Andrea Corr „The Christmas Album“ (Warner Music)

Andrea Jane Corr (s. 17. mai 1974 Dundalk, Iirimaa) on Iiri lauljatar, laulukirjutaja, muusik, kes on kogunud populaarsust ja edu ansamblis The Corrs, kus ta on olnud peamine vokalist ja mänginud ka tinavilet, ukulelet ja klaverit. Lisaks on Andrea Corr olnud ka näitlejatar, mänginud peamiselt teatritükkides. Nii on ta kehastanud teatrilaval Jane Eyre´i, 2009 mängis ta Old Vici näidendis „Dancing At Lughasa“.

The Corrs

The Corrs oli kindlasti 1990ndatel aastatel üks kuulsamaid ja edukamaid Iiri ansambleid, kes ühendas oma muusikas iiri ja keldi folkmuusikat kaasaegse popmuusikaga. Dundalkist pärit bändis on neli liiget, kolm õde ja nende vend: Andrea Corr (laul, tinavile, ukulele, klaver), Sharon Corr (viiul, laul), Caroline Corr (trummid, löökriistad, klaver, laul) ja Jim Corr (kitarr, klaver, klahvpillid, laul).

Nende tegutsemisaastad on jäänud vahemikku 1990-2006 ja 2015 kuni tänaseni. The Corrs on avaldanud seitse stuudioalbumit, kaks kogumikku, ühe remikside albumi ja kaks kontsertalbumit, ja palju singleid.

Edukaim plaat oli kindlasti „Talk on Corners“ (1997), millest sai 1998. aasta enimmüüdud plaat Suurbritannias! Samast ajast on pärit ka üks väga omapärane saavutus – ansambli kaks albumit „Talk on Corners“ ja „Forgiven, Not Forgotten“ (1995) olid samaaegselt briti plaadimüügi tabeli kahel kõrgemal positsioonil ehk kohtadel 1 ja 2! Uskumatu saavutus! Ansambli kolmas album „In Blue“ (2000) tõusis plaadimüügi edetabelite tippu lausa 17 riigis!

2005 ilmus nende album „Home“, mis oli pühendatud nende lahkunud emale. See oli juba 100% folgiplaat, millel The Corrs esitas Iiri rahvalugusid.

Seejärel paus. Kolm õde ja üks vend otsustasid pühenduda pereelule ning tegelesid ka soolokarjääridega. Andrea Corri esimene sooloplaat „Ten Feet High“ ilmus 2007, neli aastat hiljem ilmus lauljatari teine sooloalbum „Lifelines“, millel Andrea Corr esitas kavereid teiste artistide lugudest. Ka Sharon Corr avaldas sooloplaadi, seda aastal 2010 ja plaadi nimi oli „Dream of You“.

Ilmus ka mitmeid ansambli kogumikplaate, kuid oli selge, et uut muusikat ansmablilt oodata ei olnud, kuni! Kuni aastani 2015! Septembris 2015 andis The Corrsi Londonis Hyde Parkis kontserti ja paar kuud hiljem, novembris ilmus neliku kuues stuudioplaat „White Light“. See oli suurepärane üllatus ja tegelikult oli see ka üks väga hea plaat, väga hea popiplaat, milles oli ka seda vana head The Corrsi, kuid ka päris palju uusi elemente.

Pärast uut albumit tuuritas The Corrs Inglismaal ja Iirimaal ning mujal Euroopas. Juba siis kinnitasid bändiliikmed, et neil on plaanis uus album, millega hakati ka pärast kontsertturneed tegelema.

„Jupiter Calling“ (2017) oli ansambli seitsmes stuudioplaat ja selle produtsendiks oli legendaarne produtsent T-Bone Burnett, kes teinud koostööd Elvis Costello, Tony Benneti ja Roy Orbisoniga. Stuudios olid ansamblile abiks lisaks T-Bone Burnettile ka bassist Robbie Malone, kes oli David Gray bassimees ja kitarrist Anthony Drennan, kes töötanud koos Chris Rea, Genesise ja Clannadiga. Suurepärased pillimehed mõlemad.

T-Bone Burnett kinnitas ühes intervjuus, et talle meeldib The Corrsi sügav ja helde vaimsus.

„Mulle meeldib, kuidas nad lugusid kirjutavad, kuidas nad laulavad, kuidas nad pilli mängivad. Mulle meeldivad iirlased – nende muusika, nende kirjandus, nende kunst – The Corrs on üks suurepärasemaid näiteid sellest müstilisest maast.“

Selle plaadi lindistamisel püüti teha paljud asjad otse ja vähese miksimisega ning ei tehtud väga palju võtteid. Seda ehedust ja puhtust oli albumil ka kuulda.

Soolokarjäär

2007 ilmus Andrea Corri esimene sooloalbum „Ten Feet High“, mis meeldis muusikakriitikutele (ma ei ole küll muusikakriitik, aga mulle meeldis ka, see on mõnus popiplaat, kõrvale hea kuulata). Albumi produtsendiks oli Nelle Hooper, kes oli varem töötanud koos Gwen Stefani ja ka Madonnaga. Teine produtsent oli ansambli U2 ninamees Bono!

2011 ilmus tema teine sooloalbum „Lifelines“, millel ta esitas teiste artistide tuntuks lauldud lugusid, kusjuures lugusid, mis meeldisid lauljatarile lapsepõlves. Näiteks John Lennoni „No 9 Dream“, The Velvet Undergroundi ja Lou Reedi „Pale Blue Eyes“, Roy Orbisoni „Blue Bayou“, The Blue Nile´i „Tinseltown In The Rain“, Kirsty MacColli „They Don´t Know“, Harry Nilssoni „Lifeline“ jpt.

2020 ilmus Andrea Corri nelja jõululauluga EP „Christmas Song“.

Nii oli võimalik kuulda suurepäraseid ja ilusaid jõululaule Andrea Corri võrratus esituses:

„Have Yourself a Merry Christmas“, Hugh Martini ja Ralph Blane´i kirjutatud laul aastast 1943. Esimesena esitas seda Judy Garland muusikalis „Meet Me in St. Louis“, veidi hiljem laulis seda ka Frank Sinatra, seda juba natuke muudetud sõnadega. Andrea Corri esituses on see võrratu ballaad, mis paitab kuulaja kõrva. Andrea Corri hääles on nii õrnust, kui ka jõudu, ja kas äkki saadab ta end ise ka klaveril?

„In the Bleak Midwinter“ on võrratult ilus jõululaul. Esialgu oli see kaunis jõululuuletus, mille oli kirjutanud 1872. aastal „Christina Rossetti, aastal 1906 kirjutas sellele muusika klassikalise muusika helilooja Gustav Holst. Kauni meloodiaga jõululaul on pühalik ja harras, nii nagu ka Andrea Corri esitus. Laul, klaver, ja veidi ka koorilaulu, meeskoori laulu. Väga ilus …

„Begin Again“ on ilus jõululaul, mis kõlab väga keldilikult. Keldilikkust toetavad instrumendid, taustakoor ja lauljatari esitus. Tegemist lauluga, mis lauljatari enda kirjutatud, kuid siin on laenatud ka jõulutraditsionaali „God Rest Ye Merry, Gentlemen“.

„O Holy Night“, mis on kindlasti üks tuntumaid ja kuulsamaid jõululaule läbi ajaloo. 1843 kirjutas prantslane Placide Cappeau luuletuse, millele 1847 kirjutas muusika prantslane Adolphe Adam, maailmakuulus klassikalise muusika helilooja. 1855 tõlkis luuletuse inglise keelde John Sullivan Dwight, ja pärast seda on sellest saanud üks enimlauldud püha ja pühalik jõululaul. Ka Andrea Corri esituses on selles loos seda midagi, mis kuulaja kuulama paneb.

Ja nüüd! Aastal 2022 on neljale jõululaulule lisandud veel 7 laulu, ja nii on ilmunud Andrea Corri suurepärane ja imeline jõulumuusikaplaat „The Christmas Album“.

„It´s Beginning to Look a Lot Like Christmas“, on jõululaul, mis sai valmis 1951. aastal. Selle autoriks on Meredith Wilson. Aastate jooksul on seda laulu laulnud ja kuulsaks teinud Perry Como, The Fontane Sisters, Mitchell Ayers ja tema orkester, sellel sajandil on selle laulu oma jõuluplaadile valinud ka Michael Buble, Harry Connick Jr, Laura Pausini, Noah Cyrus, Pentatonix, Meghan Trainor, Kelly Clarkson jt. Andrea Corri esituses on see džässilik ja svingilik (kuuleme mõnusaid puhkpille) ja rõõmsameelne, mis on plaadi avalooks igati õnnestunud valik.

„The Christmas Song“ on albumi teine lugu. See on väga populaarne jõululaul (väidetavalt enim salvestatud jõululaul), mille autoriteks on Robert Wells ja Mel Torme. Laul valmis aastal 1945 (oluline fakt on seegi, et see valmis suvel!), esimesena esitas seda Nat King Cole ja tema trio. Aastate jooksul on seda võrratut laulu esitanud The Carptenters, Celine Dion, Ella Fitzgerald, Frank Sinatra, Mary J. Blige, Toni Braxton, Ariana Grande, Camila Cabelo, John Legend jpt. Andrea Corri esitus on samuti väga kaunis, ilus ja rahulik, nii nagu seda laulu on ikka esitatud. Lauljatari hääl ja klaverimäng paitavad kõrva.

Kauni klaverisoologa algab ka kolmas laul „Have Yourself a Merry Little Christmas“, mis ilmus ka Andrea Corri jõulu EP´l, ja sellest oli eespool juttu.

Seejärel laul „Blue Christmas“, mille 1948. aastal kirjutasid Billy Hayes ja Jay W. Johnson, esimesena esitas seda Doye O´Dell, kuid maailmakuulsaks laulis selle Elvis Presley 1957. aastal. Mõnusalt kantriliku versiooni esitavad sellel albumil Andrea Corr ja Ronnie Wood! Tõepoolest The Rolling Stonesi kitarrist Ronnie Wood on lauljatarile abiks nii kitarri, kui ka lauluga! Kõik see kokku on hiiglama mõnus ja lahe!

Viies laul on taaskord igati populaarne lugu „Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow!“, mille 1945. aastal kirjutasid Jule Styne ja Sammy Cahn. Esimesena esitas seda Vaughn Monroe, kuid seejärel on seda toredat jõululaulu laulnud: Bing Crosby, Frank Sinatra, Helen Merrill, Carly Simon, Rod Stewart jpt. Andrea Corri esitus on sellel plaadil džässilik ja svingilik, ja paitab taaskord kuulaja kõrva.

Kuues laul on keldiliku hingamisega „Begin Again“, millest eespool juttu tegin, kuna see ilmus ka Andrea Corri jõulu EP´l.

Seitsmes laul on kindlasti üks müstilisemaid jõululaule, mis mind on alati jõulude ajal „kummitanud“, kuna seda meloodiat on kasutatud ka mitmes telereklaamis. See on „Ring Christmas Bells (Carol of the Bells)“, mille muusika autoriks on Ukraina helilooja Mykola Leontovitš, sõnade autoriks ukrainlane Petro Võlgovski, laul valmis neil 1910. aastal ja laulu meloodia pärineb Ukraina rahvalaulust.

Aastate jooksul on seda esitatud nii klassikalise muusika, metali, kantri, džässi, roki ja popi võtmes. Esitajate seas on olnud Wynton Marsalis, David Foster, Savatage, The Piano Guys, Pentatonix, Marillion, Lindsey Stirling jpt.

Andrea Corri esituses on selles loos müstikat, keldilikkust, võimsust ja jõudu, kuid ka õrnust ja salapära.

Kaheksas laul on folgilik ja keldilik jõululaul „Curoo Curoo (Carol of the Birds)“, milles löövad kaasa Iiri folkmuusik Donal Lunny, Iiri akordionist Mairtin O´Connor, Iiri viiuli- ja flöödimängija Zoe Conway ja kitarril ka Ronnie Wood. Selle laulu algupärane esitaja on Austraaliast pärit lastemuusikat mängiv ansambel The Wiggles, mis alustas tegevust 1991. aastal, kuid muusikat teevad nad ka täna.

Andrea Corri esitus on väga-väga ilus, ja armas. Nagu ütlesin, folgilik, ja tegelikult on see veidi vähemtuntud jõululaul, kuid ka see on väga ilus kuulamine.

Üheksas ja kümnes laul albumil on „In The Bleak Midwinter“ ja „O Holy Night“, millest eespool juttu tegin, kuna need ilmusid ka lauljatari jõulu EP´l.

Suurepärase kuulamise ja ilusa jõuluplaadi lõpetab „O Little Town of Bethlehem“. Kindlasti üks kuulsamaid jõululaule, mille sõnad kirjutas 1868 Phillips Brooks“, kuid selle loo muusika autoriteks on kaks heliloojat – Põhja-Ameerikas teatakse seda Brooksi kaasautori Lewis Redneri muusikaga, Suurbritannias Ralph Vaughan Williamsi meloodiaga, mis sai valmis 1906. Andrea Corr esitab oma jõuluplaadil just Ralph Vaughan Williamsi kirjutatud muusikaga versiooni sellest legendaarsest jõululaulust.

Kõik see kokku on võrratult hea ja ilus kuulamine. Rahulik, pühalik, ilus ja Andrea Corr on oma esitustes ja laulus suurepärane.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/4kjeo4QOxae8qvtgaz54Eo?si=jkgq7hOvTLGQUKmIUyQCuA&nd=1

Andrea Corr "Have Yourself A Merry Little Christmas"


Katariina Libe „Kuningas, kes kartis kummitusi“ (Varrak)

Kuningas kardab üle kõige kummitusi. Keegi ei mõista tema hirmu ja see ajab mehe trotsist jonnima. Ta keeldub hambaid pesemast, viisakaid riideid selga panemast ja loobib lõunasöögi ajal lihapalle vastu seina. Lossielanikud on jonnivast kuningast surmani tüdinud ja nad otsustavad ära minna ...

Katariina Libe sulest on varem ilmunud kaks raamatut täiskasvanud lugejatele: „Ohverduste sügis“ (2021, kirjastus Varrak) ja „Ebapunktid“ (2022, kirjastus Tänapäev). Kuid kohe oma kokkuvõtte alguses tõden, et autori uus lasteraamat on sedavõrd vahva lugemine, et kindlasti tasuks kirjanikul ka edaspidi mõni vahva lastekas valmis kirjutada.

Seekordne lugu saab alguse nii.

Ühes linnas mitte väga kaugel elas mitte väga ammu üks kuningas, kes kartis üle kõige maailmas kummitusi. Ütleme nii, et lugu algabki nii, nagu üks tõeline muinasjutt.

Kuninganna lohutas kuningat ja tõdes, et kummitusi ei ole olemas, neid kohtab ainult õudusjuttudes.

Kuningas korrutas enda rahustuseks, et kummitusi ei ole olemas, kuid mida rohkem ta seda endale kinnitas, seda vähem ta seda uskus. Viimaks hakkasid kõik kuninga hirmu üle naerma. Üle terve maa jutustati naljalugusid kuningast, kes kardab kummitusi.

See ei meeldinud kuningale ja ta muutus tujukaks. Ta polnud nõus õhtul õigel ajal magama minema ja nõudis kümneid unejutte. Kuningas polnud nõus hambaid pesema, ega viisakaid riideid selga panema, ta keeldus hommikupudrust ja viskas lõunalauas lihapalle vastu seina. Kuningas jonnis, jonnis ja jonnis!

Kõik olid jonnivast kuningast tüdinud, ja läksid ära.

Hommikul ärgates oli kuningas täiesti üksi! Kuningas ei jonninud enam, ta jäi kohe päris-päris tasa.

Nüüd hakkas kuningas endale ise süüa valmistama, ta õppis koristama ja voodit korda tegema, õhtuti luges ta endale ise unejutte. Päevad olid tegemist täis ja jonni jaoks ei jäänud enam aega. Kummitusedki ei tulnud enam meelde, kuid kuningas südames oli üksildus …

Kuid, lossi pööningul elas terve kummitusepere! Kummitused ärkasid igal õhtul ja läksid magama hommikul päikesetõusuga, mistõttu ei pannud keegi neid lossis tähele. Kummituselaps oli üks väga arg kummitus. Üle kõige maailmas kartis ta kuningaid! Kummituselapse ema kinnitas, et kuningaid pole olemas, ja nii kordas seda endale kummituselaps, nagu oli kummituste suhtes teinud seda kuningas.

Igal hilisõhtul ärgates hõljus kummituselaps lossikööki, et süüa ära üks moosisai. Nii ka sel õhtul, kuid sel õhtul seisis tema ees kuningas!

Esialgu hakkasid kuningas ja kummituselaps nutma, hetk hiljem naerma. Siis istusid nad köögilaua taha ja sõid moosisaia. Neist said väga head sõbrad.

Edasi saame lugeda sellestki, mida kummituselaps ja kuningas üheskoos tegid. Mida täpselt? Selle jätan Sulle endale uurida ja lugeda. 

Saame lugeda sellestki, mida kummituselaps ja kuningas üheskoos tegid. Selle jätan Sulle endale uurida ja lugeda.

Kas ka rahvas kuninga juurde tagasi tuli? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

Kuid õhtuti luges kuningas endale ise unejuttu, ja kummitusi ta enam ei kartnud. Selline vahva, muinasjutuline lugu selles vahvas lasteraamatus.

Kuna Katariina Libe esimene lasteraamat ON selline vahva ja mõnus, milles ON ka tema enda joonistatud lahedad pildid, siis võiks ta kindlasti uusi lasteraamatuid juurde kirjutada ja joonistada.

 

 


Hans Christian Andersen „Muinasjutud“ (Eesti Raamat)

Hans Christian Anderseni muinasjutud võluvad üha uusi ja uusi põlvkondi. Need on lood, mis viivad uskumatutele seiklustele ja näitavad, et headus, inimlikkus, lootus ja abivalmidus aitavad leida väljapääsu ka kõige raskemast olukorrast.

Kes ei tunneks „Väikest merineitsit“? Koos lugudega „Printsess herneteral“, „Inetu pardipoeg“ ja „Pöial-Liisi“ kuulub see Hans Christian Anderseni armastatumate muinasjuttude hulka.

Lastepäraselt jutustatuna ja imekaunite piltidega meelitab see armastatud ja taasavastatud lugude kogumik väikese lugeja Lumekuninganna jäisesse riiki, merekuninga sügavatesse valdustesse ja isegi Hiina keisri riiki.

Lisaks vahendavad Anderseni muinasjutud ka sügavamat sõnumit: abivalmiduse ja inimlikkuse väärtust. Tema muinasjututegelased ületavad nii mõnegi takistuse ja kasvavad endast kõvasti suuremaks, et toetada tõelist headust.

Selles raamatus on 13 muinasjuttu: „Metsluiged“, „Printsess herneteral“, „Keisri uued rõivad“, „Inetu pardipoeg“, „Tüdruk tuletikkudega“, „Seakarjus“, „Väike merineitsi“, „Lumekuninganna“, „Pöial-Liisi“, „Kuusepuu“, „Vankumatu tinasõdur“, „Ingel“ ja „Ööbik“. Silmailu pakuvad kaunid illustratsioonid.

Imeline muinasjutuaare kogu perele!

Ma olen üsna kindel, et meie raamatusõprade hulgas pole vist mitte kedagi, kes ei teaks, kes oli Hans Christian Andersen, ja kes poleks lugenud vähemalt üht tema kirja pandud muinasjuttu.

On ka minu raamaturiiulil paar Anderseni raamatut, mida meeldib vahetevahel kätte võtta, vaadata ja lugeda. Üks neist on „Inetu noor pardipoeg“ (aastast 1945, kirjastus Ilukirjandus ja Kunst), „Lumekuninganna“ (1973, Eesti Raamat, Evi Tihemetsa illustratsioonidega), „Pöial-Liisi“ (1976, Eesti Raamat, Siima Škopi illustratsioonidega), „Metsluiged“ (1967, Eesti Raamat, Evi Tihemetsa illustratsioonidega), „Vankumatu tinasõdur“ (1962, Eesti Riiklik Kirjastus, Richard Kaljo illustratsioonidega), muinasjutukogumik „Väike merineitsi“ (1987, Eesti Raamat, Jaan Tammsaare illustratsioonidega, selle raamatu saamist mäletan veel tänagi …)

Ma mäletan oma lapsepõlvest suurepäraselt ka firma "Melodija" 1975. aastal (uuesti ka 1978) välja antud heliplaati "Anderseni muinasjutud", millel muinasjutte luges näitleja Tõnu Tamm. Sellel plaadil oli kolm muinasjuttu: "Inetu pardipoeg" (see oli mu lemmik), "Karikakar" ja "Kindlameenlne tinasõdur",

Kes tahab muinasjutumeistri Anderseni elust pikemalt lugeda, siis 1973 ilmus eesti keeles Irina Muravjova kirjutatud raamat „Andersen“ (Eesti Raamat, nn biograafilise sarja raamat).

Selle raamatu Anderseni muinasjutud on lastele ümber jutustanud Ulrike Sauerhöfer, Nina Strugholz ja Sylvia Tress.

Esimene muinasjutt on „Metsluiged“. See viib lugeja kaugele-kaugele maale, kuhu lendavad pääsuksed siis, kui meil on talv. Seal elas kord kuningas, kellel oli üksteist poega ja tütar, kelle nimi oli Elisa. Kui nende ema suri, võttis kuningas uue naise ja see ei olnud laste vastu hea.

Kuninga uus naine viis väikese Elisa maale talunikepaari juurde. Ta rääkis kuningale vaestest printsidest nõnda palju halba, et see ei hoolinudki neist enam. Kuninganna käskis neil lennata laia maailma, nagu suured hääletud linnud. Nii halvasti siiski ei läinud, nagu kuninganna soovis. Printsid muutusid üheteistkümneks imekauniks metsluigeks ja lendasid minema.

Kui Elisa sai viieteistaastaseks, pidi ta lossi tagasi pöörduma. Aga kui kuninganna nägi, kui ilus tüdruk oli, põletasid kadedus ja vihkamine ta südant. Kuninganna oleks tahtnud ka Elisa muuta metsluigeks, kuid seda ta ei soendanud, sest kuningas tahtis ju oma tütart näha.

Varahommikul läks kuninganna Elisa vannituppa, võttis kolm kärnkonna, suudles neid ja käskis ühel istuda Elisale pähe, et tüdruk muutus rumalaks nagu konn, teine konn pidi istuma tüdrukule laubale, et ta muutuks inetuks nagu konn ja kolmas pidi rõhuma tüdruku südamele, et ta meel muutuks kurjaks ja piinaks teda ega jätaks enam rahule!

Õnneks oli Elisa liiga vaga ja süütu, et kuri nõidus oleks tema üle saanud võimust võtta. Kuri kuninganna astus seetõttu järgmise sammu. Ta hõõrus tüdruku kokku Kreeka pähkli mahlaga, nii et Elisa muutus üleni mustjaspruuniks, kuninganna määris tüdruku näole haisvat salvi ja ajas tüdruku kaunid juuksed sassi. Kui isa Elisat nägi, ehmus ta väga ja ütles, et see ei ole tema tütar. Elisa nuttis ja lahkus lossist. Ta kõndis kogu päeva üle põldude ja soo kuni metsani välja.

Järgmisel päeval pesi Elisa end järves puhtaks. Temast sai jällegi maailma ilusaim kuningalaps. Järgmisel päeval kohtus Elisa ka oma vendadega. Selgus, et nad lendasid metsluikedena ringi, kuni päike oli taevas. Kui päike loojus, said nad inimkuju tagasi. Nüüd kudusid vennaksed pajukoorest võrgu, et ka Elisa kaasa võtta.

Kas Elisa suudab oma vennad nõidusest päästa? Ühel ööl nägi Elisa unes haldjat, kes õpetas tüdrukut. Elisa pidi korjama nõgeseid, need jalgadega purustama, siis saab ta kiudu, millest peab ta punuma üksteist pikkade käistega soomussärki. Need tuleb visata luikede peale, siis on nõidus alistatud. Üks oluline punkt oli veel – sellest hetkest, kui Elisa tööd alustab, kuni selle lõpuni, et tohi ta kõnelda! Esimene lausutud sõna tungib pistodana vendade südamesse!

Kas Elisal õnnestus vendasid aidata? Olukord läks keeruliseks, kui üks kuningas temasse armus ja ta endale naiseks palus. Elisa sai oma tööd jätkata, kuid ta ei tohtinud ju rääkida! Ühel päeval kahtlustas peapiiskop, et Elisa on nõid! Miks nii? Ja kuidas muinasjutt lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Teine muinasjutt on „Printsess herneteral“. Selles loos elas ükskord prints, kes tahtis kangesti abielluda, aga ainult tõelise printsessiga. Nii rändas ta mööda maailma, et leida sobiv pruut, kuid kõigi juures jäi teda miski häirima. Nii tuli ta alati koju tagasi, printsessi leidmata.

Ühe õhtul märatses väljas kohutav torm ja vihma kallas nagu oavarrest, keegi koputas lossiväravale. Vana kuningas läks avama ja värava taga seisis üks printsess.

Printsess oli pealaest jalatallani läbimärg, juuksed sassis, riided kleepusid ihu külge ning vesi jooksis kinganinadest sisse ja kontsade juurest välja. Kas see pidi olema tõeline printsess? Kuninganna lubas seda vaadata, kusjuures kuninganna oli väga nutikas.

Kuninganna tegi printsessi jaoks voodi üles, ta pani kõige alla tillukese hernetera ja selle peale kakskümmend madratsit ja kakskümmend sulekotti.

Mida printsess järgmisel hommikul magamise kohta ütles, selle jätan Sulle endale lugeda, kuid igal juhul oli selge, et tegemist ON tõelise printsessiga!

Kolmas muinasjutt on „Keisri uued rõivad“, milles toimetab üks keiser, kellele olid rõivad nii tähtsad, et ta kulutas nendele kogu oma raha ega hoolinud millestki muust. Tal olid igaks tunniks eri riided, ja ta oli pidevalt riietumas.

Ühel päeval saabusid linna kaks petist. Nad väitsid, et on kangrud ja koovad kõige imelisemat kangast, mida üldse on võimalik välja mõelda. Nende kangastel pidi olema üks iseäralik omadus: need olevat nähtamatud inimeste jaoks, kes on napi aruga või pole oma ametit väärt.

Keiser lasi oma varakambrist kotikese kulda tuua, et külalised saaksid tööga pihta hakata. Mehed panid kangasteljed üles ja tegid näo, nagu teeksid tööd, aga telgedel polnud ühtki niiti ja kallis siid, mille nad kudumiseks said, kadus petiste taskusse.

Keiser soovis teada, kuidas tema uued riided valmivad. Seetõttu saatis ta kangrute juurde ühe ministri, seejärel veel ka teise. Need ei näinud ühtegi riideeset, kuid ei tahtnud seda tunnistada, sest kartsid, et jätavad rumala mulje ja jäävad oma ametist ilma. Seetõttu kinnitasid nad keisrile, et riided on suurepärased, lausa imelised.

Ja kui kätte jõudis suur ja uhke paraad, millel keiser soovis oma uusi ja uhkeid rõivaid näidata, mis Sa arvad, mis juhtus? Ja miks üks väike laps hüüdis, et keiser on ju alasti!

Neljas muinasjutt on vägagi tuntud ja populaarne „Inetu pardipoeg“. See viib meid maale ühe vana mõisa juurde. Mõisa ümber olid sügavad kraavid, ühe kraavi ääres istus part pesal ja haudus oma poegi välja.

Viimaks hakkas pesas miski end liigutama. Munad läksid katki ja üks tibu teise järel pistis pea välja ja uudistas maailma. Huvitaval kombel oli kõige suurem muna terve, mistõttu pidi part edasi hauduma. Viimaks läks katki ka suur muna! Munast tuli välja linnupoeg, kes oli hall, suur ja inetu. Part kahtlustas, et äkki on inetu pojuke hoopis kalkun?

Järgmisel päeval viis pardiema pojukesed kraavi äärde. Seejärel hüppasid pojad kõik vette, ja ujumine tuli neil suurepäraselt välja. Ka inetu hall poeg oli teistega võrdne. Pardiema oli kindel, et see ei olnud siiski mitte kalkun.

Seejärel viis pardiema oma lapsed linnuhoovi. Teised pardid olid ehmunud, et üks poegadest sedavõrd teistsugune oli. Pardiema kaitses oma poega, ja kinnitas, et tegemist on ju poisiga, mistõttu ilu polegi tähtis. Poeg kasvab tugevaks ja lööb elus läbi.

Kahjuks läks inetu pardipoja elu iga päevaga raskemaks. Teda kiusasid ja narrisid kanad ja kukk, isegi tema õed-vennad olid tema peale kurjad. Inetu pardipoeg oli teiste arvates lihtsalt inetu!

Nii lahkus inetu pardipoeg kodust ja leidis end metsapartide juurest, hiljem juba metshanede seltsist. Seltsi oli kahest metshanest üsna väheseks ajaks, sest jahimehed lasid nad maha. Ja kui jahikoer tuli lindudele järele, siis peatus ta korraks ka inetu pardipoja juures, kuid jooksis edasi. Kas inetu pardipoeg oli tõepoolest nii inetu, et isegi koer teda ei tahtnud?

Seejärel jõudis pardipoeg vana hüti juurde. Seal elasid vana naine, kõuts ja kana, keda naine hüüdis pisikeste jalgade pärast Masajalaks. Vana naine oli rahul, sest nüüd peaks saama ka pardimune, kuid nad ei saanud ühtegi pardimuna. Inetu pardipoeg ei saanud kõutsi ja kanaga läbi, ja ta igatses värsket õhku ja vees ujumist. Nii otsustas pardike uuesti laia maailma minna.

Sügisel märkas pardipoeg suuri ja ilusaid linde, kes lendasid kõrgel taevas. Linnud lendasid kaugele, pardike jäi neid igatsema. Sügis ja talv olid külmad, ühel päeval külmus pardike jäässe kinni. Õnneks tuli üks talumees, kes pardikese jääst vabastas ja koju sooja viis. Elu talumehe juures polnud lihtne, kuid saabus kevad, ja esimese kevadtuulega tõusis pardipoeg õhku. Pardike jõudis parki, kus lookles ka jõgi. Seal oli ka kolm luike. Pardipoeg tundis, et miski tõmbab teda nende poole. Ta kartis ilusaid ja uhkeid linde, kuid ta läks nende poole … tulgu mis tuleb …

See, mis tuli, oli üsna ootamatu, kuid ma jätan selle Sulle endale lugeda. Igal juhul on sellel muinasjutul ka imeline lõpp.

Otse loomulikult ei hakka ma Sulle kõiki muinasjutte ümber jutustama, kuid sellest raamatust leiad veel muinasjutud tüdrukust tuletikkudega, printsist, kes läks tööle lossi seakarjuseks, väikesest merineitsist, Lumekuningannast, Pöial-Liisist, väikesest kuusepuust, kellest sai uhke jõulupuu, kuid …

Kolm muinasjuttu on raamatus veel. Kaks neist on vägagi kuulsad lood. Üks neist jutustab meile vankumatust tinasõdurist ja teine keisrist ja ööbikust, kolmas lugu on inglist, kes tuleb iga kord maa peale, kui mõni laps ära sureb. See on üsna nukrameelne, kuid igati ilus lugu.

Sellised muinasjutud selles raamatus. Paljud neist on kindlasti paljudele tuttavad, mõned neist veidi vähemtuntud, mistõttu on siin nii avastamisrõõmu kui ka uudistamist.

Raamatu imelised pildid on joonistanud Günther Jakobs.


Caroline Fait, Amadine Delaunay „Ööraamat“ (Rahva Raamat)

Öö on inimkonda paelunud aegade algusest saati.

ähti täis taeva all lasub pimedus täis lugusid, saladusi, unenägusid ja hirme. Öösel toimib maailm teistmoodi kui päeval.

See raamat tutvustab kõiksugu öiseid teemasid: taevakehasid, und, ööloomi ja -taimi ning öö rolli ajaloos, mütoloogias ja muinasjuttudes.

See on üks igati uhke ja põnev lasteraamat, mis räägib lugejale ööst ja asjadest, mis öösel juhtuvad jpm. Raamat on ilusas ja uhkes suures formaadis ja igati põnevalt kujundatud, sest seda lugedes ja vaadates tunned end nagu öösel. Raamatu on illustreerinud Amadine Delaunay.

Raamat algab mõttega, et kui kaks inimest või asja on täiesti erinevad, vastandlikud, öeldakse nende kohta, et nad on nagu öö ja päev.

Esimene peatükk on päevast, ööst ning Päikese ja Maa tantsust. Päikese tõusu ja loojangu vahele jääb valge päev. Ning päikese loojangu ja tõusu vahele jääb päevast jahedam ja pime öö. Iga päev tõuseb päike idast ja loojub läände, lahkudes kogu ööks …

Seejärel on juttu sellest, et Maa on pallikujuline, et Maa ei seisa liikumatult universumi keskmes, juttu on Kopernikust, kes ütles aastal 1543, et universumi keskmes on hoopis Päike. No tegelikult on Päike küll ainult meie päikesesüsteemi keskpunkt. Kopernik ütles sedagi, et hoopis Maa tiirleb ümber Päikese, ning tal oli täiesti õigus.

Teine peatükk jutustab meile päeva ja öö kestusest ning Maa kaldenurgast. Päeva ja öö kestus sõltub sellest, mis ajal ja kus maakera parajasti on. Põhjus on selles, et Maa on kaldus … Kui põhjapoolkeral on talv, siis on see pool maakerast sellise nurga all kaldu, et jääb Päikesest eemale. Päikesekiired jõuavad seal Maa peale lühemat aega, päevad on lühemad ja ööd pikemad.

Juttu on sellestki, et poolustel valitsevad äärmused. Põhjapoolusel südatalvel päike üldse ei tõusegi – seal on sel ajal polaaröö. Kesksuvel ei lähe aga päike kunagi looja – „keskööpäike“ on pidevalt horisondil näha.

Praegu kestab ööpäev 24 tundi – see on aeg, mis Maal kulub oma telje ümber pöörde tegemiseks, kuid maakera pöörleb ümber telje üha aeglasemalt ning vähehaaval muutuvad päevad pikemaks! Mitte nii kiiresti, et me sellest aru saaksime, sest 100 aasta pärast kestab ööpäev vaid 0,002 sekundit kauem.

Järgmistes peatükkides saame lugeda Kuust, Kuu ja Maa sõprusest (Kuu võimaldab Maal püsida pöörlemisteljel, ilma Kuuta ei oleks elu Maal võimalik, Kuu vastutab ookeanide tõusu ja mõõna eest, kui Kuu, Maa ja Päike asuvad ühel joonel, siis on see kuuvarjutus) ja tähtedest. Selgub, et taevas on 6000 palja silmaga nähtavat tähte – 3000 mõlemal poolkeral, tegelikult on tähti palju rohkem. Targad mehed on ütelnud, universum on küll lõpmatu, kuid sellest võib näha vaid väikest osa, mida kutsutakse vaadeldavaks universumiks. Ning ainuüksi selles vaadeldavas universumis on astronoomide arvutuste järgi 1 000 000 000 000 000 000 000 000 tähte! See on 24 nulliga number ehk septiljon tähte! Sama palju on liivateri kõigis maailma randades.

Edasi saame lugeda päikesesüsteemist, Linnuteest, planeetidest ja öö uurimisest (teleskoobid, võidujooks kosmosesse, Juri Gagarin, Neil Armstrong jne).

Kosmose uurimisele järgnevad peatükid magamisest, sest me oleme programmeritud päeval üleval olema ja öösel magama. Meie keha on varustatud bioloogilise kellaga ja see töötab valguse abil, mis hoiab seda täpsena samamoodi, nagu keeratakse üles kella.

Ja veel. Uni töötab nagu ringsetel rööbastel liikuvad üksteisele järgnevad väikesed rongid. Iga rong on üks unetsükkel, mis koosneb kolmest vagunist: kõigepealt kerge uni, siis sügav uni ja siis REM-uni. Kõigel kolmel faasil on omad voorused.

Juttu on sellestki, miks on magamine mõnus. Loeme ka unenägudest. Selgub, et unenäod treenivad meid n-ö päris eluks, võimaldades kinnistada saadud õppetunde ja juhendades, kuidas käituda ohu korral või konfliktides. Saame teada, et kogu Austraalia aborigeenide kultuur põhineb „unenägude ajal“, et antiikajal läksid egiptlased, kreeklased ja roomlased unenägudesse sõlmima sidemeid jumalatega või vaatama tulevikku.

Raamatus on peatükk öö värvist, sest öö pole sugugi mitte ainult must. See on täis kiirgusi, nagu kosmiline mikrolaine-taustkiirgus, iidne valgus, mis pärineb universumi algusaegadest. Kui inimese silmad poleks nii piiratud, näeksime, et öö helendab! Meie silmad on need, mis selle pimedaks muudavad.

Loeme ka elektrilisest ööst, sest inimajaloo algusest saati on inimene püüdnud endale ohtlikku pimedust valgustada. Täna on meie planeet nii valgustatud, et seda valgust võib märgata kosmosestki, kuid valgustuse tõttu öösel pimeduse kadumine kujutab endast ohtu öise eluviisiga liikidele (jaanimardikad, rändlinnud).

Loomade juurde me nüüd lähemegi. Juttu on loomade magamisviisidest (lõvi, elevant, surikaadid, merisaarmad, delfiinid ja rändlinnud), ööloomade supervõimetest (öökullid, kassid, nahkhiired, neil on erakordselt arenenud nägemismeel, terav kuulmine, kuid näiteks siilidel ja mäkradel on ka väga terav haistmismeel). Mõnedel madudel on infrapunanägemine, mõnedel loomadel ookeanide sügavuses on oskus ise valgust toota, ja bioluminestsents ehk helendamine on sügavikes tõeline supervõime.

Ööst on juttu veel. Lilled ja öö, ööjumalannad (egiptlaste taevajumalanna Nut, kreeklaste ööjumalanna Nyx, põhjala rahvaste ööjumalanna Nott), kujuteldav öö (koletised, libahundid, fantoomid, vampiirid, nõiad, majahaldjad, kurjad vaimud, zombid jpt), öö ajaloos (öö pakub küll kattevarju, kui vaenlastel on võimalik rünnata ootamatult), ööpidustused.

Selline vahva ja huvitav, ja ka põnev raamat ööst. Kindlasti palju vahvaid fakte ja teadmisi nii väikestele kui ka veidi suurematele lugejatele.


Sia „Everyday Is Christmas“ (Warner Music)

Jõulude eel on ju vahva kirjutada ka mõnest jõuluplaadist ja Sia album „Everyday Is Christmas“ just selline ju on.

Tegelikult ilmus Sia jõuluplaat juba 2017. aastal, kuid 2018 ilmus plaadi uus väljalase, millele oli lisatud kolm uut lugu: „Round and Round“, „Sing for My Life“ ja „My Old Santa Claus“. Möödus kolm aastat ja 2021 ilmus veel üks uus versioon sellest albumist, sel korral oli lisatud kaks uut laulu: „Pin Drop“, „Santa Visists Everyone“ ja laulu „Snowman“ aeglasem ja lumisem remiks.

Ka aastal 2022 ilmus uus versioon sellest ägedast jõulualbumist! Neljas versioon, ja nii leiab albumilt uued laulud: „Naughty & Nice“, „12 Nights“ ja „3 Minutes ´Til New Years“, lisaks veel ka kaks remiksi laulust „Snowman“ (slowed down versioon, ja speed up versioon).

Sia Kate Isobelle Furler ehk esinejanimega Sia on Austraalia laulja-laulukirjutaja, kes saab 18. detsembril 47-aastaseks. Ta alustas oma karjääri juba 1990. aastate keskpaigas, kui laulis Adelaide’i acid-dzässi bändis Crisp.

1997 läks Crisp laiali ja Sia avaldas veidi hiljem oma esimese sooloalbumi „OnlySee“. Pärast seda kolis lauljatar Londonisse ja lõi kaasa briti duos Zero 7.

2000. aastal sõlmis Sia lepingu sub-labeliga Dance Pool ja ilmus tema teine album „Healing Is Difficult“. 2001 sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Go!Beat ja ilmus tema kolmas album „Colour the Small One“ (2004). Kuna plaate ei saatnud kaubanduslik edu, oli Sia veidi pettunud ja otsustas kolida New Yorki.

Seejärel hakkas ta tuuritama mööda USAd ja avaldas oma 4. ja 5. plaadi – „Some People Have Real Problems“ (2008) ja „We Are Born“ (2010). 2011. aastal saavutas Sia rahvusvahelist kuulsust, sest lõi kaasa paaris hittloos – David Guetta „Titanium“ ja Flo Rida „Wild Ones“.

2014 ilmus tema kuues album „1000 Forms of Fear“, millel ka tõeline superhitt „Chandelier”, mis on elektropopi lugu, milles on sugemeid elektroonilisest muusikast, R&B’st, reggae’st. Tekstid on ülimalt melanhoolsed ja lugu räägib ju nn „party girli“ alkoprobleemist.

Muusikakriitikud ülistasid Siat, kiitsid tema häält ja oskust muusikat kirjutada. Lugu jõudis TOP5 hulka lausa 20 riigis, USAs tõusis see kohale number 8. Lugu müüdi maailmas üle 2 miljoni eksemplari! Grammy auhindade jagamisel kandideeris see aasta parima laulu, parima lindistuse ja parima soolo esituse kategooriates ning võitis parima muusikavideo tiitli. Kindlasti aitas videole palju kaasa ka lapstähe Maddie Ziegleri võrratu tants ja esinemine selles videos! YouTube’is on seda vaadatud üle 1 miljardi korra! Ja see on YouTube’i üks suurima vaatajaskonnaga videosid üldse!

Seitsmes album „This Is Acting“ ilmus jaanuaris 2016. Kui Sia muusikat oli seni lahterdatud popi, elektropopi, indie popi, trip hopi, acid-džässi, hip hopi, funki, souli kategooritesse, siis lauljatari see album oligi just elektropopi ja souli plaat, ja oli samas palju popilikum, kui tema varasem materjal. Albumil oli ka kaks rahvusvahelist hittlugu „Alive“ ja „Cheap Thrills“.

2021 ilmus tema 10 stuudioalbum „Music“, mis oli ühtlasi ka samanimelise muusikafilmi heliriba. Filmis mängisid Kate Hudson, Leslie Odom Jr ja Maddie Ziegler, selle lavastas, produtseeris Sia, ka käsikiri oli tema kirjutatud. Sia on väga andekas naine.

Plaat oli igati populaarne, lugusid aitasid Sial kirjutada ka Dua Lipa („Saved My Life“), Pink („Courage to Change“), David Guetta („Floating Through Space“), populaarsust kogusid ka laulud „Together“, „Hey Boy“ jt. Albumil lõid kaasa ka Labrinth ning Burna Boy. „Music“ oli vahva popiplaat, millel oli ka elctropopi, R&B, reggae ja EDMi mõjutusi.

Lauljatari jõuluplaadi (esimene versioon sellest ilmus 2017, ja see oli tema üheksas stuudioalbum) produtsendiks on legendaarne Greg Kurstin, kes teinud koostööd paljude muusikamaailma supertähtedega: Adele, Beck, Kelly Clarkson, Ellie Goulding, Pink, Lilly Allen, The Foo Fighters jpt. Sageli mängib ta ise ka kitarri, basskitarri, klahvpille ja löökriistu. Vahva on see, et Sia jõuluplaat ei lähe klassikalist rada pidi, et võetakse legendaarsed jõululood ja tehakse neist omad versioonid ehk kaverid. Sia ja Greg Kurstin on nägid oluliselt rohkem vaeva ja kirjutasid valmis kümme uut jõululugu ning need on tegelikult igati vahvad ja mõnusad.

Sia jõuluplaadi esimene lugu on igati ägeda popi-minekuga lugu „Santa’s Coming For Us“. Mõnus popilugu, vaatamata sellele, et lugu on talvine ja jutustab sellest, kuidas jõuluvana külla tuleb, on selles sellist mõnusat päiksepaistet ja positiivsust, mida ühes heas popiloos olema peab. Mulle tundub, et sellised jõulud on kusagil Jamaikal .

Teine lugu „Candy Cane Lane“ on jällegi mõnus popilugu, mis on just selliste saundide ja harmooniatega, mida ühest jõululoost oled harjunud kuulama, isegi jõulukellad löövad. Lisaks on selles laulus ka harmooniaid ja rütmilahendeid, mis midagi 60ndatest aastatest meenutavad.

Kolmas lugu on kaunis ballaad „Snowman“. Selles kuuleme kaunist klaverimängu ja tegelikult on Sial ikka väga-väga omanäoline ning lahe hääl.

Neljas lugu „Snowflake“ jätkab sealt, kus „Snowman“ lõpetas. Jällegi kaunist klaverimängu ja Sia laul. Ilus laul, milles öeldakse, et lumehelves ei unusta meid, ja ju see sedasi ongi.

Viies lugu „Ho Ho Ho“ on lõbusamat sorti jõululugu, milles ka joovastavatest jookidest juttu, mis meeleolu üleval hoiavad, huvitav kas ka jõuluvana oma.

Kuues lugu kannab pealkirja „Puppies Are Forever“ on ka mõnus popilugu, milles on juttu kutsikatest ja sellest, et koerakutsikad ei ole mõeldud ainult jõulukingituseks, kutsikad jäävad terveks eluks. Ja nii see ju ongi. Sia on ka oma elus selline meeldiv naisterahvas, kellele koerad meeldivad ja nende heaolu oluline on, ka jõuluplaadil on paar pilti mänguhoos Siast koos koeraga. 

Seitsmes lugu on „Sunshine“, mis on mõnusa minekuga popilugu, kaheksas lugu on „Underneath The Mistletoe“, mis jällegi rahulikum lugu, selline, mida oleme harjunud Sia esituses kuulma. Plaadi üheksas lugu on plaadi nimilugu „Everyday Is Christmas“, mis on plaadi üks kaunemaid lugusid. Kauni meloodia ja harmooniaga lugu. Plaadi lõpetab kaunis ja rahulik „Undreneath The Christmas Lights“ – see on tõepoolest võrratu lõppakord, veidi gospeli hõngu, kaunis-kaunis ballaad. Sia esitab võrratuid kõrgeid noote.

2018. aastal lisati albumile veel kolm laulu:

„Round and Round“ algab laheda käteplaksuga, ja selles on midagi soulilikku ning popilikku, kuid igal juhul on see selline mõnusa minekuga lugu. „Sing For My Life“ algab kellamänguga ja see ongi kauni meloodia ja harmooniaga lugu. Sial on igati võimas hääl, mis ka selles laulus esile tuleb. Võiks öelda, et tegemist jõulise ballaadiga. „My Old Santa Claus“ – vahva popilugu, mis algab jällegi jõulukelladega, on tunda, et jõulumees on tulekul, saanid on siia juba teel. Igati mõnusa hingamisega lugu.

2021. aastal lisati kaks uut laulu ja hittlaulu "Snowman" aeglasem versioon:

"Pin Drop" ja "Santa Visits Everyone".

Ja nüüd, 2022. aasta versioon, millel kolm uut lugu:

„Naughty & Nice“, „12 Nights“, „3 Minutes ´Til New Years“ ja suurepärase hittloo „Snowman“ (plaadil on ka algupärane versioon, ja see paitab kuulaja kõrva) aeglasem ja kiirem versioon.

Kõik need on igati mõnusad popilood, laulus „12 Nights“ on veidi ka selliseid harmooniaid, mis kuulaja ajas 1960. aastatesse viivad ning „3 Minutes ´Til New Years“ on kübe rahulikum lugu, kuid siin veidi ka R&B hingamist.

Tegelikult tuleb tunnistada, et Sia uute jõululugude plaat on igati õnnestunud ettevõtmine, sest tegelikult on ju mõnus kuulda ka selliseid uue hingamisega jõululugusid. Ma ei oska öelda, kas neid saavad sellised jõululood, mida ka 50 või 100 aasta pärast teatakse ja lauldakse, kuigi ma loodan, et neid kuulatakse ka tulevikus.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5Ykgv5ZADfbU5WgwZkWYIJ

Sia "Snowman"


Lars Mæhle, Lars Rudebjer „Saurusepere 6. Järvekoletis“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Järv on jääkaane all ja mamma Rex korraldab kalapüügivõistluse. Auhinnaks on terve potitäis makrelli tomatis. Aga kes teab, missugused koletud tegelased jää all luuravad? Rasmust ja Tomi ootab ees nii mõnigi üllatus.

Saurusepere suured ja väikesed dinosaurused on sulle vist juba tuttavad? Rasmus Rex on pisut murelik kuueaastane dinosaurus, kes elab koos ema, isa ja vanaemaga suure rabametsa külje all. Rasmuse parim sõber Tom Troodon meelitab teda ühtelugu seiklustesse, mis kipuvad olema kas natuke koledad, hästi palju põnevad või mõlemat kokku. Tom on samuti kuuene, kuid miski ei löö teda rööpast välja!

Sarjas on ilmunud „Saurusepere. Muna“, „Saurusepere. Ujumisvõistlus“, „Saurusepere. Reis“, „Saurusepere. Aardejaht“ ja „Saurusepere. Parim sõber“.

Lars Mæhle kirjutatud ja Lars Rudebjeri illustreeritud saurusepere-lood on saanud igati populaarseks ka meie laste seas. Olen kuulnud, et meilgi on selle raamatusarja fänne, kes uusi lugusid pikisilmi ootavad (mina muideks ka …). Ja nüüd ongi ilmunud raamatusarja kuues raamat, milles saame tuttavaks järvekoletisega.

Nii nagu ikka, tutvustatakse ka selle raamatu alguses peategelasi. Perekond Türannosaurus: Rasmus Rex, Robin Rex, mamma Rex, papa Rex ja vanaema Rex. Sauruselapsed: Rasmus Rex, Tom Troodon, Marie Mikroraptor, Tobias Tritseeratops, Alma Ankülosaurus ja Sondre Shastasaurus.

Seekordne lugu algab sellega, et Tom Troodon ehmatab Rasmus Rexi üles. Rasmus ei saanud aru, miks oli Tom tulnud teda äratama, laupäeval, kell pool seitse hommikul!? Tom kinnitas, et oli juhtunud midagi täiesti vapustavat, aga selleks oli vaja välja minna.

Rasmus ohkas raskelt ja läks pissile. Tagasi tulles oli Tom kadunud? Rasmus teadis, mis oli juhtunud. Vanaema Rex oli tahtnud Tomi ära süüa, mistõttu käsutas Rasmus vanaema, et too Tomi välja sülitaks! Seda on juhtunud ka mitmes teiseski Saurusepere raamatus.

Nüüd said Rasmus ja Tom välja minna. Öö jooksul oli maha sadanud lumi! Rasmus polnud seda iial varem näinud! Väljas oli kõik valge! Rasmus uuris Tomilt, mis see valge olla võiks, ja sai teada, et see ongi ju lumi.

Hetk hiljem põrkasid Rasmus ja Tom kokku Robin Rexiga. Tema on Rasmuse vanem vend, ja üsna tüütu sell. Robinil oli käes õng, millele ta pani sööta otsa. Kuurist tuli välja ka papa Rex, kes tõdes, et järv on jääs ja toimub jääpüügivõistlus, ja mamma Rex on kohtunikuks. Auhinnaks on terve potitäis makrelli tomatis, aga selleks oli vaja mõni eriti suur kala püüda.

Rasmus ei teadnud, kas minna, sest jää all võisid varitseda hiigelhaid, järvekoletised, veesaurused. Kuna Tom tahtis minna, siis läks ka Rasmus. Nendega liitus ka Tobias Tritseeratops.

Jõuame järvejääle. Papa Rex puuris sauruselastele mitu auku, kalapüük võis alata. Õige varsti sai Rasmus esimese kala. See oli küll hästi pisike – Strunius. Vanem vend ehk Robin naeris, et see on vist küll maailma väikseim kala! Järgmisena oli Tobiase kord kala saada, kuid nüüd oli „saagiks“ Sondre Shastasaurus, kes oli jää all tulnud teistele vingerpussi mängima.

Seejärel „näkkas“ papa Rexil, kuid hetk hiljem selgus, et tal oli õngekonks lihtsalt põhja kinni jäänud. Ja siis hüüdis Robin Rex, et temal näkkas! Ja näkkaski! Kuid selle „saagiga“ olid keerulised lood, sest selleks oli üks maailma suurimaid järvekoletisi, hiigelsuur ja ülitige Kronosaurus.

Mis nüüd juhtuma hakkab? Selle jätan Sulle endale avastada ja lugeda. Igal juhul läheb olukord üsna täbaraks ja ohtlikuks, sest järvekoletis on tõepoolest ülitige ja näljane! Õnneks tuli appi keegi, kes aitas ohtliku olukorra lahendada, kuid kes see oli?

Kuidas lõppes kalapüügivõistlus? Kas keegi üldse püüdis kala? Sedagi saad teada, kui seekordse loo lõpuni loed.

Ja nii nagu varasemates raamatutes, toimub ka selles raamatus äge dinosauruste pidu, seekord talvepidu!

Seekordse raamatu lõpus saame lugeda ka türannosaurusest, troodonist, tritseeratopsist, struniusest ja kronosaurusest, kuid ka kliimast dinosauruste ajal.


Laura Ingalls Wilder „Ploomioja kallastel“ (Eesti Raamat)

Sarja „Väike maja preerias“ neljas raamat.

Pärast Wisconsini metsa ja indiaaniterritooriumi rajab Ingallsite sõbralik ja ühtehoidev pere endale uue kodu Minnesotasse Ploomioja kaldale. Esialgu elavad nad muldonnis, kuid papa ehitab perele peagi uue maapealse puitmaja, lootes, et nende esimene nisusaak aitab maksta ehitusmaterjalide eest.

Nüüd, kui nad elavad linna lähedal, lähevad 7-aastane Laura ja tema vanem õde Mary esimest korda kooli. Kahjuks on järgmised kaks aastat Ingallsitele väga rasked, sest rohutirtsude sülemid hävitavad kogu nisusaagi.

Papa on sunnitud kõndima ligi 500 kilomeetrit itta, et leida kusagilgi tööd. Tagasiteel jääb ta lumetormis kadunuks.

Laura ja Mary aitavad ema majapidamistöödes ja ema mängib tüdrukutega mänge, et nende tuju üleval hoida.

Õnneks leiab isa siiski kodutee ja romaan lõpeb õnneliku pere taasühinemisega jõululaupäeval.

Sel aastal on mul olnud suurepärane võimalus rääkida juba kolmest raamatusarja „Väike maja preerias“ raamatust, sest kirjastus Eesti Raamat annab sellel ja järgmisel aastal välja kõik sarja üheksa raamatut! Ühesuguses formaadis ja kujunduses. Nii olen rääkinud Sulle raamatutest „Väike maja suures metsas“, „Hõbejärve rannal“ ja „Väike maja preerias“.

Nüüd on ilmunud korraga nii sarja neljas raamat „Ploomioja kallastel“, kui ka kuues raamat „Pikk talv“.

Minu jaoks on see igati vahva, et „Väike maja preerias“ raamatusarja raamatud eesti keeles ilmuvad, sest oli ju samanimeline teleseriaal üks minu lapsepõlve lemmikutest, mida ikka ja jälle koos vanaemaga vaadatud sai. Hea, et 1970. aastatel siiski Soome TV´d Tallinnas näha sai, mistõttu sai nii mõnigi teleseriaal südamelähedaseks.

„Ploomioja kallastel“ on eesti keeles korra varem ilmunud, juhtus see 1996. aastal, siis avaldas raamatu kirjastus Olion. Algupäraselt ilmus „On the Banks of Plum Creek“ juba 1937. aastal. Vaatamata sellele on kõik „Väike maja preerias“ raamatud igati mõnusad ja huvitavad lugeda ka täna, on ju need vahvad lood ammustest aegadest, lood ühest igati kokkuhoidvast perest, toredatest lastest ja nende tublidest vanematest. Lisaks veel palju metsikut loodust, veidi huumorit, rõõmu kuid ka pisaraid. Nii nagu elus ikka.

Saabumine Ploomioja juurde

Ingallsite pere on olnud jällegi pikalt teel. Teekond oli alanud väikesest palkmajast indiaaniterritooriumil ja see viis üle Kansase, Missouri ja Iowa, nüüd jõuti Minnesotasse. Hobuvanker peatus ja papa oli kindel, et nad olid õiges kohas. Pool miili Nelsonite juurest põhja pidi olema oja. Papa nägi ka lauta, kuid elumaja ei olnud?

Seal oli ka valkjaskollaste juustega mees, tema oli mister Hanson. Papa tõdes, et ta olevat kuulnud, et mees tahab läände minna ja tema oli tulnud uurima, kas mees müüb oma koha maha?

Mister Hanson kinnitas, et nii see on. Elumajaks oli muldonn, kuid vaatamata sellele otsustas papa Hansoniga kaupa teha. Papa rääkis mammale, et oli vahetanud hobused Peti ja Patty mr Hansoni maa vastu. Muulavarsa, kel nimeks Jänku ja vankri puldankatte eest oli papa saanud mr Hansoni vilja ja härjad.

Mamma hüüatas, et nad ei ole kunagi varem muldonnis elanud, kuid papa oli kindel, et muldonnis ootab neid ees puhas elamine, sest norralased on puhas rahvas. Papa oli kindel, et talvel on muldonnis igati õdus olemine. Papa täpsustas, et nad jäävad sinna ainult niikauaks, kui ta on koristanud esimese nisusaagi, siis saab mamma endale kena elumaja, papa saab hobused ja võib-olla isegi hobuvankri. Papa lisas, et see koht oli suurepärane maa nisu kasvatamiseks, sest maa oli viljakas ja tasane, polnud mingeid puid ega kive, millega võitlust pidada.

Ingallsid kolivad muldonni, mis on õnneks puhas ja turvaline

Teises peatükis saame lugeda muldonnist. Muldonnis oli üksainus üleni valge ruum. Muldseinad olid siledaks hõõrutud ja valgeks lubjatud. Muldpõrand oli sile ja kõva. Ukse kõrval oli väike pärgamentpaberiga kaetud aken. Sein oli nii paks, et aknast tulevat valgust jätkus ainult akna alla. Eesmine sein oli ehitatud murumätastest. Mr Hanson oli kaevanud oma eluaseme kaldanõlva sisse, lõiganud siis mätastest pikad ribad ja ladunud need üksteise peale, et moodustada eesmist seina. See oli hea tugev sein, ilma ainsagi praota. Sellest seinast ei saanud külm läbi tulla. Lagi oli tehtud heintest. Pajuvitsad olid risti asetatud ja läbi põimitud, ent siit-sealt paistsid nende vahelt heinatutid.

Mamma ütles Laurale ja Maryle, et muldonnis on küll vähe ruumi, kuid seal on puhas ja meeldiv.

Mammat pani imestama veel üks asi, kui nad läksid mööda teerada üles kaldapervele, siis seisid nad oma uue kodu katusel! Keegi poleks osanud arvata, et see on katus. Hetk hiljem leidis Laura rohu seest ka ahjutoru, kust oli võimalik vaadata all asuvasse lubjatud tuppa.

Nüüd hakkas Ingallsite pere naispere koristama, kuna saabus ka papa, kes oli linnast toonud väikese raudahju ja kaks ahjutoru. Mamma oli murelik, sest muldonnis ei olnud voodeid, kas tuli magada põrandal? Papa lubas esimeseks ööks lõigata põrandale asemeteks pajuoksi, järgmisel päeval lubas papa otsida mõne sirgema pajupuu ja teha paar voodit. Sedasi käisidki asjad toona, ei olnud mööblipoodi, kuhu minna voodeid otsima, ise tuli teha.

Teises peatükis saame tuttavaks ka laudas elavate härgadega. Üks neist oli hiiglasuur ja hall, lühikeste sarvede ja leebete silmadega, tema nimi oli Pete. Teine oli väiksem, kuid hirmuäratavate pikkade sarvede ja metsiku pilguga, tema nimi oli Hele.

Saabus õhtu. Mamma sai viimaks sügavalt hinge tõmmata. Ta oli rahul, sest seal ei ulu öösel hundid ega indiaanlased. Mamma ütles, et ta tunneb end turvaliselt ja puhanuna.

Argipäevad

Ma ei taha Sulle kõike ka üksipulgi ära rääkida, sest lugemisrõõmu peab ju Sulle samuti jääma. Saame lugeda, kuidas Laura ja Mary madalas ojas mängisid, kuidas terve pere läks sügavasse lammijärve ujuma (sügavasse vette ei tohtinud lapsed üksinda minna, kuigi Laurat see „ahvatles“, mistõttu ta ühel päeval sinna siiski üksinda läks ja sattus kokku ühe kummalise loomaga, hiljem kinnitas papa Laurale, et see võis olla mäger! Ja eks väikese karistuse sai Laura ka, kuna ta oli otsustanud üksinda lammijärve äärde minna).

Laura ja Mary said tuttavaks ka karjapoiss Johnny Johnsoniga; papa sai Nelsoni käest väikese valge lehma, kellele Laura pani nimeks Tähnik. Üsna humoorikas ja samas ka ohtlik oli vahejuhtum, kui härg nimega Pete muldonni katusele jooksis, ja tema tagajalad läbi katuse vajusid.

Ja veel. Papa koristas mr Nelsoni vilja, maksis Tähniku eest ja hakkas oma vilja koristama. Ta tegi seda oja vastaskaldal asuval luhal. Heinakuhjad olid suured, ja neis meeldis Laural ja Maryl mürada, kuigi papale see väga ei meeldinud. Heina oli vähe ja sellest pidi jätkuma härgadele terveks talveks.

Saame teada sedagi, mis oli rohutirtsuilm, käime korjamas ploome Ploomioja kallastel, tüdrukutele ploomid meeldisid, kuigi ploomide ümber lendasid mesilased ja vapsikud.

Ootamatu vahejuhtum toimus heinakuhjade juures, sest neid läks talluma loomakari. Kuna papa ja mamma olid just sel hetkel ära, siis pidid Mary ja Laura ise hakkama saama, ja loomad minema peletama. Loomakarja tulekus oli „süüdi“ karjapoiss, kes oli lihtsalt magama jäänud. Ka papa ja mamma naasmine linnast oli ohtlik – nad olid läinud vankriga, mida vedasid härjad, tagasiteel hakkas üks neist lõhkuma! Vedas, et vanker kaldalt vette ei kukkunud, koos mamma ja väikese Carriega.

Oluline aeg oli ka jõuluaeg. Ka sel aastal saabusid jõulud. Papa leppis terve perega kokku, et sel aastal tulevad kingituseks hobused. Ka lapsed olid sellega nõus, kuigi ühel ööl oli käinud jõuluvana, kes oli kõikidele tüdrukutele komme jätnud. Samal õhtul mindi lauta, et vaadata ka papa toodud kahte hobust – nende karv oli pehme ja punakaspruun ning läikis siidjalt. Hobuste sabad ja lakad olid mustad. Nende silmad olid säravad ja pilk leebe.

Ühel ööl ärkas Laura ootamatu ja valju müra peale. Papa arvas, et müra võis tulla ojalt. Nii see oligi, väljas sadas tugevat vihma, alanud olid kevadiste suurvete aeg. Kevadised suurveed meelitasid ka Laura oja äärde, olukord läks üsna täbaraks, kui tüdruk vee alla hakkas vajuma, õnneks ta pääses.

Papa Charles ehitab maja

Oluliseks sündmuseks selles raamatus on kindlasti ka see, et papa hakkas ehitama maja. Papa sõitis ühel hommikul linna ja naases lauakoormaga. Nisu polnud küll veel valmis saanud, kuid papal oli lubatud laudu võlgu võtta. Need olid masinaga saetud lauad. Maja pidi saama ka klaasist aknad! Juba järgmisel hommikul oli mr Nelson papal abiks, hakati vundamendiauku kaevama. Uus maja kerkis lähedal asuvale rohelisele künkale. Lugeja saab põhjaliku ülevaate, kuidas toona puitmaja ehitati. Mammale oli suurepärane üllatus see, et papa ehitas majja ka nelja ümmarguse auguga pliidi, millel oli isegi praeahi.

Majake sai valmis, pere sai muldonnist välja kolida. Esimesel ööl kuulis Laura vahvat heli, mida ta polnud ammu kuulnud – vihmapiisad langesid katusele, seda heli polnud ta ammu kuulnud, sest muldonni katuseks oli olnud muld ja rohi.

Laura ja Mary lähevad kooli

Ühel esmaspäeva hommikul pidid Laura ja Mary minema kooli, mis asus lähedal, linnas. Oli ja Laura peaaegu kaheksa-aastane, Mary oli temast veidi vanem. Laura polnud koolimineku osas esialgu õnnelik, kuid minna oli vaja. Koolis oli mitmeid lapsi, kellega saab ka lugeja tuttavaks, üks neist igati uhke linnapreili Nellie Oleson (usun, et need lugejad, kes mäletavad telesarja, meenutavad ka Nellie Olesoni tegelaskuju teleekraanilt, Nelliel on ka väikevend Willie). Laurale meeldis õpetaja, miss Eva Beadle, kes oli Laura arvates imekaunis noor daam. Kuna Laural ja Maryl tahvlit ei olnud, siis laenas õpetaja neile enda oma.

Järgmisel hommikul andis papa Laurale ja Maryle hõbedase mündi, et nad saaksid endale tahvli osta. Tahvel osteti mr Olesoni kauplusest. Mr Oleson oli Nellie ja Willie isa. Nemad olid sel hommikul ka poes, narrisid Laurat ja Maryt, kutsudes neid maatüdrukuteks, ja sõid kommipurgist valimatult komme. Loomulikult ei pakkunud nad kommi „maatüdrukutele“ … Aja möödudes hakkas kool Laurale ja Maryle meeldima. Neile meeldisid lugemine, kirjutamine ja rehkendamine.

Selles raamatus käivad Ingallsid ka kirikus, saame tuttavaks reverend Aldeniga.

Rohutirtsud ründavad

Ja kui tundub, et Ingallsite perel hakkavad asjad laabuma … siis tabas neid ootamatu õnnetus. Neid ründasid rohutirtsud! Rohutirtse oli nii palju, et nad varjutasid isegi päikese. Rohutirtsud sõid ära nisu, rohu, pajude lehed, kartulid, porgandid, peedid, oad, maisivarte ja ristikheina pikad lehed, noore maisi tõlvikud. See oli katastroof, isegi terve preeria oli muutunud. Paljud linnainimesed läksid tagasi itta. Papa töötas mr Nelsoni juures ja teenis välja loa kasutada tema atra. Papa hakkas lagedat nisupõldu kündma, et valmistada seda ette järgmise aasta nisukülviks.

Olukord läks veelgi hullemaks, kui rohutirtsud olid otsustanud hakata munema. Papa teadis, et järgmisel aastal oli neil sama palju lootust nisu saada, kui lendama hakata. Kui kõikidest munadest kooruvad putukad, ei näe seal enam ainsatki rohelist lehte.

Nüüd ei jäänud muud üle, kui papa pidi minema linna tööd otsima. Tööd ta sai, kuid selleks pidi ta minema ida poole. Seal oli viljakoristuse aeg, ja rohutirtsud ei olnud jõudnud kaugemale kui sada miili ida poole. See oli ainus võimalus tööd saada, ja kõik lääne mehed suundusid sinna. Papal olid jalas vanad paigatud saapad, kuid vaatamata sellele oli ta kindel, et mis see sada miili jalgsi minna ikka on …

Papa läks. Mamma ja lapsed jäid koju. Õhk oli kuum, meeletult kuum. Õnneks saabus siiski ka vihm, mis preeria uuesti kasvama pani, nii et siin-seal oli jällegi näha ka rohelist muru. Süüa said nii Ingallsite härjad, hobused kui ka lehm.

Papa Charles on 300 miili kaugusel

Mööda läks palju aega, kui mamma papalt kirja sai. Papa oli maha kõndinud 300 miili, enne kui tööd leidis. Nüüd töötas ta nisupõllul ja teenis dollari päevas. Papa saatis mammale viis dollarit ja ta kinnitas, et seal, kus tema oli, oli viljasaak hea.

Talv lähenes. Õnneks olid kadunud kõik rohutirtsud. Talv lähenes, koju saabus ka papa. Nüüd oli vaja tüdrukutele uusi jalanõusid, riideid, sest olid ju lapsed kasvanud. Midagi osteti, midagi tegi valmis mamma. Käime koos Ingallsitega ka linnas jõulusid tähistamas, käime kirikus, kus jagatakse ka kingitusi.

Pärast jõule hakkasid ilmad soojemaks minema, ja algas rohutirtsude ränne. Rohutirtsud olid hakanud munadest kooruma ja nende ränne oli hirmutav ja kohutav vaatemäng. Nad liikusid mööda maad lääne poolde, paljud neist uppusid ojas, ja ühel päeval hakkasid nad lendama lääne poolde, kuid nad olid lahkunud!

Papa läheb uuesti itta, ja jääb lumetormi kätte

Kuid see pole veel sugugi mitte kõik. Saame lugeda sellest, et papa läks uuesti itta, et tööd saada; saame osa üsna õõvastavast preeriatulekahjust, papa naasis, kuid seejärel saabus lumetorm, talv preerias oli üsnagi hirmus … üks lumetorm järgnes teisele. Üks lumetorm kestis ühtejutti kolm päeva ja kolm ööd! Ja just enne seda oli papa linna läinud … ja tagasiteel oli ta lumetormi kätte lumevangi jäänud.

 

Papa läheb uuesti itta, ja jääb lumetormi kätte

Kuid see pole veel sugugi mitte kõik. Saame lugeda sellest, et papa läks uuesti itta, et tööd saada; saame osa üsna õõvastavast preeriatulekahjust, papa naasis, kuid seejärel saabus lumetorm, talv preerias oli üsnagi hirmus … üks lumetorm järgnes teisele. Üks lumetorm kestis ühtejutti kolm päeva ja kolm ööd! Ja just enne seda oli papa linna läinud … ja tagasiteel oli ta lumetormi kätte lumevangi jäänud.

Kuidas papa pääses? Sellest saame lugeda raamatu viimastel lehekülgedel (see oli ikka imeline pääsemine) ja papa oli jõudnud koju just siis, kui saabus jõuluõhtu … hirmsa ja lumise talvega käis kaasas ka üks hea uudis. Milline, sellegi jätan Sulle endale lugeda?

Sellised sündmused seekordses „Väike maja preerias“ raamatusarja raamatus. Toonane elu polnud sugugi mitte lihtne. Elu oli raske ja keeruline, ilmastik preerias oli ettearvamatu, nagu ka rohutirtsude rünnak, lisaks veel ka meeletud talvetormid ja lumi. Ingallsite pere on tubli ja kokkuhoidev, üheskoos elatakase üle ka rasked ajad, ja kui papa võtab välja viiuli, hakkab mängima ja laulma, siis kaovad viimasedki mured.


Backstreet Boys „A Very Backstreet Christmas“ (Warner Music)

Ma olen seda üsna mitu korda tõdenud, et ma olen tegelikult jõulumuusika fänn. Seda kinnitab kindlasti ka mu plaadiriiul, ja see huvi jõululugude ja esituste vastu sai alguse juba lapsepõlves. NLiidu ajal olid ju jõulud ja jõulumuusika tabuteemaks, kuid kusagilt oli saadud ka meie kodus paar helikassetti ja plaati, millel jõulumuusikat kuulda sai. Meenub ka üks ansambli Karavan jõululaulude kassett, lisaks veel Elvis Presley ja Frank Sinatra jõuluplaadid.

Aastate jooksul on ilmunud palju ja veel rohkem jõuluplaate, ma usun, et peaaegu kõik muusikamaailma kuulsad ja veel kuulsamad artistid on avaldanud vähemalt ühe jõuluplaadi, kui mitte kaks, kolm … Ka sel aastal on ilmunud või ilmub mitu-mitu uut jõulualbumit, esitajateks Kelly Clarkson, Alicia Keys, Debbie Gibson, Joss Stone, viiuldaja Lindsey Sterling, Andrea Bocelli koos oma lastega, Chris Isaak, Pentatonix (nemad on avaldanud aastate jooksul mitu jõuluplaati), Gloria Estefan koos oma perega jt.

1990. aastate keskpaiku muusikamaailma tippu tõusnud USA poistebänd Backstreet Boys siiani jõuluplaati polnudki avaldanud, kuid nüüd on ka nemad igati ilusa jõuluplaadi valmis saanud. Plaat, millel on nii vanu ja tuntud jõululugusid, kuid ka kolm täiesti uut laulu! Viimastel aastatel on sageli nii, et tuntud artistid esitavad omad versioonid populaarsetest ja ajatutest jõululugudest, kuid proovitakse ka uute jõululauludega. Kunagi ei tea, millal võib sündida jõululaul, mida lauldakse ka 50, 100 aasta pärast.

Backstreet Boys (lühendatult ka BSB) on USA vokaalgrupp/poistebänd, milles laulavad Nick Carter, Howie Dorough, AJ McLean ning nõod Brian Littrell ja Kevin Richardson. Siinkohal peakski mainima seda, et BSB on alati ütelnud, et nad on vokaalgrupp, mitte poistebänd, ja mulle tundub, et mida aasta edasi, seda õigustatum see ju ongi.

Muusikaprodutsent Lou Perlman kutsus bändi kokku 1993. aastal Orlandos, Floridas. Perlmanile oli meeldinud USA eelmine „suur“ poistebänd ehk New Kids On The Block, nemad saavutasid populaarsust ja edu juba 1980. aastate keskpaigas ja lõpus (kusjuures ka nemad jätkavad muusikaga veel praegugi). Seetõttu oli Permanil unistus, et temagi saaks kokku kutsuda „suure“ poistebändi, mis tal ju õnnestuski. Siinkohal tasub meenutada, et Backstreet Boys ja New Kids On The Block tegid 2011. aastal ka ühise projekti ehk NKOTBSB, ilmus ka samanimeline hittide album, millel oli ka kolm uut laulu, mille kaks bändi esitas koos ning toimus ka ühine kontsertturnee, kokku 80 kontserti nii Põhja-Ameerikas, Euroopas, Austraalias ja Aasias, ja just selle kontsertturnee raames tuli tagasi ka Kevin Richardson.

Backstreet Boysi esimene album „Backstreet Boys“ ilmus 1996. aastal, kusjuures seda ei ilmunud USAs! Ja nii juhtus, et 1997 ilmus bändi teine rahvusvaheline album „Backstreet´s Back“ ja samal ajal esimene album USAs „Backstreet Boys“. Mõlemad plaadid olid ilmatuma populaarsed ja edukas, kuid veelgi rohkem edu ja kuulsust tõid neile albumid „Millennium“ (1999) ja „Black & Blue“ (2000). 2001 ilmus ka nende edukas kogumikplaat „The Hits – Chapter One“.

Tulles algusaastate juurde tagasi, siis on Backstreet Boysiga juhtunud igasugu asju. Ma ei hakka Sulle kõike ümber jutustama, kuid näiteks 1997 alustas BSB maailmaturneed, mis viis neid 20 riiki ja 60 linna!

1997 kaebasid Brian, A.J., Kevin ja Howie kohtusse oma produtsendi Lou Perlmani, sest bändiliikmed olid kindel, et produtsendi tasu ansambli tuludest (75%!!!) oli liiga suur. Paljud teisedki poistebändid (näteks ´N Sync) süüdistasid Perlmani sama asja pärast. Kokkuleppele saadi alles 1998.

1998. aastal käis Brian südameoperatsioonil, ta oli seda edasi lükanud kaks korda, mistõttu oleks ta neli aastat enne operatsioonile minekut peaaegu ära surnud …

1998 sai BSB sümboolsed linnavõtmed Orlando linnapealt.

1999 sõlmis BSB lepingu uue mänedžmendiga ehk „The Firm“´iga, kes tegid koostööd ka Limp Bizkiti ja Korniga.

1999 ilmus nende üliedukas album „Millennium“, mis debüteeris USA Billboard 200-edetabeli esikohal ja see püsis seal 10 nädalat! Esimesel nädalal müüd albumit USAs 1,1 miljonit eksemplari! See oli uus rekord, mis oli varem olnud kantrimuusika legendi Garth Brooksi käes. Selle albumiga saavutati veel üks rekord – plaati müüdi ilmumispäeval USAs 500 000 eksemplari! Aastal 2000 lõid selle rekordi üle nii Britney Spears, kui ka ´N Sync. „Millennium“ oli 1999. aastal USA enimmüüdud plaat – 9 445 732 plaati, see püsis Billboardi edetabelis 93 nädalat!

Aastail 2002-2004 pidas Backstreet Boys väikese pausi, 2002 avaldas Nick Carter oma sooloalbumi „Now Or Never“, mis oli samuti edukas. 2003 rääkis A.J. avalikult The Oprah Winfrey Show´s oma probleemidest alkoholi ja narkootikumidega, teised bändiliikmed tulid talle saatesse toeks.

BSB naasis 2005. aastal uue albumiga „Never Gone“. Seegi oli edukas, toimus ka samanimeline kontsertturnee. Pärast naasmist suurele areenile oli BSB muutnud oluliselt oma helipilti (saundi), nüüd kasutati ainult live-instrumente (mitmeid pille mängisid bändiliikmed ise), palju just kitarre ja klaverit, et saada veidi pop-rokilikku hingamist.

Hiljutises teleintervjuus tõdesid bändiliikmed, et tegelikult tahaksid nad laulda ja mängida kunagi ka kantrit, isegi gospelit.

2005 teatas Kevin Richardson, et lahkub bändist. Ta tahtis luua oma perekonna, kuid BSB andis juba toona teada, et Kevinile on nende uks alati avatud, ta on alati oodatud tagasi. Nii avaldas Backstreet Boys kaks albumit kvartetina: „Unbreakable“ (2007) ja „This Is Us“ (2009).

Kevin Richardson naaseski ansamblisse 2012. Järgmisel, 2013. aastal tähistas Backstreet Boys 20. juubelit ning ilmus uus album „In a World Like This“. 2019 ilmus uus album „DNA“, mis debüteeris USA plaadimüügitabeli tipus, kusjuures viimati olid nad sellise saavutusega hakkama saanud 2000. aastal! Nii sai neist ka esimene poistebänd kes juhtinud USA plaadimüügitabelit kahel erineval kümnendil!

Juunis 2022 alustas Backstreet Boys „DNA“ albumiga kontsertturneed Põhja-Ameerikas, mis peaks lõppema märtsis 2023 Uus-Meremaal.

Backstreet Boys on aastate jooksul müünud üle 130 miljoni plaadi, ja sellega on nad maailma edukaim poistebänd, kuid ühtlasi ka üks edukamaid artiste üldse. Hollywoodi Walk of Fame´il said nad oma tähe 22. aprillil 2013, jaanuaris 2015 ilmus nende dokumentaalfilm „Backstreet Boys: Show ´Em What You´re Made Of“.

Albumid: 1996 „Backstreet Boys“ (esimene rahvusvaheline album, ei avaldatud USAs) 1997 „Backstreet Boys“ (esimene USA album) 1997 „Backstreet´s Back“ (teine rahvusvaheline album, ei avaldatud USAs) 1999 „Millennium“ 2000 „Black & Blue“ 2005 „Never Gone“ 2007 „Unbreakable“ 2009 „This Is Us“ 2103 „In a World Like This“ 2019 „DNA“ 2022 „A Very Backstreet Christmas“ on seega kümnes stuudioalbum.

Aastate jooksul on Backstreet Boys esitanud mitmeid ja mitmeid hittlugusid: „We´ve Got It Goin´ On“ (1995), „Quit Playing Games (With My Heart)“ (1997), „As Long As You Love Me“ (1997), „Everybody (Backstreet´s Back)“ (1997), „I´ll Never Break Your Heart“ (1997), „All I Have To Give“ (1998), „I Want It That Way“ (1999), „Larger Than Life“ (1999), „Show Me The Meaning Of Being Lonely“ (2000), „The One“ (2000), „Shape Of My Heart“ (2000), „More That That“ (2001) jpt.

Uuel jõuluplaadil on kuulda kaunist ja ilusat jõulumuusikat, mida Backstreet Boys esitab igati mõnus ja ilusas „jõulukuues“, siin on mitmehäälset laulu, vahvaid mitmehäälseid harmooniaid, kauneid meloodiaid, mis paitavad kuulaja kõrva. Äge on see, et bändiliikmed on kõik ju vanemaks saanud, kuid nende esitustes on ikka ja jälle ka seda vana ja head Backstreet Boysi.

Kevin Richardson ütles hiljutises teleintervjuus, et nende kodus on alati kuulatud jõululugusid, mistõttu oli vanemate plaadikogus ka Nat King Cole´i, Frank Sintara, Bing Crosby, Dean Martini jt. jõululugudega vinüülid, mistõttu on tal väga hea meel, et nüüd saab nende plaatidega hulka panna ka BSB jõuluplaadi.

„Oleme alati tahtnud jõuluplaati teha,“ kinnitab Richardson, „nüüd on see valmis, ja oleme selle üle uhked.“

„Jõuluplaat on tänases maailmas väga oluline,“ lisas Nick Carter, „maailmale on vaja rahu, lastele on vaja rahu, ja jõulumuusika toobki rahu.“

Howie Dorough rääkis, et seda albumit tehes lasid nad stuudio isegi ära dekoreerida, et oleks ikka õige meeleolu ja tunne jõulualbumit teha.

Jõuluplaadi lauludest ka:

„White Christmas“ (algupärane lugu on aastast 1942, Irving Berlini kirjutatud legendaarne laul, esimesena esitas seda Bing Crosby ja just tema esituses on see laul maailma enimmüüdud singel), BSB mõnuleb seda esitledes 100%, just nii seda lugu peabki esitama, mõnuga ja nautides. BSB esituses on vahvat mitmehäälset laulu, doo-wop taustasid ja kauneid kõrgeid noote;

„The Christmas Song“ (1945, autoriteks Robert Wells ja Mel Torme, esimesena lindistas selle laulu The Nat King Cole Trio aastal 1946), BSB esituses on see ilus ja rahulik jõuluballaad, milles samuti suurepärast mitmehäälset laulu ja džässilikku hingamist ning harmooniaid;

„Winter Wonderland“ (1934, autoriteks Felix Bernard ja Richard Bernhard Smith), BSB esituses igati vahva jõululaul, milles jällegi vahvat taustalaulu, sõrmenipsu jpm;

„Have Yourself a Merry Little Christmas“ (1943, autoriteks Hugh Martin ja Ralph Blane, esimeseks esitajaks oli Judy Garland), minu arvates üks ilusamaid jõululaule läbi aegade, ka BSB esitus on ilus, kaunis, jõululik, taaskord mitmehäälset laulu ja kauneid harmooniaid, ka Elijah Kai mängitud kitarr paitab kõrva;

„Last Christmas“ (1984, George Michaeli kirjutatud ja produtseeritud laul, mille laulis tuntuks Wham!), nii nagu Wham!i esitus on ka BSB esitus igati popilik, nii nagu oleme harjunud seda laulu kuulama, see on Nick Carteri lemmiklugu sellelt albumilt;

„O Holy Night“ (viib aastasse 1847, mil Adolphe Adam kirjutas muusika luuletaja Placide Cappeu luuletusele, mis oli valmis saanud juba 1843, ingliskeelsed sõnad on John Sullivan Dwight´i sulest), laul, mis on üks kuulsamaid ja igihaljamaid jõululaule, BSB esitab seda samuti pühalikult ja suurde hardusega, jällegi suurepärane mitmehäälne laul, ilusad kõrged noodid, ilus, väga ilus;

„This Christmas“ (1970, autoriteks soulmuusik Donny Hathaway ja Nadine Theresa McKinnor), laul, mis ei ole just väga tuntud jõululaul, kuid ka BSB esituses on selles loos soulmuusika hingamist ja veidi ka R&B´d, ja tegelikult ju ka veidi sellist 1970. aastate saundi;

„Same Old Lang Syne“ (autoriks ja esimeseks esitajaks Dan Fogelberg, singlina ilmus laul esimest korda 1980, ja albumil aasta hiljem – Dan Fogelbergi album „The Innocent Age“), üks ilmatuma ilus jõululaul, mis kuulub „uuemate“ jõululaulude hulka, BSB esituses igati suurepärane ja ilus kuulamine, ilus jutustus, ilus esitus;

„Silent Night“ (1818, saksakeelse pealkirjaga „Stille Nacht“, muusika on kirjutanud Franz Xaver Gruber, sõnad Joseph Mohr), jaa, kes meist ei teaks seda laulu, mida lauldakse nii kodus, kirikus, kontsertsaalis; laulu, mida esitavad klassikalise muusika, popmuusika ja isegi rokkmuusika artistid, BSB esitab seda pühalikult ja hingestatult, ja nii ju peabki selle lauluga ümber käima, see on Brian Littrelli lemmik sellelt albumilt nagu ka järgmine laul „I´ll Be Home for Christmas“;

„I´ll Be Home for Christmas“ (1943, autoriteks Kim Gannon, Walter Kent, esimesena lindistas selle Bing Crosby), ka üks minu lemmiklugudest jõulumuusikas, ilusa meloodiaga, ilusa sõnumiga laul, mis BSB esituses kõlab kõrva paitavalt, see on Kevin Richardsoni lemmiklaul sellelt albumilt, kusjuures ta on laulnud seda juba lapsena;

lisaks veel kolm uut jõululaulu. „Christmas in New York“, mille on kirjutanud USA kantrimuusik Gary Baker (see on AJ McLeani lemmilugu sellelt albumilt, kusjuures ta ütleb, et see oleks justkui mõnest Gene Kelly või Disney filmist võetud laul) ja „Together“ ning „Happy Days“, nende autoriteks on Backstreet Boysi liikmed. Ka uued lood on tegelikult ju igati vahvad, sellised popilikumad lood, kuid igati jõululikud lood, ja lahe, et ka täna siiski kirjutatakse uusi jõululugusid. „Christmas In New York“ on laul, milles on seda miskit, mis võib sellest loost igati ajatu jõululaulu teha.

Kuula ise ka:

https://backstreetboys.lnk.to/ChristmasAlbum

 

 

Backstreet Boys "Last Christmas"


Heidi Viherjuuri „Hilja ja operatsioon Jõuluime“ (Eesti Raamat)

Hilja ja tema väikeõde Taimi ootavad kannatamatult jõule. Tarmukas Hilja on võtnud nõuks õele tõestada, et jõuluime on olemas. Aga ainult sõnad ei maksa midagi, tarvis on ka tegusid.

Jõuluime jälgi ajades luuratakse päkapikkude ja naabrite järele, küpsetatakse suurel hulgal piparkooke, hoitakse häid suhteid metsatrolliga ja tehakse palju muudki. Kui appi tulevad veel ema-isa, vanaisa, Maasikatädi, Vihmamantlimemm ja Valgesõstramemm, pole miski võimatu!

Eelmisel aastal oli meil võimalus lugeda Soome kirjaniku Heidi Viherjuuri igati vahvat lasteraamatut „Hilja ja rohelise maja suvi“, mis oli igati vahva lugemine seitsmeaastase tüdruku, Hilja, suvistest tegemistest pisremonti vajavas puumajas, kus ta elab koos ema, isa ja kahe õega, lisaks veel ka vanaisa, rääkimata naabruses elavatest prouadest: Maasikatädi, Vihmamantlimemm ja Valgesõstramemm. Nüüd on samad tegelased tagasi, juttu ei ole suvest, aga hoopis talvest ja jõuludest.

Seekordne lugu saab alguse ühel hommikul, mil Hilja ja tema noorem õde Taimi tormasid trepist alla kööki. Öö jooksul oli köögilauale ilmunudpikk rivi jõulukalendreid. Ema oli ise meisterdanud Hiljale, Taimile ja ka vanemale õele, Vilmale oma jõulukalendri, vanaisa oli muretsenud skautide pildilakendreid ja tädi oli linnast saatnud šokolaadikalendreid.

Kööki tuli ka unine isa, kes soovitas õdedel korralikult käituda, sest nüüd oli ju päkapikkude aeg saabunud, ja vanem õde teadis rääkida, et päkapikkudel on teada kõik, mis aasta jooksul juhtub.

Taimi uuris, mida päkapikud siis teevad, kui ei ole jõulud? Hilja arvas, et ju vist nad lihtsalt magavad, aga ema teadis ütelda, et nad võtavad laste kirju vastu ja meisterdavad kingitusi. Selle peale Hilja ehmatas. Ta oleks peaaegu toolilt maha kukkunud, sest talle meenus, et nad ei olnud jõuluvanale kirjutanud!

Samal õhtul hakati kaunistama metsast toodud kuuseoksi. Hilja keerutas okstele jõulutuled, Taimi riputas ehteid. Isa kutsus tüdrukud ka õue jõulutulesid välja panema. Pärast seda hakkas Hilja jõuluvanale kirja kirjutama. Hilja ja Taimi arutlesid ka selle üle, kas päkapikud ikkagi on olemas? Väiksem õde ehk Taimi oli hakanud kahtlema. Äkki polegi päkapikke olemas? Nüüd otsustas Hilja tõestada, et päkapikud on olemas, kuid jõuluvana suhtes ei osanud ta midagi lubada.

Hilja kinnitas, et jõuluime on olemas, ja ta näitab seda ka Taimile.

Operatsioon Jõuluime oli käivitunud, kuigi Hilja veel päris täpselt ei teadnud, millest alustada.

4. detsembri õhtul läksid isa ja ema kohtingule, no ikka omavahel, kahekesti. Vilma oli trennis. Hilja ja Taimi jäid kahekesti koju, nende juurde tuli ka Vihmamantlimemm. Esialgu mängiti jääkarusid, kuni jõuti kööki Vihmamantlimemme juurde. Lapsed said süüa ema tehtud plaadikooki, kuid siis tahtsid nad talvemõnusid nautida, kuigi õues ju lund veel polnudki.

Nüüd vooderdas Vihmamantlimemm ülakorrusele viiva trepi madratsitega. Hilja võttis „kelguks“ mänguklotside kasti. Lisaks veel padi sülle ja hokikiiver pähe – seda kõike kaitseks. Hilja oli esimene kelgutaja. Kast pani kõminal trepist alla, kuni põrkas vastu välisust kaitsvat padjakuhja. Ka Taimil tuli kelgutamine suurepäraselt välja. Seejärel proovis ka Vihmamantlimemm, kuid just siis tuli koju Vilma, mistõttu Vihmamantlimemm ja kast sööstsid hämmeldunud Vilmast mööda ning välisukest välja. Vihmamantlimemme lendas üle välistrepi ja matsatas keset märga õuemuru. Õnneks oli kõik igati hästi, Hilja lootis, et ka mänguklotside kast ei iitsata oma seiklustest kellelegi.

Õhtul avas Hilja märkmiku, mille kaanel oli „Hilja salajased jõulumärkmed“. Nüüd sai tüdruk teha esimese sissekande, milles ta tõdes, et mäest saab ka ilma lumeta alla lasta, kuid isale ja emale see ei meeldiks, kui nad teada saaksid. Ta täpsustas, et ei ole hakanud veel jõuluimet otsima, kuid teeb seda kohe järgmisel päeval.

Seejärel otsustas Hilja ise lund teha, ja kirjutas oma märkmikku, et tal tuleb välja selgitada, millest jõuluime tekib, ja tuleb üritada näha mõnda päkapikku. Päkapikkude kohta teadis Hilja seda, et neil on punased riided, terava tipuga kõrvad, habe. Nad liiguvad ringi detsembrikuus, koguvad jõulukinke, korjavad nimekirju. Suurus oli Hilja arvates neil sama nagu Taimil või siis hoopis poole väiksem. Lisaks on neil hea kuulmine ja terav nägemine, nad on kiired ja nähtamatud.

Hilja võttis appi ka „Suure päkapikuraamatu“, milles oli rohkem juttu küll pöialpoistest ja härjapõlvlastest, kuid Hilja arvates oli ka sellest abi.

Raamatus on juttu ka koolis lavastatavast koolinäidendist. Hilja ei tahtnud, et see oleks tavapärane jõulunäidend. Ema soovitas sellest koolis õpetajaga rääkida. Näidendis võiks ja peaks tegema muutusi!

Hilja rääkis koolis jõulunäidendist ka oma klassikaaslastega. Milliseid tegelasi võiksid nad mängida? Poisid tahtsid oli kas Darth Vader, Ämblikmees ja Kimi Räikkönen, tüdrukud tahtsid olla inglid või mõni loom.

Kui Hilja õhtul koolist koju tuli, siis kinnitas ta emale, et näidend tulebki teistsugune, ja õpetaja oli palunud Hilja isalt küsida, kas ta võiks näidendile muusika kirjutada, sest oli Hilja isa muusik ja pillimees.

Nii, edasi lööme kaasa Hilja vanaisa juures vahvatel kingitalgutel. Seal osalesid ka Vihmamantlimemm, Valgesõstramemm ja Maasikatädi. Oli vaja teha jõulukinke, jõulukaarte, jõulukingitusi, jõulutoite jpm. Vanaisa meenutas ka seda, kuidas ta kunagi metsatrolli oli kohanud. Kodus jättis Hilja jõulukingid tuulekotta, sealt saaksid päkapikud need kaasa võtta. Sel korral otsustasid Hilja ja Taimi varitsema jääda. Ühel hetkel läks välisuks lahti, koju tuli vanem õde Vilma, ja kui nüüd Hilja tuulekotta piilus … nüüd olid kõik kingid kadunud!

Kuid see pole sugugi mitte veel kõik. Hilja, Taimi, Maasikatädi peavad luutsinapäeva rongkäiku, mida nad nimetavad ka ebaõigluse luutsinapäevaks. Nendega liitusid ka Valgesõstramemm ja Vihmamantlimemm. Lõpuks jõuti üheskoos vanaisa hoovi. Õhtul pani Hilja oma märkmikusse kirja, et jõuluimet mõjutavad: inimesed, küünlad, kuusepärjad, kuum mahlajook ja piparkoogid.

Lõpuks hakkas lund sadama, see pakkus lastele suurt rõõmu. Nüüd sai õues ka lumeingleid teha. Ema pakkus isale välja, et äkki võiks sel aastal jõulud ilma jõulusingita olla, võiks olla taimetoitlaste jõulud. See ehmatas isa, kuid ta sai siiski kinnituse, et ka sel aastal tulevad tavapärased jõulud. Ema kinnitas, et tulevad nii nagu alati, kõike palju ja natuke veel.

Hilja ja Taimi läksid ka naabreid luurama, sest tavaliselt kontrollisid ju päkapikud, kas inimesed olid olnud head … aga äkki olid nad sel aastal seda unustanud teha? Mida õeksed kirja panid? No seda, et Valgesõstramemm sööb salaja šokolaadi, Maasikatädi oli natuke kahtlane, Vihmamantlimemm oli teistest lahkem, ja vanaisa? No vanaisa ei teinud midagi erilist.

Otse loomulikult saame osa ka vahvast jõulunäidendist, ja see erines paljudest teisest jõulunäidenditest, sest näiteks Hilja tuli lavale astronaudi kostüümis. Poisid olid superkangelaste kostüümides, tüdrukud olid inglid jpm.

Seejärel olid kolm õde Vihmamantlimemme juures piparkooke küpsetamas, saame lugeda jõuluvana saadetud kirja, käime koos vanaisa ja lastega metsas jõulukuuske otsimas, kuid kas näeme ka metsatrolli? Hilja ja Taimi otsustasid samal õhtul kodus kuuse all magama jääda, äkki siis õnnestuks neil näha kuidas päkapikud kinke toovad, kuid see plaan neil ei õnnestunud, sest nad otsustasid ikkagi oma tuppa magama minna.

Hilja nägi unes päkapikke, kes elutoas askeldasid. Päkapikud keelasid Hiljal kellelgi rääkimast, et nad seal olid. Hilja ja Taimi mängisid veel ka aardemängu, abiks aardekaart ja jõuluõhtu oligi käes! Külla tuli vanaisa, söödi jõulusööki ja siis! Kes oli see suur ja punane köögi ukseavas, kes ütles: „Häid jõule!“

Kuidas jõuluõhtu lõppes? Kas jagati vahvaid kingitusi? Kas Hilja leidis jõuluime? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Hilja kinnitas, et jõuluvana suhtes ei ole ta kindel, aga jõuluime on küll olemas, see sünnib tänu inimestele, ühistele asjadele, jõulukuusele – ja igaühe südames.

Usun, et selle ilusas mõttega võin lõpetada ka oma kokkuvõtte …

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Nadja Sarell.

 


Hannu Mäkelä „Hobune, kes kaotas prillid ära“ (Pegasus)

Ühel sügispäeval kaovad hobusel prillid ära ja ta ei näe enam lugeda. Mis ühel hobusel üle jääb? Minna tüdrukute ponilaagrisse või müüa end vorstivabrikusse? Hobune otsustab minna laia maailma õnne otsima ning asub teele seikluste ja uute sõprade poole.

„Hobune läks kapi juurde ja otsis välja tuttmütsi ja saapad. Ta nuuskas tükk aega nina, ja nina tegi pasunahäält. Hobune koukis padja alt välja oma kõhna kukru, pistis selle taskusse ja hakkas sedamaid minema. Ta ei tahtnud tagasi vaadata. Sest hobune aimas, et kui ta vaataks, siis ta näeks tuttavat tooli, armsaid raamatuid, kaht kuivanud männioksa klaaspurgis, kivist hobusekuju ja minek tunduks liiga kurb. Enam ma ei mõtle midagi, arutas hobune, ma muudkui lähen. Ja hobune sulges ukse.“

Tunnustatud Soome kirjanik Hannu Mäkelä (1943) on avaldanud üle 200 teose: romaane, memuaare, luulekogusid, näidendeid jm. Nende hulgas on ka üle 40 lasteraamatu, mille seiklused, huumor ja elutähelepanekud pakuvad lugemislusti igale eale. „Hobune, kes kaotas prillid ära“ ilmus 1977. aastal, nüüdseks on raamat tõlgitud 16 keelde. Eesti keeles avaldati see esmakordselt 1983. aastal.

Pean häbenedes tunnistama, et mina ei olnud varem lugenud Hannu Mäkelä kirjutatud raamatut „Hobune, kes kaotas prillid ära“, kuid ma tean kindlasti üht inimest, kelle lemmikraamat see on. Eesti keeles ilmus see raamat esimest korda juba 1983. aastal, ja mulle tundub, et pärast seda raamatust kordustrükke polegi ilmunud …

Minu enda viimane kokkupuude Hannu Mäkelä kirjutatud raamatutega on hoopis Härra Huu lugudega („Härra Huu“, eesti keeles uuesti 2015/2020; „Härra Huu saab naabri“, 2016 ja „Härra Huu skolib ära“, 2017, need kolm raamatut avaldas samuti kirjastus Pegasus), mis üsna hiljuti eesti keeles uuesti ilmusid.

Lisaks olen kuulnud kiidusõnu ka Hannu Mäkelä kirjutatud raamatu „Meister“ kohta, mis on panoraamne teos Soome luuletajast Eino Leinost, kusjuures selle raamatu eest teenis Hannu Mäkelä ka Finlandia kirjanduspreemia. Loodan, et tekib kunagi selline aeg, kus see 536. leheküljeline teos kätte võtta ja läbi lugeda.

Hannu Mäkelä on vabakutseline Soome kirjanik, kelle sulest on ilmunud üle saja teose. Nende hulka kuuluvad romaanid, memuaarid, luule- ja lasteraamatud, näidendid ja raadiokuuldemängud, lisaks ka üks novellikogumik. „Hevonen joka hukkasi silmälasinsa“ ilmus algupäraselt juba 1977. aastal. Aastate jooksul on Hannu Mäkelä võitnud mitmeid ja mitmeid kirjandusauhinda, nagu Eino Leino auhind, Finlandia auhind, Topeliuse auhind, „Kirjapöllö“-auhind, Arvid Lydecki auhind, Anni Swani medal ja ka kirjanduse riiklik auhind (selle auhinna on Hannu Mäkelä võitnud 5 korda!).

„Hobune, kes kaotas prillid ära“ on üks igati ilus ja veidi nukrameelne (melanhoolne) lugu, mis räägib tegelikult ka sõprusest, tööst ja töö tegemisest, kodust ja veidi ka koduigatsusest jpm. olulisest. See on raamat, mis sobib lugemiseks nii väikestele kui ka suurtele raamatusõpradele, sest erinevas vanuses mõistad seda lugu erinevalt.

Lugu algab sellest, et meie peategelane, hobune, kaotas prillid ära. Hobune piilus vaiba alla, aga seal oli vaid tolmu.

Raamatu autor kinnitab, et hobusel oli olnud hea elu. Varsana oli ta olnud metsik ja rõõmus. Ta oli olnud tsirkuses areenihobuseks, aga pidi sealt lahkuma, sest hobune ei saanud lõvidega läbi. Ta oli maal vankreid vedanud ja katsunud kündagi, aga selleks oli ta olnud liiga nõrk. Ka ratsahobuse amet ei olnud suutnud teda köita. Pärast paljusid katsumusi oli ta lõpuks leidnud oma pärisala: hobuseraamatute arvustamise hobuseajalehtede jaoks. Ta oli lugenud raamatuid, arvustanud neid, arvustuse posti pannud ja siis mõne aja pärast natuke raha saanud. Selle eest oli ta ostnud heinu ja kaeru ja teinekord, kui raha oli tulnud veidi rohkem, liitri piima ja kapsapiruka. Need maitsesid hobusele väga.

Nüüd olid prillid kadunud ja hobune tegi nimekirja, millised olid tema võimalused. Kuna tal polnud piisavalt raha, siis ei saanud ta uusi prille hankida. Kuna tal polnud prille, siis ei saanud ta ka hobuseraamatuid lugeda, mistõttu ei saanud ta ka raha. Äkki peab ta end müüma vorstivabrikule või minema tüdrukute ponilaagrisse? Viimased kaks mõtet olid sarnased – tuleb minna laia maailma õnne otsima!

Hobune läks kapi juurde ja otsis välja tuttmütsi ja saapad. Ta koukis padja alt välja oma kõhna kukru, pistis selle taskusse ja hakkas sedamaid minema. Uksele jättis ta sedeli, et hobune on igavesti rändamas või peaaegu, et ta on mujale läinud, vahest tuleb ta tagasi, sest ei või iial teada …

Seejärel saamegi osa hobuse teekonnast, millega liitub veel mitmeid tegelasi.

Hobune oli mõne aja kõndinud. Ta peatus, sest oli väsinud. Hobusel hakkas kõht tühjaks minema ja ta vaatas otsivalt ringi. Tuul kohises tühjas metsas ja hobune tundis end väga üksildasena. Vähehaaval hakkas rada laienema, ja siis hakkas puude tagant vilkuma miski, mis kasvas puu-puult hooneks. Hobune lootis, et seal on kindlasti keegi, kes annab süüa, või vähemalt müüb. Kuhi heinu ja pohlajogurt, unistas hobune.

Maja trepil seisi väike mees, kes omaette midagi ägedalt ja vihaselt pomises. Mehe nimi oli Jantunen ja ta ei olnud just heas tujus ja hobuse ootamatu ilmumine ärritas meest. Hobune küsis süüa ja öömaja, lubas selle eest makstagi. Hobusel rohkem polnudki kui mark ja kolmkümmend seitse penni, ja lisaks kümme penni heinte eest.

Hobune lootis saada rahu, kuid Jantusel olid hoopis teised kavatsused.Ta tahtis hobuse kinni võtta, kinni siduda ja … Õnneks oli tallis pisike must hiir, kes hobusele kõrva sisse ronis. Hobune kargas püsti ja raputas pead, hiir kukkus kõrvast välja heinakuhja. Hiir kinnitas, et talle just helistati, et Jantusel on hobusega kurjad kavatsused. Mees plaanis hobuse kinni võtta ja tsirkusesse viia!

Hobune lahkuski. Hiir ja tema sõbrad, teised hiired, andsid hobusele kaasa kaardi, mille abil pidi hobune leidma tee kindlasse kohta. Lisaks veel kompass, juhul, kui hobune peaks rajalt eksima.

Nüüd jõudis hobune küüni juurde. Õhus hõljus ristikheina ja timuti hellitavat, rammestavat lõhna. Hobune surus end vastu heinakuhja, tõmbas pikalt ja sügavalt hinge ja uinus siis nagu sülelaps.

Hommikul sõi hobune heinu, kuid tagasi tuli ka isemoodi vaikne kõhedus. Hobusele meenusid tema kodu, tekk ja raamatud. Kui pehme oli olnud tema voodi. Miks ta oli küll kodunt lahkunud, nüüd ei pääse ta enam tagasi. Hobusele kippus nutt peale, kui äkki kuulis ta peenikest häält, mis uuris, miks hobune nutab?

Õunakuhja all oli siil! Hobusele õunad maitsesid. Siil palus ettevaatlik olla, et hobune siili ära ei sööks. Siil soovis näha kaarti, mille hiired olid hobusele andnud. Küüni juurest läks tee jõe äärde, jõe äärest mäkke. Ja mäe taga oli sihtpunkt, kust rada enam edasi läinud. Kaardil oli sihtpunkti kohal lugeda selgesti „Meierei“. Sinna pidigi hobune minema. Hobune arvas, et meiereis elasid ju lehmad, ja tema ometigi lehm ei olnud, kuid sihtpunkti soovis ta siiski jõuda.

Teekond jätkus. Hobune liikus edasi, kaasa läks ka siil, kes hobusele selga ronis. Nad jõudsid tormaka jõeni, mille ületamine ei olnud lihtne. Vaja oleks paati või parve. Siil tegi üles lõkke, sest siili isa oli talle õpetanud lõkke süütamist. Soojast lõkkest oli kasu nii hobusele kui ka siilile.

Hobune ja siil ei jäänud kahekesti, sest nendega liitus ka suur must vares, kellele pakuti lõkke peal keedetud teed. Vares kutsus enda juurde teisigi vareseid ja nii sai ta teada, et vastaskaldal võrengukohas oli parv!

Jõest saadigi üle. Teekonda jätkati kolmekesti. Suured puud muutusid harvemaks ja väiksemaks, taimestik üha madalamaks. Rada keerles süngete kaljupankade vahel ja tõusis aina ülespoole. Ühel hetkel märkas hobune, et nad olid tõusnud kõrgemale, kui ta oli kunagi olnud. Allpool levis mõõtmatu tasandik, kus jõed ja järved olid nagu kaardil. Maastik oli nii kaunis, et võttis hobuse tummaks. Kõik oli nagu paradiisis, nii täiuslik.

Äkki osutas vares taevasse. Mäe tagant venisid paksud sünkjad pilved ja tõusis tuul! Kohe läks ka hämaraks ja tuul ja vihm pääsesid valla. Hobune surus hambad kõvasti kokku ja otsustas edasi minna.

Hobune väsis ruttu, ta komistas ja vaatas ringi. Nad olid juba peaaegu tipus. Kahe vägeva kivimüraka vahel paistis olevat varjuline paik ja hobune otsustas seal natuke jõudu koguda. Kivide tagant paistis käik, mis viis koopasse. Koobas oli üsna avar, ja sinna imbus kuskilt halli valgust, kuid nad ei olnud koopas kolmekesti, sest seal oli ka koer! Üsna kurbade silmadega koer, kes rääkis, et ta oli alguses olnud kodukoer, aga oli pidanud ära minema, kuna perekond oli kolinud välismaale. Ta oli viidud koertekasvandusse uut omanikku ootama. Kuna ta oli liiga vana, siis otsustas ta sealt põgeneda. Elu vabaduses polnud lihtne, sest lapsed loopisid teda kivide ja pudelitega ja jahimehed tulistasid, kui ta püüdis toitu hankida, kõik tuli teha ise, kellegi abita. Õnneks oli ta leidnud selle koopa, kus ta nüüd elas. Suviti elas mäetipus tulevaht ja koer käis temaga kordamööda tööl, tasuks sai ta leiba. Tulevaht oli õpetanud koera puust igasuguseid asju nikerdama ja sellega tegeles koer nüüd vabal ajal, eriti talviti, kui ta oli üksi. Puust kujukesd olid väga ilusad.

Järgmiseks hommikuks oli vihm läbi, teekond pidi jätkuma. Kaasa läks ka koer. Lõpuks jõutigi suure telliskivihoone juurde, mille vägev korsten seisis nagu mast keset laeva. See oligi meierei. Maha jäetud meierei.

Meie seltskond otsusas seal peatuda. Nüüd tehti lõket, keedeti vett, et teed juua. Õige varsti liitus nendega ka väike must hiir, kes oli hobusele kaardi andnud. Hiir teadis rääkida keldrist, küünidest ja ladudest, mille pärast ta alati talveks sinna läks. Laost leitigi süüa, igasugust kraami.

Järgmisel hommikul hakkas hobune askeldama. Ta otsis ja leidis kuurist adra. Tassis koos koeraga selle välja ja koer rakendas hobuse adra ette. Hobune hakkas vedama, kuid hobune väsis ruttu. Üks vagu oli valmis, kuid hobune tundis, et oli valmis pensionile minema. Varsti oli valmis kaks vagu. Nüüd tuli seeme mulda panna, ja mis võiks olla parem seeme kui konservipurgid! Tõepoolest, vaod said purke täis! Kuid kas konservipurkidest ikka saab head saaki?

Saabus talv, lund hakkas sadama. Toiduvarud hakkasid vähenema, loomadel oli igav. Hobune pidi iga päev tööd tegema, sest ta käis lume alt konservipurke välja kaevamas, et teised süüa saaksid. Hobune oli päris pahane ja ütles, et kõik võiksid minema minna, kuigi ta seda ju nii ei mõtelnud.

Hobune, siil, vares, koer ja hiir pidasid nõu, mida teha. Hobune arvas, et nad võisid meierei tööle panna ja juustu tegema hakata. Juustumõte meeldis ka hiirele. Juustu tegemiseks oli vaja piima, ja piima jaoks oli vaja lehmasid.

Juba järgmisel päeval leitigi kaks lehma! Mustik ja Maasik! Koer sai lehmade lüpsmisega hakkama küll. Hiir oskas juustu teha. Seda oli hea lõkke peal teha, ja siil oli meister lõkke tegemises.

Juustu oli ühel hetkel väga palju. Jätkus söömiseks, kuid seda võiks ju ka kellelegi müüa! Selleks oli vaja minna linna, seal võiks olla mõni pood, ja poodi võiks ju juustud maha müüa. Talvine teekond polnud hobusele meeltmööda. Juustud olid rasked, neil ei olnud ka rege, kuid vares kinnitas, et oli kuuri all autot näinud!

Vares lubas hobusele autosõitu õpetada, ja üheskoos saadi auto isegi tööle! Autosõit viis neid poe ette. Koloniaalkaubad. Selle kaupmees oli kaval mees, kes esialgu ei tahtnud juustust midagi kuulda, kuni poodi sisenes väike mees, kes soovis limonaadi, kuid ta märkas ka juustukasti. Kodujuust. Terve suur kastitäis. Mees proovis juustu ja kinnitas, et tema ema oli pärit Pohjanmaalt, ja kui mees laps oli, siis tegi ema just sellist juustu! Need juustud olid peaaegu niisama maitsvad. Mees oli nõus terve kasti juustu ära ostma. Nii said hobune ja vares sada marka, millest eest osteti kaupmehe käest muud kraami.

Nüüd oli kaup edaspidiseks tehtud. Hobune hakkab tooma kaupmehele juustu, ja hobune saab omakorda kauplusest muud kraami, mida teistelegi loomadele viia. Nüüd läks elu rõõmsamaks. Suusatati, tehti juustu, mängiti pilli ja koer laulis, väristas häält ja ulgus. Koeral olid ilusad laulud, õnnest ja armastusest …

Koer oligi nukker. Ta meenutas oma kunagist elu, koobast, tulevalvuri sõprust. Hobune oli koera pärast mures. Hobusele tuli hea mõte. Miks ei võiks koer näidata oma puust tehtud kujukesi teistele? Äkki võiks nendest kaupmehega rääkida ja poes näidata? Nii näeksid neid ka inimesed?

Näitus kujukestest poes toimuski, kuigi külalisi polnud palju. Paar täiskasvanut, üks väike tüdruk ja veel väiksem poiss. Üks eit tahtis koera endaga kaasa võtta, kuid hobune keelas tal seda teha. Rääkiv hobune võttis eide jalust nõrgaks, ja ta lahkus. Näitust tuli vaatama ka tulevaht, ja see tegi koeral tuju palju paremaks.

 

Nüüd olen ma taaskord pikalt lobisema jäänud. Kuidas see imeline lugu lõpeb? Loomad said tuttavaks veel ka kahe lapsega, tüdruku ja poisiga, kusjuures ka neid õnnestus hobusel ja tema sõpradel aidata.

Lõpuks saabus kevad, ja meie sõprade ühine aeg hakkas läbi saama … kõik liikusid edasi, kes kuhu …

Ka hobune läks.

Kuhu ja kellega?

Ja kas ta endale ka prillid sai?

Loo lõpus saab hobune tuttavaks veel ühe loomaga. Ka teda ja tema perekonda oli hobune suutnud aidata, iseendale teadmata.

Ja miks mulle siiski tundub, et hobune ja mitmed tema sõbrad tulevad sügisel meiereisse tagasi!?

Vahvad on ka raamatu autori Hannu Mäkelä joonistused, mis on sellised pisikesed ja oleks kui väikese lapse joonistatud, kuid ka neis on seda südamlikkust, mida on terves selles raamatus …


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)