Max Velthuijs

„Konn ja sõbrad“

(Varrak)

Raamatus „Konn ja sõbrad” on kuus südantsoojendavat lugu lastele ja vanematele. Üle maailma armastatud tegelaskuju Konna 30. aastapäeva puhul välja antud kogumik sisaldab leebe huumoriga kirja pandud lugusid elulistel teemadel.

Max Velthuijs (1923–2005) on mainekaid auhindu pälvinud Hollandi kunstnik ja lastekirjanik.

Juubelikogumikus on lood „Konn ja armastus”, „Konn ja linnulaul”, „Konn ja talv”, „Konn ja võõras”, „Konn ja hirm”, „Konn ja kangelane”.

Mul on väga hea meel, et nüüd on eesti keeles saadaval selline äge raamat nagu seda on „Konn ja sõbrad“. Max Velthuijs on tegelikult ju maailma lastekirjanduse legend (2004. aastal sai ta ka Hans Christian Anderseni medali, mis on vägagi tunnustatud auhind lastekirjanduse maailmas), kelle loodud Konn on paljudele lasteraamatute sõpradele üks suurimaid lemmikuid. On ju Konnast jutustavad lood imearmsad, rääkimata nunnudest piltidest (Velthuijsi stiil on üsnagi omanäoline ja huvitav), sest tegelikult on piltidel ka selles raamatus väga suur tähtsus ja osakaal (võiks vist öelda, et tekst saadab nendes lugudes pilte). Eesti keeles on varem ilmunud kolm Konna seiklustest ja toimetamistest jutustavat raamatut (sellised veidi õhemad) „Konn ja talv“, „Konn ja võõras“ ja „Konn on konn“. Neist kaks on nüüd ka selle kogumiku kaante vahel, kuid mulle tundub, et neli lugu ehk „Konn ja armastus“, „Konn ja linnulaul“, „Konn ja hirm“ ning „Konn ja kangelane“ ilmuvad eesti keeles esimest korda. Tegelikult peaks Konnast jutustavad raamatuid olema üle 20 raamatu, ja inglise keeles ilmus neist „Konn ja armastus“ esimest korda tõepoolest 1989. aastal ehk 30 aastat tagasi.

Nii nagu ikka löövad ka selle raamatu kaante vahel kaasa lisaks Konnale ka tema sõbrad ehk Notsu, Jänes ja Part. Raamatu autor kirjutab igati lahedalt ka väiksele lugejale tunntest, rõõmudest ja muredest, elulistest asjadest, nagu isegi surm.

Esimene loos „Konn ja armastus“ ongi juttu armastusest ja armumisest. Konn ei suuda mõista, kas ta on rõõmus või kurb. Juba nädal otsa oli ta ringi kõndinud justkui unes. Ta rääkis sellest Notsule, kes arvas, et äkki on Konn külma saanud. Ta soovitas Konnal koju teki alla minna. Konn rääkis oma segastest tunnetest ka Jänesele. Konn kinnitas, et kord on tal palav, kord on külm ja süda lööb imelikult. Jänesele oli asi selge – Konn on armunud! Konn oli nüüd õnnelik, sest nüüd ta teadis, mis temaga lahti oli. Esialgu oli ta rõõmus maalis kauneid pilte, kinkis lilli, hakkas tegema meeletuid hüppeid, kuni ühel hetkel kadus isegi söögiisu. Kuid, kellele ta need pildid ja lilled kinkis, kellesse ta armunud oli? Seda ma Sulle siinkohal ei ütle, selle uurid juba ise raamatust välja.

Teine lugu on „Konn ja linnulaul“ – selles loos peatub kirjanik sedavõrd õrnal teemal nagu seda on surm. Kuid ta teeb seda väga ilusasti ja annab mõista, et elu läheb siiski ka edasi, vaatamata sellele, kui keegi sureb. Väljas oli sügis, Notsu oli viljapuuaias ja korjas küpseid õunu. Tema juurde tuli Konn, kes kinnitas, et leidis ühe asja. Notsu läks Konnaga kaasa, et teada saada, mille Konn oli leidnud. Raiesmikul lamas maas musträstas. Tal oli midagi viga, ta ei liigutanud. Notsu arvas, et väike lind lihtsalt magab. Tuli ka Part, kes arvas, et lind võib olla hoopis haige. Lõpuks tuli Jänes, kes oli kindel, et linnuke on kahjuks surnud, sest eks ükskord ju kõik surevad. Sõbrad matsid linnukese maha, kuid elu läheb ju edasi ja meie sõbrad hakkasid nüüd hoopis... Mida meie sõbrad tegema hakkasid? Kui loed selle loo lõpuni, siis saad teada.

Kolmas lugu on „Konn ja talv“. Selle loo alguses Konn ärkas ja mõistis, et maailmaga oli midagi lahti. Midagi oli muutunud. Ta läks akna juurde, vaatas välja, kõik oli muutunud valgeks. Konn polnud sugugi mitte rõõmus, sest tal oli külm, isegi jõgi oli jääs! Kust ta nüüd vett saab, et ennast pesta? Seevastu Pardile, Notsule ja Jänesele talv meeldis, neile meeldis uisutada, joosta jne, ja mis neil viga, ühel olid soojad suled, teisel paks rasvakiht ja kolmandal soe kasukas, kuid meie Konn oli ju puhta paljas. Siiski üritas Konn hakkama saada, ta oli kodus, küttis ahju, kuni puud said otsa. Oh seda häda ja viletsust, Konn pidi minema metsa, et puuronte korjata ja asjad oleks võinud lõppeda talle üsna kehvasti, kui mitte poleks talle appi tulnud kolm tema sõpra, ja tegelikult, kaugel see kevadki on.

Neljanda loo pealkiri on „Konn ja võõras“. Metsa serva oli elama tulnud võõras. Notsu nägi teda esimesena ja kinnitas, et see on üks jube vastik Rott! Notsu ja Part on lausa hirmul, sest on ju rotid ühed varganäod, häbematud, laisad, tahavd sind vaeseomaks süüa. Näib, et Notsu ja Part on kinni eelarvamustes, millega me kõik oleme ju kokku puutunud. Selle loo Rott oli hoopis teistsugune – tal oli kogu aeg tegemist, ta korjas metsast puid, meisterdas laua ja pingi, pesi ennast iga päev ja oli üks tore Rott. Veidi hiljem saavad meie sõbrad teada sedagi, et Rott oskab lugeda, kirjutada, mõistis kolme võõrkeelt, ja tegelikult oli ta lausa omamoodi filosoof, kellel palju huvitavaid mõtteid ja talle jõe ääres meeldis. Siiski on Notsu ja Part jätkuvalt kindlad, et Rott ei sobi nende lähedale elama, ta peab lahkuma. Ainult Konn oli see, kes hakkas Rotiga suhtlema ja läbi käima. Ja kui Notsul oli tulekahju, kui Jänes oli uppumas, siis kes läks neile appi? Mis Sa arvad? Kui loed selle loo lõpuni, siis saad teada, mida head Rott tegi ja kas ta jäi jõe äärde elama.

Viies lugu on „Konn ja hirm“, milles konn tõepoolest tundis hirmu. Ta lamas voodis ja kuulis kõikjalt imelikke hääli. Kapp nagises ja põrandalaudade all krabises. Ta mõtles, et keegi on tema voodi all. Konn otsustas kodust põgeneda, jooksis läbi pimeda metsatuka Pardi majja. Ta rääkis Pardile, et tema voodi all elab koll! Part on igati julge, tema ei karda midagi ja ta kutsus Konna enda juurde. Kuid äkki kostus ka Pardi maja katuselt kraapimist! Nüüd jooksid Konn ja Part läbi pimeda metsa, kusjuures ka seal tundus neile, et metsas on kollid ja koletised. Nad jõudsid Notsu juurde. Nüüd on neil kolmekesti üsna mõnus ja julge olla. Järgmisel hommikul tuli Konna maja juurde Jänes, kes märkas, et uks on avatud ja Konna polegi kodus! Nüüd tundis hirmu ka Jänes, ja tema hirm läks veelgi suuremaks, kui ta ka Parti kodust eest ei leidnud. Millist hirmu, ja miks tundis Jänes? Kui selle loo läbi loed, siis saad teada, ja lisaks veel sedagi, et hirme võib olla igasuguseid ja erinevaid.

Raamatu viimane lugu on „Konn ja kangelane“. See on lugu sellest, kuidas hakkas meeletult palju vihma sadama, ja sadas mitu päeva järjest. Sadas sedavõrd, et ka jõgi hakkas üle kallaste ajama. Konna, Pardi ja Notsu maja on vett täis, mistõttu pidid nad minema elama Jänese majja, mis asus veidi kõrgemal. Esialgu oli neil neljakesti Jänese majas igati mõnus, süüa jätkus, kuid vihma sadas edasi. Ühel päeval selgus, et neil oli järgi jäänud viimane leivapäts ja järgmisel päeval polnud enam sedagi. Mis saab sedasi edasi? Kas nad peavad nälga surema? Konn oli see tegelane, kes läks abi otsima, sest konnad ju vett ei karda, kuigi ka Konn satub uppumisohtu, veevool on sedavõrd kiire ja vett on palju. Kas Konn pääseb, kas ta leiab abi? Võin öelda, et abi ta leidis, kuid see, kes appi tuleb oli üks selline tegelane, kellega me selles raamatus juba tuttavaks saime!

Sellised vahvad ja lahedad lood on raamatus „Konn ja sõbrad“. Palju selliseid teemasid, mis väiksele lugejale äkki isegi veidi keerulised esialgu tunduvad, mistõttu võiks ju Konna-seiklusi näiteks vanematega koos lugeda, sest usu mind, need on sedavõrd ägedad lood (rääkimata piltidest), et ka vanematel lugejatel saab see lugemine olema igati nauditav.


Prince

“Originals”

(Warner Music)

Prince Rogers Nelson elas aastail 1958-2016. Muusikaline karjäär kestis läbi nelja aastakümne ja paljude muusikasõprade arvates oli ja on Prince üks kõigi aegade parimaid artiste ja esinejaid. Kindel on see, et tema looming, laulud ja esitused jäävad muusikalukku pikaks ajaks, sest on ta ju nn Minneapolise saundi üks rajajaid, artist, kes juba 1970ndate aastate lõpus pani kokku funk-muusikat, süntesaatori poppi ja nn uue laine muusikat. Lisaks laulmisele oli ta suurepärane muusik (kitarrist, klahvpillimängija jne)), laulukirjutaja, produtsent, tantsija, näitleja ja filmirežissöör.

Esimese plaadilepingu (firmaga Warner Bros. Records) sai ta juba siis, kui oli alles 17-aastane. Esimene plaat “For You” ilmus 1978. Aasta hiljem ilmunud album “Prince” täitis USA’s juba plaatinaplaadi müüginormi. Sellele järgnesid suurepärased albumid “Dirty Mind” (1980), “Controversy” (1981), “1999” (1982).

Alates 1984. aastast esines ta nime all Prince and The Revolution (see oli tema saateansambli nimi), ilmus album “Purple Rain”, mis oli ühtlasi samanimelise filmi heliriba, mida on maailmas müüdud üle 25. miljoni eksemplari. “Purple Rain” oli ühtlasi üks enimräägituid albumeid 25 aasta jooksul.

1985 ilmus album “Around The World in a Day” ja aasta hiljem “Parade”. Seejärel the Revolution läks laiali. 1987 ilmus Prince’i sooloalbum (duubelplaat) “Sign o’the Times”, sellele järgnes veel kolm sooloplaati, kuni 1991 hakkas ta esinema koos ansambliga The New Power Generation.

1993 loobus Prince oma nimest, ja hakkas kasutama esinejanimena sümbolit, mida tunti ka kui armastuse sümbolit. Aastail 1994-1996 ilmus koguni viis albumit ja 1998 sõlmis ta plaadistuslepingu firmaga Arista Records.

Alates 2000. aastast hakkas ta esinema jällegi Prince’i nime all ja pärast seda ilmus veel 16 stuudioplaati! Sh ka plaatinaplaadi müüginormi täitnud “Musicology” (2004). 2015 detsembris ilmus tema viimane stuudioplaat “Hit n Run Phase Two” ja neli kuud hiljem sai muusikamaailm kurva uudise – Prince on surnud, põhjusena on välja toodud fentanüüli üledoos.

Kurb uudis, kuid vaatamata sellele elab Prince’i looming ja tema jälg muusikamaailmas edasi. On ju tema muusikas olnud kõike seda, mis on mõjutanud nii funk-muusikat, rokki ja poppi, R&B’d, new wave’i, souli, psühhedeelilist muusikat. Tema plaate on maailmas müüdud üle 100 miljoni, millega ta on kindlasti üks edukamaid artiste läbi aegade. Ta on võitnud 7 Grammyt, 7 briti muusikaauhind ja 6 USA muusikaauhinda, tal on ette näidata Oscari auhind (parim originaallugu filmis ehk “Purple Rain”) ja Kuldgloobus. Ta on valitud 2004. aastal Rock and Roll Hall of Fame’i ja 2016. aastal Rhythm and Blues Music Hall of Fame’i. Kui ajakiri “Rolling Stone” valis välja 100 kõigi aegade parimat artisti, saavutas Prince koha number 27. Mina oleks teda muidugi veelgi kõrgemale nihutanud, vähemalt TOP 10 hulka kindlasti.

Loomulikult on ilmunud Prince’i muusikat albumitel ka pärast tema surma, on ilmunud kogumikke, on ilmunud materjale, mida varem ei oldud avaldatud, on ilmunud vanadest plaatidest uus-versioone, kus on veidi heli digitaalselt remasterdatud. No näiteks 2018 ilmunud “Anthology: 1995-2010”, “Piano and Microphone 1983”, kuid ka kolm plaati nn legacy-sarjast ehk “Musicology”, “3121” ja “Planet Earth”.

Täpselt sama põnev ja huvitav plaat (tõeline leid) on ka sel aastal (2019) ilmunud “Originals”, millel 15 Prince’i kirjutatud laulu, mida ta pakkus välja teistele artistidele, ja paljud neist lugudest jõudsid ju ka teiste artistide plaatidele. Ja nüüd on neid võimalus kuulata algupäraselt Prince’i esituses. Plaati võiks pidada ka omamoodi demoalbumiks, sest tegelikult eks need ju Prince’i demosalvestused ongi. No näiteks lugu “Nothing Compares 2 U”, mille Prince kirjutas ansamblile The Family, kuid maailmakuulsaks laulis selle 1990. aastal hoopis iiri lauljatar Sinead O’Connor. Või näiteks “Manic Monday”, mille Prince kirjutas 1984. aastal USA naistriole Apollonia 6, kuid kuulsaks laulis selle 1986. aastal hoopis USA poproki band The Bangles. Eks neid kuulsaid lugusid on plaadil veel – “Sex Shooter” (kirjutatud triole Apollonia 6), “Jungle Love” (kirjutatud ansamblile The Time), “Holly Rock” ja “The Glamorous Life” (said tuntuks Sheila E. esituses), “Love… Thy Will Be Done” (USA lauljatari Martika üks kuulsamaid lugusid).

Warner Music kinnitab pressiteates”, et Prince’i esindus koostöös firmadega Warner Bros. Records ja Tidal, avaldas uue Prince’i albumi “Originals”, millel 14 seniavaldamata pala. Ja veel: “Prince’i mälestatakse alati kui võimast esinejat, edetabelite purustajat ja muusikaäri revolutsionääri. Kuid oma nelja kümnendi pikkuse karjääri vältel tegutses ta ka talentide vorpimisega ja tõusvatele artistidele laulude kirjutamisega.

Palad valisid Prince’i esinduse Troy Carter ja JAY-Z. 21. juunil avaldas Warner Bros. Records selle imepärase kogumi otse Prince’i varamust läbi kõigi allalaadimis- ja striimimis partnerite ning füüsiliselt CD’l. 19. juulil järgnevad 180-grammistel vinüülidel 2LP ja limiteeritud CD+2LP versioonid.”

Ja jätkan veel ametliku pressiteatega: “Kaheksakümnendate keskpaigaks domineeris Prince edetabeleid juba ka läbi teiste artistide. Lisaks oma senimaani üheksale täispikale ja edukamale stuudioalbumile kirjutas ta muusikat tegutsevatele artistidele The Time, Vanity 6, Sheila E., Apollonia 6, Jill Jones, the Family ja Mazarati. Vahel kasutati Prince’i algset demo masteri alusena nende albumitel, nii, et tehti vaid pisemaid instrumentaalseid muudatusi ja asendati vokaal. Teistel kordadel lasid artistid Prince’i demodel end juhtida kuni loo viimseima versioonini.”

Kuid ka see pole veel kõik: “Mitmed lood “Originalsil” said märkimisväärseteks hittideks artistidele, kellele nad mõeldud olid. Sheila E. “The Glamorous Life” tõusis tantsuedetabelites esikohale aastal 1984, samal ajal kui singli “Manic Monday” edu viskas The Bangles albumi “Different Light” teisele kohale pop edetabelites. The Time’i “Ice Cream Castle”, millel oli top 20 singel “Jungle Love”, veetis jahmatavad 57 nädalat Billboardi 200’s. Aastal 1991 nautis Martika rahvusvahelist edu looga “Love… Thy Will Be Done”, mis oli top 10 hitt Prantsusmaal, Austraalias, Suurbritannias ja Ameerikas.”

Igal juhul on Prince’i “Originals” tõeline maiuspala kõikidele Prince’i fännidele ja tema muusika austajatale, sest tasub ju kuulata mehe esitusi ka sellisel kujul ja nautida muusikat mida ta kirjutas teistele artistidele ja seda aastakümneid tagasi. Vaatamata sellele, et tegemist on ju “vanade lugudega” on see igati põnev kuulamine, mis tõestab taaskord veenvalt seda, et Prince oli ja on ka tulevikus tõeline muusikaline geenius.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/PrinceOrigin

Prince "Manic Monday"


Kristel Vilbaste, Ain Raal, Mikk Sarv

„Eesti ravimtaimed“

(Varrak)

Selles raamatus on kirjas 80 Eesti armastatuima ravimtaime lood. Saame nende kõigiga põhjalikult tuttavaks: kuidas taime ära tunda, mis nimetusi ta kannab ning kuidas rahvas teda kasutanud on. Paljud raviretseptid on õige vanad. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, säilitusaega ja -viisi.

Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures on silmas peetud ka toimet, mis avaldub, kui konkreetset taime kasutatakse koos ravimitega.

Teos on omamoodi jätkuks J. Tammeoru, O. Koogi ja G. Vilbaste viies trükis ilmunud ülimenukale raamatule „Eesti NSV ravimtaimed”, kuid sisaldab täiesti uudset infot. Köide on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.

“Eesti ravimtaimed” ilmus tegelikult juba eelmisel aastal (2018) ja see on üsna pikalt olnud ka minu lugemislaual, sest mõnda raamatut tuleb ikka süvendatult lugeda ja uurida, et ka kõik oluline meelde jääks. On ju ravimataimede maailm vägagi põnev ja oluline maailm, eriti neile, kes ravimtaimedest oma tervisele abi otsivad. Ma ei hakka keerutama, et olen minagi mitmel korral oma tervisele just ravimtaimedest abi otsinud ja tegelikult ka abi saanud. Ma ei oska öelda, kas see on selline uskumise asi, et ravimtaimed tõepoolest sind aitavad, kuid tegelikult on juba meie vaarisad ja vaaremad ravimtaimedest abi otsinud ja abi ka saanud. Vahva on ka selle raamatu puhul see, et siin on just ka vanarahva tarkusi, retsepte ja vihjeid sadadele haigustele, mille puhul ravimtaimed peaksid abiks olema. Paljud neist vanarahva tarkustest ei ole tänapäevase maailma poolt heakskiitu saanud, kuid sellest raamatust leiab ka neid taimi, mille abisse “usub” ka tänapäevane meditsiin.

Raamatu sissejuhatuses meenutatakse ammustel aegadel ilmunud raamatuid, mis eesti keeles ravimtaimedest pajatasid. Esimese tõsise eestikeelse ravimtaimedest pajatava väljaandena tuuakse välja Ad. Alf. Michaelise põhjalikku gooti kirjas avaldatud raamatut “Imejõud taimedes. Juhatus, kuidas neid leida ja tarvitada” (1911, 127 lk). 1916 ilmus Mihkel Aitsami õhuke (7 lk), aga asjalik raamatuke “Tähtsamad kodumaa arstirohu taimed”.

1921 andis Andres Rõuk välja raamatu (125 lk) “Kodumaal kasvavad arstirohutaimed ja arstimine nende abil”. Sellest raamatust ilmus veel kaks trükki – 1924 ja 1934. Aastail 1934-1937 ilmus koguni viis trükki Harald Pildi raamatust “Taimed tervise teenistuses”, kuid ka see oli üsna õhuke – 40-44 lk.

Tõsiseks lisanduseks kujunes “Kodumaa ravimtaimed” (1937 ja 1938 – 163 lk), mille autoriks oli meditsiinitudeng Jaan Lääts, kes selgelt teadis, millest ta kirjutab. Raamatuid ilmus veel, kuid alles 1962 ilmus Oskar Koogi ja Gustav Vilbaste raamat “Eesti NSV ravimtaimed” (199 lk), mille farmaatsiat puudutava osa koostas Oskar Kook ja Gustav Vilbaste kandis hoolt taimede botaanilise kirjelduse ja rahvapäraste nimede kirjapenku eest. Aastal 1972 ilmus “Eesti NSV ravimtaimede” teine trükk hoopis mahukama väljaandena (288 lk). Selle põhiautor oli farmakognost Johannes Tammeorg, kellel järgmiste trükkide väljaandmist tuli üksi vedada, kuna teised autorid polnud enam elevate kirjas. 1973. aastal ilmus raamatu kolmas trükk, 1975 neljas trükk ja 1984 viies trükk (seda trükki olen minagi lugenud ja see on minu raamatukapis praegugi olemas). Kuna Tammeorg suri 1986. aastal, siis viies väljaanne viimaseks jäigi.

Seejärel saame selle raamatu sissejuhatuses lugeda eelpool mainitud kolmest mehest – proviisor õppejõud Johannes Tammeorust, proviisor Oskar Koogist ja etnobotaanik Gustav Vilbastest. Selgub seegi, et käesolev raamat on nii sümboolseks kui ka sisuliseks jätkuks nende kolme mehe tööle, kuid on kaasaegsem, sisaldades ka ajakohastatud ravimtaimede valikut.

Lugejale tutvustatakse ka selle raamatu autoreid – proviisor, Tartu Ülikooli farmakognoosia professor ja farmaatsia instituudi juhataja Ain Raal, 2018 meie hulgast lahkunud rahvaluuleteadlane, regilaulik, bioloog, maaelu activist, helilooja,. Radio- ja telesaatejuht, näitleja ja koolitaja Mikk Sarv, folklorist, loodusajakirjanik ja –kirjanik Kristel Vilbaste, kes on ka Gustav Vilbaste lapselaps.

Ja veel, saame lugeda, et raamatusse on valitud 80 praegu Eesti rahva seas kasutatavat ravimtaime. Iga taime juures on antud liigikirjeldus, rahvapärased nimed ning kasutamisviisid Eestis. Eraldi on käsitletud taime ravimina kasutamist Gustav ja Ellen Vilbaste käsikirjaliste materjalide ning Eestis ilmunud ravimtaimeraamatute põhjal. Renate Sõrukandi ja Raivo Kalle poolt Eesti Kirjandusmuuseumi juures loodud Eesti rahvameditsiini andmebaasist Herba on välja otsitud ka huvitavamaid kasutusviise ja retsepte, mille läbiproovimisega võiks ettevaatlik olla. Eelkõige võiks kasutada Ain Raali soovitatud retsepti iga taime kirjelduse lõpul.

Lugeja saab teada sedagi, mis on raamatus sageli mainitav Euroopa farmakopöa, mis kehtestab nõuded ka ravimtaimdest saadud droogide kvaliteedile. Juttu on ka sellest, mis on “üldtuhk” ja “soolhappes lahustamatu tuhk”, kusjuures räägitakse selles raamatus ka ravimtaimede keemilisest koostisest, mida on põhjalikult uuritud. Raamatus on võimalikult iga taime juures juttu Euroopa Ravimiameti hinnangutest selle kasutamisvüimalustele.

Usun, et raamatu sissejuhatus on sedavõrd põhjalik ja arusaadav, et lugeja mõistab – teda ootab ees vägagi põnev lugemine ravimtaimedest.

Ma ei hakkas siinkohal pikemalt peatuma kõikide ravimtaimede tutvustustel, sel juhul läheks minu tutvustus ja kokkuvõte vägagi pikaks (on ju selle raamatu maht üle 400 lehekülje!), kuid sellest raamatust leiad eest sellised ravimtaimed – harilik raudrohi, harilik kalmus, kortsleht, küüslauk, lepp, harilik altee, harilik kikkaputk, harilik leesikas, must aroonia, koirohi, kask, kolmisruse, harilik saialill, kanarbik, harilik köömen, rukkilill, islandi käokõrv, teekummel, lõhnav kummel, harilik vereurmarohi, purpur-siilkübar, harilik orashein, ahtalehine põdrakanep, väikeseõieline pajulill, põldosi, harilik angervaks, metsmaasikas, harilik paakspuu, must pässik, värvmadar, soo-kassiurb, harilik käokuld, harilik astelpaju, harilik humal, liht-naistepuna, harilik iisop, aedvaak, harilik kadakas, sookail, südamerohi, karukold, harilik lina, mets-kassinaeris, sidrunmeliss, piparmünt, ubaleht, harilik porss, vürtsbasiilik, aedmajoraan, harilik pune, harilik jõhvikas, harilik kuusk, harilik mänd, teeleht, tedremaran, harilik soopihl, harilik nurmenukk, harilik tamm, roosilõhnaline kuldjuur, must sõstar, kibuvits, harilik vaarikas, aedsalvei, must leeder, harilik pihlakas, harilik varemerohi, harilik soolikarohi, harilik võilill, nõmm-liivatee, aed-liivatee, pärn, ristik, paiseleht, kõrvenõges, harilik mustikas, harilik pohl, harilik palderjan, üheksavägine ja harilik mailane.

Raamatu lõpus on välja toodud peamised kirjandusallikad ning eesti- ja ladinakeelsete taimenimede register.

"Eesti ravimtaimed" on suurepärane, huvitav ja väga sisukas lugemine. Kindlasti suur abimees neile, kes huvituvad ravimtaimedest ja neile, kes alles hakkavad ravimtaimede põnevat maailma avastama. Soovitan kõikidele.


„Eesti mõisad. Regio reisijuht“

Koostaja Valdo Praust, fotod Toomas Tuul

(Regio)

Eesti maastikku kaunistavad sajad pilkupüüdvad mõisasüdamed. Regio uus reisijuht tutvustab 674 mõisat, kus mingil kujul on olemas kas mõisa peahoone, suursuguseid kõrvalhooneid või park.

Rikkalikult fotodega illustreeritud reisijuht algab põhjaliku ülevaatega Eesti mõisate ajaloost ning seejärel on tähestikulises järjestuses tutvustus kõigi mõisate kohta. Infot antakse nii mõisa tekkeaja, sellega seotud olulisemate aadliperekondade kui ka hoonete kohta.

Reisijuht sisaldab detailseid kaarte, kus on näidatud kõikide raamatus tutvustatud mõisate asukohad, aga ka kihelkonnapiirid ja kirikud.

Tegelikult on vahetevahel mõnus kätte võrra ka mõni reisijuht, et selle abil ennast mõnda huvitavasse riiki kasvõi mõtetes viia, ja miks mitte piiluda reisjuhte, mis räägivad sõnas ja pildis ka Eestimaast. Eesti mõisadest jutustav ja neid tutvustav reisijuht on igati huvitav lugemine, mis tutvustab tõepoolest 674 mõisat, mida polegi ju üldse mitte vähe. Olen kindel, et lugeja leiab siit selliseid mõisu, mis on tuttavad, mis on korda tehtud, kus toimuvad igasugu vahvad üritused, kuid kindlasti on siin ka selliseid mõisu, millest varem polegi kuulnud, mistõttu on avastamisrõõm üsna suur. Reisijuhi lõpus on ka kaardid, et nende abil kõik need 674 mõisat üles leida.

Raamatu/reisijuhi alguses selgitab autor, et reisijuht sisaldab teavet 674 mõisa kohta – see on ligi pool siinsetest peamõisatest või kolmandik mõisasüdamete üldarvust (kui lugeda hulka ka karjamõisad). Valikusse on võetud need mõisad, kus mõisatega tutvuja jaoks on midagi olulist ja vaatamisväärset alles.

Umbes 150 mõisa osas – meie mõisapärandi paremik – on reisijuhis pikem tutvustus. Ja veel – mõisaid külastades tuleb juhenduda kohapealsetest siltidest ning arvestada omaniku soove ja Eesti Vabariigis kehtivaid sedadusi. Piiratud või tähistatud alale minek eeldab omaniku luba, seevastu piiramata ja tähistamata alale (sh eraomanduses olevale alale) minek loa olemasolu ei vaja.

Seejärel juba huvitav lugemine Eesti mõisate ajaloost, milles selgub, et mõisate hiigelaegadel oli Eestis koguni kaks tuhat erinevat mõisasüdant, mille ajalugu on kirev ja vähemalt kaheksa sajandit pikk.

Edasi saame lugeda arvatavatest muinasmõisadest keskaegeste valduskeskuste ja kindlusmõisateni. Pikka aega arvati, et esimesed mõisad tekkisid Eestisse Põhjala ristisõdade ajal, 13. sajandi alguses pärast muistset vabadusvõitlust. Samas on sõna “mõis” muinaseesti päritolu, mistõttu arvab enamik kaasaegseid ajaloolasi, et Eesti ühiskond oli piisavalt kihistunud juba varem ning mõisad muistsete Eesti ülikute ja vanemate maavalduste ning majapidamistena levinud tõenäoliselt juba siis.

13. sajandi ristiusustamise ajal hakati usinalt rajama mõisaid nii ordu, piiskopkonna kui ka Taani aladele ning need leidsid esmakordselt kajastamist ka kirjalikes ürikutes. Kui algul rajati mõisad eelkõige kui ordu, piiskoppide, linna (rae) ja kloostrite maavalduste majanduskeskused, siis üsna pea, alates 14. sajandist tekkisid nende kõrvale ka läänimõisatest välja kasvanud eramõisad. Eriti suur oli läänimõisate osakaal Harju- ja Virumaal ehk aladel, mis algselt Taani kuningale kuulusid ja alles 1345. aastal ordule läksid.

Keskaja lõpuks, mida tähistab 1558. aastal alanud Liivi sõda, oli Eesti aladel moodustunud umbes 500 erinevat mõisat. Tollal määras mõisa asukoha ära enamasti kas vesiveski või oluliste teede ristumispaik, mida kindlusmõis kaitsma pidi.

Aastatel 1558-1583 möllanud Liivi sõda ja sellele järgnenud Poola-Rootsi sõda hävitas kogu keskaegse mõisapärandi, jättes terveks vaid üksikud hooned ning ellu vaid kuni viiendiku siinsest rahvastikust.

Seejärel saame lugeda Liivi sõjast ja sellele järgnenud Rootsi ajast. Selgub, et Rootsi ajal loobuti kindluslike kivimõisate ehitamisest, kuna väikelinnused sõdades suurte vägede eest kaitset ei olnud pakkunud. Koos Madalmaadest veidi varem siia jõudnud kahhelahjude ehitamise oskusega juurdus Rootsi ajal nn vanabalti planeeringuga mõisahoonete ehitamine. Vanabalti planeeringuga mõisahooneid ehitati lihtsamaid ja esinduslikumaid, nii puidust kui ka kivist.

Juba 17. sajandil oli mitmesse mõisa kerkinud juba hoopis esinduslikumaid paleelaadseid mõisahooneid, ka mõisahoone esise ringtee ehk auringi rajamise tava juurdus siinsetes mõisates arvatavasti siis. Mõisate üldarv kasvas Rootsi ajal kahekordseks, koguni tuhande mõisani.

Edasi on juttu Põhjasõja-aegsest hävingust kuid ka mõisate hiigelajast. Kui Vene tsaar Peeter I 1704. aastal Eesti vahetusse lähedusse uue pealinna Peterburi rajas, lootis ta välismaalaste, sealhulgas siinsete baltisakslastest mõisnike kaasamisega selle Moskvaga võrreldes palju euroopalikumaks muuta. Just Peterburi rajamisega algas nii baltisakslaste kui ka siinsete mõisate kuldajastu, mis kestis kuni 1914. aastal puhkenud Esimese maailmasõjani.

Ma ei tahaks Sulle kõike sissejuhatavast põnevast loost ära rääkida, kuid lugeda saame veel mõisate ehitamisest esinduslikeks aastail 1760-1910, tüüpilisest mõisakompleksist ehk mõisasüdamest, mõisate arvust 1913. aastal (kokku oli Eesti aladel umbes 2000 erinevat mõisakompleksi!) ja mõisate liikidest (rüütli-, riigi-, linna-, rüütelkonna-, pool- ja kõrvalmõisad), mõisate allakäigust ja järsust lõpust 1919. Lisaks veel ka mõisapärandi hääbumisest alates 1920. aastatest, kuid ka mõisate taassünnist viimasel poolsajandil.

Ja edasi juba ülevaade/tutvustus Eesti mõisatest. Nagu eelpool mainitud toimub see tähestikulises järjekorras ja algab Aa (Haakhof) mõisaga, mis asub Ida-Virumaal, Lüganuse vallas. Antakse teada, milla Aa mõis asutati, milline on olnud selle ajalugu, kellele on see kuulunud, miks on see huvipakkuv, mida vaadata ja tähele panna (nt Aa mõisa mõisasüdamesse viib Tallinna-Narva maanteelt 900 m pikkune sihitee).

Seejärel juba Aakre, Aaspere, Aavere, Abja, Adavere, Adila, Ahja, Aimla, Alatskivi, Albu, Allikukivi, Alu, Ambla (siin on kirikumõis), Andja, Angerja, Anija, Annikvere, Arbavere, Arju, Arkna, Aru, Aruküla (siin on lausa kaks mõisat), Asu, Asuküla, Atla, Audla, Audru (siin on mõis ja kirikumõis) ja Avanduse mõis. Juba A-tähe all on palju põnevaid paiku ja mõisu.

Edasi juba E-tähe juurde – Edise, Ehmja, Eikla, Einmanni, Eistvere, Eivere, Elistvere, Elme, Emmaste (siin on mõis ja kirikumõis), Ervita, Esna, Essu mõis. H-tähega mõisatest on esindatud Haage, Habaja, Haeska, Hagudi, Haiba, Haimre, Halinga, Haljala (kirikumõis), Haljava, Halliku jpt. Nii käiakse läbi peaaegu kogu tähestik ja jõutakse lõpuks välja Õisu, Äksi (kirikumõis), Ängi, Ääsmäe, Öötla, Üksnurme ja Ülenurme mõisateni.

Raamatu lõpus on kaardid, et mõisad üles leida, ja ka nn legend, kuidas kaarti ja reisijuhti lugeda (siin on mitmeidki leppemärke), kusjuures lugeja saab teada sedagi, millises seisukorras mõis on, on seal park, muuseum, majutus, söögikoht, kool, kas on see avalik hoone.

Selline äge ja vajalik reisijuht kõikidele neile, kel huvi kasvõi sellel suvel Eesti mõisu avastama minna, usun, et see raamat/reisijuht on suureks abiks kindlasti.


The Head and the Heart

“Living Mirage”

(Warner Music)

Pean tunnistama, et viimase kuu aja jooksul olen oma autosõitudel kuulanud kahte plaati – üks neist eelmisel nädalal tutvustatud Alex Hepburni album “Things I’ve Seen” ja teine The Head and the Heart’i album “Living Mirage”. Mõlemad on mind igati positiivselt üllatunud, sest maailmas tehakse ikkagi ka täna väga head muusikat.

Alex Hepburni plaat oli selline mõnus ja nostalgiline souli-bluusi plaat, The Head and the Heart’i album on selline mõnus pehememat tüüpi rokkmuusika või isegi folk-rokk. Mõlemad albumid on mind pannud ennast tõepoolest kuulama ja kaasa mõtlema, ja olen leidnud ennast sageli ka mõtlemas, et kust algab see nn hea muusika, ja mis on see, mis teeb muusika heaks. Usun, kui ka sul on viitsimist neid kahte plaati kuulata, siis saad aru, mida ma silmas pean. Ja teine kummaline asi on see, et varem ma polnud ei Alex Hepburnist ega The Head and the Heart’ist mitte midagi kuulnud, kuid pärast nende albumite kuulamist hakkasin otsima ka mõlema artisti varasemaid albumeid ja lugusid.

Ansambel debüteeris 2011. aastal albumiga “The Head and the Heart”, mis oli välja antud suuresti oma kulu ja kirjadega. Vaatamata sellele oli album üsnagi edukas, ja sellel oli ka kitmeid väga häid lugusid – “Rivers and Roads”, “Down In The Valley” ja “Lost In My Mind”. Tänaseks päevaks on album USA’s täitnud ka kuldplaadi müüginormi, mis on ju sellise independent-plaadi jaoks igati hea saavutus.

Ka kaks järgmist albumit “Let’s Be Still” (2013) ja “Signs of Light” (2016) olid samuti edukad. Neist viimane tõusis Billboardi rokiplaatide müügitabelis esikohale. Sellel albumil oli ka lugu “All We Ever Knew”, mis oli USA alternatiivsete singlite müügitabeli esikohal. Aastate jooksul on esinetud mitmel kontsertturneel, löödud kaasa telesaadetes (nt. Cameron Crowe’ seriaalis “Roadies”), kuid nende lugusid on kasutatud isegi telereklaamides (nt. Corona õlu ja filmi “Silver Linings Playbook” (peaosades Jennifer Lawrence, Bradley Cooper ja Robert De Niro) tutvustaval treileril). Nende lood on kõlanud telesarjades “Chuck”, “How I Met Your Mother”, “New Girl” jpt.

The Head and the Heart on USA indie folk ansambel, mis hakkas tegutsema suvel 2009. Bändi panid kokku Josiah Johnson (laul, kitarr, löökriistad) ja Jonathan Russell (laul, kitarr, löökriistad). Veidi hiljem liitusid nendega ka Charity Rose Thielen (laul, kitarr, viiul, bandžo), Chris Zasche (basskitarr), Kenny Hensley (klahvpillid) ja Tyler Williams (trummid). Täna tegutseb ansambel plaadifirma Warner Bros. Records artistina.

Ansambel kohtus ja pandi kokku “avatud mikrofoni”-õhtutel Seattle'i Conor Byrne pubis, mis on USA üks vanimaid pubisid.

Josiah Johnson oli Seattle’isse kolinud Lõuna-Californiast, Jonathan Russell oli tulnud Seattle’isse Richmondist, Virginia osariigist. Nad kohtusid klahvpillimängija Kenny Hensley’ga, kes oli samuti Seattle’isse kolinud, et kirjutada ja õppida muusikat ning Charity Rose Thielen’iga, kes oli tulnud Seattle’isse tagasi Pariisist, kus oli käinud õppimas. Trummar Tyler Williams oli tulnud Seattle’isse samuti Richmondist, kus oli mänginud ansamblis Prabir and The Substitutes. Talle oli saadetud laulu “Down In The Valley” demolint ja mees oli koheselt ka kohale tulnud. Basskitarrist Chris Zasche töötas baarmanina eelpool mainitud pubis, kuid päevasel ajal õppis koolis ja mängis kohalikes ansamblites – The Maldives ja Grand Hallway. Johnson on ütelnud kunagi ka seda, kuidas saadi ansamblile nimi – “sinu pea ütleb sulle seda, et pead olema stabiilne ja leidma endale hea töö, kuid südames tead seda, et ansambel on see, mida tahad teha, kuigi see on natuke isegi hullumeelne.”

Bändiliikmed olid kokku saanud ja seetõttu otsustati oma kulu ja kirjadega välja anda album “The Head and the Heart”, mida müüdi esinemistel ja kohalikes plaadipoodides. Märkamatult müüdi seda albumit 10 000 eksemplari, ja alles siis “märkas” neid ka plaadifirma (Sub Pop). Uskumatu lugu, kas pole.

Nüüd masterdati album ümber, lisati üks uus lugu (“Rivers and Roads”) ja lindistati uuesti “Sounds Like Hallelujah”. Lisaks CD’le ilmus nüüd ka LP. Aastail 2010 ja 2011 andis ansambel kontserte nii USA’s kui ka Euroopas. 2011 kinnitas Seattle’is ilmuv ajakiri “City Arts Magazine”, et The Head and the Heart on parim Seattle’i uus ansambel. Samal aastal esineti juba ka USA popolaarses teleshow’s “Conan”.

Ansambli teine album “Let’s Be Still” ilmus oktoobris 2013. Plaadi esimene single oli “Shake” (seda lugu esitati ka 2013. aastal filmis “Lucky Them”) . Josiah Johnson kinnitas toona, et see oli esimene album, mida produtseeris terve band. Novembris tõusis album Billboard’i plaadimüügitabelis kohale number 10! 2014 andis ansambel palju kontserte- Charity Rose Thielen kirjutas lugusid paljudele teistele artistidele (nt. Mavis Staples) ja abiellus muusik Matt Gervais’iga.

2015. aasta keskpaigas hakkasid Johnson ja Russell kirjutama muusikat uue albumi jaoks, kuid märtsis 2016 andis band teada, et Johnsoniga on probleeme, mistõttu on ta veidi aega eemal ansmblitööst. Probleemideks olid probleemid meelemürkidega. Nii asendati Johnson Thieleni abikaasa Matt Gervais’iga. Septembris 2016 ilmus bändi kolmas album “Signs of Light”, millele eelnes ka singel “All We Ever Knew”. Russell on meenutanud, et see lugu tehti valmis suure innuga, kuna maailmakuulus režissöör Cameron Crowe tahtis neid oma telesarja “Roadies” pilootosasse.

2017. aastal andis ansambel jällegi mitmeid ja mitmeid kontserte, esineti ka mitmel suurel muusikafestivalil (nt. Coachella, Hinterland Music festival ja Lollapalooza).

“Living Mirage” on ansambli neljas stuudioplaat, mille esiksingliks on “Missed Connection”.

Midagi on nende muusikas sellist, mis meenutab mulle 1980ndaid ja 1990ndaid aastaid, ansambleid Crowded House, Azteg Camera, Deacon Blue ehk siis selliseid minu noorusaja suurepäraseid bände, kelle muusika on mulle alati hästi “istunud” ja sobinud.

Plaat algab üsnagi popiliku hingamisega looga “See You Through My Eyes”, millel väga harmoonia ja meloodialahendused, head mitmehäälset laulu j aka üsnagi põneva lahendusega vokaliis.

Teine lugu “Missed Connection” algab jällegi põneva vokaliisiga ja kübe rokilikum kui plaadi avalugu. Jällegi põneva harmooniaga lugu, mis tuletab meelde poprokki 80ndatest aastatest. Kolmas lugu “People Need A Melody” on rahulikum ja vaiksem, tegelikult kübe folgilik ja võiks öelda ehk isegi kantriliku hingamisega lugu, kuid taaskord kaunis meloodia ja huvitav harmoonia. Lihtne, kuid väga hea lugu.

Neljas lugu “Honeybee” algab üsnagi idamaise harmooniaga ja on jällegi selline rahulikum lugu. Plaadi üks ilusamaid ja põnevamaid lugusid on viies lugu – “Brenda”. Huvitava refrääni ja esitusega lugu. Mulle meeldib see kitarrisaund, mida selles loos kasutatakse.

Kuues lugu “Running Through Hell” on minu isiklik lemmik sellelt albumilt, kus ka suupilli kuuleb (suupill mulle hirmsasti meeldib ja seda kuuleb päris palju ka plaadi eelviimases loos “Living Mirage” ehk siis plaadi nimilugu). Klaverisaund ja meloodia tuletavad meelde Bruce Hornsby’d, Crowded House’i jt. 80ndate aastate tegijaid.

Plaadi seitsmes lugu “Up Against The Wall” on üsnagi sarnane Tom Petty lugudele, selline hea folkrokk, millel head minekut ja hea meloodia. Kusjuures sama võiks öelda ka plaadi üheksanda loo “I Found Out” kohta, selles kuulda ka ägedat viiulimängu. Väärikas ja mõjus lõpp albumile on viimane lugu “Glory of Music”. Ilus ja kauni esitusega folklugu.

The Head and the Heart alustas selle aasta (2019) juunis uue albumiga ka kontsertturneed Põhja-Ameerikas, mille käigus esinetakse koguni 38 linnas! Sealhulgas Austinis, Denveris, Chicagos, Atlantas, Torontos jm. Juulis on nende kontsertturneel külalisesinejaks samuti üks väga põneva helikeelega indie rokk ansambel - Hippo Campus.

Kuula ise ka:

https://wbr.lnk.to/LivingMirage

The Head and the Heart "Missed Connection"


Jorge Luis Borges

„Kujuteldavate olendite raamat“

(Tänapäev)

„Kujuteldavate olendite raamat” on üks eriline pärl Borgese loomingu pikas reas. Kirjutatud keskaegse bestiaariumi vormi järgides, viib see meid Läänemaise kultuuri juurte juurde, kirjeldades lugejale rohkeid inimmõistusest sündinud olendeid, kes on asustanud mütoloogiaid ja religioone, kirjandust ja filosoofiat, müstikute nägemusi ja poeetide unenägusid. Samal ajal kannab see raamat meid ka Borgese loomingu juurte juurde, tema mõjutajate ja inspiratsiooniallikate juurde, ja annab võimaluse näha ühekorraga neid kive, millest see maailmakuulus kirjanik on oma loomingut ehitanud.

Jorge Francisco Isidoro Luis Borges Acevedo (24. August 1899 Buenos Aires, Argentiina –14. juuni 1986 Genf, Šveits), kes kasutas kirjanikuna oma nimest veidi lühemat versiooni ehk Jorge Luis Borges. Võib vist öelda, et Borges oli/on Argentiina kuulsaim tänapäevane kirjanik, keda peetakse üheks maagilise realismi suurimaks autoriks, nagu näiteks ka teised Ladina-Ameerika kirjanikud - Gabriel Garcia Marquez, Miguel Angel Asturias, Isabel Allende. Inglise kirjanduses on maagilise realismi tipptegijad Salman Rushdie, Toni Morrison, saksakeelses kirjanduse Franz Kafka, Günter Grass.

Oma ametilt oli Borges raamatukoguhoidja, mida on näha ka tema raamatutes: nendes on palju viiteid tõelistele ja väljamõeldud allikatele ja autoriteetidele. Sageli mõtiskleb Borges oma teostes kirjandusteaduse või teoloogiliste küsimuste üle. Borgese lemmikvormiks oli novell, kusjuures selline novell, mis sarnases paljuski esseele või artiklile. Talle meeldis avaldada täpsemalt määratlematute lühikeste tekstide kogumikke (täpselt seda võib öelda ka selle raamatu kohta).

Borgese kirjutamisstiil tõstatas küsimusi, kuid ei andnud nendel vastuseid, teemasid käsitleti erinevatest vaatepunktidest ja kirjanik oli üsna sageli ka irooniline. Tema novellides on ka palju huumorit, nagu ta ise on ütelnud: “soov lõbustada ja meeldida meelele, kuid mitte midagi kinnitada”.

Borges sündis Argentiinas juristide ja psühholoogide peres, suguvõsa juured ulatusid Inglismaale, Itaaliasse. Inglise keelt õppis Borges juba lapsena, ta tundis ka suurt huvi ingliskeelse kirjanduse vastu. Juba 9-aastasena tõlkis ta hispaania keelde Oscar Wilde’i muinasjutulise jutustuse “Õnnelik prints”.

Kui Borges oli koolipoiss elas tema pere Šveitsis, veidi aega ka Hispaanias. Euroopast võttis ta kaasa ka saksa ekspressionistide ja hispaania ultraistide mõjutusi, kuid 1920ndatel aastatel kasutas oma luuleloomingus (1923 ilmus tema esimene luulekogu “Fervor de Buenos Aires”) palju ka seda, mis oli pärit Argentiinast, eriti Buenos Airesest. Teda huvitas ka populaarkultuur, nt. tango, kohalik släng. Huvitaval kombel pakkusid talle huvi ka allmaailma noakangelaste “kangelasteod”, ta kirjutas oma novellides ka tänavavägivallast ja noamõrvadest. Huvitaval kombel pooldas Borges ka Argentiina sõjaväelist huntat ja see peaks olema üks peamiseid põhjuseid miks ta ei saanud Nobeli preemiat. 1938. aastal elas Borges üle raske liiklusõnnetuse, peavigastused olid väga tõsised, tekkis ka sepsis. Pärast seda hakkaski ta kirjutama “teistmoodi”, ja otsustas valida lühilood ja novellid.

Kodumaal töötas Borges inglise kirjanduse professorina Buenos Airese ülikoolis, ja oli ka Rahvusliku Raamatukogu juhtaja. Oma elu viimased aastakümned oli Borges pime, mis avaldas mõju ka tema novellide maailma muutumisele.

Tema tuntuimad lood käsitlevad aega, ääretust, labürinte, tõelisust, identiteediküsimust. Peeglid tekitasid Borgeses lapsepõlve ulatuvaid hirme, mistõttu on peeglid ka tema teostes hirmutavad ja müstilised võluasjad, mille kohalolek loob salapäraseid tundeid. Eesti keeles on ilmunud „Hargnevate radade aed“ (1972, see ilmus algupäraselt 1941, mis on raamatu ja labürindi kombinatsioon, millega Borges leiutas hüperteksti), „Kunsttükid“ (1976), „Aleph“ (1987), „Fiktsioonid. Aleph“ (2000), „Valik esseid“ (2000) ja „Liivaraamat. Shakespeare’i mälu“ (2017).

„Kujuteldavate olendite maailm“ on igati omapärane ja põnev ning huvitav lugemine, mis koosnebki lühikestest lugudest, milles Borges tutvustab salapäraste ja müstiliste olendite maailma, võttes abiks varasemat kirjandust. Ta jutustab lugejatele olenditest, mida pole reaalselt eksisteerinud, need on elanud raamatutes (kirjanduses), mütoloogias, religioonides ja filosoofias jne, kuid kindlasti on selle raamatu lugeja nendest olenditest varem kuulnud, varem lugenud, varem nende peale mõtelnud. See ongi põnev, kuidas kujuteldavad olendid võivad seetõttu tunduda üsnagi reaalsed. Inimese lugemus ja mõttemaailm võivad mõjutada reaalset maailma vägagi salapärasel ja müstilisel moel. Leiad end äkki mõttelt, et kas tõesti seda „olendit“ polegi päriselt olemas, ja see on omamoodi kummastav, hämmastav, hirmuäratav ja veidi isegi naljakas.

Raamat algab proloogiga, milles Borges tõdeb, et täiesti teadlikuna sellest, millele sõnapaar „kujuteldavad olendid“ otseselt viitab, oleme koostanud käsiraamatu kummalistest olenditest, mida inimese fantaasia on sigitanud aja ja ruumi laial skaalal. „Oleme“ viitab tegelikult ju mitmele autorile ja nii see ongi. Raamatu lõpus on raamatu tõlkija (Ehte Puhang) väga huvitav ja sisukas saatesõna „Mitmekihiline Borges“, kus selgub, et Borges on selle raamatu kirjutanud koos oma sõbra ja kaastöölise Margarita Guerrero’ga, kellesse Borges oli ka veidi kiindunud. Omamoodi kummaline on ju seegi, et selles raamatus on ka teiste autorite (nt. Kafka) tekste, mis mõnel hetkel muutunud selles raamatus justkui Borgese omaks, sest mõnikord Borges viitab kellelegi või millelegi, mõnikord ei viita, mistõttu on selle raamatu tõlkija neid asju veidi „täpsustanud“. Kuigi, ka Borges ja Guerrero vabandavad lugeja ees, kui mõned on viited on „ununenud“.

Huvitav fakt on seegi, et paljude suurte keelte (prantsuse, inglise jne) Borgese tõlgetesse on jõuliselt sekkunud Borgesi pärandi haldajad, mistõttu on mõningad tõlked lausa keelustatud. Eesti keelse tõlke puhul on nõutud konkreetset tõlkijat, mistõttu peame oleme õnnelikud, et meil on võimalus seda raamatut lugeda.

Tagasi proloogi juurde, milles autorid kinnitavad, et seda laadi raamat on paratamatult mittetäielik: iga uus väljaanne on tuumaks tulevastele väljaannetele, mis võivad paljuneda kuni lõpmatuseni. Tegelikult on see ju igati õige väide, sest neid kujuteldavaid olendeid tuleb ju pidevalt juurde, mõeldes kasvõi tänapäevase fantaasikirjanduse, Kääbiku, Harry Potteri, lohede, draakonite, vampiiride jpt. peale.

Proloogis on ka üleskutse võimalikele lugejatele (siin on küll mainitud konkreetselt Colombia ja Paraguai), et nad saadaksid autoritele oma kohalike koletiste nimesid, usaldusväärseid kirjeldusi ja kõige silmapaistvamaid kombeid. Kurb on see, et Borges lahkus ju meie hulgast juba üsna ammu.

Ja veel, raamatu autorid tõdevad, et see raamat ei ole kirjutatud järjest läbi lugemiseks. Autorid soovivad, et uudishimulikud pöörduksid tema juurde sageli tagasi nagu need, kes mängivad kaleidoskoobis paistvate muutlike vormidega. Mina lugesin raamatu küll kohe läbi, ilma tagasitulekuteta, kuid see oli ka väga-väga huvitav ja nauditav lugemine.

Raamatu esimene kujuteldav olend on A Bao A Qu. Tõlkija järelsõnast selgub, et see olend on sündinud hoopis Borgese enda peas. Borges viitab küll söör Richard Francis Burtonile, kes tõlkis inglise keelde „Tuhat ja üks ööd“, kuid ühtegi viidet sellele olendile Burtoni tõlke märkustest ei leia. Borges „mängib“ oma lugejaga juba esimeses loos ja Ehte Puhang kinnitab, et see lugu A Bao A Qu’st paigutatuna selle kogumiku algusesse annab võtme terve raamatu lugemiseks.

Ma ei hakka neid kujuteldavaid olendeid oma loos „lahti kirjutama“, sest pole ju vaja edasi anda Borgese teksti, kuid teen siiski veel ka väikese kokkuvõtte, kes lugejat selles raamatus „ees ootavad“.

Abtu ja Anet (Egiptuse mütoloogia), ahelates siga (Argentiina folkloor), Annami tiigrid (Hiina), Bahamut (Araabia), Baldanders (Hans Sachs Nürnbergist ja Grimmelshauseni romaan „Simplicitus Simplissimus“), basilisk, behemot, borametz (Tatari taimne tall), Buraq (viited koraanile), Cheshire’i kass („Alice Imedemaal“), draakon, hiina draakon, läänemaailnma draakon ehk lohe, džinnid, elevant, kes ennustas ette Buddha sündi. Ja veel – elfid (germaani soost olend), Eloid ja morlokid (H.G.Wells „Ajamasin“), fööniks, gnoomid, golem, greif (tiivuline koletis, kellest räägib Herodotos), haldjad, kõuejumal Haokah (siuu indiaanlased), harpüiad, hobugreif, kaheksakordne madu (Jaapan), kentaur (fantastilise zoloogia kõige harmoonilisem olend), Kerberos, kimäär, kraaken (Skandinaavia mütoloogia), Kronos ehk Herakles, kuujänes, Kuyata (islami legend), Lerna hüdra, kuid näiteks ka loomad, keda nägid unes nii C.S. Lewis, Kafka ja Poe. Lisaks veel majahaldjad, mardus, Minotauros, nümfid, peegliloomad, rok-lind, saatürid, sfinks, Skylla, sireenid, sülfid, trollid jt.

Igal juhul on Borgese „Kujuteldavate olendite raamat“ üks väga omanäoline lugemine, tegelikult võiks öelda, et lugemisnauding, ja maailmakirjanduse klassikuid peab kindlasti vahetevahel lugema.


Hugh Lofting

„Doktor Dolittle“

(Tänapäev)

Ükskord ennemuiste, paljupalju aastaid tagasi elas arst, kelle nimi oli John Dolittle. Doktor elas väikeses Puddleby-on-the-Marshi nimelises linnakeses ja armastas nii väga loomi, et tema maja oli neid täis. Tema kõige suuremad lemmikud olid Pat-Pat, koer Naks, põrsas Rui-Rui, papagoi Polüneesia ja öökull Huu-Huu. Kuna nii palju loomi hirmutasid inimestest patsiendid eemale, otsustas hea doktor hakata hoopis loomaarstiks. Papagoi Polüneesia abiga õppiski ta kärmelt selgeks loomade keele. Ja kui siis jõudis külakesse kuuldus kohutavast haigusest Aafrika ahvide seas, otsustas hea doktor koos oma loomadest sõpradega neile appi sõita. Sellest kujunes pöörane seiklus, mida nad keegi kunagi ei unustanud …

Olen kindel, et Hugh Loftingi kirjutatud “Doktor Dolittle” on üks kuulsamaid ja legendaarsemaid lasteraamatuid, mis kindlasti kuulub maailma lastekirjanduse kullafondi. On ju neid raamatuid, milles toimetab loomade keelt oskav, sõbralik ja vahva doktor Dolittle, üsna mitmeid.

Mina oma lapsepõlvest/noorusajast mäletan 1982. aastal ilmunud raamatuid “Doktor Dolittle. Doktor Dolittle’i tsirkus” ja “Doktor Dolittle’i postkontor. Doktor Dolittle’i reisid”. Mälestused neist raamatutest on ainult vahvad ja lahedad, sest olid ju need lood igati lapsesõbralikud, neis olid vahvad peategelased (pean silma doktorit ja tema kõnelevaid loomi), need tutvustasid lastele loomi ja loodust, viisid väikese lugeja igasugu põnevatesse paikadesse ja väike lugeja sai osa vahvatest seiklustest. Eesti keeles on ilmunud Doliitle’i-raamatuid juba 1930-40-ndatel aastatel, kuid ka sellel sajandil. Ja tegelikult võiks Dolittle’i-lood kuuluda kõikide laste lugemislauale. Ma ei teagi täpselt, kas neid raamatuid koolides soovitatakse lugeda, kuid tegelikult ju võiks.

Raamatu alguses saame lugeda, et ükskord ammu-ammu, palju aastaid tagasi, mil me vaarisad olid veel lapsed, elas arst, kelle nimi oli Dolittle, John Dolittle, dr.med. – „dr.med“ tähendab, et ta oli meditsiinidoktor ja päris arst, kes teadis kõigest väga palju. Dr. Dolittle elas Inglismaal ühes väikeses linnas mil nimeks Puddleby-on-the-Marsh. Kõik sealsed elanikud tundsid teda nägupidi. Maja, milles doktor linna ääres elas, oli üpriski väike, kuid seda ümbritsev aed oli väga suur. Doktori majapidajaks oli ta õde, Sarah Dolittle, kuid aia eest hoolitses doktor ise.

Saame lugeda, et doktorile meeldisid väga loomad ja tal oli hulganisti lemmikloomi. Aias asuvas tiigis elasid kuldkalad, sahvris küülikud, klaveris valged hiired, pesukapis orav ja keldris siil. Tal oli ka lehm koos vasikaga, üks vana (25-aastane) hobune, kanad, tuvid ja kaks lambatalle. Doktori suurimateks lemmikuteks olid aga part Pat-Pat, koer Naks, põrsas Rui-Rui, papagoi Polüneesia ja öökull Huu-Huu. Viimati mainitud loomad löövad selles raamatus doktori seiklustes ka kaasa.

Loomade rohkus doktori majas tekitab pisukesi probleeme – tavainimesed ei taha enam doktori juurde vastuvõtule tulla. Vaid kassilihamees käib korra aastas vastuvõtul – jõulude paiku ja ostab kuue penni eest ravimipudelikese. Kuus penni aastas pole just palju (pehmelt öeldes) ja ka rahakarpi korjatud raha hakkab otsa saama. Doktor hangib lemmikloomi juurde ja raha jääb järjest vähemaks. Doktor peab maha müüma oma klaveri ja pruuni pühapäevaülikonna, ta on puruvaene ja isegi ta sokid on auklikud.

Ühel päeval vestleb doktor oma köögis kassilihamehega, kes arvab, et Dolittle võiks inimeste arsti ameti maha panna ja hakata loomade arstiks. Teab ju Dolittle loomade kohta palju rohkem kui kõik teised loomatohtrid. Ta kiidab ka doktori kirjutatud raamatut kassidest. Kassilihamehe arvates ongi doktor nagu kass, doktor teab isegi seda kuidas kassid mõtlevad. Veidi hiljem tõdeb ka papagoi Polüneesia, et doktor võiks hakata loomade arstiks. Papagoi lisab, et loomad oskavad rääkida. Papagoid oskavad rääkida kahes keeles – inimeste ja lindude keeles. Niimoodi saigi Dolittle teada, et loomadel on oma keel ja et nad saavad üksteisega rääkida. Polüneesia õpetab, et loomad ei räägigi alati oma suuga, nad räägivad oma kõrvade, jalgade, sabaga – kõigega.

Mõne aja möödudes õppis doktor papagoi abiga loomade keelt nii hästi tundma, et suutis nendega ise rääkida ja mõista kõike, mida nad talle ütlesid. Nüüd hakkasid inimesed oma loomadega doktori vastuvõtul käima. Doktor aitab isegi künnihobust, kes vajas prille. Prillid saavad endale paljud teisedki koduloomad Puddleby ümbruses. Mõne aasta pärast teadsid kõik ümbruskonnas ja kaugemalgi elavad loomad, kes on meditsiinidoktor John Dolittle. Rändlinnud rääkisid imelisest doktorist ka kaugetel maadel elavatele loomadele. Niimoodi sai doktor kuulsaks kõigi maailma loomade seas – palju kuulsamaks, kui ta oli olnud Lääne-Inglismaa elanike hulgas. Doktor oli õnnelik ja oma eluga väga rahul.

Doktori loomade hulka lisandub leierkastimehe käest päästetud ahv, kes saab nimeks Tšii-Tšii. Elukoha doktori juures aias saab isegi tsirkusekrokodill. Pärast krokodilli tulekut lahkub doktori juurest tema õde.

Kuid, on ka probleeme. Ikka selle rahaga. Doktor on kindel, et raha on tõeline nuhtlus, parem kui seda poleks kunagi leiutatud. Loomad püüavad doktorit aidata, nad võtavad enda peale isegi majapidamistööd. Loomad panid aiavärava kõrvale püsti köögivilja ja lillede müügileti ja müüsid möödujatele rediseid ja roose. Nad ei teeninud sellegipoolest piisavalt raha, et kõik saabunud arved ära maksta ja sel aastal saabus ka talv varakult ja oli väga külm. Dolittle ja loomad soojendavad end kamina ääres. Doktor loeb loomadele raamatuid.

Ühel külmal talveõhtul, kui doktor loomadega kamina ees istub ja neile raamatut loeb, jookseb tuppa Tšii-Tšii. Ta on saanud ärevaks tegeva sõnumi oma nõbult Aafrikas. Seal on ahvide hulgas puhkenud kohutav haigus. Nad kõik nakatuvad sellesse ja surevad sadade kaupa. Ahvid on doktorist kuulnud ja paluvad teda sinna appi, et haigusel lõpp teha. Kuidas Aafrikasse saada? Laevapileti ostmiseks doktoril raha ju ei ole. Doktor tunneb ühte meremeest, kelle last ta kunagi aitas, kui sellel leetrid olid. Äkki meremees laenaks oma laeva.

Meremees ongi nõus laeva laenutama. Nüüd on doktoril tõepoolest võimalus Aafrikasse süita. Krokodill, ahv ja papagoi on eriti rõõmsad, sest nemad saavad nüüd naasta Aafrikasse, oma päris koju. Doktor on nõus nad kaasa võtma, lisaks veel koera Naksi, pardi Pat-Pati, sea Rui-Rui ja öökulli Huu-Huu. Kaasa tuleks võtta muudki merereisiks vajalikku, näiteks süüa. Meremehel õnnestub doktori jaoks vürtspoodniku käest kõik vajalikud asjad laenata. Meremees ise kaasa ei lähe, kuid õnneks on pääsuke nõus kaasa lendama ja doktorile teejuhiks olema.

Merereis ookeanilainetel kestab kuus nädalat. Aafrikasse jõutakse, kuid veidi enda randumist sõidab laev karile ja vajub põhja. Meie reisiseltskond pääseb, kuid nüüd seiklused alles algavad.

Ma olen üsna kauaks jutustama jäänud, kuid veidi veel – Aafrikas kohtuvad meie peategelased Jolliginki kuningaga, kes käsib neil tema maadelt lahkuda, kuna ta on kunagi kohtunud väga halva valge mehega. Valge mees oli kuningaga esialgu olnud igati sõbralik, kuid oli seejärel hakanud kulda välja kaevama ja tapnud kõik elevandid, et kätte saada nende vandlist võhad. Seejärel oli valge mees põgenenud laevaga. Loomulikult saame aru ka kuninga pahameelest, kuid doktor on tulnud ju ainult ahve aitama. Vaatamata sellele laseb kuningas doktori ja teemad loomad vangistada. Tänu Polüneesia nutikusele ja kavalusele pääsevad nad vangistusest, kuid doktoril ja tema loomadel tuleb põgeneda läbi džungli, kannul kuninga sõdurid. Nüüd tulevad doktorile appi ahvid, kes moodustavad imelise ahvide silla.

Doktor suudabki ahve aidata ja nad terveks ravida. Doktor kutsub appi ahve põetama ka kõik teised loomad, isegi lõvid. Lõvikuningas esialgu küll keeldub, kuid kuningaid on ju alati juhtinud nende naised, mistõttu suudab Lõvikuninga naine oma „mehele“ mõistuse pähe panna. Ahvid tahaksid doktorile midagi tänutäheks kinkida, aga mida? Raha? Loomulikult ei tea ahvid rahast mitte midagi. Seetõttu kingitakse tänutäheks loom, mida ükski valge inimene polnud kunagi näinud – lükka-tõmba. Kummaline ja haruldane loom, kellel polnud saba – selle asemel oli tal kaks teravate sarvedega pead, üks kummaski otsas.

Et saada Aafrikast naasmiseks laev, peab doktor tüssama prints Bumpot, kes tahaks saada valgeks printsiks. Doktorile on abiks arstiteadus ja võlukunst.

Merereisil koju kohtutakse Berberi mereröövlite ja nende pealiku Bel Ali ehk Berberi Draakoniga. Ka mereröövlitest saavad doktor ja tema loomad jagu, seekord on abiks haid. Kuidas doktor ja tema loomad koju jõuavad, kelle laevaga, kelle nad laevalt leiavad, selle pead juba ise välja uurima. Igal juhul ootab lugejat ees veel üks seiklus, et leida üles üks oluline inimene. Ja ega ka Inglismaal doktor kohe veel koju jõua. Millal ja kuidas doktor koju saab, see selgub juba raamatu lõpus.

Igal juhul on „Doktor Dolittle“ üks hiiglama äge ja kaasahaarav lugemine, mis sobib suurepäraselt ka tänastele lastele, juhul, kui ikka raamatuid meeldib lugeda. Minu arust on „Doktor Dolittle“ selline raamat, mida on mõnus lugeda suvel (seda mäletan oma lapsepõlvest), sest seiklused on igati vahvad ja ka põnevad, peategelane ja tema loomad samuti igati mõnusad.


Alex Hepburn

„Things I’ve Seen“

(Warner Music)

Paljud muusikakriitikud ja muusikasõbrad on tõdenud, et Alex Hepburnil on hääl, et Alex Hepburn ongi hääl. Kaunis ja nutikas segu Amy Winehouse’ist ja Janis Joplinist. Mul ei jää muud üle, kui siinkohal kaasa noogutada, sest Alex Hepburnil on võrratu ja väga omanäoline hääl, mis jääb meelde ja eristub paljudest teistest tänapäeva lauljataridest.

Lauljatar ise on ütelnud, et tema „murdunud“ ja kähe hääl on tulemus suitsetamisest, kuid arst on kinnitanud, et tal ei ole probleeme kurguga, tema hääl ongi lihtsalt selline „murdunud“.

Alex Hepburn (s. 25. detsember 1987) on briti lauljatar ja laulukirjutaja, kes avaldas oma debüüt-EP „Alex Hepburn“ juunis 2012 ja debüütalbumi „Together Alone“ aprillis 2013. Albumilt ilmus ka kaks singlit „Under“ ja „Miss Misery“.

Alex Hepburn on sündinud ja kasvanud Londonis (tema vanemad on šotlased, mistõttu võib öelda, et Alex on šotlanna), kuid ta on elanud ka veidi aega Prantsusmaal (aastail 1995-1999, kusjuures ta räägib perfektselt ka prantsuse keelt).

Ta alustas oma lauljakarjääri Londoni urban-muusika areenil, lauldes üsnagi soulilikke „lõike“ mitmetele räpparitele ja nn beat makers’itele. Juba siis märgati Alex Hepburni vägagi omanäolist ja veidi kähedat häält (sarnaseid jooni on suurepärase, kuid varalahkunud Amy Winehouse’iga), mistõttu öeldi, et Alex Hepburni hääl on vägagi unikaalne ja ajatu, ja seda see tõepoolest ka on.

Alex Hepburn on ütelnud, et esialgu ta endasse väga ei uskunudki. „Ma ei tahtnud lauljaks saada.“ Tema esimeseks armastuseks ei olnud mitte muusika vaid haid. „Ma jumaldasin haisid ja tahtsin saada merebioloogiks ja olen sisse võetud sellest mõttest ka praegu.“ Merebioloogide kaotus on võit muusikale.

2013. aastal ilmunud debüütalbumit aitasid kirjutada ja produtseerida Jimmy Hogarth (varem teinud koostööd Paolo Nutini, KT Tunstall’iga), Gary Clark ja ka Ian Barter, miksimise eest vastutas Cenzo Townsend (varem teinud koostööd Florence and The Machine’i ja Snow Patrol’iga), albumi „masterdas“ Tom Coyne (varem teinud koostööd Adele ja Amy Winehouse’iga). Debüütalbumil sai kuulda kauneid souliballaade, laulu „Reckless“ autoriks oli Paul Barry, kelle sulest on tulnud ka Cher’i megahitt „Believe“ ja Enrique Iglesias’e „Hero“.

Albumit märgati mitmel pool Euroopas, näiteks Šveitsi plaadimüügitabelis tõusis see kohale number 2. TOP 10 hulka jõudis album ka Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Venemaal, Poolas, Kreekas ja Türgis.

Pärast 2013. aastat on lauljatari elus olnud igasugu keerulisi ja halvemaid aegu, kuid nüüd on lauljatar tagasi võrratu albumiga „Things I’ve Seen“, mida „ennetas“ ka igati edukas singel „Take Home to Mama“, mida aitasid tal kirjutada ja produtseerida mitmed muusikamaailma „suured nimed“ – Mike Caren, Aton Ben-Horin, Kirby Lauryen, Axident (tema on varem koostööd teinud Justin Bieberi, Jason Derulo, Icona Pop’iga ja on ka üks Pitbull ft. John Ryan’i hittloo „Fireball“ taga).

Uue albumi kirjutamisel ja produtseerimisel on olnud abiks Pete Boxsta ja Craigie Dodds, kes varem koostööd teinud ka James Arthuri, Jessie J., Amy Winehouse’i, Gorillaz’e, Kano jpt.

2018. aastal oli Alex Hepburn soojendusesineja Bruno Mars’i Euroopa-turneel „Doo-Woops & Hooligans“, sh. ka Hyde Park’is Londonis. Ta on löönud kaasa kontsertturneedel koos Lianne La Havas’e, Alex Clare’i, Texas’e, Amy Macdonald’i ja James Morrison’iga.

Tema uus album “Things I’ve Seen” ilmus selle aasta (2019) aprillis, ja laulus “Burn Me Alive” lööb kaasa ka brittide hetke üks kuumimaid meesartiste James Arthur. Selle löö üheks autoriks on Alex Hepburn, ja kirjutada aitas seda ka James Arthur. Lugu ise räägib üsnagi kurval teemal – lauljatari õde sooritas enesetapu. Plaadil on abiks palju teisigi tuntud nimesid – Amir ansamblist Rudimental, James Newman, King Henry, Russ ja Chris Ballard, Nik Kershaw, laulus “I Believe” on kasutatud ka legendaarse Aretha Franklini sämplingut, kusjuures Alex Hepburn’il õnnestus Aretha Frankliniga kohtuda veidi enne legendaarse diiva surma.

Uuel albumil kuuleme nii suurepärast bluusi, souli kui ka veidi popilikumaid esitusi, kuid kõik lood on igati kuulatavad ja kaasahaaravad. On öeldud, et teine album on artistil alati vägagi ohtlik ettevõtmine, kuid Alex Hepburnil on see õnnestunud suurepäraselt, sest siin on 15 laulu, mis on 15 tõelist muusikalist pärli.

Juba plaadi avalooga “The Things I’ve Seen” tunneb kuulaja ihul kananahka. Sügav ja samas ka jõuline (pisut isegi mehelik, esitus tuletab meelde Amy Winehouse’i)) hääl, jõuline ja unikaalne groove. Laulus “When I’m Old” võib kuulda midagi, mis jääb vana ja uue, kaasaegse saundi vahepeale. Siin on nii elektroonikat kui ka vanakooli rhythm’n’blues’i. Mõnusalt mängib kitarri selles loos Barry Gorey.

“Take Home To Mama” teeb kuulaja õnnelikuks, suurepärane rütm, suurepärane esitus ja hääl, põnevad rütmilahendused, suurepärased puhkpillid ja palju põnevaid “mänge” ja effekte lauluga. Lugu, mis kinnitab, et elu on siiski elamist väärt. Samasuguseid motiive võib leida ka kaunist “Chasing Paradise”. Lauljatar võtab kuulaja oma haardesse ega lasegi lahti. “High Roller” on veidi nostalgiline, kaasautoriks Gary Clark, suurepärased taustakoorid, suurepärane kitarr, vahepeal kuuleb pisut isegi vilistamist, ja selles loos on lauljatari hääl eriti kähe ja justkui oleks mõni reggae-artist laulmas. Väga lahe.

Samasugust nostalgiat, veidi 50ndate aastate hõngu on tunda laulus “If You Stay”, milles kasutatud ka sämplingut ühest vanast loost – “After Laughter Comes Tears”, mida esitas aastakümneid tagasi Wendy Rene.

Põnevaid klahvpillimeloodiaid kuuleme laulus “Burn Me Alive” (selles laulab ka James Arthur, ja nende hääled sobivad suurepäraselt kokku). Janis Joplini hinge ja sarnasust isegi häälega kuuleme laulus “Cease Fire”. Ilusa meloodiaga ja hingestatud esitus.

Kaunist kitarrimängu kuuleme laulus “Could Have Been Happy”, jällegi sellist 50ndate aastate hõngu, mis seotud tänapäevase muusikalise produktsiooniga. Selle laulu üheks autoriks vanameister ja muusikamaailma legend Russ Ballard. Kindlasti selle plaadi üks kaunemaid lugusid.

Laul “Solid Gold” on raskema ja “paksema” rütmiga, kuid ka siin kuuleme suurepärast lauljatari esitust ja häält. Plaadiümbriselt võib välja lugeda, et loo üheks autoriks on Nik Kershaw, kitarri ja basskitarri mängib Eg White, kes varem teinud koostööd koos Adele, Dua Lipa, Sam Smithi, Will Youngi, James Morrisoni, Joss Stone’I, Linkin Parki jpt. Üks igati äge lugu, muusika, mida võiks kuulama jäädagi.

“I Believe” on lugu, milles on 50ndate aastate “magusust” ja on omamoodi hümn naisvokaalansamblitele. Loo autorite loetelust vaatab vastu ka Curtis Mayfield - on kasutatud sämplingut selle mehe vanast loost “People Get Ready”, mida sai kuulda ka Aretha Franklini 1968. aasta albumil “Lady Soul”. Lugu, mida Alex Hepburn esitab võimsalt, kuid samas paitab lugu kuulaja kõrva.

“Dear Mama” poeb kuulaja naha alla, soe lugu nagu Vahemere randade liiv. Lugu, mida on võrreldud teise suurepärase briti artisti esituste ja lugudega ehk Sam Smith’i omadega. Lugu, mida võiks nimetada ka hümniks emale, ilus lugu.

“Any Moment Now” – lugu, milles on lauljatar ja klaver. Ja kuulake seda esitust, seda häält! Kindlasti selle plaadi üks kaunemaid laule ja esitusi.

Plaadi viimane lugu “Touch Yourself” on selline, mis tuletab meelde James Brown’i lugusid, Alex Hepburn ei jää Brownile alla, isegi “karjatused” on olemas…

Selline artist ja selline album. Tõeline muusikaline maiuspala neile, kes naudivad souli ja bluusi, julgeks öelda, et väga kvaliteetset muusikat.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/AlexHepburnThingsIS

Alex Hepburn "I Believe"


Jörn Lier Horst, Hans Jörgen Sandnes

„Detektiivibüroo Nr 2. Operatsioon Päikeseloojang“

(Varrak)

Läbi Elvestadi kesklinna kihutav liiklushuligaan niidab Nora Bratlandi äärepealt jalust. Tiril ja Oliver on šokeeritud ja võtavad oma südameasjaks kiiruseületaja enne päikeseloojangut tabada. Üsna pea taipavad nad aga, et lugu on palju tõsisem. Selgub, et autopõgenikud on röövinud Elvestadi Hoiupanka! Kas hoolikas ja asjatundlik uurimine võiks viia Tirili ja Oliveri pangaröövlite jälgedele?

“Operatsiooni Päikeseloojang” on “Detektiivibüroo Nr 2”-sarja kolmas raamat, mis eesti keeles ilmunud on. Varem on ilmunud “Operatsioon Kõuepilv” ja “Operatsioon Varjumees”. Nii nagu ka kaks esimest raamatut, on ka kolmas osa igati põnev lastele mõeldud krimka, mille peategelasteks on Tiril ja Oliver, ja nende “jäljekoer” Otto. Tegevus toimub jällegi väikeses Norra linnas Elvestadis, mis asub Svenna jõe suudmes. Linna kohta on raamatu sisekaanel ka vahva kaart, ja selgub, et see on asutatud 1884 ja seal elab 937 elanikku. Raamatu tagasisekaanel on teine kaart, millel on sünge maja, kuhu peategelased jõuavad, kui nad kurikaelu jälitavad.

Raamatu sündmused saavad alguse sellega, et linnas kihutab meeletu hooga üks punane auto. Auto sõidab peaegu otsa vanaproua Nora Bartlandile, kes hakkab just ülekäigurajal teed ületama. Õnneks on Tiril ja Oliver lähedal. Poiss haarab vanaproual õlast ja tõmbab ta tee pealt tagasi. Õnnetus jääb toimumata, kuid lapsed lubavad vanaprouale, et nad uurivad välja, kes see kihutaja oli. Tiril kinnitab Oliverile, et tema arvates oli autos kaks inimest, mõlemil suusamüts peas, ja kõrvalistuja oli nagu Elvis Presley! Kas tõesti?

Selgub, et Elvestadi lähedal elab Eivind Olsen, kellele meeldib Elvist kehastada ja Elvise laule laulda. Raamatu autor tõdeb, et tegelikult tuli Eivind Olsenil Elviseks riietumine paremini välja kui laulmine, kuid Elvis-Eivind on vaatamata sellele väga populaarne. Lapsed otsustavad minna Eivindi juurde, kes parajasti oma maja juurde sõidab. Valge kaubikuga. Lapsed uurivad kas Eivindil on äkki ka punane auto, kas ta käis veidi aega tagasi ka linnas? Selgub, et Eivind tuli just esinemast ühest teisest linnast, mistõttu ei ole tema kindlasti mitte Elvestadis olnud ja tal pole ka punast autot.Esimene kahtlusalune on sellega mängust väljas.

Lapsed lähevad linna tagasi ja nuputavad, kuidas uurimistööga edasi minna. Neile meenub Hõrgutis-nimeline vorstiputka ja selle omanik Rolf Hansen (hüüdnimega Roffe). Neil peaks olema videovalve. Äkki on sealt seda kihutavad punast autot märgata. Ka Roffe on kihutavat autot märganud ja ta on kuulnud ka pauku! Nüüd otsustatakse vaadata videokaamera salvestist, kust on tõepoolest näha mööduvat punast autot. Nüüd on selgesti näha, et roolis istub suusamütsi ja lehviva salliga Elvis Presley! Kas mängus on lausa kaks Elvist! Lapsed märkavad sedagi, et punane auto on sõitnud vastu prügikasti. Prügikasti juurest leitakse tükike klaasi, mis on tükk auto suunatulest. Oliver kinnitab, et nüüd otsivad nad punast autot, mille parem esitiib on mõlkis ja suunatuli katki.Nutikas poiss see Oliver.

Peategelased otsustavad minna vaatama ja uurima, kust see auto tuli, ja selgub, et veidi maad edasi on toimund pangarööv. Röövitud on Elvestadi Hoiupanka! Politsei ei lase lapsi panga juurde, mistõttu lähevad Tiril ja Oliver oma detektiivibüroosse, et veidi asjade üle mõtelda. Nad loevad arvutist uudist, milles öeldakse, et panka rööviti siis, kui seal ei olnud kliente, ja põgeneti punase autoga! No nii, mulle tundub, et sama punane auto on ka Elvestadi vahel meeletut kiirust arendanud.

Oliver arvab, et pangaröövlitel pidi olema vaatluspost, kuna osati minna panka siis, kui seal kliente ei olnud. Lapsed ja nende koer lähevad panga juurde tagasi. Hakatakse otsima oletatavat vaatlusposti, ja selle nad ka leiavad. Maas on suitsukonid ja tühi suitsupakk, need võisid vabalt kuuluda pangaröövlitele. Hetk hiljem leiab koer ka paberilipaka, mis osutub kassatšekiks, millelt selgub väga palju. Ostetud on kaks suusamütsi, kaks salli, kaks paari kindaid, 10 kilo koeratoitu, mingit Aerox T750 Blue 10L asja ja kaks kummimaski. Tirile meenub, et ta teab neid kummimaske küll, kusjuures on võimalik osta ka kummimask, et näha välja nagu Elvis Presley.

Lapsed külastavad ka poodi, mille tšeki nad leidsid. Poes selgub, et ongi ostetud mütsid, sallid, kindad, kaks Elvise-kummimaski, 10 kilo koeratoitu ja see eelpool mainitud Aerox T750 osutub siniseks värviks. Nüüd on lastel vaja leida maja, mis oleks sinine, kus oleks suur koer ja punane auto.

Ja lastel lähebki “õnneks” (õigupoolest on abiks jällegi nende jäljekoer Otto), nad leiavad õige maja, kuid lugu pole veel lõppenud. Nüüd läheb põnevaks – mis maja see on, kes on need kaks “Elvist”, kas selles majas on punane auto? Kas selles majas on suur koer, ja kui on suur koer, siis ta võib arvatavasti olla ka kuri.

Kuidas põnev lugu lõpeb? Selle saad teada siis, kui selle ägeda lastekrimka läbi loed.

Raamatu lõpus on ka mitu ülesannet, et välja selgitada, kas ka lugeja on detektiiv. Raamatust tuleb üles leida 7 Elvis-Eivindi nägu, neli politseiniku poolt näritud sõõrikut, vanaproua võtmekimp, viis tasuta piletit Elvis-Eivindi kontsertile, neli hoiupõrsast (Elvestadis hoiavad paljud raha hoiupõrsas), üks kodust põgenenud rott, väikese tüdruku kaisuloom, pangaröövli kolm huulepulka, kaugele löödud pall ja neli sinilindu.

Igal juhul on "Operatsioon Päikeseloojang" igati vahva lugemine nendele lastele, kellele meeldivad lastekrimkad, no ja miks mitte ei võiks seda lugeda suuremad raamatusõbrad. Sündmused on põnevad, peategelased lahedad, lisaks veel ka ägedad illustratsioonid.


Jürgen Banscherus

„Kwiatkowski juhtumid. Sinine karussell“

„Kwiatkowski juhtumid. Väravad, trikid ja kahtlased tüübid“

(Pegasus)

Sarja „Kwiatkowski juhtumid” kolmandas osas „Sinine karussell” tuleb nutikal detektiivil Kwiatkowskil kõigepealt lahendada rida mõistatusi. Kes rikkus sinise laadakarusselli elektrijuhtmed? Kas tundmatu tahab karusselliomaniku Wilhelmi äri hävitada? Ja kuidas õnnestub kurjategijal märkamatuks jääda? Pole midagi parata – Kwiatkowski peab hakkama öösiti pahategijat varitsema …

Sarja „Kwiatkowski juhtumid” neljandas osas „Väravad, trikid ja kahtlased tüübid” on palju tegemist jalgpalliga. Õigupoolest on jalgpall Kwiatkowskile natuke vastukarva. Aga siis palub Jana tema abi: FC Holunderwegis on midagi lahti! Ei lähe kuigi kaua, kui Kwiatkowski kolmele kahtlasele tüübile jälile saab. Aga selleks et juhtum lahendada, tuleb tal endal väravavahi särk selga tõmmata …

Jürgen Banscheruse auhinnatud, nüüdseks juba 26-osaline sari üheksa-aastasest eradetektiivist Kwiatkowskist on tõlgitud 21 keelde ning sarja raamatuid on müüdud poolteist miljonit eksemplari. Raamatusarja pildid on joonistanud Ralf Butschkow.

Tegelikult on see vägagi vahva, et eesti keeles on ilmunud kaks uut osa “Kwiatkowski juhtumite” sarjast, sest need on igati põnevad lood ja sobivad suurepäraselt lastele lugemiseks. Loomulikult võivad pilgu peale visata ka veidi vanemad, miks mitte ka täiskasvanud, eriti need, kelle lapsepõlve kuulusid näiteks meisterdetektiiv Blomkvisti lood.

Sarja kolmanda raamatu alguses tõdeb peategelane, et hetkel vedeleb ta pärast kooli enamasti laisalt voodis, kuulab muusikat (kes on selle sarja varasemaid raamatuid lugenud, siis nemad teavad, et noorele peategelasele meeldib kuulata Rolling Stonesi vanemaid plaate), närib võrratuid Carpenter’si nätse (need on tõepoolest peategelase lemmikud, sageli võtab ta oma detektiivitöö tasu välja just nätsudes) ja joob piima (piima joob Kwiatkowski palju, liitrite kaupa).

Kwiatkowski räägib lugejale oma viimasest juhtumist, mis leidis aset Suvistepühade laadal. Lugu sai alguse kui laat oli täpselt poole peal, kui selgus, et tal pole enam raha, millega laadale minna. Ka nätsud on otsas, mistõttu läheb ta kioskisse, Olga juurde, kes on alati nõus andma Kwiatkowskile paar pakki avansiks, seniks kui poiss jälle raha saab.

Olga annab Kwiatkowskile nätsud, kuid pakub talle ka juhtumit. Olga jutustab, kuidas keegi käib lõhkumas laadal väljas olevat sinist karusselli, mis kuulub Wilhelmile. Nii pääseb Kwiatkowski tagasi laadale. Sinine karussell on väiksem kui enamik teisi, kuid jääb silma oma sinise katuse poolest, lisaks see, et sellel karussellil on ainult hobused. Selline vanamoodne karussell, mis meeldib väikestele lastele.Ja tegelikult ju ka Kwiatkowskile.

Esialgu ei suuda karusselli omanik Wilhelm uskuda, et üks poiss teda aidata suudab, kuid lõpuks on kaup koos. Kwiatkowski hakkab asja uurima. Samal päeval näeb Kwiatkowski ka seda, kuidas karussell hakkab üsna suure kiirusega liikuma, nii et lastel on raske selle peal püsimisega, õnneks laheneb ka seekord kõik hästi, kuid ikkagi, keegi on käinud lõhkumas karusselli elektrijuhtmeid, kuigi Wilhelm on ka ise kogu aeg täehelepanelik olnud.

Kwiatkowski hakkab asja uurima, kahtlusaluseid on mitmeid – üks kahtlane tüüp tahaks sinist karusselli endale osta, teised karusselliomanikud tahaksid näha seda, et ka Wilhelm piletihinda tõstaks, kuid Wilhelm on selle vastu. See on ju väikelaste karussell.

Kwiatkowski käib kahel öösel karusselli juures valves. Eks tal ole hinges väike hirm ka, kuid eradetektiiv ei tohi karta mitte midagi, isegi ööd ega pimedust.

Siinkohal pean tegema pausi, sest ma ei saa ju Sulle ette öelda, kes selles karusselli lõhkumises süüdi on, kuid seda saan ütelda, et meie noor peategelane saab “kurjamitele” jälile, ja need osutuvad ikka üsna ootamatuteks “kurikaelteks”.

Neljandas osas saame osa põnevast juhtumist, mis viib meid jalgpallimaailma. Kwiatkowski kinnitab selle loo alguses, et ta poleks suutnud uskuda, et temast võib saada jalgpallimeeskonna väravavaht, kuid täpselt sedasi selles loos asjad lähevad.

Seekord palub Kwiatkowskilt abi kooli kõige parem jalgpallitüdruk ehk Jana. Tüdruk jutustab peategelasele, et ta mängib vutti ühes tänavameeskonnas, mil nimeks FC Holunderweg. See on igati tubli meeskond, kuid on üks probleem. Nende väravavaht, kel nimeks Oliver, on treeningutel suurepärane mängija, kuid mängudes ei suuda mõnikord püüda üsna lihtsaid palle, mistõttu on pidanud klubi mitmel korral ka kaotma. Jana on mures, mis on Oliveriga lahti.

Kwiatkowski on esialgu selle juhtumi osas veidi tõrges, kuid ta on nõus tulema FC Holunderwegi mängu vaatama, et näha väravasuul Oliveri. Enne mängu kohtub Kwiatkowski ka kioskimüüja Olgaga, kellele ta samuti oma uuest juhtumist räägib. Olga arvab, et äkki on Oliver ära ostetud!?

Kwiatkowski tänab Olgat hea mõtte eest. Esimene mäng, mida Kwiatkowski vaatamas käib, lõpeb Jana meeskonna võiduga, kusjuures olulist rolli selles võidus mängis ka Oliveri tõrjutud trahvilöök (tõrje oli küll veidi koba), mis võidu kindlustabki. Kwiatkowski märkab Oliveri kaitsud värava taga kolme veidi suuremat kutti. Need tunduvad meie peategelasele kahtlased, sest miks nad seisavad just Oliveri selja taga? Ja kas Oliver mitte kogemata seda trahvilööki ei tõrjunud? Asjad lähevad veelgi kahtlasemaks, kui järgmisel päeval näeb Kwiatkowski Oliveri, kes näib olevat veidi peksa saanud!

Kas need kolm tüüpi on Oliverile peksa andnud, kuna ta otsustava trahvilöögi tõrjus? Ja miks? Jana jutust selgub, et need kolm kahtlast kutti on tahtnud nende meeskonnaga liituda, kuid seni ei ole neid sobilikuks peetud.

Nüüd on Kwiatkowskil kaval plaan, kuidas juhtum lahendada. Ta peab saama FC Holunderwegi väravavahiks, et uurida, mida need kolm kutti tahavad. Selleks peab Kwiatkowski kõvasti trenni tegema ja vaeva nägema, abiks on Jana, kuid Kwiatkowskist saab hämmastavalt lühikese ajaga hämmastavalt hea väravavaht.

Kuidas ta selle juhtumi lahendab? Selle pead ise välja uurima, kuid ka see lugu saab üsnagi omanäolise ja vahva lahenduse.

Sellised ägedad ja põnevad raamatud on seekordsed Kwiatkowski juhtumid. Selline mõnus ja kaasahaarav lugemine suvesse, sest mulle tunudb, et just suviti on vahetevahel äge ka krimkasid lugeda, ja miks mitte just lastekrimkasid. Igal juhul tasub jääda ootama ka sarja järgmiseid raamatuid.


A.A.Milne

„Karupoeg Puhh. Maja Puhhi Salu servas“

(Tänapäev)

Siin ta nüüd ongi, see meie kaisukaru. Tuleb teine parajasti Christopher Robini järel trepist alla, kukal põntsumas põnt-põnt-põnt vastu trepiastmeid. Niipalju kui Puhh mäletab, on see ainuke viis, kuidas alla saada. Tõsi küll, mõnikord tundub talle, et peaks nagu ikka veel mõni teinegi võimalus olema, kui vaid hetkekski saaks selle igavese põntsutamise jätta ja asja üle aru pidada. Aga kui siis jällegi mõtlema hakata, kaovad kõik need teised võimalused kus seda ja teist. Noh, olgu selle asjaga kuidas on, praegu igatahes on ta juba alla jõudnud ja valmis end teile esitlema. Niisiis, saagem tuttavaks: Winnie Puhh.

Raamat sisaldab mõlemat Puhhi seikluste osa: "Karupoeg Puhh" ning "Maja Puhhi salu servas". Armastatud lasteraamatu uus väljaanne ilmub eesti keeles kordustrükina koos E. H. Shepardi värviliste illustratsioonidega.

Karupoeg Puhh ja tema lood on kindlasti ühed populaarsemad maailma lastekirjanduse ajaloos. „Karupoeg Puhh“ ilmus esmaskordselt juba 1926, „Maja Puhhi Salu servas“ 1928. Võib öelda, et Puhhi-lugudega on üles kasvanud mitu põlvkonda. Eesti keeles ilmusid Puhhi-lood esimest korda 1968. Mina lugesin Puhhi-raamatut, mis oli ilmunud 1974, ja samast raamatust ilmus kordustrükk 1977. Pärast seda on paaril korral veel Puhhi-raamatud ilmunud, kuid usun, et nüüd on olnud piisavalt pikk vaheaeg, et üks vahva kordustrükk kulub igati marjaks ära, et ka tänased lapsed saaksid Puhhi-seiklustest osa.

Aastate jooksul on Puhhile oma näo andnud Disney-kompanii, on tehtud multifilme, avaldatud koomikseid. Väga meeldejääv oli Puhh vene multifilmides (ülimalt laheda hääle andis Puhhile suurepärane näitleja Jevgeni Leonov), mida oli kokku kolm ja need valmisid aastail 1969-1972. Algupärase Puhhi on joonistanud Ernest Howard Shepard, kelle pilte (seekord tõepoolest värvilisi) näeme just selles raamatus.

Aga nüüd raamatu juurde!

Raamatu autor jutustab Karupoeg Puhhist ja tema sõpradest väikesele Christopher Robinile (raamatu autoril Alan Alexander Milne’il oli endal samanimeline poeg), kes ka ise nendes lugudes kaasa lööb. Karupoeg Puhh ehk Winnie Puhh on väikese poisi mängukaru, kes lugudes igati elavaks muutub. Siinkohal pean mainima, et tegelikult on olemas ka mänguasjadena nii Puhh kui ka kõik tema sõbrad, keda praegugi New Yorgis näha saab. Christopher Robin Milne pani aga oma mängukarule nimeks Winnie tänu sellele, et ta käis sageli Londoni loomaaias vaatamat Kanada pruunkaru, kelle nimi oli Winnie. Puhh ehk ingliskeeles Pooh oli aga luik, mida poiss koos isaga olid näinud ühel koolivaheajal.

Esimeses raamatus saame lugeda sellest, kuidas Puhh käib mett noolimas suure tamme otsas. Tänu mesilinnuksetele ehk mesilastele kukub ta puu otsast alla, mistõttu läheb vaja Christopher Robini abi. Siiski ei õnnestu Puhhil ka õhupalli abil väikest pilvekest mängides mett kätte saada.

Edasi läheb Winnie Puhh külla Jänesele, kelle kodu asub urus. Seal sööb Puhh mett ja kondenspiima sedavõrd palju, et lahkudes jääb ta jänese uru uksele kinni. Puhh peab seal lausa nädala olema, et alla võtta ja lõpuks pääseda.

Puhhil on palju sõpru. Notsuga saame tuttavaks siis, kui Puhh ja Notsu jahile lähevad. Nad käivad mööda jälgi ja otsivad Pusa!?

Kuid seiklusi on veel – nii üritavad Puhh, Notsu ja Christopher Robin kinni püüda Elevantsi. Toimub ka üsna nukrameelne Iiahi sünnipäev – ta saab kaks kingitust: Puhhilt tühja meepurgi ja Notsult katkiläinud õhupalli. Kuid Iiahil on ka nende üle hea meel, sest need on ju mõeldud just talle.

Esimeses raamatus saame tuttavaks veel ka Kängu ja Väikese Ruuga, läheme Christopher Robini ja tema sõpradega ekspeditsioonile Põhjanabale. Metsa tabab ka hirmus vihmahoog, mistõttu satub Notsu lausa uppumisohtu, kuid Puhh ja Christopher Robin päästavad ta. Esimese raamatus ja ka teises on mitmeid väga vahvaid Puhhi esitatud laulukesi ja salmikesi, mida ta ise kutsub üminateks. Kindlasti tasub neid lugeda ja kaasa „ümiseda“.

Teine raamat „Maja Puhhi Salu servas“ algab sellega, et Iiahile ehitatakse Metsa serva maja. On ju Puhhil, Notsul, Christopher Robinil, Öökullil, Kängul ja Väikesel Ruul ja Jänesel maja. Saame tuttavaks ka Tiigriga. Hommikusöögil koos Puhhiga saame teada, et Tiigrile ei maitse mesi, Notsu juures selgub, et talle ei maitse ka tõrud, Iiahi juures selgub, et ka ohakad pole Tiigrile meelt mööda. Kängu ja Ruu juures selgub, et Tiigrile maitseb kalamaksaõli!!! Vot sedasi!

Kuid ka siin on seiklusi veel ja veel – käime otsimas Jänese väikest sõpra-sugulast Pisikest, saame teada, et Tiigrid ei oska puu otsa ronida, elame kaasa Jänese kibekiirele päevale, saame osa uuest mängust, mille Puhh leiutab. Otsime Öökullile uut maja, ja kõige lõpuks läheme Christopher Robini ja tema sõpradega Võlutud Paika.

Puhhi-lood on ajatud ja kindlasti vägagi legendaarsed. Nii nagu ka kõik tegelaskujud nendes raamatutes. Minu jaoks oli põnev avastus see, et Puhhi lood toimisid neid lapsena lugedes, kuid need on väga lahedad ka praegu, täiskasvanuna lugedes.



Justine Hankins

„Armastades kasse. Lummav kogumik kassidest“

(Pegasus)

Miks kassid nutavad, et sisse saada ja siis jällegi, et välja pääseda? Miks neid ei saa treenida nii, et nad tooksid meile susse kätte? Millised on kõige tavapäratumad kohad, kuhu kasse on tööle võetud? Miks leidub niivõrd palju kassidega seotud ebausku? See raamat räägib nii kasside esivanematest kui ka nende füsioloogiast, nii kassjumalustest kui ka filmitähtedeks tõusnud kiisudest. Sel teekonnal uuritakse, mil moel tajuvad kassid maailma ning mida nad arvavad enda kõrval elavatest inimestest. Lisaks saab teada sedagi, kui tähtsal kohal on kassid olnud meie ühiskonnas läbi aegade.

Tegemist on Londonis asuva Battersea Koerte ja Kasside Kodu (avatud aastast 1860) ametliku raamatuga. See kuulus kodu on avamisest alates hoolitsenud rohkem kui 3 miljoni koera ja kassi eest. Battersea ei ütle ära ühelegi abi vajavale kiisule ega kutsule ning tegutseb seni, kuni leidub kasvõi üks hädasolev loomake.

Mina oma elatud 50 aasta jooksul väga palju kassidega koos ei ole olnud. Lapsepõlvest meenutan, et vanaisal oli kass, kuid see oli ju ikkagi vanaisa kass ja mulle tundub, et mul võis olla vist isegi väikene kassiallergia, kuna silmad hakkasid kipitama ja nina vett jooksma, kui vanaisal külas sai käidud. Toona ei osanud sellele suurt tähelepanu pöörata, kuid tagantjärgi on ju hea põhjendusi otsida.

Viimasel viiel-kuuel aastal on minu ellu tulnud lausa kaks kassi (õnneks mitte kassiallergiat) – Kata ja Leon, mistõttu olen hakanud kassidesse hoopis teistmoodi suhtuma, jälgima nende käitumist ja hindama neid väga ägedate loomadena, suurepäraste kaaslastena, kellel on tõepoolest vägagi põnev, salapärane ja omanäoline iseloom, kui neid näiteks koeraga võrrelda. Tegelikult on hiiglama suurepärane tunne, kui Kata õhtuti voodis kaenlaauku poeb ja nurruma hakkab - see on tõepoolest ülimalt rahustav. Põnev on kuulata ka kasside „juttu“ (ja nad räägivad palju, seletavad asju, millest sageli aru ei saagi, kuid ikkagi), jälgida seda, kuidas kass oskab oma päeva, päikest ja soojust nautida, ja lihtsalt olla, lihtsalt ennast välja lülitada. Las see muu maailm toimetab, nemad on kassid.

Ise olen seni olnud pigem nn koerainimene, kellele on nüüd tõepoolest ka kassid südamelähedaseks saanud. Seetõttu olen hakanud hoolega lugema ka kassiraamatuid (eesti keeles on neid ilmunud, mitte küll väga palju) ja pean tunnistama, et „Armastades kasse“ on üks imelisemaid, sisukamaid, inimlikumaid ja soojemaid raamatuid kassidest, mis minu kätte on sattunud. Seetõttu pean kinnitama, et raamatu teine pealkiri „Lummav kogumik kassidest“ on 100% tõsi. Raamatu autor suudab mõnusalt rääkida lugejale kassist, kasside ajaloost, kassi iseloomust, kassi käitumisest, miks kass teeb seda, mida ta teeb, juttu on kassidest kirjanduses, müütides, legendides, muusikas, kunstis. Palju on vahvaid loetelusid ja lühikesi sõnaseletusi.

Raamatu sissejuhatuses saame teada, millal ja kus sai Battersea Koerte ja Kasside Kodu alguse. See juhtus 1860, kui Mary Tealby võttis rendile kasutuna seisnud talli ning avas seal Battersea Koerte ja Kasside Kodu. Ta andis pühaliku tõotuse, et mitte kunagi ei tõrju ta ühtki abi vajavat looma kõrvale. Seda tõotust püüab see loomade kodu täita ka tänapäeval, 3 miljonit kassi-koera hiljem. Battersea on hoolitsenud kasside eest alates aastast 1883 ja teist korda leidis 2015. aastal uue kodu rohkem kasse kui koeri.

Raamatu esimene osa kannab pealkirja „Koju tulek“, ja esimene peatükk „Kuidas kodustati kass“. Selgub, et kassid on meie kõrval elanud ehk juba 9000 aastat. Raskesti tabatav ning eraklik metskass Felis sylvestris moondus ajapikku meie koduseks sõbraks Felis catus’eks, seejuures oli inimene protsessi väga vähe vahele seganud.

Teine peatükk on „Kohtugem nende eellastega“, milles raamatu autor kinnitab, et kõik metskassitõud on nii lähedalt suguluses kodukassiga, et võivad omavahel paarituda, kuid just Felis sylvestris lybica’le ehk aafrika metskassile peame tänulikud olema oma kass-sõprade eest. See metskassi alamliik arvatakse olevat kõigi meiega koos elavate kodukasside otsene eellane. Aafrika metskass on heledam ja saledam kui tihedakarvaline euroopa vaste, kuid näeb muidu üsna samasugune välja.

Kolmandas peatükis „Mõne muu nime all esinev kass“ öeldakse, et kasside klassifitseerimine (taksonoomia) on olnud paljude muutmiste ja vaidluste teema, osalt seepärast, et metskassid on kõik väga sarnased, nii et raske on aru saada, kuhu tõmmata selge joon. Segadust on ka selles, kuidas nimetada kassist lemmiklooma. Kasutusel on mõlemad nimetused – Felis catus ja Felis sylvestris catus -, aga need, kes peavad põhiliseks iseloomustajaks kodustamist, kutsuvad neid ka Felis domesticus.

Esimeses osas saame lugeda veel ka kummalisest paarist ehk kassist ja hiirest, lugeja viiakse ka muistsete egiptlaste juurde, räägitakse kasside DNA’st, muistsest Hiinast ja vanadest roomlastest.

Raamatu teine osa on „Metskassid tänapäeval“. Meil on võimalus lugeda kodukassi sugulastest. Kassid kuuluvad kaslaste perekonda, kust leiame nii suuri kasse kui ka arvukalt väiksemaid liike. Tegelikult on suurem osa metskasse suuruselt palju lähemal meie kodude lemmikloomale kui lõvid ja tiigrid. Kõik metskassid on lihatoidulised jahipidajad ja suurem osa neist on ka üksildased, raskesti tabatavad olendid ning kõik see muudab nende tundmaõppimise keeruliseks.

Saame teada, kes on metskass, kes on šoti metskass, meile tutvustatakse ka kümmet väikekassiliiki (roostekass, manul, luitekass, pudikass ehk kääbuskass, lapikpeakass, marmorkass, andide mägikass, jaguarundi, pampakass, aafrika kuldkass (karakal), juttu on ka tsiibetkassist, kes tegelikult on lähemas suguluses surikaatide ja mangustidega ega kuulu kaslaste perekonda.

Kolmas osa on „Kassi keha“, milles kinnitatakse, et kodukassil on tähelepanuväärne füsioloogia. Kassid on imepärased olendid selliste atleetlike võimetega, milleni inimene eales ei küündi, nagu kõik, kes on üritanud hiirt püüda, hästi teavad. Kassid suudavad hüpata ja ronida ja end läbi kitsaste pilude pigistada ning leiavad tee kolmemõõtmelises ruumis palju hõlpsamalt ja väledamalt kui inimene ning paljud teised imetajad.

Selles osas loeme kasside nägemisest, ninast, vomeronasaalsest organist, vurrukarvadest, kõrvadest, koredast keelest, mida kassid juues rulli keeravad, küüntest ja kraapimisest, tasakaalust, maandumisest käppadel, varvastest, isaduse testist jm.

Raamatu neljandas osas räägitakse meile kasside käitumisest, miks meie kassid teevad seda, mida nad just teevad. Siin on juttu kasside häälest ja häälitsemisest, nurrumisest, saba keelest, turris kuklakarvadest, tukastamisest, kastidest, naistenõgesest. Lahti on seletatud kassi kümme igapäevatoimingut: omaniku säärte vastu hõõrumine, ninade nuusutamine, postide (või sohva seljatagause) kraapimine, uriini pritsimine kõikjal majas (märgistamine, sirtsutamine), väljaheite matmine (või mittematmine), omaniku süle või padja sõtkumine, ninaga näkku tonksamine, arvutil istumine, hoolikas puhastamine, pöörane pooltund.

Viiendas osas saame lugeda kassi meelest ehk mis paneb meie kassi tegutsema? Ka kõige pühendunumad kassiinimesed peavad möönma, et kassid võivad ajuti olla äraarvamatud, vastuoksuslikud olendid. Nad on sõltumatud ja neile meeldib olla üksi, kuid ometi näuvad nad mõnikord seltsi järele ning klammerduvad sülle. Nad on hingelt vabad seiklejad, kellele meeldib samal ajal kodune mugavus. Nende meeleolu pole võimalik ennustada ning nad kipuvad nanosekundi jooksul minema üle armasta-mind-meeleolult jära-mind-rahule-meeleollu. Siinkohal pean raamatu autoriga kaasa noogutama, sest tegelikult nii see ju ongi. Selles osas on juttu kodust, sellest, kui kodus on kaks või rohkem kassi, koera ja kassi suhetest räägitakse ka. No ja isegi sellest, et kasse näib sageli tõmbavat inimeste poole, kellele kassid ei meeldi. Miks see nii on? Sellele antakse üsna nutikas selgitus ja vastus.

Kuuenda osa pealkiri on „Kes on su isa?“, ja siin saame tuttavaks tõukassidega. Lihtsalt öeldes on tõukass kass, kes kuulub tunnustatud tõugu. Tõug võib olla registreeritud rahvuslikus või rahvusvahelises organisatsioonis ning tal võib olla dokument, mis näitab detailselt, et tõug oli olemas juba mitu generatsiooni tagasi. Tunnustatud on umbes viiskümmend kassitõugu. Saame tuttavaks kümne klassikalise kassitõuga: siiami kass, burma kass, abessiinia kass, pärsia kass, türgi angoora, vene sinine, šartröös, norra metskass, meini kass, briti lühikarvaline kass. Lisaks veel ka kümme moodsat kassitõugu: cornish rex, šoti fold, ragdoll, snowshoe, ameerika traatkarvaline, bengali kass, singapura kass, pixiebob, laperm, toyger.

Seitsmendas osas „Kassid headel (ja halbadel) endisaegadel“ saame pikemalt lugeda kasside ajaloost. Käime Vanas-Egiptuses, tutvume kass-jumalannaga, loeme kasside mumifitseerimisest, kuid ka sellest, kuidas kasse on peetud saatana armukeseks ja nõia sõbraks jpm. Meile tutvustatake ka kümmet ajaloost tuntud kassiarmastajat: kardinal Thomas Wolsey, paavst Leo XII, filosoof Jeremy Bentham, kuninganna Victoria, tänapäevase õenduse rajaja Florence Nightingale, Winston Churchill, Vladimir Lenin, astronoom Edwin Hubble, leiutaja ja insener Nikola Tesla ning Albert Einstein. Juttu on ka kassidest Valges Majas, meile tutvustatakse ka kümmet kassimuuseumi.

Kaheksandas osas räägitakse kassist ja tema tööst. Loeme kassidest ja hiirtest, hiirte püüdmisest, kunagistest jahikassidest, laevakassidest, raamatukogu kassidest, Ermitaaži valvuritest, ka postkontorites on kassid tööd teinud, lisaks veel teatrid ja tsirkused ja ka kosmos. Saame lugeda ka kümnest kuulsast professionaalsest kassist.

Mulle tundub, et ma olen vist üsna pikalt rääkima jäänud, kuid lugeda on selles kassiraamatus veel üsna palju. No näiteks sellest, kuidas on inimesed üritanud kasside elu „lihtsamaks“ muuta – uksele sissepääsu tegemine (siin on juttu lausa Sir Isaac Newtonist), asjal käimine ehk nn liivakastid, välja on toodud kümme vahvat ideed, mis on kasside elu paremaks teinud, saate teada sedagi, millal hakati valmistama spetsiaalseid toite kassidele, millal hakkasid veterinaarid ka kassidega tegelema. Veel on juttu kassidest müütides ja legendides, kassidest muusikas, kirjanduses (siin on ka loetelu kümnest kirjanikust, kes armastasid kasse – lord Byron, Walter Scott, õed Bronted, Charles Baudelaire, Charles Dickens, Edward Lear, Alexandre Dumas, Mark Twain, Colette, Doris Lessing), kunstis (kasse on piltidele paigutanud mitmed kuulsad kunstnikud – Leonardo da Vinci, William Hogarth, Utagawa Kuniyoshi, Edouard Manet, Pierre-Auguste Renoir, Pablo Picasso, Paul Klee, David Hockney, Andy Warhol, Tracey Emin), saate lugeda ka kuulsatest koomiksikassidest. Raamatu viimastes osades on juttu Battersea Loomakodu kassidest ja kassidest, keda mälestatakse ehk kadunud, leinatud ja ülistatud kassid.

Raamatu lõpus kinnitab autor, et hoolimata meie parimatest kavatsustest ei mõista inimesed alati kasse. Lõpuks kogevad meie kassidest sõbrad maailma täiesti erinevast perspektiivist ega jaga meie vajadust seltsilise järele. Õnneks on kasside käitumise uurimine viimastel aastatel lausa hüppeliselt edasi läinud ja me saame üha rohkem teada, kuidas aidata kassil õnnelikult meie kõrval elada.

Olen kindel, kui selle kassiraamatu läbi loete, siis teate oma kassist palju-palju rohkem. Igal juhul on see põnev ja vajalik lugemine kõikidele neile, kellele kassid meeldivad ja neile, kes tahavad kassidest rohkem teada saada.


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Stefanie Taschinski „Caspar ja Unustuse Meister“

(Pegasus)

„Iga viiekümne aasta tagant peab pere noorim laps igavesti Meistrile kuuluma. Perekond peab ta unustama nõnda, nagu poleks teda iial sündinudki.“

Algul arvab Caspar, et tegemist on halva unenäoga. Uusaastaööl kaob tema väike vend Till jäljetult ja nukunäitlejatest vanemad ei mäletagi äkitselt enam oma nooremat poega. Caspar saab teada, et selle põhjuseks on üks ammune leping ja et Tilli hoitakse koos teiste lastega vangis. Otsustavalt asub ta venda otsima ja satub lõpuks Memoriasse. Aga selleks, et Tilli päästa, tuleb tal võidelda mitte ainult salapärase Meistri, vaid ka unustamise vastu ...

Kas oled mõtelnud kunagi selle peale, et mida aasta edasi, mida aasta vanemaks, seda rohkem me kipume ka unustama. Unustama igapäevaseid asju, unustame asju maha, unustame oma sõpru, unustame palju muudki. Ka selles raamatus on juttu unustamisest, mitte päris küll tavapärasest, aga mis juhtub siis, kui isa ja ema on sunnitud unustama oma lapse!

Selle põneva, müstilise ja muinasjutulise raamatu alguses on selline mõttetera: ei hävine öös ega valguses see niit, mis on minu võimuses. Läbi aegade niiti kedratud, Memoria aare see võrratu. Etteruttavalt võin öelda, et raamatut lugedes saad teada, millisest niidist käib jutt, ja mis koht see Memoria on.

Loo algus viib meid teatrisse, nukuteatrisse. On talv, sajab lund. See on raamatu peategelase Caspari vanemate nukuteater ning valmimas on uus lavastus „Noa“, mille piletid olid juba mitme nädala eest kõik välja müüdud. On kiire aeg, eriti vanematel. Caspar loodab teatris abiks olla, kuid tal tuleb tegeleda hoopis oma kuueaastase väikevennaga, kel nimeks Till. Ka tema on selle loo üks peategelastest. Raamatu alguses saame tuttavaks ka Caspari 13-aastase õe, Gretaga, kes peab vanematel abiks olema.

Caspar loodab, et kui ta vanematele appi minema ei pea, siis äkki õnnestub tal abistada teatri töökojas toimetavat Antonit, sest Caspar jumaldab puidust nikerdamist, kuid ei, tema ülesandeks on valvata väikevenda. Siinkohal pean mainima, et tegelikult hoolib Caspar oma väikevennast väga palju, kui raamatut edasi loete, siis saate sellele ka kinnituse.

Raamatu alguses on ka huvitavaid mõtteid nukuteatrist. Eks me ole vist kõik ju vähemalt korra nukuteatris käinud (oma lapsepõlvest mäletan, et nukuteatris sai ikka päris sageli käudud), ja tegelikult on see üks müstiline ja salapärane paik. Selgub, et hea nukunäitleja suudab nukku niimoodi käsitseda, et selle liikumine paistab täiesti loomulik. Caspari isa, Kolja Winter, oli üks parimatest nukunäitlejatest. Uue etenduse uued nukud olid papist, kandiliste nägude ja kehaga, need võisid olla kuni kahemeetrised ja võlusid lavale maagilise vaatemängu. Ajakirjandus kiidab, lausa ülistab uut etendust ja uusi nukke. Caspari isa ja ema oldi saanud eelmise tüki „Natzman“ eest isegi kuningliku teatriakadeemia suure auhinna!

Kuna Caspar ei saa sel päeval teatris abiks olla, siis on tal ikka ja jälle tunne, et ta ei kuulu enam õieti sellesse perekonda (see pole muidugi tõsi), kuigi Anatol kinnitab poisile, et perekond on oluline. Ja seda see selles loos tõepoolest ka on.

Nii lähevadki Caspar ja Till uisutama, sest väikevend on seda juba tükk aega nurunud ja palunud. Minnakse uisutama kanali peale, kuid ühel hetkel tunneb Caspar, et keegi oli tema seljakoti kallal! Varas! Kes tahaks tema seljakotti varastada! Till märkab, et see oli keegi tüdruk, kuid kas ta tõepoolest tahtis seljakotti varastada?

Kanalil uisutamine on lõbus ja vahejuhtum seljakotiga läheb meelest, kuid koju tulles avastab Caspar seljakotist virna rohmakalt hakitud puutükke, mis olid nööriga kõvasti kinni seotud. Kummaline on see, et mõnda puutükki oli keegi nikerdanud, teisi jällegi oli värvitud. Kindlasti mitte ei olnud need kaminapuud. Caspar ja Till uurivad puutükke lähemalt ja selgub, et nende ees on liigendnukk, kellel pole pead.

Veidi hiljem tahaks Caspar puutükid minema visata. Kuid ta ei suuda seda teha. Ah jaa, üks tegelane veel. Saame tuttavaks ka harakaga, kel nimeks Elsa. Igati nutikas lind, kes elab ja toimetab Anatoli töökojas, kellele Till üritab erinevaid sõnu õpetada. Ja midagi on harakas selgeks ka saanud. Tundub, et ka harakale ei meeldi need seljakotis olnud puutükid. Ka Anatol soovitab puutükid hoopis ahju visata. Miski on nendega väga viltu. Seejärel saame lugeda ka vahvat muinasjuttu, milles tegutseb suur punane lõvi. Greta jutustab seda Tillile, kuid ka Caspar saab sellest loost osa. Caspar nii hea jutustaja ei ole kui õde, kuid ta hoiab selle muinasjutu meeles ja see lugu etendab selles raamatus veel väga tähtsat osa!

Järgmise päeva hommikul toimetas Caspar teatri vestibüülis asuvas kassas. Tal olid kaasas ka seljakotist leitud puutükid, mistõttu alustab ta puunikerdamisega, kui äkki siseneb vestibüüli hiiglaslik mees. Ta oli nii suur, et täitis kogu ukseava, mehe hääl kõlas nagu liivapaber ja ta soovis osta piletit õhtusele etendusele. Caspar märkas sedagi, et mehel oli must silmaklapp ja suus kuldhammas. Peaaegu nagu mereröövel! Casparil selleks õhtuks piletit pakkuda polnud, sest etendus oli ju välja müüdud. Mees pakub poisile tuhandekroonist rahatähte, mille harakas noka vahele haarab ja minema lendab. Õnneks saab Caspar rahatähe haraka käest kätte ja annab mehele tagasi. Mees osutab ka Caspari puutöö peale ja tõdeb, et Caspari meisterdatud nukunägu tuletab kangesti meelde tema väikevenna Tilli nägu! Caspar peab mehega nõustuma, kuidas teab mees, et tal on väikevend ja et väikevenna nimi on Till! Hetk hiljem ulatab mees Casparile noa. See sobib poisi pihku kui valatult. See on täiuslik nuga. Poiss paneb tera puu külge. Nuga lõikab kergelt puud. Poisil on tunne, nagu järgiks see millimeetrid täpsusega tema liigutusi, lausa tema mõtteid. Puutükk hakkab võtma tõepoolest Tilli nägu. Mees tõdeb, et ta laenab seda nuga Casparile, kuid tuleb õhtul enne etendust sellele järele. Samal päeval märkab ka Caspari ise poja puutööd ja nüüd oli see nikerdatud pea tõepoolest väikevenna nägu! Isa ütleb, et võiks arvata, et see nukk hingab.

Kui õhtune etendus läbi saab, kiirustab perekond õue, sest käes on ka aastavahetus. Kõik on rõõmsad, kuid juba järgmisel hommikul võtavad asjad hoopis tõsisema pöörde.

Caspar ärkab hommikul, kõik näib olevat igati hästi, kuni selgub, et Till on kadunud. Kõige hullem on see, et Tilli toa asemel on kolikamber! Isa ja ema ei tunne mitte ühtegi Tilli! Kas Till on Caspari uus klassivend, küsivad nad! Vanemad on Till unustanud! Isegi vanadelt fotodelt on Till kadunud! Caspar mäletab Tilli ja ta on mures, ka õde näib väikevenda mäletavat. Caspar küsib ka Anatolilt, kes näib samuti mäelatavat, kuid mees tõdeb, et mõnikord on kergem unustada kui otsida!

Caspar otsustab hakata asja uurima, väikevend tuleb üles leida. Caspar leiab Anatoli töökojast salakambri, kus on mitmeid vanu kroonikaid – nüüd on Anatol sunnitud Casparile asjaoludest veidi rääkima. Selgub, et Winterite perekonda seob leping Meistriga, iga 50 aasta järel tuleb anda Meistrile pere noorim laps – tüdruk või poiss. Perekond peab ta unustama nõnda, nagu poleks teda iial sündinudki. Aastate jooksul on kadunud 7 last, kuid Anatoli suguvõsa – Collodid, on olnud nukunäitlejate perekonna teenistuses, nad on olnud mälestuste hoidjad. Nad teavad, mis on juhtunud ja juhtub, kuid nad ei saa kunagi saatuse kulgu peatada. Anatolil on siiski üks idee – ta ulatab Casparile pitserilaki ja palub tal sulavat vaha vaadata ja oma venda meenutada. Valatakse uus pitser, millel on süda, mõõk ja kroon. Kas on see vapp? Kus selliste märkidega vapp asub? Kui leida sellise vapi asukoht, kas seal ongi Till?

Üks oluline asi veel – Greta kingib vennale kitsa punutud rõnga, mis tehtud tüdruku juuksekarvadest. Ei Caspar ega lugeja suuda esialgu mõista, et sellisest väiksest talismanist võib hiljem olla väga-väga suur abi!

Caspar ja Greta lähevad Tilli Kopenhagenisse otsima.

Kas Caspar suudab väikevenna leida?

Mis juhtub siis, kui Caspar ja Greta on sunnitud otsinguil lahku minema?

Igal juhul leiab Caspar väikevenna, kuid see on alles põnevate sündmuste algus. Lugeja saab teada, mis koht on Memoria. Kus see asub. Kes on see salapärane ja üsna õudne Meister või kui täpne olla – Unustuse Meister. Miks on tema juures veel väga palju lapsi? Mis tööd lapsed teevad? Mängus on röövikud, liblikad, siidiniit ja palju muud müstilist ning põnevat. Miks on lastel pea küljes niidid? Kas Caspar unustab Memorias kõik selle, mis on olnud? Või suudab ta üle mängida Unustuse Meistri enda? Selleks on vaja ka abi, nii väljastpoolt kui ka seestpoolt.

Selline põnev lugu see „Caspar ja Unustuse Meister“. Kaasahaaravad ja põnevad sündmused, palju müstilist ja muinasjutulist, lahedad peategelased ja teadmine, et sõpradest ja perekonnast võib ikka ja alati abi olla.

 


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Katherine Applegate „Soovipuu“

(Varrak)

 

„Puud ei oska nalja visata, aga kahtlemata oskavad nad lugusid jutustada ...” Selle tammepuu nimi on Punane ja tal on palju aastaringe. Ta on piirkonna soovipuu: inimesed kirjutavad oma soovid riideribadele ja seovad need Punase okste külge. Ühes varesest sõbra Bongo ja teiste loomadega, kes Punase õõnsustes elutsevad, peab soovipuu naabruskonna üle vahti. Võiks arvata, et Punane on näinud kõike. Aga ühel päeval kolib piirkonda uus perekond. Sugugi mitte kõik ei ole nende vastu külalislahked ja Punase roll soovipuuna muutub olulisemaks kui kunagi varem.

Naljakas, sügavmõtteline, nüansirikas ja südamlik – auhinnatud USA lastekirjaniku Katherine Applegate’i raamat „Soovipuu” on kirjutatud ootamatust vaatepunktist ja suure soojusega.

 

Ma olen lasteraamatutest lugusid kirjutanud juba 11-12 aastat, ja pean tunnistama, et “Soovipuu” on kindlasti üks imelisemaid, mis minu lugemislauale sattunud on. Võiks öelda, et tegemist on imearmsa ja südamliku looga, milles on mitmeid erinevaid tasandeid. Imeline on see, kuidas Katherine Applegate oma lugu jutustab, see on fantastiline oskus – oskus lugeja endasse haarata, kuni ühel hetkel märkad, et raamat ongi juba läbi loetud. Hämmastav.

 

Raamat algab sedasi: “Puudega on raske rääkida. Me pole eriti lobisemishimulised. See ei tähenda, et me ei suudaks imelisi asju korda saata, selliseid, millega teie tõenäoliselt iial hakkama ei saa.

Me hällitame udupehmeid öökullipojukesi. Hoiame kipakaid puuonne paigal. Fotosünteesime. Aga inimestega vestlemine? Seda me eriti ei tee.”

 

Imeline algus, kas pole. Autor jutustab oma lugu läbi puu silmade, peategelaseks on puu. Ja veidi veel algusest, sest see on sedavõrd imeline:

Mõne inimesega puud tegelikult räägivad, sellisega, keda me usaldusväärseteks peame. Me räägime ulakate oravatega. Me räägime töökate tõukudega. Me räägime erksavärviliste päevaliblikate ja tagasihoidlike ööliblikatega.

Linnud? Nemad on oivalised.

Konnad?

Torisevad küll, aga südame poolest on nad head. Ussid? Kohutavad keelepeksjad. Puud? Ma pole kohanud ühtegi puud, kes poleks mulle meeldinud.”

 

Meie peategelane on hämmelduses, et loodusõpetuse tundides ei iitsata puude kõnevõimest, kuid süüdi on arvatavasti õpetajad, sest ilmselt nad ei tea, et puud suudavad rääkida.

Puud ei oska palju rääkida.

Kuid lugusid jutustada oskame küll.

Ja kui te kuulete vaid lehtede sahinat, ärge muretsege. Enamik puid ongi endassetõmbunud loomuga”.

See on imeline, kuidas kirjanik annab edasi kauneid mõtteid puude maailmast, loodusest. Hakkadki mõtlema, et lehtede sahin võibki olla puude jut, tasub vaid kuulata. Igaüks võib kuulda selles midagi olulist.

 

Seejärel saame teada, et selle rääkiva/jutustava puu nimi on Punane. Ta kinnitab, et võib olla on ta meiega kohtunud, sest ta on tammepuu algkooli juures. Olen kindel, et paljudel meist on algkooli või keskkooli juures tammesid olnud. Punane lisab, et ta on suur, aga mitte liiga pirakas. Suvel annab mõnusat varju ja sügisel on ilusat värvi. Raamatu alguses “pikib” kirjanik väga oskuslikult oma loosse põnevaid teadmisi ka loodusõpetusest – saame teada, et Punane on sordi poolest punane tamm ehk põhjatamm, ladinakeelse nimega Quercus rubra. Punased tamed on Põhja-Ameerikas üks levinumaid puuliike. Selle raamatu sündmuste kandis pidi oleme neid sadu, kes surub oma juuri mulla sisse nagu võrgukudujate kamp.

 

Punane kinnitab, et kõikide punaste tammede nimi on Punane. Samamoodi on iga suhkruvahtra nimi Suhkur. Kõigi kadakate nimi on Kadakas. Puude maailmas pidavat asjad niiviisi lihtsalt käima, sest neil pole üksteise eristamiseks nimesid vaja. Meie loo Punasel on tegelikult ka üsna mõnus huumorimeel olemas, no näiteks, kui ta ütleb, et lugeja võiks kujutleda klassi, kus kõigi laste nimi on Melvin, õpetajal oleks hommikuti üsna keeruline puudujaid kirja panna.

 

Edasi saame lugeda, et sõbrad kutsuvad meie peategelast Punaseks ja ka lugeja võib seda teha. Ümbruskonna inimesed on teda pikka aega kutsunud hoopis Soovipuuks. See olevat alguse saanud ajal, kui Punane oli tilluke, kuid ambitsioonikas taimehakatis. Punane kinnitab, et see on üsna pikk lugu, kuid iga aasta esimesel maikuu päeval tulevad inimesed tervest linnast kokku, et puu külge riputada paberitükke, lipikuid, riideribasid, lõngajuppe või isegi spordisokke. Igaüks neist asjadest kehastab kellegi unistust või lootust või igatsust. Selgub, et soovipuudel on pikk ja austusväärne sajandite taha ulatuv ajalugu. Iirimaal on neid palju, peamiselt viirpuud või vahel ka saared. Kuid soovipuid võib leida tervest maailmast. Soovipuu peab olema usaldusväärne, sest inimesed räägivad puudele igasuguseid asju. Nad teavad, et puud kuulevad. Punane kinnitab, et mida rohkem puu kuulab, seda rohkem ta õpib.

 

Seejärel saame tuttavaks Trummikesega. Varesega, kes on Punase kinnitusel tema parim sõbranna. Selgub, et Punane on optimist, Trummike pigem pessimist. Trummikesele meeldib neljast põhikooliõpilasest koosnev rokkbänd, mis harjutab garaažis. Muusikariistadeks akordion, basskitarr, tuba ja bongotrummid. Üsna põnev koosseis, kuid Trummikesele meeldib garaažikatusel istuda ja end muusika taktis õõtsutada.

Trummikesega oleme tuttavaks saanud, kuid tegelasi on raamatus veel mitmeid. On lapsi, täiskasvanuid, loomi, igal ühel on täita mingi roll Punase elus ja saatuses.

Kuid korraks veel tagasi Punase juurde, kes kinnitab, et mõned puud on meessoost, mõned naissoost, ja mõned, nagu ka tema, on mõlemasoolised. Punane tõdeb, et temagta võib suhelda nagu mehega või nagu naisega. Mõlemad sobivad. Ja veel – paljusid muid, nagu näiteks Punast, nimetatakse monoöötsilisteks. Niiviisi saab lihtsalt viisakalt öelda, et samal taimel kasvavad nii isas- kui emasõied. See on ka tõendiks, et puude elu on hoopis huvitavam kui lugeja teinekord arvab.

Ilusaid mõtteid on raamatu alguses veel ja veel. Näiteks see, et puudel ja varestel on üks ühine asi – ja tegelikult on see asi looduses kõigile ühine – on reegel, et puudel, varestel ja loodusel pole ette nähtud inimestega rääkida. Punane kinnitab, et see on nende endi kaitseks, vähemalt teoreetiliselt. Ka Punane pole kunagi sõnakestki lausunud, kuid etteruttavalt võib öelda, et selles raamatus Punane rikub seda reeglit, sest seda lihtsalt on vaja.

Puu jaoks on suhtlemine täpselt sama keeruline ja imeline kui inimeste jaoks. See on päikesevalguse ja suhkru, vee ja tuule ja mulla salapärane tants, mille abil puud ehitavad maailmaga ühenduse saamiseks nähtamatuid sildu. Kuidas puud seda täpselt teevad? Punane tõdeb, et see on puude saladus, milli inimesed peavad ise välja uurima, sest Loodus jumaldab vägevaid saladusi.

Punane jutustab veel, et ta ei ole lihtsalt mingisugune puu. Ta on kodu. Ta on terve kogukond. Asukad pesitsevad ta okstel, nad kaevavad endale urud ta juurte vahele, nad munevad ta lehtdele. Punasel on ka õõnsused, kus võivad elada nii tihased kui ka hiired. Punane on pakkunud või pakub peavarju pesukarudele, rebastele, skunksidele, opossumitele ja hiirtele, ühel aastal isegi okassigade perele. Punane kinnitab, et on isegi inimesele ulualust andnud. Hetkel on Punane koduks öökullipoegadele, opossumilapsukestele ja pisikestele pesukarudele, korrapäraselt käivad Punasel külas ka skunksi järeltulijad, kes elavad Punase lähedal maja eespoolse veranda all. Ja kui oleme raamatus jõudnud selle hetkeni, kui hakatakse otsustama Punase edasise saatuse üle, siis mängivad kõik need loomad ja linnud vägagi olulist rolli, et osadele inimestele märku anda ja “mõistus pähe panna”, et kõik inimeste otsused ei ole õiged. Asju saab teha hoopis teisiti, loodus peab säilima, ükski puujuur ei jää ette majade torustikule jne jne.

 

Seejärel jutustab Punane lugejale veel ühest tema kogukonna liikmest, kes kolis hiljuti koos vanematega ühte neist majadest, mis Punase varju jääb. Tema nimi on Samar. Tüdruk on umbes kümneaastane, valvsa pilgu ja häbeliku naeratusega. Punane kinnitab, et Samari pilk on nagu inimesel, kes on elus liiga palju näinud. Sellise inimese pilk, kes tahaks, et maailm ta ümber maha rahuneks. Samar meeldib Punasele ja Punane meeldib Samarile. Tüdruk käib kogu aeg puu juures istumas. Samar meeldib ka Trummikesele, ja Trummike meeldib Samarile. Trummike tõi tihti tüdrukule väikesi kingitusi – monopolimängu autonupp, kuldne juuksepael, kaljapudeli kork. Punane kinnitab, et Samaris oli midagi nõiduslikku, sest isegi loomad tahtsid olla tüdruku juures, lähedal.

Ühel ööl toob Samar Punase juurde väikese, roosa riidetüki, millele on kirjutatud, et ta sooviks, et tal oleks sõber. Kui raamatut edasi loeme, siis saame teada, et Samir on moslem, kelle vastu ka selles kogukonnas on kahtlusi ja eelarvamusi. Kui ühel päeval üks vibalik poiss kruvikeerajaga Punase koore sisse sõna “lahku” kirjutab, siis tekivad sellest üsna suured “probleemid”. “Probleemid”, mis viitavad Samiri perele ja omal moel ka Punasele, sest ka Punase tulevik satub ohtu!

 

Punane ei mõtle siiski oma saatuse peale. Tal on eesmärgiks see, et Samar peab saama endale sõbra. Samari naabruses elab samavana poiss, nimeks Stephen. Nad käivad samas koolis, samas klassis, kuid nad ei suhtle, sest Samiri päritolu ei ole see, mis Stepheni vanematele meeldiks. Punasel on siiski plaan – Samir ja Stephen peavad saama sõpradeks. Ja see sõpradeks saamise plaan nõuab Punaselt vägagi palju, abiks Trummike ja mitmed teised loomad, kusjuures kõik see on vägagi humoorikas. Ja ühel hetkel! Ühel hetkel peab Punane lastega ka rääkima! Ta jutustab neile lausa loo, mis viib lapsed ja loomulikult ka lugeja aastasse 1848, sest siis sai Punasest soovipuu. Saame teada ühest noorest iiri tüdrukust nimega Maeve, kes oli seilanud üle Atlandi ookeani. Ta oli orb, lihtne ja tugev, aga kui Maeve naeratas, oli see, nagu paistaks päike pilvepraost. Kuueteistkümneaastane Maeve võttis vastu iga tööotsa, et elus püsida. Varsti selgus, et tal on annet haigete eest hoolitseda. Inimesed hakkasid Maeve’i käest abi saama – nii loomad kui ka lapsed. Aastate möödudes saab Maeva ümbruskonnas omaks, kuid kummalisel kombel on tal üks soov, mida ta Punasele ütleb. See oli Punase esimene soov, ja ühtlasi kõikide soovide algus.

 

Kuna ma olen jäänud nüüd üsna pikalt siin jutustama, siis selle ilusa soovi ma jätan juba sinu enda avastada. See soov mängib olulist rolli selles raamatus, see on ilus soov, kuid ka see ka täitus? Igal juhul on Maeve’il selles loos täita oluline roll, sest tema järglane mitme põlvkonna tagant mängib Punase elus vägagi olulist rolli.

 

Kuidas lugu lõpeb? Kas soovid täituvad? Kas keegi leiab kellegi, keda armastada, kas lapsed saavad sõpradeks, kas Samir peab perega ära kolima, kas Punane jääb püsima sinna, kus ta on olnud üle 200 aasta? Ilusaks lõpuks on vaja seitset opossumit, nelja pesukaru, viite öökulli, kuut skuksi, üht varest, kahte last ja üht vana päevikut, mis avab “otsustaja” silmad.

 

Jah. “Soovipuu” on imeline raamat. Ilus ja kaasahaarav lugu, omamoodi muinasjutt, mis on argieluliselt lihtne, kurb, rõõmus. Lugu loodusest, lugu loomadest, lugu sõprusest, lugu armastusest, lugu meist endist, kes tahavad olla osa meid ümbritsevast imelisest loodusest.

 

Imelised illustratsioonid on Charles Santoso sulest.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)