Markus Saksatamm „Ulakas vorst ja nutitelefon“ (Pegasus)

Jutukogumikus „Ulakas vorst ja nutitelefon“ on 31 lühemat ja pikemat lugu, mis võtavad kokku viimastel aastatel lasteajakirjades ilmunud Markus Saksatamme loomingu. Autori jutud on fantaasiarohked, humoorikad, samas ka julgustavad ning oluliste väärtuste üle mõtlema panevad, neis leidub midagi nii väikesele kui ka suuremale lugejale.

Raamatu illustreeris Ott Vallik, kes on hästi tabanud juttude lõbusat, aga ka lüürilist poolt.

Markus Saksatamm on kirjutanud kuusteist lasteraamatut, tuntumad nendest on „Tädi hakkab tuuleloheks“, „Kass ja kinopilet“ ning „Tont ja mannapuder“. Tema vaimukaid ja fantaasiarikkaid jutte ja luuletusi võib leida ka ajakirjadest Täheke, Hea Laps, Mesimumm ning Pere ja Kodu.

Markus Saksatamm on kindlasti viimaste aastate üks populaarsemaid ja viljakamaid lastekirjanikke, kelle sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid igati lahedaid ja naljakaid lasteraamatuid. Meenutan: „Tere-tere, täheloomad!“ (2020, Koolibri), „Pannkoogid! Nalja ja naeruga“ (2019, Tänapäev), „Kaisa sada vanaisa“ (2018, Rahva Raamat), „Banaan, jääpurikas ja hädaldav kastan“ (2018, Tänapäev), „Viieküüruline kaamel ja teisi naljajutte“ (2016, Tänapäev), „Hiir, kes oskas võõraid keeli“ (2016, Dolce Press), „Kus on tuukri koduke?“ (2015, Dolce Press), „Postiljon ja kanad“ (2014, Päike ja Pilv), „Kass ja kinopilet“ (2013, Tänapäev), „Lepatriinu ja pingviin“ (2013, Dolce Press), „Tädi hakkab tuuleloheks“ (2012, Tänapäev), „Tont ja mannapuder“ (2011, Tänapäev), „Külaline Okidoki planeedilt“ (2010, Tänapäev), „Ruubert, lohe ja laevapoisid“ (2010, Tänapäev).

Vahva on seegi, et Markus Saksatamm on kirjanik, kes käib sageli ka oma väikeste lugejatega kohtumas, mistõttu on paljud väikesed kirjandussõbrad autoriga ka silmast-silma kohtunud.

Markus Saksatamm jätkab mõnusate ja naljakate lugudega ka uues raamatus. On juba raamatu pealkirigi „Ulakas vorst ja nutitelefon“ igati humoorikas. Milline vorst see siis ulakas vorst on!

Esimene lugu „Teater supipotis“ viibki lugeja supipotti. Pliit oli veel kuum, kastrulis oli just valmis saanud kana-klimbisupp. Klimbid olid pahased, millal ometigi söögiaeg kätte jõuab, kuid kanatiib teadis, et supp peab enne söömist pisut jahtuma. No ja kui igav on, siis võib moodustada näiteringi, sest raadios räägiti, et teatrihooaeg on alanud.

Ettepanek võeti rõõmuga vastu. Kanatiib oli tänu raadiole teistest targem, tema hakkas lavastajaks. Ta valis välja igihalja kurbloo „Romeo ja Julia!. Peaosadesse valiti kaks klimpi – väiksem oli Julia ja suurem Romeo. Pipratera arvates oli see jube igav tükk, mistõttu otsustati teha midagi põnevamat! Väike klimp lubas hakata kapten Nemoks, suurem klimp Muumipapaks. Kas kapten Nemo ja Muumipapa ikka sobivad kokku, nemad pärit ju täitsa erinevatest lugudest? Selle saad teada, kui loo lõpuni loed.

Teine lugu on raamatu nimilugu „Ulakas vorst ja nutitelefon“. Selles loos elas köögimööbli taga verivorst. Ta oli külmikust vehkat teinud. Ta redutas kapi taga, kõige pimedamas ja tolmusemas sopis ning nägi üsna metsik ja ohtlik välja ... mõnikord ilmus ta köögilauale, marssis seal nagu mingi ülemus või kokaonu ning tegi akna taga kükitavatele varblastele koledaid lõustu. Tegu oli ühe riukaliku ja ülekäte läinud toiduainega.

Ühel hommikul oli ulakas vorst köögilaual, kus märkas nutitelefoni. Perenaine oli selle lauale laadima jätnud. Ulakas vorst arvas, et tegemist on mingi uutmoodi konserviga. Telefon vastas, et ta ei ole konserv. Ulakas vorst päris edasi, kas võõraga saab vett keeta või tainast rullida? Telefon kinnitas, et temaga saab helistada, mänge mängida ja tuhat muud asja teha, sest tal on äpid!

Ulakas vorst ehmatas. Täpid! Kas võõral on tuulerõuged? Täpselt sama võõralt kõlavad vorstile ka selfid, laik. Vorst kinnitas, et ka temast oli kunagi padja peale suur rasvane laik jäänud.

Asjad lähevad vägagi humoorikaks, kui vorst nutitelefoniga pildistama hakkab ja ühe selfi kogemata edasi saadab! Onu Priidule! Kuidas lugu lõpeb? Kes läheb ennast laadima?

Kolmas lugu on „Klimp ja kõrgushüpe“. Selles saame tuttavaks Lauraga, kelle ees laual auras supitaldrik. Kuldkollases leemes ujusid kartuli- ja porganditükid, nuudlid, mõni hernes, ja mis kõige tähtsam – suur valge klimp. Oleks huvitav teada, kas klimbid raamatu autorile meeldivad või pigem mitte ... Supp lõhnas hästi, aga Laural ei olnud söögiisu. Tal olid muremõtted, kuna järmisel päeval pidi ta keka tunnis kõrgust hüppama. Tüdruk tonksas klimpi lusikaga, mis pahandas klimpi. Klimp küsis, miks tüdruk teda müksib, kas norib tüli? Klimp oli pahane ja ütles, et ei peeta rännumehest lugu.

Laura uuris, kuhu klimp rändab ja sai teada, et klimp seikles süngetes kõhusoppides, kuhu ei ole astunud veel ühegi maadeuurija jalg. Klimp rääkis veel igasugu põnevaid asju, juttu oli isegi Kõht Nessi koletisest, kuid lõpuks lepiti kokku, et tüdruk sööb supi ja klimbi ära, siis saab klimp talle järgmisel päeval kaugushüppeks appi tulla. Kuidas see käib, ja kas klimp tuleb appi? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Neljandas loos „Ägedam kui Eiffeli torn“ oleme koolis, täpsemalt klassiruumis.

Talvevaheaeg oli läbi ja õpetaja Sirle tegi lastele ettepaneku rääkida sellest, kuidas keegi vaheaja veetis. Allan alustas. Ta ütles: „Bonjour!“ Esialgu ei saanud lapsed aru, kuid õpetaja selgitas, et bonjour tähendab prantsuse keeles tere päevast. See tähendab, et Allan oli vaheajal Prantsusmaal. Kevin ütles: „Jambo!“, tema oli käinud Aafrikas, Keenias, kus nägi antiloope, kaelkirjakuid ja isegi lõvi. Maia ütles „Zdravstvuite!“, tema oli käinud oma vanaema juures Moskvas. Juss ütles soome keeles: „Päivää!“ Tema oli käinud Rovaniemis ja külastanud jõuluvana kodu. Joonas oli käinud kaugel Tõusva Päikese Maal ehk Jaapanis, aga Jansa! Jansa ütles: „Kikerikii!“ Kus oli Jansa käinud? Mida teinud? Selle jätan jällegi Sulle endale lugeda, kuid Jansa selgitus kirerikiile on igati loogiline.

Kuna raamatus on lugusid kokku 31, siis jätan paar tükki Sulle endale ka avastada. Piilun seitsmendat lugu „Emakeelepäeva saladus“. Selles loos ütles ema isale, et järgmisel päeval om emakeelepäev, isa ei tohi unustada hommikul lippu heisata. Väike Riivo kuulis seda pealt. Teadis ka tema, et tähtsamate pühade ajal tuleb majale kindlasti lipp heisata. Aga emakeelepäevast ei olnud ta kuulnudki. Huvitav, kuidas seda tähistatakse?

Riivo mõtiskles. Pühade ajal pani ema end alati pidulikult riidesse ning värvis ripsmed ja huuledki ära. Ehk värvib ta nüüd siis keele üle? Näiteks roheliseks, nagu on ta lemmikkleit. Riivole mõte ema rohelisest keelest ei meeldinud. Mistõttu otsustas ta öösel asja kontrollima minna. Ta ronis ema ja isa teki alla, emale lähemale. Ta kogus julgust ja kiikas ema suhu. Riivo ei uskunud oma silmi: ema keel oli üleni õide puhkenud!

Kuidas see välja nägi, ja kas ema keel oli õites ka hommikul, selle jätan ma Sulle endale avastada, kuid igal juhul süüakse hommikul ka keeksi.

Kaheksas lugu on „Aprill, aprill – ninaprill!“ Selles loos tähistasid toiduained köögis esmest aprilli, naljapäeva. Nii oli rosinakukkel end ketšupiga kokku määrinud ja kinnitas, et on vööramaa göögivili, meritomat ja kazvab India ookeaniz (no ta rääkis võõramaa keelt ju ka)!

Makrapulk oli end kirjudesse kommipaberitesse mähkinud ja kilkas, et on supermodell. Sprott piilus konservikarbi irvakil kaane vahelt, endal tordi pealt näpatud roosast kreemist roos peakatteks peas. Tema oli hirmus mereröövel Silver Üksuim. Ja eks ole siin veel mitmeid nalju ja naljakaid tegelasi. Loo lõpus on nuustik murelik, ülemeelikud toiduained peavad enda järelt ära koristama, muidu arvatakse, et lapsed jälle süüdi. Toiduained lubavad koristada, sest lapsed on ju nende parimad sõbrad.

Järgmistes lugudes teeb vanaema kartulisalatit, kusjuures toiduained ei saa täpselt aru, miks nad kõik koos peavad olema, linnalapsed Jukk ja Stiina mängivad vanaema vanamoodsate mänguklotsidega, kuid need mängud on vanaema jaoks üsna hirmuäratavad (ämblik ajab taga kärbest, „muututakse“ libahuntideks jpm), Meriliis jutustab vanaisale muinasjuttu kolmest karust, kuid teeb seda nii, et jutt oleks ikka kaasaegne ja nutiseadmetega. Seejärel käime Manniga vannis ja päästame tema varbaid, ootame koos Mirelliga unenägusid, läheme koos Oskari ja Mattiasega onu Eka juurde maale, kus poisid hakkavad peidetud varandust otsima. Ja kas see oli ikka päris varandus või oli selle korraldanud onu Erka, et poistel oleks põnev maal olla.

Juttu on ka jonnist, sest jonn varitseb meid kogu aeg, isegi südasuvel, kui teised viirushaigused on taandunud. Markus Saksatamm kinnitab, et jonn on aastaringne nuhtlus. Loos „Ettevaatust, jonn!“ tabab jonn Jaani, kes ei taha tuba koristada, isegi telekat vaadata ei taha. Appi tuli vanaema ja tema pannkoogid ja moos!

Loos „Konn ja kakskümmend senti“ kukub tiiki kahekümnesendiline münt. Selle leidis konn, kes arvas, et ta on nüüd rikas kahepaikne. Tiigiasukad tulid vaatama, kuidas konn uhkelt kivile ronis ja tähtsal sammul edasi-tagasi marssima hakkas. Ta kuulutas, et on nüüd jõukas mees, kes võib osta endale päris oma kraavi, ja selle kaldale palmipuud istutada! Vesirott kinnitas, et nende maal palme ei kasva, neil kasvavad porgandid. Konn lubas teleka osta ja pärast seda seriaale vaatama hakata, kuid vähk ütles, et konn ei saa telekat vaadata, sest vee all ei ole voolu! No see ei seganud konna – vähk hakkab ise teleka asemel konnale esinema, näitab igal laupäeval konnale seriaali „Tiigi 13“, ja diivaniks hakkab vesirott, kellel on pehme kasukas. Ja üldse: nüüd peavad kõik tegema just seda, mida konn käsib, sest tema on teistest rikkam. Vee-elanikele konna jutt ei meeldinud ja nad läksid väärikalt minema. Konn oli kindel, et selliseid luusereid polegi tal tarvis. Ta kolib hoopis linna ja hakkab elama kuldse purskkaevus, kus vuliseb vee asemel vahuvein.

Kuidas linna pääseda? Nüüd ilmus vares, kes lubas konnale taksoteenust pakkuda, kuid see taksosõit oli üpris lühike ...

Selles raamatus toimetavad ka lahedad kassid – Tuti ja Kutt. Ühes loos hakkavad nad tolliametnikeks, teises liiklusinspektoriteks. Lisaks veel öökull ja lehm (selles loos tahab öökull lennata maale vanaemale külla, aga kes teda töökullina ehk valvurina asendab? Äkki lehm?), suure suuga sipelgas (selles loos toimetab kuklane, kelle arvates ei ole ritsika, ämbliku, sajajalgse, teo ega mesimummi tööd tähtsad, sest ainult kuklase töö tähtis! Aga kas see ikka on nii?), totakas tomat (tomat, kes ei taha punaseks minna, sest punastest tomatitest tehakse ketšupit ja meie tomat ei ole sellega nõus). Sõidame Martiga ka bussis, milles tädi muutub haldjaks, onu King Kongiks, väike koer suureks karuks, veidi hiljem tõdes koer, et ta on Mublu, mõminaräppar!

Käime ka vampiiri sünnipäeval, kuhu tulevad zombi, libahunt, õudusfilmi pirakas püüton ning inimsööjast pannkook. Ja see on üks üsna kummaline sünnipäev!

Ja veel. Väike Riinu joonistab pilti, aga kõikidel pliiatsitel on omad soovid, kõik tahaksid just selliseid asju joonistada, mis nende värvidega sobivad. Läheme koos Kauriga Kätlini sünnipäevale, kus Kaur hakkab väga palju sööma. Liiga palju sööma! Kõht on sedavõrd täis, et Kaur jääb magama ja näeb üsna hirmuäratavat und, milles teda „ründavad“ paljud toiduained ja kutsuvad poissi sööma. Saame tuttavaks ka Karliga, kelle ninakoll tahab saada kogu maailma presidendiks ja õpetab poisile igasugu rumalusi! Juttu on ka koer Murist, kes märkas, kuidas hoovi sõidab jõuluvana saan. Jõulumees vinnas saanist ühe kingikoti selga ning sammus maja poole, kus lapsed ootasid. Samal ajal veeretas üks paks kingikott end saanilt maha ning tatsas varga kombel metsa poole. Muri otsustas minna asja uurima ja kingikotile aru pähe panna, sest sedasi põgeneda ei tohi, kuna lapsed ootavad ikkagi kingitusi.

Raamatu viimases, igati ägedas loos (no tegelikult on ju kõik lood selles raamatus ägedad!) „Prügijõmmi taltsutamine“ kasvatatakse prügijõmmi, kes oma prahti metsa alla viib. Loos toimetavad Potsataja, pokud ja metsaloomad, kes mõtlevad välja ühise plaani, kuidas prügijõmmi taltsutada, ja see tuleb neil igati ägedalt välja!

Sellised vahvad, ägedad, humoorikad ja ka üsna õpetlikud lood seekordses Markus Saksatamme raamatus „Ulakas vorst ja nutitelefon“. Vahva on see, et jätkuvalt toimetavad kirjaniku lugudes asjad, loomad, lapsed ja täiskasvanud, ja tegelikult võiks ju neid lugusid ka tänapäevasteks muinasjuttudeks kutsuda ...

Humoorikad pildid on raamatusse joonistanud Ott Vallik, kelle pilte mäletan ma Reeli Reinausi raamatutest „Detektiiv Triibik loomaaias“ (2013, 2017 Tänapäev) ja „Pärdik Päär ja hauaröövlid“ (2015, 2020 Tänapäev).


Michael Buble „Christmas“ (Warner Music)

Tänapäeva Frank Sinatraks on kutsutud tõelist megatähte, kes vallutanud miljonite muusikasõprade südamed. Loomulikult on see suurepärase hääle ja lavakarismaga Michael Buble.

Michael Buble on oma karjääri jooksul käinud 5 (!) väljamüüdud maailmaturneel, võitnud 4 (!) Grammy auhinda ning müünud üle 60 (!) miljoni plaadi.

Michael Buble on pärit Burnabyst, Kanadast. 9. septembril sai ta 46-aastaseks. Üles kasvas ta Vancouveris, mis on tuntud ka tugeva jäähokilinnana, nii nagu paljud teisedki Kanada linnad. Jäähokimängijat Michaelist ei saanud, küll aga laulja.

Svingi ja dzässiga tegi poiss tutvust vanaisa abiga, kes andis kuulata Mills Brothersi, Ella Fitzgeraldi ja Frank Sinatra plaate. Juba siis oli Michaelil selge, et lauljaks tahab ta saada ja sooviks on esitada just sellist “vanaaegset” muusikat, mis noorele põlvkonnale toona oli suhteliselt võõras. Õige varsti oli poisil (tänu vanaisa abile) selge sadu laule, mida ta esitas kohalikes klubides.

“Vanaisa oli tõesti minu parim sõber,” kinnitab Michael. “Tema avas minu jaoks uue muusikamaailma, mis näis olevat minust lihtsalt mööda läinud. Mulle meeldis rock & roll ja kaasaegne muusika, kui aga kuulsin esimest korda Mills Brothersist, siis juhtus minuga midagi maagilist. Laulusõnad olid romantilised ja samas nii tõesed… Sellist muusikat tahtsin teha ka mina.”

Teismelisena võitis ta Kanada Noorte Talentide võistluse ning avaldas seejärel mitu plaati väikestelt plaadifirmadelt. Siis lõi ta kaasa muusikalis “+Swing”, millega esineti ka USAs. Ei läinudki palju aega, kui noormees tutvus legendaarse produtsendi David Fosteriga ja sai plaadistuslepingu firmaga Reprise Records. (Fosteriga tutvus Michael tänu sellele, et laulis Brian Mulroney tütre pulmas.)

Mehe esimesed plaadid ilmusid 2001 ja 2002. aastal, vastavalt “BaBalu” ja “Dream”, kuid nendest midagi väga suurt rääkida polegi.

Seejärel alustastid kaks kanadalast ehk Michael Buble ja David Foster tööd albumiga, millel klassikalisi popphitte svingi ja dzässi võtmes ning 2003 ilmuski album “Michael Buble”, mis lauljale ka kuulsust tõi. Sellel plaadil on mitmeid kuulsaid popmuusika standardeid nagu “Fever”, “The Way You Look Tonight”, “Moondance” jt. Plaadil on ka laul “How Can You Mend a Broken Heart”, millel laulab ka legendaarse ansambli Bee Gees üks liikmetest – Barry Gibb. Debüütalbumit märgati Kanadas, Inglismaal, LAV’is, kus plaat jõudis edetabelite TOP 10’sse, Austraalias tõusis plaat plaadimüügitabeli esikohale!

Sellele järgnes maailmaturnee, mimeid telesaateid, samal aastal ilmus veel ka jõuluteemaline EP “Let It Snow” ja aasta 2004 algas CD/DVD-ga “Come Fly With Me”.

2005 ilmus uus album “It´s Time” (sellel plaadil on ka hittlugu “Home”, mis on Buble enda kirjutataud ja sellest sai 2005aasta enimmängitud lugu Kanada raadiotes, jõudes umbes 382 miljoni inimeseni!) ja ka sellel plaadil kuuleb popmuusika standardeid nagu “You Don’t Know Me”, “Feeling Good”, “Can’t Buy Me Love”, “Save the Last Dance For Me” jpt. Laulus “Quando Quando Quando” lööb kaasa ka Kanada lauljatar Nelly Furtado.

2005 aasta lõpus ilmus veel ka kontsertplaat “Caught in the Act”.

2007, kui ilmus album “Call Me Irresponsible”, mis tõusis esikohale nii brittide kui ka USA plaadimüügi edetabelis. Ka “Call Me Irresponsible” on plaat, millel on lugusid erinevatest ajastustest: “Always on My Mind”, “Dream”, “Comin’ Home Baby”, milles lööb kaasa ka USA R&B ansambel Boyz II Men. USAs debüteeris album kohal number kaks ja nädalaga tõusis see esikohale! Maailmas on seda plaati müüdud üle 5 miljoni eksemplari!

2009 ilmus album “Crazy Love”, mis tõusis juba ilmumisnädalal USA plaadimüügi edetabeli etteotsa. Sellel plaadil leiame 12 lugu, millest kahes on kirjutamises kaasa löönud ka laulja ise: “Haven’t Met You Yet” ja “Hold On”.

Sama edukas oli ka mehe 2011 ilmunud jõuluplaat “Christmas”, mis tõusis edetabelite tippu nii USAs kui ka Inglismaal. See oli tõepoolest suurepärane jõuluplaat, mida tasub kuulata kindlasti ka selle aasta jõulude ajal.

2013 ilmus album “To Be Loved” ning samal aastal oli teada, et Buble albumeid on maailmas müüdud 55 miljonit eksemplari!

2016 ilmus taaskord uus album - “Nobody But Me”, mis on järg, kriitikute poolt kiidetud “To Be Loved” albumile, mis oli Buble neljas nr 1 album Billboardi edetabelis. Plaat on väga põnev ja ilus kogum popmuusika originaallugudest, kuid ka popmuusika standarditest, ja taaskord näitab laulja, miks teda on kutsutuda ka 21. sajandi popmuusika crooner’iks. Buble on suurepärane talent, kes fantastiliselt interpreteerib USA lauluvaramut, on andekas laulukirjutaja ja produtsent.

“Ma ei tea, kas mul on kunagi nii lõbus olnud plaadi kallal töötades. Oli eriti põnev töötada oma bändiga, kes mõistab, et tahan kõlada paremini, kui kunagi varem. Olen ka väga uhke uute lugude üle. Võimalus olla kaas-produtsent oli mulle puhas rõõm,” kommenteerib Buble albumit “Nobody But Me”.

Pärast oli Michael Buble paar aastat avalikkusest kadunud, ja põhjuseks tema vanimal pojal tuvastatud vähk. Loomulikult tahtis laulja viibida oma pere ja poja lähedal, kui ka tema poega raviti. See oli raske ja keeruline aeg. Seejärel hakkasid asjad siiski paremuse poole liikuma, ja 2018 avaldas Buble juba ka uue albumi, mil peakirjaks “Love”, albumil 11 laulu. Samal aastal sündis Michael Buble ja tema abikaasa, argentiina näitlejatari Luisana Lopilato perre kolmas laps, tütar.

Pärast seda ei ole Buble’lt siiski uusi albumeid tulnud, millest on siiralt kahju, kuid selle aastal ilmus uuesti jõulualbum “Christmas”, tähistamaks selle plaadi kümnendat juubelit. Michael Buble jõulualbumit “Christmas” on tänaseks müüdud üle 16 miljoni plaadi ja jõulualbumi ilmumisest möödunud kümne aastaga on sellele klassikule kogunenud maailmas üle 4 miljardi striimi. Viimase aastakümnega on Buble esitatud jõululaulud olnud saatjaks kodudes, kauplustes ja restoranides. Tema hääl on sõna otseses mõttes muutunud hooaja heliribaks.

“Christmas” oli Buble seitsmes stuudioalbum, mis ilmus 2011. aastal (tänaseks on seda müüdud üle 16. miljoni plaadi!). Kohe ilmudes tõusis see plaat USA singlimüügitabeli esikohale! Täna võib öelda, et jõulualbum on üks Buble edukamatest plaatidest ja ühtlasi ka üks selle sajandi edukamaid albumeid. Jõulualbumist valmis ka populaarne telesaade NBC telekanalis ehk “Home for the Holidays”, mis jõudis eetrise 10. detsembril 2012. Mulle tundub, et Michael Buble’le jõulud meeldivad, sest 2003 oli ilmunud ka tema EP “Let It Snow”, millel oli viis laulu.

Albumil teevad kaasa ka Shania Twain, The Puppini Sisters ja Thalia. Kindlasti on see üks nendest jõuluplaatidest, mis ka mulle väga südamelähedane, sest selles on seda miskit, mis ongi jõulumuusika hing, siin on pühalikkust ja suurepäraseid esitusi, siin on mõnusat swingi, mis toovad meelde Frank Sinatra, Dean Martini jpt suurepärased artistid, kes 1950-1960. aastatel muusikamaailmas edukad olid, kuid džässilikku hingamist, vahvaid orkestratsioone.

Nii leiab albumilt sellised “jõuluklassikud” nagu “Santa Claus Is Comin’ to Town”, “Jingle Bells”, “White Christmas”, “All I Want for Christmas Is You”, “Santa Baby”, “Have Yourself a Merry Little Christmas”, “Christmas (Baby Please Come Home)”, “Silent Night”, “Blue Christmas”, “I’ll Be Home For Christmas”, “Ave Maria”, “Feliz Navidad”. Michael Buble esituses paitavd need kuulaja kõrva ja tekitavad mõnusa emotsiooni, mistõttu kuulad plaadi korra läbi, ja siis … kuulad korra veel.

2012 ilmus albumist ka nn deluxe versioon, millel oli veel mitu suurepärast laulu – “The Christmas Song (Chestnuts Roasting on an Open Fire)”, “Winter Wonderland”, “Frosty The Snowman” (koos The Puppini Sisters’iga), “Silver Bells” (koos vokaalansambliga Naturally 7), ja …

… sel aastal (2021) tähistatakse albumi esmailmumise juubelit. Seetõttu on plaadile lisatud mitmeid jõululugusid, mida me varasematel versioonidel kuulnud ei ole: svingiv ja meldejääv “Let It Snow!” (juubeliversioon on lindistatud koos BBC Big Bandiga) ja “Winter Wonderland” (koos vanameister Rod Stewartiga, mulle on see esitus vägagi hingelähedane), kuid ka kaks Buble enda kirjutatud uut laulu ehk mõnus popilugu “The Christmas Sweater”, millel kuuleb ka lahedaid puhkpille, kuid on ka pühalikke jõulukellasid ja teinegi uus ja vahva popilugu “The More You Give (The More You’ll Have)”.

Sellel juubelialbumil on ka lugusid, mis pärist 2012 ilmunud nn deluxe versioonilt ehk mõnusasti svingiv “Frosty the Snowman” (koos suurepärase ja väga mõnusa The Puppini Sistersiga), pühalik ja kaunis ning mõnusalt esitatud “Silver Bells” (koos a cappella ansambliga Naturally 7) ja svingiv “White Christmas”.

No ja rääkimata sellest, et ka kõik need laulud, mis ilmusid algupärasel albumil. Kokku on 24 laulu, lisaks Michael Buble’ pühadetervitus.

Kuula ise ka:

https://michaelbuble.lnk.to/SuperDeluxe

 

 

 

Michael Buble & Rod Stewart "Winter Wonderland"


Jüri Parijõgi „Kui isa kinkis raamatuid“ (Rahva Raamat)

„Veel samal õhtul luges isa kellegi raamatust ühe loo ette, valju häälega, selgesti, siis lugesime ise edasi. Lugesime kaks korda, kümme korda, kuni lood jäid pähe. Siis hakkasime arutama, miks tegelastega nii halvasti läks, ja oli hea meel, kui kõik hästi lõppes. Mõnikord olime ise jutu tegelased ja elasime kõik selle mängus uuesti läbi, mis jutuski oli. [...] Raamatute maailm sai meie maailmaks, tegelaste rõõmud ja mured meie muredeks ja rõõmudeks.“

„Kui isa kinkis raamatuid“ on kogumik armastatud lastekirjaniku Jüri Parijõe (1892–1941) ajatu võluga südamlikest lugudest.

„Nii tuli raamat meie juurde, kui olime alles lap¬sed. Nüüd neid raamatuid enam alles ei ole, kuid kõiki neid lugusid mäletame selgesti, nagu oleksid nad alles eile loetud. Isa puhkab ammu mullas, kuid rõõm, mis ta meile raamatute kinkimisega valmistas, soojendab südant praegugi.“

Ma meenutan oma lapsepõlve, sest Jüri Parijõe kirjutatud lugusid lugesin ma toona päris mitmeid. Meenuvad raamat “Jutte” (see oli 1982. aastal välja antud kogumik), milles olid jutud “Tsemendivabrik”, “Jaksuküla poisid”, “Jõulud! Jõulud!”, “Suuskadel Vallastesse” ja “Teraspoiss”, kuid ka raamat “Kui isa kinkis raamatuid” (neid oli mul lausa kaks tükki, üks 1973 ja teine 1981. aastal ilmunud raamat) ja “Külaliste leib” (selles oli mitmeid muinasjutte ja muinasjutulisi lugusid, ja see raamat, mida mina lugesin ilmus 1977). Algupäraselt ilmusid need raamatud ja lood hoopis varem.

Tore on see, et Jüri Parijõe raamatuid on uuesti välja hakatud andma, näiteks „Tsemendivabrik“ (2020, Tänapäev), „Teraspoiss“ (2019 ja 2021, Tänapäev). Nendest olen Sulle ka oma blogis rääkinud.

Jüri Parijõgi elas aastail 1892-1941, suurepärane noorsookirjanik ja pedagoog hukkus kahjuks NKVD massimõrva ohvrina Tartu vanglas. Õpetajana alustas ta tööd 1910 ja kirjanikuna 1912. Parijõgi kirjutas peamiselt laste- ja noortejutte ja ka ühe muinasjutukogu. 1926. aastal ilmus “Semendivabrik” (hiljem tuntud kui “Tsemendivabrik”), 1927 ilmus “Laevapoisi päevilt”, muinasjutukogumik “Külaliste leib” ja “Teraspoiss” ilmusid 1937.

„Kui isa kinkis raamatuid“ ei ole sugugi mitte paks raamat, kuid see on igati mõnus lugemine ja vahva meenutes sellest, milline oli laste elu mitmeid aastakümneid tagasi. Raamatus on kokku 8 juttu ja uuele väljaandele on väga vahvad ja värviküllased pildid joonistanud Jaan Rõõmus, kelle pilte olen näinud ka raamatutes „Allikahaldjas“ (autor Tuul Sepp, 2019 Varrak), „Halb tüdruk on jumala hea olla“ (Kätlin Kaldmaa, 2016 Varrak) jt.

Raamatu esimene lugu on „Kui isa kinkis raamatuid“, milles mina-tegelane mäletab, kuidas iga kord nädal või paar enne pühi sõitis isa linna pühadekaupa tooma. Need olid lastele ärevad ning rõõmsad päevad, sest isa tõi neile linnast ikka midagi kaasa – saia, mänguasju ja raamatuid. Saame lugeda, et mina-tegelase vend Juhan tahtis kõige rohkem neid raamatuid, kus oleks sees võõramaa loomi, õde Anna tahtis ilusaid ja haledaid raamatuid, ja peategelane ise eelistas meremeestelugusid. Isa ootamine oli ilmatuma pikk aeg. Vastu õhtut hakkasid lapsed kordamööda värval vaatamas käima, esiti harvemini, pärast iga viie minuti takka.

Harilikult läksid need ootamised kõik tühja – isa tuli õue märkamatult. Nii oli ka sellel korral. Lapsed istusid laua taga, sorisid ja vaatasid vanu raamatuid, kui õuest äkki kuuldus vana ruuna puristamist – isa oligi õues.

Isa tõi ka sellel korral saia, ja ka raamatuid! Kalender „Sirvilauad“ kogu perele, läikiva paberiga „Tõnni ja Anni“ Juhanile, „Pühadealbum“ Annale ja „Vürst Apolloonius“ mina-tegelasele. Peategelane meenutab, et varem oli isa toonud Juhanile „Tudulinna moosekandid“, Annale „Mai Roosi“ ja temale „Soome uudisjutud“.

Ka sel õhtul luges isa lastele uutest raamatutest lugusid, seejärel lugesid lapsed ise. Loeti mitu korda, lausa kümme korda, kuni lood jäid pähe. Seejärel arutati, mis tegelastega juhtus. Mõnikord mängiti neid lugusid, mis raamatus kirjas. Nii olid lapsed mänginud soome asunikke, mõnikord olid lapsed asunikud Kanada metsas ja pidasid võitlust indiaanlastega, teinekord Robinsonid tühjal saarel või meremehed hukkuval laeval. Raamatute maailm sai laste maailmaks, tegelaste rõõmud ja mured laste muredeks ja rõõmudeks.

Kui uutest raamatutest oli kõik ammutatud, otsisid lapsed üles vanad raamatud, lugesid neid uuesti. Seejärel hakati ootama uusi pühi, isa uut linnaminekut, et saaks jälle mõne ilusa raamatu. Mõnikord hakkasid lapsed ise raamatuid tegema. Teepakipaberid volditi raamatuks kokku ja hakkati jutte trükkima. Anna tegi uue raamatu Rannapere Annist, mina-tegelane tegi raamatu laevakaptenist, kes rändas läbi kõik maailma mered, võitles Lendava Hollandlasega ja mereröövlitega. Juhan tegi oma raamatusse ainult mõned kriipsud, aga kui jutustama hakkas, siis olid seal kõige suuremad ja koledamad loomad, kes maailmas üldse võivad olla.

Loo lõpus tõdeb mina-tegelane, et nii tuli raamat nende juurde, kuid nad olid alles lapsed. Nüüd neid raamatuid enam alles ei ole, kuid kõiki neidi lugusid mäletavad selgesti ... Isa puhkab ammu mullas, kuid rõõm, mis ta lastele raamatute kinkimisega valmistas, soojendab südant praegugi.

Pean tunnistama, et see lugu toob meelde ka mu enda vanaema, kes oli igati tubli lugeja ja võimalusel ostis ikka ja jälle raamatuid. Tema lemmikud olid raamatud raamatusarjast "Maailm ja mõnda" ehk igasugu reisikirjad, maade avastamise lood, üke erilisi lemmikuid oli "Lumetiiger". Mäletan sedagi, kuidas vanaema ühel ööl raamatukaupluse juurde järjekorda läks, et saada meile tellimus "Loomade elu" raamatusarjale. Ja tihti, kui vanaema töölt tuli, siis oli ta jõundud veel ka raamatukauplust külastada ja mullegi mõne lasteraamatu ostnud ... Ja ma usun, et mul oli sees samasugune õhin nagu Jüri Parijõe loo lastel.

Teine lugu on „Koduseid talitusi tegemas“, mis algab jällegi mina-tegelase mõttega, et suvel olid isa ja ema mõnikord päevad otsa kodunt ära, kas kaugel heinamaal või põllul tööl, lapsed olid üksi kodus. Nad pidid kodus head lapsed olema ja ilusasti mängima. Lapsed pidid kanade järele vaatama, lõuna ajal seale süüa andma, lehm lauta kütkesse panna ja naabritalust naabrinaine lehma lüpsma kutsuda. Mõnikord pidid nad peenraid kitkuma ja lõpuks veel majatalitusi tegema. Palju oli neid asju, mida lapsed teha ei tohtinud, kuid seda ei jõudnud lapsed meeles pidada, sest neid asju oli liiga palju.

Mina-tegelane kinnitab, et sageli ronisid nad hoopis aida katusele, käisid jõe ääres, sõid sibulavarsi ja kaklesid teiste poistega. Päevad olid ju pikad, aega ja vabadust oli palju. Nad ehitasid maju, mängisid indiaanlasemänge, jooksid ja hullasid niisama, asja eest, teist taga. Ja nii juhtus sageli, et kanad jäid omapead peenarde vahele ja lehm oli kuni kella kolmeni lüpsmata, siga sai oma lõunase toiduportsjoni alles keskõhtul. Kodused talitused jäid hoopis tegemata!

Mõnikord valdas lapsi selline tööhoog, et nad tegid kümme korda rohkem, kui ema nõudis. Siis said nad kiita ja olid oma töökusele väga uhked. Kuid mõnikord tegid nad nii palju üle, et nendega ei oldud jälle rahul.

Nagu ka sellel õhtupoolikul, kuid kõik mängud olid juba mängitud ja hullamised hullatud, otsustasid Anna, Juhan ja mina-tegelane, et hakatakse koduseid talitusi tegema! Pühitakse õu puhtaks, pühitakse sellise hooga, et luuad lähevad katki. Klopitakse põrandariideid, pestakse nõusid ja söögiriistu, lõhutakse puid, pestakse piimapütte, küüritakse padasid, potte ja panne, Anna koorib kartuleid, lõpuks tuuakse koju meeletus koguses vett (lapsed nimetasid seda tegevust veevedamistalguteks). No ja kui ema ja isa koju jõudsid, siis avanes neile üsna mannetu vaatepilt – õu oli vett ja pori täis, poisid mõlemad märjad ja porised, kõik kohad vett täis kantud, kartuleid oleks kooritud justkui pulmarahvale. Vanemad olid väga pahased, millest lapsed aru ei saanud, ja nagu ütles Anna, nemad tegid ju lihtsalt koduseid talitusi ...

Tööst ja töötegemisest on selles raamatus juttu veel. Toona tegid ka lapsed igasugu koduseid töid, aitasid vanemaid suure hoolega. Mõnikord õnnestusid tööd-tegemised päris hästi, mõnikord tuli ette ka igasugu äpardusi.

Nagu ma mainisin, siis see raamat ei ole väga paks, mistõttu ei tahaks ma Sulle ju kõike ka ära rääkida, kuid meil on võimalus lugeda sellest, kuidas mina-tegelane vasikat õpetas, sest oli nende külas komme, et nelipüha teisel päeval käis karjas karjase asemel igast perest poiss või tüdruk. Seekord pidi minema mina-tegelane, kes sai endale karja viimiseks vasika. Selles loos on jällegi rõõmu ja veidi pisaraid, sest ega see vasika karja viimine esimesel korral lihtne ei olnud. Igasugu asju tuli jälgida, otse loomulikult ka seda, et vasikas kaduma ei läheks. Seekord jääb vasikas alles, kuid kaduma läksid mina-tegelased uhked saapad.

On ka lugu, kuidas kaks tüdrukut Aino ja Leeni kodus on. Nad tahaks kangesti midagi teha ja emale rõõmu valmistada, kuid see, mis nad „riiete parandamise ja paikamisega“ korda saatsid ei olnud emale sugugi mitte rõõmuks.

„Meisterdamist“ on raamatus veel. Loeme sellest, kuidas väike Andu isaga Koorastes tädi pool külas käisid. Seal nägi ja kuulis Andu esimest korda raadiot. Tädipoeg August oli selle teinud. August oli suur poiss, käis linnas koolis ja teadis ja tundis neid raadioasju. Nüüd otsustas ka Andu raadio valmis teha. See oleks äge kingitus isale, ja kui tädipoeg oskas, siis oskab ka tema! Kuid kas raadio ehitamiseks piisab läikivast kastist, mis mõeldud ehetele, õmblusmasina kruvidest, grammofonitorust, traadist ja plekist? See on igati humoorikas lugu tublist ja hakkajast Andust, kelle raadiokatsetus veidi aia taha läks.

Siin on ka lugu Lehe-Sassist, kes unistas usikudest, eriti Nurmispordi usikudest, mis maksid viis krooni. Sügisel hakkas Sass raha koguma, sest ta oli emaga kokku leppinud, et iga päev saab lehemüügi teenistusest viis senti endale. Igal õhtul laskis ta saadud viiesendilise kassasse, ja jõuludeks oli raha koos. Kuid, oh õnnetust, jõuludeks olid hinnad kallimaks läinud ja täpselt 25 senti oli puudu ... No ja siis aitas Sass ema, kellel oli vaja ühte krooni üürirahale lisaks. Ja nii hakkas Sass uuesti raha koguma, ikka viis senti ja viis senti, kassasse kolks ja päev, kolks ja päev. Uisud tuli järjest lähemale. Kas Lehe-Sass endale Nurmispordi uisud sai, selle jätan ma Sulle endale avastada.

Siinkohal meenub mulle taaskord mu enda lapsepõlv, kui ühel õhtul otsustas jällegi just vanaema, et väike Marko võiks ju ometi uisutada. Kuskilt saadi mull jalga uisud, kuskil Mustamäe majade vahel sai proovitud, kuid see lõppes sellega, et nii väike Marko kui ka vanema olid selili maas, ja pärast valusat kolakat vastu kukalt, mille ma asfalitilt sain, ma rohkem uisutamist ei proovinudki ...

Kaks huvitavat lugu on raamatus veel: „Sõit jäätükil“, milles kahe poisi sõit jäätükil muutub üsna ohtlikuks ja „Kui meie hakkasime pillimeesteks“, milles juttu sellest, kuidas küla pritsimehed hakkasid orkestrit tegema, ja ega ka külapoisid tahtnud kehvemad olla. Nende orkester sai küll pisut kummaline ja humoorikas, kuid ikkagi!

Sellised vahvad lood (vanaaja-lood) selles Jüri Parijõe kirjutatud raamatus. Ma usun, et need on piisavalt mõnusad, humoorikad ja nostalgilised lugeda ka tänastele lastele, et teada saada kuidas nende vanaemad-vanaisad või isegi vanavanaemad-vanavanaisad kasvasid, mängisid, töötasid ja suureks said.

 

 


Koostanud Jaanika Palm „Meie laste muinasjutud“ (Varrak)

Tore, et oled kätte võtnud raamatu, mis sisaldab eesti autorite muinaslugusid läbi aegade.

Oleme need sinu jaoks hoolikalt välja valinud, et pakkuda võimalikult mitmekesist pilti meie muinasjutumeistrite loomingust. Kümnendite kaupa esitatud jutte lugedes saad ühtlasi ülevaate ka sellest, mille üle on eri aegadel juureldud, mis on kirjutajate mõtteid ja tundeid köitnud, mida on väärtustatud ning kuidas ümbritsevast maailmast mõeldud.

Mul on jätkuvalt hea meel, et meil ilmub muinasjuturaamatuid, sest muinasjutud on lahedad ja sobivad lugemiseks ka täiskasvanud inimestele.

Jaanika Palm on ka varem igasugu vahvaid lasteraamatuid kokku pannud, mõnest neist olen saanud Sulle ka rääkida. Näiteks “Meie laste unejutud” (2019, Varrak), “Meie laste loomajutud” (2019, Varrak) ja nüüd siis “Meie laste muinasjutud”.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Kadri Ilves, kelle sulest on ilmunud mitmeid lahedaid illustratsioone meie lasteraamatutesse – “Tüdruk, kellel oli saladus” (autor Kadri Lepp, 2017, Tänapäev), “Salasõnad” (autor Kadri Lepp, 2020, Tänapäev), “Viis vaba kutsikat” (autor Mare Müürsepp, 2009, Tänapäev), “Rott Amadeus, supitirin ja muud keldriasukad” (autor Siiri Laidla, 2010, Tänapäev), “Lumemöll” (autor Jaanus Vaiksoo, 2005, 2012, 2016, Tänapäev), “Kuninganna Anni lood” (Marju Õunpuu, 2006, Tänapäev) jt.

Raamatu koostaja Jaanika Palm ütleb raamatu sissejuhatuses, et on tore, et lugeja on kätte võtnud raamatu, mis sisaldab eesti autorite muinaslugusid läbi aegade. Need on lugeja jaoks hoolikalt välja valitud, et pakkuda võimalikult mitmekesist pilti meie muinasjutumeistrite loomingust …

Jaanika Palm kinnitab, et mõned lood viivad lugeja seiklustele kaugetele võlumaadele, et lugeja saaks kaasa elada printsessidele ja printsidele ning tunnetada erilist. Teised jutud otsivad imesid siitsamast meie kõrvalt argielust ning kutsuvad lugejat märkama imelist just tavategemistes. On neidki lugusid, mis mõtisklevad nähtuste päritolu üle ja panevad lugeja fantaasia lendama, ja lugusid, mis toovad silme ette loomade või asjade salapärase maailma, aidates mõista neid, kes meist erinevad.

Ja veel, Jaanika Palm ütleb: “Tõesti, mis oleks elu ilma lugudeta!” Ja ta jätkab: “Innustavad ju muinasjutud meid nägema maailma selle mitmekesisuses ja kasvama paremaks inimeseks, need pakuvad rasketel hetkedel tuge ja aitavad säilitada usku imedesse. Miks mitte lasta end muinasjuttudel läbi elu kanda?”

Need on ilusad mõtted ja olen ka mina just selliseid mõtteid mõlgutanud, kui muinasjutte olen lugenud. Muinasjuttudes on seda võluväge, mis annavad rasketel hetkedel tõepoolest tuge ja jõudu edasi minemiseks ja seetõttu tasub kätte võtta ka see raamat ja need muinasjutud lihtsalt läbi lugeda ja neist tuge ja jõudu ammutada.

Raamat on jaotatud kaheksaks osaks, millest igaüks tähistab üht kümnendit, millal konkreetne muinasjutt/lugu on ilmunud. Raamatust leiab mitmeid ja mitmeid meie kirjanikke, neid, kes on kirjutanud lastele, kuid ka neid, kes on kirjutanud peamiselt täiskasvanutele: A.H. Tammsaare, Juhan Jaik, Marta Sillaots, Juhan Kunder, August Jakobson, Leida Tigane, Vladimir Beekman, Ellen Niit, Harri Jõgisalu, Eno Raud, Heljo Mänd, Paul-Eerik Rummo, Aino Pervik, Holger Pukk, Asta Kass, Kalju Kangur, Iko Maran, Helvi Jürisson, Uno Leies, Tiia Toomet, Ira Lember, Henno Käo, Olivia Saar, Jaan Rannap, Piret Raud, Lehte Hainsalu, Jürgen Rooste, Andrus Kivirähk, Jaanus Vaiksoo, Markus Saksatamm, Anti Saar, Helena Koch jpt.

Ma ei hakka Sulle kõike raamatus olevaid muinasjutte ümber jutustama, sest millist võtta, millist jätta. Kõikides neis muinasjuttudes on midagi õpetlikku, midagi tarka ja nutikat, on põnevust, seiklusi ja lihtsalt vahvaid sündmusi, mis mõnikord on kummalised ja iseäralikud, mõnikord aga suisa argipäevased.

Raamatu esimeses osas on muinasjutud, mis ilmunud kuni aastani 1940. Selles osas saame lugeda Matthias Johann Eiseni salapärast rahvalugu “Ussist neiu”, Ernst Peterson Särgava “Hunt püüab jääaugust kalu” (legendaarne lugu, milles rebane hundi järvele kalu püüdma meelitab, kusjuures järv on jääs, nii et hundi saba jäässe kinni jääb), Jüri Parijõe “Imekivi” (selles on juttu emast ja pojast, poeg aitab ussi, kes hiljem osutub olevat kuningatütar, kes poisile imekivi kingib, mis kõik ta soovib täidab. Kui mõisahärra selle imekivi poisilt välja petab, siis tulevad appi kass ja koer, keda poiss oli varem ise aidanud), A.H. Tammsaare ilus ja kurb “Poiss ja liblik” (lugu, milles poiss ajab taga liblikat, kuid samal ajal tallub ära kõik kaunid lilled), Juhan Jaigi “Mesikäpa saunaskäimine” (selles loos toimetavad karu ja rebane, minnakse sauna ja karuga juhtub nii nagu veidi varem hundiga, ka tema jääb oma sabast ilma).

Seejärel on esimeses osas veel Marta Sillaotsa “Lugu vana kana kolmest tütrest”, August Kitzbergi kaunis ja armas “Piibelehe-neitsi”, Karl August Hindrey “Kuidas vaenelaps-karjapoiss oma õnne leidis” ja Juhan Kunderi kuulus lugu “Vaeslaps ja talutütar” (selles loos toimetavad vaeslaps, talutütar, Vanapagan ja tema pojad, ja selles loos osutub kõige nutikamaks vaeslaps, keda “juhendab” väike hiireke).

Raamatu teine osa viib meid aastatesse 1941-1960. Seda osa alustavad kaks August Jakobsoni kirjutatud muinasjuttu, milles toimetavad siil, kes praeb sitikat ning kana ja prussakas, kusjuures see prussakas on ilmatuma upsakas ja arvab, et just tema on inimeste maja PEREMEES, ja inimesed on ainult selleks, et teda teenida. Kolmas lugu on Erni Krusteni lugu vanast öökullist Täpi-Tähnist, kes jääb haigeks ja mitte keegi ei tule teda vaatama. Lõpuks tulevad siiski igasugu linnud vanale öökullile külla.

Kahe järgmise loo autoriks on Leida Tigane. Juttu on sellest, kuidas Krants koolitarkusest ilma jäi. Loos “Miks sina kisendad?” läheb hunt inimhoone juurde, lootuses leida sealt vana lammas ja see endaga metsa vedada. Hunt saab saagiks hoopis põrsa, kes on kõva karjuja. Varsti ongi hundil koerad kannul, ja põrsas …

Selle osa viimane lugu/muinasjutt on katkend Vladimir Beekmani kuulsast lasteraamatust “Aatomik”, milles üks tark ja kuulus mees, Teadlane loob metallitükikesest imelise poisi, kellel suured sinised silmad ja punased punnis põsed. Poisike kasvab kämblasuuruseks, saab nimeks Aatomik ja läheb maailma rändama. Aatomik üritab aidata pallimängijaid, vana Ekskavaatorit, kuid asjad ei kuku päris sedasi välja nagu mõeldud oli.

Kolmas osa on aastatest 1961-1970. Ellen Niit räägib loo Otist kosmoses, Harri Jõgisalu jutustab loo sellest, miks ööbik laulab öösiti. Siin on ka Eno Raua populaarne lugu “Huviline filmikaamera”, mis samuti iseseisva raamatuna ilmunud.

Huviline filmikaamera filmib igasugu asju, ühel päeval ka üleannetut autojõmpsikat ja aitab sellega miilitsat. Seejärel filmib filmikaamera sadamas kraanat. Sadamas hakati parajasti ühelt suurelt kaubalaevalt võõramaa loomi maha laadima, kuid kraanal ei tulnud see väga hästi välja. Õnneks oli filmikaamera seda tööd filminud ja nüüd näidati kraanale see ette, et ta saaks õppida, mida valesti tegi. Lõpuks filmis filmikaamera üles ka selle, kuidas üks vana kaval laternapost möödujatele jala ette pani, nii et möödujad kukkusid. Ja selline asi ei saanud ju ometigi huvilisel filmikaameral märkamata jääda.

Edasi juba Heljo Männi kirjutatud lugu “Täpiline kleit”, milles toimetavad väike Lepatriinu, onu Mesilane, tädi Põrnikas ja ka Lepatriinu ema. August Jakobson jutustab sellest, kuidas tekkisid hiired ja kassid. Juhan Saare loos “Päev ja öö” toimetavad kodujänes, kel nimeks Vaabus ja öökull, kel nimeks Totuu. Öökullile meeldib öö, jänesele meeldib päev. Nüüd otsustakse mõõtu võtta, kui võidab jänes, siis on alati päev, kuid võidab öökull, siis on alati öö. Võistlust tulevad vaatama igasugu linnud, oravad, mäger, mutt. Kuidas see võistlus lõppes? Selle saad teada, kui loo lõpuni loed, kuid ei maksa unustada, et lastelegi on päev töödeks ja mängudeks, öö aga puhkamiseks.

Selles osas on veel Venda Sõelsepa lugu “Nannipunn” ja Erni Krusteni “Laps ja koer”.

Neljas osa viib meid aastatesse 1971-1980. Sinna jäi ka minu lapsepõlv. Umbes 1976-77 sain ka mina lugemise käppa ja hakkasin raamatuid lugema, kusjuures ikka päris korralikult ja suure hoolega. Kas ka selles raamatus on mõni selline lugu, mis mullegi lapsepõlve meenutab.

Sellest osast leiame Paul-Eeri Rummo kirjutatud loo, milles ta kasutab vahvasti kuulsat muinasjuttu kolmest karust, kuid selles loos läheb karu külasse mett otsima ja satub majja, milles elavad kolm tüdrukut. Edasi räägib Aino Pervik meile lambalugu, milles hunt ajab taga lammast, kellele tuleb appi lepalind. Eno Raua lugudes on juttu koera haukumisest ja kalkuni vihast ning jäätiseauto äpardusest. Holger Pukk räägib meile muti murest, Robert Vaidlo loos otsivad tüdruk, kel nimeks Kessu ja mängukloun, kel nimeks Tripp, sooja jäätist. Ma olen kindel, et Kessu ja Tripp on paljudele lastekirjanduse sõpradele tuttavad tegelased nii raamatust kui ka telelavastusest.

Neljandas osas saame lugeda veel Asta Kassi muhedat lugu trepist ja liftist, Kalju Kangur kirjutab kuningalossi kummitusest, kes elas pööningul. Iko Maran jutustab meile kahest plüüskassist – Lumivalgekesest ja Lubivalgekesest – kes saavad kokku planguserval. Nad arutlevad selle üle, millist värvi kassid on parimad. Selge on see, et valged, kes on paremad kui mustad, kollased ja hallid. Kuid kas lumivalged või lubivalged? See tekitab tõsise arutelu ja riiu, mistõttu mõlemad kassid kukkusid plangult alla suurde tahmahunnikusse, nüüd polnud ka nemad enam päris valged kassid …

Viies osa viib meid aastatesse 1981-1990. Usun, et ma ise veel mõnda lasteraamatut ikka lugesin, kuigi kindlasti hakkasin lugema ka suuremate poiste raamatuid.

Seda osa alustab Eno Raua lugu “Elupäästja”, milles väike hiireke tahab minna külla naabriperesse sõprade juurde, kuid teel sinna ohustab teda rästik. Siil tuleb appi ja päästab hiirekese rästiku käest, kuid tänutäheks selle eest tahab siil ka hiire nahka pista! Kas see tal ka õnnestub või pääseb hiireke jooksu?

Teises loos “Linnaehitajad” jutustab Helvi Jürisson sellest, kuidas putukad hakkavad linna ehitama, sest on ju sipelgatel linn, mesilastel linn. Kahjuks ei tule putukatel linnaehitamisest midagi välja, sest on liiga palju ohtusid, mis ehitamist takistavad.

Siin on ka Uno Leiese kirjutatud lugu “Tipp, Täpp ja suur porgand”. Kindlasti on ka Tipp ja Täpp meie lastekirjanduse sõpradele tuttavad tegelased nii raamatukaante vahelt kui ka telelavastusest.

Tiia Toometilt on selles osas kaks lugu. Saame teada, kuidas kaelkirjakupoeg salli sai ja sellest, kuidas väike lepatriinu ei tahtnud punast mustade täppidega kleiti, aga kirjut nagu liblikal. Ira Lemberilt on lugu, milles toimetavad hobune ja auto (Žiguli Lux), Asta Kass viib meid loomade karnevalile, Henno Käo jutustab loo sellest, kuidas ta lumememm oleks, Olivia Saar räägib kurvast kuusest. Kuuseke oli nii väike, et vaevu paistis lume alt välja. Ta oli kurb, sest ei saanud tuulega rääkida, sest tuul tuhises temast üles. Ta oli nii väike, et ei sobinud isegi näärikuuseks. Veidi hiljem olid asjad hoopis teisiti, ka siis ei sobinud kuusk nääripuuks, kuid mis võis olla selle põhjuseks aastaid hiljem?

 

Kuues osa on muinasjuttudest, mis ilmunud 1991-2000. Jaan Rannap jutustab loo sportlikust teost, kel nimeks Tõnu ja tema teest tippu. Tigu Tõnu oli suur spordihuviline, kes istus televiisori ees ja vaatas hommikust õhtuni sporti. Siis otsustas ta ise sporti teha. Kahjuks ei sobinud talle kõrgushüpe ega kaugushüpe, aga sobis … mis ala Tõnule sobis? Teises Jaan Rannapi loos “Talveuni” toimetavad metsaloomad, kes arutavad talveune üle.

Eno Raualt on selles osas kolm lugu, milles on juttu Kataleena isemoodi juustest, jänesepoegadest ja jänesehaakidest ning valgest liblikast ja jänesepoegadest. Hiljem selgus, et valge liblikas oli kapsaliblikas, kes juhatas jänesepojad kapsaste juurde.

Aino Pervik jutustab meile põdrast, kes otsib vett ja eksib linna, Henno Käo loos toimetavad eit ja taat, kes ostsid uhke vaiba, mida oli vaja ka kloppida. Suures hirmus põgenes vaip, kuid võttis kaasa ka taadi. Henno Käo teine lugu jutustab kuningriigist, kus ei tahtnud herned kuidagi kasvada. Rahval meeldis neid süüa, kuid herneid ei olnud. Üks tark kinnitas, et ega herned muidu kasva, neid tuleb ehmatada! Nüüd hakati otsima head herneste ehmatajat, kuigi ükski mees ei tahtnud hernehirmutiseks hakata, kuni kuningriiki saabus üks vaene noormees ...

Üks lugu on selles osas veel ka Lehte Hainsalult (tema räägub meile Kollamütsikesest) ja Asta Kassilt, kes räägib võlurist ja tema naisest, kes oli päris tavaline naine, kes tahtis, et ka nende lapsed oleksid päris tavalised.

Raamatus on kaks osa veel. Esimene neist viib meid aastatesse 2001-2010, milles saame lugeda Aino Perviku lugu härra Raamatuhullust, Jürgen Rooste lugu tüdrukust, kes oskas loomadeks muutuda, Indrel Koffi lugu ruudulisest taskurätikust, Andrus Kivirähk kirjutab mereröövlist lusikast ehk lusikast, kes otustas hakata mereröövliks. Jaanus Vaiksoo jutustab soovaimust ja murakatest, Jaan Rannap jänesepoeg Jussist, kes ehitab maja. Henno Käo räägib meile sellest, miks puud talveks alasti jäävad ja miks puud kohisevad. Peep Pedmanson viib meid koos ühe prügikastiga õpetlikule ümbermaailmareisile.

Viimases osas on lood alates aastast 2011. Piret Raud jutustab printsessi pahadest jalgadest, Andrus Kivirähk sellest, kuidas lohel hambaid raviti, Markus Saksatamm sellest, kuidas jänes hakkas kangelaseks. Anti Saar tutvustab meile kahte venda, Eskot ja Askot, Priit Põhjala räägib baarikapi kapibaarast, Helena Koch räägib herne üksindusest ja redise maailmareisist.

Viimases osas on ka Kristiina Kassi lugu Une-Mati õest Katist, Aino Perviku lugu padjast, kes tahab unejuttu kuulata, Epp Petronelt on kaks muinasjuttu “Miks koerad ei räägi” (Indiaani muinasjutt) ja “Kuidas orav endale saba sai” (Aafrika muinasjutt). Selle vahva ja huvitava muinasjuturaamatu lõpetab Andry Ervaldi kirjutatud “Jõulumuinasjutt”.

Selline vahva raamat see “Meie laste muinasjutud”. Lugusid on erinevatest aegadest, erinevatelt autoritelt ja kõikidele on kindlasti midagi sellist, mis neile meeldib. Ja tegelikult, muinasjutud võiksid ju meeldida meile kõigile!


Howard Pyle „Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused“ (Tänapäev)

Robin Hood, keskaegsel Inglismaal tegutsenud õilis röövel ja võrratu vibukütt, on andnud ainet hulgale legendidele ja pärimustele. Raske öelda, kas tegemist on ajaloolise või puhtalt müütilise isikuga ning mis nendes lugudes juhtus päriselt ja mis on fantaasia vili. Igatahes sai kiire taibuga lustlikust lindpriist, kellel ei puudunud ka inimlikud nõrkused, kiiresti inglise maarahva lemmikkangelane ja talupoeglike ideaalide kehastus. Tema ja ta ustavate kaaslaste vabadusaade ning vapper ja leidlik vastupanu ilmalikele ja vaimulikele võimumeestele on lugejaid vaimustanud juba sajandeid.

Angloameerika kirjanik Howard Pyle (1853–1911) kirjutas „Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused“, mis ilmus esimest korda 1883. aastal USA-s, hulga röövlist pajatavate lugude põhjal, säilitades nende rahvaliku vaimu ja ajastu hinguse, kuid muutes neid veidi leebemaks ja lastesõbralikumaks. Pyle oli ka tunnustatud kunstnik ning sedagi raamatut ilmestavad tema algupärased illustratsioonid.

Ma usun, et paljud raamatusõbrad ja kirjandushuvilised on vähemalt korra lugenud legendaarset seikluslugu ja klassikaks saanud raamatut „Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused“, mis on eesti keeles ilmunud 1979 (Eesti Raamat), 1994 (Tiritamm) ja 2011 (Tiritamm). Ja nüüd siis jälle, väga uhkes köites ja kujunduses.

Minu enda esimene tutvus Robin Hoodiga sai alguses just sellest 1979. aastal ilmunud raamatust, mille ma 1980. aastate alguses esimest korda läbi lugesin. Mäletan selgelt, et selle raamatu sain laenuks oma pinginaabrilt, kellel oli see kodus olemas, mul endal seda raamatut polnudki. Olid ju toona ka ajad, mil osad raamatud olid letialune kaup või lihtsalt defitsiit, mistõttu jah, päris isilikku Robin Hoodi-raamatut mul polnudki.

Pärast seda sain Robin Hoodi seiklustest osa teleekraanidel (tänud Soome telekanalitele) ehk 1984-1986 valminud Briti seriaalis „Robin of Sherwood“ (peaosades Michael Praed, ja seejärel Jason Connery), sellest seriaalist jäi „kummitama“ ka legendaarse iiri bändi Clannadi muusika, eriti lugu „Robin (The Hooded Man)“, mis oli ka selle seriaali tuunusmeloodia.

Seejärel juba 1991 kinos, mil linastus suurepärane „Robin Hood: Prince of Thieves“ (režissöör Kevin Reynolds, peaosas Kevin Costner, teistes osades Morgan Freeman, Christian Slater, Mary Elizabeth Mastrantonio, Alan Rickman), ka selles filmis kõlas suurepärane muusika, mille autoriks Michael Kamen, tunnuslugu „(Everything I Do) I Do it for You“ Bryan Adamsi esituses mäletatakse hästi veel ka täna. Mind „kummitab“ see lugu üsna sageli.

1993 linastus veel ka komöödiafilm „Robin Hood: Men in Tights“ (režissööriks Mel Brooks, peaosas Cary Elwes), kuid ka sel sajandil on Robin Hoodi lood jõudnud kinoekraanidele ehk „Robin Hood“ (2010, režissöör Ridley Scott, peaosas Russell Crowe, teistes osades Cate Blanchett, William Hurt jt) ja „Robin Hood“ (2018, režissöör Otto Bathurst, peaosas Taron Egerton, teistes osades Jamie Foxx, Tim Minchin jt).

Ma usun, et paljud teavad Robin Hoodist veel mitmeid teisigi filme ja telefilme, nagu näiteks tummfilm „Robin Hood“ aastast 1922, peaosas legendaarne Douglas Fairbanks ja „The Adventures of Robin Hood“ aastast 1938, peaosas sama legendaarne Errol Flynn, nagu ka 2006-2009 eetris olnud brittide telesari „Robin Hood“, milles peaosa mängis Jonas Armstrong.

Howard Pyle (1853 Wilmington – 1911 Firenze) oli ameeriklane, ta oli kirjanik, illustraator ja kunstnik. Peamiselt kirjutas ta raamatuid lastele ja noortele. Kindlasti on tema kuulsamad raamatud just see raamat ehk Robin Hoodi lood (1883) ja pärast Pyle’i surma avaldatud raamat mereröövlitest/piraatidest.

Pyle õppis New Yorgi Art Students League-koolis, kus ta äratas tähelepanu töödega, mis sarnanesid Albrecht Düreri töödele. Sajandivahetusel oli ta edukas ajalehe- ja raamatukunstnik, ja tema tööd olid art nouveau- ajajärgu ühed parimad.

Lasteraamatutes jutustas Pyle lastele täiesti uusi lugusid kuid ka vanu muinasjutte. Otse loomulikult olid väga tähtsal kohal tema lasteraamatutes ka illustratsioonid, mis olid tõeliselt suurepärased. Kindlasti kõnetavad need illustratsioonid ka tänaseid lapsi.

Vanemas eas maalis Pyle nn muraalmaale ehk seinamaale, millest kuulsaim kindlasti 1906 valminud Minnesota St. Paul State Capitoli-hoone muraalmaal „The Battle of Nashville“. Pyle läks ka Itaaliasse, et õppida vanade meistrite kunsti ja areneda just maalikunstnikuna, kuid ta suri reisi ajal 1911 Firenzes.

Pyle oli ka tähelepanuväärne kunstiõpetaja, kes 1894 hakkas õpetama joonistamist ja illustreerimist tänases Drexeli ülikoolis. 1900 rajas ta kunstikooli. Brandywine School’i, kus on õppinud ka Maxfield Parrish ja N.C. Wyeth.

Tagasi raamatu juurde. See ilmub ilusas ja esinduslikus prantsuse köites, mille järgi on see kirjastuse Tänapäev raamatusari ka nime saanud, ja selles sarjas “Prantsuse köide” on ilmunud mitmed ja mitmed laste- ja noortekirjanduse klassikasse kuuluvad teosed – Mary Mapes Dodge “Hõbeuisud”, Jan Brzechwa “Pan Kleksi akadeemia”, Frances Hogdson Burnett “Salaaed”, Hugh Lofting “Doktor Dolittle” ja “Doktor Dolittle’i reisid”, A.A. Milne “Karupoeg Puhh. Maja Puhhi salu servas”, Lewis Carroll “Alice Imedemaal. Alice peeglitagusel maal”, Carlo Collodi “Pinocchio seiklused”, Daniel Defoe “Robinson Crusoe”, P.L. Travers “Mary Poppins. Mary Poppins tuleb tagasi”, Paul Bright, Brian Sibley, Jeanne Willis, Kate Suanders “Maailma parim karu. Karupoeg Puhhi uued seiklused”, Mark Twain “Prints ja kerjus”, Rudyard Kipling “Džungliraamat” ja Lewis Carroll “Snargijaht”. Seetõttu müts maha ja kummardus kirjastusele Tänapäev, et selline vahva ja vajalik raamatusari ilmub.

Ma olen üsna kindel, et väga paljud kirjanduse- ja raamatusõbrad teavad Robin Hoodi lugu, kas siis raamatust, filmidest või teleekraanilt. Palju on filmides ja telesarjades kõike seda, millest raamatus juttu, kuid kinolinal ja teleekraanil on võimalik ju igasugu ägedaid effekte ja sündmusi juurde lisada, et vaatajale põnevust ja seiklusi pakkuda ja ei maksa unustada, et Robin Hoodi lood ilmusid algupäraselt juba 1883. aastal. Samas on raamatus palju sedagi, mida filmides omakorda ei ole.

Raamatu on eesti keelde tõlkinud luuletaja, keeleteadlane, kirjanduskriirik ja tõlkija Joel Sang, ja see on tal väga hästi välja tulnud, sest raamatut on hiiglama mõnus lugeda.

Ma ei hakkas Sulle kõiki neid lugusid siinkohal ümber jutustama, kuid iga peatüki juures on Pyle kirja pannud ka väikes kokkuvõte, mida konkreetses peatükis juhtub.

Clannad "Robin (The Hooded Man)"

Raamatu proloogis saame Robin Hoodiga tuttavaks. Pyle kinnitab, et vanal heal ajal, kui veel kuningas Henry II armast Inglismaad valitses, elas Nottinghami linna lähedal Sherwoodi laane haljas varjus üks kuulus lindprii, nimega Robin Hood. Ei ole eales maa peal olnud teist sellist vibukütti, kes oleks suutnud halli hanesulega noolt nõnda osavasti märki lennutada kui tema, ei ole kusagil olnud ka teisi selliseid mehepoegi kui need sada ja nelikümmend uljast vabatmeest, kes üheskoos temaga varjulises Sherwoodi laanes ringi uitasid. Lõbusat elu elasid nad sügaval metsapõues, tundmata vähematki hoolt või muret, ja saatsid päevi mööda kas märki lastes või kaigastega kembeldes ning elatusid kuninga ulukite lihast, mida loputati alla tubli sõõmu viinakuus pruulitud õllega.

Mitte üsknes Robin, vaid ka ülejäänud mehed olid lindpriid ja elasid teistest inimestest lahus, kuid olid sellegipoolest ümberkaudse maarahva seas armastatud, sest ükski, kes tuli hädaajal Robini juurde abi saama, et pidanud lahkuma tühjade kätega.

Seejärel räägib autor lugejale sellest, kuidas Robin Hood esimest korda seadusega pahuksisse sattus. Toona oli ta kaheksateistkümneaastane nooruk, sitke oma soontelt ja vapper südamelt. Nottinghami šerif kuulutas välja laskevõistluse ja lubas auhinnaks parimale vibulaskjale – olgu see siis kes tahes – vaadi õlut. Nii asus Robin Hood Locksley linnast läbi Sherwoodi lane teele Nottinghami poole.

Teel Nottinghami poole kohtus Robin kuninga metsavahtidega, kellega Robinil tekkis sõnavahetus, ja lõpuks pidi ta tõestama, kas ta ikka on osav vibukütt. Robin oli kindel, et tabab kolmesaja jardi pealt märki, mida ta ka tõepoolest tegi. Samas lasi ta maha hirvekarja uhke juhtlooma, mis omakorda ärritas metsavahte, kellest üks üritas Robinit tappa, kuid läks nii, et Robin läkitas noole metsavahi suunas ja see tabas metsavahti, kes suri … nüüd põgenes Robin Hood metsa ja ta kuulutati lindpriiks. Oli ta ju tapnud inimese ja surmanud kuninga hirve – tema pea eest pandi välja kakssada naela, tasuks sellele, kes ta kuninga õue toob. Eriti tahtis Robinit tabada Nottinghami šerif, kes soovis saada endale kahtsada naela, no ja tapetud metsavaht oli tema sugulane.

Nüüd oli Robin juba aastaid metsas redutanud ja tema ümber oli kogunenud hulk teisi samasuguseid, kes olid ühel või teisel põhjusel muu rahva hulgast välja heidetud. Nii oli Robini üks lähedasemaid sõpru Will Stutely, õige varsti liitub nendega suur ja tugev Väike John, kellega Robin purdel kepivõitlust pidas ja kaotas. Olen kindel, et see võitlusstseen purdel meenub paljudele neile, kes näinud telesarju või filme Robin Hoodist.

Ja see on ju alles raamatu proloog. Esimese osa esimeses peatükis saatis Nottinghami šerif kulleri Lincolni. Kuller kohtas kardseppa, kes hakkas Robin Hoodi otsima. Kardsepp kohtuski Robin Hoodiga, kuid ei tunne teda ära. Nüüd jootis Robin kardsepa purju ja näppas temalt Robin Hoodi vahistamiskäsu. Kardsepp ja Robin pidasid maha ka võitluse, mille Robin võitis, ja nii sai ka kardsepast Robini salga liige.

Teises peatükis kuulutas Nottinghami šerif välja suurejoonelise laskevõistluse, kuhu läks ka Robin koos oma salgaga. Punastes närudes võõras võitis võistluse, ja loomulikult oli see Robin Hood. Seejärel oli Robin ja tema salk jällegi redus metsas, kuid Robin saatis Will Stutely hankima teateid šerifi kavatsustest. Will paljastati ja võeti vangi. Robin ei jätnud oma sõpra hätta ja päästis koos Väikese Johniga Willi köidikutest.

Edasi saame lugeda sellest, kuidas Robin Hood kohtas lõbusat lihunikuselli, kellelt ta ostis terve lihakoorma. Liha läks Robin müüma Nottinghami turule, kus neid ootas ees järjekordne vahejuhtum šerifiga. Saame lugeda ka sellest, kuidas Väike John Lincolni Ericuga jõudu katsus ja sai temast jagu. Seejärel astus Väike John šerifi teenistusse, kuid tüdines sellest ja põgenes koos Kokaga, kusjuures näpati ka šerifi hõbenõud, mis hiljem Robini palvel tagastati.

Eks neid võitlusi ja jõukatsumusi on selles raamatus mitmeid ja mitmeid. Väike John sai klobida Lahke Arthuri käest, mistõttu liikusid Ancasteri poole nüüd juba kolm vabatmeest – Robin, Väike John ja Lahke Arthur. Teel Ancasteri kohtutati helepunases riides teekäijaga, kellega Robin võitles, kuidas siis muidu. Robin jäi alla, John ja Arthur astuvsid vahele ning Robin Hood tundis võõras ära oma nõo – Will Punakuue, kes jutustas neile oma loo.

Nüüd juba neljakesti edasi liikudes kohtuti veel ka möldriga, kes kolkis korraga kõiki nelja teekäijat, kuid ka temast sai Robini salga liige – Nääps Möldripoeg. Salgaga liitusid veel ka kurblik rändlaulik Oru Allan ja kerjusmunk Vops, kellel kõigil oli rääkida oma lugu ja pidada maha võitlus Robiniga …

Nagu ma ütlesin, siis ei hakka ma Sulle kõiki neid lustakaid ja mitte nii lustakaid lugusid ümber jutustama, kuid raamatu teises pooles tulevad mängu ka kuninganna, Herefordi piiskop, kes õhutas viha Robin Hoodi ja tema vabatmeeste vastu, Robin läks Londonisse, kus heitis ennast kuninganna armu alla, nii sai ta rahulikult Sherwoodi tagasi minna. Seal kohtas ta võõrast meest, kel nimeks Gisbourne’i Guy, kelle Robin lõpuks oli sunnitud tapma. Ka Väike John pandi vangi, appi läks loomulikult Robin Hood.

Raamatu lõpus tuleb mängu veel ka kuningas Richard Lõvisüda, kes tõmbas selga mungarüü ja läks koos saatjatega laande. Lõvisüda andestas kõikidele vabatmeestele ja ka Robin Hoodile. Robin lahkus Sherwoodist ja temast sai Huntingdoni krahv!

Kuid ka see pole siiski veel kõik, sest raamatus on ka epiloog, milles selgub, et Robin Hood pöördus tagasi Sherwoodi laande. Nüüd saadeti tema vastu Söör William Dale. Jällegi suuremat sorti võitlus, milles hukkus üks raamatu peategelastest … kuid ka Robin Hoodi saatus pole just kiita … pärast suurt lahingut haigestus Robin ja ta läks varjule Yorki krahvkonda oma nõo, Kirkleesi kloostri abtissi juurde, kes oli ka osav ravitseja.

Robin oli oma nõo heaks palju ära teinud, sest ainult kuningas Richardi armastus Robini vastu oli tal aidanud tõusta selle kloostri abtissiks … kahjuks oli nõol Robini suhtes hoopis teistsugused plaanid ja kartused …

Nüüd jõuame selle raamatu lõppu, Robin Hood lasi lendu oma viimase noole, et näidata, kuhu tuleb ta matta.

Raamat lõpeb pilguga Robin Hoodi hauakivile, millel oli kirjas:

Siin puhkepaiga leidnud on

krahv õilis Robert Huntingdon,

kes kõikjal lihtsa rahva suus

kord nimeks oli Robin Hood.

ah, meest, kel nõnda terav silm,

ei enam eales näe maailm.

Lahkunud 24. detsembril 1247.

Mulle tundub, et tänases kurjas maailma tasuks Robin Hoodi lood uuesti läbi lugeda või vähemalt meenutada, mis tema lugudes kirjas oli. On siin juttu vabadusest, ustavusest, sõprusest ja paljust muust olulisest, mis peaks olema oluline ka meie tänases maailmas.

 


Majid Jordan „Wildest Dreams“ (Warner Music)

Majid Jordan on täpselt selline nimi, et see võiks kuuluda ühele inimesele. Aga see pole teps mitte nii, sest tegelikult tegutseb selle nime all üks üsna uus Kanadast pärit R&B duo. Nime on nad saanud selle järgi, et duo moodustavad Majid Al Maskati ja muusikaprodutsent Jordan Ullman.

Duo on plaadimärgi „OVO Sound“ artist, kusjuures selle plaadimärgi üks asutajatest on räppar Drake. Just Drake’iga on seotud ka Majid Jordani esiletõus.

Jordan Ullman on pärit Torontost, Kanadas ja Majid Al Maskati on tulnud Kanadasse Bahrainist. Nad kohtusid tudengitena Toronto Ülikoolis 2011. aastal ja otsustati hakata tegema muusikat. Esialgu tehti muusikat Jordani ühikatoas või tema vanemate juures keldris. Avaldati SoundCloudis ka EP „Afterhours“, kusjuures esialgu kasutati pseudonüümi Good People.

2013 Majid Jordan kaasprodutseeris ja lõi kaasa Drake’i hittloos „Hold On, We’re Going Home“, millest sai räppari seni edukaim lugu USAs, Kanadas, Euroopas, Austraalias ja mujal. 2014 ilmus duo esimene singel SoundCloudis Majid Jordani nime all ja veidi hiljem ka EP „A Place Like This“.

Juulis 2015 ilmub nende singel „My Love“, mida kuuleb ka nende debüütalbumil, selles loos lööb kaasa ka Drake. 2016. aasta märtsis alustas Majid Jordan Põhja-Ameerika kontsertturneed.

Debüütalbum „Majid Jordan“ (2016) oli vägagi äge ja huvitav R&B, PBR&B ja popmuusika plaat, mis algas üsna kaasaegse R&B looga „Learn From Each Other“, põhirõhk on laulul ja bassikäikudel, rütmiliselt läheb see veidi klubimaastikule ekslema. Täpselt samas muusikalises võtmes ja helide maailmas oli sellel albumil veel mitmeid lugusid – „My Love“, „Small Talk“ ja „Pacifico“. Laul „Love Is Always There“ oli meloodilisene ja tuletas veidi meelde ka 80. ja 90. aastate USA R&B’d. See oli kindlasti minu kõrva jaoks selle plaadi üks ilusamaid laule, nagu ka „Something About You“ ja „King City“.

Aprillis 2017 avaldas duo uue singli „Phases“, sama aasta juunis veel üks uus laul „One I Want“. Samas teavitas duo oma fänne, et kohe-kohe on ilmumas ka uus plaat. Sügisel ilmuski duo teine stuudioalbum „The Space Between“. 2018. aastal lõi Majid Jordan kaasa ka USA laulja ja muusikaprodutsendi ZHU abumil „Ringos Desert“ laulus „Coming Home“. Samas ilmus ka kaks uut duo enda laulu „Spirit“ ja „All Over You“.

Järgmise aasta (2019) juulis avaldas duo uue loo „Caught Up“, milles lõi kaasa ka USA supertäht Khalid. Samal kuul ilmus ka prantsuse produtsendi ja DJ ehk DJ Snake’i album „Carte Blanche“, millel oli ka laul „Recognize“, millel lõi kaasa ka Majid Jordan. Veidi hiljem ilmus sellest loost veel ka remiks, mille autoriks jällegi prantsuse DJ ehk DJ Mercer. Oktoobris 2019 avaldas Majid Jordan veel ühe uue loo „Superstar“.

Pärast seda oli Majid Jordan üsnagi vaikne, uut muusikat ei ilmunud, kuni selle aasta (2021) aprillis ilmus uus singel „Waves of Blue“. Juunis veel üks uus laul „Been Through That“ ja septembris „Summer Rain“. Oktoobris ilmus vee ka uue albumi neljas singel „Forget About the Party“ ja ...

... 22. oktoobril 2021 ilmus maailmas palju uut muusikat (Biffy Clyro, ZAZ’i, Honne’i, Duran Durani, Elton Johni, Lana Del Rey, Dream Theater'i uued albumid), nagu ka Majid Jordani kolmas stuudioplaat „Wildest Dreams“. Ühtlasi tähistati sellega ka duo 10. juubelit ning Majid Al Maskati sünnipäeva!

Warner Music annab uue albumi kohta teada pressiteates järgmist: “Visionääride duo Majid Jordan (Majid Al Maskati ja Jordan Ullman) jagas üle nelja aasta taas uut stuudioalbumit “Wildest Dreams”, läbi plaadifirma OVO Sound, mille üks asutajatest on nimekas räppar Drake. Torontost pärit duo järjestikuselt kolmandalt albumilt leiab ka mitu koostööprojekti, mille hulgas on erikülalisteks justnimelt andekad räpparid Drake, Diddy ja Swae Lee. Album tõestab taas suurepäraselt muusikute andekust ning uuendusmeelset lähenemist RnB-le ja popile. “Stars Align (koos Drake’iga)” järgneb singlitele “Summer Rain” ja “Been Through That”.

Majid Jordan esitab ka uuel albumil sellist mõnusalt kulgevat R&B’d, millel kindlasti ka soulilikke ja tantsulikumaid element juures. Plaadi avalugu on ilusa meloodiaga ja uinutav „Dancing on a Dream“, millel lööb kaasa ka USA räppar Swae Lee. Oluliselt tempokam on albumi teine lugu „Summer Rain“, milles üsnagi nostalgilist helipilti ja meloodiaid, mis mulle jällegi vana ja head R&B’d meelde toob. Nagu näiteks ka lugudes „Waves of Blue“, „Been Through That“ ja „Life Worth Living“.

Kolmas lugu on ai-ai kui hea kuulamine, „Stars Align“ - soulilikku R&B’d parimas kuues, kaasa löömas ka eelpool mainitud Drake. Suurepärane lugu on ka uue albumi eelviimane pala ehk „Sway“, milles lööb kaasa ka Diddy (ehk Sean Combs ehk Puff Daddy ehk P. Diddy).

Albumi viies lugu „Wildest Dreams“, on kindlasti selle plaadi üks kaunemaid meloodiaid, milles Majid Al Maskati „esitleb“ oma suurepärast häält ja esitust, ka kõrged noodid on ilusad ja puhtad. Väga kaunis on ka albumi viimane lugu „Sweet“. Majid Jordan on jätkuvalt suurepärane. Hetkel kindlasti üks parim (kui mitte kõige parem) R&B/souli duo, kelle lugudes on kauneid meloodiaid, ilusaid ja põnevaid harmooniaid ning võrratult head laulu ja esitamist ... Pimedatesse sügisõhtutesse kindlasti väga hää kuulamine ...

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5kHmg5RnlHYbArvbVylojB

 

Majid Jordan "Waves of Blue"


Pippa Goodhart „Parim võitku!“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Kui Lind leiab maasika, tahavad seda endale ka Konn ja väike Karihiir. Nii otsustavad nad korraldada võistluse, et välja selgitada, kes võidab auhinnamaasika. Igaüks neist pakub võistlusele välja ühe ülesande.

Konn aga avastab, et ta ei suuda lennata nagu Lind ning Orav pole piltide värvimises sama osav nagu Rott. Kes siis küll võistluse võidab?

Parimat välja selgitades saavad loomad aru, et võitnud on kõik, sest neist said parimad sõbrad!

Mõnikord on igati vahva lugeda lasteraamatuid ka täiskasvanuna, eriti siis, kui need on sellised nunnud ja suurte piltidega … Täpselt selline igati nunnu ja suurte piltidega on seegi raamat ehk “Parim võitku!”.

Raamatu/loo alguses lähevad Lind ja Konn vaidlema selle üle, kes peaks saama endale ilusa, suure ja punase maasika. Konn ei saa aru, miks peaks maasika endale saame just Lind, kuid Lind on kindel – tema on parim!

Konn kinnitab, et just tema on parim, sest ta oskab teha hiiglama naljakat nägu. Lind ei anna alla. Tema on suurem kui Konn, ja suurem on parem!

Äkki sekkub nende vaidlusesse ka väike Karihiir. Tema ütleb, et ta on küll väike, aga siiski väga eriline. Ja tegelikult peaksid nad hoopis võisteldes välja selgitama, kes neist tegelikult parim on.

Ja võistlus tulebki, kuid lisaks neile kolmele ehk Linnule, Konnale ja Karihiirele, löövad kaasa ka Orav, Hiir ja Rott. Igati kirju seltskond, kas pole.

Rott teeb ettepaneku võidu joosta, Konn teeb ettepaneku üle palgi hüpata, Lind teeb ettepaneku kõrgel lennata, Hiir tahaks hoopis pilti värvida, nii et üle joonte ei sodiks. Ka Oraval on ettepanek, tema tahaks hoopis koti sisu ära arvata. Karihiir on kindel, et tema võidaks siis, kui nd peaksid pugema läbi väikese augu.

Lõpuks on asjalood hoopis nii, et väike Karihiir on lihtsalt kohtunik. See, kes lõpetab esimesena meie võistlusraja (jookse, hüppa, kõrgushüpe, värvi, arva ära, mis on kotis ja tee naljanägu), võidab võistluse ja saab maasika endale …

Võistlus algabki. Rott jookseb kiiresti, Konn hüppab suurepäraselt üle palgi, Hiir jookseb palgi alt lihtsaly läbi, Orav ronib palgist üle ja Lind lendab. Kohtunik Karihiir kinnitab, et igaüks tohib teha omamoodi. Ja juba ongi käes värvimise osa. Orav on suures hädas, Rott jätab oma töö pooleli ja aitab hoopis Oravat. Seejärel juba kott ja selle sisu ära arvamine – Lind on hädas, Orav annab talle vihje. No ja lõpuks näitab Konn kõigile ette, kuidas tobedat nägu teha, sest tuleb tal see ju hiiglama hästi välja.

Siinkohal pean ma tutvustuse lõpetama, sest ma ei saa Sulle ju kõike ära rääkida. Kuidas võistlus lõpeb? Kes võidab? Kes saab maasika endale? Ütlen vaid, seda, et maasika saab endale hoopis üks ootamatu tegelane, aga meie peategelased? Nemad on ka võitnud, aga mida nemad võitsid …

Selline vahva lugu, ilusad, värviküllased ja suured pildid on selles mõnusas lasteraamatus. Raamatu lõpus kinnitab raamatu autor Pippa Goodhart, et õiglus ei tarvitse olla kõikide vahel millegi võrdselt jagamine. “Me kõik oleme erinevad, meile meeldivad erinevad asjad ja me vajame erinevaid asju. Mulle tundub see huvitav ja tähtis ning seepärast ma sellest kõigest kirjutasingi.”

Raamatu kunstnik Anna Doherty kinnitab, et talle meeldis väga Pippa Goodharti teksti ja tegelastega tööd teha, et piltide abil lugu ellu äratada. Ta ütleb: “Minu jaoks oli põnev avastada, milline võiks olla nende iseloom, mis värvi nad võiksid olla ja millised on näoilmed.”


J.K. Rowling „Harry Potter ja Azkabani vang. Illustreeritud väljaanne“ (Varrak)

„Must Isand on üksi ilma sõpradeta, tema kaaslased on ta hüljanud. Tema teener on olnud viimased kaksteist aastat ahelais. Täna, enne keskööd, murrab teener ennast vabaks ja kavatseb oma isandaga uuesti liituda.”

Pärast tohutut äpardust võlukunsti kasutamisega pääseb Harry Potter Dursleyde juurest ja Little Whingingist rüütlibussiga, oodates, et tal tuleb tõsiseid pahandusi.

Võlukunstiministeeriumil on aga suuremaid muresid – Sirius Black, kurikuulus vang ja Lord Voldemorti ustav kaaslane on Azkabani kindlusest põgenenud. Räägitakse, et ta tuleb nüüd Harryt otsima ja võlukunstiminister on seetõttu saatnud Azkabani hirmsad dementorid kooli territooriumile luusima.

Kolmandal Sigatüüka aastal jälitavad Harryt sünged kuuldused ja surma tõotavad ennustused, kui ta saab teada uusi tõdesid oma mineviku kohta ja satub silmitsi Musta Isanda ühe kõige ustavama teenriga…

J.K. Rowlingu klassikalise raamatusarja innukalt oodatud kolmas illustreeritud väljaanne on pilgeni täis maagilisi hetki, mille on värvide, pliiatsi ja pikslitega esile mananud Kate Greenaway preemia võitnud Jim Kay.

Sel aastal on meil J.K. Rowlingi kirjutatud raamatutega vedanud, sest on ju ilmunud igati vahvad ja suurepäraselt illustreeritud “Harry Potteri maagiline aasta” (selleski Jim Kay illustratsioonid), “Fantastilised elukad ja kust neid leida” (illustratsioonide autoriks Olivia Lomenech Gill) ja üsna hiljuti ka “Jõulupõrsas” (illustratsioonide autoriks Jim Field).

Nüüd ka illustreeritud väljaanne “Harry Potter ja Azkabani vang”. See on tõepoolest kolmas raamat Harry Potteri lugudest, millele on pildid loonud Jim Kay (varem ju ka “Harry Potter ja saladuste kamber” ning “Harry Potter ja tarkade kivi”). Ja jätkuvalt pean tunnistama, et tänu Jim Kay illustreeritud Harry Potteri lugudele olen ka mina nüüd järjepanu hakanud neid lugusid lugema, ja pean tunnistama, et need on igati ägedad!

“Harry Potter ja Azkabani vang” on J.K. Rowlingi kirjutatud Harry Potteri raamatusarja kolmas osa. Algupäraselt ilmus see 1999. aastal.

13-aastane Harry Potter on veetmas koolivaheaega, kuid nagu autor ütleb, oli Harry Potter mitmel moel väga ebaharilik poiss. Esiteks ta vihkas suvevaheaega rohkem kui ükskõik millist muud aega aastas. Teiseks tahtis ta väga oma koduseid ülesandeid teha, kuid ta oli sunnitud tegema neid salaja, ööpimeduses. Ja juhtumisi oli ta ka võlur.

Oli kesköö ja Harry Potter lebas kõhuli oma voodil, tekk nagu telk üle pea tõmmatud, taskulamp käes ja suur nahkköites raamat (Adalbert Wafflingi “Võlukunsti ajalugu”) vastu patja toetamas. Ta otsis raamatust midagi, mis aitaks tal kirjutada kirjandit “Nõidade põletamine neljateistkümnendal sajandil oli täiesti mõttetu – arutlege”.

Selles raamatus oli kirjas, et mittevõlurid (tavaliselt tuntud mugudena) kartsid võlukunsti eriti just keskajal, kuid nad ei olnud eriti osavad selle äratundmises. Juttu on sellestki, et kui tabatigi mõni võlur või nõid, siis polnud nende põletamisest mingit kasu, sest nõid või võlur laususid tavalise leegitarretamisloitsu, mistõttu tegi leek neile vaid kõdi, kuigi nad teesklesid, et karjuvad valust.

Seejärel on juttu ka Dursleyde perekonnast Privet Drive’i majas, ja just nemad olidki põhjuseks, miks Harry Potter oma suvevaheaegadest rõõmu ei tundnud. Onu Vernon, tädi Petunia ja nende poeg Dudley oli Harry ainsad elavad sugulased. Nad olid mugud ja nende suhtumine võlukunsti oli väga keskaegne. Nende katuse all ei mainitud kunagi Harry surnud vanemaid, kes olid ise olnud võlur ja nõid. Tädi ja onu olid lootnud, et kui nad Harry võimalikult alla suruvad, pigistavad nad temast niiviisi võlukunsti välja. Nende raevuks ei olnud see neil õnnestunud ja nüüd elasid nad kabuhirmus, et keegi saab teada, et kaks viimast aastat oli Harry veetnud Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti koolis. Nad võtsid Harry loitsuõpikud, võlukepi, katla ja luua kohe suvevaheaja alguses ära ja panid luku taha, samuti keelati Harryl naabritega rääkimine.

Harry oli salaja käinud konkus, luku lahti muukinud, sealt mõned raamatud võtnud ja need oma tuppa peitnud. Tal oli vaja teha mitmeid töid ja kirjandeid. Üks kirjand eriti vastikute kahandamisjookide kohta tuli esitada õpetajale, keda Harry kõige vähem sallies, professor Snape’ile.

Harry soovis väga vältida pahandusi Dursleydega, kes olid tema peale juba niigi vihased, sest talle oli nädal aega pärast vaheaja algust helistanud teine võlur – Ron Weasley, kes oli üks Harry parimatest sõpradest. Ron purines puhtast võlurite perekonnast, mistõttu teadis ta palju asju, mida Harry ei teadnud, kuid ta polnud kunagi varem telefoni kasutanud. Õnnetuseks oli see kõne pehmelt öeldes imelik või isegi üsna kummaline, ja onu Vernon oli vihastanud päris palju. Pärast seda Ron ei helistanud rohkem. Ei helistanud ka Hermione Granger, kes oli Harry teine parim sõber Sigatüükas. Ju oli Ron Hermionet hoiatanud.

Nii ei kuulnud Harry oma võlurisõpradest viis pikka nädalat mitte midagi. Kell oli üks öösel. Harry otsustas kirjutamise lõpetada, ja nüüd saame ka meie teada, et Harry oli tund aega olnud kolmeteistkümneaastane. Tal oli sünnipäev, kuid Harry polnud elu sees saanud ühtegi sünnipäevakaarti. Dursleyd polnud tema kahest viimasest sünnipäevast üldse välja teinud ning Harryl polnud põhjust arvata, et see neil nüüd meeles on.

Harry oli oma toas üksinda, sest ka tema öökull Hedwig oli juba paar päeva lennus olnud. Autor jutustab meile veel veidi Harryst, kes oli viimase aastaga paar tolli kasvanud, kuigi oli ikka veel väike ja kondine. Tema pigimustad juuksed olid samasuguseed nagu alati: kangekaelselt sassis. Silmad prillide taga olid säravrohelised ja tema otsaesisel oli läbi juuste selgelt näha peenike välgunoolekujuline arm.

Kõigist asjadest, mis Harry juures olid ebaharilikud, oli see arm kõige ebaharilikum. See ei olnud, nagu Dursleyd olid kümme aastat teeselnud, mälestus autoavariist, kus Harry vanemad hukkusid, sest Lily ja James Potter ei surnud autoavariis. Nad mõrvati, mõrvati viimase saja aasta kõige kardetuma musta maagi Lord Voldemorti käe läbi. Harry oli samast rünnakust pääsenud vaid selle armiga, kui Voldemorti needus Harry tapmise asemel selle lausuja vastu pöördus. Vaevu elus, oli Voldemort põgenenud … Kuid pärast seda oli Harry temaga Sigatüükas vastamisi olnud ja Harryl oli vedanud, et ta oma kolmeteistkümnendat sünnipäeva näeb.

Nüüd seiras Harry tähistaevast. Ta otsis Hedwigit, kuni lõpuks hakkas ta öötaevas nägema veidrat olendit. Olend tuli lähemale ja lõpuks selgus, et tulijaks olid hoopis kolm öökulli, kes aknast sisse tuhisesid. Üks neist oli teadvusetu, kuid Harry tundis selle öökulli kohe ära – tema nimi oli Errol ja ta kuulus Weasleyde perekonnale. Erroli jalgade küljes oli pakk. Teine tulija oli suur lumekarva emaslind, tema oligi Hedwig. Ka tema kandis pakki. Kolmandat öökulli Harry ei tundnud, kuid ta teadis kohe, kust see oli tulnud, sest lisaks kolmandale pakile kandis ta ka kirja, millel oli Sigatüüka vapp. Kui Harry selle öökulli postist vabastas, lendas see aknast välja öhe.

Harry istus voodile ja avas Erroli toodud paki. Selles oli kingitus ja Harry elu esimene sünnipäevakaart. See oli Ron Weasleylt ja tema perelt. Roni isa oli Egiptuses võitnud “Päevaprohveti” loteriil seitsesada galeooni ja nüüd saab Ron järgmiseks aastaks uue võlukepi (oli ju Roni vana võlukepp pooleks murdunud). Weasleyd pidid nädal enne koolisemestri algust tagasi tulema ja Londonisse minema, et Ronile uus võlukepp ja raamatud osta. Ron avaldas lootust, et ka Harry Londonisse tuleb. Kingituse saab Harry ka – taskunuhiskoobi – mis see täpselt on, selle jätan ma Sulle endale avastada.

Hedwigi toodud pakis oli kiri Hermionelt, milles tüdruk kinnitas, et tema oli Prantsusmaal, kus ta oli tutvunud kohaliku nõiduse ajalooga, ja kirjutanud terve võlukunsti ajaloo kirjandi ümber, et saaks juurde panna asju, mida ta oli Prantsusmaal avastanud. Ka Hermione pidi nädal enne kooli algust Londonis olema ja temagi lootis, et Harry saab Londonisse tulla. Ka Hermione saatis kingituse – see oli väga raske pakk, milles oli suur nahkkast, millel seisis hõbedases kirjas “Luua hooldamisvarustus”. Mis selles täpselt oli, ka selle jätan Sulle endale avastada, kuid peale oma Sigatüüka sõprade tundis Harry kõige rohkem puudust lendluudpallist, mis oli võlumaailma kõige populaarsem sport – see oli väga ohtlik, väga põnev ja seda mängiti luudade seljas. Harry oli väga hea lendluudpallimängija, ta oli terve sajandi jooksul kõige noorem mängija, kes Sigatüüka majavõistkonda oli valitud. Harry üks kalleim aare oli tema luud Nimbus Kaks Tuhat. Ka selles loos on lendluudpallist veel palju juttu ja seda mängitakse palju ka selles osas.

Kolmas pakk oli Sigatüüka metsavahilt Hagridilt, milles oli raamat “Kole koletiseraamat”, ja see raamat käitus nagu elusolend, liikus nagu krabi ja peitis end Harry kirjutuslaua alla. Harry sai raamatu kätte ja tõmbas raamatule rihma ümber. Hagridi kaardil oli kirjas, et Harryl peaks olemas seda raamatut järgmisel aastal vaja. Oli ka kiri. Sigatüüka kooli direktori asetäitjalt, professor McGonagallilt, kes kinnitas, et uus kooliaasta algab esimesel septembril. Sigatüüka ekspress lahkub kell üksteist King’s Crossi jaamast perroonilt üheksa ja kolmveerand. Kirjas oli ka see, et kolmanda klassi õpilastel on teatud nädalalõppudel lubatud külastada Siganurme küla, kuid sellele loale oli vaja vanema või hooldaja allkirja. Selles polnud Harry kindel, et onu või tädi sellele allkirja annab … kuid samas oli Harry rõõmus – ta oli saanud sünnipäevakaardid ja tundis oma sünnipäevast rõõmu!

No nii, ja see on alles selle raamatu algus, omamoodi sissejuhatus, meeldetuletus sündmustest, mis oli juhtunud. Ja eks ole Harry Potteri lugudega alati see oht, et räägid liiga palju ära, mistõttu muutub lugemine igavaks, kuigi ma usun, et rohkem on ikka neid lasteraamatute sõpru, kes on kõik Harry Potteri raamatud juba ammu läbi lugenud, kuid kindlasti on ka neid, kes pole seda veel teinud, ja neidki, kes on alles tänaseks saanud piisavalt vanaks, et neid lugusid lugeda.

Natuke ma Sulle siiski selle raamatu sündmustest räägin.

Dursleydidele tuleb külla onu Vernoni õde, tädi Marge. Tädi Marge elas maal suure aiaga majas, kus ta kasvatas buldogeid. Ta ei käinud Dursleydide juures sageli, kuid iga tema külaskäik oli Harryl kohutavalt elavalt meeles. Dudley viiendal sünnipäeval oli tädi Marge virutanud oma jalutuskepiga Harryle vastu sääreluid, et ta ei võidaks Dudleyt toolimängus. Paar aastat hiljem oli ta ilmunud jõuluks kohale, kaasas elektrooniline robot Dudleyle ja karp koeraküpsiseid Harryle. Ka nüüd loeb onu Vernon Harryle sõnad peale – poiss peab hoidma keele hammaste taga, kui ta tädiga räägib ja ta ei tohi teha oma ebanormaalseid võluasju! Kolmas asi on veel – tädi Marge’ile on öeldud, et Harry käib St. Brutuse parandamatult pahategelike poiste koolis, ja Harry peab sellest versioonist kinni pidama!

Onu Vernon läks tädi Marge’ile rongijaama vastu ja varsti olid nad tagasi. Tädi oli väga onu Vernoni moodi: suur, lihav ja punetava näoga, tal oli kaasas suur kohver ja vana ja vastiku iseloomuga buldog.

Ka sel korral kisub kõik viltu. Tädi Marge kinnitab, et tema oleks Harry lastekodusse saatnud, ja Harry peaks olema tänulik, et Dursleyd ta enda juurde võtsid. Juttu on peksmiskepist ja tädile tundub, et Harry pole piisavalt tihti peksa saanud … Ja kui tädi Marge tõdeb, et kui inimese sees on midagi mäda, ei saa keegi selles suhtes midagi ette võtta. Seda pidavat koerte juures kogu aeg nägema, kui litaga on midagi valesti, on midagi valesti ka kutsikaga!

Harry on viidud äärmuseni, ja hetk hiljem plahvatas tädi käes klaas. Ta arvas, et oli seda ise liiga kõvasti pigistanud. Harry püüdis järgmisel kolmel päeval mõelda teistest asjadest, kui tädi tema kallal jälle võtma hakkas, näiteks oma luuahooldamise käsiraamatule.

Kätte oli jõudnud tädi Marge’i külaskäigu viimane õhtu. Tädi võttis veidi brändit ja hakkas jälle Harry kallal näägutama. Lõpuks ta lausa solvas Harry vanemaid. Tema arvates oli Harry ema mädamuna, kes jooksis mingisuguse päevavargaga minema! Ja nüüd hakkas tädi Marge paisuma. Paisus ja paisus, kuni lõpuks hakkas tema keha toolilt lae poole tõusma.

Nüüd lahkus ka Harry. Ta võttis oma kohvri ja Hedwigi puuri (linnu oli ta juba varem minema saatnud) ning läks, kuigi onu Vernon keelas tal seda teha

 

Harry oli Dursleyde juurest juba mitme kvartali kaugusel, kuid teda valdas uus tunne – paanika. Ta polnud kunagi varem olnud täbaramas olukorras. Ta oli ihuüksi pimedas mugumaailmas ja tal polnud mitte kuhugi minna. Ja kõige hullem oli see, et ta oli äsja täiesti korralikult võlukunsti kasutanud, mis tähendas, et ta visatakse peaaegu kindlasti Sigatüükast välja. Harry mõtles, kas ta vahistatakse või kuulutatakse võlurite maailmas lihtsalt lindpriiks. Harryle tundus, et keegi juba jälgib teda, kui äkki oli tema ees kolmekorruseline erelilla buss (see vaatab meile vastu ka selle raamatu esikaanel), mille tuuleklaasile oli kuldtähtedega kirjutatud: Rüütlibuss. Bussis on lilla mundriga konduktor, kes kinnitas, et rüütlibuss on hädaabi-liiklusvahendiks kitsikusse sattunud nõiale või võlurile. See buss võib viia reisija igale poole, kuhu ta minna tahab. Harry oli kindel, ta peab saama Londonisse!

Bussis sai Harry teada, et Azkabani kindlusest on põgenenud kuulus vang – Sirius Black (huvitaval kombel oli sellest juttu ka mugude uudistes), ja võlukunstiminister Cornelius Fudge oli lubanud teha kõik, et vang tabatakse. Selgub, et just Fudge oli sellest teavitanud ka mugude peaministrit, sest Black kujutas ohtu kõikidele, olgu ta siis võlur või mugu. Oli ju aastaid tagasi Sirius Black tapnud ainsa needusega kolmteist inimest! Teada oli sedagi, et Black oli Voldemorti poolehoidja …

Harry Potter tahtis minna Diagoni põiktänavasse. Buss peatuski kõrtsi “Lekkiv Katel” ees, sest just selle taga asus võlusissekäik Diagoni põiktänavasse. Hetk hiljem pani keegi käe Harry õlale – see oli võlukunstimister Cornelius Fudge! Õnneks ei ole Fudge’il plaani Harryt karistada. Tädi Marge’i täispuhumine oli lihtsalt äpardus. Harry sai kõrtsis öömaja, toas, kuhu ta magama saadeti, ootas teda ees tema öökull, Hedwig.

Harry elas “Lekkivas Katlas” mitu päeva. Seal käisid teisedki külastajad – väikesed nõiad maalt, auväärsed võlurid, metsiku välimusega sortsid, rämehäälsed päkapikud, ühel päeval ka inimene, kes nägi metsamoori moodi välja. Harry läks ka Daigoni põiktänavale, kus külastas poode ja kohvikuid. Harry tegi ka väikseid, aga põnevaid oste, ostis ka raamatuid mida Sigatüükas vaja läheb, kuni ühel päeval sai ta teada, et müüki oli tulnud maailma kiireima lendluua esimene eksemplar. Luual nimeks Piksenool.

Mõned päevad hiljem kohtus Harry Daigoni põiktänaval lõpuks ometi ka Roni ja Hermionega. Üheskoos mindi maagiliste olendite poodi, sest Harryl oli ju Hedwig, Ronil oli öökull Errol (see oli küll perekonna öökull) ja rott Siblik, kuid Hermionel polnud oma lemmikut. Hermione saigi oma isikliku lemmiklooma – hiigelsuure ja oranži kassi, kel nimeks Konkskäpp, kusjuures kass peaaegu murdis maha Siblik ...

Harry kohtus ka Roni vanemate, vendade ja õe Ginnyga, kes oli alati Harryst kõvasti sisse võetud. Just Roni vanemad olid need, kes olid Harry pärast mures, kuna Sirius Black kavatsevat kinni püüda Harry, sest Harry on “süüdi” Voldemorti kurvas saatuses. Ja kui Black suudaks Harry tappa, siis pääseks Voldemort tagasi võimule. Samas oli üsna kindel, et seni, kui Sigatüüka direktoriks on Albus Dumbledore, siis ei juhtu Harryga midagi halba. Oli ju Sigatüüka sissepääsude juurde toodud Azkabani valvurid. Enne, kui Harry sel õhtul magama jäi, siis kinnitas ta iseendale, et teda ei mõrvata!

Uue kooliaasta alguses olid Sigatüüka kooli väravatesse tõepoolest pandud Azkabanist tulnud valvurid, dementorid. Need olid olendid, kes oma kohalolekuga suudavad välja imeda rõõmu, ja eriti raskelt mõjus see Harryle. Juba rongis, teel kooli, võlurpoiss lausa minestas.

Kooliaasta alguse puhul tervitas kõiki Sigatüüka õpilasi koolidirektor Dumbledore, ja üks eriti hea uudis oli tal ka – lisaks metsavahikohustustele oli võtnud endale õpetajakohustused Rubeus Hagrid!

Seejärel saame lugeda igasugu põnevatest ja veel põnevamatest Sigatüüka koolitundidest, kus ka meie peategelased uusid teadmisi ja oskusi koguvad, eriti põnevaks osutus mustade jõudude vastase kaitse tund, kus lapsi õpetas uus õpetaja, professor Lupin. Ei möödunud palju aega, kui kooli üritas sisse tungida Sirius Black, kuid tema esimene katse läks luhta.

Mängitakse ka lendluudpalli, kusjuures ohtu satub jällegi Harry, kes nägi sadu dementoreid, ja võlurpoiss kukkus luualt alla.

Õnneks oli professor Lupin see, kes hakkas Harryt aitama. Ta kinnitas, et Harry pole nõrk, aga dementorid mõjuvad talle rängemalt kui teistele, kuna Harry minevikus oli õudusi, mida teistel ei ole. Professor Lupin kinnitas, et dementorid on ühed jälgimad olevused selle maamuna peal. Nad imevad rahu, lootuse ja õnne neid ümbritsevast õhust, isegi mugud tajuvad nende juuresolekut, kuigi ei näe neid. Kui lähed dementorile liiga lähedale, imetakse välja kõik head tunded ja kõik õnnelikud mälestused. Kui dementor saab inimesest toituda, siis muudab ta endaga sarnaseks – ilma hingeta ja kurjust täis olevuseks. Harry kinnitas, et kui dementorid talle lähenevad, siis kuuleb ta, kuidas Voldemort ta ema tappis … Pole siis ime, et Harry luualt alla kukkus.

Lupin teadis rääkida, et Azkabani kindlus asub tillukesel saarel keset merd, aga vangide sealhoidmiseks ei ole vaja müüre ega vett, sest nad on suletud nende enda peadesse ega ole suutelised ainsakski rõõmsaks mõtteks. Enamik läheb mõne nädalaga hulluks. Aga tundub, et Sirius Black oli leidnud mooduse dementoritele vastuseismiseks, sest ta pääses minema. Professor Lupin lubas Harryt järgmisel semestril aidata, et Harry oskaks kaitsta end dementorite eest.

Ja veel. Nagu näed, siis ikka lobisen päris pikalt … Ron ja Hermione läksid tülli, kuna tüdruku kass üritas maha murda Roni rotti. Harry kuulis salaja pealt mitme õpetaja juttu, et Sirius Black oli olnud Harry isa parim sõber ja lausa Harry ristiisa, kuid just Black oli olnud see, kes reetis Voldemortile Harry vanemate asukoha.

Probleeme ja pingeid tekitas ka Harryle saadetud jõulukink – Harry sai endale uue ja uhke lendluua ehk eelpool mainitud Piksenoole! Kuna kingipakil ei olnuf kirjas saatjat, siis oli Hermione kindel, et saatjaks oli kindlasti Sirius Black. Hermione rääkis kingitusest professor McGonagallile, kes võttis luua endaga kaasa, et seda kontrollida. Harry ja Ron said Hermione peale pahaseks, kuid õnneks meie peategelased leppisid ära, kui luud tagasi toodi ja öeldi, et selles pole ohtu.

Ühel ööl nägi Harry väljas kummalist, suurt ja musta koera, ja ei möödunud palju aega, kui ühel teisel ööl sama koer viis Roni vägisi maa-alusesse käiku. Harry ja Hermione läksid neile järele. Huvitaval kombel tundus neile, et too jube koer on sõber Hermione kassi Konkskäpaga … Harryle ja Hermionele tundus, et käik viib neid Siganurme, kuni nad jõudsidki Huilgavasse Hurtsikusse! Hetk hiljem oli meie kolmel peategelasel selge, et too jube koer oli Sirius Black!

See tähendab, et ta oli animaag ehk võlur, kes suudab muutuda loomaks! Sirius Black üritas rääkida Harryle, Ronile ja Hermionele, et ta pole milleski süüdi, kuni ilmus ka professor Lupin, kes näis Sirius Blacki tundvat. Professor Lupin ei eidanud seda, samuti kinnitas ta end olevat libahunt, kuid kas tõesti ei ole Sirius Black ega professor Lupin, kes on osutunud libahundiks, süüdi ka Harry vanemate tapmises! Ja kui professor Lupin soovis näha Roni rotti, Siblikut, siis selgus, 12 aastat Weasleyte pere lemmikrotina elanud Siblik oli hoopis Peter Pettigrew, samuti animaag, kes oli tõeline Voldemorti teener!

Seejärel saame lugeda sellest, mis oli varem juhtunud. Milline roll oli olnud kanda professor Lupinil, Peter Pettigrew’l ja Sirius Blackil. Black kinnitas, et ta on tõepoolest Harry Potteri ristiisa, kes oli lubanud Harry vanematele poisi eest hoolitseda. Kas äkki tuleks Harry Potter hoopis Sirius Blacki juurde elama, nii pääseks ta ka Dursleyde juurest!

Kuid kõik ei lähe nii … Lõpplahendus seekordses loos on üsna keeruline, kuid põnev, sest mängu tulevad ka dementorid, ja tundub, et see võib saada saatuslikuks kõikidele meie peategelastele ehk Harryle, Ronile ja Hermionele. Dumbledore’i vihje abil rändasid Ron ja Hermione kolm tundi ajas tagasi, et tuua sündmustesse selgus majja, et aidata Sirius Blacki, ja ka Hagridi hobugreifi Helliknokka. Kas kolmest tunnist piisab?

Igal juhul on raamatu lõpus mitmeid pääsemisi, sunnitud lahkumine Sigatüükast, üks õpetajatest vihastab meeletult, ja Harry saab teada, kes oli see, kes talle seekord appi tuli, kui dementorid neid ründasid. Ja oluline on ju seegi teadmine, et need surnud, keda me oleme tõeliselt armastanud, äkki nemad ei jätagi meid päriselt maha ja elavad edasi meis endis?

Ka selle raamatu lõpus lahkuvad Sigatüüka õpilased koolist. Suvevaheaeg on algamas. Harry saab öökullipostiga kirja, milles on igati positiivne uudis. Kellelt, ja missugune uudis, sellegi jätan ma Sulle endale avastada. Ah jaa, ja keegi saab endale samuti öökulli, igati vahva ja väikese öökullipoju …

 


Silk Sonic „An Evening with Silk Sonic“ (Warner Music)

Ma olen ka sel aastal kuulanud ja kirjutanud igasugustest põnevatest ja veel põnevamatest albumitest, kõik need kuulamised on olnud igati head, ja tänud selle eest Warner Music’ule, kuid see album ehk Silk Sonic’u debüütalbum “An Evening with Silk Sonic”, see on midagi sellist, mis on selle aasta SEE PLAAT, minu jaoks kindlasti. Kui oled juba nooremas eas kuulanud souli, funki, R&B’d ja nendest muusikasuundadest ka raadiosaateid teinud ning jutte kirjutanud, siis jah, nii see on. Bruno Marsi ja Anderson .Paaki kokku pandud Silk Sonic on lihtsalt sedavõrd hea!

Warner Music poolt saadetud pressiteates saab lugeda: “Mitmekordsed Grammy võitjad Bruno Mars ja Anderson .Paak avaldasid oodatud debüütalbumi “An Evening With Silk Sonic” ja selle nädala fookusloo “Blast Off” nende uuelt üllatusprojektilt Silk Sonic.

Bruno Marsil ja Anderson .Paakil on ette näidata mitu Grammy-auhinda ja nad mõlemad on tänases R&B muusikas olnud ja on väga-väga kõvad tegijad.

Warner Music jätkab: “Legendaarse Bootsy Collinsi poolt Silk Sonic’uks nimetatud duo poolt on varasemalt ilmunud laulud “Smokin Out The Window”, “Skate”, “Leave The Door Open”, millest viimane tõi artistidele koju parima R&B video auhinna 2021. aasta MTV videoauhindade galalt. Loo ilmumisega algatati suur sotsiaalmeediakampaania (#LetSilkSonicThrive), millega kaasnes bändil võimalus esitleda oma uut projekti Grammyde galal.

Järgnesid mitmed meeldejäävad etteasted, sealhulgas ülesastumised iHeartRadio Music Awards ja BET Awards galal. Loost “Leave The Door Open” sai bändi esimene Billboard Hot 100 edetabeli esikoha saavutanud singel, püsides top 10 hulgas kokku lausa 18 nädalat.

Anderson .Paak ehk Brandon Paak Anderson (8.02.1986) on USA laulja, räppar, produtsent, laulukirjutaja, trummar. Ta on artist, kes esitab souli, funkit, hiphoppi ja R&B’d. Aastate jooksul on ta avaldanud mitu edukat sooloalbumit (“Venice” (2014), “Malibu” (2016), “Oxnard” (2018) ja “Ventura” (2019, sellel albumil lööb kaasa rida muusikamaailma tähti – Andre 3000, Smokey Robinson, Brandy, ja see album tõi Anderson. Paak’ile parima R&B-plaadi Grammy-auhinna)) ja teinud koostööd näiteks Dr. Dre, Chance the Rapper’i ja Mac Milleriga. Aastaks 2021 on tal ette näidata kogunist neli Grammy-auhinda, ja sel aastal otsusts teha koostööd Bruno Marsiga, nii sündis ansambel Silk Sonic, ja ilmus ka selle ägeda bändi album “An Evening with Silk Sonic”.

Bruno Mars ehk Peter Gene Hernandez (8.10.1985) on USA laulja-laulukirjutaja, produtsent, kes on viimaste aastate üks populaarsemaid artiste. Bruno Mars sündis ja kasvas Havail, ja sõlmis plaadistuslepungu Atlantic Recordsiga juba 2009. Aastate jooksul on ilmund tema kolm sooloalbumit ja mitmeid ja mitmeid üliedukai singleid. Aastal 2010 kandideeris Bruno Mars koguni seitsmele Grammy-auhinnale ja võitis neist parima meesartisti Grammy.

Enne seda, kui Bruno Mars hakkas ise lugusid laulu ja lindistama, kirjutas ta laulutekste Flo Rida’le, K’naan’ile ja Cee Lo Green’ile. Kuulsust hakkas Bruno Mars koguma siis, kui ta laulis B.o.B’i laulus “Nothin’ on You” ja Travie McCoy laulus “Billionaire”.

2010 ilmus Bruno Marsi debüüt-EP “It’s Better If You Don’t Understand”, samal aastal ka tema üliedukas debüütalbum “Doo-Wops & Hooligans”. Plaat tõusis ilmudes USA plaadimüügitabeli 3. kohale, hittsingel “Just the Way You Are” aga USA singlimüügitabeli esikohale. Singlitena ilmusid veel ka edukad lood “Grenade” ja “The Lazy Song”.

2012. aasta detsembris ilmus mehe teine album “Unorthodox Jukebox”, mis oli samuti edukas. Ka sellel plaadil oli mitu hittlugu, näiteks “Locked Out of Heaven”.

Ja see polnud veel sugugi mitte kõik, sest 2016 ilmus Bruno Marsi kolmas album “24K Magic”, mis võitis 2018 Grammy-auhinna kui aasta parim album, plaadi nimilugu sai aasta plaadistuse Grammy-auhinna ja laul “That’s What I Like” võitis aasta parima laulu Grammy-auhinna. Põhimõtteliselt “puhas vuuk” Grammyde osas …

Kuid veidi ka Silk Sonic’u debüütalbumist, mis on tõeline maiuspala, kellele meeldib R&B, soul, muusika, mida esitati 60., 70. ja 80. aastatel, sest Silk Sonic’u saundides ja esituses on seda miskit, mis toob meelde vanad ja head ajad.

Silk Sonic’u albumi avalöök on mõnusalt retro “Silk Sonic Intro”, selline lühike ja meeleolu loov, millele järgneb vanakooli soulilugu “Leave The Door Open” (see on kindlasti selle albumi üks ilusamaid lugusid, võrratu refrääniga, no ja see mitmehäälne laul, uskumatu, kui head ikka nende meeste hääled on!).

Kolmas lugu “Fly As Me” on mõnusasti funkilik, milles kuuleme ai kui head mitmehääslet laulu! No ja seejärel üks ilmatuma ilus ja seksikas lugu “After Last Night”, milles löövad kampa ka USA legendaarne funk ja soulmuusika artist Bootsy Collins, kes teinud muusikat koos James Browni ja superbändiga Parliament-Funkadelic. Selles loos veel ka USA basskitarrist Thundercat.

Viies lugu on võrratult hea soulilugu “Smokin Out The Window”, milles igati mõnus meloodia, ülimalt ägedad harmooniad ja orkestratsioon, mitmehäälne laul ja tegelikult sobivad Bruno Mars ja Anderson .Paak ikka võrratult suurepäraselt kokku. Oi kui hea see lugu on.

Kauni meloodia ja suurepärase hingestatud esitusega on lugu “Put On A Smile”, rääkimata refräänist, mis üsna ruttu “kummitama” hakkab. Uskumatult nostalgine lugu kõikidele soulmuusika austajatele! Motown on tagasi!

Seitsmendas loos “777” on Silk Sonic oluliselt funkilikum, kas James Brown on tagasi? Tundub küll. Ja see tuleb Silk Sonic’ul väga hästi välja.

Albumi kaheksas laul “Skate” viib meid ajas tagasi, justkui oleks 60.- ja 70.- aastad tagasi. Selline tempokam R&B-lugu, jällegi suurepäraselt esitatud. Rahulik vanakooli soulilugu lõpetab ka selle albumi ehk “Blast Off”.

Kokku 9 lugu ehk tegelikult isegi intro + 8 laulu. Miks küll nii vähe! Rohkem tahaks ju, aga eks tuleb ootama ja lootma jääda, et see ei ole mitte Silk Sonic’u esimene ja viimane album, aga et mehed viitsiksid üheskoos muusikat teha ka edaspidi.

Kuula ise ka:

https://silksonic.lnk.to/AEWSS

Silk Sonic "Leave The Door Open"


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)