Silke Wolfrum „Me oleme superkangelased. Peaaegu“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Moritz ja paps tahavad saada superkangelasteks.

Selleks tuleb treenida, räägib paps, sest superkangelasel peab olema julgust, otsustavust ja nutikust. Nad annavad teineteisele ülesandeid, mille täitmiseks tuleb kõik mängu panna. Nii sunnivad nad põgenema oma naabri, metsiku Lotti, taltsutavad Põrgukoera ja saavad võitu õelast korteriperemehest. Viimaks on nende aardelaegas igapäevaste kangelastegude käigus hangitud maagilisi esemeid täis ning Moritz ja paps ongi superkangelsed. Või noh, peaaegu.

Saksamaal on alati kirjutatud väga vahvat lastekirjandust, ja seda juba mitmeid sajandeid. Alustage vendade Grimmide muinasjuttudega, kuid kindlasti ka Heinrich Hoffmann ja tema “Kolumats”, E.T.A. Hoffmanni raamatud, näiteks “Pähklipureja ja Hiirekuningas”, Wilhelm Hauffi muinasjutud, eriti “Kääbus Nina” ja “Väike Mukk”, Karl May Metsiku Lääne lood, milledes seikles Winnetou, James Krüssi suurepärased laste- ja noorteraamatud “Timm Thaler ehk Müüdud naer”, “Timm Thaleri nukuteater” ja “Minu vaarisa ja mina”, Erich Kästneri “Veel üks Lotte”, “Emil ja detektiivid”, “Lendav klasstuba”, Otfried Preussleri “Väiked nõid”, “Krabat”, “Meil Kilplas” ja röövel Hotsenplotzi lood, Janoschi illustreeritud ja kirjutaud lasteraamatud. Neid on ikka ja jälle ka eesti keeles ilmunud, ja õnneks on avaldatud ka uusi saksa lastekirjanduse raamatuid.

“Me oleme superkangelased. Peaaegu” on uus raamat, mille autoriks on Silke Wolfrum, vahvad pildid on joonistanud Marie Geissler. Ja nii nagu paljudes teistes saksa lasteraamatutes on ka selles palju huumorit, kübeke põnevust ja igati vahvad peategelased. Miskit on nendes lugudes ka filmilikku, on ju ka ETV-kanalites näidatud igasugu lastefilme, mis valminud Saksamaal.

Raamatu alguses kinnitab peategelane Moritz, et tema ja tema paps tahavad saada superkangelasteks. Paps on ütelnud, et selleks läheb vaja eelkõige julgust, otsustavust ja nutikust. Superkangelaseks saamiseks tuleb ka treenida, ja treeninguga kasvavad supervõimed. Sellepärast Moritz ja paps suvevaheajal kohe ära ei sõitnudki. Nad jäid hoopis koju ja keskendusid treeningutele: maagiliste asjade vallutamisele. Seda nimetavad nad superkangelaste julgustükiks. Selles ägedas raamatu me kümnest julgustükist lugeda saamegi.

Esimese julgustükina peab Moritz hankima ühe juuksekarva Lotti kuldsetest kiharatest. Lotti on tüdruk, kes elab Moritzi majas teisel korrusel. Ta on tüdruk, kes ei kõnni, ta trambib majakoridoris ringi, ta ei räägi, ta möirgab, ja ükskord sõitis ta Moritzi oma tõukerattaga pikali. Seetõttu on Moritz üsnagi hirmul … Kas sel korral kihutab Lotti tõukerattaga ringi, kuni lõpuks tuleb Lottile mõte, et Moritz võiks mängida hobukest! Lotti toob jupi nööri, paneb selle poisile ümber, et nagu päitsed pähe, ja nüüd paneb Moritz galopeerides minema. Moritz kinnitab, et ta oli nagu superkangelasest hobune. Kas sellest on abi, et saada kätte juuksekarv? Selle jätan Sulle endale avastada.

Teises julgustükis peab Paps meelitama Hädapasunalt naeratuse välja. Paps arvab, et see pole ju maagiline asi. Seetõttu otsustataske, et paps peab kätte saama ühe tema lilledest. Hädapasunaks osutub proua Hõbepasun, kes toimetab hoovis asuvas väikeses aias. Kui keegi talle läheneb, tõstab ta kohe hädakisa.

Nüüd läheneb paps proua aiale, ja juba on proual kisa lahti. Päev on küll ilus, kuid lilled on närtsinud, tööd on liiga palju ja proua selg valutab, proua oli käinud hambaarsti juures ja juureravi oli kohutav, ilm on liiga kuum ja tuleb liiga palju kasta, ja kastekann on liiga raske. Nüüd saab paps tõestada, et ta on superkangelane, sest ta tuleb voolikuga ja hakkab kastma. No see kastmine näeb küll üsna humoorikas välja, kuid proua Hädapasun … Jätan jällegi ka selle julgustüki lõpplahenduse Sinu enda avastada.

Kolmas julgustükk tuleb sooritada Moritzil. Poisil tuleb minna nende tänavanurgal töötava pagari juurde, et tuua sealt kaks kuldpruuniks küpsetatud seesamikuklit. Nad kutsuvad pagarit Sasikulmuks, kuna tema kulmud on hiigelsuured, puhmas ja hirmsad. Moritzile Sasikulm ei meeldi, ja ta kardab, et tal läheb kõik meelest, äkki hakkavad kõik teda vahtima. Ja kui kord jõuab Moritzi kätte, siis ta kokutab, ja ei saa mitte öeldud, et tahaks kahte seesamikuklit, kuni pagariärisse siseneb Lotti! Ja nüüd … ja nüüd ehmub Moritz veelgi, kuid kas ta saab ka kuklid tellitud?

Neljandas julgustükis peab paps tegelema Draakoniga, kes oli papsi ja Moritzi korteriomanik. Teda kutsuti Draakoniks, kuna ta on väga võimukas ja väga õel. Alati, kui midagi katki läheb, ütleb ta, et paps ja Moritz on süüdi. Seetõttu on neil kodus palju katkiseid asju, suurt muret teeb logisev vetsupott. Nüüd saab paps uueks julgustükiks ülesande saada Draakoni käest uus vetsupott!

Viiendas julgustükis peab Moritz vallutama Valge Daami käest kummikarukesi. Valge Daam oli vanaproua, kellel olid valged juuksed, valge jakk, valged kingad ja must rulaator. Paps soovitab Moritzil kasutada superkangelase tervitust, kuid Valge Daam ei märkagi poissi. Ja kui ühel hetkel õnnestub Moritzil Valge Daami tähelepanu võita, siis peab poiss hoopis põgenema. Selle julgustüki lõpus õpib Moritz ära ka vanade memmede tervituse, mis on üpriski noortepärane ja saab teada sedagi, kes on supervanaema.

Kuuenda julgustüki saab täitmiseks paps. Tal tuleb praadida üks kuldne snitsel, Liha neil kodus on, kuid vaja on mune, jahu ja riivsaia. No need saab ju poest, kuid Moritz täpsustab, et paps peab need asjad saama majast lahkumata! Nüüd peab paps külastama majanaabreid, et vajalikud asjad kokku hankida – proua Schlenkilt üks muna, härra Bröllerilt klaasitäis jahu ja proua Hädapasunalt riivsaia. Kas papsil õnnestub vajalikud ained kokku saada? Ja miks on papsil käes veel õunad, leib, makaronid ja juust?

Seitsmes julgustükk on Moritzi teha. Tal tuleb alistada põrgukoer. Põrgukoer elab esimesel korrusel ja valvab ust, mille taga elab Hiiglane, pealaest jalatallani tätoveeritud ja narmastega ehitud nahkjakis rokimees, kes harjutab kodus kitarrimängu.

Moritz läheb rokimehe ukse taha ja saab endale ülesandeks koer (mulle tundub, et see on inglise buldog) jalutama viia, sest Hiiglane vajab rahu, et kodus tööd teha. Moritz viibki koera jalutama, kuid uskuge mind, ka sellest saab üks tõeline julgustükk.

Kaheksandas loos peab paps minema aiamaalt aaret tooma. Vanaema kuuris on karbike kummikarudega, kuid selle karbikese ees ripub tohutu suur ämblikuvõrk ja selles istub hiigelsuur ämblik.

Paps ja Moritz lähevadki aiamaale, kus selgub, et aiakinda sees on hiir, abiks on aiatangid, vana puuviljakast, kuid seegi ei ole lihtne julgustükk. Ka ämblik otsustab oma võrku ja aaret kaitsta, mistõttu peab selle julgustüki lõpus isa aiaduši alla minema ja kandma vanaema lillelist tööpõlle, mis on üsnagi naljakas kostüüm ühe superkangelase jaoks. Ja kas selles aardekarbis ikka on kummikarud …

Üheksas julgustükk tuleb teha Moritzil. Seekord on mängus jällegi eelpool mainitud Draakon, sest Moritz peab ära tooma kuldse kera Draakoni rõdult. Tegelikult on see kollane pall, mille Lotti oli sinna visanud. Moritz läheb Draakoni ukse taha, annab uksekella, kuid kedagi pole kodus. Nüüd otsustab Moritz proovida hoovi kaudu nagu Ämblikmees. Nüüd peab Moritz tegema midagi ohtlikku – ta ronib prügikasti otsa, sealt garaažikatusele ja sealt hüppaks ta Draakoni rõdule. Kas see õnnestub? Ja kui juba tundub, et kuldne kera on käes, ilmub välja Draakon. Nüüd on vaja tõelist nutikust ja leidlikust, et raskest olukorrast välja rabeleda.

Viimase, kümnenda julgustüki saab endale paps. Tuleb alistada Must Rüütel. See on Lotti mänguasi, mis on müügis õue kirbuturul. Lotti soovib selle eest saada 20 eurot, kuid papsi arvates on seda liiga palju. Ta pakub 18, 19 eurot, isegi 19,50, kuid Lotti jääb endale kindlaks! 20 eurot! Paps ja Moritz üritavad meelitada maitsva popkorniga, kuid Lotti soovib ikkagi 20 popkorni tuutut!

Kuid ka sellel julgustükil on lahendus … nüüd peab paps sõidutama Lottit 20 korda hoovis. Mitte autoga, jalgrattaga, aga hoopis … Kuidas peab paps Lottit sõidutama, ka selle jätan Sulle endale avastada.

Raamatu lõpus saame teada, mida paps ja Moritz oma aardelaekasse kogusid. Selleks korraks on julgustükkidega ühel pool. Puhkus on läbi. Järgmisel päeval algab kool. Kas Moritz ja paps on nüüd ehtsad superkangelased? Paps on üsna kindel, et peaaegu …

Selline vahva ja humoorikas raamat, milles Moritz ja paps sooritavad kokku kümme julgustükki, üks julgem kui teine. Vahva on seegi, et selles loos toimetavad koos isa ja poeg, sest tundub, et nad elavadki kahekesti. Ja ka kahekesti saab ette võtta igasugu vahvaid ja ägedaid asju.

Vennad Stephanidesed „Kreeka mütoloogia. Olümpose jumalad“ (Rahva Raamat)

Autor Menelaos Stephanides

Illustraator Yannis Stephanides

Kreekamaalt on pärit palju kauneid müüte. Vanad kreeklased punusid oma pajatused looduse ilust, armastusest elu vastu ja üldse kõigest, mis on kaunis.

Siinne kogumik tutvustab igas vanuses lugejale Olümpose jumalaid, keda iseloomustavad lisaks üleloomulikele võimetele ka inimlikud voorused ja vead. Kreeklaste müütilised jumalad polnud kaugeltki täiuslikud, kuid ehk just tänu sellele on nende lood kõnetanud inimesi aastatuhandeid.

Müüdid on muhedalt ümber jutustanud Menelaos Stephanides ja kaunid pildid joonistanud tema vend Yannis Stephanides.

1991. aastal ilmusid kirjastuselt Eesti Raamat vendade Stephanideste kaks raamatut „Iidsete aegade lood I. Olümpose jumalad“ ja „Iidsete aegade lood II. Jumalad ja inimesed“. 2012 ilmus Tammeraamatult „Iidsete aegade lood I. Olümpose jumalad“ kordustrükk. Nende raamatute tõlkijaks eesti keelde oli Tiit Heidmets.

Nüüd on ilmunud raamat „Kreeka mütoloogia Olümpose jumalad“, mille tõlkijaks on Lii Tõnismann.

Raamatu alguses on juttu mütoloogiast. Siin öeldakse, et ammustel aegadel oli inimene otsekui laps, kes armastas muinasjutte. Loodusjõudude vastu samahästi kui võimetu, elas ta lausa kujuteldamatult rasket ja ebamugavat elu. Kõikjal tema ümber tegutsesid aukartustäratavad jõud, mis ähvardasid sageli ohtudega ... Soovides elu veidigi mõistetavamaks teha, püüdis inimene igpäevaelu seikadele, nii rõõmsatele kui ka kurbadele, põhjuseid leida. Et teadmised olid väga piiratud, ei suutnud ta igale nähtusele, millega kokku puutus, tõepärast seletust leida, ja nii hakkas tööle fantaasia – viljakas kujutlusvõime punus uskumatuid lugusid, mis olid tulvil ilu ja tundeküllasust, aga kust ei puudunud ka väga tuntav kurb alatoon, mis peegeldas ränka olelusvõitlust.

Sedasi sündis müüt – ja ühes temaga mütoloogia.

Et müüdid on täis maagilisi sündmusi, paistavad nad esmapilgul väga muinasjutu moodi. Aga ei ole. Kujuteldavate vahejuhtumite taga peidab end alati mõni tegelik sündmus.

Mütoloogiast võib leida iidsete rahvaste tõelise elu, kuid see väljendub nii, nagu nemad suutsid seda näha või seletada; ennekõike peegeldab müüt nende nägemust elu ja maailma olemusest. Seetõttu oli iga iidse rahva mütoloogia ühtlasi ka selle rahva usund.

Iidsete rahvaste mõned kõige kaunimad müüdid on pärit just Kreekamaalt. Kreeklased imetlesid müütide kangelasi ja jumaldasid oma kujutlusvõime poolt loodud olendeid, Olümpose jumalaid. Tulemus oli paradoksaalne, surelike inimeste teadvuses eksisteerinud surematud jumalad haihtusid viimaks ning nende asemele tulid surelike loodud surematud pajatused – kreeka mütoloogia. Tänapäevalgi õpetab see nii noortele kui ka vanadele headuse ja ilu tähendust.

Raamatu esimene osa on „Võitlus titaanidega. Uranus, Kronos ja Zeus“. Esimene peatükki jutustab meile maailma sünnist. See viib meid kaugesse ja ammusesse aega, mil elas jumal nimega Kaos. Ta oli täiesti üksi ja tema ümber polnud mitte kui midagi peale täieliku tühjuse. Noil aegadel polnud päikest ega valgust, maad ega taevast. Polnud midagi muud kui ainult kujutu tühjus ja kottpimedus, mis ulatus lõpmatusse. Nii möödus mitmeid sajandeid, kuni viimaks tüdines Kaos üksipäini elamisest. Siis tuligi talle mõte luua maailm. Kõigepealt äratas ta ellu jumalanna Maa, kes oli kirjeldamatult kaunis; tugev ja tulvil elu, ta üha kasvas ja laotus laiali ning haaras oma embusesse hiigelsuuri alasid. Temale rajati meie maailm.

Seejärel lõi Kaos hirmuäratava Tartarose ja musta Öö, ja kohe pärast neid lõi ta kauni ja särava Päeva. Saame lugeda ka Tartarose riigist, mis asus kujuteldamatult sügaval ja pilkaselt pimedas paigas, nii kaugel maa all, kus Kaos selle kohal.

Kui Kaos oli teinud omajagu, siis oli jumalanna Maa kord maailma loomisel kaasa aidata. Tema tahtis alustada millestki hästi ilusast, sestap sünnitas ta jumalanna Armastuse, kes tõi maailma elu ilu. Seejärel sünnitas ta piiritu sinise Taeva, Mäed ja Mered. Kõik nad olid võimsad jumalad, aga kõikidest kõige võimsam oli Uranos, Taevas.

Saame lugeda, et vägevaim jumail maailmas oli Uranos, tema mähkis terve maa äärest ääreni oma sinisesse mantlisse. Ta istus majesteetlikul kuldsel troonil kesk mitmevärvilisi pilvi, sealt valitses ta tervet maailma ja kõiki jumalaid.

Uranos abiellus jumalanna Maaga ja too sünnitas talle palju surematuid lapsi. Laste hulgas oli ka kaksteist titaani, kuus neist mees- ja kuus naissoost. Titaanid olid hirmuäratava jõuga hiigesuured jumalad. Üks neist, Okeanos, oli lausa nii hiiglaslik, et laius üle kogu maa. Ta sai loendamatul arvul järeltulijaid. Kõik jõed siin maa peal olid tema lapsed, tal oli ka kolm tuhat tütart, okeaniidi, kes olid allikate ja ojade jumalannad. Naistitaan Theia sünnitas oma mehele titaan Hyperionile kolm kaunist jumalust: ereda Päikese, roosasõrmse Koidu ja hõbedase Kuu. Noorim titaanidest oli riukalik ja auahne Kronos, kelles saame selles raamatus veel ka pikemalt lugeda.

Esimeses peatükis on juttu veel ka vihastest kükloopidest, kuid ka sajakäelistest hiigastest (neid oli kolm, kes suutsid terve maailma rappuma panna). Juttu on ka sellest, kuidas Uranos ühel päeval oma laste, titaanide ja hiiglaste peale vihaseks sai, kuidas ta neid karistas ja nad Tartarose pimedasse sügavikku kukutas.

Edasi loeme veel sellestki, kuidas Kronos Uranose kukutas, kuid Kronose valitsus, mis rajanes kuriteole, päästis maailmas valla karjakaupa õnnetusi. Kronose karistamiseks tõi ööjumalanna ilmale terve trobikonna hirmuäratavaid jumalusi nagu Surma ja Pettuse, Luupainajad ja Riiu, kättemaksuhimulise Nemesise ja suure hulga teisi.

Kronose naine Rhea sünnitas mitu last, kuid suures hirmus, et just lapsed ta troonilt kukutavad, sõi Kronos viis last ära: Hera, Demeter, Hestia, Hades ja Poseidon. Kuuenda lapse suutis Rhea ära peita. Rhea sünnitas lapse Kreetal. Dikte mäe koopas, mis on metsa sees hästi peidus. Lapse eest hoolitsesid metsanümfid. Nukrast saatusest pääsenud laps oli Zeus.

Esimese osa teine peatükk räägibki lugejale Zeusist. Ränkadel aastatel, kui Kronose valitsus maailmas nii palju kurja valla päästis, paistis Zeusi ilmaletulek otsekui lootuse sünd ning ta ellujäämine otsekui parema maailma nimel alustatud võitlus. Saame lugeda Zeusi kasvamisest Kreetal. Teda kaitsesid ja aitasid nii lapsevalves sõdalased kureedid, metsaolevused, isegi mesilased armastasid tillukest Zeusi ja tõid talle iga päev värsket mett. Enim tõi noorele jumalale kasu püha kits Amaltheia, kes armastas Zeusi otsekui omaenda tallekest, andis talle piima ja ümbritses ta hella emahoolega.

Kõik metsaloomad käisid Zeusiga mängimas ning nümfid ja drüaadid tõid talle ilusaid kingitusi. Pisikest jumalat armastas kogu hingest ka üks tark kotkas, kes tõi Zeusile ookeanitagustelt maadelt joogiks nektarit ja lummas teda tihtipeale jutustustega neist kaugetest paikadest, kus ta oli käinud.

Zeus kasvas nägusaks, tugevaks ja vapraks. Vapruse ja teadmiste poolest ei leidunud talle võrdset. Zeus kuulis ka oma isa, Kronose, koletutest tegudest ja sellest, kuidas tema isa kuningriigis valitsevad endiselt kurjus ja seadusetus, langetas Zeus silmapilk otsuse, et Kronos tuleb jumalate aujärjelt tõugata.

Zeus tundis, et peab jalamaid midagi ette võtma ja lahkus Kreetalt. Teda aitasid titaan Okeanos ja tema tütar, okeaniid Metis, kuid läks veel aega. Zeus kasvas suuremaks, talle tulid appi (taaskord) Okeanos ja tolle järeltulijad Kratos, Zelos ja Nike, kes seisid korra, töö ja rahu eest. Lisaks veel ka titaan Iapetose poeg Prometheus, jumal, kes inimesi kogu hingest armastas. Zeusi abistasid ka ühesilmsed hiiglased kükloobid, kes kinkisid vaenlase pihta loopimiseks piksenooli. Zeusi kõige kõvemaks kaitseks oli aga õlgadele võetud keep, tehtud sellesama püha kitse nahast, kes teda korda Dikte mäel imetas. Võlujõuga kitsenahk, aigis, pakkus kandjale kaitset; tänu Amaltheiale oli Zeus haavamatu.

Zeus ja tema jumalad seadsid end laagrisse uhkele Olümposele. Siitpeale oli see nende kindlus, hiljem ehitasid nad sinna oma kuldsed paleed. Ja suur võitlus algaski. Tervelt üheksa aastat marutses titaanide ja Olümpuse jumalate vahel kohutav sõda. Kümnendal aastal hakkas titaanide jõud raugema ning algas koletu tagaajamine mööda maid ja meresid. Viimaks leidsid põgenevad titaanid end taas Kreekast. Siit sai taplus kord alguse ja siin olid nad määratud ka oma otsa leidma. Võimsas lõpuheitluses sööstsid Olümpose jumalad titaanide peale otsekui kõikehävitav orkaan ... lõpuks oli võitlus läbi. Vaenlane oli alistatud. Raamatu autor ütleb, et see võis olla vägevaim sõda, mida maailm on iial näha saanud, mille aluseks on mingi tõestisündinud looduskatastroof.

Olümplased ei saanud võitu pikalt nautida, sest ema Maa sai Zeusi ja teiste jumalate peale vihaseks, et tema titaanidest lapsi nii karmilt koheldi. Sestap heitis ema Maa ühte Tartarosega ja sellest sündis õõvastav koletis Typhon, hiigelsuur lohe, kõrgem ka kõige kõrgemast mäest. Kui Olümpose jumalad nägid seda hirmsat koletist enda poole tulemas, pagesid mitmed neist suure hirmuga Egiptusesse. Zeus aga läks koletisele kartmatult kallale ja virutas talle halastamatult teemantsirbiga. Typhon pani plehku, ja kust iganes Typhon läbi läks, jäi temast maha häving. Tuulispead ja orkaanid ei jätnud midagi püsti.

Lõpuks jõudsid Zeus ja Typhon Süüriasse. Seal jäi koletis omadega kimpu ja algas metsik heitlus. Zeus oli hädas, kui talle tuli appi tema kaval poeg Hermes. Nii pidi Typhon jällegi põgenema Traakia mägedesse, siis Sitsiiliasse ja vaenlase lõplikuks alistamiseks tõstis Zeus talle peale terve mäe, kuid koletist õgivad tuleleegid murdsid mäetipust välja ja moodustasid vulkaani. Etna on selle vulkaani nimi ja ta köeb tänase päevani.

Zeus pöördus võidukalt Olümposele tagasi. Nüüd oli jumalate kõik vaenlased võidetud ja olümplased võisid rahus maailma valitseda. Aga kõigepealt tuli laastatud maa uuesti viljakandvaks muuta ja rahuaegne naeratus inimeste näole tagasi tuua. Et kord hästi kähku jalule seada, jaotasid jumalad maailma omavahel ära. Zeus, kõikidest võimsaim, hakkas taeva isandaks, Poseidonist sai merede valitseja ja Hades või Pluton, nagu teda vahel kutsuti, päris allmaailma kuningriigi, kuhu viiakse surnute hinged. Maad koos kõikide tema viljadega hakkas haldama Demeter, Hera oli ühtaegu nii taeva kuninganna kui ka inimestele laste kinkija ja abielu kaitsja.

Seejärel loeme sellest, kuidas Zeus maailma valitses, et elu Olümposel oli ilus, et kõik jumalad austasid Zeusi otsekui isa. Zeus istus aus ja hiilguses oma kõrgel troonil. Naiseks oli tal kaunis Hera, taeva kuninganna. Zeusist vasakul seisid veel kaks jumalannat: rahujumalanna Eirene, kes vihkas sõda, ja tiivuline võidujumalanna Nike, kes oli alati Zeusi kõrval, kui too kurja vastu võitles.

Taeva kuningriigist vaatas Zeus alla maa peale ja valitses kõikide asjade üle. Ta ründas kurja ja seadis korra jalule. Alati oli Zeusi kõrval seadusejumalanna Themis. Kõik Zeusi käsud tegi ta otsekohe surelikele teatavaks. Teine jumalanna, Õiglus, kaitses õigust ega sallinud valskust.

Zeus läkitas inimestele ka rõõme ja muresid ... inimene, kes sai ühepalju nii head kui ka kurja, võis aga rahul olla, sest eks inimese koorem olegi ränk kanda.

„Inimese saatus on kannatada,“ kuulutas kõikvõimas Zeus, „sest eks saa koguni surematud jumalad tunda nii rõõmu kui ka kibedat kurvastust.“

Ent kui Zeus jagas rõõmu ja kannatusi, siis surelike lõpu üle otsustasid ta kolm tütar, halastamatud saatusejumalannad moirad – Klotho, kes ketras valmis iga inimese eleulõnga, Lachesis, kes tõmbas kinnisilmi liisku, kas surelikku ootab hea või halb saatus, nende kahe valitud saatust ei saanud enam keegi muuta, sest kolmas õde Atropos pani pikale pärgamendirullile kustutamatute ja parandamatute tähtedega kirja kõik, mida iganes teised kaks otsustasid. Saatusejumalannad olid leppimatud, kuid oli ka üks lahke ja suuremeelne jumalanna, kes saatis inimestele ainult häid kingitusi. See oli õnne ja külluse jumalanna Fortuna.

Olümposel elas palju jumalaid, ent kõige vägevamaid oli kokku 12. Ülim nende seas oli muidugi piksenooltega Zeus, kes valdas kõue ja välku, valitses taevast ning oli nii jumalate kui ka inimeste isa. Seejärel Hera, Zeusi naine, kes valitses taevast ning oli ühtlasi abielu ja naiste kaitsja, edasi juba tarkuse, kaunite kunstide ja õiglase sõjapidamise jumalanna Athena, valguse ja muusika jumal Apollon, merejumal Poseidon, metsa-, jahi- ja kuuvalgete ööde jumalanna Artemis, ilu ja armastuse jumalanna Aphrodite ja tema poeg Eros, tule ja oskustöö jumal Hephaistos, põllunduse jumalanna Demeter, kaubandusjumal ja Zeusi käskjalg Hermes, sõjajumal Ares, kodu ja kustumatu kolde jumalanna Hestia.

Imelised müüdid, milles räägitakse nende kaheteistkümne Olümpose jumala elust ja tegemistest, tulevad põhjalikumalt jutuks selle raamatu järgmistes osades.

Raamatu teine osa on „Jumalate muusika. Hera ja Aphrodite“. See on alles selle vahva raamatu algus. Ma ei hakka Sulle kõike neid lugusid jutustama, sest sel juhul peaksin Sulle kõik lood ja sündmused ära rääkima. Sel juhul on lugemine üsnagi igav.

Lühidalt – teises osas saame lugeda Herast, tema emast, jumalanna Rheast, maailma kaunimast paigast – hesperiidide maast, hooridest, Hera kasvamisest ilusaks naiseks, taevajumalannast Irisest. Juttu on sellest, kuidas Hera ja Zeus tuttavaks said. Juttu on ka laisast nümfist Helonest, Argose ilusast printsessist Iost, kes hakkas silma Zeusile, mis omakorda pahandas Herat. Seejärel saame tuttavaks Uranose tütre Aphroditega, kes sündis Küprosel, saame tuttvaks ka tema poja Erosega, kujur Pygmalioni ja tema loodud kuju Galateiaga, noorukist nimega Narkissos ja nümfist nimega Echo, kuid ka Küprose kuninga Kinyrase pojast Adonisest on juttu. Adonise välimus oli nii taevalik, et kaks jumalannat läksid vaidlema, kummal on õiguse teda enda omaks pidada. Üks neist jumalannadest oli Aphrodite ja teine Persephone, viimaks võitis siiski Aphrodite.

Jõuame raamatu kolmanda osani „Apollon ja tema lüüra. Apollon ja Hermes“. Selle osa algus viib meid pühale saarele Deelosele, mis ei seisnud Küklaadide saarestikus oma praegusel asukohal paigal. See oli ujuv saar, mis triivis lõputult üle merede ja ookeanide. Sellel oli ka jumalanna Leto, kelle üsas oli Zeusi kaks last, Apollon ja Artemis. Leto otsis paika, kus nad ilmale tuua. Leto lubas saarele, et kui see peatub, siis sünnitab ta Apolloni, poja, kes püstitab saare pinnale uhke templi, mis toob saare nimele kuulsust. Hetk hiljem saar peatuski oma praegusel asukohal.

Letole tuli appi trobikond teisi jumalannasi, kes aitasid Letol lapis ilmale tuua. Lõpuks sündiski valgusejumal, kuldjuukseline Apollon ja range Artemis, kuuvalgete ööde jumalanna. Nelja päevaga sirgus Apollonist nõtke nooruk, kes sai Hephaistoselt kingituseks hõbedase vibu, millel olid kuldsed nooled, mis iial märgist mööda ei lasknud. Apollon otsustas tappa Pythoni, koletise, kes oli tema ema armutult taga ajanud. Apollonil õnnestub Python tappa. Õnnejoovastuses haaras Apollon oma armastatud kuldse lüüra ja laulis võidud tähistamiseks paiaani. Ülimale kangelasteole lisandus veel teinegi triumf – laul, mis ületas laulu piirid ja oli nii imeline, et sellist polnud terves ilmas enne kuuldud. Sellest ajast peale kuulub Apollonile vaieldamatult ka muusikajumala nimetus.

Apollon mattis Pythoni Parnassose mäe nõlvale ning ehitas koletise hauale templi ja oraakli. See oli Delfi püha oraakel, mis ilmutab inimestele Apolloni isa, kõikvõimsa Zeusi, kohtuotsuseid.

Saame lugeda ka sellest, kuidas Apollon heitis endalt surematu kuju ja läks Tessaaliasse, kus temast sai Pherai kuninga Admetose silmapaistmatu karjus. Ta oli seal 9 aastat, ja lõpuks sai endale naiseks Admetose tütre Alkestise. Loeme sellestki, kuidas Apollon Deelole hiilgava templi ehitas, kuidas ta erinevates paikades reisimas käis, näiteks hüperborealaste maal, mis asus kaugel Põhjala taga. Juttu on sellestki, kuidas Apollonit tabab Erose armunool, mistõttu Apollon armub imekaunisse nümfi, Daphnesse, kuid sellest ei tule midagi head välja ... imekaunis nümf muutus healõhnaliseks põõsaks nimega daphne, mida tänapäeval kutsutakse loorberiks. Nii tegi kurb Apollon endale loorberitest pärja. Apollon oma elu jooksul ei abiellundki, kuid tal oli siiski ka lapsi, üks neist sokujalgne metsajumal Paan, tema teine poeg oli kuulus arst Asklepios, kelle ema oli Tessaalia kuninga tütar Koronis, kes kohe pärast sünnitamist suri. Apollon andis siis lapse maailma kõige targema õpetaja kentaur Cheironi hoole alla, kes elas Pelioni mäe metsastel nõlvadel. Asklepios õppis nii põhjalikult ravikunsti, mistõttu polnud haigust, mida ta poleks osanud ravida – ta oli selgeks õppinud suisa elustamise saladuse. Viimane fakt vihastas Zeusi, sest surnuid ei tohtinud uuesti ellu äratada, mistõttu Zeus lõi Asklepiose välguga maha ja saatis ta Hadese kuningriiki. Kuid isegi allmaailmas leidis Asklepios jõudu inimsugu aidata ja tõbiseid ravitseda, ja üle kogu Kreeka ehitati tema auks templeid ja niinimetatud askelepieioneid, mis olid pisut haigla moodi ja püstitati igal pool kõige tervislikumasse kohta. Asklepiost aitasid tema töös tütred Hygieia ja Panakeia. Esimene kandis hoolt, et inimesed elaksid tervislikult, sest sedasi sai haigustest kõrvale hoida, ja teine tütar oli imeline apteeker.

Apollonile järgneb Hermes, kes oli kõige riukalikum jumal, Zeusi ja Maia poeg. Hermes sündis Arkaadia uhke Kyllene mäe koopas ja hakkas vaevu jõudnud ilmavalgust näha, kohe tembutama. Nii läks pisi-Hermes Apolloni lehmi varastama! Sellest loost on meil võimalik pikemalt lugeda, kuid õige varsti said Hermesest ja Apollonist suured sõbrad. Saame teada sedagi, et riukaliku jumalana tundis Hermes erilist poolehoidu just riukalike inimeste vastu, eks seetõttu oligi ta patrooniks kaubitsejatele ja seadusemeestele, kes olid teadupärast alatasa tüssamise peale valmis. Oma heeroldikepi abiga tõi Hermes kaitsealustele rikkust ja õnne. Räägitakse, et ta varjas koguni vargaid, kellest paljud leidsid siiski kurva lõpu ja süüdistasid siis Hermest, et too jätnud nad saatuse hooleks.

Hermes kaitses ka lihtsaid tööinimesi, põllutöölisi ja iseäranis just karjaseid ... Ka kübar, mida Hermes peas kandis, oli karjasekaabu, millele ta tiivad külge kinnitas. Et Hermes oli noor, nägus ja tugev, armastas ta sporti. Ta oli atleetide patroon ja kandis hoolt, et kõikidel võistlustel reeglitest kinni peetaks. Seetõttu leidus iga jooksuraja läheduses Hermes kuju.

Vingerpussidele ja salakavalusele vaatamat oli Hermes ühtviisi nii surelike kui ka olümplaste silmis üks populaarsemaid jumalaid. Palju oli neidki, kes imetlesid teda just ta nõrkuste tõttu; tema aga tahtis, et inimesed oleksid arukad ja selge mõtlemisega, just neile langes osaks tema eriline soosing. Hermes kiire taip ja nõtke kuju tegid temast metsanümfide lemmiku. Üks Sitsiilia nümf sünnitas talle poja, ent veehaldjas osutus südametuks emaks ja hülgas lapse ... Lahked veenümfid leidsid lapsukese loorberite keskelt. Poisile pandi nimeks Daphnis ja hellad nümfid kasvatasid temast tubli karjuse. Daphnis armastas kogu hingest muusikat ja sokujalgne metsajumal Paan õpetas talle vilepillimängu. Seda nägusat ja üllast karjust armastas nümf Lyke ning neist sai terves Sitsiilias kõige õnnelikum ja harmoonilisem paar. Ka Lykel oli imekaunis õrn hääl, ja kui nümf laulis ja Daphnis flööti mängis, kõlas see otsekui mõne Olümpose muusa laul ja Paani enda pillimäng. Selle osa lõpus saame teada, et kahjuks ei olnud Daphnise ja Lyke armulool kaunis lõpp, pigem lausa traagiline ...

Raamatu neljas osa on „Persephone lugu. Demeter ja Artemis“. Selles osas saame tuttavaks viljaema Demeteriga, kes aitas tuua inimkonnale püsiva rahuaja, mida ta valvas koos rahujumalanna Eirene abiga, kuid nad pidid olema valvsad, et Arese sõjaõhutuskatsed juba eos maha suruda. Saame tuttavaks ka Demeteri ainsa lapsega ehk Persephonega, kes ühel heal päeval röövitakse. Demeterile tulevad appi kuujumalanna Hekate ja päikesejumal Helios. Selgus, et Persephonega juhtunu oli sündinud Zeusi tahtel, sest Zeus andis tütre Hadese isandale Plutonile mõrsjaks! Persephone on nüüd allmaailma kuningriigis ega näe enam kunagi päevavalgust ... õnneks asjalood muutuvad (sellestki on siin juttu), mistõttu otsustas Zeus, et Persephone veedab poole aastast ema juures maa peal ja teise poole oma abikaasa Plutoni juures allmaailma kuningriigis. Kui Persephone on ema juures on maa peal kevad ja suvi, kuid Persephone lahkub allmaailma, on maa peal sügis ja talv.

Selles osas saame tuttavaks ka Zeusi ja jumalanna Leto tütre Artemisega. Ta oli kuldjuukselise Apolloni kaksikõde. Artemis armastas oma ema ja teisi Olümpose jumalaid. Ta oli vapper ja uhke, ja häda sellele, kes teda või mõnda teist jumalannat solvanud oleks. Saame lugeda, kuidas Artemis trotsis kahe suure aloaadi, Otose ja Ephialtese tugevust ja laskis neile osaks saada ärateenitud karistuse.

Raamatu viies osa „Kuldne troon“ tutvustab lugejale Hephaistost, Arest (siin on juttu ka Arese pojast Kyknosest ja Zeusi võitmatust pojast Heraklesest). Raamatu kuuendas, viimases osas saame tuttavaks Pallase Athenaga (tarkusejumalanna), merejumal Poseidoniga ning kodu ja kustumatu kolde jumalanna Hestiaga.

Selline vahva raamat see „Kreeka mütoloogia. Olümpose jumalad“. Põnevad lood, huvitavad tegelased, suurepärased illustratsioonid. Põnev oleks teada, kas ilmub nüüd veel ka Kreeka mütoloogiate teine osa, mis jutustas jumalatest ja inimestest, milles oli juttu suurest veeuputusest, Prometheusest, Phaethonist, Dionysosest, Paanist, Orpheusest ja Eurydikest, Daidalosest ja Ikarosest, Europest ja Kadmosest, Zethosest ja Amhionist ning Niobest.

Vahva on see, et mütoloogilised lood sobivad lugemiseks nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Kindlasti on palju neid, kes neid lugusid on varem lugenud, kuid miks mitte neid uuesti meelde tuletada.

Susanna Isern „Inspektor Kroku emotsioonimeeter. Tunne ära, mõõda ja juhi oma emotsioone“ (Vesta/Ühinenud Ajakirjad)

Emotsioonid on meie elu tähtis ja vajalik osa. Tänu emotsioonidele suudame toime tulla igasugustes olukordades. Emotsioonid aitavad meil probleeme lahendada, ohtlikke olukordi vältida ja abi küsida ning innustavad uusi asju proovima. Seega aitavad emotsioonid meil ümbritseva maailmaga paremini suhestuda ja endast paremini aru saada.

Inspektor Kroku, kuulus detektiiv Metsakülast, on emotsioonide asjatundja, ja jagab oma teadmisi, kasutades selleks juhtumeid, mille ta on lahendanud. Teda aitavad emid, tegelased, kes esindavad emotsioone. Nad tutvustavad ennast ja räägivad, kuidas nad end tunnevad.

Üks inspektor Kroku leiutistest, emotsioonimeeter, aitab emotsioone ära tunda ja mõõta. Emotsioonide tundmaõppimine koos inspektor Kroku emotsioonimeetri ja emidega on vahva! Nii on emotsioonide tuvastamine, mõõtmine ja reguleerimine lõbus ja lihtne.

Keeruta emotsioonimeetrit ja põnev retk emotsioonide maailma võib alata!

Ma olen üsna sageli kuulnud lastevanematelt, kellel kodus kasvavad väikesed lapsed, et oleks vaja rohkem raamatuid, mis räägiks lastele arusaadavalt igasugu emotsioonidest.

Emotsioonidest, mis saadavad meid terve elu, ja paljud neist saavad alguse meie esimestest kogemustest lapsepõlves. „Inspektor Kroku emotsioonimeeter“ just selline raamat on, mis üritab lastele ja miks mitte ka lastevanematele selgeks teha erinevaid emotsioone, ja kuidas nendega hakkama saada. Raamatus on palju huvitavaid näiteid olukordadest ja sündmustest, miks teatud emotsioonid tekkivad, ja kuidas nende emotsioonidega hakkama saada.

Raamatu autor, Susanna Isern on psühholoog, kes on kirjutanud üle 70. lasteraamatu, mis on tõlgitud enam kui kümnesse keelde. Mõni tema raamat õpetab lastele põhiteadmisi emotsioonide, enesekindluse ja õppimise kohta, nagu tema populaarne emotsioonide käsiraamat „Inspektor Kroku emotsioonimeeter“.

Väga lahedad illustratsioonid on raamatusse joonistanud Monica Carretero. Hispaanlanna on kokku illustreerinud üle 60. raamatu ning neid on ilmunud Euroopas, Ameerikas, Austraalias ja Hiinas.

Raamatu sissejuhatus räägitakse meile emotsioonidest, mis on meie elu tähtis ja vajalik osa. Tänu emotsioonidele suudame toime tulla igasugustes olukordades, mis elus ette tulevad. Emotsioonid aitavad meil probleeme lahendada, ohtlikke olukordi vältida ja abi küsida ning innustavad meid uusi asju proovima.

Kui emotsioonid kulgevad nii nagu vaja, siis toimib kõik suurepäraselt. Asjad lähevad viltu aga siis, kui emotsioonid meile vingerpussi mängivad. See võib juhtuda, kui nad ilmuvad siis, kui ei tohiks või kui nad on liiga tugevad või kestavad liiga kaua. Just seetõttu on väga oluline juba väikesest peale arendada emotsionaalset intelligentsust. See aitab meil õppida oskusi, mille abil oma emotsioonidest aru saada.

Seejärel tutvustatakse meile ka tegelasi, kes lugejale selles raamatus abiks on. Inspektor Kroku on kuulus detektiiv Metsakülast. Ta on emotsioonide asjatundja, kes jagab lugejaga oma teadmisi, kasutades selleks juhtumeid, mille ta on lahendanud.

Emid on tegelased, kes esindavad emotsioone. Nad tutvustavad ennast ja räägivad, kuidas nad end tunnevad. Emotsioonimeeter on üks inspektor Kroku leiutistest, mis aitab lugejal emotsioone ära tunda ja mõõta.

Seejärel saame lugeda Kroku salapärastest pisaratest, sest kui Kroku väike oli, nuttis ta kogu aeg. Hommikul, lõunal ja õhtul ... Kõik uurisid, miks Kroku nutab, kuid ta ei osanud neile vastata. Ühel päeval tuli Kroku perele külla väga vana ja tark kilpkonn. Tema oli kindel, et Kroku ei pea sellele küsimusele vastust leidma, sest krokodillid nutavad alati ilma põhjuseta ja selliseid pisaraid kutsutakse „krokodillipisarateks“.

Kroku ei leppinud kilpkonna lohutavate sõnadega. Ta tahtis oma nutmise põhjust teada saada, niisiis küsis ta üha rohkem ja rohkem küsimusi. Ta mõtles ka selle üle, miks mõni loom kogu aeg hullumeelselt naerab, miks mõni öösel väriseb, ehkki õues on kuum, või miks mõni järsku röökima hakkab ja näost tulipunaseks läheb.

Inspektor Kroku hakkas kõiki Metsaküla elanikke jälgima ja lähemalt uurima. Ta pani asjad märkmikusse kirja. Väikesest Krokust sai inspektor Kroku, kuulus detektiiv, kes keskendus oma töös emotsioonidele. Ja kui Metsaküla elanikud ei saanud aru, mis lahti on, kutsusid nad Kroku asja lähemalt uurima.

Nüüd saame tuttavaks emidega, kes jutustavad meile igasuguseid asju emotsioonide kohta. Juhhei – rõõm, Kõhedik – hirm, Nuuks – kurbus, Härra Mina-Mina – armukadedus, Punapõsk – häbelikkus, Härra Annasiia – kadedus, Ohhoo – üllatus, Kortskulm – viha, Öäk – vastikus ja Kullake – armastus.

Järgmine peatükk on sellest, mis on emotsioon. Raamatu autor tõdeb, et emotsioon on protsess, mis käivitub siis, kui satume olukorda, mis tekitab kehas muutuse. Me kogeme seda muutust kas meeldivana (hea asjana) või ebameeldivana (ohtliku või ähvadavana). Mõlemal juhul tekitab emotsioon meie kehas reaktsioone või füüsilisi muutusi, mille eesmärgiks on olukorda kontrollida.

Seejärel vaadatakse ühte näidet emotsioonist. Ma ei hakka seda Sulle lahti kirjutama, kuid siin on juttu olukorrast, selle tõlgendusest, mis omakorda tekitab emotsiooni ja seejärel hakkame me mingil kindlal moel käituma.

Ja jõuame inspektor Kroku juhtumini nr 0 – „Preilie Hirvekese kadumine“. Nagu ma eelpool mainisin, siis ei hakka ma neid juhtumeid ümber jutustama, sest oluline on ise nendest lugeda, sest juhtumid on olulised ja panevad aluse teatud kindlale emotsioonile. Esimeses juhtumis on mängus preile Hirveke, kes jookseb mesilaste eest ära. Emotsioon, mida preili Hirveke tundis oli hirm.

Järgmises peatükis räägitakse meile reaktsioonidest ja kehalistest muutustest, sest kui tunneme emotsiooni, siis meie keha muutub, midagi meie sees liigub. See seesmine liikumine võib tekitada kehas füüsilisi reakstioone ja muutusi, mis sõltuvad sellest, millist emotsiooni me tunneme, millist olukorda kogeme ja milline on meie iseloom. Selles peatükis loeme laienenud pupillidest, kahvatust jumest, pekslevast südamest, kiirest hingamisest, värisemisest, higistamisest, püstistest ihukarvadest, haigutamisest, köhimisest, ohkamisest, kogelemisest, sügelemisest, punastamisest, kõhuvalust, nutmisest, rahututest jalgadest, aevastamisest.

Edasi saame tuttavaks inspektor Kroku detektiivikohvriga, milles on märkmik, kõrge resolutsiooniga fotoaparaat, elektrooniline sõrmkübar, pastakas, pliiats ja kustutuskumm, emotsioonimeeter, hingamismõõtjaga näomask ja eriline luup. Meile tutvustatakse ka emotsioonimeetrit, mis asub raamatu tagakaanel, me õpime seda kasutama, kuid esmalt peab emotsioone põhjalikult tundma õppima, enne kui emotsioonimeetriga enesetunnet õigesti mõõta.

Inspektor Kroku emotsioonimeetril on kümme emotsiooni: rõõm, kurbus, viha, hirm, kadedus, armukadedus, üllatus, vastikus, häbi ja armastus. Järgnevatel lehekülgedel kõikidest emotsioonidest eraldi räägitaksegi, abiks on eelpool mainitud emid.

Ja inspektor Kroku juhtumid on iga emotsiooni juures ka näiteks. Juttu on Pauliine Pähkli laiast naeratusest, uputusest Kukeleegu tänavas, sellest, kuidas ühes Metsaküla armastatuma restorani supis pole mitte ühtegi kärbest, mis konnaperele meelehärmi teeb. Saame teada, mida Kaarel Karvsaba kardab, miks Lamba-Liisu kade on, kui kummaliselt käitub Karu-Karoliina, kuna ta on armukade, loeme ka üllatusest ja Pisi-Elli (tema on muideks elevant) salapärasest fotost. Edasi juba juhtum Villem Võsa mõistatuslikust kadumisest ja häbist, pesupulgast Reinuvader Feliksi nina küljes ja vastikusest, Kroku kummalisest tundest preili Hirvekese vastu ja armastusest.

Edasi loeme ka retseptidest ja näpunäidetest oma emotsioonide juhtimiseks, meeldivatest ja ebameeldivatest emotsioonidest, kuidas õpitut kasutada. Juttu on ka rõõmu retseptidest, sest on ju rõõm üks mõnusamaid ja imelisemaid emotsioone maailmas. Kui see emotsioon meie uksele koputab, siis on olemas võimalusi, kuidas sellest kõike võtta ja seda võimalikult palju nautida. Siin on ka näpunäiteid rõõmu nautimiseks, nagu näiteks – hüppa, tantsi ja laula; naerata laialt ja naera nii, et kõht kõveras; leia keegi, kellega oma rõõmu jagada; jookse ringi ja mängi õues; söö midagi maitsvat ja naudi iga ampsu; loe põnevat raamatut või vaata seiklusfilmi; võta oma rõõmust viimast ja valmista midagi ilusat, meisterda või maali ...

Järgnevalt saame lugeda ka kurbusega toimetuleku retseptidest. Siin on juttu kurbuse endasse lubamisest, kuid ka kurbusega hüvasti jätmisest, nagu näiteks – mõtle millelegi meeldivale; pane mängima mõnus muusika; saa sõbraga kokku; tee sporti või midagi muud, mis su tuju heaks teeb; ütle endale: „See juhtus minevikus. Enam pole mõtet selle peale aega raisata!“

Seejärel juba vihaga toimetuleku retseptid (hinga sügavalt, loe enne kümneni, kui midagi teed jpm), hirmuga toimetuleku retseptid (hinga sügavalt, aja selg sirgu ja rind puhevile; puhu võililleõit ja vaata, kuidas sinu hirmud tuulde lendavad jpm), kadedusega toimetuleku retseptid (kirjuta üles, kuidas sa end tunned, püüa märgata, millist kadedust tunned; pane kirja oma parimad iseloomujooned jpm), armukadedusega toimetuleku retseptid, üllatuse retseptid, häbiga toimetuleku retseptid, vastikusega toimetuleku retseptid, armastuse retseptid (kallista teisi; tee kallile inimesele kingitus, mis talle rõõmu teeb; püüa kalli inimesega koos asju ette võtta jpm).

Raamatu lõpus veel ka emotsioonimeeter. Kui tahad ise endale emotsioonimeetrit teha, siis on siin kirjas ka veebileht, kust tuleb otsida raamatut „Inspektor Kroku emotsioonimeeter“ ja sealt saab tasuta alla laadida prinditava PDF-faili koos juhistega.

Selline vahva ja vajalik raamat see „Inspektor Kroku emostioonimeeter. Tunne ära, mõõda ja juhi oma emotsioone“. Olen kindel, et see on suureks abiks emotsioonide mõistmisel nii lastele kui ka nende vanematele, et pärast raamatu lugemist emotsioonidest üheskoos rääkida, arutada ja lahendusi leida.

Trudi Trueit „Tähtluited. Avastajate Akadeemia“ (Vesta/Ühinenud Ajakirjad)

Cruz, Sailor ja Emmett on koos kaaslastega teel Aafrikasse, kui Nebula ei jõua sihtmärgini ja keegi Cruzi lähedastest satub surmaohtu. Saladused hiilivad varjust välja ja tekitavad Cruzile rohkem küsimusi kui vastuseid.

Suur avastus toob Avastajate Akadeemia rambivalgusesse, kuid Cruz peab tegelema palju rohkemaga kui lühike kuulsusehetk. Teekonnal Aafrikasse on Cousteau` meeskond nüüd olulisel kohal ja Cruzil ei ole aega tegeleda lünkadega oma elus. Ema järgmise vihje avastamine viib ta seni kõige eksootilisemasse kohta – tohutusuurde kõrbesse, kus miski ei näita enam edasiteed, kuid ootamatu liitlane aitab Cruzil leida mõistatuse järgmise tükikese.

Ja just siis, kui asjad tunduvad laabuma hakkavat, teeb doktor Quills tehnoloogilise läbimurde, mis annab Cruzile võimaluse heita pilk minevikku ja paljastab tema tuleviku kohta rohkem, kui ta tegelikult teada tahab.

See on neljas raamat kogu maailmas menukast romaanisarjast, mis on saanud inspiratsiooni National Geographicu avastajate ehtsatest seiklustest.

Cruz Coronado ja tema sõprade ehk Avastajate Akadeemia õpilaste seiklused jätkuvad. Oleme jõudnud seitsmeosalise raamatusarja neljanda raamatuni “Tähtluited”, mis jätkub seal, kus eelmine osa “Kaksikheeliks” lõppes.

„Kaksikheeliksi“ lõpp viis noored avastajad ja lugeja Konyasse, Türgis, kus noored tegelesid arheoloogiliste väljakaevamistega, et jälile saada hauarüüstajatele. Ja Cruz? Kas mäletad, mis juhtus Cruziga Konyas? Ma arvan, et ma eelmise osa tutvustuses Sulle lõppu ära ei rääkinud, kuid Cruz langes maa-alusesse koopasse, kus ta on ka neljanda raamatu alguses.

Cruz on tõepoolest koopas ja ta ei mäleta, kuidas ta sinna sai, ja kus ta üldse olla võiks. Vähehaaval hakkasid asjad siiski meenuma. Talle meenus tunne, et keegi oli teda sinna koopasse tõuganud. Kas see oli keegi ohtlikusst salaorganisastioonist, mil nimeks Nebula, kes pidi tapma Cruzi enne seda, kui poiss saab 13-aastaseks. Aga just sel päeval, 29. novembril oli Cruzi 13. sünnipäev ...

Kahjuks puudus maa-all ka side, vaatamata Avastajate Akadeemia igasugustele imevidinatele. Seetõttu ei saanud Cruz kontakti ka oma kaaslastega, kes pidid olema kusagil lähedal ...

Olukord läks täbaramaks, kui koopasse hakkas vett tulema. Sedasi võib Cruz ju uppuda. Õnneks toimis siiski üks „abimees“, mis tema riietusele on lisatud. Selleks imeliseks „abimeheks“ oli personaalne ujuvvahend, mis aitas Cruzil veepinnale jääda.Ves

i kandis poissi koopas edasi, kuni hakkas madalduma ja Cruz oli jõudnud salapärase ehitise juurde. Kas see võis olla arheoloogiline muistis, mida avastajad olid otsinud? Poisil oli üsna ruttu selge, et just see ongi koht, mida nad olid otsinud ja hetk hiljem hakkas tööle ka tema käel olev AS-võru. Temaga rääkisid Emmett, tädi Marisol, Dugan, Sailor. Cruzi sõbrad olid õnnelikud, nüüd suutsid nad Cruzi üles leida, ja kohe sooviti Cruzile ka õnne sünnipäevaks!

Nii nagu ka teistes selle sarja raamatutes, saame paralleelselt lugeda ka kurjamite tegevusest. Nebula üks ninameestest, Prescott oli saanud sõnumi Sebralt, et CC (meie peategelane Cruz Coronado) oli elus, ja et poisil oli üheksa elu nagu kassil. Sebra kirjutas, et tal oli jäänud üks võimalus ja ta lubas asjaga tegeleda. Kui Prescott uuris, milline võimalus, sai ta Sebralt lühikese vastuse – mürk!

Seejärel saame teada, et avastajad olidki Türgis avastanud vanima kiviaja asulakoha, mis oli veel vanem kui Catalhöyük. Seetõttu pidid avastajad ka pressile infot jagama, mis noortele meeltmööda ei olnud, sest polnud nad varem pressiga pidanud suhtlema. Kõige julgem avsatajate hulgas oli Matteo, kes saadeti pressiga suhtlema. Hiljem näidati intervjuud temaga üle maailma, mis tegi teised avastajad pisut kadedakski, aga keegi ei keelanud ju neilgi pressiga suhtlemast ...

Selle raamatu alguses sai Cruz ka ühe positiivse üllatuse osaliseks, sest tema hea sõber, Lani Hawaiilt tuli avastajate laevale. Selgus, et tüdruk oli olnud varus avastajate hulka saamiseks, ja nüüd sai ka temast avastaja. See valmistas head meelt nii Cruzile kui ka Lanile endale. Kuid nii nagu selle sarja raamatutes ikka, lähevad sündmused üsna ruttu põnevaks, huvitavaks ja kaasahaaravaks, ja seekord on mängus palju loodust, looduskaitset, ohusolevaid loomaliike jpm.

Seekordses osas on avastajatel jällegi mitmeid ülesandeid. Seekord tuli neil appi minna Ugandasse, Aafrikas, et aidata ja viia rohtu mägigorilladele, kes olid saanud tõsise hingamisteede viiruse, mis võis neid tappa. Hingamisteede viirused saavad gorillad tavaliselt inimestelt, olgu need siis turistid, kaitseala töötajad või lausa salakütid. Cruzi meeskonnast võitis ühes igati põnevas mängus võimaluse loomadele appi minna Bryndis, kuid veidi hiljem selgus, et üks õpetajatest oli haigestunud, seetõttu võeti meeskonnast kaasa ka Cruz.

Cruz üritab ka selles raamatus selgust saada ema jäetud vihjele, kust leida järgmine valemikivi tükk. Pärast seda, kui Cruz oli saanud ema holorammpäevikust uue vihje, selgus, et see oli üsna kummaline ja keeruline, kuid Cruzil õnnestus see siiski lahendada, kuid selleks oli vaja veidi õnne ja abi ... Järgmise valemikivi tüki peaks poiss leidma Namiibiast, mis asub samuti Aafrikas, kuid on üsna kaugel Ugandast, kuhu Cruz gorilladele appi oli läinud.

Ugandasse meie avastajad jõudsidki. Kui päris täpne olla, siis Bwindi kaitsealale. Nii avastajad kui ka lugejad saavad teada, et elupaikade kadumine, sõda, jahipidamine, haigused – kõik need on kahandanud mägigorillade populatsiooni kahe kaitsealani kogu maailmas. Sellest räägib meile selles osas olulist rolli etendav professor Ishikawa. Selgub, et pooled gorillad elavad Bwindi kaitsealal ja ülejäänud Virunga mägedes, Bwindist lõuna pool kolmel kaitsealal, mis ulatuvad Ugandasse, Rwandasse ja Kongo Demokraatlikku Vabariiki. Epideemia mõnel neist kaitsealadest oleks katastroof! Mägigorillad on inimeste haigustele vastuvõtlikud, tõbi, mis inimesele võib paista kahjutu, näiteks ülemiste hingamisteede viirushaigus, võib gorillad tappa!

Avastajad ja nende juhendajad viisid gorilladele rohtu, mida õnnestus neile tänu imelistele riietele, mis avastajaid varjavad ja muudele imelistele vahenditele, ka manustada/pihustada.

Mägigorilladest on siin juttu veelgi, on ka fotosid neist. Eriti võluv oli see, kui nähti ka gorillakarja juhti, nn hõbeselga. See oli uhke isasloom, kes hoolitses tillukese gorillapojukese eest, kes tundus olevat tõiselt haige. Gorillapojukese ema olid salakütid tapnud, kuid õnneks hakkas isa oma järeltulija eest hoolitsema.

Veidi hiljem saame teada, et noorte avastajate missioon õnnestus, kuid suureks õnnetuseks haigestus ka Bryndis, Cruzi tiimikaaslane, neiu Islandilt. Cruz läks koos teistega talle appi (oli ju ka Bryndis riietes mis tegid ta nähtamatuks, kuid Cruz oskas näha tänu gorillade asukohale, kus tüdruk olla võiks).

Bryndis saadeti haiglasse. Veidi hiljem sai Cruz teada, et Bryndis oli mürgitatud, ja mürk oli pihustatud neiu riietele, mis olid spordikotis, mille Cruz oli talle enne reisi gorillade juurde laenanud ... seega oli sihtmärgiks jällegi Cruz. Nebula kurjamid olid ju veidi varem mürgist rääkinud! Ka seekord oli Cruz pääsenud, kuigi, mis saab Bryndisest?

Ei möödunud palju aega, kui Cruzil ja tema sõpradel oli selge, kuhu nad Namiibias minema peaksid. Seekord olid abiks Cruzi tädi Marisol, ja ka üks kummaline hääl ema hologrammis, mis viis Cruzi äratundmiseni, et tegemist on häälitsusega, mida teevad gepardid!

Namiibias oli gepardite kaitse keskus, kuhu kaks rühma noortest avastajatest saadeti, sest ka seal oli võimalik loomi aidata, ja samas saaks Cruz otsida ka järgmist valemikivi tükki.

Enne seda oli selles osas veel kaks olulist sündmust. Cruz sai teada, et laevas oli ka tema meeskonnakaaslase Emmetti ema, kes oli doktor Lu. Ka tema oli Sünteesis koos Cruzi emaga koos töötanud. Doktor Lu töötas Sünteesis praegugi, kuid Emmett oli üritanud seda varjata ... Enne laevalt lahkumist Namiibiasse, gepardite kaitse keskusesse, leidis Cruz salapärase teate, et Nebulal on Orioni pardal spioon, oht on lähemal, kui Cruz arvata oskab, spioon on avastaja! Soh, vaat, mis välja tuli!

Cruz ja tema meeskonnakaaslased jõudsid gepardite kaitse keskusesse, kus Cruz sai teada, et ka tema ema töö oli keskendunud geparditele. Selgus, et nende kaslaste geneetiline mitmekesisus oli väike tänu massilise väljasuremise tõttu 12 000 aastat tagasi. Cruzi ema genoomiuuring aitas selgitada, mis minevikus toimus, et tulevikus saaks ära hoida säärast kadu. Cruzi ema leiud aitasid – aitavad päästa väljasurevaid liike. Geparidte keskuse juhataja doktor Jo andis Cruzile ühe eseme, mille oli poisi ema doktori kätte jätnud ... Ja see ese? See ei olnud valemikivi tükike, see oli hoopis t-särk!?

T-särgil oli pilt, mis võis ühtlasi olla ka vihje. Särgil oli foto kiitsakast mustast puust viljatul tühermaal. Pildi all oli kiri Deadvlei Sossusvleis, Namiibias. Cruz teadis rääkida, et see on tohutu soola- ja savitasandik Namiibia kõrbes, mis ujutatakse üle umbes iga kümne aasta järel. Seal on paar maailma suurimat liivaluidet – kuni kolmsada meetrit kõrged. Mulle tundub, et nendele vihjab ka selle raamatu pealkiri.

Cruz lisas, et doktor Jo ütles, et neid nimetatakse tähtluideteks, sest tuul Namibi kõrbes puhub kõigist suundadest ja nii tekivad tähekujulised luited. Must puu pildil on kaameliastel-akaatsia, mis suri juba sajandite eest. Õhk kõrbes oli liiga kuiv, et puu laguneks ja seepärast seisabki see omal kohal – nagu ehtne luukere.

Kas tädi Marisol lubab Cruzil ja tema kaaslastel sinna minna? See on juba raskem küsimus, sest tädi Marisoli arvates hakkas Cruzi ema jäetud vihjete „mäng“ segama Cruzi õppetööd, ja ta ei tahaks, et poiss kõrbesse läheks.

Ometigi me kõrbesse koos Cruziga läheme. Selleks oli vaja isegi seda, et tuli „pihta panna“ üks isesõitev auto, kusjuures seekord oli Cruzil kaaslaseks üks üsna ootamatu tegelaskuju, kellega Cruzil tekkis üsnagi usaldsuväärne suhe. Mis kõrbes juhtus? Selle jätan ma Sulle endale avastada. Igal juhul lähevad sündmused igati pingeliseks ja põnevaks! Nii palju võin lisada, et kõrbest leiti järgmine vihje, mis viis Cruzi ... tagasi ... aga kuhu?

Nii nagu ikka on ka selle osa lõpus juttu ka tõest väljamõeldiste taga ehk avastajatest ja looduskaitsjatest, kes kaitsevad planeeti ja elu sellel päriselt. Selles raamatus on juttu soomusloomast, mägigorillast, geparditest. Kõikide nende kodud ja elu on ohus ja nende ellujäämine sõltub tööst, mida päriselus teevad National Geographicu avastajad. Juttu on ökoloogist ja fotograafist Jen Guytonist, kes töötab suurema osa aastast Gorongosa rahvuspargis Mosambiigis. Saame tuttavaks Vincent van der Merwega, kes töötab gepardite päästmise nimel, uuride gepardi geneetikat ja paaritades sobivaid isendeid, et saada tugevaid ja terveid poegi. Augustin Basabose on bioloog ja looduskaitsja, kes Kongo Demokraatliku Vabariigi elanikuna on juhtinud primaatide (sh mägigorillade) kaitset oma kodumaal rohkem kui 25 aastat. Juttu on ka Gladys Kalema-Zikusokast, kes on loomaarst ja looduskaistja, kes juhtis meeskonda, mis uuris esimest sügeliste puhangut (ka sellest on raamatusarja selles osas juttu) mägigorillade seas ja avastas, et see sai alguse kohalikelt elanikelt Bwindi läbitungimatu metsa rahvuspargi naabruses.

Ja veel, raamatu lõpus on viiteid ka raamatusarja viiendale osale „Tiigripesa“, mis on kindlasti täpselt sama põnev, kaasahaarav, seikluslik nagu ka raamatusarja neli esimest osa. Loodan, et ka viies osa varsti ka eesti keeles ilmub.

Koostaja Lina Matiukaite „Segaduse Päkapiku entsüklopeedia. Kõige huvitavamd leiutised“ (Pegasus)

Meie ümber on suur hulk asju, kuid kas tead, kuidas need kõik töötavad? Millal tekkis seep või milline tarkpea konstrueeris esimese külmkapi?

Kake Make raamatutest tuttav Segaduse Päkapikk tõttab seda kõike välja uurima. Tahad kampa lüüa?

Istu ajamasinasse ja rända läbi kogu inimkonna ajaloo alates kõige vanemast ajast kuni tänapäevani välja.

Selgitame välja, millised leiutised millal välja mõeldi, kuidas need töötavad ja kuidas need on muutnud inimeste elu. Oled valmis? Sukeldu teadasaamise seiklusesse esimesest nõelast kuni 3D-printerini!

Entsüklopeediad on alati olnud väga huvitavad ja vajalikud raamatud, et nendest midagi meelde jätta ja õppida. Vahva on see, et tänapäeval antakse välja igasugu entsüklopeediaid, ka lastele ja noortele. Mina oma lapsepõlvest mäletan 4-köitelist ENEKE’st ehk aastail 1982-1986 ilmunud „ENEKE. Õpilase teatmeteos“, mille trükiarv oli 75 000 eksemplari, toimetuskollegiumi esimees oli Viktor Masing. See oli määratud põhiliselt 5.-8. klassi õpilastele ja see oli Eesti esimene värvitrükis ilmunud entsüklopeedia! No ja tegelikult on see ENEKE mul tänaseni alles ja korralikult hoitud.

„Segaduse Päkapiku entsüklopeedia. Kõige huvitavamd leiutised“ on mõeldud veidi noorematele lugejatele (sobib ka suurematele!) ja otse loomulikult ilmub see raamat värvitrükis. Raamatus tegutseb Segaduse Päkapikk, kes on tuttav paljudele Kake Make raamatutest, ja Kake Make on ju Leedu lastekirjanduse üks populaarsemaid tegelaskujusid.

Selle vahva entsüklopeedia alguses tutvustatakse meile raamatu tegelasi, kes aitavad väikesel lugejal põnevate leiutistega tuttavaks saada. Siin on Segaduse Päkapikk, Taibu (tema on abiks nendel lehekülgedel, mis on keerulisemad ja nõuavad rohkem taipu), Kaksikvennad, ja ka Koll Purulaisik ning Pisi-Sini.

Raamatu esimene osa on esiajast. See on ajaloo periood alates inimese ilmumisest kuni kirja leiutamiseni umbes 4000 aastat enne Kristust.

Esimese osa esimese peatükis peatutakse nõelal ja kääridel. Saame teada, et Aafrikas tegid kohalikud nõelu jämedatest palmilehtede soontest, hiljem hakati nõelu valmistama teritatud kividest, luudest või sarvedest. Arvatakse, et esimene rauast nõel valmistati Hiinas. Hiljem hakkasid meistrid neid tegema vasest, hõbedast ja pronksist. Esimesed käärid ilmusid Egiptuses, arvatakse, et tänapäevased käärid mõtles välja Leonardo Da Vinci ja massiline kääride tootmine algas 18. sajandil Inglismaal. Iga peatüki juures on palju igasugus põnevaid joonistusi ja ka fotosid (esimese peatüki juures on fotod tiibetlaste nõelatoosist, hiinlaste kääridest ja egiptlaste stiilis kääridest). Iga peatüki juures on eraldi kirjas ka mõni huvitav fakt (ilusal punasel sildikesel) – nii saame esimese peatüki juures teada, et Hiinas ei tohi oma sõbrale kääre kinkida. Usutakse, et selline kingitus võib sõpruse läbi lõigata ja see saab otsa.

Teises peatükis räägitakse meile kammist ja parukatest. Saame teada, et kammide rolli täitsid vanasti kalaluud. Kahjuks olid need väga haprad, seepärast hakkasid inimesed kamme valmistama laiadest loomaluudest. Hiljem hakati kamme valmistama puidust, korallidest, elevandliluust, kilpkonnakilbist ja loomasarvedest. Saame teada, miks Vanas Egiptuses oli kombeks end kiilaks ajada, kes on John Wesley Hyatt, kes 1869 leiutas tselluloidi. Juttu on ka parukatest.

Esimese osa kolmas peatükk räägib meile rattast, mis kindlasti on inimkonna üks olulisemaid leiutisi.

Raamatu teine osa viib lugeja vanaaega, mis on ajaloo periood alates kirja leiutamisest kuni Lääne-Rooma keisririigi lagunemiseni 476. aastal.

Selle osa esimene peatükk peatub seebil! Vanim seebiretsept on leitud savitahvlilt. Arvatakse, et see on kirja pandud umbes 4000 aastat enne Kristust. Tahvlil on kirjas, et seepi valmistatakse taimede tuhast, lubjakivist ja keedetud rasvadest. Selles peatükis on juttu nahahaiguste ravist, ühissaunadest, oliiviõliga sisse hõõrumiest, katkust, aromaatsetest ainetest, James Gamble’ist, kes 1879 valmistas esimese vee peal hulpiva seebi Ivory jpm.

Teise osa teine peatükk on nööpidest. Vanasti ühendasid inimesed riiete osi taimeokaste, loomakontide ja puupulkade abil, ja pole teada, millal ilmusid nööbid. Arheoloogid leiavad nööpe Vana-Kreeka, Vana-Rooma ja Vana-Hiina aladelt. Need on enamasti valmistatud elevandiluust. Ometigi kasutati nööpe toona ainult kui ehteid ja riideid kinnitati ka edaspidi ilunõelte või sõlgedega. Siin on vahva foto pronksist nööpidest, juttu sellest, et palju hiljem hakkasid nööbitavad riided meeldima kuningatele ja rikastele jpm.

Kolmas peatükk tutvustab lugejale kompassi, see on riist, mis aitab määrata ilmakaari. Saame teada, kuidas kompass töötab – kompassi magnetnõela mõjutab Maa magnetväli. Seepärast asetub selle ots alati põhjasuunda. Arvatakse, et esimese kompassi ehitasid 11. sajandil hiinlased. See oli valmistatud magnetiidist, mis on rauamaak, millel on magnetilised omadused. Saame tuttavaks ka kompassi tüüpidega jpm.

Neljas peatükk jutustab meile lusikast ja kahvlist. Vanad roomlased ja kreeklased sõid kätega. Rooma poeet Ovidius õpetas neid sõrmeotstega sööma ja näppe pärast sööki leivaga puhastama. Mõne aja pärast hakkasid kreeklased kasutama kahe haruga kahvleid. Midagi tänapäevaste kahvlite sarnast, ainult et viie ja vahel ka enama haruga, tekkis 10. sajandil Aasias. Peagi jõudsid kahvlid ka Euroopasse. Esimesed lusikad valmistati juba 3000 aastat enne Kristust. Inimesed voolisid neid savist, lõikasid välja loomaluudest, -sarvedest või puidust. Sageli kasutati merikarpe, kalaluid, alles palju hiljem kinnitati selliste lusikate külge vars.

Teise osa viimane peatükk tutvustab meile triikrauda.

Raamatu kolmas osa viib meid keskaega. See on ajaloo periood alates Lääne-Rooma keisririigi lagunemisest 476. aastal kuni suurte geograafiliste avastusteni 1453. aastal.

Selles osas on kaks peatükki, neist esimene peatub prillidel. Arvatakse, et prillid leiutati 1280. aasta paiku Veneetsias. Need leiutasid peegleid valmistavad klaassepad. Selles peatükis on juttu ka sellest, kuidas silm toimib, kuidas prillid toimivad. Prillid aitavad silmal valguskiiri murda ühte punkti, nii et see punkt moodustuks alati võrkkestal.

Selle osa teine peatükk räägib trükipressist. 1440. aasta paiku leiutas Johann Gutenberg trükipressi. Enne seda, kui taheti teksti või pilti paljundada, kirjutasid inimesed selle käsitsi ümber või uuristasid selle puitplaadile. Siis kaeti see puulõige värviga ja trükiti käsitsi paberile. Saame lugeda ka sellest, kuidas trükipress töötab, millest koosneb tekst.

Raamatu neljas osa viib meid uusaega. See on ajaloo periood alates suurtest geograafilistest avastustest 1453. aastal kuni esimese maailmasõja lõpuni 1918. aastal.

Neljanda osa esimene peatükk tutvustab meile hambaharja ajalugu. Arvatakse, et esimesed hambaharjad leiutasid hiinlased. 1498. aasta paiku hakkasid nad hambaharju valmistama metssea harjastest ja hobuse sabajõhvidest. Need kinnitati kivist või bambusest valmistatud varte külge. Vaatamata sellele ei kasutanud inimesed hambaharhu veel ka 300 aastat pärast hiinlaste leiutist, hambaid puhastati nões hõõrutud kaltsudega. Kuni William Addis mõtles välja, et luust varre sisse tuleb puurida augud ja pista neisse harjased. 1937. aastal leiutasid teadlased nailoni. See on materjale, millest valmistatakse tänapäevaste hambaharjade harjased.

Teine peatükk selles osas jutustab meile kraadiklaasist. Esimese termomeetri leiutas 16. sajandi lõpus Galileo Galilei ja nimetas selle termoskoobiks, kuid see erineb üsna palju tänapäevasest termomeetrist. Rootslane Anders Celsius võttis kasutusele Celsiuse skaala. Ta tõestas, et vesi külmub 0 kraadi juures ja hakkab keema 100-kraadisel temperatuuril. Selles peatükis saame lugeda sellestki, kuidas kraadiklaasi töötab, milline on terve inimese kehatemperatuur, millal on inimene palavikus, millal tekib hüpotermia.

Neljandas osas on veel mitmeid põnevaid ja olulisi peatükke, kuid ma ei tahaks Sulle neid ka kõike ümber jutustada ja ka Sulle endale avastamisrõõmu jätta. Lugeda saame veel kuumaõhupallist (Joseph-Michel ja Jacques Etienne Montgolfier’d), aurumootorist (James Watt), tikkudest (Johan Edvard Lundström), külmkapist (Jacob Perkins), fotoaparaadist (George Eastman, Louis-Jacques-Mande Daguerre), tualettpaberist (Josep Gayetty), dünamiidist (Alfred Nobel), valgusfoorist (John Peake Knight), telefonist (Alexander Graham Bell), elektripirnist (Thomas Edison), huulepulgast, autost (Karl Friedrich Benz) ja ka autode tüüpidest (kabriolett, universaal, sedaan, maastur, väikeauto, limusiin, pikap, kupee), raadiost (Guglielmo Marconi), lennukist (Orville ja Wilbur Wright) ja lennukite tüüpidest (propeller-, reaktiiv- ja purilennuk, ülehelikiirusega lennuk).

Raamatu viimane, viies osa viib meid uusimasse aega. See on ajaloo periood alates esimese maailmasõja lõpust 1918. aastal kuni tänapäevani.

Selles osas on peatükid, mis selgitavad väikesele lugejale, mis on televisioon, mikrolaineahi (Percy Spencer, kusjuures esimene mikrolaineahi oli peaaegu täiskasvanud inimese kõrgune ja kaalus sama palju kui kõhn hobune!), arvuti (arvutusmasin, elektronarvuti, disket, mälupulk, protsessor, kõvaketas), internet (arpanet, WWW (World Wide Web), Tim Berners-Lee, Eestisse jõudis esimene internetiühendus välismaailmaga 1990. aastal), märkmekleepsud (Spencer Silver, Arthur Fry), plastpakend (Harry Wasylyk ja Larry Hansen leiutasid 1950. aasta paiku polüetüleeni), droon, tehislumi (1950. aastal leiutasid ameeriklased Arthur Hunt, Dave Richey ja Wayne Pierce lumekahuri), päikesepatarei (1954. aastal patenteerisid esimesena päikesepatarei Daryl Chapin, Calvin Fuller ja Gerald Pearson), laser (esimese laseri eiutas 1960. aastal Theodore Maiman), robot, 3D-printer (selle leiutas 1986. aastal Chuck Hull) ja GPS-naviseade.

GPS’iga see vahva, äge ja sisukas entsüklopeedia ka lõpeb. Nagu näed, siis valikus on igasugu põnevaid ja huvitavaid leiutisi, mis on aidanud inimese elu lihtsamaks teha, kuigi eks mõned leiutised on olnud ka kurjast. Väga vahvad illustratsioonid on Lina Žutaute ja Laima Zulone sulest. Leedu keelest eesti keelde on raamatu tõlkinud Tiina Kattel.

Pippa Goodhart „Parim võitku!“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Kui Lind leiab maasika, tahavad seda endale ka Konn ja väike Karihiir. Nii otsustavad nad korraldada võistluse, et välja selgitada, kes võidab auhinnamaasika. Igaüks neist pakub võistlusele välja ühe ülesande.

Konn aga avastab, et ta ei suuda lennata nagu Lind ning Orav pole piltide värvimises sama osav nagu Rott. Kes siis küll võistluse võidab?

Parimat välja selgitades saavad loomad aru, et võitnud on kõik, sest neist said parimad sõbrad!

Mõnikord on igati vahva lugeda lasteraamatuid ka täiskasvanuna, eriti siis, kui need on sellised nunnud ja suurte piltidega … Täpselt selline igati nunnu ja suurte piltidega on seegi raamat ehk “Parim võitku!”.

Raamatu/loo alguses lähevad Lind ja Konn vaidlema selle üle, kes peaks saama endale ilusa, suure ja punase maasika. Konn ei saa aru, miks peaks maasika endale saame just Lind, kuid Lind on kindel – tema on parim!

Konn kinnitab, et just tema on parim, sest ta oskab teha hiiglama naljakat nägu. Lind ei anna alla. Tema on suurem kui Konn, ja suurem on parem!

Äkki sekkub nende vaidlusesse ka väike Karihiir. Tema ütleb, et ta on küll väike, aga siiski väga eriline. Tegelikult peaksid nad hoopis võisteldes välja selgitama, kes neist tegelikult parim on.

Ja võistlus tulebki, kuid lisaks neile kolmele ehk Linnule, Konnale ja Karihiirele, löövad kaasa ka Orav, Hiir ja Rott. Igati kirju seltskond, kas pole.

Rott teeb ettepaneku võidu joosta, Konn teeb ettepaneku üle palgi hüpata, Lind teeb ettepaneku kõrgel lennata, Hiir tahaks hoopis pilti värvida, nii et üle joonte ei sodiks. Ka Oraval on ettepanek, tema tahaks hoopis koti sisu ära arvata. Karihiir on kindel, et tema võidaks siis, kui nd peaksid pugema läbi väikese augu.

Lõpuks on asjalood hoopis nii, et väike Karihiir on kohtunik. See, kes lõpetab esimesena meie võistlusraja (jookse, hüppa, kõrgushüpe, värvi, arva ära, mis on kotis ja tee naljanägu), võidab võistluse ja saab maasika endale …

Võistlus algabki. Rott jookseb kiiresti, Konn hüppab suurepäraselt üle palgi, Hiir jookseb palgi alt lihtsaly läbi, Orav ronib palgist üle ja Lind lendab. Kohtunik Karihiir kinnitab, et igaüks tohib teha omamoodi. Ja juba ongi käes värvimise osa. Orav on suures hädas, Rott jätab oma töö pooleli ja aitab hoopis Oravat. Seejärel juba kott ja selle sisu ära arvamine – Lind on hädas, Orav annab talle vihje. No ja lõpuks näitab Konn kõigile ette, kuidas tobedat nägu teha, sest tuleb tal see ju hiiglama hästi välja.

Siinkohal pean ma tutvustuse lõpetama, sest ma ei saa Sulle ju kõike ära rääkida. Kuidas võistlus lõpeb? Kes võidab? Kes saab maasika endale? Ütlen vaid, seda, et maasika saab endale hoopis üks ootamatu tegelane, aga meie peategelased? Nemad on ka võitnud, aga mida nemad võitsid …

Selline vahva lugu, ilusad, värviküllased ja suured pildid on selles mõnusas lasteraamatus. Raamatu lõpus kinnitab raamatu autor Pippa Goodhart, et õiglus ei tarvitse olla kõikide vahel millegi võrdselt jagamine. “Me kõik oleme erinevad, meile meeldivad erinevad asjad ja me vajame erinevaid asju. Mulle tundub see huvitav ja tähtis ning seepärast ma sellest kõigest kirjutasingi.”

Raamatu kunstnik Anna Doherty kinnitab, et talle meeldis väga Pippa Goodharti teksti ja tegelastega tööd teha, et piltide abil lugu ellu äratada. Ta ütleb: “Minu jaoks oli põnev avastada, milline võiks olla nende iseloom, mis värvi nad võiksid olla ja millised on näoilmed.”

J.K. Rowling „Harry Potter ja Azkabani vang. Illustreeritud väljaanne“ (Varrak)

„Must Isand on üksi ilma sõpradeta, tema kaaslased on ta hüljanud. Tema teener on olnud viimased kaksteist aastat ahelais. Täna, enne keskööd, murrab teener ennast vabaks ja kavatseb oma isandaga uuesti liituda.”

Pärast tohutut äpardust võlukunsti kasutamisega pääseb Harry Potter Dursleyde juurest ja Little Whingingist rüütlibussiga, oodates, et tal tuleb tõsiseid pahandusi.

Võlukunstiministeeriumil on aga suuremaid muresid – Sirius Black, kurikuulus vang ja Lord Voldemorti ustav kaaslane on Azkabani kindlusest põgenenud. Räägitakse, et ta tuleb nüüd Harryt otsima ja võlukunstiminister on seetõttu saatnud Azkabani hirmsad dementorid kooli territooriumile luusima.

Kolmandal Sigatüüka aastal jälitavad Harryt sünged kuuldused ja surma tõotavad ennustused, kui ta saab teada uusi tõdesid oma mineviku kohta ja satub silmitsi Musta Isanda ühe kõige ustavama teenriga…

J.K. Rowlingu klassikalise raamatusarja innukalt oodatud kolmas illustreeritud väljaanne on pilgeni täis maagilisi hetki, mille on värvide, pliiatsi ja pikslitega esile mananud Kate Greenaway preemia võitnud Jim Kay.

Sel aastal on meil J.K. Rowlingi kirjutatud raamatutega vedanud, sest on ju ilmunud igati vahvad ja suurepäraselt illustreeritud “Harry Potteri maagiline aasta” (selleski Jim Kay illustratsioonid), “Fantastilised elukad ja kust neid leida” (illustratsioonide autoriks Olivia Lomenech Gill) ja üsna hiljuti ka “Jõulupõrsas” (illustratsioonide autoriks Jim Field).

Nüüd ka illustreeritud väljaanne “Harry Potter ja Azkabani vang”. See on tõepoolest kolmas raamat Harry Potteri lugudest, millele on pildid loonud Jim Kay (varem ju ka “Harry Potter ja saladuste kamber” ning “Harry Potter ja tarkade kivi”). Ja jätkuvalt pean tunnistama, et tänu Jim Kay illustreeritud Harry Potteri lugudele olen ka mina nüüd järjepanu hakanud neid lugusid lugema, ja pean tunnistama, et need on igati ägedad!

“Harry Potter ja Azkabani vang” on J.K. Rowlingi kirjutatud Harry Potteri raamatusarja kolmas osa. Algupäraselt ilmus see 1999. aastal.

13-aastane Harry Potter on veetmas koolivaheaega, kuid nagu autor ütleb, oli Harry Potter mitmel moel väga ebaharilik poiss. Esiteks ta vihkas suvevaheaega rohkem kui ükskõik millist muud aega aastas. Teiseks tahtis ta väga oma koduseid ülesandeid teha, kuid ta oli sunnitud tegema neid salaja, ööpimeduses. Ja juhtumisi oli ta ka võlur.

Oli kesköö ja Harry Potter lebas kõhuli oma voodil, tekk nagu telk üle pea tõmmatud, taskulamp käes ja suur nahkköites raamat (Adalbert Wafflingi “Võlukunsti ajalugu”) vastu patja toetamas. Ta otsis raamatust midagi, mis aitaks tal kirjutada kirjandit “Nõidade põletamine neljateistkümnendal sajandil oli täiesti mõttetu – arutlege”.

Selles raamatus oli kirjas, et mittevõlurid (tavaliselt tuntud mugudena) kartsid võlukunsti eriti just keskajal, kuid nad ei olnud eriti osavad selle äratundmises. Juttu on sellestki, et kui tabatigi mõni võlur või nõid, siis polnud nende põletamisest mingit kasu, sest nõid või võlur laususid tavalise leegitarretamisloitsu, mistõttu tegi leek neile vaid kõdi, kuigi nad teesklesid, et karjuvad valust.

Seejärel on juttu ka Dursleyde perekonnast Privet Drive’i majas, ja just nemad olidki põhjuseks, miks Harry Potter oma suvevaheaegadest rõõmu ei tundnud. Onu Vernon, tädi Petunia ja nende poeg Dudley oli Harry ainsad elavad sugulased. Nad olid mugud ja nende suhtumine võlukunsti oli väga keskaegne. Nende katuse all ei mainitud kunagi Harry surnud vanemaid, kes olid ise olnud võlur ja nõid. Tädi ja onu olid lootnud, et kui nad Harry võimalikult alla suruvad, pigistavad nad temast niiviisi võlukunsti välja. Nende raevuks ei olnud see neil õnnestunud ja nüüd elasid nad kabuhirmus, et keegi saab teada, et kaks viimast aastat oli Harry veetnud Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti koolis. Nad võtsid Harry loitsuõpikud, võlukepi, katla ja luua kohe suvevaheaja alguses ära ja panid luku taha, samuti keelati Harryl naabritega rääkimine.

Harry oli salaja käinud konkus, luku lahti muukinud, sealt mõned raamatud võtnud ja need oma tuppa peitnud. Tal oli vaja teha mitmeid töid ja kirjandeid. Üks kirjand eriti vastikute kahandamisjookide kohta tuli esitada õpetajale, keda Harry kõige vähem sallies, professor Snape’ile.

Harry soovis väga vältida pahandusi Dursleydega, kes olid tema peale juba niigi vihased, sest talle oli nädal aega pärast vaheaja algust helistanud teine võlur – Ron Weasley, kes oli üks Harry parimatest sõpradest. Ron purines puhtast võlurite perekonnast, mistõttu teadis ta palju asju, mida Harry ei teadnud, kuid ta polnud kunagi varem telefoni kasutanud. Õnnetuseks oli see kõne pehmelt öeldes imelik või isegi üsna kummaline, ja onu Vernon oli vihastanud päris palju. Pärast seda Ron ei helistanud rohkem. Ei helistanud ka Hermione Granger, kes oli Harry teine parim sõber Sigatüükas. Ju oli Ron Hermionet hoiatanud.

Nii ei kuulnud Harry oma võlurisõpradest viis pikka nädalat mitte midagi. Kell oli üks öösel. Harry otsustas kirjutamise lõpetada, ja nüüd saame ka meie teada, et Harry oli tund aega olnud kolmeteistkümneaastane. Tal oli sünnipäev, kuid Harry polnud elu sees saanud ühtegi sünnipäevakaarti. Dursleyd polnud tema kahest viimasest sünnipäevast üldse välja teinud ning Harryl polnud põhjust arvata, et see neil nüüd meeles on.

Harry oli oma toas üksinda, sest ka tema öökull Hedwig oli juba paar päeva lennus olnud. Autor jutustab meile veel veidi Harryst, kes oli viimase aastaga paar tolli kasvanud, kuigi oli ikka veel väike ja kondine. Tema pigimustad juuksed olid samasuguseed nagu alati: kangekaelselt sassis. Silmad prillide taga olid säravrohelised ja tema otsaesisel oli läbi juuste selgelt näha peenike välgunoolekujuline arm.

Kõigist asjadest, mis Harry juures olid ebaharilikud, oli see arm kõige ebaharilikum. See ei olnud, nagu Dursleyd olid kümme aastat teeselnud, mälestus autoavariist, kus Harry vanemad hukkusid, sest Lily ja James Potter ei surnud autoavariis. Nad mõrvati, mõrvati viimase saja aasta kõige kardetuma musta maagi Lord Voldemorti käe läbi. Harry oli samast rünnakust pääsenud vaid selle armiga, kui Voldemorti needus Harry tapmise asemel selle lausuja vastu pöördus. Vaevu elus, oli Voldemort põgenenud … Kuid pärast seda oli Harry temaga Sigatüükas vastamisi olnud ja Harryl oli vedanud, et ta oma kolmeteistkümnendat sünnipäeva näeb.

Nüüd seiras Harry tähistaevast. Ta otsis Hedwigit, kuni lõpuks hakkas ta öötaevas nägema veidrat olendit. Olend tuli lähemale ja lõpuks selgus, et tulijaks olid hoopis kolm öökulli, kes aknast sisse tuhisesid. Üks neist oli teadvusetu, kuid Harry tundis selle öökulli kohe ära – tema nimi oli Errol ja ta kuulus Weasleyde perekonnale. Erroli jalgade küljes oli pakk. Teine tulija oli suur lumekarva emaslind, tema oligi Hedwig. Ka tema kandis pakki. Kolmandat öökulli Harry ei tundnud, kuid ta teadis kohe, kust see oli tulnud, sest lisaks kolmandale pakile kandis ta ka kirja, millel oli Sigatüüka vapp. Kui Harry selle öökulli postist vabastas, lendas see aknast välja öhe.

Harry istus voodile ja avas Erroli toodud paki. Selles oli kingitus ja Harry elu esimene sünnipäevakaart. See oli Ron Weasleylt ja tema perelt. Roni isa oli Egiptuses võitnud “Päevaprohveti” loteriil seitsesada galeooni ja nüüd saab Ron järgmiseks aastaks uue võlukepi (oli ju Roni vana võlukepp pooleks murdunud). Weasleyd pidid nädal enne koolisemestri algust tagasi tulema ja Londonisse minema, et Ronile uus võlukepp ja raamatud osta. Ron avaldas lootust, et ka Harry Londonisse tuleb. Kingituse saab Harry ka – taskunuhiskoobi – mis see täpselt on, selle jätan ma Sulle endale avastada.

Hedwigi toodud pakis oli kiri Hermionelt, milles tüdruk kinnitas, et tema oli Prantsusmaal, kus ta oli tutvunud kohaliku nõiduse ajalooga, ja kirjutanud terve võlukunsti ajaloo kirjandi ümber, et saaks juurde panna asju, mida ta oli Prantsusmaal avastanud. Ka Hermione pidi nädal enne kooli algust Londonis olema ja temagi lootis, et Harry saab Londonisse tulla. Ka Hermione saatis kingituse – see oli väga raske pakk, milles oli suur nahkkast, millel seisis hõbedases kirjas “Luua hooldamisvarustus”. Mis selles täpselt oli, ka selle jätan Sulle endale avastada, kuid peale oma Sigatüüka sõprade tundis Harry kõige rohkem puudust lendluudpallist, mis oli võlumaailma kõige populaarsem sport – see oli väga ohtlik, väga põnev ja seda mängiti luudade seljas. Harry oli väga hea lendluudpallimängija, ta oli terve sajandi jooksul kõige noorem mängija, kes Sigatüüka majavõistkonda oli valitud. Harry üks kalleim aare oli tema luud Nimbus Kaks Tuhat. Ka selles loos on lendluudpallist veel palju juttu ja seda mängitakse palju ka selles osas.

Kolmas pakk oli Sigatüüka metsavahilt Hagridilt, milles oli raamat “Kole koletiseraamat”, ja see raamat käitus nagu elusolend, liikus nagu krabi ja peitis end Harry kirjutuslaua alla. Harry sai raamatu kätte ja tõmbas raamatule rihma ümber. Hagridi kaardil oli kirjas, et Harryl peaks olemas seda raamatut järgmisel aastal vaja. Oli ka kiri. Sigatüüka kooli direktori asetäitjalt, professor McGonagallilt, kes kinnitas, et uus kooliaasta algab esimesel septembril. Sigatüüka ekspress lahkub kell üksteist King’s Crossi jaamast perroonilt üheksa ja kolmveerand. Kirjas oli ka see, et kolmanda klassi õpilastel on teatud nädalalõppudel lubatud külastada Siganurme küla, kuid sellele loale oli vaja vanema või hooldaja allkirja. Selles polnud Harry kindel, et onu või tädi sellele allkirja annab … kuid samas oli Harry rõõmus – ta oli saanud sünnipäevakaardid ja tundis oma sünnipäevast rõõmu!

No nii, ja see on alles selle raamatu algus, omamoodi sissejuhatus, meeldetuletus sündmustest, mis oli juhtunud. Ja eks ole Harry Potteri lugudega alati see oht, et räägid liiga palju ära, mistõttu muutub lugemine igavaks, kuigi ma usun, et rohkem on ikka neid lasteraamatute sõpru, kes on kõik Harry Potteri raamatud juba ammu läbi lugenud, kuid kindlasti on ka neid, kes pole seda veel teinud, ja neidki, kes on alles tänaseks saanud piisavalt vanaks, et neid lugusid lugeda.

Natuke ma Sulle siiski selle raamatu sündmustest räägin.

Dursleydidele tuleb külla onu Vernoni õde, tädi Marge. Tädi Marge elas maal suure aiaga majas, kus ta kasvatas buldogeid. Ta ei käinud Dursleydide juures sageli, kuid iga tema külaskäik oli Harryl kohutavalt elavalt meeles. Dudley viiendal sünnipäeval oli tädi Marge virutanud oma jalutuskepiga Harryle vastu sääreluid, et ta ei võidaks Dudleyt toolimängus. Paar aastat hiljem oli ta ilmunud jõuluks kohale, kaasas elektrooniline robot Dudleyle ja karp koeraküpsiseid Harryle. Ka nüüd loeb onu Vernon Harryle sõnad peale – poiss peab hoidma keele hammaste taga, kui ta tädiga räägib ja ta ei tohi teha oma ebanormaalseid võluasju! Kolmas asi on veel – tädi Marge’ile on öeldud, et Harry käib St. Brutuse parandamatult pahategelike poiste koolis, ja Harry peab sellest versioonist kinni pidama!

Onu Vernon läks tädi Marge’ile rongijaama vastu ja varsti olid nad tagasi. Tädi oli väga onu Vernoni moodi: suur, lihav ja punetava näoga, tal oli kaasas suur kohver ja vana ja vastiku iseloomuga buldog.

Ka sel korral kisub kõik viltu. Tädi Marge kinnitab, et tema oleks Harry lastekodusse saatnud, ja Harry peaks olema tänulik, et Dursleyd ta enda juurde võtsid. Juttu on peksmiskepist ja tädile tundub, et Harry pole piisavalt tihti peksa saanud … Ja kui tädi Marge tõdeb, et kui inimese sees on midagi mäda, ei saa keegi selles suhtes midagi ette võtta. Seda pidavat koerte juures kogu aeg nägema, kui litaga on midagi valesti, on midagi valesti ka kutsikaga!

Harry on viidud äärmuseni, ja hetk hiljem plahvatas tädi käes klaas. Ta arvas, et oli seda ise liiga kõvasti pigistanud. Harry püüdis järgmisel kolmel päeval mõelda teistest asjadest, kui tädi tema kallal jälle võtma hakkas, näiteks oma luuahooldamise käsiraamatule.

Kätte oli jõudnud tädi Marge’i külaskäigu viimane õhtu. Tädi võttis veidi brändit ja hakkas jälle Harry kallal näägutama. Lõpuks ta lausa solvas Harry vanemaid. Tema arvates oli Harry ema mädamuna, kes jooksis mingisuguse päevavargaga minema! Ja nüüd hakkas tädi Marge paisuma. Paisus ja paisus, kuni lõpuks hakkas tema keha toolilt lae poole tõusma.

Nüüd lahkus ka Harry. Ta võttis oma kohvri ja Hedwigi puuri (linnu oli ta juba varem minema saatnud) ning läks, kuigi onu Vernon keelas tal seda teha …

Harry oli Dursleyde juurest juba mitme kvartali kaugusel, kuid teda valdas uus tunne – paanika. Ta polnud kunagi varem olnud täbaramas olukorras. Ta oli ihuüksi pimedas mugumaailmas ja tal polnud mitte kuhugi minna. Ja kõige hullem oli see, et ta oli äsja täiesti korralikult võlukunsti kasutanud, mis tähendas, et ta visatakse peaaegu kindlasti Sigatüükast välja. Harry mõtles, kas ta vahistatakse või kuulutatakse võlurite maailmas lihtsalt lindpriiks. Harryle tundus, et keegi juba jälgib teda, kui äkki oli tema ees kolmekorruseline erelilla buss (see vaatab meile vastu ka selle raamatu esikaanel), mille tuuleklaasile oli kuldtähtedega kirjutatud: Rüütlibuss. Bussis on lilla mundriga konduktor, kes kinnitas, et rüütlibuss on hädaabi-liiklusvahendiks kitsikusse sattunud nõiale või võlurile. See buss võib viia reisija igale poole, kuhu ta minna tahab. Harry oli kindel, ta peab saama Londonisse!

Bussis sai Harry teada, et Azkabani kindlusest on põgenenud kuulus vang – Sirius Black (huvitaval kombel oli sellest juttu ka mugude uudistes), ja võlukunstiminister Cornelius Fudge oli lubanud teha kõik, et vang tabatakse. Selgub, et just Fudge oli sellest teavitanud ka mugude peaministrit, sest Black kujutas ohtu kõikidele, olgu ta siis võlur või mugu. Oli ju aastaid tagasi Sirius Black tapnud ainsa needusega kolmteist inimest! Teada oli sedagi, et Black oli Voldemorti poolehoidja …

Harry Potter tahtis minna Diagoni põiktänavasse. Buss peatuski kõrtsi “Lekkiv Katel” ees, sest just selle taga asus võlusissekäik Diagoni põiktänavasse. Hetk hiljem pani keegi käe Harry õlale – see oli võlukunstimister Cornelius Fudge! Õnneks ei ole Fudge’il plaani Harryt karistada. Tädi Marge’i täispuhumine oli lihtsalt äpardus. Harry sai kõrtsis öömaja, toas, kuhu ta magama saadeti, ootas teda ees tema öökull, Hedwig.

Harry elas “Lekkivas Katlas” mitu päeva. Seal käisid teisedki külastajad – väikesed nõiad maalt, auväärsed võlurid, metsiku välimusega sortsid, rämehäälsed päkapikud, ühel päeval ka inimene, kes nägi metsamoori moodi välja. Harry läks ka Daigoni põiktänavale, kus külastas poode ja kohvikuid. Harry tegi ka väikseid, aga põnevaid oste, ostis ka raamatuid mida Sigatüükas vaja läheb, kuni ühel päeval sai ta teada, et müüki oli tulnud maailma kiireima lendluua esimene eksemplar. Luual nimeks Piksenool.

Mõned päevad hiljem kohtus Harry Daigoni põiktänaval lõpuks ometi ka Roni ja Hermionega. Üheskoos mindi maagiliste olendite poodi, sest Harryl oli ju Hedwig, Ronil oli öökull Errol (see oli küll perekonna öökull) ja rott Siblik, kuid Hermionel polnud oma lemmikut. Hermione saigi oma isikliku lemmiklooma – hiigelsuure ja oranži kassi, kel nimeks Konkskäpp, kusjuures kass peaaegu murdis maha Siblik ...

Harry kohtus ka Roni vanemate, vendade ja õe Ginnyga, kes oli alati Harryst kõvasti sisse võetud. Just Roni vanemad olid need, kes olid Harry pärast mures, kuna Sirius Black kavatsevat kinni püüda Harry, sest Harry on “süüdi” Voldemorti kurvas saatuses. Ja kui Black suudaks Harry tappa, siis pääseks Voldemort tagasi võimule. Samas oli üsna kindel, et seni, kui Sigatüüka direktoriks on Albus Dumbledore, siis ei juhtu Harryga midagi halba. Oli ju Sigatüüka sissepääsude juurde toodud Azkabani valvurid. Enne, kui Harry sel õhtul magama jäi, siis kinnitas ta iseendale, et teda ei mõrvata!

Uue kooliaasta alguses olid Sigatüüka kooli väravatesse tõepoolest pandud Azkabanist tulnud valvurid, dementorid. Need olid olendid, kes oma kohalolekuga suudavad välja imeda rõõmu, ja eriti raskelt mõjus see Harryle. Juba rongis, teel kooli, võlurpoiss lausa minestas.

Kooliaasta alguse puhul tervitas kõiki Sigatüüka õpilasi koolidirektor Dumbledore, ja üks eriti hea uudis oli tal ka – lisaks metsavahikohustustele oli võtnud endale õpetajakohustused Rubeus Hagrid!

Seejärel saame lugeda igasugu põnevatest ja veel põnevamatest Sigatüüka koolitundidest, kus ka meie peategelased uusid teadmisi ja oskusi koguvad, eriti põnevaks osutus mustade jõudude vastase kaitse tund, kus lapsi õpetas uus õpetaja, professor Lupin. Ei möödunud palju aega, kui kooli üritas sisse tungida Sirius Black, kuid tema esimene katse läks luhta. Mängitakse ka lendluudpalli, kusjuures ohtu satub jällegi Harry, kes nägi sadu dementoreid, ja võlurpoiss kukkus luualt alla.

Õnneks oli professor Lupin, kes hakkas Harryt aitama. Ta kinnitas, et Harry pole nõrk, aga dementorid mõjuvad talle rängemalt kui teistele, kuna Harry minevikus oli õudusi, mida teistel ei ole. Professor Lupin kinnitas, et dementorid on ühed jälgimad olevused selle maamuna peal. Nad imevad rahu, lootuse ja õnne neid ümbritsevast õhust, isegi mugud tajuvad nende juuresolekut, kuigi ei näe neid. Kui lähed dementorile liiga lähedale, imetakse välja kõik head tunded ja kõik õnnelikud mälestused. Kui dementor saab inimesest toituda, siis muudab ta endaga sarnaseks – ilma hingeta ja kurjust täis olevuseks. Harry kinnitas, et kui dementorid talle lähenevad, siis kuuleb ta, kuidas Voldemort ta ema tappis … Pole siis ime, et Harry luualt alla kukkus.

Lupin teadis rääkida, et Azkabani kindlus asub tillukesel saarel keset merd, aga vangide sealhoidmiseks ei ole vaja müüre ega vett, sest nad on suletud nende enda peadesse ega ole suutelised ainsakski rõõmsaks mõtteks. Enamik läheb mõne nädalaga hulluks. Aga tundub, et Sirius Black oli leidnud mooduse dementoritele vastuseismiseks, sest ta pääses minema. Professor Lupin lubas Harryt järgmisel semestril aidata, et Harry oskaks kaitsta end dementorite eest.

Ja veel. Nagu näed, siis ikka lobisen päris pikalt … Ron ja Hermione läksid tülli, kuna tüdruku kass üritas maha murda Roni rotti. Harry kuulis salaja pealt mitme õpetaja juttu, et Sirius Black oli olnud Harry isa parim sõber ja lausa Harry ristiisa, kuid just Black oli olnud see, kes reetis Voldemortile Harry vanemate asukoha.

Probleeme ja pingeid tekitas ka Harryle saadetud jõulukink – Harry sai endale uue ja uhke lendluua ehk eelpool mainitud Piksenoole! Kuna kingipakil ei olnuf kirjas saatjat, siis oli Hermione kindel, et saatjaks oli kindlasti Sirius Black. Hermione rääkis kingitusest professor McGonagallile, kes võttis luua endaga kaasa, et seda kontrollida. Harry ja Ron said Hermione peale pahaseks, kuid õnneks meie peategelased leppisid ära, kui luud tagasi toodi ja öeldi, et selles pole ohtu.

Ühel ööl nägi Harry väljas kummalist, suurt ja musta koera, ja ei möödunud palju aega, kui ühel teisel ööl sama koer viis Roni vägisi maa-alusesse käiku. Harry ja Hermione läksid neile järele. Huvitaval kombel tundus neile, et too jube koer on sõber Hermione kassi Konkskäpaga … Harryle ja Hermionele tundus, et käik viib neid Siganurme, kuni nad jõudsidki Huilgavasse Hurtsikusse! Hetk hiljem oli meie kolmel peategelasel selge, et too jube koer oli Sirius Black!

See tähendab, et ta oli animaag ehk võlur, kes suudab muutuda loomaks! Sirius Black üritas rääkida Harryle, Ronile ja Hermionele, et ta pole milleski süüdi, kuni ilmus ka professor Lupin, kes näis Sirius Blacki tundvat. Professor Lupin ei eidanud seda, samuti kinnitas ta end olevat libahunt, kuid kas tõesti ei ole Sirius Black ega professor Lupin, kes on osutunud libahundiks, süüdi ka Harry vanemate tapmises! Ja kui professor Lupin soovis näha Roni rotti, Siblikut, siis selgus, 12 aastat Weasleyte pere lemmikrotina elanud Siblik oli hoopis Peter Pettigrew, samuti animaag, kes oli tõeline Voldemorti teener!

Seejärel saame lugeda sellest, mis oli varem juhtunud. Milline roll oli olnud kanda professor Lupinil, Peter Pettigrew’l ja Sirius Blackil. Black kinnitas, et ta on tõepoolest Harry Potteri ristiisa, kes oli lubanud Harry vanematele poisi eest hoolitseda. Kas äkki tuleks Harry Potter hoopis Sirius Blacki juurde elama, nii pääseks ta ka Dursleyde juurest!

Kuid kõik ei lähe nii … Lõpplahendus seekordses loos on üsna keeruline, kuid põnev, sest mängu tulevad ka dementorid, ja tundub, et see võib saada saatuslikuks kõikidele meie peategelastele ehk Harryle, Ronile ja Hermionele. Dumbledore’i vihje abil rändasid Ron ja Hermione kolm tundi ajas tagasi, et tuua sündmustesse selgus majja, et aidata Sirius Blacki, ja ka Hagridi hobugreifi Helliknokka. Kas kolmest tunnist piisab?

Igal juhul on raamatu lõpus mitmeid pääsemisi, sunnitud lahkumine Sigatüükast, üks õpetajatest vihastab meeletult, ja Harry saab teada, kes oli see, kes talle seekord appi tuli, kui dementorid neid ründasid. Ja oluline on ju seegi teadmine, et need surnud, keda me oleme tõeliselt armastanud, äkki nemad ei jätagi meid päriselt maha ja elavad edasi meis endis?

Ka selle raamatu lõpus lahkuvad Sigatüüka õpilased koolist. Suvevaheaeg on algamas. Harry saab öökullipostiga kirja, milles on igati positiivne uudis. Kellelt, ja missugune uudis, sellegi jätan ma Sulle endale avastada. Ah jaa, ja keegi saab endale samuti öökulli, igati vahva ja väikese öökullipoju …

Jørn Lier, Horst Hans Jørgen Sandnes “Operatsioon Kilekott. Detektiivibüroo nr 2” (Varrak)

Ühel päeval, kui Tiril ja Oliver Ottoga jalutama lähevad, märkavad nad kahtlast kilekotiga meest. Nad otsustavad teda jälitada. Kui mees turuplatsil koti enda kõrval istuva naisega salaja ära vahetab, ei anna uudishimu Tirilile ja Oliverile rahu. Mis neis kottides on ja miks neid salaja vahetatakse?

Detektiivibürool nr 2 on taas käsil uus juhtum.

Ma olen üsna kindel, et Norra ühe populaarseima krimikirjaniku Jørn Lier Horsti lastele kirjutatud krimkad sarjas “Detektiivibüroo nr 2” on saanud vägagi populaarseks ka meie laste seas, kes raamatuid loevad, ja kellele kriminaalsed lood meeldivad. On ju varem samas sarjas kirjastuselt Varrak ilmunud: “Operatsioon Varjumees” (2018), “Operatsioon Kõuepilv” (2018), “Operatsioon Päikeseloojang” (2019), “Operatsioon Nartsiss” (2019), “Operatsioon Suvesaar” (2020), “Operatsioon Tuuleiil” (2020), “Operatsioon Pronksiplats” (2021). Seega on “Operastsioon Kilekott” selles sarjas juba 8 raamat!

Selleski raamatus oleme jätkuvalt väikelinnas Elvestadis, kus elab 937 elanikku. Raamatu esisisekaanel on Elvestadi kaart, nagu ikka neis raamatutes on olnud. Seejärel tutvustatakse meile raamatu tegelasi – peategelased on Tiril, Oliver ja nende koer Otto, kuid sekord ka kilekotinaine, salapärane mees, mõistatuslik naine ja veel üks salapärane mees. Mulle tundub, et meid ootab ees üks väga põnev ja salapärane lugemine.

Seekordne lugu algab sellega, et Oliveri seljal ronis ämblik. Kuna poiss putukaid ja mutukaid ei sallinud, siis ajas Tiril ämbliku minema, kuid samal hetkel osutas ta ühele mehele, kes vudis minna aia ääres, kilekott näpus. Oliver ei saanud aru, mis selle mehega oli, kuid Tiril oli kindel, et midagi oli selle mehega valesti, midagi, mis oli salapärane!

Mehel olid päikeseprillid ees, kuigi taevas oli pilves. Kaelas oli sall, must müts oli üle kõrvade veetud ja kindad olid käes, ehkki ilm ei olnud üldse külm. Kas see võis olla mõni kuulsus, kes ei tahtnud, et teda ära tuntaks?

Mees sammus üle sõidutee ja istus turuplatsil ühele pingile. Seal istus juba üks punase salli ja rohelise mantliga naine. Esialgu tundus, et ei toimu mitte midagi kahtlast, kuid Oliver ja Tiril otsustasid siiski vaatama jääda. Veidi hiljem kinnitas Tiril, et mees ja naine olid kotte vahetanud! Kas nad tegid salajast vahetuskaupa?

Lapsed otsustasid mehele järgneda. Mees piilus pidevalt üle õla. Tundus, et ta kardab, et keegi teda jälitab. Lõpuks võttis mees võtmed ja jõuti aadressile Sepikoja 8. Maja oli valget värvi nagu teisedki selles tänavas ja punase kivikatusega. Aknalaudadel olid punased potililled. See nägi päris hubane välja. Oliver ja Tiril peitsid end teisel pool tänavat seisva auto varju, autol oli ka järelkäru, millel oli kõiksugu kola, mis ootas prügimäele viimist. Nüüd oli lastel hea võimalus vastasmaja silmas pidad. Kardinad tõmmati ette. Algul ühel, siis teisel aknal. Seejärel veel ühel aknal.

Lapsed jäid ootama ja vaatama, mis edasi juhtuma hakkab. Tiril oletas, et mees võis olla spioon, kes müüs sõjasaladusi ja istus nüüd toas ja luges raha. Oliver teadis, et Elvestadis ei olnud küll sõjaväge, äkki oli tegemist hoopis ärisaladusega.

Veidi hiljem ilmus naine, kes tassis katkist kolmerattalist. Ta viskas jalgratta järelkärru, istus autosse ja sõitis ära. Nüüd ei olnud lastel end enam millegi taha peita, ja just nüüd tuli majast ka mees välja, koos kotiga. Kilekotiga mehel ei olnud enam päikeseprille ega mütsi ja ta astus värava kõrvale prügikasti juurde. Ta võttis kaane pealt ja viskas valge kilekotti prügikasti.

Mees läks majja tagasi. Oliver ja Tiril läksid prügikasti juurde, et kilekott sealt kätte saada. Lastele sai üsna ruttu selgeks, et selles kilekotis oli lihtsalt prügi, kuid nad võtsid selle siiski oma nn büroosse kaasa.

Oliver laotas kirjutuslauale suure poogna pakkepaberit, sõlmis koti lahti ja valas selle sisu välja. Esimesena said nad aru, et mees ei hooli keskkonnast, kuna ta ei sortinud prügi. Kotis oli läbisegi paberit, kilet, toidujäätmeid ja muud rämpsu. Samas said lapsed teada mehe nime, kuna seal oli ka loomakaitseseltsi häälekandja. Lapsed järeldasid, et mees armastas loomi, ja kartulikrõpse, kuna prahi hulgas oli ka tühi krõpsupakk. Seejärel juba lapikuks volditud piimapakk, milles polnud tilkagi piima. Kas mees oli enne paki kokku voltimist paki ära loputanud? Imelik – mees prügi ei sortinud, kuid pimmapakk oli loputatud. Kas see oli pakk, mille pingil istunud naine oli mehele andnud?

Oliver ja Tiril uurisid piimapakki lähemalt. Midagi oli selle sees. Oliver kallutas piimapakki, valgele paberilehele pudenes pisike tumepruun terake. Tiril võttis suurendusklaasi, et seda lähemalt uurida, kuid lastel polnud aimugi, mis see olla võiks.

Oliver leidis veel kokku kärtsutatud paberi, millel olid märksõnad, kuid käekiri oli loetamatu. Miskit suutsid lapsed sellelt paberilehelt siiski välja lugeda – 16.9 13.15 2000,- - kas see oli kuupäev, kellaaeg, rahasumma? 16.9 oli just see päev, mil mees ja naine pingil kohtusid, ka kellaaeg klappis. Alumisel real oli kirjas surnud ja sõna, mis lõppes –tukatega.

Nüüd hakkas Oliveri ja Tirilit huvitama ka pingil istunud naine, kellega mees oli kilekotte vahetanud. Kes see naine oli, kuidas ta välja nägi, kas ta võis sellele pingile tagasi tulla? Lapsed otustasid järgmisel päeval vaatama minna, kuigi sadas vastikut külma vihma. Esialgu tundus, et naist ei tule, kuid veidi pärast kella ühte oli rohelise mantli ja punase salliga naine pingi juures tagasi. Veidi hiljem sõitis pingist mitu korda mööda punase jalgrattaga naine. Lõpuks jalgrattur peatus, istus pingile ja jälle toimus kilekottide vahetus!

Oliver ja Tiril järgnesid rohelises mantlis ja punase salliga naisele. Nad jõudsid räämas ja rohtukasvanud lobudiku juurde. Kilekotiga naine seisis selle kõrvalukse ees ja heitis pilgu üle õla, enne kui majja lipsas ja ukse kärmelt kinni tõmbas. Lapsed jäid ootama, kuni naine majast lahkus. Nüüd oli neil võimalus asja lähemalt uurima minna. Oliver ja Tiril läksid kuuri, sattusid pimedasse kolikambrisse ja nüüd lähevad asjad vägagi põnevaks. Kuna olen jõudnud juba loo lõpu juurde, siis jätan selle Sulle endale lugeda ja avastada.

Igal juhul on mängus ämblikud, sisalikud, kärnkonnad, skorpionid ja maod … kas tegemist salakaubitsemisega? Ja mängus on igasugu eksootilised ja lausa mürgised loomad? Kes on süüdi? Kas too rohelise mantli ja punase salliga naine? Keegi veel?

Lastele tulevad appi tulevad ka politseinikud. Lõpuks mõistavad lapsed ja saavad ka lugejad teada, mis võis sellel prügi seast leitud paberilehel kirjas olla, ja mis oli see tumepruun terake, mis oli olnud piimapaki sees …

Nagu ikka on ka seekord raamatu lõpus on ka ülesanded lugejale (väikestele detektiividele). Raamatu lehekülgedelt tuleb üles leida mõned lemmikloomad, aiavoolik, tsirkuse reklaamkuulutused, üks vahva konnake ja välja tuleb selgitada ka see, mille vastu loomasahkerdajad oma autoga sõitsid, et selle latern katki oli.

“Detektiivibüroo nr 2” juhtumised on jätkuvalt põnevad ja kaasahaaravad, mis peaksid väiksele lugejale kindlasti huvi pakkuma. No ja väga lahedad on jätkuvalt ka Hans Jørgen Sandnesi illustratsioonid.

J.K. Rowling „Fantastilised elukad ja kust neid leida. Illustreeritud väljaanne“ (Varrak)

Avasta võlumaailma metsikuid imesid selles maagiliste elukate luksuslikus kokkuvõttes, mille on koostanud kuulus magizooloog Newt Scamander.

Vaimustavad illustratsioonid elukatest on loonud Olivia Lomenech Gill.

2017. aastal ilmus J.K. Rowlingi „Fanastilised elukad ja kust neid leida“ esimest korda eesti keeles, siis öeldi selle raamatu kohta nii: „Tegu on Sigatüüka kooli raamatukogust pärit raamatukesega kõigist fantastilistest olevustest, kes võlurite maailmas tegutsevad, ning nendega seotud juhtumistest. Elukate tutvustustele on omalt poolt kommentaarid juurde kirjutanud Harry Potter.”

Ja nii nagu Harry Potteri esimesed raamatud on saanud endale vaimustavad illustratsioonid Jim Kay poolt, siis nii on saanud vaimustavad illustratsioonid ka see raamat, nende autoriks Olivia Lomenech Gill. Mainimata ei saa jätta ka raamatu uhket köidet ja suurust, seegi on muljetavaldav.

Selle raamatu alguses tutvustatakse meile tegelaskuju Newton (Newt) Artemis Fido Scamanderit, kes on selle raamatu autor (tegelikult on ju autoriks J.K. Rowling …), kuid mängime kaasa. Scamander sündis 1897, tema huvi muinasjutuliste olevuste vastu julgustas ema, kes oli entusiastlik toredate hobugreifide kasvataja. Pärast Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli lõpetamist asus härra Scamander tööle Võlukunstiministeeriumi Maagiliste Olevuste Reguleerimise ja Kontrolli Osakonnas. Varsti viidi ta üle Olevuste Ametisse, kus tema tohutud teadmised pentsikute maagiliste loomade kohta talle kiire edutamise kindlustasid.

1947 koostas ta peaaegu ainuisikuliselt Libahuntide registri, kuid oma sõnade kohaselt on ta siiski kõige uhkem Eksperimentaalse Aretuse Keelustamise seaduse üle, mis võeti vastu 1965 ning millega takistati tõhusalt uute ja taltsutamatute koletiste loomist Suurbritannias. Tema töö Lohede Uurimise ja Ohjeldamise büroos tõi kaasa arvukaid uurimisretki välismaale, mille käigus ta kogus informatsiooni oma ülemaailmseks menuraamatuks “Fantastilised elukad ja kust neid leida”. Veidi hiljem kinnitab härra Scamander, et see raamat kujutab endast palju aastaid kestnud rännakute ja uurimistöö vilja.

Seejärel saame lugeda autori ehk Newt Scamanderi eessõna, milles ta räägib oma raamatust ja selle ilmumisest mugudest lugejatele ehk siis inimestele. Härra Scamander räägib oma saavutustest ja kordaminekutest. Ta kinnitab, et oli üldse esimene inimene, kes Gellert Grindelwaldi kinni püüdis, et Albus Dumbledore oli talle rohkem kui kooliõpetaja. Ta kinnitab, et see raamat sai rohkem kui ühel viisil armastusega kirjutatud … Tema kõige armsam lootus on see, et nõidade ja võlurite uus põlvkond leiab selle raamatu lehekülgedel värske põhjuse armastada ja kaitsta neid uskumatuid elukaid, kellega neid seob ühine võlujõud.

Edasi saame lugeda peatükki sellest, kes või mis on elukas. Selgub, et eluka definitsioon on sajandite vältel vaidlusi põhjustanud. Härra Scamander ütleb, et kuigi see võib üllatada mõnda algajat magizooloogia õpilast, saab küsimus ehk selgemaks, kui vaadeldakse hetkeks maagiliste olevuste kolme tüüpi – libahundid, kentaurid ja trollid. Kes neist on “olend”, kes on “elukas”. Autor kinnitab, et esialgsed katsed otsustada, milliseid maagilisi olevusi tuleks nimetada “elukateks”, olid äärmiselt kohmakad. Alles 1811 jõuti definitsioonini, mis oli vastuvõetav suuremale osale võlukogukonnast. Grogan Stump, äsja ametisse määratud Võlukunsti minister, andis välja määruse, et olend on “iga olevus, kellel jagub piisavalt mõistust võlukogukonna seadustest arusaamiseks ja nende seaduste loomise vastutuse kandmiseks”.

Seejärel peatükk (lühiülevaade) mugude arusaamadest fantastiliste elukate osas. Siin öeldakse, et enamik maagilisi elukaid on jäänud mugudel kas täielikult märkamata või neid peeti kellekski teiseks. Ei maksa unustada sedagi, et kõik võlurite valitsusorganid vastutavad kõigi oma territooriumil elavate maagiliste elukate, olevuste ja vaimude peitmise, hoolitsuse ja kontrolli eest.

Saame lugeda ka peidetud maagilistest elukatest, turvalistest elupaikadest, müügi ja kasvatamise kontrollimisest, pettekujutelmadest vabastamise loitsudest (mugud ei tohi maagilisi elukaid näha), mäluloitsudest (juhul, kui mõni mugu magilist elukat siiski näeb) ja Valeteadete Ametist, mis sekkub ainult kõige rängemate võlumaailma ja mugude kokkupuudete juhtudel. Juttu on ka sellest, miks on magizooloogia oluline.

Ühel leheküljel on kirjas Võlukunstiministeeriumi klassifikatsioonid, mis annavad juhatust olevuse ohtlikkuse kohta. Kategooriaid on viis: XXXXX (tuntud võluritapja, võimatu õpetada või kodustada), XXXX (ohtlik, nõuab eriteadmisi, vilunud võlur võib temaga tegeleda), XXX (asjatundlik võlur peaks hakkama saama), XX (ohutu, tohib kodustada) ja X (igav). Siin on ka pilt Hiina tulekerast (mõnikord tuntud ka kui Lõvilohe), kelle klassifikatsioon on XXXXX.

Edasi juba raamatu põhiosa “Fantastilised elukad A-Ü”.

Esimesena vaatab lugejale vastu akromantula (klassifikatsioon on XXXXX, ta on koletislik kaheksasilmne ämblik, kes oskab inimkeeles rääkida, pärit Borneo saarelt). Piilume edasi – tuhaküü ehk ashwinder (peenike helehall hõõguvate punaste silmadega madu, kes jätab endast maha tuhajälje), augurei (tuntud ka kui iiri fööniks, lahja ja kurva olemisega lind, kelle sulestik on rohekasmust ning ta näeb välja nagu väike ja alatoidetud raisakull), basilisk (tuntud ka kui madude kuningas, klassifikatsioon on taaskord XXXXX, ereroheline madu, kes võib kasvada kuni viiekümne jala pikkuseks, tiibvirr (ehk billywig, Austraaliast pärit ülikiire putukas, mistõttu mugud teda ei märka, ja ei sageli ei märka isegi võlurid teda enne, kui ta on neid nõelanud), tohlatrull (ehk bowtruckle, puud kaitsev olevus, kes esineb peamiselt Lääne-Inglismaal, Lõuna-Saksamaal ja teatud Skandinaavia metsades, teda on ülimalt raske märgata, sest ta on väike, kõige rohkem kaheksa tolli kõrgune), bundimun (neid leidub kõikjal maailmas, nad poevad osavalt põrandalaudade alla ja liistude taha ning on majades tõeliseks nuhtluseks), kentaur (metsaelanik kellel on inimese pea, rindkere ja käed hobuse keha küljes, mis võib olla mitut värvi, nad on mõistuslikud ja oskavad rääkida), kimäär (harva esinev Kreeka koletis, kellel on lõvi pea, kitse keha ja lohe saba), kihvkrahvakas (ehk chizpurfle, väikesed, kuni 0,05 tolli kõrgused parasiidid, kes näevad välja nagu suurte kihvadega krabid), klabert (tema elab puu otsas ning meenutab välimuselt ahvi ja konna ristsugutist), krupp (tema on pärit Inglismaa kaguosast, ta sarnaneb väga Jack Russelli terjeriga, ainult tema saba on kaheharuline, ta on kindlasti võluri aretatud koer, sest on väga truu võluritele ja ründab raevukalt mugusid).

Ja neid olendeid ja elukaid on siin veel ja veel. Poolpaista, dirivaaks, doksi (hammustav haldjas), lohe (tõenäoliselt kõigist maagilistest elukatest kõige kuulsamad ja neid on ka peaaegu kõige raskem varjata), antipoodide opaalsilm, Hiina tulekera (lõvilohe), harilik Walesi roheline lohe, Hebriidide must lohe.

Lohesid on selles raamatus veel mitmeid: Ungari sarvsaba, Norra hariselg, Peruu ussihammas, Rumeenia pikksarv, Rootsi nösukoon, Ukraina raudkõht (tema on selles raamatus lausa plakatile pandud).

Edasi tulevad sodriurask, kes elab soos; erkling, kes on haldjalaadne Saksamaa Mustast metsast pärit olevus; erumpent (suur ja väga tugev Aafrika elukas), haldjas, tulikrabi, võdiuss, fuilgur ja guul, kes sarnaneb limase, puserite hammastega kolliga ning elab tavaliselt võlurite pööningutel või kuurides, kus ta toitub ämblikest ja surudest.

Kuid see pole sugugi mitte veel kõik. Saame tuttavaks ka järgmiste olevuste, olendite ja elukatega nagu tusalane, gnoom, küürsarvik, greif, vetevaim, peidupaha, hipokamp, hobugreif, hodag, turrnutt, sarviline madu, paharet, palukõrb, kisasirk, kapa, kelpi, knarl, tiide, iiri härjapõlvlane, manamähkur, lobalug, makkel malasõrg, mantikoora (klassifikatsioon XXXXX, väga ohtlik Kreeka elukas, kellel on inimese pea, lõvi keha ja skorpioni saba), näkirahvas, moke, kuuvasikas, murtlap, nuuskloom, töbisaba, nundu (klassifikatsioon XXXXX, Ida-Aafrika elukas, kes on väidetavalt kõige ohtlikum olevus maailmas), okami (mulle näib, et see on ka meie selle raamatu esikaanel olev olevus), fööniks, pisihaldjas ehk piksi, plimpi, pogrebin, porlok ehk hobuhaldjas, tupsununnu, viisjalg (klassifikatsioon XXXXX, ohtlik lihasööja elukas, kelle lemmikroaks on inimesed), ramara, verimüts, re’em, runespoor, salamander, meremadu, ogajas, snälligaster, kiidits, sfinks, triilaja, tebo, kõuelind, troll, ükssarvik, wampuskass (klassifikatsioon XXXXX, suuruselt ja välimuselt puumaga sarnanev wampuskass on Apalatši mägede põlisliik, kes võib kõndida tagakäppadel, joosta nooltest kiiremini ning räägitakse, et tema kollased silmad suudavad hüpnotiseerida), libahunt, tiivuline hobune ja viimasena on raamatusse pääsenud jeti.

Selline uhke ja vägev raamat on see fantastiliste elukate raamat. Usun, et paljud olevused, elukad ja olendid on pärit erinevate rahvaste müütidest, muistenditest, kuid paljud on sündinud J.K. Rowlingi enda loominguna. No ja kui juba Harry Potter seda raamatut uuris, siis miks ei või seda uurida ka meie ehk mugud, kui meil selline võimalus olemas on …

Tuutikki Tolonen „Agnes ja villa saladus“ (Eesti Raamat)

Rahvusvahelist tähelepanu äratanud „Agnese“-sari jätkub uute mõistatustega.

Agnes ja tema ema on pärinud vana villa, milles juhtuvad seletamatud asjad. Tubades hõljub olematute lillede lõhn ja hommikuti on lahti klaveri kaas, kuigi keegi ei ole pilli puutunud. Ja miks kajavad ülakorrusele viival trepil sammud? Agnese vaarema päevikuid ja maja ennast uurides saavad Agnes ja Pulla teada, et vana villa peidab endas uskumatuid saladusi.

„Agnes ja villa saladus“ on keskmisele kooliastmele mõeldud sarja teine raamat. Varem on ilmunud „Agnes ja unenägude võti“ (2020).

Sarja raamatute autor Tuutikki Tolonen (snd 1975) on Soome kirjanik ja sõnakunsti õpetaja. Tema sulest on ilmunud ka menukas lasteromaanisari „Kollivalve“, mida on tõlgitud juba enam kui 25 keelde. „Agnese“ raamatuid kaunistavad Soome illustraatori ja graafilise kujundaja Kati Vuorento (snd 1973) joonistatud pildid.

Eelmisel aastal ilmunud Soome kirjaniku Tuutikki Toloneni kirjutatud “Agnes ja unenägude võti” oli kindlasti üks põnevamaid eesti keeles ilmund lasteraamatuid aastal 2020. Täpselt sama põnevalt jätkab autor ka uues raamatus “Agnes ja villa saladus”.

Seekordne lugu algab proloogiga, mis viib meid aastasse 1932 ja Rauhalasse. Aeg oli varane, suveöö hakkas hommikuks pöörama ja Agnes Maria puges teki alt välja. Need, kes lugesid raamatut “Agnes ja unenägude võti” saavad aru, et juttu on meie raamatusarja peategelase, Agnese vaaremast. Agnes Maria liikus vaikselt ja salaja, kui ta kuulis, et keegi tuli mööda teenijatreppi. See oli köögitüdruk Elsa, kes ütles, et ta ei ütle tädi Ameliele, kuhu Agnes Maria läheb. Ja Elsat võis usaldada. Nii läks Agnes Maria läbi salongi, möödus Hugo (Hugo oli Agnes Maria vend, kes oli haige, mistõttu nii Agnes Maria kui ka Hugo õppisid kodus) klaverit ja sulges mööda minnes selle kaane. Siis avas ta hämarasse eeskotta viiva paarisukse, eeskojas ei olnud kedagi. Ta astus vaikselt oma salaukse juurdes, avas selle ja lipsas sisse. Ukse sulgudes kostis tasane kolksatus. Eeskoda oli jälle tühi ja vaikne, nagu ei oleks seal kunagi kedagi olnudki.

Kuna tegemist on proloogiga, siis viib see kindlasti edasi ka meie seekordsete sündmuste juurde. Ja tegelikult nii see ju ongi. Meie peategelane Agnes, tema sõber Pulla ja ka Agnese ema Ulla hakkavad seekord tõepoolest uurima, kas koos Agnes Mariaga võis selles uhkes villas elada veel üks tüdruk, kel nimeks Elsa. Ja seekord avastatakse mitmeid salapäraseid uksi, treppe ja juttu on ka Roositoast, mis peaks samuti kusagil olema, aga kus?

Kes eelmist raamatut lugesid, siis nad ka mäletavad, et Agnes ema sai päranduseks uhke häärberi Piilonieme Rauhalas, kus oli elanud Agnes vaarema Agnes Maria. Selle raamatu alguses algavad seal remonttööd ja ka Agnes koos emaga on seal. Ta vestleb telefonis oma sõber Pullaga, kellele Agnes räägib, et Rauhala on ju üle 150 aasta vana ja seal on teha palju remonttöid, isegi tapeete on mitu kihti, kusjuures Agnese ema plaanib neist näidise võtta ja neist Rauhala eeskotta ajaloolise näituse kokku panna.

Kui Agnes ja ema tapeeti maha võtsid, avastasid nad selle alt vana kapi ukse. Seal oli ka kapp, milles oli uhke serviis – vanad kohvitassid ja taldrikud. Agnesele serviis meeldis, kusjuures tundus, et seda ei olnud kunagi isegi kasutatud. Seal oli ka üksik tass, mis ei kuulunud serviisi, kuid seda oli kasutatud. Agnesele tundus, et selle päevinäinud kulunud kohvitassiga seostub midagi. Ta oleks seda justkui varem näinud, ainult et unustanud. Ema leidis kapist ka lapiku tumepunasest riidest koti. Selles oli must papist mapp, milles olid kuivatatud lilled. See oli kindlasti mõne koolilapse herbaarium ja see oli väga ilus. Sellel oli ka aastaarv 1932. Kas see võis olla vaarema oma? Mapil olid ka ähmased nimetähed - E.R., kuid need ei olnud ju Agnes Maria nimetähed! Kotist tuli välja veel üks karp, milles oli vägagi uhke sulepea ja sellel oli graveering E. Agnes oli kindel, et kindlasti kuulub sulepea sellele E.R.-ile. Ka ema arvates oli see kõik väga imelik, kas selles häärberis võis elada Agnes Maria ja Hugoga samal ajal veel üks koolilaps?

Järgmisena oleme juba koolis. Oleme Harmala kooli kuuendas klassis. Õpetaja kinnitas, et just sel päeval alustatakse projektitööga, mille teemaks on kodukandi ajalugu ja lähtuda tuli mõnest vanast esemest. See oli teema, mis kindlasti Agnesele ja Pullale huvi pakkus, kuid seekord ei saanud nad koostööd teha, sest õpetaja loosis kõikidele paarilised.

Agnes sai paariliseks Alexi, ja see polnud tüdrukule sugugi mitte meeltmööda. Alex oli spordipoiss, mängis korvpalli ja tundus Agnesele tundus ta olevat üsna upsakas kutt … kuigi siinkohal tuleb tõdeda, et esmamulje võib olla petlik. Nüüd pidid Agnes ja Alex siiski koostööd tegema, kuigi Alex kinnitas, et nende kodus vana kola ei ole, kuna ta ema vihkas igasugust rämpsu. Äkki Alexi esimese klassi pilt? See tundus olevat poisil kõige vanem ese. Nii pakkus Agnes projektitööks välja Rauhalast hiljuti leitud vana kohvitassi ja sulepea.

Seejärel oleme Agnese kodus. Tüdruk istus kott-toolis ja uuris eelmisel päeval Rauhalast leitud herbaariumi ja sulepead. Päevinäinud kohvitassi oli ta pannud aknalauale vaarema lillepoti kõrvale. Pulla oli soovitanud lugeda ka vaarema päevikuid, neist viimane oli kirjutatud 2018. Selles mainis Agnes Maria, et oli näinud und Rauhalast. Ta oleks justkui ajas tagasi rännanud. Ta istus Roositoas, nagu tal kombeks oli. Tädi Amelie valvas teda pidevalt, ning Agnes Marial ei olnud ühtegi omaette olemise kohta peale salatoa! Tüdruk oli viinud sinna väikese päeviku, mille kaanele oli joonistanud samuti roosid, et see sobiks tema väikese kambriga. Kõik see olevat juhtunud enne Elsat, enne, kui kõik muutus.

Vaarema kirjutas veel sedagi, et tal oli kahju, et ta kunagi Roosituba jälle välja ei kaevanud, seal peaks olema vana roosilise kaanega päevik …

Agnes saatis vaarema mälestustest pildi telefonitsi ka Pullale, ja nüüd olid lapsed kindlad, et kusagil peaks olema Roosituba, peaks olema keegi, kel nimeks Elsa. Kas Roosituba võiks olla Rauhalas? Kuidas sai inimene kaduda nii, et keegi enam ei mäleta, kes ta oli?

Nüüd läksid Agnes ja Pulla jällegi Rauhalasse, kus oli alanud remont. Ka Agnese ema oli seal. Kõigepealt remonditakse köök ja vannitoad ja paar tuba allkorrusel, salongis ei ole õnneks vaja kuigi palju teha. Remonti tegidd Annukka, kes teadis kõike selliste vanade majade remondist (Annuka sõnul – elustamisest) ja õpilased. Huvitav oli see, kui ema ütles Agnesele, et klaveri kaant ei tohiks lahti jätta ja lina peaks ikkagi klaveril peal olema, et remonditolm klaverit ei kahjustaks! Agnes kinnitas, et ta pole ju klaverit puutunud … Ema oli toonud ka Rauhala põhiplaani, mida hakkasid lapsed uurima. Kas põhiplaanilt võiks leida salatoa?

Agnes ja Pulla alustasid uurimist ülemiselt korruselt, Hugo toast. Nad kuulsid salapärast koputamist. Hugo läks alumisele korrusele, et seljakotist telefon tuua. Äkki kuulis Agnes trepil samme! Kuid need ei olnud Pulla sammud, sest Pulla tuli alles mõne aja pärast … Kummitus!?

Õige varsti leidis Annukka koos õpilastega Rauhala köögi juurest tagumisest eeskojast midagi huvitavat. Tundub, et tapeedi all oli jällegi uks, mis oli samamoodi kinni tapeeditud nagu see eelpool mainitud kapp. Kui asja lähemalt uurima hakati, siis leitigi sealt uks, mis avanes trepile – see oli ilmselt kunagine teenijatrepp. Seal oli veel uksi, ühe taga oli hoiuruum (teenijate vaheladu?). Hoiruumi riiulilt leidsid Agnes ja Pulla noodivihiku, mille esimesel lehel oli häguselt kirjas Hugo Brycknen. Vihiku vahelt pudunes paberipoogen, millele oli käsitsi kirjutatud kuupäev 14.8.1933 ja see paistis olevat pooleli jäänud klaveripala ning kolm paberistki õhemat kuivatatud lille.

Siinkohal pean tõdema, et tegelikult ei tahaks ma Sulle rohkem seda lugu edasi jutustada, sest nii võin ma ju jällegi kogu loo ära rääkida. Mainin seda, et üsna oluline oli üks öö, kui Rauhalas on Agnes, Pulla, Agnese ema ja naabrite koer Ossi. Agnes nägi kummalist unenägu, ja kas see ikka oli unenägu? Kes mängis öösel klaverit? Või oli ka see uni? Pulla uni? Kas keegi liikus trepil? Ema? Järgmisel päeval leiti trepi astmelaua alt … midagi salapärast ja olulist. Ja sealt omakorda Agnes Maria päevik aastast 1932!

Tänu sellele saavad nii lapsed kui ka lugejad teada, mis toona juhtus, kes oli Elsa, ja miks ta ära kadus? Sedagi saame teada, mis temast sai, kusjuures Elsal on veel üks väga ootamatu kokkupuutepunkt meie peategelastega, aga selleks on vaja lugeda vaarema hilisemaid päevaraamatuid aastast 1968 …

Raamatu lõpus saame kaasa lüüa ka vaarema sünnipäevapeol, mis on hiiglama uhke.

Vot selline põnev ja kaasahaarav lugu selle raamatu kaante vahel. Nagu kirjastus Eesti Raamat on soovitanud, peaks sobima suurepäraselt just keskmisele kooliastmele ja mul jääb üle selle mõttega nõustuda.

J.K. Rowling „Harry Potteri maagiline aasta. Lummav hetk igaks päevaks J.K. Rowlingu Harry Potteri romaanidest“ (Varrak)

Lase Jim Kayl viia end maagilisele reisile …

J.K. Rowlingu armastatud Harry Potteri romaanide väljaanded Jim Kay illustratsioonidega on võlunud tervet põlvkonda. See suurepärane pilgeni maagiat täis köide ühendab valiku tema ikoonilistest illustratsioonidest – sealhulgas ka ettevalmistavad visandid ja joonistused, mida pole varem nähtud – 366 unustamatu tsitaadiga raamatusarjast. Jälgi, kuidas vahetuvad aastaajad, tähista aastapäevi ja saa taas kokku lemmiktegelastega, kui Jim Kay võrratu võlukunst manab värvi, pliiatsi ja pikslitega esile maagilise aasta Sigatüükas. Naudi killukest Harry Potteri maagiat aasta igal päeval.

Ma usun, et kui poleks ilmunud Jim Kay illustratsioonidega Harry Potteri lugusid, siis ei oleks ma hakanud Harry Potteri lugusid lugema. Kas tõesti võis selle põhjuseks olla just see, et Harry Potteri raamatutest puudusid pildid? Tundub, et minu jaoks on paljude raamatute juures vägagi oluliseks just illustratsioonid, mida suuremad ja uhkemad, seda parem …

Lisaks pean tunnistama sedagi, et mulle on alates lapsepõlvest meeldinud lugeda muinasjutte. Ja see soov neid lugeda on läinud nüüd, vanemas eas, järjest suuremaks … ma arvan, et see on üks viis sellest reaalsest maailmast “irduda” ja mõtteid muinasjutulistes lugudes maha rahustada.

Iga päev muinasjutte lugeda ei saa, sest selleks pole lihtsalt aega. Ka Harry Potteri-lood on vägagi muinasjutulised, mistõttu on mul selle raamatu üle eriti hea meel, sest nüüd on ju võimalus lugeda aasta igal päeval vähemalt üks pisike killuke Harry Potteri muinasjutulistest lugudest.

Raamat ilmub väga kaunis köites, siin on mõtteid, lõigukesi, ütlusi jpm kõikidest Harry Potteri raamatutest, kusjuures paljudelt ja väga erinevatelt tegelaskujudelt.

Raamat algab Jim Kay tänusõnadega, et ta on saanud võimaluse Harry Potteri lugusid illustreerida, see muutis ta elu ja lõi sõprussuhteid kaugetes paikades. Jim Kay kinnitab, et ta on tänu võlgu J.K. Rowlingule, loovuse elavale allikale, kes hoiab nende laevukese vee peal, inspireerides ja kihutades neid tagant tema võlumaailmas.

Ja veel, ühel järgmistest lehekülgedest ütleb Jim Kay: “Kõigile neile, kellel on kahtlused ja masendus – te ei ole üksi.”

Raamatu esimene osa on “Jaanuar”. Selle alguses on kirjas: “Kokkuvõttes oli neil hea meel, kui ülejäänud õpilased pärast aastavahetust kooli naasid ning Gryffindori torn taas inimeste ja jutuvadaga täitus.” Esimeses osas saavad sõna Harry Potter, Ron. Hermione, professor Snape, Albus Dumbledore, George, Fred, Myrtle, Gilderoy Lockhart jt. Kirjas on, et 9. jaanuaril on professor Snape’i sünnipäev ja 30. jaanuaril on Lily Potteri sünnipäev.

Teine osa on “Veebruar”. Selle alguses on kirjas: “Kui saabus veebtruar, sulas lumi kooli ümber ja selle asemele tuli külm masendav niiskus.” Selles osas on mõtteid ja ütlemisi paljudelt tegelastelt – Lavender Brown, professor Binns, proua Weasley, Arthur Weasley, Luna Lovegood, Ron, sir Cadogan, professor McGonagall, Twycross, Hermione. Sünnipäevad on Arthur Weasley’l (6. veebruar), 14. veebruaril on Valentinipäev, 24. veebruaril toimus Kolmevõluriturniiri teine ülesanne (raamatust “Harry Potter ja tulepeeker”).

Kolmas osa on “Märts”. Selle alguses on kirjas: “Märtsis pidasid mitu alrauni kolmandas kasvuhoones maha lärmaka ja rämeda peo. See tegi professor Sprouti meele väga rõõmsaks.” Selles osas kõnelevad Ron Weasley, Dobby, Sybil Trelwaney, professor Lupin, professor Snape, Harry Potter, Firenze, Albus Dumbledore Sünnipäevad on Ronald Weasley’l (1. märts), professor Trelawney’l (9. märts), James Potteril (27. märts).

Järgmisena oleme juba aprillikuus. “Kui lihavõttepühad läbi said, läks ilm tuulisemaks, selgemaks ja soojemaks, kuid Harry oli koos teiste viienda ja seitsmenda klassi õpilastega sunnitud sees olema, kordama …”

Selles osas on tsitaate ja mõtteid George ja Fred Weasley’lt, sõna saavad Albus Dumbledore, proua Hooch, Ginny Weasley, Hermione, Rubeus Hagrid, Harry Potter jt. Aprillis on sünnipäevad Fred ja George Weasley’l (1. aprill), professor Slughornil (28. aprill).

Aprillile järgneb mai. “See oli üle mitme kuu üks tõeliselt ilus päev. Taevas oli selge, meelespeasinine ning õhus oli läheneva suve hõngu.”

Selles osas räägivad professor McGonagall, Rubeus Hagrid, Ginny Weasley, professor Sprout, Tom Riddle, kuid lendame ka näiteks lohega (Harry Potter teeb seda), meenutame, et male oli ainus mäng, milles Hermione kaotas. Sünnipäev on professor Sprout’il (15. mai), 2. mail toimus Sigatüüka lahing.

Jõuame juunisse. “Lossiümbrus sädeles päikesevalguses, otsekui oleks see olnud värkselt värvitud: pilvitu taevas naeratas iseendale siledal ja sillerdaval järvepinnal; pehme roheline rohi lainetas kerges tuules.”

Selles osas loeme ütlusi ja mõtteid Draco Malfoy’lt, Ron Weasley’lt, Albus Dumbledore Meenutame, et isevastamissuled on eksamiruumis keelatud nagu ka meenutajad, eemaldatavad spikrikätised ja iseparandav tint. Albus Dumbledore kinnitab Harry Potterile, et Fawkes on fööniks, kui fööniksitel on aeg surra ja taas tuhast sündida, lahvatavad nad leekidesse.

Sünnipäev on Draco Malfoy’l (5. juuni), 24. juunil toimus Kolmevõlurikarika kolmas ülesanne, kuid suri ka Cedric Diggory, 30. juunil toimus Astronoomiatorni lahing ning suri Albus Dumbledore.

Ja järgmisena juuli. “Suve seniajani kõige palavam päev hakkas lõpule jõudma ja Privet Drive’i suurte kandiliste majade kohal lasus unine vaikus.”

Meenutame, et Harry Potter oli elanud Dursleyde juures peaaegu kümme aastat, kümme õnnetut aastat, et Harry igatses Sigatüüka järele väga palju, et Harry oli mitmel moel ebaharilik poiss, esiteks vihkas ta suvevaheaega rohkem kui ükskõik millist muud aega aastas. Teiseks tahtis ta väga oma koduseid ülesandeid teha, kuid ta oli sunnitud tegema neid salaja, ööpimeduses. Siin on juttu ka Harry Potteri uhkest öökullist Hedwigist. Sõna saavad Arabella Figg, Albus Dumbledore. Sünnipäevad on Neville Longbottomil (30. juuli) ja Harry Potteril (31. juuli).

Nii nagu ikka, järgneb juulile august. “Enne magustoidu (kodune maasikajäätis) söömist võlus härra Weasley välja küünlad, et valgustada pimenevat aeda, ning selleks ajaks kui nad lõpetasid, lendlesid ööliblikad laua kohal ning soe suveõhk oli täis rohu ja kuslapuu lõhna.”

Me meenutame Harry Potteri ja tema sõprade käiku Londonisse, käime Diagoni põiktänaval ja otsime võlurile vajalikke asju, sõidame rüütlibussiga. Sõna saavad Arthur Weasley, Cornelius Fudge (võlukunstiminister), Hermione, kuid käime ka lendluudpalli neljasaja kahekümne teiste maailmameistrivõistluste finaalmängul. Sünnipäev on Ginny Weasley’l (11. august).

September. “Lobisevate inimeste peade kohal hõljus vedurisuits ning igat värvi kassid käisid siin ja seal nende jalge ümber. Öökullid huikasid üksteist pahuralt üle häälesumina ja raskete kohvrite robina platvormil.”

Sigatüüka õpilased on jõudnud kooli, algamas on semestri avapidusöök, ja õpilased sõõlatakse eri majadesse. Enne suure pidusöögi algust ütleb Albus Dumbledore mõned sõnad: “Tobu! Virin! Nipe-näpe! Vigur!” Meile meenutatakse, et Sigatüüka koolis oli sada nelikümmend kaks treppi; laiad ja kaarjad, kitsad ja logievad, trepid, mis viisid reedel hoopis kuhugi mujale, need, kus oli poolel teel haihtuv trepiaste, nii et tuli meeles pidada, et seal peab hüppama. Seal olid ka uksed, mis ei läinud lahti, kui sa viisakalt ei palunud või neid täpselt õigest kohast ei kõdistanud, ning uksed, mis ei olnudki uksed, vaid uksi teesklev laussein.

Albus Dumbledore ütleb nii: “Oh, muusika. Suurem võlukunst kui kõik see, mida me siin teeme!”

Sünnipäev on Hermione Grangeril (19. september).

Sügis on käes, on oktoober. “Päevade kaupa trummeldasid kuulisuurused vihmapiisad vastu lossiaknaid, järve veetase tõusis, lillepeenrad muutusid mudasteks ojakesteks ja Hagridi kõrvitsad paisusid aiakuuri suuruseks.”

Loeme Hagridi kõrvitsatest, meenutame, et muundamine on üks võlukunsti kõige keerulisemaid ja ohtlikumaid vorme, mida Sigatüükas õpitakse (nagu näiteks teekanu muutmine kilpkonnaks), osaleme ka kooli hingedepäeva pidusöögil. Sünnipäevad on professor McGonagallil (4. oktoober), professor Flitwickil (17. oktoober), Molly Weasley’l (30. oktoober).

Edasi juba november. “Kui november kätte jõudis, läks ilm väga külmaks. Mäed kooli ümber tõmbusid jäiselt halliks ning järv oli nagu jahtunud teras. Maapind oli igal hommikul kaetud härmatisega.”

Albus Dumbledore meenutab, et pärast seda kui ta keeldus töökohta Lord Voldemortile andmast, pole neil kunagi õnnestunud mustade jõudude vastase kaitse õpetajat kauem kui aasta tööl hoida. Meenutame sedagi, kuidas Sigatüügast ümbritsevatel mägedel olid lumemütsid ja temperatuur lossis langes nii madalale, et paljud õpilased kandsid tundide vaheajal koridorides lohenahast kindaid. Meenutatakse ka sarvsaba, koletuslikku soomuselist musta sisalikku, kelle tiivad olid poolenisti lahti, tigedate kollaste silmade pilk Harryt jälgimas.

Sünnipäev on Sirius Blackil (3. november), 24. novembril toimus Kolmevõluriturniiril esimene ülesanne.

Oleme jõudnud aasta viimase kuuni – detsember. “Lumi keerles taas vastu jäiseid aknaid: jõulud lähenesid kiiresti.”

Ühel hommikul detsembri keskel leidis Sigatüüka kool end ärgates mitme jala paksuse lumekihi alt. Juttu on ka Siganurmest, mis nägi välja nagu jõulukaart: kõiki roogkatusega majakesi ja poode kattis karge lumi, ustel olid iileksipärjad ning puude küljes rippusid võlutud küünalde read.

Albus Dumbledore tõdeb, et ta usaldaks oma elu Hagridi hoolde, ja Rubeus Hagrid ütleb: “Ma olen see, kes ma olen, ja ma ei häbene seda. “Ära kunagi häbene,” ütles mu taat ikka, “nendega, kes seda sulle ette heidavad, pole mõtet tegemist teha.” Hagrid meenutab sedagi, et ka tema õppis Sigatüükas, aga ta visati välja, kui aus olla. Kolmandal kursusel. Hagridi võlukepp murti katki … Meenutame ka seda, kuid Harry võlukepp terveks sai, kuidas Ron Harryle võlurimalet õpetas. Võlurimale oli täpselt nagu mugude male, ainult et vigurid olid elus ning seetõttu sarnanes mäng vägede juhtimisega lahingus.

Osaleme koos Harryga jõulusöömaajal, kus pakuti sadat rammusat küpsetatud kalkunit, kuid seal olid ka küpsetatud ja keedetud kartulite mäed, vaagnad peenikeste vorstidega, tirinatäied võis hautatud herneid, hõbekannud paksu rasvase soustiga ja jõhvikakastmega. Sünnipäevad on Rubeus Hagridil (6. detsember) ja Tom Riddle’il (31. detsember).

Selle ilusa ja uhke raamatu lõpus saame lugeda ka J.K. Rowlingist ja Jim Kay’st.

Võluripoiss Harry Potteri lood on imelised nagu ka selle raamatu katkendid, rääkimata Jim Kay maagilistest illustratsioonidest.

Riikka Jäntti „Väikese hiire päev“ (Rahva Raamat)

Lapsepõlve ja muinasjuttude lummus nüüd uue hiireraamatu kaante vahel!

Väikese hiire päev on toimekas: tuleb panna riidesse, käia lasteaias, joonistada ja leida aega ka lompidesse hüppamiseks. Küll on palju teha! Lausa nii palju, et mitu korda päevas tuleb öelda EI.

Soe ja humoorikas pildiraamat väikese linnahiire tegemistest, kellega on lapsel lihtne samastuda. Sobilik ettelugemiseks juba päris pisikesele lapsele ja ka natuke suuremale, kes harjutab lause tasandil lugemistehnikat.

Raamatut saab lugeda trükitähtedes.

Väike hiir on saanud paljude laste lemmikuks kõigepealt Soomes ja nüüd ka Eestis. Varem on eesti keeles ilmunud – „Väikese hiire jõulud“, "Väike hiir sõidab maale" ja "Väikese hiire talv".

Väikese hire raamatutest olen ma Sulle ka varem kirjutanud. Need on olnud sellised igati nupsikud raamatud pere väiksematele raamatusõpradele. Raamatud, milles on lihtsad ja lapsele arusaadavad tekstid, ilusad illustratsioonid ja vahva peategelane ehk väike hiir, kes tahab igasugu asju teada saada.

Seekordses raamatus tutvustatakse väikesele lugejale väikese hiire päeva. Tol päeval ärkas väike hiir hommikul üles ja tundis end õnnelikuna. Hiire-ema kutsus oma lapsukese riideid selga panema, kuid väike hiir ei olnud nõus. Ta ütles lihtsalt: “Ei!”

Kui raamatu pilte vaadata, siis oli hiire-emal tükk tegemist, et väike hiir kätte saada. Väike hiir proovis ennast riidesse panna, kuid ta ei osanud, mistõttu läks ta tuju väga pahaks. Nüüd tuli hiire-ema, kes aitas väikese hiire riidesse. Siin on ka pilt, kui väike hiir on ilusasti riidesse pandud.

Nüüd hakkasid väike hiir ja tema ema lasteaaeda minema. Väike hiir otsustas lompi hüpata, ja kui ema teda keelas, siis hüüdis väike hiir jällegi: “Ei!”

Väike hiir ja tema ema liikusid edasi, tänaval tuli vastu väike koer, ja mulle tundub, et väikese koerakese omanikuks on mutt! Lõpuks jõudsid väike hiir ja ema lasteaaeda, sõbrad olid rühmas juba kohal. Seejärel saab väike lugeja teada, et lasteaias sai mängida, mürada, lõunaeinet süüa ja lõunauinakut pidada.

Hiljem tuli ema väikesele hiirele järele, kuid nüüd ei tahtnud väike hiir lasteaaiast ära tulla ega riidesse panna. Kogu aeg oli ei ja ei. Lõpuks olid väike hiir ja tema ema koduteel, mindi ka poodi. Lõpuks jõuti koju.

Mis õhtul kodus tehti, selle ma jätan Sulle endale avastada, igal juhul saame teada, mida väike hiir õhtul kodus tohtis teha, mida ta õhtuks sõi, kuidas pesusse mindi, kuidas ema unejuttu luges, ja mis väikesele hiirele jällegi ei meeldinud, ja mis meeldis …

Selline vahva ja nupsik raamat on seekordne väikese hiire raamat, mis jutustab tema päevast, mis seekord on täis igasugu toimetusi ja tegemisi, mis peategelasele ei meeldi. Aga ikkagi on nupsik raamat, milles ka nupsikud pildid, mille autoriks on samuti Riikka Jäntti.

Jemma Hatt „Seiklejad ja äraneetud loss“ (Eesti Raamat)

Saladuslik needus on Kexley lossi mitut põlvkonda saatnud sestsaadik, kui 19. sajandi meresõitja Egiptuse aarde Cornwalli toimetas. Kas neli noort seiklejat suudavad lahendada mõistatuse, mis on lahendamatuna püsinud üle saja aasta? Kas too aare on tõepoolest olemas või on tegemist pelgalt legendiga? Löö Lara, Rufuse, Tomi ja Barneyga kaasa nende esimesel põneval seiklusel!

Selleks, et paljastada saladused ja leida aardekamber, tuleb lastel avastada vihjeid ja lahti harutada esiisa mõistatused. Noored seiklejad peavad tegutsema kiiremini kui kaks ebameeldivat külalist Briti muuseumist, kes on kindlalt otsustanud jõuda aardeni esimestena.

Jemma Hatt kasvas üles Kentis Sevenoaksi lähedal ja seal kujunes välja tema kirg lugemise ja lühijuttude kirjutamise vastu, mis viis lõpuks diplomi omandamiseni Exeteri ülikoolis Inglise kirjanduse alal. „Seiklejate“-sari on inspireeritud paljudest perepuhkustest Devonisse ja Cornwalli, nagu ka seiklusjuttudest, mida Jemmale lapsena lugeda meeldis. Olles varem elanud ja töötanud Londonis, New Yorgis ja Delaware’is, elab Jemma nüüd Kentis ning töötab järgmise „Seiklejate“ loo ja ka teiste kirjatööde kallal.

„Seiklejad ja äraneetud loss“ on esimene teos uuest, 8‒12-aastastele lastele mõeldud seiklusraamatute sarjast. Sarjas ilmub järgmisena „Seiklejad ja templi aare“.

Seekordne põnev ja seikluslik laste- ja noorteraamat “Seiklejad ja äraneetud loss” saab alguse viimasel koolipäeval. Raamatu üks peategelastest, Lara Jacobs tõstis pilgu kellalt ja oigas, ta kahtles kas tema esimene aasta Swindlebrooki põhikoolis lõpeb. Terve tema klass vaatas dokumentaalfilmi paberivabrikust, kuni kell sai pool neli ja viimane koolipäev oli läbi.

Lara klassikaaslane Daisy uuris, mida Lara suvel teeb. Lara ei osanud vastata, kuid kinnitas, et ema pidi neile sel õhtul ühest üllatusest rääkima. No ja nende juurde pidi tulema ka Lara nõbu Rufus, kes Lara jutu järgi tundus olevat üks igavesti tüütu ja üleannetu kutt.

Lara jõudis koju. Rufus ootas teda juba maja juures puu otsas ja valas tüdrukule vett pähe. Poiss kinnitas, et Lara ema oli terve päeva imelikult käitunud ja oma kabinetis salajasi telefonikõnesid teinud. Lara tõdes, et ema töötas kodust, et Rufuse järele vaadata, kuna poiss oli koolist minema löödud! Rufus lisas, et teda ei löödud minema, aga ta tahtis sealt pääseda ja nad lasid ta varem tulema … Lara täpsustas, et Rufus oli ikkagi ju klassis kõik tagurpidi pööranud, kaasa arvatud toolid, lauad, joonistused ja õpetaja arvuti, ja lõpuks oli ta seisnud selle keskel pea peal! Rufus ei jätnud jonni ja täpsustas, et õpetajad oli käskinud tal oma elus pöörde teha ja nii ta siis tegi.

Õpetajate jutust oli teada sedagi, et kolm sõna – “pühendunud”, “keskendunud” ja “hoolas” – neid ei saa mitte kunagi kasutada Rufuse kirjeldamiseks, kuid eks me näe, kes see Rufus-poiss selles raamatus tegelikult on.

Samal õhtul viis proua Jacobs (Lara ema) Lara ja Rufuse õhtusöögile pitsarestorani, kus ta avaldas lastele saladuse, et ta peab sel suvel Egiptusesse reisima. Oli leitud mõned väga tähtsad artefaktid ja need tuli dokumenteerida. Kõik teised olid muude suviste projektidega seotud, ainult tema saab ülikoolist minna.

Mis saab Larast ja Rufusest? Ema pakkus välja lastelaagri, kuid Lara tuletas emale meelde, et kõik lastelaagri kohad said täis juba mitu kuud tagasi, ja Rufust ei võeta üldse laagrisse … Nüüd tuli proua Jacobsil välja käia plaan B – lapsed lähevad vanaonu Herbi juurde!

Lara oli segaduses. Kes oli vanaonu Herb ja mis saab Barneyst (tema on Lara musta-valge- ja helepruunikirju borderkolli). Ema selgitas, et Herb on vanaisa vend. Tal on ilus suur vana maja Cornwalli rannikul. Seal saab iga päev ujumas ja kalal käia. Barney läheb lastega kaasa. Lara ja Rufus ei olnud suures vaimustuses, vanaonu Herb oli ju võõras inimene. Ema kinnitas, et Herb on ikkagi sugulane!

Samal õhtul kuulsid lapsed, kuidas ema telefonis rääkis (hiljem selgus, et vanaemaga), ema mainis, et Herb on pisut opakas, kuna usub ikka veel kogu seda lollust aardest ja needusest … Uskumatu lugu! Aare ja needus! Veidi pärast telefonikõnet Lara siiski uuris emalt, millest ta telefonis rääkis. Ema ütles, et see on lihtsalt tobedus, kuna räägitakse lugusid kaotsiläinud aardest kuskil selle maja (vanaonu Herbi maja) juures. Herb oli selle otsimisele aastate jooksul palju raha kulutanud, kuid leidnud polnud ta mitte midagi. Aga needus? Ema kinnitas, et pole mingit needust, sest selliseid asju pole olemas!

Järgmisel hommikul tuli vanaisa, et lapsed autoga Cornwalli sõidutada. Pärast mitut tundi autosõitu jõuti väikesesse korni külakesse, jõuti vanade ja väga roosteste väravate juurde, värvaposti küljes oli silt “Kexley Koda”. Lara oli üllatunud, sest see oli ju vanaisa perekonnanimi, ja Rufuse oma ka. Vanaisa kinnitas, et kui ta oli väike poiss, siis elas ta seal, ja nende perekond oli seal juba mitu põlvkonda elanud.

Vanaisa avas väravad. Jätkati sõitu, kuni jõuti uhke lossini. Rufus hüüatas, et see pole ju maja, see on loss. Herb on kindlasti miljonär! Vanaisa võttis Rufusel hoogu maha, ta kinnitas, et see vana hoone vajab kõvasti remonti, Herbil ei ole nii palju raha ja ka temal ja vanaemal mitte.

Lossis ootas neid proua Burt, kes hoolitses lossis majapidamise eest ja tema pidi sel suvel ka laste eest hoolitsema. Proua Burtil oli ka poeg Tom, kes tuli Larat ja Rufust tervitama. Vanaonu Herbi ei olnud, ta oli läinud samal hommikul raba poole, kus ta oli käinud sellel nädalal iga päev.

Lara ja Rufus juhatati tubadesse. Lara sai uhke ja suure toa, mille aknast avanes vaade rannale. Toas oli suur, nelja sambaga voodi ja tohutu, istumiseks mõeldud ülilaia aknalauga aken. Seinas oli ka tapeeditükk, millel olid kujutatud Egiptuse joonised ja sümbolid. Tom rääkis, et see oli kapten John Kexley tuba, kes käis üle saja aasta tagasi Egiptuses. Rufus sai väikese magamistoa, millest avanes vaade merele. Selles toas oli ainult natuke mööblit ja kummutil seisis antiikne gloobus.

Rufus uuris Tomilt, kas too teab midagi needuse kohta. Tom uuris vastu, kes Rufusele needusest oli rääkinud? Lara täpsustas, et sellest olid rääkinud tema ema ja vanaema. Tom ei ütelnud rohkem midagi, ja kutsus teised mõne minuti pärast kööki sööma.

Varsti me köögis olemegi. Lapsed sõid sooja korni pirukat ja uurisid proua Burtilt, millal vanaonu Herb koju tuleb. Proua Burt ei osanud vastata, kuid kinnitas, et vanaonu oli üsna omapärane inimene, kes armastas omaette hoida. Varsti avanes uks ja sisse marssis väga pikk turske mees, kes osutus proua Burti meheks. Ta oli üsna tigedas ja halvas tujus, mistõttu soovitas proua Burt lastel minna õue, alla abaja juurde.

Tom ja teised lapsed seda tegid. Teel abaja poole rääkis Rufus ka oma emast Rachelist, kes pidi elama Los Angeleses ja olema näitleja, kuigi enamuse ajast töötas ta ühes einelauas ja sõitis taksot. Tom rääkis ka oma isast, kes töötas koos vanaonu Herbiga juurviljaäri kallal, kuid see ei olnud just edukas. Tom kinnitas, et lossist jalga lasta nad ei plaani, ja lisas, et pole just palju lapsi, kel oleks oma rand.

Lapsed jõudsidki randa, kuid seal oli ka üks 80-aastates mees, kel oli jalutuskepp, kuid ta nägi välja nagu hulkur. Tom rääkis, et see on Sam, kes oli pime. Tom tutvustas mehele lapsi ja koera, ja kinnitas, et lapsed elavad mõnda aega Herbi juures. Sam soovitas seejärel lastel lahkuda, sest see loss pole laste jaoks, ja seda juba üle saja aasta. Lapsed peavad minema tagasi sinna, kust tulid. Sam lisas, et needus saab ka lapsed kätte, nagu see peaaegu ka tema kätte sai.

Järgmisel hommikul kohtusid Lara ja Rufus vanaonu Herbiga hommikusöögi ajal. Vanaonu Herb rääkis, et nende juurde on tulemas kaks inimest Briti muuseumist. Proua Burt tõdes, et Herb oleks võinud teda hoiatada, ja miks need kaks inimest üldse tulevad, kui Herb on majast kõik Egiptuse reliikviad juba maha müünud? Külalised pidid tulema sel päeval pärast lõunat, mistõttu soovitas proua Burt lastel selleks ajaks randa minna, sest Herbile ei tasu jalgu jääda, kui tal külalised on. Ka Herb kinnitas, et lapsed ei tohi talle jalgu jääda, ja tegelikult on tal hea meel, et tal endal ühtegi last ei ole …

Lapsed randa läksidki, kuigi Rufus oli kindel, et ta tahab neid Herbi külalisi näha. Rannas kohtusid peategelased taaskord Samiga, kes üsnagi vastumeelselt rääkis nendele kapten John Kexley juhtumist Egiptuses, mil ta oli avastanud ühe iidse hauakambri. Enamus leitud asju viisid Egiptuse võimud minema, kuid seal oli veel üks suletud sissepääsuga ruum, mis oli võimudel kahe silma vahele jäänud ja seal oli palju imelisi kadunud aardeid. Kapten viis need oma majja Egiptuses ja sõitis mõne kuu pärast tagasi Inglismaale.

Rufus uuris, kus see aare nüüd võiks olla? Sam ei osanud sellele vastata, kuid sellest ajast peale oli Kexley perekonnal viltu vedanud. Teel koju levisid kapteni laeval sarlakid, mille kätte surid tema naine ja kaheaastane tütar. Nii jäi kaptenile ainult tema 12-aastane poeg Robert, kes oli kapteni Egiptuse-retke ajal olnud internaatkoolis. Veidi hiljem oli abiellunud Robert Kexley ilusa naisega, kes suri aasta aega pärast abiellumist, varsti pärast lapse sündi. Nende laps, Charles Kexley, suri kaevandusõnnetuses, kui ta oli neljakümnendates. Mingisugune hirmus õnnetus oli tabanud kõiki Kexley põlvkondi, kes olid seal elanud. Kas ka Herbiga oli juhtunud õnnetus? Sam ei soovinud rohkem rääkida ja Herbi-teemat puudutada.

Lara uuris lossi galeriis perekonnamaale, kõige huvitavam oli kuldsete kirjadega kapten John Kexley, kusjuures Larale meenutas kapten Kexley Rufust, kapteni pruunid silmad olid üsna samasugused nagu Laral endal ja ta emal.

Saabusid ka vanaonu Herbi külalised. Lühem ja vanem mees härra Bunce ja noorem, kel nimeks Karim. Lara nägi neid ja mõlemad tundusid talle üsna ebameeldivad. Rufus kuulus salaja nende vestlust pealt. Mehed olid tulnud selleks, et saada Herbilt lugemiseks kapten Kexley aruanne Egiptuse-reiside kohta. Seda oleks vaja nende kirjutatud artikli jaoks. Vanaonu Herb valmistas meestele pettumuse, sest tema käes kapten Kexley aruannet, päevikut ei olnud. Ta oli selle välja laenanud küla raamatukogule, kuid ka seal ei ole võimalik seda lugeda, sest see olevat klaasvitriinis, ainult vaatamiseks. Kaks külalist lahkusid pettunult …

Veidi hiljem tahtsid ka lapsed minna raamatukokku, kuid Herb ei soovitanud neil seda teha, sest tegelikult ei olnud kapteni päevaraamat raamatukogus. See oli ikkagi onu Herbi käes, kuid ta ei tahtnud näidata seda mitte kellelegi, isegi lastele mitte. Lapsed palusid, mis nad palusid, vanaonu jäi enesele kindlaks. Isegi see ei muutnud tema meelt, kui lapsed arvasid, et äkki nemad suudaksid kapten Kexley päevaraamatu saladuse lahendada.

Lapsed olid nüüd samuti pettunud. Nad läksid Rufuse tuppa, kus poiss mängis kummipalliga. Ta põrgatas palli vastu seina, kuni ühel hetkel hüppas Barney kõrgele, et pall suhu püüda, kuid maandumisel läksid koera käpad vastu kummutil seisnud gloobust, mis raksatusega maha kukkus. Nüüd oli gloobuses auk, kuid sellest august paistis midagi säravat. Gloobusest paistis kaardike, mille küljes oli jupp nööri. Lapsed said selle gloobusest kätte. See oli vana kuldservadega mängukaart, ärtu soldat, mille ühel küljel olid paksu musta tindiga kirjutatud kaks rida numbreid: 2.9.1962 ja 10.20.23.

Lara kinnitas, et ärtu soldat nägi natuke lossi galeriis oleva kapten John Kexley portree moodi välja. Kas numbrid olid kuupäevad? Kui lastel oleks päevik, siis äkki oleks neist numbritest abi?

Lara, Rufus, Tom ja Barney kiirustasid taaskord vanaonu kabinetti, kus nad rääkisid leitud mängukaardist. Sellest võiks ju ometigi abi olla. Kui vanaonu kuulis lõhutud gloobusest, siis ei tahtnud ta lastega üldse rääkida, kuigi lõpuks oli Herb nõus päevikut näitama. Kusjuures päevik asus vanaonu Herbi kabinetis tema selja taga raamaturiiulis! Lapsed ei suutnud seda uskuda, sellises lihtsas kohas oli hinnaline päevik!

Esialgu tundus, et numbritest polnud abi. Kas see võis olla mingisugune kood? Rufus tõi oma toast raamatu “101 vingeimat petuskeemi ja vempu”, mille ta oli suveks lossi kaasa võtnud. Kas sellest raamatust oleks abi? Ja lõpuks! Ja lõpuks avastati vihje – tuleb vaadata soldati selja taha. Kas midagi oli kapten John Kexley portree tagumisel küljel või selle sees? Kuid ka maalist polnud abi, sest sellel polnud mingeid lisavihjeid.

Ühe põneva vihje saavad lapsed ka Tomi emalt, kelle ema oli juba ammu lossis koristamas käinud, tolmu pühkinud maalidelt, mis olid toona edelatornis, mis täna oli sedavõrd ohtlikus olukorras, et torn oli suletud. Äkki oli kapten Kexley maal olnud just seal. Edelatornis leitigi ka salapärane karp, kuid ka see polnud see, mis oleks viinud saladuse lahenduseni.

Et ma Sulle nüüd jällegi kõike ära ei räägiks, siis teen veidi lühemalt. Asjad läksid veelgi kummalisemaks ja põnevamaks, kui selgus, et öösel olid lossis vargad käinud ja kapteni maali ära viinud! Politseinikud olid üsna kindlad, et röövliteks olid need kaks muuseumitöötajat, kes vanaonu Herbil külas käisid, kuid külakesest olid nad juba lahkunud.

Vaatamata sellele otsustasid lapsed minna külakõrtsi asja uurima, see oli kõrts, kus armastas istuda ka Tomi isa, kus aastakümneid tagasi oli armastanud käia ka kapten Kexley. Ta oli toona armastanud kõrtsis kaarte mängida. Külakõrtsis avastasid lapsed järgmised põnevad vihjed, leiti veel üks karp, millel kapten Kexley initsiaalid JCK. Kas sellest karbist oleks abi?

Kui lapsed kõrtsist lossi läksid, siis olid seal lisaks vanaonule ka härra Bunce ja Karim! Nemad polnudki maali varastanud, seda olid teinud kolm kohalikku külameest! Härra Bunce ja Karim jäid lossi elama, kuid lastel oli nende kahe suhtes jätkuvalt üsna suured kõhklused.

Samal ajal uurisid lapsed kõrtsis leitud kapten Kexley karbikese sisu, milles oli paberitükk, millele oli kirjutatud luuletus. Ka luuletusest leiti uusi vihjeid? Kas vihjed viitasid surnuaiale ja pajupuule? Kes oli see kapten Kexley ustav sõber, kellest luuletuses juttu? Lapsed said abi loo alguses tutvustatud vanahärra Samilt, kes teadis, kes too ustav sõber olla võiks.

Meie peategelased läksid uue vihje järgi hipodroomile, mida pidi järgmisel päeval lammutama hakkama. Miks just hipodroom? Milline vihje neid seal ootas? Kas jälle mõni mõistatuslik karbike?

Igal juhul lähevad sündmused raamatu lõpus igati põnevaks. Saame teada, kes on kurjam? Miks satuvad lapsed hädaohtu? No ja igal juhul seikleme ka maa-aluses tunnelis! Raamatu viimasel leheküljel saame teada, miks hakati meie peategelasi seiklejateks kutsuma …

Selline põnev ja kaasahaarav seikluslugu nende kaante vahel. Jällegi igati äge laste- ja noorteraamat, milles nii põnevust, veidi huumorit ja igati ägedaid tegelaskujusid. Sündmused arenevad üsna kiiresti ja on vägagi filmilikud.

Lily Murray, Anna Chernyshova „Võta vabalt, Kutt!“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

„Võta vabalt, Kutt!“ on lõbus pildiraamat tingimusteta armastusest.

Raamatu kangelane on tubli koerake Kutt, kes hoiab oma kodu ja perenaist ning peab ennast linna kõige õnnelikumaks kutsaks. Ühel päeval aga tuleb külla tädi Mildred koos oma lemmiku, tüütu papagoi Pandyga, ja vaese kuti täiuslik maailm pööratakse pea peale.

Ühel päeval, kui kuti perenaine läheb linna ja usaldab kodu esimest korda kuti valvsa pilgu alla, otsustab papagoi mõned head sõbrad külla kutsuda. Üksteise järel saabuvad üha eksootilisemad tegelased ning suureneb ka segadus ja lärm.

Järgneb kaos ning ehkki Pandy arvates peaks Kutt lihtsalt maha rahunema ja pidu nautima, satub kutsikas paanikasse. Kas ta saab hakkama? Kas ta jõuab enne perenaise saabumist kodu korda teha? Kas perenaine armastab teda endiselt?

Loe see lustakas värsivormis lugu lõpuni ja saad ka küsimustele vastused!

See on üks igati lõbus ja rõõmsameelne lasteraamat, mille kaanel vaatavad vastu kutsu, kiisu, hamster ja linnuke. See tähendab, et väikest lugejat ootab ees mõnus lugemine.

Raamatu alguses saamegi tuttavaks kogu linna rõõmsaima kutsikaga, kel nimeks Kutt. Tal on ka väikene perenaine, kel nimeks Marta. Kutt armastas oma perenaist ja ei vedanud teda mitte kunagi alt.

Kutt tõi hommikul Martale sussid, puhastas matil oma käpad, hoidis majas korda ja ei teinud iialgi liiga kassile. Marta kiitis Kutti ja usaldas teda igas mõttes. Kõik näis olevat igati tore ja vahva, kuni külla tuli vanatädi Mildred, kes oli kaasa võtnud ka papagoi, kel nimeks Pandy. Seejärel läksid Marta ja tädi Mildred välja. Marta lubas Kutile, et nad on pool üheksa kodus, seniks pidi Kutt vahti pidama.

Kohe kui Marta ja vanatädi olid lahkunud, andis papagoi teada, et ta oli külla kutsunud oma sõbrad, plaanis oli pidada maskiballi! Kutt oli mures, mida ütleks maskiballi ja külaliste kohta Marta?

Ja külalised hakkasid saabuma – tuli lõvi suure tuubaga, ninasarvik, kes näis mängivat trombooni, kari gnuusid, kes tõid ka maitsvat kooki, steppivate pingviinide ansambel, puuvilju loopiv gorilla, kel nimeks Camilla, imelises rüüs jaanalind, roosade rõivastega sebra, panter, kümme ussi, väga suur jõehobu, surikaat ja kakaduu!

Vägagi kirju seltskond, kas pole! Pidu oli täies hoos, peolised tekitasid palju prahti, lõhkusid asju (seda vist küll mitte meelega), mistõttu oli Kutt suures-suures mures! Kutt ütles papagoile, et äkki peaks peo siiski lõpetama? Varsti tulevad ka Marta ja vanatädi koju!

Kas pidu sai läbi?

Mis juhtus siis, kui koju tulid Marta ja vanatädi Mildred?

Kas Kutt sai perenaiselt riielda?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle lõbusa ja vahva lasteraamatu läbi loed.

Igati vahvad ja värviküllased pildid on raamatusse joonistanud Anna Chernysova. Raamatu on eesti keelde tõlkinud Marge Pärnits, kes ka ise lastele mitmeid vahvaid raamatuid kirjutanud.

Veronique Caplain, Gregoire Mabire „Lugu hundist“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Kitsepapa loeb täna oma lastele raamatut ette.

See on üks hirmus lugu hundist ja papa peab neile mitu korda ütlema:

„Meie metsades ei ole hunte.“

Aga kas see on tõsi?

See on rõõmsameelne ja naljakas jutt lugemise väest ja hirmust hundi ees.

Alles see oli, kui rääkisin Sulle raamatust “Suur kuri hunt, tema 14 väikest kutsikat ja … Punamütsike”, mille autoriteks Christine Naumann-Villemin ja David B. Draper. See oli vahva lasteraamat, milles oli hoopis teistsugune lugu Punamütsikese-muinasjutust. Nüüd uus raamat, milles on teistmoodi lugu muinasjutust “Hunt ja seitse kitsetalle”.

Teistmoodi seetõttu, et siin toimetab kitsepapa ja kaks kitsetalle, kuigi juttu on ka kurjast hundist, kes on ainult raamatus, mida kitsepapa oma lastele loeb.

Oli tavaline kolmapäev, nagu iga teinegi. Kitsepapa tegi šokolaadikooki. Ühel hetkel küsis kitsetall Oskar, et äkki papa loeks neile ühe jutu. Papa arvates oli see hea mõte. Enne seda tuleb vaid pesu kuivama riputada ja kook ahju pista.

Kaks tallekest on valinud lugemiseks raamatu, milles oli lugu ühest hundist. Papa oli murelik, kas see tallekestele hirmu naha vahele ei aja? Tallekesed kinnitasid, et neile meeldivadki hirmsad lood.

Lugu algab. Oli talv. Metsas hiilis ringi üks hunt, kes polnud ammu midagi hamba alla saanud. Ta oli nii näljane, et hambad lausa plagisesid. KLAKK! KLAKK!

Ja just sel hetkel kuulsid kitsetalled ja kitsepapa välja samasugust häält! Kas see on hunt? Papa on kindel, et hunt see ei saa olla, kuna nende metsades ei ole hunte. Veidi hiljem selgus, et aknaluuk oli hingedelt maha vajunud. See tegigi imelikku häält.

Papa loeb talladele raamatut edasi. Selgub, et külarahvas oli hirmul, mistõttu pandi ustele teinegi lukk ette. KLAKK! KLAKK! Ja äkki kuulevad kitsetalled ja kitsepapa samasugust häält! Nüüd juba maja sees! Mis see võiks küll olla? Selgub, et kitsetall Lilli pani teist lukku kinni, et hunt sisse ei saaks.

Papa jätkab lugemist. Nüüd on hunt juba külla jõudnud. Ta jäi esimese maja ukse ees seisma ja koputas. KOP-KOP-KOP! Samal hetkel koputab keegi ka nende maja uksele! Kitsetalled on kindlad, et see on hunt! Kitsepapa arvab, et see on postiljon. Kitsetalled hoiavad papat tagasi. Seni, kuni papa uksele jõuab, pole seal enam kedagi. Nüüd sosistab Oskar, et hunt ei ole kuhugile kadunud. Ta on roninud hoopis katusele ja proovib korstna kaudu nende majja pääseda! Ja äkki kuulevad nad maja katuselt valju häält! KOBAKI, KOBAKI. Nüüd on ka kitsetall Lilli kindel, et hunt on katusel ja tahab korstna kaudu majja siseneda.

Papa ja kaks kitsetalle lähevad tasakesi pööningule. Papa vaatab aknast välja, kuid midagi pole näha. Ta paneb ärkliakna kinni. Kas see oli lihtsalt tõmbetuul? Äkki tunnevad papa ja kitsetalled imelikku lõhna! Midagi põleb! Kas hunt on majale tule otsa pannud, nii nagu raamatus oli kirjutatud?

Papa ja tema kaks lapsukest lähevad katusele, kuid suitsu pole kusagil. Äkki meenub papale midagi. Midagi, millega ta tegeles selle loo alguses. Kui ma Sulle nüüd edasi räägiksin, siis olen peaaegu terve loo ära rääkinud, mistõttu ma rohkem ei räägi.

Kuid, saad teada, mis lõhn see oli, ja mis oli mustaks põlenud. Saad teada sedagi, mis juhtus kuivama pandud pesuga, ja mida papa nägi! Ja kas ka nende metsades võib ikkagi elada kuri hunt?

Raamat ilmub ilusas ja suures formaadis, selles on ilusad ja suurad pildid, teksti on vähe ja see on selgesti mõistetav ka väiksemale lugejale. Teksti on kirjutanud Veronique Caplain, pildid on joonistanud Gregoire Mabire.

Christine Naumann-Villemin, David B. Draper „Suur kuri hunt, tema 14 väikest kutsikat ja ... Punamütsike“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Vahva ja värviline lugu hundist, kes on suur ja kuri ainult nime poolest, ja ühe tema väikese kutsika kohtumisest Punamütsikese ja vanaemaga.

Ühel hommikul otsustab suur kuri hunt õpetada oma neljateistkümnele kutsikale, kuidas punamütsikesi püütakse. Selgitamisega ametis, ei pööra ta üldse tähelepanu pisikesele pudikeeles rääkivale Lisetile.

Aga tegelikult peaks ta noorimat tütart hoolega kuulama!

Christine Naumann-Villemin on selle vahva lasteraamatu autor. Ta alustas oma karjääri kõneterapeudina, kuid juba siis mõtles ta välja igati vahvaid lugusid oma väikestele patsientidele. Täna on ta juba professor, elab Prantsusmaal ja töötab ka raamatukogus ning katsetab oma kirjutatud lugusid/raamatuid oma kolme lapse, kassi ja hamstri peal.

Seekordne lasteraamat saab alguse sellest, kui ühel hommikul otsustas suur kuri hunt, et käes on aeg õpetada oma 14. kutsikale ühte-teist olulist. Seekordne tund on söögist! Hundiissi uurib kutsikate käest, mida hundid söövad? Kustikad vastavad, et põrsaid, peekonit, kuid kõik nad unistavad kena pontsaka tüdruku söömisest!

Nüüd saadabki hundiissi kutsikad otsima väikest punaseis rõivis tüdrukut. Ainult üks neist ehk Lisett, kes on hundiissi arvates liiga väike, saadetakse metsa kastme jaoks seeni otsima. Lisett on solvunud, kuid võtab siiski korvi ja läheb metsa seeni otsima.

Lisett on metsas ja äkki märkab suure puu taga kummalist olendit! Kes oli üleni punasesse riietatud. Lisett uurib, kes see kummaline olend on? Saades teada, et just tema ongi Punamütsike, läheb Lisett ruttu isa otsima.

Ta ütleb hundiissile, et leidis Punamütsikese, kuid tundub, et issi ei taha teda uskuda. Ta käsib tuua Punamütsikese võikarbikese.

Lisett läks tagasi sügavale metsa ja kohtus uuesti Punamütsikesega, kes oli teel vanaema juurde. Tüdruk pidi vanaemale viima kooki ja karbikese võid. Lisett palus võikarbikese endale ja viis selle oma issile ja vendadele näha! Nüüd sai hundikutsikas Lisett uue ülesande – ta peab minema ja üles otsima ka Punamütsikese vanaema.

Mis edasi saab? Selle jätan ma Sulle endale avastada, sest ma ei saa ju tervet lugu ka ära rääkida.

Igal juhul läheb Lisett Punamütsikese ja tema vanaema juurde metsamajakesse. Mis seal täpselt juhtub? Seda ma Sulle siinkohal ära ei räägi.

See on üks igati sõbralik ja vahva ja armas lasteraamat, mis Punamütsikese lugu veidi teistsuguses võtmes väikesele lugejale jutustab – armsalt ja nunnult, mistõttu on isegi hundiissil kahtlus, kas Punamütsike ikka on üldse olemas, mine võta kinni …

Vahvad ja lastesõbralikud pildid on raamatusse joonistanud David B. Draper.

David Walliams „Maailma halvimad õpetajad“ (Tänapäev)

Kas maailma halvimaid lapsi mäletad? Nüüd pane end valmis millekski palju-palju hullemaks. Siin raamatus tegutsevad … MAAILMA HALVIMAD ÕPETAJAD! Sind on hoiatatud …

Raamat sisaldab kümmet hirmuäratavat lugu.

Briti näitleja, koomik, talendisaate kohtunik, kirjanik David Walliams on kindlasti viimaste aastate üks produktiivsemaid lastekirjanikke, kelle sulest on ilmunud ridamisi lahedaid, naljakaid lasteraamatuid, mis ka meie lugejatele/lastele on meeldinud.

Meenutagem: “Gängstamemm” (2014), “Hirmus õudne hambaarst” (2015), “Jube tädi” (2016), “Rotiburger” (2017), “Härra Hais” (2018), “Pururikas poiss” (2018), “Maailma halvimad lapsed” (2020) ja “Paha paps” (2020).

Nagu mainisin, siis David Walliamsi lasteraamatud on naljakad, kuid tema huumor on vägagi omapärane, mistõttu võiks öelda, et tema raamatud on omamoodi, või lausa jubedalt naljakad … David Walliamsi raamatutesse on pildid joonistanud Tony Ross, kusjuures ka tema pildid on jubedalt naljakad, ja viimastes raamatutes on need muutunud ka värviliseks.

David Wallimas ütleb lugejale, et maailma halvimatest lastest oli ta juba kirjutanud, kuid nüüd on aeg kõikide maailma laste nimel KÄTTE MAKSTA ja pühkida rahulolevad irved igaveseks täiskasvanute nägudelt. Nüüd on õpetajate kord. Selles raamatus on kümme lugu õpetajatest, kelle kõrval maailma halvimad lapsed näivad vaga kirikukoorina. Need on kõige JÄLEDAMAD täiskasvanud läbi aegade. Nad on iga lapse jubedam õudusunenägu.

Esimeses loos “Härra Kummi pallid” saame tuttavaks matemaatikaõpetaja härra Kummiga, kes töötas Püha Kera koolis. Ta oli tõeline matemaatikaõpetaja, kes põlgas südamest palle! Põhjus selleks oli lihtne – 10-aastaselt oli ta saanud lammutuspalliga vastu pead, mis oli loomulikult tõsine asi ja kindlasti ka väga valus, kuid nüüd vihkas ta igasugu palle. Õpetaja konfiskeeris õpilastelt kõik pallid ja pani need pallikappi luku taha, mis asus pika koridori lõpus.

Kuid, kui pole palle, siis ei saa lapsed ju ka mängida. Seetõttu ostsustas ostustavalt tegutseda kooli kõige mässumeelsem türduk, kel muideks nimeks oli Rebel.

Missuguse plaani Rebel välja mõtles? Selle saad teada, kui loo lõpuni loed. Kuid ka loo lõpus on suur kogus palle! Võiks öelda, et lausa pallijõgi!

Teine lugu “Härra ja proua Turteltuvi ning pisarameri” viib meid Püha Valentini kooli, kus härra Turtel oli inglise keele õpetaja. Ta oli inglise keelt õpetanud nii kaua, kui mäletati. Ühel päeval tuli kooli uus ajalooõpetaja, preili Tuvi. Esialgu ei söendanud nad isegi teineteise poole vaadata, kuid ühel heal päeval nad armusid! Armusid hullupööra! Nad abiellusid. Sündis laps, kellest sai noorhärra Turtletuvi, kes sirgus suureks poisiks, kes oma vanemaid väga armastas.

Ühel hetkel oli armastust ja ilusaid sõnu nii palju, et sellega kaasnesid ka pisarad, õnnepisarad. Lõpuks oli armastust, ilusaid sõnu ja pisaraid juba nii palju, et sellest sai pisaratemeri, mis viis perekond Turteltuvi endaga kaasa!

Mis neist sai? Selle saad teada, kui loo lõpuni loed.

Kolmandas loos “Preili Klantsi koleduste kolmekas” saame tuttavaks Tabamuse kooli raamatukoguhoidja preili Klantsiga. Ta oli õel, hiiglama õel! Ta S kõlas kõneldes lausa saatanlikult. Raamaturiiulite vahel kihutas ta alati oma kolmerattalise invarolleriga. Lapsed pidid teelt hüppama, et mitte rolleri alla jääda. Raamatukoguhoidja raamatukogu oli võimatult korras ja puhas, kusjuures lastelt nõudis ta trahvi, kui raamatule oli tekkinud mõni plekike või oli laps tagastamisega veidi hiljaks jäänud, kusjuures trahvid muutusid järjest jaburamaks ja jaburamaks.

Ainsad, kes olid seni trahvist pääsenud, olid lapsgeeniused ja nohikud, kaksikud Tom ja Tim Tang. Nemad tagastasid raamatuid alati õigeaegselt ja laitmatult puhtana. Preili Klantsil ei olnud millestki kinni haarata ja see ärritas teda. Lõpuks ei läinud ükski laps raamatukokku, sest nad kartsid. Keegi ei tahtnud maksta trahvi sellest, et ta raamatukogus lihtsalt haigutas või lõhnas juustu järele.

Nüüd pidi preili Klants raamatukogust lahkuma, et minna lapsi otsima. Ta tegi seda tuunitud invarolleril. Ta läks lapsi koolihoovi ja mänguväljakule kiusama. Nüüd olid preili Klantsil uued plaanid, mille eest trahve küsida ja ta tegi seda õelalt ja kavalalt. Isegi Tangi-kaksikud said trahvi, kusjuures ei olnud nad ju mitte midagi teinud.

Seejärel otsustasid kaksikud pead kokku panna ja ehitasid valmis kaks ülidetailiset kanderaketti, mis kinnitatakse preili Klantsi invarolleri külge.

Loo lõpplahenduse jätan Sulle endale avastada.

Neljandas loos “Preili Upsak, inimkunstiteos” saame tuttavaks Keskeltläbi keskkooli kunstiõpetuse õpetaja, preili Upsakiga, kes pidas end kunstiteoseks. Ta andis kunstiõpetust koolis, mis oli harilikkuse võrdkuju, koolis, mis oli täiesti värvitu peale ühe ruumi. Kunstiklassi, kus oli toimunud otsekui värviplahvatus. Preili Upsak oli teinud sellest enda pühamu ja selle seinu kaunistasid pildid temast endast. Õpetaja oli end “tagasihoidlikult” lisanud kõige kuulsamatele maalidele läbi aegade. Keset klassiruumi seisis ülelusuurune skulptuur preili Upsakust.

Lastel lubati maalida vaid teda, lapsed pidid tegema seda üha uuesti ja uuesti, ka pärast kooli ja isegi nädalavahetustel, kuni nende kunstiteosed said preili Upsaku heakskiidu. Ühel päeval teatati teleuudistes üleriigilistest laste kunstivõistlustest. Kõiki koole kutsuti osalema konkursil Noorte Kunst. Preili Upsak teadis, et sellest võistlusest võib saada alguse tema tähelend. Terve maailm teaks teda, ja ta kuulutatakse viimaks ometi Suurimaks Kunagi Elanud Kunstiõpetajaks!

Võistlustööks saab papjeemašeeskluptuur preili Upsakust. Lastel on taaskord palju tööd ja vaeva, kuni neil tuleb kaval plaan, kuidas kunstiõpetajast igaveseks lahti saada ja jäädvustada ta kunstiteoses.

Viies lugu “Doktor Õõv ja tuhande peeru tool” on lugu Räpamäe kooli loodusteaduste õpetajast, doktor Õõvast, kes oli kõige õudsem õpetaja, kes iial maamunal ringi hiilinud. Ta oli pooleldi inimene, pooleldi koletis. Ta nautis oma õudsat väljanägemist väga, kuid lapsed tundsid tema ees kabuhirmu. Tema valget laborikitlit polnud keegi juba sajandeid pesnud, mistõttu oli see tihedalt kaetud räpa ja lägaga. Doktor Õõval olid jalas sandaalid, et ta saaks näidata oma hirmuäratavaid varbaid, millel olid küüniseid meenutavad pikad küüned, lahtised haavandid ja lehkav jalaseen. Kui doktor Õõv kodutöid hindas, said lapsed need tagasi, küljes kõikvõimalikud ilgused: tatt, ila, kõõm, ninakarvad, sõrmeküünemust, jalaseen, kõrvavaik, mäda, tüügas jpm.

Eriti hirmus oli doktor Õõva püksituul, mida ta lasi pidevalt! Tema tooli loodusteaduste klassis olevat tooli tunti kui tuhande peeru tooli. Tooli oli äärmiselt toksiline. Doktor Õõv pani lapsi karistuseks sellesse tooli istuma ja see ei lõpenud kunagi hästi, kuni kooli tuli poiss, kel nimeks Mülka. Ta oli väga võigas ja nägi välja, nagu ei oleks ta mitte sündinud, vaid mülkast tõusnud. Lisaks oli Mülka ka väga halb! Ta ei kartnud isegi tuhande peeru tooli, vaid lisas sinna tuhande esimese, mis oleks isegi doktor Õõva lämmatanud.

Kumb jääb peale, kas maailma halvim laps või maailma halvim õpetaja? Võib jääb “jõukatsumine” viiki? Selle saad teada, kui loo lõpuni loed.

Need on esimesed viis lugu, viis halba õpetajat, kuid viis on veel. Nendest räägin Sulle lühemalt.

Kuues lugu on “Preili Lõõsa krõbedad karistused”, mille peategelaseks on Meelehärmi keskkooli õppealajuhataja, kes oli kogu aeg maruvihane ja mõtles välja igasugu krõbedaid ja veel krõbedamaid karistusi.

Seitsmes lugu on “Preili Krapi teatraalsed võtted”, mille peategelaseks on Leedi Edviku eriti peenetele türdukutele mõeldud kooli lavakunsti õpetaja preili Krapp, kes suutis kõigest draama teha!

Kaheksas lugu on “Hämmastav Hulk”, mille peategelaseks on Pläralära kooli kehalise kasvastuse õpetaja, keda hüüti Hämmastavaks Hulgiks. Ta oli tohutu mehemürakas, niisama lai kui pikk – nagu dressides kuumaõhupall. Ta oli saanud suureks mitte treenides, aga süües. Toidu hulk, mida ta oli võimeline tarbima, oli hämmastav! Lisaks oli tal oskus mõelda endast, kui hämmastavast spordimehest! Kuigi jah, selles loos selgub, et mõnikord võib üleliigsetest kilodest siiski ka kasu olla.

Raamatu eelviimane lugu on “Proua Plärtsu õuduste saal”, mille peategelaseks on Koeralakke kooli söögitädi, kes oli maailma halvim söögitädi, kellele meeldis valmistada hautisi, millest võis leida küürimisnuustiku, vanad meeste aluspüksid, siili, plätu, kuuldeaparaadi jpm. Lisaks oli aastate jooksul saanud proua Plärts ka ise oma toitudega kannatada, mistõttu oli tal puujalg, klaassilm, rauast käsi jne.

Jubeda koolilõuna söömine oli kohustuslik, kodust kaasa võetud lõunasöök oli rangelt keelatud! Koolis oli ainult üks tüdruk, kes julges proua Plärtsu käskusi eirata ja söögitädile vastu hakata. See oli tüdruk, keda hüüti Nätsikuks – ta näris alati mullinätsu ja oli meisterlik mullipuhuja. Kui proua Plärtsul oli valmis saanud riukalik plaan Nätsik sööma panna, siis selgus, et Nätsikul oli hoopis palju kavalam plaan!

Viimases loos “Härra Pelu hirm” toimetab põrgulikele poistele mõeldud Põrguaugu kooli direktor, kes oli nii halb õpetaja, et ei õpetanud mitte midagi. Ta nägi välja nagu musterõpetaja, kuid tal oli kohutav hirm! Ta kartis lapsi! Selles loos saamegi teada, miks ja kuidas oli selline hirm alguse saanud.

Kokku kümme hirmsat ja jubedat lugu maailma halvimatest õpetajatest. Ma loodan, et kui raamatut loete, siis võtate seda kõike kui ühte suurt ja ägedat nalja, sest naljalgusid ei saa mitte kunagi liiga tõsiselt võtta.

David Sundin „Raamat, mis ei tahtnud, et teda loetaks“ (Varrak)

Mida teha raamatuga, mis ei taha, et teda loetaks? Muidugi kaaned avada!

Et see raamat ei taha mingil juhul, et teda loetaks, püüab ta igal võimalusel lugemisest kõrvale hiilida: tähed kaovad, kaaned üritavad sulguda, raamat proovib sulle igasugu vempe visata, et sa raamatu lugemise lõpetaks.

Rootsi koomiku David Sundini lõbus lasteraamat „Raamat, mis ei tahtnud, et teda loetaks” pakub lustakat lugemiselamust väikestele ja paneb proovile ka suurte ettelugejate fantaasia.

Raamat oli 2020. aasta ostetuim lasteraamat Rootsis.

“Raamat, mis ei tahtnud, et teda loetaks” ilmub väga ilusas köites, esikaanel on ilusad kuldsed kirjad ja joonistused, kuid on ka “hoiatused”: vaata ette, lase lahti, mine ära, stopp, jäta järele ja jäta raamat rahule! Uskumatu lugu, kuidas siis sedasi saab raamatut lugeda, kui see hoopis lugeja minema ajab?

Tiitellehel ütleb raamatu autor, et võib olla väga raske, vaat et võimatu lugeda muinasjuttu sellest raamatust, mis ei taha, et teda loetaks. Ehk peaks lugeja selle asemel lihtsalt mõne teise raamatu võtma?

Ja lugu algab. Elas kord laps, kes ei saanud magama jääda. Laps küsis täiskasvanult, kas too ei võiks talle mõnda raamatut ette lugeda. Täiskasvanu oli nõus, kuid laps oli leidnud erilise raamatu, mis ei tahtnud, et teda loetaks ja tegi omalt poolt kõik, et teda ei loetaks.

Algab muinasjutt sellest raamatust.

Täiskasvanu avab raamatu, mis muutub rooliks. Sõit viib neid kohale, kuid siis hakkab raamatusse uusi sõnu tekkima, mida keegi kunagi polnud varem kuulnud – krabuma, kepsas, plurkp jpt. kummalised sõnad.

Siis muutub raamat tiibadeks ja hakkab nagu lind tiibu laksutades ringi lendama. Täiskasvanu pidi raamatut kõvasti kinni hoidma, et see aknast välja ei lendaks. Seejärel hakkab raamatu tekst muutuma üha väiksemaks ja väiksemaks, peaaegu võimatu on seda lugeda. Siis muutub tekst suuremaks ja suuremaks! Hiiglasuureks!

Järsku on raamatus ninnu-nännu jänes, kes polnud päris, see on kõigest pilt. Ja jänesel polnud sellesse raamatusse üldse mitte mingit asja!

Ja äkki, raamat hakkab kinni minema, täiskasvanu peab kõvasti vaeva nägema, et raamat kinni ei läheks. Edasi kostab raamatust muusikat. Täiskasvanu hakkab laulma, kuid lapsele see laul ei meeldi. Raamat muutub ka soojaks, läheb lausa põlema, nüüd on vaja üheskoos puhuda, et tuli kustutada. Nüüd hakkavad raamatus kaduma sõnad, R-tähed muutuvad järsku U-deks – krokodillist saab kuokodill!

Lõpuks ütleb laps, et tahab … Mida laps tahab? Kusjuures raamat ei lõpe ka pärast seda! Siin on veel sõnu, tuleb raamatut keerata, siis on üks kujund, mis ajab silmad peas krõlli ja lõpuks saad teada, kas raamat oli või ei olnud pahane, et teda loeti.

Ah jaa, tagasisekaanel on kirjas seegi, mida täiskasvanu raamatuga edasi tegi …

Selline vahva raamat. Tasub proovida, kas saad selle lugemisega hakkama või saad seda kellelegi ette lugeda, kui õnnestub …

Simon James Green „Riley elu. Algaja õnn“ (Rahva Raamat)

Halvasti ajastatud aevastus ja sellele järgnenud traumaatiline kokkupõrge rändlõbustuspargi ennustajaga ning Riley avastab, et ta on NEETUD.

Elu muutub kähku katastroofide sarjaks, kui ta teeb koolietenduse ajal püksid märjaks, liimib end kogemata klassikaaslaste külge, rikub ära kooli jalkameeskonna sponsorlepingu, ujutab oma kodu üle ja kaotab 4. klassi küüliku ära - Riley teab, et halb õnn jahib teda. Kuni ilmub uus kutt: Brad Chicago. Ta on ülilahe, viks ja stiilne ning tal on laitmatu kirjatarvete kollektsioon. Ja miskipärast tahab ta saada Riley sõbraks. Kas Riley jõuab vabaneda needusest enne, kui Brad avastab, et ta on üks kõndiv katastroof?

Waterstone'i raamatupoe töötajad soovitavad: "Ideaalne raamat tõrksatele lugejatele, kelle jaoks "Kapteni aluspüksid" ja "Äpardi päevikud" end ammendanud on. Riley lugu on sisukam ja palju naljakam!"

See humoorikas ja mõnus lugemine saab alguse sellest, kui raamatu peategelane ja jutustaja, 10-aastane Riley Optimus Quinn viiakse emme poolt rändlõbustusparki. Ta kinnitab, et just sellest saigi alguse tema halb õnn. Riley oli olnud haige (kerge külmetus), mistõttu oli emme otsustanud, et poiss vajab midagi head. Riley lootis, et äkki oleks see “hea” - reis Disneylandi, piletid muusikalile “Wicked”, kõikmõeldavad Legod! Aga võta näpust, hoopis rändlõbustuspark!

Rileyle ei meeldinud lõbustuspargid, kuid seekord märkas ta seal silti väikese telgi ees “Madaam Olga ennustab su tulevikku!”. Riley soovis teada saada, kas ta saab rikkaks ja kuulsaks, kas ta saab astronaudiks või maadeuurijaks või lavastaariks. Madaam Olga võttis Riley peopesa, uuris seda ja kinnitas, et poiss elab pika elu, saavutab palju imelisi asju ja üks noormees, keda Riley pole veel kohanud, avaldab talle tohutut mõju.

Seejärel võttis madaam Olga kristallkuuli, millel olnud tolm pani Riley aevastama. Tatti lendas Olgale näkku ja kristallkuulile. Madaam Olga vihastas, kuid Riley polnud seda ju ometigi mitte meelega teinud. Poiss üritas kristallkuuli puhtaks nühkida, kuid kristallkuul nihkus aluselt välja, veeres üle laua, sööstis maha ja plahvatas mustmiljoniks väikeseks tükiks! See oli viimane piisk madaam Olga karikas, kes karjatas: “Ole sa neetud laps!”

Õnnetu ja pisarais Riley lahkus telgist, leidis üles oma ema ja kurtis, mis oli juhtunud. Nüüd vihastas Riley ema, kes otsis üles lõbustuspargi omaniku ja kaebas, mis oli madam Olga telgis juhtunud! Omanik vallandas madaam Olga, kes kohe ka telgist lahkus, kuid ta nägi Rileyt ja ulgus: “Tuhat needust sinu peale, laps!”

Ja kui see olukord tundus üsna süütu ja pisut naljakas, siis nüüd hakkasid Rileyga juhtuma igasugu õnnetused ja äpardused. Nii juhtus koolis liimikatastroof, mistõttu olid peaaegu kõik Riley kaasõpilased teineteise külge kleepunud. Laste lahtikangutamiseks tuli kohale kutsuda tuletõrjebrigaad.

Riley mõistis, et see needuse värk on vägagi paha, mistõttu hakkas ta uurima, kuidas needusest pääseda. Ta sai raamatukogus uurida täiskasvanutele mõeldud raamatut “Iidsete needuste teejuht”, kuid kas sellest raamatust on ikkagi abi?

Äpardused/õnnetused jätkusid. Nii sai lõhutud kooli jalgpallimeeskonna hõbekarikas, ka kooli teatrietendus läks aia taha, kui arvati, et Riley oli lavale pissinud. See polnud küll teps mitte nii, kuid kannatada said nii etendust vaatama tulnud linnapea ja ärimees, kes pidi kooli jalgpallimeeskonnale uued vormid hankima! No nüüd jäid need vormid hankimata …

Ja siis, ja siis tuli Riley klassi uus poiss – Brad Chicago – igati lahke, abivalmis ja vahva kutt, kellest sai Riley pinginaaber. Üheskoos hakkasid nad tegema ka ühte kooliprojekti. Kas see ongi noormees, kellest madaam Olga oli varem rääkinud ja ennustanud? Riley oli kindel, et nii see on.

Esialgu tundub, et ka Bradist pole siiski abi. Riley otsustas käia vannis, sest ta oli lugenud, et needust on võimalik maha pesta, kui appi võtta ka vannivette lisatav salvei, tüümian, majoraan ja kääritatud uriin vesilikult?! Samal ajal kui Riley vannis oli, tuli talle külla just seesama Brad. Riley oli sedavõrd õhinas, et unustas vannivee jooksma ja sellest sai alguse korralik uputus!

Riley läks lõbustusparki tagasi, et äkki on madaam Olga tagasi, ja kui ikka kõvasti anuda, äkki ta võtab needuse maha? Madaami ei olnud, küll leidis Riley teemandiga plätu, mis oli madaam Olga oma. Kas selle plätu abil oleks võimalik ennustaja üles leida, kas Olga reageerib kuulutusele, kui seda jagada?

Riley otsustas siiski ka omal käel needuse mahavõtmist edasi uurida. Ta luges, kui ümbritseda enda hea õnne amulettidega, siis peaks aitama see needust tühistada. Kas abi oleks neljaharulisest ristikheinst, soola viskamisest üle õla, küülikukäpp?

Küülikukäpp tõi Rileyle meelde, et nende koolis elas küülik Twinkle, keda hoiti puuris. Ja neli küülikukäppa peaks ju igati hea abimees olema.

Et sa nüüd valesti aru ei saaks, Rileyl ei olnud mingeid halbu kavatsusi küülikuga. Poiss arvas, et kui ta hoiab küülikut mõnda aega enda juures, küllap on sellestki abi. Kuid, juhtus nii nagu võis arvata, küülik pani jooksu! Koolis oli mitmeid inimesi, kes kahtlustasid, et küüliku kadumises oli süüdi just Riley ja selle kahtluse hajutamiseks pidi Riley sööma lehtsalatit ja kapsast, isegi tiiki hüppama, kuna Rileyle ja Bradile tundus, et tiigis oli Twinkle. Aga, siiski mitte.

Riley katsetas veel ka sellega, et viskas soola üle õla, kuid ka sellest ei tulnud midagi head välja. Äkki on abiks neljaharuline ristikhein? Seda polnud kerge leida, mistõttu kasutas Riley oma vanaema õpetussõnu: “Sepistad ise oma õnne!” Kahest kolmeharulisest ristikheinast sai kleeplindi abil ju neljaharulise.

Nüüd oli Rileyl sool, ristikhein, mistõttu julges ta koos Bradi ja tema vanematega randa minna. Amuletid olid kaasas, kuid rannakott oli koju jäänud. Bradi vanematel olid õnneks kaasas varupüksid ja varurätikud. Nüüd ei tohiks ju ometigi midagi aia taha minna minna, aga hakkas jälle peale … rannas oli kajakas, kes ründas, isegi ujumispüksid tulid Rileyl jalast ja seal oli ka koer nimega Hai - tema nimepidi kutsumine tekitas rannas suure kaose! Ja lõpuks sai Riley enda peale veel ka törtsu kajaka-kakat! Uskumatu ebaõnn!

Kuid ühel hetkel jõudis Riley avastuseni, et Brad = hea õnn! Tuli jääda Bradi sõbraks. Kuid kas sellest ikka on abi, kui tahad olla “liiga palju sõber”, mistõttu muutub sõprus lausa ahistavaks? Ja mis juhtub siis, kui Brad avastab, et Riley tahab olla tema sõber, kuna ta toob head õnne?

Kuidas lugu lõpeb? Kuidas saab Rileyst hoopis kangelane? Ja kas halb õnn võib tabada ka Bradi, kui Riley ja Brad madaam Olgaga kokku põrkavad?

Loe see humoorikas raamat lõpuni, ja saad nendele küsimustele vastused.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Aleksei Bitskoff.

Debi Gliori „Mis ka ei juhtuks“ (Rahva Raamat)

„Armastan sind, mis ka ei juhtuks ...“ „Tõsi ka või?“ küsib Väike.

Aga mis saab siis, kui ta muutub putukaks või krokodilliks või koguni karuks? Väike on pahur ja tal on palju küsimusi. Suur lohutab teda ja kinnitab, et armastus ei saa kunagi otsa, mis ka ei juhtuks.

Debi Gliori värsivormis ja võluvate piltidega „Mis ka ei juhtuks“ kuulub moodsa lastekirjanduse kullavaramusse. Südamliku loo on eesti keelde ümber pannud luuletaja Eda Ahi.

Raamat nagu suur kallistus - The Times

Kui mõne lasteraamatu kohta saab ütelda, et see on armas ja nupsik, siis selline just see lasteraamat ongi. Raamatus on pikem luuletus, mis igati armas, pildid on nupsikud, peategelasteks on vahvad rebased, üks on Suur ja teine Väike.

Lugu saab alguse sellest, et Väikesel oli tusatuju. Pidilt on näha, et Väike mossitab, samal ajal räägib Suur telefoniga. Väike hakkab asju loopima ja pilduma, karjuma, taguma, lõhkuma, kõik kohad on täis kilde ja prahti. Pildilt on näha, kuidas Väike istub põrandal, endal ämber peas. Ühtemoodi naljakas, teisalt kurb.

Nüüd astub Suur ligi ja uurib, mis on küll lahti? Laps (Väike) vastab, et ta on seepärast kurb ja tige, et keegi teda ei armasta. Suur kinnitab, et tema armastab Väikest igal juhul, nii hea kui ka halva tuju puhul.

Seejärel hakkab Väike Suurelt uurima ja küsima! Kui ta muutuks karuks? Kuidas siis Suur temasse suhtuks? Suur kinnitab, et temal jääb hellust palju varuks ja ta armastab Väikest, mis ka ei juhtuks. Kui Väike muutuks hoopis putukaks? Kas siis Suur teeks talle kalli, jutustaks talle lugu? Suur vastab, et selles pole vähematki kahtlust, ta armastab Väikest nii mis kole.

Selline vastus toob Väikesele naerusädeme silmile, kuid ta uurib edasi. Mis saab siis, kui ta muutub krokodilliks? Suur kinnitab, et ikkagi embaks ta Väikest ja paneks õhtul voodisse magama.

Väike jätkab küsimist. Kas armastus võib puruneda? Kas armastus võib pehkida, läbi kuluda? Kas armastust saab parandada? Paigata? Suur ei oska vastata, kas armastust saab parandusse viia, kuid ta kinnitab, et tema armastus ei lõpe iial.

Väike küsib ühe küsimuse veel. Kui neid enam ei ole, kuid nad surevad? Kas armastus kestab edasi? Kas armastus püsib?

Mida Suur vastab? Mida ta Väikesele näitab? Selle jätan ma Sulle endale avastada. Millega Suur võrdleb armastust? Selle saad teada, kui selle imelise raamatu viimased leheküljed läbi loed.

Väga ilus ja armas lugemine ning vaatamine.

Trudi Trueit „Avastajate Akadeemia. Kaksikheeliks“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Petra kaljulinn, Jordaania

Ootamisest tüdinult õngitses Cruz kotist välja mõttekaamera. Ta kinnitas kerge lameda metalliriba pea külge ja keeras läätse parema silma kohale, et kaamera sisse lülitada. Pildistamiseks oli tal tarvis üksnes mõelda sõnale „foto" ja sulgeda silmad. Kaamera sünkroniseerib seepeale end tema ajulainetega ja teeb ülejäänu. Esmalt tegi Cruz paar pilti kanjoniseintest. Taevas muutus sügavroosakas-oranžiks. Tädi Marisolile see alles meeldiks. Lanile samuti.

Ta keeras teisele poole, pea endiselt kuklas, et teha pilti ka teise nurga alt.

Cruz nägi midagi pea kohal liikumas. Oli see lennuk? See näis tulevat lähemale - peaaegu kukkudes. Ta kuulis karjet.

"Kivid!"

„Avastajate Akadeemia“ („Explorer Academy“) kahest esimesest raamatust „Nebula saladus“ ja „Pistrikusulg“ olen Sulle juba kirjutanud. Nüüd on ilmunud põneva laste- ja noorteraamatusarja kolmas osa, milles peategelane Cruz Coronado jätkab koos oma sõpradega põnevat teekonda, et leida ema jäetud holopäeviku abil üles valemikivi tükid, mis asuvad maailma erinevates paikades. Ma olen üsna kindel, et „Avastajate Akadeemia“ on viimaste aastate üks põnevaid raamatusarju noorele lugejale, mis eesti keeles ilmunud on ja ilmub.

„Kaksikheeliks“ jätkub sealt, kus eelmine osa ehk „Pistrikusulg“ pooleli jäi. Peategelane Cruz Coronado on jätkuvalt uurimis- ja õppelaeval Orion. Loomulikult on koos temaga veel palju noori avastajaid, professoreid, õpetajaid jt. Cruzi kõrval on jätkuvalt tema Cousteau-nimelise meeskonna kaaslased ja sõbrad Emmett, Sailor ja Bryndis (neist kaks viimati mainitut on tüdrukud).

Raamatusarja eelmise osa lõpus sai Cruz teada, et tema isa on Hawaiil röövitud. Nüüd on Cruzi tädi Marisol, kes on ka noorte avastajate õpetaja, lahkumas laevalt, et minna otsima Hawaiile oma venda, Cruzi isa. Ka Cruz tahaks minna kaasa, nagu ka Tarynile kuuluv koer, igati vahva west highlandi valge terjer Hubbard, kes on hakanud Cruzile meeldima. Tädi Marisol ja Cruz lepivad siiski kokku, et on parem, kui Cruz laevale jääb.

Seejärel saame tuttavaks professor Lubeniga, kes on tulnud tädi Marisoli asendama. Tema erialaks on kosmosearheoloogia, igati põnev eriala, kus kosmosesatelliitide abil otsitakse arheoloogilisi muistiseid Maa peal. Ka meie noored avastajad saavad seekord ülesandeks hakata otsima varastatud artefakte, tegelema hauaröövlite leidmisega satelliitide abil. Cousteau-meeskond (sh ju ka Cruz) saab uurimiseks Türgi, mis on Cruzile üsna märgilise tähendusega.

Just professor Lubeni esimeses tunnis saab Cruz e-posti, milles öeldakse, et isa on nende käes, terve ja vigastamata. Cruz peab täitma nende koraldusi ja rohkem infot antakse talle noorte avastajate halloween’i-peol. Ma usun, et need, kes on raamatusarja eelmisi raamatuid lugenud, teab, kes neid nõudmisi esitab. Selleks on salapärane organisatsioon Nebula, mis tegeleb ravimitööstusega, kuid seal on ka hulgi kurjameid, kes kõik jahivad Cruzi ema tehtud teadustööd. Ka Cruz on kindel, et selle e-posti taga on Nebula.

Edasi olemegi juba halloween’i-peol. Cruz satub hädaohtu, kuigi Emmett ja Sailor on samuti kohal. Ühel hetkel on Cruz siiski üksinda ja keegi nõuab temalt valemikivi, kuid ka seekord Cruz pääseb. Veidi hiljem saab ka lugeja teada, et Cruz on peitnud valemikivi üsna kavalasse kohta, mis on seotud eelpool mainitud koeraga.

Pärast pingelist olukorda halloween’i-peol soovib Cruz avada ema holopäevikut, kuid see ei tööta. Kuidas saada vihjeid järgmise valemikivi tüki asukoha kohta, kui päevik ei tööta? Kes oskaks seda parandada? Emmett? Lani? Kahjuks ei suuda ka nemad aidata. Cruz ei tea ja ei julge ka teistelt abi paluda, ta ei tea, keda usaldada, keda mitte.

Cruz võtab ühendust ka Hawaiil oleva sõbratariga, kel nimeks Lani. Tüdruk arvab teadvat, kus Cruzi isa hoitakse. Ta otsustab minna vaatama ja lähemalt uurima uhket hoonet, mida ümbritsevad kõrged müürid ja see asub Limahuli botaanikaaia kõrval. Cruz palub tüdrukul ülimalt ettevaatlik olla! Mitte rumalusi teha!

Umbes samal ajal saab Cruz veel ühe teate, mis on kirjutatud maasikamoosi purgi põhjale! See tähendab seda, et laevas peab olema keegi, kes neid teateid jätab, kes tegutseb Nebula heaks! Teates on kirjas, et Cruz peab minema Istanbuli vürtsiturule Türgis, kaasa tuleb võtta valemikivi! Ja jällegi Türgi!

Üks põnev liin on seekordses loos veel. Orionil on üks salapärane uks, mille avastas neiu Islandilt ehk Bryndis, kes on samuti Cruzi meeskonna liige. Bryndis räägib sellest uksest ka Cruzile, üheskoos minnakse seda vaatama, kuid ust nad lahti ei saa! Nüüd võtab Cruz appi oma nutimesilase Melli, kes pannakse ust valvama ja filmima. Peab ju teada saama, kes sellest uksest liigub! Samal ajal, kui Cruz ja Bryndis käivad salapärast ust vaatamas, otsustab Cruz veidi ka Bryndisele kahtlastest asjadest rääkida. Ta räägib oma emast, päevikust, uurimistööst, Nebulast, ravimifirmast, kes soovib kätte saada Cruzi ema teadustööd.

Aga tuleme tagasi ka Lani juurde, kes pidi minema uurima, mis selles uhkes majas toimub. Tüdruk on üsna kindel, et seal on Cruzi isa kinni hoitud. Tüdruk leiab maast rohkelt suhkrut. Kas Cruzi isa on üritanud mingit vihjet jätta? Kas ta viidud mahajäetud suhkrutehasesse? Lani räägib kõigest ka Cruzile, kes ei räägi sellest oma tädile. On ju Nebula poissi hoiatanud, mitte kellelegi ei tohi mitte midagi rääkida!

Paralleelselt toimub mitmeid sündmusi, mistõttu tuleb ka lugedes tähelepanelik olema. Kord oleme laevas, kord oleme Hawaiil, kord mujal. Cruz saab teada, et õpetaja Vanderwick on õppinud holograafiat ja äkki oleks just tema see, kes suudaks Cruzi ema holopäeviku korda teha? Cruz saab ka salvestuse Mellilt, millel on näha, kes on salapärase ukse kaudu liikunud – selleks on varasematest raamatutest tuttav teadlane Jericho Miles!

Jericho Miles on sama teadlane, kes akadeemias Cruzi, Emmetti ja Sailori Nebula gaasirünnakust päästis. Veidi hiljem päästis ta Cruzi Nebula palgamõrtsuka käest. Jericho töötas Ühingu ühe allorganisatsiooni ehk Sünteesi heaks, ta pidi võtma ka Cruzi vereproovi, kuid ta loobus sellest ja lasi Cruzil minna. Cruzi ema oli oma holopäevikus hoiatanud Sünteesi eest, sest ta ei teadnud, kas organisatsioon, mida ta oli aidanud luua, oli tema poolel või mitte. Cruz ei teadnud seda praegugi, kas Süntees on liitlane või vaenlane ja mida teeb Jericho Miles Orionil?

Olen jõudnud oma tutvustusega selle põneva lugemise poole peale ja ma tegelikult ei tahaks Sulle rohkem rääkida, sest lugemine peab olema põnev ja ootamatusi täis. Seetõttu teen edasi lühidalt – saame lugeda sellest, kas Cruzi ema holopäevik hakkab tööle, sest ühel peategelastest tuleb hiilgav idee, kuidas päevikut parandada. Selleks läheb vaja klorofülli ja päikest, palju päikest.

Cruz saab ka uue vihje valemikivi järgmise osa leidmiseks, mis vihjab iidsele kivist roosilinnale!? Roosilinnale!? Cruz peab kõndima konfettidel, kuni ta leiab looma, kes tunneb end koduselt ühtaegu pilvedes ja merepinna all!? See on Cruzile üsna kõva pähkel lahendamiseks, kuid ...

Koos noorte avastajatega sõidame ka Barcelonasse, kus laeval olevad meeskonnad osalevad põneval võistlusel. Mitte jalgpallis, sest Barcelonas mängitakse ju väga hästi ka jalgpalli, aga võistlusel, kus on vaja nutikust, mõtlemist, teadmisi ja kiirust ning osavust. Milline meeskond võidab? Selle jätan Sulle endale avastada.

Loeme ka teadlasest, kel nimeks Rosalind Franklin, tema tehtud röntgenkristallograafiast, röntgenpildist, mis näitas, et inimese DNA on kaksikheeliksi kujuline. Sellel vihjab ju ka meie selle raamatu pealkiri.

Loeme edasi ka sündmustest Hawaiil, kus olukord läheb veelgi keerulisemaks, sest Nebula võtab kinni ka Lani! Kas tädi Marisol ja kohalik politsei suudavad keerulise olukorra lahendada?

Cruz, Emmett ja Sailor seiklevad ka Jordaanias, Petra-nimelises linnas ja sealses Bütsantsi kirikus. Kas neil õnnestub leida järjekordne valemikivi tükk? Cruz satub Petras hädaohtu, kuid teda aitab üks tüdruk, kes tundub Cruzile tuttav, kuid kes ta on? Tüdruk tõdeb, et ta ei saa alati kohal olla, et Cruzi Nebula käest päästa. Lisaks põnevatele südnmustele Petras, saame osa veelgi põnevamatest ja haaravamatest sündmustest Istanbuli vürtsiturul, kus Cruz on jällegi ilmatuma suures hädaohus, kuid õnneks on tal head sõbrad – Sailor, Emmett, Lani, Taryn ja teadlane Farchon.

„Kaksikheeliksi“ lõpp viib noored avastajad ja lugeja Konyasse, Türgis, kus noored tegelevad arheoloogiliste väljakaevamistega, et jälile saada hauarüüstajatele. Ja Cruz? Mis juhtub Cruziga Konyas? Selle jätan Sulle endale avastada, kuid need sündmused viivad lugeja edasi juba neljandasse raamatusse ehk „Tähtluited“. Loodan, et ka neljas raamat eesti keeles õige varsti ilmub.

Selle raamatu lõpus saame lugeda veel ka maadeavastajatest ja arheoloogidest – evolutsioonibioloog Beth Shapiro, kosmosearheoloog Sarah Parcak, arheoloog Nora Shawki, bioloogilise antropoloogia uurija Marina Elliott ja paleoantropoloog Lee Berger.

Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes “Operatsioon Pronksiplats. Detektiivibüroo Nr 2” (Varrak)

Üleöö läheb Elvestadi pargist kaduma Hugo Rodini enam kui saja aasta vanune kuju. Detektiivibüroo nr 2 asub koos Ottoga asja uurima. Ainus, millest lähtuda, on sündmuskohalt leitud jalajälg. Kes on „Hugo” ära viinud ja mis mõttega varastada vana pronksskulptuur?

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks. Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja elulähedaselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumustest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse. Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega. Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivioskusi proovile panema.

Raamat on sarjast „Detektiivibüroo nr 2”.

“Detektiivibüroo nr 2” raamatusarjas on eesti keeles ilmunud viis raamatut: “Operatsioon Nartsiss”, “Operatsioon Varjumees”, “Operatsioon tuuleiil”, “Operatsioon suvesaar” ja “Operatsioon päikeseloojang”, mis on igati vahva, sest need on igati põnevad krimilood, mis mõeldud pere väiksematele lugejatele, sest on ju ka raamatu peategelased lapsed – Tiril ja Oliver, lisaks veel koer Otto. Vaatamata sellele, et tegemist on lastega, on nad piisavalt nutikad, et lahendada igasugu põnevaid juhtumeid.

Mulle meeldib ka selle raamatusarja ülesehitus, kuidas tekst ja pildid on kokku pandud, sest on ju väiksemale raamatusõbrale olulised ka raamatu illustratsioonid, mis võivad anda loole omakorda põnevust ja kübe isegi multifilmilikkust juurde.

Seekordne lugu saab alguses Elvestadi väikelinna Pronksiplatsil, kui vanaproua Surke osutab kepiga millegi suunas ja hüüatab: “Vaadake!” Esialgu ei saa inimesed aru, mille suunas vanaproua osutab ja mida peaks vaatama. Isegi haljastusameti mees ei saa aru, mis on juhtunud.

Lõpuks taipab üks meie peategelastest, Oliver, et poiss on kadunud! Nüüd saavad ka teised aru, et poiss on kadunud, kuigi ma arvan, et praegu ei saa lugeja aru, kellest on jutt. Juba järgmises peatükis saame teada, et jutt on pronkskujust, mis oli seisnud samas kohas üle saja aasta! Pronkspoiss oli 94 sentimeetrit pikk ja kaalus 46,7 kilo. Selle oli teinud pronkspoisi ehk Hugo Rodini isa, kuulus skulptor Albert Rodin. Seejärel saame teada, miks oli tuntud skulptor selle kuju teinud. Juttu on Hugo Rodini kadumisest ja tema leidmisest, kusjuures poiss leiti parajasti siis, kui tal oli püksid rebadel, ja ta pissis kadakapõõsasse! Seetõttu oli ka pronkskujuks pissiv poiss! Ja nüüd oli pronkskuju kadunud!

Õnneks on kohal meie peategelased, Oliver, Tiril ja nende jäljekoer Otto, kes alustavad kohe tegutsemist. Politsei polnud veel saabunud, mistõttu arvasid lapsed, et äkki nad jõuavad juhtumi kiirelt lahendada.

Ühel hetkel annab Otto lastele märku, et ta on lillepeenrast midagi leidnud. Oliver ja Tiril lähevad vaatama. Lillepeenras oli jalajälg, millel oli kolm tähte T,I ja X. Tiril kinnitab, et ta pole mitte kunagi kuulnud TI-X-i kingadest, kuid arvatavasti kuulub jälg sellele inimesele, kes kuju oli varastanud. Veidi hiljem leiavad lapsed veel ühe samasuguse jälje – no Otto annab neile taaskord märku, et tulge vaatama, mis ma leidsin.

Lapsed teevad jäljest mobiiliga pilti, mõõdavad jälje üle, see on 26,5 sentimeetrit, mis peaks olema kingapaar suuruses 39. Nüüd lähevad lapsed Jens P. Dahli kingapoodi, et uurida, kas keegi on hiljuti ostnud TI-X-i kingapaari suuruses 39. Kingapoes selgub, et jutt käib hoopis ketsidest, ja firmaks on X-IT, mitte TI-X. Need on ketsid, mis meeldivad poistele ja meestele, ketside kummalgi küljel on punane X. Samas ei meenu kingakaupmehele, et keegi oleks neid viimasel ajal tema käest ostnud … juhtlõng, mis hetkel ei viinud kuhugile.

Tiril ja Oliver otsustavad minna oma keldrikontorisse, kus on nende detektiivibüroo asupaik. Neil tuleks vargast rohkem teada saada, aga kuidas? Ühel hetkel otsustavad nad jalajälje suuruse järgi välja arvutada varga pikkuse. Pikkus on käes – 172,25 cm. Mitte just väga pikka kasvu varas. Lapsed nuputavad, kas keegi varastas pronkskuju seetõttu, et tahab selle maha müüa? Oliver arvab, et äkki tahab varas pronkskuju üles sulatada, sest pronks koosneb 88% vase ja 12% tina sulamist. Viimasel ajal oli palju vasekaevandusi suletud, mistõttu, kui pronkskuju üles sulatada, võiks selle eest saada üle 3000 krooni!

Kui keegi pronkskuju just selliste halbade kavatsustega varastas, siis on lapsed kindlad, kuhu tuleb minna uurima. Bernhard Knarki lammutuskotta! Tema ostab ju kõiksugu rauakolu ja müüb kõiksugu autoosi. Lapsed otsustavad lammutuskojas salaja ringi vaadata, kuid selline tegevus on hiiglama ohtlik. Lisaks on seal ka Bernhard Knarki valvekoer, kes paistab piltide pealt üsna “tõsine”, suur ja kuri koer olevat! Sündmused lähevadki põnevaks, kuid …

Kuid? No tegelikult on asjalood sellised, et siinkohal ma ei saagi enam edasi rääkida, sest krimkadel ei saa ju kõiki sündmusi ära rääkida, kuidas põnevat lugu edasi lugeda, kui kõik on teada …

Igal juhul saad Sa teada, kes selle pronkskuju varastas, ja miks ta seda tegi, kusjuures lugu polegi sedavõrd ohtlik ja pahatahtlik, kui esialgu tundus. Hoopis veidi humoorikas … Lõpuks lähevad lapsed “vargale” lausa appi! Miks nad seda teevad? Selle saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

“Detektiivibüroo Nr 2” uus raamat on jätkuvalt põnev ja kaasahaarav. Usun, et lastele meeldib põnevaid lugusid lugeda, eriti neid, mis hästi ja õnnelikult lõpevad. Jätkuvalt ägedad on ka raamatu illustratsioonid. Raamatu lõpus on ka mitu ülesannet lugejale (nii nagu ka selle sarja eelmistes raamatutes) – raamatust tuleb üles leida kolm Bernhard Knarki parema jala ketsi, valvekoera mänguasjad, vares Raptus, ühe naisajakirjaniku (ka temast on selles raamatus juttu) spordivõistlustel võidetud pronksmedal ja tema kadunud märkmed, vanaproua Surke (temaga kohtusime loo alguses) köhakomm, ühe autoratta ilukilp, pisike sinilind ja kingakaupmehe võtmed.

Nini Alaska „Haivaheaeg“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Mariele meeldivad haid. Ta plaanib koolivaheajal koos papsiga Läänemerele haiekspeditsioonile minna. Nad asuvad suure punase purjekaga teele. Kas nad leiavad mõne vasarhai? Või kohtavad hoopis rebashaid või mõnda koerhaid? Aga kas Läänemeres üldse on haisid? See raamat on täis rõõmu, mida pakub meri!

Lugu saab alguse enne maikuist koolivaheaega. Marie keerutab gloobust, sulgeb silmad ja torkab näpuga üht kohta seisma jääval gloobusel. Ta proovib seda lausa kuus korda, iga kord maandub sõrm mõnes ookeanis – Atlandi, Vaikses või India ookeanis. Ta ütleb papsile, et sinna peaksid nad minema, paps polnud päris kindel, sest see oli päris kaugel.

Seejärel saame teada seda, et Marie viis iga nädal oma õpetajale, proua Märtsile kooli ühe pildi. Pildid olid üksteisega kangesti sarnased – neil olid haid! Haid tegid Marie õnnelikuks. Kui paps Mariele kooli järele läks, ütles proua Märts talle, et Mariel on isu ühe seikluse järele – mereekspeditsiooni. Õpetaja uuris, kas papsil on paat veel alles. Marie isa töötas merebioloogina ja ta oli paari aasta eest ostnud suure punase paadi. Ta tahtis pere kaasa võtta ja paadiga ümber maailma purjetada. Aga siis otsustas Marie ema, et tahab üksinda maakerale tiiru peale teha ja paps jäi koju Marie eest hoolitsema.

Nüüd teebki paps Mariele ettepaneku, et nad võiksid purjed heisata ja seiklema minna. Läänemerele, mis on siinsamas nurga taga. Mariel on seetõttu veidi kahju, sest ta tahaks ju haisid näha. Isa kinnitab, et haisid on ka Läänemeres! Marie isa uuris ülikoolis kalaliike ja võttis nüüd kalaraamatu, et Mariele näidata. Selgub, et Läänemeres elab lausa 18 liiki haisid. Kõige suurem neist võib kasvada 13 meetri pikkuseks, kõige väiksem ainult 60 sentimeetri pikkuseks. Marie uurib kõiki raamatus olevaid haisid põhjalikult. Mõnda neist tahab ta kindlasti joonistada.

Nüüd näeme meie Marie joonistatud haisid Läänemerest – rebashai, hiidhai, tumehai, sinihai, supi-nugishai, tähnik-kärphai, vasarhai, tähishai ehk alligaatorhai, grööni hai, väike koerhai, euroopa ingelhai, kammhai.

Purjed heisatakse maivaheajal. Marie laulab nüüd “Maivaheajal-haivaheajal”. Õpetaja Märts oli eelmisel päeval Mariele koolis heaks õnneks talismani kinkinud – keti otsas rippuva väikese sinise hai.

Ja oleme merel. Esimesel kolmel päeval ei juhtu eriti midagi. Nad muudkui purjetavad. Marie loeb, nätsutab merehaiguse vastast närimiskummi, kuulab laevaraadiot, saadab pudelipostiga ühe kirja teele, meisterdab paberist laevukese ja otsib pikksilmaga haiuimi. Õhtuti istuvad Marie ja paps laevaköögis. Marie maalib haisid ja harjutab õngitsemist ning paps joonistab merekaardile teekonna, mille nad olid juba selja taha jätnud. Söögiks on supp ja konservviinerid. Mariele meeldivad konservviinerid ja neid on laevas palju. Olemine on tõeliselt õdus - kuhu jäävad haid?

Nelja päeva pärast hakkab Marie tasapisi kannatust kaotama. Paps ütleb, et varsti hakkab Rootsi paistma, äkki peaks Marie haisid šokolaadiga ligi meelitama? Marie on kindel, et šokolaadihaisid pole olemas. Järgmisel päeval riputab Marie laeva külge hoopis konservvinerid, sest need peaksid ometigi ju ka haidele meeldima … kuid võta näpust. Ikka pole haisid! Paps avastab kalaraamatust, et šokolaadihai on siiski olemas, ta võib kasvada 120 sentimeetri pikkuseks. Marie on lootust kaotamas ja ta toriseb, et talle aitaks ka kümne sentimeetri pikkusest haist. Õige varsti saabub torm, ja saabuvad ka kajakad, kes viinerid nahka panevad. Marie on õnnetu! Paps soovitab proovida siiki veel šokolaadibatooniga. Saabub hämarik – “haide aeg”, nagu paps ütleb. Paps kutsub Marie tekile ja palub tal tasa olla. Paat õõtsub kergelt lainetel ja selle ümber igas küljes paistavad veest tumehallid sakid. Need on ju haid! Siin on palju haisid!

Mis edasi juhtub, selle jätan ma Sulle endale avastada. Ütleme nii, et kohtumine haidega polegi sedavõrd lõbus, kui Marie lootis ja arvas, pigem isegi pisut pelutav. Seetõttu otsustavad Marie ja paps teha tõelise haivaheaja ehk haidest vaba vaheaja! Ja kas Marie ja paps ikka üldse käisid Läänemerel haisid otsimas?

Raamatu lõpus saame lugeda ka raamatu autorist Nini Alaskast, kes on tuntud kui DJane, kes töötab õpetajana ja elab Hamburgis. Pärast seda, kui ta hakkas oma lastele lugusid välja mõtlema ja joonistama, ei valmista miski talle enam sellest suuremat rõõmu. Iga lugu on nagu kirev aken lapselikku unistustemaailma. Nini Alaskalt on ilmunud pildiraamat “Holli ja rebane”. “Haivaheaeg” on tema teine pildiraamat.

Lars Mæhle ja Lars Rudebjer “Sauruspere. Aardejaht” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Rasmus ja Tom leiavad põõsast salapärase aardekaardi. Hinnaline varandus olevat maetud kaugele rabametsa sügavusse. Rasmus ei julge hästi seda otsima minna, sest neid võivad teel varitseda salakavalad saurusepiraadid! Aga Tom suudab ta lõpuks ümber veenda. Teel peavad nad mööduma mitmest ohtlikust takistusest.

Kas nad leiavad aardekirstu üles?

Ja mis veelgi tähtsam: mis seal kirstus on?

Saurusepere raamatusari on jõudnud juba neljanda raamatuni, milles on mängus aare ja toimub aardejaht. Raamatusarja esimeses raamatus saime sauruseperega tuttavaks, teises raamatus toimus igati äge ujumisvõistlus, kolmandas käisid saurusepoisid Tom ja Rasmus seiklemas.

Ka raamatusarja neljas raamat “Aardejaht” on igati vahva ja lastesõbralik lugemine, milles ka jätkuvalt suured ja värviküllased illustratsioonid, mis peaksid väikesele lugejale meeltmööda olema.

Seekordne lugu saab alguse sellest, et kaks saurusepoissi, sõbrad Rasmus Rex ja Tom Troodon on kiikumas. Õigupoolest kiigub Tom, Rasmus vaatab, mida sõber teeb. Tom kiigub hirmus kiiresti, siis hakkab ta end kõigutama küljelt küljele. Rasmus saab ütelda, et vingerdamine on eluohtlik, kui Tom lendab kõige kõrgemale ja laseb köitest lahti! Tom hüppab ja lendab läbi õhu! Tom maandub ka, otse põõsastikku. Umbes samal ajal läheb mööda Rasmuse suur vend Robin Rex, kes naerab ja kinnitab, et see oli kõige halvem hüpe, mida ta kunagi näinud on.

Hetk hiljem tuleb Tom põõsastikust välja ja kutsub Rasmust. Põõsastikus on aardekaart! Robin Rexi arvates on aardekaart titekas, kuid Rasmusele ja Tomile pakub see tõsist huvi. Rasmus kinnitab, et kaardil olevad kohad asuvad kõige sügavamas rabametsas. Kaardi teisel küljel on aardekaardi mõistatus!

Tom teeb ettepaneku rabametsa minna, kuigi Rasmus kinnitab, et neid ei lubata. Lõpuks otsustatakse minna. Kaasa võetakse kaart, labidas, kärbsepiits, sest rabas võib palju putukaid olla ja alustatakse teekonda rabametsa suunas. Õige varsti jõutakse iidvana männipuu juurde, mis asub sooserval. See puu on ka kaardil olemas.

Tom otsustab, et nüüd tuleb neil minna üle soo. Ta jookseb kiirelt, kuid vajub sisse! Rasmus läheb appi, kuid ka tema jääb kinni. Kuidas edasi? Õnneks tuleb nende juurde Alma Ankülosaurus, kes aitab Rasmuse ja Tomi soost välja. Kuidas ta seda teeb, selle jätan Sulle endale avastada. Kui Alma kuuleb, et sõbrad lähevad aardejahile, siis palub ta luba nendega kaasa minna. Rasmus ja Tom on nõus. Nagu ütleb vanarahvas - seltsis ikka segasem.

Nüüd jõuavad nad ripssillani, mis viib üle soojõe. Äkki kuulevad nad, et keegi kopsib rippsilla juures? See on papa Rex, kes silda parandab. Rasmus, Tom ja Alma kinnitavad, et lähevad aardejahile, millega papa Rex on nõus, peaasi, et nad õhtusöögiks koju tulevad.

Meie kolm sõpra saavad rippsillast üle. Nii jõuavad nad teisele kaldale, kus kohtuvad maailma suurima dinosaurusega ehk patagotitaaniga. Rasmus, Tom ja Alma peaksid läbi minema kaljulõhest, mis asub suure dinosauruse selja taga! Kas see õnnestub? Rasmusel tuleb kaval mõte, ta pakub patagotitaanile kingitust. Millist? Selle jätan ma Sulle endale avastada.

Kas meie sõbrad leiavad aarde? Kes on see saurusepiraat, kellega nad kohtuvad? Ja mis ikkagi on aardekirstus peidus? Kas selle jätan Sulle endale avastada.

Ja lõpuks peetakse maha üks ilmatuma äge dinosauruste-aardejahi-pidu! Tom ütleb Rasmusele, et selles raamatus polegi Rasmuse vanaema teda ära söönud … no varasemates raamatutes on seda paaril korral juhtunud.

Raamatu lõpus saad lugeda veel ka selle raamatu dinosaurustest ehk türannosaurus, troodon, ankülosaurus ja patagotitaan. Seda saad ka teada, et õige varsti peaks ilmuma Saurusepere-raamatusarja viies raamat “Saurusepere. Parim sõber”!

Maria Maneru „Kuidas toimib inimkeha?“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Vahel esitavad lapsed inimese keha kohta hämmastavaid küsimusi:

„Miks on piss kollane?“

„Miks ma näen just seda värvust?“

„Kui veri on punane, siis miks see mulle soontes sinine paistab?“

„Mis juhtub, kui ma aevastan?“

„Miks inimesed oskavad rääkida, aga ahvid mitte?“

„Miks me ei ela igavesti?“

Tavaliselt me kas ei oska neile vastata või üritame ennast ebamäärase jutuga välja keerutada. Sellest raamatust leiab laste kõige tavalisematele küsimustele selged vastused, mis on varustatud suurepäraste skeemide ja toredate piltidega ning aitavad lastel mõista, kuidas nende enda keha toimib. Raamatus kasutatakse kergesti mõistetavat lastepärast keelt ja tutvustatakse hulgaliselt põnevaid fakte, mis on nii üllatavad kui ka lõbusad.

Maria Maneru kirjutatud ja Lola Maeso Ferandezi kujundatud raamat “Kuidas toimib inimkeha?” on igati põnev lugemine lastele, kes tahavad inimkehaga tutvust teha ja teada saada paljud huvitavaid ja olulisi fakte, kuidas inimkeha “töötab”.

Raamatu sissejuhatuses öeldakse, et see raamat on sellele, kel on rahutu hing, kes otsib pidevalt uusi teadmisi; väikesele teadushuvilisele, kes tahab alati kõike mõista; tillukesele teadlasele (järgmisele Nobeli auhinna laureaadile); parandamatule uudishimulikule, kes on pidevalt ninapidi raamatutes; või lihtsalt lapsele, kes peeglisse vaadates esitab endale alati küsimusi, näiteks: miks mu veri paistab sinine, mitte punane? Millised on mu luud seestpoolt? Millest mu hambad küll tehtud on?

Raamatu autor kinnitab, et pärast selle raamatu lugemist ei tea lugeja mitte ainult vastuseid eelpool esitataud küsimustele, vaid temast on saanud justkui kõndiv entsüklopeedia, kes võib igaühe pahviks lüüa, teatades midagi sellist: kas teadsid, et inimesel on umbes 600 lihast, et iga päev langeb meie peast umbes 100 juuksekarva, et ka roomajad luksuvad, et inimese sees võib olla kuni viis liitrit verd, et täisksvanu aju kaalub ainult 1,5 kg!

Seejärel peab lugeja keerama lehte ja leidma vastused kõigile inimkeha puudutavatele küsimustele, mis on teda kunagi painanud.

Esimene peatükk selles vahvas raamatus on “Mis juhtub, kui ma hingan?”. Elamiseks on vaja hingata õhku, kui sa hingad sisse, täituvad su kopsud hapnikuga (O2), mis jõuab vere kaudu kehasse. Välja hingates puhud sa välja vana ja ära kasutatud õhku (CO2). Seejärel tutvustatakse meile kopse, siin on ägedaid pilte ja jooniseid, vastatakse küsimusele, miks lugeja ei saa veel all hingata, lisaks veel igasugu põnevaid fakte – puhkeasendis hingab täiskasvanud inimene minutis sisse ja välja umbes kuus liitrit õhku ja teeb selle ajaga 12-15 hingetõmmet.

Teine peatükk on “Kuidas mu silmad näevad?”. Su silmad teevad tööd ärkamisest selle hetkeni, kui sa nad uinumiseks kinni paned. Nad saavad ümbritseva maailma kohta kuhjaga teavet: vormid, värvid, liigutused. Selle teabe saadavd silmad ajusse, et see teavet töötleks ja teada saaks, mis ümberringi toimub. Edasi saad uurida, mis on silm, nägemisnärv, thalamus, nägemiskoor, milline on silm seestpoolt, juttu on kulmudest, silmalaust ja ripsmetest, lisaks veel ka põnevaid fakte – no näiteks, et su silm on peaaegu sama suur kui lauatennise pall, et silmad pilguvad keskmiselt 17 korda minutis jne.

Kolmas peatükk kannab lahedat pealkirja “Miks mul on naba?”. Pole mingit kahtlust: kõigil maailma inimestel Alaskast Austraaliani, Zimbabwest rääkimata on olemas naba. Kas oled endalt kunagi küsinud, mida see auguke keset kõhtu teeb ja miks ta üldse olemas on? Selgub, et naba tähistab kohta, kuhu sündides kinnitus nabanöör, edasi saadki uurida, miks on nabanööri tarvis, millal saab öelda: “Hüvasti, nabanöör! Tere, naba!” Lisaks veel ka põnevaid fakte – no näiteks seda, et naba lausa kubiseb bakteritest, keskmiselt on inimese nabas 67 liiki baktereid!

Neljas peatükk on “Miks ma näen just seda värvi?”. Kas teadsid, et värvuseid pole tegelikult olemas? Jah, see võib lugejat üllatada, ent selles peatükis saad sa teada, et värvuseid pole looduses sugugi olemas: nad on meie ajus tekkinud tegelikust maailmast pärit valguse tõlgendus. Uskumatu! Seejärel on juttu sellest, miks meile pasitab, et seemed on teatud värvi, milline on silma võrkkest (mis on kolvikesed ja kepikesed), et värvusi tõlgendab aju. Lõpuks jällegi põnevaid fakte – näiteks, et esimene värvus, mida beebid näevad, on punane, et valge on kõikide värvuste segu jpm.

Viies peatükk kannab pealkirja “Kuidas mu keel töötab?”. Raamatu autor soovitab lugejale vaadata oma peegelpilti ja ajada keel suust välja. Kas lugeja näeb sellel punktikesi? Need on maitsmispungad, “patuoinad” selles, et jäätis maitseb väga magus ja friikartulid jällegi soolased. Selles peatükis uuritakse, kuidas maitsmispungad seda teevad. Selles osas saab lugeja teada, kui palju maitseid inimene eristab – magus, soolane, hapu, mõru ja umami, juttu on maitsmispungadest, maitsmisnäsast jm. Loomulikult on ka selles peatükis põnevaid fakte – näiteks, on inimesi, kes ütlevad, et olemas on ka kuues maitse: rasvane.

Kuues peatükk on “Kas mu hambad on seest tühjad?”. Naerata, pildistan! Mis esimesena silma hakkab? Lugeja hambad! Need on väikesed, valged ja näivad väga kõvad, aga… Mis on nende sees? Kas nad on seest tühjad? Ja millest nad on tehtud? Lugeja saab teada, et seestpoolt koosnevad hambad kolmest kihist: email ehk vaap, dentiin ehk hambaluu, pulp ehk säsi, ige on koht, kuhu hammas kinnitub. Väljast on hammastel kolm osa: kroon, hambakael ja hambajuur. Juttu on ka sellest, millal hambad tulevad ja kuidas need kasvavad, mis on kaaries ja lõpuks ka põnevaid fakte – näiteks, et inimene toodab päevas ühe kuni kaks liitrit sülge, et keha kõige paindlikum lihas on keel.

Seitsmes peatükk on “Kuidas ma muusikat kuulen?”. Muusika, nagu tegelikult iga teinegi heli, kandub õhu kaudu edasi lainete abil. Neid laineid pole võimalik näha ega puudutada ja just seetõttu vajadki sa nende tajumiseks spetsiaalset mehhanismi: kõrvu. Seejärel saame lugeda, kuidas kõrvad töötavad, mis on väliskõrv, keskkõrv ja sisekõrv, mis on Eustachi tõri, kas selle peatüki lõpus põnevaid fakte – jaluse nimel on maailmarekord: see on inimkeha kõige väiksem luu, mille mõõtmed jäävad ainult 2,5 ja 3 millimeetri vahele.

Kaheksas peatükk vastab küsimusele “Kuidas mu lihased töötavad?”. Kui lugejal poleks lihaseid, ei saaks ta ennast liigutada ja oleks üksnes luukere. Inimesele on kaht liiki lihaseid: vöötlihased, mida saad kiigutada, nagu ise tahad, ning südame- ja silelihased, mis liiguvad iseenesest. Parem ongi, sest üks neist on süda! Siin ongi juttu sellest, et südame- ja silelihased on asendamatud, räägitakse lihaste liikidest ja lõpuks ka põnevaid fakte: naeratamine on lihtsam, selleks vajame ainult 17 lihast, kuid kulmu kortsutamiseks läheb neid tarvis üle 40, lihased moodustavad umbes poole inimese kaalust.

Üheksas peatükk kannab pealkirja “Miks me higistame?”. Kui meil on palav, teeme sporti või oleme palavikus, kattub meie keha higiga. See on ebamugav, aga vajalik: higistamine aitab temperatuuri hoida ja kõrvaldab mürkaineid. Selles osas loeme nahast, sellest, kes annab käsu higistada, sellest, miks higi halvasti lõhnab ja lõpuks jällegi põnevaid fakte: vastsündinud ei higista, sest higinöörmed ei hakka tööle enne kahte elunädalat.

Kümnes peatükk on “Miks meil ihukarvad püsti tõusevad?”. Paljud imetejad ajavad karvad turri selleks, et nende kasukasse pääseks õhku, mis kaitseb külma eest, või selleks, et paista suurem ja vaenlastele hirma nahka ajada. Inimesel tõusevad karvad turri tahtmatult. Seda põhjustab kas külm või mõni tugev tunne: tegu on nähtusega, mida mõni nimetab kananahaks ja teised tibutaagiks. Selles peatükis loemegi karvadest, karvanääpsust, püstistest ihukarvadest, sellest, kui me olime karvasemad, ja millest on karvad tehtud, ka selle peatüki lõpus on põnevaid fakte: inimesel kasvavad karvad kogu kehal, välja arvatud huultel ning peopesades ja jalataldadel.

Siinkohal teen oma kokkuvõtvas loos pausi, sest ma ei saa Sulle ju kõiki peatükke ära rääkida. Kokku on neid lisaks eelmisele kümnele veel 18 - Sul on võimalik lugeda veel luksumisest, aevastamisest, haigutamisest, unenägudest, kempsus käimisest, ajust, luudest, luustikust, eri nahavärviga inimestest, miks inimene punast verd sinisena näeb, miks sõrmed vees krimpsu lähevad, miks juuksed halliks lähevad, miks piss on kollane, miks inimene nutma hakkab, kui tal kusagilt valutab, miks me ei ela igavesti, mis teeb minust minu, millest inimene koosneb.

Raamatu viimane peatükk vastab küsimusele, miks inimesed räägivad, aga ahvid mitte? Inimeste ja primaatide hääleaparaadi anatoomia on väga sarnane. Aga miks siis kõnelevad ainult inimesed? Vaatame, kust kõne alguse saab. Selles osas loeme kõrist, häälepaeltest, ajust, sest rääkimine on keerukas tegevus, milleks on tarvis, et vasaku ajupoolkera ulatuslikud piirkonnad suhtleksid nii omavahel kui ka aju teiste osadega. Lisaks peab vasak ajupoolkera koordineerima 70 lihase tööd, et helid oleksid artikuleeritud ja et kõri läbiv õhk viliseks, vibreeriks, võnguks kaasa, jääks seisma, võtaks kõrge või madala tooni ja tekitaks heli, millel on selle kuulja jaoks mõte sees. Vastatakse ka küsimusele, mis primaatidega lahti on, et nad ei räägi. Saad teada, et maailma on ligi 7000 keelt ja 2200 nendest räägitakse ainult Aasias! Loomad võivad inimkõnest aru saada: koerad on võimelised eristama 30 sõna ja papagoid suudavad ka sõnu korrata, paljud loomad suhtlevad omavahel kehakeeles.

Selline äge raamat see “Kuidas toimib inimkeha?”. Usun, et väiksele lugejale põnevate faktidega ja väga-väga huvitav lugemine, lisaks ka suurepärased illustratsioonid. Ja mine tea, äkki leiab ka suurem lugeja sellest raamatust endale huvitavaid teadmisi, mis on aja jooksul meelest läinud, sest inimese keha on hämmastav …

Vojtěch Kubašta “Tuhkatriinu” (Pegasus)

Ükskord ennemuistsel ajal elas ilus noor neiu, kellel ei olnud ema. Tal olid ainult isa, kõrgid võõrasõed ja kuri võõrasema. Aga kuna tütarlaps ise oli hea südamega ning andis kõigile loomadele alati nosimist, siis tasusid nii loomad kui ka haldjast ristiema talle selle eest heldelt. Tuhase näoga tüdrukust sai kolmeks õhtuks kaunis printsess ... Ja edasi?

Loe klassikalist Tuhkatriinu muinaslugu, millele on imekena ruumilise kuju andnud nimekas Tšehhi kunstnik Vojtěch Kubašta.

Ma usun, et maailmas on üsna vähe neid inimesi, kes ei teaks imelist muinasjuttu Tuhkatriinust. Paljud on seda lugu lugenud raamatust, käinud kinos filmi vaatamas, vaadanud telekast multifilmi või kuulanud raadiost kuuldemängu. Nüüd on see imeline lugu ilmunud ka ruumilise raamatuna, milles on võimalik tegelasi lausa liigutada. Tšehhi kunstnik Vojtěch Kubašta on teinud igati suurepärase töö, pildid on võrratud.

Mulle meenub lapsepõlvest, et ka mul oli paar ruumilist raamatut. Üks neist oli Punamütsikese lugu, teine viis põnevasse tsirkusemaailma, ja küllap neid oli paar tükki veel, aga kõike lihtsalt ei mäleta.

Piilun nüüd raamatusse “Tuhkatriinu”, mida võiks ka omamoodi väikeseks näidendiraamatuks nimetada, sest iga avatud lehekülg avab ühtlasi ka vahva ja muinasjutulise maailma.

Esimesel leheküljel saame tuttavaks ilusa ja lahke tütarlapsega, kelle ema oli ammu surnud ja nad elasid isaga õnnelikult kahekesi. Ühel päeval tõi isa koju uue naise, kellel oli kaks tütart. Võõrasema ja võõrasõed olid kurjad, kõrgid ja upsakad. Nad panid peretütre koldenurka elama ja tegid temast teenijatüdruku. Tütarlaps pidi tegema kõike töid ja teda hakati Tuhktariinuks kutsuma, sest ta oli enamasti tolmune ja tuhane. Siin ongi näha Tuhkatriinut, kes põrandat pühib, kui Sa teda raamatu servast liigutad. Pildil on ka isa, võõrasema ja võõrasõed, kes imetlevad end peeglist.

Teisel pildil kirjutatakse, et selle kuningriigi prints korraldas lossis balli. Prints oli otsustanud naise võtta ning kutsus peole kõik neiud lähedalt ja kaugelt. Ka Tuhkatriinu võõrasõed olid kutsutud. Tuhkatriinu pidi olema kodus ja tuha seest herneid noppima, võõrasema oli herned tuha sisse kallanud. Näeme nutvat Tuhkatriinut, kuid pildil on ka üks imeline naine, kes näib olevat haldjas.

Kolmas pilt. Selgub, et Tuhkatriinu juurde ilmus haldjast ristiema koos tuvidega. Linnud hakkasid herneid tuhast välja nokkima, haldjas asus võluma. Ta võlus Tuhkatriinule imeilusa kleidi ja kingad ning seadis ta balliks valmis. Ta nõidus hiired hobusteks, kõrvitsa tõllaks ja kõutsi peeneks kutsariks. Haldjas saadab Tuhkatriinu teele, kuid ütleb, et nõidus saab otsa täpselt keskööl. Sellel pildil ongi uhke tõld, ilusad hobused, toreda teenrid ja kutsar. Sõit ballile võib alata.

Neljas pilt. Oleme ballil. Tuhkatriinu nägi nüüd välja nagu maailma kauneim printsess. Kõik ballikülalised on kaunist neiust lummatud. Prints armus temasse ja tantsis neiuga terve õhtu. Prints uuris, kes on see salapärane kaunitar, kuid Tuhkatriinu ainult naeris, ja kui kell hakkas keskööd lööma, pidi Tuhktriinu minema jooksma. Pildil ongi stseen ballilt, punase kardina taga peidavad end Tuhkatriinu ja prints, siin on ka Tuhkatriinu võõrasõed, kes on selliste nägudega, et lähevad kohe kadedusest lõhki!

Viies pilt. Siin on uhke loss ja trepp, millest Tuhkatriinu alla jookseb, trepile on jäänud tema imeline kullast king, kell on löömas kaksteist südaööl. Loeme, et toimus teine ball, kolmaski ball, prints mõtles välja kavala plaani – ta lasi trepi liimiga kokku määrida. King jäi trepile kinni, kuid Tuhkatriinu põgenes.

Kuues, viimane pilt. Sellel on uhked pidustused! Millised ja miks, selle jätan ma Sulle endale avastada. Pidusöök on uhke, osad külalised lausa tantsivad laua ääres, kuid neid raamatu servast liigutada. Otse loomulikult saad teada ka seda, kuidas Tuhkatriinu ja printsi lugu lõpeb …

Selline vahva lasteraamat. Täpselt selline lugemine justkui oleksid sattunud miniatuursesse näitemängu, mis selle vahva muinasjutu väikesele lugejale lühidalt kokku võtab.

Heidi Viherjuuri „Hilja ja rohelise maja suvi“ (Eesti Raamat)

„Hilja pandi mulle nimeks sellepärast, et see tähendab soome keeles „tasane“. Nimelt arvasid ema ja isa, et minust tuleb sama rahulik laps kui mu vanem õde. Aga ma võin sulle öelda, et emad ja isad ei tea alati kõike.“

Hilja on seitsmeaastane poisitar, kes elab pisiremonti vajavas puumajas koos ema, isa ja kahe õega. Ka vanaisa lööb rohelise maja elus aktiivselt kaasa. Oma vanaema on Hilja näinud ainult pildilt. Vanaema asendavad aga kolm naabruses elavat prouat: Valgesõstramemm, Maasikatädi ja Vihmamantlimemm.

Hilja suvi on täis toimetusi. Kui parajasti ei peeta kassiristseid, siis püütakse kala, tegeletakse jaanipäevanõidustega, tantsitakse tangot või käiakse salaagendina Maasikatädi maja luuramas.

„Hilja ja rohelise maja suvi“ on mõnusa huumoriga vürtsitatud raamat, mis sobib nii väiksematele ettelugemiseks kui ka koolilastel endal lugeda.

Heidi Viherjuuri (s. 1982 Espoo, Soome) on Saksamaal, Kölnis elav lastekirjanik ja soome keele õpetaja, kelle esimene lasteraamat “Morsiamen ilmalento” ilmus 2015, seejärel veel ka kaks muinasjuttu “Sammakkoprinssi-satu” ja “Hiiret kirjastonhoitajina-satu”, mis ilmusid 2015. aastal kogumikus “Reviiri-antologia”, kuni 2017 ilmus populaarseks saanud ja mitmesse keelde tõlgitud “Hilja ja rohelise maja suvi”.

Pärast seda on ilmunud veel mitu Hilja-raamatusarja raamatut: “Seikkailu kutsuu Hilja” (2018), “Haloo, täällä Hilja” (2019), “Hilja ja operaatio joulun taika” (2019) ja “Hilja ja täydellinen talvipäivä” (2020).

Heidi Viherjuuri on ütelnud, et ta hakkas kirjutama, kui oli julguse kokku võtnud. Kirjutamine oli pikka aega vastukaaluks tema muule tööle, kuid nüüd on asjad vastupidi. Ta on ütelnud sedagi, et armastab soome keelt, mistõttu ei saa ta olla kirjutamata. Huvitav mõte on seegi, et Viherjuuri soovitab lugeda kõike, sest lugemine on tähtis! Kirjaniku käest on küsitud sedagi, et millega ta toidab oma kujutlusvõimet – ta vastas, et kuulates teisi inimesi.

“Hilja raamatud on seotud minu lapsepõlvega,” kinnitab Heidi Viherjuuri. “Olen püüdnud kirjutada need lood ajatuteks. Neid kirjutades huvitas mind perekonna dünaamilisus: segapere, reisidel sageli ära olev isa, õdede-vendade suhted. Ja kui juba maal ollakse, siis soovib kaasa lüüa ju terve naabruskond. Minu enda lapsepõlves oli palju vanasid prouasid, mistõttu on neid mitu ka Hilja-raamatutes.”

Mulle on Põhjamaade autorite lasteraamatud alati meeldinud, olgu need siis rootslaste, soomlaste, norrakate või taanlaste kirjutatud. Põhjamaade lastekirjandus ulatub aastakümnete taha, kuid suurepäraseid autoreid ja lugusid tuleb ikka ja jälle juurde. Täpselt sama võib öelda ka Heidi Viherjuuri ja tema Hilja-raamatusarja kohta. Need on lihtsad, kuid meeldejäävad lood, täis lapselikku lusti ja huumorit, mõnusat maa-elu, vahvaid tegelaskujusid ja sündmusi.

“Hilja ja rohelise maja suvi” algab peatükiga “Agendi salajane eriülesanne”, milles peategelane, seitsmeaastane Hilja on põgenemas ronimispuu otsa. Ta kinnitab, et see kuusk on nende hoovi parim põgenemiskoht. Teda “ajavad taga” vanem õde Vilma, kes on 12-aastane (ta on juba suur koolilaps, käib tsirkusetrennis, aga ei roni üldse nii käbedasti nagu Hilja). Koos Vilmaga on noorem õde Taimi, kes on viieaastane. Vilma on kindel, et kui nad piisavalt kaua puu juures ootavad, siis tuleb Hilja puu otsast alla ka!

Kuid, Hilja otsustab meile rääkida hoopis sellest, mida ta puu otsast näeb. Seal on roheline puumaja, mis on nende kodu, sellel on kaks korrust, suur terrass ja palju tolmu. Maja on vana, seda on vaja pidevalt hooldada ja parandada, kui isa ei ole just suur meistrimees. Hilja kinnitab, et neil Taimiga on teisel korrusel ühine tuba ja kahekordne narivoodi. Vilma toas on suurte tüdrukute voodi ja palju plakateid, uksel on silt “KAO MINEMA!”.

Hilja tõdeb, et nüüd istub ta puu otsas vangis, sest ta luges kogemata Vilma päevikut. Õde kirjutas parajasti terrassil, kui Hilja mängis luureagenti. Agendi ülesanne oli objekt sisse piirata ja tema salajasi märkmeid lugeda.

Hilja räägib meile ka emast, kes on alati kodus, sest ta on juuksur ja tema salong on nende kodumaja allkorrusel. Isa on harva kodus, hiljem saame teada, et ta on muusikamees, kes on ansambliga pidevalt sõidus. Saame teada ka naabrionust, kes elab teisel pool teed. Naabriperes elab ka Inga, kes on Taimiga ühevanune ja Hilja ja Taimi mängukaaslane. Saame lugeda ka põllust, laudast, traktorist, sõnnikukärust, eriti haisvaks läheb naabruskonnas siis, kui saabub suvi, mistõttu emale suvi ei meeldi.

Ühel hetkel otsustavad Hilja õed puu juurest lahkuda. Hilja ootab veidi ja hakkab alla tulema, kuid jääb puu otsa kinni, püksid on oksa küljes kinni! Kuidas Hilja puu otsast alla saab, selle jätan ma Sulle endale lugeda, kuid õnneks laheneb kõik hästi.

Teises loos saame tuttavaks Hilja ema ja isaga. Hilja emal oli tütar juba enne seda, kui ta hakkas Hilja isaga elama. Saame teada, et ema nimi on Niina ja isa nimi on Mikko. Isa hakks ema juures juuksuris käima, kuni lõpuks hakkasid nad koos elama. Siis sündisid Hilja ja Taimi. Saame lugeda ka pere majast, kuidas sinna elama mindi – maja välisseinalt pudenes küll värvi maha, põrandad nagisesid ja välistrepp oli viltu vajunud, kuid maakoht sobib lastele, vanaisa elab lähedal, mistõttu saab ta lapsi kalale viia ja Vilmat tsirkusekooli, kui isa ei ole kodus ja emal pole aega.

Vilma mäletab, et neil oli ka vanaema, aga Hilja on näinud ainult tema pilti vanaisa öökapil. Vanaisa soovib pildile igal õhtul head ööd, enne kui tule ära kustutab, kuid nende kodutee ääres elab õnneks teisi memmesid, kellest järgmises peatükis juttu tehakse. Need on Valgesõstramemm, Maasikatädi ja Vihmamantlimemm – kes nad täpselt on, miks neil selliseid nimed on, selle jätan Sulle endale avastada.

Millest veel loeme? No näiteks sellest, kuidas isa otsustab meistri- ja remondimeheks hakata, kuigi see lõpeb sellega, et ta lööb haamriga vastu näppe ja karjub “AAAAA!!!”, mistõttu otsutab isa siiski pigem muusikat kirjutada, kuigi mulle tundub, et ka see ei tule tal esialgu väga hästi välja. Saame tuttavaks ka vanaisa kassi ja selle poegadega, sest lapsed on saanud loa üks kassipoeg endale võtta – kassipojale pannakse nimeks Nöpö Pinjami Kepponen, peetakse ka kassiristseid. Loeme sellestki, kuidas lapsed vanaisa juurde sauna lähevad, saame teada, kes on saunavaim, kes on kaevuvana. Juttu on sellestki, kuidas Hiljal igav on, kuidas vanem õde Vilma peab temaga tegelema, mistõttu otsustatakse mängida, et Vilma on õpetaja, Hilja õpilane. Veidi hiljem selgub, et see ei ole ikka päris õige mäng, mistõttu otsustab Hilja, et hakkab kuuraketti ehitama.

Hiljale tuleb külla ka tädipoeg Martti, kes on Hiljast üks aasta vanem. Mängitakse agente, minnakse luurama Maasikatädi juurde, kuni lõpuks tuleb lastel endil maasikapeenardes tööle hakata. See ei ole väga mõnus töö, pigem isegi veidi igav, kuid hiljem pakub Maasikatädi Hiljle ja Marttile jäätisetorti!

Ühes loos on juttu sellestki, kuidas ema ja isa omavahel riidlevad, põhjuseks ikka see vana maja, kuid õnneks tulevad appi kõik eelpool mainitud vahvad tädid ja vanaisa. Käime ka koos Hilja, Vilma, Maasikatädi, Vihmamantlimemme ja Valgesõstramemmega külakeskuses iga-aastasel suvelaadal. Uskugu mind, ka seal juhtub igasugu naljakaid asju, kusjuures Hilja kinnitab, et see oli kindlasti suve kõige toredam päev.

Raamatu viimases peatükis toimub suve lõpupidu, kus tantsitakse isegi tangot! Hilja lõpetab mõttega, et lapsepõlv on nüüd läbi, sest kool algab. Ja mine tea, äkki saame edaspidi lugeda ka sellest, kuidas Hiljal koolis läheb.

Igal juhul on “Hilja ja rohelise maja suvi” üks igati äge, mõnus ja humoorikas lasteraamat, mida soovitan lastel kindlasti lugeda!

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Nadja Sarell.

Amanda Learnmonth „Laste vinge mõistatusteraamat“ (Pegasus)

See raamat on pilgeni täis trikiga tõmbekaid ja põnevat peamurdmist. Treeni oma aju, et jaksaksid pureda ka kõige kõvemaid pähkleid! Mis on kahe peaga, ühe sabaga ja kõnnib neljal jalal? Kus on jõed, kus pole vett, tänavad, kus pole autosid, ja linnad, kus pole inimesi? Mida sa saad hoida vasakus käes, kuid ei saa hoida paremas käes?

Otsi vastust nii neile kui ka paljudele teistele mõistatustele!

Praegusel kodus püsimise ajastul on tegelikult üsna mõnus mõistatusi lahendada, ja miks mitte seda terve perega teha. Igal juhul on see raamat igati vahva abimees, sest selles raamatus on ligi 150 konksuga küsimust lastele ja nende peredele.

Raamatu sissejuhatuses öeldakse nii: “Tere tulemast “Laste vingesse mõistatuseraamatusse” – loogikaülesannete, tõmbekate ja nipiga küsimuste kaubamajja, kus jätkub algajale nupumehele küllaga peamurdmist. Pane oma võimed proovile, ja kui sa oled ise mõistatused ära lahendanud, siis lase ka oma sõpradel ja pereliikmetel kukalt kratsida!”

Sissejuhatuses öeldakse sedagi, et nagu treening teeb kehale head, nii annab nuputamine ajule tegevust ja hoiab mõistuse supervormis. Pealegi teeb see tuju heaks, kui sa mõne ülesande ainult oma isiklikke ajusid ragistades ära lahendad. Mul jääb siinkohal ainult kaasa noogutada, sest nii see ju ometigi on.

Seda saame ka teada, et kõik vastused on antud raamatu lõpus. Kui lugeja/mõistataja peaks jänni jääma, siis saab sealt piiluda. Pean piinlikult tunnistama, et ma piilusin ikka päris mitu korda … mõned mõistatused olid ikka üsna suure “konksuga” …

Sissejuhatuse lõpetab üleskutse: “Võta vaimujõud kokku, lahenda mõistatused ja treeni ennast kõrgema klassi nuputajaks!”

Seda mainin ka, et lisaks mõistatustele on igal leheküljel ka igati äge joonistus, mis annab mõistatamisele annab “pildi” juurde. Äkki ka mõned mõistatused siinkohalgi mõistatamiseks.

Orav, lind ja ahv kihutavad võidu kookospalmi otsa. Kes esimesena banaani kätte saab? Pean tunnistama, et raamatu esimene mõistatus pani mindki üsna tõsiselt mõtisklema, kes tõepoolest neist kolmest on kiirem … orav, lind, ahv? Ju vist ikka lind? Kuni lõpuks sain aru, et küsimuses on hoopis teistsugune “konks” …

Teine mõistatus. Lehmad joovad seda, inimesed panevad seda kohvi sisse. Mis see on? Tegelikult on see juba üsna vana “nali”, seda küsiti minu käest juba lapsepõlves, mistõttu sellega mind enam haneks ei tõmba.

Jätame ühe mõistatuse vahele. Võtame neljanda – mul pole tiibu, aga ma lendan. Mul pole silmi, aga ma nutan. Olen kaugel, aga sa näed mind. Mis ma olen? Jällegi üks paras pähkel, kuigi vastus on üsnagi loogiline.

Võtame siinkohal kaheksanda mõistatuse. Sa oled üksi pimedas toas ja sul on üksainuke tikk. Sul on veel kolm asja: küünal, petrooleumilamp ja gaasipliit. Mille sa esimesena süütad? No eks ikka küünla! Aga võta näpust, sest esimesena tuleb süüdata hoopis …

Matemaatikat on selles raamatus ka. Kümnes mõistatus. Kümme kokka hakivad sibulat ühesuguse kiirusega. Kui ühel kokal kulub ühe sibula hakkimiseks 5 sekundit, siis kui kaua aega kulub kümnel kokal kümne sibula hakkimiseks? Kas tuleb hakata korrutama, jagama? Tegelikult on vastus siiski üsna lihtne ja meenutab kunagist mõistatust, milles oli juttu ühe ja viie kanamuna keetmisest.

Mõistatus number 15. Siin on lahe pilt koolibussist ja mõistatus ise on: bussijuht Armen ei maganud kaks kuud järjest mitte päevagi. Kuidas tal õnnestus oma tööd hästi teha?

18. mõistatus on omamoodi koomiline, samas veidi nukker … kuidas võtta … Üks naine kukkus saja astmega trepist alla ilma ühtegi muhku saamata. Kuidas see võimalik on? Pean tunnistama, et vastus on jällegi üsna lihtne ja loogiline.

Näiteks mõistatus number 20. Georg maalib puud. Ta tahab hakata lehti tegema, aga roheline värv on otsas. Ta vaatab oma värvipaletti ja näeb, et järel on ainult sinist, musta, roosat ja kollast värvi. Mida ta teeb? Mäletan, et koolis oli kunstiõpetuse tunnis juttu, et värve segades võib saada teisi värve, aga kas ma suudan meenutada, kuidas saadi rohelist värvi? Tuleb välja, et suudan.

Sporditeemalisi mõistatusi on samuti. Näiteks selline: sa jooksed teistega võidu ning lähed mööda jooksjast, kes on teisel kohal. Mitmendal kohal sa nüüd oled? See on ka vana tuttav mõistatus, millele paljud esimese korraga vastavad valesti, kuid teise korraga saavad vist kõik pihta. Üsnagi sportlik on sellinegi mõistatus (vähemalt vastus on sportlik): millisel transpordivahendil on kaheksa ratast, aga sõita saab sellega ainult üks reisija?

Igasugu loomadest ja lindudest on siin samuti mõistatusi. Näiteks mõistatus 30. Mis on kahe peaga, ühe sabaga ja kõnnib neljal jalal? Ma ei hakka keerutama, et ma seda siiski välja ei mõtelnud. Tuli piiluda raamatu lõppu ja vastus oli üllatav, kuid igati loogiline.

Või äkki hoopis selline – millal must kass õnnetust toob? Ja selline: must kass luusis tee peal. Tänavavalgustus ei põlenud ja ilm oli pilvine. Väljalülitatud esituledega auto põikas kassist mööda. Kuidas juht kassi nägi?

Väga põnev on mõistatus number 47. Viis õde-venda tulevad koolist koju. Jari mängib arvutis. Matti teeb võileiba. Satu mängib lauatennist. Irmeli teeb koduseid ülesandeid. Mida teeb viies laps? See mõistatus pani mind jällegi kimbatusse. Mida viies laps teeb? Kes see viies laps üldse on? Nimetu viies laps … Vastus? Vastus oli jällegi loogiline.

Igati nutikas on mõistatus number 51. On keskpäev ja vihma kallab, aga ma tean kindlalt, et ka 36 tunni pärast päike ei paista. Kust ma seda tean? On ju nutikas küsimus? Kas on see seotud vihmaga? Või hoopis kellaajaga?

Nutikas mõistatus on ka number 53. Kui sa nägid kooli mines kümmet puud paremal ja koolist tulles kümmet puud vasakul, siis mitut puud sa kokku nägid? Usun, et ma ei ole ainus, kes esimese vastusena “tulistas” 20. Kaks korda kümme on ju kakskümmend. Tegelikult pole selles mõistatuses korrutustabeliga midagi peale hakata, sest vastus on lihtne ja jällegi igati loogiline.

Liitmise ja lahutamisega saab tegeleda mõistatuses number 57. Jalgpallur üritas 12 korda väravat lüüa. Kuuel korral lendas pall võrgust mööda. Mitu väravat ta lõi?

Kas oskad arvata, milles on jutt? Mis on sinu oma, aga su pereliikmed ja sõbrad kasutavad seda rohkem kui sa ise? Ja see on ka igati huvitav – Stella emal on viis tütart: Mimmi, Mummu, Mommo ja Memme. Mis on viienda tütre nimi on? Mamma? Mümmü? No ei ole ju! Loe küsimus uuesti ja hoolikalt läbi …

Siinkohal tõmban tutvustusele joone alla, sest ega ma ei saa Sulle ju kõiki mõistatusi ette lugeda ja ära rääkida. Igal juhul on siin veel igasugu põnevaid ja kaasahaaravaid mõistatusi, mis pakuvad põnevat nuputamist pikaks ajaks. Raamatus on veel kummitav maja, suur kortermaja, kartulikrõpsude söömine, loomapood, tuldpurskav lohe, vangitorn, ujumisvõistlused, kohvik, lõvi, vikerkaar, hernekaun, Brasiilia jpm.

Lõpetan oma loo mõistatusega, mis pani mind jällegi veidi kauemaks mõtlema ja juurdlema. Ma usun, et äkki Sul läheb kiiremini. Sa tuled koju ja näed, et sinu ema õe ainuke õemees peseb teie autot. Kes ta on? Kas tead?

Lisa Papp „Madli-Liis ja teraapiakoer“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Madli-Liis loodab, et Tähekesest saab teraapiakoer.

Nad on harjutanud kõike, mida Täheke peab hästi oskama.

Nad on harjutanud, kuidas inimestega kohtuda.

Nad on harjutanud, kuidas vaikselt istuda, kui jalgratas mööda sõidab.

Nad on harjutanud isegi seda, kuidas teiste koertega kokku saada.

Nüüd on Madli-Liis ja Täheke Tammekuru pansionaadis, kus Täheke peab eksami tegema. Neil tuleb hakkama saada paljude ülesannetega, mille täitmise käigus nad leiavad mitu uut sõpra.

Kuid Madli-Liis ei saa mõtteist vanemat ratastoolis meest, kes kunagi ei naerata. Kas neil Tähekesega õnnestub selle mehe heaks midagi teha?

Madli-Liisist ja tema koerast Tähekesest oleme varem saanud lugeda raamatutes “Madli-Liis ja lugemiskoer” ja “Madli-Liis ja varjupaigakoer”, nüüd siis raamat Madli-Liisist ja teraapiakoerast.

Madli-Liisi koeral Tähekesel on sünnipäev. Tüdruku ema uurib, kas Täheke on järgmisel päeval toimuvaks eksamiks valmis? Madli-Liis kinnitab, et on, sest nad on harjutanud. Nad on harjutanud, kuidas inimesega kohtudes käituda, kuidas käituda siis, kui jalgratas mööda sõidab, kuidas teiste koertega kokku saades käituda. Madli-Liis ütleb ka Tähekesele, et koer saab suurepäraselt hakkama ja temast saab maailma parim teraapiakoer.

Täheke läheb eksamit tegema kohta, mille nimi on Tammekuru, see on pansionaat. Ema teab ütelda, et Täheke peab seal käima kolm korda. Tammekuru pansionaadis ootavad neid proua Pärnapuu ja koer, kel nimeks Pipa. Temaga oleme juba eelmistes raamatutes kohtunud. Saame teada, et ka Pipa tegi teraapiakoera eksami just selles pansionaadis, paljud teraapiakoerad käivad sealstel elanikel külas. Kui Täheke eksamilt läbi saab, võib ka tema seda teha.

Sees ootab Madli-Liisi, tema ema ja Tähekest mees kirjutusalusega. Tema on härra Teder, kelle ülesandeks on veenduda, et Tähekesest saab hea teraapiakoer. Nüüd peavad ema ja Madli-Liis ette näitama, mida Täheke oskab. Ainult kohale istumine läheb veidi aia taha, sest Täheke jalutab üle toa, üks vanem naine naeratab ja Täheke asetab käpa talle põlvele. Nüüd saavad Madli-Liis ja Täheke veel nädala jagu harjutada, eriti kohale istuma jäämist, kui tüdruk ta rihmast lahti laseb.

Peagi on käes aeg teiseks eksamiks. Järgmisel eksamil peab Täheke “suhtlema” pansionaadi elanikega. See tuleb tal hästi välja, ja ka elanikele meeldib Täheke väga. Kõik tunduvad õnnelikud, välja arvatud üks nurgas istuv mees. See on härra Sepp, kes ei ütle midagi, ta ei taha ka koera silitada. Madli-Liis on murelik, sest Täheke ei pannud härra Seppa naeratama. Ema kinnitab, et mõnel inimesel ongi vaja rohkem aega.

Madli-Liis harjutab Tähekesega veel. Ta tahakska härra Sepa naeratama panna. Kas talle meeldiks peitust mängida, mõni kaarditrikk, mäng palliga? Äkki meeldib talle lugemine?

Kolmas eksam pansionaadis. Täheke peab sõitma liftiga, keegi on pillanud maha taldrikutäie küpsiseid, Täheke ei tohi neid puutuda, mida ta ka ei tee.

Mis juhtub härra Sepaga? Kas Täheke suudab ta naeratama panna?

Seda saad teada, kui selle armsa raamatu lõpuni loed. Igal juhul on vaja veidi ka raamatuid ja Madli-Liisi, kes neid ette loeb (mäletate ehk sedagi, et kunagi oli Madli-Liisil lugemisprobleeme, siis aitas teda proua Pärnapuu koer Pipa).

Kas härra Sepp naeratab? Kas Tähekesest saab teraapikoer? Sedagi saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

Imearmsad illustratsioonid on raamatu autori enda sulest.

Dav Pilkey „Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak“ (Varrak)

George ja Harold on tavaliselt vastutustundlikud poisid – kui iganes juhtub midagi halba, vastutavad tavaliselt George ja Harold! Nende viimane vemp läheb aga täiesti vett vedama ja nad loovad kogemata kohutavate kõnelevate kempsupottide armee. Õnneks tunnevad nad superkangelast, kelle püksikummis on maailma päästmiseks piisavalt särtsakust. See töö tuleb anda imelisele Kapten Aluspüksile!

Dav Pilkey on sündinud 1966. a Clevelandis Ohios. Ta on kirjutanud ja joonistanud üle neljakümne lasteraamatu, mitmeid neist on tunnustatud auhindadega. Tema romaanide ebatavaline stiil on loodud julgustamaks laste pulbitsevat loovust. Tema lood on osaliselt autobiograafilised ja tegelevad universaalsete teemadega, hoides au sees sõprust, sallivust ja heasüdamlike võitu.

„Lõbus raamat, täis sõnamänge, sõprust ja sõgedust … nii kaasahaarav, et noored ei märkagi, kuidas nende sõnavara kasvab. Hurraa Kapten Aluspüksile!” – School Libary Journal

„Tõmbab põhikooli lapsi nagu magnetiga.” – The Bulletin of the Center for Children’s Books

Tegelikult on see hiiglama äge, et George ja Harold on tagasi, sest olen üsna kindel, et nendest kuttidest kõnelev Dave Pilkey kirjutatud esimene raamat “Kapten Aluspüksi seiklused” meeldis ka eesti lastele. Oli see ju seiklusi ja actionit täis, omamoodi ju lausa koomiksi-laadne ja paljude-paljude värviliste ja humoorikate piltidega, nagu ka teine, uus raamat.

Seekordne raamat algab George’i ja Haroldi joonistatud koomiksiga “Ülisalajane tõde kapten Aluspüski kohta”, milles poisid meenutavad, kuidas nad tegid koomiksi superkangelasest, kelle nimi oli kapten Aluspüks. Koomiks meeldis kõikidele, ainult nende kooli direktor, härra Krupp polnud sellest vaimustuses. George ja Harold ostsid 3 D hüpnosõrmuse ja hüpnotiseerisid härra Krupi ära ja muutsid koolidirektori kapten Aluspüksiks! Kapten Aluspüks hakkas kuritegevusega võitlema. George ja Harold püüdsid teda takistada, aga nad pidid kõigepealt maailma päästma. Hiljem muutus kapten Aluspüks härra Krupiks tagasi, kuid ka praegu muutub koolidirektor superkangelaseks kui kuuleb kedagi sõrmenipsu tegemas! George ja Harold paluvad, et lugeja ei teeks sõrmenipsu!

Selline lühike koomiks uue raamat alguses, mis eelmise raamatu lühidalt kokku võtab. Seejärel saame jällegi ka George Beard’i ja Harold Hutchins’iga tuttavaks. George on lipsu ja lühikeste juustega, Harold on T-särgi ja sassis peaga. Õpetajad arvavad, et George ja Harold külvavad segadust, on käitumisraskustega, et neil on hädasti vaja suhtumist parandada, millele koolidirektor lisab, et poisid on salakavalad, kuritegelikult üleannetud. Poiste vanemad arvavad, et George ja Harold on terased ja armsad ja väga heasüdamlikud … isegi, kui nad teinekord tobedalt käituvad. Terake tõtt on kõigis neis väidetes …

Ühel kenal hommikul Jerome Horwitzi algkoolis tulid George ja Harold just neljanda klassi võimlemistunnist ja nad nägid koridoris suurt silti. See oli teise iga-aastase Leiduste Heitluse teadaanne. Selle aasta võistluse võitja pidi auhinnaks saama olla “päeva direktor”. See meeldiks George’ile ja Haroldile väga, kes ei tahaks olla direktor, keelata ja kästa! Kahjuks … kahjuks selgub, et poisid olid eelmisel aastal kokku keeranud tõelise jama – nad olid leiutanud uut tüüpi liimi. Tegelikult olid nad seganud kokku kummiliimi ja apelsinimahla, mis kuivas kiiresti ja aktiveerus kehasoojuse peale. Hommikul määrisid nad selle kõikidele võimla toolidele, mistõttu ei saanud ei direktor, ei õpetajad ega õpilased üritusel enam toolidelt püsti!

Seetõttu oli koolidirektor selleks korraks võtnud vastu otsuse, et seekordsele võistlusele on oodatud kõik kolmanda ja neljanda klassi õpilased peale George Beardi ja Harold Hutchinsi!

George ja Harold otsustavad, et nii ei saa asjad ometi ju olla. Seetõttu otsustavad nad teha kerge krutski ja keerata tuksi teiste leiutised. Poisid hiilivad hommikul vara võimlasse, et võistlusel osalevad leiutised tuksi keerata, kuid kohal on Melvin Sneedly, kes oli kooli taibu. George ja Harold lubavad Melvinile, et nad ei puutu tema leiutist, kui Melvin ei räägi välja, mida nad tegema tulid. Melvin lubab ja tuvustab ka oma leiutist – TOGU 2000 (see näeb välja nagu tavaline koopiamasin) ehk Totaalne Osakeste GemineerimisAnimeerimis UuendLooja! Melvin demonstreerib, kuidas tema leiutis töötab – ta võttis tavalise foto hiirest, paneb selle masinasse ja pärast vibreerimist, undamist, tervet rodu välgatusi ja särinaid, väljus masinast tilluke hiir! TOGU 2000 muudab fotod elavateks! George ja Harold ei suuda nähtut uskuda ja arvavad, et Melvin on lihtsalt petis.

Seejärel saame lugeda, millised leiutised ja kuidas George ja Harold tuksi keeravad. Ja olemegi võimlas, kus algab leiutiste võistlus, mis muutub totaalseks kaoseks. Ka seekord jäävad George ja Harold vahele, sest Melvin räägib koolidirektorile kõik ära! Nüüd määrab härra Krupp poistele karistuse – nad jäävad pärast tunde kuni kooliaasta lõpuni! Ja nad peavad kirjutama kahe tunni jooksul tahvlile sellise lause: “Ma ei tee kunagi midagi, mis ärritab mu nägusat ja võluvar direktorit, härra Kruppi, ei iialgi enam.”

George’ile ja Haroldile polegi see nii hirmus karistus, sest neil on isetehtud puidust ritv, millel abil oli võimalik üheaegselt kirjutada üht lauset 12 korda! Nutikad sellid! Seetõttu saab neil tahvel ruttu täis ja nad hakkavad kirjutama koomiksit “Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak”. See jutustab jubedast elust koolis, kuni ilmus UFO, mis säristas kooli paha kiirega. See äratas kõik vetsupotid ellu ja muutis nad kurjadeks ka! Vetsupotid olid hirmus näljased, nii et nad sõid ära kekaõpsi. Nüüd oli appi vaja kapten Aluspüksi, kes tuleb ja hakkab vetsupottidele vastu. Kuid see polnud veel kõik, sest äkki kargas UFOst välja koletu Turbo Kemmerg 2000! See on võrdväärne vastane ka kapten Aluspüksile. Kes võidab ja kuidas, selle jätan Sulle endale avastada.

Nüüd oleks George’il ja Haroldil klassiruumist välja hiilida, et õpetajate toas värskest koomiksist koopiaid teha ja neid järgmisel päeval mänguväljakul müüa. Poisid hiilisid vaikselt klassist välja ja läksid käpuli mööda koridori põrandat õpetajate toa poole, kuid seal oli ees terve punt õpetajaid. Nii ei saanud nad sealset koopiamasinat kasutada. Neile meenus veel üks koopiamasin, mis oli Melvinil võimlas. TOGU 2000! Seda nad kasutavadki!

Ja oh seda segadust ja õudust, mis nüüd juhtuma hakkab. Esialgu jäävad George ja Harold vahele koolidirektorile, kes kinnitab, et ta viskab poisid koolist välja, kuigi samal asjal üritavad poisid direktorit hoiatada, sest koopiamasinast on haknud väljuma näljased vetsupotid, kes ründavad kooli ja õpetajaid! Üks õpetajatest teeb sõrmenipsu, kui näeb hirmsaid vetsupotte. Seda kuuleb härra Krupp, ja juba ta ongi kapten Aluspüks!

Kas suudavad ka seekord kapten Aluspüks, George ja Harold päästa kooli, õpetajad ja kaasõpilased vetsupottide käest? Mis juhtub siis, kui TOGU 2000’st väljub ka koletuslik Turbokemmerg 2000? Ja kui asjad näivad juba väga halvad, siis tuleb George’il ja Haroldil hea mõte – nad loovad uue kangelase! Robo-Vetsuvend!

Kuidas lugu lõpeb? Kas Robo-Vetsuvend suudab alistada Turbokemmerg 2000?

Kas George ja Harold jäetakse kooli?

Ja mis uhke pidu selle raamatu lõpus toimub? Selle saad teada, kuid raamatu läbi loed.

Raamatu lõpus on veel üks George’i ja Haroldi tehtud koomiks ehk “Koer-mees koomiksis Korravalvekeel” ning ka lustakaid tõsiasju raamatu autorist ja tegelaskujudest.

Selline äge ja kaasahaarav seiklus seekordses Dave Pilkey kirjutatud ja joonistatud loos. On see ju ikkagi lasteraamat, mis paljude arvates on hea ja halva maitse piiri peal, kusjuures sekordses loos ütleb isegi George Haroldile, et “nad ei andesta meile sellist asja lasteraamatus, me oleme juba niigi õhukesel jääl”, kui Harold teeb ettepaneku, et uus superkangelane võiks olla hiiglaslik robot-urinaal ehk Urinaator!

No ja igal juhul ei saagi ju seda raamatut ehk Dave Pilkey teist kangelasromaani “Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak” väga tõsiselt võtta, sest see on lihtsalt sedavõrd naljakas!

Jess French, Eefje Kuijl „Pea hoogu, ahvike!“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Mõnikord tuleb hoogu pidada, et näha hoopis lähemale, lausa nina ette. Ahvikesel oli alati rutt, kuni ta kohtas ülimalt rahulikku laisklooma, kes aitas tal näha maailma teise nurga alt.

Raamatu autor dr Jess French on tuntud telesaadete juht (nt põnev lastesaade „Minibeast Adventure with Jess“), loomaarst ja looduskaitsja, kes elab Inglismaal ja on pühendunud loodushoiualaste lasteraamatute kirjutamisele.

Selles vahvas lasteraamatus toimetavad tõepoolest ahvike ja laiskloom. Raamat on ilusas suures köites ja ilusate ning värviküllaste illustratsioonidega, mille autoriks on Eefje Kuijl.

Loo alguses lendleb ahvike puude ladvus ja hüüab kõigile, et ta on sünnipäev ja nüüd tuleb valmis olla aasta peoks! Ahvike põikleb mürgikonnade eest, sest tal on palju teha, pole aega hängimiseks. Ta peab leidma rütmitantsuks muusikalised loomad, peokaunistusi ja maitsva koogi.

Ahvike läheb ka kirevasuliste lindude juurde, kes teevad bändiproovi, kuid see muusika, mida nad teevad, ei kõla kokku. Seejärel läheb ahvike karu juurde, kes lubas teha suure koogi, kuid karu ei pole eales varem küpsetanud, mistõttu maitseb kook nagu saepuru! Uskumatu lugu! Kas taapir on valmis jõudnud teha peokaunistused? Kahjuks pole ka taapir oma ülesandega hakkama saanud!

Nüüd on ahvike ülimalt õnnetu. Ta püüdis teha superpidu, tõeliselt suure tralli. Ta tormas ringi, põikles, tõtles, kuid asjata – nüüd on kõik mokas.

Äkki märkab ahvike, et puu otsas ripub laiskloom. Laiskloom ütleb ahvikesele, et tormata pole mõtet, tuleb olla kannatlik ja ahvike peaks ka pisarad ära pühkima. Laiskloom soovitab ahvikesel mitte tormata, võtta vabalt, mured maha jätta, hingata läbi kogu nina, haista metsa lõhnu, tunda orhidee aroomi, kõrvadega kuulata, kuidas puhub pehme tuul ja tunda oksi käpakeste vahel ja maapinda varbakeste all.

Mida ahvike teeb? Ahvike läheb uuesti taapiri juurde, käib ära karu ja kirjusuliste lindude juures. Kas ahvikese sünnipäevapidu toimub? Kas ahvike saab peokaunistused, sünnipäevatordi ja muusikat? Nendele küsimustele saab väike lugeja vastuse, kui selle ägeda lasteraamatu läbi loeb.

Raamatu lõpus on veidi juttu ka raamatus kaasa löönud loomadest, kes on pärit ohustatud loomaliikide hulgast, kes elavad Lõuna-Ameerikas Kolumbias kuumades ja väga niisketes vihmametsades – ämblikahv, noolemürgikonn, vihmametsa linnud, prillkaru, tasandikutaapir ja pruun-kolmvarvaslaisik.

Lars Mæhle, Lars Rudebjer „Saurusepere 3. Reis“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Saurusepoisid Tom ja Rasmus tunnevad huvi Sauruseriigi kaardilt väljapoole jäävate kohtade vastu. Uljas Tom ärgitab neid kohale minema ja ise järele vaatama, mis seal leida võib. Ilma et nad sellest kellelegi räägiksid ...

Alguses paistab, et see on maa nagu maa ikka. Aga siis jõuavad nad ühe järsu mäe jalamilt algava rajaotsani, mis paistab olevat ohtlik ... Põnevust ihkav Tom julgustab neid mäetippu ronima.

Vahvate saurusepoiste seiklus võõral maal viib nad kokku hea sõbraga, nad näevad – õnneks eemalt – ka igasuguseid hirmsaid elukaid. Ja jõuavad lõpuks ikka tagasi koju, sest neile tuleb appi mamma Rex, kelle peale saab alati kindel olla.

Lars Mæhle ja Lars Rudebjeri koostöös on sündinud ka lõbusad ja õpetlikud raamatud “Saurusepere 1. Muna” ning “Saurusepere 2. Ujumisvõistlus.”

Sauruspere raamatusari on kindlasti viimaste aastate üks ägedamaid raamatusarju, mis mõeldud pere väiksematele lugejatele. Toimetavaed siin ju igati vahvad saurusepoisid, on põnevust ja saab ka nalja. See on Saurusepere raamatusarja kolmas raamat, mis eesti keeles ilmunud ning saurusepoisid Tom ja Rasmus lähevad seekord põnevale reisile.

Raamatu alguses öeldakse, et dinosaurused on suurimad loomad, kes on kunagi Maa peal elanud. Nad asustasid meie planeeti üle 150 miljoni aasta. See on väga pikk aeg. Inimene on siin elanud ainult kaks-kolm miljonit aastat. Umbes 65 miljonit aastat tagasi surid dinosaurused välja. Keegi ei tea päris täpselt, miks. Võib-olla sai neile saatuslikuks võimas vulkaanipurse või siis tabas maakera komeet.

Seejärel tutvustatakse väikesele lugejale raamatu tegelasi. Perekond Türannosaurus – Rasmus Rex, Robin Rex, papa Rex, mamma Rex, vanaema Rex ja sauruselapsed – Marie Mikroraptor, Alma Ankülosaurus, Tom Troodon, Tobias Tritseeratops ja Sondre Shastasaurus.

Kas olete valmis? Meie kaasahaarav ja seikluslik lugu algab! Rasmus Rex on saanud mammalt loa laua äärest ära minna, kusjuures Rasmus oli juba kolm minutit lõunalauas istunud. Tal oli külas ka tema parim sõber Tom Troodon. Mamma on andnud loa lauast lahkuda, papa Rex kutsus Rasmuse ja Tomi enda juurde. Ta näitas poistele Sauruseriigi kaarti. Tom uuris, mis jääb kaardist väljapoole, ta näitas mägede poole, mis asusid Sauruseriigi põhjaosas. Kas tema ja Rasmus võiks sinna minna?

Papa Rex soovitas poistel selline mõte peast visata, sest ükski dinosaurus pole kunagi varem väljaspool kaarti reisinud. Papa Rex keelas reisimise ära.

Mis sa arvad, kas peaaegu alati seiklustesse sattuvad Tom ja Rasmus olid sellega nõus? Kindlasti mitte. Nad otsustasid minna reisile. Rasmus muretses, et äkki peaks nad mammale ütlema, kuhu nad lähevad? Ja äkki peaks natuke näksimist kaasa võtma? Tom kinnitas, et nad ei lähe ju kaugele!

Rasmus ja Tom alustasid teekond ja jõudsidki kõrgete mägedeni. Mäed olid sedavõrd kõrged, et Rasmus oli kindel, siit nad üle ei saa ja nüüd saavad nad koju tagasi minna. Aga ei, Tom oli leidnud mägede vahelt tee, mis asus kaljulõhes, lookles üles ja oli väga järsk! Rasmus kinnitas, et ta ei ole sugugi mitte julge ja vägev dinosaurus, ta on hoopis väike tavaline sauruspoiss, kes kardab kõrgust. Tom ütles, et kas siis Rasmus tõesti ei taha teada, mis mägede taga on? Loomulikult tahaks Rasmus seda teada ja nad läksid edasi.

Olukord läks üsna varsti kriitiliseks, Rasmus libastus ja hakkas kukkuma üle kaljuserva ääre! Õnneks haaras keegi viimasel hetkel tal sabast. See oli Tobias Tritseeratops! Mida tegi Tobias üleval mägedes? Ka Tobias oli reisil Sauruseriigi kaardilt välja, kõrgete mägede taha, samuti ilma loata.

Nüüd läksid nad juba kolmekesti edasi, kuni Tom jõudiski tippu. Mida ta sealt nägi? Lõpuks jõudsid tippu ka Rasmus ja Tobias. Nad nägid sinist vett nii kaugele, kui silm seletas. Tobias arvas, et see on vist küll kõige suurem järv maailmas! Aga see polnud teps mitte järv, see oli hoopiski meri!

Tom, Rasmus ja Tobias kõndisid tükk aega mööda looklevat rada mäest alla, läbi paksu männimetsa, kuni jõudsid lõpuks randa. Vasakul ja paremal oli valge liiv. Nüüd oli selge, et mägede taga on meri, kuid Tom tahtis teada, mis on ikkagi ka mere taga?

Ja äkki, märkasid nad rannaliival hiiglasuurt varju! Kes see oli? Selle ma jätan Sulle endale avastada, kuid üsna ruttu oli selge, et meie kolmik peab kiirelt põgenema, sest nii metsaservas kui ka rannas oli igasugu hirmsaid ja veel hirmsamaid loomi!!!

Raamatu lõpus toimub ka üks megalahe ja üliäge dinosaurusepidu ning väikesele lugejale räägitakse ka kolmest dinosaurusest – türannosaurus, troodon ja tritseeratops.

Selline saurusepere raamat seekord, taaskord igati vahva ja kaasakiskuv lugu, mis kindlasti pere väiksematele raamatusõpradele huvi pakub. Suurepärased ja värviküllased on ka Lars Rudebjeri joonistatud pildid.

Lina Žutaute “Kake Make ja sõpruseluud” (Pegasus)

Kake Makele meeldib väga linnapargis käia. Seal ootavad teda sõbrad Agne ja Joonas ja, teadagi, maailma kõige huvitavam mäng „Kes on esimene?“. Pole ju midagi toredamat kui esimesena kiigel kiikuda, kõige kõrgemale tõusta ja kõige kiiremini joosta! Aga … kas tõesti?

Ühel päeval eksivad sõbrad mänguhoos ära. Kake Maket, Agnet ja Joonast ootab ees üllatuslik tutvus pargi salapärase elanikuga ja tõeline SÕPRUSE tuleproov ...

„Kake Make ja sõpruseluud” on kuues raamat väikese tüdruku Kake Make tegemistest.

Mul on väga hea meel, et eesti keeles on ilmunud järjekordne raamat Kake Make raamatute sarjast. On ju väike tüdruk Kornelia, hüüdnimeks Kake Make, Leedu lastekirjanduse üks populaarsemaid tegelasi ja ma usun, et Kake Make toimetamised sobivad suurepäraselt lugemiseks ka meie väikestele raamatusõpradele.

Seekordne Kake Make lugu viib meid suurde ja vanasse äärelinna parki, mida armastasid kõik. Selles pargis sai jalutada, puid imetleda, kuulata linnulaulu või lihtsalt unistada. Kake Make vanaema kohtus selles pargis sageli noorpõlvesõpradega, aga Kake Make sai kokku Agne ja Joonasega. Need olid tema sõbrad.

Kake Make uuris Agne ja Joonase käest, mida nad täna mängivad? Kõigepealt mängisid lapsed mängu “Kes on esimene?”. Pärastpoole mängiti mängu “Kes tõuseb kõrgemale?”. See oli huvitav mäng, lapsed pidid selle mängimiseks istuma kiigel ja sellega kiikuma – kord on üks kõrgemal, kord teine, kuid Kake Make hüüab, et tema ulatub lausa taevani.

Seejärel mängiti kõige tähtsamat mängu “Kes on kõige kiirem?”. Selles mängus kasutati ka õhupalle. Kake Make oli küll kiire, kuid kukkus, mistõttu oli tal tunne, nagu oleks hammustanud hästi lõhnavat saiakest, millel on sees koletult vastik täidis …

Mängiti ka mängu “Kes peidab end kõige paremini ära?”, kui ühel hetkel sai Kake Make aru, et nad on eksinud! Lapsed jõudsid väikesele lagendikule, kus nad nägid kummalist majakest – just nagu muinasjutust! Ja selles majas elas nõid!

Nõid oli ootamatutest sisetungijatest ehmatanud ja uuris, mida lapsed tema majakeses teevad. Kake Make selgitas, et nad eksisid ära ja ei oska tagasi minna. Kas nõid saaks neid aidata? Nõid on otse loomulikult "tavapärane" nõid, kes ütleb, et tema aitab seda, kellel õnnestub tema luud kokku köita. Tema luud oli varem katki läinud. See, kes aitab luua kokku köita, selle lennutab ta koju, aga kellel see ei õnnestu, selle keedab ta ära ja pistab nahka! Oh sa poiss! Joonas ütleb teistele, et nad ei peaks kartma, sest tema arvates nõid valetab, kuna nõia külmkapis on ainult juurviljad! Ju on see nõid taimetoitlane!

Lapsd asusid tööle. Nad hakkasid vitsu korjama. Kes on nobedam? Kes osavam? Kes esimesena kõige suurema sületäi kokku kogub? Luuavars ei ole lihtsalt toigas, vaid võlujõuga ja tahtis kogu aeg plehku panna! Kes toob kõrgelt puu otsast alla nööri? Nüüd tuleb veel vaid nõia luud kokku siduda, aga lastel ei taha see õnnestuda. Ja juba on nõial ka pada valmis!

Kas lapsed saavad nõialuua kokku seotud? Kas nõid viib lapsed koju?

Milliseid mänge mängivad lapsed edasi? Ja mida arvab asjadest koll Valli?

Nendele küsimustele saab väike lugeja vastuse, kui selle vahva ja värviküllaste piltidega lasteraamatu läbi loeb.

Katarina Mazetti „Sasipundar ja trompetid. Nõod Karlssonid“ (Tänapäev)

"Julia, Kimmu, George ja Alex on nõod. Nad tavatsevad veeta oma koolivaheaegu tädi Frida juures Rootsi saarestikus. Tänavu suvel jõuavad nad saarele veidi varem kui tavaliselt.

Regine on nõbudele külla tulnud Saksamaalt. Aga kohale jõudes leiab ta oma seljakotist iseäraliku paki. Kuidas see sinna sattunud on? Mis selles on? Ja kes on see vuntsidega noormees, kes teda nähtavasti jälitab …"

On väga lahe, et eesti keeles on ilmunud taaskord raamat sarjast “Nõod Karlssonid”, see on järjekorras juba üheksas põnev ja salapärane laste- ja noortelugu. Katarina Mazetti kirjutatud sari on igati põnev lugemine, siin on lahedad peategelased, vahvaid seiklusi ning loomulikult ka kübe huumorit. Ja see kõik ongi ju oluline ühe väga hea laste- ja noorteraamatu jaoks. Usun, et selle sarja raamatud on vägagi populaarsed meie laste ja noorte seas.

Ka selles raamatus on koos neli nõbu ehk nõod Karlssonid, kelleks on 12-aastane George, kes on suurepärane joonistaja, 13-aastane Alex, kes valmistab suurepäraseid toite, kasutades selleks väheseid vahendedi, õed Julia (13-aastane, kes armastab raamatuid) ja Daniella (10-aastane, kes on pisike, pontsakas ja sumiseb kogu aeg). Tegevus toimub suvevaheajal, ja jällegi, otse loomulikult Pütisaarel, kus elab nõbude tädi, kel nimeks Frida. Seal ongi ju alati igasugu põnevad asjad juhtunud, mõnikord salapärased, mõnikord salapärased, mõnikord väga kriminaalsed, mõnikord pisut naljakadki, on ju mängus olnud metslased, kummitused, koletised jne jne.

Oleme juba mitmeid kordi saanud lugeda nõbude seiklustest Pütisaarel, olgu see siis laste talvevaheaeg või suvevaheaeg, seekord toimuvad sündmused suvel.

Seekordne lugu algab sellega, et Julia nägi und. Ta jalutas läbi kauni rohelise maastiku, kus õitsesid puud ja sädistasid linnud. Päike paistis mahedalt. Tema kõrval kõndis imekena noormees, kes vaatas tüdrukule otsa ja naeratas, nii et valged hambad särasid. Julia tahtis just vastu naeratada ja tema käest kinni võtta, kui korraga pistis puuvõrade vahelt pea välja tohutu suur koletis ja möiratas nii valjult, et Julia kukkus voodist välja ja ärkas.

Põhjust ärkamiseks ei ole raske otsida, sest toa teisest otsast kostus möirgeid! Hommikul kell pool seitse! Selgub, et Julia noorem õde Daniella, hüüdnimega Kimmu, istus oma voodis ja puhus trompetit, nägu pingutusest peaaegu lilla. Seda heli on kuulnud ka Julia ja Kimmu isa ja ema, kes on samuti tulnud vaatama, mis lahti on, mis toimub. Jubedad röögatused jätkusid ja Kimmu viipas närviliselt käega, et kõik ära läheksid. Julia voodis konutas perekonna kirju kõuts Kassiniru ja põrnitses paaniliselt Kimmut, karv nii turris, et ta nägi välja kaks korda suurem kui tavaliselt. Kui ta oleks osanud oma teravatipulised kassikõrvad käppadega kinni katta, oleks ta seda teinud, seda oli näha.

Isa võttis Kimmult trompeti ära ja tõstsis selle käeulatusest kaugemale. Kimmu uurib, kas ta enam pillimängu ka harjutada ei tohi? Ta ütleb, et tahab minna kooli puhkpilliorkestrisse ja muusikaõpetaja oli talle trompeti laenuks andnud. Vanemad ja Julia on kindlad, et muusikaõpetaja ei käskinud Kimmul pilli harjutada öösel või hommikul vara … Kimmu palub kõikidel rahulikuks jääda ja võiks ju ometi hommikust süüa.

Edasi oleme juba tüdrukute nõo George’i kodus, kelle ema Molly mõtiskleb kirja üle, mille oli eelmisel päeval saanud. Nüüd tutvustab ema seda kirja ka George’ile. Poisi isa on kirjutanud, et George’i Saksamaal elav poolõde Regine tahaks lihavõttepühade ajaks Pütisaarele külla tulla, kuna tüdrukul on siis koolivaheaeg. Probleem on selles, et tädi Fridat ei ole sel ajal Pütisaarel, sest ta teeb koos oma peigmehe Valteriga Idasadamas tööd, see on mingi väga salajane ettevõtmine, millest tädi Frida ei taha rääkida. Probleem on ka selles, et Regine tahab tulla nädalaks, kuid George nii kaua koolist puududa ei saa, sest varsti algab tal ju suvine koolivaheaeg. Samas kuluks varasuvine lisapuhkus enne tõelist suvevaheaega igati ära. George’i ema kinnitab, et ta on rääkinud oma õdedega ja samal ajal saaksid Pütisaarele tulla ka Alex, Julia ja Kimmu. Seega, varsti kohtume Pütisaarel!

Edasi kohtume juba lillelise seljakotiga tüdrukuga, kes uuris tabloolt hoolega rahvusvaheliste lendude väljumisaegu ja võttis siis suuna oma lennuvärava poole. Tema kõrval käis triibulises särgis, nahksonis ja päikeseprillidega noormees, kel olid veidrad vahatatud otstega vuntsid, mis nägid välja nagu valevurrud. Noormees pakkus välja, et ta võiks tüdruku seljakotti kanda, kuna nad lähevad nähtavasti samas suunas. Veidi hiljem saab lugeja teada, et tüdruk ongi Regine ehk George’i õde, kes on teel Frankfurtist Rootsi.

Rootsi Regine jõuab, kuid lennujaamas jääb tema seljakotti põrnitsema tolliametnik. Mida ta selles näeb, seda me veel teada ei saa, sest veidi hiljem haarab tüdrukul käest toosama vuntsidega noormees, kes hakkab tüdrukut väljapääsu poole lohistama! Hetk hiljem kostub lennujaama valjuhäälditest hoiatusteade, et lennujaam on saanud pommiähvarduse! Lennujaamast väljudes saab Regine haardest lahti ja hüppab taksosse ning pääseb. Takso viib tüdruku Idasadama bussijaama, kus teda ootavad juba Alex, George, Julia, Kimmu ja Kassiniru. Võib alata paadisõit Pütisaarele, kuid Regine märkab, et kail seisis jällegi nahksoni ja vuntsidega mees!

Lapsed jõuavad Pütisaarele. Juliale tundub, et saarel on miski teisiti. Kimmu kinnitab, et kõik tundub olevat hõredam. Või on nad äkki lihtsalt tavatult vara saarel ja puud, põõsad pole veel rohetama hakanud. Samas osutab George Frida maja poole, kus Frida on lasknud terve hulga puid langetada. Majast eemal oli maa puid risti-rästi täis. Fridat ennast ju saarel ei olnud, mistõttu pole võimalust ka temalt küsida, mida ta teinud oli.

Lapsed seavad end Frida majas sisse. Alex hakkab tegema süüa, nõbude lemmiktoitu ehk krokke. Krokid on muideks soojad võileivad mullitava sulajuustu ja singiga. Regine räägib teistel endast ja elust Saksamaal, kõik saavad teada, et Regine tegeleb poksiga. Ja kui Regine hakkab oma seljakotti lahti pakkima, leiab ta sealt täiesti võõra paki, mis on pakitud fooliumpaberisse ja plasti ning kaalub üsna palju. Lapsed otsustavad selle paki pärast lahti teha ja vaadata, mis seal sees on, praegu tuleb minna välja loodusesse.

Looduses üritavad lapsed välja nuputada seda, miks on Frida lasknud puid langetada, kas ta kavatseb puidutööstuses äri alustada. Seda saame ka teada, et Regine mängib kooli puhkpilliorkestris kornetit, mis on sarnane pill trompetile, mistõttu lubab Regine Kimmut veidi õpetada.

Tagasi Frida majas, otsustavad lapsed raadiot kuulata. Uudistes räägitakse paanikast lennujaamas, et lennujaam olla pommikoertega läbi otsitud, et tegemist oli siiski valehäirega, kuid otsitakse noort tüdrukut, kes oli äsja lennukiga Saksamaalt saabunud. Kui antakse edasi tüdruku kirjeldus, on kõigil selge, et otsitavaks on Regine! Regine räägib nüüd ka teistele vahejuhtumist lennujaamas, kummalisest vuntsidega ja soniga mehest, ja kas pakk Regine seljakotis võiks olla pomm! Sel juhul on see pomm tädi Frida voodis! Nüüd kõik kähku majast välja!

Saarele tulevad õige varsti ka politseinikud ning lastele varasemast tuttav ajakirjanik Sigurd Sulesepp. Lastele räägitakse, et otsitakse taga noort türdukut, keda oli nähtud Pütisaarele sõitvat. Räägitakse ka pommist ja terroristidest. Lapsed ei reeda Reginet ja kinnitavad, et nemad ei tea midagi ja pole mitte midagi ka näinud.

Asjalood Pütisaarel lähevad kahtlasemaks, kui ühel ööl Regine ärkab Frida majas (teised lapsed magavad ju lootsitornis) ja kuuleb merelt nõrka mootorimüra. Kas keegi oli teel Pütisaarele? Kes sinna nii hilja tuleb? Regine läheb paadisilla juurde, mis asub lahes Frida majakese lähedal. Pimeduses hiilib Frida maja juurde kaks meest, kellele ühele õnnestub Reginel pimeduses kõva lõuahaak anda – oli ju tüdruk ometigi kooli pokismeister! Seejärel läheb Regine teiste laste juurde, et anda teada kahest saarel ringi luusivast mehest. Järgmisel päeval leiavad lapsed paadisillalt musta nahksoni, mis toob Reginele paljugi meelde …

Põnevate ja kriminaalsete lugude jutustamisega on alati see oht, et jutustaja võib liiga palju ära rääkida, mistõttu läheb edaspidine lugemine igavaks. Igal juhul lähevad ka selles nõbude Karlssonite loos asjad põnevaks, sest selgub, et kurjameid ei ole mitte üks ega kaks, vaid lausa neli. Otse loomulikult tulevad nad Pütisaarele (öösel), kuid Alex ja George näevad ja kuulevad neid. Midagi on meestel plaanis … Saame teada sedagi, et kahtlases pakis Regine seljakotis ei olnud siiski mitte pomm, aga hoopis narkootikumid, mistõttu võib öelda, et seekord on mängus narkootikumid ja smugeldajad.

Kas ja kuidas smugeldajad kätte saadakse ja kinni võetakse, milline roll on selles täita meie peategelastel? Seda saad teada, kui seekordse põneva ja humoorika nõbude Karlssonite loo läbi loed. Saame teada sedagi, mis plaanid on Fridal ja Valteril Pütisaarega, miks nad on hakanud puid langetama. Ja lõpuks saame lugeda ka sellest, mida nõod suvel Pütisaarel veel teevad.

Põnev oleks teada ka seda, kas Katarina Mazetti kirjutab veel nõbude Karlssonite seiklustest Pütisaarel? Praegu tundub mulle, et seni on see raamat ehk “Sasipundar ja trompetid” viimane, mis ka Rootsis ilmunud.

Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes „Operatsioon Tuuleiil. Detektiivibüroo Nr 2“ (Varrak)

Põhjatuul pillutab tänavat mööda paberilipakat. Sellel on kahtlane nimekiri. Tiril ja Oliver taipavad, et keegi plaanib kuritegu, vahest sissemurdmist. Kes selle nimekirja koostada võis? Kuhu ja millal plaanitakse sisse murda? Kas kahel detektiivil õnnestub kuritegu ära hoida?

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks. Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja elulähedaselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumustest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse.

Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega.

Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivivõimeid proovile panema.

Raamat on sarjast „Detektiivibüroo nr 2”.

Noorte detektiivide, Tirili ja Oliveri ning nende koera Otto põnevad seiklused jätkuvad juba kuuendas “Detektiivibüroo Nr 2”-raamatus. Enne seda on ilmunud viis raamatut, mis kannavad erinevate “operatsioonide” nimesid ehk Kõuepilv, Varjumees, Päikeseloojang, Nartsiss ja Suvesaar.

Tegevus toimub jätkuvalt Svenna jõe suudmes asuvas väikelinnas Elvestadis, mis on asutatud 1884 ja seal elab 937 inimest. Raamatu alguses on ka joonistatud kaart, et oleks näha, milline linnake see Elvestad on.

Selle loo alguses puhus vinge tuul. Tiril ja Oliver kõndisid kõveras, käed taskus. Otto ajas taga ajalehte, mis tuulega mööda tänavat laperdas. Turuplatsil kohtusid lapsed Käru-Valtriga, kell kübar lendas suure tuulega minema, õnneks sai Otto ka selle kätte. Käru-Valter oli vahva vanapapi, kes käis Elvestadis ringi enda tarbeks kohandatud titekäruga ning müüs kleepse, rinnamärke ja plakateid, kuhu oli kirjutatud “Ei tuumaenergiale!”, “Ärge reostage loodust!” ja muid loodushoiu loosungeid. Nüüd ulatas Käru-Valter mõlemale lapsele tänutäheks kübara päästmise eest rinnamärgi, millel oli kiri “Kaitske Sumpani raba!”. Ta selgitas, et Sumpani raba asub Veskimäe all, seales soovees elavad vesilikud, aga nüüd kavatsetakse läbi raba rajada metsaveotee. Vesilikud on looduskaitse all ja kui sinna tee ehitatakse, võivad Elvestadi viimased vesilikud sootuks ära kaduda! Ta andis lastele ka voldiku, kus oli pilt kivil istuvast vesilikust.

Lapsed tänasid ja läksid edasi, kuigi tuul puhus jätkuvalt kõvasti. Ühel hetkel lendas Oliveri näkku paberilipakas, mis tundus Oliverile väga kahtlane. See oli sedavõrd kahtlane, et see oli kindlasti järgmine ülesanne Detektiivibüroole nr 2! Paberilipakal oli kirjas seitse asja: mustad püksid, mustad sviitrid, tennised, kindad, tangid, sõrgkang ja sukkmütsid. Nimekirja alla oli joonistatud naerunägu ja paar dollarimärki. Kõige alla oli kirjutatud: “Vaata Brasiilia lende!” Tiril ja Oliver olid kindlad, et keegi plaanib mingit nurjatust, sissemurdmist või muud, mis aitaks rikastuda ja milleks läheb vaja sellist varustust. Oliver vaatas paberilipakat lähemalt ja tõdes, et ta ei tea, kes need kurjamid on, kuid ta teab, kus nad on. Tuul oli paberilipaka kandud lasteni põhjast, kus asus Elvestadi hotell ja see nimekiri oli kirjutatud Elvestadi hotelli restorani kassatšeki tagaküljele.

Elvestadi hotelli Tiril ja Oliver lähevadki. Nad uurivad restoranis töötava kelneri käest, kes eelmisel õhtul kell 19.23 sõid biifsteeki , jõid koolat ja Farrise mineraalvett? Just need olid kassatšekil kirjas. Lapsed ajavad kelnerile udujuttu, et neil on seda vaja seetõttu teada, et tahavad nende käest uurida kas praad oli ka hea. Kelner suudab meenutada, et need külastajad olid mees ja naine, kuid ta ei tea, kes nad täpselt olid. Äkki ütles Oliver Tirilile, et nad peavad minema, kuna ta teab, kuhu plaanitakse sisse murda.

Oliver oli märganud Elvestadi ajalehte, milles oli juttu, et Elvestadi kunstimuuseumis näidatakse Orlovi teemanti. Kuulus vene Orlovi teemant on kunstiaare, mis pannakse sel nädalal välja Elvestadi kunstimuuseumis. Lugejale räägitakse sellest teemandist ka lähemalt, mistõttu otsustavad Oliver ja Tiril minna kunstimuuseumisse ja seda kallist kunstiaaret lähemalt vaadata. Kunstimuuseumis märkavad lapsed meest, kellega olid nad peaaegu kokku põrganud hotellis, mees on muuseumis koos naisterahvaga. Kas nemad võiksid olla kurjamid?

Tirilil tärgatab üks suurepärane mõte! Ta läheb … siinkohal ei saa ma Sulle edasi rääkida, muidu ma räägin Sulle ju selle põneva loo otsast lõpuni ära. Igal juhul on Tirili mõte sedavõrd hea, et lapsed on täiesti kindlad, et just see mees ja naine ongi kurjamid. Selle kontrollimiseks peavad Oliver ja Tiril veel ka hotellis luurama, tungima salaja mehe ja naise hotellituppa ning lõpuks ka politseisse minema.

Kas teemant röövitakse? Kas kurjamid pääsevad põgenema? Kas teemant saadakse kätte ja kurjamid tabatakse? Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle põneva loo lõpuni loed.

Raamatu lõpus on mõned ülesanded ka lugejale – raamatust tuleb üles otsida neli vesilikku, must kohvitass, hotellitoa number 7 võti, kunstimuuseumis kasutusel olev tolmulapp, ühe kurjami äge pastakas ja Elvestadi hotelli koka praepannilt putket teinud rõõmus lõhe.

Jätkuvalt toon esile ka raamatusarja väga lahedad illustratsioonid, mille autoriks on Hans Jørgen Sandnes.

Samuel Bjørk „Nähtamatu koer. Torshovi detektiivid“ (Eesti Raamat)

Tuntud krimikirjaniku Samuel Bjørki teine põnev romaan lastele!

„Nähtamatu koer“ on Torshovi detektiivide sarja teine raamat, mille autor on tunnustatud krimikirjanik Samuel Bjørk. Sarja esimene osa on „Kadunud pärlikee“ (2020).

Noored detektiivid avastavad, et Frankrikegårdenist on kadunud üks koer. Asja lähemalt uurides tuleb välja, et selles polegi süüdi untsu läinud nõidus. Tegelikult on Oslos jäljetult haihtunud terve hulk koeri. Peagi on Kim, Vinku, Aryan ja Heidi segatud krimiloosse, mis on palju suurem ja hämaram, kui nad oleksid osanud arvata. Juhtumit lahendades saavad nutikad lapsed jälle abi „Suurest detektiivi käsiraamatust“, kuid leiutavad ka päris uusi võtteid. Muu hulgas selgub, et mõnikord tuleb kurikaela ülekavaldamiseks näida pisut opakas. Samuti võib abikäe ulatada keegi, kellest seda oodatagi ei oska.

Torshovi detektiivide sari sobib suurepäraselt 9‒12-aastastele lastele, kellele meeldivad seiklustest ja sõprusest kõnelevad humoorikad raamatud.

Samuel Bjørki uus lastekrimka “Nähtamatu koer. Torshovi detektiivid” on tõepoolest igati põnev ja kaasahaarav, millesse pikitud ka veidi huumorit, et noorel lugejal oleks mõnus raamatut lugeda. Seekordne lugu on seotud kadunud koertega ja neli Torshovi Detektiivibüroo liiget ehk Kim Andre Kongsvik ehk Kim Kong, Aryan, Heidi ja Per-Otto Hansen Nilsen ehk Vinku peavad jällegi selguse majja tooma.

Lugu saab alguse sellest, kuid raamatu jutustaja Kim Andre Kongsvik, keda hüütakse ka Kim Kongiks hakkab just oma jalgratta rehvi parandama, kui kohale tuleb Vinku, kes on kübe närviline ja kinnitab, et ei tea kas julgeb Kimile sellest rääkida. Millest? Kas Vinku on jällegi jalgpalliga akna ära lõhkunud? Tema vanemad on seni juba kolm akent kinni maksnud.

Seekord on asjalood hoopis teistsugused. Vinku kinnitab, et ta on ühe koera minema võlunud! Ta lisab, et on koera nähtamatuks muutnud! Kargu-Borre koera, kes elas samuti nende korrusmajas. Vinku ütleb, et ta oli saanud sünnipäevaks raamatu “Voodoo algajatele”, koer oli väljas, rihma otsas kinni ja muudkui haukus. See oli Vinkut seganud ja ta oli kasutanud raamatus olevaid võlusõnu “Kuidas kedagi nähtamatuks muuta?”. Kim arvan, et koera kadumisele on kindlasti palju lihtsam selgitus, mida ta on nõus uurima minema.

Kim ja Vinku lähevadki vaatama kohta, kus koer kaduma läinud. Kimil on kaasas detektiivitööks vajalik varustus (on ju “Suures detektiivi käsiraamatus” öeldud, et vajalikku varustust tuleb alati kaasa kanda – taskulamp, raadiosaatjad, kindad, kostüüm (nt prillid või roheline müts), suurendusklaas, pastakas ja paber ning natuke näksi), ja üsna varsti on selge, et keegi on koerarihma katki lõiganud! See tähendab, et keegi on koera pihta pannud!

Detektiivibüroo noored liikmed peavad kokku saama ja asjaga tegelema hakkama. Nii kohtuvad meie peategelased oma peakorteris. Aryan teab rääkida, et ajalehes oli kirjutatud, et Oslos on mitmeid koeri salapärasel moel kadunud! Keegi varastab Oslos koeri!

Kuidas edasi minna? Noored detektiivid otsustavad kontakteeruda ajakirjanikuga, kes on loo kadunud koertest kirjutanud. Selleks on vägagi kuulus ja populaarne ajakirjanik Astrid Borge, kes osalenud saates “Tantsud tähtedega” ja juhtinud võistlust “Norra otsib superstaari”. Ta tegutseb ringhäälingu majas, kuhu meie peategelased temaga kohtumisele ka lähevad.

Ajakirjanik teab rääkida, et Oslos on paari nädala jooksul kaduma läinud 20 koera! Kõik eranditult tõukoerad. Rohkem ei oska ka ajakirjanik midagi ütelda, aga palub ennast kursis hoida, kui noored detektiivid midagi teada saavad. Vinku käitub sellel kohtumisel üsnagi kummaliselt (pehmelt öeldes), kuid hiljem selgitab ta oma kaaslastele, et tema arvates on just ajakirjanik üks peamistest kahtlusalustest.

Meie nelik otsustab hakata Astrid Borget jälgima, kuid samas tuleks hoida pilk peale ka koertel, kes nende lähiümbruses on ootama jäetud. Noored detektiivid teevad kindlaks ka selle, et varastatakse väikeseid koeri, mitte suuri. Ja ühel päeval nad Torshovi turu pitsarestorani juures näevadki täiesti üksi olevat kokkerspanjelit!

Nüüd tuleb hoolega jälgida! Ja jällegi on abiks suurepärane raamat – “Suur detektiivi käsiraamat”, milles on juttu ka jälgimisest ja kellelgi pilgu peal hoidmisest. Keegi ei tohi detektiivi märgata, tuleb otsida mingit tegevust, et detektiiv ei tunduks kahtlane. Jälgimisest on tõepoolest abi, sest õige varsti tuleb pitsarestorani juurde mootorratas, millel kaks inimest ja nad tõepoolest röövivad kokkerspanjeli! Õnneks jõuab Heidi kirja panna mootorratta numbrimärgi! Kimil õnnestub maanteeametist teada saada ka mootorratturi nimi ja aadress!

Just sellele aadressile meie nelik lähebki. Nad jõuavad suure laohoone juurde, milles tegutseb Torshovi MK ehk mootorrattaklubi. Kas karmid tsiklimehed on seotud koerte kadumisega? Siinkohal ei saa ma Sulle rohkem edasi rääkida, sest muidu läheb lugemine igavaks … ja mis krimka see on, kui Sul lõpplahendus teada on. On ju nii!

Igal juhul lähevad sündmused vägagi põnevaks. Noored detektiivid lahendavad otse loomulikult ka selle kahtlase loo, mis on seotud koerte kadumisega/röövimisega, kusjuures koertega on kurikaeltel vägagi halvad kavatsused … Kes on need kaks salapärast inimest tsiklil? Üks neist on üsna ootamatu tegelaskuju, kellega oleme selles raamatus juba kohtunud, kuid eks ole ka tema kurikaelte käest veidi petta saanud.

Ja kui meie noored detektiivid on raamatu lõpus juba üsna suured hädas, siis tulevad appi …

Selline põnev Torshovi Detektiivibüroo lugu seekord. On põnevust, on vahvad, julged ja hakkajad peategelased, on veidi huumorit, on koerad, on kurikaelad ja palju muud ägedat. Loodan, et Torshovi noorte detektiivide põnevaid lugusid saame eesti keeles ka edaspidi lugeda.

Share this page