„Väike lasteentsüklopeedia.

Tihedalt täis imelisi asju, mida kindlasti teada tahad!“

(Pegasus)

Sajad faktid ootavad sind! See raamat on täis hämmastavaid teadmisi, mida on ülimalt huvitav lugeda. Piilu sisse, et saada teada mõned eriti ägedad asjad, mis on abiks koolitöödes või lihtsalt lõbusad.

„Väike lasteentsüklopeedia“ põhineb 2020. aastal ilmunud „Lasteentsüklopeedial“.

Tegelikult on lastele mõeldud entsüklopeediaid igati vahvad raamatud, mida on tore ka täiskasvanul kätte võtta, et mõningaid olulisi asju ja teadmisi meelde tuletada. Täpselt selline äge raamat on ka see – „Väike lasteentsüklopeedia“.

„Väike lasteentsüklopeedia“ on jagatud mitmeks osaks: kirjeldamatu kosmos, toimekas Maa, tore teadus, vägevad dinosaurused, imelised imetajad, lummavad linnud, põnevad putukad, Vana-Egiptus ja Vana-Rooma. Teemasid ja valdkondi on palju, mistõttu on lugemist, vaatamist ja teadmisi väiksele lugejale tõepoolest väga palju.

Entsüklopeedia esimene osa on „Kirjeldamatu kosmos“ ja see algab peatükiga „Meie eluandev täht“, mis räägib Päikesest, mis on meile lähim täht. Erinevalt Maast pole Päike tahke vaid hoopis hiiglaslik ülikuum gaasikera. Siin on joonis, millel on näha päikeseplekke, tuuma jm. Lisaks on juttu päikesevarjutusest, kottpimedusest.

Seejärel on juttu planeetide perekonnast, Maast, Kuust, Maa naabritest (Veenus ja Marss), tillukestest planeetidest (Pluuto, Merkuur), hiidplaneetidest (Jupiter, Saturn), kaugetest planeetidest (Neptuun, Uraan), kuid ka kosmosesse minekust, elust ja kodust kosmoses.

Lugejale õpetatakse, kuidas valmistada papptorust rakett.

Teine osa on „Toimekas Maa“, mis viib meid esmalt Maa sisemusse. Maa on kihiline kera, millel on sisetuum, välistuum, alumine vahevöö, ülemine vahevöö, mandriline maakoor, atmosfäär.

Seejärel saab väike lugeja lugeda mägede tekkest, jõgedest ja järvedest, jääjõgedest, koobastest ja kambritest (maailma suurim koopakamber on Sarawaki kamber Malaisias, mis on 600 meetrit pikk ja 400 meetrit lai!), kuivadest kõrbetest, maailma metsadest, veest, mida on kõikjal. Tutvume ka atmosfääriga, saame teada, mis on ilm, millised on neli aastaaega, ja mis on veeringe.

Lugejale õpetatakse, kuidas valmistada sademõõtur! Selleks on vaja purki, markerit, joonlauda, märkmikku ja pliiatsit.

Kolmas osa on „Tore teadus“ ja see algab peatükiga „Meie teadusmaailm“. Teadus on kõikjal meie ümber. Röstrid, jalgrattad, mobiiltelefonid, autod, arvutid, lambipirnid – kõik need vidinad ja masinad, mida iga päev kasutame, on teaduslike avastuste tulemus. Juttu on kuumast teadusest, valgusest töös, mürast, magnetite jõust, elektrist,  laserite jõust, arvutiteadusest, mikroteadusest.

Meisterdamist on ka selles osas – saame teada, kuidas ehitada vooluring. Selleks on vaja lambipirni, patareid ja juhtmeid.

Neljas osa on „Vägevad dinosaurused“. Selle osa esimene peatükk vastab küsimusele, kes on dinosaurused. Dinosaurused olid roomajad – soomuselise nahaga loomad, kes elasid miljoneid aastaid tagasi. Neid oli palju liike, aga kõik nad surid välja kaua aega tagasi. Seejärel loeme, millal dinosaurused elasid, leebetest hiiglastest, hiiglaslikest küttidest, munadest ja pesadest, nende poegadest, sellest, kuhu nad kadusid.

Viies osa on „Imelised imetajad“, mis algab peatükiga, milles selgitatakse lugejale, kes on imetaja. Maal elab tuhandeid imetajaliike. Mõni neist suudab ujuda, mõni lennata ning nad kõik on soojaverelised. Soojavereline tähendab, et imetajad suudavad oma kehatemperatuuri hoida alati sama, olenemata ilmaoludest.

Väikesele lugejale õpetatakse meisterdama paberist igati vahvat elevantide paraadi.

Edasi juba peatükid imetajate perekondadest, suurimatest imetajatest (sinivaal, kaelkirjak) ja väikseimatest imetajatest, taimtoidulistest (panda, kaelkirjak, leemur), näljastest küttidest (meile õpetatakse, kuidas on võimalik kehastuda kassiks, milleks on vaja kääre, pabertaldrikut, värve, pintslit, liimi, paberit, lõnga ja kummipaela).

Kas tead, kes elavad jõgedes? Saarmad, nokkloomad, veeopossumid, jõehobud jt. Aga lumised imetajad? Jääkaru, lumeleopard, grööni hüljes jpt. Juttu on ka uimedest ja loivadest, elust vihmametsas (jaaguar, aie, kassleemur ehk kata, taapir, aguuti), elust kõrbes (kaamel, gnuu, tähnikhüään, fennek ehk kõrberebane, kängururott).

Kuues osa on „Lummavad linnud“, mis algab peatükiga, milles vastatakse küsimusele, kes on lind. Kõikidel lindudel on kaks jalga, kaks tiiba ja sulgedega kaetud keha. Linde leidub kõikjal maailmas, jäisest Antarktikast kuni palavaimate kõrbeteni.

Edasi on juttu linnu elu algusest, linnupesadest, kiiretest lendajatest (rabapistrik, koolibri, pääsuke, kühmnokk-luik jt), ujujatest ja sukeldujatest (pingviin, hani, randtiir, suulad, kalakotkad, jäälinnud), öölindudest (meisterdame öökulli rulli, milleks on vaja kääre, tühja jogurtitopsi, joogikõrt, tühja niidirulli, värvilisi pabereid ja liimi), lindude söögiajast, uljastest küttidest (kurgkotkas, ahvikotkas, viud, andi kondor).

Seitsmes osa on „Põnevad putukad“, mis algab peatükiga, mis püüab vastata küsimusele, kes on putukas. Kui ühel mutukal on kuus jalga, siis on ta putukas. Kui tal on rohkem jalgu või pole neid üldse, siis on see mõni muu loom. Mõne putuka noorjärkudel ei ole jalgu, need arenevad alles täiskasvanuil.

Seejärel saame tuttavaks putukamaailmaga, loeme putukate õhkutõusust, ründest ja kaitsest, peitusemängust (lugejale õpetatakse, kuidas muutuda nähtamatuks, selleks on vaja tugevat paberit, pappi, liimi, värvi ja kääre), söögiajast (ligikaudu pooled putukad on taimtoidulised, aga mõned putukad on raevukad kiskjad), kuid saame tuttavaks ka ämblikutega, kes kuuluvad ämblikulaadsete ehk arhniidide hulka, kusjuures maailmas on üle 48 000 ämblikuliigi!

Kaheksas osa on „Vanaaeg. Vana-Egiptus ja Vana-Rooma“, mis algab sellega, et meile räägitakse elust Niiluse kallastel, sest ilma Niiluse jõeta poleks Egiptuse tsivilisatsiooni kunagi tekkinud. Niilus pakkus joogivett, võimaldas põlde niisutada ning oli liikumisteeks.

Saame tuttavaks võimaste vaaraodega, jumalate ja jumalannadega, Giza püramiidide, templite ja hauakambritega, surnute säilitamisega.

Edasi siirdume Vana-Roomasse, loeme Rooma impeeriumist. 200 aastat e.m.a. oli Rooma linn suure impeeriumi keskuseks. Impeerium oli väga suur ja rikas ning selle piires elas üle 50 miljoni inimese. Rooma impeerium koosnes paljudest eri riikidest ning seda valitses üks inimene – keiser.

Juttu on Vana-Rooma pereelust, tervistavatest termidest (Rooma termides ehk avalikes saunades käidi nii pesemas, lõõgastumas, sõpradega kohtumas kui ka trenni tegemas), Rooma moest (kas tead, kuidas kanda Rooma toogat? Siin on õpetus), kolossaalsest Colosseumist, mis oli suur amfiteater, kuhu mahtus 50 000 kuni 80 000 pealtvaatajat. Colosseum oli ehitatud lubjakivist, betoonist ja vulkaanilisest tufist. Seal peeti gladiaatorite võitlusi ning algul ka mängumerelahinguid. Entsüklopeedia viimane peatükk on Rooma sõjaväeteenistusest.

Entsüklopeedia lõpus on ka register, et otsivat hõlpsamalt üles leida.

Selline vahva ja sisukas raamat see „Väike lasteentsüklopeedia“, mis kindlasti annab edasi palju põnevat infot ja teadmisi pere väiksematele uudishimulikele lugejatele, kes tahavad teada, mida põnevat võib maailmas näha ja kohata.