Robert Louis Stevenson „Aarete saar“ (Rahva Raamat)

Astu pardale ja ole valmis peadpööritavaks seikluseks, kust ei puudu peidetud varandus, ohtlikud mereröövlid ega verised võitlused.

Robert Louis Stevensoni „Aarete saar“ on üks kõigi aegade populaarsemaid mereröövlilugusid. Teosest pärinevad mitmed žanri sümbolid, nagu ühe jala ja õlal istuva papagoiga piraat ning kaardile aarete asukoha tähistamiseks tehtud rist. Haaravas seiklusjutus on peidus ka liigutav täiskasvanuks saamise lugu, kus peategelane Jim saab õppetunde sõprusest, lojaalsusest ja vaprusest. Unustamatute tegelaste ja kaasakiskuva süžeega raamat on köitnud igas vanuses lugejaid alates selle ilmumisest aastal 1883. Tõlkinud Minni Nurme.

Ma olen üsna kindel, et „Aarete saar“ on üks maailma kõigi aegade populaarsemaid mereröövlilugusid, mis ka eesti keeles mitmel korral ilmunud – 1949 (kirjastus Ilukirjandus ja Kunst), 1958 raamatusarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“ (Eesti Riiklik Kirjastus), 1990 ilmusid „Aarete saar“ ja „Must nool“ ühiste kaante vahel (kirjastus Eesti Raamat), 2006 (kirjastus Eesti Raamat), nende tõlgete autoriks kõikidel ilmumistel on Minni Nurme, nagu ka sellel ilmumisel.

1924 ilmus Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuselt „Varanduste saar“, mille tõlkijaks oli Ants Oras. Umbes samast ajast on veel üks ilmunud „Varanduste saar“, mille tõlkis Julius Säkk. Lisaks veel adapteeritud „Aarete saare“ versioon aastast 2000 (kirjastus Ersen), ja lühendatult noortele suunatud väljaanne aastast 2008 (kirjastus Sinisukk). Ega seda põnevat ja kaasahaaravat raamatut just väga sageli ilmunud ei ole, mistõttu on selle uuesti avaldamiseks igati paras aeg.

Stevensoni teised raamatud ja elulugu, "Aarete saar" filmilinal

Eesti keeles on ilmunud veel mitmed Robert Louis Stevensoni kirjutatud raamatud: „Kurat pudelis“, „Lugu valest“, „Ballantrae isand“, „Eesliga savannides“, minu üks lemmikutest ehk „Kummaline lugu Dr. Jekyllist ja Mr. Hyde’ist“, „Lapse luuleaed“, „Mõistulood“, „Prints Otto“, „Reisid Lõunamere saartel“, „Röövitud“, „Catriona“, „Röövitud poiss“.

1983 ilmus Eesti Raamatult ka Richard Aldingtoni kirjutatud „Mässaja portree“, mis jutustab igati põnevalt ja kaasahaaravalt Robert Louis Stevensoni elust ja tööst. Mäletan, et lugesin seda teismelisena üsna suure huviga, ja seda tänu sellele, et oli ju Stevenson kirjanik, kes oli kirjutanud „Aarete saare“!

1971 valmis Gorki filmistuudiol mängufilm “Aarete saar”, mida on korduvalt ka ETV kanalitel näidatud (no eks vaatasin ka mina seda väikese poisina), kusjuures ETV+ kanalist alles üsna hiljuti. Mujalt maailmast võib välja tuua filmid aastast 1934 (režissöör Victor Fleming, osades Wallace Beery, Jackie Cooper, Lionel Barrymore, Otto Kruger), 1950 (režissöör Byron Hskin, osades Bobby Driscoll, Robert Newton, Basil Sydney), 1972 (režissöör John Hough ja Andrea Bianchi, osades Orson Welles, Kim Burfield, Lionel Stander), 1990 telefilm (režissöör Fraser C. Heston, osades Charlton Heston, Christian Bale, Oliver Reed, Christopher Lee, Julian Glover), 2012 telefilm (režissöör Steve Barron, osades Eddie Izzard, Toby Regbo, Rupert Penny-Jones, Daniel Mays, Donald Sutherland, Elijah Wood). Kindlasti on ekraniseeringuid veel, kuid mulle tundub, et mainitud on neist kõige kuulsamad.

Robert Louis Stevenson (1850 Edinburgh — 1894 Upolul) oli šoti kirjanik, kes oli lapsena haiglane ja hakkas varakult lugusid välja mõtlema. Hiljem sõitis ta kirgliku rännumehena läbi Euroopa ja Ameerika ning veetis elu viimased aastad nõrga tervise tõttu Vaikse mere saartel ja suri Samoal. Juba tema eluajal kogusid tema raamatud tuntust ning praegu kuulub autor 26 kõige tõlgituma autori hulka maailmas.

Seikluskirjanduse klassika

“Aarete saar” (“Treasure Island”) on romaan, mis ilmus esialgu järjeloona ajakirjas “Young Folks” (1881-1882). Raamatuna ilmus see esimest korda 1883. Stevenson kirjutas oma raamatusse tegelaskujusid ja asju, mida on kasutatud ka järgmistes mereröövlilugudes, nagu näiteks ühe jalaga mereröövel, kelle õlal istub papagoi, kaart, millele on märgitud aarde leiukoht X-iga. Raamatus on olemas kõik tõelise seiklusloo elemendid: laev (Hispaniola), kaugel asuv tundmatu saar, peidetud aare ja mereröövlid! On öeldud, et selle romaaniga tõestas Stevenson, et on suurepärane jutustaja, kes suudab väljamõeldud loole lisada ka iseenda põnevaid kogemusi ja seiklusi.

“Aarete saar” on seikluskirjanduse klassik ja teisalt ka raamat ühe poisi kasvamisest, sest see jutustab poisist, kel nimeks Jim Hawkins (tema on ka raamatu jutustaja, lugu jutustades on poiss 17-aastane, kuid raamatu sündmuste ajal on ta 13-14-aastane), kes läheb seiklema Aarete saarele. Tal on kübeke õnne, ja ta suudab päästa nii ennast kui ka laevakaaslasi igasugu ohtudest. Teiseks peategelaseks on mereröövel Pikk John Silver.

Jimi emale kuulub võõrastemaja Inglismaal, kuhu tuleb elama joodikust meremees, tõeline vana merekaru Billy Bones, kel kaasas saladuslik meremehekirst. Vana merekaru veidi hiljem sure, põhjuseks liigne alkohol ja see, et pimedal Pew’l on õnnestunud Billy Bones üles leida. Surnud meremehe asjadest leiab Jim aardekaardi, millel on kirjas, kus peaks olema kuulsa mereröövlikapteni (kapten Flinti) aare.

Nii saabki alguse seiklus, mis viib Jim Hawkinsi laevaga Aarete saarele, kuid ta ei tea, et laevaga on kaasas ka mereröövel Pikk John Silver ja selle papagoi, kel nimeks Kapten Flint. Kapten Flint on John Silveri sõnul vähemalt 200 aastat vana, ta on näinud palju halbusi, mistõttu võib teada lausa põrguliseks pidada. Papagoi on olnud mereröövlitega purjetamas nii Madagaskarile, Suriname’i, Providence’i, Portobellosse ja mujale.

Põnevaid sündmusi ja seiklusi võitlusi ja verevalamist on raamatus palju, mistõttu jätkub pinget raamatu viimaste lehekülgedeni, kui meie suur aardeseiklus lõpeb.

Meie lugu algab

Ja veidi pikemalt ka sellest põnevast seiklusloost. Raamatu esimene osa on “Vana mereröövel”, milles jutustaja ja peategelane Jim Hawkins, et skvaier (omaaegne alam aadlitiitel Suurbritannias, suurmaaomanik) Trelwaney, dr Livesey ja teised džentelmenid palusid tal algusest lõpuni kirja panna kõik üksikasjad Aarete saare kohta – ainult saare asupaika nimetamata, ja sedagi vaid sellepärast, et sinna veel aardeid on jäänud -, siis võtab Jim issanda aastal 17… (siinkohal peab mainima, et ega me raamatus ühtegi aastaarvu välja ei loegi) sule kätte ja heidab pilgu tagasi aega, mil tema isa Admiral Benbow’ võõrastemaja pidas ning vana, tõmmu mõõgaarmilises näoga meremees esimest korda nende katuse alla elama asus.

Üsna pisikeste detailide abil on lugeja kindel, et vana meremees on olnud ka endine mereröövel, kellele meeldib rumm, kuid näib, et ta kardab kedagi või midagi. Kuna Jimi isa on haige, siis külastab teda ka kohalik arst dr Livesey, kes on kindel, kui Billy Bones joomist ei lõpeta, siis ta sureb.

Võõrastemaja külastab veel paar mereröövlit, Must Koer, kellega Billy Bones peab maha tõsise kakluse ja mõõgavõitluse, kuid ka kerjuse välimusega, pime Pew. Billy Bones näib neid mereröövleid kartvat, sest on juttu ka kohtukutsest, nn mustast märgist. Pärast pimeda Pew lahkumist Billy Bones sureb. Veidi enne seda on surnud ka Jimi isa.

Ei kulu palju aega, kui võõrastemajja tuleb rohkemgi mereröövleid. Mida nad otsivad? Igal juhul Jim ja tema ema varjuvad, kuni saabub ka korrakaitsjaid, näiteks piirivalveülem Mr Dance. Pime Pew astub tagaajajate hobuste ette ja saab surma.

Nüüd otsustatakse läbi uurida Billy Bonesi meremehekirst, kust leitakse veidi raha, pabereid ja kaart, mis viitab selgelt Aarete saarele ja seal olevale aardele. Meremehekirstu on tulnud uurima lisaks Jimile ka dr Livesey ja skvaier Trelwaney. Skvaier on see, kes ütleb, et tema läheb juba järgmisel päeval Bristolisse, et panna valmis neile parim laev ja valituim meeskond Inglismaal. Ka Jim võetakse laevapoisina kaasa. Liveseyst saab laevaarst, skvaierist endast admiral. Lepitakse kokku, et leitud kaardist ei tohi mitte kellelegi rääkida, sest vastasel juhul hakatakse neid taga ajama.

Ettevalmistused meresõiduks

Möödusid nädalad, kuni saabus kiri skvaierilt. Selles ta kinnitas, et laev on ostetud ja varustatud. Laev seisab ankrus ja on valmis merele minema. Skvaieri sõnul oli see kena kuunar, mil nimeks Hispaniola. Ta oli saanud selle oma vana sõbra Blandly kaudu. Kirjas on lugeda sedagi, et skvaier on suutnud välja lobiseda selle, kuhu tahetakse laevaga minna, juttu on ka aaretest! Skvaier jutustab meeskonda leitud Pikk John Silverist, kelle abil oli leitud teisigi vanu merekarusid, kes polnud välimuselt just kenad, aga näo järgi kõige kangema loomuga poisid! Kas mitte see ei peaks juba panema meie peategelasi kahtlustama, mis meestega on tegu?

Jim lahkub ema juurest võõrastemajast, ja jõuabki Bristolisse, kus ta läheb Kiikri kõrtsi, mille kõrtsmikuks on Pikk John Silver. Ka Jimile jätab mees mulje, kui lahkeloomulisest kõrtsmikust, kuid Jim märkab seal ka võõrastemajas käinud piraati – Musta Koera! Must Koer jookseb kõrtsist minema ja Jimile tundub, et John Silver tunneb seda meest, kuid John Silver kavaldab noormehe üle, ja nii jääb mulje, justkui oleks Must Koer kõrtsist põgenenud lihtsalt selleks, et mitte arvet tasuda!

Hispaniolaga merele

Seejärel algabki Hispaniola reis Aarete saarele. Kapten Smollett on algusest peale veidi pahane, sest midagi on sellel laeval valesti, enamus mehi on kahtlased jne jne. Tüürimees mr Arrow osutub viinaninaks, kes ühe tormiga laevalt kaob! Jim saab tuttavaks ka John Silveri papagoi Kapten Flintiga.

Reis algus kulgeb rahulikult, kuni ühel hetkel satub Jim pealt kuulma John Silveri kõnelust meremeestega. Üsna ruttu on selge, et John Silver on endine mereröövel, seotud legendaarse kapten Flintiga, kelle peidetud varandust ju otsitakse, ja just Silver plaanib laeval mässu. Ta üritab meelitada enda poolele võimalikult palju mehi, ja mereröövlid on ju nutikad mehi ära rääkima …

Jim räägib kuuldust kapten Smollettile, doktorile ja skvaierile. Neid kolme ta usaldab. Nüüd arutavad juba nemad, kes on need mehed, kes nendele ustavad on või ustavaks jäävad. Üsna ruttu on selge, John Silver võib loota enamate meeste peale, kui nemad. Aga vähemalt on nad valmis selleks, et iga hetk hakatakse mässama ja laeva üle võtma.

Kapten Smollett esitab omalt poolt kolm-neli punkti: esiteks tuleb edasi sõita, sest tagasi ei saa enam pöörata, kui Smollett seda teha käsiks, siis hakkaksid mehed otsekohe vastu. Teiseks on neil vähe aega – vähemalt, kuni leitakse varandus. Kolmandaks võib ka mässuliste hulgas olla ustavaid mehi, kuid varem või hiljem läheb lööminguks, mistõttu on Smolletti arvates õige hoopis neil endil rünnata! Samas ei saa hetkel kindel olla, kes on kes. Kapten Smollett, skvaier ja doktor on kindlad vaid seitsmes mehes (kui nad ka iseendid ja Jimi nende hulka arvestavad). Kahekümne kuuest mehest ainult seitse!

Jõuame saarele

Ja jõutaksegi Aarete saareni. On aeg maale minna. John Silver organiseerib nii, et kuus meest jäävad laevale, teised kolmteist, Silver nende hulgas, hakkasid paati laskuma, et saarele sõita. Jim kinnitab, et tal turgatas pähe esimene neist meeletutest mõtetest, mis suuresti aitasid nende elu päästa. Jim mõistis, et nad ei saa laeva oma võimusesse võtta, kuid ta otsustas hoopis koos Silveriga maale minna!

Veidi enne saarele jõudmist hüppab Jim paadist välja ja põgeneb saarele, nii et Silver ei saa teda kätte! Saarel tapab John Silver kohe ka kaks meest, kes osutusid ausateks, ja polnud nõus Silveriga kampa lööma. Jim jälgib neid eemalt ja näeb tapmist pealt. Kui oleks olnud ka tema koos teistega, oleks sama saatus oodanud ka teda.

Kuid saarel on veel keegi, kellega Jim kohtub. Ben Gunn, samuti mereröövel, kes oli olnud kapten Flinti kambas, kuid ta oli saarele jäetud, kus ta oli üksinda olnud juba kolm aastat! Ben Gunn räägib üsna põnevatest sündmustest, mis oli juhtunud. Ta räägib ka John Silverist, pimedest Pew’st, Mustast Koerast ja Billy Bonesist. Nüüd tahaks Ben Gunn liituda skvaieri ja tema meestega, kuid kas mereröövlit saab usaldada?

Mõned peatükid jutustab lugejale ka doktor Livesey. Saame teada, kuidas nad laeva loovutasid. Viis meest põgenesid saarele väikese jullaga – kapten Smollett, doktor, skvaier ja skvaieri kolm ustavat teenijat Hunter, Joyce ja Redruth, veidi hiljem veel ka puusepp Abraham Gray, kahjuks üks teenijatest, Thomas Redruth lastakse maha Viis meest saavad varjupaiga saarel ühes mahajäetud palkmajas.

Ei möödu palju aega, kui John Silver tuleb “rahukõnelustele”, kuid hakkab hoopis oma nõudmisi esitama nii laevale, aardele ja kõigele muule. Kapten Smollett ei ole papist poiss, tema esitab omad nõudmised ja on üsna selge, et kumbki osapool ei ole nõudmistega nõus. Kui läbirääkimised tulemusi ei anna, siis algavad taplused! John Silveri mehed ründavad palkmaja. Silveri poolelt saab surma viis meest, skvaieri ja kapteni mehi langeb kolm. Raskelt haavatud on ka kapten Smollett.

Lõpplahendus

Ühel hetkel otsustab doktor Livesey minna otsima Ben Gunni, mis pahandab noorukest Jimi, miks peaks tema palkmajas ootama, ta tahaks ka minna saarele jalutama või tegelikult on tal veel üks plaan! Ta tahaks leida Ben Gunni paadi, et minna sellega hoopis Hispaniolale! Kui skvaier ja Abraham Gray aitavad kapteni haavadel sidemeid korrastada, laseb Jim jalga.

Mis saab edasi? Ega ma väga palju rohkem rääkida ei saagi, sest oleme jõudnud raamatu põneva lõpplahenduseni.

Lühidalt veel seda, et Jim jõuabki läbi häda laevale, kus ta on vastamisi mitme mereröövliga, kuid mõneks hetkeks saab temast kapten Hawkins! Mis ja kuidas? Selle jätan Sulle endale avastada.

Mis juhtub saarel? Ka selle jätan Sulle enda avastada, kuid igal juhul hakkab “käärima” ka mereröövlite kambas. John Silver peab mängima nutikat mängu, nii et rahul oleksid mereröövlid, kuid ta tahab hoida head suhet ka doktor Liveseyga, kes käib mereröövleid ravimas ning Jim Hawkinsiga, kes lõpuks nende kätte vangi langes. Ja samas oleks vaja leida üles ka peidetud aare! 700 000 inglise naela!

Kas leitakse aare? Kes leiavad? Ja kuidas? Kes pääsevad saarelt? Raamatu lõpus saad teada, mis saarelt pääsenud meestega juhtus, mis neist sai. Ainus, kellest rohkemat midagi teada pole, on …

Selline lugu see legendaarne “Aarete saar”. Vanaaegne küll, aga jätkuvalt põnev ja seikluslik. Usun, et ka tänastele poistele kuluks üks korralik mereröövlilugu lugemiseks ära ja see võiks olla ju ikkagi just “Aarete saar”.


Marju Kõivupuu „Eesti põrgute lood. Põrgu pärimuses ja maastikul“ (Varrak)

Eesti maastikku ilmestavad paljud kaunid paigad, kus paljandub liiva- või paekivi, millesse loodus on rajanud salapärased koopad. Neis põrgute või põrguhaudadena tuntud koobastes, mis näivad olevat kui sissepääsud allilma ehk põrgusse, elavad rahvapärimuse kohaselt vanapaganad. Muljet avaldavad põrgukoopad-grotid on olnud ka suurejooneliste mõisaparkide ehteks, paljud koopad on pakkunud inimestele pelgupaika segastel sõjaaegadel, samuti on neid kasutatud keldri või laona.

Aja jooksul on mõnedki liivakivisse uuristunud või uuristatud põrgukoopad sisse langenud ning nende omaaegsest toredusest saab aimu vanu fotosid vaadates või rahvapärimusel põhinevaid tekste lugedes. See raamat viib huvilised rändama põrgupärimusega seotud paikadesse. Kohad vajavad lugusid ja inimesi, kes neist jutustaks, sest ainult nii püsivad kohad ja nendega seotud lood elus ja mälus ka siis, kui maastik ise on muutunud.

Marju Kõivupuu sulest on viimastel aastatel ilmunud ridamisi hiiglama huvitavaid ja põnevaid raamatuid – „Meie pühad ja tähtpäevad“ (Varrak 2018), „Pärandiaabits lastele ja suurtele“ (Tänapäev 2019), „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ (Tänapäev 2017), „Eestlase eluring“ (Varrak 2015), „101 Eesti pühapaika“ (Varrak 2011) jt.

Marju Kõivupuu alustab Eesti põrgute raamatut sissejuhtausega „Mine õige põrgu! Sissejuhatuse asemel“, milles ta ütleb, et eestlastel on väga laialt levinud tava saata vestluspartner põrgusse, kui tema jutt või teod ei ole kaaslasele miskipärast vastuvõetavad, kui temast soovitakse lihtsalt lahti saada või kui ta ajab nii jaburat juttu, et seda pole kohe kuidagi võimalik tõsiselt võtta ...

Varasemal ajal mõjusid ütlused „mine õige põrgusse“ või „käi põrgusse oma jutuga“ tõenäoliselt mitu kraadi kangemana, tänapäeval on muutunud põrguga seotud väljendid meie keelekasutuses üsna neutraalseks.

Autor räägib meile ka selle raamatu idee sünnist mõned aastad tagasi, kui ta oli Pärnumaal Tori põrgus, kui kolleeg Tallinnast talle töö asjus helistas.

Marju Kõivupuu lisab sedagi, et Eesti, iseäranis Lõuna-Eesti maastikku ilmestavad nii mõnedki kaunid ja vaatamisväärsed paigad, kus paljandub liiva- või paekivi ning mille nimes ilutseb sõna „põrgu“. Nende kohta on rahvasuust üles kirjutatud toredaid tekke- ja seletusmuistendeid, samuti teisi rahvajutte ... Muljet avaldavad põrgukoopad-grotid on olnud suurejooneliste mõisaparkide ehteks ning uhkuseks. Paljud põrgukoopad on pakkunud varju segastel sõjaaegadel ning nii mõndagi neist on kasutatud praktilistel eesmärkidel: jahedates koobastes oli hea toidukraami hoida.

Raamatu esimene osa on „Põrgu pärimuses ja maastikul“, milles alguses loeme, et põrgust võib kõnelda õige mitme nurga alt: põrgu kui ürgne maastikuelement (liivakivikaljudesse uuristunud või uuristatud koopad, kaljulõhed, orud jne), „põrgu“ kui mütoloogiline arhetüüp, allilm, kus on surnute ja pahatahtlike vaimolendite asupaik; põrgu kui patuste ja Jumala lähedusest ilma jäänud inimeste igavene karistusseisund, kuid samuti Jumala vastaste viha väljendumine maapealses elus.

Piiblis kujutatakse põrgut kohana, kus on pimedus, põleb igavene tuli ning kuulda on vaid ulgumist ja hammaste kiristamist. Piibli ettekujutused põrgust on andnud sajandite jooksul inspiratsiooni nii rahvapärastele kujutelmadele kui kirjanikele ja kunstnikele. Autor räägib lugejale Dante Alighieri „Jumalikust komöödiast“, Kreutzwaldi „Kalevipojast“, Enn Vetemaa „Kalevipoja mälestustest“ ja Jõgevamaale Kääpa külla asutatud Kalevipoja Kojast.

Juttu on ka sellest, et meie rahvausundis on olnud oma koht teispoolsusel (manala, toonela, allilm), kus on surnute asupaik ning kus valitseb igavene hämarus. Vanemate rahvajuttude korduvates motiivides meenutab või peegeldab põrgu – nii nagu manala ja toonelagi – maapealset maailma, kus kasvavad meile tuttavad puud-põõsad ning hooned ja muud ehitisedki on samasugused kui tavalises Eesti külas.

Raamatu autor meenutab, mida on põrgu kohta ütelnud Matthias Johann Eisen ja Oskar Loorits (Loorits on ütelnud, et eestlaste pärimuses on põrgu oluliselt populaarsem koht kui paradiis või taevas). Sõnaraamatute kohaselt on „põrgu“ surnute ja pahade vaimude asupaik, kus sinna sattunuid ootavad ees põrgupiinad, põrgutuli ja põrgulised. „Põrgu“ leiab esimest korda eesti kirjakeeles kasutamist kujul porke 1520. aastal nn Kullamaa-käsikirjas. Wanradti ja Koelli katekismuses räägitakse juba põrguhauast. Nüüdisaegses usutunnistuses välditakse sõna „põrgu“ ning selle asemel on kasutusel „surmavald“, mis sümboliseerib surnute riiki, õndsate riiki, varjuriiki jne.

Loeme ka etümoloogiasõnastikest, et „põrgu“ võiks olla germaani laen, et meilgi on sarnaseid sõnu nagu soomlaste helvetti ja rootslaste helvete.

Seejärel juba põrgust maastikul. Maastikul on põrgutena või põrguhaudadena tuntud looduslikud, näiteks allikavee väljavoolu tulemusena tekkinud, ja nii mõnelgi puhul inimläte laiendatud-süvendatud koopad, liivakivipaljandid, sulglohud või urud, kus rahvajuttude kohaselt elavad vanapaganad või kuradid ...

Selliseid maastikul asuvaid kohti, mis näivad olevat kui sissepääsud teise ilma, allilma, põrgusse tuntakse ka mitmel pool mujal maailmas. Tänapäeval on need populaarsed turismimagnetid, sest lisaks looduse vägevusele ning ilule ja/või inimeste kätetööle on need paigad pärimusrikkad, kus nii mõnelgi juhul tunneme ära tuttavad motiivid, mida kohtame ka omamaises ja maalähedases põrgupärimuses ... Autor räägib lugejale sellistest paikadest Kreekas, Tšehhis, Nicaraguas, USA-s, Soomes ja Lätis.

Koobaste kohta, mille inimesed on liivakivisse uuristanud, kasutatakse nii mõnigi kord terminit „grott“. Sõna pärineb itaalia keelest ja tähendabki inimkätega rajatud koobast või urget ehk õõnsust. Grotid olid olulised elemendid pargikultuuris ja kõrgklassi aedades. Lisaks esteetilisele eesmärgile oli neil ka puhtpraktiline otstarve – need pakkusid varju ja mõnusat jahedust kõrvetava keskpäevase päikese eest.

Raamatust leiame ka Jakob Tamme (1861-1907) kirjutatud üsna pika luuletuse „Urgas“. Kuid saame lugeda kitse-, sita- ja pärapõrgust, põrgupõhjast, „maapealsest põrgust“ ja Vanapaganast.

Seejärel jõuame juba raamatu põhiosani „Eesti põrgute lood“, milles saame tuttavaks 22 põneva paigaga Eestimaal. Ma ei hakka Sulle siinkohal kõiki neid lugusid ümber jutustama, jätan need lood Sulle endale avastada, kuid lugeda saab Tori ja Lopa põrgust, Mäkiste põrguhauast ehk Maimu koopast, Õisu põrguorust, Loodi põrguorust ehk Paistu põrgust, Koodi põrguorust, Matu põrgust, Hendrikhansu põrgust, Vanakurja vatsast ja Moosese kirikust ehk Helme põrgukoobastest, Koorküla põrguhauast, Nähri põrgutest, Kingu põrgust ehk Uniküla koobastest, Paganamaast, Ilumetsa põrguhauast, Ahja jõe kuradikoobastest, Tikõtarõst ja teistest Võhandu jõe põrguhaudadest, Obinitsa (Tuhkvitsa) juudatarõst, Kallaste pangast ja Vanapagana sepikojast, Sinimägede Põrguhauamäest, Viimsi paganaurust ehk kuradikoopast, Vanakurja kõrtsist ehk Turje keldrist Harjumaal Kuusalu kandis Soorinna ja Muuksi küla piiril ning Karujärvest Saaremaal, kuhu lähevad vanapaganad, kui nad lähevad ära.

Selles põnevas, faktirohkes, sisukas ja väga huvitavas raamatus on palju fotosid, nii vanu kui ka uusi, siin on kaart, kust leiab kõik need 22 paika, millest raamatus juttu on, ja palju on ka katkendeid rahvajuttudest ja mujaltki.


Debi Gliori „Mis ka ei juhtuks“ (Rahva Raamat)

„Armastan sind, mis ka ei juhtuks ...“ „Tõsi ka või?“ küsib Väike.

Aga mis saab siis, kui ta muutub putukaks või krokodilliks või koguni karuks? Väike on pahur ja tal on palju küsimusi. Suur lohutab teda ja kinnitab, et armastus ei saa kunagi otsa, mis ka ei juhtuks.

Debi Gliori värsivormis ja võluvate piltidega „Mis ka ei juhtuks“ kuulub moodsa lastekirjanduse kullavaramusse. Südamliku loo on eesti keelde ümber pannud luuletaja Eda Ahi.

Raamat nagu suur kallistus - The Times

Kui mõne lasteraamatu kohta saab ütelda, et see on armas ja nupsik, siis selline just see lasteraamat ongi. Raamatus on pikem luuletus, mis igati armas, pildid on nupsikud, peategelasteks on vahvad rebased, üks on Suur ja teine Väike.

Lugu saab alguse sellest, et Väikesel oli tusatuju. Pidilt on näha, et Väike mossitab, samal ajal räägib Suur telefoniga. Väike hakkab asju loopima ja pilduma, karjuma, taguma, lõhkuma, kõik kohad on täis kilde ja prahti. Pildilt on näha, kuidas Väike istub põrandal, endal ämber peas. Ühtemoodi naljakas, teisalt kurb.

Nüüd astub Suur ligi ja uurib, mis on küll lahti? Laps (Väike) vastab, et ta on seepärast kurb ja tige, et keegi teda ei armasta. Suur kinnitab, et tema armastab Väikest igal juhul, nii hea kui ka halva tuju puhul.

Seejärel hakkab Väike Suurelt uurima ja küsima! Kui ta muutuks karuks? Kuidas siis Suur temasse suhtuks? Suur kinnitab, et temal jääb hellust palju varuks ja ta armastab Väikest, mis ka ei juhtuks. Kui Väike muutuks hoopis putukaks? Kas siis Suur teeks talle kalli, jutustaks talle lugu? Suur vastab, et selles pole vähematki kahtlust, ta armastab Väikest nii mis kole.

Selline vastus toob Väikesele naerusädeme silmile, kuid ta uurib edasi. Mis saab siis, kui ta muutub krokodilliks? Suur kinnitab, et ikkagi embaks ta Väikest ja paneks õhtul voodisse magama.

Väike jätkab küsimist. Kas armastus võib puruneda? Kas armastus võib pehkida, läbi kuluda? Kas armastust saab parandada? Paigata? Suur ei oska vastata, kas armastust saab parandusse viia, kuid ta kinnitab, et tema armastus ei lõpe iial.

Väike küsib ühe küsimuse veel. Kui neid enam ei ole, kuid nad surevad? Kas armastus kestab edasi? Kas armastus püsib?

Mida Suur vastab? Mida ta Väikesele näitab? Selle jätan ma Sulle endale avastada. Millega Suur võrdleb armastust? Selle saad teada, kui selle imelise raamatu viimased leheküljed läbi loed.

Väga ilus ja armas lugemine ning vaatamine.


Drew Sycamore “SYCAMORE” (Warner Music)

Mul on siiralt hea meel, et viimastel aastatel on hakatud tegema popmuusikat, mille kohta võib julgelt öelda, et see on nostalgiline popmuusika, mis viib tänase kuulaja oma saundide ja esitustega 1980-90. aastatesse. Aega, mil kirjutati suurepärast ja meeldejäävat popmuusikat, sündis palju lugusid ja meloodiaid, mida tuntakse, teatakse ja kuulatakse ka täna. Suurepärasteks näideteks tänasest muusikamaailma tipust on lauljatarid Dua Lipa, Bebe Rexha jt.

Seetõttu on igati äge avastada veel üks lauljatar, kes esitab just sellist nostalgilist poppi, mis kuulaja ajas tagasi viib, kusjuures tegemist on lauljatariga, kellel on suurepärane hääl ja võrratu esitus.

Selleks lauljatariks on Taanis elav Drew Sycamore, kelle juured ulatuvad ka Walesi, ta on tegutsenud ka Suurbritannias, kuid hetkel on ta toimetamas ja vägagi populaarne just Taanis. Hiljuti ilmus tema album “SYCAMORE”, mis on kinldasti selle aasta üks oodatumaid Taani uusi muusikaprojekte, millel ka juba hitiks mängitud singlid “45 Fahrenheit Girl” ning “I Wanna Be Dancing”.

Eelmisel aastal (2020) oli Drew Sycamore Taani Muusikaauhindade galal nomineeritud koguni kahes kategoorias, kui parim uus artist ja parim uus live artist.

Lauljatar on ütelnud, et ta ongi pooleldi taanlanna ja pooleldi uelslanna, kes on väga lähedane oma vanaemaga, kes on uelslanna. Drew on ütelnud, et tema vanavanema nõbu oli kuulus uelsi helilooja ja näitleja Ivor Novello, tema enda nõbu laulab Inglismaal klassikalist muusikat, mistõttu võib öelda, et tema suguvõsas on muusika üsnagi tähtsal kohal.

Lauljatar meenutab sedagi, kuidas suurepärase häälega vanaema laulis talle rahvalugusid ja mängis kitarri (selliseid kauneid lugusid, millel ka kitarrimängu kuuleb, on ka lauljatari teisel albumil, näiteks albumi viimane lugu ”Crying Wolf”). Kitarri mängib ka Drew Sycamore. Ta on õppinud ka klaverimängu, kuid täna meeldib talle välja võtta elektrikitarr ja sellel meloodiaid luua.

On küsitud, kes on Drew Sycamore lemmikud. Ta on ütelnud, et need muutuvad sageli, kuid ta on välja toonud: Snoh Allegra, 6Lack, Kylie Minogue. Tema lemmikuteks on alati olnud Roisin Murphy, Amy Winehouse, kuid ka Whitney Houston, Mariah Carey, James Blake.

19-aastaselt, pärast gümnaasiumi lõpetamist läks lauljatar Inglismaale, kus armus elektroonilisse muusikasse. Koos oma sõbra Phil Hilli’ga tehti mõned lood, mis jõudsid kõlada ka Radio One’is tänu legendaarsele Pete Tong’ile. Sycamore’i ja Hill’i duo kandis nime DrewXHill, kusjuures nad avaldasid koos ka mitu üsnagi edukat EP’d.

DrewXHilli kohta on lauljatar ütelnud, et nad tegid paar väga head laulu ja tegelikult nad duona lahku polegi ju läinud. Veel tänagi räägivad Drew ja Phil, et peaks ja võiks üheskoos muusikat teha.

Veidi pärast Suurbritanniasse kolimist, haigestus lauljatari ema vähki, ja kahjuks ka  suri. Lauljatari jaoks oli see valus löök. Ta on ütelnud, et ema lahkumine muutis teda väga palju. Ta kolis tagasi Taanisse ja alustas algusest. Ta hakkas ise muusikat kirjutama ja 2019 ilmus album ”Brutal”, mis osutus Taanis vägagi populaarseks, sellel ka hittlood ”Perfect Disaster” ja ”Hard To Love”. Muusikasõbrad ja ajakirjanikud ongi visanud nalja, et kui sa elad Taanis, siis sa kindlasti Drew Sycamore’i tead.

2020 ilmus igati edukas EP ”I Wanna Be Dancing”, millel ka hittlugu ”Take It Back”. Sellel aastal aga uus album ”Sycamore”, millelt on ilmunud igati edukad Taani raadiojaamade hitid ”Take It Back” ja ”I Wanna Be Dancing”.

Albumil kuuleb tõeliselt ägedaid ja nostalgilisi popmuusikameloodiaid, mis panevad ka jala kaasa tatsuma, kuid on ka suurepäraseid ja ilusaid rahulikke lugusid, millega lauljatar tõestab, et tal on väga äge hääl, milles on jõudu, võimsust, Tal on oskust olla suurepärane esitaja, kes kuulaja kohe endaga kaasa haarab.

Mulle on alati meeldinud selline popmuusika, mida ka Drew Sycamore esitab. Popmuusika, milles on vahvaid ja meeldejäävaid meloodiaid. Popmuusika, milles kasutatakse süntesaatoreid, ja põnevaid saunde. Täpselt selline on ka album ”Sycamore”. Kuulake näiteks lugusid ”Jungle”, ”45 Fahrenheit Girl”, ”I Wanna Be Dancing”, ”Take It Back”, ”Tainted Love” (no siin on ikka üsna selgeid vihjeid legendaarsele Soft Cell’ile), ”The Rhythm” – neist leiab ägedaid ja nostalgilisi saunde ja lauljatar on esitustes võrratu. Mitmeski rahulikumas loos kuuleb mõnusaid saunde, mis viivad kuulaja ajas tagasi, näiteks ”Bodytalk”, või üsnagi folgilik, kuid suurepärase meloodiaga lugu ”Didn’t Get To Know You At All”.

Tantsulikumad lood on kõik sellised, mis võiksid juhtida edetabeleid 1980-aastate muusikatabelites, kuid ma usun, et need sobivad juhtima edetabeleid ka tänases muusikamaailmas.

Uue albumi kohta tõdeb Drew Sycamore, et see valmis kuue nädala jooksul eelmisel suvel. See on ühtlasem tervik, kui lauljatari eelmine album. Lauljatar on ütelnud, et ”Sycamore” on album, milles on vabadust ja sära (siinkohal saan mina ainult kaasa noogutada, siis on tõeliselt säravat poppi) ja palju suurepäraseid meloodiaid. Drew Sycamore on ütelnud, et talle endalegi meeldivad kaunid ja meeldejäävad meloodiaid, sellised, mida ta üritab ka ise kirjutada.

Pärast uue albumi ilmumist on üsna selge, et Drew Sycamore’i ootab ees üsna põnev tulevik. Kui kurikaval viirus taandub, siis on tema järgmine sihtmärk Suurbritannia ja sealt edasi muu Euroopa. Mulle tundub, et kui asjad laabuvad, siis on Drew Sycamore lauljatar, kellest me kuuleme veel ja veel!

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/3dkbfJo5szx7gGIx51zR5q

Drew Sycamore "45 Fahrenheit Girl"


Trudi Trueit „Avastajate Akadeemia. Kaksikheeliks“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Petra kaljulinn, Jordaania

Ootamisest tüdinult õngitses Cruz kotist välja mõttekaamera. Ta kinnitas kerge lameda metalliriba pea külge ja keeras läätse parema silma kohale, et kaamera sisse lülitada. Pildistamiseks oli tal tarvis üksnes mõelda sõnale „foto" ja sulgeda silmad. Kaamera sünkroniseerib seepeale end tema ajulainetega ja teeb ülejäänu. Esmalt tegi Cruz paar pilti kanjoniseintest. Taevas muutus sügavroosakas-oranžiks. Tädi Marisolile see alles meeldiks. Lanile samuti.

Ta keeras teisele poole, pea endiselt kuklas, et teha pilti ka teise nurga alt.

Cruz nägi midagi pea kohal liikumas. Oli see lennuk? See näis tulevat lähemale - peaaegu kukkudes. Ta kuulis karjet.

"Kivid!"

„Avastajate Akadeemia“ („Explorer Academy“) kahest esimesest raamatust „Nebula saladus“ ja „Pistrikusulg“ olen Sulle juba kirjutanud. Nüüd on ilmunud põneva laste- ja noorteraamatusarja kolmas osa, milles peategelane Cruz Coronado jätkab koos oma sõpradega põnevat teekonda, et leida ema jäetud holopäeviku abil üles valemikivi tükid, mis asuvad maailma erinevates paikades. Ma olen üsna kindel, et „Avastajate Akadeemia“ on viimaste aastate üks põnevaid raamatusarju noorele lugejale, mis eesti keeles ilmunud on ja ilmub.

„Kaksikheeliks“ jätkub sealt, kus eelmine osa ehk „Pistrikusulg“ pooleli jäi. Peategelane Cruz Coronado on jätkuvalt uurimis- ja õppelaeval Orion. Loomulikult on koos temaga veel palju noori avastajaid, professoreid, õpetajaid jt. Cruzi kõrval on jätkuvalt tema Cousteau-nimelise meeskonna kaaslased ja sõbrad Emmett, Sailor ja Bryndis (neist kaks viimati mainitut on tüdrukud).

Raamatusarja eelmise osa lõpus sai Cruz teada, et tema isa on Hawaiil röövitud. Nüüd on Cruzi tädi Marisol, kes on ka noorte avastajate õpetaja, lahkumas laevalt, et minna otsima Hawaiile oma venda, Cruzi isa. Ka Cruz tahaks minna kaasa, nagu ka Tarynile kuuluv koer, igati vahva west highlandi valge terjer Hubbard, kes on hakanud Cruzile meeldima. Tädi Marisol ja Cruz lepivad siiski kokku, et on parem, kui Cruz laevale jääb.

Seejärel saame tuttavaks professor Lubeniga, kes on tulnud tädi Marisoli asendama. Tema erialaks on kosmosearheoloogia, igati põnev eriala, kus kosmosesatelliitide abil otsitakse arheoloogilisi muistiseid Maa peal. Ka meie noored avastajad saavad seekord ülesandeks hakata otsima varastatud artefakte, tegelema hauaröövlite leidmisega satelliitide abil. Cousteau-meeskond (sh ju ka Cruz) saab uurimiseks Türgi, mis on Cruzile üsna märgilise tähendusega.

Just professor Lubeni esimeses tunnis saab Cruz e-posti, milles öeldakse, et isa on nende käes, terve ja vigastamata. Cruz peab täitma nende koraldusi ja rohkem infot antakse talle noorte avastajate halloween’i-peol. Ma usun, et need, kes on raamatusarja eelmisi raamatuid lugenud, teab, kes neid nõudmisi esitab. Selleks on salapärane organisatsioon Nebula, mis tegeleb ravimitööstusega, kuid seal on ka hulgi kurjameid, kes kõik jahivad Cruzi ema tehtud teadustööd. Ka Cruz on kindel, et selle e-posti taga on Nebula.

Edasi olemegi juba halloween’i-peol. Cruz satub hädaohtu, kuigi Emmett ja Sailor on samuti kohal. Ühel hetkel on Cruz siiski üksinda ja keegi nõuab temalt valemikivi, kuid ka seekord Cruz pääseb. Veidi hiljem saab ka lugeja teada, et Cruz on peitnud valemikivi üsna kavalasse kohta, mis on seotud eelpool mainitud koeraga.

Pärast pingelist olukorda halloween’i-peol soovib Cruz avada ema holopäevikut, kuid see ei tööta. Kuidas saada vihjeid järgmise valemikivi tüki asukoha kohta, kui päevik ei tööta? Kes oskaks seda parandada? Emmett? Lani? Kahjuks ei suuda ka nemad aidata. Cruz ei tea ja ei julge ka teistelt abi paluda, ta ei tea, keda usaldada, keda mitte.

Cruz võtab ühendust ka Hawaiil oleva sõbratariga, kel nimeks Lani. Tüdruk arvab teadvat, kus Cruzi isa hoitakse. Ta otsustab minna vaatama ja lähemalt uurima uhket hoonet, mida ümbritsevad kõrged müürid ja see asub Limahuli botaanikaaia kõrval. Cruz palub tüdrukul ülimalt ettevaatlik olla! Mitte rumalusi teha!

Umbes samal ajal saab Cruz veel ühe teate, mis on kirjutatud maasikamoosi purgi põhjale! See tähendab seda, et laevas peab olema keegi, kes neid teateid jätab, kes tegutseb Nebula heaks! Teates on kirjas, et Cruz peab minema Istanbuli vürtsiturule Türgis, kaasa tuleb võtta valemikivi! Ja jällegi Türgi!

Üks põnev liin on seekordses loos veel. Orionil on üks salapärane uks, mille avastas neiu Islandilt ehk Bryndis, kes on samuti Cruzi meeskonna liige. Bryndis räägib sellest uksest ka Cruzile, üheskoos minnakse seda vaatama, kuid ust nad lahti ei saa! Nüüd võtab Cruz appi oma nutimesilase Melli, kes pannakse ust valvama ja filmima. Peab ju teada saama, kes sellest uksest liigub! Samal ajal, kui Cruz ja Bryndis käivad salapärast ust vaatamas, otsustab Cruz veidi ka Bryndisele kahtlastest asjadest rääkida. Ta räägib oma emast, päevikust, uurimistööst, Nebulast, ravimifirmast, kes soovib kätte saada Cruzi ema teadustööd.

Aga tuleme tagasi ka Lani juurde, kes pidi minema uurima, mis selles uhkes majas toimub. Tüdruk on üsna kindel, et seal on Cruzi isa kinni hoitud. Tüdruk leiab maast rohkelt suhkrut. Kas Cruzi isa on üritanud mingit vihjet jätta? Kas ta viidud mahajäetud suhkrutehasesse? Lani räägib kõigest ka Cruzile, kes ei räägi sellest oma tädile. On ju Nebula poissi hoiatanud, mitte kellelegi ei tohi mitte midagi rääkida!

Paralleelselt toimub mitmeid sündmusi, mistõttu tuleb ka lugedes tähelepanelik olema. Kord oleme laevas, kord oleme Hawaiil, kord mujal. Cruz saab teada, et õpetaja Vanderwick on õppinud holograafiat ja äkki oleks just tema see, kes suudaks Cruzi ema holopäeviku korda teha? Cruz saab ka salvestuse Mellilt, millel on näha, kes on salapärase ukse kaudu liikunud – selleks on varasematest raamatutest tuttav teadlane Jericho Miles!

Jericho Miles on sama teadlane, kes akadeemias Cruzi, Emmetti ja Sailori Nebula gaasirünnakust päästis. Veidi hiljem päästis ta Cruzi Nebula palgamõrtsuka käest. Jericho töötas Ühingu ühe allorganisatsiooni ehk Sünteesi heaks, ta pidi võtma ka Cruzi vereproovi, kuid ta loobus sellest ja lasi Cruzil minna. Cruzi ema oli oma holopäevikus hoiatanud Sünteesi eest, sest ta ei teadnud, kas organisatsioon, mida ta oli aidanud luua, oli tema poolel või mitte. Cruz ei teadnud seda praegugi, kas Süntees on liitlane või vaenlane ja mida teeb Jericho Miles Orionil?

Olen jõudnud oma tutvustusega selle põneva lugemise poole peale ja ma tegelikult ei tahaks Sulle rohkem rääkida, sest lugemine peab olema põnev ja ootamatusi täis. Seetõttu teen edasi lühidalt – saame lugeda sellest, kas Cruzi ema holopäevik hakkab tööle, sest ühel peategelastest tuleb hiilgav idee, kuidas päevikut parandada. Selleks läheb vaja klorofülli ja päikest, palju päikest.

Cruz saab ka uue vihje valemikivi järgmise osa leidmiseks, mis vihjab iidsele kivist roosilinnale!? Roosilinnale!? Cruz peab kõndima konfettidel, kuni ta leiab looma, kes tunneb end koduselt ühtaegu pilvedes ja merepinna all!? See on Cruzile üsna kõva pähkel lahendamiseks, kuid ...

Koos noorte avastajatega sõidame ka Barcelonasse, kus laeval olevad meeskonnad osalevad põneval võistlusel. Mitte jalgpallis, sest Barcelonas mängitakse ju väga hästi ka jalgpalli, aga võistlusel, kus on vaja nutikust, mõtlemist, teadmisi ja kiirust ning osavust. Milline meeskond võidab? Selle jätan Sulle endale avastada.

Loeme ka teadlasest, kel nimeks Rosalind Franklin, tema tehtud röntgenkristallograafiast, röntgenpildist, mis näitas, et inimese DNA on kaksikheeliksi kujuline. Sellel vihjab ju ka meie selle raamatu pealkiri.

Loeme edasi ka sündmustest Hawaiil, kus olukord läheb veelgi keerulisemaks, sest Nebula võtab kinni ka Lani! Kas tädi Marisol ja kohalik politsei suudavad keerulise olukorra lahendada?

Cruz, Emmett ja Sailor seiklevad ka Jordaanias, Petra-nimelises linnas ja sealses Bütsantsi kirikus. Kas neil õnnestub leida järjekordne valemikivi tükk? Cruz satub Petras hädaohtu, kuid teda aitab üks tüdruk, kes tundub Cruzile tuttav, kuid kes ta on? Tüdruk tõdeb, et ta ei saa alati kohal olla, et Cruzi Nebula käest päästa. Lisaks põnevatele südnmustele Petras, saame osa veelgi põnevamatest ja haaravamatest sündmustest Istanbuli vürtsiturul, kus Cruz on jällegi ilmatuma suures hädaohus, kuid õnneks on tal head sõbrad – Sailor, Emmett, Lani, Taryn ja teadlane Farchon.

„Kaksikheeliksi“ lõpp viib noored avastajad ja lugeja Konyasse, Türgis, kus noored tegelevad arheoloogiliste väljakaevamistega, et jälile saada hauarüüstajatele. Ja Cruz? Mis juhtub Cruziga Konyas? Selle jätan Sulle endale avastada, kuid need sündmused viivad lugeja edasi juba neljandasse raamatusse ehk „Tähtluited“. Loodan, et ka neljas raamat eesti keeles õige varsti ilmub.

Selle raamatu lõpus saame lugeda veel ka maadeavastajatest ja arheoloogidest – evolutsioonibioloog Beth Shapiro, kosmosearheoloog Sarah Parcak, arheoloog Nora Shawki, bioloogilise antropoloogia uurija Marina Elliott ja paleoantropoloog Lee Berger.


Heljo Mänd „Väikesed võililled“ (Tänapäev)

„Väikesed võililled“ on kimp armastatud lastekirjaniku Heljo Männi (1926–2020) lapsepõlvemälestusi, mis annavad lugejale pildi eluolust Eesti-aegses linna- ja maakodus ning tütarlastekoolis, kus isegi lastevahelises suhtlemises sai tihti määravaks seisusevahe. Võrust, Tallinnast ja Ida-Virumaalt Sompa külast korjatud mälestuskildudest õhkub suurt soojust lapsepõlve ja perekonna, eriti ema ja vanaema vastu.

Raamat ilmus esimest korda aastal 1983, aasta hiljem sai Heljo Mänd selle eest Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia laste- ja noorsookirjanduse valdkonnas. Käesolevast trükist leiab ka 52 nõukogude ajal välja jäetud lugu ja hulga fotosid autori perekonnaalbumist.

Heljo Mänd (1934. aastani Heljo Kleinmüller; 1946. aastani Heljo Raidla; 11. veebruar 1926 Narva – 6. detsember 2020) oli eesti lastekirjanik, kes kirjutas mitmeid teoseid ka täiskasvanutele. Ta lõpetas 1946. aastal Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumi, õppis aastatel 1946–1947 Eesti Riiklikus Teatriinstituudis. Töötas 1956 Sädeme, 1956 ja 1958–1965 Pioneeri ning 1960–1965 ka Tähekese toimetuses. Alates 1965. aastast oli ta vabakutseline kirjanik. Kirjanike Liidu liige oli alates 1961. aastast.

Heljo Mänd on avaldanud üle saja raamatu, sealhulgas lastele luulet, proosat ja näidendeid, lisaks on ta ka tõlkinud lasteluulet. Siinkohal tasub meenutada, et Heljo Männi esimene luulekogu “Oakene” ilmus juba 1957, seejärel “Tarkus tuleb tasapisi” (1958), “Metsalilled” (1958), “Pidu vihma ajal” (1958), “Mina arvan, et …” (1961), “Silm juhib sammu” (1961), “Vikerkaare all” (1965), “Ringmäng” (1967), luulekogudest meenuvad mulle enda lapsepõlvest ka “Mere taga, metsa taga” (1969), “Seitse paid” (1971), ilmatuma ilus “Lilleraamat” (1972), “Pillerpall” (1973), “Linalakk ja Rosalind” (1973, värssmuinasjutt), “Tuulekassid” (1976).

Esimesed lasteraamatud ilmusid juba 1960. aastatel: “Uues majas” (1962), “Andu läheb lasteaaeda” (1963), “Matk ilma marsruudita” (1963), “Tuul peas” (1964), “Edev elevandipoeg” (1965), “Väike Laisk ja Suur Laisk” (1966), “Koer taskus” (1967), pean tunnistama, et viimati mainitud raamatut lugesin lapsena mitmeid kordi., nagu ka raamatuid “Nurrmootor” (1969), “Päkapikk Pikapäkk” (1976), “Kissellikad” (1977), “Kõik räägivad” (1982). Paljude raamatusõprade (ka minu) lemmikuteks on “Toomas Linnupoeg” (1968), “Soovid tagurpidi” (1974), “Toomas Linnupoeg ja Maia” (1978) ja “Väike malemäng tänaval” (1981).

Heljo Männil oli aega tõlkida ka mitmeid populaarseid lasteraamatuid nagu Aleksei Tolstoi “Kuldvõtmeke” (1964), Sergei Mihhalkovi “Onu Stjopa. Kolm lugu onu Stjopast” (1973), Samuil Maršaki “Jutustus tundmatust kangelasest” (1974), Liia Geraskina “Õppimata koolitükkide maal” (1976), Robert Louis Stevensoni “Lapse luuleaed” (1979). Kõik needki sai lapsepõlves suure õhinaga läbi loetud, ja ega toona ei osanud ju vaadata, kes on need raamatud eesti keelde tõlkinud.

1988 ilmus Heljo Männi jutukogu täiskasvanutele “Üksteisest läbi ja mööda”. Kindlasti ei saa jätta mainimata Heljo Männi kirjutatud õpikut “Karu-aabits” (1971), kes meist poleks õppinud tähti just selle vahva õpiku ja töövihiku abil, rääkimata lastelavastuest televisioonis.

Heljo Mänd kirjutas ka muinasjutte - “Roosa muinasjutt” (1990) ja “Nõiakivi” (1993, ka lastelavastusena teleekraanilt tuntud lugu). Mulle meenub veel ka väga vahva näidendikogu “Mõmmi, sabata krokodill ja teised” (1980).

Nagu eelpool mainisin, siis kirjutas Heljo Mänd ka täiskasvanutele, näiteks neli romaani: “Umbjärv” (1985), “Külaline kodus” (1998), “Kukumusike” (2000) ja “Pilgu puudutus” (2009).

Heljo Mänd avaldas palju ka memuaristikat. “Väikesed võililled” ilmus esmakordselt 1983 (kirjastus Eesti Raamat, 2008 ilmus see teist korda, väljaandjaks Eesti Ekspressi Kirjastus), seejärel ka “Roheline hääl” (1994), “Elu roheline hääl” (2007), “Nõgesed ja nartsissid” (2011), “Kassikäpp” (2012), “Kurereha” (2013) ja “Liivalaia” (2017).

Piilun nüüd mälestusteraamatusse “Väikesed võililled”. Heljo Mänd tõdeb raamatu alguses, et hakkas sellele raamatule mõtlema juba siis, kui sind polnud veel olemas. Mulle tundub, et siinkohal tähendab “sind” lugejat. Autor kinnitab, et on seda raamatut kaua-kaua kirjutanud, sest iga lugu, mida ta jutustab, tuli minevikust üles leida. Autor armastab oma lapsepõlve, mistõttu oli otsimine talle rõõm. Heljo Mänd sündis Narvas, kuid tal on meeles ainult üks suvepäev või on see hoopis unenägu, mida autor kümneid kordi näinud.

Raamatu esimeses osa “Üht linna nagu nõid sa käe ümber võtta võid” ja me ei ole mitte Heljo Männi sünnilinnas Narvas, aga hoopis Võrus, kus ta läheb lasteaaeda, sest ema hakkas tööl käima. Enne seda, Narvas, oli ema veel kodus. Isa teenis nii palju raha, et jõudis peret toita. Nüüd jõi isa oma palga maha ja tema joomise pärast tuldi Narvast ära. Ema arvas, et elukohavahetus mõjub isale hästi. Heljo Mänd meenutab, et ta ei tahtnud lasteaaeda minna, lausa kartis. Ema viis hommikul tütre lasteaaeda, kes sinna nutuga maha jäi, kuid ema tuli päeval tütart vaatama, joonistas talle suure kiige. Pärast seda väike Heljo ei kartnud enam lasteaias olla.

Me loeme ka sealses lasteaias töötanud doktor Koolonist, kellele meeldis kontrollida, kas lastel on küüned lõigatud ja küünealused puhtad. Ühel sellisel kontrollipäeval oli Heljol jäänud küüned lõikamata ja ta kartis, et nüüd tuleb pahandus. Väikesel tüdrukul tuli hea mõte – küüned tuleb ära närida! Kui pahandada sai ta ikkagi! Autor meenutab, et Võrus elati Aleksandri tänavas, veidi hiljem koliti Vaiksesse tänavasse, mis oli tõepoolest vaikne.

Heljo Mänd meenutab paljudes lugudes ka oma venda, Arvot, kuid ka Vaikse tänava lõpus olnud jõge, mille kõige sügavamas kohas olevat elanud Vanapagan, no vähemalt vennas teadis seda oma väiksemale õele rääkida (hirmutada). Juttu on ka proua Velbergist, kes oli olnud justkui haldjas, lumehelbekeste tantsust lasteaias, milles Heljo osaleda ei saanud, sest ema kartis, et sedavõrd õhukeses kleidikeses võib väike tüdruk haigeks jääda. Juttu on ka esimsest kelgust, kerjaskäigust (Heljo ja Arvo käisid poodides ilusaid karpe nurumas, mis ema arvates oli nagu kerjamine), esimesest hindest, mille Heljo sai, kui vennaga kooli kaasa läks. Heljo Mänd meenutab ka tinasõdureid, millega vennale meeldis mängida, kuigi Heljole need sõjamängud ei meeldinud, ema-ootamise-mängust (lapsed ootasid, et ema töölt ruttu koju tuleks), koogirõõmust, laadalkäigust, punasest värvist ja kurjast kalkunist, keda Heljo kartis, kadedusest ja uskumatust majaperenaisest, kes ei tahtnud uskuda, et Heljo ema koos lastega peab Tallinnasse kolima, kuna tema mees ootab teda seal.

Esimese osa viimane lugu on “Viimane mälestus Võrust”, milles autor meenutab sõitu rongijaama veoautoga, mille kabiinis kuulas väike Heljo mootorit ja laulis: “Oi, Mimmi! Pane püksinööbid kinni!”, mis polnud teps mitte väikelaste laul …

Raamatu teine osa on „Tere, Tallinn!“, milles Heljo Mänd meenutab kolimist ja saabumist Tallinna. Väikesele Heljole tundus Tallinnas rongilt maha tulles, et tänavatel ei tule lõppu. Ta kahtles, kas nad jõuavad uude koju üldse pärale. Vend Arvole oli see meeltmööda, sest Tallinnas oli juba toona palju autosid ja poisile meeldis mustakaanelisse märkmikusse autode numbreid kirja panna. Võrus oli see lihtne mäng, kuid Tallinnas oli autosid nii palju, et poiss palus ema appi numbreid vaatama.

Lõpuks jõuti uude koju – vanasse kivimajja, kus hoov oli nii kitsas ning kivine, et väike Heljo tahtis tagasi Vaikse tänava haljusesse.

Ka Tallinnas läheb Heljo lasteaaeda, kuigi ta läheks hea meelega kooli nagu vennas. Heljo Mänd meenutab lasteaia kolme tädi: Väikeste Toa tädi, Sinise Toa tädi ja juhataja preili Reindorfi. Juttu on ka Pasatski pargist, mis tundus olevat üsna ohtlik paik, kui selgus, et selle pargi nimi on Tiigiveski. Seejärel Heljo seda kohta enam ei kartnud.

Loeme ka usuõpetuse tunnist, ülestunnistamise tunnist, kaltsnukk Evist, kes oli väikese Heljo lemmik, kuid ka uuest, ema õmmeldud nukust Heljo sünnipäevaks. Saame osa sünnipäevast, juttu on ka pagarisaiast, uuest ja avaramast kodust Juhkentali tänavas täika lähedal, esimesest teatriskäigust Estonias, mis viib Heljo küll vaid garderoobi. Ühel päeval hakkab Heljo ema ohvitseridele süüa valmistama. Saame tuttavaks Heljo vahva naabrionu Eduard Kurnimiga, kes oli Estonia teatri näitleja ja igati tore mees. Kahjuks jääb Heljo ja naabrionu tutvus lühikeseks, sest mees sureb.

Teise osa viimases loos „Armas laps“ saame teada, miks Heljo veel üheks aastaks lasteaaeda jäi, kuigi ta oleks saanud ka kooli minna ja oli ta ju ometigi olnud ju hea ja armas laps.

Kolmas osa on „Lahtised väravad“, milles Heljo Mänd läheb kooli, ja kohe teise klassi. Kui Heljo oli veidi aega tagasi tahtnud kangesti kooli minna, siis nüüd ta ei taha! Ta arvab, et tesied lapsed on omavahel sõbrad ega räägi temaga juttu. Heljo ema arvab, et see pole sugugi mitte nii. Heljo küsib selle kohta ka Aitalt, kes on temast veidi vanem tüdruk ja elab Heljoga ühes ja samas majas. Aita ütleb, et koolis on kõige tähtsam pinginaaber, kui sul on ikka hea pinginaaber, siis on kõik korras! Aita on üsna kindel, et Heljo hakkab istuma koos Urvega, kelle õde Laine käis Aitaga ühes klassis!

Esimesel koolipäeval selgus, et Urvel oli juba pinginaaber, mistõttu pidi Heljo istuma hoopis üksinda. Nii möödus kolm päeva, kuni klassi tuli uus tüdruk, kel nimeks Hilja. Ka temal oli lugemine selge, mistõttu tuli temagi kohe teise klassi. Nii sai Heljo pinginaabriks Hilja – neil olid sarnased eesnimed ja nad alustasid oma kooliteed teisest klassist. Heljo oli kindel, et sõpruse alguseks tähendas see palju.

Edasi loeme sellest, mis koolis juhtus. Heljo meisterdab koos emaga sügispilti (see on vägagi keeruline ülesanne, sest Heljo polnud varem kääridega lõiganud, ema ei olnud lubanud tal kääridega „mängida“), koos Aitaga käiakse Tiigiveski pargis ja selle kõrval surnuaial ilusaid kirjuid lehti otsimas, Heljo käib ka Aita sünnipäevapeol, kus teda tabas tõeline kimbatus, ta ei tea täpselt, missugune on kombekas portsjon taldrikule tõstmiseks. Saame teada sedagi, miks Heljole ei meeldinud klaverimäng, nii et hiljem hakkas klaverimängu õppima hoopis Heljo ema. Humoorikas mälestus on sellest, kuidas Heljo oleks peaaegu pääsenud Estonia operetti „Igavene legend“, kuid teatri primadonna Milvi Laidi arvates oli Heljo liiga raske tüdruk, keda ta poleks jaksanud kõrgele tõsta - nii oli etenduses ette nähtud. Seetõttu sai selle rolli üks teine tüdruk.

Loeme sellestki, kuidas Heljo mängis koolinäidendis Heledat Tähte, juttu on salmialbumitest, onu Rudolfist ehk Ruudist, kes õppis ülikoolis ja oskas suurepäraselt joonistada. Lööme kaasa kooli loteriil, kevadel sõidame Rakverre ja Sompasse. Rakveres elas ema õde, tädi Marta, onu Härby ja täditütar Lilian. Sompasse Heljo seekord siiski ei sõida, sest Lilian jääb ootamatult haigeks. Selgub, et väikesel tüdrukul on sarlakid ja kardetakse, et Heljo viiks Sompasse minnes vanaemale nakkuse. Heljo sarlakitesse ei jää, kuid ta veedab terve suve Tallinnas, kus tutvub vanalinnaga, käib Ülemiste kandis vaarikapeol ja loobub kärjemee söömisest.

 

Raamatu neljas osa on „Tõusud ja mõõnad“. Eks ole see ikka nii, et meie kõikide elus on tõusu ja mõõnu, rõõmu ja kurbust jne. Selles osas jutustab Heljo Mänd ajast, kui ta käis kolmandas-neljandas klassis. Saame lugeda, kuidas Heljo esimest korda raadiost laste kuuldemängu kuulas, juttu on ka onu Rudolfist, kuid seekord hoopis kurbades toonides – onul lõhkeb pimesool, ta viiakse küll haiglasse, vaatamata sellele ta sureb. Onu Rudolf ehk Ruudi, kes kutsus Heljot Päikesekiirekeseks. See on raske löök tervele perekonnale ja kõikidele sugulastele, mistõttu saame lugeda ka leinast. Edasi on juttu mardipeost, lõbusast saksa keelest, kooli jõulupeost, raamatute salamaailmast, sest vend Arvo oli see, kes äkitselt hakkas palju lugema. Sellega sai alguse ka Heljo lugemishuvi. Juttu on ka Heljo soolatüügastest, mis tüdruku kätele ootamatult tulid ja ootamatult kadusid.

Viies osa on „Haigus ja Sompa suvi“. Heljo Mänd meenutab, kuidas ta ühel päeval raskesti haigeks jäi. Palavik tõusis neljakümne kraadini ja kahe arsti arvates oli see paratüüfus!?. Isegi Heljo ema ei teadnud, mis haigus see on. Arstid soovitasid mässida Heljo külmadesse linadesse, kuid õnneks ema ei tihanud seda teha, ta kartis, et tütar sureb. Haigus kulges pikalt, ema oli end töölt lahti võtnud, et koos tütrega olla, kuid raha sai otsa ja ema hakkas käima juhutöödel, kusjuures isal olid just täpselt samal ajal jällegi joomatuurid. Alles kolmandal kuul hakkas haigus taanduma, Heljo heaks sõbraks oli haiguse ajal nukk Mia, kellele Heljo kirjutas haigevoodis ka oma esimese luuletuse. Meil on võimalus seda luuletust ka lugeda. Veidi hiljem selgub, et Heljol polnudki paratüüfus, aga raske kopsupõletik, ime et ta ellu jäi. Oli hea, et ema ei olnud tütart külmadesse linadesse mässinud. Heljole tehakse nüüd munadest, konjakist ja sidruneist rohi (lausa kolm pudelit) ja saadetakse ta Sompasse vanaema juurde kosuma.

Seejärel loemegi elust maal, Sompas, mis erines ju märgatavalt elust linnas. Heljol oli Sompas kaks tähtsat ülesannet – ta tõi vanaemale laudataguselt pinumaalt pliidipuid kasti, ja vanaisale jaamast värsket posti. Selles osas saame tuttavaks ka Heljo Männi vanaema ja vanaisaga. Pärast Sompat on Heljo mõnda aega ka Rakveres tädi Marta ja Liliani juures, et ikka kosuda ja alles pärast talvevaheaega Tallinnas kooliteed jätkata.

Raamatu viimane, kuues osa on „Kodus ja koolis“, mis algab sellega, et Heljol on meeletu kõhuvalu. Kas tõesti pimesool? Kui Heljo ema ei oleks olnud sedavõrd nõudlik, et Heljol poleks pimesoolt opereeritud, siis mine tea ... Ka selles osas saame tuttavaks mitmete Heljo sugulastega, nii lähemate kui ka kaugematega. Heljo meenutab hea sõnaga lasteajakirja „Laste Rõõm“, mille ilmumist ta kuust kuusse ootas. Juttu on ka Heljo esimesest hambavalust, järelmaksuga ostetud raadiost, kiitust saanud koolikirjandist, sünnipäevast, teatriskäikudest (Heljole meeldis eriti palju „Libahunt“, sest ta käis vaatamas ka täiskasvanutele mõeldud etendusi). Tänu teatrihuvile otsustab Heljo näidendi kirjutada, mida mängitakse koolis. Etendus meeldib publikule väga, ja kui lavale kutsutakse etenduse autor, siis on Heljo sedavõrd ähmi täis, et ei saa alguses aru, et just teda lavale oodatakse. Loeme ka uutest pinginaabritest, postmarkidest ja nende kogumisest. Raamatu viimases loos külastab kooli inspektor, Heljo peab seetõttu esitama luuletuse võililldest, millele vihjab ka selle kauni ja huvitava raamatu pealkiri.

Maa lapsed mängivad

taeva lapsed vaatavad

maa laps armas lill

armas lill narmaslill

võilill päikese lill

väga-väga väikene lill

taeva laps valge pilv

helevalge ilm

Usun, et selle luuletusega on ilus lõpetada ka see pisike kokkuvõte ühest väga ilusast ja imelisest mälestusteraamatust, mis viib meid Heljo Männi lapsepõlve ja lapsepõlvemaadele.

Lisan veel ka seda, et vahva on leida sellest raamatust palju fotosid ja mulle endale meeldib ka see ilus kollane köide. See annab raamatule seda ilu ja mõnusust juurde.


Salvador Sobral „bpm“ (Warner Music)

Salvador Vilar Braamcamp Sobral on portugali laulja ja laulukirjutaja, kes sündinud 28. detsembril 1989 Lissabonis. Muusikamaailmale sai ta tuntuks 2017. aastal, kui võitis kauni lauluga “Amar pelos dois” Eurovisioni lauluvõistluse (laul kogus kokku rekordilised 758 punkti). Lauluga, mis paljudele meie muusikasõpradele hingas Raimond Valgre lugudega samas hinges. Võidulaulu autoriks (nii muusika kui ka sõnad) oli Luisa Sobral, kes on laulja õde.

Salvador Sobral

on sündinud Lissabonis, Portugalis, kuid ta on elanud ka USA’s ja Barcelonas, Hispaanias. Juba 10-aastasena osales ta lauluvõistlusel “Bravo Bravissimo”, 2009. aastal osales ta Portugali telesaates “Idolos” (“Idols”) ja saavutas seitsmenda koha. Paar aastat varem oli samas sates laasa löönud ka tema õde Luisa, kes saavutas kolmanda koha. Ka “Idolos” saates esitas Salvador Sobral veidi “teistsugust” muusikat, esitades Stevie Wonderi, Leonard Coheni ja Rui Veloso lugusid.

Seejärel jõudis Sobral õppida Lissabonis ka psühholoogiat, kuid muusika oli siiski see, mis mehel hinges oli. Ta läks õppima muusikat Barcelonasse, ja esines ka sealsetes baarides. 2015 esines ta ka Vodafone Mexefest’il ning EDP Cool Jazz festivalil, reisis mööda Hispaaniat ja jõudis esinema ka Tenerifele.

2016. aasta augustis avaldas Sobral oma esimese singli “Excuse Me”, millest sai ka laulja debüütalbumi nimilugu. Debüütalbum ilmus esiksingliga samal päeval ehk 2. augustil. Portugalis võeti uus laulja ja uus album igati hästi vastu, sest plaat kerkis Portugali plaadimüügitabelis kohale number 10.

Eurovisioni lauluvõistlus, terviseprobleemid

2017. aastal oli Salvador Sobral üks 30 võistlejast, kes üritas pääseda esindama Portugali Eurovisioni lauluvõistlusel, ja sealt edasi läks kõik ülemäge, võiduni välja, kusjuures see oli ühtlasi ka Portugali esimene võit suurel lauluvõistlusel, kusjuures Portugal osales esimest korda sellel võistlusel juba 1964. aastal ehk kulus 53 aastat, et võit koju tuleks.

Kuid juba siis oli teada, et lauljal on tõsised probleemid, mis viisid selleni, et 8. detsembril 2017 siirdati talle uus süda. Paar kuud enne õnnestunud operatsiooni oli laulja elu vägagi tõsises ohus, mees elas tänu tehissüdamele ja oktoobrist alates oli ta pidevalt intensiivravi osakonnas.

Džässi ja bossanoovat

alvador Sobrali peetakse suurepäraseks artistiks ja laulude esitajaks, kelle muusikas kõlab nii džässi, bossanoovat, kuid ka klassikalist prantsuse shansooni. Sobrali suurteks eeskujudeks ja mõjutajateks on legendaarne Chet Baker ja bossanoova täht Caetano Veloso, kellega on Sobral koos ka esinenud.

Sobrali teatakse väga täpse, õrna ja nõtke esituse poolest, mistõttu on öeldud sedagi, et tema hääl on tema instrument. Seda täpsust, õrnust ja nõtkust on kuulda ka laulja uuel plaadil. Lihtsalt kuulad, ja naudid mehe esitusi.

Kuigi Sobral on löönud kaasa mitmetel lauluvõistlustel, on ta ütelnud, et tal pole vajadust ilmtingimata edukas olla. Pärast võitu Eurovisioni lauluvõistlusel kinnitas ta, et see oli “muusika võit”, millega võib 100% nõus olla. Ta on ütelnud, et kuulajale pakutakse liiga palju “muusikalist rämpstoitu”, millega saab jällegi ainult nõus olla. Võib lisada needki Sobrali mõtted, et raadiohitid ei paku talle huvi.

“Ma ei tee kunagi muusikat raadiote jaoks,” tõdeb laulja. “Inimesed kuulavad tänapäeval raadiotest lugusid, mis on nendele ette visatud. Ja neile öeldakse, et neile peab see lugu meeldima, kuna seda mängitakse päevas 60 korda! Minu esimene plaat ilmus 2016 ja see ei pakkunud kellelegi huvi. Pärast Eurovisioni võitu hakati seda plaati siiski ka ostma.”

Ja eks võibki ju öelda, et see ongi muusikas lahe, kui on võimalus kuulata erinevat muusikat ja mitte lähtuda ainult raadiojaamade mängukavadest, kuhu paljud suurepärased artistid ja laulud lihtsalt ei mahugi.

“Paris, Lisboa”

29. märtsil 2019 ilmus album “Paris, Lisboa”. Portugali plaadimüügitabelis tõusis see esikohale, kuid ka näiteks Hispaania plaadimüügitabelis on see saavutanud 11. koha. Plaadilt on ilmunud ka singlid “Mano a Mano”, “Cerca del Mar” ja “Anda Estragar – Me os Planos”. Plaadil laulab Sobral neljas keeles – portugali, hispaania, prantsuse ja inglise keeles. Ta oskab ka katalaani keelt, veidi itaalia keelt ning ta õpib ka rootsi keelt, kuna on filmirežissöör Ingmar Bergmani suur fänn.

Albumi pealkiri on inspireeritud lôputa teekonnast, ühendades Pariisi ja Lissaboni, kahte linna, mis on jätnud lugude salvestamisele oma jälje. See on ka austus Wim Wenders’i klassikule “Paris, Texas” (1984), mille süžee ja suund jätsid lauljale sügava mulje.

Sobral üteles pärast selle plaadi ilmumist: “Ma olen ikkagi siin pärast kõike, kõik jätkub, läheb edasi. Kui läheb hästi, on võimalus hakata mõtlema uute asjade peale.”

“bpm”

Ja nüüd, aastal 2021, uus, suurepärane, ilusate meloodiate ja kaunite harmooniatega stuudioaplbum “bpm”. See on laulja esimene album, mille kõik lood on tema enda kirjutatud, abiks ka muusikaprodutsent Leo Aldrey.

Plaadil on 9 laulu portugali keeles, kaks inglise ja kaks hispaani keeles, mis näitab, et Sobral on jätkuvalt tõeline maailmakodanik.

Sobral kiidab uue albumi esimest singlit “Sangue Do Meu Sangue”, millel ta laulab ja mängib ka klaverit. Laulul on kaunis meloodia ja Sobral kinnitab, et kui ta tutvustus Aldreyle laulusõna, siis vaid 24. tunni möödudes sai ta produtsendilt laulu meloodilise ja harmoonilise ülesehituse.

“See laul on selle albumi parim sõnade ja muusika kooslus,” kinnitab Sobral.

Uus album algab unistava ja uneleva ning kauni harmoonia ja meloodiaga lauluga “Mar De Memorias”. Ja kohe alguses tunned ära, et see ongi ju Salvador Sobral, kelle esitus ja hääl on sedavõrd omapärased ja omanäolised. Avaloole järgneb kaunis klaveriprelüüd “Fui Ver Meu Amor”. Sobral on ka andekas klaveril. Kaunis prelüüd on sissejuhatuseks kolmandale loole “Fui Ver Meu Amor” – ja taaskord paitab Sobral kuulaja kõrva nii muusika kui ka esitusega. Kahju, et portugali keelest aru ei saa, kuid amor peaks ju ikka armastus olema …

Kübe bossanovat ja džässilikku hingamist on laulus “Se De Mim Precisarem”, millele järgneb kaunis mõtisklus inglise keeles “That Old Waltz”. Džässilikum on albumi kuues laul “Medo de Estimacao”, millele järgneb tõeliselt kaunis “Sangue Do Meu Sangue”, mis ka Sobrali enda lemmikuks.

Ka kaheksas laul “Paint The Town” kõlab inglise keeles. Plaadi teises pooles on paar tempokamat lugu “Cancion Vieja”, kuid on ka kauneid mõtisklusi, milles kuuleme vaid klaverimängu ja Sobrali laulu, näiteks “So Eu Sei” või väga huvitava helikeelega “Sem Voz”. Mõnusas bossa-rütmis kulgeb plaadi eelviimane lugu “Aplauso Dentro”, milles laulab ka Margarida Campelo. Kuulake seda lugu kindlasti – Sobrali ja Campelo hääled sobivad suurepäraselt kokku.

Selline on Salvador Sobrali uus album. Ma olen kindel, et nendele muusikasõpradele, kellele on Sobrali esitus, laulud ja looming meeldinud, meeldib ka uus album. Need muusikasõbrad, kes ei ole Sobrali loominguga tuttavad, nendel tasub kõrv peale panna ja kuulata, sest Sobrali muusikast leiab palju ilusat ja põnevat.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/2hkR2iRFbnUUp8XRu3KXzh

Salvador Sobral "Sangue do meu sangue"


Tiia Selli „Härra politseinik Jasper ja kõrvits Kusti“ (Eesti Raamat)

Lustakas seikluslugu Jasperist, kes tahab saada politseinikuks, ja tema erilisest kõrvitsast Kustist.

Jasperil on kindel plaan politseinikuks hakata, sest kõik röövlid on ju vaja kinni püüda ja vangi panna. Juhuse tahtel saab politseinikuks ka eriline kõrvits Kusti, kelle Jasper on kompostihunnikus täitsa ise üles kasvatanud. Kõigepealt asuvad nad koos pannkoogivarast otsima. Siis aga saab Jasper kogemata hakkama suure pahateoga. Selle varjamiseks põgeneb poiss kodust, kõrvits Kusti läheb temaga kaasa. Aga kaks sõpra satuvad hoopis ise röövlite kätte vangi. Nüüd teeb lugu tõeliselt põneva ja ohtliku pöörde … Kes jääb peale, kas politseinikud Jasper ja Kusti või lapseröövlid Peet ja Pihv? Ühtlasi kerkib päevakorda küsimus: kas musta südametunnistust on võimalik kuidagi puhtaks pesta?

Tiia Selli sulest on varem ilmunud raamatuid nii väikelastele kui ka kooliealistele: „Neletriin ja Kapi-Kaarup“, „Kass Kriibik“, „Kuningas Lambapea ja Piripoti Kuningriik“, „Rõõmus Miia“, „Pelle parim päev“ ja „Väike piss“.

Jasperi ja Kusti lugu on mõeldud nooremale koolieale, aga sobib ettelugemiseks ka lasteaialastele.

Illustratsioonid Kersti Selli.

Pean tunnistama, et “Härra politseinik Jasper ja kõrvits Kusti” on hiiglama naljakas ja lahe lasteraamat, milles on ka kübeke põnevust, no nii täpselt parajalt, et väiksematel lugejatel oleks mõnus ja vahva lugeda.

Lugu saab alguse sellest, et Jasperi kodu lähedale oli hakatud ehitama uut maja. Iga kord, kui Jasper koos emaga majast mööda kõndis, oli see jälle natuke suuremaks kasvanud. Jasper kahtlustas, et äkki on maja endale juured alla ajanud, kuidas ta muidu sai nii kiiresti kasvada. Sama kiiresti kasvas kõrvitsataim, mille seemne oli Jasper kevadel kompostihunnikusse idanema pannud. Nädal otsa ei olnud taimest kippu ega kõppu, aga siis järsku ilmus mulla seest nähtavale ilus roheline leht. Tegelikult oli neid lehti koguni kaks. Jasperi ema ütles, et need on kõrvitsa idulehed. Lõpuks ilmusid ka suured kollased õied ja ühel päeval märkas poiss, et kõige uhkemal õiel oli pisike pallike küljes ja see pallike hakkas iga päevaga suuremaks paisuma.

Jasper oli kindel, et oma hoolealusele tuleks ka nimi panna. See võttis aega, kuid ühel päeval oli selge, et kõrvits on täpselt Kusti nägu. Jasper on poiss, väike poiss, keda otse loomulikult huvitas seegi, mis on kõrvitsal maa sees. Juured! Seetõttu otsustab poiss kõrvitsa juured maa seest välja kaevata ja kõrvitsale ka süüa pakkuda – pannkooki! Ega me vist väga palju pannkooke söövatest kõrvitsatest kuulnud ei ole, mistõttu ei hakka ka Kusti seda sööma … Jasper otsustab minna tuppa multikaid vaatama, äkki on kõrvits olnud liiga kaua mullatoidu peal ja vajab uue menüüuga harjumiseks aega.

Veidi hiljem on õue jäetud pannkoogid kadunud, mis üllatab Jasperit, kuid eriti suur on üllatus (õigem oleks öelda vist – jahmatus!) Jasperi emal, kes näeb, et kõrvitsal on juured välja kaevatud. Seekord lõpeb kõik hästi. Juured kaetakse uuesti mullaga ja kastekannuga valatakse vett peale ka. Jasper on rahul, tema päästis ju ometigi Kusti elu!

Aga ikkagi, kaduma on läinud pannkook! Kusti seda ju ei teinud. Jasper otsustab pannkoogiröövlit otsima hakata. Jasper on veidi nukker, et ta röövlit ei leia, ja mõtiskleb, kui ta oleks politseinik, siis suudaks ta kindlasti röövli tabada!

Järgmisel päeval saab Jasper teada, et lähedale kerkiv maja, on igati põnev maja. Sellest saab uus politseimaja. Nüüd on Jasper kindel, temast peab saama politseinik.

Politseinikumängu saab ka emaga mängida, kuid tegelikult tahaks Jasper ikka päriselt politseinik olla. Nii õnnestub tal aidata väikest tüdrukut, keda vanem vend koduteel kiusab. Jasper on rahul – küll oli hea tunne olla politseinik, kui inimesi hädas abistad.

Seejärel saame lugeda, kuidas Jasper Kustile tähti õpetab, sest ka Kustist peab politseinik saama. Äkki on kõrvits Kusti seetõttu vait, et ta pole kunagi tähti õppinud. Ja võta näpust! Jasperi üllatus on suur, kui Kusti järgmisel päeval rääkima hakkab!

Loeme sellestki, kuidas Jasper koos ema ja isaga porgandeid harvendab, see lõpeb vahva ühsilaulmisega. Perekond teeb ka sporti, täiesti juhuslikult toimub ka äge pastlavise – ema vasaku jalg king kargab jalast otse vastu isa nina – veidi hiljem näeb see välja nagu seakärss. Nüüd võiks isa minna tööle tsirkusessse! Klouniks!

Jasper ei unusta, et oleks vaja välja uurida, kes on pannkoogiröövel! Selleks on vaja peibutist! Uut pannkooki! Seetõttu otsustab Jasper ise pannkooke küpsetada ja uskuge mind, see on üks igati lõbus küpsetamine. Pannkooke saab üleliia palju, kuid igal juhul on peibutis olemas.

Kas röövel võiks olla sipelgas? Või nagu Jasper kirjutab – sipelkass! Sipelgas pannkoogiröövel ei ole, kuid sipelgas satub hädaohtu, mistõttu tuleb Jasperil teda aidata. Ja lõpuks ilmuvad välja ka pannkoogiröövlid – kes nad on? Selle jätan ma Sulle endale avastada.

Pannkoogiröövlid avastatud, oli Jasperil aega tsirkust teha. Issi ju tsirkusesse tööle minna ei tahtnud, kuid Jasper võis ju tsirkust ikkagi mängida. Kui röövleid ja pätte parajasti silmapiiril pole, on politseinikel kindlasti lubatud vahelduse mõttes tsirkust teha. Nüüd oli Jasperil probleem, tal ei olnud ühtegi looma, aga tsirkuses peab esinema vähemalt üks loom! Tal oli küll mänguloomi, aga tsirkuses peab esinema ikka päris loom.

Jasperile meenub naabri-Manni paks kass Nuhvik. Nuhvik oli kollast värvi ja pika karvaga, seetõttu sobis ta täpipealt tsirkuselõviks. Nüüd saame lugeda, kuidas Jasper Nuhvik enda juurde meelitab, kuidas Jasper lõvitaltsutajaks hakkab, kuidas selgub, et Nuhvikust ikka tsirkuselõvi ei saa, kuid temast saaks suurepärane politseikoer või vähemalt politseikass, kuid selleks on vaja teha temaga jooksutrenni! Sellest hetkest saab alguse enneolematu seiklus, millest saame edasi lugeda.

Ma ei tahaks Sulle sellest enneolematust seiklusest väga palju rääkida. Nii räägin ma Sulle jälle terve raamatu sündmused ära. No ja mis lugemine see siis on …

Ütlen veel vaid seda, et Nuhviku koolitamine polistekoeraks ebaõnnestub, mistõttu müüb Jasper vahva kassi ära! Seetõttu on naabri-Mann üsna õnnetu, sest Nuhvik oli ju ikkagi tema kass, kes nüüd kadunud on. Jasper ei julge midagi ütelda, vaid otsustab kodust põgeneda! Jasper ja kõrvits Kusti asuvad teele maale, vanaema juurde.

Raamatu teine osa sellest teekonnast räägibki, kusjuures see teekond on üsnagi ohtlik, sest Jasper ja Kusti võetakse kinni kahe üsnagi käpardliku röövli poolt ehk onu Peet ja onu Pihv. Jamad saavad alguse juba raudteejaamas ja rongis, millega Jasper ja Kasper kavatsesid maale sõita.

Probleemid jätkuvad ka siis, kui kaks onu, vendadest röövlid (nüüd ju tegelikult juba ka lapseröövlid) otsustavad Jasperi ja Kasperi pealt raha teenida (lunaraha). Küll on röövlitel auto liiga logu, küll hakkab üks röövlitest uppuma, küll ei saa nad oma lagunenud majja sisse jne jne. Seetõttu on raamatu teine osa igati põnev, kuid uskuge mind, ka väga naljakas!

Kuidas see põnev ja kaasahaarav ja humoorikas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale avastada, kuid lõpuks tulevad lastele appi täiesti võõrad inimesed (reisiseltskond väikebussist), kuid ka politseinikud.

Saame teada, miks on Jasper murelik, miks tal on must südametunnistus. Mis saab naabri-Manni kassist, ja kas naabri-Mann annab Jasperile malakat? Päris lõpus saame teada sedagi, mis juhtub röövlitega. Mulle tundub, et ka neis on kübeke inimlikkust.

Selline vahva, põnev, seikluslik, humoorikas ja kaasahaarav lugu nende kaante vahel. Mine tea, äkki saame lugeda Jasperi ja kõrvits Kusti seiklustest ka edaspidi, sest minu arust on see küll selline vahva tegelaskujude paar, kellest lapsed ja lapsemeelsed (pean silmas ennast) tahaksid veel lugeda.

 


Jørn Lier Horsti, Hans Jørgen Sandnes “Operatsioon Pronksiplats. Detektiivibüroo Nr 2” (Varrak)

Üleöö läheb Elvestadi pargist kaduma Hugo Rodini enam kui saja aasta vanune kuju. Detektiivibüroo nr 2 asub koos Ottoga asja uurima. Ainus, millest lähtuda, on sündmuskohalt leitud jalajälg. Kes on „Hugo” ära viinud ja mis mõttega varastada vana pronksskulptuur?

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks. Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja elulähedaselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumustest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse. Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega. Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivioskusi proovile panema.

Raamat on sarjast „Detektiivibüroo nr 2”.

“Detektiivibüroo nr 2” raamatusarjas on eesti keeles ilmunud viis raamatut: “Operatsioon Nartsiss”, “Operatsioon Varjumees”, “Operatsioon tuuleiil”, “Operatsioon suvesaar” ja “Operatsioon päikeseloojang”, mis on igati vahva, sest need on igati põnevad krimilood, mis mõeldud pere väiksematele lugejatele, sest on ju ka raamatu peategelased lapsed – Tiril ja Oliver, lisaks veel koer Otto. Vaatamata sellele, et tegemist on lastega, on nad piisavalt nutikad, et lahendada igasugu põnevaid juhtumeid.

Mulle meeldib ka selle raamatusarja ülesehitus, kuidas tekst ja pildid on kokku pandud, sest on ju väiksemale raamatusõbrale olulised ka raamatu illustratsioonid, mis võivad anda loole omakorda põnevust ja kübe isegi multifilmilikkust juurde.

Seekordne lugu saab alguses Elvestadi väikelinna Pronksiplatsil, kui vanaproua Surke osutab kepiga millegi suunas ja hüüatab: “Vaadake!” Esialgu ei saa inimesed aru, mille suunas vanaproua osutab ja mida peaks vaatama. Isegi haljastusameti mees ei saa aru, mis on juhtunud.

Lõpuks taipab üks meie peategelastest, Oliver, et poiss on kadunud! Nüüd saavad ka teised aru, et poiss on kadunud, kuigi ma arvan, et praegu ei saa lugeja aru, kellest on jutt. Juba järgmises peatükis saame teada, et jutt on pronkskujust, mis oli seisnud samas kohas üle saja aasta! Pronkspoiss oli 94 sentimeetrit pikk ja kaalus 46,7 kilo. Selle oli teinud pronkspoisi ehk Hugo Rodini isa, kuulus skulptor Albert Rodin. Seejärel saame teada, miks oli tuntud skulptor selle kuju teinud. Juttu on Hugo Rodini kadumisest ja tema leidmisest, kusjuures poiss leiti parajasti siis, kui tal oli püksid rebadel, ja ta pissis kadakapõõsasse! Seetõttu oli ka pronkskujuks pissiv poiss! Ja nüüd oli pronkskuju kadunud!

Õnneks on kohal meie peategelased, Oliver, Tiril ja nende jäljekoer Otto, kes alustavad kohe tegutsemist. Politsei polnud veel saabunud, mistõttu arvasid lapsed, et äkki nad jõuavad juhtumi kiirelt lahendada.

Ühel hetkel annab Otto lastele märku, et ta on lillepeenrast midagi leidnud. Oliver ja Tiril lähevad vaatama. Lillepeenras oli jalajälg, millel oli kolm tähte T,I ja X. Tiril kinnitab, et ta pole mitte kunagi kuulnud TI-X-i kingadest, kuid arvatavasti kuulub jälg sellele inimesele, kes kuju oli varastanud. Veidi hiljem leiavad lapsed veel ühe samasuguse jälje – no Otto annab neile taaskord märku, et tulge vaatama, mis ma leidsin.

Lapsed teevad jäljest mobiiliga pilti, mõõdavad jälje üle, see on 26,5 sentimeetrit, mis peaks olema kingapaar suuruses 39. Nüüd lähevad lapsed Jens P. Dahli kingapoodi, et uurida, kas keegi on hiljuti ostnud TI-X-i kingapaari suuruses 39. Kingapoes selgub, et jutt käib hoopis ketsidest, ja firmaks on X-IT, mitte TI-X. Need on ketsid, mis meeldivad poistele ja meestele, ketside kummalgi küljel on punane X. Samas ei meenu kingakaupmehele, et keegi oleks neid viimasel ajal tema käest ostnud … juhtlõng, mis hetkel ei viinud kuhugile.

Tiril ja Oliver otsustavad minna oma keldrikontorisse, kus on nende detektiivibüroo asupaik. Neil tuleks vargast rohkem teada saada, aga kuidas? Ühel hetkel otsustavad nad jalajälje suuruse järgi välja arvutada varga pikkuse. Pikkus on käes – 172,25 cm. Mitte just väga pikka kasvu varas. Lapsed nuputavad, kas keegi varastas pronkskuju seetõttu, et tahab selle maha müüa? Oliver arvab, et äkki tahab varas pronkskuju üles sulatada, sest pronks koosneb 88% vase ja 12% tina sulamist. Viimasel ajal oli palju vasekaevandusi suletud, mistõttu, kui pronkskuju üles sulatada, võiks selle eest saada üle 3000 krooni!

Kui keegi pronkskuju just selliste halbade kavatsustega varastas, siis on lapsed kindlad, kuhu tuleb minna uurima. Bernhard Knarki lammutuskotta! Tema ostab ju kõiksugu rauakolu ja müüb kõiksugu autoosi. Lapsed otsustavad lammutuskojas salaja ringi vaadata, kuid selline tegevus on hiiglama ohtlik. Lisaks on seal ka Bernhard Knarki valvekoer, kes paistab piltide pealt üsna “tõsine”, suur ja kuri koer olevat! Sündmused lähevadki põnevaks, kuid …

Kuid? No tegelikult on asjalood sellised, et siinkohal ma ei saagi enam edasi rääkida, sest krimkadel ei saa ju kõiki sündmusi ära rääkida, kuidas põnevat lugu edasi lugeda, kui kõik on teada …

Igal juhul saad Sa teada, kes selle pronkskuju varastas, ja miks ta seda tegi, kusjuures lugu polegi sedavõrd ohtlik ja pahatahtlik, kui esialgu tundus. Hoopis veidi humoorikas … Lõpuks lähevad lapsed “vargale” lausa appi! Miks nad seda teevad? Selle saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

“Detektiivibüroo Nr 2” uus raamat on jätkuvalt põnev ja kaasahaarav. Usun, et lastele meeldib põnevaid lugusid lugeda, eriti neid, mis hästi ja õnnelikult lõpevad. Jätkuvalt ägedad on ka raamatu illustratsioonid. Raamatu lõpus on ka mitu ülesannet lugejale (nii nagu ka selle sarja eelmistes raamatutes) – raamatust tuleb üles leida kolm Bernhard Knarki parema jala ketsi, valvekoera mänguasjad, vares Raptus, ühe naisajakirjaniku (ka temast on selles raamatus juttu) spordivõistlustel võidetud pronksmedal ja tema kadunud märkmed, vanaproua Surke (temaga kohtusime loo alguses) köhakomm, ühe autoratta ilukilp, pisike sinilind ja kingakaupmehe võtmed.


Twenty One Pilots „Scaled and Icy“ (Warner Music)

Twenty One Pilots on bänd, kelle loomingust ei sünni ühtegi halba lugu ning kes jätkab ka uuel albumil žanrite segamist ja fännide üllatamist. Maineka Grammy auhinnaga pärjatud ansambel on tagasi kauaoodatud kolmanda stuudioalbumiga “Scaled And Icy” ning värske singliga “Saturday”.

Twenty One Pilots (kirjutatakse ka väikeste tähtedega twenty øne piløts) on Grammy-auhinna võitnud USA duo, mille moodustavad Tyler Joseph ja Josh Dun. Triona alsutanud bänd tuli kokku 2009 Columbuses, Ohios. Trio algupärased liikmed olid Tyler Joseph, Nick Thomas ja Chris Salih. Enne plaadistuslepingu sõlmimist 2012 avaldas bänd kaks oma kulu-kirjadega välja antud albumit: “Twenty One Pilots” (2009) ja “Regional at Best” (2011).

Läheme alguse juurde

Tyler Joseph, Nick Thomas ja Chris Salih panid bändi kokku 2009, kui nad õppisid ülikoolis (tegelikult tundsid Joseph ja Thomas teineteist palju varem, nad mängisid koos korvpalli, veidi hiljem käidi koos ka keskkoolis).

2011 kaks liiget (Thomas ja Salih) lahkus bändist, asemele tuli trummar Josh Dun. 2012 oli duol taskus leping firmaga “Fueled by Ramen” ja juba aasta hiljem ilmus nende esimene stuudioalbum “Vessel”.

Ajas veelkord tagasi. Tyler Joseph hakkas teismelisena mängima muusikat ühe üsna vana klahvpilliga, mille ta oli saanud aastaid tagasi oma emalt jõulukingituseks. Esialgu mängis ta meloodiaid, mida oli raadiost kuulnud. 2007 lindistas ta oma esimese sooloplaadi “No Phun Intended” (seda tegi ta oma vanemate keldris). Nick Thomas oli abiks, mängides mitmes loos kitarri. Ta mängis ka laulus “Trees”, millest sai hiljem ka ametlik Twenty One Pilotsi lugu.

Kui Tyler Joseph õppis Ohio osariigi ülikoolis, kohtus ta Texases sündinud Chris Salihiga, kes märkas, et Joseph on andekas laulukirjutaja ja tegi ettepaneku, et võiks teha bändi. Salihil oli kodustuudio, ja nii hakkasid noored mehed üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem liitus nendega ka Nick Thomas, kes hakkas mängima basskitarri.

Alguses mängiti igasugusele publikule Columbuses. Erinevates klubides ja üritustel. Nii mängiti koos paljude teiste artistidega, kusjuures muusikaliselt oli valikus metal, hardcore ja elektrooniline muusika. Joseph suutis need erinevad stiilid ka oma lugudesse sisse kirjutada. Et tähelepanu võita, esineti erinevates kostüümides, laval tehti saltosid jpm. Ei maksa unustada sedagi, et bändi algusaegadel aitasid neid paljud lähedased – näiteks Josephi ema seisis ülikooli ees ja jagas bändi kontsertile pileteid.

2010 avaldas bänd kaks lugu SoundCloudis. Üks oli cover Christina Perri laulust “Jar of Hearts”, teine aga cover Andrea Bocelli ja Sarah Brightmani laulust “Con te partiro (Time To Say Goodbye)”. Viimane beist oli esimene Twenty One Pilotsi esitatud lugu, mida kuulis tulevane trummar Josh Dun.

2011 lahkus bändist Salih, veidi hiljem ka Thomas. Esimene otsustas karjääri kasuks tööl, teine tahtis rohkem koolis käia. Veidi enne lahkumist ansamblist kutsus Nick Thomas bändi ka Josh Duni, kes oli seni mänginud ansamblis House of Heroes. Dunile meeldis Josephi loominguline visioon, mistõttu oli ta nõus ka liituma.

Nick Thomas käis mõnda aega koolis Põhja-Carolinas, kuid naases Columbusesse ja hakkas tegelema Twenty One Pilotsi marketingiga. Ka praegu lööb ta kaasa ansambli kontsertturneedel.

Edu hakkab vaikselt tulema

2011 avaldas duo albumi “Regional at Best”. Albumi produtsendiks oli Tyler Joseph, kuid abiks olid ka Salih ja Thomas. Plaadil lööb kaasa ka Tyler Josephi vend Zack Joseph (laulus “Kitchen Sink”) ja hea sõber Jocef laulus “Be Concerned”.

2011 andis bänd viimase piletini väljamüüdud kontseri Columbus Newport Music Hall’is, mis oli kohalikule bändile tõeline suursündmus. Paljud plaadifirmad hakkasid Twenty One Pilots’ile “silma tegema” …

2012 andsid Joseph ja Dun teada, et sõlmivad lepingu Atlantic Recordsi tütarfirmaga “Fueled by Ramen”, kellega teevad koostööd ka Panic! at the Disco ja Paramore. 2012 ilmuski Twenty One Pilotsi debüüt-EP “Three Songs”, veidi hiljem oli bänd kontsertturneel koos Neon Treesi ja Walk the Mooniga.

“Vessel” ja “Blurryface”

Bändi kolmas album “Vessel” ilmus 2013 ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale nr 21, rokiplaatide tabelis kohale 15 ja alternatiise muusika plaatide hulgas kohale 10.

Järgmisel aastal ehk 2014 mängis Twenty One Pilots mitmel kuulsal muusikafestivalil – Lollapalooza, Bonnaroo, Firefly jpt. Bänd käis ka kontsertturneel “Quiet Is Violent World”.

2015 ilmus duo üliedukas singel “Stressed Out”, mis tõusis USA singlimüügitabelis esikohale!

Seejärel juba ka album “Blurryface”. Selle albumiga läks Twenty One Pilots ka suurele kontsertturneele, mis viis neid USAsse, Austraaliasse, Aasiasse ja Euroopasse. Turnee soojendusartistideks olid Echosmith ja Finish Ticket. Veidi hiljem ehk 2016 turnee jätkus – USA, Kanada, Mehhiko, Euroopa ja Austraalia – Ameerikas soojendasid Twenty One Pilotsit ChefSpecial ja Mutemath, Euroopas aga iiri laulja Bry.

2016 tegid Joseph ja Dun koostööd rokibändi Mutemath’iga. Ilmus viie lauluga EP “TOPxMM”.

Grammy-auhind, väike puhkus ja areenile tagasi uue albumiga “Trench”

Veebruaris 2017 võitis Twenty One Pilots Grammy-auhinna laulu “Stressed Out” eest. 2017 otsustas duo ka veidi puhata, keskenduda uuele muusikale, laulutekstidele jne. Aasta hiljem, 2018 andis Twenty One Pilots endast sotsiaalmeedias jällegi märku. Tyler Joseph andis intervjuu, milles oli juttu uuest albumist, isiklikust hingelisest võitlusest ja ebakindlusest.

Samal aastal ilmus kaks uut lugu: “Jumpsuit” ja “Nico and the Niners”, seejärel veel paar uut lugu “Levitate” ja “My Blood”, kuni ilmuski viies stuudioalbum “Trench”. See tõusis USA rokiplaatide ja alternatiivse muusika plaadimüügitabelites esikohale!

Oktoobris 2018 alustas duo maailmaturneed “The Bandito Tour”, mis viis neid USAsse, Euroopasse ja Okeaaniasse. Seejärel juba 2019 ka Kanadasse, Mehhikosse ja jällegi USAsse. Paljude muusikasõprade ja muusikakriitikute arvates oli just see selline kontsertturnee, mida peab nägema! Laval nähti igasugu põnevaid trikke! Twenty One Pilots oli üks peaesinejatest ka mitmel muusikafestivalil Readingis, Leedsis ja ka Lollapaloozal.

Muusikast ikka ka

Twenty One Pilots kasutab oma muusikas palju klaverit (mõnikord elektroonilist klaverit või keytari), süntesaatotreid, elektritrumme, isegi ukulelet. Nende paljud viisid on kirjutatud luuletustele, milles on tunda ka kristlikke mõjutusi (on ju nii Tyler Joseph kui ka Josh Dun pärit usklikest peredest, kusjuures mehed pidid nooruses mitmeidki plaate kodus varjama, sest rokkmuusika polnud seal just väga “oodatud külaline”).

Tyler Joseph on ütelnud, et mõnikord on tulnud tema kirjutatud luuletustest liigagi pikad, mistõttu on ta pidanud hakkama räppima, et luuletus mahuks muusikasse (Joseph on tõdenud, et mõnikord lihtsalt on sõnu sedavõrd palju, mida tahaks ütelda). Samas on ta ütelnud, et kindlasti mitte ei ole ta räppar, kuid räppides on võimalik olulise asju rõhutada!

Muusikaliselt on Twenty One Pilotsit üsna keeruline lahterdada. Mitmed fännid on ütelnud, et nad mängivad skisofreenilist poppi, mis on popmuusika mitteametlik alaliik. Nende kohta on öeldud, et nad mängivad alternatiivset hiphoppi, elektropoppi, indie-poppi, pop-rokki, räpp-rokki, süntesaatori-poppi, elektroonikat, elektroonilist rokki jne jne. No ja ega alati ei olegi ju oluline esinejat mingisse kategooriasse lahterdada.

Dun on ütelnud, et nad mängivad “pop-rokk-klaveri-räppi”. Joseph ja Dun peavad end iseõppinud muusikuteks, kes mängivd muusikat, mis neile meeldib, mida nad naudivad.

Mitmeski artiklis erinevates väljaannetes on nuristeud, et Twenty One Pilots on bänd, kes üritab meeldida kõikidele!

Tyler Joseph on vastanud nn nurinale: “Ma ei ole selline. Mina olen see, kes ma tahan iseendale olla.”

Dun on lisanud, et muusikuna on tahtnud ta rebida erinevate muusikažanrite stiilid lahti ja ühendada need isiklikuks vaatepunktiks, sest nii ei tea mitte kunagi, mis võib järgmiseks juhtuda.

Duo varasem muusika oli emo, nagu näiteks My Chemical Romance ja Dashboard Confessional, kui ilmus duo suurepärane album “Vessel”, siis oli see indie-rokk, millesse oli lisatud räppi, klaveripoppi, rokki ja elektroonilist muusikat. Kui ilmus album “Blurryface”, siis oli see popmuusika, EDM, breakbeat, millel ka sugemeid reggae’st ja dancehall’ist. Duo muusika arenedes on hakatud rääkima hihopist, kuid nüüd siiski ka alternatiivsest rokist. Samas on ka neid muusikasõpru, kes ei taha teps mitte Twenty One Pilotsit lahtedada rokkmuusika alla, sest väidetavalt nende muusikas liiga vähe elektrikitarri!

“Scaled and Icy”

2020 ilmus duo uus singel “Level of Concern”. Laulusõnad viitasid ärevusele, mida põhjustas COVID-19 pandeemia. Laulule tehtud muusikavideo filmiti Josephi ja Duni kodudes, kus nad olid pandeemia tõttu karantiinis. Joseph suunas osa laulu tulust Crew Nation’ile, mis on heategevusorganisatsioon, kes toetab elava muusikaga seotud töötajaid, et nad saaksid tasu ka siis, kui pandeemia ajal kontserte ei toimu.

Ja nüüd siis (2021) kuues stuudioalbum “Scaled and Icy”, mida paljud muusikasõbrad on kindlasti oodanud. Albumilt on juba ilmunud lood “Choker” ja kauamängiva esimene singel “Shy Away”, mis püsib hetkel Ameerika alternatiivraadiote edetabeli esikohal juba neljandat järjestikust nädalat. “Shy Away” kiire edu asetas ansambli tõelise eliidi sekka, kuhu kuuluvad sarnaste saavutustega bändid nagu U2, R.E.M., The Cure, Linkin Park, Red Hot Chili Peppers ja Foo Fighters.

“Scaled And Icy” on kirjutatud ja produtseeritud suuremas osas bändi vokalisti Tyler Joseph’i poolt, millele lisas löökpillide seaded bändi teine liige Josh Dun. Album pandi kokku maailma eri paigus ning see on mitmete virtuaalsete seansside tulemus, peites endas mitmeid 2020. aasta loomeprotsessi ajal valitsenud emotsioone nagu ärevus, üksindus, igavus ja kahtlus. Duo oli sunnitud lõpetama oma tavapärased stuudiosessioonid, kuid ühiselt suudeti siiski välja töötada uudne ja toimiv protsess, millega kaasnes ka fantaasiarikkam lähenemisviis ansambli laulukirjutamisele. Tulemuseks on kollektsioon lugusid, mis suruvad läbi raskuste ja tagasilöökide ikka edasi sammuma ja keskenduvad võimaluste märkamisele.

Ka sellel plaadil jätkab Twenty One Pilots ”semmimist” erinevate muusikastiilidega. Plaadi avalugu ”Good Day” on ehe popilugu, selline hea ja meeldejääv ning kerge klaveripop. Teine lugu ”Choker” algab breakbeat’i rütmidega, kuid sellestki areneb mõnus popilugu, mille lõpus Tyler Joseph veidi ka räpib. Kolmas lugu ”Shy Away” on lahe segu popist ja veidi ka pungilikumast hingamisest. Tegelikult on Twenty One Pilotsi oskus kaasata erinevaid muusikastiile igati hämmastav. Neljandas loos ”The Outside” viib duo kuulaja elektroonilise muusika maailma, justkui oleks liikunud ajas ca 40 aastat tagasi (saundid on küll pigem 1980. aastatest, mis on igati lahe). Ka viiendas loos ”Saturday” on duo igati popilik, kuid kas mitte ei kuule me sinna kübe ka fankilikku hingamist? Igati mõnus ja tantsulik lugu.

Elektroonikat, lahedaid kitarrisaunde kuuleme laulus ”Never Take It”, nagu ka laulus ”Mulberry Street”. Kaks mõnusat popipala, millel ka kergesti meeldejääv refrään, on ”Formidable” ja ”Bounce Man” (viimati mainitud loos kuuleme igati ägedat süntesaatorisaundi, mis mulle laste mängusüntesaatorit meelde tuletab, mine tea, mida Twenty One Pilotsi mehed siin kasutanud on, aga kõlab igati ägedalt).

Elektroonilist muusikat, poppi ja räppi ühendab Twenty One Pilots uue albumi eelviimases loos ”No Chances” – siin on taaskord ägedaid süntesaatorisaunde, uhket taustakoori ja palju muud põnevat. Tyler Josephi räppimine paneb kuulama küll, ja kui sellele räpile seotakse külge sellist kübe kantrilikku hingamist!? Uhke värk!

Ka plaadi viimane lugu ”Redecorate” hingab sarnaselt eelmise lauluga. See on vägagi uhke lõppakord duo uuele albumile.

Twenty One Pilots on ka uuel albumil jätkuvalt duo, kooseisus: Tyler Joseph – laul, klaver, basskitarr, süntesaatorid, elektrikitarr, akustiline kitarr, elektriorelid, ukulele, programeerimine, produktsioon, laulukirjutamine ja Josh Dun – trummid, löökriistad, elektitrummid, heliinseneri töö, mainitud on ka trompetimängu!

Kaasa löövad veel: Mike Elizondo – produktsioon (laulud 1 ja 7), Greg Kurstin – produktsioon (laul 5), Paul Meany – produktsioon, (laul 5 ja 11), Adam Hawkins – mixing, Chris Gehringer – mastering, Matt Pauling – trummide heliinsener (laulud 2 ja 6), Jay Joseph – külalisvokaal (laulud 6, 9, 10), Kyle Schmidt – külalisvokaal (laulud 6, 9, 10)

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/0Q5XBpCYFgUWiG9DUWyAmJ?si=op6tKNklS5i2UCV_CH_vqQ&nd=1

Twenty One Pilots "Choker" (Official Video)


Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

 

Wilder Woods "Supply & Demand"


Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

 

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Rob Thomas "One Less Day (Dying Young)"


Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

 

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.


Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)