Michael Engler, JoëlleTourlonias „Meie kahekesi jääme alati sõpradeks“ (Ühinenud Ajakirjad)

Jänes ja siil on parimad sõbrad, keda iial nähtud. Nad on nii head sõbrad, et haruharva nähakse üht ilma teiseta. Nii head sõbrad, et kõik loomad metsas ja välul soovivad ka endale nõnda head sõpra. Sõpra kogu eluks.

Kuid ühel päeval tahab jänes hoopis oravaga mängida. Orav oskab hästi kaugele hüpata ja tal on nii ilus sile karv ...

See oli alles üsna hiljuti ehk selle aasta kevadel, kui kirjutasin Sulle imelisest lasteraamatust “Meie kahekesi kuulume kokku”, milles toimetasid kaks head sõpra, jänes ja siil. Sellegi raamatu autoriteks olid Michael Engler ja JoëlleTourlonias. Raamat ei olnud “paks”, aga oli lihtsalt armas ja ilus. Täpselt sama võib öelda ka uue raamatu kohta.

“Meie kahekesi jääme alati sõpradeks” on tegelikult ju selle esimese raamatu järg, milles me kohtume jällegi jänese ja siiliga. Raamatu alguses saame lugeda, et jänes ja siil olid parimad sõbrad, keda iial nähtud. Nad olid nii head sõbrad, et haruharva nähti üht ilma teiseta. Teisedki loomad metsas ja välul soovisid endale nõnda head sõpra. Sõpra kogu eluks.

Juba varahommikul, kui päike tõusis lesisid jänes ja siil teineteise kõrval tiigikaldal. Nad lesisid ja leiutasid uusi mänge. Näiteks tiigihopsu. Sellest vahvast mängust saad ka lugeda. Jänes oli siilist tiigihopsus üle, mistõttu läks tal mängutuju üle. Jänes tahtis minna maitsvaid porgandeid otsima. Siili kaotus ei heidutanud, tema oleks tahtnud edasi mängida, kuid jänes läks üksi porgandeid otsima … Siil oli pahur ja pettunud …

Siili ja jänese tüli kuulis pealt orav, kes pakkus ennast jänesele seltsi. Jänesele meeldis orava sile kasukas ja kohev saba. Orav tegi ka väga osavaid ja väga pikki hüppeid. Äkki tegi orav jänesele ja siilile ettepaneku peitust mängida. Siil oli esimene, kes pidi silmad kinni panema ja loendama. Siil tundis numbreid ühest kümneni, kuigi ta pidi loendama sajani, aga siil loendas eriti aeglaselt, sest ei tahtnud jänese ja orava jaoks mängu ära rikkuda.

Kui siil jälle silmad avas, olid orav ja jänes kadunud. Siil arvas, et äkki on nad porgandipõllule läinud, kuid seal ei ole jänest. Siil otsis ja otsis, kuid jänes jäi kadunuks. Aegamööda hakkas siilil päris kõhe. Äkki oli jänes minema jooksnud? Äkki oli temaga midagi juhtunud? Siil oli väga mures.

Siil kuulis oma pea kohal häält. Keegi ütles, et ta oli näinud siili sõpra. See oli vares, kes kinnitas, et jänes oli koos oravaga ja neil oli ilmatuma lõbus. Siil sai pahaseks. Kuidas võis jänes lustida, samal ajal kui tema nii väga muretses. Siil otsis jänest kogu pärastlõuna, kuid ei leidnud teda. Siil muutus kurvaks, sest peagi hakkas kätte jõudma päev, mille nad kenasti koos oleksid võinud veeta. Saabus öö. Kõik loomad magasid, ainult siil oli ikka veel ärkvel. Ta ei suutnud uinuda. Ta oli jänese peale pahane, ta oli pettunud, ta oli kurb. Ta tundis end üksildasena ja üksikuna. Mööda ta põske veeres pisar.

Järgmisel päeval leidis siil jänese üles. Siil tahtis jänesele teada anda, mida ta asjast arvab, kuid tegelikult oli ka jänes ilmatuma õnnetu, sest … Siinkohal ma edasi ei räägi, sest muidu ma räägin sulle ju terve raamatu ära.

Mida tegi jänes puu otsas? Kuidas ta sinna sai? Miks oli jänes üksinda ja hirmul? Kuidas jänes puu otsast alla saab? Kes teda aitab? Ja kas tiigihopsu mängitakse edasi? Äkki isegi koos oravaga?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle armsa lasteraamatu läbi loed.

Imelised pildid on raamatusse joonistanud JoëlleTourlonias.


Elderbrook „Why Do We Shake in the Cold?“ (Warner Music)

Alexander Kotz on muusikamaailmas paremini tuntud nimega Elderbrook, kes on inglise muusik, laulukirjutaja ja produtsent, kes alustas oma karjääri 2015, kui ilmus tema esimene EP, millel oli ka laul“How Many Times“, millest tegi remiksi sakslaste duo Andhim. Sellest sai Mixmag’i arvates üks edukamaid ja paremaid laule sellel aastal.

2016 tegi Elderbrook koostööd paljude teiste artistidega, teiste seas ka brittide elektroonilise muusika duo Gorgon City’ga. Elderbrook remiksis ka teiste artistide lugusid, näiteks Clean Bandit. Arvatavasti on seni edukaim Elderbrooki lugu „Cola“, mis tehtud koostöös CamelPhat’iga. Lugu tõusis USA tantsuklubide laulude edetabelis ja brittide indie-edetablis esikohale, kusjuures laul kandideeris ka aasta parima tantsuloo Grammy-auhinnale.

Elderbrook hakkas muusikat tegema juba 16-aastaselt, kui ta mängis ühes indie-bändis, kuid 19. eluaastaks oli temast saanud laulja-laulukirjutaja. Esialgu oli ta folgi ja akustilise muusika sõber, kuni ülikooli minnes avastas ta enda jaoks kaaseagse tantsumuusika. Just siis hakkas ta kuuluma ka erinevat tantsumuusikat (nn dance music). Enne, kui ta jõudis päris elektroonilise muusika juurde, proovis ta teha ka veidi hiphoppi ja soulikumat muusikat.

Artistinime Elderbrook hakkas Kotz kasutama kohe pärast ülikooli lõppu, kui ilmusid samanimeline EP ja laul. SoundCloud’is vaadati tema debüüt-EP lugusid üle miljoni korra. Eriti populaarseks muutus laul „How Many Times“, millest tegi remiksi sakslaste duo Andhim, nii nagu eespool juttu oli. Just selle looga tõusis Elderbrook’i nimi esile kaasegase tantsumuusika areenil. Veel samal aastal (2015) ilmus teinegi EP „Travel Slow“, millel laulud „Be There Soon“, „Good Enough“ ja „Travel Slow“. Lisaks omadele lugudele remiksis Elderbrook ka teiste lugusid, selle aasta üks edukamaid tema tehtud remikse oli Pablo Nouvelle’i laulust „Take Me to a Place“.

2016 esines Eldebrook vägagi palju. Ta käis kontsertturneedele mitmete teiste artistidega, näiteks Gorgon City’ga. Just viimate mainituga tegi Elderbrook koostööd ka laulus „Smile“, mis ilmus oktoobris 2016. Samal aastal sai Elderbrook’ist ametlik remiksija ka Clean Banditi hittloole „Rockabye“.

2017 esines Elderbrook edukalt Suurbritannias, ilmus ka üliedukas lugu „Cola“, mis tehtud koostöös briti elektroonilise house’i duoga CamelPhat, see oli üks 2017. aasta edukamaid lugusid terves maailmas, kusjuures selles loos Elderbrook laulab. Lugu kandideeris 2018 ka parima tantsumuusika laulu Grammy-auhinnale. Kuna lugu oli sedavõrd edukas ja populaarne, siis tegid sellest remikse ka paljud teised maailmakuulsad nimed, näiteks Robin Schulz! 2018 käis Elderbrook esinemas ka USA’s.

Elderbrook on äärmiselt põnev artist, kes õppinud klassikalist kitarri ja klaverit, täna on ta kindlasti multiinstrumentalist, kes suudab oma muusikasse kaasata kantrit, souli, rokki ja gospelit. Ta on alati ütelnud, et tahab teha muusikat, mida varem pole tehtud, mistõttu on tema lugudes palju erakordseid ja põnevaid saunde. Kiidetud on ka tema häält, mis on paljude arvates „veatu“ ...

Seni ilmunud EP’d: Simmer Down (2015) Travel Slow (2015) Talking (2017) Old Friend (2018).  Uue albumi „Why Do We Shake in the Cold?“ singlitena on ilmunud: „Numb“, „My House“, „Fire“ (with Ytram).

Warner Music tutvustab Elderbrooki uut albumit sedasi: “Briti produtsent ja artist Elderbrook avaldas täna oma debüütalbumi “Why Do We Shake In The Cold?” koos tulevase kontserttuuri kuupäevadega, mille 14 ülesastumist hõlmav Suurbritannia ja Euroopa turnee saab 2021. aasta märtsikuus alguse Belgiast ning kaasab ka ülesastumise ikoonilises Londoni Electric Ballroom kontserdisaalis.

Ja veel: “Muusikasõbrad võivad oodata omanäolist debüütplaati, mis keerleb ümber keeruka identiteedi, emotsioonide ja inimsuhete temaatika, esitledes Eldebrooki elektroonilises ruumis tegutseva unikaalse artistina, kelle looming on kui emotsionaalne ja meeliülendav rännak, millele on peenelt juurde põimitud storytelling elemente. Koostöö mainekate produtsentidega nagu Camelphat, Diplo, Black Coffee, Rudimental ja Martin Garrix, on taganud andekale muusikule rahvusvahelise tuntuse nii multi-instrumentalisti, produtsendi kui laulja ja laulukirjutajana. Üheks silmapaistvamaks projektiks võib pidada Elderbrookii ja Rudimentali ühist teost “Something About You”, millele on kogunenud läbi digiplatvormide enam kui 50 miljonit kuulamist ja 18 miljonit muusikavideo vaatamist. Teiste tähelepanuväärsete paladena võib välja tuua singli "Numb" ja albumi emotsionaalse nimiloo “Why Do We Shake In The Cold?

Pean tunnistama, et Elderbrooki debüütalbum on vägagi põnev “seiklus” muusikaliste helide maailmas või lausa kosmoses. Kuulake kasvõi albumi avalugu “All My Love”, tegemist üsnagi kosmilise armastulooga, maiuspala kõikidele ambient’i sõpradele. Sama võib öelda ka albumi teise loo “Numb” kohta, ja Elderbrooki hääl on tõeliselt põnev ja omanäoline.

Keeruline on öelda, kui palju on häält “muudetud” kaasaegse tehnika abil … “Numb” on lugu, mis tegelikult päris hästi ka jala kaasa tatsuma paneb. Põnevaid helirännakuid kuuleme ka laulus “I’m A Fool”, millele järgneb elektroonilise tantsumuusika lugu “My House”, mille kuuleme ka igasugu põnevaid saunde, mis mulle veidi meenutavad austraallaste elektroonilise muusika duo Empire of The Sun saunde ja olemust. Popmuusika hingamist kuuleme lauludes “Down By The Bay”, “Take A Minute” (selles laulus on mitmeid elemente, mis tuletavad mulle meelde suurepärast The Blue Nile’i), elektroonilisemalt hingavad laulud “Set The Fire In My Gun” (selles laulus laulab Elderbrook, et tulista mind oma armastusega …), plaadi nimilugu “Why Do We Shake In The Cold”. Ilusa ja mõtiskleva lõppakord paneb albumile lugu “Next December”.

Kui nüüd kõik see kuulatu kokku võtta, siis usun, et kindlasti selle aasta üks põnevamaid albumeid on Elderbrooki debüüt kindlasti.

Kuula ise ka:

https://elderbrook.lnk.to/WDWSITCA

Elderbrook "Why Do We Shake In The Cold?"


David Walliams „Paha paps“ (Tänapäev)

Papse on igas suuruses ja iga kujuga. On pakse ja kõhnu, on pikki ja lühikesi. On vanu ja noori, on tarku ja rumalaid. On tobedaid ja tõsiseid, on lärmakaid ja vaikseid. Ja muidugi on olemas head papsid ja on olemas pahad papsid …

David Walliams on Briti koomik, näitleja, lastekirjanik ja talendisaate kohtunik, kes selle aasta 20. augustil tähistas 49. sünnipäeva. Tema sulest on eesti keeles ilmunud mitmeid raamatuid: “Maailma halvimad lapsed” (2020, Tänapäev), “Pururikas poiss” (2018, Tänapäev), “Härra Hais” (2018, Tänapäev), “Rotiburger” (2016, Tänapäev), “Jube tädi” (2016, Tänapäev), “Hirmus õudne hambaarst” (2015, Tänapäev), “Gängstamemm” (2014, Tänapäev), kokku seega seitse raamatut, “Paha paps” on järjekorras kaheksas. Kõik Walliamsi kirjutatud lasteraamatud on naljakad ja humoorikad, kuid Walliamsi huumor ei ole lihtne huumor ja on sedavõrd omamoodi, et on üsna raske leida teist lastekirjanduse autorit, kes kirjutaks just nii nagu tema seda teeb.

Seekordne lugu räägib meile pojast ja papsist. Poja nimi on Frank, papsi nimi on Gilbert. Kaasa löövad ka Franki ema Rita ja Gilberti tädi Flip, kes vahel vaatab Franki järele. On veel ka Härra Suur, kes on üllatavalt pisike krimiboss, kaks tema käsilast, Näpp ja Pöial. Näpul on peenikesed näpud, millega on hea teiste taskuid tühjendada, Pöidlal on suured pöidlad, mida ta kasutab härra Suure vaenlastele valu tekitamiseks.

Kuid see pole veel kõik. Raamatus toimetavad ka Pöidla hirmuäratavad vennalapsed Villem ja Mõmmik, härra Suure ülemteener Chang, reverend Judith, kes on vikaar, kohalik politseinik seersant Irv, ühe silmaga vangivalvur härra Pöörel, kivist südamega mees, kohtunik Piilar ja meile juba varasematest Walliamsi lugudest tuttav ajalehemüüja Raj. Kõik tegelaskujud saavad raamatu alguses lugejale tutvustatud ja nad saavad ka “oma näo”, sest huumorikad pildid on ka sellesse raamatusse joonistanud Tony Ross.

Raamatu alguses saame teada, et Franki paps oli kuulus mees, ta oli romurallisõitja. Paps sõitis vana Miniga, mille ta oli ise üles vuntsinud. Ta oli autole maalinud Suurbritannia lipu ja pannud sõidukile nimeks Queenie – Tema Majesteedi kuninganna järgi, keda ta väga imetles. Auto oli rallimaailmas niisama kuulus kui paps. Queenie motor tegi äravahetamiseni sarnast häält lõviga.

Paps oli Raja Kuningas. Ta oli parim romurallisõitja, keda selles linnas nähtud. Keegi ei võitnud rohkem kui tema. Nädalast nädalasse, kuust kuusse, aastast aastasse tõstis paps ühe karika teise järel oma pea kohale ning rahvas juubeldas ja hõikus ta nime. Gilbert Suur! Elu oli kuldaväärt. Keegi ei fännanud papsi rohkem kui tema enda poeg. Frank jumaldas oma isa. See mees oli tema kangelane. Frank lootis, et ühel päeval on ta võidusõidutšempion, just nagu isagi.

Isa ja poeg nägid sarnased välja. Mõlemad olid lühikesed ja ümarad, mõlemal olid peast eemal asetsevad kõrvad.

Selgub seegi, et paps oli pojale oma sõitude vaatamise keelanud. Romuralli oli ohtlik nii sõitjatele kui ka pealtvaatajatele, mistõttu paps ei tahtnud, et poeg ohtlikule rajale tuleks.

Ühel õhtul oli paps jällegi minemas võistlustele. Ta pani Franki voodisse magama, kusjuures vahva on see, et Frank ja paps teevad sageli süllistust, mis on nende eriline kaisutus, mis oli midagi kerge kallistuse ja pika süleluse vahepealset. Kuid sel õhtul ei jäänudki Frank magama, vaid läks salaja raja äärde võistlust vaatama ja just sel õhtul juhtus traagiline õnnetus. Papsi autol oli probleeme, mootor ei möiranud, vaid pigem krigises. Äkitselt käis Queenie väljalasketorus võimas plahvatus. Auto kogus järsult kiirust ega lasknud enam aeglustada. Auto oli kontrolli alt väljas. Ilmselt olid auto pidurid läbi. Aga kuidas? Paps kontrollis oma autot enne iga sõitu mitu korda. Auto hoog oli liiga suur, nii et vältides laupkokkupõrget teise autoga, tegi paps põike, kuid auto käis ümber ja rullus tükk maad edasi. Papsi auto oli nüüd kummuli keset võidusõidurada. Tagant tuli veel üks auto, mis sõitis Queenile sisse, lennutades auto läbi õhu. See maandus kolakaga ja lendas tükkideks!

Saabus kiirabikopter, paps viidi haiglasse, kus tal tuli parem jalg amputeerida. Nii sai paps endale puujala, mis sobis talle täiuslikult ja ta kinnitas, et suudab endiselt kõike teha, kuid – ühel päeval lahkus papsi ja Franki juurest poisi ema. Paps kaotas õige varsti ka oma töö, sest raja omanikud süüdistasid õnnetuses papsi ega soovinud teda enam kunagi rajal näha.

Paps üritas leida mõnda muud tööd, mis tahes tööd. Kuid tööd oli linnas vähe ja puujalaga mees ei olnud väikest sõrmegi väärt. Paps oli harjunud olema kangelane, ent nüüd tundis ta end tühja kohana.

Paps ja Frank püüavad kuidagi hakkama saada. Paps kinkis poisile üheteistkümnendaks sünnipäevaks suure võidusõiduraja, mis Frankile väga meeldis - kust oli nüüdseks juba paar aastat töötu isa selle ostmiseks raha saanud? Varsti tulid nende korteriukse taha mehed, kes rääkisid “maksmata võlgadest” ja hakkasid asju toast välja viima. Teler, diivan, narivoodi ja lõpuks ka võidusõidukomplekt.

Ühel õhtul, kui poeg ja isa külmas korteris külmi ube sõid, teatas paps, et kõik muutub varsti. Ta oli saanud tööd. Temast pidi saama autojuht, kes pidi lihtsalt kiiresti sõitma, ja see pidi olema väga ülisalajane töö. Ta pidi hakkama saama palju palka, palju raha, nad saavad osta uusi asju. Frank kinnitas, et tal pole uusi asju vaja, tal on vaja ainult papsi. Samal õhtul pidi paps minema uute tööandjatega kõrtsi kohtuma, kuid Frankil oli tunne, et midagi on valesti. Seejärel saame tuttavaks papsi tädi Flipiga, kelle õige nimi oli Philippa. Tema käis Franki valvamas, kui isa ära oli. Tädi Flip oli luuletaja, kes oli kirjutanud terve hulga kummalisi luuleraamatuid. Luuletusi meeldis talle ette lugeda ka Frankile, kuigi poiss nendest just suures vaimustuses ei olnud. Ka sellel õhtul luges tädi poisile luuletusi, kuid Frank tahtis ruttu magama jääda, õigupoolest tahtis ta lihtsalt kodust välja saada, et minna vaatama, kuhu paps oli läinud.

Frankil õnnestus tädi tüssata ja kodust jalga lasta. Ta jõudiski kõrtsi juurde, millest oli paps rääkinud. Ta leidis oma isa koos paari jubeda mehega hirmkallist Rolls-Royce’ist, mille katusele poiss pikali heitis, et paremini kuulda, millest mehed rääkisid. Selgus, et meestel olid kurjad plaanid, midagi või kedagi röövida, paps pidi olema lihtsalt kiire autojuht. Oma oskusi pidi ta tõestama, mistõttu algaski nüüd meeletu kihutamine, kusjuures Frank oli ju terve tee auto katusel! Sõit lõppes äkki, nii et Frank katuselt põõsasse lendas. Autos istunud boss saatis oma käsilased, Näpu, Pöidla ja ka papsi vaatama, kes või mis oli katusel olnud. Paps leidiski Franki, kes varjas ennast lähedal asuva prügikasti, kuid otse loomulikult ei ütelnud ta seda teistele.

Järgmisel päeval oli papsi ja Franki vahel jutuajamine, milles poiss palus, et isa mingite lolluste ega jamadega tegelema ei hakkaks. Ukse taha tuli reverend Judith, kes kutsus papsi ja Franki pühapäevaks kirikusse esinema. Pühapäeval pidi olema isadepäev ja nad võiksid ju üheskoos esineda, näiteks mõne luuletusega. Frankil tuli suurepärane idee, tädi Flip võiks neile ju isadepäeva luuletuse kirjutada. Selleks oli vaja talle helistada, kuid korteris polnud ju telefoni. Liin oli suletud aastaid tagasi, sest arved ei olnud makstud. Paps oli liiga vaene, et osta mobiiltelefoni, nii et kui neil oli vaja helistada, pidid nad minema telefoniputkasse. Ainus häda oli selles, et neil polnud kodus münte. Frank teadis, kust neid saab. Kohalikus pargis oli vana kaev. Inimesed kasutasid seda soovikaevuna ja viskasid sinna münte lootuses, et mõni nende soov täitub. Nüüd läksid isa ja poeg parki, et soovikaevust münte varastada. Otse loomulikult jäid nad vahele kohalikule politseinikule, seersant Irv’ile. Frank suutis leiutada ruttu väikese vale, et nemad isaga olid soovikaevust papsi puujalga otsinud, mille üks koer oli pihta pannud. Seersant Irv jäi seda lugu uskuma. Paps ja Frank said mündid, et tädi Flipile helistada, kes oli meelsasti nõus neile isadepäeva luuletuse kirjutama.

Mõni münt jäi ülegi, et minna maiustustepoodi. Kui päris täpne olla, siis Raji, linna lemmiklehemüüja poodi. Poes oli päris suur segadus, pood nägi välja, nagu oleks seda tabanud pomm. Selgus, et kaks meest, üks suur ja paks, teine pikk ja peenike, käivad kõikides kohalikes poodides ja ärides ja nõuavad raha välja. Raj oli neil sada naela andnud, aga järgmine kord tahtvat mehed juba rohkem. Seetõttu peksid nad poe segamini, järgmine kord lubati Rajile peksa anda! Frank kinnitas, et teab, kes need mehed olid – Näpp ja Pöial. Poiss leidis, et kuidagi peab saama neid peatada!

Kui Frank oli Raji juures poes, kuulsid nad tänavalt tuttavat möiret. See tuletas meelde Queenie möiret, kuid see ei saanud ju olla nii, sest Queenie oli pärast õnnetust tükkideks. Frank ja Raj jooksid tänavale, et näha, millega on tegemist. Neist mööduski Mini, mis oli siiski haiglast kollast tooni, sellises oksevärvi autos poleks paps küll mitte kunagi sõitnud. Varsti saabus poodi ka paps, kellele Frank ja Raj kinnitasid, et nad kuulsid Queeniet sedasama tänavat pidi möirates mööda kihutamas. Paps näis ebamugavust tundvat, kuid kinnitas, et teised eksivad.

Ühel õhtul pidi paps jällegi välja minema, seekord eriti varakult. Frankis tekkis kahtlus, et isa võib pahandustesse sattuda. Poiss pääses kodust tulema ja jälitas isa, kes sisenes hõbedasse Rolls-Royce’i, milles olid juba härra Suur (kes tegelikult oli äärmiselt väikest kasvu), Näpp ja Pöial. Frankil õnnestus neid jälitada, kuna leidis ostukäru, ta istus sellesse, veeres mäest sellega alla, kuni suutis haarata Rolls-Royce’i pakiruumi käepidemest. Lõpuks jõuti vana roostes garaažini, kust paps ajas välja kollase Mini. Paps kinnitas härra suurele, et see on maailma parim võidusõiduauto, kelle nimeks on Queenie!

Nüüd asusid paps, Näpp ja Pöial sellega teele. Härra Suur käskis neil tagasi tulla suure saagiga. Frankil õnnestus end peita Queenie pakiruumi.

Edasi loeme juba sellest, et Näpp ja Pöial röövisid panka, paps oli lihtsalt nende kiire autojuht. Samal ajal, kui kaks kurikaela pangas olid, tuli Frank isale ütlema, et nad peaksid lahkuma, kuid selleks oli juba hilja. Näpp ja Pöial tulid saagiga tagasi. Nad märkasid ka poissi, kes oli kummaliselt papsi moodi, nüüd mõistsid kurikaelad, et poiss on papsi poeg. Nad soovitasid küll poisi maha jätta, kuid neil tuli kiirustada, sest juba oli kohal ka politsei. Kihutamine ja põgenemine oli lausa hullumeelne, politseiautod olid neil kannul, “vägesid” juhatas seersant Irv. Põgeneti jalgpallistaadionile, sõideti mööda tribüüne, üles ja alla, “löödi” politseiautosid jalgpalliväravatesse, kuni lõpuks oldi politseiautode piiramisrõngas. Frankil tuli hea mõte – tema asub rooli, kolm meest lähevad Queenie tagaistmele istuma, nii et nad saavad auto püsti kahele tagumisele rattale! Nii nad tegidki, nüüd suutis Queenie “hüpata” politseiautode peale ja sellest sündis üks tõeline romuralli.

Meie põgenev seltskond pääses, kuid kahjuks ei suutnud Frank autot enam peatada, mistõttu nende sõit lõppes katusel ja vastu puud. Auto suudeti küll ratastele pöörata, kuid sõit sai õige varsti läbi, Queenie mootor ütles üles. Nii pidid nad jalgsi, paduvihmas ja üle sõnnikuga kaetud põldude härra Suure majja jalutama. Majja, mille rippus silt “Sulleri Maja”.

Härra Suur oli neid juba ammu oodanud. Saagiks oli ju ikkagi pool miljonit inglise naela! Boss imestas, et mehed olid kaasa toonud mingisuguse poisikese. Saades teada, et see on papsi poeg, ütles härra Suur, et Frankie ma elab ju tema juures! Nii see oli. Frankie ma oli pere juurest lahkudes asunud elama gangster juurde. Ema oli ka sel õhtul kohal, ta oli muutunud, ta oli purjus, tal tekkis riid nii oma endise mehe kui ka pojaga.

Härra Suur jagas suures saagist osa nii Franki emale, Näpule ja Pöidlale, kuid paps ei saanud midagi! Frank juhtis sellele tähelepanu ja siis selgus, et paps oli kunagi härra Suurelt laenanud viissada naela, et osta pojale sünnipäevaks uhke võidusõidukomplekt. Paps ei suutnud seda raga tagasi maksta ja nüüd oli “võlg” koos intressidega juba sada tuhat naela! Uskumatu! Nii pidi paps võla tasumiseks härra Suurele tasuta tööd tegema, ja millal võlg tasutud saab, seda pidi otsustama boss ise. Paps ja Frank asusid nüüd lahkuma, kuid Frank üritas mõned mahakukkunud rahatähed oma jala alla majast välja nihverdada, kuid ta jäi vahele. Härra Suur oli rabatud, sest varastada härra Suurelt, see nõudis julgust. Ta kutsus poissi enda juurde elama, kuid Frank kinnitas, et pigem sureb, kui seda teeb.

 


Hendrik Relve „Minu elu uhkemad loomad“ (Varrak)

Raamatusse on koondatud eredaid elamusi kokkupuudetest maailma loomadega. Autor jutustab põnevatest loomajuhtumitest Antarktikas, Arktikas, Aasias, Aafrikas, Austraalias ja Ameerikas. Raamatu peategelasteks on tihti suurekasvulised imetajad, kuid leidub ka roomajaid ja olendeid muudest loomarühmadest.

Valiku peamiseks aluseks on olnud seigad, kus mõnele huvitavale olendile õnnestus pääseda tavatult lähedale, nii füüsilises kui vaimses mõttes. Neil hetkedel tekkis teatud selgus, lähedustunne teise elavaga. Vahel olid need hetked meeldivad, vahel mitte. Aga need olid isiklikud, kordumatud ja ehedad. Piltide ja sõnade abil on autor püüdnud edasi anda veendumust, et sõltumata sellest, kas inimene seda tunnistab, kuulub ta loodusega ühte, on osa loodusest. Teisiti öeldes on Homo sapiens vaid üks liik suure hulga maailma erakordsete loomaliikide seas, ei parem ega halvem.

Hendrik Relve sulest on ilmunud aastat jooksul mitmeid väga huvitavaid ja sisukaid loodusraamatuid. Ise olen neist lugenud päris mitmeid: “Vahtral on sünnipäev sügisel” (kirjastus Valgus, 1981), “Puude juurde” (Eesti Loodusfoto, 1998), “Põlispuud” (Koolibri, 2003), “Rändaja” (Kunst, 2004), “Eesti looduse vägi” (Koolibri, 2008), “Puude kuulaja” (Eesti Ajalehed, 2010), “Euroopa ja Aasia metsad” (Loodusajakiri, 2012), “Ameerika metsad” (Loodusajakiri, 2013), “Aafrika, Austraalia ja Okeaania metsad” (Loodusajakiri, 2014) ja “Kiviaja puudutus” (Varrak, 2017). Kõikidest neist raamatutest on alati midagi sellist, mida meelde jätta ja õppida, ja tegelikult on need ju raamatud, mis panevad lugejad loodusesse hoopis teistmoodi suhtuma.

Selle raamatu saatesõnas tõdeb Hendrik Relve, et on jõudnud küpsesse ikka, kus hakatakse elust kokkuvõtteid tegema. Ta kinnitab, et päris kindlasti ei taha ta kirjutada autobiograafiat, kuid mingeid kilde ja hetki, mis lugejale huvi pakuksid ja autori südant soojendaksid, võiks ta ju kirja panna …

Hendrik Relve ütleb, et loodusinimesena on talle alati tundunud, et inimeste maailmast on olulisem loodus. Ta näeb inimest osana loodusest, mille seaduste vastu inimene kuidagi ei saa. Nii võttes on inimene vaid üks liik teiste seas, ei parem ega halvem. Seepärast otsustas ta mälestusteraamatusse koondada eredamaid kilde kokkupuudetest mitte inimestega, vaid mõnede teiste loomaliikidega peale Homo sapiens’i. Enamasti sattusid raamatusse imetajad, kuid natuke on ka roomajaid ja olendeid muudest loomarühmadest.

Ja veel, Hendrik Relve jätkab ja ütleb, et raamatus on koos kimp loomaelamusi maailma eri nurkadest. Paigad asuvad Euroopast kaiugemal, sest kuidagi on juhtunud nii, et meeldejäävamad seigad juhtusid raamatu autoriga muudes maailmajagudes. Ta valis välja juhtumid, kus mõnele põnevale olendile õnnestus pääseda tavatult lähedale, nii füüsilises kui vaimses mõttes …

Uue raamatu esimeses osas läheme Antarktikasse. Esimene loom, esimene kohtumine on kuningpingviiniga. Iga looma juures on loo alguses pisike “tabel”, milles on kirjas suurus, levik, toitumine ja huvitav fakt. Kuldpingviini pikkus on 1 m, kaal kuni 18 kg. Levib ta Lähis-Antarktikas ja Antarktikas. Toitub peamiselt kaladest ja mere väikeloomadest. Huvitavaks faktiks on see, et kuningpingviin on keiserpingviini järel maailma suurim pingviiniliik. Iga loo juures on ka pisike tükike maakaarti, et näha, kus see konkreetne lugu/kohtumine aset leiab. Keiserpingviiniga kohtub raamatu autor Lõuna-Georgia saarel Antarktikas, mida on kaardilt ka näha.

Ma ei hakka Sulle siinkohal otse loomulikult neid lugusid ümber jutustama, sest oma silm on kuningas, eriti looduse- ja loomaraamatute puhul. Eriti veel selliste raamatute puhul, milles on ka palju ilusaid ja uhkeid fotosid, sest seda võib ütelda ka selle raamatu kohta. Enamuse fotode autoriks on Hendrik Relve ise. Võib öelda, et mehe sulg jookseb ja tal on ka väga hea silm suurepäraste loomafotode jaoks.

Tagasi kuningpingviini juurde. Saame lugeda, et pingviinikoloonia lehkab hullemini kui kanala, kuidas pingviinikoloonia inimesed omaks võtab jpm.

Teine lugu on Antarktika merikarust, kes on maailma kõige lõunapoolsem kõrvukhülglaste liik. Loeme merikarude häälitsustest ja pereelust, saame teada, et ta lippab kiirelt nagu koer jpm.

Kolmas lugu on lõuna-lonthüljesest, kes on maailma suurim hülgeliik, isasloom võib kaaluda sama palju kui elevant. Saame lugeda lonthüljese karvavahetusest, sellest, et teda puutuma minna ei maksa, et isasloomal on koonukott jm.

Raamatu teine osa viib lugeja Arktikasse. Selle osa esimene lugu on polaarrebasest, kelle tihe karvastik on talvel kohev ja valge, aga suvel suhteliselt õhuke ja toonilt enamasti hallikas või pruunikas. Loeme, et polaarrebane pesitseb meeleldi linnukoloonia lähistel, et augustis on neil head ajad jm. Teine lugu tutvustab meile grööni vaala, kes on looduskaitse all nagu enamik vaalaliike. Grööni vaala eluiga on pikem kui teistel vaaladel, ulatudes 200 aasta piirimaile. Saame teada, et nende erilise kujuga pea sobib jää purustamiseks, kuidas saadakse ühele fotole viis grööni vaala korraga. Kolmas lugu räägib meile küürvaalast, kes on tuntud oma erakordselt pikkade ja vaheldusrikaste laulude poolest, mille otstarvet ja tähendust teadlased lõpuni selgitada pole suutnud. Hendrik Relve kirjutab, et küürvaal asustab nii põhja- kui lõunapoolkera, juttu on ka hullavatest küürvaaladest.

Teise osa neljas lugu jutustab lugejale muskusveisest, kes 20. sajandil oli väljasuremise äärel, olles säilinud vaid Põhja-Kanadas ja Gröönimaal. Nüüdseks on teda taasasustatud mitmele poole Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Ohu korral muskusveiste kari ei põgene, vaid asub ringkaitsesse, vasikad keskel. Loeme sellest, et muskusveis on Gröönimaad asustanud katkematult, saame tuttavaks Adamiga, kes aitab muskusveiseid leida, loeme, et Paradiisiorg on muskusveiste maapealne paradiis jpm.

Teises osas on kaks looma veel – morsk, kelle kohta on huvitav fakt selline, et suuri kihvu, nagu on emas- ja isasmorskadel, pole ühelgi teisel hülgel ja jääkaru, kes on looduskaitsealune liik, kelle levilal pole kindlaid piire. Jääkaru võib nimetada mereimetajaks, sest valdava osa elust veedab ta merejääl saaki küttides. Jääkarudega kohtub Hendrik Relve Wrangeli saarel ja sellest kohtumisest saa selle raamatu lugeja osa.

Kolmas osa viib lugeja Aasiasse. Esimene loom selles osas on prževalski hobune, kes on looduses üliharuldane, peamiselt üksikutel Euraasia stepikaitseladel. Looduskaitsealuse hobuse nimi on mongoli keeles takhi, mis tähendab hinge. Mongolite pärimuskultuuris on takhi’t austatud püha loomana. Teiseks loomaks selles osas on india elevant, kes on üks kolmest aasia elevandi alamliigist, kes elab peamiselt Indias. Elupaigaks on nii rohtlad kui metsad. India kultuuris seostub see looduskaitsealune loom hinduistliku jumaluse Ganešaga, kellel on elevandi pea ja inimese keha. Raamatu autor viib meid 2014. aastal Kaziranga rahvusparki Indias, kus elab tervelt tuhatkond india elevanti.

Kazirangas kohtub autor veel ühe loomaga, keda ta ka lugejale tutvustab. Selleks on pantserninasarvik, kelle levila on katkeline, osad levilad peamiselt Indias ja Nepalis. Elupaikadeks enamasti rohumaad ja märgalad. Looduskaitsealune liik on suurepärane ujuja ja võib toituda vee alla sukeldudes. Saame lugeda sellestki, mis juhtub siis, kui ninasarvik ja elevant kokku saavad.

Oleme jätkuvalt 2014. aastas ja Hendrik Relve jätkab India-reisiga, mis nüüd viib teda ja ka lugejat Ranthambore rahvusparki. Juttu tuleb tiigrist! Tiiger elab peamiselt Indias, vähesel määral Indo-Hiinas, Venemaa Kaug-Idas ja mujal Aasias. Tiiger on suurim kaslane maailmas, kes on kasvava inimsurve tõttu äärmiselt ohustatud.

Jätkame ikka Aasias, aasta on 2013, koht Borneo saar. Saame tuttavaks ninaahviga, kes elabki vaid Borneo saarel Aasias. Sellist allarippuvat kuni 10 cm pikkust nina nagu sellel kaitsealusel liigil, pole ühelgi teisel ahvil maailmas. Ka järgmise loomaga kohtub Hendrik Relve Borneo saarel – kalimantani orangutan, kes on väljasuremise äärel olev looduskaitsealune liik, kelle looduslikud elupaigad kahanevad põlismetsade raiete tõttu kiiresti. Ta veedab puude otsas rohkem aega oma elust kui teised maailma suured inimahvid. Borneo saare naabersaarel Sumatral elab teine orangutani liik, sumatra orangutan.

Neljandas osas liigume Aasiast Aafrikasse. Selle osa esimene lugu viib meid aastasse 2006 ja jõuame Madagaskarile. Saame tuttavaks maailma suurima leemuriliigiga, indriga. Indri on erakordselt ohustatud liik, keda on kokku järel alla 10 000 isendi. Erinevalt enamikust teistest leemuritest kasutab indri puuvõrades kulgemiseks tagajäsemeid, mille abil ta on võimeline sooritame mitmemeetriseid hüppeid.

Aafrika-osa teine lugu viib lugeja aastasse 2016 ja Etioopiasse. Hendrik Relve tutvustab meile gelaadat. Punase kolmnurkse märgi järgi isasloomade rinnal nimetatakse gelaadasid vahel veritseva südamega ahvideks.

Kolmas lugu on aastast 2011 ja Kongo Demokraatlikust Vabariigist. Autor kinnitab, et harva on ta sattunud maailmas riiki, kus riigi nimi oleks nii teravas vastuolus tegelikult kehtiva korraga. Korda selles riigis tegelikult polegi, valitsemas on kaos ja anarhia. Raamatu lugeja saab tuttavaks gorilladega, kes elavad troopilistes Aafrikas metsades. Gorillad on looduskaitse all. Enamiku ajast veedavad nad mitte puu otsas, vaid maapinnal. Loomult on nad reeglina rahumeelsed.

Gorilladele järgnevad veel krokodillid, jõehobud, tähnikhüaanid, leopardid ja lõvid.

Viiendas osas jõuame Austraaliasse. Olen üsna kindel, et paljud loodusesõbrad teavad, et seal elab väga mitmeid, väga omanäolisi loomi, mis selleski raamatus kinnitust leiab. Esimene “austraallane” on saarma keha, kopra saba ja pardi nokaga nokkloom, kes elab Ida-Austraalias ja Tasmaanias. Isasel nokkloomal asetseb kummagi tagajala siseküljel mürgiastel, mis on mürgine vaid paaritusajal. Astla otstarve pole zoloogidele tänaseni lõplikult selge.

Teiseks loomaks selles osas on känguru. Selgub, et punakänguru asustab Austraalia keskosa, ida-hallkänguru idaosa. Kuival maal kulgevad kängurud tavaliselt edasi kahel jalal ja tagurpidi nad liikuda ei oska, aga vees ujuvad nad kõiki jäsemeid kasutades.

Kuna juttu on Austraalia loomadest, siis loomulikult ei saa ju mööda minna koaalast. Nii ka selles vahvas raamatus. Koaala elab Ida- ja Lõuna-Austraalias. Koaala on ohustatud liik. Suured metsapõlengud ja raied on kaasa toonud koaalade arvukuse tõsise languse. Hendrik Relve reisib Austraalias 2005. aastal, kuid tasub meenutada kasvõi hiljutist suurt Austraalia metsapõlengut, milles hukkus tohutult palju koaalasid …

Raamatu eelviimane, kuues osa, viib lugeja Põhja- ja Kesk-Ameerikasse. Esimeseks loomaks on pruunkaru, kellega raamatu autor kohtub 2015 Alaskal. Selle osa teise loomaga kohtub Relve 2013. aastal Yellowstone’i rahvuspargis – ameerika piison, kes elab vaid üksikutes piirkondades Põhja-Ameerikas. Ta on Ameerika Ühendriikide rahvusloom ja ühtlasi kõige suurem imetajaliik Põhja-Ameerikas. Isaslooma turja kõrgus on kuni 2 meetrit, pikkus kuni 3,5 meetrit, kaal kuni 1000 kilo.

Kolmanda selle osas loomaga kohtub autor Costa Rica loodusreisil 2014. aasta sügisel Cano Negro looduskaitsealal. See on roheline kiiverbasilisk, kes elab vaid mõnedes Kesk-Ameerika maades. Tegemist on ju omamoodi legendaarse sisalikuga, kes vahel suudab vee peal joosta ainult vaid tagajalgadele toetudes.

Ka neljanda selle osa loomaga kohtub autor Costa Ricas. Saame tuttavaks laisikutega, kes elavad Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopilistes metsades. Huvitav on teada, et puu otsast alla pissile ronib laisik vaid korra või paar nädalas.

 

Oleme jõudnud raamatu viimase, seitsmenda osani, mis viib meid Lõuna-Ameerikasse. Esimene viimase osa loom on amazonase jõedelfiin, kellega Hendrik Relve kohtub 2010. aastal. Jõedelfiin elab Amazonase ja Orinoco jõgikonnas. Selle ohustatud delfiiniliigi keha roosakas värvus muutub astme võrra roosamaks, kui ta mingil põhjusel erutub.

Teiseks loomaks on suur-sipelgaõgija, kelle koon, keel ja küünised sobivad hästi termiidipesade rüüstamiseks. Elavad nad troopilises Lõuna-Ameerikas ja Kesk-Ameerikas. Toitub peamiselt sipelgatest ja termiitidest, kasutab allaneelatud termiitide ja sipelgate sipleghapet oma maos seedemahlana.

Kolmas lugu viib meid 2015. aastal Venezuela ljaanosse, kus autor kohtub hiidanakondaga. Üsna hirmus ja võimas “tegelane”, kes toitub loomadest, keda ta suudab kägistada ja tervena alla neelata. Ta on võimeline sukelduma kuni kümneks minutiks vee alla ja liikuma seal väga vilkalt ja osavalt. Relve kinnitab, et ta ei tea ühtegi teist suurt maoliiki maailmas, kellega oleks seotud ligilähedaltki sama palju sensatsioonilisi lugusid, legende ja õudusjutte.

2015. aastal on raamatu autor ka Galapagos saarel, kus ta kohtub elevant-kilpkonnadega, kes on range kaitse all olevad hiiglased. Nad võivad ilma toidu ja joogita elus püsida terve aasta. Isasloomade pikkus on kuni 1,8 meetrit, kaal kuni 400 kilo. Galapagose saarel/saarestikus elavad ka meri-iguaanid, keda Charles Darwin nimetas pimeduse paharettideks. Toituvad nad merepõhja vetikatest, isaste pulmarüü on detsembrist märtsini säravalt punase-rohelisekirju.

Järgmise looma kohta tõdeb Relve, et Lõuna-Ameerika reisidel on ta kõige rohkem lootnud kohata hiidsaarmast Amazonase-retkedel … Pikkuselt on ta ligikaudu inimese mõõtu ja eestimaisest saarmast üle rohkem kui kaks korda. Hiidsaarmad elavad Lõuna-Ameerika troopikas, eriti ohustatud liiki nimetatakse Brasiilias nii portugali kui mitmetes indiaani keeltes veejaaguariks.

Raamatu viimaseks loomaks on Lõuna-Ameerika suurim kaslane ehk jaaguar. 2019. aasta oktoobris õnnestub Hendrik Relval seda suursugust looma ka Pantanalis kohata. Jaaguar elab Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopikas ja lähistroopikas. Guaranii indiaanirahva keeles tähendab jaaguar kiskjat, kes tapab ühe hüppega.

Kokku 37 looma. Palju väga huvitavaid fakte ja teadmisi, kuid loomulikult ka palju isiklikke emotsioone, mida loomadega kohtumine on raamatu autorile pakkunud. Kõik need emotsioonid, mõtted ja teadmised on edasi antud ladusas ja mõnusas keeles, nii nagu Hendrik Relvele ikka kombeks. Ja otse loomulikult need suurepärased fotod, mis raamatule väärtust lisavad. Ilus ja uhke lugemine.

Lõpetan oma loo Hendrik Relve sõnadega, mis on võetud tema intervjuust Suur Eesti Raamatuklubi septembrikuu ajakirjast: “Kindlasti on minu lugudesse peidetud mingit isiklikku filosoofiat: veendumusi, hoiakuid, maailma nägemise viisi. Mõnikord, nagu raadiosarja “Kuula rändajat” puhul, olen vahel tajunud küll seda, et see on nagu teatud kohustus. Iga nädal aina uute saadete tegemine nõuab päris rohkesti vaeva ja vahel tuleb peale tüdimus. Aga siis mõtlen, et suur osa kuulajatest on vanemad inimesed, kelle sissetulekud on kasinad. Nemad endale maailmareise lubada ei saa. Viin nad siis vähemalt mõttes kodust kaugele rändama.


Scott Helman „Nonsuch Park“ (Warner Music)

Scott Helman (s. 1. oktoober 1995, Toronto) on Kanada laulja, laulukirjutaja, kes avaldas oma debüüt-EP „Augusta“ 2014. aastal (sellel oli kokku 3 laulu), samal aastal ilmus veel üks EP ehk „Songs for Friends“ (ka sellel oli 3 laulu). Nendele järgnesid veel EP’d: „Sporify Sessions“ (2016, kokku 7 laulu)) ja „Hang Ups“ (2018, ka sellel on kokku kolm laulu, üks neist kannab pealkirja „Dostoevsky“!).

2017 avaldas noor laulja ka debüütalbumi „Hotel de Ville“. Ta on kandideerinud mitmele JUNO muusikaauhinnale (2016 parim uustulnuk, 2018 parim laulukirjutaja, parim popmuusika album, 2019 parim video, 2020 parim singel (“Hang Ups”)).

Helman on sündinud ja kasvanud Torontos. 2013 lõpetas ta Earl Haigi Keskkooli. 10. sünnipäevaks sai poiss kingituseks kitarri ja 14. eluaastaks teadis ta, et tahab saada professionaalseks muusikuks. Juba 15-aastaselt oli tal taskus leping firmaga Warner Music Canada, ja ta alustas tööd tuntud laulukirjutajatega, nagu näiteks Simon Wilcox ja Thomas “Tawgs” Salter.

2014 ilmus noore artisti esimene singel “Bungalow”, seejärel juba ka esimene EP “Augusta”. Pärast seda andis ta kontserte koos Tegan and Sara, Shawn Mendes’i, Walk Off the Earth’i ja Vance Joy’ga. 2015 oli Helman Walk Off The Warth’i soojendusartistiks USA’s ja Euroopas, samal aastal oli ta ka soojendusartistiks Matthew Good’ile Kanadas.

2017 ilmus Helmani debüütalbum “Hotel de Ville”. Seejärel jällegi mitmeid kontserte Kanadas, esinemine JUNO muusikaauhindade jagamisel jne. 2018 kutsus Vance Joy teda soojendusartistiks Kanadasse ja Euroopasse. Pärast esinemisi Euroopas ilmus ka uus ja edukas singel “Hang Ups”, millest ilmus ka uus versioon, milles lõi kaasa Hispaania laulja Blas Canto (“Hang Ups” ongi Helmani seni edukaim laul, mis Kanada singlimüügitabelis tõusis 2018 lausa teisele kohale).

2019 esines Scott Helman USA’s, ta oli Dean Lewis’e soojendusartistiks, kuid samal aasta käis Helman ka esimesel päris omal kontsertturneel Kanadas. Ilmus uus singel “Everything Sucks”, mis oli kirjutatud Helmani jaoks keerulistel aegadel, kui noor laulukirjutaja otsis laulu, mis tõstaks tema meeleolu kõrgemale. Ja kui ta sellist lugu ei leidnud, siis kirjutas ta selle hoopis ise.

Selle aasta (2020) alguses ilmusid uued singlid – “Wait No More” ja “Papa”, mis jõdsid loomulikult ka Helmani teisele albumile “Nonsuch Park”.

Uus album “Nonsuch Park” (kahjuks ei oska öelda, kas uue albumi pealkiri viitab maailmakuulsale pargile Inglismaal, mille rajas Henry VIII) on samuti lühike, kokku vaid 26. minuti jagu muusikat, kuid ega alati polegi olune maht, pigem ikka kvaliteet ja meeleolu. Ja Scott Helmani uus album on tegelikult igati põneva helimaailmaga popiplaat, millel on tõepoolest ägedat ja meeldejäävat poppi nagu näiteks ka singlina ilmunud “Wait No More” (see lugu, meloodia ja saundid hakkavad üsna kegelt “kummitama”), “Everything Sucks”, “True Crime” (see on jälle väga huvutavat ja põnevate harmooniatega), veidi hiphopilikum on lugu “Afraid of America”.

Unistavaid ja unelevaid lugusid on ka “Good Problems”, “EVERGREEN” (jällegi suurepärase meloodiaga lugu) ja uue albumi viimane lugu, igati ilus “Papa”, mis on ka singlina ilmunud. Scott Helmani hääl on selline pehme ja omamoodi õrn, kuid see on hääl, mis paneb kuulaja kuulama. On ka selliseid ägedaid muusikalisi “vahepalasid”, muusikalis “hetki”, näiteks “(nonsuchpark)”, “(california)”, “(meetagain).

Kuula ise ka:

https://scotthelman.lnk.to/nonsuchparksaFB

 

Scott Helman "Wait No More"


Aino Pervik “Paula ja Joosep. Paula ja õuelapsed” (Tänapäev)

Varem elas Paula pere väikeses alevikus. Nüüd elab Paula pere juba kolmandat päeva linnas. Paulaga ühes majas elab Joosep, kellega Paula sai tuttavaks eelmises raamatus.

Joosepi kodu on ülemisel korrusel otse Paula kodu peal. Paula ja Joosepiga ühes trepikojas elab Kolemees. Kolemees räägib üksi kõva häälega, vannub ja sõimab endamisi. Kolemees ajab lastele hirmu peale. Suures majas elab ka teisi lapsi. Kõik nad käivad õues mängimas. Paula ja Patrik teevad tutvust õuelastega uues kodus.

Alles see oli, kui sain rääkida raamatust “Paula lõpetab lasteaia. Paula läheb linna elama”. Ja nüüd juba teine raamat, milles jällegi kaks vahvat lugu. “Paula ja Joosep” ilmus esimest korda 2001. aastal, “Paula ja õuelapsed” 2002. aastal.

Paula-lugusid on ilmunud veel ja äkki ilmuvad need nüüd ka kõik uuesti – “Paula jõulud” (2001), “Paula õpib emakeelt” (2002), “Paula ja Patrik” (2003), “Paula käib poes” (2003), “Paula läheb piknikule” (2003), “Paula mängib” (2003), “Paula päästab Kassiopeiat” (2003), “Paula viiakse haiglasse” (2003), “Paula lumememm” (2005), “Paula läheb külla” (2005), “Paula raamatukogus” (2005), “Paula aabits” (2007), “Paula sõidab kevadet vaatama” (2008).

Esimeses loos “Paula ja Joosep” saame teada, et Paula ja Joosep elasid ühes ja samas linnas, ühel ja samal tänaval, ühes ja samas majas, kuid kumbki elas oma kodus. Paulal oli väike vend Patrik, keda hüüti ka Patiks, Joosepil oli suur vend Ignas. Joosep oli selles majas elanud sündimisest saadik, Paula läks sellesse majja elama kaks päeva tagasi. Seal oli nüüd Paula uus kodu. Paula vana kodu oli Järvispeal, sellest saime lugeda eelmisest raamatust.

Edasi loeme Paula isast, kes vanas kodus käis klaasivabrikus tööl. Äkki pandi vabrik seisma, mistõttu tuligi Paula pere linna elama, et isa saaks tööl käia, saada palka ja pere eest hoolitseda. Isa vaatas nüüd pabereid läbi. Paula ema on apteeker. Apteeker on see, kes tunneb ravimeid ja ta võib isegi ravimeid teha, näiteks köharohtu, nina-, silma- ja südametilku. Paula ema ei ole leidnud linnas ühtegi apteeki, kus oleks mõni apteeker puudu, mistõttu hakkab Paula ema oma pere eest hoolitsema kodus.

Paula pere elas juba kolmandat päeva uues kodus. Oli õhtu, väljas sadas vihma, raadio mängis tasakesi ilusat muusikat. Nii tasa, et see ei segaks isa tööd. Isa istus suures toas kirjutuslaua taga, uuris oma tööpabereid ja tegi rehkendusi. Paula, Patrik ja Kiki olid kõik kolmekesti köögis ja ajasid emaga juttu. Paula ja Patrik rääkisid, Kiki lõi nurru, sest tema oli ju kass. Ema tegi õunakooki, kusjuures õunad olid vana kodu aiast kaasa võetud. Uues köögis oli kõik hästi puhas ja korras. Paulale meeldis niiviisi.

Äkki helises uksekell. Paula ja Patrik jooksid esikusse. Ema tuli neile järele ja tegi ukse lahti. Ukse taga seisis Joosep, kes ütles, et neil ei ole kedagi kodus ja kas ta tohib natuke nende juures olla. Paula ütles, et Joosep on see poiss, kes eile õues oli ja nad on juba tuttavad. Ema lubas Joosepil nende juures olla.

Paula kutsus Joosepi enda tuppa, sest tal oli üks hea mäng. Lauamäng nuppude ja täringuga, kuid mängust head välja ei tule, sest Patrik ostsustas täringu ja ühe mängunupu endale võtta. No õnneks sai emal valmis ka õunakook, kõik kutusti kööki seda sööma. Kõik kiitsid ema tehtud suurepärast õunakooki, kuid Patrikul kukkus koogitükk laua alla. Tal olid ju täring ja mängunupp peos, mistõttu ei saanud ta ka korralikult süüa. Küll üritatakse Patrikul täringut ja nuppu välja meelitada, juttu on isegi peoleost, kuid …

Pärast sööki pannakse Patrik voodisse. Isa hakkas talle unejuttu rääkima. Paula väikevend jäi magama, kuid nüüd pidi magama minema ka Paula. See tähendas seda, et ka Joosep pidi minema hakkama. Joosep arvas, et küllap on tema vendki juba kodus. Välisukse juures jäi Joosep seisma ja palus Paula isal vaadata, ega äkki Kolemees trepi peal ei ole. Joosep kinnitas, et Kolemees oli trepikoja hirm, kes elas kõige ülemisel korrusel. Kolemees rääkis üksi kõva häälega, mõnikord sõimas teisi inimesi ja oli kõigi peale vihane. Paula isa vaatas trepikotta, kedagi polnud näha. Joosep palus, et Paula isa ei paneks ust kinni enne, kui ta kodus oli. Joosep jõudis koju.

Paula ema oli nüüd segaduses, kes see Kolemees on! Välisuks oli veel lahti, kui oli kuulda, et keegi tuli trepist üles. See oligi Kolemees, kes tuli trepist üles ja vandus valjusti: “Kuramuse varganäod. Jah! Just!” Paula isast Kolemees välja ei teinud, astus mööda treppi edasi, siis oli kuulda, kuidas ta üleval oma uksest sisse läks. Paula ei julgegi nüüd magama minna, sest ka tema kartis Kolemeest. Ja miks pidi Kolemees just nende majas elama. Ema ütles, et kõik peavad kuskil elama, kõigil on kuskil kodu. Paula läks nüüd ilusasti pesema, puges oma mõnusasse puhtasse voodisse, võttis kaisukaru kaissu ja isa luges talle unejuttu. Paula jäi magama.

Järgmisel hommikul istus Paula oma toas akna all laua taga ja joonistas päkapikukodusid. Äkki kuulis Paula akna taga krõbinat. Akna taga kõlkus mingi asi. Paula tegi akna lahti ja tõmbas kõlkuva asja tuppa. See oli väike korv, millel oli pael küljes. Korvi sees oli tilluke õlest lind, kellele oli niidiga kaela seotud pisike paber, millel oli kirjas PEOLEO. Paula ja Patrikule linnuke meeldis, eriti Patrikule. Äkki oli korv kadunud ja ülal tegi keegi Joosepi häälega: “Peoleo! Peoleo! Peoleo!” Paula tahtis juba akna kinni panna, kuid korv tuli uuesti. Nüüd oli selles kiri, milles Joosep kutsus Paula enda juurde.

Paula läkski Joosepi juurde, kuigi trepikojas oli ka veidi hirmus, kuid Joosepi juures lepiti kokku, et korvpostiga peetakse ühendust ka edaspidi. Ja selle loo lõpuks kirjutas Paula veel ka vahva kirja koer Pontule, kes elas maal vanaema ja vanaisa juures.

Raamatu teine lugu on “Paula ja õuelapsed”, mis algab sellega, et meenutatakse, kuidas Paula oma ema ja isaga väikeses alevikus elasid, kuidas ta nüüd linnas elas, kuidas ta kirjavahetust peab. Selgub, et Paula oli kirjutanud kolme päeva jooksul koer Pontule juba kaks kirja. Pontu elas vanaema ja vanaisa juures maal. Pontu lugeda ei osanud, kuid vanaema luges kirjad talle ette.

Pärast hommikusööki läksid Paula ja Patrik õue. Seal olid kaks tüdrukut, kes mängisid keksu. Paula küsis luba mängu minna ja tüdrukud olid sellega nõus, kuigi väikest Patrikut mängu ei võetud. Tüdrukute nimed olid Triin ja Marge, kuid varsti tulid õue veel ka Janek ja Arts, kes oli hiljuti maalt tagasi tulnud. Õue tuli ka Joosep, kellega me oleme veidi juba tuttavad. Ainult Meelikest ei olnud, sest tema oli Prantsusmaal. Nüüd saame lugeda ka sellest, mida lapsed suvel olid teinud.

Korraga hüüdis Marge: “Prügikollid tulevad!” Lapsed jooksid peitu. Peidupaik oli garaažide ja müüri vahel. Sealt paistis kogu hoov ära, kuid hoovist peidupaika ei paistnud. Esialgu ei lubanud Arts ja Janek Paulal ja Patrikul peidupaika tulla, kuid tüdrukud ja Joosep olid kindlad, et ka Paula ja Patrik võivad peidupaika tulla ja seal olla. No Paula ja Patrik pidid andma ka vande, et nad kellelegi peidupaigast ei räägi.

Seejärel saame teada, kuidas lapsed otustavad prügikolle narrida, ja loomulikult saadetakse seda tegema väike Patrik. Seetõttu lähevad Paula ja Arts riidu, sest Paula kaitseb oma väikest venda. Veidi hiljem lobiseb Patrik emale välja selle, kus asub peidupaik, ja kui veidi hiljem tulid õuele kajakad, siis arvasid lapsed, et suur parv linde saabus seetõttu, et Patrik oli vannet rikkunud.

Sama päeva õhtul kirjutas Paula vägagi lõbusa ja lühikese kirja. No ja teadagi kellele, ikka Pontule.

Sellised kaks lugu selles vahvas lasteraamatus. Lihtsad ja arusaadavad lugeda väiksematele raamatusõpradele, igati argised juhtumised ja lood, veidi huumorit, veidi põnevust jm.

Vahvad ja omanäolised pildid on joonistanud Piret Raud.

 


Grigori Oster „Kõrgem kommiteadus. Kommisömiootika algajatele ja edasijõudnutele“ (Varrak)

„Täna sööme komme, homme sööme komme, komme sööme ülehomme …” Nii kõlab tuntud lastelaul. Ent kui me seni oleme söönud komme üsna suvaliselt, siis tänu „Kõrgemale kommiteadusele” on sellel tegevusel nüüdsest ka teaduslik mõõde!

Käesolev raamat keskendub kommisömiootikale ehk kommide söömise teadusele. Selle autoriks on vene lastekirjanik Grigori Oster. Just tema nutikal juhatusel heidame pilgu kirevasse kommimaailma, saame teada kommide söömise põhitarkused ja jaotamispõhimõtted ning õpime vajadusel ka komme remontima!

Oster küsib: „Mida vajab inimene igapäevaelus rohkem? Kas maitsetuid hambaid või magusaid komme?” Ja vastab ise: „Igaüks, kel tuleb valida kommide ja hammaste vahel, valib kommid. Ja tal on kahtlemata õigus.”

Iga peatüki lõpus täiendavad maailma juhtiva kommisömiootiku koostatud käsitlust küsimused, ülesanded ja laboratoorsed tööd.

„Kõrgem kommiteadus” on oodatud külaline iga tõelise kommisõbra raamaturiiulil. Lugege ja te ei kahetse!

Grigori Osterit peaksid paljud eestlased teadma ka kui pärdikupiiga ja boamaoseiklustest rääkivate multifilmide autorit, kes on olnud ka mitmete teiste animafilmide stsenarist. Kes ei mäletaks multifilme “Harjutused sabale” (1981) ja “38 papagoid” (1976). Kuid Oster on ka suurepärane lastekirjanik, kellelt on eesti keeles ilmunud varem mitu vägagi vahvat lasteraamatut – “Pifi seiklused” (2000), “Pifi uued seiklused” (2000), “Kahjulikud nõuanded” (2006), “Õuduste kool” (2010 ja 2017), “Muinasjutt pisiasjadega” (2012) ja “Vallatu matemaatika” (2016). Kõik on igati lahedad, mõned neist üsnagi omanäolised, omapärase huumoriga, mistõttu sobivad need lugemiseks suurepäraselt ka täsikasvanutele.

“Kõrgem kommiteadus” algab teatega, et kui oled selle raamatu ostnud, kingiks saanud või lihtsalt lugemiseks laenanud ja omanikule tagastamata jätnud, siis oled omandanud eluaegse õiguse saada igal aastal komme kirjastuselt Rosmen. Siin on isegi aadress, kust neid komme saada, kuid üks aga on ka, aastas jagatakse välja vaid üks komm … Mine võta nüüd kinni …

Seejärel juba esimene peatükk ehk esimene õppetund “Hambad ja kommid”. Lugejale öeldakse et ta hakkab õppima uut ainet – kommisömiootikat, see tähendab kommisöömist. Kommisömiootikaga jääb lugeja tegelema kogu elu, kuni kõik hambad välja on kukkunud. Kusjuures, mida paremini lugeja seda ainet õpib, seda kiiremini nad välja kukuvad. Siin on juttu ka hambulistest kolmemeestest, hämmastavast avastusest, et kommide söömiseks polegi hambaid vaja, sest neid saab ka imeda. Ja samas on kommisömiootikul suus paar hammast ikkagi, mistõttu saab ta nii imeda kui ka närida komme. Selles peatükis on kommistest ja hammastest veel väga palju humoorikat juttu, näiteks sellest, et võrreldes hammastega, on kommidel mitmeid eeliseid – komme pole tarvis iga päev hambaharja ja pastaga puhastada ja kommid ei valuta kunagi. Üks asi on veel eeliseks, keegi ei roni lugejale suhu, et mõnda kommi natuke puurida. Esimese peatüki lõpus on ka humoorikaid küsimusi ja ülesandeid ja üks laboratoorne töö, ja tegelikult on küsimused, ülesanded ja laboratoorne töö iga peatüki/õppetunni lõpus.

Raamatu teine peatükk/teine õppetund on „Milleks on komme vaja“. Selles on juttu elukogemusest, kui inimkond kommidega esmakordselt kokku ouutus, ei teatud, mis nendega peale hakata. Inimesed kõndisid ümber kommide, vaatlesid neid igast küljest, imestasid ja küsisid üksteiselt: mis asjad need on? Saame lugeda, et kõik kasutasid komme valesti. Selle asemel, et maiustada, tegid naised neist keesid, kandsid kaelas. Mehed loopisid kommidega metsikuid loomi ja üksteist. Mõned sidusid kommide külge nööri, keerutasid neid pea kohal. Teised lihtsalt istusid ja koostasid kommidest igasugu mustreid. Selles õppetunnis saame teada, mida tegid kommidega maaharijad, mõtlejad, arstid, teadlased, kuni lõpuks üks väike laps otsustas kommi suhu panna – see oli ajalooline sündmus, sest inimkond oli jõudnud selgusele, kuidas komme kasutada. Tuli välja, et kõige targem, mida kommidega teha saab, on need suhu panna.

Kolmas õppetund kannab pealkirja „Kommide maailm“, milles on juttu kommiga metslasest, paeluvate kohtumiste maailmast, ökoloogilistest niššidest, ootamatust avastusest (mõnikord on võimalik avastada komm omaenese taskust, kuid sellel, kes tahab ühekorraga näha palju kõikvõimalikke komme, oleks targem minna mõnda lähimasse kommipoodi, seal on neid lademes), valimise ootusest, erutavast hetkest, hüvastijätust igaveseks, kergest lahkumisest, üksildasest südamest, magusast seltsimehest jpm.

Neljas õppetund on „Kommide jaotamine“. Üks kommisömiootika olulisemaid ülesandeid on kommide jaotamine ... juba meie ajastu alguses õppisid inimsed jaotama komme omadeks ja võõrasteks. Omal ajal oli see küllaltki kasulik avastus. See oli abiks rahu tagamisel, aitas lõpetada mõttetud vaidlused, tülid, kaklused ja isegi sõjad, mis ikka ja jälle eri riikides teadmata omanikuga kommide pärast tekkisid. Edasi loemegi erinevatest kommide jaotamise viisidest, nii uuest meetodist, puhtast südamest, ebaõiglasest jaotusest, õiglasest meetodist, neljast kuhjast, iiristest, karamellidest, dražeedest, šokolaadikommidest.

Viies õppetund on „Lutsukommide ehitus ja mõju“. Kui teadlased olid kõik olemasolevad kommid nelja kuhja ära jaotanud, tuli välja, et see pole veel kõik. Tuli edasi jaotada. Iirised jaotusid heledateks ja tumedateks. Šokolaadikommid sellisteks, millel on vedel täidis, ja sellisteks, millel on kõva. Ja nii edasi. Selgus seegi, et vahel esineb täidisega karamelle, aga vahel ilma täidiseta. See-eest on viimased täiesti läbipaistvad. Sellistele panid teadlased nime „lutsukommid“, ja hiljem selgus, et tavalistest lutsukommidest tuleb eraldada need, millel on pulk sees. Loeme sellestki, kuidas lutsukomme õigesti imeda ja lutsutada, mida lutsukommidega tohib teha, mida mitte.

Kuuendas õppetunnis saame lugeda pikalt ja põhjalikult kommide väljasülitamisest, seitsmendas õppetunnis aga kommide nimedest (kaunid meloodilised komminimed, poeesia suus, kirsimaitseline komm, jalakesed ja koer jpm), kaheksandas õppetunnis tutvume kommipaberitega (selgub, et komme on enne uinumist palju kasulikum lugeda kui passida hilise õhtuni teleka ees, et paljud koguvad kodudesse terveid kommide raamatukogusid, ja laenavad alati lugemiseks teistele, et kommi on raske süüa, kui tal on paber ümber, et värvilisi kommipabereid on vaja selleks, et laste tähelepanu endale tõmmata, et tänapäeva teadus on kindlalt veendunud, et kommipaberites ei ole midagi halba).

Ja neid humoorikaid õppetunde on selles raamatus veel mitmeid, kokku ju lausa 17 õppetundi! Üheksas õppetund peatub kommide remondil, kümnes looduslikul valikul, 11. peatükk tutvustab lugejale kommide värvimist, 12. peatükk on pidulikust kommide üleandmisest (kangelasteod, tõelised vägitükid, sõjamedalid, lipud ja trummid, rivisammul, parimatest parimad, paraadi komandör, esimene järk, väljateenitud lutsukomm, ordenid pulga otsas jpm), 13. peatükk on kommide osakestest, 14. peatükk räägib kommi kolmest olekust.

Kolm viimast õppetundi on kooselust kommidega (kommid ja inimesed on ammuilma teineteisega harjunud, õppinud elama ühel ja samal planeedil rahus külg külje kõrval nagu lahked üksteisest lugupidavad naabrid, kuigi inimesed söövad komme, suhtuvad kommid sellesse rahulikult, ilma paanika ja solvumiseta, aga mis juhtuks siis, kui kommid sööksid inimesi?), kommide omadustest ja nähtustest (selgub, et kahjuks kommid tõenöoliselt siiski ei oska meiega rääkida, ja ei oska nad ka ujuda, kuid kust kommid tulevad?) ja kommide tootmisest.

Viimane õppetund lõpeb huvitava mõttega – igast riigist võib leida mõne riigitegelase, kes aina korrutab: „Milleks nii palju kommivabrikuid?“ Parem paneme püsti ühe väikese tehase, kus toodetakse vitsu. Ja hakkame lastele vitsa näitama. Et nad kommi ei paluks.“ Kas kommisömiootika teadus suudab sellisele tegelasele anda väärilise vastulöögi? Jah. Ta suudab.

„Vits,“ vastavad teadlased, „on kahtlemata väärtuslik ja vajalik asi. Ilma selleta võivad lapsed ülekäte minna. Kuid ka kõige kõvem vist ei asenda mitte kunagi ja mitte kusagil lihtsat, tavalist kommi. See on ammuilma ajaloos kinnitus leidnud, sada korda äratõestatud teaduslik fakt.“

Selline raamat on see kommisöömise raamat ehk „Kõrgem kommiteadus“. Mulle tundub, et see on lugemiseks mitte pere kõige väiksematele, pigem koolilastele, sest Grigori Osteri huumor on veidi krutskeid täis, mistõttu tuleb tema tekste lugedes ka kaasa mõtelda. Ja teisalt võib ju selline omamoodi huumoriga raamat sobida suurepäraselt ka mõnele lapsemeelsele (heas mõttes ...) täiskasvanule.

Väga ägedad pildid on joonistanud Ulla Saar.


Wafia „Good Things“ (Warner Music)

Kui Sulle meedlib kuulata R&B-hingamisega head poppi ja nn EDM’i, siis on kindlasti hea valik selleks 27-aastase Austraalia lauljatari/laulukirjutaja Wafia uus EP „Good Things“. Minu jaoks artist, kellest ma varem kuulnud polnudki, kuid „Good Things“ sobis ka minu kõrvale suurepäraselt, kuna sellel on palju ka selliseid ilusaid ja kõrvapaitavaid meloodiaid, vägagi põnevaid ja huvitavaid harmooniaid, lauljataril on suurepärane hääl ja esitus on mõnus ning naiselik. Mulle endale meeldisid tema esitatud ilusad laulud „How To Lose A Friend“ ja „Flowers & Superpowers“.

Aastate jooksul on Wafia laulnud ka paljude teiste artistide lauludes, näiteks Austraalia muusikaprodutsent ja muusik Charles Murdoch, Austraalia muusikaprodutsent ja muusik Ta-ku (õige nimega Regan Mathews), USA räppar ja laulja Hak (õige nimega Hakeem Lewis), USA DJ ja produktsiooniduo Louis the Child, Kanadast pärit Ekali jt. Ühes intervjuus küsiti, kellega Wafia tahaks koostööd teha, siis vastas ta, et tahaks teha muusikat koos SZA, legedaarse Brian Eno ja Kacey Musgraves’iga.

Wafia Al-Rikabi (s 4. augustil 1993 Hollandis) on Austraalia lauljatar, laulukirjutaja, kelle juured on Iraagist-Süüriast. Lauljatar on ütelnud, et ta on tõeline maailmakodanik, kes sündinud Hollandis, kuid elanud Uus-Meremaal, Kanadas, USAs ja Austraalias, kuna tema vanemad liikusid ringi, lauljatari isal on mitmeid restorane erinevates maailma paikades. Nii on ka kõik lauljatari õed-vennad sündinud erinevates riikides.

Esialgu õppis Wafia ülikoolis biomeditsiini. Wafia on ütelnud, et ta käis ülikoolis ja oli üsna kindel, et tema tulevane elu on seotud arstiteadusega, kuid võta näpust. Teisel kursusel tundus talle, et on kuidagi igav ja ta hakkas lugusid kirjutama … edasi läksid asjad just nii, et muusika tõusiski tema elus esikohale. Wafia läbimurdeks kujunes cover Mario laulust “Let Me Love You”, mis kogus SoundCloudis 5 miljonit kuulamist.

Seejärel sõlmis lauljatar lepingu independent-plaadifirmaga Future Classic ja õige varsti ilmus ka debüüt-EP “XXIX”. Sellelt ilmus ka edukas singel “Heartburn”, mille produtsendiks oli austraallane Ta-ku. Lugu kiitis ka Pharrell Williams, kes mängis seda ka oma raadiosaates Beats 1.

Märtsis 2016 ilmus Wafia singel “Window Seat”, mille produtsendiks oli Thomston Uus-Meremaalt. Augustis 2016 ilmus koostöös Ta-ku’ga EO “(m)edian”. See EP jutustas kompromisside tegemisest suhetes, kusjuures Wafia ja Ta-ku rääkisid mõlemad oma loo. 2017. aasta lõpus ilmus veel üks singel ehk “Bodies”. See valmis siis, kui Wafia sai teada, et tema perekond ei saanud Austraalia sisserändeks pagulase staatust, see mõjutas sügavalt selle loo sõnu. 2018 ilmus uus EP "VIII".

Wafia ilmunud EPd:

“XXIX” (2015)

“(m)edian” (2016)

“VIII” (2018)

“Good Things” (2020)

Viimati mainitud uuelt EP’lt on ilmunud singlitena “Pick Me” ja “Hurricane”, mis tegelikult on mõlemad igati ägedad popilood, milles ka kübe R&B’d on lisatud.

Wafia on uue EP lauludel on ka kaasautoreid - Caroline Ailini (tema on teinud varem koostööd ka Dua Lipa, Julia Michaelsi, Selena Gomezi, Lauviga), Sarah Aarons (tema koostööpartnerid on olnud Zedd, Demi Lovato, Camila Cabello) ja Trey Campbell (tema koostööpartnerid on olnud Bebe Rexha, Ella Mai, Hailee Steinfield).

Lauljatar on ütelnud, et tal on vaja muusika kirjutamiseks seda õiget tunnet ja seejärel tuleb see õige tunne lihtsalt laulu üle tuua, kõlagu see siis las laulu refräänis või terve loo ülesehituses. Wafia on maininud sedagi, et ta laulud jutustavad enamikus inimestest, kellega ta on kohtunud või kokku puutunud.

Kuula ise ka:

https://wafia.lnk.to/GoodThingsEP

Wafia "Butterflies" (Live from Barefoot Studio)


Otfried Preussler „Meil Kilplas“ (Eesti Raamat)

Tõsilood kilplaste elust linnakirjutaja Jeremias Punktumi ülestähenduste järgi. Meil Kilplas juhtus viimaste aastate jooksul nii hirmus palju kummalisi asju, et oleks päratult kahju, kui need unustusse vajuksid. Seepärast otsustan mina, endine linnakirjutaja Jeremias Punktum, neist juhtumustest tähtsaimad järeltulevatele põlvedele edasi anda. Ma panen need tõepäraselt paberile, ei luuleta midagi juurde, ei jäta midagi vahele ega tee midagi ilusamaks. Niipalju hakatuseks! Mida Kilpla elanikud ka ette ei võta, kõik kipub kiiva kiskuma. Siit saad lugeda, kuidas nad kotiga valgust püüdsid ja soola külvasid, kuidas raekoja kella järve peitsid ja lõpuks linna maha põletasid.

Kilplaste põnevasse maailma aitavad pilgu heita Thorsten Saleina seikluslikud värvipildid.

Tuntud saksa kirjaniku Otfried Preussleri loomingust oleme laste rõõmuks hiljuti välja andnud ka röövel Hotzenplotzi lugude uue, värvipiltidega väljaande neli raamatut ning ainult Hotzenplotzi parimatele sõpradele Martin Vergi „Rangelt salajase röövli käsiraamatu“, mida vajab igaüks, kes röövlielu saladustesse sukelduda tahab!

Nii tutvustab raamatut kirjastus Eesti Raamat.

Kohe alguses pean tõdema, et Otfried Preussleri laste- ja noorteraamatud on tõepoolest ajatud ja legendaarsed, sest lisaks Kilpla-lugudele ja röövel Hotzenplotzile on Preussleri sulest pärit ju ka “Väike nõid”, “Krabat”, “Toomas Hernetont”, “Untslimütsi Ärbi” jt. populaarsed raamatud. “Meil Kilplas” ilmus esimest korda eesti keeles ka 2003. aastal ja selle raamatu piltide autoriks oli Erich Hölle. Tõlkijaks Eve Sooneste, ja just tema tõlge on ka seekordses raamatus. Värviküllased ja suurepärased pildid on seekord joonistanud Thorsten Saleina, kes on joonistanud uuesti ka röövel Hotzenplotzi raamatud, mis on ka eesti keeles üsna hiljuti ilmunud.

Otfried Preusler oli saksa lastekirjanik, kes elas aastail 1923 – 2013. Tema raamatuid on ilmunud terves maailmas üle 50 miljoni eksemplari ja neid on tõlgitud 55 keelde. “Meil Kilplas” ehk “Bei uns in Schilda” ilmus algupäraselt juba 1958. aastal.

F.R.Kreutzwald ja kilplased

Kilplased peaksid olema tuttavad ka eestlastele, sest juba F.R. Kreutzwald kirjutas kilplastest. 19. sajandil olid Saksamaal levinud kirjatööd/kirjutised, mis pilkasid mingi Saksamaa piirkonna elanikke ning nende võimeid ja kombeid. Kreutzwald võttis Schilda linna kohta käiva paskvilli, jutustus ümber, pani enda poolt juurde ja avaldas selle. Saksakeelne sõna “das Schild” tähendab tõlkes “kilp” ja siit tuli Kreutzwaldil sõna “kilplased”. See omakord jäigi eesti keelde, mis vihjab rumalale inimesele, kes enne teeb ja seejärel mõtleb. Esmakordselt ilmus teos eesti keeles juba 1857.

Eno Raua lastepärane ümberjutustus on ilmunud 1962, 2000 ja viimati 2016 (see ilmus kirjastuselt Tänapäev, väga uhkes ja suures köites, Priit Pärna joonistustega). Priit Pärna koomiksiraamat “Kilplased” ilmus 1977. Aastal 2004 ilmus kirjastuselt Varrak jutukogu “Kilplased”.

Tagasi Ottfried Preussleri raamatu “Meil Kilplas” juurde. Kilplas juhtus viimaste aastate jooksul nii hirmus palju kummalisi asju, et oleks päratult kahju, kui need unustusse vajuksid. Seepärast otsustas selle raamatu jutustaja, endine linnakirjutaja Jeremias Punktum, neist juhtumistest tähtsamaid järeltulevatele põlvedele edasi anda.

Mis koht see Kilpla oli?

Hakatuseks saame teada, et Kilpla linnake paiknes kahe oja, Suure ja Väikese Kilpoja ühinemiskohal. Jeremias Punktum ütleb paiknes, sest seda linnakest ei ole enam. See põles kaheksa aasta eest kuni alusmüürideni maha. Linnakese panid põlema linnakese elanikud ise. Miks ja kuidas – sellest lubatakse lugejale hiljem rääkida.

Loeme Kilplast edasi. Juttu on kõrkjatega ääristatud järvest, järsust ja üsna hõreda metsaga Kilpmäest, mille tipust avanes ilus vaade kogu linnakesele. Juttu on ka pühale Damianile pühendatud pisikesest puust kirikust ja raekojast. Kilpla oli igast küljest müüridega ümbritsetud. Sisse sai neljast väravast: Järveväravast, Soolaväravast, Lõunaväravast ja Seaväravast.

Kilplas elas enne selle maha põlemist 367 inimest. Neist umbes veerand olid mehed, ülejäänud moodustasid naised, lapsed ja noorukid. Iga linlane pidas mingit ametit, kuid neil oli ka midagi ühist: käsitöö kõrval tegelesid nad innukalt põllundusega ja harrastasid loomakasvatust. Nii ühel kui teisel oli linna ees oma maalapike ning kodus karjalaut ja küün. Lisaks oli kõigil maja ees esinduslik sõnnikuhunnik, mis andis Kilpla tänavatele tõelise heaolu hõngu.

Koduloomi oli linnas palju ja erinevaid, ainult kasse ei olnud. Kassidel ei olnud nende juures eluõigust. Kunagi ammu oli Kilplasse tulnud üks vana mustlane ning ennustanud linlastele, et linnake leiab hirmsa lõpu! Suitsupilvedes saab ta hukka ning järele ei jää muud kui rusuhunnik. Ja selle õnnetuse põhjuseks on – kass! Veel samal päeval ajasid elanikud kassid Kilplast välja – nii mustad kui valged, hallid, pruunid ja laigulised – kõik! Sellest ajast saadik oligi Kilpla ilma kassideta, kuig hiljem selgub, et õnnetuses ei olnud süüdi mitte kass, vaid hiirekoer ... kuid, kas see ikka oli koer ...

Kilpla vanaisad ja vanaemad

Seejärel loeme Kilpla elanike vanaisadest, kes olid nii erakordselt targad inimesed, et isegi kõige õpetatumad professorid olid nendega võrreldes armetud vusserdised. Tookord oli Kilpla kõigi inimeste hulgas ääretult lugupeetud. Vanaisade poole pöördusid keisrid ja kuningad, vürstid ja hertsogid, kui nad mõnes keerulises küsimuses abi vajasid. Ühel hetkel hakati erinevatesse õukondadesse saatma lausa isiklikku kilplast. Mehed kilplased reisisid tervesse maailma. Kilpla elanike vanaemad jäid esialgu laste ja majateenijatega linnakesse maha ning hoidsid majapidamisel silma peal.

Vanaisad teenisid võõraid härrasid nii sõna kui teoga. Nad teenisid palju raha ja Kilplal läks hästi, sest vanaisad saatsid kogu teenitud raha koju. Vähemalt võiks arvata, et Kilplal läks hästi, kuid tegelikult ...

Edasi loemegi Kilpla elanike vanaemadest, kes kirjutasid võõrsil olevatele Kilpla meestele kirja. Selles selgus, et Kilplas olid asjad halvasti, kui mehed ära olid. Teenijatüdrukud olid laisad, sulased tõrksad, põldudel läks vili hukka, loomad olid hooletusse jäetud, laudad olid mustusest ja kahjuritest tulvil, tänavad ja teed lagunesid, tarad ja katused olid katki, lasped kasvasid naistel üle pea. Kilpla naised kutsusid mehi tagasi peetripäevajärgseks pühapäevaks.

Tarkus on kurjast, lollus on hea ...

Ja mehed! Mehed tulidki Kilplasse tagasi. Koguneti turuplatsile nõupidamispärna alla, sest endine kord tuli ju ometigi jalule seada! Arutati ja peeti nõu, kuni jõuti otsuseni, et kogu õnnetuses on süüdi nende tarkus! Lahendusena tuleks tarkus igaveseks ajaks varna riputada ja edaspidi tuleb mängida lolle! Selle ettepaneku tegi raamatu jutustaja vanaonu. Kilpla mehed võtsid nädala mõtlemiseks ja otsustamiseks. Selle nädala jooksul tegid Kilpla naised meestele head sööki, kuid oli ka neid naisi, kes meestega näägutasid ja pahandasid, oli ka neid naisi, kes tegid head sööki ja riidlesid.

Nädal hiljem tõotasid Kilpla mehed – vanaisad -, et nad on aru saanud, et tarkus on suur pahe. Kõik kilplased, nende lapsed ja lapselapsed peavad sellest hetkest alates olema igavesti narrid ja käituma nagu narrid. Nüüd tegid kunagi nii targad kilplased meelega ühe lolluse teise otsa. Kilplaste vanaisad lausa ületasid iseennast uute vempude väljamõtlemises ning üks oli totram ja sõgedam kui teine. Samal ajal Kilpla lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed ei tundud end tolles narrirollis kunagi mugavasti. Kõik inimesed arvasid, et kilplased on eeslid ja tohmanid ja see valmistas noorematele kilplastele palju meelehärmi ja nad otsisid väljapääsu.

Kui uueks linnapeaks oli Samuel Linakeerd (tema oli raamatu jutustaja äi), võeti vastu otsus, et kilplased hakkavad jälle targaks. Sellest pidi teada saama terve maailm, aga kuidas sellest märku anda? Tarkuse näitamiseks tervele maailmale otsustati ehitada raekoda. Igaüks, kes Kilplasse tuleb ja seda näeb, saab kohe aru, et nad on nutikas rahvas.

Kilplased ehitavad raekoda

Nüüd saamegi lugeda raekoja ehitamisest, milles kilplased olid tõepoolest kilplased. Alustamiseks oli vaja projekti. Pealinnast leiti ehitusmeister (odav küll, aga ...), kes projekti tegi – Kilpla raekojale tuleb kolm nurka, mistõttu polnud see just tavapärane raekoda. Raekoja ehitamiseks oli vaja ka puitu, mida sai Kilpmäe metsast, kuid see puude langetamine oli vägagi kilplaslik, millega kaasnes puude mäest üles vedamine ja sealt alla veeretamine ... tegelikult oleks ka teisti saanud.

Raekoda sai valmis üsna ruttu, kuigi projekt lükati tühja lubjatünni alla ja ehitati sootuks peast. Saabuski pidulik hetk, et raekoda avada. Kõik olid kohal, siseneti raekotta, uks sulgus ja! Valitses täielik pimedus!

Mis oli juhtunud, miks oli raekoda pime, no ja ka projekti polnud enam käepärast! Nüüd otsustati tuua raekotta päikesevalgust, kasutades selleks korve, potte, kanne ja ämbreid, kuid kas siis sedasi saab valgust tuua ...

Kilplasse tuli üks rändav puusepasell, kes tegi ettepaneku võtta reakojal katus maha. Nii tehtigi ja valgus saabus! Rõõm kestis täpselt kolm päeva, sest ilm muutus ja hakkas vihma sadama. Katus pandi tagasi ja üritati hakkama saada küünlavalgel, kuni ühel koosviibimisel oli linnapeal äkki õhupuudus. Ja miks keegi ometigi akent ei ava! Aknad oldiki puudu! Nii tegid paljud kilplased raekotta oma isikliku akna. Neid oli nüüd tõesti väga palju, kuni selgus, et raekojal oli puudu kell!

Kilplased kogusid raha, osteti kell, kuid tänu sõjaolukorrale otsustati kell vaenlase eest ära peita. See lasti Kilpjärve põhja. Sõda ei tulnudki, kuid ka kella ei leitud, sest see oli „hästi“ ära peidetud, oli ju ometigi tehtud paadikese peale sälk sisse selles kohas, kus kell vette lasti ... no jah ...

Väga kuri "putukas", soolataimed, kurva saatusega linnahärg

Ootamatuid juhtumisi ja narrusi raamatus veel mitmeid. Näiteks see, kuidas kilplased püüdsid kinni kummalise ja suure põrnika, kelle oli pea juures kaks võimsat sõrga. Jutustaja lell, kel nimeks Hapuleib tahtis selle endale ja lastele koju viia. Ta hakkas putukat kinni võtma, kui putukas Hapuleiva pöidlast oma suure sõraga kinni napsas. Valu oli meeletu ja selline tegu ei saa jääda karistuseta! Kas putukas tuleks maha lüüa, üles puua, pea maha raiuda või neljaks tõmmata? Lõpuks otsustati putukas Kilpjärve uputada, kuid see karistus oli sellele „putukale“ meelepärane, sest tegemist oli ju vähiga ...

Sellest saame ka lugeda, kuidas Kilplas oli probleeme rahaga, mistõttu tuli neil hakata kokku hoidma. Esimesena leiti, et soola hind on liiga kallis, mida soolavedaja neile müüs. Selge oli see, et sool on inimesele sama vajalik, nagu sõnnik põldudele. Raamatu jutustaja õemees Vasikanahk leidis, et kui kilplased oma vilja ise kasvatasid, siis võiks ju ka soola kasvatada! Selleks tuli kogu Kilpla soolavarud kokku koguda ja seejärel põllule maha külvata!

Imelisel kombel hakkasidki põllul kasvama „soolataimed“, mis meeldisid ka lindudele ja lehmadele, kuid kilplased olid tublid põllumehed, kes ajasid linnud ja loomad üsna kilplaslikul moel minema. Soolataimed saidki valmis, kuid kummalisel kombel kõrvetasid need käsi, kui kilplased hakkasid neid üles korjama. Aga milleks olid olemas kindad! Taimed saidki korjatud ja põllu veerule kokku kogutud, kuni mööda läksid võõrad, soomusrüüdes ja plekk-kiivrites ratsanikud. Nemad selgitasid kilplastele, et kogutud saak polnud teps mitte „soolataimed“, aga lihtsalt kõrvenõgesed ... Kilpla soolavarud olid otsas, kuid kuidas said põllule kõrvenõgesed? Seda ei oska meile keegi ütelda.

Loeme sellestki, kuidas linnamüüri peal kasvas rohi. See tuli ju ometigi maha niita ja loomadele söödaks anda. Tellingute ehitamine oli kalls, kuid müürile võiks ju vinnata linnahärja! Toodigi linnahärg, pandi köieots loomale kaela, teine ots visati üle müüri. Seejärel lipati teisele poole müüri ja hakati tirima. Härjal oli keel suust väljas, surm silme ees, kuid kilplased arvasid, et härg tunneb murulõhna ja tal on lihtsalt kõht tõhi, seetõttu on keel suust väljas ... hetk hiljem oli härg surnud ... kilplased olid ise siiski rõõmsad, hea et nende endiga sellist õnnetust ei juhtunud ...

 

 

Thorsten Saleina

Keiser ja hiirekoer, kes polnduki koer ...

Ja veel, Kilplasse oli külla tulemas keiser, mistõttu valiti uus linnapea, kes pidi oskama ka luuletada. Väljavalituks osutus seakarjus Joonatan Tüügas, kes luuletamisest ei teadnud mitte midagi. Saame teada sedagi, milleks valmistasid kilplased hulganisti kepphobuseid, kuid lööme kaasa ka pidulikul sööämaajal keisri auks, mis peeti raekojas. Pakuti petisuppi kuubikutega, milles saiakuubikud olid keisrile, leivakuubikud kilplastele. Keeruliseks läks asi siis, kui üks kilplastest sõi ära keisrile mõeldud saiakuubiku ...

Hiirtest ja kassidest on ka selle raamatu lõpus juttu. Kilplas oli sedavõrd palju rotte, et neist oli vaja lahti saada. Õnneks sattus Kilplasse üks rändõpilane, kes müüs kilplastele hiirekoera, kes nägi välja nagu kass, ja eks ta tegelikult kass ju oligi. Ühel hetkel tundus kilplastele, et hiirekoeraga on pahasti, kusjuures rändõpilane oli ju ütelnud, et hiirekoerake sööb kõike! Nüüd oli vaja hiirekoerakesest ehk kassist lahti saada. Nüüd saame teada ka seda, miks ja kuidas Kilpla maha põletati.

Seejärel rändasid kilplased laia maailma. Preussler ütleb, et seetõttu võib igas linnas, igas külas ja külakeses siin maamunal leida inimesi, kellest on kohe näha, et nad pärinevad kilplaste soost.

Selle mõttega on vahva lõpetada see humoorikas ja tegelikult ju omamoodi õpetlikki raamat kilplastest ja elust Kilplas. Ja eks tasub silmad ja kõrvad lahti hoida, sest kunagi ei tea, kelle sugujuured ulatuvad Kilplasse, ja kes vastavalt ka käituvad ja toimetavad ...


Enn Kippel „Meelis“ (Pegasus)

Enn Kippeli (1901-1942) noorsoojutt “Meelis” viib lugeja 13. sajandisse, muistsete eestlaste vabadusvõitluse aega.

Sakala vanema Lembitu poeg Meelis võtab vaid 9-aastasena osa ristirüütlite vastu peetud lahingust, ta langeb sakslaste kätte pantvangi ja viiakse Dünamünde kloostrisse. Meelisel õnnestub sealt põgeneda ning liituda Riia poole purjetavate saarlastega. Paraku hukkub laevastik tormis ning poisi võtavad kinni mereröövlid. Läbi mitmete katsumuste ja seikluste jõuab Meelis siiski koju, kus miski pole paraku enam endine.

Hoogne ja noortepärases vormis kulgev jutustus annab aimu nii toonaste eestlaste elu-olust kui ka nende võitlustest.

Enn Kippel (aastani 1935 Eduard Ferdinand Kippel; sündinud 16. veebruar 1901 Tallinn – surnud 15. veebruar 1942 Leningrad) oli eesti kirjanik, kes elas pärast oma isa surma (1913) Peterburis, kus ta õppis hoopiski kondiitriks. Aastal 1919 pöördus ta tagasi Eestisse, kuid vangistati Narvas, kuna kahtlustati, et kuulus Punaarmeesse. 1921 võeti ta siiski Eesti sõjaväkke, pärast ajateenistust oli ta üleajateenija. Tema teenistus kestis 1940. aastani – ta töötas kirjutaja, joonestaja, raamatukoguhoidja ja poejuhatajana. 1941 põgenes Enn Kippel Nõukogude Liitu, sama aasta suvel oli ta Leningradis ajalehe “Rahva Hääl” toimetuse liige, 1942 suri Kippel Leningradi blokaadi ajal nälga ja maeti ühishauda Piskarjovka kalmistul.

1935 ilmus tema esikromaan “Ahnitsejad” (kahes köites, see käsitles autori kaasaega, tegelased olid pärit Tartust), alates 1936. aastast avaldas ta ajaloolisi romaane – 1937 “Suure nutu ajal” (see romaan viib lugeja aastaisse 1575 – 1579, peategelaseks on mündimeistri poeg Ivo Schenkenberg, kes tuttav paljudele kindlasti ka “Viimsest reliikviast”), 1938 “Kui Raudpea tuli” (on öeldud, et see on ilmselt eesti kirjanduse haaravaim Põhjasõja-aineline romaan, raamatu nimikangelaseks on noor Rootsi kuningas Karl XII ehk Raudpea), 1938 “Issanda koerad” (selles romaanis toetub Kippel Läti Henriku kroonikale ja kirjutab ristisõdijate vallutustegevusest XIII sajandi alguses Baltimail, sündmustik on pinev, olustikukirjeldused on rikkalikud ja nende taustal hargneb liivi rahva ja nende vanemate Kaupo ning Ako tragöödia), 1939 “Jüriöö” (see romaan jutustab Jüriöö ülestõusust 1343, kogu sündmustik tugineb neil vähestel ajaloolistel faktidel, mis Jüriöö ülestõusust tänu vanadele kroonikatele teada on).

Usun, et eelpool mainitud romaanid on kõik läbi loetud nendel kirjandushuvilistel, kes ajaloolisi romaane hindavad ja lugeda armastavad, sest Kippeli ajalooliste romaanide väärtuslikuks osaks on asjatundlikud ja detailsed relvade (autor oli tuntud vanade relvade kollektsionäär) ja sõjatehniliste võtete kirjeldused. Ilmse mõnu ja detailsusega on kirjeldatud ka piinamisi ja hukkamisi, milliseid kirjeldusi kaasaegne kriitika nimetas kippelismideks. 1939 ilmus veel ka romaan “Kuldvasikas”, mis samuti kirjeldas autori kaasaega, selle teose sündmused toimuvad Mõigu aleviks nimetatud Jõgeval, juttu on rahast ja kapitalistlikust ühiskonnast …

Kuid kindlasti on Enn Kippeli tuntuim teos 1941 ilmunud noorsoojutustus “Meelis”, mis pika aega on olnud ka kooli kohustusliku lugemisvara hulgas. “Meelise” populaarsus võib johtuda ka sellest, et paljud teised Kippeli teosed olid Eesti NSV’s keelatud, kuna neis räägiti võitlustest venelastega ja kirjeldati positiivselt Karl XII.

Uurisin raamatuantikvariaatidest, et “Meelis” on ilmunud 1941 (kirjastuselt Pedagoogiline Kirjandus), 1945 (Ilukirjandus ja Kunst), 1955 (Eesti Riiklik Kirjastus), 1961 (Eesti Riiklik Kirjastus, just selle aasta raamatut olen mina lugenud, selle oli illustreerinud Henno Arrak), 1976 (Eesti Raamat), 1984 (Eesti Raamat), 1999 (Mixi), 2005 (Ilo), 2008 (Ilo) ja sel aastal kirjastuselt Pegasus ja ka kirjastuselt Tulip.

"Meelis" on Enn Kippeli noorsoojutt (sellegi väljaande esikaanel on kirjas, et tegemist on ajaloolise noorsoojutustusega), mis ilmus 1941, vaid aasta enne Kippeli surma. Peategelane Meelis oli Sakala vanema Lembitu poeg. Olles sakslaste kätte pantvangi langenud, suutis ta koju tagasi jõuda. Ta võttis osa Lindanise lahingust ja Tartu lahingust, kus ta sai surma, võideldes hilisema Tartu kohal asunud linnust kaitstes kõrvuti Koknese vürsti Vjatškoga, keda raamatus kujutati venelasena.

Teoses liitlastena kujutatud Meelisele ja Koknese vürstile Vjatškole püstitati Nõukogude ajal Tartus Kassitoomele pronksist mälestusmärk, skulptuurigrupp "Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel". 1954. aastal tuli esiettekandele eesti helilooja Anatoli Garšneki oratoorium "Vürst Vjatško ja vanem Meelis" (libretist Paul Anton).

"Meelise" lugu algab sellega, et raamatu autor tõdeb – sellest on möödunud juba kakskümmend kaks inimpõlve või õigemini pisut enam kui seitsesada aastat, kui elas kuulus Sakala maavanem Lembitu. Siis oli meie maa hoopis teistsugune kui nüüd; metsad olid aina suured ja mühavad tammikud, järved ja jõed aga hoopis sinisemad kui praegu. Külad asusid tumedate metsapadrikute ja järvede vahel, aga teed, mis nende juurde viisid olid alati vahimeestest valvatud. Metsad olid siis täis karusid, huntide kisa, aga samuti hulkusid tammikuis metskultide karjad, toites end maha varisenud tammetõrudega. Ka pikasarveline tarvas ehk metssõnn jooksis seal möirates ringi.

Igati uhke algus, kas pole.

Autor jätkab – ei läinud siis ükski mees metsa, ilma et tal poleks kaasas olnud oda ja vöö vahel kirvest või nuga. Paljusid neid loomi püüdsid inimesed paeltega kinni, tõid oma kodudesse ja õpetasid taltsaks. Seepärast polnud sugugi ime, et ühes või teises peres hoiti õuekoera kuudis karu või hundikutsikat. Paljud inimesed oskasid koguni metsloomade keelt, nii et neil oli tühine asi kutsuda mõnda lindu või oravat enese juurde. Natuke sellist muinasjutulist ainest on ka sees, ja see on ju vahva. Kuid nüüd hakkab Enn Kippel vaikselt jutustama ka raamatu tegelastest.

Üks säärane mees, kes tundis lindude ja metsloomade keelt, oli Leholas Lembitu küla vana karjus Ivo. Ta oli trääl ehk sõjast toodud vang, kes oli pikkamisi õppinud ka eestlaste keelt kõnelema ega kippunudki tagasi oma kodumaale, mis asus sealpool Peipsit.

Lehola küla, kus elas kihelkonnavanem Lembitu, asus suure metsapadriku ja laugassoo piirimail, kus kasvasid ning haljendasid rukis, oder ja kaer. Igas peres oli seal palju veiseid, lambaid ja muid pudulojuseid ning hobused jooksid seal karjadena koplites hirnudes ringi. Uhkeid lambakarju pidigi hoidma vana lombakas Ivo. Kuid alati, oli ta siis karjamaal või koplis, otsis ikka tema seltsi Lembitu üheksa-aastane poeg Meelis. Ivo õpetas teda tegema vilespille, puhuma sikusarve, voolima puust mänguhobuseid, veiseid ja igasuguseid muid sarvilisi elajaid.

Otse Lehola küla kõrval keset ääretut sood ja rabamaad asus kihelkonna linnamägi. See oli kõrge vaar (piklik kõrgendik), mille inimesed olid omaenda ihurammuga mullast üles ehitanud. Selle mäe ülemisele servale oli jämedatest palkidest ehitatud tara ehk sein, mille taha võis vaenlase maaletulekul pakku minna. Viimasel ajal räägiti vaenlasest üsna tihti ja ikka oli siis Meelis kikkiskõrvu pealt kuulamas.

Meelis polnud seni ühtegi vaenlast oma ihusilmaga näinud, kuid ta aimas seda, et vaenlane on kuri. Ta oli näinud, kui ühel päeval isa koos malevlastega pikalt teekonnalt tagasi tuli, olid paljud neist verised … Siis pudenes ka majakondsete suust sõna, et isa käinud raudmeestega taplemas.

Ühel päeval, kui Meelis viibis koos Ivoga karjamaal, juhtus ta ronima kaselatva, et näha, missugune on maailm kaugemal. Seal üleval märkas ta eemalt mäeküüru tagant paistvat tihedat odade kimpu. Kohe pärast seda nägi ta ka hobuseid ning sadulais istuvate meeste lagipäid, mis päiksepaisel heledalt läikisid. Nende meeste juures polnud üldse paljast ihu märgatagi, vaid nad olid üleni raudse soomusega kaetud.

Need on ju rüütlid! Vahimehed andsid neist märku ka Leholasse Lembitule. Kui Meelis ja Ivo koju tagasi jõudsid, oli suurem osa külarahvast koos oma varaga linnusesse asunud. Kui rahvas oli ülal linnusel koos, suleti selle väravad ning kuhjati nende taha mulda. Õige varsti olid raudsoomustega kaetud ratsanikud linnuse ümber piiranud, kohal olid ka jalamehed, kes hakkasid ratsanikke sadulaist maha aitama. Osad raudmeestest hüüdsid saksa keeles, et jumal nende peale halastaks. Meelisele jäi see veidi arusaamatuks, et ise tulevad kurjusega kallale ja paluvad oma jumalalt halastust ..

Õige varsti tuli linnusele lähemale üksik preester, kes soovitas Lembitul ja tema rahval alla anda ja lasta ennast ja oma rahvast ristida, seejärel Meelis neile pandiks anda … Lembitu ei taha sellisest asjast kuuldagi, mistõttu läkski veriseks võitluseks. Kord oli edu kaitsjatel, kord oli edu ründajatel, kuni lõpuks hakkasid ründajad võimsate katapultidega linnusesse viskama suuri põllukive ja veidi hiljem ka savipotte, mis olid täidetud põlema süüdatud tõrvaga. Ivo hoidis kogu aeg silma peal Meelisel, kuid ühel hetkel õnnestus ristirüütlil Meelis endaga linnusest kaasa viia.

Lembitu nägi, et poeg oli ära viidud, linnusekaitsjad väga kehvas seisus, otsustas ta alla anda. Nii lasid Lembitu ja tema inimesed ennast ristida. Meelist see tagasi ei toonud, sest ta oli võetud pandiks ja viidi Riiga, kus temast preester lubati kasvatada. Lisaks Meelisele võeti linnusest kaasa ka kogu vara. Meelis sai oma isa ja emaga siiski veel hüvasti jätta, ja ta lubas oma vanematele, et ta ei salga ega unusta neid kunagi.

Kippel lõpetab esimese peatüki sedasi – veel üsna kaugelt kajas ordurüütlite laul, nende rautatud hobuste sammude müdin, vankrirataste nägin ja pasunate hüüded, kuni see kõik hääbus tolmupilvede ja metsade taha.

Teises peatükis selgub, et Meelis oli viidud Väina jõe suudmelepüha Nigula mäele ehitatud Dünamünde kloostrisse. Kõigepealt ristiti ta seal kristlaseks ning anti talle ka uus nimi – Bernhard. Seda võõrast nime ei tahtnud Meelis siiski omaks võtta ning ta tõrkus kuulamast, kui teda sellega kutsuti. Tema õpetajaks oli määratud munk Matteus, kes Meelisele vitsakimbuga peksa andis, kui Meelis üritas iga päev vägivaldse nimemuutuse vastu võidelda. Kloostris oli veel kümmekond Eestimaalt kokku korjatud poisikest, kes pidid kloostris ladina keelt, palvetamist ja kirikulaulu õppima. Neile õpetati ka kirjatähti ja pärast ka sõnade kokku veerimist. Meelis oli tubli õpilane, kuid ta kinnitas alati, et ta pole mitte Bernhard, aga Meelis! Munk käskis poisil ka oma vanemad unustada, kuigi Meelis tõdes, et pühakirjas on kirjas – austa oma isa ja ema, et sinu elupäevad saaksid pikaks seal maal, mis Jehoova sulle annab.

Kippel kinnitab, et raske on kasvatada hundikutsikast kitsetalle, ja sama lugu oli ka Meelisega, kes ainult ootas ja varitses parajat aega, et kloostrist põgenema pääseda. Saabus 1215. aasta kevad, kui üsna ootamatult hakkas helisema kloostrikiriku suur tornikell, mida ainult tulekahjude ja muu häda korral helisema pandi. Väina jõe suudmesse, mille läheduses asus kloostergi, ilmus äkki saarlaste laevastik. Kõiki neid laevu, pisikesi ja suuri, oli ühtekokku nõnda palju, et meri neist ümberringi aina mustendas ja kihas. Saarlastel oli plaan jõe ülemjooksul asuva Riia linna ja kauge Saksamaa vahelist laevasõitu seisma panna. Osad saarlaste lavead liikusid Riia poole, kuhu mõõgaordu rüütlid olid endile suurema pesapaiga loonud.

Meelisel õnnestus suure segaduse keskel koos mõne teise poisiga kloostrist põgeneda ja saarlaste laevale saada. Koju poisid siiski veel ei saanud, sest saarlastel oli ees ju sõjakäik Riia vastu. Meelis kinnitas saarlastele, et ta on Lembitu poeg. Saarlased räägivad, et Lembitu ei jäänud koju, raputas võõra ikke turjalt ja oli just nüüdsama tungimas läbi Idumea Autine kantsi alla, et seal vaenlast nuhelda.

Saarlased jõudsidki Riia juurde, kus peeti maha ka üks korralik merelahing, kuid saarlased pidid sealt siiski tagasi tulema. Milline see lahing oli, ja miks saarlased naasevad, selle ma jätan Sulle endale avastada.

Siinkohal ma üritangi nüüd veidi lühemalt teha, sest ei tahaks Sulle ju kogu põnevat lugu ja seiklusi ära rääkida. Peale lahingut alustasid saarlased koduteed, kuid jäid tormi kätte. Kippel jutustab, et kartes laeva hukkumist oli Meelis köidetud kahe tühjaks jäänud veevaadikese vahele, et ta võiks uppumissurmast pääseda. Muidugi sündis see laeva käskniku tahtel, kes Sakala vanemast Lembitust oli paljugi kuulnud ning tahtis seega talle nüüd üht heategu teha.

Laev purunes ja Meelis kukkuski mere. Kui poiss silmad avas, oli ta võõras laevas, kus räägiti võõrast keelt.

“Kõik need mehed olid üpris karvaste nägudega,” jutustab Kippel, “ning kõnelesid hoopis võõrast keelemurret, millest Meelis ei suutnud sõnagi aru saada.”

Õnneks oli mereröövlite seas üks mees, kes eesti keelt oskas ja teistele röövlitele vahendas, mida Meelis rääkis. Meelis sai aru, et need olid Kuramaa mereröövlid, kes olid teel röövretkele Rootsimaa rannikule. Röövlid said teada, et Meelis on Lehola Lembitu poeg, mistõttu olid nad kindlad, et võivad saada suurt lunaraha.

Rootsi rannas läksidki mereröövlid röövretkele. Meelis jäi valvuriga laevale, kas tal õnnestub põgeneda? Selline plaan tal oli, kuid mereröövlid tulid saagiga tagasi, kaasas ka Tingsrydi maavürsti Olopi poja Sigurdi pisike tütar. Meelis otsustas põgeneda, kuid võttis kaasa ka väikese tüdruku.

Nad sattusid tänu õnnelikule juhusele ühe eraku maa-alusesse elamisse, kus rauk andis neile süüa ja juua. Meelis sai teada, kes oli tema kaaslane Astrid. Pika valge habemega rauk elas maa-all, ta rääkis saksi keelt, mida Meelis oli kloostris õppinud. Vanal raugal oli ka väike onnike, kus Meelis järgmisel hommikul ärkas, kuid selleks hetkeks oli Astrid juba oma isa Sigurdi juurde mägilossi tagasi saadetud. Meelis jäi rauga juurde elama, kus õppis käsistema nuga ja voolmeraudu.

Peale eraku surma tahtis Meelis minna oma kodumaale, kuid otsustas külastada ka maavürsti, kes elas mägilossis. Meelis kinnitas inimestele, et ta on kaua elanud Sigurdi maa peal ning söönud seda rooga, mida sealsed kivised põllud suudavad anda, kuid ometi pole ta veel saanud Sigurdit tänada. Mägilossis sai Meelis esialgu väga ebameeldiva vastuvõtu osaliseks, kuna arvati, et ta on lihtsalt mingi segane maanteehulgus … Kui maavürst sai teada, et just Meelis oli tema tütre päästja, siis jäi poiss mägilossi mitmeks aastaks elama. Elu oli külluslik, kuid Meelis igatses tagasi koju.

1219 varakevadel sai Meelis koos Taani kuninga laevaväega kodu poole tagasi. Kodumaal jäi ta mõneks ajaks koos taanlastega laagrisse. Kuid ega ka taanlased päris ausad mehed ei olnud, nad ei suutnud mõista sedagi, kuidas Meelis hakkas paganate kasusid kaitsma. Pagan, kes ei usu Kristust, ei ole tõeline inimene ning teda võib halastamatult petta ja suruda. Meelis astus kohaliku rahva kaitseks välja. Taani kuningat ajas see vihale ja ta käskis poisi hukata!

Meelis pääses veelkord, sest taanlaste laagrisse tungisid mässavad rävalased. Meelis sai lahingus küll raskelt haavata ja tegi silmad lahti alles suvel. Seekord oli teda päästnud jällegi üks rauk, kes aitas tal ka terveks saada.

Pärast tervenemist liitus Meelis Lihula karuküttidega, et koju jõuda. Meelis harjus küttide eluga, õppis võrke panema ja loomi küttima, kaaslaste silmis oli ta tubli ja hinnatud mees. Meelis sai teada, et ta isa oli tõepoolest surnud. Sügisel toimus suur lahing Lihula linnuse juures, kus kohalikele oli abiks ka venelaste vürst Vitslav. Koos saarlastega saadi rootslastest jagu. Selles lahingus kohtas Meelis maavürst Olopi poega Sigurdit. Maavürst sai lahingus surma, ja tema viimaseks sooviks oli saata väike rist Astridile.

Seejärel asus Meelis teele Lehola linnuse poole, et jõuda lõpuks ka koju. Seal selguski, et nii tema isa kui ka ema olid lahingus surma saanud. Lembitu vend Õnnepäeva näitas, kus Lembitu langes. Meelis lubas oma isa ja vendade vere eest ristiväele kätte maksta, mis tema onule sugugi ei meeldinud. Õnnepäeva tõdes, et Sakalas on juba palju verd valatud, tehtud ülekohus tuleb unustada ning leppida selle vähesegagi, mis nende õiglusest on veel alles jäetud. Meelis vastas, et orjuses ei saa seda unustada, sest orjaleib on kõige kibedam. Õnnepäeva soovitas Meelisel lahkuda, sest ta on sama sõge ja leppimatu nagu seda oli Lembitu …

Kodukandis kohtus Meelis ka vana karjuse, Ivoga, kellel oli plaan minna tagasi oma esiisade maale Pihkvasse. Meelis läks kaasa, sest ta lootis saada Pihkvast abiväge, et oma kodukoht ordurüütlitest vabastada. Selleks oleks vaja abiväge nii Noogardist (Novgorodist) ja Pihkvast. Teekond Pihkvasse oli pikk ja raske, kuid 1222 lõi tuli tuha all uue hooga lõkkele. Rahvas sirutas käe relvade järele Harjus, Järvas, Virus ja Sakalas. Meelis naases alles mitme aasta pärast, kuid nüüd juba koos vürst Vjatškoga. Nad jõudsid Tarbatu linnusesse Emajõe ääres, kus nendega liitusid ümberkaudsed hõimlased, et astuda vastu suurele rüütlite väele.

1224 toimubki suur võitlus Tarbatu linnuses, kuidas seal läheb, kuidas raamat lõpeb, selle jätan ikkagi Sulle endale avastada.

Igal juhul on "Meelis" jätkuvalt põnev ja kaasahaarav lugemine ka täna. Kunagi koolipõlves seda lugedes valdasid mind ühtemoodi tunded, kuid täna, täiskasvanuna lugedes, näen ja tunnetan raamatut veidi teistsuguse mõttega. Ajaloolised seikluslood on mind alati paelunud ja seda ma võin kinnitada ka "Meelise" kohta. Ja samas, mulle tundub, et "Meelises" oleks ka seda ainest, et sellest üks korralik seiklusfilm valmis teha ...


Agatha Christie „Saladuslik juhtum Stylesis“ (Varrak)

„Saladuslik juhtum Stylesis” on Agatha Christie esimene kriminaalromaan, mille ta kirjutas Esimese maailmasõja ajal, kuigi ilmus see alles 1920. aasta oktoobris. Sel aastal saab Christie esikromaan saja-aastaseks. Juba selles esimeses raamatus tutvustas Christie lugejatele belgia sõjapõgenikku Hercule Poirot’d, inspektor Jappi ja kapten Arthur Hastingsit. Need tegelased esinesid hiljem suures osas tema raamatutest, kuigi neile tuli ka täiendust teiste uudishimulike uurijate kujul.

Raamatus asub Poirot lahendama ühe teda aidanud naise mõrva. Naise majas on parajasti külalisena ka kapten Hastings.

„ Saladuslik juhtum Stylesis” võeti hästi vastu. See meeldis nii lugejatele kui ka kriitikutele ning sellega oligi Agatha Christie kirjanikukarjäär alanud. Christie ise pidas seda romaani samuti enda jaoks oluliseks ning nimetas hiljem isegi oma maja Stylesiks.

Ma ei tea, kuidas on Sinuga, kallis sõber, kuid minu jaoks on Agatha Christie jätkuvalt krimikirjanik number 1. Tema loodud Hercule Poirot ja miss Marple on tegelaskujud, kelle tegemistest ja juhtumistest võib ikka ja jälle lugeda või neid lugusid ka teleekraanilt jälgida. Seetõttu on igati vahva, et ilmunud on Agatha Christie esimene kriminaalromaan, et tähistada selle 100 sünnipäeva. Uskumatu – juba 100 aastat! Aga jätkuvalt põnev ja jätkuvalt Poirot! Eesti keeles ilmus see lugu esimest korda 1984. aastal raamatusarjas “Mirabilia”, kui ühtede kaante vahel oli Hercule Poirot’ esimene ja viimane juhtum ehk “Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie”. Toonase tõlke autoriks Ralf Toming, nagu ka äsja ilmunud raamatu puhul.

Agatha Christie ja Hercule Poirot

Hercule Poirot on belglasest detektiiv, kes esineb Agatha Christie raamatutes, ühtekokku 33 romaanis ja 54 novellis.

Enne esimest Poirot’-romaani oli Agahtha Christie (s. 1890) lugenud Arthur Conan Doyle’i kirjutatud Sherlock Holmesi-lugusid ja mõnda krimkat veel. Tal tekkis soov hakata krimikirjanikuks ja ta õde Madge esitas talle väljakutse, et ta kirjutaks loo, milles lugeja saaks ise ära arvata mõrvari. Christie oli töötanud apteegis, mistõttu oskas ta kasutada oma lugudes oskuslikult erinevaid mürke. Detektiiviks valis ta belglasest politseiniku, kes oli tulnud Inglismaale pagulasena, sest Torquay kandis, kus Agatha Christie elas, oli toona palju belglastest pagulasi.

Christie on ütelnud, et Hercule Poirot’ tegelaskujule eeskujusid ei olnud, kuna toona ei olnud krimikirjandust veel väga palju ilmunud. Autor on kinnitanud, et valis nimeks Hercule, kuna see toonitab detektiivi arukust ja tähtsust, ja perekonnanimi Poirot lihtsalt tundus sobilik. Christie-uurijad on ütelnud, et üsna sarnase nimega detektiiv oli juba esinenud enne Christie loodud tegelaskuju – G.K. Chestertoni loodud Hercule Flameau, Marie Bellow Lowndesi loodud Hercule Popeau ja Frank Howell Evansi loodud Jules Poiret. Poirot’ vuntsid ja töökombed pidavat meenutama paljuski Londonis 1860. aastatel detektiivina töötanud austria-ungari päritolu Igantius Paul Pollaky’t.

Poirot on kõiges pedantne ja täpne. Ta on kindel oma psühholoogias ja kinnitab, et suudab lahendada ükskõik millise kuriteo, kasutades selleks otsustusvõimet ja “väikeseid halle ajurakke”. Lahendades kuritegu suudab Poirot inimesed rääkima panna.

Esimeses Poirot’ romaanis ehk just “Saladuslikus juhtumis Stylesis” saame lugeda, et Poirot oli ebatavalise välimusega väike mees. Ta oli vaevalt rohkem kui viis jalga ja neli tolli pikk, kuid käitus üliväärikalt. Tal oli täpselt munakujuline pea ja ta hoidis seda alati veidi ühele küljele kallutatult. Tema vuntsid olid väga jäigad ja sõjaväelaslikud. Tema rõivaste korralikkus oli peaaegu uskumatu, tolmukübe oleks talle tekitanud rohkem piina kui kuulihaav.

Poirot lapsepõlvest ja karjäärist Belgias räägitakse tema lugudes äärmiselt vähe. Arvatavasti on ta sündinud Spas või Ellezellesi külas. Ta on katoliiklane, kelle moralist saame aimu tema elu lõpus. Ta on olnud edukas Belgia politseis, olnud juhtival kohal Brüsselis. Esimese maailmasõja ajal Belgia vallutatakse sakslaste poolt, Poirot lahkub ja tuleb pagulasena Inglismaale umbes 1916. Pärast I maailmasõda hakkab Poirot detetktiiviks, abiks ka kapten Hastings. Kahe maailmasõja vahel reisib Poirot ka Euroopas ja Lähis-Idas uurides ja lahendades kuritegusid ja mõrvu.

Ah jaa, teada on ju ka Hercule Poirot kodune aadress - 56B Whitehaven Mansions, Charterhouse Square, London W1.

“Saladuslik juhtum Stylesis”

on romaan, mille Agatha Christie kirjutas 1916. aastal ja ameeriklane John Lane avaldas selle USA’s 1920. Enne seda oli kuus Londoni kirjastajat selle teose tagasi lükanud. Inglismaal ilmus see 1921, väljaandjaks kirjastus The Bodley Head, mis kuulus samuti John Lane’ile.

See on esimene Agatha Christie krimiromaan, milles esinevad koos Hercule Poirot, komissar Japp ja kapten Hastings. Loo jutustajaks on mina-vormis kapten Hastings. Loos on mitmeid elemente, mis kuuluvad krimikirjanduse klassikasse. Kahtlusaluseid on loos 6-7 ja nad kõik varjavad infot iseenda kohta. Loos on mitmeid juhtlõngu, mis viivad lugeja valele teele ja loomulikult ka palju põnevaid süžeepöördeid.

Raamatus on kaart majast, mõrvapaigast, pildike testamendi tükikesest, missis Inglethorpi kiri Evelyn Howardile, kuid ka tükike missis Inglethorpi kirjutatud paberilehest kummaliste sõnadega.

Kapten Hastings on tema enda sõnul sõnul invaliidina rindelt koju saadetud ja pärast seda, kui ta oli veetnud mõned kuud ühes võrdlemisi masendavas hospitalis, oli talle antud kuu aega terviseparanduspuhkust. Tal polnud ühtki lähedast sugulast ega sõpra, ta püüdis jõuda otsusele, mida ette võtta, kui ta kohtus John Cavendishiga, keda ta polnud pikka aega kohanud.

Cavendish kutsus ta Styles Courti mõisa, et seal mõnusasti aega veeta ja puhata. Raamatu sündmuskohaks ongi Styles Court Essexis, Inglismaal asuv mõis I maailmasõja ajal (samas paigas toimub ka Poirot’ viimase romaani “Eesriie” tegevus).

Mõisa, Styles Courti, oli John Cavendishi isa, mister Cavendish ostnud abielu algusaegadel. Ta oli olnud täielikult oma naise, Emily Cavendishi mõju all – isegi nii suurel määral, et surres oli pärandanud naisele eluaegseks kasutamiseks nii mõisa kui ka enamiku oma sissetulekust, tehes sellega ilmset ülekohut oma kahele pojale. Võõrasema oli aga poiste vastu olnud alati ülimalt heldekäeline; ajal, mil nende isa uuesti abiellus, olid nad tegelikult olnud nii noored, et suhtusid võõrasemasse alati kui oma tõelisse emasse. Pärast oma mehe surma oli proua Cavendish abiellunud endast palju noorema (vähemalt 20 aastat noorema) Alfred Inglethorpiga. Ta olevat proua Cavendish faktootumi, seltsidaami, universaalse abilise Evelyn Howardi kauge sugulane. John Cavendish kinnitab kapten Hastingsile, et Alfred Inglethorp on lihtsalt õnnekütt, kes üritab tema ema raha ja mõisa kätte saada.

Igal juhul otsustas kapten Hastings kutse mõisa minna vastu võtta, et seal tõepoolest puhata. Mõisa, kus elavad ka proua Inglethorpi kaks kasupoega, John ja Lawrence Cavendish, Johni abikaasa Mary ja veel mõned inimesed (proua Cavendishi/Inglethorpi protežee Cynthia Murdock). John Cavendish on Stylesi tõeline pärija ja saaks mõisa endale, kui kasuema on surnud, nii nagu isa testamendis kirjas.

Saame kapten Hastings abil mõisas elavate inimestega veidi lähemalt tuttavaks, kusjuures kapten Hastings räägib sellestki, et tal on ka üks salaharrastus, tal on olnud salasoov saada detektiiviks. Ta räägib sellestki, kuidas ta Belgias sattus kord kokku ühe mehega, väga kuulsa detektiiviga, kes lausa sütitas Hastingsit. Belglane oli imetlusväärne väike mehike, kes tavatses öelda, et igasugune hea detektiivitöö on üksnes meetodi küsimus. Hastings kinnitab, et tema süsteem rajaneb just selle belglase omal – ehkki Hastings on enda kinnitusel tublisti kaugemale jõudnud, ja et too belglane oli naljakas mehike ja suur keigar, aga hirmus tark.

Saame osa sellestki, kuidas Emily Cavendish ja Evelyn Howard tülli lähevad, kuna vanaproua seltsidaam oli ütelnud välja, et proua Cavendish on vana naine ja poole suuremat lolli kui vana loll. Alfred olevat naisest ikkagi 20 aastat noorem ja miks ikkagi ta abiellus – raha pärast! Evelyn oli ütelnud sedagi, et Alfredile ei tohiks väga palju raha anda ja vihjanud sellele, et farmer Raikesil on väga ilus noor naine, kelle juures Alfred väga palju aega veedab! Lisaks veel sedagi, et Alfred olevat lihtsalt närukael. Vanaproua ei uskunud neid sõnu ja oli palunud Evelynil majast lahkuda. Evelyn lahkubki, paludes kapten Hastingsil vanaproua järele valvata, sest selles mõisas on kõik nagu haide parv. Nende hulgas pole kedagi, kellel ei oleks näpud põhjas ja kes ei püüaks proua Inglethorpilt raha saada. Veidi hiljem saab kapten Hastings Evelynilt kirja, milles ta jutustas, et töötab Middlinghami, umkbes viieteiskümne miili kaugusel asuva tööstuslinna ühes suures haiglas meditsiiniõena, ning palus Hastingsil talle teatada, kui missis Inglethorp peaks ilmutama mingit leppimissoovi.

Ühel ööl ärkavad Stylesi elanikud selle peale, et Emily Inglethorp on suremas – veidi hiljem selgub ka surma põhjus, strühniinimürgistus. Kapten Hastings, John ja Lawrence Cavendish kuulevad hääli Emily Inglethorpi toast, kuid ei pääse proua tuppa sisse, kuna see on seestpoolt lukus. Lõpuks õnnestub meestel uks maha murda ja nad näevad, kuidas missis Inglethorp lamas voodis, kogu keha haaratud ägedatest krampidest. Meeste sisenemise ajal aga lõdvestusid ta jäsemed ning ta vajus padjale. Tundub, et oht on möödas, kui äkki kostub voodist uus karjatus. Õnnetut daami haaras uus valuhoog. Krampide ägedus oli kohutav. Tuppa siseneb veel ka doktor Bauerstein (temast saame ka selles loos pikemalt lugeda ja nagu hiljem selgub osutub tunnustatud toksikoloog saksa salakuulajaks). Proua Inglethopi suust on kuulda summutatud häälega öeldud “Alfred … Alfred …”, seejärel vajus ta liikumatult patjadele. Doktor Bauerstein üritas teha kunstlikku hingamist (toona nägi see välja veidi teistmoodi kui täna), kuid kõik on asjata. Missis Inglethorp on surnud, hetk hiljem jõuab kohale ka doktor Wilkins, missis Inglethorpi enda arst. Doktor Wilkins kahtlustab, et üles ütles vanaproua süda, kuna ta kogu aeg midagi tegi, kuid doktor Bauersteinil näib olevat teine mõte, sest ta soovib jääda doktor Wilkinsiga kahekesti, et midagi arutada.

Kapten Hastings kinnitab vendadele Cavendishidele, et ju kahtlustab doktor mürgitamist, ja kus on ikkagi Alfred Inglethorp? Veidi hiljem tulevad Hastingsi ja vendade juurde artsid, kes paluvad luba vanaproua lahkamiseks. See kinnitab Hastinsgi kahtlustusi vanaproua surmas. Vennad on lahkamisega veel samal õhtul nõus, kuid nüüd pakub Hastings välja selle, et ta kutsuks kohale Poirot, keda ta oli samas külakeses mõned päevad tagasi näinud.

Hastings lähebki Poirot’d appi kutsuma. Nüüd saame lugeda veidi ka Poirot mõttekäikudest, kuidas ta asju uurib; “Vaatame, üks fakt viib teise juurde – ja nii me läheme edasi. Kas järgmine sobib eelmisega? Väga hea! Me võime jätkata. Järgmine väike faktike – ei! Ohoo, see on huvitav! Miski puudub – ahelalüli, mis pole omal kohal. Me vaatleme. Me otsime. Ja selle väikese huvitava fakti, selle võib-olla tühise väikese detaili, mis ei sobi teistega kokku, selle paneme siia!”

Hastings naaseb mõisa koos Poirot’ga, kes hakkab kokku panema pilti, et saada selgust, mis oli toimunud, ja lõpuks loomulikult tabada ka kurjategja, mõrvar. Esialgu toimetab Poirot vanaproua toas, kust ta leiab kuus huviobjekti, millest ta räägib ka Hastingsile: esiteks kohvitass, mis on pulbriks hõõrutud; teiseks kirjalaegas, mille lukuaugus oli võti; kolmandaks põrandal olev laik; neljandaks mingi tumerohelise ride tükike – ainult paar lõnga, aga äratuntav; viiendaks põrandal olev suur küünlavahalaik; kuuenda punkti jätab Poirot esialgu enda teada … Poirot ja Hastings leiavad kaminas olevast tuhast väikese poolsöestunud paberitüki, millel on kirjutatud “ment”. Hastings arvab, et see võib olla tükike testamendist, millega Poirot nõustub.

Edasi soovib Poirot esitada küsimusi toatüdrukule, kel nimeks Dorcas. Selgub, et toatüdruk oli kuulnud, kuidas Emily Inglethorp tülitses oma abikaasa Alfrediga. Nii vähemalt toatürduk arvab, kuigi ta polnud tülitsejaid oma silmaga näinud, ainult kuulnud … Sama hästi võisid vanaproua “vestluskaaslaseks” olla ka tema kasupojad. Hiljem oli missis Inglethorp olnud väga närviline ja arvatavsti tegi ka uue testamendi, mida keegi ei suuda leida. Ta sõi veidi õhtust ja läks varakult oma tuppa kaasas dokumentide kohver. Hiljem oli keegi kohvri lahti murdnud ja sealt dokumente kaasa võtnud. Alfred Inglethorp oli läinud veidi varem Stylesist ära ja ööbinud lähedal asuvad külas, mistõttu polnud ta mõisas kui mürgitamine oli toimunud. Keegi ei suuda seletada seda, millal ja kuidas strühniin vanaprouale anti.

Esialgu on peamiseks kahtlusaluseks Alfred Inglethorp. Majanduslikult lõikab ta kõige rohkem kasu oma naise surmast. Ka Alfredi enda käitumine on kahtlane, ta oli avalikult ostnud külaapteegist strühniini, kuigi ta väidab sellele vastu, kuid tal pole ka vettpidavat alibid. Politsei sooviks Alfredi kinni võtta, kuid Poirot sekkub ja tõestab, et Alfredil polnud võimalust mürki osta, sest ta oli sel hetkel hoopis mujal …

 

Saame osa ka eeluurimiskohtu istungist. Kuulatakse üle tunnistajaid, tehakse järeldusi. Näiteks Lawrence Cavendish teab seda, et tema ema on nii oma surmapäeval ja mõnda aega enne seda võtnud ravimit, mis sisaldas strühniini. Apteeker kinnitab, et just Alfred Inglethorp on mõrvapäeval apteegist strühniini ostnud või on see keegi, kes oli end osavalt Alfrediks maskeerinud? Eeluurimiskohtu istungil kohtume ka detektiivinspektor James Jappiga ja superintendent Summerhayega Scotland Yardist, kes on üsna kindlad, et Alfred Inglethorp on kuriteo sooritanud, kuid Poirot selgitab neile, et asjalood pole sugugi sedavõrd lihtsad. Poirot tõdeb, et tõendid on liiga kindlad, kuna ehtsad tõendid on tavaliselt umbmäärased ja ebarahuldavad.

“Nei tuleb uurida – sõeluda,” räägib Poirot, “aga siin on kõik valmiskujul olemas … need tõendid on osavalt fabritseeritud – nii osavalt, et nad räägivad iseendale vastu … kuni mister Inglethorpi kahjuks rääkivad tõendid olid ebamäärased ja käegakatsutamatud, oli neid väga raske ümber lükata. Aga oma murelikus agaruses tõmbas kurjategija võrgu nii tihedalt kokku, et üksainus lõige vabastab Inglethorpi.”

Veidi hiljem vahistab Scotland Yard John Cavendishi, kuna ka tema on pärija ja on võimalik tõestada, et tal oli võimalus hankida mürki. Kuid kas ikka ka just John Cavendish on süüdlane?

Hercule Poirot lahendab selle salakavala plaani, miks ja kuidas proua Emily Inglethorp mürgitati, ja selles loos on loomulikult vaja meisterdetektiivi nutikust, sest seekordne mõrvaplaan on kokku pandud kogunisti kahe inimese (see paar on kindlasti ka lugejale üsna ootamatu) poolt ja kasutatud ka erinevaid mürke.

Midagi pole teha Agatha Christie kirjutatud Hercule Poirot’ juhtumid on klassika ja klassikaks need ka jäävad, mistõttu on neid nauditav lugeda ka täna, 100 aastat pärast esmailmumist.


Dua Lipa & The Blessed Madonna „Club Future Nostalgia“ (Remix Album) (Warner Music)

Dua Lipa on hetkel kindlasti üks kuumemaid lauljatare muusikamaailmas. Ta sai selle aasta 22. augustil 25-aastaseks. Lisaks laulmisele, kirjutab ta ise ka laule ning tegeleb modellitööga.

Tema muusikaline karjäär algas siis, kui ta oli 14-aastane ja ta esitas YouTube’is Christina Aguilera ja Nelly Furtado laule. Aasta hiljem sõlmis temaga plaadistuslepingu Warner Music. Dua Lipa on sündinud Londonis, tema vanemad on albaanlased, kes lahkusid Serbiast 1990. aastatel. Ka tema isa on muusik – rokklaulja Dukagjin Lipa. 16-aastaselt kolis Dua Lipa Londonisse, sooviga saada lauljaks ning umbes samal ajal alustas ta ka tööd modellina.

Lauljatari debüütalbum “Dua Lipa” ilmus 2017. aasta juunis. Tegemist on suurepärase popiplaadiga, millel lisaks eelpool mainitud singlitele on veel paar singlitena ilmunud lugu – “Lost in Your Light” (koos USA laulja Miguel’iga) ja “New Rules”. Plaadi ilmudes tõusis see kohe briti plaadimüügitabeli 5. kohale, mis on väga suurepäarne saavutus.

2018. aasta jaanuaris kandideeris lauljatar viiele briti muusikaauhinnale, kusjuures ühelgi teisel artistil ei olnud sel aastal nii palju nominatsioone. Lauljatar võitis sel aastal ka kaks briti muusikaauhinda – parim briti uustulnuk ja parim briti naisartist. Ja aasta hiljem ehk 2019 võitis ta veel ühe sama auhinna, seda laulu “One Kiss” (koos Calvin Harrisega) eest ehk parim briti singel.

2019. aasta alguses anti teada, et Dua Lipa alustas tööd uue albumiga. Ilmus uus laul “Swan Song”, mis jõudis ka filmi “Alita: Battle Angel” heliribale ning Dua Lipast sai ka Yves Saint Laurent’i uue lõhna “Libre” reklaaminägu. Detsembris 2019 ilmus uus singel “Don’t Start Now”, mis tõusis briti singlimüügitabelis teisele kohale, USA singlimüügitabelis saavutas laul lausa esikoha.

2020 ilmus lauljatari uus album “Future Nostalgia”. Usun, et kaaseagse popmuusika sõpradele on see igati “magus tükk”, sest Dua Lipa tõestab selle albumiga, et hetkel on just tema popmuusika maailma üks parimatest naisartistidest. Tal on välimust, tal on häält, ta on esitaja suure algustähega, temas on seda välist ja sisemist seksapiilsust, mis ühel naisartistil olema peab. Lisaks oli peaaegu kõikides lugudes mõnusat nostalgia, mis meenutasid 70., 80. ja 90. aastate diskohitte jpm. huvitavat.

Ja et “Future Nostalgia” ei jääks “üksinda”, ilmus hiljuti sellest ka nn remikside plaat, mille kohta on Warner Music’ul öelda palju põnevat:

„Club Future Nostalgia“ toob meieni särava kollektsiooni tuliuusi remikse ja koostöid jalustrabavate staaride, underground’i suurkujude ja maailma parimate tantsumuusika tegijatega. Remiksijad valis The Blessed Madonna isiklikult välja ja mixtape’il on ka vanu häid house- ja popmuusika sämpleid. Marea Stamper, artistinimega The Blessed Madonna on Kentuckys sündinud, Chicagos kasvanud ja nüüd põhiliselt Londonis tegutsev DJ ja produtsent, kelle nimi on kindlalt maailma klubikultuuri ajalukku kirjutatud.

Album on eklektiline ja eufooriline segu minevikust ja olevikust, muusikaajastute sulam, mis ühendab 90. aastate house’i sujuvalt selle kümnendi parima popi ja remiksidega, sekka 80. aastate souli sugemeid ja sähvatusi selle sajandi esimeste kümnendist.

„Club Future Nostalgia“ albumilt leiame koostöö Gwen Stefani, Madonna, Missy Elliotti ja BLACKPINKiga, remiksidele on aga käe külge pannud ka legendaarne Masters At Work, house’i ristiisa Larry Heard artistinimega Mr Fingers, Jaapani superstaar Gen Hoshino, multitalendist artist/produtsent Mark Ronson, nullindate remiksikuningas Jacques Lu Conti, Erykah Badu produtsent/kaasmuusik Zach Witness, UK DJ/produtsent Midland, diskonduse mõõdupuu Horse Meat Disco, Hot Chip ja 2Beari Joe Goddard, underground’i valitsejanna Jayda G, DJ/super-remiksija Paul Woolford, Korea-Ameerika elektroonilise muusika täht Yaeji ja Detroidi house’i legend Moodymann.

The Blessed Madonna on remikside jaoks kasutanud sämpleid, mis toovad lugudesse Janet Jacksoni, Neneh Cherry, Gwen Stefani ja Jamiroquai klassikalist poppi, lisaks muusikalisi fraase selliste ikoonide nagu Robert Owens’i, The Art Of Noise’i, Cajmere’i, Gaz’i, Lyn Collinsi ja Larry Heard’i house’i-, souli- ja diskoalbumitelt.

Albumil on ka värske singel „Levitating“ feat. Missy Elliott ja Madonna, mille samuti remiksis The Blessed Madonna.

Albumi „Club Future Nostalgia“ loomise kohta ütleb Dua: „Viimased kuud on olnud ebareaalsed. Ma olen näinud teid kõiki kodudes ja Zoomi-pidudel Future Nostalgia saatel tantsimas nagu oleksime kõik koos mõnes klubis. See tõi mu kodusolemise päevadesse palju rõõmu, kuigi ma oleksin palju parema meelega neid lugusid teile tuuril olles live’is esitanud. Sel ajal otsustasingi peo võrratu The Blessed Madonnaga veelgi paremaks muuta – tema aitas mul salamisi töötada mixtape’iga, millest kasvaski välja „Club Future Nostalgia“. Lisaks kutsusime mõned sõbrad ja legendaarsed tegijad punti, et peole sära lisada.

The Blessed Madonna ütleb albumiga töötamise kohta: „Kui Dua palus mul Future Nostalgia’st DJ stiilis tantsulugude mixtape’i teha, siis mõjus see väga värskendavalt, sest ma teadsin kohe, et lisaks enda tutvustamisele saan ma täiesti ennenägematul viisil mängu tuua suured eeskujud pop- ja klubimuusikast. Esimest korda kohtasin Duat ühel rave’il Glastonburys ja teatud mõttes jagan ma seda erilist õhtut ka teiega. Mul paluti kasutada parimatest parimat underground- ja tantsumuusikat. Mark Ronsoni nimi võis teile juba tuttav olla, aga nüüd lisandusid talle Moodymann, Jayda G, Midland ja paljud teised. See mix räägib loo tantsu- ja popmuusikast ning naistest, kes on mõlemas stiilis mitme põlvkonna jaoks ilma teinud – näiteks Madonna, Missy Elliott, Janet Jackson, Gwen Stefani ja BLACKPINK. Kogu ettevõtmine on minu lugupidamist Dua vastu veelgi süvendanud. Ta on briljantne artist, selliseid on igal põlvkonnal vaid üks, ja tõeline kullatükk. See, et ma sain talle sedavõrd legendaarsete tegijate kaasabil niisuguse armastuskirja saata, on üle mõistuse lahe. Club Future Nostalgia on nagu tantsupõrand, kuhu me nii väga igatseme, aga päriselt ei pääse.

Kõik albumi lood:

1. „Future Nostalgia“ - Joe Goddard Remix Sämpel: Janet Jackson – „The Pleasure Principle“

2. „Cool“ - Jayda G Remix

3. „Good In Bed“ - Gen Hoshino Remix and Zach Witness Remix. Sämpel: Neneh Cherry – „Buffalo Stance“ Sämpel: Art Of Noise – „Moments In Love“

4. „Pretty Please“ - Midland Remix

5. „Pretty Please“ - Masters At Work Remix Sämpel: Cajmere – „Coffee Pot“ (Percolator mix)

6. „Boys Will Be Boys“ - Zach Witness Remix Sämpel: Lyn Collins – „Think (About It)“

7. „Love Again“ - Horse Meat Disco Remix

8. „Break My Heart“ / „Jamiroquai Cosmic Girl“ Sämpel: Jamiroquai – „Cosmic Girl“ (Dimitri From Paris Dubwize Remix)

9. „Levitating“ (feat. Madonna and Missy Elliott) - The Blessed Madonna Remix

10.“Hallucinate“ - Mr Fingers deep stripped mix Sämpel: Gwen Stefani – „Hollaback Girl“ Sämpel: Barbara Mason – „Another Man“

11. „Hallucinate“ - Paul Woolford Extended Remix Sämpel: Larry Heard Presents Mr. White – „The Sun Can’t Compare“

12. „Love Is Religion“ - The Blessed Madonna Remix

13. „Don't Start Now“ - Yaeji Remix Sämpel: Gaz – „Sing Sing“ Sämpel: Robert Owens – „Bring Down The Walls“

14. „Physical“ (feat. Gwen Stefani) - Mark Ronson Remix

15. Dua Lipa & BLACKPINK – „Kiss and Make Up“

16. „That Kind Of Woman“ – Jacques Lu Cont Remix Sämpel: Stevie Nicks – „Stand Back“ (Acapella)

17. „Break My Heart“ - Moodymann Remix

Kuula ise ka:

https://dualipa.lnk.to/ClubFutureNostalgia


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)