The Corrs „Jupiter Calling“

The Corrs

„Jupiter Calling“

(Warner Music)

 

Tegelikult on mul siiralt hea meel, kui avastasin paar aastat tagasi, et ansambel The Corrs on taaskord koos ja tegemas ka uut muusikat, mida kinnitas nende uus album „White Light“ (2015).

 

The Corrs oli kindlasti 1990ndatel aastatel üks kuulsamaid ja edukamaid Iiri ansambleid, kes ühendas oma muusikas iiri ja keldi folkmuusikat kaasaegse popmuusikaga. Dundalkist pärit bändis on neli liiget, kolm õde ja nende vend: Andrea Corr (laul, flööt), Sharon Corr (viiul, laul), Caroline Corr (trummid, löökriistad, klaver, laul) ja Jim Corr (kitarr, klaver, klahvpillid, laul).

Nende tegutsemisaastad jäid vahemikku 1990-2005. Selle aja jooksul ilmus neilt viis stuudioplaati ja palju singleid. Edukaim plaat oli kindlasti „Talk on Corners“ (1997), millest sai 1998. aasta enimmüüdud plaat Suurbritannias! Samast ajast on pärit ka üks väga omapärane saavutus – ansambli kaks albumit „Talk on Corners“ ja „Forgiven, Not Forgotten“ (1995) olid samaaegselt briti plaadimüügi tabeli kahel kõrgemal positsioonil ehk kohtadel 1 ja 2! Uskumatu saavutus! Ansambli kolmas album „In Blue“ (2000) tõusis plaadimüügi edetabelite tippu lausa 17 riigis!

2005 ilmus nende album „Home“, mis oli pühendatud nende lahkunud emale. See oli juba 100% folgiplaat, millel The Corrs esitas Iiri rahvalugusid.

Seejärel paus. Kolm õde ja üks vend otsustasid end pühendada pereelule ning tegelesid ka soolokarjääridega. Andrea Corri esimene sooloplaat „Ten Feet High“ ilmus 2007, neli aastat hiljem ilmus lauljatari teine sooloalbum „Lifelines“, millel Andrea Corr esitas kavereid teiste artistide lugudest. Ka Sharon Corr avaldas sooloplaadi, seda aastal 2010 ja plaadi nimi oli „Dream of You“.

Ilmus ka mitmeid ansambli kogumikplaate, kuid oli selge, et uut muusikat ansmablilt oodata ei ole, kuni! Kuni aastani 2015!

 

Septembris 2015 andis The Corrsi Londonis Hyde Parkis kontserti ja paar kuud hiljem, novembris ilmus neliku kuues stuudioplaat „White Light“. See on suurepärane üllatus ja tegelikult on see ka üks väga hea plaat, väga hea popiplaat, milles on ka seda vaba head The Corrsi, kuid ka päris palju uusi elemente.

Pärast uut albumit tuuritas The Corrs Inglismaal ja Iirimaal ning mujal Euroopas. Juba siis kinnitasid bändiliikmed, et neil on plaanis uus album, millega hakati ka pärast kontsertturneed tegelema.

„Jupiter Calling“ on ansambli seitsmes stuudioplaat ja selle produtsendiks on legendaarne produtsent T-Bone Burnett, kes teinud koostööd Elvis Costello, Tony Benneti ja Roy Orbisoniga. Stuudios olid ansamblile abiks lisaks T-Bone Burnettile ka bassist Robbie Malone, kes on David Gray bassimees ja kitarrist Anthony Drennan, kes töötanud koos Chris Rea, Genesise ja Clannadiga. Suurepärased pillimehed mõlemad.

T-Bone Burnett kinnitas ühes intervjuus, et talle meeldib The Corrsi sügav ja helde vaimsus. „Mulle meeldib, kuidas nad lugusid kirjutavad, kuidas nad laulavad, kuidas nad pilli mängivad. Mulle meeldivad iirlased – nende muusika, nende kirjandus, nende kunst – The Corrs on üks suurepärasemaid näiteid sellest müstilisest maast.“

Uue plaadi lindistamisel püüti teha paljud asjad otse ja vähese miksimisega ning ei tehtud väga palju võtteid. Seda ehedust ja puhtust on albumil ka kuulda.

 

Uus album „Jupiter Calling“ algab ülimalt vaikselt ja rahulikult lauluga „Son of Solomon“, selline folgilik ja ilus mõtisklus, mis kinnitab, et naturaalsete pillidega mängitud muusika on ikka väga kaunis. Loomulikult ei puudu selles laulus The Corrsile kuulust toonud iiri ja keldi muusika sugemeid. Väga ilus algus.

Kui arvate, et teine lugu läheb hoogsamaks, siis eksite, sest ka teine lugu on mõnusalt folgilik „Chasing Shadows“. Tempolt veidi kiirem kui esimene lugu ja veidi ka popilikum.

Plaadi üks ilusamaid meloodiaid on kindlasti neljas lugu „Road To Eden“, popilkumat hingamist on viiendas loos „Butter Flutter“.

Kaheksas lugu „No Go Baby“ algab ilusate meloodiatega, kuuleme kaunist klaverimängu, millele lisandub Andrea Corri laul. Jällegi üks väga kaunis lugu, ilus kuulamine. Täpselt sama võib öelda ka järgmise laulu „Hit My Ground Running“ kohta. Ja tegelikult on väga tore kuulata, et popmuusikas kasutatakse ka klaverit.

Ja folgi- ja popilood vahelduvad kuni selle väga hea plaadi lõpuni. Kokku 13 uut lugu.

Kauni lõppakordi paneb plaadile viimane lugu, pea kaheksa minutit pikk „The Sun And The Moon“, milles on õrnust, õhulisust ja kaunist laulu ning klaverimängu. Võrratu laul! Kuulasin seda viis korda järjest, ja ikka kuulaks veel.

Ilus plaat… kuulad korra lõpuni ja tahad jälle otsast kuulama hakata.

 

Kuula ise ka:

 

https://lnk.to/TheCorrs_JupiterCalling

 

 

The Corrs "Son of Solomon"


Rationale „Rationale“

Rationale

„Rationale“

(Warner Music)

 

Rationale (õige nimega Tinashe Fazakerley) on briti laulja-laulukirjutaja, kes sündis 4. aprillil 1984 Zimbabwes. Teda on varem tuntud ka artistinime Tinashe all, kuid nüüd siis Rationale. Mees esitab suurepärast soulilikku R&B’d, mida on tuunitud veidi ka indie popi ning elektrilise muusika sugemetega. Lisaks suurepärasele muusikale on mehel ka väga omanäoline hääl, milles on tunda seda midagi, mis tuletab meelde, et see suurepärane artist on sündinud Aafrikas.

 

Tinashe Fazakerley pere kolis Inglismaale, kui poiss oli 9-aastane, tema üksikhooldajast ema töötas medõena. 11-aastane Tinashe kolis emaga Londonisse, kus ta hakkas kitarrimängu õppima (kitarrimäng hakkas meeldima poisile siis, kui ta nägi ja kuulis koolis ühte õpetajat, kes mängis akustilist kitarri, Tinashe meenutab, et see meeldis sedavõrd palju, et oleks tahtnud koheselt õpetajalt pilli haarata ja seda mängima hakata) ja muusika muutus üsna ruttu väga oluliseks.

Tema esimesed eeskujud olid Jimi Hendrix, Prince, Pat Metheny, Al Green, Michael Jackson, Morrissey jpt. Tinashe meenutab, et Londonisse tulek oli tõeline kultuurišokk, kuid samas ka meeldiv kogemus, sest oli võimalus kohtuda väga erinevate inimestega ja kultuuridega.

2010 avaldas Tinashe kaks EP’d, kolm singlit ja albumi „Saved“, kuid edu ei saabunud. Pärast seda tegeles ta hoopis laulude kirjutamisega ja töötas koos produtsent Mark Crew’ga. Üks kuulsamaid artiste, kellele Tinashe lugusid on kirjutanud, on kindlasti bluusitäht Rag’n’Bone Man. Tinashe lugusid sai kuulda ka telesaate The Voice Šveitsi versioonis.

 

2015 otsutas mees, et alustab lauljakarjääri uuesti, seekord Rationale artistinime all. Ta avaldas kaks laulu „Fast Lane“ ja „Something for Nothing“, mida sai kuulda Soundcloudis ja Spotifys ning teda märgati. Teda märkas ja märkis oma saates ära isegi Pharrell Williams, kes kinnitas, et Rationale hääles on ilu. Siinkohal noogutan härra Williamsile kaasa, sest Rationale’i hääles on tõepoolest mingit salapärast ilu, mis paneb ennast kuulama. Ilu kõrvale võiks öelda teise märgusõnana ka igatsuse. Vägagi kiitvaid hinnanguid on andnud Rationale’i esitusele ja muusikale ka Justin Timberlake, Katy Perry ning Elton John. Ja need nimed räägivad juba iseenda eest.

Selle aasta oktoobris ilmus Rationale sooloalbum „Rationale“ ja pean tunnistama, et see on kindlasti selle aasta üks huvitavamaid plaate, mida mul on õnnestunud kuulata. Mitmedki muusikakriitikud (kelleks mina ennast kindlasti ei pea J) on tõdenud, et Rationale on tänapäevase popmuusika üks põnevamaid lauljaid pärast Sam Smithi. Muutus Tinashe’st Rationale’iks on olnud märgatav, sest mehe muusika on muutunud sügavamaks, veidi tunmedamaks ja jõulisemaks, kuigi samas on plaadil laule, kus mees võtab väga puhtalt ka vägagi kõrgeid noote.

Põnev on seegi, kuidas Rationale on suutnud siduda soulmuusika, kaunid meloodiad ja tänapäevase elektroonilise muusika, sest lugudes on väga palju väga põnevaid harmooniaid ning meloodiaid, kuid lisaks ka väga huvitavaid saunde. Kõik see kokku väga suurepärane kuulamine.

Juba plaadi avalugu „Re.Up“ on selline kosmiline lend, mis paneb kuulaja kuulama, ja kaasa unistama. Midagi, mis meenutab 80ndaid aastate elektroonilist poppi, kuid see hääl – see on tõepoolest võrratu.

Teises loos „Oil and Water“ jätkab Rationale suurepärase soulmuusikaga, milles eelpool mainitud põnevaid elektroonilisi saunde ja laulus seda miskit, mis paneb kuulaja kuulama. Selles loos on tunda laulja hääles ka sellist Aafrika hõngu. Lugu liigub vaikselt, kuid laulja toob piano ja forte oma häälega suurepäraselt esile.

Kolmas lugu algab unistavate saundidega, mis justkui teistpoolsusest tuleksid ja ka laulja alustab hoopis teisest dimensioonist, ja millised ägedad kõrged noodid! Super!

Unistavad ja hõljuvad on ka järgmised lood „Fast Lane“, „Prodigal Son“ ja „Losing Sleep“.

Tempokamad (kuid mitte väga) on „Into The Blue“ ja „Fuel To The Fire“.

Plaadi lõpetavad kaks väga ilusat lugu – „Tumbling Down“ ja „Somewhere To Belong“, mida kindlasti tasub kuulata, mida soovitan teha terve selle plaadiga J Kuulake ja nautige, sest on selline muusika, mis kõnetab, paneb kuulama ja kaasa mõtlema, väga põnevad harmooniad ja see väga põnev ning omanäoline hääl.

 

Kuula ise ka:

 

https://wbr.ec/rationale_rationale

 


Liam Gallagher „As You Were“

Liam Gallagher

„As You Were“

(Warner Music)

 

William John Paul „Liam“ Gallagher sai selle aasta 21. septembril 45-aastaseks. Ta on inglise laulja ja laulukirjutaja, kelle täht lõi särama legendaarses briti rokibändis Oasis ja ka ansamlis Beady Eye.

2015. aasta otsustas mees, et aitab küll bändidest, tema alustab soolokarjääri ning „As You Were“ on mehe esimene sooloalbum. Ja kohe alguses ütlen ära, et tegelikult väga hea album.

Kuid, korra mehe enda juurde tagasi. Liam Gallagher on tuntud üsnagi ebatasakaalukast käitumisest, omapärasest laulustiilist ja abrassiivsest suhtumisest, mistõttu on ta üsna sageli olnud ka pressi hammasrataste vahel, kuid vaatamata sellele on ta kindlasti briti kaasaegse muusika üks suurimaid staare ja käilakujusid.

Siinkohal tuleb mainida, et Liam Gallagheri vanem vend Noel Gallagher kirjutas enamiku Oasise lugudest, singlitest on vaid „Songbird“ ja „I’m Outta Time“ Liami kirjutatud. Noel lahkus Oasisest 2009 ja pani kokku uue bändi Noel Gallagher’s High Flying Birds, samal ajal jätkas Liam Oasise teiste liikmetega, kuigi nime all Beady Eye. Seegi bänd läks laiali, seda 2014.

Aastail 1991-2009 laulis Liam Gallagher ansamblis Oasis, mis oli oma tegutsemise ajal kindlasti üks mõjukamaid briti bände, britpopi vaieldamatu lipulaev. Neil on ette näidata 8 briti singlimüügitabeli esikohalaulu (kusjuures kummaline on see, et Oasise ehk üks kuulsamaid lugusid „Wonderwall“ selles edetabelis esikohale ei tõusnudki, selle laulu laeks oli koht nr 2!) ja kaheksa albumit, mis tõusid briti plaadimüügitabeli trippu. Muusikaauhindu on neil lugematul hulgal, mh. 17 NME auhinda, 9 Q auhinda, 4 MTV Europe muusikaauhinda ja 6 briti muusikaauhinda. Nende plaate on müüdud üle 70 miljoni eksemplari! Bändi laialimineku üks põhjuseid oli kindlasti vendade Gallagheride omavaheline tüli ja mitmed arusaamatused, näiteks see, kui Oasis jättis ära esinemise suurel V festivalil, kuna Liamil oli larüngiit. Vanem vennas Noel kinnitas, et Liamil oli hoopis pohmell, mistõttu ei suutnud ta lavale minna. Veidi hiljem kaebas Liam oma vanema venna kohtusse, ja nõudis vabandamist. Kohtuasi küll lahenes ja saabus vaikus, kuid seoses sellega lõpetas Oasis tegevuse.

Mõlemad vennad jätkasid muusikaga. Noel jätkas Oasise liikmetega (Gem Archer, Andy Bell ja Chris Sharrock) ja tegi uue ansambli Beady Eye, mis avaldas kaks plaati ja vaid üks laul jõudis briti singlimüügitabeli TOP 40 ja sedagi vaid kohal 31.

2014 Beady Eye läks laiali ja pärast seda arutleti üsna pikalt, kas Liam Gallagher alustab soolokarjääri või ei alusta, kas ta peaks seda tegema või ei peaks. Ka Liam Gallagher andis erinevaid vihjeid, kuid polnud midagi kindlat, kuni selle aasta suvel hakkas mees ennast "näitama“ erinevatel muusikafestivalidel, mistõttu oli üsna kindel, et ju ta ikka soolomaterjaliga välja ka tuleb. Juunis ilmus uue albumi esiksingel „Wall of Glass“ ja juuni lõpus teine singel „Chinatown“, oktoobris album „As You Were“, mis tõusis ilmudes briti plaadimüügitabeli esikohale ja esimese nädalaga müüdi seda 103 000 eksemplari!

Liam Gallagheri sooloalbum „As You Were“ on britpopi plaat, mille produtsentideks on Greg Kurstin (USA proudtsent, kes on seotud erinevate plaatidega, mida maailmas on müüdud üle 60 miljoni, ta on teinud koostööd Adele, Sia, Becki, Kelly Clarksoni, Ellie Gouldingi, Pinki, Lily Alleni, Foo Fightersi jpt), Dan Grech-Marguerat (briti heliinsener ja plaadiprodutsent, kes teinud koostööd Lana Del Rey, Keane, Hurtsi, The Kooksi, Scissor Sistersi, Moby jpt) ja Andrew Wyatt (USA muusika, laulukirjutaja ja plaadiprodutsent, kes ise laulab Rootsi elektroonilise popi bändis Miike Snow, kuid ka tema on teinud varem koostööd tuntud artistidega: Lorde, Bruno Mars jt).

 

Liam Gallagheri esimene sooloalbum algab ka plaadi esisingliga „Wall of Glass“, mis on igati hea minekuga britipopi lugu, pisut rokilik, pisut bluusilik, hea on kuulda suupilli ja ägedat kitarrisoolot.

Teine lugu „Bold“ tõmbab hoo maha, selline rahulik, veidi isegi folgilik lugu. Kui hoolikamalt kuulata, siis on siin miskit sellist, mis mulle Paul McCartney’d või biitleid meelde tuletab.

Kolmas lugu „Greedy Soul“ on plaadi neljas singlilugu ja sellega viib meid Liam Gallagheri britipopi hiigelaegadesse tagasi. Näib, et väga hea britipop ei ole meie planeedilt kuhugile kadunud ja see on hiiglama äge.

Neljas lugu on plaadi esimene lugu, mida ei ole kirjutanud Liam Gallagher ise, selle on kirjutanud ameeriklased Andrew Wyatt ja Michael Tighe. Ülimalt rahulik lugu, kuid põnevate harmooniatega, midagi meenutab jällegi 60-70ndaid aastaid.

Viies lugu on plaadi kolmas singlilugu „For What It’s Worth“, mis on minu arvates selle plaadi üks parimatest lugudest. Selline, milles on head hingamist, väga mõnus ja meeldejääv refrään ning ka sõnad, mida tasub kuulata. Väga hea lugu.

Ma ei saa Sulle kõiki lugusid ette jutustada, kuid siin on veel nii rahulikumaid lugusid: „When I’m In Need“, plaadi teine singlilugu „Chinatown“ ja tempokamaid, rokilikumaid laule: „I Get By“, „Come Back To Me“. Kokku on plaadil 15 lugu, mida on igati palju, ja kõik need on sellised, mida tasub kuulata ja kaasa mõtelda, sest mulle tundub, et Liam Gallagheri esimene sooloplaat on igati hea muusika. Ja ma usun, et see ei jää mehe esimeseks ja viimaseks sooloplaadiks.

 

Kuula ise ka:

 

https://lnk.to/LiamGallagherAsYouWereDLX 

 


Kelly Clarkson “Meaning of Life”

Kelly Clarkson

“Meaning of Life”

(Warner Music)

 

USA poproki lauljatar Kelly Clarkson kerkis esile juba 2002aastal, kui ta oli vaid 20aastane – toona võitis Kelly esimese “American Idol” telesaate hooaja - temast sai esimene Ameerika iidol. Järgmisel aastal osales ta ka ülemaailmsel talendishow’l ”World Idol”, kus saavutas teise koha. Esikoha näpsas Norra laulja Kurt Nielsen.

Kelly on oma karjääri jooksul teinud kaasa ka mitmes filmis ja telesarjas, kuid eelkõige tuntakse teda ikkagi lauljatarina. Tänaseks on tema plaate müüdud üle 25 miljoni, lisaks veel 36 miljonit singlit ja mitmed muusikaauhinnad (sh. kolm Grammyt, neli Ameerika Muusikaauhinda, kolm MTV Video muusikaauhinda jpt).


Kelly Clarksoni esimene singel ilmus aastal 2002. ”Before Your Love”/”A Moment Like This” oli samal aastal USA enimmüüdud singel. Aasta hiljem ilmus debüütalbum ”Thankful”, millel oli nii poppi kui ka R&B sugemeid ning mida saatis müügiedu.
2004 ilmus album ”Breakaway”, mis oli oluliselt rokilikum, kui debüütalbum. See on tänaseni Kelly Clarksoni edukaim plaat, mida on müüdud üle 12 miljoni eksemplari. Plaadil leiab ka mitmeid hittlugusid nagu ”Breakaway”, ”Since U Been Gone”, “Because of You” ja “Behind The Hazel Eyes”.
2007. aastal avaldas ta kolmanda albumi “My December”. Ta oli ise ka selle albumi produtsendiks. Plaat erines eelnevatest ja oli tunda uusi muusikalisi otsinguid. Seegi võeti USAs väga hästi vastu. Plaadilt leiab menuloo ”Never Again”.
Siinkohal pean tunnistama, et olen oma elus kuulanud nelja Kelly Clarksoni albumit ja neist veidi ka kirjutanud.

Esimene neist neljast oli 2009. aastal ilmunud “All I Ever Wanted” (lauljatari neljas stuudioalbum), millel ka hittlugu “My Life Would Suck Without You” – selline hea, rokiliku minekuga popplugu, mis vaikselt-vaikselt kuulaja kõrva kummitama hakkas. Selliseid hitilugusid oli plaadil teisigi, nt “I Do Not Hook Up”, “Long Shot”, kuid loomulikult oli albumil ka paar rahulikku rokiballaadi, nt “Cry”, “Save You”.
Plaadil olid ka ülikõvad produtsendid ja heliloojad - Ryan Tedder (tema on muideks ju ka ansambli OneRepublic ninamees), Dr. Luke (tema on varem koostööd teinud Britney Spearsi, Kelise, Avril Lavigne’i, Leona Lewise, Pinki, Missy Ellioti jpt), Max Martin (legendaarne Rootsi muusikageenius ja produtsent, kes seisnud Backstreet Boysi, NSYNCi, Britney Spearsi ja Pinki edu taga) ning Howard Benson (selle mehe artistide “portfellist” leiab Adema, Crazy Towni, Daughtry, Flyleafi, Hoobastanki, P.O.D., Sepultura, Third Day jpt).

 

Järgmisena on õnnestunud mul kuulata albumit “Stronger” (2011), mis oli lauljatari viies stuudioplaat, millel ta tegi koostööd enda jaoks uute partneritega, erinevate produtsentide ja muusikutega - Greg Kurstin, Steve Jordan, Rodney Jerkins, Toby Gad, Brian Kennedy, Ester Dean). Plaadil oli uut hingamist ning palju põnevaid saunde, mis muusika huvitavaks tegid. Plaadil olid ka üliedukad singlid ”Mr. Know It All” ja ”Stronger (What Doesn’t Kill You)”. Viimane neist on edukaim telesaates ”American Idol” osalenud laulja/esineja singel, sest ainuüksi USAs on seda müüdud 3,8 miljonit eksemplari.
Clarkson jätkas ka Howard Bensoniga, kellega lauljatar oli juba toona üsna pikka aega koostööd teinud. Teada on sedagi, et Clarkson oli selle albumi jaoks inspiratsiooni ammutanud Tina Turnerilt, Prince’ilt, Radioheadilt ja Sheryl Crow’lt, mistõttu oli muusikas mitte ainult poprokki vaid ka muid mõjutusi nagu R&B, kantri, urban, dance-pop ja soul.
Plaadi esiksingel oli hittlugu “Mr. Know It All”, mis jõudis USA ja Suurbritannia TOP 10 singli hulka.

 

Minu kolmas kogemus Kelly Clarksoni kuulamisega oli kogumikplaat “Greates Hits – Chapter One” (2012)

Seda, kui suurepärane lauljatar on Kelly Clarkson, tõestas ka tema esimene parimate lugude kogumik ehk ”Greatest Hits – Chapter One”. Tal on suurepärane, võimas ning laia haardega hääl, ta on suurepärane esineja nii plaatidel kui ka laval. Ta on tõeline täht. Muusikaliselt oli kogumikplaadil nii popilikumat kui ka rokilikumat kraami, veidi R&B’d, veidi tantsulikumat muusikat ja kübe kantrit – kõike, mida laulja aastate jooksul esitanud on.
Kogumiksplaadil oli ka kolm uut lugu. Näiteks singlina ilmunud ”Catch My Breath” ja mulle eriti sümpaatne duett kantritäht Vince Gilliga. Nad esitasid seda lugu ("Don’t Rush") ka kuulsal USA kantrimuusika auhindade galal ja publik oli uuest loost vaimustuses!

Neljas plaat, mida on mul õnnestunud kuulata oli plaat “Piece by Piece” (2015). See oli juba seitsmes USA lauljatari Kelly Clarksoni stuudioalbum. Enne seda oli ilmunud jõuluplaat “Wrapped in Red” (2013).

Selle plaadi valmimise ajal ootas Kelly Clarkson ka last, mistõttu oli ta enda kirjutatud lugusid plaadil vaid viis. Laule kirjutasid plaadile teised tuntud nimed: Sia, Matthew Koma, MoZella, Bonnie McLee, David Jost jt.

Kelly Clarksonil oli uue plaadiga veel üks huvitav idee – ta soovis, et plaat oleks nagu soundtrack. Soundtrack temast endast.

“Mulle meeldivad soundtrackid,” kinnitas lauljatar, “ja mulle meeldib, kui loo kohta öeldakse, et see oleks võinud mõnel soundtrackil olla. Seepärast kasutan uuel plaadil palju ka orkestrilikke seadeid.”

Plaat jutustas justkui ühe loo, milles oli juttu südamete murdumisest, isiklikest kannatustest, rahust jpm. Muusikat oli plaadil nii electropoppi, orkestripoppi, power poppi kui ka elektroonilist tantsumuusikat, veidi ka pop rokki nagu Kelly Clarksoni varasematel albumitel.. Plaadil lõi kaasa ka John Legend.

Album ise tõusis ilmumisnädalal USA plaadimüügitabelis kohale nr 3 ja seda müüdi esimese nädalaga 97 000 eksemplari.

 

2016 ja 2017 otsustas Kelly Clarkson ennast ka kirjanikuna proovile panna ja avaldas kaks lasteraamatut! “River Rose and  the Magical Lullaby” ja “River Rose and the Magical Christmas”, mis olid samuti igati edukad. Sellel aastal liitus Kelly Clarkson ka populaarse teleshow’ga “The Voice” – tema on nüüd üks kohtunikest, kes lauljaid hindavad.

 

Ja nüüd, uus album „Meaning of Life“. See on järjekorras juba kaheksas lauljatari stuudioplaat. Plaadi ilmumisele eelnesid kaks singlit: “Love So Soft” ja “Move You”. Kui uus album USAs selle aasta septembris ilmus, siis tõusis see koheselt plaadimüügitabeli teisele kohale. Muusikaliselt on see plaat R&B, popi, souli ja gospeli plaat. Nii leiabki Kelly Clarksoni plaadilt igale maitsele midagi ja tegelikult ei häiri see sugugi, sest uus album on igati kvaliteetn, suurepäraselt produtseeritud. R&B’d kuuled lugudes “Love So Soft” ja “Didn’t I”, head popilood on “Heat”, “Meaning Of Life”, soulilik ja veidi gospellik on “Move You” (suurepärane ja võimas esitus Kelly Clarksoni poolt, väga hea seade ja kaunid harmooniad), soulilik ja veidi isegi funkilik on “Whole Lotta Woman”, võrratud souli-lugu on ka “I Don’t Think About You” (Kelly Clarksonil on tõepoolest väga võimas hääl, ja suurepärane hääleulatus, väga uhke lugu) ja “Slow Dance” (selles loos mängib suurepärase kitarrisoolo Jeff “Gitty” Gitelman).

Mulle endale meeldib Kelly Clarksoni uuelt albumilt lugu, mil pealkirjaks “Cruel”, see on oma hinguselt ülihea souli-pala, väga põneva helimaailmaga on ka lugu “Would You Call That Love” ning kaunite harmooniatega on lugu “Don’t You Pretend”.

 

Kuid, kuula ise ka:

 

https://atlantic.lnk.to/MeaningoflifeID 

 

 


Stereophonics „Scream Above the Sounds“

Stereophonics

„Scream Above the Sounds“

(Warner Music)

 

Stereophonics on Walesi kingitus muusikamaailmale, sest just sealt on see äge rokkmuusika bänd pärit. Muusikat hakati tegema juba 1992. aastal ühes väikeses Walesi külakeses, mil nimeks Cwmaman.

Bändi põhituumiku on moodustanud laulja ja kitarrist Kelly Jones, basskitarrist ja klahvpillimängija Richard Jones (siinkohal tuleb mainida, et Kelly Jones ja Richard Jones ei ole vennad, nad pole isegi sugulased) ning Adam Zindani, kes mängib kitarri ja on ka taustalaulja. Trummariks on praegu Jamie Morrison, varem on löökriistu mänginud Stuart Cable ja Javier Weyler.

Muusikaliselt on Stereophonicsi muusikat lahterdatud alternatiiveks rokiks, post-britpopiks ja lihtsalt rokkmuusikaks. Tunda on, et Stereophonics on saanud mõjutusi nii Pink Floydilt, The Wholt, Led Zeppelinilt, AC/DC’lt ja Sex Pistolsilt. Bänd on tuntud just laulja hääle poolest, mida on sageli võrreldud ka viskiga!

Ansambli debüütalbum „Word Gets Around“ ilmus 1997. Kaks aastat hiljem ilmus nende teine plaat „Performance and Cocktails“, mis saavutas juba suurt rahvusvahelist edu. Plaadil oli ka mitu hittlugu: „The Bartender and the Thief“, „Just Looking“ ja „Pick a Part That’s New“.

2005. aastal ilmus album „Language. Sex. Violence. Other?“ (sellel oli ka bändi üks edukamaid lugusid „Dakota“), mida müüdi maailmas 10 miljonit eksemplari!

Täna võibki öelda, et Stereophonics on läbi aegade üks edukamaid Walesi rokkbände. 2007 ilmus nende album „Pull the Pin“ ja neist sai tänu sellele kaheksas bänd, kelle viis järjestikust albumit on tõusnud briti plaadimüügitabeli esikohale. Uskumatu saavutus, mida varem olid suutnud teha vaid The Beatles, Led Zeppelin, ABBA, Genesis, Oasis, Blur ja U2. Seega, võib öelda, et Stereophonics tõusis sellega üheks suurimaks bändiks läbi aegade! Huvitav on see, et Stereophonicsil muusikaauhindu väga palju ette näidata ei ole – võidetud on üks briti muusikaauhind, aastal 1998.

 

„Scream Above the Sounds“ on ansambli kümnes stuudioplaat. Selle on produtseerinud Kelly Jones ise, ka kõik laulud on tema enda kirjutatud.

Kohe alguses võib öelda, et see on ehe Stereophonicsi album, sest sedavõrd äratuntavad saundide ja helipildiga see bänd on. No ja loomulikult Kelly Jonesi hääl, see on ikka sama hea ja selline viskine, nagu bändi algusaastatel. Tasub kuulata kasvõi plaadilugu avalööki „Caught By The Wind“. Hea minekuga rokilugu, suurepärase ja meeldejääva harmooniaga, mida pärast esimest kuualmist suudad juba kaasa ümiseda. Justkui oleks 90ndad tagasi.

Samamoodi on hea mineku ja hea, rokiliku hingamisega laulud „Taken A Tumble“, „Cryin’ In Your Beer“ (selles loos on ka midagi bluusilikku) „Geronimo“. Stereophonics on aastate jooksul julenud mängida ka rahulikumaid lugusid, mida nad teevad ka uuel plaadil – „All In One Night“, „Before Anyone Knew Our Name“, „Boy On A Bike“ on heaks näiteks. Rahulikes lugudes on hea võimalus kuulata just Kelly Jonesi häält ja esitust, mis kuulaja kindlalt enda külge köidab.

Uus plaat on Stereophonicsilt ehe Stereophonics. Hea ja kaasakiskuv rokkmuusika, mis suudab ka rahulikumaid toone kuulajale pakkuda. Vahva on see, et Stereophonics on jäänud isendaks, ei ole hakatud midagi väga uut ega edevat. Tehakse muusikat sellepärast, et see on muusika ja näib, et meestel on hea meel selle üle, mida nad teevad.

 

Kuula ise ka:

 

http://stereophonics.co/SATS

 


Betsy „Betsy“

Betsy

„Betsy“

(Warner Music)

 

Ma olen üsna kindel, et selle aasta popmuusikamaailma üks suurimaid üllatajaid on Betsy (pärisnimega Elizabeth Humfrey). Kaunis, moeka välimusega, blond lauljatar, kes on pärit Walesist, kellel on suurepäraselt võimas hääl, keda juba praegu võrreldakse legendaarse Cheriga. See võrdlus on vägagi õiglane, sest debüütalbumi mõnes loos tabad ennast mõtlemast, et see ongi ju Cher, kuid ei, see on Betsy J

 

Betsyl on võimas hääl, tal on lahe uelsi aktsent ja võrratult omanäoline välimus. Ta on sündinud Pembrokeshire’is, kus tema vanemad pidasid hanefarmi, ta õppis Londonis moodi prestiižikas Central Saint Martinsis ja sai tööle disainerina Balenciagasse, Pariisis asuvasse kõrgmoemajja. Betsy töötas seal aasta ja on selle võimaluse eest tänulik Balenciagale, kuid Betsy kirg oli ja on muusika ja laulmine.

Betsy kinnitab, et ta mäletab seda aega, kui ka tema isa ja onu muusikat tegid. Koduaias tehti lõke üles, istuti selle ümber ja kuulati, kuidas isa ja onu laulavad ja mängivad. Isa kuulas kodus Jimi Henrdixit, Fleetwood Maci, Bob Dylanit, Stan Getzi, Vivaldit jpm. Betsy kinnitab, et see oli huvitav ja põnev valik.

Betsy meenutab: „Ma ei rääkinud seni, kuni sai 8-aastaseks. Ma lõikasin maha oma juuksed kui olin 12-13 ning peitsin end pidevalt raamatukogus. Olin veidi düsleksik, mistõttu oli koolis väga raske. Kui sain 15, siis asjad muutusid – ma sain aru, et asjad võivad minna paremaks, kui näed välja nagu Barbie nukk. Äkki olin ma julgem ja mu elu muutus.“

 

Juba Pariisis olles, sõitis Besty nädalavahetustel Londonisse, et laulda seal, kus oli avatud mikrofon. 24-aastane Betsy otsustas, et lahkub Pariisist, tuleb koju ja hakkab tegema muusikat. Abiks arvuti ja võrratu hääl.

„Tegin kolm lugu, kuid ma ei ole ju muusik. Ma ei suutnud seletada inimestele, mida ma teha sooviksin. Leidsin software’i, mis võimaldas mul endal oma muusikat teha.“

Ta tegi mõned plaadid, pani iseenda plaadi esikaanele ja saatis laiali – tagasiside oli null.

Iga algus on raske, kuid Betsy võimalus tuli siis, kui ta sõbra vend soovitas teda, kui lauljatari ühele laulule ja lauljatar kohtus ühe oma praeguse mänedžeriga.

Pärast seda sai Betsy veidi raha ja alustas uuesti tööd oma lugudega. Selleks oli tal autokaravan venna tagaaias. Seal Betsy lood valmis kirjutaski. Seal valmis ka hittlugu „Lost and Found“, milles on tunda 90ndate popmuusika hõngu, veidi Cheri ja suur annus head souli.

Betsy ise kinnitab, et tema suurteks mõjutajateks on olnud Annie Lennox, Grace Jones, Aretha Franklin, Billie Holiday, Amy Winehouse, Tina Turner, Shirley Bassey ja Candi Staton. Betsy kinnitab, et need kõik on lauljad, kellel on unikaalne, äratuntav hääl ja nad suudavad muusika kaudu edasi anda puhtaid tundeid.

„Mulle meeldib veidi kurb ja melanhoolne laul, millele on lisatud suur annus head tümpsu. Midagi sellist, mis kõlab eufooriliselt, kuid milles on siiski ka südant,“ kinnitab Betsy, ja lisab: „Minu muusika on väga isiklik. Saan inspiratsiooni asjadest, mis on minu elu mõjutanud, on see siis kaotatud armastus, kaotatud sõbrad või lootused. Paljud minu laulud on seetõttu veidi kurvad.“ Siinkohal ei vaidle ma vastu, sest paljudes debüütplaadi lugudes on melanhooliat ja nukrameelsust, mis tegelikult on ka lihtsalt ilus.

Näiteks lugu „Wanted More“ on Betsy endisest poiss-sõbrast, kes oli kuulus meesmodell. Nad olid veidi aega koos, kuni selgus, et mees on abielus! Ja kirjuta sellest rõõmus laul…

 

Plaadil on rahulikumaid lugusid („Little White Lies“ (võrratult võimas hääl), „Fair“, fantastiliselt kaunis ja soulilik „You Won’t Love Me“, kaunis lõppakord plaadile „Body Burn“), on tantsulikumat poppi („Last Time We Danced“ (selles loos on mul mõnel hetkel tunne, justkui oleks Cher plaadil häält tegemas), „Heavy Head“, „Wanted More“, „Waiting“).

 

Kuula ise ka:

 

https://wbr.ec/betsy_album

 

 

Betsy "Lost & Found"


Robert Plant „Carry Fire“

Robert Plant

„Carry Fire“

(Warner Music)

 

Robert Plant on inglise laulja, laulukirjutaja ja muusika, legendaarse Led Zeppelini juhtlaulja, kes järgmise aasta 20 augustil saab 70-aastaseks. Ta on muusikat esitanud juba 50 aastat, mistõttu on väga vahva näha, et rokkmuusika elav legend jaksab uut muusikat teha veel ka praegu. Ja tegelikult teeb ta seda ka praegu väga hästi.

Aastakümnete jooksul on Robert Plant olnud suureks eeskujuks paljudele teistele rokkmuusika superstaaridel, näiteks kasvõi Axl Rose’ile, kes järgmisel aastal ju Tallinnassegi jõuab. Robert Plantile on omistatud erinevaid tiitleid, nagu „Kõigi aegade parim metal-muusika hääl“, „Rokkmuusika parim hääl“, 2008 aastal valisid muusikaajakirja „Rolling Stone“ toimetajad ta 100 parima laulja seas kohale number 15. 2011 aastal valisid sama ajakirja lugejad härra Planti maailma kõigi aegade parimaks lauljaks! Sellised lood.

Aastail 1968-1980 laulis Plant legendaarses rokkmuusika grupis Led Zeppelin. Usun, et rokkmuusika oleks oluliselt „vaesem“, kui poleks selliseid Led Zeppelini lugusid nagu „Communication Breakdown“, „“Whole Lotta Love“, „Immigrant Song“, „Black Dogs“, „D’yer Mak’er“, „Fool In The Rain“, „Hot Dog“, „Kashmir“ jpt.

1982. aastal alustas Robert Plant soolokarjääri, mis on kujunenud samuti väga edukakas. Uus plaat on mehe 11 stuudioalbum. Minu enda üks suuri lemmikuid on tema album „Fate of Nations“, millel ka üks minu lemmiklugudest „29 Palms“.

 

Uus album „Carry Fire“ on Planti enda kirjutatud ja produtseeritud, kuigi sellel on ka üks väga hea uus versioon vanast Ersel Hickey rockabilly hitist „Bluebirds over the Mountain“. Selles laulus lööb Robert Plantiga kampa ka Chrissie Hynde, kes tuntud ka ansamblist The Pretenders. Siinkohal ütlen ära, et Plant ei ole vanast rockabilly-loost rockabillyt väga alles jätnud, pigem on see selline igati korralik rokilugu ja Planti ning Hynde’i hääl sobivad igati hästi ka kokku.

Robert Plant ei tee ka oma uuel plaadil mitte mingisugust hinnalandust, vaid on täpselt sama hea, kui ka oma eelmistel sooloplaatidel. Üsna raske on hoomata, et mees järgmisel aastal 70-aastaseks saab, kuna tema hääles on sära, säravaid kõrgeid noote, suurepärast muusikalist hingamist. Tasub kuulata kasvõi uue plaadi avalugu „The May Queen“, mis on ühtlasi ka plaadi esimene singel või hoopis plaadi viimast lugu „Heaven Sent“, mis tundub tõepoolest olevat kusagilt mujalt dimensioonist.

Selge on see, et uuel plaadil Robert Plant suurt rokimürglit ei korralda ja kas peakski, seda ta tegi oma nooruses, seda ta tegi koos ansambliga Led Zeppelin. Plaadi teist lugu „New World...“ võiks pidada lausa popilooks, millel on väga vahva harmoonia ja põnev meloodia.

 

Plant jutustab plaadil sellest, kus ta on olnud, mida tundnud ja näinud. Siin on mitmeid kauneid ballaade („Season’s Song“, „A Way With You“, „Heaven Sent“), kuid on ka muusikalisi elemente mujalt maailmast (näiteks idamaiseid sugemeid plaadi nimiloos „Carry Fire“, bluusilikku hingamist on laulus „“Bones Of Saints“). Plantil on abiks vahva bänd, millel nimeks Sensational Shape Shifters, milles löövad kaasa kaks väga head kitarrist – Liam Tyson ja Justin Adams. Mitmes loos on kuulda mängimas viiuleid, vioolat, tšellot.

 

Kui sul nüüd huvi tekkis Robert Planti uue plaadi suhtes, siis kuula ka ise:

 

 

https://lnk.to/RP_CarryFire

 

 

Robert Plant "Season's Song"


Major Lazer „Know No Better“

Major Lazer

„Know No Better“

(Warner Music)

 

Major Lazer on elektroonilise muusika trio, mis koosneb plaadiprodutsent Diplo’st ja kahes DJ’st ehk Jillionaire’ist ja Walshy Fire’ist. Triole panid aluse Diplo ja briti DJ, kel lavanimeks Switch, kuid Switch lahkus triost 2011. aastal. Major Lazer on vahva trio, mis kasutab oma muusikas väga palju erinevaid stiile – reggae, dancehall, reggaeton, soca, house ja moombathon.

Major Lazeril on seni ilmunud kolm täispikka albumit: „Guns Don’t Kill People... Lazers Do“ (2009), „Free the Universe“ (2013) ja „Peace is the Mission“ (2015). Lisaks veel kaks EP’d: „Apocalypse Soon“ (2014), millel löövad kaasa Pharrell Williams ja Sean Paul ning „Know No Better“ (2017), millel löövad kaasa Camila Cabello, Quavo, Travis Scott, J. Balvin jt.

Teada on sedagi, et triol peaks ilmuma uuel aastal uus plaat, mille nimeks peaks tulema „Music Is The Weapon“. Sellel peaksid kaasa lööma Justin Bieber, MÖ, Showtek, Travis Scott, Bad Royale jpt.

Ja veel, Major Lazer on produtseerinud ka Snopp Dogg’i reggaealbumi „Reincarnated“, mis ilmus Snoop Lion’i nime all.

 

Elektroonilise muusika ühe lipulaeva Major Lazeri uus miniplaat “Know No Better” on igati rahvusvaheline värk, sest sellel lööb kaasa palju külalisartiste, kes pärit maailma erinevatest paikadest. Ka muusikaliselt on siin palju erinevat kraami. Paljud muusikakriitikud kinnitavad, et sellel plaadil on nii hiphoppi, moombathoni (segu house’ist ja reggaetonist) ja ka poppi.

Plaat algab kübe häälest ära klaveriga, kuid siis hakkab lugu liikuma ja tegelikult on plaadi avalöök „Know No Better“ väga hea tantsulugu, milles löövad kaasa USA hiphopparid Travis Scott ja Quavo ning Kuubal sündinud USA lauljatar, ansambli Fifth Harmony liige Camila Cabello. Loos on palju põnevaid süntesaatorite saunde, kusjuures palju antakse sõna just põnevatele helidele.

Teine lugu on „Buscando Huellas“, milles osalevad Kolumbia laulja, reggaetoni supertäht  J Balvin ja Jamaika räppar Sean Paul. Selline latiino ja reggaeton’i hingusega lugu. Taaskord palju põnevaid saunde ning helilisi lahendusi.

Kolmas lugu on „Particula“ (koos on vägagi rahvusvaheline seltskond: LAV’ist pärit DJ Maphorisa, LAV räppar Nasty C, Nigeeria hiphoppar Ice Prince, Nigeeria reggae-dancehalli laulja, lauukirjutaja Patoranking  ja USA hiphoppar Jidenna) on kübe rahulikum, kui kaks esimest lugu. Jällegi palju põnevaid saunde, üsnagi tantsulik, ja palju ka R&B elemente.

Neljas lugu algab hüpates, rütm on lihtsalt selline hüppeline ja ka loo pealkiri on „Jump“. Selle loo külalistäheks on Jamaika dancehalli superstaar Busy Signal.  Hiphopilik dancehalli lugu, väga vihaste saundidega.

Viies lugu on „Sua Cara“ (kaasa teevad Brasiilia lauljatar Anitta ja Brasiilia täht Pabllo Vittar). Üsna kummalise helipildiga lugu. Veidi latiinot, veidi R&B’d.

Kuues lugu on „Front Of The Line“ (kaasa teevad Trinidadist pärit soca-muusika täht Machel Montano ja Jamaikalt pärit dancehall-muusika artist Konshens). Miniplaadi viimane lugu on tegelikult soca-hõnguline või isegi selline moombathoni lugu, milles väga võimsaid süntesaatorite saunde. Kindlasti selle miniplaadi üks parimatest lugudest.

 

Kuula ka:

 

https://lnk.to/MajorLazerEPKNB

 

 


Robin Schulz „Uncovered“

Robin Schulz

„Uncovered“
(Warner Music)

 

Robin Schulz on 30-aastane saksa DJ ja muusikaprodutsent, kes sündinud Osnabrückis. Oma lugudes kasutab ta sageli häid elektrikitarri riffe, kuid tema stiili on lahterdatud deep house’iks ja tropical house’iks.

 

2014 aastal ilmus Robin Schulzi esimene sooloplaat, mis kandis nime „Prayer“, kuid ta sai valmis ka hollandi hiphop artisti Mr Probz’i loost „Waves“ kuulsa remiksi, mis rohkemgi Robin Schulzile kuulsust ja tunnustust tõi. Üsna edukas oli samal aastal ka Robin Schulzi remiks Lilly Woodi ja the Pricki loost „Prayer In C“.

Robin Schulz alustas DJ’na juba 17-aastaselt ja tema eeskujudeks olid Richie Hawtin, Sven Väth, Armand Van Helden ja Tiesto. Kui Robin oli 20-aastane, siis oli tal juba oma ööklubi, mida ta juhtis kaks aastat, kuni hakkas ka muusikat tootma. Tal kulus üsna mitu aastat, kui ta julges oma muusikat avalikult demonstreerida ja kuulata lasta (näiteks YouTube’is), kuid tema meloodiline, pop-house saund saavutas üsna ruutu miljoneid vaatamisi.

„Sugar“, mis ilmus 2015, oli Robin Schulzi teine plaat, mida lahterdati deep house’i ja dance’i alla. Ja eks see plaat seda just oligi. Plaadil lõid kaas Ilsey, Kanada päritolu noor laulja Francesco Yates, USA räppar ja laulja Akon, brittide produktsiooni-trio Disciples, briti-saksa DJ’d ja produtsentide duo M-22, prantsuse produtsendid, hip hopi ja R&B duo soFLY & Nius, saksa muusikaprodutsent ja DJ MOGUAI, Uus-Meremaalt pärit laulja Jeffrey Jey ja lauljatar Princess Chelsea ning isegi legendaarne Moby. Selline huvitav ja kirju seltskond.

 

Sel aastal uus album ehk “Uncovered”, millel lööb samuti kaasa mitmeid põnevaid artiste – USA laulja Marc Scibilia, prantsuse maailmakuulus DJ, helilooja ja supertäht David Guetta, USA tantsumuusika DJ trio Cheat Codes, Aalias ja Iro, Rootsi-USA laulha Rhys, supertäht ja laulja James Blunt, USA laulja ja laulukirjutaja Sam Martin, Nico Santos, lauljatar Christy McDonald, Ruxley.

Kokku on Robin Schulzi plaadil 15 lugu, pluss sissejuhatus ja nn outro.

Uus plaat algabki väga põneva ja kuulamapaneva sissejuhatusega ehk introga. Algab hästi vaikselt ja rahulikult, minimalistlikult, kuid hakkab arenema ja kasvama, kuni lõpuks jällegi rahuneb ja jääb vaikseks.

Esimene (teine) lugu on „Unforgettable“, milles laulab USA laulja Marc Scibilia, kusjuures Sciblia on ise ka üks lugude autorist. Vägagi huvitav lugu, põnevate saundidega, üsna rahulik, veidi siiski ka selline, mis paneb jala kaasa tantsuma. Laulu läbib üks huvitav süntesaatoriheli, mis esialgu isegi närvidele käib, kuid tegelikult hakkab see kummitama, justkui oleks see heli kaugelt kosmosest. Põnev ja väga hea lugu.

Teine (kolmas) lugu on „Shed A Light“, milles löövad kaasa David Guetta ja Cheat Codes. See on kindlasti üks selle plaadi hitt-lugudest. Selline pehme tantsulugu, milles kõik osad hittlooks olemas – hea minek, meeldejääv refrään, üsna lihtne salmiosa, kuid kõik töötab nagu õlitatud masinavärk, kuid mis siin ikka tahta, kui tantsumuusika kolm suurt nime üheskoos muusikat teevad. Tuleb vadid õppida, milliste harmooniatega ja meloodiatega neid hitte tehakse.

Kolmas (neljas) lugu on „Oh Child“. See algab väga laheda vilega, mis samuti ju hetkel paljude hittlugude kindel osa. Seekord on lauljaks Benjamin Harrison. Üritasin tema kohta infot leida, kuid otsimine ei andnud tulemusi, kuid igal juhul laulab ta igati vahvasti. Lugu ise on samuti sellise rahuliku minekuga hittlugu, mis jällegi kuklas kummitama, ertiti see vile. Igal juhul igati vahva lugu, mida kindlasti tasub kuulata.

Neljas (viies) lugu on „Fools“, milles löövad kaasa New Yorgist pärit muusikud, muusikakirjutajad Aalias ja IRO, kusjuures mulle tundub, et lauljaks on selles loos IRO, kes tundub olevat selline folgikutt, kes kitarri ja lauluga suuri tegusid teeb. „Fools“ on lihtne ja meeldejääv popilugu.

Viies (kuues) lugu kannab pealkirja „Like You Mean It“, milles laulab Rootsi lauljatar Rhys Clarstedt ehk lihtsamalt Rhys. Tegemist huvitava klubihitiga, ja lauljataril on vägagi huvitav ja kuulamapanev hääl.

Kuues (seitsmes) lugu on paadi üks hittlugudest ehk „OK“, milles laulab legendaarne James Blunt. Tuleb tunnistada, et Blunti hääl sobib hästi ka tantsumuusikasse, sest kooslus on igati huvitav. Põnev lugu, tõeline hitt, mis üsna ruttu kummitama hakkab. Palju põnevaid vokaliise ja effekte.

Seitsmes (kaheksas) lugu on väga hea minekuga tantsuhitt „Naked“, milles laulab USA laulja ja laulukirjutaja Sam Martin, kes varem teinud koostööd näiteks David Guettaga, Flo Rida’ga jpt. Sam Martinil on väga äge hääl, mis veidi isegi mõnda mustanahalist artisti meelde tuletab, kuid kutt laulab väga-väga hästi. Ja lugu on samuti väga hea. Hea minekuga, hea liikumisega, ägeda refrääniga ja paljude huvitavate saundidega.

Kaheksas (üheksas) lugu algab vägagi salapäraselt, ja kannab pealkirja „Above The Clouds“. See on istrumentaallugu, milles Robin Schulz tõestab, miks ta on nii hea muusikakirjutaja, sest ta lihtsalt on seda. Palju huvitavaid saunde, lugu liigub, siis peatub, et jälle edasi liikuda. Loos on palju huvitavaid meloodiaid, kuid on ka õhku ja vaba hingamist, mis annab helide maailmale hoopis teistsuguse tähenduse. Muusikaliselt geniaalne lugu.

Üheksas (kümnes) lugu on „Higher Ground“ on jällegi rahulikum lugu, milles laulab David Gibson. Jällegi artist, kelle kohta veebist infot oli väga keeruline leida, kuid igal juhul on David Gibsonil väga äge hääl, mistõttu tahaks temast kübe rohkem teada.

Kümnes (11) lugu on „Love Me A Little“, mis on samuti rahulikum lugu, milles laulab Iman Jordan ehk artistinimega Mateo. Tema on USA R&B-laulja ja veidi R&B’lik on ka see lugu, kusjuures Iman Jordan on ka üks selle loo autoreid. Ilusa meloodiaga ja ilusa esitusega ja ilusa sõnumiga laul.

11 (12) laul on „Tonight And Every Night“, mis on minu arust selle plaadi üks parimatest lugudest. Tõeline hitilugu, milles on head ja tempokat minekut, väga hea meloodia, väga hea refrään, palju väga huvitavaid saunde ja lauljaks on USA noor kutt Devin Guisande, kes on üks duo Kyd The Band liimetest. Jällegi suurepärane näide sellest, kuivõrd head muusikat suudab Robin Schulz luua.

12 (13) laulus „More Than A Friend“ tuleb Schulzile appi laulja-laulukirjutaja Nico Santos, kes on saksa-hispaania päritolu. Ja sellel kutil on ikka väga hea hääl. Väga ilusad ja puhtad kõrged noodid ja selline hea touch sellesse ägedasse hitiloosse. Jällegi palju häid ja meeldejäävaid meloodiaid, palju effekte, põnevat „mängu“ lauluga. Väga hea lugu!

13 (14) lugu on „I Believe I’m Fine“, milles tulevad Schulzile appi prantsuse DJ HUGEL ja laulja Dave Gibson (keeruline on mõista, ks David Gibson ja Dave Gibson on selle plaadil üks ja sama laulja või siiski mitte). Loomulikult polegi see sedavõrd oluline, kuid lugu on jällegi väga hea.

14 (15) lugu on väga hea minekuga „Ha Leh Lou Ya“, millele annab oma võlu juurde lauljatar Christy McDonald, kellel on selline vägagi omanäoline hääl ja esitus, mis kindlasti kuulama paneb. Lauljatari hääles on võimsust, veidi soulilikku ja isegi rokilikku hingamist. „Ha Leh Lou Ya“ on kindlasti hitilugu, milles veidi soulilikku hingamist.

15 (16) lugu on „Sounds Easy“, kus Schulziga lööb kaasa Ruxley ja Hollandi laulja Ivan Peroti. Ka Ivan Peroti on laulja, kes esitab vägagi palju R&B’d ja souli, mistõttu on ka selles loos souli-õhku. Igal juhul jällegi hea minekuga hitilugu.

16 (17) lugu on instrumentaallugu „Un Sueno“, milles paaril korral käib läbi lause: „Esto es un sueno“. Üsnagi kummituslik ja unenäoline lugu, milles on palju muusikalisi kordusi, põnevaid rütmilahendeid. Kui paljudel artistidel on plaatide viimased lood veidi igavad, siis Robin Schulz ei tee allahindlust – plaadil peavad olema ainult huvitavad, põnevad ja väga head lood.

Viimane pala on „Outro“ ehk liigume plaadilt välja. Üsnagi kosmiline, veidi idamaine mõtisklus, mis lõpetabki plaadi.

 

Ka sellel plaadil on Robin Schulzil põnev oskus tempoga mängida – vahepeal tõmmata lugudes tempot alla ja seejärel jälle vaikselt tempot tõsta, uuesti lugu liikuma panna. Sellega annab Schulz lugudele põneva „hingamise“ ja paneb kuulaja kuulama ning lugu jälgima. Et ei ole lihtsalt selline tantsuplatsi tümakas, aga hoopis palju rohkem ning see teebki Robin Schulzist väga põneva ning huvitava artisti!

 


Galantis „The Aviary“

Galantis

„The Aviary“

(Warner Music)

 

Galantis on Rootsi elektroonilise muusika ja laulukirjutajate duo, kuhu kuuluvad Christian „Bloodshy“ Karlsson (tema on tuntud Rootsi indiepopi bändist Miike Snow) ja Linus Eklöw (tema on tuntud nime all Style of Eye, kes on DJ, laulukirjutaja ja produtsent).

 

Duo sai kokku 2007. aastal Karlssoni stuudios Robotberget. 2009. aastal palus Karlssoni ansambel Miike Snow, et Eklöw teeks Style of Eye esinejanime all remiksi nende loost „Animal“. Pärast seda hakkasid Karlsson ja Eklöw tihedamini üheskoos stuudios tegutsema. Mängiti üksteise lugusid ja jagati uusi ideesid. 2012 hakati asja veelgi tõsisemalt võtma – nüüd toodi elektroonilisse muusikasse sisse ka Karlssoni mängitud kitarr ja klaver ning seda just laulude alguses. Karlsson kinnitab, et nad võtsid laulu paljaks ja kui oli tunne, et nüüd on midagi õiget, siis hakati laulu „riidesse panema“ ja vaatama, mis asjast saab. Karlsson lisab, et siis mõisteti, et Galantis ongi nende bänd.

2013 sai valmis nende esimene singel „Smile“, 2014 teine lugu „You“ ja 1. aprillil 2014 ilmus EP „Galantis“. Oktoobris ilmus neil singel „Runaway (U & I)“, mis sai kuulsaks ja populaarseks Spotifys.

2015 aasta juunis ilmus duo debüütalbum „Pharmacy“, millel oli neli hittsinglit: eelpool mainitud „You“, „Runaway (U & I)“, „Gold Dust“ ja toona väga kõvaks hitiks saanud „Peanut Butter Jelly“!

Plaati lahterdati muusikaliselt mitmeti – big room house, dance, electro house, progressive house. Öeldakse ju, et heal lapsel mitu nime!

2016. aastal avaldas duo singli „No Money“, millest sai Galantise esimene lugu, mis jõudis ka USA singlimüügitabelisse. Veidi hiljem ilmus neil lugu „Make Me Feel“, mida sai kuulda filmis „XOXO“. Samal aastal ilmus lugusi veel: „Love On Me“ koos Hook n Slingiga. Edasi veel „Pillow Fight“ ja „Hunter“.

 

Ja nüüd! Duol on ilmunud uus album „Aviary“, mis on taaskord väga hea plaat, just neile muusikasõpradele, kellele meeldib kaasaegne tantsumuusika. Seekord lahterdatakse album EDM’i alla ehk electronic dance music. Lihtne ja nii ongi. 

Plaadi avab esimene uue albumi promosingel „True Feeling“, mis ongi ju igati hitilugu. Lihtne meloodia, kergelt meeldejääv refrään, palju põnevaid effekte nii laulu kui ka muusikaga. Lisaks veel lahedaid vokaliise, ja ka instrumentaalne osa hakkab „kummitama“. Väga hea lugu! Lauljaks on selles loos USA laulja, laulukirjutaja Wrabel.

Teine lugu kannab pealkirja “Hey Alligator” ja alligaatoritest siin juttu väga ei ole, pigem kellestki, kes on haaranud laulja südame oma hammaste vahele ja ei taha sellest lahti lasta. Põnevate saundidega tantsulugu, milles laulja hääl läheb üsna kosmilistesse kõrgustesse. Jällegi palju huvitavaid rütmi- ja meloodialahendusi, mida on igati huvitav kaasaegses tantsumuusikas kuulata. Mõned meloodiakäigud on siingi sellised, mis hakkavad “kummitama”. Kaasa lööb ka USA lauljatar Bonnie McKee.

Kolmas lugu tutvustab meile väga põnevat USA lauljatari, kelle esinejanimeks on ROZES. Tema õige nimi on Elizabeth Mencel, Seni on teda laulu “Roses” järgi, mida ta esitab maailmakuulsa duo The Chainsmokersiga.

Usun, et nüüd paneb ROZES ennast kuulama ka koos Galantisega laulus “Girls On Boys”. Vägagi põnevate saundidega lugu, milles on palju kordusi, põnevat helide ja saundide virrvarri, lisaks veel lauljatari vägagi omanäoline hääl.

Neljas lugu on “Salvage (Up All Night)”, milles tuleb Galantisele appi USA laulukirjutaja, plaadiprodutsent ja vokaal-produtsent Jason Boyd, keda tuntakse paremini Poo Bear’ina. Tema on selline kutt, kes teinud koostööd Justin Bieberi, Usheri jpt. Seegi lugu on väga huvitava saundimaailmaga, siin on palju põnevaid effekte, ja üsnagi kummalist lauluhäält. Kõik kokku on igati äge tantsulugu.

 

Viies lugu “Tell Me You Love Me” on kübe rahulikum, kui ikkagi väga põnev tantsulugu. Kaasa löövad Throttle ja Sarah Aarons.

Kuues lugu on “Hello” ja see on sarnane eelmise looga, kuid lauluga on abiks ka USA andekas helilooja ja laulukirjutaja Ross Golan.

Seitsmes lugu algab vägagi põneva laulu ja saundidega. Lauljaks on Hannah Wilson. Lugu jääb veidi rahulikumaks, kui teised, kuid on pidevas arengus. Väga huvitavad saundid, mis hoiavad loo liikumises. Justkui oleksime kütid mõnes sügavas džunglis.

Kaheksas lugu on ilus lugu. Pealkirjaks “Written In The Scars”, mitte “Written In The Stars”, aga just nii nagu ütlesin. Ka selles loos on abiks lauluga Wrabel.

Üheksandas loos “Call Me Home” abistab Galantist USA muusik, laulja, laulukirjutaja Sam Martin, kelle sulest on pärit Jason Derulo hittlugu “Want To Want Me”. Tema kirjutatud on ka Maroon 5 hitt “Daylight”, Ziggy Marley hit “Fly Rasta”, kuid Sam Martin on esinenud ka mitmes David Guetta loos ja teinud koostööd One Directioni, Nick Jonase, Flo Rida, Snoop Doggi jt.

Kümnes lugu – selle plaadi üks hittlugudest “Love On Me”, milles toimetab ka Austraalia DJ, laulukirjutaja Anthony Maniscalo ehk Hook n Sling, lauljatarideks on selles loos briti souli ja džässi lauljatar Laura White ja briti popmuusika täht Cathy Dennis. No ja ega siin midagi pole teha – see ongi hittlugu. Kõik on olemas – lahedad ja meeldejäävad saundid, lihtne meloodia, mida on kerge kaasa laulda või ümiseda. Hea tempo, hea minek. Kuula ise.

Ka plaadi 11 lugu on hitilugu – “Pillow Fight”, milles laulab Matthew Koma, kes saanud tuntuks koostööst suurepärase DJ’ga ehk Zedd’iga. “Pillow Fight” on minu arust Galantise plaadi üks parimaid lugusid, kui mitte see kõige parem.

Ja viimane, 12 lugu. “No Money” – mis on ju samuti singlina ilmunud. Selles laulab Reece Bullimore.

 

Igal juhul pean jällegi nõustuma paljude muusikasõpradega, kes kinnitavad, et Galantis on väga põnev leid tantsumuusikamaailmas! Nii see tõepoolest on!

Eraldi pean välja tooma ka plaadikujunduse ja just need vahvad tegelased, kes plaadiümbrisel on. Ka duo debüütalbumil olid müstilised olendid kaanel, nii ka seekord.

 


Dua Lipa „Dua Lipa“

Dua Lipa

„Dua Lipa“

(Warner Music)

 

Dua Lipa on hetkel kindlasti üks kuumemaid lauljatare muusikamaailmas. Ta saab selle aasta 22. augustil 22-aastaseks. Lisaks laulmisele, kirjutab ta ise ka laule ning tegeleb modellitööga.

Tema muusikaline karjäär algas siis, kui ta oli 14-aastane ja ta esitas YouTube’is Christina Aguilera ja Nelly Furtado laule. Aasta hiljem sõlmis temaga plaadistuslepingu Warner Music.

Dua Lipa on sündinud Londonis, tema vanemad on albaanlased, kes lahkusid Sebiast 1990ndatel aastatel. Ka tema isa on muusik – rokklaulja Dukagjin Lipa.

16-aastaselt koli Dua Lipa Londonisse, sooviga saada lauljaks ning umbes samal ajal alustas ta ka tööd modellina.

 

Eelpool mainisin, et 2015 sõlmis ta lepingu Warner Musicuga ning sama aasta augustis ilmus ka tema esimene singel “New Love”, mille produtsentideks olid Emile Haynie (USA muusikaprodutsent, kes teinud koosööd Eminemi, Kid Cudi, Lana Del Rey, Lady Gaga jt.) ja Andrew Wyatt (USA muusikaprodutsent, kes teinud koostööd Charli XCX’I, Miike Snow, Bruno Marsi, Flume’i jt.). Lauljatari teine singel “Be the One” ilmus 2015. aasta oktoobris ja selle leiab ka tema debütalbumilt “Dua Lipa”, miss el aastal ilmavalgust nägi. Lugu sai kiiresti väga populaarseks terves Euroopas, Austraalias, Uus Meremaal jm. Lauljatar ise kinnitab, et see oli selline “tumeda popi” lugu.

 

2016. aasta jaanuaris alustas Dua Lipa kontsertturneed Suurbritannias ja Euroopas.

Samal aastal ilmusid singlid “Last dance”, “Hotter Than Hell” (ka selle loo leiab debüütalbumilt). Just viimati mainitud looga saavutas lauljatar edu nii Suurbritannias kui ka mujal Euroopas.

Dua Lipa viies singel kannab pealkirja “Blow Your Mind (Mwah)” (ka see on debüütalbumil), ja sellest sai esimene lauljatari lugu, mis jõudis ka USA singlimüügitabelisse.

Lisaks sellele, et lauljatar avaldas omi singleid, oli tal aega kaasa lüüa ka teiste artistide lugudes – Sean Pauli “No Lie”, Martin Garrixi “Scared to Be Lonely”.

 

Ja nüüd lauljatari debüütalbum, mis ilmus selle aasta juunis. Tegemist on suurepärase popiplaadiga, millel lisaks eelpool mainitud singlitele on veel paar singlitena ilmunud lugu – “Lost in Your Light” (koos USA laulja Miguel’iga) ja kõige värskem singel “New Rules”.

Plaadi ilmudes tõusis see kohe briti plaadimüügitabeli 5. kohale, mis on väga suurepäarne saavutus.

Plaadi on hästi vastu võtnud nii Dua Lipa fännid kui ka paljud muusikakriitikud, kes kiidavad laualjatari suurepärast ja võimast häält, vahvaid ja kaasakiskuvaid popilugusid ning oskust laulda ka võrratut ja mitmehäälset taustalaulu.

Mida on muusikaajakirjades ja mujal öeldud?

Ajakiri Q: “Popmuusika järgmine suur hääl paneb südamevalu oma hittidesse.”

ST Culture: “Noor londonlane peaks olema 2017. aasta üks suurimaid uusi tähti.”

NME: “Dua Lipa on ohtlikult erutav pop-täht.”

Elle: “Suur pop-täht oma karjääri alguses.”

The Guardian Guide: “Suurbritannia kõige suurem noor pop-lootus.”

 

Plaadifirma Warner Music kinnitab: “Peale aastat suuri rahvusvahelisi esinemisi, võidukaid kodulinna kontserte, miljonite singlite müüki ja üheaegselt mitme singliga  briti singlimüügi edetabelis olemist, märgib Dua Lipa debüütalbumi ilmumine üht suurt verstaposti noore Londoni artisti uskumatul teekonnal. Olles kogunud juba kiitvaid arvustusi kriitikutelt ja fännidelt, sisaldab album hittsingelid “Hotter Than Hell”, “Be The One” ja “Blow Your Mind (Mwah)” koos uue materjali ja väljapaistavate koostöödega - Migueli ning Chris Martiniga.”

 

Pean tunnistama, et Dua Lipa debüütalbum on tõepoolest väga suurepärane popiplaat. Popmuusikat suure algustähega. Juba plaadi avalöök “Genesis” paneb kuulaja kuulama ja juba Dua Lipa hääl on sedavõrd omanäoline – jõuline, tugev, kuulamapanev.

Teise loona on plaadil “Lost in Your Light”, mis ka singlina ilmunud. Selles vahvas poploos lööb kaasa USA laulja Miguel. Hääled sobivad kokku suurepäraselt.

Kolmas lugu on taaskord hittlugu – “Hotter Than Hell”. Sellist poppi võiks tegelikult ju kuulama jäädagi. Huvitaval kombel taban ennast mõttelt, et Dua Lipa hääles on seda võimsust sedavõrd paljum, et mingil hetkel on tunne, justkui laulaks hoopis mees? Igal juhul on Dua Lipal väga põnev hääletämber.

Neljas lugu on “Be The One”, mis ilmus juba paar aastat tagasi, kuid see ei häiri. See on sedavõrd äge popilugu.

Viies lugu “Idgaf” algab kitarri ja lauluga. Veidi rokilikum popilugu. Kuues lugu on taaskord singlina ilmunud “Blow Your Mind (Mwah)”, igati tantsulik hittlugu, mis lauljatarile ju ka USAs edu on toonud.

Seitsmes lugu “Garden” ja kaheksas lugu “No Goodbyes” tõmbavad veidi tempot alla, on oluliselt rahulikumad, kuid näiteks just laulus “No Goodbyes” näitab Dua Lipa veelkord, kuid võimas ta hääl on. Selle loo ajal taban ennast veel ühelt mõttelt – Dua Lipa esituses ja laulus on midagi, mis meenutab mulle ka Lady Gaga’d, eriti just selle looga.

Üheksas lugu “Thinking ‘bout You” – see veelgi rahulikum. Kas tõesti kitarr ja laul? Tundub nii. Suurepärane harmoonia ja meloodia, väga hea mitmehäälne laul.

Kümnes lugu on “New Rules”, mis on albumi kõige värskem singel. Igati ägeda videoga äge lugu.

Plaadile paneb ilusa punkti viimane, 12. laul – “Homesick”, kaunis ballad, millel väga kaunis refrään, mis ming küll kohe kummitama hakkas.

Võrratu debüütalbum Dua Lipalt – 5+ plaat!

 

Kuula ise ka:

 

https://wbr.ec/dualipa-album

 


Katy Perry “Witness”

Katy Perry

“Witness”

(Universal)

 

Viimasel kümnel aastal on muusikamaailmas enim kõneainet pakkunud kaunis ja noor lauljatar Katy Perry. Tema väljakutsuvad laulutekstid, üsna omanäoline muusika ja kena välimus on teinud lauljatarist tõelise maailmatähe.
Katheryn Elizabeth Hudson (nii on tema õige nimi) saab 25.oktoobril 33aastaseks. Ta sündis Santa Barbaras, Californias, USAs. Isa ja ema olid kirikutegelased, mistõttu kuulas Katheryn lapsena palju gospelmuusikat ja laulis kirikus.
Katy ise kinnitab, et teismelise ea lemmikud olid ka Alanis Morissette, Heart, Joni Mitchell, kuid suurim lemmik ja mõjutaja oli hoopis legendaarne Queen.
2001aastal lõpetas Katheryn Dos Pueblos High School’i Golatis, Californias ja kolis edasi Los Angelesse. Siis oli ta vaid 17aastane. Suurlinnas kohtus ta firma Red Hill Records omanike Steve Thomase ja Jennifer Knappiga, kes neiuga plaadilepingu sõlmisid. 2001 ilmus album “Katy Hudson”, mis oli (üllatus-üllatus!) kristlik gospelplaat! Pärast seda muutis Katy oma esinejanime Perryks, kuna eelmine sarnanes liialt Kate Hudson’ile. Perry on muide Katy ema neiupõlvenimi.
2004aastal hakkas Katy tegema koostööd produktsioonitiimiga The Matrix, kes oli varem aidanud ka Avril Lavigne’i, Liz Phairi, KoRni ja Britney Spears’i. Lisaks hakkas Katy kirjutama lugusid ka koos legendaarse produtsendi ja helilooja Glen Ballardiga, et valmistada ette uut nn mainstream-albumit, mida plaaniti publiku ette tuua juba 2005aastal.
Perry ja Ballardi esimest ühisvilja, laulu “Simple” said kuualajad nautida filmiplaadil “The Sisterhood of the Traveling Parts” ja 2006aastal lõi Katy kaasa ka P.O.D. laulus “Goodbye for Now”.
2007 aastal hakkas Katy silma firma Virgin Records bossile Jason Flom’ile, kes sõlmis temaga lepingu ja nii sai Katyst Capitol Music Groupi artist. Pärast seda hakkas meedia talle väga suurt tähelepanu osutama ning räägiti temast kui uuest tõusvast tähest.
Nüüd algas töö albumiga “One of the Boys”. Abiks olid muusikamaailma tippnimed: Greg Wells, Dr. Luke, Butch Walker, Max Martin, Cathy Dennis, Dave Stewart ja Ted Bruner. 2007aasta lõpus ilmus üliedukas singel “Ur So Gay”, mille produtsent ja kaasautor on Greg Wells, kes varem oli koostööd teinud ka megatähtede OneRepublic’u ja Mika’ga. Pärast loo ilmumist ei läinud palju aega, kui Madonna oli see, kes mitmes raadiosaates ja teleintervjuus tõdes, et just see laul on hetkel tema lemmiklaul. Sellest piisas, et laul ülemaailmselt tuntuks sai ja raadiojaamad ning telekanalid seda mängima hakkasid.
2008 aasta aprillis ilmus plaadi esimene ametlik singel “I Kissed a Girl”, mis Katy muusikamaailma tegijate hulka tõstis. Sama aasta suvel ilmus juba ka album “One of the Boys”.
Lisaks laulmisele kasutas Katy ära ka oma suurepärast välimust ning nii on ta näitlejana kaasa teinud Carbon Leaf’i videos “Learn to Fly” ja Gym Class Heroes’i videos “Cupid’s Chokehold”. Katy on olnud külaliseks ka telesarjades “Wildfire” ja “The Young and the Restless” ning modellina osutanud teeneid firmale Too Faced Cosmetics.
Tänaseks on Katy Perryst saanud maailma üks müüdumaid artiste, kelle plaate on müüdud üle 100 miljoni eksemplari. Tal on ette näidata mitmeid olulisi muusikaauhindu – viis Ameerika muusikaauhinda, 14 People’s Choice auhinda, 1 briti muuusikaauhind ja Juno auhind. 2012 aasta septembris valis Billboard ta aasta naiseks! Alates maist 2010 kuni septembrini 2011 oli ta 69 nädalat järjepanu Billboardi singlimüügitabeli TOP 10 hulgas, mis oli uus record. Tema album “Teenage Dream” oli sedavõrd edukas, et temast sai esimene naisartist, kelle ühelt albumilt on USA singlimüügitabeli tippu tõsunud 5 lugu! Sellest edukam on olnud vaid Michael Jacksoni album “Bad”. 2015 juunis sai temast esimene naisartist, kelle lugu “Dark Horse” vaadati Vevos üle 1 miljardi korra! Uskumatud numbrid! Järgmisel kuul juhtus sama tema looga “Roar”, ja nii sai temast esimene artist, kelle kahte videot on vaadatu üle 1 miljardi korra!

Ja enne, kui minna uue albumi juurde, siis tuletan meelde, et pärast esimesi albumeid on lauljatarilt ilmunud veel stuudioplaadid: “Teenage Dream” (2010), “Prism” (2013). Kokku enne selle aasta stuudioplaati seega vaid 4 albumit, mida pole üldse mitte palju. Kuid ega oluline pole kvantiteet, oluline on kvaliteet.

Lisaks veel neli maailmaturneed, mitmed filmid (dokumentaalfilm “Katy Perry: Part of Me” (2012), “Zoolander 2” (2016), hääl multifilmides “The Smurfs” (2011) ja “The Smurf 2” (2013)).

 

Ja nüüd uus album “Witness”, mida on lahterdatud electropopi kategooriasse.

Album, mis tõusis kohe ilmudes USA plaadimüügitabeli esikohale, album, millelt on ilmunud juba kolm väga edukad singlit: “Chained to the Rhythm” (kaasa lööb Jamaika laulja-laulukirjutaja, legendaarse reggaestaari Bob Marley lapselaps, Skip Marley), “Bon Appetit” (kaasa lööb USA hiphopi trio Migos) ja “Swish Swish” (kaasa lööb USA edukas räppar, lauljatar, laulukirjutaja ja modell, Nicki Minaj). Neljandaks singliks on lugu “Save as Draft”.

Albumil lööb kaasa ridamisi maailmakuulsaid produtsente: Max Martin, Ali Payami, Shellback, Oscar Holter, Duke Dumont, Jeff Bhasker, Felix Snow, Illangelo, Mark Crew jpt.

Muusikaliselt ongi Katy Perry uus album igati hea popiplaat, sest eks ole ju kvaliteedi garantiiks ka eelpool mainitud produtsendid ja laulukirjutajad. Praktiliselt igas loos on mängus ka Katy Perry käsi.

Muusikakriitikud on uuel albumil kuulnud elemente 1990. aastate house muusikast, peavoolu EDM’ist, electro-hõngulisest hiphopist ja isegi 1980. aastate new wave’ist. Kui plaati kuulata, siis kõike seda on ka kuulda.

Plaadi nimilugu “Witness” on ühtlasi ka plaadi avalugu. Igati huvitava harmooniaga lugu. Hea popihitt on plaadi teine lugu “Hey Hey Hey”. Kolmas lugu on “Roulette” – väga hea EDM-lugu, neljas lugu on eelpool mainitud “Swish Swish”, suurepärane house’i lugu, milles lööb kaasa ka Nicki Minaj. Selline lugu, mis paneb jala kaasa tatsuma kindlasti.

Viienda laulu “Déjà Vu” kohta on öeldud, et see on electro-R&B ballad – jah, seda see tõesti on, rahuliku minekuga lugu, ja taaskord väga põnevate saundide ja harmooniatega lugu.

Mulle endale meeldib plaadi kaheksas lugu “Miss You More” – selline ilus ja võimas ballad, mid paneb kuulaja kuulama.

Põnev on ka üheksas lugu “Chained To The Rhythm”, milles lööb kaasa Skip Marley.

Huvitavate saundide ja harmooniatega on plaadi 10 lugu “Tsunami”. Selline salapärane ja kuulajat puudutav.

Ka 11 lugu “Bon Appetit” on väga hea popilugu. Selles lööb kaasa eelpool mainitud Migos. Lugu, milles on tunda tõepoolest mõjutusi 90ndate aastate house-muusikast. Väga hea lugu.

Katy Perry uuel plaadil on kokku 15 lugu. Viimastest lugudest toon esile laulu “Save As Draft”, mis on jällegi võimas ballad. Lugu, milles on väga huvitavaid saunde ja võimsaid tundeid. Täpselt sama võib öelda ka plaadi viimase laulu “Into Me You See” kohta.

 

Selline see Katy Perry uus plaat on. Minu arust on lauljatar jätkuvalt väga hea. Paneb ennast kuulama ja kaasa mõtlema ning mõtisklema. Selline vahva vihmase suve album, mida kindlasti tasub kuulata mitu korda järjest, sest see tekitab sedasi kuulates väga huvitavaid tundeid ning mõtteid.

 

Katy Perry "Miss You More"


Linkin Park „One More Light“

Linkin Park

„One More Light“

(Warner Music)

 

Linkin Park on bänd, kelle muusikat hindavad kõrgelt nii hiphopi sõbrad kui ka käredamat muusikat nautivad kuulajad. Ansambli debüütalbum „Hybrid Theory“ oli 2001. aasta enimmüübinud plaat (14 miljonit eksemplari) terves maailmas.

 

Tänaseks on Linkin Park kokku müünud üle 70 miljoni plaadi. Lisaks on meestele taskus mitu Grammy auhinda (aastast 2002 ja 2006).

 

Algus

 

Linkin Park pandi kokku MC/laulja Mike Shinoda väikeses kodustuudios, mis asus tema magamistoas. Mike ja kitarrist Brad Delson lindistasid bändi esimese loo juba 1996. aastal. Sõbrad läksid koos ka keskkooli, kus tutvusid bändi trummari Rob Bourdoniga.

Pärast keskkooli siirdus Shinoda õppima Art Center kolledzisse Pasadenas. Seal tutvus ta DJ Joseph Hahn’iga. Samal ajal õppis Delson UCLA’s, kus jagas ühikatuba bassimees Dave „Phoenix“ Farrelliga.

 

Kuues mees?

 

Linkin Park on teatavasti kuueliikmeline bänd. Viis meest on üles loetud, keegi on justkui puudu. Viimane tükk mosaiigist on laulja Chester Bennington, kes on pärit Arizona osariigist ja alustas plaatide lindistamist juba 16aastaselt.

„Kui ma olin kaheaastane, siis jooksin ringi ja laulsin ansambli Foreigner laule,“ meenutab Chester. „Alates sellest hetkest, kui rääkima hakkasin, ütlesin kõikidele, et minust saab laulja!“

 

Xero-Hybrid Theory-Linkin Park

 

1998. aastaks olid kõik kuus meest kokku saanud ning bändi nimeks võeti Xero, mõne aja pärast oli see juba Hybrid Theory, kuni peatuti Linkin Parki juures.

Bändi läbimurre toimus 2000. aastal, kui astuti lavale Los Angelese klubis Whiskey. Sellele järgnes plaadistusleping firmaga Warner Bros. Records ning kuuik siirdus kohe stuudiosse. Töö lihtsustamiseks võeti appi produtsent Don Gilmore (tema on teinud koostööd Pearl Jami, Aphex Theory, Sugar Ray, Eve 6 ja Litiga).

„Kohtusime paljude inimestega ja oli raske valida kõige õigemat produtsenti,“ meenutab Chester, „aga Don oli inimene, kes suutis asjad hästi kõlama panna ning utsitas meid tagant häid laule kirjutama.”

 

Plaat

 

Stuudiotöö tulemuseks oli jõuline, heade meloodiatega album “Hybrid Theory” (2001), millel on ka oma sõnum.

“Chester in mina kirjutasime erinevatest emotsioonidest – optimistlikest ja frustreerivatest,” ütleb Shinoda. “Kirjutasime argipäevastest asjadest, sest mõnikord on hea, kui tead, et paljud inimesed elavad läbi samasuguseid asju nagu sa ise.”

Debüütplaat oli vägev. Sellel on tunda nn Linkin Parki saundi, mille tagavad Benningtoni rikas ja võimas laulustiil ning Shinoda kiire ja tuline MC-töö.

“Arvan, et Chesteri ja Mike’i pluss ongi see, et nad teineteist täiendavad,” arvab Phoenix. “Stiilid, mida me kokku segame, on erinevad, kuid tulemus peab olema loomulik, sest see ongi Linkin Parki võlu.”

Kriitikud lisavad, et album on tõstnud kogu räpp/rokk-generatsiooni uuele tasemele. Elektroonika, live-instrumentide ning sämplimise segu on täiuslik. Prodigy ja Incubusi alustatud töö on viidud uuele tasemele.

 

Kontserdid

 

Pärast plaadi valmimist siirdus kuuik kontsertlavadele, tõestamaks, et Linkin Park on plahvatuslik live-bänd.

“Olen alati tahtnud, et meie show oleks energiline,” lisab Hahn, “meil on trummimasinad, sämplerid, vinüülplaadimängijad, et kõik sämplingud laval elusalt esitada. See toobki meie lugudesse ainukordsuse.”

Tänaseks on Linkin Park üle maailma andnud väljamüüdud staadionikontserte, olnud peaesinejateks maailma suurimatel muusikafestivalidel, sh. Downloadil, Reading and Leeds festivalil Inglismaal, Rock in Rio Portugalis ja Summer Sonic Jaapanis ning  olnud esimene ja ainus lääne rokkbänd, kes andnud Hiinas viie staadioni  turnee. Nende viimase ja seni kõige edukaima maailmaturnee raames esineti 16. riigis 1.5 miljonile inimesele.

 

Linkin Park ja fännid

 

Vastates, milles seisneb ansambli edu, arvab Bourdon, et juba algusest peale on Linkin Park loonud lähedase suhte oma fännidega.

“Me oleme nagu üks suur pere, meie videod, reklaamtooted ja kodulehekülg lähtuvad ennekõike fännidest.” Igal kontserdil jagatakse fännidele tuhandeid autogramme. “Me lihtsalt püüame olla fännidele vastutulelikud,” lisab Shinoda,”kuna fännid on aidanud meie unistustel täituda.” Kas pole tore mõte!

 

Ikka edasi

 

Pärast esimest plaati kinnitas Shinoda ajakirjale “Rolling Stone”: “Olen kindel, et võiksime teha nüüd midagi pöörast, aga mulle meeldib see, mis meile meeldib, ja me teeme seda.”

Tehtigi teine plaat “Reanimation” (“Taaselustamine”, 2002), mille produtsentideks olid Don Gilmore ja Shinoda.

Teine plaat viib debüütalbumi uuele tasemele, kuna siin on hulk erinevaid interpretatisoone esimese plaadi lugudest. Kuid see pole tavaline remix-plaat, sest paljudel lauludel on uus rütm ja uus meloodia ning sõnad. Plaadil on kindlasti rohkem räppi kui rokki, kuid ka see album tõi bändile juurde uusi fänne.

Fännid ja publik olid aga valmis ka päris uueks plaadiks. 2003. aasta märtsis ilmus LP “Meteora”, millel ka hittlood “Somewhere I Belong”, “Faint” ja “Numb”.

2003. aasta lõpus avaldas Linkin Park kontsert DVD “Live in Texas”.

 

Aasta hiljem tehti koostööd räppari Jay-Z’ga, esinedes üheskoos MTV’s. Tulemuseks oli EP “Collision Course”, mis ilmus 30. novembril 2004. Plaadil esitati koos seitse Linkin Parki ja kuus Jay-Z lugu. “Numb/Encore” sai tõeliseks menukiks.

2005 oli bändi jaoks suhteliselt vaikne aeg. Tegeleti heategevusega ja pikendati lepingut plaadifirmaga Warner. Juulis lõi Shinoda kaasa edukas hiphop-projektis Fort Minor. See oli Mike’i jaoks oluline, sest sai naasta oma hiphopi juurte juurde. Ka Bennington töötas sooloprojektiga Snow White Tan, kuid loobus plaadi avaldamisest, kuna Linkin Park alustas tööd uue plaadiga.

2007 ilmuski album “Minutes to Midnight”.

Ja see on ju alles algus. Bändil on ilmunud mitu plaati ka sellel kümnendil ehk “A Thousand Sounds” (2010), “Living Things” (2012) ja “The Hunting Party” (2014).

 

Nüüd jällegi uus album – “One More Light”. Plaat, mida on kritiseerinud kriitikud ja ka fanned. Linkin Parki liikmed on seetõttu olnud üsna pahased, sest nende eesmärgiks oli teha midagi uut, läheneda Linkin Parki muusikale veidi teisiti, kui seni seda tehtud.

Plaadi esimene singel on “Heavy”, teine singel on “Battle Symphony”.

Huvitaval kombel on plaat äärmiselt lühike – 35 minutit ja 19 sekundit.

Plaadi avalöök on rahulik pop-rokilik lugu “Nobody Can Save Me”, mille kohta öeldakse, et see oleks nagu Linkin Parki uuestisünd. Mine võta kinni. Kas on uuestisünd või katsetavad mehed hoopis uusi muusikalisi stiile.

Teine lugu on veidi rohkem vana Linkin Parki moodi. Pealkirjaks on “Good Godbye” ja selles löövad kaasa USA räppar Pusha T ja briti grime ja hiphop artist Stormzy. See on selline rahulikum räpi ja hiphopi lugu.

Kolmas lugu “Talking To Myself” algab rokilikumalt, kuid ka sellest kujuneb välja pigem popilikum lugu. Loo üheks autoriks on Iley Juber, kes kirjutanud lugusid Beyonce’ile, Major Lazerile, Robin Schulzile ja Kaskade’ile.

Neljas lugu on “Battle Symphony”, mis on plaadi üks singlilugudest. On tunda, et see on Linkin Park, kuid jällegi pigem selline rahulik lugu.

Viies lugu on “Invisible”, mis taaskord on üsnagi popilik lugu. Kaasaegne popilugu.

Seejärel plaadi esiksingel “Heavy”, milles lööb kaasa ka USA lauljatar Kiiara. Huvitavate harmooniatega ja meeldiva meloodiaga lugu, kuid jällegi selline unistavalt rahulik ja mõtisklev.

Seitsmes lugu on “Sorry for Now”, kaheksanda pealkiri on “Halfay Right”, üheksas lugu on “One More Light” (plaadi nimilugu on selle albumi üks ilusamatest) ja viimane, kümnes kannab pealkirja “Sharp Edges” – kõik on äärmiselt rahulikud, mõtisklevad ja vaiksed lood. Oleks nagu Linkin Park, aga samas, nagu ei ole ka. Oleks kui uus band, aga mis teha, eks kõik bändid otsivad ja katsetavad, et äkki tasuks teha midagi mud. Ju on praegu Linkin Parki katsetuste aeg.

 

Kuula ise ka:

 

https://lnk.to/LinkinParkOML

 

 

 


Wale „Shine“

Wale

„Shine“

(Warner Music)

 

Wale (õige nimega Olubowale Victor Akintimehin) on USA räppar, kes sündinud 21. septembril 1984 Washingtonis. Kuulsust saavutas ta 2006. aastal, kui tema lugu „Dig Dug (Shake It)“ saavutas populaarsust just tema kodulinnas. Samal ajal märkas teda ka muusikaprodutsent Mark Ronson, kes sõlmis temaga lepingu.

Paar aastat hiljem, 2008, sõlmis Wale lepingu plaadifirmaga Interscope Records ja ilmus räppari debüütalbum „Attention Deficit“, millel ka hittlood „Chillin“, „Pretty Girls“ ja „World Tour“. Plaat meeldis nii Whale’i fännidele kui ka muusikakriitikutele.

Teine album „Ambition“ ilmus 2011 ja kolmas album „The Gifted“ ilmus 2013. Kolmas plaat oli juba sedavõrd populaarne ja edukas, et see kohe ilmudes tõusis Billboardi plaadimüügitabelis kohale number 1! Täpselt sama juhtus ka Wale’i neljanda stuudioplaadiga „The Album About Nothing“ (2015).

Ja nüüd siis viies stuudioplaat – „Shine“.

Album „Shine“ algab lauluga „Thank God“, mis on rahulik lugu, üsna terava tekstiga, kuid pigem selline soulmuusika ja räppmuusika kohtumine, mida on igati mõnus kuulata. Palju on häid soulilikke saunde.

Teine lugu on „Running Back“ (plaadi 4 singel), milles lööb kaasa ka Lil Wayne. Selline üsna kosmiliste saundidega räpilugu.

Kolmas lugu on „Scarface Rozay Gotti“, mis algab nagu mõni tantsumuusika-hitt, kuid ei, see on ainult algus. Selline rahulik räpilugu taaskord. On tunda, et Wale lihtsalt mõnuleb, jutustab lugu, ja muusika hõljub rahulikult taustal.

Neljas lugu on „My Love“, milles löövad Wale’iga kampa Major Lazer, Wizkid ja Dua Lipa ehk siis hetke muusikamaailma kõvad tegijad. Ja see ongi selline popihitt, mida on räpparid vürtsitamas. Hitilugu on see kindlasti, sest ka hetke kuumi ladina-ameerika saunde ja rütme on selles lood olemas.

Viies lugu on „Fashion Week“ (plaadi viies singel), kus Wale on appi kutsunud ka G-Eazy. Liigume edasi sellise tempoga, mida plaadi algus meile pakkus.

Kuues lugu „Colombia Hights (Te Llamo)“ algab põnevate süntesaatori helidega. Selles loos osaleb ka J Balvin. Selline räpi ja latiino-räpi lugu. Kõlab üsnagi põnevalt.

Seistmes lugu „CC White“ ja kaheksas lugu „Mathematics“ on jällegi üsnagi rahulikud räpimõtisklused. Ma mõtlen, et kas Wale on äkki üks kõige aeglasem räppar? Mees lihtsalt jutustab ja jutustab, kuid tegelikult paneb kuulama ennast küll. Taustal olev muusika on igati põnev ja annab oma võlu juurde.

Üheksas lugu kannab pealkirja „Fish N Grits“ (plaadi kuues singel), kus abiks on Travis Scott. No eriti rahulik ja aeglane lugu. Selline öine räppmuusika.

Ja juba 10 laul! „Fine Girl“. See on tempokam, tantsulikum. Kaasa löövad Davido ja Olamide. Palju on kordusi, kajasid ja muid huvitavaid saundilikke lahendusi. Paneb jala kaasa tatsuma küll.

11 laulus lööb kaasa Chris Brown. Laulu pealkiri on „Heaven On Earth“ ja see on kübe tempokam lugu.

12 lugu on „My PYT“ (plaadi esiksingel) ja 13 lugu on „DNA“. Mõlemad jätkavad sellist rahulikumat liini, eriti lugu „DNA“. Kummaliselt rahulikud, aga head lood. See rahulik räpistiil hakkab täitsa meeldima.

Ja plaadi viimane lugu – „Smile“. Veidi soulilik, veidi funkylik, väga huvitavate saundidega, sellistega, mis veidi tuletavad meelde 70ndaid, 80ndaid aastaid. Kaasa löövad Phil Ade ja Zyla Moon.

 

Kokkuvõttes igati hea plaat. Räpiplaat, mis pole ainult räpp, sest Wale segab suurepäraselt räppi, souli, R&B’d ja muudki. Kokku kõlab see vägagi huvitavalt. Ka tema rahulik stiil on mõnus kuulata, omamoodi uinutav räpp, õhtune räpp.

 

Kuula ise ka:

 

http://atlanti.cr/shine

 

 


Gorillaz “Humanz”