Salvador Sobral “Paris, Lisboa”

(Warner Music)

Salvador Vilar Braamcamp Sobral on portugali laulja ja laulukirjutaja, kes sündinud 28. detsembril 1989 Lissabonis. Muusikamaailmale sai ta tuntuks 2017. aastal, kui võitis kauni lauluga “Amar pelos dois” Eurovisioni lauluvõistluse (laul kogus kokku rekordilised 758 punkti). Lauluga, mis paljudele meie muusikasõpradele hingas Raimond Valgre lugudega samas hinges. Võidulaulu autoriks (nii muusika kui ka sõnad) oli Luisa Sobral, kes on laulja õde, ja ka venna uuel albumil lööb õde kaasa, nii heliloojana kui ka lauljana.

Salvador Sobral

on sündinud Lissabonis, Portugalis, kuid ta on elanud ka USA’s ja Barcelonas, Hispaanias. Juba 10-aastasena osales ta lauluvõistlusel “Bravo Bravissimo”, 2009. aastal osales ta Portugali telesaates “Idolos” (“Idols”) ja saavutas seitsmenda koha. Paar aastat varem oli samas sates laasa löönud ka tema õde Luisa, kes saavutas kolmanda koha. Ka “Idolos” saates esitas Salvador Sobral veidi “teistsugust” muusikat, esitades Stevie Wonderi, Leonard Coheni ja Rui Veloso lugusid.

Seejärel jõudis Sobral õppida Lissabonis ka psühholoogiat, kuid muusika oli siiski see, mis mehel hinges oli. Ta läks õppima muusikat Barcelonasse, ja esines ka sealsetes baarides. 2015 esines ta ka Vodafone Mexefest’il ning EDP Cool Jazz festivalil, reisis mööda Hispaaniat ja jõudis esinema ka Tenerifele.

2016. aasta augustis avaldas Sobral oma esimese singli “Excuse Me”, millest sai ka laulja debüütalbumi nimilugu. Debüütalbum ilmus esiksingliga samal päeval ehk 2. augustil. Portugalis võeti uus laulja ja uus album igati hästi vastu, sest plaat kerkis Portugali plaadimüügitabelis kohale number 10.

Eurovisioni lauluvõistlus, terviseprobleemid

2017. aastal oli Salvador Sobral üks 30 võistlejast, kes üritas pääseda esindama Portugali Eurovisioni lauluvõistlusel, ja sealt edasi läks kõik ülemäge, võiduni välja, kusjuures see oli ühtlasi ka Portugali esimene võit suurel lauluvõistlusel, kusjuures Portugal osales esimest korda sellel võistlusel juba 1964. aastal ehk kulus 53 aastat, et võit koju tuleks.

Kuid juba siis oli teada, et lauljal on tõsised probleemid, mis viisid selleni, et 8. detsembril 2017 siirdati talle uus süda. Paar kuud enne õnnestunud operatsiooni oli laulja elu vägagi tõsises ohus, mees elas tänu tehissüdamele ja oktoobrist alates oli ta pidevalt intensiivravi osakonnas.

Džässi ja bossanoovat

Salvador Sobrali peetakse suurepäraseks artistiks ja laulude esitajaks, kelle muusikas kõlab nii džässi, bossanoovat, kuid ka klassikalist prantsuse shansooni. Sobrali suurteks eeskujudeks ja mõjutajateks on legendaarne Chet Baker ja bossanoova täht Caetano Veloso, kellega on Sobral koos ka esinenud.

Sobrali teatakse väga täpse, õrna ja nõtke esituse poolest, mistõttu on öeldud sedagi, et tema hääl on tema instrument. Seda täpsust, õrnust ja nõtkust on kuulda ka laulja uuel plaadil. Lihtsalt kuulad, ja naudid mehe esitusi.

Kuigi Sobral on löönud kaasa mitmetel lauluvõistlustel, on ta ütelnud, et tal pole vajadust ilmtingimata edukas olla. Pärast võitu Eurovisioni lauluvõistlusel kinnitas ta, et see oli “muusika võit”, millega võib 100% nõus olla. Ta on ütelnud, et kuulajale pakutakse liiga palju “muusikalist rämpstoitu”, millega saab jällegi ainult nõus olla. Võib lisada needki Sobrali mõtted, et raadiohitid ei paku talle huvi.

“Ma ei tee kunagi muusikat raadiote jaoks,” tõdeb laulja. “Inimesed kuulavad tänapäeval raadiotest lugusid, mis on nendele ette visatud. Ja neile öeldakse, et neile peab see lugu meeldima, kuna seda mängitakse päevas 60 korda! Minu esimene plaat ilmus 2016 ja see ei pakkunud kellelegi huvi. Pärast Eurovisioni võitu hakati seda plaati siiski ka ostma.”

Ja eks võibki ju öelda, et see ongi muusikas lahe, kui on võimalus kuulata erinevat muusikat ja mitte lähtuda ainult raadiojaamade mängukavadest, kuhu paljud suurepärased artistid ja laulud lihtsalt ei mahugi.

“Paris, Lisboa”

Uus album ilmus 29. märtsil 2019. Portugali plaadimüügitabelis tõusis see esikohale, näiteks Hispaania plaadimüügitabelis on see saavutanud 11. koha. Uuelt plaadilt on ilmunud singlid “Mano a Mano”, “Cerca del Mar” ja “Anda Estragar – Me os Planos”. Plaadil laulab Sobral neljas keeles – portugali, hispaania, prantsuse ja inglise keeles. Ta oskab ka katalaani keelt, veidi itaalia keelt ning sel aastal hakkas laulja õppima rootsi keelt, kuna ta on filmirežissöör Ingmar Bergmani suur fänn.

Albumi pealkiri on inspireeritud lôputa teekonnast, ühendades Pariisi ja Lissaboni, kahte linna, mis on jätnud lugude salvestamisele oma jälje. See on ka austus Wim Wenders’i klassikule “Paris, Texas” (1984), mille süžee ja suund jätsid lauljale sügava mulje.

Album sisaldab 12 lugu, autorite hulka kuuluvad Luísa Sobral, Jenna Thiam, Joel Silva, Júlio Resende, André Rosinha, Leo Aldrey ja Salvador Sobral ise. Albumilt leiab ka kaks kaverit, üks on brasiilia helilooja Lupicínio Rodrigues’e ning teine Francisca Cortesão ja Afonso Cabral’i originaalist. Suurepärased on ka albumil mängivad pillimehed: Julio Resende (klaver), Andre Rosinha (kontrabass), Bruno Pedroso (löökriistad) jt.

Uus plaat on igati põnev kuulamine, mida saab muusikaliselt lahterdada džässiks (“Pressagio”, “Cerca Del Mar”, “Benjamin”, “Paris, Tokyo II”), kuid mitte ainult, sest mõjutusi on ka muudest stiilidest, näiteks shansoonist (“La Souffleuse”). See ei ole lihtne kuulamine, kuulama peab tähelepanelikult (just ka muusikalist osa – no kasvõi plaadi avalöök “180,181”) ja “keerulisemaks” teeb selle ka asjaolu, et laulud on erinevates keeltes, kusjuures inglise keeles on vaid üks lugu – üks igati põnev ja huvitav kuulamine ehk “Playing With The Wind” (mulle meeldib eriti see vokaliisi osa, mis aimab järgi tuult). Loomulikult on ka sellel albumil kauneid meloodiaid ja põnevaid harmooniaid (“Pressagio”, “Ela Disse-Me Assim”, “Prometo Nao Prometer” (selles laulus laulab ka Luisa Sobral), “Mano a Mano”).

Sobral ise on ütelnud pärast uue plaadi ilmumist: “Ma olen ikkagi siin pärast kõike, kõik jätkub, läheb edasi. Kui läheb hästi, on võimalus hakata mõtlema uute asjade peale.” Siinkohal peabki lisama, et eelmise aasta lõpus abiellus Salvador Sobral prantsuse filminäitlejatari Jenna Thiam’iga.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/SalvadorSParisLisboa

Salvador Sobral "Mano a Mano"


Yuval Zommer „Suur linnuraamat“

(Varrak)

Miks lindude munad on ühest otsast teravamad?

Kas papagoid oskavad rääkida?

Miks on flamingo roosa?

Sellest raamatust leiad vastused neile ja paljudele teistele küsimustele lindude hämmastava maailma kohta. Lisaks saad piltidelt üles otsida 15 peidetud muna.

See imeliste illustratsioonidega loodusraamat tutvustab mitmesuguseid maailma eri paigus elutsevaid värvikirevaid ja omapäraseid, aga ka veidraid ja lausa uskumatute kommetega sulelisi.

Raamatus on ka rohkesti põnevaid fakte erinevate linnuliikide jahipidamisviiside, ellujäämisoskuste ja pulmamängude kohta.

Mulle on viimastel aastatel linnud ja linnuraamatud kangesti meeldima hakanud. Hakka või ornitoloogiks õppima. Praeguses vanuses on selleks vist liiga hilja, kuid linde jälgida võib ju ka vanemas eas, rääkimata linnuraamatute lugemisest. Praegugi on hommikuti aias igati põnev jälgida lindude askeldusi, kuidas varesed suupärast toidutükki otsivad, kuidas tihased oma järeltulevat põlve üles kasvatavad, kuidas laululinnud kevadel ja suve hakul laulavad.

“Suur linnuraamat” on üks ilmatuma uhke, suurepäraste illustratsioonidega ja sama suures formaadis nagu näiteks ka Piotr Socha ja Wojciech Grajkowski raamatud “Mesilased” ja “Puud”, ning Yuval Zommeri kirjutatud “Suur putukaraamat” ja “Suur mereraamat”, mis samuti eesti keeles ilmunud on. Yuval Zommer on kirjutanud raamatu tekstid ja teinud imelised illustratsioonid, linnuelu tundjaks selles raamatus on Barbara Taylor.

“Suur linnuraamat” on oma sisult ja ülesehituselt selline raamat, mis sobib suurepäraselt väiksemale lugejale, et neid lindudega ja linnumaailmaga tuttavaks teha, kuid kindlasti on see huvitav ja põnev lugemine/vaatamine ka suurele lugejale.

Raamatu esimestel lehekülgedel tutvustatakse meile tähtsamaid linnurühmi. Selgub, et linnuliike on ühtekokku ligi 10 000 ja nad kuuluvad paljudesse erinevatesse rühmadesse. Millisesse nimelt, sõltub nende välimusest ja sellest, kuidas nad oma keskkonnas toime tulevad. Nii on siin juttu rööv- ja metsalindudest, kakkudest, värvulistest, vee- ja merelindudest ning lennuvõimetutest lindudest.

Järgmisel paarisküljel on juttu linnuvaatlejast. Kuidas lind linnuvaatlejassse suhtub, juttu on looduse kutsest ehk lindude häälitsustest, linnuvaatleja varustusest (nt. binokkel, märkmik), "detektiivitööst", sest linnud jätavad oma elutegevusest maha väikeseid märke (suled, munakoored, väljaheited jm.).

Edasi on juttu sulgedest ja lendamisest. Saad teada, miks on linnul suled, mis on värvikood, milline sulestik on glamuurne, aga praktiline, miks öeldakse nagu hane selga vesi. Järgmisel kahel küljel saame lugeda püsimatutest lindudest – kuhu linnud talveks lähevad, mis on kehakell, mis on öine lend ja magnetiline tõmme, kuidas rändavad maalähedasest linnud.

Edasi vaatame linde juba lähemalt. Habekakud (miks on habekukk nii suur, miks on habekakul nii suured silmad, habekakk on hääletu, ent surmav, mis on lumehüpe), flamingod (miks on flamingo roosa, mis on mudasupp, miks flamingo seisab ühel jalal, kuidas flamingo ennast jahutab, milline on flamingode tantsutrupp), harakad (kas harakad varastavad läikivaid esemeid, mis on harakaparlament ja pöördsaba, kas harakad suudavad unustada, tema või temake), jäälinnud (kas jäälind püüab ainult külmunud kala, kuidas jäälind kala sööb, milline on jäälinnu eluase), lennuvõimetud linnud (miks mõned linnud ei saa lennata, jookse elu eest, mõnus saareelu, mis viib meid Uus-Meremaale), sekretärilinnud (pikad ja vibalikud, mis on maohõrgutis, millised on sekretärilinnu lauakombed, milline on nende lummav välimus), papagoid (kas papagoid oskavad rääkida, kui vanaks võivad papagoid elada, kui kaua elavad koos lembelinnud). 

Seejärel saame tuttavaks ja saame lugeda põnevaid fakte ning teadmisi valgepea-merikotkast, lunnist, albatrossist, koolibrist, paabulinnust, punarinnast, luigest, vaenukäost, kroonkurest.

Vaatluse all on ka pesad. Milline koht on parim pesa ehitamiseks, kes on see vahva rätsep, kes “õmbleb” pesa ämblikuvõrgust, kuhu muneb oma munad kägu, kes ehitab endale porist pesa. Juttu on otse loomulikult ka munadest. Saame teada, miks on lindude munad ühest otsast terevamad, milline on suurim ja väikseim muna, kuidas käib haudumine, kuidas tibu munast koorub. Ka nokkade ja toitumise kohta on selles raamatus lugeda, lisaks veel ka lindude häälitsused ja laul, peatutakse ka linnalindudel ning ehitame ise linnule kodu.

Selline raamat see “Suur linnuraamat”. Palju põnevaid fakte ja teadmisi, kõik antud edasi lühidalt, konkreetselt ja selgelt, aga väga huvitavalt. On palju küsimusi, mis saavad kohe ka vastuse ja selgituse. No ja loomulikult need ägedad illustratsioonid, neid võikski kiitma jääda.

Väga suurepärane raamat.


Rein Kuresoo, Hendrik Relve, Indrek Rohtmets „Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht“

(Varrak)

Raamat tutvustab lihtsas ja selges keeles umbes 600 taime- ja loomaliiki, kes Eestimaa looduses tooni annavad. Autorid on siia valitud just need liigid, kellega ka algaja loodusehuviline kõige tõenäolisemalt kokku puutub. Tee tutvust taimede, seente, lindude, imetajate, kahepaiksete ja roomajate, kalade ja selgrootutega. Kõik liigid on eraldi portreteeritud nii sõnas kui pildis.

• Taimed, loomad, linnud, kalad, putukad ja teised eluvormid ühtede kaante vahel

• Liigid, kellega kõige tõenäolisemalt looduses kokku puutud

• Üle 600 foto

• Liikide nimed ka ladina, inglise, soome ja vene keeles, lisaks rahvapärased nimetused.

Pean tunnistama, et “Eesti elusloodus” on üks ilmatuma uhke, faktirohke ja huvitav raamat. Omamoodi ju entsüklopeedia, mis annab lühidalt, kuid põnevalt väga põhjaliku ülevaate kodumaisest loodusest.

Raamatu saatesõnas ütlevad autorid, et lugeja ees on Eestimaa looduse teejuht, raamat, kus on kõrvuti niidutaimed, linnud, kalad, putukad ja paljud teised, kes meie kõrval Eestimaal elavad. See on raamat meie tavalistematest taimedest, loomadest ja seentest. See on raamat kõikidele, kes loodusest hoolivad ja avasilmi maailmas vaatavad. Looduse teejuht on teos, mis asendab riiulitäit raamatuid.

Ja veel – valikut tehes, millist liiki raamatusse võtta ja keda välja jätta, on koostajad lähtunud eelkõige sellest, kes taluõuedel, niitudel, metsades ja mererandadel kõige tõenäolisemalt võiksid tähelepanu köita.

Õigupoolest ei saagi see raamat vastata kõigile küsimustele, mis looduses liikujal tekkida võivad, looduse teejuht juhatab teid looduse ja juba tunduvalt sügavamale puuriva erialakirjanduse juurde.

Raamatu esimene osa on taimedest. Alguses öeldakse, et taimed on elu aluseks Maal. Nende tuunusvärviks on roheline. Rohelise tooni põhjustajaks on taimedes leiduv klorofüll. Just klorofüll võimaldab neil ainsana Maa elusolenditest luua eluta ainest elusainet ehk orgaanilist ainet. Taimed seovad päikeseenergia abil mullast vett ja mineraalaineid ning õhust süsihappegaasi. Kasvades toodavad nad orgaanilist ainet ning hapnikku. Maakera eluskoosluste muud liikmed, kaasa arvatud inimene, saavad süüa ja hingata vaid seepärast, et on olemas taimed.

Taimeuurijad on jaganud taimeriigi vastavalt taimede keerukuse astmele hõimkondadesse. Selles raamatus tutvustatavad taimed kuuluvad kas sammaltaimede, sõnajalgtaimede, paljasseemnetaimede või katteseemnetaimede hulka.

Selgub, et raamatus ei ole taimeliigid esitatud tavapärases süstemaatilises järjestuses. Meie looduse tavalisemaid liike on rühmitatud selliselt, et lugejal oleks võimalikult hõlpus neid leida ja ära tunda. Alustatakse õistaimedest, järgnevad puud ja põõsad, sõnajalgtaimed, samblad. Õistaimed on rühmitatud õite värvuse ja lehtede kuju järgi. Puud ja põõsad on rühmitatud peamiselt lehtede kuju ja asetuse järgi võrsel.

Alustatakse õistaimedega, kusjuures iga taime juures on kirjas ka taime nimi folkloorist, millised on taime õied, milline on taime kasv, kus taime leida võib. Toon välja mõned tutvustatavad õistaimed – valge vesiroos, ädalalill, ümarlehine huulhein, kuningkübar, laanelill, leseleht, vesihein, põld-kadakkaer, põisrohi, seebilill, linnurohi, kassitapp, merihumur, sookail, pohl, sinikas, luigelill, maikelluke, soovõhk, konnarohi, angervaks, metsmaasikas, valge ristik, kesalill, palderjan, köömen, naat, heinputk, mürkputk, ubaleht, raudrohi, kukehari, metsvits, käokannus, piimjuur, jpt. Kokku 110 leheküljel huvitavat lugemist õistaimede kohta.

Edasi juba puud ja põõsad. Näiteks mänd, kuusk, kadakas, saar, pihlakas, näsiniin, kukerpuu, vaher, kuslapuu, türnpuu, lodjapuu, tamm, viirpuu, arukask, hall lepp, haab, pärn, jalakas, toomingas, sarapuu, hõberemmelgas, paakspuu, porss jt.

Puudele ja põõsastele järgnevad sõnajalgtaimed – kattekold, põldosi, laanesõnajalg, naistesõnajalg, kilpjalg jt. Seejärel juba samblad – palusammal, laanik, lainjas kaksikhammas, palu-karusammal, metsakäharik, pruun turbasammal.

Raamatu üsna lühike teine osa on samblikest. Samblikud on omapärased organismid, keda peaaegu iga inimene on siin-seal puutüvel või kivirahnul tähele pannud, kuid kelle liike üldiselt väga halvasti tuntakse. Veel möödunud sajandi keskpaigas käsitleti samblikke taimeriiki kuuluvatena. Tänapäeval ollakse üksmeelel, et samblikud kuuluvad seeneriiki. Millistest samblikest selles raamatus juttu on – harilik hallsamblik, vagu-lapiksamblik, islandi käosamblik, alpi põdrasamblik, saare-rihmsamblik, habesamblik, narmassamblik, kilpsamblik, korpsamblik ja kõrvsamblik.

Raamatu kolmas osa on seentest. Sõnaga “seen” seostuvad esimesel hetkel ikka tavalised jala ja kübaraga seened metsa all – pilvikud, puravikud, kärbseseened… Tegelikult on seeneriigi mitmekesisus palju suurem. Siia kuuluvad palja silmaga nähtamatud parasiitseened, mis tekitavad haigusi taimedel, loomadel ja inimesel. Roostevärvi laigud või pustulid taimedel, jahujas valge või kergelt hallikas kirme puude ja põõsaste lehtedel on seened. Rohekad, kollakad ja isegi mustad hallitused mullapinnal, niiskunud seinal ja toiduainetel on samuti seened. Taelad ja pessud puutüvedel ning –kändudel, väikesed punased, kollased, mõnikord harva ka rohelised kausikesed mullal, samblal ja puidul on ikka ja jälle seened. Seentel võib olla veel mitmesuguste koorikute või nuiakeste või veel mingi eriilmeline kuju.

Eestis on praegu teada umbes 3500 liiki seeni, neist vaid napilt üks kolmandik on tavapärase “seenevälimusega”. Seentel on oluline osa looduses, kus nad on üheks põhilüliks aineringluses ja samuti paljude taimede asendamatuteks sümbiootilisteks partneriteks. Raamatus on palju tuttavaid seeni, palju üsnagi kummalise nimega seeni jpm. Kaseluudik, rokfori pintselhallik, teraline hirvepähkel, kevadkorgits, ümarmürkel, üdik, harilik kukeseen, austerservik, vääveltorik, majavamm, lepapässik, palupuravik, võitatik, kitsemampel, tavalehtrik, hobuheinik, suur sirmik, männiriisikas, jpt.

Raamatu neljas osa tutvustab lugejale linde. Eesti looduse mitmekesisus peegeldub ka siinses linnustikus. Eestis on ametlikult kohatud 386 liiki linde. Neist on pesitsemas registreeritud 229 liiki, kellest 209 võib pidada regulaarseks pesitsejaks, 38 liiki linde rändab läbi või talvitub Eestis ning ülejäänud on eksikülalised. See raamat tutvustab 109 linnuliiki, kellest enamik on meil tavalised. Päris tavaliste ja enam tuntud lindude hulka on lisatud ka mõned silmatorkava välimusega harvem kohatavad linnud.

Raamatus saame lugeda 79 leheküljel sellistest lindudest – tuttpütt, kormoran, kühmnokk-luik, hallhani, valgepõsk-lagle, ristpart, sinikael-part, piilpart, tuttvart, aul, hahk, sõtkas, jääkoskel, kanakull, raudkull, hiireviu, lõopistrik, laanepüü, teder, nurmakana (põldpüü), metsis, rukkirääk, lauk, sookurg, merisk, kiivitaja, metskurvits, tikutaja, naerukajakas, kalakajakas, hõbekajakas, merikajakas, randtiir, valge-toonekurg, hallhaigur, kodutuvi, kaelustuvi, turteltuvi, kägu, värbkakk, kodukakk, händkakk, kõrvukräts, öösorr, piiritaja, väänkael, musrähn, suur-kirjurähn, hallpea-rähn, jäälind jt. Edasi saame tuttavaks lindude seas värvulistega – suitsupääsuke, räästapääsuke, põldlõoke, metskiur, linavästrik, hänilane, vesipapp, käblik, siidisaba, punarind, ööbik, lepalind, kivitäks, musträstas, hallrästas, vainurästas, laulurästas, kõrkja-roolind, väike-lehelind, pöialpoiss, salutihane, rasvatihane, sinitihane, sabatihane, porr, puukoristaja, pasknäär, harakas, kaelushakk, künnivares, hallvares, ronk, kuldnokk, koduvarblane, põldvarblane, metsvint, rohevint, siisike jpt.

Raamatu viies osa on imetajatest. Eestis on leitud 65 erinevat imetajaliiki. Tavaliselt puutuvad imetajad meile lindudega võrreldes märksa harvem silma, ehkki ühel metsa- ja niiduhektaril elab kindlasti kümneid uru- või leethiiri. Lindudega võrreldes on imetajad märksa ettevaatlikumad – pole neil tiibu, mis neid ohtlikust naabrusest kiiresti ohutusse kaugusesse toimetaks. Suurem osa imetajatest eelistab oma asju ajada õhtuhämaruses või, veelgi meelsamini, ööpimeduses. Meile räägitakse selles raamatus siilist, mutist, mets-karihiirest, suurkõrvast, veelendlasest, halljänesest, valgejänesest, oravast, koprast, leethiirest, niidu-uruhiirest, mügrist, ränd- ja kodurotist, kodu- ja kaelushiirest, pisihiirest, hundist, rebasest, kährikust, pruunkarust, ilvesest, mägrast, kärbist ja nirgist, mingist, metsnugisest, saarmast, hall- ja viigerhüljest, metsseast, metskitsest, põdrast ja pruunhirvest.

Kuues osa võtab vaatluse alla kahepaiksed ja roomajad. Kahepaiksete valikus on rohukonn, harilik kärnkonn, tiigikonn ja tähnikvesilik. Roomajate valikus on arusisalik, vaskuss, nastik ja rästik. Raamatu seitsmes osa tutvustab meile kalu, viimane, kaheksas osa selgrootuid (liblikad, mardikad, muud putukad, muud selgrootud.

Selline on see raamat. Igati huvitav ja faktirohke lugemine, palju huvitavaid ülevaateid meie elusloodusest. Sobib kindlasti nii suurele, kuid miks mitte ka väiksemale lugejale.


„UglyDolls. The Original Motion Picture Soundtrack“ (Warner Music)

Seekord on vaatluse all üks igati vahva popmuusika plaat, mis tegelikult on muusikalise multifilmi, komöödia „UglyDolls“ heliriba. Filmi lavastaja on Kelly Asbury, ja multifilmi tegelastele on hääle andnud Kelly Clarkson (tema häälega on tegelaskuju Moxy), Nick Jonas (tegelaskujuks Lou), Janelle Monae (tegelaskujuks Mandy), Pitbull (tegelaskujuks Ugly Dog), Blake Shelton (tegelaskujuks Ox), Wanda Sykes (tegelaskujuks Wage), Gabriel Iglesias (tegelaskujuks Babo), Wang Leehom, Emma Roberts (tegelaskujuks Wedgehead), Bebe Rexha, Charli XCX ja Lizzo (viimati mainitud kolm artisti on hääle andnud tegelaskujudele ühtse nimega The Spy Girls), keda kõiki ka sellel albumil laulmas kuulda saab.

Tähelepanuväärne on see, et enamus neist ongi ju lauljad (Clarkson, Jonas, Monae, Pitbull, Shelton, Roberts, Bebe Rexha, Charli XCX ja Lizzo), kuid tegelikult pole ju imestada midagi, sest tegemist on muusikalise multifilmiga, mistõttu plaadil olevatest lugudest on mõned ka üsnagi muusikalimeloodiatega.

Plaadil esitavad originaallugusid eelpool mainitud artistid, kuid ka USA menukas a cappella ansambel Pentatonix, Brasiilia lauljatar Anitta ja edukas USA poistebänd Why Don’t We. Plaadi muusikalise poole eest hoolitseb Christopher Lennertz (tema on varem kirjutanud muusikat multifilmidele „Alvin and the Chipmunks“, „Hop“, mängufilmidele „Think Like A Man“, „Horrible Bosses“, arvutimängude sarjale „Medal of Honor“, telesarjadele „Supernatural“ ja „Revolution“). Laulude heliloojaks on Christopher Lennertz, laulusõnade autoriks Glenn Slater.

Plaadil on siiski ka teiste autorite lugusid – Daryl Hall’i ja John Oates’i kirjutatud „You Make My Dreams“, mida esitab Pentatonix (selle loo algupärand on aastast 1980, esitajaks duo Hall & Oates), lisaks veel Jonas Jeberg, Neil Ormandy, Jayson DeZuzio, Stefan Johnson, Louis Schoorl jt.

Plaati tutvustav esimene singel on Kelly Clarksoni esitatud ja juba hitiks saanud „Broken & Beautiful“, mille autoriteks on Alecia Moore (tuntud ka Pink’ina), Steve Mac (selle mehe käsi on mängus ca 30 laulus, mis tõusnud briti singimüügitabeli tippu), Johnny McDaid (ansambli Snow Patrol liige, kes kirjutanud ka lugusid koos Ed Sheerani ja Robbie Williamsiga), Marshmello (USA elektroonilise muusika produtsent ja DJ). Ei jää ka minul muud üle, kui tõdeda, et see on üks ülimalt hästi kirjutatud, toodetud ja esitatud popilugu, mis tõepoolest paneb ennast ka kuulama ja Kelly Clarksonil on jätkuvalt väga-väga hea hääl. See on ka plaadi esimene lugu, millele järgneb samuti hea minekuga popilugu „Couldn’t Better“, mille esitab samuti Kelly Clarkson. Seda lugu on plaadil kaks korda (järjekorras teine ja neljas lugu) – esimene neist on nn pop versioon ja teine filmi versioon.

Kolmas lugu plaadil on lühike (32 sekundit) „Today’s The Day“ (esitajaks Kelly Clarkson), mida võiks nimetada lihtsalt väikseks üleminekuks.

Viiendana „saavad sõna“ multifilmi osatäitjad. See on selline vahva ja lühike (1 minut ja 41 sekundit) ja armas „Today’s The (Perfect) Day“, mis tegelikult on jätk ju eelpool mainitud 32 sekundilisele üleminekule. Selline mõnusa muusikali-hingamisega lugu, on kuulda koori ja igati kaunist meloodiat. Ilus sõnum on ka selles loos – iga nuku jaoks on kusagil laps. Ilus mõte, kas pole.

Kuues lugu igati funkylik lugu (veidi tuletab meelde Bruno Marsi), kuid seekord esitajaks ju Nick Jonas, kes on ju tuntud ka ansamblist Jonas Brothers (selles ansamblis on Nick ju koos oma vendade Joe ja Keviniga). Igati mõnusa alatooniga lugu.

Seejärel kuuleme lugu „You Make My Dreams“, mis on veidi 60ndaid aastaid aimav popilugu, esitajaks kindlasti üks andekamaid a cappella bände Pentatonix. Selles loos kuuleb lahedat mitehäälset laulu, ja eks saab ju häälega ka igasugu pille järele teha.

Kaheksas lugu on jällegi lühike üleminek, veidi kaval ja veidi pahatahtlik „The Uglier Truth“, mida esitab Nick Jonas.

Seejärel jällegi popilugu „All Dolled Up“, esitajaks USA lauljatar, laulukirjutaja, näitlejatar Janelle Monae. Igati kaasahaarav popilugu, selline multifilmi-lugu, ja seda heas mõttes. Ka järgmises loos laulab Janelle Monae, seekord koos Kelly Clarkson’iga. „Unbreakable“ on üsnagi võimsa hingamisega kaunis ja ballaadilik lugu. Kindlasti lugu, milles on ka hitiainest, sest refrään on täpselt selline, mis peaks ühes hittloos olema.

11. laul on huvitaval kombel juba finaal ehk „The Big Finale“, kus kuuleme tõepoolest tervet multifilmis kaasa löönud lauljate/näitlejate tiimi. Loos on sees juba varasemast tuntud meloodia laulust „Today’s The Day“.

Kuid tegelikult ei ole plaat veel läbi, sest neli lugu on plaadil veel – popmuusika superstaar, USA lauljatar Bebe Rexha esitab popiloo „Girl In The Mirror“, otse loomulikult on Bebe Rexha ka selles loos sama hea nagu alati. Brasiilia lauljatar Anitta laulab laulu „Ugly“, mis on samuti kauni meloodiaga hea popilugu, veidi rahulikuma hingamisega, kuid tegelikult ega sellel plaadil ju väga suurt müdistamist ei olegi. Kõik lood on ilusate meloodiatega ja meeldejäävad, nii tegelikult peavadki ju ühel heal heliribal asjad olema. Plaadil on sellest Anitta esitatud loost veel ka hispaaniakeelne versioon, kuid olen kindel, et ka selles loos on seda hitiainest 100% olemas.

Kaks lugu on plaadil veel – USA poistebänd Why Don’t We esitab igati kaasaegse popiloo „Don’t Change“, milles on palju selliseid muusikalisi elemente, mida ka meie kodumaiste noorte artistide lugudes kuulda võib. Kui kuulad, siis saad aru, millele ma vihjan.

Lisaks veel ka USA kantrimuusika supertäht, seitse korda Grammy auhinnale kandideerinud ja mitmete talendisaadete kohtunik Blake Shelton, kes esitabki ka sellel plaadil kantroiloo „Wallflowers & Weeds“, milles ta kinnitab taaskord, et „roses are red, violets are blue“ ja et kõik lilled on ilusad, isegi müürililled ja umbrohi.

Selline plaat. Ei saa nuriseda, sest tegemist on igati hea popiplaadiga. On ilusaid meloodiaid, suurepärased esitajad, väga hästi lauldud, suurepäraselt produtseeritud, sellised laste- ja noortesõbralikud lood, mis sobivad kuulata ka täiskasvanutele. Ja kui Sulle multifilmid ja ka see multifilm meeldis, siis loomulikult naudid ka seda heliriba.

Kuula ise ka:

https://atlantic.lnk.to/UglyDollsPR

Kelly Clarkson "Broken & Beautiful"


Cressida Cowell „Kuidas taltsutada lohet 2. Kuidas olla mereröövel“

(Pegasus)

„AINULT THOR TEAB,” kisendas Molu, „kuidas teie KASUTU KAMP Karvaste Huligaanide hõimu üldse vastu võeti! … Aga nüüd seisab teil ees neli rasket aastat Piraatide Treeningprogrammis, enne kui võite end nimetada tõelisteks VIIKINGITEKS!” Suurepärane, mõtles Kokutis mornilt.

Aga kui kohale jõuab tohutu suur, peaaegu kahemeetrine ulpiv kirst kirjaga „ETTEVAATUST! ÄRGE SEDA KIRSTU AVAGE!”, mis siis edasi saab? Algab retk Kokutise esiisa varanduse otsimiseks ja elu läheb tõeliselt HIRMSAKS!

Kuidas olla mereröövel” on Cressida Cowelli ülipopulaarse raamatusarja „Kuidas taltsutada lohet” teine osa. 2019. aasta kevadel linastus Eesti kinodes samal sarjal põhinev animaseiklus „Kuidas taltsutada lohet 3”.

Mul on väga hea meel, et eesti keeles on ilmunud põneva ja vägagi humoorika ning seiklusliku raamatusarja „Kuidas taltsutada lohet“ teine raamat. Üsna hiljuti ilmus ju ka sarja esimene raamat.

Teise raamatu sissejuhatuses ütleb autor, et see on Kokutis Kohutav Kilttursk Kolmanda, kuulsa viikingikangelase, lohelausuja ja suurepärase mõõgavõitleja päeviku teine köide. Siin räägitakse sellest, kuidas ta leidis oma kuulsa mõõga, kohtus esimest korda oma peamise vaenlase – Väljatõugatute kõige kõrgema ja mõrvarlikuma pealikuga – ning sai jälile Kummitusliku Karmhabeme varanduse kohutavale saladusele... Tundub ju põnev - viikingid ja mereröövlid. Arvata võib, et läheb madinaks.

Tegelikult on esimestes raamatutes Kokutis veel üsna noor poiss, omamoodi viikingi-hakatis, kellest peaks kunagi saama hõimupealik ja viikingikangelane, kuigi poisina on ta üsna õbluke, üsna oskamatu, kuid ta on juba poisina väga julge, aus ja õiglane, täis tahtmist. Ja see vist ongi ju kõige olulisem, et kunagi pealikuks ja kangelaseks saada.

Teises raamatus on mängus viikingid (seekord lausa kaks hõimu – Huligaanid ja Väljatõugatud), mereröövlid, lohed, muud jubedad ja üsna õudsad loomad, Kokutise esiisa varandus, saame osa mõõgavõitlusest, saame tuttavaks vaene-aus-talumehega, kel nimeks Alvin, ja kes polegi nii väga aus ega mitte ka talumees. Saame osa kahe viikingihõimu vihasest madinast, sõidame viikingilaevaga, lööme kaasa võitluses igasugu jubedate loomadega, käime ära vee all, oleme veealuses koopas ja otsime tõelist piraadiaaret. Saame teada sedagi, miks oli Kokutis senini üsna kehv mõõgavõitleja, kuidas Kokutise parim sõber Kalajalg näitab, et ta polegi saamatu viikingi-hakatis, aga hoopis poolearuline sõdalane ehk berserg. Lisaks Kokutisele ja Kalajalale löövad kaasa raamatusarja esimesest raamatust tuttavad Stoik Üüratu – Huligaanide hõimu pealik ja Kokutise isa, Hambutu – Kokutise väike, sõnakuulmatu, kuid igati ustav ja nutikas lohe, Tatikärss ja Koeralehk Kanaaju – samuti noored viikingid, kes sooviksid hoopis ise tulevased hõimupealikud olla.

Teine raamat algab suure tormiga, mis piitsutab merd Berki saare ümber. Vaatamata sellele on merel viikingilaev, mille aerudega maadleb kaksteist poissi, tulevased viikingid. See on osa Berki saare Piraatide Treeningprogrammist – mõõgavõitlus merel (ainult algajatele). Esimesena peavad tormisel merel ja kõikuval laeval mõõgavõitlust pidama Korealehk Kanaaju ja Kokutis. Kokutis on väike, teine suur ja tugev. Võitlus läheb üsna vihaseks, kuid Kokutis pääseb halvimast, sest viikingilaev põrkab kokku vees ulpiva suure asjandusega, mis laevakeresse suure augu lööb. Kümne sekundiga vajub laev ookeani põhja. Kõik poisid pääsevad, abiks laevaga kokkupõrganud asjandus, milleks osutub kirst, kui täpne olla – surnukirst, millel kiri, mis vihjab sellele, et kirstu sees on Sisesaarte suurima mereröövli Kummituslik Karmhabeme surnukeha, ja kirstu ei tohiks kindlasti mitte avada.

Kas sellised hoiatused mõjuvad viikingitele? Loomulikult mitte! Huligaanide külas kirst avatakse ja selle sees ongi surnukeha! Surnukeha, mis äkki istuli kargab. See ei ole teps mitte surnukeha! See on vaene-aus-talumees Alvin! Vähemalt sellisena ta ennast tutvustab. Ta räägib oma „loo“, kuidas ta kirstu sattus, kuidas ta oma käest ilma jäi jpm. Ta teab rääkida sedagi, et kuulsa piraadipealiku varandus peaks olema Luulõvide saarel. See on üks ilmatuma ohtlik koht, kust pole keegi kunagi elusalt tagasi tulnud. Seal elavad luulõvid! Luulõvi on autori kirjeldusel kolmemeetrine lohe, kes on kaotanud lennuvõime, silmanägemise ja kuulmise, kuid tema lõhnataju on erakordne ning ta sööb kõike, mis kätte saab. See on väga-väga ohtlik loom!

Kokutis ja Hambutu aimavad halba, kui kirst arvati, ja nad aimavad ka halba luulõvide juurde mineku suhtes, kuid kes neid ikka kuulab. Hambutu kahtlustab sedagi, et Alvin on tegelikult üks väga halb inimene, mis tegelikult ju hiljem tõeks osutub.

Ükski keeld ja hoiatus ei hoia viikingeid tagasi ja Stoik Üüratu on kindel, et tuleb siiski minna retkele Luulõvide saarele, esiisade varandust otsima! Algavad ettevalmistused, no näiteks mõtlevad viikingid välja kavala plaani – nad pesevad end korralikult puhtaks, sest siis ei tunne luulõvid ju nende lõhna! No võib-olla tõesti, kuid kas sellest on ikka abi, kui saarel ootavad sind ees igasugu ootamatused.

Luulõvide saarel aardekirst leitakse, kuid see on ühtlasi ka karmi piraadipealiku salakaval lõks, mistõttu peavad viikingid saarelt põgenema. Luulõvid on ärganud ja tundnud lõhna, mis seotud just selle aardekirstuga. Nüüd on Kokutis jällegi suures hädas, kuid erakordset julgust ja vaprust näitab üles Stoik Üüratu, kes luulõvidega võitlusesse asub!

Huligaanide hõimu liikmed jõuavad siiski tagasi oma laevale, mis rannas neid ootas. Siinkohal pean mainima, et laeval pidas seni vahti toosama Alvin, kes on omakorda korraldanud järgmise lõksu ja näitab välja oma tõelise pale. Huligaanide hõimu viikingeid ründavad Väljatõugatute hõimu liikmed, kes on ikka väga jubedad, õudsad ja vastikud tüübid, osad neist lausa kannibalid. Taplus laeval on karm, ohus on nii Stoik Üüratu kui ka Kokutise elu, kuni laev hoopis põlema läheb.

Seejärel oleme juba merepõhjas. Õigupoolest on seal koos Kokutis, Hambutu, Kalajalg ja Alvin ehk Alvin Alatu. Leiame üles veealuse koopa, kus asub miskit väga uhket ja miskit väga jubedat! Ma ei tahaks Sulle siinkohal välja reeta, millised seiklused meid vee all ees ootavad, kuid igal juhul saad teada, milline jube elukas on kägijalg!

Saame teada sedagi, kuidas Kokutis saab endale imelise mõõga, mis oma välimuselt polegi teab mis imeline, kuidas Kokutis saab teada, miks ta seni mõõgavõitluses väga edukas pole olnud. Mis saab aardest? Mis saab Kokutisest, Hambutust ja Kalajalast? Mis saab Alvin Alatust? Kas keegi süüakse ära? Kas peategelased jõuavad koju tagasi? Ja miks ei pea alati olema kangelane, et sulle saaks osaks kangelase vastuvõtt!

Selline põnev raamat. Ägedad seiklused, põnevad ja kaasakiskuvad mõõgavõitlused, palju kummalisi ja jubedaid elukaid, vahvad peategelased, mõnusat huumorit ja muhedat nalja, kuid ka palju-palju põnevust ning kaasakiskuvaid seiklusi.

Raamatu piltide autor on samuti Cressida Cowell.


Asa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson „Kodukäija. PAX: 10. raamat“

(Varrak)

Oraakli kaardid ennustasid kaarnavennastele katastroofi. Ennustus hakkab tasapisi täide minema. Õige varsti peavad Viggo ja Alrik ära kolima. Nad saadetakse Mariefredist kasuvanemate Andersi ja Laylah’ juurest minema. Viggo meelest on see kõik Irise süü. Aga kui ta järsku taipab, kus võiks olla neile vajalik kood, süttib pimeduses väike lootusekiir. Kas vennad suudavad Mariefredi ja maailma päästa, enne kui must nõid salaraamatukogusse sisse pääseb ja tondi äratab?

Aeg tiksub, pimedus murrab sisse – viimast korda!

Väga põnev ja kaasahaarav laste- ja noorteraamatute sari “PAX” on tõepoolest lõpule jõudnud, sest eesti keeles on ilmunud sarja viimane, 10. raamat. Tegelikult ei meenugi mulle ühtegi sellist lastele ja noortele mõeldud sarja, mis koosneb lausa kümnest raamatust, kusjuures kõik osad on tõepoolest vägagi põnevad ja huvitavad.

Ka selles osas kohtume juba varasemast tuttavate tegelastega – vennad Alrik ja Viggo, nende koer Freja, nende hea tuttav neiu Iris, kes on ka tubli nõid, salajase raamatukogu hoidjad ja nõiaoskusi omavad Estrid ja Magnar, kuid ka raamatusarja üks kurjemaid ja jubedamaid tegelasi Migreeni-Maggan, endine kooli medõde, kes on osutunud suurkes nõiaks (mustaks nõiaks) ja kõikide halbuste emaks, kui nii väib öelda. Tegelasi on viimases osas teisigi.

Lugu algab sellega, kust eelmine raamat lõppes. Sellega, et vennad Alrik ja Viggo on määratud Mariefredist lahkuma, kusjuures nad peaksid hakkama elama lahus. See ei ole poistele just kõige toredam uudis, sest on ju vennad alati teineteisele toeks olnud, ühekoos võidelnud krattide, lummutiste, näkkide, katkuhaldja, hõbemao, luupainaja jpt, ja selles osas on neil ju vastas kõige suurem ja kurjem vaenlane, kes soovib hävitada terve maailma – Kodukäija! Just seda jubedust plaanib äratada must nõid ehk Migreeni-Maggan.

Alrik ja Viggo püüavad olla “kõvad kutid”, kuid on üsna selge, et nende tulevik näib üsnagi nutune. Pole nad ju teieneteisest lahus olnud. Iris üritab neid lohutada, sest on ju ka tema pidanud elama koos oma nõiast vanaemaga, lahus oma isast, emast ja nooremast õest, Gloriast.

Just selles osas saame tuttavaks ka Irise noorema õe Gloriaga, kes on rongis koos isa ja emaga. Nad on teel Hamburgist Mariefredi. Glorial on plaan üles otsida Mariefredis oma õde. Gloria on ütelnud oma vanematele, et sooviks ilmtingimata näha Grispholmi lossi. Rongis on veel üks mees – läikivate kingadega, kes näib tundvat Gloriat, ja ka Irist. Ta pöördubki Gloria poole: “Sa oled Irise õde, kas pole?” Mees kinnitab, et on Irise sõber ja et ta igatseb oma õe järele. Ta lubab, et tema viib Gloria Irise juurde, kuid selleks on vaja väikese tüdruku mobiilinumbrit, mille Gloria talle ka annab. Sedavõrd suur on tüdruku soov oma õega kohtuda, ja ta tagasi koju kutsuda.

Veidi hiljem saame teada, et salapärane mees rongis oli lossiülem, kes seni on olnud ju igati vaoshoitud tegelane, kuid selles osas selgub karm tõde – lossiülem on Migreeni-Maggani vanem vend! Just tema on sundinud Migreeni-Magganit sõlmima lepingut Luupainajaga. Ja nüüd ongi pooleldi ämblik, pooleldi inimene ehk Migreeni-Maggan ja lossiülem koos. Migreeni-Magganil on olemas salapärane ravimtaimede raamat ja koodiga paberleht, kuid ta ei oska selle koodiga mitte midagi peale hakata. Selle koodi abiga peaks sisse pääsema nõidusliku raamatukogu keldrisse, kus peaks olema Kodukäija, kes ootab seda, kes teda sealt vabastaks, et omakorda tuua meie maailma veel teisigi kodukäijaid, kes lõpuks maailma hävitaksid!

Nüüd on lossiülemal oma õele häid uudiseid. Mariefredi on saabunud Irise noorem õde Gloria, ja kui nad Gloria kinni nabivad, siis peab Iris neid aitama, sest just Iris peaks suutma lahti murdma Luupainajalt saadud koodi.

Sündmused PAX-sarja viimases osas on põnevad, kõik toimub väga kiirelt, mistõttu peab iga lehekülge lugedes vägagi tähelepanelik olema, et miski ei jääks kahe silma vahele. Ma ei tahaks Sulle ka kõike ära rääkida, sest sedasi oleks ju lugemine ebahuvitav, kuid mõned vihjed annan siiski veel – Viggo on see, kellele tuleb hea mõte, et paar raamatut tagasi kaduma läinud soolatüükaraamatu koopia peaks olema surma saanud Tere-Henry majas. Seda lähevad Viggo, Alrik, Estrid ja Magnar ka otsima. Selles raamatus peaks olema peidus mitmeid olulisi vastuseid, ka raamatukogu salakoodi kohta. Koopia leitakse, kuid nad jäävad “vahele” ka lossiülemale.

Et asjad oleksid veelgi põnevamad, siis nabivad lossiülem ja Migreeni-Maggan kinni Gloria. Kas nüüd on kõik "trumbid" nende käes?

Soolatüükaraamatus (selle koopias) kirjutatakse koletisest, kes puhkab raamatukogu all. Tumedad jõud ei tohi teda vabaks päästaks, sest sul juhul on raamatukogu kadunud, nagu ka meie kõik. Rohkem lugeda ei saa, sest ülejäänud tekst koosneb üksnes ilma tähdenuseta täheridadest. Raamatus on mitu lehekülge käsitsi kirjutatud ja kodeeritud teksti. Iris püüab tekstile seletussõnu peale lugeda, kuid sellest pole abi, sest tekstile on nõiduse vastu kaitse peale pandud. Viggo arvab, et neid võiks aidata professor Zimmerman.

Professor Zimmerman suudab meie peategelasi aidata või vähemalt õigele teele juhatada, kuid kahjuks see jääb vanahärra viimaseks aitamiseks, sest teda “külastavad” ka Migreeni-Maggan ja lossiülem.

Raamatukogus suudab Iris tänu professor Zimmermanui antud juhistele hakata kodeeritud teksti lugema, mistõttu saab ka lugeja teada, mis on Mariefredis aastasadu tagasi juhtunud - raamatukogu on olnud kloostri raamatukogu, kuhu hakati saatma raamatuid ja maagilisi esemeid teistest raamatukogudest üle maailma. Loodeti, et kaugel Põhjalas, maailma äärel, oleksid esemed ja raamatud kindlas kohas. Mõned raamatud olid täis ennenögematut musta maagiat. Selgub, et musta maagia raamatutele ehitati omamoodi vangla raamatukogu keldrisse, kuigi peategelased on kindlad, et sellel raamatukogul ei ole ju keldrit? Saame teada, et vanadel munkadel ja usumeestel oli kindel plaan musta maagiaga täidetud raamatud tõsta raamatukogus omamoodi vanglasse ja seejärel nõiasõnade lausumisega vangla lukustada. Ühel mungal/kloostrivennal tuli peale kange soov üks raamat kätte võtta ja see ka lahti teha. Just sellest raamatust sisenebki meie maailma Kodukäija, kes sooviks kogu maailma hävitada, nagu ta hävitab ka kõik toonased mungad, kes raamatukogu keldris viibisid.

Ainult ühel mungal õnnestub pääseda, ja tal õnnestub Kodukäija nõiasõnade abil lukustada raamatukogu keldrisse. Kodukäija lubab ja kinnitab, et kodukäijaid on palju. Nad liiguvad ühest maailmast teise, et üks nende hulgast läheb läbi värava ja võtab kõige tugevama oma võimusesse, kuid varem või hiljem pääseb ta sellest vanglast välja ja siis hävitab ta kõik, mis mungale kallis on. Kodukäija lubab luua värava ja kutsuda oma kaaslased siia, ja ta võib oodata, kui vaja, siis kas või tuhat aastat!

Üsna halvad lood, kas pole.

Raamatust selgub see, et kodukäijast võitu saamiseks läheb vaja vähemalt kahte nõida. Tugevam peab end ohevrdama ja andma oma keha kodukäija võimusesse, teine peab kodukäija tule ja veega tapma. Lisaks veel see, et keldrisse sissepääs on peidetud, kuid Iris taipab üsna ruttu, kuhu see sissepääs peidetud on.

Kuhu täpselt? Seda ma praegu siiski Sulle ära ei räägi. See on igal juhul sissepääs, mis viibki raamatukogu keldrisse, kus peaks olema ka Kodukäija.

Kes sellest sissepääsust siseneb, kes läheb keldrisse?

Kinnitan, et viimase osa lõpp saab olema ülimalt põnev. Nii Viggo, Alrik, Iris, Estrid ja Magnar peavad andma endast parima, et vastu hakata ülivõimsale Kodukäijale, Migreeni-Magganile ja lossiülemale. Tuleb päästa maailm, tuleb päästa Gloria, tuleb võita Kodukäija kuid kas see on üldse võimalik?

Kes päästab?

Ja kuidas?

Lahendus on üsnagi ootamatu, ja kahjuks tuleb “ohverdada” ka üks raamatusarja peategelastest, mistõttu võib öelda, et raamatusarja lõpp on ülipõnev, pingeline, täis vihast ja räpakat võitlust, kuid ühtlasi ka vägagi kurb. Raamatu lõpusõnad on siiski sellised: “Pax, mu süda. PAX.” (ehk “Rahu, mu süda. RAHU”).

Selline on “PAX”-sarja viimane raamat, sedasi lühidalt ja kokkuvõtlikult. Jällegi igati põnev ja kaasahaarav lugemine, ühtlasi vägagi filmilik. Autorid ja piltide looja suudavad luua peategelastest ja kangelastetst ning antikangelastest sellise pildi, mis lugeja silmis vägagi reaalseks muutub. Lisaks veel oskus hoida lugejat põnevil kuni raamatu viimaste lehekülgedeni, sest alles siis saabub lahendus.

Kümme osa – seda on palju, kuid “PAX”-sarja puhul on see ka ühtlasi kümme osa väga põnevat ja kaasahaaravat lugemist.


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Peter Hagen „Meisterda ise aias“ (Varrak)

Kas sulle meeldib pigem ise meisterdada ja asju taaskasutada kui osta midagi uut? Kui nii, siis selles raamatus on 34 värske lahendusega projekti kõrgpeenrast tomatimajani, et muuta aed mõnusamaks ja omanäolisemaks keskkonnaks. Üksikasjalikud, juhtnööre sammhaaval ilmestavad joonised on nii lõbusad, et julgustavad ka töömahukamaid ideid ellu rakendama. Kõikide projektide juurde on lisatud vajamineva materjali ja töövahendite nimekirjad ning hulgaliselt praktilisi aiandus- ja töönippe. Raamatus on ka mitu nutikat ideed, alates peenest putukahotellist kuni hubase siilikorterini, et ligi meelitada kasurputukaid, linde ja väikeloomi.

Ka sel aastal saabus kevad. Tuli küll üsna pikkamisi, aga siiski tuli. Kindlasti muutuvad just nüüd aiatööd aktuaalseks, mistõttu usun, et see raamat on igati hea abimees just neile, kes tahavad praegu miidagi oma aias teha, midagi ise meisterdada.

Selle raamatu reklaamis esitatakse tõepoolest õige küsimus – kas sulle meeldib pigem ise meisterdada ja asju taaskasutada kui osta midagi uut? Ma olen üsna kindel, et vastused jagunevad pooleks, on neid kestavad uue, kuid on kindlasti ka neid, kes meisterdavad hoopis ise. Samas olen kindel, et ise meisterdatud asi on hoopis teise “hingamisega”, sest on ju see ikkagi oma käega valmis tehtud.

Raamatu esisisekaanel on öeldud, et selles raamatus on ülevaatlikud materjalinimekirjad kõikide projektide jaoks (kokku on neid 34), lisaks detailsed ehitusjoonised (väga põhjalikud joonised ja pildid on joonistanud Susanne Dinkel) ja palju praktilisi aiandus- ja töönippe. Minu jaoks on raamat huvipakkuv juba seetõttu, et see on selline aiandusraamat, mis sobib suurepäraselt ka meestele, sest siin sellist ninnu-nännu aiandusjuttu ei ole, pigem on kõik igati praktiline ja selline, et tuleb ikka oma käed tööle panna.

Raamatu sissejuhatus kannab pealkirja “Nii see käib”. Raamatu autor tõdeb, et aias meisterdada on tegelikult väga vahva, kuigi seda seostatakse sageli tööga. “Ma lähen aeda tööle” ei küla just väga puhkuse moodi. Inglased, keda tuntakse ja kadestatakse nende hoolitsetud aedada pärast, ütlevad lihtsalt “I go gardening”. Ja töö olekski nagu juba tehtud – vähemalt puhtkeeleliselt. Huvitav mõte, kas pole. Ja autor jätkab, tõdedes, et küll on aga võimalik “gardening” enda ehitatud ja konstrueeritud asjadega oluliselt kergemaks muuta. Hea planeerimise korral jõame omaenda paradiisiaiale tubli sammu võrra lähemale. Seejärel peatub autor lühidalt meisterdamisel, sellel, mis meil äkki juba olemas on, tööriistadel, kas tööriistu osta või laenutada. Juttu on ka puidust, mis peaks olema sertifitseeritud ja ilusa tekstuuriga, tuleb jälgida puidu kvaliteeti. Lisaks veel kruvid, värvid, puidukaitselasuurid, loomad aias ehk keemiavabad tooted, kuid ka meisterdamisel tuleks kindlasti tähelepanu pöörata ohutusele, eriti kiiresti pöörlevate masinate, nagu saed, puurid, akutrell, kasutamisel, sest oht ennast nendega vigastada on suur.

Autor lõpetab sissejuhatuse nii: “Soovin edu projektide elluviimisel!”

Esimene peatükk on “Nii teen elu endale mugavamaks”. On ju paljudele aiasõpradele aed just selline koht, kus lisaks tööle ka mõnusalt aega veeta, ja tõeliselt puhata. Seetõttu on siin mitmeid projekte, mis aitavad seda mõnusamat elu ellu viia, et saaksid pärast tehtud tööd ka lõõgastuda ja oma aeda nautida.

Esimeseks projektiks/meisterduseks on isedisainitud lippaiad. Iga projekti juures on ülevaade valmistamisajast (nii on tõepoolest lihtne oma aega planeerida), raskusastmest (lippaedade kohta ütleb autor, et see on lihtne projekt), materjalidest, mis konkreetse projekti tegemiseks vaja ja loomulikult on loetletud ka töövahendid (esimese projekti puhul läheb vaja tikksaagi, suurt vasarat, kahte müürinööri, käsilihvmasinat/liivapaberit ja 4 mm puidupuuri). Nii on lihtne kodus üle vaadata, millised tööriistad on olemas, milliseid tuleks hankida, kas osta või laenutada.

Seejärel juba konkreetsed juhised ja joonised, et asi oleks selge ja arusaadav. Esimese meisterduse juures annab autor näpunäiteid ka aialippide paigaldamisest ning on toodud ka šabloonide näidised, mida tasuks suurendada, seejärel välja lõigata ja kanda lauale.

Loomulikult ei ole mul mõtet hakata nüüd siinkohal kõiki neid projekte lahti kirjutama, sest igaüks teeb ise omad valikud, millist projekti/meisterdust sel kevadel/suvel ette võtta. Mõni teeb ühe, mõni teeb kaks, kuid kindlasti on ka selliseid aktiivsemaid ja tublimaid meisterdajaid, kes suudavad sellest raamatust mitu asja valmis teha, kui neid seni veel tehtud ei ole.

Esimeses peatükis õpetab Peter Hagen meisterdama aiaväravat, elulõngaväätidega väravakaart, fantaasiarohkeid teekatteid (betoonplaadid, graniidist sillutiskivid, klinkerkivid, katusekivid, kruus ja kruusakivideta jäme liiv), terrassi, minitiiki tünnis (see on minu arvates üks hiiglama põnev idee), praktilist klapplauda (laudasid ja toole on ju aias alati vaja), mobiilset sirmi (jälle vägagi põnev idee, kui tahad aeda mõnda varjulisemat kohta), lihtsaid ja spontaanseid istekohti (ka need on väga huvitava ja lihtsa lahendusega), pinki ümber puu (kindlasti üks selline meisterdus, mida plaanin isegi teha) ja külma joogihoidlat (kaugel see jaaniaegki on).

Teise peatüki pealkiri on “Aiatöödeks vajalik”. Esimeses peatükis olid jutuks sellised mõnusa elu asjad, teises peatükis meisterdused aiatööde jaoks. Mis meid selles peatükis ees ootab? Lillevõre üheaastastele ronitaimedele, taimetugi, sõrestik põldmarjadele, kaas taimelavale (autor soovitab siin väga nutikalt kasutada kasutatud akent koos raamiga), põõsatelk, et kaitsta põõsaid saagiröövlite eest, pajuvitstest peenrapiirded (väga huvitav idee), voolikusuunaja, kaubaalusel potililleaed (selle plaanin ma sel kevadel küll valmis teha), kaubaalusest üridsein (ka seda võiks jus el kevadel proovida), looduskividest ürdispiraal, puidust kõrgpeenar, rändav kompostikast, vihmaveekoguja, seemnekarp ja aiatööriistade kast.

Kolmas peatükk on “Mugav ja lõbus aiaelanikele”. Siin peatub Peter Hagen kasulikel putukatel, lindudel, kõrvaharkidel, kes hävitavad meeletutes kogustes lehetäisid (ja mina mõtlesin, kuidas saab kõrvahark kasulik olla), siilidel ja isegi nahkhiirtel. Selles peatükis õpetatakse meisterdama putukahotelli, rasvapallihoidjat, linnukeste pesakasti, kõrvahargimaja, hubast siilikorterit ja eluaset nahkhiirtele.

Ja ongi see nutikas ja õpetlik raamat läbi. Olen kindel, et paljud aiasõbrad leiavad siit väga põnevaid ideid ja mõtteid, mida sel kevadel/suvel aias teha, ja oma käega tehtud asi on ikka oma käega tehtud asi.

Mõnusatel kevadõhtutel on lahe selline raamat kätte võtta ja teha valik, mida võiks meisterdama hakata. Õpetussõnad selles raamatus on igati praktilised ja tänuväärt.


Stefanie Taschinski „Caspar ja Unustuse Meister“

(Pegasus)

„Iga viiekümne aasta tagant peab pere noorim laps igavesti Meistrile kuuluma. Perekond peab ta unustama nõnda, nagu poleks teda iial sündinudki.“

Algul arvab Caspar, et tegemist on halva unenäoga. Uusaastaööl kaob tema väike vend Till jäljetult ja nukunäitlejatest vanemad ei mäletagi äkitselt enam oma nooremat poega. Caspar saab teada, et selle põhjuseks on üks ammune leping ja et Tilli hoitakse koos teiste lastega vangis. Otsustavalt asub ta venda otsima ja satub lõpuks Memoriasse. Aga selleks, et Tilli päästa, tuleb tal võidelda mitte ainult salapärase Meistri, vaid ka unustamise vastu ...

Kas oled mõtelnud kunagi selle peale, et mida aasta edasi, mida aasta vanemaks, seda rohkem me kipume ka unustama. Unustama igapäevaseid asju, unustame asju maha, unustame oma sõpru, unustame palju muudki. Ka selles raamatus on juttu unustamisest, mitte päris küll tavapärasest, aga mis juhtub siis, kui isa ja ema on sunnitud unustama oma lapse!

Selle põneva, müstilise ja muinasjutulise raamatu alguses on selline mõttetera: ei hävine öös ega valguses see niit, mis on minu võimuses. Läbi aegade niiti kedratud, Memoria aare see võrratu. Etteruttavalt võin öelda, et raamatut lugedes saad teada, millisest niidist käib jutt, ja mis koht see Memoria on.

Loo algus viib meid teatrisse, nukuteatrisse. On talv, sajab lund. See on raamatu peategelase Caspari vanemate nukuteater ning valmimas on uus lavastus „Noa“, mille piletid olid juba mitme nädala eest kõik välja müüdud. On kiire aeg, eriti vanematel. Caspar loodab teatris abiks olla, kuid tal tuleb tegeleda hoopis oma kuueaastase väikevennaga, kel nimeks Till. Ka tema on selle loo üks peategelastest. Raamatu alguses saame tuttavaks ka Caspari 13-aastase õe, Gretaga, kes peab vanematel abiks olema.

Caspar loodab, et kui ta vanematele appi minema ei pea, siis äkki õnnestub tal abistada teatri töökojas toimetavat Antonit, sest Caspar jumaldab puidust nikerdamist, kuid ei, tema ülesandeks on valvata väikevenda. Siinkohal pean mainima, et tegelikult hoolib Caspar oma väikevennast väga palju, kui raamatut edasi loete, siis saate sellele ka kinnituse.

Raamatu alguses on ka huvitavaid mõtteid nukuteatrist. Eks me ole vist kõik ju vähemalt korra nukuteatris käinud (oma lapsepõlvest mäletan, et nukuteatris sai ikka päris sageli käudud), ja tegelikult on see üks müstiline ja salapärane paik. Selgub, et hea nukunäitleja suudab nukku niimoodi käsitseda, et selle liikumine paistab täiesti loomulik. Caspari isa, Kolja Winter, oli üks parimatest nukunäitlejatest. Uue etenduse uued nukud olid papist, kandiliste nägude ja kehaga, need võisid olla kuni kahemeetrised ja võlusid lavale maagilise vaatemängu. Ajakirjandus kiidab, lausa ülistab uut etendust ja uusi nukke. Caspari isa ja ema oldi saanud eelmise tüki „Natzman“ eest isegi kuningliku teatriakadeemia suure auhinna!

Kuna Caspar ei saa sel päeval teatris abiks olla, siis on tal ikka ja jälle tunne, et ta ei kuulu enam õieti sellesse perekonda (see pole muidugi tõsi), kuigi Anatol kinnitab poisile, et perekond on oluline. Ja seda see selles loos tõepoolest ka on.

Nii lähevadki Caspar ja Till uisutama, sest väikevend on seda juba tükk aega nurunud ja palunud. Minnakse uisutama kanali peale, kuid ühel hetkel tunneb Caspar, et keegi oli tema seljakoti kallal! Varas! Kes tahaks tema seljakotti varastada! Till märkab, et see oli keegi tüdruk, kuid kas ta tõepoolest tahtis seljakotti varastada?

Kanalil uisutamine on lõbus ja vahejuhtum seljakotiga läheb meelest, kuid koju tulles avastab Caspar seljakotist virna rohmakalt hakitud puutükke, mis olid nööriga kõvasti kinni seotud. Kummaline on see, et mõnda puutükki oli keegi nikerdanud, teisi jällegi oli värvitud. Kindlasti mitte ei olnud need kaminapuud. Caspar ja Till uurivad puutükke lähemalt ja selgub, et nende ees on liigendnukk, kellel pole pead.

Veidi hiljem tahaks Caspar puutükid minema visata. Kuid ta ei suuda seda teha. Ah jaa, üks tegelane veel. Saame tuttavaks ka harakaga, kel nimeks Elsa. Igati nutikas lind, kes elab ja toimetab Anatoli töökojas, kellele Till üritab erinevaid sõnu õpetada. Ja midagi on harakas selgeks ka saanud. Tundub, et ka harakale ei meeldi need seljakotis olnud puutükid. Ka Anatol soovitab puutükid hoopis ahju visata. Miski on nendega väga viltu. Seejärel saame lugeda ka vahvat muinasjuttu, milles tegutseb suur punane lõvi. Greta jutustab seda Tillile, kuid ka Caspar saab sellest loost osa. Caspar nii hea jutustaja ei ole kui õde, kuid ta hoiab selle muinasjutu meeles ja see lugu etendab selles raamatus veel väga tähtsat osa!

Järgmise päeva hommikul toimetas Caspar teatri vestibüülis asuvas kassas. Tal olid kaasas ka seljakotist leitud puutükid, mistõttu alustab ta puunikerdamisega, kui äkki siseneb vestibüüli hiiglaslik mees. Ta oli nii suur, et täitis kogu ukseava, mehe hääl kõlas nagu liivapaber ja ta soovis osta piletit õhtusele etendusele. Caspar märkas sedagi, et mehel oli must silmaklapp ja suus kuldhammas. Peaaegu nagu mereröövel! Casparil selleks õhtuks piletit pakkuda polnud, sest etendus oli ju välja müüdud. Mees pakub poisile tuhandekroonist rahatähte, mille harakas noka vahele haarab ja minema lendab. Õnneks saab Caspar rahatähe haraka käest kätte ja annab mehele tagasi. Mees osutab ka Caspari puutöö peale ja tõdeb, et Caspari meisterdatud nukunägu tuletab kangesti meelde tema väikevenna Tilli nägu! Caspar peab mehega nõustuma, kuidas teab mees, et tal on väikevend ja et väikevenna nimi on Till! Hetk hiljem ulatab mees Casparile noa. See sobib poisi pihku kui valatult. See on täiuslik nuga. Poiss paneb tera puu külge. Nuga lõikab kergelt puud. Poisil on tunne, nagu järgiks see millimeetrid täpsusega tema liigutusi, lausa tema mõtteid. Puutükk hakkab võtma tõepoolest Tilli nägu. Mees tõdeb, et ta laenab seda nuga Casparile, kuid tuleb õhtul enne etendust sellele järele. Samal päeval märkab ka Caspari ise poja puutööd ja nüüd oli see nikerdatud pea tõepoolest väikevenna nägu! Isa ütleb, et võiks arvata, et see nukk hingab.

Kui õhtune etendus läbi saab, kiirustab perekond õue, sest käes on ka aastavahetus. Kõik on rõõmsad, kuid juba järgmisel hommikul võtavad asjad hoopis tõsisema pöörde.

Caspar ärkab hommikul, kõik näib olevat igati hästi, kuni selgub, et Till on kadunud. Kõige hullem on see, et Tilli toa asemel on kolikamber! Isa ja ema ei tunne mitte ühtegi Tilli! Kas Till on Caspari uus klassivend, küsivad nad! Vanemad on Till unustanud! Isegi vanadelt fotodelt on Till kadunud! Caspar mäletab Tilli ja ta on mures, ka õde näib väikevenda mäletavat. Caspar küsib ka Anatolilt, kes näib samuti mäelatavat, kuid mees tõdeb, et mõnikord on kergem unustada kui otsida!

Caspar otsustab hakata asja uurima, väikevend tuleb üles leida. Caspar leiab Anatoli töökojast salakambri, kus on mitmeid vanu kroonikaid – nüüd on Anatol sunnitud Casparile asjaoludest veidi rääkima. Selgub, et Winterite perekonda seob leping Meistriga, iga 50 aasta järel tuleb anda Meistrile pere noorim laps – tüdruk või poiss. Perekond peab ta unustama nõnda, nagu poleks teda iial sündinudki. Aastate jooksul on kadunud 7 last, kuid Anatoli suguvõsa – Collodid, on olnud nukunäitlejate perekonna teenistuses, nad on olnud mälestuste hoidjad. Nad teavad, mis on juhtunud ja juhtub, kuid nad ei saa kunagi saatuse kulgu peatada. Anatolil on siiski üks idee – ta ulatab Casparile pitserilaki ja palub tal sulavat vaha vaadata ja oma venda meenutada. Valatakse uus pitser, millel on süda, mõõk ja kroon. Kas on see vapp? Kus selliste märkidega vapp asub? Kui leida sellise vapi asukoht, kas seal ongi Till?

Üks oluline asi veel – Greta kingib vennale kitsa punutud rõnga, mis tehtud tüdruku juuksekarvadest. Ei Caspar ega lugeja suuda esialgu mõista, et sellisest väiksest talismanist võib hiljem olla väga-väga suur abi!

Caspar ja Greta lähevad Tilli Kopenhagenisse otsima.

Kas Caspar suudab väikevenna leida?

Mis juhtub siis, kui Caspar ja Greta on sunnitud otsinguil lahku minema?

Igal juhul leiab Caspar väikevenna, kuid see on alles põnevate sündmuste algus. Lugeja saab teada, mis koht on Memoria. Kus see asub. Kes on see salapärane ja üsna õudne Meister või kui täpne olla – Unustuse Meister. Miks on tema juures veel väga palju lapsi? Mis tööd lapsed teevad? Mängus on röövikud, liblikad, siidiniit ja palju muud müstilist ning põnevat. Miks on lastel pea küljes niidid? Kas Caspar unustab Memorias kõik selle, mis on olnud? Või suudab ta üle mängida Unustuse Meistri enda? Selleks on vaja ka abi, nii väljastpoolt kui ka seestpoolt.

Selline põnev lugu see „Caspar ja Unustuse Meister“. Kaasahaaravad ja põnevad sündmused, palju müstilist ja muinasjutulist, lahedad peategelased ja teadmine, et sõpradest ja perekonnast võib ikka ja alati abi olla.

 


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Katherine Applegate „Soovipuu“

(Varrak)

 

„Puud ei oska nalja visata, aga kahtlemata oskavad nad lugusid jutustada ...” Selle tammepuu nimi on Punane ja tal on palju aastaringe. Ta on piirkonna soovipuu: inimesed kirjutavad oma soovid riideribadele ja seovad need Punase okste külge. Ühes varesest sõbra Bongo ja teiste loomadega, kes Punase õõnsustes elutsevad, peab soovipuu naabruskonna üle vahti. Võiks arvata, et Punane on näinud kõike. Aga ühel päeval kolib piirkonda uus perekond. Sugugi mitte kõik ei ole nende vastu külalislahked ja Punase roll soovipuuna muutub olulisemaks kui kunagi varem.

Naljakas, sügavmõtteline, nüansirikas ja südamlik – auhinnatud USA lastekirjaniku Katherine Applegate’i raamat „Soovipuu” on kirjutatud ootamatust vaatepunktist ja suure soojusega.

 

Ma olen lasteraamatutest lugusid kirjutanud juba 11-12 aastat, ja pean tunnistama, et “Soovipuu” on kindlasti üks imelisemaid, mis minu lugemislauale sattunud on. Võiks öelda, et tegemist on imearmsa ja südamliku looga, milles on mitmeid erinevaid tasandeid. Imeline on see, kuidas Katherine Applegate oma lugu jutustab, see on fantastiline oskus – oskus lugeja endasse haarata, kuni ühel hetkel märkad, et raamat ongi juba läbi loetud. Hämmastav.

 

Raamat algab sedasi: “Puudega on raske rääkida. Me pole eriti lobisemishimulised. See ei tähenda, et me ei suudaks imelisi asju korda saata, selliseid, millega teie tõenäoliselt iial hakkama ei saa.

Me hällitame udupehmeid öökullipojukesi. Hoiame kipakaid puuonne paigal. Fotosünteesime. Aga inimestega vestlemine? Seda me eriti ei tee.”

 

Imeline algus, kas pole. Autor jutustab oma lugu läbi puu silmade, peategelaseks on puu. Ja veidi veel algusest, sest see on sedavõrd imeline:

Mõne inimesega puud tegelikult räägivad, sellisega, keda me usaldusväärseteks peame. Me räägime ulakate oravatega. Me räägime töökate tõukudega. Me räägime erksavärviliste päevaliblikate ja tagasihoidlike ööliblikatega.

Linnud? Nemad on oivalised.

Konnad?

Torisevad küll, aga südame poolest on nad head. Ussid? Kohutavad keelepeksjad. Puud? Ma pole kohanud ühtegi puud, kes poleks mulle meeldinud.”

 

Meie peategelane on hämmelduses, et loodusõpetuse tundides ei iitsata puude kõnevõimest, kuid süüdi on arvatavasti õpetajad, sest ilmselt nad ei tea, et puud suudavad rääkida.

Puud ei oska palju rääkida.

Kuid lugusid jutustada oskame küll.

Ja kui te kuulete vaid lehtede sahinat, ärge muretsege. Enamik puid ongi endassetõmbunud loomuga”.

See on imeline, kuidas kirjanik annab edasi kauneid mõtteid puude maailmast, loodusest. Hakkadki mõtlema, et lehtede sahin võibki olla puude jut, tasub vaid kuulata. Igaüks võib kuulda selles midagi olulist.

 

Seejärel saame teada, et selle rääkiva/jutustava puu nimi on Punane. Ta kinnitab, et võib olla on ta meiega kohtunud, sest ta on tammepuu algkooli juures. Olen kindel, et paljudel meist on algkooli või keskkooli juures tammesid olnud. Punane lisab, et ta on suur, aga mitte liiga pirakas. Suvel annab mõnusat varju ja sügisel on ilusat värvi. Raamatu alguses “pikib” kirjanik väga oskuslikult oma loosse põnevaid teadmisi ka loodusõpetusest – saame teada, et Punane on sordi poolest punane tamm ehk põhjatamm, ladinakeelse nimega Quercus rubra. Punased tamed on Põhja-Ameerikas üks levinumaid puuliike. Selle raamatu sündmuste kandis pidi oleme neid sadu, kes surub oma juuri mulla sisse nagu võrgukudujate kamp.

 

Punane kinnitab, et kõikide punaste tammede nimi on Punane. Samamoodi on iga suhkruvahtra nimi Suhkur. Kõigi kadakate nimi on Kadakas. Puude maailmas pidavat asjad niiviisi lihtsalt käima, sest neil pole üksteise eristamiseks nimesid vaja. Meie loo Punasel on tegelikult ka üsna mõnus huumorimeel olemas, no näiteks, kui ta ütleb, et lugeja võiks kujutleda klassi, kus kõigi laste nimi on Melvin, õpetajal oleks hommikuti üsna keeruline puudujaid kirja panna.

 

Edasi saame lugeda, et sõbrad kutsuvad meie peategelast Punaseks ja ka lugeja võib seda teha. Ümbruskonna inimesed on teda pikka aega kutsunud hoopis Soovipuuks. See olevat alguse saanud ajal, kui Punane oli tilluke, kuid ambitsioonikas taimehakatis. Punane kinnitab, et see on üsna pikk lugu, kuid iga aasta esimesel maikuu päeval tulevad inimesed tervest linnast kokku, et puu külge riputada paberitükke, lipikuid, riideribasid, lõngajuppe või isegi spordisokke. Igaüks neist asjadest kehastab kellegi unistust või lootust või igatsust. Selgub, et soovipuudel on pikk ja austusväärne sajandite taha ulatuv ajalugu. Iirimaal on neid palju, peamiselt viirpuud või vahel ka saared. Kuid soovipuid võib leida tervest maailmast. Soovipuu peab olema usaldusväärne, sest inimesed räägivad puudele igasuguseid asju. Nad teavad, et puud kuulevad. Punane kinnitab, et mida rohkem puu kuulab, seda rohkem ta õpib.

 

Seejärel saame tuttavaks Trummikesega. Varesega, kes on Punase kinnitusel tema parim sõbranna. Selgub, et Punane on optimist, Trummike pigem pessimist. Trummikesele meeldib neljast põhikooliõpilasest koosnev rokkbänd, mis harjutab garaažis. Muusikariistadeks akordion, basskitarr, tuba ja bongotrummid. Üsna põnev koosseis, kuid Trummikesele meeldib garaažikatusel istuda ja end muusika taktis õõtsutada.

Trummikesega oleme tuttavaks saanud, kuid tegelasi on raamatus veel mitmeid. On lapsi, täiskasvanuid, loomi, igal ühel on täita mingi roll Punase elus ja saatuses.

Kuid korraks veel tagasi Punase juurde, kes kinnitab, et mõned puud on meessoost, mõned naissoost, ja mõned, nagu ka tema, on mõlemasoolised. Punane tõdeb, et temagta võib suhelda nagu mehega või nagu naisega. Mõlemad sobivad. Ja veel – paljusid muid, nagu näiteks Punast, nimetatakse monoöötsilisteks. Niiviisi saab lihtsalt viisakalt öelda, et samal taimel kasvavad nii isas- kui emasõied. See on ka tõendiks, et puude elu on hoopis huvitavam kui lugeja teinekord arvab.

Ilusaid mõtteid on raamatu alguses veel ja veel. Näiteks see, et puudel ja varestel on üks ühine asi – ja tegelikult on see asi looduses kõigile ühine – on reegel, et puudel, varestel ja loodusel pole ette nähtud inimestega rääkida. Punane kinnitab, et see on nende endi kaitseks, vähemalt teoreetiliselt. Ka Punane pole kunagi sõnakestki lausunud, kuid etteruttavalt võib öelda, et selles raamatus Punane rikub seda reeglit, sest seda lihtsalt on vaja.

Puu jaoks on suhtlemine täpselt sama keeruline ja imeline kui inimeste jaoks. See on päikesevalguse ja suhkru, vee ja tuule ja mulla salapärane tants, mille abil puud ehitavad maailmaga ühenduse saamiseks nähtamatuid sildu. Kuidas puud seda täpselt teevad? Punane tõdeb, et see on puude saladus, milli inimesed peavad ise välja uurima, sest Loodus jumaldab vägevaid saladusi.

Punane jutustab veel, et ta ei ole lihtsalt mingisugune puu. Ta on kodu. Ta on terve kogukond. Asukad pesitsevad ta okstel, nad kaevavad endale urud ta juurte vahele, nad munevad ta lehtdele. Punasel on ka õõnsused, kus võivad elada nii tihased kui ka hiired. Punane on pakkunud või pakub peavarju pesukarudele, rebastele, skunksidele, opossumitele ja hiirtele, ühel aastal isegi okassigade perele. Punane kinnitab, et on isegi inimesele ulualust andnud. Hetkel on Punane koduks öökullipoegadele, opossumilapsukestele ja pisikestele pesukarudele, korrapäraselt käivad Punasel külas ka skunksi järeltulijad, kes elavad Punase lähedal maja eespoolse veranda all. Ja kui oleme raamatus jõudnud selle hetkeni, kui hakatakse otsustama Punase edasise saatuse üle, siis mängivad kõik need loomad ja linnud vägagi olulist rolli, et osadele inimestele märku anda ja “mõistus pähe panna”, et kõik inimeste otsused ei ole õiged. Asju saab teha hoopis teisiti, loodus peab säilima, ükski puujuur ei jää ette majade torustikule jne jne.

 

Seejärel jutustab Punane lugejale veel ühest tema kogukonna liikmest, kes kolis hiljuti koos vanematega ühte neist majadest, mis Punase varju jääb. Tema nimi on Samar. Tüdruk on umbes kümneaastane, valvsa pilgu ja häbeliku naeratusega. Punane kinnitab, et Samari pilk on nagu inimesel, kes on elus liiga palju näinud. Sellise inimese pilk, kes tahaks, et maailm ta ümber maha rahuneks. Samar meeldib Punasele ja Punane meeldib Samarile. Tüdruk käib kogu aeg puu juures istumas. Samar meeldib ka Trummikesele, ja Trummike meeldib Samarile. Trummike tõi tihti tüdrukule väikesi kingitusi – monopolimängu autonupp, kuldne juuksepael, kaljapudeli kork. Punane kinnitab, et Samaris oli midagi nõiduslikku, sest isegi loomad tahtsid olla tüdruku juures, lähedal.

Ühel ööl toob Samar Punase juurde väikese, roosa riidetüki, millele on kirjutatud, et ta sooviks, et tal oleks sõber. Kui raamatut edasi loeme, siis saame teada, et Samir on moslem, kelle vastu ka selles kogukonnas on kahtlusi ja eelarvamusi. Kui ühel päeval üks vibalik poiss kruvikeerajaga Punase koore sisse sõna “lahku” kirjutab, siis tekivad sellest üsna suured “probleemid”. “Probleemid”, mis viitavad Samiri perele ja omal moel ka Punasele, sest ka Punase tulevik satub ohtu!

 

Punane ei mõtle siiski oma saatuse peale. Tal on eesmärgiks see, et Samar peab saama endale sõbra. Samari naabruses elab samavana poiss, nimeks Stephen. Nad käivad samas koolis, samas klassis, kuid nad ei suhtle, sest Samiri päritolu ei ole see, mis Stepheni vanematele meeldiks. Punasel on siiski plaan – Samir ja Stephen peavad saama sõpradeks. Ja see sõpradeks saamise plaan nõuab Punaselt vägagi palju, abiks Trummike ja mitmed teised loomad, kusjuures kõik see on vägagi humoorikas. Ja ühel hetkel! Ühel hetkel peab Punane lastega ka rääkima! Ta jutustab neile lausa loo, mis viib lapsed ja loomulikult ka lugeja aastasse 1848, sest siis sai Punasest soovipuu. Saame teada ühest noorest iiri tüdrukust nimega Maeve, kes oli seilanud üle Atlandi ookeani. Ta oli orb, lihtne ja tugev, aga kui Maeve naeratas, oli see, nagu paistaks päike pilvepraost. Kuueteistkümneaastane Maeve võttis vastu iga tööotsa, et elus püsida. Varsti selgus, et tal on annet haigete eest hoolitseda. Inimesed hakkasid Maeve’i käest abi saama – nii loomad kui ka lapsed. Aastate möödudes saab Maeva ümbruskonnas omaks, kuid kummalisel kombel on tal üks soov, mida ta Punasele ütleb. See oli Punase esimene soov, ja ühtlasi kõikide soovide algus.

 

Kuna ma olen jäänud nüüd üsna pikalt siin jutustama, siis selle ilusa soovi ma jätan juba sinu enda avastada. See soov mängib olulist rolli selles raamatus, see on ilus soov, kuid ka see ka täitus? Igal juhul on Maeve’il selles loos täita oluline roll, sest tema järglane mitme põlvkonna tagant mängib Punase elus vägagi olulist rolli.

 

Kuidas lugu lõpeb? Kas soovid täituvad? Kas keegi leiab kellegi, keda armastada, kas lapsed saavad sõpradeks, kas Samir peab perega ära kolima, kas Punane jääb püsima sinna, kus ta on olnud üle 200 aasta? Ilusaks lõpuks on vaja seitset opossumit, nelja pesukaru, viite öökulli, kuut skuksi, üht varest, kahte last ja üht vana päevikut, mis avab “otsustaja” silmad.

 

Jah. “Soovipuu” on imeline raamat. Ilus ja kaasahaarav lugu, omamoodi muinasjutt, mis on argieluliselt lihtne, kurb, rõõmus. Lugu loodusest, lugu loomadest, lugu sõprusest, lugu armastusest, lugu meist endist, kes tahavad olla osa meid ümbritsevast imelisest loodusest.

 

Imelised illustratsioonid on Charles Santoso sulest.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)