Dan + Shay „Dan + Shay“

(Warner Music)

Pean tunnistama, et kantrimuusika on mulle juba üsna mitmeid-mitmeid aastaid meeldinud. Kui veidi täpsustada, siis selline kantripop, milles on häid meloodiaid ja ilusaid lugusid. Aastate jooksul on ennast popmuusika edetabelite tippu laulnud sellised kantritähed nagu Kenny Rogers, Shania Twain, Dolly Parton, John Denver, Crystal Gayle, Faith Hill, Lonestar, Lady Antebellum, Taylor Swift, Florida Georgia Line, Keith Urban, Carrie Underwood, Dierks Bentley, Blake Shelton, Tim McGraw, Garth Brooks, LeAnn Rimes, Trisha Yearwood, Billy Ray Cyrus, Dixie Chicks, Martina McBride, Wynonna Judd, Mary-Chapin Carpenter, Reba McEntire, Rascal Flatts, Brad Paisley, Blake Shelton, Brooks & Dunn, Miranda Lambert, Vince Gill, Steel Magnolia, Shelby Lynne, The Mavericks jpt.

Dan + Shay on USA kantrimuusika duo, ja üsna hiljuti võitsid nad ka Grammy-auhinna, kui parim kantriduo. Dan Smyers ja Shay Mooney laulavad ja kirjutavad ise ka lugusid. Tänaseks on neil ilmunud kolm albumit: “Where It All Began”, “Obsessed” ja “Dan + Shay”. Plaatidelt on ilmunud kokku 9 singlit, millest 5 on olnud USA Country Airplay tipus ning kaks lugu on juhtinud ka Hot Country Songs edetabelit.

Duo esitab paljuski omakirjutatud lugusid, ja aastate jooksul on koostööd tehtud ka paljude teiste muusikamaailma tähtedega – Rascal Flatts, Lindsey Stirling, RaeLynn ja Kelly Clarkson.

Duo liikmed

Daniel Smyers saab selle aasta 16. augustil 32-aastaseks. Ta on sündinud ja kasvanud Wexfordis, Pennsylvanias. James Shay Mooney saab selle aasta 21. detsembril 28-aastaseks. Tema on süninud ja kasvanud Natural Damis, Arkansases. Aastail 2012 kuni 2013 oli ta suhtes kantrilauljatari Veronica Ballestriniga, ja üheskoos postitasid nad YouTube’i mitmeid lugusid (nii iseenda kirjutatud kui ka kavereid). Smyers kirjutas ka laulu Ballestrini albumile “Flip Side” (2014), laulu pealkirjaks “Lonely Alone”. Lahe on see, et Smyersist laulis Ballestrini laulus “Death of Me” (Smyers laulis selles loos ka taustavokaali). Paar aastat hiljem (2016) laulsid Dan + Shay laulu “Nothin’ Like You”, mis jutustab Ballestrinist. Selline keeruline värk.

Kuid Daniel Smyers abiellus 2017 mais Abby Law’ga ning James Shay Mooney abiellus 2017 oktoobris Hannah Billingsley’ga. Pulmadest võib näha “kaadreid” ka duo suurepärases laulus “Speechless”, mis kõlab ka nende uuel albumil “Dan + Shay”, ja proovige keegi ütelda, et see on nüüd kantrimuusika, see on ikka suurepärane popmuusika, milles on sees kantrimuusika sugemeid.

Aitab eraelust. Räägime muusikast ikka ka

Enne seda, kui Dan ja Shay hakkasid duot tegema, oli Mooney sooloartist ja Smyers lõi kaasa ansamblites Bonaventure ja Transition. Ega keegi neist vist midagi kuulnud ei ole, kuid põnev fakt ikkagi.

Mooney ja Smyers kohtusid Nashville’is 2012 detsembris ja hakkasid üheskoos lugusid kirjutama juba päev hiljem, kui olid kohtunud. Esimene lugu kirjutati üheskoos ansamblile Rascal Flatts ning pärast seda hakkas tulema pakkumisi ka Mooneyle ja Smyersile endile. Oktoobris 2013 ilmus duo debüütsingel “19 You + Me” ja see oli raadiojaamades, mis mängisid kantrimuusikat üsnagi edukas. Loo kirjutamisel oli abiks ka Danny Orton. Ei läinudki mööda palju aega, kui ilmus ka duo debüütalbum “Where It All Began” (aprillis 2014), albumi produtsentideks olid Danny Orton ja Scott Hendricks. Album oli üsnagi edukas, sellelt ilmus veel mitu singlit, näiteks “Show You Off”, “Nothin’ Like You”, duot kutsuti esinema erinevatesse populaarsetesse telesaadetesse ning kandieeriti ka Academy of Country Music auhinnale.

Seejärel tuuritasid Dan ja Shay mööda USA’d, soojendati Hunter Hayes’i ja Blake Sheltonit, kuid käidi ka päris omal kontsertturneel. Aastail 2015-2017 ilmus uus album “Obsessed”, ja ka mitu vägagi edukat kantrisinglit: “From the Ground Up”, “How Not To” ja “Road Trippin’”. Koostööd jõuti teha ka viiulivirtuoos Lindsey Sterling’iga – Dan ja Shay laulsid laulus “Those Days”, mis ilmus Sterlingi albumil “Brave Enough” (2016). See oli Sterlingi kolmas album, millel lõi kaasa palju teisigi suurepäraseid artiste – Christina Perri, Carah Faye, ZZ Ward jt.

Ja nüüd, uus album “Dan + Shay”

Võiks öelda, et tegemist on albumiga, millega üritab duo läbi murda ka mujal maailmas (pean silmas Euroopat), sest tegemist igati popiliku kantrialbumiga. Paljude lugude kohta saabki öelda, et pigem ongi see vist juba popmuusika (nt. plaadi avalugu “Alone Together”, igati mõnusa minekuga lugu, milles ka äge algus trummidega, kuid ka 8 lugu “Stupid Love” või 9 lugu “No Such Thing”).

Plaadi teine lugu on jaanuaris 2018 ilmunud uue abumi esimene singel “Tequila”, mis jõudis ka USA singlimüügitabeli TOP 40 sekka. Nüüd ei olnud jutt enam ainult kantrimuusika edetabelitest, aga edetabelist, milles sees igasugu muusikastiile. “Tequila” on rahulikuma minekuga, kuid igati ilusa meloodia ja harmooniaga lugu, kuuleb ka kaunist klaverimängu. Kuigi loo pealkiri on “Tequila”, siis alkoholi selles loos tarbima ei kutsuta, kuigi laulus kinnitatakse, et nad võivad juua nii viskit, punaveini, kuid tequila on see jook, mis meenutab ühte neidu, kellega kunagi koos sai oldud. Ja nüüd on probleem, et iga tequila lonks toob meelde ka selle, kui oluline see salapärane neiu on. Ilus lugu. Täpselt sama ilus (äkki isegi selle plaadi kõige ilusam lugu on järjekorras seitsmes – “Speechless”, sellest loost oli ka eespool juttu, seotud duo liikmete pulmadega).

Plaadi kolmas lugu “What Keeps You Up At Night” on oluliselt kantrilikum, juba meloodia on igati kantrilik. Mitmehäälne laul on väga lahe ning kuulda kübe ka havai kitarri (igati omane riistapuu kantrimuusikale) ja mulle tundub, et ka Wurlitzeri klaverit, ka kitarrisoolo on laulus igati asjakohane. Kantriballaadiks võiks nimetada plaadi eelviimast, kümnendat lugu “My Side Of The Fence”, jällegi kaunis meloodia, võrratu harmoonia ning mitmehäälsus on muusikale ainult kasuks.

Kantripoppi kõige paremas esituses kuuleb lauludes “All To Myself” (Dani ja Shay hääled sobivad suurepäraselt kokku), “Keeping Score” (selles loos lööb kaasa ka superstar Kelly Clarkson, selles loos on jällegi äge kitarrisoolo). Kübe rokilikuma hingamisega on “Make Or Break”.

“Dan + Shay” on igal juhul ülimalt hea kantriplaat, mis “kurameerib” mõnusasti popmuusikaga, mistõttu sobib kuulamiseks nii kantrimuusika fännidele, kuid samas ka neile, kes võib olla päris ehedat kantrit (ma ei teagi, kas saab sellist terminit kasutada) väga sagedasti ei kuula. Palju on väga ilusate meloodiatega lugusid ning Dani ja Shay hääled ning esitus on suurepärased, ja hääled sobivad suurepäraselt ka kokku. Soovitan kindlasti seda plaati kuulata.

 

Kuula ise ka :

http://wmna.sh/dsthealbum

 

 

Dan + Shay "Tequila" (Live)


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Hereward Kaye „Kitarriakordid. Sõrmlaua kleepsuraamat“

(Tänapäev)

Kitarrimängu õppimine pole kunagi olnud nii lihtne kui nüüd, ja seda tänu õpikule „KITARRIAKORDID. SÕRMLAUA KLEEPSURAAMAT”. Värviliste sõrmlauakleebiste abil ei pea sa pilli mängimise ajal üleliia muretsema selle üle, mis järgmisena ees ootab. Lihtsalt määra akordile või helireale värv ja kasuta kleebiseid, et panna paika sõrmede täpsed asukohad kitarri sõrmlaual. Hõlpsalt jälgitavate akordiskeemide ja lihtsate selgituste abil hakkad sa õige pea kõlama nagu kitarrimänguproff.

Mulle tundub, et see raamat on üks hiiglama hea abimees kõikidele neile, kes on otsustanud hakata kitarrimängu õppima. Võib öelda, et see on vahva õpik, milles tehakse kõik puust ja punaseks ette, kui päris täpne olla, siis ka oranžiks, kollaseks ja roheliseks, sest just nelja värvi kleebised on selles raamatus ka kaasas. Uhke värk. Võta ainult kitarr kätte, seejärel õpik, hakka lugema, kleepsutama ja harjutama. Kleepsude abil on tõepoolest võimalik paika panna sõrmede asend kitarril ja sedasi erinevaid akorde ja heliridasid õppida.

Raamatu eessõnas kinnitab Hereward Kaye, et ta oli üheksa-aastane, kui kuulis esimest korda elektrikitarri, läikivat punavalget Fender Stratocasterit. Otse tema ees laval mängis seda Hank Marvin, ansambli The Shadows esikitarrist.

“Hanki kitarrihelid kajasid võimendusest vastu. Iga fraasi lõpus haaras ta tremolokangi järgi, mis lisas meloodialiinile veelgi ilu. Temaga ideaalses kooskõlas mängis rütmikitarri Bruce Welch, kes püsis ühtlasi tom-tomidega samas taktis. Lasin pilgul libiseda basskitarrist Jeff Harrisele. Ta nägi välja üpris hirmuäratav, nagu miski-keski kahtlane oleks kusagilt laborist plehku pannud. Minu ees toretses kolm kitarristi: üks neist pildus meloodiapärleid, teine ladus rütmipõhja, kolmas toetas alusmüüri nelja jämeda bassikeele abil.”

Ilus meenutus, kas pole. Raamatu autor meenutab ka ansamblit The Beatles – John Lennon, Paul McCartney ja George Harrison – kõik ka suurepärased kitarristid. Nüüd oli kindel, ka raamatu autor pidi saama endale korraliku võimendi ja korraliku elektrikitarri.

Hereward Kaye lõpetab oma eessõna nii - käesolev õpik viib lugeja põnevale teekonnale, aidates kitarrimängu võimalikult kiiresti selgeks saada. Raamatus alustatakse põhitõdedega ja näidatakse ette esimesed akordid. Sõrmlauakleepse võib kasutada kohe alguses, et akorde kiiremini meelde jätta, ning liikuda edasi järgmiste tasmete ja keerulisemate akordide, heliridade ja tabulatuuride juurde. “Järgi lihtsaid juhendeid hoolega ja sa hakkad õige pea hästi kitarri mängima!”

Seejärel juba sissejuhatus, milles öeldakse, et siit leiame enne mänguga alustamist mõned põhitõed: kitarri ehitus, mänguasend, kuidas pilli hoida, lüüa akorde medikaga ja sõrmitseda ning kuidas keeli üksteisest eristada. Siit leiab ka selgitused õpiku ülesehituse kohta, akordiskeemide lugemise õpetuse ja kleepsude kasutamise juhendi.

Edasi juba lühikesed nõuanded õpiku kasutamiseks (ka vasakukäelistele), kleepsudest, kitarri hoidmisest, medika (ehk mediaatori ehk plektroni) hoidmisest, sellest, et sõrmedele peaks andma nimed, sõrmlaua skeemist, akordidest, dieesidest ja bemollidest. Pikemalt on juttu akustilise ja elektrikitarri ehitusest (siin on ka joonised), juttu on kitarrikeeltest ja sõrmlauaastmete juhend, edasi veel ka keelte löömisest.

Ja jõuame esimese tasmeni – trogg. Esimesel tasemel õpetatakse meile pulsi ja rütmi kaasalugemist ning esimest kümmet akordi. Saame selgeks, kuidas kasutada kapot, häälestada kitarri ja vahetada keeli. Raamatus on ka palju fotosid ansamblitest ja artistidest, esimese taseme juures on foto ansamblist The Troggs, kes avaldas suurema osa oma hittidest 1960. Aastatel. Autor tõdeb, et kui The Troggs alustas, nimetati nende kõla koopamehe rokiks, mis on asjakohane ka algaja puhul – algaja pole ju veel õppinud kitarri keeles rääkima.

Esimesel tasemel loeme 4/4 veerandlöökidest, keelte löömisest: üks löök taktis ja saame tuttavaks kümne esimese akordiga – A-moll, E-duur, E-moll, A-moll-septakord, E-dominantseptakord, C-duur, C-duurseptakord, G-duur sekstiga, G-dominantseptakord, F-duurseptakord. Tundub keeruline? Kui ise kaasa teha ja järgida juhiseid, siis polegi see sedavõrd keeruline. Esimesel tasemel saame lugeda ka sellest, milline abivahend on kapo, kuidas vahetada kitarrikeeli, kuidas kitarri häälestada ja esimese taseme lõpus on ka kiiruskatse. Kui see on selge, siis võib lugeja/harjutaja pidada enda troggiks!

Teine tase on quo. Sellel tasemel saame selgeks, kuidas lugeda kaasa kaheksandiklööke ja mängida järgmist kümmet akordi. Meile näidatakse, kuidas lugeda tabulatuuri ja proovitakse ka improviseerida. Autor lisab, et legendaarne band Status Quo tõestas, et ka kolme akordiga on võimalik maailmalavadel rokkida – tasub kuulata nende lugu “Rockin’ All Over The World”. Fotol on Status Quo kitarrist Francis Rossi. Selles osas on fotosid veel – Snow Patroli liider Gary Lightbody (selles osas harjutama kaasa mängima Snow Patroli loole “Chasing Cars”) ja Radioheadi laululooja ja solist Thom Yorke (harjutame kaasa mängimist Radioheadi loole “Creep”), lisaks veel ka legendaarne Jimi Hendrix (harjutame tema lugu “Hey Joe”). Teise taseme lõpus on veel ka auhinnariff (quo).

Kolmas tase on foo. Sellel tasemele tutvustatakse meile veel üht akordilöögitehnikat ja näidatakse, kuidas akorde arpedžeerida. Õpime selgeks kakskümmend uut akordi, lisaks kvint- ja barre-akordid. Õpime uusi heliridasid ja nende kasutamist selleks, et õiges helistikus sobivaid akorde ennustada. Autor lisab, et Foo Fightersi raju rokkimine on tõestus selle kohta, mida kõike on võimalik saavutada käputäie akordide ja ennastsalgava pühendumise abil. Fotol on Dave Grohl ansamblist Foo Fighters, kuid selles osas on kuulsaid mehi veelgi – Coldplay Chris Martin, Nirvana Kurt Cobain, Red Hot Chilli Peppers, The White Stripesi Jack White.

Neljas tase on zep. Nüüd tutvume 75 uue akordiga, mis on grupeeritud nende liigi järgi: dominantseptakordid, suured duurseptakordid, suured mollseptakordid ja pidega akordid. Saame selgeks ka CAGED-akordisüsteemi ja pentatoonika helirea. Autor lisab, et just kitarrimaagia oli see, mis rajas Led Zeppelini roki kvaliteedimärgile vundamendi. See ongi tõeline musikaalsus, mille poole püüelda. Fotol on Led Zeppelini kitarrist Jimmy Page. Selles osas on palju olulisi akorde ja teadmisi, kuid fotodelt leiame veel ka Led Zeppelini laulja Robert Planti ja Oasise esikitarristi ja laulja Noel Gallagheri (üritame mängida ka Oasise “Wonderwalli”).

Viies ja ühtlasi viimane tase on muse. Selles tutvustatakse veel 45 akordi: vähendatud, suurendatud, sekstiga akordid ja noonakordid. Saame tuttavaks uute heliridade ehk skaaladega: moll ehk minoor, bluus ja kaheoktaviline mollpentatoonika. Selgeks saab ka 12-taktiline bluus ja püütakse kergitada saladusloori sellelt, kuidas toimib kvindiring. Autor lisab, et Matt Bellamy rikastas oluliselt rock’n’rolli “genofondi” klassikalise muusika elementidega, et pürgida muusikuna seni kättesaamatutesse kõrgustesse. Muse on seadnud lati tõepoolest kõrgele. Fotol ongi Muse’i esilaulja ja –kitarrist Matt Bellamy.

Selline äge kitarriõpik on see Hereward Kaye kirjutatud “Kitarriakordid”. Olen üsna kindel, et suur abimees kõikidele algajatele, kõik asjad on lahedalt lahti seletatud, juures joonised ja fotod, abiks kleepsud, mida sõrmlaual kasutada. Hereward Kaye on ka ise muusik, helilooja, produtsent, õpetaja, kes laulnud ja mänginud mitmes erinevas bändis, mistõttu olen kindel, et mees teab, mida ta selles õpikus räägib ja õpetab.


Led Zeppelin „The Soundtrack from The Film The Song Remains The Same“

(Warner Music)

Paljude muusikasõprade, muusikakriitikute arvates on just Led Zeppelin SEE BÄND ehk bänd, mida sageli on nimetatud ka maailma parimaks bändiks. No ja kui keegi vaidleb vastu, siis ma usun, et neid nn „suuri bände“, kes on mõjutanud muusikamaailma arengut, olnud eelkäijateks, olnud kuulsad oma tegutsemise ajal ja ka pärast seda, eks neid ongi ca paarkümmend - The Rolling Stones, Queen, Pink Floyd, The Beatles, Deep Purple, TOTO, Iron Maiden, Dire Straits, Genesis, Kiss, The Police, Black Sabbath, Lynyrd Skynyrd, The Doors, The Who, CCR, U2, Bon Jovi, Aerosmith, Guns N’Roses, Metallica, Eagles, AC/DC – ma loodan, et keegi nüüd ei pahanda, kui mõni suur nimi välja jäi.

Ja samas kinnitavad mitmed muusikakriitikud, et just Led Zeppelin on see bänd, kes on mõjutanud oma muusikaga paljusid teisi legendaarseid bände nagu Deep Purple, Black Sabbath, Rush, Queen, Aerosmith, Megadeth, Tool, Dream Theater, kuid ka The Ramones, Joy Divisio09n, The Cult, The Smashing Pumpkins, Nirvana, Pearl Jam, Soundgarden jpt. 1988. aastal kinnitas plaadifirma „Geffen Records“ üks juhtidest John Kalodner, et Led Zeppelin on The Beatlesi kõrval teiseks mõjuvõimsaim ansambel muusika ajaloos. Led Zeppelin mõjutas teisi nii oma muusikaga, lindistustega plaatidel, raadioeetris, kontsertidel, Led Zeppelin oli bänd, kes suutis välja müüa suuri staadionikontserte, kusjuures ilma soojendusartistideta. Ka kunagine The Rolling Stonesi produtsent ja mänedžer Andrew Loog Oldham on ütelnud, et Led Zeppelin on olnud üks mõjuvõimsamaid bände kogu muusikatööstusele, kuid näidanud ka seda, kuidas peab tegema kontserte suurearvulisele publikule.

Igal juhul on üsna selge, et Led Zeppelin on läbi aegade üks maailma edukamaid ja kuulsamaid bände, kelle plaate on müüdud üle 200 miljoni, kui mitte lausa 300 miljonit! Ainuüksi USAs on nende plaate müüdud üle 110 miljoni ja sellega ollakse USAs bändide arvestuses kolmandal kohal, eespool vaid The Beatles ja Eagles. USA plaadimüügitabeli TOP 10 jõudis 9 Led Zeppelini albumit, neist kuus olid lausa esikohal (Suurbritannias jõudis plaadimüügitabeli tippu 8 albumit), ja on öeldud sedagi, et 60ndad olid The Beatlesi aeg, 70ndad olid Led Zeppelini aeg.

Üks tähelepanuväärne fakt on seegi, et Led Zeppelin on kandideerinud aastate jooksul 947 muusikaauhinnale, ja võitnud neist 683 auhinda, kuid neid nn suuremaid auhindu ehk siis Ameerika Muusikaauhindu ja Grammysid on neil suhteliselt vähe – neist esimesena mainitut vaid 1 ja Grammysid kokku 5 ja neistki on enamus „teenitud“ pärast karjääri lõppu. Mul isiklikult on seda üsna raske kommenteerida, miks nii on läinud...

Briti rokipunt Led Zeppelin tuli kokku aastal 1968 ja lõpetas tegevuse 1980, kuigi laulja Robert Plant, kitarrist Jimmy Page, bassimees/klahvpillimängija John Paul Jones on üritanud mitmel korral uuesti kokku tulla (1985, 1988, 1995 ja 2007), kuna trummar John Bonham lahkus taevasesse bändi juba 1980. aastal ja seejärel ju Led Zeppelin oma tegevuse lõpetaski. Neil on ilmunud 8 stuudioalbumit – 1969 „Led Zeppelin“ ja „Led Zeppelin II“, 1970 „Led Zeppelin III“, 1971 „Led Zeppelin IV“, 1973 „Houses of Holy“, 1975 „Physical Graffiti“, 1976 „Presence“, 1979 „In Through the Out Door“.

Kuulsaimad lood? Oh jah, mida valida, mida mitte – „Communication Breakdown“, „Whole Lotta Love“, „Immigrant Song“, „Black Dog“, „Rock and Roll“, „Over the Hills and Far Away“, „D’yer Mak’er“, „The Ocean“, „Fool in the Rain“, „Hot Dog“, „Kashmir“ ja otse loomulikult „Stairway to Heaven“!

See plaat (tegelikult ju lausa duubelalbum) viib meid aastasse 1973, ja Led Zeppelini kontsertile Madison Square Gardenis, ühtlasi on sellest esinemisest tehtud ka film „The Song Remains The Same“ (kontserte oli kolm ja just neist esinemistest tehti ka samanimeline film). Laulud lindistas Eddie Kramet, kasutati Wally Heideri mobiilset stuudiobussi ja hiljem mängiti see kokku Electric Lady stuudios New Yorgis ja Trident stuudios Londonis. Algupäraselt ilmus album 1976. aastal (plaadifirma Swan Song Records) ja anti uuesti välja 2007. aastal ning nüüd eelmise aasta (2018) septembris, loomulikult on seda albumit nüüd ja ka juba 2007. aastal korralikult ning põhjalikult remasterdatud.

2007. aastal ilmunud albumi jaoks olid remiksimise ja remasterdamise juures loomulikult ka Led Zeppelini elusolevad liikmed ning plaadile jõudis ka kuus lugu, mida algupärasel plaadil ei olnudki – „Black Dog“, „Over the Hills and Far Away“, „Misty Mountain Hop“, „Since I’ve Been Loving You“, „The Ocean“ ja „Heartbreaker“, ka plaadibukletti kirjutas uue loo Cameron Crowe.

Selge on see, et Led Zeppelin oli selline bänd, mis oli ka suurepärane kontsertbänd, kes jättis endast lavadele kõik, mis jätta andis. Sama kehtib ka nende esituste kohta, mis sel plaadil kõlavad.

Laulja Robert Plant on live’is täpselt sama hea nagu ka plaatidele, kui mitte isegi parem, sest live’is on härra Plantil veelgi rohkem võimalusi oma häält „näidata“, ja veidi ka publikule „mängida“, no ja seda võimsust, rokimehele vajalikku kurbust on selles hääles küll ja rohkemgi veel. Täpset sama saan öelda ka ülejäänud bändi kohta, sest kitarrist Jimmy Page on siin täiesti „jumalik“, soolod võimsad ja uhked, sama hea on ka bassimees ja klahvpillimängija John Paul Jones ja trummar John Bonham särab 100%. Kuulake ise neid trummide soolosid, üleminekuid, vahekäike ja kõike muud. Võimas!

Plaat algab vägevalt lauluga „Rock and Roll“ ja see ongi tõepoolest rock and roll! Alguses publiku kisa, John Bonhom lööb loo lahti ja Jimmy Page tuleb uhke kitarrisoologa (ja neid selles laulus ikka mitmeid ja mitmeid) ja seejärel juba härra Plant! Sellise minekuga lugu, et vägisi kisub ka minusuguse vanema kuulaja kaasa hüppama. Loo lõpus „näitab“ John Bonham, kuidas peab trummidega lugu lõpetama või tegelikult teeb ülemineku ühel laulult teisele, sest kohe järgneb ju suurepärane „Celebration Day“. Selles loos on jällegi mitu ülihead Page’i soolot! Terve „Celebration Day“ on selline uhke ja võimsa minekuga lugu. Sellele loole tuleb kohe otsa jällegi ülikõva „Black Dog“ – no ja selles loos on Robert Plant ikka ülihea, milline hääl, milline esitus! Võimas! No ja ka selles loos soleerib härra Page ikka väga pikalt – kitarr „nutab täiest hingest“, milline mängu ilu ja kiirus! Ja alles selle loo lõpus teeb bänd väikese pausi, et Plant saaks publikult tere õhtust ütelda.

Neljas lugu algab oluliselt rahulikumalt ja fantastilise kitarrisoologa. Lugu on „Over The Hills And Far Away“. Jumalik lugu, milles Plant jutustab oma lugu, kuid lugu areneb ja kasvab pidevalt, et lõpus jällegi rahuneda ning Page lõpetab kitarrisoologa. Võimas ja ühtlasi ka ilus. Kontserdipublik on igal juhul rahul, et edasi minna järgmise looga – „Misty Mountain Hop“ – lugu hoopis teistusguse hingamise ja olemisega, kui esimesed neli lugu. Veidi psühhedeeliat, veidi isegi midagi sellist, millest tõepoolest kümneid aastaid hiljem grunge-mehed oma asja edasi arendasid. Kuues lugu on suurepärane „Since I’ve Been Loving You“. Algab rahulikult ja veidi isegi salapäraselt. No ja kuulake seda Jimmy Page kitarrimängu, sellist loo sissejuhatust, algust võikski terveks päevaks kuulama jääda. Lihtsalt hämmastav, mida see mees suudab. No ja poolteist minuti hiljem „tuleb sisse“ härra Plant. Karjega! Võimsa karjega! Ja astub „dialoogi“ Page’i kitarriga. Uskumatult uhke ja võimas, ja see esitus võtab kananaha peale ikka küll. Siin on Plant see mees, keda on peetud mõnel hetkel ka maailma parimaks rokilauljaks. Seda peab ise kuulama, siin jääb sõnadest lihtsalt puudu! Võiks öelda, et pärast seda lugu ja esitust pole vaja enam mitte midagi mitte kellelegi tõestada, see on SEE bänd, mida on peetud sageli maailma parimaks bändiks. Ja ma mõtlen, et aasta on seal ju 1973!!! Lugu on üle 8 minuti pikk, kuid mitte ühelgi hetkel ei hakka igav.

Seitsmenda loo alguses kinnitab Plant publikule, et see laul on „No Quarter“, mis algab põneva süntesaatori mõtisklusega, mida mängib John Paul Young. Sellel lool on pikkust üle 10 minuti ja taaskord igati põneva ülesehitusega ning hingamisega lugu.

Oma hääle võimsust näitab Plant ka laulus „The Song Remains The Same“, millele järgneb „The Rain Song“. See veidi rahulikum lugu, kuid äärmiselt ilusa meloodiaga lugu ja Plant suudab seda võimsust ja suursugusust tuua ka rahulikumasse loosse. Esimes plaadi lõpetab jällegi põnev „The Ocean“, milles kuuleme ka väga lahedat vokaliisi.

Teisel plaadil on kokku viis lugu, kuid vaadake nende lugude pikkusi! Neist esimene on „Dazed and Confused“, millel pikkust 29 minutit! Seda võiks tegelikult lausa lühikeseks rokkooperiks nimetada. Lugu, milles oma lavalolekut ja esitust naudivad nii Page kui ka Plant, kindlasti ka Young ja Bonham. Lugu, milles palju psühhedeelilist, müstilist ja neid sõnu võiks mitmeid öelda, sest ühe sõnaga on seda lugu ja esitust küll väga raske kokku võtta.

Ja siis! Loomulikult „Stairway To Heaven“. Loo alguses tõdeb Plant, et ta arvab, et see lugu on lootusest. Selle laulu kohta ei pea mitte midagi ütlema, lihtsalt peab kuulama ja nautima. Jumalik!

Teise plaadi kolmas lugu on „Moby Dick“, mille alguses hõikab Plant maha, et löökriistadel on John Bonham, ja nii ju ongi. See on väga hea minekuga rokilugu, milles lastakse särada just Bonhamil, sest mees saab näidata ca 9 minuti jooksul, mida ta suudab üksinda trummidest välja võluda, ja uskuge mind, see on midagi sellist, millest peaks kirjutama täiesti iseseisva jutu. Igal juhul, jällegi lihtsalt kuulake ja nautige, see on kindlasti kübe muusikaajaloost!

Kaks väga head lugu on teisel plaadil veel – „Heartbreaker“, milles saab 100% rokkida ja soleerida Jimmy Page. Ja see on jällegi kuulamist väärt. Ja plaadi viimane lugu (üle 13 minuti pikk) „Whole Lotta Love“ – see paneb vägeva lõppakordi. Kõik bändiliikmed „saavad sõna“ ja minek ning võimsus on uskumatu. Ja kuulake neid Planti karjeid ja hüüdeid!

Vot selline plaat, selline kontsert, selline esitus! See kõik ongi LED ZEPPELIN! Ja mida ütleb Plant kontserdi lõpuks? „NEW YORK, GOOD NIGHT!“ Mina ütlen lihtsalt: „HEAD KUULAMIST!“

 

Kuula ise ka: https://lnk.to/TSRTS

Led Zeppelin "Rock and Roll" (1973 Live)


Carlo Collodi, Roberto Innocenti „Pinocchio seiklused“

(Varrak)

Pinocchio on kogu maailmas tuntud ulakas puunukk, kelle haaravatest seiklustest on saanud lugeda juba mitu põlvkonda lapsi. Saatus veeretab tema teele kõikvõimalikke katsumusi, kuid ta kuulab oma lõbusa südame häält ja võidab nii ka paljude teiste südamed.

Käesoleva suureformaadilise raamatu imelised pildid on joonistanud Roberto Innocenti. Tegu on täiendatud kordustrükiga 2006. aasta väljaandest ja ühe kaunimate illustratsioonidega eesti keeles ilmunud Pinocchio-raamatuga, mis vääristab iga raamaturiiulit.

Mina mäletan Pinocchiot juba oma lapsepõlvest, toona küll nime all Buratino ja raamatust pealkirjaga “Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused”, mille autoriks oli Aleksei Tolstoi, ja raamat oli aastast 1964, kuigi “Kuldvõtmeke” ilmus esimest korda eesti keeles juba 1946. aastal.

Eesti lugejate enamikule on vahva puunukk tuttav jutustuse «Kuldvõtmeke» järgi, mille vene kirjanik Aleksei Tolstoi kirjutas Pinocchio-lugusid aluseks võttes. Nii algupärandi kui ümberjutustuse kangelaseks on elav ning üleannetu, ebatavaliselt pika ninaga puunukk, kellest pärast rohkeid seiklusi ja katsumusi saab lõpuks aus ning tubli poiss.

Usun, et paljud mäletavad ka Buratino seiklusi ja juhtumisi ka televisioonist, 70ndatel oli eetris telesari “Buratino ja ta sõbrad” ning sellel sajandil “Buratino tegutseb jälle”. Legendaarne on ju ka 70ndate aaste keskpaigas stuudios Belarusfilm valminud mängufilm “Buratino seiklused”, kuid kindlasti ka Walt Disney poolt tehtud multifilm “Pinocchio” (1940).

Meenutan veidi veel - 1983.a. möödus sada aastat nimeka itaalia lastekirjaniku Carlo Collodi (1826-1890) populaarseks saanud raamatu «Pinocchio seiklused» esmatrüki ilmumisest. Seda tähistati ka eesti keeles ilmunud Collodi raamatuga, mis ilmus 1985. aastal. Selle raamatu illustratsioonid oli teinud Jarõna Ilo.

Eelmisel, 2018. aastal ilmus kaks raamatut – “Pinocchio seiklused” (kirjastuselt Tänapäev), mille kaante vahel leiame klassikalise muinasloo täiesti originaalsel kujul, mida kaunistavad Enrico Mazzanti originaalillustratsioonid.

See raamat, mida ma siinkohal tutvustan on üks kaunimate ja uhkemate illustratsioonidega, mida mina Pinocchio seiklustest tean – suurepäraste, värviküllaste ja väga põnevat illustratsioonide autoriks on maailmakuulus Roberto Innocenti. See versioon ilmus esimest korda eesti keeles juba 2006. aastal, kuid nüüd siis raamat uuesti saadaval. Selle raamatu võlu on loomulikult Pinocchio loos endas, kuid kindlasti ka just Innocenti illustratsioonides, mida võibki vaatama jääda, sest need on sedavõrd detailsed ja loovad imelise maailma selle põneva loo juurde.

Siinkohal pean tunnistama, et mina mäletan Pinocchio (Buratino) seiklusi siiski pigem just Aleksei Tolstoi raamatu ja Nõukogude ajal valminud film järgi, mistõttu paljud sündmused ei tulegi tuttavad ette. Ma ei tea, kas lihtsalt ei mäleta või neid äkki ei olnudki nendes versioonides, mida mainisin. Tundub, et selle raamatu teine pool polegi nendes versioonides kajastamist leidnud.

Lugu algab sellest, et elas kord puuhalg, mis sattus vana tisleri Antonio töökotta. Tisleril on plaanis teha sellest puuhalust oma lauale uus jalg. Antonio alustab tööd, abiks kirves ja höövel, kui puuhalg temaga rääkima hakkab. Antonio ei suuda seda uskuda ja arvab, et kuuleb seda lihtsalt oma peas, kuid puuhalg jätkab rääkimist.

Samal ajal astub töötuppa vanataat, nimega Geppetto, kellel on plaan endale puidust nukk meisterdada ja sellega mööda maailma rändama minna ja elitist teenida. Geppetto sooviks Antonio käest veidi puitu, kuid puuhalg suudab “korraldada” üsna suure tüli, lausa väikese kakluse, kuid Geppetto selle sama puuhalu endaga kaasa saab.

Edasi oleme juba Geppetto tillukeses toas keldrikorrusel, kuhu valgus pääses ainult trepialusest aknast. Geppetto elab tõelises vaesuses, kuid ta on vägagi heasüdamlik vanataat. Geppetto hakkabki puuhalust nukku meisterdama, tal on plaanis panna nukule nimeks Pinocchio. Mida rohkem ta meisterdab, seda rohkem on selge, et tegemist on elus nukuga, kuigi üsna kiuslikuga, kes Geppetto kallal tänitab. Ühel hetkel paneb puunukk põgenema, kuid ta püütakse siiski kinni. Geppetto üritab puunuku koju tagasi viia, kuid rahvas arvab, et kindlasti käitub vanataat nukuga kodus väga halvasti, mistõttu Geppetto hoopis vangimajja pannakse! Juba algusest peale hakkab juhtuma igasugu jamasid, mida Pinocchio suudab oma kiuslikkuse ja laiskuse ning rumalusega korraldada.

Seejärel püüab Pinocchiole aru pähe panna Kõnelev Kilk, kes elab Geppetto toas. Kõnelev Kilk kinnitab, et neid lapsi, kes oma vanemate vastu hakkavad ja isamaja mõtlematult maha jätavad, ootab ees ainult häda. Nad ei leia siin ilmas kunagi õnne ning varem või hiljem tuleb neil kibedasti kahetseda. Pinocchio ei kuula Kõneleva Kilgi õpetussõnu ja tõdeb, et tema ei taha ei kooli ega tööle minna, sest tema tahaks ainult süüa, juua, magada, lõbutseda ja hommikust õhtuni ringi hulkuda. Selle asemel, et vana kilgi õpetussõnu kuulata, viskab Pinocchio teda puust haamriga, nii et kilk jääb laiaks litsutuna seinale. Üsna vägivaldne, kas pole, kuid selliseid asju juhtub selles loos ju tegelikult veel.

Edasi üritab Pinocchio endale munarooga teha, kuid munast koorub linnuke, kes aknast välja lendab. Pinocchiol on nälg ja ta otsustab linna peale kerjama minna, kuid ta saab kaela vaid suure kausitäie vett. Seejärel läheb Pinocchio koju tagasi, kus ta jääb sügavalt magama, nii et tema puust jalad on hõõguvate sütega täidetud söepannil. Veidi hiljem hakkavad tema jalad söestuma ja muutuvad lõpuks tuhaks.

Õnneks pääseb Geppetto vangimajast koju ning meisterdab Pinocchiole uued jalad, kuid Pinocchio on uskumatult kangekaelne ja rumal puunukk, kes ei taha ka Geppetto õpetussõnu kuulda võtta. Puunukk lubab, et ta muutub heaks, läheb kooli ja ei tee Geppettole häbi. Pinocchio lubab, et ta on kõigist parem ja räägib alati tõtt, et ta õpib mõne ameti selgeks, et olla Geppettole vanaduses toeks ja lohutuseks.

Geppetto meisterdab nüüd Pinocchiole ka riided – värvilisest paberist kuuekese, puukoorest kingad ja leivasisust mütsi. Lisaks läheb ta ja müüb maha oma kuue, et osta Pinocchiole uhke aabits.

Juba järgmisel päeval otsustab Pinocchio kooli minna, kuid ta satub hoopis nukuteatrisse (enne seda müüb ta maha aabitsa, et teatripiletit osta). Nukuteatris tunnevad teatrinukud Pinocchio ära, kutsudes teda lausa oma vennaks. No ju siis kõik nukud ongi omavahel õed ja vennad, kuid ka nukuteatris ei lähe kõik hästi. Teatriomanik, nimega Tuleneelaja, plaanib õhtul endale süüa küpsetada, kuid tal pole lõkke jaoks puitu – Pinocchio peaks ju selleks suurepäraselt sobima. Pinocchiol õnnestub siiski pääseda, ja päästa ka mõned teised nukud tuleroaks saamisest, ja lõpuks saab ta jubeda teatriomaniku käest ka viis kuldmünti, et need Geppettole viia, kuid loomulikult, jälle ei lähe kõik nii nagu plaanitud.

Pinocchio põrkab kokku kahe päevavargaga – Rebase ja Kassiga, kes lubavad puunukule, et tollel on võimalus oma kuldmüntide hulka suurendada, selleks tuleks minna Lollide maale, kus on Imede põld. Seal tuleks kuldmündid maha matta, purskkaevu veega kasta ja ka veidi soola peale riputada ja juba järgmisel päeval kasvab seal puu, mille küljes ripuvad kuldmündid! Pinocchio jääb seda kõike uskuma, ja jamad jätkuvad.

Ma ei tahaks sulle kogu lugu ära rääkida, sest siis kaoks ju põnevus lugemisel, kuid mõningad vihjed siiski veel – Pinocchio satub röövlite kätte, puunukk pannakse rippuma Suure Tamme külge, et kuldmünte kätte saada, appi tuleb Siniste Juustega Tütarlaps ehk Haldjas, kes otsustab Pinocchiot aidata. Pinocchio ei oska hinnata ka Haldja abi, jätkab valetamist, mistõttu tema nina kasvab oluliselt pikemaks. Käime ära ka Lollide maal ja Imede põllul, kuid Pinocchio jääb oma kuldmüntidest ilma ja pannakse hoopis vanglasse, teel Haldja maja juurde kohtub ta hiigelsuure maoga, satub talumehe kätte, kes paneb puunuku koera asemel oma kanalt valvama. Pinocchio suudab siiski kanavargad paljastada ja lastakse vabaks, kuid seegi pole veel kõik. Pinocchio lendab tuvi seljas, satub töökate mesilste saarele, kus kohtab jällegi Haldjat, puunukk läheb kooli, kus läheb koolikaaslastega kaklema ja satub jällegi ohtu sattuda vanglasse. Puunukk põgeneb, kuid satub jällegi hädaohtu, seekord tahab teda pannil praadida üks vana ja jubeda välimusega kalur. Kuid ka see pole siiski veel kõik – Pinocchio lahkub Haldja juurest Laiskvorstide maale, kus temast saab eesel, eeslina satub ta esinema tsirkusesse, kus asjad jällegi üsna täbarasti lähevad.

Kuidas kogu lugu ja Pinocchio seiklused lõppevad, selle pead juba ise järele uurima. Igal juhul oleme korra isegi suure Haikala kõhus!

Sellised need klassikalised Pinocchio seiklused on. Põnevad, kaasahaaravad, mõnikord isegi üsna hirmsad ja jubedad, mistõttu ei julgeks 100% väita, et tegemist on just lasteraamatuga. Usun, et väiksemad lapsed võiksid seda raamatut lugeda pigem koos täiskasvanutega.

 

 


Eno Raud „Jälle need naksitrallid“

(Tänapäev)

Selles raamatus ilmuvad meie ette taas Sammalhabe, Kingpool ja Muhv, kes pärast linna vabastamist rottidest on saanud kuulsaks. Kuid kuulsus muutub väsitavaks ning naksitrallid otsustavad selle eest põgeneda puhkusele. Järjekordne seiklus algab sellest, kui kummaline daam otsustab Sammalhabeme röövida ja teda pidada lemmikloomana. Raamatu teises osas tuleb aga sõpradel päästa Muhv, kelle viisid endaga kaasa hundid. Naksitrallid peavad looduses üksi hakkama saama ja unistus mere äärde jõudmisest muutub üha keerulisemaks.

„Jälle need naksitrallid“ on järg raamatule „Naksitrallid“. Eno Raua (1928–1996) kirjutatud ja Edgar Valteri (1929–2006) joonistatud naksitrallid on juba mitme põlvkonna raamatusõprade lemmikud.

On lasteraamatuid ja lasteraamatute tegelasi, kellega koos on sirgunud mitme põlvkonna lapsed. Kindlasti on naksitrallid üks selline äge kolmik, kes rõõmustas lapsi juba 1970ndatel aastatel, ja kokku on ilmunud naksitrallide lugusid 4 raamatut – „Jälle need naksitrallid“ on kordrustrükk, milles ühiste kaante vahel sarja kolmas ja neljas raamat.

No ja üks tähelepanek veel, pean silmas just selliseid minuealisi lugejaid, kes lapsepõlves (70ndatel) naksitralle fännasid, kuna nüüd on kordustrükk ilmunud, siis on ka kodus hea põhjus olemas, miks nüüd jälle naksitrallide raamat käes on...

Esimene lugu saab alguse vabaõhukohvikus. Naksitrallid on istunud ümmarguse laua taha, seenekujulise triibulisest riidest varju alla. Plaanitakse kõhud head-paremat täis süüa ja seejärel puhkusele minna. Kingpool kinnitab, et võiks sõita kuskile sooja mere äärde ja ennast seal mõnusasti lõdvaks lasta. Muhv ja Sammalhabe leiavad, et see ettepanek on võrdlemisi mõistlik. Samalhabe lisab, et enne tehakse ilus automatk ja seejärel kuulatakse merekohinat. Äkki märkavad naksitrallid, et neid peaaegu kõikidest laudadest uudishimulikult jälgitakse. Muhv võtab oma muhvi põuest värske ajalehe, Sammalhabe palub tal vaadata, kas pohlakorjamise luba on juba ametlikult välja kuulutatud. On ju ka tema uhkes habemes mõned sellesuvised pohlad päris punaseks läinud. Ajalehes pole pohladest sõnakestki, kuid juttu on hoopis naksitrallidest. On ju nemad linna rottidest vabastanud, mistõttu on nad vägagi kuulsaks saanud. Ajaleheartikkel lõpeb üleskutsega, et naksitrallidele tuleb kõikjal teenitud tähelepanu pöörata ja väärilist austust avaldada. Nüüd saavad ka naksitrallid aru, miks neid kohvikutäis rahvast kangesti vahib.

Kuid asi ei piirdu vahtimisega. Kõrvallauast tõuseb üks naisterahvas, kes tuleb ja topib kõikidele naksitrallidele suhu kompveki, kuid see pole veel kõik. Sama naisterahvas haarab Muhvi oma käte vahele ja hakkab teda mudima. See valmistab Muhvile suurt piinlikust. Järgmiseks kallistatavaks oleks Kingpool, kuid Kingpool on omamoodi „vennike“, ta lihtsalt hammustab naisterahvast, mida siis muud ikka teha. Muhv ja Sammalhabe tõdevad, et Kingpool on nagu üks koer, millele Kingpool vastab, et igatahes ei ole ta sülekoer.

Naksitrallid otsustavad vabaõhukovikust lahkuda, kuid nüüd tabab neid järgmine üllatus. Ettekandja hakkab nende lauale igasuguseid kooke ja mitmeid limonaadipudeleid laduma. Naksitrallid on üllatunud, nad pole jõudnud ju midagi tellida. Selgub, et söögid ja joogid on maja poolt.

Naksitrallid üritavad kooke endale sisse ajada. Sammalhabe tõdeb, et koogikoorem on tõepoolest raskem, kuid kuulsusekoorem om veelgi raskem. Naksitrallidel õnnestub siiski kohvikust minema hiilida. On ju Muhvi punane auto veidi maad eemal parkimisplatsil, kuid ega naksitrallid autoni jõua – neil seisab veel ees üks „katsumus“ – nad peavad hakkama autogramme jagama, ja autogrammi tahtjaid on ikka väga palju. Ja nii nad kirjutavad, Sammalhabe, Kingpool ja Muhv, Sammalhabe, Kingpool ja Muhv. Ja ühel hetkel Kingpool minestab. Kas kuulsusekoorem on tõesti muutunud juba sedavõrd raskeks, et see hakkab naksitralli tervise peale?

Nüüd pääsevad naksitrallid oma auto juurde. Muhv ja Sammalhabe kannavad Kingpoole autosse, kus too silmad lahti teeb ja küsib, kuidas neile tema sõjakavalus meeldis! Kas nüüd pääsevad naksitrallid väljateenitud puhkusele! Vara veel. Puhkuse ajal võib neil igasugu asju vaja minna, mida kindlasti kaubamajast on võimalik osta. Nii suudnume kaubamajja. Kauabamajas jõuavad nad täispuhutavate kummiloomade leti juurde – Kingpoolele täispuhutavad loomad meeldivad, mere ääres läheks neid kindlasti ka vaja. Kas osta krokodill või lõvi või elevant? Kuid selgub, et müügile on tulnud ka uus partii – täispuhutavad naksitrallid! Muhv osta ühe Muhvi, Sammalhabe ostab ühe Sammalhabe ja Kingpool? Tema ostab kümme Kingpoolt, teinekord oleks neid hea ju tuttavatatele kinkida. Edasi liiguvad naksitrallid järgmise leti juurde, kus müüakse üleskeeratavaid lelusid. Kingpool tahaks ka endale just üleskeeratavat mänguasja. Ta kinnitab, et tal on olnud raske lapsepõlv, teda ei hellitatud kunagi mänguasjadega. Nüüd oleks võimalus endale mõned soetada. Millist müüja talle soovitaks?

Müüja pakub välja üleskeeratava Kingpoole mänguhiire! See on viimane eksemplar, mida müüja kavatses oma tuttavale hoida, kuid müüja leiab, et see hiir peaks Kingpoolele väga hästi sobima. Kingpool on ülimalt õnnelik, üleskeeratav hiir liigub ja liigub, kuni jääb letil seisma, samal ajal kukub midagi põrandale – see on Kingpoole mänguhiir, väiksed rattad all. Kulunud ja luitunud, aga päris. Kingpool sosistab mänguhiirele: „Sa kullake, kuidas ma küll võisin sinu ära unustada.“

Nii kadus ka naksitrallide ostutuhin. Üleskeeratav mänguhiir jäi ostmata, ja kõik muu jäi samuti ostmata.

„Tunded on tähtsamad kuid asjad,“ ütleb Sammalhabe. „Seda ei tohiks me kunagi unustada.“

Kas nüüd pääsevad naksitrallid linnast minema? Siiski mitte. Rahvas ümbritseb neid igapool. Kingpool tõdeb, et nad on kuulsuse vangid. Näib, et linnast nad välja ei pääse, mistõttu otsustakse hotellis peatuda. Hotellis saavad nad loomulikult luksusnumbri, kuigi hotelli administraator neid kohe alguses ära ei tunne. Luksusnmber on uhke, kuid üsna ootamatult külastab neid üks keskealine, hoolitsetud välimusega ning hästi riietatud daam. Külaskäik muutub veelgi ootamatuks, kui daam kinnitab, et tal on kaua aega tagasi olnud üks koerake, kes hiljuti suri, kuna oli juba sedavõrd vana. Nüüd tahaks ta endale uut koera, ja Sammalhabe sobiks sellesse „ametisse“ kõige paremini! Sammalhabe kinnitab, et ta pole mitte koer vaid naksitrall, kuid see meeldib daamile veelgi rohkem, sest kellegil ei ole ju ehtsat naksitralli! Naksitrallid selgitavad, et nemad kuuluvad kolmekesti kokku. Kingpool lisab, et daam võiks endale hoopis merilõvi muretseda, kuigi mulle tundub, et Kingpool peab silmas pigem merisiga.

Daam lahkub, kuid mul on tunne, et sellega asjad veel ei lõpe, sest naksitrallid poleks naksitrallid, kui nendega ei hakkaks juhtuma igasugu põnevaid asju! Nii ka seekord - enne puhkuse algust Sammalhabe röövitakse! Muhv ja Kingpool ööbisid luksusnumbris, kuid Sammalhabe otsustas ööbida hotelli aias, koerakuudis, sest tema juba on harjunud õues magama. Seekord oli otsus vale, sest keegi tuli öösel ja ta endaga kaasa viis.

Kingpoolel ja Muhvil on kahtlus, et seda tegi toosama meeldiva välimusega daam, kes oli hiljuti oma lemmikkoerast ilma jäänud ja Sammalhabe olevat talle kõige sobilikum “asendaja”.

Ei lähegi kaua aega, kui ongi asjad selged. Just toosama daam Samalhabeme ongi röövinud, Õnneks ei ole tal halbu kavatsusi. Tegelikult ta tahab Sammalhabemest leida endale head ja truud kaaslast, kes asendaks talle koera.

Loomulikult ei ole see meeltmööda Sammalhabemele, kes on harjunud elama vabas looduses, kuid nüüd on asjalood hoopis teised. Daam käib temaga küll pargis jalutamas, kuid Sammalhabe peab olema rihma otsas nagu koer. No vähemalt ööseks riputatakse ta magama harjavarre otsas oleva kotti, aknast välja. Paaril korral üritab Sammalhabe ka põgeneda, kuid ebaõnnestunult.

Muhv ja Kingpool ei kaota lootust oma sõpra üles leida ja otsingutel kohtuvad nad näiteks maailma pikima mehega, kes samuti linna külastab, kuid ka Voldemariga, kes töötab loomaaias elevanditalitajana. Voldemar on parajasti haiglas, sest tema armastatud elevant astus talle kogemata peale. Just Voldemar on see, kellel tuleb suurepärane plaan, kuidas Sammalhabe daami käest vabastada ja selle plaani elluviimisel on vaja ka elevandi abi.

Teine raamat viib Naksitrallid üha lähemale puhkusel ja mere äärde, kuid nad otsustavad sinna jõudmiseks kasutada lühemat teed ning sõidavad läbi metsa, aga just seal hakkavadki teise raamatu sündmused toimuma.

Seekord on sündmuste keskmes Muhv, kelle viivad endaga kaasa hundid! Seetõttu ongi kõik sündmused seotud metsaga, raamatu autor jutustab mõnusalt, kuidas hundikutsikad Muhviga mängivad, kuidas nad jahipidamist harjutavad jne. Selline omamoodi vahva lugemine ka kõikidele loodusesõpradele.

Kingpool ja Sammalhabe on teises raamatus need, kes Muhvi otsivad, kuid ka nemad satuvad igasugu sekeldustesse ja täbaratesse olukordadesse. Mängus on ka kaks koduloouurijat, kes peavad Muhvi huntide kasvatatud lapseks, teisi naksitralle aga rääkivateks nukkudeks! Jan ii tuleb naksitrallidel otsida pääsu huntide ja koduloouurijate käest, kohtutakse rästikutega, jäädakse jänesepüünisesse kinni, Muhvi auto jääb puude vahele kinni, Kingpool teeb endale piimapütist raudrüü jne jne. Kuidas naksitrallide seiklused huntidega lõpevad, peate juba ise välja uurima.

“Jälle need Naksitrallid” on suurepärane lasteraamat, peaosas legendaarsed naksitrallid. Raamat on kirjutatud mõnusa huumoriga ja seda on igati lahe lugeda. Kõik naksitrallid on isemoodi, kuid üheskoos on need väikesed mehikesed igati tublid ja hakkajad ning ei hülga oma sõpru ka hädas!

Naksitrallide lugude suur väärtus on ka raamatu illustratsioonid, mille autoriks Edgar Valter.


Karin Paulus „101 Eesti nõukogude aja ehitist“

(Varrak)

Nõukogude Eesti ehituskunst on rabav, mitmekesine ning tummine. Viie kümnendi jooksul püstitati väga palju eritüübilisi hooneid, sest tänu industrialiseerimisele hakati aina kiiremini ja odavamalt ehitama. Lisaks oli nälg uute hoonete järele suur – Eesti rahvastik kasvas selle perioodi vältel enam kui poole miljoni võrra.

Mõned esile tõstetud ehitistest on tänaseks kadunud või tundmatuseni ümber ehitatud, ent see ei muuda neid kuidagi vähem kõnekaks. Otsitud on ka sümboleid ja kujundeid, kohalikke mäluankruid, et näidata, kuidas said Palamuse Tootsid ja Kiired enesele valgustatuse võrdkujuna bauhausliku hiidkooli, Tallinn aga raamatukogu kui tarkuse templi.

Loodan, et see raamat kutsub mitte ainult ajarännule, vaid ka vaatluse all olevaid hooneid ise avastama minema; mõtisklema, milliseks on muutnud nõukogude kihistus muutnud keskkonna ja meid endid.

Nii ütleb selle väga huvitava raamatu kohta raamatu autor Karin Paulus.

„101 Eesti“-raamatusari on kirjastuse Varrak poolt igati tänuväärt ja põnev ettevõtmine, sest on ju aastate jooksul ilmunud selles sarjas mitmeid vahvaid raamatuid, milles on juttu tehtud ravimtaimedest, mõisadest, laevadest, pühakodadest, toitudest ja toiduainetest, arheoloogilistest leidudest, kunstiteostest, monumentidest, loomadest, lindudest, plaatidest, raamatutest jne jne. See raamat on sarja 23 raamat!

Minu jaoks on selle raamatu lugemine üsnagi lahe nostalgiapauk, sest nõuka-aja lapsena on ju ka endal mälestusi ja meenutusi, mis puudutavad otse loomulikult ka linnapilti, ehitisi jm. Põnev on näha ka raamatu autori valikut, kas omad mõttted kattuvad näiteks raamatu autori omadega.

Raamatu sissejuhatuses ütleb Karin Paulus, et Nõukogude Eesti ehituskunst on rabav, mitmekesine ning tummine. Ja autor jätkab: „Valisin raamatusse mõned imeilusad hõrgud arhitektuuriteosed, ajastule iseloomulikud kurioosumid, paljude inimeste koduks olnud tüüpmajad ja -kodupoed, sümbolehitised ja väikesed väärt projektid.“

Kuid piilume nüüd raamatusse sisse ja vaatame, millised ehitised on raamatusse valitud.

Esimesena on juttu nn rahvakorterist ehk ra-ko. Aasta on 1940 ja arhitektiks Alar Kotli. Loen, et nõukogude aja sotsiaalse mõõtme kulminatsiooniks oli kohe pärast baaside loomist – juba 1940. aastal – juurutama asutud rahvakorter, mis oli mõeldud tavaliste inimeste elamistingimuste parandamiseks. Leiti, et tuleb kiiremas korras lahendada elamispinna küsimus, et pakkuda kõigile elanikele inimväärset eluaset, mida toonastest kortereist rahuldas vaid väike hulk. Selgub, et rahvakorter oli mõeldud eelkõige peredele, ja normaalkorteri suuruseks oleks seejuures 2 tuba, kusjuures kõrvalruumideks oleksid suur eestuba ja köök. Erilist rõhku oli pandud panipaikadele, nõnda et seinakapid olid ehitatud maja sisse. Loomulikult on iga ehitise kohta infot oluliselt rohkem, mis ma siinkohal välja tõin, lisaks fotosid ja jooniseid.

Teiseks ehitiseks selles raamatus on Valga raudteejaam, arhitektiks Leningradi Transpordi Projekteerimiskontori arhitekt Viktor Tsipulin. Loen lähemalt – Valga edenemine on paljuski seotud raudteega. 1953. aastal valmis endise vaksali kohale, mille Nõukogude väed olid 1944. aastal puruks pommitanud, võimas jaamahoone.. Selle hoone keskne aktsent on peahoone, mille ees on väike, kuid esinduslik, arhitektuursesse ansamblisse sobituva haljastusega väljak. Lisaks säilinud tsaariaegsetele kõrvalhoonetele ehitati jaama uuendamisel väiksed nurgakvaadritega abihooned, hiljem kerkis linna hulgaliselt veel raudteelastele mõeldud korterelamuid.

Otse loomulikult ei ole mul võimalik siinkohal kõikidest ehitistest selles raamatus pikemalt rääkida, sel juhul läheks tutvustus üsnagi pikaks, kuid mõnedest ehitistest siiski veel. Lugeda saad Kostivere silotornidest, Pelguranna töölisasulast, Vastseliina administratiivhoonest, , väga uhkest ja kaunist Mere puiestee trepistikust Sillamäel, Kohtla-Järve veetornist, Hara katsepolügonist, Viljandi kultuurimajast, elamust Tartus Nõukogude väljakul, ja näiteks Balti Leavastiku Ohvitseride Majast, mis on stalinistliku kultuurimajade seas üks suurejoonelisemaid. Mul endalgi on olnud võimalus veidi aega selles majas töötada, mistõttu saan vaid kinnitada, et see on tõepplest suurejooneline nii seest kui ka väljast. Tegemist suurlinliku barokkteatrite vaimus hoonega. Maja keskmes tohutu suur saal, mis koos rõduga mahutas enam kui tuhat inimest. Avara lavaga heledat interjööri täiendasid rõdude tumepunased sametäärised ja komfortsed istmed. Siinkohal võin omalt poolt lisada, et ka akustika selles saalis on väga hea.

Liigume edasi – Porkuni kurtide kool, arhitekt Tarvase elamu Tallinnas Maarjamäel (kas see mitte pole see elamu, mida on ka ühes-kahes Nõukogude aegses filmis kasutatud?), kino Sõprus Tallinnas, kaunis Antsla kultuurimaja, Kekkose saun Käärikul, Elva keskkoolihoone, Tartu Kaarsild (ülikoolilinna Tartu üks sümbolitest, mis pakub nooruslikku elukergust ning rõõmu), ETKVLi tüüpkauplus 59-113 (mäetame ju küll neid vahvaid väikseid poode, millest tänaseks suurem enamus on kahjuks oma töö lõpetanud).

Loomulikult on raamatus juttu ka Tallinna Laululavast, mis valmis 1960, juhtivarhitektiks Alar Kotli, arhitektiks Henno Sepmann. Kindlasti üks meie kultuurisümboleid, kus ka mul on olnud võimalus mitmed aastad töötada, mistõttu on see ka minu südames tänaseni.

Seejärel on juttu Pühajärve kohvik-restoranist, kaunist ja iluast Narva-Jõesuu kolhoosidevahelisest puhkekodust, Tallinna Kirjanik Majast Harju tänaval, Mustamäe poisin on vahva leida raamatust ka Mustamäe paneelmaja 1-464, mille kohta Karin Paulus tõdeb, et Mustamäe paneelmaja näitas väga selgelt liikumist anonüümsuse poole, kus isikupära ning autori ja kasutaja egoistliku enesekehtestamise asemel oli keskmes hoopis tulemus – elamispinnad paljudele, kuigi ma julgen siiski lisada, et ühtlasi oli see ikkagi ka kodu päris paljudele peredele. Vähemalt minu jaoks on Mustamäe alati olnud kodu.

Hooneid on raamatus veel ja veel – Eesti NSV Teaduste Akadeemia raamatukogu, Tõravere observatoorium, kino Rubiin Viljandis, kuulus kohvik Merepiiga Rannamõisas (see hoone vaatab vastu meile ka selle raamatu esikaanel), mis kahjuks hävis tulekahjus 1992. aastal, EKP Keskkomitee hoone, restoran Kaunas Tartus, Mustamäe 9-korruselised telliselamud (ja jälle Mustamäe!), hotell Kungla Tallinnas, kaubanduskeskus ABC-5 Mustamäel, sanatoorium Tervis Pärnus (eks ole ju paljud eestlased seal oma tervist parandamas käinud), Viru hotell Tallinnas, raadiomaja Tallinnas (ka selles majas on olnud mul võimalus töötada, igati suurepärane koht), vägagi lahedad ridaelamud Sakus, Haapsalu kultuurimaja, Vändra veetorn-elamu, Villa Valeri II Laagris, Otepää suusaspordibaas, 16-korruseline tornelamu Väike-Õismäel, Pirita purjespordikeskus, mis valmis Moskva olümpiamängudeks, Olümpia hotell Tallinnas, loomulikult Tallinna Linnahall ehk endise nimega V.I. Lenini nimeline Tallinna Kultuuri- ja Spordipalee (ka selles majas olen pikalt tööl saanud käia, kurb, et täna selle ehitisega sellised segased lood on, mistõttu on siiralt kurb, et üks parima akustikaga kontsertsaale on sedasi hooletusse jäetud, sest seda imelist akustikat on kiitnud paljud maailmastaarid).

Juttu on veel Tallinna teletornist, lastekohvik Vigrist Tallinnas Narva maanteel, Kotka selvehall Tallinnas, valuutapood Turist Tallinnas. Kolm viimast hoonet sellest raamatus on Omedu kalakasvatuskeskus (aastast 1988), Lihula kultuurimaja (aastast 1990) ja Rahvusraamatukogu Tallinnas (aastast 1993).

Selline põnev, sisukas ja huvitav lugemine on „101 Eesti nõukogude ehitist“. Väga palju huvitavaid ja olulisi fakte ning teadmisi, palju infot, palju mälestusi ja nostalgiat.

Raamatu autorist ka – Karin Paulus on kunstiteadlane ja kriitik. Ta on pühendunud arhitektuuri- ja disainiraamatute kirjutamisele. Teiste teoste seas näiteks „Sajand sisearhitektuuri“, „Tuletõrjedepood ja pitsikuurid Eestis“, „Eesti disaini ja relaami 100 aastat“ ja „Jalutaja teejuhi“ sarja raamatud. Raamatu autorit on tunnustatud nii parima disainikriitiku kui ka parima arhitektuurikriitiku tiitliga. Lisaks kureerib ta näitusi ning töötab mitmes kõrgkoolis disaini- ja interjööriajaloo õppejõuna.

 


Charles Darwin, Sabina Radeva „Liikide tekkimine“

(Pegasus)

Hämmastavast mitmekesisusest võitluseni ellujäämise nimel ning väikseimast bakterist Suure Elupuuni. See rikkalikult illustreeritud kohandus Charles Darwini kuulsast teosest „Liikide tekkimine” avab meile revolutsioonilise teooria, mis andis maailmale tõese evolutsiooniõpetuse – evolutsiooniteooria.

Eks me kõik oleme koolis õppinud seda, kes oli Charles Darwin, mis on evolutsiooniõpetus – kuid, kui palju me sellest ka mäletame? See on juba iseasi. Nüüd on ilmunud väga ilus ja kaunis raamat evolutsiooniteooriast, ja see on mõeldud lastele, kuid tegelikult, miks mitte heita ka suurematel pilk peale ja asju meelde tuletada.

Raamatu autor Sabina Radeva on lastele lihtsas keeles jutustanud Charles Darwinist ja tema põnevast evolutsiooniteooriast, kusjuures ta ise on ka raamatu illustreerinud ja pildid on igati vahvad, värviküllased ja lastesõbralikud. Raamatu lõpus saame autori kohta ka lugeda ja selgub, et Sabina Radeva on Inglismaal Londonis elav graafiline disainer ja illustrator, kes 2008. aastal lõpetas Saksamaal Max Plancki Instituudis molekulaarbioloogia magistrantuuri. Järjest süvenev huvi loomingulise tegevuse vastu sundis teda eemalduma teadustegevusest ja alustama 2009. aastal õpingutega kunsti vallas. Tema kireks on projektid, mis ühendavad teadust ja kunsti. Eks ole ju ka see raamat suurepärane näide autori oskusest siduda teadust ja kunsti, teha teadus põnevaks ka väiksemale lugejale.

Sabina Radeva kinnitab raamatu lõpus, et ta on püüdnud selle pildiraamatuga luua tõetruu kohanduse Charles Darwini “Liikide tekkimisest”. Sellest raamatust saavad lapsed õppida tähelepanekute tähtsust ja näha, kuidas uudishimu looduse vastu võib viia imeliste avastusteni. Ilma modernse tehnoloogiata suutis Darwin teha piisvalt uurimistööd, et kujundada ümber meie arusaam elust Maal.

Raamat algab nii – kaua-kaua aega tagasi, kui inimesi veel olemas polnud, nägi elusloodus välja hoopis teistsugune kui tänapäeval. Alates elu algusest Maal on tillukesed olendid, taimed ja loomad muutunud miljoneid aastaid kestnud arengu käigus, mida nimetatakse evolutsiooniks. Ammustest aegadest peale on paljud inimesed uskunud, et kogu maailm loodi korraga. Nende arvates on kõik taimed, loomad ja inimesed olnud alati selised, nagu nad on praegu. Kuid leidus ka nutikaid ja uudishimulikke teadlasi, kes selle tõekspidamise vaidlustasid. Edasi mainitakse näiteks George-Louis Leclerc de Buffoni ja Jean-Baptiste Lemarcki, kuid üsna pea sai maailm tundma Charles Darwinit, inglise loodusteadlast, kes muutis inimeste arusaamist liikide tekkimisest. Purjelaev Beagle pardal rändas ta mööda maailma, külastades imelisi paiku, uurides loomi ja kogudes kivistisi. Oma reisil nägi ta hämmastavaid asju ja pani need kõik kirja nii täpselt kui võimalik.

Edasi on juttu ka Darwini perekonnast ja sellest, kui pikalt ta oma teooria üle mõtiskles ja asju kirja pani. Pärast 20 aastat kestnud rasket uurimistööd avaldas Darwin 1859. aastal viimaks raamatu “Liikide tekkimine”, mis seletas kõiki ta ideid.

Seejärel saame lugeda juba teooriast ja Darwini mõtetest lähemalt. Lühidalt ja huvitavalt. No näiteks – oma raamatus seletab Darwin, et liik on rühm elusolendeid, kes näevad sarnased välja ja saavad omavahel järglasi. Aga isegi samasse liiki kuuluvad loomad pole täpselt ühesugused. Siin on vahvad joonistused jänestest, kes näivad olevat ju üsnagi sarnased, kuid üks on pikem, teine lühem, üks on aeglasem, teine kiirem või lausa teistsugust värvi. Selgub, et taolisi erinevusi liigi sees nimetatakse variatsioonideks. Jänestele järgnevad hundid ja koerad, juttu on kodustamisel tekkinud variatsioonidest. Darwin kasvatas ja uuris isegi tuvisid. Ta teadis, et täpselt nagu kodukoeradki, kuuluvad kõik kodutuvid ühte liiki, kuigi neid vaadeldes selle peale ei tulegi. Juttu on ka teistest koduloomadest ja ka aiataimedest..

Seejärel saad lugeda looduslikest variatsioonidest, sest liigid muutuvad ka vabas looduses. Ilma igasuguse inimmõjuta idanevad taimed ja sünnivad loomad, igaüks oma väikeste erinevustega, kusjuures osa erinevusi on väga kasulikud. Näitena on toodud Galapagose saartel pesitsevad linnukesed ehk maasirgud (nn darwini vindid), kellel on arenenud väga erineva kuju ja suurusega nokad.

Loen raamatut edasi. Saame teada, mis asi on olelusvõitlus – piltidel on lõvi, sebra, elevandid, linnukesed – selgub, et loomad konkureerivad toidu ja elupaiga pärast. Need on asjad, milleta pole võimalik ellu jääda ja järglasi saada. Looduses elamine on võitlus ja ainult kõige paremini kohastanud jäävad ellu. Edasi loeme looduslikust valikust, sest mõned erinevused aitavad loomadel looduses ellu jääda. Mõnedest neist on kasu varjumisel, küttimisel, kauem elamisel või paljude poegade saamisel. Liik kohastub ümbritseva maailmaga. Piltidel on gepardid, tiigrid, sebrad jpt. loomad.

Saame teada sedagi, et Darwin joonistas pildi puust, et näidata, kuidas liigid arenevad ja lahknevad. Teadlased on seda ideed edasi viinud ja tõestanud, et inimesed, loomad, taimed, putukad ja isegi kõige pisemad olevused pärinevad kõik esimestest elusolenditest, kes maailma tekkisid. Aga kuidas siis elu alguse sai? Kust esimene olend tuli? Darwin ei olnud selles kindel, kuid tema teooria seletas ära, kuidas arenesid kõik need elusolendid, keda me praegu planeedil Maa näeme.

Ma ei tahaks Sulle kõike ära rääkida, mida sellest raamatust lugeda ja teada saad, kuid siin on peatükid teooria keerukusest, geoloogilise läbilõike puudustest, ülimalt täiuslikest elunditest (silma kujunemislugu), instinktist, rändest, elusolendite sarnasest päritolust.

Raamatu lõpus on kokkuvõte Darwini evolutsiooniteooriast loodusliku valik teel – välja on toodud viis olulist punkti ja öeldakse, et Darwini raamat jõuab lõpule, kuid evolutsioon läheb edasi. Seniks, kuni elu Maal jätkub, kohastume ja areneme me koos teiste loomade ning taimedega.

Raamatu lõpus olevas lisas on lühidalt juttu veel ühest briti teadlasest ehk Alfred Wallace’ist, DNA’st ja geenidest, pärilikkusest, variatsioonidest ja mutatsioonidest, looduslikust valikust, epigeneetikast, elu sasipuntrast ja võrdlevast embrüoloogiast. Välja on toodud on mõned väärarvamused, sõnaseletused ja mõned ingliskeelsed raamatud, mida võiks veel lugeda, et evolutsiooniteooriat tundma õppida.

Igal juhul on Sabina Radeva raamat igati tänuväärt ettevõtmine, sest see teeb evolutsiooniteooria ja teadusmaailma väiksele lugejale igati põnevaks ning huvitavaks. Suurepärased illustratsioonid on väga-väga lapsesõbralikud. Tekstid on lühikesed ja arusaadavad, kuid usun, et eriti põnev on lapsel seda raamatut uurida koos ema-isa või vanaema-vanaisaga. Kindlasti tekib palju küsimusi, millele on üheskoos põnev vastuseid otsida.

Soovitan kindlasti lugeda!


Neil Young „Songs for Judy“

(Warner Music)

 

Neil Percival Young on paljude muusikasõprade arvates oma generatsiooni üks mõjuvõimsamaid muusikuid, kes olnud kõva tegija nii rokkmuusikas kui ka bluusis ja folgis. Kanada laulja ja laulukirjutaja saab selle aasta 12. novembril juba 74-aastaseks, kes alustas muusikalist tegevust juba 1960ndatel aastatel, kui kolis elama Los Angelesse ja pani koos Stephen Stillsi ja Richie Furayga kokku legendaarse ansambli Buffalo Springfield. Ansambel avaldas tegevuse jooksul kolm albumit aastail 1966-1968. 1969 liitus Neil Young USA lauljate ja laulukirjutajate Stephen Stillsi ja David Crosbyga ning briti laulja-laulukirjutaja Graham Nashiga ning sündis folgi ja roki kvartett Crosby, Stills, Nash & Young.

 

1969 ilmus Neil Youngi esimene sooloalbum „Neil Young“, praeguseks on ilmunud Neil Youngil kokku 40 stuudioplaati, seni viimane aastal 2017 “The Visitor” koos ansambliga Promise of the Real. Siinkohal peakski mainima, et paljud Youngi stuudioplaadid on mängitud erinevate koosseisudega/ansamblitega, nt. tema enda band Crazy Horse, kuid ka The Shocking Pinks, The Bluenotes, Pearl Jam, Booker T. & the M.G.’s.

 

Neil Young on paljudele muusikasõpradele tuttav oma üsnagi kõrge ja omanäolise lauluhääle poolest, ta mängib suurepäraselt kitarri (varasemas loomingus just akustilist kitarri), ta kirjutab väga ägedaid ja üsnagi otsekoheseid laulusõnu, lisaks mängib ta suurepäraselt suupilli, klaverit, kuid saab hästi hakkama ka elektrikitarriga, mistõttu on teda mõnikord nimetatud ka “grunge ristiisaks” (1995 avaldas ta albumi “Mirror Ball” koostöös Pearl Jamiga).

Oma muusikas kombineerib Neil Young folki, rokki, kantrit ja bluusi.

 

Ta on võitnud aastate jooksul mitmeid Grammy ja Juno auhindu, ja valitud kahel korral ka “The Rock and Roll Hall of Fame” – 1995 sooloartistina ja 1997 Buffalo Springfieldi liikmena. 2000. aastal valis ajakiri “Rolling Stone” Neil Youngi maailma kõigi aegade edetabelis paremuselt 34 rokkmuusika artistiks!

 

Kuid seegi pole veel kõik, sest Neil Young on mitmekülgne mees - ta on lavastanud või olnud kaaslavastaja (nime all Bernard Shakey) mitmele filmile Journey Through the Past” (1973), “Rust Never Sleeps” (1979), “Human Highway” (1982), “Greendale” (2003) jt. Ta on teinud koostööd ka mitmel filmialbumil, nt. “Phildalephia” (1993), “Dead Man” (1995).

 

“Songs for Judy” on Neil Youngi kontsertalbum, mis ilmus 30. novembril 2018. See on plaadisarja “Neil Young Archives” 7 plaat ning sellel albumil kuuleme mehe kuulsaid ja vähem kuulsamaid lugusid erinevatelt kontsertitelt, kui Neil Young esines USA kontsertturneel 1976. aastal koos ansambliga Crazy Horse (siinkohal peab mainima, et USA presidendiks valiti 1976 Jimmy Carter, Young oli kontsertturneel ka koos Stills & Youngiga, kuid jättis selle turnee pooleli, ja aasta varem oli ta lahku läinud oma elukaaslasest – segased ajad).

Plaadil kuuleme akustilist Neil Youngi ehk mees, kitarr ja suupill või klaver (nt. lauludes “No One Seems to Know”, “After the Gold Rush”, “Journey Through the Past”), ja kas mitte ei kõla lauludes “Human Highway” ja “Mellow My Mind” ka bandžo? Laulus “A Man Needs A Maid” kõlab ka süntesaatorihelisid.

Plaadil olevate esitustega on tegelikult ka üks omamoodi lugu – sellel kontsertturneel oli kitarritehnikuna kaasas Joel Bernstein, kes lindistas otse võimendussüsteemist helikassetile mitmeid esitusi, lihtsalt iseenda jaoks. Koos oma sõbra, Cameron Crowe’ga nad valisid esitustest parimad välja, töötasid ka esituste helikvaliteediga, kuid mõni aeg hiljem see lint pandi pihta! Lindistus hakkas levima mitmete fännide käes, mistõttu otsustati, et aitab küll, sellest samast lindist tuleks välja anda plaat. Ja nii tehtigi. Loomulikult töötati veelgi rohkem helikvaliteediga, miksiti ja tehti muid “häid asju” ja nüüd see plaat on kõikidele Neil Youngi fännidele saadaval.

Mitmed lood, mis sellel plaadil kõlavad, nt. “Too Far Gone” (selle plaadi üks kaunemaid lugusid) ja “White Line”, 70ndatel aastatel plaatidel ei ilmunudki, need ilmusid hoopis albumil “Freedom” (1989) ja “Ragged Glory” (1990), laul “Give Me Strength” ilmus alles 2017. aasta albumil “Hitchhiker”.

Laul “No One Seems to Know” ilmub plaadistusena alles esimest korda – uus vana laul!

 

Plaadil on kokku 23 laulu, kõik esitatud sooloartistina ja akustilises võtmes, loomulikult leiame siit mitmedki Neil Youngi legendaarsed lood: “Heart of Gold” (no ei saa selle vastu mitte kuidagi, et see on ikka saatanlikult hea lugu – suupill selles esituses on suurepärane, nagu ka laulus “Love Is A Rose”), “No One Seems to Know”, “After the Gold Rush” ja “The Needle and the Damage Know”.

Albumi kaanel on pilt vägagi kuulsast daamist – Judy Garland, üsnagi noorelt surnud USA näitlejatar, laulja, tantsija, koomik, kes tuntud ju ka Liza Minnelli emana. Ka plaadi pealkiri “Songs for Judy” viitab Garlandile. Miks just Judy Garland? 1976. aasta kontsertturneel oli Neil Youngi ja Crazy Horse’i esitustes “mängus” ka mitmeid meelemürke (ei hakka seda teemat siinkohal pikemalt lahkama), kuid ühe esituse ajal nägi Neil Young hallutsinatsiooni, milles Judy Garland justkui viirastus laval… No ja nii see läkski…

 

Olen kindel, et Neil Youngi “Songs for Judy” on tõeline maiuspala kõikidele Neil Youngi muusika sõpradele ja fännidele, sest kõlab sellel plaadil ju üsnagi haruldast “kraami” vägagi ammustest aegadest, kuid see ei häiri mitte sugugi, sest Neil Young ongi ju lihtsalt Neil Young, ja sellel albumil üsnagi intiimsete esitustega.

 

Kuula ise ka:

https://wbr.ec/songsforjudy

Neil Young "No One Seems to Know" (1976 Tokyo)


Hugo Vaher „Vääna jäljekütid. Maa ja taeva vahel“

(Tänapäev)

 

„Vääna jäljeküttide“ esimene raamat on saanud järje. „Maa ja taeva vahel“ räägib vanadest tuttavatest – Martinist, Markusest ja nende sõbrast Rikist. Mis ootab neid ees sellel suvel? Mis on saanud naabersuvilast? Kes on kahtlane lohesurfar? Milleni juhatab maast üles korjatud nätsupaber?

Seekordne seiklus viib meid tagasi suvise mere äärde, kus noored jäljekütid lahendavad järjekordse kriminaalse maiguga juhtumi.

Hugo Vaheri sulest on lastele ilmunud mitmeid põnevaid lugusid. Kirjastus Tänapäev on varasemalt avaldanud „Ümera Mehed Roosa Villast“, „Jõesaare poisid“ ja „Vääna jäljekütid. Salapärase soki juhtum“.

 

Hugo Vaher on valmis saanud „Vääna jäljeküttide“ teise raamatu, mis on ju igati vahva, sest ma olen kindel, et selliseid kaasakiskuvaid lastekrimkasid meeldib paljudel lastel (poistel?) lugeda.

Ma meenutan oma lapsepõlve, kui üks lemmikutest oli Astrid Lindgreni kirjutatud „Meisterdetektiiv Blomkvist. Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu“ ja teine, sama autori „Kalle Blomkvist ja Rasmus“. Ka tänapäeval ilmub eesti keeles mitmeid välisautorite lastekrimkasid, no näiteks Katarina Mazetti kirjutatud „Nõod Karlssonid“-raamatusari. Seetõttu on igati meeldiv, et ka eesti autorid suudavad kirjutada lastekrimkasid, millest on kujunemas näiteks lausa raamatusari.

 

Hugo Vaher suudab „Vääna jäljeküttides“ luua üsna lihtsate vahenditega igati põneva ja pineva sündmustiku, mille kaheks peategelaseks on kaks vahvat poissi – Martin ja tema tädipoeg Markus. Ka seekord toimuvad põnevad sündmused Vääna-Jõesuusse.

Talv on olnud pikk ja väsitav, mistõttu ootavad poisid pikisilmi kevadet, et saaks korrakski Vääna-Jõesuusse suvilasse minna. Kevad on käes ja suvilasse minnakse. Martini isa on roninud suvila katusele, et korstent puhastada. Ka poisid ronivad katusele, kust avaneb avar vaade ümbruskonnale. Naabersuvila on maha lammutatud ja sinna oli kerkinud uhke villat meenutav maja. Martini isa kinnitab, et sellest tuleb veel tõeline loss, kus pidi hakkama elama keegi ärimees.

 

Ja ongi suvi käes! Poisid peesitavad ranaliival. Veidi kaugemal on näha lohesurfajat, kelle purje peal ilutseb võimas draakon. Poisid lähevad lähemale ja näevad, et sõitjaks on mees, mustas kummiülikonnas, lendlevate valgete juuste ja moodsa habemega. Lohesurfar randub ja veidi hiljem kihutab rannaliivale must maastur, mille roolis on toosama lohesurfar.

Rannaliival autoga sõita ei tohi, mida teavad ka poisid. Rannavalvetöötaja ajab auto minema, kuid enne lahkumist viskab lohesurfar autoaknast välja nätsupaberi. Martin korjab nätsupaberi üles, see on omapärase lõhnaga – lagritsalõhnaline. Siinkohal võin etteruttavalt mainida, et sellest nätsupaberist on abi ka, kui poistel on vaja „jäljekoer“ Riki abi.

 

Rannast liiguvad poisid edasi metsa, kus näevad üsna kahtlaselt toimetavat meest rohelises. Esialgu tundub poistele, et mehel on käes püss, kuid hetk hiljem selgub, et mees on hoopis loodusuurija, kes ronnib uhke ja kõrge männi otsa. Kõrgel männi otsas on kotkapesa ja seal ka üsna äbariku välimusega kotkapoeg. Mees on tulnud linnukaamera patareid vahetama. Ja kui jälle etteruttavalt miskit öelda, siis selle suure männi, loodusuurija ja linnukaameraga kohtume me selles raamatus veel ja neist on poistele ka suurt abi.

Edasi saame teada, et naabermajja (tollesse villasse) on kolinud uus elanik – peenelt riietatud noorem härra, kes liigub laitmatult läikiva sportautoga. Mehe riided ja sportauto näitavad, et tal on väga kallis maitse. Õhtuti kostub rikka naabri juurest valjemat muusikat, külas käivad mootorratturid Harleydel.

 

Ühel õhtupoolikul mängivad Martin ja Markus palli. Pall lendab Markuse jalalöögist üle aia naabri juurde. Poisid lähevad palli ära tooma, kuid põrkavad kokku ühe vanema vuntsidega mehega. Poisid esialgu ehmuvad, kuid selgub, et mees on igati sõbralik. Tema nimi on Kaarel, ja ta aitab Bradil (see on eelpool mainitud ärimehe nimi) keldrisse sauna ehitada ja muid pisitöid teha. Kaarel kutsub poisse teinekordki külla ja lubab neile ka uhket elamist näidata.

Juba järgmisel päeval lähevadki poisid naabri juurde. Elamine on tõepoolest uhke ja luksuslik. Selgub, et uhke villa omanik tegeleb antiigiga. Kaarel näitab seinal rippuvat maali, mis pidi hirmkallis olema, kuigi poiste silmis näib see lihtsalt mingisuguse plätserdusena.

Edasi märkavad poisid ühel õhtupoolikul, kuidas Bradi hoovi sõidab must limusiin, millest väljuvad kolm tursket meest. Poisid hiilivad lähemale ja kuulevad pealt vestlust, millest on aimata, et Brad on kellelegi võlgu. Brad lubab võla tasuda, kuid kolme tursket meest see vastus ei lohuta. Veidi hiljem lahkuvad mehed oma limusiini ja Bradi sportautoga. Hetk hiljem sõidab hoovile takso, keegi istub taksosse ja seejärel lahkub ka takso.

 

Raamatut edasi lugedes tuleb mängu ka politsei, sest uhkest villast on varastatud too hirmkallis maal. Esialgu viitab kõik sellele, et süüdi on Kaarel, sest sündmuskohale on maha jäetud ka Kaarli saag.

Poisid ei taha seda uskuda, sest Kaarel on ju igati sõbralik ja heatahtlik mees. Seetõttu otsustavad poisid asja uurima hakata. Vääna jäljekütid alustavad tööd. Uueks kahtlusaluseks saab lohesurfar, keda poisid otsustavad lausa jälitama hakata.

 

Kuid, kas kõik on nii nagu esialgu tundub? Poisid leiavad metsast veel ühe maali, millel ilus maastik ja tundub, et see on midagi väärtuslikku. Kes on varguses süüdi? Mida on õigupoolest varastatud ja millal?

Poisid on raamatu lõpus üsna suures hädaohus, kui nad on roninud suure männi otsa. Selle puu otsa, kus on kotkapesa ja linnukaamera. Kuid, kuid! Abiks on poistele nii linnukaamera, loodusmees, lohesurfar ja politsei.

Mis täpselt juhtus, kes on süüdi ja miks, saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

 

Igal juhul jällegi väga põnev ja kaasakiskuv lugu Vääna jäljeküttidest, ja mine tea, äkki saame lugeda poiste seiklustest veel ka kolmandas, neljandas jne raamatus.

 

Vahvad illustratsioonid on Joonas Sildre sulest. Tema vahvaid illustratsioone nägime hiljuti ka raamatus "Hopspelleri amulett I. Kõrvetav puudutus".


Andy Griffiths „26-korruseline puuonn“

(Pegasus)

 

Löö kampa Andy ja Terryga nende äsja laiendatud puuonnis, millel on nüüd 13 uhiuut korrust.

26-korruselises puuonnis on põrkeautode rada, liuväli, mudamaadlusareen, kaaluta oleku tuba, 78 erineva maitsega jäätiselett, mida peab jäätiseserveerija-robot Edward Kaapekäsi, ja Hukatuse labürint – nii keeruline labürint, et keegi, kes on sinna sisenenud, pole seni välja tulnud ... Noh, igatahes veel mitte. Nii, mida sa veel ootad? Roni üles!

 

Sellest polegi möödas väga palju aega, kui rääkisin sulle raamatust „13-korruseline puuonn“. „26-korruseline puuonn“ on järg sellele raamatule ja kui uue raamatu läbi loed, siis jääb mulje, et oodata peaks olema ka raamatut „39-korruseline puuonn“.

 

„26-korruseline puuonn“ on humoorikas, seikluslik, omamoodi muinasjutuline lasteraamat, milles toimetavad kaks vahvat kutti – Andy ja Terry. Esimeses nende raamatus saime tuttavaks nende 13-korruselise puuonni, nüüd on kutid 13 korrust juurde ehitanud. Kohe alguses mainin seda, et seegi raamat on selline raamat, milles väga olulisel kohal on illustratsioonid (nende autoriks on Terry Denton), sest tegelikult on ju see koomiksi-laadne raamat, kus pilti on vahetevahel isegi rohkem kui sõna, kuid see ongi igati vahva, sest kellele meist ei meeldiks vahvad illustratsioonid.

 

Raamatu alguses saame Andy ja Terryga uuesti tuttavaks, saame teada, mida nad on uuel 13 korrusele ehitanud – põrkeautode rada, rularada, mudamaadlusareen, gravitatsioonivaba ruum,liuväli, millel uisutavad päris, elus pingviinid, salvestusstuudio, mehhaaniline pull, Automaatne Tätoveerimise Masin, seitsmekümne kaheksa eri maitsegs jäätiselett, Hukatuse labürint (nii keeruline labürint, et keegi pole sealt kunagi naasenud). Puuonn on Andy ja Terry kodu, kus nad koos ka raamatuid teevad.

 

Andy alustab seekordses raamatus lugu sellest, kuidas poisid kohtusid. Ta ei saa esialgu pikalt rääkida, sest heliseb videotelefon. Helistajaks nende kirjastaja, hr Suur Nina. Boss uurib, kui kaugel on Andy ja Terry uus raamat, mis peab olema valmis järgmise nädala reedeks. Andy kinnitab, et ta plaanib jutustada nende kohtumise lugu, mis saab olema üsna pikk, kuid kas nad ikka jõuavad selle valmis järgmise nädala reedeks!

 

Andy plaanib kohtumise lugu edasi rääkida, kui sisse tormab Terry, kes kinnitab, et haid on haigeks jäänud, kuna sõid ära tema aluspüksid. Seejärel saame teada, miks ja kuidas selline lugu Terry alsupükstega juhtus, kuid igal juhul on kuttidel selge see, et appi tuleb kutsuda nende lähedal elav Jill, kes armastab loomi ja teab nende kohta kõike. Jilli appi kutsumiseks kasutatakse uut superpaindlikku lõputult pikendatavat titaankattega rääkimistoru. Varsti on Jill ja tema lendavad kassid kohal.

Jill hakkab uurima olukorda, mis on haidega juhtunud. Selgub, et tuleb sooritada avatud-hai-operatsioon, et aluspüksid nende kõhust kätte saada. Lisaks aluspükstele leitakse sealt ka kurikuulsa mereröövli, kapten Puupea puupea!

 

Seejärel saame jällegi osa Terry loost. Selgub, et Terry oli väga üksildane, sest tal polnud sõpru. Ja sõpru polnud tal seepärast, et ta vanemad arvasid, et sõbrad on liiga ohtlikud. Tegelikult arvasid nad, et kõik on liiga ohtlik. Nad isegi lasknud seda väikest poissi kunagi korterist välja. Meile räägitakse sellest, mis veel oli Terryl keelatud, saame lugeda ka Terry põgenemisloost ja sellest, kuidas Andy Terry merest päästis.

Vahepeal käivad Andy ja Terry jäätist söömas. Edasi kuuleme juba Andy lugu. Selgub, et Andyl olid kõige hirmsamad, kohutavamad, õelamad vanemad kogu laia ilma peal. Nad olid väga ranged ja neil oli igasuguseid igavaid reegleid ja eeskirju, mis nad vaest väikest Andyt sundisid täitma. Näiteks sundisid nad Andyt kingi kandma, hambaid puhastama, juukseid kammima, mütsi kandma, kui päike paistis, ja mantlit, kui oli külm jne jne. No tegelikult ju üsna tavalised asjad, mida vanemad ikka lapsel paluvad/käsivad teha, kuid Andy jaoks oli see piin, ja ta põgeneb kodust. Saame lugeda ja pilte vaadata Andy põgenemisteest ja sellest, kuids tema merele satub, kuni nad Terryga kohtuvad.

 

Edasi satuvad Andy ja Terry kapten Puupea piraadilaevale, kus oli ka Jill, mistõttu saame lugeda ka Jilli lugu, kuidas tema sellele laevale sai.

Järgneb lugu väikesest tüdrukust, kes armastas loomi. Ta sai neist aru ja nemad said temast aru. Saame teada, et Jilli vanemad ei lubanud tal loomi koju võtta, isegi väikest sipelgat mitte, kuigi Jilli vanemad olid hiiglama rikkad. Jill loos saame tuttavaks ka legendaarse Gorgonzolaga – kõige ahnema ja vastikuma kalaga ookeanis. Jill sattus jäämäe peale, mis ookeanis ujus, kus oli ees ka tilluke kassipoeg, kuid Jillil õnnestus päästa jääemäe peale ookeanist veel ka kaks koera, kitse, kolm hobust, neli kuldkala, ühe lehma, kuus jänest, kaks merisiga, ühe kaamele ja eesli. Jäämägi aga sulas ja sulas, kuni nad pidid kõik seisma üksteise kukil, et tillukesele jääklotsile mahtuda.

Õnneks, ja samas ka õnnetuseks päästis Jilli ja loomad piraat, kapten Puupea. Seda selleks, et teha Jillist ja loomadest piraatide orjad.

Ja just sellel samal piraadilaeval Andy, Terry ja Jill kõik koos ongi.

 

Kuid see pole veel kõik, sest Andy, Terry ja Jill otsustavad ohtlikule mereröövlile vastu hakata.

 

Loomulikult ei taha ma sulle jällegi kõike ära rääkida, kuid tegelikult saad sa veel lugeda sellest, mis piraadilaeval juhtus, kuidas kapten Puupea oma puupeast ilma jäi, kudas see hai kõhtu sattus, kuidas lapsed ja kõik loomad piraadilaevalt pääsesid, kusjuures olulist rolli pääsemises mängisid ka kolm haid. Saad teada sedagi, kuidas piraadilaev suures tormis oma otsa leidis.

 

Kuid ka see pole ju siiski veel kõik. Suur torm tabab lapsi ka nüüd. Nüüd, kui nad seda oma uhkes onnis jutustavad. Onn saab suures tormis kahjustusi, mistõttu lähevad Andy, Terry ja Jill hommikul randa, kus on karile sõitnud laev, seal on nüüd igasugu tükke ja tükikesi, millega onni parandada.

Meie peategelased ei tea kahjuks seda, mis laev see oli, kelle laev see oli ja kohtumine laeva omanikuga ja tema meeskonnaga on üsna ootamatu. Nüüd lähevad sündmused veelgi põnevamaks ja ohtlikumaks, sest mängu tulevad jällegi piraadid, kes on otsustanud lapsed kinni nabida ja puuonni enda omaks saada.

 

Lõpp on väga-väga põnev ja saad teada, kuidas on abi kõikidest uutest imevidinatest, mida Andy ja Terry olid 13 korrusele paigutanud.

Ja ikkagi, kas jõutakse valmis ka raamat, mis on vaja üle anda kirjastajale juba järgmiseks reedeks!

 

„26-korruseline puuonn“ on taaskord igati humoorikas ja samas ka väga põnev lugemine. Kui sulle meeldivad seikluslikud, naljakad ja kaasahaaravad lood, kui sulle meeldivad veidi üleloomulikud sündmused, piraadiseiklused, siis ongi see raamat just sulle. No ja loomulikult peavad sulle meeldima ka raamat, mis on veidi koomiksite moodi, sest selline see raamat ju ongi.

 

 


ZAZ „Effet Miroir“

(Warner Music)

 

Prantsusmaa muusika on tegelikult mulle juba üsna pikka aega meeldinud. On ju aastate jooksul olnud alati suurepäraseid prantsuse lauljaid ja lauljatare – Edith Piaf, Yves Montand, Maurice Chevalier, Mireille Mathieu, Joe Dassin, Charles Aznavour, Sacha Distel, Gilbert Becaud, Juliette Greco, Salvatore Adamo, Patrick Bruel, FR David, France Gall, Jean-Jacques Goldman, Johnny Hallyday, Guesch Patti, Francoise Hardy, Vanessa Paradis, Patrick Fiori, uuematest artistidest kindlasti Patricia Kaas, Helene Segara, Lara Fabian, Mylene Farmer, Alizee jpt.

Vahva on see, et enamus prantsuse artiste laulab oma emakeeles, mistõttu on nad populaarsed just prantsuskeelsetes riikides, kuid loomulikult on ka neid esinejaid, keda tunneb terve maailm.

Lisaks tundub mulle nii, et enamus tuntuid prantsuse artiste on naisartistid (vaadake kasvõi seda eelnenud loetelu), ja kindlasti on üks kuulsamaid lauljatare viimastel aastatel just Zaz, kes on esinenud ka Tallinnas, Nokia Kontserdimajas aastal 2015 (esines koos suure bigbändiga).

 

Isabelle Geffroy ehk Zaz saab selle aasta 1. mail 39-aastaseks. Ta on laulja laulukirjutaja, kes oskuslikult seob oma muusikas džässi, prantsuse muusikat (nt šansooni), souli ning akustilist muusikat.

Teda tuntakse paljuski tänu hittloole „Je veux“, mis ilmus tema debüütalbumil „Zaz“ (2010). Tänaseks on lauljatare plaate müüdud kümneid miljoneid.

 

Lauljatari ema on hispaania keele õpeteja, isa töötas elektrifirmas. 1985. aastal läks ta koos oma õe ja vennaga Conservatoire de Tours-kooli, kus käis vanuses 5-11 eluaastat. Ta õppis seal varakult muusikateooriat, kuid ka viiuli-, klaveri- ja kitarrimängu ning laulis kooris. 1994. aastal kolis Isabelle Bordeaux’sse, kus võttis laulutunde, kuid tegeles ka kung fu’ga. 2000. aastal võitis ta stipendiumi, mis võimaldas tal õppida modernse muusika koolis (CIAM) Bordeaux’s.

2001. aastal hakkas Zaz laulma bluusibändis Fifty Fingers, veidi hiljem ka erinevates džässibändides, nt Angouleme. Seejärel teenis Zaz leiba stuudioartistina Toulouse’is, lauldes taustasid mitmetele artistidele – Maeso, Art Mengo, Vladimir Max, Jean-Pierre Mader jpt.

2006. aastal kolis lauljatar tagasi Pariisi. Esialgu töötas ta lauljana kabarees, kuid see ei olnud siiski päris õige tema jaoks. Ta hakkas laulma hoopiski Pariisi tänavatel Montmarte’is ja tema omapärast häält ja esitust märgati, sest üsna ruttu kogus ta oma etteastetele tänavatel vägagi palju vaatajaid.

 

Edasi hakkaski Zaz üha rohkem oma soolokarjäärile keskenduma, kuni 10. mail 2010 ilmus tema debüütalbum „Zaz“. See oli Prantsusmaal igati edukas. Plaadil oli nii lauljatari enda kirjutatud lugusid („Top sensible“), lugusid, millel ta oli kaasautor („Les passants“, „Le long de la route“ jt). Plaadi produtsendiks oli Kerredine Soltani, kes kirjutas plaadile ka hittloo „Je veux“.

Seejärel andis Zaz kontserte Prantsusmaal, Kanadas ja Šveitsis, kuid ka Brüsselis, Berliinis ja Milaanos. Sügiseks oli Zaz’ist saanud menukas artist Belgias, Šveitsis ja Austrias. Juba samal aastal oli selge, et Zaz’ist oli saanud Euroopas kõige edukam prantsuse artist.

 

2011. aastal kõlas Zaz’i laul „Coeur Volant“ menukas filmis „Hugo“, ilmus ka lauljatari CD ja DVD „Zaz live tour Sans Tsu Tsou“. Paar aastat hiljem kõlas tema laul „Eblouie Par La Nuit“ menukas USA krimitrilleris „Dead Man Down“.

2012. aastal esines Zaz mitmel pool maailmas – Jaapan, Kanada, Saksamaa, Poola, Sloveenia, Horvaatia, Bulgaaria, Serbia, Türgi jne.

2013 ilmub lauljatari teine album „Recto Verso“, millel ka hittlood „On ira“ ja „Comme ci, comme ca“.

2014 ilmus tema kolmas stuudioalbum „Paris“, mis tõi talle ka Echo auhinna, kui edukaim naisartist pop- ja rokkmuusikas. Album oli sügav kummardus mitmenäolisele Pariisile, sest plaadil ainult lood, mis jutustavad Pariisist.

2018. aasta septembris ilmus Zaz’i suurepärane singel „Que vendra“ ja veidi hiljem uus album „Effet miroir“ („Peegliefekt“).

 

Zaz on oma intervjuudes ütelnud, et teda on mõjutanud Vivaldi „Neli aastaaega“, mitmed džässartistid (Enrico Macias, Bobby McFerrin, Richard Bona), kuid ka aafrika, ladinaameerika ja Kuuba muusika.

 

Uus plaat „Effet miroir“ on suurepärane plaat, millel leiab nii head poppi, veidi mustlasmuusikat (plaadi hittlugu Que Vendra“), kübe džässi, souli. Ja loomulikult on Zaz täpselt sama hea nagu ka oma varasematel albumitel.

Minu jaoks on kurb see, et ei saa prantsuse keelest aru, mistõttu olen kindel, et paljugi läheb tänu sellele „kaduma“, kuid siiski otsid tuttavaid sõnu, mida prantsuse keelest tead ja mulle tundub, et paljudes on lauludes on juttu ei millestki muust kui armastusest, ja see on ju igati ilus ja teretulnud. On ju albumil laul, mille pealkiri on „J’aime J’aime“.

Plaat algab kauni ballaadiga „Demain C’est Toi“, ilus ja õrn esitus, mida täiendab kaunis meelodia mängituna klaveril (Guillaume Poncelet), saatmas keelpillid. Esimesele laulule järgneb eespool mainitud hittlugu „Que Vendra“, milles kuulda mõnusaid mustlaskitarre (Gabriel Rios, Davide Esposito), väga huvitav leid on ka trompetisoolo (jällegi Davide Esposito).

Kolmas lugu on selline tantsulik popilugu „On S’en Remet Jamais“, mida on vürtsitatud veidi ka rokilikumate saundidega (Ruben Block ja Tom Vanstiphout kitarridel). Popilikumaid lugusid, millel väga head meloodiad on plaadil mitmeid – „Toute Ma Vie“, „Si C’etait A Refaire“, „Nos Vies“.

Vägagi kaunis šansoon on plaadi viies lugu „Mes Souvenirs De Toi“, selline tõeliselt klassikaline prantsuse muusika lugu, ilus, mida võib öelda ka laulu kohta „Ma Valse“. Plaadi lõpetab jällegi üks kaunis ja suurepärane ballaad „Laponie“ (mulle tundub, et Zaz jutustab meile lugu Lapimaast, sellist salapärast hingamist on selles loos kindlasti). Selles loos Zaz ei laulagi vaid jutustab lugu (ainult vahetevahel on kuulda vokaliisi), ja jällegi võib öelda, et prantsuse keel on ütlemata sensuaalne keel, mida just sellises esituses väga kena kuulata. Klaveril jällegi Guillaume Poncelet, lisaks mitmeid keelpille. Selline lugu, mis võiks kõlada mõnes kaunis prantsuse armastusfilmis.

 

Kokkuvõttes on Zaz’i uus album suurepärane kuulamine, kindlasti neile, kellele meeldib prantsuse muusika ja loomulikult Zaz.

 

Kuula ise ka:

https://zaz.lnk.to/EffetMiroir

Zaz "Que vendra"


Marju Kõivupuu „Pärandiaabits lastele ja suurtele“

(Tänapäev)

 

“Pärandiaabits lastele ja suurtele” on täitnud ühe suure tühiku Eesti kultuuri vallas – pannud kirja põhilised kultuuripärandiga seotud mõisted ja nähtused. Paljud veel äsja meie elus olulist rolli täitnud asjad on hakanud meil meelest kaduma või siis saanud hoopis uued tähendused … aga kust need pärit on?

“Pärandiaabits” täidab selle tühimiku mõnusalt ja lustlikul kujul ja kenas koduses eesti keeles. Kaks ühes: lust ja tarkus korraga!

Raamatus on ligi 150 märksõna, mis on jaotatud kaheksasse suuremasse alajaotusesse: taluelu, rahvariided ja ehted, toidud, pühad ja tähtpäevad, muusika ja laul, usund, meie inimesed ja uuema aja asjad. Teoses on ohtralt originaalillustratsioone ja fotosid, mis pärinevad nii muuseumide arhiividest kui ka tänapäevast.

 

Marju Kõivupuu sulest on ikka ja jälle ilmunud väga huvitavaid ning tarku raamatuid, ma ei väsi seda kordamast. Meenutagem mõnda neist – “Meie pühad ja tähtpäevad”, „Loomad eestlaste elus ja folklooris“, „Eestlase eluring“, „101 Eesti pühapaika“, „Hinged puhkavad puudes“ jt.

Uue raamatu eessõnas räägib Marju Kõivupuu, et „vanasti“ on üks tore sõna – keegi ei tea, mis aeg see täpselt on. Seetähendab umbes sedasama nagu väljend „vanal hallil ajal“. Autor jätkab: „Mina arvan, et vanasti on see aeg, millal mind veel ei olnud. See on aeg, millest mulle on jutustanud need inimesed, kes on elanud enne mind. Või mille kohta olen tarkadest raamatutest palju lugenud.“

Ja veel: „See, mis kunagi oli, on tähtis mitmel põhjusel. Meie ise tuleme minevikust... Kõik need asjad, mis meil tänapäeval on olemas, on saanud alguse kunagi ammu mõne nutika inimese mõttest või unistusest. Samuti on iga järgmine põlvkond omalt poolt midagi juurde lisanud ammu räägitud juttudele ja muusikale või andnud neile sootuks uue elu või tähenduse. See kõik kokku on pärand, mille oleme saanud eelläinud põlvedelt... See raamat viibki meid lugude kaudu pärandimaailma.“

 

Raamat on jaotatud mitmeks osaks – taluelu, tööd ja tegijad, rahvariided ja ehted, toidud, pühad ja tähtpäevad, muusika ja laul, usund, meie inimesed, uuema aja asjad. Kokku seega 8 teemade valdkonda, mis omakorda jagunevad peatükkideks.

 

Raamatu esimene osa „Taluelu, tööd ja tegijad“ algab peatükiga, milles autor jutustab lugejale aidast ja magasiaidast. Selgub, et aitu – spetsiaalseid hooneid toidu- ja riidetagavara hoidmiseks hakati taludes ehitama umbes 10.-11. sajandil. Ainsana taluhoonest oli aidas kisklaudadest põrand ning ukse all nurgas auk kassi jaoks, et see pääseks hiiri ja rotte püüdma.

Et ait püsiks kuiv ja õhk käiks korralikult läbi, pandi selle nurkade alla suured kivid – selleks sobisid hästi kulunud veskikivid. Liha- ja kalaaidad ehitati maapinnale ja võimalusel kiviseintega, et ruum püsiks võimalikult jahe. Riideaidas hoiti kirstudes talu kanga- ja seljariiete tagavara, seal magasid kevadest sügiseni tüdrukud, kelle tarvis olid aidas ka voodid.

Magasiaitu, kus hoiti kogukonna kohustuslikku viljatagavara ning kust talupojad võisid vajaduse korral vilja väikese protsendiga laenata, hakati Eestis rajama 18. sajandi teisel poolel, esmalt Saaremaal. Magasiaidad kuulusid vallarahvale, mitte riigile ega mõisnikele. Esimesed magasiaidad sarnanesid taluaitadega, need olid ehitatud palkidest ja neil oli õlgkatus.

Selline sisukas ja põnev info juba esimeses peatükis. Ja neid peatükke on „Pärandiaabitsas“ oi-oi kui palju.

 

Vaatame edasi. Teises peatükis on juttu haabjast, lootsikust ja venest ehk siis vanadest veesõidukitest, sest varasemad teed, mida mööda inimesed siinsetel aladel ühest kohast teise liikusid, olid ilmselt veeteed. Üks vanemaid veesõidukeid siinmail ongi haabjas ehk vene, mida kutustakse ka ühepuulootsikuks ning mis oli kalastus- ning transpordivahendina kasutusel juba kiviajal. Selgub, et Eestis kasutati haabjat 20. sajanid keskpaigani Kasari jõel ja Matsalu lahe ning Pärnu jõgikonnas ja Emajõel. Nüüdsel ajal on haabjas väga populaarne veesõiduvahend Soomaa rahvuspargis, mis teadupoolest on kuulus oma viienda aastaaja poolest. Haabjas on ka filmikangelane: tema loo on jäädvustanud Mark Soosaar filmis „Emavene“ (1993) ning Vello Mäss filmis „Soomaa ühepuupaat“ (2002).

Kolmandas peatükis on juttu heinateost, seejärel juba hällist ja hällilaulust, esimeses osas on „vaatluse“ all kaasavara, veimevakk, kaev, kihelkond, kiik, kilter, kubjas, aidamees, korilus jpm.

 

Raamatu teine osa on rahvariietest ja ehetest, no näiteks Haapsalu sall (Haapsalu rätik), mis on kaekordsest peenvillasest lõngast või tallevillast kootud pitskoeline nelinurkne rätik suurusega 100x100 kuni 150x150 sentimeetrit, hame, kaapotkleit ja kaapotkuub, kampsun, kindad, sokid, kapukad, kirivöö, pastlad, triibuseelik, sõba ja suurrätt, tanu, viisud, vildid ja kalossid.

 

Komandas osas saame lugeda toitudest, ja neid on meie pärandist võtta üsna palju. Saame teada hapukapsast ja Mulgi kapsast, minu isiklikust lemmikust kamast. Kama võib olla nii kamajahu kui ka kamajahust valmistatud toit. Nagu ütleb raamatu autor, siis tegelikult võiks kamajahu kohta öelda, et see on kodumaine müsli, ainult et jahuks jahvatatud. Vanimat kamajahu tehti siinmail arvatavasti odrast, Eesti ida- ja kaguosas ka kaerast. Klassikalises Mulgi kamas ehk segakamas, mis ka Eesti rahvustoitude hulka kuulub, on juba rohkem tera- ja kaunvilju: lisaks odrale ja kaerale nisu ja rukis ning hernes ja uba. Kamajahu saab toiduks tarvitada õige mitmel viisil: segada hapupiimaga ja lisada maitseks suhkrut, kui on soovi. Kama võib segada kodujuustu või jogurti hulka või süüa kamajahu hoopis rõõsa piimaga. 1920. aastatel hakati Eestis kamajahu tootma tööstuslikult. Kama valmistamine ja söömine on kantud Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse.

Toidud kamaga ei lõpe. Juttu on karaskist, kasemahlast (on teada, et kasemahla joomine aitab võidelda väsimuse ja stressiga, peletab näljatunnet, leevendab peavalu, väljutab liigseid sooli, ergutab neerude tööd, leevendab turseid, parandab vereloomet, kiirendab ainevahetust – tõeline imejook), kördist, Mulgi korpidest, Mulgi pudrust (jällegi üks minu lemmiktoitudest, eriti siis, kui seda aastaid tagasi vanaema kodus tegi), mustast leivast, suitsulihast (suitsuliha mustal leival – suurepärane ju!), kodus valmistatud kohupiimajuustust sõirast, süldist (kodus tehtud sült – jällegi üks minu lemmikutest), lisaks veel loomulikult ka verivorstid ning vürtsikilu.

 

Neljandas osas on juttu meie pühadest ja tähtpäevadest, millest võib pikemalt lugeda Marju Kõivupuu väga vahvast raamatust „Meie pühad ja tähtpäevad“, mis samuti üsna hiljuti ilmus. Ka sellest olen oma blogis juttu teinud. Selles raamatus räägitakse 1. aprillist – naljapäevast, aastavahetusest ja nääridest, hingedeajast ja hingedepäevast, jaanipäevast, jõuludest, kolmekuningapäevast, lihavõtetest ehk munapühadest jpm.

 

Raamatu viiendas osas on teemadeks muusika ja laul. Populaarne rahvapill kannel, lahedad laulumängud, iga eestlase südames olnud ja olev laulupidu, lõõtspill, pajupill ja roopill, rahva- ja pärimusmuusika, regilaul ja seto leelo, torupill, viiul jpm.

 

Kuuendas osas tehakse juttu usundist. Selles osas on jällegi palju põnevat ja võib-olla isegi müstilist lugemist – haldjad, hiiud ja vägilased, kodukäijad ja kummitused, koerakoonlased ehk peninukid, kotermannid, kurat, libahundid, luupainajad, näkid, kuid ka loitsud, looduslikud pühapaigad, ohverdamine, sootulukesed jpm.

 

Jõuame raamatu eelviimase, seitsmenda osani – meie inimesed.

Kihnlased ja Kihnu kultturiruum. Marju Kõivupuu kinnitab, et Kihnu kultuuriruumi omapäraseks on ihnu ja Manija (Manõja) saarel valitsev kogukondlik elulaad, mitmekesised kultuuritavad, kihnu keel ja looduskeskkond, mis on alati sõltunud ümbritsevast Läänemerest. Eestis on Kihnu Setomaa kõrval neid märgilise tähendusega kultuuriruume, millest rääkides korduvad mõisted „arhailine“ ning „traditsiooniline“.

Edasi juba mulgid ja Mulgimaa. Mulgimaaks oleme tänspäeval harjunud nimetama kogu Viljandimaad ning Viljandit Mulgimaa pealinnaks. Mulgid ise nimetavad seda Suur-Mulgimaaks, kuid Mulgimaa kui kultuuriajalooline piirkond hõlmab viit kirikukihelkonda: Tarvastut, Paistut, Hallistet, Karksit ja Helmet ning väikese osa Saarde ja Viljandi kihelkonnast. Ajaloolise keele- ja kultuuripiirkonnana on Mulgimaa kunagise Muinas-Sakala järeltulija. Mulgid ise on varemalt oma pealinnaks pidanud pigem Abja-Paluoja.

Rannarootslased ehk eestirootslased on üks meie suuremaid põlisvähemusi, kelle sisseränne Eesti saartele ja läänerannikule oli kõige intensiivsem 15. ja 16. sajandil, mil (Põhja-) Eesti kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu. Mälestusena Rootsi asustusest on säilinud Lääne-Eestis ja saartel palju rootsipäraseid kohanimesid. 1934. aasta rahvaloenduse andmeil elas Eestis 7641, sealhulgas Läänemaal 5600 rootslast. Rannarootslaste peamine elatusala oli kala- ja hülgepüük, põlluharimine oli vähem tähtis. Nende elumaja oli ehitatud rehest lahku, tubade sisustus oli mitmekesisem kui eesti talupoegadel. Rannarootsi naised olid väga osavad niplispitside valmistajad ning nende niplispitsid olid omal ajal sama kuulsad ja uhked nagu Haapsalu sallid.

Setod eelistavad ennast nimetada just setodeks, mitte setudeks. Asjaolu, et setod on juba tubli 1000 aastat kuulunud kreekakatoliku ehk ortodoksi ehk siis lihtsamalt ja arusaadavamalt öeldes vene õigeusu kultuuriruumi, on vorminud-kujundanud nii nende identiteeti kui ka kultuuri. Seto kombed ja usuline maailmavaade (näiteks surnute mälestamine haudadel kogukonna ühise sööminguga) on omapärane sulam eelkristlikust loodususundist ning õigeusust. See on see miski, mida tähistatakse sõnaga – külakatoliiklus ning mis mujal Eesti alal hääbus koos protestantliku maailmavaate kinnistumisega.

Selles osas saame lugeda veel ka soome-ugrilastest, vanausulistest, võrokestest ja Vana Võromaast.

 

Raamatu viimane osa ehk uuema aja asjad toob lugejani igasugu põnevaid riistapuusid, nagu näiteks arvelaud ja kirjutusmasin, kelk ja Soome kelk, koolivorm, pesulaud ja pressraud, sulepea, tindipott ja pastapliiats, telefoniputka ja kettaga telefon, telegramm.

Saame teada, milliseid lihtsaid mänge lapsed mängisid – näiteks kassikangas ja varjuloomad või liisulugemised ja muud salmid, mänguasju sai teha ka ise abiks loodus või paber, paljusid mänge mängiti õues, kuid kirjutati ka salme ja joonistati pilte salmikutesse.

 

Ja ongi raamat läbi. Igal juhul väga huvitav ja põnev lugemine meie pärandist, mis sobib lugemiseks hästi nii lastele kui ka suurematele. Mulle tundub, et selline raamat oleks suureks abiks ajalootunnis, sest on ju siin palju olulist infot ning teadmisi. Raamatus on palju vanaegseid pilte ja fotosid, joonistusi jpm.

Raamatu lõpus veel ka nimeregister ja fotoallikad.


Katherine Applegate „Soovipuu“

(Varrak)

 

„Puud ei oska nalja visata, aga kahtlemata oskavad nad lugusid jutustada ...” Selle tammepuu nimi on Punane ja tal on palju aastaringe. Ta on piirkonna soovipuu: inimesed kirjutavad oma soovid riideribadele ja seovad need Punase okste külge. Ühes varesest sõbra Bongo ja teiste loomadega, kes Punase õõnsustes elutsevad, peab soovipuu naabruskonna üle vahti. Võiks arvata, et Punane on näinud kõike. Aga ühel päeval kolib piirkonda uus perekond. Sugugi mitte kõik ei ole nende vastu külalislahked ja Punase roll soovipuuna muutub olulisemaks kui kunagi varem.

Naljakas, sügavmõtteline, nüansirikas ja südamlik – auhinnatud USA lastekirjaniku Katherine Applegate’i raamat „Soovipuu” on kirjutatud ootamatust vaatepunktist ja suure soojusega.

 

Ma olen lasteraamatutest lugusid kirjutanud juba 11-12 aastat, ja pean tunnistama, et “Soovipuu” on kindlasti üks imelisemaid, mis minu lugemislauale sattunud on. Võiks öelda, et tegemist on imearmsa ja südamliku looga, milles on mitmeid erinevaid tasandeid. Imeline on see, kuidas Katherine Applegate oma lugu jutustab, see on fantastiline oskus – oskus lugeja endasse haarata, kuni ühel hetkel märkad, et raamat ongi juba läbi loetud. Hämmastav.

 

Raamat algab sedasi: “Puudega on raske rääkida. Me pole eriti lobisemishimulised. See ei tähenda, et me ei suudaks imelisi asju korda saata, selliseid, millega teie tõenäoliselt iial hakkama ei saa.

Me hällitame udupehmeid öökullipojukesi. Hoiame kipakaid puuonne paigal. Fotosünteesime. Aga inimestega vestlemine? Seda me eriti ei tee.”

 

Imeline algus, kas pole. Autor jutustab oma lugu läbi puu silmade, peategelaseks on puu. Ja veidi veel algusest, sest see on sedavõrd imeline:

Mõne inimesega puud tegelikult räägivad, sellisega, keda me usaldusväärseteks peame. Me räägime ulakate oravatega. Me räägime töökate tõukudega. Me räägime erksavärviliste päevaliblikate ja tagasihoidlike ööliblikatega.

Linnud? Nemad on oivalised.

Konnad?

Torisevad küll, aga südame poolest on nad head. Ussid? Kohutavad keelepeksjad. Puud? Ma pole kohanud ühtegi puud, kes poleks mulle meeldinud.”

 

Meie peategelane on hämmelduses, et loodusõpetuse tundides ei iitsata puude kõnevõimest, kuid süüdi on arvatavasti õpetajad, sest ilmselt nad ei tea, et puud suudavad rääkida.

Puud ei oska palju rääkida.

Kuid lugusid jutustada oskame küll.

Ja kui te kuulete vaid lehtede sahinat, ärge muretsege. Enamik puid ongi endassetõmbunud loomuga”.

See on imeline, kuidas kirjanik annab edasi kauneid mõtteid puude maailmast, loodusest. Hakkadki mõtlema, et lehtede sahin võibki olla puude jut, tasub vaid kuulata. Igaüks võib kuulda selles midagi olulist.

 

Seejärel saame teada, et selle rääkiva/jutustava puu nimi on Punane. Ta kinnitab, et võib olla on ta meiega kohtunud, sest ta on tammepuu algkooli juures. Olen kindel, et paljudel meist on algkooli või keskkooli juures tammesid olnud. Punane lisab, et ta on suur, aga mitte liiga pirakas. Suvel annab mõnusat varju ja sügisel on ilusat värvi. Raamatu alguses “pikib” kirjanik väga oskuslikult oma loosse põnevaid teadmisi ka loodusõpetusest – saame teada, et Punane on sordi poolest punane tamm ehk põhjatamm, ladinakeelse nimega Quercus rubra. Punased tamed on Põhja-Ameerikas üks levinumaid puuliike. Selle raamatu sündmuste kandis pidi oleme neid sadu, kes surub oma juuri mulla sisse nagu võrgukudujate kamp.

 

Punane kinnitab, et kõikide punaste tammede nimi on Punane. Samamoodi on iga suhkruvahtra nimi Suhkur. Kõigi kadakate nimi on Kadakas. Puude maailmas pidavat asjad niiviisi lihtsalt käima, sest neil pole üksteise eristamiseks nimesid vaja. Meie loo Punasel on tegelikult ka üsna mõnus huumorimeel olemas, no näiteks, kui ta ütleb, et lugeja võiks kujutleda klassi, kus kõigi laste nimi on Melvin, õpetajal oleks hommikuti üsna keeruline puudujaid kirja panna.

 

Edasi saame lugeda, et sõbrad kutsuvad meie peategelast Punaseks ja ka lugeja võib seda teha. Ümbruskonna inimesed on teda pikka aega kutsunud hoopis Soovipuuks. See olevat alguse saanud ajal, kui Punane oli tilluke, kuid ambitsioonikas taimehakatis. Punane kinnitab, et see on üsna pikk lugu, kuid iga aasta esimesel maikuu päeval tulevad inimesed tervest linnast kokku, et puu külge riputada paberitükke, lipikuid, riideribasid, lõngajuppe või isegi spordisokke. Igaüks neist asjadest kehastab kellegi unistust või lootust või igatsust. Selgub, et soovipuudel on pikk ja austusväärne sajandite taha ulatuv ajalugu. Iirimaal on neid palju, peamiselt viirpuud või vahel ka saared. Kuid soovipuid võib leida tervest maailmast. Soovipuu peab olema usaldusväärne, sest inimesed räägivad puudele igasuguseid asju. Nad teavad, et puud kuulevad. Punane kinnitab, et mida rohkem puu kuulab, seda rohkem ta õpib.

 

Seejärel saame tuttavaks Trummikesega. Varesega, kes on Punase kinnitusel tema parim sõbranna. Selgub, et Punane on optimist, Trummike pigem pessimist. Trummikesele meeldib neljast põhikooliõpilasest koosnev rokkbänd, mis harjutab garaažis. Muusikariistadeks akordion, basskitarr, tuba ja bongotrummid. Üsna põnev koosseis, kuid Trummikesele meeldib garaažikatusel istuda ja end muusika taktis õõtsutada.

Trummikesega oleme tuttavaks saanud, kuid tegelasi on raamatus veel mitmeid. On lapsi, täiskasvanuid, loomi, igal ühel on täita mingi roll Punase elus ja saatuses.

Kuid korraks veel tagasi Punase juurde, kes kinnitab, et mõned puud on meessoost, mõned naissoost, ja mõned, nagu ka tema, on mõlemasoolised. Punane tõdeb, et temagta võib suhelda nagu mehega või nagu naisega. Mõlemad sobivad. Ja veel – paljusid muid, nagu näiteks Punast, nimetatakse monoöötsilisteks. Niiviisi saab lihtsalt viisakalt öelda, et samal taimel kasvavad nii isas- kui emasõied. See on ka tõendiks, et puude elu on hoopis huvitavam kui lugeja teinekord arvab.

Ilusaid mõtteid on raamatu alguses veel ja veel. Näiteks see, et puudel ja varestel on üks ühine asi – ja tegelikult on see asi looduses kõigile ühine – on reegel, et puudel, varestel ja loodusel pole ette nähtud inimestega rääkida. Punane kinnitab, et see on nende endi kaitseks, vähemalt teoreetiliselt. Ka Punane pole kunagi sõnakestki lausunud, kuid etteruttavalt võib öelda, et selles raamatus Punane rikub seda reeglit, sest seda lihtsalt on vaja.

Puu jaoks on suhtlemine täpselt sama keeruline ja imeline kui inimeste jaoks. See on päikesevalguse ja suhkru, vee ja tuule ja mulla salapärane tants, mille abil puud ehitavad maailmaga ühenduse saamiseks nähtamatuid sildu. Kuidas puud seda täpselt teevad? Punane tõdeb, et see on puude saladus, milli inimesed peavad ise välja uurima, sest Loodus jumaldab vägevaid saladusi.

Punane jutustab veel, et ta ei ole lihtsalt mingisugune puu. Ta on kodu. Ta on terve kogukond. Asukad pesitsevad ta okstel, nad kaevavad endale urud ta juurte vahele, nad munevad ta lehtdele. Punasel on ka õõnsused, kus võivad elada nii tihased kui ka hiired. Punane on pakkunud või pakub peavarju pesukarudele, rebastele, skunksidele, opossumitele ja hiirtele, ühel aastal isegi okassigade perele. Punane kinnitab, et on isegi inimesele ulualust andnud. Hetkel on Punane koduks öökullipoegadele, opossumilapsukestele ja pisikestele pesukarudele, korrapäraselt käivad Punasel külas ka skunksi järeltulijad, kes elavad Punase lähedal maja eespoolse veranda all. Ja kui oleme raamatus jõudnud selle hetkeni, kui hakatakse otsustama Punase edasise saatuse üle, siis mängivad kõik need loomad ja linnud vägagi olulist rolli, et osadele inimestele märku anda ja “mõistus pähe panna”, et kõik inimeste otsused ei ole õiged. Asju saab teha hoopis teisiti, loodus peab säilima, ükski puujuur ei jää ette majade torustikule jne jne.

 

Seejärel jutustab Punane lugejale veel ühest tema kogukonna liikmest, kes kolis hiljuti koos vanematega ühte neist majadest, mis Punase varju jääb. Tema nimi on Samar. Tüdruk on umbes kümneaastane, valvsa pilgu ja häbeliku naeratusega. Punane kinnitab, et Samari pilk on nagu inimesel, kes on elus liiga palju näinud. Sellise inimese pilk, kes tahaks, et maailm ta ümber maha rahuneks. Samar meeldib Punasele ja Punane meeldib Samarile. Tüdruk käib kogu aeg puu juures istumas. Samar meeldib ka Trummikesele, ja Trummike meeldib Samarile. Trummike tõi tihti tüdrukule väikesi kingitusi – monopolimängu autonupp, kuldne juuksepael, kaljapudeli kork. Punane kinnitab, et Samaris oli midagi nõiduslikku, sest isegi loomad tahtsid olla tüdruku juures, lähedal.

Ühel ööl toob Samar Punase juurde väikese, roosa riidetüki, millele on kirjutatud, et ta sooviks, et tal oleks sõber. Kui raamatut edasi loeme, siis saame teada, et Samir on moslem, kelle vastu ka selles kogukonnas on kahtlusi ja eelarvamusi. Kui ühel päeval üks vibalik poiss kruvikeerajaga Punase koore sisse sõna “lahku” kirjutab, siis tekivad sellest üsna suured “probleemid”. “Probleemid”, mis viitavad Samiri perele ja omal moel ka Punasele, sest ka Punase tulevik satub ohtu!

 

Punane ei mõtle siiski oma saatuse peale. Tal on eesmärgiks see, et Samar peab saama endale sõbra. Samari naabruses elab samavana poiss, nimeks Stephen. Nad käivad samas koolis, samas klassis, kuid nad ei suhtle, sest Samiri päritolu ei ole see, mis Stepheni vanematele meeldiks. Punasel on siiski plaan – Samir ja Stephen peavad saama sõpradeks. Ja see sõpradeks saamise plaan nõuab Punaselt vägagi palju, abiks Trummike ja mitmed teised loomad, kusjuures kõik see on vägagi humoorikas. Ja ühel hetkel! Ühel hetkel peab Punane lastega ka rääkima! Ta jutustab neile lausa loo, mis viib lapsed ja loomulikult ka lugeja aastasse 1848, sest siis sai Punasest soovipuu. Saame teada ühest noorest iiri tüdrukust nimega Maeve, kes oli seilanud üle Atlandi ookeani. Ta oli orb, lihtne ja tugev, aga kui Maeve naeratas, oli see, nagu paistaks päike pilvepraost. Kuueteistkümneaastane Maeve võttis vastu iga tööotsa, et elus püsida. Varsti selgus, et tal on annet haigete eest hoolitseda. Inimesed hakkasid Maeve’i käest abi saama – nii loomad kui ka lapsed. Aastate möödudes saab Maeva ümbruskonnas omaks, kuid kummalisel kombel on tal üks soov, mida ta Punasele ütleb. See oli Punase esimene soov, ja ühtlasi kõikide soovide algus.

 

Kuna ma olen jäänud nüüd üsna pikalt siin jutustama, siis selle ilusa soovi ma jätan juba sinu enda avastada. See soov mängib olulist rolli selles raamatus, see on ilus soov, kuid ka see ka täitus? Igal juhul on Maeve’il selles loos täita oluline roll, sest tema järglane mitme põlvkonna tagant mängib Punase elus vägagi olulist rolli.

 

Kuidas lugu lõpeb? Kas soovid täituvad? Kas keegi leiab kellegi, keda armastada, kas lapsed saavad sõpradeks, kas Samir peab perega ära kolima, kas Punane jääb püsima sinna, kus ta on olnud üle 200 aasta? Ilusaks lõpuks on vaja seitset opossumit, nelja pesukaru, viite öökulli, kuut skuksi, üht varest, kahte last ja üht vana päevikut, mis avab “otsustaja” silmad.

 

Jah. “Soovipuu” on imeline raamat. Ilus ja kaasahaarav lugu, omamoodi muinasjutt, mis on argieluliselt lihtne, kurb, rõõmus. Lugu loodusest, lugu loomadest, lugu sõprusest, lugu armastusest, lugu meist endist, kes tahavad olla osa meid ümbritsevast imelisest loodusest.

 

Imelised illustratsioonid on Charles Santoso sulest.


Christina Perri „Songs for Carmelia: Lullabies & Sing-a-Longs“

(Warner Music)

 

Christina Perri on USA lauljatar, laulukirjutaja, kes saab selle aasta 19. augustil 33-aastaseks. Ta debüteeris lauluga „Jar of Hearts“ 2010. aastal, mis kõlas telesaates „So You Think You Can Dance“. Pärast seda sai ta plaadistuslepingu firmaga „Atlantic Records“ ning ilmus EP „The Ocean Way Sessions“. 2011 ilmus tema debüütalbum „Lovestrong“, mis oli igati edukas ning täitis USA’s plaatinaplaadi müüginormi. 2012 kirjutas ja esitas ta laulu „A ThousandYears“, mis kõlas filmis „The Twilight Saga: Breaking Dawn – Part 2“. Ainuüksi USA’s müüdi seda singlit üle 4 miljoni! Samal aastal ilmus veel üks EP, seekord jõululugudega „A Very Merry Perri Christmas“. 2014 ilmus lauljatari teine stuudioalbum „Head or Heart“. Album debüteeris USA singlimüügitabeli neljandal kohal, mis jäi ka selle plaadi kõrgeimaks kohaks selles tabelis.

 

Christina Perri on sündinud Bensalem’is Pennsylvanias. Tal on muideks ka vanem vend – Nick Perri, kes on vägagi hea kitarrist, kes mänginud kitarri ansamblites Shinedown, Silvertide, lisaks veel ka Perry Farrelli ja Matt Sorumi ansamblites. Christina Perri hakkas õppima iseseisvalt kitarrimängu, kui oli 16-aastane, abiks videolint, millel õpetajaks oli Blind Meloni Shannon Hood.

Juba lapsena laulis ja mängis ta ka muusikaliteatris.

 

21-aastaselt kolis Perri Los Angelesse, kus ta ka abiellus, kuid poolteist aastat hiljem oli abielu lõppenud ja ta kolis tagasi Philadelphiasse 2009. aastal. Just siis kirjutas ta laulu „Jar of Hearts“, kuid veidi hiljem töötas ettekandjana Los Angeleses, Melrose Cafe’s. Juba järgmisel aastal ehk 2010 kõlas lau „Jar of Hearts“ populaarses telesaates „So You Think You Can Dance“ ning laul jõudis ka USA singlimüügitabelisse, kõrgeimaks kohaks 17 koht.

Tänu laulu edule sai lauljatar plaadistuslepingu firmaga Atlantic Records. Novembris 2010 ilmus EP „The Ocean Way Sessions“, seejärel järgmine singel „Arms“ ning 2011. aasta mais debüütalbum „Lovestrong“. Plaat debüteeris USA plaadimüügitabeli kohal number 4, ja Suurbritannias oli plaat selle aasta 13 enimmüüdud debüütalbum. Igati korralik saavutus. 2011. aasta juulis alustas Christina Perri oma esimest maailmaturneed „Lovestrong Tour“, mis kestis peaaegu aasta, selle aja jooksul andis lauljatar 71 kontserti. Edasi juba uus ja edukas singel „A Thousand Years“, mis kõlas ka filmis „The Twilight Saga: Breaking Dawn – Part 1“. Ainuüksi USA’s on seda singlit müüdud üle 4. miljoni eksemplari.

2012 ilmus veel üks singel – „Distance“.

2012 oli Christina Perri soojendusartist Jason Mraz’i kontsertturneel „Love Is a Four Letter Word“ Põhja-Ameerikas.

 

2012. aasta oktoobris ilmus jõululaulude EP „A Very Merry Perri Christmas“. Sellel oli üks originaallugu „Something About December“ ja neli kaverit.

2013 aastal ilmus uusversioon laulust „A Thousand Years“, nüüd laulis kaasa ka Steve Kazee, ja see kõlas ka filmis „The Twilight Saga: Breaking Dawn – Part 2“.

 

Samal aastal alustas Perri tööd oma teise stuudioplaadiga ning novembris 2013 ilmus uue albumi esimene singel „Human“. Aprillis 2014 ilmuski Perri teine stuudioplaat „Head or Heart“. Samals aastal ilmus veel teinegi singel uuelt albumilt „Burning Gold“ ning lauljatar oli ka kontsertturneel „Head or Heart Tour“ ning jõudis soojendada ka Demi Lovato’t tema Põhja-Ameerika kontsertturneel.

 

2016. aastal andis lauljatar Instagramis märku, et alustab tööd kolmanda stuudioplaadiga ja jõudis laulda ka viiuldaja Lindsay Stirlingi loos „Brave Enough“, mis oli ka Stirlingi albumi nimilugu.

Kuna lauljatar oli mitu aastat üsna vaikne, siis andis ta just 2016. aastal sotsiaalmeedias märku, et on olnud 4 aastat kaine, mis viitab arvatavasti mõningasele probleemile alkoholiga, mis mõnikord ka staare siiski kimbutab. Detsembris 2017 abiellus lauljatar Paul Costabile’ga ning 17. jaanuaril 2018 sündis neile ka tütar Carmella.

 

Detsembris 2018 andis Christina Perri teada, et kohe-kohe on valmis saamas uus album „Songs for Carmella: Lullabies & Sing-a-Longs“, mis on pühendatud tema tütrele Carmella’le ja uus album ilmuski 17. jaanuaril 2019 (samal päeval sai Carmilla 1-aastaseks).

 

Uus album on hästi ilus ja vahva, tegelikult võiks öelda isegi, et selline nunnu, sest kõlavad sellel ju 10 unelaulu/lastelaulu (kahjuks on need kõik hästi lühikesed, plaadi pikim lugu on 2 minutit ja 50 sekundit pikk), millest osad on tuntumad (näiteks plaadi avalugu Jimmie Davise kirjutatud „You Are My Sunshine“ või hoopis lugu „A Dream Is A Wish Your Heart Makes“ (lugu aastast 1950, mis kõlas toona ka filmis „Tuhkatriinu“ ja „Stay Awake“, mis kõlas juba 1964. aastal suurepärases filmis „Mary Poppins“), osad veidi vähem.

Kõik lood on vaiksed, ilusad ja paitavad kuulaja kõrva (ja kuulajaks võib vabalt olla ka väike laps, sest usun, et sellised lood ja esitused aitavad küll pisikesel magama jääda).

Plaadil on kasutatud lahedalt ka selliseid lastele mõeldud instrumente/pille, mis teevad igati lahedat ja laspelikku heli, mis annavad lugudele omamoodi võlu veelgi juurde (näiteks Meredith Wilsoni kirjutatud „Til There Was You“ või „Dream A Little Dream of Me“, aastast 1931 pärit lugu, mida on laulnud mitmedki artistid, näiteks the Mamas and the Papas ja Randy Newmani kirjutatud „You’ve Got A Friend In Me“) või siis lihtsalt klaverit („You Mean The Whole Wide World To Me“) ja klaverit ning kitarri koos („Remember Me“, imekaunis meloodia/laul Pixari stuudio multifilmist „Coco“).

Ühes laulus („Tonight You Belong To Me“, originaal on pärit aastast 1926) kuuleme laulmas ka lauljatari abikaasat ning ka väikesel Carmella’l on samuti miskit juurde „ütelda“. Kauni meloodiaga ja tõeliselt mõnus on ka Christina Perri hittloost „A Thousand Years“ unelaulu-versioon ehk „A Thousand Years (Lullaby)“, mille on kirjutanud Christina Perri ise koos David Hodges’iga.

 

Plaadi teises pooles on need samad 10 lugu, ilma lauluta, lihtsalt muusika, kas süntesaatoril või klaveriga mängitud. No ja see on ju ikka hiiglama vahva idee – laulud on just ennist kuuldud, meloodiad on lihtsad ja tuttavad, plaadiga kaasa ju ka raamatuke, millel ka laulusõnad kirjas, mis muud, kui laulud selgeks ja saadki oma lastele neid mõnusaid meloodiaid enne magaminekut laulda.

 

Igal juhul igati ilus ja nunnu ettevõtmine lauljatari poolt, et selline plaat avaldada. Sügav kummardus tema ees ja usun, et neid lugusid endalgi kuulates tuleb oluliselt parem ja rahulikum uni.

 

Kuula ise ka :

https://christinaperri.lnk.to/songsforcarmella

 

Christina Perri "A Thousand Years (Lullaby)"


Mats Strandberg „Koletis öös“

(Tänapäev)

 

9. sünnipäeval juhtub Frankiga midagi, mis muudab ta elu: poisist, kes kardab üle kõige maailmas koletisi, endast saab KOLETIS! Tal kattub koheva karvaga ja tal on nüüd neli jalga. Ja kõige rohkem tahab ta, et keegi talle pai teeks. Miks inimesed teda ometi kardavad??? Kas kuskil on keegi, kes tema sõber tahaks olla?

 

Pean tunnistama, et see on üks huvitavamaid ja põnevamaid lasteraamatuid, mis ma viimastel aastatel lugenud olen. Ja veidi teistsugune on see ka, sest mulle tundub, et seda võib võtta kui ühte põnevat lugu väiksest poisist, kes öösiti libahundiks muutub või siis hoopis lugu, mis üritab väikestele lugejatele mõista anda, et koletisi pole vaja karta, et ka koletised võivad olla igati armsad, kes tahavad, et neid kõhu alt sügatakse. No ja ega ka see nn “libahunt” on selles raamatus selline armsake, pigem nagu imearmas kutsuke või koerake, vähemalt selline on ta Sofia Falkenhemi joonistatud piltidel. Lisan kohe ka seda, et ka selles raamatus on illustratsioonid olulisel kohal, nagu ühes heas lasteraamatus olema peabki.

 

Raamatu peategelaseks on 9-aastane Frank Steen, kes elab igavas väikeses linnas, mille nimi on Yrred. Fred kinnitab raamatu alguses, et ta lei ole iialgi olnud tõelisi saladusi, kuid tal ei ole ka sõpru, kellega midagi salajast ette võtta. Poiss lohutab end mõttega, et sõprade asemel on tal raamatud.

Seejärel saame osa Franki sünnipäevast, kus osalevad ema ja isa ja tema vend Oliver, kelle meelest ei ole spordist mitte midagi lõbusamat ega tähtsamat. No ja Frank lisab, et Oliver on maailmaajaloo kõige tüütum tüüp. Üks külaline sünnipäeval siiski veel, selleks on tädi Alice, kes elab kõrvalmajas, kellel on kaasas ka tema koer Uffe. Frankile tädi Alice meeldib, sest tädi Alice on kogu aeg rõõmsas tujus. Tädi koer Uffe on samuti rõõmus. Uffele meeldisid kõik inimesed, ta tormas alati kellegi juurde ja heitis end tema jalge ees selili, et teda kõhu pealt sügataks.

Frank ei tea, mis tõugu Uffe on, aga koer oli kohutavalt karvane, ja kuigi räägitakse, et kõik koerad pärinevad hundist, siis Uffet vaadates on seda Franki sõnul üsna raske uskuda. Sünnipäevapeol pakub Frank ka Uffele torti, mistõttu läheb koer elevile ja hammustab kogemata Franki sõrme. See on selline pisike hammustus, isegi verd tuleb sõrmest vaid üksainus piisk. Poisi sõrmele kleebitakse plaster peale ja poisil läheb see kõik kohe ka meelest.

Frank lisab, et sel hetkel ei teadnud ta, et kogu ta elu oli muutunud, ja tal polnud aimugi, et on olemas salajane maailm ja et ta hakkab seda varsti avastama.

 

Edasi saame teada, et Frank mõtles sageli koletistest, enne kui temast endast koletis sai. Ta pelgas hirmsasti igasuguseid õudusi, ta vihkas tuult, jättis öölambi alati põlema, kuid suure riidekapi taha nurka valgus ei ulatunud. Ja seal võis ju peidus olla mõni äsja ihutud hammastega vampiir või õudne kummitus, no ja ka voodi all võis olla mõni koletis. Frank ei sallinud pimedust ega ööd. Frank püüab end veenda, et koletisi ei ole päriselt olemas, kuigi jah, kas see ikka on nii.

 

Edasi käime ka tädi Alice’i aias, mis Frankile kangesti meeldib. Seal on palju igasugu lilli, taimi, puid ja põõsaid, kuid kõige rohkem meeldivad Frankile magnooliapuud. Need olid väga kaunid ja õitsesid kogu suve. Nüüd istub Frank tädi aias ja üheskoos süüakse sooja tikripirukat. Äkki räägib tädi Alice, et öökullid ei ole mõnikord need, kes nad paistavad olevat, ja kui öökull end näitab, tähendab see alati midagi erilist.

Frank arvab, et tädi on päikesepiste saanud, ta tahab asjaolusid täpsustada, kuid samal ajal kutsub poisi ema Franki Kristalljärve äärde suplema.

Rannas on Frankil mõned sekeldused ja ega talle seal olla ei meeldi.

Samal öösel koputab keegi/miski Franki aknale. Poiss läheb vaatama – talle vaatavad vastu öökulli silmad! Öökull avas noka, hüüdis kolm korda hu-huu ja lendas ära.

 

No nii, kuidas tundub, kas hakkab juba põnevaks minema? Ja see on alles algus!

 

Edasi lähevad asjad veelgi põnevamaks. Frank ärkab hommikul, ta on üleni higine ja surmani hirmunud. Ta oli näinud veidrat und – ta jooksis metsas ja kiiremini kui ei kunagi varem. Jalgades oli rohkem jõudu. Poiss oli alla vaadanud ja avastanud, et teda katab kohev karvakasukas. Ja poiss jooksis neljakäpukil. Ka tema nägu katsid pehmed käharad karvad. Too kummaline olend jooksis bensiinijaama juurde, kus ühes autos istusid mees ja naine, kes suudlesid. Frankile või tollele olendile tekitas see vaatepilt suurt rõõmu. Ta tahaks oma rõõmu ka mehele ja naisele väljendada, kuid tema suust oli kuulda vaid ulgumist. Valju ulgumist, mis kajas vastu metsast ja mägedest. Olend hüppas auto kapotile ja kraapis akent. Mees ja naine ehmusid, kuigi olend tahtis vaid, et nad autost välja tuleksid ja silitaksid teda, sügaksid tema kõhtu, sasiksid karva kõrvade tagant. Justkui tädi Alice’i Uffe!

Mees ja naine hoopis karjatasid, auto käivitus ja tagurdas paigalt, nii et olend kapotilt maha kukkus.

Nüüd on hommik käes – Frank tahab minna vett jooma, tõmbab teki kõrvale ja näeb, et tema jalad on üleni porised, jalatallad ja lined olid savist ja mullast mustad. Näib, et see polnudki uni, Frank oli tõesti öösel väljas käinud ja metsas ringi jooksnud, ja jällegi istub aknalaual öökull. Frank on hirmunud, kas see ongi siis nüüd muutus!

 

Seejärel räägitakse Yrredis salapärasest öisest koletisest, no ja jutud on ju alati suuremad, kui see koletis ise oligi.

Frank üritab välja selgitada, mis on juhtunud, ja läheb seetõttu raamatukokku, mille nimi oli muideks “Öökull”. Poiss otsustab uurida raamatuid koletistest, eriti pakuvad poisile huvi libahundid. Ühes raamatus räägitakse, et libahundiks võib muutuda siis, kui hunt sind hammustab, nii et hundi sülg verega seguneb. Nüüd saab Frank aru, kuidas lood olid – Uffe hammustas teda ju sõrmest, sellest hakkas kõik pihta ja kõik koeratõud pärinevad hundist! Frank on kindel, et ta on libahunt!

 

Siinkohal ma rohkem edasi ei jutusta, nüüd pead ikka ise edasi lugema. Igal juhul Yrredi koletise lugu läheb edasi. Frank muutub öösiti jätkuvalt koletiseks (raamatu piltidel pigem küll kelleksi Uffe-sarnaseks) ja öeldakse, et hirmul on suured silmad. Ju siis tahavad inimesed salapärast tegelast tõepoolest suure ja hirmsa koletisena näha.

“Hirmsat” koletist tulistatakse ja peaaegu püütakse kinni, kui appi tulevad uppunud tüdruk Magnoolia ja uppunud poiss Jasse, kellel on käes jääpallikepp ja ta ei räägi mitte midagi. Frank on ehmunud, sest tegemist on ju kummitustega, kuigi hiljem saame teada, mis tüdruku ja poisiga juhtunud oli.

 

Jõuame uuesti ka raamatukogusse, kus Frank Tõelist saladust!

Mis see Tõeline saladus on?

Kes seal raamatukogus veel on?

Igal juhul on neid seal väga palju!

Kes on kujumuutja?

Milline koht see Yrred õigupoolest on?

Ja kellele see koht sobib?

Kas tõesti on kunagi inimesed ja koletised üheskoos elanud? Mis neil juhtus, et inimesed koletisi kartma hakkasid?

 

 


John Bellairs „Müstilise kellaga maja“

(Pegasus)

 

Orvuks jäänud kümneaastane Lewis Barnavelt läheb elama onu Jonathani juurde ja saab õige ruttu teada, et nii tema onu kui ka nende naabrinaine on võlurid, kes püüavad üles leida onu Jonathani maja seinte sees tiksuvat õudset kella. Kas nad suudavad kolmekesi maailma kindlast hävingust päästa?

John Bellairsi raamatust „Müstilise kellaga maja” valmis 2018. aastal samanimeline maagiline seiklusfilm, peaosades Jack Black ja kahekordne Oscari-võitja Cate Blanchett. Lewist kehastab Owen Vaccaro.

 

Kohe alguses ütlen ära, et ma kahjuks selle raamatu põhjal tehtud filmi kinno vaatama pole veel jõudnud, mistõttu olen selle raamatu lugemist alustades üsnagi “puhas leht” – ei tea, mis mind ees ootab, kuid etteruttavalt võib öelda, et see on üks hiiglama põnev ja kaasakiskuv lugemine, mida soovitan nii lastele ja kindlasti ka kõikidele suurematele, kes tahavad midagi põnevat ja müstilist lugeda.

 

Kumaline on see, et “The House with a Clock in its Walls” ilmus juba 1973. aastal ja alles eelmisel (2018) aastal tehti sellest igati põnev film, mis ka meie kinodesse jõudis. 45 aaastat pärast raamatu algupärast ilmumist!

Lewis Barnavelti seiklustest on ilmunud peale selle raamatu veel kaks raamatut, mille autoriks on John Bellairs (elas aastail 1938-1991, ja tema kuulsaimaks raamatuks peetakse 1969 ilmunud täiskasvanutele mõeldud fantaasiaküllast romaani „The Face in the Frost“, kuigi pärast seda kirjutas ta peaasjalikult lasteraamatuid), kuid lisaks veel mitu raamatut peale autori surma – kolm raamatut erinevate autorite koostöös ning kuus raamatut Brad Stricklandi sulest. Üsnagi kummaline ja teisalt igati lahe, et üks tegelaskuju on elanud läbi erinevate autorite sule.

 

„Müstilise kellaga maja“ alguses saamegi Lewis Barnaveltiga tuttavaks.

Tsiteerin raamatu algust: „Lewis Barnavelt niheles ja pühkis oma higiseid pihke New Zebedee poole vurava bussi istme külge. Oli 1948. aasta soe ja tuuline suveõhtu.“ Raamatu tegevus just sel aastal toimubki. Kohe raamatu alguses on ka foto uhkest kivihäärberist, kuhu poiss on teel, kusjuures juures on tekst, et fotol on Marshalli linnas Michigani osariigis asuv Cronin House, mis andis inspiratsiooni Barnavelti maja loomiseks.

 

10-aastane Lewis oli elanud koos oma vanematega Milwaukee lähedal ühes väikelinnas. Aga tema isa ja ema olid ühel ööl äkki autoõnnetuses surma saanud ja nüüd oli ta teel New Zebedeesse. Ta läks elama onu Jonathani juurde, keda ta polnud kunagi varem näinud. Kui buss New Zebedee linnas ühe ketiapteegi juures seisma jääb, on seal poisil vastas ka onu Jonathan. Üheskoos jalutatakse kolmekorruselise kivihäärberi juurde, mille fassaadi ehtis kõrge torn.

Kogu maja säras tuledes, nii alumine, ülemine kui ka katusekorrus. Tuli põles isegi väikeses ovaalaknas, mis kiikas tornikiivrit katvate sindlite keskelt välja nagu silm. Eesaias kasvas kastanipuu. Selle lehed sahisesid soojas suvetuules.“

Jonathanile see vaatepilt meeldib, ja ta kinnitab onule, et alati tahtnud häärberis elada, ja on see vast häärber!

 

Ja jõuamegi uhkesse häärberisse. Oleme uhkes toas, kus on ka üks hallipäine naine, seljas lilla kottkleit. Naine kuulatas, kõrv vastu seina. Üpris kummaline, kas pole. Saame teada, et hallipäine naine on proua Florence Zimmermann, kes elab naabermajas. Näib, et nii onu Jonathan kui ka proua Zimmerann on igati sõbralikud inimesed, mistõttu tundub, et ka Lewisel on selle üle hea meel.

Üheskoos hakatakse mängima! Mis te arvate, mida? No loomulikult pokkerit. Lewisel läheb mängus igati hästi, kuigi talle tundub, et laual on võlukaardid. Ühel hetkel hakkavad kõik majas olevad kellad kesköötundi lööma.

 

Lewis istus võlutult ja kuulas heledaid kõlle, plekiseid plõnne, meloodilisi elektriuksekella tilinaid, käokellade kukkumist ning sügavahäälseid kurjaendelisi Hiina gonge... Kogu maja kaikus nendest ja kõikvõimalikest muudest kellahäältest.

 

Südaöö on käes, on aeg magama minna. Onu Jonathan uurib Lewiselt, mis poiss arvab häärberist aadressil High Street 100. Lewis kinnitab, et seal on väga vahva, talle meeldib see maja, talle meeldib see linn ja onu ning proua Zimmermann meeldivad talle samuti. Onu juhatab poisi oma tuppa ja ütleb, et ta loodab, et kogu see kellakupatus poisi und ei sega, sest nad löövad üsna valjusti.

 

Lewis jääb oma toas seisma, kui onu on lahkunud. Selles majas toimus midagi, millele poiss päriselt pihta ei saanud. Lewis otsustab veidi veel lugeda, kuni jääb magama. Veidi aega hiljem ärkab ta üles, sest on kuulda, kuidas keegi hiilib kikivarul mööda koridori. Lewis otsustab piiluda – ta näeb koridoris taskulambi nõrka kahvatut valgust. Hiilijaks on onu Jonathan, kes põrutab taskulambiga vastu seina – kõvasti! Poiss sulgeb oma toa ukse, kuid leiab end mõttelt – kas onu Jonathan on hull!

 

Seejärel tutvume me veidi ka linnaga ja häärberiga. Lewis märkab, et selles häärberis on üsnagi kummalisi asju. Majas on üsna palju vitraažaknaid, mis näivad muutuvat, esikus on riidevarn, mille otsas on peegel. Ja see pole mitte tavaline peegel. Kui Lewis ühel päeval peeglisse vaatas, nägi ta kesk auravat rohelist džunglit maiade astmikpüramiidi. Ainult et nagipilt ei jätnud kolmemõõtmelist muljet nagu slaidid. Pigem tekkis poisil tunne, nagu võiks käe otse läbi peegli sirutada ja liaane puudutada. Kas need aknad ja riidevarn on nõiutud? Lisaks tahaks poiss teada sedagi, miks kondab Jonathan igal öösel taskulambiga mööda maja ringi.

 

Veidi hiljem saab nii lugeja kui ka Lewis teada, et Jonathan kondab öösel seepärast ringi, et majas olevaid kellasid seisma panna. Saame teada sedagi, et varem on selles majas elanud keegi Isaac Izard, kelle nimetähtesid II võis majas igal pool kohata. Jonathan kinnitab, et vana Isaac Izard oli sorts ehk meesnõid. Jonathan kinnitab, et eks ole ka tema veidi sorts, kuid ta ei ole kuri sorts, ja pigem võiks öelda, et ta on seltskonnamustkunstnik. Selgub, et ka proua Zimmermann on võlur, kellel on lausa maagiadoktori kraad. Jonathan selgitab, et Isaac Izard jändas musta maagiaga, mis on kõige hullem asi, mida üks võlur teha saab. Vana Isaac suri ühe pöörase äikese ajal ja välgulöök sulatas kokku selle hauakambri uksed, kuhu vana Isaac maetud on. Samasse haualambrisse on maetud ka vana Isaaci naine, kes oli surnud enne oma meest.

 

Edasi saame teada, et kusagil selle häärberi seina sees on kell, mis kogu aeg tiksub, kui hästi kuulatada või kõrv vastu seina panna. Kummaline on see, et see kell näib olevat terve maja sees. Kus täpselt, seda ei tea ei onu Jonathan ega proua Zimmermann, kuid igal juhul on nad kindlad, et see on võlukell, mis on vana sortsi poolt pandud tegema midagi jubedat. Mida täpselt? Ka seda ei oska onu ega proua Zimmermann täpselt öelda.

 

Vot selline põnev algus sellel raamatul. Loomulikult ei saa ma Sulle ühe põneva raamatu tervet sisu ära rääkida. Sel juhul pole ju lugemine enam põnev. Veidi ütlen veel. Saad lugeda sellest, kuidas Lewis kohalikku kooli läheb, kus tal küll väga hästi ei lähe. Saad lugeda sellest, kuidas Lewis loodab sõbraks saada kooli ühe popima poisiga, kes tegelikult on ju üks paras põrsas. Saad lugeda sellest, kuidas onu Jonathan maagilisi trikke teeb, ja sellest, kuidas Lewis üritab maagilisi trikke teha, et „sõbrale“ näidata, kui „vägev mees“ ta on. Saad lugeda sellestki, mis juhtub siis, kui Lewise üks maagiline „trikk“ käest läheb, millest saab alguse sündmuste ahel, mis viib välja väga põneva lõpuni. Raamatu lõpus saad teada sedagi, kus asub see müstiline kell, kui võimas nõid on Isaac Izardi abikaasa, kuid ega ka onu Jonathan ja proua Zimmermann „papist tegelased“ ei ole!

 

„Müstilise kellaga maja“ on vägagi põnev ja kaasahaarav lugemine. Raamat, mida on käest üsna raske ära panna, sest tahaks ju teada, mis edasi juhtub, kuhu sündmused viivad ja mis kell selles majas küll tiksub. Ja kas head nõiad võidavad halvad nõiad! Mis saab Lewisest, kui sündmused ohtlikuks lähevad.

 

Tore oleks muidugi ka see, kui saaks lugeda eesti keeles ka teisi Lewis Barnaveltist jutustavaid raamatuid. Äkki on ka need sama põnevad kui see raamat...

"The House with a Clock in Its Walls" - Official Trailer


Weezer “The Teal Album”

(Warner Music)

 

Weezer on USA rokkmuusika bänd, mis tuli kokku 1992. aastal Los Angeleses, mistõttu on igati tore näha, et bänd tegutseb ja teeb uut muusikat ka 25 aastat pärast tegutsemise algust.

Täna mängib Weezer koosseisus Rivers Cuomo (laul, kitarr), Patrick Wilson (trummid), Brian Bell (rütmikitarr, klahvpillid, taustalaul) ja Scott Shriner (bass, taustalaul). Varem on basskitarri mänginud ka Matt Sharp, kes lahkus bändist 90ndate aastate teises pooles ja ka Mikey Welsh.

1994 ilmus Weezer debüütalbum „Weezer“, mida tuntakse ka kui „ The Blue Album“, millel olid ka Weezeri hittlood: „Buddy Holly“, „Undone – The Sweeater Song“ ja „Say It Ain’t So“. Debüütalbum oli edukas terves maailmas. 1996 ilmus kvarteri teine stuudioplaat „Pinkerton“, mis ei olnud sedavõrd edukas, kuid muusikakriitikutele see meeldis. Paljude muusikasõprade arvates on just need kaks plaati 90ndate aastate muusikamaailma ühed parimad albumid.

2001 ilmus Weezeri kolmas album, mil nimeks samuti „Weezer“ (seda tuntakse ka kui „The Green Album“). See oli juba oluliselt popilikuma saundiga album, millel ka hittlood „Hash Pipe“ ja „Island in the Sun“. Ka seda albumit saatis müügiedu ja ka kriitikud olid igati sõbralikud.

 

Edasi tulid albumid „Maladroit“ (2004) ja „Make Believe“ (2005), sellel oli ka lugu „Beverly Hills“, millest sai Weezeri esimene laul, mis tõusis USA kaasaegse rokkmuusika edetabeli esikohale! Uskumatu lugu, et sellega sedavõrd kaua aega läks, aga ju siis polnud varasem Weezer veel sedavõrd karm kraam, et sellesse tabelisse pääseda.

2008 jätkas Weezer plaadi-traditsiooni ja ilmus nende kolmas omanimeline album, mida tuntakse ka kui „The Red Album“. See oli üsna üllatav plaat, sest kasutati trummimasinaid, süntesaatoreid, räppi jpm. Sellel oli ka üsnagi edukas lugu „Pork and Beans“. Weezeri muusikat on kirjeldatud kui alternatiivset rokki, power poppi, pop punki, indie rokki. Bändiliikmed ise on ütelnud, et neile meeldivad Kiss, Nirvana, Pixies, The Cars (selle bändi juhtfiguur Ric Ocasek on produtseerinud ka mitu Weezeri albumit), Pavement, Oasis ja Wax. Ka Beach Boysi on Weezer maininud, ja olgem ausad, ka uuel plaadil on midagi, mis kangesti meenutab Beach Boysi.

2009 ilmus Weezeri 7 stuudioplaat „Raditude“, 2010 album „Hurley“, 2014 „Everything Will Be Alright in the End“, 2016 „Weezer“ ehk „The White Album“ ja 2017 „Pacific Daydream“.

 

Nüüd järjekorras juba 12 stuudioplaat! „Weezer (Teal Album)“ ja taaskord võib öelda, et see ongi ju Weezer – rokkmuusika kohtub popmuusikaga, kuid seekord hoopis kübe teistmoodi, sest seekord on Weezer võtnud plaadile teiste artistide lood ehk tegemist kaverite albumiga. Kuid on ka sellel plaadil Weezer äratuntavalt Weezer, nii oma saundilt kui ka esituselt. Nende kaverites on sellist mõnusat weezerlikku kergust ja lahedaid harmooniaid ning vägagi põnevaid muusikalisi lahendusi.

 

Weezer alustas kaverite esitamisega oma eelmise aasta väljamüüdud tuuril, esitades armastatud hitte nagu a-ha “Take On Me” ja The Turtles’i “Happy Together,” lisaks suure tähelepanu osaliseks saanud Toto megahitti “Africa,” mille kaver levis kulutulena interneti avarustes ja tôusis raadiote playlistidesse. Tänu nende uute versioonide ootamatult soojale vastuvôtule sündiski värske album.

Uus plaat on soojenduseks enne bändi uue originaallugudega “Weezer (The Black Album)” plaadi ilmumist 1. märtsil, 2019. Selle plaadi produtsendiks on TV On The Radio’st tuntud Dave Sitek, kellega tehakse koostööd esimest korda. Albumi laulud on klaveri saatel kirjutatud solisti Rivers Cuomo poolt, mis on Weezer’i ajaloo jooksul esmakordne. Albumit prpmov lugu “Can’t Knock The Hustle” sai hiljuti Weezeri 16ndaks Top Ten singliks Ameerika Alternative Radio edetabelis.

 

Albumil “Weezer (Teal Album)” kõlavad:

“Africa” ansambli TOTO legendaarne lugu, mis Weezeri esituses on üsnagi sarnane originaalile, üsna rahulik ja vaikne, kuid refrääni osas on ka ikkagi kübe rokilikumat minekut.

Teise loo alguses kuuleme vägagi tuntuid kitarririffe – tuttav lugu. Loomulikult on see suurepärase Tears For Fearsi suurepärane hittlugu “Everybody Wants to Rule the World”. Weezer on suutnud anda sellele loole sellise mõnusa suvise puudutuse, mistõttu on see üsnagi rõõmsameelne lugu, milles kuulde ka vägevaid kitarre, selliseid, mida Weezeri lugudes ikka ja jälle kuulda saab. Mulle see versioon meeldib.

Kolmas lugu – ohhoo! Eurythmicsi megahitt “Sweet Dreams”. Ja kui algupäraselt laulab seda ju Annie Lennox ehk naisterahvas, siis ma ei saa öelda, et see meessolisti esituses kuidagi kehvem oleks. Jällegi veidi sellist Weezerile omast saundi ja minekut. Loo keskel väga äge kitarrisoolo, kusjuures väga põneva saundilahendusega. Mõnusa minekuga lugu ka Weezeri esituses.

Neljas lugu – A-Ha superhitt “Take On Me” algab Weezeri esituses igati rokilikut, kuni sisse tuleb tuttav klahvpillide soolo. A-Ha Morten Harket läheb lauluga algupärases versioonis vägagi kõrgele, kuid ega Weezeri solist alla jää. Võib olla sedavõrd kõrgeid noote ära ei võta, kui härra Harket, kuid ega palju ka puudu jää. Loo keskel läheb lugu igati rokilikuks, mis annab sellele loole hoopis teistsuguse ja vägagi põneva hingamise. Kuulake ise ka, on ju igati põnev.

Viies lugu – The Turtlesi “Happy Together”, mis pärit 1960ndate aastatest, kuid Weezer annab sellele loole igati kaasaegse ja rokilikuma hingamise, kuid samas, igati sarnane algupärasele esitusele. Jällegi selline suviselt rokiliku esitus. Weezeril on oskus ka teiste esitajate lugudesse sellist mõnusat positiivsust süstida. Vahvad harmooniaid ja suurepärane mitmehäälsus.

Edasi – no nii, Weezer hakkab nüüd minema. On ju “vaatluse” all Black Sabbathi “Paranoid”. Nüüd on võimalus Weezeril ikka ka rokkida. Loo keskel jällegi igati ägeda saundiga kiarrisoolo – kiire ja vahvalt lahendatud. Kahju, et viimasel ajal juuksed ei taha kasvada, selle loo saatel oleks tukka ikka hiiglama äge vibutada.

Seejärel juba ELO “Mr. Blue Sky” – Weezeri esituses jällegi igati lahe, weezerlik saund ja esituses, mõnusalt positiivne ja hea kuulamine.

Kaheksas lugu sellel plaadil on “No Scrubs”, suurepärase TLC lugu. Ja tegelikult annavad Weezeri kutid sellele loole ikka hoopis uue ja teistsuguse ning igati põneva hingamisega. Algupäraselt ju R&B lugu, kuid Weezeri esituses geniaalne, sellise pehme roki hingamisega ja mõnusa minekuga lugu. Mulle tundub, et kindlasti selle plaadi üks geniaalsemaid uusversioone – väga äge!

Kuid see pole veel kõik! Usun, et selle loo algust/sissejuhatust teavad kõik muusikasõbrad, kes popmuusikast lugu peavad – see on ju Michael Jacksoni “Billie Jean”. Liigub ja “õõtsub” täpselt sama mõnusalt nagu algupärane versioon, kuid jällegi on siin seda Weezeri minekut ja saundi, mistõttu võiks öelda, et igati rokilik lugu. Laulja võtab seda lugu ikka mõnuga (no kuulake kasvõi neid vahepealseid kilkeid ja huilgeid, ei ole just päris Michael Jackson, kuid on Weezer! Ja see ongi väga lahe). On tunda, et terve bänd võtab seda lugu 100% mõnuga, ja loo arendes antakse ka kitarridele “sõna”. No uskumatult hea! Mitte midagi ei ole öelda – super!

 

Kurb, et Weezeri uuel plaadil sedavõrd vähe lugusid on – järgmine lugu ehk kümnes on ühtlasi ka viimane. Aga milline lugu! Ben E. Kingi “Stand By Me” ja jällegi super-suurepärane versioon. Jälgib igati algupäraselt, kuid ma ei sinna midagi parata, et Weezri laulja on ikka igati super tüüp, annab jällegi sellise mõnusalt hea ja lihtsa hingamise, ei pinguta üle, aga lihtsalt laulab ja näib, et talle see tõepoolest meeldib. Ja loo keskel jällegi geniaalne kitarrisoolo, mis annab sellele loole jällegi selle Weezeri juurde. No jälle pean kiitma – väga super!

 

Kuula ise ka:

https://weezer.lnk.to/TheTealAlbum

Weezer "Africa"


David Walliams „Pururikas poiss“

(Tänapäev)

 

Joe on rikas. Pööraselt, naeruväärselt rikas. Tal on kõik, mida ühe kaheteistaastase poisi hing ihaldada võiks: viissada paari firmatosse ja kõik maailma arvutimängud, oma võidusõidurada ja keeglisaal, kino ja rulapark, päris elus krokodill ja hai ja veel üks krokodill …

Aga ometi ei ole Joe õnnelik, sest parimaid asju siin ilmas ei saa raha eest. Joel võib ju olla hunnikute viisi pappi, kuid … tal ei ole ühtegi sõpra. Just tõeline sõber on see, keda Joe tegelikult soovib. Aga kui sa oled nii jaburalt rikas, siis ei ole üldsegi lihtne aru saada, kes tahab sinuga sõbrustada su enda ja kes sinu raha pärast.

David Walliams on üks Inglismaa armastatumaid lastekirjanikke. Ta raamatuid on tõlgitud kümnetesse keeltesse ja ainuüksi tema kodumaal müüdud miljoneid eksemplare. Eesti keeles on varem ilmunud Walliamsi raamatud „Gängstamemm” (2014), „Hirmus õudne hambaarst” (2015), „Jube tädi” (2016), „Rotiburger” (2017) ja „Härra Hais” (2018).

 

David Walliams on kirjutanud mitmeid väga naljakaid ja ägedaid lasteraamatuid, mitmed neist on ilmunu ka eesti keeles. “Pururikas poiss” on eesti keeles juba kuues Walliamsi raamat. Lisaks sellele, et David Walliams (õigupoolest David Edward Williams) lasteraamatuid kirjutab, on ta ka briti näitleja (tuntud teleseriaalidest “Little Britain”, “Tommy and Tuppence”), koomik, saatejuht ja kohtunik briti talendisaates “Britain’s Got Talent”.

Tema lasteraamatuid on müüdud üle 25 miljoni eksemplari ja neid on tõlgitud lausa 53 keelde! Sageli võrreldakse tema lasteraamatuid ja tema kirjutamisstiili legendaarse Roald Dahl’iga.

 

Loomulikult on ka “Pururikas poiss” väga humoorikas ja mõnus lugemine, kuid siin on ka tõsisemaid noote, kasvõi see, et rahaga sõpru osta võib, kuid need pole tõelised sõbrad ja kas raha alati ikka on see kõige tähtsam asi maailmas. Või on maailma tähtsaim asi see, kui sul on hea sõber, kasvõi üks.

 

Raamatu alguses saame tuttavaks peategelase Joe Spudiga. Ta on 12-aastane, kuid ta tõepoolest pururikas poiss, sest tema isa on miljärdar. Saame teada, et Joel 500 paari Nike tosse, Grand Prix’ võidusõdurada tagahoovis, veeliumägi, mis viib tema magamistoast olümpiabasseini mõõtudes basseini, kõik maailma arvutimängud, IMAX-iga 3D-kino keldris, krokodill, popkornimasin, rulapark, veel üks krokodill, ameerika mäed tagahoovis, päris elus hai akvaariumis jne jne. Uskumatu nimekiri! Siinkohal peangi mainima, et Walliamsile meeldiba kasutada ka selles raamatus vahvaid nimekirju ja loeteluid, mis on igati humoorikad.

Joe on jubedalt ärahellitatud laps, kes käib naeruväärselt peenes koolis ja kord lasi ta isegi Disneyworldi päevaks kinni panna, lihtalt sellepärast, et ei peaks kusagil järjekorras käima.

 

Seejärel saame tuttavaks Joe isaga, härra Spudiga, kes oli kunagi äärmiselt vaene. Ta oli kuueteistkümnendast eluaastast alates töötanud ühes äärelinna tohutus vetsupaberitehases. Tema töö oli tehases igav, ta pidi rullima paberit ümber papist toru. Rull rulli järel, päev päeva järel, aasta aasta järel, aastakümme aastakümne järel. Kuna perekond oli nii vaene, tegi härra Spud oma pojale sünnipäeva- ja jõulukingitusi vetsupaberitorudest. Enamik neist kingitustest läks katki ja leidis oma otsa prügikastis. Joel õnnestus alles hoida üks nukra väljanägemisega väike torust kosmoserakett, kuigi ta polnud kindel, miks. Selgub, et ainus hea asi tehases töötamise juures oli see, et härra Spudil oli palju aega unistamiseks. Ühel päeval tekkis tal mõte, kuidas korraldada revolutsiooni tagumikupühkimises. Miks mitte leiutada vetsupaber, mis on ühelt poolt niiske ja teiselt poolt kuiv. Härra Spud alustas selle mõttega tööd, kuni lõpuks tõi härra Spud Kargekanni (nii oli uue vetsupaberi nimi) viimaks turule tõi, ja sellest sai kohe tõeline fenomen. Härra Spud müüs iga päev miljard rulli. Ja iga kord, kui müüdi üks rull, teenis ta kümme penni. Nagu ütleb kirjanik – 10 penni x 1 000 000 000 rulli x 365 päeva aastas = väga palju pappi!

 

Isal ja pojal on kõik asjad olemas, kõik asjad, mida iganes oskad tahta, kuid Joe ei ole siiski rahul – tal ei ole sõpra!

 

Joe käis Inglismaa kõige kallimas koolis, kus käisid ka kõik teised rikkad poisid, kuid vaatamata sellele Joed narriti, kutsuti teda pepupoisik või peldikupaberikutiks, sest teistele lastele ei mahtunud pähe, et Joe isa teenis raha vetsupaberiga, see oli nende jaoks “kohutavalt vulgaarne”. Isegi õpetajad mõnitasid Joed! Enamik poisse Joe koolis olid printsid või vähemasti herstogid või krahvid. Nende perekonnad olid teeninud palju raha suure hulga maaga. Neil oli “vana raha”. Vetsupaberi müümisest saadud uus raha ei läinud arvesse. Koolis õpetati ka igasugu “peeneid” aineid – ladina keel, õlgkübara kandmine, etikett, seltskonnatantsud, kikilipsu sidumine, polo, paadisõit, vanakreeka keel, faasanijaht, õelutsemine teenijaklassiga, tviidi ajalugu, nina püstiajamime, rebasejaht, lilleseade, vestlused ilmast, häärberite hindade äraarvamine, torukübara poleerimine, vehklemine, Range Roveri rehvide vahetamine, male, vappide tundmine jne jne. Igati peen värk!

Joele selles koolis ei meeldi, talle ei meeldi see, et teda narritakse ja see, et tal pole sõpra. Seetõttu teeb ta isale ettepaneku, et ta läheb hoopis tavalisse riigikooli, kus ta üritaks jätta mulje, et ta ei ole pururikas, aga täiesti tavaline poiss. Äkki siis leiaks ta endale ka sõbra.

 

Nii, Joe riigikooli lähebki ja nüüd lähebki meie raamat lõbusaks, ja samas veidi ka kurvaks, kuid ikkagi. Juba esimesel päeval saab Joe tuttavaks Bobiga. Siinkohal tuleb mainida, et nii Joe kui ka Bob on vägagi paksud poisid, mistõttu on Bob koolis pilkealune. Juba esimesel päeval peab Joe kaasa lööma murdmaajooksus, ja on üsna selge, et Joe ja Bob lõpetavad viimastena. Joe maksab Bobile veidi raha, et ta saaks olla eelviimane. Bob on sellega nõus , pole ju vaja, et uus poiss esimesel päeval uues koolis viimaseks jääb ja seetõttu kõikide pilkealuseks saab.

 

Pärast murdmaajooksu lähevad Joe ja Bob Raji ajalehepoodi, et lohutuseks šokolaadi osta. Siinkohal pean meenutama, et toosama Raj on ka varasemates Walliamsi raamatutes kaasa löönud ning ka selles raamatus on mehel täita üsna oluline roll. Raj tunneb Joe ära ja näitab poistele ühte ajakirja, mille öeldakse, et Joe Spud on Suurbritanna kõige rikkam laps!

Bob näib olevat veidi pettunud, kuna Joe talle seda ju esialgu ei ütelnud, kuid Joe räägib kogu loo ära ja nad otsustavad olla siiski sõbrad.

 

Ma ei tahaks sulle jällegi kogu raamatut ära rääkida, sest sel juhul on ju lugemine igav. Kuid, me saame tuttavaks Grubbi-kaksikutega, kes näevad välja jubedad ja ka käituvad jubedalt. Seni on nad kiusanud Bobi, nüüd on neil tüütustel võimalus kiusata nii Bobi kui ka Joed. Kummaline fakt on seegi, et näed igati jubedad välja ja on ühte nägu, siis üks neist on poiss, teine tüdruk, kuigi keegi ei täpselt kumb on kumb. Ja ega ka lugeja sellest aru ei saa. Tuttavaks saame ka proua Trafega, kes on koolis söögitädi, kusjuures selles koolisööklas valmistatakse ikka äärmiselt hirmasid roogasid – vapsikuleem, juukselasanje, tellisekarbonaad, higikook, tuhvli-munaroog, varbaküünejäätis, siilikreem, kõõmarisoto, tandooris küpsetatud niisked salvrätid jne jne. Valik on pehmelt öeldes ikka tõeliselt jube. Bob ja Joe leiavad koolisööklas siiski varju, kuna proua Trafe ajab Grubbi-kaksikud sööklast alati minema. Ja ega proua Trafe on ju sõbralik inimene, kuigi söögitegemisoskus näib olevat ikka väga hirmus. Ja nagu hiljem selgub, siis on ka tema lihtsalt inimene, kes Joe antud raha mitte haige puusa peale ei kuluta, vaid hoopis iluoperatsioone laseb teha. Inimene on ju ikkagi inimene.

Tuttavaks saame ka selle riigikooli üsna kummaliste õpetajatega, kellest üks hirmsamaid on ajalooõpetaja, preili Spite. Ühel päeval unustab Joe essee koju, mistõttu jätab ta poisi pärast tunde koristama. Joe palub luba, et tema isa võiks essee kooli ära tuua, kuid õpetaja annab selleks aega 15 minutit! Sellise ajaga ei jõuaks ju mitte keegi kooli tulla. Joe isa, härra Spud aga jõuab! Ta tuleb helikopteriga! Ja see on üks väga suur viga – nüüd on selge, kes on Joe Spud! Ta on pururikas poiss, tal on palju pappi! Ja see teadmine ei ole Joele üldse mitte hea, sest just selle eest ta ju uude kooli tulnud, et keegi ei saaks teada, kui rikas ta on, kes ta isa on, ja et ta leiaks endale sõbra!

 

Segaseid olukordi on selles loos veel ja veel. Joe ja Bob lähevad tülli, kuna Joe üritab rahaga lahendada keerulisi olukordi, lahendada seda, et Grubbi-kaksikud loobuksid kiusamisest. Joe tahab ainult head, kuid see ei meeldi sugugi mitte Bobile, temale ei ole almuseid vaja, mis on ju samuti täiesti mõistetav.

Lisaks segastele olukordadele, on raamatus veel ka igasugu “segaseid” tegelasi – üks kena tüdruk, kes tuleb Joe klassi. Joele hakkab tüdruk meeldima ja näib, et ka türdukule Joe meeldib. Joe tahaks uue türdukuga lausa suudelda, kuid kas kõik on ikka nii nagu paistab või on siin mängus hoopis Joe isa käsi ja raha. Ka Joe isa ellu tuleb üks noor, modellivälimusega neiu, kellega isa kihlub, kuid kas see on ikka armastus või noolib modellihakatis hoopis raha ja varandust! Joe näeb seda asja läbi, mistõttu suudab ta tülli minna ka isaga. Seega – sõbraga tülis, isaga tülis ja ka koolis on probleemid.

 

Kuidas see kõik laheneb?

Selle pead juba ise välja uurima.

 

Igal juhul on raamatu lõpp üsnagi ootamatu, kuid sõprus on maailmas siiski palju-palju olulisem kui raha! Igati vahva lugemine.

 

Palju humoorikaid sündmusi ja vahejuhtumeid, palju vahvaid ja “kummalisi” tegelasi. Igati mõnusalt David Walliamsi poolt jällegi kirjutatud ja loomulikult ka lahedad Tony Rossi joonistatud pildid.


Aarne Mägi „Maru lugu“

(Varrak)

 

Kui üks kümneaastane poiss saab ühel päeval teada, et paljud asjad ei ole siin maailmas nii, nagu ta arvanud oli, siis võib vaid ette kujutada, mis tema endaga toimuma hakkab. Ja see, mis juhtub, on palju salapärasem kolmanda klassi poisi igapäevastest tavalistest tegemistest. Ja nende tegemiste sees on palju küsimusi, milledele vastuseid leida ei olegi nii lihtne. Maru on üks maru sell, kes koos oma sõprade Arksi, Idu ja Silviaga salapärastele küsimustele lahendusi otsima hakkavad.

 

Tean, et Aarne Mägi on suurepärane näitleja ja lavastaja, kes rõõmustas teatrisõpru VAT Teatris, kuid nüüd on ta tööl loomejuhi ja lavastajana Kuressaare Linnateatris. Aga öeldakse, et andekad inimesed võivad olla andekad erinevatel aladel, mida kinnitab siinkohal ka tema kirjutatud lasteraamat “Maru lugu”, igati andekas ja maru lugu on see tõepoolest. Ja kui meenutada, siis on ju Aarne Mägi kirjutanud lastele ka varem – selleks oli filmistsenaarium ja seda tehti koos Aare Toikkaga, ja kes meist ei mäletaks väga lahedat perefilmi “Ruudi”.

 

Uue raamatu sündmused leiavad aset Kuressaares, kus toimetavad igati lahedad lapsed, kuid lisaks veel päkapikud, jõuluvana ja põnevad sündmused, kusjuures peategelane Maru suudab unenägudes ka ringi liikuda ja lausa lennata.

 

Lugu saab alguse sellest, et raamatu peategelane Maru kinnitab, et tänasest päevast on kõik täiesti teistmoodi, sest üks asi, mida poiss siiani oli uskunud, sai sellel päeval otsa. Maru kõnnib koolist koju, ja lugeja saab teada sedagi, et Maru õpib kolmandas klassis ja ta kinnitab, et ei ole enam väikene.

Õigupoolest on Maru teel koolist koju koos kahe sõbraga ehk Iduga, kes tegelikult on Indrek js Arkoga, keda kutustakse ka Arksiks. Seda saame ka teada, et Maru on üks maru nimi, no poisi isa ütleb nii, kusjuures poisi perekonnanimi on Värk. Seega – Maru Värk. Raamatu alguses saame veidi tuttavaks ka Kuressaarega. Koolist koju viib tee mööda tuuleveskist, sealt edasi tuleb vana kaev, millest vett enam tilkagi pumbata ei saa, aga kaevumaja on uhke ja ilus. Edasi juba raekoda, keskväljak, kus alati jõuluajal seisab linna kuusk.

Kui raamatut edasi loed, siis saad teada, et see kaevumaja on üks vaga oluline ja salapärane koht, mille kohta Aarne Mägi on ühe intervjuus ütelnud: “Iga vana maja peidab endas alati midagi huvitavat, isegi salapärast, ja mulle on vanad asjad meeltmööda. Kuressaares on säilinud kaks ajaloolist avalikku veevõtukohta, mille ümber on väikene majakene ehitatud. Need mõlemad on üle saja aasta vanad ja ma arvan end teadvat, et vähemalt ühes nendes asub miskit veel. Vesi on voolava iseloomuga ja väga hea infokandja.”

 

No ja sel päeval, teel koolist koju viskab Arks oma ranitsa vastu kõnniteed ja käratab lihtsalt niisama: “Jõuluvana pole olemas”.

Maru kinnitab, et just sedasi see kõik teistmoodi alguse saigi. Idu lisab veel sedagi, et tema olla kuulnud, et see on emade ja isade ja vanaemade või vanaisade kokkumäng, puhas pettus. Maru kinnitab, et ka tema kuulnud jutte võimalikest valehabemetest ja punaninadest, aga lugusid on ju igasuguseid.

 

Edasi oleme Maru ja Iduga juba Idu juures, kus poisid hakkavad piparkooke kaunistama. Marule Idu ema meeldib, sest tal on vahvad patsid nagu mõnel koolitüdrukul ja tal on ka vahva nimi – Marii, mitte Mari, aga ikka kahe ii-ga! Kui raamatut edasi loed, siis saad aru, miks Marule Idu ema meeldib, põhjus on üsnagi kurb, Maru ema on surnud siis, kui Maru sündis.

Kodus elab Maru koos isa ja vanaemaga, ja just Maru koju me edasi liigume. Seal kinnitab Maru vanaemale, et tal on tunne, et täna on see päev, kui ta sai suureks. Põhjus selles, et Arks ütles, et jõuluvana ja päkapikke pole olemas. Vanaema vastab üsna nutikalt, et tänapäeval on inimesi, kes kuritarvitavad jõuluvana ja päkapiku seisust. Tehakse igasugu koomuskit, kleebitakse ette valehabemeid ja räägitakse veidra häälega. Aga see ei tähenda, et jõuluvana olemas ei ole. Vanaema lisab, et paljud jõulukingitused ostavad tõepoolest lapsevanemad, aga nendest kingitustest on alati see üks, mida näiteks ka Maru kõige rohkem soovinud on, jõuluvana või päkapiku saadetud.

 

Pärast vestlust vanaemaga üritab Maru matemaatikat õppida. Poiss kinnitab, et töövihikut ainiti vaadates jooksis kõik kuidagi kummaliselt tema pea peal kokku. Ja siis tõusis ta hääletult toolilt, hõljus läbi toa ja seina kööki, seejärel läbi lae ja katuse, piki tänavat, siis vasakule üle majade katuste, üle raekoja ja seisma jäi ta vana kaevumaja kohal. Siis sööstab ta läbi kaevumaja katuse ja muutus järsku ise väikeseks, pisikeseks nagu päkapikk. Äkki kuuleb ta, kuidas keegi ütleb väljas: “Vaata, lund sajab.”

Seejärel kuuleb ta seda uuesti, seekord on see vanaema, kes käsib Marul üles ärgata, sest väljas sajab lund. Näib, et see on olnud lihtsalt uni, kuid edasi lugedes võivad need hõljumised ja lendamised äkki ikka päriselt olla?

 

Ja see on ju alles selle maruda raamatu algus. Ma ei tahaks ju jällegi kõike ära rääkida, kuid saad lugeda sellest, kuidas Maru kinnas kaevumaja külge külmub, ja kuidas ta selle sealt kätte saab, miks Maru kooli hiljaks jääb ja miks ta peab tegema matemaatika poolaastatöö järele. Saad lugeda sellestki, et kaevumajas näib olevat keegi, kes Marut sinna sisse kutsub, saad tuttavaks ka ühe vahva kojamehega, kes pidevalt kaevumaja ümber askeldab ja ka ühe toreda tüdrukuga, kel nimeks Silvia. Ah jaa seda ka, et veidi hiljem selgub seegi, et too kojamees on ühtlasi ka suur maailmarändur, kel nimeks Herbert. Kui õpetaja terve klassi härra Herbertiga kohtuma viib, kinnitab just tema, et tal on olnud au kohtuda ka päkapikkude ja jõuluvanaga! Käime ka Maru ja isaga metsas jõulukuuske otsimas, kus nad kohtuvad ühe kummalise halli pika habemega vana mehega, kes soovib Marule häid pühi.

 

Ühel ööl näeb Maru oma toas ka päkapikku, kellega ta vestleb, kuid ikkagi, kas see on ikka päris või ei ole või on see lihtsalt uni?

Raamatu lõpp läheb vägagi müstiliseks, sest saad lugeda sellest, mis asi on Vahemaa – kahe maailma vaheline maa. Vahemaale pääsebki ühest uksest, mis on ka Kuressaares olemas, kuid ma ei ütle seda välja, kus see on, pead ise lugema ikka ka. Lõpus saad lugeda ka sellest, mis on Maru emaga juhtunud, kus ta praegu on ja kes on too salapärane kojamees, kel nimeks Herbert.

 

Selline muinasjutuline, põnev ja veidi müstiline lugu on see Maru lugu. Igal juhul lastele ja miks mitte ka täiskasvanutele lahe lugemine, vähemalt neile, kes ikkagi usuvad päkapikudesse, jõuluvanasse, jõuluimedesse ja muinasjutulistesse lugudesse. Mina siiski veel usun…

 

Väga lahedad pildid on raamatusse joonistanud Andres Varustin.


Clean Bandit „What Is Love?“

(Warner Music)

 

Clean Bandit on kahtlemata kaasaegse popmuusikamaailma üks põnevamaid ja huvitavamaid artiste. Sellele sain ma kinnitust ka pärast nende uue albumi kuulamist, sest muusika, mida nad uuel plaadil teevad on igati äge popmuusika.

 

Clean Bandit on brittide elektroonilise muusika bänd, mis tuli kokku 2008. aastal Cambridge’is. Bändi liikmed on Grace Chatto ja vennad Jack ning Luke Patterson. Clean Banditit tuntakse ka seetõttu, et nad suudavad oma muusikas ühendada klassikalise ja kaasaegse tantsumuusika elemente, lisaks kasutavad nad oma lugudes vägagi kuulsaid lauljaid, räppareid. Nii on nendega koostööd teinud Jess Glynne, Anne-Marie, Sean Paul, Demi Lovato, Zara Larsson, Ellie Goulding, Rita Ora jpt. Uhke nimekiri, kas pole.

 

Clean Banditi debüütsingel „A+E“ ilmus 2012. aastal, järgmisel aastal nägi ilmavalgust järgmine singel „Mozart’s House“, viimati mainitud lugu äratas kuulajates juba tähelepanu ja tõusis brittide singlimüügitabelis kohale number 17.

2014 ilmus nende neljas singel „Rather Be“ (enne seda veel lugu „Dust Clears“, selles laulus laulis Jess Glynne, ja see lugu tõusis brittide singlimüügitabeli esikohale! Lugu oli sel aastal sedavõrd edukas, et brittide müügitabelis oli see kokkuvõttes kohal number kaks, eespool vaid Pharrell Williamsi toonane megahitt „Happy“). Laulu märgati ka USA’s, sest Billboard Hot 100 tabelis suutis lugu tõusta kohale number 10. Lugu võitis ka Grammy auhinna, kui parim tantsumuusika lindistus.

2014. aastal esines Clean Bandit esimest korda ka televisioonis, seda populaarses telesaates „Later... with Jools Holland“. Samal aastal ilmus ka nende debüütalbum „New Eyes“ ning jõuti esineda ka koos BBC filharmooniaorkestriga. Ilmus ka singel „Real Love“, milles laulis jällegi Jess Glynne, ja seegi lugu oli edukas, brittide edetabelis jäi laulu kõrgeimaks kohaks siiski „vaid“ teine koht.

 

2015 ilmus Clean Banditi uus singel „Tears“, milles laulab telesaate „The X Factor“ 2015. aasta hooaja võitja Louisa Johnson. Müügitabelis saavutas laul viienda koha.

 

Ah jaa, üks asi veel – algupärases koosesisus mängis Clean Banditis ka pianist ja viiulimängija Neil Amin-Smith ja 2016 ilmus jällegi uus singel (selles loos Amin-Smith enam kaasa ei löönud) – „Rockabye“, millel lõid kaasa Jamaika superstaar Sean Paul ja lauljatar Anne-Marie, ühtlasi sai sellest loost Clean Banditi teine laul brittide singlimüügitabeli tipus! Kusjuures laul püsis selle edetabeli esikohal 9 nädalat järjepanu!

 

Aasta hiljem ilmus uus singel „Symphony“ (laulab Rootsi lauljatar ja superstaar Zara Larsson) ja seegi lugu jõudis brittide singlimüügitabeli tippu – seega juba kolma laul, mis suutis sellise „trikiga“ hakkama saada. 2017 ilmus jällegi uus laul „I Miss You“, milles lööb kaasa Jula Michaels.

Mais 2018 ilmus järjekordne singel „Solo“ (laul püsis brittide müügitabeli esikohal terve kuu), milles laulab Demi Lovato ja sama aasta novembris ilmus ansambli teine album „What Is Love?“ ja samas kuus veel ka singel sellelt plaadilt ehk „Baby“, milles löövad kaasa Marina and the Diamonds ning Luis Fonsi.

 

Tänaseks on alates 2016. aastast müüdud maailmas 13 miljonit Clean Banditi singlit ja 1,6 miljonit plaati, kuid ma usun, et need numbrid kasvavad üsna kiiresti, kuna kindlasti ka uus album annab siia juurde üsna suure numbri. On ju uuel plaadil ka varasemad hittlood ehk „Symphony“, „Rockabye“, „Solo“.

 

Clean Banditi uue albumi kohta võibki öelda, et see on suurepärane näide, kuidas tuleks teha väga head popmuusikat. Kõik on tehtud maitsekalt ja mõnusalt, on tunda, et muusika on sündinud „naeratus suul“ ja näib, et Clean Bandit teab väga täpselt, mida on vaja, et laulust saaks hittlugu. See on see miskit, mida kõikidele antud ei ole, kuid Clean Banditil on see olemas. Vahva on seegi, et mitte midagi kaelamurdvat nad oma lugudes ei tee, kuid harmooniad ja meloodiad on täpselt sellised, mis kuulaja enda külge suudavad haarata. Paljud lood on ju ka sellised, et suudad neid pärast esimest-teist kuulamist ka kaasa ümiseda või laulda. Võib öelda sedagi, et lihtsuses peitub võlu.

 

Plaadi avalöögiks on hittlugu „Symphony“, milles laulab Zara Larsson. Lugu, milles tunda ka sellist klassikalise muusika hingamist, mis Clean Banditile omane olnud juba mitmeid aastaid, kuid tegelikult ju jällegi suurepärane tantsulugu, millest annab tunnistust ka laulu edu igasugu edetabelites.

Teine lugu „Baby“ on mõnusa latiino-hingamisega, ja jällegi meloodiline tantsumuusika hitt, milles laulavad Marina (varem tuntud ka artisti nime all Marina and the Diamonds) ja latiinomuusika superstaar Luis Fonsi.

Plaadi kolmas lugu on ju jällegi superhitt ehk „Solo“, milles laulab Demi Lovato. Ja jällegi väga head popmuusikat/tantsumuusikat. Hea rütmiga, meeldejääva refräänida ja põnevate meloodiliste ning heliliste lahendustega.

Seejärel juba suurepärane „Rockabye“, milles jällegi kübe klassikalise muusika hingamist (veidi viiulit ja veidi tšellot), jamaikalikku hingamist annab juurde Sean Paul, lisaks laulmas kauni häälega briti lauljatar Anne-Marie. Kokku on pandud head poppi, meeldejääv refrään, jamaikalikku räppi ja kübe klassikat – suurepärane segu. Sellega hittlood ei lõpe – viies lugu jällegi hittlugu „Mama“ – lauljatariks selles laulus Ellie Goulding. Usun, et paljudele popmuusika sõpradele on see lugu igati tuttav. Jällegi meeldejääv refrään, veidi „lonkav“ rütm, veidi idamaist (või on see hoopis midagi Kreekast?) hingamist. Kokku jällegi igati hea tantsulugu.

Anne-Marie’d saab sellel plaadil veel kuulda, sest ta laulab ka laulus „Should’ve Know Better“, mis on veidi rahulikum lugu. Laulus „Out At Night“ löövad kaasa Kyle ja Big Boi, see on selline latiinorütmiga hittlugu, ja väga vahva ning meeldejääva meloodiakäiguga, mis üsna kiiresti kuulajat kummitama hakkab.

Kaheksandas laulus „Last Goodbye“ „hingab“ Clean Bandit hoopis reggae’likumas õhus, kuid ka reggae’le on Clean Bandit osanud anda üsnagi omanäolise ülesehituse. Laulmas rootsi lauljatar Tove Styrke ja selles loos kuuleme ka põnevat (jamaikalikku) räppi (toastingut) briti naisräpparilt Stefflon Don’ilt.

Järgmine lugu „We Were Just Kids“ on jällegi veidi rahulikum, milles kuuleb palju põnevaid instrumente ning meloodialahendusi. Laulavad Kirsten Joy ja selle sajandi algusaastate üks edukamaid briti meeslauljaid Craig David.

Suurepärased popilood on ka plaadi kolm viimast lugu – laulus „Nowhere“ laulavad brit lauljatar Rita Ora ja jällegi ka Kyle, laulus „I Miss You“ laulab Julia Michaels, kes on paaril viimasel aastal hakanud ka ise rohkem laulma, sest varem kirjutas ta hittlaule paljudele teistele artistidele (Selena Gomez, Demi Lovato, Britney Spears, Justin Bieber, Gwen Stefani jpt), kusjuures ka selles laulus on Julia Michaels aidanud Clean Bandit’il laulu kirjutada ja plaadi viimases laulus „In Us I Believe“ laulab Soome megatäht Alma. Kaks viimast lugu on head popilikumad, kuid veidi aeglasemad, kui paljud plaadi alguses olevad laulud.

 

Kokkuvõtlikult – lihtsalt geniaalne popiplaat! Kuid kuula ise ka:

 

https://lnk.to/CleanBanditWIL

 

 

 

Clean Bandit "Rockabye" (ft. Sean Paul & Anne-Marie)


Katarina Mazetti „Kurikaelad ja aarded“

(Tänapäev)

 

Julia, Kimmu, George ja Alex on nõod. Nad tavatsevad veeta oma koolivaheaegu tädi Frida juures Rootsi saarestikus. Kooliaasta on äsja lõppenud ning lapsed kibelevad juba päevitama, suplema ja purjetamist õppima. Vaevalt jõuavad nõod saarele, kui nad leiavad maast käsitsi joonistatud kaardi. Kaardile on märgitud mitu risti … Paistab sedamoodi, nagu see oleks tõeline aaretekaart! Aga kellele kaart kuulub ja mis aarded need sellised olla võivad? Ja mis salapärane vana kalapaat alatasa ümber saare tiirutab? Igatahes kalastajad need nähtavasti ei ole …

 

Usun, et paljudel nõbude Karlssonite raamatusarja fännidel on hea meel, sest eesti keeles on ilmunud järjekordne osa. Seekord on põneva lasteraamatute sarja osa pealkiri „Kurikaelad ja aarded“. Mulle tundub, et eesti keeles on tegemist selle sarja seitsmenda raamatuga, kusjuures nõod Karlssonid on pidanud kogu aeg toimetama igasugu kurikaeltega tädi Frida juures Pütisaarel, kes on otsinud varandust, aardeid, mängus on olnud ka „kummitused“ ja „vampiirid“, „koletised“ ja „piraadid“ jpt. Kummaline ja isegi veidi õudne koht see Pütisaar, kus kogu aeg midagi põnevat ja kriminaalset toimub.

 

Seekord siirduvad nõod Karlssonid Pütisaarele suvevaheajaks. Julial, Kimmul, George’il ja Alexil on plaanis puhata ja suve nautida, kuid ega see lihtne ei ole, sest nagu ikka, mängu tulevad järjekordsed kurikaelad.

Saame osa laste ettevalmistustest saarel sõiduks ja lõpuks nad Idasadamas kõik ka kohtuvad. Idasadamasse tuleb neile vastu veidi iseäralik, kuid igati lahe tädi Frida, kes selles osas valmistab üsnagi iseäralikke kübaraid ja maskeerimisülikondi, kuid nendest lahedadest „toodetest“ saad pikemalt teada, kui raamatu läbi loeb.

Idasadamas märkavad lapsed jällegi üsnagi kahtlasi tüüpe – üks naine ja üks mees heledates sportlikes rõivastes, kaks kummalise välimusega tüüpi mustades tuulepluusides, ühel neist räämas punane habe, teine jällegi lonkab veidi. Lastest noorimale ehk Kimmule tunduvad need inimesed veidi kahtlased, mida ta ka teistele ütleb, kuigi esialgu ei taha teised uskuda, et need just halbade kavatsustega inimesed on. Kuid, kuid, lugege edasi ja saate teada, kas Kimmul on õigus.

 

Lisaks kahtlastele tüüpidele Idasadamas, leiavad lapse ka kummalise kaardi, millele märgitud mingid ristid ja numbrid. Lapsed arvavad, et tegemist on aardekaardiga, kuid mis nende ristide all peidus peaks olema? Siinkohal pean mainima, et George leidis selle kaardi juba Idasadamas, kusjuures see oli maha kukkunud ühe kurikaela käest, kuid saarele jõudes oli George suutnud selle omakorda ära kaotada.

 

Lapsed otsustavad uurida kõiki neid märgitud kohti saarel, kuid nad ei näe maas ega maa-all mitte midagi kahtlast. Kahtlasena tundub vaid saarel lähedal olev paat, kus näib olevat kaks inimest, kusjuures kiikriga veidi lähemalt uurides selgub, et tegemist on kahe mustades riietes tüübiga Idasadamast. Mis asja on neil saarele? Mida nad otsivad? Kas aardekaart on nende oma?

 

Ka selles osas on palju põnevust, kus lapsed otsivad „aardeid“, üritavad selgitada välja, kes on need tüübid, kes saare ümber ja saarel luusivad. Nii tuleb lastel veidi „luurata“, jälgi ajada, loomulikult satuvad nad ka pisukesse hädaohtu. Neil tuleb isegi trollideks maskeeruda, et sündmustesse selgust tuua ja oma sõpra hädas aidata. Samal ajal ehitatakse ka vahvat jahtkanuud, mistõttu saab lugeja selles osas tuttavaks ka põnevate merendusterminitega.

 

Ma ei saa Sulle ju välja reeta, mida need ristid sellel kaardil tähistavad, sel juhul läheb lugemine igavaks, kuid igal juhul on see üsna ootamatu, mida seekord kurikaelad taga ajavad, kuid ka selles loos on mängus suured rahad. Nii nagu ikka löövad kaasa ka Kimmu puna-halli-mustakirju kass, keda kutsutakse ju Kassiniruks ning Pütisaarel elav väike kollane islandi hobune Gervir, kelle nimi tähendab islandi keeles õgardit. Ka selles osas saame osa Alexi suurepärastest toitudest, mida poiss endale ja oma nõbudele valmistab, kusjuuures raamatu lõpus on mitmete raamatus valmistatud toitude retseptid.

 

Igal juhul on „Kurikaelad ja aarded“ taaskord üks igati põnev ja kaasahaarav lugemine, milles nõod Karlssonid näitavad välja julgust, vaprust ja lahendust, et järjekordsed kurikaelad saaks kinni nabitud.


Kätlin Vainola „Lood julgetest Eesti tüdrukutest“

(Pegasus)

 

See raamat jutustab kolmekümnest julgest tüdrukust ja naisest, kellest igaüks on omal moel mõjutanud, muutnud ning inspireerinud Eesti elu ja inimesi. Kõik siinsed lood viivad otsapidi lapsepõlve – sest enne näitlejaks, presidendiks, olümpiavõitjaks, teadlaseks või ükskõik kelleks saamist on ju igaüks olnud laps.

Raamat sobib igaühele, keda huvitavad põnevad sündmused. Sest põnevust on selle raamatu kangelannade elus olnud omajagu, aga ka palju eneseületamist ja raskustega võitlemist.

 

See on igati vahva raamat, mis tutvustab noorele lugejale 30 vahvat naist, kes Eestile olulised on olnud või on. Tore on see, et valikus on erinevate elualade inimesi, on sportlasi, lauljaid, kunstnikke, kirjanikke, riigijuhte jpt, on toredad ja tublid naised (tüdrukud), kes elanud erinevatel kümnenditel. Seetõttu on põnev raamatut lugeda juba seetõttu, et saad omamoodi osa ju ka Eesti ajaloost.

Kõikides portreedes on juttu konkreetse naisterahva lapsepõlvest ja noorusest, nende saamisest selleks, kes nad on või olid. On huvitav lugeda sedagi, et ega kõigil portreeritavatel ei ole olnud lihtne lapsepõlv/noorusaeg, kõik nad on pidanud midagi tegema ja ette võtma, et saada selleks, et olla oma eriala või kultuurivaldkonna tipud. Seega, kõik on võimalik, tuleb vaid ise tubli ja hakkaja olla.

 

Raamatu sissejuhatuses ütlevad raamatu autorid: „Lugusid jutustades ja kangelannasid portreteerides uurisime, kuidas tüdrukutest on sirgunud naised, kellena neid praegu tuntakse. Milliseid valikuid ja otsuseid nad on teinud, millega pidanud võitlema, millest jõudu ammutanud, millest loobunud ja mis on neile rõõmu valmistanud. Kuna iga inimese elu mõjutab aeg, milles ta elab, mängib lugude taustal olulist rolli ka Eesti ja muu maailma eluolu.“

Ja veel: „Lisaks julgusele sisendavad need lood lootust. Et keerulisest olukorrast on võimalik välja tulla. Et unistamine on tähtis, aga eesmärgini jõudmiseks on vaja ka vaeva näha. Et eneseteostuseks ja maailma muutmiseks läheb tarvis eneseusku. Ja alati saab midagi välja mõelda.“

 

Esimene persoon selles raamatus on kirjanik Aino Pervik, kes on sündinud 22. aprillil 1932 Rakveres. Saame lugeda, et Aino isa oli velsker, kes ravis inimesi. Kui Aino oli meljane, kolis tema pere Tallinnast soode ja rabade keskele Järvakanti, sest isa saadeti sinna tööle. Kooliteed alustas Aino Järvakandis, kuid juba 14-aastaselt läks ta Tallinnasse õppima ja hakkas üksi suures linnas elama. Selline oli ta enda soov, ta soovis õppida just Tallinnas. Saame teada sedagi, et Ainole pakkus huvi arsti elukutse, kuid ta otsustas minna õppima hoopis keelt ja kirjandust.

Aino oli alati armastanud kohutavalt palju lugeda. Järvakandis oli raamatukogu, kuhu tulevane kirjanik sattus esmakordselt juba kuueaastaselt. Aino luges läbi kõik raamatusarjad ja Laste Rõõmu ajakirjad, tehes kogu lugemisvarale vähemalt seitse tiiru peale. Aino tundis, et raamatut lugedes astub ta justkui teise maailma, mis on kas armas ja hubane või hoopis hästi põnev ja seikluslik. Ühel hetkel hakkas ka Aino välja mõeldud lugusid kirja panema ja temast sai kirjanik.

Aastate jooksul on Aino Pervik loonud mitmeid ja mitmeid lahedaid tegelaskujusid ja kangelasi nagu mereröövel Taaniel Tina ja tema tütar Arabella, Kunksmoor ja kapten Trumm jpt.

No ja seda ka, et terve Aino Perviku pere on väga tihedalt kirjandusega seotud. Tema mees Eno Raud oli lasterkirjanik ja nende kolm last Piret, Mihkel ja Rein on kõik samuti raamatuid kirjutanud.

 

Teine daam selles raamatus on rahvatantsu- ja võimlemisõpetaja Anna Raudkats, kes elas aastail 1886-1965. Annale meeldisid rahvatantsud juba lapsena. Ta kasvas suureks ja unistas õpetajtööst. Ta käis koolis, sai koduõpetaja hariduse ja õppis juurde prantsuse keelt. Nii õnnestus tal saada Pärnu tööle Eesti kooliseltsi progümnaasiumi keeleõpetajaks. Koolis aga oli tol hetkel puudu turnimise õpetaja. Annal paluti ajutiselt ka neid tunde anda. Annale see sobis, ta hüppas hoomikuti jäätükkidega vanni ja läks pärast seda reipalt kooli tüdrukutele turnimismänge, tantse ja esinemiskavasid õpetama. Harjutusi saatis ikka Anna enda klaverimäng.

Seejärel õppis Anna mõnda aega Soomes. Edasi hakkas teda üha enam huvitama rahvatants ja tal avanes võimalus minna Setumaale rahvatantse koguma. Kui ta oli hulga tantsusamme kokku kogunud, tahtis ta välja anda raamatu, kus neid tantse õpetatakse. Ta arvas, et võiks mõne rahva hulgast pärit tantsu muuta natuke paremaks – tantsule võiks panna justkui pidurüü selga. Annale meenus plaksutamisega tants, mida ta kunagi oma kodukandis nägi. Ta hakkab otsima tantsule sobivat muusikat ja leiab, et helilooja Miina Härma „Tuljaku“ viis sobiks suurepäraselt. Ka selle viisi lõi ta rahvalaulu põhjal. Ja tants justkui tantsib ennast ise valmis: üks samm ja teine, polka ja jalatõste, kuni ongi olemas üks rõõmus lugu noorte omavahelistest suhetest. „Tuljak“ saab raamatusse ja jõuab väga paljude tantsijateni.

 

Kolmas daam raamatus on lauljatar Anne Veski, kes sündinud 27. veebruaril 1956 Raplas. Meenutatakse populaarsest reedeõhtust telesaadet „Reklaamiklubi“, mis naelutab kogu Eesti telerite ette. Saates kõlavad intervjuud, tehakse nalja ja esinevad lauljad. Ühel 1979. aasta õhtul esitab noor Anne Veski laulu „Roosiaia kuninganna“ – ning sellest piisab, et olla juba järgmisel päeval üle Eesti kuulus. Ei möödu palju aega, kui tänaval hakatakse Annet nähes sosistama ja kontsertidel vägevate aplausidega tervitama.

Kuid sellega asi ei piirdu. Anne astub nelja aasta pärast üles Venemaa populaarses telesaates, ja nii algab tema tähelend ka väljaspool Eestit. 1984. aastal osaleb Anne Veski Poolas Sopoti lauluvõistlusel, mis on omal ajal üks tähtsamaid taolisi konkursse, ja ta võidab kaks esimest preemiat. Anne Veski nimest saab võlusõna, mis kutsub kokku staadionitäite kaupa publikut. Seejärel saame lugeda Anne Veski kooliteest, sellest, et ta oli tubli lauatennisist, et ta on lõpetanud Rapla muusikakoolis klaveri eriala, et 16-aastaselt hakkas ta mängima ja laulma Rapla ansamblis Omega. Anne Veski õppis majandust, abiellus, sai väikese Kerli emaks, ja üsna varsti muutus laulmine Anne elukutseks. Ta tuuritas mööda Eestit ansambliga Vitamiin, kuid õige varsti oli ta kuulus ka Venemaal.

Alles hiljuti andis Anne Veski suure kontserti Tallinnas, millega tähistas oma 40 aastat laval.

 

Ma ei saa Sulle ju kõikidest vahvatest tüdrukutest selles raamatus ära rääkida, sest sel juhul muutub lugemine igavaks, kuid ma lihtsalt panen kirja, kellest selles raamatus veel juttu on: kokk ja kokaraamatute autor Anni Arro, modell Carmen Kass, astrüfüüsik ja poliitik Ene Ergma, jalgrattur Erika Salumäe, näitleja ja lavastaja Erna Villmer, kirjanik ja ärinaine Hella Wuolijoki, laulik ja setu lauluema Hilana Taarka, kunstnik Ilon Wikland, näitleja Ita Ever, baleriin Kaie Kõrb, vigursuusataja Kelly Sildaru, president Kersti Kaljulaid, rahvalaulik Kihnu Virve, suusataja Kristina Šmigun-Vähi, pianist ja kirjanik Käbi Laretei, vabadusvõitleja ja poliitik Lagle Parek, kirjanik Leelo Tungal, režissöör Leida Laius, kirjanik ja naisõiguslane Lilli Suburg, mootorrattasportlane Luule Tull, luuletaja, näitekirjanik ja ühiskonnategelane Lydia Koidula, sisearhitekt Maile Grünberg, luuletaja Marie Under, sotsiaalteadlane ja poliitik Marju Lauristin, helilooja ja koorijuht Miina Härma, laulja ja näitleja Miliza Korjus, moekunstnik Reet Aus.

 

Seega, valik on igati põnev ja esinduslik. Ja olen kindel, et lugedes nendest põnevatest kodumaistest tüdrukutest õpid neid paremini tundma, kuid kindlasti saad teada ka palju muud põnevat kasvõi ajaloost.

 

Vahvad portreed on raamatusse joonistanud Gerda Märtens.

 

 


Jess Glynne „Always In Between“

(Warner Music)

 

Pean tunnistama, et punapäised naised panevad alati mu südame kiiremini tuksuma, mistõttu on eriti vahva kuulata punapäist lauljatari, kes näeb igati kena välja, ja kellel on võrratu hääl. Jess Glynne’il kõike seda ometigi ju on.

 

Jessica Hannah Glynne saab selle aasta oktoobris 30-aastaseks, ja lisaks laulmisele kirjutab ta ise ka lugusid. Esimest kuulsust saavutas ta 2014. aastal, kui laulis Clean Banditi loos „Rather Be“ ja Route 94 loos „My Love“, mis mõlemad ka briti singlimüügitabeli etteotsa tõusid. Aasta hiljem ehk 2015 avaldas Jess Glynne debüütalbumi „I Cry When I Laugh“, mis debüteeris briti plaadimüügitabeli esikohal! Sellel plaadil olnud laulud, mis singlina ilmusid ehk „Hold My Hand“ ja „Don’t Be So Hard On Yourself“ tõusid samuti briti singlimüügitabeli tippu! No ja täpselt sama on juhtunud ka lauljatari uue albumiga „Always In Between“ ja hittlooga „I’ll Be There“, mis samuti vastavata briti müügitabelite etteotsa tõusid. Seetõttu võib öelda, et juba praegu on Jess Glynne üks edukamaid briti lauljatare läbi aegade.

 

Jess Glynne on sündinud Hampsteadis ja üles kasvanud Muswell Hill’is, Põhja Londonis. Tema isa Laurence on maakler ja ema Alexandra töötab muusikaäris firmas „A&R“. Tegemist on juudi päritolu perekonnaga, kelle kunagine perenimi oli Goldstein, kuid lauljatari vanaisa muutis selle ära Glynne’iks.

15-aastaselt proovis lauljatar kätt briti talendisaates „The X Factor“, kuid seal tekkisid väikesed erimeelsussed, mistõttu Jess Glynne saatesse siiski ei pääsenud. Koolis oli Jess Glynne tubli õpilane, kes pärast kooli proovis kätt boutique’is, fitnessi keskuses ja juuksurisalongis, seejärel reisis mööda maailma ja hakkas vaikselt lugusid kirjutama, otsides samal ajal ka koostööpartnereid, et just muusikamaailmas karjääri teha.

Jess Glynne õppis aasta aega muusikat ka Londonis, kus tutvus oma tulevaste koostööpartneritega – laulukirjutaja Jin Jin’i ja produtsendi Bless Beats’iga. Jess Glynne’i hääl oli juba toona suurepärane ning ta hakkas silma „õigetele“ inimestele muusikamaailmas, mistõttu 2013. aastal sõlmis temaga lepingu suurfirma Atlantic Records.

Seejärel tegi ta juba koostööd Clean Banditi ja Route 94 (laulud, millest eelpool juba rääkisin) ning 2014. aasta juulis ilmus lauljatari esimene soolosingel „Right Here“, mille produtseeris brittide elektroonilise muusika duo Gorgon City. Laul tõusis briti singlimüügitabeli 6. kohale. Seejärel esinemisd paljudel muusikafestivalidel (Bestival, Glastonbury, Lovebox, Wireless jne) ja kontsertturnee Suurbritannias. Lisaks jõudis Jess Glynne teha koostööd samal aastal ka Iggy Azalea, Little Mix’i, Rita Ora, Rudimentali jpt.

2015. aasta märtsis ilmus lauljatari teine soolosingel „Hold My Hand“, mis debüteeris briti singlimüügitabeli esikohal. Ta laulis ka briti räppari Tinie Tempah’ laulus „Not Letting Go“, mis samuti singlimüügitabeli etteotsa tõusis. Samal aastal pidi lauljatar käima ka häälepaelte operastioonil, mistõttu pidi ta vahel jätma mitu muusikafestivali, kuid sama aasta augustis ilmus tema esimene sooloplaat „I Cry When I Laugh“, mis briti plaadimüügitabeli tippu ronis, nagu eelpool juttu oli. Plaadi produtseerimises aitasid kaasa Knox Brown, Naughty Boy, Starsmith, Talay Riley, Switch ja ka Bless Beats ning Jin Jin. Samal aastal osales Jess Glynne külaliskohtunikuna talendisaates, sama aasta novembris käis lauljatar suurel konstertturneel Suurbritanias, turnee nimeks oli „Take Me Home Tour“.

 

Oktoobrist 2016 kuni 2017 aasta lõpuni töötas Jess Glynne oma teise stuudioplaadi kallal, tehes koostööd mitmed suurepäraste produtsentide ja laulukirjutajatega, no näiteks Ed Sheeran. Üks plaanis lauludest ehk „Woman Like Me“ läks hoopis ansambli Little Mix, ja see ilmus nende albumil „LM5“.

2018. aasta jaanuaris lõi Jess Glynne kaasa Rudimentali hittloos „These Days“ (lisaks veel ka Macklemore ja Dan Caplen). Lugu oli üliedukas – oli pikka aega briti singlimüügitabelis kohal number kaks, eespool vaid Drake’i hitt „God’s Plan“, kuni märtsis tõusis „These Days“ tabeli tippu.

Sama aasta mais ilmus uue albumi esimene singel „I’ll Be There“, mis juba juunis oli ka briti singlimüügitabeli esikohal. Augustis ilmus teine singel „All I Am“, mis jõudis brittide edetabelis kohale number 7. Septembris ilmus aga lauljatari teine album „Always In Between“. Oktoobris uue albumi kolmas singel „Thursday“, mis müügitabelis tõusis kolmandale kohale.

 

Novembris 2018 alustas Jess Glynne „Always In Between Tour“-nimelist kontsertturneed, mis viis teda esinema Euroopasse ja Suurbritanniasse, kokku 50 kontserti. Teada on sedagi, et sel aastal (2019) on Jess Glynne erikülaline suurel Spice Girlsi taasühinemisturneel, mis toimub suurtel staadionitel/areenidel.

 

Mõjutajad

 

Jess Glynne’i mõjutajateks on olnud Frank Ocean, Amy Winehouse, kuid ka Adele, Sam Cooke, Destiny’s Child, Aretha Franklin, Whitney Houston ja Etta James, kes on olnud suureks eeskujuks just Jess Glynne’i laulmisele. Lugude kirjutamisel on eeskujudeks olnud Eminem, Jay Z, Kendrick Lemar. Lauljatar ise on vihjanud veel ka Inia Arie’le, Beyonce’ile, Mary J. Blige’ile, Mariah Carey’le ja Mavis Stapls’ile. Ja veel, Jess Glynn on ütelnud sedagi, et Lauryn Hill’i album „The Miseducation of Lauryn Hill“ oli album, mis motiveeris teda üldse laule kirjutama.

 

Uus plaat

 

Kui uut albumit kuulata, siis tegelikult ju eelpool mainitud artistide mõjutusi on tunda kindlasti. Jess Glynne’il on võimas ja vägagi omanäoline hääl, milles on veidi madalamaid toone, veidi sellist põnevat käredust (äkki võiks mingeid ühiseid jooni otsida isegi Cher’iga), kuid võiks öelda, et tema hääles on sellist soulmuusika hingamist ja tunnetust. Ja kui sulle meeldib selline väga kvaliteetne tantsumuusika (milles on meloodiat, head minekut, meeldejäävaid refrääne ja vahvaid harmooniaid), milles on tunda ka soulmuusika mõjutusi, siis on see igati suurepärane kuulamine. Mulle meenuvad siinkohal Justin Timberlake, Bruno Mars ja Pharrell Williams.

 

Lauljatari uus album algab igati gospelliku introga, mille alguses kuulda linnulaulu ja puhkpille.

Plaadi teine lugu „No One“ on üsnagi house’liku hingamisega, milles saab kuulda Jess Glynne’i suurepärast ja võimast häält. Selles laulus on lauljatari hääles sellist lahedat vibraatot, võimsaid madalaid noote ja kõrgete nootide uhkust ning jõudu. Lisaks veel veidi sellist gospelliku taustalaulu. Kindlasti selline lugu, mis paneb jala kaasa tatsuma. „I’ll Be There“ on tõepoolest suurepärane popilugu, mille refrään üsna kergesti „kummitama“ hakkab, palju on lahedat vokaliisi ja häälemängu.

Mulle endale meeldib laulu pealkirjaga „All I Am“ – selline tõeliselt hea „vanakooli“ popilugu, mis isegi sellist 90ndate aastate tantsulikumat poppi meenutab. Mõnusate puhkpillidega on vürtsitatud veel üks väga hea popilugu ehk „Rollin“ (see tuletab meelde Justin Timberlake’i ja Bruno Marsi hittlugusid).

R&B hingamist on lugudes „123“, „Won’t Say No“ ja „Never Let Me Go“, võimast esitust kuuleb aeglasemates lauludes „Broken“ ja „Nevermind“ (Jess Glynne’i hääl on ikka üsnagi müstiline!), souliliku hingamisega on „Hate/Love“.

 

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et Jess Glynne’i uus album on suurepärane popmuusika plaat, milles kuulda ka R&B, gospeli ja souli hingust. Ja loomulikult – lauljatari esitus ja hääl – võimas!

 

Kuula ise ka:

 

http://ad.gt/alwaysinbetween

 

Jess Glynne "I'll Be There"


Margarita Del Mazo, Rocio Bonilla „Minu suur karu, minu väike karu ja mina“

(Ühinenud Ajakirjad)

 

On väga tore, kui sul on karu. Aga veel parem on, kui sul on lausa kaks karu! “Minu suur karu, minu väike karu ja mina” on populaarse Hispaania lastekirjaniku Margarita del Mazo südamlik jutustus sõprusest, üksteisest hoolimisest ja paljudest lumistest seiklustest.

 

“Minu suur karu, minu väike karu ja mina” on üks imeline lasteraamat pere pisematele raamatusõpradele. Imelised on juba selle raamatu illustratsioonid, mille autoriks on Rocio Bonilla, lisaks on raamat vähke suures ja ilusas köites. Lausa lust kätte võtta.

 

Raamatus väga palju teksti ei ole, pigem näib olevat nii, et tekst saadab pilti, kuigi ka jutustatav lugu on väga vahva. Kusjuures see on selline talvine lugu, ja vahva lugu sõprusest.

Olen kindel, et suured ja väga ilusad pildid on vahvad pere pisematele ja nende piltide järgi võiks olla ka üsna lahe jutustada, mida väike lugeja nendel piltidel näeb.

 

Raamatu peategelaseks on väike tüdruk, kes kohe alguses kinnitab, et on tore, kui sul on üks karu, aga temal on neid kaks ja see on veel toredam.

Väike tüdruk kinnitab, et ta võtab karusid igale poole kaasa, suur karu on tugev kui hiiglane ja laseb tal maailma vaadata kõrgelt ülevalt, väike karu on pehme ja viib tüdruku tibatillukeste asjade juurde. Suur karu kaitseb meie peategelast külma eest ja näitab põnevaid asju, väike karu aitab sõpru leida. Ja neid sõpru on kohe palju-palju! Pildilt on näha, et sõpradeks on rebane, orav, hirv, jänesed, hiireke, öökull, linnukesed.

 

Väike tüdruk kinnitab, et tema karud ei jäta teda kunagi hätta, nad innustavad teda vastu pidama kui ta väga väsinud on, suure ja väikese karu abiga ei eksi ta mitte kunagi teelt, ja alles päris raamatu lõpus saame teada, kes see suur karu on.

 

Väike karu on mängukaru, aga suur karu on… selle pead nüüd küll ise välja uurima.

 

Igal juhul on see üks väga vahva ja armas raamat.


Angela Sommer-Bodenburg „Väike vampiir sõidab ära“

(Pegasus)

 

Puhkus talus? Anton ei ole vanemate puhkuseplaanidest just vaimustuses. Et mitte igavuse kätte ära surra, räägib ta väikesele vampiirile augu pähe, et see kaasa tuleks. Aitas ju Anton ükskord ka väikese vampiiri täbarast olukorrast välja. Aga vampiiriga reisima minek toob kaasa omajagu raskusi. Sest harilikult vampiirid ju rongiga ei sõida … „Väike vampiir sõidab ära” on sarja kolmas raamat. Varem on ilmunud „Väike vampiir” ja „Väike vampiir kolib”.

 

Mulle need väikese vampiiri raamatud täitsa kohe meeldivad. Need on küll lasteraamatud, kuid on kirjutatud mõnusa ja muheda huumoriga, mistõttu on vahva neid ka endal lugeda. Seekordne lugu on juba kolmas väikese vampiiri raamat, mis eesti keeles ilmub ja loodan, et neid ilmub ka edaspidi.

 

Raamat algab ühel pimedal kevadõhtul. On laupäev, Raekoja kella suur osuti nihkus 12 peale ja kell hakkas lööma: üks, kaks… Väike vampiir Rüdiger plaanib oma inimsõbrale ehk Antonile külla minna. Ta on kindel, et Antoni vanemad on välja läinud, kinno või sõprade juurde, nagu nad pea igal laupäeval tegid.

Rüdiger Antoni akna taga koputab ja nii sõbrad ka kohtuvad. Anton on üsna õnnetu, sest tema vanemad plaanivad minna nädalaks ajaks puhkama kummalise nimega kolkakülla, kusjuures ka Anton peab nendega kaasa minema. Anton kardab, et seal saab olema kohutavalt igav, mida sellises mahajäetud kohas ikka teha. Väike vampiir arvab, et selline mahajäetud maakoht võib olla üsna põnev, sest seal võib ju isegi vampire olla. Näib, et Rüdigerile selline reis meeldiks, kui äkki – Antonil tuleb hea mõte! Rüdiger tuleb temaga kaasa! Kuidas, millega, kuhu panna kirst? Küsimusi on palju, kuid Anton lubab, et mõtleb kõik läbi, kuidas nad üheskoos sõita saaksid.

Anton küsib isegi isa käest nõu, kuidas saaks suurt saadetist transportida, kui ega ka isa ei oska nõu anda.

 

Edasi kohtume veel ka Rüdigeri õega, vampiir Annaga, kes tuleb Antonit vampiiripäeva peole kutsuma. See on selline päev, mil Annast vampiir sai. Anna näitab, mis ta on vampiiripäevaks kingituseks saanud – Rüdiger kinkis kapaks loetud raamatu “Verised hammustused”, mille tegelikult oli Rüdiger Antoni käest laenanud, nüüd oli see siis juba kingitus Annale. Anna vanem vend oli kinkinud juukseklambrid, mis samuti just väga uued välja ei näinud. Vampiiritüdruk oli kingituseks saanud veel ka uue parfüümi – Mufti Super, mis haises hapupiimajuustu, jalahigi ja haisupommide järele. Pole vist mitte väga hea parfüüm! Üks kingitus oli veel – Anna oli saanud endale ka kasutatud luti, sest iga kasvav vampiir peab lutti imema, et esihambad jääksid väikesteks ja silmahambad muutuksid ilusaks pikaks! Loogiline ju!

Nii, kingitustest saime ülevaate. Nüüd kutsub Anna Antonit hauakambrisse, kus hakatakse tähistama Anna vampiiripäeva. Kõik vanemad vampiirid on õnneks lennus, kuid hauakambris ootavad Rüdiger ja Lumpi.

Anna annab Antonile keebi ja üheskoos lennatakse hauakambrisse. Seal selgub, et Lumpi ja Rüdiger on oma õe vampiiripäeva ära unustanud, mistõttu tuleb hakata ettevalmistustega tegelema. Kuna Lumpi on kirtus alle maganud, ja ülesäratatud vampiirid on üsna tigedad, siis on Antonil esilagu üsna õudne olemine, kuid Anna lööb korra majja.

Ühel korralikul vampiiripäeval peab olema ka süüa ja juua, kuid sellel vampiiripäeval pakutakse Antonile halvaks läinud kakaojooki, mis maitseb kui seep! Seejärel mängitakse igasugu kummalisi mange nagu kirstuhüpped, hiireke, ütle piiks, kuni Lumpi murrab ära oma ilmatuma sõrmeküüne! Sellega on pidustused lõppenud.

Rüdiger kinnitab Antonile, et ta on nõus poisiga maale sõitma, kuna Rüdiger peab nädalaks ajaks hauakambrist eemal olema, sest sinna on külla kutsutud üks vanem vampiir, kel nimeks Jörg Äkiline, kellega oli Rüdigeril üsna hiljuti väike arusaamatus olnud, mistõttu Rüdiger on pisut hirmul.

 

Igal juhul on Rüdiger välja nuputanud, kuidas nad sinna kolkakülla saavad. Nad sõidavad rongiga. Anton toob väikesele vampiirile riided, et ta näeks inimese moodi välja. Nad sõidaksid päev varem maale, kui Antoni vanemad sinna sõidavad, sest sel juhul jõuaks poiss vampiirikeebi abil linna tagasi lennata ja järmisel päeval koos vanematega maale sõita. Ja väikese vampiiri kirst võetakse samuti rongi kaasa, kuid enne seda tuleb see sisse pakkida, kinkepaberisse!

 

Mis nüüd edasi saab, selle pead juba ise välja selgitama. Igal juhul saame lugeda veel sellest, kuidas Anton välja selgitab, kas väikesesse maakülakesse üldse rong läheb. Saame lugeda sellest, millised lahedad riided Anton väikesele vampiirile reisi jaoks viib, saame teada, kuidas nad rongijaama jõuavad, mis seal juhtub. Kas nad üldse rongi peale saavad? Kas nad leiavad koha kupees ja kas nad saavad rongis segamatult sõita? Igal juhul tuleb mängu veel üks daam, kes õnneks ilma prillideta väga hästi ei näe, kuni… ei saa kõigest siinkohal rääkida.

Kas Anton ja Rüdiger maale jõuavad? Ka selle saad teada, kui selle laheda raamatu läbi loed.

 

Väikese vampiiri lood on jätkuvalt põnevad ja humoorikad, mistõttu olen kindel, kui loed ka selle raamatu läbi, siis jääd ootama juba järgmist. Ja kui veebiavarustes ringi kolada, siis näib, et neid vahvaid vampiiriraamatuid peaks pärast seda raamatut olema veel lausa 13!

Lahedad pildid on joonistanud taaskord Amelie Glienke.


Matt Corby „Rainbow Valley“

(Warner Music)

 

Matthew John Corby on 28-aastane Austraalia laulja,laulukirjutaja ja multinstrumentalist, kes saavutas oma kodumaal kuulsust 2011. aastal EP’ga „Into the Flame“, mis tõusis Austraalia singlimüügitabelis kohale nr 3. Tema 2011. aastal ilmunud laul „Brother“ ja 2013. aastal ilmunud laul „Resolution“ valiti Austraalia aasta lauluks.

2016. aastal ilmus tema debüütalbum, mis tõusis ka Austraalia plaadimüügitabeli etteotsa. Sellega sai temast 26 Austraalia laulja ja 100 Austraalia esineja, kes seda suutnud on.

 

Matt Corby on sündinud ja kasvanud Oyster Bay’s, New South Wales’is, Austraalias. Koolis käis ta Inaburra koolis Bangor’is. Juba lapsena meeldis talle kuulata gospelit, südamelähedane oli ka Crosby, Stills, Nash and Young, ja etteruttavalt võib öelda, et seda gospelit on tunda ka tema uuel albumil.

Nooruses esines Matt Corby kirikuansamblis Iron and Clay, töötas, osales talendishow’des, kuid ühel hetkel tundis, et on läbipõlenud ja osanud ka muusikaga edasi liikuda. Ta tegi reisi Londonisse veidi pärast om 18. sünnipäeva, et veidi puhata, ennast loominguliselt koguda ning õnneks armus ta muusikasse uuesti. Ta kohtus ka plaadifirma Communion inimestega, kes julgustasid teda muusikat kirjutama, laulma. Sama firma all tegutsevad näiteks ka briti laulja/laulukirjutaja Ben Howard, briti indie folk trio The Staves.

 

Siinkohal peab meenutama ka seda, et 16-aastaselt osales Corby ka telesaates „Australian Idol“, seal saavutas ta teise koha. Corby ise kinnitab, et ega talle see saade väga ei meeldinudki ja tekitas temas üsna segaseid tundeid.

 

Kahte edukat laulu „Brother“ ja „Resolution“ ma eespool juba mainisin, kuid 2016 ilmus Corby debüütalbum „Telluric“ (ägeda plaadiümbrise kujundus USA kunstnik Gary Burden, kes ongi spetsialiseerinud just plaadiümbriste kujundamisele, tema „klientideks“ on olnud Crosby, Stills, Nash and Young, Joni Mitchell, The Doors, The Eagles, Jackson Browne, Neil Young jpt), mis tõusis Austraalia plaadimüügitabeli esikohale. Lisaks sellele lõi Corby samal aastal kaasa ka norra dj Kygo loos „Serious“ ja käis ka oma debüütalbumi turneel, siis andis ta kümne kuu jooksul 100 kontserti maailma erinevates paikades.

 

Eelmisel, 2018. aastal avaldas Matt Corby neli singlit – „No Ordinary Life“, „All Fired Up“, „All That I See“ ja „Miracle Love“ ning 2 novembril 2018 ilmus ka tema suurepärane teine album „Rainbow Valley“.

2019. aasta jaanuaris alustab Matt Corby jällegi ka kontsertturneed, mis viib teda esinema Euroopasse (2. veebruaril esineb ta Stockholmis, 3. veebruaril Oslos, 4. veebruaril Kopenhagenis), Suurbritanniasse, Austraaliasse ja Uus Meremaale.

Vabal ajal meeldib Matt Corbyle lugeda (filosoofia, neuroteadus pakuvad talle huvi) ja surfata. Oma lemmikuteks ja eeskujudeks on Matt Corby nimetanud Jeff Buckley’t, Lauryn Hilli, Sufjan Stevensit, Nick Drake’i, Nina Simone’t, Otis Redding’it, Bon Iver’it, Bob Dylanit, Buddy Guy’d, Sam Cooke’i.Corby hea sõber on austraalia laulja Jarryd James. 2018. aasta alguses sai Matt Corby ka isaks, poja nimi on Hugh.

 

Matt Corby muusikat on lahterdatud indie rokiks, folgiks, akustiliseks bluusiks, souliks, gospeliks, psühhedeeliliseks souliks, neo-souliks, funkiks, džässiks ja kõike seda on ka uuel albumil tunda. Selline väga pehme ja mõnus, lausa hõljuv souli- ja gospelhingamine sellel plaadil on tõepoolest.

Lisaks laulmisele mängib Matt Corby suurepäraselt kitarri, klaverit, bändžot, suupilli, klahvpille, flööti, basskitarri, löökriistu, mistõttu on ta ka oma uuel albumil kõik pillid ise sisse mänginud ja loomulikult laulnud ka kõik häälepartiid, tõeline multitalent! Mulle meenub aastate tagant üks suurepärane Kanada artist – Gordon Peterson, kelle esinejanimi oli Indio, tema oli täpselt samasugune artist, üks minu noorusaja suurimatest lemmikutest, kui meenutada 1989. aastal ilmunud albumit „Big Harvest“.

 

Matt Corby tõdeb ise oma uue plaadi kohta, et heas mõttes ta ei hooli enam sedavõrd palju kui varem, kuid seda mitte oma loomingu suhtes: „Ma ei pea enam tõestama, et suudan kirjutada head muusikat ja teha seda väga kavalalt, ma suudan esitada laulu, nii et kuulaja tunneb ennast hästi. Ma usaldan nüüd oma instinkte ja liigun nende abil edasi.“

„Rainbow Valley“ ongi seline plaat, mis kuulajale tõeliselt meeltmööda on, selline plaat, mis paitab kõrva ja paneb end ka kuulama. Matt Corbyl on suurepärane hääl, kuid tal on ka kaunid ja puhtad kõrged noodid, ka falsetiga laulmine ei valmista talle probleemi. Kuna ta on ise kõik laulud kirjutanud, laulnud ja ka pillid mänginud, siis on kõik lood kuidagi terviklikud ja mõnusad kuulata.

Kui eelpool mainisin neid muusikastiile, mille alla Corby paigutatakse ja neid eeskujusid, keda ka mees ise on maininud, siis kõike seda on plaadil ka kuulda. On ju siin nii souli, gospelit, folki jpm. Igas loos on midagi sellist, mis kuulama ja kaasa mõtlema paneb.

 

Plaadi avaloos „Light My Dart Up“ võib aimata midagi, mis tuletab meelde Jaapanit, omamoodi 70ndate psühhedeeliat on aimata laulus „No Ordinary Life“, gospelit ja 70ndate souli saame „hingata“ laulus „Get With The Times“ (minu kõrv tabab selles loos miskit, mis isegi meenutab Prince’i), äärmiselt kaunis lugu, kauni meloodia ja esitusega on „All Fired Up“ (jällegi suurepärane näide Matt Corby võrratust häälest), kui meenutada eelpool mainitud Matt Corby lemmikuid ja eeskujusid, siis tasub kuulda laulu „New Day Coming“, üks taustalaulu osa tuletab kangesti meelde Nina Simone’i, kuigi Matt Corby on ise kinnitanud, et selles loos võib kuulda mõjutusi nii Lauryn Hillilt kui ka D’Angelolt.

Esituse ja hääle võimsust ning siirust näitab Matt Corby suurepäraselt laulus „Miracle Love“ (ka siin on selliseid gospelhingamisega taustahääli ja vahvat 70ndate aastate souli).

Mulle meeldib see, kuidas Matt Corby kasutab igasugu põmevaid instrumente, mis annavad muusikalisele pildile sellist „vana“ hingamist – abiks on Fender Rhodes klaver (klahvpillid), mellotron, marimba, kellamäng, Wurlitzeri elektriklaver – kuulake kasvõi plaadi lõpulugu, mis on ühtlasi ka plaadi nimilugu „Rainbow Valley“, kus kuuleb ka linnulaulu. Lõpuloos kinnitab Corby, et ta teab väga hästi, kus asub tema paradiis.

 

Ja seda peab ka mainima, et Matt Corby elab üsnagi vahvas kohas Austraalia metsiku looduse keskel – Rainbow Valley’s, mis on üsnagi metsik vihmamets, seal ta salvestab ja kirjutab muusikat ning kui seda allpool olevat videot vaatate, siis see ongi just mehe kodus filmitud – uhke loodus, kas pole.

Väga lahe on seegi, et plaadikaanel vaatab vastu toosama koht ja pildil on ka kelpie-tõugu koer, kel nimeks Django, kes Matt Corby oma. Mitmes intervjuus on Matt Corby nimetanud Djangot oma hingesugulaseks.

 

Meeldiv on lõpetada Matt Corby sõnadega: „Uus plaat on ühest konkreetsest kohast, koerast, vastutustundlikkusest, kuidas elada "jalad maas", kuidas rajada kogukonda, kuidas luua peret.“

 

Kuula ise ka:

 

http://smarturl.it/RainbowValley

 

Matt Corby "All Fired Up"


Pille Kant „Naaskli lood“

(Tänapäev)

 

Algul jäi kõik vaikseks. Siis kostis laua alt naljakat häält, justkui keegi puhuks õhupalli täis. Sellele järgnesid kahtlased piiksud ja võimalik, et isegi puuksud ning siis märkasin, kuidas laudlina äär üles kerkis. Kõigepealt pisteti sealt välja must terav ninaots. Sellele järgnesid kaks suurt ja vesist taevasinist silma, mis mind ainiti põrnitsesid. Seejärel, peaaegu veeredes, tuli neljakäpukil ja sabaga ähvardavalt vehkides minu poole kummaline elukas. Mitte üheski filmis, raamatus ega isegi entsüklopeedias ei olnud ma kedagi sellist näinud! Tal oli kaks jalga ja kaks kätt. Tema pisikeste tumedate karvakestega kaetud keha oli nagu veidi lopergune õhupall. Selja taga oli tal pikk traatjas saba, mis end vedruna kokku keris. Suuruse poolest paistis ta mulle peopessa ära mahtuvat.

Nora-Liisa kolib uue majja elama ning tutvub seal väikese tundmatu tegelasega, kellel on pisut kärts iseloom ja iga asja kohta oma arvamus. Kuid kindlasti ei lähe elu sellest igavamaks!

Pille Kanti „Naaskli lood“ oli äramärgitud töö Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning kirjastuse Tänapäev lastejutuvõistlusel.

 

Mul on väga hea meel, et eesti lastekirjandusse ilmub ka uusi autoreid, kes kirjutavad mõnusalt, humoorikalt ja lapsesõbralikult. Pille Kant näib just selline autor olevat, sest tema „Naaskli lood“ on igati mõnus ja muhe lugemine.

Raamat algabki Nora-Liisa ja Naaskli esimesest kohtumisest, sest Nora-Liisa on ju alles hiljuti maale vanaema majja elama kolinud. Usun, et neiu ehmatus on suur, kui ta tavalisel sügishommikul oma uues köögis istub ja teed joob, kui äkki keegi laua all köhatab. Nora-Liisa ehmatab ennast püsti ja tunneb, kuidas midagi pehmet ja sooja talle jala alla jääb. Esmakohtumine oleks võinud lõppeda õnnetult, kuid õnneks siiski mitte.

Tegelane, kellega Nora-Liisa kohtub on vägagi pisike ja karvane (kui sa vaatad raamatu kaanepilti, siis vaata Nora-Liisa jala taha, seal see Naaskel ongi), üpriski naljakas, ja ta kinnitab, et on selles majas juba väga kaua elanud, kusjuures Nora-Liisa vanaema on temast teadlik olnud. Nora-Liisa tahab uuele tuttavale küpsist pakkuda, kuid selgub, et too on juba eile küpsised ära söönud. Lisaks sellele on too kummaline tegelane endale kummuti sahtlisse pesa teinud, kasutades selleks Nora-Liisa lemmikriideid. No jaa, imestada pole siin midagi, sest on ju Nora-Liisa vanad riided sahtlist minema visanud, kuid see oligi meie laheda tegelase pesa!

Edasi saame teada, et Nora-Liisa vanaema oli haigeks jäänud ja meie hulgast lahkunud, mistõttu oli ta oma maja pärandanud lapselapsele. Vanaema ei olnud neiule sellest kummalisest tegelasest mitte midagi rääkinud. No ja ega vanaema polnud ka meie kummalisele tegelasele Nora-Liisast rääkinud, vähemalt seda mitte, et neiu sellesse majja elama tuleb.

Nora-Liisa uurib, mis võiks olla kummalise tegelase nimi. Too vastab, et tal polegi nime, vähemalt inimkeeles mitte. Vanaema olevat kutsunud teda naaskliks ja traatsabaks. Ükskord, kui väike olevus oli piima maha ajanud, siis olevat vanaema nimetanud teda lausa Hirmsaks Põrguliseks ja Igaveseks Needuseks.

„Heal lapsel mitu nime!“ naerab ka Nora-Liisa.

Lõpuks lepitakse kokku, et Nora-Liisa hakkab kutsuma oma uut tuttavat Naaskliks, sest Igavene Needus poleks ikka vist päris see.

 

No nii, esimene kohtumine on toimunud, Nora-Liisa ja Naaskel on tuttavaks saanud. Aja jooksul saavad neist väga head sõbrad ning nüüd järgneb igat uhke sündmuste tulevärk, mida sa peaksid nüüd ise lugema hakkama. Kinnitan, et sündmusi on siin palju, üks lõbusam ja naljakam kui teine.

Lühidalt mõned vihjed siiski annan. Nora-Liisa saab tuttavaks naabrinaisega (tema nimi on Helmi), kes on üsnagi õel vanaproua, kes ikka ja aina ainult vigu otsib, et saaks midagi või kedagi maha teha. Selline kontrolliv ja luurav on naabrinaise esimene külaskäik Nora-Liisa juurde. On ju vaja uurida, kes uus elanik vanas majas on, mis tal kappides ja sahtlites on jne. Ühel hetkel märkab Helmi, kuidas Nora-Liisa voodil olev tekk liigub, selle alt midagi musta potstab ning kiiresti õle põranda kapi taha jookseb!

Nüüd on vist Naaskel vahele jäänud, kuid õnneks siiski mitte. Naabrinaine arvab, et Nora-Liisal on kodus rotid, mistõttu Helmi kiirelt ka minema läheb.

Seejärel saame lugeda sellest, kust Naaskel tegelikult pärit on, mis on temaga juhtunud ja kuidas on ta vanaema majja sattunud, saame osa pesupäevast, mille käigus ka Naaskel pestud saab. Põnevaks läheb lugu siis, kui keegi Nora-Liisa maja ümber luusib, kas on see äkki koletis! Vähemalt Naaskel on selles kindel, et akna taga on just suur ja hirmus koletis. Vahva peatükk on sellest, kuidas Helmi tuleb Nora-Liisa käest jahu laenama, ja see oleks võinud lõppeda jällegi sellega, et Naaskel oleks naabrinaisele vahele jäänud.

 

Külla tuleb ka Nora-Liisa vend Tom, kes Nora-Liisale kassipoja toob. Naaskel paneb kassipojale nimeks Vari, kuna kiisu käib tal kogu aeg järel nagu vari ja on halli värvi ka. Loeme ka esimesest lumest, ja sellest, miks see Naasklile väga oluline on. Seejärel leiame üles vanaema peidetud varanduse, mis ei ole teps mitte suur aare ega rikkus, aga igati südamlik mälestus. Käime ka jõulukuuske otsimas, ootame jõule, küpsetame piparkooke ja uhke piparkoogimaja, mis hoopis Helmile kingituseks läheb. Nora-Liisa meenutab oma lapsepõlve ja seda, kuidas nad oma vennaga ühe mängukrokodilli pärast tülitsesid, ja kuidas endale vahvad hüüdnimed said.

Ja veel, Nora-Liisa teeb küpsisetorti (Naasklile küpsised hirmasasti meeldivad), mida öösel käib keegi varas mekkimas. No ka see ikka on päris varas...

Elame üle elektrikatkestuse, mistõttu Nora-Liisa ja Naaskel teineteisele õudusjutte räägivad, käime naabrinaise sünnipäeval, kuhu väga palju külalisi ei tulegi, oleme toeks Nora-Liisale, kui Naaskel haigeks jääb (Naaskli parandamiseks on vaja tõelist imerohtu), käime Nora-Liisaga linnas, saame osa külapeost, nosime martsipanist jänest (no ütleme nii, et meie ei nosi, aga Naaskel nosib), kasvatame imelist lille, tähistame Naaskli sünnipäeva, Nora-Liisa uurib välja, kus võiks olla Naaskli sünnikodu, kuhu me ka läheme, kuid selge on see, et kõige olulisem ongi ju kodu, kuid kodu ongi see, kus Nora-Liisa, Naaskel ja Vari üheskoos elavad.

 

Igal juhul on „Naaskli lood“ üks ilmatuma mõnus lugemine. Peategelased on väga lahedad ja usun, et sellised omamoodi muinasjutulised tegelased meeldivad ju kõikidele lastele. On ju ka Naaskel veidi krutskeid täis, kuid kinlasti mitte pole pahatahtlik ega kiusupunn, aga lihtsalt üks muhe tegelane, selline, kes meenutab veidi Viplalat, Nils Holgerssoni, katuse Karlssonit ja palju teisi muhedaid lastekirjanduse tegelasi.

Kui päris aus olla, siis mina loeksin Naaskli toimetamistest ühe raamatu kindlasti veel hea meelega läbi.

 

 

 

 


Andreas Korn-Müller/Alexander Steffensmeier „Pöörane keemialabor. Eksperimendid lastele“

(Pegasus)

 

„Võlur Andy“ paljastab oma kõige pöörasemate trikkide tagamaid ja esitleb huvitavaid ning praktikas tõestatud keemiaeksperimente: nende järeletegemine on tungivalt soovitatav! Kõiki katseid selgitatakse samm-sammult, iga katse juures on toodud ohutusnõuded ja selgitused ning raamatu lõpus on väike keemiasõnastik. Eksperimenteerides alkeemialaboris, hiigelmolekulide laboris, raketilaboris ja võlulaboris saavad teadmishimulised noored aimu, mis laboris tegelikult toimub. Aga kui katse ei tulegi kohe välja? Ärge heitke meelt – lõppude lõpuks on paljud teadlased teinud oma kõige tähtsamad avastused juhuslikult!

 

Sellised lahedad raamatud mulle hirmsasti meeldivad, sellised, milles saab teha igasugu katseid ja on lihtsalt hiiglama põnevad. Kunagi ammu, koolipõlves mulle keemia meeldis, nii et sai isegi keemiaolümpiaadidel osaletud, kuid mida aeg edasi, seda rohkem keemia siiski tagaplaanile jäi, millest on siiralt kahju, sest keemia on tõepoolest väga põnev ja huvitav.

Seetõttu on tõepoolest väga lahe, et eesti keeles ka selliseid raamatud noorele lugejale ilmub.

 

Raamatu alguses kutsutakse lugeja võlur Andy võlukunstimajja. Öeldakse ka seda, et keemia mängib meie elus tähtsat rolli. Kui lugeja pole seda veel märganud, siis tuleb nüüd kaasa tulla põnevale ekskursioonile meie laboratooriumi. Lugeja saab teada, et iga katse juures leiab ta selgituse, et ta saaks aru, milliste keemiliste protsessidega on seal tegemist.

Võlukunstimaja koosneb mitmest osast. Esimene neist on alkeemialabor, kus lugeja saab tuhnida vanades ja salapärastes kulla-, kristallide, mustade usside ja salatindiretseptides. Kui lugejale meeldib keemia “kuum” pool, siis on ta oodatud raketilaborisse, kus on võimalus ehitada erinevaid tiku- ja vesirakette. Seejärel juba hiigelmolekulide labor, kus lugeja tutvub valge võlupudru, piimast valmistatud liimi ja “kunstlumega”, plastpudelitest on võimalik meisterdada suurepärane toakaunistus. Ja edasi juba maagiline võlulabor, kus lugeja võib avastada keemia kõige vaatemängulisemaid tipphetki. Selles laboris toimuvad võlutrikid hõõguva tõrvikuga või muundumised pudelis, lugeja võib küünlaleegi surnuks “kallata”, panna võluväel kasvama “kindalilled” ja valmistada helkivat pesupulbrit.

Tundub ju hiiglama põnev ja kaasahaarav! Ja seda see raamat ning keemia tegelikult ongi.

 

Raamatu alguses on juttu on ka ohutusnõuetest, mida kindlasti tuleb jälgida, sest ega keemia ei ole naljaasi, keemia on tõsine teadus.

 

Ja olemegi juba alkeemialaboris.

Saad tuttavaks Johannesega, kes oli kurb keemik. Ta on saanud kuningalt käsu valmistada kulda, kuid ta on seetõttu pandud ka luku taha. Kulda pole ta suutnud valmistada, kuid välja on tulnud hoopis teised ilusad asjad – läikiv vaskmünt, hiigelssur värviline kristall ja veidi jubedust tekitav maagiline pulber.

Alustame eksperimentidega!

Esimene neist on läikiv vaskmünt – selleks on vaja kallata klaasi veidi sidrunimahla ja panna sinna mõned tumedaks tõmbunud vaskmündid. Saad teada, et mõne minuti pärast hakkavad mündid uuesti läikima. Eksperimendi kohta on kirjas, mida vaja läheb ja lisaks veel ka selgitus, miks eksperiment just sedasi läheb. Läikiva vaskmündi juures saad teada, et vasest asjad reageerivad õhu käes hapnikuga ja kattuvad aja jooksul pruunikasmustja mati vaskoksiidikihiga. Aja möödudes vask oksüdeerub ja nad muutuvad matiks. Sidrunimahlas sisalduv sidruhape reageerib vaskoksiidiga ja lahustab selle. Vaskmündid hakkavad uuesti läikima ja näevad välja nagu uued. Alkeemialaboris katsetame veel – saame lugeda plaatinast, hiigelsuurest värvilisest kristallist, sellest, kuidas kristallid kasvavad hetkega, maagilisest pulbrist ja mustadest ussidest. No ja veel, selles laboris kirjutame salakirja piimaga ja sidrunimahlaga, valmistame iidvana salatinti.

Peatüki lõpus on küsimusi igapäevaelu keemiaalaste mõistatuste kohta, küsimustele leiad vastused samast raamatust.

 

Teises osas oleme raketilaboris. Selgub, et esimesi rakette lennutati Hiinas püssirohtu põletades taevasse (mitte veel kosmosesse) juba 800 aastat tagasi. 1981. aastal väljatöötatud kosmosesüstik (space shuttle) jõudis kosmosesse juba 10 minutit pärast starti.

Vähem ohtlikud on tuletikkudest raketid, mis tõusevad õhku samuti tahke kütuse abil, ja sellise raketi võib ka lugeja ehitada. Selles osas saamegi osa tuletikuraketi ehitamisest, kusjuures neid on kahte erinevat tüüpi, valmistame tuletikumootoriga rakettauto, teeme ka veeraketi. Ja ka selle osa lõpus on küsimused igapäevaelu keemiaalastest mõistatustest.

 

Kolmandas osas oleme hiigelmolekulide laboris. Esimese katsena valmistame valget võlupuderit, milleks on vaja maisitärklist, kaussi, suurt plastvanni, supilusikat, klaaskuuli ja vett. Teises katses valmistame kaseiini ehk piimast valmistatud liimi. Edasi teeme kunstlund ja värvilisi pudeliskulptuure.

 

Neljandas osas oleme võlulaboris. Selle osa alguses öeldakse, kui soovid oma sõpradele või vanematele keemiliste võlutrikkide abil muljet avaldada, siis oled just õiges kohas. Lugejas on kindlasti peidus suurepärane mustkunstnik ja sul on võimalus kohe seda ka järele proovida.

Esimene katse on hõõguvatest tõrvikutest, seejärel värvimuutvad võlupudelid, küünlad, mis kustuvad nõiaväel, “maagiline taim”, mis tärkab potis võluväel, jaaniussitrikk ja roheline valguspulber.

 

Sellised põnevad katsed leiad sellest igati huvitavast raamatust.

Raamatu lõpus on veel ka sõnastik, milles saad lugeda aatomist, aminohapetest, elementidest, hapnikust, kemoluminestsentsist, molekulist, oksiidist, oksüdeerijast, plastidest jpm. Lisaks ka info kaupluste kohta, kust saab Eestis kemikaale osta.

 

Väga lahedad pildid on raamatusse joonistanud Alexander Steffensmeier.

 


„Fly Me To The Moon. 80 Classics from the Golden Age of Cool“

(Warner Music)

 

Pärast jõule ja aastavahetust peaks sobima kuulamiseks ka igasugu vahvad kogumikplaadid ja „Fly Me To The Moon“ just selline album on.

Kogumik, mis koosneb lausa 4 plaadist ja 80 laulust. Nagu plaadi alapealkiri viitab, siis on lood pärit neist aegadest, kui kõik oli igati cool. No ja eks need lood sellised coolid ju ongi, sest siin on tõelisi klassikuid 50ndatest ja 60ndatest aastatest. Igal juhul täpselt selline muusika, mis on mulle vähemalt viimased kümme-viisteist aastat suurepäraselt sobinud – tegemist vist ealiste iseärasustega, aga no see selleks. Muusikaline maitse aastatega muutub ja areneb, loodan et ikka paremuse poole.

 

Seega, neli plaati, millel nii head džässi kui ka swingi. Muusikat, mis paneb ennast kuulama, kaasa ümisema, sest kui Sulle just selline muusika meeldib, siis suudad neid lugusid kindlasti kaasa ümiseda või isegi laulda.

 

Esimene plaat ongi selline swingilik, mille avalöögiks on suurepärase Nina Simone esitatud suurepärane „My Baby Just Cares For Me“. Seejärel USA laulja ja näitleja Bobby Darin, kes esitab võrratu „Mack The Knife“ (lugu, mida esimesena esitles Louis Armstrong, kuid kuulsaks laulis just Bobby Darin 1958-59. aastal).

Kolmandaks looks on 1953. aastal Harry Warreni ja Jack Brooksi kirjutatud „That’s Amore“, mis sai laulja ja näitleja Dean Martini esituses maailmakuulsaks ja on seda kindlasti ka täna, ja ka sellel plaadil esitab selle loo just Dean Martin. Sama mees swingib sellel albumil veel, koos Helen O’Connelliga laulus „How D’ya Like Your Eggs In The Morning“. Igati mõnus meloodia ja humoorikas tekst, milles juttu ka hommikusest munapraadimisest.

Esimesel plaadil kõlab ka mitu lugu, mis kuulsaks saanud James Bondi filmidest: Shirley Bassey esitab laulu „Goldfinger“ ja Matt Monro „From The Russia With Love“. Esimesel plaadil on üks filmilugu veel – USA helilooja ja pianisti Lalo Schifrini kirjutatud ja esitatud „Bullitt“ (väga põnev ja väga hea film aastast 1968, mille peaosades Steve McQueen ja Jacqueline Bisset).

 

Dean Martin "That's Amore"

Kogumiku teise plaadi avalöök viib meid aastasse 1955. Üks sensuaalsema häälega lauljatare läbi aegade on kindlasti USA lauljatar Julie London, kes tuntud ka näitlejatarina nii suurelt linalt kui ka televisioonist. Mulle meenub üks väga hea film aastast 1959 – „The Wonderful Country“, milles teist peaosa mängis Robert Mitchum. Julie Londoni esituses kuuleme lugu „Cry Me a River“.

Teine lugu algab trompeti soologa, see on lugu pealkirjaga „Strange Fuit“, mida esitab võrratu Billie Holiday. Edasi juba Nina Simone lauluga „Blackbird“, Dinah Washinghton „These Foolish Things“, Ella Fitzgerald „Black Coffee“, kõik suurepärased lauljatarid, vägagi võimsate häältega daamid. Seejärel juba Antonio Carlos Jobimi „The Girl from Ipanema“ ning Matt Monro laulab imelisest maailmast ehk „What A Wonderful World“. Teisel plaadil on ka väga mitmeid instrumentaallugusid, suurepärastes esitustes. „Sõna“ saavad John Coltrane, Eddie Harris, Gerry Mulligani kvartett, Count Basie ja tema orkester, Chet Baker, Charles Mingus, Rahsaan Roland Kirk, Duke Ellington – tõeline maiuspala kõikidele džässmuusika sõpradele.

Julie London "Cry Me A River"

Kogumiku kolmanda plaadi avab üks minu suurimatest lemmikutest ehk Tony Bennett, kelle esituses kõlab üks kaunemaid lugusid 50ndatest aastatest ehk „I Left My Heart In San Francisco“. Lugu sai valmis 1953. aastal, autoriks George Cory. Võrratu lugu, ja võrratu esitus. Talvisesse õhtusse suurepärane kuulamine.

Kolmanda plaadi teine lugu on Burt Bacharachi ja Hal Davidi kirjutatud „The Look Of Love“, mille kõige esimeseks esitajaks oli Dusty Springfield, ja lugu sai kuulda ka James Bondi filmis „Casino Royale“ (1967), kusjuures Burt Bacharach on kinnitanud, et kirjutas selle loo, kui oli näinud näitlejatar Ursula Andressi, kes just „Casino Royales“ ka mängis. Sellel plaadil esitab selle loo Dionne Warwick.

Kolmas lugu „My Funny Valnetine“ kirjutati Richard Rodgersi ja Lorenz Harti poolt juba 1937. aastal, kuid pärast seda on lugu esitatud paljude-paljude artistide poolt. Sellel plaadil esitajaks Andy Williams, võrratu häälega laulja, kes oli ka minu lahkunud vanaema üks suurimatest lemmikutest.

Kuid ega sellega kolmanda plaadi väga head lood veel lõppenud ei ole. Kuuleme veel ka Bobby Darrini „Beyond The Sea“, Frankie Valli „Can’t Take My Eyes Of You“, Danny Williams „Moon River“.

Ka sellel plaadil on instrumentaallugusid, selliseid džässilikumaid etteasteid – vibrafonil esineb meile Milt Jackson, suupilli mängib multiinstrumentalist Rahsaan Roland Kirk, saksofoni puhub Coleman Hawkins, lisaks veel esitused James Moody’lt, Charles Minguselt, Dizzy Gillespie’lt, Yusef Lateef’ilt jt.

Andy Williams "My Funny Valentine"

Ja neljas plaat selles kogumikus! See on jõuluplaat, sest sellel kõlavad parimad jõululood läbi aegade – Bing Crosby „Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow“, Brenda Lee „Rockin’ Around The Christmas Tree“, Bobby Darin „O Come All Ye Faithful“, The Drifters „White Christmas“, The Everly Brothers „Silent Night“. Mitmed jõululood on soulilikumas kuues, esitajateks Otis Redding, Percy Sledge, Carla Thomas, Booker T. & The MG’s, kuid plaadi neli viimast jõululugu on instrumentaalsed ja džässi võtmes – Hank Crawford, Lalo Schifrin, The Modern Jazz Quartet ja Rahsaan Roland Kirk.

 

Igal juhul on „Fly Me To The Moon“ ilmatuma hea kogumik, sest neljal plaadil olevad 80 lugu ja esitust on suurepärased. Suurepärased lauljad ja muusikud, suurepärased lood. Ja kui sulle 50ndad ja 60ndad aastad huvi pakuvad ja tahad olla cool – siis kuula kindlasti.


Carole Massey „Joonistamine algajale“

(Pegasus)

 

Astuge esimene samm joonistamise põnevasse maailma!

Siit raamatust saate kergesti järgitavad juhtnöörid, kuidas luua imelisi pilte hariliku pliiatsi, tindipliiatsi ja teistegi vahenditega.

Autori Carole Massey asjatundlikud praktilised nõuanded ja lihtne sammsammuline lähenemine aitavad joonistama igaühe, ka algaja, kelle ainus senine joonistamiskogemus pärineb koolitundidest. Muu hulgas pakub raamat nõuandeid ja nippe visandamiseks, perspektiivi loomiseks ja täpsuse saavutamiseks ning õpetab, kuidas kujutada paberil nii inimesi ja loomi kui ka maastikke.

„Joonistamine algajale“ on hindamatu teejuht igale hobikunstnikuks pürgijale. Carole Massey on sündinud Inglismaal Hertfordshire’is. Joonistamine on talle nii hobi kui ka töö. Peale noorte õpetamise korraldab ta kursusi ja joonistamislaagreid täiskasvanutele. Tema teosed on sageli välja pandud näitustel, ennekõike on tuntud tema kuulsustest tehtud portreed.

Käesolev on Massey kuues raamat.

 

„Joonistamine algajale“ on üks ilmatuma uhke ja ilus ja põhjalik raamat neile, kes tahaksid joonistama õppida. Pean tunnistama, et ma ise kange joonistaja ei ole, võib olla saan hakkama koerale sarnase olevuse joonistamisega ja sellise kolmandabeeklassi-tasemel auto võin ka vist valmis joonistada, mistõttu see raamat pakkus mulle ka siirast huvi. Püüdsin asju ka ise kaasa teha/joonistada, ja ma usun, et midagi jäi mulle sellest nüüd ikka külge ka. Minu pilte näitusele otsima minna veel ei tasu, aga kunagi ei tea, mis tulevik võib tuua. Raamatust ka.

Minu joonistusoskus või –oskamatus pole ju siinkohal teemaks.

 

Raamatu sissejuhatuses ütleb raamatu autor, et see raamat on loodud, et aidata lugejal areneda lihtsate joonistamistehnikate äraõppimisest – joonte, ringide, ruutude ja ellipsite joonistamisest – maastike, figuuride ja hoonete kujutamiseni. Sammsammulised harjutused juhendavad lugejat lihtsa vaikelu joonistamisel ja näitavad, kuidas lisada varje, kasutades pliiatsit, tindipliiatsit ja sütt.

„Kõik võivad õppida joonistama; tõeline katsumus on õppida nägema!“ tõdeb autor. „Kui te suudate kirjutada oma nime, siis on teil juba olemas käeline osavus ümbritsevat maailma joonistada ja tõlgendada. Joonistamist nagu kõiki teisi oskusi tuleb õppida ja harjutada: mida rohkem te seda teete, seda paremaks te saate – seega hakkama peale!“

 

Esimeses peatükis „Esimesed sammud“ räägib autor meile joonistuskohast ja tööpinnast, kuidas töötada lahtise paberlehega, milline paber on parim joonistamiseks. Juttu on pliiatsitest, pliiatsi hoidmisest ja teritamisest. Edasi on juttu joonte ja kurvide joonistamisest, ruutudest ja kuupidest, ringidest ja ellipsitest. Seejärel juba esimene katsetus – joonistame jooni ja kaari kasutades kannu, tassi ja alustassi, edasi läheme looduslike vormide juurde (püüame joonistada merikarpi ja turteltuvisid).

Teises peatükis „Toon“ kinnitab autor, et toonid tähistavad pildil oleva heleduse või tumeduse astet ja on ülimalt olulised, et miski näiks „päris“, hoolimata värvidest. Seejärel uurime tooniskaalat, püüame pliiatsiga toonida ja joonistame munakoori. Edasi tutvustab Carole Massey lugejale tindipliiatseid, nende kasutamist ja nendega toonimist.

Kolmas peatükk on „Varjutamine“, milles öeldakse, et varjutamine on põhimõtteliselt tumedate toonide lisamise protsess, mis aitab väljendada kuju ja vormi. Varjutamiseks on hulk viise, millest raamatus ka juttu on. Nii tutvume viirutamise (viirutame õuna), ristviirutamise (ristviirutame pirni), täpitamise (täpitame sidrunit), kritseldamise (kritseldame aiaäärt) ja joonte kombineerimisega.

Edasi on juttu valgusest ja varjust, keerukate kujude varjudest ning proovime joonistada ühe vaikelu: figuriin ja lamp.

Neljas peatükk on „Nägemisviisid“. See peatükk uurib viise, kuidas näha ümbritsevat maailma, et muuta isegi keerukad stseenid ja objektid joonistamise jaoks lihtsamini tabatavaks ja et anda lugejale vahendid joonistada seda, mis iganes teda inspireerib. Siin on juttu vastukaalust, kadunud ja leitust, positiivsetest ja negatiivsetest kujunditest. Viies peatükk on „Visandamine“. Selgub, et visandamist peetakse tavaliselt joonistamise vabamaks, kiiremaks vormiks, mida tehakse tihti pigem otse elust kui fotodelt. Selles peatükis loeme visandiraamatutest, visandiraamatu pidamisest, visandamisest siseruumides, pildiotsijatest, pisipildivisanditest, visandamisest akvarellpliiatsitega ja akvarelltindipliiatsitega ning pintselpliiatsitega.

 

Kuues peatükk on „Maastikud“. Maastikute kujundamine kunstis ulatub tuhandete või rohkemategi aastate kaugusele. On öeldud, et maastikumaal oli Hiina suurim panus kunstimaailma, nii võimas oli nende pikk stiliseeritud stseenide maailmise traditsioon. Mida põnevat on selles peatükis – tehnikad maastike otse elust joonistamiseks, nurkade kontrollimine, proportsionaalne mõõtmine, puud, lihtsad puud. Selles peatükis tutvustab autor lugejale ka sütt – süsi on väga kasulik joonistusvahend, mida saab väga kergesti hajutada, võimaldades kunstnikule erinevaid efekte. Selgub, et sütt ostetakse tavaliselt pulkadena ja seda on saadaval mitmes erinevas vormis: naturaalne viinapuu- või pajusüsi, kokkusurutud süsi ja söepliiatsid, mis on ümbristetud puiduga ja neid kasutatakse täpselt nagu harilikke pliiatseid. Söepliiatseid on saadaval kolmes toonis: hele, keskmine ja tume.

Kuid see pole selles peatükis veel sugugi mitte kõik – juttu on veel vaatest aknast, hommikuvalgusest, taevastest, pilveiltidest, veest, aeglaselt liikuvast veest ja kiiresti liikuvast veest, kärestikest, merest. Seitsmes peatükk on „Kompositsioon“. Kompositisoon on joonistuse või maali plaan või paigutus. Kui joonistamisega jätkate, muutub see aina olulisemaks. Juttu on kolmandike reeglist (kuldlõige), hea kompositsiooni tunnusmärkidest, siin on ka palju kompositsiooni näiteid, lisaks veel formaat, kompositsioonilised kontrastid, vaade linnulennult, esiplaanist taustani.

 

Seitsmes peatükk on „Kompositsioon“. Kompositisoon on joonistuse või maali plaan või paigutus. Kui joonistamisega jätkate, muutub see aina olulisemaks. Juttu on kolmandike reeglist (kuldlõige), hea kompositsiooni tunnusmärkidest, siin on ka palju kompositsiooni näiteid, lisaks veel formaat, kompositsioonilised kontrastid, vaade linnulennult, esiplaanist taustani.

Järgmine peatükk on „Figuurid, loomad ja liikumine“. Selles peatükis loeme sellest, kuidas joonistada figuuri, pöördepunktidest, punktidest ja liikumisest, loomadest, liikumise tabamisest, väljendusrikkast liikumisest, figuuride tekstuuridest.

Üheksas peatükk on „Hooned ja perspektiiv“. Loeme hoonetest lineaarperspektiivis, lineaarperspkektiivi kasutamisest ja aspektidest ning lihtsustamisest, kuid ka perspektiivist ja maapinnast, perspektiivist lähedalt, mõõtkavale viitamisest, hoonetest ja tekstuurist.

 

Raamatu lõpus on palju visandeid, mida on võimalik kasutada ja siin on ka õpetus visandilehtede kasutamisest.

 

Vot selline väga põnev ja sisukas raamat on see „Joonistamine algajale“, ja miks mitte talvistel õhtutel kodus joonistamist proovida ja katsetada, sest eks ole ju ka joonistamine üks hea stressimaandaja ja miks mitte ka vahva hobi.

 

Igal juhul, head lugemist ja joonistamist!


Karl Adami „Eesti talvised metsalinnud“

(Varrak)

 

Talv on aeg, mil loodust haarab vaikus. Linnuliikide arv langeb drastiliselt ja puudelt kaovad lehed. Samas on see ideaalne aeg lindude tundmaõppimiseks – algajal linnuhuvilisel esimeste sammude seadmiseks ja kogenumal teadmiste kinnistamiseks.

Mitte kõik sügistalvisel ajal metsas tegutsevad või seda väisavad linnud pole tähelepanust huvitatud ning on neidki sulelisi, keda ei pruugi isegi otsimise järel kohata, rääkimata neile lähenemisest. Pajatan teile 27 talvisest metsalinnust, keda hea õnne korral kohates oleks võimalik ka lähedalt vaadelda ja miks mitte jäädvustadagi.

Sügis ja talv on osa looduse aastaringist. Minu silmis pole neil aastaaegadel kindlaid piire. Mõlemad aastaajad aga nõuavad metsalindudelt piisavalt ettenägelikkust ja noorlindude jaoks on need kindlasti esimeseks suureks proovikiviks. Need, kes jäävad, on tõeliselt südikad. Saagem osaga neist tuttavamaks.

 

Ma olen seda varem ka kinnitanud, et mulle loodusraamatud meeldivad. Eriti veel raamatud lindudest, mistõttu “Eesti talvised metsalinnud” on mulle igati meeldiv lugemine.

Kirjastuse “Varrak” raamatusari “Roheline Eesti” on igati vajalik ja põnev sari, sest varem oleme lugeda saanud selles sarjas kodumaistest allikatest, orhideedest, looduslikest toidutaimedest, röövlindudest, soodest, tornaadodest, metsadest, lindude rändest, metsamarjadest, koobastest, päevaliblikatest, imetajatest jm. Nüüd Karl Adami raamat Eesti talvistest metsalindudest.

 

Raamatu tagakaanelt saame lugeda, et Karl Adami (s 1991) on loodushuviline ja –fotograaf, Keskkonnaministeeriumi noore looduskaitsja märgi laureaat. Ta on jaganud arvukaid kohtumisi elusloodusega ETV saates “Osoon”, olles nii loomalugude autor kui ka operaator. Tema töid on avaldatud kodu- ja välismaistes väljaannetes. Muuhulgas on mitu tema fotot ära trükitud ravusvahelises ajakirjas National Geographic. Raamatu autor on metsas palju samme seadnud ja õppinud tundma seal tegutsevaid sulelisi. Selleks, et metsaelanike usaldust võita, tuleb puusammaste vahel kaua viibida.

Ja veel, see raamat pajatab lindudest, kes vaatamata kõledate ilmade ja pakase tulekule trotsivad meie sügiseid ja eripalgelisi talvi. Talv on aeg, mil loodust haarab vaikus, linnuliikide arv on drastiliselt kahanenud ja lehtpuud paljad. See on ideaalne aeg lindude tundmaõppimiseks.

Raamatus on ära toodud 27 talvise metsalinnu kirjeldus, käitumine, levik, arvukus. Lisaks rohketele fotodele jagab autor oma kogemuste põhjal ka näpunäiteid lindudele lähenemiseks ja nende jäädvustamiseks fotodele.

 

Raamatu sissejuhatuses tõdeb Karl Adami: “Mets on kui mahukas raamat, mida tuleb osata lugeda. See on raamat, mida uurides saab palju teada lindude omavahelise konkurentsi, vaenamise, koostöö, ärakasutamise, ettenägelikkuse, hoolimise kui ka kõige muu kohta. Mul on küll käsil looduse kui raamatu esimeste peatükkidega tutvumine, kuid olen sellegipoolest valmis teiega jagama omandatud teadmisi ja kogemusi.”

Ja veel, autor jätkab: “Sügis ja talv on osa looduse aastaringist. Minu silmis pole neil aastaaegadel kindlaid piire. Kumbki aastaaeg aga nõuab metsalindudelt piisavalt ettenägelikkust ja noorlindude jaoks on need kindlasti elu esimeseks suureks proovikiviks. Need, kes talvitama jäävad, on tõeliselt südikad.”

 

Seejärel juba esimene peatükk “Talilinnud ja talvetingimused”. Saame teada, et võrreldes suvega jääb meile talveks hulga vähem linnuliike. Talvisel ajal esineb siin regulaarselt 113 liiki, kellest metsaliike on veidi üle 30. Hinnanguliselt jääb või tuleb meile talvitama 4,1 – 9,0 miljonit lindu.

Meie kõige arvukam talilind on praeguste hinnangute kohaselt rasvatihane, palju on ka pöialpoisse, põhjatihaseid ja talikülalisena urvalinde.

 

Edasi juba peatükid metsalindude rändest, talvitavate metsalindude otsimisest ja jäädvustamisest. Karl Adami räägib lugejale ka tehnikast, abivahenditest ja fotode töötlemisest.

 

Ja algabki meie põnev reis talvitavate metsalindude maailma. Vaatluse all 27 lindu, kes on rühmitatud sugukondliku kuulumise järgi.

Esimestena saame tuttavaks tihaslastega – rasva-, must-, põhja-, salu-, sini- ja tutt-tihane. Iga linnu kohta on palju fotosid ja palju põnevaid fakte ning andmeid (nt talvine arvukus, levik, suurus, rahvapärased nimetused). Kas tead, et rasvatihast kutsutakse ka rasva-antsuks, külmalinnuks ja talitihaseks,musttihast kutsutakse kuusetihaseks ja halltihaseks, põhjatihast aga halltihaseks, pajutihaseks ja väiketihaseks.

Tihaslastele järgnevad porlased, keda selles raamatus esindab porr, kes levib kõikjal Eesti kuusikutes või kuuse-segametsades, aga ka parkides. Rahvapärased nimetused on porril näiteks krabi, tikk, piibutaja.

Liigume edasi – puukoristajalased, keda esindab puukoristaja, kes levib peamiselt Mandri-Eestis, saartel on haruldane. Talviti külastab meeleldi lindude toidulauda. Teda tuntakse ka kui takukoristaja, puuklutt, puuporr, kusetaja ja puuvästrik.

Seejärel juba põõsalindlased (pöialpoiss), sabatihaslased (sabatihane), vintlased (kuuse-käbilind, leevike, rohevint, siisike, urvalind), vareslased (mänsak, pasknäär, ronk), kanalased (laanepüü), rähnlased (hallpea-rähn ehk hallrähn, laanerähn ehk kolmvarvas-rähn, musträhn, suur-kirjurähn, valgeselg-kirjurähn ja väike-kirjurähn), kaklased (händkakk ja värbkakk).

 

Iga linnu kohta on Karl Adamil palju põnevat öelda, on ju kõik ikkagi isiklikud kohtumised, mida kinnitavad ka autori tehtud suurepärased (võiks öelda, et võrratud) fotod.

 

Raamatu lõpus on veel ülevaade raamatus mainitud viiekümne ühest linnuliigist, kasutatud allikad ja register.

 

 


J. Karjalainen „Sä kuljetat mua“

(Warner Music)

 

Mulle on Soome muusika alati kuidagi hingelähedane olnud, juba lapsepõlvest saati. Üks põhjus kindlasti selles, et palju sai ju aastaid tagasi vaadataud saateid Soome televisoonist, kus näidati 70-80ndatel aastatel palju ka muusikasaateid. Nii said toona lemmikuteks Vesa-Matti Loiri, Hector, Pave Maijanen, Kirka, Fredi, Kojo, Mikko Alatalo, Markku Aro, Kari Tapio ja kindlasti J. Karjalainen, keda võib pidada ka 80ndate aastate soomeroki üheks parimaks artistiks ja arendajaks.

 

J. Karjalainen ehk Jukka Tapio Karjalainen on sündinud 1. aprillil 1957, ta on Soome laulja, muusik ja laulukirjutaja, kes on oma karjääri jooksul müünud peaaegu miljon plaati, mis on igati suur number. Enamuse esitatud lauludest on ta kirjutanud ise, nii muusika kui ka sõnad. J. Karjalainen alustas muusika tegemist koosseisuga J. Karjalainen ja Mustat Lasit. Nii mängiti bluusilikku, folgilikku ja kantrilikku muusikat, kuid puhkpillid andsid juurde ka mõnusat soulilikku hingamist.

1990ndatel aastatel alustas J. Karjalainen soolokarjääri, ja siis hakkas ta esitama rohkem rokilikumat ja popilikumat muusikat. Mehe kuulsamad laulud, mis kindlasti on tuttavad ka paljudele eestlastele, on „Mennyt mies“, „Sankarit“, „Doris“, „Villejä lupiineja“, „Hän“ jpt.

 

J. Karjalainen alustas pärast kooli ja armeeteenistust tööd reklaamiagentuuris, kus ta töötas mõnda aega ka pärast seda, kui oli otustanud muusikat tegema hakata.

Läbimurre Soomes tuli 1982. aastal, kui ilmus album „Yö kun saapuu Helsinkiin“, millel oli ka hittlugu „Ankkurinappi“. Paar aastat hiljem, 1984, ilmus veelgi edukam laul – „Oi mikä ihana ilta“. See ilmus albumil „Doris“ (1985) ja selle plaadinimilugu pani paika selle, et J. Karjalainen ja Mustat Lasit oli 80ndatel aastatel üks edukamaid ja populaarsemaid artiste Soomes. Ja see polnud veel kõik, sest 1986 ilmus veel üks üliedukas singel – „Sekaisin“. J. Karjalainen ja Mustat Lasit viimane album ilmus 1988. See oli „Lumipallo“, millel veel ridamisi vägagi populaarseid lugusid: „Hän“, „Merenneitoni ja minä“ ja „Viimeinen laulu“.

Pärast seda plaadistas J. Karjalainen juba sooloartistina ning ilmus album „Keltaisessa talossa“ (1990). Järgmine plaat oli „Päiväkirja“, mis lindistati nime all J. Karjalainen yhyeineen. Plaat tehti valmis Texases, USAs ja sellel on ka hittlugu „Luuranko rämisee“.

 

Ka järgmine plaat „Tähtilampun alla“ (1992) valmis nime all J. Karjalainen yhtyeineen. Ja seegi oli üliedukas, sisaldades hitte „Mies, jolle ei koskaan tapahdu mitään“, „Avaruuden ikkuna“ ja „Telepatiaa“. 1994 ilmus album „Villejä lupiineja“, mille nimilugu ja laul „Volframisydän“ olid jällegi vägagi populaarsed Soomes.

Seejärel jätkas J. Karjalainen muusika tegemist kooseisuga J. Karjalainen Electric Sauna. Selle koosseisus esimene album oli „J. Karjalainen Electric Sauna“ (1996), millel jällegi sama aasta suve üks populaarsemaid laule Soomes ehk „Missä se Väinö on?“. Sama koosseis avaldas veel mitu väga head plaati: „Laura Häkkisen silmät“ (1998), „Electric Picnic“ (1999), „Marjaniemessä“ (2001) ja „Valtatie“ (2002).

 

Seejärel saame rääkida juba J. Karjalaise sooloalbumitest. 2006 ilmud edukas „Lännen-Jukka“, kus mees laulis ameerikasoome rahvalaule. 2008 ilmus veel teinegi sarnane album „Paratiisin pojat“ ja ka kolmas plaat „Polkabilly Rebels“ (2010), mistõttu võib seda plaadisarja kutsuda ka rahvamuusikatriloogiaks.

Järgmine sooloplaat „Et ole yksin“ ilmus 2013. Uus album oli Soomes pikisilmi oodatud, sest J. Karjalainen mängis nüüd jällegi popilikumat ja rokilikumat kraami. Plaat püsis teve aasta Soome plaadimüügi edetabelis ja oli viis nädalat ka edetabeli esikohal. Albumi tuntuimad lood on kindlasti „Mennyt mies“, „Meripihkahuone“ ja „Sydänlupaus“. 2014. aastal valiti album „Et ole yksin“ soomlaste Emma-gaalal aasta parimaks rokkalbumiks ning „Mennyt mies“ oli aasta parim lugu!

Albumiga „Et ole yksin“ on üks vahva lugu veel. Soome räppar Paleface ja paljud teised soome räpparid tegid sellest plaadist ka räpiplaadi – „Nyt kolisee“ ja seegi tõusid 2014. aastal Soome plaadimüügitabeli etteotsa!

2015 ilmus J. Karjalaise kuues stuudioalbum „Sinulle, Sofia“, mis oli samuti edukas, olles Soome plaadimüügitabelis 17 nädalat. Plaadi edukas singel on „Stindebinde“. Mitmed muusikakriitikud tõdesid, et sellel plaadil oli J. Karjalaisel Soome muusikaajaloo parim taustaansambel.

 

Ja nüüd, uus album „Sä kuljetat mua“, mis ilmus 19. oktoobril 2018. See on mehe 7 stuudioalbum, mille produtsendiks on Janne Haavisto, kes mängis aastaid tagasi trumme ansamblis J. Karjalainen ja Mustat Lasit! No ja sama mees ehk produtsent mängib trumme ja löökriistu ka sellel albumil. Kitarre mängib ka Mikko Lankinen, basskitarri Tom Nyman ja klahvpille Pekka Gröhn.

Soome muusikakariitiikud on tõdenud, et uus album jätkab J. Karjalaise eelmiste plaatide eduretsepti, kuid plaat on veidi tumedam ja müstilisem kui eelmine album „Sinulle, Sofia“. Soome rokkmuusikalehes „Soundi“ tõdes Hannu Linkola, et uus album on „lihtsuse kunst, milles häälet ja sõnad teenivad midagi suuremat“.

Uue albumi kaanel on 60 aasta tagune aatomikiirendi, mis viitab millelgi nostalgilisele ja müstilisele. Tundub, et muusikaline reis viib meid teaduse ammustesse aegadesse ja meelte sügavamatesse soppidesse. J. Karjalainen on müstik, kes juhib kuulaja kahtlasele teele ja maailmadesse, mille olemasolust pole kuulajal olnud aimugi. No kuulake kasvõi plaadi nimilugu „Sä kuljetat mua“ – J. Karjalainen tõdeb, et keegi tema peas juhib/suunab teda, läbi öise linna, mööda külmi tänavaid, lennuväljast ja surnuaiast ja banaaniistandusest mööda, et jõuda kaunile rannale. Kas see toimub nüüd laulja peas või reaalsuses? Mine võta kinni. Lihtne lugu, kuid väga hea lugu.

 

J. Karjalainen laulab ka naljakast naisest, kes tantsib rannas ja tema kaelas on hülge selgroolülidest tehtud luulei („Luulei“). Huvitav, kas see on sama rand, kuhu laulja meid esimeses laulus „Sä kuljetat mua“ viis? Midagi toimub, kuid oleks justkui nii pime, et ei saa täpselt aru. Üsnagi filmilik lugu, mida rõhutab ka vaheosa, mis on räägitud üsnagi kosmilise (jumaliku?) häälega.

Sarnast filmilikkust on tunda läbi plaadi. „Gunpowder cha cha“ on nimetatud lausa (väljamõeldud) „Surm riietub kimonossa“-filmi tunnusmeloodiaks. J. Karjalainen näitab selles loos ennast täiesti uuest küljest. Mõnusalt hõljuv lugu, cha-chad on samuti tunda.

Laulu „Vieraita muistoja“ alguses kõlavad suupill ja kitarr tuletavad meelde 1994. aastal ilmunud albumi „Villejä lupiineja“ laulu „Mä tahdon olla lähellä sinua“.

Laul „Rosetta“ on lihtne lugu, kuid räägib tõsisel teemal – paarisuhtevägivallast.

Rahulik ja mõnus lugu suveöö ootusest on „Tule kesäyö“ (J. Karjalainen on alati väga häid ja ilusaid laulusõnu kirjutanud, see lugu on sellest suurepärane näide nagu ka suupill, mida selles loos kuulda saame).

Samasugune rahulik ja mõnus lugu on ka „Tummansininen seuralainen“, milles J. Karjalainen laulab tumesinisest ööst ja kahest kulgejast. Laul, milles laulja kinnitab, et mured mööduvad ruttu, kuigi tüdruk, keda oodati, ei tulnudki. Kui laulus „Tule kesäyö“ sai kuulda head suupilli soolot, siis selles loos kuuleme head kitarrisoolot.

 

„Terve, Sirkka Lautamies“. Laulab sada aastat vanadel teemadel, rääkides kellestki Sirkka Lauatamiehest, kes korjas lilli 1925. aastal, kuid juttu on ka vanast graniidikaevandusest, kust viidi graniiti Peterburi Iisaku katederaali ehitamiseks. Lilled ja graniit!? Igal juhul on laulus sellist lahedat reggae-hingamist. Ai, kui hea see lugu on! Väga vahvate saundidega, ja rütmidega. Lihtne ja ai kui ilus!

Veidi reggae’likku ja soulilikku hingamist on tunda ka plaadi eelviimases laulus „Ilmassa pieni sydän“, refrään on selline, mida pärast esimest kuulamist suudad kohe ka kaasa laulda. Järelikult ju hitilugu, milles härra Karjalainen pole ka suupilli unustanud ja see annab igati mõnusa ja kerge tunde laulule juurde.

Plaadi lõpulugu on „Neuvo van Han“, mis on igati rokilik, justkui oleks Hurriganes lavale lastud. Lugu jutustab meile loo ühest veidi hullust ja vanast teadlasest, kes oli suutnud muuta vee kullaks! Ägeda minekuga klaverisoolo mängib selles loos Pekka Gröhn.

 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et J. Karjalaise uus album on täpselt sama hea (väga hea), kui mehe eelmised albumid. Mulle meeldib tema lihtsus, oskus kirjutada põnevaid ja lihtsaid meloodiaid ning lugusid, ja see, kuidas ta loob sõnu, mis annavad kuulajale edasi igasugu põnevaid paiku, meeleolusi ja tundeid. Jätkuvalt üks minu lemmikutest!

 

Kuula ise ka:

 

https://lnk.to/jkarjalainen_sakuljetatmua

J. Karjalainen "Tule kesäyö"


Gareth Moore „Nuputamismängud nutikatele lastele“

(Pegasus)

 

Selles raamatus on enam kui 100 nuputamismängu sinu kõikvõimsa aju igapäevaseks arendamiseks. Siin on lahendamiseks sudokuid,labürinte, sõnaredeleid, laevade pommitamist, miiniotsimist ja mälutreeninguid.

Pane oma aju võimsus proovile!

 

„Nuputamismängud nutikatele lastele“ kannab ka alapealkirja „Enam kui 100 mõistatust sinu aju arendamiseks“, selle on koostanud dr Gareth Moore ja illustreerinud Chris Dickason. Raamat on tõepoolest väga põnev ja huvitav ning siin on väga-väga palju põnevaid nuputamismänge. Usun, et pimedateks talveõhtuteks leiab noor lugeja siit palju huvitavat.

Sissejuhatusest saad teada, et selles raamatus on enam kui 100 peamurdmismängu sinu aju iga osa testimiseks. Igat mängu võib lahendada ka eraldi, kuid raamatus muutuvad ülesanded järjest keerulisemateks, mistõttu sa võiksid alustada algusest ning liikuda läbi raamatu kuni võiduka lõpuni. Ja veel – iga lehekülje ülaserva on jäetud ruumi, et saaksid kirja panna, kui palju aega sul iga mängu lõpetamiseks kulus. Tee julgesti raamatusse ka oma märkmeid – see võib osutuda kasulikuks taktikaks, mis aitab sul jälgida oma mõttekäike ülesannete lahendamisel. Raamatu lõpus on ka mõned tühjad leheküljed, mida võid samuti lahenduste otsimisel kasutada.

Enne iga ülesande kallale asumist loe leheküljel olevaid lihtsaid juhiseid. Kui hätta satud, vaata juhised uuesti üle, sest alati on võimalus, et midagi jäi kahe silma vahele. Lisaks soovitatakse kasutada harilikku pliiatsit, sest nii saab valed lahendused maha kustutada ja uuesti proovida.

No ja seda ka, et kui lugeja ikka väga jänni jääb, siis on raamatu lõpus olemas ka vastused. Viska pilk peale ja proovi seejärel jällegi ise õige lahenduseni jõuda.

 

Mulle tundub, et meid ootab ees üks igati põnev nuputamis-teekond.

 

Raamatu alguses on vaja läbida labürint, tõmmata üksainus joon, et läbida kõiki valgeid ruute, seejärel tuleb teha numbriahel, lahendada üsna pisike sudoku, edasi tuleb juba liita, lahutada, korrutada ja jagada, järgmisena tuleb lahendada üks põnev numbritabeli ülesanne, kuid saad veidi „mängida“ ka doominot, kas suudad kokku lugeda pildil oleva ehitise kuubid. Ja see on ju alles algus – siin nuputamismänge, milles tuleb kokku lugeda pildil olevad tähed, ringid ja kolmnurgad, kui palju ristkülikuid ühel lehel oleval hiiglaslikus ristkülikus on, siin on numbripüramiide, saad panna sõnu tähestikulisse järjekorda, kui palju suudad meeles hoida esemeid ja kokku lugeda, millised esemed järgmisel leheküljel puuduvad, saad moodustada tähtedest sõnu, liigutada pildil olevaid tikke, et tehe õigeks muuta, saad otsida puuduvaid vokaale, kas leiad pildil olevale võtmele jäljendi jne jne.

 

Ja tegelikult ongi ju nii, et ülesanded lähevad järjest raskemaks ja raskemaks. Mul endalgi läks asi üsna keeruliseks juba kusagil 70nda, 75nda ülesande kohal, mis siis veel viimasest 25 ülesandest rääkida.

 

Kuid ma usun, et nutikas noor lugeja saab nende ülesannetega ilusasti hakkama ja saab sedasi ka oma aju treenida ning arendada.

Igal juhul väga vahva ja vajalik raamat neile, kes viitsivad nuputamismänge mängida ja tõepoolest ka ennast ning oma aju arendada.

 


„80’s Symphonic“

(Warner Music)

 

Mis juhtub siis, kui võtta 80ndate aastate kuulsad popi- ja rokihitid, lisada neile 50-liikmeline sümfooniaorkester? No tulemus võib vist olla üsna põnev! Ja seda see tõepoolest on, millest annab tunnistust uus kogumikplaat „80’s Symphonic“.

Plaadil on 15 lugu, mis 80ndatel aastatel paljudes muusikasõprade hinge helisema panid, kuid nüüd on vanadele meloodiatele juurde lisatud suur sümfooniaorkester (sellel plaadil London Studio Orchestra) ja kokku kõlab see vägagi suursuguselt.

 

Plaadi produtsent ja arranzeerija Andy Wright (tema on varem koostööd teinud Simple Mindsi, Eurythmicsi, Simply Redi, Jeff Becki, Massive Attacki jpt) kinnitab, et plaadile pääsenud lood on saanud loa lugude algupärastelt esitajatelt või nende sugulastelt (nt David Bowie „Let’s Dance“, kusjuures selle loo proudtsendiks on legendaarne Nile Rodgers, kes aitas ka sellele albumile sümfoonilise versiooni toote, ja tegelikult kõlab see plaadi avaloona oi-oi kui hästi, jumalikud keelpillid, puhkpillid!).

Nii võibki öelda, et tegemist on vanade lugude uute lindistustega, kuigi on kasutatud ka vanu lindistusi, algupärast laulu. Orkestri seaded on teinud Sam Swallow, kes ka seda suurt orkestrit juhatab.

 

Laule, mida me sellel plaadil kuuleme on kokku müüdud singlitena maailma üles 20 miljoni eksemplari ja need on juhtinud singlimüügitabeleid üle 20 riigis! Seega on tegemist tõelise 80ndate aastate kullafondiga.

 

Nii kuuleb lisaks David Bowie esitatud avaloole „Let’s Dance“ Norra supertrio A-Ha megahitti „Take On Me“ ja uskuge mind see kõlab suure orkestri esituses jutskui mõni James Bondi filmi tunnusmeloodia, kuigi ei maksa unustada, et üks A-Ha lugudest ongi ju selle filmisarja tunnuseks olnud.

Kuid siin on veel Simple Mindsi „Alive and Kicking“, Ultravoxi „Vienna“, Echo & The Bunnymeni „The Killing Moon“. Väga põnev on kuulata uues kuues Bronski Beati megahitti „Smalltown Boy“! Ka Howard Jonesi „What Is Love?“ on suure orkestriga igati põnev kuulamine.

 

Kuid see pole ju veel kõik, nii kõlavad plaadil veel Tina Turneri „What’s Love Got To Do With It“, Simply Redi „Holding Back The Years“, Chris Rea „Josephine“ (sellises suures seades kõlab „Josephine“ hoopis nagu teine lugu) ja Chicago „Hard Habit To Break“ (Chicago võimas ballaad kõlab orkestratsioonis veelgi võimsamalt). Plaadil kuuleme ka Roxette’i „It Must Have Been Love“, Foreigneri „I Want To Know What Love Is“ (see on selle plaadi üks võimsamaid seadeid ja esitusi päris kindlasti), The Cars’i „Drive“ (kindlasti üks minu lemmikuid sellel plaadil) ja plaadi lõpulugu Pretendersi „2000 Miles“.

 

Järgmise aasta maikuus võivad vähemalt britid näha ka uhket kontsertturneed „80’s Symphonic Live“, kus saab näha algupäraseid videoid ning loomulikult ka suurt sümfooniaorkestrit. Uhke värke saab see kindlasti olema!

 

Kuula ise ka:

https://va.lnk.to/80sSymphonic

 

 

The Cars "Drive" (Symphonic Version)


Kristjan Arunurm, Kairi Arunurm „Nagu esimene ingel“

(Ühinenud Ajakirjad)

 

„Nagu esimene ingel“ on jõulujutt, milles leidub nii lumehangesid, laste salasoove ja priskeid punakõhulisi leevikesi kui ka seiklust, nõidust ja jõuluimet. Loo peategelane on suurte kõrvadega Vana Päkapikk, kellele Must Haldjas on peale pannud hirmsa needuse – keskööl muutub ta lennuvõimetuks rongaks. Needusest vabanemiseks peab päkapikk õpetama kedagi tegema midagi, mida ta ise teha ei oska. Kuid tema kodu asub sügaval metsa sees, kus külalisi tihti ei käi. Siis aga saabuvad jõulud…

 

„Armas lugeja! Siin raamatus on lugu, mis alguses valmis jutustusena. Ja jäi sahtlisse. Alles aastaid hiljem tekkis mõte selle põhjal ka näidend kirjutada. 2013. aasta talvel lavastaski Jaan Urvet Kärdla Nukuteatri näitlejate ja Mart Aia vahvate nukkudega Hiiumaal Soera talumuuseumi rehetoas näitemängu „Nagu esimene ingel“, mis sai väikeste teatrikülastajate sooja vastuvõtu osaliseks.

Sellest innustust saanuna kirjutasin loole järje ja Tallinnas Salme Teatris nägi ilmavalgust lavatükk „Kuhu kadus unejonniliiv?“ Raamatus toodud näidendid on ehk tõukeks nii mõnegi kooli, lasteaia või kultuurimaja näiteringi jõuluetteaste loomisel – olgu nuku- või draamatükina. Tükke on siin kaks, aga et peategelased on samad, võivad lavastajad ja näitetrupid need soovi korral ka üheks lavastuseks vormida.

 

Imedesse uskumist!“

Kristjan Arunurm

 

Kui Sulle meeldivad muinasjutud, ja kui Sulle meeldivad jõulud ning jõuluimed, siis see on Sulle igati vahva lugemine. Minu arust on muinasjutud sobilikud nii lastele kui ka täiskasvanutele, mis kehtib kindlasti ka Kristjani raamatu kohta. Ütlen tõepoolest lihtsalt Kristjan, sest mul on väga hea meel rääkida raamatust, mille on kirjutanud minu hea töökaaslane.

Vahva on seegi, et raamatus on üks jutt ehk jõulujutt ning samast jõulujutust on näidend, ja sellele näidendile on omakorda järg. Näidendit on võib-olla veidi keerulisem lugeda kui tavalist juttu, kuid uskuge mind, kui saate asja käppa, siis on näidendi lugemine igati vahva ja mõnus ning kaasahaarav.

 

Lugu räägib meile Vanast Päkapikust, kes igal keskööl rongaks moondus. Öösel ei karda ronk midagi, sest on ju ta pimeduse valitseja, kuna päkapikuna ta pimedust pelgas. Ah jaa, seda ka, et Vanale Päkapikule oli selle ronga-needuse peale pannud Must Haldjas, kuna Vana Päkapikk oli ühe lapse peale vihastunud, kuigi mulle tundub, et üsnagi õige asja peale oli ta vihastunud.

Lugeja saab teada, et needusest vabanemiseks peab Vana Päkapikk peab õpetama kellelegi seda, mida ta ise teha ei oska. Kuid, mis asi see olla võiks!? Vana Päkapikk mõtlebki selle lõpuks välja – see on lendamine, kuid keda lendama õpetada?

Vanal Päkapikul tuleb kaval mõte, et talle saaks olla abiks 10-aastane Markus, kes on juba tükk aega unistanud saada jõulukingiks suurt kastiautot, kuid Vana Päkapikk tahaks talle kinkida hoopis esimese ingli tiivad, mille abil saaks Markus lendama õppida ja Vana Päkapikk saaks needuse üle võidu!

 

Kui kätte jõuab jõuluõhtu, siis selgub, et jõulukinkide seas on küll suur ja uhke kastiauto, kuid see on mõeldud hoopis Markuse nooremale vennale. Loomulikult on Markus solvunud, kes poleks, isegi mina oleksin, mistõttu Markus võtab oma riided ja läheb kodust minema! Markus kohtub metsas Vana Päkapikuga ja jääb tema juurde üsna pikaks ajaks, kuni järgmise talveni. Vana Päkapikk tõdeb, et kõik head inimesed saavad päkapikuks, nii võib juhtuda ka Markusega, kuid poiss võiks õppida hoopis lendama. Kui Vana Päkapikk on õpetanud kellegi lendama, vabaneb ta nõidusest ja Markus on nõus Vana Päkapikku aitama.

 

Markus õpib lendama, sest ta tahaks ju ka koju saada, kust on juba aasta aega eemal olnud.

Sellist muinasjutulist lugu jutustavad meile raamatus olev jõulujutt ning esimene näidend.

 

Teine näidend on “Kuhu kadus unejonniliiv”, mis on järg näidendile “Nagu esimene ingel” ja see viib meid juba järgmistesse jõuludesse. Ka siin toimetavad Vana Päkapikk, Must Haldjas ja Markus, kuid uue tegelasena on mängus ka Kakspäkapikk. Ka Kakspäkapikk on saanud suure jamaga hakkama – tema on söönud ära Markuse pandud linnumajast leevikeste toidu ehk seemned, kusjuures ta on teinud seda korduvalt! Kakspäkapikk kinnitab, et need olid väga head seemned, kuid nüüd ei käi leevikesed enam Markuse akna taga ja Markuse jõlurõõm on rikitud. Ja selline asi ei kõlba mitte kuhugile.

 

Kuid, uus needus langeb jällegi Vanale Päkapikule, sest siinsete metsade päkapikkude pealik kannab vastutust kõikide teiste päkapikkude eest, ka Kakspäkapiku eest! Nüüd hakkab Vana Päkapikk keskööl jällegi rongaks moonduma, ja et sellest needusest vabaneda, peab Kakspäkapikk üles otsima Markuse ja tema käes olevad esimese ingli tiivad. Seejärel tuleb tal Vana Päpapiku abiga õppima ka ise lendama ja tal tuleb viia Musta Haldja salasaadetis Unemaale Une-Mati kätte.

 

Kas see on liigagi keeruline ülesanne, kas see õnnestub? Sellest saadki lugeda selle raamatu teisest näidendist.

 

Ja mis saadetis see ikkagi on, mis tuleb Une-Matti juurde viia?

Mis asi on unejonniliiv?

Mis asi on sulgurtõuk?

Mida peavad lapsed tegema, et neile ei satuks silma Musta Haldja unejonniliiva?

Mida peab Kakspäkapikk edaspidi vältima?

 

Nendele küsimustele saadd vastuse kui selle vahva muinasjuturaamatu läbi loed. Igal juhul on Kristjan Arunurme ja Kairi Arunurme jõululugu ning jõulunäidendid igati vahva ettevõtmine. Ka mulle on jõulud ja jõuluimed ning muinasjutud alati meeldinud, mistõttu saan nendest lugudest igati hästi ka aru. Eks ole meile kõigile ju jõuluimesed ja muinasjutte vaja.

 

Ah jaa, kui tahate sel aastal veel teatrisse minna, siis minge Salme Kultuurikeskusesse 28. detsembril, kus saate vaadata justnimelt etendust “Kuhu kadus unejonniliiv”.


Reeli Reinaus „Vanalinna detektiivid: Verega kirjutatud kirjad“

(Tänapäev)

 

Rebeka ja Gregor pole üksteist mõnda aega näinud, kui äkitselt saabub salapäraselt naiselt ümbrik paberite ja kahe võtmega – see kõik tähendab, et tuleb hakata lahendama uut mõistatust. Tallinna vanalinnas liikudes otsitakse kummitusi, kuuldakse vanu legende ja kohtutakse inimestega, kellel on sellest kõigest oma arusaam. Reeli Reinaus (snd 1977) on kirjutanud üle kahekümne raamatu lastele ja noortele. „Verega kirjutatud kirjad“ on järg raamatule „Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid“.

 

Rebeka ja Gregori põnevad seiklused Tallinna vanalinnas jätkuvad. See on hiiglama vahva, sest on ju meil üsna palju ilmunud välismaiste autorite põnevaid lastelugusid, mis ongi ju lausa raamatusarjad, mistõttu on tore, et nüüd on meil ka meie enda autori raamatusari, mis saanud teise osa. Ma loodan, et neid tuleb veel ja veel, sest Rebeka ja Gregori lood on põnevad, kuid ühtlasi saab siit ka igasugu põnevat infot, õpime tundma vanalinna ja väiksed detektiivid on ju tegelikult hiiglama julged ja nutikad.

Ma usun, et nutikas oleks see, kui Sul oleks läbi loetud ka selle sarja esimene raamat “Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid”, siis oleks Sul lihtsam aru saada, kes on kes, kuid võid alustada ka sellest raamatust, usun, et hullu pole sellest midagi.

 

Teise osa sündmused algavd jaanuari keskpaigas, kui Rebeka ja Gregori tuttav Lota jalutab mööda Laia tänavat. Lotal on käsil üsnagi kummaline katse, ta püüab külmas talveilmas hakkama saada ilma kinnasteta, et vaadata, kui kaua tema sõrmed külmas vastu peavad. Seejärel suundub ta esimesse kohvikusse, läheb tualettruumi, keerab kuumaveekraani jooksma ja paneb külmast punetavad ja peaaegu tundmatuks muutuvad käed voolava vee alla. Alguses pole hullu midagi, kuid seejärel hakkab sõrmedel valus. Ma usun, et kes on seda ka ise proovinud, siis teab, kui valus selline “katse” võib olla. Veidi hiljem seletab ta ühele keskealisele naisele, kes on tualetti tulnud, et ta tahtis kindlaks teha, kui kaugelt mardid ikkagi tulid. Lota selgitab, et mardid ju ütlevad, et nende küüned külmetavad ja varbad valutavad, seetõttu tahtis ta aega võtta, kui kaua läheb, et küüned külmetama hakkaksid. Ja Lota küüned hakkasid ju üsna kiiresti külmetama. Seetõttu on Lota kindel, et mardid ei tulnudki väga kaugelt maalt, nad lihtsalt valetasid, et tuppa sooja saada. Üsna nutikas vastus, kas pole.

 

Kohvikust lahkudes põrkab ta tänaval kolmeliikmelise grupi inimestega, kaks neist tunduvad olevat välismaalased, kolmas tundub olevat maakler, kes üritab neile vanalinna korterit müütada. Lota näeb, kuidas maakler osutab ühele majale, kuhu nad ka kolmekesti sisenevad, kuid maakler ütleb ka huvitava lause, mis Lotas imestust tekitab: “Uskuge mind, ta on heatahtlik.” Kas jut käib salapärasest naabrist või hoopis vaimust? Meenutades selle sarja esimest raamatut, vüib uskuda, et jut käib just vaimust!

Põnev ja isegi veidi humoorikas algus igal juhul.

 

Seejärel oleme juba Gregori toas, kus poiss tegeleb kätekõverustega. Teda tuleb segama õde Greta, kes on Gregorist oluliselt noorem. Greta segab Gregori trenni ja lisaks leiab ta poisi lauasahtlist ühe salapärase võtme, millest eelmises osas juttu oli. Selle võtme oli Gregorile ja Rebekale andnud Raekoja platsis üks salapärane naine, keda nad hakkasid Huldraks kutsuma. Gregor oli selle võtme juba unustanud, ja ka Rebekat polnud ta juba mitu nädalat näinud, sest meie loo peategelased õpivad erinevates koolides. Nüüd tahab Greta teada, millise ukse võti see võiks olla, kuid tegelikult ei tea seda ju ka Gregor ise. Ainus, mis Gregorile meenub on see, et ta peaks panema oma toale luku, siis ei pääseks õde teda segama.

Edasi oleme juba Rebeka juures. Talle on külla tulnud parim sõbranna ja klassiõde Luisa. Koos küpsetatakse juustupulki. Rebeka on mõtlik, mida märkab ka sõbranna, kuid Rebeka mõtleb olnud sündmuste peale – ta mõtleb imeliku naise peale, kes talle ja Gregorile anonüümse kirja saatis ning pärast südaöösel Raekoja platsile kohtuma kutsus, ta mõtleb kummituste peale, kellega esimeses raamatus kohtuti, ta mõtleb mustpea Balthazari peale, ta mõtleb selle peale, et on olemas ka teine maailm, mis eksisteerib nende omega kõrvuti. Maailm, kus elavad hinged, kes on peaaegu nagu inimesed, kuigi ometi on nad samal ajal varjud, kes ainult riivavad veel kergelt seda maailma, kus nad kunagi elasid. Samal õhtul, siis kui Luisa oli juba ammu lahkunud, helises Rebeka kodus lauatelefon.

 

Seejärel oleme jällegi Gregori juures. Külla on tulnud Rebeka, sest meie detektiivid on saanud uue ülesande. Õhtuse telefonikõne tegijaks oli Rebekale tuttav naisehääl, kes ütles, et neid ootab uus ülesanne ning detailne juhend on kokkulepitud kohas.

Nüüd on nende käes pruun mulliümbrik. Ümbrikust tulid välja mõned paberid ja kaks võtit. Paberid kujutasid endast korterite plane, kuhu nende võtmetega ilmselt sisse pääseb. Üks neist korteritest asus Vene tänaval ja teine Laial tänaval. Mõlema plaani juures oli veel lisaks foto sellest majast, kus korter asus, korterinumber ja kellaajad. Ümbrikus on veel üks kirjake, millel kirjas nende ülesanne: “Tehke kindlaks, kas nendes korterites kummitab.” Gregor ja Rebeka otsustavad hakata asja uurima.

 

Selline põnev sissejuhatus meie seekordsetesse põnevatesse sündmustesse. Ma ei taha Sulle neid põnevaid sündmusi siinkohal ära rääkida, sest sel juhul ei viitsiks Sa ju ise lugeda. Igal juhul hakkavad Gregor ja Rebeka asja uurima, seekord peavad nad asjadesse ja sündmustesse kaasama ka Lote, kellel on juba ammu kahtlus, et Rebeka suudab suhelda vaimude/kummitustega.

Ka seekordses osas suhtleb Rebeka vaimuga/kummitusega, kes on üks noor ja õnnetu neiu. Lugeja saab teada, mis lugu on sellel noorel neiul rääkida, ja kinnitan, et see on põnev ja üsnagi õnnetu, kus on mängus lausa verega kirjutatud kirjad, mis viivad meid aastasadade taha.

Kas toosama noor kummituslik neiu kummitab ka vanalinna korterites? Või siiski mitte ja see on lihtsalt kokkusattumus? Mis mängu mängib eespool mainitud maakler, kes üritab müüa inimestele kalli raha eest “kummitavaid” kortereid vanalinnas ja mis juhtub siis, kui maakler “kummitusega” päriselt kokku puutub? Või kas see ikka on kummitus?

 

Ka seekordses vanalinna detektiivide loos saame kuulda põnevaid lugusid vanalinnast, mida jutustab ka Lota vanaisa, ka selles osas löövad kaasa Gregori sõbrad Markus ja Kaspar, kusjuures selles raamatus tuleb neil kasutada ka kavalat maskeeringut! Ja igasugu muid kavalusi, et tõde teada saada – kas kummitab või ei kummita või siiski, mine tea…

 

Pole midagi öelda, ka teine raamat on igati põnev ja kaasahaarav lugemine. On põnevust, on ajalugu, on ka piisavalt huumorit ning igati lahedad ning nutikad peategelased, mida veel siis tahta!

 


Kenneth Grahame „Tuulesahin pajudes“

(Varrak)

 

Lastekirjanduse klassikasse kuuluvas Kenneth Grahame’i raamatus „Tuul puhub pajuokstes” ootavad ees võrratud ja isevärki seiklused, mis viivad lugeja imelise looduse rüppe ja heidavad pilgu metsaasukate põnevatele seiklustele. Teose sündmused arenevad ühe jõe kaldal ja seda ümbritsevatel niitudel, kus kõigil raamatu tegelastel – Mutil, Vesirotil, Kärnkonnal, Mägral jt – on igal ühel ajada oma asi. Nad kutsuvad lugeja endaga uitama, sõpru leidma, üksteist aitama ja lõbutsema. Kuid alatihti satuvad nad mingitesse sekeldustesse, täpselt nagu inimesedki. Raamatu autor ongi kõigile tegelastele omistanud inimeste parimad omadused, mis aitavad nad üle kõigist takistustest.

Nendes lugudes on peidus tõeline võlumaailm, millele lisavad omakorda värvi Ernest H. Shepardi imelised pildid.

 

Kenneth Grahame’i kirjutatud „Tuulesahin pajudes“ on üks kõigi aegade armastatumaid lasteraamatuid, võiks öelda, et omamoodi ajatu lugu. Vesiroti, muti, mägra ja konna seiklused inglise maakohas on olnud populaarsed juba mitmeid põlvkondi. Ilmus ju raamat esimest korda juba 1908. aastal. Tegelikult on ju raamatukaante vahele pandud unejutud, mida raamatu autor oma pojale jutustas, kuid igal juhul on tore, et Kenneth Grahame seda tegi. Raamatu lõpus saata autorist ka veidi pikemalt lugeda.

 

Eesti keeles on raamat ka varem ilmunud (1995. ja 2001. aastal pealkirja all „Pajud tuules“ ja 2002. aastal pealkirja all „Tuul pajuokstes“ (see on nn ümberjutustus)). Kirjastuse Varrak „Tuulesahin pajudes“ on ühtlasi ka uus tõlge ja selle suurepärase tõlke on teinud Linda Tinnu Targo.

 

Brittide jaoks on raamat olnud väga oluline juba aastakümneid, millest annab tunnistust ka see, et raamatu põhjal on tehtud mitmeid nuku-, multi- ja mängufilme. Mina oma lapsepõlvest mäletan nukufilmi (telesarja, mida näidati ka Soome televisioonis), mis valmis 1983. aastal. Seal andsid hääle peategelastele suurepärased briti näitlejad Richard Pearson, Ian Carmichael, David Jason ja sir Michael Hordern.

Kuid varasemast on meenutada multifilmi aastast 1949 (hääle on andnud loo jutustajale Basil Rathborne), 1987. aastal jällegi multifilm (hääled Charles Nelson Teddy, Roddy McDowall, Jose Ferrer jt), 1995. aastal samuti multifilm, milles jällegi briti staarid on oma häält laenanud – Michael Palin, Michael Gambon, Rik Mayall jpt.

Mängufilmidest on meenutada 1996. aastal Monty Pythoni staari Terry Jones’i lavastatud „Mr. Toad’s Wild Ride“, milles mängisid Steve Coogan (Mutt), Eric Idle (Rott), Terry Jones (Konn), Nicol Williamson (Mäger) ja ka John Cleese, Stephen Fry, Michael Palin jt Näib, et Monty Pythoni staarid lõid kõik selles filmis kaasa, mis on ju igati uhke.

Väga vahva filmiversioon valmis ka aastal 2006. Ka siin on peaosades ridamisi väga andekaid näitlejaid: Matt Lucas (Konn, näitleja tuntud komöödisarjast „Little Britain“), Mark Gatiss (Rott, näitleja, kes eesti publikule tuttav telesarjast „Sherlock“, kus ta kehastas Mycroft Holmes’i), Lee Ingleby (Mutt, näitleja, keda krimisarjade sõbrad teavad seriaalist „Inspektor Gently“) ja legendaarne Bob Hoskins (Mäger, selle mehe filmirolle nimetades võiks kirjutada terve loo, kuid meenutagem: „The Long Good Friday“ (1980), „The Cotton Club“ (1984), „Mona Lisa“ (1986), „Who Framed Roher Rabbit“ (1988), „Hook“ (1991), „Nixon“ (1995) jpt).

Kõik eelpool mainitud nimed räägivad iseenda eest.

Lisaks veel 1993. aastal ilmunud videomäng ja praegu on teada, et britid teevad juba uut multifilmi, mis peaks jõudma teleekraanile sarjana juba 2019. aastal.

 

Raamatu peategelased on Vesirott, raamatus ka lihtsalt Rott, Mutt, Mäger ja Konn (paljudes tõlgetes ka Kärnkonn). Tegevus toimub 20. sajandi alguses Inglismaal. Võiks ju öelda, et raamat jutustab jõe ääres elavatest loomadest, kes käituvad nagu inimesed: nad kasutavad riideid, elavad majades, joovad teed, söövad peekonit, sinki ja mune ning isegi kihutavad autodega (vähemalt üks neist – Konn).

Tegelastest on Rott igati rahulik ja tasakaalukas ning abivalmis, Mäger veidi karm ja ka väga tark, Mutt veidi tagasihoidlik, alalhoidlik ja närviline, Konn üliagar ning üsnagi enesekeskne uhkustaja, kes ei suuda jätta uhkustamist isegi siis, kui ta hädas on. Kõik neli on kokku üks igati vahva ja sümpaatne seltskond, kes tegelikult loo arenedes ka igati kokku hoiab ja üksteisele abiks on.

 

Raamat saab alguse sellest, et Mutt toimetab oma kodus, ta teeb kevadpuhastust, kuid kes ikka koristada tahab kui õues on tunda kevade lõhna. „Üleval õhus ja maa all, kõikjal ümberringi liikus kevad ning tungis oma jumaliku rahutuse ja igatsusega isegi Muti pimedasse madalasse majakesse.“

Mutt lööb käega, ja saadab kevadpuhastuse kuu peale ning tormab majast välja, maldamata kuubegi selga tõmmata.

Hetk hiljem on mutt päikesevalguses ning veerleb avaral aasal sooja rohu sees. Loomulikult on see palju parem kui kevakoristus ja lupjamine. Mutile tundub kõik liiga hea, et olla tõsi, Ta uitab aasadel, piki põõsastarasid ja läbi salude, näeb kõikjal linde pesi punumas, õied puhkevad ning puud on lehtimas. Ümberringi on aina rõõm ja edenemine ja agar tegevus. Selles loos on palju kauneid ja ilusaid looduskirjelduisi, mida autor edasi annab jutskui kasutades pintslit, millega ta vahvaid pilte loob.

Lõpuks jõuab mutt jõe kaldale. Nüüd leiab mutt, et tema õnn on täielik, sest mitte iialgi varem polnud ta veel näinud jõge.

Mutt kohtub Vesirotiga, kes elab jõe ääres. Vesirott sõidutab Muti teisele kaldale, oma koju. Mutt on nüüd veelgi õnnelikum, sest ta pole mitte kunagi paadiga saanud sõita. Vesirott teeb ettepaneku minna üheskoos pärijõge sõitma, nii saaksid nad endale ühe hea matkapäeva. Loomulikult on Mutt selle ettepanekuga päri, kusjuures Rott võtab kaasa ka uhke einekorvi, milles on külm kana, külm keel, külm sink, biifsteek, hapukurgid, salat, prantssaiad, pajapraad, ingveriõlu, limonaad, mullivesi jpm. Vägagi inimlik, kas pole.

Kaugemal paistab metsamüür, mille kohta Mutt Vesirotilt infot küsib. Selgub, et see on Metsikmets, kus jõekaldalased suurt ei käi. Seal on oravad, küülikud ja Mäger, kes elab kõige sügavamas padrikus. Vesirott kinnitab, et vana hea Mägraga keegi tüli ei nori, kuigi Metsikmetsas elavad ka nirgid, kärbid, rebased, kes mõnikord kukuvad möllama. Võin ennatlikult öelda, et seda möllu me selles raamatus veel näeme.

Samal matkapäeval kohtuvad Mutt ja Rott ka Saarmaga, isegi Mäkra on näha, kuid tema nende juurde ei tule, sest Mägrale seltskond ei meeldi. Nad kohtuvad ka Konnaga, kes meeletu kiirusega sõuab oma uhiuues süstas. Ka Mutt tahab sõudmist proovida, kuid see lõpeb pisukese õnnetusega – Vesiroti paat läheb ümber.

Teel koju tagasi teeb Vesirott Mutile ettepaneku, et too võiks ju veidi aega hoopis tema kodus elada. Ta õpetaks Mutile sõudmist ja ujumist. Mutt on sellega loomulikult nõus.

 

Kevadest liigume suvesse. On ilus suvehommik. Mutt uurib, kas Rott ei tahaks teda viia külla isand Konnale. Mutt on temast väga palju kuulnud ja sooviks temaga tuttavaks saada. Rott kinnitab, et Konn on lahke ja südamlik, mitte just väga tark ja on võimalik, et ta on upsakas ja hoopleja.

Nii sõidetakse paadiga Konnamõisa, mis on tõepoolest imekena eluase. Mutt kiidab Konna sõudmisoskust, kuid Konn tõdeb, et teda on vallanud nüüd uus kirg – rännukirg. Ta tutvustab oma uhiuut vankermajakest. See vankermajake on täiuslik vabale rännurajale. Konn kutsubki Mutti ja Vesirotti rändama, ja seda juba samal päeval, samal pärastlõunal. Esialgu on Rott ja Mutt vastu, kuid Konn suudab nad siiski kaasa tulema.

Nüüd on vaja kinni püüda koplis vana hall hobune, sest keegi peab ju ka vankrit vedama. Esimene päev on ränduritele igati vahva, kuid juba teisel päeval saab rändamine ootamatu lõpu, sest nende teele tuleb auto, mistõttu vana hobune perutama hakkab ja vankri teeäärsesse kraavi lükkab/tagurdab. Reisiseltskond on vapustatud, Konn on tulivihane, kuid üsna ruttu saab lugejale selgeks, et Konnale on jätnud möödunud auto unustamatu mulje, ja kui on haaranud uus narrus, uus kirg, siis ta peab selle ka saame. Nii ta linnast endale auto ka tellib, kuid uskuge mind sellest autost veel kõik jamad alguse saavad.

 

Ma ei taha Sulle kõiki selle raamatu sündmusi ära rääkida, sest siis jääb Sul avastamisrõõm väiksemaks, kuid igal juhul käime ära Metsikmetsas, sest Mutt tahab Mägraga kangesti tuttavaks saada. Mutt läheb üksinda Metsikmetsa, kus ta ära eksib ja Rott peab teda otsima minema. Kuna kätte on jõudnud hilissügis, siis jäävad Mutt ja Rott lume kätte, kuid õnneks siiski jõuavad Mägra majani. Mäger võtab neid lahkesti vastu, pakub süüa ja juua ja ulualust. Jutuks tuleb ka Konn, kes on teinud mitmeid autoavariisid, olnud kolm korda haigemajas, maksnud lugematul hulgal trahve, kuna ta kihutab, ja kõike pärast seda kui ta endale linnast auto lasi tuua, kusjuures uus auto on tal juba seitsmes, kõik eelmised on ta lihtsalt katki sõitnud.

Mäger lubab, kui ilmad jälle soojemaks lähevad, siis võetakse Konn käsile.

 

Ja veel, Rott ja Mutt lähevad Metsikmetsast koju tagasi, kusjuures Mutt jõuab oma koju, kus ta ammu polegi olnud. Põldhiired tulevad Muti juurde jõululaule laulma. Need on ilusad jõulud.

Järgmisel kevadel võtavad Mäger, Mutt ja Vesirott Konn käsile ning üritavad teda autodest „võõrutada“, kuid võta näpust, kõik ei lähe nii nagu soovitud. Konna hotakse Konnamõisas lausa kinni, kuid Konnal õnnestub põgeneda. Tegelikult on see põgenemine üsna suur rumalus, sest nüüd satub Konn veel suurematesse sekeldustesse, ta ei suuda vastu panna oma kirele ja ta varastab auto. Maapolitsei peab ta kinni, ja ta mõistetakse süüdi auto varastamises, avalikku korda ohustavas kihutamises ja maapolitseile vastuhakkamises. Karistus! 20 aastat vanglas!

Vahepeal otsivad Mutt ja Vesirott ka kaduma läinud Saarampoega Pontsut ning kohtuvad fantastilise metsavaimu Paaniga. Eriti Mutile on see kohtumine imeline ja mõistatuslik.

 

Loo jätkudes saame osa Konna põgenemist vanglast ja tema põnevatest seiklustest (pesunaiseks maskeerumine, põgenemine rongiga, kohtumine pesunaisega ja tolle üle kavaldamine, kihutamine juba kord varastatud autoga jne), kuni jõudmiseni koduradadele, kus selgub, et Konnamõisa on endale vallutanud kärbid, nirgid ja tuhkrud, üsna paras kamp pätte. Nii nagu loo alguses Vesirott Metsikmetsa elanike kohta ütles, et need võivad mõnikord möllama hakata!

 

Loo jätkudes saame osa Konna põgenemist vanglast ja tema põnevatest seiklustest (pesunaiseks maskeerumine, põgenemine rongiga, kohtumine pesunaisega ja tolle üle kavaldamine, kihutamine juba kord varastatud autoga jne), kuni jõudmiseni koduradadele, kus selgub, et Konnamõisa on endale vallutanud kärbid, nirgid ja tuhkrud, üsna paras kamp pätte. Nii nagu loo alguses Vesirott Metsikmetsa elanike kohta ütles, et need võivad mõnikord möllama hakata!

 

Kuid kas ka uhke ja suurustav Konn muutub?

Kas lool on ikka õnnelik lõpp?

Selle peate ise välja uurima.

 

Väga vahvad illustratsioonid on teinud Ernest H. Shepard, kes on joonistanud pildid ka Karupoeg Puhhi lugudele. Usun, et kui selle raamatu avate ja näete sisekülgedel vahvat kaarti, siis meenub teile, et samasugust lahedat kaarti võisime näha ka Karupoeg Puhhi raamatus.

 

"Tuulesahin pajudes" on kindlasti selline lasteraamat, mille soovitan kõikidel vähemalt korra läbi lugeda, nii suurtel kui ka väikestel. On ju siin igati mõnusad peategelased, põnevaid ja ka naljakaid sündmusi, kaunist loodust ja palju muud sellist, mis lastekirjanduse klassikasse kuuluvas teoses olema peab.

 

 


Sia „Everyday Is Christmas“

(Warner Music)

 

Jõulude eel on ju vahva kirjutada ka mõnest jõuluplaadist ja Sia album „Everyday Is Christmas“ just selline ju on. Tegelikult ilmus Sia jõuluplaat juba eelmisel aastal, kuid sel aastal ilmus plaadi uus väljalase, millele on lisatud ka kolm lugu, mis eelmisel aastal albumil ei olnud. On see nüüd kaval müügitrikk või ei ole, kindel on see, et Sia jõuluplaat on igati mõnus kuulamine, juba ka seetõttu, et Sia on võtnud kätte ja avaldanud plaadi täiesti uute jõululauludega.

 

Sia Kate Isobelle Furler ehk esinejanimega Sia on Austraalia laulja-laulukirjutaja, kes saab 18. detsembril 43-aastaseks.

Ta alustas oma karjääri juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui laulis Adelaide’i acid dzässi bändis Crisp.

1997 läks Crisp laiali ja Sia avaldas veidi hiljem oma esimese sooloalbumi „OnlySee“. Pärast seda kolis lauljatar Londonisse ja lõi kaasa briti duos Zero 7.

2000. aastal sõlmis Sia lepingu sub-labeliga Dance Pool ja ilmus tema teine album „Healing Is Difficult“. 2001 sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Go!Beat ja ilmus tema kolmas album „Colour the Small One“ (2004). Kuna plaate ei saatnud kaubanduslik edu, oli Sia veidi pettunud ja otsustas kolida New Yorki.

Seejärel hakkas ta tuuritama mööda USAd ja avaldas oma 4. ja 5. plaadi – „Some People Have Real Problems“ (2008) ja „We Are Born“ (2010). 2011. aastal saavutas Sia rahvusvahelist kuulsust, sest lõi kaasa paaris hittloos – David Guetta „Titanium“ ja Flo Rida „Wild Ones“.

 

2014 ilmus tema kuues album „1000 Forms of Fear“, millel ka tõeline superhitt „Chandelier”, mis on elektropopi lugu, milles on sugemeid elektroonilisest muusikast, R&B’st, reggae’st. Tekstid on ülimalt melanhoolsed ja lugu räägib ju nn „party girli“ alkoprobleemist.

Muusikakriitikud ülistasid Siat, kiitsid tema häält ja oskust muusikat kirjutada. Lugu jõudis TOP5 hulka lausa 20 riigis, USAs tõusis see kohale number 8. Lugu müüdi maailmas üle 2 miljoni eksemplari! Grammy auhindade jagamisel kandideeris see aasta parima laulu, parima lindistuse ja parima soolo esituse kategooriates ning võitis parima muusikavideo tiitli. Kindlasti aitas videole palju kaasa ka lapstähe Maddie Ziegleri võrratu tants ja esinemine selles videos! YouTube’is on seda vaadatud üle 1 miljardi korra! Ja see on YouTube’i üks suurima vaatajaskonnaga videosid üldse!

 

Seitsmes album „This Is Acting“ ilmus jaanuaris 2016. Kui Sia muusikat oli seni lahterdatud popi, elektropopi, indie popi, trip hopi, acid džässi, hip hopi, funki, souli alla, siis lauljatari see album oligi just selline elektropopi ja souli plaat, kuid oli samas palju popilikum, kui tema varasem materjal. Albumil oli ka kaks rahvusvahelist hittlugu „Alive“ ja „Cheap Thrills“.

 

Lauljatari jõuluplaadi produtsendiks on legendaarne Greg Kurstin, kes teinud koostööd paljude muusikamaailma supertähtedega: Adele, Beck, Kelly Clarkson, Ellie Goulding, Pink, Lilly Allen, The Foo Fighters jpt. Sageli mängib ta ise ka kitarri, basskitarri, klahvpille ja löökriistu. Vahva on see, et Sia jõuluplaat ei lähe klassikalist rada pidi, et võetakse legendaarsed jõululood ja tehakse neist omad versioonid ehk kaverid. Sia ja Greg Kurstin on näinud oluliselt rohkem vaeva ja kirjutanud valmis kümme uut jõululugu ning need on tegelikult igati vahvad ja mõnusad.

Sia jõuluplaadi esimene lugu on igati ägeda popi-minekuga lugu „Santa’s Coming For Us“. Mõnus popilugu, vaatamata sellele, et lugu on talvine ja jutustab sellest, kuidas jõuluvana külla tuleb, on selles sellist mõnusat päiksepaistet ja positiivsust, mida ühes heas popiloos olema peab. Mulle tundub, et sellised jõulud on kusagil Jamaikal.

 

Teine lugu „Candy Cane Lane“ on jällegi mõnus popilugu, mis on just selliste saundide ja harmooniatega, mida ühest jõululoost oled harjunud kuulama, isegi jõulukellad löövad. Lisaks on selles laulus ka harmooniaid ja rütmilahendeid, mis midagi 60ndatest aastatest meenutavad.

Kolmas lugu on kaunis ballaad „Snowman“. Selles kuuleme kaunist klaverimängu ja tegelikult on Sial ikka väga-väga omanäoline ning lahe hääl.

Neljas lugu „Snowflake“ jätkab sealt, kus „Snowman“ lõpetas. Jällegi kaunist klaverimängu ja Sia laul. Ilus laul, milles öeldakse, et lumehelves ei unusta meid, ja ju see sedasi ongi. Viies lugu „Ho Ho Ho“ on lõbusamat sorti jõululugu, milles ka joovastavatest jookidest juttu, mis meeleolu üleval hoiavad, huvitav kas ka jõuluvana oma.

Kuues lugu kannab pealkirja „Puppies Are Forever“ on ka mõnus popilugu, milles on juttu kutsikatest ja sellest, et koerakutsikad ei ole mõeldud ainult jõulukingituseks, kutsikad jäävad terveks eluks  Ja nii see ju ongi. Sia on ka oma elus selline meeldiv naisterahvas, kellele koerad meeldivad ja nende heaolu oluline on, ka jõuluplaadil on paar pilti mänguhoos Siast koos koeraga. Mulle tundub, et see peaks olema prantsuse buldog.

Seitsmes lugu on „Sunshine“, mis on mõnusa minekuga popilugu, kaheksas lugu on „Underneath The Mistletoe“, mis jällegi rahulikum lugu, selline, mida oleme harjunud Sia esituses kuulma. Plaadi üheksas lugu on plaadi nimilugu „Everyday Is Christmas“, mis on plaadi üks kaunemaid lugusid. Kauni meloodia ja harmooniaga lugu. Plaadi lõpetab kaunis ja rahulik „Undreneath The Christmas Lights“ – see on tõepoolest võrratu lõppakord, veidi gospeli hõngu, kaunis-kaunis ballaad. Sia esitab võrratuid kõrgeid noote.

 

Ja nüüd siis veel kolm uut lugu, mis esimesel korral plaadil ei olnud.

„Round and Round“ algab laheda käteplaksuga, ja selles on midagi soulilikku ning popilikku, kuid igal juhul on see selline mõnusa minekuga lugu.

„Sing For My Life“ algab kellamänguga ja see ongi kauni meloodia ja harmooniaga lugu. Sial on igati võimas hääl, mis ka selles laulus esile tuleb. Võiks öelda, et tegemist jõulise ballaadiga.

Kolmas lugu on „My Old Santa Claus“ – vahva popilugu, mis algab jällegi jõulukelladega, on tunda, et jõulumees on tulekul, saanid on siia juba teel. Igati mõnusa hingamisega lugu.

 

Tegelikult tuleb tunnistada, et Sia uute jõululugude plaat on igati õnnestunud ettevõtmine, sest tegelikult on ju mõnus kuulda ka selliseid uue hingamisega jõululugusid. Ma ei oska öelda, kas neid saavad sellised jõululood, mida ka 50 või 100 aasta pärast teatakse ja lauldakse, kuigi ma loodan, et neid kuulatakse ka tulevikus.

 

Kuula ise ka:

https://sia.lnk.to/christmas

 

Sia "Snowman"


Erkki Kõlu „Oh seda Jukut küll! Anekdoote lastest AINULT täiskasvanutele“

(Tänapäev)

 

Lastele seda raamatut ei soovita, aga lapsevanematel on seal küllaga lugemist ja äratundmist: kas keegi võib üldse öelda, et ta pole pidanud oma võsukese pärast punastama või käigu pealt mõne „kurejutu“ välja mõtlema?! Õnneks kaob häbiõhetus vanemate palgeilt ruttu ja pisut piinlikust seigast saab hea lugu, mida edasi rääkida. Just sellised anekdoodid on Erkki Kõlu kokku kogunud. Juku kõrval astuvad üles ka Mannid, vanaisad-vanaemad, onud-tädid ja loomulikult isad-emad.

 

Erkki Kõlu on tegelikult ju omamoodi anekdoodi-kuningas, kelle anekdoote on igati lahe kuulata mehe enda esituses (olen näinud Erkki Kõlu laval koos Valdo Jahiloga anekdoote esitamas ja see on ikka võimas duo, sest nalja saab palju ja mehed suudavad rääkida anekdoote ükstapuha millest ja ükstapuha kui kaua) või neid raamatutest lugeda.

Erkki Kõlu koostatud anekdoodi-raamatuid on ilmunud ju ka varem – “Haige kogu raha eest. Anekdoote arstidest ja nende patsientidest”, “Eestlane ja teised rahvad. 1457 anekdooti erinevatest rahvustest”, “10 000 anekdooti” (kaks raamatut), “10 000 uut anekdooti” (kolm raamatut), “Anekdoodiaabits” jpt.

Ja nüüd siis Juku-raamat. On ju Juku üks legendaarsemaid tegelaskujusid anekdootides, mis on eestlasele ikka ja jälle korda läinud. Oleme ju kõik Juku-anekdoote jutustanud juba lapsena või täiskasvanuna.

Nüüd on vahva Juku-lood üle vaadata, meelde tuletada ja no otse loomulikult ka kaasa naerda.

 

Selles raamatus on anekdoodid jagatud valdkonniti, näiteks Juku sünnitusmajas, Juku imiku-aastad, Juku lasteaias jne. Valdkondi on kokku 34. Need on lisaks eelpool mainitule – lasteaed, buss, aastavahetus, auto, IT, jõulud, kultuur, lemmikloom, arsti juures, pahed, sport, sünnipäev, kalal, pood, kodu, loomaaed, rand, suhted, isa, vanaema, vanaisa, tädi, onu, kurejutud, Mann, sõbrad, seks, must huumor, lisaks veel vanemad omavahel, Mann, Juku sõbratar ning emad ja isad. Siinkohal võibki öelda, et raamatus on ka neid anekdoote, kus mitte ainult Juku ei toimeta, on ka lihtsalt lapsi ja paljudes lööb kaasa Juku sõber Toomas, sõbratar Mann jt.

Kuna raamatu alapealkiri on “Anekdoote lastest AINULT täiskasvanutele”, siis on selleks ka kindel põhjus, sest siin on palju anekdoote, mis lastele lugemiseks ei sobi. Siin on nalju, mis on pisut julmad, kui pehmelt öelda, on veidi ropud või liiguvad allapoole vööd. Loomulikult ei kehti see kõikide anekdootide kohta selles raamatus, sest siin on ka nalju, mis sobivad ka nooremale lugejale, kuid ikkagi, lähtume sellest, mida pealkiri lubab.

 

Anekdootide raamatust on pikka lugu üsna keeruline kirjutada, sest anekdoodid on anekdoodid. Kindel on see, et need on naljakad ja sobivad ka lugemiseks, kuigi palju vahvam on anekdootidest osa saada nii, et keegi räägib selle sulle ette, no mõni sõber, tuttav või lihtsalt hea anekdoodivestja, siis pääsevad mõjule hääletoon, miimika jpm. Loomulikult võid ju endale ka ise kõva häälega anekdoote ette lugeda, kuid see pole päris ikka see. Seetõttu ei hakanud ma endale neid kõva häälega ette lugema, kuid lihtsalt lugesin ja naersin. Mõned lood olid varasemast tuttavad, mõnda on isegi räägitud, kuid palju oli selliseid nalju, mida varem polnud lugenud ega kuulnud.

 

Igal juhul on “Oh seda Jukut küll!” üks igati hea kaaslane pimedatesse õhtutesse, sest anekdoote ja nalja jätkub pikemaks ajaks, sest raamatus on ju 336 lk! Ja mõned näited siiski ka:

 

Juku sünnitusmajas

 

Sünnitama tuleb 15-aastane tüdruk, ema kaasas.

“Aga miks te mehega ei tulnud?” küsib valveõde.

“Ta ei saanud tulla,” vastab tüdruk, “tal on täna koolis kontrolltöö.”

 

Juku lasteaias

 

Ema valmistub hommikul kiiruga Jukut lasteaeda viima. Ühe käega meigib end, teisega paneb last riidesse.

Nad jooksevad bussi peale ja jõuavadki viinmasel hetkel. Bussis märkab ema, et Jukul pole kindaid.

“Pojake, kas su kätel kinnasteta külm pole?”

“Ei! Aga jalgadel ilma saabasteta on küll!”

 

Juku teeb teistele lastele lasteaia õuel nägusid. Kasvataja märkab seda ja lausub: “Lapsena öeldi mulle, et inetute nägude tegijale võib selline kole nägu igaveseks pähe jääda.”

Juku silmitseb kasvatajat ja leiab: “Nojah, ei saa öelda, et sind poleks hoiatatud.”

 

Telefonikõne.

“Teie laps on meie juures.”

“Millised on teie nõudmised?”

“Sõitke kähku kohale. Lasteaed pannakse varsti kinni.”

 

Juku bussis

 

“Sa oled tubli poiss, et banaanikoort bussi põrandale ei visanud,” kiidab ema Jukut. “Aga kuhu sa ta panid?”

“Selle onu taskusse, kes meie kõrval seisis,” vastab Juku.

 

“Ema, ma pakkusin täna bussis ühele tädile istet, aga tema keeldus,” räägib Juku.

“Ja mis sina tegid?”

“Istusin isa sülle tagasi.”

 

Seega head lugemist ja palju naeru!

 


Boyzone „Thank You & Goodnight“

(Warner Music)

 

Boyzone on kindlasti üks kuulsamaid ja populaarsemaid poistebände, kelle hiigelaeg jäi aastatesse 1994-1998, kui neil oli kuus briti singlimüügitabeli esikohalaulu ning kümme lugu jõudis samas tabelis TOP 10 hulka, 21 laulu jõudsid TOP 40! 2012. aastal anti teada, et briti muusikaedetabelite ajaloos oli Boyzone üldarvestuses 29 ja poistebändide arvetuses 2,eespool vaid Take That.

Kes muusikasõpradest ei mäletaks Boyzone’i esituses lugusid Love Me For A Reason“, „No Matter What“, „Picture Of You“ jpt. Aastaks 2013 oli Boyzone’i plaate müüdud üle 25 miljoni.

 

Ansambli pani 1993. aastal kokku legendaarne muusikamänedzer Louis Walsh, kes on olnud ka Johnny Logani ja ansambli Westlife mänedzer. Boyzone’i esimene plaat „Said and Done“ ilmus 1995. aastal, albumil oli mitu väga head lugu, mis muusikaedetabelites headele kohtadele jõudsid, usun, et üks kuulsamaid neist kaver Osmondsi laulust „Love Me for a Reason“, lisaks veel „Key to My Life“, „So Good“, „Father and Son“ (kaver Cat Stevensi laulust) ja „Coming Home Now“.

Boyzone ehk Ronan Keating, Keith Duffy, Shane Lynch, Mikey Graham ja alguses loomulikult ka Stephen Gately panid endast rääkima ning populaarsus saavutati üsna ruttu. 1996 ilmus teine album „A Different Beat“, millel ka kolm hittlugu: „Words“ (kaver Bee Geesi laulust), „A Different Beat“ ja „Isn’t It A Wonder“.

1998 ilmus kolmas plaat „Where We Belong“, millel olid hittlood „Picture Of You“, „Baby Can I Hold You“ ja „All That I Need“. Kõik esimesed kolm albumit tõusid briti plaadimüügitabelis ka esikohale.

1999 ilmus kogumikplaat „By Request“, mis samuti brittide plaadimüügitabeli esikohale tõusis. Sellel oli ka mitu uut lugu, neist kuulsaim kindlasti „When You Say Nothing At All“, millest sai ka Boyzone’i kuulsaima liikme ehk Ronan Keating’i esimene soolosingel.

 

2001-2007 oli Boyzone muusikamaailmast eemal, kuni naasti 2008. aastal kontsertturneega „Back Again... No Matter What“. Algus oli jällegi paljulubav, kuid 2009. aastal suri Stephen Gately. Boyzone siiski jätkas tegutsemist ning 2010 ilmus album „Brother“, mis pühendatud just Stephen Gately mälestusele.

2013 ilmus album „BZ20“, mis pühendatud ansambli 20 juubelile, vahva popmuusika plaat, millel mitmeid uusi lugusid ja loomulikult ka mõned kaverid. Nii nagu Boyzone’il ikka kombeks on.

2014 ilmus jällegi uus album „Dublin to Detroit“, mis oli vahva plaat – Boyzone esitas vanu „Motown“-plaadifirma hitte ehk siis suurepäraseid souli-hingamisega lugusid, nagu „You Can’t Hurry Love“, „This Old Heart of Mine“, „Just My Imagination“, „Reach Out I’ll Be There“, „Wherever I Lay My Hat“ jpt. Laulud, mida algupäraselt on laulnud sellised suurepärased soulistaarid nagu Jimmy Ruffin, The Supremes, The Isley Brithers, The Temptations, Jackie Wilson, Four Tops, Smokey Robinson, Stevie Wonder, Marvin Gaye jpt. Igal juhul väga vahva plaat, kuid kaubanduslikus mõttes siiski mitte väga edukas.

 

Ja nüüd uus album „Thank You & Goodnight“. Kokku 12 uut laulu, mis on saanud oluliselt rohkem nn „urban“ mõjutusi, mistõttu on veidi vähem ka ballaade, mille poolest ju Boyzone ju vägagi kuulus on. Ühtlasi tähistatakse uue albumiga ka Boyzone’i 25 sünnipäeva ning järgmisel aastal on plaan minna ka samanimelisele kontsertturneele. Otse loomulikult ei saa enam öelda, et Boyzone on poistebänd, sest poistest on kasvanud täiskasvanud mehed, kuid ma usun, et kunagistele Boyzone’i fännidele ongi vahva olnud koos Boyzone’iga vanemaks saada ja kuulata nüüd, mida neil meile praegu öelda on.

Kas uus plaat ja kontsertturnee jäävad ansambli viimaseks (midagi võib ju uue albumi nimest välja lugeda ja eks nii on ju muusikasõpradele ka öeldud), seda on hetkel vist üsna raske ennustada. On ju Boyzone juba korra suurelt areenilt kõrval olnud.

 

Shane Lynch kinnitab, et ansambliliikmed soovisid, et album oleks stiililiselt midagi sellist, mida esitab USA suurepärane laulja ja laulukirjutaja Charlie Puth. Ronan Keating lisab, et iga bändiliige sai plaadile valida kolm laulu, mistõttu on plaat muusikaliselt üsnagi kirju: „Shane Lynch valis kolm „urban“-lugu (nt „Tongue Tied“, milles laulab ka Alesha Dixon, plaadi avalugu „Normal Boy“, „The Joke Is On Me“), mulle meeldisid rohkem sellised kantri-popi lood („Loaded Gun“, „Learn To Love Again“). Plaadil on tantsulikke lugusid („Talk About Love“, „Symphony Of Hearts“), rokilikumaid lugusid („You’re Criminal“), igale maitsele midagi.“ Keith Duffy lisab, et uus album ei ole väga struktuurne plaat, kuid tema arvates üks parimaid Boyzone’i ajaloos.

 

Uuele plaadile on lugusid kirjutanud Take That’i Gary Barlow, Calum Scott, Ed Sheeran jt.

 

Plaadi esimese singlina ilmus „Because“, mille üks autoritest ongi Ed Sheeran („Because“ ongi vägagi mõnusa hingamisega popilugu, millel igati meeldjääv refrään, Ed Sheeran oskab lugusid kirjutada, seda me kõik ju teame), teine singel on „Love“, mille autoriks Gary Barlow (see mees on alati osanud väga häid lugusid kirjutada, ja täpselt nii hea popiballaad on ka „Love“) ja enne neid kahte lugu reklaamiti uut albumit lauluga „I Can Dream“ (plaadil pealkirjaga „Dream“, millel kuuleb laulmas ka meest taevasest koorist ehk Stephen Gately’d. Ronan Keating kinnitab, et nad leidsid vana loo, mille Gately oli kirjutanud 15 aastat tagasi, nüüd võeti sellest laulust Gately hääl, kirjutati mõned uued osad ja loodi uus laul, millel Gately refräänis kaasa laulab. Uskumatu lugu, kas pole! Igal juhul on see väga hea popilugu, milles kõik bändiliikmed oma sooloosa laulda saavad ja meenutatakse seda, mida 25 aasta jooksul tehtud on ja mida võiks koos veel teha, sest unistada ju võib ja võib ka aega tagasi keerata, et Boyzone saaks olla laval koos Stephen Gately’ga.

 

Kuula ise ka:

 

https://lnk.to/TYAGN

 

 

 

Boyzone "Dream"


Marju Kõivupuu „Meie pühad ja tähtpäevad“

(Varrak)

 

Aegade algusest saati on inimesed aastaringi jaganud argipäevaks ja pühadeks. Igapäevased tööd ja toimetused on argipäevade sisuks, pühade juurde on kuulunud lisaks jõudeajale, külaskäikudele, koosviibimistele ja lõbustustele ka mitmesugused maagilised toimingud ja ennustamised.Lisaks rahvakalendrile rikastavad meie tähtpäevade aastaringi inimese elukaare tähtpäevad: sünnipäevad-juubelid; pulmad-matused, katsikul- või beebipeol käimised, koolialguse- või lõpupeod jne.

 

Käesolevas raamatus annab autor ülevaate pühadest ning tähtpäevadest, kuidas need on meie kultuuriruumi tulnud, mida neil päevil tehti ning kuidas on tähtpäevad ajas muutunud.

 

Jaanipäev ja jõul, urbepäev ja munapühad, jürituli, mihklid, mardid, kadrid; sünnipäevad ja hingedepäev, vastlad ja volbriöö tulevad igal aastal jälle – iga kord veidi omanäolisena, kuid kinnitavad ajatu ajalikkust. Püüan leida neis pühades üles selle sõnumi, mis kõnetab mind ja minu lähedasi – hoia inimesi enda ümber, märka ja austa loodust, pea lugu esivanematest.

 

Pean tunnistama, et Marju Kõivupuu raamatud mulle meeldivad. Ta kirjutab väga lahedalt ja meeldivalt ja sisukalt paljudel erinevatel teemadel, mis kindlasti eestlast ja eesti lugejat peaksid huvitama. Raamatud on väga sisukad ja põnevad ning huvitavad. Nii on viimastel aastatel Marju Kõivupuu sulest ilmunud „Loomad eestlaste elus ja folklooris“, „Eestlase elurinh“, „101 Eesti pühapaika“, „Hinged puhkavad puudes“ jt.

Täpselt sama huvitav ja sisukas on ka Marju Kõivupuu uus raamat „Meie pühad ja tähtpäevad“. See on sedavõrd põnev ja huvitav lugemine, et raamat võiks vabalt olla koolis õpikuks, sest siin on palju põnevaid fakte, huvitavaid teadmisi nii ajaloost, nii kirikupühadest, ajaloost, folkloorist, rahvatraditsioonidest jpm. Usun, kui selline sisukas raamat oleks koolis õpikuks, siis muutuks iga tund palju huvitavamaks. No näiteks ajalootunnis võiks seda raamatut küll kasutada.

 

Lahe on see, et raamatu autor on raamatusse kirjutanud nii vanadest (tuttavatest) pühadest kui ka uutest pühadest ja tähtpäevadest. On neid tähtpäevi, mille ajalugu ulatub aastasadade taha ja on neid tähtpäevi ning pühasid, mis on oluliselt uuemad.

 

Raamatu alguses tõdeb autor, et rahvakalendri ja peretähtpäevad on meile olulised – need onm nähtamatuks sillaks ning ajas vastupidavateks identiteedi nurgakivideks, mis ühendavad tänaseid sugupõlvi esivanemate traditsioonide ja kultuuripärandiga.

„Peretähtpäevade puhul on põhjust sugulastel-tuttavatel aeg korraks maha võtta ja kokku tulla,“ kirjutab Marju Kõivupuu. „Rahvakalendri tähtpäevi tähistatakse jõudumööda nii koduses ringis kui ka avalikes kohtades – muuseumides, rahvamajades, klubides jne; samuti on pärimuskultuuri koolitus- ja õppekavades rahvakalendri tähtpäevade õpetamine ja/või propageerimine üsnagi kesksel kohal. Meie aastaringis ei ole töövabu just ülearu palju ja rahvakalendri tähtpäevade ühel või teisel moel äramärkimine toob argirutiini meeldivat vaheldust, liidab töökollektiivi või mõnda muud kogukonda, mis ühisest tegutsemisest ning koosolemisest rõõmu tunda oskab.“

Ja mõned mõtted raamatu autorilt veel:

„On väidetud, et just traditsioonid, kombed ja tavad on need, mis teevad inimesest inimese ning traditsioonide järgimine on viis hoida ning toetada kultuurilist järjepidevust ja identiteeti. Ent traditsioonid pole kindlasti midagi niisugust, mis antakse muutumatul kujul põlvest põlve edasi nagu väärisasju või kinnisvara. See puudutab ka meie pühade ja tähtpäevade tähendust ja kombestikku.“

 

Raamat algab sissejuhatusega, seejärel peatükk pühadest ja tähtpäevadest meie elus. On ju aegade algusest saati inimesed aastaringi ja nädalapäevi jaganud argiseks ja pühaks. Tsiteerin: „Igapäevased tööd ja toimetused on argipäevade sisuks, pühade juurde on kuulunud lisaks jõudeajale, külaskäikudele, koosviibimistele ja lõbustustele ka mitmesugused maagilised toimingud ja ennustamised, mis tagasid usutavasti inimestele suuremate või väiksemate isiklike soovide täitumise, hea tervise ja elujõu; loomade sigivuse ning põlluviljadele kasvu ja saagikuse.“ Ja veel, kas oled mõtelnud selle peale, et kaheteistkümnest meie riigipühast on kuus ehk pooled seotud otseselt kristliku kiriku tähtpäevadega: suur reede, ülestõusmispühade esimene püha, nelipühade ehk suvistepühade esimene püha, jõululaupäev, esimene ja teine jõulupüha.

 

Edasi saame lugeda juba erinevatest pühadest ja tähtpäevadest.

 

Esimesed selles raamatus on jaanipäev ja võidupüha. Eesti rahvakalendri aastaringis on jaanipäev kindlasti teine tähtsaim ja meeleolukam püha jõulude kõrval. Kirikukalendris tähistatakse 24. juunil Ristija Johannese sünnipäeva. Ta on Vana Testamendi viimane ja Uue Testamendi esimene prohvet. Kirikukalendris on märgitud üldse ainult kolme isiku sünnipäev – need on Maarja, Jeesus ja Ristija Johannes.

Jaanipäeva juhatab sisse jaanilaupäev, mis 1934. aastast on Eestis riigipüha. Sel päeval tähistatakse võidupüha – eestlaste võitu Võnnu ehk Cesise all lahingus Landeswehri üle 23. juunil 1919.

Marju Kõivupuu räägib lugejale edasi talukultuurist ehk mida jaanilaupäeval tehti, juttu on saunavihtadest, tuppa toodud noortest kaskedest, jaanitulest, sellest et jaaniaeg sobis suurepäraselt ravimtaimede kogumiseks jpm. Jutu juurde on mõnusasti lisatud vanasõnu, rahvaluulet jpm, on ju ka erinevates Eestimaa paikades erinevaid mõtteid ja arusaamisi. Lisaks veel viiteid ja osutusi Eesti kirjandusse nii proosasse kui luulesse.

 

Järgmine tähtpäev selles raamatus on seitsmevenna- ja seitsmemagajapäev.

Seitsmemagajapäev on 27. juunil. Marju Kõivupuu kinnitab, et selle tähtpäeva kohta vanarahval suurt muud öelda olegi, kui on usutud, et kui sel päeval sajab vihma, siis võtab sadada ka järgmised seitse nädalat. Seitsmevennapäev 10. juulil on kirikupüha, millega mälestati märtritena hukatud seitset venda.

Seejärel saame lugeda suvisest peetripäevast, annepäevast, lambapühast, lauritsapäevast, pärtlipäevast, muinastulede ööst ja teistest rannarahva tähtpäevadest (mareta- ehk karusepäev, toomapäev, tabani- ehk tehvanipäev, nuudipäev, olevipäev, madisepäev), vanavanemate päevast, mihklipäevast, õpetajate päevast, simunapäevast, hingedeajast ja hingedepäevast, isadepäevast, mardipäevast, kadripäevast, jõuludest, vana-aastaõhtust ja uusaastast, kolmekuningapäevast, tõnisepäevast, tatjanapäevast, sõbrapäevast, vabariigi aastapäevast, liikuvatest pühadest (vastlapäev, tuhkapäev, palmipuudepüha ehk urbepäev, ülestõusmispühad ehk lihavõtted, ristipäevad ja suviste- ehk nelipühad), naistepäevast, emakeelepäevast, maarjapäevadest rahvakalendris, naljapäevast, jüripäevast, volbripäevast, emadepäevast, looduskaitsepäevast ja lõpuks veel ka nimepäevadest, sünnipäevadest ja juubelitest.

 

Raamat ilmub väga kaunis köites, siin on palju pilte, fotosid, vanu postkaarte jpm. Paljude fotode autor on Marju Kõivupuu ise, palju on fotosid igasugu arhiividest.

 

 


Phil Collins „Plays Well with Others“

(Warner Music)

 

Minu jaoks on Phil Collins olnud alati üks meeldivamaid artiste, kes on üks lemmikutest juba 80ndate aastate algusest peale. Ma ei oskagi öelda, mis on SEE, mis on Phil Collinsi minu jaoks sedavõrd meeldivaks teinud, aga ma usun, et sellele on siiski ka üsna lihtne ja konkreetne vastus – Phil Collinsi karisma ja tema muusika... on ju nii.

Aastate jooksul on mees esitanud mitmeid ja mitmeid suurepäraseid lugusid, mida oskan vist ka une pealt vähemalt kaasa ümiseda, ja usun, et ma ei ole ainus Phil Collinsi fänn, sest neid on maailmas teisigi, millest annab tunnistust ka 150 miljonit müüdud plaati üle maailma. Uskumatult suur number.

 

Briti rokk- ja popmuusik, laulja, trummar, helilooja, produtsent, multiinstrumentalist ja näitleja saab järgmise aasta 30. jaanuaril 68-aastaseks. Mees saavutas kuulsust juba 1970ndatel aastatel, kui ta oli esialgu trummar ja hiljem ka laulja ühes maailma kuulsamas ansamblis ehk Genesis.

1970ndatel aastatel mängis Genesis suurepärast progressiivsest rokki. Lisaks sellele mängis Collins ka fusion-dzässi ansamblis Brand X. Sooloartistina tegi ta läbimurde 1981. aastal, kui kuulajateni jõudis singel „In the Air Tonight“, mis on tänaseni mehe üks parimaid ja kuulsamaid lugusid. Samal aastal ilmus ka tema esimene sooloalbum „Face Value“.

Seejärel juba järgmised plaadid: „Hello, I Must Be Going“ (1982), „No Jacket Required“ (1985), „... But Seriously“ (1989), kuid ka „Both Sides“ (1993), „Dance Into The Light“ (1996). Sellel sajandil on mehel olnud terviseprobleeme, mistõttu pole ka plaate väga palju ilmunud, kuid mõnikord ei olegi olulin ju kvantiteet aga hoopis kvaliteet. Nii on sellel sajandil ilmunud albumid „Testify“ (2002) ja „Going Back“ (2010), kuid ei maksa unustada ka Phil Collinsi kirjutatud filmimuusikat multifilmidele „Tarzan“ (1999) ja „Brother Bear“ (2003).

No ja meenutagem ka mehe hitte: „You Can’t Hurry Love“ (1982), „I Don’t Care Anymore“ (1983), „Against All Odds (Take a Look at Me Now)“ (1984), „Easy Lover“ )koos Philip Baileyga, 1985), „Sussudio“ (1985), „One More Night“ (1985), „Don’t Lose My Number“ (1985), „Take Me Home“ (1985), „Separate Lives“ (1985), „A Groovy Kind o Love“ (1988), „Two Hearts“ (1988), „Another Day in Paradise (1989), „I Wish It Would Rain Down“ (1990), „Do You Remember?“ (1990), „Dance into the Light“ (1996), „True Colors“ (1998) jpt.

Pikast karjäärist on Phil Collinsil ette näidata 8 Grammyt, 6 Briti Muusikaauhinda (sh 3 parima briti meesartisti tiitlit), kaks Kuldgloobust, 1 Oscar ja 1 Disney Legend auhind. Lisaks veel 6 Ivor Novello auhind, aastast 1999 on temanimeline täht Hoolywoodi kuulsuste alleel jne jne.

No ja ei maksa unustada sedagi, et Phil Collins on mänginud kaasa ka mitmes filmis. Mina mäletan teda senini teleseriaali „Miami Vice“ 1985. aasta episoodist „Phil the Shill“, kuid ka filmidest „Hook“ (1991) ja „Frauds“ (1993). Viimati mainitud filmis oli kanda Phil Collinsil lausa peaosa.

 

„Plays Well with Others“ on igati põnev kogumik, mis koosneb neljast plaadist. Plaatidel saame kuulda, kuidas Phil Collins mängib koos teiste artistidega, ansamblitega, mõnes loos mängib ta trummi, mõnes loos laulab soolot või taustasid, mõned lood on tema enda omad, mõned ei ole. Neljas plaat on vahva seetõttu, et sellel kuuleb igasugu põnevaid kontsertsalvestisi, ja lood, mis neljal plaadil on jäävada ajavahemikku 1969 – 2011, seega üle 40-aastane periood.

Neljal plaadil tõestab Phil Collins ennast fantastilise muusikuna, kes on „kodus“ rokk- ja popmuusikas, kuid ta mängib suurepäraselt dzässi, swingi, bigbänd-muusikat jpm. Tõeline muusikaline geenius!

 

Esimesel plaadil kuuleme just rokilikumat kraami, võiks öelda, et progerokki ja palju muud põnevat, mis jääb aastatesse 1969-1982. Siin kuuleme Flaming Youthi, mis on muideks esimene bänd, milles Phil Collins kaasa lõi, kuid kahjuks ei õnnestunud ansamblil plaadistuslepingut saada. Esimesel plaadil laulavad ja mängivad veel Peter Banks (ansambli Yes kitarrist), Eugene Wallace, Argent, Brian Eno, Tommy Bolin (tema on mänginud lühikest aega kitarri ka ansamblis Deep Purple), John Cale (tema on üks The Velvet Undergroundi asutajaliikmetest), suurepärane briti laulja John Martyn, Brand X (üks Phil Collinsi ansamblitest), Robert Fripp jpt. Kui esimesel plaadil on ka Peter Gabriel lauluga „Intruder“ (selles laulus kuuleb esimest korda Collinsi trummi-effekte, mida kuuleb ka tema legendaarses laulus „In The Air Tonight“), Robert Plant lauluga „Peldge Pin“ ja esimesel plaadil on ka üks minu noorusaja lemmiklugudest ehk „I Know There’s Something Going On“, mida esitab ABBA lauljatar Frida, mille on kirjutanud legendaarne Russ Ballard, ja selles mängib trumme Phil Collins, kuigi mulle tundub, et selles laulus peaks tausta laulma ka just Phil Collins isiklikult.

 

Teisel plaadil kuuleb nii poppi, kui ka rokki. Siin laulab Robert Plant, mängib kitarri Al Di Meola (loo „Island Dreamer“ on kirjutanud Jan Hammer), pungilikumat rokki teeb Adam Ant, suurepärase popiloo „Walking on the Chinese Wall“ esitab Philip Bailey. Teisel plaadil on üks suurepärasemaid jõululugusid - „Do They Know It’s Christmas“, mis on ju heategevusprojekt ehk Band Aid (1984. aastal osalesid selles laulus Bono (U2), Bob Geldof, Boy George, Simon Le Bon (Duran Duran), George Michael, Francis Rossi (Status Quo), Sting, Midge Ure, Martyn Ware (Heaven 17), Jody Watley, Paul Young jpt). Teisel plaadil on veel palju väga häid artiste ja lugusid – Chaka Khan, Howard Jones, Paul McCartney väga äge lugu „Angry“, Four Tops esitab kuulsat lugu „Loco in Acapulco“, mille üks autoritest ongi Phil Collins, The Isley Brothers laulab loo „If Leaving Me Is Easy“, mis ongi ju algupäraselt Phil Collinsi laul, lisaks veel suurepärane laulja Stephen Bishop ja ka Tears For Fears fantastilise lauluga „Woman In Chains“, milles Phil Collins jällegi trumme mängib.

 

Kolmandal plaadil on veidi rokki, veidi poppi, veidi dzässi. Selle avab ansambel Genesis lauluga „No Son of Mine“ (1991. aasta lugu, milles laulab Phil Collins), lisaks veel võrratu lugu, mille autoriteks on Phil Collins ja David Crosby ehk „Hero“, lugu aastast 1993 ja selle esitab David Crosby, mitu lugu on jällegi John Martyni esituses, Phil Collinsi laulab Curtis Mayfieldi laulu „I’ve Been Trying“, kuid nagu mainisin on ka dzässilikumat muusikat – Quincy Jones, ansambel Fourplay esitab Phil Collinsi kirjutatud laulu „Why Can’t It Wait ’Til Morning“, Laura Pausini esitab Phil Collinsi kirjutatud laulu „Looking for an Angel“, Phil Collins esitab koos Lil’ Kim’iga laulu „In the Air Tonite“ jpm.

 

Neljas plaat on samuti väga äge, sest see on kokku pandud kontsersalvestistest, nii kuuleb esitusi Prints Charles’i Fondi kontseritelt aastast 1987 ja 1988, Montreux’ dzässifestivalilt 1996, 1998 ja 2004, kuninganna Elizabeth II juubelikontsertilt „Party at the Palace“, mis toimus 2002. aastal jm. Kuuleme poppi, rokki ja dzässi. Esinevad Bee Gees („You Win Again“), The Phil Collins Big Band, Phil Collins mõnuleb dzässilainetel koos Tony Bennetti, Quincy Jonesi kui ka ka Buddy Richi bigbändiga. Lisaks veel Eric Clapton ja tema võrratu „Layla“, Annie Lennox ja sama võrratu „Why“, Bryan Adams ja jällegi võrratu „(Everything I Do) I Do It For You“). Plaadi lõpetab Joe Cocker Lennon ja McCartney lauluga „With a Little Help from My Friends“.

 

Selline see kogumik on – neli plaati Phil Collinsit trummide taga või laulmas, palju head poppi, rokki, dzässi, swingi jm. Usun, et igati suurepärane jõulukink kõikidele Phil Collinsi sõpradele ja tema muusika austajatele, sest sellel kogumikul on ikka väga-väga palju väga-väga head muusikat.

 

Kuula ise ka:

 

https://lnk.to/PCPWWO

 

Band Aid 1984 "Do they Know it's Christmas


Annie M.G. Schmidt „Lendav lift“

(Eesti Raamat)

 

Annie M. G. Schmidti uus põnev raamat seiklushuvilistele lastele!

Aabel töötab uues suures Knotsi kaubamajas liftipoisina. Ta teab, et kõige ülemist, salapärast rohelist nuppu ei tohi ta mingil juhul vajutada. Kuid uudishimulik nagu ta on, teeb ta seda juba esimesel tööpäeval. Enne kui Aabel ja tema kolm reisikaaslast arugi saavad, lendab lift hoonest välja ja tõuseb noolekiirusel kõrgusse. Algul ehmatavad kõik koledasti, kuid siis mõistavad, et lendav lift on suurepärane! Hullumeelsel reisil, mis viib neid New Yorki, Lõuna-Ameerikasse ja lõpuks Uus-Meremaale, kogevad nad uskumatuid seiklusi. Annie M. G. Schmidt (1911–1995) oli 20. sajandi populaarseimaid lastekirjanikke. Tema lugudest on tuntumad „Viplala lood”, „Plukk ja punane autokraana”, „Jipp ja Janneke”, „Miisu” ja „A nagu Aabel“.

„Lendav lift“ ilmub eesti keeles raamatuna esimest korda.

 

Ma olen üsna kindel, et paljud lasteraamatusõbrad on varem lugenud Annie M.G. Schmidti raamatuid nagu „Viplala lood“, „Plukk ja punane autokraana“ ja „Jipp ja Janneke“, üsna hiljuti ilmus eesti keeles ka igati vahva lugemine ehk „Miisu“.

 

Anna Maria Geertruida Schmidt ehk Annie M.G. Schmidt elas aastail 1911-1995. Ta oli hollandi kirjanik, keda on nimetatud ka hollandi lastekirjanduse kuningannaks ning hollandi rahvuslikuks ikooniks. Ta on kirjutanud luuletusi, laule, näidendeid, muusikale, raadio- ja telesaateid, kuid eelkõige teatakse teda ikkagi lastekirjanikuna. 1988. aastal sai ta ka Hans Christian Anderseni medali, mis mõeldud just lastekirjanikele.

 

Nüüd on võimalus eesti keeles raamatuna lugeda vägagi kaasahaaravat ja põnevat seiklust „Lendav lift“. Algupäraselt ilmus see juba 1953. aastal ja pealkirjaks oli/on „Abeltje“. Selle raamatu järjeks on „A nagu Aabel“. Alates 1988. aastast on „Lendavas liftis“ kasutatud hiina kunstniku The Tjong-Khingi illustratsioone, kusjuures mees elab Hollandis. „Lendava liftiga“ sarnast tegevust ja tegelasi võib leiad ka Roald Dahli raamatus „Charlie and the Great Glass Elevator“ (1972, eesti keeles „Charlie ja Suur Klaaskabiin“, 2006), sest ka selles loos lenadavad peategelased mööda maailma ringi just liftiga.

 

Raamat saab alguses sellest, et ühes väikeses linnakeses, mil nimeks Middelum otsib proua Roef oma pojale Aabelile tööd. Selle töö ta leiabki, sest kohe-kohe on avanemas uhke ja suur Knotsi kauabamaja, kus pakutakse tööd liftipoisile. Liftipoisina Aabel tööd alustabki, ta saab endale uhke kuldsete lampassidega punase mundri, ta õpib selgeks selle, mis korrusel mida täpselt müüakse, ta teab, et olemas nupp „Alarm“, kuid on ka ülemine, roheline nupp, millel ei olevat mingit otstarvet.

 

Kaubamaja avamispäeval on Aabelil siiski kange tahtmine proovida just seda rohelist nuppu, mistõttu ta seda teebki, sest mingi otstarve peab ju sellel nupul olema. Lift alustab liikumist, läbi klaasukse on näha, kuidas lift liigub esimeselt korruselty teisele, seejärel kolmandale, neljandale, edasi juba pööning, kuid lift ei peatu. Seejärel on kuulda raginat ja klassiklirinat, just nagu puruneks klaaskatus. Ja lõpuks on lift õhus. Lift oli hoonest välja lennanud ja tõusis nüüd nolekiirusel, järjest kiiremine kõrgusse.

Ah jaa, ma unustasin mainida, et samal ajal on liftis lisaks Aabelile veel kolm inimest Samal ajal on liftis ka koitõrjefirma koitõrjetablettide müügimees Joosias Tump, lauluõpetaja preili Klaterhoen, kes kunagi ka härra Tumpile laulmist õpetanud, ja väike türduk, Aabeli naabritüdruk kõrvaltänavast, kel nimeks Laura. Nemad moodustavadki selle loo vahva reisiseltskonna, kes avastavad, et liftiga on võimalik siiski ka maanduda. Nad otsustavad kasutada lifti kõige alumist nuppu, millel kiri „Parter“. Lift maandubki, kuid esialgu hoopis Põhjameres. See pole just kõige etem lahendus, kuid õnneks siiski lift ei upu. Vajutades jällegi toda rohelist nuppu tõuseb lift kõrgustesse tagasi.

 

Järgmine maandumispaik on New York ja kui päris täpne olla siis Central Park. Kõik nad otsustavad veidi raha teenida, et süüa osta, sest kõhud on pikast teekonnast juba tühjad. New Yorgis satuvad nad igasugu sekeldustesse – Aabelit aetakse segamini ühe kadunud poisiga, mistõttu üks rikas perekond tahab poisi endale võtta, preili Klaterhoen õpetab New Yorgi elanikele laulmist ja üks kioskimüüja tahab teda endale naiseks kosida, mistõttu peab preili põgenema, härra Tump üritab newyorklastele koitõrjetablette müüa, kuid ka temal ei lähe müük hästi, kuid õnneks satub samasse seltskond, kes on Aabeli enda hoole alla võtnud ja üheskoos pääsetakse põgenema. Ainus, kelle päev on veidike õnnestunud on Laura – tema on leidnud pargist must-valge küüliku, kellele pannakse nimeks Sam ja selgub, et Sam on üks igati vahva küülik, kes oskab igasugu trikke teha, mistõttu Laura annab koos küülikuga Central Parkis peaaegu et tsirkuseetenduse. Vastutasuks saab ta sööke ja jooke, mis edasisel lennureisil marjaks ära kuluvad.

 

Lühidalt öeldes, peab meie reisiseltskond New Yorgist üsna kähku minema lendama, ja nad suunduvad edasi lõunasse, kuni otsustakse maanduda ja nad satuvad üsnagi kummalisse Lõuna-Ameerika väikeriiki, mil nimeks Perugoona, kus juuakse õunaveini ja räägitakse poliitikast, valitakse presidenti, kes kohe ka kukutakse. Sellises pehmelt öeldes kummalises riigis kahtlustatakse esialgu meie reisiseltskonda salakuulamises ja luuramises, mistõttu pannakse neid üsna mõnusasse vanglasse, kuid tänu härra Tumpi koitõrjetablettidele, mis aitavad Perugoonas tähtsaid isikuid, saab härra Tump presidendiks, mis esialgu tundub üsnagi vahva lahendus sündmustele, kuid veidi hiljem võtavad asjalood hoopis teistsuguse pöörde. Meie reisiseltskond peab ka Perugoonast põgenema.

 

Järgmine maandumispaik on Uus-Meremaa, kus on ka varem hollandlasi elama läinud. Tump teab, et seal peaks olema ka üks tema vana sõber, härra Jansen, kellega nad (üllatus-üllatus!) Aucklandi lähedal ka kohtuvad. Härra Jansen on seal linnapeaks saanud! Uus-Meremaal selgub, et nende lift on veidi kannatada saanud, kuid kohe leitakse ka liftimontöörid, kes lifti töökorda seavad, et meie vahvad seiklejad siiski ka koju saaksid lennata, kuid kas ikka saadakse lift sõidukorda?

 

Kuidas raamat lõpeb, selle pead ise välja selgitama. Kas meie peategelased pääsevad Hollandisse tagasi? Kuidas nad seda teevad? Kas nad lendavad lifiriga edasi või hoopis...

 

Igal juhul on „Lendav lift“ sama vahva ja põnev lasteraamat nagu ka Annie M.G. Schmidt teised lasteraamatud. Kui Sulle põnevad ja veidi muinasjutulised sündmused meeldivad, siis on „Lendav lift“ vägagi sobilik lugemine.

 


Ilja Lagutenko „Mina olen tiiger“

(Pegasus)

 

Tiigrid kohtuvad inimesega vaid uudishimust. Täna otsustas väga haruldane amuuri tiiger sinuga lähemalt tuttavaks saada ja oma tiigrisaladusi jagada. Sellest raamatust saad teada, mitu vööti on tiigril, kas ta ujuda oskab, kus ta magab ja kuidas tiigrikutsikate kasvatamine käib. Kuid see pole veel kõik!

Ava raamat ja mine amuuri tiigrile külla … „Mina olen tiiger” on kuues raamat sarjast „Laste loomaraamat”. Varem on sarjas ilmunud „Mina olen rebane”, „Mina olen siil”, „Mina olen pingviin”, „Mina olen jääkaru” ja „Mina olen sipelgas”.

 

See on vahva, et „Laste loomaramatu“-sari on saanud jällegi uue osa, mille kaanelt vaatab meile vastu uhke tiiger. Nii nagu ka eelmistes raamatutes, tutvustab ka selles raamatus tiiger ennast ise. Ütleme nii, et tiiger on jutustaja, kes jutustab iseendast. Väga lahe!

Esimeses peatükis saab lugeja tiigriga tuttavaks, kui päris täpne olla, siis juttu tuleb amuuri tiigrist, kuigi maailmas on ju veel ka bengali tiiger ja sumatra tiiger. Igas peatükis on ka põnevaid fakte – nii saad teada, et täiskasvanud amuuri tiiger kaalub raamatu väikesest lugejast 10 korda rohkem ja neljal jalas seistes on ta umbes 1 meeter ja 15 cm.

Teises peatükis saad teada, kus tiigrid elavad. Kunagi hõivasid tiigrid suuri alasid mägedest ja kõrbetest kuni ookeanini välja, sest täiskasvanud tiiger vajab oma piirkonda, mille pindala peaks olema suurem kui mitu Tallinna kokku. Kahjuks jääb metsikut ja puutumatut loodust aina vähemaks, mistõttu on vabas looduses amuuri tiigreid alle umbes 400, bengali tiigreid on veidi rohkem – neid on umbes 2000.

Teises peatükis selgub, et tiigreid on kuus alamliiki. Metsikus looduses elavad tiigrid 15-20 aastat, aga loomaaias kuni 26 aastat vanaks.

Kolmandas peatükis tehakse juttu tiigri vöödilisest kasukast. Selgub, et peaaegu kõigi tiigrte kasukal on sadakond vööti. Amuuri tiigritel on vööte vähem kui ülejäänutel, kuid amuuri tiigritel on jällegi paksem kõht kui bengali tiigritel, sest amuuri tiigrid peavad ju külmas lumes lamama. Saame teada, et tiigri kõhukarvad on seljakarvadest 2 korda pikemad ja tiigri sabal on umbes 10 vööti.

Neljandas peatükis tehakse juttu tiigri hammastest, küünistest, käppadest ja sabast. Selgub, et tiigritel on 30 võimast hammast, nende küünised on 8-10 cm pikkused.

Viiendas peatükis on juttu nägemisest, kuulmisest ja haistmisest. Tiigrid võivad kinni püüda selliseid helisid, mida inimkõrv vastu ei võta, nendel on terav ja läbitungiv pilk, nende silmad on ühevõrra kohandunud nii päikese- kui kuuvalgusega. Need, mida inimesed peavad tiigri vurrudeks, on tegelikult kõige võimsamad antennid, mida nimetatakse vibrissideks. Need kasvavad ninamikul ja silmade kohal. Nendega tunnevad tiigrid ka kõige õrnemaid puudutusi ja isegi helivõnkeid. Kas tead, et tiigrid näevad öösel 6 korda paremini kui inimesed, et tiigri vibrisside pikkus võrdub tema keha laiusega.

 

On ju põnev, kas pole.

 

Ma ei Sulle kõike muidugi ära rääkida, kuid sellest raamatust loed veel tiigri mälust ja mõistusest, selgub, et tiigri mälu on 30 korda parem kui inimesel! Juttu on tiigri jõust ja vastupidavusest, sellest, mida nad söövad. Saad teada, kus on tiigri kodu, millised vahva sellid on tiigrikutsikad, kes on tiigri vaenlased.

 

Raamatust saad teada, et rahvusvahelist tiigripäeva tähistatakse 29. juulil, et amuuri tiiger on looduskaitse all olnud peaaegu 70 aastat.

Raamatu lõpus on veel igasugu põnevaid fakte tiigri kohta. Lisaks veel soovitusi raamatute ja multifilmide kohta, milles toimetavad tiigrid.

Raamatu lõpus on ka väike üleskutse lastele. Neil tuleks täiskasvanutele edai ütelda, et tiigreid on tarvis kaitsta salaküttide eest ja tuleb peatada nende metsade maharaiumine, kus tiigrid jahti peavad.

 

Raamatu autor on Ilja Lagutenko, kes on ka muusik ja ansambli Mumij Troll solist, kes käinud ka Eestis esinemas. Ta on esinenud isegi Kamtšatkal tõelise vulkaani kraatris. Ilja Lagutenko on suur amuuri tiigrite sõber ja ta on kirjutanud nendest vöödilistest loomadest isegi raamatu pealkirjaga „Tiigrilood“. Selgub, et Mumji Trollil on ka album „Amba“ – nii on hüüdnud tiigrit juba ammu-ammu Kaug-Ida rahvad.

Suurepärased pildid on joonistanud sellesse tiigriraamatusse Jekaterina Voronina.

 

Vahva, et „Laste loomaraamatu“-sari jätkub ka eesti keeles, sest kõikides nendes raamatutes on palju fakte, tedamisi ja tarkust, palju seda, et laps hakkaks loodust ja loomi hindama ning armastama. Ja see ongi ju igati oluline asi.

 

Jään ootama samast sarjast uusi raamatuid.


Michael Buble “Love”

(Warner Music)

 

Tänapäeva Frank Sinatraks on kutsutud tõelist megatähte, kes vallutanud miljonite muusikasõprade südamed. Loomulikult on see suurepärase hääle ja lavakarismaga Michael Buble, kellel hiljuti ilmus uus album “Love”. Michael Buble on oma karjääri jooksul käinud 5 (!) väljamüüdud maailmaturneel, võitnud 4 (!) Grammy auhinda ning müünud üle 60 (!) miljoni plaadi. Selle aasta augustis naases Buble peale pikemat pausi lavale Dublinis, Londonis ja Sydneys, kus ta esines üle 150 000 fännile. Selle aasta 16. novembril tunnustati lauljat septsiaaalsel tseremoonial Hollywoodi kuulsuste alleel, kus Buble sai endale isikliku tähe. Juba järgmisel aastal läheb särav täht jällegi kontsertturneele Ameerikas ja Euroopas.

 

Michael Buble on pärit Burnabyst, Kanadast. 9. septembril sai ta 43-aastaseks. Üles kasvas ta Vancouveris, mis on tuntud ka tugeva jäähokilinnana, nii nagu paljud teisedki Kanada linnad. Jäähokimängijat Michaelist ei saanud, küll aga laulja. Swingi ja dzässiga tegi poiss tutvust vanaisa abiga, kes andis kuulata Mills Brothersi, Ella Fitzgeraldi ja Frank Sinatra plaate. Juba siis oli Michaelil selge, et lauljaks tahab ta saada ja sooviks on esitada just sellist “vanaaegset” muusikat, mis noorele põlvkonnale toona oli suhteliselt võõras. Õige varsti oli poisil (tänu vanaisa abile) selge sadu laule, mida ta esitas kohalikes klubides.

“Vanaisa oli tõesti minu parim sõber,” kinnitab Michael. “Tema avas minu jaoks uue muusikamaailma, mis näis olevat minust lihtsalt mööda läinud. Mulle meeldis rock & roll ja kaasaegne muusika, kui aga kuulsin esimest korda Mills Brothersist, siis juhtus minuga midagi maagilist. Laulusõnad olid romantilised ja samas nii tõesed… Sellist muusikat tahtsin teha ka mina.”

Teismelisena võitis ta Kanada noorte talentide võistluse ning avaldas seejärel mitu plaati väikestelt plaadifirmadelt. Siis lõi ta kaasa muusikalis “+Swing”, millega esineti ka USAs. Ei läinudki palju aega, kui noormees tutvus legendaarse produtsendi David Fosteriga ja sai plaadistuslepingu firmaga Reprise Records. (Fosteriga tutvus Michael tänu sellele, et laulis Brian Mulroney tütre pulmas.) Mehe esimesed plaadid ilmusid 2001 ja 2002. aastal, vastavalt “BaBalu” ja “Dream”, kuid nendest midagi väga suurt rääkida polegi.

 

Seejärel alustastid kaks kanadalast ehk Michael Buble ja David Foster tööd albumiga, millel klassikalisi popphitte swingi ja dzässi võtmes ning 2003 ilmuski album “Michael Buble”, mis lauljale ka kuulsust tõi. Sellel plaadil on mitmeid kuulsaid popmuusika standardeid nagu “Fever”, “The Way You Look Tonight”, “Moondance” jt. Plaadil on ka laul “How Can You Mend a Broken Heart”, millel laulab ka legendaarse ansambli Bee Gees üks liikmetest – Barry Gibb. Debüütalbumit märgati Kanadas, Inglismaal, LAV’is, kus plaat jõudis edetabelite TOP 10’sse, Austraalias tõusis plaat plaadimüügitabeli esikohale! Sellele järgnes maailmaturnee, mimeid telesaateid, samal aastal ilmus veel ka jõuluteemaline EP “Let It Snow” ja aasta 2004 algas CD/DVD-ga “Come Fly With Me”.

 

2005 ilmus uus album “It´s Time” (sellel plaadil on ka hittlugu “Home”, mis on Buble enda kirjutataud ja sellest sai 2005aasta enimmängitud lugu Kanada raadiotes, jõudes umbes 382 miljoni inimeseni!) ja ka sellel plaadil kuuleb popmuusika standardeid nagu “You Don’t Know Me”, “Feeling Good”, “Can’t Buy Me Love”, “Save the Last Dance For Me” jpt. Laulus “Quando Quando Quando” lööb kaasa ka Kanada lauljatar Nelly Furtado. 2005 aasta lõpus ilmus veel ka kontsertplaat “Caught in the Act”.

 

2007, kui ilmus album “Call Me Irresponsible”, mis tõusis esikohale nii brittide kui ka USA plaadimüügi edetabelis. Ka “Call Me Irresponsible” on plaat, millel on lugusid erinevatest ajastustest: “Always on My Mind”, “Dream”, “Comin’ Home Baby”, milles lööb kaasa ka USA R&B ansambel Boyz II Men. USAs debüteeris album kohal number kaks ja nädalaga tõusis see esikohale! Maailmas on seda plaati müüdud üle 5 miljoni eksemplari!

 

2009 ilmus album “Crazy Love”, mis tõusis juba ilmumisnädalal USA plaadimüügi edetabeli etteotsa. Sellel plaadil leiame 12 lugu, millest kahes on kirjutamises kaasa löönud ka laulja ise: “Haven’t Met You Yet” ja “Hold On”. Sama edukas oli ka mehe 2011 ilmunud jõuluplaat “Christmas”, mis tõusis edetabelite tippu nii USAs kui ka Inglismaal. See oli tõepoolest suurepärane jõuluplaat, mida tasub kuulata kindlasti ka selle aasta jõulude ajal. 2013 ilmus album “To Be Loved” ning samal aastal oli teada, et Buble albumeid on maailmas müüdud 55 miljonit eksemplari!

 

2016 ilmus taaskord uus album - “Nobody But Me”, mis on järg, kriitikute poolt kiidetud “To Be Loved” albumile, mis oli Buble neljas nr 1 album Billboardi edetabelis. Plaat on väga põnev ja ilus kogum popmuusika originaallugudest, kuid ka popmuusika standarditest, ja taaskord näitab laulja, miks teda on kutsutuda ka 21. sajandi popmuusika crooner’iks. Buble on suurepärane talent, kes fantastiliselt interpreteerib USA lauluvaramut, on andekas laulukirjutaja ja produtsent. “Ma ei tea, kas mul on kunagi nii lõbus olnud plaadi kallal töötades. Oli eriti põnev töötada oma bändiga, kes mõistab, et tahan kõlada paremini, kui kunagi varem. Olen ka väga uhke uute lugude üle. Võimalus olla kaas-produtsent oli mulle puhas rõõm,” kommenteerib Buble albumit “Nobody But Me”.

 

Pärast seda oli Michael Buble paar aastat avalikkusest kadunud, ja põhjuseks tema vanimal pojal tuvastatud vähk. Loomulikult tahtis laulja viibida oma pere ja poja lähedal, kui ka tema poega raviti. See oli raske ja keeruline aeg.

 

Kuid nüüd tundub, et asjalood liiguvad siiski paremuse poole, ja on ilmunud uus album “Love”.

Uuel plaadil on kokku 11 laulu.

Neist kaks laulu on uued lood. Suurepärase popiloo “Love You Anymore” üks autoritest on Charlie Puth, teine päris uus lugu on kaunis ballad “Forever Now”, mille üks autoritest on Michael Buble ise.

 

9 laulu on vanemad ja igatu tuntud ning kuulsad lood, mis tegelikult ju kõik räägivad armastusest, millele viitab ka uue plaadi pealkiri. Ja miks mitte sellistel pimedatel õhtutel kuulata just suurepäraseid armastuslaulu suurepärase Michael Buble esituses.

 

Nii kuuleb Buble esituses popmuusika pärle ja klassikuid: plaadi avalöök on võrratu ja suurepärase orkestratsiooniga (suur orkester, harf ja Buble = super kombinatsioon) “When I Fall In Love”, mis on lugu aastast 1952, seda on esitanud Doris Day, Nat King Cole, Natalie Cole, Donny Osmond, Linda Ronstadt, Tom Jones, Kenny Rogers, Barry Manilow, väga suurepärase versiooni on sellest laulust esitanud ka Rick Astley).

 

Lisaks veel “I Only Have Eyes for You” (lugu aastast 1934, mida on esitanud The Flamingos, Peggy Lee, Art Garfunkel, Rod Stewart, Jamie Cullum jpt), Buble uuel plaadil on see igati swingilik ja mõnus.

 

Legendaarne “La Vie en rose” (lugu aastast 1945, mille laulis maailmakuulsaks võrratu Edith Piaf, kuid seda on aastate jooksul laulnud ka Tony Martin, Bing Crosby, Louis Armstrong, Dean Martin jt), Buble esituses külab ka see lugu väga-väga hästi, saatmas väikene dzässibänd, kus on kuulda ka akordionit ning kaasa laulab USA dzässilauljatar Cecile McLorin Salvant, vaikne ja õrn ja hästi ilus.

 

“My Funny Valentine” (lugu aastast 1937, ja algupäraselt kõlas see muusikalis “Babes in Arms”, aastate jooksul on seda suurepärast lugu laulnud Ella Fitzgerald, Frank Sinatra, Bing Crosby jt), Buble esituses ja uhkes orkestratsioonis kõlab see lugu nagu James Bondi filmi tunnusmeloodia, siin on suursugusust ja ilu ning on üsnagi arusaadav miks Michael Buble ja Frank Sinatra vahele pannakse võrdusmärke, võimas ja kaunis.

 

“Such a Night” (lugu aastast 1953, ja esimesena laulis seda laulu ansambel The Drifters, populaarseks sai sellest laulust ka Johnnie Ray esitus 1954. aastal, ja otse loomulikult ka Elvis Presley esitus aastast 1960), Buble esituses on seegi lugu dzässilik, swingilik kuid tegelikult üsnagi sarnane Elvis Presley versiooniga, mulle selline esitus meeldib väga.

 

“Help Me Make It Through The Night” (kuulus kantriballaad aastast 1970 ja selle autoriks ning esmaesitajaks on Kris Kristofferson, aastate jooksul on seda lugu esitanud Loretta Lynn, Glen Campbell, Joan Naez, Jerry Lee Lewis, Elvis Presley, Willie Nelson jt), Buble esitus on veidi kantrilik, või võiks vist isegi öelda, et see on lausa ju rumba. Koos Buble’ga laulab ka väga kauni häälega USA noor lauljatar Lore Allred.

 

“Unforgettable” (lugu aastast 1951, ja selle loo üks kuulsamaid esitusi on loomulikult Nat King Cole’i esitus, kuid laulnud on seda ka George Benson, Andrea Bocelli, Roberta Flack, Marvin Gaye, Aretha Franklin, Engelbert Humperdinck, Peggy Lee, Lou Rawls, Kenny Rogers jt), no ja midagi ei ole teha, Buble esituses on seegi lugu otse loomulikult suurepärane, on tunda, kuidas mees mõnuleb seda esitades, seda on kuulda nii häälest kui ka esitusest, jutskui olekski see lugu just temale kirjutatud.

 

“When You’re Smiling” (lugu aastast 1928, mida on esitanud ka Andy Williams, Louis Armstrong, Dean Martin, Ella Fitzgerald, Frank Sinatra, Drankie Laine, Judy Garland, Louis Prima, Perry Como, Rufus Wainwright jt, kusjuures Michael Buble laulis seda lugu ka oma kõige esimesel ja üsnagi vähetuntud albumil “BaBalau”), sellel plaadil on see igati mõnus swing.

 

“Where or When” (lugu aastast 1937 ja taaskord muusikalist “Babes in Arms”, aastate jooksul on laulu esitanud Julie Andrews, Tony Bennett, Nat King Cole, Harry Connick Jr., Bing Crosby, Bryan Ferry, Ray Eberle, Mario Lanza, Cliff Richard, Mel Torme, Rod Stewart, Barbra Streisand, Diana Krall jpt). See on ilusa orkestratsiooniga ilus lõppakord Buble uuele plaadile. Esituses ja seade viivad kuulaja ajas tagasi nendesse aegadesse kui kuulsad olid Frank Sinatra, Bing Crosby, Fred Astaire jt, no ja kuulake selles lood Buble’d – fantastiliselt võimas on ka tema hääl.

 

Kui kuulaja hangib endale uue plaadi deluxe versiooni, siis on sellel veel kaks laulu: legendaarse argentiinlase, mitmeid kuulsaid tangosid kirjutanud Alfredo Le Pera “When You’re Not Here”, mis on Buble esituses väga-väga ilus ja Cole Porteri kirjutatud swingilik “I Get a Kick Out of You”.

 

Igal juhul on Michael Buble  uus plaat suurepärane kuulamine ja usun, et ka väga hea kingitus paljude muusikasõprade kingikotti jõulude ajal.

 

Kuula ise ka:

 

https://MichaelBuble.lnk.to/love

 

Michael Buble "When I Fall In Love"


„1000 seiklust, mida elu jooksul ette võtta“

(Varrak)

 

Meil kõigil on nimekiri unistustest, mida soovime ühel heal päeval ellu viia, kui meid ainult ei takistaks töö, perekond, kool, raha ja vastutus. Aga kui oleksite kohustustest prii? Kui miski ei piiraks teie võimalust maailma kogeda? Kui miski ei seaks teile piire, kui tahate paiku oma silmaga näha ja oma käega katsuda? Mida te siis teeksite?

 

Raamatusse „1000 seiklust, mida elu jooksul ette võtta” kogutud seiklused hõlmavad kõiki maailmajagusid alates virmaliste imetlemisest Soome Iglus kuni kullauhtmiseni Californias, ristlusreisist Galápagose saarestikus kuni ninja’ks õppimiseni Jaapanis.

 

Ükskõik kas olete end aastaks õppetööst vabaks võtnud üliõpilane, pikema puhkuse ära teeninud loomeinimene või elumuutust ihkav pensionär − see käsiraamat innustab teid tegema just seda, mida olete alati teha tahtnud, aga mille kohta olete arvanud, et te ei saa seda nagunii kunagi ellu viia.

Mõned kogemused seostuvad tegevusega vabas õhus maailma imelistes paikades, nagu aktiivse vulkaani otsa ronimine Itaalias või jäine suplus Antarktikas, teised aga püüdlustega, mida saab ellu viia kus tahes, näiteks kohaliku köögi hõrgutiste proovimine, lehma lüpsmine, õllepruulimine või lihtsalt võõrkeeleoskuse lihvimine.

 

Raamatu on koostanud Kath Stathers.

 

See on üks uhke, väga ilus ja põnev ning sisukas lugemine. 496 lk põnevaid kohti ja seiklusi, kohti, mida teatakse, kus käiakse või siis ei teata ja käiakse vähem. Eks see paljuski sõltub inimesest, kui palju seiklusi jõutakse elus ette võtta, kuid palju jõutakse käia ja uurida, milliseid põnevaid paiku maailmas on. Mulle meeldib reisida ka raamatute abiga, mistõttu on see raamat üks ilmatuma põnev seiklus/reis. Selles raamatus on palju põnevaid paiku, huvitavat teavet, kuid on ka palju suurepäraseid fotosid, et põnevat seikluskohta vähemalt pildilt oma silmaga ka näha.

 

Raamatus on kaheksa peatükki ja neist esimene viib meid põhjapoolkerale 90° PL kuni 60°PL.

Nii saame lugeda sellest, kus saab otsida maailma viimaseid jääkarusid, kus saab ulguda koos huntidega kuu poole, kus saab uurida vaalaluust Stonehenge’i, kus kõndida jääliustikul. Sammume Euroopa iidsel metsamaal Komi vabariigis, Venemaal, teeme jõuluehteid Bergenis, Norras, käime Geilos, Norras, et astuda minevikku ja näha valgeid joule. Meile soovitatakse merereisi piki Norra maalilist läänerannikut, nautida saame ka imetabaseid virmalisi Soomes. Ja veel, esimeses peatükis on juttu lumesafarist keset Soome puutumatut loodust, tule kuumusest ja jäisest veest järveäärses Soome saunas, lumeräätsadega matkamisest Gröönimaal, mõnulemisest kaunis Sinises laguunis Islandil. Juttu on jäisest hotellist Rootsis, magamisest puu otsas, Alaska viiest tähtsamast vaatamisväärsusest, kanuumatkast Yukoni jõel, Kanada.

 

Teises peatükis oleme samuti põhjapoolkeral, kuid 60° PL kuni 45° PL. Selles peatükis saad lugeda Peterburi võrratust arhitektuurist, Krutynia jõest Poolas, mis on Euroopa kauneim süstajõgi, Tallinnast ja Hiiumaast, vaimujahist tondilossis Oslos, esimesest löögist maailma vanimal golfiväljakul, mis asub Šotimaal, maailma pikimast rongireisist, mis viib Moskvast Vladivostokki, jalutuskäigust Kremlis, maailmakuulsast sillast Rootsi ja Taani vahel, tigude jooksu maailmameistrivõistlustest Norfolkis, Inglismaal, eksimisest Trinity kolledži raamatukogus Dublinis, Iirimaal, kuid liigume selles peatükis veel ka Hollandis, Kanadas, Saksamaal, Ukrainas, Belgias jm.

 

Järgmises kolmes peatükis liigume põhjapoolkeral vastavalt 45° PL kuni 30° PL, 30° PL kuni 15° PL ja 15° PL kuni 0° PL, kuni raamatu kolmes viimases peatükis jõuame lõunapoolkerale vastavalt 0° LL kuni 15° LL, 15° LL kuni 30° LL ja 30° LL kuni 90° LL.

 

Loomulikult ei saa ma ju Sulle kõikidest seiklustest, mis selles raamatus kirjas, rääkida, sest lugejale peab jääma ka avastamisrõõm, kuid tegelikult on hiiglama lahe see, et siin on soovitusi nii ekstreemsete kohtade kui ka kultuuriväärtuste kohta, on palju loodust, on palju loomi, on uuemat arhitektuuri ja vanemat arhitektuuri, on inimesi ja nendega seotud paiku, on ajalugu ja tänapäeva, siin on vahvaid puhkekohti, väikeseid linnu ja külakesi, kuid ka suurlinnu, on paiku, mis seotud muusikaga, teatriga, filmikunstiga, isegi tsirkusega jne. On paiku, mis pakuvad suurt seiklust kõikidele gurmaanidele või neile, kes tahakse käia põnevates muuseumides, katsuda oma käega tõelist ajalugu.

 

Kõike, mis selles raamatus leida võib, on ühe looga üsna keeruline edasi anda, sest siin on sedavõrd palju põnevaid paiku ja kohti, kus seigelda, käia, puhata ja nautida.

 

Usun, et see raamat oleks igati hää valik ka jõuluvana kingikotti… ja kui on suuremat sorti suss, siis miks mitte ka päkapiku poolt sussi sisse aknalaual.

 


Rod Campbell „Kallis loomaaed“

(Pegasus)

 

Millist lemmiklooma sooviksid loomaaiast? Kergita klappe ja vaata, kes loomaaiast saadeti – lõpuks täpselt õige loom!

Väikelaste ja lastevanemate lemmikraamat „Kallis loomaaed” on tõlgitud 22 keelde ja seda on müüdud üle 8 miljoni eksemplari.

 

Tegelikult on hiiglama vahva, et eesti keeles ilmub toredaid pappraamatuid ka pere pisematele, et lastele juba maast-madalast raamatut näidata, tutvustada, ja sealt ka lahedaid pilte uudistada.

“Kallis loomaaed” just selline lahe pappraamat ongi, mis ei lähe katki, kui mudilane selle oma kätte võtab ja “uurima” hakkab.

Selles raamatus on palju põnevaid loomi ja vahvaid klappe ning klapikesi, mida saab avada ja uurida, mis nende all peidus on.

 

Raamatu autor alustab sellega, et olevat kirjutanud loomaaeda, et sealt saadetaks talle üks loom ja seejärel saame uurida ning välja selgitada, milline loom talle saadeti, ja mis ta sellega tegi.

Esimese klapi all on peidus elevant, kes oli liiga suur, mistõttu saatis autor selle looma loomaaeda tagasi. Teine loom paistab saadetisest lausa välja, sest tal on ilmatuma pikk kael – otse loomulikult on see kaelkirjak, mis samuti autorile ei sobi.

Kolmandas saadetises olnud loom oli liiga kuri – mis sa arvad, kes see oli? No see oli lõvi.

Neljandas saadetises on üks üsna pahur loom – ma usun, et kui oled loomaaias käinud, siis oled seda looma ka näinud – see oli kaamel.

 

Kolm looma saadetakse loomaaiast veel. Üks neist oli liiga hirmus, üks oli liiga vallatu, üks oli liiga hüplev. Mis loomad need olid? No selle ma jätan väikesele lugejale endale avastada. Ja alles kaheksas saadetud loom on sobilik! Kes see oli? Ka selle pead ise järele vaatama.

 

Igal juhul on “Kallis loomaaed” üks igati vahva raamat mudilastele. Siin on lühikesed tekstid, mida koos ema ja isa või vanaema ja vanaisaga uudistada, siin on palju vahvaid loomi ja siin on palju põnevaid saadetisi, mille klappe ja uksekesi saab väike lugeja avada, seega on ka käelist tegevust.


Roxette „Look Sharp!“

(Warner Music)

 

Roxette on teatavasti Rootsist, Halmstadist pärit popmuusika duo, mille liikmed on lauljatar Marie Fredriksson ja helilooja, muusika ja laulja Per Gessle.

Roxette on kindlasti üks Rootsi muusika lipulaevadest, mis esitanud suurepärast poppi juba 30 aastat, sest nad alustasid tegutsemist 1986. aastal. 1980ndate lõpus ning 90ndate aastate alguses oli Roxette üks maailma populaarsemaid bände. Kes muusikasõpradest ei teaks selliseid popmuusika pärle nagu - „Joyride“ (1991), „Fading Like a Flower“ (1991), „The Big L.“ (1991), „Spending My Time“ (1991), „How Do You Do“ (1992), „Queen Of Rain“ (1992), „Sleeping In My Car“ (1994), „Crash! Boom! Bang“ (1994), „Run To You“ (1994), „Vulnerable“ (1995) jpt.

 

Tegelikult tegid Marie Fredriksson ja Per Gessle muusikat juba enne Roxette’i tegutsemisaja algust, sest lauljatar Marie Fredriksson oli sooloarist ja laulis ka ansamblis Strul & Ma Mas Barn. Per Gessle laulis ning kirjutas lugusid ansamblis Gyllene Tider. Viimati mainitud bänd ei olnud mingi naljanumber, vaid väga kuum popibänd Rootsis, kelle üks tuntumaid lugusid on Per Gessle kirjutatud „Sommartider“, mis ilmus singlina 1982.

1981. aastal sai Fredrikssonist Gyllene Tideri taustalaulja, kuid juba kolm aastat hiljem (1984) avaldas Marie Fredriksson sooloalbumi, millele ka Gessle ühe laulu kirjutas. Ansambli Gyllene Tider plaadifirma USAs soovitas neil oma nime muuta, ja nii ilmus 1984. aastal EP „Heartland“ juba Roxette’i nime all. Kahjuks (õnneks?) läks ansambel laiali ning Fredriksson ja Gessle otsustasid jätkata duona. Nad avaldasid singli „Neverending Love“, mis sai Rootsis vägagi kuulsaks.

 

Roxette’i esimene album „Pearls of Passion“ ilmus 1986. aastal, kuid see duole veel rahvusvahelist edu ei toonud, kuid oli selge, et see on bänd, millel on suurt potentsiaali läbi lüüa ka rahvusvahelisel turul.

Ja edu ei lasknud ennast kaua oodata – 1988 ilmus album „Look Sharp!“, millel olid hitid „The Look“, „Dangerous“ ja „Listen to Your Heart“. Loomulikult tõusis album plaadimügitabeli esikohale Rootsis, kuid see oli üliedukas ka mujal, sh. USA’s. Kokku on plaati müüdud üle 10 miljoni eksemplari. Kusjuures tasub meenutada, et ka albumit „Look Sharp!“ esialgu USAs ei avaldatud, kuni üks vahetusõpilane viis plaadi Rootsist USAsse Minneapolisesse, kus kohalik raadiojaam mängis hittlugu „The Look“. Ja seejärel algas Roxette’i edulugu – plaadifirma avaldas sama plaadi ka USAs ning selle albumi lood „The Look“ ja „It Must Have Been Love“ tõusid USA singlimüügitabeli etteotsa!

 

Duo ei jäänud loorberitele puhkama, sest möödus vaid kolm aastat, kui ilmus nende kolmas plaat – „Joyride“, mis oli veelgi edukam kui eelmine album ja see tõusis plaadimüügitabelite etteotsa nii USA’s, Austraalias kui ka mujal. Plaadilt leiab sellised hitid nagu: „Joyride“, „Fading Like a Flower“, „The Big L“, „Spending My Time“ jt. Lood, mida mängitakse edukalt raadiojaamades ka täna.

Edu jätkus. 1992 ilmus neljas album „Tourism“, mis oli segu kontsertsalvestitest kui ka uutest lugudest. Nii leiab just sellelt plaadilt hittlood „How Do You Do!“, „It Must Have Been Love“ (seda lugu sai kuulda ka maailmakuulsa kassahiti „Pretty Woman“ heliribal) ja „Queen of Rain“.

Ja duo jätkas, ikka edukalt! 1994 ilmus album „Crash! Boom! Bang!“, millel oli hittlugusid ikka päris mitu: plaadi nimilugu, „Fireworks“, „Run to You“, „Sleeping in My Car“, „Vulnerable“. Kõik sellised laulud, mis on kindlasti osa popmuusika ajaloost.

 

Seejärel väikene paus, kuid 1999 ilmus uus album „Have a Nice Day“. Ka siin oli päris mitu suurepärast popilugu, millest ka hittlood said: „Wish I Could Fly“, „Anyone“, „Stars“, „Salvation“.

Sellel plaadil on teiste seas ka esimene selline duo lugu, mille on üksinda kirjutanud Marie Fredriksson ja see on „Waiting for the Rain“.

2001 ilmus album „Room Service“, kuid see polnud enam sedavõrd edukas, kui eelmised plaadid. Edu saatis plaati Rootsis, kuid mujal maailmas polnud see enam sedavõrd popp.

Paljud muusikakriitikud arvasid, et see võib olla ka superduo lõpp, kuid võta näpust! Duo jätkas, kuid vahepeal juhtus ka palju muud. 2002 ilmus nende edukas kogumikplaat „The Ballad Hits“ ja 2003 „The Pop Hits“.

2002. aastal halvenes järsult lauljatar Marie Fredrikssoni tervis, tal avastati ajukasvaja. Lauljatari opereeriti ja tervis hakkas õnneks siiski paranema. Just taastumise ajal avaldas lauljatar oma esimese ingliskeelse sooloalbumi „The Change“. Samal ajal avaldas ka Per Gessle sooloplaadi, see oli rootsikeelne „Mazarin“ ja ka see oli kodumaal, Rootsis, igati edukas.

Aastail 2006-2008 avaldasid Fredriksson veel ühe sooloplaadi ja Per Gessle lausa kaks plaati.

 

2009 hakati rääkima, et on oodata duo taasühinemist ning nii see läks. Alustati kontsertitega 2009. aastal, 2011 ilmus album „Charm School“ ja sellele järgnes juba maailmaturnee.

2012 ilmus duo üheksas stuudioalbum „Travelling“.

 

2016. aastal teatas Roxette, et kontserte nad siiski rohkem ei anna, kuna lauljatari tervis ei peaks sellele vastu. Selle üle on kindlasti miljonitel ansambli fännidel siiralt kahju, kuid eelkõige on tähtis tervis ja seejärel kõik muu.

Ja et fännid väga õnnetud ei oleks, siis avaldas Roxette ju 2016. aastal ka uue albumi „Good Karma“.

 

Põhjus, miks ma Roxette’ist taaskord räägin on see, et 30 aastat tagasi (uskumatu – juba on sellest möödas 30 aastat!) ilmus nende üks populaarsemaid plaate „Look Sharp!“. Suurepärane popiplaat, millel ka eelpool mainitud megahitid „The Look“, „Dangerous“ ja „Listen To Your Heart“.

Vahvad popilood, milles kübe ka sellist rokilikumat hingamist, kuid siiski popilood. Ja nüüd on „Look Sharp!“ avaldatud uuesti, kuid plaadikaante vahel ei ole mitte ainult 1988. aasta album, vaid lausa kaks plaati, sest teisel plaadil on igasugu demosid ja stuudioversoone lugudest, mida plaadil kuuled, kuid need on tehtud erinevatel salvestuspäevadel. Nendel on juures isegi täpsed kuupäevad.

Siin on ka mõned laulud, mis plaadile ei mahtunudki.

 

Ma ei tea, kuidas Sinuga, aga mulle nooruses Roxette meeldis väga, mistõttu on albumit aastast 1988 igati lahe kuulata, oh jah, ma olin ju siis alles 19-aastane! Uskumatu, et kunagi nii noor on oldud.

Seetõttu on kuulamine omamoodi nostalgiline, tunned ära vanad head lemmiklood ja kindlasti kuuled neid täna hoopis teistmoodi kui siis, aastaid tagasi. Helid ja saundid on ju muusikamaailmas edasi liikunud ja arenenud, paljud selle plaadi lood kõlavad võib-olla isegi „vanamoodsalt“, kuid kõige olulisem on ju see, et see ongi vana, hea Roxette!

 

Kuula ise ka:

 

https://open.spotify.com/album/1iI5YZkqNUV7VmrEi4uOP9

 

Roxette "Listen To Your Heart"


Jim Robbins „Imelised linnud. Mida neilt õppida meie endi, maailma ja tuleviku kohta“

(Varrak)

 

Meie suhe lindudega erineb meie suhtest kõigi teiste elusolenditega. Linde leidub praktiliselt kõikjal ning meile meeldib neid vaadelda, kuulata, kodus pidada ja ka nendega suhelda. Jim Robbinsi sõnul on linnud meie kõige olulisem side loodusega. Nad tõmbavad meie pilgu taevasse, nii sõna otseses mõttes kui ka kujundlikult; nad ahvatlevad meid loodusesse nende ilu imetlema ning annavad meile võimaluse aimata, mida tähendab kaalutus. Linnud on aidanud inimestel jõuda paljude saavutusteni: õppida lendama, hankida rõivaid ja toitu ning omaenese aju ja keha paremini tundma õppida. Ning neil on meile lisaks palju öelda, kuidas jääda inimeseks loodusmaailmas.

Käesolev raamat kirjeldab lindude ainulaadseid omadusi ja näitab, kui väärtuslikud on nad inimeste jaoks – nii ökoloogilises kui vaimses kontekstis. Tuginedes nii teadusuuringute tippsaavutustele kui ka inimeste vanimatele usunditele, on see raamat pilguheit lindude imetabasesse maailma ning hämmastavatesse viisidesse, kuidas nad kogu planeedi elu rikastavad.

Jim Robbins on vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik, ta on kirjutanud rohkem kui kolmekümne viie aasta jooksul artikleid ajalehele The New York Times, tema lemmikteemadeks on teadus- ja keskkonnaprobleemid.

 

Pean kohe alguses kinnitama, et paari viimase aasta jooksul on mul tekkinud tõsine huvi lindude vastu. Olen otsinud üles oma raamaturiiulilt kõik lindudest rääkivad raamatud, olen kogunud linnulugusid, mis ilmunud kohaliku ajakirjanduses (näiteks Maalehes või Postimehe maaelu-lisas jne), vaadanud kõiki loodussaateid ETV’st, milles lindudest juttu. Mistõttu ei teagi, äkki oleks pidanud aastaid tagasi hoopis ornitoloogiks õppima? Mine võta kinni.

 

Jim Robbinsi “Imelised linnud” ongi tõepoolest üks imeline raamat, sest see on imeliselt põnev ja huvitav, siis imeliselt palju põnevaid fakte ja teadmisi, vahva on see, kuidas autor põimib kokku ajalugu, tänapäeva, tulevikku, siin on palju teisi linnuteadlasi ja ka teiste valdkondade teadlasi, kellega autor juttu räägib jne jne. Ühesõnaga 300 lk väga põnevat ja huvitavat lugemist lindude kohta. Igal juhul kuulub “Imelised linnud” minu selle aasta lemmikraamatute hulka kohe kindlasti. Ja seetõttu soovitan seda lugeda ka teistel looma- ja loodusesõpradel.

 

Raamatu tekst ei ole teaduslik ja igav, vastupidi igas peatükis leiad midagi sellist, mida pole varem kuulnud, mille peale pole ise varem mõtelnud. Tekst on lihtsasti loetav ja arusaadav, kuigi kogu aeg on tunne, et iga peatükiga õpid midagi olulist juurde. Ma ei tea, kuid kas mitte kooliõpikud ei võiks olla sellised nagu see raamat, usun, et sellest raamatust on palju põnevat lugeda ka koolilastel.

 

Raamat algab Albert Einsteini mõtteteraga: “Kui vaatad looduse sügavusse, hakkad kõike paremini mõistma.” Ja tegelikult, nii see ju ongi. Sarnase suhtumisega on ka Jim Robbins ja tema paeluv linnuraamat.

Raamatu eess’nas tõdeb Jim Robbins: “Inimestega samas keskkonnas ei ela ühtegi teist metslooma sama vabalt ja arvukalt kui linnud. Juba ainuüksi sel põhjusel on meie suhe nendega erinev meie suhtest ükskõik millise muu nmetsiku olevusega. Kui põhjuseid on veelgi. Loomariigis on lindude mõistus väidetavalt meie endi omega kõige sarnasem. Linnud võluvad meid oma taevaliku lauluga, mis erineb täielikult teiste loomade häälitsustest. Ja on tõsi, et mitmeid kõige kaunimaid loodushääli tekitavad kõige pisemad linnud.” Ja autor jätkab: “Ühe Austraalia legend järgi tekkisid linnud maailma siis, kui vikerkaar kildudeks purunes ja selle värvilised tükid lindudeks muutusid. Nii sündisid helendavate, juveelisarnaste punaste, roheliste ja sinister toonidega koolibrid, sügavpunasem valge ja musta sulestikuga rähnid, tumeisinised sinilinnud ja indigolinnud, punasekirju seljaga turpialid ning üleni punase kuuega kardinalid.”

Üks mõte veel raamatu eessõnast: “Linnud lummavad mind. Üht-teist teadsin ma neist juba varem, enne kui selle raamatuprojektiga alustasin, kuid pärast rohkem kui kaks aastat kestnud teaduslike uuringute lugemist, teadlaste ja lihtinimestega vestlemist ning veinitootjate, loomaaednike, liinuvaatlejate, pitsrikupidajate, kunstnike, moeloojate, põlisameeriklaste ja loomakaitsjatega kohtumist avastasin, et need sulgedega olevused etendavad inimeste elus uskumatult erinevaid rolle.”

 

Raamatu esimene osa on “Mida linnud meile maailmast räägivad”. Esimene peatükk on “Linnud. Dinosaurused, kes ellu jäid”, selle piilutakse just dinosauruste aega, arutletakse lennuvõime ja tiibade üle ning selgub, et lindudest on dinosaruste lühimad sugulased kanad ja kalkunid! Teises peatükis “Koolibrid. Imeline lend” ongi juttu linnumaailma imelistest, kanitest, pisikestest kuid tublidest ja hakkajatest koolibridest. Juttu on jällegi lendamisest ja linnulennust, sest on ju koolibrid hämmastavad lendajad, kes suudavad lennata pea alaspidi ja tagurpidi, ning nektaritoidulistena, kes imevad iga päev oma kehakaalust kuni 12 korda suurema nektarikoguse, on nad paigallennumeistrid. Jim Robbins ütleb lahedalt, et koolibrid tegelevad õhus “tankimisega” märksa professionaalsemalt kui ükski lennumasin. Selgub, et sellise lennutaseme saavutamiseks teevad koolibrid 90 kuni 100 tiivalööki sekundis, paaritumisrituaalide ajal aga veelgi enam. Selles peatükis saad teada veelsedagi, mis on pneumaatilised luud, kui olulised on lindudele rinnalihased ja sedagi, et kui enamik linde lehvitavad tiibu nagu kogu käsivart, siis koolibri kasutab üksnes randme läheduses asuvat tiivaosa.

Raamatu esimeses osas on võimalik lugeda veel tiivulistest valvuritest, näiteks kaanarilindudest ja mustselg-laanerähnidest, kuid ka linnuparvedest/linnusülemitest ja sellest, kuidas linnud sülemlendu on suutelised tegema.

 

Raamatu teine osa on “Lindude annid”, milles tehakse juttu sulgedest (te ei kujuta ette, kui olulised on linnusuled nii lindudele endile kuid ka inimestele, sest kasvõi näiteks udusuled on parim looduslik soojustusmaterjal, mis on kergesti kokku surutav ja elastne, udusulgi saadakse partidelt ja hanedelt, kuid maailma kõrgeime kvaliteediga udusuled on hahkadel), linnumunadest (muredest ja rõõmudest, mis seotud linnumunadega, eriti kanamunadega), guaanost ehk lihtsamini öeldud linnusõnnikust, mis moodustab osa sellest, mida teadlased nimetavad ökosüsteemi teenusteks, ka guano on olnud üsnagi edukas müügiartikkel, ja selles osas saad teada, mida sellega on tehtud ja tehakse. Selles osas on juttu lindudest, kui looduse koristajatest, on ju linnud tublid putukasööjad, kuid on ka linde, kes aitavad hävitada loomakorjuseid jne jne. Selles peatükis räägitakse meile varblastest ja sellest, mis juhtus siis, kui Hiinas hakati 1950ndatel aastatel neid hulgaliselt hävitama, selles peatükis on juttu raisakotkastest, saad teada sedagi miks neil vägevatel lindudel on kiilas pea.

 

Raamatu kolmas osa on “Leia ennast lindude kaudu”. Selles osas on juttu hämmastavast linnu ajust ja veidi ka inimese ajust, kusjuures selgub, et linnud on hiiglama nutikad ja targad loomad. Siin öeldakse, et linnud on lahendanud liikumise juhtimise, pikeerimise, tasakaalu ja kolmemõõtmelisuse, kuulmistuvastuse ja nägemisega seotud probleemid. Kolmandas osas saad lugeda hämmastavalt tarkadest varestest ja ronkadest, rõhutan veelkord sõnapaari hämmastavalt targad. Selles osas on juttu lindude salakeelest, linnulaulust. Selgub, et umbes kümme tuhat maailma linnuliiki kasutab ainult kaht tüüpi häälitsusi: hüüdeid ja laule. Suhtlemiseks kasutavad nad ka muid vahendeid, mille hulka kuuluvad peahoiakud, erinevad silmaliigutused, peasulgede turritamine või lihtsalt tiibade rapsimine või sabasulgede lehvikuna avamine. Laulmist esineb umbes 4500-l linnuliigil ning kõige keerulisemaks on arenenud laul värvulistel. Saad teada seadgi, et suurepärased lauljad on leevikesed, et igal laulval linnul on oma repertuaar, millesse kuuluvad erinevad lauluversioonid, kuig mõnedel lindudel võib olla üksainus laul. Viiendikul kõigist laulvates lindudest on viis või rohkem laulu. Kõige suurem on Põhja-Ameerikas elava ruske-pilalinnu laulupagas, mis võib sisaldada kuni kolm tuhat erinevat laulu. Elund, mille abil linnud laulavad on linnu laulukõri ehk süürinks, mis saanud nime Kreeka voorusliku metsanümfi Syrinxi järgi. See lindude laulust ja häälitsustest kõnelev peatükk on imeliselt põnev ja huvitav nagu seda on ka linnulaul ise.

Kolmandas osas on juttu veel ka linnuperedest, äärmuslikust füsioloogiast ehk linnud kui tippsportlased (tohutult kõrgel lendavad vööthaned või põhjasäälikud, uskumatuid vahemaid läbivad randtiirud (nende 20 aastat kestva elu jooksul läbib randtiir 2,4 miljonit lennukilommetrit (!), keiserpingviinide sukeldumisvõime, siin on juttu ka lindude rändest, mis on paljuski ka täna veel veidi avastamata teema).

 

Raamatu neljas osa on “Linnud ja lootus paremale tulevikule”, milles on juttu sellest, kuidas linnud tööle panna (põnevaid näiteid veinipiirkondadest), linnalindudest (tuvid), lindude võimest inimesi muuta, lindudest kui sotsiaaltöötajatest, ja ka lindude tulevikust.

 

Loomulikult tahaks sellest raamatust rääkida veel ja veel, kuid ma jätan siiski avastamisrõõmu ka lugejale endale. Igal juhul on see sedavõrd põnev, huvitav ja sisukas lugemine, mida soovitan kõikidele. Kui tahad lindudest ja loodusest midagi vajalikku teada saada, siis on see raamat igati suurepärane võimalus seda teha.

 


Eva Muszynski, Karsten Teich „Kauboi Klaus ja põrsas Liisa“

(Ühinenud Ajakirjad)

 

Kauboi Klaus elab koos põrsas Liisaga Metsikus Läänes farmis nimega Killuke õnne. Kui ta poodi tahab minna, peab ta endale tuukriülikonna selga tõmbama, sest farmi ümber kasvab tihe kaktusevõsa.

Pärast üht järjekordset poeskäiku tekib Kauboi Klausil idee …

 

See on üks vahva, lihtne ja humoorikas lasteraamat, mille peategelaseks on kauboi Klaus. Mina oma lapsepõlvest mäletan, et mulle meeldisid kangesti kauboifilmid ehk vesternid, mida Soome televisioonis näidati üsna sageli, kui mu mälu mind ei peta, siis olid just reedeõhtud see aeg, kui vesterne näidati. Ja nii saigi oldud ühel hetkel kauboide poolt ja mõnikord, mõnel teisel hetkel hoopis indiaanlaste poolt, ja eks sai ju ka hoovis ikka ja jälle kauboisid ja iniaanlaseid mängitud.

 

Viimasel ajal ma väga palju kauboisid filmides ja raamatutes näinud polegi, mistõttu on vahva, et nüüd toimetab raamatukaante vahel lastele mõeldud kauboi Klaus.

See on kauboi Klausi lugude esimene raamat. Raamatu alguses öeldakse, et Metsikus Läänes elavad kauboid, kes kappavad hobustega preerias ringi ja püüavad lassoga lehmi. Enamasti on nende nimi kas Jim või Bill. See raamat on kõigile kauboidele, kelle nimi ei ole ei Bill ega Jim.

Seejärel saame teada, et kauboi Klausil on farm ja põrsas. Farmi nimi on Killuke Õnne ja see asub Metsikus Läänes. Põrsa nimi on Liisa ja talle meeldib päevitada. Tegelikult ju üsna naljakas, kui mõelda selle peale, kuidas põrsas päevitab, siin on isegi pilt, kuidas põrsas Liisa päevitab. No ja seda saame ka teada, et farmi ümber lokkab kaktusevõsa. Kaktused kasvavad tihedalt koos ja on kohutavalt okkalised, sest nii ei saa bandiidid ja koiotid läbi. See meeldib kauboi Klausile, sest talle ei meeldi tülid.

 

Ühel päeval on päevakorral poepäev, sest Klausil ja Liisal on ube ja kohvi vaja. See paneb kauboi Klausi oigama, sest kord kuus peab ta läbi kaktusevõsa tungima. Selleks on tal vaja selga panna tuukriülikond, isegi ta pead ümbritseb raske tuukrikiiver. Loomulikult pääseb Klaus sedasi läbi kaktusevõsa, kuid see on üsnagi raske ettevõtmine.

Linnas, poes, ei saa temast keegi õigesti aru, mida ta küsib, sest tal on ju tuukrikiiver peas. Siin on ka vahva pilt, kuidas kauboi Klaus poes on, kus leti ääres seisavad teiste seas ka legendaarne kauboi Buffalo Bill ja legendaarne kantrilaulja Johnny Cash.

Klaus saab oma kauba kätte, kuid seal on lisaks ubadele ka koogid, kommid, sidrunid, moos, mesi jpm, sest keegi ei mõistnud, mida Klaus õigupoolest soovis. Liisa on valiku üle õnnelik, kellele ei maitseks kommid, moos ja mesi.

 

Klaus mõistab, et raske tuukriülikond peab kaduma, kuid kaduma peab sel juhul ka tihe kaktusevõsa. Mida Klaus ja Liisa kaktusevõsaga ette võtavad, selle pead juba ise raamatust järgi uurima.

Igal juhul saab siin päris palju nalja ja Klausi lahendus on üpris omapärane.

 

Raamatu teises pooles otsivad Klaus ja Liisa endale lehma, ja ka lehma otsingutel lähevad asjad vägagi naljakaks, sest kohale tuleb lausa kolm lehma – Roosi, Juta ja preili Katja. Kes osutub valituks ja miks, ka sellele saad sellest vahvast raamatust vastuse.

 

Igal juhul on kauboi Klausi lugude esimene raamat igati vahva ja huumorikas ning lastesõbralik. Tekstid on lühikesed ja mõnusad lugeda, ja lisaks on raamatus väga palju väga lahedaid illustratsioone.

Eva Muszynski, Karsten Teich „Kauboi Klaus ja puuksutav poni“

(Ühinenud Ajakirjad)

 

Kauboi Klaus ei tea, kumb talle vähem meeldib, kas igav aiatöö või ootamatult maisipeenrasse ilmunud puuksutav poni. Teisalt vajab iga õige kauboi ju ometi hobust. Aga kuidas ühe sellisega ratsutada?

 

Pean tunnistama, et kauboi Klausi lugude teine raamat on täpselt sama mõnus ja humoorikas nagu seda oli ka esimene raamat.

Seekord öeldakse raamatu alguses veidi teisiti kui esimeses raamatus - Metsikus Läänes elavad kauboid, kesd kappavad hobustega preerias ringi, joovad plekk-kruusist kohvi ja magavad lõkke ääres. Kauboi Klaus ei maga lõkke ääres. Ta elab farmis Killuke Õnne ja tal on hoopis lillemustriga portselantass. Tal ei ole ka hobust, kuid tal on põrsas Liisa ja lehm Roosi.

Lehm Roosit tal esimese raamatu alguses ei olnud. Ja Klausil on ka köögiviljaaed.

 

Just nüüd on päevakorral selles köögiviljaaias maisikoristus, kuigi Klaus pole sugugi kindel, kas kauboid ikka peavad maisi koristama. Tegelikult peaksid ju kauboid hoopis hobustega mööda preeriat kappama. Kauboi Klaus on üsna tusane, ta istub oma maisipõllul ja toriseb. Tema arvates on maisikoristus sama meeldiv nagu peedikissell, mis tegelikult pole ju üldse mitte meeldiv.

Ta mõtiskleb, et maisikoristus on sama jube nagu ponipuuksud, kui äkki kostub maisist “PUUKS!” Kes on see puuksutaja maisipõllul?

Klaus läheb asja uurima ja näeb, et keset maisi seisab pisike laiguline poni, kes nabistab maisitõlviku kallal. Klaus tahaks teada, kas selle poni seljas saaks ka ratsutada, kuigi Liisa ja Roosi ei ole selles veendunud, sest ponil ei ole ju sadulat! No ja pidureid ei ole ka! Ja äkki peaks ponisse mündi sisestama, et ta jooksma hakkaks!

 

Klaus üritab siiski proovida, kuid sellest saab üks üsnagi naljakas sõit, mis viib Klausi ja poni preeriasse, sinetavate mägede poole. Preerias kohtub Klaus indiaanlasega, kellel on kummaline nimi – Vaata Siia Ja Naerata. Ootamatu nimi, kuid indiaanlastel ongi ju igati omapärased nimed. Ja see indiaanlane käib ringi fotokaameraga ja pildistab kõike ja kõiki.

Poni paneb jooksu, Klaus ja indiaanlane hakkavad teda otsima, kusjuures saad teada sedagi miks indiaanlane fotograafiks hakkas. No ja juttu on ka verevendlusest, kuigi selles raamatus saab sellest pigem piimavendlus, kuid ka nii võivad kauboist ja indiaanlasest sõbrad saada.

Raamatu lõpus saame osa ka ratsutamisest poniga ja plaksumaisist.

 

Jällegi igati vahva lasteraamat. Tekstid on lühikesed, lihtsad ja arusaadavad, humoorikad ja mõnusad. Ja ka selle raamatu suurepärased pildid on joonistanud Karsten Teich.


Slash ft Myles Kennedy and the Conspirators „Living The Dream“

(Warner Music)

 

Pean tunnistama, et üks minu lemmikumaid muusikastiile on kindlasti rock või hard rock. Seda ma kuulasin juba teismelisena, nooruspõlves ja ka täna meeldib sellist muusikat kuulata, kuigi viimasel ajal tehakse seda ju üsna vähe, kuid siiski tehakse. Aastate jooksul on mul õnnestunud seda ka mängida DJ-ametis mõnes raadiojaamas või siis näiteks tsiklimeeste üritustel, mistõttu on mul olnud alati hea meel, kui keegi kutsub just rokkmuusikat mängima.

 

Slashi ehk siis Guns N’Rosesi kitarristi uus sooloplaat on tõeliselt hea hard rocki plaat. Selline vanakooli hard rock, milles on head minekut, häid kitarrisoolosid, suurepärseid pillimehi ja ka super suurepärane laulja ehk Myles Kennedy.

Tegelikult ongi ju Myles Kennedy and the Conspirators nn Slashi saateansambel, kuid see on ikka selline saateansambel, mis annab silmad ette ka paljudele teistele bändidele. Laulja hääl on võimas, selles on nii häid kõrgeid noote kui ka madalat saundi, mees saab suurepäraselt hakkama nii kiiremata ja rokilikumate lugudega kui ka aeglasemate ja selliste bluusilikumate lugudega, ja paar ilusat rahulikku lugu ka sellel plaadil, ka need tulevad Myles Kennedyl suurepäraselt välja.

 

Slash on paljude muusikasõprade arvates üks maailma parimaid kitarriste, kui mitte isegi see kõige parem. Igal juhul on temast ikka ja jälle räägitud, kuid mees on ka seda väärt, et rääkida.

Eesti keeles on Slashist ilmunud ka elulooraamat (aastal 2010), kus mees vägagi avameelselt rääkis oma elust muusikamaailmas, kuid ka eraelust, suhetest naistega, perest, probleemidest meelemürkidega jpm. Tasub kindlasti lugeda, kes seda veel teinud ei ole. Selline väga hea rokimeheraamat on see kindlasti.

Slash saavutas kuulsust juba 1980ndatel/90ndatel aastatel koos ansambliga Guns N’Roses, kuid on hiljem teinud ja vedanud veel teisigi bände, nimetame neid siis Slashi bändideks ehk Slash Snakepit ja Velvet Revolver. Vahva on see, et Guns N’Roses jätkab tegutsemist ka praegu ja ka Slash on nendega uuesti kampa löönud, millest andis ju tunnistust ka selle aasta suvine kontsert Tallinna Lauluväljakul. Mehed rokkisid ikka väga-väga hästi.

 

Sellel plaadil laulab Myles Kennedy, kes toimetab laulja ja kitarristina veel ka teises väga heas rokibändis Alter Bridge, kuid endisel kitarriõpetajal on aega ka selleks, et olla juhtlauljaks Slashi saatebändis, kusjuures mees on tõepoolest väga hea laulja! Slashiga hakkas ta koos muusikat tegema juba 2010. aastal, kui ta laulis kahes loos Slashi esimesel sooloalbumil „Slash“. Pärast seda on Slash, Myles Kennedy ja The Conspirators avaldanud koos uue albumiga kokku kolm plaati – „Apocalyptic Love“ (2012), „World on Fire“ (2014) ja nüüd siis uus plaat „Living the Dream“.

No ja ka seegi pole veel kõik, sest sel aastal ilmus Myles Kennedyl ka esimene sooloplaat „Year of the Tiger“ (soovitan kuulata ka seda albumit, sest Myles Kennedy on ka sooloartistina hea, ja debüütalbumil on palju väga head bluusrokki ja kantrirokki). Kes palju teeb, see palju jõuab.

Koos Slashi ja Myles Kennedyga mängivad ka teised suurepärased pillimehed, kellele muideks antakse plaadil ka väga palju sõna, sest "on kuulda" nii trummarit kui ka bassimeest, sest on ju selline rütmiduo hard rockis igati tähtsal kohal. Nii mängivad ansamblis trummar Brent Fritz, kes mängib ka vajadusel klahvpille ning laulab tausta (kanadalane Brent Fritz on mänginud ka koos Alice Cooperi, Gene Simmonsi, The Guess Who, Aerosmithi jpt), bassimees Todd Kerns, kes samuti laulab taustal (kanadalane Todd Kerns on mänginud ka ansamblis Age of Electric) ja rütmikitarrist Frank Sidoris, kes samuti laulab taustal (tema alustas oma karjääri selle kümnendi alguses ansambli The Cab). Selline vahva seltskond.

 

Ma usun, et parima ülevaate saad uuest Slashi plaadist siis, kui seda ise kuulad, kuid mulle tundub, et see peaks olema tõeline maiuspala just hard rocki sõpradele ja mulle tõi uue plaadi muusika meelde lausa 80ndate aastate keskpaika, kui hard rock oli ikka selline populaarne muusikastiil, kui nii võib ütelda.

 

Paar sõna siiski ka uue plaadi lugudest, mida on kokku 12 pala.

Esimene lugu „The Call Of The Wild“ algabki vägeva kitarrisoologa, see on loomulikult Slash. See ongi selline hea minekuga tsiklilugu, millel ka igati kaasahaarav refrään. Teine lugu „Serve You Right“ algab oluliselt madalama kitarrisoologa, kui esimene ja ka Myles Kennedy pigem sosistab, kui laulab, kuid üsna ruttu saab sellest jällegi hea minekuga rokilugu, milles Myles Kennedy ja Slash peavad vaata et lausa dialoogi. Kord juhib mängu Slash, seejärel jällegi Kennedy. Ja lauljal on ikka võrratult hea hääl, milles on jõudu ja võimsust.

Kolmas lugu „My Antidote“ algab trummide ja basskitarriga, millele järgneb uhke vokaliis Kennedylt. Ja seejärel minek peale, Slash astub jällegi esile. See ongi selline põneva rütmilahendusega rokilugu.

Neljas ja viies lugu ehk „Mind Your Manners“ ja „Lost Inside The Girl“ on taaskord head hard rocki lood, milles ka Slash päris palju soolotada saab. Alles kaheksas lugu on selline rahulikuma hingusega lugu – „The One You Loved Is Gone“. Võiks öelda, et see on minu jaoks selle plaadi üks lemmikuid, mulle selline rahulikum hard rock on igati meeltmööda. Tegelikult ju igati ilus armastuslugu, milles öeldakse, et on ju tore, kui armastus jääb ellu, kuid sellest pole ju midagi head, kui armastatu on minema läinud. Ja Kennedy jätkab, et ta siiski loodab, et aeg teeb valu kergemaks, kui oled kaotanud kellegi, kes oli nii puhas ja ilus. Ai kui ilus, kas pole. Ja no loomulikult on selles loos võrratu Slashi kitarrisoolo, milles kitarr annab edasi seda kaotusevalu, ja lõpuks on Slash ja Kennedy koos, kitarr nutab ja laulja on võimas, kuid nukrameelne. See on väga hea lugu. Uh...

Kuid ega pikalt igatsema ei jääda, juba järgmine lugu „Driving Rain“ tõstab tempot, ja „Sugar Cane“ kruvib seda veelgi juurde.

Plaadi eelviimane lugu „The Great Pretender“ on jällegi rahulikum mõtisklus, selline veidi isegi bluusilik, kuid ikkagi uhke ja võimas pala.

Ka plaadi viimane lugu „Boulevard Of Broken Hearts“ on täis jällegi rokilikku tulevärki ja võimast sõitu, jällegi näitab Slash oma suurepäraseid oskuseid ja talenti.

 

Kuula ise ka:

 

https://roadrunnerrecords.lnk.to/livingthedream

 

Slash ft Myles Kennedy and The Conspirators "Driving Rain"


Markus Saksatamm “Tont ja mannapuder. Naljajutud lastele”

(Tänapäev)

 

Selles raamatus seikleb poiste ja tüdrukute kõrval ka hoopis kummalisi tegelasi. Näiteks leiab siit verivorsti, kes tahab hakata jõuluingliks või siis sproti, kes peab end kuulsaks politseikoeraks. Rääkimata karust, kes läheb panka kroone eurodeks vahetama ja seast, kes proovib ära ministriameti. Muuhulgas leiab vastused ka järgmistele keerulistele küsimustele: kuidas tulla toime tüütu naabrionuga, mida teha totaka muhuga ja mismoodi taltsutada patja, kes kipub keset ööd räppima.

Markus Saksatamm (snd 1969) on varem avaldanud lasteraamatud „Võlur Sinki-Vinku ja nõiatrall“, „Külaline Okidoki planeedilt“ ning „Ruubert, lohe ja laevapoisid“ „Kass ja kinopilet“ jt. Käesolevas raamatus „Tont ja mannapuder“ on üle kolmekümne naljaka lastejutu.

 

Pean tunnistama, et viimaste aastatega on minust saanud tõeline Markus Saksatamme raamatute fänn. Vana mees küll, aga näe meeldivad lasteraamatud, võib mõni ju mõelda, kuid Markus Saksatamme huumor ja tegelaskujud on sedavõrd lahedad, et panevad naerma ka täiskasvanud lugeja. Samas olen kindel, et need lahedad lood ja tegelased, mis pärit Markus Saksatamme sulest meeldivad kindlasti ka lastele.

Arvata võib, et vanem lugeja ja väike lugeja saab naljadest omamoodi aru, kuid see ongi ju vahva. Ja kui ka täiskasvanud inimesel on töötempo liige kiire, stress tõstab pead ja väsimus vaevad hinge, siis Saksatamme lood “ravivad” seda kõike väga hästi.

 

“Tont ja mannapuder” ilmus esmakordselt 2011. aastal, mistõttu on möödas juba üsna piisav aeg, et raamatust ilmuks juurdetrükk. Kuna raamatu pealkiri on ”Tont ja mannapuder”, siis võiks arvata, et tegemist on õudusjuttudega, kuid õnneks see nii ei ole ja tegemist on tõepoolest naljajuttudega lastele. Ja naljakad on need lood tõepoolest, sest raamatu autor Markus Saksatamm oskab väga naljakalt ja lahedalt lastele ning lastest kirjutada, mida kinnitavad ka tema varem ilmunud raamatud nagu ”Võlu Sinku-Vinku ja nõiatrall”, ”Külaline Okidoki planeedilt” jt.

 

Selles raamatus on igasugu põmevaid tegelasi - on poisse ja tüdrukuid nagu Mauri ja Liisu ja Linda Johanna, kuid on veel igasugu põnevaid ja uskumatuid tegelasi.

Mauriga juhtub igasugu naljakaid ja jalust rabavaid asju nagu näiteks hommikune mannapudru söömine, kus mängub tulevad tondid, aga õnneks tolmutondid, lisaks saame teada, et Mauri padi on tõeline räpikunn, kuid Mauri üritab ka kirjanikuks hakata ja ühe vägeva õudusloo kokku kirjutada, mis loomulikult eriti hästi tal välja ei tule. Hästi naljakad on Mauri juhtumid ka korstnapühkija (hiljem selgub, et see polegi päris korstnapühkija), vanniskäigu ja hambaarstiga.

Liisu võtab endale koera asemel punase käe, on hädas naabrist ooperilauljaga, kes peab hakkama harjutama öökulli osa, kuid seekord tuleb appi nutikas Mauri. Liisu kohtub rannas ka väikese merekolliga ning valmistab piparkooke, kellest üks eriti tigedaks osutub.

Päris mitmes loos seikleb ja toimetab karu, kes puutub kokku raadio, suvise laulupeoga, mis üsnagi ootamatu lõpu saab ja nalja saab ju ka selles loos, milles karu panka läheb ja seal selgub, et hoopis... ei-ei, ma ei hakka seda ümber jutustama, sest see on väga-väga naljakas lugu.

Tegelasi on aga veel ja veel - ulakas verivorst, sulavad jääpurikad, sipelgad, tulnukas, kes inimeste lasteaeda läheb, kusjuures saame teada, et kõige rohkem peavad hirmsad tulnukad vanaemasid kartma. Vahvad tegelaskujud on ka apelsin, sprott ja maksavorst, siga, kes kauboiks hakkab.

 

Väga mõnusalt on raamatu autor ühildanud ka erinevaid muinasjutte ning neist kaasaegsemaid versioone välja nuputanud – kolm põrsakest, kitsetall ja Suur Kuri Hunt, lisaks veel Punamütsike ja vanaema, kellele meeldib ülekõige telesaade ”Tantsud tähtedega” ja toosama Suur Kuri Hunt ning Okasroosike.

 

Väga naljakad ja lahedad on ka Maido Hollo illustratsioonid, mis raamatus igati asjakohased on.

 

Seega, kui tahate päris suure suutäie naerda ja lõbusalt aega veeta, siis see raamat on küll igati sobilik.


Jorn Lier Horst, Hans Jorgen Sandnes „Detektiivibüroo Nr 2. Operatsioon Varjumees“

(Varrak)

 

Keegi on kaevanud teele suure ja sügava augu. Oliver märkab seda liiga hilja ja lendab uperkuuti üle jalgratta lenksu. Kes sellise sigadusega hakkama sai? Ja miks? Tiril ja Oliver asuvad jälgi ajama. Kõigepealt võssakasvanud lagendikul ja seejärel mahajäetud hurtsiku juures. Siis ilmub välja vana kaart, kus on imelikud märgid. Kas nad suudavad mõistatuse lahendada?

Vahel on number kaks olla enam kui küll. See on sarja „Detektiivibüroo nr 2” teine raamat. Sari on mõeldud kõige noorematele – see on nutikas, kaasahaarav ja põnevust täis!

 

Noorematele lugejatele mõeldud kriminaalsete detektiivilugude sari “Detektiivibüroo Nr 2” on jõudnud teise raamatuni. Mul esimest raamatut ei ole õnnestunud lugeda, kuid kohe alguses kinnitan, et hullu pole midagi, sest seda raamatut saad lugeda ka sedasi, et esimest raamatut lugenud ei ole.

Kinnitan ka seda, et lastele suunatud krimka on igati põnev ja kaasahaarav lugemine, mis on sisult lihtne, kuid põnevust jagub lõpuni välja.

 

Raamatu esisisekaantel on vahva kaart, milles saab lugeja teada, et põneva loo sündmused leiavad asset Elvestadis, mis on väikelinn Svenna jõe suudmes. Elanikke on selles linnakeses vaid 937.

Seejärel tutvustatakse lugejale Detektiivibüroo Nr 2 liikmeid, kelleks on Tiril (tõenäoliselt kõige vahvam tüdruk Elvestadis), Oliver (ülitark detektiiv) ja lisaks veel ka Otto, kelle kohta öeldakse, et ta on ehtne jäljekoer, kes nuhib kõik saladused välja. Lisaks veel Tirili ema, kes on erakordselt kannatlik ja abivalmis, ühtlasi valmistab maailma parimat kakaod, onu Fred, kes on töötanud politseis ja teab uurijatööst rohkem kui keegi teine. Onu Fred on asutanud ka Elvestadi esimese detektiivibüroo ja töötab eradetektiivina. Kaasa lööb ka vanaisa Franz, kes on reisinud ümber maailma ja kogenud kõike, tema maja on täis asju, mida ta kogub.

 

Seekordne lugu saab alguse sellest, et Tiril ja Oliver kihutavad jalgratastega, kuni keeravad teelt kõrvale jalgrajale, mis viib üle Vainu. Äkki käib pauhti, ja Oliver paiskub üle lenksu, teeb õhulennu ja maandub käkaskaela ristikus. Oliveri käsivarred ja põlv on pärast kukkumist verised ja jalgratta esiratas on kaheksas. Mis juhtus?

Selgub, et Oliver oli sõitnud suurde auku. Keegi oli keset teed suure augu kaevanud. See oli vähemalt meetri laiune ja niisama sügav. Tegelikult on neid auke lausa kolm, lähedal oleval aasal on aga veel kuus auku!

Oliver tõdeb, et eile neid ju siin ei olnud. Kes on need teinud? Ja milleks?

Tiril tahab midagi vastu öelda, kuid lapsed märkavad aasa taga mestaservas, et seal seisab üks mees, seljas mantel ja peas must laia äärega kaabu, mille serv varjas silmi. Mees tõuseb äkitselt püsti ja keerab ringi ning tõttab kõrgete puude vahele ja kaob silmist!

 

Seejärel olema juba Pagari tänaval majas number 2, kus asub laste detektiivibüroo. Seal paneb Tiril Oliveri haavadele plaastri ja lapsed on kindlad, et neil on juhtum, mis tuleb lahendada. Sedasi ei tohi ju ometigi keset teed auke kaevata ja ka Oliveri ratas on katki, keegi peab selle kinni maksma ja kes on see Varjumees, keda nad metsaserves olid märganud.

 

Järgmisel päeval naasevad lapsed sündmuskohta ja selgub, et auke on juurde tehtud, kokku lausa 13 auku! Lapsed otsustavad tulla öösel tagasi, et vaadata, kas see Varjumees tuleb öösel uusi auke kaevama.

 

Enne öö saabumist lähevad lapsed vanaisa juurde, et infot koguda, sest vanaisal oli alati põnevaid lugusid ja midagi külma juua. Lapsed räägivad vanaisale, mis nendega oli juhtunud ja vanaisa kinnitab, et Vainul on ka varem salapäraseid asju juhtunud. Vanaisa jutustab, kui tema väike oli, siis telkisid Vainul mustlased, mistõttu nimetati seda kohta Mustlasevainuks. Vanaisa näitab vanu fotosid, mis tehtud Vainust ja Hurtsikumäest. Vanaisa räägib ka ühe jubeda loo, mis olevat kunagi Vainul juhtunud, mistõttu lapsed ei teagi, kas öösel sinna ikka minna või mitte.

 

Tiril ja Oliver otsustavad siiski minna ja nii nad näevadki, kuidas Varjumees öösel auke kaevab. Miks ta seda teeb? Lapsed jälgivad olukorda, kuni Varjumees hakkab minema, kuid ta pillab maha ühe paberi. Lastega on kaasas ka koer Otto, kes tuiskab minema ja tuleb tagasi, mahakukkunud paber hambus. See ei ole mitte mingi tavaline paber, sest tegemist näib olevat peidetud aarde kaardiga.

 

Siinkohal teen mina jällegi oma loos pausi, sest nüüd lähevad sündmused põnevaks ja ma ei saa ju ometigi Sulle kõike ära rääkida.

Igal juhul hakkavad lapsed uurima, mis kaardiga on tegu, millisest aardest käib jutt, ja kus see aare võiks asuda. Lapsed lähevad luurama ka Hurtsikumäele, kus asub üks vana ja mahajöetud hurtsik, kas seal võiks elada Varjumees?

Kas lapsed leiavad Hurtsikumäelt Varjumehe?

Kes on Josef Scott?

Kas onu Fred oskab ja saab lapsi aidata?

Kas lapsed leiavad peidetud aarde?

Mis aare see selline on?

Miks Varjumees aaret jahib?

 

Igal juhul lähevad sündmused põnevaks ja lõpuks peavad lapsed lausa põgenema! Kui raamatu läbi loed, siis saad teada, kelle eest Tiril ja Oliver põgenevad. Ja kes ikkagi see Varjumees on?

 

Selline põnev lugu rullub lahti selle raamatu kaante vahel.

Väga vahvad on ka selle raamatu illustratsioonid, mis on Hans Jorgen Sandnesi joonistatud ja need on kindlasti väga oluline osa selles raamatus.

 

Ma usun, et kui selle raamatu läbi saad, siis jääd ootama kolmandat osa või lähed otsima ka sarja esimest raamatut, näiteks raamatukogust.


Laura Pausini „Fatti Sentire“

(Warner Music)

 

Kui Su lapsepõlv möödus ammusel nõukogude ajal, siis on üsna kindel, et kuulasid/kuulsid ka Itaalia popmuusikat. Nii ka mina. Toonased lemmikud olid Ricchi e Poveri, Al Bano ja Romina Power, Toto Gutugno, Pupo, Ricardo Fogli, Umberto Tozzi, Gianna Nannini, Adriano Celentano, kui siia lisada veel ka Jovanotti ja loomulikult Eros Ramazzotti, siis on ju nimekiri igati esinduslik.

Paljude itaalia artistide plaadid ilmusid isegi plaadifirmalt „Melodija“, mistõttu liikus sellist muusikat ka kohalikus kaubandusvõrgus. Lahe on see, et viimastel aastatel on Haapsalus lausa Itaalia muusika festivali korraldatud, mistõttu saab annuse Itaalia muusikat ka sealt.

Võin öelda, et vähemalt mul olnud huvi Itaalia muusika vastu juba üsna pikalt, ja vahetevahel otsid ka praagu plaadipioest just sellist muusikat. Ega seda ju palju müügis ei ole, ja ega ka kohalikud raadiojaamad sellist muusikat palju ei mängi (v.a. vist Eros Ramazzotti), kuid üks minu lemmikutest on kindlasti Laura Pausini. Väga kaunis naine, võimsa häälega naine ja suurepärane artist, keda on vahva vaadata nii lavalt kui kuulata plaadilt.

 

Laura Pausini sai selle aasta 16. mail 44-aastaseks (ta on sündinud Faenzas, Ravenna maakonnas), ja ta esitab tavaliselt kas poppi või poprokki, lisaks meeldib talle ka ise lugusid kirjutada.

Juba 8-aastaselt hakkas Laura Pausini laulma koos isaga nn piano (klaveri) baarides, kuni 1993. aastal võitis ta 19-aastasena kuulsa San Remo lauluvõistluse lauluga „La Solitudine“, mis on kindlasti üks kuulsamaid Pausini laule ka täna. Samal aastal ilmus ka lauljatari esimene album „Laura Pausini“. Ka aasta hiljem osales ta San Remo lauluvõistlusel, seekord lauluga „Strani Amori“, see ilmus ka Pausini teisel studuioplaadil „Laura“ (1994).

Pärast seda on lauljataril ilmunud kokku 13 stuudioplaati (muideks, neist viimased 7 on tõusnud ka Itaalia plaadimüügitabeli esikohale!). Mitmed tema laulud on saanud populaarseks terves maailmas – „Tra te e il mare“, „E ritorno da te“, „Resta in ascolto“, „Io canto“, „Benvenuto“, „Limpido“ (see on lauldud koos Kylie Minogue’ga).

Kui soovid saada väikese ülevaate Laura Pausini muusikast, sis tasuks kuulata kasvõi tema kogumikplaati „E Ritorno Da Te: The Best of Laura Pausini“ aastast 2001 või teist suurepärast kogumikku „20 – The Greatest Hits“ aastast 2013.

Aastate jooksul on Pausini esitanud muusikat itaalia, hispaania, portugali, prantsuse ja inglise keeles, alates 1996. aastast on kõikidele itaaliakeelsetele albumitele lindistatud hispaaniakeelne album. Pausini plaate on maailmas müüdud ca 100 miljonit, ta on võitnud Grammy-auhinna (2006. aastal sai temast esimene itaalia naisartist, kes selle ihaldatud auhinna on võitnud, kategoorias Best Latin Pop Album) ja mitmeid Latin Grammy-auhindu. 2007. aastal sai temast esimene naisartist, kes esinenud maailmakuulsal San Siro staadionil Milanos.

Ka seda tasub mainida, et aastate jooksul on ta olnud populaarne duetipartner mitmetele maailmakuuslatele meeslualujatele nagu Andrea Bocelli, James Blun, Luciano Pavarotti, Migue Bose, Juanes, Luis Fonsi, Michael Buble, Nek, kuid on laulnud koos ka Gianna Nannini, Kylie Minogue’, Helene Segara jpt.

 

Lisaks muusikale on Pausini osalenud kohtunikuna mitmes Itaalia ja ka Mehhiko talendisaates, kuid on ka telesaate „Laura & Paola“ üks saatejuhtidest.

 

„Fatti sentire“ on Laura Pausini 14 stuudioalbum. Ja tuleb tunnistada, et lauljatar on jätkuvalt suurepärane ja jätkab ikkagi selle muusikaga, mida ta on kogu aeg esitanud – ka uus plaat sisaldab suurepärast itaalia poppi või poprokki, kuid ka veidi ladina-ameerika rütme ja tantsulikumaid („Nuevo“, „E.STA.A.TE“, „Fantastico“) lugusid võib uuelt plaadilt leida.

Uuel plaadil on palju kauneid meloodiaid, milles Pausini hääl kõlab suurepäraselt ja ühtlasi ka võimsalt, sest on ju Pausini artist, kes on ka fantastiline esitaja, kes suudab edasi anda oma lauluga suuri tundeid – sellised lood on „Non E Detto“, „Frasi A Meta“, „Le Due Finestre“, „Francesca (Piccola Aliena)“ ja plaadi viimane laul „Il Coraggio Di Andare“.

Plaadi 14 laulust 13 on itaalia keeles, üks lugu „No River Is Wilder“ on esitatud inglise keeles, no ja laulus „Zona D’Ombra“ on üks korduv fraas samuti ingliskeelne.

 

Kuula ise ka:

 

https://laurapausini.lnk.to/HazteSentir

Laura Pausini "La Soluzione"


Maris Sööt „Kaisukaru aiaöö“

(Pegasus)

 

Selle loo seiklused toimuvad kaisuloomade öises salamaailmas.

Üks täiesti tavaline kaisukas kukub kogemata rõdult alla aeda ja satub seal unenäolistesse juhtumistesse, mis on täis üllatusi ja põnevust.

Aga üks mis kindel, lisaks kõigile muudele asjaosalistele on kogu aeg kohal loo peakangelane - ARMASTUS.

 

Maris Sööt on kirjutanud mitu väga armast ja ilusat lasteraamatut, nagu “Isaga kahekesi”, “Emaga kahekesi” ja “Mammu hakkas reisiselliks”. Maris Sööt suudab oma lasteraamatutes tekstid edasi antud sedasi, justkui oleks need sulega maalitud (ka selle raamatu pildid on imelised, ja needki on Maris Söödi sulest), sõnad on ilusad, laused on ilusad ja paitavad lugejad kõrva, kui sedasi võib öelda. Autor suudab jutustada lastele imearmsad lood, ja nii ka selles lasteraamatus, sest on ju selles juttu kaisukaru seiklustest. Eks ole kaisuloomad ka varem raamatukaante vahele sattunud, kuid Maris Söödi kaiskukaru on tõeline kaisukaru, selline päris ja armas mõmmikaisukaru.

 

Lugu algab sellega, et saame kaisukaruga tuttavaks. Kaisukaru ise kinnitab, et ta on tavaline kaisukas, kuid üks Põnn sedasi ei arva. Põnn leiab, et kaisukaru on eriline, ilus ja ainulaadne ja kordumatu.

Siinkohal pean mainima ka seda, et raamatu jutustajaks on kaisukaru ise.

Seejärel räägib kaisukaru sellest, et ka Põnn on eriline, sõnulseletamatult kallis, kuidagi oma. Kaisukaru arvab, et see vist ongi armastus.

Kaisukaru kaisulõhn toob Põnnile alati hea une. Kaisukaru ja Põnn vajavad teineteist. Kaisukarule meeldib vajalik olla, siis ta tundub endale kudagi suurem ja pehmem ja mõmmilikum. Kaisukaru ja Põnn ei saa ilma teineteiseta.

Kaisukaru kinnitab, et seda kõike nad ei teadnud enne seda, kui juhtus SEE LUGU.

 

Seejärel saabki lugu raamatus alguse.

Põnni ema koristas ühel päeval tuba, raputas rõdu peal patju, tekke ja vaipu ja ei märganud, kuidas kaisukaru teki seest välja kukkus. Nii maandus kaisukaru all aias. Ta lootis, et Põnn tuleb teda päästma, kuid keegi ei tule, keegi ei märka teda. Kaisukarul oli veidi hirmus ka, kui ta äkki kuulis häält, mis kavalalt ütles, et nüüd algavadki kaisukaru seiklused aiaöös.

Kaisukaru ei tohi karta, sest eelseisev saab olema hoopis hiiglama põnev. Kaisukarust peaks saama öö-lugude-kokku-koguja. Jutumõmm.

Kaisukarul oli nüüd palju parem tunne, oli vaja hakata tegutsema.

 

Kuid juba järgmiseks kukub kaisukaru, jutumõmm konnatiiki. Kaisukaru eelistaks leebemaid ööseiklusi, mitte selliseid eksirännakuid. Kaisukarud on ju harjunud sooja ja tuttava kaisuga, mitte uppumisohu ja veemölluga.

Õnneks tõttasid kaisukarule appi kolm konna, kes ta veepinnale aitasid ja tiigist välja talutasid. Kaisukaru leidis aiast Põnni kapuutsiga kampsuni ja puges selle sisse magama. Kampsun lõhnas ju täitsa nagu Põnn, nüüd oli kaisukaru peaaegu nagu Põnni kaisus. Öö jätkus, ja kaisukaru sai kokku hiigelsuurt perekoera Pootsmani, kes mulle tundub olevat bernhardiin. Kaisukaru kutsus Pootsmani teejuhiks, rajaleidjaks, et koos seigelda ja Põnnile öö-seiklus-jutte koguda.

Pootsman on nõus kaisukaruga seiklema ja seiklused jätkuvadki.

Kaisukaru ja Pootsman jäävad öise vihmasaju kätte, näevad öist vikerkaart, kohtuvad vikerkaaresilla teises otsas uhke laevaga, mille peale nad ka lähevad. Laev on muinasjutuline ja seal toimub uhke ja ilus kaisukarude kokkutulek. Ka lugeja saab sellest kokkutulekust osa, saame teada, mis seal toimub, mida tehakse, kes need kaisukarud on ja ka kaisutamisest on juttu.

 

Kuidas kaisukaru ja Pootsman koju saavad? Kas kaisukaru saab Põnni kaissu ja kas Põnn saab kaisukaru kaissu? Selle pead juba ise välja selgitama, ja raamatu lõpuni lugema.

 

Igal juhul kiidan veel kord seda imelist kaisukaru-kaisulugu, see on väga ilus ja armas lugemine, mida soovitan nii lastele kui ka emmedele-issidele, vanaemmedele-vanaissidele. Lugege neid ilusaid kaisulugusid koos ja kaisutage ka.


Dan Green „Inimkeha tehas“

(Pegasus)

 

Inimkeha tehas on kui toimekas tööstusettevõte, mis on pealaest jalatallani täis tegusaid osakondi.

Saa tuttavaks imelise inimkeha tehase töötajatega! Kõõluste sikutamine, vere tarnimine ja sülje pritsimine – need sellid rügavad ööd ja päevad, et hoida seda imetabast masinavärki liikumises. Nii et pane aga kummikud jalga ja kiiver pähe ning astu sisse! Raamatu lõpust leiad väljatõmmatava plakati inimkehast.

 

See on jällegi üks väga äge ja vahva ja sisukas raamat lastele, milles aidatakse neil tuttavaks saada inimkehaga. Lahendus on igati huvitav ja lastesõbralik, sest inimkehast räägitakse kui suurest tehasest, milles teevad tööd väikesed töötajad (raamatul on ju ka väiksem pealkiri – “Sinu siseehituse mutrid ja poldid!”).

Ma usun, et paljud lapsevanemad on nuputanud, kuidas lastele selgitada inimkeha töötamist, milline inimkeha sisemus välja näeb jne jne – nüüd on selleks suurepärane abimees – “Inimkeha tehas”.

Raamatus on oluliselt kohal suured pildid, mis kujutavad inimkeha seestpoolt, ja selle väga ägeda raamatu väga ägedad pildid on joonistanud Edmond Davis.

 

Raamat algab sissejuhatusega, milles öeldakse väikesele lugejale, et ta on alustamas metsikut sõitu läbi logistavate, solistavate, pumpavate kehaosade, mis hoiavad sind elusa ja tervena. Lugejal on võimalik avastada oma keha igat osa kui toimekat osakonda, täis veidraid töölisi ja maniakaalseid masinaid. Et lugeja end selles kehatehases üles leida, tuleb otsida pildilt punast täppi, mis näitab, kus parasjagu ollakse. Sissejuhatuses on juttu kümnest peamisest elundsüsteemist, immuunrakkudest, südame-veresoonkonnast, närvisüsteemist jm.

 

Esimene peatükk tutvustab väikesele lugejale aju. Selgub, et ilma peakontori ehk ajuta valitseks inimkeha tehases täielik kaos. See ülemuslik osakond kontrollib kõiki keha liigutusi ning siin valmivad ka mõtted, unistused, mälestused ja probleemide lahendamise võimed. Aju kasutab töötamiseks närvirakke ehk neuroneid, mis edastavad üksteisele välgukiirusel liikuvaid signaale.

Siin on juttu ja vahvaid pilte (joonistusi) aju paremast ja vasakust poolkerast, hüpotalamusest, talamusest, mandeltuumast, ajukoorest, otsmikusagarast, oimusagarast, kiirusagarast, ajukelmest, koljust, väikeajust jpm.

 

Edasi saame lugeda silmadest. Öeldakse, et silmad on kehatehase luurekeskused. Need töötavad nagu kaks kaamerat, lasts sisse valgust ja luues kehale nägemiseks pilte. Erilised läätsed murravad valgust ja fokuseerivad selle tundlikele närvirakkudele. Need rakud saadavad signaalid ajusse, mis need lahti kodeerib, et aru saada, mida me näeme. Juttu on selles peatükis taaskord igasugu põnevatest asjadest nagu pupill, vikerkest, risplihas, klaaskeha, pisarad, silmalau, pimetähn, nägemisnärv jpm.

 

Silmade juurest liigume edasi kõrvade juurde. Kõrvad annavad kehale informatsiooni ümbritseva kohta ning keha asendi kohta ruumis. Selles osakonnas on kolm piirkonda: väliskõrv kogub helisid, keskkõrv saadab vibratsioone edasi ja sisekõrv tõlgib need aju jaoks närvisignaalideks. Lisaks aitab sisekõrv ka tasakaalu hoida.

Millised on märgusõnad selles osakonnas? Kõrvalest, kuulmeava, kuulmekäik, vasar, alasi ja jalus, trummikile, detsibellid, poolringkanalid jpm.

 

Silmadele järgneb nina. Nina on limane õhutorude komplekt, mis soojendab, niisutab ja puhastab kopsudesse minevat õhku. Selle sügaval sisemuses on väike närvilõpmete kogum, mis leiab õhust lõhnamolekule. Aju saab sõnumi kätte ja selgitab kiiresti välja lõhna iseloomu.

Ka siin on palju põnevaid märgusõnu – ninasõõrmed, ninakarvad, ninavahesein, lima, kõhr, haistesibul, maitsmisnäsad, ninakäik, närvilõpmed, kuid juttu on ka allergilisest reaktsioonist, aevastamisest, lõhnaretseptoritest jpm.

No ja loomulikul ikka ka need lahedad illustratsioonid, milles väikesed mehikesed ninas oma asju ajavad ja tööd teevad. Neid pilte peab ise lähemalt uurima, sest siin on näha igasugu põnevaid tegevusi.

 

Edasi tulevad peatükid, milles on juttu suust, sisenõrenäärmetest, nahast, juustest ja küüntest, südamest, verest ja vereringest, immuunsüsteemist, luudest ja liigestest, lihastest, närvisüsteemist, kopsudest, maksast ja sapipõiest, neerudest ja põiest, seedimisest, paljunemisest, rasedusest.

 

Raamatu lõpus on kahel küljel hämmastavaid fakte keha kohta, lisaks keha faktitoimik. Kas tead, et oma eluea jooksul võid näha koguni 105 000 unenägu, sinu keha loob ja hävitab ligikaudu 2,5 miljonit punaliblet igas sekundis, kui kõik sinu kehas olevad veresooned otsipidi ühendada, ulatuksid need peaaegu kaks ja pool korda ümber maakera, sa suudad haista ühtainsat tilka parfüümi kuuetoalises korteris jne jne.

Edasi juba sõnaseletused ja raamatu lõpus on väljatõmmatav plakat inimkehast.

 

Selline väga äge raamat on see “Inimkeha tehas”. Super suurepärased illustratsioonid, mis teevad raamatu põnevaks ja väiksele lugejale lahedaks. Vahva on ju piiluda inimkeha sisemusse ja jälgida, kuidas meie kehaosad töötavad ja toimivad. Ma arvan, et seda raamatut võiks lugeda väiksem lugeja koos suurema lugejaga, näiteks lapsevanemaga, sest ma olen kindel, et avastamisrõõmu on selles raamatus nii väiksel lugejal kui ka suuremal lugejal.


Josh Groban „Bridges“

(Warner Music)

 

Josh Groban saab järgmise aasta 27. veebruaril 38-aastaseks. Suurepärane bariton Josh on pärit Los Angelesest, kuid tema päritolus on juudi, vene, poola ja norra juuri. Joshi vanemad julgustasid igati tema ja noorema venna huvi näitekunsti, muusika ja kunsti poole. Laulma hakkas ta juba 7. klassis, kuid jättis selle mõneks ajaks pooleli, kuna tundis, et ei saa koolitükkidega hakkama.

Kõrgkoolis õppis ta teatrikunsti, kuid võttis ka laulmistunde, kuni 1998. aastal tutvus ka tema produtsent David Fosteriga, kes kinnitab: “Mulle meeldis see, kuidas Josh tunnetas poppi ja rokki, kuid see, kuidas ta suhtus klassikalisse muusikasse - see võlus mind.”

Nii alustati tõsist tööd, kuni Josh pääses esinema erinevatele heategevusüritustele ning kõikjal oldi hämmastunud, et nii noorel mehel on selline võimas hääl – hääl nagu paljudel nimekatel baritonidel.

Tema talenti märgati ning 2001 ilmus debüütalbum “Josh Groban”, mis saavutas suurt edu. Just Josh oli see, kes laulis koos Charlotte Churchiga laulu “The Prayer” (“Palve”) 2002. aasta taliolümpiamängude lõpetamisel. Kuid Josh esines ka Nobeli rahupreemia tseremoonial Oslos, Norras ja ka Vatikanis.

2003 ilmus tema teine plaat “Closer” (“Lähemal”), mis Joshi enda sõnul tuvustas rohkem sellist muusikat, mis talle eriti hingelähedane on.

“Selle plaadi lood on suur samm lähemale sellele, kes ma tõesti olen ja millest minu muusika räägib.”

Ja see polnud sugugi kõik, sest Joshi häält sai kuulda ka filmimuusikaplaatidel “Troy” (“Trooja”) ja “The Polar Express” (“Polaarekspress”).

2006 ilmus album “Awake”, jällegi segu popist ja klassikast, 2007 ilmus kaunis jõululalude plaat “Noel”, 2010 ilmus “Illuminations”, 2013 “All That Echoes”, ka need albumid olid segu popist ja klassikast, 2015 ilmus “Stages”, millel Groban esitas lugusid Broadway muusikalidest.

 

Ainuüksi USAs on Grobani plaate müüdud üle 20 miljoni ja neist edukamad on olnud albumid “Closer”, “Noel” ja “Josh Groban”. Singlitest on USA singlimüügitabeli tippu tõusnud “To Where You Are” (2001), “O Holy Night” (2002), “You Raise Me Up” (2002), “Believe” (2004), “I’ll Be Home for Christmas” (2006), “Have Yourself a Merry Little Christmas” (2016).

Joshi enda muusikalised lemmikud on Radiohead, Paul Simon, Sting, Peter Gabriel ja Björk ning Luciano Pavarotti. Ta mängib ka klaverit, trummi, flööti ja vilepilli.

Ta on mänginud kaasa seriaalis “Ally McBeal” ning multikas “American Dad” (“Ameerika isa”), kuid ta ise kinnitab, et oleks õnnelik, kui tema tegelaskuju sattuks näiteks multikasse “The Simpsons”.

Ka suurel filmilinal on Josh Groban kaas löönud, seda filmides „Crazy, Stupid, Love“ (2011), „Coffe Town“ (2013), „Muppets Most Wanted“ (2014) ja „The Hollars“ (2016).

 

Uus plaat „Bridges“ on jällegi Josh Grobani nägu ehk igati ilus ja kaunis album, millel nii head poppi, kauneid ballaade ja nn classical crossover stiilis lugusid. Tegelikult on ju see üsnagi kauaoodatud album, sest eelmisest Grobani albumist, millel oli ka algupärast muusikat, on möödas lausa viis aastat.

Uue albumi 12 laulust on 9 Grobani enda kirjutatud. Albumi produtsentideks on taaskord tuntud nimed: Bernie Herms, Toby Gad, Lester Mendez, Steve Jordan, Dann Huff.

Josh Groban on ise ütelnud, et eelmisest albumist mööduski sedavõrd palju aega tänu sellele, et ta tahtis ka ise lugusid kirjutada, sest on albumeid, kus ta tahab olla vaid laulja, kuid sellel albumil tahtis ta ise ka midagi luua. Siinkohal võin kinnitada, et Grobani kirjutatud laulud on väga-väga head, enamus neist on ilusate meloodiatega ja harmooniatega, igal juhul väga head kuulata ja nautida. Nii võib kiita Grobani kirjutatud laule „Granted“ ja „Symphony“, mis on tõeliselt kaunid popilood, laul „River“ on igati uhke gospel-lugu, Hispaania ja Ladina-Ameerika mõnusat hõngu on laulus „Musica del Corazon“, milles lööb kaasa ka maailmakuulus flamenkokitarrist ja helilooja Vicente Amigo.

Ilusa gospelmuusika kõla saab Grobani esituses ka Simon & Garfunkeli legendaarne „Bridge Over Troubled Water“, väga kaunis on ka lugu „Run“ (see on Snow Patroli legendaarne laul), milles laulab ka üks minu suurtest lemmikutest, Kanada lauljatar Sarah McLachlan. Grobani ja McLachlani hääled sobivad väga hästi kokku. Suurepäraselt kõlab Grobani esituses ka Jean-Jacques Goldmani kirjutatud „S’il suffisait d’aimer“, mida algupäraselt on esitanud ju Celine Dion.

Popilikumad, kuid kaunid ja ballaadi-stiilis lood on ka Grobani kirjutatud „Won’t Look Back“, „More of You“ ja „Bigger than Us“, laulus „99 Years“ lööb kaasa ka USA kantrimuusika täht Jennifer Nettles, kusjuures selles laulus on tunda ka sellist kantrimuusika hõngu.

Plaadil on ka uhke ja võimas, klassikalise muusika võtmes kirjutatud ja esitatud „We Will Meet Once Again“, mida Josh Groban esitab koos Andrea Bocelliga, kusjuures laulu on Bocelli ja Groban ka ise kirjutanud.

Kui Sulle juhtub kätte uue plaadi deluxe-versioon, siis on sellel veel ka kaks boonuslugu – Dan Wilsoni ja Harry Connick Jr. kirjutatud ja algupäraselt ka Connick Jr. esitatud „You Have No Idea“ ning Billy Joeli kirjutatud ja algupäraselt esitatud lugu „She’s Always A Woman“ aastast 1977.

 

Igal juhul on Josh Grobani uus album täpselt sama ilus ja võimas nagu ka tema varasemad plaadid on olnud. Pisut rohkem on poppi, kuid popmuusika kõlab Grobani esituses samuti väga võimsalt ja kaunilt, sest mehe hääl on väga võimas.

Ah jaa, üks asi ju veel, kes Netflixist sarju vaatab, siis seal on ju ka uus mõrvamüsteerium „The Good Cop“, milles Groban peaosa mängib. Sarja on kirjutanud legendaarse „Monki“ looja Andy Breckman, ja peategelase Tony Caruso Jr. (Groban) isa kehastab suurepärane Tony Danza.

 

Kuula uut plaati ise ka:

 

https://wbr.ec/bridges

 

Josh Groban "Symphony" (Live)


Eveline Hasler „Hiiglane Melchior“

(Ühinenud Ajakirjad)

 

See on tõestisündinud lugu Šveitsis Glaruse mägedes sündinud Melchior Thutist. Ilmale tulles on Melchior täiesti tavaline tita, ei põrmugi suurem kui teised. Aga kui ta kord kasvama hakkab, ei ole sellel lõppu. Ta kasvab ja kasvab. Peagi ei mahu ta oma voodisse ega ka vanemate majakesse, mis asub kauges mägiorus. Hiiglane Melchior läheb maailma avastama. Mida ta kõik kogeb ja kuidas ta Ludwigsburgi lossi jõuab, saate teada raamatust.

Kolmekümnendatel Glaruses sündinud šveitsi kirjanik Eveline Hasler on õppinud psühholoogiat ja ajalugu ning töötanud mõnda aega õpetajana. Enne paljudesse keeltesse tõlgitud ja auhindadega pärjatud ajalooliste romaanide kirjutamist tegi ta endale nime lastekirjanikuna. Tema fantaasiarikkad raamatud viisid noored lugejad Šveitsi ja Saksamaale.

Andrei Fedortšenko sündis 1956. aastal Kaliningradis. Ta lõpetas Moskva polügraafia kõrgkooli graafiku ja raamatuillustraatorina ja töötas aastaid Valgevenes Minski Riikliku Ülikooli kirjastuse kunstniku ja kujundustoimetajana. Alates 2013. aastast elab ta Šveitsis Aaraus, ning töötab kunstniku, ajakirjaniku, esseisti ja pedagoogina. Illustraatorina näitab ta selgelt, et ka digiajastul ei kaota traditsioonilised tehnikad oma võlu.

 

Kui Sulle meeldivad muinasjutud ja sellised raamatud, milles on ka palju ilusaid joonistusi, illustratsioone, siis on “Hiiglane Melchior” just see õige raamat.

Eks me ole ju ka varem lugenud lugusid igasugu hiiglastest, nii headest kui ka halbadest, ja kindel on see, et Melchior on see hea hiiglane. Ma ei ole sugugi kindel, kui suured on teiste lugudes hiiglased, kui pikad nad on, kuid Melchior kasvu on selles loos mitu korda mainitud ja näib, et 2 meetrit ja 70 cm peaks temal pikkust olema küll. No sellise kasvuga meest saab ju tõepoolest hiiglaseks nimetada.

Ma ei ole kindel, et kas see lugu on tõestisündinud lugu, pigem tundub see olevat vahva muinasjutt, kui aga tõestisündinud, siis on see tõepoolest igati imeline lugu.

 

Raamatus alguses saame teada, et Melchior tuli ilmale Glanerlandis, kantoni kaugemas nurgas Tierfehdis, kus kõrged mäed poolkaares orgu ümbritsevad. Melchior ei olnud sündides suurem kui teised imikud, kuid ta sirgus üheks suuremaks inimeseks Euroopas.

Seejärel saame teada, kus Melchior koolis käis, kusjuures koolis oli Melchior kõige pisem, kuigi õpetaja ütles, et ta vapper ja nutikas. Melchiori isale ei meeldinud sugugi, et tema poeg oli teistest väiksem, sest mägedes peab talunik kindlalt jalgel püsima! Saame teada sedagi, et suvel tohtis Melchior koos vanematega üles mägikarjamaadele minna, kus lõhnas ravimtaimede ja heina järele. Ühel päeval pidi Melchior heinahargiga kotkast peletama, kes tahtis Melchiori väikseimat tallekest röövida.

Ühel talvel, kui Melchior oli kuusteist aastat vana, jäi ta haigeks. Tal oli kõrge palavik ja umbes samal ajal langes taevas ka täht. Kui Melchior oli paranenud, hakkasid tal käed ja jalad kasvama! Ja kasvasid ja kasvasid.

Nii saabki Melchior hiiglasemõõdud ja hakkab isa põldudel aitama. Vend pani ta kive tassima ja isegi hobuse asemel vankrit vedama. Üks halb asi selles hiiglasekasvus on see, et Melchior tahtis kogu aeg süüa, mistõttu perekond kardab, et ta sööb ju kõik ära!

Ühel heal päeval ilmus Melchiori vanemate juurde metsakaupmees Vögeli, kes tahtis Melchiori palgiparvega kaasa võtta. Tal oli plaan hiiglast Hollandis aastalaadal näidata. Vanemad olid sellega nõus ja said vastutasuks kolm kuldmünti.

Nii näidatakse Melchiori Hollandis aastalaadal, huvilisi on palju, kuid Melchiori meel on kurb, kes ikka tahab, et teda jõllitatakse ja näpuga näidatakse. Laadal on ka üks paljureisinud mees, kes soovitab Melchioril hoopis Berliini minna. Seal otsib kuningas pikki poise sõjaväkke. Sellesse väkke pidid sobima poisid alates meeter seitsmekümnest, mis siis rääkida veel Melchiorist, kes sel hetkel oli pikk kaks meetrit ja 34 sentimeetrit!

Vögeli viibki Melchiori Berliini, kus saab selle eest lausa 10 kuldmünti. Sõjaväes selgub, et Melchior on liiga pikk, nagu oleks üks täiskasvanud keset lastekarja, mistõttu laseb kindral Melchiori priiks.

Ka Vögeli on lahkunud ja seepärast on Melchior nüüd päris üksi.

Mis saab nüüd hiiglasest edasi, seda pead Sa juba ise edasi lugema. Igal juhul viib saatus teda hertsog Karl Eugeni lossi ja õukonda, kus ta kohtub ebameeldivate kääbustega, kauni daamiga, kel nimeks Catharina. Melchior võtab osa isegi maskiballist, armub, kuid hiiglast kisub ikkagi koju, mägedesse.

Kas hiiglane jõuab koju ja mis teda seal ees ootab, seda saad teada, kui selle ilusa ja muinasjutulise loo lõpuni loed.

 

Igal juhul on “Hiiglane Melchior” ilusate ja muinasjutuliste lugude sõpradele üks hiiglama vahva lugemine.

Raamatu imelised pildid on joonistanud Andrei Fedortsenko.


Ksenija Lutsenko „Mina olen sipelgas“

(Pegasus)

 

Sipelgad ei ole lihtsalt ühed tillukesed putukad, kes kibekiirelt oma radadel sibavad. Nad on ka osavad ehitajad, kanged jõumehed, julged karjused! Kas tahad teada, milline on sipelgate kehaehitus, mis keeles nad suhtlevad, mitu kambrit on sipelgate majas ja kuhu nad ometi kogu aeg kiirustavad? Kas soovid saada jälile saladusele, kust on pärit väikese sipelga jõud, ning välja uurida, kuidas kulgeb sipelgapere elu? Siis loe seda raamatut!

„Mina olen sipelgas” on viies raamat sarjast „Laste loomaraamat”.

 

Kirjastuse Pegasus „Laste loomaramatu“-sari on saanud uue osa. Kui varem on juttu olnud siilist, pingviinist, rebasest ja jääkarust, siis nüüd on lähema vaatluse all väike aga tubli ehk sipelgas. Raamatu esikaanel on äge sipelga pilt ja selja taha joonistatud mõõtkava näitab, et sipelga pikkus on 10 mm. Jääkaru oli esikaanel 3 meetri pikkune,  seega sipelgas on jääkaru kõrval ikka väga-väga väike.

 

Nii nagu ka varasemates selle sarja raamatutes on jutustajaks loom ise, seekord sipelgas.

Esimeses peatükis räägib sipelgas sellest, kes nad on. Sipelgas kinnitab, et tal pole aega, sest tohutult palju on teha. Ta suudab ja oskab paljusid asju, kuid tuleb kõvasti kiirustada, sest ta elab ju kõigest ühe aasta, kõige rohkem – kolm aastat. Sellepärast, et ta on töösipelgas.

Sipelgate seas on ka selliseid, kes elavad kõigest mõne nädala. Need on tavalised isased. Sipelgate kuninganna, sipelgaema, võib ka 20 aastat elada, kuid see on hoopis teine elu.

Esimeses peatükis on mitmeid põnevaid numbreid – 240 000 sipelgat kaaluvad sama palju kui raamatu väike lugeja, sipelga keha võib olla 1 mm kuni 5 cm pikk, sipelgal on 2 magu – üks enda jaoks, teine, mida kutsutakse ka puguks, ühiste varude kogumiseks.

 

Teises peatükis on juttu sipelga kehaehitusest. Sipelga keha koosneb 3 osast: pea, rindmik ja tagakeha. Selgub, et sipelgal on välistoes ehk eksoskelett, mis on tehtud kitiinist, ülitugevast ainest. Ameerikas elavad aedniksipelgad, kelle kitiiniturvis peab vastu kilogrammisele koormusele. Teada on sedagi, et maailmas on 15 000 sipelgaliiki!

 

Kolmas peatükk jutustab sipelga tugevatest jalgadest. Saad teada et iga sipelga lülijalg koosneb 5 osast ja lõpeb 2 küünisega, sipelga jalal on padjake, mis eritab kleepuvat nõret, et mitte libiseda, kõige väledamad sipelgad jooksevad kiirusega 70 cm sekundis: 10 korda kiiremini kui kõige nobedam tigu.

Neljas peatükk kõneleb sipelgast kui jõumehest. Saad teada, et sipelga jõu saladus peitub tema jalgade ehituses. Ta oskab neid sättida sellise nurga all, et ta hoiab kinni raskust, mis kaalub 30 korda rohkem kui sipelgas ise. Kui inimesel oleksid nii tugevad käed, suudaks ta maast üles tõsta päris paraja elevandi või väikese veoauto.

Ja veel – rändsipelgad oskavad ehitada elavaid sildu, haarates üksteisest kinni jalgade ja lõugadega! Selline sild suudab vastu pidada raskusele 1,5 kg. Et nihutada paigast inimest, läheb tarvis 10 miljonit sipelgat!

 

Viiendas petaükis tehakse juttu sipelga nägemisest. Sipelgal on liitsilmad, mis koosnevad 50-500 kuusnurksest osasilmast. Sipelgas näeb maailma pusle moodi. Sipelgas näeb esemeid, mis ei asu kaugemal kui 4 cm, nad eristavad värvidest kõige paremini sinist ja lillat, aga punast ei näe.

Kuuendas peatükis on juttu tuttavatest lõhnadest. Selgub, et sipelgal pole kõrvu. Siplega jaoks tähendab heli õhu võnkumist, mida ta „kuuleb“ jalgadega. Juttu on ka siplega tundlatest, mis on ühtaegu kompimis- ja haistmiselundid.

Sipelgal on ka mitmeid näärmeid eriliste lõhnainete – ferimoonide – eritamiseks. Ühe pere liikmed lõhnavad ühtemoodi. Hädaohu korral eritavad siplegad abi kutsmiseks ohuferomoone, on 15 eri tüüpi feromoonimärguannet, mille abil siplegad suhtlevad.

 

Sul õnnestub selles raamatus lugeda veel siplega kaardist ja navigaatorist, saad teada, et sipelgapesa sees on kõigi radade pikkus kokku umbes 7000 meetrit, sipelgas mäletab teed sipelgapessa üle 5 päeva. Juttu on ka sipelgatest ja lehetäidest, lõunasöögist, sipelgapesast, sipelgate ametitest, sipelgate järglastest, kasvamisest ja sellest, keda sipelgas kõige rohkem kardab.

 

Raamatu lõpus on veel mõned põnevad faktid sipelga kohta – maailmas on mitu mälestusmärki töökale sipelgale: Koreas, USAs, Itaalias, Araabia Ühendemiraatides, Ukrainas ja Venemaal. Eesti üks suurimatest siplegapesadest asub Harjumaal – kõrgus 1,9 meetrit ja läbimõõt 2,5 meetrit.

 

„Laste loomaraamat“ on jätkuvalt väga huvitav ja sisukas lugemine, kusjuures on ju põnevad faktid ja teadmised edasi antud igati mõnusalt ja lastepäraselt. Lugemine on lihtne, kõik on hõlpsasti arusaadav ja joonistused täiendavad kõike seda, mida loed. Vahvad pildid sellesse raamatusse on joonistanud Andrei Popov.


Cher „Dancing Queen“

(Warner Music)

 

Cher ehk Cherilyn Sarkisian LaPier sai selle aasta 20. mail 72-aastaseks. Vaatamata vanusele särab Cher edasi nii filmilinal kui ka muusikaareenil, millest annab tunnistust ka tema uus ja igati kaasatõmbav ABBA-lugude plaat „Dancing Queen“.

 

Cher on USA lauljatar, laulukirjutaja ja näitleja, kes on tegutsenud meelelahutusäris juba üle 50 aasta. Ta on võitnud oma pika karjääri jooksul nii Oscari, Emmy, Kuldgloobuse kui ka Grammy auhindu.

Kuulsaks sai Cher folk-roki duos Sonny and Cher (nende esimene plaat „Look at Us“ ilmus juba 1965. aastal). Just nende esimesel plaadil oli ka duo tõeline superhitt „I Got You Babe“, mis tõusis esikohale nii USA kui ka brittide singlimüügi edetabelis.

1967. aasta lõpuks olid Cher ja Sonny müünud juba 40 miljonit plaati!

1966. aastal avaldas Cher ka oma esimese ja vägagi eduka soolosingli „Bang Bang (My Baby Shot Me Down)“.

1970. aastal sai alguse vägagi populaarne teleshow „The Sonny & Cher Comedy Hour“. Cher jätkas ka edukate soolosinglitega: „Gypsys, Tramps & Thieves“, „Half-Breed“ ja „Dark Lady“.

Duo Sonny and Cher lagunes 1974. aastal, Cher lahutas Sonnyst 1975. aastal ja seejärel alustas Cher soolokarjääri muusikamaailmas, kuid hakkas mängima ka filmilinal ja televisioonis.

 

1979. aastal ilmus Cheri sooloalbum, igati edukas diskoplaat „Take Me Home“, mida võib pidada ka lauljatari edukaks comeback plaadiks.

Aastail 1980-1982 esines Cher väga edukalt oma show’dega Las Vegases.

1982 debüteeris Cher ka Broadwayl, mängides lavastuses „Come Back to the Five and Dime, Jimmy Dean, Jimmy Dean“.

1983 mängis ta filmis „Silkwood“, 1985 filmis „Mask“ ja 1987. aastal võitis ta parima naispeaosatäitja Oscari rolli eest filmis „Moonstruck“.

 

Pärast seda pühendus Cher taaskord muusikale ja ilmusid mitmed väga edukad ja nüüd juba oluliselt rokilikumad plaadid: „Cher“ (1987), „Heart of Stone“ (1989) ja „Love Hurts“ (1991). Populaarsust kogusid tema hittlood „If I Could Turn Back Time“ ja „The Shoop Shoop Song (It’s in His Kiss)“.

Suurt edu nautis Cher 1998. aastal tantsulikuma albumiga „Believe“, mille nimiloost sai naisartisti enimmüüdud singel Suurbritannias!

2002-2005 toimus Cheri hüvastijätuturnee „Living Proof: The Farewell Tour“, millest sai üks edukamaid kontsertturneesid muusikaajaloos, tuues sisse 250 miljonit dollarit!

Kuid see polnud veel kõik! 2008. aastal sõlmis Cher 180 miljonilise lepingu Las Vegases, et anda seal kolmel aastal kontserte.

2010 mängis Cher jällegi filmis, seekord oli filmiks „Burlesque“ ja 2018. aastal filmis „Mamma Mia! Here We Go Again“ ja samal aastal ilmus uus plaat ABBA-lugudega „Dancing Queen“, mis USA plaadimüügitabelis debüteeris kohal number 3!

 

Soolokarjääri jooksul on Cher müünud üle 100 miljoni plaadi. Ta on ainus artist, kellel on ette näidata USA singlimüügitabeli esikohalaul viielt erinevalt kümnendilt (1960-2010). Cheri enimmüüdud plaadid on olnud „Living Proof“ (2001, 6,4 miljonit plaati), „Cher“ (1966, 8 miljonit plaati), „Heart of Stone“ (1989, 11 miljonit plaati), „Love Hurts“ (1991, 11 miljonit plaati) ja „Believe“ (1998, 20 miljonit plaati).

 

Veidi eraelust ka - Cher on olnud kaks korda abielus – nii Sonny Bono (endine duokaaslane Sonny and Cherist, Sonny Bono lahkus meue hulgast 1998) ja laulja ning kitarristi Gregg Allmaniga (tema lahkus meie hulgast 2017. aastal). Lauljataril on ka kaks poega – Chaz Bono (s. 1969) ja Elijah Blue Allman (s. 1976).

 

Ja uus plaat – „Dancing Queen“. Usun, et suurepärane valik nendele muusikasõpradele, kellele meeldib ABBA ja ABBA muusika, ABBA hitid ja loomulikult ka Cher. Vaatamata oma vanusele kõlab Cher suurepäraselt ka praegu, tundub justkui oleks nii mitmedki ABBA laulud just tema jaoks kirjutatud. Ma loodan, et ma nüüd sellega ABBA sõpradele liiga ei tee.

Plaat algab tantsumuusikahitiga „Dancing Queen“ ja kui mõelda kunagisele Cheri menuplaadile „Believe“, siis eks ole ju ka Cher omamoodi tantsumuusika kuninganna. Igal juhul kõlab „Dancing Queen“ Cheri esituses igati hästi.

Teise loona on plaadile valitud „Gimme! Gimme! Gimme!“, kindlasti üks ABBA parimaid tantsuhitte. Cheri esituses on siin kasutatud igasugu põnevaid effekte ja saunde, mängitud on ka lauljatari häälega, palju on siin selliseid effekte, mis tuletavad meelde Cheri kunagist superhitti „Believe“. Igal juhul jätkuvalt väga hea tantsuliku minekuga lugu.

Kolmas lugu on „The Name of The Game“. Pean tunnistama, et see on lugu, mis mulle ABBA hittidest vist ka kõige vähem meeldib, ja ega ka sellel plaadil sellel laulul seda head minekut ei olegi.

Seejärel jällegi üks väga hea lugu – „SOS“, millele andis 1992. aastal igati laheda hingamise briti duo Erasure. Igal juhul on „SOS“ ka Cheri esituses igati hea. Ka siin on kasutatud põnevaid effekte ja saunde.

Viies lugu on „Waterloo“. Lugu, millega ABBA oma kuulsusele aluse pani. 1974. aasta Eurovisioni lauluvõistluse võidulugu on suurepärane lugu ja hitt ka täna. Ka Cheri esituses on seda igati hea kuulata. Rokib see lugu ikka väga hästi. Ka Simon Meredithi saksofonipartii selles loos kõlab väga hästi.

Kuues lugu on jällegi ju igati hästi tunda-teada – „Mamma Maria“. Jalg hakkab vägisi kaasa tatsuma, midagi pole teha, mõnel ABBA laulul on see uskumatu fluidum, mis töötas aastaid tagasi, töötab praegu ja kindlasti ka tulevikus. Ka selles laulus on Cheri häälega igasugu „vigureid“ tehtud, igal juhul on plaadi produtsent Mark Taylor teinud igati head tööd.

Seitsmes lugu on kaunis ballaad „Chiquitita“, milles saame kuulda suurepärast Cheri kontra-alti. Võimas hääl on sellel naisel tõepoolest. Lugu algab rahulikult, kuid loo arenedes tuleb sellist ladina-ameerika hõngu juurde ja olen kindel, et ka selle loo järgi oleks päris mõnus tantsupõranal olla.

Kaheksas lugu on „Fernando“, jällegi üks kaunemaid ABBA lugusid, ja ka Cheri esituses on see igati ilus ja võimas lugu. Klaverit ja klahvpille mängib selles loos Benny Andersson isiklikult.

Üheksas lugu on jällegi ju superhitt – „The Winner Takes It All“. Sobib jällegi suurepäraselt Cheri madala häälega. Palju on põnevaid süntesaatori-saunde. Lugu algab rahulikult, kuid saab arenedes tempot juurde ning lõpuks on see jällegi igati mõnus tantsulugu.

Plaadi võtab kokku ja lõpetab kümnes lugu – „One Of Us“. Pean tunnistama, et üks minu suurimaid lemmikuid ABBA repertuaarist. Võrratu harmoonia ja meloodiaga lugu. Ja ka Cher esitab seda suurepäraselt, võimsalt ja hingega. Võrratu lugu ja võrratu esitus!

 

Jah... mida kokkuvõtvalt öelda. Ma usun, et iga päev tasuks kuulata vähemalt ühte ABBA lugu. Olen kindel, et see oleks nagu stressiravi. Ja miks mitte seda stressiravi saada Cheri esituses.

 

Kuula ise ka:

 

https://wbr.ec/dancingqueen

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Cher "SOS"


Amy Stuart „Kurjad putukad“

Amy Stuart

„Kurjad putukad“

(Tänapäev)

 

Ega keegi putukaid just ülemäära armasta, aga Amy Stewart on otsustanud oma süngelt humoorikas raamatus „Kurjad putukad“ inimkonna keerukale ja vastuolulisele suhtele putukatega veel vindi peale keerata.

Ta on välja otsinud ja tähelepanu fookusesse tirinud üle saja kõige ohtlikuma mutuka, kellest tasuks igal juhul kauge kaarega mööda käia ka neil, kes muidu ämblikule pai teevad, aitavad leitud kõrvahargi õue ja peavad kartulimardikaid korterikujunduselemendiks. Alates maailma kõige valusamast herilasest kuni haigusi levitavate sääskedeni, liiklust halvavatest sajajalgsetest kuni terveid raamatukogusid õgivate „raamatukoideni“ – pea kõik putukailma kõige jahmatavamad, salapärasemad ja koledamad teod leiab siit kaante vahelt. Lisaks neile hulgaliselt tõestisündinud traagilisi ja ka koomilisi kokkupõrkeid inimkonnaga, mis paraku sageli lõpevad inimeste lüüasaamisega …

 

Ma ei tea, kuidas Sul putukatega lood, kuid mul on lood üsna kehvakesed, sest mulle putukad väga sümpaatsed ei ole, iseäranis ämblikud tekitavad külmavärinaid ja muid jubedaid tundeid... Suur mees küll, aga näe – kardab putukaid. No nii lihtsalt on.

 

Seetõttu oli selle raamatu kätte võtmine ja läbi lugemine üks paras julgustükk minu jaoks, ja no kui päris aus olla, siis selle raamatu kaante vahele on Amy Stuart kogunud ikka eriti jubedaid putukaid, mis putukahirmu arvatavasti paljudes veelgi suurendab. Kuigi öeldakse, et tuleb hirmust üle olla, ja samas on ju ka hea teada, millised putukad võivad sinu teele tulla, arvestades sellega, et ka eestlased reisivad mööda maailma, mistõttu võimalus kohtumiseks just selliste putukatega, kes sellesse raamatusse on mahtunud, on üsnagi võimalik.

 

Seega, kallid putukasõbrad või putukafoobid, olge valmis, teie ees on peaaegu 300 lehekülge putukai!

 

Raamatu sissejuhatuses “Hoiatus: oleme selges vähemesuses!” kinnitab Amy Stewart, et see pole raamat, milles käsitletakse putukate voorusi. Ta lisab, et on ka selles raamatus täielikult pühendunud looduse ja inimeste vahelise suhte süngema poole uurimisele.

Amy Stewart ütleb: “Ma ei ole teadlane ega arst. Olen kirjanik, keda võlub loodus meie ümber. Igas peatükis võtan seetõttu eesmärgiks jutustada ühe kena õudusloo ja pakkuda informatsiooni iga olendi kommete ja eluviiside kohta vaid sel määral, et see võimaldaks neid kergemini ära tunda… Noist tuhandetest liikidest, mida oleksin võinud käsitleda, valisin välja mind kõige enam intrigeerinud.”

Ja sisejuhatusest veel. Saame teada, et tänapäeval on üle kogu maailma kirjeldatud üle miljoni putukaliigi. Hinnanguliselt elab meie planeedil praegu kümme kvintiljonit putukat, mis tähendab, et iga inimese kohta on neid kakssada miljonit. Inimesed on tõelises vähemuses.

 

No ma ei tea, kas tasub ikka edasi lugeda? No proovime.

 

Esimene putukas selles raamatus on Aafrika nahkhiire lutikas. Ma ei tea, kas oled sellisest olendist varem kuulnud, kuid olemas ta on. Raamatu ülemises ääres on kirjas sõna “kohutav”, ju see olend selline siis ka on. Peatüki alguses on kirjas putuka suurus, sugukond, elupaik ja levila. Selgub, et nahkhiire lutikas toitub eelkõige nahkhiirte verest, kui aga nahkhiiri läheduses ei ole, siis võivad nad ka majja kolida ja hoopis inimeste verest toituda. Oh õudust. Lugeja saab teada, et sellise putuka hammustus on üldiselt kahjutu, ehkki võib tekkida põletik või levida nakkus, kui end liiga palju kratsitakse. Selliseid lutikaid on harva näha, kuna tavaliselt söövad nad siis, kui peremees magab. Peatüki lõpus on juttu ka Aafrika nahkhiire lutika sugulastest.

 

Edasi juba selline peatükk, milles on juttu mitmest putukast ja just nendest, kellel on pehmelt öeldes kummalised paaritumistavad, nagu seda on ka eelpool mainitud aafrika nahkhiire lutikal. Siin on juttu banaaninälkjast, jaanimardikast, palvetajaritsikast, kuldvõrkurlasest ja krabiämblikust. Lühidalt – tegemist on putukatega, kellest emane või isane leiab paaritamisel oma otsa…

 

Seejärel saame tuttavaks Aasia hiidvapsikuga, kes on lahterdatud valusate putukate kategiooriasse. Selgub, et paaril viimasel aastal on sademevaestel suvedel Tokyo elanike terviseküsimustega tegelevad ametnikud hoiatanud kodanikke, et linnades võib leiduda maailma suurimat ja kõige enam valutekitavamat vapsikut. Aasia hiidvapsikut tunnevad kohalikud ka jakitapjana, sest tema mürgise torkega kaasneb ka surmava mõjuga närvimürk mandaratoksiin, mis võib osutuda saatuslikuks. Üks hiidvapsikuekspert kirjeldas selle vapsiku nõelamist nii: “Tundsin, nagu oleks mu jala läbistanud tuline nael.” Kõige hullem on asja juures, et torge meelitab sinna jäetud feromoonide abil ohvri ligi teisigi vapsikuid, suurendades seega korduvnõelamise tõenäosust.

Ja veel – Jaapanis kutsutakse neid vapsikuid nimega suzumebachi, mida võiks tõlkida “varblas”-herilasena”. Nad on nii suured – peast sabani viis sentimeetrit -, et meenutavad lennates tegelikult väikeseid linde. Kuna vapsikud riskivad meelsasti toiduotsinguil suurlinnadesse tulekuga, sureb igal aastal hiidvapsiku nõelamise tagajärel umbes nelikümmend inimest.

Selles peatükis selgub ka see, et sellised hiidvapsikud ründavad ka meemesilasi, mistõttu on hädas ka tavalised mesilased. Öeldakse, et kolmekümnest vapsikud koosnev bande laskub mesipuule ning mõne tunni jooksul tapavad need koletuslikud olevused ligikaudu 30 000 väikest mesilast. No öelge veel, et putukad on toredad, kuid nad juba omasid ründavad.

 

Loomulikult ei saa ma Sulle jällegi kõike ära rääkida, kuid selliseid põnevaid putukalugusid on selles raamatus ju veel ja veel. Mulle meeldib see, kuidas autor pikib oskuslikult sisse ajaloolisi teemasid ja fakte, täiendades neid tänapäevaste uudiste ja juhtumitega. Oluline on seegi, et valikus on putukaid, kes elavad erinevais paikades, nii Aafrikas, Aasias, Ameerikas, Austraalias kui ka Euroopas. On putukaid, kellest oleme ka varem kuulnud, mõnda isegi oma silmaga näinud, kuid ka selliseid putukaid, kellest pole varem mitte midagi kuulnud. Ja raamatut lugedes jõuad järelduseni, et need putukad, kellest pole varem mitte midagi kuulnud, need on veel need kõige jubedamad tegelased. Täiesti uskumatuid asju võib sellest raamatust leida, lausa selliseid, millest ei suuda esialgu isegi aru saada, et kas tõepoolest on sellised asjad võimalikud. Kuid kui ise raamatu läbi loete, siis saate ise juba ka täpsemalt teada.

 

No ma panen kirja veel mõned putkad ja teemad, millest/kellest lugeda saad – mõrvarlutikas, ka “suudlev lutikas”, sõjaputukad, voodilutikas, habesääsk, kihulane, must lesk, kõrvetavad röövikud, pagujooksiklane, ka “pommitaja-mardikas”, Brasiilia rändämblik, skorpioni needus, pruun erakämblik, sametlest, liivakirp, prussakas, kartulimardikas, aiapidaja räpane tosin, maisi juureuss, raudsepp, ka “surmavalvur”, raamatukoid, hirvepuuk, oled pugenud mu naha alla, sipelgad asuvad sõjakäigule, hiidsajajalgne, tuhatjalg, noolemürgid, hallasääsk, hiidürask, harilik vihmauss, vaenlane meis endis, rotikirp, löövlane, laibaõgijad, moskiito, süüdiklest, Hispaania kärbes, tarantel, tsetsekärbes jpt.

 

Seega, üks ilmatuma põnev (isegi ju kübe õudne) raamat, milles on tõepoolest palju informatsiooni ja põnevaid fakte putukatest, kellega võib-olla siiski sedavõrd ei tahakski kohtuda, kuid vähemalt võiks olla tagataskus info, mida nad endast kujutavad.

 

Muideks, Amy Stewart sulest on ka raamat “Kurjad taimed”, mis eesti keeles ilmus 2017. aastal.

 

Raamatu suurepärased joonistused on pärit Briony Morrow-Cribbsi sulest.


„Õpilase kunsti entsüklopeedia“

„Õpilase kunsti entsüklopeedia“

(Varrak)

 

"Õpilase kunsti entsüklopeedia" kirjeldab kultuuri arengut maalikunsti, skulptuuri ja fotograafia suursaavutuste kaudu. Suurepärase pildimaterjaliga ja põnevatest faktidest tulvil entsüklopeedia on hea esmane teejuht kunstimaailma. Tutvustatakse maalikunsti arengut alates esiajaloolistest koopamaalidest kuni "Mona Lisa" ja kaasaegse tänavakunstini. Teoses antakse ülevaade maailmakuulsatest skulptuuridest, nagu terrakotasõdalased või Michelangelo "Taavet" ja teised. Samuti tutvustatakse fotograafiat, alates plaatkaameratest kuni digitaaltehnika ja legendaarsete fotodeni. Avasta, kuidas fotograafia reaalset maailma kajastab või moonutab.

 

Tegemist on taaskord ühe väga huvitava, sisuka ja kauni entsüklopeediaga, mis seekord tutvustab lastele ja noortele kunsti. Samas sarjas on ilmunud uhked ja kaunid entsüklopeediad, mis on rääkinud geograafiast, inimkehast, tedusest ja kosmosest, kusjuures komsosest kõnelev entsüklopeedia ilmus üsna hiljuti.

Kõik selle sarja entsüklopeediad on tõepoolest väga ilusad ja uhked, kirjutatud lihtsalt ja arusaadavalt, et ka veidi noorem asjadest õigesti aru saaks. Lisaks suurepärased illustratsioonid, kusjuures valikus on nii fotosid, pilte, joonistusi jm.

 

„Õpilase kunsti entsüklopeedia“ on jagatud kolmeks – maalikunst, skulptuur ja fotograafia. Neist mahukam on maalikunst.

Raamatu esimene osa on „Maalikunst“, mille alguses öeldakse, et inimesed on maalinud tuhandate aastate vältel, kasutades oma teoste jaoks kõikvõimalikke pindu – muu hulgas koopaseinu, kirikulagesid, puutahvleid, paberit ja lõuendit.

Raamatu esimene osa algab põnevate peatükkidega, milles räägitakse teemast ja komposistioonist, perspektiivist, värvist ja toonist ehk maalikunsti olulistest asjadest. Juttu tehakse ka kujust, stiilist, suurtest kunstiteostest, mõjust ja reaktsioonist, tuumpunktidest ja vaatepunktidest, värvikontrastidest, valgusest ja varjust, külmadest ja soojadest värvidest. Kas oled kuulnud, et sinine, roheline ja lilla on külmad värvid, punane, oranž ja kollane soojad värvid. Külmad värvid reegline ei püüa pilku ja neid kasutatakse sageli taustal. Soojad värvid tõstavad objektid esile.

Edasi saad lugeda ürgaja kunstist, sest pildid on aidanud lugusid jutustada märksa kauem kui kirjakeel. Pole päris kindel, mis oli ürgaja kunsti eesmärk, sest kirjalikud allikad sellest meile ei kõnele. Kuid arvatakse, et vanimad kunstiteosed võisid olla seotud religioossete tavadega. Ürgaja kunsti on loodud erinevatel aegadel kõikjal maailmas. Juttu on koopakunstist, käemaalidest, maalimis- ja joonistusmaterjalidest, nõiduslikest olevustest, pikemalt on juttu Uri standartist.

Seejärel juba Vana-Egiptuse kunst (nt Sennedjemi hauakamber), Minose, Kreeka ja Rooma kunst, Kreeka maalikunst ja mosaiik, Rooma freskod ja mosaiigid, Aasia kunst, varakristlik kunst, kirikuikoonid, varane islami kunst, gooti kunst.

Edasi juba renessanss Euroopas, Firenze kunst, renessansi uuendused, pikemalt on juttu teosest „Primavera“ ja loomulikult ka Leonardo da Vincist, kelle üks kuulsamaid teoseid on ju „Mona Lisa“. Siin on ülevaade veel teistestki renessansi meistriteostest – „Sixtuse madonna“, „Aadama loomine“, „Noore mehe portree“ jt.

Edasi loeme Ateena koolist, Veneetsia kunstist ja meistritest (Antonello da Messina, Giorgione, Tintoretto jt). Loeme ka Põhja-Euroopa kunstist, pikemalt saad teada Jan van Eyckist, kuid ka  Hieronymus Boschi „Silmamoondajast“, Hans Holbeini „Saadikutest“.

Seejärel juba barokk ja rokokoo, maailmakuulus Caravaggio, Hispaania kunstniku Diego Velazquezi „Ketrajad“, Hollandi kuldne ajastu, Jan Vermeer ja tema „Tütarlaps pärlkõrvarõngaga“, Rembrandt ja tema „Öine vahtkond“, edasi juba romantism, romatilised stseenid, maastikud, inglise romantline kunstnik J.M.W. Turner (see mees ja tema teosed on minu lemmikud), realism, maalid kaasaegest elust.

Kuid see pole veel kõik – siin on kokkuvõte muu maailma moodsest kunstist, Jaapani graafikast, pikemalt on juttu Edouard Manet’st, impressionismist, hetke jäädvustamisest, Claude Monet’ teosest „Veeaed“, postimpressionismist, Vincent van Goghi teosest „Tähine öö“, emotsioonide maalimisest, Edwar Munchi teosest „Karje“, kubismist ja futurismist, Pablo Picassost, uutest abstraktsetest stiilidest, dadaismist ja sürrealismist, abstraktsest ekspressionismist, pop- ja opkunstist ja kaasaegsest kunstist.

 

Raamatu teine osa on „Skulptuur“, kus öeldakse, et skulptuurid on kolmemõõtmelised kunstiteosed. Tihti kujutavad need inimesi. Skulptuure võib raiuda kivist, voolida puidust, valada metallist või kipsist, või vormida muudest materjalidest.

Teine osa algab antiikskulptuuriga, millele järgneb Kreeka ja Rooma skulptuur, renessansiaja skulptuur, neoklassitsism, kaaseagne skulptuur, saad lugeda ka kuulsast naisskulptorist Barbara Hepworth’ist.

 

Raamatu kolmas osa on „Fotograafia“. Kohe alguses öeldakse, et fotograafia on püsikujutise jäädvustamise protsesse valguse suunamise abil valgustundlikule pinnale. 1820. aastatel leiutatud tehnikast on tänaseks välja kujunenud oluline kunstivorm.

Selle osa peatükkidest loed varajasest fotograafiast, kaamera arengust, fotograafia tüüpidest, briti fotograafia teerajajast Julia Margaret Cameronist.

 

Entsüklopeedia lõpus on sõnastik ja register.

 

Selline põnev ja sisukas entsüklopeedia on see „Õpilase kunsti entsüklopeedia“. Palju põnevaid fakte ja huvitavat infot, tekstid on lühikesed ja sisukad, lastele kergesti arusaadavad.

Ja loomulikult need vahvad illustratsioonid, mis räägivad ju sageli palju rohkem kui sõnad.


Paul Weller „True Meanings“

Paul Weller

"True Meanings“

(Warner Music)

 

Kui keegi küsiks, millist plaati ma viimasel ajal olen kõige rohkem kuulanud ja nautinud, siis siin see vastus on – Paul Welleri uus plaat „True Meaning“.

Viimased kaks nädalat hommikuti tööle sõites ja õhtul töölt koju sõites on kõlanud autos just see plaat. Briti elava legendi uus plaat on selline mõnusalt rahulik ja vaikne kuulamine, milles on stiili, kogemust ja kõike seda, mis mulle muusikas meeldib.

 

John Paul Weller sai selle aasta 25. mail 60-aastaseks. Ta on tunnustatud briti laulja, laulukirjutaja ja kitarrist, kes arvatavasti vägagi kuulus just Suurbritannias, võiks öelda, et ta on osa briti kultuurist, kuid maailmas teatakse teda ehk veidikene vähem. Sageli on Wellerit võrreldud ka David Bowie’ga (Welleri uuel plaadil on ka laul, mil pealkirjaks „Bowie“, mis ongi pühendatud just sellele legendaarsele artistile), sest ka Welleril on olnud vägagi pikk ja põnev karjäär, kuid ta on alati olnud pidevas ja huvitavas arengus, nagu seda oli ka Bowie.

Weller on pärit üsna tavalisest töölisklassi perest. Tema isa oli taksojuht ja ehitaja, ema oli koristaja. Talle meeldis juba lapsepõlves kuulata muusikat, lemmikuteks olid The Beatles, The Who ja Small Faces. Kui Weller oli 11-aastane, siis hakkas ta muusikast veelgi rohkem huvituma ja hakkas mängima ka kitarri. 1972. aastal nägi ta laval Status Quod ja Weller oli kindel, et ka temast peab saama muusik.

Samal aastal hakkas Weller kokku panema ansamblit The Jam, kus ta mängis esialgu basskitarri. Esialgu olid ansamblis Steve Brookes (kitarr) ja Dave Waller (kitarr), varsti liitus nendega trummar Rick Buckler, Wallerit asendas varsti Bruce Foxton. Alguses mängiti biitlite kavereid, kuni laule hakkasid kirjutama ka Weller ja Brookes. 1976 lahkus ansamblist Brookes ning Weller ja Foxton vahetasid pille, nüüd hakkas soolokitarri mängima just Weller.

Weller saigi kuulsaks juba 1970ndate lõpus, 1980ndate alguses, kui ta oli ansamblis The Jam, mis oli uue laine punkroki bänd, mis tegutses aastail 1972-1982. See oli põnev bänd, mis segas 1960ndate aastate mod-kultuuri (Wellerit on mõnikord kutustud ka nimega „Modfather“), poppi ja punkrokki. Paul Weller oli The Jami ninamees ja laulukirjutaja. The Jami muusikas oli mõjutusi Small Faces’ilt ja The Who’lt, kuid ka ansamblilt The Kinks. Just viimati mainitud bändilt õppis Weller seda, kuidas kirjutada laule, mis jutustavad brittide tavalisest argipäevast. The Jami esimene plaat ilmus 1977 ja kanids nime „In the City“. Rokisõprade ja muusikakriitikute lemmikplaatideks The Jami repertuaarist on kindlasti „All Mod Cons“ (1978) ka „Setting Sons“ (1979). Lugudest on tuntuimad ja edukaimad kindlasti „Going Underground“ ja „A Town Called Malice“.

 

Kui The Jam laiali läks, siis jätkas Weller oma muusikakarjääri legendaarses 1980ndate aastate bändis The Style Council, mille teine liige oli esialgu klahvpillimängija Mike Talbot, kes oli varem mänginud näiteks ka ansamblis Dexys Midnight Runners. Veidi hiljem liitusid nende kahega ka trummar Steve White ja Welleri sõbratar, lauljatar Dee C. Lee.

The Style Council tegutses aastail 1983-1989. Nende muusikat võib lahterdada pop roki, blue-eyed souli, new wave’i alla. Nende plaatidest olid edukaimad „Our Favourite Shop“ (1985), mis tõusis briti plaadimüügitabeli esikohale ja „Cafe Bleu“ (1984) ja „The Cost of Loving“ (1987), mis mõlemad jõudsid samas edetabelis teisele kohale.

 

1991. aastal alustas Weller edukat soolokarjääri. Ta on avaldanud kümmekond sooloplaati, millest edukamad on olnud „Stanley Road“ (1995), „Illumination“ (2002), „22 Dreams“ (2008) ja „Sonik Kicks“ (2012). Kõik need mainitud plaadid on tõusnud briti plaadimüügi edetabeli esikohale. Weller on võitnud neli briti muusikaauhinda, sh. kaks korda kui parim briti meesartist ja korra ka panuse eest briti muusikasse.

 

“True Meanings” on Welleri 14 stuudioplaat, mis ilmus selle aasta septembris. Muusikakriitikud ja Welleri fännid on võtnud uue plaadi igati hästi vastu. Võib öelda, et plaadilt leiab nii folki, rokki, kantrit, souli jpm, mis on esitatud stiilselt ja rahulikult, omamoodi mõnuga, mida on Welleri esituses tunda. Ta ei pinguta üle, teeb täpselt kõike seda, mis talle endale näib meeldivat. Ei ole ju Weller enam esimeses nooruses laulja ja laulukirjutaja, kuid see ongi äge, sest mehel on kogemust, mida teistele jagada, ja seda kogemust ning pika karjääri oskusi on sellel plaadil ka kindlalt kuulda.

 

Plaadi avalugu “The Soul Searchers” ongi selline soulihingamisega lugu, milles on kuulda nii fado-kitarri, kuid ka mitmeid põnevaid klahvpille. Weller ise mängib Wurlitzeril, Villagers’i Conor O’Brien mängib Rhodesil (O’Conor laulab ka ise kaasa) ning üliägeda Hammondi soologa saab selles loos hakkama The Zombies’i Rod Argent. Tooni ja värvi annavad ka keelpillid, taustal laulavad Tom Heel ja Maxine Boxall. Ise avastasin ennast mõtlemas selle peale, et Paul Welleri hääletämber meenutab mulle veidi Eric Claptoni! No mine võta kinni.

“May Love Travel With You” viib meid ajas 1930-40ndatesse aastatesse, “Books” on idamaise hõnguga lugu, milles saab kuulda ka sitarit ja tanpurat. Selles loos mängib harmooniumi Noel Gallagher! “Come Along” on vägagi mõnus bluusipala. Plaadil on veidi kantrilikku hingamist (“Mayfly” (selles laulus mängib kitarri Welleri endine bändikaaslane The Jamist ehk Steve Brookes, lahedad on ka need puhkpillid, mida selles laulus kuulda saab), “What Would He Say?”, “Wishing Well”), on folgilikke ballaade (“Gravity”, “Aspects”, “Come Along”) ja Burt Bacharachi muusikale sarnaseid lugusid (“Old Castles”, “Movin On”).

“Glide” on nukrameelne laul, mõtisklus, milles Weller on vaikne ja tagasihoidlik, saatjaks akustilised kitarrid. “Gravitys” on Welleri hääl võimsam, tundeküllasem, on ka põnev keelpillide orkestratsioon ja mulle meeldib selle laulu harmoonia.

Plaadi lõpetab kaunis “White Horses”, milles kuuleb nii puhkpille, keelpille, kellamängu, Hammond-orelit jpm.

Plaadiraamatukeses on üks põnev mõte: “To find true meanings and patterns in things, symbols in making these moments exist”.

 

Kuula ise ka:

 

https://paulweller.com/

 

 

 

 

 

 

 

Paul Weller "Gravity"


Death Cab For Cutie „Thank You For Today“

Death Cab For Cutie

„Thank You For Today“

(Warner Music)

 

Death Cab for Cutie on üks igati põnev alternatiivsema roki bänd USAst, Seattle’ist. On ju nende muusikat „lahterdatud“ ka indie rokiks ja indie popiks. Nende esitus ja muusika on üsnagi ebatavaline (seda peab igaüks ise kuulama), Gibbardil on vägagi omanäoline hääl ja esitus, üsnagi lüüriline, kui asi lühidalt kokku võtta.

Bänd alustas tegevust juba 1997. aastal, täna mängitakse koosseisus Ben Gibbard (laul, kitarr, klahvpillid), Nick Harmer (basskitarr), Dave Depper (kitarr, klahvpillid, laul), Zac Rae (klahvpillid, kitarr) ja Jason McGerr (trummid). Esialgu oli ansambel tegelikult vaid Gibbardi sooloprojekt, kuid pärast seda, kuid ta oli saanud plaadistuslepingu, otsustas ta kokku panna bändi. Nii kutsus Gibbard endaga kampa Chris Walla (kitarr), Nick Harmeri (trummid) ja Nathan Goodi (trummid).

1998. aastal debüteerisid nad albumiga „Something About Airplanes“.

Siinkohal üks huvitav fakt - ansambli nimi on võetud ansambli Bonzo Dog Doo-Dah Bandi laulu „Death Cab for Cutie“ järgi.

 

Alguses bändil suurt edu ei olnud, alles nende kolmas album „Transatlanticism“ tõi nendele edu. Plaati kiitsid muusikakriitikud, ka fännidele see meeldis, kuna plaat müübis üsna hästi. Plaadil oli mitmeid lugusid, mida mängiti nii telesarjades kui ka filmides.

2005. aastal sai Death Cab For Cutie plaadilepingu suure plaadifirmaga ehk Atlantic Recordsiga. Samal aastal ilmus ka album „Plans“, mis oli edukas. 2008. aastal ilmus nende album „Narrow Stairs“, mis oli nende esimene album USA plaadimüügitabeli tipus, kuigi Gibbard on ütelnud, et see on nende karjääri kõige masendavam ja depressiivsem album.

2009. aastal kirjutasid nad laulu filmile The Twilight Saga: New Moon“. Lauluks on „Meet Me on the Equinox“. Siinkohal võiks mainida sedagi, et samal aastal (2009) abiellus Gibbard USA näitleja ja laulja Zooey Deschaneliga (tema on tuntud ka duost She And Him), kuid paar aastat hiljem teatas paar, et nad läksid lahku.

 

„Thank You For Today“ on ansambli 9 stuudioalbum. Seni on uuelt plaadilt ilmunud ka kolm singlit – „Gold Rush“, „I Dreamt We Spoke Again“ ja „Autumn Leave“.

Võib öelda, et uuel plaadil on läinud igati hästi – USAs on see Billboardi Top Rock Albumite listis tõusnud esikohale ja seda ka alternatiivsete albumite kategoorias. Igati ilus saavutus.

Samas kinnitab Ben Gibbard ühes oma intervjuus, et ta ei istu kunagi maha ja ei hakka kirjutama lugusid teadmisega, et nendest tuleb kokku plaat, mis tõuseb edetabelites esikohale. Gibbard on ütelnud sedagi, et ta püüab võtta lugude kirjutamist ka tööna – tal on isegi kontor Seattle’i kesklinnas, kus tal on klaver ja mõned salvestusseadmed. Seal ta käib kohal, et lugusid kirjutada, juhul muidugi kui ta parajasti jooksmas ei ole, sest Gibbard on ka kõva maratonijooksja, kes jooksnud Los Angelese maratoni alla nelja tunni.

Uue plaadi produtsent on Rich Costey, kes alustas ansambliga tööd juba eelmise albumiga „Kintsugi“. See on esimene plaat, millel ei löö kaasa Chris Walla, sest bändiga on liitunud eelpool mainitud Dave Depper ja Zac Rae.

Muusikakriitikud on andnud uuel plaadile kiitvaid hinnanguid (ka mul jääb siinkohal üle vaid nendele kaasa noogutada, sest uus album on tõepoolest on igati suurepärane kuulamine). Nii on õeldud, et uus plaat on värske hingus Death Cab’i tuttavast saundist, et see on suurepärane peatus ansambli pidevas arengus, meloodiad on suurepärased, lood pole ülepakutud, veidi isegi ettearvatavad, instrumendid moodustavad kokku suurepärase kõlapildi jne jne. On ka neid, kes on ütelnud, et uus album on ansambli keskeakriisi plaat, sest Gibbard on saanud samuti ju juba 40-aastaseks.

 

Mulle Death Cab For Cutie uus album meeldib, ju on siis ka mul keskeakriis. Mulle meeldib see, et muusika, mida bänd esitab ei olegi sedavõrd tavapärane rokkmuusika või alternatiivne rokkmuusika. Siin on sugemeid igasugu suundadest ja mulle meenuvad seda kuulates isegi 80ndad aastad, midagi on siin ju isegi uusromantikutelt, siin on miskit, mis tuletab mulle meelde nii New Orderit kui ka isegi Pet Shop Boysi. Esitused ja saundid on ühest küljest lihtsad, kuid teisest küljest äärmiselt põnevad. Mulle meeldib see, et kasutatakse palju süntesaatoreid, on palju huvitavaid kitarrisaunde, ja tõepoolest on Gibbardil väga omanäoline hääl ja ta esitab lugusid vägagi omanäoliselt.

Plaadi avalugu „I Dreamt We Spoke Again“ algab justkui oleks lintmaki lint vahele kerinud, teine lugu „Summer Years“ on kübe rokilikum, kuid selles loos tunnen mina vägisi New Orderi mõjutusi (ja seda ikka heas mõttes), kolmandas loos „Gold Rush“ on palju põnevaid saunde, on klaverit, on kitarri ja see taustal kõlav mitmehäälne „Gold Rush“ hakkab vägisi kummitama, neljas lugu „Your Hurricane“ on melanhoolne, aga kuramuse ilus lugu, viies lugu „When We Drive“ oleks justkui hea popilugu 80ndatest aastatest, väga põneva ja huvitava helipildiga on plaadi kaheksas lugu „Norhern Lights“ (mulle meenub selle looga Pet Shop Boys...), üheksas lugu „Near/Fear“ – uskumatult äge popipala, ja jällegi selline, mis vägisi paneb meenutama 80ndaid aastaid.

Viimane, kümnes lugu „60 & Punk“ – suurepärane häälest ära klaver, lihtsus ja meloodilisus ning Gibbardi esitus selles loos on eriti suurepärane. Ka laulu sõnum on ajatu – huvitav, kas Gibbard laulab endast? Või enda tulevikust?

„There’s nothing elegant in being a drunk

It’s nothing righteous being 60 and a punk

but when you’re looking in the mirror

do you see that kid that you used to be

Broke and working in a record store

Daydreaming about the upcoming tour

Were you happier when you were poor“

 

Jah, mulle see plaat meeldib...

 

Kuula ise ka: https://WMI.lnk.to/TYFT

 

 

Death Cab For Cutie "60 & Punk" (Electric Lady Sessions)


Jürgen Banscherus „Kwiatkowski juhtumid. Kadunud rulluisud“

Jürgen Banscherus

„Kwiatkowski juhtumid. Kadunud rulluisud“

(Pegasus)

 

Sarja „Kwiatkowski juhtumid” teises osas „Kadunud rulluisud” palub rulluiskudega pitsakuller Fritz Kwiatkowski abi: tema rulluisud varastati töö juures ära, ta pidi sokkis koju jooksma! Algul tundub juhtum üsna lihtne. Aga sellest, mida Kwiatkowski teada saab, poleks ta tõenäoliselt osanud undki näha … Jürgen Banscherusi auhinnatud, nüüdseks juba 26-osaline sari üheksa-aastasest eradetektiivist Kwiatkowskist on tõlgitud 19 keelde ning sarja raamatuid on müüdud üle miljoni eksemplari.

 

Alles see oli, kui sain kirjutada “Kwiatkowski juhtumite”-sarja esimesest raamatust “Nätsuvandenõu”, kuid paralleelselt esimese raamatuga on ilmunud ka sarja teine raamat “Kadunud rulluisud”. Ja see on ju igati vahva, sest nii saab lugeda selle ägeda sarja kahte esimest osa ja ma usun, et paljud väikesed krimkade sõbrad jäävad ootama ka järgmisi raamatuid.

Kwiatkowski tutvustab ennast ka selle raamatu alguses eradetektiivina, kuigi ta on ju koolipoiss, kellele meeldib oma voodis lebada, ema vanasid Rolling Stonesi plaate kuulata, närida võrratut Carpenter’si nätsu. Iga päev joob ta kaks pudelit värsket täispiima, mis teeb head tema väikestele hallidele ajurakkudele. Kui ma õigesti mäletan, siis oli ka legendaarne detektiiv Hercule Poirot see, kes just oma halle ajurakke kasutas, et juhtumeid lahendada. Seetõttu igati vahva paralleel.

 

Seekordse loo alguses lubab Kwiatkowski oma emale, et loobub mõneks ajaks detektiivitööst, kuna tal pisukesi probleeme koolis. Emale see meeldib, mistõttu tellib ta kaks pitsat Salvatore pitsarestoranist. See on Kwiatkoskile igati meelepärane, sest neil on parimad pitsad ja neil on ka linna kiiremad pitsakullerid.

Seekord ei lähe asjad sugugi kiirelt, sest poole tunni möödudes polnud kuller veel kohale jõudnud. Kwiatkowski hakkab muretsema, kui uksekell heliseb. See on pitsakuller Fritz, kes näeb üsna kurnatud välja. Selgub, et keegi on pihta pannud tema töövahendi – rulluisud. Salvatore pitsarestoranil autosid ei ole, mistõttu Fritz liigub rulluiskudel, et pitsad õigeaegselt ja kiirelt kohale tuua. Nüüd on keegi rulluisud pihta pannud!

Kwiatkowski küsib emalt luba seda juhtumit uurida, ja loa ta ka saab. Lisaks lubab Fritz noorele detektiivile tasuks viis pakki Carpenter’si nätsu. Juba järgmisel päeval leiab Kwiatkowski rulluisud üles. Need on ühe sarapuupõõsa all.

Veel sama päeva õhtul heliseb Kwiatkowski kodus uksekell – seal on Fritz, ja selgub, et keegi on jälle rulluisud pihta pannud! Kwiatkowski ei suuda uskuda, kuidas on see küll võimalik. Just ta need ju leidis ja Fritzile tagasi andis, ja nüüd täpselt sama seis!

 

Kwiatkowskile tundub, et miski selles loos ei klapi ja ta alustab jälitustegevust, kusjuures vaatluse alla võtab ta Fritzi.

Mis selgub?

Kes on süüdi?

Kes on varas?

Või polegi varast?

Igal juhul on lahendus selles juhtumis igati isemoodi ja ootamatu, kuid süüdlane saab tabatud ja põhjus rulluiskude varastamiseks on üsnagi omanäoline.

 

Igal juhul on ka Kwiatkowski-sarja teine raamat igati mõnus lugemine ja lahe kriminull. Selline mõnusalt lastesõbralik, kuid kindlasti piisavalt põnev ja mõnusalt humoorikas. Midagi pole öelda, Kwiatkowski on üks nutikas sell ja kindlasti tasub oodata selle sarja järgmisi raamatuid.


Otfried Preussler „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused“

Otfried Preussler

„Röövel Hotzenplotzi uued seiklused“

(Eesti Raamat)

 

Hoidke alt - seitse nuga ja piprapüstol! „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused“ on tuntud saksa lastekirjaniku Otfried Preussleri röövlilugude uue, värvipiltidega väljaande teine raamat. Teeseldes pimesoolenihestust ja kavaldades üle Dimpfelmoseri, põgeneb röövel pritsimajast vangistusest, seljas ülemvahtmeistrilt varastatud munder. Hotzenplotz röövib vanaema ja nõuab tema eest lunaraha. Kasperl, Seppel ja ülemvahtmeister Dimpfelmoser on kimbatuses. Mida nad peaksid tegema? Selgeltnägija proua Schlotterbecki ja krokodilliks nõiutud mägrakoer Wasti abiga õnnestub õiglus taas jalule seada. Preussleri kerge, ladus ja stiilipuhas kirjutamismaneer muudab erinevas vanuses lugeja jaoks nauditavaks kõigi nende kohutavate, süngete ning naljakate juhtumiste jälgimise, mis toimuvad röövel Hotzenplotziga ja tema ümber.

Hotzenplotzi lugude sarja esimene raamat – „Röövel Hotzenplotz” – ilmus 2018. aasta suvel, järgnevalt on ilmumas „Hotzenplotz 3. Röövel seikleb jälle”, „Rangelt salajane röövli käsiraamat“ (autor Martin Verg) ning „Röövel Hotzenplotz ja kuurakett”. Hotzenplotzi lood kuuluvad koos „Krabati“ ja „Väikese nõiaga“ Otfried Preussleri tuntuimate teoste hulka.

 

Alles see oli, kui kirjutasin raamatust “Röövel Hotzenplotz”. See oli selle röövliraamatu-sarja esimene raamat. Nüüd on ilmunud ka teine raamat “Röövel Hotzenplotzi uued seiklused”. Varem on vahvad röövli uued seiklused eesti keeles ilmunud 1995. aastal, siis oli kaks raamatut ühtede kaante vahel, nime all “Röövel Hotzenplotz” ja raamatusarja teise osa tõlkijaks on legendaarne Vladimir Beekman. Vahva on seegi, et ka teine osa on saanud värvilised pildid - need on tõepoolest väga lahedad ja värviküllased.

 

Ka raamatusarja teises osas toimetavad meile esimesest raamatust tuttavad röövel Hotzenplotz, Kasperl ja Seppel, Kasperli vanaema ja vahtmeister Dimpfelmoser.

Kõik saab alguse sellest, et Kasperli vanaema seisis lõunasel ajal köögipliidi ees ja praadis sellel praevorste. Praepanni kõrval seisis suur pott hapukapsastega. Selgub, et tegemist oli neljapäevaga, sest neljapäeviti pakuti Kasperli vanaema juures praevorsti hapukapsaga. Praevorst hapukapsaga oli Kasperli ja Seppeli lemmikroog. Seepärast peaksid Kasper ja Seppel lõunasöögiks täpselt koju jõudma, kuid seekord olid poisid hilinenud. Kuhu on Kasperl ja Seppel jäänud?

Hetk hiljem astus keegi vanaema kööki. Kuna köök oli hapukapsa auru täis, läksid vanaema näpitsprillid uduseks. Vanaema võttis prillid ninalt, et neid põllenurgaga pühkida, mistõttu nägi ta üsna uduselt. Mundri järgi arvas ta, et tulijaks oli politseiülemvahtmeister Alois Dimpfelmoser. Punase kraega mees kinnitas, et vanaema köögis lõhnab õudsalt hästi. Vanaemale tuleb hääl tuttav ette, kuid vahtmeistri hääl ei ole see kindlasti mitte.

Kuna raamatus on pildid, siis lugeja juba teab, kes see on. See oli röövel Hotzenplotz, kes peaks ju olema pritsimajas vangis, esimese raamatu lõpus ta sinna ju ometigi viidi.

 

Vanaema pühkis prillid puhtaks ja pani need ette. Nüüd sai ka tema aru, et tulijaks oli ju hoopiski röövel! Hotzenplotz, va põrsas, sõi ära kõik praevorstid ja hapukapsa. Seejärel ta lahkus, sest vanaema minestas – nagu kirjanik ütleb: “Osalt nördimusest ja osalt hirmust”.

 

Seejärel saame teada, mida olid teinud Kasperl ja Seppel, miks nad lõunale hiljaks jäid. Kasperl ja Seppel käisid linnast läbi voolava jõekese ääres õngitsemas, kuid nad polnud saanud midagi peale vana luuakontsu ja tühja äädikapudeli. Luua olid nad tagasi vette visanud, pudelit aga mitte, sest sellega on ju võimalik pudeliposti saata, kui selleks vajadus tekib.

Nüüd sammusid nad vanaema juurde, et lõunale jõuda, kuid üle turuplatsi minnes kuulsid nad pritsimajast summutatud karjumist. Kasperl ja Seppel olid kindlad, et karjujaks on röövel Hotzenplotz, kuigi hääl pritsimajast kinnitas, et ta on hoopis politsei. Kasperl ja Seppel piilusid pritsimaja aknast sisse, kuid ei näinud kedagi. Hääl kinnitas, et ta on kinniseotud ja on tuletõrjeauto all, kuid Kasperl ja Seppel olid jätkuvalt kindlad, et see on röövli rumal nali ja nemad selle õnge otsa ei lähe.

 

Kasperl ja Seppel jõudsid vanaema juurde, kes istus liikumatult ja vaikides köögilaua ääres. Nad arvasid, et vanaema on pahane, kuna nad hilinesid ja seetõttu lihtsalt ei räägi nendega. Samas nägid nad ka tühja praepanni ja hapukapsapotti. Kas vanaema oli sedavõrd pahane, et sõi kõik üksinda ära ja seejärel minestas!? Vanaema toibus ja rääkis poistele, mis oli juhtunud ja alles nüüd saavad Kasperl ja Seppel aru, et pritsimajas võib tõepoolest ülemvahtmeister olla! Nüüd ruttu pritsimajja tagasi.

 

Pritsimajas nad leidsidki ülemvahtmeistri, kes oli tuletõrjevoolikuga kinni seotud. Pähe oli pandud ka veepang. Isegi tema munder, sealhulgas püksid olid röövli poolt kaasa viidud. Selgub, et röövel Hotzenplotz oli ülemvahtmeistri enda juurde meelitanud, kinnitades et tal on pimesoolenihestus (kes teab, mis haigus see veel on…) ja seejärel ülemvahtmeistrile vooliku joaotsikuga vastu pead virutanud. Nüüd tuleb röövel uuesti tabada! Kuid on üks aga, kuidas minna röövlit püüdma, kui ülemvahtmeistril pole pükse jalas. Ühe mundri on röövel kaasa viinud ja teine munder oli samal hommikul puhastusse viidud. Püksata vahtmeister ei saa ju ometigi röövlit jahtima minna.

Nii pannakse ülemvahtmeister aedviljamüüjalt laenatud kurgitünni. Kasperl, Seppel ja vanaema sõidutasid Dimpfelmoseri vanaema majakese pööningkorrusele, kus oli väike längus toake, kus seisis külalistele mõeldud voodi. Vanaema meisterdas suure kuhja võileibu, sest kõigil olid kõhud tühjad.

 

Kasperl ja Seppel (õigupoolest küll Kasperl, see nutikam sell) nuputasid, kuidas röövel uuesti kinni püüda. Näib, et röövel tuleks uuesti pritsimajja meelitada ja seal ta kinni püüda. Selleks peab kasutama pudeliposti. Nüüd kulub hommikul leitud äädikapudel marjaks ära.

Samal ajal naasis röövel Hotzenplotz oma röövlikoopasse, mille uks oli küll politsei poolt kinni naelutatud ja selle omavoliline lahtinaelutamine oli karmilt keelatud. Kes seda teeb, saab karistada! Kuid, isegi politsei ei teadnud seda, et koopal oli veel teinegi sissepääs, milleni viis allmaakäik. Nii oli röövel üsna ruttu oma koopas tagasi. Politsei oli koopas kõik segi paisanud ja selgus, et puudu oli seitse nuga, piprapüstol, röövlimõõk, püssirohutünn ja pipravaat! Need oli härra Dimpfelmoser koobast läbi otsides arestinud ja lasknud ära viia. Röövel avas varjatud põrandaluugi, mille all oli tagavarakelder, kus oli kõik olemas, mis röövel oma ameti pidamiseks vajas. Korraloomine koopas võttis palju aega, mistõttu röövel lubas, et ta maksab kätte nii Dimpfelmoserile, kuid ennekõike Kasperlile ja Seppelile!

 

No nii. Oleme jõudnud raamatuga poole peale ja nüüd alles need kõige põnevamad seiklused algavad.

Ma ei tahaks sulle kõike ära rääkida, sest sel juhul ei viitsi sa ju raamatut kätte võttagi ja loeksid vaid kokkuvõtet, kuid annan aimu lühidalt, mis lugejat ees ootab – Kasperl ja Seppel andsid röövlile üle pudeliposti, milles oli kiri, milles räägiti suurest varandusest pritsimajas, nad lootsid, et röövel läheb seda pritsimajast otsima, seal saaks ta kinni nabida. Pritsimajas läksid asjad taaskord valesti ja kinni nabitakse hoopis keegi teine! Samal ajal röövis Hotzenplotz vanaema. Lugeja saab osa ka põnevast tagaajamisest, milles kasutatakse isegi tuletõrjeautot.

Röövel saadab ka kirja, milles ta nõuab vanaema eest lunaraha.

Kas lunarahast on abi?

Millised on röövli plaanid Kasperli ja Seppeliga?

Kes on proua Schlotterbeck, milleks on selles loos vaja klaaskuuli?

Kes on taksikoer Wasti, kes on nõiutud krokodilliks?

Milline roll on koerakesel, vabandust, krokodillikesel täita selles loos?

Kas seenesuppi tasub ikka süüa?

Millised seened on paukseened ja kas need võivad tõepoolest olla mürgised?

Kas vanaema, Kasperl ja Seppel vabastatakse?

Kas röövel Hotzenplotz nabitakse uuesti kinni?

 

Kõigest sellest saad teada, kui selle mõnusa ja muheda huumoriga röövliloo lõpuni loed. Tegemist igati ägeda looga, milles on nii põnevust kui ka huumorit. On vahvad peategelased ja kaasahaaravad sündmused.

Ja varsti peaks ilmuma ju ka röövel Hotzenplotzi sarja kolmas raamat!


Rasa Dmuchovskiene „Väike Sipelgas Miksmiks“

Rasa Dmuchovskiene

„Väike Sipelgas Miksmiks“

(Ühinenud Ajakirjad)

 

Värvirikas raamat jutustab väikesest sipelgast, kes esitab nii ohtralt küsimusi, et saab endale nimeks Miksmiks. Esimeses loos näeb ta oma ema, sipelgakuningannat, ja kuuleb huvitavaid asju sipelgate elu kohta. Järgmistes lugudes kohtab ta erinevaid metsaelanikke – ämblikku, sisalikku, rohutirtsu, jaaniussi ja röövikut – ja õpib tundma elust kihavat metsa. Vahvatest juttudest koguvad lapsed uusi teadmisi looduse ja loomade kohta.

“Väike sipelgas Miksmiks” on eriline raamat, sest selle valmimisel osales paarkümmend 3-7aastast last. Autor luges lastele seni kirjutatud teksti mõne lehekülje kaupa ette ja kohendas seda, kui märkas, et nende tähelepanu hakkas hajuma. Raamat oli valmis, kui eri vanuses lapsed kuulasid iga loo huviga lõpuni. Rasa Dmuchovskiené on leedu lastekirjanik, kes on 1-7aastaste lastega töötanud juba 19 aastat. Oma ainulaadse stiiliga raamatute kaudu püüab ta jagada lastele teadmisi maailma ja selle toimimise kohta. Gintaras Jocius õpetab joonistamist Vilniuse disainikolledžis. Lasteraamatute illustreerimisele lisaks loob ta koomikseid ja karikatuure.

 

“Väike sipelgas Miksmiks” on üks vahva lugu väikesest sipelgalapsest, kes on hiiglama uudishimulik, mistõttu saab ta endale nime Miksmiks.

Raamat ise on suur ja väga värvikirev, väga kaunite joonistustega. Omamoodi muinasjutuline lugu, teisalt ka õpetlik lugemine, milles väiksem lugeja saab palju põnevat teada loodusest.

 

Metsaserval kõrgus ilmatu suur sipelgapesa, kus saalisid selle toimekad elanikud. Seal elas ka sipelgakuninganna, kes oli väga hoolitsev ja tark. Ühel hommikul munes sipelgakuninganna monad, millest koorusid välja väikesed sipelgalapsed. Kuid üks sipelgalaps paistis pisut erinev, mitte oma välimuselt, ta oli lihtsaklt väga uudishimulik. Kohe, kui ta oli munast välja pääsenud, vuristas ta sipelgakuningannale terve rea küsimusi. Ta saab teada, et siplegakuninganna on tema ema, nende kodu on sipelgate pesahunnik, kus elab väga palju sipelgaid. Väike sipelgalaps ja väike lugeja saavad teada, et enamikul sipelgatel on oma ülesanded: mõned varuvad toitu, teised ehitavad ja puhastavad pesa, osa valvan sissepääsu. Kuid iga viies sipelgas ei ei tööta – need on isasipelgad. Sipelgate söögiks on putukad ja taimeseemned, emasipelgad võivad elada pesas viisteist aastat, kuid töösipelgad kuni kaks aastat.

Loomulikult oli väikesel sipelgal küsimusi veel, kuid paljudel sipelgatel on väga kiire, mistõttu ta kõike teada ei saanudki.

Edasi saad lugeda juba ka sipelgalapse laulukest ja seda, kuidas ta endale nimeks Miksmiks saab. Siplegaema julgustab oma lapsukest metsa minema, et seal ka teiste elanikega tutvuda. Ta ütleb, et metsas võib ka ohtlik olla, mistõttu peab sipelgalaps ettevaatlik olema.

Seejärel saamegi osa nendest vahvatest siplegas Miksmiksi kohtumistest metsas. Need on põnevad ja huvitavad nii sipelgale kui ka lugejale.

Nii saab väike Miksmiks tuttavaks sisalikuga, kes oma saba kaotab, ämblikuga, kes esialgu tundub olevat üks üsna hirmuäratav tegelane, kuid kas ikka on. Väike lugeja saab teada sedagi, kuid ämblik oma võrke koob. Miksmiks saab tuttavaks ka rohutirtsuga, kes ei lase sipelgalapsel öösel magada, sest ta kogu aeg siristab. Miks ta seda teeb? Ka sellest saad selles raamatus lugeda. Selgub, et see siristamine on üks ilus lugu, mis on pühendatud rohutirtsutüdrukule. Miksmiks saab tuttavaks ka igati lahedate jaaniussidega, üsna õudsa röövikuga, kellest kasvab imeilus liblikas, kes aga kahjuks elab vaid ühe päeva.

Tutvusi on raamatus mitmeid, kuid igal juhul saavad nii Miksmiks kui ka väike lugeja vahvat infot ja põnevaid teadmisi loodusest ja vahvatest metsaelanikest.

Raamat, mida tasuks kindlasti lugeda ja võib olla isegi väiksemale lugejale ette lugeda sest kindlasti tekib tal mitmeid küsimusi või mõtteid, millele täiskasvanud lugeja saab abiks olla.

 

Väga kaunid, lausa multifilmilikud pildid on joonistanud Gintaras Jocius.


Jana Maasik „Hopspelleri amulett I. Kõrvetav puudutus“

Jana Maasik

„Hopspelleri amulett I. Kõrvetav puudutus“

(Tänapäev)

 

Millalgi 20. sajandi alguses ühes Eesti või Liivimaa Hopspelleri nimelises mõisas hakkab kolmele mõisa ümber mängivale lapsele, mõisnikupere võsudele Pipale ja Egonile ning aednikupoiss Mattisele tunduma, et mõisa esinema tulnud tsirkusetrupiga ei ole kõik päris korras. Kui siis pärast komejantide lahkumist avastataksegi, et maja on kalliskividest ja hõbenõudest tühjaks tehtud, otsustavad lapsed kuritöö paljastada. Algav tagaajamine osutub mõistagi märksa ohtlikumaks kui algul arvatud. "Hopspelleri amulett" on kirjastuse Tänapäev 2017. a lastejutuvõistlusel äramärgitud töö.

 

Mulle meeldib see, kui tuleb uusi kirjanikke, kes tahavad kirjutada ka lastele, see on igati vahva ja positiivne suhtumine. Minu jaoks on Jana Maasik “uus nimi”, kuid tema “Hopspelleri amuleti” esimene osa on igati vahva ja põnev lastelugu, mis viib lugeja 20. sajandi algusesse, mis teeb raamatu omamoodi ajalooliseks ja põnevad sündmused omakorda põnevaks. Lihtne ja loogiline, kas pole. Raamatu alguses saame tuttavaks mõisnikupere laste Pipa ja Egoniga ning aednikupoiss Mattisega. Õigupoolest on Mattise vanaisa mõisas aednikuks. Esialgu tundub, et omavahel saavad hästi läbi Mattis ja Pipa, kuid Mattise ja Egoni “suhe” on täpselt selline nagu mõisnikupere järeltulija ja aednikupoisi “sõprus” võibki olla – Egon suhtub Mattisesse kui alamasse klassi, kuigi Mattis on igati nutikas ja tark poiss, mida loo arenedes saab lugeja ka tunda. No ja õnneks, õige varsti saavad sõpradeks ka Egon ja Mattis. Näib, et probleemid ja probleemide lahendamine võib olla aluseks ka heale sõprusele. Raamatu juhatab sisse pisike sissejuhatus, milles autor kirjutab – Pipa, Mattis ja Egon saavad sõpradeks olenemata nende erinevustest. Mõned olukorrad seovad rohkem kui teised, neid ei saa koos läbi elada, ilma et üksteisele meeldima ei hakataks. Ja veel – “Igaüks loodab oma hädadest pääsemiseks imele ja ikkagi keelduvad kõik imedesse uskumast.” Kolm Varest on sattunud loo sisse, mis on õhtlasi hirmutav ja põnev. Müstiliselt kuumenev amulet ei ava veeö oma saladusi ja küsimusi on rohkem kui vastuseid. Loo tegevus toimub umbes aastal 1900. Kuna kirjanik ütleb ära, et loo tegevus toimub umbes aastal 1900, siis on ta ka väga osavalt maalinud üsna ajastutruu pildi, mistõttu lugejale jääbki tunne, et lööd kaasa laste seiklustes just selles ajastus. Siis kui mõisad olid uhked ja võimsad, kui ringi liikus rändtsirkus, isegi laste jutt on ajastule kohane, palju on ka vahvaid viiteid toonasele tehnikale ja teadusele. Esialgu saame lastega tuttavaks, Mattis ja Egon peavad maha ühe väikse “lahingu”, käime ära ka öisel surnuaial, kus Mattis ja Pipa tahavad Egonit veidi hirmutada, kuid tegelikult on seal miskit muud, mis Egonit tõepoolest ka ehmatab. Seejärel toimub mõisas uhke sünnipäevapidu, kuhu saabub esinema ka tsirkus Eccellente, mille artistid näitavad imepäraseid oskusi ja trike, ja mitte keegi ei oska arvata, et tsirkuseartistid moodustavad ühe üsna hirmsa vargabande. Põnevad sündmused saavad alguse siis, kui ka Pipa ühte trikki kaasatakse ja tüdruk kadunuks jääb… Tegelikult peidab Pipa end tsirkusevankri all, sest ta on näinud, kuidas mõisas pandi toime suur hõbeda- ja juveelivargus. Tsirkuseartistid on teinud mõisa kalliskividest ja hõbenõudest tühjaks. Tsirkusevankrisse poevad Pipa juurde peitu ka Mattis ja Egon, kui äkki vanker paigast liigub. Nüüd on lapsed lõksus. Seejärel saame tuttavaks ka meie varastest tsirkuseartistidega. Neid on kokku kuus – akrobaat Miki on Milla, Serriffa on Sergo, jõumees Gustaavius on tegelikult kutsar hüüdnimega Pisike, kloun Albert on Julius Mollus, tuleneelaja Bosniast on Boris, ainult Kordeelia tõelist nime ei saa lugeja esialgu teada, kuid tundub, et Kordeelia on vargabande ninamees! Ninanaine! Veidi hiljem saame teada ka Kordeelia nime – Clara Mollus. Lõpuks jõuavad nii vargabande kui ka lapsed vargabande “peamajja”, milleks on samuti mõis, Kuldiaasa mõis. Seal kuulevad lapsed pealt Juliuse ja Clara vestlust, kes arutlevad leheartikli üle - lehes kirjutatakse ennekuulmatust lasteröövist – ära on röövitud Hopspelleri mõisniku tütar Piibe Pauliine von Tiesen (Pipa), vabrikandi poeg Egon Onterstosser ja Hopspelleri mõisa aedniku pojapoeg Mattis Kuul. Kahtlusalusteks on tsirkuseartistid. Kuid, kõige huvitavam info on leheartikli lõpus – laste leidjatele on määratud vaevatasuks tuhat tsaariraha! Tuhat toonast rubla! Clara ja Julius otsustavad minna lapsi otsima, kuid vaid kahekesti. Nende juttu kuuleb pealt ka ülejäänud vargajõuk, kes samuti plaanivad minna lapsi otsima. Kuid usun, et lugejal on kohe selge, et sellise käitumisega vargajõuk ühtseks jõuks ei olegi, sest kui mängus suured rahad, hakkavad asjad “käärima”. Ja sellest võib “abi” olla lastele. Siinkohal tõmban ma oma jutule joone alla – edasi pead juba ise lugema. Sündmused lähevad põnevaks ja tempokaks, milles peavad lapsed põgenema ja ennast varjama, käime maa-alustes käikudes ja tunnelites, oleme varakambris ja salakambrites, otsime varastatud juveele ja hõbedat, mängu tuleb ka toonane politsei ja laste vanemad. Kas lapsed leiavad varastatud kraami üles? Kas nad pääsevad vargajõugu käest? Mis asi on salapärane Hopspelleri amulett ja kelle käes see on? Kas amuletist on abi lastele? Kas vargajõuk tabatakse, ja kuidas? Kas keegi pääseb? Igal juhul saab raamatu esimene osa oma lahenduse ja põneva ning kaasahaarava lahenduse. Lõpp on esimesel osal samuti väga põnev – lapsi jälgib üks räpase väljanägemisega vanamoor, kes ütleb kolm ladinakeelset sõna, mis tõlkes tähendavad – me kohtume taas. Ai-ai. Vägagi põnev. Igal juhul olen kindel, et sellist põnevat lugu tasus lugeda ja vahva on see, et selle on kirjutanud eesti kirjanik. Huvitav lähenemine on see, et sündmused on viidud ammustesse aegadesse, kuid kõik on vägagi ehtne, lugeja tunnebki end ammustes aegades. Kindlasti tasub oodata ka raamatu teist osa (ma loodan, et see on valmis või valmimas), sest esimene osa on tõepoolest väga lahe lugemine. Ja PÕNEV ON KA !

Mike Shinoda „Post Traumatic“

Mike Shinoda

„Post Traumatic“

(Warner Music)

 

Michael Kenji Shinoda ehk lihtsamalt Mike Shinoda on USA muusik, laulja, laulukirjutaja, räppar, plaadiprodustent (ta on produtseerinud Lupe Fiasco, Styles of Beyondi ja The X-Ecutionersi plaate, ta on üks plaadifirma Machine Shop Recordsi omanikke) ja graafiline disainer (tema maalitud teoseid võib näha isegi Japanese American National Museum’is), kes saab järgmise aasta 11 veebruaril 42-aastaseks.

 

Loomulikult teavad paljud (miljonid) muusikasõbrad Mike Shinodat ansamblist Linkin Park, mille rajajaks ta 1996. aastal oli (esialgu oli bändi nimi Xero, mille ta pani kokku koos Brad Delsoni ja Rob Bourdoniga, hiljem liitusid Joe Hahn, Dave Farrell ja Mark Wakefield, veel veidi hiljem asendas Wakefieldi juhtlaulja postitsioonilt Chester Bennington).

Shinoda on olnud Linkin Parki kitarrist, peamine laulukirjutaja, klahvpillimängija, produtsent ja laulja.

2004. aastal pani Mike Shinoda kokku veel teisegi bändi – Fort Minor.

 

Huvitaval kombel ei ole Mike Shinoda oma isikliku sooloprojektiga väga pikalt tegelenudki, sest ju tal on olnud muid töid-tegemisi muusikamaailmas, kuid selle aasta jaanuaris avaldas ta EP „Post Traumatic EP“, millel oli kolm laulu, milles ta edastas omi tundeid pärast bändikaaslase ja hea sõbra Chester Benningtoni lahkumist meie hulgast 20. juulil 2017.

 

Selle aasta märtsis andis Mike Shinoda märku, et plaanib tulla välja ka sooloalbumiga, mis ilmuski selle aasta suvel, nimeks „Post Traumatic“. Plaadi enamus lugusid on Shinoda enda produtseeritud ja kirjutatud, kuid produktsioonis on aidanud teda ka BASECAMP, Andrew Dawson ja Boonn. Lugusid on aidanud kirjutada Linkin Parki kitarrist Brad Delson, kuid ka Blackbear, K.Flay, Deftonesi laulja Chino Moreno, Machine Gun Kelly, Ross Golan jt. Ka albumi instrumendid on peaasjalikult Shinoda ise sisse mänginud, kuid abistava käe on ulatanud ka Linkin Parki trummar Rob Bourdon (laulus „Place to Start“), ja ka teine löökriistamängija Darren King (laulus „Hold It Together“) ja Boonn, kes aitas kitarridega laulus „Running from My Shadow“.

 

Album algab kolme looga, mis ilmusid „Post Traumatic EP“’l ja need on seotud Shinoda tunnetega pärast Chester Benningtoni surma. Shinoda on kinnitanud ühes intervjuus, et tema plaadil on nii Nine Inch Nailsi vibe’i kui ka N.W.A. vibe’i. No ja tegelikult see ju sedasi ongi.

„Osa muusikast on väga tume ja selles on ka leina hea sõbra lahkumise pärast,“ kinnitas Shinoda, „osa muusikast on palju rõõmsameelsem ja räägib erinevatest, muudest asjadest.“

Shinoda lisab, et esialgu, kui ta plaadiga tööd tegema hakkas, polnudki sedavõrd oluline, mida ta kirjutab ja teeb:

„Oluline oli see, et midagi tuli teha. Sain aru, et lein on isiklik asi, mistõttu tuligi teha sooloplaat. Tahtsin öelda välja need mõtted, mis mul peas olid. Ühel päeval olid need üsna tumedad mõtted, teisel päeval oli ka heledamat valgust.“

Ja veel: „Üks suuremaid ja keerulisemaid küsimusi minu jaoks oli see, kas ma suudan luua midagi head ilma Chesterita. Ma lihtsalt pidin midagi kirjutama ja looma. Esialgu tegin ma väga halbasid 90aastate stiilis grunge-lugusid, seejärel väga halba räppi, kuni hakkas tulema ka midagi head. Pidin lihtsalt minema sügavale oma pea sisse, et leida üles need head ideed, mis seal kunagi olid olnud. Need head ideed tuli lihtsalt üles leida.“

 

Ka minul ei ole Mike Shinoda esimesele sooloplaadile mitte midagi ette heita, sest see on tõepoolest väga sügav, isiklik ja tõsine plaat, millel Shinoda laulab ja räpib tõsistest asjadest, ja tegelikult tuleb tal see ju väga hästi välja. See ei ole selline lahmiv räpp või pomisev räpp, aga räpp, mis paneb ennast kuulama ja kaasa mõtlema, mõistma, aru saama.

Muusikaliselt on see põnev album. Ühel hetkel oleks see nagu rokialbum, kuid teisel hetkel ikkagi räpiplaat. On palju põnevaid saunde ja helisid, mõnikord muusikaline virr-varr väga kirju, teasel hetkel hoopis rahulikum ja selgem. Ühel hetkel on Mike Shinoda vihane ja tige ja tõsine, teasel hetkel mõtisklev ja unistav.

Näiteks laulus “Brooding” pole üldse laulu ega räppi, see on vägagi põnev instrumentaalpala.

 

Kuula ise ka:

 

http://mshnd.co/PT

 

 

 

 

 


Aleksandr Arhangelski „Mina olen jääkaru“

Aleksandr Arhangelski

„Mina olen jääkaru“

(Pegasus)

 

Jääkaru on tõeline põhjamaa kuningas! Ta pole mitte üksnes kõige suurem ja tugevam, vaid ka osav sukelduja, võrratu ujuja, kaval kütt. Raamatust „Mina olen jääkaru” saad teada, miks jääkaru ei karda külma, mis värvi tema karvad tegelikult on, kui kõrgele suudab jääkaru hüpata, miks ta polaaruurijatel külas käib ja keda polaaralade hiiglane päriselt kardab.

Mina olen jääkaru” on neljas raamat sarjast „Laste loomaraamat”. Sarjas on varem ilmunud „Mina olen rebane”, „Mina olen siil” ja „Mina olen pingviin”.

 

Mulle see kirjastuse Pegasus loomade-raamatute („Laste loomaraamat“) sari hirmsasti meeldib. Kõik seni ilmunud raamatud on sellised mõnusad ja lastesõbralikud, ja samas annavad väga põneva ülevaate erinevatest loomadest. Nii on ka mul olnud võimalus tutvustada raamatuid, mis jutustavad siilist, pingviinist ja rebasest.

Nüüd raamat jääkarust, kelle elutingimused tänases maailmas on muutunud vägagi keeruliseks. On ju teada, et kliima soojeneb, mistõttu võib öelda, et jääkaru elupaigad sulavad üles, ja kus siis toitu saada, kus järglasi soetada jne jne.

Väga lahedad on selle raamatusarja esikaaned – esikaanel on looma (jääkaru) portree ja seljataga on pikkusmõõt, mis näitab, et jääkaru on 3 meetrit pikk! Üsna suur loom, kas pole.

Esimene peatükk jutustab sellest, kes jääkarud on, kusjuures lugu jutustab jääkaru isiklikult! Jällegi väga vahva lähenemine. Jääkaru kinnitab, et teadlaste keeles on ta Ursus maritimus, mis tähendab merekaru. Lisaks ei tohiks teda segi ajada pruunkarudega. Isane jääkaru on maailma kõige vägevam, kõrgem ja pikem karu. Esimeses peatükis saab lugeja teada sedagi, er jääkaru võib kaaluda kuni 700 kilo! See on nagu 7-10 täiskasvanud meest. Jääkaru kinnitab, et ta on meie planeedi kõige suurem maismaakiskja!

Teises peatükis saad lugeda sellest, kus jääkarud elavad. Selgub, et jääkarud on väga haruldased. 2017. aastal oli jääkarusid kokku 21 000 – 31 000 isendit, neist suurem osa arktilises Kanadas. Jääkaru elab seal, kus on väga külm, talvel miinus 50 kraadi. Selles peatükis on välja toodud väga huvitav fakt – Lääne-Teravmägede saarel elab 2400 inimest ja 3000 jääkaru! Uskumatu lugu!

Kolmas peatükk toob lugejani jääkaru portree, milles on juttu kaunist ja soojast karvkattest, sellest, et jääkaru naha all on umbes 10 cm paksune rasvakiht. Saad teada ka ühe saladuse – jääkaru tegelikult polegi valge! Karvastiku all olev nahk on hoopis must! Karvad on seest õõnsad ja õhumullidega täidetud, tekitades nagu soojendava õhupadja. Karvad on üldse poolläbipaistvad. Õhumullid peegeldavad valgust, sedasi jääkaru valge näibki. Põnev värk, kas pole!

Seejärel tehakse juttu jääkaru võimastest käppadest. Selgub, et jääkaru varvaste vahel on ka ujulestad, et oleks tõhusam ujuda. Eriti teravad ja tugeva haardega on jääkaru küünised, mis võivad olla kuni 7 cm pikkused.

Jääkaru kinnitab, et ta on nii tugev, et endalgi hakkab vahel hirm. Luud on laiad, käpad võimsad, hambad tugevamad kui metall.

Viiendas peatükis saad teada jääkaru nägemisest, kuulmisest ja haistmisest, näiteks seda, et jääkaru suudab saaki haista 1 meetri paksuse lume- ja jääkihi alt.

Raamatus on juttu veel ka jääkarude spordialadest (jooksmine, ujumine, sukeldumine). Saad teada, et jääkaru jookseb 6 korda kiiremini kui ujub. Eskimod räägivad, et jääkarul olla 12 mehe ramm ja 11 mehe mõistus. Juttu on ka jääkaru iseloomust, lõunasöögist, sellest, kus jääkarud magavad, poegadest, sellest, keda jääkarud kardavad (mõõkvaalad, morsad, pahad ja alatud inimesed).

Raamatu lõpus on mitmel leheküljel põnevaid fakte ja numbreid jääkarudest. Saad teada, et arvatavasti arenesid jääkarud välja pruunkarudest ligi 500 000 aastat tagasi. Paljudes riikides on jääkaru küttimine seadusega keelatud, Kanada kahedollariline münt kujutab jääpangal triivivat jääkaru, jääkarupojad söövad liha, aga täiskasvanud eelistavad rasva ja nahka, jääkaruema piim on väga-väga rasvane, jäädes rasvasuse poolest alla vaid hülgepiimale, näljased jääkarud söövad kõike: isegi lumesaanide istmeid, mootoriõli ja saapaid, püssipauke jääkarud ei larda, kuna peavad neid jääpankade raksumiseks.

 

Raamatu leheküljes on lehekülg sellest, mida jääkarude kohta veel lugeda ja vaadata. Siin on lugemisvihjeid nii väiksemaltele kui ka suurematele, ja loomulikult on ka mitmeid vahvaid filme, mida tasuks vaadata, kui soovid jääkarust rohkem teada.

 

Vahvad pildid on joonistanud Mihhail Solovjov.

 

Ja ma ei hakka keerutama – tegelikult olen jätkuvalt selle sarja raamatute fänn. Piinlik tunnistada, aga nii see on. Raamatud on mõnusad lugeda, väga sisukad, lastesõbralikud, palju on väga huvitavaid fakte, illustratsioonid on lustakad ja väga ehedad.

 


„Just Acoustic. 80 classic acoustic songs“

„Just Acoustic. 80 classic acoustic songs“

(Warner Music)

 

See on üks igati vahva kogumikplaat (õigupoolest kogumik, mis koosneb neljast plaadist), millel saad kuulata muusikat, mis esitatud akustiliselt. Muusikat on erinevatest kümnenditest, erinevatelt esitajatelt, on uut muusikat ja vanemat muusikat, on lauljaid, lauljatare ka bände, on lugusid, mis on algupäraselt akustilised, on neid lugusid, millest on tehtud akustilised remiksid või uusversioonid. Selline mõnusa ja rahuliku hingamisega plaat, mida sügisõhtutel kindlasti igati mõnus kuulata.

 

Vaatame need neli plaati korra üle ka.

 

Esimesel plaadil on palju uut muusikat, uusi ja noori artiste, keda maailm juba teab ja tunneb, kuid võiks öelda, et tegemist on selliste uute tulijatega. No vaadake kasvõi seda esinejate nimekirja: Dua Lipa, Clean Bandit, Lil Allen, Rudimental, Bruno Mars, Birdy, Jason Mraz, Rita Ora, Vance Joy, Jess Glynne, Christina Perri, Lukas Graham jt. Kuid on ka mõned vabad tegijad esimesel plaadil – Coldplay lugu „The Scientist“ on aastast 2002, Alanis Morisette’i akustiline versioon laulust „Hand In My Pocket“ on aastast 2005, The Goo Goo Dollsi „Acoustic #3“ viib meid aastasse 1998 ja The Corrsi esitus REM’i hittloost „Everybody Hurts“ on esitatud MTV Unplugged saates aastal 1999. Seega leiab siit nii popilikumaid kui ka rokilikumaid lugusid, mis esitatud akustilises versioonis, mõnikord saadab lauljat vaid kitarr, mõnikord vaid klaver, kuid tegelikult on neid selliseid akustilisi versioone igati mõnus kuulda, need on ilusad, südmalikud ja lauljad tõusevad esile (no näiteks Clean Banditi ja Louisa Johnsoni esitatud „Tears“, Paolo Nutini esitatud „Last Request“, Rudimentali ja James Arthuri suurepärane „Sun Comes Up“, Bruno Marsi „Grenade“, Jess Glynne’i „My Love“, Lukas Grahami „7 Years“).

 

The Goo Goo Dolls "Acoustic #3"

Teine plaat sisaldab endas peaasjalikult vanemaid lugusid, mis viivad kuulaja 70ndatesse aastatesse – Chicago „If You Leave Me Now“, James Taylor’i „Fire And Rain“, Faces’i „Ooh La La“ (Faces oli briti rokibänd, mis tegutses 70ndate aastate alguses, ja seal laulis Rod Stewart, kuigi selles laulus on juhtlauljaks Ronnie Wood, kes veidi hiljem sai kuulsaks legendaarses ansamblis Rolling Stones). Lisaks veel Bad Company, Bread, Crazy Horse, Gordon Lightfoot, Harry Chapin, Maria Muldaur. No ja Peter Sarstedt’i imeline „Where Do You Go To (My Lovely)“ on aastast 1969 ja Tom Paxtoni „The Last Thing On My Mind“ on aastast 1964.

90ndatest aastatest on sellel plaadil kuulamiseks minu ühe lemmikbändi Duran Durani kaunis „Ordinary World“, ka Tasmin Archeri „Sleeping Satellite“ on sellest kümnendist. Sellest sajandist on teisele plaadile valitud Simply Red, kuid ka supersuurepärane Rumer ja tema supersuurepärane „Slow“ ning ka Seal’i loo „Crazy“ akustiline versioon.

Kindlasti kuuled sellel plaadil ka selliseid laule, mida oled harjunud kuulma mõne teise artisti esituses, kuid siin on palju just neid algupäraseid esitusi, mis ongi väga põnev kuulamine.

Kui esimesel plaadil oli rohkem noori ja popilikumaid lugusid, siis teisel plaadil on just vanemaid tegijaid ja folgilikumaid, rokilikumaid ja hipilikumaid lugusid.

 

 

Peter Sarstedt "Where Do You Go To My Lovely"

Kolmas plaat. Siin on jällegi uus lugusid valitud. Kolmas plaat algab Duffy lauluga „Mercy“, selle akustiline versioon on igati vahva. Uuemad tegijad on Gabrielle Aplin, Echosmith, Robin Schulz, Bat For Lashes, Biffy Clyro, Jason Derulo, Lianne La Havas, Rae Morris, Betsy (sellel artistil on suurepärane ja väga omanäoline hääl, ka laul „Heavy Head“ on super hea laul), Catherine McGrath. Minu jaoks on täiesti avastamata esinejad – NoNoNo (nemad on Rootsi indie-bänd ja sellel plaadil olev akustiline versioon laulust „Pumpin’ Blood“ on tegelikult väga põnev ja väga hea lugu, see vilistamisekoht hakkab päris kiirelt kummitama), Jasmine Thompson (tema on briti lauljatar ja YouTube’i kuulsus, tema akustiline versioon ja esitus Chaka Khan’i kunagisest superhitist „Ain’t Nobody“ (algupärane lugu aastast 1983) on väga hea), Matt Corby (see kutt mulle meeldib – Austraalia laulja-laulukirjutaja, ja tema lugu „Monday“ on selle kolmanda plaadi üks põnevamaid leide, veidi soulilil ja gospellik, väga hea häälega kutt), Sarah Close (tema on alles 23-aastane briti ja taani päritolu lauljatar-laulukirjutaja, kellel plaati polegi veel ilmunud, on ilmunud üks EP ja neli singlit, millest ühte ehk „Only You“ sellel kogumikul kuulame, ilus lugu ja ilus esitus), Billy Lockett (briti noor laulja, kellest on üldse väga vähe infot, kuid „Wide Eyed“ sellel kogumikult on igati põnev ja väga ilus laul, kutil on suurepärane hääl, väga kõrged noodid ei valmista talle raskusi), Jenny Lewis (tema on USA lauljatar-laulukirjutaja, kes tuntud ka indie rokkbändi Rilo Kiley lauljana), Lewis Watson (temagi on briti laulja-laulukirjutaja, kellele meeldib just akustiline muusika ja folk).

Kolmas plaat on minu jaoks igati põnev, sest sellel on mitmeid artiste ja väga huvitavaid artiste, kellest ei olegi ma varem mitte midagi kuulnud. Ja see on põnev, kui leiad uusi artiste, kes panevad enast kuulama ja soovid neist rohkem teada. Hingamiselt selline folgilik plaat on see kolmas plaat selles kogumikus.

 

 

NONONO "Pumpin Blood" (Acoustic)

Neljas plaat. Viimane. Plaat, mis viib kuulaja ajas tagasi 60-70ndatesse aastatesse. Palju selliseid lugusid, mis minu kõrvale on kui ravim – Seals & Crofts „Summer Breeze“, Orleans „Dance With Me“, Buffalo Springfield „For What It’s Worth“, Otis Redding „(Sittin’ On) The Dock Of The Bay“, Daryl Hall & John Oates „She’s Gone“, Aretha Franklin „I Say A Little Prayer“, Jackie DeShannon „Only Love Can Braek Your Heart“, Yes „Show Me“, Gram Parsons „Love Hurts“, Linda Ronstadt (oli minu üks suuremaid lemmikuid lapsepõlves) „Desperado“, Little Feat „Willin’“. Laulud, mis kuuluvad kindlasti klassikute hulka.

Plaadi lõpetavad neli uuemat lugu. Esitajateks Venetsueela ja USA päritolu laulja-laulukirjutaja ning kunstnik Devendra Banhart, briti folgitrio The Staves (see kooneb kolmest õest – Jessica, Camilla ja Emily Staveley-Taylor), väga huvitav Põhja-Iirist pärit rokk- ja folkmuusik, laulja ja laulukirjutaja Foy Vance, sellel plaadil on tema lugu „She Burns“ (pean tunnistama, et midagi on selle mehe esituses, mis tuletab mulle meelde Bruce Springsteeni) ja briti folkartist Luke Sital-Singh.

 

Igal juhul on tegemist sellise mõnusa ja kuulatava kogumikuga, mille ju muusikat üle viie tunni – 80 igati head ja kuulatavat lugu, sügisõhtuteks suurepärane valik.

 

Linda Ronstadt "Desperado"


Maria Parr „Väravavaht ja meri“

Maria Parr

„Väravavaht ja meri“

(Eesti Raamat)

 

Uue jalgpallitreeneri saabumine toob kaheteistkümneaastase Lena Lidi väravavahikarjääri kohale mustad pilved. Naabermaja Trille mõtiskleb, kuidas avaldada muljet nende klassi uuele tüdrukule. Vanaisa aga jahib merel kõigi aegade suurimat kalapurakat ega muretse põrmugi selle pärast, et hakkab juba vanaks jääma.

Ühe aastaringi jooksul tuleb Lenal, Trillel ja vanaisal võidelda nii iseenda kui ka mässavate loodusjõududega. Nende mereäärsest kodukülast Prõmaka-Mathildest saab nüüd karmimate seikluste, suurte tunnete ja tõeliste draamade tander. Sest mis Lenal ja Trillel üle jääb, kui nende ehitatud parved lähevad põhja, meri uhub pudelposti koduranda, ja keegi ei hooli sellest, mida nad päriselt kõige paremini teha oskavad?

Üks on igatahes kindel – keerulises olukorras need kaks võrratult kokkusobimatut sõpra alla ei vannu. Seda enam, et Lenal on asja kohta oma arvamus: „Tuuslari tuulispask, nüüd peavad nad seal eesliinil küll üles ärkama!“

„Väravavaht ja meri“ on kaasahaarav ja sündmusterohke järg autori varasemale, rahvusvaheliselt menukale lasteromaanile „Vahvlist südamed“.

Maria Parr (snd 1981) on Norra kõige populaarsem lastekirjanik. Tema esikraamat „Vahvlist südamed“ ilmus 2005. aastal, laiema tuntuse saavutas ta aga 2009. aastal lasteraamatuga „Vilgukivioru Tonje“ (eesti keeles mõlemad 2013). „Väravavaht ja meri“ on saanud Norra ühe mõjukama, Brage auhinna ning kandideerib ka teistele kirjandusauhindadele.

 

Kui sinu lapsepõlv on möödunud Astrid Lindgreni raamatutega, siis otsid ka edaspidi lasteraamatutest seda miskit, mis meenutaks sinu lapsepõlveraamatuid ja Astrid Lindgreni. Mulle tundub, et Maria Parri raamatud on neile vist kõige lähemal. Selline mõnus ja karge põhjamaine hingus, vahvad peategelased, palju huumorit, kuid ka tõsisemaid, argisemaid asju ehk midagi sellist, mida tavaelu sulle (lapsele) pakub. Siin on ka soojust, siirust ja laspemeelsust.

„Väravavaht ja meri“ on nüüd juba kolmas raamat, mida on mul õnnestunud Maria Parri sulest lugeda ja pettuda ei tulnud seegi kord. Tema raamatud on lihtsalt suurepärased.

 

„Väravavaht ja meri“ koosneb neljast osast, mille peatükid on justkui väikesed pildid, laastud peategelaste elust ja sündmustest, mis väikeses kalurikülas, nimega Prõmaka-Mathilde toimuvad. Need on antud läbi peategelase, 11-12-aastase poisi, 7 klassi mineva Trille silme läbi ja see on autoril suurepäraselt õnnestunud, sest mulle tundub, et just sedasi sellises vanuses poisid mõtlevadki. Võib olla mitte kõik, aga paljud kindlasti.

 

Raamat algab sellest, et Trille kodu välisuks paugatas, nii et kogu maja värises. Esikus seisis Trille armas sõber ja naaber Lena, kes oli tulnud tagasi reisilt. Ta oli oma ema Ylva ja kasuisa Isakiga käinud puhkamas Kreeta saarel. Ta oli toonud kaasa Trillele ka kingituse, milleks oli pudel, mille sees oli purjelaev, kuid hetk tagasi oli see maha kukkunud, nii et kingitus koosnes hunnikust pilbastest ja klaasipurust.

Lena oli õnnetu, et kingituse just sedasi läinud oli, kuid reis oli olnud äge, mis tegi Trille isegi veidi kadedaks. Seetõttu kiitles poiss, et tema oli hüpanud muulilt kõige kõrgema koha pealt vette! Lena ei suuda seda uskuda, sest tema on kohaliku kaluriküla kõrgelt allahüppamise meister (eks neist „hüppamistest“ on Maria Parri eelmistes raamatutes ka juttu olnud). Muulilt ei olnud Lena kunagi merre hüpanud, sest ta ei püsinud hästi vee peal.

Lena ja Trille läksidki muulile, kus poiss oma julge hüppe ette näitab. Seda tegi ka Lena. Trille kinnitas, et kes teab, kuidas see hüpe oleks lõppenud, kui poleks tulnud Trille vanaisa, kongits käes. Ta tõmbas Lena kaldale nagu suure kala. Lena uhkustas, et ta oli tegelikult juba korraks uppunud ja nägi isegi heledat valgust.

 

Seejärel saatis Trille ema Kari oma poja ja Lena mustikaid korjama, sest inimesed, kes on juba nii suured, et suudavad muulilt vette hüpata, peavad hakkama ka kodutöödes natuke rohkem aitama. Ämbrid olid suured ja nende täis saamiseks kulus mustikametsas palju aega. Lena unistas metsas olles sellest, et tal võiks olla üks pisitilluke vennaraas.

Lena oli mustikametsas ka kavalalt nutikas – ta korjas suurde ämbrisse käbisid ja samblatuuste ning sättis need ämbri põhja ja kui see oli juba peaaegu täsi, asus koos Trillega marju korjama. Kindlasti tuleb selline jama ju välja, kuid Lena oli kindel, et sellel hetkel teda ju Trille juures ei ole. Oh seda Lenat küll!

 

Korraga lõhestas suvist metsavaikust meeleheitel niutsumine. Metsas oli koer, kes oli rihmapidi kinni jäänud. Lapsed olid leidnud metsast täiesti tundmatu koera, sest kõiki teisi külakoeri nad ju tundsid. Lena oli kindel, et see on märk, see koer on mõeldud temale.

 

Õnne pikaks ajaks ei ole, sest mustikametsa juures asuva Ülesmäge-Joni maja õue peal oli tohutu suur valge kaubaauto ja selle ümber hulk inimesi. Koer oli nende oma. Teiste seas märkas Trille ka tüdrukut, kes nägi välja nagu päike. Tüdruku nägu raamis hele kiharapilv, ta naeratas ujedalt ja sügas koera kõrva tagant. Tundus, et need oli välismaalased, kellega me selles raamatus kohtume õige pea uuesti.

 

Järgmisel päeval läksid Trille ja Lena poisi vanaisaga merele. Vanaisal oli vahva kalapaat, mil nimeks Troll. See paat oli vanaisal alati olemas olnud. Sel päeval kavatses vanaisa sõita Hülgelaiuni välja, et öösel sees olnud õngejada välja tõmmata. Samal ajal viskasid Trille ja Lena merre pudeliposti. Nad lootsid, et see jõuab kusagile kaugele maale ja keegi kutsub neid tulevikus endale külla.

Jõutakse Hülgelaiuni, kus oli ka väike, asustamata saar. Sellel saarel olid ka tuletorn, maja ja laut. Selgus, et sellel laiul (saarel) oli üles kasvanud Trille vanaema, kes oli noorelt surnud. Sellel samal paadisõidul püütakse veel ka üks hiigelsuur tursk, msitõttu Lena kinnitas, et temast saab suureks saades kalur. Trille imestas, kas tüdrukust jalgpallimmeskonna värvavahti ei saagi!? Lena vastas sellele mõttele vägagi vahvalt – kaluriks hakkab ta ikka, ses tal peab olema seljatagune, kui spordiga lõpparve teeb.

 

Edasi saad lugeda sellest, et eespool mainitud välismaalased olid pärit Hollandist ja nad olid tulnud kalurikülla elama, vähemalt mõneks ajaks. Nad olid üürinud Ülesmäge-Joni maja, sest majaomanik oli vanadekodus. Päikselise tüdruku nimi oli Brigitte.

Nüüd oli Brigitte tulnud Trille ukse taha, sest ta oli leidnud pudeliposti, mille lapsed olid eelmisel päeval vette visanud. Kaugele see pudelipost ei olnud jõudnud, kuid Brigitte tuli ütlema, et tema sai pudelipostiga teate ja tuli nüüd külla.

 

Ja see kõik, millest olen rääkinud, on alles raamatu algus.

Loomulikult, nagu ikka, ei saa ma sulle ju kõike ära rääkida, sest sa peaksid ikka ise selle harukordselt vahva raamatu kätte võtma ja lugema, kuid mõnest asjast lühidalt veel.

Raamatu sündmused toimuvad suve lõpust järgmise kevadeni, kuid sündmusi, nii humoorikaid, tõsiseid, põnevaid on siin veel ja veel.

Trille, Lena ja Brigitte hakkavad ehitama parve, mis ei taha vee peal püsida. Väga kõva parveehitaja on Lena, sest ta ongi ju selline julge ja hakkaja türduk, kellel mõnikord ei tule kõik asjad sedasi välja nagu ta plaaninud on.

Kui lapsed parve lõpuks vette saavad, sõidavad nad sellega ette suurele praamile. Lena satub taaskord uppumisohtu, kuid appi ruttab Trille isa Reidar. Nagu ma eespool ütlesin, raamatus on ka mitmeid tõsiseid teemasid.

 

Käime uuesti ka Hülgelaiul, kus Trille vanaema oli elanud. Vanaisa meenutas vanaema, oma noorust ja unistusi. Trille käis ka vanaema haual. Seal selgus, et vanaema oli surres vaid 36-aastane ja Trille märkas, et vanaema hauakaivi on kivi Hülgelaiult, sest selliseid kive oli poiss saarel varem näinud.

 

Sügisel lähevad lapsed kooli, mistõttu tuleb juurde ka uusi tegelasi. Olulist rolli mängib klassivend Kai-Tommy, kes oli üks üsna ebameeldiv jõmpsikas, kellele meeldis teisi kiusata ja narrida. Talle ei mahu pähe ka see, et Lena oli suurepärane väravavaht, sest jalgpall on ju ikkagi poistemäng.

Ja veel. Ka muusikast on raamatus juttu. Lena õppis süntesaatorimängu, kuid ta mängis pilli kohutavalt kehvalt, õigupoolest ei tahaks ta seda üldse mitte teha, pigem mängiks ta jalgpalli. Lenal „vedas“, sest ta pääses esinemisest koolis, sest ta murdis üsna kummalise (pehmelt öeldes) vahejuhtumi tõttu koolis oma käe.

Trille õppis klaverimängu. Temal tuli see palju paremini välja kui Lenal, kuid poisil oli suur hirm esinemise ees, kusjuures lugeja saab sellest esinemishirmust raamatus ka osa.

Kooli jalgpallimeeskonnast on ka juttu. Uueks treeneriks sai Kai-Tommy isa. Uue treeneri tulekuga juhtus see, et Lena ei olegi enam meeskonna põhiväravavaht ja Trille loobus üldse jalgpallist.

 

Kas räägin natuke veel?

No natuke...

Vahva oli lugeda ka sellest, kuidas Trille, Brigitte ja Lena valmistasid ette esitlust raamatust ja kirjanikust. Ja üllatus-üllatus! Kirjanikuks oli Astrid Lindgren ja raamatuks „Vahtramäe Emil“. Kui ma praegu mõtlen Vahtramäe Emili ja selle raamatu Lena peale, siis on ühiseid jooni üsna palju.

Raamatuesitluse ettevalmistuse käigus tuli Lenale huvitav mõte - filmida neid raamatustseene, mis väidetavalt jäid kunagisest samanimelisest telesarjast välja, sest need tundusid sedavõrd ohtlikud, et neid lastele teleekraanil näidata. Nüüd saame teada, kuidas Trille noorem õde Kiharake lipuvardasse tõmmatakse ja loomulikult ei lähe ka sellega asjad nii nagu Lena plaanis.

Sedagi saame lugeda, et Trille ema ootab last, mis on veidi ootamatu, sest ema on ju üle 40-aastane naine. Laps peaks jõulude ajal sündima.

Üks vägagi hirmus lugu juhtub siis, kui Lena ja Trille otsustavad minna külakesse jõulusokku jooksma. Lapsed jäävad võimsa orkaani kätte, kuid õnneks läheb kõik siiski hästi. Samal ajal, kui Trille ja Lena tormis seiklesid, sündis Trillele väike õde, kes sai endale Lena ettepanekul nimeks Inger.

Sündmusi on raamatus veel ja veel, mis seotud nii jalgpalliga, uue meeskonnaga, millega Lena liitub, kuid ka vanaisaga, kellega juhtub õnnetus, kuid õnneks on kohal Trille, kes vanaisa aitab. Üks vahva uudis on veel – sündimas on veel üks lapsuke. Toimub ka põnev jalgpallimäng, külakooli meeskonnale tuleb vastu linnameeskond, mille väravas seisab üks ootamatu tegelane! Kui loed, siis saad teada kes.

 

Selline vahva raamat on see Maria Parri „Väravavaht ja meri“. Mõnus ja südmalik lugemine, saab ka piisavalt nalja, on vahvaid, kaasahaaravaid ja põnevaidki sündmusi.

Lugege kindlasti. Te ei kahetse.

 


Markus Saksatamm „Banaan, jääpurikas ja hädaldaja kastan“

Markus Saksatamm

„Banaan, jääpurikas ja hädaldaja kastan“

(Tänapäev)

 

Saage tuttavaks selle ra