Georges Simenon

„Komissar Maigret. Maigret kõhkleb“

(Pegasus)

 

Kui salapärane kirjasaatja teavitab komissar Maigret’d peatselt toimuvast mõrvast, väites sealjuures, et ta ei tea, kes sureb, kes tapab, või millal kuritöö aset leiab, tuleb Maigret’l jõuda sõnumite allikani, enne kui on hilja. Ta tuvastab kiiresti, et kirjad on pärit väljapaistva juristi Emile Parendoni majast. Ent sündmuskohale jõudes avastab komissar, et pole sugugi lihtne ajada veel sooritamata kuritöö jälgi. Kui mõrv viimaks toimub, on isegi Maigret ohvri isikust üllatunud. Selles ootamatute pööretega haaravas põnevikus pannakse kuulsa uurija võimed korralikult proovile. 

 

Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse isaks nimetatud Georges Simenon (1903–1989) on kirjutanud üle 400 teose, mis on tõlgitud umbes 50 keelde ja müüdud kogu maailmas üle 600 miljoni eksemplari. Simenoni loodud politseikomissar Jules Maigret on üks maailma tuntumaid detektiive, kellest on aastatel 1931–1972 avaldatud 75 romaani ja 28 lühijuttu.

 

„Maigret kõhkleb“ (1968) ilmub eesti keeles esimest korda.

 

Meie saame lugeda seda politseikomissar Maigret´ juhtumit esimest korda, kuid näiteks soomlased lugesid seda esimest kord juba 1987. aastal, mistõttu olen lugenud veebiavarustest  tänu soomlastele selle Maigret´ juhtumi kohta, et see on hajameelselt mõtlik lugu ja vägagi täpselt lahendatud müsteerium, kuid on ka neid Maigret´-fänne, kelle arvates pole see just mitte kõige parem Maigret´-lugu … mine võta kinni, minu arust oli huvitav ja põnev lugu küll, ja kindlasti ka psühholoogiline … Sedagi olen lugenud, et just see juhtum toimub sedavõrd väikesel alal, mistõttu võiks see sobida suurepäraselt ka näidendiks. Näidendite osas jään vastuse võlgu, kuid telelinal on seda lugu paaril korral nähtud küll.

 

Igal juhul saabub selle loo alguses politseikomissar Maigret´ lauale kallile kirjapaberile kirjutatud kiri, milles teatatakse, et toimub mõrv, kuid kirjale allakirjutanu (keegi Ustavalt Teie)  pole kindel, kes sureb, kes tapab ja millal tapmine toimub.

Laenan siinkohal kirja algust: „Härra politseikomissar. Ma küll ei tunne Teid isiklikult, ent see, mida ma olen lugenud Teie uurimistest ja Teie suhtumisest kurjategijatesse, tekitab usaldust. See kiri üllatab Teid. Ärge visake seda liiga kiiresti prügikorvi. See pole nali ega sõgeda loome.“

Kirja algus ja kiri ise on pisut kummaline, kuid siiski äratab see Maigret´ huvi ja ta leiab peagi (on ju Maigret´l ka suurepärased abilised, inspektorid Janvier, Lapointe, Lucas) kirjapaberi väljapaistva merendusadvokaadi Émile Parendoni majast.

Maigret lähebki Parendoni majja, kuid ka seal, pole veel mitte toimepandud kuriteo vihjete leidmine lihtne, ja kui mõrv siiski aset leiab, üllatab ohvri valik isegi Maigret´d ennast.

 

Advokaat ise, lühike ja inetu, on oma alal erakordselt intelligentne ja võitmatu; ta ei varja oma kirge kriminaalvastutuse küsimuse vastu, millele ta pühendab oma vaba aja.

Palju ilmalikumana näeb tema naine temas meest, kes on teadlik oma füüsilisest hälbest, kes on endasse sulgunud, suutmatu teistega koos elada.

Naine usub, et mees on kaotanud kontakti reaalsusega ja et tema juhtum on psühhiaatriline küsimus.

Tal pole oma mehega olnud mingeid füüsilisi suhteid pärast seda, kui ta oma mehe aasta varem mehe sekretäri sülest üllatas.

Sekretär on samas intelligentne, tasakaalukas ja tark naine, ta on väga õnnelik, töötades Parendoni heaks, kelle vastu ta tunneb teatud kiindumust.

 

Maigreti vestlused advokaadi teiste kolleegide ja teenijatega kinnitavad tema esmast muljet: Parendonid ei sobi kokku ning nendevaheline varjatud konflikt tekitab lähedastes rahutust.

 

See rahutus muutub tõelise hirmuks, kui Maigret teatab, et on saanud veel kaks anonüümset kirja, mis hoiatavad teda peatselt läheneva mõrva eest.

Nii saabuski uus kiri, milles noomiti Maigret´d liiga kiire tegutsemise pärast ja hoiatati, et komissari teod vallandavadki mõrva.

Maigret küsitles uuesti Parendoni, tema naist proua Parendoni  ja sekretäri Antoinette Vague'i ning saatis ka oma inspektori (Janvier´i) majja, kui saabus ka kolmas ja kiireloomulisem kiri.

 

Järgmisel hommikul (kolmandal päeval) leiti sekretär, Antoinette Vague oma laua tagant läbilõigatud kõriga.

Maigret tundis end veelgi hullemini, sest ta tundis sekretäri vastu suurt kaastunnet, kuid suutnud tragöödiat ära hoida.

Ta laseb kõigi Parendoni maja inimeste tulekud ja minekud üle kontrollida ning küsitleb ka kahte Parendoni last, keda ta polnud varem kohanud; mõlemad on õpilased, intelligentsed ja tundlikud, tunnevad oma isa vastu suurt imetlust; ka nemad tunnevad sügavalt vanemate vahel tekkinud lõhet ja poeg tunnistab, et just tema kirjutas anonüümsed kirjad, aimates tragöödiat.

 

Mõrvar tuvastatakse tänu tunnistajale, kes jälgis toimuvat lähedalasuvast majast. Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju ütelda, kes seda tegi, sest mis krimiloo lugemine see on, kui on teada, kes on süüdi.

 

Igal juhul püüab Maigret välja selgitada ja põhjendada, miks sekretär tapeti ja kes seda tegi, ja miks. Kes püüdis advokaadihärrale haiget teha ja miks just nii

 

"Maigret hésite" on lavastatud kahel korral prantsuse televisooonis - 26. mail 2000, Bruno Cremeriga (tema kehastas Maigret´d üle 40. telefilmis!) Maigret' rollis, pealkirjaga "Maigret chez les riches" ja ka oluliselt varem, Jean Richard'iga Maigret' rollis ja seda 6. detsembril 1975.

 

Rex Stout

„Nero Wolfe´i juhtumid.

Liiga palju naisi“

(Tänapäev)

 

Kes tappis Waldo Wilmot Moore'i? Wall Streeti firmas, kus Waldo töötas, oli viissada naistöötajat. Igaüks neist oleks võinud seda teha. Ja oli ka võluv naisaktsionär, kes püüdis Archiet ära osta. Ja brünett kaunitar, kes lihtsalt ei suutnud ühegi mehega enne teda suudlemata kõneleda. Ja tüdruk, kelle jättis maha surm ...

 

„Liiga palju naisi“ on Rex Stouti kirjutatud Nero Wolfe´i lugu, mis ilmus algupäraselt 1947. aastal.

Naylor-Kerri korporatsiooni kirjavahetuse osakonna juhataja Waldo Moore on auto alla jäänud ja hukkunud. Kaks meest, Nero Wolfe ja Archie Goodwin, asuvad välja selgitama, kas tegemist oli õnnetuse või mõrvaga, nagu üks ettevõtte juhtidest kahtlustab.

Archie Goodwinist saab firma personalikonsultant Peter „Pete“ Truett, et kahtlustele vastust leida. Firmas töötab sadu naisi, üks kaunim ja säravam kui teine. Goodwin tunneb end kui kala vees. Kuid sellel mündil on teine külg, vähem ilusam ja säravam, sest keegi on sepitsenud kuratliku plaani tappa lisaks Moore'ile veel palju teisi inimesi.

Naylor-Kerri tegevjuht Jasper Pine tahab palgata Nero Wolfe´i uurima, kas Waldo Wilmont Moore mõrvati? Oli toimunud otsasõit, seejärel oli ülesõitja kadunud. Auto leiti mahajäetuna, kuid selgus seegi, et auto oli olnud varastatud.

 

See on lühike sissejuhatus seekordsele Nero Wolfe´i juhtumile. Aga tuleme loo alguse juurde.

 

Nero Wolfe´i parem käsi Archie Goodwin kinnitab loo alguses, et seekord oli kõik esialgu päris naljakas, kuigi arenes üsna kahetsusväärset rada mööda.

Naylor-Kerri aktsiaseltsi president mister Jasper Pine soovib, et Nero Wolfe tuleks tema juurde. Goodwin üritab seletada, et Wolfe on selleks liiga laisk, suur ja paks ning lisaks veel liiga geniaalne, et lasta end käsutada.

Goodwin helistas Pine´ile ja soovitas tal endal Wolfe´i juurde tulla. Archie pidi täpsustama, et just tema on Nero Wolfe´i eradetektiivibüroo süda, maks, kopsud ja magu, ning Wolfe ise on vaid aju.

Siiski läks nii, et Archie pidi ise minema Pine´i juurde. Naylor-Kerri kontor asus ühes uhkes majas, ja seda lausa kolmel korrusel.

Goodwin jõudis Pine´i kabinetti, kus mees tõdes, et oli vaadanud üle mõningad ettekanded ja märganud, et nende firma töötajate voolavus peakontoris oli 1946. aastal üle 28%! Seda oli liiga palju. Pine oli otsustanud asja uurida. Ta koostas küsitluslehe ja lasi seda paljundada kahes tuhandes eksemplaris. Ta oli nõudnud osakonnajuhatajatelt, et kõigi töötajate kohta, kes lahkusid 1946. aasta jooksul nende teenistusest, täidetaks küsitlusleht. Täidetud ankeedid tuli tagastada otse Pine´ile.

Ühe paberilehe oli toonud talle fondiosakonna juhataja. Sellel oli töötaja nimi: Waldo Wilmot Moore, tema sünniaeg ja elukoht, tema töötasu ja firmas töötatud aeg. Lehe allosas oli võtmeküsimus: põhjus töölepingu lõpetamiseks. Vastuseks oli: mõrvatud.

Nüüd viskas Archie nalja, et mitte kõik 28% pole ju mõrvatud. Pine täpsustas, et Moore oli jäänud auto alla, autojuht oli põgenenud sündmuskohalt ja see oli juhtunud New Yorgi südalinnas. Pine´i arvates oli see ettekavatsemata tapmine, mitte mõrv, mis nõuaks planeerimist. Pine sooviski nüüd, et Wolfe teeks kindlaks, kas on mingit alust arvata, et tegu oli mõrvaga.

Pine oli fondiosakonna juhatajalt küsinud põhjendust, miks ta arvas, et Moore oli mõrvatud, kuid osakonnajuhatajat oli keeldunud selgitamast. Selleks juhatajaks oli Kerr Naylor, kes oli ühe Naylor-Kerri korporatsiooni asutaja poeg. Lisaks on Kerr Naylor Pine´i õe vend ja ta kontrollib suurt pakki korporatsiooni aktsiaid, kuid ta keeldub töötamast juhatuses ja osalemast direktorite nõukogus.

Nüüd soovisid Pine ja veel kaks juhatuse liiget Wolfe´i palgata asja uurima. Archie lubas seda asja Wolfe´iga arutada, kuid tõdes, et Wolfe´i taksid on kõrged. Pine omakorda kinnitas, et nende kompanii ei oota kunagi, et head tööd tehakse madalas tasu eest.

 

Enne Wolfe´i juurde minekut, läks Goodwin kriminaalpolitseid mõrvaosakonda. Õnneks oli kohal Goodwini hea semu seersant Stebbins, kes hankis Goodwinile soovitud informatsiooni. Moore oli tol õnnetusööl surnud silmapilkselt, sest tema pea oli täitsa sodi ja mõlemad jalad murtud. Auto, mis temast üle sõitis, leiti järgmisel hommikul mahajäetuna. Auto oli varastatud, ärandatud. Auto omanikku kontrolliti üht- ja teistpidi, läbi ja lõhki, kuid tema oli süüst puhas. Ühtegi õnnetuse pealtnägijat ei leitud, asi kanti toimikusse, kui tavaline põgenenud autojuhi juhtum ja oli sinnamaani lahendamata.

 

Nüüd läks Goodwin Wolfe´i juurde, et talle asjaolusid selgitada. Ta oli jõudnud uurida sedagi, et Naylor-Kerri maksujõud oli kuni 20 miljonit! Goodwin kahtlustaski, et äkki just Pine oli Moore´i tapnud ja lihtsalt püüdis end mitte reeta. Pine oli käinud välja idee, et Wolfe võiks nende kompaniis tööle hakata, et asja lähemalt uurida.

Wolfe´il oli hoopis teine ettepanek. Ta oli nõus Moore´i surma asjaolusid uurima, kuid selleks on vaja Pine´il hoopiski Archie Goodwin oma asutuse töötajate nimekirja kanda kui ekspert kaadriküsimuste alal ja talle ka nädalas 200 dollarit palka maksta. Wolfe´i honorar sõltub sellest, kui palju aega kulub juhtumi uurimiseks, ning samuti lahenduse leidmise vajaliku töö hulgast.

 

Juba järgmisel päeval alustaski Archie Goodwin tööd aktsiaseltsi Naylor-Kerri kaadrieksperdina. Nüüd oli ta nimi Peter „Pete“ Truett ja ta alustas tööd fondiosakonnas, kus oli töötanud ka Moore. Kontor oli Goodwini jaoks pisut üllatuslik, sest kontoriruum oli umbes staadioni suurune ja seal oli sadu kirjutuslaudu, mille taha istusid tüdrukud! Piki selle areeni mõlemat seina paiknesid kabinetid, mõnel uksed lahti, mõnel kinni.

Goodwin oli kohe alguses kindel, et talle see töö meeldib. Põhjus ju väga lihtne. Tüdrukud! Lisaks saab ta palka, et vabalt ringi jalutada ja ükskõik kellega neist juttu ajada.

 

Hetk hiljem tõdes üks hääl Goodwinile, et ta kahtleb väga, kas ükski neist tüdrukutest on süütu. See hääl kuulus fondiosakonna juhatajale, Kerr Naylorile, kes kutsus nüüd Goodwini oma kabinetti.

Kohe alguses võttis Kerr Naylor teemaks Moore´i ja kinnitas, et tema arvates Moore mõrvati. Lugeja saab teada, et Kerr Naylor võttis Moore´i tööle, kuid näiteks korrespondentsi kontrolli osakonna juhataja Dickerson (see mees on sellises vanuses, et sobiks hästi Goodwini vanaisaks) arvas, et Moore oli oma töös ebakompetentne.

 

Seekordse Wolfe´i juhtumis on palju tööd just Archie Goodwinil, kes peab vestlema (tähelepanu äratamata) mitmete Naylor-Kerri töötajatega, sest kahtlusaluseid on palju, mistõttu on mitmedki Wolfe´i lugude uurijad arvamusel, et seekordne lugu oleks vabalt võinud kanda pealkirja Archie Goodwini juhtumid.

Archie Goodwin peab olema tähelepanelik, kellega ta mida räägib, kuidas räägib. Pärast vestlust Kerr Nayloriga (lugeja ei saa veel aru, kas Kerr Naylor teab, kes on Peter Truett tegelikult), on Archiel plaanis kutsuda lõunale sekretär Hester Livsey (kes on olnud Moore´i kihlatu, seda küll väga lühikest aega ja kes on ehitusmaterjalide osakonna juhataja Rosenbaumi sekretär), kuid Archie peab minema lõunale Kerr Nayloriga, kes teda lõunale kutsus.

Lõunalauas saame teada, et Kerr Naylor, kes on Peter Truett – otse loomulikult on ta Archie Goodwin, Nero Wolfe´i abi. Kerr Naylor jutustab nüüd, et tema õde on abielus Jasper Pine´iga ja Moore oli tööle saanud just tänu tema õele.

 

Archie saab veidi hiljem vestelda siiski ka miss Livseyga, kes kinnitab, et iga naine, kes Moore´i nägi, oli temast sisse võetud. Paljud tüdrukud jooksidki Moore´ile järele. Moore´ile oli see meeldinud.

 

Kui siinkohal kokkuvõtet teha, siis näib, et Moore oli kõva naistemees ja oma töös ebakompetentne …

 

Esimese päeva lõpus koostab Goodwin kokkuvõtte Wolfe´ile. Ta teeb neid kolm eksemplari ja paneb ühe neist riiulile nii, et see oleks näha, kui keegi tahaks seda pihta panna …

 

Esimese päeva lõpus lahkus Goodwin töölt, et minna Wolfe´ijuurde, kui talle tundub, et teda jälitatakse. Nii oligi, jälitajaks osutus üks tüdruk – Rosa Bandini, kes töötas samas firmas abiregistraatorina masinate ja varuosade osakonnas.

Goodwin viis Rosa õhtustama. Rosa kinnitas esialgu, et Moore oli tema väga hea sõber, kuid Rosal oli ka abikaasa, maakler Harold Anthony. Hetk hiljem tõdes Rosa, et ta ikkagi armastas Moore´i ja ta oli armukade kõikide teiste tüdrukute peale.

Rosa tegi ka väikese kokkuvõtte inimestest, kes võiksid olla seotud Moore´i mõrvaga – reamasinakirjutaja Gwynne Ferris, osakonnajuhataja abi Benjamine Frenkel, eelpool meile juba tutvustatud Hester Livsey (Rosa tõdes, et Moore oli Hesterit lihtalt naljaviluks narrinud ning polevat ealeski temaga abielluda kavatsenud), fondiosakonna ehitusinsener ja tehniline nõustaja Sumner Hoff, kes oli ühel päeval Moore´ile ka vastu lõugu virutanud. Miks? Moore oli Hester Livsey Hoffilt üle löönud ja Hoff ise oli juba üle aasta Hesteri järele jooksnud.

Rosa teadis rääkida sellestki, et Moore oli nii mitmeidki töötajaid oma ametialase saamatusega vihastanud. Rosa väitis sedagi, et teab, kes Moore´i surma soovis …

 

Pärast õhtusööki soovis Goodwin minna Wolfe´i juurde, ja ka Rosa oleks võinud kaasa minna, kuid Wolfe´i maja juures taksost väljudes, peatus veel üks takso. Sellest väljus Rosa mees, Harold Anthony. Archie üritas armukadedale mehele selgitada, et nad lähevad Nero Wolfe´i juurde, kuid mees seda ei usu. Nii toimubki Wolfe´i maja ees pisike madin, mis läheb üsna tõsiseks, mis õnneks siiski lõpeb. Wolfe´i juurde lähevad nüüd hoopis Archie ja Harold, Rosa läks ära …

Wolfe´i juures selgus, et Harold oli andnud obaduse Moore´ile, kui oli näinud, kuidas Rosa Moore´iga taksosse oli istunud.

Samal ööl pidi Archie Wolfe´ile ka ettekande tegema. Goodwin selgitas, et firmas oli sadu inimesi, kellele Moore´i tapmine oleks korda läinud, kuid ka pärast ettekannet ei pääse Archie ega Wolfe magama, sest helises telefon. Helistajaks veel üks naine! Cecily Pine, missis Jasper Pine, kes tuligi nüüd öösel Wolfe´i juurde.

Miss Pine soovis, et Wolfe lõpetaks juurdluse, kuid Wolfe oli kindel, et sel juhul palkaks Jasper Pine kellegi teise. Nüüd rääkis Cecily Pine sellest, et ka tema oli kunagi Moore´iga sõbrustanud, kuid ta ei taha, et avalikkus sellest teada saaks. Mida arvab olukorrast Cecily Pine´i vend Kerr Naylor? Cecily kinnitas Wolfe´ile ja Goodwinile, et Kerr Naylor ei salli Cecily abikaasat ega ka teisi kompanii juhtivaid töötajaid.

 

No nii, nüüd olen ma jällegi pikalt jutustama jäänud ja see on alles selle põneva loo esimene kolmandik.

Teeme veidi lühemalt, et Sul endal säiliks lugemise ajal põnevus.

Kui töötajate seas hakkab levima kuulujutt Archie tegeliku missiooni kohta, satub ta konflikti Kerr Nayloriga, üsna ekstsentrilise ja ebameeldiva osakonnajuhatajaga, kes esitas esialgse raporti, milles väideti Moore'i mõrvamist.

Naylor ja Cecily on ettevõtte ühe asutaja lapsed ning Naylor on pahane, et Pine'i tema

asemel edutati.

Naylor väidab ka, et ta teab Moore'i mõrvari identiteeti, kuid kui Archie selle ettevõtte direktoritele esitatavas aruandes avaldab, muudab ta oma lugu ja väidab, et Archie valetas.

Kui ajalehtedes ilmus artikkel Wolfe'i uurimise kohta, astus inspektor Cramer Wolfe'i kabinetti ja küsis, mida too teab. Üha tulihingelisemaks ja lapsikumaks muutuva vaidluse katkestas kõne Cramerile - Kerr Naylor oli leitud surnuna, olles tapetud liiklusõnnetuses, täpselt samal viisil ja samas kohas, kus leiti Waldo Moore.

Surmajuhtumite ja asukoha sarnasus kõrvaldab igasuguse kahtluse - mõlemad mehed on mõrva ohvrid.

Ettevõtte juhtkond palkas Wolfe'i lisaks Waldo Moore'i mõrvale ka Kerr Naylori mõrva uurima.

 

Uurimise käigus selgub mitmeid olulise fakte ja detaile ja Wolfe on nende välja toomises ja mõistmises suur meister. Saame teada, kellel oli alanud salajane afäär, kes oli palganud Moore´i, et sellele salajasele afäärile lõpp teha. Ja edasi? Kes olid seejärel armunud? Kes oli sattunud sellest armukadedushoogu ja kes oli Moore´i mõrvanud?

 

Kes oli usaldanud selle olulise info edasi? Ja kellele? Kas Kerr Naylorile? Kas härra Naylor oli üritanud seda infot kurjasti ära kasutada ja ettevõttes võimu haarata? Ja ikkagi, kes tappis Moore´i ja Naylori?

 

Kuid ka sellega pole lugu veel läbi! Mida teeb mõrvar? See on üsna ootamatu, kuid saame teada sedagi, et mõned naised on ikkagi üsna saatanlikud!

 

Uurimine saab läbi. Archie Goodwin lõpetab loo, kuid korraldab veel ka samaaegse kohtingu Hester Livsey, Rosa Bendini ja Gwynne Ferrisega. Nagu pealkiri ütleb – liiga palju naisi!

Georges Simenon

„Komissar Maigret.

Maigret ja surnud neiu“

(Pegasus)

 

Kui ühest Montmartre’i pargist leitakse noore naise surnukeha, peab komissar Maigret neiu tapja tabamiseks ühendama jõud konkureeriva uurija, inspektor Lognoniga.

Mööda Pariisi mõrvari jälgi ajades ristuvad ja põrkuvad kahe uurija teed korduvalt.

Maigret püüab traagilise saatusega tundmatu neiu lugu kokku panna, avastades sealjuures killukesi tema minevikust ja meelelaadist, mis aitavadki viimaks tõe päevavalgele tuua.

 

Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse isaks nimetatud Georges Simenon (1903–1989) on kirjutanud üle 400 teose, mis on tõlgitud umbes 50 keelde ja müüdud kogu maailmas üle 600 miljoni eksemplari.

Simenoni loodud politseikomissar Jules Maigret on üks maailma tuntumaid detektiive, kellest on aastatel 1931–1972 avaldatud 75 romaani ja 28 lühijuttu.

 

„Maigret ja surnud neiu“ (1954) ilmub eesti keeles esimest korda.

 

Komissar Maigret toimetamise jätkuvad ja selle üle saab olla vaid hea meel, sest Georges Simenoni kirjutatud lood on põnevad ja panevad lugeja lugema ja kaasa elama.

 

Komissar Maigret on selles saanud taaskord lahendamiseks keerulise juhtumi, sest esialgu pole teada, kes on tapetud noor naisterahvas, neiu. Lisaks on veel ka teise linnaosa inspektor ehk Lognon, kes Maigret´le ei meeldi, kuid vaatamata sellele peavad nad koostööd tegema.

 

Lugu algab pikale veninud ülekuulamisega. Maigret on üsna pahane, kui politseis heliseb telefon. Helistatakse kõnekeskusest, kus võetakse vastu kõik politsei hädaabikutsungid. Vintimille´i platsilt on leitud noore neiu surnukeha. Maigret saab teada, et II linnaosa mehed peaksid nüüd juba seal olema.

 

Maigret läheb sündmuskohale, kaasas on inspektor Janvier. Maigret ei mõtelnud esialgu selle peale, et II linnaosa kuulus Lognoni haldusalasse, tema kolleegid nimetasid teda inspektor Pahuraks.

 

Kõnniteel lebas naine. Selgub, et ta pole dokumente, tal pole käekotti, ühte kingagi pole. Seljas on tal kahvatusinisest siidist õhtukleit, mis tundub tema jaoks liiga suur. Lognon on kindel, et teda ei tapetud seal … varsti saabus kohale ka linnaosa arst.

 

Autor kinnitab, et suutmata öelda, miks, oli Maigret´l tunne, et alanud lugu kujuneb üsna keeruliseks. Maigret arvas esialgu, et neiu võis olla üks paljudest baaritüdrukutest, kes töötasid Montmartre´i arvukates ööklubides. Kas neiut oli rünnatud seetõttu, et varastada tema käekott? Kui ta tapeti mujal, siis miks ta laip sinna platsile jäeti? Laiba oleks võinud jätta ka kuskile tühermaale või Seine´i heita.

 

Maigret küsib Lognonilt, kas ta on tüdrukut varem näinud? Kas neiu võiks olla üks baaritüdrukutest? Lognon kinnitab, et seda neiut pole ta kunagi näinud.

 

Maigret ütleb Lognonile, et tal läheb teda vaja. Lognon arvab, et need on lihtsalt Maigret lahked sõnad, et talle head meelt valmistada ja palub Maigret´l talle käsud kätte anda ja ta püüab anda endast parima.

 

Maigret annabki Lognonile ülesande. Lognon võiks alustada kohe ööklubide uksehoidjate küsitlemisega. Lognon on kindel, et ta saadeti sihilikult minema …

 

Hetk hiljem kinnitab arst, et noore neiu surmapõhjuseks on koljumurd. Teda on löödud väga raske esemega pähe, haamri, mutrivõtme, pliist torujupi või kes teab millega.

 

Laip viiakse kohtumeditsiini kaubikuga ära. Maigret otsustab minna samuti morgi, mida nimetati nüüd kohtumeditsiini instituudiks. Maigret oli jõudnud anda ka korralduse saata surnu foto ajalehtedele, et see võimalusel juba hommikustes numbrites ilmuks.

 

Maigret ja Janvier lähevadki morgi. Seal on doktor Paul, kes tõdeb, et neiu võib olla 19.,20.aastane. Maigret uurib, kas tundmatu neiu võib olla kabaree baaritüdruk? Doktor küsib vastu, kas Maigret peab silmas tüdrukut, kes magab klientidega? Doktor kinnitab, et tüdruk pole kunagi kellegagi maganud … See on Maigret´le pisut ootamatu vastus.

 

Maigret´le tundub veidi kahtlane, miks oli neiul seljas õhtukleit, mida kantakse teatris, öökabareedes või mõne seltskondliku sündmuse puhul. Ja samas saab Maigret just õhtukleidilt esimese vihje – sildil on kirjas Mademoiselle Irene ja aadress.

 

Möödub tunnike ja doktor Paul kinnitab, et neiu surma põhjuseks oli koljuluu murd. Ei löödud mitte ühe korra, vaid mitu, vähemalt kolm tugevat lööki. Doktor kinnitab, et enne tapmist on toimund rüselus, sest neiu küünte all oli tumedat värvi villaebemeid. Lisaks sellele oli neiu ka päris purjus.

 

Maigret võtab asja käsile, ta tunneb kaasa noorele surnud naisele ja rekonstrueerib järk-järgult neiu teekonda, et teda tuvastada.

Esimeseks läheb Maigret koos Lognoniga Mademoiselle Irene kauplusesse, kus nad saavad teada, et seal on võimalik kleite ka laenutada. Surnud neiu oli laenutanud kleidi kuu aega tagasi ja teinud seda ka eelmisel õhtul. Õhtul kui ta tapeti. Kahjuks pole kaupluses kontakte neiu kohta või kui on, siis ei taha kaupluse omanik neid avaldada. Lognon teab öelda, et kaupluse omanik, Elisabeth Coumar on varem kolm-neli korda vangis olnud, varguse eest.

 

Politseimajas oli Maigret pisut hämmeldunud, sest talle polnud tulnud ühtegi kõnet. Vaatamata sellele, et foto tapetud neiust oli ilmunud ajalehtedes juba mitu tundi tagasi.

Nüüd otsustab Maigret pisut kavaldada – modelliagentuurist tuleb võtta üks noor naine, kes on surnuga umbes sama pikk ja sama vormikas, suurus 40. Talle tuleb neiu riided selga panna ja temast pilti teha. Seejärel tuleb surnu pea kleepida modellifotole ja selleks oli vaja osavat fotograafi, ja isikutuvastuse osakonnas pidi üks selline fotograaf ka töötama.

 

Foto on hämmastavalt hea, kuid vaatamata sellele ei tule ikkagi kõnesid. Maigret helistab preili Irene´i poodi, kas ta on ehk leidnud surnud neiu kontakte? Ei ole, kuid talle on meenunud neiu eesnimi – Louise ja ka perekonnanimi pidi algama L-iga.

 

Ja lõpuks ometi! Kauaoodatud esimene kõne. Keegi neiu kinnitab, et tapetud neiu on elanud Clichy tänaval.

Maigret ja Janvier lähevad sinna. Seal on keskklassi kortermaja ja nad kohtuvad majahoidjaga. Majahoidja teab rääkida ühest vanaprouast sama maja kolmandal korrusel, kes vahetevahel enda juurde allüürilisi võtab. Majaomanik allüürilisi ei luba ja üüritulu peaks ka oma tuludes deklareerima. Vanaproua seda ei tee, mistõttu on kõik tema allüürnikud olnud tema „sugulased“. Majahoidja kinnitab, et tapetud neiu oli viimane allüürnik ja tema nimi oli Louise.

 

Maigret ja Janvier külastavad vanaprouat, kes kinnitab, et neiu nimi oli Louise Laboine ja arvatavasti on ta pärit Nice´ist. Neiu oli olnud väga kinnine ja ei rääkinud endast midagi. Probleemiks oli ka üür, mida neiu ei suutnud maksta. Mõned päevad tagasi oli vanaproua palunud neiul lahkuda.

 

Kas annab vastuseid tuba, mida Louise üüris? Kahjuks mitte, kuid senise info põhjal hakkab Maigret´le tekkima kujutluspilt …

 

Simenon tõdeb, et Louise Laboine oli nagu fotoplaat, mida kastetakse ilmutisse. Kaks päeva tagasi polnud teda politsei jaoks olenas. Seejärel oli ta sinine siluett, profiil Vintimille´i platsi märjal sillutisel, valge keha kohtumeditsiini instituudi marmorlaual. Nüüd oli tal nimi ja pilt hakkas ilmet võtma, kuigi jäi veel visandlikuks.

 

Ka Lognonil on uudiseid Maigret´le. Ta on küsitlenud üht taksojuhti, kes oli mõni päev tagasi näinud pulmapidu ööklubi „Romeo“´s. Lognon oli vihjet edasid uurinud ja saanud teada, et abiellujateks olid Marco Santoni nimeline mees, ühe tuntud vermutimargi esindaja Prantsusmaal, ning preili Jeanine Armenieu, pärit Pariisist, elukutseta. Just sel ööl oli taksjuht näinud sinises õhtukleidis noort naist …

Lognon on küsitlenud paljusid ööklubist ja saanud teada, et Louise oli kõnelenud pruudiga ja nende kõnelusse oli sekkunud ka rikas ja edukas peig.

 

Nice´i politseid leiab kasiinost ka tapetud neiu ema, kes ei lõpeta ruletimängu isegi siis, kui politsei talle tütre mõrvast teatab. Saadakse teada, et 16-aastaselt oli Louise kodust lahkunud, et Pariisis õnne proovida. Pealinna viivas rongis kohtas ta Lyonist pärit Jeanine Armenieu´d, kes oli samuti otsustanud Pariisis oma elu edasi edada, kuid temal oli pealinnas koht, kuhu elama minna – sugulase juurde. Kuna Louise´il polnud kohta, siis võttis Jeanine ta endaga kaasa ja varjas teda oma sugulase korteris, kuni ühel hetkel sugulane kolmandast isikust tema korteris teada sai ja ta sealt minema ajas.

 

Maigret saab Nice´i politseilt uut infot. Louise ema oli olnud tantsijatar, kes reisis ja esines Pariisis, Lõuna-Ameerikas ja Istanbulis. Just seal oli ta tuttavaks saanud hollandlase Julius Van Cramiga. Mõned kuud hiljem ootas naine last. Van Cram ja Louise´i ema kolisid Prantsusmaale, Marseille´sse, kuid mõni aeg hiljem mees lahkus. Ta saatis kirju ja raha erinevatest paikadest – London, Hamburg, Kopenhaagen, New York. Millega mees tegeles, seda naine väidetavalt ei teadnud … või siiski?

 

Maigret üritab välja selgitada, kes on too Julius Van Cram? Infot tema kohta pole. Saame teada ühest rahvusvahelisest kelmist ja petturist, Hans Zieglerist, kellel on väidetavalt olnud ka kaaslane.

 

Raamatu lõpus lähevad sündmused pisut keeruliseks. Selgub, et Pariisi on tulnud üks mees Louise´i otsima. Tal on talle kiri, mis satub siiski Jeanine´i kätte, kuna Louise enam selles korteris ei ela.

Jeanine on nüüd edukas, kuulub kõrgesse seltskonda, Louise´il edu polnud olnud ja ta on pigem tõsises vaesuses. Pulmapeol on Louise läinud sõbrannalt raha küsima. Seda ta ka saab, kuid ta saab ka võõra mehe jäetud kirja, milles on kirjas, et Louise´i ootab New Yorgis suurem summa raha … ja just see kiri saabki saatsulikuks Louise´ile …

 

Mängu tulevad veel ka ameeriklane Jimmy O’Malley, kes on kirja jätnud ja saame teada, kuidas ta on seotud Julius Van Cramiga.

 

Kuid, kes mõrvasid Louise´i? Ja miks? Selle jätan Sulle endale lugeda. Olulisel kohal on ka neiu käekott, mille kett oli ümber Louise´i randme mähkunud.

 

Ja taaskord – mõrva põhjustas raha ja paar kohalikku kurjamit, kes võõrast raha endale himustasid. Ja tavaliselt see krimilugudes nii ju on – mõrva põhjuseks on õnnetu armastus, armukolmnurk või lihtsalt raha …

 

Just see Maigret´-lugu on pakkunud ainest mitmele telefilmile (prantslaste versioonid aastatest 1959 ja 1979, brittide versioon aastast 1963 (peaosas Rupert Davies), hollandlaste versioon aastast 1966) ja ka prantslaste pikemale mängufilmile 2022. aastal, režissöör Patrice Leconte, peaosas Gerard Depardieu).

Rex Stout

„Nero Wolfe´i juhtumid.

Vaikinud kõnemees“

(Tänapäev)

 

Kui mõjuvõimas riigiametnik, kes peaks kõnelema miljonäride auditooriumile, tapetakse, pälvib see muidugi suure Nero Wolfe´i tähelepanu. Rahalise kitsikuse tõttu võtab ta juhtumi ka uurida. Peagi tapetakse ka teine asjaga seotud isik ja surnud mees kõneleb siiski. Kuna ärimaailm nõuab lahendust, seab Wolfe kannatlikult üles lõksu, millesse läheb oma kaalu jagu kulda väärt mõrtsukas.

 

„Vaikinud kõnemees“ on Rex Stouti kirjutatud Nero Wolfe´i juhtum, mis avaldati esimest korda 1946. aastal. Veidi pärast II maailmasõja lõppu. Rex Stout on öelnud, kuna sõda oli tema jaoks raske, siis sõja ajal ta oma lemmiktegelastest Nero Wolfe´ist ja Archie Goodwinist ei kirjutanud. Pärast sõda jätkas Stout kirjutamist ja Wolfe ning Goodwin toimetasid edasi.

 

Selle raamatu peamine süžee kannab edasi sõja püsivaid tagajärgi: eluasemete puudus ja piirangud tarbekaupadele, sealhulgas valitsuse hindade reguleerimine, föderaalse hinnaregulatsiooni organi ja riikliku äriühenduse vaheline konflikt, mis on paralleelne hinnahalduse ameti ja USA kaubanduskoja ning riikliku tootjate assotsiatsiooni vahelise konfliktiga.

 

Loo alguses tõdeb Nero Wolfe oma abilisele, Archie Goodwinile, et tema vastuvõtul viibinud Üleriigilise Töösturite Assotsiatsiooni liikmed esindavad kapitali, mille suurus on kolmkümmend miljardit dollarit. Nii nagu ka paljudes teistes krimilugudes räägime rahast ja mitte väikesest summast!

Samal õhtul dikteerib Wolge Goodwinile mõned korraldused järgmiseks päevaks.

 

Teises peatükis on Archie juba Waldorfi hotellis, et uurida üht tuba. Seal on ka inspektor Cramer, kes ei suuda mõista, miks Archie seal on. Goodwin kinnitab, et tegemist on ainuüksi Nero Wolfe´i teadusliku uudishimuga.

 

Stout hoiab lugeja segaduses, mis on tegelikult toimund? Mida Archie peab uurima, miks ta liigub hotellist Föderaalsesse Juurdlusbüroosse, sealt edasi töösturite assotsiatsiooni.

 

Vähehaaval saame aru, et tapetud on Riikliku Hindade Reguleerimise Ameti direktor Cheney Boone, kes on tulnud hotelli Rahvusliku Tööstusliidu koosolekule kõnet pidama. Boone on hotellis mutrivõtmega surnuks pekstud ja teada on sedagi, töösturid ja hindade reguleerijad pole just väga heades suhetes, pigem vastupidi. Kas tõesti keegi töösturitest on olulise vastaspoole esindaja tapnud?

 

Wolfe kohtub töösturite assotsiatsiooni kontroris võluva miss Hattie Hardingiga. Wolfe´il oleks vaja mõrvaõhtul Waldorfi hotellis vastuvõtul viibinud töösturite assotsiatsiooni liikmete nimesid. Miss Harding ei saa seda nimekirja anda, selleks on tal vaja oma šefi luba ja nõusolekut. Miss Harding ei saa aru sellestki, kes volitas Nero Wolfe´i Boone´i looga tegelema?

 

Archie Goodwini „kohtumised“ on erinevad asutused kihama pannud, paljud neist on tahtnud Wolfe´iga kokku saada. Ja näib, et see oligi Wolfe´i eesmärk …

 

Nii ilmuvadki Wolfe´i jutule inspektor Cramer, härra Spero Föderaalsest Juurdlusbüroost, kuid Wolfe ei soovi nendega kohtuda.

 

Nüüd täpsustab Stout sedagi, mis oli juhtunud. Cheney Boone, valitsuse juurde kuuluva hindade reguleerimise ameti direktor, oli kutsutud kõnet pidama töösturite assotsiatsiooni vastuvõtule Waldorfi hotelli banketisaali. Boone saabus ja ta juhatati aukülaliste tuppa. Pärast seda palus Boone vaiksemat nurgakest, kus ta saaks oma kõne teksti viimistleda. Direktori naine juhatati aukülaliste tuppa, vaiksesse nurgakesse läks hetkeks kaasa Boone´i vennatütar Nina Boone.

Veidi hiljem saabus ka Boone´i erasekretär Phoebe Gunther, kes tõi ühes kaks konservkarbiavajat, kaks saehambavõtit, kaks päevasärki, kaks täitesulepead ja lapsevankri. Need esemed pidid illusteerima härra Boone´i kõne teatavaid lõike.

 

Veidi enne kaheksat juhatatakse aukülaliste toas viibijad banketisaali. Sinna ilmub ka mister Alger Kates, hindade reguleerimise ameti statistilise analüüsi osakonna juhataja. Katesil olid kaasas värskeimad andmed, ning ta asus oma šeffi otsima. Kates juhatatakse ukseni, mille taha Boone ennist oli kadunud.

Alger Kates leidiski laiba. Härra Boone lamas põrandal, pea samas kõrval vedeleva saehambavõtmega lömastatud. Siinkohal mainib kirjanik, et seda olukorda hindasid peaaegu kõik ajalehed ühtemoodi, kuid osad olid avameelsemad – hindade reguleerimise ameti rahvas ei usalda kübetki töösturite assotsiatsiooni liikmeid ja nad usuvad neist kõike, kaasa arvatud mõrv. Kates ei läinud saali tagasi, ta otsis lava tagant telefoni, helistas hotelli direktorile ning käskis kohale politsei kutsuda.

 

Järgmisena saame osa töösturite assotsiatsiooni presidendi härra Frank Thomas Esrkine´i ja tema saatjaskonna külaskäigust Wolfe´juurde.

Wolfe teab, et töösturite assotsiatsioon on juba süüdi tunnistatud ja otsus on langetatud ja ainus võimalus seda otsust tühistada on tegelik mõrvar üles otsida. Politsei seda ei suuda, Wolf? Tema arvatavasti suudab.

Töösturid „palkavad“ Wolfe´i, et lõpetada avalike suhete katastroof. Tasu on erakordselt suur.

 

Wolfe asub uurima, Goowin toimetama.  Wolfe korraldab kohtumise juhtumi peamiste tunnistajatega – Boone´i lesk ja vennatütar, direktori kohusetäitja Solomon Dexter, teadur Alger Kates, õiguskaitseorganid. Kohtumisele ei tule Phoebe Gunther, Boone´i erasekretär, aravatavasti viimane inimene, kes Boone´i elusana nägi.

 

Goowin läheb otsima ja leiab Phoebe Guntheri korterist, mille omanik on eelpool mainitud Alger Kates. Phoebe väidab, et vahetult enne Boone´i surma anti talle nahkkohver, mis oli täis salajasi dikteerimissilindreid …

Wolfe pärast mõningast toimetamist need silindrid saab, kuid selgub, et neis silindrites polegi midagi väga salajast. Midagi sellist, mis oleks põhjus mõrvaks … Selgub see, et silindreid peaks olema kümme, aga Wolfe on saanud neist oma kätte vaid üheksa!

 

Wolfe kutsub tunnistajad uuesti kokku ja taaskord ei tule Phoebe Gunther. Hetk hiljem on teada ka põhjus – Phoebe leitakse tapetuna Wolfe´i trepikoja juurest. Ka temale on pähe löödud, seekord roostetanud toruga …

 

Nüüd on üsna selge, et see, kes mõrvas Phoebe´i, pidi mõrvama ka Boone´i. Kes on mõrvar? Kuidas on mõrv seotud kadunud, kümnenda dikteerimissilindriga? Mida on sellel silindril salajast, mis annaks põhjus mõrvata kaks inimest? Kas tapatöö taga on töösturite assotsiatsioon või hoopis hindade reguleerimise amet? Kas keegi on reetur? Kas keegi on saanud altkäemaksu? Või on süüdi hoopis keegi lähedane?

 

Wolfe teeb oma oskuslikke „käike“ ja „manöövreid“, et tabada mõrvar. Ta peab pisut „lollitama“ isegi politseid ja tagastama talle makstud 30 000 dollari suuruse tasu, kuid kindlasti on vaja leida kümnes silinder. Tegelikult on see silinder Wolfe´ile ootamatult lähedal. Ühel hetkel muutub kadunud silinder sedavõrd hinnaliseks, et töösturid pakuvad Wolfe´ile selle leidmise eest 100 000 dollarit!

 

Uurimine läheb keeruliseks, kui selgub, et inspektor Cramer on uurimisest kõrvaldatud, ta on töölt lausa lahti lastud!? Uurimise on üle võtnud inspektor Ash, kes Wolfe´i ei austa ega hinda. Tema arvates on Wolfe politseile peavaluks.

Seekordses juhtumis on Wolfe sunnitud ka oma kodust lahkuma, välja minema (seda teeb ta väga harva ja väga äärmuslikes olukordades), kuid Wolfe peab minema politseisse. Seal tahab inspektor Ash Wolfe´i ja Goodwini kinni võtta ja vanglasse panna, sest Ashi arvates varjab Wolfe olulisi tõendeid politsei eest!

 

Wolfe ja Goodwin lastakse seekord siiski koju ja uurimine võib jätkuda, kuid Wolfe ei taha asjadest midagi kuulda. Ta on väsinud ja ta otsustab puhata.

 

Romaan lõpeb sellega, et Archie seisab silmitsi Wolfe'iga, olles mõistnud, et Wolfe lavastas silindri kadumise/leidmise ja Wolfe teadis tegelikult, et see oli kogu aeg tema kontoris.

Archie pole kindel, kas Wolfe ootas nii kaua "kunsti pärast" või lihtsalt selleks, et ta saaks 30 000 dollari suuruse tasu asemel töösturite pakutud 100 000 dollari suuruse tasu.

 

Wolfe ei nõustu kummagi hüpoteesiga, kuid pakub välja teise motivatsiooni: olles hakanud austama Phoebe Guntheri intelligentsust ja sihikindlust, otsustas Wolfe jätkata nii palju kui võimalik, et täita oma eesmärki ja tekitada töösturitele kahju.

 

Tänutäheks karjääri päästmise eest annab inspektor Cramer Wolfe´ile kingituseks orhidee. Huvitaval kombel meeldib Wolfe´ile see žest, sest selles on sentimentaalset väärtust. Näib, et ka Wolfe on siiski inimene …

 

 

A. H. Tammsaare

„Kõrboja peremees“

(Tänapäev)

 

Nõnda on „Kõrboja peremehes“, nagu igas õiges romaanis, koos, ja üsna võrdväärsetena koos, lausa abiellu heitnud ajatu ja ajalik.

See, et me Anna Kiviristi ja Katku Villu armastuse loole ikka veel kaasa elada saame, annab tunnistust, et see lugu võiks toimuda ka täna, nii nagu ta võis toimuda ka tuhande aasta eest ja tõenäoliselt võib toimuda ka tuhande aasta pärast. Aga! Aeg ja olud, mida romaan edasi annab, mida ta endas kätkeb, pole ometi mingi juhuslik garneering või pealiskaudne rüü, mille ajatutelt kangelastelt ükskõikselt võib maha heita.

Ajalik ja ajatu on romaanis lahutamatult seotud, ning alati on aeg ja olud, nende täpne edasiandmine ka romaani üheks rikkuseks, üheks põhjuseks, miks teda loetakse tema kaasajal, miks teda loetakse hiljem, kui neid olusid enam ümbertringi leida ei ole.

 

Tõnu Õnnepalu, kirjanik

 

A. H. Tammsaare (kodanikunimega Anton Hansen) elas aastail 1878 (s. 30. jaanuaril Albu vallas, Järva-Madise kihelkonnas, Järvamaal) ja suri 1940 (1. märtsil Tallinnas). Ta oli eesti kirjanik, esseist, kultuurifilosoof ja tõlkija.

Kohe alguses pean tunnistama, et ei saa ma aru, miks läks nii, et meie kirjandusloo suurimad kirjamehed – A. H. Tammsaare ja Jaan Kross ei saanudki Nobeli kirjanduspreemiat ja ma usun, et ma pole ainus, kes on selle üle mõtelnud …

Tammsaare peateos on loomulikult viieosaline romaanisari „Tõde ja õigus“, kuid kindlasti on jätnud jälje meie kirjandusloosse paljud teisedki tema teosed, nt „Kõrboja peremees“ (1922) ja „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939).

A. H. Tammsaare elu ja loomingut tutvustavad kaks muuseumi: üks tema sünnikodus Põhja-Tammsaare talus Tammsaare väljamäel (nn Vargamäel), teine tema viimases elukohas Tallinnas Kadriorus.

A. H. Tammsaarele on püstitatud mitmeid mälestusmärke ning tema mälestuseks on nimetatud tänav Tallinnas (A. H. Tammsaare tee) Pärnus ja Tartus.

Lisaks kujutati A. H. Tammsaaret alates 1992. aastast Eesti 25-kroonisel pangatähel. Välja antakse ka Tammsaare romaaniauhinda.

 

Tammsaare kuulsamaid teoseid ja veidi ka „Tõest ja õigusest“

 

„Juudit“ (1921, näidend)

„Tõde ja õigus“ I (1926)

„Tõde ja õigus“ II (1929)

„Tõde ja õigus“ III (1931)

„Tõde ja õigus“ IV (1932)

„Tõde ja õigus“ V (1933)

„Elu ja armastus“ (1934, romaan)

„Ma armastasin sakslast“ (1935, romaan)

„Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939, Tammsaare viimane romaan)

 

Siinkohal tasub toonitada, et just „Tõe ja õigusega“ algas uus ajastu Eesti kirjanduses. Tammsaare kirjutas viis täisromaani 7. aasta jooksul! „Tõde ja õigus“ andis edasi rahva kujunemist poole sajandi vältel (1870ndad kuni 1920ndad).

Enne „Tõe ja õiguse“ ilmumist tõdes Tammsaare, et eestlastel peaks olema selline suurteos nagu on seda Lev Tolstoi „Sõda ja rahu“.

1925. aastal hakkas Tammsaare oma suurt mõtet ellu viima. Ta üüris endale omaette toa, kus hakkas kirjutama. Ta kirjutas pliiatsiga, ja kirjutas oma suurteost ka mitu korda ümber. 1926 ilmuski „Tõde ja õigus“, mitte küll I osa numbri all, sest Tammsaare ise ei uskunud oma teose õnnestumisesse.

„Tõde ja õigus“ trükiti kahe kuuga, tiraaž oli oma aja kohta üsna suur – 3300 eksemplari. Kohe ilmusid ka arvustused – kokku umbes 20 arvustust, esimene retsensent oli kirjanik Jakob Mändmets.

 

„Tõe ja õiguse“ kohta on mitmeid ja mitmeid põnevaid mõtteid – kas tõe abil on võimalik saavutada õigust? Kui August Alle ja Johannes Aavik avaldasid mõtte, et romaanis („Tõde ja õigus“) puudub kandev idee, vastas Tammsaare, et Vargamäe kandev idee on Vargamäe ise ja inimeste võitlus sellega.

Tammsaare suhtumine töösse on romaani ideestiku määravamaid kriteeriume ja Tammsaare on inimese suhtes väga nõudlik, sest inimlik on teha tööd, mõtelda ja teostada ennast. Romaanis liituvad looduse ilu ja töörõõm, põnev on kindlasti ka erinevate meeleolude kihistus.

 

1952-1976 ilmusid Tammsaare „Teosed“ (14 köidet) ja 1978-1993 „Kogutud teosed“ (18 köidet), usun, et just viimati mainitud „Kogutud teosed“ on paljude eesti perede raamaturiiulites olemas ja neid raamatuid tasuks ikka ja jälle ka lugeda.

 

Mida öeldakse „Kõrboaja peremehe“ kohta?

 

Raamatukeses „A. H. Tammsaare muuseum“ (Eesti Raamat, 1978) on kirjas, et Tallinnas algas kirjaniku viljakaim ja väärtuslikem loominguperiood. Esimesena ilmus psühholoogiline ja filosoofiline näidend „Juudit“ (1921), mis oli esialgsel kujul sõnastatud juba Koitjärvel.

Koitjärve ja Paukjärve ümbruses jalutades on A. H. Tammsaare peas valminud „Kõrboja peremehe“ idee ja esialgne lõpplahendus. Romaani kirjutas ta 1922. aasta suvel Kehra jaama lähedal asuvas Birkenruh´ suvilas, lõpetas ja viimistles aga Tallinnas.

„Kõrboja peremees“ on traagilise lõpuga romantiline realistlikus plaanis kirjutatud lemberomaan, millega kirjanik pöördus tagasi külaelu temaatika juurde.

 

Raamatust „Meie Tammsaare. Kohtumisraamat kirjanikuga“ (A. H. Tammsaare muuseum, S.A. A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel, 2014) on kirjas, et „Kõrboja peremees“ on tõlgitud mitmesse keelde: läti (1925), soome (1929), ungari (1933, 1970), rootsi (1938), hollandi (1940, 1941), saksa (1958), leedu (1960), vene (1968), esperanto (1976) ja serbia (2013).

Laenan samast raamatust veel mõtteid – „Kõrboja peremees“ on tuntud kui Tammsaare Koitjärve-romaan. Kahtlemata peegeldub romaanis Koitjärve kaunis ja eriline loodus ning Kõrboja Anna ja Katku Villu armastusloos Tammsaare suhe Leeni Ploompuuga. Võib isegi spekuleerida, et vigane Katku Villu sümboliseerib Tammsaare enesekuvandit, tema kehva tervist, mis ei lubanud teha Leenile abieluettepanekut. Ning jõukamast talust pärinev Kõrboja Anna vastab üsna hästi emantsipeerunud Leeni Ploompuule, kes oli samuti pärit kohalikust suurtalust."

 

Ja veel. Kuigi ajatu armastuslugu köidab romaanis kõige rohkem meeli, on „Kõrboja peremees“ ka omamoodi poliitilise sõnumiga romaan. Tammsaare on seda ise rõhutatund, öeldes: „Meil Eestis ei ole praegu peremeest, meie peame selle ise kasvatama ja laps istub juba rõõmu- ja lootusrohkete punamarjade keskel.“

Sulase hoiaku kasvamine peremehelikuks mõtlemiseks on romaani üks sõnum. Kõrbojareinulikest kavatsustest ja unistustest peab saama reaalsus ning selleks on vaja uutmoodi mõtlemist, mida kehastab ennekõike Kõrboja Anna.

Uue aja tulekut sümboliseerib ka uue kalendri kehtima hakkamine – sellele viidatakse romaani alguses, kui Anna koju tuleb ning on ainus, kes teab, et vana kalender enam ei kehti.

Kõrboja Anna kuju sidumine Ristija Johannesega (Anna sünnipäev on jaanipäeval, mis on teadagi ka Ristija Johannese sünnipäev) annab romaanile lisaks ka salapärase religioosse mõõtme. Eriti selgelt tuleb religioosne uuestisünni motiiv ilmsiks romaani lõpus, kui Anna võtab Evi koos väikese pojaga enda juurde.

 

Tõenäoliselt ei jää terasel lugejal märkamat seegi, et „Kõrboja peremehes“ mängitakse vähendatud kujul läbi ka kahe naabertalu omavaheline vägikaikavedu, mille Tammsaare „Tões ja õiguses“ suurelt lahti kirjutab.

 

Arvo Mägi tõdeb oma raamatus „Lühike Eesti kirjanduslugu II“ (Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965), et Tammsaare pöördub tagasi maamiljöösse just „Kõrboja peremehes“. Traagiline armastuskonflikt jõuka talu haritud tütre ja kehva talu tuisupäise ning kangekaelse poja vahel. Kivilõhkumisel viga saanud noormees ei pea end vääriliseks rikka talu peremeheks saama ning surmab enese.

Arvo Mägi ütleb: „Romaan on põimitud intensiivsete loodusmeeleloludega, selles valitseb tugev saatustraagiline pinevus.“ Saatustraagiline, see on Arvo Mäe poolt väga huvitavalt öeldud.

 

Leidsin üles ka oma kunagised konspektid Tallinna Pedagoolilise Instituudi ajast, kui eesti kirjandusest rääkis tudengitele Hoide Sikk, kes tõdes, et lühikese ajaga valminud „Kõrboja peremees“ on psühholoogiline armastusromaan, milles armastust ei avaldata. Romaanis saab lugeja osa tunnete avaldusest, mida on tunda ja tajuda ka romaani looduspiltides.

 

Sündmustest „Kõrboja peremehes“

 

Ma ei tahaks hakata siinkohal ümber jutustama tervet lugu, mis „Kõrboja peremehes“ toimub. Hea meelega jätan selle Sulle endale lugeda, kuid loo alguses saame teada, et Katku Villu on naasnud kodutallu vanglast. Ta istus vangis ühe aasta kakluse käigus inimese tapmise eest. See oli juhtunud küll suurema kakluse käigus ja ründajal oli käes puss, mistõttu oli Villu enesekaitseks puunotiga virutanud.

Raamatu alguses on imelisi looduskirjeldusi ja loeme, et võis kella seitsme, kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas … Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestustes kunagi polnud laulnud … Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk … karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulitas linavästrik, rõkkasid isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust.

Ja veel. Villu tahaks ise laulma hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu tunneb täna siin aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.

See on sama tundmatu, kes teda tänini ilmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, temale kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängule pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.

 

Hämmastav algus, kas pole. Paaris esimeses lõigus on mitmeid erinevaid emotsioone - rõõmu, õnne, kurbust ja kõike muud. Imelist loodust ja nukrameelsust. Kõike seda kohtame selles imelises loos veel ja veel.

 

Villu on olnud aastate jooksul salakütt, puskariajaja, purjutaja, kes naiste pärast tihti kaklustesse sattus. Villu on teinud vallaslapse Kõrboja talu endisele teenijale Eevile, kes nüüd elab Kuusiku talus ema juures.

Varem pole Villut talutöö huvitanud, teda huvitasid tööriistad ja masinad, raha teenis ta hangeldamise ja puskariga. Sellega kaasnesid ka joomine ja pahandused. Ema armastab oma poega, isa toob eeskujuks Vabadussõjas langenud venna. Taaskord vägagi keeruline perekondlik olukord.

 

Villu kuuleb, et suurde mõisataolisse Kõrboja tallu on linnast naasmas peretütar Anna Kivirist, kellega ta noores eas sõbrustanud oli. Anna süü läbi on Villu metsas joostes noorena ühe silma kaotanud.

 

Villu isa peab Kõrboja vastu vimma sellest ajast, kui sealne endine peremees tahtis tema talu maid ära osta.

 

Nüüd on Katku Villu vanglast tagasi ja ta hakkab tegelema talutöödega ja teeb isegi talu arendamise plaane! Talu kõige viljakamad maad on kiviseljandiku all – Villul tekib plaan kivid õhku lasta. Seda ta tegema hakkabki. Emale on veidi piinlik, et poeg nüüd kogu aeg paugutamas käib, kuid Villul on ju ikkagi siiralt head plaanid.

 

Samal ajal naaseb Kõrbojale Anna. Tema isa Rein on enam-vähem rahul, kui tütar kinnitab, et ta naases, kuna kavatseb hakata Kõrboja perenaiseks!

 

Talu vajab ka peremeest, see on selgemast selgem. Miks Anna ikkagi mehele ei saa? Paljudki Kõrboja sulased ja teenijad imestavad selle üle.

 

Anna otsustab külarahva külla kutsuda ja näidata, et Kõrbojal on uued ajad. Üsna selge on ka see, et Annale Villu meeldib, sest ka Villu on impulsiivne, nii nagu Anna isegi.

Anna korraldab külarahvale jaanitule, mille Villu tahaks hea meelega nahka keerata. Villu kutsub lõõtspillimängija Kusti enda juurde ja üheskoos juuakse end täis ja seejärel, ikka jaanitulele, kuidas siis muidu …

Anna palub Villul ilutulestiku rakette lasta. Üheskoos sõidetakse lootsikus järvele. Anna uurib, mida Villu Kõrbojal teeks, kui tema talu peaks? Villu räägib, kuid jutt ei ole pikk, sest teemaks on ka vangistus …

Jaanitulele tagasi. Villu norib tüli ja … Anna keelab tülitsejaid ja tantsib ise Villuga.

 

Edasi jällegi kivide õhkimise juurde. Villu on lubanud Annale sünnipäeva auks segavad kivid õhku lasta, kuid see lõpeb vägagi õnnetult. Villu terve silm ja parem käsi saavad raskelt vigastada. Õnneks ei jää Villu päris pimedaks. Anna arutleb jällegi, et Villust võiks ju Kõrbojale peremees saada, kuid Anna isa Rein on sellele vastu – Villu on joodik ja suhted Katku perega on väga keerulised.

 

Villu naaseb sandina koju. Villu isa tõdeb, et meest pole tema pojast ikkagi saanud. Aga äkki Kõrbojale kõlbaks! Villu on solvunud, sest vigasena tema Kõrbojale ei lähe! Villu läheb hoopis oma sohilapse ema, Kuusiku sauna Eevit Katkule perenaiseks paluma. Villule isale pole meeltmööda seegi mõte.

 

Nüüd on Villul õige aeg ütelda isale, et ta ei tahtnud käia oma isa jälgedes ja olla tema töökäteks. Villu tahaks teha midagi uut ja teha seda omamoodi. Villu tahaks hakata Katkut nullist üles ehitama!

Lõpuks Villu isa nõustub pojaga, kuid pulmapeoga pole ta ikkagi nõus.

 

Villu rabab tööd teha. Eevi läheb Kõrbojale, et paluda Annat, et see Villu rahule jätaks. Eevi ei suuda seda teemat siiski rääkida.

 

Pähklipühal saavad Anna ja Villu taaskord kokku. Villu ja Anna tantsivad. Villu on purjus ja nad kukuvad. Peolt lahkuvad Villu ja Anna koos. Kas tõesti hakkavad asjad paremaks minema?

 

Villu ja Anna jalutavad järve ääres. Järv on vaikne, vaikne nagu nõmm.

Anna kinnitab, et Villu võiks tulla Kõrbojale peremeheks ja hakata kasvõi järgmisel päeval tööle. Villu ei suuda vastata. Perenaine nutab ja Villule tundub, et see polegi Kõrboja perenaine, see on hoopis see plika, kellega nad kunagi koos metsas jooksid.

Villu tõdeb, et Anna ettepanek oleks pidanud tulema palju varem, siis kui tal olid mõlemad käed otsas ja teine silm peas oli.

Anna täpsustab, et see kõik oleks pidanud palju varem. Enne seda, kui ta Kõrbojalt minema sõitis … aga siis polnud ta ju veel Kõrboja perenaine.

Villu lisab, et peremeheks ehk ta veel kõlbab, aga perenaisel meheks sant ei kõlba. Anna kinnitab, et Kõrboja perenaine tahab seda santi.Villu vastab, et sant seda ei või, isegi kui ta seda tahaks. Villu võiks tulla Annale meheks ainult siis, kui ta oleks purjus.

Villu kinnitab, et ta võiks tulla Kõrbojale sulaseks. Naiseks võtaks ta Eevi, sest Eeviga on tal ju ka poeg.

Anna kinnitab, et sulaseid on Kõrbojal, peremeest on vaja.

Villul ja Annal on omad mõtted, kuid need ei sobi kokku. Igalühel on oma õnn. Ühel on poeg, teisel on Kõrboja …

 

Villu mõtiskleb omaette, kas vigasena ja pimedana tasuks ka Katkul elada? Kas see küsimus iseendale laseb aimata, millised mõtted Villul peas on?

 

Ja juhtub see, mida lugeja võis ette aimata … Villu tegi enesetapu. Ta lasi end püssist maha, oma kodus, aidas. Villu ema läks aita vaatama, kuna nende koer haukus seal ja seal Villu oligi. Surnult maas, püss kõrval … Villu isa tõdes Villu emale, et Villu ei osanud elada, aga endalt elu võtmine oli tema esimene mehetemp (Villu oli aida põranda höövlilaastudest puhtaks teinud, et püssilasust tulekahju ei tekiks).

 

Ei möödu palju aega, kui Annale tuuakse sõnum, et Villu on ennast maha lasknud.

 

Kõrboja Anna tuleb Katkule ja leiab nutus Villu emaga lepituse. Määravaks saab see, et Kõrboja Anna ütleb Katku Villu emale – ema. Nüüd nutavad naised koos, nagu nad oleksidki ema ja tütar.

 

Anna mõtleb algul ära linna minna, kuid teel Kõrbojale kohtab ta nutvat Eevit, kes on pärast ema surma koos lapsega Kuusiku saunast välja aetud.

Anna kutsub Eevi Kõrbojale elama ja lubab isale, et kasvatab Villu ja Eevi pojast Kõrbojale peremehe. Kui Anna isa Rein küsib, mis on poisi nimi? Mis lugeja arvab? No ikka Villu! Isa uurib, kas poiss juba käib? Anna vastab, et mujal käib, Kõrbojal jookseb!

 

Kõrboja Rein ütleb Kõrbojale Annale: „Kui sa Kõrbojale muidu peremeest ei leia, kui pead teda kasvatama, noh, siis kasvata. Mina aitan niipalju kaasa, kui oskan ja suudan.“

 

Kõrboja talu tegemistesse tekib uus lootus. Kergem on Kõrboja perenaise süda. Nüüd hakkasid Kõrbojal kuldsed päevad.

 

Ilus on lõpetada Tammsaare öelduga: „Perenaisest sai nüüd igale poole, sest ta tõmbas, kui koht ja aeg seda nõudsid, omale säärsaapad jalga – nõnda sai perenaisest igale poole …“.

 

Selle raamatu trükile annab lisaväärtust saatesõna, mille on kirjutanud Tõnu Õnnepalu. Saatesõna pealkiri on „Helin“ ja sellel on mitu osa – aeg ja olud, kohtumised, pühad, õnn, meetod, armastus, ohver, evangeelium, tagasi Kõrbojale.

 

„Kõrboja peremees“ teatris ja ekraanil

 

„Kõrboja peremeest“ on lavastatud mitmeid kordi meie teatrites. Esimest korda 1937 Draamastuudio Teatris, kuid seejärel ka Ugalas, Tallinna Töölisteatris, Vanemuises, Narva Teatris, Rakvere Teatris, Pärnu Draamateatris, Eesti Draamateatris (seda 1977. aasta etendust, lasvatajaks Raivo Trass, peaosades Hans Kaldoja ja Kersti Kreismann, mäletan oma lapsepõlvest minagi).

 

Lisaks on „Kõrboja peremeest“ mängitud mitmel korral ka suvelavastusena – 2001 Rakvere Teatri suvelavasus Vargamäel, 2009 Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia 8. lennu õppelavastus Vargamäe rehetares, 2017 Ugala suvelavastus „Kõrboja perenaine“ Tammsaare muuseumi õuealal.

 

Ja kindlasti on paljud meist näinud ka Leida Laiuse mängufilmi „Kõrboja peremees“ (1979), mille peaosades säravad Kaie Mihkelson, Lembit Peterson, kuid ka Ants Eskola, Elo Tamul, Oskar Liigand, Maimu Pajusaar jpt.

Kuulata tasub ka ERR Jupiteris Raadioteatri järjejuttu „Kõrboja peremees“ (aastast 2022), mida loeb võrratu Ester Kuntu.

 

Jaan Rannap

“Agu Sihvka annab aru”

(Pegasus)

Eesti lastekirjanduse klassikasse kuuluva raamatu „Agu Sihvka annab aru” uustrükk on kuuenda klassi pioneeri Agu Sihvka seletuskirjade täielik kogu, milles on nii kolmes eelmises väljaandes kui ka kogumikus „Koolilood” ilmunud lood, samuti varem avaldamata lugu „Kuidas ma purustasin koolilõuna vitamiinirikkuse lootuse”.

Lisaks kahekümnele Agu Sihvka seletuskirjale on raamatu kaante vahel ka neli Edgar Valteri koomiksit, kolm neist on varem avaldatud kogumikus „Koolilood”, üks – „Kuidas me soodustasime gripiviiruse levikut” ilmus esimest korda 2015. aastal.

Agu Sihvka lood/seletuskirjad ilmusid esimest korda juba 1973. aastal. Need said juba ilmudes populaarseks, sest lood olid ülimalt lõbusad, vahetud, siirad ja ausameelsed. Mäletan ka oma lapsepõlvest, et “Agu Sihvka annab aru” oli kindlasti üks minu lemmikuid.

 

Ma ei hakka Sulle kõikki Agu Sihvka juhtumisi ümber jutustama, sest seda mõnusat huumorit ja nalja tuleks ikka ise lugeda, nii siis saad kõige paremini aru, kui naljakad need lood on.

Vaatamata sellele, et need ilmusid juba 40 aastat tagasi. Kui on midagi sellist, millest päris täpselt aru ei saa, sest on ju ka koolis selle aja jooksul palju muutunud, siis küsi vanematelt või vanavanematelt. Küll näed, ka nemad mäletavad Agu Sihvkat ja tema sõpru.

 

Kuuenda klassi kutt Agu Sihvka satub koos sõprade/klassivendadega (näiteks Mart Obukakk, Peeter Topp, Viktor Kaur, Juhan Kiilike jt) igasugu sekeldustesse, mille kohta tuleb Agu Sihvkal esitada seletuskirju kooli direktorile, õppetöökoja juhatajale, õppealajuhatajale, klassijuhatajale ja kirjasõber Karlile.

 

Esimene seletuskiri on sellest, kuidas kutid käivitasid kooli autot. Kõik seletuskirjad jõuavad “asjani” üsna suure kaarega ja tundub, et mõnikord saavad kõik jamad alguse üsna tühistest asjadest.

Esimene lugu algab sellest, et tahetakse ära kasutada uue õpilase Mart Obukaku oskust teha hästi parmu häält. Terve klass mängib kaasa ja ajalootunnis hakatakse pingsalt jälgima nähtamatut parmu. Ühel hetkel tekib väikes segadus ja ajalooõpetaja saab aru, et lapsed on teinud veidi kohatut nalja. Agu Sihvka, Kaur ja Juhan Kiilike saadetakse klassist välja. Ma ei tea, kas sellist karistust kasutatakse ka tänases koolis, kunagi oli see üsna “populaarne” karistusmeetod.

Esialgu on poisid koridoris, kuid loomulikult on vaja minna koolihoovi. Seal seisab ka kooli auto. Kuna kooli auto katusel kaagutab kütja kana, siis otsustavad kutid minna vaatama, kas kana käis autoistmel munemas? Muna ei olnud, küll olid autol ees süütevõtmed. Poisid teavad, et autovõtmed ei tohiks olla järelvalveta, ja nad otsustavad siiski ka kontrollida, kas auto käivitub. Auto käima ei lähe ja poistest saavad autoremondispetsialistid. Vaatamata sellele ei lähe auto ikka käima ja otsustatakse kasutada sundkäivitust. Nad lükkavad auto kooli katlamajani, kust aiatee hakkab allamäge minema.

Agu Sihvka on roolis, auto hakkabki allamäge veerema – kuidas auto seisma saada? Seda ei suuda Agu Sihvka siiski välja nuputada ja nii on tal valik – kas valida peatumiseks karusmarjaistandus või veevõtmise tiik… Ma ei reeda siinkohal välja, kumba koha Agu Sihvka valib, kuid hiljem kasutab poiss vanarahva sõnu “Hooletus ees, õnnetus taga”.

 

Raamatu kolmas seletuskiri on selle kohta, kuidas Agu Sihvka rikkus keelekabineti magnetofoni. Jah, vanasti olid koolis magnetofonid ning magnetofonilindid, millel oli erinevaid tekste, näiteks keeleõppeks. Magnetofonid olid üsna suured ja lindid üsna keerukad mängida.

Seegi lugu algab hoopis kaugemalt – sellest, kuidas Agu Sihvka ja Juhan Kiilike kooliaias tomatitega duelli peavad. Mäda tomat lendab klassijuhatajale vastu kõhtu ning jätab palitule üsna suure pleki.

Sihvka ja Kiilike saadetakse kooli kantselei juurde seisma. Seegi oli vanasti üks “põnev” karistus, kui korda rikkunud õpilane saadeti seisma näiteks õpetajate toa või kooli kantselei ukse taha. Poistele õnnestub vaikselt liikuda kantseleisse sisse ja jõuda riiuli juurde, kus on põnevaid pildiajakirju. Neid lehitsedes on ju seismine palju mõnusam. Ühest ajakirjast loevad nad huvitavat juttu sellest, kuidas on võimalik lihtsasti võõrkeeli õppida. Tuleb võtta vaid sõnad ja käänded magnetofonilindile ning mängida neid öö jooksul mitu korda ette. Nii, et õppija ise magab.

Kahjuks ei suuda sellist huvitavat fakti Kiilike ainult enda teada ja varsti teavad seda ka mitmed teised poisid.

Magnetofon “laenatakse” keeleklassist, kaasa võetakse ka magnetofonilint inglise keele õppetükkidega.

Poisid tõmbavad loosi ja selgub, et Sihvka on see, kes peaks öösel õppetükke ette mängima sel ajal, kui teised magavad. Sihvkale see pole meeltmööda ja ta otsustab meisterdada riistapuu, mille abil saaks magnetofoni sisse ja välja lülitada. Sihvka toob füüsikakabinetist elektrimagneti, traati, kotitäie haavleid ja masina, mis väntamisel voolu annab. Sisse- ja väljalülitit ei suuda Sihvka teha. Teda ärritab hirmsasti ka Kiilikese norskamine ja ta otsustab klassivenda veidi “õpetada”. Kiilike ehmatab ja nii pahasti, et haavlid kukuvad magnetofoni peale ja sisse. Nüüd võtab Sihvka elektrimagneti ja üritab haavleid magnetofonist kätte saada, kuid asi lõpeb sellega, et ta kustutab hoopis kõik 20 inglise keele tükki, mis olid lindile loetud ühe Inglismaal elanud ülikoolidotsendi poolt!

 

Nalja nabani ja rohkemgi veel.

 

Lugeda saame veel sellest, kuidas kutid meremadu dresseerivad, kuidas Agu Sihvka rühmapäevikusse kiituse saab, kuidas Agu Sihvka aukülalise ülikonna rikub, kuidas Agu Sihvka geomeetrias puuduliku saab, kuidas kutid internaadi öörahu rikuvad, kuidas sotsioloogilist ankeeti täidetakse jpm.

 

Raamatu lõpus on veel neli vahvat koomiksit. Needki ju Agu Sihvka seletuskirjadest ja need on joonistanud Edgar Valter. Tema on joonistanud ka kõik teised selle raamatu pildid. Neli koomiksit on: “Miks me puudusime füüsika tunnist”, “Kuidas ma veetsin möödunud pühapäeva”, “Kuidas ma rikkusin kalapüügi eeskirju” ja “Kuidas me soodustasime gripiviiruse levikut”.

 

Naljakad ja igati ajatud juhtumid.

 

5 + raamat on "Agu Sihvka annab aru" ka täna!

Eduard Bornhöhe

„Tasuja“

(Tänapäev)

 

1343. aasta jüriööl toimunud talurahva ülestõusust kõnelev ajalooline jutustus, üks eesti ajaloolise ilukirjanduse tuntumaid teoseid, mis annab teada ja tuntud ajaloosündmustele peategelaste kaudu ka inimliku mõõtme.

 

Eduard Bornhöhe elas aastail 1862-1923 ja tema „Tasuja“ ilmus algupäraselt juba 1880. aastal. See tähendab, et põnev lugu sai valmis kirjanikul siis, kui ta oli alles 18-aastane. Eesti ajaloolise romaani rajaja sulest on pärit veel mitu väga põnevat ja huvitavat lugu - „Villu võitlused“ (1880), „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“ (1893, selle põhjal valmis populaarne eesti mängufilm „Viimne reliikvia“ (1969)) ja „Tallinna narrid ja narrikesed“ (1892, selle raamatu esimene osa „Kuulsuse narrid“ on eriti populaarne, mille põhjal valmis 1982. aastal samanimeline populaarne telelavastus ja 2023. aastal ka mägufilm "Kuulsuse narrid").

 

„Tasuja“, mille alapealkiri on „Jutustusi Eesti vanast ajast“ tegevus viib lugeja 14. sajandisse ja olulisemad sündmused toimuvad Jüriöö ülestõusu ajal. Peategelaseks on vaba mees, talupoeg Jaanus, kes on üks ülestõusu juhte, keda tuntakse kui Tasujat.

Raamat algab siiski hoopis vanemast ajast, 14. sajandi algusest. Raamatu autor kinnitab, et eestlastel olid väga keerulised ajad, sest eestlane oli sattunud isevärki naabrite keskele. Tolleaegsed naabrid olid päris hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid Eesti paljaks, nad peksid eestlast, et lasta tal kristlikku armu maitsta, eestlane tehti teoloomaks, et ta keskaja haridust suudaks kanda, eestlane saadeti tööle tema endisele pärispõllule, kus kupjapiits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas. Niisugused „halastajad“, „õpetavad“ naabrid olid taanlased ja sakslased. Samamoodi käisid eestlaste toidulaual söömas rootslased, venelased, lätlased ja leedulased. Selleks hetkeks oli jäänud Harju ja Viru maakond Taani kuninga kätte, muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks. Saksalsest kroonikakirjutaja Kelch olevat selle aja kohta ütelnud, et Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.

Harjumaa põhjapoolses otsas, Tallinna lähedal, põlise laane keskel, seisis üksik talu, teedest kaugel. Talu hüüti Metsa taluks, sest ta oli metsa sees. Selle talu omanikuks oli maamees Tambet, kes oli saanud pärisperemeheks, kuigi peaaegu kõik teised eestlased olid pärisorjad.

Lugeja saab teada, et Tambeti isa Vahur oli olnud Tallinna piiskopi ori. Vahur oli pikk ja priske poiss, kelle määratuis liikmeis peitus nii raudset jõudu kui ka tinast laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui karu. Ta sai oma laiskuse eest sedavõrd palju peksa, et jooksis metsa pakku. Piiskop tuli talle metsa järele ja leidis Vahuri üles, kuid äkki ilmus metsas välja hiigelsuur karu, kes kavatses mehi rünnata. Vahur lubas piiskoppi karu eest kaitsta, kuid selle eest nõudis endale priiuse ja pärismaa.

Nii saab Vahur pärisomaduseks tüki metsa, mis hilisemates sõdades maapinnalt kadunud Lodijärve lossi maade serval seisis. Veidi hiljem võtab Vahur naise ja nad saavad lapse, kellele pannakse nimeks Tambet. Tambet ei ole tugev nagu isa, kuid tal on terane pea. Kui Vahur sureb, siis õpetab ta oma poega, et too hoiaks sakstest eemale ja hoiaks oma vabadust. Vahuri surivoodil on ka Tambeti 8-aastane poeg Jaanus, kes vanaisa õpetussõnad meelde jätab.

Tambet ehitab metsas oleva maja suuremaks, kuid sakstest eemale ei hoia. Ta hakkas varakult nende keelt õppima, käis sagedasti Tallinnas ja Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma poja Jaanuse pani ta kohe pärast Vahuri surma Tallinna Mustmunga kloostrisse õppima. Tema nõu oli poega saksaks ja kirjatargaks kasvatada. Jaanusel on siiski meeles see, mida vanaisa oli ütelnud: „Varja vabadust!“

Seejärel liigub autor ajas paar aastat edasi. Jaanus on saanud 10-aastaseks. Ta ratsutab koos isaga esimest korda Lodijärve lossi, mille toonane lossihärra, rüütel Konrad Raupen oli mõistlik mees ja isand. Lossihoovis kohtub Jaanus lossihärra lastega, kümneaastase poisi Oodoga ja veidi noorema tüdruku Emiiliaga. Jaanusel ja Oodol tekib tüli, sest Oodo plaanib Jaanuse kallala oma koera ässitada, õnneks suudab Emiilia poisid lepitada. Pärast seda kasvab laste vahele suur sõprus.

Ja taaskord. Hüpe ajas edasi. Jaanus on saanud 15-aastaseks. Jaanus, Oodo ja Emiilia võtavad ette ratsaretke ja Oodo tahab kangesti proovida Jaanuse uhket täkku, sest ta ise sõidab rahuliku märaga. Jaanus hoiatab Oodot, et täkk on kiire hobune, kuid noor isand ei võta seda kuulda. Loomulikult juhtubki õnnetus ja Oodo kukub hobuse seljast maha ja on meelemärkuseta. Õnneks on õnnetuspaiga lähedal vana eremiidi, Prohveti-Pärdi elukoht, tema oli pimeda keskaja üks väheseid valgusekujusid. Vana eremiit aitab Oodot, kuid „tänutäheks“ süüdistab Oodo oma õnnetuses hoopis Jaanust. Sel hetkel mõistab Jaanus, et ei kõlba talurahval lossisakstega sõprust pidada. See mõte meeldib vanale eremiidile, kes lubab, et sellest poisist ta teeb veel midagi. Vana mees peab oma sõna ja Jaanus käibki tema juures õppimas.

Möödub jällegi viis aastat. Lodijärve mõisas on koos hulk võõraid mõisnikke, kes olid kokku tulnud jahipeole. Saame tuttavaks ka noore rüütli Kuuno Rainthaliga, kelle vaprusest ja julgusest räägitakse imelugusid. Noo rüütel on tulnud kohtuma Lodijärve lossi vana lossihärraga, et rääkida tema vanahärra tütrest, Emiiliast.

Jahirong liigub lossiväravatest välja. Lossipreili Emilia satub Jaanuse maja juurde, kus näeb ka Jaanust ennast. Nad vestlevad meeldivalt ja tundub, et nende vahel on tõmmet.

Järgmisel päeval läheb Jaanus külasse käima, kus kohtub 15-aastase Maanusega, kes on saanud lossikupjalt kõvasti peksa. Poiss on lausa vaeseomaks pekstud. Põhjus selles, et poiss oli noorhärra Oodo koera „tigedaks hundiks“ nimetanud.

Jaanus käib salaja ka Lodijärve lossi juures, kus saab teada, et vana lossihärra on ootamatult surnud ja uueks lossihärraks on saanud noor Oodo. Arvata võib, et uus lossihärra on hoopis teistsugune kui vana.

Päev edasi. Jaanuse juurde tuleb varjule Maanus, kuid hetk hiljem on Metsa talu juures ka lossikubjas koos kahe mõisasulasega. Nemad on tulnud Maanust otsima. Olukord läheb tõsiseks ja Mõisa talu sulased ajavad lossikupja minema. Lossikubjas kaebab Oodole, et teda olevat pekstud ja uut lossihärrat olevat sõimatud, mis ärritab noort lossihärrat väga – talupojad on teda teotanud! Oodo võtab oma seltskonna kokku ja suundutakse Metsa talu juurde.

Mis saab edasi? Mis juhtub Metsa talu juures? Mis juhtub talu, Tambeti ja Jaanusega?

Igal juhul oleme õige varsti ajas 1343. aasta kevades, jürikuus. Kes on see talupojakuues ja pehmes kaabus ratsanik, kelle käes on põlev tõrvalont? Mis on Eestimaal juhtunud, miks mõisad põlevad? Igal juhul kutsutakse seda ratsanikku Tasujaks, kuid kes ta on?

 

Raamatu lõpp läheb vägagi põnevaks, kuid ka kurvaks. Talupoegade ülestõus on võimas, Tasuja juhtimisel rünnatakse Lodijärve lossi, kus leiavad aset traagilised sündmused, kuid samal ajal käib vihane lahing Tallinna juures, kuhu on saabunud Liivimaa landmeister oma rüütlitega. Kas talupojad suudavad saada jagu rüütlitest või lõpeb kõik hoopis kaotusega?

 

Selline põnev lugu on see Tasuja-lugu. Põnev ja kaasahaarav, veidi romantiline, palju on sündmusi, peategelased on huvitavad ja usutavad. Vaatamata sellele, et raamat ilmus juba 1880. aastal on seda igati põnev lugeda ka täna.