Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad


„Lihtne füüsika.


Toeks koolifüüsikale“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Füüsika on teadusharu, millel põhinevad kõik teised loodusteadused. Sellel on oluline roll kõiges, mida me teeme: alates lihtsaimast tegevusest, näiteks kurikaga palli löömisest, kuni miljardeid eurosid maksvates kiirendites osakeste peaaegu valguse kiirusega kokku põrgatamiseni, et aidata teadlastel lahendada kõige keerulisemaid universumit puudutavaid küsimusi. Kõiki aspekte, mida see teadusharu puudutab, on raske ühte raamatusse kokku panna, kuid me vähemalt proovisime! Pööra lehte ja avasta, kuidas raskusjõud meie jalgu maas hoiab, kas ajas rändamine on võimalik, ning veel palju muud.

 

Populaarteaduslik eriväljaanne on suurepärase abivahendiga mõistmaks koolifüüsikat, samuti silmaringi laiendamiseks.

 

Tegelikult ei peagi olema raamat, et tarkust juurde saada, piisab ka ägedast ja sisukast ajakirjast. Täpselt selline, tark ja sisukas ongi „Lihtne füüsika. Toeks koolifüüsikale“. Ma mäletan, et koolis tundus füüsika pisut igav ja nüüd, eriti viimastel aastatel on hakanud mind füüsika jällegi huvitama, mistõttu on see just selline ajakiri, mille hoolikalt läbi lugesin.

 

Ajakirja alguses on tervitussõnad, milles öeldakse, et füüsika on teadusharu, millel põhinevad kõikd teised loodusteadused. Sellel on oluline roll kõiges, mida me teeme: alates lihtsaimast tegevusest, näiteks kurikaga palli löömisest, kuni miljardeid eurosid maksvates kiirendites osakeste peaaegu valguse kiirgusega kokku põrgatamiseni, et aidata teadlastel lahendada kõige keerulisemaid universumit puudutavaid küsimusi.


Kõiki aspekte, mida see teadusharu puudutab, on raske ühte raamatusse kokku panna, kuid me vähemalt proovisime!

Nüüd palutakse lugejal lehte pöörata ja avastada, kuidas raskusjõud meie jalgu maas hoiab, kas ajas rändamine on võimalik, ning veel palju muud …

 

Pöörame lehte. Siin on sisukord. On näha, et ajakirjas on mitu osa – igapäevane füüsika, suur teooria, kõrgtehnoloogia, ääremaad ja universum. Kokku seega viis osa, mis omakorda jagunevad peatükkideks.

 

Esimeses osas ehk igapäevane füüsika, saame lugeda, kuidas raskusjõud toimib ehk jõud, mis tekitas tähed ja hoiab meie jalad maas.

Teine peatükk on heli jõust. Kõik alates kõuemürinast kuni sosinani on helivõngete jada. Seejärel on juttu energia jäävusest, G-jõu selgitus, magnetjõust (magnetid meie kodus), kesktõuke- ja kesktõmbejõust (vesi tsentrifuugis), valguse murdumisest, vikerkaartest ja miraažidest (Newtoni vikerkaared, valguse riugas).

Peatutakse ka alusteadmistel elektrist, nt takistus, induktiivsus ja mahtuvus, kuid ka reketilöögi teadusest on juttu. Miks ikkagi on tennisemängu niivõrd raske täiuslikult valdama õppida.

 

Teine osa on suur teooria, mille esimene peatükk on ajarännaku juhend algajatele. Miks teaduse seisukohast pole ajas rändamine võimatu.

Edasi on juttu Newtoni liikumise seadustest (kolm lihtsat seadust, mis selgitavad jõudude mõju maailmas), üldrelatiivsusteooriast (Einsteini teooria universumist), stringiteooriast, ainest ja antiainest ning Hawkingi teooriate testimisest.

Tundub põnev? Seda see ju tegelikult ongi. Füüsika ongi põnev.

 

Kolmas osa jutustab lugejale kõrgtehnoloogiast. Esimene peatükk on tuumaenergiast. Juttu on tänapäeva tuumaelektrijaamadest ja tuumasünteesi tulevikust. Teine peatükk selles osas on väikeste asjade teadusest – kuidas on mikroskoobid meile avanud ümbritseva tillukese maailma.

Järgmistes peatükkides peatutakse sellel, miks ülijuhid niivõrd tõhusalt töötavad (jahutatakse neid elemente ja materjale, et tuua välja nende uskumatud ülivõimed) ja meid viiakse ka aatomipurusti sisemusse, sest see osakeste kiirendi lahendab universumi saladusi.

 

Siinkohal mainin, et ajakirjas on väga palju illustratsioone, fotosid, jooniseid, skeeme jpm, mis lugemise veelgi kaasahaaravamaks teevad.

 

Neljas osa kannab pealkirja „Ääremaad“. Selle osa esimene peatükk peatub kvantenergial. Arvutustehnoloogia tulevik ja selle mõju maailmale.

Teie peatükk jutustab äärmuslikest temperatuuridest. Miks ikkagi hakkavad materjalid väljaspool tavapärast temperatuurivahemikku kummaliselt käituma?

Juttu on ka varjatud universumist – tumeaine ja tumeenergia moodustavad enamiku universumist, kuid me ei näe seda. Mida see salapärane värk endast kujutab?

Selle osa viimane peatükk on aatomite jõust. Aatomid on ehitusklotsid, millest on loodud kõik!

 

Ja ongi viimane osa! Universum. Selles osas on neli peatükki. Universumi seadused. Meile tutvustatakse imeliselt universaalset füüsikat, millel põhineb kosmose minevik, olevik ja tulevik.

Miks Maa pöörleb? Saame teada, miks meie planeet ja paljud teised taevakehad pöörlevalt liiguvad.

Kolmas peatükk peatub valguse kiiruse saladustel. Kas me suudame kunagi universumi maksimaalse piirkiiruse ületada?

Viimases selle osas peatükis mõõdetakse galaktika massi. Kuidas ikkagi leida galaktikate massi universumis?

 

Selline sisukas ja faktirohke lugemine on nende kaante vahel. Ma olen täiesti kindel, et seda võivad lugeda nii täiskasvanud kui ka kooliõpilased, sest uutest teadmistest on elus ikka ja jälle kasu.

Kersti Rannamäe


„Suvelilled. Aiavihik 75“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Raja endale suvelillepeenar, mille õiemustrid ja kaunilt komponeeritud kooslused pakuvad silmailu kogu suveks.

Aiavihik annab põhjaliku juhendi, kuidas sellist peenart planeerida, rajada ja hooldada ning kuidas taimi ette kasvatada. Põhjalikumad taimetutvustused aitavad peenrale valida sobivaid liike ja sorte.

Juttu on ka musterpeenarde ajaloost.

 

Populaarse kodu- ja aiaajakirja Kodu ja aed praktilise aiavihiku sarjas on ilmunud juba 75 vihikut/raamatukest. Neist oleme aastate jooksul saanud lugeda aiakahjuritest, aiatiigist, Eesti roosidest ja roosiaedadest, kõrtest ja laukudest, mullast aias, murust, ronitaimedest, salatipeenrast, sibullilledest, sõnajalgadest aias, söödavast iluaiast, taimede lihtsast paljundamisest, taimekaitsest, tarbeaiast kastides, toataimedest, tomatist ja paprikast, veinimarjadest koduaias, õuntest, hekkidest ja aiaseintest, kiviktaimlast ja kividest aias, kõrrelistest, lõhnavast aiast, maheaiandusest, maitsetaimedest, okaspuudest koduaias, pelargoonidest, taimede ettekasvatamisest, koduaia põõsastest, püsililledest, värvidest aias, priimulatest, elulõngadest, salatipeenrast, amplitest, väikestest lehtpõõsastest, kaktustest, roniroosidest jpm. Kokku ju ikkagi 75 aiavihikut!

 

Uue aiavihiku alguses tõdeb Kersti Rannamäe, et suvelillepeenar on igale aiale kaunis ja värvikirev lisand, mis pakub silmailu kogu suve vältel. Üheaastaste taimedega saab igal aastal anda aiale täiesti uue näo. Kirevate, mustrisse istutatud peenarde ajalugu sai alguse juba 17. sajandil. Eesti kaunemaid suvelillepeenraid saab imetleda Kadrioru pargis.

Autor tõdeb, et selles aiavihikus on toodud põhjalik juhend, kuidas planeerida, rajada ja hooldada suvelillepeenart. Juttu tuleb ka musterpeenarde ajaloost ja taimevalikust.

Ja veel, mustriliste lillepeenarde rajamine on suurepärane võimalus ühendada aiakunsti ja looduse ilu.

 

Esimene peatükk jutustab lillepeenarde ajaloost. Selgub, et kunagi oli iluaed ülikute privileeg. Elujärje paranedes tekkisid iluaiad ka lihtrahva kodude ümber.

Üle-eelmise sajandi teisel poolel algas Eestis talude päriseks ostmine ja tekkisid pärisperemehed. Mõisas nähtu eeskujul istutati esimesed biljapuuaiad ning hakati rajama ilupeenraid.

Oma lillepeenarde rajamisel oleme meiegi eeskuju võtnud mõisate ja losside iluaedadest, kus põhijooned said paika 18. sajandil. Sel ajal hinnati korrapärasust nii arhitektuuris kui ka aiakujunduses. Nii ongi musterpeenrad kujundatud telgsümmeetria põhimõtteid arvestades.

Mustriga suvelillepeenraid hakati rajama laialdasemalt 17. ja 18. sajandil, eriti barokk- ja renessanss-stiilis aedades.

19. sajandil muutusid mustrilised lillepeenrad veelgi populaarsemaks, eriti Inglismaal Victoria ajastul, kui hakati kasutama vaippeenarde istutusstiili.


Meie omaaegsed uhkemad aiad olid Kolga rüütlimõisas, Pühalepa mõisas, Palmse mõisas ja Kadrioru pargis Tallinnas.


Ka tänapäeval kasutatakse mustrilisi suvelillepeenraid parkides ja esindusaedades, et lisada avalikule ruumile ilu ning kunstilist väljendust. Autor toob välja mitmed kohad: Kadrioru park, Tallinna vanalinna haljasalad, Tartu Raekoja plats, Pärnu rannapark, Viljandi linnasüdamik.

 

Aiavihiku teine peatükk on sellest, et tuleb teha korralik eeltöö. Hoolikalt läbi mõeldud suvelillepeenardega saab tuua koduaeda samasugust ilu ja edevust nagu eelpool mainitud kohtades. Esialgu piisab vaid paarist ruutmeetrist, et algust teha.

Võtmeteguriteks on korralik eeltöö ja planeerimine.

Seejärel on juttu taimede valimisest, ühe- ja kaheaastastest taimedest.

 

Järgmises peatükis on juttu sümmeetria võlust. Peatutakse vaip- ja vööpeenral, kuid ka kuhikpeenral.

 

Siin on peatükk kujundamise kolmest tugisambast. Pilgupüüdja, täitetaim ja raamistus – see on kuldne kolmik, mis aitab kokku seada tasakaalus ja visuaalselt nauditava lillepeenra.

Pilgupüüdjad on tavaliselt kõrgemakasvulised ja millegi poolest silmatorkavad taimed – argentiina raudürt, tähk-mätashari, suur lõvilõug, hübriidbegoonia.

Täitetaimed – peenra keskosa taimed mängivad võtmerolli kogu peenra kujunduses. Nad täidavad ruumi kõrgemate ja madalamate taimede vahel, nt alatiõitsev begoonia, suur lõvilõug, kirinõges.

Ääretaimed moodustavad istutusele justkui raami. Siia sobivad pehme vormiga liigid, millel on võime n-ö laiali valguda. Nt õhuline piimalill, aednelk, sinilobeelia.

 

Seejärel saame lugeda suvelillede valikust peenrasse. Saame tuttavaks mitmete lilledega – inglilill, suur lõvilõug, hübriidbegoonia, alatiõitsev begoonia, feerulalehine ruse, kõrge mätashari, tähk mätashari, madal mätashari, ameerika haakhein, harilik ämbliklill, värd-kirinõges, harilik kosmos, kerajas varblill, aednelk, harilik kaksikkannus, õhuline piimalill, harilik kalevikepp, särav gasaania, ümar kerarebashein, müür-kipsilill, lamav käokuld, harilik heliotroop, sultan-lemmalts, viltleht, sinilobeelia, kivikilbik, soo-mustjalg, suureõieline nemeesia, lilltubakas, metstubakas, roosa miisusaba, hall salvei, leeksalvei, madal peiulill, ahtalehine peiulill, argentiina raudürt, harilik pruudisõlg.

Valikus on ka söödav ilu lillepeenras – lehtpeet ehk mangold, lehtkapsas.

 

Kõikide lillede kohta on aiavihikus ka fotod.

 

Raamatu autor tõdeb, et eelistada tasuks vastupidavamaid ja vähenõudlikumaid suvelilli. Mitmed uued sordid on oma põhiliigist vastupidavamad ning nõuavad vähem hoolt.

 

Saame lugeda ka lillede jaotisest kasvukõrguse alusel. Juttu on peenra rajamisest – asukoht, peenrakoha ettevalmistus, toidulaud peab olema külluslik, plaan ja istutus. Loeme ka musterpeenra hooldamisest – kastmine, lisaväetise andmine, rohimine, närpimine ja hooaja lõpp.

 

Siin on peatükk sellest, et taimi võib ka ise kasvatada – seemnepakil olev info, külvinõud, külvimuld, seemnepakendid, külvamine, pärast külvamist, tärkamine, pikeerimine.

 

Viimasel leheküljel on kokkuvõte põhjustest, miks rajada mustriline suvelillepeenar – visuaalne ilu ja mõju, avaliku ruumi elavdaja, ajaloo- ja kultuuriväärtuste hoidja, tõmbavad ligi putukaid, sümboolika ja teemapeenrad, rõõmu ja heaolu pakkumine.

 

Jääbki üle öelda vaid seda, et ilusat suve ja palju kauneid lilli!

 

Meelike Saarna


„12 sünnipäeva“


(Varrak)


 

Sünnipäev on üks väga tore päev. Selles raamatus on tervelt kaksteist sünnipäeva ja raamatu peategelane Rasmus saab loomulikult osa kõigist neist.


Igal peol soovitakse sünnipäevalapsele õnne ja lauldakse sünnipäevalaulu, kuid kõik muu ei pruugi üldse sarnane olla. Sünnipäevast saab teha karnevali või mängutoamöllu, sünnipäeva võib kasvõi loomaaias pidada ja miks mitte ka issi-emme suures voodis, kui terve pere on parajasti haigeks jäänud.

 

Meelike Saarna on ajakirjanik, kirjanik ja pereterapeut, kelle sulest on ka varem igati vahvaid lasteraamatuid ilmunud – „Kuldsed põrnikad“ (2006, Varrak), „Kahe südamega tüdruk“ (2006, Varrak), „Mattias ja mamma“ (2008, Tänapäev), „Roosi Saaremaa suvi“ (2009, Tammerraamat), „Kolmepoisisuvi“ (2018, Tänapäev), „Mis me täna teeme?“ (2021, Tammerraamat). Lisaks sellele on ta kirjutanud ka mitu romaani täiskasvanutele – „Jää mu juurde“ (2012, Tammerraamat), „Itaalia suvi“ (2016, Tammerraamat) ja „Terapeudi surm“ (2021, Tammerraamat) ja ka nõuanderaamatu beebi vanematele „Uhiuus siin maailmas“ (2024, Varrak).

 

„12 sünnipäeva“ on väga vahva lasteraamat, sest jutustab loo 12. sünnipäevast, mis toimuvad 12. kuul. On ju ikka nii, et sünnipäevad on toredad, juhtugu mis tahes ja oma sünnipäeva ootame me kõik, nii väikesed kui ka suured.

 

Selle raamatu peategelasteks on Rasmus (tema saab selles raamatus 6. aastaseks) ja tema ema ja isa. Teisi tegelasi on loomulikult ka, sest 12 sünnipäeva on ikkagi 12 sünnipäeva.

 

Esimene sünnipäev on Rasmuse kõige parema sõbra Magnuse sünnipäev ja see toimus jaanuaris. Seda sünnipäeva peeti suures mängukeskuses ja mulle tundub, et see oli väga-väga lahe sünnipäev. Rasmus ja Magnus mängisid ronimistorni võrkseinal, liumägedel, batuutidel, söödi torti ja kui käes oli kojumineku aeg ning Magnus istus koos emaga autos … meenus talle üks oluline asi! Mis Rasmusele meenus, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Teine sünnipäev on veebruaris ja see on Rasmuse issi sünnipäev. Sünnipäevahommikul tegid emme ja Rasmus ettevalmistusi, kuid selgus, et issi oli hoopis haigeks jäänud.

Issil oli päris kõrge palavik – 38,5! Rasmus muretses, kas issi saab pärastpoole ikkagi terveks, sest õhtuks olid ju külalised kutsutud. Mamma ja papa pidid tulema ning issi õde tädi Helen koos oma kaksikute Pille ja Paulaga. Rasmus ootas külla ka onupoeg Franzu, kes oli küll alles neljane, aga kellega oli alati tore mängida.

Issi lootis, et ta saab terveks, kuid emme oli kindel, et õhtusest koosviibimisest midagi välja ei tule ja helistas kõikidele, et öelda, et pidu jääb ära.

Emme viis Rasmuse lasteaeda ja kui ta pojale õhtupoole järele tuli, oli selge, et haigeks on jäänud nii emme kui ka Rasmus.

Kas õhtul siiski ka sünnipäeva peeti? Peeti ikka, kuid veidi teisiti. Näiteks söödi sünnipäevasöögiks kuuma suppi, mängiti lauamänge. Selgub, et mänge saab mängida ka voodis pikali olles ning sõnamängu saab mängida ka sinepivanni tehes.

Selle sünnipäeva lõpuks saad teada sedagi, mis on gondaasia keel, mida vist ainult Magnus oskab.

 

Kolmas sünnipäev toimus mätsis ja Rasmus läks koos mamma-papaga tädi Marju sünnipäevale. Tädi Marju oli kunstnik ja tema kodu oli ühtlasi ka tema ateljee. Papa teadis Rasmusele rääkida, et ateljee on selline koht, kus kunstnikud pilte maalivad ja vahel sealsamas ka elavad.

Tädi Marju ateljee oli lahe. Seal oli palju pintsleid ja värvituube ja väga-väga palju pilte. Pildid olid nii seintel kui ka seinte najal. Rasmus polnud mitte kunagi nii suurt hulka pilte korraga näinud.

Isegi põrand oli värviline. Rasmus uuris, kas tädi Marju joonistab ka põrandale, kuid tädi vastas, et kui kogu aeg joonistada, siis tilgub iga päev natuke värvi ka maha.

Rasmusele selline põrand meeldis, ka nende kodus võiks selline olla.

Üks äpardus juhtus ka. Nimelt, papa istus toolile ja ei märganud, et sellel oli tädi Marju joonistatud hommikune pilt. Nüüd oli pilt pisut rikutud ja papa püksid määritud. No ikka juhtub.

Tädi Marju näitas Rasmusele ka vahvat pilti Matsi talu kukkedest, kuid ka köögis on pilte ja on ka üks uhke pilt uhkest paabulinnust.

Selle loo lõpus saame teada, et tädi Marjul on isegi liiga palju pilte, ta nimetab seda ületootmiseks, kuid ka Rasmusel on kodus midagi sarnast …

 

Neljas lugu on sünnipäevast, mis toimus aprillis ja see on Rasmuse sünnipäev!

Sünnipäev algas ilusasti – issi ja emme laulsid Rasmusele ja andsid pojale kingitused. Süüakse kooki ja juuakse morssi. Rasmus avas kingitused – suuremas pakis oli lego, uhke mitmekordne tuletõrjemaja.

Rasmus tahtis seda kohe ehitama hakata, kuid samal päeval oli ju ikkagi lasteaiapäev ja issi ja emme pidid samuti tööle minema.

Rasmus pahandas, tema ei tahagi lasteaeda minna! Ja tegelikult on see kõige nõmedam sünnipäev! Rasmus ütles emmele, et emme ei tohi tema tuppa tulla, mitte kunagi!

Emme rahustas poega ja see tuli tal hästi välja. Issi läks tööle, kuid emme jäi Rasmusega vähekeseks ajaks veel koju, et üheskoos tuletõrjemaja ehitama hakata.

Rasmus ja emme saidki tuletõrjemaja valmis ja selgus, et väiksemas kingipakis oli väike transformer. Seejärel läks Rasmus lasteaeda. Mis seal juhtus? Selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Viies lugu on maikuu sünnipäevast. Maikuus oli sünnipäev Rasmuse vanaemal ehk mammal. Mamma sünnipäeval oli kõike palju. Süüa oli palju, külalisi oli palju ja lõbu oli ka alati laialt.

 

Ka nüüd istuti lauda, kuid Rasmus märkas, et ei olnud Mukit! Muki istus söömise ajal tavaliselt Rasmuse tooli all, kui poiss mammal-papal külas oli.

Selgus, et mamma oli Muki ketti pannud! Muki oli pandud pika rihma otsa tagaaia posti külge, sest aias oli uus loom! Roniroosipõõsas oli varesepoeg. Nüüd otsustasid kõik sünnipäevalised seda varesepoega vaatama minna ja tuppa tagasi tulles otsustati ka Muki kaasa võtta. Toas võis ju Muki ometigi olla.

Sünnipäev sai hoo sisse. Söödi salatit ja kiideti mamma tehtud morssi. Äkki kostus aknas vareste kraaksumist. Muki otsustas asja kontrollima minna ja jooksis uksest välja. Muki oskas lingile hüpates uksi avada ja tegi seda nüüdki.

Muki jooksis kiirelt vareste poole, kuni … mis aias edasi juhtus, sellegi jätan Sulle endale lugeda.

 

Kuues sünnipäev toimus juunis, mis ongi ju ka aasta kuues kuu. Seekord tähistatakse Paula ja Pille sünnipäeva. Loeme, et tädi Helen koos oma kaksikute Paula ja Pillega elasid kolmekesi mamma-papa naabermajas. Nende issi elas Soomes ja käis harva neid vaatamas.

 

Kaksikud said neljasteks ja see oli selline sünnipäev, et igaüks pidi olema keegi teine! Tädi Helen oli selleks valmistunud ja tal oli valmis pandud igasugu asjad, et iga sünnipäevaline endale kostüümi saaks.

Tagatoas oli igasugu naljakaid riideid ja maske ja kombesid ja printsessikleite ja võlukeppe ja … Rasmus oli pisut pettunud, sest tuletõrjuja ega politseiniku riideid valikus ei olnud. Issi tegi Rasmusest ninja! Ja see oli äge. Rasmusel olid seljas mustavärvi trenniriided ja mustast rätikust mask ees.

Varsti oli sünnipäev täies hoos. Aias jalutasid ringid suuremad ja väiksemad haldjatüdrukud ja printsessid, oli ka üks Pikachu ja traksipükstega Super Mario. Mammal olid seljas meremehesärk ja peas kaptenimüts, papal oli ees hiiremask. Franzu issil oli peas uhke kauboikaabu, Franzu emme oli karukostüümis ja pakkus kõigile soovijatele karumett ja karukallistusi. Franzul oli seljas mamma õmmeldud töömehekostüüm. Rasmuse issi oli võlur – tal oli peas must kaabu ja sellest kaabust tõmbas ta välja jänese! See oli küll Paula kaisujänes, aga trikk tundus nagu päris.

Sünnipäev läks ilusasti käima, kõik mängisid ja Rasmusele see meeldis, kuni ühel hetkel … juhtus õnnetus. Rasmusega! Mis Rasmusega juhtus? Selle jätan Sulle endale lugeda, kuid Rasmuse issi tõdes, et nende ninjast sai hoopis Haavatud Sõjamees.

 

Pooled sünnipäevadest on peetud, pooled on veel ees. Ma ei saa Sulle ju kõiki lugusid ümber jutustada, kuid ütlen veidi veel.

Juulis peeti maal Rasmuse memme sünnipäeva. Sellel sünnipäeval otsiti ka rebaseurgu ning saadi tuttavaks lehmakookidega.

Augustis oli Rasmuse emme sünnipäev, mis pidi toimuma vabas õhus teatrietendust vaadates, kuid emmel olid kuupäevad segamini läinud, mistõttu pidid sünnipäevalised ise teatrit tegema.

Septembris peeti Rasmuse papa sünnipäeva. Papa viis sünnipäevalised loomaaeda. Rasmus sai kaasa võtta ka oma sõbrad Karli, Mihkli ja Magnuse. Loomad olid loomaaias lahedad ja papa korraldas ka vahva viktoriini.

Oktoobris oli Rasmuse taadu sünnipäev. Taadu oli Rasmuse issi vanaisa ja ta oli juba ammu surnud. Issi tegi ettepaneku tähistada taadu sünnipäeva ja üheskoos mindi surnuaeda, et hauaplatsi koristada, lilled vaasi ja küünlad põlema panna. Rasmusele tundus see esialgu pisut imelik, pisut hirmuski, sest surnuaial võivad olla ju luukered ja zombid.

Novembris toimus Franzu sünnipäev mängulinnakus, kus juhtus ka igasugu asju.

Raamatu viimases loos detsembris tähistame Rasmuse äsjasündinud õe, Ingi sünnipäeva. Issi ja emme olid Rasmusele juba mitu kuud tagasi rääkinud, et varsti sünnib talle väike õde. Rasmus rõõmustas selle üle, kuid ega see tal iga päev ka meeles olnud.

Nüüd Ingi sündiski ja esialgu oli see Rasmusele pisut ootamatu, sest emmel ja issil oli Rasmuse jaoks vähem aega. Rasmus oli pisut õnnetu ja kurb, kuid loo lõpus saab Rasmus aru, et tema ongi nüüd suur poiss ja oma vahvale õele suur vend.

 

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Tuulike Kivestu-Rotella.

Lars Mæhle ja Lars Rudebjer


„Saurusepere 11. Torm“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Rasmus ja Tom ööbivad telgis, aga Tom ei taha kuidagi magama jääda. Ta tahab parema meelega seiklema minna. Kui Tom pimedasse öösse kaob, peab Rasmus üksi toime tulema. Asja ei tee sugugi paremaks see, et tulekul on suur torm. Saurusepere sarjas on ilmunud varem raamatud „Muna“, „Ujumisvõistlus“, „Reis“, „Aardejaht“, „Parim sõber“, „Järvekoletis“, „Saladus“, „Järvekoletis“, „Hiidkalmaar“, „Halloween“ ja „Jõulukink“.

 

Ilmatuma äge - ilmunud on uus osa Saurusepere raamatusarjast, nüüd juba 11. raamat! Ja see on ikka väga uhke saavutus, et üks raamatusari on jõudnud eesti keeles 11. osani. Olen nüüd ka koolis lastele rääkinud Saurusepere raamatutest, ja kinnitan, et see sari on populaarne peaaegu kõikide laste seas.


Lars Mæhle kirjutatud lood on põnevad ja humoorikad, kaasahaaravad ja lastesõbralikud, Lars Rudebjeri illustratsioonid värviküllased, suured ja väga lahedad.

 

Raamatu alguses saame tuttavaks kõikide tegelastega, näiteks Rasmus Rex, Robin Rex, mamma Rex, papa Rex, vanaema Rex ja Tom Troodon, Marie Mikroraptor, Tobias Tritseeratops, Alma Ankülosaurus ja Sondre Shastasaurus.

 

Loo alguses pakivad Rasmus, Tom, mamma ja papa Rex asju. Nad lähevad matkama ja plaanivad jääda välja ka ööseks. Selgub, et Rasmus ega Tom ei ole varem väljas ööbinud, mistõttu on nad pisut ärevil.

Mamma Rex tõdeb, et öösel ei tohi Rasmus ja Tom kuhugile minna, sest öösel võib tulla hirmus TORM! Huvitav, kas mamma ütleb seda seetõttu, et saurusepoisid öösel telgist välja ei läheks või ongi tormi oodata? Loeme edasi.

 

Ja ongi telgid püsti. Kõik on valmis öö tulekuks, kuid enne magama jäämist on saurusepoistele vaja kalli teha. Mamma Rex kallistas Rasmust ja mamma Troodon kallistas Tomi.

 

Rasmus ja Tomi olid väsinud ja jäid kohe magama.

 

Ühel hetkel on Tom üleval. Ta kinnitab Rasmusele, et väljas ööbides ei magata ja nad peavad minema ööseiklusele! Ohoh! Kas tõesti?

Rasmus ei tahtnud minna ja ütles Tomile, et tema ei tule kuhugile, las Tom läheb üksinda! Tom oli üllatunud, sest tavaliselt on Rasmus ju igasugu asjadega nõusse jäänud. Seekord mitte. Tom läheb üksinda.

 

Telgis läks pimedaks, sest Tom oli laterna kaasa võtnud. Rasmus süütas küünla, kuid jäine tuul puhus küünla ära. Rasmus ei tahtnud pimedasse telki jääda ja otsustas Tomi otsima minna.

 

Tomi polnud kusagil! Olid vaid jalajäljed … Rasmus jätkab otsingut ja jõuab rabametsa viiva teerajani. Rasmusel on hirm, kuid ta jätkab teekonda ja jõuab rabametsa.

Nüüd kohtub Rasmus kummalise loomaga – Eira Eomaia, kes peab jahti öösiti ja sööb putukaid. Eia näitab, kuhu oli Tom Troodon läinud.

 

Rasmus jätkab, kuigi ilm on läinud päris hulluks. Puhub tugev tuul, lööb välku ja müristab. Rasmus kohtub veel ühe loomaga – Marie Mikroraptoriga, sest ka tema peab jahti öösiti. Marie oli kätte saanud rammusa hiire.

 

Marie on näinud, et rajal on liikunud keegi sinine, kes ka nuttis! See on kindlasti Tom Troodon! Rasmus jätkab otsinguid ja appi tuleb ka Marie, kes saab õhus lennates vaadata, kas Tomi näha on.

 

Liigume veelgi sügavamale rabametsa. Hakkab sadama, nagu oavarrest. Äkitselt on jäljed kadunud … Rasmus on üksinda sügavas rabametsas.

 

Ühel hetkel kukub Rasmus ojja! Kõikjal on vesi ja tuul ja kaos! Appi tuleb Lars Liopleurodon. Üsna hirmuäratava välimusega veeloom, kes tuleb Rasmusele appi, kuid tegelikult on tal hoopis halvemad ja kurjemad mõtted peas!!! Temagi peab öösel jahti ja tegelikult võiks talla maitsta … kes???

 

Kuidas lugu lõpeb? Kas Rasmus pääseb Lars Liopleurodoni käest? Kes tuleb appi panniga? Kas Rasmus leiab Tomi? Kas nad on sõbrad edasi? Kas ka selles loos peetakse pidu? Telgipidu koos hoomikusöögiga? Seda kõike saad teada, kuid selle vahva Saurusepere loo lõpuni loed.

 

Raamatu lõpus juttu ka öödinosaurutest – troodon, eomaia, mikroraptor ja liopleurodon.

 

Viimasel leheküljel on kirjas on Saurusepere 12. raamat on samuti tulekul ja sellel on pealkirjaks „Õhupallisõit“!

 

Lars Mæhle ja Lars Rudebjer


“Sauruspere. Aardejaht”


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Rasmus ja Tom leiavad põõsast salapärase aardekaardi.
Hinnaline varandus olevat maetud kaugele rabametsa sügavusse. Rasmus ei julge hästi seda otsima minna, sest neid võivad teel varitseda salakavalad saurusepiraadid! Aga Tom suudab ta lõpuks ümber veenda. Teel peavad nad mööduma mitmest ohtlikust takistusest.
Kas nad leiavad aardekirstu üles?
Ja mis veelgi tähtsam: mis seal kirstus on?

 

Saurusepere raamatusarja neljans raamat, milles on mängus aare ja toimub aardejaht. Raamatusarja esimeses raamatus saime sauruseperega tuttavaks, teises raamatus toimus igati äge ujumisvõistlus, kolmandas käisid saurusepoisid Tom ja Rasmus seiklemas.

Ka raamatusarja neljas raamat “Aardejaht” on igati vahva ja lastesõbralik lugemine, milles ka jätkuvalt suured ja värviküllased illustratsioonid, mis peaksid väikesele lugejale meeltmööda olema.

 

Seekordne lugu saab alguse sellest, et kaks saurusepoissi, sõbrad Rasmus Rex ja Tom Troodon on kiikumas. Õigupoolest kiigub Tom, Rasmus vaatab, mida sõber teeb. Tom kiigub hirmus kiiresti, siis hakkab ta end kõigutama küljelt küljele. Rasmus saab ütelda, et vingerdamine on eluohtlik, kui Tom lendab kõige kõrgemale ja laseb köitest lahti! Tom hüppas ja lendas läbi õhu! Tom maandus ka, otse põõsastikku. Umbes samal ajal läks mööda Rasmuse suur vend Robin Rex, kes naeris ja kinnitas, et see oli kõige halvem hüpe, mida ta kunagi näinud on.

Hetk hiljem tuleb Tom põõsastikust välja ja kutsub Rasmust. Põõsastikus on aardekaart! Robin Rexi arvates on aardekaart titekas, kuid Rasmusele ja Tomile pakub see tõsist huvi. Rasmus kinnitab, et kaardil olevad kohad asuvad kõige sügavamas rabametsas. Kaardi teisel küljel on aardekaardi mõistatus!

Tom teeb ettepaneku rabametsa minna, kuigi Rasmus kinnitab, et neid ei lubata. Lõpuks otsustatakse minna. Kaasa võetakse kaart, labidas, kärbsepiits, sest rabas võib palju putukaid olla ja alustatakse teekonda rabametsa suunas. Õige varsti jõutakse iidvana männipuu juurde, mis asub sooserval. See puu on ka kaardil olemas.

Tom otsustab, et nüüd tuleb neil minna üle soo. Ta jookseb kiirelt, kuid vajub sisse! Rasmus läheb appi, kuid ka tema jääb kinni. Kuidas edasi? Õnneks tuleb nende juurde Alma Ankülosaurus, kes aitab Rasmuse ja Tomi soost välja. Kuidas ta seda teeb, selle jätan Sulle endale avastada. Kui Alma kuuleb, et sõbrad lähevad aardejahile, siis palub ta luba nendega kaasa minna. Rasmus ja Tom on nõus.

Nüüd jõuavad nad ripssillani, mis viib üle soojõe. Äkki kuulevad nad, et keegi kopsib rippsilla juures? See on papa Rex, kes silda parandab. Rasmus, Tom ja Alma kinnitavad, et lähevad aardejahile, millega papa Rex on nõus, peaasi, et nad õhtusöögiks koju tulevad.

Meie kolmik saab rippsillast üle. Nii jõuavad nad teisele kaldale, kus kohtuvad maailma suurima dinosaurusega ehk patagotitaaniga. Rasmus, Tom ja Alma peaksid läbi minema kaljulõhest, mis asub suure dinosauruse selja taga! Kas see õnnestub? Rasmusel tuleb kaval mõte, ta pakub patagotitaanile kingitust. Millist? Selle jätan ma Sulle endale avastada.

Kas meie sõbrad leiavad aarde? Kes on see saurusepiraat, kellega nad kohtuvad? Ja mis ikkagi on aardekirstus peidus? Kas selle jätan Sulle endale avastada.

Ja lõpuks peetakse maha üks ilmatuma äge dinosauruste-aardejahi-pidu! Tom ütleb Rasmusele, et selles raamatus polegi Rasmuse vanaema teda ära söönud … no varasemates raamatutes on seda paaril korral juhtunud.

 

Raamatu lõpus saad lugeda veel ka selle raamatu dinosaurustest ehk türannosaurus, troodon, ankülosaurus ja patagotitaan. 

A. H. Tammsaare


„Kõrboja peremees“


(Tänapäev)

 


Nõnda on „Kõrboja peremehes“, nagu igas õiges romaanis, koos, ja üsna võrdväärsetena koos, lausa abiellu heitnud ajatu ja ajalik. See, et me Anna Kiviristi ja Katku Villu armastuse loole ikka veel kaasa elada saame, annab tunnistust, et see lugu võiks toimuda ka täna, nii nagu ta võis toimuda ka tuhande aasta eest ja tõenäoliselt võib toimuda ka tuhande aasta pärast. Aga! Aeg ja olud, mida romaan edasi annab, mida ta endas kätkeb, pole ometi mingi juhuslik garneering või pealiskaudne rüü, mille ajatutelt kangelastelt ükskõikselt võib maha heita. Ajalik ja ajatu on romaanis lahutamatult seotud, ning alati on aeg ja olud, nende täpne edasiandmine ka romaani üheks rikkuseks, üheks põhjuseks, miks teda loetakse tema kaasajal, miks teda loetakse hiljem, kui neid olusid enam ümbertringi leida ei ole.

 

Tõnu Õnnepalu, kirjanik

 

A. H. Tammsaare (kodanikunimega Anton Hansen) elas aastail 1878 (s. 30. jaanuaril Albu vallas, Järva-Madise kihelkonnas, Järvamaal) ja suri 1940 (1. märtsil Tallinnas). Ta oli eesti kirjanik, esseist, kultuurifilosoof ja tõlkija.


Kohe alguses pean tunnistama, et ei saa ma aru, miks läks nii, et meie kirjandusloo suurimad kirjamehed – A. H. Tammsaare ja Jaan Kross ei saanudki Nobeli kirjanduspreemiat ja ma usun, et ma pole ainus, kes on selle üle mõtelnud …


Tammsaare peateos on loomulikult viieosaline romaanisari „Tõde ja õigus“, kuid kindlasti on jätnud jälje meie kirjandusloosse paljud teisedki tema teosed, nt „Kõrboja peremees“ (1922) ja „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939).


A. H. Tammsaare elu ja loomingut tutvustavad kaks muuseumi: üks tema sünnikodus Põhja-Tammsaare talus Tammsaare väljamäel (nn Vargamäel), teine tema viimases elukohas Tallinnas Kadriorus.


A. H. Tammsaarele on püstitatud mitmeid mälestusmärke ning tema mälestuseks on nimetatud tänav Tallinnas (A. H. Tammsaare tee) Pärnus ja Tartus.

Lisaks kujutati A. H. Tammsaaret alates 1992. aastast Eesti 25-kroonisel pangatähel. Välja antakse ka Tammsaare romaaniauhinda.

 

Tammsaare kuulsamaid teoseid ja veidi ka „Tõest ja õigusest“

 

„Juudit“ (1921, näidend)

„Tõde ja õigus“ I (1926)

„Tõde ja õigus“ II (1929)

„Tõde ja õigus“ III (1931)

„Tõde ja õigus“ IV (1932)

„Tõde ja õigus“ V (1933)

„Elu ja armastus“ (1934, romaan)

„Ma armastasin sakslast“ (1935, romaan)

„Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939, Tammsaare viimane romaan)

 

Siinkohal tasub toonitada, et just „Tõe ja õigusega“ algas uus ajastu Eesti kirjanduses. Tammsaare kirjutas viis täisromaani 7. aasta jooksul! „Tõde ja õigus“ andis edasi rahva kujunemist poole sajandi vältel (1870ndad kuni 1920ndad).


Enne „Tõe ja õiguse“ ilmumist tõdes Tammsaare, et eestlastel peaks olema selline suurteos nagu on seda Lev Tolstoi „Sõda ja rahu“.


1925. aastal hakkas Tammsaare oma suurt mõtet ellu viima. Ta üüris endale omaette toa, kus hakkas kirjutama. Ta kirjutas pliiatsiga, ja kirjutas oma suurteost ka mitu korda ümber.

1926 ilmuski „Tõde ja õigus“, mitte küll I osa numbri all, sest Tammsaare ise ei uskunud oma teose õnnestumisesse.

„Tõde ja õigus“ trükiti kahe kuuga, tiraaž oli oma aja kohta üsna suur – 3300 eksemplari. Kohe ilmusid ka arvustused – kokku umbes 20 arvustust, esimene retsensent oli kirjanik Jakob Mändmets.

 

„Tõe ja õiguse“ kohta on mitmeid ja mitmeid põnevaid mõtteid – kas tõe abil on võimalik saavutada õigust? Kui August Alle ja Johannes Aavik avaldasid mõtte, et romaanis („Tõde ja õigus“) puudub kandev idee, vastas Tammsaare, et Vargamäe kandev idee on Vargamäe ise ja inimeste võitlus sellega.

Tammsaare suhtumine töösse on romaani ideestiku määravamaid kriteeriume ja Tammsaare on inimese suhtes väga nõudlik, sest inimlik on teha tööd, mõtelda ja teostada ennast. Romaanis liituvad looduse ilu ja töörõõm, põnev on kindlasti ka erinevate meeleolude kihistus.

 

1952-1976 ilmusid Tammsaare „Teosed“ (14 köidet) ja 1978-1993 „Kogutud teosed“ (18 köidet), usun, et just viimati mainitud „Kogutud teosed“ on paljude eesti perede raamaturiiulites olemas ja neid raamatuid tasuks ikka ja jälle ka lugeda.

 

Mida öeldakse „Kõrboaja peremehe“ kohta?

 

Raamatukeses „A. H. Tammsaare muuseum“ (Eesti Raamat, 1978) on kirjas, et Tallinnas algas kirjaniku viljakaim ja väärtuslikem loominguperiood. Esimesena ilmus psühholoogiline ja filosoofiline näidend „Juudit“ (1921), mis oli esialgsel kujul sõnastatud juba Koitjärvel.

Koitjärve ja Paukjärve ümbruses jalutades on A. H. Tammsaare peas valminud „Kõrboja peremehe“ idee ja esialgne lõpplahendus. Romaani kirjutas ta 1922. aasta suvel Kehra jaama lähedal asuvas Birkenruh´ suvilas, lõpetas ja viimistles aga Tallinnas.

„Kõrboja peremees“ on traagilise lõpuga romantiline realistlikus plaanis kirjutatud lemberomaan, millega kirjanik pöördus tagasi külaelu temaatika juurde.

 

Raamatust „Meie Tammsaare. Kohtumisraamat kirjanikuga“ (A. H. Tammsaare muuseum, S.A. A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel, 2014) on kirjas, et „Kõrboja peremees“ on tõlgitud mitmesse keelde: läti (1925), soome (1929), ungari (1933, 1970), rootsi (1938), hollandi (1940, 1941), saksa (1958), leedu (1960), vene (1968), esperanto (1976) ja serbia (2013).

Laenan samast raamatust veel mõtteid – „Kõrboja peremees“ on tuntud kui Tammsaare Koitjärve-romaan. Kahtlemata peegeldub romaanis Koitjärve kaunis ja eriline loodus ning Kõrboja Anna ja Katku Villu armastusloos Tammsaare suhe Leeni Ploompuuga. Võib isegi spekuleerida, et vigane Katku Villu sümboliseerib Tammsaare enesekuvandit, tema kehva tervist, mis ei lubanud teha Leenile abieluettepanekut. Ning jõukamast talust pärinev Kõrboja Anna vastab üsna hästi emantsipeerunud Leeni Ploompuule, kes oli samuti pärit kohalikust suurtalust.

 

Ja veel. Kugi ajatu armastuslugu köidab romaanis kõige rohkem meeli, on „Kõrboja peremees“ ka omamoodi poliitilise sõnumiga romaan. Tammsaare on seda ise rõhutatund, öeldes: „Meil Eestis ei ole praegu peremeest, meie peame selle ise kasvatama ja laps istub juba rõõmu- ja lootusrohkete punamarjade keskel.“

Sulase hoiaku kasvamine peremehelikuks mõtlemiseks on romaani üks sõnum. Kõrbojareinulikest kavatsustest ja unistustest peab saama reaalsus ning selleks on vaja uutmoodi mõtlemist, mida kehastab ennekõike Kõrboja Anna.

Uue aja tulekut sümboliseerib ka uue kalendri kehtima hakkamine – sellele viidatakse romaani alguses, kui Anna koju tuleb ning on ainus, kes teab, et vana kalender enam ei kehti.

Kõrboja Anna kuju sidumine Ristija Johannesega (Anna sünnipäev on jaanipäeval, mis on teadagi ka Ristija Johannese sünnipäev) annab romaanile lisaks ka salapärase religioosse mõõtme. Eriti selgelt tuleb religioosne uuestisünni motiiv ilmsiks romaani lõpus, kui Anna võtab Evi koos väikese pojaga enda juurde.

 

Tõenäoliselt ei jää terasel lugejal märkamat seegi, et „Kõrboja peremehes“ mängitakse vähendatud kujul läbi ka kahe naabertalu omavaheline vägikaikavedu, mille Tammsaare „Tões ja õiguses“ suurelt lahti kirjutab.

 

Arvo Mägi tõdeb oma raamatus „Lühike Eesti kirjanduslugu II“ (Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965), et Tammsaare pöördub tagasi maamiljöösse just „Kõrboja peremehes“. Traagiline armastuskonflikt jõuka talu haritud tütre ja kehva talu tuisupäise ning kangekaelse poja vahel. Kivilõhkumisel viga saanud noormees ei pea end vääriliseks rikka talu peremeheks saama ning surmab enese.

Arvo Mägi ütleb: „Romaan on põimitud intensiivsete loodusmeeleloludega, selles valitseb tugev saatustraagiline pinevus.“ Saatustraagiline, see on Arvo Mäe poolt väga huvitavalt öeldud.

 

Leidsin üles ka oma kunagised konspektid Tallinna Pedagoolilise Instituudi ajast, kui eesti kirjandusest rääkis tudengitele Hoide Sikk, kes tõdes, et lühikese ajaga valminud „Kõrboja peremees“ on psühholoogiline armastusromaan, milles armastust ei avaldata. Romaanis saab lugeja osa tunnete avaldusest, mida on tunda ja tajuda ka romaani looduspiltides.

 

Sündmustest „Kõrboja peremehes“

 

Ma ei tahaks hakata siinkohal ümber jutustama tervet lugu, mis „Kõrboja peremehes“ toimub.

Hea meelega jätan selle Sulle endale lugeda, kuid loo alguses saame teada, et Katku Villu on naasnud kodutallu vanglast. Ta istus vangis ühe aasta kakluse käigus inimese tapmise eest. See oli juhtunud küll suurema kakluse käigus ja ründajal oli käes puss, mistõttu oli Villu enesekaitseks puunotiga virutanud.


Raamatu alguses on imelisi looduskirjeldusi ja loeme, et võis kella seitsme, kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas … Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestustes kunagi polnud laulnud … Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk … karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulitas linavästrik, rõkkasid isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust.

Ja veel. Villu tahaks ise laulma hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu tunneb täna siin aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.

See on sama tundmatu, kes teda tänini ilmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, temale kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängule pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.

 

Hämmastav algus, kas pole. Paaris esimeses lõigus on mitmeid erinevaid emotsioone - rõõmu, õnne, kurbust ja kõike muud. Imelist loodust ja nukrameelsust. Kõike seda kohtame selles imelises loos veel ja veel.

 

Villu on olnud aastate jooksul salakütt, puskariajaja, purjutaja, kes naiste pärast tihti kaklustesse sattus. Villu on teinud vallaslapse Kõrboja talu endisele teenijale Eevile, kes nüüd elab Kuusiku talus ema juures.

Varem pole Villut talutöö huvitanud, teda huvitasid tööriistad ja masinad, raha teenis ta hangeldamise ja puskariga. Sellega kaasnesid ka joomine ja pahandused. Ema armastab oma poega, isa toob eeskujuks Vabadussõjas langenud venna. Taaskord vägagi keeruline perekondlik olukord.

 

Villu kuuleb, et suurde mõisataolisse Kõrboja tallu on linnast naasmas peretütar Anna Kivirist, kellega ta noores eas sõbrustanud oli. Anna süü läbi on Villu metsas joostes noorena ühe silma kaotanud.

 

Villu isa peab Kõrboja vastu vimma sellest ajast, kui sealne endine peremees tahtis tema talu maid ära osta.

 

Nüüd on Katku Villu vanglast tagasi ja ta hakkab tegelema talutöödega ja teeb isegi talu arendamise plaane! Talu kõige viljakamad maad on kiviseljandiku all – Villul tekib plaan kivid õhku lasta. Seda ta tegema hakkabki. Emale on veidi piinlik, et poeg nüüd kogu aeg paugutamas käib, kuid Villul on ju ikkagi siiralt head plaanid.

 

Samal ajal naaseb Kõrbojale Anna. Tema isa Rein on enam-vähem rahul, kui tütar kinnitab, et ta naases, kuna kavatseb hakata Kõrboja perenaiseks!

 

Talu vajab ka peremeest, see on selgemast selgem. Miks Anna ikkagi mehele ei saa? Paljudki Kõrboja sulased ja teenijad imestavad selle üle.

 

Anna otsustab külarahva külla kutsuda ja näidata, et Kõrbojal on uued ajad. Üsna selge on ka see, et Annale Villu meeldib, sest ka Villu on impulsiivne, nii nagu Anna isegi.

Anna korraldab külarahvale jaanitule, mille Villu tahaks hea meelega nahka keerata. Villu kutsub lõõtspillimängija Kusti enda juurde ja üheskoos juuakse end täis ja seejärel, ikka jaanitulele, kuidas siis muidu …

Anna palub Villul ilutulestiku rakette lasta. Üheskoos sõidetakse lootsikus järvele. Anna uurib, mida Villu Kõrbojal teeks, kui tema talu peaks? Villu räägib, kuid jutt ei ole pikk, sest teemaks on ka vangistus …

Jaanitulele tagasi. Villu norib tüli ja … Anna keelab tülitsejaid ja tantsib ise Villuga.

 

Edasi jällegi kivide õhkimise juurde. Villu on lubanud Annale sünnipäeva auks segavad kivid õhku lasta, kuid see lõpeb vägagi õnnetult. Villu terve silm ja parem käsi saavad raskelt vigastada. Õnneks ei jää Villu päris pimedaks. Anna arutleb jällegi, et Villust võiks ju Kõrbojale peremees saada, kuid Anna isa Rein on sellele vastu – Villu on joodik ja suhted Katku perega on väga keerulised.

 

Villu naaseb sandina koju. Villu isa tõdeb, et meest pole tema pojast ikkagi saanud. Aga äkki Kõrbojale kõlbaks! Villu on solvunud, sest vigasena tema Kõrbojale ei lähe! Villu läheb hoopis oma sohilapse ema, Kuusiku sauna Eevit Katkule perenaiseks paluma. Villule isale pole meeltmööda seegi mõte.

 

Nüüd on Villul õige aeg ütelda isale, et ta ei tahtnud käia oma isa jälgedes ja olla tema töökäteks. Villu tahaks teha midagi uut ja teha seda omamoodi. Villu tahaks hakata Katkut nullist üles ehitama!

Lõpuks Villu isa nõustub pojaga, kuid pulmapeoga pole ta ikkagi nõus.

 

Villu rabab tööd teha. Eevi läheb Kõrbojale, et paluda Annat, et see Villu rahule jätaks. Eevi ei suuda seda teemat siiski rääkida.

 

Pähklipühal saavad Anna ja Villu taaskord kokku. Villu ja Anna tantsivad. Villu on purjus ja nad kukuvad. Peolt lahkuvad Villu ja Anna koos. Kas tõesti hakkavad asjad paremaks minema?

 

Villu ja Anna jalutavad järve ääres. Järv on vaikne, vaikne nagu nõmm.


Anna kinnitab, et Villu võiks tulla Kõrbojale peremeheks ja hakata kasvõi järgmisel päeval tööle. Villu ei suuda vastata. Perenaine nutab ja Villule tundub, et see polegi Kõrboja perenaine, see on hoopis see plika, kellega nad kunagi koos metsas jooksid.


Villu tõdeb, et Anna ettepanek oleks pidanud tulema palju varem, siis kui tal olid mõlemad käed otsas ja teine silm peas oli.

Anna täpsustab, et see kõik oleks pidanud palju varem. Enne seda, kui ta Kõrbojalt minema sõitis … aga siis polnud ta ju veel Kõrboja perenaine.


Villu lisab, et peremeheks ehk ta veel kõlbab, aga perenaisel meheks sant ei kõlba. Anna kinnitab, et Kõrboja perenaine tahab seda santi. Villu vastab, et sant seda ei või, isegi kui ta seda tahaks. Villu võiks tulla Annale meheks ainult siis, kui ta oleks purjus.

Villu kinnitab, et ta võiks tulla Kõrbojale sulaseks. Naiseks võtaks ta Eevi, sest Eeviga on tal ju ka poeg.

Anna kinnitab, et sulaseid on Kõrbojal, peremeest on vaja.

Villul ja Annal on omad mõtted, kuid need ei sobi kokku. Igalühel on oma õnn. Ühel on poeg, teisel on Kõrboja …

 

Villu mõtiskleb omaette, kas vigasena ja pimedana tasuks ka Katkul elada? Kas see küsimus iseendale laseb aimata, millised mõtted Villul peas on?

 

Ja juhtub see, mida lugeja võis ette aimata … Villu tegi enesetapu. Ta lasi end püssist maha, oma kodus, aidas. Villu ema läks aita vaatama, kuna nende koer haukus seal ja seal Villu oligi. Surnult maas, püss kõrval … Villu isa tõdes Villu emale, et Villu ei osanud elada, aga endalt elu võtmine oli tema esimene mehetemp (Villu oli aida põranda höövlilaastudest puhtaks teinud, et püssilasust tulekahju ei tekiks).

 

Ei möödu palju aega, kui Annale tuuakse sõnum, et Villu on ennast maha lasknud.

 

Kõrboja Anna tuleb Katkule ja leiab nutus Villu emaga lepituse. Määravaks saab see, et Kõrboja Anna ütleb Katku Villu emale – ema. Nüüd nutavad naised koos, nagu nad oleksidki ema ja tütar.

 

Anna mõtleb algul ära linna minna, kuid teel Kõrbojale kohtab ta nutvat Eevit, kes on pärast ema surma koos lapsega Kuusiku saunast välja aetud.

Anna kutsub Eevi Kõrbojale elama ja lubab isale, et kasvatab Villu ja Eevi pojast Kõrbojale peremehe. Kui Anna isa Rein küsib, mis on poisi nimi? Mis lugeja arvab? No ikka Villu! Isa uurib, kas poiss juba käib? Anna vastab, et mujal käib, Kõrbojal jookseb!

 

Kõrboja Rein ütleb Kõrbojale Annale: „Kui sa Kõrbojale muidu peremeest ei leia, kui pead teda kasvatama, noh, siis kasvata. Mina aitan niipalju kaasa, kui oskan ja suudan.“

 

Kõrboja talu tegemistesse tekib uus lootus. Kergem on Kõrboja perenaise süda. Nüüd hakkasid Kõrbojal kuldsed päevad.

 

Ilus on lõpetada Tammsaare öelduga: „Perenaisest sai nüüd igale poole, sest ta tõmbas, kui koht ja aed seda nõudsid, omale säärsaapad jalga – nõnda sai perenaisest igale poole …“.

 

Selle raamatu trükile annab lisaväärtust saatesõna, mille on kirjutanud Tõnu Õnnepalu. Saatesõna pealkiri on „Helin“ ja sellel on mitu osa – aeg ja olud, kohtumised, pühad, õnn, meetod, armastus, ohver, evangeelium, tagasi Kõrbojale.

 

„Kõrboja peremees“ teatris ja ekraanil

 

„Kõrboja peremeest“ on lavastatud mitmeid kordi meie teatrites. Esimest korda 1937 Draamastuudio Teatris, kuid seejärel ka Ugalas, Tallinna Töölisteatris, Vanemuises, Narva Teatris, Rakvere Teatris, Pärnu Draamateatris, Eesti Draamateatris (seda 1977. aasta etendust, lasvatajaks Raivo Trass, peaosades Hans Kaldoja ja Kersti Kreismann, mäletan oma lapsepõlvest minagi).

 

Lisaks on „Kõrboja peremeest“ mängitud mitmel korral ka suvelavastusena – 2001 Rakvere Teatri suvelavasus Vargamäel, 2009 Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia 8. lennu õppelavastus Vargamäe rehetares, 2017 Ugala suvelavastus „Kõrboja perenaine“ Tammsaare muuseumi õuealal.

 

Ja kindlasti on paljud meist näinud ka Leida Laiuse mängufilmi „Kõrboja peremees“ (1979), mille peaosades säravad Kaie Mihkelson, Lembit Peterson, kuid ka Ants Eskola, Elo Tamul, Oskar Liigand, Maimu Pajusaar jpt.

Kuulata tasub ka ERR Jupiteris Raadioteatri järjejuttu „Kõrboja peremees“ (aastast 2022), mida loeb võrratu Ester Kuntu.

Ain Raal, Kristel Vilbaste


„Meie mürgiseimad taimed“


(Varrak)


 

Selles raamatus käsitletakse 21 meie kõige mürgisemat taime, mis on võimelised tapma nii inimese kui ka looma. Iga taime puhul on toodud tema põhilised tunnused, kasvukohad ning mürgisusega seotu.

Raamat sobib laiale lugejaskonnale, pakkudes lugusid antiikmütoloogiast ja kirjeldades mürgistusjuhtumeid üle maailma, kuid tänu rohketele viidetele ja süvitsi minevatele üksikasjadele peaks see eriti huvitav olema inimesele, kes hindab teaduspõhist faktoloogiat ja lisaks teada saamisele soovib ka aru saada.

 

Ain Raal on proviisor, Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi farmakognoosiaprofessor, ravimtaimede, looduslike ühendite ja farmaatsia ajaloo uurija ning publitsist. Ta on avaldanud üle 160 teadusartikli, sadu eestikeelseid kirjutisi ja 40 raamatut.

 

Kristel Vilbaste on loodusajakirjanik ja -kirjanik, kes on kirjutanud sellest, mis on looduses armastamist väärt ja kuidas tuleks meie ilusat Eestimaad hoida. Ravimtaimede kõrval räägivad tema mahukamad tööd allikatest ja õuesõppest.

 

Raamatu „Meie mürgiseimad taimed“ eessõnas tõdevad autorid, et meie igapäevane taimeõpe algab tänapäeval karmide hoiatustega. Kooliõpikutes on tähtsal kohal punaste hüüumärkidega viited ohtlikele taimedele, hoiatused seda ja teist taime mitte puutuda … no õnneks täiendavad autorid seda mõtet kohe, öeldes, et ometi on meie Eestimaa üks äraütlemata mõnus paik ja tegelikult on enamik taimi meie aiatajad, ole lihtsalt valmis neid asjatundja abiga ära tundma.

Ja samas, on ka meie looduses taimi, mis tapavad.

 

… sinine käoking ei ole ainus Eestis kasvav tappev taim, neid on tükki paarkümmend teisigi. Nendele käesolev raamat pühendatud ongi.

Autorid on raamatusse valinud teistest mürgisemad taimed, millega meie inimestel suure tõenäosusega on võimalik kokku puutuda. Seitse neist on sellised, mis võivad ette tulla matkaradadel jalutades või niidult ravim- või ka söödavaid taimi otsides. Need on meie omamaised mürgitajad. Ülejäänute kohtamiseks on kaasa aidanud inimkäsi.

 

Loeme, et mitmed sellised taimed jättis meile maha sakslastest mõisarahvas, aednikud olid ju sageli eesti soost inimesed ja nii jõudsid põnevamad liigid ka talurahva aedadesse. Sada aastat tagasi said paljudest mõisaaedadest kooliaiad: vabadussõja järel kolisid koolid mõisahäärberitesse ja nii on meie vanemad põlvkonnad saanud põnevaid taimi ka kooliajal õppida. Ka ärksam linnarahvas ja apteekrid hakkasid sakslaste taimi peenardel kasvatama. Vahel ravi otstarbel, vahel lihtsalt ilu pärast. Tubakast sai igatahes sada aastat tagasi iga talu pinutagune.

 

… praegune aiandusbuum on toonud aedadesse palju sellist, millest võiks kirjutada nii mõnegi uue mürgiste taimede raamatu. Kuid esialgu piirduvad autorid kõige tapvamatega ja nendega, mis suudavad peenralt ka mujale aeda ja aia taha kolida. Neli väljavalitut on põõsad, mõned neist on võimelised soojematel aladel ka puudeks sirguma, üht tegelast näeme vaid talveaedades ja rõdude lillepottides, aga ta lummab meid oma pideva õitsemisega täiest ära.

 

Kõige olulisem, mis tuleb lugejal kõrva taha panna: selles raamatus käsitletavad 21 taime ei sobi ühelgi kujul ega mingis annuses toiduks või tervise tugevdamiseks kodustes tingimustes.

 

Eessõnas on manitsussõnad ka neile, kes tahaks seda raamatut kui enesetapja käsiraamatut või mõrvaõpikut võtta … sest, kus tegijaid, seal alati ka nägijaid!

 

Eessõnale järgneb peatükk taimemürgistustest, milles autorid tõdevad, et meie planeedil kasvab suurusjärgus 380 000 liiki taimi, millest toiduks sünnib tarvitada rohkem kui 3000. Maailma floorast on kuni 12 000 liiki kasutusel ravimtaimedena ja nendest omakord 200 – 250 liiki leiab, olenevalt riigist, inimeste tervise heaks sagedasemat tarvitamist. Hinnanguliselt sisaldab 5-10% maailma taimedest vähem või rohkem mürgiseid ehk toksilisi aineid, neist umbes 7000 liiki on seetõttu inimestele ja/või loomadele ohtlikud. Tapvaid taimi on nende seas erinevatel hinnagutel 500-1000 liiki.

 

Huvitav on teada, et sõna „toksiline“ tuleneb kreekakeelsest sõnast toxikon, mille põhiosa toxon viitab vibule või noolele. Sellega seostub omakorda kreeka sõna taxon („jugapuu“), sest vibusid valmistati sageli just painduvast ja vastupidavast jugapuust. Takkapihta on jugapuu üks surmavalt mürgistest taimedest. Sõltuvalt annusest ja muust kontekstist tähistab mürki või ravimit ka sõna pharmakon.

 

Ja veel. Kõik sellesse raamatusse koondatud 21 taime on suutelised, vähemalt teatud tingimustel inimese ja/või looma eluküünla kustutama. Eranditult kõik nendest on varasemalt või praegugi leidnud rakendamist ravimtaimedena. Neist osa, näiteks mürkputke, surmaputke, näsiniine, ussilaka ja sabiina kadaka kasutamine ravimina keelati Eesti NSVs ära 1980. aastal. Sinine käoking oli keelatud juba 1961. aastast.

 

Autorid kinnitavad, et Prantsusmaa mürgistusteabekeskuse andmetel moodustavad kõikidest mürgistusjuhtumistest 5% taimemürgistused. Lastel esinenud 1453 taimemürgistusjuhtumi seas on sagedasemad ogaõunast, belladonnast, riitsinusest ja digitaalisest tingitud juhud.

Siin on ka tabel Šveitsis registreeritud juhtumistest – sagedasemad põhjustajad on jugapuu, maikelluke, ogaõun, oleander, belladonna, elupuu ja sügislill.

 

Selles peatükis on ka pikk ja põhjalik tabel tapvate taimede peamistest mürkainetest, minimaalsest surmavast ja/või mürgisest annusest ning mürgistustunnustest. Loetelus on adoonis, belladonna, elupuu, jugapuu, kadakas, koera-pöörirohi, käoking, maikelluke, mürkputk, näsiniin, ogaõun, oleander, riitsinus, maarja-sõnajalg, sõrmkübar, sügislill, surmaputk, tubakas, unimagun, upsujuur, ussilakk. Kokku 21 ja mulle tundub, et just taimedest saamegi selles raamatus pikemalt lugeda.

 

Eessõna ja esimene peatükk loetud. Alustame pikemat retke mürgiste taimede maailma. Ma ei hakkas Sulle neid peatükke ümber jutustama, kõik see jääb Sulle endale lugeda ja avastada, kuid ma teen kokkuvõtte, millest taimede juures räägitakse ja vaatame üle, millised need 21 taime on.

 

Esimene taim raamatus on sinine käoking (Aconitum napellus L.).

Saame lugeda, kuidas see taim nime sai – taime ladinakeelse perekonnanime Aconitum tuletas kuulus Rootsi loodusteadlane Karl von Linne, nime sai ta Akona koopa järgi. Liiginime napellus sai sinine käoking aga sõnast napus, mis tähendab „väike naerikujuline juurikas“. Eestis on märgitud juurika sarnasust pigem selleriga ja seepärast kannab ta Rapla kandis nime siller.

 

Seejärel loeme, kuidas taime ära tunda. Sinine käoking on tulikaliste sugukonda käokinga perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Käokinga perekonnas on üle 250 liigi, Eestiski kasvab elurikkuse andmebaasi järgi kultuurtaimena vähemalt 5 eri liiki, lisaks veel kõiksuguseid erivärvilisi sorte. Kõik käokinga liigid on mürgised.


Sinine käoking on 50 – 150 cm kõrgune rohttaim, tugevate lihakate juuremugulatega. Vars on püstine, rohelist värvi, tugev, hõrekarvane ja seisab kuivanuna püsti ka talvel … õied on põliste talude aedades enamasti lillakassinised, uuemates aedades sinised, punakad, valkjad või kirjud sõltuvalt sordist. Viietised õied meenutavad väikest kinga, ülemine õieleht on kiiverjalt kumer, alumised õielehed on tömbid, enamasti süstjad. Õied asuvad kobarana varre ladvas … taime peamisteks tolmeldajateks on kimalased.


Sinine käoking on suhteliselt lihtsalt äratuntav. Ilma õiteta, ainult lehtede järgi on teda võimalik ehk segi ajda mõne tulika või kurerehaga, aga kuna inimesed ka neid ravimtaimedena ei tarvita, siis on segiajamisest tulenev oht väike.

 

Juttu on sellest, kus see taim kasvab. Algselt on liik pärit Lääne- ja Kesk-Euroopast. Levikuareaal ulatub praegu Põhja-Jäämereni välja, läänes Portugalini, idas Karpaatideni. Liiki on introdutseeritud Euroopa teistesse piirkondadesse ja Põhja-Ameeikasse.

Eestis kasvatatakse käokinga ilutaimena, ta püsib oma kasvukohas peenral aastaid ja teda on väga raske välja juurida.

Käokingad on külmakindlad ja vähenõudlikud taimed, kes saavad hakkama nii päikese käes kui varjus. Eelistab viljakat pinnast.

Eestis on sinise käokinga kohtamise tõenäosus asustatud paikades väga suur, eriti maakodude aedades.

 

Edasi on juttu müütidest, legendidest kuid ka meie rahvapärimusest. Ka ajaloost on juttu – loeme, et sinine käoking oli üks paremini tuntud ja enimkasutatud mürktaimi antiik- ja keskajal. Teda on võrreldud Rooma mütoloogia kahe näoga Janusega: üks toetab tervendamist ja teine viib surmani.


Juttu on Vana-Kreekast, Vana-Roomast, kuid käoking seostub ka kesk- ja uusaegsete nõiasalvidega. Indias oli kombeks käokingaleotisega kohut mõista: kui selle jooja ellu jäi, siis järelikult ei olnud ta süüdi. Käokinga toksilisus võimaldas temas valmistada noolemürki, teda lisati huntide ja rebaste hävitamiseks peibutussöödale. Huntide toidu mürgitamine oli eriti levinud Prantsusmaal, Saksamaal ja Venemaal. Indias kütiti käokinga kui noolemürgi abil tiigreid.

Tuimestusena leidis käoking kasutamist vanas Hiinas kirurgilistel operatsioonidel koljuõõne avamiseks.

Eestis oli sinine käoking apteekides saadaval veel 1930. aastatel, aga vaid arstiretsepti alusel, nt tuimestuseks luuvalude korral.

 

See pole veel kõik. Saame lugeda, kuidas käokinga on kasutatud. Raviotstarbeks on kasutatud käokinga juuremugulaid kui valuvaigistavat, põletiku- ja palavikuvastast ning südame rütmi korrastavat vahendit. Käokinga alkaloididel on valuvaigistav toime, kuid nende terapeutiline ja toksiline annus on ohtlikult väikese erinevusega. Siin on juttu lääne ja Hiina meditsiinist, kuid tänapäeval kasutatakse käokinga väga väikestes kontsentratsioonides homöopaatias.

 

Juttu on mürgistest taimeosadest (mürgiseid alkaloide on taime kõikides osades, enim juurestikus ja eriti juuremugulates ja sinist käokinga peetakse Euroopa kõige mürgisemaks taimeks või vähemalt üheks kõige mürgisemaks), mürgistest ainetest, kuidas tapab ja mürgistusest ning mürgistusjuhtumistest. Näiteks, Kanada näitleja Andre Noble lahkus 2004. aastal elust matkal, kus ta oli saanud käokingaga kokkupuutest surmava mürgistuse.

 

Siinkohal tasub rõhutada, et käokinga toksilised ühendid avaldavad toimet ka naha kaudu, nagu eespool mainitud, taime murdmisel või muljumisel, seega tuleb vältida igasugust kokkupuudet käokingaga või puudutada teda üksnes kinnastega.

 

Iga taime loos on viimaseks peatükiks „Mida teha“. Mida teha mürgistuse või selle kahtluse korral? Tuleb helistada mürgistusinfoliinile 16662 ja toimida vastavalt sealt saadud juhistele. Kui ühenduse saamine pole võimalik, tuleb helistada hädaabinumbrile 112. Kui ka see pole võimalik, võib juhinduda raamatus toodud näpunäidedest.

 

Täpselt nii põhjalikult ja faktirohkelt saame lugeda ka järgmistest mürgistest taimedest. Need on: kevadadoonis, must belladonna (karumustikas), harilik mürkputk, harilik sügislill, täpiline surmaputk, harilik maikelluke (piibeleht), harilik näsiniin, harilik ogaõun, sõrmkübar, maarja-sõnajalg, koera-pöörirohi, sabiina kadakas (kasakakadakas), harilik oleander, vääristubakas (Virgiinia tubakas), mahorkatubakas, unimagun, harilik ussilakk, riitsinus, harilik jugapuu, harilik elupuu ja valge upsjuur.

 

Raamatu lõpust leiame lisad – esmaabi loodusest tingitud ägedate mürgistuse korral; märkus oksendamise ajamise kohta; esmaabi taimemürgistuse korral ja loomulikult ka eestikeelsete ja ladinakeelsete taimenimetuste registri.

 

Selline raamat see „Meie mürgiseimad taimed“. Olen kindel, et see on raamat, mis võiks kodus olla kõikidel neil, kes tegelevad aiandusega, kes palju looduses liiguvad, kes ravitaimi koguvad. Lühidalt, väga oluline ja vajalik taimeraamat.

 

Jemma Hatt


„Seiklejad ja ohtude džungel“


(Eesti Raamat)


 

„Seiklejate“ sarja viies raamat kutsub avastama Costa Ricat!


Käpardlik onu Logan püüab päästa oma telekarjääri ja on registreerinud kogu seltskonna osalema tõsielusaates. Seiklejatel tuleb koos teiste võistkondadega jahtida vihmametsades aaret ja võitjat ootab kopsakas auhind. Nutikad lapsed leiavad ootamatuid abilisi, õpivad tundma uut riiki, otsivad vihjeid, teevad koostööd ja lahendavad mõistatusi, ent taipavad peagi, et ka saate võttegrupiga on midagi imelikku lahti.


Keda saab usaldada ja keda mitte? Kes jääb peale selles võidujooksus keset ohtudest kubisevat džunglit?


Sari sobib 9‒12-aastastele lastele.

 

Eesti keeles on „Seiklejate“ raamatusarjas ilmunud varem neli raamatut: „Seiklejad ja äraneetud loss“, „Seiklejad ja aarete tempel“, „Seiklejad ja saladuste linn“ ja „Seiklejad ja tagaajamine Euroopas“. Kõik lood on olnud äärmiselt põnevad ja seikluslikud ning viinud nii raamatu peategelased, kui ka lugejale maailma erinevatesse paikadesse.

 

Seekord Costa Ricasse!

 

Loo alguses tuletame meelde selle raamatusarja peategelased, igati vahvad ja tublid lapsed, ja ka paar täiskasvanut. Eelmistes raamatutes oleme nendega juba tuttavaks saanud, kuid alati tasub meelde tuletada, kes raamatus toimetavad.

 

Selle raamatu alguses on suvevaheaeg ja üks peategelastest, 13-aastane Daisy, on kodus ja tundub, et tal on igav, sest puudu olid koolieluga kaasnevad „draamad“. Ta otsustas minna külla naabermajja, kus elas Lara, tema sõbranna. Äkki kuulis ta mööda tänavat lähenemas valju mürinat. Pidurite kriginal, tossupilv ümber hõljumas, peatus maja ees vana džiip.

Kes on „Seiklejate“ lugusid varem lugenud, siis on teada, et selles sarjas on tegelane, kes ka varem pisut katkiste autodega liikunud. Vaatame edasi seda lugu, kas tegemist on sama tegelasega?

Nii see oligi, sest autost väljus Lara onu Logan ja tema kallim Dee, kellega nad olid kord koos ja siis jälle lahus.

Daisy otsustas minna asja lähemalt uurima, kuigi tüdruku ema arvas, et pole just päris sünnis just nüüd minna uksele koputama. Uudishimu oli siiski suur ja Daisy läks piiluma, mis toimub.

Õigupoolest ronis Daisy mööda roosade rooside sõrestikku teisele korrusele, et paremini kuulda, mida Logan rääkima tuli. Seal olid ka Lara, Lara tädipoeg Rufus ja bordercollie Barney, ja ka Logan ja Dee, kuid ka Lara ema, proua Jacobs.

Tundub, et teemaks on midagi põnevat ja ohtlikku, sest proua Jacobs on kindel, et Logani räägitud mõtted pole head. Hetk hiljem kukub Daisy koos sõrestikuga alla, õnneks põõsasse.

 

Daisy põlv on saanud viga, sellele pannaks plaaster peale, kuid Lara ja Rufus ütlevad üheskoos, et nad lähevad Costa Ricasse! Aga enne on vaja nende ema, proua Jacobs nõusse saada!

Nüüd saavad kõik (ka lugeja) teada, et Logani telesaade „Logani džungli kutse“ lükati edasi, sest ülemused leidsid, et televaatajad peavad Loganit enne uut saadet jälle teles nägema. Logani eelmine telesaade oli liiga ammu ja seetõttu ei saa uus olla edukas. Nii oli Logan pakkunud end mitmesse telesarja: tõsielusarjadesse, tantsusaadetesse, aga mitte keegi ei võtnud temaga ühendust. Seejärel nägin Logan teleseiklussarja reklaami, milles otisti kuue- kuni kaheksaliikmelisi meeskondi, keda Cost Ricasse aardejahile saata. Logan pani nimed kirjad ja tema ja tema meeskond valitigi Ühendkuningriiki esindama!

 

Logan oli kirja pannud enda kui rühmajuhi, Lara Jacobsi, kui rühmajuhi asetäitja, meeskonnas olid ka Rufus Kexley, Tom Burt, Barney Jacobs, Dee Okoye. Kokku viis inimest ja koer! Daisy oli kindel, et tema võiks olla kuues liige. Proua Jacobs oli kindel, et lapsi ei saa džunglisse saata!

 

Järgmises peatükis toimub proua Jacobsi veenmine, mis ei olnud kerge ülesanne. Teda keelitati ja meelitati, paluti ja anuti tundide viisi, kuid … talle väidetakse, et Costa Rica on maailma kõige õnnelikum paik, teleettevõte kinnitab, et nemad kannavad kõik kulud: lennupiletid, toit ja kõik muu.

Ja äkki! Proua Jacobs on nõus! Kuid, ka tema liitub meie võistkonnaga!

Üks liituja on veel, varasematest raamatutest tuttav Maye, kes kolis hiljuti Egiptusest Londonisse elama.

 

Nii võib reis alata! Lennuk viis meie seiklejad Costa Ricasse. Lennujaamas ootas neid lühike, mustajuukseline ja pesapallimüsiga mees, kes hoidis käes silti „Seiklejate meeskond“. See oli nende autojuht Alejandro, kes oli hämmelduses, et neil oli kaasas ka koer!

Meie seltskond istub minibussi ja Alejandro seletab, et Costa Ricas on kaks aastaaega -kuiv ja vihmane. Just nüüd pidi olema vihmane hooaeg, mistõttu pidid vihmametsad eriti lopsakad olema. Ta jutustab, et Costa Ricas kasvatatakse palju suhkruroogu, kohvi, banaane ja ananasse.

Minibuss viis meie seltskonna üles mägedesse, kus maju jäi aina vähemaks. Alejandro tutvustas oma koduküla ja pakkus süüa. Värsked mango- ja ananassiviilud ning viinamarjad olid imehead, rääkimata paksudest soojadest maisitortiljadest.


Liigume üha kõrgemale mägedesse. Ühel hetkel on näha vulkaani, mil nimeks Turrialba. Veidi veel ja nad jõuavad džunglisse. Oli kuulda jämedahäälseid möirgeid. Daisy uuris, mis see võiks olla? Alejandro kinnitas, et need on möiraahvid, kes löövad kõige rohkem lärmi just hommikuti.

 

Õige varsti hakkasid paistma esimesed märgid võttegrupi kohalolekust. Varsti oli minibuss suurel välul, millel seisis treilerite ja telkide vahel kümneid inimesi. Alejandro jätab hüvasti ja meie seiklejad saavad tuttavaks Portiaga, kes lubab neile õige varsti infot jagada.

Rufus märkab, et kohal on inimesi üle terve maailma. Seiklejad saavad tuttavaks ka Bleddyn McCalliga, kes on selle telesaate juht.

Osalejatele jagatakse GPS-iga varustatud telefonid, igale võistkonnale kaks. Kõik ülejäänud (isiklikud) mobiilid korjatakse kokku. Neile antakse ka esimesed juhised Teo aarde otsimiseks. Selgub, et võistkonnad jooksevad kellaga võidu, kes ei suuda selle väljakutse iga faasiga ettemääratud ajaks hakkama saada, eemaldatakse võistlusest. Esimene meeskond, kes leiab väljakutse lõpuks tee Teo aardeni, saab rahalise auhinna: sada tuhat USA dollarit!

Saatejuht täpsustas, et mängu põnevamaks muuta, võivad meeskondi oodata mõningad üllatused … ja ei maksa unustada, et võita saab ainult üks!

 

Võistlus algab.

 

Siinkohal püüan teha oma loos veidi lühemalt, sest ei saa ju kõiki põnevaid sündmusi ümber jutustada.

Kuid võistkonnad saavad kätte esimesed mõistukõnelised vihjed, mida tuleb teha, kuhu tuleb minna. Võistkonnad saavad liikumiseks ATV-d, ja uskuge või mitte neid rendib välja eelpool mainitud Alejandro! Just temast on meie seiklejatele palju abi, sest ta oskab ütelda neile lühema tee sihtpunktini ja ka seda, mida nad peaksid kohale jõudes tegema. Mida täpselt, selle jätan Sulle endale lugeda.

Nii palju võin lisada, et esimene ülesanne viib seiklejad Guayabo asulapaiga juurde, mis on Costa Rica kõige tähtsam arheoloogiliste leidude paik.

 

Ja veel, meie seiklejad saavad tuttavaks kaputsiinahviga, kuid nad saavad teada ka seda, et põneva seiklsussaate korraldajad (isegi saatejuht) ei mängi päris ausat mängu! Kas tegemist võib olla lausa sabotaažiga?

 

Teine vihje viitab kaleidsokoopliblikatele ja tee viib liblikakasvatusse. Meie seiklejad puutuvad kokku ka afrikaniseerunud maamesilastega ehk tapjamesilastega ja seegi on äärmiselt ohtlik.

 

Seiklejad leiavad üles ka kolmanda vihje, mis viitab erilise veetaime otsingule või hoopis hüdroelektrijaamale, sest üle 65% Costa Rica elektrienergiast toodetakse hüdroelektrijaamades ja Angostura hüdroekeltrijaam on neist umbes 30. kilomeetri kaugusel.

 

Selleks hetkeks on võistlusse jäänud vaid neli meeskonda – üks Indiast, üks Uus-Meremaalt, üks Päikesepaiste Osariigist ja meie Seiklejad!!! Kuid kahtlus, et see võistlus pole päris aus, on jätkuv. Lapsed üritavad asju uurida, salaja, kuid hetkel lahendust ei paista.

 

Ja võistlus? Jätkub! Liigutakse San Josest edasi, läänerannikule. Uus vihje viib võistkonnad San Lucase saarele ja seal asunud kunagisse vanglasse! Seiklejad on kohal, kuid seal on ka jaaguar, kes on puuris, möiraahvid ja nahkhiired. Ühel hetkel on selge, et Seiklejad on saarele lõksu jäänud, kas see oligi üks salakaval plaan, mille taga saate võttemeeskond?

 

Eriti keeruliseks läheb seiklejatel olukord saarel siis, kui selgub, et jaaguar ei olegi enam puuris!!! Ja ühel hetkel on jaaguar Barneyga vastamisi … Seiklejad saavad helistada Alejandrole, kes lubab neile vastu tulla.

 

Kas seiklejad pääsevad? Saarelt nad pääsevad, kuid põnevust jätkub ka edaspidiseks, raamatu lõpuni välja.

Kadunud on proua Jacobs ja Dee, arvatavasti on nad röövitud, nagu ka üks ameeriklastest paar, Hendersonid. Võib oletada, et neid hoitakse Cocose saarel. Kuidas saarele saada? Ja võimalikult ruttu.

Selleks on vaja Alejandro vana sõpra, kellel on vesilennuk. See on küll väga vana, aga …

 

Raamatu viimastes peatükkides peetakse maha üks üsnagi võimas kähmlus, tagaajamine ja võitlus, kus osalevad kõik tegelased, kes selles loos on toimetanud.


Lugeja saab teada, kus olid kadunud ja röövitud inimesed, kas aare on ikkagi olemas või ei ole, ja kes selles võistluse võidab, kui üldse on selles loos võitjat. Ja pidi ju ka auhinnaraha olema – 100 000 USA dollarit!


No tegelikult, tegelikult pole ju sedagi. Kui raamatu lõpuni loed, siis saad teada, kuidas see põnev ja pingeline lugu lõpeb.

Jaan Rannap


“Agu Sihvka annab aru”


(Pegasus)



Eesti lastekirjanduse klassikasse kuuluva raamatu „Agu Sihvka annab aru” uustrükk on kuuenda klassi pioneeri Agu Sihvka seletuskirjade täielik kogu, milles on nii kolmes eelmises väljaandes kui ka kogumikus „Koolilood” ilmunud lood, samuti varem avaldamata lugu „Kuidas ma purustasin koolilõuna vitamiinirikkuse lootuse”.


Lisaks kahekümnele Agu Sihvka seletuskirjale on raamatu kaante vahel ka neli Edgar Valteri koomiksit, kolm neist on varem avaldatud kogumikus „Koolilood”, üks – „Kuidas me soodustasime gripiviiruse levikut” ilmus esimest korda 2015. aastal.


Agu Sihvka lood/seletuskirjad ilmusid esimest korda juba 1973. aastal. Need said juba ilmudes populaarseks, sest lood olid ülimalt lõbusad, vahetud, siirad ja ausameelsed. Mäletan ka oma lapsepõlvest, et “Agu Sihvka annab aru” oli kindlasti üks minu lemmikuid.

 

Ma ei hakka Sulle kõikki Agu Sihvka juhtumisi ümber jutustama, sest seda mõnusat huumorit ja nalja tuleks ikka ise lugeda, nii siis saad kõige paremini aru, kui naljakad need lood on. Vaatamata sellele, et need ilmusid juba 40 aastat tagasi. Kui on midagi sellist, millest päris täpselt aru ei saa, sest on ju ka koolis selle aja jooksul palju muutunud, siis küsi vanematelt või vanavanematelt. Küll näed, ka nemad mäletavad Agu Sihvkat ja tema sõpru.

 

Kuuenda klassi kutt Agu Sihvka satub koos sõprade/klassivendadega (näiteks Mart Obukakk, Peeter Topp, Viktor Kaur, Juhan Kiilike jt) igasugu sekeldustesse, mille kohta tuleb Agu Sihvkal esitada seletuskirju kooli direktorile, õppetöökoja juhatajale, õppealajuhatajale, klassijuhatajale ja kirjasõber Karlile.

 

Esimene seletuskiri on sellest, kuidas kutid käivitasid kooli autot. Kõik seletuskirjad jõuavad “asjani” üsna suure kaarega ja tundub, et mõnikord saavad kõik jamad alguse üsna tühistest asjadest.

Esimene lugu algab sellest, et tahetakse ära kasutada uue õpilase Mart Obukaku oskust teha hästi parmu häält. Terve klass mängib kaasa ja ajalootunnis hakatakse pingsalt jälgima nähtamatut parmu. Ühel hetkel tekib väikes segadus ja ajalooõpetaja saab aru, et lapsed on teinud veidi kohatut nalja. Agu Sihvka, Kaur ja Juhan Kiilike saadetakse klassist välja. Ma ei tea, kas sellist karistust kasutatakse ka tänases koolis, kunagi oli see üsna “populaarne” karistusmeetod.

Esialgu on poisid koridoris, kuid loomulikult on vaja minna koolihoovi. Seal seisab ka kooli auto. Kuna kooli auto katusel kaagutab kütja kana, siis otsustavad kutid minna vaatama, kas kana käis autoistmel munemas? Muna ei olnud, küll olid autol ees süütevõtmed. Poisid teavad, et autovõtmed ei tohiks olla järelvalveta, ja nad otsustavad siiski ka kontrollida, kas auto käivitub. Auto käima ei lähe ja poistest saavad autoremondispetsialistid. Vaatamata sellele ei lähe auto ikka käima ja otsustatakse kasutada sundkäivitust. Nad lükkavad auto kooli katlamajani, kust aiatee hakkab allamäge minema.

Agu Sihvka on roolis, auto hakkabki allamäge veerema – kuidas auto seisma saada? Seda ei suuda Agu Sihvka siiski välja nuputada ja nii on tal valik – kas valida peatumiseks karusmarjaistandus või veevõtmise tiik… Ma ei reeda siinkohal välja, kumba koha Agu Sihvka valib, kuid hiljem kasutab poiss vanarahva sõnu “Hooletus ees, õnnetus taga”.

 

Raamatu kolmas seletuskiri on selle kohta, kuidas Agu Sihvka rikkus keelekabineti magnetofoni. Jah, vanasti olid koolis magnetofonid ning magnetofonilindid, millel oli erinevaid tekste, näiteks keeleõppeks. Magnetofonid olid üsna suured ja lindid üsna keerukad mängida.

Seegi lugu algab hoopis kaugemalt – sellest, kuidas Agu Sihvka ja Juhan Kiilike kooliaias tomatitega duelli peavad. Mäda tomat lendab klassijuhatajale vastu kõhtu ning jätab palitule üsna suure pleki.

Sihvka ja Kiilike saadetakse kooli kantselei juurde seisma. Seegi oli vanasti üks “põnev” karistus, kui korda rikkunud õpilane saadeti seisma näiteks õpetajate toa või kooli kantselei ukse taha. Poistele õnnestub vaikselt liikuda kantseleisse sisse ja jõuda riiuli juurde, kus on põnevaid pildiajakirju. Neid lehitsedes on ju seismine palju mõnusam. Ühest ajakirjast loevad nad huvitavat juttu sellest, kuidas on võimalik lihtsasti võõrkeeli õppida. Tuleb võtta vaid sõnad ja käänded magnetofonilindile ning mängida neid öö jooksul mitu korda ette. Nii, et õppija ise magab.

Kahjuks ei suuda sellist huvitavat fakti Kiilike ainult enda teada ja varsti teavad seda ka mitmed teised poisid.

Magnetofon “laenatakse” keeleklassist, kaasa võetakse ka magnetofonilint inglise keele õppetükkidega.

Poisid tõmbavad loosi ja selgub, et Sihvka on see, kes peaks öösel õppetükke ette mängima sel ajal, kui teised magavad. Sihvkale see pole meeltmööda ja ta otsustab meisterdada riistapuu, mille abil saaks magnetofoni sisse ja välja lülitada. Sihvka toob füüsikakabinetist elektrimagneti, traati, kotitäie haavleid ja masina, mis väntamisel voolu annab. Sisse- ja väljalülitit ei suuda Sihvka teha. Teda ärritab hirmsasti ka Kiilikese norskamine ja ta otsustab klassivenda veidi “õpetada”. Kiilike ehmatab ja nii pahasti, et haavlid kukuvad magnetofoni peale ja sisse. Nüüd võtab Sihvka elektrimagneti ja üritab haavleid magnetofonist kätte saada, kuid asi lõpeb sellega, et ta kustutab hoopis kõik 20 inglise keele tükki, mis olid lindile loetud ühe Inglismaal elanud ülikoolidotsendi poolt!

 

Nalja nabani ja rohkemgi veel.

 

Lugeda saame veel sellest, kuidas kutid meremadu dresseerivad, kuidas Agu Sihvka rühmapäevikusse kiituse saab, kuidas Agu Sihvka aukülalise ülikonna rikub, kuidas Agu Sihvka geomeetrias puuduliku saab, kuidas kutid internaadi öörahu rikuvad, kuidas sotsioloogilist ankeeti täidetakse jpm.

 

Raamatu lõpus on veel neli vahvat koomiksit. Needki ju Agu Sihvka seletuskirjadest ja need on joonistanud Edgar Valter. Tema on joonistanud ka kõik teised selle raamatu pildid. Neli koomiksit on: “Miks me puudusime füüsika tunnist”, “Kuidas ma veetsin möödunud pühapäeva”, “Kuidas ma rikkusin kalapüügi eeskirju” ja “Kuidas me soodustasime gripiviiruse levikut”.

 

Naljakad ja igati ajatud juhtumid.

 

5 + raamat on "Agu Sihvka annab aru" ka täna!

Camilla Läckberg, Millis Sarri


„Super-Charlie ja kaisuloomavaras“


(Tänapäev)


 

Super-Charlie, maailma kõige ebatavalisem beebi, tegutseb jälle!


Keset ööd ärkab kogu pere verdtarretava karjumise peale. Suur õde on endast väljas – tema armas kaisujänes on jäljetult kadunud! Väikevend Charlie otsustab varga kinni nabida, et õde taas rõõmus oleks. Kuid selgub, et see vargus on tõeliselt keeruline mõistatus. Isegi laste politseinikust isa tundub segaduses. Milline vedamine, et Super-Charlie ei ole päris samasugune kui teised lapsed …

 

Oh jaa, alles see oli, kui ilmus „Super-Charlie“ raamatusarja esimene lugu ja nüüd on eesti keeles olemas ka selle sarja teine raamat.

 

Lugu algab hiiglama põnevalt. Ühes päris tavalises linnas, ühes päris tavalises majas magas üks üsna ebatavaline perekond. Kõik oli vaikne, kui välja arvata üks vari, mis liikus ringi suure õe toas … Ühel hetkel oli vari kadunud.

Kuidas tundub? Ärge unustage, et see on siiski väga äge lasteraamat, aga raamatu autor on üks kuulsamaid Rootsi krimikirjanikke, kelle sulest on ilmunud väga-väga palju põnevaid lugusid ka täiskasvanutele.

 

Aga loo alguse juurde tagasi. Super-Charlie ärkas kohutava hääle peale. See oli nii vali, et ta kerkis kabuhirmus voodist üles ja lendas põrandale. Charlie on ju meie peategelane, ta näeb välja nagu tavaline beebi, aga tal on supervõimed, nagu näiteks oskus lennata, kuigi ta ei tohi seda täiskasvanud inimestele näidata, sest nemad ei saaks ju sellistest asjadest aru.

Nüüd selgus, et kisa tuli tema õe toast, sest just õde nuttiski! Keegi oli varastanud tüdruku kaisulooma, millel nimeks Glennis!

Charlie ei suutnud mõista, kas tõesti oli nende majas käinud varas? Ilma, et Charlie seda märganud oleks! Terve perekond hakkas otsima, kuid kaisujänes Glennist polnud kusagil.

 

Isa kontrollis üle kõik uksed ja aknad. Keldriuks polnud lukus, ilmselt pääses varas sealt sisse.

 

Charlie ei suutnud uskuda, et on inimesi, kes varastavad väiksetelt lastelt kaisuloomi!

 

Charlie vanem vend lohutas järgmisel hommikul õde, nende issi on ju politseinik, küllap tema leiab varga üles.

 

Seejärel arutas Charlie vanaemaga, et nad peavad kaisulooma leidma ja selleks peavad nad hakkama detektiivideks. Charlie uuris puu otsas istuvalt oravalt, kas tema oli midagi kuulnud, näinud, kuid orav ei osanud mitte midagi ütelda. Orav oli pisut pahur ja kinnitas, et tema magab öösel, aga superkangelased peaksid ju ometigi ööd ja päevad üleval olema.

 

Nüüd alustasid Charlie ja vanaema uurimist majas sees. Charlie leidiski! Kuldnööbi, tükikese punast kilet ja küpsisepuru. Kellele võis see nööp kuuluda? Charlie uuris vanaisalt, sest vanaisal oli ka üks vahva raamat, milles oli juttu vanadest nööpidest.

 

Charlie viis raamatu koju. Nii uuris ta nööpide kohta koos vanaemaga. Charlie võib ju olla superkangelane, kuid lugemisega on tal pisut raske.

Õige varsti olid kodus ka kõik teised pereliikmed. Saabus ka issi koos uue kaisujänesega (pildilt on näha, et see on suur ja uhke), kuid Charlie õe arvates polnud see ju sama ja hakkas jälle nutma.

 

Nüüd pidi Charlie tõsiselt mõtlema hakkama, kui täpne olla, siis oli vaja lausa superkuulmist!

Ja Charlie, mis ta tegi? Ta mõtles välja, mis oli juhtunud ja kes oli süüdi! Varast selles loos polegi, kuid on üks teine tegelane, kes midagi tegi … kes ja miks? Selle jätan Sulle endale lugeda. Loo lõpus käime ära prügimäel ja jääme koos kõikide tegelastega ilusasti ka magama.

 

Selline põnev ja pisut naljakaski lugu on seekordse Super-Charlie raamatu kaante vahel.


Suurepärased pildid on raamatusse joonistanud Millis Sarri.

 

Tiina Toomet, Sirli Rajas


„Kui koer …“


(Varrak)


 

Kui koer tuleb oma uude perekonda, siis tavaliselt on elevust ja saginat palju ja seetõttu enamasti ei mõelda, mis saab siis, kui lemmik peaks haigestuma. Selge see, et vaktsineerimas tuleb käia ja ussirohtu anda, aga haigused tunduvad olevat võõras mure kusagil tulevikus.

 

Enamasti nii ongi ja terviseprobleemidega puututakse kokku alles siis, kui koer on juba kõrgemas eas. Samas võib suuremaid ja väiksemaid hädasid ette tulla igas vanuses ja hea oleks teada, missugused on peamiste haiguste tunnused, millal tuleb loomaarstilt abi otsida ja millal saab oma lemmikut koduste vahenditega abistada.


See raamat annab loomaomanikule juhiseid, et ta oskaks oma koera aidata ja taipaks õigel ajal loomaarsti poole pöörduda. Iga juhtum on muidugi erinev, aga peamine sõnum on „parem varem kui hiljem”. Koerad oskavad oma hädasid osavalt varjata ning sageli lihtsalt kannatavad vaikselt. Tähelepanelik inimene aga märkab ka väikesi muutusi looma käitumises ja loodetavasti leiab siit abi, et neid muutusi õigesti tõlgendada.

 

Minul on õnnestunud lugeda Tiina Toometi kirjutatud raamatuid ka varem: „Kas kass …?“ (koos Triin Kassiga, 2019, kirjastus Varrak), „Elust kassi ja koeraga“ (2012, Maalehe Raamat), kuid ka Marii Karelli kirjutatud „Tiina Toometi loomalood“ 2008, Fookus Meedia).

 

Eriti vahva oli kassiraamat „Kas kass …?“, mille kirjutasid Tiina Toomet ja Triin Kass üheskoos, ja ka sellel, koeraraamatul on kaks autorit ehk Tiina Toomet ja Sirli Rajas.

 

Raamatu avamõte on USA humoristilt, Josh Billingsilt, kes tõdeb, et koer on ainus olend maailmas, kes armastab sind rohkem kui iseennast.

 

Seejärel sisukord, millest näeme, et raamatus on mitu osa – kui koer on haige, seedesüsteem, suu ja hambad, silmad, kõrvad, hingamisorganid ja süda, kuse-suguteed, nahk, kasvajad, nakkushaigused, parasiidid, koer jääb vanaks ja luud-liigesed-närvid-lihased. Kokku seega 13 osa.

 

Raamatu saatesõnas tõdevad autorid, et kui koer tuleb oma uude perekonda, siis tavaliselt on elevust ja saginat palju ja seetõttu enamasti ei mõelda, mis saab siis, kui lemmik peaks haigestuma. Selge see, et vaktsineerimas tuleb käia ja ussirohtu anda, aga haigused tunduvad olevat võõras mure kusagil tulevikus. Enamasti nii ongi ja terviseprobleemidega puututakse kokku alles siis, kui koer on juba kõrgemas eas. Samas võib suuremaid ja väiksemaid hädasid ette tulla igas vanuses ja hea oleks teada, missugused on peamiste haiguste tunneb, millal tuleb loomaarstilt abi otsida ja millal saab oma lemmikut koduste vahenditega abistada.

 

Ja veel saatesõnast: see raamat püüab loomaomanikule juhiseid anda, et ta oskaks oma koera aidata ja taipaks õigel ajal loomaarsti poole pöörduda. Iga juhtum on muidugi erinev, aga peamine sõnum on „parem varem kui hiljem“.

Koerad oskavad oma hädasid osavalt varjata ning sageli lihtsalt kannatavad vaikselt. Tähelepanelik inimene aga märkab ka väikesi muudatusi looma käitumises ja loodetavasti leiab raamatust abi, et neid muutusi õigesti tõlgendada.

 

Raamatu esimene osa on „Kui koer on haige“, mille sissejuhatus tõdevad autorid, et rahvasuu räägib, kui koer on haige, siis on tal nina soe. Muidu niiske ja külm. Nii lihtne see ongi! Kas ikka tõesti?

Selles osas on kirjas mõned juhtnöörid, kuidas lemmiklooma haigestumist õigel ajal ära tunda. Koera nina ei ole selle juures parim abimees. Ka absoluutselt terve koera nina võib olla soe – näiteks kui ta on just oma soojas pesas ärganud. Samas võib tõsiselt haige looma nina olla täiesti külm ja niiske.

Nüüd saame lugeda, missugused on esimesed märgid, mis ütlevad, et meie lemmik ei tunne end hästi?

Selle osa märgusõnad on koera enesetunne ja tuju, kehahoid, käitumine, isu muutus, muutused joomisharjumustes, urineerimine, roojamine, oksendamine. Lisaks veel ka köha ja hingeldamine, ülemäärane aevastamine, silmade punetus ja rähmasus, nõrevoog suguelunditest, tursed mis tahes kohas, naha ja karvkatte muutused jpm.

Esimeses osas on peatükid sellest, kui koera peab minema arsti juurde, kuidas peab käituma ooteruumis, millised on need põhjused, kui loomakliinikusse peab pöörduma kiiresti.

Juttu on sellestki, kui koera seisund on kriitiline, millised on esmased elustamisvõtted, mis peaks olema kodus, et koerale esmaabi anda. Kuidas käituda, kui koeral on šokk, kui koeral on palavik, kui koeral on haav (verejooks), kui koer saab hammustada, kui koera ründab rästik, kui koera kiusavad putukad.

Saame teada, kes on südameuss, kes põhjustab südameusstõbe ja levib sääskede abil.


Kuidas käituda, kui koer saab kuumarabanduse või hoopiski külma? Juttu on ka põletustest, krampidest, mürgistusest (koer on söönud midagi kahtlast).


Siin on peatükk, mis peatub toiduainetel, mis mõjuvad koerale mürgina: sibul, küüslauk ja teised laugud, šokolaad, ksülitool, rosinad ja viinamarjad, avokaado, pärmitaigen, hallitama läinud toit, sool, makadaamia pähklid, kofeiin. On ka muid mürgiseid aineid: ravimid, inimestele mõeldud valuvaigistid ja palavikualandajad, kemikaalid, tõrjevahendid, väetised, kosmeetika, seened, sinivetikad.


Raamatus on kokkuvõte koerale mürgistest taimedest, nii õue- kui ka toataimedest.


Selle osa viimane peatükk jutustab sellest, kui koer peab saama ravimeid.

 

Teine osa peatub koera seedesüsteemil, sest normaalne ja terve seedesüsteem on ülioluline, toetamaks koera üldist tervist ja heaolu. Terve ja normaalne seedetrakt suudab toitu tõhusalt lagundada, toitaineid imendada ja jääkaineid väljutada.

See tähendab soolestiku regulaarset liikumist, normaalset söögiisu, oksendamise, iivelduse ja kõhulahtisuse puudumist ning üldist head kehakonditsiooni.

Tasakaalustatud toitumine, regulaarne liikumine ja piisav joomine aitavad koerte seedesüsteemi terve hoida.

Seejärel on juttu sellest, kui koer ei söö, ei saa neelata, oksendab (kirjas on ka mitmeid ja mitmeid osksendamise põhjuseid). Mis on mao-soolepõletik (gastroeneteriit)? Aga kui seedetraktis on võõrkeha? Mida teha, et ennetada maokeeru tekkimist? Kui koer öögib? Kui koeral on kõht lahti? Millised on sagedasemad kõhulahtisuse põhjused?


Raamatus on isegi koera väljaheidete kaart – väljaheite värvus võib anda märku erinevatest probleemidest ja haigustest. Väljaheite kaart on, on ka koera okse värvikaart.


Mida teha, kui koera kõht on kinni või kui koer sõidab pepu peal?

 

Raamatu kolmas osa on suust ja hammastest. Koera terved igemed on roosad, kuid võivad olla ka pigmenteerunud (mustad või pruunid). Igemed peaks olema niisked ja katsudes pringid. Suuõõnes, igemetel ja keelel ei tohiks olla turset, valu, punetust, haavandeid ega veritsust.

Igemed peaksid olema hammaste küljes tugevalt kinni, hambad ei tohiks liikuda ega hambakaelad olla paljastunud. Hammastel ei tohiks olla kivi, kattu võib veidi olla. Ei tohiks olla üleliigset ilavoogu (osadel tõugudel tekib küll sülge rohkem kui teistel). Söömine ja närimine peab olema mugav ja valutu.


Kui suust tuleb halba lõhna? Kui koer ilastab? Kui suu ümbrus sügeleb? Kui hammas on murdunud või kulunud? Kui piimahambad ei tule ära? Selle osa võtab kokku tabel koera kodusest suuhügieenist.

 

Neljas osa on silmadest. Koera terve silma sidekestad on roosad ja niisked, sarvkest on samuti niiske ja läbipaistev, silm on puhas ja sealt ei tule mingit eritist. Laud sulguvad täielikult, liibudes tihedalt vastu silmamuna, kui loom silma kinni paneb. Mõlemad silmad vaatavad samasse suunda ja nende pupillid on samasuguse välimusega ja valguse käes tõmbuvad väiksemaks. Silmamuna asetseb kenasti silmakoopas.


Selles osas on ka joonis koera silma anatoomiast.


Seejärel peatükid sellest, kui silm on vesine või rähmab, kui silm punetab ja sügeleb, kui silm on muutunud hallikaks (hägusaks), kui koer ei näe. Juttu on ka pimeda koera elu lihtsustamisest. Lisaks silmale on juttu silmalaust ja selle muutumisest, kuid ka silmatraumadest.

Raamatu autorid tõdevad, et silmaprobleemiga on vaja kiiresti arsti juurde minna!

Jah, siinkohal kinnitan, et nii see on, tean seda omast käest …


Viies osa räägib lugejale kõrvadest. Kõrvad on koertel kuulmis- ja tasakaaluelundid. Väliskõrv hõlmab kõrvalesta ja kuulmekanalit, mis lõpeb trummikilega. Teisel pool trummikilet asub keskkõrv, millel on ühendus neelu ja sisekõrvaga. Sisekõrvas asub kuulmis- ja tasakaaluelund. Koerte kuulmine on parem kui inimesel.


Kui kõrvad on terved, siis koer tavaliselt oma kõrvadest välja ei tee. Koerad ei süga kõrvu ega raputa pead, pea asend on normaalne ehk siis mitte kummalegi poole kaldu.


Siin on joonis koera kõrva anatoomiast ja juttu sellest, kui kõrv sügeleb. Loeme sellestki, kui kõrv punetab ja kõrvas on halb lõhn. Mida teha siis, kui kõrvas on palju nõret, kui kõrv on paistes, kui kõrv on kuum, kui kõrv on valus.

Saame lugeda sellestki, kui koer ei kuule ja antakse head nõu koerte kõrvade eest hoolitsemiseks.

Selle osa lõpus on üks oluline mõte – kuulmekäigus kasvavaid karvu ei pea välja kitkuma, seda lausa ei tohi teha, sest need on seal kuulmekäigu kaitseks väljastpoolt tuleva sodi või vee eest.

 

Järgmises osas loeme hingamisorganitest ja südamest. Kui nina jookseb, kui koer aevastab, kui nina sügeleb, kui koer ei tunna lõhna, kui koer köhib, kui koer hingeldab, kui koer ei jaksa, väsib kiiresti, kui koer norskab.


Seejärel osa, milles juttu kuse-suguteedest. Märgusõnadeks on vedelikupuudus, neeruhaigused, diabeet, maksahaigused, hormonaalsed haigused, põletikulised protsessid, psühhogeenne liigjoomine. Kui koer pissib tihti, mis võib olla selle põhjus? Kui koer pissib palju, kui koer ei saa pissida, kui koer pissib alla, kui uriin on punane, kui koeral on jooksuaeg, kui koer on tiine, kui koeral on ebatiinus, kui koeral on voolus suguelunditest.

 

Kaheksas osa selles raamatus räägib nahast. Nahk on looma suurim organ. Naha peamine ülesanne on kaitsta organismi väliskeskkonna mõjude eest, reguleerida kehatemperatuuri ja tagada puutetundlikkus. Olenevalt koera vanusest ja tõust moodustab nahk 12-24% tema kehakaalust.

Nahal on kolm peamist kihti: marrasknahk, pärisnahk ja alusnahk. Pärisnahas asuvad karvanääpsud, rasu- ja higinäärmed. Viimastel pole koera elus erilist rolli, sest ta jahutab end lõõtsutades. Karvad ja küünised on marrasknaha sarvmoodustised ja loetakse naha hulka, samuti loetakse naha hulka nahaalused lihased ja rasv.

Saame lugeda sellest, kui koer ajab karva ja tema kasukas on kole, kui koeral on kõõm, kui koeral on lööve (punnid), kui koeral on „hot spot“ (märg ekseem), kui käpad punetavad, kui kusagilt sügeleb, kui koeral on allergia (koerte puhul räägitakse peamiselt kirbu-, tolmu-, toidu- ja kontaktallergiast), kui küünarnukk on paljas, kui saba on koledaks läinud, kui koer vajab pesu.

 

Üheksas osa on luudest, liigestest, närvidest ja lihastest. Luud toestavad keha ja kaitsevad siseorganeid, liigesed teevad võimalikuks liikumise, mida teostavad närvide juhendamisel lihased.

Kui koer lonkab, kui koer ei toeta jalga maha, kui koer lohistab jalga, kui koer ei saa püsti, kui koer hoiab end küürus, kui koeral on krambid, kui koeral on valus.

Ja ärge unustage! Inimestele mõeldud ravimeid ei tohi koerale anda!

 

Raamatu viimastes osades saame lugeda kasvatajatest (suguelundite kasvajad, tupekasvajad, nahakasvajad, suuõõne kasvajad, kasvaja silma piirkonnas ja silmas, luukasvajad, liigestesse tekkinud vähk, seedetraktis esinevad kasvajad, südame ja hingamisteedega seotud kasvajad, närvisüsteemi lasvajad, kasvaja vereloomes), nakkushaigustest (marutaud, koerte katk, paroviirusnakkus, nakkuslik maksapõletik, leptospiroos, kennelköha, kuid ka vaktsineerimine), parasiitidest (puugid, kirbud, sügelised, kõrvasügelised, kõõmalest, täid ja väivid, valgelesttõbi, solkmed jpm.)

 

Viimane peatükk jutustab lugejale sellest, kui koer jääb vanaks. Lemmikloomad vananevad meist kiiremini, kuid nende eluiga on viimase 20 aastaga kasvanud korraliku vaktisneerimise, parasiiditõrje, parema toidu ja hoolitsuse ning täiustunud veterinaarabi tõttu.

Vananemine ei ole haigus, vaid loomulik füsioloogiline protsess. Vanema ea tervisele aluse loomine algab pärast sündi ja kestab läbi terve elu.

Oluline on fakt on seegi, et väikesekasvulised koerad elavad kauem kui suuremad. Piltlikult öeldes on alla 10 kilo kaaluv koer vana 10-aastaselt, suurekasvuline aga juba seitsmeselt.

Millised on vana koera sagedasemad mured? Ülekaal, kõhetumine, liigeseprobleemid (osteoartriit), neeru- või maksapuudulikkus, südame- ja/või kopsuhaigused, kasvajad, hammaste probleemid, dementsus.

Pikemalt loeme dementsusest, ülekaalust, kuid ka sellest kui koer peab lahkuma. Ei saa üle ega ümber ka eutanaasiast … kurb, aga nii see on … olen ka ise paar aastat tagasi selle kurva sündmuse üle elanud …

 

Raamatu lõpus saame tuttavaks ka raamatu autorite Tiina Toometi ja Sirli Rajasega.

 

Lisaks oluliseltele teadmistele ja nõuannetele, mis selles raamatus kirjas, on raamatus ka väga palju väga vahvaid ja ilusaid fotosid, mis raamatu veelgi ägedamaks teevad.

 

Olen 100% kindel, et „Kui koer …“ on raamat, mille peaksid kõik hoolivad ja hoolitsevad koeraomanikud läbi lugema ja seejärel panema raamaturiiulis sellise koha peale, et seda vahetevahel jällegi kätte võtta ja vaadata, kas koeral on probleeme tervisega ja millal peaks minema loomaarsti juurde.

Katie Kirby


„Lottie Brooksi eriti


piinlikud bestikadraamad"


(Eesti Raamat)

 


Uuel aastal antakse ikka uusaastalubadusi ja ka Lottie Brooks paneb mõned kirja. Nende täitmine aga … oijah. No kes oleks aimanud, et näiteks komplimenti on nii raske teha ja et kulmude naaaaatukene õhemaks kitkumine võib anda sellise tagasilöögi?
Lottie ja Daniel on nüüd ametlikult paar ja tüdruk hõljub ringi õnnemullis. Perre võetakse imearmas kutsikas Nuudlike, kes on pesuehtne Brookside koer (loe: toob endaga kaasa täieliku kaose). Paraku jääb Lottiel aina vähem aega oma bestikate jaoks ja nad pole sellega üldse rahul. Okei-okei, võib-olla räägib Lottie tõesti natuke liiga palju Danielist … ent kas Amberi käitumine ikka on õigustatud? Lottiet justkui üritatakse kambast välja tõrjuda.

Lottie on oma juhtumised üles tähendanud päevikutesse „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“, „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“, „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“, „Lottie Brooksi täiega jube koolireis“ ja „Lottie Brooksi pööraselt kaootilised jõulud“.

 

Lottie Brooksi lood ja raamatud on kindlasti viimaste aastate ühed populaarsemad lasteraamatud, vähemalt Eestis ja vähemalt tüdrukute seas. Aga miks nad ei peaks populaarsed olema, kui lugemine on lõbus ja humoorikas ning Lottie räägib täpselt neist asjadest, mis temavanustele peaks huvi pakkuma.

 

Seekordne raamat/Lottie päevik algab uusaastaga. Lottie tõdeb – uus aasta, uus päevik, uus pakk KitKat Chunkysid ja uus peika! Ta küsib, kas elu saab veel paremaks minna? Lottie on armunud! Ta lisab, et tema jaoks tuleb uus aasta kindlasti imeline, sest ta tunneb seda oma silmalaugudes.

Nüüd hakkab Lottie kirja panema uusaastalubadusi: vähem KitKat Chunkysitele mõtlemist, teha iga päev kellelegi kompliment, veenda papsi ja mampsi talle poole rohkem taskuraha andma, püüda saada kulmukarvad sümmeetrilisemalt kasvama, ei ütle „ISSAND“ (nii palju), ärgata nädalavahetusel kell seitse ja teha joogat/mediteerida, arendada välja oma isikupärane stiil, taluda oma talumatut õde ja venda paremini, püüda olla mitte nii imelik, kohtuda Taylor Swiftiga.

Kõikidest nendest soovidest ja püüdlustest neid täita me lugeda saamegi. Kuna see on siiski Lottie Brooks, siis on arvata, et juhtub ka igasugu äpardusi ja õnnetusi, saab palju nalja ja palju muud.

 

Seejärel meenutab ta oma eelmist õhtut ja aastavahetuse pidu. Seal oli ka tema poiss-sõber Daniel, oli suudlus. Lottie arvates oli see tema elu parim suudlus, kuigi jah, Lottie on ju ainult kaks korda suudelnud …

 

Juba järgmisel hommikul läks eelpool mainitud lubadustega keeruliseks, sest kell 6.30 oli äärmiselt keeruline ärgata. Enne kui Lottie aru sai, oli kell 9 ja tema äratuskell lebas tükkidena toa teises otsas. Lottie üritas teha joogat, mediteerida, kuid see polnud sugugi mitte lihtne.

Samal päeval kohtub Lottie oma sõbrannadega. Amber käib välja idee – Lottie vajab signatuurvälimust. Mismoodi peaks see juhtuma? Hiigelsuured kõrvarõngad? Kirsipunased Dr. Martensi saapad? Juuksed lillaks värvida? Prillid? Ninarõngas? Tätoveering? Valevuntsid? Kindlasti mitte!

Ja siis pakkus Jess välja – kõrvaklapid! Ja mitte tavalised, vaid burksikujulised! Kuna Lottie oli sõbrannadega kaubanduskeskuses, siis olidki ju kõrvaklapid kohe ka võtta.

Lottiele need kõrvaklapid meeldisid, Amber polnud neist vaimustunud, ta ei pidanud silmas sellist signatuurvälimust!

 

Kodus selgus, et ema oli kõik KitKat Chunkyd ära visanud? Lottie ei mõistnud seda otsust, kuid ema tõdes, et terve nende perekond peab hakkama tervislikumalt toituma. Suhkur on paha, söögu Lottie parem keedumuna.

 

Järgmisel päeval võttis Lottie ette oma kulmud. Läheb hirmsaks kulmude kitkumiseks, mis lõpeb päris piinlikult, sest ühel Lottiel kulme enam polnudki! Ta oli kõik ära kitkunud! Appi tulid Amber ja Jess. Amberil olid kulmupliiatsid ja ta oskas neid kasutada. Veidi hiljem olid Lottiel kulmud uuesti peas ja need nägid ehedad välja. Lottie arvates olid need isegi ilusamad kui enne ja kindlasti palju ühtlasemad.

 

Seejärel sööme igasugu „huvitavaid“ toite, mis Lottiel ja teistes pereliikmetes, välja arvatud ema, pisut segadust tekitavad. Kas neid on üldse võimalik süüa? Läätse ja seentega Bologna kaste, pruunid makaronid (no need on ju täisterajahust!). Lottie noorema venna Toby arvates olid läätsed nagu pisikesed põrguseemned! Lottie kinnitas, et talle tervisehull Mamps ei meeldi – loodetavasti tuleb tema normaalne versioon tagasi.

 

Juttu on ka kodustest ülesannetest. Lottiele need ei meeldi, nii pehmelt öeldes. Ta teeb ära matemaatika ja emakeele tööd, kuid teha on ka geograafia, prantsuse keel, loodusteadus. Seetõttu arvab Lottie, et koduste tööde andmine peaks kuulutatama ebaseaduslikuks, sest lapsed ju näevad koolis piisavalt palju vaeva!

 

Kuna koduste tööde tegemine venis väga hilisele tunnile, oli Lottiel järgmisel päeval vägagi raske ärgata. Selgus seegi, et Lottie mamps oli kõik Coco Popsi krõbinad minema visanud, mistõttu pakkus mamps hommikul isetehtud müslit maitsestamata jogurtiga, mis Lottie arvates haises nagu varbad.

Sel hommikul peab Lottie endale ise kulmud joonistama. Koolis selgus, et Lottie kulmud sarnanesid kummaliselt McDonald´si legendaarsete kuldsete kaartega ja need uued kõrvaklapid (need burgeri kujulised) oli kirsiks tordil.

 

5. jaanuaril tuli oma uusaastalubadusega välja Lottie väikevend Toby. Tema lubaduseks oli võtta koer! Ema ja isa polnud sellega nõus. Lottiele idee meeldis. Kui Lottie ja Toby koostööd teeksid, siis äkki see plaan õnnestukski!

 

No puuksutamisest on ka juttu, väheke. Mamps oli pannud terve pere suuresti ubadest, läätsedest ja köögiviljadest koosneva toidu peale, mistõttu lasid kõik Lottie pereliikmed (Lottie kaasa arvatud) kärtsu ja mürtsu vasakule, paremale ja keskele. Mahetoitude välja tulemise hais oli JÕLE. Ja kui Lottie koos Danieliga kinno läks, siis juhtus puuksuõnnetus ka kinos!

 

Ja ikkagi! Kas koer tuli majja? No tuli! Enne seda oli vaja igasugu lubadusi isale ja emale, no ja Lottie ja Toby andsid igasugu lubadusi. Enne kutsu võtmist oli Lottiel vaja teiste koertega jalutamas käia (seegi aktsioon lõppes äpardusega), oli vaja minna kutsule igasugu asju ostma (seegi käik oli üsnagi kulukas ettevõtmine), aga kutsu Lottie endale sai!

Kodus selgus, et koeraga pole lihtne. Unetud ööd, tuppa piisimine ja kakamine, asjade närimine jpm. Ja koeral oli vaja ka nime! Nime ta ka sai – Nuudlike!

 

Otse loomulikult on Lottie Brooksi raamatutega see oht, et hakkad jutustama ja jutustama, ja lõpuks räägid kõik ära, mistõttu püüan siinkohal rääkida veidi lühemalt ja toon välja mõned olulised märksõnad, millest seekord lugeda veel saab.

 

Lööme kaasa Lottie väikese beebiõe Bella sünnipäeval, mis lõpeb samuti igasuguste äpardustega ja sekeldustega, siin on kakat, üsnagi „omanäoline“ sünnipäevatort, Lottie hamstrid kaovad ära jpm. Samal ajal on Lottiel külas ka Daniel (Lottie ema ja isa tahtsid poissi näha), kes pisut ehmub, kui neid äpardusi näeb, kuid õnneks on poiss üsnagi mõistev.

 

Ja veel! Nuudlike kakab Lottie kinga sisse; Amber kutsub kõik sõbrannad ansambli Pahad Pannkoogid kontserdile (mis bänd see õigupoolest ongi?); käime koos Lottie ja Danieliga uisutamas, saame osa suudlusest jääl!; lööme kaasa Amberi korraldatud pidžaamapeol (seal kinnitavad Lottie sõbrannad, eriti Amber, et Lottie on liiga palju koos Danieliga ja et ta on oma sõbrannad hüljanud); saame teada, et Amberi isa ja ema lahutavad (kas see võiks olla põhjus, miks Amber on pidevalt pahas tujus?); loeme, milline on avaldus Amberi peika koha täitmiseks; ja selgub, et Jessile ei meeldigi poisid, mistõttu ta arvab, et äkki ta on võib-olla … gei!!!


Käime koos Lottie ja Danieliga kohvikus, kus on ka Lottie sõbrannad!!! Kas sellest tuleb sekeldusi? Veits ikka! Oluliselt suuremad sekeldused ja mured on tingitud sellest, et Lottie sõbrannadele tundub, et Lottie ei taha nende koos olla, kuna ta veedab nüüd ju väga palju aega koos Danieliga. Täpselt sama tunneb ka Lottie – sõbrannad hoiavad justkui temast eemale ja tegelikult, ega ju Lottiel enam sedavõrd palju aega nende jaoks polegi. Mitmed asjad jäävad üheskoos tegemata, kuna Lottie on koos oma poiss-sõbraga.

 

Kuna Daniel käis Lottiel külas, siis tuleb nüüd ka Lottiel Danieli juurde minna ja ka tema vanematega tuttavaks saada. See on üks ülimalt „kummaline“ külaskäik. Lottie üritab olla selline nagu ta tavaliselt ei ole, ta kasutab isegi prille, et oma välimust muuta ja külaskäik lõpeb sellega, et Lottie peab hakkama ise koos Danieliga süüa tegema …

 

Osa saame sellestki, kuidas Amber endale poiss-sõpra valib. See on justkui uhke talendishow. Amber leiabki poiss-sõbra, kuid seda vaid üheks päevaks! Miks, ja kuidas? Selle jätan Sulle endale lugeda. Selles olukorras üritab Amber näida palju tugevamana ja vapramana, kuid tegelikult on ta ikka päris löödud.

 

Ah jaa. Saame tuttavaks ka Jessi uue sõbra/sõbratari Cleoga, kes on igati vahva, kuid ta ei ütle enda kohta ei tüdruk ega poiss.

 

Ja veel, üks halenaljakas asi ka. Lottie sõi õhtust ning võttis mingil teadmata põhjusel ühe maisitera näppude vahele ja pistis endale ninna! Lottie püüdis seda välja nuusata, kätte saada, kuid tera läks veel kaugemale ninna ja siis jäi see kohe korralikult ninna. Seetõttu käime Lottiega koos ka EMO-s!

EMO-s olnud arst kinnitas, et ta oli näinud palju mudilasi, kes olid käinud asjade ninna toppimise pärast EMO-s käinud, aga ta polnud mitte kunagi pidanud aitama teismelist … no jah … aga ega ta ju seekordki teismelist aidanud, sest Lottie aevastas ja maisitera lendas ise ninast välja. Pärast anti see Lottiele ühes ampullis veel ka koju kaasa.


Kui Lottie oma sõbrantsidele rääkis, mis oli juhtunud, mistõttu polnud ta saanud nendega koos olla, siis ei tahtnud mitte keegi seda uskuda. Kas Lottie valetas? Kas Lottie ajas meelega maisitera endale ninna? Lottie selgitas, et nii lihtsalt juhtus, aga ei midagi.

 

Läheneb ka see päev, kui tuleb minna ansambli Pahad Pannkoogid kontserdile. Lottie on lubanud minna nii tüdrukutega kui ka Danieliga. Nüüd on olukord keeruline. Kellega minna, kellele ära ütelda. Äkki oleks kusagil keegi, kes oleks Lottiega äärmiselt sarnane. Islandil ongi üks tüdruk, aga vaevalt, et ta ühe õhtuga kohale jõuaks …


Nüüd otsustas Lottie, et ütleb Danielile, et ta peab minema koos tüdrukutega. Poiss on mõistev ja ei tee sellest suurt numbrit. Lottie isa on autojuhiks tüdrukutele ja ta läheb ka ise kontserdile. Isale meeldib kontsert. Lottiele ka. Bänd on lahe, kõik sõbrannad on koos, ostetakse bändi fännisärk jne.

Ühel hetkel on näha ka Danieli. Amber kinnitab Lottiele, et Lottie võib minna poisiga tantsima, nemad ei tee sellest suurt numbrit. Las Lottie tantsib, pärast saadakse uuesti kokku, aga oh seda segadust ja jama, kui Amber ütleb teistele tüdrukutele, et näete nüüd, Lottie tahtis ikka oma poisiga koos olla!? Mida? Ise ta ju ütles, et … ka Lottie ei saa enam aru, mis toimub.

 

Kuidas seekordne lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada. Kas Lottie kaotab oma parimad sõbrannad? Kuidas läheb edasi Danieliga? Sellest kõigest saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

 

Viimases peatükis annab Lottie ka igasugu nõu, head nõu, millest mõned mõtted Sulle siis ka kirja panen.


Hinda oma perekonda. Nad on tüütud, piinlikud, haisvad ja veidrad, aga sina oled samuti üks neist.

Uus peika võib olla väga põnev asi, AGA sõpru ei tohi kunagi unarusse jätta.

Hoia näpud kulmudest eemal.

Koerad on haisvad, rõvedad, väsitavad, hullud ja lõhuvad kõike – aga nad on ka maailma parimad lemmikloomad. Hamstrid loomulikult ka.

Söö KitKate!

Kanna lapsikuid kõrvaklappe!

Kallista oma perekonda!

Ole veider ja naudi seda täiega!

 

Seppo Zetterberg


„Rändajad Soome sillal“


(Varrak)


 

„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.


Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

 

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

 

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

 

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

 

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

 

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

 

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

 

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

 

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

 

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

 

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

 

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

 

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

 

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

 

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

 

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

 

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

 

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

 

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

 

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

 

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

 

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

 

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

 

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

 

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

 

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

 

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)

web counter