Jürgen Banscherus

„Kwiatkowski juhtumid. Sinine karussell“

„Kwiatkowski juhtumid. Väravad, trikid ja kahtlased tüübid“

(Pegasus)

Sarja „Kwiatkowski juhtumid” kolmandas osas „Sinine karussell” tuleb nutikal detektiivil Kwiatkowskil kõigepealt lahendada rida mõistatusi. Kes rikkus sinise laadakarusselli elektrijuhtmed? Kas tundmatu tahab karusselliomaniku Wilhelmi äri hävitada? Ja kuidas õnnestub kurjategijal märkamatuks jääda? Pole midagi parata – Kwiatkowski peab hakkama öösiti pahategijat varitsema …

Sarja „Kwiatkowski juhtumid” neljandas osas „Väravad, trikid ja kahtlased tüübid” on palju tegemist jalgpalliga. Õigupoolest on jalgpall Kwiatkowskile natuke vastukarva. Aga siis palub Jana tema abi: FC Holunderwegis on midagi lahti! Ei lähe kuigi kaua, kui Kwiatkowski kolmele kahtlasele tüübile jälile saab. Aga selleks et juhtum lahendada, tuleb tal endal väravavahi särk selga tõmmata …

Jürgen Banscheruse auhinnatud, nüüdseks juba 26-osaline sari üheksa-aastasest eradetektiivist Kwiatkowskist on tõlgitud 21 keelde ning sarja raamatuid on müüdud poolteist miljonit eksemplari. Raamatusarja pildid on joonistanud Ralf Butschkow.

Tegelikult on see vägagi vahva, et eesti keeles on ilmunud kaks uut osa “Kwiatkowski juhtumite” sarjast, sest need on igati põnevad lood ja sobivad suurepäraselt lastele lugemiseks. Loomulikult võivad pilgu peale visata ka veidi vanemad, miks mitte ka täiskasvanud, eriti need, kelle lapsepõlve kuulusid näiteks meisterdetektiiv Blomkvisti lood.

Sarja kolmanda raamatu alguses tõdeb peategelane, et hetkel vedeleb ta pärast kooli enamasti laisalt voodis, kuulab muusikat (kes on selle sarja varasemaid raamatuid lugenud, siis nemad teavad, et noorele peategelasele meeldib kuulata Rolling Stonesi vanemaid plaate), närib võrratuid Carpenter’si nätse (need on tõepoolest peategelase lemmikud, sageli võtab ta oma detektiivitöö tasu välja just nätsudes) ja joob piima (piima joob Kwiatkowski palju, liitrite kaupa).

Kwiatkowski räägib lugejale oma viimasest juhtumist, mis leidis aset Suvistepühade laadal. Lugu sai alguse kui laat oli täpselt poole peal, kui selgus, et tal pole enam raha, millega laadale minna. Ka nätsud on otsas, mistõttu läheb ta kioskisse, Olga juurde, kes on alati nõus andma Kwiatkowskile paar pakki avansiks, seniks kui poiss jälle raha saab.

Olga annab Kwiatkowskile nätsud, kuid pakub talle ka juhtumit. Olga jutustab, kuidas keegi käib lõhkumas laadal väljas olevat sinist karusselli, mis kuulub Wilhelmile. Nii pääseb Kwiatkowski tagasi laadale. Sinine karussell on väiksem kui enamik teisi, kuid jääb silma oma sinise katuse poolest, lisaks see, et sellel karussellil on ainult hobused. Selline vanamoodne karussell, mis meeldib väikestele lastele.Ja tegelikult ju ka Kwiatkowskile.

Esialgu ei suuda karusselli omanik Wilhelm uskuda, et üks poiss teda aidata suudab, kuid lõpuks on kaup koos. Kwiatkowski hakkab asja uurima. Samal päeval näeb Kwiatkowski ka seda, kuidas karussell hakkab üsna suure kiirusega liikuma, nii et lastel on raske selle peal püsimisega, õnneks laheneb ka seekord kõik hästi, kuid ikkagi, keegi on käinud lõhkumas karusselli elektrijuhtmeid, kuigi Wilhelm on ka ise kogu aeg täehelepanelik olnud.

Kwiatkowski hakkab asja uurima, kahtlusaluseid on mitmeid – üks kahtlane tüüp tahaks sinist karusselli endale osta, teised karusselliomanikud tahaksid näha seda, et ka Wilhelm piletihinda tõstaks, kuid Wilhelm on selle vastu. See on ju väikelaste karussell.

Kwiatkowski käib kahel öösel karusselli juures valves. Eks tal ole hinges väike hirm ka, kuid eradetektiiv ei tohi karta mitte midagi, isegi ööd ega pimedust.

Siinkohal pean tegema pausi, sest ma ei saa ju Sulle ette öelda, kes selles karusselli lõhkumises süüdi on, kuid seda saan ütelda, et meie noor peategelane saab “kurjamitele” jälile, ja need osutuvad ikka üsna ootamatuteks “kurikaelteks”.

Neljandas osas saame osa põnevast juhtumist, mis viib meid jalgpallimaailma. Kwiatkowski kinnitab selle loo alguses, et ta poleks suutnud uskuda, et temast võib saada jalgpallimeeskonna väravavaht, kuid täpselt sedasi selles loos asjad lähevad.

Seekord palub Kwiatkowskilt abi kooli kõige parem jalgpallitüdruk ehk Jana. Tüdruk jutustab peategelasele, et ta mängib vutti ühes tänavameeskonnas, mil nimeks FC Holunderweg. See on igati tubli meeskond, kuid on üks probleem. Nende väravavaht, kel nimeks Oliver, on treeningutel suurepärane mängija, kuid mängudes ei suuda mõnikord püüda üsna lihtsaid palle, mistõttu on pidanud klubi mitmel korral ka kaotma. Jana on mures, mis on Oliveriga lahti.

Kwiatkowski on esialgu selle juhtumi osas veidi tõrges, kuid ta on nõus tulema FC Holunderwegi mängu vaatama, et näha väravasuul Oliveri. Enne mängu kohtub Kwiatkowski ka kioskimüüja Olgaga, kellele ta samuti oma uuest juhtumist räägib. Olga arvab, et äkki on Oliver ära ostetud!?

Kwiatkowski tänab Olgat hea mõtte eest. Esimene mäng, mida Kwiatkowski vaatamas käib, lõpeb Jana meeskonna võiduga, kusjuures olulist rolli selles võidus mängis ka Oliveri tõrjutud trahvilöök (tõrje oli küll veidi koba), mis võidu kindlustabki. Kwiatkowski märkab Oliveri kaitsud värava taga kolme veidi suuremat kutti. Need tunduvad meie peategelasele kahtlased, sest miks nad seisavad just Oliveri selja taga? Ja kas Oliver mitte kogemata seda trahvilööki ei tõrjunud? Asjad lähevad veelgi kahtlasemaks, kui järgmisel päeval näeb Kwiatkowski Oliveri, kes näib olevat veidi peksa saanud!

Kas need kolm tüüpi on Oliverile peksa andnud, kuna ta otsustava trahvilöögi tõrjus? Ja miks? Jana jutust selgub, et need kolm kahtlast kutti on tahtnud nende meeskonnaga liituda, kuid seni ei ole neid sobilikuks peetud.

Nüüd on Kwiatkowskil kaval plaan, kuidas juhtum lahendada. Ta peab saama FC Holunderwegi väravavahiks, et uurida, mida need kolm kutti tahavad. Selleks peab Kwiatkowski kõvasti trenni tegema ja vaeva nägema, abiks on Jana, kuid Kwiatkowskist saab hämmastavalt lühikese ajaga hämmastavalt hea väravavaht.

Kuidas ta selle juhtumi lahendab? Selle pead ise välja uurima, kuid ka see lugu saab üsnagi omanäolise ja vahva lahenduse.

Sellised ägedad ja põnevad raamatud on seekordsed Kwiatkowski juhtumid. Selline mõnus ja kaasahaarav lugemine suvesse, sest mulle tunudb, et just suviti on vahetevahel äge ka krimkasid lugeda, ja miks mitte just lastekrimkasid. Igal juhul tasub jääda ootama ka sarja järgmiseid raamatuid.


„Original Broadway Cast Recording. The Cher Show“ (Warner Music)

Alles see oli, kui sain rääkida Cheri uuest albumist (2018. aasta oktoobris), milleks oli Cheri ABBA-laulude album „Dancing Queen“. Ja nüüd on põhjust jällegi temast rääkida. Lavalaudadele on USA’s jõudnud Broadway-muusikal „The Cher Show“, ja nüüd on võimalus kuulata seda muusikali ka plaadilt.

Cher on kindlasti muusikamaailma üks säravamaid tähti, kelle esitatud muusikat on olnud võimalik kuulata juba 1960ndatest aastatest alates, kui ta alustas koos oma endise abikaasa, varalahkunud Sonny Bonoga duot Sonny & Cher.

Pärast seda on Cher alati huviorbiidis olnud ja kõneainet pakkunud, mistõttu on igati vahva, et lauljatari (näitlejatari ja saatejuhi) elu ja muusika on jõudnud ka Broadway muusikali „The Cher Show“, kusjuures Cheri-rolli esitavad/mängivad kolm suurepärast lauljatari: Stephanie J. Block, Teal Wicks ja Micaela Diamond, sest Cheri eluetapid on jaotatud justkui kolmeks – esialgu oli ta Babe, seejärel Lady ja lõpuks Star, täpselt sedasi esitavad ka kolm lauljatari kolme eluetapi Cheri. Igati põnev lahendus. Siinkohal ütlen ära ka selle, et eelpool mainitud kolme lauljatari hääled on võrratult head, ka nende häältes on seda Cheri-hääle sügavust ja võimsust, tämbrit, millega on Cheri kuulsaks saanud, mistõttu mõnes loos/esituses unustad lausa ära, et Cher ei laulagi, ja seegi on igati lahe, näitab tegijate oskust ja kvaliteeti.

Paar sõna Cherist ka. Kui palju on maailmas inimesi, kelle kohta saab öelda, et ta on laulja, tele- ja filmitäht, tema auhinnariiulil seisavad kõrvuti Oscar, Grammy ja Emmy, ta on nii diskodiiva kui ka rokitäht, tõeline moeikoon? Pole vist palju selliseid inimesi, kuid üks on kindlasti – Cher.

Juba 2002. aastal hindas ajakiri Rolling Stones tema varanduse 600 miljonile dollarile, kuid mitte ainult see pole oluline, sest Cher on elanud vapustavalt omanäolise ja esindusliku elu.

Cher ehk Cherilyn Sarkisian LaPier sai selle aasta 20. mail 73-aastaseks. „Ma ei saa aru, kuidas olen nii kaua vastu pidanud meelelahutusmaailmas,“ on Cher aastaid tagasi ütelnud. „On palju inimesi, kes on minust andekamad. Ju see on siis lihtsalt õnn!“

Cher on pärit El Centrost, Kaliforniast. Tema ema Georgia oli samuti laulja ja näitleja, kelles voolas indiaaniverd, mida on näha ka Cheri omapärasest välimusest. Oluline osa Cheri välimuses on kanda ka tema isal, kes oli armeenlane. Isa lahkus kodust, kui Cher oli vaid 2-aastane. Aastate jooksul pidi Cher üle elama ema 8 erinevat kooselu. Ühest neist on pärit ka Cheri noorem õde Georganne.

Kuna õde ja ema olid blondid, siis arvas Cher, et ta on inetu laps: „Ma olin häbelik ja inetu laps, kellel oli suur fantaasiamaailm. Uskusin, et olen ingel, kes on saadetud maa peale, et lastehalvatust ravida.“

Siiski oli Cheri ülesanne hoopis muu – 16aastaselt lahkus ta koolist, et minna Los Angelesse näitetunde võtma. 1963 laulis Cher nime all Bonnie Jo Mason linti esimese laulu „I Love You Ringo“ („Armastan Sind Ringo“). Veidi hiljem tutvus ta muusiku/lauja/näitleja Sonny Bonoga, kellega veidi hiljem abielluti ning 1969 sündis neil ka tütar Chastity. Lisaks esineti koos lauluduona Sonny & Cher ja teleshow’des.

Duo esimene plaat „Look at Us“ ilmus juba 1965. aastal. Just nende esimesel plaadil oli ka duo tõeline superhitt „I Got You Babe“, mis tõusis esikohale nii USA kui ka brittide singlimüügi edetabelis. 1967. aasta lõpuks olid Cher ja Sonny müünud juba 40 miljonit plaati!

1966. aastal avaldas Cher ka oma esimese ja vägagi eduka soolosingli „Bang Bang (My Baby Shot Me Down)“.

Sonny ja Cheri kooselu oli siiski lühike ja pea sama lühike oli ka Cheri kooselu lõunaosariikide rokitähe Greg Allmaniga. Tänaseks on mõlemad mehed meie hulgast lahkunud – Sonny Bono hukkus traagiliselt juba 1998. aastal, Greg Allman lahkus 2017. aastal. Lauljataril on ka kaks poega – Chaz Bono (s. 1969) ja Elijah Blue Allman (s. 1976).

Lähme ajas tagasi. 1970. aastal sai alguse vägagi populaarne teleshow „The Sonny & Cher Comedy Hour“. Cher jätkas ka edukate soolosinglitega: „Gypsys, Tramps & Thieves“, „Half-Breed“ ja „Dark Lady“. Duo Sonny and Cher lagunes 1974. aastal, Cher lahutas Sonnyst 1975. aastal ja seejärel alustas Cher soolokarjääri, kuid hakkas mängima ka filmilinal ja televisioonis.

1979 avastas Cher on ta 33aastane üksikhooldaja ema, kellel polegi õigupoolest tööd. „Meelelahutusäris on raske,“ kinnitab Cher. „Kui sa oled tore, siis tallutakse sind lihtsalt jalge alla, kui proovid iseenda eest seista, siis oled paljude arvates tõeline nõid.“

1979. aastal ilmus Cheri sooloalbum, igati edukas diskoplaat „Take Me Home“, mida võib pidada ka lauljatari edukaks tagasituleku plaadiks. Aastail 1980-1982 esines Cher väga edukalt oma show’dega Las Vegases.

1982 debüteeris Cher ka Broadwayl, mängides lavastuses „Come Back to the Five and Dime, Jimmy Dean, Jimmy Dean“.

1983 mängis ta filmis „Silkwood“ (rolliga selles filmis kandideeris ta ka parima naiskõrvalosa Oscarile), 1985 filmis „Mask“ ja 1987. aastal võitis ta parima naispeaosatäitja Oscari rolli eest filmis „Moonstruck“. Nüüd juba 41-aastane daam oli tõeline Hollywoodi megastaar!

Ja sellest ei piisanud. Nii esitas ta 80ndate aastate lõpus megahiti „If I Could Turn Back Time“. See oli tõeline rokihitt ja ühtlasi esines Cher üsnagi paljastavais rõivais. Uue rokibeibe imidzit aitas ülal hoida ka kooselu rokibändi Kiss liikme Gene Simmonsiga. Cherilt lmusid mitmed väga edukad ja nüüd juba rokilikumad plaadid: „Cher“ (1987), „Heart of Stone“ (1989) ja „Love Hurts“ (1991). Populaarsust kogusid tema hittlood „If I Could Turn Back Time“ ja „The Shoop Shoop Song (It’s in His Kiss)“.

90ndatel aastatel hakkas Cher aga rohkem popplugusid esitama. 1998 hukkus traagiliselt Sonny Bono, mis oli Cherile üsna tõsine löök ja aasta hiljem ilmusid album, veidi varem ka hittsingel „Believe“. Neist said 53-aastase tähe 35-aastase muusikakarjääri edukaimad teosed. Ainuüksi USAs oli plaat 4 nädalat järjepanu esikohal! Laulu eest sai ta ka Grammy-auhinna. Vaatamata sellele kinnitas lauljatar: „Mulle ei meeldi minu hääl. Arvan, et olen näitlejana parem, kui lauljana. Laulmine on nagu pidu võõraste juures, näitlemine on kui pidu omas kodus.“

2002-2005 toimus Cheri hüvastijätuturnee „Living Proof: The Farewell Tour“, millest sai üks edukamaid kontsertturneesid muusikaajaloos, tuues sisse 250 miljonit dollarit! Sellest tehti ka telesaade, mis võitis Emmy-auhinna.

2008. aastal sõlmis Cher 180 miljonilise lepingu Las Vegases, et anda seal kolmel aastal kontserte.

2010 mängis Cher jällegi filmis, seekord oli filmiks „Burlesque“ ja 2018. aastal filmis „Mamma Mia! Here We Go Again“ ja samal aastal ilmus uus plaat ABBA-lugudega „Dancing Queen“, mis USA plaadimüügitabelis debüteeris kohal number 3!

Soolokarjääri jooksul on Cher müünud üle 100 miljoni plaadi. Ta on ainus artist, kellel on ette näidata USA singlimüügitabeli esikohalaul viielt erinevalt kümnendilt (1960-2010). Cheri enimmüüdud plaadid on olnud „Living Proof“ (2001, 6,4 miljonit plaati), „Cher“ (1966, 8 miljonit plaati), „Heart of Stone“ (1989, 11 miljonit plaati), „Love Hurts“ (1991, 11 miljonit plaati) ja „Believe“ (1998, 20 miljonit plaati).

"The Cher Show"

plaadiümbrisel on ilusasti lahti kirjutatud, kuidas muusikalis kõlavad lood (need kõik on saanud ka üsna uue hingamise – mõni kiirem lugu on tehtud balaadiks ja vastupidi, mõni lugu on saanud tõelise muusikali-kuue jne jne) mingit Cheri eluetappi või sündmust elus tähistavad/kujutavad. On ju Cheri elu olnud igati põnev, on olnud tõuse ja mõõne, kordaminekuid ja lähedaste kaotusi, armumisi, lahkuminekuid, ja elukaaslaste lahkumist meie seast. Rõõmu ja pisaraid. Ja eks see elu ju kord selline olegi, olgugi et oled maailma superstaar.

Plaat algab lauluga „If I Could Turn Back Time“, mis viibki vaataja/kuulaja Cheri alguse juurde. Vaesest perest laps, keda ema kasvatas üksinda, mistõttu pidid nad kolima linnast linna. Teised lapsed vaatasid teda imelikult, kuna ta oli teistsuguse välimusega, tal polnud isa, ja tal oli probleeme koolis. Ema kinnitas tulevasele lauljatarile, et just tema hääles on jõud, see mis teeb tugevaks, seda mantrat sümboliseerib lugu „Half-breed“.

16-aastaselt oli Cherilynist saanud Cher ja ta oli kolinud Hollywoodi, kus ta sai tuttavaks Sonny Bonoga (muusikalis kehastab teda ja laulab Jarrod Spector). Sonny viis Cheri ehk Babe’i lindistusstuudiosse legendaarse Phil Spectori juurde. Cherist sai taustalauljatar, kuid Sonny tahtis tõsta Babe’i esile. Ka Cher soovis seda, ja ta soovis ka seda, et Sonny teda armastaks, sellest räägib lugu „The Shoop Shoop Song“.

Sonny ja Cher liiguvad Londonisse, kus nad esinevad telesaates „Top of the Pops“. Nad esitavad laulu „I Got You Babe“ (kuuleme seda ka sellel plaadil) ja 16-aastasest Cherist on saanud tõeline superstaar. Kuid kõik ei lähe nii nagu loodetud – 19-aastaselt on Cher ja Sonny varatud, nad on võlgades ja nendest ei räägita enam. Nüüd tärkab Sonnyl uus plaan – nad abielluvad Las Vegases! Seda sümboliseerivad plaadil/muusikalis kaks laulu koos „When The Money’s Gone“ ja „All or Nothing“.

Neist hakatakse jällegi rääkima. Babe’ist on saanud Lady. Duol on oma teleshow ja nad on USA populaarseim abielupaar. Lavale astub ka moelooja Bob Mackie, kes hakkab looma moodi Cheri abiga. Kõlab laul „Ain’t Nobody’s Business If I Do“.

Cher on tagasi tipus, ja ta on alles 20ndates eluaastates. Leedist on saanud ka ema, kuid emaks olemiseks on vähe aeg, sest töö nõuab oma osa. Õnneks on abiks Sonny. Kuuleme laulu „Living In A House Divided“.

Ühel hetkel jõuab kooselu siiski karile. Cherile selgub, et vaatamata kooselule ja koostööle on neil kummaline leping – Sonnyle kuulub kõik, Cherile mitte midgi. Kuuleme laule „Bang Bang“ ja „Believe“ (muusikalis on sellest tantsuhitist saanud kaunis ballaad). Muusikali esimese osa lõpuks lahkub Sonny, kuid Cher peab jääma tugevaks. Nagu tema ema oli ütelnud – laul teeb teda tugevaks. Seda sümboliseerib etenduses laul „Song For The Lonely“.

Muusikali teise osas alguses kuuleme laulu „All I Ever Need Is You“, milles selgub, et lahkuminek pole lihtne, Cher lausa kardab seda, kuid õnneks tuleb Cheri telesaatesse külla Lucille Ball, kes julgustab Cheri lepingut lõpetama, alustama uut show’d ja olema täiesti uus naine! Kuuleme laulu „Heart of Stone“.

Täiesti uus naine on ka Star (staar), ja tema uus show kannab nime „Cher“. Kuuleme ägedat laulu „Gypsies, Tramps and Thieves“. Seejärel tuleb lauljatari ellu uus mees – rokitäht Gregg Allman. Muusikalis kehastab teda Matthew Hydzik. Tema esituses kaks rokkmuusika hitti „Midnight Rider“ ja „Ramblin’ Man“. Koos Stephanie J Block’iga (ehk Cheriga) esitatake lugu „Just Like Jesse James“.

Kuid ka Star vajab abi – kõike lihtsalt ei jõua üksinda. Ta pöördub uue telesaate osas taaskord Sonny poole. Telesse jõuab „The Sonny & Cher Comedy Hour 2.0“. Päris elus elab Cher Gregg’iga, teles Sonnyga. Kõlab suurepärane laul „Dark Lady“.

Uus telesaade saab otsa, abielu Gregg’iga lõpeb, jälle peab Star kasvtama last, üksinda. Star mõistab, et on vaja teha kannapööre. Ta läheb Broadwayle ja Hollywoodi. Ta saab jälle hakkama. Kõlavad laulud „The Way of Love“ ja „The Beat Goes On“.

40-aastasest staarist on saanud moeikoon, superstaarist lauljatar ja Oscari-võitja. Ta armub, seekord on väljavalituks 23-aastane Robert Camilletti. Kuuleme laulu „I Found Someone“. Noorele mehele kuulsus ei meeldi, ta lahkub Cheri elust. Lauljatar jätkab oma tööd, jääb ellu, kuni saabub kurb uudis – Sonny on traagiliselt hukkunud. Nüüd saavad laval kokku kolm Cheri – Star, Lady ja Babe, et üheskoos esitada suurepärane „You Haven’t Seen The Last of Me“.

Cher tõuseb nagu fööniks tuhast, vaatamata oma kaotustele on tal meeles ema õpetussõnad – laul teeb sind tugevaks! Kõlab muusikali viimane lugu „Finale“, mis paljuski on lugu „Believe“ ja nüüd juba tantsulikus versioonis. Elu läheb edasi.

Selline vahva muusikal, vahva plaat, mida kuulata. Peaaegu kõik Cheri suurimad hitid tulevad esitusele, ja esitajad on kõik suurepärased.

Kuula ise ka:

https://WBR.lnk.to/TheCherShowAlbum

Cher ft. The Cher Show Cast "If I Could Turn Back Time"


A.A.Milne

„Karupoeg Puhh. Maja Puhhi Salu servas“

(Tänapäev)

Siin ta nüüd ongi, see meie kaisukaru. Tuleb teine parajasti Christopher Robini järel trepist alla, kukal põntsumas põnt-põnt-põnt vastu trepiastmeid. Niipalju kui Puhh mäletab, on see ainuke viis, kuidas alla saada. Tõsi küll, mõnikord tundub talle, et peaks nagu ikka veel mõni teinegi võimalus olema, kui vaid hetkekski saaks selle igavese põntsutamise jätta ja asja üle aru pidada. Aga kui siis jällegi mõtlema hakata, kaovad kõik need teised võimalused kus seda ja teist. Noh, olgu selle asjaga kuidas on, praegu igatahes on ta juba alla jõudnud ja valmis end teile esitlema. Niisiis, saagem tuttavaks: Winnie Puhh.

Raamat sisaldab mõlemat Puhhi seikluste osa: "Karupoeg Puhh" ning "Maja Puhhi salu servas". Armastatud lasteraamatu uus väljaanne ilmub eesti keeles kordustrükina koos E. H. Shepardi värviliste illustratsioonidega.

Karupoeg Puhh ja tema lood on kindlasti ühed populaarsemad maailma lastekirjanduse ajaloos. „Karupoeg Puhh“ ilmus esmaskordselt juba 1926, „Maja Puhhi Salu servas“ 1928. Võib öelda, et Puhhi-lugudega on üles kasvanud mitu põlvkonda. Eesti keeles ilmusid Puhhi-lood esimest korda 1968. Mina lugesin Puhhi-raamatut, mis oli ilmunud 1974, ja samast raamatust ilmus kordustrükk 1977. Pärast seda on paaril korral veel Puhhi-raamatud ilmunud, kuid usun, et nüüd on olnud piisavalt pikk vaheaeg, et üks vahva kordustrükk kulub igati marjaks ära, et ka tänased lapsed saaksid Puhhi-seiklustest osa.

Aastate jooksul on Puhhile oma näo andnud Disney-kompanii, on tehtud multifilme, avaldatud koomikseid. Väga meeldejääv oli Puhh vene multifilmides (ülimalt laheda hääle andis Puhhile suurepärane näitleja Jevgeni Leonov), mida oli kokku kolm ja need valmisid aastail 1969-1972. Algupärase Puhhi on joonistanud Ernest Howard Shepard, kelle pilte (seekord tõepoolest värvilisi) näeme just selles raamatus.

Aga nüüd raamatu juurde!

Raamatu autor jutustab Karupoeg Puhhist ja tema sõpradest väikesele Christopher Robinile (raamatu autoril Alan Alexander Milne’il oli endal samanimeline poeg), kes ka ise nendes lugudes kaasa lööb. Karupoeg Puhh ehk Winnie Puhh on väikese poisi mängukaru, kes lugudes igati elavaks muutub. Siinkohal pean mainima, et tegelikult on olemas ka mänguasjadena nii Puhh kui ka kõik tema sõbrad, keda praegugi New Yorgis näha saab. Christopher Robin Milne pani aga oma mängukarule nimeks Winnie tänu sellele, et ta käis sageli Londoni loomaaias vaatamat Kanada pruunkaru, kelle nimi oli Winnie. Puhh ehk ingliskeeles Pooh oli aga luik, mida poiss koos isaga olid näinud ühel koolivaheajal.

Esimeses raamatus saame lugeda sellest, kuidas Puhh käib mett noolimas suure tamme otsas. Tänu mesilinnuksetele ehk mesilastele kukub ta puu otsast alla, mistõttu läheb vaja Christopher Robini abi. Siiski ei õnnestu Puhhil ka õhupalli abil väikest pilvekest mängides mett kätte saada.

Edasi läheb Winnie Puhh külla Jänesele, kelle kodu asub urus. Seal sööb Puhh mett ja kondenspiima sedavõrd palju, et lahkudes jääb ta jänese uru uksele kinni. Puhh peab seal lausa nädala olema, et alla võtta ja lõpuks pääseda.

Puhhil on palju sõpru. Notsuga saame tuttavaks siis, kui Puhh ja Notsu jahile lähevad. Nad käivad mööda jälgi ja otsivad Pusa!?

Kuid seiklusi on veel – nii üritavad Puhh, Notsu ja Christopher Robin kinni püüda Elevantsi. Toimub ka üsna nukrameelne Iiahi sünnipäev – ta saab kaks kingitust: Puhhilt tühja meepurgi ja Notsult katkiläinud õhupalli. Kuid Iiahil on ka nende üle hea meel, sest need on ju mõeldud just talle.

Esimeses raamatus saame tuttavaks veel ka Kängu ja Väikese Ruuga, läheme Christopher Robini ja tema sõpradega ekspeditsioonile Põhjanabale. Metsa tabab ka hirmus vihmahoog, mistõttu satub Notsu lausa uppumisohtu, kuid Puhh ja Christopher Robin päästavad ta. Esimese raamatus ja ka teises on mitmeid väga vahvaid Puhhi esitatud laulukesi ja salmikesi, mida ta ise kutsub üminateks. Kindlasti tasub neid lugeda ja kaasa „ümiseda“.

Teine raamat „Maja Puhhi Salu servas“ algab sellega, et Iiahile ehitatakse Metsa serva maja. On ju Puhhil, Notsul, Christopher Robinil, Öökullil, Kängul ja Väikesel Ruul ja Jänesel maja. Saame tuttavaks ka Tiigriga. Hommikusöögil koos Puhhiga saame teada, et Tiigrile ei maitse mesi, Notsu juures selgub, et talle ei maitse ka tõrud, Iiahi juures selgub, et ka ohakad pole Tiigrile meelt mööda. Kängu ja Ruu juures selgub, et Tiigrile maitseb kalamaksaõli!!! Vot sedasi!

Kuid ka siin on seiklusi veel ja veel – käime otsimas Jänese väikest sõpra-sugulast Pisikest, saame teada, et Tiigrid ei oska puu otsa ronida, elame kaasa Jänese kibekiirele päevale, saame osa uuest mängust, mille Puhh leiutab. Otsime Öökullile uut maja, ja kõige lõpuks läheme Christopher Robini ja tema sõpradega Võlutud Paika.

Puhhi-lood on ajatud ja kindlasti vägagi legendaarsed. Nii nagu ka kõik tegelaskujud nendes raamatutes. Minu jaoks oli põnev avastus see, et Puhhi lood toimisid neid lapsena lugedes, kuid need on väga lahedad ka praegu, täiskasvanuna lugedes.


Jefim Šifrin

„Mina olen hiidpanda“

(Pegasus)

See salapärane mustvalge loom püsis kaua eurooplaste eest peidus – ta avastati umbes 150 aasta eest. Sellepärast on hiidpandal ehk bambuskarul hirmus palju saladusi! Kuid ta on valmis neid sinuga jagama.

Sellest raamatust saad teada, mitu hammast on hiidpandadel, kus need loomad elavad ja kuidas satuvad maailma loomaaedadesse. Ja veel jutustab hiidpanda sulle (ja ainult sulle!), kui palju bambust tuleb päevas ära süüa, et oleks tervislik, ja oma sabast kõneleb ta ka. Fakte hiidpanda kohta

1. Hiidpanda kaalub 4 korda rohkem kui sina – sellepärast kutsutaksegi teda hiidpandaks!

2. Hiidpandade lõhn rahustab nende läheduses viibijaid.

3. Bambuskaru menüüs on 30 liiki bambust.

4. Hiidpandade lapsed hakkavad kõndima kolmekuuselt.

5. Guinnessi rekordite raamat on pandakaru tunnistanud maailma kõige võluvamaks metsloomaks!

6. Pandakaru nimi on antud ühele Fiati automudelile, arvuti viirusetõrjeprogrammile, ja miskipärast ka tolmuimejale!

„Mina olen hiidpanda” on seitsmes raamat sarjast „Laste loomaraamat”.

Pean jätkuvalt tõdema, et kirjastuse Pegasus väljaantav lasteraamatusari “Laste loomaraamat” on igati huvitav, põnev ja vajalik ettevõtmine, et väikestele lugejatele tutvustada imelist loomamaailma, imelist loodust. Väike lugeja on seni saanud lähemalt tuttavaks rebase, siili, pingviini, jääkaru, sipelga ja tiigriga, nüüd saame tuttavaks hiidpandaga. Seega juba seitsmes raamat ja sel aastal peaksid ilmuma veel raamatud nahkhiirest ja oravast. Ka selles raamatus on väga olulisel kohal ülimalt lahedad ja lastesõbralikud illustratsioonid (joonistused), mille autoriks selles raamatus on Maria Šamova.

Raamatu alguses kinnitab hiidpanda ehk bambuskaru ehk pandakaru, et on väga tore, et väike lugeja tahab just temaga tuttavaks saada. Ta kinnitab, et esitleb end ise, ilma mingite kirjanike ja teadlasteta, sest paljud neist pole siiani ära otsustanud, kelle sugulane ta on – kas karu või pesukaru. Hiidpanda ise loodab, et on ikka karu moodi, ainult et teised karud on kas valged, kui nad elavad jääpankade vahel, või tumepruunid, kui nad elavad metsas.

Hiidpandad on mustvalged! Hiidpanda lisab, et tal on näiteks must krae ja isegi mustad prillid. Siin on ka vahvad joonistused nii karust kui ka hiidpandast.

Teises peatükis saame teada kus hiidpanda elab. Selgub, et pandakarud elavad ainult Hiinas, seetõttu saab tema kohta väita, et ta on eriline Hiina karu. Looduses elavad hiipandad ligi 15, loomaaedades 25 aastat vanaks. Kurb on see, et metsikusse loodusesse on neid elama jäänud kõigest kuussada tükki.

Kolmanda peatüki pealkiri on “Ilus kasukas”, milles hiidpanda kinnitab, et üldiselt on ta tagasihoidlik loom. Tal on väga tihe ja soe kasukas. Sellepärast ta ei värise ega külmeta. Saba on tal palju pikem kui teistel karudel, sest hiidpanda saba on 12 sentimeetrit pikk. Järgmises peatükis on juttu hammastest ja käppadest. Põnevate faktidena on toodud välja, et hiidpanda iga hammas on väikese lugeja omast 7 korda suurem ja tema küüniste pikkus on 4 sentimeetrit.

Viiendas peatükkis tehakse juttu sellest, mille järele hiidpanda lõhnab. Saame teada, et hiidpandad jätavad lõhnatähiseid üksnes erilistele puudele, nagu kuulutusi jäetakse postidele. Edasi saame teada seda, et bambuskarud näevad kaugele kehvasti, sest nad sünnivad lühinägijatena, kuid suurepärane haistmismeel aitab bambuskarudel leida kõige värskemat ja mahlakamat bambust. Ka kuulmine on neil väga hea.

Järgmises peatükis saad teada, et hiidpanda lemmiktegevuseks on mittemidagitegemine! Kui hiidpanda käest oleks küsitud, millise ameti ta endale valiks, siis vastaks ta kindla peale, et ta tahab olla väravavaht, sest esikäppadega suudab ta kinni püüda mida iganes: nii heidetud palli kui toidukausi, ja isegi kõige peenema bambusevarre. Selgub seegi, et karud jooksevad galoppi, aga hiidpandad traavi.

Mida hiidpanda sööb? Otse loomulikult bambust. Ta suudab päevas ära süüa koguni 18 kilo bambust, mis on sama, mis kaks ämbritäit mannaputru. Mõnikord söövad bambuskarud ka linnumune, väikesi linnukesi, sisalikke ja putukaid. Lugeda saab veel ka hiidpanda kodust, mis asubki bambusemetsas, hiidpanda lastest (bambuskarude pojad hakkavad kõndima, kui on 3 kuud vanad) ja hiidpanda vaenlastest – bambuskarude jahtimine on alates 1960. aastast keelatud, looduskaitsealadel võivad hiidpandade vaenlased olla leopardid ja punahundid.

Raamatu lõpus on veel väga palju põnevaid fakte ja teadmisi hiidpandade kohta. Näiteks seda, et pole selge, kust bambuskaru tuli, kes on tema lähemad sugulased. On võimalik, et hiidpandad on meie planeedi kõige iidsemad karud. Bambuskaru kaaseaegne teaduskeelne nimi tähendab ladina keelest tõlgituna “mustvalge kasskäpp”. Bambuskaru oskab suurepäraselt peitust mängida. Ega eurooplased teda asjata alles 19. sajandi keskel tähele pannud! Ja veel, Guinnessi rekordite raamat valis bambuskaru maailma kõige võluvamaks metsloomaks. Bambuskaru poegadega on kerge sõbruneda – nad on hellad, armsad ja mänguhimulised. Täiskasvanuks saades muutuvad aga tõsiseks ja tähtsaks. Mängides võib bambuskaru liialt hoogu minna – juhuslikult hammustada, kriipida, seina vastu pressida. Ja neid vahvaid fakte on veel ja veel. Seda ka, et hiidpandasid peetakse Hiina rahvuslikuks aardeks. Bambuskaru kujutis on ka haruldaste liikide päästmisega tegeleva Maailma Looduse Fondi (WWF) logol.

Raamatu lõpus saad teada sedagi, et Euroopas võib bambuskarusid näha Saksamaal Berliini, Austrias Schönbrunni (Viin), Šotimaal Edinburgh’, Belgias Pairi Daiza (Brugelette), Hispaanias Madriidi, Taanis Kopenhaageni ja Soomes Ähtäri loomaaias. Soovitatakse lugeda ka Claire Bertholet’ kirjutatud raamatut “Väike panda otsib sõpru” ja vaadata vahvaid multifilme “Kung Fu Panda”-sarjast. Järgmisel, 2020. aastal peaks kinno jõudma film “Kung Fu Panda 4”.

Üks lahe asi on nende loomaraamtutega veel. Nimelt see, et raamatute autorid on kõik igasugu põnevad persoonid. Nii on Jefim Šifrin vägagi populaarne näitleja, kes mänginud paljudes Venemaal tehtud filmides. Ta on teinud ka estraadikavasid, televisioonis huumorisaateid ning esitanud erinevaid rolle teatrilavadel.

Kui raamat loetud, siis oled hiidpandade osas kindlasti väga palju teadlikum ja targem, ja jääb oodata järgmisi raamatuid, ja nagu eespool mainisin, siis sel aastal peaksid eesti keeles ilmuma raamatud nahkhiirest ja oravast.


ONE OK ROCK

„Eye of the Storm“

(Warner Music)

Mul on igati hea meel, kui on võimalus kuulata muusikat, mis on tehtud kusagil mujal, kui näiteks USA’s, Euroopas või Kanadas. Tehakse ju head muusikat mujalgi, nagu näiteks Jaapanis. ONE OK ROCK on Jaapani poproki bänd, mis teeb igati head mussi, mida kinnitab ka nende uus album „Eye Of The Storm“. Sellist ehedat ja head ja noortepärast poprokki, milles nii alternatiivsema roki sugemeid, kuid kübe ka emo’t, post-hardcore’i.

Oma varasemast elust meenutan Jaapanist kahte väga suurepärast artisti. Üks nendest on minu noorusaja üks lemmikumaid metalbände ehk Loudness (minu jaoks 80ndate aastate keskpaigas üks parimaid metalbände) ja teine on loomulikult Ryuichi Sakomoto, kes kirjutanud võrratuid sooloplaate, kuid ka muusikat filmidesse (minu üks lemmikutest filmimuusikas on kindlasti Sakomoto kirjutatud muusika filmile „Merry Christmas, Mr. Lawrence“, kuid näiteks ka „The Last Emperor“, „Little Buddha“ jt.). Ah jaa, meenub veel ka ca 13-14 aastat tagasi kuulatud plaat, millel tegi muusikat Teriyaki Boyz, kusjuures tegemist oli räppbändiga! Seetõttu on üsna selge, et ka Jaapanis osatakse teha väga head muusikat, lihtsalt ei jõua väga palju sealset muusikat siia, Euroopasse, kuigi julgen kinnitada, et ONE OK ROCK uuel albumil on vähemalt viis-kuus nii kõva lugu, mida võiks mängida ka siinsetes raadiojaamades, sest nendes kõigis on hitiaines olemas.

ONE OK ROCK on Tokyost pärit bänd, mis tuli kokku juba 2005. aastal. Bändis mängivad Takahiro Moriuchi (laul, kusjuures igati hea häälega mees), Toru Yamashita (kitarr ja bändijuht, tema oli ka see, kes ansambli rajas ja teise liikmena tuli kampa basskitarrist), Ryota Kohama (basskitarr) ja Tomoya Kanki (trummid). Bändi nimi on tuletud „one o’clock“, kuna just sellel kellaajal tegi ansambel nädalavahetusel proovi, kusjuures jutt käib öisest kella ühest, sest siis oli palju odavam rentida bändile prooviruume. Öeldud on sedagi, et jaapani keeles võiks bändi nime hääldada ka „10969“ (ehk wan-õ-ku-ro-ku). Nimega on nüüd vist asjad selged.

ONE OK ROCK on ansambel, mida on märgatud ka mujal maailmas, mitte ainult Jaapanis, sest 2016. aastal võitsid nad Classic Rock Roll of Honour Awards’i kui parim Idast pärit uus meesansambel (eesti keeles kõlab see üsna kummaliselt, inglise keeles on see Eastern Breakthrough Male Band) ja 2017. aastal ajakirja „Rock Sound“ auhinna, kui parim interational ansambel. Neil samadel kahel aastal kandideeris ansambel ka Alternative Press Music Award’ile.

Nende muusika kohta öeldud, et mõjutusi on nad saanud Linkin Parkilt (selle bändi mõjutusi on enim jaapani rokimeeste kuuendal albumil „Jinse x Boku =“, kus nad tegid ka sellist nn yell-räppi), Foo Fightersilt (selle bändi mõjutusi on enim tunda ONE OK ROCKi teisel ja kolmandal albumil „Beam of Light“ ja „Kanjõ Effect“), Good Charlotte’ilt (selle bändi mõjutusi on tunda enim ONE OK ROCK debüütalbumil „Zeitakubyõ“), The Used’ilt. Bändi seitsmenda stuudioplaadi „35xxxv“ produtsendiks on John Feldmann, kes on varem koostööd teinud ansamblitega 5 Seconds of Summer, The Used, Sleeping With Sirens, kuigi just selle plaadi kohta on öeldud, et see oli liiga ameerikalik, kuid eesmärk oli saada endale uusi fänne ja ka ennast laiemale maailmale näidata. Ja seda ameerikalikku poproki suunda jätkati ka kaheksandal albumil „Ambitions“.

Pean tunnistama, et varasemaid ONE OK ROCKi plaate ei ole ma kuulnud (tuleb see viga kindlasti parandada), kuid uue albumi kuulamise ajal meenusid mulle veel mitmed teisedki kõvad rokibändid – Third Eye Blind, Filter, Coldplay, mistõttu võib ikkagi üsna julgelt väita, et ONE OK ROCK mängib uuel plaadil ikka sellist ameerikalikku poprokki, kuid see tuleb neil ka väga-väga hästi välja.

Nagu eelpool mainisin, siis ansambli algatajaks oli Toru Yamashita, kes õppis toona kõrgkoolis ja tal oli suur unistus ansamblit tegema hakata. Ta kutsus kampa oma sõbra Ryota Kohama (tema oli sel hetkel hoopis ühe hiphopi tantsurühma liige) ja palus, et Kohama hakkaks õppima basskitarri „hingeelu“.

Kolmandaks liikmeks sai kitarrist Alexander Reimon Onizawa. Seejärel kutsuti ansamblisse trumme mängima Yamashita klassivend Yu Koyanagi. Järgmisena leiti laulja Takahiro Moriuchi, kes sel hetkel mängis ühes teises bändis, kuid Moriuchile meeldis rokkmuusika, mistõttu liitus ta meelsasti uue ansambliga. Veidi hiljem lahkus ansamblist trummar, tema otsustas hakata hoopis filminäitlejaks (kusjuures Yu Koyanagi ongi nüüd filminäitleja) ja nii sai uueks trummariks Tomoya Kanki.

2007. aastal ilmusid nende esimene singel „Naihishinsho“ ja album „Zeitakubyõ“, ja samal aastal käidi ka esimesel kontsertturneel Jaapanis. Bändiliikmed on meenutada, et sel ajal nad alles otsisid oma nägu ja oma muusikat, mistõttu oli nende teine album „Beam of Light“ (2008) hoopis teistsugune, see oli pungiplaat. 2008 ilmus veel teinegi album ehk „Kanjõ Effect“.

Algus oli tehtud ja huvi ansambli vastu oli suur. 2009. aastal sai üsna paraja sigadusega hakkama Alexander Reimon Onizawa (ma ei hakka siinkohal neid sündmusi lahkama, veebist saate ise uurida), kuid seetõttu lahkus ta ka ansamblist, mistõttu jäid ilmumata ka uus ja planeeritud singel ning pidamata kontsertturnee. Alex läks elama USA’sse, Toru võttis üle soolokitarristi koha ja ansambel õppis ümber mängima lugusid ühe kitarristiga.

2010. aasta alguses ilmus uus singel „Kanzen Kankaku Dreamer“, ja nüüd mängiti juba neljakesti. Samal aastal ilmus neljas stuudioplaat „Niche Syndrome“. Loomulikult tuuritati mööda Jaapanit, ja osaleti ka mitmel suurel Jaapani rokkfestivalil. Esinema jõuti ka Lõuna-Koreasse, Taiwanile ja Singapuri.

2011 ilmus viies album „Zankyo Reference“ ja 2013 kuues album „Jinsei x Boku=“. Sama aasta oktoobris alustas ansambel oma esimest kontsertturneed väljaspool Aasiat. Viiest Euroopa kontsertist müüdi neli välja koheselt. Järgmise aasta alguses esineti ka New Yorgis ja Los Angeleses ning kevadel ka Philadelphias ja Torontos. Samal aastal jõudis Jaapanis kinodesse dokumentaalfilm „FOOL COOL ROCK“, milles oli võimalik näha bändi esinemise Euroopas ja Aasias. 2014. aastal jõudis bänd teha aga veel igasugu „põnevaid“ asju – septembris anti 2 suurt staadionikontserti Yokohama staadionil, mida käis vaatamas 60 000 inimest! Aasta lõpus tuuritati USA’s, Lõuna-Ameerikas ja ka Euroopas, esineti näiteks ka Taanis, Rootsis ja Venemaal. USA ja Suurbritannias oldi koos ansambliga Ghost Town, mujal Euroopas olid laval ka ansamblid Tonight Alive ja Mallory Knox. Jaapanis esineti ka koos Hoobastank’iga.

Veebruaris 2015 ilmus uus album „35xxxv“, mida märgati ka USA’s. Billboardi raskeroki albumite tabelis tõusis see 23. kohale ja nn world albums edetabelis tõusis see esikohale! Ka 2015. aasta oli ansamblile igati töine. Nii soojendati ansamblit Yellowcard nende USA turneel, loomulikult tuuritati ka Jaapanis ning anti teada uuest plaadilepingust firmaga Warner Bros. Records. Seetõttu avaldati albumist „35xxxv“ nn deluxe-versioon, mille laulud olid kõik ingliskeelsed.

Töid ja tegemisi jätkus ka 2016. aastasse – bänd andis kontserte Jaapanis („One Thousand Miles Tour“), kaasa lõid ka All Time Low ja PVRIS. Sama aasta suvel soojendas ONE OK ROCK ka asamblit 5 Seconds of Summer nende USA-turneel. Sügisel ilmus kogumikplaat, mis tähistas My Chemical Romance’i albumi „The Black Parade“ 10. sünnipäeva. Sellel esitasid My Chemical Romance’i lugusid teised ansamblid, kusjuures plaadi avalugu „The End“ oli esitatud ONE OK ROCK poolt. Samal aastal anti kaks suurt ontserti Nagisaenis, Shizuokas Jaapanis – kahel õhtul vaatas bändi kokku 110 000 inimest!

Jaanuaris 2017 ilmus bändi uus stuudioplaat „Ambitions“, millel lõid kaasa ka Avril Lavigne, All Time Low’ Alex Gaskarth ja 5 Seconds of Summer. Sama aasta mais teatati, et ONE OK ROCK on soojendusansambliks Linkin Park’i kontsertturneel Põhja-Ameerikas (4 kontserti) ja Jaapanis (3 kontserti). Usun, et see oleks olnud päris uhke värk ja tubli tunnustus ka ONE OK ROCK kuttidele, kuid see turnee jäi kahjuks ära ja põhjuseks teadagi mis – Linkin Parki ninamehe Chester Benningtoni surm 20. juulil 2017. ONE OK ROCK esitas pärast Benningtoni lahkumist meie hulgast oma kontsertitel ka Linkin Parki lugu „One More Light“. Novembris 2018 andis ONE OK ROCK teada, et järgmisel (2019) aastal ilmub nende uus album „Eye of the Storm“. Enne albumi ilmumist ilmus sellelt ka kolm singlit – „Change“, „Stand Out Fit In“ ja „Wasted Nights“.

2019. aasta alguses uus album ilmuski, kuid bänd on jõudnud käia jälle ka esinemas – koos ansamblitega Waterparks ja Stand Atlantic esineti Põhja-Ameerikas, Ed Sheeraniga jagati lava Aasia-turneel. Mais 2019 esines ONE OK ROCK Euroopas, seekord soojendati neid – selleks oli popbänd Anteros. Teada on sedagi, et september 2019 kuni jaanuar 2020 läheb ONE OK ROCK jällegi suurele kontsertturneele Jaapanis.

Uuel albumil lööb kaasa ka USA laulja-laulukirjutaja Kiiara (laulus „In the Stars“).

Plaadi avalöögiks on plaadi nimilugu „Eye of the Storm“, milles ONE OK ROCK näitab oma taset. Igati uhke ja kaasaegne rokilugu, milles ka uhket trummimängu ja võimast laulja häält. Loomulikult ei puudu ka kitarrisoolo ning veidi on selles loos midagi, mis meenutab isegi Michael Jacksoni kunagist menukit „Black or White“. Võimas lugu igal juhul. Plaadi teine lugu on singlina ilmunud hittlugu „Stand Out Fit In“, mis on tõepoolest suurepärane näide, kuidas tuleks tänapäevast heaminekuga poprokki kirjutada ja esitada. Laulja näitab uhkelt ka oma kõrgemaid noote ning need ägedad süntesaatorisaundid annavad siin ainult vürtsi juurde, rääkimata meeldejäävast refräänist.

Lugusid on plaadil kokku 13. Osad on rokilikumad (nt. „Worst in Me“, plaadi viimane lugu „The Last Time“), osad popilikumad (nt. „Letting Go“, „Giants“), osad aeglasemad (nt. „Unforgettable“, siin on väge ägedalt ka vilistamist kasutatud, kusjuures ka see lugu kasvab ja muutub rütmikamaks), osad kiiremad, nii nagu ikka. Kuid siin on ka võimsaid rokihümne, mis kindlasti ka lavalt head kuulata (on ju ONE OK ROCK igati äge lavabänd), nt. „Grow Old Die Young“, tõeline suurte staadionite lugu on ägeda mitmehäälse algusega „Push Back“ (kusjuures selles loos on miskit, mis tuletab meelde vana head Roxette ja vaata et isegi Queeni).

Minu enda üks suurimatest lemmikutest on veidi rahulikum, kuid igati võimas „Wasted Nights“, suurepärase ja kauni meloodia ning harmooniaga lugu.

Igal juhul on minu jaoks ONE OK ROCK igati põnev avastus ja leid, mistõttu tundub, et tuleb hakata uurima, kus leida nende kuttide varasemaid plaate, et veid lähemalt nende loominguga tuttavaks saada.

Kes ei usu, kui hea ONE OK ROCK tegelikult on, see kuulab ise:

https://lnk.to/eyeofthestorm

ONE OK ROCK "Wasted Nights"


Sandra Heidov

„Lapsed ja natuke vanemad“

(Varrak)

Nagu pealkirigi vihjab, sobib „Lapsed ja natuke vanemad” nii lastele kui ka täiskasvanutele. Raamat sisaldab toredaid lookesi, mis enamasti räägivad üsna argistest asjadest. Aga et neid tuttavaid asju vaadeldakse pisut tavapäratu ja humoorika nurga alt, siis muutuvad need hoopistükkis erilisteks ja lustakateks. Näiteks kujuneb harilik poeskäik emaga mõneti kummaliseks ja naljakaks seikluseks, nohu raviks ilmuvad platsi täiesti uutmoodi ninatilgad ja nii edasi. See on nagu perevitamiin – täis parajas koguses igapäevaseid, kasulikke ja lustakaid lugusid. Need lood räägivad emadest, isadest ja lastest. Ning loomulikult jäätistest, kommidest ja sünnipäevatordist.

Sandra Heidovi (snd 1976) sulest on varem ilmunud jutustus „Ema, kes armastas kaua magada”. Tema lastejutte on avaldatud ajakirjas Täheke.

Raamatule on joonistanud vahvad pildid Anna Ring.

Pean tunnistama, et mulle on alati meeldinud ka sellised lühemad lastelood, mis räägivad igasugu argistest asjadest ja askeldustest, milles on kübe nalja ja huumorit. Tegelikult meeldisid sellised lood juba lapsena, no ja tegelikult on ka vanemas eas just selliseid lugusid päris muhe ja mõnus lugeda.

Sandra Heidovi raamat just sellistest vahvatest ja muhedatest lastelugudest koosnebki. Need on sellised paraja pikkusega lood, et väiksem lugeja jõuab arvatavasti ühe õhtu jooksul ühe loo ära lugeda, et järgmisel päeval järgmine lugu ette võtta. Sandra Heidovi lugudes toimetavad ja tegutsevad lapsed, kuid ka nende vanemad, nii isad kui ka emad.

Raamatus on kokku 11 igati lahedat ja mõnusat lugu. Esimene neist on „Nutuvaba päev“, milles toimetavad väike Viivika, tema vanem vend Mattias, nende ema ja isa. Väike Viivika nutab iga päev ja üsna tühiste asjade pärast, mistõttu ema otsustab ühel õhtul, et ta peab endale nutuvaba päeva võtma. Ema kinnitab, et läheb terveks päevaks sellisesse kohta, kus kõik on kogu aeg rõõmsad ja saavad üksteisega hästi läbi. Kas sellist kohta on üldse olemas? Seetõttu otsustavad Viivika ja Mattias, et nutuvaba päeva võiks ju hoopis kodus teha. Milline see nutuvaba päev on, ja miks ema õhtul rõõmupisaraid valab, selle saad teada, kui loo läbi loed. Võib-olla saavad sellest loost häid mõtteid need lapsevanemad, kellel kodus ka nutvate lastega probleeme on? Mine tea.

Teine lugu on „Jalgratta vabastamine“, milles Siiri ja tema isa üritavad kuurist jalgratast kätte saada. Selleks on vaja kuurist väga palju asju eest ära tõsta – suusad, suusakepid, kelgud, klaaspurgid ja pudelid, vana võrevoodi, autorehvid, lillepotid, kastekann, aiatoolid, vanad ajalehed, vana kole öökapp. Alles siis saadakse kätte Siiri jalgratas – maasikapunane, valgete täppide ja hõbedaste helkuritega. Nagu näed, siis igati argistest asjadest lugu, aga igati vahva lugemine.

Kolmanda loo pealkiri on „Lahke pluus“, milles Lauri ja tema ema otsustavad poodi minna. Kodus on piim otsa saanud ja ema tahaks ka veidi värsket õhku hingata. Seetõttu minnakse üheskoos poodi. Poes lähevad asjad väga kummaliseks, kui kapluse külastajad hakkavad Lauri ema käest igasugu asju küsima ja soovivad erinevat kaupa üles leida – kes otsib oliive, kes pistaatsiapähkleid, kes pärmi, kes kassitoitu. Lauri ema oskab neid inimesi õigesse kohta juhatada küll, kuid paljud inimesed on üsna pahurad, mõni lausa tige, et miks nii keeruline on selles poes asju üles leida. Kuid, miks inimesed just Lauri ema poole pöörduvad, on ju ka ka tema tulnud poodi lihtsalt piima ostma? Loo lõpus saad teada, miks asjalood just sedasi läksid ja mängus on ka üks kollane pluus.

Raamatu neljandas loos „Jäätisejooks“ saame osa selest, kuidas Priit ja tema isa jäätisekohvikusse lähevad. Isa õpetab Priitu viisakalt jäätist sööma, nii et jäätis riietele ei tilguks. See viisakas jäätisesööming lõpeb üsna ruttu, sest Priidu isale helistab Priidu ema, kes ei mäleta, kas ta tõmbas triikraua välja. Nüüd saame osa vahvast jäätisejooksust, mis lõpeb päris paljude jäätiseplekkidega nii Priidu kui ka isa riietel. Ma usun, et selliseid jäätise-äpardusi on paljudel peredel ette tulnud, vahva, et nüüd on selline lugu ka raamatukaante vahele jõudnud.

Ma ei tahaks Sulle kõiki lugusid ära rääkida, kuid saame lugeda veel sellest, kuidas väike Matilda bussiga linna sõidab, et vanaemale külla minna. Bussisõidu ajal saab ta tuttavaks ühe tädiga, kel nimeks Reelika. Matilda jaoks on see Reelika täitsa tädi, kuid hiljem selgub, et tegelikult ikka päris noor neiu.

Ellaga käime ka veekeskuses, kaasas ka tema ärihaist isa. Veekeskuses saab ärihaist aga igati vahva tõmbenumber, kes meeldib kõikidel lastele – tõeline haikala veekeskuses.

Üks lugu jutustab Frankist ja tema isast, kes otsustavad emale sünnipäevakingi osta. Mida emale valida? Äkki käekella? Kingitus on vahva, kuid läheb siiski veidi viltu, kui selgub, et ema on endale juba kingituse ostnud. Millise kingituse? Ei hakka seda siinkohal välja lobisema.Olen üsna kindel, et sarnast "äpardust" on juhtunud nii mitmeski peres.

Saame lugeda ka sellest, kuidas Anni, Anni ema ja isa otsivad õige varsti sündivale beebile nime. Kas Emma või Minna? Annile meeldib Emma, emale ja isale hoopis Minna. Anni teeb veidi pettust ka, et beebile ikka see nimi pandaks, mis talle meeldib, kuid lõpuks selgub, et beebile ei sobi nimeks ei Emma ega Minna.Kas oskad aimata, miks?

Ja veel, ühes loos paneme Hugole ninatilku, mis polegi ninatilgad, hoopis ninjatilgad on (igati kaval nõks). Ühes loos läheb Kaisa isa lastevanemate koosolekule, kuid jääb siin hiljaks ja lõpuks osaleb hoopis valel koosolekul (no seda on vist paljudel isadel juhtunud).

Viimases loos saame tuttavaks 85-aastase Voldemariga, kes elab vanadekodus. Nüüd on tal sünnipäev ja sõbrad tulevad külla. Voldemar pakub neile Ferrari-torti, kuid ikkagi, kes saab endale hobusemärgiga tüki?See oj ju kõige ahvatlevam osa tordist.

Sellised lood selles raamatus. Igati vahvad, muhedad ja naljakad, kirjutatud lihtsas ja lastesõbralikus keeles. Ja eks neid naljakaid ja halenaljakaid juhtumeid leiab ikka elust endast, mistõttu on vahetevahel mõnus aeg maha võtta ja lugeda head lasteraamatut, mis jutustab argistest askeldustest. Igati vahva raamat!


Justine Hankins

„Armastades kasse. Lummav kogumik kassidest“

(Pegasus)

Miks kassid nutavad, et sisse saada ja siis jällegi, et välja pääseda? Miks neid ei saa treenida nii, et nad tooksid meile susse kätte? Millised on kõige tavapäratumad kohad, kuhu kasse on tööle võetud? Miks leidub niivõrd palju kassidega seotud ebausku? See raamat räägib nii kasside esivanematest kui ka nende füsioloogiast, nii kassjumalustest kui ka filmitähtedeks tõusnud kiisudest. Sel teekonnal uuritakse, mil moel tajuvad kassid maailma ning mida nad arvavad enda kõrval elavatest inimestest. Lisaks saab teada sedagi, kui tähtsal kohal on kassid olnud meie ühiskonnas läbi aegade.

Tegemist on Londonis asuva Battersea Koerte ja Kasside Kodu (avatud aastast 1860) ametliku raamatuga. See kuulus kodu on avamisest alates hoolitsenud rohkem kui 3 miljoni koera ja kassi eest. Battersea ei ütle ära ühelegi abi vajavale kiisule ega kutsule ning tegutseb seni, kuni leidub kasvõi üks hädasolev loomake.

Mina oma elatud 50 aasta jooksul väga palju kassidega koos ei ole olnud. Lapsepõlvest meenutan, et vanaisal oli kass, kuid see oli ju ikkagi vanaisa kass ja mulle tundub, et mul võis olla vist isegi väikene kassiallergia, kuna silmad hakkasid kipitama ja nina vett jooksma, kui vanaisal külas sai käidud. Toona ei osanud sellele suurt tähelepanu pöörata, kuid tagantjärgi on ju hea põhjendusi otsida.

Viimasel viiel-kuuel aastal on minu ellu tulnud lausa kaks kassi (õnneks mitte kassiallergiat) – Kata ja Leon, mistõttu olen hakanud kassidesse hoopis teistmoodi suhtuma, jälgima nende käitumist ja hindama neid väga ägedate loomadena, suurepäraste kaaslastena, kellel on tõepoolest vägagi põnev, salapärane ja omanäoline iseloom, kui neid näiteks koeraga võrrelda. Tegelikult on hiiglama suurepärane tunne, kui Kata õhtuti voodis kaenlaauku poeb ja nurruma hakkab - see on tõepoolest ülimalt rahustav. Põnev on kuulata ka kasside „juttu“ (ja nad räägivad palju, seletavad asju, millest sageli aru ei saagi, kuid ikkagi), jälgida seda, kuidas kass oskab oma päeva, päikest ja soojust nautida, ja lihtsalt olla, lihtsalt ennast välja lülitada. Las see muu maailm toimetab, nemad on kassid.

Ise olen seni olnud pigem nn koerainimene, kellele on nüüd tõepoolest ka kassid südamelähedaseks saanud. Seetõttu olen hakanud hoolega lugema ka kassiraamatuid (eesti keeles on neid ilmunud, mitte küll väga palju) ja pean tunnistama, et „Armastades kasse“ on üks imelisemaid, sisukamaid, inimlikumaid ja soojemaid raamatuid kassidest, mis minu kätte on sattunud. Seetõttu pean kinnitama, et raamatu teine pealkiri „Lummav kogumik kassidest“ on 100% tõsi. Raamatu autor suudab mõnusalt rääkida lugejale kassist, kasside ajaloost, kassi iseloomust, kassi käitumisest, miks kass teeb seda, mida ta teeb, juttu on kassidest kirjanduses, müütides, legendides, muusikas, kunstis. Palju on vahvaid loetelusid ja lühikesi sõnaseletusi.

Raamatu sissejuhatuses saame teada, millal ja kus sai Battersea Koerte ja Kasside Kodu alguse. See juhtus 1860, kui Mary Tealby võttis rendile kasutuna seisnud talli ning avas seal Battersea Koerte ja Kasside Kodu. Ta andis pühaliku tõotuse, et mitte kunagi ei tõrju ta ühtki abi vajavat looma kõrvale. Seda tõotust püüab see loomade kodu täita ka tänapäeval, 3 miljonit kassi-koera hiljem. Battersea on hoolitsenud kasside eest alates aastast 1883 ja teist korda leidis 2015. aastal uue kodu rohkem kasse kui koeri.

Raamatu esimene osa kannab pealkirja „Koju tulek“, ja esimene peatükk „Kuidas kodustati kass“. Selgub, et kassid on meie kõrval elanud ehk juba 9000 aastat. Raskesti tabatav ning eraklik metskass Felis sylvestris moondus ajapikku meie koduseks sõbraks Felis catus’eks, seejuures oli inimene protsessi väga vähe vahele seganud.

Teine peatükk on „Kohtugem nende eellastega“, milles raamatu autor kinnitab, et kõik metskassitõud on nii lähedalt suguluses kodukassiga, et võivad omavahel paarituda, kuid just Felis sylvestris lybica’le ehk aafrika metskassile peame tänulikud olema oma kass-sõprade eest. See metskassi alamliik arvatakse olevat kõigi meiega koos elavate kodukasside otsene eellane. Aafrika metskass on heledam ja saledam kui tihedakarvaline euroopa vaste, kuid näeb muidu üsna samasugune välja.

Kolmandas peatükis „Mõne muu nime all esinev kass“ öeldakse, et kasside klassifitseerimine (taksonoomia) on olnud paljude muutmiste ja vaidluste teema, osalt seepärast, et metskassid on kõik väga sarnased, nii et raske on aru saada, kuhu tõmmata selge joon. Segadust on ka selles, kuidas nimetada kassist lemmiklooma. Kasutusel on mõlemad nimetused – Felis catus ja Felis sylvestris catus -, aga need, kes peavad põhiliseks iseloomustajaks kodustamist, kutsuvad neid ka Felis domesticus.

Esimeses osas saame lugeda veel ka kummalisest paarist ehk kassist ja hiirest, lugeja viiakse ka muistsete egiptlaste juurde, räägitakse kasside DNA’st, muistsest Hiinast ja vanadest roomlastest.

Raamatu teine osa on „Metskassid tänapäeval“. Meil on võimalus lugeda kodukassi sugulastest. Kassid kuuluvad kaslaste perekonda, kust leiame nii suuri kasse kui ka arvukalt väiksemaid liike. Tegelikult on suurem osa metskasse suuruselt palju lähemal meie kodude lemmikloomale kui lõvid ja tiigrid. Kõik metskassid on lihatoidulised jahipidajad ja suurem osa neist on ka üksildased, raskesti tabatavad olendid ning kõik see muudab nende tundmaõppimise keeruliseks.

Saame teada, kes on metskass, kes on šoti metskass, meile tutvustatakse ka kümmet väikekassiliiki (roostekass, manul, luitekass, pudikass ehk kääbuskass, lapikpeakass, marmorkass, andide mägikass, jaguarundi, pampakass, aafrika kuldkass (karakal), juttu on ka tsiibetkassist, kes tegelikult on lähemas suguluses surikaatide ja mangustidega ega kuulu kaslaste perekonda.

Kolmas osa on „Kassi keha“, milles kinnitatakse, et kodukassil on tähelepanuväärne füsioloogia. Kassid on imepärased olendid selliste atleetlike võimetega, milleni inimene eales ei küündi, nagu kõik, kes on üritanud hiirt püüda, hästi teavad. Kassid suudavad hüpata ja ronida ja end läbi kitsaste pilude pigistada ning leiavad tee kolmemõõtmelises ruumis palju hõlpsamalt ja väledamalt kui inimene ning paljud teised imetajad.

Selles osas loeme kasside nägemisest, ninast, vomeronasaalsest organist, vurrukarvadest, kõrvadest, koredast keelest, mida kassid juues rulli keeravad, küüntest ja kraapimisest, tasakaalust, maandumisest käppadel, varvastest, isaduse testist jm.

Raamatu neljandas osas räägitakse meile kasside käitumisest, miks meie kassid teevad seda, mida nad just teevad. Siin on juttu kasside häälest ja häälitsemisest, nurrumisest, saba keelest, turris kuklakarvadest, tukastamisest, kastidest, naistenõgesest. Lahti on seletatud kassi kümme igapäevatoimingut: omaniku säärte vastu hõõrumine, ninade nuusutamine, postide (või sohva seljatagause) kraapimine, uriini pritsimine kõikjal majas (märgistamine, sirtsutamine), väljaheite matmine (või mittematmine), omaniku süle või padja sõtkumine, ninaga näkku tonksamine, arvutil istumine, hoolikas puhastamine, pöörane pooltund.

Viiendas osas saame lugeda kassi meelest ehk mis paneb meie kassi tegutsema? Ka kõige pühendunumad kassiinimesed peavad möönma, et kassid võivad ajuti olla äraarvamatud, vastuoksuslikud olendid. Nad on sõltumatud ja neile meeldib olla üksi, kuid ometi näuvad nad mõnikord seltsi järele ning klammerduvad sülle. Nad on hingelt vabad seiklejad, kellele meeldib samal ajal kodune mugavus. Nende meeleolu pole võimalik ennustada ning nad kipuvad nanosekundi jooksul minema üle armasta-mind-meeleolult jära-mind-rahule-meeleollu. Siinkohal pean raamatu autoriga kaasa noogutama, sest tegelikult nii see ju ongi. Selles osas on juttu kodust, sellest, kui kodus on kaks või rohkem kassi, koera ja kassi suhetest räägitakse ka. No ja isegi sellest, et kasse näib sageli tõmbavat inimeste poole, kellele kassid ei meeldi. Miks see nii on? Sellele antakse üsna nutikas selgitus ja vastus.

Kuuenda osa pealkiri on „Kes on su isa?“, ja siin saame tuttavaks tõukassidega. Lihtsalt öeldes on tõukass kass, kes kuulub tunnustatud tõugu. Tõug võib olla registreeritud rahvuslikus või rahvusvahelises organisatsioonis ning tal võib olla dokument, mis näitab detailselt, et tõug oli olemas juba mitu generatsiooni tagasi. Tunnustatud on umbes viiskümmend kassitõugu. Saame tuttavaks kümne klassikalise kassitõuga: siiami kass, burma kass, abessiinia kass, pärsia kass, türgi angoora, vene sinine, šartröös, norra metskass, meini kass, briti lühikarvaline kass. Lisaks veel ka kümme moodsat kassitõugu: cornish rex, šoti fold, ragdoll, snowshoe, ameerika traatkarvaline, bengali kass, singapura kass, pixiebob, laperm, toyger.

Seitsmendas osas „Kassid headel (ja halbadel) endisaegadel“ saame pikemalt lugeda kasside ajaloost. Käime Vanas-Egiptuses, tutvume kass-jumalannaga, loeme kasside mumifitseerimisest, kuid ka sellest, kuidas kasse on peetud saatana armukeseks ja nõia sõbraks jpm. Meile tutvustatake ka kümmet ajaloost tuntud kassiarmastajat: kardinal Thomas Wolsey, paavst Leo XII, filosoof Jeremy Bentham, kuninganna Victoria, tänapäevase õenduse rajaja Florence Nightingale, Winston Churchill, Vladimir Lenin, astronoom Edwin Hubble, leiutaja ja insener Nikola Tesla ning Albert Einstein. Juttu on ka kassidest Valges Majas, meile tutvustatakse ka kümmet kassimuuseumi.

Kaheksandas osas räägitakse kassist ja tema tööst. Loeme kassidest ja hiirtest, hiirte püüdmisest, kunagistest jahikassidest, laevakassidest, raamatukogu kassidest, Ermitaaži valvuritest, ka postkontorites on kassid tööd teinud, lisaks veel teatrid ja tsirkused ja ka kosmos. Saame lugeda ka kümnest kuulsast professionaalsest kassist.

Mulle tundub, et ma olen vist üsna pikalt rääkima jäänud, kuid lugeda on selles kassiraamatus veel üsna palju. No näiteks sellest, kuidas on inimesed üritanud kasside elu „lihtsamaks“ muuta – uksele sissepääsu tegemine (siin on juttu lausa Sir Isaac Newtonist), asjal käimine ehk nn liivakastid, välja on toodud kümme vahvat ideed, mis on kasside elu paremaks teinud, saate teada sedagi, millal hakati valmistama spetsiaalseid toite kassidele, millal hakkasid veterinaarid ka kassidega tegelema. Veel on juttu kassidest müütides ja legendides, kassidest muusikas, kirjanduses (siin on ka loetelu kümnest kirjanikust, kes armastasid kasse – lord Byron, Walter Scott, õed Bronted, Charles Baudelaire, Charles Dickens, Edward Lear, Alexandre Dumas, Mark Twain, Colette, Doris Lessing), kunstis (kasse on piltidele paigutanud mitmed kuulsad kunstnikud – Leonardo da Vinci, William Hogarth, Utagawa Kuniyoshi, Edouard Manet, Pierre-Auguste Renoir, Pablo Picasso, Paul Klee, David Hockney, Andy Warhol, Tracey Emin), saate lugeda ka kuulsatest koomiksikassidest. Raamatu viimastes osades on juttu Battersea Loomakodu kassidest ja kassidest, keda mälestatakse ehk kadunud, leinatud ja ülistatud kassid.

Raamatu lõpus kinnitab autor, et hoolimata meie parimatest kavatsustest ei mõista inimesed alati kasse. Lõpuks kogevad meie kassidest sõbrad maailma täiesti erinevast perspektiivist ega jaga meie vajadust seltsilise järele. Õnneks on kasside käitumise uurimine viimastel aastatel lausa hüppeliselt edasi läinud ja me saame üha rohkem teada, kuidas aidata kassil õnnelikult meie kõrval elada.

Olen kindel, kui selle kassiraamatu läbi loete, siis teate oma kassist palju-palju rohkem. Igal juhul on see põnev ja vajalik lugemine kõikidele neile, kellele kassid meeldivad ja neile, kes tahavad kassidest rohkem teada saada.


Marina „Love + Fear“

(Warner Music)

Lauljatar ja laulukirjutaja MARINA ehk Marina Lambrini Diamandis on sündinud 10. oktoobril 1985 Walesis (lauljatar on pooleldi uelslane ja pooleldi kreeklanna). Varem on ta kasutanud artistinime Marina and the Diamonds, kuid nüüd lihtsalt MARINA.

16-aastasena kolis ta koos oma isaga (vanemad lahutasid veidi aega varem) elama Kreekasse, et õppida kreeka keelt ja laulda kohalikke rahvalaule koos oma vanaemaga. Kaks aastat hiljem kolis lauljatar Walesi tagasi, sest tema suurimaks sooviks oli saada lauljaks.

Ta töötas kaks kuud bensiinijaamas, kogus veidi raha ja kolis Londonisse.Vaatamata sellele, et tal ei olnud muusikalist kogemust, hakkas ta Londonis muusikat kirjutama. Ta käis ka tantsukoolis, kuid seda vaid paar kuud. Tulevane lauljatar õppis veidi aega ka erinevates ülikoolides muusikat ja klassikalist kompositsiooni, kuid ka seda üsna lühiajaliselt. Oma lapsepõlvest ja noorusajast on lauljatar meenutanud, et talle meeldisid Dolly Parton, Enya, George Michael, kuid ka Spice Girls, Britney Spears ja S Club 7. 15-aastaselt avastas ta enda jaoks Madonna, ja see oli ka üks põhjuseid miks ta unistas lauljaks saamisest.

Seejärel käis ta igasugu katsetel, et pääseda mõnda ansamblisse või muusikali, kuid edu ei olnud. Seetõttu otsustas ta jätkata muusika kirjutamist ja võttis endale esinejanime, nagu oleks tegemist ansambliga ehk Marina and the Diamonds. Toona meeldisid talle PJ Harvey, Fiona Apple, The Distillers, kõik veidi teistsugused ja alternatiivsema hingamisega artistid.

Ka MARINA’l olid omanäolised ja teistsugused lood, veidi indie’lik lähenemine muusikale ja väga omanäoline hääl (lauljatar hakkas lausa suitsetama, et omapärast häält saada… no mine võtta nüüd kinni…), kuni ühel hetkel lauljatari märgati. Märkajaks oli firma 679 Recordings, mis on suurfirma Warner Music Group üks haru. Täna võrreldakse MARINA häält Kate Bush’i, Regina Spektori, Florence Welch’i ja Siouxsie Sioux’iga, muusikat aga Lady Gaga, Katy Perry ja Lana Del Rey’ga.

1. veebruaril 2010 ilmus MARINA debüütsingel “Hollywood”, veidi hiljem (22. veebruar 2010) ilmus debüütalbum “The Family Jewels”, mis brittide plaadimüügitabelis tõusis kohale 5. Indie ja new wave olid märgusõnad, mis võimaldasid Marina and the Diamonds’il paljudest teistest popartistidest eristuda.

Sama aasta veebruaris alustas ta ka oma esimest kontsertturneed, mis kestis 49 päeva ja viis ta Suurbritanniasse, Iirimaale, mujale Euroopasse, USAsse ja Kanadasse. 2011 ilmus uus single “Radioactive” ja ka demoversioon laulust “Starring Role”.

2012 ilmus lauljatari teine album “Electra Heart”. Plaat tõusis edetabelite tippu nii Suurbritanias, kui ka Iirimaal, ja ka mujal Euroopas. Selle plaadi esiksingel oli “Primadonna”, mis on kindlasti MARINA üks kuulsamaid ja populaarsemaid lugusid, mis tõusis brittide singlimüügitabelis kohale 11.

Sellel albumil on veel mitmeid hitte – “Power & Control” ja “How to Be a Heartbreaker”. “Electra Heart” on üldse väga huvitav ja põnev album (siin on tunda juba ka mõjutusi electropop’ist), selle plaadi lugudest on MARINA Youtube’i kanalis mitmeid videoid, mis moodustavad kokku ühtse loo.

MARINA elas lühikest aega New Yorgis, ja andis veebruaris 2013 oma fännidele teada, et hakkas kirjutama uus lugusid kolmandale albumile.

2014. aasta lõpus (täpselt lauljatari sünnipäeval ehk 10.10) ilmus singel “Froot”, millest sai ka kolmanda stuudioplaadi nimilugu. Uue plaadi teine singel oli “Happy”, 2015 aasta veebruaris ja märtsis ilmusid veel ka laulud “Immortal” ja “I’m A Ruin Forget”.

3. märtsil 2015 ilmus uus album “Froot”, milles oli rohkelt mõjutusi süntesaatori popist ehk synthpop’ist. Ka see album jõudis brittide plaadimüügitabeli TOP 10 hulka, ja tegi seda ka USA plaadimüügitabelis, mis oli lauljatari jaoks esmakordne selline saavutus.

2016. aastal teatas lauljatar, et teeb muusikas väikese pausi, mis kujunes ootamatult pikaks (ta otsustas loobuda esinejanimest Marina and the Diamonds, ja jätkata MARINA nime all, kuna leidis, et ta on liiga artistikeskne, ja teda ennast on liiga vähe). Alles 2018. aasta novembris sai MARINAt kuulda Clean Banditi hittloos “Baby”, milles lööb kaasa ju ka Puerto Rico supertäht Luis Fonsi. Laulust “Baby” sai üsna kiirelt ülemaailmne hittlugu, mida saab kuulda ka MARINA uuel albumil “Love + Fear”. Pärast “Baby” ilmumist avaldas MARINA ka uue soololoo ehk “Handmade Heaven”, mille muusikavideo on filmitud Lahemaa rahvuspargis ja Viru rabas!

Värske album on jagatud kaheks kaheksalaululiseks kogumiks. “LOVE + FEAR” on inspireeritud psühhiaatri Elisabeth Kübler-Rossi teooriast, et emotsioonid tulenevad armastusest ja hirmust ning album esindab mahlakalt ja vôimsalt neid kahte juhtivat jôudu inimkonna reaktsioonide taga.

Uuel plaadil kõlavad eelpool mainitud hittlugu “Handmade Heaven”, kuid ka sellised ägedad lood nagu “Orange Trees” ja “To Be Human”, mis on kogunud kokku juba üle 20 miljoni globaalse striimi. Album ise on tõusnud brittide plaadimüügitabelis kohale 5. MARINA tähistab uue albumi ilmumist Suurbritannia ja Pôhja-Ameerika kontsertturneega.

Uue albumi avalooks ongi paljudele muusikasõpradele tuttav “Handmade Heaven”, mille video on filmitud Eestis. Selline ilusa meloodiaga ja rahulik popilugu, veidi ehk melanhoolne, mida võiks öelda ka plaadi teise loo “Superstar” kohta. MARINA jätkab ka kolmandas laulus “Orange Trees” vaikselt ja rahulikult, veidi on tempokam, kui kaks esimest lugu ja usun, et laulu refrään peaks olema muusikasõpradele tuttav, lahe on ka laulus kasutatav vokaliis o-tähe peal.

Seejärel juba superhitt “Baby”, mis erineb oluliselt selle plaadi esimestest lugudest, kuigi ka tantsuline “Baby” on ju kübe nukrameelne ja melanhoolne, kuid igati ilus ja kaasahaarav lugu, mida täiustab MARINA suurepärane esitus ja hääl, kaunid kõrged noodid.

Uue plaadi “LOVE”-osa lõpetavad neli lugu –“Enjoy Your Life”, “True”, “To Be Human” ja “End of The Earth”, mis on omavahel üsnagi sarnased, on põnevad ja ilusad meloodiad ja harmooniad, kuid jällegi nukrameelsed. Ilusad ja kurvad.

“FEAR”-osas on kuulda ka veidi teistsuguse hingamise ja ülesehitusega lugusid, milles on ka kübe tempot (nt. “Life Is Strange”, “Karma”, “Emotional Machine”, “No More Suckers”).

Pean tunnistama, et minu jaoks on MARINA uus album üsna keeruline kuulamine, sest näib, et see liigub sellises ühtlases, ja äkki isegi liiga nukrameelses õhkkonnas. Loomulikult on lood ilusad, haprad ja õrnad, kuid kübe võiks olla varieerumist ja rohkem muusikalist värvi. Hittlugu “Baby” on siin täiesti teistsugune lugu, sest tegelikult see ongi ju Clean Banditi lugu, kuid veidi tahaks rohkem rütmi ja hingamist ka teistesse lugudesse. MARINA hääl on ilus, esitus õrn ja tundeline.

Kuula ise ka:

https://marina.lnk.to/loveandfear

MARINA "Handmade Heaven"


Roosmarii Kurvits, Tiit Hennoste

„101 Eesti ajakirjanduspala“

(Varrak)

See ei ole eesti ajakirjanduse ajalugu, mida tervikliku teosena siiani olemas ei olegi. See ei ole ka ühesuguste piltide rida nagu lood kirjandus- või kunstiteostest. Siin raamatus leidub lugusid lehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiosaadetest. Nende seas on algatajad, nagu Perno Postimees ja Eesti Ekspress, institutsioonideks muutunud metuusalad, nagu Postimees ja „Aktuaalne kaamera”. Või märgilised üksikhetked, nagu „Täna 25 aastat tagasi” ja „Horoskoop”. Samuti on lood ajakirjandusinimestest, tihti koos väljaandega, mis neile kuulsuse tõi või mille nemad kuulsaks tegid. Siin on kõigile teada tegelased, nagu J. V. Jannsen, Jaan Tõnisson või Valdo Pant. Aga ka sellised, kellest laiem üldsus palju ei tea, nagu Harald Wellner või Voldemar Koch-Kures. Leidub lugusid erinevatest ajakirjanduslikest nähtustest: uudis ja surmakuulutus, tsensuur ja honorarid, toimetuseruumid ja ajakirjanike harimine jne. Juttu tuleb ka eesti ajakirjanduse märgiliste sõnade ja fraaside tekkimisest, nagu hapukurgihooaeg või Rakvere raibe. Ja lõpuks tulevad kõneks ka mõned ajakirjandusloo murdehetked, nagu maailmasõjad või uue aja murrangud 1990. aastatel.

Kirjastuse Varrak „101 Eesti“ raamatusari on saanud uue osa, järjekorras juba 24. raamat! Ja seekord piilutakse ajakirjandusmaailma ehk on võimalus saada osa eesti ajakirjanduse arengust läbi aastate. Ja nii nagu ikka, on ka seekordne selle sarja raamat igati huvitav, sisukas ja faktirohke lugemine.

Laenan alguses jällegi raamatute autorite Roosmarii Kurvitsa ja Tiit Hennoste saatesõna, milles nad ütlevad, et see raamat on segasumma suvila.

„Eesti ajakirjanduse sees on tegelikult viis erineva pikkusega lugu. Eestikeelse pideva trükiajakirjanduse ajalugu Eestis akgab aastal 1857 ja on sellega üle 160 aasta opikk. Raadio lugu on lühem, selle akgusest 1926. aasta lõpus on möödunud veidi üle 90 aasta. Eesti esimene televisioonisaade läks eetrisse 1955, seega on telel vanust veidi üle 60 aasta. Kõige noorem on netiajakirjandus, mille täpset algust on raske määrata, aga üle 20 aasta tuleb kokku. Neile tuleb lisada baltisaksa ajakirjandus, mille suurajad jäävad 1772. aasta ja I maailmasõja vahele.“

Saatesõnast saame teada sedagi, et kolmandik lugudest räägib lehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiosaadetest. Neljandik lugudest räägib ajakirjandusinimestest, tihti koos väljaandega, mis neile kuulsuse tõi või mille nemad kuulsaks tegid. Kolmandik lugudest räägib erinevatest ajakirjanduslikest nähtustest: uudis ja surmakuulutus, tsensuur ja honorarid, toimetuseruumid ja ajakirjanike harimine jne. 90 protsenti lugudest kõneleb ajast enne perestroikat ja ka uuema aja lood ei jõua enamasti tänapäeva, vaid kõnelevad eelmisest sajandist.

Aga piilume nüüd raamatukaante vahele, mida põnevat sealt leiame.

Esimene lugu on „Alguses oli lühhike öppetus. 1766 – eestikeelse ajakirjanduse algus“. Tõepoolest, läheme väga ammusesse aega. Oli 1766. aasta november, kui Põltsamaa lähedal Kuningamäe karjamõisas ilmus neljaleheküljeline pisitrükis, mille barokselt sõnaohter nimi täitis terve esikülje. See ongi esimene eestikeelne ajakirjandusväljaanne. Ajakirjanduseks, täpsemalt ajakirjaks teeb selle trükise tema ilmumisviis: Lühhike öppetus ilmus kord nädalas ja iga „tük“ (number) algas nime kordamisega (küll lühemal kujul). Kokku ilmus 1766.-67. aastal 41 neljaküljelist numbrit. Kui samad õpetused oleks ühekorraga ilmunud, siis olnuks see lihtsalt eestikeelne arstimise käsiraamat. Ja eesti ajakirjanduse ajalugu nelikümmend aastat lühem. Saame teada sedagi, et ajakirja autor oli arst Peter Ernst Wilde, tema käsikirja tõlkis eesti keelde Põltsamaa kirikuõpetaja August Wilhelm Hupel.

Raamatu teises loos tehakse juttu rootsiaegsest saksakeelsest ajakirjandusest, kolmandas loos esimestest eestikeelsetest ajalehtedest, milleks olid tartukeelne Tarto maa rahwa Näddali-Leht, mis alustas ilmumist Tartus 1./13. märtsil 1806, tegijateks Põlva pastor Gustav Adolph Oldekop, Kanepi pastor Johann Philipp von Roth ja tema vend, Võru koolide inspektor Carl August von Roth. Leht on neljaküljeline, väikses taskuraamatuformaadis. Järgmine talurahvale mõeldud ajaleht sündis 15 aastat hiljem. Mõte tuli Äksi kirikuõpetajale Otto Wilhelm Masingule 1817. aastal. Siiski läks enne peaaegu neli aastat, kuni 5./17. jaanuaril 1821 ilmus esimene Maarahwa Näddala-Leht. See oli väikses raamatuformaadis, kaheksaküljeline ajaleht, põhitegijaks Masing ise. Viimati mainitud lehte sai tellida aastaks, hind oli kuus paberrubla. Lehe trükiarv oli 250-500 eksemplari, aga tellijaid nappis ja leht oli pidevas kahjumis. Maarahvas oli vaene ja Masingu kuivavõitu kirjutamislaad paljudele raske.

Neljas lugu – Eesti kultuurikirjanduse alguses seisab uhkelt ajakiri või almanahh nimega Beiträge zur genauern Kenntnis der ehstnischen Sprache (Lisandusi eesti keele paremaks tundmaõppimiseks). Selle 20 köidet andis aastail 1813-32 (vaheaegadega) oma kulul välja Pärnu Eliisabeti koguduse pastor, Lätimaal Valmieras sündinud ja Tartu ülikoolis usuteadusliku hariduse saanud Johann Heinrich Rosenplänter. Iga number oli umbes 120-180 lehekülge, nii et kokku sai üle 3400 trükilehekülje. Teine oluline kultuuriväljaanne alustas neli aastat pärast Beiträge lõppu Tartus. See oli haritud publikule mõeldud üldkultuuriline nädalakiri Das Inland (Kodumaa).

Viies lugu tutvustab meile Isa Jannseni – eesti ajakirjanduse loojat ehk Johann Voldemar Jannseni ja ajalehte Perno Postimees. Autorid kinnitavad, et on vähe inimesi, kelle kohta saab öelda, et ilma nendeta oleks ajalugu läinud teisiti. Eesti ajakirjanduses on kindlasti üks selline mees – Johann Voldemar Jannsen, köster-koolmeister, kellest sai püsiva eestikeelse ajakirjanduse looja. Jannseni ambitsioonidele andis tõuke Masingu Maarahwa Näddala-Leht, mille vanu köiteid ta poisipõlves lugenud oli. Oma ajalehe väljaandmiseni jõudis ta alles 38-aastase mehena, olles töötanud pea 20 aastat koolmeistri ja köstrina.

Nagu näed, siis võiks „101 Eesti“-sarja raamatutest rääkima jäädagi, sest sedavõrd huvitavad ja faktirohked need on. Kuid ma ei tahaks ju jällegi kõike ka ära rääkida, sest sel juhul oleks lugemine ebahuvitav. Ja ma olen jõudnud juttu teha alles viiest loost, mis tähendab, et 96 lugu on veel ees.

Nii on meil võimalus lugeda esmesest naisajakirjanikust Lydia Emilie Florentine Jannsenist ehk Lydia Koidulast, kuid ka esimestest õnnetuse- ja kuriteouudistest, baltisaksa ajakirjandusest 18.-19. sajandil, poliitilise ajakirjanduse algusest ehk lugu Carl Robert Jakobsonist ja ajalehest Sakala (1878-1882), geniaalsest ajakirjanikust Ado Grenzsteinist. Sellest, kuidas hakkasid ilmuma joonealused, järjejutud ja romaaninurgad. Juttu on nuputamisülesannetest ajakirjanduses (selgub, et pea 140 aastat on lahutatud eestlaste meelt, pakkudes keerdküsimusi, male-, kabe- ja bridžiülesandeid, geomeetrilisi, matemaatilisi, täht- ja silpmõistatusi, peitepilte ja ristsõnu, sudokuid jms.), naisajakirjanduse algusest (Lilli Suburg ja ajakiri Linda), mehest nagu orkester ehk Karl August Hermannist, sajandilõpu superajakirjanikust Eduard Vildest, ladumis- ja trükimasinatest, Jaan Tõnissonist ja Postimehest (1896-1935), ajakirjanduse tsensuurisüsteemist, koolimeediast, esimesest ilmasõjast ja ajakirjanduse murrangust, provintsiajakirjandusest enne 1940. aastat, ajalehe juhtkirjadest, eesti ajakirjanduse moderniseerijast ehk ajalehest Waba Maa (1918-38), surmakuulutustest ajalehtedes, pealkirjadest ajalehtedes, Eesti esimesest ajalehetöösturist ehk Aleksander Veilerist, eesti lehekarikatuuridest, kollase ajakirjanduse algusest jpm.

Kui ajas edasi liikuda, siis saate lugeda ka vanimast raadiosaatest „Päevakajast“, mille esimene saade läks eetrisse juba 1958, Eesti ainsast Pulitzeri-võitjast, karikaturist Edmund Valtmanist, telesaatest „Aktuaalne kaamera“ (alates 1956), häältest piiri tagant ehk Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa, legendaarsest Valdo Pandist, ajakirjadest Siluett ja Nõukogude Naine, tippreporter Rein Karemäest, telesaatest „Horoskoop“ ja selle saatejuhist Andres Vihalemast, ajakirjast Noorus ja Dr Noormannist, kõige kuulatavamast raadiojaamast Vikerraadiost, raadiosaatest „Mnemoturniir“, ajalehest Sirp ja Vasar, telesaadetest „Reklaamiklubi“, „Jupiter“, „Vaata kööki!“ ja raadiosaatest „Meelejahutaja“. Juttu on ka paljudest saatejuhtidest - Mati Talvik, Urmas Ott, Ivar Vigla, Vahur Kersna, kuid ka soome televisoonist, telediktoritest, spordireportitest - Heino Mikkin, Gunnar Hololei ja Toomas Uba, „Lasteekraanist“ jne jne.

Olen kindel, et „101 Eesti ajakirjanduspala“ on igati põnev ja faktirohke lugemine, omamoodi reis eesti ajakirjanduse ajalukku ja lähemasse aega, omamoodi ka nostalgiline lugemine, meenutades lugejale neid saateid ja ajalehti, mis on olnud, mida enam ei ole ja mis on alles ka praegu.

Soovitan kindlasti lugeda, sest on ka ajakirjandus väga oluline osa meie kultuuriloost.


Jana Maasik „Hopspelleri amulett II. Üksik skelett“ (Tänapäev)

Amulett avab järk-järgult oma saladused, juhatades lugeja ajarännakul nii minevikku kui ka tulevikku. Pipa, Mattise ja Egoni elu on endiselt täis ohte ja seikluseid. Rändkino etenduse ajal Pipa uimastatakse, posijamoor Kossa kaob jäljetult, koloniaalkauplusesse „Saba & Sarved“ murtakse sisse ja mõisa saabub uus klaveriõpetaja. Algusest peale pole kahtlustki, et kuskil tõmbab niite mustkunstnik Clara.

Fantaasiapõneviku tegevus toimub aastatel 1903 ja 2059.

Ma ei hakka keerutama, aga mulle see “Hopspelleri amuleti” põnev lugu väga meeldib. Vahva on see, et selle põneva laste- ja noorteraamatu on kirjutanud eesti autor. Jana Maasiku “Hopspelleri amulett” esimene osa oli väga põnev ja kaasahaarav, täpselt nii on ka teise raamatuga. Selles osas lähevad asjad eriti põnevaks ka seetõttu, et sündmused toimuvad minevikus ehk aastas 1903 ja tulevikus ehk 2059. Kusjuures kohe alguses võin tõdeda, et selles raamatus need aastad omavahel ka “kohtuvad” ehk noored tulevikust aitavad noori minevikust, sest muidu oleks ühe peategelase elu vägagi noorelt otsa saanud.

Selle raamatu puhul meeldib mulle ka see, kuidas autor väikeste ja nutikate “vahenditega” loob igati usutava pildi minevikust, aastast 1903, olgu selleks siis see, kuidas peategelased omavahel räägivad, millised on nende omavahelised suhted, veidi on põnevaid lõike vanadest ajalehtedest, on kirjeldusi toonasest ajast, riietest, mõisast jm. Vahva on see, kuidas peategelased räägivad omavahel tsirkusest, kinost ja muust, mis tollal oli uus, kuidas üks peategelastest tuleb välja julgete väidetega, kuidas näiteks kino võiks areneda, ja tegelikult see täpselt nii ju lähebki.

Ka selle raamatu põhilised sündmused on seotud ikkagi Hopspelleri amuletiga, mis on raamatu alguses mõisapreili Pipa käes, kusjuures nii Pipa, Mattis ja Egon õpivad amuletti tundma, amuletti, millel on peal ruunikiri, ja mis on igati väekas ese. On ju amuleti abil võimalik piiluda minevikku, muuta ennast nähtamatuks ja kindlasti pole see veel kõik, sest seda amuletti jahib ka mustkunstnikust kurikael (võiks vist öelda, et nõid) Clara, kes ihkas seda eset endale juba eelmises raamatus, kui tal oli abiks üsna suur kamp kurjameid, kes kõik olid väidetavalt tsirkuseartistid, kuigi osutusid hoopis negatiivseteks tegelaskujudeks. Selle osa alguses on meie peategelastele teada, et pätikamp pätte on kinni nabitud ja Siberisse vangi saadetud, vaid Clara on jäljetult kadunud. Kuid uskuge mind, selles osas kohtute te Claraga, ja üllataval kombel veel ühe tegelasega, kes väidetavalt peaks hoopis Siberis vangis olema.

Seekordse loo algus viib meid tulevikku, aastasse 2059, kui noormees, nimega Andri, leiab ühe skeleti. Üksiku skeleti, sest vana surnuaed on umbes kahe kilomeetri kaugusel. Skeleti juures on ka tuhmunud metallist, ilmselt hõbedast ese, mille Andri endaga kaasa võtab. Ta jääb peaaegu vahele, kuid ese jääb poisi kätte. Ma usun, et lugeja on ära arvanud, see kahtlane ja salapärane ese on eeldatavasti Hopspelleri amulett, mis veidi hiljem ka kinnituse saab. Tulevikus on igasugu põnevaid tehnilisi vidinaid, mida ka Andri kasutab, et uurida, millega on tegemist. Ajatelg näitab poisile aastat 1903 ning hetk hiljem ilmub ka holokujutis.

Seejärel oleme juba 1903. aastas. Pipa, Mattis ja Egon on lehest lugenud, et tsirkusetrupi Eccellente liikmed on saadetud Siberisse sunnitööle, kuid juttu on ka sellest, et külla on tulemas rändkino ehk liikuvad pildid. Samal ajal püüavad lapsed aru saada ka amuletist, millel on kirjas ruunid, kuid veel mingisugused märgid, millest ei suudeta aru saada.

Lapsed lähevad ka rändkino vaatama, ja ühel hetkel on Pipa kadunud. Mattis asub tüdrukut otsima ja leiabki. Keegi on Pipa uimastanud ja ta minema viinud, Kas põhjuseks on amulett? Sellel õhtul oli Pipa amuleti koju unustanud. Kas ka seekord võib mängus olla Clara? Kes see muu saab olla, kellele amulett sedavõrd suurt huvi pakub, et on valmis noort mõisapreilit ründama. Seekord üritab abiks olla kreisipolitsei vanemkordnik, kuid siinkohal pean tõdema, et ikkagi meie peategelased, lapsed, suudavad asjad lahendada.

Ja see on alles teise raamatu algus. Põnevaid sündmusi on siin veel ja veel, kusjuures esialgu on asjad kõik väga segased, kuid üsna ruttu hakkavad sündmused arutust andma, et miks juhtus nii, ja kes juhtunud asjade taga on. Mosaiik hakkab ilmet võtma.

Mis veel teises osas juhtub - kaduma läheb posijamoor Kossa, külas liigub ringi hiiglasekasvu mees, kes ennast laste onni magama sätib, külas toimub ka poevargus, Pipa saab endale vägagi kahtlase klaveriõpetaja, kelle nimeks Amelie (kummalise välimuse ja olemisega naine), lapsed avastavad, et amuleti abil on võimalik ennast nähtamatuks muuta, ja see näitab ka sündmusi minevikust. Just kaadrid minevikust näitavad lastele olulisi asju, mis seotud ka Clara ja amuletiga.

Üsna varsti saavad kõik sündmused põhjenduse ja vastuse. Selgub, kes on see poervargast suur mees, kes on klaveriõpetaja, ja kus on Clara. Ühel hetkel on kõik tegelased koos, kusjuures omamoodi liituvad nendega ka noored tulevikust, sest Andrile on saanud selgeks, ta peab Pipat aitama, sest muidu võivad asjad väga traagiliselt lõppeda. Õnneks on ühel hetkel lastele abiks ka üks kurjamitest (ma ei reeda seda, kes see on, sest lugemine peab ju olema põnev), kuigi esialgu olid ka temal hoopis teistsugused plaanid, kuni selgub, et Claral on mängus vaid isiklikud huvid, soov saada endale amulett.

Kuidas raamat lõpeb? Selle pead ise välja uurima. Igal juhul on põnevust ja seiklusi kuni viimaste lehekülgedeni välja, kui kõik küsimused on saanud lõplikud vastused. Kas meie peategelased pääsevad? Kuidas lapsed tulevikust aitavad lapsi minevikust? Kes on see suurt kasvu poevaras, ja millised huvid on temal mängus? Miks kurjamid omavahel tülli lähevad?

Lugege raamat lõpuni, ja saate teada.


Yuval Zommer „Suur linnuraamat“

(Varrak)

Miks lindude munad on ühest otsast teravamad?

Kas papagoid oskavad rääkida?

Miks on flamingo roosa?

Sellest raamatust leiad vastused neile ja paljudele teistele küsimustele lindude hämmastava maailma kohta. Lisaks saad piltidelt üles otsida 15 peidetud muna.

See imeliste illustratsioonidega loodusraamat tutvustab mitmesuguseid maailma eri paigus elutsevaid värvikirevaid ja omapäraseid, aga ka veidraid ja lausa uskumatute kommetega sulelisi.

Raamatus on ka rohkesti põnevaid fakte erinevate linnuliikide jahipidamisviiside, ellujäämisoskuste ja pulmamängude kohta.

Mulle on viimastel aastatel linnud ja linnuraamatud kangesti meeldima hakanud. Hakka või ornitoloogiks õppima. Praeguses vanuses on selleks vist liiga hilja, kuid linde jälgida võib ju ka vanemas eas, rääkimata linnuraamatute lugemisest. Praegugi on hommikuti aias igati põnev jälgida lindude askeldusi, kuidas varesed suupärast toidutükki otsivad, kuidas tihased oma järeltulevat põlve üles kasvatavad, kuidas laululinnud kevadel ja suve hakul laulavad.

“Suur linnuraamat” on üks ilmatuma uhke, suurepäraste illustratsioonidega ja sama suures formaadis nagu näiteks ka Piotr Socha ja Wojciech Grajkowski raamatud “Mesilased” ja “Puud”, ning Yuval Zommeri kirjutatud “Suur putukaraamat” ja “Suur mereraamat”, mis samuti eesti keeles ilmunud on. Yuval Zommer on kirjutanud raamatu tekstid ja teinud imelised illustratsioonid, linnuelu tundjaks selles raamatus on Barbara Taylor.

“Suur linnuraamat” on oma sisult ja ülesehituselt selline raamat, mis sobib suurepäraselt väiksemale lugejale, et neid lindudega ja linnumaailmaga tuttavaks teha, kuid kindlasti on see huvitav ja põnev lugemine/vaatamine ka suurele lugejale.

Raamatu esimestel lehekülgedel tutvustatakse meile tähtsamaid linnurühmi. Selgub, et linnuliike on ühtekokku ligi 10 000 ja nad kuuluvad paljudesse erinevatesse rühmadesse. Millisesse nimelt, sõltub nende välimusest ja sellest, kuidas nad oma keskkonnas toime tulevad. Nii on siin juttu rööv- ja metsalindudest, kakkudest, värvulistest, vee- ja merelindudest ning lennuvõimetutest lindudest.

Järgmisel paarisküljel on juttu linnuvaatlejast. Kuidas lind linnuvaatlejassse suhtub, juttu on looduse kutsest ehk lindude häälitsustest, linnuvaatleja varustusest (nt. binokkel, märkmik), "detektiivitööst", sest linnud jätavad oma elutegevusest maha väikeseid märke (suled, munakoored, väljaheited jm.).

Edasi on juttu sulgedest ja lendamisest. Saad teada, miks on linnul suled, mis on värvikood, milline sulestik on glamuurne, aga praktiline, miks öeldakse nagu hane selga vesi. Järgmisel kahel küljel saame lugeda püsimatutest lindudest – kuhu linnud talveks lähevad, mis on kehakell, mis on öine lend ja magnetiline tõmme, kuidas rändavad maalähedasest linnud.

Edasi vaatame linde juba lähemalt. Habekakud (miks on habekukk nii suur, miks on habekakul nii suured silmad, habekakk on hääletu, ent surmav, mis on lumehüpe), flamingod (miks on flamingo roosa, mis on mudasupp, miks flamingo seisab ühel jalal, kuidas flamingo ennast jahutab, milline on flamingode tantsutrupp), harakad (kas harakad varastavad läikivaid esemeid, mis on harakaparlament ja pöördsaba, kas harakad suudavad unustada, tema või temake), jäälinnud (kas jäälind püüab ainult külmunud kala, kuidas jäälind kala sööb, milline on jäälinnu eluase), lennuvõimetud linnud (miks mõned linnud ei saa lennata, jookse elu eest, mõnus saareelu, mis viib meid Uus-Meremaale), sekretärilinnud (pikad ja vibalikud, mis on maohõrgutis, millised on sekretärilinnu lauakombed, milline on nende lummav välimus), papagoid (kas papagoid oskavad rääkida, kui vanaks võivad papagoid elada, kui kaua elavad koos lembelinnud). 

Seejärel saame tuttavaks ja saame lugeda põnevaid fakte ning teadmisi valgepea-merikotkast, lunnist, albatrossist, koolibrist, paabulinnust, punarinnast, luigest, vaenukäost, kroonkurest.

Vaatluse all on ka pesad. Milline koht on parim pesa ehitamiseks, kes on see vahva rätsep, kes “õmbleb” pesa ämblikuvõrgust, kuhu muneb oma munad kägu, kes ehitab endale porist pesa. Juttu on otse loomulikult ka munadest. Saame teada, miks on lindude munad ühest otsast terevamad, milline on suurim ja väikseim muna, kuidas käib haudumine, kuidas tibu munast koorub. Ka nokkade ja toitumise kohta on selles raamatus lugeda, lisaks veel ka lindude häälitsused ja laul, peatutakse ka linnalindudel ning ehitame ise linnule kodu.

Selline raamat see “Suur linnuraamat”. Palju põnevaid fakte ja teadmisi, kõik antud edasi lühidalt, konkreetselt ja selgelt, aga väga huvitavalt. On palju küsimusi, mis saavad kohe ka vastuse ja selgituse. No ja loomulikult need ägedad illustratsioonid, neid võikski kiitma jääda.

Väga suurepärane raamat.


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Stefanie Taschinski „Caspar ja Unustuse Meister“

(Pegasus)

„Iga viiekümne aasta tagant peab pere noorim laps igavesti Meistrile kuuluma. Perekond peab ta unustama nõnda, nagu poleks teda iial sündinudki.“

Algul arvab Caspar, et tegemist on halva unenäoga. Uusaastaööl kaob tema väike vend Till jäljetult ja nukunäitlejatest vanemad ei mäletagi äkitselt enam oma nooremat poega. Caspar saab teada, et selle põhjuseks on üks ammune leping ja et Tilli hoitakse koos teiste lastega vangis. Otsustavalt asub ta venda otsima ja satub lõpuks Memoriasse. Aga selleks, et Tilli päästa, tuleb tal võidelda mitte ainult salapärase Meistri, vaid ka unustamise vastu ...

Kas oled mõtelnud kunagi selle peale, et mida aasta edasi, mida aasta vanemaks, seda rohkem me kipume ka unustama. Unustama igapäevaseid asju, unustame asju maha, unustame oma sõpru, unustame palju muudki. Ka selles raamatus on juttu unustamisest, mitte päris küll tavapärasest, aga mis juhtub siis, kui isa ja ema on sunnitud unustama oma lapse!

Selle põneva, müstilise ja muinasjutulise raamatu alguses on selline mõttetera: ei hävine öös ega valguses see niit, mis on minu võimuses. Läbi aegade niiti kedratud, Memoria aare see võrratu. Etteruttavalt võin öelda, et raamatut lugedes saad teada, millisest niidist käib jutt, ja mis koht see Memoria on.

Loo algus viib meid teatrisse, nukuteatrisse. On talv, sajab lund. See on raamatu peategelase Caspari vanemate nukuteater ning valmimas on uus lavastus „Noa“, mille piletid olid juba mitme nädala eest kõik välja müüdud. On kiire aeg, eriti vanematel. Caspar loodab teatris abiks olla, kuid tal tuleb tegeleda hoopis oma kuueaastase väikevennaga, kel nimeks Till. Ka tema on selle loo üks peategelastest. Raamatu alguses saame tuttavaks ka Caspari 13-aastase õe, Gretaga, kes peab vanematel abiks olema.

Caspar loodab, et kui ta vanematele appi minema ei pea, siis äkki õnnestub tal abistada teatri töökojas toimetavat Antonit, sest Caspar jumaldab puidust nikerdamist, kuid ei, tema ülesandeks on valvata väikevenda. Siinkohal pean mainima, et tegelikult hoolib Caspar oma väikevennast väga palju, kui raamatut edasi loete, siis saate sellele ka kinnituse.

Raamatu alguses on ka huvitavaid mõtteid nukuteatrist. Eks me ole vist kõik ju vähemalt korra nukuteatris käinud (oma lapsepõlvest mäletan, et nukuteatris sai ikka päris sageli käudud), ja tegelikult on see üks müstiline ja salapärane paik. Selgub, et hea nukunäitleja suudab nukku niimoodi käsitseda, et selle liikumine paistab täiesti loomulik. Caspari isa, Kolja Winter, oli üks parimatest nukunäitlejatest. Uue etenduse uued nukud olid papist, kandiliste nägude ja kehaga, need võisid olla kuni kahemeetrised ja võlusid lavale maagilise vaatemängu. Ajakirjandus kiidab, lausa ülistab uut etendust ja uusi nukke. Caspari isa ja ema oldi saanud eelmise tüki „Natzman“ eest isegi kuningliku teatriakadeemia suure auhinna!

Kuna Caspar ei saa sel päeval teatris abiks olla, siis on tal ikka ja jälle tunne, et ta ei kuulu enam õieti sellesse perekonda (see pole muidugi tõsi), kuigi Anatol kinnitab poisile, et perekond on oluline. Ja seda see selles loos tõepoolest ka on.

Nii lähevadki Caspar ja Till uisutama, sest väikevend on seda juba tükk aega nurunud ja palunud. Minnakse uisutama kanali peale, kuid ühel hetkel tunneb Caspar, et keegi oli tema seljakoti kallal! Varas! Kes tahaks tema seljakotti varastada! Till märkab, et see oli keegi tüdruk, kuid kas ta tõepoolest tahtis seljakotti varastada?

Kanalil uisutamine on lõbus ja vahejuhtum seljakotiga läheb meelest, kuid koju tulles avastab Caspar seljakotist virna rohmakalt hakitud puutükke, mis olid nööriga kõvasti kinni seotud. Kummaline on see, et mõnda puutükki oli keegi nikerdanud, teisi jällegi oli värvitud. Kindlasti mitte ei olnud need kaminapuud. Caspar ja Till uurivad puutükke lähemalt ja selgub, et nende ees on liigendnukk, kellel pole pead.

Veidi hiljem tahaks Caspar puutükid minema visata. Kuid ta ei suuda seda teha. Ah jaa, üks tegelane veel. Saame tuttavaks ka harakaga, kel nimeks Elsa. Igati nutikas lind, kes elab ja toimetab Anatoli töökojas, kellele Till üritab erinevaid sõnu õpetada. Ja midagi on harakas selgeks ka saanud. Tundub, et ka harakale ei meeldi need seljakotis olnud puutükid. Ka Anatol soovitab puutükid hoopis ahju visata. Miski on nendega väga viltu. Seejärel saame lugeda ka vahvat muinasjuttu, milles tegutseb suur punane lõvi. Greta jutustab seda Tillile, kuid ka Caspar saab sellest loost osa. Caspar nii hea jutustaja ei ole kui õde, kuid ta hoiab selle muinasjutu meeles ja see lugu etendab selles raamatus veel väga tähtsat osa!

Järgmise päeva hommikul toimetas Caspar teatri vestibüülis asuvas kassas. Tal olid kaasas ka seljakotist leitud puutükid, mistõttu alustab ta puunikerdamisega, kui äkki siseneb vestibüüli hiiglaslik mees. Ta oli nii suur, et täitis kogu ukseava, mehe hääl kõlas nagu liivapaber ja ta soovis osta piletit õhtusele etendusele. Caspar märkas sedagi, et mehel oli must silmaklapp ja suus kuldhammas. Peaaegu nagu mereröövel! Casparil selleks õhtuks piletit pakkuda polnud, sest etendus oli ju välja müüdud. Mees pakub poisile tuhandekroonist rahatähte, mille harakas noka vahele haarab ja minema lendab. Õnneks saab Caspar rahatähe haraka käest kätte ja annab mehele tagasi. Mees osutab ka Caspari puutöö peale ja tõdeb, et Caspari meisterdatud nukunägu tuletab kangesti meelde tema väikevenna Tilli nägu! Caspar peab mehega nõustuma, kuidas teab mees, et tal on väikevend ja et väikevenna nimi on Till! Hetk hiljem ulatab mees Casparile noa. See sobib poisi pihku kui valatult. See on täiuslik nuga. Poiss paneb tera puu külge. Nuga lõikab kergelt puud. Poisil on tunne, nagu järgiks see millimeetrid täpsusega tema liigutusi, lausa tema mõtteid. Puutükk hakkab võtma tõepoolest Tilli nägu. Mees tõdeb, et ta laenab seda nuga Casparile, kuid tuleb õhtul enne etendust sellele järele. Samal päeval märkab ka Caspari ise poja puutööd ja nüüd oli see nikerdatud pea tõepoolest väikevenna nägu! Isa ütleb, et võiks arvata, et see nukk hingab.

Kui õhtune etendus läbi saab, kiirustab perekond õue, sest käes on ka aastavahetus. Kõik on rõõmsad, kuid juba järgmisel hommikul võtavad asjad hoopis tõsisema pöörde.

Caspar ärkab hommikul, kõik näib olevat igati hästi, kuni selgub, et Till on kadunud. Kõige hullem on see, et Tilli toa asemel on kolikamber! Isa ja ema ei tunne mitte ühtegi Tilli! Kas Till on Caspari uus klassivend, küsivad nad! Vanemad on Till unustanud! Isegi vanadelt fotodelt on Till kadunud! Caspar mäletab Tilli ja ta on mures, ka õde näib väikevenda mäletavat. Caspar küsib ka Anatolilt, kes näib samuti mäelatavat, kuid mees tõdeb, et mõnikord on kergem unustada kui otsida!

Caspar otsustab hakata asja uurima, väikevend tuleb üles leida. Caspar leiab Anatoli töökojast salakambri, kus on mitmeid vanu kroonikaid – nüüd on Anatol sunnitud Casparile asjaoludest veidi rääkima. Selgub, et Winterite perekonda seob leping Meistriga, iga 50 aasta järel tuleb anda Meistrile pere noorim laps – tüdruk või poiss. Perekond peab ta unustama nõnda, nagu poleks teda iial sündinudki. Aastate jooksul on kadunud 7 last, kuid Anatoli suguvõsa – Collodid, on olnud nukunäitlejate perekonna teenistuses, nad on olnud mälestuste hoidjad. Nad teavad, mis on juhtunud ja juhtub, kuid nad ei saa kunagi saatuse kulgu peatada. Anatolil on siiski üks idee – ta ulatab Casparile pitserilaki ja palub tal sulavat vaha vaadata ja oma venda meenutada. Valatakse uus pitser, millel on süda, mõõk ja kroon. Kas on see vapp? Kus selliste märkidega vapp asub? Kui leida sellise vapi asukoht, kas seal ongi Till?

Üks oluline asi veel – Greta kingib vennale kitsa punutud rõnga, mis tehtud tüdruku juuksekarvadest. Ei Caspar ega lugeja suuda esialgu mõista, et sellisest väiksest talismanist võib hiljem olla väga-väga suur abi!

Caspar ja Greta lähevad Tilli Kopenhagenisse otsima.

Kas Caspar suudab väikevenna leida?

Mis juhtub siis, kui Caspar ja Greta on sunnitud otsinguil lahku minema?

Igal juhul leiab Caspar väikevenna, kuid see on alles põnevate sündmuste algus. Lugeja saab teada, mis koht on Memoria. Kus see asub. Kes on see salapärane ja üsna õudne Meister või kui täpne olla – Unustuse Meister. Miks on tema juures veel väga palju lapsi? Mis tööd lapsed teevad? Mängus on röövikud, liblikad, siidiniit ja palju muud müstilist ning põnevat. Miks on lastel pea küljes niidid? Kas Caspar unustab Memorias kõik selle, mis on olnud? Või suudab ta üle mängida Unustuse Meistri enda? Selleks on vaja ka abi, nii väljastpoolt kui ka seestpoolt.

Selline põnev lugu see „Caspar ja Unustuse Meister“. Kaasahaaravad ja põnevad sündmused, palju müstilist ja muinasjutulist, lahedad peategelased ja teadmine, et sõpradest ja perekonnast võib ikka ja alati abi olla.

 


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Katherine Applegate „Soovipuu“

(Varrak)

 

„Puud ei oska nalja visata, aga kahtlemata oskavad nad lugusid jutustada ...” Selle tammepuu nimi on Punane ja tal on palju aastaringe. Ta on piirkonna soovipuu: inimesed kirjutavad oma soovid riideribadele ja seovad need Punase okste külge. Ühes varesest sõbra Bongo ja teiste loomadega, kes Punase õõnsustes elutsevad, peab soovipuu naabruskonna üle vahti. Võiks arvata, et Punane on näinud kõike. Aga ühel päeval kolib piirkonda uus perekond. Sugugi mitte kõik ei ole nende vastu külalislahked ja Punase roll soovipuuna muutub olulisemaks kui kunagi varem.

Naljakas, sügavmõtteline, nüansirikas ja südamlik – auhinnatud USA lastekirjaniku Katherine Applegate’i raamat „Soovipuu” on kirjutatud ootamatust vaatepunktist ja suure soojusega.

 

Ma olen lasteraamatutest lugusid kirjutanud juba 11-12 aastat, ja pean tunnistama, et “Soovipuu” on kindlasti üks imelisemaid, mis minu lugemislauale sattunud on. Võiks öelda, et tegemist on imearmsa ja südamliku looga, milles on mitmeid erinevaid tasandeid. Imeline on see, kuidas Katherine Applegate oma lugu jutustab, see on fantastiline oskus – oskus lugeja endasse haarata, kuni ühel hetkel märkad, et raamat ongi juba läbi loetud. Hämmastav.

 

Raamat algab sedasi: “Puudega on raske rääkida. Me pole eriti lobisemishimulised. See ei tähenda, et me ei suudaks imelisi asju korda saata, selliseid, millega teie tõenäoliselt iial hakkama ei saa.

Me hällitame udupehmeid öökullipojukesi. Hoiame kipakaid puuonne paigal. Fotosünteesime. Aga inimestega vestlemine? Seda me eriti ei tee.”

 

Imeline algus, kas pole. Autor jutustab oma lugu läbi puu silmade, peategelaseks on puu. Ja veidi veel algusest, sest see on sedavõrd imeline:

Mõne inimesega puud tegelikult räägivad, sellisega, keda me usaldusväärseteks peame. Me räägime ulakate oravatega. Me räägime töökate tõukudega. Me räägime erksavärviliste päevaliblikate ja tagasihoidlike ööliblikatega.

Linnud? Nemad on oivalised.

Konnad?

Torisevad küll, aga südame poolest on nad head. Ussid? Kohutavad keelepeksjad. Puud? Ma pole kohanud ühtegi puud, kes poleks mulle meeldinud.”

 

Meie peategelane on hämmelduses, et loodusõpetuse tundides ei iitsata puude kõnevõimest, kuid süüdi on arvatavasti õpetajad, sest ilmselt nad ei tea, et puud suudavad rääkida.

Puud ei oska palju rääkida.

Kuid lugusid jutustada oskame küll.

Ja kui te kuulete vaid lehtede sahinat, ärge muretsege. Enamik puid ongi endassetõmbunud loomuga”.

See on imeline, kuidas kirjanik annab edasi kauneid mõtteid puude maailmast, loodusest. Hakkadki mõtlema, et lehtede sahin võibki olla puude jut, tasub vaid kuulata. Igaüks võib kuulda selles midagi olulist.

 

Seejärel saame teada, et selle rääkiva/jutustava puu nimi on Punane. Ta kinnitab, et võib olla on ta meiega kohtunud, sest ta on tammepuu algkooli juures. Olen kindel, et paljudel meist on algkooli või keskkooli juures tammesid olnud. Punane lisab, et ta on suur, aga mitte liiga pirakas. Suvel annab mõnusat varju ja sügisel on ilusat värvi. Raamatu alguses “pikib” kirjanik väga oskuslikult oma loosse põnevaid teadmisi ka loodusõpetusest – saame teada, et Punane on sordi poolest punane tamm ehk põhjatamm, ladinakeelse nimega Quercus rubra. Punased tamed on Põhja-Ameerikas üks levinumaid puuliike. Selle raamatu sündmuste kandis pidi oleme neid sadu, kes surub oma juuri mulla sisse nagu võrgukudujate kamp.

 

Punane kinnitab, et kõikide punaste tammede nimi on Punane. Samamoodi on iga suhkruvahtra nimi Suhkur. Kõigi kadakate nimi on Kadakas. Puude maailmas pidavat asjad niiviisi lihtsalt käima, sest neil pole üksteise eristamiseks nimesid vaja. Meie loo Punasel on tegelikult ka üsna mõnus huumorimeel olemas, no näiteks, kui ta ütleb, et lugeja võiks kujutleda klassi, kus kõigi laste nimi on Melvin, õpetajal oleks hommikuti üsna keeruline puudujaid kirja panna.

 

Edasi saame lugeda, et sõbrad kutsuvad meie peategelast Punaseks ja ka lugeja võib seda teha. Ümbruskonna inimesed on teda pikka aega kutsunud hoopis Soovipuuks. See olevat alguse saanud ajal, kui Punane oli tilluke, kuid ambitsioonikas taimehakatis. Punane kinnitab, et see on üsna pikk lugu, kuid iga aasta esimesel maikuu päeval tulevad inimesed tervest linnast kokku, et puu külge riputada paberitükke, lipikuid, riideribasid, lõngajuppe või isegi spordisokke. Igaüks neist asjadest kehastab kellegi unistust või lootust või igatsust. Selgub, et soovipuudel on pikk ja austusväärne sajandite taha ulatuv ajalugu. Iirimaal on neid palju, peamiselt viirpuud või vahel ka saared. Kuid soovipuid võib leida tervest maailmast. Soovipuu peab olema usaldusväärne, sest inimesed räägivad puudele igasuguseid asju. Nad teavad, et puud kuulevad. Punane kinnitab, et mida rohkem puu kuulab, seda rohkem ta õpib.

 

Seejärel saame tuttavaks Trummikesega. Varesega, kes on Punase kinnitusel tema parim sõbranna. Selgub, et Punane on optimist, Trummike pigem pessimist. Trummikesele meeldib neljast põhikooliõpilasest koosnev rokkbänd, mis harjutab garaažis. Muusikariistadeks akordion, basskitarr, tuba ja bongotrummid. Üsna põnev koosseis, kuid Trummikesele meeldib garaažikatusel istuda ja end muusika taktis õõtsutada.

Trummikesega oleme tuttavaks saanud, kuid tegelasi on raamatus veel mitmeid. On lapsi, täiskasvanuid, loomi, igal ühel on täita mingi roll Punase elus ja saatuses.

Kuid korraks veel tagasi Punase juurde, kes kinnitab, et mõned puud on meessoost, mõned naissoost, ja mõned, nagu ka tema, on mõlemasoolised. Punane tõdeb, et temagta võib suhelda nagu mehega või nagu naisega. Mõlemad sobivad. Ja veel – paljusid muid, nagu näiteks Punast, nimetatakse monoöötsilisteks. Niiviisi saab lihtsalt viisakalt öelda, et samal taimel kasvavad nii isas- kui emasõied. See on ka tõendiks, et puude elu on hoopis huvitavam kui lugeja teinekord arvab.

Ilusaid mõtteid on raamatu alguses veel ja veel. Näiteks see, et puudel ja varestel on üks ühine asi – ja tegelikult on see asi looduses kõigile ühine – on reegel, et puudel, varestel ja loodusel pole ette nähtud inimestega rääkida. Punane kinnitab, et see on nende endi kaitseks, vähemalt teoreetiliselt. Ka Punane pole kunagi sõnakestki lausunud, kuid etteruttavalt võib öelda, et selles raamatus Punane rikub seda reeglit, sest seda lihtsalt on vaja.

Puu jaoks on suhtlemine täpselt sama keeruline ja imeline kui inimeste jaoks. See on päikesevalguse ja suhkru, vee ja tuule ja mulla salapärane tants, mille abil puud ehitavad maailmaga ühenduse saamiseks nähtamatuid sildu. Kuidas puud seda täpselt teevad? Punane tõdeb, et see on puude saladus, milli inimesed peavad ise välja uurima, sest Loodus jumaldab vägevaid saladusi.

Punane jutustab veel, et ta ei ole lihtsalt mingisugune puu. Ta on kodu. Ta on terve kogukond. Asukad pesitsevad ta okstel, nad kaevavad endale urud ta juurte vahele, nad munevad ta lehtdele. Punasel on ka õõnsused, kus võivad elada nii tihased kui ka hiired. Punane on pakkunud või pakub peavarju pesukarudele, rebastele, skunksidele, opossumitele ja hiirtele, ühel aastal isegi okassigade perele. Punane kinnitab, et on isegi inimesele ulualust andnud. Hetkel on Punane koduks öökullipoegadele, opossumilapsukestele ja pisikestele pesukarudele, korrapäraselt käivad Punasel külas ka skunksi järeltulijad, kes elavad Punase lähedal maja eespoolse veranda all. Ja kui oleme raamatus jõudnud selle hetkeni, kui hakatakse otsustama Punase edasise saatuse üle, siis mängivad kõik need loomad ja linnud vägagi olulist rolli, et osadele inimestele märku anda ja “mõistus pähe panna”, et kõik inimeste otsused ei ole õiged. Asju saab teha hoopis teisiti, loodus peab säilima, ükski puujuur ei jää ette majade torustikule jne jne.

 

Seejärel jutustab Punane lugejale veel ühest tema kogukonna liikmest, kes kolis hiljuti koos vanematega ühte neist majadest, mis Punase varju jääb. Tema nimi on Samar. Tüdruk on umbes kümneaastane, valvsa pilgu ja häbeliku naeratusega. Punane kinnitab, et Samari pilk on nagu inimesel, kes on elus liiga palju näinud. Sellise inimese pilk, kes tahaks, et maailm ta ümber maha rahuneks. Samar meeldib Punasele ja Punane meeldib Samarile. Tüdruk käib kogu aeg puu juures istumas. Samar meeldib ka Trummikesele, ja Trummike meeldib Samarile. Trummike tõi tihti tüdrukule väikesi kingitusi – monopolimängu autonupp, kuldne juuksepael, kaljapudeli kork. Punane kinnitab, et Samaris oli midagi nõiduslikku, sest isegi loomad tahtsid olla tüdruku juures, lähedal.

Ühel ööl toob Samar Punase juurde väikese, roosa riidetüki, millele on kirjutatud, et ta sooviks, et tal oleks sõber. Kui raamatut edasi loeme, siis saame teada, et Samir on moslem, kelle vastu ka selles kogukonnas on kahtlusi ja eelarvamusi. Kui ühel päeval üks vibalik poiss kruvikeerajaga Punase koore sisse sõna “lahku” kirjutab, siis tekivad sellest üsna suured “probleemid”. “Probleemid”, mis viitavad Samiri perele ja omal moel ka Punasele, sest ka Punase tulevik satub ohtu!

 

Punane ei mõtle siiski oma saatuse peale. Tal on eesmärgiks see, et Samar peab saama endale sõbra. Samari naabruses elab samavana poiss, nimeks Stephen. Nad käivad samas koolis, samas klassis, kuid nad ei suhtle, sest Samiri päritolu ei ole see, mis Stepheni vanematele meeldiks. Punasel on siiski plaan – Samir ja Stephen peavad saama sõpradeks. Ja see sõpradeks saamise plaan nõuab Punaselt vägagi palju, abiks Trummike ja mitmed teised loomad, kusjuures kõik see on vägagi humoorikas. Ja ühel hetkel! Ühel hetkel peab Punane lastega ka rääkima! Ta jutustab neile lausa loo, mis viib lapsed ja loomulikult ka lugeja aastasse 1848, sest siis sai Punasest soovipuu. Saame teada ühest noorest iiri tüdrukust nimega Maeve, kes oli seilanud üle Atlandi ookeani. Ta oli orb, lihtne ja tugev, aga kui Maeve naeratas, oli see, nagu paistaks päike pilvepraost. Kuueteistkümneaastane Maeve võttis vastu iga tööotsa, et elus püsida. Varsti selgus, et tal on annet haigete eest hoolitseda. Inimesed hakkasid Maeve’i käest abi saama – nii loomad kui ka lapsed. Aastate möödudes saab Maeva ümbruskonnas omaks, kuid kummalisel kombel on tal üks soov, mida ta Punasele ütleb. See oli Punase esimene soov, ja ühtlasi kõikide soovide algus.

 

Kuna ma olen jäänud nüüd üsna pikalt siin jutustama, siis selle ilusa soovi ma jätan juba sinu enda avastada. See soov mängib olulist rolli selles raamatus, see on ilus soov, kuid ka see ka täitus? Igal juhul on Maeve’il selles loos täita oluline roll, sest tema järglane mitme põlvkonna tagant mängib Punase elus vägagi olulist rolli.

 

Kuidas lugu lõpeb? Kas soovid täituvad? Kas keegi leiab kellegi, keda armastada, kas lapsed saavad sõpradeks, kas Samir peab perega ära kolima, kas Punane jääb püsima sinna, kus ta on olnud üle 200 aasta? Ilusaks lõpuks on vaja seitset opossumit, nelja pesukaru, viite öökulli, kuut skuksi, üht varest, kahte last ja üht vana päevikut, mis avab “otsustaja” silmad.

 

Jah. “Soovipuu” on imeline raamat. Ilus ja kaasahaarav lugu, omamoodi muinasjutt, mis on argieluliselt lihtne, kurb, rõõmus. Lugu loodusest, lugu loomadest, lugu sõprusest, lugu armastusest, lugu meist endist, kes tahavad olla osa meid ümbritsevast imelisest loodusest.

 

Imelised illustratsioonid on Charles Santoso sulest.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)