Hugh Lofting „Doktor Dolittle’i reisid“ (Tänapäev)

Maailmakuulsa armastusväärse doktor Dolittle’i seiklused jätkuvad teises raamatus. Seekord on jutustajaks külapoiss Tommy Stubbins, kelle doktor oma assistendiks võtab. Koos loomadega minnakse appi dr Dolittle salapärasele sõbrale erak Luke’ile, keda tahetakse ebaõiglaselt vangi panna. See käivitab kummaliste juhtumiste ahela, mis lõpuks juhatab arsti koos kõigi oma vahvate loomadega kuulsat indiaani loodusteadlase Pika Noole jälile. Otsingud viivad rändurid läbi mitmete riikide kuni lõpevad imelikul liikuval saarel, mille veel imelikumate asukatega tuleb ette hulgaliselt sekeldusi.

Briti kirjaniku Hugh Loftingi (1886-1947) doktor Dolittle’i lood kuuluvad kindlasti maailma lastekirjanduse varamusse ning on tegelikult ju üsnagi ajatud, vaatamata sellele, et algupäraselt ilmusid esimesed Dolittle’i lood juba 1920. aastal! See raamat ehk „Doktor Dolittle’i reisid“ ilmus esimest korda 1922.

Ka eesti keeles on doktor Dolittle’i lugusid mitmel korral avaldatud, esimesed eestikeelsed Dolittle’i-lood ilmusid juba 1930-ndatel aastatel, minu enda esimesed kokkupuuted Dolittle’iga jäävad 1980-ndate aastate algusesse, kui ilmus kaks raamatut: „Doktor Dolittle. Doktor Dolittle’i tsirkus“ ja „Doktor Dolittle’i postkontor. Doktor Dolittle’i reisid“. Seega kokku lausa neli Dolittle’i lugu. Algupäraselt peaks Dolittle’i lugusid kokku olema 12, kusjuures eesti keeles on ilmunud veel „Doktor Dolittle ja roheline kanaarilind“, „Doktor Dolittle ja saladuslik järv“, „Doktor Dolittle kuul“, „Doktor Dolittle’i aed“, „Doktor Dolittle’i loomaaed“, „Doktor Dolittle’i Puddleby seiklused“, „Doktor Dolittle’i tagasitulek“ ja „Doktor Dolittle’i ratasmajake“ ehk eesti keeles on saadaval kõik kuulsa doktori 12 raamatut! Ja ei maksa unustada ka lahedaid doktor Dolittle’i filme aastail 1998 - 2008, kokku oli neid viis, millest kahes esimeses mängis peaosa suurepärane koomik Eddie Murphy.

Seekordses raamatus on jutustajaks külapoiss Tommy Stubbins, üks vahva poiss, kes selle raamatu sündmuste ajal on umbes kümneaastane. Selles raamatus on Tommy kirja pannud selles osa Dolittle’i elust, mida ta ise pealt nägi ja osa võttis. Tommy Stubbins on raamatu alguses üheksa ja poole aastane, ta on Puddleby kingsepa poeg. Tol ajal oli Puddleby-on-the-Marsh üpris väike linnake. Tommy meenutab, et tal oli selles linnakeses kolm sõpra: merekarbimees Joe, kassilihamees Matthew Mugg ja erak Luukas. Kõigi nendega puutume selles raamatus veel ka kokku.

Ühel heal päeval satub Tommy kulli peale, kellel on orav küünte vahel. Poisil õnnestub orav kulli käest päästa, kuid vaesel loomakesel on kaks jalga kõvasti viga saanud. Tommy pöördub abi saamiseks täiskasvanute poole, kuid tal soovitatakse minna John Dolittle’i juurde, kes elab just nende linnakeses. Dolittle peaks teadma kõiksugu asju loomadest, liblikatest, taimedest, kividest ja muust. Räägitakse, et ta on kõige targem loodusteadlane terves ilmas. Selgub, et Dolittle elab oma lemmikloomadega täitsa omaette. Ta on teinud oma elu jooksul mitu suurt reisi ja palju hiilgavaid avastusi. Ja veel – John Dolittle oskab loomade keelt! Uskumatu lugu!

Seda meest läheb Tommy otsima, kuid selgub, et loodusteadlast pole kodus. Tommy näeb mehe aias vaid ühte üsna vana koera, kelle nimi pidi olema Jip. Mõned päevad hiljem on loodusteadlana linnakeses tagasi ja Tommy temaga täiesti juhuslikult ka kohtub. Dolittle kutsub poisi enda juurde koju, kus elab ja toimetab väga palju loomi. Tuttavaks saame näiteks majapidajannast pardiga, kel nimeks Däb-Däb, papagoi Polüneesiaga, kes andis loodusteadlasele nõu loomade keelt õppida ja loomi arstima hakata. Praegu olevat Polüneesia Aafrikas, kuid just selle raamatu alguses nutikas lind naaseb. Lisaks naaseb Aafrikast ka üks vahva ja õpetatud pärdik, kel nimeks Tšii-Tšii.

Lugeja saab teada sedagi, et Dolittle on tulnud reisilt ning kaasa toonud merinõela, mida pärismaalased kutsuvat vihh-vahhiks. Kuna see merinõel on pooleldi karp, pooleldi tavaline kala ja Dolittle’il on plaanis õppida karpide keelt, siis peaks vihh-vahh olema suurepäraseks abiliseks. Veidi hiljem läheb Dolittle ka Tommy juurde ja aitab oravat, pannes loomakese jalad lahasessse. Seejärel hakkab Tommy käima iga päev loodusteadlase juures. Poiss on suurepärane abiline ja usin õpilane. Papagoi Polüneesia hakkab poisile õpetama loomade keelt ja õpetab ka loomi jälgima, sest loomad kõnelevad sageli saba või jalgade abiga. Selgub, et loomade keele õppimisel tuleb olla hästi tähelepanelik.

Tommy tutvub lähemalt ka Dolittle’i aia ja eraloomaaiaga. Selles loomaaias puure ei ole, on kivist majakesed, mille uksed on suletavad seestpoolt, mitte väljast. Tommy aitab doktorit, ta toidab doktori lemmikuid, aitab loomaaias uusi maju ja tarandikke ehitada, abistab haigete loomade vastuvõtmisel. Õige ruttu hakkab ka poiss loomade keelest veidi aru saama. Tommy ja ka lugeja saavad teada veel sedagi, et tegelikult peaks olema maailma suurim loodusteadlane hoopis indiaanlane, Kuldnoole poeg Pikk Nool. Ta ei oska küll lugeda ega kirjutada, kuid ta teab loodusest väga palju. Ta elab kusagil Peruu mägedes ja ükski valge pole teda iial näinud. Pika Noole erialaks olevat botaanika – taimed ja kõik nendesse puutuv, kuid ta teab väga palju ka lindudest ja loomadest.

Ka Tommy on üsna kindel, et ka tema tahaks saada loodusteadlaseks, õppida ka lugema ja kirjutama. Kõige parem oleks sellise tee alguseks see, et temast saaks Dolittle’i assistent. Kuna ka poisi ema ja isa on sellega nõus, siis saabki kümneaastasest Tommyst maailmakuulsa loodusteadlase assistent! Seejärel hakatakse planeerima minekut merereisile. Purjekas „Koovitaja“ hangitakse merekarbimehe Joe käest. Purjekale oleks vaja veel ühte liiget, kes see võiks olla? Kassilihamees Matthew? Erak Luukas?

Viimane tundubki olevat hea variant, kuid erak on kadunud. Selgub, et erak on võetud ühe vana kuritöö eest kinni ja ta ootab kohtuistungit. Näib, et ainus, kes teab juhtunu kohta tõde on eraku koer Bob, mistõttu nüüd on vaja abi ka Dolittle’i käest, sest tema on ju ainus, kes oskab koertega rääkida! Et kohtus seda tõestada, tuleb loodusteadlasel suhelda ka kohtuniku koeraga. Luukas saab päästetud.

Järgmisena saabub doktori juurde Brasiiliast punane paradiisilind. Lind toob endaga kaasa ärevaid teateid – Pikk Nool on kadunud! Viimati olevat teda nähtud Ämmalahvi saarel, mis on muideks liikuv saar. Nüüd on Dolittle ja Tommy suures segaduses, kust Pikka Noolt otsida? Kas ta on ikka Ämmalahvi saarel? Mängitakse hoopireisimängu ning üllatus-üllatus Tommy paneb silmad kinni ning suunab pimesi oma pliiatsi kaardil just Ämmalahvi saarele! Sinna tulebki minna!

„Koovitaja“ asub teele. Kolmandaks meheks meeskonnas on Dolittle’i vana sõber, mustanahaline Bumpo Kahbooboo, kes on Jolligenki kroonprints. Ta on olnud Inglismaal õppimas, lausa Oxfordi ülikoolis, kuid nüüd tahaks ta kingad jalast võtta, unustada õpingud ja lihtsalt reisile tulla! Nii lähebki.

 


Eno Raud „Roostevaba Mõõk“ (Tänapäev)

Armastatud lastekirjaniku Eno Raua (1928–1996) igihaljas „Roostevaba Mõõk“ viib lugejad autori lapsepõlveaega, toonaste Eesti koolipoiste murede ja rõõmude ning põnevohtlike mängude ja seikluste keskele.

Raamatu esimene jutustus „Must Surm ja SMK“ (esitrükk 1957) räägib kahe poistekamba, hirmuäratava Roltsi ehk Musta Surma juhitud indiaanlaste ning Jaani juhitud Sõjaliste Mängude Komitee omavahelisest arveteklaarimisest.

Kahe poisi seiklused jätkuvad jutustuses „Sõjakirves on välja kaevatud“ (esitrükk 1959), kus nad peavad – nüüd juba sõpradena metsas indiaanilaagris asudes – astuma vastu ülekaalukale külapoiste kambale.

Mõlemas loos saab kaasakiskuvate seikluste keerises ruttu selgeks, kes on tõeline sõber ja kes vihavaenlane ning kui suurt rolli mängivad elus ustavus, reetmine ja andestamine ning ausameelsus ja valed.

Tegelikult on vägagi vahva, et täna avaldatakse ka selliseid lasteraamatuid, mis kuuluvad kindlalt Eesti lastekirjanduse klassikute hulka, mida „Roostevaba Mõõk“ ju ometi on. Selline põnev „poisteraamat“, mis on kuulunud kindlasti mitme põlvkonna poiste lugemislauale. Mina lugesin "Roostevaba Mõõka" arvatavasti Eno Raua kogumikust, mis ilmus 1978. aastal, ja selles raamatus olid lisaks "Roostevaba Mõõgale" ka "Tuli pimendatud linnas", "Lugu lendavate taldrikutega" ja "Märgutuled Padalaiul".

Ma ei teagi, kas tänapäeval sellist „poistekat“ enam kirjutada saaks ja tohiks, sest on ju selles raamatus veidi kaklemist, lüüakse käega näkku, loobitakse kividega ja kiusatakse endast väiksemaid, kuid eks on ju see „poiste-elu“ kord selline olnud. Ma ei tea sedagi, kas tänapäeval lapsed iniaanlasi ja kahvanägusid mängivad? Mina oma lapsepõlves mängisin ja mulle meeldis olla kauboi ehk siis kahvanägu. Mäletan, et mul oli isegi papist kauboikaabu, mis oli küll veidi sombrero moodi, kuid sellel kaabul oli ka ägeda kauboi pilt.

Selle ägeda ja põneva raamatu sündmused saavad alguse sügisel. Esimesena kohtume Männilinna algkooli vormimütsi kandva viienda klassi poisi Uuduga, kes näib kedagi ootavat. Siinkohal pean mainima, et Uudu ei ole selle raamatu peategelane, kuid siiski üsna oluline tegelane. Juba langevad vihmapiisad, kui tulebki veel üks poiss, keda Uudu kõnetab kui Roltsi. Uudu tahab Roltsiga rääkida.

Saame teada, et teine poiss on kahe-kolmeteistkümneaastane, kellel on mustad juuksed, tumedad kulmud on ninajuure kohalt kokkukasvanud. Tulija õppis Uuduga ühes klassis ja oli selle lastekodu kasvandik, mille juhatajaks oli Uudu isa. Poisi nimi on Roland Sahk. Roland käratab Uudule, et ta ei ole mingi Rolts, vaid Must Surm – mees, kes kustutab inimelusid nagu küünlaid jõulupuul. Siinkohal tuleb mainida, et Roland Sahk ei ole teps mitte mõrvar, aga see on lihtsalt osa poiste mängudest. Autor lisab, et Rolandiks kutsusid teda tüdrukud, perekonnanime Sahk kasutasid õpetajad, kes teda ei armastanud. Poisid hüüdsid teda tavaliselt Roltsiks, no ja siis oli tal ka hüüdnimi Must Surm.

Saame lugeda, et Rolts on olnud seni võitmatu. Julge ja osav, parajalt kaak, kes isegi ühe hundikoera oli kunagi sutsakaga pimedaks lasknud, peksnud vaeseomaks ühe kuuenda klassi poisi ja oli indiaanlaste kamba pealik. Arusaadav, et selline tegelane õpilaste lemmiklaps ei ole.

Nüüd selgitab Uudu Roltsile, et uus poiss – Jaan – kes nende klassi tuli, tahab teha oma kampa. Jaan on ka Uudut oma kampa meelitanud, kuid Uudu tahaks pigem Roltsi kambas olla. Ta lubab, et võib hakata salakuulajaks ja Jaani kamba kohta Roltsile infot tuua. Rolts esialgu kahtleb, kuid on Uudu mõttega päri.

Järgmisena saame tuttavaks Männilinna algkooli uue õpilase Jaan Kiviga, ja need sündmused toimuvad nädal aega enne Uudu ja Roltsi kohtumist. Jaan istus kodus laua taga ja lahendas matemaatikaülesannet, kui äkki lendas lahtisest aknast tuppa nool, mille saba külge oli kinnitatud kiri, milles Must Surm kutsus Jaani indiaanlastega liituma ja kutsus teda välja ennast näitama, et mis mees see uus poiss on.

Jaan läkski õue, temal polnud karta midagi. Seal ootas teda Roland. Roland rääkis Jaanile indiaanlaste kambast, nende mõtetest, "maailmavaadetest" ja kõigest muustki, kuid üsna ruttu muutus kõnelus sõnasõjaks, ja juba poiste esmakohtumisest on selge, et vastamisi on kaks kõva selli, ja Jaanil pole plaaniski indiaanlastega liituda. Tundub, et Jaani põhitõed on oluliselt teistsugused kui indiaanlaste omad.

Järgmisel päeval koolis „laenas“ Rolts Jaanilt matemaatika-vihikut, et sealt koduse ülesande lahendus maha kirjutada, kuid vihikut ta klassivennale tagasi ei anna. Nüüd jääb hoopis Jaan matemaatikaõpetaja silmis rumalasse seisu – pole vihikut, pole koduse ülesande lahendust. Jaan teab, kelle käes tema vihik on, kuid ta ei ütle seda õpetajale. Lausub vaid: „Ma ei saa teile vastata.“ Nii jäetakse hoopis Jaan pärast tunde, kuid klassi teised poisid saavad aru, et Jaan ei ole argpüks, ta on tubli poiss, on täitsamees... Siinkohal meenub mulle üsna hiljuti loetud Jüri Parijõe „Teraspoiss“, mille peategelane oli sarnane Jaan Kivile, sest ka tema ei käinud teiste peale kitumas, pidas ise vastu.

Pärast koolipäeva kohtus Jaan oma pinginaabri Ants Hakkajaga. Jaanil on mõte – asutada oma kamp! Antsu arvates on see maruvahva mõte ja tema on nõus Jaani kambas olema küll.

Jaan ja Ants tegid alustuseks ajakirja – Sõjaliste Mängude Komitee (SMK) häälekandja! Ajakirjal nime ei ole, kuid seda nime otsitakse, kuulutatakse välja isegi võistlus nime leidmiseks. Ajakirja näidatakse esialgu vaid putkavahile, kes on vanem mees, kes oli olnud tubli sõjamees, kes võttis osa lahingutest Valgevenemaal ja jätnud sinna oma parema jala. Tegelikult oli mees raudteevaht, kellele poiste ajakiri meeldis. Lubasid ju uue kamba loojad ajakirjas, et astuvad välja indiaanlaste vastu, teevad hoolega sporti, võimlevad, lubatakse teha isegi pisike staadion Luitehaku metsa, kus saaks sporti teha. Putkavaht uuris ajalehte ning näitas Jaanile ja Antsule mõõka, millega ta sõjas käis, nüüd oli see roostetama läinud, kuid just sellest mõõgast saavad poisid idee – ajakirja nimeks saab "Roostevaba Mõõk". Lahe on seegi, et seda ajakirja saame me ka selles raamatus lugeda, nii nagu poisid seda kirjutasid ja illustreerisid.

Jaani kambaga liitub teisigi poisse, isegi üks hulkuv koer võetakse omaks, temast saab eruseersant Kolumbus, veidi hiljem liitub Jaaniga ka väiksemaid poisse, kes on omakorda moodustanud Vanaraua Korjajate Ordu, kelle juhiks on väike, aga tubli - Porka. Nemad korjavad vanarauda ja viivad seda kokkuostupunkti. Mäletan minagi seda aega oma lapsepõlvest, tänasele lapsele on see vanaraua korjamise teema vist veidi tundmatu. See pole hetkel oluline, ja kui väikesed poisid jäävad hätta ühe indiaanlasega, kes neid kiusama hakkab, siis sekkub Ants Hakkaja, kes kutsubki väikesed kutid Jaani kambaga liituma.

Ma ei tahaks Sulle kõike ära rääkida, kuid Jaani-poisid ja Rolandi-poisid madistavad selles raamatus veel üsna hoolega, metsas peetakse „lahinguid“, mis on vahetevahel üsna vihased, võetakse „pantvange“ ja käiakse luurel, tegeletakse salakuulamisega, kuni jõutakase viimase suure lahinguni, milles Jaan ja Roland vastamisi lähevad. Kes võidab? Kui raamatut loed, siis saad teada. Raamatu esimese jutu ehk „Roostevaba Mõõga“ lõpus juhtub veel mõndagi – Roland tahetakse koolist välja visata ja internaatkooli saata, kuid kas ikka just Roland on süüdi selles, miks teda koolist välja tahetakse visata. Nüüd on Rolandile abiks tema „vihavaenlane“ Jaan, kes aitab tõe päevavalgele tuua.

Raamatu teine jutt on „Sõjakirves on välja kaevatud“, milles Roland Sahk on läinud suveks maale, et seal tööd teha, veidi taskuraha teenida. Ta on abiks Rabaranna peremehele ja Roland on pärast seda, kui teda koolist välja taheti visata üsnagi muutunud poiss. Ta on igati töökas ja tubli, kuid läheb ka selles loos tülli maapoistega ja peremehega, kuid kinnitan, et nendes sündmustes pole Roltsil mitte mingisugust süüd. Talle ei meeldi lihtsalt alatus ja vale, mistõttu püüab ta seda ka välja näidata ja öelda. Ühel hetkel ütleb Roland lepingust peremehega lahti.

Kuna Rolandile tulevad maale külla Jaan Kivi ja Ants Hakkaja, et maal suve nautida, kala püüda ja muid põnevaid asju teha, siis lähevad kolm poissi lähedal asuvasse metsa – Mustmetsa, kus teevad lõkkel süüa (sütekartuleid), plaanivad kalale minna ja veeta igati mõnusat aega, kuid asjad lähevad ka põnevamaks, kui poisid kohtuvad mustlastega, kellega Roland väikest äri ajab, mistõttu saavad poisid endale ka kana, kellele pannakse nimeks Tipa. Tänu sellele kanale lähevad meie peategelatsel lood keeruliseks maapoistega, kes kahtlustavad linnapoisse varguses.

Meie peategelased märkavad lähedal oleval järvel kahtlast valgust, tutvuvad lähedal oleva saarega, käivad luurel ja peavad vastu hakkama ka maapoistele, kuid seekord saavad sündmused hoopis positiivsema lahenduse, kuid selle lõpplahenduse pead ise välja uurima. Raamatu lõpus saad lugeda veel "Roostevaba Mõõga Lõuna-Eesti erinumbrit", mis poiste suvised sündmused igati mõnusasti kokku võtab ja lõpus veel ka Rolandi kiri sõpradele, milles ta jutustab, kuidas tema tööd ja tegemised maal edasi läksid.

Sellised põnevad lood ja sündmused selles raamatus. Igati selline poiste värk, aga usun, et sobib lugemiseks suurepäraselt nii poistele kui ka vanematele poistele, ja miks mitte ka türdukutele.


Oscar Wilde „Õnnelik prints“ (Varrak)

Nende kaante vahel on Wilde’i kaks muinasjuttude kogu – „Õnnelik prints“ ja „Granaatõuntest maja“. Ta ise on öelnud, et need on lood lastele ja lapsemeelsetele ning mingit vanuselist piirangut neil muidugi ei ole. Wilde, kes pidas oma kinnituste kohaselt kunsti kõlblusest kõrgemaks, on oma loomingus osutunud üsnagi suureks moralistiks. Omaenda elus koges ta suurt rikkust ja nägi Londoni toretsemist, samal ajal kuulus tema kogemusse ka näljahäda-järgne Iirimaa, läbi ja lõhki iirlasena säilitas ta Inglismaal omamoodi kõrvaltvaataja pilgu ning see peegeldus ka tema mõistujuttudes. Aga isegi kui neid allhoovusi ja tagamaid mitte arvestada, võib igas vanuses lugeja elada kaasa kaunitele lugudele armastusest ja eneseohverdusest, sellest, milline on tegelikult oma hingest loobumise hind ning et mõnikord avanevad südamed alles siis, kui need purunevad. Omaette väärtus on Wilde’i stiilil, sest algselt jutustas ta oma lugusid ja kuulajad läksid temaga kaasa, lastes end lummata. Need lood leiavad üha uusi lugejaid, neid lavastatakse, tõlgitakse ja avaldatakse praegugi ja küllap ka edaspidi.

Oscar Fingal O'Flahertie Wills Wilde (1854 Dublin – 1900 Pariis) oli näite- ja proosakirjanik, luuletaja. Ta on viktoriaanliku aja Londoni edukaim ja kuulsaim näitekirjanik, ja ka tuntud esteet. Kirjaniku isa Sir William Wilde oli Iirimaal tunnustatud kõrva- ja silmakirurg, kes oli avaldanud raamatuid arheoloogiast, folkloorist ja satiirik Jonathan Swift’ist. Kirjaniku ema Jane oli luuletaja, kes uuris ka keltide mütoloogiat ja folkloori ja avaldas oma luuletusi nime all Speranza. Kirjaniku vanem vend Willie Wilde oli ajakirjanik ja luuletaja. Oscar Wilde oli keigar, kes nautis seda, kui talle tähelepanu osutati. Ta kritiseeris kogu oma elu viktoriaanliku aja Inglismaa kitsarinnalisust ja ei sallinud mehelikeks peetud spordialasid. 1870ndatel aastatel, kui ta õppis Oxfordi ülikoolis, kasvatas ta oma juuksed pikaks ja hakkas kaunistama oma tuba liiliate, päevalillede ja paabulinnu sulgedega. Aastast 1875 oli ta ka vabamüürlane.

Oma elu ajal oli ta kindlasti üks edukamaid briti näitekirjanikke, kuid tema näidendeid esitatakse edukalt terves maailmas ka praegu. Tema mitmeid teoseid on ka korduvalt ekraniseeritud. Tema elust on tehtud filmid “Oscar Wilde” (1960) ja “Wilde” (1997). Viimati mainitud filmis mängis peaosa suurepärane Stephen Fry. Eesti keeles on ilmunud mitmel korral Oscar Wilde’i kuulsaim teos ehk „Dorian Gray portree“, kuid ka „Salome“, „Canterville’i lossi vaim“, „De profoundis“, „Esseed. Readingi vangla ballaad“, „Näidismiljonär“, „Vested“, „Valitud aforismid, seigad ja mälestused“ Aastal 2003 ilmus Barbara Belfordi kirjutatud raamat „Oscar Wilde. Vaieldamatu geenius“, Peter Ackroydi suurepärane „Oscar Wilde’i viimane testament“.

Oscar Wilde’i muinasjutud ei ole lihtsad muinasjutud, mistõttu võiks vist öelda, et need pole muinasjutud lastele, pigem täiskasvanutele. Mitmed Wilde’i muinasjutud ei lõppe positiivse alatooniga, pigem õnnetult või lausa traagiliselt, kuigi alati jääb ka pisike lootuskiir. Palju on neis muinasjuttudes õpetlikku, kuid Wilde näitab sedagi, et elus ei saagi kõik asjad olla ainult ilusad ja positiivsed, elus on valu ja vaeva, on ebaõiglust ja negatiivsust. Tegelasteks on Wilde’i lugudes tavalised inimesed, kuid on ka printse ja teisi, kes elavad lossides, on linde ja loomi, kes on sageli positiivsemad kui inimesed. Wilde räägib om lugudes armastusest, kunstist, ilust, kuid sageli ei suuda ka armastus imet teha, sageli valmistab armastus hoopis pettumust.

Raamat koosneb kahest muinasjuttude kogust – „Õnnelik prints“ ja „Granaatõunetest maja“, kokku 9 muinasjuttu. Raamatu lõpus veel Krista Kaera kirjutatud sisukas „Meenutuseks lugejale“.

Esimene muinasjutt on „Õnnelik prints“, mis on kindlasti üks kuulsamaid ja ilusamaid Wilde’i kirjutatud lugusid.

Üleval linna kohal, kõrge sama otsas, seisis Õnneliku Printsi kuju. Ta oli üleni kaetud õhukese puhta lehtkullaga, silmadeks oli tal kaks säravat safiiri ning tema mõõgapidemel ergas suur punane rubiin. Nii alustab Wilde seda imelist ja nukrameelset muinasjuttu. Õnneliku Printsi kuju meeldib nii linnanõunikule, emale ja pojale, meestele ja naistele, isegi vaestekooli lastele. Vaestekooli lastele tuletab Õnnelik Prints meelde inglit, keda nad on vähemalt oma unedes näinud.

Seejärel tuleb mängu selle muinasjutu teine peategelane – üle linna lendav väike Pääsuke. Tema sõbrad olid juba ammu Egiptusesse lennanud, aga tema oli maha jäänud, sest ta oli armunud imekaunisse Pillirookõrresse. Esialgu on ju armumine ilus, kuid ühel hetkel avastas Pääsuke, et ta oli ikkagi üksildane ja armastus hakkas teda ära tüütama. Põhjuseid selleks oli mitmeid – Pääsuke leidis, et Pillirookõrs ei osanud vestelda, arvatavasti oli ta ka edvistaja, sest ta flirtis alalõpmata tuulega, lisaks oli ta veel ka kodusistuja. Pääsuke kutsus Pilliroogu endaga kaasa, kuid too raputas pead, ta oli nii kodu küljes kinni. Pääsuke oli kindel, et Pilliroog oli temaga ainult mänginud ja ta ostustas lennata püramiidide juurde.

Pääsuke otsustas linnas veel öömajale jääda ja ta peatus Õnneliku Printsi jalgade juures. Nüüd oli ta kuldne magamistuba. Ühel hetkel märkas Pääsuke piisku, mis tema peale langesid. Öine taevas oli selge, tähed särasid taevas, aga vihma sadas! Selgus, et Õnneliku Printsi silmad olid pisaraid täis ja need voolasid mööda tema kuldseid põski alla, Pääsukese peale.

Õnnelik Prints kinnitas Pääsukesele, et elades uhkes lossis oli ta õnnelik, kõik tema ümber oli kaunis. Nüüd oli ta pandud kõrgele ja ta nägi oma linna inetust ja häda, ning kuigi tema süda oli tehtud seatinast, ei jäänud tal muud üle kui nutta. Õnnelik Prints palus Pääsukesel jääda üheks ööks tema juurde ja hakata tema käskjalaks, et aidata vaest õmblejannat, kelle poeg oli väga haige. Emal polnud pojale anda midagi muud peale jõevee. Pääsuke viis vaesele õmblejannale Printsi mõõgapidemest suure rubiini. Kuigi väljas oli külm, oli Pääsukesel tunne, et tal on soe. Prints kinnitas, et soe oli tal seepärast, et Pääsuke oli teinud heateo.

Pääsuke tahaks nüüd ära lennata, kuid Prints palus tal veelkord jääda – oleks vaja aidata ka vaest näitekirjanikku, väikest tüdrukut, kes tikke müüs ja vaelapsi, kes magasid sillakaare all. Prints ohverdas oma silmadeks olnud safiirid ja keha katnud kuldlehed. Pärast seda, kui Prints oli loovutanud oma silmad, otsustas Pääsuke jääda tema juurde igaveseks, olla Printsi silmadeks, rääkida sellest, mis linnas toimus. Kahjuks läks talv järjest külmemaks ja lumisemaks, ja ühel päeval kinnitas Pääsuke, et nüüd läheb ta lõplikult ära. Pääsuke tõdes, et nüüd läheb ta Surma kotta, sest on ju Surm lihtsalt Une vend. Pääsuke suudles Printsi juuli ja kukkus surnult tema jalge ette.

Nii oleks ju ilus see muinasjutt lõpetada, kuid Wilde jätkab. Linnapeale ja linnanõunikele ei meeldinud enam armetuks jäänud Õnneliku Printsi kuju. Nad otsustasid kuju üles sulatada ja teha sellest kas linnapea või kellegi teise, tähtsa isiku kuju. Valukojas selgus, et Printsi seatinast süda ei sula ahjus. Nii visati see prügimäele kus lebas juba ka surnud Pääsuke. Ja kui Jumal palus ühel inglil tuua talle selle linna kaks väärtuslikumat asja, siis tõi ingel talle tinast südame ja surnud linnu. Jumal kinnitas, et see oli õige valik, sest nüüd laulab linnuke igavesti paraidiisiaias ja Õnnelik Prints kiidab teda tema kuldses linnas. Seegi on ju ilus lõpp, õhkuma jääb positiivne noot ja jumalateemat kasutab Wilde oma lugudes veel.

Teine selle raamatu muinasjutt on „Ööbik ja roos“, mille peategelasteks on armunud Üliõpilane ja Ööbik (ja jällegi lind, nii nagu esimeses muinasjutus oli Pääsuke). Üliõpilane oli armunud ja tahtis minna printsi korraldatud ballile, kuhu pidi minema ka tema armastatu. Üliõpilane peaks viima oma kallimale punase roosi, siis tantsiks armsam temaga kuni koidikuni, ta saaks hoida armsamat oma käte vahel. Ööbik leidis, et Üliõpilane oli üks tõeline armastaja, kellest Ööbik oli laulnud öö öö järel. Ööbik otsustas Üliõpilast aidata ja tuua talle punase roosi. Ta külastas mitut roosipuud, kuid ühel oli roosid valged, teisel kollased. Üliõpilase akna all kasvas samuti roosipuu, kelle õied pidid olema punased, kuid talv oli külmutanud kinni tema sooned, pakane näpistanud tema pungi, torm murdnud tema oksi ja sel aastal ei puhke tal ühtegi roosi.

Oli üks võimalus – Ööbik peaks looma punase õie kuuvalgel oma muusikast ja immutama omaenda südameverega. Ööbik peaks terve öö laulma ja okas peaks tungima tema südamesse ja veri peaks voolama roosipuu soontesse ja saama roosipuu vereks. Surm on kõrge hind ühe punase roosi eest ja elu on kõigile armas. Nii arvas ka Ööbik, kuid armastuse nimel oli ta nõus ennast ohverdama. Ööbik palus Üliõpilaselt vastutasuks seda, et ta oleks tõeline armastaja, sest armastus on targem kui filosoofia.

Ööbik ohverdaski end. Ühel hetkel tõi ta kuuldavale viimase helidevoo. Isegi kahvatu kuu kuulis seda, unustas koidiku ja viivitas taevas. Punane roos avas oma õielehed, kuid Ööbik lamas surnult kõrges rohus. Ilusad, kuid väga nukrameelsed motiivid, kas pole. Üliõpilane sai oma roosi, ja viis selle oma armsamale, kelleks oli professori tütar, kes siiski ei vaimustunud sellest. Kammerhärra nõbu oli saatnud talle ehtsaid kalliskive ja kalliskivid maksavad palju rohkem kui lilled. Nii said Üliõpilane ja armastus löögi vastu nägu, tõelise „obaduse“, mis pani Üliõpilase mõtlema, et armastus on ikka tobe ja ebapraktiline. Üliõpilane vihastas oma armastatu peale ja viskas roosi tänavale. Roos kukkus rentslisse ning vankriratas sõitis sellest üle.

Mida tegi Üliõpilane edasi? Ta läks oma tuppa, võttis välja suure tolmunud raamatu ja hakkas lugema, sest ta ostsutas pöörduda tagasi filosoofia juurde ja hakata uurima metafüüsikat. Taaskord vägagi kummaline lõpp sellel muinasjutul - ja kaotajaks taaskord armastus.

Kolmas lugu raamatus on „Isekas Hiiglane“. See on lugu Hiiglasest, kes oli 7 aastat eemal oma kodust, lossist ja aiast, kuna oli külas oma sõbral Cornwalli Kollil. Sel ajal, kui Hiiglane oli eemal, olid tema aias mänginud lapsed ja see aed oli tõeliselt imeline. Siin oli kogu aeg kevad, lilled õitsesid ja kõik oli hiiglama ilus. Koju naastes ajas Hiiglane lapsed minema, sest oli ju ometigi tema aed ja seal võis mängida ainult tema ise. Ta ehitas ümber aia kõrge müüri ja pani sellele isegi sildi, et sissetungijad võetakse vastutusele.

Pärast seda närbus Hiiglase aed ja seal oli püsivalt talv. Lilled ei õitsenud, oli vaid külm, tuul ja rahe. Ühel päeval kuulis Hiiglane kanepilinnu laulu ja ta vaatas aknast välja – aias oli jällegi kevad, sest tema aeda olid lapsed salaja tagasi tulnud. Lapsed istusid puude otsas ja kõik oli hiiglama ilus. Hiiglane mõistis, et ta oli olnud isekas, lammutas ära kõrge müüri ja kõik lapsed olid sellesse aeda teretulnud. Hiiglasele meeldis eriti üks väike poiss, kes ühel päeval ära kadus. Hiiglane igatses seda väikest poissi taga, kuid poissi ei tulnud ega tulnud.

Päras pikki aastaid tuli väike poiss tagasi, kuid keegi oli talle viga teinud – lapse peopesades ja jalgades olid naelte jäljed. Laps kinnitas, et need olid armastuse haavad, kuid täiskasvanud lugeja saab vist üsna hästi aru, kellele Wilde viitab. Ja just sel päeval, kui väike poiss tagasi tuli, tõdes ta Hiiglasele, et ta on tulnud selleks, et võtta Hiiglane endaga kaasa ja viia ta oma aeda – Paradiisiaeda.

Ühest muinasjutust tahaksin veel rääkida. See on raamatu neljas lugu, millel pealkirjaks „Ustav sõber“, mis tuletab meelde meilegi väga hästi tuttavat Kaval-Antsu ja Vanapagana lugu, kuigi selles loos on kanntajaks hoopis Väike Hans, üks hea südamega vaene mees, kes üritab olla heaks sõbraks rikkale ja omakasupüüdlikule Möldrile, Suur Hugh’ile.

Muinasjutu alguses toimetavad Vesirott, Part ja Kanepilind (näib, et linnud meeldivad Wilde'ile väga). Vesirott on uhke ja upsakas, kes tõdeb, et armastusest palju ülevam on sõpus, kuigi ega ta vist isegi ei tea, mis see sõpruski täpselt on. Kanepilind jutustab loo Väikesest Hansust ja Möldrist, milles Väike Hans ohverdab kõik Mödrile, ja seda sõpruse nimel, ja seda selleks, et saada endale Mödri käest katkine aiakäru.

Väike Hans ohverdab kõik, oma lilled, oma taimed, oma väikese varanatukese ja lõpuks ka oma elu. Ja nagu Mölder hiljem kinnitab, seda kõike sõpruse nimel. Kuid kas see ongi sõprus, kui üks annab endast kõik, teine ainult lubab ja lubab, ajab lolli juttu ja mängib sõprusega...

Selles raamatus on veel viis imelist muinasjuttu, mille jätan Sulle endale lugeda – „Erakordne Rakett“, „Noor Kuningas“, „Infanta sünnipäev“, „Kalur ja tema Hing“, „Tähelaps“.


Colin Dexter „Näitsik on surnud. Inspektor Morse’i juhtumid“ (Tänapäev)

Joanna Franksi surnukeha leiti Oxfordi kanali Duke's Cut'i nimeliselt lõigult kolmapäeval, 22. juunil 1859 umbes kell pool kuus hommikul.

Umbes kell 10.15 ühel 1989. aasta laupäeva hommikul toimetati peainspektor Morse'i keha – tõsi, sugugi mitte surnud – Oxfordi John Radcliffe'i haiglasse. Perforatsiooniga maohaavandi ravi osutus hiljem õnnestunuks.

Haiglas paranedes satub Morse'i silma alla Joanna Franksi surmajuhtumi uurimine ja kohtuprotsess ning asja lähemalt uurides kasvab temas veendumus, et kaks meest, kes toona naise mõrva eest poodi, olid süütud ...

Otsustasin, et sel suvel peaks läbi lugema ka ühe krimka, ja mis võiks olla parem, kui hiljuti eesti keeles ilmunud raamat inspektor Morse’i juhtumite sarjast, mis algupäraselt ilmus 1989. aastal. Eesti keeles on Morse’i-sarjast ilmunud (kokku on neid inglise keeles ilmunud 13) 7 raamatut (see raamat on kaheksas) ja Colin Dexteri (briti krimikirjanduse suurkuju, kes elas aastail 1930-2017) loodud Morse’i tegelaskuju on üks minu lemmikutest krimikirjanduse maailmas, Hercule Poirot' ja miss Marple’i kõrval.

Kindlasti on Morse’i-lugude populaarsusele kaasa aidanud ka brittide telesari “Inspector Morse” (33 osa, suurem osa neist (28 osa) aastail 1987-1993, kuid veel ka viis osa 1995, 1996, 1997, 1998 ja 2000, milles peaosa kehastas suurepärane John Thaw (elas aastail 1942-2002)), kusjuures on ju sellest telesarjast “välja kasvanud” veel ka teised seriaalid ehk “Inspector Lewis” (42 osa, aastail 2006-2015, peaosas Kevin Whatley), mis jutustab Morse’i abilise seersant Lewise juhtumitest, muideks, seersant lööb loomulikult kaasa ka selles raamatus) ja “Noor inspektor Morse” ehk ingliskeelse pealkirjaga “Endeavour” (28 osa, aastail 2012-2020, peaosas Shaun Evans), mis jutustab noore Morse’i juhtumitest. Siinkohal peaks vist mainima seda, et Endeavour on inspektor Morse’i üsna iseäralik eesnimi, mida vanem Morse väga vist isegi ei maininud, vähemalt mulle tundub nii.

Seekordne raamat algab sellega, et Morse satub haiglasse. Tõsist häda teevad talle veritsevad maohaavandid, mistõttu jääb lugejale esialgu tunne, et kas mees enam ikka jalule tõusebki. Üle 50-aastane inspektor pole kunagi ära ütelnud alkoholist (rohkelt õlu ja viskit igal nädalal), kuid alkohol on olnud see, mis mehe mõtted kenasti tööle pannud ja aidanud tal ka mitmeid kuritegusid lahendada. Haiglas turgutatakse mees siiski üles, talle tehakse süste ja antakse ravimeid, kuid loomulikult vihjavad arstid ka sellele, et mees peaks alkoholist loobuma, elama tervislikku elu ja ka sporti tegema.

Paljuski toimuvad selle raamatu sündmused haiglas, kus Morse viibib, mistõttu saame tuttavaks ka haigla personaliga. Morse’il on neist kõigist oma arvamus. On neid, kes talle meeldivad (nooruke ja ilus, õde Fiona) ja ei meeldi (range ülemõde). Morse saab tuttavaks ka oma palatikaaslasega, kellel on meeldiv 30-aastane tütar Christine, kes hakkab Morse’ile meeldima, ja tundub, et ka Christine’ile avaldab Morse muljet.

Morse’i tuleb vaatama ka seersant Lewis, kes talle kaks raamatut lugemiseks toob. Ühe on saatnud Lewise naine ja see on üsna igav raamat kuritegudest aastate tagant, teine on Lewise enda valitud “Sinine palat”, mis on selline kergem ja erootilisem lugemine. Morse’ile esimene raamat on liigagi kuiv ja igav, teine, see erootilisem lugu, seda ta üritab ikka lugeda. Kuid need kaks raamatut ei ole ainukesed, mis Morse endale saab. Üks vanem proua toob talle oma mehe Wilfred M. Denistoni kirjutatud raamatu “Mõrv Oxfordi kanalil”, mis jutustab loo ühe noore naise jubedast surmast Oxfordi kanalil 1859. aastal. Raamatu autor on samas haiglas suremas, ja mulle tundub, et selle raamatu saab Morse ekslikult, aga mine tea, võib olla siiski mitte.

Morse üritab esialgu lugeda Lewise toodud raamatuid, kuid ühel hetkel võtab ta kätte raamatu “Mõrv Oxfordi kanalil”. Nüüd avaneb ka selle raamatu lugejal võimalus lugeda paralleelselt kahte lugu – seda, mis toimub Morse’iga haiglas ja tema peas, kui ta mõrvalugu loeb, ja seda, mille on Deniston kirjutanud oma raamatusse. Vana mõrvalugu tekitab Morse’is tõsist huvi, sest talle tundub, et midagi on selles juhtumis paigast ära, ja kas kolm süüdimõistetud meest ikka olid süüdi.

Kuna Morse on haiglas, siis palub ta eelpool mainitud kena naisterahvast ehk Christine’i, kes töötab ülikooli raamatukogus, et ta otsiks talle mõningaid vanemaid materjale/raamatuid/dokumente, mis räägiksid 19. sajandil tegutsenud kindlustusfirmadest, eriti Medlandsi kompaniist, millest räägitaks ka Denistoni kirjutatud raamatus. Christine toobki meie inspektorile haiglasse mehele huvipakkunud materjalidest fotokoopiad.

Morse mõtiskleb juhtunu üle, loeb raamatut edasi, kus jõutakse ka kohtuistungini, mille käigus neli paadimeest süüdi mõistetakse ja kolm neist ka hukatakse, kuid Morse’il on ikkagi see sisemine hääl, mis ei anna rahu. Ta paneb tööle ka Lewis’e, kes samuti vajalikke materjale hakkab otsima, näiteks vanu riideid, mis mõrvatud naisel seljas olid, ja need on osaliselt politsei asitõendite laos/arhiivis ka alles. Morse’i häirivad tapetud naise jalanõud, katki tehtud alusriided, naine ise, paadis toimunu, mis näitab seda, et tapetud naine käitus ka ise üsna provokatiivselt, tapetud naise mees, kes samuti näib olevat asjaga seotud jne jne.

Ma ei saa Sulle ju kõike siinkohal välja tuua, sest sel juhul ma räägin kõik ära, ja mis krimka lugemine see siis on, kui asjad kõik teada. Igal juhul saab Morse haiglast ka välja, käib ära Iirimaal, et seda vana mõrvalugu uurida, kaevatakse lahti üks väga vana haud, ja kummalisel kombel tuleb mängu kindlustuspettus, ja saad teada ka seda, kes selles vanas mõrvaloos on kes, sest kõik pole sugugi mitte nii nagu esialgu tundus.

Kindlasti on ka see Morse’i-juhtum/raamat igati põnev lugemine, nagu ka eelmised eesti keeles ilmunud Morse'i-lood. Raamat kulgeb rahulikult, mõnusas tempos, pole üleliia vägivaldne, on palju mõtisklusi ja näitab seda, kuidas üks hea inspektor suudab oma peas paljud keerulised sõlmed lahti harutada, mis viivad ka selles loos vana mõrvajuhtumi lahenduseni.

 


Max Velthuijs „Konn ja sõbrad“ (Varrak)

Raamatus „Konn ja sõbrad” on kuus südantsoojendavat lugu lastele ja vanematele. Üle maailma armastatud tegelaskuju Konna 30. aastapäeva puhul välja antud kogumik sisaldab leebe huumoriga kirja pandud lugusid elulistel teemadel.

Max Velthuijs (1923–2005) on mainekaid auhindu pälvinud Hollandi kunstnik ja lastekirjanik.

Juubelikogumikus on lood „Konn ja armastus”, „Konn ja linnulaul”, „Konn ja talv”, „Konn ja võõras”, „Konn ja hirm”, „Konn ja kangelane”.

Mul on väga hea meel, et nüüd on eesti keeles saadaval selline äge raamat nagu seda on „Konn ja sõbrad“. Max Velthuijs on tegelikult ju maailma lastekirjanduse legend (2004. aastal sai ta ka Hans Christian Anderseni medali, mis on vägagi tunnustatud auhind lastekirjanduse maailmas), kelle loodud Konn on paljudele lasteraamatute sõpradele üks suurimaid lemmikuid. On ju Konnast jutustavad lood imearmsad, rääkimata nunnudest piltidest (Velthuijsi stiil on üsnagi omanäoline ja huvitav), sest tegelikult on piltidel ka selles raamatus väga suur tähtsus ja osakaal (võiks vist öelda, et tekst saadab nendes lugudes pilte). Eesti keeles on varem ilmunud kolm Konna seiklustest ja toimetamistest jutustavat raamatut (sellised veidi õhemad) „Konn ja talv“, „Konn ja võõras“ ja „Konn on konn“. Neist kaks on nüüd ka selle kogumiku kaante vahel, kuid mulle tundub, et neli lugu ehk „Konn ja armastus“, „Konn ja linnulaul“, „Konn ja hirm“ ning „Konn ja kangelane“ ilmuvad eesti keeles esimest korda. Tegelikult peaks Konnast jutustavad raamatuid olema üle 20 raamatu, ja inglise keeles ilmus neist „Konn ja armastus“ esimest korda tõepoolest 1989. aastal ehk 30 aastat tagasi.

Nii nagu ikka löövad ka selle raamatu kaante vahel kaasa lisaks Konnale ka tema sõbrad ehk Notsu, Jänes ja Part. Raamatu autor kirjutab igati lahedalt ka väiksele lugejale tunntest, rõõmudest ja muredest, elulistest asjadest, nagu isegi surm.

Esimeses loos „Konn ja armastus“ ongi juttu armastusest ja armumisest. Konn ei suuda mõista, kas ta on rõõmus või kurb. Juba nädal otsa oli ta ringi kõndinud justkui unes. Ta rääkis sellest Notsule, kes arvas, et äkki on Konn külma saanud. Ta soovitas Konnal koju teki alla minna. Konn rääkis oma segastest tunnetest ka Jänesele. Konn kinnitas, et kord on tal palav, kord on külm ja süda lööb imelikult. Jänesele oli asi selge – Konn on armunud! Konn oli nüüd õnnelik, sest nüüd ta teadis, mis temaga lahti oli. Esialgu oli ta rõõmus maalis kauneid pilte, kinkis lilli, hakkas tegema meeletuid hüppeid, kuni ühel hetkel kadus isegi söögiisu. Kuid, kellele ta need pildid ja lilled kinkis, kellesse ta armunud oli? Seda ma Sulle siinkohal ei ütle, selle uurid juba ise raamatust välja.

Teine lugu on „Konn ja linnulaul“ – selles loos peatub kirjanik sedavõrd õrnal teemal nagu seda on surm. Kuid ta teeb seda väga ilusasti ja annab mõista, et elu läheb siiski ka edasi, vaatamata sellele, kui keegi sureb. Väljas oli sügis, Notsu oli viljapuuaias ja korjas küpseid õunu. Tema juurde tuli Konn, kes kinnitas, et leidis ühe asja. Notsu läks Konnaga kaasa, et teada saada, mille Konn oli leidnud. Raiesmikul lamas maas musträstas. Tal oli midagi viga, ta ei liigutanud. Notsu arvas, et väike lind lihtsalt magab. Tuli ka Part, kes arvas, et lind võib olla hoopis haige. Lõpuks tuli Jänes, kes oli kindel, et linnuke on kahjuks surnud, sest eks ükskord ju kõik surevad. Sõbrad matsid linnukese maha, kuid elu läheb ju edasi ja meie sõbrad hakkasid nüüd hoopis... Mida meie sõbrad tegema hakkasid? Kui loed selle loo lõpuni, siis saad teada.

Kolmas lugu on „Konn ja talv“. Selle loo alguses Konn ärkas ja mõistis, et maailmaga oli midagi lahti. Midagi oli muutunud. Ta läks akna juurde, vaatas välja, kõik oli muutunud valgeks. Konn polnud sugugi mitte rõõmus, sest tal oli külm, isegi jõgi oli jääs! Kust ta nüüd vett saab, et ennast pesta? Seevastu Pardile, Notsule ja Jänesele talv meeldis, neile meeldis uisutada, joosta jne, ja mis neil viga, ühel olid soojad suled, teisel paks rasvakiht ja kolmandal soe kasukas, kuid meie Konn oli ju puhta paljas. Siiski üritas Konn hakkama saada, ta oli kodus, küttis ahju, kuni puud said otsa. Oh seda häda ja viletsust, Konn pidi minema metsa, et puuronte korjata ja asjad oleks võinud lõppeda talle üsna kehvasti, kui mitte poleks talle appi tulnud kolm tema sõpra, ja tegelikult, kaugel see kevadki on.

Neljanda loo pealkiri on „Konn ja võõras“. Metsa serva oli elama tulnud võõras. Notsu nägi teda esimesena ja kinnitas, et see on üks jube vastik Rott! Notsu ja Part on lausa hirmul, sest on ju rotid ühed varganäod, häbematud, laisad, tahavd sind vaeseomaks süüa. Näib, et Notsu ja Part on kinni eelarvamustes, millega me kõik oleme ju kokku puutunud. Selle loo Rott oli hoopis teistsugune – tal oli kogu aeg tegemist, ta korjas metsast puid, meisterdas laua ja pingi, pesi ennast iga päev ja oli üks tore Rott. Veidi hiljem saavad meie sõbrad teada sedagi, et Rott oskab lugeda, kirjutada, mõistis kolme võõrkeelt, ja tegelikult oli ta lausa omamoodi filosoof, kellel palju huvitavaid mõtteid ja talle jõe ääres meeldis. Siiski on Notsu ja Part jätkuvalt kindlad, et Rott ei sobi nende lähedale elama, ta peab lahkuma. Ainult Konn oli see, kes hakkas Rotiga suhtlema ja läbi käima. Ja kui Notsul oli tulekahju, kui Jänes oli uppumas, siis kes läks neile appi? Mis Sa arvad? Kui loed selle loo lõpuni, siis saad teada, mida head Rott tegi ja kas ta jäi jõe äärde elama.

Viies lugu on „Konn ja hirm“, milles konn tõepoolest tundis hirmu. Ta lamas voodis ja kuulis kõikjalt imelikke hääli. Kapp nagises ja põrandalaudade all krabises. Ta mõtles, et keegi on tema voodi all. Konn otsustas kodust põgeneda, jooksis läbi pimeda metsatuka Pardi majja. Ta rääkis Pardile, et tema voodi all elab koll! Part on igati julge, tema ei karda midagi ja ta kutsus Konna enda juurde. Kuid äkki kostus ka Pardi maja katuselt kraapimist! Nüüd jooksid Konn ja Part läbi pimeda metsa, kusjuures ka seal tundus neile, et metsas on kollid ja koletised. Nad jõudsid Notsu juurde. Nüüd on neil kolmekesti üsna mõnus ja julge olla. Järgmisel hommikul tuli Konna maja juurde Jänes, kes märkas, et uks on avatud ja Konna polegi kodus! Nüüd tundis hirmu ka Jänes, ja tema hirm läks veelgi suuremaks, kui ta ka Parti kodust eest ei leidnud. Millist hirmu, ja miks tundis Jänes? Kui selle loo läbi loed, siis saad teada, ja lisaks veel sedagi, et hirme võib olla igasuguseid ja erinevaid.

Raamatu viimane lugu on „Konn ja kangelane“. See on lugu sellest, kuidas hakkas meeletult palju vihma sadama, ja sadas mitu päeva järjest. Sadas sedavõrd, et ka jõgi hakkas üle kallaste ajama. Konna, Pardi ja Notsu maja on vett täis, mistõttu pidid nad minema elama Jänese majja, mis asus veidi kõrgemal. Esialgu oli neil neljakesti Jänese majas igati mõnus, süüa jätkus, kuid vihma sadas edasi. Ühel päeval selgus, et neil oli järgi jäänud viimane leivapäts ja järgmisel päeval polnud enam sedagi. Mis saab sedasi edasi? Kas nad peavad nälga surema? Konn oli see tegelane, kes läks abi otsima, sest konnad ju vett ei karda, kuigi ka Konn satub uppumisohtu, veevool on sedavõrd kiire ja vett on palju. Kas Konn pääseb, kas ta leiab abi? Võin öelda, et abi ta leidis, kuid see, kes appi tuleb oli üks selline tegelane, kellega me selles raamatus juba tuttavaks saime!

Sellised vahvad ja lahedad lood on raamatus „Konn ja sõbrad“. Palju selliseid teemasid, mis väiksele lugejale äkki isegi veidi keerulised esialgu tunduvad, mistõttu võiks ju Konna-seiklusi näiteks vanematega koos lugeda, sest usu mind, need on sedavõrd ägedad lood (rääkimata piltidest), et ka vanematel lugejatel saab see lugemine olema igati nauditav.


Annie M.G. Schmidt „Jip ja Janneke“ (Eesti Raamat)

Väga populaarse lasteraamatu kauaoodatud kordustrükk on lugu kahest sõbrast, väikesest poisist ja tüdrukust, kes lugejaga jagavad oma igapäevast, kuid ometi nii põnevat mängumaailma. Pealtnäha täiesti tavalised tegemised ja toimetamised on lihtsas vormis köitvateks ja meeldejäävateks lugudeks kirjutatud.

Tähelepanuta ei tohi ka jätta kunstnik Fiep Westendorpi (1916-2004) isikupäraseid illustratsioone, mis tekstiga võrdselt tunnustust on pälvinud.

Minu lapsepõlve üks lemmikraamatutest oli kindlasti Annie M.G. Schmidti kirjutatud „Viplala lood“. Mina lugesin selle raamatu eesti keelset versiooni 1975. aastal, kuid pärast seda on väikese mehikese, kel nimeks Viplala, seiklused ilmunud eesti keeles üsna mitmel korral. Ma olen üsna kindel, et paljud lasteraamatusõbrad on varem lugenud lisaks „Viplala lugudele“ ka teisi Annie M.G. Schmidt’i lasteraamatuid nagu „Plukk ja punane autokraana“, üsna hiljuti ilmusid eesti keeles ka igati vahvad raamatud „Miisu“ ja „Lendav lift“. Anna Maria Geertruida Schmidt ehk Annie M.G. Schmidt elas aastail 1911-1995. Ta oli hollandi kirjanik, keda on nimetatud ka hollandi lastekirjanduse kuningannaks ning hollandi rahvuslikuks ikooniks. Ta on kirjutanud luuletusi, laule, näidendeid, muusikale, raadio- ja telesaateid, kuid eelkõige teatakse teda ikkagi lastekirjanikuna. 1988. aastal sai ta ka Hans Christian Anderseni medali, mis mõeldud just lastekirjanikele.

„Jip ja Janneke“ on minu käes raamatuna, mis ilmunud eesti keeles 2010. aastal, kuid miks mitte just suvel ka mõnda varem ilmunud lasteraamatut veidi lähemalt uurida.

Jipi ja Jannekese lood on hästi lihtsad, lastesõbralikud ja kirjutatud nii nagu asjad elus ikka võivad juhtuda. Raamat on üsna „tüse“, mistõttu on siin ikka sadu lugusid, mida on vahva näiteks õhtuti ka unejutuks lugeda, kasvõi üks lugu igal õhtul. Lood ei ole pikad, mistõttu saab ka laps ise lugemisega hakkama, kuid usun, et lahe on see, kui emme või issi neid ette loeks. Ja kuna neid lugusid on tõepoolest palju, siis jätkub neid ikka üsna mitmeks õhtuks, kasvõi terveks suveks või sügiseks. Kusjuures jutte on raamatus sedavõrd mitmeid ja need toimuvad läbi mitme aasta, siis saavad ka esialgu viieaastased Jip ja Janneke kübe suuremaks ja vanemaks.

Raamatu lõpus on vahvalt välja toodud teemad, mis selles raamatus käistletust leiavad – aastaajad (kevad, suvi, sügis, talv), ilm, pühad (lihavõtted, Sinterklaas (see on meie jõuluvana), jõulud, aastavahetus), peod ja külasjäigud (sh sünnipäevad), haigus, söömine, loomad (kass, koer, teised loomad), pood ja sisseostud, perekond. Lisaks Jipile ja Jannekesele löövad kaasa mõlema lapse vanemad, kuid ka Jipi koer Raki ja Jannekese kass Sipi, ka tädi Mies ja tädi Truus on üsna mitmes loos osaliseks.

Kuid, millest lugeda saab. Esimeses loos saaavad Jip ja Janneke tuttavaks. Jip jalutas aias ja tal oli väga igav. Äkki märkas poiss heki see väikest ava. Ta istus maha ja vaatas läbi ava. Teiselpool ava oli väike tüdruk, kes oli täpselt sama suur kui Jip. Selgus, et türduku nimi on Janneke, kes eile seal veel ei elanud. Janneke kutsus Jipi mängima. Väike poiss üritas avast läbi ronida, kuid jäi sinna hoopis kinni. Õnneks on lähedal ka Jannekese isa, kes poisi avast jälle tagasi välja aitas. Jipi isa kinnitas hiljem, et nüüd on poisil naabritüdruk, kuid enne temaga mängima minemist peab Jip oma välisuksest välja minema ja Jannekese välisuksest sisse minema.

Teises loos on Jip juuksuri juures. Jipile see värk väga ei meeldi, ta lausa kardab juuksurit, mistõttu ta jookseb juuksuriärist minema, valge juuksurilina õlgadel. Jip istub teepervele maha ja nutab, seetõttu et ta oli nii väga kartnud. Janneke märkab nutvat Jipi ja läheb uurima, mis on juhtunud. Tüdruk hakkab Jippi nähes naerma, sest poisi pealael on üks juuksesalk alles jäänud ja see on nüüd nagu saba. Nüüd tuleb Jipil juuksuriärisse tagasi minna, kes ikka tahab, et tema pealael saba on.

Nagu näed, siis raamatus on tõepoolest sellised lühikesed ja vahvad lood, on rõõmu ja veidi ka ka nukramaid toone, on sellist igapäevast sekeldamist ja toimetamist, on õnnestumisi ja ebaõnnestumisi jne jne.

Ühes loos mängivad Jip ja Janneke türduku nukuga, kel nimeks Nukutirts. Nukutirts peab kehastama haigeks jäänud last, Janneke on ema ja Jip on arst. Jip on veidi „eriskummaline“ arst, kes Nukutirtsule lusikaga vastu pead lööb ja soovitab nuku sooja seebivette panna. Kes on varem kuulnud, et kõrge palavikuga laps sooja seebivette pannakse! Janneksele ei meeldi sellised „ravivõtted“, mis lähevad lapsed omavahel riidu ja hakkavad nukku kõvasti sikutama. Õnneks tuleb tuppa Jannekese ema, kes kinnitab, et tema pole küll varem näinud, et arst ja ema rebivad teineteiselt last. Nukutirts pannakse nüüd hoopis voodisse ja nukk mõtleb: „Jumal tänatud, et mul veel ka vanaema on.“

Järgmises loos palub Jipi ema kastel korvitäis õunu vanaisale viia. Korvis on rohelised ja punased õunad. Huvitav oleks ju teada, kas rohelised või punased õunad on maitsvamad. Lapsed hakkavad õunu maitsma ja varsti on kõikidel õuntel hambajäljed sees. See on küll hirmus lugu ja vanaisa võib nüüd vist ikka väga kurjaks saada. Lapsed otsustavad siiski vanaisa juurde minna ja räägivad talle, mis tee peal juhtus. Kas vanaisa saab kurjaks? Ei ta saa, nüüd hakatakse hoopis üheskoos õunu sööma.

Ühes loos on Janneke natuke gripis, mistõttu ei tohi Jip tema juurde minna. Jipi arvates on see kohutav lugu, sest tema vurr on katki, ja ka Karu (see on Jipi mängukaru) ei taha temaga mängida, vaid ainult magada. Ka pea peal seismisest ei tule mitte midagi välja. Lõpuks läheb Jip siiski õue ja ta seisab Jannekese maja juures. Majja ei tohi ju minna, sest tüdruk on haige. Poiss näeb, et akna peal on Jannekse ema ja Janneke, kellel villane sall kaelas. Aken on kõrgel, kuid Jip leiab ühe prügiurni. Ta sikutab selle akna alla, ronib sinna otsa ja surub oma nina vastu Jannekese akent. Nii teeb seda ka Janneke, ja ka sedasi saab ju ometigi mängida, nina vastu klaasi ja sedasi ei hakka ka gripp külge.

Ja veel – Jip ja Janneke lõikavad raamatutest pilte välja, ilusaid ja värvilisi pilte. Jipi ema on andnud lastele kolm raamatut, millest võib pilte välja lõigata. Lapsed lähevad hoogu ja varsti on kõik kolm raamatut ära lõigatud. Nad arvavad, et sellest ei juhtu midagi, kuid nad mõned raamatud raamaturiiulist lisaks võtavad. Veidi hiljem selgub, et see polnud sugugi mitte hea mõte, sest Jipi isa saab üsnagi kurjaks.

Jip ja Janneke värvivad ka ema punase küünelakiga küüsi. Kui kõik kümme küünt on värvitud, siis otsustakse värvida punaseks ka Karu nina. No õnneks tuleb Jannekese ema ja aitab lapsed ja mängukaru puhtaks saada.

Jip käib ka Jannekese sünnipäeval, kus on veel kaks Jannekese sõbrannat. See tähendab, et Jip on sünnipäeval ainuke „härra“. Janneke on saanud sünnipäevaks uue nuku ja türdukud mängivad nüüd sellega. Jip ei taha nukkudega mängida, tema tahab röövleid mängida. Poiss haarab nuku, kuid Janneke ei lase seda lahti. Ja nii nad seal rüselevad, kuid Jannekse ema tuleb ja käsib neil lõpetada. Palju parem on mängida üheskoos pimesikku, see sobib nii türdukutele kui ka poistele. Ja hiljem süüakse veel ka sünnipäevatorti, kusjuures Janneke lubab Jipil sünnipäevatordi viis küünalt ära puhuda.

Lapsed käivad ka postkontoris. Jipi ema palub neil osta kümme postmarki, ühe neist kleepima kirja peale, mis läheb onu Kaarelile, ja ülejäänud üheksa marki koju tuua. Potsmargid on sedavõrd ilusad, et Jip ja Janneke kleebivad neid kirjale lausa kuus tükki. Ja nüüd on ju palju kindlam ka, et kiri ilusasti kohale läheb. Kodus annavad nad emale neli marki, mistõttu tõdeb ema, et nad on ikka veel täitsa väikesed lapsed.

Mis veel – lapsed kohtuvad karjamaal lambatallega, kelle otsustavad koju tuua, kuid üsna varsti peavad nad armsa talle karjamaale tagasi viima, käiakse ka suures veelombis müttamas, nii et Jip ninapidi oma uhkete ja puhaste riietega porilompi kukub. Üheskoos külvatakse lilleseemneid, mis läheb jällegi veidi käest ära, käiakse kingsepa juures, saame teada sedagi, kuidas lapsed endale koera saavad, kuidas koer ja kass omavahel läbi saavad. Jip käib ka tänaval laulmas, et endale raha teenida, saame tuttavaks Jannekese onuga, kel nimeks Paul ja tal on hiiglama uhke habe. Esialgu tundub see Jipile lausa hirmuäratav, kuid onu oskab väga lahedaid jutte rääkida. Koorime ka õunu, nii et Jip endale sõrme lõikab, voolime plastiliinist kujukesi, peame Jipi ja Jannekese mängupulmi, sööme suurel hulgal pannkooke, leiame aiast siili, puhume seebimulle, ostame kauneid postkaarte, käime ära isegi kanakuudis, sööme ka palju kaerahelbeid, sest kaeraleveste karpides on vahvad loomapildid ja Jipil on känguru pilt puudu, mängime koos lastega poodi, käime ka loomaaias, võtame päikest, käime poes sisseoste tegemas ja sõidame liikuva trepiga, sõidame karusselliga jne jne.

Igati vahva ja armas raamat, mida soovitan teil kõikidel kindlasti lugeda, kui te seda juba teinud ei ole. Loed, muigad, meenutad oma lapsepõlve või vaatad oma lapsi kasvamas, ja tegelikult just sellised lood ju juhtuvadki.


Jorge Luis Borges

„Kujuteldavate olendite raamat“

(Tänapäev)

„Kujuteldavate olendite raamat” on üks eriline pärl Borgese loomingu pikas reas. Kirjutatud keskaegse bestiaariumi vormi järgides, viib see meid Läänemaise kultuuri juurte juurde, kirjeldades lugejale rohkeid inimmõistusest sündinud olendeid, kes on asustanud mütoloogiaid ja religioone, kirjandust ja filosoofiat, müstikute nägemusi ja poeetide unenägusid. Samal ajal kannab see raamat meid ka Borgese loomingu juurte juurde, tema mõjutajate ja inspiratsiooniallikate juurde, ja annab võimaluse näha ühekorraga neid kive, millest see maailmakuulus kirjanik on oma loomingut ehitanud.

Jorge Francisco Isidoro Luis Borges Acevedo (24. August 1899 Buenos Aires, Argentiina –14. juuni 1986 Genf, Šveits), kes kasutas kirjanikuna oma nimest veidi lühemat versiooni ehk Jorge Luis Borges. Võib vist öelda, et Borges oli/on Argentiina kuulsaim tänapäevane kirjanik, keda peetakse üheks maagilise realismi suurimaks autoriks, nagu näiteks ka teised Ladina-Ameerika kirjanikud - Gabriel Garcia Marquez, Miguel Angel Asturias, Isabel Allende. Inglise kirjanduses on maagilise realismi tipptegijad Salman Rushdie, Toni Morrison, saksakeelses kirjanduse Franz Kafka, Günter Grass.

Oma ametilt oli Borges raamatukoguhoidja, mida on näha ka tema raamatutes: nendes on palju viiteid tõelistele ja väljamõeldud allikatele ja autoriteetidele. Sageli mõtiskleb Borges oma teostes kirjandusteaduse või teoloogiliste küsimuste üle. Borgese lemmikvormiks oli novell, kusjuures selline novell, mis sarnases paljuski esseele või artiklile. Talle meeldis avaldada täpsemalt määratlematute lühikeste tekstide kogumikke (täpselt seda võib öelda ka selle raamatu kohta). Borgese kirjutamisstiil tõstatas küsimusi, kuid ei andnud nendel vastuseid, teemasid käsitleti erinevatest vaatepunktidest ja kirjanik oli üsna sageli ka irooniline. Tema novellides on ka palju huumorit, nagu ta ise on ütelnud: “soov lõbustada ja meeldida meelele, kuid mitte midagi kinnitada”.

Borges sündis Argentiinas juristide ja psühholoogide peres, suguvõsa juured ulatusid Inglismaale, Itaaliasse. Inglise keelt õppis Borges juba lapsena, ta tundis ka suurt huvi ingliskeelse kirjanduse vastu. Juba 9-aastasena tõlkis ta hispaania keelde Oscar Wilde’i muinasjutulise jutustuse “Õnnelik prints”.

Kui Borges oli koolipoiss elas tema pere Šveitsis, veidi aega ka Hispaanias. Euroopast võttis ta kaasa ka saksa ekspressionistide ja hispaania ultraistide mõjutusi, kuid 1920ndatel aastatel kasutas oma luuleloomingus (1923 ilmus tema esimene luulekogu “Fervor de Buenos Aires”) palju ka seda, mis oli pärit Argentiinast, eriti Buenos Airesest. Teda huvitas ka populaarkultuur, nt. tango, kohalik släng. Huvitaval kombel pakkusid talle huvi ka allmaailma noakangelaste “kangelasteod”, ta kirjutas oma novellides ka tänavavägivallast ja noamõrvadest. Huvitaval kombel pooldas Borges ka Argentiina sõjaväelist huntat ja see peaks olema üks peamiseid põhjuseid miks ta ei saanud Nobeli preemiat. 1938. aastal elas Borges üle raske liiklusõnnetuse, peavigastused olid väga tõsised, tekkis ka sepsis. Pärast seda hakkaski ta kirjutama “teistmoodi”, ja otsustas valida lühilood ja novellid.

Kodumaal töötas Borges inglise kirjanduse professorina Buenos Airese ülikoolis, ja oli ka Rahvusliku Raamatukogu juhtaja. Oma elu viimased aastakümned oli Borges pime, mis avaldas mõju ka tema novellide maailma muutumisele. Tema tuntuimad lood käsitlevad aega, ääretust, labürinte, tõelisust, identiteediküsimust. Peeglid tekitasid Borgeses lapsepõlve ulatuvaid hirme, mistõttu on peeglid ka tema teostes hirmutavad ja müstilised võluasjad, mille kohalolek loob salapäraseid tundeid. Eesti keeles on ilmunud „Hargnevate radade aed“ (1972, see ilmus algupäraselt 1941, mis on raamatu ja labürindi kombinatsioon, millega Borges leiutas hüperteksti), „Kunsttükid“ (1976), „Aleph“ (1987), „Fiktsioonid. Aleph“ (2000), „Valik esseid“ (2000) ja „Liivaraamat. Shakespeare’i mälu“ (2017).

„Kujuteldavate olendite maailm“ on igati omapärane ja põnev ning huvitav lugemine, mis koosnebki lühikestest lugudest, milles Borges tutvustab salapäraste ja müstiliste olendite maailma, võttes abiks varasemat kirjandust. Ta jutustab lugejatele olenditest, mida pole reaalselt eksisteerinud, need on elanud raamatutes (kirjanduses), mütoloogias, religioonides ja filosoofias jne, kuid kindlasti on selle raamatu lugeja nendest olenditest varem kuulnud, varem lugenud, varem nende peale mõtelnud. See ongi põnev, kuidas kujuteldavad olendid võivad seetõttu tunduda üsnagi reaalsed. Inimese lugemus ja mõttemaailm võivad mõjutada reaalset maailma vägagi salapärasel ja müstilisel moel. Leiad end äkki mõttelt, et kas tõesti seda „olendit“ polegi päriselt olemas, ja see on omamoodi kummastav, hämmastav, hirmuäratav ja veidi isegi naljakas.

Raamat algab proloogiga, milles Borges tõdeb, et täiesti teadlikuna sellest, millele sõnapaar „kujuteldavad olendid“ otseselt viitab, oleme koostanud käsiraamatu kummalistest olenditest, mida inimese fantaasia on sigitanud aja ja ruumi laial skaalal. „Oleme“ viitab tegelikult ju mitmele autorile ja nii see ongi. Raamatu lõpus on raamatu tõlkija (Ehte Puhang) väga huvitav ja sisukas saatesõna „Mitmekihiline Borges“, kus selgub, et Borges on selle raamatu kirjutanud koos oma sõbra ja kaastöölise Margarita Guerrero’ga, kellesse Borges oli ka veidi kiindunud. Omamoodi kummaline on ju seegi, et selles raamatus on ka teiste autorite (nt. Kafka) tekste, mis mõnel hetkel muutunud selles raamatus justkui Borgese omaks, sest mõnikord Borges viitab kellelegi või millelegi, mõnikord ei viita, mistõttu on selle raamatu tõlkija neid asju veidi „täpsustanud“. Kuigi, ka Borges ja Guerrero vabandavad lugeja ees, kui mõned on viited on „ununenud“.

Huvitav fakt on seegi, et paljude suurte keelte (prantsuse, inglise jne) Borgese tõlgetesse on jõuliselt sekkunud Borgesi pärandi haldajad, mistõttu on mõningad tõlked lausa keelustatud. Eesti keelse tõlke puhul on nõutud konkreetset tõlkijat, mistõttu peame oleme õnnelikud, et meil on võimalus seda raamatut lugeda.

Tagasi proloogi juurde, milles autorid kinnitavad, et seda laadi raamat on paratamatult mittetäielik: iga uus väljaanne on tuumaks tulevastele väljaannetele, mis võivad paljuneda kuni lõpmatuseni. Tegelikult on see ju igati õige väide, sest neid kujuteldavaid olendeid tuleb ju pidevalt juurde, mõeldes kasvõi tänapäevase fantaasikirjanduse, Kääbiku, Harry Potteri, lohede, draakonite, vampiiride jpt. peale.

Proloogis on ka üleskutse võimalikele lugejatele (siin on küll mainitud konkreetselt Colombia ja Paraguai), et nad saadaksid autoritele oma kohalike koletiste nimesid, usaldusväärseid kirjeldusi ja kõige silmapaistvamaid kombeid. Kurb on see, et Borges lahkus ju meie hulgast juba üsna ammu. Ja veel, raamatu autorid tõdevad, et see raamat ei ole kirjutatud järjest läbi lugemiseks. Autorid soovivad, et uudishimulikud pöörduksid tema juurde sageli tagasi nagu need, kes mängivad kaleidoskoobis paistvate muutlike vormidega. Mina lugesin raamatu küll kohe läbi, ilma tagasitulekuteta, kuid see oli ka väga-väga huvitav ja nauditav lugemine.

Raamatu esimene kujuteldav olend on A Bao A Qu. Tõlkija järelsõnast selgub, et see olend on sündinud hoopis Borgese enda peas. Borges viitab küll söör Richard Francis Burtonile, kes tõlkis inglise keelde „Tuhat ja üks ööd“, kuid ühtegi viidet sellele olendile Burtoni tõlke märkustest ei leia. Borges „mängib“ oma lugejaga juba esimeses loos ja Ehte Puhang kinnitab, et see lugu A Bao A Qu’st paigutatuna selle kogumiku algusesse annab võtme terve raamatu lugemiseks.

Ma ei hakka neid kujuteldavaid olendeid oma loos „lahti kirjutama“, sest pole ju vaja edasi anda Borgese teksti, kuid teen siiski veel ka väikese kokkuvõtte, kes lugejat selles raamatus „ees ootavad“.

Abtu ja Anet (Egiptuse mütoloogia), ahelates siga (Argentiina folkloor), Annami tiigrid (Hiina), Bahamut (Araabia), Baldanders (Hans Sachs Nürnbergist ja Grimmelshauseni romaan „Simplicitus Simplissimus“), basilisk, behemot, borametz (Tatari taimne tall), Buraq (viited koraanile), Cheshire’i kass („Alice Imedemaal“), draakon, hiina draakon, läänemaailnma draakon ehk lohe, džinnid, elevant, kes ennustas ette Buddha sündi. Ja veel – elfid (germaani soost olend), Eloid ja morlokid (H.G.Wells „Ajamasin“), fööniks, gnoomid, golem, greif (tiivuline koletis, kellest räägib Herodotos), haldjad, kõuejumal Haokah (siuu indiaanlased), harpüiad, hobugreif, kaheksakordne madu (Jaapan), kentaur (fantastilise zoloogia kõige harmoonilisem olend), Kerberos, kimäär, kraaken (Skandinaavia mütoloogia), Kronos ehk Herakles, kuujänes, Kuyata (islami legend), Lerna hüdra, kuid näiteks ka loomad, keda nägid unes nii C.S. Lewis, Kafka ja Poe. Lisaks veel majahaldjad, mardus, Minotauros, nümfid, peegliloomad, rok-lind, saatürid, sfinks, Skylla, sireenid, sülfid, trollid jt.

Borgese „Kujuteldavate olendite raamat“ on üks väga omanäoline lugemine, tegelikult võiks öelda, et lugemisnauding, ja maailmakirjanduse klassikuid peab kindlasti vahetevahel lugema.


Hugh Lofting

„Doktor Dolittle“

(Tänapäev)

Ükskord ennemuiste, paljupalju aastaid tagasi elas arst, kelle nimi oli John Dolittle. Doktor elas väikeses Puddleby-on-the-Marshi nimelises linnakeses ja armastas nii väga loomi, et tema maja oli neid täis. Tema kõige suuremad lemmikud olid Pat-Pat, koer Naks, põrsas Rui-Rui, papagoi Polüneesia ja öökull Huu-Huu. Kuna nii palju loomi hirmutasid inimestest patsiendid eemale, otsustas hea doktor hakata hoopis loomaarstiks. Papagoi Polüneesia abiga õppiski ta kärmelt selgeks loomade keele. Ja kui siis jõudis külakesse kuuldus kohutavast haigusest Aafrika ahvide seas, otsustas hea doktor koos oma loomadest sõpradega neile appi sõita. Sellest kujunes pöörane seiklus, mida nad keegi kunagi ei unustanud …

Olen kindel, et Hugh Loftingi kirjutatud “Doktor Dolittle” on üks kuulsamaid ja legendaarsemaid lasteraamatuid, mis kindlasti kuulub maailma lastekirjanduse kullafondi. On ju neid raamatuid, milles toimetab loomade keelt oskav, sõbralik ja vahva doktor Dolittle, üsna mitmeid.

Mina oma lapsepõlvest/noorusajast mäletan 1982. aastal ilmunud raamatuid “Doktor Dolittle. Doktor Dolittle’i tsirkus” ja “Doktor Dolittle’i postkontor. Doktor Dolittle’i reisid”. Mälestused neist raamatutest on ainult vahvad ja lahedad, sest olid ju need lood igati lapsesõbralikud, neis olid vahvad peategelased (pean silma doktorit ja tema kõnelevaid loomi), need tutvustasid lastele loomi ja loodust, viisid väikese lugeja igasugu põnevatesse paikadesse ja väike lugeja sai osa vahvatest seiklustest. Eesti keeles on ilmunud Doliitle’i-raamatuid juba 1930-40-ndatel aastatel, kuid ka sellel sajandil. Ja tegelikult võiks Dolittle’i-lood kuuluda kõikide laste lugemislauale. Ma ei teagi täpselt, kas neid raamatuid koolides soovitatakse lugeda, kuid tegelikult ju võiks.

Raamatu alguses saame lugeda, et ükskord ammu-ammu, palju aastaid tagasi, mil me vaarisad olid veel lapsed, elas arst, kelle nimi oli Dolittle, John Dolittle, dr.med. – „dr.med“ tähendab, et ta oli meditsiinidoktor ja päris arst, kes teadis kõigest väga palju. Dr. Dolittle elas Inglismaal ühes väikeses linnas mil nimeks Puddleby-on-the-Marsh. Kõik sealsed elanikud tundsid teda nägupidi. Maja, milles doktor linna ääres elas, oli üpriski väike, kuid seda ümbritsev aed oli väga suur. Doktori majapidajaks oli ta õde, Sarah Dolittle, kuid aia eest hoolitses doktor ise.

Saame teada, et doktorile meeldisid väga loomad ja tal oli hulganisti lemmikloomi. Aias asuvas tiigis elasid kuldkalad, sahvris küülikud, klaveris valged hiired, pesukapis orav ja keldris siil. Tal oli ka lehm koos vasikaga, üks vana (25-aastane) hobune, kanad, tuvid ja kaks lambatalle. Doktori suurimateks lemmikuteks olid aga part Pat-Pat, koer Naks, põrsas Rui-Rui, papagoi Polüneesia ja öökull Huu-Huu. Viimati mainitud loomad löövad selles raamatus doktori seiklustes ka kaasa.

Loomade rohkus doktori majas tekitab pisukesi probleeme – tavainimesed ei taha enam doktori juurde vastuvõtule tulla. Vaid kassilihamees käib korra aastas vastuvõtul – jõulude paiku ja ostab kuue penni eest ravimipudelikese. Kuus penni aastas pole just palju (pehmelt öeldes) ja ka rahakarpi korjatud raha hakkab otsa saama. Doktor hangib lemmikloomi juurde ja raha jääb järjest vähemaks. Doktor peab maha müüma oma klaveri ja pruuni pühapäevaülikonna, ta on puruvaene ja isegi ta sokid on auklikud.

Ühel päeval vestleb doktor oma köögis kassilihamehega, kes arvab, et Dolittle võiks inimeste arsti ameti maha panna ja hakata loomade arstiks. Teab ju Dolittle loomade kohta palju rohkem kui kõik teised loomatohtrid. Ta kiidab ka doktori kirjutatud raamatut kassidest. Kassilihamehe arvates ongi doktor nagu kass, doktor teab isegi seda kuidas kassid mõtlevad. Veidi hiljem tõdeb ka papagoi Polüneesia, et doktor võiks hakata loomade arstiks. Papagoi lisab, et loomad oskavad rääkida. Papagoid oskavad rääkida kahes keeles – inimeste ja lindude keeles. Niimoodi saigi Dolittle teada, et loomadel on oma keel ja et nad saavad üksteisega rääkida. Polüneesia õpetab, et loomad ei räägigi alati oma suuga, nad räägivad oma kõrvade, jalgade, sabaga – kõigega.

Mõne aja möödudes õppis doktor papagoi abiga loomade keelt nii hästi tundma, et suutis nendega ise rääkida ja mõista kõike, mida nad talle ütlesid. Nüüd hakkasid inimesed oma loomadega doktori vastuvõtul käima. Doktor aitab isegi künnihobust, kes vajas prille. Prillid saavad endale paljud teisedki koduloomad Puddleby ümbruses. Mõne aasta pärast teadsid kõik ümbruskonnas ja kaugemalgi elavad loomad, kes on meditsiinidoktor John Dolittle. Rändlinnud rääkisid imelisest doktorist ka kaugetel maadel elavatele loomadele. Niimoodi sai doktor kuulsaks kõigi maailma loomade seas – palju kuulsamaks, kui ta oli olnud Lääne-Inglismaa elanike hulgas. Doktor oli õnnelik ja oma eluga väga rahul. Doktori loomade hulka lisandub leierkastimehe käest päästetud ahv, kes saab nimeks Tšii-Tšii. Elukoha doktori juures aias saab isegi tsirkusekrokodill. Pärast krokodilli tulekut lahkub doktori juurest tema õde.

Kuid, on ka probleeme. Ikka selle rahaga. Doktor on kindel, et raha on tõeline nuhtlus, parem kui seda poleks kunagi leiutatud. Loomad püüavad doktorit aidata, nad võtavad enda peale isegi majapidamistööd. Loomad panid aiavärava kõrvale püsti köögivilja ja lillede müügileti ja müüsid möödujatele rediseid ja roose. Nad ei teeninud sellegipoolest piisavalt raha, et kõik saabunud arved ära maksta ja sel aastal saabus ka talv varakult ja oli väga külm. Dolittle ja loomad soojendavad end kamina ääres. Doktor loeb loomadele raamatuid.

Ühel külmal talveõhtul, kui doktor loomadega kamina ees istub ja neile raamatut loeb, jookseb tuppa Tšii-Tšii. Ta on saanud ärevaks tegeva sõnumi oma nõbult Aafrikas. Seal on ahvide hulgas puhkenud kohutav haigus. Nad kõik nakatuvad sellesse ja surevad sadade kaupa. Ahvid on doktorist kuulnud ja paluvad teda sinna appi, et haigusel lõpp teha. Kuidas Aafrikasse saada? Laevapileti ostmiseks doktoril raha ju ei ole. Doktor tunneb ühte meremeest, kelle last ta kunagi aitas, kui sellel leetrid olid. Äkki meremees laenaks oma laeva.

Meremees ongi nõus laeva laenutama. Nüüd on doktoril tõepoolest võimalus Aafrikasse süita. Krokodill, ahv ja papagoi on eriti rõõmsad, sest nemad saavad nüüd naasta Aafrikasse, oma päris koju. Doktor on nõus nad kaasa võtma, lisaks veel koera Naksi, pardi Pat-Pati, sea Rui-Rui ja öökulli Huu-Huu. Kaasa tuleks võtta muudki merereisiks vajalikku, näiteks süüa. Meremehel õnnestub doktori jaoks vürtspoodniku käest kõik vajalikud asjad laenata. Meremees ise kaasa ei lähe, kuid õnneks on pääsuke nõus kaasa lendama ja doktorile teejuhiks olema. Merereis ookeanilainetel kestab kuus nädalat. Aafrikasse jõutakse, kuid veidi enda randumist sõidab laev karile ja vajub põhja. Meie reisiseltskond pääseb, kuid nüüd seiklused alles algavad.

Ma olen üsna kauaks jutustama jäänud, kuid veidi veel – Aafrikas kohtuvad meie peategelased Jolliginki kuningaga, kes käsib neil tema maadelt lahkuda, kuna ta on kunagi kohtunud väga halva valge mehega. Valge mees oli kuningaga esialgu olnud igati sõbralik, kuid oli seejärel hakanud kulda välja kaevama ja tapnud kõik elevandid, et kätte saada nende vandlist võhad. Seejärel oli valge mees põgenenud laevaga. Loomulikult saame aru ka kuninga pahameelest, kuid doktor on tulnud ju ainult ahve aitama. Vaatamata sellele laseb kuningas doktori ja teemad loomad vangistada. Tänu Polüneesia nutikusele ja kavalusele pääsevad nad vangistusest, kuid doktoril ja tema loomadel tuleb põgeneda läbi džungli, kannul kuninga sõdurid. Nüüd tulevad doktorile appi ahvid, kes moodustavad imelise ahvide silla.

Doktor suudabki ahve aidata ja nad terveks ravida. Doktor kutsub appi ahve põetama ka kõik teised loomad, isegi lõvid. Lõvikuningas esialgu küll keeldub, kuid kuningaid on ju alati juhtinud nende naised, mistõttu suudab Lõvikuninga naine oma „mehele“ mõistuse pähe panna. Ahvid tahaksid doktorile midagi tänutäheks kinkida, aga mida? Raha? Loomulikult ei tea ahvid rahast mitte midagi. Seetõttu kingitakse tänutäheks loom, mida ükski valge inimene polnud kunagi näinud – lükka-tõmba. Kummaline ja haruldane loom, kellel polnud saba – selle asemel oli tal kaks teravate sarvedega pead, üks kummaski otsas. Et saada Aafrikast naasmiseks laev, peab doktor tüssama prints Bumpot, kes tahaks saada valgeks printsiks. Doktorile on abiks arstiteadus ja võlukunst.

Merereisil koju kohtutakse Berberi mereröövlite ja nende pealiku Bel Ali ehk Berberi Draakoniga. Ka mereröövlitest saavad doktor ja tema loomad jagu, seekord on abiks haid. Kuidas doktor ja tema loomad koju jõuavad, kelle laevaga, kelle nad laevalt leiavad, selle pead juba ise välja uurima. Igal juhul ootab lugejat ees veel üks seiklus, et leida üles üks oluline inimene. Ja ega ka Inglismaal doktor kohe veel koju jõua. Millal ja kuidas doktor koju saab, see selgub juba raamatu lõpus.

Igal juhul on „Doktor Dolittle“ üks hiiglama äge ja kaasahaarav lugemine, mis sobib suurepäraselt ka tänastele lastele, juhul, kui ikka raamatuid meeldib lugeda. Minu arust on „Doktor Dolittle“ selline raamat, mida on mõnus lugeda suvel (seda mäletan oma lapsepõlvest), sest seiklused on igati vahvad ja ka põnevad, peategelane ja tema loomad samuti igati mõnusad.


A.A.Milne

„Karupoeg Puhh. Maja Puhhi Salu servas“

(Tänapäev)

Siin ta nüüd ongi, see meie kaisukaru. Tuleb teine parajasti Christopher Robini järel trepist alla, kukal põntsumas põnt-põnt-põnt vastu trepiastmeid. Niipalju kui Puhh mäletab, on see ainuke viis, kuidas alla saada. Tõsi küll, mõnikord tundub talle, et peaks nagu ikka veel mõni teinegi võimalus olema, kui vaid hetkekski saaks selle igavese põntsutamise jätta ja asja üle aru pidada. Aga kui siis jällegi mõtlema hakata, kaovad kõik need teised võimalused kus seda ja teist. Noh, olgu selle asjaga kuidas on, praegu igatahes on ta juba alla jõudnud ja valmis end teile esitlema. Niisiis, saagem tuttavaks: Winnie Puhh.

Raamat sisaldab mõlemat Puhhi seikluste osa: "Karupoeg Puhh" ning "Maja Puhhi salu servas". Armastatud lasteraamatu uus väljaanne ilmub eesti keeles kordustrükina koos E. H. Shepardi värviliste illustratsioonidega.

Karupoeg Puhh ja tema lood on kindlasti ühed populaarsemad maailma lastekirjanduse ajaloos. „Karupoeg Puhh“ ilmus esmaskordselt juba 1926, „Maja Puhhi Salu servas“ 1928. Võib öelda, et Puhhi-lugudega on üles kasvanud mitu põlvkonda. Eesti keeles ilmusid Puhhi-lood esimest korda 1968. Mina lugesin Puhhi-raamatut, mis oli ilmunud 1974, ja samast raamatust ilmus kordustrükk 1977. Pärast seda on paaril korral veel Puhhi-raamatud ilmunud, kuid usun, et nüüd on olnud piisavalt pikk vaheaeg, et üks vahva kordustrükk kulub igati marjaks ära, et ka tänased lapsed saaksid Puhhi-seiklustest osa.

Aastate jooksul on Puhhile oma näo andnud Disney-kompanii, on tehtud multifilme, avaldatud koomikseid. Väga meeldejääv oli Puhh vene multifilmides (ülimalt laheda hääle andis Puhhile suurepärane näitleja Jevgeni Leonov), mida oli kokku kolm ja need valmisid aastail 1969-1972. Algupärase Puhhi on joonistanud Ernest Howard Shepard, kelle pilte (seekord tõepoolest värvilisi) näeme just selles raamatus. Aga nüüd raamatu juurde!

Raamatu autor jutustab Karupoeg Puhhist ja tema sõpradest väikesele Christopher Robinile (raamatu autoril Alan Alexander Milne’il oli endal samanimeline poeg), kes ka ise nendes lugudes kaasa lööb. Karupoeg Puhh ehk Winnie Puhh on väikese poisi mängukaru, kes lugudes igati elavaks muutub. Siinkohal pean mainima, et tegelikult on olemas ka mänguasjadena nii Puhh kui ka kõik tema sõbrad, keda praegugi New Yorgis näha saab. Christopher Robin Milne pani aga oma mängukarule nimeks Winnie tänu sellele, et ta käis sageli Londoni loomaaias vaatamat Kanada pruunkaru, kelle nimi oli Winnie. Puhh ehk ingliskeeles Pooh oli aga luik, mida poiss koos isaga olid näinud ühel koolivaheajal.

Esimeses raamatus saame lugeda sellest, kuidas Puhh käib mett noolimas suure tamme otsas. Tänu mesilinnuksetele ehk mesilastele kukub ta puu otsast alla, mistõttu läheb vaja Christopher Robini abi. Siiski ei õnnestu Puhhil ka õhupalli abil väikest pilvekest mängides mett kätte saada.

Edasi läheb Winnie Puhh külla Jänesele, kelle kodu asub urus. Seal sööb Puhh mett ja kondenspiima sedavõrd palju, et lahkudes jääb ta jänese uru uksele kinni. Puhh peab seal lausa nädala olema, et alla võtta ja lõpuks pääseda. Puhhil on palju sõpru. Notsuga saame tuttavaks siis, kui Puhh ja Notsu jahile lähevad. Nad käivad mööda jälgi ja otsivad Pusa!? Kuid seiklusi on veel – nii üritavad Puhh, Notsu ja Christopher Robin kinni püüda Elevantsi. Toimub ka üsna nukrameelne Iiahi sünnipäev – ta saab kaks kingitust: Puhhilt tühja meepurgi ja Notsult katkiläinud õhupalli. Kuid Iiahil on ka nende üle hea meel, sest need on ju mõeldud just talle.

Esimeses raamatus saame tuttavaks veel ka Kängu ja Väikese Ruuga, läheme Christopher Robini ja tema sõpradega ekspeditsioonile Põhjanabale. Metsa tabab ka hirmus vihmahoog, mistõttu satub Notsu lausa uppumisohtu, kuid Puhh ja Christopher Robin päästavad ta. Esimese raamatus ja ka teises on mitmeid väga vahvaid Puhhi esitatud laulukesi ja salmikesi, mida ta ise kutsub üminateks. Kindlasti tasub neid lugeda ja kaasa „ümiseda“.

Teine raamat „Maja Puhhi Salu servas“ algab sellega, et Iiahile ehitatakse Metsa serva maja. On ju Puhhil, Notsul, Christopher Robinil, Öökullil, Kängul ja Väikesel Ruul ja Jänesel maja. Saame tuttavaks ka Tiigriga. Hommikusöögil koos Puhhiga saame teada, et Tiigrile ei maitse mesi, Notsu juures selgub, et talle ei maitse ka tõrud, Iiahi juures selgub, et ka ohakad pole Tiigrile meelt mööda. Kängu ja Ruu juures selgub, et Tiigrile maitseb kalamaksaõli!!! Vot sedasi!

Kuid ka siin on seiklusi veel ja veel – käime otsimas Jänese väikest sõpra-sugulast Pisikest, saame teada, et Tiigrid ei oska puu otsa ronida, elame kaasa Jänese kibekiirele päevale, saame osa uuest mängust, mille Puhh leiutab. Otsime Öökullile uut maja, ja kõige lõpuks läheme Christopher Robini ja tema sõpradega Võlutud Paika.

Puhhi-lood on ajatud ja kindlasti vägagi legendaarsed. Nii nagu ka kõik tegelaskujud nendes raamatutes. Minu jaoks oli põnev avastus see, et Puhhi lood toimisid neid lapsena lugedes, kuid need on väga lahedad ka praegu, täiskasvanuna lugedes.


„Punamütsike“

(Dada Fun)

Punamütsike läheb vanaemale külla. Kuid metsas järgneb talle näljane hunt. Tuntud muinasjutu ümberjutustusest saad teada, kuidas Punamütsike apla hundi küüsist pääseb.

Liimköites raamatus on 24 lehekülge, mida täiendab tore 30-osaline pusle!

Pusle suuruseks kokkupanduna on 35×35 cm. Mängukarbi mõõdud: laius 260 mm, kõrgus 260 mm, sügavus 47 mm.

Ma olen üsna kindel, et pole vist palju inimesi, kes ei teaks muinasjuttu Punamütsikesest. „Punamütsikese“ loo kirjutasid umbes kahesaja eest aasta eest üles vennad Jacon ja Wilhelm Grimm Saksamaalt. Grimmid kogusid veel palju lugusid, mis muinasjuttudena tuntuks said. Näiteks „Uinuv kaunitar“ ja „Lumivalgeke“.

Seekordne „Punamütsike“ on ümber jutustatud Rob Lloyd Jonesi poolt ja kaunid illustratsioonid on joonistanud Lorena Alvarez.

Ka seekordses loos läheb Punamütsike vanaema poole, et viia talle purgike mett, ja selgub, et Punamütsikese ema on mesinik, kuna peab mesilasi, ja Punamütsikese isa on tubli puuraidur.

Teel vanaema juurde märkab Punamütsikest hunt, kes oli kaval ja talle meeldis hiilida ja oodata, kuni saak (seekord Punamütsike) lõksu langeb. Nii üritab hunt tabada Punamütsikest puude vahele seotude võrguga, sügava auguga, mis kaetud okste ja lehtedega, kuid Punamütsike lõksudesse ei lange.

Seetõttu otsustab hunt minna Puunamütsikese vanaema juurde, kus pistab vanaema pintslisse ja jääb ootama väikest türdukut, kuna tema on hundi jaoks „põhiroog“. Hunt on iseenda üle uhke, ja kinnitab, et just tema on metsa kõige targem loom.

Punamütsike saabubki. Väike türduk on imestunud, et vanaemal, kes on ju tegelikult hunt, on sedavõrd suured silmad, suured karvased käed ja suured hambad. Seejärel kugistab hunt Punamütsikese üheainsa suure ampsuga alla. No jah, tegelikult ju üsna vägivaldne lugu, kas pole, kuid õnneks on see vaid muinasjutt, mistõttu saavad asjad vaid paremuse poole minna. Vahejuhtumit vanaema juures märkab Punamütsikese puuraidurist isa, kes appi tõttab ja Punamütsikese ning vanaema päästab.

Hundi kõht lõigatakse lahti ja vanaema soovitusel pannakse sinna sisse hoopis kivid, sest nüüd saadab tema igat liigutust kivide kolin kõhus. Hundile on selge, et nüüd ei saa ta enam mitte kunagi vaikselt hiilida ja kavalaid lõkse seada. Edaspidi sai hunt süüa vaid ussikesi, põrnikaid ja väikesi aeglasri sitikaid, ja ta ei olnud enam kuigi kaval ega nupukas.

Selline lugu Punamütsikesest. Üsna sarnane algupärasele, kui mõned väikesed seigad välja jätta. Ja ju nii ongi, et üsna raske on Punamütsikest kuidagi teistmoodi kirjutada, kuigi ma olen näinud ühte väga põnevat prantslaste versiooni, kus Punamütsike kehastab hoopis ise kurja ja kavala hundi rolli...

Ja veel, „Punamütsike“ ei ole lihtsalt ainult raamat, sest see ilmub ilmatuma uhkes pappkarbis (selline parajalt suur ja väga ilus karp), ja lisaks raamatule on kaasas ka pusle, mis koosneb 30 tükist. Seetõttu on igati vahva, et saab lugeda nii raamatut (muinasjuttu) ja samal ajal ka puslet kokku panna.

Usun, et see on selline ilus lahendus, mis sobib suurepäraselt ka väiksematele lugejatele kingituseks. Väga vahva!


Jüri Parijõgi „Teraspoiss“

(Tänapäev)

Jaan jääb kaheteistaastaselt orvuks ning satub heade naabrite toetusest ja omaenese parimatest kavatsustest hoolimata laste varjupaika, seejärel aga ulakate poiste kooli. Kõigi oma kõhkluste ja hirmude kiuste on Jaan otsustanud iga hinna eest ise hakkama saada ning alati tubli, õiglane ja kartmatu olla. Aga kas sellest on küllalt, et kõigist ohtlikest seiklustest ja katsumustest võitjana välja tulla?

Meie tuntud laste- ja noorsookirjaniku Jüri Parijõe „Teraspoiss“ ilmus esimest korda 1937. aastal kirjastuse Loodus sarjas „Looduse kuldraamat“ ja pärjati 1938. aastal Vabariigi Presidendi auhinnaga.

Ma meenutan oma lapsepõlve, sest Jüri Parijõe kirjutatud lugusid olen ma ka just siis lugenud. Meenuvad raamat “Jutte” (see oli 1982. aastal välja antud kogumik), milles olid jutud “Tsemendivabrik”, “Jaksuküla poisid”, “Jõulud! Jõulud!”, “Suuskadel Vallastesse” ja “Teraspoiss”, kuid ka raamat “Kui isa kinkis raamatuid” (neid oli mul lausa kaks tükki, üks 1973 ja teine 1981. aastal ilmunud raamat) ja “Külaliste raamat” (selles oli mitmeid eesti muinasjutte, ja raamat, mida mina lugesin ilmus 1977).

Tegelikult elas Jüri Parijõgi aastail 1892-1941 ja kahjuks tuleb tõdeda, et suurepärane noorsookirjanik ja pedagoog hukkus NKVD massimõrva ohvrina Tartu vanglas. Õpetajana alustas ta tööd 1910 ja kirjanikuna 1912. Parijõgi kirjutas peamiselt laste- ja noortejutte ja ka ühe muinasjutukogu. 1926. aastal ilmus “Semendivabrik” (hiljem tuntud kui “Tsemendivabrik”), 1927 ilmus “Laevapoisi päevilt”, muinasjutukogumik “Külaliste leib” ja “Teraspoiss” ilmusid 1937.

Pean tunnistama, et “Teraspoiss” on igati huvitav, kaasakiskuv lugemine ka tänapäeval, kuigi raamatu ilmumine oli juba 1930ndatel aastatel. Poisid on ju poisid ka täna, kuigi toona polnud igasugu nutividinaid, internetti ega muid kiusatusi, kuid vahva ongi lugeda ka sellest, mida toonased kutid sellal tegid.

Raamatu peategelane Jaan Kattai on tõepoolest tõeline teraspoiss, kes suudab vastu siesta eluraskustele, on töökas, aus, kartmatu, tõeline sõber oma sõpradele, kaitseb nõrgemaid, ei käi kaebamas ja püüab ise kõigega hakkama saada. Ja kuigi elu on tema jaoks raske ja keeruline, läheb ta ikka pea püsti edasi.

Lugu saab alguse kurva sündmusega. Peategelase Jaani ema on surnud, on matused, kirikuõpetaja peab kõnet. Jaan matusel ei nuta, sest ta olio ma nutud nutnud juba kodus, põlvitades ema kirstu kõrval või tõstes ühest kohast teise emast järelejäänud asju. Nüüd olid pisarad otsa lõppenud ja süda oli tühi.

Jaan loodab, et see on unenägu ja kõik on jälle hästi, kui ta ärkab. See ei ole siiski uni, ema on surnud, matusel on kojamees ja kojanaine, üliõpilane hoovimajast. Siinkohal võin etteruttavalt öelda, et nii kojamees kui ka kojanaine ja üliõpilane etendavad Jaani loos veel suurt rolli.

Kojamees tõdeb Jaanile, et nüüd on poisi ema rahus, pole enam muresid ega vaeva, kuid Jaan peab oma mured nüüd ise kandma, oma eluted ise käima, ilma isata ja emata. Jah, Jaanist on saanud orb.

Matuselised hakkavad lahkuma, ka Jaan on lahkumas, kui ta äkki ümber pöörab ja hauale tagasi jookseb. Ta heidab kummuli kalmukünkale, puurib sõrmed liiva sisse ja hakkab valjusti nuuksudes nutma. Nii nagu autor ütleb: “Ta ei kuulnud ega näinud midagi, oli kogu oma väikese kehaga, kogu olemusega muutunud suureks kaebeks ning leinaks.”

Jaan ei ole jäänud kalmukünkale siiski üksi, seal on ka üliõpilane, üliõpilane Pärn. Ta kutsub Jaani endaga kaasa, üheskoos minnakse kodu poole. Jaan teadis üliõpilast juba ammu. Jaan käis tal sageli külas. Üliõpilane näitas pildiraamatuid, kõneles võõraist maist ja rääkis ka muud juttu nagu suure inimesega.

Nüüd jõutakse kodu. Kojamees ja kojanaine kutsuvad Jaani enda juurde, kuid sel ööl on Jaan üliõpilase juures.

Pärast seda elabki Jaan kord kojarahva, kord üliõpilase juures. Just üliõpilane on see, kes kinnitab Jaanile, et nüüd tuleb unustada kurb minevik ja tuleb vaadata, mis tulevik toob. Nüüd peab Jaan ise igal pool mehe eest väljas olema. Ole vaid mees ja ära pead norgu lase! Kusjuures kojamees on Jaani ütelnud, et oma elu peab igaüks ise elama. Need on õpetussõnad, mis Jaani selles raamatus pidevalt saadavad.

Esialgu tundubki, et selline elukorraldus on Jaanile sobilik. Ta teeb ka väikest viisi tööd, jagab lehti ja teenib sellega veidi taskuraha, aitab kojarahval puid lõhkuda ja muudki teha, kuid eks ole ka talle selge, et tegelikult on ta omamoodi “lisakoormaks” kojarahvale, kellel on ka endil rahaliselt ikkagi keerulised ajad. Veelgi keerulisemaks läheb siis, kui kojamees haigestub. Jaan ja kojanaine küsivad abi ka linnalt, kuid lõpuks on Jaan see, kes kinnitab, et ta läheb hoopis laste varjupaika.

Laste varjupaigas on palju lapsi, osad sõbralikud ja abivalmid, osad hoopis teistusgused, sellised, kes tahavad kakelda ja rumalusi teha. Jaan peab ennast tõestama, kuid tal tuleb see hiilgavalt välja. Ta armastab teha tööd, ja teeb seda korralikult ning targalt, ta kaitseb nõrgemaid, aitab teisi lapsi, kuid suudab ennast ka “kraadede” vastu maksma panna, mistõttu saabki ta endale hüüdnimeks Teraspoiss. Ja Teraspoiss on ta tõepoolest, kuni raamatu lõpuni välja.

Lugedes seda, kuidas Jaan laste varjupaigas elab, siis meenub veidi ka Oskar Lutsu “Kevade”, sest eks ole ka siin igasugu tegelaskujusid, kuigi huumorit sedavõrd palju ei ole, kuid ka Parijõgi näitab laste elu ja tegemisi sama südamlikult nagu seda tegi ka Luts. Siin on kübe nalja, kuid ka tõsisemaid teemasid, Parijõgi avab oskuslikult seda, mis toimub ühe tubli 12-aastase poisi hinges, miks ja kuidas ta erinevates olukordades käitub. Kõik on selline eluline ja ehe.

Kuid ka laste varjupaigas tuleb ette igasugu juhtumisi, ka halbu, sugugi mitte Jaani süül, pigem ikka mõne kaasõpilase (Jaan ei kaeba mitte kellegi peale, on liigagi aus ja kindlameelne) või ebameeldiva õpetaja tõttu, siis on ta sunnitud edasi minema ulakate poiste kooli. Ka seal suudab Jaan ennast maksma panna, ta õpib, teeb sporti (aitab linnas koolide võistlusel ulakate poiste kooli võitjaks nii rahvastepallis kui ka korvpallis ja jällegi tänu sellele, et ta teeb korralikult trenni, sunnib ka teisi trenni tegema ja oskab teisi juhendada ning ergutada, Parijõgi kirjeldab väga kaasakiskuvalt ka spordivõistlusi), mängib puhkpilliorkestris (orkester annab ka eduka kontserti), aitab jällegi teisi kaasõpilasi, juhib neid õigele teele, et nad mitte rohkem ulakust ja pättust ei teeks (ühest “kraadest”, kellega Jaanil kõva kisma oli, saab isegi Teraspoisi sõber), mistõttu on selge, et pikaks ajaks Jaan sellesse kooli ei jää. Seda mõistab ka ulakate poiste kooli juhtaja, kes kinnitab, et Jaan on ennast tõestanud, et ta tõepoolest on Teraspoiss.

Ma ei saa Sulle loomulikult kõiki sündmusi ära rääkida, sest sel juhul läheb lugemine igavaks, kuid raamatu lõpus peab Jaan ennast veelkord ületama ja tegema midagi sellist, mis päästab ühe väikese tüdruku. Midagi sellist, millest hakkab rääkima terve Tartu. Nii, et Jaanist kirjutatakse isegi ajalehes. Alles nüüd on Jaan iseendaga rahul ja ta on kindel, et ka tema ema oleks olnud temaga rahul.

Kuidas raamat lõpeb, selle pead ise välja uurima.

Igal juhul on “Teraspoiss” väga huvitav ja kaasakiskuv lugemine, tõeline Eesti lastekirjanduse klassika. Põnev on lugeda, kuidas elasid lapsed 1930ndatel aastatel, mida tehti varjupaigas, mida ulakate poiste koolis, millega tegeleti, millest unistati, mida taheti, kuidas tehti tööd, kuidas sporti jne. Ja võib öelda, et Teraspoisid ei eksisteeri ainult koomiksites ja multifilmides ning kinoekraanil, vaid siiski ka tavalisemas elus.


Otfried Preussler „Väike nõid“

(Tänapäev)

Väike nõid on alles sada kakskümmend seitse aastat vana ja suured nõiad ei võta teda veel sugugi tõsiselt ega taha Walpurgi ööl Blocksbergi mäele pidussegi lasta. Aga kui ta polegi veel suur nõid, tahab ta olla vähemalt hea, ja see peab ometi midagi lugema. Selle otsusega vallandub põnev ja lustakas sündmustekeeris.

„Väike nõid“ on olnud kindlasti üks populaarsemaid ja kuulsamaid lasteraamatuid läbi aegade, mis algupäraselt ilmus juba 1957 ja eesti keeles esimest korda 1975. Pärast seda on ilmunud mitmeid kordustrükke. Raamatu põhjal on tehtud meil ka vahva telelavastus, milles peaosa mängib Mari Lill. 2009. aastal jõudi „Väike nõid“ ka Nukuteatrisse, siis oli tegemist muusikalise etendusega, peaosas oli Iiris Vesik!

Tõepoolest, elas kord väike nõid, kes oli vaid 127 aastat vana. Ta elas üksikus nõiamajakeses, mis asus sügavas metsasüles. Majake polnud kuigi suur, see oli vildaka katuse, kõvera korstna ja logisevate aknaluukidega. Maja taga oli leivaahi, sest igal nõiamajakesel peab olema leivaahi!

Väike nõid ei elanud üksi, talle pakub seltsi rääkiv kaaren, kel nimeks Abraksas. Ta on erakordselt tark kaaren, kes räägib alati tõtt! Umbes kuus tundi päevas õpib väike nõid nõidumist. Ta on jõudnud nõiaraamatus leheküljeni 213, mida pole just palju ja parajasti harjutas ta vihmategemist. Väikesel nõial ei tule nõidumine eriti hästi välja ja nii on ta vihma asemel nõidunud taevast alla valgeid hiiri, konni, kuusekäbisid ja petipiima! Uskumatu lugu! Samas on väike nõid maruvihane! Mitte sellepärast, et taevast hakkas petipiima sadama, aga sellepärast, et käes on Walpurgi öö, millal kõik nõiad tulevad kokku Blocksburgi mäe otsa tantsima! Väikest nõida pole kutsutud, kuna ta olevat liiga väike nõiatantsude jaoks! Vaatamata sellele otustab väike nõid minna. Ta loodab, et ei jää vahele, kuid kaaren aimab ohtu!

Kõik oleks läinud Blocksburgi mäel hästi, kui väike nõid poleks jäänud jalgu oma tädile, piksenõid Rumpumpelile, kes ta välja annab. Nõiad nõuavad väikese nõia karistamist ja viivad ta ülemnõia ette. Ülemnõid mõtleb välja üsna pehme karistuse – väike nõid pääseb järgmisel aastal Walpurgi ööl teiste nõidadega tantsima, kui ta on saanud heaks nõiaks. Lisaks võetakse ära tema luud nii, et väikesel nõial kulub koju jõudmiseks kolm ööd ja päeva!

Kui väike nõid koju jõuab on ta üdini väsinud, tema jalad on katki ja kingatallad kulunud! Väike nõid peab saama heaks nõiaks, kuid ta lubab kätte maksta ka tädi Rumpumpelile. Kaarenil on mõistest hea nõid hoopis teistsugune arusaam – head nõiad ei tohi mitte midagi halba teha! Ma pole päris kindel, kas nõidadel on samasugune arusaam, ma arvan, et hea nõid on see, kes suudab pigem kõige rohkem halbusi teha?

Väike nõid valmistab jalgade ravimiseks üsna jubeda salvi, kasutab võlusõnu ja tema jalad saavadki terveks. Seejärel lähevad väike nõid ja kaaren külapoodi, mida peab härra Piprakaun. Milline suurepärane nimi! Nad ostavad üsna palju klaaskompvekke, kuid väikesel nõial on ju vaja ka uut luuda, kasevitstest ja paraja varrega. Luua ta saab ja poepidaja on üllatunud, kui selle luuaga tema poe juurest minema lennatakse! Kes poleks, luuad on ju eelkõige mõeldud pühkimiseks!

Väike nõid peab uut luuda veidi taltsutama ja sisse sõitma, kuid ta saab sellega väga hästi hakkama. Seejärel otsustab väike nõid, et temast saabki hea nõid ja ta hakkab ainult häid asju tegema.

Nüüd õpib väike nõid nõiaraamatust tarkusi 7 tundi päevas! Ja ta hakkabki heategudega peale – ta aitab kolme eidekest, kes otsivad talviseks kütteks puukoort ja murdunud oksi, ta „õpetab“ ka metsnikku, kes tahab eidekestel haokorjamise ära keelata. Väike nõid aitab linnaturul väikest ja vaest tüdrukut, kes müüd paberlilli, et aidata oma ema ja seitset õde-venda. Ja need ei ole veel kõik väikese nõia heateod – ta aitab hobuvankrit vedavaid hobuseid kurja kutsari vastu, ta aitab metsaeksinud lapsi ja nõiub isegi reedel, kuigi see on keelatud, ta aitab lapsi, keda suuremad poisid kiusavad, ta aitab kaarnaid, keda lapsed kiusavad! Ta lööb kaasa vastlapeol metsas ja lepitab loomi nii, et isegi rebane saab sõbraks väiksemate metsaloomadega. Vot selline vahva väike nõid! Heatahtlik ja abivalmis!

Lõpuks on aastaring täis saanud ja väike nõid peab astuma nõianõukogu ette. Kuidas tal seal läheb ja mis lõpuks saab, seda peate juba ise välja uurima. Igal juhul on raamatu lõpp üsna ootamatu ja vägagi õpetlik ning naljakas!

Selline vahva raamat see „Väike nõid“ on. Saab nalja, on veidi õpetlik, kuid tähtis on seegi, et headus on alati esikohal! Tegelikult on ju see ka omamoodi muinasjutt, kuid minule muinasjutud meeldivad. Loodan, et ka teistele lugejatele.

Raamatu on illustreerinud Winnie Gebhardt ja nüüd on pildid värviliseks koloreerinud Mathias Weber, selliseid „Väikese nõia“ pilte me varem näinud pole!


James Krüss „Timm Thaler ehk Müüdud naer“

(Tänapäev)

Timm Thaler müüb oma nakatava naeru võime eest võita kõik kihlveod. Peagi mõistab ta aga, et võime naerda on palju rohkem väärt kui kõik maailma rikkused. Kuidas oma naer tagasi saada? See tundub olevat üsna võimatu ettevõtmine ...

Populaarselt saksa lastekirjanikult James Krüssilt (1926–1997) on eesti keeles ilmunud ka "Timm Thaleri nukuteater", "Majakas vähimadalal" ning "Minu vaarisa ja mina ehk Suur ja väike Boy".

James Krüss on üks minu lastekirjanduse suurtest lemmikutest. Lugesin juba lapsepõlves raamatuid “Minu vaarisa ja mina ehk Suur ja väike Boy”, “Timm Thaler ehk Müüdud naer” ja “Timm Thaleri nukuteater”. Timm Thaleri lood jäid päris pikaks ajaks meelde, sest need olid sedavõrd toredad.

Nüüd on rõõm avastada, et “Timm Thaler ehk Müüdud naer” on lühikese aja jooksul juba kolmandat korda raamatulettidel – äkki ilmub ka “Timm Thaleri nukuteater”, mis on omamoodi järg esimesele raamatule?

Timm Thaler on üks vahva sell, kes kasvab vaesuses. Tema isa sureb, kui poiss on päris väike ning teda kasvatab pahatahtlik ja ahne võõrasema ja võõrasvend. Eks unistab Timm Thalergi paremast elust ja võimalusest edasi liikuda, kuid unistada on ju lihtne – reaalne elu on hoopis midagi muud.

Hipodroomil kohtub ta salapärase mehega, parun Tarukiga, kes poisiga kavala lepingu sõlmib. Esialgu tundub see Timmile üsna mõistlik, sest ta võidab ju kõik kihlveod, kuid varsti on selge, et naer on rahast olulisem.

Sirgudes üritab poiss oma naeru tagasi saada, kuid ta kaaslaseks on pidevalt Taruk ja mida rohkem Timm paruniga kokku puutub ja koos on, seda selgemaks saab, et naeru tagasi saamine on üsna võimatu ettevõtmine. Järjest rohkem tekib lugejas tunne, et parun Taruk on saatan ise ehk kurat (ja lugege nüüd nime Taruk tagurpidi).ü

Õnneks viib ta elutee kokku laevafirma omaniku härra Richteri, tüürimees Jonny ja stjuuard Kreschimiriga ning neist saavad sõbrad. Ja kui Timmist saab isegi vaata et maailma rikkaim inimene, on selleks ajaks juba noormeheks sirgunud Timmil asi selge, et palju olulisem rahast on see, kui sul on sõbrad ja kui sul on naer.

Aga kas Timm saab naeru tagasi?

”Timm Thaler ehk Müüdud naer” on vahva, põnev ja kaasahaarav lasteraamat, kus seiklused viivad lugeja Saksamaalt Itaaliasse, Mesopotaamiasse ja ümbermaailma reisile ning lõpuks ringiga Saksamaale tagasi.

James Krüssi jutustamisoskus on võrratu. Ta suhtub nooresse lugejasse kui suurde inimesse ning jutustab sellest, et elus ei ole ainult rõõmu ja naeru, vaid on ka raskusi, pisaraid ja muresid.

Soovitan kindlasti lugeda, kes tõeliselt head lasteraamatut tahavad nautida.


Carlo Collodi, Roberto Innocenti „Pinocchio seiklused“ (Varrak)

Pinocchio on kogu maailmas tuntud ulakas puunukk, kelle haaravatest seiklustest on saanud lugeda juba mitu põlvkonda lapsi. Saatus veeretab tema teele kõikvõimalikke katsumusi, kuid ta kuulab oma lõbusa südame häält ja võidab nii ka paljude teiste südamed.

Käesoleva suureformaadilise raamatu imelised pildid on joonistanud Roberto Innocenti.

Tegu on täiendatud kordustrükiga 2006. aasta väljaandest ja ühe kaunimate illustratsioonidega eesti keeles ilmunud Pinocchio-raamatuga, mis vääristab iga raamaturiiulit.

Mina mäletan Pinocchiot juba oma lapsepõlvest, toona küll nime all Buratino ja raamatust pealkirjaga “Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused”, mille autoriks oli Aleksei Tolstoi, ja raamat oli aastast 1964, kuigi “Kuldvõtmeke” ilmus esimest korda eesti keeles juba 1946. aastal.

Eesti lugejate enamikule on vahva puunukk tuttav jutustuse «Kuldvõtmeke» järgi, mille vene kirjanik Aleksei Tolstoi kirjutas Pinocchio-lugusid aluseks võttes. Nii algupärandi kui ümberjutustuse kangelaseks on elav ning üleannetu, ebatavaliselt pika ninaga puunukk, kellest pärast rohkeid seiklusi ja katsumusi saab lõpuks aus ning tubli poiss.

Usun, et paljud mäletavad ka Buratino seiklusi ja juhtumisi ka televisioonist, 70ndatel oli eetris telesari “Buratino ja ta sõbrad” ning sellel sajandil “Buratino tegutseb jälle”. Legendaarne on ju ka 70ndate aaste keskpaigas stuudios Belarusfilm valminud mängufilm “Buratino seiklused”, kuid kindlasti ka Walt Disney poolt tehtud multifilm “Pinocchio” (1940).

Meenutan veidi veel - 1983.a. möödus sada aastat nimeka itaalia lastekirjaniku Carlo Collodi (1826-1890) populaarseks saanud raamatu «Pinocchio seiklused» esmatrüki ilmumisest. Seda tähistati ka eesti keeles ilmunud Collodi raamatuga, mis ilmus 1985. aastal. Selle raamatu illustratsioonid oli teinud Jarõna Ilo.

Eelmisel, 2018. aastal ilmus kaks raamatut – “Pinocchio seiklused” (kirjastuselt Tänapäev), mille kaante vahel leiame klassikalise muinasloo täiesti originaalsel kujul, mida kaunistavad Enrico Mazzanti originaalillustratsioonid.

See raamat, mida ma siinkohal tutvustan on üks kaunimate ja uhkemate illustratsioonidega, mida mina Pinocchio seiklustest tean – suurepäraste, värviküllaste ja väga põnevat illustratsioonide autoriks on maailmakuulus Roberto Innocenti. See versioon ilmus esimest korda eesti keeles juba 2006. aastal, kuid nüüd siis raamat uuesti saadaval.

Selle raamatu võlu on loomulikult Pinocchio loos endas, kuid kindlasti ka just Innocenti illustratsioonides, mida võibki vaatama jääda, sest need on sedavõrd detailsed ja loovad imelise maailma selle põneva loo juurde.

Siinkohal pean tunnistama, et mina mäletan Pinocchio (Buratino) seiklusi siiski pigem just Aleksei Tolstoi raamatu ja Nõukogude ajal valminud film järgi, mistõttu paljud sündmused ei tulegi tuttavad ette. Ma ei tea, kas lihtsalt ei mäleta või neid äkki ei olnudki nendes versioonides, mida mainisin. Tundub, et selle raamatu teine pool polegi nendes versioonides kajastamist leidnud.

Lugu algab sellest, et elas kord puuhalg, mis sattus vana tisleri Antonio töökotta. Tisleril on plaanis teha sellest puuhalust oma lauale uus jalg. Antonio alustab tööd, abiks kirves ja höövel, kui puuhalg temaga rääkima hakkab. Antonio ei suuda seda uskuda ja arvab, et kuuleb seda lihtsalt oma peas, kuid puuhalg jätkab rääkimist. Samal ajal astub töötuppa vanataat, nimega Geppetto, kellel on plaan endale puidust nukk meisterdada ja sellega mööda maailma rändama minna ja elitist teenida. Geppetto sooviks Antonio käest veidi puitu, kuid puuhalg suudab “korraldada” üsna suure tüli, lausa väikese kakluse, kuid Geppetto selle sama puuhalu endaga kaasa saab.

Edasi oleme juba Geppetto tillukeses toas keldrikorrusel, kuhu valgus pääses ainult trepialusest aknast. Geppetto elab tõelises vaesuses, kuid ta on vägagi heasüdamlik vanataat. Geppetto hakkabki puuhalust nukku meisterdama, tal on plaanis panna nukule nimeks Pinocchio. Mida rohkem ta meisterdab, seda rohkem on selge, et tegemist on elus nukuga, kuigi üsna kiuslikuga, kes Geppetto kallal tänitab. Ühel hetkel paneb puunukk põgenema, kuid ta püütakse siiski kinni. Geppetto üritab puunuku koju tagasi viia, kuid rahvas arvab, et kindlasti käitub vanataat nukuga kodus väga halvasti, mistõttu Geppetto hoopis vangimajja pannakse! Juba algusest peale hakkab juhtuma igasugu jamasid, mida Pinocchio suudab oma kiuslikkuse ja laiskuse ning rumalusega korraldada.

Seejärel püüab Pinocchiole aru pähe panna Kõnelev Kilk, kes elab Geppetto toas. Kõnelev Kilk kinnitab, et neid lapsi, kes oma vanemate vastu hakkavad ja isamaja mõtlematult maha jätavad, ootab ees ainult häda. Nad ei leia siin ilmas kunagi õnne ning varem või hiljem tuleb neil kibedasti kahetseda. Pinocchio ei kuula Kõneleva Kilgi õpetussõnu ja tõdeb, et tema ei taha ei kooli ega tööle minna, sest tema tahaks ainult süüa, juua, magada, lõbutseda ja hommikust õhtuni ringi hulkuda. Selle asemel, et vana kilgi õpetussõnu kuulata, viskab Pinocchio teda puust haamriga, nii et kilk jääb laiaks litsutuna seinale. Üsna vägivaldne, kas pole, kuid selliseid asju juhtub selles loos ju tegelikult veel.

Edasi üritab Pinocchio endale munarooga teha, kuid munast koorub linnuke, kes aknast välja lendab. Pinocchiol on nälg ja ta otsustab linna peale kerjama minna, kuid ta saab kaela vaid suure kausitäie vett. Seejärel läheb Pinocchio koju tagasi, kus ta jääb sügavalt magama, nii et tema puust jalad on hõõguvate sütega täidetud söepannil. Veidi hiljem hakkavad tema jalad söestuma ja muutuvad lõpuks tuhaks.

Õnneks pääseb Geppetto vangimajast koju ning meisterdab Pinocchiole uued jalad, kuid Pinocchio on uskumatult kangekaelne ja rumal puunukk, kes ei taha ka Geppetto õpetussõnu kuulda võtta. Puunukk lubab, et ta muutub heaks, läheb kooli ja ei tee Geppettole häbi. Pinocchio lubab, et ta on kõigist parem ja räägib alati tõtt, et ta õpib mõne ameti selgeks, et olla Geppettole vanaduses toeks ja lohutuseks.

Geppetto meisterdab nüüd Pinocchiole ka riided – värvilisest paberist kuuekese, puukoorest kingad ja leivasisust mütsi. Lisaks läheb ta ja müüb maha oma kuue, et osta Pinocchiole uhke aabits.

Juba järgmisel päeval otsustab Pinocchio kooli minna, kuid ta satub hoopis nukuteatrisse (enne seda müüb ta maha aabitsa, et teatripiletit osta). Nukuteatris tunnevad teatrinukud Pinocchio ära, kutsudes teda lausa oma vennaks. No ju siis kõik nukud ongi omavahel õed ja vennad, kuid ka nukuteatris ei lähe kõik hästi. Teatriomanik, nimega Tuleneelaja, plaanib õhtul endale süüa küpsetada, kuid tal pole lõkke jaoks puitu – Pinocchio peaks ju selleks suurepäraselt sobima. Pinocchiol õnnestub siiski pääseda, ja päästa ka mõned teised nukud tuleroaks saamisest, ja lõpuks saab ta jubeda teatriomaniku käest ka viis kuldmünti, et need Geppettole viia, kuid loomulikult, jälle ei lähe kõik nii nagu plaanitud.

Pinocchio põrkab kokku kahe päevavargaga – Rebase ja Kassiga, kes lubavad puunukule, et tollel on võimalus oma kuldmüntide hulka suurendada, selleks tuleks minna Lollide maale, kus on Imede põld. Seal tuleks kuldmündid maha matta, purskkaevu veega kasta ja ka veidi soola peale riputada ja juba järgmisel päeval kasvab seal puu, mille küljes ripuvad kuldmündid!

Pinocchio jääb seda kõike uskuma, kuid jamad jätkuvad.

Ma ei tahaks sulle kogu lugu ära rääkida, sest siis kaoks ju põnevus lugemisel, kuid mõningad vihjed siiski veel – Pinocchio satub röövlite kätte, puunukk pannakse rippuma Suure Tamme külge, et kuldmünte kätte saada, appi tuleb Siniste Juustega Tütarlaps ehk Haldjas, kes otsustab Pinocchiot aidata. Pinocchio ei oska hinnata ka Haldja abi, jätkab valetamist, mistõttu tema nina kasvab oluliselt pikemaks. Käime ära ka Lollide maal ja Imede põllul, kuid Pinocchio jääb oma kuldmüntidest ilma ja pannakse hoopis vanglasse, teel Haldja maja juurde kohtub ta hiigelsuure maoga, satub talumehe kätte, kes paneb puunuku koera asemel oma kanalt valvama. Pinocchio suudab siiski kanavargad paljastada ja lastakse vabaks, kuid seegi pole veel kõik. Pinocchio lendab tuvi seljas, satub töökate mesilste saarele, kus kohtab jällegi Haldjat, puunukk läheb kooli, kus läheb koolikaaslastega kaklema ja satub jällegi ohtu sattuda vanglasse. Puunukk põgeneb, kuid satub jällegi hädaohtu, seekord tahab teda pannil praadida üks vana ja jubeda välimusega kalur. Kuid ka see pole siiski veel kõik – Pinocchio lahkub Haldja juurest Laiskvorstide maale, kus temast saab eesel, eeslina satub ta esinema tsirkusesse, kus asjad jällegi üsna täbarasti lähevad.

Kuidas kogu lugu ja Pinocchio seiklused lõppevad, selle pead juba ise järele uurima. Igal juhul oleme korra isegi suure Haikala kõhus!

Sellised need klassikalised Pinocchio seiklused on. Põnevad, kaasahaaravad, mõnikord isegi üsna hirmsad ja jubedad, mistõttu ei julgeks 100% väita, et tegemist on just lasteraamatuga. Usun, et väiksemad lapsed võiksid seda raamatut lugeda pigem koos täiskasvanutega.


Eno Raud „Jälle need naksitrallid“

(Tänapäev)

"Selles raamatus ilmuvad meie ette taas Sammalhabe, Kingpool ja Muhv, kes pärast linna vabastamist rottidest on saanud kuulsaks. Kuid kuulsus muutub väsitavaks ning naksitrallid otsustavad selle eest põgeneda puhkusele. Järjekordne seiklus algab sellest, kui kummaline daam otsustab Sammalhabeme röövida ja teda pidada lemmikloomana. Raamatu teises osas tuleb aga sõpradel päästa Muhv, kelle viisid endaga kaasa hundid. Naksitrallid peavad looduses üksi hakkama saama ja unistus mere äärde jõudmisest muutub üha keerulisemaks.

„Jälle need naksitrallid“ on järg raamatule „Naksitrallid“. Eno Raua (1928–1996) kirjutatud ja Edgar Valteri (1929–2006) joonistatud naksitrallid on juba mitme põlvkonna raamatusõprade lemmikud."

On lasteraamatuid ja lasteraamatute tegelasi, kellega koos on sirgunud mitme põlvkonna lapsed. Kindlasti on naksitrallid üks selline äge kolmik, kes rõõmustas lapsi juba 1970ndatel aastatel, ja kokku on ilmunud naksitrallide lugusid 4 raamatut – „Jälle need naksitrallid“ on kordrustrükk, milles ühiste kaante vahel sarja kolmas ja neljas raamat.

No ja üks tähelepanek veel, pean silmas just selliseid minuealisi lugejaid, kes lapsepõlves (70ndatel) naksitralle fännasid, kuna nüüd on kordustrükk ilmunud, siis on ka kodus hea põhjus olemas, miks nüüd jälle naksitrallide raamat käes on...

Esimene lugu saab alguse vabaõhukohvikus. Naksitrallid on istunud ümmarguse laua taha, seenekujulise triibulisest riidest varju alla. Plaanitakse kõhud head-paremat täis süüa ja seejärel puhkusele minna. Kingpool kinnitab, et võiks sõita kuskile sooja mere äärde ja ennast seal mõnusasti lõdvaks lasta. Muhv ja Sammalhabe leiavad, et see ettepanek on võrdlemisi mõistlik. Samalhabe lisab, et enne tehakse ilus automatk ja seejärel kuulatakse merekohinat. Äkki märkavad naksitrallid, et neid peaaegu kõikidest laudadest uudishimulikult jälgitakse. Muhv võtab oma muhvi põuest värske ajalehe, Sammalhabe palub tal vaadata, kas pohlakorjamise luba on juba ametlikult välja kuulutatud. On ju ka tema uhkes habemes mõned sellesuvised pohlad päris punaseks läinud. Ajalehes pole pohladest sõnakestki, kuid juttu on hoopis naksitrallidest. On ju nemad linna rottidest vabastanud, mistõttu on nad vägagi kuulsaks saanud. Ajaleheartikkel lõpeb üleskutsega, et naksitrallidele tuleb kõikjal teenitud tähelepanu pöörata ja väärilist austust avaldada. Nüüd saavad ka naksitrallid aru, miks neid kohvikutäis rahvast kangesti vahib.

Kuid asi ei piirdu vahtimisega. Kõrvallauast tõuseb üks naisterahvas, kes tuleb ja topib kõikidele naksitrallidele suhu kompveki, kuid see pole veel kõik. Sama naisterahvas haarab Muhvi oma käte vahele ja hakkab teda mudima. See valmistab Muhvile suurt piinlikust. Järgmiseks kallistatavaks oleks Kingpool, kuid Kingpool on omamoodi „vennike“, ta lihtsalt hammustab naisterahvast, mida siis muud ikka teha. Muhv ja Sammalhabe tõdevad, et Kingpool on nagu üks koer, millele Kingpool vastab, et igatahes ei ole ta sülekoer.

Naksitrallid otsustavad vabaõhukovikust lahkuda, kuid nüüd tabab neid järgmine üllatus. Ettekandja hakkab nende lauale igasuguseid kooke ja mitmeid limonaadipudeleid laduma. Naksitrallid on üllatunud, nad pole jõudnud ju midagi tellida. Selgub, et söögid ja joogid on maja poolt.

Naksitrallid üritavad kooke endale sisse ajada. Sammalhabe tõdeb, et koogikoorem on tõepoolest raskem, kuid kuulsusekoorem om veelgi raskem. Naksitrallidel õnnestub siiski kohvikust minema hiilida. On ju Muhvi punane auto veidi maad eemal parkimisplatsil, kuid ega naksitrallid autoni jõua – neil seisab veel ees üks „katsumus“ – nad peavad hakkama autogramme jagama, ja autogrammi tahtjaid on ikka väga palju. Ja nii nad kirjutavad, Sammalhabe, Kingpool ja Muhv, Sammalhabe, Kingpool ja Muhv. Ja ühel hetkel Kingpool minestab. Kas kuulsusekoorem on tõesti muutunud juba sedavõrd raskeks, et see hakkab naksitralli tervise peale?

Nüüd pääsevad naksitrallid oma auto juurde. Muhv ja Sammalhabe kannavad Kingpoole autosse, kus too silmad lahti teeb ja küsib, kuidas neile tema sõjakavalus meeldis! Kas nüüd pääsevad naksitrallid väljateenitud puhkusele! Vara veel. Puhkuse ajal võib neil igasugu asju vaja minna, mida kindlasti kaubamajast on võimalik osta. Nii suudnume kaubamajja. Kauabamajas jõuavad nad täispuhutavate kummiloomade leti juurde – Kingpoolele täispuhutavad loomad meeldivad, mere ääres läheks neid kindlasti ka vaja. Kas osta krokodill või lõvi või elevant? Kuid selgub, et müügile on tulnud ka uus partii – täispuhutavad naksitrallid! Muhv osta ühe Muhvi, Sammalhabe ostab ühe Sammalhabe ja Kingpool? Tema ostab kümme Kingpoolt, teinekord oleks neid hea ju tuttavatatele kinkida. Edasi liiguvad naksitrallid järgmise leti juurde, kus müüakse üleskeeratavaid lelusid. Kingpool tahaks ka endale just üleskeeratavat mänguasja. Ta kinnitab, et tal on olnud raske lapsepõlv, teda ei hellitatud kunagi mänguasjadega. Nüüd oleks võimalus endale mõned soetada. Millist müüja talle soovitaks?

Müüja pakub välja üleskeeratava Kingpoole mänguhiire! See on viimane eksemplar, mida müüja kavatses oma tuttavale hoida, kuid müüja leiab, et see hiir peaks Kingpoolele väga hästi sobima. Kingpool on ülimalt õnnelik, üleskeeratav hiir liigub ja liigub, kuni jääb letil seisma, samal ajal kukub midagi põrandale – see on Kingpoole mänguhiir, väiksed rattad all.

Kulunud ja luitunud, aga päris. Kingpool sosistab mänguhiirele: „Sa kullake, kuidas ma küll võisin sinu ära unustada.“ Nii kadus ka naksitrallide ostutuhin. Üleskeeratav mänguhiir jäi ostmata, ja kõik muu jäi samuti ostmata.

„Tunded on tähtsamad kuid asjad,“ ütleb Sammalhabe. „Seda ei tohiks me kunagi unustada.“

Kas nüüd pääsevad naksitrallid linnast minema? Siiski mitte. Rahvas ümbritseb neid igapool. Kingpool tõdeb, et nad on kuulsuse vangid. Näib, et linnast nad välja ei pääse, mistõttu otsustakse hotellis peatuda. Hotellis saavad nad loomulikult luksusnumbri, kuigi hotelli administraator neid kohe alguses ära ei tunne. Luksusnmber on uhke, kuid üsna ootamatult külastab neid üks keskealine, hoolitsetud välimusega ning hästi riietatud daam. Külaskäik muutub veelgi ootamatuks, kui daam kinnitab, et tal on kaua aega tagasi olnud üks koerake, kes hiljuti suri, kuna oli juba sedavõrd vana. Nüüd tahaks ta endale uut koera, ja Sammalhabe sobiks sellesse „ametisse“ kõige paremini! Sammalhabe kinnitab, et ta pole mitte koer vaid naksitrall, kuid see meeldib daamile veelgi rohkem, sest kellegil ei ole ju ehtsat naksitralli! Naksitrallid selgitavad, et nemad kuuluvad kolmekesti kokku. Kingpool lisab, et daam võiks endale hoopis merilõvi muretseda, kuigi mulle tundub, et Kingpool peab silmas pigem merisiga.

Daam lahkub, kuid mul on tunne, et sellega asjad veel ei lõpe, sest naksitrallid poleks naksitrallid, kui nendega ei hakkaks juhtuma igasugu põnevaid asju! Nii ka seekord - enne puhkuse algust Sammalhabe röövitakse! Muhv ja Kingpool ööbisid luksusnumbris, kuid Sammalhabe otsustas ööbida hotelli aias, koerakuudis, sest tema juba on harjunud õues magama. Seekord oli otsus vale, sest keegi tuli öösel ja ta endaga kaasa viis.

Kingpoolel ja Muhvil on kahtlus, et seda tegi toosama meeldiva välimusega daam, kes oli hiljuti oma lemmikkoerast ilma jäänud ja Sammalhabe olevat talle kõige sobilikum “asendaja”.

Ei lähegi kaua aega, kui ongi asjad selged. Just toosama daam Samalhabeme ongi röövinud, Õnneks ei ole tal halbu kavatsusi. Tegelikult ta tahab Sammalhabemest leida endale head ja truud kaaslast, kes asendaks talle koera.

Loomulikult ei ole see meeltmööda Sammalhabemele, kes on harjunud elama vabas looduses, kuid nüüd on asjalood hoopis teised. Daam käib temaga küll pargis jalutamas, kuid Sammalhabe peab olema rihma otsas nagu koer. No vähemalt ööseks riputatakse ta magama harjavarre otsas oleva kotti, aknast välja.

Paaril korral üritab Sammalhabe ka põgeneda, kuid ebaõnnestunult.

Muhv ja Kingpool ei kaota lootust oma sõpra üles leida ja otsingutel kohtuvad nad näiteks maailma pikima mehega, kes samuti linna külastab, kuid ka Voldemariga, kes töötab loomaaias elevanditalitajana. Voldemar on parajasti haiglas, sest tema armastatud elevant astus talle kogemata peale. Just Voldemar on see, kellel tuleb suurepärane plaan, kuidas Sammalhabe daami käest vabastada ja selle plaani elluviimisel on vaja ka elevandi abi.

Teine raamat viib Naksitrallid üha lähemale puhkusel ja mere äärde, kuid nad otsustavad sinna jõudmiseks kasutada lühemat teed ning sõidavad läbi metsa, aga just seal hakkavadki teise raamatu sündmused toimuma.

Seekord on sündmuste keskmes Muhv, kelle viivad endaga kaasa hundid! Seetõttu ongi kõik sündmused seotud metsaga, raamatu autor jutustab mõnusalt, kuidas hundikutsikad Muhviga mängivad, kuidas nad jahipidamist harjutavad jne. Selline omamoodi vahva lugemine ka kõikidele loodusesõpradele.

Kingpool ja Sammalhabe on teises raamatus need, kes Muhvi otsivad, kuid ka nemad satuvad igasugu sekeldustesse ja täbaratesse olukordadesse. Mängus on ka kaks koduloouurijat, kes peavad Muhvi huntide kasvatatud lapseks, teisi naksitralle aga rääkivateks nukkudeks! Jan ii tuleb naksitrallidel otsida pääsu huntide ja koduloouurijate käest, kohtutakse rästikutega, jäädakse jänesepüünisesse kinni, Muhvi auto jääb puude vahele kinni, Kingpool teeb endale piimapütist raudrüü jne jne. Kuidas naksitrallide seiklused huntidega lõpevad, peate juba ise välja uurima.

“Jälle need Naksitrallid” on suurepärane lasteraamat, peaosas legendaarsed naksitrallid. Raamat on kirjutatud mõnusa huumoriga ja seda on igati lahe lugeda. Kõik naksitrallid on isemoodi, kuid üheskoos on need väikesed mehikesed igati tublid ja hakkajad ning ei hülga oma sõpru ka hädas!

Naksitrallide lugude suur väärtus on ka raamatu illustratsioonid, mille autoriks Edgar Valter.


John Bellairs „Müstilise kellaga maja“

(Pegasus)

Orvuks jäänud kümneaastane Lewis Barnavelt läheb elama onu Jonathani juurde ja saab õige ruttu teada, et nii tema onu kui ka nende naabrinaine on võlurid, kes püüavad üles leida onu Jonathani maja seinte sees tiksuvat õudset kella. Kas nad suudavad kolmekesi maailma kindlast hävingust päästa?

John Bellairsi raamatust „Müstilise kellaga maja” valmis 2018. aastal samanimeline maagiline seiklusfilm, peaosades Jack Black ja kahekordne Oscari-võitja Cate Blanchett. Lewist kehastab Owen Vaccaro.

Kohe alguses ütlen ära, et ma kahjuks selle raamatu põhjal tehtud filmi kinno vaatama pole veel jõudnud, mistõttu olen selle raamatu lugemist alustades üsnagi “puhas leht” – ei tea, mis mind ees ootab, kuid etteruttavalt võib öelda, et see on üks hiiglama põnev ja kaasakiskuv lugemine, mida soovitan nii lastele ja kindlasti ka kõikidele suurematele, kes tahavad midagi põnevat ja müstilist lugeda.

Kumaline on see, et “The House with a Clock in its Walls” ilmus juba 1973. aastal ja alles eelmisel (2018) aastal tehti sellest igati põnev film, mis ka meie kinodesse jõudis. 45 aaastat pärast raamatu algupärast ilmumist.

Lewis Barnavelti seiklustest on ilmunud peale selle raamatu veel kaks raamatut, mille autoriks on John Bellairs (elas aastail 1938-1991, ja tema kuulsaimaks raamatuks peetakse 1969 ilmunud täiskasvanutele mõeldud fantaasiaküllast romaani „The Face in the Frost“, kuigi pärast seda kirjutas ta peaasjalikult lasteraamatuid), kuid lisaks veel mitu raamatut peale autori surma – kolm raamatut erinevate autorite koostöös ning kuus raamatut Brad Stricklandi sulest. Üsnagi kummaline ja teisalt igati lahe, et üks tegelaskuju on elanud läbi erinevate autorite sule.

„Müstilise kellaga maja“ alguses saamegi Lewis Barnaveltiga tuttavaks. Tsiteerin raamatu algust: „Lewis Barnavelt niheles ja pühkis oma higiseid pihke New Zebedee poole vurava bussi istme külge. Oli 1948. aasta soe ja tuuline suveõhtu.“ Raamatu tegevus just sel aastal toimubki. Kohe raamatu alguses on ka foto uhkest kivihäärberist, kuhu poiss on teel, kusjuures juures on tekst, et fotol on Marshalli linnas Michigani osariigis asuv Cronin House, mis andis inspiratsiooni Barnavelti maja loomiseks.

10-aastane Lewis oli elanud koos oma vanematega Milwaukee lähedal ühes väikelinnas. Aga tema isa ja ema olid ühel ööl äkki autoõnnetuses surma saanud ja nüüd oli ta teel New Zebedeesse. Ta läks elama onu Jonathani juurde, keda ta polnud kunagi varem näinud. Kui buss New Zebedee linnas ühe ketiapteegi juures seisma jääb, on seal poisil vastas ka onu Jonathan. Üheskoos jalutatakse kolmekorruselise kivihäärberi juurde, mille fassaadi ehtis kõrge torn.

„Kogu maja säras tuledes, nii alumine, ülemine kui ka katusekorrus. Tuli põles isegi väikeses ovaalaknas, mis kiikas tornikiivrit katvate sindlite keskelt välja nagu silm. Eesaias kasvas kastanipuu. Selle lehed sahisesid soojas suvetuules.“

Jonathanile see vaatepilt meeldib, ja ta kinnitab onule, et alati tahtnud häärberis elada, ja on see vast häärber!

Ja jõuamegi uhkesse häärberisse. Oleme uhkes toas, kus on ka üks hallipäine naine, seljas lilla kottkleit. Naine kuulatas, kõrv vastu seina. Üpris kummaline, kas pole. Saame teada, et hallipäine naine on proua Florence Zimmermann, kes elab naabermajas. Näib, et nii onu Jonathan kui ka proua Zimmerann on igati sõbralikud inimesed, mistõttu tundub, et ka Lewisel on selle üle hea meel.

Üheskoos hakatakse mängima! Mis te arvate, mida? No loomulikult pokkerit. Lewisel läheb mängus igati hästi, kuigi talle tundub, et laual on võlukaardid. Ühel hetkel hakkavad kõik majas olevad kellad kesköötundi lööma.

„Lewis istus võlutult ja kuulas heledaid kõlle, plekiseid plõnne, meloodilisi elektriuksekella tilinaid, käokellade kukkumist ning sügavahäälseid kurjaendelisi Hiina gonge... Kogu maja kaikus nendest ja kõikvõimalikest muudest kellahäältest.“ Südaöö on käes, on aeg magama minna. Onu Jonathan uurib Lewiselt, mis poiss arvab häärberist aadressil High Street 100. Lewis kinnitab, et seal on väga vahva, talle meeldib see maja, talle meeldib see linn ja onu ning proua Zimmermann meeldivad talle samuti. Onu juhatab poisi oma tuppa ja ütleb, et ta loodab, et kogu see kellakupatus poisi und ei sega, sest nad löövad üsna valjusti.

Lewis jääb oma toas seisma, kui onu on lahkunud. Selles majas toimus midagi, millele poiss päriselt pihta ei saanud. Lewis otsustab veidi veel lugeda, kuni jääb magama. Veidi aega hiljem ärkab ta üles, sest on kuulda, kuidas keegi hiilib kikivarul mööda koridori. Lewis otsustab piiluda – ta näeb koridoris taskulambi nõrka kahvatut valgust. Hiilijaks on onu Jonathan, kes põrutab taskulambiga vastu seina – kõvasti! Poiss sulgeb oma toa ukse, kuid leiab end mõttelt – kas onu Jonathan on hull!

Seejärel tutvume me veidi ka linnaga ja häärberiga. Lewis märkab, et selles häärberis on üsnagi kummalisi asju. Majas on üsna palju vitraažaknaid, mis näivad muutuvat, esikus on riidevarn, mille otsas on peegel. Ja see pole mitte tavaline peegel. Kui Lewis ühel päeval peeglisse vaatas, nägi ta kesk auravat rohelist džunglit maiade astmikpüramiidi. Ainult et nagipilt ei jätnud kolmemõõtmelist muljet nagu slaidid. Pigem tekkis poisil tunne, nagu võiks käe otse läbi peegli sirutada ja liaane puudutada. Kas need aknad ja riidevarn on nõiutud? Lisaks tahaks poiss teada sedagi, miks kondab Jonathan igal öösel taskulambiga mööda maja ringi.

Veidi hiljem saab nii lugeja kui ka Lewis teada, et Jonathan kondab öösel seepärast ringi, et majas olevaid kellasid seisma panna. Saame teada sedagi, et varem on selles majas elanud keegi Isaac Izard, kelle nimetähtesid II võis majas igal pool kohata. Jonathan kinnitab, et vana Isaac Izard oli sorts ehk meesnõid. Jonathan kinnitab, et eks ole ka tema veidi sorts, kuid ta ei ole kuri sorts, ja pigem võiks öelda, et ta on seltskonnamustkunstnik. Selgub, et ka proua Zimmermann on võlur, kellel on lausa maagiadoktori kraad. Jonathan selgitab, et Isaac Izard jändas musta maagiaga, mis on kõige hullem asi, mida üks võlur teha saab. Vana Isaac suri ühe pöörase äikese ajal ja välgulöök sulatas kokku selle hauakambri uksed, kuhu vana Isaac maetud on. Samasse hauakambrisse on maetud ka vana Isaaci naine, kes oli surnud enne oma meest.

Edasi saame teada, et kusagil selle häärberi seina sees on kell, mis kogu aeg tiksub, kui hästi kuulatada või kõrv vastu seina panna. Kummaline on see, et see kell näib olevat terve maja sees. Kus täpselt, seda ei tea ei onu Jonathan ega proua Zimmermann, kuid igal juhul on nad kindlad, et see on võlukell, mis on vana sortsi poolt pandud tegema midagi jubedat. Mida täpselt? Ka seda ei oska onu ega proua Zimmermann täpselt öelda.

Vot selline põnev algus sellel raamatul. Loomulikult ei saa ma Sulle ühe põneva raamatu tervet sisu ära rääkida. Sel juhul pole ju lugemine enam põnev. Veidi ütlen veel. Saad lugeda sellest, kuidas Lewis kohalikku kooli läheb, kus tal küll väga hästi ei lähe. Saad lugeda sellest, kuidas Lewis loodab sõbraks saada kooli ühe popima poisiga, kes tegelikult on ju üks paras põrsas. Saad lugeda sellest, kuidas onu Jonathan maagilisi trikke teeb, ja sellest, kuidas Lewis üritab maagilisi trikke teha, et „sõbrale“ näidata, kui „vägev mees“ ta on. Saad lugeda sellestki, mis juhtub siis, kui Lewise üks maagiline „trikk“ käest läheb, millest saab alguse sündmuste ahel, mis viib välja väga põneva lõpuni. Raamatu lõpus saad teada sedagi, kus asub see müstiline kell, kui võimas nõid on Isaac Izardi abikaasa, kuid ega ka onu Jonathan ja proua Zimmermann „papist tegelased“ ei ole!

„Müstilise kellaga maja“ on vägagi põnev ja kaasahaarav lugemine. Raamat, mida on käest üsna raske ära panna, sest tahaks ju teada, mis edasi juhtub, kuhu sündmused viivad ja mis kell selles majas küll tiksub. Ja kas head nõiad võidavad halvad nõiad! Mis saab Lewisest, kui sündmused ohtlikuks lähevad.

Tore oleks muidugi ka see, kui saaks lugeda eesti keeles ka teisi Lewis Barnaveltist jutustavaid raamatuid. Kas need on sama põnevad kui see raamat...


Kenneth Grahame „Tuulesahin pajudes“

(Varrak)

Lastekirjanduse klassikasse kuuluvas Kenneth Grahame’i raamatus „Tuul puhub pajuokstes” ootavad ees võrratud ja isevärki seiklused, mis viivad lugeja imelise looduse rüppe ja heidavad pilgu metsaasukate põnevatele seiklustele. Teose sündmused arenevad ühe jõe kaldal ja seda ümbritsevatel niitudel, kus kõigil raamatu tegelastel – Mutil, Vesirotil, Kärnkonnal, Mägral jt – on igal ühel ajada oma asi. Nad kutsuvad lugeja endaga uitama, sõpru leidma, üksteist aitama ja lõbutsema. Kuid alatihti satuvad nad mingitesse sekeldustesse, täpselt nagu inimesedki. Raamatu autor ongi kõigile tegelastele omistanud inimeste parimad omadused, mis aitavad nad üle kõigist takistustest.

Nendes lugudes on peidus tõeline võlumaailm, millele lisavad omakorda värvi Ernest H. Shepardi imelised pildid.

Kenneth Grahame’i kirjutatud „Tuulesahin pajudes“ on üks kõigi aegade armastatumaid lasteraamatuid, võiks öelda, et omamoodi ajatu lugu. Vesiroti, muti, mägra ja konna seiklused inglise maakohas on olnud populaarsed juba mitmeid põlvkondi. Ilmus ju raamat esimest korda juba 1908. aastal. Tegelikult on ju raamatukaante vahele pandud unejutud, mida raamatu autor oma pojale jutustas, kuid igal juhul on tore, et Kenneth Grahame seda tegi. Raamatu lõpus saata autorist ka veidi pikemalt lugeda.

Eesti keeles on raamat ka varem ilmunud (1995. ja 2001. aastal pealkirja all „Pajud tuules“ ja 2002. aastal pealkirja all „Tuul pajuokstes“ (see on nn ümberjutustus)). Kirjastuse Varrak „Tuulesahin pajudes“ on ühtlasi ka uus tõlge ja selle suurepärase tõlke on teinud Linda Tinnu Targo.

Brittide jaoks on raamat olnud väga oluline juba aastakümneid, millest annab tunnistust ka see, et raamatu põhjal on tehtud mitmeid nuku-, multi- ja mängufilme. Mina oma lapsepõlvest mäletan nukufilmi (telesarja, mida näidati ka Soome televisioonis), mis valmis 1983. aastal. Seal andsid hääle peategelastele suurepärased briti näitlejad Richard Pearson, Ian Carmichael, David Jason ja sir Michael Hordern.

Kuid varasemast on meenutada multifilmi aastast 1949 (hääle on andnud loo jutustajale Basil Rathborne), 1987. aastal jällegi multifilm (hääled Charles Nelson Teddy, Roddy McDowall, Jose Ferrer jt), 1995. aastal samuti multifilm, milles jällegi briti staarid on oma häält laenanud – Michael Palin, Michael Gambon, Rik Mayall jpt.

Mängufilmidest on meenutada 1996. aastal Monty Pythoni staari Terry Jones’i lavastatud „Mr. Toad’s Wild Ride“, milles mängisid Steve Coogan (Mutt), Eric Idle (Rott), Terry Jones (Konn), Nicol Williamson (Mäger) ja ka John Cleese, Stephen Fry, Michael Palin jt Näib, et Monty Pythoni staarid lõid kõik selles filmis kaasa, mis on ju igati uhke.

Väga vahva filmiversioon valmis ka aastal 2006. Ka siin on peaosades ridamisi väga andekaid näitlejaid: Matt Lucas (Konn, näitleja tuntud komöödisarjast „Little Britain“), Mark Gatiss (Rott, näitleja, kes eesti publikule tuttav telesarjast „Sherlock“, kus ta kehastas Mycroft Holmes’i), Lee Ingleby (Mutt, näitleja, keda krimisarjade sõbrad teavad seriaalist „Inspektor Gently“) ja legendaarne Bob Hoskins (Mäger, selle mehe filmirolle nimetades võiks kirjutada terve loo, kuid meenutagem: „The Long Good Friday“ (1980), „The Cotton Club“ (1984), „Mona Lisa“ (1986), „Who Framed Roher Rabbit“ (1988), „Hook“ (1991), „Nixon“ (1995) jpt).

Kõik eelpool mainitud nimed räägivad iseenda eest.

Lisaks veel 1993. aastal ilmunud videomäng ja praegu on teada, et britid teevad juba uut multifilmi, mis peaks jõudma teleekraanile sarjana juba 2019. aastal.

Raamatu peategelased on Vesirott, raamatus ka lihtsalt Rott, Mutt, Mäger ja Konn (paljudes tõlgetes ka Kärnkonn). Tegevus toimub 20. sajandi alguses Inglismaal. Võiks ju öelda, et raamat jutustab jõe ääres elavatest loomadest, kes käituvad nagu inimesed: nad kasutavad riideid, elavad majades, joovad teed, söövad peekonit, sinki ja mune ning isegi kihutavad autodega (vähemalt üks neist – Konn).

Tegelastest on Rott igati rahulik ja tasakaalukas ning abivalmis, Mäger veidi karm ja ka väga tark, Mutt veidi tagasihoidlik, alalhoidlik ja närviline, Konn üliagar ning üsnagi enesekeskne uhkustaja, kes ei suuda jätta uhkustamist isegi siis, kui ta hädas on. Kõik neli on kokku üks igati vahva ja sümpaatne seltskond, kes tegelikult loo arenedes ka igati kokku hoiab ja üksteisele abiks on.

Raamat saab alguse sellest, et Mutt toimetab oma kodus, ta teeb kevadpuhastust, kuid kes ikka koristada tahab kui õues on tunda kevade lõhna. „Üleval õhus ja maa all, kõikjal ümberringi liikus kevad ning tungis oma jumaliku rahutuse ja igatsusega isegi Muti pimedasse madalasse majakesse.“

Mutt lööb käega, ja saadab kevadpuhastuse kuu peale ning tormab majast välja, maldamata kuubegi selga tõmmata.

Hetk hiljem on mutt päikesevalguses ning veerleb avaral aasal sooja rohu sees. Loomulikult on see palju parem kui kevakoristus ja lupjamine. Mutile tundub kõik liiga hea, et olla tõsi, Ta uitab aasadel, piki põõsastarasid ja läbi salude, näeb kõikjal linde pesi punumas, õied puhkevad ning puud on lehtimas. Ümberringi on aina rõõm ja edenemine ja agar tegevus. Selles loos on palju kauneid ja ilusaid looduskirjelduisi, mida autor edasi annab jutskui kasutades pintslit, millega ta vahvaid pilte loob.

Lõpuks jõuab mutt jõe kaldale. Nüüd leiab mutt, et tema õnn on täielik, sest mitte iialgi varem polnud ta veel näinud jõge.

Mutt kohtub Vesirotiga, kes elab jõe ääres. Vesirott sõidutab Muti teisele kaldale, oma koju. Mutt on nüüd veelgi õnnelikum, sest ta pole mitte kunagi paadiga saanud sõita. Vesirott teeb ettepaneku minna üheskoos pärijõge sõitma, nii saaksid nad endale ühe hea matkapäeva. Loomulikult on Mutt selle ettepanekuga päri, kusjuures Rott võtab kaasa ka uhke einekorvi, milles on külm kana, külm keel, külm sink, biifsteek, hapukurgid, salat, prantssaiad, pajapraad, ingveriõlu, limonaad, mullivesi jpm.

Kaugemal paistab metsamüür, mille kohta Mutt Vesirotilt infot küsib. Selgub, et see on Metsikmets, kus jõekaldalased suurt ei käi. Seal on oravad, küülikud ja Mäger, kes elab kõige sügavamas padrikus. Vesirott kinnitab, et vana hea Mägraga keegi tüli ei nori, kuigi Metsikmetsas elavad ka nirgid, kärbid, rebased, kes mõnikord kukuvad möllama. Võin ennatlikult öelda, et seda möllu me selles raamatus veel näeme.

Samal matkapäeval kohtuvad Mutt ja Rott ka Saarmaga, isegi Mäkra on näha, kuid tema nende juurde ei tule, sest Mägrale seltskond ei meeldi. Nad kohtuvad ka Konnaga, kes meeletu kiirusega sõuab oma uhiuues süstas. Ka Mutt tahab sõudmist proovida, kuid see lõpeb pisukese õnnetusega – Vesiroti paat läheb ümber. Teel kodu tagasi teeb Vesirott Mutile ettepaneku, et too võiks ju veidi aega hoopis tema kodus elada. Ta õpetaks Mutile sõudmist ja ujumist. Mutt on sellega loomulikult nõus.

Kevadest liigume suvesse. On ilus suvehommik. Mutt uurib, kas Rott ei tahaks teda viia külla isand Konnale. Mutt on temast väga palju kuulnud ja sooviks temaga tuttavaks saada. Rott kinnitab, et Konn on lahke ja südamlik, mitte just väga tark ja on võimalik, et ta on upsakas ja hoopleja.

Nii sõidetakse paadiga Konnamõisa, mis on tõepoolest imekena eluase. Mutt kiidab Konna sõudmisoskust, kuid Konn tõdeb, et teda on vallanud nüüd uus kirg – rännukirg. Ta tutvustab oma uhiuut vankermajakest. See vankermajake on täiuslik vabale rännurajale. Konn kutsubki Mutti ja Vesirotti rändama, ja seda juba samal päeval, samal pärastlõunal. Esialgu on Rott ja Mutt vastu, kuid Konn suudab nad siiski kaasa tulema.

Nüüd on vaja kinni püüda koplis vana hall hobune, sest keegi peab ju ka vankrit vedama. Esimene päev on ränduritele igati vahva, kuid juba teisel päeval saab rändamine ootamatu lõpu, sest nende teele tuleb auto, mistõttu vana hobune perutama hakkab ja vankri teeäärsesse kraavi lükkab/tagurdab. Reisiseltskond on vapustatud, Konn on tulivihane, kuid üsna ruttu saab lugejale selgeks, et Konnale on jätnud möödunud auto unustamatu mulje, ja kui on haaranud uus narrus, uus kirg, siis ta peab selle ka saame. Nii ta linnast endale auto ka tellib, kuid uskuge mind sellest autost veel kõik jamad alguse saavad.

Ma ei taha Sulle kõiki selle raamatu sündmusi ära rääkida, sest siis jääb Sul avastamisrõõm väiksemaks, kuid igal juhul käime ära Metsikmetsas, sest Mutt tahab Mägraga kangesti tuttavaks saada. Mutt läheb üksinda Metsikmetsa, kus ta ära eksib ja Rott peab teda otsima minema. Kuna kätte on jõudnud hilissügis, siis jäävad Mutt ja Rott lume kätte, kuid õnneks siiski jõuavad Mägra majani. Mäger võtab neid lahkesti vastu, pakub süüa ja juua ja ulualust. Jutuks tuleb ka Konn, kes on teinud mitmeid autoavariisid, olnud kolm korda haigemajas, maksnud lugematul hulgal trahve, kuna ta kihutab, ja kõike pärast seda kui ta endale linnast auto lasi tuua, kusjuures uus auto on tal juba seitsmes, kõik eelmised on ta lihtsalt latki sõitnud.

Mäger lubab, kui ilmad jälle soojemaks lähevad, siis võetakse Konn käsile.

Ja veel, Rott ja Mutt lähevad Metsikmetsast koju tagasi, kusjuures Mutt jõuab oma koju, kus ta ammu polegi olnud. Põldhiired tulevad Muti juurde jõululaule laulma. Need on ilusad jõulud.

Järgmisel kevadel võtavad Mäger, Mutt ja Vesirott Konn käsile ning üritavad teda autodest „võõrutada“, kuid võta näpust, kõik ei lähe nii nagu soovitud. Konna hotakse Konnamõisas lausa kinni, kuid Konnal õnnestub põgeneda. Tegelikult on see põgenemine üsna suur rumalus, sest nüüd satub Konn veel suurematesse sekeldustesse, ta ei suuda vastu panna oma kirele ja ta varastab auto. Maapolitsei peab ta kinni, ja ta mõistetakse süüdi auto varastamises, avalikku korda ohustavas kihutamises ja maapolitseile vastuhakkamises. Karistus! 20 aastat vanglas!

Vahepeal otsivad Mutt ja Vesirott ka kaduma läinud Saarampoega Pontsut ning kohtuvad fantastilise metsavaimu Paaniga. Eriti Mutile on see kohtumine imeline ja mõistatuslik.

Loo jätkudes saame osa Konna põgenemist vanglast ja tema põnevatest seiklustest (pesunaiseks maskeerumine, põgenemine rongiga, kohtumine pesunaisega ja tolle üle kavaldamine, kihutamine juba kord varastatud autoga jne), kuni jõudmiseni koduradadele, kus selgub, et Konnamõisa on endale vallutanud kärbid, nirgid ja tuhkrud, üsna paras kamp pätte. Nii nagu loo alguses Vesirott Metsikmetsa elanike kohta ütles, et need võivad mõnikord möllama hakata!

Raamatu lõpus saamegi osa sellest, kuidas meie peategelased otsustavad Konnamõisa Konnale tagasi saada, ja selleks on vaja ka pingelist ja põnevat võitlust.

Kuid kas ka uhke ja suurustav Konn muutub?

Kas lool on ikka õnnelik lõpp?

Selle peate ise välja uurima.

Väga vahvad illustratsioonid on teinud Ernest H. Shepard, kes on joonistanud pildid ka Karupoeg Puhhi lugudele. Usun, et kui selle raamatu avate ja näete sisekülgedel vahvat kaarti, siis meenub teile, et samasugust lahedat kaarti võisime näha ka Karupoeg Puhhi raamatus.


Annie M.G. Schmidt „Lendav lift“

(Eesti Raamat)

Annie M. G. Schmidti uus põnev raamat seiklushuvilistele lastele!

Aabel töötab uues suures Knotsi kaubamajas liftipoisina. Ta teab, et kõige ülemist, salapärast rohelist nuppu ei tohi ta mingil juhul vajutada. Kuid uudishimulik nagu ta on, teeb ta seda juba esimesel tööpäeval. Enne kui Aabel ja tema kolm reisikaaslast arugi saavad, lendab lift hoonest välja ja tõuseb noolekiirusel kõrgusse. Algul ehmatavad kõik koledasti, kuid siis mõistavad, et lendav lift on suurepärane! Hullumeelsel reisil, mis viib neid New Yorki, Lõuna-Ameerikasse ja lõpuks Uus-Meremaale, kogevad nad uskumatuid seiklusi. Annie M. G. Schmidt (1911–1995) oli 20. sajandi populaarseimaid lastekirjanikke. Tema lugudest on tuntumad „Viplala lood”, „Plukk ja punane autokraana”, „Jipp ja Janneke”, „Miisu” ja „A nagu Aabel“.

„Lendav lift“ ilmub eesti keeles raamatuna esimest korda.

Ma olen üsna kindel, et paljud lasteraamatusõbrad on varem lugenud Annie M.G. Schmidti raamatuid nagu „Viplala lood“, „Plukk ja punane autokraana“ ja „Jipp ja Janneke“, üsna hiljuti ilmus eesti keeles ka igati vahva lugemine ehk „Miisu“.

Anna Maria Geertruida Schmidt ehk Annie M.G. Schmidt elas aastail 1911-1995. Ta oli hollandi kirjanik, keda on nimetatud ka hollandi lastekirjanduse kuningannaks ning hollandi rahvuslikuks ikooniks. Ta on kirjutanud luuletusi, laule, näidendeid, muusikale, raadio- ja telesaateid, kuid eelkõige teatakse teda ikkagi lastekirjanikuna. 1988. aastal sai ta ka Hans Christian Anderseni medali, mis mõeldud just lastekirjanikele.

Nüüd on võimalus eesti keeles raamatuna lugeda vägagi kaasahaaravat ja põnevat seiklust „Lendav lift“. Algupäraselt ilmus see juba 1953. aastal ja pealkirjaks oli/on „Abeltje“. Selle raamatu järjeks on „A nagu Aabel“. Alates 1988. aastast on „Lendavas liftis“ kasutatud hiina kunstniku The Tjong-Khingi illustratsioone, kusjuures mees elab Hollandis. „Lendava liftiga“ sarnast tegevust ja tegelasi võib leiad ka Roald Dahli raamatus „Charlie and the Great Glass Elevator“ (1972, eesti keeles „Charlie ja Suur Klaaskabiin“, 2006), sest ka selles loos lenadavad peategelased mööda maailma ringi just liftiga.

Raamat saab alguses sellest, et ühes väikeses linnakeses, mil nimeks Middelum otsib proua Roef oma pojale Aabelile tööd. Selle töö ta leiabki, sest kohe-kohe on avanemas uhke ja suur Knotsi kauabamaja, kus pakutakse tööd liftipoisile.

Liftipoisina Aabel tööd alustabki, ta saab endale uhke kuldsete lampassidega punase mundri, ta õpib selgeks selle, mis korrusel mida täpselt müüakse, ta teab, et olemas nupp „Alarm“, kuid on ka ülemine, roheline nupp, millel ei olevat mingit otstarvet.

Kaubamaja avamispäeval on Aabelil siiski kange tahtmine proovida just seda rohelist nuppu, mistõttu ta seda teebki, sest mingi otstarve peab ju sellel nupul olema. Lift alustab liikumist, läbi klaasukse on näha, kuidas lift liigub esimeselt korruselty teisele, seejärel kolmandale, neljandale, edasi juba pööning, kuid lift ei peatu. Seejärel on kuulda raginat ja klassiklirinat, just nagu puruneks klaaskatus. Ja lõpuks on lift õhus. Lift oli hoonest välja lennanud ja tõusis nüüd nolekiirusel, järjest kiiremine kõrgusse.

Ah jaa, ma unustasin mainida, et samal ajal on liftis lisaks Aabelile veel kolm inimest Samal ajal on liftis ka koitõrjefirma koitõrjetablettide müügimees Joosias Tump, lauluõpetaja preili Klaterhoen, kes kunagi ka härra Tumpile laulmist õpetanud, ja väike türduk, Aabeli naabritüdruk kõrvaltänavast, kel nimeks Laura. Nemad moodustavadki selle loo vahva reisiseltskonna, kes avastavad, et liftiga on võimalik siiski ka maanduda. Nad otsustavad kasutada lifti kõige alumist nuppu, millel kiri „Parter“. Lift maandubki, kuid esialgu hoopis Põhjameres. See pole just kõige etem lahendus, kuid õnneks siiski lift ei upu. Vajutades jällegi toda rohelist nuppu tõuseb lift kõrgustesse tagasi.

Järgmine maandumispaik on New York ja kui päris täpne olla siis Central Park. Kõik nad otsustavad veidi raha teenida, et süüa osta, sest kõhud on pikast teekonnast juba tühjad. New Yorgis satuvad nad igasugu sekeldustesse – Aabelit aetakse segamini ühe kadunud poisiga, mistõttu üks rikas perekond tahab poisi endale võtta, preili Klaterhoen õpetab New Yorgi elanikele laulmist ja üks kioskimüüja tahab teda endale naiseks kosida, mistõttu peab preili põgenema, härra Tump üritab newyorklastele koitõrjetablette müüa, kuid ka temal ei lähe müük hästi, kuid õnneks satub samasse seltskond, kes on Aabeli enda hoole alla võtnud ja üheskoos pääsetakse põgenema. Ainus, kelle päev on veidike õnnestunud on Laura – tema on leidnud pargist must-valge küüliku, kellele pannakse nimeks Sam ja selgub, et Sam on üks igati vahva küülik, kes oskab igasugu trikke teha, mistõttu Laura annab koos küülikuga Central Parkis peaaegu et tsirkuseetenduse. Vastutasuks saab ta sööke ja jooke, mis edasisel lennureisil marjaks ära kuluvad.

Lühidalt öeldes, peab meie reisiseltskond New Yorgist üsna kähku minema lendama, ja nad suunduvad edasi lõunasse, kuni otsustakse maanduda ja nad satuvad üsnagi kummalisse Lõuna-Ameerika väikeriiki, mil nimeks Perugoona, kus juuakse õunaveini ja räägitakse poliitikast, valitakse presidenti, kes kohe ka kukutakse. Sellises pehmelt öeldes kummalises riigis kahtlustatakse esialgu meie reisiseltskonda salakuulamises ja luuramises, mistõttu pannakse neid üsna mõnusasse vanglasse, kuid tänu härra Tumpi koitõrjetablettidele, mis aitavad Perugoonas tähtsaid isikuid, saab härra Tump presidendiks, mis esialgu tundub üsnagi vahva lahendus sündmustele, kuid veidi hiljem võtavad asjalood hoopis teistsuguse pöörde. Meie reisiseltskond peab ka Perugoonast põgenema.

Järgmine maandumispaik on Uus-Meremaa, kus on ka varem hollandlasi elama läinud. Tump teab, et seal peaks olema ka üks tema vana sõber, härra Jansen, kellega nad (üllatus-üllatus!) Aucklandi lähedal ka kohtuvad. Härra Jansen on seal linnapeaks saanud! Uus-Meremaal selgub, et nende lift on veidi kannatada saanud, kuid kohe leitakse ka liftimontöörid, kes lifti töökorda seavad, et meie vahvad seiklejad siiski ka koju saaksid lennata, kuid kas ikka saadakse lift sõidukorda?

Kuidas raamat lõpeb, selle pead ise välja selgitama. Kas meie peategelased pääsevad Hollandisse tagasi? Kuidas nad seda teevad? Kas nad lendavad lifiriga edasi või hoopis...

Igal juhul on „Lendav lift“ sama vahva ja põnev lasteraamat nagu ka Annie M.G. Schmidt teised lasteraamatud. Kui Sulle põnevad ja veidi muinasjutulised sündmused meeldivad, siis on „Lendav lift“ vägagi sobilik lugemine.

 


Otfried Preussler „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused“ (Eesti Raamat)

Hoidke alt - seitse nuga ja piprapüstol!

„Röövel Hotzenplotzi uued seiklused“ on tuntud saksa lastekirjaniku Otfried Preussleri röövlilugude uue, värvipiltidega väljaande teine raamat.

Teeseldes pimesoolenihestust ja kavaldades üle Dimpfelmoseri, põgeneb röövel pritsimajast vangistusest, seljas ülemvahtmeistrilt varastatud munder. Hotzenplotz röövib vanaema ja nõuab tema eest lunaraha. Kasperl, Seppel ja ülemvahtmeister Dimpfelmoser on kimbatuses. Mida nad peaksid tegema? Selgeltnägija proua Schlotterbecki ja krokodilliks nõiutud mägrakoer Wasti abiga õnnestub õiglus taas jalule seada.

Preussleri kerge, ladus ja stiilipuhas kirjutamismaneer muudab erinevas vanuses lugeja jaoks nauditavaks kõigi nende kohutavate, süngete ning naljakate juhtumiste jälgimise, mis toimuvad röövel Hotzenplotziga ja tema ümber.

Hotzenplotzi lugude sarja esimene raamat – „Röövel Hotzenplotz” – ilmus 2018. aasta suvel, järgnevalt on ilmumas „Hotzenplotz 3. Röövel seikleb jälle”, „Rangelt salajane röövli käsiraamat“ (autor Martin Verg) ning „Röövel Hotzenplotz ja kuurakett”. Hotzenplotzi lood kuuluvad koos „Krabati“ ja „Väikese nõiaga“ Otfried Preussleri tuntuimate teoste hulka.

Alles see oli, kui kirjutasin sraamatust “Röövel Hotzenplotz”. See oli selle röövliraamatu-sarja esimene raamat. Nüüd on ilmunud ka teine raamat “Röövel Hotzenplotzi uued seiklused”.

Varem on vahvad röövli uued seiklused eesti keeles ilmunud 1995. aastal, siis oli kaks raamatut ühtede kaante vahel, nime all “Röövel Hotzenplotz” ja raamatusarja teise osa tõlkijaks on legendaarne Vladimir Beekman. Vahva on seegi, et ka teine osa on saanud värvilised pildid - need on tõepoolest väga lahedad ja värviküllased.

Ka raamatusarja teises osas toimetavad meile esimesest raamatust tuttavad röövel Hotzenplotz, Kasperl ja Seppel, Kasperli vanaema ja vahtmeister Dimpfelmoser.

Kõik saab alguse sellest, et Kasperli vanaema seisis lõunasel ajal köögipliidi ees ja praadis sellel praevorste. Praepanni kõrval seisis suur pott hapukapsastega. Selgub, et tegemist oli neljapäevaga, sest neljapäeviti pakuti Kasperli vanaema juures praevorsti hapukapsaga. Praevorst hapukapsaga oli Kasperli ja Seppeli lemmikroog. Seepärast peaksid Kasper ja Seppel lõunasöögiks täpselt koju jõudma, kuid seekord olid poisid hilinenud. Kuhu on Kasperl ja Seppel jäänud?

Hetk hiljem astus keegi vanaema kööki. Kuna köök oli hapukapsa auru täis, läksid vanaema näpitsprillid uduseks. Vanaema võttis prillid ninalt, et neid põllenurgaga pühkida, mistõttu nägi ta üsna uduselt. Mundri järgi arvas ta, et tulijaks oli politseiülemvahtmeister Alois Dimpfelmoser. Punase kraega mees kinnitas, et vanaema köögis lõhnab õudsalt hästi.

Vanaemale tuleb hääl tuttav ette, kuid vahtmeistri hääl ei ole see kindlasti mitte. Kuna raamatus on pildid, siis lugeja juba teab, kes see on. See on röövel Hotzenplotz, kes peaks ju olema pritsimajas vangis, esimese raamatu lõpus ta sinna ju ometigi viidi. Vanaema pühkis prillid puhtaks ja pani need ette. Nüüd sai ka tema aru, et tulijaks oli ju hoopiski röövel!

Hotzenplotz, va põrsas, sõi ära kõik praevorstid ja hapukapsa. Seejärel ta lahkus, sest vanaema minestas – nagu kirjanik ütleb: “Osalt nördimusest ja osalt hirmust”.

Seejärel saame teada, mida olid teinud Kasperl ja Seppel, miks nad lõunale hiljaks jäid. Kasperl ja Seppel käisid linnast läbi voolava jõekese ääres õngitsemas, kuid nad polnud saanud midagi peale vana luuakontsu ja tühja äädikapudeli. Luua olid nad tagasi vette visanud, pudelit aga mitte, sest sellega on ju võimalik pudeliposti saata, kui selleks vajadus tekib.

Nüüd sammusid nad vanaema juurde, et lõunale jõuda, kuid üle turuplatsi minnes kuulsid nad pritsimajast summutatud karjumist. Kasperl ja Seppel olid kindlad, et karjujaks on röövel Hotzenplotz, kuigi hääl pritsimajast kinnitas, et ta on hoopis politsei. Kasperl ja Seppel piilusid pritsimaja aknast sisse, kuid ei näinud kedagi. Hääl kinnitas, et ta on kinniseotud ja on tuletõrjeauto all, kuid Kasperl ja Seppel olid jätkuvalt kindlad, et see on röövli rumal nali ja nemad selle õnge otsa ei lähe.

Kasperl ja Seppel jõudsid vanaema juurde, kes istus liikumatult ja vaikides köögilaua ääres. Nad arvasid, et vanaema on pahane, kuna nad hilinesid ja seetõttu lihtsalt ei räägi nendega. Samas nägid nad ka tühja praepanni ja hapukapsapotti.

Kas vanaema oli sedavõrd pahane, et sõi kõik üksinda ära ja seejärel minestas!?

Vanaema toibus ja rääkis poistele, mis oli juhtunud ja alles nüüd saavad Kasperl ja Seppel aru, et pritsimajas võib tõepoolest ülemvahtmeister olla! Nüüd ruttu pritsimajja tagasi.

Pritsimajas nad leidsidki ülemvahtmeistri, kes oli tuletõrjevoolikuga kinni seotud. Pähe oli pandud ka veepang. Isegi tema munder, sealhulgas püksid olid röövli poolt kaasa viidud. Selgub, et röövel Hotzenplotz oli ülemvahtmeistri enda juurde meelitanud, kinnitades et tal on pimesoolenihestus (kes teab, mis haigus see veel on…) ja seejärel ülemvahtmeistrile vooliku joaotsikuga vastu pead virutanud. Nüüd tuleb röövel uuesti tabada!

Kuid on üks aga, kuidas minna röövlit püüdma, kui ülemvahtmeistril pole pükse jalas. Ühe mundri on röövel kaasa viinud ja teine munder oli samal hommikul puhastusse viidud. Püksata vahtmeister ei saa ju ometigi röövlit jahtima minna.

Nii pannakse ülemvahtmeister aedviljamüüjalt laenatud kurgitünni. Kasperl, Seppel ja vanaema sõidutasid Dimpfelmoseri vanaema majakese pööningkorrusele, kus oli väike längus toake, kus seisis külalistele mõeldud voodi. Vanaema meisterdas suure kuhja võileibu, sest kõigil olid kõhud tühjad.

Kasperl ja Seppel (õigupoolest küll Kasperl, see nutikam sell) nuputasid, kuidas röövel uuesti kinni püüda. Näib, et röövel tuleks uuesti pritsimajja meelitada ja seal ta kinni püüda. Selleks peab kasutama pudeliposti. Nüüd kulub hommikul leitud äädikapudel marjaks ära.

Samal ajal naasis röövel Hotzenplotz oma röövlikoopasse, mille uks oli küll politsei poolt kinni naelutatud ja selle omavoliline lahtinaelutamine oli karmilt keelatud. Kes seda teeb, saab karistada! Kuid, isegi politsei ei teadnud seda, et koopal oli veel teinegi sissepääs, milleni viis allmaakäik.

Nii oli röövel üsna ruttu oma koopas tagasi. Politsei oli koopas kõik segi paisanud ja selgus, et puudu oli seitse nuga, piprapüstol, röövlimõõk, püssirohutünn ja pipravaat! Need oli härra Dimpfelmoser koobast läbi otsides arestinud ja lasknud ära viia.

Röövel avas varjatud põrandaluugi, mille all oli tagavarakelder, kus oli kõik olemas, mis röövel oma ameti pidamiseks vajas. Korraloomine koopas võttis palju aega, mistõttu röövel lubas, et ta maksab kätte nii Dimpfelmoserile, kuid ennekõike Kasperlile ja Seppelile!

No nii. Oleme jõudnud raamatuga poole peale ja nüüd alles need kõige põnevamad seiklused algavad.

Ma ei tahaks sulle kõike ära rääkida, sest sel juhul ei viitsi sa ju raamatut kätte võttagi ja loeksid vaid kokkuvõtet, kuid annan aimu lühidalt, mis lugejat ees ootab – Kasperl ja Seppel andsid röövlile üle pudeliposti, milles oli kiri, milles räägiti suurest varandusest pritsimajas, nad lootsid, et röövel läheb seda pritsimajast otsima, seal saaks ta kinni nabida. Pritsimajas läksid asjad taaskord valesti ja kinni nabitakse hoopis keegi teine! Samal ajal röövis Hotzenplotz vanaema.

Lugeja saab osa ka põnevast tagaajamisest, milles kasutatakse isegi tuletõrjeautot. Röövel saadab ka kirja, milles ta nõuab vanaema eest lunaraha.

Kas lunarahast on abi? Millised on röövli plaanid Kasperli ja Seppeliga? Kes on proua Schlotterbeck, milleks on selles loos vaja klaaskuuli? Kes on taksikoer Wasti, kes on nõiutud krokodilliks? Milline roll on koerakesel, vabandust, krokodillikesel täita selles loos? Kas seenesuppi tasub ikka süüa? Millised seened on paukseened ja kas need võivad tõepoolest olla mürgised? Kas vanaema, Kasperl ja Seppel vabastatakse? Kas röövel Hotzenplotz nabitakse uuesti kinni?

Kõigest sellest saad teada, kui selle mõnusa huumoriga röövliloo lõpuni loed.

Tegemist igati ägeda looga, milles on nii põnevust kui ka huumorit. On vahvad peategelased ja kaasahaaravad sündmused.

Ja varsti peaks ilmuma ju ka röövel Hotzenplotzi sarja kolmas raamat!


Emil Kästner “Emil ja detektiivid”

(Eesti Raamat)

Emil tohib esimest korda üksi Berliini sõita. Rongis varastatakse talt kogu raha ära. Vaevalt on Emil rongist väljunud, kui ta asub varast jälitama. Õnneks saab ta peagi tuge signaalpasunaga Gustavilt ja tolle sõpradelt, kes aitavad Emilil korraldada pingelist tagaajamist risti läbi suure linna, et varas kinni võtta.

Erich Kästneri esimene lasteraamat on ühtlasi tema kõige tuntum lasteraamat. Lugu Emilist ja tema sõpradest on nii Saksamaal kui ka mujal mitmeid kordi menukalt ekraniseeritud, lisaks filmidele on sellest igihaljast ainesest tehtud ka muusikal, teatrilavastus ja kuuldemäng.

Erich Kästner (1899–1974) kuulub enimloetud lasteraamatute autorite hulka. Oma teoste eest on ta pälvinud arvukalt auhindu, muu hulgas on teda tunnustatud Hans Christian Anderseni medaliga ja Georg Büchneri nimelise kirjandusauhinnaga. Kogu maailma lapsed armastavad tema lugusid ja nende põhjal valminud filmid on samuti vaimustunud publiku leidnud.

Erich Kästnerit tuntakse eelkõige vahva lasteraamatu “Veel üks Lotte” autorina. Sellest raamatust on ilmunud eesti keeles lausa neli trükki. Eesti keeles on saadaval veel ka tema huvitav noorsoolugu “Fabian” ja koolipoistest jutustav “Lendav klassituba”.

Erich Kästneri “Emil ja detektiivid” ilmus esmakordselt saksa keeles 1929. aastal, kuid vaatamata sellele on seda lugeda väga huvitav ka täna.

Eesti keeles ilmus “Emil ja detektiivid” esimest korda 1995. aastal, kuid siis oli raamatu pealkiri “Emil ja salapolitseinikud”.

Kohe alguses manin, et raamatu illustratsioonid pärinevad Walter Trierilt, nagu ka teiste Erick Kästneri raamatute omad.

Raamat algab üsna pika sissejuhatusega, milles Erich Kästner selgitab, kuidas ta tahtis kirjutada hoopis teist raamatut, kuid läks siiski nii, et ta kirjutas raamatu Emilist ja tema põnevast ja kaasahaaravast loost.

Seejärel saame tuttavaks Emiliga, proua juuksur Tischbeiniga ehk Emili emaga, meile tutvustatakse ühte õige olulist kupeed, kõvakübaraga härragt, kes täidab selles loos kurjami rolli, Pony Mütsikest, kes on Emili täditütar, hotelli Nollendorfi platsil, signaalpasunaga poissi, kelle nimi on Gustav, väikest pangafiliaali, Emili vanaema ja suure ajalehe ladumisruumi.

Kõikide tegelaste või tegevuspaikade kohta on ka vahvad joonistused.

Nii oleme kohe raamatu alguses saanud tuttavaks oluliste tegelaskujudega ja oluliste paikadega, kus tegevus toimub.

Seejärel sündmused algavadki.

Emil elab Neustadis, mis on üsna pisike kohake. Tema ema on Neustadis juuksur, isa Emilil ei ole, kuid Emil ja ema saavad siiski hakkama.

Lugeja saab kohe raamatu alguses teada, et Emili ema plaanib saata poja Berliini, kus elavad tema ema ehk Emili vanaema, Emili tädi Martha ja täditütar, keda kutsutakse Pony Mütsike. Nad on ammu kutsunud Emilit ja ema endale külla, kuid seni pole sõiduks läinud. Nüüd on Emili ema suutnud kõrvale väikese summa raha, mida ta tahaks saata vanaemale ja tegelikult oleks ju vahva, kui Emil ka veidi suurlinna näeks.

Siinkohal pean mainima sedagi, et Emili ja tema ema suhe on igati vahva ning sõbralik, Emil on igati tubli poiss, õpib hästi, aitab oma ema ja võiks öelda, et ta on veidi paipoiss, kuid ta suudab ka iseenda eest siesta, no ja vajadusel ka mõne jamaga hakkama saada. Nagu ikka poistega mõnikord juhtub.

Lähme edasi - Emil hakkabki sõitma Berliini. Selleks peab ta kasutama rongi, mis viiks teda Neustadist Berliini. Seal ootavad teda ees vanaema ja Pony Mütsike, aeg ja koht on kokkulepitud.

Kahjuks ei lähe kõik nii nagu loodetud. Rongis istub Emil ühes kupees ühe kõvakübaraga härraga, kes jätab esialgu igati sümpaatse mulje. Ta räägib Emiliga juttu ja poiss viisakalt vastab härra küsimustele.

Reisi jätkudes jääb Emil magama, ta näeb üsna kummalist unenägu, ja kui poiss ärkab, on kõvakübaraga härra tema kupeest kadunud! Emilil on kummaline tunne, et ema kaasa antud 140 marka on kaduma läinud, no ja mis siin ikka keerutada, täpselt nii ongi juhtunud!

Emil väljub rongist, kui rong peatub, sest ta märkab rongiakanast välja vaadates hulga inimeste keskel ühte musta kõvakübarat. See võibki olla ju varas! Too härra, kes istus tema kupees, kes see muu sai tema raha varastada.

Kuna Emil rongist vales peatuses väljub, siis loomulikult ei saa ta kokku vanaema ja täditütrega, kes ootavad poissi kokkulepitud ajal ja kokkulepitud kohas. Kui Emilit ei saabu, on nemadki loomulikult suures mures.

Emil järgneb samal ajal kõvakübaraga mehele ja veidi hiljem on selge, et tegemist on sama härraga, kes Emiliga rongis rääkis. Sama mees peabki olema varas!

Edasi algab põnev jälitustegevus – Emil järgneb härrale, kuid ta ei ole kindel, mida ette võtta, samas ei tohiks kaabakat ka silmist lasta. Emil on sunnitud sõitma isegi trammis, kuigi tal pole ju piletirahagi, kuid õnneks on trammis üks lahke härra, kes Emilile piletitraha annab.

Kes teab, kuidas lugu edasi läheks, kui Emil üksi peaks jälitustegevusega tegelema, kuid õnneks põrkab Emil kokku ühe signaalpasunaga poisiga, kel nimeks Gustav. Esialgu tundub, et maapoisi ja linnapoisi vahel läheb väikeseks kismaks, kuid õnneks siiski mitte, Gustav kuulab Emili loo ära ja otsustab Emilit aidata. Ja see on ju igati vahva.

No ja eriti vahva on see, et Gustavil on ka palju sõpru. Õige varsti on kohal paar tosinat poissi, kes kõik on nõus Emilit aitama, et kurjamit mööda Berliini jälitada. Poistekambas on ka üks väga nutikas sell, keda kutsutakse Professoriks, kuid tegelikult on ju igati nutikad sellid ka Emil ja Gustav.

Poisid panevad paika vägagi asjaliku plaani, kuidas kurjamit jälitada, mida üldse ette võtta, kuidas omavahel infot jagada jne. Jälitustegevus on igati põnev ja kaasahaarav.

Kuidas lugu lõpeb? Kas kurjam saadakse kätte? Kas Emil saab raha tagasi? Kas Emil saab kokku vanaema, tädi ja täditütrega? Kas appi tuleb politsei? Miks on ühel hetkel koos peaaegu 100 last?

Nendele küsimustele saad vastuse, kuid selle põneva ja vahva ning legendaarse lasteraamatu läbi loed.


Otfried Preussler „Röövel Hotzenplotz“

(Eesti Raamat)

«Röövel Hotzenplotz» on tuntud saksa lastekirjaniku Otfried Preussleri (1923-2013) röövlilugude uue, värvipiltidega väljaande esimene raamat.

Otfried Preussler on üks tuntumaid saksa lastekirjanikke tänapäeval. Ta raamatud on kõik omamoodi muinasjutud, milles kummatigi palju kaasaegse reaalsusega haakuvat. Preussleri muinasjutumaailma on tugevasti aidanud kujundada tema sünnikodu Sudeedimaa muistendite õhustik – see on nimelt see paikkond Euroopas, kus läbi sajandite on laialt liikunud rahvajutud küll nõiduse õpilastest kuradiveskites, küll seitsmenurkset õnnekivi otsivaist mäekaevureist.

Preussler on Saksamaal väga populaarne. Tema vahest kõige levinum raamat röövel Hotzenplotzist on saksa keeles ületanud juba miljonilise trükiarvu. Eesti keeles on Preussleri teostest seni ilmunud «Väike nõid» (1975, 1979) ja «Krabat» (1982).

Seikluslik lugu röövel Hotzenplotzist, kes oma seitsme noa ja piprapüstoliga hoiab hirmul kogu ümbruskonda. Kui hirmus röövel varastab vanaemalt tema lemmikviisi mängiva kohviveski, otsustavad sõbrad Kasperl ja Seppel pahategija kavala plaani abil kinni nabida. Algab pöörane seiklus, milles löövad kaasa ka vahtmeister Dimpfelmoser, suur ja kuri võlur Petrosilius Zwackelmann ning haldjas-kärnkonn.

Preussleri kerge, ladus ja stiilipuhas kirjutamismaneer muudab erinevas vanuses lugeja jaoks nauditavaks kõigi nende kohutavate, süngete ning naljakate juhtumiste jälgimise, mis toimuvad röövel Hotzenplotziga ja tema ümber.

«Röövel Hotzenplotziga» algab Hotzenplotzi lugude sari, järgnevalt on ilmumas «Veel röövel Hotzenplotzist», «Hotzenplotz 3» ning «Röövel Hotzenplotz ja kuurakett». Hotzenplotzi lood kuuluvad koos «Krabati» ja «Väikese nõiaga» Otfried Preussleri tuntuimate teoste hulka. Illustratsioonid F. J. Tripp.

“Röövel Hotzenplotzi” lugu algab sellega, et kord istus Kasperli vanaema päikesepaistel oma majakese ees pingil ning jahvatas kohvi. Kasperl koos sõber Seppeliga olid kinkinud talle sünnipäevaks uue kohviveski, see oli nende enda leiutatud. Kui veskit vändata, mängis see vanaema lemmiklaulu “Lehekuu kõik uueks loob”.

Ilus algus, kas pole, kuid hetk hiljem asjalood muutuvad. Vanaema ette ilmus musta tüükas habeme ja koletu kongus ninaga mees, kes nõuab seda vahvat kohviveskit endale. Peas oli mehel kõvera sulega pehme kaabu ja paremas käes hoidis ta püstolit. Tema laia vöö vahel olid mõõk ja seitse nuga! Täitsa hirmus värk! Vanaema ei tunne esialgu seda jubedat meest ära ja ei taha talle oma kohviveskit loovutada, kuid õige varsti saab vanaema aru, et see ongi röövel Hotzenplotz! Vanaema loovutab oma kohviveski ja röövel läheb minema.

Vanaema peab lugema üheksasaja üheksakümne üheksani ja alles seejärel võib ta tuua kuuldavale appikarje. Nii oli röövel vanaemale ütelnud, enne kui lahkus.

Õige varsti saabuvad vanaema juurde Kasperl ja Seppel ning ka vahtmeister Dimpfelmoser. Vahtmeister kinnitab, et röövel tuleb kindlasti kinni võtta, kuid politsei ei tea, kus röövel ennast varjab. Vahtmeister kinnitab, et ta loodab elanikkonna agarale kaasabile röövli tabamisel, mistõttu otsustavad panustada ka nutikas Kasperl ja mitte nii väga nutikas Seppel.

Kasperl mõtlebki välja nutika idee – nad ehitavad suure kasti, mille peale maalivad suurte, kaugele kumavate tähtedega “Ettevaatust, kuld!” Kast täidetake liivaga ja pannakse käru peale. Seejärel teeb Kasperl kasti sisse sisse pisikese augu, et liiv võiks sealt vaikselt välja voolata. Nüüd, kui tuleb röövel “kullakasti” röövima jääb maha liivarada, mille abil on lihtne leida röövli asukoht. Tundub, et tegemist on hea plaaniga!

Veidi hiljem selgub, et esialgu tundus see hea plaan, kuid tegelikult polnudki see hea plaan, sest röövel Hotzenplotz märkab liivajälge ja mõistab, mida Kasperl ja Seppel on plaaninud. Vihale ajab röövlit seegi, et kastis pole ju mitte kuld, aga liiv. Röövlit on petetud ja see ei saada jääda karistamata! Röövel Hotzenplotz otsustab nüüd hoopis ise Kasperli ja Seppeli haneks tõmmata ning nad kinni nabida!

Veidi enne seda, kui röövel Kasperli ja Seppeli kinni püüab, vahetavad nad omavahel mütsid – Kasperl saab endale Seppeli kaabu ja Seppel Kasperli ludumütsi. Ja sellest on Kasperlil ja Seppelil sündmuste arenedes väga palju abi, sest meie teame, kes on kes, kuid röövel seda ju ei tea, sest tema teab, et Kasperl kannab ludumütsi ja Seppel kaabut.

Edasi tuleb selles loos mängu veel ka suur ja kuri võlur Petrosilius Zwackelmann, kes jumaldab üle kõige kartuleid, kui täpsem olla, siis kartuliputru ja kartulikäkki. Selleks peab ta ise kartuleid koorima, mis talle mitte üldse ei meeldi. Ta on soovinud endale teenrit, kes kartuleid kooriks, süüa teeks ja palju muudki, kuid ka teenrit pole tal, kuniks tuleb võluriga kaupa tegema röövel Hotzenplotz. Röövel toob võlurile Seppeli (kes pole keegi muu kui Kasperl), kinnitades, et Seppel on piisavalt rumal, et olla hea teener. Võlurile kaup sobib, sest ta peab vastu andma vaid kotitäie kanget nuusktubakat.

Röövel jätab endale teenriks Kasperli (kes tegelikult on ju Seppel).

Loomulikult pole teenrite elu lust ega lillepidu. Nad peavad tegema rasket tööd ja ka uneaeg on üsna lühike.

Ma ei saa Sulle ju kõike jällegi ära rääkida, sest sel juhul Sa ju raamatut ei viitsigi lugeda, kuid ma annan vihjeid – mängu tuleb kärnkonn-haldjas (haldja nimi on Amarüllis), toimub põgenemine vangistusest, otsitakse haldjarohtu, keegi võlutakse leevikeseks, keegi hukkub konnatiigis, keegi vangistatakse ja keegi saab sõrmuse, mis täidab kolm soovi. Seda võin ka lisada, et selle raamatu lõpuks on kolm soovi ka soovitud.

Selline vahva, kaasahaarav ja muinasjutuline lugu on “Röövel Hotzenplotz”. On vahvad ja humoorikad tegelaskujud, on põnevaid sündmusi, on vaja nutikust ja osavust ning kübe ka õnne.

Igal juhul suurepärane lugemine, mis saab ju varsti ka järje, kui ilmub raamat “Veel röövel Hotenplotzist”, ja seejärel juba “Hotzenplotz 3” ja “Röövel Hotzenplotz ja kuurakett”.

Raamatu illustratsioonid on teinud F.J. Tripp ja neid on koloreerinud Mathias Weber.


Astrid Reinla „Teofrastus“

(Tänapäev)

Teofrastus on väikeses rongijaamas elav kass, kes leiab endale uue kodu. Uudishimuliku iseloomuga Teofrastus sattub peremeestega suurde linna ning eksib seal ära. Kuidas leida uuesti tee koju?

Astrid Reinla (1948–1995) kirjutas lasteraamatuid, novelle ja näidendeid. „Teofrastuse“ põhjal valmis 2018. aastal animafilm.

Astrid Reinla kirjutatud „Teofrastus“ on üks lihtne ja armas lugu ühest üsna tavapärasest kodukassist, kellel on ilmatuma uhke nimi – Teofrastus Bombastus Filippus Aureolus. Nimi on uhke, kuid kass on täiesti tavaline, halli-mustatriibuline, valge maniski ja valgete käpaotstega.

Raamat ilmus esimest korda 1985. aastal, mistõttu on piisavalt (liigagi) pikk aeg möödas, et raamat võiks uuesti ilmuda.

Lugu saab alguse sellest, et Teofrastus ärkas Peedu jaamas, kus ta ka elas. Selgub, et Peedu on teivasjaam, kus pole piletikassat ega jaamaülemat, seal pole isegi ahju. Väljas oli külm talvepäev, mistõttu on Teofrastusel üsna külm olemine. Peedu ootas jaamas oma Perenaist, kes oli lume tulekust saadik kadunud. Teofrastus oli terve Peedu läbi käinud, isegi metsas teisel pool jõge, kuid Perenaisest polnud mingit märki.

Ühel väga külmal päeval tundis Teofrastus ühe rongi lahtisest vaguniuksest tuttavat lõhna. Teofrastus kõhkles hetke ja hüppas vagunitrepist üles. Nii saavad alguse selle raamatu sündmused.

Rongis loomulikult ju Perenaist ei ole. Seal olid reisijad, kellele hulkuv kass ei meeldi. Kui rong järgmine kord peatus ja uksed avas, hüppas Teofrastus uuesti välja. Nüüd oli ta hoopis suuremas jaamahoones, ta oli Elva jaamahoones. Seal tahtis üks rohelises palitus mees kassi kinni võyya, sest ega Elva jaamahoone ei ole kasside koht! Teofrastusel õnnestus põgeneda Elva jaamaparki. Kassi haaras meeletu koduigatsus, kuid nüüd oli ta hoopis võõras kohas. Rongi peale ta ei julge minna, kuid ta järgnes ühele rongile mööda rööpaid, lootuses jõuda koju.

Teekond oli pikk, kuni Teofrastus jõudis jällegi jaamahoonesse. Raamatu autor tõdeb: „Nüüd oli ta teinud kõik, mis võimalik, et Perenaist otsida. Perenaist ei olnud enam. Teofrastus oli päris üksi. Ta kõht oli hirmus tühi ja käpad valutasid. Lõpuks tuli uni.“

Pärast seda püsis kass pikka aega paigal, kuni ühel neljapäeva astus rongist maha lambanahka kasukas mees, kes võttis Teofrastuse endaga kaasa. Mees viis kassi koju, kus oli ka naine. Kass sai piima ja rupskikonservi, ja mees pani talle ka selle uhke nime, millest ma teile alguses rääkisin. Teofrastus oli saanud endale uue kodu.

Ma ei saa tervet raamatut ju ümber jutustada, kuid saame lugeda sellest, kuidas Teofrastus oma uue kodu ja territooriumiga tutvust tegi. Saame teada, kes seal veel elasid (mitu koera, siiami kass, kes käis tüli norimas, tihased jpt). Ühel päeval pidid Peremees ja Perenaine siiski linna kolima, mistõttu sai Teofrastusest linnakass. Linnas lähevad sündmused vägagi pingeliseks, sest Teofrastus eksis linnas ära… ta elas paar nädalat hulkuva kassi elu, pidi ise endale süüa hankima, pidi ellu jääma, pidi hakkama saama hulkuvate kasside, koerte ja eriliselt julmade inimestega.

Kuidas raamat lõpeb? Selle pead ise välja uurima.

Igati vahva ja kaasahaarav lugemine, kuid üks viga on ka – raamat võiks olla palju paksem, sest Teofrastuse juhtumitest loeks hea meelega ka pikemalt.

Kui raamatu läbi saad, siis ma usun, et hakkad suhtuma ka hulkuvatesse kassidesse ja kõikidesse kassidesse veidi teistmoodi, sest on ju ka kassid tükike loodust, mis meid ümbritseb. Ja on ju kassid ühed igatui vahvad loomad, kellel on kõikidel vägagi erinev iseloom, ja kui nad on valinud sind oma sõbraks, siis austage ja hinnake seda.

Suurepärased illustratsioonid on teinud Lea Malin.