Heinrich Böll

„Iiri päevik“

(Varrak)

Tuntud saksa kirjanik Heinrich Böll reisis koos perega 1950. aastate keskel Iirimaal ning peatus Achilli saarel. „Iiri päevikus” kirjeldab ta Iirimaa igapäevaelu ja olustikku, kohtumisi pubides, rongides ja mujal, kuhu juhus ta Iirimaal viis. Neist kildudest kujuneb haarav jutustus täis Böllile omaseid teraseid tähelepanekuid ja mõistmisi.

Midagi tolleaegsest Iirimaast on alles veel praegugi, kuigi muutused on olnud suured. Iirimaa huumor, rahvamuusika, kultuur ja traagiline ajalugu tõmbavad ligi üha uusi huvilisi ning praegugi võib leida Achilli saarel saksa turiste, kes hoiavad käes just Heinrich Bölli raamatut. Aga nagu Böll ise on öelnud, ei maksa teda süüdistada, kui eest ei leita just tema kirjeldatud maad. Küll aga on tema raamat hea algus iga lugeja oma Iirimaa avastamiseks.

Heinrich Böll (1917–1985) oli üks sõjajärgse Saksamaa kõige olulisemaid kirjanikke. Ta kirjutas sõja mõttetusest ja sõjajärgse elu ja ühiskonna silmakirjalikkusest, kaitstes inimsust ja näidates inimkogemuse poeesiat.

Tema teoseid loeti ja tõlgiti laialdaselt ning ta oli üks tõelisi sõjajärgse maailmakirjanduse suurkujusid.

1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia kogu oma loomingu ja selle järjekindla mõju eest globaalsele lugejaskonnale.
„Iiri päevik” ilmus esmakordselt eesti keeles 1987. aastal Loomingu Raamatukogus.

Heinrich Bölli sulest on eesti keeles ilmunud mitmeid ja mitmeid raamatuid. See on hea, sest Heinrich Böll on tõeline meister, kelle raamatuid tasub lugeda. Uurisin ja uurisin, meenutasin ja meenutasin – eesti keeles on ilmunud:

„Jällenägemine puiesteel“ (1958, Loomingu Raamatukogu)

„… ega lausunud ühtegi sõna“ (1963, Loomingu Raamatukogu)

„Klouni silmaga“ (1968, Eesti Raamat, raamatusari „XX sajandi raamat“ ja 2006, Eesti Päevaleht, raamatusari „Eesti Päevalehe raamat“)

„Iiri päevik“ (1987, Perioodika, Loomingu Raamatukogu)

„Kaitsjata kodu“ (1993, Monokkel)

„Grupipilt daamiga“ (1993, Eesti Raamat, raamatusari „Nobeli laureaat“)

„Piljard kell pool kümme“ (1994, Eesti Raamat)

„Katharina Blumi kaotatud au“ (1995, Perioodika, Loomingu Raamatukogu)

„Ametisõidu lõpp“ (2008, Varrak, raamatusari „20. sajandi klassika“)

„Doktor Murke kogutud vaikimine“ (2011, Perioodika, Loomingu Raamatukogu)

„Kus sa olid, Adam?“ (2014, Tänapäev, raamatusari „Punane raamat“)

Kokku 12 raamatut, paarist ka kordustrükid.

Veidi kirjanikust ka. Heinrich Böll, keda on kutsutud ka sõjajärgse Saksamaa südametunnistuseks, sündis 21. detsembril 1917 Kölnis. 1930. aasatel õnnestus tal pääseda Hitler-Jugendiga liitumisest. Ta töötas raamatukaupluses abitöölisena ja õppis samal ajal koolis saksa keel, kuni 1938 pidi ta siiski sõjaväkke minema. Nii sõdis Böll Prantsusmaal, Rumeenias ja Nõukogude Liidus, kuid läbi terve sõja üritas ta sõjaväest pääseda – teeskles haiget ja esitas võltsitud puhkusetõendeid.

1942 ta abiellus. Sõjas sai ta ka neli korda haavata ja seetõttu pidi ta kuni elu lõpuni veetma palju aega haiglates.

1945 võtsid ameeriklased ta sõjavangiks ja sõja lõppedes pääses ta tagasi Saksamaale ja ülikooli, kuid ülikooli lõpudiplomit tal ette näidata ei ole.

30. aastasena hakkas Böll tegutsema kirjanikuna. Ta kirjutas stiililt lihtsaid, realistlikke novelle, milles kirjeldati sõda ja sõjast naasmise probleeme. Lühikesed lood rääkisid väikese inimese vaatevinklist suurtest inimlikest kogemustest ja vaatamata sellele, et lood olid lühikesed, olid need energiat täis.

Tema esimene romaan „Der Zug war pünktlich“ ilmus 1949. Seejärel ilmus mitmeid ja mitmeid romaane ja 1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia. Enne teda oli sakslastest selle preemia võitnud Thomas Mann (1929. aastal) ja Herman Hesse (1946).

Tänaseks on Bölli teoseid tõlgitud üle 30. keelde. Lisaks romaanidele ja novellidele on Böll kirjutanud ka näidendeid, luuletusi, esseesid ja kuuldemänge. 1971-1974 oli ta rahvusvahelise Pen-klubi esimees. Tema kodus leidis varjupaiga ka Nõukogude Liidust välja saadetud kirjanik Aleksandr Solženitsõn.

Böll suri 1985. aastal Bonnis.

„Iiri päevik“ („Irisches Tagebuch“) ilmus algupäraselt 1957. aastal. Kümme aastat hiljem tõlgiti see raamat ka inglise keelde.

Raamatus on 18 lühikest peatükki, mis ilmusid ajaleheartiklitena juba 1954. aastal ajalehes Frankfurter Allgememien Zeitung. Veidi hiljem otsustas Böll, et paneb nendest lugudest kokku raamatu. Mõned artiklid kirjutas Böll peaaegu täielikult ümber, mõndasid pisut parandas.

Raamatu esimene peatükk paneb aluse terve raamatu toonile. See valmistab lugeja ette üsna teistsuguseks maailmaks, mida toonane Iirimaa pakkus võrreldes muu Euroopaga. Oluliste teemadena on raamatus religioon, vaesus, emigratsioon, juttu on alkoholi tarbimisest, kuid ka iirlaste oskusest hoolida.

Böll peatub raamatus ka Iiri kirjandusel, juttu on Iiri kirjanikest – John Millington Synge, Jonathan Swift ja Sean O´Casey. Räägitud on sellestki, et Bölli „Iiri pärviku“ eeskujuks on James Joyce´i „Ulysses“. Sarnaseid jooni on olemas – „Iiri päevikus“ on kaks alguspeatükki nagu „Ulyssesis“ ja Bölli viimase peatüki monoloogi on võrreldud „Ulyssesi“ viimase peatükiga.

„Iiri päevikud“ on omamoodi kultusraamat, mistõttu on seda kasutatud Saksamaa koolides ja see sobib suurepäraselt ka turistidele, kes Iirimaad avastama lähevad. Ainuüksi Saksamaal on seda raamatut müüdud üle 2. miljoni eksemplari ja seda on tõlgitud vähemalt 17. keelde.

Raamatul on kaks avapeatükki – saabumine I ja II. Autor on ootab piletisabas, et pääseda aurikuga Inglismaalt Iirimaale. Nüüd on Böllil aega meenutada, et Iirimaal on igasugu „maailmarekordeid“, näiteks see, et iirlased tarvitavad aastas peaaegu kümme naela teed inimese kohta, millega nad veidi edestavad Inglismaad.

„Maailmarekordeid“ on teisigi – rekord preestrite järelkasvus, rekord kinoskäimises ja Iirimaal on kõige vähem enesetapjaid maailmas. Rekordeid viskijoomises ja sigaretisuitsetamises polnud siis veel välja selgitatud, aga Böll kinnitab, et nendelgi aladel on Iirimaa kaugel ees.

Autor jutustab meile aurikusõidust Iirimaale, ta kohtub laeval ka preestriga, kellel on pühakute Iirimaast oma nägemus.

Saabumise teises peatükis astuvad Böll ja tema perekond laevast maha, et sõita edasi rongiga, kuid enne seda hommikueine, arutelu, mida tähendab iiraslik „Sorry“ ja mida tähendab „kalmistud on täis inimesi, ilma kelleta maailm ei saanud elada“?

Kolmandas peatükis viib Böll lugeja Püha Patricku katedraali Dublinis, kus asub ka Iiri kirjaniku, „Gulliveri reiside“ autori Jonathan Swifti haud. Katedraali ees kohtas Böll kerjust, mistõttu tõdeb autor, et katedraali ümber slummides konutab viletsus nii mõneski nurgas, nii mõneski majas veel samasugusena, nagu seda võis näha Swift 1743. aasta paiku.

Böll peatub ka teiste haudade juures, juurdleb ja arutleb, millist elu võisid maetud inimesed elada. Böll ei tee suuri sõnu, ta kirjutab lühidalt ja täpselt, kuid mõtisklusi on suurepärane lugeda, sest ka lugeja hakkab autoriga kaasa mõtlema.

Dublinist edasi Iirimaa keskele, Athlone´i. Kaks ja pool kiirrongitundi sealpool Dublinit, lahutatakse rong pooleks, etem pool, mille külge jääb restoranivagun, läheb edasi Galwaysse, kehvem pool, kuhu jääb autor oma perega, läheb Westporti.

Kuna laeva saabumise ja rongi väljasõidu vahele jäi ainult pool tundi ja Dublini rahavahetuskontrorid avati hiljem, siis oli Böllil ainult nn kasutuid saksa rahatähti, millel pole Kesk-Iirimaal mingit väärtust. Lahtiolevaid pankasid polnud, kuidas maksta rongipiletite eest?

Nii olid Böll, kolm last ja kaks naist tõsise probleemi ees … nad otsustasid Westporti rongil minna lasta, sest Böll ei saanud piletite eest maksta. Õnneks oli lahendus olemas – Dublini jaamaülem pakkus neile sõidu võlgu ehk Böll ja tema pere said raudteeaktsiaseltsi krediiti.

Rongisõit sai alata. Böll meenutab jaamu, kus rong peatus. Kõik need olid väikelinnad. Näiteks Westportis vaid kolm tuhat elanikku. Rahvast jäi aina vähemaks, varsti oli vastas suur lomp ja selle taga juba New York!

Böll kinnitab, et jaamad on väikesed, jaamahooned helerohelised, tarad on värvitud lumivalgeks ja perroonil seisab enamasti üks poiss, kes on teinud endale ema kandikust ja nahkrihmast kandeleti: kolm tahvlit šokolaadi, kaks õuna, paar rulli piparmündidražeesid, närimiskummi ja koomiks.

Rongisõit jätkus. Böll tõdeb, et hüljatud on see maa, ta tühjeneb rahvast aeglaselt, aga pidevalt.

Ületatakse uue krahvkonna piir, jõutakse County Mayosse. Autor teab, et niipea kui langeb sõnake „Mayo“ lisavad iirlased juurde „God help us!“

Jõuti Westporti, kuid ka selles linnakeses ei olnud võimalust raha vahetada. Pangadirektor tõdes, et peab saksa raha Dublinisse saatma ja see protseduur võtab aega neli päeva! Ta oli nõus krediiti andma – kaks naela. Samal õhtul sai Böll ka kaupluseomaniku võlaraamatu.

Viies peatükk kannab pealkirja „Inimasula skelett“, milles Böll jutustab küladest, kus enam keegi ei ela. Kui elab, siis paar-kolm inimest. Inimesed olid läinud Inglismaale ja mujale. Külad olid tühjad, kuid neid ei olnud purustanud sõda. Böll tõdebki, et külades ei teinud keegi midagi maatasa ja hüljatud eluasemete pehmemad osad jäeti roaks tuulele, vihmale, päikesele ja ajale, ning kuuekümne, seitsmekümne või saja aasta pärast jäävad siis jällegi järele paljad müürid …vaatepilt on nukker, kurb …

Järgmises peatükis peab Böll ühele kohalikule mehele kõrtsis seletama, mis mees oli ikkagi Hitler. Böll nimetab end rändavaks poliitilseks hambaarstiks, kes peab valearusaamade hambad välja tõmbama, kuna kohalik arvab, et Hitler polnud sugugi mitte halb mees, aga ta läks lihtsalt liiga kaugele.

Nüüd peab Böll selgitama, kes Hitler oli, mida Hitler tegi ja ütles …

Otse loomulikult ei saa ma Sulle tervet raamatut ümber jutustada, kuid Böll viib lugeja Limericki linna, saame lugeda, milline on see linn päeval, milline õhtul. Käime jumalateenistusel ja kinos, saame osa Iirimaa loodusest.

Siin on Bölli tähelepanekuid Iiri vihma kohta. Vihm om Iirimaal absoluutne, tore ja kohutav. Nii ütleb Böll. Seda vihma võib nimetada halvaks ilmaks, aga ta pole seda. Lisab Böll. See on lihtsalt ilm ja ilm on rajuilm.

Böll lisab vägagi laheda mõtte: hea, kui sul on alati kodus küünlaid, piibel ja veidike viskit, nagu meremeestel, kes tormiks valmis; lisaks veel kaardipakk, tubakat, naistele kudumisvardad ja lõnga, sest tormil on palju võhma, vihmal on palju vett ja öö on pikk.

Juttu on Dublinist, sellest, kuidas Seamus tahab klaasikese võtta, kuid pärast 1. septembrit on politseitund äripäeviti kell kümme. Loeme proua D.´st ja tema üheksandast lapsest, joome veelkord teed.

Oluline on seegi, et peatükid raamatus ei ole kronoloogilises järjekorras, sest Böll naaseb mitmes hilisemas peatükis tagasi aurikusõidule, mis teda ja tema peret Iirimaale tõi.

Saame lugeda sellestki, miks öeldakse „It could be worse“ ja „I shouldn´t worry“. Nii nagu ütleb siinkohal Böll: õige mul asi, mis seal muretseda, ja seda rahva puhul, kellel oleks põhjust nii päeval kui ka öösel lakkamatult mures olla; saja aasta eest, kui tuli suur näljahäda, mitu aastat kartulikatku, suur rahvuslik katastroof, mis ei avaldanud mitte ainult vahetult laastavat toimet, vaid mille šokk on pärandunud läbi sugupõlvede tänase päevani … oli aeg, mil iirlased rändasid kodumaalt välja – Liverpool, London, New York ja Sydney.

Viimane peatükk raamatus on „Hüvastijätt“. Böll kinnitab, et hüvastijätt oli raske, just sellepärast, et kõik näis osutavat selle paratamatusele: raha oli otsas, uut oli küll lubatud, aga see polnud veel pärale jõudnud, ilm oli külmaks läinud ja kõige odavamas pansionis olid põrandad nii kaldu, et …

Raamatu lõpus on ka tõlkija, Mati Sirkeli järelsõna „Heinrich Böll in memoriam“, milles loeme Heinrich Böllist ja tema armastusest Iirima vastu. Iirimaa, kus on lihtsat inimlikkust, usku, lootust ja armastust.

Mati Sirkel tõdeb, et Böll on kindlasti üks enimtõlgitud autoreid saksa keeleruumis. Nõnda jõudis Böll tõelise esindavuse ja autoriteedini, muutudes kogu maailma austatud ja aktsepteeritud moraalseks instantsiks, nagu enne teda Thomas Mann, nüüd, pärast teda, Günther Grass.

Camilla Läckberg

„Super-Charlie“

(Tänapäev)

Siin ta ongi – Super-Charlie, maailma kõige iseäralikum beebi!
Kui kaks tähte taevas kokku põrkavad, pudeneb pisut tähetolmu vastsündinud Charlie peale ja muudab ta uskumatute võimetega superkangelaseks.
Ema ja isa tema saladust ei tea ja Charlie meelest ongi niimoodi parem. Ta vahel ilastab meelega ja räägib pudikeelt, et keegi midagi ei kahtlustaks. Aga kui ta armsat suurt venda vaevab mure, peab Super-Charlie sekkuma …
Camilla Läckberg on üks Rootsi edukamaid krimikirjanikke. „Super-Charlie“ on tema esimene lasteraamat.

Kui nägin „Super-Charlie“ kaanepilti ja sellel autori nime, Camilla Läckberg, siis hakkasin mõtlema, kus olen temast varem kuulnud? Ja meenuski – krimikirjandus, põhjamaine krimikirjandus, sest on ju Camilla Läckberg rootslanna. Eesti keeles on tema sulest ilmunud mitmeid ja mitmeid väga häid lugusid – „Murelind“, Sohilaps“, „Majakavaht“, „Kuldne puur“, „Nõid“, „Lõksus“, „Sekt“, „Inglitegija“, „Kiviraidur“, „Jutlustaja“, „Jääprintsess“ jpt.

Rootslanna krimilood on nii head ja põnevad, et neid on tõlgitud 40. keelde ja need on ilmunud 60. riigis! Talle on omistatud ka hüüdnimi „Nordic noir´i rock star“ ja teda on kutsutud on Rootsi Agatha Christie´ks.

Ja nüüd hoopiski lasteraamat! Piilusin ka kirjastuse kodulehele ja sealt on näha, et varsti on ilmumas eesti keeles ka teine Super-Charlie raamat. No ja sellest uuest raamatust „Super-Charlie ja kaisuloomavaras“ on juttu ka esimese raamatu tagakaanel.

Aga nüüd selle sarja esimene lugu/esimene raamat. Loo alguses saame teada, et ühes päris tavalises linnas, ühes päris tavalises haiglas sündis üks päris tavaline beebi. Ema ja isa panid talle nimeks Charlie.

Akna taga oli pilkane pimedus, kuid ühtäkki juhtus kosmoses midagi, mis polnud sugugi nii tavaline. Kaks tähte kaldusid oma rajalt kõrvale ja põrkasid kokku. Tähed plahvatasid ja muutusid peeneks tähetolmuks.

Enamik tolmust haihtus kosmosesse. Õige pisut jäi aga alles ja see liikus maakera poole ning puges haigla akna vahelt sisse.

Tähetolm maandus beebil ja nüüdsest hetkest polnud ta enam sugugi tavaline.

Kodus ootasid Charliet tema suur vend ja suur õde, kuid Charliel oli ka pisike probleem – ta oli väike ega saanud aru, mis peaks tavalist beebit ebatavalisest eristama. Ja kui Charlie õige pisut mähkimislaua kohale õhku tõusis, ehmatas see isa ikka päris palju. Samas oli Charlie tahtnud, et isal oleks lihtsalt lihtsam kakat ära pühkida.

Tasapisi hakkas Charlie aru saama, et ta oskab asju, mida teised beebid ei oska. No näiteks oskas ta käia poti peal, kuid ta ei tohtinud seda teistele näidata ja pidi ikka ringi käima kakase mähkmega.

Charliele ei meeldinud ka roomamine. See käis liiga aeglaselt ja pärast olid põlved jube valusad. Ta oleks pigem lihtsalt ringi käinud.

Vahel pidi ta ka ilastama ja beebihääli tegema, et suuri inimesi haneks tõmmata.

Charlie ei saanud sellestki aru, miks pidi vanaema lalisema, kui ta Charliega rääkis!

Ühel päeval söögilauas kuulis Charlie, kuidas vanem vend rääkis, et nende koolis on üks suur paha poiss, kes narrib väiksemaid poisse. Ta ütleb, et väiksematel poistel on puuksuhais juures ja loobib nende mütse katusele ja lubab neile ka kolki anda …

Charlie kuulis seda juttu ja kees vihast, ta pidi midagi ette võtma, sest mitte keegi ei tohtinud tema venda kiusata ega narrida!

Nüüd otsustas Charlie, et hõljumine on hea, aga oleks vaja osata ka lennata. Ta proovis, kuid sel ööl tal see veel ei õnnestunud.

Järgmisel hommikul Charlie vend nuttis, ta oli kurb ja ta oli vihane, sest ta ei tahtnud kooli minna, kuna koolis oli see suurem poiss, kes kiusas väiksemaid. Pääsu ju polnud ja kooli tuli minna, kuid Charlie oli kindel, et ta peab lendamise selgeks saama ja vennale appi minema.

Veel samal päeval juhtus nii, et Charlie jäi vanaemale „vahele“. Vanaema oli magama jäänud, Charlie oli läinud kööki, et külmkapist toekamat süüa otsida, kui seda oli õunapüree, mida ta pidi iga päev sööma. Nüüd askeldas (hõljus) Charlie köögis, kui vanaema ärkas ja kööki tuli. Nähtu ehmatas vanaema ja veel rohkem ehmus ta siis, kui Charlie temaga rääkima hakkas.

Charlie tõdes, et vanaema ei peaks temaga titekalt rääkima ja et ta oskab igasugu asju, tegelikult enamikku, peale lendamise.

Vanaema soovitas Charliel harjutada ja tegi talle poisi punasest tekist keebi! See oli nagu Supermani oma! Keep aitas Charliel ka tasakaalu hoida. Nii saigi Charlie lendamise selgeks.

Seejärel käib Charlie ka vanaisa juures ja on pärast seda pisut väsinud. Kui loed, siis saad teada miks. Ja õige varsti alustab ta oma esimest päästemissiooni, et aidata oma venda. Selleks on vaja pimedat ööd, haisvat ja kakast mähet ning lendamisoskust.

Väga laheda illustratsioonid on Millis Sarri sulest.

Nat Amoore

„Dušimaa. Needuse murdmine“

(Eesti Raamat)

Ühel kiirel hommikul duši all seistes soovib 10-aastane Felix kõigest väest siit lihtsalt minema pääseda. Ja ta pääsebki … kuid üsna ootamatul viisil.

Ühtäkki seisab Felix keset välja ja on sattunud lahingu keskpunkti! Inimesed kannavad vanaaegseid riideid, ta ise on ihualasti ja tagatipuks uitavad siin ringi veel lohed! Üheski ajalooõpikus pole sellisest paigast küll juttu olnud! Aga mis veel tähtsam – kuidas ta koju tagasi saab? Poissi ootab ees üllatusterohke seiklus, mille käigus tuleb tal lahendada nii enda kui ka oma uute sõprade mured.

See vahvate illustratsioonidega uus muhe sari sobib lastele alates 7. eluaastast. Loe ka teisi Nat Amoore’i raamatuid: „Koolihoovi miljonäri saladused“, „Heade vempude jõud“ ja „Just nii tuleb rokkida!“.

Nat Amoore on olnud üks minu lemmik lastekirjanikest juba üsna mitu aastat, sest on ju tema sulest ilmunud eesti keeles sellised ägedad raamatud nagu „Koolihoovi miljonär“ (2020), „Heade vempude jõud“ (2022) ja „Just nii tuleb rokkida!“ (2023). Kõikide tema raamatute väljaandjaks on olnud kirjastus Eesti Raamat.

Kuna Nat Amoore on austraallanna, siis meenutasin 2022. aastal, et Austraalia lastekirjandusest on eesti keeles ka varem ilmunud mitmeid väga häid raamatuid: Alan Marshalli “Ma suudan hüpata üle lompide” (eesti keeles 1963, 1990) ja “See on rohi …” (1969, 1990), Caleb Krispi kolm raamatut Ivy Pocketi sarjast (2017 ja 2018), Jessica Tonwsendi “Nevermoor” (2018) ja “Vundersepp” (2019), Andy Griffithsi “13-korruseline puuonn” (2018) ja “26-korruseline puuonn” (2018).

Astrid Lindgreni auhinna on võitnud Austraalia lastekirjanikud Sonya Hartnett (2008) ja Shaun Tan (2011), Hans Christian Anderseni auhinna võitis 1986. aastal Patricia Wrightson, kuid huvitaval kombel nende raamatuid eesti keeles ilmunud ei ole. Austraallaste endi üks suurimaid lemmikuid ja pärjatumaid lastekirjanduse autoreid on Jackie French, kuid ka tema raamatud pole seni eesti keelde jõudnud. Küll on eesti keeles ilmunud Austraalia põlisasukate müüte tutvustav “Unenägude aegadest” (1990 ja 2007).

Nat Amoore on sündinud Sydneys ja “Koolihoovi miljonär” (algupäraselt 2019) oli tema debüüt, mis saavutas üsna kiiresti populaarsust, olles 2019. aastal Austraalias kõige populaarsem lasteraamat!

Seejärel edukad ”Heade vempude jõud” (2020) ja “Just nii tuleb rokkida” (2021), mis moodustasid kokku triloogia, mille tegevus toimus Wattersoni algkoolis.

”Dušimaa”-raamatusari on samuti triloogia ja need kolm raamatut ilmusid Austraalias eelmisel (2024) aastal. ”Needuse murdmine” on selle sarja esimene lugu ja see on taaskord igati äge lugemine. Kolme raamatu pildid on joonistanud James Hart.

Piilusin veidi ka interneti avarustesse ja sain teada, et sel aastal peaks ilmuma Nat Amoore´i kirjutatud raamat ”I Don´t Need a Little Brother”, mis pidi olema ülimalt naljakas!

Aga ”Dušimaa. Needuse murdmine”. Loo alguses same tuttavaks peategelase Felix Anthony McKillopiga, kellel on raskusi ärkamisega (eriti esmaspäeviti), rääkimata sellest, et ta peab minema duši alla! Poisi isa on juba pahane, et Felix pole ärganud.

Seejärel same tuttavaks ka Felixi noorema venna Ollyga, kes on kaheksa-aastane ja Felixist kaks aastat noorem. Mulle tundub, et Olly on hommikuti oluliselt energilisem kui Felix, kusjuures ka Felix kinnitab, et tema noorem vend oleks justkui pärit mingilt teiselt planeedilt.

Olly viskab Felixile igasugu nalju, kuigi Felixi arvates on need pisut lapsikud (kas ikka on?).

Lõpuks on Felix duši all. Vesi jõudis tema peani ja … kriiks! Ruumi täitis metroorongi roostes pidurite häält meenutav heli, silmipimestav valge sähvatus ja kõrbenud juuste vänge hais.

Järgmise peatüki pealkiri on ”Alasti ja meeleheitel”. Felix tundis muru taldu torkimas. Ta oli alasti ja seisis keset suurt välja ja tal polnud aimugi, kus ta oli või kuidas ta sinna sattus. Hetk hiljem saab lugeja aru, et Felix oli sattunud mingisugusele lahinguväljale, sest üle mäeharja ja nõlvast alla Felixi poole jooksid sõdurid! Mõned olid jalgsi, viibutasid mõõku ja kandsid kilpe, teistel olid vibud vinna tõmmatud ning kolmandad olid hobustel, pikad piigid kaenlas.

Teiselt poolt tormas nende poole salk külaelanikke.

Ja Felix oli nende vahel! Alasti.

Vaadates James Harti illustratsioone, on selge, et Felix on sattunud üsnagi ammusesse aega.

Felix märkas maas sinist ja kollast värvi kilpi. Poiss haaras selle kätte ja hoidis seda oma tähtsamate kehaosade ees ja pani jooksu. Eespool, suure välja servas, asus väike talumaja. Felix jooksis selle poole. Maja ees oli pesunöör täis puhtaid riideid. Tavaliselt poleks Felix midagi võõrast endale võtnud, kuid nüüd oli tegu meeleheitliku olukorraga. Majast oli kuulda ilusaid viiulihelisid, Felix oleks peaaegu tahtnud tantsima hakata.

Felix sai riided, kuigi üks kana vaatas teda laitvalt. Poiss pani jalad kiiresti püksisäärtesse, haaras särgi ja tardus paigale. Ta oli vahele jäänud!

Maja kõrval seisis umbes Felixi vanune punaste lokkis juustega poiss, kes pani käed rinnale vaheliti ja kergitas Felixile kulmu. Poisi pilk ütles rohkem kui tuhat sõna. Kas tõesti varastas Felix pesunöörilt riideid?

Kas poiss tahtis riideid tagasi? Felixile tundus, et vist siiski mitte. Poiss kadus majja, viiulimäng katkes ja poiss tuli tagasi koos tüdrukuga, kes oli poisiga üheealine, ka tüdrukul olid tulipunased juuksed.

Saame teada, et poisi nimi on Noah.

Tüdruk märkas maas lebavat kilpi, seda, millega Felix oli end väljal katnud. Tüdruk oli kindel, et see on Devonfieldi sõduri kilp, päris ehtne! Tüdruk pakkus välja, et nad võiksid teha vahetust. Kilp jääks temale, Felix saaks endale riided. Lisaks saaks Felix ka ühed vanad saapad.

Felix oli selle kaubaga nõus.

Nüüd saame teada, et tüdruku nimi on Elsie ja poiss nimega Noah on tema kaksikvend.

Hetk hiljem saab nii Felix kui ka lugeja teada, et Noah ei räägi … Elsie selgitab, et üks nõid pani poisile needuse peale, kui Noah oli imik, ja varastas ta hääle! See ajas Felixit naerma, sest sellist asja nagu nõiad ja needused ei ole olemas.

Aga lugejale tundub, et ju vist ikkagi on, kui Noah ei räägi. Igaks juhuks uuris Felix, kas seda needust saab kuidagi murda?

Elsie vastas, et ainuke viis, kuidas needust murda, on Noah´ naerma ajada. Felix tegi nüüd lolli nägu, et Noah naerma ajada, kuid sellest polnud abi. Elsie lisas, et venna jaoks polnud mitte miski naljakas.

Saame teada sedagi, et Elsie ja Noah elasid selles majas üksinda, vanemaid neil ei olnud. Elsie kinnitas, et nad on kümneaastased ja ega nad enam lapsed ole. Noah pidi järgmise lõikuse ajal esimest korda põllul tööle hakkama, sest neil oli raha vaja, et maja neile jääks. Nad ei taha mamma-papa maja kaotada. Elsie kinnitab, et ta läheks samuti põllule tööle, kuid tüdrukuid sinna tööle ei võeta.

Elsie tegi Felixile ettepaneku, et nad võiksid üheskoos linna laadale minna, kuid Felix tahaks leida koduteed, kuigi ega ta ju ei tea, kus see kodu üldse olla võib. Elsie kinnitas, et nad aitavad Felixil koduteed leida, kuigi ta polnud kuulnud mitte midagi Cork Bayst, kus oli Felixi kodu.

Elsie tegi ettepaneku, et nad võiksid minna Müstilise Mago juurde, sest ennustajad oskavad head nõu anda. Just Müstiline Mago oli teada andnud, et Noah´le on needus peale pandud.

Nüüd asuvad Felix, Elsie ja Noah teele linna poole. Teel näeb Felix päris ehtsat lohet!!! See on küll selline sea suurune ja on taimetoiduline (parajasti sõi lohe maisi, tehe sellest suust tuleva leegiga plaksumaisi), mistõttu ei suuda Felix aru saada, kuhu ta ikkagi on sattunud? Millisesse ajastusse, millisesse maailma?

Linna meie kolmik jõuabki. Seal on käimas laat, kus müüakse ja ostetakse igasugu asju, laadal on näha igasugu loomi ja laadal on ka ennustaja Müstiline Mago telk. Sinna lapsed lähevadki.

Mago küsib ennustamise eest kaks hõbemünti ja Felixile tundub, et Mago on lihtsalt soolopuhuja, kuid ennustaja tõdeb, et igale probleemile on lahendus ja lahendus, mida otsid, ei pruugi olla lahendus probleemile, mille pead lahendama. Ta soovitab Felixil üles otsida probleem ja see lahendada, nii leiab ta otsitud lahenduse.

Segane värk. Felix ei saa aru, mida ennustaja ütles, kuid Elsie on kindel, et just Noah on Felixile täiuslik probleem, mida lahendada. Felix peab Noah´ naerma ajama, sellega muurab ta needuse, Noah hakkab rääkima ja Felix saab koju minna. Tundub üsna loogiline? Vist?

Nüüd üritab Felix Noah´d naerma ajada, selleks on vaja arvatavasti tünga teha, vempusid visata. Selleks hüppab ta hobuesõnnikusse, viskab Elsie õlale suure ämbliku (see on küll tehtud kastanikestast), kuid ei midagi. Noah ei naera, Elsie ei ehmu, sest tüdruk kinnitab, et ämblikud on igati armsad olendid, kui neid võrrelda tuld purskavate ja luid lutsivate lohedega, tigedate sookollide ja jõetrollidega, rääkimata näljahädast, sõduritest, kes külasid terroriseerivad ja need maani maha põletavad.

Äkki on abiks Felixi väikevenna Olly naljad? Felix kasutab neid ja Noah hakkabki naerma, kuid … rääkima ei hakka ta ikkagi, sest mingit needust lihtsalt polegi. Noah kutsub Felixi endaga kaasa ühte vanasse hoonesse, kus on palju raamatuid ja rulli keeratud käsikirju.

Noah kirjutab Felixile paberile, et ta lihtsalt ei oska rääkida, mingit needust ei ole. Ta lisab, et Elsie ei oska kirjutada.

Tagasi laadale. Nüüd on sinna kogunenud talunikud, kes nõuavad sõdurite abi. Nende maisisaak on hädaohus, sest maisimugijad (lohed) hävitavad selle. Laadale oli toodud puur, milles oli üsna hirmunud maisimugija. Felixil oli loomast kahju, äkki oli lohe päästmine Felixi missioon? Ta päästab lohe ja pääseb koju?

Felix läks puuri, milles oli lohe. Nüüd näitas poiss rahvale, kuidas teha plaksumaisi, kasutades selleks lohet. Ta kõditas maisitõlviku kattelehtedega lohe nina. Lohe aevastas ja tema suust väljusid leegid! Leekide abil sai mais sooja ja hakkas plaksudes paisuma. Lõhn oli võrratu, Elsiel oli ka võid. Felix lisas soojale maisile seda … see oli imeline roog. Külarahvas nautis seda, ja keegi ei teadnud täpselt, mis see tegelikult on.

Selleks, et plaksumaisi teha (elanikud nimetasid selle võiga kaetud maisitupsudeks) oli vaja, et lohed oleksid vabad.

Rahvas oli Felixi ettepanekuga nõus, kuid ka sellest polnud abi, et Felix oleks koju pääsenud.

Selleks, et koju saada oli vaja veel miskit. Mida? Selle jätan Sulle endale lugeda, sest taaskord oleme jõudnud selle vahva raamatu lõppu. Koju pääsemiseks on vaja veel Felixi häid mõtteid. Selleks on vaja muusikat ja tantsu, selleks on vaja seda, et õde ja vend jääksid kokku, et nad saaksid üheskoos rännata.

Kas Felix pääseb koju? Kui raamatu läbi loed, siis saad teada.

Omalt poolt lisan seda, et kuna ”Dušimaa” esimene raamat oli hiiglama vahva ja lahe lugemine, siis oleks tore, kui saaskime lugeda ka selle sarja teist ja kolmandat osa …

Fr. R. Kreutzwald

„Kalevipoeg.

Eesti kangelaseepos“

(Sinisukk)

Nagu Madis Nurmik raamatu eessõnas kirjutab, on meil vähe algupäraseid teoseid, „mida võiks ilma kõhklemata algkoolis käsitamiseks soovitada“, sest suuremalt osalt ei ole nende kunstiline tase küllalt kõrge. „Kalevipoeg“ – „meie rahvuslik piibel, meie Raamatute Raamat, mis „koondab oma traagilisse kangelasse kogu rahva saatuse“” – võiks siiski olla üks soovituslik tekst, ehkki selle nii sisu, keelt, stiili kui ka kompositsiooni, meetrikat ja prosoodiat on põhjendatult kritiseeritud.

Tõsi, „Kalevipoega“ tema algupärasel kujul polnud juba 1930ndatel võimalik õppevahendina kasutada, seepärast mindi üle ümberjutustustele proosas. Ometi sisaldab „Kalevipoeg“ just algupärasel kujul väärtusi, mida ei suuda korvata ükski ümberjutustus, olgu see kui hea tahes.

1930. a välja antud rahvuseepos „Kalevipoja“ lühendatud variant on mõeldud õpperaamatuks, et tutvustada õpilastele rahvalaulu vormi. Paljas teooria ei viiks lapsi veel runokeele ja poeetika tundmisele, seepärast on raamatu lõppu lisatud „Sõna- ja asjaseletusi“, mis muuhulgas sisaldavad ka runokeele ja poeetika reegleid ning vastavaid harjutusi.

Kuna eelmise aasta (2024) lõpus oli võimalus kokku puutuda taaskord meie rahvuseeposega, õpetades seda 6. klassi kirjandustunnis, sai selgeks, et üsna keeruline on lugeda meie täispikka eepost. Isegi mitte lihtsalt keeruline, aga väga keeruline.

Katsetasime Eno Raua kirjutatud ümberjutustusega (see on ilmunud 1961, 1970, 1976, 1981, 1998, 2013) ja kindlasti oli see suureks abiks, et Kalevipojast aimu saada ja mõista, millest rahvuseeposes räägiakse. Endale sattus näppu ka Eduard Laugaste kirjutatud Kalevipoja ümberjutustus aastast 1960.

Seetõttu olen üsna kindel, et just see väljaanne (rahvuseepos „Kalevipoja“ lühendatud variant), mis on algupäraselt pärit 1930. aastast (väljaandjaks K./Ü. „Töökool“, alapealkirjaga parandatud ja illustreeritud väljaanne koolidele), on tänuväärt abimees neile, kes soovivad siiski meie eepost lugeda.

Tekst on oluliselt lühem ja lisatud igasugu põnevaid lisamaterjale, mis jutustavad meie Lauluisast ja Viru laulikust (Fr. R. Kreutzwald), eepose saamisloost ja eeposest endast.

Raamatu saatesõnas räägib meie koolikirjanik ja pedagoog Madis Nurmik (1890-1969) eeposest. Ta tõdeb 1930. aastal, et „Kalevipoega“ pole ametlikult keegi ristinud eesti rahva eeposeks. Kreutzwald andis talle väga tagasihoidliku alapäälkirja „Üks ennemuistne Eesti jutt“. Ja P. Org oma kooliväljaandes nimetab ta lugulauluks Eesti muinasajast.

Nurmik lisab, et „Kalevipoja“ tähtsuse raskuspunkt on kauges minevikus – nois aegades, kus rõhutud rahvas kõige rohkem ootas oma juhtidelt julgustavat sõna. See on teos, mis tõstis jalule meie põrmusurutud rahva ning andis talle uut elujulgust.

Seejärel on juttu sellest, mida on selle väljaande jaoks muudetud, parandatud, mis välja jäetud. Nurmik täpsustab, et vana väljaanne sisaldab 19 033 värssi, uus väljaanne on jäänud umbes 10 000 värsi võrra vähemaks, ainult 9 900 rida. Kõrvaldatud on kompositsiooni puudusi, parandatud on värsivigasid.

Madis Nurmik tõdeb saatesõna lõpus, et esimene, kes „Kalevipoja“ parandamise nõuded kategoorilisel kujul üles säädis ja ka esimesed katsed tegi tõmmata „Kalevipoja“ rahvalaulu poeetika liistule, oli Johannes Aavik. See sündis juba ligi paarkümmend aastat tagasi, siis, kui tolleaegseis kirjanduslikes ringkonnis meie kangelaseepose parandatud ja illustreeritud juubel-väljaannet kaaluti ja kavatseti.

Seejärel peatükk „Virulaulik“, mille on kirjutanud üks minu lemmikkirjanikest Jüri Parijõgi. Ta meenutab Kreutzwaldi ja tema noorusaega, kui üliõpilane Kreutzwald oli lubanud koguda muinasjutte. Koos temaga oli tulevane pedagoog Johann Nocks, kes lubanud pühendada oma elu eesti noorsoo kasvatamisele, eesti koolile ja Friedrich Robert Fahelmann, kes lubanud kirjutada Kalevipoja loo! Nii nad kolmekesti vandusid truudust Eestile elades ja surres. Faehlmann suri varakult ja tema lubadus jäi täitmata, õigupoolest, Kreutzwald võttis selle enda kanda. Nocks oli koolimees kogu oma eluea.

Parijõgi räägib Kreutzwaldist pikemalt. Ta räägib Kreutzwaldi kodukandist, lapsepõlvest, õpingutest (Tallinn, Peterburi arstiteaduse akadeemia, Tartu ülikool), elust ja tööst arstina Võru linnas.

Järgmises petükis „Kalev ja Kalevipoeg“ saab sõna soome akadeemik, luuletaja, rahvaluule ja mütoloogia uurija dr. Martti Haavio. Ka tema meenutab Kreutzwaldi elu ja tegemisi ja lisab, et Eesti kangelaseepost võib võrrelda nõiasõrmusega, mille sai oma kätte kehv poiss muinasjutus. See oli päältnäha päris tühine sõrmus, aga kui poiss seda sõrmes ringi pööris, siis tõusis järsku nagu maa alt uhke loss ja klaassild.

Dr. Haavio hindab soomlaste „Kalevalat“ kõrgemalt kui meie „Kalevipoega“, kuid ta tõdeb, et kuid nii nagu „Kalevala“ lõi soome rahva, lõi „Kalevipoeg“ eesti rahva. Ilus mõte, kas pole.

Seejärel räägib dr. Haavio ka „Kalevala“ ja „Kalevipoja“ sünniloost, ta toob mängu inglise piiskopi Percy, šoti luuletaja Macphersoni ja saksa luuletaja Herderi, sest just nemad leidsid luule rahva keskelt!

Juttu on Tartus ilmuma hakanud ajakirjast „Inland“, Friedrich Robert Faehlmannist, Õpetatud Eesti Seltsist (eriti aastast 1839), Georg Julius Schultz-Bertramist ja tema reisist Tartust Helsingi. Tagasi tulles oli just viimati mainitud härral reisikotis „Kalevala“. Soomes tuhisesid ärkamise tuuled, sedasama tormasid tegema ka eestlased.

Seejärel juba Kreutzwaldi tööst eeposega, sellest, et Kreutzwaldist sai Eesti ärataja. Äkki oli Kreutwald tõusnud väikese provintsilinna arstist „Kalevipoja“ isaks ja „Kalevipoeg“ lõi rahva.

Selle peatüki lõpus tõdeb dr. Martti Haavio, et Kreutzwald, orja poeg, oli kasvanud hiiglaseks.

Ja pärast neid uhkeid ja sisukaid sissejuhatusi ja peatükke on õige aeg alustada eeposega. Ma ei hakka Sulle siinkohal ju eepost ümber jutustama, kuid kes pole veel lugenud, siis tasub seda teha. Lugeda ja mõelda, mida rahvuseepos meile ütleb? Kas mitte pole siin seda miskit, mille võiks üle tuua ka tänasesse päeva, kus asjad Eestis pole enam päris täpselt nii, nagu meist paljud lootsid ja uskusid …

Raamatu lõpus on sõna- ja asjaseletusi ühes keele- ja värsiõpetusega. Saame lugeda rahvalaulu keelest; -le ja -lle alaleütlevast; rahvalaulu värsiehitusest; silpide arvust värsijalgades; rahvalaulu prosoodiast; alghäälikute kooskõlast; mõtteriimist; rahvalaulukeele vahevokaalist; kahekordsest vokaalist rahvalaulukeeles; -i: mitmusest; -ne: vaheliitest; -i: minevikust jm.

Juttu on ka Kalevipoja kinnismuististest (selle osa autoriks on meie rahvaluuleteadlane, vaimulik ja karskusliikumise tegelane Matthias Johann Eisen) – loeme Muna-, Valla ja Emumäe tekkimisest, Kalevipoja sängidest ja kividest, järvedest ja soodest ning künnivagudest.

Raamatu illustratsioonide autoritest/kunstnikest mainin: Johann Köler, Eduard Wiiralt, Kristjan Raud, Oskar Kallis, Eduard Ahas, August Roosileht (tema on ka raamatu kaanepildi autor), Aleksander Uurits, Aleksander Promet, Ants Laikmaa, Eduard Järv jt.

Anna Wilson

„Paddingtoni seiklused

džunglis“

(Pegasus)

Põneva kolmanda Paddingtoni filmi „Paddingtoni seiklused džunglis” ametlik lugu!

Marmelaadisaiad valmis! Paddington läheb hirmus suurele seiklusele, sõites koos Brownidega Peruusse tädi Lucyle külla.

Ent kohale jõudes avastab ta, et tädi on läinud salapärasele retkele džunglisse ja jäänud kadunuks. Võtnud nõuks ta üles otsida, asuvad Paddington ja Brownid närvekõditavale teekonnale mööda Amazonase jõge, läbi vihmametsa ja Peruu kõige kõrgematele mäetippudele!

Suurepärane! Mul on marmelaadisaiad valmis, sest karupoeg Paddington on tagasi! Nii kinolinal kui ka raamatukaante vahel! Ja see on hiiglama vahva, sest meid ootab ees põnev ja kaasahaarav reis Peruusse ja kindlasti ka suur annus head ning mõnusat huumorit ja sekeldusi.

Raamat algab proloogiga, milles meenutatakse aega hulk karuaastaid tagasi kaugel-kaugel Peruus. Lopsaka pilvemetsa kõrges alustaimestikus oli pisike karupoeg, kes oli märganud otse nina all rippuvat kuldset apelsini. Apelsin rippus pika peenikese oksa otsas. Ja oks rippus väga järsu nõlva kohal!

Karupoeg küünitas siiski apelsini järele ja oks murdus! Karupoeg veeres järsust nõlvast alla ja kukkus mägiojasse ja kiire vool kandis ta minema. Mägiojast edasi sattus ta vulkaanilisse tunnelisse, sealt edasi läbi kaljuseina veelgi suuremasse jõkke. Õnneks oli vees ront, mille külge karupoeg klammerdus. Veidi aega oli vool rahulik, kuni ees oli hiiglasuur kosk!

Karupoeg hüüdis „MÖRRRR!“ ja äkki haaras tema käpast üks täiskasvanud karu, kes karupoja veest välja tõmbas. Oh, jah …

Täiskasvanud karu ütles enda tutvustuseks, et ta on tädi Lucy. Ta viis karupoja oma armsasse puumajja vihmametsas ja mähkis karupoja mõnusasti teki sisse. Tädi Lucy andis karupojale söögiks marmelaadisaia ja ütles, et kui karupoeg peaks veel kunagi ära eksima, siis lihtsalt möirga ja tema möirgab vastu. Tädi Lucy lubas karupoega kuulda … olgu ta kui tahes kaugel …

Usun, et said juba aru, see hättasattunud karupoeg oligi Paddington.

Hulk karuaastaid hiljem oli seesama väike karupoeg suureks kasvanud ning elas Londonis Brownide perekonna juures. Raamatu esimeses peatükis oleme koos Paddingtoniga Paddingtoni jaamas, kus sagis palju reisijaid. Keegi oli fotokioskis. See oli Paddington! Ta üritas endast passipilti teha, kuid see ei tahtnud väga hästi õnnestuda. Lõpuks maksis ta neljakümne kaheksa foto eest! Tal oli passipiltide riba peos, kuigi ta paistis fotodel pisut lapik.

Teises peatükis oleme Londoni linnas Windsori Aedade tänava majas number 32. Selle ärklitoas kirjutas Paddington kirja tädi Lucyle. Ta kirjutab, et oli saanud endale Briti passi! Ja lisas, et nüüd oli ta „ametlikult britt“!

Paddington jätkab ja kirjutab, et kõik tema sõbrad olid lahkelt raha kokku pannud ja ostnud talle stiilse musta vihmavarju, sest ükski Briti härrasmees ei tohiks käia ilma vihmavarjuta. Ja see polnud mitte ming suvaline sirm – see oli Windsorman Deluxe, Londoni kõige peenem vihmavari.

Paddington on äärmiselt uhke, et ta on nüüd ametlikult britt.

Seejärel räägib Paddington ka teistest Brownide pere liikmetest. Selgub, et Judy proovib ülikooli sisse saada, Jonathan tegeleb suurema osa ajast „tšillimisega“ ja „leiutamisega“ (kui raamatut loed, siis saad teada, mis asi on „snäkihäkk“).

Proua Brown tegeleb oma kunstiprojektiga – see on kollaaž pisikesest Jonathanist ja Judyst. Härra Brown lahendab ristsõnu.

Tädi Lonni eemaldas majast herilasepesa ja parandas ära igivana elektrikilbi.

Kõige suurem muutus oli Paddingtoni arvates see, et kuigi Brownid elavad kõik koos samas majas, ei ole nad enam kuigi palju aega koos, kuid Londoni elu on endiselt imeline ja Paddington tunneb end seal vägagi koduselt.

Samal ajal, kui Paddington kirja kirjutas, tuli talle endale kiri! Peruust! Selle saatis Peruu karude vanadekodu abtiss, kes kinnitas, et tädi Lucyga oli toimunud suur muutus. Rõõmsameelsest karuprouast oli saanud karu, kes istus tundide kaupa üksi oma majakeses ja igatses Paddingtoni järele!

Abtiss lisab, et tädi Lucyl on midagi viga!

Paddington muutus murelikuks. Ta rääkis tädi Lucyst perekond Brownile. Mida saaksid nad teha? Härra ja proua Brown olid kindlad – nad lähevad kõik koos Perusse!

Paddington lisas oma kirjale postskriptumi. PS! Mul on tegelikult veel väga tähtsaid uudiseid! ME TULEME SULLE KÜLLA. BROWNID TULEVAD PERUUSSE!!!

Ja olemegi Peruus! Oleme Lima karude vanadekodus. Tädi Lucyl oli teistele karudele/nunnadele suurepärane uudis! Tema poisu Paddington tuleb külla. Nagu välk selgest taevast! Nüüd läheb suureks peoks ja lauluks ja tantsuks, sest Paddington tuleb Peruusse!!!

Samal ajal tehti Londonis reisiks Peruusse ettevalmistusi. Brownid ja tädi Lonni pakkisid kohvreid. Ka Paddington pakkis. Tema kohver oli pilgeni marmelaadipurke täis. Nüüd olid nad valmis Peruusse sõitma!

Ja veel. Enne ärasõitu kohtus Paddington ka onu Gruberiga. Nad kohtusid Gruberi vanakraami poes. Paddingtonile meeldis üks väike puidust karukuju, mis seisis keset raamaturiiulit. Äkki lõi sähvatav välk poe valgeks ja Paddingtonile paistis, nagu oleks kuju korraks ellu ärganud ja möiranud! „MÖRRRR!“ Paddingtonile tundus, et ta oli oma kodumaa sügavas paksus vihmametsas.

Paddington oli pisut ehmunud. Ta uuris onu Gruberilt, mis kuju see on. Selgus, et see oli pärit Peruust nagu Paddingtongi.

Asume teele. Paddington ja Brownide perekond lendavad lennukiga Peruusse. Nad maanduvad pealinnas Limas ja alustavad sõitu kolla-valges taksobussis. Sõit viib läbi linna peaväljaku, kus kihab elu. Peagi jõutakse linnast välja ja sõit viib läbi kõrbe. Edasi viib tee kõrgele mägedesse, takso sõitis kitsal mäeserval, mille kõrval haigutas uskumatult järsk kuristik.

Vahepeatuses tehakse pilti ja tee viib mägedest alla. Paddington jäi magama, kuid teda äratas tuttav lõhn – nii lõhnas Amazonase vihmamets. Nad jõudsid kohale. Karude vanadekodu oli õdus madal maja, seal olid nunnad. Paddington ja Brownid olid kohal, kuid kohal ei olnud tädi Lucyt!

Selgub, et tädi Lucy oli läinud vihmametsa, kuid tagasi ta polnud tulnud! Otsimismeeskond oli leidnud tädi Lucy värvilistest nööridest ja karukujulise talismaniga käepaela ning katkised prillid. Nüüd oli Paddington veel rohkem mures, sest ilma prillideta tädi Lucy ei näinud hästi. Paddington oli kindel, et tädi Lucy on vihmametsas vigastatud või hätta sattunud.

Tädi Lucyle oli vaja appi minna, kuid Amasoonia on suur ja lai. Õhtu oli pime, mistõttu tuli teekonda alustada hommikul.

Paddington leidis tädi Lucy toast ühe vanaaegse kirja, millel oli kaart. Ta teadis, kust otsimist alustada – Rumi rüngast, sest nii oli kaardil kirjas. Rumi rünk on inkade püha kiviring sügaval džunglis …

Nüüd võis teekond džungli sügavusse alata! Teekond, mis ei ole lihtne, teekond, mis on põnev ja täis hädaohte, teekond, mis pakub pinget algusest lõpuni, no ja nalja saab ka.

Paddingtoni ja Brownide seiklus algab jõesadamas, sest neil oli vaja leida paat/laev, mis neid ülesjõge viiks. Leitigi – purjekas, millel oli ka elegantne kapten, kel nimeks Hunter Cabot. Laevas oli ka kapteni tütar Gina, kes oskas igasugu töid ja oli isale suureks abiks.

Sõit võis alata! Ja kui esialgu tundub, et sõit laabub hästi, siis on üsna ruttu selge, et kaptenit painavad vaimud (kapteni esivanemad), kes kõik on huvitatud ainult kullast ja kadunud linnast El Doradost, aga just seal peaks olema ka tädi Lucy. Lisaks on Paddingtonil nööridest käepael, mis samuti peaks juhtama El Dorado juurde! Kapteni ja tema esivanemate ahnus on sedavõrd suur, et kapten hülgab laeva, jätab kaldale oma tütre, mistõttu satuvad ohtu ka Brownid ja Paddington. Nad peavad hülgama laeva, mis liigub kärestiku suunas ja satuvad džunglisse, mis on äärmiselt ohtlik.

Paddington on ka džunglis esialgu üsna kindel, et teab, kus nad on, et ta oskab juhtada neid õigele teele ja õige varsti on tädi Lucy leitud, kuid võta näpust. Üsna ruttu saab selgeks, et Paddington ja Brownid on eksinud – õigupoolest ringiga tagasi seal, kus nad alustasid.

Pimedal ööl üritavad meie seiklejad und saada ja rahulikult magada, kuid Paddingtoni uhke sirm läheb lendu. Paddingtoni oli ju sirmi endaga reisile kaasa võtnud. Nüüd läheb ta sirmile järele, satub jõkke (ta ise on sirmis) ja vesi kannab teda Brownidest eemale. Lõpuks jõuab Paddington eelpool mainitud Rumi rünga juurde, kus on teda ootamas kapten Cabot, kes teab, et Paddington peaks suutma näidata teed ja sissepääsu El Doradosse ja kulla juurde!

Mida lehekülg edasi, seda põnevamaks sündmused lähevad. Paddington on hädas kapteniga, Brownid kohtuvad uuesti kapteni tütrega ja lõpuks tuleb appi ka tädi Lonni, kes tuleb vesilennukiga, mida juhib abtiss! Veidi hiljem selgub abtissiga veel üks kummaline tõsiasi – põnevates lugudes on ju sageli nii, et ühel hetkel selgub, et mõni tegelane pole üldse mitte see, kes ta esialgu näib olevat … nii on ka abtissiga … ma ei hakka siinkohal välja ütlema, mis täpselt, kui loed, siis saad teada.

Mängus on ka laamad ja metsavaimud, õnneks kaovad ka kaptenit kiusavad vaimud, kuid selleks on vaja üht sündmust, mille jätan jällegi Sulle endale lugeda.

Lõpuks jõutakse ka El Doradosse, kas seal on tädi Lucy? Kas seal on kulda? Või on seal miskit muud? Sellegi pead ise välja selgitama, ma ei saa Sulle ju loo lõpplahendust ära rääkida.

Igal juhul saame tuttavaks ka Paddingtoni džunglisugulastega, sööme maitsvat apelsinimarmelaadi ning Paddington läheb tagasi koju … mis Sa arvad, kas see kodu on Londonis, Peruus või lausa El Dorados?

Raamatu lõpus loeme veel ka Paddingtoni kirja tädi Lucyle, milles karupoeg kinnitab, et ta ongi üks paras segu – osalt londonlane, osalt peruulane, näpuotsaga eldoraadolane … aga ennekõike – kuhjaga Brown! Ehk MÖÖÖRRRRR Brown.