Blake Shelton „Texoma Shore“

Blake Shelton

„Texoma Shore“
(Warner Music)

 

Kantrimuusika on olnud üks muusikastiilidest, mis mulle alati meeldinud on. On ju kümnete ja kümnete aastate jooksul olnud mitmeid suurepäraseid kantriartiste, kes kõnetanud miljoneid ja miljoneid muusikasõpru, ja seda eriti USAs. Paljud kantriartstidest on saanud sama kuulsaks kui popartistid või omandanudki lausa popartisti staatuse.

 

Blake Shelton on hetkel kindlasti üks populaarsemaid kantriartiste, kes alustas muusikas juba 2001. aastal. 42-aastane laulja on avaldanud oma karjääri jooksul 11 stuudioplaati. Laulja on pärit väiksest Ada-nimelisest linnakesest Oklahomas, kus elab ca 17 000 inimest. Tema isa oli tubli autode müügimees, ema töötas ilusalongis. Laulma hakkas Blake Shelton juba lapsena, 12-aastaselt oskas ta kitarri mängida ning 15-aastaselt kirjutas oma esimesed laulud. 2001. aastal ilmus mehe debüütsingel „Austin“, mis oli USA kantrimuusika edetabelis viis nädalat järjepanu esikohal. Varem oli sellise saavutusega hakkama saanud teine kantrimuusika supertäht Billy Ray Cyrus.

 

„Texoma Shore“ on järjekorras 11 Blake Sheltoni stuudioplaat. Aastate jooksul on 33 Sheltoni laulu jõudnud USA kantrimuusika singlimüügitabelisse, kusjuures 24 laulu on olnud selle edetabeli esikohal. Pole paha. Tal on ette näidata mitmeid USA kantrimuusika auhindu, USA muusikaauhindu, ta on kandideerinud 7. korral ka Grammyle. Tiitleid on mehel teisetelegi jagada. Lisaks laulmisele on mees tuttav ka teleekraanilt, sest ta on olnud kohtunik telesaadetes „Nashville Star“, „Clash of the Choirs“ ja ülipopulaarses saates „The Voice“, mida kindlasti ka paljud meie muusikasõbrad on vaadanud ja näinud. 14 „The Voice“ hooaja jooksul on kuuel korral just tema meeskonda kuulunud võistleja (osaleja). Seegi igati suurepärane saavutus.

Siinkohal peaks vist mainima sedagi, et Blake Shelton valiti 2017. aastal ajakirja „People“ poolt maailma seksimaks meheks... ma ei hakka seda siinkohal omalt poolt kommenteerima, las meeste seksikust hindavad ikka naised J Kuid üsna tuntud naised on Blake Sheltonit märganud, sest Shelton on olnud abielus kantritäht Miranda Lambertiga, kuid praegu on teada, et Sheltoni süda lööb ühes taktis Gwen Stefani omaga.

 

„Texoma Shore“ (Lake Texoma on muideks järv Texase ja Oklahoma piiril) ilmus 2017. aastal, kuid Euroopas on seda albumit tutvustatud 2018. aastal. Pean tunnistama, et Shelton jätkab samal lainel, mis seni. Mehel on suurepärane hääl, selline mehelik kantrimehe hääl, mis paneb kuulaja kuulama, esitused on suurepärased, ja minu jaoks ongi just selline kantri see õige kantri.

Uus album on igati positiivse hingamisega kantriplaat (seda positiivsust on tajunud ka USA kantripublik, sest plaat on olnud USA kantrimuusika tabelis esikohal, USA plaadimüügitabelis on kõrgeimaks kohaks neljas koht). Lugudes on häid meloodiaid ja harmooniaid („I’ll Name The Dogs“ „At The House“), mõni lugu kisub kübe popilikuks („Beside You Babe“), mõni lugu on veidi rokilikum („Turnin’ Me On“, „When The Wine Wears Off“), mõnes loos on Shelton mõtisklevam („Got The T-Shirt“, „I Lived It“), on tunda naeratust suunurgas („Money“). Seni on plaadilt ilmunud kolm singlit: „I’ll Name The Dogs“, „I Lived It“ ja „Turnin’ Me On“.

Uue ja väga hea plaadi produtsendiks on Scott Hendricks, kes teinud koostööd enam kui 30 suurepärase kantriartistiga, nt John Michael Montgomery, Brooks & Dunn, Trace Adkins, Alan Jackson, Faith Hill jpt.

 

Kindlasti selline plaat, mida kantrisõpradel tasub kuulata, minu arust ka selline plaat, mis sobib suurepäraselt autos kuulamiseks, kui pikem sõit plaanis on või lihtsalt mõnusa seltskonnaga kusagil lõkke ääres, kaaslaseks ameerikalik grill-liha ja toop head õlut.

Mõnus plaat.

 

Kuulake ise ka:

 

https://blakeshelton.lnk.to/texomashore

 

Blake Shelton "I Live It"


Dashboard Confessional „Crooked Shadows“

Dashboard Confessional

„Crooked Shadows“

(Warner Music)

 

Dashboard Confessional on USA roki(emo)bänd, mis on saanud mõjutusi nii indie rokist, kui ka akustilisest rokkmuusikast. Nad on pärit Boca Ratonist, Florodast.

Bändiliikmed ise on ütelnud, et neid on mõjutanud Jawbreaker, Jawbox, The Beatles, Nirvana, Bruce Springsteen, Stevie Wonder, Minor Threat, The Beach Boys, Embrace, Weezer, Fugazi jpt. Nagu näete, siis on valik ikka väga kirju.

Ansambel mängib täna koosseisus: Chris Carrabba – laul, rütmikitarr, klaver, Scott Schoenback – basskitarr (liitus ansambliga 1999), Armon Jay – soolokitarr, taustalaul (liitus ansambliga 2015), Chris Kamrada – trummid, löökriistad (liitus ansambliga 2017).

Varem olid pikemalt (16 aastat) ansamblis ka kitarrist John Lefler ja trummar Mike Marsh, kes lahkusid ansamblist 2015. aastal.

Nende esimene plaat ilmus juba 2000. aastal ja see kandis pealkirja „The Swiss Army Romance“. Samal ajal tegi ansambli laulja Chris Carrabba koostööd ka ansambliga Further Seems Forever ning aasta hiljem andis just see bänd välja esimese albumi „The Moon Is Down“.

Seejärel proovis Carrabba ka soolokarjääri ja avaldas albumi „The Places You Have Come to Fear the Most“, mida täna peetakse siiski Dashboard Confessionali teiseks stuudioalbumiks. Sellele järgnes ansamblit ka EP „So Impossible“.

2002 liitus Dashboardi Confessionaliga veel kolm muusikut, sh ka Further Seems Forever liige Jerry Castellanos. Kuna album „The Places You Have Come to Fear the Most“ oli edukas, siis kutsuti Chris Carrabba esinema ka saatesse MTV Unplugged.

2002 võitis Dashboard Confessionali laulu „Screaming Infidelities“ video MTV videomuusika auhinna.

2003 ilmus ansamblil kolmas album „A Mark, a Mission, a Brand, a Scar“, mis tõusis USA plaadimüügitabelis suisa 2 kohale!

2004 lindistas Dashboard Confessional laulu „Vindicated“. Sellest sai laul filmis „Spider-Man 2“, kusjuures lugu sai kuulda selle põneva filmi lõputiitrite ajal. Lugu meeldis publikule ja tõi ansamblile kuulsust juurde. Seda lugu sai kuulda ka 2005. aastal ilmunud albumil „Dusk and Summer“.

2006. aastal ilmus albumist „Dusk and Summer“ reliis ehk see anti uuesti välja.

2007 ilmus uus plaat „The Shade of Poison Trees“, mis oli oluliselt akustilisema kõlaga plaat.

2009 ilmus veel üks album „After the Ending“.

Pärast seda oli plaadistamisel üsna pikka vaikus – ansambel küll tegutses, andis kontserte, esines üritustel, kuid uut muusikat plaadina välja ei antud, kuni selle aasta alguses ilmus uus album „Crooked Shadows“, millega hakati tööd tegema eelmisel aastal. Uue albumi esimene singel kannab pealkirja „Heart Beat Here“, teise singlina on plaadilt ilmavalgust näinud uue albumi avalugu „We Fight“.

Uuel plaadil on üheksa lugu, uut muusikat on kokku ca 30 minuti jagu. Mitte just väga palju, kuid ega oluline pole alati ju kvantiteet vaid kvaliteet. Kvaliteeti on Dashboard Confessionalil piisavalt. Kõik lood on head minekuga rokilood, ja mulle meeldib väga ka laulja Chris Carrabba hääl ja esitus. Huvitav on seegi, et rokibänd kasutab julgelt ka klahvpille, mistõttu on lugudes ka põnevaid harmooniaid ja meloodiaid (nt. „About Us“, rahulik „Heart Beat Here“, „Belong“, milles lööb kaasa ka USA elektroonilise muusika trio Cash Cash). Lugudes on jõudu ja sügavust, kindlasti tasub kuulata ka laulutekste, sest meestel on ka oma sõnum kuulajale edasi ütelda.

Laulus „Open My Eyes“ lööb kaasa USA populaarne viiuldaja Lindsey Sterling, plaadi lõpulugu on kaunis ja rahulik „Just What To Stay“, milles laulab ka Chrissy Costanza ansamblist Against The Current.

 

 

Marko Tiidelepp

 

 

 

 

Laurie Anderson & Kronos Quartet „Landfall“

Laurie Anderson & Kronos Quartet

„Landfall“

(Warner Music)

 

Laura Phillips „Laurie“ Anderson saab selle aasta 5. juunil 71-aastaseks. Ta on USA eksperimentaalmuusik, helilooja, filmirežissöör, performance-kunstnik, avangardismi üks põnevamaid esindajaid

Ta enamuse oma elust elanud New Yorgis. Seal on ta õppinud kunstiajalugu, viiulimängu ja lõpetanud kõrgkooli skluptorina.

Pärast kõrgkooli lõppu töötas ta kunstiajaloo õpetajana, kuid alustas performance’idega juba 1960ndate aastate lõpus. Esimestes etendustes sidus ta põnevalt kokku keelt, tehnoloogiat ja visuaalset matejali. Võib öelda, et Laurie Anderson on ka elektroonilise muusika üks pioneeridest, kes ehitanud valmis ka mitu väga põnevat eksperimentaalse muusika ja elektroonilise muusika instrumenti (sh magnetlindiga viiul, rääkiv kepp (MIDI kontroller) ja häälefiltrid, mis aitasid muuta Laurie Andersoni häält maskuliinsemaks).

Väljaspool kunstimaailma saavutas Laurie Anderson populaarsust vägagi kummalise ja ootamatu lauluga „O Superman“, mis jõudis 1981. aastal brittide singlimüügitabeli teisele kohale! Uskumatu lugu, et just sedavõrd eksperimentaalne muusika sedsvõrd kõrgele popmuusika edetabelis jõudis. See on lugu, mis saanud mõjutusi prantsuse helilooja Jules Massenet’ ooperi „El Cid“ aariast „O Sovereign“.

Populaarseks sai 1982. aastal ilmunud album „Big Science“ ja ka 1986. aasta kontsertfilm „Home of the Brave“, milles Laurie Anderson mängis peaosa, ja ta oli ka selle filmi lavastaja.

1992 kohtus Laurie Anderson USA laulja, muusiku, helilooja Lou Reediga, kellega ta oli abielus alates aastast 2008 kuini mehe surmani aastal 2013.

Suurepäarselt räägib Laurie Andersonist ja tema loomingust Tõnis Kahu raadiosaates „NYYD-MUUSIKA. Laurie Anderson – too teine naiselik Ameerika“ aastast 2000. Seda on võimalik ka ERR’i arhiivis järelkuulata.

The Kronos Quartet on USA keelpillikvartett, mille pani 1973. aastal San Franciscos kokku viiuldaja David Harrington. Erinevate koosseisudega on kvartett koos mänginud juba üle 40 aasta! Nad on esitanud väga erinevat muusikat, nii nüüdismuusikat, klassikalist muusikat kui ka paju muud – mehhiko rahvamuusikat, eksperimentaalset muusikat, filmimuusikat, džässi, tangot jpm.

Kindlasti on The Kronos Quartet on kuulsamaid nn „uue muusika“ ansambleid terves maailmas. Nende jaoks on kirjutatud üle 900 muusikapala! Aastate jooksul on The Kronos Quartetile kirjutanud muusikat John Adams, Arvo Pärt, George Crumb, Henryk Gorecki, Steve Reich, Philip Glass, Kaija Saariaho, Peteris Vasks jpt.

The Kronos Quartet on mänginud koos Pat Metheny, Cafe Tacuba, Astor Piazzolla, Tom Waitsi, David Bowie, Paul McCartney ja Björkiga. Nad on lindistanud muusikat koos Nelly Furtado ja Joan Armatradingiga.

Kõige kauem mängis kvartett (1978-1999) koosseisus: David Harrington (viiul), John Sherba (viiul), Hank Dutt (vioola) ja Joan Jeanrenaud (tšello). Vahva on seegi, et kas sellel albumil koos Laurie Andersoniga mängib The Kronos Quartet peaaegu samas kooseisus ehk Harrington, Sherba ja Dutt, vaid tšellot mängib Sunny Yang, kes liitus kvartetiga 2013. aastal.

 

„Landfall“ on väga põnev eksperimentaalse muusika album, milles ühendavad jõud kaks legendi – Laurie Anderson ja The Kronos Quartet. Laurie Anderson on kirjutanud muusika just spetsiaalselt sellele kvartetile, kusjuures Laurie Anderson lööb ise sellel plaadil aktiivselt kaasa – mängib viiulit, teeb häält, räägib/jutustab, mängib klahvpille, löökriiste, kasutab sämplinguid ja häälefiltreid.

 

On teada, et David Harrington unistas koostööst Laurie Andersoniga juba aastakümneid. Asjad hakkasid paika tiksuma pärast 2010. aastal ilmunud Laurie Andersoni albumit „Homeland“.

„Landfall“ koosneb 30 palast, mis moodustavad tegelikult ju ühtse terviku/tsükli. Laurie Anderson üritab edasi anda läbi oma silmade ja helidemaailma 2012. aastal Kariibi merel ja USA idarannikul möllanud orkaani Sandy, mis tekitas suuri üleujutusi ka New Yorgis ja nõudis kokku lausa 81 inimohvrit (enamus neist Haitil).

Palju muusikat oli Andersonil valmis juba enne orkaani, kuid palju sündis ka just selle mõjudest, sest ka tema New Yorgi kodu sai kahjustusi.

Kuid, vaadakem kasvõi muusikapalade pealkirju: „CNN Predicts a Monster Storm“, „Wind Whistles Through the Dark City“, „The Water Rises“, „Our Street is a Black River“, „Darkness Falls“, „The Electricity Goes Out and We Move to a Hotel“, „Dawn of the World“, „Helicopters Hang over Donwtown“ jne.

Enamus paladest on lühikesed, 1-2 minutit, need on nagu fotod, mis annavad edasi tormi ja veekahjustusi, kuid Anderson loob oma muusikaga omamoodi ka uue universumi, uue kosmose, kus valesid ei peideta, räägitakse tõtt ka valusatel teemadel.

Keelpillikvartett mõjub osades lugudes võimsalt, võiks öelda klassikaliselt, kuid neid saadavad ka muud helid, mis annavad omamoodi õhulisuse ja ruumilisuse nendele juurde. Tundeid on seinast-seina – on rahulikkust, on rahutust, on uinumist, on pingestatust ja kõike muud, mida üks looduskatastroof võib inimeses tekitada.

Kõige pikem pala on sellel plaadil „Nothing Left but Their Names“, mis on nagu meditatsioon, milles Laurie Anderson kasutab häälefiltreid ja jutustab meeshäälega sellest, kuidas paljud loomaliigid on välja surnud ja milline osa selles on inimestel. Kõlavad unistavad keelpillid, põnevad süntesaatorid ja jutustaja, kes räägib, räägib, räägib...

Kokku on plaadil muusikat peaaegu 1 tund ja 30 minutit, mistõttu peab kuulaja ennast valmis panema pikaks muusikaliseks reisiks. Väga huvitavaks ja põnevaks muusikaliseks reisiks, kus sõna saavad kaks nüüdismuusika tõelist tippu.

Ja ma kinnitan, et see kooslus on väga põnev ja kaasahaarav.

Kuulake seda plaati õhtul pimedas või öösel. Pange muusika mängima, sulgege silmad, ja laseme Laurie Andersonil viia meid oma maailma, orkaani maailma ja maailmast väljapoolegi. Võrratu kogemus.

 

 

Marko Tiidelepp

 

 

Compay Segundo „Nueva Antologia. 20 Aniversario“

Compay Segundo

„Nueva Antologia. 20 Aniversario“

(Warner Music)

 

Máximo Francisco Repilado Muñoz Telles, esinejanimelt Compay Segundo (1907-2003) oli kuuba trova-kitarrist, laulja ja helilooja. Tema tuntumad lood on „Chan Chan“, „Sarandonga", "La calabaza", "Hey caramba", "Macusa" ja "Saludo Compay".

„Chan Chan“ sai maailmas tuntuks Kuuba kuulsa ansambli Buena Vista Social Clubi debüütalbumi esimese loona aastal 1997.

 

Siinkohal ka paar sõna ka Buena Vist Social Clubist, mis on saanud nime Kuubal, Havannas, Mariano linnaosas 1940ndatel aastatel tegutsenud klubi järgi, kus käisid muusikud koos musitseerimas ja lihtsalt aega veetmas.

1990ndatel aastatel kutsuti maailmakuulus kitarrist, laulja, helilooja Ry Cooder Kuubale, et lindistada muusikat Aafrikast kutustud muusikutega, kes ei saanud viisat, mistõttu pandi ansambel kokku kohalikest muusikutest. Ry Cooder kogus kokku muusikud, kes olid toona kõik juba üle 90-aastased (artistid, kes olid olnud pikka aega unustuses, mambo, bolero ja cha-cha tõelised võlurid Ibrahim Ferrer, Omara Portuondo, Ruben Gonzales, Barbarito Torres ja Compay Segundo), et lindistada Buena Vista Social Clubi album, mida müüdi poole aastaga maailmas üle 5 miljoni eksemplari! 1998 sai see plaat parima albumi Grammy-auhinna. 1998 tegi saksa filmirežissöör Wim Wenders neist ka samanimelise filmi. Filmis näidatakse muusikuid nende kodulinnas Havannas, kus nad mõtisklevad muusika ja elu üle. Lisaks näidatakse võtteid kontsertitest.

Nii plaat kui ka film olid Põhja-Ameerikas ja Euroopas ülipopulaarsed ning Kuubast pärit muusika sai jällegi populaarseks.

 

Compay Segundo tähendab Kuuba hispaania keeles „Teine kutt“, kuna ta oli erinevates ansamblites alati teine hääl. Paljud latiinomuusikud on võtnud Compay Segundost eeskuju ja saanud sellelt legendaarselt mehelt mõjutusi.

Máximo Francisco Repilado Muñoz Telles sündis Siboneys, Kuubal. Kui Maximo oli 9-aastane kolis ta pere elama Santiago de Cubasse. Esimene ansambel, kus Maximo mängimas hakkas oli Santiago de Cuba munitsipaalansambel, mida juhendas tema õpetaja Enrique Bueno.

1934 kolis Maximo Havannasse, kus hakkas mängima klarnetit kohalikus munitsipaalansamblis. Ta õppis mängima ka kitarri ja tres-kitarri, mõtles välja ühe vahva instrumendi, millel nimeks armonico, see on seitsmekeeleline kitarrisarnane pill, mis täitis tühimiku hispaania kitarri ja Kuubalt päris tres-kitarri vahel.

1947 moodustas Maximo koos Lorenzo Hierrezueloga duo Los Compadres. Ka selles duos laulis Compay Segundo teist häält ja mängis tres’i. Oma tegutsemise ajal oli Los Compadres üks edukamaid duosid Kuubal.

Nagu eelpool mainisin, siis kindlasti on Compay Segundo kuulsaim lugu „Chan Chan“, mille nelja esimest akordi tunneb terve muusikamaailm. Seda lugu on Compay Segundo lindistanud ise mitu korda, kuid seda on esitanud ka paljud teised Ladina-Ameerika artistid. Kuulsad on loomulikult ka paljud teised lood: „Sarandonga“, „La calabaza“, „Hey caramba“, „Macusa“ jt. Need kõik on nn son’id, mis eristab artisti paljudest teistest trova-muusikutest.

Compay Segundo on ütelnud, et tema loomingus on olulised valsid, son’id ja danzon’id, kuna ta õppis muusikat nendelt, kes hindasid muusikas ülekõige traditsioone. Compay Segundo on ütelnud, et ta mängib muusikat nii nagu seda tehti ammustel aegadel. Compay Segundo mängis lühikesi son’e, kud mängiti ka selliseid, mis algasid õhtul kell seitse ja lõppesid varahommikul.

Compay Segundo on mänginud Fidel Castrole, paavstile Vatikanis ja esinenud paljudel suurtel lavadel.

Oma kõrge vanuse kohta ütles mees seda, et selle saavutamiseks on abiks olnud lambaliha konsomee ja rumm. Ta ise lootis elada 115-aastaseks, kuid suri 95-aastaselt, kuna tal oli probleeme neerudega.

 

„Nueva Antologia. 20 Aniversario“ on duubelkogumik, millel Compay Segundo kuulsamad lood läbi aastate. Siin on son’e, danzon’e, valsse, kuid kindlasti veidi ka bolero’id, cha cha cha’d ja palju muudki.

Oluline on see, et muusika on soe, mõnusalt tantsuline, mis paneb jala vaikselt kaasa tatsuma, keha kaasa õõtsuma, siin on tundeid ja igatsust ning suurepäraseid esitusi, kaunist kitarrimängu, võrratuid meloodiaid, mida soovid ka ise vaikselt kaasa ümiseda. Kõike seda suudab pakkuda muusika, mis pärit Kuubalt. Usun, et need, kes Kuubal on käinud, teavad, mida tahan ütelda.

Võrratult hea duubelkogumik, mis ilmus esmaskordselt juba 20 aastat tagasi. Nüüd juubeli-väljalase, millel ka neli seni avaldamata lugu. Plaadiga on kaasa ka põhjalik plaadi buklett, kust on võimalik lugeda Compay Segundo muusikast ja muusikastiilidest veelgi täpsemalt.

 

Külma ja halli kodumaisesse kevadesse suurepärane kuulamine!

 

Marko Tiidelepp

 

Brad Mehldau "After Bach"

Brad Mehldau

„After Bach“

(Warner Music)

 

Brad Mehldau (s. 23.08.1970) on USA džässpianist ja -helilooja. Ta on kogunud laialdast populaarsust tänu oma soolokontsertitele ja sooloplaatidele ning tööle oma trioga. Tema plaadistused on kandideerinud mitmele Grammy-auhinnale ja ajaleht „Down Beat“ on valinud ta mitmel aastal järjepanu maailma parimaks džässpianistiks.

 

Mehldau sündis Floridas, Jacksonville’is, kuid kasvas üles Connecticuti osariigis Hartfordis. Ta hakkas õppima klaverimängu juba varakult ning huvitus džässmuusikast 12. aastaselt, pärast seda, kui oli kuulnud John Coltrane’i salvestusi.

Mehldau kinnitab, et tema varajased eeskujud olid Bud Powell, Thelonious Monk ja eriline lemmik oli Keith Jarreti album „Solo Concerts (Bremen/Lausanne)“. Kui Mehldau oli high school’is, siis mängis ta klaverit ka kooli bigbändis.

 

1988 kolis Mehldau New Yorki ja õppis muusikat Manhattani The New School’is. Ta pääses mängima ka Joshua Redmani kvartetti ning 1994 rajas oma trio, milles mängis bassi Larry Grenadier ja trumme Jorge Rossy, aastast 2005 hakkas trumme mängima Jeff Ballard. Mehldau esimene album „When I Fall in Love“ ilmus 1994. aastal.

 

Lisaks tööle oma trioga ja soolokarjäärile, on Mehldau salvestanud kaks albumit koos legendaarse kitarristi Pat Metheny’ga, ja ka klassikalise muusika supertähtede Renee Flemingiga (album „Love Sublime“ (2006)) ja Anne Sofie von Ottteriga (album „Love Songs“ (2010)), kuid ka Kevin Haysi ja Chris Thile’iga.

Mehldau improvisatsioonid baseeruvad džässistandarditele, kuid ka rokkmuusikale, nagu näiteks The Beatlesi, Nirvana, Massive Attacki, Pink Floydi ja Radiohead’i lugudele.

 

Ja nüüd siis album „After Bach“, mis on vahva sümbioos džässist ja klassikalisest muusikast, sest mängib ju Mehldau selle albumil nii Johann Sebastian Bachi kirjutatud muusikat, kuid ka enda kirjutatud lugusid, mis on saanud mõjutusi just Johann Sebastian Bachist.

Plaadil on neli prelüüdi ja üks fuuga Bachi „Hästi tempereeritud klaverist“ (algupäraselt avaldas Bach selle ainulaadse teose esimese osa 1722 ja teise osa 1744, ja see sisaldab 48 prelüüdi ja fuugat kõigis helistikes).

Mehldau avab uue albumi palaga „Before Bach: Benediction“, seejärel mängib ühe pala Bachilt, millele järgneb Mehldau kirjutatud pala „After Bach“ ja neid on kokku viis – „Rondo“, „Pastorale“, „Flux“, „Dream“ ja „Ostinato“. Plaadi lõpetab Mehldau kirjutatud „Prayer for Healing“.

Kindlasti on Mehldau klaverimäng suurepärane ning tema esituses kõlavad ka Bachi klassikalised klaveripalad nauditavalt. Kuulaja istub, kuulab ja naudib neid imelisi meloodiaid ja harmooniaid. Bachist lähtuvad uued teosed on põnevad ja kaasahaaravad, mõnel hetkel tavakuulaja jaoks võib-olla isegi harjumatud, ja tundub, et miski kõlab valesti, kuid see ongi taotuslik, et veidikene just sellist džässilikku hingamist juurde anda.

 Minu kõrva jaoks on selle plaadi üks ilusamaid ja põnevamaid teoseid "After Bach: Ostinato", see on rahulik ja põnev helimatk, mida on suur nauding kuulata. Klassika ja dzäss elavad ning toimivad üheskoos suurepäraselt. Täpselt sama võin öelda ka plaadi viimase teose "Prayer for Healing" kohta, suurepärane esitus, suurepärased harmooniad, uinutav meloodia. Pange silmad kinni ja kuulake, tõeline stressimaandaja.

 

 

 

Marko Tiidelepp

 

Nina Simone „The Colpix Singles“

Nina Simone

„The Colpix Singles“

(Warner Music)

 

Nina Simone ehk Eunice Kathleen Waymon sündis 21. veebruaril 1933 Tryon’is Põhja-Carolinas, USAs ja lahkus meie hulgast 21. aprillil 2003 Carry-le-Rouet’s, Prantsusmaal.

Nina Simone oli ja on kindlasti üks andekamaid lauljatare muusikaajaloos, kes tegutses aastail 1954-2003. Ta oli suurepärase laulutehnikaga, väga omanäolise hääle ja mitmekesine lauljatar, kelle stiili on väga raske konkreetselt määratleda, kuid ta oli kodus nii džässis, bluusis, soulis, R&B’s, folgis kui ka gospelis. Oma karjääri jooksul avaldas ta üle 60 plaadi ja kirjutas üle 500 laulu!

 

Palju tema karjääris ja muusikas oli pärit lauljatari tagapõhjast ja elukogemusest - Eunice Waymon sündis vaeses perekonnas ja hakkas juba 4-aastaselt klaverit mängima. Ta õppis muusikat New Yorgi kuulsas Juillardi koolis ning alustas tööd varakult klaverisaatjana, et aidata majanduslikult oma perekonda. 1954 alustas ta tööd ühes iiri pubis Atlantic City’s. Pubi omanik nõudis, et Eunice lisaks klaverimängule ka laulaks, ja nii siirdus klassikalise klaverimängu koolituse saanud naine showmaailma.

Ta võttis esinejanimeks Nina Simone. Nina tähendab väikest ja Simone oli laenatud prantsuse suurepäraselt näitlejatarilt Simone Signoret’lt.

 

Nina Simone esitas oma karjääri jooksul džässi, gospelit, hingelist ja klassikalist muusikat, folki, bluusi, poppi, muusikalide ja ooperite muusikat, aafrika muusikat ning iseenda kirjutatud lugusid. Ta oskas suurepäraselt kasutada muusikalise elemendina vaikust, omanäoline oli ka tema esinemisstiil. Kord oli lauljatari hääl tume ja toores (kübe isegi ehk mehelik), kord pehme ja armas, tema häälekasutus oli võrratult mitmekesine. Üks tema tuntumaid lugusid on „Mississippi Goddam“ (1964), mis sündis pärast seda, kui neli mustanahalist last said surma baptistikirikusse tehtud pommirünnakus Birminghamis, Alabamas 1963 aastal. See on valus ja raevukas kaebus mustanahaliste olukorra kohta toonases USAs. Selle laulu tugev emotsionaalne laeng on omane Simone’i muusikale, millega ta väljendas inimese kogu elutsüklit. On öeldud, et Nina Simone kuulutas olulisi asju südame kaudu, mitte ainult mõistuse häälega.

Nina Simone’i on kutsutud ka „soulmuusika ülempreestrinnaks“ (1966 ilmus ka tema album „High Priestress of Soul“), sest nii tema fännid kui ka kriitikud hindasid kõrgelt tema salapära, teda peeti lausa jumalikuks ikooniks. Lauljatari mustanahaliste inimõigusi kaitsvad laulud ei meeldinud siiski paljudele, mistõttu võib öelda, et lauljatari ei olnud sugugi väga lihtne.

 

Tema esimene plaat suurfirmale RCA oli „Nina Simone Sings the Blues“ (1967) ja  koosnes lauljatari enda kirjutatud lauludest nagu „I Want a Little Sugar in My Bowl“ ja „Do I Move You“ jt. Järgmisel aastal üllatas Nina Simone oma fänne albumiga „Nina Simone and Piano!“ (1968), millel ta laulab ja saadab ennast klaveril, muid instrumente ega taustakoori ei ole. Sellel plaadil on laule hingerännakutest, surmast, üksindusest ja armastusest ning seda peetakse tema karjääri üheks parimaks plaadiks.

 

Vaatamata populaarsusele üritas Nina Simone põgeneda kõige selle eest, mis tal oli. Ta ei tahtnud elada raamides, mis oli ettenähtud plaadifirma poolt, see oli talle vastumeelt. Ta ei soovinud ka liiga palju esineda, kuigi ka seda tema käest nõuti. Ühel hetkel sai tal kõigest villand - plaadifirmast, meelelahutusärist ja rassismist, mistõttu kolis ta 1974. aastal USAst Barbadosele. Pärast seda elas ta veel ka Libeerias, Šveitsis, Pariisis ning elu lõpus juba pikemalt Lõuna-Prantsusmaal.

 

Nina Simone tegi muusikat ka 70-,80- ja 90-ndatel aastatel. 1978 ilmus album „Baltimore“, millel olid suurepärased laulud „My Father“ ja „Everything Must Change“.

Album „Fodder on My Wings“ lindistati 1982. aastal Pariisis. Album põhines tema maapaol USAst. Nina Simone esitas nüüd veelgi rohkem enda kirjutatud laule, mängis klaverit ja tšembalod, laulis inglise ja prantsuse keeles.

1991 ilmus Nina Simone elust rääkiv raamat „I Put a Spell on You“, 1993 esines lauljatar näiteks Soomes, Järvenpää muusikafestivalil „Puistoblues“.

Nina Simonel oli elu lõpus pikka aega rinnavähk ja ta suri 21. aprillil 2003.  Tema tuhk raputati laiali erinevates paikades Aafrikas.

2015 tuli ekraanidele väga huvitav dokumentaalfilm „What Happened, Miss Simone?“, kus üritatakse vastata paljudele küsimustele, mis puudutavad suurepärase lauljatari elu ja loomingut. Filmis saavad sõna Nina Simone’i endine mees, kes oli üsnagi vägivaldne inimene, kuid väga osav mänedžer, lauljatarist räägivad tema endised bändikaaslased ja ka tema tütar Lisa Celeste, kes on samuti laujatar. Tasub kindlasti vaadata.

 

„The Colpix Singles“ on duubelkogumik, millel on laulud, mis lindistatud aastatel 1959-1964 plaadifirmale Colpix Records. See firma avaldas 10 lauljatari albumit ning sellele duubelkogumikule on valitud parimad palad ja huvitavamad lood, mis näitavad seda, kui andekas oli juba noor Nina Simone, kes oli õppinud küll klassikalist klaverimängu ja saanud lauljatariks peaaegu läbi hea juhuse, kuid kohe alguses on näha, kuidas noor lauljatar esitab suurepäraselt erinevaid stiile, kuidas temast endast saab suurepärane lauljatar, sest on ju ka sellel plaadil mitu lauljatari enda kirjutatud pala: „Under The Lowest“, „I Want A Little Sugar In My Bowl“, „Blackbird“, kuid kogumikult leiab ka palju teisi kuulsaid autoreid: Richard Rodgers, Oscar Hammerstein, George ja Ira Gershwin, Billie Holiday, Irving Berlin, Duke Ellington jpt. Plaatidel on džässi, souli, bluusi, gospelit, traditsionaale jm.

 

 

Marko Tiidelepp

 

Steve Reich „Pulse/Quartet“

Steve Reich

„Pulse/Quartet“

(Warner Music)

 

Steve Reich on muusikamaailma üks kuulsamaid minimaliste (muusikaline minimalism oli eriti populaarne 1960ndatel aastatel) Philip Glassi, La Monte Youngi ja Terry Riley kõrval. Kõik neli suurt heliloojat on nüüdseks saanud 80-aastaseks. Kõik nad kirjutavad, esitavad muusikat ning edendavad iseenda esteetilisi nägemusi.

Steve Reich on 81-aastane ja kindlasti mitte ei kirjuta selliseid revolutsioonilise teoseid nagu varasemast loomeperioodist pärit „Piano Phase“, „Drumming“ ja „Music for 18 Musicians“, kuid kindlasti inspireerib ta oma loominguga nooremaid heliloojaid ka täna.

Reichi muusikaline stiil on mõjutanud palju teisi heliloojaid ja muusikalise kollektiive: John Adams, progressiivse roki bänd King Crimson, new-age kitarrist Michael Hedges, elektroonilise muusika üks lipulaevadest Brian Eno, eksperimentaalse kunst/muusika ansambel The Residents, paljud indie roki muusikud, nt. Surfjan Stevens, instrumentaalmuusika ansamblid Tortoise, The Mercury Program, ambient techno ansambel the Orb jt.

Samas on Reich mõjutanud ka paljusid teisi kunstnikke – visuaalkunstnik Bruce Nauman, koreograafid Eliot Feld, Jiri Kylian, Douglas Lee ja Jerome Robbins.

Reich ise on ütelnud, et talle endale meeldivad ja teda on nooruses mõjutanud 12 ja 13. sajandil Prantsusmaal tegutsenud helilooja Perotinus, kui ka J.S. Bach, Calude Debussy, Bela Bartok ja Igor Stravinsky. Ka džäss on olnud Reichile hingelähedane, nt Ella Fitzgerald ja Alfred Deller, John Coltrane, Kenny Clarke ja Miles Davis.

 

2012. aastal kirjutas Reich teose „Radio Rewrite“, mis sai alguse kohtumisest Radioheadi kitarristi Jonny Greenwoodiga.

Sellel plaadil oleva teose „Pulse“ kirjutas Reich 2015. aastal ja siin kasutab helilooja väga edukalt mitte küll soolokitarri, aga hoopis basskitarri. Teose esitab International Contemporary Ensemble, muusika on selles teoses rahulik, puudub närvilisus, mida mõnikord võib tunda Reichi varasemas loomingus, muusika on siin spiaalne, ringlev, abiks on uudishimulikud keelpillid.

„Pulse“ on teos suurele koosseisule – neli viiulit, kaks vioolat, kaks flööti, kaks klarnetit, lisaks klaver ja basskitarr. 15 minuti jooksul kuuleme ühte läbivat teemat, mis liigub nagu laine, kord tõustes, kord laskudes ja seda kordavad erinevad instrumendid. Tegemist on ilusa meloodiaga ning vägagi rikkaliku harmooniaga.

Osad muusikakriitikud on tõdenud, et „Pulse“ on selline vahva teos, mis sobiks saatma mõnda huvitavat ja sisukat lühifilmi. Minu jaoks võiks see vabalt saata ka mõnda huvitavat dokfilmi või kübe kosmilist filmi.

Ära on märgitud ka teose lüürilisust, suurepärast instrumentide tekstuuri ja mõjusaid harmooniaid.

„Pulse“ on albumil veidi keerulisem kuulamine kui „Quartet“ (aastast 2013), mis on kergelt dzässihõnguline essee, milles saavad sõna klaver ja vibrafon, seda esitab Reichi üks lemmikkollektiive Colin Currie Group.

„Quartet“ on mitme mängija tõeline tulevärk ja rütmiliselt vägagi akrobaatiline. Reich kärbib klassikalise kvarteti selliselt, et see koosneb kolmest osast, keskmiseks osaks on menuett, mis on plaadil kirjas nime all „Slow“. Esimene ja kolmas osa on kirjas kui „Fast“. Lihtne ja minimalistlik lahendus, kuid samas geniaalne. Ka selles teoses esineb palju kordusi, läbivaid teemasid on nii esimeses kui ka kolmandas osas.

„Quartet“ on teos, milles Reich kasutab esmakordselt koos ainult neid kahte instrumenti ehk klaverit ja vibrafoni.

Mõlemad teosed on tehniliselt muljetavaldavad, kuid ei maksa unustada Reichi enda sõnu: „Olen pühendanud oma elu sellele, et kirjutada live muusikat live muusikutele.“

Laenan mõtteid muusikaveebist The Quietus, kus öeldakse Steve Reichi ja tema selle albumi kohta nii - 20 sajandi suur helilooja on suur ka 21 sajandil, ja nii see tegelikult ju ongi.

Irish Times lisab, et 80-aastane Reich esitab jällegi väljakutse sellele, milline muusika võiks tegelikult olla.

 

Marko Tiidelepp

 

Julie Bergan „Turn On The Lights“

Julie Bergan

„Turn On The Lights“
(Warner Music)

 

Norrast on ikka ja alati tulnud vahvaid artiste, kes esitanud mõnusat poppi, no näiteks A-Ha, Alexander Rybak, Lene Marlin, M2M, Maria Mena, Trine Rein, Ylvis jpt.

Julie Bergan on samuti Norrast. Ta on noor lauljatar ja laulukirjutaja, kes selle aasta 12. aprillil saab 24-aastaseks ja ta alustas soolokarjääri kolm aastat tagasi.

2012 lõi ta külalisartistina kaasa Norra popiduo Cir. Cruz hittloos „Supernova“, mis oli sel aastal Norras väga populaarne ja mängitud lugu. Aasta hiljem kirjutas Julie Bergan koos Ben Adamsi ja Sara Skjoldnesiga laulu „Give a Little Something Back“ ning lõi kaasa Eurovisioni lauluvõistluse Norra eelvoorus, kuid eelvoorust selle lauluga siiskim ei jõutud.

2013. aasta lõpus (kohe pärast keskkooli lõppu) sõlmis noor lauljatar lepingu plaadifirmaga Warner Music ja 2014. aasta alguses ilmus tema singel „Younger“.

Rahvusvahelist tuntust saavutas Julie Bergan 2016. aastal, kui ilmus singel „Arigato“, mis oli edukas nii Norras kui ka Rootsis ja mujalgi Põhjamaades. Samal aastal kandideeris toosama laul Norra Grammy-auhinnale (Spellemann). Samal aastal nimetas Norra Laulukirjutajate Liit noor lauljanna aasta parimaks uustulijaks. Samal aastal esines Julie Bergan soojendusartstina nii Jess Glynne’i kui ka Justin Bieberi Norra kontsertitel (Bieberi soojendusartist oli Julie Bergan ka kontsertitel Hispaanias).

 

„Turn On The Lights“ on lauljatari debüütalbum ja tegelikult igati korralik ja sisukas popiplaat. Tema muusikat on lahterdatud popiks, R&B’ks, elektrooniliseks muusikaks, dance-popiks ja hiphopiks. Igal juhul on tegemist igati noorusliku ja noortepärase popmuusikaga, mis praegu maailmas on väga menukas. Ka Julie Bergani laulud on ju lihtsad, kuid need on rütmikad, kaasakiskuvad, lihtsate viisidega, mis jäävad kergesti meelde, palju on helisid, mis ennast kordavad, kuid need hakkavad kuulajat „kummitama“. Mitmed albumi lood, nt. „Guilt Trip“, „Turn On The Lights“, „Incapable“, „Arigato“ on singlina ilmunud ning Norra raadiojaamades ka korralikult eetriaega saanud. Loomulikult piilub Julie Bergan ka Euroopa poole ja ma usun, et tal on läbilöögivõimet ka Euroopad, sest tal on lahe ja jõuline hääl, kuid ta suudab edasi anda ka vaiksemaid ja rahulikumid laule, kui on vaja laulda vaikselt ja rahulikult, ta on suurepärane ja energiline esineja, kes on tugev ka live’is ja ka suurel areenil ning tema lauludes on hitiainest palju, nendes on särtsu, head minekut, kuid ka ka selliseid, mis on rahulikumad ja panevad ennast kuulama ning kaasa mõtlema. Usun, et ka see on väga oluline näitaja, et Spotifys on Julie Bergani striimitud juba üle 160 miljoni korra.

 

Marko Tiidelepp

 

 

Rae Morris „Someone Out There“

Rae Morris

„Someone Out There“

(Warner Music)

 

Rae Morris on briti laulja ja laulukirjutaja, kes selle aasta 2. septembril saab 26-aastaseks. Üsna noor ja uus artist, kes avaldas debüütalbumi „Unguarded“ 2015. aastal.

Rae Morris sündis Blackpoolis ja hakkas õppima klaverimängu juba 4-aastaselt. Koolis õppis ta süvendatult muusikat ja näitekunsti, ta on töötanud mõnda aega ka ettekandjana, nagu paljud teisedki tulevased lauljatarid.

Tema debüütsingel „Don’t Go“ ilmus 2012. aasta märtsis ja seda sai kuulda ka telesarjas „Skins“. Seejärel ilmusid kolm EP’d ja pääses kontsertturneele paljude teiste noorte artistidega, näiteks Bombay Dance Club, Lianne La Havas, Noah and the Whale ja Tom Odell. Rae Morris laulis kaasa ka kolmes Bombay Dance Clubi loos, mis ilmusid ansambli albumil „So Long, See You Tomorrow“ (sh hittlugu „Luna“). 2014 kirjutas ja lõi kaasa Rae Morris ka Clean Banditi laulus „Up Again“. Samal aastal oli laujatar soojendusartist suurepärase George Ezra Euroopa-turneel.

2014 avaldas Rae Morris singlid „Do You Even Know?“, „Cold“ (koos Fryars’iga) ja „Closer“. Seejärel alustas ta tööd debüütalbumiga „Unguarded“. Plaat valmis peamiselt Los Angeleses koostööd produtsent Ariel Rechtsaidiga, kes teinud koostööd Madonna, Usheri, Adele, Kylie Minogue, U2 jpt. Ka Rae Morrise debüütalbum oli igati edukas ja debüteeris brittide plaadimüügitabeli kohal number 9!

2015. aastal lõi Rae Morris kaasa moefirma Boohoo telereklaamis, milles sai kuulata ka tema lugu „Love Again“. Samal aastal lõi lauljatar kaasa ka briti laulja Sivu laulus „The Nile“. Lauljatar esines ka paljudel muusikafestivalidel, näiteks Bestivalil, kuid ka Glastonburys.

2015. aasta lõpus alustas Rae Morris tööd oma teise plaadiga „Someone Out There“. Seekord oli abiks briti art pop artist Fryars. Lauljatar kinnitab, et teine album pidi tulema oluliselt elektronilisem kui debüütalbum ja siinkohal võin kinnitada, et see on tõepoolest nii, kuid see on hiilgama hea elektrooniline muusika, mis kuulaja kindlalt kuulama paneb, sest siin on suurepäraseid saunde ja geniaalseid leide. Albumilt on ilmunud ka juba mitu singlit, millest edukamad kindlasti „Reborn“, „Do It“, „Atletico (The Only One“), „Push Me to My Limit“ ja „Lower The Tone“.

Rae Morris teine stuudioplaat „Someone Out There“ on hiiglama põnev popiplaat. See on justkui popiplaat, kuid see on eksperimentaalne popiplaat, sest Rae Morris ja Fryars julgevad katsetada väga põnevate saundide ja harmooniatega. Ühel hetkel tundub, et lugu jääb seisma, kuid hetk hiljem hakkab see kasvama ja muutub võimsaks, et järgmisel hetkel jällegi rahuneda (plaadi avalöök „Push Me To My Limit“, milline põnev hääl on Rae Morrisel ja ma vägisi leian ennast mõttelt, et siin on miskit, mis tuletab mulle meelde meie enda Kerli Kõivu).

NewMusicalExpressis ütleb Jamie Milton ilusasti, et see on popmuusika, mis liigub sügavustees, sukeldub tundmatusse, see on popp, mis puudutab ja „murrab“.

Kindlasti on hääleliselt Rae Morrisel sarnaseid jooni Kate Bush’iga (nt. lugu „Atletico (The Only One)“. Kummitusliku ja lihtsa, kuid meeldejääva refrääniga on lugu „Do It“, laulus „Reborn“ laulab Rae Morris, et need on uued algused ja nii tundubki olevat, sest sellel plaadil on tavapärane poppmuusika viidud üsna uuele tasemele. Hämmastavalt ägedaid ja kosmilisi süntesaatorihelisid kuuleb laulus „Wait For The Rain“. Kui paljudes lugudes on sügavust, kübe isegi melanhooliat ja nukrameelsust, siis näiteks „Dip My Toe“ on üdini positiivne. Paljudes lugudes on palju põnevaid klahvpille ja süntesaatoreid, siis näiteks plaadi nimiloos „Someone Out There“ piisab ka klaverist ja laulust ning mõnest vahvast saundist (see on ühtlasi ka minu lemmiklugu sellelt plaadilt).

Ilusa lõppakordi paneb albumile lugu „Dancing With Character“.

 

Siinkohal pean olema nõus paljude muusikakriitikutega mujal maailmas, et „Someone Out There“ „töötab“ suurepäraselt, see on mõnus, lõbus, tõeline popiplaat, igati vägev üllatus selle aasta algusesse.

 

Marko Tiidelepp

 


LP „Forever For Now. Deluxe Edition“

LP

„Forever For Now. Deluxe Edition“

(Warner Music)

 

Esinejanime LP taga on USA pop- ja rokkmuusika laulja ning laulukirjutaja Laura Pergolizzi.

 

Lauljatar on sündinud 1981. aastal New Yorgis, kuid kolis 6-7 aastat tagasi Los Angelesse. Teda on sageli võrreldud selliste ägedate ja omanäoliste artistidega nagu Feist ja Joan Jett, kuid ta ise on kuulanud ja nautinud ka Joni Mitchelli, the Doorsi, the Pretendersit, Nirvanat ja Jeff Buckley’d. Kõikide nende muusikat on mingil määral kuulda ka LP lugudes.

 

Ta on avaldanud kolm albumit ja ühe EP, kuid mulle tundub, et just 2016. aastal ilmund album „Lost On You“ on toonud lauljatarile teenitud kuulsust. Laulukirjutajana on ta kirjutanud laule nii iseendale kui ka Backstreet Boysile, Hitomile, Cher Lloydile, Rihannale, Joe Walshile, Rita Orale, Leona Lewisele, Cherile ja Christina Aguilerale.

 

2001 ilmus tema debüütalbum „Heart-Shaped Scar“ ja 2004 ilmus teine teine album „Suburban Sprawl & Alcohol“. Need suurt populaarsust ei saavutanud, kuni 2010. aastani, kui ta oli Rihanna laulu „Cheers (Drink to That)“ üks kaasautoritest, mis tõi kuulsust ka LP’le. Selles loos on kuulda laulmas ka LP’d ennast.

LP edu laulukirjutajan jätkus. Järgmine lugu oli „Beautiful People“, mida esitas Christina Aguilera. Laul kõlas filmi „Burlesque“ heliribal.

Juuni 2011 LP laulu „Afraid to Sleep“, mida esitas saatesarja „The Voice“ finalist Vicci Martinez.

Sama aasta septembris sõlmis LP lepingu suurfirma Warner Bros. Recordsiga. Õige varsti ilmus singel „Into The Wild“.

2012 ilmus lauljatari EP „Into the Wild: Live at EastWest Studios“, millel on viis laulu. Seejärel astus LP üles mitmel maailmakuulsal muusikagestivalil nagu SXSW, Bonnaroo, Lollapalooza jt. 2012 valiti ta esimese naisena kitarrifirma Martin Guitar saadikuks/esindajaks.

2014 ilmus tema esimene album suure plaadifirma alt ja selleks oli „Forever for Now“. Plaadi tutvustavaks singliks oli „Night Like This“, järgmine singel oli „Someday“, mis ilmus küll vaid Kanadas.

2015. aastal ilmus jälle uus singel, seekord „Muddy Waters“, mis oli 2016. aasta albumi esiksingel. Juunis 2016 sai seda kuulata ka edukas telesarjas „Orange Is The New Black“. 2016. aasta novembris ilmus plaadi teine singel, suurepärane „Lost on You“.

Sama aasta detsembris ilmus lauljatari album „Lost on You“, mis oli uskumatult hea plaat! Täiesti suurepärane kohe, sest LP on väga omanäoline laulja, väga omapärase hääle ja põneva esitusega artist. Võib öelda, et LP’l on võimas hääl, ja veidi ka poisilik/mehelik suhtumine muusikasse, kuid Laura kinnitab, et laspena laulis ta õle muruniidukite ja tolmuimejate, mistõttu tema hääl ongi tugev ja jõuline.

LP on ütelnud: „Esimesena saavad valmis meloodiad, pärast seda sätin paika laulutekstid. Ma ka kogun pealkirju/ideid nagu muusikalisi akorde, kuid mul on midagi lahedat, siis hakkan mõtlema muusikale ja seejärel sõnadele.“

 

Eelmise aasta lõpus ilmus LP duubelplaat, millel lauljatari 2014. aastal ilmunud album „Forever For Now“ ja kontsert-EP „Into The Wild“, mis oli varem ilmunud 2012. aastal. Tänu 2016. aasta edule näib olevat plaadifirmal vahva plaan tuletada meelde ka lauljatari varasemaid esitusi, kusjuures sellel duubelpaadil leidub ka 6 lisalugu, millest 5 on varem avaldamata lood. Seega igati põnev ja mahukas plaat.

Kuna 2016. aasta plaati oli ka mul võimalus kuulata põhjalikumalt ja sellest ka kirjutada, siis on tegelikult ka mul üsna põnev LP veidi varasemat loomingut kuulata ja hinnata. Ja hinnata võib seda ainult kiitvalt, sest ka „Forever For Now“ on igati põnev kuulamine. Lauljataril on väga põnev, võimas hääl ja lood on igati popilikud, kaasahaaravad ja mõnusad kuulata. Kõik lood on sellised „raadiosõbralikud“ palad, mida kuulata ja võiks öelda, et LP lood on parim täiskasvanute popp, mida kuulata. Refräänid jäävad kergesti meelde ja hakkavad „kummitama“, teisel, kolmandal kuulamisel ümised juba vaikselt kaasa. Valikus on kübe kiiremaid popilugusid, kuid on ka rahulikke mõtisklusi, kübe ka rokilikumat hõngu, kuigi seda viimast on tõüepoolest kübeke. Ja kui eelpool mainitud meenutada, siis on ju LP kirjutanud väga vahvaid popilugusid ka paljudele teistele artistidele, mistõttu on tal selge, kuidas seda kvaliteetset poppi kirjutada, millisedi instrumente kasutada, kus rõhuda laulule, kus muusikale, millised harmooniad ja meloodiad peaksid kuulajale sobima ja meeldima.

Minu enda lemmik sellel plaadil on võrratu plaadi võrratu nimilugu „Forever For Now“, isegi naisartisti vilistamine võib kõrvu paitada ja selle loo esitus ning tunded – suurepärane.

Duubelplaadi teine album on live-plaat „Into The Wild“, mis ilmus juba 2012. aastal ja sellel on live-lindistused viiest loost, mis ilmusid paar aastat hiljem ka stuudioalbumil „Forever For Now“. Need on: „Into The Wild“, „Levitator“, „Tokyo Sunrise“, „Wasted Love“ ja „Somday“. Pean tunnistama, et LP’d on väga hea ka live’is kuulata. Laulab täpselt sama hästi nagu ka stuudioplaatidel. Selle albumi lisalugudest on kindlasti väga huvita kuulata LP esitust Roy Orbisoni loost „It’s Over“ ja Beyonce’ loost „Halo“.

 

Marko Tiidelepp

 


Robert Finley „Goin’ Platinum“

Robert Finley

„Goin’ Platinum“

(Warner Music)

 

Robert Finley on USA bluusi- ja soulilaulja-laulukirjutaja ning kitarrist. Pärast mitmeid kümnendeid pool-professionaalse muusikuna loobus ta ühel hetkel muusikast, kuid pöördus siiski (õnneks) muusika juurde tagasi ning avaldas debüütalbumi „Age Don’t Mean a Thing“ aastal 2016. Selle plaadi pealkiri on üsnagi õige, sest Robert Finley on 63aastane, kuid võib öelda, et vanus ei loe tema puhul tõesti mitte midagi.

 

Finley sündis ja kasvas Bernice’is, Louisiana osariigis. 11aastaselt ostis ta endale kohalikust kaltsupoest kitarri ja hakkas harjutama. Üsna sageli käis ta kuulamas ja vaatamas gospelmuusikuid, et näha ja kuulda neid lähemalt ning uurida, kuidas kitarristidel sõrmed käivad. Seetõttu püüdis ta alati saada koha esimesse ritta.

1970 liitus Robert Finley armeega, ja temast sai helikopterite tehnik Saksamaal. Tundub, et täiesti teine maailm, kuid ka seal hakkas ta tegelema rohkem muusikaga, sest lõi armeebändi, olles selle kitarrist ja bändiliider. Ansambliga esineti Euroopas ja bänditegevus lõppes siis, kui Finley armeeteenistusest lahkus.

Pärast naasemist armeest töötas ta poole kohaga tänavamuusikuna Louisianas ning vedas ka gospelansamblit Brother Finley and the Gospel Sisters.. Lisaks töötas ta puusepana.

Aastal 2015 halvenes mehe nägemine sedavõrd, et ta kuulutati ametlikult pimedaks, kuid õnneks oli olemas heategevusorganistasioon Music Maker, mis aitab just vananevaid bluusimuusikuid ja nii avastati ka Robert Finley uuesti ning 2016 naasis ta suurde muusikasse esimese stuudioplaadiga „Age Don’t Mean a Thing“. Muusikakriitikutele album meeldis väga, sest see oli suurepärane lõunaiosariikide souli album, millel tunda mõjutusi James Brownilt, B.B. Kingilt ja Booket T and the MGs’ilt.

 

Pärast plaadi ilmumist kohtus Robert Finley USA rokibändi The Black Keys laulja ja kitarristi Dan Auerbachiga, kes ka tuntud muusikaprodutsent. Dan Auerbach kinnitab, et tema arvates on Robert Finley kõige parem elusolev soulilaulja, mistõttu otsustas ta produtseerida laulja uue albumi ja kirjutas Finleyle ka uued laulud, abiks ka Nick Lowe ja John Prine. Nii saigi valmis uus album „Goin’ Platinum“, millel löövad kaasa paljud tunnustatud ja kuulsad muusikud – löökriistadel Jeffrey Clemens, basskitarril ja klahvpillidel Ray Jacildo, klahpillidel Bobby Wood, kitarrist Russ Pahl, saksofonist Clint Maedgen, trombonist Ronell Johnson jpt. Laulus „You Don’t Have To Do Right“ mängib kitarri ka legendaarne 50ndate ja 60ndate aastate kitarrist Duane Eddy (paljud muusikasõbrad teavad kindlasti tema lugu „Peter Gunn“).

Uuel albumil on lugusid, mis meenutavad veidi Tom Jonesi („Get It While You Can“, „Empty Arms“, Robert Finley hääl on suurepärane, selles on jõudu ja artistlikust), mõnusat ja ehedat bluusi („Three Jumpers“, „Compications“), 60ndate aastate popihõngust („If You Forget My Love“, „Honey Let Me Stay The Night“), valulist, suurepärase falsetiga lauldud souli („Holy Wine“) ja Motowni hõngu („Medicine Woman“).

Igal juhul on Robert Finley album suurepärane kuulamine kõikidele souli ja bluusi sõpradele, ja tegelikult on ülimalt vahva, et tänapäevases maailmas tehakse siiski ka sellist muusikat, mis viib kuulaja ajas justkui tagasi. Üks viga sellel plaadil – sellel on ainult kümme lugu ja pikkust vaid 31 minutit, aga keegi ei keela kuulajal plaati ju algusest uuesti kuulata.

 

Marko Tiidelepp

 

Anderson East „Encore“

Anderson East

„Encore“

(Warner Music)

 

Michael Cameron Anderson ehk esinejanimega Anderson East saab selle aasta 17. juulil 31-aastaseks. Ta on USA rhythm and bluesi artist, kes sündinud Ateena-nimelises linnas Alabamas ning tegutsenud ka Nashville’is Tennessee’s. Tema muusikat on lahterdatud nii southern souliks, R&B’ks, Americana’ks, roots rokiks ja bluusilikuks rokikuks. Kõikidel neil stiilidel on mõjutusi bluusist, kantrist, soulist, folgist.

 

Muusikat hakkas Michael Cameron Anderson kirjutama juba koolipõlves. Esimene lugu „Brains“ sai valmis 7. klassi talendishow’ks, eeskujuks muusika, mida esitas Ben Folds. Muusikal on olnud tähtis roll Michaeli terves peres, sest tema isa laulis kirikukooris, ema mängis noorena kirikus klaverit ja vanaisa oli baptistide jutlustaja. Sellist gospelihõngu on tunda ka tema uuel albumil „Encore“.

 

Kolledžis õppis Michael muusikat, kui täpsem olla, siis helitehnikat. Kaks aastat hiljem kolis ta juba Nashville’i, et ise muusikat teha. Esialgu oli ta abiks lauljatarile, kel nimeks Holly Williams, kes pärit kuulsast Williamsite muusikalisest suguvõsast. Michael mängis Holly saateansamblis kitarri ning laulis harmooniaid, oli abiks muusikuna ja abistas lauljatari ka  stuudiotöös.

2009 avaldas Anderson East hoopis Mike Andersoni nime all albumi „Closing Credits for a Fire“. Seejärel otsustas ta kasutada esinejanime Anderson East ja avalda EP „Fire Demos“

2012 avalda ta albumi „Flowers of the Broken Hearted“ – õigupoolest lausa kaks samanimelist plaati, sest ühe lindistas ta Los Angeleses, teise Nashville’is. Üks plaat (nn valge album) oli soulilikuma ja Americana vaibiga, teine plaat (punane album) oli tumedam ja rokilikum.

 

Esimene kuulsus saabus 2015. aastal, kui USA raadiojaamades mängiti edukalt mehe laulu „Satisfy Me“. Samal aastal ilmus ka tema debüütalbum suuremalt plaadifirmalt (Elektra Records) ja selle albumi nimi oli „Delilah“.

2017. aastal kõlas Anderson Easti laul „What Would It Take“ filmi „Fifty Shades Darker“ heliribal, kusjuures ei maksa unustada, et filmi soundtrack oli USA plaadimüügitabeli esikohal!

Uue albumi „Encore“ esimene singel „All On My Mind“ ilmus eelmise aasta augustis, oktoobris esitas Anderson East seda laulu ka telesaates „The Ellen DeGeneres Show“ oktoobris. Ja nüüd, selle aasta alguses suurepärane album „Encore“!

Suurepärane on see album tõepoolest, sest see on ehe rhythm and bluesi album, mis justkui viiks kuulaja ajas tagasi, 60ndatesse, 70ndatesse aastatesse. Saundid on ülimalt ehedad, mõnus on kuulda selles muusikas puhkpille, saksofoni soolosid, Hammondi B3 orelit, Moogi süntesaatorit, suurepäraselt kõlavat taustakoori ja mida kõike veel. No ja muidugi Anderson Easti hääl – super! Selles on seda midagi, mida on superstaarile vaja. Seda, mis paneb kuulaja kuulama ja hoiab enda küljes kinni. Lauljal on võrratud madalad noodid, hääles on jõudu ja tundeid, mis vahepeal lähevad üle karjeteks, mis kuulaja sisemust puudutavad ning vahepeal on tunda, justkui oleks James Brown tagasi J Pean tunnistama, et nii head häält pole ma tükk aega kuulnud... rääkimata esitusest, saundidest, kokkumängust ja õhustikust, mis sellel plaadil on. 11 laulust üheksa on Anderson Easti enda kirjutatud.

 

Plaadi avalöök kannab pealkirja „King For A Day“. Rahulik ja mõnus rhythm and bluesi lugu, ja nagu eelpool mainisin Anderson East jõuline hääl ja esitus, mees oskab oma häälega mängida – olla vaikne, tagasihoidlik ja loo arenedes minna esituses jõulisemaks ja võimsaks, ei puudu lausa karjedki. Puhkpillid, Hammondi B3 orel, võrratud kitarrisaundid, suurepärane taustakoor – kõik on olemas. See on selline lugu, mis külmavärinad toob. Ai, kui hea.

Teine lugu on samasuguse hingamisega nagu esimene, kannab pealkirja „This Too Shall Last“. Võrratu harmooniaga refrään ja jällegi see taustalaul! Kaugemalt on kuulda jällegi Hammondi B3 oreli saundi, mõnusat klaverimängu samuti. Jällegi suudab laulja olla ühel hetkel õrn, teisel hetkel võimas.

Kolmas lugu on „House Is A Building“, mis on kübe rahulikum kui kaks esimest pala, loo lõpus suurepärane saksofoni soolo. Jällegi võrratult hea lugu.

Neljas lugu – puhkpillid alsutavad tempokamalt, see tuleb kindlasti kiire lugu. Vana head souli!

Viies lugu on „If You Keep Leaving Me“ on lausa rhytm and bluesi ballaad, gospellik lugu, milles jällegi võrratu taustalaul, suurepärased hatmooniad ja Hammondi orel kõlab terve laulu vältel. Näib, et 1960ndad on tagasi, ja see on hea J
Kuues lugu on taaskord tempokam ja kannab pealkirja „Girlfriend“, loo alguses jällegi suurepärased puhkpillid, mis on dialoogis terve laulu vältel lauljaga. Ja kas siin mitte lausa Moogi süntesaatorit ei kasutata? Imelised saundid!

Seitsmes lugu on „Surrender“ – selline James Browni ja vanade R&B-artistide hingamisega lugu. Väga hea vokaliis.

Kaheksas lugu on eelpool mainitud „All On My Mind“, mis on salapärase hingamisega tumedam pala.

Üheksas lugu on „Without You“ – minu arust selle plaadi üks ilusamaid lugusid. Suured tunded võrratus esituses. Ilus, väga ilus.

Kaks albumi kaks viimast lugu „Somebody Pick Up My Pieces“ (algupäraselt Willie Nelsoni lugu) ja „Cabinet Door“ on suurepärased rhythm and bluesi lood. Eriti neist teine ehk plaadi viimane lugu on ilus mõtisklus ja ilus lõppakord plaadile. Kuulake viimase laulu sõnu – fantastiline lugu, milles mees tänab oma naist 52 koos elatud aasta eest, kuid nüüd on naine surnud ja mees peab üksi hakkama saama. Anderson East laulab, kuid sama jutustab/jutlustab ja taustakoor saadab justkui kirikus. Palju ilusaid mõtteid on selles loos: leidsin üles sinu vanad kokaraamatud, kuid küpsistega on ikka mingi jama, ja kuidas sa said hakkama selle kohvikannuga... riputasin kappi kõik sinu kleidid, koertega on kõik hästi, kuid ma ei mäöeta ikka, mis toitu sa nendele ostsid... Lihtne, aga ilus.

 

Anderson East – jätke see nimi meelde. Igal juhul on muusikaasta 2018 kenasti alanud, sest „Encore“ on suurepärane album, suurepärane algus.

 

Marko Tiidelepp

 


Linkin Park „One More Light Live“

Linkin Park

„One More Light Live“

(Warner Music)

 

Linkin Park on bänd, kelle muusikat hindavad kõrgelt nii hiphopi sõbrad kui ka käredamat muusikat nautivad kuulajad. Ansambli debüütalbum „Hybrid Theory“ oli 2001. aasta enimmüübinud plaat (14 miljonit eksemplari) terves maailmas.

 

Tänaseks on Linkin Park kokku müünud üle 70 miljoni plaadi. Lisaks on meestele taskus mitu Grammy auhinda (aastast 2002 ja 2006).

 

Linkin Park pandi kokku MC/laulja Mike Shinoda väikeses kodustuudios, mis asus tema magamistoas. Mike ja kitarrist Brad Delson lindistasid bändi esimese loo juba 1996. aastal. Sõbrad läksid koos ka keskkooli, kus tutvusid bändi trummari Rob Bourdoniga.

Pärast keskkooli siirdus Shinoda õppima Art Center kolledzisse Pasadenas. Seal tutvus ta DJ Joseph Hahn’iga. Samal ajal õppis Delson UCLA’s, kus jagas ühikatuba bassimees Dave „Phoenix“ Farrelliga.

Linkin Park on teatavasti kuueliikmeline bänd. Viis meest on üles loetud, keegi on justkui puudu. Viimane tükk mosaiigist oli laulja Chester Bennington, kes oli pärit Arizona osariigist ja alustas plaatide lindistamist juba 16aastaselt.

„Kui ma olin kaheaastane, siis jooksin ringi ja laulsin ansambli Foreigner laule,“ meenutas Chester. „Alates sellest hetkest, kui rääkima hakkasin, ütlesin kõikidele, et minust saab laulja!“

Kuid tänaseks on asjalood hoopis teised, sest Chester Bennington lahkus kahjuks meie seast vabatahtlikult eelmisel aastal.

 

„One More Light Live“ on Linkin Parki kolmas live-album, mis avaldati eelmise aasta detsembris ja see lindistati One More Light kontsertturneel Euroopas. See on ühtlasi ka ansambli esimene plaat pärast laulja Chester Benningtoni surma.

Linkin Park alustas seda turneed 6. mail 2017 Buenos Aireses, Argentiinas Maximus Festivalil. Pärast seda mängiti veel kolm korda Lõuna-Ameerikas (Tsiili, Peruu, Brasiilia), kuni mindi tagasi USAsse, kus tehti mõned promoshow’d ja esineti saates Jimmy Kimmel Live!

 

Edasi liiguti Euroopasse, kus anti 17 kontserti. Algas see Pariisis, Prantsusmaal 9. juunil 2017, kus toimus Donwload festival. Esineti ka Prahas (Aerodrome festival), Berliinis, Krakowis (Impact festival), Monzas (Independent Day festival), Amsterdamis, Madridis (Donwload festival), Sopronis (Volt festival), Norrköpingis (Bravalla festival), kahel korral Londonis ja mujal. Viimaseks mänguks jäi esinemine Birminghamis 6. juulil.

 

Linkin Parkil oli plaan esineda ka Manchesteris, kuid seal ei saadud soovitud kontsertpaigas mängida, kuna see oli kahjustatud terroristide rünnaku poolt, mis toimus Ariana Grande kontserti ajal, kus hukkus 23 inimest, ja vigastada sai üle 500 muusikasõbra!

 

Seetõttu naases ansambel jällegi USAsse, kust 20. juulil tuli kurb uudis, et Chester Bennington on sooritanud enesetapu. Ansambel andis teada, et seoses sellega jääb ülejäänud kontsertturnee kahjuks ära, sest planeeritud olid esinemised 26 korral USAs, kolmel korral Kanadas ja kolmel korral Jaapanis, Chibas.

 

Eks see kord sedasi ole, et lauljad, muusikud lahkuvad meie hulgast, kuid nende muusika ja esitused jäävad, mistõttu on kindlasti paljudel Linkin Parki muusika sõpradel ja fännidel just selle albumiga vahva võimalus kuulata bändi viimast kontsertturneed koos Chester Benningtoniga.

Kontsertplaadil on kokku 16 laulu, millest pooled on albumi „One More Light“ lood ja ülejäänud kaheksa on nende tuntud lood erinevatest aastatest, vanim neist „In the End“ (2001).

Kui albumit kuulata ja lugusid jälgida, siis hakkad vägisi mõtlema ja uurima, kas neis lugudes, esitustes võiks olla mingi sõnum, miks Chester Bennington endalt elu võttis. Keeruline vastata. On ju Linkin Parki seni viimane album „One More Night“ üsna nukrameelne ja suisa rahulik, kui võrrelda seda ansambli algusaastate plaatide ja lugudega. Kontsertil on palju rahulikke lugusid, kuid loomulikult ka hea minekuga ehedaid Linkin Parki hitte. Kontsertplaate on alati väga huvitav kuulata, sest siin on kuulda publiku reaktsioone, tundeid, seda, kuidas publik kaasa laulab ja möllab. Täpselt nii on ka selle albumiga.

Lugude list on alljärgnev, ja usun, et kõik selle ansambli sõbrad leiavad siit endale midagi:

 

„Talking to Myself“ (2017)

„Burn It Down“ (2012)

„Battle Symphony“ (2017)

„New Divide“ (2009)

„Invisible“ (2017)

„Nobody Can Save Me“ (2017)

„One More Light“ (2017)

„Crawling“ (2001)

„Leave Out All the Rest“ (2008)

„Good Goodbye“ (2017), kaasa teeb ka briti grime’i ja hiphopi artist Stormzy

„What I’ve Done“ (2007)

„In the End“ (2001)

„Sharp Edges“ (2017)

„Numb“ (2003)

„Heavy“ (2017)

„Bleed It Out“ (2007)

 

Marko Tiidelepp

 

The Eagles „Hotel California“

The Eagles

„Hotel California“

(Warner Music)

 

The Eagles on kindlasti üks legendaarsemaid ja edukamaid USA rokibände, mis tuli kokku Los Angeleses 1971. aastal.

Bändi asutajaliikmed olid Glenn Frey (kitarrid, laul), Don Henley (trummid, laul), Bernie Leadon (kitarrid, laul) ja Randy Meisner (basskitarr, laul). 1974 liitus ansambliga viies liige – kitarrist Don Felder. 1975 lahkus ansamblist Leadon, tema asemele tuli kitarrist ja laulja Joe Walsh. 1977 lahkus ansamblist Meisner ja tema asemele tuli Timothy B. Schmit.

 

Tänaseks on ansamblil on ette näidata viis USA singlimüügitabeli esikohalaulu, kuus Grammy auhinda, viis Ameerika Muusika Auhinda ja kuus USA plaadimüügitabeli esikohaalbumit.

Eelmise sajandi lõpus selgus, et kaks nende plaati „Their Greatest Hits (1971-1975)“ ja „Hotel California“ olid 20 sajandil USA 20 enimmüüdud albumi hulgas.

Maailmakuulus muusikaajakiri Rolling Stone paigutas The Eaglesi albumi „Hotel California“ 500 kõigi aegade parima albumi seas 37. kohale ja sama ajakiri valis The Eaglesi 2004. aastal USA 100 parima artisti edetabelis kohale 75. 2001. aastal valis muusikakanal VH1 albumi kõigi aegade parimate albumite TOP 100 kohale 38, 2005. aastal valis briti telekanal Channel 4 albumi kõigi aegade parimate albumite TOP 100 kohale 15. Mina isiklikult oleks selle bändi paigutanud veelgi kõrgemale, kuid eks muusikaspetsialistid teavad, mida nad teevad J

 

Üle maailma on The Eaglesi albumeid müüdud üle 150 miljoni eksemplari! Albumit „Hotel California“ on müüdud 32 miljonit plaati, ja kuna nüüd ilmus album uuesti, siis usun, et miljon-paar tuleb müügile kindlasti lisaks.

Kui meenutada The Eaglesi kuulsamaid lugusid, siis on need kindlasti 1972 ilmunud „Take It Easy“, „Witchy Woman“, „Peaceful Easy Feeling“, 1973 ilmunud „Desperado“ ja „Tequila Sunrise“, 1974 ilmunud „Already Gone“ ja „Best of My Love“, 1975 ilmunud „One of These Nights“, „Lyin’ Eyes“, „Take It to the Limit“, 1976 ilmunud „New Kid in Town“ ja loomulikult legendaarne „Hotel California“, 1979 ilmunud „Heartache Tonight“, „The Long Run“ ja „I Can’t Tell You Why“.

 

1980 aastal läks The Eagles laiali, kuid tuli uuesti kokku 1994, kui ilmus ka album „Hell Freezes Over“. Pärast seda jätkas The Eagles kontsertturneedega ning 1998 pääsesid nad ka Rock and Rolli Kuulsuste Halli.

2007 avaldas The Eagles uue stuuioplaadi „Long Road Out of Eden“, mis oli esimene täispikk stuuidoplaat pärast 28. aastast vaikust! Loomulikult tõusis ka see plaat USA plaadimüügitabeli esikohale.

2016. aasta jaanuaris lahkus meie seast Glenn Frey, mistõttu arvati, et The Eagles lõpetab tegevuse ja loobub kontsertturneedest, kuid seda siiski mitte, sest eelmisel aastal liitusid nendega kontsertturneeks Deacon Frey (Glenn Frey poeg) ja USA kantrimuusika supertäht Vince Gill.

 

„Hotel California“ on The Eaglesi viies stuudioplaat, mis paljude muusikasõprade ja muusikakriitikute arvates üks maailma parimaid rokkmuusika plaate, mida kinnitab ka see, et albumit on müüdud 32 miljonit eksemplari! Albumi kolm laulu tõusid USA singlimüügitabelis kõrgetele kohtadele – „New Kid in Town“ ja „Hotel California“ tõusid esikohale (need laulud tõid ansamblile ka kaks Grammy-auhinda) ja „Life in the Fast Lane“ tõusis 11. kohale. Album „Hotel California“ kandideeris samuti Grammy-auhinnale, kuid jäi alla Fleetwood Mac’i albumile „Rumours“.

2017. aasta jaanuaris tähistati plaadi 40 sünnipäeva, mistõttu ilmus plaat uuesti ja see oli loomulikult ka remasterdatud. Lisaks veel ka teine CD, millel kümne lauluga kontsert, mis salvestatud oktoobris 1976 Los Angelese “Forumis”, sellel ka ansambli varasemaid lugusid: “Take It Easy”, “Take It To The Limit”, “James Dean”, “Good Day In Hell”, “Witchy Woman”, “Funk 49”, “One Of These Nights” ja “Already Gone”, kuid ka “New Kid In Town” ja “Hotel California”.

 

Album „Hotel California“ lindistati märtsist oktoobrini 1976 ja see on esimene The Eaglesi plaat, millel mängis Bernie Leadoni asemel kitarri Joe Walsh, ühtlasi oli see viimane plaat, millel basskitarri mängis Randy Meisner.

Plaadi esikaanel on foto Beverly Hillsi hotellist, foto autoriks on David Alexander.

 

Don Henley on ütelnud, et albumi teemadeks olid need samad teemad, mis The Eagles’ile ikka hingelähedased olnud: süütuse kaotamine, kuulsuse ohud, Ameerika unistuse varjuküljed, illusioonid versus tegelikkus, raskused balanseerida töö ja armastuse vahel, poliitiline korruptsioon jne.

Henley on lisanud ka seda, et “Hotel California” on kontseptsioon-album ehk siis laulud on omavahel seotud, kuid seekord ei ole tegemist mitte sellise kantri- ega kauboiteemaga, vaid hoopis rohkem linnastumisega.

Oluline on seegi, et 1976, mil plaat ilmus, tähistati USA 200 sünnipäeva, mistõttu üritas The Eagles (on ju kotkas (eagle) ka USA rahvuslik sümbol) edasi anda ka kahe sajandi sõnumit ja California oli nagu kogu USA väiksem kuvand - 200 aastat on olnud pikk aeg, kuid inimkonnal tuleb ikka edasi minna. Ka järgnevad kakssada aastat.

Mina usun, et The Eaglesi laulud lähevad edasi ja eks neid kuulatakse hea meelega ka 200 aasta pärast J

 

Laulu “Hotel California” maailmakuulsa meloodia on kirjutanud Don Felder ning laulu lõpus esitavad kitarride dueti Don Felder ja Joe Walsh. Selle laulu juhthääleks on Don Henley. Henley on juhtlaulja rollis ka lugudes: “Life in the Fast Lane”, “Wasted Time”, “Victim of Love” ja “The Last Resort”. Glenn Frey on juhtlauljaks teises hittloos ehk “New Kid In Town”, kuid laulus “Pretty Maids All in a Row” laulab ja mängib klaverit hoopis Joe Walsh ja laulus “Try And Love Again” on juhtlauljaks Randy Meisner.

 

 

Kuula ise ka:

rh-ino.co/hc40mp

 

 

Marko Tiidelepp

 


Portugal. The Man „Woodstock“

Portugal. The Man

„Woodstock“

(Warner Music)

 

Portugal. The Man on üsna kummaline nimi ühele ansamblile, kuid ometigi nii see on. Tegemist on USA rokibändiga, mis pärit Wasillast, Alaskast.

Ansamblis mängivad täna John Gourley (laul, kitarr, klahvpillid, trummimasinad, alates aastast 2004), Zach Carothers (basskitarr, taustalaul, alates aastast 2004), Kyle O’Quin (klahvpillid, süntesaatorid, kitarr, taustalaul, aastal 2007 ja uuesti alates aastast 2012), Jason Sechrist (trummid, aastail 2005-2011, ja uuesti alates aastast 2016) ja Eric Howk (kitarr, alates aastast 2015).

 

Gourley ja Carothers kohtusid ja hakkasid muusikat tegema Wasilla High School’is. Kaks esimest plaati ilmusid väikese plaadifirma Fearless Recordsi alt, aprillis 2010 sõlmis bänd plaadistuslepingu juba Atlantic Recordsiga.

Kui ajaloos veidi kaugemale piiluda, siis tegelikult oli enne Portugal. The Man’i ansambel Anatomy of a Ghost, milles mängisid John Gourley ja Zach Carothers. Gourley oli ansambli laulja ja ninamees, kuigi tal varajasemat laulmiskogemust ei olnud. Bänd kogus populaarsust, kuid läks õige varsti laiali. No nii on üsna mitme bändiga ka varem juhtunud…

Gourley „pidas“ paralleelselt selle bändiga ka ansamblit Portugal. The Man, milles Carothers mängis basskitarri.  Enne, kui bändiga liitus trummar kasutati trummimasinaid ja süntesaatorite loope. Õige varsti liitusid ansambliga Wesley Hubbard, Nick Klein ja Harvey Tumble.

Ansambli nimest. Bändiliikmed soovisid ansamblile nime, mis oleks suurem kui elu, kuid ei tahetud kasutada ühegi bändiliikme nime. Laulja ja kitarrist John Gourley selgitab: „Mingi riik on ju grupp inimesi, ja Portugal oli esimene riik, mis meile pähe kargas. Ansambli nimi on Portugal, punkt selle järel kinnitab seda, ja The Man tähendab seda, et tegu on ühe inimesega.“

Lisaks sellele on Gourley’l plaanis ka samanimeline raamat, mis jutustab laulja isast ja isa paljudest seiklustest.

 

Ansambli liikmed lahkusid Alaskalt ning läksid Portlandi, et alustada tööd stuudios, plaanis oli lindistada muusikat ja minna ka konstertturneele. 2004 lindistati demosid, kuid 2005 lahkusid ansamblist Klein ja Tumble ning ansambliga liitus Jason Christie.

 

2006 jaanuaris ilmus ansambli esimene album „Waiter: „You Vultures!“

2007 ilmus album „Church Mouth“, seejärel esineti Euroopas ja USAs. 2008 jällegi uus album „Censored Colors“.

2009 esines ansambel suurtel muusikafestivalidel Bonnaroo ja Lollapalooza. Samal aastal ilmub ka album „The Satanic Satanist“, mis jutustab laulja John Gourley mälestustest ja lugudest/seiklustest Alaskal.

 

2010 sõlmitakse plaadistusleping Atlantic Recordsiga ja 2010 ilmub album „American Ghetto“ ja 2011 album„In the Mountain in the Cloud“.

2012 liitub ansambliga klahvpillimängija Kyle O’Quin, kes asendab Ryan Neighborsi.

Hoogne plaadistustegevus jätkub, ilmavalgust näeb album „Evil Friends“ (2013).

Seejärel plaadistamisel pikem paus, sest amsanbel andis kontserte, esines festivalidel ja tehti loomulikult tööd ka stuudios, kuni eelmisel aastal uus album „Woodstock“.

 

Uus album „Woodstock“ sai nime 1969 samanimelise muusikafestivali piletilt, mis kuulus Gourley isale. Gourley mõistis, et peaaegu 50 aastat hiljem on muusikal ikka sama ülesanne – „reageerida sotsiaalsele ja poliitilisele unisusele“.

„Tahtsime kirjutada muusikat, mis aitaks inimestel mõista, et nad pole üksinda, isegi siis, kui nad on vihased või tunnevad end olevat veidi kadununa.“

 

Uue albumi kohta on öeldud, et siin on nii kitarrirokki, kui ka häid tantsubiite ja korralik annus elektroonilist muusikat. Bändi indie juured kohtuvad üsnagi eheda popiga.

 

Avaloos „Number One“ saab loo alguses kuulda sämplingut legendaarse USA laulja, kitarristi, folgi- ja souliartisti Richie Havensi loost „Freedom“ („Sometimes I Feel Like A Motherless Child“), mis kõlas ka Woodstocki festivalil 1969 aastal. Lugu on kübe rokilikum kui popilikum, kuid palju on igasugu sämplinguid, süntesaatorite trikke, põnevaid harmooniaid ja huvitavaid rütmilahendeid. Pean tuniistama, et Gourleyl on vägagi huvitav, omanäoline hääl, palju kasutab ta falsetti, kuid teeb seda väga oskuslikult. Midagi on selles laulus sellest, mis annab juurde ka 60ndate lõpu 70ndate alguse hipilikku hingamist. Väga huvitav avalöök igal juhul.

 

„Easy Tiger“ algab väga põnevate ja huvitavate süntesaatori saundidega, mille eest kannab hoolt Kyle O’Quin klahvpillidel ja trummar Jason Sechrist. Põnevad saundid liiguvad läbi terve loo. Sellele lisandub hea basskitarr Zach Carothersilt ning Eric Howk’i üsna „tige“ kitarr. Lugu on veidi psühhedeeliline, kuid jällegi väga huvitavate harmooniatega, rütmilahenditega, on tõuse ja langusi, oskuslikult mängitakse tempoga ja ka laulja häälega on tehtud igasugu trikke.

 

„Live In The Moment“ on tegelikult üks igati äge popilugu, milles on meeldejääv refrään, ja kasutatakse oskuslikult vokaliisi. Oma võlu on ka lugu saatvalt basskitarril või on see basskitarri saund, mis süntesaatorilt võetud. Kõik see kokku paneb loo mõnusasti liikuma, nii et isegi jalg hakkab vägisi kaasa tatsuma, kuigi vahepeal on ka mõnusat hõljumist, kus sõna saab kitarr. Väga hea lugu.

 

No ja siis! Uue plaadi esiksingel, hittlugu „Feel It Still“, millest sai ansambli seni suurim hitt USA’s, mis tõusis Billboardi alternatiivsete laulude edetabelis kohale number 1, lisaks jõudis lugu ka TOP 5 sekka USA singlimüügitabelis. Lugu kandideeris ka Grammy-auhinnale. Väga põneva minekuga lugu, veidi isegi funkilik, ja lausa hämmastav Gourley falsett. Ma ei saa midagi parata, kui vahepeal leian ennast mõttelt, et siin on miskit sellist meenutab lausa varalahkunud Prince’i. Midagi ei ole teha, see on tõepoolest väga äge lugu.

Viies lugu on „Rich Friends“, milles on suur rõhk pandud löökriistadele ja põnevale helimaailmale. Jällegi hea minekuga lugu ja kuulake neid huvitavaid saunde.

Kuues lugu on „Keep On“, milles on tunda 60ndate aastate folki ja kuulda ka mõnusaid ning rohkelt kasutatavaid sõrmenipse. Gourley laulab hästi, Sechrist on trummidel väga hea.

 

 „So Young“ on oluliselt rahulikum mõtisklus, mis hingab üsnagi reggae’likult, loos laulab (räägib) kaasa ka Zoe Manville, kes lööb kaasa ka hittloos „Feel It Still“.

„Mr. Lonely“ algab vaikselt räägitud introga, millele järgneb jällegi ilus ja puhas Gourley falsett. Loo lõpus ka veidi räppi, mida esitab Fat Lip. Lugu igati selline igatsuslik, millele vihjab ka laulu pealkiri. Jällegi palju põnevaid saunde, rütmilahendeid. Portugal. The Man ei karda helidemaailmaga katsetada ja see tuleb neil väga hästi välja.

Plaadi eelviimane lugu on „Tidal Wave“, mis on plaadi kõige popilikuma hingamisega lugu.

Viimane lugu on „Noise Pollution“, milles koos jällegi Gourley ja Manville, kuid ka laulja/näitleja Mary Elizabeth Winstead, kes tuntud telesarjast „Fargo“. See ongi lugu, mille kohta võib öelda, et see on tõeline helide virr-varr, no nagu pealkiri ütleb ju.

 

Igal juhul on Portugal. The Man’i uus album „Woodstock“ igati huvitav ja põnev kuulamine, mida tasub esialgu paar korda kuulata, siis lasta sellel veidi endas laagerduda ja seejärel jälle kuulata, uskuge mind, kolmandal, neljandal kuulamisel avastad jälle midagi uut.

 

Marillion „Misplaced Childhood“

Marillion

„Misplaced Childhood“

(Warner Music)

 

Marillion on briti rokibänd, mis tuli kokku juba 1979. aastal Aylesbury’s. Esialgu oli ansambli nimi Silmarillion J.R.R. Tolkieni raamatu „Silmarillion“ järgi, kuid hiljem see lühendati.

Marillion ilmus areenile post-pungi järgsel ajal ning neist sai omamoodi sild punk roki ja klassikalise progressiivse roki vahel. Võib öelda, et Marillion oli 1980ndatel aastatel üks edukamaid neo-progre rokibände.

Tänaseks päevaks on ansamblil ilmunud 18 stuudioplaati ning nende tegutsemise võiks piltlikult jagada kaheks perioodiks – Marillion kuni aastani 1988, kui oli lauljaks Fish (õige nimega Derek William Dick, kes saab selle aasta 25. aprillil 60-aastaseks) ja aeg alates 1989. aastast, kui lauljaks tuli Steve Hogarth. Aastail 1983-1994 jõudis ansambli kaheksa albumit briti plaadimüügitabeli TOP 10 hulka, sh ka esikohale tõusnud album „Misplaced Childhood“ (1985, album püsis edetabelis kokku 41 nädalat!)) ning koos Fishiga jõudis briti singlimüügitabeli TOP 40 hulka lausa 11 lugu. Kuulsaimad kindlasti just 1985 aasta hittsinglid „Kayleigh“ ja „Lavender“, mis tõusid vastavalt kohtadele kaks ja viis.

 

Marillioni esimene stuudioplaat ilmus 1983. aastal ja selleks oli „Script for a Jester’s Tear“, seni viimane stuudioplaat ilmus 2016. aastal ja selleks oli „Fuck Everyone and Run (FEAR)“.

Siinkohal tasub meenutada, et Marillion on kahel korral esinenud ka Eestis – 1992 Rock Summeril ja 2009. aastal Tallinnas Nokia Kontserdimajas. 1997 ilmus ansamblil album „The Strange Engine“, millel on ka lugu „Estonia“, mis kirjutatud reisilaeva Estonia katastroofis hukkunute mälestuseks. Idee sai alguse siis, kui Steve Hogarth kohtus 1990ndate aastate keskel Paul Barneyga, ainsa britiga, kes pääses eluga reisilaeva Estonia katastroofist.

 

Plaat, mille ma hetk tagasi plaadimängijasse panin on arvatavasti Marullioni kuulsaim ja edukaim album „Misplaced Childhood“, mis algupäraselt ilmus 1985. aastal, kuid 2017. aastal ilmus selle albumi remasterdatud versioon, mistõttu on põhjust sellest suurepärasest bändist, suurepärasest lauljast Fishist ja suurepärasest albumist uuesti rääkida.

 

Album „Misplaced Childhood“ salvestati 1985. aasta kevadel Hansa Tonstudios Berliinis. Albumi produtsendiks on Chris Kimsey, kes enne seda plaati oli teinud koostööd The Rolling Stonesiga (bändi 1983. aasta album „Undercover“). Aastate jooksul on Chris Kimsey teinud koostööd mitmete suurepäraste artistidega: Peter Frampton, The Cult, Emerson, Lake & Palmer, Ten Years After, Killing Joke, Soul Asylum, Duran Duran, Yes, INXS, The Proclaimers, Golden Earring jpt.

Albumil on ka kaks Marillioni edukamat lugu: kitarrisoolodega „Kayleigh“ ja klaverisoolodega „Lavender“.

Muusikaajakiri „Kerrang!“ valis albumi ilmumisaastal parimuselt kuuendaks plaadiks, 2003. aastal valis ajakiri „Classic Rock“ albumi paremuselt kõigi aegade neljandaks kontseptsioon-albumiks.

Kontseptsioon-albumiks saab nimetada plaati, mille lood moodustavad ühtse terviku, kuigi lugusid võib kuulata loomulikult ka eraldi, kuid ühtne tervik kannab edasi sõnumit ja muusikalist lugu. Kuulsaimad kontseptsioon-albumid on kindlasti Pink Floydi „Dark Side Of The Moon“ (1973), Eaglesi „Hotel California“ (1977) ja Pink Floydi „The Wall“ (1979). Uuematest plaatidest võiks välja tuua kindlasti Green Day „American Idiot“ (2004).

 

„Misplaced Childhood“ koosneb kahest tervikust – üks, mis on vinüülplaadil A-poolel, teine, mis on B-poolel. CD-plaadil on tsüklid vastavalt lugudest 1-5 ehk algab lauluga „Pseudo Silk Kimono“ ja lõpeb lauluga „Heart of Lothian“, teine tsükkel on lugudest 6 – 10 ehk algab lauluga „Waterhole (Expresso Bongo)“ ja lõpeb lauluga „White Feather“.

Mõned lood koosnevad veel ka mitmest osast, nt. „Bitter Suite“, „Heart of Lothian“ ja „Blind Curve“.

Lauludes on erinevaid teemasid – kaotatud armastus, äkiline edu, tunnustus, kadunud lapsepõlv. Paljudes lugudes on autobiograafilise sugemeid, nt. „Kayleigh“, mis räägib suhete purunemisest, kusjuures Fishi endine tüdruksõber kandis nime Kay Lee.

Laulus „Heart of Lothian“ laulab Fish: „I was born with the heart of Lothian“, mis viitab Šotimaa piirkonnale Midlothianile, kust Fish on ka pärit. „Lavender“ on samuti armastuslugu, mis osaliselt põhineb ka rahvalaulul „Lavender Blue“. Kui „Kayleigh“ jutustab õnnetust armastusest, siis „Lavender“ on lugu lapsepõlve süütusest ja puhtusest.

 

Ma olen üsna kindel, et „Misplaced Childhood“ on selline album, mis pakub kuulajatele tõelist muusikalist naudingut. Plaadil saab kuulda rokkmuusikat, mis paneb kaasa mõtlema ja võtab kuulaja oma haardesse ja hoiab endaga esimesest loost viimaseni. Kõike neid emotsioone, mis plaat tekitab on üsna raske sõnadesse panna, nii nagu kvaliteetse muusikaga sageli on. Kõige õigema emotsiooni saab seda plaati ikkagi ise kuulates.

On siin selliseid pehmemaid meloodiaid ja toone („Pseudo Silk Kimono“, „Kayleigh“, „Lavender“, „Childhoods End“), on võimsamaid helisid ja salapära („Bitter Suite“, „Heart of Lothian“), tempokamaid ja progressiivsemaid lugusid („Waterhole (Expresso Bongo)“, „White Feather“).

Marillion on huvitav rokipunt ka seetõttu, et nad julgevad kasutada väga palju klahvpille, kuid loomulikult on nende lugudes ka häid kitarrisaunde ja uhkeid kitarrisoolosid.

 

 

 


„The Greatest Showman“

„The Greatest Showman“

(Warner Music)

 

„The Greatest Showman“ on USA muusikaline draama, mis 2017. aasta lõpus ka meie kinodesse jõudis. Filmi režissöör on Michael Gracey, selle on kirjutanud Jenny Bicks ja Bill Condon ning peaosades mängivad Hugh Jackman, Zac Efron, Michelle Williams, Rebecca Ferguson ja Zendaya. Film jutustab sellest, kuidas P.T. Barnum alustas The Barnum & Bailey tsirkusega, mis sai ruttu vägagi kuulsaks.

Nii nagu ikka, on paljudel headel filmidel, eriti muusikafilmidel, väga head heliribad ehk soundtrack’id, mistõttu on loomulik, et ka sellel filmil on vägagi uhke heliriba, mis nüüd ka plaadil saadaval on.

Kui varem on sageli olnud nii, et häält teevad eelkõige lauljad, siis nüüd on hakanud paljudel heliribadel laulma näitlejad ise, mistõttu kuuleme ka sellel plaadil laulmas just neid näitlejaid, kes filmis kaasa löövad. Kohe alguses pean tõdema, et laulmine tuleb neil igati hästi välja. Nii laulavad plaadil Hugh Jackman, Zac Efron, Michelle Williams, Zendaya, Daniel Everidge, Keala Settle, noorukesed Austyn Johnson ja Cameron Seely, kuid on siiski ka lauljaid, kes andnud oma hääle mõnele näitlejale, lauldes nende partiid – näiteks Loren Allred, kes laulab Rebecca Fergusoni eest.

Plaat algab igati uhke avapauguga „The Greatest Show“, mis on kübe rokilik, kübe popilik, kuid igati meeldejääva refrääniga. Eks peabki ju uhke filmi algus uhke olema, ja äge on selles loos seegi, et laulavad Hugh Jackman, Keala Settle, Zac Efron ja Zendaya, kaasa lööb ka The Greatest Showman Ensemble. Igal juhul on plaadi avalöök igati kohane ühele heale muusikalile.

Plaadi teine lugu on kaunis meloodia „A Million Dreams“, milles laulavad noor näitleja Ziv Zaifman ja ka Hugh Jackman ning Michelle Williams. Seda, et Hugh Jackman väga hästi laulda oskab, seda teadsime me juba varem, sest on ju Austraaliast pärit näitleja kunagi laulnud Melbourne’is muusikalides, lisaks veel ka Londoni West End’is. 2012 sai kuulda teda laulmas filmis „Hüljatud“.

Michelle Williams on samuti varem laulnud, kuid muidugi mitte nii palju nagu Hugh Jackman, kuid eks ole ka Michelle Williamsil igati hea hääl. Plaadil on ka sama laulu väike jupike, osa refräänist, milles laulavad noorukesed Austyn Johnson ja Cameron Seely, kuid ka Hugh Jackman.

Plaadi neljas lugu on „Come Alive“, mis on popilik muusikalilugu, milles löövad kaasa kõik samad artistid, kes laulsid esimeses laulus.

Viiendas laulus „The Other Side“ laulavad koos Hugh Jackman ja Zac Efron. Ka Zac Efron on alustanud oma karjääri muusikalides, laulnud filmis „High School Musical“. See on mõnusa minekuga popilik lugu ning Jackmani ja Efroni hääled sobivad väga hästi kokku.

Kuues lugu on võimas ballaad „Never Enough“, milles laulab vägagi võimsa häälega lauljatar Loren Allred, kes osales 2012. aastal menukas telesaates „The Voice“ ja langes paljude muusikasõprade arvates sealt välja liigagi vara. Igal juhul on „Never Enough“ võimas lugu ja ma usun, et Loren Allred’ist kuuleme me veel ka tulevikus, patt oleks sellise häälega lauljatari vaka all hoida...

Plaadi seitsmes lugu on samuti iagti mõnus ja popilik, veidi isegi R&B’lik ning gospellik „This Is Me“ ja jälle kuuleme igati võimsa häälega naist – Keala Settle, kes on varem kaasa löönud paljudes Broadway muusikalides, nüüd lõpuks jõudnud ka suurele ekraanile kehastades „The Greatest Shoman“’is Lettie Lutzi ehk habemega naist. Kuulake see lugu kindlasti lõpuni, Keala Settle’il on võimas-võimas hääl ja see on suurepärane esitus.

Kaheksandas loos „Rewrite The Stars“ tõestab Zac Efron, et lisaks sellele, et ta on igati suurepärane näitleja, on ta ka suurepärane laulja. Efron ei laula selles loos üksinda, sest see on uhke duett ja koos temaga laulab Zendaya. Paar sõna Zendayast samuti – tegemist on noore laulja ja näitlejaga, kel vanust 21 aastat. Ta alustas lapsmodellina, lõi kaasa mitmes Disney kanali telesarjas, on mänginud filmis „Spider-Man: Homecoming“, avaldanud paar edukat singlit „Swag It Out“ ja „Watch Me“ ning albumi „Zendaya“ (2013). „Rewrite The Stars“ on kindlasti selle plaadi üks ilusamaid lugusid.

Üheksanda loo „Tightrope“ esitab üksinda väga võimsalt ja kaunilt Michelle Williams. Mulle tundub, et jääb vaid oodata, millal näitlejatar mõne sooloplaadiga välja tuleb.

Kümes lugu on laulu „Never Enough“ refrään, ja selle esitab taaskord Loren Allred.

Plaadi viimane, 11 laul on „From Now On“ ja viimase laulu esitamise au on jäetud filmi peaosalisele Hugh Jackmanile. Algab üsna rahulikult, kuid lugu kasvab ja kasvab ning on igati uhke lõppakord plaadile.

 

Selline see plaat on. Igati hea ja väga heade lauludega filmiriba. Usun, et plaati kuulama asudes võiks ka filmi nähtud olla, siis on lugude tunnetus parem, kuid võib ju proovida ka sellist lahendust, et kuulata alguses plaati ja seejärel kinno minna.

 

Kuula ise ka:

 

https://Atlantic.lnk.to/TheGreatestShowman

 

Neil Young ja Promise of the Real „The Visitor“

Neil Young ja Promise of the Real

„The Visitor“

(Warner Music)

 

„The Visitor“ on legendaarse Kanada laulja-laulukirjutaja Neil Youngi 39 stuudioalbum! Ühtlasi on see mehe teine stuudioalbum, mis valminud koostöös USA rokipundi Promise of the Realiga.

Neil Young on paljude muusikasõprade arvates oma generatsiooni üks mõjuvõimsamaid muusikuid, kes olnud kõva tegija nii rokkmuusikas kui ka bluusis. Ta on 72-aastane ja alustas muusikaga juba 1960. aastal, seega 57 aastat tagasi!

Promise of the Real on USA rokipunt, mis alustas tegutsemist 2008. aastal ja nad mängivad koosseisus Lukas Nelson (laul, kitarr), Anthony Logerfo (trummid), Corey McCormick (basskitarr) ja Tato Melgar (löökriistad). Lukas Nelson on USA kantrimuusika legendi Willie Nelsoni poeg, kusjuures uuel plaadil lööb kaasa ka teine Willie Nelsoni poeg Micah Nelson, kes siiski ansambli ametlik liige ei ole.  

Bändil on seni ilmunud neli stuudioplaati, neist viimane 2017. aastal ja see kandis pealkirja „Lukas Nelson & Promise of the Real“.

 

Eelmine Neil Youngi ja Promise of the Reali ühisalbum „The Monsanto Years“ ilmus 2015. aastal. Nüüd uus album.

Mõned muusikakriitikud kinnitavad, et see album meenutab paljuski 1989. aastal ilmunud Neil Youngi plaati „Freedom“. Üsna paljudes lugudes ütleb Neil Young midagi väga konkreetset välja, midagi, mis talle ei meeldi, midagi, mille eest tasuks võidelda, mida tasuks kaitsta. Seega võiks uut albumit ka omamoodi protestiplaadiks nimetada.

Plaadi avalugu on „Already Great“, igati vägevate kitarrisaundidega bluusi ja rokki segav pala. Neil Young kinnitab laulus, et ta on kanadalane, kuid ta armastab USA’d, selle riigi vabadust, selle riigi vabadust tegutseda ja ütelda. USA on juba praegu suur, USA on tõotatud maa ja abistav käsi, kuid ühel hommikul ärgates tundub, et midagi on muutunud, selle kinnituseks laulavad mehed – no wall, no hate, no fascist USA. Üsnagi poliitiline sõnum, kas pole.

Teine lugu plaadil on „Fly By Night Deal“ ja see on taaskord bluusilik/rokilik lugu, milles on huvitavaid harmooniaid, üsna huvitavalt lauldud refrään, kuid suur osa laulutekstist on lihtsalt ette loetud. Lugu tööst ja sellest, kuidas torujuhtmed metsa hävitavad. Tegelikult jällegi omamoodi protestilugu, lugu looduse kaitseks.

Kolmas lugu on mõnus folgilugu „Almost Always“. Neil Youngi lauldud ja laheda suupilliga saadetud, kuid jällegi igati tõsise sisuga, milles juttu maailma muutmisest paremaks, unistustest jm.

Neljas lugu kannab pealkirja „Stand Tall“. Selleski loos on üleskutse seista planeet Maa eest. Maa võiks veel kaua elus olla, kuid selle nimel tuleks üheskoos hea seista. Lugu on muusikaliselt oluliselt rokilikum, kui näiteks eelmine lugu.

Viies lugu „Change of Heart“ on muusikaliselt kantrilikum lugu, kuues lugu on üle 8 minuti pikk „Carnival“, sisult üsna absurdne lugu, kuid seda tasuks vägagi tähelepanelikult kuulata ja jälgida. Muusikaliselt põneva ülesehitusega, liikudes päris mitme stiili vahel, justkui oleks 70ndate alternatiivne rokkmuusika tagasi.

Seitsmes lugu on bluusilik „Diggin’ A Hole“, milles ongi juttu ainult augu kaevamisest, lastelastest, kes vajavad pikka köit, mis teeb laulja vägagi murelikuks. No mine võta nüüd kinni, mis august ja mis köiest see lugu on, usun, et kuulaja püüab ise sellest loost järeldused teha. Igal juhul väga hea bluus.

Kaheksas lugu on „Children of Destiny“, mille kohta on mõned muusikakriitikud ütelnud, et see on didaktiline ja kergesti kaasalauldav, mida on põnev kuulata seetõttu, et selles loos mängib 56-liikmeline orkester, mis kõlab nagu grunge lugu, mis on sattunud Disney-muusikali. Päris põnev võrdlus, kuid üsnagi tõene.

Üheksas lugu „When Bad Got Good“ on plaadi kõige lühem lugu – see kestab vaid kaks minutit. Üleskutse keegi kinni panna, keegi, kes valetab, kuid ka sina valetad. Jälle üsnagi filosoofiline sõnum, laulus kuulda ka trellide kõlinat.

Plaadi viimane lugu on „Forever“ ja kui Sa arvasid, et plaadi pikem lugu oli juba kuulatud, siis eksisid, sest see lugu on 10 minutit ja 32 sekundit pikk. Jällegi huvitav lugu, bluusilik ja rokilik ja folgilik. Selline lugu, mida me oleme ka varem Neil Youngi esituses kuulnud, selline, mistõttu Neil Young üldse kuulus ja tuntud on. Laulus öeldakse, er Maa on nagu kirik, millel pole jutlustajat, inimesed peavad omaette palvetama, loomad ja linnud ei suuda neid aidata, puudel ja taimedel pole enam midagi uut müügiks.

 

Kümme lugu vana, head Neil Youngi. Head bluusi, folki, suurepärased pillimehed ja olulisi sõnumeid meile kõigile, kes üritame koduplaneedil ellu jääda.

 

Kuula ise ka :

 

https://nyoung.me/thevistor

 

 

Sia „Everyday Is Christmas“

Sia

„Everyday Is Christmas“

(Warner Music)

 

Sia Kate Isobelle Furler ehk esinejanimega Sia on Austraalia laulja-laulukirjutaja, kes sai 18. detsembril 41-aastaseks.

Ta alustas oma karjääri juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui laulis Adelaide’i acid dzässi bändis Crisp.

1997 läks Crisp laiali ja Sia avaldas veidi hiljem oma esimese sooloalbumi „OnlySee“. Pärast seda kolis lauljatar Londonisse ja lõi kaasa briti duos Zero 7.

2000. aastal sõlmis Sia lepingu sub-labeliga Dance Pool ja ilmus tema teine album „Healing Is Difficult“. 2001 sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Go!Beat ja ilmus tema kolmas album „Colour the Small One“ (2004). Kuna plaate ei saatnud kaubanduslik edu, oli Sia veidi pettunud ja otsustas kolida New Yorki.

Seejärel hakkas ta tuuritama mööda USAd ja avaldas oma 4. ja 5. plaadi – „Some People Have Real Problems“ (2008) ja „We Are Born“ (2010).

2011. aastal saavutas Sia rahvusvahelist kuulsust, sest lõi kaasa paaris hittloos – David Guetta „Titanium“ ja Flo Rida „Wild Ones“.

2014 ilmus tema kuues album „1000 Forms of Fear“, millel ka tõeline superhitt „Chandelier”, mis on elektropopi lugu, milles on sugemeid elektroonilisest muusikast, R&B’st, reggae’st. Tekstid on ülimalt melanhoolsed ja lugu räägib ju nn „party girli“ alkoprobleemist.

Muusikakriitikud ülistasid Siat, kiitsid tema häält ja oskust muusikat kirjutada. Lugu jõudis TOP5 hulka lausa 20 riigis, USAs tõusis see kohale number 8. Lugu müüdi maailmas üle 2 miljoni eksemplari! Grammy auhindade jagamisel kandideeris see aasta parima laulu, parima lindistuse ja parima soolo esituse kategooriates ning võitis parima muusikavideo tiitli. Kindlasti aitas videole palju kaasa ka lapstähe Maddie Ziegleri võrratu tants ja esinemine selles videos! YouTube’is on seda vaadatud üle 1 miljardi korra! Ja see on YouTube’i üks suurima vaatajaskonnaga videosid üldse!

Seitsmes album „This Is Acting“ ilmus jaanuaris 2016. Kui Sia muusikat oli seni lahterdatud popi, elektropopi, indie popi, trip hopi, acid džässi, hip hopi, funki, souli alla, siis lauljatari see album oligi just selline elektropopi ja souli plaat, kuid oli samas palju popilikum, kui tema varasem materjal. Albumil oli ka kaks rahvusvahelist hittlugu „Alive“ ja „Cheap Thrills“.

 

Lauljatari uue jõuluplaadi produtsendiks on legendaarne Greg Kurstin, kes teinud koostööd paljude muusikamaailma supertähtedega: Adele, Beck, Kelly Clarkson, Ellie Goulding, Pink, Lilly Allen, The Foo Fighters jpt. Sageli mängib ta ise ka kitarri, basskitarri, klahvpille ja löökriistu. Vahva on see, et Sia jõuluplaat ei lähe klassikalist rada pidi, et võetakse legendaarsed jõululood ja tehakse neist omad versioonid ehk kaverid. Sia ja Greg Kurstin on näinud oluliselt rohkem vaeva ja kirjutanud valmis kümme uut jõululugu ning need on tegelikult igati vahvad ja mõnusad.

Sia jõuluplaadi esimene lugu on igati ägeda popi-minekuga lugu „Santa’s Coming For Us“. Mõnus popilugu, vaatamata sellele, et lugu on talvine ja jutustab sellest, kuidas jõuluvana külla tuleb, on selles sellist mõnusat päiksepaistet ja positiivsust, mida ühes heas popiloos olema peab. Mulle tundub, et sellised jõulud on kusagil Jamaikal J

Teine lugu „Candy Cane Lane“ on jällegi mõnus popilugu, mis on just selliste saundide ja harmooniatega, mida ühest jõululoost oled harjunud kuulama, isegi jõulukellad löövad. Lisaks on selles laulus ka harmooniaid ja rütmilahendeid, mis midagi 60ndatest aastatest meenutavad.

Kolmas lugu on kaunis ballaad „Snowman“. Selles kuuleme kaunist klaverimängu ja tegelikult on Sial ikka väga-väga omanäoline ning lahe hääl.

Neljas lugu „Snowflake“ jätkab sealt, kus „Snowman“ lõpetas. Jällegi kaunist klaverimängu ja Sia laul. Ilus laul, milles öeldakse, et lumehelves ei unusta meid, ja ju see sedasi ongi.

Viies lugu „Ho Ho Ho“ on lõbusamat sorti jõululugu, milles ka joovastavatest jookidest juttu, mis meeleolu üleval hoiavad, huvitav kas ka jõuluvana oma J

Kuues lugu kannab pealkirja „Puppies Are Forever“ on ka mõnus popilugu, milles on juttu kutsikatest ja sellest, et koerakutsikad ei ole mõeldud ainult jõulukingituseks, kutsikad jäävad terveks eluks J Ja nii see ju ongi. Sia on ka oma elus selline meeldiv naisterahvas, kellele koerad meeldivad ja nende heaolu oluline on, ka jõuluplaadil on paar pilti mänguhoos Siast koos koeraga. Mulle tundub, et see peaks olema prantsuse buldog.

Seitsmes lugu on „Sunshine“, mis on mõnusa minekuga popilugu, kaheksas lugu on „Underneath The Mistletoe“, mis jällegi rahulikum lugu, selline, mida oleme harjunud Sia esituses kuulma.

Plaadi üheksas lugu on plaadi nimilugu „Everyday Is Christmas“, mis on plaadi üks kaunemaid lugusid. Kauni meloodia ja harmooniaga lugu. Plaadi lõpetab kaunis ja rahulik „Undreneath The Christmas Lights“ – see on tõepoolest võrratu lõppakord, veidi gospeli hõngu, kaunis-kaunis ballaad. Sia esitab võrratuid kõrgeid noote J

 

Tegelikult tuleb tunnistada, et Sia uute jõululugude plaat on igati õnnestunud ettevõtmine, sest tegelikult on ju mõnus kuulda ka selliseid uue hingamisega jõululugusid. Ma ei oska öelda, kas neid saavad sellised jõululood, mida ka 50 või 100 aasta pärast teatakse ja lauldakse, kuigi ma loodan, et neid kuulatakse ka tulevikus.

 

Kuula ise ka:

 

https://sia.lnk.to/christmas

 

 

 

Charlotte Gainsbourg „Rest“

Charlotte Gainsbourg

„Rest“

(Warner Music)

 

Charlotte Lucy Gainsbourg on 46-aastane inglise-prantsuse näitlejatar ja laulja. Tema ema on inglise näitlejatar Jane Birkin, isa prantsuse laulja ja laulukirjutaja Serge Gainsbourg.

Charlotte debüteeris muusikamaailmas juba 12-aastaselt, kui lõi kaasa isa esitatud laulus „Lemon Incest“. 15-aastaselt ilmus lauljatari esimene plaat (ka seda koostöös oma isaga) „Charlotte for Ever“ (1986).

Pärast seda möödus 20 aastat, kui ilmus tema järgmine album „5:55“, mis tõusis Prantsusmaa plaadimüügitabelis esikohale. Pärast seda ilmusid veidi vähem edukad albumid „IRM“ (2009) ja „Stage Whisper“ (2011).

 

Loomulikult on Charlotte Gainsbourg kuulsust kogunud kui suurepärane näitlejatar, kellel on ette näidata nii Cesari auhind kui ka Cannes’ filmifestivali parima naisnäitleja auhind. Olen kindel, et tuntumad filmid, milles näitlejatar mänginud, on „Melancholia“, „Nymphomaniac“, „Samba“, „Three Hearts“, „True Crimes“, „Antichrist“, „Prete-moi ta main“, „Love, etc.“, „The Little Thief“ jpt.

 

Ja nüüd, pärast viie-aastast plaadistuspausi uus album „Rest“. Plaadi produtsentideks on muusikamaailma tuntud tegijad – SebastiAn ehk Sebastian Akchote, kes on prantsuse muusik ja DJ, kes teinud koostööd Daft Punki, Beastie Boysi, Bloc Party jpt, ühes loos (plaadi nimilugu „Rest“) lööb produtsendi ja autorina kaasa Guy-Manuel de Homem-Christo, kes on üks prantsuse house muusika duo Daft Punk kahest liikmest ning neljas loos Brian Burton ehk lavanimega Danger Mouse, USA muusika, laulukirjutaja ja produtsent, kes teinud koostööd CeeLo Greeniga duos Gnarls Barkley, lisaks on ta produtseerinud Gorillaz’t, Becki, The Black Keysi, Norah Jonesi, Portugal.The Man’i, Adele’t jt. Laulu „Songbird in a Cage“ on kirjutanud legendaarne Paul McCartney, kusjuures selles laulus mängib sir Paul MacCartney ka kitarri, klaverit ja trumme. Selline uhke seltskond.

Plaat ise on ülimalt prantslaslik, omamoodi õrn ja naiselik, muusikaliselt on seda lahterdatud alternatiivseks muusikaks, indie popiks ja elektrooniliseks popiks. Muusikaliselt on album igati põnev kuulamine, mõnes loos liigume elektroonilise muusika võlumaailmas (plaadi avalöök „Ring-A-Ring o’Roses“, „Kate“, „Rest“), mõnes loos lauljatar pigem jutustab või sosistab kui laulab („Lying with You“, „I’m a Lie“, „Les Oxalis“), mõni lugu on popilikum („Deadly Valentine“, „Sylvia Says“).

 

Charlotte Gainsbourg on ütelnud, et ta soovis anda plaadiga edasi mitte ainult kurbust, aga ka viha, ja see on seotud tema ise ja poolõe, moefotograaf Kate Barry surmadega, mis olid omakorda seotud alkoholiga… Plaadi laulutekstid (need on lauljatari enda sulest, kuid ühes loos „Sylvia Says“ on kasutatud ka USA luuletaja ja kirjaniku Sylvia Plathi teksti) on nii inglise kui ka prantsuse keeles, mistõttu tuleb lugusid hoolikalt jälgida ja kuulata, et sõnum kätte saada.

 

Kuula ise ka: