Laurits Leedjärv „Meie kosmiline kodu“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Igaühel meist on kodu, on koduküla või kodulinn, on kodumaa. Planeet Maa on kõigi inimeste kodu. Päike on meie kodutäht ja vähemalt 200 miljardist tähest koosnev Linnutee kodugalaktika. Ja seegi pole veel kogu kosmos. Galaktikaid leidub omakorda sadu miljardeid. Kui laps õpib selgeks tähed, saab ta hakata lugema ja kirjutama. Taevatähtede tundmine juhatab meid galaktikateni, galaktikaparvedeni ning lõpuks kogu universumini.

See raamat on teejuhiks meie kosmilises kodus, kuhu kuuluvad nii Päike kui Kuu, nii Veenus kui Jupiter, nii Siirius kui Antaares, nii Kassisilm kui Kaelakee ja veel palju-palju muud huvitavat. Rändama on oodatud eelkõige lapsed ja noored, kes on juba mõne aasta koolis käinud, aga lahkesti on kaasa kutsutud ka nende vanemad ja kõik, kes tahavad tutvust oma kosmilise koduga süvendada või värskendada.

Laurits Leedjärve sulest on ilmunud veel paar väga huvitavat raamatut: „Teekond tähtede poole“ (2022, kirjastus Maagiline Ruum, raamat, mis jutustab ühe teadmishimulise poisi viljakaks astrofüüsikuks kujunemise loo) ja „Rännakud kõiksuses“ (2020, kirjastus Ilmamaa, raamat sarjas „Eesti Mõttelugu“, ja selles raamatus on mitmeid huvitavaid kirjutisi Universumi uurimise ajaloost, olemusest kui ka saamisloost).

Laurits Leedjärv (s. 1960) kuulub Tartu–Tõravere observatoorimi teadlaste ritta, kuhu kuuluvad suurmehed Ernst Öpik ja Jaan Einasto.

Selle raamatu alguses saame tuttavaks Villemiga, kes on tavaline poiss, kes elab tavalises kohas ja käib tavalises koolis. Aga Villemil on ebatavaline mure. Loodusõpetuses on ta õppinud, et maakera tiirleb ümber Päikese, et sedasama teevad teisedki planeedid Merkuur, Veenus, Marss … Villem teab sedagi, et Päike on tegelikult täht, kuid ühel õhtul ehmus poiss oma mõttest – kas Päike võib ükskord ära kustuda, lihtsalt ei tõuse enam, ja kõik, kas Maal on siis igavesti pime ja külm?

Poiss küsis seda ka oma emalt ja isalt, kuid nemadki ei osanud sellele küsimusele vastata. Emale turgatas pähe mõte, et poisi vanaonu Ferdinand töötab ju Tartu lähedal Tõraveres observatooriumis. Vanaonu on eluaeg tähti uurinud, küllap tema oskab kõik taevased asjad ära seletada.

Ja varsti sõitiski Villem koos ema ja isaga onu Ferdinandi juurde Tõraverre. Onu Ferdinand näitas suurt teleskoopi, millega astronoomid tähti vaatavad, ning muudkui rääkis ja rääkis. Ta tegi juttu hiiglaslikust Jupiterist ja selle Suurest Punasest Laigust, rääkis sellest, miks Pluuto enam planeet ei ole. Ta rääkis ka neutrontähtedest, mis on raskemad kui Päike, aga nii väikesed, et mahuksid ära Tallinna linna. Juttu oli ka mustadest aukudest.

Lõpuks ütles Villemi ema onu Ferdinandile, et onu oskab nii huvitavalt rääkida. Ta peaks selle kirja panema ja raamatuna avaldama. Siis saavad kõik uudishimulikud poisid ja tüdrukud põnevatele küsimustele vastused.

Raamatu autor tõdeb, mida paremini oskame lugeda kirjatähti, seda keerukamaid tekste suudame mõista. Kui taevatähed on selged, saame neist kokku panna täheparvi, galaktikaid, galaktikaparvi ja lõpuks kasvõi terve universumi … Kogu inimkonna jaoks on planeet Maa tema kodu. Ja Päike on Maa kodutäht. Päike on vaid üks täht sadadest miljarditest, mis moodustavad Linnutee galaktika. Sedagi võime nimetada oma kodugalaktikaks, sest on olemas veel sadu miljardeid teisi galaktikaid. Mida rohkem me neid kaugeid taevakehasid tundma õpime, seda kodusemad need meile tunduvad. Nii võimegi mõelda, et kogu hiigelsuur universum on meie kosmiline kodu. Vaatame seal natuke ringi.

Alustame kosmilist ringkäiku. Raamatu esimene osa on „Päike ja tema perekond“. Mille esimeses peatükis loeme, et Päike on kõige tähtsam täht, sest ilma temata poleks elu. Ainult tänu Päikesele on Maal mitmekesiseks eluks piisavalt soojust ja valgust. Paras kaugus Päikesest tähendab seda, et Maal leidub vedelat vett, milleta oleks raske elu ette kujutada.

Päike on tavaline täht ehk väga kuum gaasikera. Füüsikud nimetavad sellist aine olekut, mis esineb tähtedes, plasmaks … Päikese nähtaval pinnal on sooja 5500 kraadi, ja kui mõttes liikuda pinnalt sisemusse, läheb kuumus järjest kõrvetavamaks. Kui päikesekera keskpunktis saaks olla kraadiklaas, siis näitaks see 15 miljonit kraadi.

Päikese läbimõõt on 1,392 miljonit kilomeetrit ehk 109 korda suurem kui Maa oma. Päikese ja Maa vaheline kaugus on 150 miljonit kilomeetrit … Valgusel kulub Päikeselt Maale jõudmiseks ainult 8 minutit ja 20 sekundit.

Siin on ka huvitav pilt/joonis Päikese ehitusest: kroon, üleminekuala, kromosfäär, fotosfäär, konvektsioonivöönd, kiirgusvöönd ja tuum.

Otse loomulikult ei ole mul plaanis hakata raamatu tutvustuses/ kokkuvõttes tervet raamatut ümber jutustama, kuid järgmises peatükis saame lugeda planeetide vennaskonnast. Lisaks Maale on Päikese vennaskonnas (Päikesüsteemis) Päikesele lähemad planeedid – Merkuur, Veenus, Maa ja Marss – on Maa tüüpi ehk tahked planeedid. Kaugemad neli – Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun – on hiidplaneedid, millest kaks esimest on gaasilised, teised aga jäised. Seejärel saame kõikide nende planeetide tuttavaks.

Merkuur, kus päev on pikem kui aasta; Veenus, kõige tulisem; kodune Maa ja talle truu Kuu; punane Marss, natuke Maa moodi; Jupiter, tõeline hiiglane; rõngastega Saturn, hõredam kui vesi; Uraan, isemoodi pöörleja; Neptuun, külm ja tuuline. Seejärel on juttu ja põnevaid pilte Pluutost ja Erisest, Halleyst ja Ceresest … ja veel miljonitest.

Raamatu teine osa on „Tähtede mitmekesine maailm“. Saame lugeda tähtede tüüpidest, sest olemas on külmad ja kuumad tähed, kääbused ja hiiud. Raamatu autor kinnitab, kui saaksime kõik meie Linnutee vähemalt 200 miljardit tähte üles rivistada nii, et eespool on suurema massiga tähed ja taga pool väiksema massiga, oleks meie Päike üsna rivi eesotsas. Umbes 85% tähtedest jääks temast tahapoole.

Selle osa teises peatükis on juttu tähtede elukäigust. Tähed ei ole igavesti muutumatud. Tinglikult võib rääkida tähtede sünnist, elust ja surmast. Ajaarvamine on siin küll hoopis teistsugune kui maiste elusolendite puhul. Sada või tuhat aastat on enamasti väga lühike aeg, mille jooksul midagi märkimisväärselt ei muutu. Pigem räägime miljonitest ja miljarditest aastatest. Seetõttu on selge, et inimestest astronoomid ei suuda ühe tähe elukäiku jälgida. Õnneks on korraga olemas väga erineva vanusega tähti ja nii saab nende omavahelisest võrdlemisest ikkagi tähtede arengu põhitõed teada.

Tähe üks olulisemaid omadusi on tema mass. Mida suurem on mass, seda kiirem on tähe areng ja seda lühem on eluiga … Tähed tekivad külmades gaasi- ja tolmupilvedes …

Teise osa kolmas peatükk peatub säravatel supernoovadel, neljandas peatükis loeme neutrontähtedest ja mustadest aukudest ning viiendas peatükis saame teada, et tähed ei armasta üksindust. Selgub, et sellised üksiklased nagu Päike oma planeetidega on pigem erand. Tähed, nagu inimesedki, armastavad elada paarikaupa. Tuleb ette ka kolmik- ja neliktähti, võimatu pole isegi kuue tähe sõbralik kooselu.

Selles peatükis on juttu sellestki, et planeete väljaspool Päikesesüsteemi nimetatakse eksoplaneetideks. Alates 1995. aastast, mil Šveitsi astronoomid Michel Mayor ja Didier Queloz esimese teadaoleva eksoplaneedi avastasid (selle eest pälvisid nad 2019 Nobeli füüsikaauhinna), on nende arv pidevalt kasvanud. 2022. aasta kevadel oli teada üle 5000 eksoplaneedi. Astronoomid on arvutanud, et tõenäoliselt leidub meie Linnutee galaktikas eksoplaneete sama palju kui tähti – vähemalt 200 miljardit – aga võib-olla isegi keskmiselt 1,5 planeeti iga tähe kohta … Teadasaamine, kas eksoplaneetidel leidub elu ja eriti veel mõistusega olendeid, on üks suuremaid küsimusi, millega astronoomid 21. sajandil tegelevad ja mis huvitab kogu inimkonda.

Jõuame selle põneva raamatu viimase osani „Linnutee ja teised galaktikad“, mille neljas peatükis saame lugeda sadade miljardite tähtede kogumitest, galaktikate kogunemisest parvedesse (meie Linnutee lähim suurim naaberriik on Andromeeda galaktika), eriti säravatest tähetaolistest galaktikatest ja sellest, kuidas kõik alguse sai.

Teaduse jaoks on olemas universumi algus. Selleks on sündmus, mille ametlik nimi on Suur Pauk. See toimus 13,8 miljardit aastat tagasi … Umbes 250-400 miljonit aastat pärast Suurt Pauku hakkasid sündima tähed, mis koondusid galaktikatesse. Neid kõige esimesi tähti tänapäevaks enam alles pole. Tähtede kerasparvedes on näha n-ö teise põlvkonna tähti. Meie Päikest ja tema eakaaslasi võib pidada tähtede kolmandaks põlvkonnaks. Päike sündis umbes 9 miljardit aastat pärast Suurt Pauku.

Ja veel. Tegelikult ongi universum keskmiselt üks suur tühjus, palju tühjem kui ükskõik milline vaakum ehk õhuvaba ruum, mida inimene suudab Maal tekitada. Keskmiselt leidub universumis tumeda aine ja energia kõrval üks vesiniku aatom 4-5 kuupmeetri kohta. Selles tühjuses on aga saared – galaktikad -, mis on ka keskmiselt väga hõredad. Ainukesed n-ö tavapärase tihedusega ehk paremini ettekujutatavad taevakehad on tähed ja planeedid, väikeplaneedid, komeedid jms. Vahetult pärast Suurt Pauku koosnes universum ainult vesiniku ja heeliumi aatomitest. Kõik muud keemilised elemendid, sealhulgas need, mida teame Maa atmosfääris ja sisemuses kõige rohkem leiduvat (lämmastik, hapnik, süsinik, fosfor, räni, raud jt), on sündinud tähtede sisemuses termotuumareaktsioonide või supernoova plahvatuste käigus.

Raamatu viimases peatükis räägib onu Ferdinand Villemile sellest, kuidas ta kõike seda, mis raamatus kirjas, teab. Ja kui Villem ütleb Ferdinandile, et tahab tema juurde veel tagasi tulla ja kuulda pikemalt teleskoopidest ja kiirgustest ja tse-tse-dedest ja automaatjaamadest ja … Kas see võib tähendada ka seda, et saame lugeda kõigest sellest veel ühest raamatust? See oleks ju vahva.

Olen kindel, et Laurits Leedjärve kirjutatud raamat on põnev ja huvitav lugemine meile kõigile. See on raamat, mis teeb astronoomia vägagi põnevaks ja huvitavaks ka lastele.


Juhani Püttsepp „Ohoo, linnaloom!“ (Tänapäev)

Bioloogi, loodusajakirjaniku ja lastekirjaniku Juhani Püttsepa raamat on kirjutatud küll lastele, kuid pakub lugemiselamust vanusest hoolimata kõigile neile, kes oskavad igapäevase kõrval märgata ka pea nähtamatut ja sellest lugu pidada.

Kaheksa jutukest räägivad tänapäeval nii tuttavast koerast-kassist, aga ka nahkhiirest, hobusest, lihtsast tuvist akna ja kaelushiirest seina taga. Isegi kaelkirjakust, kes kakssada aastat tagasi linnakividele sattus, ja ühest kitsekesest, kellest lausa vabaduse sümbol sai.

Raamatu on illustreerinud neli kunstnikku Lätist, Leedust ja Eestist.

Juhani Püttsepa sulest on ka varem ilmunud mitmeid suurepäraseid loodus- ja lasteraamatuid. Näiteks „Portreed Tallinna loomaaiast“ (2008, Eesti Ekspressi Kirjastus), „Väikese hundi lood“ (2009, Päike ja Pilv), „Tsss … Kuula!“ (2013, Päike ja Pilv), „Gibraltari laevakoerte ühing“ (2015, Tänapäev), „Mustad linnud“ (2016, Juhani Püttsepp), „Eesti looduskaitse 100 aastat“ (2018, Post Factum), „On kuu kui kuldne laev“ (2020, Tänapäev) jpt.

Mulle meeldivad Juhani Püttsepa kirjutatud lood, eriti loodus- ja loomalood, kuna neis on inimlikkust, südamesoojust ja oskust nooremat lugejat kaasa mõtlema panna, loodust ja loomi jälgima panna ja nende suhtes ka austust õpetada.

Selle raamatu esimene lugu on „Kaelkirjak, kes sai tagasi oma pea“. See jutustab noorest naisest, kes sattus pärast ülikooli lõpetamist tööle anatoomiamuuseumi. Selle peamisteks külastajateks olid ülikooli õppejõud kõigi oma kapriiside ja äraarvamatute nõudmistega ning tudengid, pead laiali otsas ja ladinakeelsete nimetuste pähetuupimisest ära vaevatud.

Ühel päeval küsis noore naise (tema nimi on Emili) sõbranna, miks Emili anatoomiamuuseumisse üldse tööle läks? Emili vastas, et ta armastab loomi. Aga need loomad seal on ju surnud, ei jätnud sõbranna jonni.

Emili kehitas õlgu, sest surnud olid need loomad anatoomiamuuseumis tõepoolest. Skeletid vist tõesti ei elanud, kuid Emili lemmikuks kujunes millegipärast kaelkirjakupoeg, ta oli skelettidest ka kõige pikem. Professor teadis rääkida, et see skelett on vana, rohkem kui sada aastat. Emili tahtis teada, kuidas Aafrika loom üldse Põhjamaale sattus? Professor vihjas tsirkusele, kuid soovitas Emilil ise otsida, arhiivist …

Emili otsis ja leidis. Leht oli aastast 1877. Tallinnasse oli saabunud rändloomaaed (kaelkirjak oma pojaga, Ameerika tiiger ehk jaaguar, okassiga, 16 jalga pikk hiigelmadu ja seltskond, mis koosnes lõvist, hüäänist ja bernhardiinikoerast Pinkost, kes kõik sõbralikult ühes puuris elasid) ja külastajaid oodati Viru väravate lähedal Vene turu platsil. Arvatavasti oligi muuseumis just see kaelkirjakupoeg, kes oli rahvale vaatamiseks toodud … ju oli teekond pikk, vintsutused rasked, mistõttu oli loom surnud …

Kaelkirjakupoeg oli Emili lemmik, kuni ühel päeval oli kadunud kaelkirjaku pea!!! Kuhu ja miks pea kadus, selle jätan Sulle endale avastada, kuid sellel lool on õnneks õnnelik lõpp …

Teine lugu on „Metskits, kes hüppas end kuldsele mündile“. Selle loo peategelaseks on Miia Maria, kelle hammas oli suus juba mitu kuud loksunud, kuni ta ühel heal päeval selle ise suust välja tõmbas. Järgmisel hommikul ärgates leidis tüdruk padja kõrvalt kuldse metskitsepildiga raha, millele oli kirjutatud „Eesti Vabariik 75“ ja teisel pool „5 krooni“.

Selle oli öösel toonud hambahaldjas. Miia Maria oli selles täiesti kindel. Tüdruk sai teada, et selle ilusa raha eest enam midagi osta ei saanud, sest meil on nüüd ju eurod, kuid tüdruk poleks seda kaunist raha ostuks kasutanudki, sest kitseke rahal oli väga armas.

Isa teadis rääkida, et see metskits on ka päriselt olemas ja elab meie linnas, Tallinnas. Kuna järgmine päev oli laupäev, lubas isa tüdruku kitsekest vaatama viia.

Laupäeval olidki tüdruk ja isa Balti jaama lähedal Nunne tänava haljasalal, seal oli postamendil metskitsekuju. Isa rääkis, et kitseke oli sinna alla kukkunud kõrgelt Toompea nõlvalt, kuna jahimehed ajasid teda taga. See juhtus väga ammu, muistse vabadusvõitluse ajal, ja sellest metskitsest sai otsekui vabaduse sümbol. Skulptor Jaan Koort tegi 1929 just sellesse paika pronksist metskitse kuju. Isa lisas, et Tallinn olevat kitsekese kukkumise loo järgi isegi endale nime saanud. Miia Maria märkis, et Tallinna nimi ei ole ju Metskitselinn?

Seetõttu arvas isa, et tuleks minna Kiek in de Köki torni, kus oli avatud näitus linnaloomadest. Äkki on seal juttu ka sellest metskitseloost …

Mida Miia Maria ja isa näitusel teada saavad, selle jätan Sulle endale avastada, kusjuures Tallinna saksakeelne nimi Reval võib olla tuletatud saksa keele sõnadest Reh fall ehk „kits kukkus“.

Üks teema on selles loos veel. See, kuidas isa aastaid tagasi oli kogemata autoga metskitsele otsa sõitnud. Kitseke oli surnud ja veidi hiljem oli temast kitsepraadi tehtud … kas see oli õige või mitte, seda peab iga lugeja ise otsustama …

Kolmas lugu „Hobune, kes vedas jõuluõhtul lund“ viib meid aastakümnete tagusesse Jurjevisse ehk Dorpatisse ehk Tartusse. Juttu on kuueteistkümnesest Juhanist, neljateistkümnesest Eduardist, nende isast Jakobist ja nende hobusest Laugist.

Saame lugeda aastast 1915, mil oli Tartus väga palju lund. Jõululaupäeval kutsus parun Engelhardti virtin Jakobi appi, sest paruni hoovis oli lund liiga palju, mistõttu härra külaliste sõiduriistad ei mahtunud hoovi.

Lepiti kokku, et teenistuseks on 50 kopikat lumekoormalt. Jakob, Juhan, Eduard ja Laugi tegid tublit tööd. Kui töö tehtud sai, siis oli käes tasumise aeg. 50 kopikat koorem, 5 koormat, kokku peaks olema kaks rubla ja viiskümmend kopikat, kuid Juhanil oli arvutamisega pisut keeruline … mistõttu sai ta summaks kokku … Millise summa Juhan kokku arvutas, ja kas pärast saadi teenistuseks ikka kokkulepitud summa? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

Neljaski lugu viib meid ajas ammustesse aegadesse. Selles loos on juttu Tobiasest, keda kasvatas vanaema ja tuvidest, kes olid poissi ikka ja jälle ümbritsenud. Vanaema oli rääkinud, et tuvid on pühad linnud, sest ennustas just Tuvi piiblis Noale, et veeuputus hakkab lõppema.

Kui Tobias oli juba 20-aastane, oli tema vanaema juba surnud. Ühel heal päeval lendas noormehe aknast sisse tuvi, kelle turjale oli kinnitatud väike nahkpaun. Kirjatuvi! Nahkpaunas oli kummaline kiri, milles oli kirjas: „See laps on Pühast Vaimust, kõneles ingel Joosepile, kes oli ameti poolest puusepp. Pane seda tähele! Gertken.“

Mida see võis tähendada? Ja kes oli Gertken? Kindlasti oli tuvi eksinud aknaga ja kiri oli mõeldud kellelegi teisele. Või siiski? Tobias oli väikeses poekeses jooksupoisiks, kuid tema kutsumus oli hoopis teine.

Püha Vaimu kiriku korrastamiseks ja juurdeehituseks oli bürgermeister annetanud raha. Tobias lootis, et äkki saab ta seal õpipoisina kaasa lüüa?

Püha Vaimu kiriku kellamees andiski Tobiasele võimaluse. Ta sai ülesandeks voolida puust tuvi, mis pannaks kantslisse pastori pea kohale, kui ta kogudusele kõneleb, sest tuvi on Püha Vaimu sümbol. Valge tuvi ilmus siis, kui Jeesus oli Jordani jões ristitud.

Kuidas Tobiase puutööd tuviga mööduvad, selle jätan Sulle endale lugeda … ja kes on see kaunis punapäine tüdruk, keda Tobias pastori jutluse ajal kirikus märkas?

Raamatus on veel neli suurepärast lugu.

„Nahkhiir, kel tuli osaleda võlutrikis“, milles saame tuttavaks kahe vennaga (Kessu ja Tesse), kellele vanaema loeb õhtujuttu ööelukatest, milles ka lugu nahkhiirest. Veidi hiljem leiavad vennad keldrist hinge heitnud nahkhiire, mis paneb poisid tegutsema ja lõpuks lausa Snelli tiigis kala püüdma!!! Kas poisid kala saavad? Kas Snelli tiigis tohib üldse kala püüda? Mis kala on karp? Ja kas nahkhiirtega on ikka ka maagia mängus? Selle saad teada, kui loo lõpuni loed.

„Kass, kes vaatas õhtul aknast sisse“ jutustab loo noorest paarist – Britast ja Tomist. Sellest, kuidas nad ühetaolisest korterist kolivad Pirita-Kose mändide alla, kolmetoalisesse korterisse. Varem elasid nad viiendal korrusel, nüüd esimesel. Seejärel hakkas nende aknatagust külastama hõbedatriibuline kass, kellest saab noortele inimestele hea sõber. Kass külastab neid igal õhtul, saab süüa, kuni ühe päeval tuli kass rängalt räsituna. Tom sõitis ruttu loomaarsti juurde, kuid kahjuks kassike suri …

Mõned nädalad hiljem oli akna taga uus kass. Taaskord triibuline. Ühel õhtul tõi triibuline kass akna alla veel ka kaks pojukest. Nüüd sai kassipere enda käsutusse Brita ja Tomi raamatutoa.

Ja ühel õhtul! Ühel õhtul oli akna all veel üks kass. Pirita-Kose triibuline, põhitoonilt küll mitte hall, sedakord oranž. Kas ka tema liitub Brita ja Tomi ning kassiperega?

„Koer, kes ründas tormist merd“ jutustab loo emast ja tütrest, kel meeldis sügiseti mõned päevad kodust pooleteistsaja kilomeetri kaugusel mereäärses linnas veeta. Ema ja tütar ei käinud rannas päevitamas ja suplemas, külmaga ei saagi seda ju väga teha.

Nemad käisid Pärnus selleks, et paar päeva hotellis eldada, puhata, jalutada, kontserdil käia. Sellised olid plaanid ka sel korral. Päeval otsustasid nad minna randa jalutama, ilm oli tuuline ja külm, kuni nende juurde tuli musta-valgelapiline kikkis kõrvadega üpris tavaline keskmises suuruses koer.

Mida tähendab selle loo pealkiri, mida koer üksinda rannas tegi? Mida tegid ema ja tütar? Kas nad võtavad selle tormist merd ründava koera endaga kaasa? Kui jutu läbi loed, siis saad teada.

Viimane lugu „Valge kraega külaline, kes viis ära teelusika“ viib meid väikelinna servas seisvasse viilkatusega majja, kus elasid isa, ema ja tütreke. Äärelinnas võis näha liikumas oravaid, metskitsekest, rebast, kanakarja, kanakulli, rähni jt.

Hilissügisel oli majas kuulda seina sees kribinat, krabinat. Ju olid hiired sooja tulnud. Pere arvas, et tasuks hiired kinni püüda, mistõttu pandi üles hiirelõksud, kuid lõksu ei jäänud ühtegi hiirt, üks lõks oli hoopis ära viidud? Kaduma oli läinud ka puust varrega teelusikas! Ema oli kindel, et koduhiir poleks suutnud seda teha, lusikas oleks tema jaoks liiga suur. Kes seda tegi?

Kuni ühel pärastlõunal märkas tüdrukuke aknatagusel linnumajal kummalist tegelast. See oli justkui hiir, ehkki koduhiirest palju suurem. Isa teadis, kes see oli. Ta oli selle looma kohta raamatust lugenud, seal oli pilt ka.

Mis loomakesega oli tegemist? Jätan selle siinkohal saladuseks. Kas leitakse üles ka kaduma läinud teelusikas? Mine tea …

Sellised vahvad looduse- ja loomalood selles raamatus. Kõik sellised südamlikud ja inimlikud, veidi ju ka humoorikad, ja igati mõnusad lugeda. On vahvaid fakte ja teadmisi, veidi ajlugu, mis kindlasti lugejale huvi pakuvad. Raamat, mis sobib lugemiseks nii lastele, kuid kindlasti ka täiskasvanutele.


Laura Ingalls Wilder „Väike maja preerias“ (Eesti Raamat)

Ingallside pere – isa, ema, 6-aastane Laura ning tema õed Mary ja Carrie asuvad puldanvankris teele Wisconsinist Kansasesse, vastu uutele seiklustele. Nad asuvad elama indiaanlaste maale ja Lauragi igatseb endale väikest indiaanibeebit. Kuigi pere seisab silmitsi mitmete raskuste ja ohtudega ning suhted indiaanlastega on vastuolulised, on pere õnnelik, sest just preeriast saab nende uus kodu. Romaani lõpus tuleb aga paraku jälle teele asuda … Kuigi tegevus toimub 19. sajandil, on see huvitav ka tänapäeva lugejale. See õpetab raskete aegadega toimetulekut, olema julge ja lahke ning hindama perekonna olulisust.

Laura Ingalls Wilderi „Väike maja preerias“ on sarja „Väike maja preerias“ (tuntud ka kui „Laura aastad“) üheksast raamatust kolmas. Sarja raamatutest on tehtud lugematult kordustrükke, dramatiseeringuid ja telesarju, populaarseim neist meilgi ETV eetris olnud „Väike maja preerias“.

Kõik need raamatud jutustavad Ingallsi perekonna seiklustest ülemöödunud sajandi (1870–1894) lõpupoole Metsikus Läänes. See on looduslähedane, lihtne, kuid tervislik maaelu, mis tänapäeva linnalastele võib tunduda lausa muinasjutuna.

Eesti Raamat avaldab sarja kõik raamatud samasuguses kujunduses ja formaadis 2022.–2023. aastal.

Kohe alguses pean tõdema, et minu esimene kokkupuude Laura Ingalls Wilderi kirjutatud raamatuga „Väike maja preerias“ oli tegelikult televisiooni kaudu, kui „Little House on the Prairie“ linastus telesarjana aastail 1974 – 1982, ja mulle tundub, et umbes-täpselt samal ajal näidati seda ka Soome TV´s. Oli see laupäevane või pühapäevane varajane õhtu, mil seda sai lapsena koos vanaemaga ikka ja jälle vaadatud.

Sarja peaosades mängis mitmeid suurepäraseid näitlejad (vahva oli see, et paljud neist sirgusid teleekraanil täiskasvanuks, nii nagu seriaalitegelased, nii nagu raamatutes). Mäletan, et vanaema lemmik oli Michael Landon, kes kehastas perepead Charles Ingallsi, kuid vahvad osatäitmised olid ka Karen Grassle´il, Melissa Gilbertil (tema kehastas Laura Ingalls Wilderit), Melissa Sue Andersonil, Matthew Labyorteaux´l, Richard Bullil, Katherine MacGregoril, Alison Arngrimil, Jonathan Gilbertil, Victor Frenchil, Kevin Hagenil, Dean Butleril jpt. Episoodiliselt lõi seriaalis kaasa veel mitmeid populaarseid näitlejaid: Anne Archer, Jonathan Banks, Ernest Borgnine, Johnny Cash ja June Cash Carter, Red Buttons, James Cromwell, David Faustino, Louis Gossett Jr., Ernie Hudson, Burl Ives, Richard Jaeckel, Robert Loggia, Vera Miles, Richard Mulligan, Patricia Neal, James B. Sikking, Madeleine Stowe, M. Emmet Walsh, Harris Yulin jpt.

Pärast aastat 1982 muutus kogu produktsioonitiim ja näitlejad, kuid seriaali tehti veel üks hooaeg „Little House: A New Beginning“, ja seejärel veel kolm osa, mis olid veidi pikemad, kui tavapärane 45-minutiline teleseriaal.

Eesti keeles on varem ilmunud Laura Ingalls Wilderi kirjutatud: „Väike maja preerias 1. osa“ (1993, kirjastus Olion), „Väike maja suures metsas 2. osa“ (1994, Olion) ja „Ploomioja kallastel“ (1996, Olion). Kõik need ilmusid nn taskuformaadis ja neist kolmest olen lugenud ainult esimesena mainitud raamatut.

„Väike maja preerias“ on raamatusarja „Väike maja preerias“ kolmas raamat. Kokku on raamatuid üheksa, mis peaksid nüüd kõik ka eesti keeles ilmuma. Tegelikult on ka raamatusarjas viies raamat „Hõbejärve rannal“ juba ilmunud, ja teen sellest kindlasti edaspidi juttu.

Nüüd raamatusarja kolmanda raamatu juurde ehk „Väike maja preerias“.

Kaua aega tagasi, kui kõik tänase päeva vanaemad-vanaisad olid alles väikesed, tüdrukud-poisid veel väga pisikesed beebid või ei olnud veel sündinudki, lahkusid papa Charles, mamma Caroline, Mary, Laura ja Carrie-beebi oma väikesest majast Wisconsini suures metsas. Nad läksid ära indiaanlaste maale.

Papa arvates oli suures metsas nüüdseks liiga palju rahvast. Metsloomad ei tahtnud jääda paika, kus oli nii palju rahvast. Ka papa ei tahtnud – talle oli meelepärane maa, kus metsloomad elasid hirmu tundmata.

Niimoodi see raamat algab. Minemisega, lahkumisega.

Pikkadel talveõhtutel rääkis papa mammale maast, mis asub läänes. Seal oli maapind tasane ja seal ei kasvanud mitted puud, vaid tihe ja kõrge rohi: seal ekslesid metsloomad vabalt ringi … Seal polnud asunikke, olid ainult indiaanlased.

Ühel päeval päris talve lõpus asuti teele. Kui oli plaanis minna, siis tuli seda teha just nüüd, kuna pärast jää murdumist ei saa nad enam üle Mississippi.

Nõnda siis müüski papa maha väikese maja, samuti lehma ja vasika. Ta valmistas hikkoripuust kaared ja kinnitas need kindlalt üle vankrikasti; mamma aitas tal valge puldanriide neile peale pingutada.

Nende teekond algas varahommikul. Maapinda kattis õhuke lumi, talveõhk oli vaikne, külm ja sünge. Papa lubas, et läände jõudes näeb Laura papuusi, kes pidi olema pisike tõmmu indiaanibeebi.

Nüüd liikusid nad läbi Pepini küla (Mary ja Laura olid seal ka ükskord varem käinud, kuid talvine küla oli teistsugune, vaikne); seejärel ületati tohutu suur järv, mis oli kaetud jääga. Kaldanõlvast üles minnes ootas neid väike palkmajake, kus nad tegid koldesse tule ja said ööbida. Öösel ärkas Laura kummalise heli peale, see oli nagu püssilask, kuid mamma rahustas tütart, see oli kõigest jääminek.

Hommikul oli papa õnnelik, et nad eelmisel õhtul üle said. Nüüd olid nad üle Mississippi. Laura uuris, kas nad on juba indiaanlaste maal, kuid nad olid alles Minnesotas. Tee indiaaniterritooriumile oli väga pikk. Peaaegu iga päev sõitsid hobused nii kaugele, kui suutsid, ning peaaegu igal õhtul tegid papa ja mamma laagri uude kohta.

Teekonnal ületasid nad lugematul hulgal ojasid. Nad nägid kummalisi metsi ja mägesid ning veelgi imelikumaid, ilma puudeta maakohti. Nad jõudsid ühe laia kollase jõe äärde, millel polnud ühtegi silda. See oli Missouri. Papa sõitis vankriga parvele ja nad kõik istusid vaikselt vankris, kuni jõest üle saadi.

Seejärel jälle mäed, üleujutused (ühes kohas oodati lausa nädal aega, et üleujutus alaneks ja muda ära kuivaks). Ühel päeval tuli metsast mustal ponil ratsutav pikk kõhetu mees. Papa tegi temaga vahetuskaupa, ta vahetas nende väsinud kõrvid ponide vastu. Papa kinnitas, et need on lääne mustangid, kes said nimeks Pet ja Patty.

Nende teekond algas Wisconsini suurest metsast, nad liikusid üle Minnesota, Iowa ja Missouri. Nende koer Jack oli samuti nendega kaasa, ta liikus vankri all. Nüüd kavatsesid nad minna läbi Kansase, mis oli lõputu tasane maa, kaetud tuules õõtsuva kõrge rõhuga. Neid ootas ees ränkraske jõeületus, kuna jõgi läks väga äkki sügavaks. Hea, et nad eluga pääsesid, kuna papa oli hakkaja ja tegus mees, kuid kadunuks jäi nende koer Jack … lapsed olid kurvad, kas tõesti oli Jack igaveseks ajaks kadunud …

Seejärel seati üles laager kõrgpreerias. Papa arvas, et nad peatuvad seal päeva või paar, võib-olla jäävadki sinna. Seal oli hea pinnas, kasvav mets ehitusmaterjaliks all orupõhjas, küllaldaselt jahiloomi. Mamma arvas, et nad võivad ju minna kaugemale, aga seal ei pruugi olla parem. Õhtul istuti lõkke ääres, kui äkki märkas Laura pimeduses hiilgavaid silmi! Hunt? Ilves? Koiott? Papa pani püssi palge, kuid silmade omanikuks oli hoopis nende koer Jack! Oh seda laste rõõmu. Ka Jack oli rõõmus, ta oli täie tervise juures, kuid väga-väga väsinud.

Sellest peatuspaigast sõideti siiski veel veidi edasi, kuni enne keskpäeva peatas papa vankri. Nüüd olid nad kohal, just sinna ehitatakse maja. Lähedal oli jõemadalik, veidi eemal jõgi. Papa teadis, et see on Vaserooste jõgi.

Papa käis mitu päeva metsast palke toomas. Tal oli plaanis ehitada elumaja ja tall, esimeseks loomulikult elumaja. Papa alustas ehitustöödega, abiks oli ka mamma, ja ka tüdrukud. Juhtus ka õnnetus, üks palk kukkus mamma jala peale, kuid see oli õnnelik õnnetus, sest jalaluu jäi terveks, kuigi mõnda aega oli mamma liikumine raskendatud.

Ühel pärastlõunal tuli papa Charles jõe äärest vahva uudisega. Teisel pool jõge, kahe miili kaugusel, oli neil naaber! Poissmees, kes lubas neile appi tulla maja ehitama. Ja hiljem läheb papa omakorda talle appi.

Mr Edwards tuli järgmisel hommikul varavalges. Ta oli kõhetu, pikka kasvu ja tõmmu. Ta oli tragi töömees, nagu ka papa Charles. Tööd tehes viskasid mehed nalja ja laulsid ning laastud aina lendasid nende kirveste alt. Sama päeva õhtul valmistas mamma Caroline eriti hea õhtusöögi, sest mr Edwards oli nende külaline. Pärast õhtusööki mängis papa viiulit, laulis ja teised, ka mr Edwards, tantsisid.

Õige varsti oli maja sedavõrd palju valmis, et Ingallsid võisid sisse kolida, kuigi teha oli veel palju. Talli ehitasid papa ja mr Edwards valmis suisa ühe päevaga. Pet ja Patty olid sellega rahul, ja järgmisel hommikul ootas tervet peret ees üllatus! Tallis oli ka väike varsake, kes vaevu jalal püsis, ja kummalisi hüppeid tegi, mistõttu sai ta nimeks Jänku.

Ühel pühapäeval ratustas papa Patty seljas preeriasse. Ta oli kaua aega ära ja naases hirmsa kapakuga hobuse seljas. Ta oli kohtunud 50-pealise hundikarjaga (papa arvates olid need Buffalo hundid). Hundid olid papa arvates suurimad, keda ta elus näinud oli.

Sama lisas papa, et ta oli leidnud veel mitmeid naabreid, sest mõlemat jõekallast olid asustamas sisserändajad. Kolme miili kaugusel ehitasid mees ja naine maja, nende perekonnanimi oli Scott; kuus miili eemal elasid ühes majas kaks poissmeest, kes olid asunud rajama kumbki oma farmi ning ehitanud maja farmidevahelisele piirile. Papa oli kohanud ka perekonda (mees, naine ja viis last), kes elasid vankris. Neist mees ja naine ja kolm vanimat last olid haigestunud vappepalavikku, nende eest hoolitsesid kaks noorimat last. Papa püüdis neid aidata, ja üks poissmeestest läks neid tooma kõrgpreeriasse, et nad värskes õhus kiiremini kosuksid.

Loomulikult rääkis papa kohtumisest hundikarjaga, kes olid Charlesi ja tema hobuse Patty sisse piiranud ja nendega veerand miili kaasa jalutanud. Papa ja hobune kartsid meeletult, kuid papa hoidis hobust rahulikul kõnnil. Ju oli huntidel kõht täis, et nad ei rünnanud. Lõpuks jõuti lõhendikuni, mis viis alla jõemadalikule. Hundikarja juht ja teised hundid läksid lõhandikku, nüüd avanes papal võimalus põgeneda.

Samal õhtul piiras sama hundikari sisse ka Ingallsite majakese, millel polnud ju veel korralikke uksigi ees, uste asemel olid vaibad. Need olid tõepoolest tohutult suured hundid, kõige võimsam oli nende juht. Papa ja koer Jack pidasid valvet ja hundid ei pääsenud sisse. Hommikuks oli hundikari lahkunud …

Järgmisel päeval tegi papa majale paksu, tammelaudadest ukse, kusjuures ilma naelu kasutamata. Selle üle oli papa eriti uhke! Seejärel juba talliuks. Õhtul lubas papa mammale, niipea kui nad saavad mr Edwardsi maja püsti, ehitab papa kodus kamina, et Caroline saaks süüa teha majas, mitte vihma ja raju käes.

Ja juba ehitaski papa kaminat, seejärel vajasid tegemist katus ja põrand, kuid Chares Ingalls oli kuldsete kätega mees, ja tegelikult kindlasti ka kuldse ja sooja südamega mees, kes armastas oma perekonda.

Ühel päeval, kui papa oli kodust lahkunud, külastas nende majakest kaks indiaanlast. Nad nägid üsna jubedad välja. Caroline ja lapsed olid hirmul, õnneks ei lasknud Laura ja Mary Jacki lahti, kes kangesti tahtis võõraid rünnata. Tüdrukud plaanisid seda teha, kuid papa oli keelanud neil mitte mingil juhul lasta koera kedagi võõrast rünnata! Mamma pakkus indiaanlastele süüa, ja mehed lahkusid rahumeelselt, kuigi võtsid kaasa kogu Charlesi tubaka ja sõid ka ohtralt maisileiba. Kui Charles koju jõudis, oli ta kindel, et Caroline oli käitunud õigesti, sest ta ei tahaks ühestki indiaanlasest oma vaenlast teha.

Järgmiseks ehitas papa voodi, alustas kaevamist, et saada õuele kaev. Kaevetöödeks tuli appi eelpool mainitud mr Scott. Ühel päeval sattus kaevetöödel ohtu mr Scott – ta oli sisse hinganud sügaval maapinnas peituvat mürgist gaasi, kuigi papa oli teda õpetanud, kui all küünal kustub, on olukord väga-väga ohtlik! Charles läks maa alla ja tõi mr Scotti välja. Teisel korral oli ohus papa ise, ta oli sattunud vesiliivale. Õige varsti oli kaev veega täidetud. Nii ei pidanud papa Charles enam tassima ojast seiskunud sooja vett.

Kohtume ka kauboidega, kes lähedal veisekarja ajasid. Ka papa läks neile appi. Seejärel saadi ka endale lehm ja vasikas. Nüüd saab Ingallsite pere joogiks piima ja äkki ka võid maisileivale määrimiseks. Huvitav retk/jalutuskäik tervele perele oli see, kui papa viis neid vaatama mahajäetud indiaanilaagrit. Papa oskas näidata lastele loodust, õpetada neid asju ja jälgi märkama.

Kuid siis. Eelpool oli juttu haigeks jäänud perekonnast. Ka Ingallsite pere haigestus vappepalavikku! Toona ei osatud märgata, et tohutud moskiitoparved võivad seda haigust levitada, ja moskiitosid oli tõepoolest palju. Loomulikult ajasid nad end ka tuppa, hammustada said kõik.

Ja kui tundub, et terve perekond on siitilmast lahkumas, jõuab kohale doktor Tan, ja seda täiesti juhuslikult. Mustanahaline doktor Tan oli indiaanlaste arst. Ta oli teel lähimasse linna, Independence´i, kui möödus Ingallsite majakesest ja perekonna koer Jack oli doktori majja juhtinud. Appi oli tulnud ka missis Scott.

 

Doktor Tan teadis rääkida, et paljud asunikud olid haigestunud, ja arst oli kindel, et selle põhjuseks olid hiljuti jõeorgu istutatud arbuusid, mida kõik tahtsid süüa. Kuumal päeval oli arbuus suurepärane jahutus.

Kui Ingallsid tervemaks said, tegi papa mammale suurepärase kiiktooli. Papa ja mamma sõid ka arbuusi, ja nad jäid uuesti palavikku, tulid ka külmavärinad, kuid õnneks mitte raskelt. Raamatu autor tõdeb, et neil päevil ei teadnud keegi, et vappepalavik oli malaaria ja et mõned moskiitod nakatasid inimesi sellesse oma hammustusega.

Kuna ma olen jäänud taaskord pikalt jutustama, siis püüan selle vahva raamatu teise poole võtta kokku lühemalt. Ärevaks läks olukord kodus siis, kui majakese kogu korstna ülaosa leekides oli. Õnneks suutis mamma säilitada rahuliku meele, ja õnneks ei juhtunud midagi halba.

Papa sõitis talve hakul linna, Independence´i. Ta oli seal mitu päeva. Ingallsitel olid abiks mr Edwards, mrs Scott. Papa tõi linnast koju kaheksa väikest klaasist aknaruutu, mis enne talve oli suurepärane kingitus tervele perele.

Ingallsite pere külastasid veel mitmed indiaanlased. Mõned neist sõbralikumad, mõned mitte. Papa selgitas Laurale, kui valged asunikud maale tulevad, peavad indiaanlased välja kolima. Valitsus suunab ka sealsed indiaanlased läände. Laura ei suutnud seda mõista. See oli indiaanlaste maa, ja kui nad peavad lahkuma, kas nad mitte ei muutu tigedaks? Papa ei tahtnud sellele küsimusele vastata.

Tähistame ka jõule. Süüakse kalkunit, jagatakse kingitusi. Mr Edwards oli Independence´is kohanud jõuluvana, kes oli tüdrukutele saatnud kingitusi (mulle tundub, et need tõi siiski mr Ewards ise). Kingitused olid lihtsad, kuid tüdrukutele need meeldisid: uhiuued plekk-kruusid, pikad pulgakommid, südamekujulised koogid ja lõpuks ka kaks ühepennist! Raamatu autor kinnitab, et need olid õnnelikud jõulupühad …

Ühel külmal talveööl külastas Ingallsite majaümbrust panter … see oli ohtlik kohtumine, kuid veidi hiljem sai papa teada, et üks indiaanlane oli pantri maha lasknud.

Saame lugeda ka kevadisest preeria tulekahjust. Suurest tulekahjust. See tuleb Ingallsite majale üsna lähedale, kuid ka seekord nad pääsevad suuremast õnnetusest. Kas tulekahju olid süüdanud indinaalsed? Mr Edwards ja mr Scott olid selles üsna kindlad. Olid ju veidi aega enne põlengut indiaanihõimud kokku tulnud ja indiaanilaagris kohtunud. Papa teadis rääkida, et tavaliselt need suguharud sõdisid omavahel, kuid igal kevadel sõlmisid nad rahu ja kogunesid suure piisonijahi pidamiseks. Milliseks kujunes indiaanlaste suur kogunemine, selle jätan ma Sulle endale avastada, kuid selgub üsna palju olulist, kuid õnneks oli üks indiaanihõim (oseidžid, ja suur sõdalane du Chene), kes ei tahtnud valgetega sõda alustada …

Kuid siiski, miks otsutab papa, et nad ei saa siiski oma uude majakesse elama jääda, ja peavad lahkuma? Sellegi jätan ma Sulle endale lugeda.

Selline lugu raamatus "Väike maja preerias". Usun, et neil, kes mäletavad populaarset telesarja, meenuvad needki sündmused ... kuigi pean tunnistama, et kindlasti kipuvad need ka ununema, mistõttu on vahva, et nüüd võimalus ka raamatut lugeda. Ja tegelikult on ju hiiglama vahva, kui kõik selle raamatusarja 9 raamatut eesti keeles ilmub, siis saab ju vahva ülevaate Ingallsite pere töödest ja toimetamistest, nende elust ja tolleaegsest ühiskonnast.


Eugene Yelchin „Geenius laua all“ (Pegasus)

Draama, peresaladused ja nuhk omaenda köögis! Kuidas saab küll Jevgenist kangelane, kui tal pole isegi oma tuba? Ta ei ole sporditäht ega legendaarne balletitantsija. Ta ei ole ka ameeriklane, kellel on vabadus kanda üle mõistuse erksavärvilisi riideid ja närida Juicy Fruiti nätsu.

Jevgenil on ainult pisike pliiatsijupp, vanaema laua alumine külg ja joonistused, mis võivad kõike muuta.

Auhindadega pärjatud kirjanik ja kunstnik Eugene Yelchin (Jevgeni Jeltšin) jutustab lõbusate seikadega loo oma lapsepõlvest külma sõja aegsel Venemaal. Tulemuseks on jõuline portree poisist, kes püüab mõista oma kohta perekonnas ja esitab kogu oma nooruse küsimusi, millele ei saa vastust.

„Olnu võib elustuda erineval viisil. Ka taas nähtuna lapse silmade läbi, nii nagu me oleme seda kogenud Leelo Tungla „Seltsimees lapses“. Kuigi Eugene Yelchini lapsesilmad nägid detailides teistsugust ruumi, paiknesid kõik tolleaegsed nõukogude lapsed raudse eesriide taga. Nad elasid maailmas, kus kehtisid omad reeglid ning tavad. Tagantjärele paistavad need paljuski absurdsetena, kuid tol ajal moodustasid nad aegruumi, milles möödus tänaste täiskasvanute „õnnelik“ lapsepõlv.“ — David Vseviov

Kohe alguses pean tõdema, et see on üks väga andekalt kirjutatud lasteraamat, mis kindlasti sobib lugemiseks ka täiskasvanutele, eriti neile, kelle lapsepõlv on möödunud Nõukogude Liidus, sest just toonasest ajast Eugene Yelchini kirjutatud raamat räägibki. Siinkohal pean lisama sedagi, et raamatus on palju juttu ka Jevgeni vennast Viktorist, kes saigi maailmakuulsaks iluuisutajaks, kes abiellus oma uisutamispaarilise Irinaga, nende poeg oli tunnustatud USA näitleja Anton Yelchin, kes lahkus meie hulgast vaid 27-aastasena …

Raamatu alguses on Jevgeni koos ema ja isaga Moskvas. Nad ootavad järjekorras, et pääseda mausoleumi, et vaadata palsameeritud Leninit. Pean tunnistama, et kui 1979. aastal, 10-aastase poisikesena koos vanaemaga Moskvas käisime, siis mausoleumi me ei jõudnudki … õnneks!

Moskva Punasel väljakul peatus turistibuss, kust hüppasid maha ehtsad Ameerika turistid, kes järjekorras seisvatest inimestest ette trügisid. Jevgeni ema oli pahane, sest olid nad ju mitu tundi sabas seisnud ja nüüd tulid turistid, kes lihtsalt mööda jalutasid.

Raamatu autor kinnitab, et Lenini mausoleumi juures ei tohtinud lärmata, aga ameeriklased naersid ja rääkisid valjusti. Ameeriklased käitusid nii, nagu polnud ette nähtud, ja Jevgeni ema niisamuti.

Kõik sabasseisjad vahtisid Jevgeni ema, Jevgeni vahtis ameeriklasi. Ta ei teadnud, et nii erksaid värve olemaski on, nagu ameeriklased seljas kandsid. Sellised värvid ei sobinud üldse Punasele väljakule. Väljak võib ju nime poolest punane olla, aga talvel oli see mustvalge. Järjekorras seisvate kodanike riided olid enamjaolt mustvalged. Lisaks sellele olid värvidest esindatud pruun, sõjaväeroheline, mereväesinine ja riigilipu punane. Need olid nõukogude vikerkaarevärvid.

Jevgeni oli tulnud perega Moskvasse vaatama, kuidas tema vanem vend Viktor iluuisutamisvõistlustel võistleb, kuid isa oli ütelnud, et kõigepealt peavad nad täitma kodanikukohust ja vaatama Lenini muumiat.

Lõpuks said Jevgeni, ema ja isa, vend Viktor, mausoleumi sisse. Jevgeni polnud varem surnut näinud ja Lenin oli surnud juba enne Jevgeni sündimist. Isa sosistas, et Jevgeni ei peaks kartma, sest poiss ju armastab oma vanaisa Leninit. Raamatu autor lisab, et Lenin oli kõigi Nõukogude laste vanaisa, mis tekitas natuke segadust. Toonases Nõukogude Liidus oli ju nii palju lapsi, kuidas saab kõigil olla üks ja sama vanaisa?

Jevgeni leidis end mõttelt, miks ta üldse pidi Moskvasse Leninit vaatama tulema, kui Lenini vaatas neile vastu igalt poolt – postkaartidelt ja maalidelt, loosungitelt ja plakatitelt, teekannudelt, rahatähtedelt. Tema nimi oli antud tänavatele, parkidele ja staadionidele. Isegi selle linna nimi, kus Jevgeni elas, oli Leningrad.

Lõpuks otsustas Jevgeni Leninit siiski piiluda ja märkas Lenini hõreda punase habeme all kitsast plaastrit!

Miks oli Leninil plaaster … kelleltki polnud seda küsida. Jevgenil käis pärast mausoleumist väljumist peast läbi mõte, kui nad kohe praegu jooksu pistavad, jõuavad nad perega bussi peale ja nad saavad Ameerikasse sõita!

Jevgeni ja tema pere ei jooksnud kuhugile … nende poole jooksis hoopis üks ameeriklane, kes pistis Jevgeni vennale, Viktorile midagi pihku. Jevgeni vahtis kitsast läikepaberisse pakitud riba venna käes – see oli kujult samasugune nagu Lenini plaaster, aga erkkollast värvi. Siin on juures joonistus, millelt on näha, et tegemist oli Juicy Fruit närimiskummi lehega … rohkem midagi, aga juba jooksid Jevgeni ja tema pere poole mingid mehed, ja Jevgeni teadis ütlematagi, et need olid lihtkodanikeks maskeerunud julgeolekumehed.

Mida ameeriklane oli Viktorile andnud? Seda tahtsid need mehed teada. Jevgeni ema oli julge naine, kes hakkas julgeolekumeestele vastu. Ameeriklane ei andnud neile midagi ja nemad tulid Moskvasse selleks, kuna tema poega oodati vabariiklikul iluuisutamisvõistusel!

Julgeoleekumees käitus üleolevalt ja käskis perele minema minna, enne kui ta neid pokri pistab. Lisades sinna veel ka sõna itskenärakad … Jevgeni küsis hiljem vennalt, mis asjad on itsked? Viktor teadis ütelda, et mõni ütleb niimoodi juutide kohta. Tol hetkel see Jevgenit ei huvitanud, teda huvitas närimiskummileht venna taskus. Nende kodumaal närimiskummi ei müüdud, neil polnud õieti süüagi, milleks närida midagi, mida ei saa alla neelata. Viktor näris Juicy Fruiti lehte kolm nädalat. Ööseks pani nätsu teetassi likku, et see pehme seisaks. Selleks ajaks, kui vend nätsu Jevgenile pärandas, ei olnud sel enam lõhna ega maitset …

Seejärel saame lugeda veidi ka NSV Liidust. Üks kuuendik maailmast oli punaseks värvitud, et nimi Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ära mahuks. Toonased maakaardid olid üsna ebatäpsed, kuid Jevgeni oli kindel, et see oli mõeldud vaenlaste eksitamiseks. Viktor räägib Jevgenile ka raudsest eesriidest, sõbralikest naaberriikidest, kuhu paigutati Nõukogude sõjaväe tankid, laskemoona tuubil täis ja lahinguvalmis. Seda tehti ameeriklaste pärast. Ameeriklastega oldi sõjas, Viktor kinnitas, et see oli pigem sõnasõda, ja seepärast seda külmaks sõjaks kutsuti. Viktori arvates polnud see eriti külm, pigem leige. Viktor oli kindel, et tema läheb kunagi välismaale. Ta on ju andekas sportlane, temast saab iluuisutšempion. Jevgeni oli selles samuti kindel, sest eelmisel päeval oli Viktor Moskva võistluse võitnud!

Ka Leningradist on juttu. Talved olid külmad, lapsed pandi riidesse nagu kubujussid. Soe pesu, vatipüksid, viltsaapad, kampsunid, sallid, labakindad, läkiläki – Jevgeni ei saanud pärast seda õieti liigutada, kui ema oli ta riidesse pannud.

Juttu on sellestki, kuidas Viktor ja Jevgeni kord nädalas Kirovi kultuuripalees asuvasse pisikesse kinno läksid, Ameerika filme vaatama! Filmid olid vanad ja ära kratsitud, sest need kuulusid sakslastele, enne kui venelased neist suures sõjas jagu said. Ekraani all jooksis saksakeelne tõlge sellest, mida Ameerika näitlejad filmis rääkisid. Ameeriklaste jutt oli dubleeritud vene keelde, nagu Viktor kord Jevgenile sosistas, et ameeriklased nende kodumaa kohta midagi halba ei ütleks.

Ka ameerika rokenrollist loeme. Jevgeni kuulis seda esimest korda isetehtud plaadilt, mille keegi venelane oli oma korteris valmistanud. See olnud õige vinüülplaat. See oli vana röntgenpilt kellegi jalaluumurrust, ülesvõtte keskele oli põletatud hernetera suurune auk. Sellest august hargnesid laili kontsentrilised vaod. Kui vend Viktor selle grammofonile asetas, siis tuli sealt sellist muusikat, millist Jevgeni varem polnud kuulnud. Jevgeni ei eristanud ühtegi pilli peale trummi ega saanud aru ühestki sõnast, mida laulja karjus, aga see oli ikkagi parem kui Punaarmee koor, mida raadiost lasti, parem kui ema balletimuusika plaadid.

See oli mürgel, mis Jevgenile hirmasti meeldis. Vanaema arvates oli see lärm! Plaati kuulati siiski veel mitmeid kordi.

Raamatu autor kinnitab, et selliseid plaate hüüti kontideks, sest neid salvestati ebaseaduslikult röntegiülesvõtetele. Leningradis oli nende järele tohutu nõudlus, aga valitsus oli juba vastu võtnud „lääne ees lömitamise“ vastase seaduse, millega need ära keelati. Kontide valmistamine ja müümine oli kuritegu, ja Viktor ütles, et kui nad vahele jäävad, siis lähevad vangi.

Ja nüüd tuli isa koju, ja viskas kondid ahju … Jevgeni ei saanudki seda konti rohkem kuulata, kuid lugu tema peas kummitas veel mitmeid nädalaid.

No nii, ja see on alles selle vahva raamatu algus. Meil on võimalus lugeda ka kommunaalkorteritest, ühes sellises elas ka Jevgeni pere. Ühesainsas pisikeses toas elasid Jevgeni, Viktor, ema, isa ja vanaema. Sama korteri teistes tubades elasid teised inimesed. Köök, koridor ja tualett olid ühiskasutuses. Igas kommunaalkorteris ehk kommunalkas oli oma nuhk. Nende nuhk oli Blinov. Tema elas üksipäini kõrvaltoas, nuhkis, kuulas pealt ja käis Riiklikus Julgeoluku Komitees ehk KGB-s naabrite peale kaebamas. KGB tahtis teada, kas mõni kodanik on rahulolematu, ja kui on, siis mispärast.

Jevgeni ema töötas Vaganova-nimelises balletiakadeemias, kus koolitati lapsi suureks balletitantsijaks. See oli suurim klassikalise balleti õppeasutus maailmas, nende õpilane oli ka Mihhail Barõšnikov, kes oli suurim vene balletitantsija, kes tohtis saada omaette korteri ja isikliku auto ja käia välismaareisidel. Raamatu autor meenutab sedagi, kuidas ema ta esimest korda Barõšnikovi vaatama viis. Lava taha. Ema vaatas ja õhkas. Oleks ka Jevgeni sellise kunstilise andega sündinud.

Jevgeni perekonna kodune elu oli hoopis tagasihoidlikum. Siin on humoorikas peatükk, kuidas isa kodus mööblit kokku lükkab, et kõik magama mahuksid. Jevgeni kinnitab, et tema isas oli nagu kaks inimest koos – kinnine kommunist ja inimene, kes jumaldas vene luulet. Talle meeldis seda ka ette kanda.

Ka sel õhtul said perekonna voodid kokku passitatud. Jevgeni mahtus magama ainult vanaema laua alla. Ta magas välivoodil, kitsal riidetükil, mille vedrud tõmbasid kanga igas suunas pingule, nii et poisi välivoodist sai batuut. Õnneks oli Jevgeni üsna varakult õppinud magama liigutamata …

Vanaema laua laudlina ulatus igal pool põrandani, nii et lauaalusest sai mõnus väike telk. Mida Jevgeni selle laua all tegi? Igal õhtul näppas ta isa tagant pliiatsi, et laua alla joonistada. Männipuust plaadi alumine külg oli poisi joonistusi täis nagu eelajalooline koopalagi. Joonistamiseks oli ruumi küllalt. Laud oli suur. Jevgeni pildid olid väikesed. Jevgeni kinnitab, et ka lugeja teab, kui väikesed need pildid olid, sest selle raamatu pildid on needsamad, mille ta laua alla joonistas! Mitte päriselt needsamad pildid, sest raamatus on need mälu järgi joonistatud.

Ja veel. Üritan teha nüüd veidi lühemalt, olen juba pikalt lobisema jäänud, kuid see on igati kaasahaarav lugemine. Jevgeni kuulis ühel öösel, kuid ema ja isa omavahel sosistasid, neil oli kahju, et Jevgeni andeta on. Viktor oli iluuisutaja, tema oli tubli, aga Jevgeni. Ema kinnitas, et poiss peab hakkama balletiga tegelema … kas tõesti?

Käime koos Jevgeniga ka koolis joonstamistunnis, kus õpetaja ei suuda Jevgeni annet mõista ega oskustest aru saada, sest kõik lapsed peavad joonistama nii, nagu õpetaja neile ette näitab! Oh, jah …

Loeme ka sellest, kuidas avastati Viktori uisutamistalent, ja uskuge mind, seegi on igati humoorikas. Ja iluuisutamine oli külma sõja lahingutes üks Nõukogude valitsuse võimsamaid relvi. Annete arendamiselt ei hoitud raha kokku ja kui kõige andekamad noored uisutajad küpseks said, saadeti nad rahvusvahelistele võistlustele ameeriklasi võitma. Vastutasuks jagati tšempionidele omaette kortereid, isiklikke autosid ja välismaareise. Viktor sai iluuisutuusaks, kuid ta viidi üksiksõidust paarissõitu üle.

Ja veel. Lugeda saame ka juudivihast, sest raadios hakati rääkima sõjast Iisraelis, milles süüdistati Vene juute. Oli ju suur vene rahvas Nõukogude Liidu juudid lõplikust hävitamisest päästnud, ja nüüd tasutakse vene rahvale pettuse, reeturlikuse, riigireetmisega … Ja ühel päeval oli ka kommunaalkorteri uksele soditud: Peksa itskeid, päästa Venemaa! Korterinaabrid soovitasid Jevgeni perel Iisraeli minna … Jevgeni sai koolis peksa … õnneks oli Viktor tugev, ja suutis ise kõige suuremale Jevgeni kiusajale kere peale anda.

Jevgeni läks kevadel ka Vaganova balletikooli katsetele, et end Konstatntin Mihhailovitšile näidata. Enne seda oli vaja poiss puhtaks pesta, seda tehti saunas. Ja ka sellega kaasneb mitu „huvitavat“ teemat – Puškin ja Lermontov ning nende surm duellidel (Jevgeni jõudis järelduseni, et luuletajad ei ela vist väga vanaks, sellele lisas poisi isa Ossip Mandelštami mõttetera, et luulet austatakse Venemaal nii väga, et selle eest tapetakse) ja Stalinist (Stalinit nägi Jevgeni saunas ühe suure mehe rinnale tätoveerituna, kusjuures oli ka Stalin mausoleumis olnud, kuid ta oli sealt välja visatud, ja itske arstid olid Stalini ära mürgitanud …)

Isa püüdis selgitada Jevgenile, et Stalin oli suur juht, kes tegi ka vigu, nendest vigadest räägiti ka Kommunistliku Partei Kongressil, kuid alles siis, kui Stalin oli juba surnud. Jevgeni arvates polnusd see ikka päris see, ja pigem ei saanud poiss aru, miks Stalin suri 75-aastaselt, aga luuletajad noorelt. Kas luuletusi kirjutada on raskem kui inimesi hirmutada?

Vaganovasse tagasi, katstetele. Jevgeni „vaatab üle“ Konstantin Mihhailovits, geenius ja omaaegne erakordne tantsija. Geenius tõdes veidi aja pärast Jevgeni emale, et tänuks ema ustava töö eest Vaganova balletiakadeemias on ta valmis Jevgeni täielikule andepuudusele läbi sõrmede vaatama, ja kui poiss meditsiinilise komisjoni läbi teeb, võetakse ta üheks aastaks katseajale.

Loeme sellestki, kuidas Barõšnikov Nõukogude Liidust Kanadasse läks, ära hüppas … Kuidas Jevgeni isa avastas poisi kunstiande, sest ta läks ühel õhtul otsima, kuhu tema pliiats ikkagi kaob. Lauaalused joonistused olid hämmastavad. Isa hüüdiski, et neil on geenius laua all!

Ka Barõšnikovi teksadest on juttu, sest Jevgeni ema toob need pojale, sest balletikoolis peavad lapsed ilusasti riides olema. Need olid Ameerikas valmistatud Levi Straussi sinised teksad, mille peale vanaema tõdes, et need on ju juudi tehtud kaatsad … vanaema väga palju selles raamatus ei räägi, aga kui ütleb, siis ütleb mahlakalt …

Raamatu lõpus saame teada, kuidas Jevgeni endale kuulsa kunstiõpetaja (Tatjana Georgievna Bruni) sai. Õpetaja käis kommunaalkorteris Jevgeni joonistusi laua all vaatamas, ja kutsus poisi enda korterisse kunsti õppima. Tatjana Georgievnal oli palju kunstiraamatuid, mis pakkusid Jevgenile suurt huvi. Ta tõdes, et Venemaal oli kahte sorti kunstnikke – need, kes Venemaalt ära hüppavad, ja need, kes koju jäävad. Õpetaja tõdes, et ärahüppajad said teha sellist kunsti, mida ise tahtsid, aga need, kes kodumaale jäid, seda teha ei tohtinud. Nende kunst keelati ära. Mõned pandi vangi. Mõned lasti koguni maha. Ja olid ka sellised kunstnikud, kellele halastati, sest nad õppisid tegema kunsti nii, nagu ette nähtud.

Kogume ka vanapaberit, et saada talong, et Jevgeni isa saaks osta Mandelštami uue luulekogu; saame teada miks ei olnud vanaisa nägu perekonnafotol; juttu on ka rahvavaenlastest, kommunistlikust võimsast tulevikuühiskonnast; sellest, et Jevgeni isa ei saa olla luuletaja, kuna ta kardab tõtt rääkida … ja et ka Mandelštam tapeti luule pärast …

Raamatu lõpp on nukker. See on seotud Jevgeni isaga, kes oli öö läbi külmetanud, et saada Mandelštami luuleraamat … ka nuhk Blinoviga kohtume veel, kes jutustas, kuidas ta Kanadas Barõšnikovi silmist kaotas … aga, mis oli juhtunud Jevgeni vanaisaga, seda teada me ei saagi.

Ma usun, et selle kaasahaarava, inimliku ja omamoodi põneva, humoorika ja iroonilise raamatu tutvustust/kokkuvõtet on õige lõpetada autori mõttega: „Meie minevikus – meie perekonna minevikus, mis oli meie kodumaa minevikule jalgu jäänud – oli nii palju saladusi, et minu pärimine ajas armsatele inimestele ainult hirmu peale. Nägin seda hirmu oma isa ja ema ja vanaema silmis, aga ka võõraste silmis, kellest ma iga päev tänaval mööda kõndisin. Nõukogude kodanike silmad olid poolsuletud ja klaasistunud, nagu vaataksid nad parema meelega oma hirmul sisemusse kui välja ohtlikku maailma.

Aga Leningradis oli ka teistsuguseid silmi. Silmi, milles säras uudishimu ja kirg; silmis, mis janunesid millegi enama kui ainult üksluise virelemise järele. Olin näinud selliseid silmi järjekordades, kus oodati Barõšnikovi tantsimist; olin näinud selliseid silmi raamatukogudes, teatrites, muuseumides, kontserdisaalides.

Need uudishimulikud ja kirglikud silmad tegid mind õnnelikuks. Jah, hoolimata kõigest olin ma õnnelik.

Soovitan kõikidel seda raamatut lugeda ...


Nat Amoore „Heade vempude jõud“ (Eesti Raamat)

Teie ees on „Koolihoovi miljonäri saladuste“ autori uus pöörane lugu kolmest parimast sõbrast, ühest ahnest linnapeast ja suurest hulgast vempudest.

Kas mäletate veel Caseyt – tüdrukut, kes raamatus „Koolihoovi miljonäri saladused“ tahtis panna koolidirektori tooli alla helisema kanahäält tegeva äratuskella? Ta tegigi seda! Kuid Casey ning tema sõbrad Cookie ja Zeke ei lollita lihtsalt niisama. Neil on sõnum. Nad on organiseeritud. Nad on Rohelised Herned (ja võimalik, et üks neist on ninja). Paraku näib, et täiskasvanud ei võta lapsi tõsiselt, vaid on takerdunud omaenda muredesse.

Nii et kui Rohelised Herned saavad jälile linnapea salakavalatele plaanidele, ei jää neil muud üle, kui ise lahendus leida. Sõprade, Casey ema elutarkuste ja paljude-paljude vempude abil.

„Heade vempude jõud“ on 9‒12-aastastele lastele mõeldud hoogne teos, mis peale põneva lugemiselamuse pakub ka rohkesti mõtteainet.

Kui ma kaks aastat tagasi (mai 2020) kirjutasin kokkuvõtte austraallanna Nat Amoore´i kirjutatud raamatust „Koolihoovi miljonäri saladused“, siis meenutasin, et Austraalia lastekirjandusest on eesti keeles ka varem ilmunud mitmeid väga häid raamatuid: Alan Marshalli “Ma suudan hüpata üle lompide” (eesti keeles 1963, 1990) ja “See on rohi …” (1969, 1990), Caleb Krispi kolm raamatut Ivy Pocketi sarjast (2017 ja 2018), Jessica Townsendi “Nevermoor” (2018) ja “Vundersepp” (2019), Andy Griffithsi “13-korruseline puuonn” (2018) ja “26-korruseline puuonn” (2018).

Astrid Lindgreni auhinna on võitnud Austraalia lastekirjanikud Sonya Hartnett (2008) ja Shaun Tan (2011), Hans Christian Anderseni auhinna võitis 1986. aastal Patricia Wrightson, kuid huvitaval kombel nende raamatuid eesti keeles ilmunud ei ole.

Austraallaste endi üks suurimaid lemmikuid ja pärjatumaid lastekirjanduse autoreid on Jackie French, kuid ka tema raamatud pole seni eesti keelde jõudnud. Küll on eesti keeles ilmunud Austraalia põlisasukate müüte tutvustav “Unenägude aegadest” (1990 ja 2007).

Nat Amoore´i “Koolihoovi miljonäri saladused” (usun, et üks ägedamaid lasteraamatuid, mida olen viimastel aastatel lugenud) oli igati humoorikas, muhe ja põnevaid nõuandeid jagav lasteraamat. Mõnusalt humoorikas ja targalt ning nutikalt kirjutatud on ka Nat Amoore´i uus raamat „Heade vempude jõud“.

Raamatu alguses on pühendus: „Kõikidele lastele, kes teavad, et nad suudavad midagi muuta … Ja eriti neile, kes pole sellest veel aru saanud.“ Ilus mõte, kas pole.

Selle loo alguses on koolis aktus, kui ükshaaval hakkavad helisema tooli alla pandud äratuskellad. Lugeja saab teada, et need on sinna pannud raamatu peategelane (tema seda lugu meile ka jutustab) Casey Wu, üks Rohelistest Hernestest. Osad kellad helisevad vaikselt, osad kõvemine, ja kellade helin läheb järjest valjemaks. Lapsed ja õpilased on segaduses, ka Casey üritab jätta muljet, et ta ei tea toimuvast midagi. Ta ei tohi olla kontaktis ka teiste Roheliste Hernestega – Zeke´i ja Cookie´ga, sest üks nende reeglitest on: „Ürituse ajal teiste liikmetega ei suhelda.“

Ja lõpuks hakkab helisema kanakell! Kaa-kaa kaa-kaa kagaaaak! See heliseb proua Keireni tooli all.

Seejärel langeb laest alla loosung: „Äratus! Ka dinosaurused arvasid, et neil on veel aega. Päästke meie planeet kohe nüüd.“

Mitte keegi ei oska kahtlustada, et keeruka protestiaktsiooni (proua Keiren nimetab neid vempudeks) taga on Casey Wu.

Casey kinnitab lugejale, et ta ei ole lihtsalt vembumeister. Ta on aktivist. Ta võib olla ainult üksteist, aga tal on palju öelda ja ta teeb end kuuldavaks. Mõnikord peab olukorra muutmiseks tegutsema. Igaüks saab omal moel millegi eest välja astuda. Igal aktivistil on oma supervõime. Casey Wu oma on tempude viskamine.

Casey loeb ka ühte ema jäetud kaartidest (seda loeme meiegi, kusjuures ema jäetud kaardid on ka raamatus trükitud justkui kaardikesed) ja see jutustab muutuste esilekutsumisest.

Oleme Watttersoni algkoolis härra Deery tunnis. See on klass, kus käib ka Casey Wu, ja teised Rohelised Herned. Casey räägib, et Rohelised Herned ei ole nende koolis täielik saladus, aga selle kooli lapsed ei kitu üksteise peale. Härra Deery üritab alustada tunniga, kuid kõlaritest kostab proua Keireni hääl. Ta kriiskab, et selline anarhia nagu sel päeval juhtus, ei ole aktsepteeritav. Caseyle meeldib sõna „anarhia“ kõla. Ta kirjutab selle vihikusse, et hiljem selle sõna tähendus üles otsida.

Proua Keiren kinnitab, et need vembud ei ole mingi naljaasi ja nende taga olevad õpilased leitakse üles. Niiviisi ei tohi end kuuldavaks teha.

Casey pole sellega nõus, sest mitte keegi ei kuula sind, kui sa oled laps, isegi kui sul on midagi väga tähtsat öelda. Casey meenutab, kuidas nad palusid Watto kaubamaja toidupoel ühekordsete kilekottide kasutamine lõpetada. Seda loomulikult ei juhtunud …

Proua Keiren soovitab tulla tema kabinetti sellel, kes midagi sellest asjast teab. Klassis ei liiguta mitte keegi, kuid härra Deery (õpetaja) ja õpilased hakkavad omavahel rääkima, sest see ei olnud lihtsalt järjekordne vemp, keegi tahab pöörata nende tähelepanu meie planeedile, ja sellele, kuidas me seda hävitame. Võttes arvesse kliimamuutusi, pole teada kas lastele jääb üldse planeet, millel elada. Kõikidel lastel klassis on midagi ütelda ja see teeb Caseyle rõõmu.

Pärast kooli Rohelised Herned (Casey, Zeke ja Cookie) kohtuvad. Järgmisesse nädalasse on planeeritud Plastirünnak. Casey räägib teistele, et see on üritus, kus kõik võtavad toidupoodi oma topsid ja värgid kaasa ning enne lahkumist võetakse kõik asjad ühekordsetest pakenditest välja ja jäetakse plastpakendid poe ette maha. Casey oli näinud videot, kuidas seda Hollandis tehti. Nüüd oli see plaanis Watto kaubamajas teha. Kuna see tundub lastele suurema ettevõtmisena, siis lükatakse see edasi järgmisesse kuusse.

Liigume edasi. Ühel Casey ema jäetud kaardil oli kirjas, et tähtis on leida oma hõim, inimesed, kes sind täiendavad. Mõned inimesed harivad sind, mõned inimesed õpivad sinult, mõned juhivad sind, mõned järgnevad sulle … ema soovitab Caseyl otsida endale sõbrad, kes teevad temast parema inimese, ja hoida neist kõvasti kinni.

Casey meenutab tutvumist Zeke´i ja Cookie´ga, kuid Casey kinnitab, et tema parim sõber on hoopis tema vanaisa. Rohelised Herned on planeedi kaitsjad, anarhia loojad, lapsed, kes nõuavad, et neid kuulda võetaks. Casey lisab, et Cookie on superloominguline ja kunstiandega (ja kindlasti neist kõige lahedam), Zeke on tehnikamees (ja kohe kindlasti mitte ninja) ja Casey ise on organiseerija, plaanija, ideedeinimene.

Nüüd jalutab Casey Brennani parki. Ta läheb ema pingi juurde, millel on kulunud messingist silt. „Trixie Wu mälestuseks. Tema lemmikkoht, tema lemmikpuu, meie lemmikinimene.“ Casey võtab ühe oma ema jäetud kaartidest, millel ema kinnitab, et armastab suurt pööriseukalüpti. Selle all on ta tunde ja tunde istunud, koos isaga, koos Caseyga, üksinda. Ema sõnul on see suurepärane koht mõtlemiseks, ema soovitab ka Caseyl selle puu alla tulla ja mõtelda.

Casey läheb koju. Nüüd saame meiegi tuttavaks tüdruku vanaisaga. Vanaisa on pärit Singapurist, ta on kurt, ja tundub olevat üks igati lahe vanaisa, kelle samuti vempe varuks. Casey sõnul meenutab vanaisa talle pisut Yodat „Tähesõdadest“. Ja mitte ainult välimuse poolest. Ta on ka tulvil keerulisi vanaisatarkusi.

Nagu mainisin, vanaisa on kurt, ja ta ei oska väga ka viipekeelt, kuid Casey ja vanaisa suhtlevad omavahel suurepäraselt. Vanaisa on ka sel päeval korraldanud Caseyle vembu, seekord Oreo küpsistega (selle vembu jätan Sulle endale lugeda).

Varsti tuleb koju ka Casey isa. Temal on kuuldeaparaat. Nii Casey isal kui ka vanaisal on haigus – otoskleroos, mille käigus kasvab kõrva luu, mis takistab korralikult kuulmast. See on päritav, mis tähendab, et seda antakse suguvõsas edasi. Isegi Casey vanaisa emal oli see haigus.

Isa ei ole kodus kaua, sest ta läheb tööle – ta on Watto kaubamaja öövalvur. Casey on kindel, et see ei ole isa unistuste amet, aga isa ütleb, et talle meeldib olla üksi, et tal on palju aega mõtlemiseks. Casey mõtleb, kas isa mõtleb emast?

Veidi hiljem saame teada, et Casey isa on samuti sündinud Singapuris, aga suurema osa elust elanud Austraalias. Ülikoolis kohtus ta Casey emaga, ja seejärel sündiski Casey. Vanaisa elas toona Singapuris, aga kui tüdruku ema suri, kolis vanaisa Casey ja isa juurde elama.

Isa läheb tööle. Casey ja vanaisa hakkavad mängima sõnamängu. Vanaisa on selles väga tugev. Ka sel õhtul oli vanaisa sõnamängus väga kaval ja nutikas … Õhtul luges Casey ka kohalikku ajalehte, milles kirjutati, et linnapea Lupphol külastab Wattersoni algkooli, et rääkida lastele ja õpetajatele Wattersoni tulevikku viimise plaanist! Caseyle tundub, et see on õige hetke järgmiseks aktsiooniks, sest kohale tulevad ka ajakirjanikud.

Sellest visiidist räägib koolis lastele ka proua Keiren (tema on Wattersoni kooli direktor), kes loodab, et siis ei tehte vempe ega koerustükke. Lapsed ja õpetajad hakkavad valmistuma linnapea visiidiks, ja Casey hakkab valmistuma aktsiooniks, abiks ka Zeke ja Cookie.

Proua Keiren oli näinud ühel ameerika jalgpalli võistlusel, kuidas staadionil olnud inimesed tõstsid üles punase või valge ruudu, ja moodustasid sedasi lause. Ka proua Keiren tahaks, et Wattersoni õpilased teeksid midagi sarnast, ja lause peaks olema: Lupphol on teadlik otsus! Caseyl ja Zeke´il on õige varsti selge, et selle hüüdlause-värgiga saaks midagi „korraldada“.

Ma ei saa Sulle ju kõigest rääkida. Näiteks sellest, millised need ettevalmistused olid, sest Sulle endale peab samuti avastamisrõõmu jääma, kuid meil on võimalus lugeda ka igasugu vahvid mõtteid Casey emalt, mida ta oma tütrele kaartide peale jättis.

Näiteks ohverdamisest. Mee loobume maailmas paljudest asjadest. Mõnikord headest. Mõnikord halbadest. Aga neist kõigist on raske lahti lasta.

Või julgusest. Seda leidub mitmes vormis ja see tähendab palju asju. Aga emale meeldis sellele mõtelda nii nagu doktor Robert Anthony: „Julguse vastand pole mitte argus, vaid mugandumine.“

Ja juba ongi linnapea Lupphol Wattersoni algkoolis. Ta räägib uuest kaubanduskeskusest, uutest korteritest ja elamutest. Cookie kinnitab, et tema arvates kavatseb linnapea muuta Wattersoni uueks Dubaiks.

Ja kui on aeg lastel moodustada ruutudest hüüdlause, siis selgub, et see on: „Stopp, hull, kaitsen loodust!“

Sedasi! Uus aktsioon on õnnestunud, kuid … üsna varsti on video Youtube´is, internetis ja mujalgi. Õhtul vaatavad lapsed ja Casey vanaisa uudislõiku, milles on kaks naisterahvast (arvatavasti linnapea abid …), kes omavahel midagi räägivad. Vanaisa soovib seda lõiku uuesti vaadata, ta oskab ju lugeda huultelt. Naisterahvad räägivad omavahel, et Brennani park kaotatakse ära!

Selle peale kinnitab Casey, et see juhtub üle tema laiba …

Nii otsustavad Casey, Zeke ja Cookie teha linnapeale tänutahvli, justkui vabandamaks linnpea ees, mis koolis oli juhtunud, kuid tegelikult on see vemp! Kavalus! Cookie teeb koos oma isaga ilmatuma uhke tänutahvli, Zeke paneb sellesse salakaamera, millel on ühendus, et lapsed saaksid linnapea kabinetti salaja jälgida! Lastel õnnestub see „kingitus“ ka linnapeale üle anda, kusjuures „kohtumisel“ on linnapea vägagi uhke tüüp, ülbe jne.

Saame lugeda ka Casey ema jäetud kaarti juhtidest. See, et keegi on võimupositsioonil, ei tee temast veel juhti. Paljud inimesed siin maailmas ihkavad võimu Paljud ihkavad endale paremat elu. Aga väga vähesed ihkavad meile kõigile paremat maailma.

Tänutahvel salakaameraga on üle antud. Casey hakkab sülearvutis jälgma linnapea kabinetis toimuvat, kuid esialgu ei toimu midagi kahtlast. Casey leiab, et linnapea töö on üsna igav …

Kui lapsed näevad kinos reklaami, siis saavad nad teada, et üks naistest, kelle huultelt Casey vanaisa luges välja, et Brennani park peab kaduma, on Fiona Gill – Elite Star Groupi kinnisvara vanemhaldur. Lapsed hakkavad tema kohta veebis uurima, ja selgub, et varem on ta Pambala, Claremonti ja Mount Aranda linnapilti täielikult muutnud, ehitades linnade eri paikadesse hiiglaslikke kortermaju! Kas Watterson ongi järgmine?

Veel üks ema jäetud kaart. Armastusest. See tõesti juhib maailma. Ilus mõte, kas pole.

Ühel pühapäeval vaatavad lapsed jällegi sülearvutit. Linnapea kabinetis kohtuvad linnapea ja too eelpool mainitud Fiona Gill. Jutt on kinisvaraarendusest, Brennani pargi kaotamisest, linnarahva ja linna volikogu mõjutamisest (seda peab tegema linnapea) ja lõpuks annab naisterahvas linnapeale suure rahapataka, selle abil peab linnapea saama kõik vajalikud load, no ja endale ka uhke sportauto ostma …

 

Kahjuks kaob tänutahvli ühendus. Zeke arvab teadvat, mis võis juhtuda, kuid nüüd tuleb neil linnapea kabinetti saada asendustänutahvel, sest neil oleks vaja kätte saada eelmine, et sealt omakorda kätte saada salvestis, millel linnapea ja kinnisvaraarendaja „kohtusid“ … Lapsed arendavad välja uue plaani, uue vembu, ja see peaaegu õnnestub, kahjuks jääb Zeke linnapea kabinetti luku taha. Zeke on nutikas kutt, mistõttu õnnestub tal sealt pääseda, kuid enne seda veel mitu vempu teha!

Seejärel liituvad Roheliste Hernestega eelmisest Nat Amoore´i raamatust „Koolihoovi miljonäri saladused“ tuttavad Tess ja Toby, kuna Brennani pargis on lõhutud kodutu Kathy legoklotsidest majake. On ju Kathy Tessile väga tähtis inimene.

Ja veel üks kaardike Casey emalt. Hirmust. Sageli on kõige rohkem tegemist väärt asju tegelikult kõige hirmsam teha. Sa oled palju tugevam, kui ise arvad. Ole julge. Ole südi. Ole lahke. See kõik on sinus olemas.

Rohelised Herned on nüüd viikesti, ja hakatakse planeerima, kuidas keerata tuksi linnapea korraldatav laat Brennani pargis. Linnapea plaanib just selle „vahval üritusel“ saada linnarahva ja linna volikogu toetus, et Brennani parki hakata maju ehitama, et hakata „linna arendama“.

Kuna laste plaanid on suured, siis liitub Roheliste Hernestega veel rohkem lapsi, kõik saavad endale ülesande, mida teha, et laat aia taha läheks, ja tõde päevavalgele tuleks.

Casey jaoks läheb olukord veidi keeruliseks, kuna vanaisa ja isa saavad teada, millega on türduk tegelenud. On see ju veidi isegi kriminaalne! Kas tüdruk on kodus valetanud? Kas Casey on korraldanud ka kõik teised vembud, mis koolis toimusid? Lõpuks õnnestub Caseyl vanaisale selgeks teha, mis on toimumas, miks ta seda kõike on teinud. Vanaisal õnnestub see ka Casey isale, oma pojale selgeks teha. Seejärel saab ka Casey isast üks Rohelistest Hernestest.

See, mis toimub laadal on uskumatu vempude paraad, ja selle jätan Sulle endale lugeda. Igal juhul on lõpplahendus täpselt see, mida arvatavasti kõik raamatu lugejad on lootnud ja oodanud … paha saab oma teenitud karistuse!

Ka Casey Wu hakkab nüüd kaarte kirjutama, näiteks endast. Ma ei tea veel täpselt, kes ma olen … ja sellest pole midagi. Ma veel õpin. Aga seda ma tean: minust ei saa inimest, kes seisab niisama ja laseb halbadel inimestel halbu asju teha. Ma astun neile vastu. Ja panen nad end kuulama.

Raamatu viimases peatükis loeme sellest, millega Rohelised Herned plaanivad edaspidi tegelema hakata. Neil on plaanis hakata avaldama kooli ajalehte Roheline Leht, panna käima oma kodulinnas taaskasutus. Lisaks tahavad nad ehitada kodutule Kathyle uue legoklotsidest kodu Brennani parki. Ja uueks linnapeaks kandideerib Henry Wu, Casey isa! Ja kindlasti on Caseyl plaanis mõni vemp, muidu oleks vanaisa solvunud, sest kes kord vembutaja on, see vembutajaks ka jääb!

Selline vahva lasteraamat see Nat Amoore´i kirjutatud „Heade vempude jõud“. Südamlik ja inimlik, põnev ja humoorikas lugu, mille peategelased on tublid ja tragid, kes üritavad midagi ära teha, et meie planeet oleks parem paik elamiseks, et loodus säiliks, et paha saaks oma palga …


Tiia Toomet „Vana aja lood“ (Varrak)

Ajaga on asi niimoodi, et alguses on aeg alati uus. Aga veel uuemat aega tuleb kogu aeg juurde. Mõne aja pärast, kui uut uut aega on juba paras jagu juurde tulnud, saab vanast uuest ajast vana aeg. Kui mina veel laps olin, oli minu aeg igatahes täiesti uus. Kui aga nüüd mu lapselapsed nuruvad, et jutusta, kuidas vanal ajal söödi, joodi, mängiti, tülitseti, siis mõtlevad nad, kuidas mina lapsena sõin, jõin, mängisin, tülitsesin. Uus aeg on nüüd nende päralt ja mul ei jää üle muud, kui seda tunnistada. Ja jutustada. – Autor

Tiia Toometi kirjutatud raamatut „Vana aja lood“ mäletan ma väga hästi. See ilmus 1983, ja toona sai raamat suure huviga läbi loetud, sest oli see ju põnev meenutus vanadest aegadest ja vanadest asjadest, ja mingil hetkel pakkus ajalugu mulle suurt huvi.

1987 ilmus Tiia Toometi sulest veel üks sarnase „hingamisega“ raamat ehk „Kodused asjad“ (Eesti Raamat), kuid mänguasjade, kooliasjade, nukkude, kaisukarude ajaloost jutustavad ka 1997 ilmunud „Nukuraamat“ (Kunst); 2001„Vana aja koolilood“ (Varrak); 2005 „Unustatud mänguasjad“ (Tänapäev); 2009 „Suur karuraamat“ (Tänapäev); 2010 „Mänguasjad jutustavad“ (Tammerraamat); 2015 „Maagilise väega nukud“ (Hea Lugu). Olen kõiki neid ka lugenud ja need raamatud on väga-väga huvitavad.

Lisaks nendele on Tiia Toomet kirjutanud mitmeid ja mitmeid ägedaid lasteraamatuid: „Kuhu need värvid jäävad“ (1975 koos Jaan Kaplinskiga, illustratsioonid Edgar Valteri sulest, väljaandjaks kirjastus Eesti Raamat); „Värviline kosmoselugu“ (1979, Kunst); „Kuidas panna nööpe“ (1979, Eesti Raamat); „Lapikirja ja lastekirja“ (1984, Kunst); „Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda“ (1984, Eesti Raamat). Mitmeid vahvaid lasteraamatuid on ilmunud Tiia Toometi sulest ka sellel sajandil ehk „Kõige paremad asjad“ (2007, TEA Kirjastus); „Kus on kodu?“ (2007, 2013, TEA Kirjastus); „Lugemistund“ (2008, TEA Kirjastus); „Karu Lillekäpa töö-ööd“ (2010, TEA Kirjastus) jpt.

„Vana aja lood“, mis ilmus sel aastal, on täiendatud raamat. Raamatu on vahvate piltidega ja fotodega ning erinevate lahendustega illustreerinud Mare Hunt.

Tiia Toomet kinnitab: "„Vana aja lugude“ sisu on jäänud samaks, kirjutasin vaid mõned jutud juurde: omaaegsetest lasteraamatutest, mänguasjadest, diafilmide vaatamisest, sünnipäevade pidamisest. Illustraator ja illustratsioonid on aga uued.

Raamatu esimeses peatükis „Vanast ajast ja uuest ajast“ tõdeb raamatu autor, et ajaga on asi niimoodi, et alguses on aeg alati uus. Aga veel uuemat aega tuleb kogu aeg juurde. Mõne aja pärast, kui uut uut aega on juba paras jagu juurde tulnud, saab vanast uuest ajast vana aeg.

Mulle meeldib see, kuidas Tiia Toomet aja mõistet lahti kirjutab, väga vahva. Selles raamatus jutustab Tiia Toomet lastele/lugejatele, kuidas tema lapsena (ehk kuidas vanal ajal lapsed) sõi, jõi, mängis, tülitses.

Seejärel saamegi lugeda vana aja lastest. Vana aja lapsed olid samasugused kui uue aja lapsed, ainult mõned asjad olid neil teistmoodi. Seejärel jutustab Tiia Toomet, mis asjad olid teistmoodi. Näiteks polnud vana aja lastel televiisoreid, arvuteid ega nutitelefone, mistõttu õhtuti vana aja lapsed lugesid, joonistasid või olid niisama toas. Päeval oli vana aja lapsed õues. Vanal ajal oli palju lapsi, kes ei käinud lasteaias, ilusa ilmaga mängisid nad terve päeva hoovis ja tänaval.

Vanal ajal oli palju vähem suuri mitmekorruselisi elumaju kui praegu. Enamik lapsi elas väikestes puumajades. Puumajades ei olnud vanni ega kraanis sooja vett. Jalgu tuli pesta kausis. Tubades olid ahjud, ahje köeti puudega. Sellepärast olid vana aja hoovides puuriidad ja puukuurid, mille vahel oli lastel huvitav mängida.

Vana aja lapsed olid vahel head, aga vahel tegid pahandust, vahel olid nad sõnakuulelikud, aga vahel jonnisid. Vana aja lapsed olid omavahel sõbrad, aga vahel tülitsesid ka. Vahel olid vana aja lapsed kurvad, aga rohkem olid nad rõõmsad. Rohkem oli neil huvitav kui igav. Rohkem olid nad lärmakad kui vaiksed.

Vana aja lapsed olid poisid ja tüdrukud. Kõik vana aja lapsed armastasid jäätist, limonaadi ja kinos käia.

Edasi loeme vana aja vanaemadest, hoovidest ja mängudest, mida vanal ajal mängiti. Poisid mängisid näiteks sussi (sellest mängust saame siin ka lugeda), tüdrukud mängisid klaaskuulidega, mängiti ka keksu, hüppekooli, pallikooli, mädamuna, kulli ja peitust.

Seejärel saame teada, mida vana aja lapsed talvel tegid. Lumega said lapsed kelgutada, suusatada ja uisutada. Kelke oli vanasti kahte sorti: harilikud kelgud ja soome kelgud ehk tõukekelgud. Suusad olid vanasti puust, plastmassi siis veel polnud. Puusuuski pidi enne sõiduhooaega tõrvama. Uisutati ka – poiste uiskude nimi oli vanasti pantsid, tüdrukutel olid sakiliste otstega iluuisud.

Vana aja dressid olid seest uhutud ja mõnusalt soojad, aga kui ilm külmemaks läks, oli vaja paksemaid riideid. Siis tuli lastel panna selga lambanahkne kasukas, pähe karvamüts, jalga villased karupüksid ja vildid, kätte labakindad.

Saame teada sellestki, mida vanal ajal toas tehti, sest talvel, kui ilm oli väga külm, või suvel, kui väljas sadas vihma, pidid vana aja lapsed jääma tuppa. Toas sai teha hoopis vähem asju kui õues. Toas sai lugeda raamatuid, mängida lauamänge („Kits“, „Reis ümber maailma“, mustvalgete kivikestega doomino, ümmarguste nuppudega tamka, värviliste piltidega muinasjutuloto), joonistada, vaadata diafilmi või sorida mänguasjakasti. Kaarte sai ka mängida: linnade põletamine, viitleht ja potkitnoi.

Loeme edasi. Mida vanal ajal söödi? Tiia Toomet kinnitab, et kõige rohkem söödi tuutujäätist, mida müüdi putkades, mis nägid välja teistmoodi kui harilikud jäätiseputkad. Harilikes jäätiseputkades müüdi topsijäätist ja briketijäätist, müüdi ka pulga otsas „Eskimot“. Juua sai limonaadi, mille nimeks „Õunajook“, „Pirnijook“ või „Sidrunijook“. Kõik limonaadid olid ühesugustes pruunides või rohelistes metallkorgiga klaaspudelites, ainult sildid olid igal sordil isemoodi. Kui linnas käies janu peale tuli, sai juua osta ka tänaval olevast gaseeritud vee automaadist.

Edasi on juttu vana aja poodidest ja poeskäimisest. Saame teada, kelleks tahtsid vana aja lapsed saada. Tüdrukud tahtsid saada õpetajaks, arstiks ja müüjaks. Peale selle tahtsid kõik väikesed tüdrukud saada emaks. Sellepärast oli tüdrukutel palju nukke. Poisse nukud ei huvitanud. Poisid ei tahtnud nukumängus isadeks olla. Poisid tahtsid olla bussijuhid, trammijuhid ja vedurijuhid … Veel tahtsid poisid saada kangelasteks.

Juttu on ka vana aja sõidukitest (tramm, buss, rong), mänguasjadest (mänguatod, konstruktorid, nukud jne), diafilmi vaatamisest, sünnipäevadest ja sünnipäevakingitustest, abstrükkide ehk vesipiltide tegemisest – nendega kaunistati oma lemmikraamatuid.

Mida vanal ajal loeti? Vanal ajal loeti peamiselt lasteraamatuid. Muist raamatuid olid suured ja õhukesed, muist väiksemad ja paksemad. Need lapsed, kel lugemine selge, lugesid paksemaid raamatuid. Paksemates raamatutes oli vähem pilte, kui õhemates, aga jutud olid pikemad. Selles raamatus on kahel leheküljel vahva valik nende raamatute esikaantest, mida lapsed vanasti lugesid.

Tiia Toometi vahvas raamatus on juttu veel imelikest mõtetest, klaasikildudest, põlledest ja põlletaskutest, tülitsemisest ja jonnimisest, keldrivanamehest, keda kartsid kõige julgemadki poisid. Autor jutustab meile sellest, mida vana aja lapsed suvel tegid, miks vanasti sügiseti aknaid kleebiti, loomadest (koerad, kassid, tuvid, loomad loomaaias, vihmaussid, keldrikakandid, lutikad, lepatriinud), kurbusest, valetamisest.

Raamatu viimane peatükk on „Üks hea vana aja päev“.

Selline vahva ja põnev lugemine on see Tiia Toometi raamat „Vana aja lood“, mille on väga vahvasti illustreerinud Mare Hunt. Ma olen kindel, et see ON igati huvitav lugemine tänastele lastele, et veidike uurida ja piiluda, kuid elasid nende vanaemad ja vanaisad, vaaremad ja vaarisad. Ja teisalt on see ju ka igati mõnus lugemine kõikidele neile, kes soovivad meenutada nostalgilisi aegu ...

 


Vance Joy „In Our Own Sweet Time“ (Warner Music)

Mitmekordse plaatina sertifikaadiga pärjatud laulja ja laulukirjutaja Vance Joy jagas hiljuti fookussinglit "Catalonia", oma kolmandalt albumilt "In Our Own Sweet Time". Album sisaldab varem avaldatud singleid "Clarity", kolmekordse plaatina vääriliselt müünud lugusid "Missing Piece" ja "Don't Fade." Millest ainuüksi "Missing Piece" on kogunud 160 miljonit globaalset striimi.

Suures osas isolatsiooni käigus salvestatud album on inspireeritud vanadest sõpradest, uutest mälestustest ja armastuse leidmisest mitte nii lootusetust kohast. Pikisilmi oodatud uus album sisaldab koostööd hititegijatega nagu Little, Dan Wilson (Adele, Leon Bridges), Take a Day Trip (Miley Cyrus, Lil Nas X) ja teised.

Nii tutvustab Vance Joy uut stuudioalbumit “In Our Sweet Time” Warner Music.

Austraaliast on ikka ja jälle väga head muusikat tulnud. Rokkmuusikast meenutagem kindlasti AC/DC, Midnight Oil, The Little River Band, John Farnham, Rick Springfield, Daryl Braithwaite, Nick Cave, Jon English, INXS, Yothu Yindi, Noiseworks, Crowded House, Air Supply, Icehouse, Silverchair, Wolfmother, Gotye, elektroonilisest muusikast Empire of the Sun, Pendulum, Pnau, Rogue Traders, popmuusikast The Bee-Gees, John Paul Young, Olivia Newton-John, Kylie Minogue, Jason Donovan, Natalie Imbruglia, Holly Valance, Vanessa Amorosi, Sia, Savage Garden jpt.

Indie poppi ja indie folki esitav Vance Joy on samuti pärit Austraaliast ja ta on olnud viimastel aastatel üks edukamaid kängurumaalt pärit artiste.

James Gabriel Keogh ehk Vance Joy on sündinud 1. detsembril 1987. Aastal 2013 oli tal taskus 5-plaadiline leping plaadifirmaga Atlantic Records, ja see on ikka vägagi korralik saavutus. 2013 ilmus ka tema debüüt-EP „God Loves You When You´re Danving“, millel oli ka edukas singel „Riptide“. Septembris 2014 ilmus laulja debüütalbum „Dream Your Life Away“, ja kui 2015 jagati Austraalia muusika auhinda (ARIA Music Awards), siis valiti just Vance Joy Autsraalia parimaks meesartistiks!

James Gabriel Keogh käis Melbourne´i St. Patrick´s Primary School´is. Enne seda, kui ta hakkas muusikaga tegelema, oli ta lootustandev Austraalia jalgpalli mängija (see pole siis mitte jalgpall aga Austraalia jalgpall, mis veidi ju ka ragbi moodi mäng), kusjuures ka sportlasena võitus ta mitmeid tiitleid ja auhindu. Ta on lõpetanud ka St. Kevins´s College´i, Toorakis ja Monashi ülikooli kunsti ja õigusteadeuse erialal.

Laulja on meenutanud, et muusikat hakkas ta tegema nii, et võttis mõne tuntud laulu (nt Green Day „Good Riddance (Time of Your Life“)) ja tegi sellest oma versiooni (nn coveri), kusjuures kirjutas ise ka uued ja naljakad sõnad. Äkki sai ta aru, et see, mida ta tegi, on ikka täielik jama ja hakkas ise laule kirjutama. Üks esimestest oli „My Kind of Man“, mille eeskujuks oli Lynyrd Skynyrdi suurepärane laul „Simple Man“.

Nagu eelpool mainisin, siis 2014 ilmus Vance Joy debüütalbum „Dream Your Life Away“. Esimese plaadiga käis Vance Joy ka kontsertturneel nii Austraalias kui ka mujal maailmas. 2014. aasta lõpus jõudis ta esinema ka USAsse. Lisaks sellele oli Vance Joy ka soojendusartist Taylow Swifti kontsertturneel „The 1989 World Tour“.

2015 muutus populaarseks Vance Joy singel „Riptide“, ja seda mitte ainult Austraalias, vaid terves maailmas. Selle looga sai Vance Joy tuntuks. Samal aastal sai kuulda tema laulu „Great Summer“ filmis „Paper Towns“.

2015 kandideeris Vance Joy kuuele Austraalia muusikaauhinnale ja võitis neist ühe ehk parim meestartist! Seetõttu võib öelda, et Vance Joy jõudis üsna ruttu Austraalia muusika tipptegijate hulka, ja teda hakati tundma-teadma ka mujal maailmas.

2018 ilmus tema teine stuudioalbum „Nation of Two“, mille kohta laulja tõdes, et see on justkui kahe inimese (mehe ja naise) elu, nende maailma algab ja lõpeb voodis, mida nad jagavad. Singlina ilmus edukas „Lay It on Me“, seejärel veel singlitena ka „Like Gold“, „We´re Going Home“, „Saturday Sun“, „Call If You Need Me“.

Teine stuudioalbum tõusis ilmudes Austraalia plaadimüügitabeli esikohale ja Austraalia muusikaauhindade jagamisel võitis see esikoha kategoorias „Best Adult Contemporary Album“. Ka selle albumiga kaasnes kontsertturnee Austraalias ja mujal maailmas, kuid 2019 oli Vance Joy soojendusartistiks P!nk´i maailmaturneel „Beautiful Trauma World Tour“!

Jaanuari 2021 ilmus Vance Joy uus singel „You“, koostöös muusikamaailma kõvade tegijatega – Benny Blanco ja Marshmello. Sama aasta mais ilmus veel üks uus laul „Missing Piece“, mis kõlas ka populaarses telesarjas „Grey´s Anatomy“, ja lugu tõi Vance Joyle veel ühe Austraalia muusikaauhinna, parima video kategoorias.

Aprillis 2022 andis Vance Joy teada, et kohe-kohe ilmub tema uus album, kolmas stuudioplaat, ja „In Our Own Sweet Time“ ilmuski 10. juunil 2022. Laulja on ütelnud, et selle albumi ideeks on elu loomine, maailma loomine, kellegi tähtsaga, ja kui maailmas valitseb kaos, siis on alati võimalus kuhugile varjuda. Ja sellele viitab ka uue albumi pealkiri.

Vance Joy uus album on igati mõnus kuulamine, millel 12 uut laulu. Kõikides lugudes on mängus ka laulja enda laulukirjutamisoskus. Album on oma hingamiselt popilik ja folgilik, abiks kitarr, klaver.

Ilusad ja folgilikud lood on kaks esimest lugu: “Don´t Fade”, “”Solid Ground”, vahva rütmilahenduse ja olemisega on kolmas laul “Missing Piece” (selles loos ka igati äge ja kergesti meeldejääv refrään), millele järgneb jällegi folgilikum, kuid igati põnevate instrumnetidega mängitud hittlugu “Catalonia”.

Kauneid harmooniaid ja meloodiaid kuuleb lauludes “Way That I´m Going” ja “Every Side of You”. Rütmikam ja popilikum on albumi 7. laul “Clarity” (selles kuuleme ka ägedaid puhkpille), kübe kantrit võib kuulda lauludes “Boardwalk” ja “This One” (huvitav kas siin on abiks lausa bändžo?).

Albumile paneb ilusa lõppakordi kaunis lugu “Daylight”. Vance Joy laulab ja klaver saadab (kuigi ka see laul areneb võimsamaks) … ilus …

Uurisin veidi lähemal ka albumil kõlavate instrumentide valikut ja selgus, et Vance Joy imeliselt ilusa albumi saundide taga on mitmeid põnevaid instrumente: akustiline kitarr, elektrikitarr, baritonkitarr, klaver, elektriklaver, Hammond B3 orel, Wurlitzeri elektriklaver, harmoonium, flööt, tromboon, trompet, metsasarv, saksofon, eufoonium, flüügelhorn, pumporel … Kõik see kokku on kõrvale põnev ja “hariv” kuulamine, et ahaa, ka sellised pillid on olemas. Seda eriti tänases muusikamaailmas, kuid palju muusikat tehakse süntesaatorite ja arvutite abil.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/2290QOqExnVHp302b4zYaF

Vance Joy "Catalonia"


Kristi Piiper „Libahundid“ (Tänapäev)

Fred lehvitas Matule hüvastijätuks ja vaatas, kuidas sõber tõuksinina kodu poole keeras. Seejärel kinnitas ta loksuva käepideme uuesti lenksu külge ja tõukas jalaga hoo sisse. Paps kindlasti juba ootas ja ka kõht hakkas tühjaks minema. Lisaks oli homme koolipäev. Kuid just enne seda, kui ta kooli väravast välja sõitis, nägi ta hetkeks mingit tumedat kuju kõrvalhoone taha lipsamas.

Nagu teismeline olla ei oleks juba niigi raske, peab Fred pärast vanemate lahutust harjuma kahe koduga. Muutusi toob ka uus kooliaasta, aga õnneks on Fredil tema sõbrad. Üheskoos satutakse peadpööritavatesse seiklustesse ja aidatakse lahendada mõistatus – mis peitub koolimaja keldris ja kes külvab koolisööklas segadust?

Kristi Piiper on kindlasti meie üks viimaste aastate viljakamaid laste- ja noortekirjanikke, kelle sulest on ilmunud mitmeid igati huvitavaid ja põnevaid raamatuid: „Metsajärve pärandus“ (2020, kirjastus Tänapäev), „Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised“ (2019, Tänapäev), „Kuidas mu isa uue töö sai“ (2018, Tänapäev), „Meie uues kodus kummitab“ (2019, Tänapäev), „Tõde või tegu“ (kolm osa 2015, 2016 ja 2018, Varrak), „Salapaha“ (2015, Tänapäev).

Täpselt sama põnev ja kaasahaarav nagu kõik eelpool mainitud raamatud on ka uus raamat „Libahundid“.

Loo alguses (esimene osa on „Kõik on uus septembrikuus“) saame tuttavaks kahe peategelasega. Nendeks on kuuenda b klassi kutid – Fred Keerutaja ja Matu (veidi hiljem saame teada, et Matu nimi on Mattias Vink).

Suvevaheaeg oli just lõppenud, kool oli algamas. Fredil oli põues tunne, et midagi ebatavalist on toimumas. Eelmise kooliaasta lõpus oli neile teada antud, et uuest õppeaastast kolib kogu Tamme kool uude majja. Kõik üheksa klassi. Omamoodi oli see, et nad kolisid uuest ja moodsast ehitisest ehtsasse tondilossi, vanasse mõisahoonesse. Fredile see kolimine ei meeldinud, kuid üks hea asi sellega siiski oli – mõisahoone asus Fredi kodutänaval – Tamme tänaval, vanade ja võimsate tammepuude alleel. Koolis vastas asus linna suurim ja ägedaim skeitpark. Tänavanurgal oli oma kohalik pood, millel nimeks Oma Pood, kus müüdi kõige paremaid viiekümnesendilisi pulgakomme. Poe juurde kuulus Oma Kohvik, mis pakkus sooje saiakesi, päevapraadi ja Kohviku-Leena enda tehtud õunalimonaadi.

Fredi arvates ei sobinud vana mõisahoone koolimajaks, sest väljastpoolt oli see kole ja kõle, see oli maadligi ja matsakas … Ruumides levis mingi niiske jahedus ja isegi pingid olid ebamugavalt kõvad. Söökla asus madalate lagedega heledaks lubjatud võlvidega keldris ja raamatukogu oli kitsas ja vähese loomuliku valgusega. Lisaks sellele nägi kõik seal välja nagu poleks seal aastakümneid remonti tehtud.

Fred ja Matu kohtusid esimesel koolipäeval koolimaja lähedal. Fred kinnitas ka Matule, et tal on tunne, et see aasta saab teistsugune olema. Matu arvas, et selle tunde põhjuseks olid uus koolimaja ja see, et nad polnud enam algkoolis.

Seejärel jutustab raamatu autor meile ka kuuendast b klassist. Saame teada, et nende õpilastel olid kooli kõige kuulsamad lapsevanemad: Matu ema valiti üle-eelmisel aastal aasta emaks, Iti ema oli tuntud kombeõpetaja, kaksikute Hendriku ja Heleri isa oli kuulus näitleja, ja Fredi enda ema oli juba kaks aastat olnud abilinnapea, üks lapsevanem oli kuulduste järgi päris ehtne nõid ja ennustaja.

Ka õpilased olid tublid ja edukad: Heleri suutis kõige kiiremini rääkida, Iti oli mitmel aastal hääletatud kooli kõige viisakamate kommetega tüdrukuks, Matu osales kõikvõimalikel spordivõistlustel, ja enamasti need ka võitis. Hendrik oli nende kooli kõige pikem poiss, keda kutsuti lihtsalt Pikaks. Nende klassist elas kõige rohkem õpilasi samal tänaval, kus asus uus koolimaja.

Esimese koolipäeva esimese tunnis rääkisid lapsed oma suvest. Fred meenutas – skeitpark, ujumine lähedalasuvas järves, palju jäätist ja hommikuti pikalt magamist. Maasikad ja vaarikad ja vanaema kollased ploomid.

Pärast kooli jalutas Fred kodu poole. Ta oli äsja saanud 13-aastaseks ja nüüd oli ta põhikoolis. Lisaks sellele oli tal ka saladus, millest polnud isegi Matule veel rääkinud. Lisaks uuele koolile oli tal nüüd ka uus kodu. Õigemini kaks kodu. Üks sealsamas Tamme tänaval, ja teine kesklinnas, viienda korruse kolmetoaline korter. Ühes elas ta emaga ja teises isaga. Lisaks sellele oli augustis nende juurde kolinud ka Anni, isa uus naine.

Teine osa on „Kaks kodu“. Fred meenutas isale, mis oli eelmisel suvel juhtunud. Nad olid koos Matuga vana mõisahoone ülemisel korrusel näinud hägust võbelevat valgust, seejärel oli kaarja raamiga kahepoolne aken pauguga lahti paiskunud. Järgmisel õhtul olid poisid märganud mingit tumedat kuju mõisa kõrvalhoone ümber ringi luusimas. Üsna kohe peale seda hakati maja restaureerima. Poistel endil läks aja möödudes lugu meelest, kuni selgus, et sellest majast saab nende uus koolimaja.

Fredi isa kinnitas, et kooliga on kõik korras. See on uhke koolimaja, sellises oleks temagi hea meelega õppinud.

Otse loomulikult oli Fred pettunud, et isa ja ema olid lahku läinud. Isa uus naine Anni oli ju täitsa tore, kuid Fred ei tahtnud teda nende koju. Ka sel õhtul keetis Anni teed, valmistas võileibu ja kutsus Fredi sööma, kuid Fred ei tahtnud. Ta otsustas hoopis skeitparki mina, kus õnneks oli ka Matu. Poisid otsustasid minna koolimaja juurde, et uurida, kas ka sel õhtul midagi kummalist näha on.

Sel õhtul oli kõik vaikne. Ja äkki tahtis Fred kangesti hoopis oma ema juurde linna minna, kuid see nädal oli ju ikkagi isa nädal. Fred otsustas jääda, kui ta kooli väravatest välja astus ... nägi ta hetkeks mingit tumedat kuju kõrvalhoone taha lippamas …

Raamatu kolmas osa on „Söökla“. Selles osas avastas Matu nina alt esimese karva, mis teda veidi rööpast välja lõi, kusjuures sel ööl oli ta unes libahunte näinud! Ei ole see teismeliste elu sugugi mitte lihtne ... eks me kõik ole selle aja ju üle elanud, kuid vahva on lugeda raamatust, mida teismelised tegelased tunnevad ja kogevad.

Tegelikult on selles osas hoopis olulisem see, mida rääkis kuuenda b klassi lastele nende õpetaja Lilli Aas. Selgus, et keegi oli vahetult enne tundide algust mäkerdanud sööklas osad lauad ja toolid ketšupiga kokku ja kraapinud mingi terava esemega köögiuksele sõna „manatark“. See oli kooli vara rikkumine ja süüdlane tuleb välja selgitada!

Keegi kuuendast b´st ei teadnud, kes võiks olla süüdi. Tund jätkus. Ajalugu. Muinasaeg Eestis, milles pidi tulema juttu ka manatarkadest, keda kutsuti ka nõidadeks või arbujateks. Õpetaja Lilli Alas jutustas lastele, et manatargad olid sellised inimesed, kellel oli muinasaja ühiskonnas kõrge positsioon täna oma ravitsemisoskusele ja suurtele teadmistele looduse ja maagia alal. Mulle meeldib see, kui laste- ja noorteraamatutesse huvitavalt ja põnevalt ka ajaloo-teema sisse tuuakse. Kristi Piiper teeb seda väga põnevalt.

Õpetaja jätkas ja tõdes, et just manatargad viisid läbi ohverdamisi, kuulutasid tulevikku ja ravisid inimesi. Nad vabastasid kurjast nõidusest, nad olid vahemeesteks jumalate ja inimeste vahel.

Fred ei suutnud mõista, miks oleks keegi niisama heast peast köögi uksele just selle sõna pidanud kraapima?

Söögivahetunnis tahtis Fred sööklas asja lähemalt uurida, kui ootamatult selgus, et magustoiduks pakutud piimakissell oli kala maitsega! Kokatädi Mall ja tema kaks abilist olid kindlad, et piimakissell oli tehtud nii nagu alati. Või oli vaniljekastme asemel kasutatud kalakastet?

Fred ja Matu otsustasid õhtul mõisahoone juures varitsuse korraldada, enne seda ostis Fred poest ka binokli.

Neljas osa on „Varitsus“. Fred luges sel õhtul ajalooõpikut. Muinasaeg jaotub kiviajaks, pronksiajaks ja rauaajaks. Kiviaeg algas Eestis 9000 aastat enne Kristust ja rauaaeg lõppes 1200 aastat peale Kristust. Fredile meenus kevadine koolilõpuaktus. Direktor oli ütelnud, et mõis, milles uus kool asus, ehitati millalgi 1200. aastal?

Ja juba oligi Matu kohal. Varitsus võis alata. Üheskoos mindi skeitparki, sest sealt oli hea ka mõisahoonel pilk peal hoida. Abiks binokkel. Pargis oli ka klassivend Hendrik. Fred ja Matu ostsustasid Hendriku asjadeda kurssi viia ja punti võtta.

Ühel hetkel märkasid poisid mõisa kõrvalhoone juures kuju! Binokliga lähemalt vaadates selgus, et see oli majahoidja. Lihtsalt majahoidja …

Kodus jätkas Fred ajalooga. Ta luges arvutist infot vana mõishoone kohta. Selgus, et tänaseks olid mõisakompleksist alles mõisa peamaja ja mõisa ait, kõrvalhoone osutus olevat vana ait.

Raamatu viies osa on „Sinep“. Järgmisel päeval oli koolisööklas järjekordne jama korraldatud. Sinepiga! Nüüd said Fred, Matu ja Hendrik teada „huvitava“ fakti oma õpetajalt – majahoidja tööpäev lõpeb tavaliselt kell viis õhtul. Mida ta sel juhul oli teinud mõisa juures kell kaheksa õhtul? Poisid otsustasid seda majahoidjalt küsida. Majahoidja kinnitas, et teda ei olnud õhtul mõisahoone juurde, kuid oli selge, et ta ärritus … ja miks ta pidi poistele valetama?

Tagasi sööklasse. Seekord pakuti lastele magusat kartuliputru! See oli magus nagu kreemitort! Uskumatu lugu, kas pole ...

Kuues osa on „6. b libahundid“, milles Hendrik ütles Fredile ja Matule, et nendega tahavad liituda kaks tüdrukut, klassiõed Heleri ja Iti. Fred ja Matu olid esialgu vastu, kuigi Fredile Heleri täitsa meeldis. Ei möödunud palju aega, kui Fred ja Matu olid uute liitujatega nõus. Nüüd oli vaja luua klubi – „6. b libahundid“. Üheskoos antakse vanne, milles lubatakse lahendada kõiki nende teele sattunud mõistatusi ja hoidma kõiki saladusi.

„6. b libahundid“ võtavad uurimise tõsisemalt käsile. Laupäev oli selleks hea päev, et minna mõisahoone juurde „jalutama“, ja abihoonet lähemalt uurida. Endises mõisaaidas avastasid nad luugi, mis viis neid redelist alla. Sealt edasi järgmise ukse juurde, mis omakorda … mida lapsed avastasid?

Enne selle põneva loo lõpplahendust saame tuttavaks ka Fredi emaga. Luurame majahoidja kodu juures. Koolisööklast varastatakse suurel hulgal maitseaineid ja õlisid, koolikokk Mall esitab lahkumisavalduse …

Kes on süüdi? Majahoidja? Koolikokk? Tegelikult on süüdlasi mitu, üks neist üsna ootamatu! Täpselt sama ootamatu on ka põhjus, miks selliseid "sigadusi" tehti …

Loo lõpus saab Fred teada veel ühe vahva uudise, mis seotud tema isa ja Anniga. Sõber Matu omakorda kinnitab Fredile, et elu kahes kodus pole sugugi mitte halb.

Selline vahva ja kaasahaarav lasteraamat, milles nii põnevust, veidi ajalugu, vahvad ja julged peategelased. Sündmused on põnevad ja kõik toimub filmilikult kiirelt. Vahva lugemine. Ja seekordse raamatu pildid on autor ise joonistanud.

 

 


Annie M. G. Schmidt „Kriimik“ (Eesti Raamat)

Kriimik on tragi tüdrukutirts, kes elab koos ema ja isa ja koer Porikäpaga kodus, kus on väga suur vann. Suur vann kulub hädasti ära, sest Kriimik on erakordselt kergesti määrduv laps. Ja koer Porikäpaga pole lugu teps mitte parem. Tarvitseb vaid õue minna, kui juba hetk hiljem on mõlemad mustad. Vahel pole selleks tarvis õue minnagi! Õnneks lõppevad sekeldused alati hästi, viigu need Kriimikut juuksurisse, pulma, tädi sünnipäevale või kööki haigele emale suppi keetma. Ja ühel päeval saab Kriimik linnapealt isegi ordeni. Hurraa!

„Kriimik” on armastatud hollandi lastekirjaniku, „Viplala lugude” autori Annie M. G. Schmidti tuntuimaid raamatuid väikelastele. Pildid on joonistanud teine lastekirjanduse klassik, Fiep Westendorp, keda sidus autoriga pikaajaline koostöö. Tema illustreeritud on ka Annie M. G. Schmidti raamatud „Jip ja Janneke”, „Otje” ning „Pluk ja punane autokraana”.

Minu lapsepõlve üks lemmikraamatutest oli kindlasti (on seda praegugi) Annie M.G. Schmidti kirjutatud „Viplala lood“. Lugesin selle raamatu eesti keelset versiooni aastast 1975, pärast seda on väikese mehikese, kel nimeks Viplala, seiklused ilmunud eesti keeles üsna mitmel korral.

Püüdsin uurida, millised Anne M.G. Schmidti raaatud on eesti keeles ilmunud, ja loodan, et see ülevaade on põhjalik: „A nagu Aabel“ (1966, Eesti Raamat); „Viplala lood“ (1969, 1975, 1983 ja 2001, Eesti Raamat, 2012, kirjastus Helios); „Viplala ja Aabeli lood“ (1993, Tiritamm); „Junts ja Vunts. Nõiad ja muud seesugused“ (1997, Eesti Raamat, neist esimese mainitud loo on illustreerinud Fiep Westendorp); „Miisu“ (1998, 2017, Eesti Raamat), „Jip ja Janneke“ (2002, 2010 ja 2017, Eesti Raamat, illustreerinud Fiep Westendorp); „Pluk ja punane autokraana“ (2000, Eesti Raamat, illustreerinud Fiep Westendorp); „Otje“ (2015, kirjastus Verb, illustreerinud Fiep Westendorp), „Lendav lift“ (2018, Eesti Raamat, selleski raamatus tegutseb poiss, kel nimeks Aabel, nagu ka selle nimekirja esimeses raamatus) ja nüüd „Kriimik“, ja Flip Westendorpi illustratsioonidega.

Nagu eespool kirjastuse enda tutvustuses mainitud, siis sidus Schmidti ja Westendorpi pikaajaline koostöö, mistõttu meenub mulle siinkohal ka Astrid Lindgreni ja Ilon Wiklandi koostöö.

Anna Maria Geertruida Schmidt ehk Annie M.G. Schmidt elas aastail 1911-1995. Ta oli hollandi kirjanik, keda on nimetatud ka hollandi lastekirjanduse kuningannaks ning hollandi rahvuslikuks ikooniks. Ta on kirjutanud luuletusi, laule, näidendeid, muusikale, raadio- ja telesaateid, kuid eelkõige teatakse teda ikkagi lastekirjanikuna. 1988. aastal sai ta ka Hans Christian Anderseni medali, mis mõeldud just lastekirjanikele.

„Kriimik“ ilmus algupäraselt 1973, eesti keeles ilmub see esimest korda. See on igati vahva ja mõnus lasteraamat pere väiksematele raamatusõpradele. Raamat, milles on humoorikaid sündmusi ja suurepärased illustratsioonid. Raamatus on kuus igati lõbusat ja naljakat peatükki, milles tegutsevad Kriimik ja tema koer Porikäpp.

Esimene peatükk on „Lugu taga“. Selle alguses saame teada, et elas kord tüdruk, keda kutsuti Kriimikuks, sest ta oli kogu aeg must ja räpane ja plekke täis. Kui ta polnud just värskelt vannist tulnud. Aga üle poole tunni ei püsinud ta ealeski puhas.

Ühel päeval, kui Kriimik oli just vannist tulnud, ütles ema, et kohe tulevad külalised. Ema teadis, et Kriimik üle poole tunni puhas ei püsi, mistõttu pani ema tüdruku tuppa luku taha. Kriimikule see ei meeldinud, kuid midagi polnud teha. Kriimik ja tema koer Porikäpp olid luku taga.

Aga mitte kauaks! Õige varsti tuli maaler, kes toetas oma redeli vastu majaseina. Maaler ronis kahe suure värvipotiga üles. Ta ronis Kriimiku aknast mööda, päris viimase korruseni, ja hakkas katuseräästa juures värvima.

Nüüd oli õige aeg Kriimikul ja Porikäpal hakata redelist alla ronima, kuid kahjuks hakkas redel kõikuma, ja … mis edasi juhtus, selle jätan ma Sulle endale avastada. Igal juhul pidid Kriimik ja Porikäpp enne külaliste tulekut taaskord vanni minema.

Teine lugu on „Vaht“. Kriimik ja Porikäpp jäid kahekesti koju, sest ema pidi poodi minema. Ema palus, et Kriimik end mustaks ei teeks, ja käskis tal moosisai lõpuni süüa. Kuid! Ema lahkus, Kriimik võttis Porikäpa sülle, kes vehkis sabaga sedasi, et terve võileib lendas taldrikult maha. Nüüd oli laudlina moosine, ja kui Kriimik üritas laudlina puhastada, sai ka tema kleit moosiseks!

Kriimikul ei jäänud muud üle, kui vanni tagasi minna. Kriimiku vanematel oli hiiglasuur vannituba hiiglasuure vanniga, sest neil oli erakordselt kergesti määrduv laps. Kriimik kahtles, kas puhtaks saamiseks piisab ikka vaid ühest pesupulbripakist, mistõttu võttis ta kümme super-hüper-hiiglasuurt pesupulbripakki. Need kallas ta kõik vanni tühjaks, ja lisas veel ka viis pudelti pesuainet sinna otsa.

Seejärel läks Kriimik koos Porikäpa ja laualinaga vanni. Esialgus oli see lõbus, oli ju ka veidi vahtu, kuid üsna ruttu väljus asi kontrolli alt! Varsti oli terve vannituba vahu all, seejärel korter, maja, tänav ja lõpuks terve linn.

Appi tulid tuletõrjujad! Mida nad tegid, selle jätan Sulle endale lugeda. Loo lõpus selgus, et Kriimik oli nii puhas, et nii puhas polnud ta veel kunagi olnud.

Kolmas lugu on „Päris kiilas“. Kuna Kriimiku juuksed olid sassis nagu linnupesa, saatis ema tüdruku juuksuri juurde, ja käskis Kriimikul juuksurile ütelda, et võtku nii lühikeseks kui saab.

Kriimikuga oli kaasa ka Porikäpp. Juuksur lõikaski nii lühikeseks kui sai ehk päris paljaks! Kriimikule meeldis, sest enne juuksurisse minekut oli tal hirmus palav, nüüd oli mõnusalt jahe. Porikäpal ka, sest ka tema oli paljaksnuditud!

Kriimik ja Porikäpp tegid oma välimusega teistele lastele esialgu nalja, kuid õige varsti oli linnas kümme kiilaspäist last ja üks üleni karvutu koer.

Nüüd avastas Kriimik, et kiilaspäiste laste peadele saab tähti joonistada ja nii tegi valmis ühe hüüdlause, mida oli võimalik lugeda siis, kui kümme last kõrvuti seisid. Mis lause see oli, selle jätan jällegi Sulle endale avastada, kuid ka selle loo lõpus minnakse vanni.

Neljas lugu „Kriimik ja pruut“ jutustab sellest, kuidas Kriimik ja Porikäpp naabritüdruk Tine pulma läksid. Porikäpa rihm oli kadunud, mistõttu otsustas Kriimik kasutada kirjutusmasina linti!!! Tänapäeval vist paljud lapsed ei teagi, mis asi on kirjutusmasin, rääkimata kirjutusmasina lindist, mis oli ütlemata tindine!

Kriimik, Porikäpp, kirjutusmasina tindine lint ja pulmad! See tähendas seda, et pruutkleit sai rikutud, kuid … õige varsti oli pruudil nägu nalja täis! Lõpuks pääses Kriimik ka pidulauda ja tal lubati isegi pulmatort lahti lõigata, kuigi ka sellega kaasnes üks hirmus mäkerdamine …

Viies lugu on „Ema on haige“, milles Kriimiku ema oli haigeks jäänud. Ema juures olid arst, õde. Kriimikule tuli hea mõte – tema ja Porikäpp kokkavad emale midagi head süüa. Mis saaks olla parem kui tomatisupp, mis maitses emale üliväga!

Kriimik võttis kapist tomatisupi purgi, tal õnnestus see purgiavajaga avada ja supp potti kallata, kuid supp oli veidi tükkis. Äkki oleks abi mikserist? Ja siis hakkas suppi „lendama“. Supiga said pihta köök, isa, arst ja õde, ka Kriimik ja Porikäpp. Seejärel tuli kõik see ära koristada, ja aiavoolikuga puhtaks kasta ...

Viimane, kuues lugu on „Tädil on sünnipäev“. Kriimik säras puhtusest ja Porikäpp säras puhtusest. Nad sammusid üle aasa, tädi Toonile külla. Kriimik korjas tee äärest terve sületäie lilli, ja pani ka Porikäpale pärja pähe.

Ja äkki! Eemalt lähenes pagari õpipoiss! Rattaga! Tort käes! Tort tädi Toonile! Pagarisell märkas Kriimikut liiga hilja. Et mitte tüdrukule otsa sõita, põikas ta eemale ja põrutas kaldapealselt alla, pea ees kanalisse!

Kriimik ja Porikäpp hüppasid talle järele ja tirisid õnnetu pagariselli kaldale. Kriimik, Porikäpp ja pagarisell läksid tädi Tooni juurde, kolmekesi rattal. Kõik olid mustad ja porised, tädi Tooni vaip sai rikutud, rikutud oli ka pagariselli toodud sünnipäevatort.

Kas ka sünnipäev sai rikutud? Oh ei! Saabus linnapea, kellel oli üks väga meeldiv uudis, mis puudutas Kriimikut ja Porikäppa. Milline uudis? Selle jätan taaskord Sulle endale lugeda.

Sellised ajatud, humoorikad ja vallatud lood on selles raamatus. Usun, et igati vahvad lugeda ka tänastel lastel, vaatamata sellele, et raamat ilmus juba peaaegu 50 aastat tagasi. Eks juhtub ka tänastel lastel igasugu äpardusi, millega võib kaasneda ka kohustlik vanniskäik või pesu aiavoolikuga ...

No ja rääkimata nendest lahedatest ja värviküllastest Fiep Wetendorpi illustratsioonidest.


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)