Mark Sinisoo „Eestiaegsed asjad“

Mark Sinisoo

„Eestiaegsed asjad“

(Tänapäev)

 

Selles raamatus meenutab Mark Sinisoo 120 asja, paika või lugu 1920-1930ndate aastate Eestist. Need on esemed, inimesed või koguni lõhnad, mis tagantjärele kehastavad möödunud aega: eestiaegsed kompvekid, kodumasinad, kauplused, mänguasjad, sõidukid ja koguni kojamehed. Eesti 100 aastapäeva puhul täiendas autor oma populaarset „Eestiaegsete asjade“ raamatut veel enam kui neljakümne vahva looga. Raamat on rikkalikult illustreeritud.

 

Mark Sinisoo raamat “Eestiaegsed asjad” on üks igati vahva ja huvitav lugemine, milles meenutatakse 1920-30ndate aastate Eestit läbi erinevate esemete ja asjade. Nagu eelpool mainitud, siis valikus on 120 asja, paika või lugu.

 

Raamatu eessõna kinnitab Mark Sinisoo, et ta on hämmastunud, kui kiiresti aeg lendab, sest selle raamatu eelmisest väljaandest on möödunud üle tosina aasta.

Autor jätkab: “Juubeliaasta 2018 on uue väljaande avaldamiseks kõigiti sobilik. Palju neid sõjaeelsete aegade mäletajaid veel elus on? Neid jääb aina vöhemaks ja tosina aasta pärast ei ole uut väljaannet loota.”

 

Alustame. Esimene pilt/foto on vanast Tallinnast ja juttu tehakse tänavalaternatest. Selgub, et Tallinnas olid põhiliselt gaasilaternad. Päeval poles neis imetilluke leegike. Kui posti otsas asuv kraan avati, läks latern heledalt põlema. Laternasüütajal olid küll kaasas redel ja pikk kepp, aga gaasikraani avamiseks piisas vaid viimasest. Laternapostil olid ülal nn sarved, kuhu sai redeli toetada, et kustunud leeki uuesti süütama ulatuda. Laternasüütajad tegid ööpäevas kaks ringi, õhtul avasid, hommikul sulgesid gaasikraanid.

Ja sedasi see raamat jätkubki – on foto/pilt ja selle juures tekst, mis räägib, mida pildil näha on. Enamus tekste ongi umbes sellise pikkusega, mõned pikemad, mõned lühemad, kuid kõik oluline on öeldud.

Tänavalaternatele järgneb klantstriikija. Ma ei tea, kas keegi sellest ametist üldse kuulnud on? Loeme, kes see klantstriikija oli. Kuulutus aknal või silt majal: “Klantstriikija”. Kuna kanti tärgeldatud kraega, mansettidega ja maniskiga särke, siis oli vaja klantstriikijat, kes särke tärgeldas. Klantstriikijaid oli linnas palju.

Kindlasti oleks väga põnev, kui ka täna toimetaksid linnas klantstriikijad.

 

Põnevaid ameteid on selles raamatus veel – kärumees, liikluse reguleerija (toona linnas valgusfoore polnud, kuid tänaval juhtis liiklust valgete kinnastega politseinik), kojamees ja kütja, pesunaine, ajalehepoiss, kelner (muideks sel ajal kelner palka ei saanud – ta pidi elatuma jootrahast. Asi oli veelgi hullem – peremees nõudis kelneri jootrahast osa endale, nn bruhhiraha, mis pidi katma purunenud nõude hinna. Sõltumata sellest, kas nõusid purunes või mitte), kaardimoorid, platsinäitaja kinos, ämmaemand, teritaja, passija, ülesõidukohtade valvurid.

Kuid juttu on ka näiteks perroonipiletist, bussist, reklaamvärssidest, trammist, sahvrist, elektrirongist, pagasist, kuid ka taksost, mis oli tol ajal luksus. Pruutpaar sõitis taksoga kirikusse. Takso uksel oli rooma number, mis tähistas klassi nagu rongivagunitel, mis olid jagatud vastava piletihinnaga mugavusklassideks. Maksti takosmeetri järgi.

Vaatluse all on soe naistepesu, kolmnurksed lennupostmargid, telefon, kassamasin, jääkelder, muistne bensiinitankla (raamatu autor mäletab Shelli bensiinitanklat paigas, kus on praegu Vabaduse väljaku trollipeatus Söögiplats. See olevat olnud Tallinna esimene), kempsupaber, jalgrattanumber, mundštükk ehk suitsupits, magneesiumivälk, kuulutustulbad, tindisurm, briljantiin

Lisaks saame lugeda sellest, kuidas vanasti korterit välja üüriti, kuidas ostud pakiti paberisse (enamasti pruun, tugev, aga õhuke nn jõupaber), sellest, et tolleaegsed kombed ei soosinud avalikus kohas suudlemist. Aga lahendus oli olemas. Ei pandud pahaks, kui suudlejad demonstreerisid kirglikkust rongi lahkumise eel jaama platvormil. See fakt, et kumbki osaline ei läinud rongile ega sõitnud minema, jäi enamasti täehelepanuta. Vot kus kavalad juba toona.

 

Juttu on ka populaarsetest koomiksitest, järjejuttudest, ajakirjast “Ajude Gümnastika”, sopakirjandusest, populaarsetest raamatusarjadest (“Elav teadus”, “Looduse kuldraamat”, “Mehed, maad ja mered” jpt)

Kas tead, mis olid kliistripühad? Kliistripühad oli koolivaheaeg sügisel, mil topeltaknad topiti talveks kinni ja aknavahed kleebiti paberribaga üle.

Kas tead, mis oli säärvant? See oli ligi 2 meetri kõrgune põrandale asetatav hingedel liigenditega kokkuklapitav sirm, mida kasutati näiteks mitmekesi ühes toas elamisel ühe magamisaseme eradamiseks teisest. Siit väljend: elasin võõraste juures säärvandi taga, st eraldi tuba polnud.

Mark Sinisoo meenutab ka söögipoolist – timpusai, kohv, mida jahvatati poes, pabeross, kompvek “Tilk piima”, mineraalvesi “Selters”, tropsid.

 

Selline huvitav ja põnev raamat on see “Eestiaegsed asjad”. Väga vahva valik erinevaid asju, ja palju lahedaid fotosid/pilte.

 

Michael Mosley „Nutika soolestiku dieet“

Michael Mosley

„Nutika soolestiku dieet“

(Tänapäev)

 

Nutika soolestiku dieet ei ole seotud kalorite ega piirangutega, vaid puudutab toitumise ja eluviisi muutmist, sest paljusid kõhuhädasid õnnestub paremini ravida just nii.

Raamat annab ülevaate, mida soolestik teeb ja mis juhtub siis, kui asi viltu läheb. Lisaks sellele, et soolestik muudab toidu energiaks, kannab see hoolt immuunsüsteemi eest ja toodab rohkem kui paari tosinat erinevat hormooni, mis mõjutavad kõike alates isust kuni tujuni. Samuti vaadeldakse mitmete soolestiku hädade uuemaid ravivõtteid, alates gluteenitalumatusest kuni ärritatud soole sündroomini.

 

See väga huvitav ja vajalik raamat algab kaasaegse meditsiini rajaja Hippokratese mõttega: „Kõik haigused saavad alguse soolestikus.“

Üsna väljakutsuv algus, kas pole. Seejärel läheme juba raamatu sissejuhatuse juurde, milles autor kinnitab, et kuigi käesoleva raamatu pealkirjas on sõna dieet, pole selles juttu kaalulangetamisest. Michael Mosley kinnitab, et nutika soolestiku dieet on samavõrra dieet, nagu on taimetoitlus või Vahemere stiilis toitumine.

See ei ole seotud kalorite ega piirangutega, vaid puudutab toitumise ja eluviisi muutmist – mida teha, kui teil on kõhuhädasid või tahate lihtsalt, et kõht oleks korras.

Raamatu autor kinnitab, et soolestik pole midagi glamuurset. Teda on just viimasel ajal paelunud see erakordselt oluline osa meie organismist, mis on tänini suhteliselt uurimata ja alahinnatud. Tänu paljudele uutele soolestiku uuringutele on muutumas arusaamine sellest, kuidas meie keha toimib. Lisaks sellele, et soolestik muudab toidu energiaks, kannab see hoolt inimese immuunsüsteemi eest ja toodab rohkem kui paar tosinat hormooni, mis mõjutavad kõike, alates isust kuni tujuni. Sügaval meie soolestiku kudedes on õhuke ajukiht, mida nimetatakse enteraalseks süsteemiks (ehk soolestiku närvisüsteemiks) ja see koosneb samadest rakkudest – neuronitest -, mida leidub ajus.

Inimese soolestik on keeruline, põnev ja targalt toimiv süsteem. Autot tõdeb sedagi, et tegelikult pole seedimisetenduse täheks üldse mingi organ, vaid selleks on paar kilo mikroobe, kes elutsevad meie soolestikus ja moodustavad mikrobioomi – soolestikus elavate mikroorganismide ökosüsteemi. Mikrobioom aitab reguleerida kehakaalu, see mitte üksne ei kaitse inimese soolestikku sissetungijate eest, see õpetab ja reguleerib kogu immunsüsteemi. Mikrobioom võtab toidutükikesed, mida meie organism ei suuda seedida ja moondab need erinevateks ühenditeks ja hormoonideks. Paistab, et see võib kontrollida nii meie meeleolu kui ka söögiisu ja üldist tervist. Mikrobioomi muutes saame kahandada ärevust ja vähendada depressiooni.

Mikrobioomist on selles raamatus loomulikult pikemalt juttu, kuid raamatus vaadeltakse soolestiku mitmete hädade uuemaid ravivõtteid, alates gluteenitalumatusest kuni ärritunud soole sündroomini.

Autor tõdeb sissejuhatuse lõpus, et raamatu esimesed peatükid annavad ülevaate soolestikust, mis ta on kirjutanud reisi vormis läbi omaaenese soolestiku. Neis peatükkides pole juttu üksnes sellest, mida soolestik teeb, vaid mis juhtub siis, kui asi viltu läheb. Kolmandas peatükis tutvustab autor lugejale imelist mikrobioomi maailma ja mõningaid mõjuvõimsaid sugukondi, keda seal leidub. Järgnevad peatükid käsitlevad etteaimamatumaid viise, kuidas mikrobioom meid mõjutab, et seejärel liikuda teaduslikult tõendatud meetodite juurde, kuidas seda heas vormis hoida. Ja viimaseks on retseptid, mille on koostanud toitumisterapeut Tanya Borowski ja üldarst Clare Bailey.

 

Raamatu esimene osa algab peatükiga „Põhjani!“, milles Michael Mosley neelab alla mikrokaamera, et heita pilt soolestikule. Ja see pole sugugi mitte lihtne ettevõtmine. Edasi on juttu sellest, mis juhtub siis, kui me sööme ja joome, siin antakse edasi õks väga põnev sõnum – õuna söömine aitab teil kõhtu täita, aga õunamahla joomine teeb teid näljasemaks ja paksemaks. Mis juhtub siis, kui rüübata klaasike veini või õlut, kuidas mõjub alkohol? Seejärel peatub autor seedimisel, isuhormoonidel, isegi maolõikusel. Peatüki lõpus on ka kokkuvõte olulisimast – seedimine on keeruline protsess, mida korraldab ja koordineerib inimese nn teine aju, mis ulatub üle kogu soolestiku.

Teine peatükk on „Peensoolde ja sealt edasi...“. Siin on juttu tavalistest peensoolehaigustest (tsöliaakia, gluteenitalumatus, laktoositalumatus, ärritunud soole sündroom), juttu on ka pimesoolest. Kokkuvõttes on kirjas, et peensoolehaigused on levinud, aga sageli on neid raske diagnoosida.

Kolmas peatükk on „Mikrobioomi kuningriik“. Legendaarse mikrobioomi kodupaik asub jämesoole ühes osas ehk käärsoole avarustes. Autori sõnul on mikroobid meie „vanad sõbrad“ ja „geniaalsed keemikud“. Saate lugeda, mis on firmikuudid, bakteroidid, butüraat, piimhappebakter jpm. Juttu on ka „pahadest poistest“ – camylobacter, E.coli, Salmonella jt.

Neljas peatükk on „Kuidas mikrobioom inimest müjutab ja kuidas seda omakorda ise mõjutada saab“. Kust meie miktrobioom tuleb, kuidas meie mikrobioom meid paksuks teeb, juttu on ka personaalsest toitumiskavast, mikrobioomist ja ajust, allergiatest ja soolebakteritest, kohutavast kidaussist,

Esimese osa viies peatükk on „Nutika soolestiku dieet“, milles autor tõdeb, et oleme see, mida oma mikrobioomile söödame. Saate teada, millised on söögid, mis toidavad soolestikku – oliiviõli, rasvane kala, liha, kakao, munad, vein, puu- ja köögiviljad. Selles peatükis on pikemalt juttu värvilistest köögiviljadest, ürtidest ja vürtsidest, kuid ka kiudainetest, probiootikumidest, inuliinist, resistentsest tärklisest, kas teate, millised on suurepärased kiudaineallikad? Seejärel räägib autor probiootikumidest – kuidas rakendada rohkem vanu sõpru. Märgusõnadeks on jogurt, juust, õunasiidriäädikas. Juttu tehakse ka toitudest, mida vältida – suhkur, kunstlikud magustajad, töödeldud toidud, ka antibiootikumidel peatutakse.

Kuues peatükk on „Muid viise, kuidas oma mikrobioomi parandada“ – vahelduv paastumine, liikumine, selles osas on juttu stressist, unest ja mikrobioomist.

 

Raamatu teine osa on „Kuidas oma mikrobioomi taaskäivitada. 2-etapiline raviprogramm“, milles autor annab mitmel leheküljel väga olulisi ja vajalikke näpunäiteid.

 

Edasi juba retseptid: päeva alustamiseks (kõrvitsapuder, chia-pada, soolesõbralik roheline smuuti, pähklipiim, kurkumi late, omatehtud jogurt, piimakeefir, hommikuleib jpm), lõuna (tatrapannkoogi, india pähkli juust, tervislik kanasupp, porgandi ja kurkumi supp, aedhernesupp, porgandi- ja punpeedisalat, taimetoidueine, roheline vinegrett jpm). Siin on ka palju põnevaid põhiroogade retsepte – köögiviljakotletid, lõhe- ja tomatikotletid, loomalihaguljašš, lamba- ja bataadiraguu, kooresed seened, lillkapsariis, punane hapukapsas) ning ka mõned maiustuste retseptid – baklažaani-šokolaadi brownie’d, kiirelt küpsevad õunaviilud.

 

Raamatu lõpus on esimese etapi – eemalda ja paranda – toidukava, teise etapi – tagasilükkamise – toidukava, siin on ka nutika soolestiku igapäevase toidu ja sümptomite päevik, väike ülevaade toitudest, mis sisaldavad rohkelt resistentset tärklist, lisaks ülevaade, millistest probiootikumidest on kasu ja milleks.

 

Selline väga huvitav ja väga vajalik raamat nendele, kes tahavad oma soolestikuga paremini tuttavaks saada ja äkki ka veidi abi saada, kui soolestikuhädad vaevavad.

 

Henrik Visnapuu „Kirg ja kodumaa“

Henrik Visnapuu

„Kirg ja kodumaa“

(Tänapäev)

 

Isamaalüürik ja armastuslaulik Henrik Visnapuu (1890–1951) oli Marie Underi kõrval üks Siuru kesksemaid luuletajaid – poeeside kuningas, Siuru Vürst. Oma esimese luuletuse avaldas ta 18-aastaselt ja jõudis luulet kirjutada 43 aastat. Enne pagulusse siirdumist kirjutas ta oma nime 18 värsiraamatu kaanele. Kogumik „Kirg ja kodumaa“ sisaldab lisaks Visnapuu luule valikule Vallo Kepi põhjalikku ja fotoderohket saatesõna.

 

Henrik Visnapuu on minu jaoks olnud alati üks olulisimaid eesti luuletajaid läbi aegade. Oluline oli ta minu jaoks juba seetõttu, et 1992 aastal Pedagoogilist Ülikooli lõpetades oli minu diplomitöö just Visnapuust ja tema looduslüürikast, aasta varem oli kirjutanud kursusetöö Visnapuu elust ja loomingust enne 1918 aastat. Tollal oli Visnapuu kohta materjali suhteliselt vähe ilmunud, sest nõukogude ajal tema loomingut ju siin praktiliselt ei avaldatud (1966 ilmusid raamatusarjas “Väike luuleraamat” ka Visnapuu luuletused, kuid see oli väga pisike valik). Diplomitöö kirjutamiseks tuli käia Kirjanike Majas raamatuoksjonil, et endale kaks mahukat Visnapuu luulekogumikku hankida, mis olid toona välismaal välja antud.

Sel sajandil on siinmail ilmunud Visnapuu mälestuste raamat “Päike ja jõgi” (algupäraselt ilmunud 1951, kui luuletaja oli juba surnud), luulevalimik “Visnapuu armastusest”, Visnapuu enda ja Jaan Ainelo kirjutatud “Poeetika põhijooni” (kordustrükk), Pedro Krusteni kirjutatud raamatu “Kaugelviibija käekõrval” kordustrükk, mis on lugu vananevast luuletajast Henrik Visnapuust ja tema elulõpust pärast põgenemist kodumaalt. Palju ju neid raamatuid ei ole, mistõttu on vahva leida raamatuletilt just see raamat – “Kirg ja kodumaa”.

Oli ju Visnapuu kirglik luuletaja, kes kirjutas suurepärast armastusluulet. Ta oli mees, kelle elus oli paar kirglikku armusuhet ja neist on kasvanud välja tõelisi luulepärle. Olulisel kohal olid Visnapuu loomingus loodus ja kodumaa, kuigi ei maksa unustada, et Visnapuu põrm on senini New Yorgis, mitte kodumaal, kuigi oli ka tema soov, et tema põrn sängitatakse kodumaa mulda, kui Eesti taaskord vaba on.

 

Raamatu „Kirg ja kodumaa“ on koostanud Vallo Kepp.

 

Luuletusi on raamatus kokku 91 ja need on pärit Visnapuu erinevatest luuleraamatutest: „Amores“ (1917), „Jumalaga, Ene“ (1918), „Käoorvik“ (1920), „Talihari“ (1920), „Ränikivi“ (1925), „Maarjamaa laulud“ (1927), „Puuslikud“ (1929), „Tuulesõel“ (1931), „Päike ja jõgi“ (1932), „Üle kodumäe“ (1934), „Põhjavalgus“ (1938) jt.

 

Raamatu esimene osa algab luuletusega „Proloog“, millele järgnevad luuletused „Kurbuselle ja emale“, „Kui kaardub armulill“, siin on ka „Igavesti“ aastast 1916, mis algab tuntud salmiga:

 

Igavesti mulle antud olla kurb,

olla rõõmust hull,

olla hell, olla karm.

Võlun tunnil sel meeled sinu arm.

Jälle süda mul

tuikab, tuikab sull’!

 

1915 aastast on pärit kaunis „Kui tuleb unung“, mis algab salmiga:

 

Ei, vara veel sust laulda, armas.

Liig teravad veel sinu näojooned,

liig selgelt kuldsed alles meeles hooned,

kus veetsime me päevad tooned:

ei, vara veel sust laulda, armas.

 

Esimeses osas on ka kolmeosaline luuletus „Ühele naisele“, kuid on ka kaunis ja vägagi kuulus „Maria“, mille esimene salm kõlab nii:

 

Maria, imeline nukrus ses nimes,

püha, valukeelne.

Ma palveluses julgen otsi su ilmes

lohutust mu raskes mures.

O, jumaline ema, neitsi süütumeelne.

 

Siin on luuletusi armastusest, isaandast, metsatalust, lumest, jaaniööst, neitsist saunas jpm.

 

Raamatu teine osa algab luuletusega „Laske mul olla kurb“, mis on aastast 1919, see algab salmiga:

 

Laske mul olla kurb. Kurbus jumalast on

kingitus meile siin. Kurbust kõigile! On

südamen õnn ja piin. Laske mul olla kurb.  

 

Kaunis, kas pole. Selles osas on ka Visnapuu vägagi kuulus luuletsükkel „Kümme kirja Ingile“ ehk luuletused oma naisele. Vägagi kaunid on ka luuletused: „Tule, mu armas, tuuled ju lähevad“, „Sulle ja südamelle“, „Talvine teekond“.

 

Kolmas osa algab luuletusega „Kodumaa laul“. Kui raamatu kahes esimeses osas oli enam luuletusi armastusest, Visnapuule olulisest naisest, siis selles osas on uued teemad – sõda, sõdurid, inimene. Väga huvitav ja põneva sõnumiga on luuletus „Estlantis“ (luuletaja kasutab selles Eesti kohta vajuva saare kujundit), mis lõpeb nii:

 

Eestimaa kohal kraaksub kaarnate rodu,

lõpp kahuri suitsun lauliku innul,

loodab veel kes.

S.O.S.!

Asjaks jant.

Estlantis.

 

Kolmanda osas leiame veel pikema luuletuse „Inimpuu“, kaheksa „Maarjamaa laulu“. Kodumaast räägivad ka „Laul vabadusest“, „Kolm küünalt kodumaale“, „Kolm korda maetud“.

 

Raamatu neljas osas algab viieosalise luuletusega „Proloog“, mis ilmus 1946. aastal luulekogus „Esivanemate hauad“. Raamatu viimastes osades ongi luuletused Visnapuu hilisemast loomeperioodist, kui ta oli Eestimaalt juba lahkunud.

Selles osas on luuletusi kodumaast, armastusest, võimas ja ilus 7-osaline „Ad astra“. On luuletusi jällegi Ingist ja tema surmast, mis Visnapuule vägagi raskel mõjus: „Periheel“, „Ingi haual“, „Eksin tänavate kurrus“, „Ing ja Bodensee“.

 

Raamatu viies osas algab luuletusega „Kutse“, mille esimene salm kõlab:

 

Tule, pühitse mu koda

oma hingeõhuga.

Minu kambri laed ja seinad

rängasti mind rõhuvad.

 

Selles osas on luuletusi 1940-50ndatest aastatest: „Talveöö“, „Kuldpõrnikas“, „Läkitus“, „Ühele lahkujale“.

 

Kuues, viimane osa algab luuletusega „Kes on kogunud pihku tuule“, mis on kirjutatud August Kitzbergi mälestuseks. Selles osas ongi luuletusi erinevatest kümnenditest ja kirjutatud enamuses mingi sündmuse puhul. Näiteks „Suur kirjanik on nagu vana vein“ (Eduar Vilde mälestusele), „Kas olete tulnud vaatama inimest“ (Anna Haava 60-a. sünnipäevaks) jt.

 

Luuletustele järgneb põhjalik ja sisukas ülevaade luuletaja elust ja tegemistest. Selle pealkirjaks on „Kumba ma valvama pean, rohtaeda või sind?“ Siit leiab lugeja ka palju väga huvitavaid must-valgeid fotosid.

Kohe alguses ütleb Vallo Kepp, et Henrik Visnapuu (1890-1951) avaldas esimes luuletuse kaheksateistaastasena ja jõudis luulet kirjutada 43 aastat. Tulevane isamaalüürik ja armastuslaulik tõi Eesti luulesse mure tõmbtuulte käes ägava Maarjamaa pärast ja andis luuleülevuse nimedele Maria, Ene, Alaea-Alahea, Ing ja Hõde. Ennast poeeside kuningaks ja „Siuru“ rühmituse Vürstiks nimetanud luuletaja jõudis 1944. aastaks, enne pagulusse siirdumist, kirjutada oma nime 18 värsiraamatu kaanele. Parematel päevadel ehtis ta pintsakurevääri valge krüsanteem.

 

Siin on juttu Visnapuu sünnist, koolipõlvest, esimestest luuletustest, elust koolmeistrina Koerus. 1917 kuulus luuletaja juba „Tallinna Teataja“ toimetusse, kus olid ka paljud teised kirjanikud/luuletajad – Metsanurk, Roht, Semper, Under, Adson ja Gailit. Visnapuu kirjutas ajalehes uudiseid Venemaalt.

Juttu on Visnapuu ja Gailiti sõprusest, peatutakse kirjanduslikul rühmitusel „Siuru“, kuhu kuulusid Tuglas, Under, Adson, Gailit, Semper ja Visnapuu. Rühmitus tegutses 1917-1919, avaldati kolm ühisväljaannet, kuid sisemiste konfliktide tõttu lahkusid Gailit ja Visnapuu, veidi hiljem liitusid „Siuruga“ August Alle ja Johannes Barbarus.

Vabadussõjas pidas Visnapuu kirjasaatja ametit, pärast seda elas kirjanikuna Tartus ja isa poolt ostetud asunikutalus Luunjas. 1934 siirdus luuletaja Tallinna, kuid sise Tartu ja Luunjaga jäi.

Juttu on Visnapuu luulekogudest, kuid ka tema muudest raamatutest: „Vanad ja vastsed poeedid“, koos koolimees Jaan Aineloga kirjutatud „Poeetika põhijooni“.

Tallinnas on Visnapuul tähtis osa Kirjanikkude Liidu Tallinna osakonna moodustamisel, ta töötab ka ajalehe „Uus Eesti“ kultuuriosakonna juhatajana ning „Varamu“ toimetajana.

Meil on võimalus lugeda ka Visnapuu naisest Hilde Visnapuust, kes luulemaailmas tuntud Ingina, kuid juttu on ka luuletaja teisest muusast – Siist.

1941 sureb 43-aastasene Hilda Visnapuu, 1944 lahkub Visnapuu Eestist. Seejärel on ta Saksamaal, Austrias, kuni 1949 lahkub Euroopast ja siirdub elama USAsse. Põgenikuna on tal valminud 6 luulekogu ja lõpetamata käsikirjaline mälestuste raamat „Päike ja jõgi“.

Oma elu viimased aastad veedab Visnapuu New Yorgis, kus ta ka sureb. Matused toimuvad Lexington Aveny kirikus, kus õpetaja Rudolf Kiviranna paneb Visnapuu kirstu kolm peotäit indiaanlaste maa mulda sõnadega: „Kolm peotäit mulda on Henrik Visnapuule võõras muld, aga siiski vaba ja kristliku maa muld, mis sulle nagu tuhandetele teistele meist avas oma kaitse ja vabaduse väravad.“

 

 

Peter Wohlleben „Metsa kasutusõpetus“

Peter Wohlleben

„Metsa kasutusõpetus“

(Tänapäev)

 

Metsad on kirgliku metsamehe ja kirjaniku Peter Wohllebeni töine kodu ja töö puudega on tema elu. Oma tohutuid teadmisi puude kohta annab ta edasi metsamatkade juhina.

Metsa kasutusõpetus“ on ühtaegu kaalukas ja meeleolukas avastusretk. Autor tutvustab
lõbusalt ja faktidega põhjendatult tähtsamaid leht- ja okaspuuliike: kuidas neid ära tunda,
millistele kuulub tulevik, milline puu pakub äikese ajal ka tegelikult varju. Kuidas metsas
ilma kompassi ja GPSita orienteeruda? Milliseid marju ja seeni tasub soovitada: kust ja mida
tohite noppida ja süüa? Kus telkida, lõket teha ja grillida? Kuidas lugeda loomajälgi ning millised on parimad ajad ja kohad, kus metsloomi vaadelda saab? Kuidas kaitsta end kõige
loomulikumalt sääskede, sipelgate ja puukide vastu? Mida teha metsas lastega ja mida näeb
seal öösiti üksinda?

 

Vahva ja sisuka ning huvitava raamatusarja „Looduse lood“ kuues raamat on Peter Wohllebeni „Metsa kasutusõpetus“. Raamatu autor on eesti lugejale varasemast tuttav, sest samas sarjas on ilmunud ka tema kirjutatud „Puude salapärane elu“ ja „Loomade hingeelu“.

Kui Sulle meeldivad Fred Jüssi, Hendrik Relve, Aleksei Turovski jutustatud mõnusad looduslood, siis meeldivad Sulle kindlasti ka Peter Wohllebeni jutustatud lood. Olen üsna kindel, kui selle raamatu läbi loed, siis tahad pärast seda ka metsa minna, mis tegelikult selle raamatu eesmärk ongi.

 

Raamatu sissejuhatuses kinnitab autor, et ta armastab metsa ning mets on kujundanud suure osa tema elust. Ta on seotud metsaga ka oma ameti poolest. Seetõttu vaimustus ta kohe kirjastuse mõttest kirjutada metsa kasutusõpetus.

Autor meenutab 1991 aastat, kui ta rajas koos ühe teise metsaomanikuga metsamajandi, mis koosnes reservaatidest ja ettevaatusega kasutatud maalappidest. Lisaks sidusid nad inimesed otseselt metsaga. Selleks pakkus Peter Wohlleben välja hulga ettevõtmisi, äärmuslikumad neist olid ellujäämiskursused ja palkmajakeste ehitamine, enamik pakkumisi koosnes aga ekskursioonidest puude imelisse maailma. Sellisele põnevale ja köitvale ekskursioonile viib meid ka see raamat.

 

Autor alustab metsaraamatut loomulikult tähelepanekutega metsast, metsamaastikest, kuidas mööda maastikku liikuda, kus tuleks olla ettevaatlik ja tähelepanelik, mida jälgida, mida mitte. Seejärel jutustab autor lugejale jälgede otsimisest, mis on eriti huvitav siis, kui maha on sadanud lumi. Hundi-, ilvese-, rebase-, mägra- ja metsseajäljed on jutuks, kuid ka linnud ja putukad jätavad omi jälgi.

Wohlleben kirjutab loomade vaatlemisest, ta viib lugeja isegi seenele. Ta kinnitab, et seened on üsna erilised olendid. Kuna teadus ei suuda neid päriselt liigitada, on ta jaganud eluslooduse taimedeks, loomadeks ja seenteks. Kas oled kuulnud sellest, et puud suhtlevad omavahel juurte kaudu ja hoiatavad üksteist näiteks putukarünnaku või ees ootava põua eest. Ka sellest on raamatus juttu.

Millal metsa minna? Talvel? Suvel? Hommikul? Õhtul? Wohlleben toob välja selle, millal ja mida eelistada. Autor peatub isegi sääskedel ja parmudel. Kas pole omamoodi naljakas see, et kui põgenete pimedast metsast sääskede eest valguse kätte, võivad teid seal oodata parmud. Autor kinnitab, et parmud on alatud putukad, kes lendavad järjekindlalt kohale, maanduvad vaikselt ja hammustavad siis valusasti. Putukatest on raamatus veel juttu, sest ka arukuklased võivad üsnagi häirivad olla, eraldi peatükk on pühendatud puukidele.

Juttu on veel ka jahimeestest ja jahipidamisest, marutõvest ja paelussidest, huntidest ja teistest röövloomadest.

Wohlleben kirjutab sellest, kuidas puid tunda, kuidas puud maitsevad. Ta küsib, miks peame õppima puid tundma nende lehtede ja okaste kuju, aga mitte maitse järgi? Vaatluse (maitsmise) all on kuusk, pöök, mänd, nulg, tamm, kask, lehis, saar.

Raamatust saad lugeda veel ka metsade rajamisest, metsade kaitsest, metsamajandusest, puuraiduritest, mootorsaagidest, looduskaitsest, äikesest ja välgust, prügist, klassikildudest, metsatulekahjudest, kuidas metsas ilma kella ja kompassita hakkama saada.

Väga põnevad ja huvitavad on peatükid „Metsas ellujäämine“ ja „Kui metsnikust saab matusekorraldaja“. Viimati mainitud peatükis on võimalik lugeda sellest, kuidas Saksamaal on mõnes kohas võimalik matta vanadesse pöögimetsadesse inimesi, kuidas see käib, mis sellega kaasneb.

Ja veel. Kellele kuulub mets? Kuida käituda öises metsas? Milliseid riideid metsas kanda? Mets meie kodus – mööbel, küttepuud.

Lõpuks käime metsas jalutamas veebruaris, märtsis, augustis ja novembris ning läheme metsa koos lastega.

Raamatu lõppsõnas tõdeb Peter Wohlleben, et see raamat ei ole teatmeteos, vaid isuärataja. Raamatust tähtsam on lugeja sünnipärane kaasavara: silmad, kõrvad, nina, keel ja kompimismeel. Kõikidel inimestel on suurepärane varustus, et võtta ette põnevaid ekspeditsioone koduümbruse metsadesse.

 

Seega, loe raamat läbi ja mine metsa!

 

Erkki Kõlu „Anekdoodiaabits“

Erkki Kõlu

„Anekdoodiaabits“

(Tänapäev)

 

Erkki Kõlu anekdootide varasalv tundub olevat lõputu. Ei, see ei ole 2016. aastal ilmunud „Anekdoodipiibli“ kordustrükk. Siin on üle kolme tuhande (!) uue anekdoodi, millest saame järeldada, et tegelikult saab naerda kõige üle. Et naer on terviseks, siis soovitame seda kogumikku soojalt C-vitamiini kõrvale.

 

Kas 542 lehekülge anekdoote on palju või vähe? Ma ütleksin, et piisavalt, sest häid anekdoote peabki palju olema, kõik me tahame ju naerda.

Aastate jooksul on Erkki Kõlu tõestanud, et ta on tõeline anekdoodi-geenius, kes ka varem mitmeid raamatuid avaldanud: „Haige kogu raha eest. Anekdoote arstidest ja nende patisentidest“, „Eestlane ja teised rahvad. 1457 anekdooti erinevatest rahvustest“, „Uut ja vana!“, „10 000 uut anekdooti“ (kolm raamatut!), „Hea inglise nali“ jt.

Nüüd on Erkki Kõlu koostanud mahuka anekdoodiaabitsa, mis on ka vastavalt kujundatud, kuid kas selle kaanel on aabitsakukk või on see aabitsakana?

Nii nagu aabitsale kohane, on ka selles raamatustähestik ehk anedkoodid on jagatud teemadeks, mis esitatud tähestikulises järjekorras, a-st ü-ni. Mõned tähed on küll vahele jäänud, kuid see pole sugugi mitte oluline.

 

Esimene täht on a ja esimene teemadering on aastavahetus. No mõned näited ka:

 

Üks sõber teisele:

„Sa ainult vaata ennast! Sa ei joo, ei suitseta, oled töötu vanapoiss. Sul pole uuel aastal isegi midagi maha jätta.“

või

Naine mehele:

„Kallis, kellega me uut aastat vastu võtame?“

„Kas mul on siis valikut?“ imestab mees.

või

Purjus mees annab uusaastaööl oma korteri ukse taga kella. Naine teeb lahti.

Mees astub sisse, pöörab naisele selja ja ütleb:

„Mulle seitsmes korrus!“

 

Aastavahetusele järgnevad teemadest alkohol, armuke, arst ja auto.

Paar näidet auto-teemast.

 

Ristmikul satuvad kõrvuti Toyota ja Lamborghini. Toyota juht laseb akna alla küsib Lamborghini juhilt:

„Kuidas su masin on kah? Normaalne auto?“

„Täitsa normaalne. Miks sa küsid?“

„Noh, ma olen aru saanud, et seda eriti ei osteta.“

või

Kohtuvad kaks sõpra.

„Miks nii sünge, Jaan?“

„Tead, Pets, pollarid saatsid mulle foto minu autost. Hästi on välja tulnud, aga need nende pildid on ikka neetult kallid!“

 

A-tähele järgneb b-täht, nagu aabitsas ja tähestikus ikka. Teemadeks on baaris, blondiin (usun, et maailma on palju neid, kellele üle kõige meeldivad just naljad blondiinidest) ja bussis.

Paar blondiininalja ka sellest raamatust.

 

Blondiin autoeksamil:

„Paralleelne parkimine on see, kui pargid auto ära ja sul on täiesti paralleelne, kuhu teised pargivad.“

või

„Ma tegin täna IQ-testi,“ räägib üks blondiin teisele.

„Ja kuidas läks?“

„Väga hästi, tulemus on negatiivne.“

või

Blondiin helistab teisele.

„Meil ehitatakse siin uut teed.“

„Mis teed?“

„Söön.“

 

Vo sedasi. Liigume edasi. Pärast b-tähte peaks tulema c, d, e, f ja g, kuid tuleb hoopis h. Aga see on ju anekdoodiaabits, mistõttu pole mõtet pahandada, kuhu osad tähed kadunud on.

H-tähe all toimetavad Holmes ja Watson, legendaarsed tegelaskujud, kellest on ka palju väga häid anekdoote.

Edasi juba i-täh ja infotehnoloogia, j-täht ja jahil ning jõulud. Kuna jõulud on ka sel aastal lähedal, siis võiks ju jõuluvana m’ne hea anekdoodiga üllatada.

 

Mehe kolm küpsusastet:

1.Usub jõuluvana.

2.Ei usu jõuluvana

3.On ise jõuluvana

või

Juku kirjutab jõuluvanale:

„Kallis jõuluvana! See Hiina ilutulestik, mis sa mulle eelmisel aastal kinkisid, meeldis mulle väga! Palun saada ka sel aastal kolm pakki ja üks klaassilm!“

või

„Varsti on jõulud!“ rõõmustab koer. „Tuleb vast rikkalik söögilaud!“

„Jaa, jaa,“ ohkavad haned raskelt.

 

Edasi on raamatus k-täht ja teemadeks: kalal, kangelased (selles teemaderingis toimetavad Kalevipoeg D’Artagnan, Baba-Jaga, Ilja Muromets, Robinson Crusoe, Punamütsike, Buration, Tuhkatriinu, Anna Karenina, Potstaja ja Gena, Puhh ja Notsu, Stirlitz, Shrek, postiljon Petškin jpt), kass, kaupluses, kodus, koer, kohtus, kontoris, koolis (siin on palju anekdoote Jukust), kriminaaltango, kultuur. K-tähe all on kõige rohkem teemasid, mistõttu peaks k-täht ka kõige paremini selgeks saama.

 

L-täht, teemadeks on laps, lasteaias, liikluspolitseinik, loomaaias, loomariigis (palju on vahvaid looma-anekdoote, milles toimetavad elevant, hiir, jänes, krokodill, leopard, känguru, lõvi, katu, hunt jpt).

M-täht, teemadeks on maal, must huumor (selles valdkonnas on selle raamatu kõige jähkramad naljad).

N-täht, teemadeks naine ja mees, narkomaan, neiu ja noormees.

Raamatus ei ole o’d, kuid on p ja teemadeks on pensionär (nt. vanamemm põrnitseb taskurätikut, kus on prillid, kunstsilm, valehambad ja parukas ning pomiseb: „Küll ma ikka aevastasin!“), poliitiliselt ebakorrektsed, politsenik, puhkusel ja pulmad.

R-tähega algavad teemad on reisil, refrään, restoranis ja rongis.

S-täht algab väljakutsuva teemaga, milleks on seks, seejärel sotisaalvõrgustik, sport, suitsetamine, sõbrad omavahel, sõjaväes, söök.

T-tähega algavad teemad on tsirkuses ja täävestlusel („Teid võeti eelmisele töökohale 16. jaanuaril ja vallandati juba 24. Miks?“ „Mida kainemaks ma sain, seda vähem mulle seal meeldis.“)

U-täht on vahele jäänud, sest t’le järgnevad v-täht ja teemadeks vanavanemad, vanglas, vees ja viin.

Aabits hakkabki lõpuni jõudma. Jäänu on õ-täht ja õhus, ä-täht ja ämm, ö-täht ja ööklubis ning ü-täht ja ülikoolis.

 

Igal juhul on nalja selles raamatus väga-väga palju ja ma usun, et üks hea nali sobib meile kõigile väga hästi.

 

Hendrik Relve „Kiviaja puudutus“

Hendrik Relve

„Kiviaja puudutus“

(Varrak)

 

Korowaid on metsarahvas, kes elab Uus-Guinea saare džungliüksilduses. Nende elamud asuvad puude otsas ja see rahvas elab tänaseni nagu kiviajas ning toitub vaid metsaandidest.

2010. aasta novembris, pärast aastatepikkust ettevalmistusperioodi asus maailmarändur Henrik Relve ühes sõber Argoga korowaide poole teele. See raamat räägib nende retkest džunglisügavusse haruldase loodusrahva juurde. Raamat on rohkelt illustreeritud autori fotodega.

Samuti leiab siit 12 QR-koodi, mille kaudu näeb paariminutilisi videolõike autori seiklustest loodusrahva juures.

 

Hendrik Relve on eesti looduse- ja kirjamees, kes juhib Vikerraadios ka populaarset saatesarja „Kuula rändajat“.

On teada, et Hendrik Relve on kirjeldanud sadu Eesti põlispuid ning rännanud kümnetes maades maailma kõigil mandritel, ja sellest on ta kirjutanud mitmeid raamatuid: „Vahtral on sünnipäev sügisel“ (1981), „Puude juurde“ (1998), „Eesti põlispuud“ (2000), „Põlispuud“ (2003), „Rändaja“ (2004), „Eesti looduse vägi“ (2008), „Puude kuulaja“ (2010), „Euroopa ja Aasia metsad“ (2012, kaasautor Kalle Karoles), „Ameerika metsad“ (2013, kaasautor Kalle Karoles), „Aafrika, Austraalia ja Okeaania metsad“ (2014, kaasutor Kalle Karoles) jpt.

2013 linastus film „Metsa poole“, mille autoriks on samuti Hendrik Relve ja 2004 ilmus ka CD-plaat „Hendrik Relve laulud looduses“.

 

Nüüd on ilmunud jällegi väga huvitav ja kaasahaarav rännuraamat „Kiviaja puudutus“, mis viib lugeja Uus-Guinea saarele, kus me kohtume korowaidega – rahvaga, kes elab tänaseni nagu kiviajas ja toitub metsaandidest. See on väga vahva seiklus, mis tutvustab põnevat rahvast, kirjeldab Hendrik Relve mõtteid, mis tal seal kaugel tekkisid, lisaks veel palju väga uhkeid värvifotosid.

 

Põnev rännuraamat algab proloogiga, milles Hendrik Relve meenutab 2006. aastat, kui ta vaatab arvutiekraanilt ühte fotot, millel seisab väikesekasvuline mees keset troopilist põlismetsa. Ühes käes hoiab ta kivikirvest ja teises vibu nooltega. Mehel on tume krussis habe ja juuksed. Tal pole seljas ühtegi hilpu. Foto pärines ingliskeelsest blogist, milles kirjeldatakse retke Uus-Guinea saarele ühe metsarahva juurde. See rahvas on korowaid ja näiteks nende elamud asuvad puude otsas. Öeldakse, et see rahvas elavat täpselt nagu kiviajas ning toituvat ainult metsaandidest.

Hendrik Relve ei suuda uskuda, et selline rahvas saab nüüdsel ajal olemas olla. Kas nende juurde oleks võimalik kuidagi ise pääseda?

Autor meenutab, et põlisrahvad on teda alati paelunud ja ta on oma maailmarändudel kokku juhtunud kümnete põlisrahvastega. Ta on kohanud neid erinevatel mandritel ja erinevates kliimavöötmetes alates Arktikast ja lõpetades troopikaga. Põlisrahvaste seas on omakorda olemas üks rahvaste rühm, kes on autorit paelunud muudest enam. Need on loodusrahvad.

Hendrik Relve tahaks minna Uus-Guinea saare džungliüksildusse, kus ongi korowaid. Tema plaanist nakatub sõber Argo, kes on praktik ja tegudeinimene ja 2010. aasta novembris on rännukava saanud nii küpseks, et on võimalik asuda teele.

 

Seejärel räägib raamatu autor sellest, mis võib reisil ees oodata, kusjuures riske on ohtralt – haigused, tulvaveed, metsik loodus jpm. Saame lugeda ka sellest, kes on metsakorowaid, olematu rahvas. Juttu on ka inimsööjatest! Kas tõesti on asjalood sedavõrd ohtlikud?

Alustame reisiga. Jõuame Wamenasse, mis on turismimagnet Uus-Guinea südames. See asub Baliemi orus, kus on tänapäev ja ürgne läbisegi. Edasi liigume Dekaisse, mis on autori sõnul viimane tsivilisatsiooni tugipunkt. Seal pannakse kokku seltskond, kes suunduvad džunglisse. Kahel valgel mehel on kokku 17 saatjat!

Ja juba olemegi jalgsiretkel põlisdžunglis, mis pole sugugi lihtne. Relve kirjutab teest džunglisse, kuid ka ümbritsevast loodusest, lindudest ja loomadest. On ju siin ohtlikke madusid ja väga rikkalik putukariik. Siinsed metsad varjavad palju senitundmatuid liike. Nagu eelpool mainissin, siis on raamatus palju fotosid, loomulikult ka lindudest ja loomadest ning putukatest.

Juba jõuamegi esimeste metsaperede juurde. Kuidas seal elatakse, mida süüakse, kuidas toit valmib, millised näevad välja ladvamajad eh kodu puu otsas.

Seltskond liigub edasi, kohtutakse ka esimeste ehedate metsainimestega ja lõpuks ollaksegi kohal.

Nüüd saame lugeda sellest, kuidas metsarahvas elab ja toimetab. See on vägagi huvitav ja kaasahaarav lugemine. Juttu on kauplemisest kui suhtlusviisist, alastusest ja ehetest, kalapüünistest ja korilemisest, vibudest, kivikirvestest, iidsetest toitudest (saagojahu, saagotõugud, kilpkonnad, maod, putukad jpm) ja kommetest. Ka kannibalismist on juttu, isegi ühest üsnagi sõjakast skandaalist saame lugeda.

Lõpuks jõutakse metsast välja, kuid raamatu autorit tabab tõsine haigus – malaaria ja see on üsnagi õudne kogemus, mistõttu peab mees jääma saarele kauemaks kui oli arvanud.

 

Raamatu epiloogis tõdeb Hendrik Relve, et metsakorowaide juures sai ta vahetu kokkupuute ehedaima loodusrahvaga, keda ta oma maailmarändudel on kunagi kohanud. Samas on autor mõistnud, kui ühesugused me oma inimliku olemuse poolest siiski oleme. Mis sest, et me maailmataju, kombed ja eluviis nõnda erinevad on.

Autor tunneb muret loodusrahvaste tuleviku pärast ja ta lõpetab raamatu sellise sügava mõttega: loodusrahvaste tulevik paistab troostitu. Kindel on vaid see, et rahvakillud, kes on meie päevini osanud säilitada oskuse toime tulla sõltumatuna muust maailmast, toetudes vaid ümbritsevas looduses leiduvatele võimalustele, kujutavad endast hindamatut väärtust kogu inimkonna kultuuri jaoks.

 

Raamatu lõpus on veel ka videote QR-koodid. Nii on võimalik sellest põnevast seiklusest osa saada ka videote abil. Kokku 12 videot.

 

Ed Viesturs, David Roberts „Tippu ei vii otseteed. Tõus maailma 14 kõrgeimale mäele“

Ed Viesturs, David Roberts

„Tippu ei vii otseteed. Tõus maailma 14 kõrgeimale mäele“

(Ajakirjade Kirjastus)

 

Sari „Maailm ja mõnda“

 

„Mõne hetke pärast vaatasin üles just siis, kui pulberlume laine Scotti endasse neelas. Ta kadus silmist. Hetkega sukeldusin oma auku ja ankurdasin end, lebades kirkal, mille küüs oli nõlva surutud. Lööki vastu võtma valmistudes mõtlesin, et nüüd see siis tuleb.
Korraga oli pime ja vaikne. Tundsin, kuidas lumi üle mu selja voolas. Tuled kustusid sõna otseses mõttes. Hoidsin ja hoidsin. Siis näis laviin mööduvat. Mõtlesin juba, et olen pääsenud.
Köis tõmbus pingule. Põmm! Meid mõlemat kinni pidada polnud mul lootustki. Scott lendas mäenõlva mööda allapoole, mina tema järel, ühendatud köiega, mis pidanuks olema meie päästja. Ja meie all oli 2500 vertikaalset meetrit kaljuseina.”

8000 meetrist kõrgemaid mägesid on maailmas neliteist. Mägironijate ülim eesmärk on tõusta nende tippu lisahapnikku kasutamata. Ameerika alpinist, Läti juurtega Ed Viesturs (1959) on terves maailmas kuues inimene, kes sellega hakkama sai.

 

Ma mäletan oma lapsepõlvest, et minu vanaema oli tõeline mägedest ja mägironimisest jutustavate raamatute, filmide ja saadete fänn. Ta kogus igasugu ajakirjade ja ajalehtede väljalõikeid kõigest sellest, mis oli seotud mägironimise, mägironijate ja üle 8000 meetriste mägedega. Omamoodi huvi selle teema vastu sain minagi just oma vanaemalt, mistõttu olen aastate jooksul läbi lugenud üsna mitu raamatut selle teema kohta, mis eesti keeles ilmunud.

Meenutan: Norgay Tenzing, James Ramsey Ullman „Lumetiiger“ (eesti keeles 1960) (just see raamat oli ka minu vanaema lemmik, mida ta ikka ja jälle kätte võttis ning hoolega luges), Fritz Rudolph „Mäetippudel pole jumalaid“ (1966), Jon Krakauer „Hõredasse õhku“ (2000), Reinhold Messner „Mallory teine surm“ (2000), Raivo Plumer, Tõivo Sarmet „Everesti päevik“ (2005).

 

Olen üsna kindel, et Ed Viestursist jutustav autobiograafiline raamat oleks kindlasti olnud samuti üks vanaema lemmikuid, sest sedavõrd huvitav ja põnev see raamat on.

Ed Viesturs on USA mägironija, kes vallutanud kõik 14 8000-meetrist mäge (Everest, K2, Kangchenjunga, Lhotse, Makalu, Cho Oyu, Dhaulagiri, Manaslu, Nanga Parbat, Annapurna, Gasherbrum I, Broad Peak, Gasherbrum II, Shisha Pangma), mõned neist isegi mitmel korral. Selliseid julgeid ning vapraid inimesi väga palju ei ole. Tänase seisuga peaks neid olema 39, kuulsaimad kindlasti itaallane Reinhold Messner (tema oli esimene, kes suutis kõik 14 mäge vallutada), poolakad Jerzy Kukuczka (tema oli teine, kuid ta on kõige edukam, kes leidnud uusi marsruute tipputõusuks (9)) ja Krysztof Wielicki, šveitslane Erhard Loretan, britt Alan Hinkes, autsraallane Andrew Lock jt. On ka kaks naist, kes sellega on hakkama saanud – hispaanlanna Edurne Pasaban ja Gerlinde Kaltenbrunner.

Ed Viestursi raamat on seetõttu põnev ja kaasahaarav, et mees jutustab mägironimisest täpselt nii nagu see on, ta ei ilusta asju, ta räägib ka mägironimise karmimast poolest, sest on ju aastate jooksul paljud mägironijad mägedes hukkunud, ja neid pole tegelikult sugugi mitte vähe. Neid on sadu, kui mitte tuhandeid.

Teisalt üritab Ed Viesturs põhjendada seda, miks inimesed (sh tema) mägironimisega tegelevad, mis on selle võlu, rõõmud, tunded, mis inimest suurtes kõrgustes valdavad, milline on tunne, kui oled jõudnud mõne kõrge mäe tippu, kus saad viibida vaid hetke, sest juba on vaja hakata laskuma.

Viestursilt on sageli küsitud: „Miks? Miks sa seda teed? Miks mägironimine nii tore on?“ Viesturs kinnitab, et see on igavene küsimus, millel on pidanud vastama kõik alpinistid, ja millele vaid vähesed on leidnud mõistlikke vastuseid. Temal endal on lühike ja pikk vastus. Lühike vastus on: „Kui pead seda küsima, siis sa ei saa kunagi teada.“ Pikemas vastuses ei ole mees sedavõrd nipsakas, kuid ta püüab selgitada, et on väga eesmärgile orienteeritud ja isiklikult motiveeritud. Tal on suur tegutsemisvajadus ja talle meeldib pingutada. Talle meeldivad asjad, mis pole liiga lihtsad, mis ei anna end liiga kiiresti kätte.

„Mäed on selliste proovilepanekute jaoks imekaunis koht. Suur alpinistlik tõus on imeline segu rakustest ja intiimsusest. Raskused on nii füüsilised kui ka vaimsed. Kui keha on valmis, võib vaim sundida seda tegema uskumatuid asju.“

Viesturs ronis mägedes 1987-2005 ja üks olulisi tema motosid oli – allajõudmine on kohustuslik! Sageli on nii, et laskumine on veel ohtlikum kui tipputõus.

 

Ed Viesturs jutustab sellest, kuidas ta mägironimiega tegelema hakkas, milline oli algus. Ta jutustab oma elust, õpingutest ülikoolis, tööst loomaarstina. Viesturs meenutab seda, kuidas ta tutvus oma naisega, kuidas ta teda kosis, kuidas sündisid nende kolm last. Pere on mehele väga oluline. Ta meenutab sedagi, kuidas temast sai tuntud alpinist (pärast tõusu K2-le 1994 sai temast esimene ameeriklane, kes oli alistanud suure kolmiku).

Viesturs räägib ka sellest, et elukutseline mägironija ei ole lihtne olla, sest kuidagi on vaja ju ka raha teenida, selleks on vaja toetajaid, sponsoreid – põnev on lugeda sellest, kuidas mägironija endale toetajaid, sponsoreid otsib, leiab ja saab, mida need temalt ootavad.

Sponsoritest toob Viesturs raamatus esile Mountain Hardweari, sest just selle sponsori saamine muutis võimalikuks kõik järgneva. Suureks abiks on mehele olnud ka JanSport, Outdoor Research, Wapiti Woolies, Rolex jt. Ed Viesturs kinnitab, et on ka selliseid sponsoreid olnud, kes ei suuda aru saada sellest, et kõik tipputõused ei tarvitse alati õnnestuda.

 

Viesturs räägib oma sõpradest, teistest mägironijatest, paljud neist on sama kuulsad või veelgi kuulsamad kui Viesturs ise, näiteks soomlane Veikka Gustafsson. Paljudega on koos käidud mägedes, jõutud tippu, ja tuldud tagasi. On ka neid lugusid, mis pole ka Viestursi sõpradele kahjuks õnnelikult lõppenud ja eks mõned neist painavad ka meest ennast.

Raamatus saab lugeja teada, millest koosneb mägironija varustus, kuhu kuuluvad saapad, kasisid, pikk soe pesu, fliiskombinesoon, fliisvest, fliisjakk, sulekombinesoon kapuutsiga, labakud mitte sõrmikud (Viesturs meenutab siinkohal maailmakuulsat mägironijat Herzogit, kes kaotas mägedes kindad 1950. aastal, mistõttu hiljem amputeeriti tal kõik sõrmed), paks villane kootud müts, nägu ja kaela kattav torusall, villasegune mask, prillid, kui kõik on seljas, siis näeb alpinist välja nagu Michelini kummimees.

See on riietus, lisaks veel muu varustus: peegelkaamera, ronimisvöö, metallist kaheksa köiel laskumiseks, kirka, mis on Viestursi sõnul mägedes tema kõige kallim vara, suusakepp, et hoida tasakaalu, kimp vitsu, et marsruuti märgistada.

Kuid ka see pole veel kõik. Juttu on telgist, magamiskotist jpm. Kuidas mägedes ädal käia, kuidas üüa ja juua. Juuakse vett, teed piima ja suhkruga, kohvi kondenspiimaga, kuid ka kiirsupid (Viestursile meeldib hernesupp), küpised, šokolaadid on olulised. Viesturs kinnitab, mida kõrgemale jõuad seda väiksem on isu.

Kaasas on veel ka lisahapnik, pealamp, varuakud, esmaabikomplekt jpm.

 

Raamatus on juttu sellest, kuidas mägedes IMAX’i filmi tehti, ja seegi polnud sugugi lihtne.

Räägitakse sellest, mis juhtub inimkehaga suurel kõrgusel, katseid on tehtud ka Viestursiga. Juttu on treenimisest, et alpinist oleks heas vormis.

 

 

Raamatu lõpus on juttu ka muudest asjadest – ekspeditsioon Baffini saarele Kanada Arktikas, kus kohtuti ka jääkaruga ja sõideti koerarakenditega, osalemisest New Yorgi maratonil, selle raamatu kirjutamisest ja loomulikult oma perest.

 

Kõik, mis raamatus kirjas on väga-väga huvitav, mistõttu on seda üsna raske käest panna, sest tahad ju teada, mis juhtub, mis edasi saab.

 

Sirje Helme „101 Eesti kunstiteost“

Sirje Helme

„101 Eesti kunstiteost“

(Varrak)

 

Igal rahval on oma kultuurimärgid, mida peetakse oluliseks, hinnatakse ja mille järgi tihti ka orienteerutakse laiemas kultuuriloos. Raamatu „101 Eesti kunstiteost” eesmärgiks on need kultuurimärgid esile tuua. Igast perioodist on ära märgitud mõni iseloomulik teos, mille kaudu lugeja saab liikuda keskajast tänapäeva.

 

„101 Eesti...“-raamatusari on uhke ja sisukas raamatusari, milles oma ala spetsialistid tutvustavad olulisi ja põnevaid teemasid ning valkondi. Raamatutes on juttu olnud Eesti ajaloost, kultuurist, loodusest ja paljudest teistest teemadest. Nii on selles sarjas kirjutanud Kaur Alttoa pühakodadest, Mati Õun ja Hanno Ojalo lahingutest ja laevadest, Juhan Maiste mõisatest, Ain Raal ravimtaimdest, Mart Juur plaatidest, Mart Laar ajaloo sündmustest, Toomas Kukk lilledest, Rein Veidemann kirjandusteostest, Eve Mägi lindudest, Peeter Ernits loomadest jne.

Kunstiteostest pajatav raamat on sarja kahekümnes raamat. Selle on kirjutanud Sirje Helme, kes on PhD, ta on olnud almanahhi „Kunst“ toimetaja, kirjastuse Kunst direktor, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja, õpetanud Eesti Kunstiakadeemias ning õpetab siiani Tartu Ülikoolis sõjajärgse kunsti ajalugu, ta on olnud ühtlasi ka Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

 

Selle raamatu esimene kunstiteos on Karja Katariina kiriku raiddekoor, mis viib lugeja 13. sajandi lõppu või 14. sajandi esimesse poolde. Sirje Helme kinnitab, et Saaremaa keskaegsed kirikud on Eesti kunstiajaloos erilisel kohal: nad on kaunid oma arhitektuurselt vormilt, nad on olnud kaunistatud seinamaalingute ja peene raiddekooriga, neis kõigis on varjamatu väärtuslik eripära ja võlu. Autor peab kõige võluvamaks Karja Katariina kirikut Leisis. Saaremaa väikseim keskaegne kirik on eriline eeskätt oma kunstiteoste tõttu. Seejärel ongi pikemalt juttu, miks see kunstiteos on oluline, mida sellel kujutatakse, mida peaks jälgima ja vaatama. Loomulikult illustreerivad teksti ka fotod.

Teine kunstiteos selles raamatus on terrakotaskulptuurid Tartu Jaani kirikus. Sirje Helme tsiteerib Kaur Alttoad, kes on kirjutanud, et kogu Euroopa gootikas pole ühtki teist ehitist, mille terrakotaskulptuurid suudaksid nii arvu, suuruse kui ka kunstilise taseme poolest ligilähedaseltki konkureerida Tartu Jaani kirikuga.

Kolmas kunstiteos on Tallinna raekoja saali pingi külgteos „Tristan ja Isolde“, aastast 1374. Raekoda oli linna esindushoone, mille välimuses ja sisekujunduses pidi linna väärikus ja jõukus selgelt loetav olema. Mööbel, vaibad, seinamaalingud – kõik telliti tunnustatud meistritelt, ja nii ongi Tallinna raekojast kujunenud kõrgelt hinnatud kunstiteostega vaatamisväärne hoone.

Ka raamatu neljas kunstiteos on Tallinna Raekoja saalist ja see on pingi külgteos „Taavet ja Koljat“.

Viiendaks kunstiteoseks on raamatusse valitud 1478-1481 valminud Hermen Rode tehtud Niguliste kiriku peaaltari retaabel.

Sellele järgneb Bernt Notke „Surmatants“, 15. sajandi lõpust, mis on ilmselt rahvusvaheliselt meie kõige kuulsam kunstiteos. Kahjuks on sellest teosest järel vai 7,5 meetri pikkune algosa oma 13 figuuriga. Oletatakse, et algne maal võis olla 30 meetri pikkune. Pole teada, kellega surm edasi tantsis. Pole teada, kas töö paikneski algselt Niguliste kirikus ja mis juhtus kadunud maaliosaga. Tegu on väga erilise kunstiteosega, mille unikaalsust näitab seegi, et meie teos on ainus säilinud lõuendile maalitud „Surmatants“ maailmas. Lõuendile maalimine polnud sugugi iseenesestmõistetav ajal, kui religioosseid stseene kujutati kirikuseintel ning maali aluseks kasutati puitpaneele.

Ka järgmine kunstiteos selles raamatus on Bernt Notke tehtud, selleks on Püha Vaimu kiriku altar aastast 1483.

Loomulikult ei ole võimalik kõiki 101 selle raamatu kunstiteost siinkohal ette lugeda, sest se oleks vägagi mahukas ettevõtmine ja lugejal ei oleks hiljem avastamisrõõmu. Igal juhul on selles raamatus veel väga palju maale, skulpuure, arhitektuuriteoseid, isegi videokunsti. Esindatud on tuntud kunstiteosed ka 16, 17, 18, 19, 20 ja 21 sajandist.

Kunstnikest nimetan veel mõned, kelle tööd on raamatusse valitud: Michel Sittow, Arent Passer, Gustav Adolf Hippius, Johann Köler, August Weizenberg, Amandus Adamson, Paul Raud, Ants Laikmaa, Nikolai Triik, Kristjan Raud, Hando Mugasto, Konrad Mägi, Jaan Koort, Ado Vabbe, Eduard Ole, Eduard Wiiralt, Anton Starkopf, Olga Terri, Elmar Kits, Ülo Sooster, Günther Reindorff, Ilmar Malin, Enn Põldroos, Tõnis Vint, Malle Leis, Aili Vint, Toomas Vint, Jüri Okas, Raul Meel, Ando Keskküla, Ülo Õun, Vive Tolli, Olav Maran, Peeter Ulas, Olev Subbi, Jaak Soans, Tiit Pääsuke, Jüri Arrak, Lembit Sarapuu, Evald Okas jpt. Väga esinduslik loetelu, kas pole.

Raamatu tagakaanel tõdeb Sirje Helme, et 700 aasta jooksul ei muutunud mitte ainult kunst ise, vaid ka kunstiteose mõiste ja arusaamine kunstist. Mida lähemale tänapäevale raamatu autor jõudis, seda raskemaks valik osutus.

Vahva on ka raamatu autori mõte, et seda raamatut lugedes avaneb kaasaegsel kiirustaval ja infost üleküllastunud vaatajal võimalus võtta korraks aeg maha ja näha kunsti uutmoodi pilguga. Ja see ongi väga oluline.

 

Selle raamatusarja järgmine teos peaks olema Tiit Hennoste ja Roosmarii Kurvitsa „101 Eesti ajakirjanduspala“.

 

„Eesti haldusjaotuse seinakaart“

„Eesti haldusjaotuse seinakaart“

(Regio)

 

Öeldakse, et mõnikord jutustab üks pilt rohkem kui tuhat sõna, mistõttu olen kindel, et üks korralik seinakaart räägib meile rohkem kui üks raamat.

Maailmakaartide ajalugu viib meid sajandite taha, räägitakse 7. aastatuhandest eKr. Vanimad säilinud kaardid on Babüloni maailmakaardid 9. sajandist eKr. Vanasid kaarte leiab nii Kreekast, Hiinast kui ka Indiast. Teada on sedagi, et kaardid on suurepärased esemed, mida koguda. Kollektsionääre on jäänud vähemaks, mis mõjutab omakorda ka kaartide hindu.

 

Ma ei tea, kui kalliks kujuneb kunagi see kaart, mis mul praegu laual (õigupoolest seinal) on, kuid meil, siin Eestis on ilmunud uus ja uhke seinakaart ehk „Eesti haldusjaotuse seinakaart“, mõõdus 1:400 000, suurusega 99x70 cm, igati korralik seinakaart.

 

Haldusjaotuse kaardi uus trükk kajastab Eesti haldusjaotust pärast 2017. aasta haldusreformi. Reformi, millest palju räägiti, mille üle palju vaieldi, kuid nüüd on Eestimaa haldusjaotus täpselt selline nagu kaardil kirjas.

Alates selle aasta 16 oktoobrist on Eestis 79 omavalitsusega haldusüksust, millest 15 on linnad ja 64 vallad. Kui kaardilt täpsemalt lugeda, siis vald ja linn jagunevad asustusüksusteks. Asutusüksused on asulad, milleks on linnad, külad, alevikud ja alevid. Seisuga 16.10.2017 on Eestis 4794 asustusüksust, neist 47 linna, 12 alevit, 188 alevikku, 4550 küla ja 13 linnaosa, millest 8 on Tallinna linnaosa ja 5 Kohtla-Järve linnaosad.

Uus kaart on ka seetõttu huvitav materjal, sest sellel on lisaks haldusreformieelsed piirid ja nimed. Nii on lihtne jälgida, mis on vana, mis on uus.

 

Kel tekkis huvi kaartide ja kartograafia kohta lähemalt teada saada, siis meenutan, et eesti keeles on ilmunud mitu põnevat raamatut: Heiki Potter ja Ivar Treikelder „Geodeesia ja kartograafia läbi aegade“ (2011), Endel Varep „Jooni Eesti kartograafia ajaloost“ (1961), Velloa Kala „Kartograafia alused“ (2001).

 


Andrea Wulf „Looduse leiutamine.Alexander von Humboldti uus maailm, I raamat“

Andrea Wulf

„Looduse leiutamine.Alexander von Humboldti uus maailm, I raamat“

(Ajakirjade Kirjastus)

 

Alexander von Humboldt (1769–1859) sündis ajal, kui inimeste püüdlused olid suunatud looduse allutamisele – maad võideti metsiku looduse käest ja pandi inimese teenistusse, metsi raiuti seninägematu kiirusega ning maavarasid kasutati ulatuslikumalt kui kunagi varem.

Väsimatu ränduri ja vaatlejana jagas Humboldt oma tähelepanekuid looduse seaduspärasuste ja inimtegevuse tagajärgede kohta arvukate teadustööde ja raamatute vahendusel kogu maailmaga. Oma eluajal saavutas ta sedavõrd suure kuulsuse, et ajaloolased peavad teda tolleaegse Euroopa üheks kõige kuulsamaks inimeseks üldse. Lühivisiidiga Tartu ülikooli 1829. aasta kevadel suutis ta ka siinset teaduselu korralikult ergutada.

Andrea Wulfi rohkelt auhindu võitnud (sh 2016. aasta Londoni Kuningliku Ühingu teadusraamatu aastapreemia) ning New York Timesi ja Spiegeli bestselleriks tõusnud teose esimene osa annab särava ülevaate Humboldti noorusest, kujunemisest ja esimesest suurest ekspeditsioonist Lõuna-Ameerikasse.

 

Raamatusarjas „Maailm ja mõnda“ on ilmunud üks ilmatuma huvitav ja põnev raamat, mis jutustab maailmakuulsast rändurist, vaatlejast, looduseuurijast Alexander von Humboldtist, kes elas aastail 1769-1859. See on Andrea Wulfi teose esimene osa, mus jutustab kaasahaaravalt ja väga paeluvalt Humboldti noorusest, kujunemisest ja esimesest suurest ekspeditsioonist Lõuna-Ameerikasse.

Raamatu proloogis kinnitab autor: „Kaasaegsete hulgas Napoleoni järel maailma kuulsaimaks meheks nimetatud Humboldt oli oma aja üks kõige säravama vaimuga mehi. Sündinud 1769. aastal jõukasse Preisi aristokraadiperesse, loobus ta privilegeeritud elust, et avsatada enda jaoks, kuidas maailm toimib. Noore mehena suundus ta viie aasta pikkusele uurimisreisile Ladina-Ameerikasse, riskis palju kordi oma eluga ja naasis uue maailmatunnetusega. See ränak vormis tema elu ja mõtlemist, tegi ta kuulsaks ja legendaarseks kõikjal maailmas. Ta elas linnades, nagu Pariis ja Berliin, kuid tundis ennast samahästi koduselt ka Orinoco kõige kaugematel harujõgedele või Kasahhi steppides Venemaa-Mongoolia piiri ääres. Pea kogu oma pika elu kestel oli ta kodumaailma ühtesiduja, kirjutades üle 50 000 kirja ja saades vähemalt kaks korda nõnda palju vastu. Humboldt uskus, et teadmisi tuleb jagada, vahetada ja kõigile kättesaadavaks teha.“

Ja veel. Humboldti paelusid teadusinstrumendid, mõõtmised ja loodusvaatlused, kuid erutas ka imetlus, mida ta tundis looduse vastu.

Humboldti raamatud, päevikud ja kirjad toovad meie ette visionääri, mõtleja, kes oli oma ajast kaugel ees. Tema võttis kasutusele isotermid ja isobaarid – temperatuuri ja õhurõhku kujutavad jooned, mida me näeme ka praegustel ilmakaartidel – ning tema avastas ka magnetilise ekvaatori. Ta esitas idee, et taimestiku- ja kliimavööndid keerduvad sedasupäraselt ümber meie planeedi. Siiski, kõige tähtsam on, et Humboldt muutis pöördeliselt meie nägemust ja arusaama loodusest. Ta leidis igal pool seoseid. Mitte kedagi, isegi kõige väiksemat organismi ei saa vaadata teistest lahus seisvana.

Selle vahva teose esimeses raamatus on võimalik lugeda Humboldti sündimisest, lapsepõlvest, kooliajast, õpingutest, suhetest oma perega, eriti ema ja vennaga. Oli ju ka tema vend Wilhelm igati kuulus ja õpetatud mees. Põnev on saada teada, mis mõjutusid Humboldti lapsepõlve ja nioorusaega.

Pikemalt on juttu ka Humboldti sõprusest maailmakuulsa luuletaja Johann Wolfgand von Goethega. Nad olid omavahel suured sõbrad, kes mõjutasid üksteist igati. Saame lugeda ka Humboldti tööst Preisimaa avarustel, kus ta inspekteeris kaevandusi ja kohtus oma teadlastest sõpradega, kuigi tema unistuseks oli rännata kaugetel maadel. Humboldt korjas teadmisi Freiburgi geoloogidelt ja õppis Dresdenis sekstandi kasutamist. Ta ronis Alpides, et mägesid lähemalt tundma õppida.

Humboldt tutvus ka noore Prantsuse teadlase Aime Bonplandiga, kellest saab tema hea kaaslane pikkadeks aastateks ja pikkadeks reisideks. Seejärel liigume kood Humboldti ja Bonplandiga Lõuna-Ameerikasse. Me saame lugeda ajast Caracases, Valencia järve ääres, käime Ljaanol ja Orinocol, ronime üle Andide ning Chimborazo tippu. Just sellel reisil Lõuna-Ameerikas teeb Humboldt oma esimese Naturgemälde visandi, ka sellest on selles osas juttu.

Lõuna-Ameerikast liigume Kuubale, Mehhikosse, USAsse. USAs kohtub Humboldt toonase USA presidendi Thomas Jeffersoniga. Ka neist saavad väga head sõbrad.

Selle osa viimasteks peatükkideks jõuame Euroopasse tagasi. Pariis, Berliin, London. Humboldt on tunnustatud mees terves Euroopas. Ta esineb teadusloengutega, jutustab oma reisidest ja loodusest, kirjutab raamatuid. Lisaks on võimalus lugeda ka Humboldti sõprusest kuulsa Simon Bolivariga.

Londonis selle teose esimene raamat ka lõpeb. Kerkib esile veel üks kuulus nimi – Charles Darwin.

 

Selline väga huvitav raamat on see. Soovitan lugeda nii väikestel kui ka suurtel loodusesõpradel ja neil, keda paeluvad kauged maad, ajalugu ja targad ning nutikad inimesed.

 

5+ raamat!

 


Mark Steward „Suured ekspeditsioonid. 50 rännakut, mis muutsid maailma“

Mark Steward

„Suured ekspeditsioonid. 50 rännakut, mis muutsid maailma“

(Ajakirjade Kirjastus)

 

Igal sajandil on leidunud vapraid mehi ja naisi, kes söandavad tungida kohtadesse, kus ei ole enne neid käidud. Nad on kujuteldamatute ohtudega silmitsi seistes üles näidanud julgust, meelekindlust ja osavust, nende seiklused ja saavutused on muutnud maailma ja inspireerinud järeltulevaid põlvkondi.

Uute piiride katsetamise lugusid maal, merel ja õhus ühendavad teadmisjanu, vankumatu sihikindlus ja raudne tahe. Lugeja jõuab viikingitega Ameerikasse, seikleb Marco Pologa salapärastes Idamaades, seilab Magalhãesiga ümber maailma, leiab Roald Amundseniga tee Lõunapoolusele, vallutab Edmond Hillary ja Tenzing Norgayga maailma kõrgeima mäe, sukeldub Jacques Cousteauga ookeanisügavustesse, astub Neil Armstrongiga Kuule ning elab kaasa veel paljudele unustamatutele avastusretkedele.

 

Raamatusarjas „Maailm ja mõnda“ on ilmunud aastate jooksul väga palju huvitavaid ja põnevaid raamatuid loodusest, kaugetest maadest, põnevatest reisidest ja ekspeditsioonidest, avastusretkedest jpm. Minu enda lemmikuteks on olnud selles sarjas: Thor Heyerdahli „“Kon-Tiki“ ekspeditsioon“ (1957), „Lumetiiger“ (1960), James Cooki „Reis Lõunapoolusele ja ümber maailma“ (1960), „Scotti viimne ekspeditsioon“ (1959), David Livingstone’i „Reisid Lõuna-Aafrikas“ (1961), John Caldwelli „Hulljulge reis“ (1966), Joy Adamsoni „Vabana sündinud“ (1971), Tom Alleni, Harold McCormicki, Williams Youngi „Varjud meres“ (1979), Bernhard Grzimeki ja Michael Grzimeki „Serengeti ei tohi surra“ (1978), Johan-Mark Elsingi „Loomaparadiis Aafrikas“ (1980), Jim Corbetti „Inimesesööjad“ (1985), Katy Payne’i „Hääletu kõu“ (2003).

Mäletan seda raamatusarja nii oma lapsepõlvest kui ka noorusajast, sest sama raamatusarja pealkirja all on avaldanud raamatuid erinevad kirjastused. Ma ei tea seda, kas selle raamatu võib lahterdada sama sarja alla, kuid vähemalt raamatu kaanel on kirjas „Maailm ja mõnda“. Ja see polegi ju kõige olulisem. Oluline on see, et „Suured ekspeditsioonid“ on üks väga põnev ja huvitav raamat, mis jutustab meile suurtest ekspeditsioonidest, lausa 50 rännakust, mis muutsid maailma.

Rännakuid on selles raamatus erinevatest aegadest, ammustest ja veidi uuematest, mis viivad meid näiteks eelmisesse ja üle-eelmisesse sajandisse. Rännakutel on mehi ja naisi, vanu ja noori. Seigeldakse lühikest aega, kuid ollakse ka pikkadel reisidel. Liigutakse õhus, maal, merel, kosmoses ja maa-all, ookeanide sügavustes. Sellest raamatust leiab ka selliseid ekspeditsioone, millest on eesti keeles ka varem juttu olnud, millest on ilmunud lausa eraldi raamatud. Selle raamatu lood on lühemad, kokkuvõtlikud, kuid ikkagi väga paeluvad ja kaasahaaravad. Iga loo juures on kirjas, millal see toimus, mis oli eesmärk, millised olid ohud ja katsumused, mis on olulisus. Raamatule lisavad väärtust suurepärased fotod, joonised jpm.

 

Raamatu eessõnas ütleb Levison Wood, et tehnoloogia areng on meie maailma näiliselt väiksemaks muutnud. Mõne äpi abil saame tõlkida lause üheainsa nupuvajutusega, reisimine on odavam ja uusi paiku võib avastada nutiseadme ekraani toksides. Ometi on mõned asjad jäänud samaks, sellest ajast peale, kui varased maadeavastajad rännuteele asusid, kaasas vaevu rohkem kui kaart: avastusretkeks vajalik julgus, väljakutsete veetlus ning vaimne ja füüsiline vastupidavus, mida läheb vaja, kui õnn peaks selja pöörama. Maadeavastamine on midagi palju enamat kui pelgalt kaardile lipukeste lisamine. Reisikogemused muudavad meid endid ja kõiki neid, keda teel kohatakse.

Levison Wood lisab, et maailmas on palju paiku, mis vajavad uurimist ja ees ootab rohkelt elamusi. Seepärast usub ta, et me kuuleme veel mitmetest suurtest ekspeditsioonidest, mis on vähemalt niisama muljetavaldavad kui selles raamatus kirjeldatud.

 

Esimene rännak selles raamatus viib meid võidujooksule lõunapoolusele. Siin on juttu Roald Amundseni ja Robert Falcon Scotti ekspeditsioonidest, mis toimusid 1910-1912. Nende eesmärgiks oli jõuda esimesena lõunapoolusele. Ohtudeks ja katsumusteks olid pakane, külmakahjustused, nälg ja kurnatus. Oluliseks on see, et Roald Amundsen oli esimene inimene, kes käis maakera mõlemal poolusel. Ühtlasi läbis ta esimesena loodevälja.

 

Teine peatükk/rännak kannab pealkirja „Suur hüpe“. Siin on juttu Apollo 11 ja maandumisest Kuul. Toimus see juulis 1969, eesmärgiks oligi inimese viimine Kuule. Ohtudeks ja katsumusteks oli meeskonnal oht hukkuda õnnetuse, tule või päikesekiirituse tagajärjel ning meeskonnaliikmed riskisid Maale naasmisel isegi uppumisega. Oluliseks on see, et Apollo meeskond astus ehk isegi kõige olulisema „esimese sammu“ inimkonna ajaloos. Apollo programm muutis täielikult selliseid valdkondi nagu astronoomia, lennundus, kosmonautika ja arvutustehnoloogia.

 

Kolmas ekspeditsioon on selles raamatus pealkirjaga „Darwin ja Beagle“. See jutustab Charles Darwini reisist Tema Majesteedi laeval Beagle. Toimus see 1831-1836. Charles Darwin tegutses sel viie aasta pikkusel ümbermaailmareisil looduseuurijana. Suuremateks ohtudeks ja katsumusteks olid kaks suve Tierra del Fuego ja Hoorni neeme kandis, rasketes ilmastikusoludes ja mitte kuigi abivalmis kohalike elanike keskel. Oluline on see, et Darwin kogus paljudest reisil külastatud kohtadest tõendusmaterjali, mille alusel sõnastas evolutsiooniteooria.

 

Neljas ekspeditsioon viib meid taas kosmosesse. See jutustab meile Tähemees Juri Gagarinist, mehest, kes oli esimene inimene kosmoses, mehest, kes kukkus Maale. Toimus see 1961, eesmärgiks oli saata esimene inimene Maa orbiidile. Ettevõtmine oli ohtlik, sest Gagarini rakett oleks võinud stardil plahvatada. Kui tagasipöördumiseks mõeldud mootorid oleksid tõrkunud, oleks ta võinud orbiidile tiirutama jääda. Ta oleks võinud atmosfääri sisenemisel ära põleda, tema katapulteerumine kapslist ja langevarjuga laskumine oleks võinud ebaõnnestuda.

Oluline on see, et Gagarini ekspeditsioon oli unikaalne saavutus, mis tähistas ühtlasi kosmosevõidujooksu algust, algatades USA ja Nõukogude Liidu ühe tulisema rivaalitsemise teadus- ja tehnoloogiavaldkonnas.

 

Viies ekspeditsioon, raamatus on see peatükk pealkirjaga „Uue maa leidmine“. See räägib lugejale Leifr Erikssoni merereisist Vinlandi. See toimus üsna ammu ehk umbes aastal 1000. Leifr Eriksson purjetas Islandilt Newfoundlandile ning talvitus seal, olles esimene eurooplane Põhja-Ameerikas. Ohuks ja katsumuseks oli purjetamine tundmatutes vetes ja talve üleelamine – ehkki Newfoundlandi talv oli üllatavalt soe.

 

Kuues ekspeditsioon kannab raamatus pealkirja „Triiv ookeanil“, milles saame lugeda legendaarsest norrakast Thor Heyerdahlist ja tema parvest Kon-Tikist. Reis toimus 1947 ja eesmärgiks oli sõita üle tühja Vaikse ookeani parvel, mis oli ehitatud üksnes 1000 aastat tagasi saada olnud materjalidest. Ohtudeks olid Vaikse ookeani tormid ja lained. Oluliseks on see, et Kon-Tiki merereis tõestas silmatorkavalt üht antropoloogilist väidet: et iidsed ühiskonnad võisid Lõuna-Ameerikast läände sõita ning koloniseerida Vaikse ookeani lõunaosa saared.

 

Ma ei saa sulle loomulikult kõiki lugusid siinkohal ette rääkida, kuid selles raamatus on sul võimalus lugeda veel David Livingstone’i viimasest reisist Aafrikas, kapten James Cookist ja tema laevast Endeavour, millega mees jõudis Austraaliasse. Meil on võimalus käia koos Edmund Hillary ja Tenzing Norgayga maailma kõrgeimal mäetipul – 8848 meetri kõrgusel Mount Everestil. Lugeda saad ka Christoph Kolumbuse 1492 aasta merereisist Ameerikasse, osaleme ka Voyageri tähtedevahelisel missioonil, käime Lewise ja Clarkiga Ameerika ääremaadel, põgeneme koos Ernest Shackletoni ja tema meeskonnaga Antarktikast, saame teada, kes oli tõeline Indiana Jones. Juttu on ka Klondike’i kullapalavikust, Jacques Cousteau veealustest seiklustest vaikuse maailmas, Jim Corbettist ja jahist inimsööja-leopardile. Lendame koos legendaarse Amelie Earhartiga 1932 aastal üle Atlandi ookeani, päästame koos Greenpeace’i ja Rainbow Warrioriga vaalasid, reisime koos Marco Pologa idamaades, laskume koos Norbert Castert’ga Pierre Saint-Martini sügavikku, matkame koos Alexandra David-Neeliga üle Himaalaja, osaleme ümbermaailmalennul ilma kütuseta, purjetame koos Magalhaesiga ümber maailma aastail 1519-1522 jne jne. Kokku ju 50 rännakut, mis tõepoolest muutsid maailma.

 

Selline põnev raamat on see „Suured ekspeditsioonid“. Sobib lugemiseks nii noortele kui ka täiskasvanutele ja miks mitte ka lastele, kes tunnevad huvi selliste põnevate teemade vastu.

 

5+ lugemine!

 


Ester Bardone, Inna Põltsam-Jürjo, Anu Kannike, Ulrike Plath „1001 Eesti toitu ja toiduainet“

Ester Bardone, Inna Põltsam-Jürjo, Anu Kannike, Ulrike Plath

„101 Eesti toitu ja toiduainet“

(Varrak)

 

Raamat toob huvilisteni põnevat lugemist saja ühe Eesti toidulauda enim mõjutanud toiduaine ja toidu kohta. Eesti toiduna ei käsitleta seejuures ainult traditsioonilist talurahvakööki või rahvusroogi, vaid ette on võetud siinne toidukultuur kogu selle ajalises, ruumilises ja kultuurilises mitmekesisuses.

Eesti toidu näo on kujundanud looduskeskkond ja kliima, samuti rahva peamised tegevusalad – põllundus ja karjakasvatus. Läbi aja on Eesti köök olnud avatud kultuurimõjudele: keskajast peale on tuntav saksa, Lääne-Eestis ja saartel rootsi, põhjarannikul soome, Kagu- ja Ida-Eestis vene mõju. Kahtlemata on toidukultuuri kujundanud ka aianduse, elamuarhitektuuri, disaini ja tehnoloogia ning kodumajanduse areng.

Lisaks eriuurimustele on autorid toetunud mitmekesistele allikatele, nagu arheoloogiline leiuaines, kroonikad, arhiivide ja muuseumide materjalid, ajaloolised esemed, kokaraamatud, käsiraamatud, mälestused, ajakirjandus, joonistused, maalid, aga ka suuline pärimus ning isiklikud kogemused.

 

„101“-raamatusari on kindlasti üks põnevamaid ja huvitavamaid raamatusarja, mis meil Eestis praegu ilmub. See on selline raamatusari, mis sobib lugemiseks nii noorele kui ka vanale. Sarjas on varem ilmunud raamatud Reesti lilledest, lindudest, pühapaikadest, puudest ja põõsastest, kirjandusteostest, vana aja asjadesy, laevadest, spordilugudest, ravimtaimedest, mõisatest, arhitektuuroteostest, loomadest, popmuusika albumitest, ajaloo sündmustest ja pühakodadest. Ilmumas on raamatud Eesti teatrisündmustest ja arheoloogilistest leidudest.

See raamat räägib meile Eesti toitudest ja toiduainetest. Ülevaade raamatus on antud tähestikulises järjekorras ja alustatakse aiamarjadest.

Aiamarjade kasvatamine sai Eestis alguse ilmselt keskajal kloostriaedades, kust need jõudsid linnakodanike ja mõisate aedadesse. Isegi mõnel jõukal talupojal võis olla marjapõõsaid.

Aiamarjadele järgnevad ülimaistvad angerjas ja silm. Eesti vetest püütud kaladest on aastasadu, tõenöoliselt veelgi kauem hinnatud suurepärase maiuspalana just angerjast ja silmu.

Edasi on juttu eksootilistest mereandidest – austritest.

Neile järgneb hapukoor – ilmselt ka Vene köögi mõjul levinud toiduaine. Hapukoort lisati ja lisatakse supile, pudrule, kastmele, magustoidule.

Hapukoorele järgnevad samuti piimatooted – hapupiim, pett ja keefir. Siin on ka vahva 1930. aastate plakat, millel on tekst – hapupiim pikendaab eluiga! Vot sedasi!

Seejärel on valikus taaskord kala ehk heeringas, mis jõudis eestlaste toidulauale hansakaupmeeste vahendusel hiljemalt 13. sajandil ning sealtpeale kuulub soolaheeringale eesti toidukultuuris eriline koht.

Heeringale järgnevad herned ja oad, hirss ja mais, hoidised metsa- ja aiasaadustest, hüljes. Seejärel juba juust, mis on kindlasti paljude suureks lemmikuks. Juustuvalmistamise oskuse tõid keskajal Eestisse rannarootslased, kellelt isandad nõudsid isegi juustukoormist. Juustu tehti nii lamba- kui lehmapiimast.

Juustule järgneb jäätis. Pole ju täpselt teada, kas jäätisevalmistamise retsept jõudis Euroopasse Aasiast või Araabiast. Kaua oli jäätis eeskätt jõukate maiustus, kuid õnneks on aastatega asjad muutunud ning nüüd võivad jäätist nautida peaaegu kõik.

Liigume edasi – kakao ja šokolaad, kalamari, kali, mis on Eesti igapäevase toidulaua vanimaid jooke, kama, kanep, kapsas, mis oli 20. sajandi keskpaigani kogu Euroopas üks kõige tähtsamaid köögivilju, karask ja kakud, kartul, mis jõudis Euroopasse 16. sajandi esimesel poolel, kuid alles 18. sajandil sai sellest üks tähtsamaid toiduaineid.

Ja me oleme jõudnud selles lahedas raamatus alles esimese neljandikuni. Lugemist on siin veel ja veel.

Riburadapidi tulevad kasemahl, kilu, mis on läbi aegade olnud koos räimega Eesti rannavetes püütavamaid kalu, kodulinnu liha, kohupiim, kohv, mis on pärit Etioopiast ja jõudis Veneetsia kaupmeeste vahendusel Euroopasse 16. sajandi teisel poolel, võites suhteliselt kiiresti popilaarsust. Meile räägitakse veel ka kringlist, kurgist, kõrvitsast, küpsistest, lambalihast, limonaadist, makaronidest ja nuudlitest, mandlitest ja martsipanist, meest, munast ja munatoitudest, mõdust, pannkookidest ja vahvlitest, piimast, piparkookidest, pirukatest, rabarberist, riisit, mis jõudis Eestisse keskajal hansakaubanduse kaudu. Juba 1405. aastal on Tallinna raehärrade hingedepäeva söömapeoks ostetud muu hulgas ka riisi.

Kas teate, et juba mitu tuhat aastat kuulub eestlaste toidulaual väärikas koht Eesti rannikuvete arvukamale kalale, räimele. Või seda, et eesti toidukultuuri üheks alustalaks võib pidada sealiha, sest sellel on läbi aegade olnud eestlase toidulaual sedavõrd tähtis koht.

Juttu on veel seentest, sibulast, soolast, suhkrust, süldist, mida peetakse saksa toidukultuuri panuseks keskaja Euroopa kööki, tatrast, teest, vorstist ja võist. Viimased toidud ja toiduained selles vahvas raamatus on õun, äärikas ja ürditee.

Selline huvitav ja ka põnev lugemine on selles raamatus. Olen kindel, et see sobib väga hästi nii noorele kui ka vanale, neile, kellele pakub huvi toidumaailm, kuid ka neile, kes huvituvd ajaloost.

5+ raamat!

 


Guillem Balague „Cristiano Ronaldo. Elulugu“

Guillem Balague

„Cristiano Ronaldo. Elulugu“

(Tänapäev)

 

Cristiano Ronaldo on ühteaegu üks kõigi aegade paremaid jalgpallureid ning samas üsna vastuoluline isiksus. Ronaldo paistis oma andekusega silma juba väikesest peale. Ta lahkus 12-aastaselt oma sünnisaarelt Madeiralt, et mandril saada maailma parimaks jalgpalluriks. Peagi üritasid teda värvata maailma parimad klubid ning Alex Ferguson meelitas ta Manchester Unitedisse, kus ta võitis nii Meistrite Liiga kui kolm Inglismaa meistritiitlit. Seejärel siirdus Ronaldo meeletu summa eest Madridi Reali, kus ta seni on tulnud kaks korda Meistrite Liiga ja korra Hispaania liiga võitjaks, aga Portugali koondisega päris suurt edu pole veel õnnestunud saavutada. Viimastel aastatel võrreldakse Ronaldot pidevalt Barcelona tähe Lionel Messiga, millest on kujunenud suur duell.
Raamat annab seni põhjalikuima ülevaate ühest viimaste aastakümnete suurimast jalgpallitähest, tema taustast, arengust, karjäärist ja ka seda saatnud skandaalidest. 

Guillem Balague on tuntud hispaania jalgpalliajakirjanik.

 

Cristiano Ronaldo on kindlasti üks jalgpallimaailma suurkujusid, paljude arvates maailma parim jalgpallur, kellel on miljoneid ja miljoneid fänne. Teisest küljest on tal ka palju „vastaseid“, kelle arvates on Ronaldo lapsik, liiga isekas, liiga tujukas ja kindlasti mitte maailma parim.

Guillem Balague üritab oma raamatus Cristiano Ronaldo elu ja hinge meile avada, kuigi juba alguses on üsna selge, et raamatu autor on pidanud selle raamatu kirjutama ilma supertähe abita. Raamatu proloogis selgitab autor, kuidas see raamat just nii on valmis saanud ja miks. Mulle tundub, et tegemist igati ausa raamatuga, mis püüab selgitada miks Ronaldo on just selline superstaar nagu ta on, mis temast superstaari teeb, millised on tema plussid ja miinused, millised on tema oskused, milles on ta väga hea või veelgi parem.

Usun, et raamat sobib lugemiseks nii Ronaldo fännidele kui ka kõikidele sporisõpradele, sest ega meil ju eesti keeles väga palju spordiraamatuid ei ilmu.

Raamatu autor on jaganud raamatu seitsmeks peatükiks, mis iseloomustavad Ronaldo elu ja sportlaskarjääri, lisaks veel proloog ja epiloog.

Balague viib meid pärast proloogi Madeirale, Portugalis, kus Ronaldo sündis ja kasvas, kus ta hakkas mängima jalgpalli. Madeirale järgneb aeg Lissabonis, sealt edasi Manchesteri ja Unitedisse ning sealt edasi Madridi Reali.

Raamatust leiab põnevaid, ootamatuid ja elulisi fakte maailma tippmängija kohta. Sõna saavad paljud teised tippmängijad ja –treenerid, klubi- ja koondisekaaslased, sõbrad ja pereliikmed. Selgub, et Ronaldo on tahtnud olla maailma parim juba lapsest saati. Meil on võimalus lugeda sellest, kuidas Ronaldo Madeiral tänavajalgpalli mängis, kuidas Ronaldo ennast treenis, nii füüsist kui ka vaimu, ta nõudis endalt ja teistelt palju, kuid ei maksa unustada, et mees on tahtnud alati olla maailma parim.

Saame lugeda sellest miks Portugali koondislased Ronaldo ja Ricardo Quaresma omavahel ei räägi, kuidas Ronaldo 15-16-aastase poisina tõdes, et temast saab ükskord maailma parim ja tal on hulgaliselt Ferrarisid, kuidas Ronaldo lõi kaasa pallipoisin Lissaboni Sportingu mängudel, teenides korra pealt 5 eurot. Saame teada sedagi, et noores eas on Ronaldo südamele tehtud laserprotseduur. Põnev fakt on seegi, et Ronaldost sai Lissaboni Sportingu ajaloos esinene mängija, kes mängis ühel ja samal hooajal (2001/2002) nii U-16, U-17, U-18, reservmeeskonna kui ka esindusmeeskonna eest.

Lugeda on sellestki, milline oli Ronaldo esimene värava Sportingu eest, kui tähtsat rolli on tema elus mänginud tema agent Jorge Mendes. Põnevaid mõtteid jagavad Manchester Unitedi tähtmängijad Ryan Giggs, Rio Ferdinand, Gary ja Phil Neville, kui nad nägid noort Ronaldot esimest korda jalgpalliväljakul. Õige varsti kuulus see noor ja andekas Ronaldo just Manchester Unitedisse, kus ta pidi ümber kujundama oma füüsise ja mängustiili. Esialgu oli kõik üsnagi raske, kuid töö, töö ja veelkord töö iseendaga viisid Ronaldo üsna ruttu Manchester Unitedi parimaks mängijaks, kes lõi ühel hooajal ManU eest 42 väravat!

Põnevat lugemist on siin veel ja veel. Näiteks seda, et Ronaldo on olnud tülis ka teiste ManU tippudega ehk Ruud van Nistelrooy ja Wayne Rooneyga. Kuidas need tülid lahenesid, ja kas üldse lahenesid. Lugeda on sellestki, millist rolli on Ronaldo elus etendanud ManU tipptreener Alex Ferguson. Ja sedagi, et Ronaldo lõi oma esimese hat-trick’i elukutselisena 2008. aasta jaanuaris Newcastle’i vastu.

Manchesterist siirdume Real Madridi, kusjuures oli ju Ronaldo üleminekuga parasjagu segadust ja poleemikat. Alates 6. juulist 2010 on Ronaldo just selle Hispaania tippklubi liige ja on seda kuni tänaseni. Raamatu autor jutustab meile Realist, elust ja mängust Madridis, Hispaania jalgpallist, Real Madridi ja FC Barcelona vastasseisust, Ronaldo ja Lionel Messi vastasseisust, kuid ei maksa unustada, et just Ronaldo on see mängija, kellest sai esimene mängumees Hispaania meistriliigas, kes lõi kuuel järjestikusel hooajal 30 ja rohkem väravat! Ja edu näib jätkuvat, sest 2014/2015 lõi Ronaldo Reali eest 54 mängus 61 väravat ja andis lisaks 21 resultatiivset söötu, 2015/2016 lõi ta 48 mängus 51 väravat! Uskumatud numbrid!

Lisaks põnevatele faktidele ja huvitavatele mõtetele ning kirevale eluloole on selles raamatus ka palju väga põnevaid väljaütlemisi, mis aitavad meil Ronadot paremini mõista ja temast aru saada.

Näiteks:

Ronaldot motiveerib pidev vajadus areneda ja ta seostab seda kõva vaevanägemisega, et oma keha viimase piirini viia. ... Mis peitub pideva vajaduse taga saada paremaks ja olla parim? Raha teenimine pole piisav stiimul. Võib olla seda olla alguses, kui mängija liigub vaesusest jõukusse...

On koolkond, mis väidab, et taolisi edust kannustatud indiviide motiveerib ei midagi vähemat kui soov olla armastatud. Neil on loomupärane puudujääk (mujal neid ei armastata), mida saab kompenseerida vaid teistepoolse imetlusega.

 

Ja:

Cristiano suurim kirg oli pall. Järgmine oli triblamine. „Kui oled noor, siis tahad alati särada, saada hakkama kõige efektsema liikumise või triblamisega, millegagi mis paneb su teiste seast silma paistma. See on minu stiil. See on mu elu,“ nendib Ronaldo.

 


Jari Litmanen „Litmanen 10“

Jari Litmanen

„Litmanen 10“

(Tänapäev)

 

Jari Litmase karjäär maailma populaarseima spordiala vaieldamatul tipptasemel on rahvusvaheliselt tähelepanuväärne ja Soome mastaabis ainulaadne, ning paljud on sellest rääkinud ja seda meenutanud. Nüüd saab esimest korda sõna Litmanen ise.

See raamat võtab kokku terve Litmase peadpööritava karjääri väikesest Lahtist maailma suurimatele jalgpallistaadionidele, lasteliigast meistrite liiga võitjaks ja oma aja ohtlikumate ründemängijate sekka. Kuningas Litmanen räägib omade sõnadega karjääri suurematest õnnestumistest, kibedamatest pettumustest ja olulisematest inimestest – just nii, nagu ta seda kõike ise on kogenud.

 

Ega meil väga palju spordist ja sportlastest raamatuid eesti keeles ei ilmu. Rääkimata raamatutest, mis räägiksid jalgpallist ja jalgpalluritest. Hiljuti on ilmunud raamatud Zlatan Ibrahimovicist, Luis Suarezest, Lionel Messist, vanematest aegadest meenub raamat Pelest.

Nüüd siis Jari Litmase elulugu, mille Soome kõigi aegade parim jalgpallur on ise kirjutanud! Mees on kirjutanud endast ausa ja põneva raamatu, mis käsitleb tema edukat sportlaskarjääri, sest näiteks 1995. aastal valiti ta Soome edukamaks sportlaseks kõikide spordialade arvestuses! Ta on viiekordne Hollandi meister, Euroopa Meistrite Liiga võitja, UEFA Cupi võitja, kahekordne Euroopa superkarika võitja, 9-kordne Soome parim jalgpallur, kes on mänginud 137 mängu Soome rahvuskoondises, mis on samuti Soome rekord. Need on tiitlid, mis kõnelevad iseenda eest ja eks ole neid saavutusi veel teisigi!

Raamat algab Jari Litmase lapsepõlvest. Ta teeb juttu sellest, kuidas tuli teha valik jäähoki ja jalgpalli vahel, sest Litmanen mängis noore poisina ka edukalt jäähokit. Valiku puhul oli kindlasti oluline seegi, et ka tema isa, Olavi Litmanen on olnud väga hea jalgallur, kes mänginud ka Soome koondises. Pere on olnud üldse sportlik, sest Jari Litmase õde Sini Litmanen on mänginud edukalt korvpalli!

Raamatu esimene peatükk kannabki pealkirja „Kõik sai alguse Lahtist ja Hollolast“, just seal on Jari Litmanen sündinud ja kasvanud, jus seal hakkas tegelema spordiga ja käima treeningutel. Lahti on olnud Soomes kõva spordikants, kus tegeletud nii talispordiga, seal on toimunud ka mitmeid suusaalade suurvõistlusi, kuid ka jalgpalli on seal mängitud. Jalgpalliklubidest on olnud edukad Lahden Reipas, Lahden Kuusysi ja praegu FC Lahti.

Litmanen meenutab, kuidas 1970ndatel aastatel käidi koolis, kuid tegeleti ka spordiga, sest oli palju vaba aega, kus oli võimalus käia treeningutel ning spordist vaimustuti. Ka kodus räägiti spordist, telekast näidati palju sporti, Soome TV näitas juba 1970ndatel aastatel laupäeviti Inglise meistriliiga mänge ning Litmanen kinnitab, et juba toona oli tema lemmikmeeskonnaks FC Liverpool.

Oma esimese ametliku mängu peab Litmanen 1979. aasta suvel ja siis on ta alles 8-aastane! Kusjuures ta peab mängima endast mitu aastat vanemate poistega, kuid Jari on tubli, väga tubli!

Teine peatükk raamatus on „Meesteklassis“, sest juba 16-aastane Litmanen pääses 1987 Lahden Reipase koosseisus väljakule Soome meistriliigas! Vaatamata noorele eale oli poiss väga tubli ja teda märgati! Litmanen meenutab selles peatükis oma esimest lepingut, esimesi jalgpallisaapaid jpm.

1990 oli Litmasel võimalus hakata profijalgpalluriks, kuid kool oli vaja lõpetada ja tuli minna ka ajateenistusse. Kolmanda peatüki pealkiri ongi „Kaitsevägi ja muud muutused“, milles Litmanen meenutab seda, kuidas ta üritas olla ajateenistuses, teha trenni ja käia võistlustel. Kõik see kokku polnud sugugi mitte lihtne. Litmanen kirjutab ka sellest, kuidas ta liitub HJK’ga ja MyPa’ga, kuni lõpuks siirdub Euroopasse ja temast saab Euroopa tippklubi Amsterdami Ajaxi mängija.

Neljas peatükk „Lõpuks ometi välismaale“ sellest jutustabki. Amsterdami Ajaxis saab temast üsna ruttu tippklubi tippmängija, kes 1993 valitakse Hollandi liiga parimaks mängijaks, hooajal 1993/94 on ta Hollandi liiga parim väravalööja ning 1995 võidab koos Ajaxiga Euroopa Meistrite Liiga!

Viies peatükk kannab pealkirja „Uued tuuled Amsterdamis“, milles Jari Litmanen meenutab seda, kuidas Ajaxi peatreeneri kohalt lahkub Louis van Gaal, kelle asemele tuleb taanlane Morten Olsen. Meeskonnast lahkuvad ka paljud tippmängijad, kuid asemele tuleb uusi tegijaid ja Ajax on üsna ruttu tagasi Hollandi meistriliiga tipus. Ühest taanlasest räägib Litmanen veel, legendaarsest jalgpallurist Michael Laudrupist, paljude arvates ühest kõigi aegade parimast Skandinaavia jalgpallurist!

Ma ei saa teile muidugi kõike ka ära rääkida, sest siis oleks ju igav lugeda, kuid Litmaneni karjäär jätkub nii FC Barcelonas, FC Liverpoolis, FC Lahtis, FC Hansa Rostockis, Malmö FF’is ja lõpeb FC Lahtis 2010 aastal. Litmanen räägib veel ka profijalgpallist ja profikarjäärist ja sellest, kuidas see tema elu mõjutas. Ta räägib ka Amsterdamist ja fännidest, särginumbrist kümme ja Soome koondisest ning sellest, kuidas ta on elanud ka Tallinnas, sest tema naine on ju eestlanna Ly Jürgenson.

 

Raamat ei ole mitte ainult Jari Litmase jutustus, sest raamatusse on pikitud igasugu vahvaid lisasid ja lõike: olulised inimesed minu elus, mängunumbtid, kübaratrikid, Litmanen reastab erinevatel lehekülgedel ka TOP 10: treenerid, võistkonnad, mängud, kaasmängijad, vastasmängijad, staadionid, väravad, kümned ehk kõik need, mis on olnud Litmasele oluline.

Jarist räägivad raamatus ka tema isa Olavi Litmanen, treenerid (näiteks Louis van Gaal, Morten Olsen), kaasmängijad (näiteks Xavi, Zlatan Ibrahimovic, Steven Gerrard, Ronald de Boer jpt).

Raamatus on palju suurepäraseid värvifotosid ning raamatu lõpus ka väga põhjalik statistika.

 

Selline vahva raamat on see „Litmanen 10“. Usun, et sobib lugemiseks kõikidele spordisõpradele ja jalkafännidele, kuid miks mitte seda raamatut lugeda, kui ühe vahva spordimehe põnevat elu!

 


Aleksandr Beljajev "Amfiibinimene. Maailmavalitseja"

Aleksandr Beljajev

“Amfiibinimene. Maailmavalitseja”

(Hea Lugu)

 

Äkki nägid pärlipüüdjad, kuidas kalju tagant ilmus nähtavale delfiin. Tema seljas istus ratsa nagu hobusel veider olend – merekurat, kellest sukelduja oli äsja jutustanud. Koletisel oli inimese keha, ta näos aga paistsid hiigelsuured silmad, otsekui vanaaegsed kumera klaasiga taskukellad, mis särasid päikesekiirtes nagu autolaternad, nahk küütles õrnsinise hõbedana, käelabad aga sarnanesid konnajalgadega – olid tumerohelised, pikkade sõrmedega ja kiledega nende vahel. Jalad olid kuni põlvedeni vees. Kas nad lõppesid sabadega või olid tavalised inimese jalad, jäi teadmatuks. Kummaline olend hoidis käes pikka keerdus teokarpi. Ta puhus seda veel kord, hakkas lõbusalt inimese moodi naerma ja hüüdis äkki selges hispaania keeles: „Rutemini, Leading, edasi!” Patsutas oma konnakäega delfiini läikivale turjale ja kannustas tema külgi jalgadega. Ja delfiin, nagu tubli hobune, lisas kiirust. 

–„Amfiibinimene”

See oli vististi veel hirmsam kui verejanu- ja julmusepuhang. Milline võim oli sellel tundmatul vaenlasel inimhingede üle? Ta võis inimesi naudingu- või kannatusemürgiga mürgitada, teha neid oma tahte pimedaks tööriistaks, sisendada neile õnnetunnet või neid ära piinata, vigaseks teha, tappa, tappa ainsagi lasuta, vaikselt, käratult teadmata kust tulnud lasuga … On, millest meeleheitesse sattuda! 

–„Maailmavalitseja”

 

Kuulsa vene ulmekirjaniku Aleksandr Beljajevi (1884–1942) jutustused „Amfiibinimene” ja „Maailmavalitseja” ilmusid eesti keeles esimest korda 1960. aastal raamatusarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt”. Mõlemad käsitlevad inimese piiride küsimust: „Amfiibinimeses” täiustab geniaalne kirurg Salvator oma äranägemise järgi eluorganisme ning on loonud amfiibinimese, „Maailmavalitsejas” saavutab teadlane Stirner võime kontrollida elusolendite mõtteid ja tahet. Kas neil on aga selleks õigust ja voli?

 

Aleksandr Beljajev sündis 1884 Smolenskis ja suri 1942 Puškinošs. Esialgu pidi noorest mehest saama papp, kuid tema huvid olid teised. Ta õppis õigusteadust, töötas koduõpetajana, oli teatrilavastaja ning mängis viiulit tsirkuse orkestris!

Ta lõpetas lütseumi 1906 ja hakkas tööle juristina Smolenskis. Ta oli oma töös edukas ning täna headele sissetulekutele hakkas ta koguma kunsti ning tema kodus oli võimas raamatukogu! Beljajev reisis välismaal, näiteks Prantsusmaal ja Itaalias. 1914 loobus ta juristiametist ning pühendus kirjandusele ja teatrile.

1919 haigestus Beljajev tuberkoloosi, haiguse edenedes tabas halvatus mehe jalgu. Kuus aastat oli Beljajev voodis, kuni ta kolis koos ema ja oma vana laspehoidjaga Jaltale, kus tema tervis hakkas paranema. Haiguse ajal Beljajev luges palju ning õppis keeli, arstiteadust, biloloogiat, ajalugu ning inseneriteadust. 1923. aastaks oli ta terve ning kolis Moskvasse!

Seal algas tema tõeline loomeperiood. Ta avalda kirjandusajakirjades mitmeid põnevaid teadus- ja ulmelugusid, mistõttu hakati teda kutsuma „Nõukogude Jules Verne’iks“. Esimene romaan „Professor Dowelli pea“ ilmus juba 1925 (eesti keeles 2012). Sellele järgnesid „Viimane inimene Atlantisest“ (eesti keeles 2013), „Amfiibinimene“ ja „Võitus kosmose pärast“.

1928 kolis Beljajev toonasesse Leningradi, kus ta jätkas aktiivselt loomistööga. Ilmusid romaanid „Maailmavalitseja“ ja „Imeline silm“. 1930 suri kahjuks Beljajevi 6-aastane tütar, teine tütar haigestus tõsiselt, ka Beljajevi enda tervis halvenes.

1931 ilmus tema romaan „Maailm põleb“ kuulsas teadusajakirjas „Vokrug Sveta“ („Ümber maailma“). Kuni aastani 1938 kirjutas Beljajev lugusid sellesse ajakirja veel. 1934 külastas Beljajevit ka maailmakuulus ulmekirjanik H.G. Wells!

1942 suri Beljajev Puškinos, kui linnakese olid vallutanud sakslased. Tema naine ja õde vahistati sakslaste poolt ning saadeti vangilaagrisse.

1962 valmis „Amfiibinimesest“ ka samanimeline film, mis sai populaarseks terves N’ukogu Liidus. Peaosades mängisid Vladimir Korenev, Anastassia Vertinskaja (tema on mänginud peaosades ka sellistes kuulsates Nõukogude Liidu filmides nagu „Punased purjed“ 1961, „Hamlet“ 1964, „Sõda ja rahu“ 1965, 1966, „Anna Karenina“, 1967 jpt), Mihhail Kozakov, Anatoli Smiranin, Nikolai Simonov, Vladlen Davõdov jpt.

 

Ei müüdu palju aega, kui on selge, et Cristo on Baltazari vend, kelle ülesandeks on leida merekurat!

See õnnestubki, sest Salvator paneb tubli Cristo merekuradi teenriks! Nüüd selgub, et tegemist pole siiski merekuradiga, vaid amfiibinimesega, kel nimeks Ihtüander. Amfiibinimene, kes suudab elada nii maal kui ka vees. Tal on raskest flintklaasist prillid, mis võimaldavad ka vee all hästi näha. Tema keha on kaetud mingisugusest tundmatust, painduvast, kuid äärmiselt tugevast ainest tehtud kunstliku soomusega. Soomuskatte all on mõlema abaluu all ümmargused kümnesentimeetrise läbimõõduga avad, mis on suletud hai lõpustega sarnaneva viie õhukese ribaga. See kõik on olnud Salvatori kätetöö.

Saame lugeda, milline näeb välja Ihtüanderi päev, kuidas ta päästab uppumast ühe kauni neiu, kellesse Ihtüander armub. Kena neiu nimi on Gutierre ja ta mängib edaspidi raamatus üsna olulist rolli.

Ma ei saa teile ju kõike ka ära rääkida, siis läheks ju lugemine igavaks, kuid kinnitan, et raamat läheb veel igati põnevaks. On põnevaid juhtumisi, on armastust ja armumist, on ootamatuid avastusi, saame teada, kes on kelle isa, kes kelle õde jne. Zurita tabab vahepeal ka Ihtüandri, kuid viimane pääseb põgenema. Mängus on pärlid, isegi allveelaev tuuakse välja!

Saame osa ka kohtusaagast. Ihtüander võitleb polüüpidega, ehitab endale vee alla uhke elamise, saab endale uue sõbra, ajab taga Zuritat ja Gutierret, käib suure Ameerika posti- ja reisiauriku vrakil.

„Amfiibinimene“ on põnev ja kaasahaarav lugu, ja seda kuni raamatu lõpuni välja.

 

„Maailmavalitseja“ algab sellega, et meile tutvustatakse paadireisil nelja peategelast: pankur Karl Gottliebi abi ja sekretäri Ludvig Stirnerit, pankuri juriskonsulti Otto Sauerit, stenografiste, preili Emma Fitti ja preile Elsa Glücki. Paadis on kaasas ka üks Stirneri hästi treenitud koertest – valge setter Falck. Paadireisil selgub, et Ludvig Stirneril on kange soov valitseda maailma ning tuua kõik rikkused preili Glückile. Esialgu tundub see vaid tühise praalimisena, kuid...

Järgmisena saame osa kurvast sündmusest, kui rongi alla jääb pankur Karl Gottlieb. Näib, et üks Stirneri koertest ehk dogi Brutus oli jooksnud pankuri jalgades nii, et mees oli perroonilt rongi ette kukkunud.

Nüüd on vaja avada pankuri testament. Kohale tulevad pankuri noorem vend Oskar Gottlieb ja selle 24aastane poeg Rudolf Gottlieb.

Selgub, et testamente on kaks! Esimese testamendiga jääks pankuri varandus tema nooremale vennale, pankuri virtinile ja teenijatele, kuid teine testament tühistab esimense ja varandus kuulub hoopis preili Elsa Glückile! Varanduse väärtus on meeletud 2 miljardit dollarit!!!

Esialgu tundub, et Elsa loobub pärandusest ja ta tahaks abielluda Otto Saueriga, kes oleks samuti rahul, kui naine pärandusest loobuks. Tema mehelik au ei luba endale võtta sedavõrd rikast naist! Oskar Gottlieb läheb kohtusse, et selgitada, miks tema vanem vend kogu päranduse just sellele naisele jättis.

Üsna ruttu hakkavad asjad muutuma. Tundub, et keegi mängib inimeste meeltega! Oskar Gottlieb kaob äkitselt nii, et kohtuprotsesse jääb pooleli. Otto Sauer abiellub hoopis Emma Fittiga, hiljem sünnib neile ka laps. Elsa Glück näib kiinduvat ühe rohkem Stirnerisse, kusjuures naine ei suuda mõista, miks see nii on! Õige varsti on ka Stirner ja Glück abielus.

Ei möödu palju aega, kui Elsa Glücki pank on Saksamaa suurim pank riigipanga kõrval. Börsil on paanika, mistõttu Elsa Glücki pank muutub veelgi võimsamaks ja näib, et Stirner suudab mõjutada inimesi tegema seda, mida tema tahab. See kehtib ka börsi kohta!

Ja kuigi raha kuulub ju Elsale, käib ta seda küsimas ikka Stirneri käest. Naine ise mõtleb, et ta oleks kui kerjus-miljardär! Ta tahab siiski aidata pärandusest ilma jäänud Oskar ja Rudolf Stirnerit, kes tulevadki rahalist abi küsima. Ah jaa, Rudolfi ajab Stirner majast välja koolitatud pruunkaru abiga! Lisaks koertele näib mees suutvat õpetada ka metsloomi!

Pärast meeletut Elsa Glücki panga edu börsil hakkab Saksamaa pealinnas juhtuma veel igasugu asju. Esialgu toimub kummalisi asju Börsi väljakul ja Panga tänaval, mis jäävad Elsa Glücki panga ja maja lähedusse, kus tegutseb ka Stirner. Inimesed hakkavad samal ajal laulma ühte ja sama laulu, ühel hetkel jääb elu lihtsalt hetkeks seisma – inimesed kaotavad teatud tsoonis liikumis- ja mõtlemisvõime. Ühel hetkel tabab linna justkui hullumeelsushoog, kuid inimesed soovivad sõda ning tahavad kõiki tappa! Näib, et keegi suudab vallandada terves linnas massipsühhoosi ja kõiki hüpnotiseerida!

Moodustatakse ühiskondlik päästekomitee, mängu tuleb salapolitseinik Johann Kranz. Ainus, mis saavutatakse on see, et peamiseks kahtulsaluseks on Ludvig Stirner! Kavatsetakse mees kinni võtta, kuid need püüdlused lõpevad üsna humoorikalt. Lõpuks sekkub armee, kuid ka see ei too oodatud edu ja selgub, et pealinn on kaotatud – ühele mehele! Kas suudetakse päästa riik? Terve Saksamaa? Ka välisriigid tunnevad suurt muret, võitlusesse Stirneriga tuleb ka USA.

Stirner on valmis võitlema terve maailmaga, ta saadab tervele maailmale tapvaid mõttekiirgusi!

Kuid on üks võrdne vastane – vene teadlane Katšinski!

Kuidas raamat lõpeb, seda peate juba ise avastama! Igal juhul lähevad asjad pinevaks ja põnevaks ning lõpp saab olema üsna ootamatu ning nutikas.

Igal juhul on ka „Maailmavalitseja“ igati põnev ulmelugu, mis minu arust viitab justkui ka Saksamaale ja Hitlerile, kes samuti suutis riiki juhtida oma tahte järgi. Äkki ongi raamatu autor kokku pannud veidi minevikku ja veidi tulevikku, millest ongi sündinud see põnev lugu!

 


Bill Price „Viiskümmend toitu, mis muutsid ajalugu“

Bill Price

„Viiskümmend toitu, mis muutsid ajalugu“

(Koolibri)

 

„Viiskümmend toitu, mis muutsid ajalugu“ on reisijuht nende toitude maailma, mis on tugevasti mõjutanud kogu tsivilisatsiooni arengut.
Viiskümmend lühikest ja haaravat peatükki jutustavad iga toidu ja joogi loo ning selgitavad, kuidas näiteks soolaheeringas, kartul või tee on mõjutanud ajalugu kultuuriliselt, ühiskondlikult, äriliselt, poliitiliselt või sõjaliselt. Lood algavad meie küttidest ja korilastest eellaste juures, käivad ära Atlandi ookeani orjalaevadel, käsitlevad eri säilitusviiside leiutamist, Ameerika Ühendriikide keeluseadust ja maffia esilekerkimist. Saame muu hulgas teada, millist rolli mängis kaeraküpsis esimeses maailmasõjas ning kuidas lihtsast supipurgist sai kuulus kunstiteos.

 

Ohhoo! Vaat see on küll väga-väga huvitav raamat, mis sobib lugemiseks tegelikult kõikidele. Nii koolilastele kui ka koolinoortele ja ka täiskasvanutele. Põnev on ju teada saada, kuidas on teatud toidud ajalugu mõjutanud ning miks need inimestele tähtsad on.

Raamat algab sissejuhatusega, kus on kirjas ka Jean Anthelme Brillat-Savarini mõttetera: „Rahvaste saatus sõltub sellest, mis toitu nad söövad.“ Põnev ja huvitav mõte, kuid toidul ongi meie elus keskne roll: see on meile kõigile hädavajalik, paljudele meie seast nauding ning mõnele ka kinnisidee. Toit võib meid lähendada ja mõnel puhul ka lahku lüüa.

Sissejuhatusest saame teada, et raamat algab varajaste küttide ja korilaste toitudega. Seejärel räägitakse põlluharimisest ning esimeste põllumeeste toidusedelist. Pärast seda on juttu linnade ja tsivilisatsioonide tõusust, vaadeldakse maailma eri kantide toidfukultuure, seejärel liigutakse keskaega. Toit pani aluse ka maadeavastamise ajastule, hakatakse rajama üle kogu maailma kaubateid. Tekkivad ärivõrgustikud ja ülemaailmsed finantsskeemid, rajatakse Euroopa impeeriumid. 20 sajandil kerkib esile USA ja lõpuks jõutakse tänapäevasesse industriaal- ja postindustriaalühiskonda kõikide mugavate toiduainete ja kaubamärkide juurde, mida võib kaupluseriiulitelt leida. Raamatu peatükid on ajalises järjekorras. Mulle tundub, et meid ootab ees üks põnev reis toitude abil läbi ajaloo.

Esimene toit on omamoodi üllatav – karvane mammut. Kui veidi süveneda, siis tegelikult üsna loogiline. Sellest peatükist leiame põnevat infot mammutitest, nende küttimisest, põnevaid pilte kaljumammutist ja inimlõvist, mis valmistatud mammutivõhast.

Teine toit on leib, mis püsinud tähtsal kohal meie toidulaual ju tänaseni. Leiva päritolu kohta öeldakse, et see on olnud kõikjal, kus inimesed on elanud. Leiva kohta võib öelda sedagi, et see on olnud inimajalooga tihedamalt seotud kui ükskõik milline muu toit. Juttu on käsikividest, haputaignast, taevasest leivast, leiva hinnast, maailma leibadest, gluteenist jm.

Liigume edasi. Leivale järgneb Vaikse ookeani lõhe. Saame lugeda lõherahvastest, lõhede kudemisrändest, kalalonservidest (saame tuttavaks kuulsa John Westiga), kalavarude taastootmisest jpm.

Kalale järgneb liha. Kui täpne olla, siis lambaliha. Juttu on lammastest ja inimestest, Edela-Iraanis elavatest kaškaridest, mägilaste väljatõstmisest, šotlaste haggisest, lambakasvatusest Uus-Meremaal jm.

Lambale järgneb veis ehk veiseliha. Juttu on kariloomade metsikust eellasest tarvast, Orkney saarte pidusöökidest, seebudest, kariloomakultuurist, veisekasvatusest Briti saartel ja Herefordshire’ist.

Jätame nüüd hetkeks liha ja läheme hoopis datlite juurde. Datlid on olnud kõrbetoit, mida söödi juba seitse tuhat aastat tagasi. Saame teada, mis asi on tagine – Põhja-Aafrika liha- ja puuviljahautis.

Edasi tuleb õlu. Öeldakse, et õlu on õigupoolest vedel leib, sest neid valmistatakse suuresti samadest koostisosadest ning mõlemaid kääritatakse pärmiga. Juttu on õllest ja tsivilisatsoonist, õllest ja seadustest, humalast ja odrast jm.

Õllele järgnevad sojauba ja mais.

Kümnes toit on nuudlid! Need on pärit Hiinast. Saame lugeda muistsetest nuudlitest, kuid ka pastast ehk makarontoodetest, nuudlitest Ameerikas, Jaapani võileivast ehk yakisoba-panist jm.

Kui nuudlitest lugu loetud, siis tulevad edasi oliiviõli, Sparta must puljong, garum, mida valmistatakse kalasoolikatest ja kala muudest kehaosadest, mis muidu visatakse minema, kimchist, šokolaadist, paellast, vürtsidest, soolaheeringast, viineritest.

Kahekümnes toit on Hiina päritolu Pekingi part, seejärel prantslaste cassoulet, Põhja-Euroopast on pärit naeris, taaskord prantslased ja nende rokfoori juust ning ülitähtis kartul, mille nimel on isegi sõditud.

Loomulikult ei saa ma teile kogu raamatut ette jutustada, kuid järjekorras 25 toit on majonees ja nii oleme jõudnud alles raamatu poole peale. Teisest poolest mainin ära suhkru, tee, kuivikud, õunapiruka, kaaviari, banaani, Coca-Cola, hamburgeri, kuid neid toite on selles raamatus ju kokku 50!

„Viiskümmend toitu, mis muutsid ajalugu“ on suurepärane raamat, milles Bill Price paneb põnevalt kokku toidud, toidukultuuri ja ajaloo. Saame teada palju põnevaid ja huvitavaid fakte ja hakkame mõtlema teatud toitude peale hoopis teisiti. Siin on palju huvitavaid pilte ja fotosid, mis raamatule palju lisaväärtust annavad.

Väga-väga huvitav lugemine! Ja ärge unustage, et varem on ilmunud raamatud loomast, taimest ja masinast, mis muutnud ajalugu.

 


Paul Parsons, Gail Dixon “Perioodilisustabel. Elementide tutvustus”

Paul Parsons, Gail Dixon

“Perioodilisustabel. Elementide tutvustus”
(Varrak)

 

Keemiliste elementide perioodilisustabeli loomine on olnud üks tähtsamaid läbimurdeid teaduses. Ent kui paljud meist tegelikult teavad, kuidas seda tabelit kasutada? Või kuidas avab selle ainulaadne ülesehitus iga maailmas leiduva elemendi olemuse ja mis osa on sellel tabelil nüüdisaegses keemias?
Koos imeliste fotodega, mis toovad lugejateni elementide eheduse nende töötlemata kujul, tutvustab raamat elementide hämmastavaid omadusi ning kirjeldab, kuidas kasutatakse puhtaid komponente, millest kogu universum koosneb. Raamatu lehekülgedel tutvustatakse kõigi 118 seni teadaoleva elemendi põnevat avastamislugu, omadusi ja kasutusvaldkonda.

 

Olen korduvalt tõdenud, et mulle meeldivad loodus- ja loomaraamatud, kuid samamoodi meeldivad mulle ka populaarteaduslikud raamatud, mis lahkavad erinevaid teadusharusid nagu keemia, füüsika, astronoomia jne.

Seetõttu on vahva, et ilmunud on just selline raamat nagu seda on “Perioodilisustabel. Elementide tutvustus”.

Usun, et kõik, kes on koolis keemiat õppinud teavad, mis on perioodilisustabel (Mendelejevi tabel). Kuid seda raamatut on igal juhul põnev lugeda ja uusi teadmisi saada nii praegustel koolilastel kui ka neil, kes kooli juba lõpetanud.

Raamatus on ülevaade 100 elemendist ja lisaks väike kokkuvõte ka transfermiumidest. Tuttavaks tehakse meid nii leelismetallide, leelismuldmetallide, lantanoidide, aktinoidide, siirdemetallide, siirdemetallide järgsete metallide, muude metallide, halogeenide, väärisgaaside kui ka selliste elementidega, mille keemilised omadused pole teada.

Raamat algab sellega, et tutvustatakse, mis asi see perioodilisustabel on, tuuakse välja elemntide kategooriad. Seejärel juba sissejuhatus, milles juttu Vene teadlasest, keemiaprofessor Dmitri Mendelejevist, kes tuli mõttele korrastada kõik tuntud keemilised elemendid vastavalt nende keemilistele ja füüsikalistele omadustele. Mendelejev reastas elemendid aatommassi järgi. Toona oli elemente 62 ja ta avaldas perioodilustabeli 1869 aastal. Oluliselt arendas ja täiustas seda tabelit Briti füüsik Henry Moseley.

Pärast sissejuhatust jõuamegi juba elementide juurde. Alustatakse number ühest – vesinik. Iga elemendi kohta on välja toodud aatommass, värvus, agregaatolek (faas), veeldumistemperatuur, keemistemperatuur, kristallistruktuur. Elementide kohta räägitakse, kuidas on nad saanud oma nime, kuidas ja kes need avastas, mida konkreetne element endast kujutab, kuidas ja kus elemendid kasutusel on, miks on nad olulised. Tuuakse välja ka igasugu põnevaid fakte, paljud neist igati üllatavad.

Vesinikule järgnevad helium, liitium, berüllium, süsinik, lämmastik, hapnik jne kuni elemendini number 100 välja.

Lisaks on iga elemendi kohta suurepärased fotod.

Olen kindel, kui olete raamatu läbi lugenud, siis mõistate veelgi paremini, kui põnev on keemia, kui põnevad on need elemendid, millest juttu tehakse. Avastamist jätkub siin nii noorele kui ka vanemale lugejale. 5+ raamat!