbergi kirjutatud “James Bondi filmid ja teadus” (2007)), kuid ka Charlie Higsoni, Steve Cole’i ja Anthony Horowtzi Bondi-romaanid.

Lisaks veel ka nimekiri EON-i ja MGM-i toodetud filmidest alates Terence Youngi lavastatud filmist “Agent 007: dr No” (1962), lõpetades Cary Joji Fukunaga filmiga “007: surm peab ootama”, mis pidi jõudma kinodesse eelmisel aastal, kuid “tänu” pandeemiale on lükati esilinastus sellesse aastasse.

Minu arust üks igati sisukas ja huvitav lugemine, mis püüab meile tõepoolest lahti kirjutada maailma parima spiooni James Bondi eluloo, tema huvid ja tõekspidamised, tema vaenlased ja lähedased, tema kiusatused, tema naised jpm.


Bill Bryson „Jalutuskäik metsas“ (Eesti Raamat)

Georgiast algav, 14 osariigi piire ületav ja Maine’is lõppev Apalatši matkarada Ameerika Ühendriikides on maailma pikim märgistatud matkarada. Just sel rajal alustas neljakümne nelja aastane Bill Bryson oma sõbra Stephen Katzi seltsis teekonda ääretutesse laiuvatesse laantesse, mis on mõistlikumaid inimesi kolmsada aastat hirmutanud. Ees ootas üle kolme tuhande kilomeetri muust maailmast ära lõigatud metsikut loodust ja mägesid täis karusid, ilveseid, lõgismadusid, mürgiseid taimi, haiguseid levitavaid puuke, siin-seal sekka mõni maniakaalselt naeru kõkutav mõrtsukas ja lisaks see kõige hullem kaader: inimesed, kelle meelistegevuseks on matkaseljakottide erinevate mudelite plusside ja miinuste arutamine. Kurjade ilmade, halastamatute putukate, kõlbmatute kaartide ja tujuka, peamiselt motellis vedeleda ja „X-faile“ vaadata ihkava kaaslase kiuste saavutas Bryson ürgloodust trotsides oma eluaegse eesmärgi – mitte surra vabas looduses.

Majesteetlikud mäed, laiuvad laaned, sillerdavad järved. Bill Bryson on parim giid, kellega Apalatši matkarajale minna. „Jalutuskäik metsas“ tutvustab matkaraja ajalugu, loodust, rajal kohatud hulljulgeid (või lihtsalt hulle) rändajaid – ja lisaks paari karu.

Klassikaks saanud “Jalutuskäik metsas” paneb teid igatsema metsiku looduse järele – või hoopis mugava tooli järele, kus istet võtta ja sellest lugeda.

Raamatu ainetel valmis 2015. aastal film, milles mängisid peaosi Robert Redford ja Nick Nolte.

Bill Brysoni “Jalutuskäik metsas” ilmus algupäraselt juba 1997. aastal, kuid selle raamatu puhul ei ole oluline ilmumisaasta, sest see on ajatu raamat ja väga põneva lugu, mis viib lugeja matkarajale ja metsa. Pean tunnsitama, et on ka mind viimasel paaril-kolmel aastal jangesti metsa tõmmanud, ja seal olen ka oma koertega käinud … ja tegelikult aitab see inimese hingeelu küll.

Bill Bryson on USA-Inglise kirjanik (s. 8.12.1951 Des Moinesis, USA’s), kes elanud nii USAs kui Suurbritannias. Ta on kindlasti üks populaarsemaid reisiraamatute autoreid, kuid ta on kirjutanud ka populaarseid teadusraamatuid, ja ka raamatuid inglise keelest. Tema esimesed raamatud ilmusid juba 1980. aastatel, esimene raamat, mis teda laiemalt tuntuks tegi oli “Notes from a Small Island” (1996) ja aasta hiljem ju see raamat, millest täna juttu teen.

Eesti keeles on ilmunud mitmed Bill Brysoni raamatud: “Kõiksuse lühiajalugu. Teekond Suurest Paugust inimeseni” (kirjastus Pegasus, 2006, 2008 ja 2017), “Ei siin ega seal. Reisid Euroopas” (Tänapäev, 2011), “Ringkäik kodumajas. Eraelu lühiajalugu” (Pegasus 2011), “Üks suvi. Ameerika 1927” (Hea Lugu, 2016), “Maakera kuklapoolel. Rännud päikesest kõrbenud riigis” (Hea Lugu, 2017), “Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias” (Eesti Raamat, 2018), “Inimkeha. Kasutusjuhend asukale” (Eesti Raamat 2019, 2020). Viimati mainitud raamat on seni ka viimane, mis Bill Brysoni sulest ilmunud.

Raamatu “Jalutuskäik metsas” esimeses peatükis räägib Bill Bryson, et üsna varsti pärast seda, kui ta oli koos perekonnaga New Hampshire’i väikelinna kolinud, komistas ta linnaservas otsapidi metsa kaduvale rajale. Infotahvlilt sai ta teada, et tegemist pole mitte tavalise jalgtee, vaid kuulsa Apalatši matkarajaga. Enam kui 3380 kilomeetri pikkuselt läbi suursuguste ja peibutavate Apalatši mägede mööda Ameerika idarannikut kulgev matkarada on kõigi märgistatud pikamaa matkaradade esiisa.

Autor ütleb, et siin see matkarada oligi, täiesti ootamatult, ja lookles ohtlikult ahvatleval moel läbi meeldiva Uus-Inglismaa kogukonna, kuhu ta oli end vastselt sisse seadnud. Bill Bryson ei vajanud palju aega otsuse tegemiseks – sellele matkarajale peab ta minema. Üks põhjus oli ka see, et Apalatši mäed on koduks ühele maailma suurimale lehtpuumetsale – see on jäänuk maailma kõige lopsakamatest ja mitmekesisematest metsamaadest, mis on eales mõõduka kliimavöötme ehteks olnud – ja see mets on hädas. Juba toona oli hädas, sest tänu kliimasoojenemise tõttu võib see mets muutuda varsti hoopis savanniks! Bill Bryson oli kindel, et niisuguse ürgloodusega tutvumiseks oli õige aeg.

Bill Bryson rääkis sellest kavatsusest kõikidele – sõpradele, naabritele, kirjastajatele. Ta uuris raamatuid ja rääkis inimestega, kes matkaraja tervikuna või osaliselt läbi olid käinud. Ta jõudis arusaamiseni, et see on väga hull plaan, sest metsad olid täis ohtusid: rästikute, lõgis- ja kilplõugmadude pesi; ilveseid, karusid, koiotte, hunte ja metssigu; end tohututest puhastamata maisipuskari kogustest segi joonud ja põlvkondi kestnud sugulasabielude tagajärjel sündinud kohalikke napakaid; marutõvest hullunud skunke, pesukarusid ja oravaid; halastamatuid tulisipelgaid ja aplaid kihulasi; mürgiseid puid, mürgiseid põõsaid ja mürgiseid salamandreid; siin-seal tuli ette ka end nende ajju puurinud parasiitusside tõttu ohtlikult segi pööranud põtru. Lisaks loomadele ja taimedele räägib Bill Bryson ka igasugu haigustest, mis metsas võisid varitseda: Giardia lamblia, ida hobuste entsefa(lomüe)liit, Lyme’i tõbi, Kaljumägede tähniline palavik, Helicobacter pylori, Ehrlichia chaffeenis, skistostomiaas, brutselloos, šigelloos ja hantaviirused. Autor räägib neist haigustest ka lähemalt, kusjuures üks on hullem kui teine.

Lisaks eelpool mainitule lisab autor, et matkarajal on alates 1974. aastast mõrvatud vähemalt üheksa matkajat, ja kinnitab, et sellal kui tema rajal oli, leidsid seal oma otsa kaks noort naist. Loeme veel ka autori mõtteid, millisel aastaajal tasuks matkarajal alustada, ja kui pikk ikkagi see (kuri)kuulus matkarada on.

Ja see pole veel kõik. Omamoodi humoorikaks kujuneb see, kuidas Bill Bryson matkale vajalikku varustust ja riietust otsima ja ostma läks. Ta saab teada, et oluline on jälgida matkavarustuse kaalu ja vastupidavust, kuid jutuks on ka hämmastavad hinnad, mida ta matkavarustuse hinnalipikutel näeb. Bill Bryson tõdeb, et lõpuks ostis ta kokku nii palju asju, et nende tassimisel jätkunuks tööd tervele orutäiele šerpadele: kolmel aastaajal kasutamiseks sobilik telk, isetäituv magamisalus, üksteise sisse sobituvad potid ja pannid, kokkupandavad söögiriistad, vikerkaarevärvides pakkimiskotid, õmbluste veekindlaks muutmiseks kasutatav materjal, paikamistarvikute komplekt, magamiskott, riputusrihmad, venivad kummipaelad, veepudelid, veekindel pontšo, veekindlad tikud, seljakotikate, igati nutikas kompassi ja termomeetriga võtmehoidja, väike kokkupandav matkapliit, gaasiballoon ja varu-gaasiballoon, pealamp, mis meenutas kaevurilampi, suur väits karude ja maakate tapmiseks, pikkadest aluspükstest ja särkidest koosnev kehasoojust isoleeriv aluspesu, neli kaelarätikut ja rohkesti igasugu muud tavaari, ka selliseid asju, mille puhul pidi ta minema tagasi küsima, mis otstarvet see siis ikkagi täidab.

Seejärel läks Bill Bryson kohalikku raamatupoodi ja ostis raamatud: “Läbimatkaja käsiraamat”, “Apalatši matkarajal rändajale”, mitu looduse- ja looduslooteemalist raamatut, Apalatši matkaraja geoloogiline ajalugu, 59 eri mõõtu, eri stiilis ja mõõtkavaga kaarti, mis hõlmasid tervet matkarada, alates Springeri mäest kuni Katahdini mäeni (selle kolmplekti hinnaks oli 233,45 dollarit!). Teel kassasse märkas Bryson raamatut pealkirjaga “Karude ründed: põhjused ja neist hoidumine” ja viskas ka selle ostukorvi.

Kodus (kedris) pani Bryson telgi püsti, avas isetäituva magamisaluse ja puges kohevasse magamiskotti ning üritas kohaneda. Ta kinnitas endale, et asi ei kujune kõige hullemaks. Kuid salaja ta teadis, et eksib selles osas täielikult.

Matkale me siiski veel ei pääse. Teises peatükis räägib Bill Bryson karudest ja nende ohtlikkusest matkajale. Abiks on eelpool mainitud raamat, mille ta raamatupoest ostis ehk Kanada teadlase Stephen Herrero kirjutatud “Karude ründed: põhjused ja neist hoidumine”. Nii saame meiegi lugeda karude rünnetest, mida nende puhul ette võtta, juttu on nii grislidest kui ka baribalidest, mõlemad on võrselt ohtlikud loomad. Ühed väiksemad ja kiiremad, teised suuremad ja võimsamad.

Teises peatükis on juttu ka Brysoni vanast koolisemust Stephen Katzist (see on muideks varjunimi), kes oli Brysoniga ühendust võtnud ja soovinud matkale kaasa minna. Esialgu tundub lugejale, et Katz pole vist just kõige paremas vormis (ei vaimselt ega kehaliselt), et sellisele matkale kaasa minna. Bryson kirjeldab tulevast matkakaaslast üsnagi humoorikalt, kuigi mängus on ka kübe irooniat, kuid mine tea … äkki on Katz siiski suurepärane matkakaaslane.

Kolmandas peatükis saame tuttavaks Benton MacKayega. Leebe, sõbralik ja äraütlemata heasoovlik visionäär, kes avaldas 1921. aasta suvel oma matkarajaga seotud ambitsioonikad plaanid sõbrale, Charles Harris Whitakerile, kes pidas juhtiva arhitektuuriajakirja toimetaja ametit. Saame lugeda, kuidas MacKayel matkaraja idee sündis, kuidas tal õnnestus see ellu viia, kusjuures see ei olnud sugugi mitte lihtne. Saame teada, et paljud MacKaye esmases nägemuses olnud asjad on tõeks saanud. Tervel enam kui 3000 kilomeetri pikkusel matkarajal ja selle kõrvalradadel leidub rohkesti sillakesi, viitasid, lõkkekohti ja matkaonne, mida vabatahtlikud laitmatus korras hoiavad. Bryson kinnitab, et tegelikult väidetakase, et Apalatši matkarada on maailma suurim vabatahtlike poolt käigus hoitav ettevõtmine. Apalatši Matkaraja Ümarlaud võttis esimese palgalise töötaja tööle alles 1968. aastal ja mõjub tänini sõbraliku, ligipääsetava ja häid kavatsusi järgiva organisatsioonina.

Bryson kinnitab, et kõige raskem on Apalatši matkaraja matkaja jaoks rajale pääsemine ja kõige keerulisem on see raja otstes … Igal aastal asub märtsi alguse ja aprilli lõpu vahelisel perioodil Springerist teele umbes 2000 matkajat, kes loodavad enamasti Katahdinini välja jõuda. Sellega tuleb toime vaid ligikaudu kümme protsenti alustajatest. Pooled ei läbi isegi kolmandikku marsruudist ja lõpetavad Virginiasse jõudmata. Neljandik jõuab üksnes järgmisesse osariiki ehk Põhja-Carolinasse. Kümme protsenti annavad alla juba esimesel nädalal.

Vaatamata kõigele sellele, millest Bryson raamatute esimesel neljakümnel lehel kirjutab, olidki Bryson ja Katz teel. Oli 9. märts. Teekonna alguses tõdeb Bryson, et tee viis neid läbi metsase oru, kus voolava vuliseva ojakese kaldaid kattis rabe jää, ja kulges umbes poolteist kilomeetrit selle sängiga kaasa, kuni suundus viimaks järsult ülespoole, tihedamasse metsa. Neile sai kiiresti selgeks, et nad olid oma esimese suurema mäe, Frosty mäe jalamil, ja ülespoole liikumine osutus äärmiselt vaevarikkaks. Päike paistis ja taevas oli reipalt sinine, kuid maapinna tasandil oli kõik pruun – pruunid puud, pruun mullapind, pruunid külmunud lehed – ja külm ei mõelnudki järele anda. Bryson rühkis umbes viiskümmend meetrit ülesmäge ja jäi siis seisma, silmad pealuust välja tungimas, ta hingas raskelt, süda kloppis hirmutava kiirusega. Katz jäi temast kõvasti maha ja ähkis veel rohkem. Bryson kinnitab, et see oli põrgu. Jalgsimaktka esimesed päevad on alati sellised. Ta oli lootusetult vormist väljas. Seljakott oli liiga raske. Ta ei olnud veel kunagi kokku puutunud millegi nii rängaga, olles selleks halvasti ette valmistatud. Iga tema samm valmistas talle piina.

Bryson kaotas paari esimese tunni jooksul Katzi silmist ja läks teda otsima. Mõne aja pärast leidis ta oma matkakaaslase, kes oli jõundud juba väga palju asju minema visata. Õnneks jõuavad mehed esimesse laagripaika, kus oli onnike, mitmeid telke ja palju ringi askeldavaid noori inimesi. Bryson pani telgi üles, kuna Katz seda ei osanud. Hommikul ärgates oli üsnagi külm, nende hommikusöök koosnes Snickersi batoonist ja kohvist, siis panid nad laagri kokku, hiivasid kotid ühele küljele vankudes selga ja asusid taas teele.

Järgmiseks räägib Bryson lugejale ka üsna omanäolisel viisil metsast. Ta kinnitab, et metsad ei sarnane ühegi teise ruumiga. Esiteks on need kuubikukujulised. Puud ümbritsevad meid, kõrguvad meie kohal, pressivad igast küljest ligi. Metsad piiravad vaateid, tekitavad meis segadust ja võtavad suunataju.

Bryson ütleb, et metsad tekitavad meis kõhedust … Ameerika metsad on inimesi hirmutanud juba 300 aastat. Autor räägib lugejale Henry David Thoreau’st, Daniel Boone’ist ja lisab, kui esimesed eurooplased Uude Maailma jõudsid, kasvasid metsad, kus ära eksida ja millest jagus hiljem neljakümne kaheksale osariigile, 384 451 360 hektaril.

Antud hetkel olid Bryson ja Katz Chattahoochee riigimetsas. Chattanhoochee on üks osa umbes pooleteise miljoni hektari suurusest riigile kuuluvast metsast, mis ulatub kuni Great Smoky Mountainsini ja seal edasi, hõlmates nelja osariiki. Ja seal Bryson ja Katz kõndisid. Autor räägib lugejale sellestki, kuidas Ameerika mets on jagatud, palju sellest kuulub riigilile, kui palju USA metsamajandamise ametile, seejärel räägib Bryson veidi ka sellest ametist, mis on tema sõnul täiesti erakordne ametkond. Selgub seegi, et peaasjalikult tegeles metsamajandamise amet teede ehitamisega, sest Ameerika riigimetsades on 610 000 kilomeetri jagu teid. See on kaheksa korda pikem kui Ameerika osariikidevaheline teedevõrk kokku. Tegemist on maailma pikima üheainsa organisatsiooni hallatavad teedevõrguga. See amet on väidetavalt võtnud endale eesmärgi ehitada 21. sajandi keskpaigaks täiendavalt veel enam kui miljoni kilomeetri jagu metsateid.

 

Bryson ei ole rahul sellega, kuidas too amet on andnud erafirmadele loa võtta aastas sadade hektarite kaupa metsa maha, kusjuures enamus sellest tehakse nn lageraiena, mis ei ole Brysoni sõnul teadus, see on rüvetamine.

Autor tuleb matka juurde tagasi. Neljandal õhtul leidsid Bryson ja Katz endale sõbra. Naise nimi oli Mary Ellen, ta oli pärit Floridast ja tegemist oli tõelise fruktiga, vähemalt Katz arvas nii. Esimesel õhtul ütles Mary Ellen meie matkajatele (kui nägi, et need sõid nuudleid), et nuudlid ei anna mingit energiat. Nende väärtus on null. Mary Ellenile ei meeldinud ka Brysoni telk, ja kindlasti oli mees selle eest ka liiga palju maksnud. Suureks veaks olid ka Timberlandi saapad, ja see, et Katz oli naise arvates liiga paks! Bryson sõnul oli ka Mary Ellen priskemapoolne. Autori sõnul olid Mary Elleni tagapalged piisavalt suured näiteks sõjaväebaasis kinolinana kasutamiseks … Bill Bryson on terve raamatu vältel ülimalt aus ja otsekohene, ta ei hoia end vaos, vaid ütleb välja, mida asjadest arvab.

Igal juhul jätkub matkarada kolmekesi, kuid seda üsna lühikest aega, sest Bryson ja Katz plaanivad Mary Elleni maha raputada, mis neil üllataval kombel ka õnnestub. Veidi hiljem kuulsid meie matksellid, et Mary Ellen oli villis jalgade tõttu matka katkestanud … ja mida oligi naine rääkinud veidi aega tagasi Timbalandi saabaste kohta …

Edasi räägib Bryson ka vahemaadest. Ta kinnitab, et jalgsi liikudes omandavad vahemaad täiesti teistsuguse tähenduse. Kahest kilomeetrist saab pikk maa, viiest mõeldav, viieteistkümnest midagi suurt, kahekskümnest kilomeetrist pikemat distantsi on juba raske hoomata. Me mõistame maailma tohutut suurust viisil, mis on mõistetav üksnes meile endile ja kaasmatkajate väikesele vennaskonnale. Bryson lisab, et ka elu ise omandab imelise lihtsuse. Ajal ei ole enam tähtsust. Meil pole kokkuleppeid, kohustusi, töid ega tegemisi. Kiirustamisel pole mõtet, sest tegelikult ei lähe me ju kuskile. Kui kaugele või kaua me ka ei kõmbiks, oleme ikka samas kohas: metsas. Metsas olime eile, metsas oleme homme. Bryson kinnitab, et nii nad siis kõndisid, tundide kaupa, üle Ameerika mägedena mõjuvate tippude, mööda nugateravaid mäeharju ja üle rohtunud platoode, läbi põhjatu tamme-, haava-, kastani- ja männipuude mere. Taevas tõmbus pilve ja õhk muutus külmemaks, aga lund hakkas sadama alles kolmandal päeval.

Seiklus matkarajal jätkub, kuid mehed peavad tänu lumele rajalt lahkuma, nii jõutakse Rainbow Springsi laagripaika, kust saadakse kaks narikohta nn suures ühises magalaruumis. Seal kohtutakse väga erinevate matkasellidega, kes kinnitavad, et ühismagala pole sugugi mitte mõnus ega puhas koht olemiseks, rääkimata söökidest, mida seal pakuti … Õnneks said Bryson ja Katz ühe minibussi peale, mis neid Franklinisse viis.

Bryson kinnitab, et Franklin oli koht, mis oli väike, igav ja võlutu, kuid ennekõike igav. Mingit meelelahutust polnud, mitte kuskilt polnud võimalik osta ühtki raamatut või ajakirja, milles poleks olnud juttu kaatritest, ümberehitatud autodest või relvadest ja laskemoonast. Linn oli täis matkajaid, kelle lumi oli mägedest alla peletanud … Katzile meeldis selline lebotamine, lihtsalt lamamine ja mitte midagi tegemine või lihtsalt teleka vaatamine. Bryson tahtis kõndida ja liikuda, mistõttu pikalt nad ei peatunud. Nad asusid uuesti teele ja neil vedas, sest lumi oli paks, kuid läbitav. Järsud nõlvad olid libedad ja mõnikord tuli kõrgetes kohtades suurte hanged ümbert ringi minema, aga polnud kohta, kust nad poleks läbi pääsenud. Ilm paranes. Päike tuli välja, õhk muutus mahedamaks ja raskemaks, väikesed mägiojad ärkasid sulaveest sulisedes ja vulisedes ellu. Bryson kuulis isegi lindude ettevaatlikku sädinat. Bryson ütleb, et ta lihtsalt kõndis ja oli väga õnnelik.

Ja taaskord olen ma pikalt rääkima jäänud, kusjuures see on alles selle põneva ja kaasahaarava raamatu esimene kolmandik. Seetõttu teen veidi lühemalt ja toon välja mõned märksõnad, millest meil veel lugeda õnnestub – Great Smoky Mountains (tõeline maapealne Eedeni aed, mida botaanikud nimetavad maailma parimaks mesofüütseks segametsaks, need metsad on koduks 130 kohalikule puuliigile, kusjuures terves Euroopas on neid vaid 85, see on elupaik 67 erinevale imetajale, enam kui 200 linnuliigile ja 80 roomaja- ja kahepaikseliigile), Fontana järv, Little Tennessee jõgi, hüdroelektrijaama 150 meetri kõrgune tamm, Tennessee osariik (matkajate jaoks kolmas osariik), karud, salamandrid, magevees elavad karbid ehk liistaklõpuselised, vikerforell, Gatlingburg, mis asub Great Smoky Mountainsi rahvuspargi peasissepääsu kõrval, kus kaks burgerit maksis 20 dollarit (ettekandja põhjendas selle hinna ilusasti ära – kaks burgerit, kaks limonaadi, osariigi käibemaks, linna käibemaks, karastusjoogimaks, jootraha – aus mäng), Earl V. Shaffer (esimene inimene, kes ühe suve (1948) jooksul Apalatši matkaraja ostast otsani läbi käis, kusjuurs ta matkas ilma telgita), Stewart Udall (USA siseminister, kellele meeldis matkamas käia, tema võimul oleku ajal võeti 1968. aastal vstu üleriigiliste matkaradade seadus, mis nägi ette enam kui 40 000 kilomeetri uute matkaradade rajamist USAs, ent suurt osa neist ei hakatud kunagi ehitama, aga selle tulemusena sündis Pacifoc Crest ja Apalatši matkarada sai uue tuleviku rahvuspargina).

Kuid see pole sugugi mitte veel kõik. Eatl V. Shafferi matkale järgnenud poole sajandi jooksul on umbes 4000 matkajat seda saavutust korranud. Matakaraja ostsast otsani läbi käijate seas on kahte tüüpi inimesi: need, kes tevad seda ühe hooajaga ehk läbimatkajad, ja need, kes teevad seda lõikude kaupa ehk jupiti matkajad. Kõige rohkem on raja jupiti läbimiseks kulunud nelikümmend kuus aastat. Saame lugeda matkaraja läbijatest, kes oli vanim, kes noorim, kes tegi seda kõige kiiremini, kes tegi seda selleks, et kaalust alla võtta.

Loeme ka botaanikutest, erinevatest ekspeditsioonidest, et avastada uusi liike, juttu on uhkest ja kaunist Ameerika kastanipuust, mis sai üsna õnnetu lõpu, kuni neid tabas Aasia päritolu seenhaiguse tekitaja, mis arvatavasti toodi mõnelt idamaalt koos nakatanud puude või puidukoormaga sisse.

Bryson räägib sellestki, et ameeriklased on hakanud väga vähe käima ja matkama, iga kahekümne minutiga Apalatši matkarajal veedetud minutiga läbisid Bryson ja Katz kõndides pikema vahemaa, kui keskmine ameeriklane nädala jooksul läbi käib. Olenemata kaugusest või eesmärgist istuvad ameeriklased tänapäeval 93 protsendi väljapoole kodu tehtavate käikude puhul autosse, mis on naeruväärne. Keskmine ameeriklane liigub jalgsi kokku umbes 2,2 kilomeetrit nädalas, napid 350 meetrit päevas.

Juttu on ka probleemsest kuid kaunist Shenandoah’ rahvuspargist, öisest kohtumisest mingite metsloomadega, kusjuures Katz suutis ka sellises rahutus ja ärevas olukorras lihtsalt magama jääda …

Raamatu kolmeteistkümnenda peatüki alguses (see on umbes raamatu teise kolmandiku lõpp) tõdeb Bryson, et see ongi nende suure seikluse alguse kohta kõik. Bryson pidi kuu aega tegelema muude asjadega. Katz pidi minema tagasi Des Moinesi, kus talle pakuti suveks tööd ehitusel, aga ta lubas tagasi tulla ja Maine’is koos Brysoniga kuulsal kurjakuulutaval Hundred Miles Wildernessi (Sada Miili Ürgloodust) nime kandval lõigul matkata. Seni olid nad matkanud kaheksasada kilomeetrit, astunud pärast Amicalolast teele asumist 1,4 miljonit sammu. Nüüd olid nad tõelised matkajad, kes olid metsas asjal käinud ja karude keskel maganud.

Ja juba juunis on Bryson matkarajal tagasi! Ta läks Pennsylvaniasse, umbes viiskümmend kilomeetrit põhja poole. 1987. aastal oli keegi National Geographicu reporterile ütelnud, et see on osa matkarajast on see “kuhu saapad surema lähevad”. Seal on kümneid kilomeetreid maastikku, mida katavad teravate servadega veidrate nurkade all asetsevad kivilahmakad, millele matkaja peab pidevalt tähelepanu pöörama, et mitte jalga välja väänata või kõhuli prantsatada.

Saame lugeda Pennsylvania osariigist, kivisöest, naftast, Centralia kaevandamiskogukonnast, Apalatši mägedest ja nende moodustumisest, mägiojadest, puumadest (seal, kus puumasid on nähtud, matkas ka Bryson), laululindudest, keda tänaseks enam ei ole – lammipapagoi, rändtuvi, kuid ka bambusesäälik – Bryson kinnitab, et tänapäeval on mets üsna vaikseks kohaks muutunud. Bryson kohtub ka kuulsa matkajaga, keda hüütakse Kana-Johniks. Kohtumine on küll üsna lühike.

Käime ka Cheshire’is ja Adamsis, Greylocki mäel (millest on kirjutanud Herman Melville, Nathaniel Hawthorne, Edith Wharton), Strattoni mäel, Vermontis. Bryson räägib lugejale 1755. aastal Norwichis sündinud Alden Partridge’ist, kes oli pöörane kõndija, arvatavasti esimene inimene planeedil, kes lihtsalt lõbu pärast jalgsi pikki vahemaid läbis. Juttu on ka alajahtumisest, mis on ilmselt üks kõige ettearvamatumaid ja jubedamaid saatuselööke, mis võib inimest looduses viibides tabada. Juttu on ka tuultest ja külmast, Washingtoni mäest.

Raamatu lõpus saavad Bryson ja Katz jällegi kokku, et seekord läbida matkaraja seda osa, mis kulges Maine’i osariigis ehk seda osa, millest eelpool juttu oli – Sada Miili Ürgloodust. Kui raske ja keeruline see lõik rajast on, selle jätan ma Sulle endale avastada. Igal juhul on sellel lõigul katsumusi palju, nii et Bryson ja Katz suudavad isegi tülli minna …

Raamatu lõpus kinnitab Bryson, et ta käis veel ka pärast seda keerulist lõiku matkamas, ja kui ühel päeval kilomeetrid kokku lõi, sai ta 1400 kilomeetrit, mis oli õige pisut rohkem kui kolmandik Apalatši matkarajast.

Kõik see vaev ja valatud higi ja rõve mustus, kõik need lõputult edasi rühkides möödunud päevad, kõval maapinnal veedetud ööd – kõik see tegi vaid 39,5 protsenti raja kogupikkusest,” räägib Bryson. “Ma ei kujuta ette, kuidas keegi selle tervenisti läbi käib. Ma suhtun neisse, kes selle katsumuse lõpule viivad, imetluse ja uskumatusega. Aga vabandage mind, ka 1400 kilomeetrit on päris pikk maa.

Ja veel: “Ma ei hakka rääkima, nagu oleks see kogemus meie elu muutnud, ja Katzi eest ma rääkida ei saagi, aga päris kindlasti õppisin ma hindama ja austama metsi, kõnnumaad ja Ameerika tohutu avarust. Võtsin kaalust alla ja olin mõnda aega tähelepanuväärselt heas vormis.

Mulle tundub, et nende sõnadega saan lõpetada ka oma loo ja tutvustuse raamatust, mis oli hiiglama huvitav, kaasahaarav, veidi isegi naljakas ja ülimalt kütkestav lugemine metsadest, mägedest, loodusest, loomadest, inimestest, väikelinnadest, matkajatest, matkamisest  ja matkaradadest …

 


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)