Mette Alstad

„Head seenejahti! Seenelise aabits“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

 

Mida on seenele minnes õieti tarvis? Kuidas leida head seenemetsa? Ja mismoodi on võimalik eristada, missugused seened kõlbavad süüa ja missugused tuleks metsa jätta?

Norra seenetargal Mette Alstadil on sellistele küsimustele vastus olemas. Oma sotsiaalmeediakontode kaudu inspireerib ta tuhandeid seenehuvilisi.

Siia raamatusse on ta kokku kogunud kõik, mida peaksid teadma, et seenekorjamisega algust teha. See raamat on kõikidele, kes on mõelnud hakata seenel käima, aga kelle meelest on kogu see valdkond pisut hägune, või kes lihtsalt ei tea, kust pihta hakata.

Siit saab vajalikud teadmised, samuti nippe ja nõuandeid selle kohta, kuidas leitud seeni kõige paremini kasutada.

„Head seenejahti!“ on sinu uue hobi mänguline, õpetlik ja inspireeriv käsiraamat.

 

Selle ägeda, vahva ja sisuka seeneraamatu sissejuhatuses räägib raamatu autor Mette Alstad sellest, miks üldse seeni korjata. Autor kinnitab, et seente korjamiseks on vaja kannatust, aga korjamine ise on väga lõbus. Alstad kinnitab, et seente korjamine on loodusemäng, mis paneb meid tundide laupa metsas kondama.

Autor lisab, et ta on sellesse raamatusse koondanud kõik oma aastatepikkuse seenehullusega omandatud teadmised, et lugeja saaks tulemuste juurde liikuda otse, mitte suure kaarega.

„“Head seenejahti“ ei ole puhas seeneraamat, seda tuleb võtta pigem kui sissejuhatust ühte mõtteviisi,“ tõdeb Mette Alstad.

 

Raamatu teine osa on „Seened – mida jälgida?“ Seeneriik on põnev ja üllatavalt keeruline. Seenekorjajatena tekib meil suhe vaid imeväikese osaga sellest riigist. Nii võib vabalt jääda ka edaspidi. Kuid meist saaks palju paremad seenekorjajad, kui me saaksime aru, mis asi seen õieti on. Seetõttu järgneb nüüd ülilihtne ja kiire sissejuhatus seente maailma.

Mis on seen? Seen ei ole taim ega loom. Seen on midagi vahepealset, omaette maailm. Seened on kõikjal, nad eleavad meie ümber, meie peal ja meie sees ning me oleme neist täiesti sõltuvad … seente peamine ülesanne on lagundada orgaanilist ainet. Nad aitavad asjadel kõduneda.

Enamik meist peab seente all silmas seda osa, mida me korjame ja sööme. See on vaid seene viljakeha. Seen ise hoidub tavaliselt maa alla või puude sisse ja see kujutab justkui imepeente niitide võrgustikku, mis meenutab juurestikku. Seeneniidistikku nimetatakse erialakeeles mütseeliks … kui aeg on õige ja tingimused on sobivad, otsustab mütseel levitada oma geene elukohast kaugemale. Siis moodustab see viljakeha ja esile kerkib seen, mida me näeme.

Seejärel on juttu sellest, kuidas seen elab, kuid ka seentest, kes teevad söögi nimel tööd, seentest, kes söövad surnuid, seentest, kes söövad elavaid.

Milline on seenesüsteem? Seeneriik? Kõige madalamal selles riigis on need, keda me nimetame liikideks. Liigid, mis on omavahel seotud, on rühmitatud järgmiseks lüliks: perekonnaks. Perekonnad omakorda koonduvad sugukondadesse, mis omakorda koonduvad seltsidesse, mis on koondunud klassidesse, mis on koondunud hõimkondadesse, mis on koondunud riikidesse, mis on koondunud domeenidesse.

Seenekorjajad saavad seda hierarhiat ära kasutada, vähemalt siis, kui keskendutakse kahele kõige madalamale tasandile: liikidele ja perekondadele.

Loeme ka see teaduslikukst nimest, mis on kokku pandud nii: perekond liik.

Pikemalt saame lugeda seene anatoomiast. Seene välimus, kübar, kübaraalune, torukesed, eoslehekesed, voldi, narmad, poorid, jalg, rõngas, tupp, ebemed. Juttu on ka seene muudest tundemärkidest nagu konsistents, lõhn, maitse (seene tuvastamiseks, toiteväärtuste hindamiseks).

 

Raamatu kolmas on juba seenelkäigust ja sellest, millist varustust on vaja? „Halb töömees süüdistab ikka tööriistu,“ öeldakse. Aga raske on süüdistada tööriistu, kui sa ei leia seeni, sest selleks on vaja väga vähe vahendeid! Siiski on mõned asjad, mis võivad oluliselt parandada seenelkäigu kogemust. Selles osas on autori soovitused ja niisamuti head asendajad, kui lugeja ei kipu kohe hulganisti uusi asju ostma.

Alati peaks metsas seenel kaasas olema – harjaga seenenuga, korv (ei kilekotile!), anumad. Millised riided peaksid olema – olulised on ka head jalanõud, nokkmüts ja buff (torusall). Söök ja jook? Ilma nendete ei jõua kaugele. Kaasas peavad olema veepudel ja toidupakk.

Lisavarustus? Niisked salvrätid, sääsetõrjevahend.

 

Neljas osa. „Kohad – kust leida head seenemetsa?“. Selles osas mõlgutab autor mõtteid erinevatel teemadel – kas metsas on alati mõnus, eesmärk on leida söögiseeni, eesmärk on leida kindlat seent, soe ja niiske = seen, seenehooaeg jpm.

 

Raamatu viies osa on „Korjamine – kuidas see käib?“. Korjamine pole sugugi mingi IQ-test – korjad aga seene üles ja viid koju kaasa. Siiski võib anda omajagu nippe ja nõuandeid, mis võivad korjamisrõõmu veelgi suurendada. Selles osas saame lugeda, kuidas seeni korjata, milline peaks olema esmane puhastamine, milline on hea ja halb seen, kuidas kontrollida seene kvaliteeti (vaata, nuusuta, katsu/puuduta). Kas halba seent saab ikkagi kasutada? Kui see on mädanenud või ussitanud? Milline on tigude ja näljakte söödud seen? Mis on mürgise seene ja „mitte-söögiseene“ vahe?

Millised seened on mürgised, milline on seenemürgistus ja millised on lausa surmavad seened (näiteks Norras on neid neli – valge kärbseseen, roheline kärbseseen, kühmvöödik ja kastanvöödik).

Selles osas loeme veel ka muudest mürgistest seentest ja mürgistuse nähtudest. On seeni, mis on toorena mürgised, kuid pärast kupatamist söödavad. On olemas inimesi, kes on kas kõikide seente või mõne seeneliigi vastu allergilised.

 

Kuues osa räägib meile seente söömisest ja säilitamisest ehk kuidas seeni kasutada? Autor kinnitab, et tema arvates on kõige parem seent värskena tarvitada. Aga kui seeni on suurel hulgal, on hea teada, kuidas neid säilitada.

Selles osas räägib Mette Alstad lugejale seente puhastamisest. Kas seeni peaks loputama? Kui korjatud seened on väga liivased või muda ja sodi täis, võib neid puhastamise käigus ka loputada. Kuna seened imevad palju vett sisse, soovitab raamatu autor enne seente pesemist prahi ära harjata ja lõigata, eriti kui tahta seeni samal päeval kasutada.

Edasi on juttu seente praadimisest, sest peaaegu kõik seened muutuvad praadides maitsvaks, vähemasti siis, kui need praetakse tõeliselt krõbedaks.

Kuivatamine. Kui seent õigesti kuivatada, säilib ta mitu aastat. Lisaks omandavad paljud seened pärast kuivatamist eriti täidlase maitse. Autor kinnitab, et kuivatada võib kõiki seeni, aga mõnele sobib see paremini kui teisele. Seeni saab kuivatada seenekuivatis, ahjus, kuid on ka muid meetodeid. Kuidas kuivatatud seent kasutada? Näiteks seenejahu ja seenesoola valmistamisel.

Juttu on ka seente leotamisest. Seeni võib leotada vees, veinis, mahlas või puljongis. Loeme ka seente keetmisest ja külmutamisest, kuid ka sulatamisest.

Marineerimine! Marineeritud seened on tõeline maitsepomm, mis sobib väga hästi salatisse, liha juurde ja leivaviilule. Kuidas valmistada marineeritud seeni? Siin on autori retsept ja näpunäited.

Seentest on võimalik teha ka seenesojat.

 

Raamatu seitsmendas osas saame lugeda juba ka seentest. Esimene valik seentest on torukestega seened – kivipuravikud (harilik-, männi-, võrkkivipuravik, kuid ka sapipuravik), puravikud (kase-, pomerants-, pruun sametpuravik), tatikud (või-, lamba-, liivtatik).

 

Torukestega seentele järgnevad voltidega seened – kukeseened (harilik kukeseen), torbikseened (lehter-kukeseen, kollakas kukeseen, must torbikseen, pruun toruseen).

 

Narmastega seened. Timpnarmikud (hele ja tume timpnarmik), põdramokk (harilik, ja männipõdramokk).

 

Pooridega seened. Lambaseenik (harilik ja kimplammaseenik).

 

Eoslehekestega seened – pilvikud (mage ja tuhmuv pilvik), riisikad (kuld- ja must riisikas). Siin on ka värskelt söödavad riisikad – kuuseriisikas, porgandriisikas. Sirmikud (suur sirmik, safransirmik), šampinjonid (aasašampinjon, kuningšampinjon, soomusšampinjon, mürkšampinjon). Neile järgeb omakorda soomustindik ja mitte kõik ei tea, et soomustindik on söödav ning kitsemampel.

 

Isemoodi seened – mürklid, kevadkorgits ja hiidkorgits, harilik karikseen, murumuna.

 

Kõige mürgisemad seened – kärbseseened (valge ja roheline kärbseseen), vöödik (kühmvöödik, kastanvöödik), jahutanuk, sirmikud (roosa harisirmik, kastan-harisirmik, Boudieri harisisrmik).

 

Ja ongi seeneraamat läbi. September on käes, tasub minna metsa ja head seenejahti!

Noel Fitzpatrick

“Koerad ja nende inimesed.

Lood tervenemisest ja lootusest

ühe erakordse loomaarsti kliinikust”

(Tänapäev)

 

Professor Noel Fitzpatrick on laialdast tunnustust ja tuntust pälvinud veterinaarortopeed ja neurokirurg, kes on üle 30 aasta panustanud nii oma töösse kliinikus Fitzpatrick Referrals kui ka õppejõuna.

Samuti on tema tööst tehtud mitmeid populaarseid telesaateid, sh sarja „Supervet“.

 

Prof Fitzpatrick on pühendunud koertele, kassidele ning teistele kodu- ja metsloomadele antava arstiabi parandamisele ja täiustamisele, uurides ja praktiseerides uusi ravivõimalusi.

 

Raamatus „Koerad ja nende inimesed“ on lood koertest, aga samavõrd nende inimestest. Oma vastuvõttudel on dr Fitzpatrick kohanud nii kuningaid-kuningannasid, kindraleid ja presidente kui ka täiesti tavalisi inimesi. Koerad tuuakse kliinikusse kallites maasturites ja vanades autologudes, motoriseeritud ratastooli korvides, nutvate laste käte vahel ja jumaldavate vanurite süles. Kõik nad tulevad sama tungiva palvega universumile: „Palun, mitte veel. Palun, natuke aega veel.“

 

„Koera või kassi elu väärib samasugust lugupidamist nagu minu enda oma ja nemad väärivad samamoodi erinevaid ravivõimalusi. Sellise suhtumisega olen ma oma elu elanud,“ kirjutab Noel Fitzpatrick.

 

 

Noel Fitzpatrick on Iiri veterinaararst, kes elab Surrey krahvkonnas Eashingis ja sai tuntuks tänu telesaatele "The Supervet".

 

Pärit Ballyfinist Laoisi krahvkonnast Iirimaalt, kolis ta 1993. aastal Guildfordi Surrey krahvkonnas, kus ta töötab Fitzpatrick Referralsi direktori ja juhtivarstina.

Surrey krahvkonnas Eashingis asuv Fitzpatrick Referrals on spetsialiseerunud ortopeediale ja neurokirurgiale. Ta juhib samas asukohas ka Fitzpatricki skeleti kudede taastamise instituuti (FIRST).

Fitzpatrick omandas veterinaarmeditsiini bakalaureusekraadi University College Dublinis 1990. aastal.

2014. aasta novembris pälvis ta UCD vilistlasauhinna veterinaarmeditsiini alal. Surrey ülikool omistas talle audoktori kraadi kontseptsiooni "Üks meditsiin: inimeste ja loomade ravi edendamine koos" eest.

Ta on ka Florida ülikooli veterinaarmeditsiini kooli dotsent ning Surrey ülikooli veterinaarmeditsiini kooli ortopeedia professor ja asutajaliige.

 

2017. aastal andis Briti Väikeloomade Veterinaarühing talle Blaine'i auhinna silmapaistva panuse eest väikeloomade veterinaarmeditsiini ja -kirurgia edendamisse. Auhind tunnustab teda kui enam kui 30 uue tehnika loojat selles valdkonnas.

Fitzpatrick on Fitzbionicsi direktor, mis koondab bioinseneride meeskonda, kes keskenduvad uute implantaatide ja tehnoloogiate väljatöötamisele loomade jaoks.

 

2018. aastal omistati Fitzpatrickile Bathi Ülikool audoktori kraadi, tunnustades tema teedrajavat tööd veterinaarortopeedias ja neurokirurgias, juhtimist Fitzpatrick Referralsis ning koostööd ülikooliga uuenduslike kirurgiliste tehnoloogiate väljatöötamisel, mille eesmärk on parandada nii loomade kui ka inimeste meditsiini.

Fitzpatrick ja tema meeskond Fitzpatrick Referralsis on olnud telesarjade, sealhulgas "The Bionic Vet" ja "The Supervet" loojaks ja vedajaks. Ta on esinenud ka saadetes "The One Show", Graham Nortoni BBC Radio 2 saates, telesaates "Steve Wright in the Afternoon", saates "Heartbeat" ja "The Chris Evans Breakfast Show

 

Lisaks veterinaarkarjäärile on Fitzpatrickil suur huvi näitlemise vastu. Ta on mänginud ITV telesarja "Heartbeat" kahes osas. Ta on löönud kaasa BBC meditsiinidraamasarja "Casualty" ühes osas, umbes samal ajal kui ta esines dokumentaalsarjas "Wildlife SOS", mille tulemusel sai BBC kaebusi, et viimases saates osales näitleja, kes teeskles loomaarsti 😊

Ta on esinenud ITV sarjas "London's Burning" (2001) ja kahes osas ITV saates "The Bill".

 

Fitzpatricku esimene filmiroll oli õudusfilmis "The Devil's Tattoo" (2003). Ta mängis peaosa filmis "Live for the Moment" (2004), kus ta mängis David Fowlerit, ja inspektor Becketit filmis "Framed" (2008).

 

Koertest ei ole kunagi liiga palju raamatuid. Kui oled koerainimene, siis tahad ikka ja jälle lugeda koeraraamatuid, sest igast raamatust võid leida midagi uut, olulist, vajalikku ja põnevat. Õnneks ilmub ka eesti keeles väga häid koeraraamatuid, täpselt selline on ka Noel Fitzpatricku kirjutatud raamat.

 

Raamatu sissejuhatuses „Koerad ja nende inimesed“ tõdeb Fitzpatrick, et ükski armastus ei ole võrreldav sellega, mida tunnevad meie koerlastest sõbrad, kui me koju jõuame. Mitte õnn. Mitte rõõm. Karglev, ülevoolav, pakiline armastus, mis summutab kõik muu. Ja sel hetkel, kui me seda jagame, kistakse meid järsku ülima kingituse sisse. Selle armastuse igavesse hetke. Ilusad mõtted, kas pole.

Ja Fitzpatrick jätkab. Me anname armastust vastu, kui vajume põrandale põlvili, sügame koera kõrvade tagant või kõhu alt. Me kasutame hääletooni, mida ei kasuta mitte kellegi teisega, ja ütleme, kui hea kutsa ta on, nii hea, parim kõikidest koertest. Päevamured taanduvad. Jällegi tõsi, sest nii see ju ometigi on. Noogutan siinkohal raamatu autorile kaasa.

 

Mõned mõtted sissejuhatusest veel. Iga kord, kui see tingimusteta armastuse meloodia meie elus kõlab, on meie maailm mõõtmatult parem. See võimaldab meil olla paremad inimesed. Neid, kes on seda armastust tundnud ja kogenud, hoiab see igavesti endas. Nii väga, et koer pole enam „kodus“, vaid koer „on kodu“ – koht, kus tunneme end kõige turvalisemalt, kus võime olla tõeliselt meie ise täielikus meelerahus ja ilma igasugu hukkamõistuta.

 

Fitzpatrick kinnitab, et ta on kogu elu püüdnud tegutseda selle nimel, et koertel ja nende inimestel oleks võimalikult palju sünkroonis südametukseid. Ta lisab, et tema suhtumine pole kunagi olnud selline, et inimesed on koerte omanikud, ja ta ei kasuta sõna „omanik“ oma kliinikus just sageli. Armastust ei saa omada. Koerad, kes on meie elu, annavad meile loa olla tõeliselt inimlikud.

 

Sissejuhatuses räägib autor sellestki, miks ta on püüdnud koeri ja inimesi aidanud, kust on ta pärit, mida ta on oma elus saavutanud, mida head teinud. Näiteks – tuhandete tundide jooksul oleme koos kolleegidega välja töötanud tehnikaid, mehhanisme, protseduure ja protokolle, mis on muutnud võimatu võimalikuks. Oleme rajanud tehnoloogiakeskuse ja tehase, kus paradigmad muutuvad ja kus meditsiini tulevik sünnib iga titaani, polüetüleeni ja koobalti-kroomi sulami molekulis, mida me jäsemeteks ja eluks vormime.

 

Mõtteid veel. Koerad ja inimesed on paljus sarnased. Inimese ja koera luustik on erakordselt sarnane … Kõikide oppide, mida Fitzpatrick on eales sooritanud, põhimõtted on koera ja inimese puhul sarnased. Inimestel ja koertel on ühine eellane, kes elas 90-100 miljonit aastat tagasi. Koertel toimub kuulmisinfo töötlemine aju oimusagaras, nagu ka inimesel. Inimeste ja koerte DNA on umbes 84 protsendi ulatuses sarnane. Koertel ja inimestel on vähemalt 500 sarnast geneetilist päritolu haigust ning meie immuunsüsteem on põhimõtteliselt identne.

Kas oled kunagi selle peale mõtelnud? Minu jaoks taaskord väga põnev info ja teadmine.

 

Ka kasvajate liigid on koertel ja inimestel tihti samasugused … Nii et pole midagi imestada, et me oleme teineteise parimad sõbrad.

 

Sissejuhatuse lõpus tõdeb Fitzpatrick, et selle raamatu eesmärk on ülistada meie kõige erilisemaid sõpru, lõbustada, harida ja selgitada, et me nõuame nende raviks ainult kõige parematest kavatsustestnkantud pingutusi vastutasuks nende pakutava piiritu armastuse eest. Usaldus peaks olema vastastikune … Nende 30 000 aasta jooksul sestpeale, kui inimesed ja koerad koos elama hakkasid, on koerad olnud meile toeks ja kinkinud meile võimaluse olla neile toeks. Nad on olnud olemas igal ajahetkel, olnud tihti meie keskpunktiks. Nad on erineva kuju ja suurusega, kõikvõimalike iseloomudega – vallatutest kannatlikeni, ülemeelikutest väärikateni, ilastavatest iseseisvateni. Fitzpatrick tahab lugeja viia reisile läbi kogu selle tunnetusliku skaala, mida me teineteisele tähendada võime. See tähendab naeru, pisarai, käpa- ja hambajälgi ning palju koerakarvu.

 

Selline vahva algus sellele imelisele koeraraamatule. Sissejuhatusele järgnevadki lood koertest ja nende inimestest.

Kokku on raamatus 16 lugu, milles on rõõmu ja naeru, kurbust ja pisaraid, on palju põnevat koerte tervisest ja nende ravimisest, kuid juttu on ka nende omanikest ja sellest, kuidas omanikud oma lemmiku terviseprobleemidega toime tulevad. Mõned saavad kergemini hakkama, mõnedel on keerulisem.

Kuna lugusid on 16, siis on keeruline siinkohal valida, mida ümber jutustada, mida mitte. Seetõttu teeme seekord nii, et Sa pead ikka ise selle ägeda koeraraamatu läbi lugema ja kui Sulle koerad tõepoolest meeldivad, siis miks mitte seda teha.

Koerte valik on kirju: West Highlandi terjer Franky, labrador Larry, segavereline Fairy, dobermann Teddy, kääbuspits Bertie, korgi Willow, tšau-tšau Xingxing, Staffordshire´i terjer Bob, pürenee mäestikukoer Thor, krants Lucia, kokkerspanjel Mabel, labrador Prince, beagle Guy, springerspanjel Bobby, flaami karjakoer Captain ja airedale´i terjer Irena.

 

Raamatu lõppsõnas „Näpatud hetked“ arutleb Noel Fitzpatrick selle üle, millisena meie koerad meie loodud maailma näevad – kuidas nad suhtuvad poliitikutesse, võimumaakleritesse, sõdadesse või ka sellesse, kuidas me kohtleme inimesi, kellega igapäevaselt kohtume.

Ja veel, koerad kellega raamatu autor kohtub, tuletavad talle iga päev meelde, et peame üksteise eest hoolitsema, et meil on ainult üks elu. Ja mida rohkem armastust me maailma anname, seda rohkem vastu saame.

See pole veel kõik. Siinkohal paar mõtet raamatu autorilt veel. Autor loodab, et see raamat tuletab meile kõigile meelde, kuidas meil on vedanud, et saame oma elu koertega jagada. Nad ütlevad meile iga päev, et me oleme piisavad sellisena, nagu oleme. Nad ütlevad, et me pole meie minevik, vaid et elaksime täielikult olevikus ja vaataksime tulevikku.

… sügavas pimedas universumis võimaldavad hetked, mille veedame koos koertega, olla meil kõige säravamad.

Selle mõttega lõpetab oma raamatu Noel Fitzpatrick. Ma arvan, et selle mõttega võin lõpetada oma kokkuvõtte/tutvustuse ka mina.

Nancy J. Hajeski

„Linnud elusuuruses“

(Pegasus)

 

Eesti on soodsa elupaiga tõttu koduks ligi neljasajale linnuliigile. Sellest raamatust leiad teavet umbes 80 siin pesitseva või läbirändava linnuliigi kohta. Kogenud tõlkija abiga on lindude tutvustused kohandatud Eesti oludele.

 

Raamatut „Linnud elusuuruses“ sirvides on ainulaadne võimalus vaadata linde, nende pesi, mune, poegi ja palju muud piltidelt, millele on lisatud mõõtkava. Kaunite fotode juurde on lisatud ka põnevaid fakte: lindude eluiga, kaal, pikkus, tiibade siruulatus, häälitsused, elupaik ja levik.

 

Eraldi leheküljed on pühendatud ohustatud liikidele ja lindude rändele, samuti linnupesadele ja -nokkadele. Lisaks jagatakse teavet linnuhuvilise varustuse ja linnuvaatlusturismi kohta.

 

Nancy J. Hajeski on Ameerika tunnustatud aimekirjanik ja õppekirjanduse autor. ”Linnud elusuuruses” on ilmunud Põhja-Ameerikas, aga ka paljudes Euroopa maades pesitsevate lindude kohta. Nancy J. Hajeski, kirjanikunimega Nancy Butler on kirjutanud ka ilukirjandusteoseid ning võitnud 1998. aastal Golden Leaf auhinna parima debüütromaani kategoorias.

 

Selle igati uhke ja sisuka linnuraamatu alguses saame teada, et Nancy J. Hajeski kirjutatud raamatu on inglise keelest tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Indrek Rohtmets. Tema kirjutab raamatu eessõnas eestikeelesele väljaandele, et tänapäeva maailmas elab üle 10 000 linnuliigi ja neid leidub kõigil kuuel kontinendil.

Läänemere idarannikul paiknev Eesti on koduks ligi neljasajale linnuliigile. Igal aastal pesitseb Eestis veidi üle 200 linnuliigi – nende arve jääb vahemikku 13 – 19 miljonit paari -, kellele lisandub üheksa miljonit talvitavat lindu ning miljonid sügis- ja kevadrände ajal üle lendavad rändlinnud.

Seda linnuohtrust toetab erinevate elupaikade rohkus Eesti looduses. Nende paikade seas on nii mererannikud, järved, saared, sood, rabad kui ka metsad, puisniidud ja küngasmaastikud …

Lisaks metsikule loodusele kihab linnuelu Eestis ka suurte linnade lähistel ja asulates, samuti põllumajandusmaastikel ja aedades.

Seejärel vastatakse küsimusele, kes on linnud, juttu on ka lindude aguajast. Loeme, et nüüdse üldise seisukoha järgi arenesid linnud dinosaurustest. Archaeopteryx, mis tõlkes tähendab ürgsulge, oli üks varaseid lind-dinosauruseid, kellest kõigepealt leiti fossiilne sulg ja seejärel, 1881. aastal, kogu linnu jäänused. Ta elas hilisjuura ajastul.

 

Seejärel saame teada, kuidas on selles raamatus linnud rühmitatud.

 

Värvulised. Need on väikese või keskmise suurusega ja üsna sotsiaalsed linnud. Paljud on tuntud oma laulu järgi. Värvuliste selts hõlma enam kui 140 sugukonda ja ligikaudu 6500 tuntud liiki – see on 60% kõikidest linnuliikidest.

 

Öösorrid ja piiritajad. Öösorrid lendavad öösiti või hämarikus ja kuuluvad öösorlaste sugukonda. Nad on tuntud oma suurte silmade, väikese noka ja väga tõhusa varjevärvuse poolest. Piiritajad on piiritajalaste sugukonna liikmed. Suurem osa ajast on nad õhus ja meenutavad suuresti pääsukesi.

 

Tuvid. Nemad kuuluvad tuvilaste sugukonda. Nad on veidi tümpsakad, lühikese kaela ja lühikese terava nokaga, mida mõnel liigil ümbritseb tüve juures lihakas vahanahk.

 

Rähnid. Rähnid on tugevad ja erksad linnud, kes kasutavad efektiivselt oma nokka putukate ja nende vastsete tabamiseks puukoore alt. Nad kuuluvad rähnlaste sugukonda, mis hõlmab ka mahlarähne, rähnakuid ja väänkaelu.

 

Käod. Need üksi elavad, saledad keskmise suurusega linnud kuuluvad kägulaste sugukonda. Neil on pikk saba ja jalgadel kaks tahapoole suunatud varvast.

 

Röövlinnud. Need linnud toituvad teistest loomadest, sealhulgas ka lindudest. Röövlinnud peavad enamasti jahti õhust, välja arvatud raipesööjatest kotkad. Õhust ründavad nad enamasti lendavaid linde või haaravad saaki välja sirutatud küünistega maapinnalt.

 

Jahilinnud. Neid kuivadel rohumaadel ja metsades liikuvaid linde kütitakase toiduks ja jahikire rahuldamiseks. Nende hulka kuuluvad vutid, faasanid, püüd ja Põhja-Ameerikas metskalkunid.

 

Kahlajad. Neid pikajalgseid rannikulinde võib näha toitumas jõe- ja järvekallastel merede ja ookeanide rannikul, samuti rohumaadel ja asulate veeres. Sellesse kategooriasse kuuluvad rislad, ruigad, rüüdid, hüübid, haigrud, iibised, flamingod, kured ja toonekured.

 

Veelinnud. Need lestjalgadega linnud partlaste sugukonnast veedavad enamiku ajast vees ujudes ja toitu otsides. Nende hulka kuuluvad pardid, haned ja luiged.

 

Pütid, laugud, täidad, kaurid. Neid veelinde võib tihti näha ujumas partide läheduses ja eks neist mõned olegi päris pardisarnased.

 

Jäälinnud ja kunigkalurid. Need väikesed kuni keskmise suurusega eredalt värvunud linnud jäälindlaste sugukonnast on osavad kütid, kes teevad rappelendu veepinna kohal ja sööstavad siis saagi järele. Nad on levinud kõikjal maailmas.

 

Merelinnud. Paljud neist võimsatest lendajatest veedavad oma elu mere kohal ja tulevad kuivale maale ainult pesitsema. Mitmed merelinnud aga asustavad rannikuid ja mõned on õppinud sööma inimese heitmeid. See lindude kategooria hõlmab tormilinde, lunne, tiirusid, kajakaid, kormorane, väikelunne ja suulasid.

 

Ja alustame. Lindudega! Iga linnu kohta on kaks lehekülge, millel on palju fakte ja teadmisi, mitmeid ja mitmeid ilusaid fotosid. Iga linnu kohta on juttu, kes ta selline on, milline on tema eluviis, põhifaktidena on välja toodud pikkus, tiibade siruulatus, kaal, eluiga, häälitsused, elupaik ja levik. Lisaks on veel igasugu põnevaid fakte, juttu ka sugulasliikidest. Fotod on nii emas- kui ka isaslinnust, kuid ka pojast, pesast, munadest. Paljud fotod on sellised, mis vastavad linnu elusuurusele (on ju raamat uhkes ja suures formaadis). Lisaks ka linnu ladinakeelne nimi ja äpp, kust saad telefoni abil rohkemgi infot.

 

Esimesena tulevad värvulised: pöialpoiss, käblik, väike-lehelind, rasvatihane, ohakalind, must-kärbsenäpp, punarind, kanepilind, räästapääsuke.

 

Vahele ka peatükk, milles on juttu linnuhuvist Euroopas. Loeme linnuvaatlusest, linnuvaatlusturismist, linnualadest (Vahemere, Atlandi, sisemaa piirkond) ja linnuhuvilise varustusest.

 

Jätkame värvulistega: mustpea-põõsalind, võsaraat, lepalind, puukoristaja, pruunselg-põõsalind, metsvint, rohevint, lambahänilane, linavästrik, ööbik, koduvarblane (minu lemmikud), talvike, vesipapp, põldlõoke, suitsupääsuke, kuldnokk, peoleo, laulurästas, musträstas, hallõgija, pasknäär, harakas, mustvares.

 

Edasi peatükk tarkadest vareslastest. Vareslaste sugukonda kuulub tänapäeval 135 liiki suuri värvulisi, kelle seas on pasknäärid, harakad, varesed, rongad, künnivaresed, kaelushakid, pisiharakad ja mänsakud. Vareslased on olnud pikka aega inimestega seotud. Linnakeskkonnas, kus nad liiguvad inimeste keskel, võivad nad nende oluega harjuda ning nii mõnestki võib saada kodune lemmiklind.

Siin on juttu mägede hakkidest, hallvaresest, kaelushakist, künnivaresest ja Ameerika varesest.

 

Värvulisi on raamatus üks veel – ronk.

 

Järgmine osa on öösorridest ja piiritajatest. Valikus on öösorr, piiritaja.

 

Seejärel tuvid. Pean tunnistama, et mulle tuvid meeldivad. Valikus on kaelustuvi (imeline lind).

 

Tuvidele järgnevad rähnid. Suur-kirjurähn, musträhn.

 

Rähnidele järgnevad käod. Siin ongi kägu.

 

Seejärel röövlinnud – pistrikud. Selles raamatus saame tuttavaks ja näeme suurepäraseid fotosid: tuuletallaja.

Vahele üks peatükk veel – nokkade galerii. Linnud kasutavad oma nokka toitumisel, sulestiku korrastamisel, igasuguste esmete võtmisel, saagi püüdmisel, maa- ja veepinna uurimisel, võitlemisel, enesekaitseks, pulmamängudes, järglaste hooldamisel. Loeme lendavate lindude noka anatoomiast, koovitajast, flamingost, jäälinnust, ohakalinnust, roherähnist.

 

Röövlindudega (haukad, kotkad, kakud) edasi. Raudkull, kanakull, kaljukotkas, merikotkas, hiireviu, kivikakk, kodukakk, kassikakk.

 

Järgmine osa on jahilindudest. Meile tutvustatakse metskurvitsat, nurmkana, metsist.

 

Jahilindudele järgnevad veelinnud. Siingi on valikus igasugu vahvaid tegelasi, nagu piilpart, rääkspart, soopart, sõtkas.

 

Vahele ka peatükk linnupesadest. Hoolimata sellest, kui õdus on lindudel oma pesas, kasutavad nad neid ainult pesitsushooajal, et mune haududa ja poegi soojendada. Ülejäänud osa aastast otsivad linnud endale turvalisi paiku, kuhu peituda ja kus magada, ning kasutavad tihti ühte ja sama paika ööst öösse.

Meile tutvustatakse erinevad pesaliike - kupp-pesa, kraap-pesa, mudapesa, maapesa, ripp-pesa, platvormpesa ja õõnepesa.

 

Veelindudega edasi: luitsnokk-part, ristpart, sinikael-part, jääkoskel, hahk, hallhani, laululuik, kühmnokk-luik.

 

Veelinnud vaadatud. Järgmiseks pütid, laugud, täidad ja kaurid. Raamatusse on valitud lauk, tuttpütt.

 

Vahele ka peatükk ohustatud populatsioonidest. Juttu on hoolimatust hävitustöödest (ikka ja jälle see julm ja mõistmatu inimene), toiduahela mürgitamisest, kaitsealastest jõupingutustest, maailma looduskaitseliidu punasest nimekirjast ja linde varitsevatest ohtudest.

 

Nüüd on raamatus kahlajad: punajalg-tilder, naaskelnokk, suurkoovitaja, hüüp, hallhaigur, valge-toonekurg, sookurg. Neile järgnevad jäälinnud ja kuningkalurid: jäälind.

 

Juttu on ka lindude rändest. Ränne on loomade sesoonne liikumine ühest geograafilisest piirkonnast teise eesmärgiga leida leebemat ilmastikku, avardada toidu leidmise või pesitsemise võimalusi. Loeme rändepäästikust, lindude navigatsioonisüsteemist, pikamaalennust. Rändlinnu elu võib olla kurnav: igal aastal kaks rännet ja siis pesitusperiood ning talvitamine. Onitoloogid hindavad, et rändlindudel on ainult 50% võimalus elada aastavanuseks.

 

Selle ilusa ja sisuka linnuraamatu viimane osa on merelindudest. Jõgitiir, kalakajakas, naerukajakas, hõbekajakas, kormoran.

 

Sellega on meie suurepärane linnuraamat läbi. Raamatu lõpus veel ka register, et oleks lihtsam linde nende nime järgi raamatust üles leida.

 

Kindlasti väga huvitav, sisukas ja ilus linnuraamat, mis sobib lugemiseks nii lastele, kuid ka suurematele lugejatele.

 

 

Jüri Annist

„Okkalised kääbikud.

Kodu ja Aia praktiline aiavihik nr 76“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

 

Aeda väikseid nunnusid okaspuid valides tekib keeruline küsimus: keda võtta, keda jätta? Esimeseks valikuks võiksid olla kuuse taimeperekonna liikide kääbuskasvulised sordid. Kuused on vähenõudlikud, kehvadele oludele vastupidavad, ei pelga pakast ega tiku ahistama oma naabreid.
Aiavihik annab nõu, kuidas rajada ja hooldada istutusala ning aitab leida aeda sobiva sordi.

 

Sel kevadel ilmus populaarse kodu- ja aiaajakirja Kodu ja Aed praktilise aiavihiku sarjas 75. raamatuke/vihikuke, mis jutustas meile kevadlilledest. Nüüd on ilmunud selles vahvas sarjas 76. raamatuke, mis jutustab okkalistest kääbikutest. Raamatukese autoriks on Jüri Annist, kelle sulest on ilmunud väga palju, väga sisukaid ja huvitavaid aiaraamatuid.

 

Aiavihiku-sari on olnud väga-väga huvitav lugemine aiasõpradele ja aias tegutsejatele, sest aastate jooksul oleme selles sarjas saanud lugeda aiakahjuritest, aiatiigist, Eesti roosidest ja roosiaedadest, kõrtest ja laukudest, mullast aias, murust, ronitaimedest, salatipeenrast, sibullilledest, sõnajalgadest aias, söödavast iluaiast, taimede lihtsast paljundamisest, taimekaitsest, tarbeaiast kastides, toataimedest, tomatist ja paprikast, veinimarjadest koduaias, õuntest, hekkidest ja aiaseintest, kiviktaimlast ja kividest aias, kõrrelistest, lõhnavast aiast, maheaiandusest, maitsetaimedest, okaspuudest koduaias, pelargoonidest, taimede ettekasvatamisest, koduaia põõsastest, püsililledest, värvidest aias, priimulatest, elulõngadest, salatipeenrast, amplitest, väikestest lehtpõõsastest, kaktustest, roniroosidest jpm.

 

Selle raamatukese esimeses peatükis „Kuusekeste kiituseks“ tõdeb Jüri Annist, et aeda väikeseid nunnusid okaspuid valima asudes seisab aednik dilemma ees: keda võtta, keda jätta? Autor jätkab ja tõdeb, et esimeseks valikuks võiksid olla kuuse taimeperekonna liikide kääbuskasvaulised sordid.

Kuused on vähenõudlikud, kehvadele oludele vastupidavad ega pelga pakast. Eeliseks seegi asjaolu, et nad ei tiku ahistama oma naabreid.

Jüri Annist peatub ka mändidel, kadakatel, nulgudel, tsuugadel, elupuudel jpt., kuid lõpuks on autor ringiga sealmaal, et resümeerida: miks siis mitte seotada aeda kuuski, kes paljudest puudustest puutumata jäänud.

 

Teine peatükk räägib lugejale/aednikule istutusalast. Kuidas kujundada okaspuudest kaunis ala nii, et aastate pärast ei peaks seal „metsaraiet“ tegema? Kui suureks puud tegelikult kasvavad?

Jüri Annist tõdeb, õigesti istutatud okspuude istutusala on keskealisena (10-30-aastasena) ahhetama panevalt ilus. Selles peatükis saame lugeda vaikimisi antud mõõtudest, lehtpõõsaste headest ja vigadest, mullast ja selle valikust, kuid ka sellest, et tühjus vajab täitmist. Autor tõdeb, et vältida tuleks kangaskatet ja parimaks valikuks on turvasmultš.

 

Kolmas peatükk on hooldusest. Toon siinkohal välja mõned olulised punktid:

 

ära võta pähe, et väikesele vastistutatud puuhakatisele piisab ühekordsest kastmisest;

miniatuursed kuused ja äge korrapärane väetamine ei käi kokku;

kuused taluvad suurepäraselt pügamist;

kujunduslõikust tehakse kas kevade hakul (kevadtalvel) või augustis;

ladva eemaldamine kuuse kõrguse vähendamiseks on kaheldava väärtusega ettevõtmine;

tihedate kuusesortide võra sisemust peaks aeg-ajalt varisest puhastama;

kääbustest okaspuud kasvavad väga aeglaselt, mis tähendab seda, et nad viibivad suhteliselt pikalt potis.

 

Loen edasi. Järgmises peatükis on juttu Engelmanni kuusest (Picea engelmannii). See puu on pärit Põhja-Ameerika lääneosa mäestikest. Kaljumäestikus prevaleerib ta teiste kuuskede üle. Ta sirgub 25-40 m kõrguseks, vahel harva leidub kuni 60-meetriseid puid. Engelmanni kuuse vahvad keraja kujuga kääbussortide taimed on valdavalt sinaka koloriidiga.

Loeme, millised on Engelmanni kuuse sordid, kuidas seda vahvat puud kasvatada?

 

Viies peatükk peatub harilikul kuusel (Picea abies). Kääbuskasvulised harilikud kuused kasvavad ääretult aeglaselt: igal aastal sirguvad nad 0,5-3 cm. Millised on need kääbuskasvulise kuuse sordid? Sellest raamatust saame teada.

 

Kuues peatükk jutustab lugejale idakuusest (Picea orientalis). Idakuuse koduks on Kaukaasia, aga ka Kirde-Türgi ja Põhja-Iraan. Meie maavillase hariliku kuusega on idakuusel palju ühist: ligikaudu sarnane suurus; mõlemast annab saagida laudu ja prusse; mõlemad sobivad jõulukuuseks ja paberi tegemiseks.

Saame tuttavaks väga väikeste, veidi kogukamate idakuuskede sortidega, lisaks veel sellest, kuidas idakuuske kasvatada?

 

Seitsmes peatükk. Kanada kuusk (Picea glauca). Kuusk, kelle ametlikuks nimeks on kanada kuusk, aga keda kutsutakse ka valgeks kuuseks, on arusaadavalt pärit Kanadast, aga ka USA põhjapoolsest osast. Sealmail on tegemist tüüpilise tööstusliku palgipuuga.

Millised on kanada kuuse sordid? Populaarseim neist on „Conica“. On sorte, millel on värvilised koonused, mis on kerakujulised ja kõrgusest laiemad. Autor jutustab sellestki, kuidas kanada kuuske kasvatada.

 

Sellega pole kuused veel lõppenud. Järgmiseks valikuks on must kuusk (Picea mariana). Selgub, et must kuusk suuda seda, millega ei saa hakkama enamik okaspuid: ta talub jäiseid olusid sedavõrd stoiliselt, et koos ameerika lehisega (Larix laricina) moodustavad nad Põhja-Ameerika kaugpõhjas üleminekuala metsa ja tundra vahel. Väidetavalt suudab must kuusk ainukesena kasvada igikeltsal.

Millised on musta kuuse sordid, kuidas teda kasvatada. Loed raamatukest ja saad teada.

 

Üheksas peatükk tutvustab lugejale serbia kuuske (Picea omorica). Serbia kuusk on tänu kitsaspüramiidjale võrale ja kahevärvilistele okastele üks dekoratiivsemaid okaspuid üldse. Okkad on nulgu meenutavalt lamedad, 1-2 cm pikad, tumerohelised, alt vahatriipudega, mis annavadki okastele kaksikkoloriidi.

Millised on serbia kuuse sordid, millised neist on kerajad kääbused, kuidas serbia kuuske kasvatada? Raamatukeses on selle kohta kõik kirjas.

 

Kümnes peatükk peatub sitka kuusel (Picea sitchensis), kes on kiirekasvuline ja kõrgeim (kuni 90 m) kuuskede seas. Ta on pärit rannikualalt Põhja-Ameerika lääneosast, mis ulatub Alaskast Californiani. Nime on ta saanud Alaskal oleva Sitka asunduse järgi, mille ümber laiuvad vägevad kuusikud. Koos teise samast kandist pärit puuga, hariliku ebatsuugaga, on nad muutunud väga populaarseks tööstuspuudeks mitmel pool Euroopas.

 

Ka selles peatükis saame lugeda erinevatest sortidest ja sellest, kuidas sitka kuuske kasvatada.

 

Raamatu viimane peatükk, 11, räägib lugejale torkavast kuusest ehk sinikuusest (Picea pungens), kes on saanud oma nime väga teravate ja jäikade okaste tõttu. Torkav kuusk võib stoilise rahuga kasvada metsatalus ilma igasuguse aia või elektrikarjuseta, sest isegi põder teeb näo, et talle torkav kuusk üldse ei maitse, kitsedest rääkimata.

Vaieldamatult on sinikuuskedest populaarseimad klassikalise kuuse kujuga isendid, keda aeda jõulukuuseks ja/või hallsiniseks solistiks istutatakse.

Millised on torkava kuuse sordid? Kes on ebakorrapärased mütsakad, kes on kääbused, kuidas neid kasvatada?

 

Sellega ongi raamatuke läbi. Teksti ei ole küll väga palju, kuid kõik oluline on olemas, et vahvate kuuskedega tuttavaks saada ja valik teha, kes neist just Sinu aeda sobiks?

Titta Kuisma, Laila Nevakivi

„Lapse oma linnuraamat“

(Pegasus)

 

Aasta lindude elust

 

Kaunilt kujundatud teatmeteoses jälgitakse lindude elu ühe aasta jooksul alates linnupoja sünnist. Toredate lugude kõrval leiab huvitavat teavet lindude käitumise ja kommete kohta. Raamatus on juttu linnulaulust, pesitsemiskommetes, munemisest, lendamisest, rändest ja talvisest toitmisest. Lastele tutvustatakse rohkem kui sadat ka Eestis pesitsevat linnuliiki.

Lugejale jutustab lugu tilluke sinitihasepoeg Eedi, kes sünnib ühel tuulisel maipäeval. Pärast pesast lahkumist seikleb uudishimulik linnuke suvises metsas, põneval märgalal ja talvisel õuel. Oma rännuteel sõbruneb Eedi paljude lindudega, kuid ta tutvub ka hirmutavate röövlindudega. Lõpuks kohtub ta tihasetüdruk Eveliinaga.

 

Titta Kuisma on lastekirjanik ja keskkonnateadlikkuse edendaja. Ta on avaldanud mitmeid lasteraamatuid. Eesti keeles on varem ilmunud tema raamat „Lapse oma loodusraamat“.

 

Laila Nevakivi on joonistanud pilte paljudele lasteraamatutele, muuhulgas „Lapse oma loodusraamat“, „Lapse oma veeraamat“ ja „Lapse oma kiskjaraamat“.

 

Kinnitan, et Titta Kuisma kirjutatud ja Laila Nevakivi illustreeritud „Lapse retk looduses“ (eesti keeles 2017) oli üks imeline loodusraamat, mistõttu on põnev leida eesti keeles ka samade autorite uus raamat, mis jutustab lindudest.

 

Raamatu esimene lugu jutustab sinitihasebeebist, kes on alles munakoore sees ja üritab kangesti sellest välja pääseda. Ühel tuulisel maipäeval käis „krõps“ ja linnupoeg sündiski. Pesas oli teisigi linnulapsi, mistõttu oli seal kõva tunglemine.

 

Tihasebeebi üritas silmi avada, aga see ei õnnestunud. Linnuema ütles, et silmad lähevad lahti alles mõne päeva pärast. Ka suled tulevad hiljem.

 

Lõpuks sünnib ka viimane (seitsmes) linnubeebi ja ema toob lapsukestele süüa. Ussikesi.

Selline vahva esimene lugu. Lugu, mis on kirjanduslik, kuid räägib väiksele lugejale üsna nutikalt, kuidas need linnubeebid sünnivad.

 

Teises loos on juttu sellest, kuidas linnud paljunevad munemise teel ehk munast päris linnuks. Siin on vahvaid joonistusi linnupoja sündimisest, kuid ka sellest, mis on muna sees ja on võrreldud ka erineva suurusega linnumune – väga suur kühmnokk-luige muna, keskmise suurusega varese muna ja pisi-pisike pöialpoisi muna.

 

Järgmistel lehekülgedel näeme erinevaid mune ja linnupoegi. Linnumune on mitut värvi – raamatus on näha tikutaja, ööbiku, pasknääri, laulurästa, jõgitildri, tuttpüti ja kodukaku muna. Kõik on erinevat värvi ja erineva suurusega.

Pesast lahkuvad linnupojad sünnivad udusulistena. Nad lahkuvad pesast varsti pärast koorumist. Siin on laanepüü-, jõgitildri- ja hahapoeg ning ka tuttpüti poeg.

Keerame lehekülge ja loeme, et linnupojad, kes kasvavad pesas, sünnivad abitutena, silmad kinni ja sageli sulgedeta. Emalinnud peavad pisikesi, kes nokad ammuli toitu lunivad, soojendama ja toitma. Siin on hallõgija, karvasjalg-kaku ja merikotka poeg ning varesepoeg.

 

Järgmine lugu jutustab meile sellest, et sinitihasepoeg Eedi kasvas kiiresti ja tal oli turris sulekate. Nüüd oleks vaja hakata harjutama lendamist, sest teised linnupojad olid seda juba teinud.

Eedi võtabki hoogu ja hüppab! Ta liugleb pesast välja ja lendab ilusasti kuuseoksale. Eedi tõdeb, et tegigi selle ära! Ta oskab lennata!

 

Keerame lehekülge ja saame lugeda lendamise imest. Linnud on lendamise meistrid. Kõik 233 Eestis pesitsevat linnuliiki oskavad lennata. Mõned lendavad paremini kui teised. Kogu maailma on üle 9000 linnuliigi. Osa neist on lennuvõimetud, nagu naljakas pingviin ja uhke jaanalind.

Et lind suudaks lennata, peavad tal olema lendamiseks sobivad tiivad, tugevad rinnalihased ja kerge kehaehitus.

Illustratsioonidelt on näha, kuidas linnud lendavad, juttu on ka kohevast sulestikust (nt luige sulgkattes võib olla isegi üle 25 000 sule). Järgmistel lehekülgedel on juttu ja pilte uhketest sulgedest, udusulgedest.

 

Kas tead, kes on õueala tiivulised? Koduaed on suurepärane koht lindude vaatlemiseks, sest paljud linnud elavad meelsasti inimeste läheduses. Selles raamatus on juttu ja pilte rasvatihasest, sinitihasest, punarinnast, varblasest, põldvarblasest, must-kärbsenäpist, linavästrikust, musträstast, metsvindist, hallrästast.

 

Järgmistes lugudes saame tuttavaks värvika suvekülalise ehk peoleoga, keda kutsutakse ka vihmakassiks!

Seejärel toimub laulurästaste võistulaulmine ja meile räägitakse ka kummalisest linnust – käost. Kägu on linnumaailma mõistatus, pesaparasiit. Kui emaskägu on sündinud lepalinnu pesas, siis muneb ta ka ise lepalinnu pessa. Suve jooksul muneb kägu mitmesse pessa. Ta viskab pesast ühe muna välja ja jätab asemele enda oma, sama värvi, kuid pisut suurema. Mõnikord pisike lind märkab pettust ja viskab käomuna välja.

 

Keerame lehte. Linnulaulu võlujõud! Linnud laulavad pesitsusajal – kevadel ja suvel – väga innukalt. Siis saab õppida linde laulu järgi eristama. Käo kukkumine ja varese kraaksumine jäävad kergesti meelde.

 

Lisaks laulmisele teevad linnud ka teistsuguseid hääli. Selles raamatus räägitakse võsa-ristiklinnu, öösorri ja musträhni laulust. Kes on suve imelised lauljad? Sinirind, käblik, hallpõsk-pütt, kõrkja-roolind, rukkirääk, aed-põõsalind, ööbik.

 

Järgmistel lehekülgedel on pikemalt juttu piiritajast, hüübist, valge-toonekurest, hallhaigurist ehk kalakurest, kuid ka sinikaelpartide saiapäevast.

 

Seejärel saame tuttavaks kirevate partide ja püttidega. Pardid on veelinnud. Isaspartide kevadine pidulik sulekuub on palju värvikam kui emaslindude oma. Söögi leidmiseks pardid sukelduvad. Poolsukeldujad ujupardid sukelduvad veepinna alla ainult osaliselt, nende saba jääb veepinnale. Sukelpardid lähevad üleni vee alla ja suudavad liikuda vee all pikki vahemaid.

 

Selles vahvas linnuraamatus on sinikael-part, luitsnokk-part, väikekoskel, piilpart, tuttvart, punapea-vart, jääkoskel, hahk, hallpõsk-pütt ja tuttpütt, hallhani, kühmnokk-luik, Kanada lagle, valgepõsk-lagle, laululuik, sõtkas, järvekaur ja kormoran. Kõik ilmatuma vahvad linnud.

 

Keerame lehte. Siin on häälekad kajakad ja tiirud (jõgitiir, hõbekajakas, merikajakas, naerukajakas, kalakajakas, tõmmukajakas) ja käbedad kahlajad (merisk ehk meriharakas, vihitaja ehk jõgitilder, tikutaja ehk taevasikk, metskurvits, tutkas).

 

Sinitihasepoeg Eedi jätkab maailma ja lindude avastamist. Nüüd saab ta tuttavaks suure käopojaga, kel nimeks Pirakas! Tohutu Pirakas mahub vaevu-vaevu pisilindude pesasse ja Eedi ei saa aru, kuidas käopoeg nii tohutu on, kuigi tema isa ja ema on pisilinnud. Käopoeg kinnitab, et tema on kasulaps.

 

Eedi saab tuttavaks ka karmi pilguga kütiga, kelleks on raudkull. Raudkull ilmus eikusagilt. Silmapilgu jooksul kihutas ta läbi metsa. Pisilinnud kiljusid hoiatusi. Eedi sooritas lennusööstu kuuse varju ja tardus paigale.

 

Kes on need kütkestavad kullid? Röövlinnud, kes liiguvad ringi valgel ajal - raud- ja kanakull, hiireviu, roo-loorkull, herilaseviu, merikotkas, kaljukotkas ja kalakotkas. Aga nobedad pistrikud? Pistrikel on pikad teravatipulised tiivad ja näol vurrujutid. Pistrikud on kiired lendajad. Eestis on kõik kotkad ning paljud kullid ja pistrikud looduskaitse all. Raamatus on lõopistrik ja tuuletallaja.

 

Järgmine lugu. Taevane tipptund. Sinitihasepoeg Eedi saab tuttavaks kaelustuvidega.

 

Seejärel lugu, mille pealkirjaks on „Nokk lõuna suunas“. Enamik linde suvitab ühel maal ja talvitab teisel. Rändlinnud tulevad Eestisse pesitsema. Kui saabub sügis, lendavad samad linnud ja nende suureks kasvanud pojad tagasi lõunasse, kus on soojem.

 

Tähistaevas maakaardiks! Muistsed rahvad uskusid, et rändlinnud lendavad talveks mööda Linnuteed Lindude Õnnemaale. Linnud oskavadki tähistaeva järgi orienteeruda. Päeviti leiavad nad tee päikese järgi. Lindudel on eriline sisemine kompass, mis aitab neil orienteeruda.

Selles raamatus on pikamaareisijad – randtiir, karmiinleevike, salu-lehelind.

 

Kes on Vaiko Valgeselg. Sinitihasepoeg Eedi saab temaga tuttavaks. Vaiko on mustvalge rähn.

Järgmisel leheküljel räägitakse lindude kaitsest ja lugejale tutvustatakse ka looduskaitsealuseid linde – valgesulg-kirjurähn, rabapistrik, jäälind, hänilane, soopart.

 

Juttu on ka hajameelsest põhjatihasest, kuid ka lindude nokkadest, mis võivad olla igati käepärased abimehed. Ka lindude toitmisest on juttu ja pisikesest värbkakust.

 

Kahel leheküljel tutvustatakse lugejale salapäraseid kakke! Kakud ehk rahvakeeli öökullid on suure peaga röövlinnud. Enamik kakke liigub ringi hämaras ja öisel ajal. Nad lendavad ringi hääletult nagu kummitused. Kakkudel on erakordne kuulmine, nad kuulevad täiesti selgelt isegi muttide liikumisi maa all. Kakkude peamine toit on väikenärilised.

 

Raamatus tutvustatakse meile mitmeid kakke – värbkakk, karvasjalg-kakk, kassikakk, händkakk, habekakk, kõrvukräts, kodukakk, sooräts, vöötkakk, lumekakk. Pikemalt on juttu Bubo bubost ehk kassikakust, kes elab kesklinnas. Kassikakk selgitab, miks tal on selline peen ladinakeelne nimi nagu Bubo bubo.

 

Kassikakuga tegime tutvust, järgmised tegelased raamatus on härra ja proua harakas. Juttu on ka tarkadest varestest. Häälekad vareslased on seltskondlikud. Varesed on nutikad ja kõigesööjad. Varesed ehitavad oksaraagudest pesad tavaliselt puu otsa. Sama pesa võivad hiljem kasutada kõrvukrätsud ja pistrikud.

 

Raamatus tutvustatakse meile harakat, hallvarest, hakki, pähklimänsakut, künnivarest, ronka, pasknääri ja laanenääri.

 

Mõned peatükid on veel, mis jutustavad sookurgedest, lindude kosjakommetest, koovitajast, maamaastiku tiivulistest, kullakallitest pesadest.

 

Raamatu lõpus saad ära arvata, mis linnud piltidel on, mängida mälumängu ja täita linnuvaatluste tabelit.

 

Väga vahva ja südamlik linnuraamat. Titta Kuisma kirjutatud tekst on igati mõnus ja lapsesõbralik, Laila Nevakivi joonistatud pildid on suurepärased.

„Ma uurin putukaid“

(Koolibri)

 

Kas tead, et liblikad tunnevad lõhna tundlate abil, et ämblik hoiab mune võrguniidist kookonis või mitu jalga on tuhatjalgsel?

Kaunite piltidega raamatus saab loodusesõber uurida mardikaid, mesilasi, sipelgaid, liblikaid, ämblikke, kakandeid, tigusid ja teisi pisiolevusi.

 

Tegelikult on ilmatuma lahe ja vahva, et lastele ilmub igasugu ägedaid loodusraamatuid, näiteks nagu see raamat, mis jutustab putukatest. Lahedaks teeb raamatu ka see, et siin on igasugu põnevaid liigutatavaid klappe, mille alt väike lugeja leiab palju huvitavaid teadmisi.

 

Raamat algab mardikatega. Vahvaid põrisevaid mardikaid elab kõikjal maailmas. Neid leidub tibatillukestest tõeliste putukahiiglasteni ning erksavärvilistest tagasihoidlikult ühetoonilisteni, kuid neid kõigil on tugevad kattetiivad. Siin on kartuli- ja sõnnikumardikas, siin ninasarvpõrnikas ja hundlane. Kõrval lehel on lepatriinu ja siin on ka esimene klapike, mille all on peidus … selle jätan Sulle endale avastada.

 

Järgmistel lehekülgedel toimetavad mesilased, kellel on looduses väga tähtis roll, sest nad tolmeldavad taimi ning tänu sellele arenevad õitest viljad. Kodumesilased elavad tarudes, kus igal mesilasel on oma ülesanne. Mesilastelt saame ka maitsvat ja magusat mett.

Siin on mesilasema, isamesilased ehk lesed, töömesilased, kärjed ja nektar. Kui piilud klapi alla, mis on mesilastaru pildi küljes, siis näed, kuidas mesilased tarus elavad.

 

Edasi on raamatus juttu varjevärvusest, sest pisikesed putukad peavad hoolitsema selle eest, et suuremad ja tugevamad loomad neid nahka ei pistaks. Nad peidavad end röövlooma eest varjevärvuse ja -mustri abil. Lugejale tehakse ettepanek vaadata, kas ta leiab kõik putukad üles.

Siin on sirelane, liblikas, rohutirts, raag- ja leheritsikad ning orhidee-õiepalvetaja.

 

Loodan, et Sulle meeldivad ka liblikad, sest nüüd ongi järjekord nende käes. Liblika eluring on põnev! Ta teeb oma elus läbi suure muutumise ehk moonde.

Siin ongi joonis sellest, milline see muutumine on – munadest koorub röövik, röövik muutub nukuks ja nukust väljub täiskasvanud liblikas. Imeline on see loodus.

Juttu on libika tiibadest, tunnaldest ja klappi avades näeme imekaunist liblikat.

 

Ja kui raamat on putukatest, siis peavad selles olema ka sipelgad. Nii nagu mesilased, elavad ka sipelgad hulgakesi koos pesas, kus igaühel on kindel ülesanne. Mõnes sipelgapesas võib elada koguni mitu miljonit sipelgat.

Lugejale räägitakse kuningannast, sipelgate tiibadest, töösipelgatest, sõduritest, ja sipelgate lõhnatajust. Sipelgapesa klapi all näeme, mis toimub pesas sees.

 

Kas ämblikud meeldivad Sulle? Mulle väga ei meeldi, aga siin nad on. Paljud ämblikud koovad saagi püüdmiseks kleepuva võrgu, kuhu satuvad lendavad putukad, näiteks sääsed või kärbsed. Ämblikud ja putukad näivad küll sarnased, kuid kuuluvad eri klassi ning erinevad mitmel moel.

Juttu on ämbliku jalgadest, silmadest, ämblikuvõrgust ja kookonist, kus ämblik hoiab mune.

Raamatus on klapp, mille all ongi peidus ämblik ja tema võrk.

 

Raamatu viimane peatükk jutustab teistest pisielukatest. Peale ämblike ja putukate võid nii aias kui metsa all kohata veel palju teisigi väikeseid olendeid. Mõnedel on palju jalgu, teistel pole neid üldse. Raamatus on tuhatjalgne, kakand, tigu ja vihmauss. Ja mida näevad lugeja ja siil viimase klapi all?

 

Igati vahva putukaraamat pere pisematele. Vahva sisu ja igati suurepärased, värviküllased ja lapsesõbralikud illustratsioonid.

Kersti Rannamäe

„Suvelilled. Aiavihik 75“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

 

Raja endale suvelillepeenar, mille õiemustrid ja kaunilt komponeeritud kooslused pakuvad silmailu kogu suveks.

Aiavihik annab põhjaliku juhendi, kuidas sellist peenart planeerida, rajada ja hooldada ning kuidas taimi ette kasvatada. Põhjalikumad taimetutvustused aitavad peenrale valida sobivaid liike ja sorte.

Juttu on ka musterpeenarde ajaloost.

 

Populaarse kodu- ja aiaajakirja Kodu ja aed praktilise aiavihiku sarjas on ilmunud juba 75 vihikut/raamatukest. Neist oleme aastate jooksul saanud lugeda aiakahjuritest, aiatiigist, Eesti roosidest ja roosiaedadest, kõrtest ja laukudest, mullast aias, murust, ronitaimedest, salatipeenrast, sibullilledest, sõnajalgadest aias, söödavast iluaiast, taimede lihtsast paljundamisest, taimekaitsest, tarbeaiast kastides, toataimedest, tomatist ja paprikast, veinimarjadest koduaias, õuntest, hekkidest ja aiaseintest, kiviktaimlast ja kividest aias, kõrrelistest, lõhnavast aiast, maheaiandusest, maitsetaimedest, okaspuudest koduaias, pelargoonidest, taimede ettekasvatamisest, koduaia põõsastest, püsililledest, värvidest aias, priimulatest, elulõngadest, salatipeenrast, amplitest, väikestest lehtpõõsastest, kaktustest, roniroosidest jpm. Kokku ju ikkagi 75 aiavihikut!

 

Uue aiavihiku alguses tõdeb Kersti Rannamäe, et suvelillepeenar on igale aiale kaunis ja värvikirev lisand, mis pakub silmailu kogu suve vältel. Üheaastaste taimedega saab igal aastal anda aiale täiesti uue näo. Kirevate, mustrisse istutatud peenarde ajalugu sai alguse juba 17. sajandil. Eesti kaunemaid suvelillepeenraid saab imetleda Kadrioru pargis.

Autor tõdeb, et selles aiavihikus on toodud põhjalik juhend, kuidas planeerida, rajada ja hooldada suvelillepeenart. Juttu tuleb ka musterpeenarde ajaloost ja taimevalikust.

Ja veel, mustriliste lillepeenarde rajamine on suurepärane võimalus ühendada aiakunsti ja looduse ilu.

 

Esimene peatükk jutustab lillepeenarde ajaloost. Selgub, et kunagi oli iluaed ülikute privileeg. Elujärje paranedes tekkisid iluaiad ka lihtrahva kodude ümber.

Üle-eelmise sajandi teisel poolel algas Eestis talude päriseks ostmine ja tekkisid pärisperemehed. Mõisas nähtu eeskujul istutati esimesed biljapuuaiad ning hakati rajama ilupeenraid.

Oma lillepeenarde rajamisel oleme meiegi eeskuju võtnud mõisate ja losside iluaedadest, kus põhijooned said paika 18. sajandil. Sel ajal hinnati korrapärasust nii arhitektuuris kui ka aiakujunduses. Nii ongi musterpeenrad kujundatud telgsümmeetria põhimõtteid arvestades.

Mustriga suvelillepeenraid hakati rajama laialdasemalt 17. ja 18. sajandil, eriti barokk- ja renessanss-stiilis aedades.

19. sajandil muutusid mustrilised lillepeenrad veelgi populaarsemaks, eriti Inglismaal Victoria ajastul, kui hakati kasutama vaippeenarde istutusstiili.

Meie omaaegsed uhkemad aiad olid Kolga rüütlimõisas, Pühalepa mõisas, Palmse mõisas ja Kadrioru pargis Tallinnas.

Ka tänapäeval kasutatakse mustrilisi suvelillepeenraid parkides ja esindusaedades, et lisada avalikule ruumile ilu ning kunstilist väljendust. Autor toob välja mitmed kohad: Kadrioru park, Tallinna vanalinna haljasalad, Tartu Raekoja plats, Pärnu rannapark, Viljandi linnasüdamik.

 

Aiavihiku teine peatükk on sellest, et tuleb teha korralik eeltöö. Hoolikalt läbi mõeldud suvelillepeenardega saab tuua koduaeda samasugust ilu ja edevust nagu eelpool mainitud kohtades. Esialgu piisab vaid paarist ruutmeetrist, et algust teha.

Võtmeteguriteks on korralik eeltöö ja planeerimine.

Seejärel on juttu taimede valimisest, ühe- ja kaheaastastest taimedest.

 

Järgmises peatükis on juttu sümmeetria võlust. Peatutakse vaip- ja vööpeenral, kuid ka kuhikpeenral.

 

Siin on peatükk kujundamise kolmest tugisambast. Pilgupüüdja, täitetaim ja raamistus – see on kuldne kolmik, mis aitab kokku seada tasakaalus ja visuaalselt nauditava lillepeenra.

Pilgupüüdjad on tavaliselt kõrgemakasvulised ja millegi poolest silmatorkavad taimed – argentiina raudürt, tähk-mätashari, suur lõvilõug, hübriidbegoonia.

Täitetaimed – peenra keskosa taimed mängivad võtmerolli kogu peenra kujunduses. Nad täidavad ruumi kõrgemate ja madalamate taimede vahel, nt alatiõitsev begoonia, suur lõvilõug, kirinõges.

Ääretaimed moodustavad istutusele justkui raami. Siia sobivad pehme vormiga liigid, millel on võime n-ö laiali valguda. Nt õhuline piimalill, aednelk, sinilobeelia.

 

Seejärel saame lugeda suvelillede valikust peenrasse. Saame tuttavaks mitmete lilledega – inglilill, suur lõvilõug, hübriidbegoonia, alatiõitsev begoonia, feerulalehine ruse, kõrge mätashari, tähk mätashari, madal mätashari, ameerika haakhein, harilik ämbliklill, värd-kirinõges, harilik kosmos, kerajas varblill, aednelk, harilik kaksikkannus, õhuline piimalill, harilik kalevikepp, särav gasaania, ümar kerarebashein, müür-kipsilill, lamav käokuld, harilik heliotroop, sultan-lemmalts, viltleht, sinilobeelia, kivikilbik, soo-mustjalg, suureõieline nemeesia, lilltubakas, metstubakas, roosa miisusaba, hall salvei, leeksalvei, madal peiulill, ahtalehine peiulill, argentiina raudürt, harilik pruudisõlg.

Valikus on ka söödav ilu lillepeenras – lehtpeet ehk mangold, lehtkapsas.

 

Kõikide lillede kohta on aiavihikus ka fotod.

 

Raamatu autor tõdeb, et eelistada tasuks vastupidavamaid ja vähenõudlikumaid suvelilli. Mitmed uued sordid on oma põhiliigist vastupidavamad ning nõuavad vähem hoolt.

 

Saame lugeda ka lillede jaotisest kasvukõrguse alusel. Juttu on peenra rajamisest – asukoht, peenrakoha ettevalmistus, toidulaud peab olema külluslik, plaan ja istutus. Loeme ka musterpeenra hooldamisest – kastmine, lisaväetise andmine, rohimine, närpimine ja hooaja lõpp.

 

Siin on peatükk sellest, et taimi võib ka ise kasvatada – seemnepakil olev info, külvinõud, külvimuld, seemnepakendid, külvamine, pärast külvamist, tärkamine, pikeerimine.

 

Viimasel leheküljel on kokkuvõte põhjustest, miks rajada mustriline suvelillepeenar – visuaalne ilu ja mõju, avaliku ruumi elavdaja, ajaloo- ja kultuuriväärtuste hoidja, tõmbavad ligi putukaid, sümboolika ja teemapeenrad, rõõmu ja heaolu pakkumine.

 

Jääbki üle öelda vaid seda, et ilusat suve ja palju kauneid lilli!

 

 

Ain Raal, Kristel Vilbaste

„Meie mürgiseimad taimed“

(Varrak)

 

Selles raamatus käsitletakse 21 meie kõige mürgisemat taime, mis on võimelised tapma nii inimese kui ka looma. Iga taime puhul on toodud tema põhilised tunnused, kasvukohad ning mürgisusega seotu.

Raamat sobib laiale lugejaskonnale, pakkudes lugusid antiikmütoloogiast ja kirjeldades mürgistusjuhtumeid üle maailma, kuid tänu rohketele viidetele ja süvitsi minevatele üksikasjadele peaks see eriti huvitav olema inimesele, kes hindab teaduspõhist faktoloogiat ja lisaks teada saamisele soovib ka aru saada.

 

Ain Raal on proviisor, Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi farmakognoosiaprofessor, ravimtaimede, looduslike ühendite ja farmaatsia ajaloo uurija ning publitsist. Ta on avaldanud üle 160 teadusartikli, sadu eestikeelseid kirjutisi ja 40 raamatut.

 

Kristel Vilbaste on loodusajakirjanik ja -kirjanik, kes on kirjutanud sellest, mis on looduses armastamist väärt ja kuidas tuleks meie ilusat Eestimaad hoida. Ravimtaimede kõrval räägivad tema mahukamad tööd allikatest ja õuesõppest.

 

Raamatu „Meie mürgiseimad taimed“ eessõnas tõdevad autorid, et meie igapäevane taimeõpe algab tänapäeval karmide hoiatustega. Kooliõpikutes on tähtsal kohal punaste hüüumärkidega viited ohtlikele taimedele, hoiatused seda ja teist taime mitte puutuda … no õnneks täiendavad autorid seda mõtet kohe, öeldes, et ometi on meie Eestimaa üks äraütlemata mõnus paik ja tegelikult on enamik taimi meie aiatajad, ole lihtsalt valmis neid asjatundja abiga ära tundma.

Ja samas, on ka meie looduses taimi, mis tapavad.

 

… sinine käoking ei ole ainus Eestis kasvav tappev taim, neid on tükki paarkümmend teisigi. Nendele käesolev raamat pühendatud ongi.

Autorid on raamatusse valinud teistest mürgisemad taimed, millega meie inimestel suure tõenäosusega on võimalik kokku puutuda. Seitse neist on sellised, mis võivad ette tulla matkaradadel jalutades või niidult ravim- või ka söödavaid taimi otsides. Need on meie omamaised mürgitajad. Ülejäänute kohtamiseks on kaasa aidanud inimkäsi.

 

Loeme, et mitmed sellised taimed jättis meile maha sakslastest mõisarahvas, aednikud olid ju sageli eesti soost inimesed ja nii jõudsid põnevamad liigid ka talurahva aedadesse. Sada aastat tagasi said paljudest mõisaaedadest kooliaiad: vabadussõja järel kolisid koolid mõisahäärberitesse ja nii on meie vanemad põlvkonnad saanud põnevaid taimi ka kooliajal õppida. Ka ärksam linnarahvas ja apteekrid hakkasid sakslaste taimi peenardel kasvatama. Vahel ravi otstarbel, vahel lihtsalt ilu pärast. Tubakast sai igatahes sada aastat tagasi iga talu pinutagune.

 

… praegune aiandusbuum on toonud aedadesse palju sellist, millest võiks kirjutada nii mõnegi uue mürgiste taimede raamatu. Kuid esialgu piirduvad autorid kõige tapvamatega ja nendega, mis suudavad peenralt ka mujale aeda ja aia taha kolida. Neli väljavalitut on põõsad, mõned neist on võimelised soojematel aladel ka puudeks sirguma, üht tegelast näeme vaid talveaedades ja rõdude lillepottides, aga ta lummab meid oma pideva õitsemisega täiest ära.

 

Kõige olulisem, mis tuleb lugejal kõrva taha panna: selles raamatus käsitletavad 21 taime ei sobi ühelgi kujul ega mingis annuses toiduks või tervise tugevdamiseks kodustes tingimustes.

 

Eessõnas on manitsussõnad ka neile, kes tahaks seda raamatut kui enesetapja käsiraamatut või mõrvaõpikut võtta … sest, kus tegijaid, seal alati ka nägijaid!

 

Eessõnale järgneb peatükk taimemürgistustest, milles autorid tõdevad, et meie planeedil kasvab suurusjärgus 380 000 liiki taimi, millest toiduks sünnib tarvitada rohkem kui 3000. Maailma floorast on kuni 12 000 liiki kasutusel ravimtaimedena ja nendest omakord 200 – 250 liiki leiab, olenevalt riigist, inimeste tervise heaks sagedasemat tarvitamist. Hinnanguliselt sisaldab 5-10% maailma taimedest vähem või rohkem mürgiseid ehk toksilisi aineid, neist umbes 7000 liiki on seetõttu inimestele ja/või loomadele ohtlikud. Tapvaid taimi on nende seas erinevatel hinnagutel 500-1000 liiki.

 

Huvitav on teada, et sõna „toksiline“ tuleneb kreekakeelsest sõnast toxikon, mille põhiosa toxon viitab vibule või noolele. Sellega seostub omakorda kreeka sõna taxon („jugapuu“), sest vibusid valmistati sageli just painduvast ja vastupidavast jugapuust. Takkapihta on jugapuu üks surmavalt mürgistest taimedest. Sõltuvalt annusest ja muust kontekstist tähistab mürki või ravimit ka sõna pharmakon.

 

Ja veel. Kõik sellesse raamatusse koondatud 21 taime on suutelised, vähemalt teatud tingimustel inimese ja/või looma eluküünla kustutama. Eranditult kõik nendest on varasemalt või praegugi leidnud rakendamist ravimtaimedena. Neist osa, näiteks mürkputke, surmaputke, näsiniine, ussilaka ja sabiina kadaka kasutamine ravimina keelati Eesti NSVs ära 1980. aastal. Sinine käoking oli keelatud juba 1961. aastast.

 

Autorid kinnitavad, et Prantsusmaa mürgistusteabekeskuse andmetel moodustavad kõikidest mürgistusjuhtumistest 5% taimemürgistused. Lastel esinenud 1453 taimemürgistusjuhtumi seas on sagedasemad ogaõunast, belladonnast, riitsinusest ja digitaalisest tingitud juhud.

Siin on ka tabel Šveitsis registreeritud juhtumistest – sagedasemad põhjustajad on jugapuu, maikelluke, ogaõun, oleander, belladonna, elupuu ja sügislill.

 

Selles peatükis on ka pikk ja põhjalik tabel tapvate taimede peamistest mürkainetest, minimaalsest surmavast ja/või mürgisest annusest ning mürgistustunnustest. Loetelus on adoonis, belladonna, elupuu, jugapuu, kadakas, koera-pöörirohi, käoking, maikelluke, mürkputk, näsiniin, ogaõun, oleander, riitsinus, maarja-sõnajalg, sõrmkübar, sügislill, surmaputk, tubakas, unimagun, upsujuur, ussilakk. Kokku 21 ja mulle tundub, et just taimedest saamegi selles raamatus pikemalt lugeda.

 

Eessõna ja esimene peatükk loetud. Alustame pikemat retke mürgiste taimede maailma. Ma ei hakkas Sulle neid peatükke ümber jutustama, kõik see jääb Sulle endale lugeda ja avastada, kuid ma teen kokkuvõtte, millest taimede juures räägitakse ja vaatame üle, millised need 21 taime on.

 

Esimene taim raamatus on sinine käoking (Aconitum napellus L.).

Saame lugeda, kuidas see taim nime sai – taime ladinakeelse perekonnanime Aconitum tuletas kuulus Rootsi loodusteadlane Karl von Linne, nime sai ta Akona koopa järgi. Liiginime napellus sai sinine käoking aga sõnast napus, mis tähendab „väike naerikujuline juurikas“. Eestis on märgitud juurika sarnasust pigem selleriga ja seepärast kannab ta Rapla kandis nime siller.

 

Seejärel loeme, kuidas taime ära tunda. Sinine käoking on tulikaliste sugukonda käokinga perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Käokinga perekonnas on üle 250 liigi, Eestiski kasvab elurikkuse andmebaasi järgi kultuurtaimena vähemalt 5 eri liiki, lisaks veel kõiksuguseid erivärvilisi sorte. Kõik käokinga liigid on mürgised.

Sinine käoking on 50 – 150 cm kõrgune rohttaim, tugevate lihakate juuremugulatega. Vars on püstine, rohelist värvi, tugev, hõrekarvane ja seisab kuivanuna püsti ka talvel … õied on põliste talude aedades enamasti lillakassinised, uuemates aedades sinised, punakad, valkjad või kirjud sõltuvalt sordist. Viietised õied meenutavad väikest kinga, ülemine õieleht on kiiverjalt kumer, alumised õielehed on tömbid, enamasti süstjad. Õied asuvad kobarana varre ladvas … taime peamisteks tolmeldajateks on kimalased.

Sinine käoking on suhteliselt lihtsalt äratuntav. Ilma õiteta, ainult lehtede järgi on teda võimalik ehk segi ajda mõne tulika või kurerehaga, aga kuna inimesed ka neid ravimtaimedena ei tarvita, siis on segiajamisest tulenev oht väike.

 

Juttu on sellest, kus see taim kasvab. Algselt on liik pärit Lääne- ja Kesk-Euroopast. Levikuareaal ulatub praegu Põhja-Jäämereni välja, läänes Portugalini, idas Karpaatideni. Liiki on introdutseeritud Euroopa teistesse piirkondadesse ja Põhja-Ameeikasse.

Eestis kasvatatakse käokinga ilutaimena, ta püsib oma kasvukohas peenral aastaid ja teda on väga raske välja juurida.

Käokingad on külmakindlad ja vähenõudlikud taimed, kes saavad hakkama nii päikese käes kui varjus. Eelistab viljakat pinnast.

Eestis on sinise käokinga kohtamise tõenäosus asustatud paikades väga suur, eriti maakodude aedades.

 

Edasi on juttu müütidest, legendidest kuid ka meie rahvapärimusest. Ka ajaloost on juttu – loeme, et sinine käoking oli üks paremini tuntud ja enimkasutatud mürktaimi antiik- ja keskajal. Teda on võrreldud Rooma mütoloogia kahe näoga Janusega: üks toetab tervendamist ja teine viib surmani. Juttu on Vana-Kreekast, Vana-Roomast, kuid käoking seostub ka kesk- ja uusaegsete nõiasalvidega. Indias oli kombeks käokingaleotisega kohut mõista: kui selle jooja ellu jäi, siis järelikult ei olnud ta süüdi. Käokinga toksilisus võimaldas temas valmistada noolemürki, teda lisati huntide ja rebaste hävitamiseks peibutussöödale. Huntide toidu mürgitamine oli eriti levinud Prantsusmaal, Saksamaal ja Venemaal. Indias kütiti käokinga kui noolemürgi abil tiigreid.

Tuimestusena leidis käoking kasutamist vanas Hiinas kirurgilistel operatsioonidel koljuõõne avamiseks.

Eestis oli sinine käoking apteekides saadaval veel 1930. aastatel, aga vaid arstiretsepti alusel, nt tuimestuseks luuvalude korral.

 

See pole veel kõik. Saame lugeda, kuidas käokinga on kasutatud. Raviotstarbeks on kasutatud käokinga juuremugulaid kui valuvaigistavat, põletiku- ja palavikuvastast ning südame rütmi korrastavat vahendit. Käokinga alkaloididel on valuvaigistav toime, kuid nende terapeutiline ja toksiline annus on ohtlikult väikese erinevusega. Siin on juttu lääne ja Hiina meditsiinist, kuid tänapäeval kasutatakse käokinga väga väikestes kontsentratsioonides homöopaatias.

 

Juttu on mürgistest taimeosadest (mürgiseid alkaloide on taime kõikides osades, enim juurestikus ja eriti juuremugulates ja sinist käokinga peetakse Euroopa kõige mürgisemaks taimeks või vähemalt üheks kõige mürgisemaks), mürgistest ainetest, kuidas tapab ja mürgistusest ning mürgistusjuhtumistest. Näiteks, Kanada näitleja Andre Noble lahkus 2004. aastal elust matkal, kus ta oli saanud käokingaga kokkupuutest surmava mürgistuse.

 

Siinkohal tasub rõhutada, et käokinga toksilised ühendid avaldavad toimet ka naha kaudu, nagu eespool mainitud, taime murdmisel või muljumisel, seega tuleb vältida igasugust kokkupuudet käokingaga või puudutada teda üksnes kinnastega.

 

Iga taime loos on viimaseks peatükiks „Mida teha“. Mida teha mürgistuse või selle kahtluse korral? Tuleb helistada mürgistusinfoliinile 16662 ja toimida vastavalt sealt saadud juhistele. Kui ühenduse saamine pole võimalik, tuleb helistada hädaabinumbrile 112. Kui ka see pole võimalik, võib juhinduda raamatus toodud näpunäidedest.

 

Täpselt nii põhjalikult ja faktirohkelt saame lugeda ka järgmistest mürgistest taimedest. Need on: kevadadoonis, must belladonna (karumustikas), harilik mürkputk, harilik sügislill, täpiline surmaputk, harilik maikelluke (piibeleht), harilik näsiniin, harilik ogaõun, sõrmkübar, maarja-sõnajalg, koera-pöörirohi, sabiina kadakas (kasakakadakas), harilik oleander, vääristubakas (Virgiinia tubakas), mahorkatubakas, unimagun, harilik ussilakk, riitsinus, harilik jugapuu, harilik elupuu ja valge upsjuur.

 

Raamatu lõpust leiame lisad – esmaabi loodusest tingitud ägedate mürgistuse korral; märkus oksendamise ajamise kohta; esmaabi taimemürgistuse korral ja loomulikult ka eestikeelsete ja ladinakeelsete taimenimetuste registri.

 

Selline raamat see „Meie mürgiseimad taimed“. Olen kindel, et see on raamat, mis võiks kodus olla kõikidel neil, kes tegelevad aiandusega, kes palju looduses liiguvad, kes ravitaimi koguvad. Lühidalt, väga oluline ja vajalik taimeraamat.

 

Tiina Toomet, Sirli Rajas

„Kui koer …“

(Varrak)

 

Kui koer tuleb oma uude perekonda, siis tavaliselt on elevust ja saginat palju ja seetõttu enamasti ei mõelda, mis saab siis, kui lemmik peaks haigestuma. Selge see, et vaktsineerimas tuleb käia ja ussirohtu anda, aga haigused tunduvad olevat võõras mure kusagil tulevikus.

 

Enamasti nii ongi ja terviseprobleemidega puututakse kokku alles siis, kui koer on juba kõrgemas eas. Samas võib suuremaid ja väiksemaid hädasid ette tulla igas vanuses ja hea oleks teada, missugused on peamiste haiguste tunnused, millal tuleb loomaarstilt abi otsida ja millal saab oma lemmikut koduste vahenditega abistada.

See raamat annab loomaomanikule juhiseid, et ta oskaks oma koera aidata ja taipaks õigel ajal loomaarsti poole pöörduda. Iga juhtum on muidugi erinev, aga peamine sõnum on „parem varem kui hiljem”. Koerad oskavad oma hädasid osavalt varjata ning sageli lihtsalt kannatavad vaikselt. Tähelepanelik inimene aga märkab ka väikesi muutusi looma käitumises ja loodetavasti leiab siit abi, et neid muutusi õigesti tõlgendada.

 

Minul on õnnestunud lugeda Tiina Toometi kirjutatud raamatuid ka varem: „Kas kass …?“ (koos Triin Kassiga, 2019, kirjastus Varrak), „Elust kassi ja koeraga“ (2012, Maalehe Raamat), kuid ka Marii Karelli kirjutatud „Tiina Toometi loomalood“ 2008, Fookus Meedia).

 

Eriti vahva oli kassiraamat „Kas kass …?“, mille kirjutasid Tiina Toomet ja Triin Kass üheskoos, ja ka sellel, koeraraamatul on kaks autorit ehk Tiina Toomet ja Sirli Rajas.

 

Raamatu avamõte on USA humoristilt, Josh Billingsilt, kes tõdeb, et koer on ainus olend maailmas, kes armastab sind rohkem kui iseennast.

 

Seejärel sisukord, millest näeme, et raamatus on mitu osa – kui koer on haige, seedesüsteem, suu ja hambad, silmad, kõrvad, hingamisorganid ja süda, kuse-suguteed, nahk, kasvajad, nakkushaigused, parasiidid, koer jääb vanaks ja luud-liigesed-närvid-lihased. Kokku seega 13 osa.

 

Raamatu saatesõnas tõdevad autorid, et kui koer tuleb oma uude perekonda, siis tavaliselt on elevust ja saginat palju ja seetõttu enamasti ei mõelda, mis saab siis, kui lemmik peaks haigestuma. Selge see, et vaktsineerimas tuleb käia ja ussirohtu anda, aga haigused tunduvad olevat võõras mure kusagil tulevikus. Enamasti nii ongi ja terviseprobleemidega puututakse kokku alles siis, kui koer on juba kõrgemas eas. Samas võib suuremaid ja väiksemaid hädasid ette tulla igas vanuses ja hea oleks teada, missugused on peamiste haiguste tunneb, millal tuleb loomaarstilt abi otsida ja millal saab oma lemmikut koduste vahenditega abistada.

 

Ja veel saatesõnast: see raamat püüab loomaomanikule juhiseid anda, et ta oskaks oma koera aidata ja taipaks õigel ajal loomaarsti poole pöörduda. Iga juhtum on muidugi erinev, aga peamine sõnum on „parem varem kui hiljem“.

Koerad oskavad oma hädasid osavalt varjata ning sageli lihtsalt kannatavad vaikselt. Tähelepanelik inimene aga märkab ka väikesi muudatusi looma käitumises ja loodetavasti leiab raamatust abi, et neid muutusi õigesti tõlgendada.

 

Raamatu esimene osa on „Kui koer on haige“, mille sissejuhatus tõdevad autorid, et rahvasuu räägib, kui koer on haige, siis on tal nina soe. Muidu niiske ja külm. Nii lihtne see ongi! Kas ikka tõesti?

Selles osas on kirjas mõned juhtnöörid, kuidas lemmiklooma haigestumist õigel ajal ära tunda. Koera nina ei ole selle juures parim abimees. Ka absoluutselt terve koera nina võib olla soe – näiteks kui ta on just oma soojas pesas ärganud. Samas võib tõsiselt haige looma nina olla täiesti külm ja niiske.

Nüüd saame lugeda, missugused on esimesed märgid, mis ütlevad, et meie lemmik ei tunne end hästi?

Selle osa märgusõnad on koera enesetunne ja tuju, kehahoid, käitumine, isu muutus, muutused joomisharjumustes, urineerimine, roojamine, oksendamine. Lisaks veel ka köha ja hingeldamine, ülemäärane aevastamine, silmade punetus ja rähmasus, nõrevoog suguelunditest, tursed mis tahes kohas, naha ja karvkatte muutused jpm.

Esimeses osas on peatükid sellest, kui koera peab minema arsti juurde, kuidas peab käituma ooteruumis, millised on need põhjused, kui loomakliinikusse peab pöörduma kiiresti.

Juttu on sellestki, kui koera seisund on kriitiline, millised on esmased elustamisvõtted, mis peaks olema kodus, et koerale esmaabi anda. Kuidas käituda, kui koeral on šokk, kui koeral on palavik, kui koeral on haav (verejooks), kui koer saab hammustada, kui koera ründab rästik, kui koera kiusavad putukad.

Saame teada, kes on südameuss, kes põhjustab südameusstõbe ja levib sääskede abil. Kuidas käituda, kui koer saab kuumarabanduse või hoopiski külma? Juttu on ka põletustest, krampidest, mürgistusest (koer on söönud midagi kahtlast).

Siin on peatükk, mis peatub toiduainetel, mis mõjuvad koerale mürgina: sibul, küüslauk ja teised laugud, šokolaad, ksülitool, rosinad ja viinamarjad, avokaado, pärmitaigen, hallitama läinud toit, sool, makadaamia pähklid, kofeiin. On ka muid mürgiseid aineid: ravimid, inimestele mõeldud valuvaigistid ja palavikualandajad, kemikaalid, tõrjevahendid, väetised, kosmeetika, seened, sinivetikad.

Raamatus on kokkuvõte koerale mürgistest taimedest, nii õue- kui ka toataimedest.

Selle osa viimane peatükk jutustab sellest, kui koer peab saama ravimeid.

 

Teine osa peatub koera seedesüsteemil, sest normaalne ja terve seedesüsteem on ülioluline, toetamaks koera üldist tervist ja heaolu. Terve ja normaalne seedetrakt suudab toitu tõhusalt lagundada, toitaineid imendada ja jääkaineid väljutada.

See tähendab soolestiku regulaarset liikumist, normaalset söögiisu, oksendamise, iivelduse ja kõhulahtisuse puudumist ning üldist head kehakonditsiooni.

Tasakaalustatud toitumine, regulaarne liikumine ja piisav joomine aitavad koerte seedesüsteemi terve hoida.

Seejärel on juttu sellest, kui koer ei söö, ei saa neelata, oksendab (kirjas on ka mitmeid ja mitmeid osksendamise põhjuseid). Mis on mao-soolepõletik (gastroeneteriit)? Aga kui seedetraktis on võõrkeha? Mida teha, et ennetada maokeeru tekkimist? Kui koer öögib? Kui koeral on kõht lahti? Millised on sagedasemad kõhulahtisuse põhjused?

Raamatus on isegi koera väljaheidete kaart – väljaheite värvus võib anda märku erinevatest probleemidest ja haigustest. Väljaheite kaart on, on ka koera okse värvikaart.

Mida teha, kui koera kõht on kinni või kui koer sõidab pepu peal?

 

Raamatu kolmas osa on suust ja hammastest. Koera terved igemed on roosad, kuid võivad olla ka pigmenteerunud (mustad või pruunid). Igemed peaks olema niisked ja katsudes pringid. Suuõõnes, igemetel ja keelel ei tohiks olla turset, valu, punetust, haavandeid ega veritsust.

Igemed peaksid olema hammaste küljes tugevalt kinni, hambad ei tohiks liikuda ega hambakaelad olla paljastunud. Hammastel ei tohiks olla kivi, kattu võib veidi olla. Ei tohiks olla üleliigset ilavoogu (osadel tõugudel tekib küll sülge rohkem kui teistel). Söömine ja närimine peab olema mugav ja valutu.

Kui suust tuleb halba lõhna? Kui koer ilastab? Kui suu ümbrus sügeleb? Kui hammas on murdunud või kulunud? Kui piimahambad ei tule ära? Selle osa võtab kokku tabel koera kodusest suuhügieenist.

 

Neljas osa on silmadest. Koera terve silma sidekestad on roosad ja niisked, sarvkest on samuti niiske ja läbipaistev, silm on puhas ja sealt ei tule mingit eritist. Laud sulguvad täielikult, liibudes tihedalt vastu silmamuna, kui loom silma kinni paneb. Mõlemad silmad vaatavad samasse suunda ja nende pupillid on samasuguse välimusega ja valguse käes tõmbuvad väiksemaks. Silmamuna asetseb kenasti silmakoopas.

Selles osas on ka joonis koera silma anatoomiast.

Seejärel peatükid sellest, kui silm on vesine või rähmab, kui silm punetab ja sügeleb, kui silm on muutunud hallikaks (hägusaks), kui koer ei näe. Juttu on ka pimeda koera elu lihtsustamisest. Lisaks silmale on juttu silmalaust ja selle muutumisest, kuid ka silmatraumadest.

Raamatu autorid tõdevad, et silmaprobleemiga on vaja kiiresti arsti juurde minna!

Jah, siinkohal kinnitan, et nii see on, tean seda omast käest …

 

Viies osa räägib lugejale kõrvadest. Kõrvad on koertel kuulmis- ja tasakaaluelundid. Väliskõrv hõlmab kõrvalesta ja kuulmekanalit, mis lõpeb trummikilega. Teisel pool trummikilet asub keskkõrv, millel on ühendus neelu ja sisekõrvaga. Sisekõrvas asub kuulmis- ja tasakaaluelund. Koerte kuulmine on parem kui inimesel.

Kui kõrvad on terved, siis koer tavaliselt oma kõrvadest välja ei tee. Koerad ei süga kõrvu ega raputa pead, pea asend on normaalne ehk siis mitte kummalegi poole kaldu.

Siin on joonis koera kõrva anatoomiast ja juttu sellest, kui kõrv sügeleb. Loeme sellestki, kui kõrv punetab ja kõrvas on halb lõhn. Mida teha siis, kui kõrvas on palju nõret, kui kõrv on paistes, kui kõrv on kuum, kui kõrv on valus.

Saame lugeda sellestki, kui koer ei kuule ja antakse head nõu koerte kõrvade eest hoolitsemiseks.

Selle osa lõpus on üks oluline mõte – kuulmekäigus kasvavaid karvu ei pea välja kitkuma, seda lausa ei tohi teha, sest need on seal kuulmekäigu kaitseks väljastpoolt tuleva sodi või vee eest.

 

Järgmises osas loeme hingamisorganitest ja südamest. Kui nina jookseb, kui koer aevastab, kui nina sügeleb, kui koer ei tunna lõhna, kui koer köhib, kui koer hingeldab, kui koer ei jaksa, väsib kiiresti, kui koer norskab.

Seejärel osa, milles juttu kuse-suguteedest. Märgusõnadeks on vedelikupuudus, neeruhaigused, diabeet, maksahaigused, hormonaalsed haigused, põletikulised protsessid, psühhogeenne liigjoomine. Kui koer pissib tihti, mis võib olla selle põhjus? Kui koer pissib palju, kui koer ei saa pissida, kui koer pissib alla, kui uriin on punane, kui koeral on jooksuaeg, kui koer on tiine, kui koeral on ebatiinus, kui koeral on voolus suguelunditest.

 

Kaheksas osa selles raamatus räägib nahast. Nahk on looma suurim organ. Naha peamine ülesanne on kaitsta organismi väliskeskkonna mõjude eest, reguleerida kehatemperatuuri ja tagada puutetundlikkus. Olenevalt koera vanusest ja tõust moodustab nahk 12-24% tema kehakaalust.

Nahal on kolm peamist kihti: marrasknahk, pärisnahk ja alusnahk. Pärisnahas asuvad karvanääpsud, rasu- ja higinäärmed. Viimastel pole koera elus erilist rolli, sest ta jahutab end lõõtsutades. Karvad ja küünised on marrasknaha sarvmoodustised ja loetakse naha hulka, samuti loetakse naha hulka nahaalused lihased ja rasv.

Saame lugeda sellest, kui koer ajab karva ja tema kasukas on kole, kui koeral on kõõm, kui koeral on lööve (punnid), kui koeral on „hot spot“ (märg ekseem), kui käpad punetavad, kui kusagilt sügeleb, kui koeral on allergia (koerte puhul räägitakse peamiselt kirbu-, tolmu-, toidu- ja kontaktallergiast), kui küünarnukk on paljas, kui saba on koledaks läinud, kui koer vajab pesu.

 

Üheksas osa on luudest, liigestest, närvidest ja lihastest. Luud toestavad keha ja kaitsevad siseorganeid, liigesed teevad võimalikuks liikumise, mida teostavad närvide juhendamisel lihased.

Kui koer lonkab, kui koer ei toeta jalga maha, kui koer lohistab jalga, kui koer ei saa püsti, kui koer hoiab end küürus, kui koeral on krambid, kui koeral on valus.

Ja ärge unustage! Inimestele mõeldud ravimeid ei tohi koerale anda!

 

Raamatu viimastes osades saame lugeda kasvatajatest (suguelundite kasvajad, tupekasvajad, nahakasvajad, suuõõne kasvajad, kasvaja silma piirkonnas ja silmas, luukasvajad, liigestesse tekkinud vähk, seedetraktis esinevad kasvajad, südame ja hingamisteedega seotud kasvajad, närvisüsteemi lasvajad, kasvaja vereloomes), nakkushaigustest (marutaud, koerte katk, paroviirusnakkus, nakkuslik maksapõletik, leptospiroos, kennelköha, kuid ka vaktsineerimine), parasiitidest (puugid, kirbud, sügelised, kõrvasügelised, kõõmalest, täid ja väivid, valgelesttõbi, solkmed jpm.)

 

Viimane peatükk jutustab lugejale sellest, kui koer jääb vanaks. Lemmikloomad vananevad meist kiiremini, kuid nende eluiga on viimase 20 aastaga kasvanud korraliku vaktisneerimise, parasiiditõrje, parema toidu ja hoolitsuse ning täiustunud veterinaarabi tõttu.

Vananemine ei ole haigus, vaid loomulik füsioloogiline protsess. Vanema ea tervisele aluse loomine algab pärast sündi ja kestab läbi terve elu.

Oluline on fakt on seegi, et väikesekasvulised koerad elavad kauem kui suuremad. Piltlikult öeldes on alla 10 kilo kaaluv koer vana 10-aastaselt, suurekasvuline aga juba seitsmeselt.

Millised on vana koera sagedasemad mured? Ülekaal, kõhetumine, liigeseprobleemid (osteoartriit), neeru- või maksapuudulikkus, südame- ja/või kopsuhaigused, kasvajad, hammaste probleemid, dementsus.

Pikemalt loeme dementsusest, ülekaalust, kuid ka sellest kui koer peab lahkuma. Ei saa üle ega ümber ka eutanaasiast … kurb, aga nii see on … olen ka ise paar aastat tagasi selle kurva sündmuse üle elanud …

 

Raamatu lõpus saame tuttavaks ka raamatu autorite Tiina Toometi ja Sirli Rajasega.

 

Lisaks oluliseltele teadmistele ja nõuannetele, mis selles raamatus kirjas, on raamatus ka väga palju väga vahvaid ja ilusaid fotosid, mis raamatu veelgi ägedamaks teevad.

 

Olen 100% kindel, et „Kui koer …“ on raamat, mille peaksid kõik hoolivad ja hoolitsevad koeraomanikud läbi lugema ja seejärel panema raamaturiiulis sellise koha peale, et seda vahetevahel jällegi kätte võtta ja vaadata, kas koeral on probleeme tervisega ja millal peaks minema loomaarsti juurde.

 

Elli H. Radinger

„Huntide tarkus“

(Tänapäev)

 

Armasta oma perekonda, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast – sellised on huntide põhimõtted. Hundid hoolitsevad hellalt oma vanade ja haavatute eest, kasvatavad armastusega järeltulijaid ja suudavad mängides kõik unustada. Nad mõtlevad, unistavad, teevad plaane, suhtlevad üksteisega intelligentselt – ja on meiega sarnasemad kui ükski teine elusolend.

 

Saksa mainekaim hundiuurija Elli H. Radinger jutustab põnevaid lugusid, mis tutvustavad meile huntide väärtusi, nagu perekonnaarmastus, usaldus, kannatlikkus, juhivõimed, tähelepanelikkus, oskus ümber käia lüüasaamiste või surmaga. Ta avaldab jahmatavaid ja seni teadmata fakte huntide elust ning näitab, et hundid oleksid paremad inimesed.

 

Elli H. Radinger, sündinud aastal 1951, loobus kolmkümmend aastat tagasi advokaadiametist, et pühenduda täielikult kirjutamisele ja huntidele. Tänapäeval on ta Saksamaa mainekaim hundiuurija, kes annab oma teadmisi edasi raamatutes, seminaridel ja ettekannetes. Juba veerandsada aastat on ta veetnud enamiku ajast USA-s Wyomingi osariigis Yellowstone’i rahvuspargis metsikuid hunte jälgides. Muul ajal elab Elli H. Radinger koos oma koeraga Hesseni liidumaal Wetzlaris.

Elli H. Radingeri raamat „Vanade koerte tarkus“ on üks minu lemmikraamatutest, mistõttu on selle tutvustus juba pikalt minu blogi esiküljel näha.

 

„Huntide tarkus“ on raamat sarjast „Looduse lood“, mis algupäraselt ilmus 2017, ja esimest korda eesti keeles 2018. Nüüd kordustrükk.

Raamatusarjas „Looduse lood“ on mitmeid ja mitmeid väga huvitavaid ja kaasahaaravaid loodusraamatuid: Jennifer Ackermani „Geniaalsed linnud“ (2018), Amy Stewarti „Kurjad taimed“ (2017) ja „Kurjad putukad“ (2018), Gene Stone´i ja Ingrid Newkirki „Loomkond“ (2020), Karsten Brensingi „Loomade tarkus“ (2018), Rosamund Youngi „Lehmade salajane elu“ (2017), Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ (2017), Aleksei Turovski ja Marcus Turovski „Teekond urust templisse“, mitu raamatut Peter Wohllebeni sulest – „Puude salajane elu“ (2016), „Loomade hingeelu“ (2017), „Metsa kasutusõpetus“ (2017), „Looduse salajane võrgustik“ (2020), „Kannatlikud puud“ (2022) jpt. huvitavad loodusraamatud.

 

Huntidest on eesti keeles ka varem raamatuid ilmunud. Mati Kaalu „Hunt“ (1983, kirjastus Valgus, raamatusari „Pääsuke“), Peep Männili „Susi, kriimsilm, metsatöll“ (2013, kirjastus Menu), „Rahvusloom hunt“ (2018, Näo Kirik), rääkimata igasugu muinasjuttudest ja juturaamatutest, milles hundid toimetavad, kasvõi Jack Londoni „Valgekihv“ ja „Ürgne kutse“, Ernest Steon Thompsoni kirjutatud lugu „Lobo. Curumpaw´ kuningas“ (seda on võimalik lugeda sama autori kogumikust „Lugusid loomadest“) jt.

 

„Huntide tarkus“ algab sissejuhatusega, mille avab Antoine de Saint-Exupery mõttetera: „Sa vastutad kõige eest, mille oled taltsutanud.“

Seejärel algabki sissejuhatus „Kuidas ma suudlesin hunti ja sattusin sõltuvusse.“

Igaks asjaks on kunagi esimene kord. Elli H. Radingeri erilises suhtes huntidega on lausa kolm esimest korda: esimene hundisuudlus, kohtumine esimese metsiku hundiga ja esimese Saksamaa hundiga.

Esimese hundisuudluse sai raamatu autor ühes Ameerika hundikasvanduses kuue aastaselt isaselt hallhundilt Imbolt. Autor oli jätnud seljataha oma vana elu vabakutselise advokaadina ja ta tahtis viimaks täita oma eluunistuse ning ühendada kirjutamine armstusega huntide vastu.

 

Radinger pani ilma bioloogiat õppimata end kirja USA Indiana osariigi hundikaitseala käitumisuuringute praktikale, kasvanduse juhataja professor Erich Klinghammer selgitas talle, et praktikandi sobivuse otsustab ainuüksi põhikarja juhthunt!

 

Aga kuidas end hundile tutvustada? Selgub, et peab jääma täiesti rahulikuks, sest hunt tajub inimese erutust. Radinger üritas endale selgeks teha, et Imbo oli ju lihtsalt suur koer – väga suur. Naine kirjutas alla vastutusest vabastamise avaldusele ja astus kahe talitaja saatel hundikasvandikku, püüdes kindlalt jalul püsida ja hingas sügavalt sisse. Hunt hüppas ja tema alustassisuurused käpad maandusid autori õlgadel ja muljetavaldavad kihvad olid ta näost vaid mõne sentimeetri kaugusel.

Elu peatus hetkeks. Siis tõmbas hunt kareda keelega mitu korda üle näo. See „suudlus“ oli autori hundisõltuvuse algus. Kui Imbo oli raamatu autori vastu võtnud, algas praktikum kasvanduse huntide juures.

 

Kui Elli H. Radinger pool aastat hiljem Minnesota padrikusse sattus, oli ta juba äärmiselt vilunud ja arvas, et teab huntidest kõike. Siis kohtas ta oma esimest metsikut hunti. Kohtumine oli mõlemale osapoolele ootamatu, kuid noor hallhunt ehmatas rohkem – tema uudishimu muutus hirmuks ja ta sööstis metsa.

1995 toodi Ameerikasse Yellowstone´i rahvusparki esimesed Kanada hallhundid, algas raamatu autori järgmine elujärk koos huntidega. Radinger töötas Yellowstone´i hundiprojekti vabatahtlikuna ning toetas biolooge väliuuringutel.

 

Sellest on möödas 20 aastat. Selle aja jooksul on autor kaasa teinud kõvasti üle kümne tuhande hundivaatluse. Vahel on ta olnud huntidest vaid mõne meetri kaugusel. Ta pole seejuures kunagi tundnud hirmu või tajunud ähvardust.

 

Toona ei elanud Saksamaal ametlikult veel ühtki hunti. Aastal 2000, kui nende pelglike loomade olemasolu ka autori kodumaal kinnitust leidis, ei hellitanud ta lootustki neid kunagi näha. Möödus veel kümme aastat, kuni ta nägi Sakamaal esimest korda vabas looduses hunti. Seda küll kiirrongi aknast välja vaadates ja see oli tema esimene ja siiani ainus kord, mil tal oli õnne näha Saksamaal metsikut hunti.

 

Raamatu autor kinnitab, et tema suur õnn on see, et hundid lasevad tal oma elust osa saada – nii jahist, paaritumisest, kui ka kutsikate kasvatamisest. Radinger on märganud, et huntide käitumine on inimeste omaga väga sarnane: nad on hoolitsevad pereliikmed, tugevad, ent õiglased juhid, kaastundlikud abilised, hullumeelsed teismelised või tobedad naljaninad.

 

Hundikari on muutunud osaks raamatu autorist. Nende keerulise sotsiaalse käitumise uurimine pika aja jooksul on teda muutnud. Sellised mõisted nagu moraal, vastutus ja armastus on saanud autori jaoks uue sisu. Hundid on Radingeri õpetajad ja inspiratsiooniallikad. Nad õpetavad teda iga päev üha uuesti nägema maalma teiste – hundi silmadega.

 

Raamatu esimene peatükk on „Perekonna tähtsus. Miks on oluline hoolitseda nende eest, kes on su hoolde usaldatud.“

Mõned mõtted ka siit.

 

Hundikarjade sotsiaalset süsteemi uurivad väga palju nii bioloogid kui ka psühholoogid. Nad on seisukohal, et inimene saaks hunte jälgides iseenda kohta tublisti õppida. Et mõista paremini huntide sotsiaalset käitumist, on huntide käitumisbioloogia jaganud nad iseloomu põhitüübi järgi kaheks.

Tüüp A on julge, südikas ja ekstravertne. Ta tahab peaga läbi seina joosta ja läheb uutes olukordades, mida ta ei saa oma käitumisega kontrollida, kiiresti pingesse.

Tüüp B on hoiakult tagasihoidlik. Selline introvertse loomusega hunt ootab esmalt ära, mis juhtuma hakkab, ning kohaneb siis sellega.

Hundiperekond on põhimõtteliselt nende isikutüüpide kogum. Juhtloomad, noorloomade vanemad on peaaegu alati üks A- ja teine B-tüüpi ning täiendavad teineteist vastastikku. See ei tähenda aga, et A-tüüp on alati isane ja B-tüüp emasloom.

Loomulikult on ka nende kahe tüübi variatsioone ja segatüüpe.

 

Nii nagu üksikul hundiisendil, on ka hundiperedel omamoodi grupiiseloom. Mõnda karja iseloomustavad autokraatlik valitseja või pahurad loomad. Üksikud karakterid, mis kokku saavad, muudavad hundikarja ka sõbralikumaks, nagu Druidi hundid, või tõsisemaks ja pelglikumaks, nagu Mollie hundid. Need on kaks hundikarja Yellowstone´is, kellest saame ka pikemalt lugeda.

 

Huntidel keerleb kõik perekonna ümber. See on nende elu alus, kindlus, stabiilsus, kogu nende eksistentsi mõte. Pere heaks on nad valmis isegi elu ohverdama. Perekond muudab kõike, sest ka meie oleme pere heaks valmis ohvreid tooma.

 

Hundid vahendavad üksteisele kindlust ja ustavust ühisrituaalidega. Rituaalid on hundielu oluline osa ning aitavad neil omavahelisi sidemeid tugevdada. Näiteks ärkamistseremoonia (sellestki on raamatus juttu), juhtloomade tervitamine, kui nad naasevad jahilt, ühine ulgumine.

 

Ka hundilapsed peavad eluks valmistuma. Nad jälgivad vanemaid ja imiteerivad nende käitumist. Hundid on kõik peaaegu lindpriid, ent väikestele huntidele tuleb vahel siiski piire seada. Noorele hundile ei keelata midagi, ta tohib saada kogemusi ning õpib, et igal teol on tagajärg.

Kasvatamisel hoolitseb järelkasvu eest kogu perekond …

 

Hundiperes on iga üksik liige grupi jaoks oluline ja tal on oma vajalik koht. Kus see koht on, seda ei määra mitte vanemad ega juhthundid. Pigem õpivad noored hundid varakult oma tugevusi tundma ja tulevad oma algatusel appi, kui teisel hundil on häda käes.

 

Hundikarjas juhinduvad kõik liikmed kogenud juhtloomadest, kes vastutavad nende eest ja otsustavad, mis on perele parim.

 

Raamatu teine peatükk algab Ralph Waldo Emersoni mõttega: „Kõige rohkem vajame elus kedagi, kes õpetaks meid tegema asju, milleks oleme võimelised.“

Teise peatüki pealkirjaks on „Juhthundi põhimõte. Sa ei pea alati olema boss.“

 

Hundipere juhtimisel on oluline koht kogemusel. Ja kui hunt langetab oma kogemuse või veendumuse põhjal teatud olukordades otsuse, siis täidavad seda kõik pereliikmed. Juhtimine on niisiis sama individuaalne kui isiksus, kes juhib.

 

Hunt oskab oma loomuliku autoriteediga piire seada, näiteks korraks otsa vaadates, urisedes või teed tõkestades.

 

Samas on üks uurimine näidanud, et grupi juhtidel on kõige suurem stress.

 

Huntidel on peres väga tugev harmooniavajadus. Nende juhtide põhimõte on perekonda kokku liita ja ühendada, mitte lahutada – raamatu autor soovitab seda oskust ka meie poliitilistele juhtidele!!!

 

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõike ümber jutustada, mida huvitavat ja põnevat sellest hundiraamatust leiab. Sulle peab ju samuti avastamis- ja lugemisrõõm jääma.

Kolmas peatükk on „Naiste tugevus. Mis seob naisi ja hunte“, seejärel neljas peatükk „Vanaduse tarkus. Miks me ei saa hüljata vanasid“.

Autor tõdeb, et metsikud hundid ei ela üldjuhul kauem kui üheksa kuni üksteist aastat, erinevalt tarandikuhuntidest, kes võivad elada sama kaua nagu kodukoerad, keskmiselt 15 aastat. Ka vanade huntide tervis annab tunda – nägemine jääb töntsiks ja kuulmine kahaneb. Pärast pikemat ringihulkumist jahipiirkonnas või pärast väsitavat jahti vajavad vanemad hundid ka rohke aega taastumiseks.

Paljud hundid saavad elu jooksul aina rohkem vigastusi. Suured sõralised nagu hirved, põdrad ja piisonid oskavad end hundi rünnakute eest kaitsta. Tagajärg on murtud ribid ja luud. Üleelatud haigused nõrgestavad pikapeale ja kahjustavad hambaid …

Kuid sageli erinevalt inimeste maailmas toimuvast naudivad vanad hundid suurt austust, neid toetatakse armastavalt ja nad on äärmiselt lugupeetud pereliikmed.

Vanade huntide väärtus seisneb nende elukogemuses … Nad väldivad konflikti, millest arvavad, et ei suuda seda võita, ja suurendavad sellega oma ellujäämisvõimalusi.

Kuidas aga inimesed oma vanuritega ümber käivad? Kas me oskame hinnata nende olulist panust ellu? Suurperesid, kus enamik inimesi elasid surmani koos, enam õieti polegi. Tänapäeval sunnib elu meid sageli panema vanemaid ja hooldust vajavaid inimesi vanade- ja hooldekodudesse.

Loodusrahvastel on teisiti. Nemad austavad vanainimesi ja kaasavad neid otsuste tegemisse. Nende nõuannet hinnatakse.

 

Viies peatükk on „Suhtlemise kunst. Kuidas ühine laul loob usalduse“. Selles peatükis räägib raamatu autor „hundi keelest“, huntide laulust, kuid ka sellest, et hundid „räägivad“ oma kehaga: silmade, kõrvade, koonu, sabaasendiga, aga ka märgistamise ja ulgumise abil. Saame lugeda ähvardussingaalidest, rahustavatest signaalidest, lepitussignaalidest, kuid ka huntide silmadest (hundid väldivad otsest silmsidet, kuna käituvad üksteisega väga peenetundeliselt). Loeme ka huntidevahelisest armastusest, sest huntide armastusavaldusi võib näha kogu aasta jooksul.

Ja erinevalt mõnedest väidetest oskavad hundid ka haukuda, kui nad tajuvad ohtu ja tahavad selle eest hoiatada.

Selle peatüki lõpus ütleb Elli H. Raidnger, et kõik, kes kuulevad metsikus looduses esimest korda huntide ulgumist, on sügavalt liigutatud. Paljud hakkavad nutma. Tundub, et see hääl puudutab inimeste hinge, midagi inimeste sügaval sisemuses.

 

Järgmistes peatükkides räägib raamatu autor meile koduigastusest (loeme hundipiirkondadest ja sellest, et huntidel on äärmiselt tugevasti välja arenenud vajadus kaitsta oma kodu ja perekonda), äraminekust ja saabumisest (juttu on noorhuntidest, kes seiklema lähevad). Kaheksandas peatükis „Ikkagi parimad sõbrad. Kuidas olla erinevustest hoolimata suurepärane meeskond“ väga põneval teemal – saame teada, kuidas suhtlevad hundid ronkadega! See on põnev „suhe“, millest kasu saavad mõlemad. Huntide edukat jahti saadavad 80 protsendil juhtudest rongad, see tähendab, et nad lendavad röövloomade kohal või ootavad kusagil läheduses, kuni jaht lõpeb ja nad saavad sööma tulla. Huvitav on autori mõte: „Ronkade jaks tähendab huntide ulg, et hakatakse lauda katma.“

Autor meenutab, et tuhandeid aastaid vana muistendi kohaselt olevat Põhja sõjajumalat Odinit saatnud lahinguväljadel kaks ronka: Hugin (Mõte) ja Munin (Mälu) ning hundid Geri (Ahne) ja Freki (Ablas), et süüa ära langenute laibad, kelle hinged viivad valküürid Valhallasse. Kokku moodustasid nad inimese-hundi-rongakarja.

Ja veel. Ronkadel on umbes 250 erinevat häälitsust. Mõned neist paistavad olevat ka huntidele arusaadavad, niisiis on neil ühine keel. Toiduhüüdega juhivad rongad huntide tähelepanu avastamata korjusele või vigastatud saakloomadele. Ohuhüüe hoiatab karude või puumade eest, kes liginevad hundikoopale. Siis on huntidel rohkem aega oma kutsikad kindlasse kohta viia.

 

Rongad pole huntidele mitte ainult hoiatusseadmed, tüütud kaassöödikud või kutsikate mängukaaslased, vaid ka koobaste koristusmeeskond, sest nad söövad huntide väljaheiteid.

 

Järgmistes peatükkides saame teada ja lugeda edu kavandamisest hundimeetodil ehk käime koos huntidega jahil, kuid juttu on ka mängust ehk miks ei tohiks kunagi loobuda mängimast. Hundid mängivad palju, sest mäng on praktiline vahend üksteisega suhelda, keha treenida ja sotsiaalseid sidemeid tugevdada. Mäng on õppe- ja treeninguaeg, mil kõik saavada kogemusi vastase paremaks hindamiseks. Mäng on aga ka viis suhelda kõrgel eetilis-moraalsel tasemel, harjutades või vahetades sotsiaalseid rolle … Kui loomad üksteisega mängivad, tekivad kokkulepped, millest nad peavad kinni hoidma. Ka huntide puhul tundub kehtivat kuldne reegel: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.

Hundikutsikad õpivad mängides ausust ja koostööd ning seda, mis on lubatud ja mis mitte. Nad avastavad, et reegleid eirates on neil võimalik viga saada ja et nende vastane kaotab mänguhuvi, kui nd on liiga järsud ja hooletud. Mängu juures on oluline märksõna enesekontroll.

Iga mängu juurde kuulub tubli annus uudishimu. Huntide jaoks on maailm pidevalt imestamist väärt. Nad ei pea midagi endastmõistetavaks, vaid uurivad parem asjad ise välja. Iga olukord tähendab nende jaoks imet, avastusi ja üllatusi. Selle koha pealt on nad nagu inimlapsed.

 

Raamatu viimased peatükid kannavad pealkirju „Kui hunte tabab ebaõnn. Kaotushirmu võitmine ja toimetulek raskete aegadega“, „Päästame pisut maailma. Laitmatu ökosüsteemi saladus“, „Hundimeditsiin. Kuidas huntide võlukunst meid ravib“, „Inimestest ja huntidest. Keerukad suhted armastusest vihkamiseni“, „Tere tulemast, hunt. Huntidega elu Saksamaal“.

 

Raamatu epiloogis „W.W.W.D“ vihjab Radinger ühele ärinaise Jamie Tinklenbergi avastatud lühendile W.W.J.D. ehk „What would Jesus do?“, mille ta leidis ühest 1886. aastal Charles Sheldoni kohta kirjutatud raamatust. See lause levis Ameerika noorte kristlaste hulgas käepaeltele tikituna kiirelt. Hiljem muutusid need käepaelad moeasjaks. Tinklenbergi sõnul on neid üle maailma müüdud juba üle 52 miljoni.

Radinger on seda lühendit veidi mugandanud ehk W.W.W.D. – What would wolves do? Mida hundid teeksid … Kui raamatu autor ei oska mõnes olukorras edasi tegutseda, küsib ta endalt, mida teeksid hundid. Nende probleemilahendused on nakkavalt lihtsad.

Ja veel. Hundid on paljus inimestega sarnased. Nemadki on isiksuse, vaimu, mõistuse, hinge ja tunnetega olendid. Ja ometi ei saaks nad olla inimestest kaugemal, nad on nagu olendid teiselt planeedilt.

Hunte pole võimalik mõõta inimese mõõdupuuga. Nad liiguvad täiuslikult maailmas, mis on vanem ja küpsem kui meie oma, neil on meeled, mille inimesed on kaotanud või mis pole inimestel kunagi arenenudki, ja nad võivad usaldada hääli, mida inimesed kunagi ei kuule.

 

Elli H. Radinger toob välja veel mõned hunditarkused: armasta oma perekonda; hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud; ära anna kunagi alla ja ära loobu ealeski mängimast!

 

Raamatu lisas saame lugeda nõuandeid hundireisideks Yellowstone´is ja Saksamaal. Märgusõnadeks on Yellowstone´i aastaajad, kohalesõit, majutus, mobiiltelefonid, vaatamisväärsused, varustus, kuidas hunti kindlaks teha, mida teha, kui hunt läheneb, distantsi hoidmine, minema peletamine jpm.

 

Siinkohal tõmban ka mina oma kokkuvõttele joone alla. Elli H. Radingeri „Huntide tarkus“ on imeline raamat, põnev ja kaasahaarav lugemine, mis tutvustab lugejale hunti sellisena nagu hunt on. Sarnane inimesele, kuid samas ka väga erinev. Ja nii nagu raamatu autor vihjab, äkki oleks meil kõigil vaja midagi huntidelt õppida …

 

Maris Pruuli

„Meie seiklused Arktikas.

Jääkaru pai/ Meie seiklused

Antarktikas. Pingviini piss“

(Varrak)

 

See raamat on tegelikult kaks raamatut või siis nagu maakera, millel on kaks külma vastaspoolust. Ühest esikaanest astud Antarktikasse ja teisest esikaanest Arktikasse. Kummalgi puhul ei pea lugedes pea alaspidi olema, täpselt nagu pärismaailmas. Ikka kaks jalga maas ükskõik, kus maailma punktis sa parasjagu oled. Raamatu keskel ootab lugejat mootorpurjekas Admiral Bellingshausen ja siis saab täpselt näha, mismoodi ühes kaugesõidulaevas elu käib.

Laps ei saa lõhna järgi aru, kui linna teises servas keegi pannkooke küpsetab, aga jääkaru saaks kindlasti. Tal on lihtsalt nii hea haistmine. Kui jääkaru oleks koduloom, võiks tema kaissu terve perega lahedasti ära mahtuda. Miks pidi aga purjekas Admiral Bellingshauseni laevapere Arktikasse minnes püssi kaasa võtma ja mis tunne oli, kui jääkaru vabas looduses meetri kauguselt otsa vaatas?

Sinimustvalge lipu all seilanud jahtlaev Admiral Bellingshausen seikles kolmel pikal mereretkel koos hiigelsuurte vaalade, merielevantide, pingviinide, jääkarude, polaarrebaste ja paljude teiste jäistes vetes jäämägede vahel elavate loomade ja lindudega. Siia raamatusse on need päriselt juhtunud kohtumislood lõbusalt ja värvikalt kirja pandud. Saab seigelda, vaadata pilte ja joonistusi ning saab tükk maad targemaks ka, sest iga peatüki lõpust leiad põnevad küsimused, millele vastused leiad raamatust.

Maris Pruuli on jahtlaev Admiral Bellingshauseniga tehtud polaarretkedest varem kirjutanud raamatuid täiskasvanutele:
„Jäine igatsus. Armastus Antarktika moodi“ kahasse koos abikaasa Tiit Pruuliga (2020)
„Arktika – kodu Suure Vankri all“ (2021)
„Läbi Loodeväila – kokkupõrkekursil Veenusega“ (2024)
Lastele on Marise sulest varem ilmunud „Maiasmoka atlas“ (2014), mis pälvis Lastekirjanduse Keskuse Aasta Rosina auhinna.

 

Tõepoolest on see vahva loodusraamat igati põneva lahenduse saanud, sest ühelt poolt siseneme Antarktikasse, teiselt poolt Arktikasse. Lisaks peaks sellise lahenduse abil saama teada ka seda, et jääkarud ja pingviinid ei ela koos.

 

Alustame jääkarudest ja Arktikast. Esimene peatükk kannab pealkirja „Teol on koda, meil on laev“. Raamatu autor tõdeb, et nad kolisid ilusasse suurde purjelaeva, millest sai kodu kolmeks pikaks mereretkeks. Saame teada, et meremeestel on oma salakeel, saame teada, mis on laevas koi ja kambüüs.

Seejärel on juttu sellest, et jääkarud ei saa pingviine süüa, sest ühed elavad Arktikas, teised Antarktikas. Loeme sellestki, et laevale pandi nimeks Admiral Bellingshausen, et laeva esimene retk maakera lõunapoolusele kestis kokku kaheksa kuud, teine mereretk kestis viis kuud ja viis maakera vastaspoolele ehk Arktikasse, kolmas mereretk viis läbi Loodeväila – see on üks uhke ja keeruline meretee nii kaugel põhjas, et põhjapoolus on sealt juba kiviga visata.

Seejärel saame teada, kas jääkarule tasub pai teha, kes moodustavad laevapere, kes oli ekspeditsioonijuht ja kes on raamatu autor Maris Pruuli (autor kinnitab, et tema on laeva kroonikakirjutaja ja pootsman).

 

Järgmine peatükk räägibki lugejale jääkarudest. Autor jutustab kohtumistest jääkarudega ja selgub, et jääkarud on väga kiired ja osavad (nagu akrobaadid), nad on palju suuremad kui inimene. Jääkarud söövad kõige parema meelega hülgeid, kuid nad saavad hülgeid kätte ainult jää pealt, sest vees on hüljes liiga kiire ja lipsab karul käest.

Jää, mis on karude toidulaud, on hakanud aga üha kiiremini sulama. Kui ei ole jääd, ajab nälg karud inimeste elukohtadesse toitu otsima ja see on ohtlik nii inimestele kui ka jääkarudele.

Loeme, et Arktikas elab ka natuke inimesi, keda kutsutakse inuittideks. Nemad teavad, kuidas jääkarudega „käituda“.

Peatüki lõpus on igasuguseid küsimusi jääkarude kohta – kas jääkaru magab talveund, kas jääkarusid tohib küttida, mis värvi on karu nahk jt.

 

Kolmas peatükk tutvustab lugejale polaarrebast. Loeme, et polaarrebane elas Arktikas ammu enne inimesi, et polaarrebasel sünnib kevaditi suur pesakond poegi (on teada, et ühel rebaseemmel oli isegi 19 poega ja kõik kasvatati lühikese arktilise suve jooksul suureks), et polaarrebane on väiksem kui meile tuttav punarebane.

Peatüki lõpus vastatakse küsimustele, miks ei ole polaarebase kõrvad teravate otstega nagu kodukiisudel, kui palju peab külmakraade olema, et polaarrebasel külmavärinad tuleksid?

 

Polaarrebasele järgneb polaarhunt ehk valge hunt ehk arktika hunt, seejärel põhjapõder.

 

Mida räägitakse meile põhjapõdrast? Selgub, et Teravmägedel on maailma kõige väiksemad põhjapõdrad (sada aastat tagasi võeti Teravmägede põhjapõdrad looduskaitse alla), et neil on paks karvakasukas ja ninas karvane radiaator. Autor kinnitab, et põhjapõder on sõbralik loom ja neid ei tohi ehmatada!

Peatüki lõpus saame vastused küsimustele, kas põhjapõdrad söövad ainult taimi, kas emastel põhjapõtradel on sarved ja kes on ikkagi kõige kuulsam põhjapõder?

 

Põhjapõder on meile kindlasti oluliselt tuttavam loom, kui seda on muskusveis. Saame lugeda, kuidas muskusveise pehmet aluskarva kätte saada. Juttu on ka muskusveise iseloomust, kas see on ikkagi halb? No ja muskusveised võivad olla kiired nagu rakett.

Peatüki lõpus jällegi küsimused – miks inuitid muskusveise pehmet aluskarva nii väga armastavad ja kuidas muskusveise aju ometi viga ei saa, kui nad sageli omavahel poksides otsmikud kokku löövad?

 

Muskusveisele järgneb morsk. Isane morsk on suur nagu sõiduauto ja ta on ainuke loom, keda isegi jääkaru kardab. Arktika põlisrahval on palju legende ehk muinasjutte selle kohta, kuidas morsad tekkisid. Ja veel – morsad on laulurahvas ja kiired loomad, morsad on hellad ja head emad, suured kihvad on nii emastel kui ka isastel morskadel.

Peatüki lõpus jällegi küsimused – kas morsad elavad maal või merejääl, kumb liigub maa peal kiiremine, kas morsk või inimene, mida morsad söövad? Mida nad siis söövad? Merekarpe, molluskeid, krabisid, krevette, tigusid ja merikurke.

 

Mõned loomad on selles raamatuosas veel – lunn, habehüljes, põishüljes, valgevaal ehk beluuga ja kummalise välimusega narval, kellest kaua aega ei teatud midagi.

 

On aeg raamatut pöörata. „Meie seiklused Antarktikas/Pingviini piss“.

See algab peatükiga, mis jutustabki Antarktikast. Selgub, et Antarktikas nii nagu ka Arktikas ei sõida laevad sadamasse, vaid jäävad ankrusse. See tähendab, et neis kaugetes külmades vetes on väga vähe sadamaid. Suurem osa maast on täiesti inimtühi ja sadamaid pole tarvis ei pingviinidel ega jääkarudel. Kui nendes vetes purjetad ja tahad maale minna, siis tuleb sõita kaldale võimalikult lähedale ja ankrusse jääda. Selles peatükis tõdeb raamatu autor, et merel on mere aeg, et meresõit on alati ilus ja meresõit on natuke nagu nakkushaigus, sellega tuleb ette vaadata!

 

Selle osa teine peatükk on pingviinidest. Antarktika ja pingviinid asuvad Eestist jube kaugel ja pingviinid on Antarktikas looduskaitse all. Hull lugu on see, et kaitsmisest hoolimata jääb enamikku liiki pingviine ikka aina vähemaks. Teadlased ütlevad, et pingviinid on nagu mere tervise valvurid. Kui nendega on asjad halvasti, siis võib arvata, et maailmamere tervisega pole kõik korras. Siinkohal peatub autor ka kliima soojenemisel, mis mõjutab nii maailmamerd kui ka pingviine.

Praegu elab maailma umbes 40 miljonit pingviini. Neid on peaaegu 20 erinevat liiki. Kõige väiksemad ulatuvad suurele inimesele vaevalt põlvini, nad pole isegi meetri pikkused. Maailma suurimad pingviinid ehk keiserpingviinid kasvavad aga nii pikaks, et 10-aastased lapsed saaksid neile otse silma vaadata.

 

Järgmistes peatükkides on pikemalt juttu erinevat liiki pingviinidest – eeselpingviin, kuningpingviin. Neile järgnevad mitmed teised loomad-linnud: albatross, kelle ühe tiiva pikkus on keskmiselt poolteist meetrit! Loeme, et albatrossidel on üks eriline nõks, kuidas pikast lendamisest ei väsi ja kui nad tahavad, siis suudavad nad pooleteise kuuga ümber maakera lennata!

Ja muideks 19. juunil on rahvusvaheline albatrosside päev, 25. aprillil tähistatakse pingviinide päeva ja 27. veebruar on jääkarupäev.

 

Albatrossile järgnevad merileopard ehk leopardhüljes, lonthülged ehk merielevandid, krill ehk harilik hiilgevähk, merikaru ja suursugused vaalad: küürvaal (küürvaala on kahel korral ka Eestis nähtud), mõõkvaal ehk orka (mõõkvaalad on ühed ookeani kiireimad loomad ja ujuvad kuni 56 kilomeetrit tunnis), sinivaal (sinivaal on kõige suurem imetaja, kes maamunal kunagi elanud).

 

Selline vahva loodusraamat on see raamat. Raamat, mis sobib lugemiseks nii lastele, noortele kui ka suurtele inimestele, sest huvitavaid fakte ja sisukaid teadmisi on selles raamatus väga-väga palju. Tekstid on lihtsad ja kergesti loetavad ja arusaadavad.

Lisaks väga vahvad fotod loomadest ja ka Eike Ülesoo suurepärased illustratsioonid.

Huw Lewis Jones,

Sam Caldwell

„Kas karu kakab metsa all?“

(Argo kirjastus)

 

Kas tahad teada, kuidas tundub olla karu?
Tahaksid sa osata karusid kaitsta?
Oled sa kunagi mõelnud, miks karud ometi nii palju kakavad?!

Asjatundlik teejuht Huw Lewis Jones vastab kõigile neile ja teistele küsimustele, talle tuleb selles appi kunstnik ja karufänn Sam Caldwell. Tõmba matkasaapad jalga, haara binokkel ja ära unusta märkmikku – asume teele!
Teekond viib meid sügavale metsa, aga ronime ka mägedes ja käime ära jäises Arktikas, et saada tuttavaks kaheksat liiki karudega.
Sellelt retkelt saad palju uusi ja põnevaid teadmisi, õpid tundma karude elu ning kohtud nii praegu elavate karude kui nende välja surnud sugulastega.

Huw Lewis Jones on ekspeditsioonijuht, looduseuurija ja auhinnatud kirjanik. Ta õpetab Falmouthi ülikoolis looduslugu ja tal on olnud õnne näha looduses palju karusid.

Sam Caldwell on illustraator, kes elab Glasgow’s Šotimaal. Ta õppis Edinburghi kunstikolledžis maali erialal ja on illustreerinud mitu lasteraamatut.

 

See raamat ilmus eesti keeles paar aastat tagasi ehk 2023. aastal. Mina avastasin selle ägeda raamatu ca kuu aega tagasi, kui nägin vahvat pakkumist raamatu soodushinnale ja otsustasin, et tuleb tellida ja lugeda.

 

Karudega on mul seis selline, et karud mulle hirmsasti meeldivad.

No mõtelge ise – lapsepõlves, kes oli kaisus? Kaisukaru! Kusjuures mäletan ägedat Soome TV´s nähtud lastesaadete sarja "Pikku Kakkonen", milles oli alati ka õhtujutt-nukufilm (see oli vist äkki toonase Tsehhoslovakkia toodang), kus toimetus samuti karu!

Kelle lood meeldisid nii raamatus kui ka multifilmis? Karupoeg Puhhi, veidi hiljem ka karupoeg Paddingtoni.

 

Missuguse raamatu abil õppisin lugema? „Karu-aabitsa“!

 

Hiljem, koolis olles, kirjutasin ühe oma esimese kirjandi. Ja millest/kellest? Otse loomulikult karust! Õpetaja oli leidnud ka ühe vea, kuna karud olid mu lemmikud, siis pidi neid ka palju sündima, mistõttu olin kindel, et karul sünnib korraga vähemalt 5 (!) poega … aga tegelikult …

 

Rääkimata sellest, et mul on kodus ja mitu-mitu karuraamatut (üks lemmikutest on 1975. aastal eesti keeles ilmunud James Oliver Curwoodi kirjutatud „Põhja hulkurid“, ja ka Mati Kaalu 1980. aastal kirjutatud „Pruunkaru“, mis ilmus raamatusarjas „Pääsuke“, väga huvitav on Bernd Brunneri raamat „Karud“, eesti keeles 2008).

Ühed lemmikutest olid Vassili Germani kirjutatud „Lõbusad tutvused“ (1967), Leelo Tungla kirjutatud „Karune raamat“ (1975) ja Helju Rammo „Imekaru“ (1977), Rudo Morici „Kuidas ma karule nime panin“ (1983).

 

Üks karuraamatutest on lausa poola keeles (aru ei saa, aga ilusad pildid on sees …) ja üks neist karukatest on tšehhi keeles (taaskord, aru ei saa, ja jälle need ilusad pildid …).

 

Seega, kui leiate ägedaid karuraamatuid, siis andke mulle teada.

 

„Kas karu kakab metsa all?“ on samuti väga äge karuraamat, mis kirjutatud lastele ja noortele, kuid sobib suurepäraselt ka suurtele inimestele.

 

„Kas karu kakab metsa all?“ alguses tutvustavad end raamatu autor ja illustraator, seejärel sisukord ja meid kutsutakse karuretkele. Kindlasti tasuks kaasa võtta tugevad saapad, vihmajope, binokkel ja putukatõrje. Ei maksa unustada pakkida kotti märkmikku, kuhu joonistada pilte ja kirjutada üles oma tähelepanekuid.

 

Järgmisel paarisküljel oleme karude otsingul. Kas sa oskad karusid märgata (karu võib paista küll väga nunnu, aga teda tuleb jälgida ohutust kaugusest), kus kõik karud on (karud on elanud meie planeedil tuhandeid aastaid, kuid kui metsad hakkasid asenduma külade ja linnadega, pidid karud sügavamale metsa peitu pugema ja nüüd tuleb karu nägemiseks teda juba väga hoolikatlt otsida). Saame teada sedagi, et karusid ei tasuks häirida ja mõnikord ei piisa karude eest pääsemiseks isegi puu otsa ronimisest!

 

Seejärel saame teada, kus karud elavad. Karude kodu on Põhja-Ameerikas, Lõuna-Ameerikas, Aasias ja Euroopas. Nad võivad elada metsas, mägedes, tundras ja kõrbes. Ameerika mustkarusid ehk baribale on rohkem kui kõiki teisi karusid kokku. Nemad elavad Kanada ja USA metsades.

Jääkarud elavad ainult Arktikas. Austraalias pole karusid ja ka koaala pole karu.

Kunagi oli olemas Atlase karu – pruunkaru, kes elas ainult Aafrikas.

 

Järgmistel lehekülgedel saame teada, et karusid on maailmas kaheksa liiki. Kõik karuliigid kuuluvad karulaste sugukonda. Seega, huulkaru, jääkaru, baribal ehk Ameerika huulkaru, prillkaru, kaeluskaru, päikesekaru, pruunkaru ja hiidpanda.

 

Liigume ajas tagasi. Koopaajastu! Milline oli kõige vanem karu? Selgub, et ta sarnases väikese koeraga ja oli umbes foksterjerisuurune. Euroopa suurim karu oli koopakaru, kõige suurem karu oli eelajalooline Lõuna-Ameerika lühikoon-karu.

 

Edasi loeme karudest ja nende kakast, juttu on sellestki, mida karud söövad ja et neil on supermeeled. Kas tead, milline on karukeel (titeea pudikeel, stressis karude hääl, hirmuhääled ja mängimise helid)?

 

Siin on juttu selja sügamisest, kuid ka jääkaru lahedatest oskustest - jääkaru tohutud käpad toimivad nagu lumeräätsad, jääkaru paksu kasuka all on musta värvi nahk, mis aitab teda talvel soojas hoida, jääkaru silmadel on lisalaug, mis kaitseb neid suvel ereda päikesevalguse eest ja lubab neil ka vee all silmi lahti hoida, mõnes Arktika osas võib jääkaru koduterritoorium olla kuni 260 000 ruutkilomeetrit!

 

Saame tuttavaks ka karudega, kes elavad puude otsas – prillkarud ja päikesekarud. Loeme karude värvidest ja nendega on üks suur häda. Kuidas karud magavad? Tuduaeg! Kliimamuutuse tõttu on mõnel karul soojemate talvede ajal raske uinuda ja need karud ärkavad ka liiga vara üles. Saame teada, kas karud liiguvad öösel ringi?

 

Meile tutvustatakse ka põnevaid karujutte – taevased karud, karukultus, suured karud, karujumalanna jpm.

 

Keda võiks nimetada karumaailma superstaarideks? Need on kindlasti pandad, sest paljud inimesed armastavad pandasid ja nad on ka väga haruldased ja ainulaadse eluviisiga. Juttu on pandaärist, pandade akrobaatilisest pissimisoksusest ja nende värvusest.

 

Juttu on ka karumaailma nukrast poolest. Paljud karud on looduskaitse all ja väljasuremisohus, paljud karud on juba ka välja surnud – Mehhiko grisli (viimati nähtud 1976), Atlase karu (viimati nähtud 1870), California grisli (viimati nähtud 1922) ja pruunkaru alamliik Gobi karu, kes elab Mongoolias Gobi kõrbes ja arvatakse, et teda on alles jäänud vähem kui 40 isendit …

 

Raamatu viimases loos on juttu sellest, et karud vajavad ellujäämiseks suuri puutumatu looduse alasid. Hulk inimesi on kogu maailmas ametis karude päästmisega. Et karude kaitsmine oleks edukas, peame õppima teiste loomadega kõrvuti elama ja nende elupaiku kaitsma.

Tublit tööd on tehtud Yellowstone´i rahvuspargis – 1970. aastatel oli seal alles vaid 150 karu, aga nüüd elab seal rohkem kui 700 karu.

 

Vahva karuraamat see „Kas karu kakab metsa all?“. Igati huvitav ja põnev lugemine, palju fakte ja teadmisi. Ja ka raamatu illustratsioonid on super suurepärased.