„Punamütsike“

(Dada Fun)

Punamütsike läheb vanaemale külla. Kuid metsas järgneb talle näljane hunt. Tuntud muinasjutu ümberjutustusest saad teada, kuidas Punamütsike apla hundi küüsist pääseb.

Liimköites raamatus on 24 lehekülge, mida täiendab tore 30-osaline pusle!

Pusle suuruseks kokkupanduna on 35×35 cm. Mängukarbi mõõdud: laius 260 mm, kõrgus 260 mm, sügavus 47 mm.

Ma olen üsna kindel, et pole vist palju inimesi, kes ei teaks muinasjuttu Punamütsikesest. „Punamütsikese“ loo kirjutasid umbes kahesaja eest aasta eest üles vennad Jacon ja Wilhelm Grimm Saksamaalt. Grimmid kogusid veel palju lugusid, mis muinasjuttudena tuntuks said. Näiteks „Uinuv kaunitar“ ja „Lumivalgeke“.

Seekordne „Punamütsike“ on ümber jutustatud Rob Lloyd Jonesi poolt ja kaunid illustratsioonid on joonistanud Lorena Alvarez.

Ka seekordses loos läheb Punamütsike vanaema poole, et viia talle purgike mett, ja selgub, et Punamütsikese ema on mesinik, kuna peab mesilasi, ja Punamütsikese isa on tubli puuraidur.

Teel vanaema juurde märkab Punamütsikest hunt, kes oli kaval ja talle meeldis hiilida ja oodata, kuni saak (seekord Punamütsike) lõksu langeb. Nii üritab hunt tabada Punamütsikest puude vahele seotude võrguga, sügava auguga, mis kaetud okste ja lehtedega, kuid Punamütsike lõksudesse ei lange.

Seetõttu otsustab hunt minna Puunamütsikese vanaema juurde, kus pistab vanaema pintslisse ja jääb ootama väikest türdukut, kuna tema on hundi jaoks „põhiroog“. Hunt on iseenda üle uhke, ja kinnitab, et just tema on metsa kõige targem loom.

Punamütsike saabubki. Väike türduk on imestunud, et vanaemal, kes on ju tegelikult hunt, on sedavõrd suured silmad, suured karvased käed ja suured hambad. Seejärel kugistab hunt Punamütsikese üheainsa suure ampsuga alla. No jah, tegelikult ju üsna vägivaldne lugu, kas pole, kuid õnneks on see vaid muinasjutt, mistõttu saavad asjad vaid paremuse poole minna. Vahejuhtumit vanaema juures märkab Punamütsikese puuraidurist isa, kes appi tõttab ja Punamütsikese ning vanaema päästab.

Hundi kõht lõigatakse lahti ja vanaema soovitusel pannakse sinna sisse hoopis kivid, sest nüüd saadab tema igat liigutust kivide kolin kõhus. Hundile on selge, et nüüd ei saa ta enam mitte kunagi vaikselt hiilida ja kavalaid lõkse seada. Edaspidi sai hunt süüa vaid ussikesi, põrnikaid ja väikesi aeglasri sitikaid, ja ta ei olnud enam kuigi kaval ega nupukas.

Selline lugu Punamütsikesest. Üsna sarnane algupärasele, kui mõned väikesed seigad välja jätta. Ja ju nii ongi, et üsna raske on Punamütsikest kuidagi teistmoodi kirjutada, kuigi ma olen näinud ühte väga põnevat prantslaste versiooni, kus Punamütsike kehastab hoopis ise kurja ja kavala hundi rolli...

Ja veel, „Punamütsike“ ei ole lihtsalt ainult raamat, sest see ilmub ilmatuma uhkes pappkarbis (selline parajalt suur ja väga ilus karp), ja lisaks raamatule on kaasas ka pusle, mis koosneb 30 tükist. Seetõttu on igati vahva, et saab lugeda nii raamatut (muinasjuttu) ja samal ajal ka puslet kokku panna.

Usun, et see on selline ilus lahendus, mis sobib suurepäraselt ka väiksematele lugejatele kingituseks. Väga vahva!


Jüri Parijõgi „Teraspoiss“

(Tänapäev)

Jaan jääb kaheteistaastaselt orvuks ning satub heade naabrite toetusest ja omaenese parimatest kavatsustest hoolimata laste varjupaika, seejärel aga ulakate poiste kooli. Kõigi oma kõhkluste ja hirmude kiuste on Jaan otsustanud iga hinna eest ise hakkama saada ning alati tubli, õiglane ja kartmatu olla. Aga kas sellest on küllalt, et kõigist ohtlikest seiklustest ja katsumustest võitjana välja tulla?

Meie tuntud laste- ja noorsookirjaniku Jüri Parijõe „Teraspoiss“ ilmus esimest korda 1937. aastal kirjastuse Loodus sarjas „Looduse kuldraamat“ ja pärjati 1938. aastal Vabariigi Presidendi auhinnaga.

Ma meenutan oma lapsepõlve, sest Jüri Parijõe kirjutatud lugusid olen ma ka just siis lugenud. Meenuvad raamat “Jutte” (see oli 1982. aastal välja antud kogumik), milles olid jutud “Tsemendivabrik”, “Jaksuküla poisid”, “Jõulud! Jõulud!”, “Suuskadel Vallastesse” ja “Teraspoiss”, kuid ka raamat “Kui isa kinkis raamatuid” (neid oli mul lausa kaks tükki, üks 1973 ja teine 1981. aastal ilmunud raamat) ja “Külaliste raamat” (selles oli mitmeid eesti muinasjutte, ja raamat, mida mina lugesin ilmus 1977).

Tegelikult elas Jüri Parijõgi aastail 1892-1941 ja kahjuks tuleb tõdeda, et suurepärane noorsookirjanik ja pedagoog hukkus NKVD massimõrva ohvrina Tartu vanglas. Õpetajana alustas ta tööd 1910 ja kirjanikuna 1912. Parijõgi kirjutas peamiselt laste- ja noortejutte ja ka ühe muinasjutukogu. 1926. aastal ilmus “Semendivabrik” (hiljem tuntud kui “Tsemendivabrik”), 1927 ilmus “Laevapoisi päevilt”, muinasjutukogumik “Külaliste leib” ja “Teraspoiss” ilmusid 1937.

Pean tunnistama, et “Teraspoiss” on igati huvitav, kaasakiskuv lugemine ka tänapäeval, kuigi raamatu ilmumine oli juba 1930ndatel aastatel. Poisid on ju poisid ka täna, kuigi toona polnud igasugu nutividinaid, internetti ega muid kiusatusi, kuid vahva ongi lugeda ka sellest, mida toonased kutid sellal tegid.

Raamatu peategelane Jaan Kattai on tõepoolest tõeline teraspoiss, kes suudab vastu siesta eluraskustele, on töökas, aus, kartmatu, tõeline sõber oma sõpradele, kaitseb nõrgemaid, ei käi kaebamas ja püüab ise kõigega hakkama saada. Ja kuigi elu on tema jaoks raske ja keeruline, läheb ta ikka pea püsti edasi.

Lugu saab alguse kurva sündmusega. Peategelase Jaani ema on surnud, on matused, kirikuõpetaja peab kõnet. Jaan matusel ei nuta, sest ta olio ma nutud nutnud juba kodus, põlvitades ema kirstu kõrval või tõstes ühest kohast teise emast järelejäänud asju. Nüüd olid pisarad otsa lõppenud ja süda oli tühi.

Jaan loodab, et see on unenägu ja kõik on jälle hästi, kui ta ärkab. See ei ole siiski uni, ema on surnud, matusel on kojamees ja kojanaine, üliõpilane hoovimajast. Siinkohal võin etteruttavalt öelda, et nii kojamees kui ka kojanaine ja üliõpilane etendavad Jaani loos veel suurt rolli.

Kojamees tõdeb Jaanile, et nüüd on poisi ema rahus, pole enam muresid ega vaeva, kuid Jaan peab oma mured nüüd ise kandma, oma eluted ise käima, ilma isata ja emata. Jah, Jaanist on saanud orb.

Matuselised hakkavad lahkuma, ka Jaan on lahkumas, kui ta äkki ümber pöörab ja hauale tagasi jookseb. Ta heidab kummuli kalmukünkale, puurib sõrmed liiva sisse ja hakkab valjusti nuuksudes nutma. Nii nagu autor ütleb: “Ta ei kuulnud ega näinud midagi, oli kogu oma väikese kehaga, kogu olemusega muutunud suureks kaebeks ning leinaks.”

Jaan ei ole jäänud kalmukünkale siiski üksi, seal on ka üliõpilane, üliõpilane Pärn. Ta kutsub Jaani endaga kaasa, üheskoos minnakse kodu poole. Jaan teadis üliõpilast juba ammu. Jaan käis tal sageli külas. Üliõpilane näitas pildiraamatuid, kõneles võõraist maist ja rääkis ka muud juttu nagu suure inimesega.

Nüüd jõutakse kodu. Kojamees ja kojanaine kutsuvad Jaani enda juurde, kuid sel ööl on Jaan üliõpilase juures.

Pärast seda elabki Jaan kord kojarahva, kord üliõpilase juures. Just üliõpilane on see, kes kinnitab Jaanile, et nüüd tuleb unustada kurb minevik ja tuleb vaadata, mis tulevik toob. Nüüd peab Jaan ise igal pool mehe eest väljas olema. Ole vaid mees ja ära pead norgu lase! Kusjuures kojamees on Jaani ütelnud, et oma elu peab igaüks ise elama. Need on õpetussõnad, mis Jaani selles raamatus pidevalt saadavad.

Esialgu tundubki, et selline elukorraldus on Jaanile sobilik. Ta teeb ka väikest viisi tööd, jagab lehti ja teenib sellega veidi taskuraha, aitab kojarahval puid lõhkuda ja muudki teha, kuid eks ole ka talle selge, et tegelikult on ta omamoodi “lisakoormaks” kojarahvale, kellel on ka endil rahaliselt ikkagi keerulised ajad. Veelgi keerulisemaks läheb siis, kui kojamees haigestub. Jaan ja kojanaine küsivad abi ka linnalt, kuid lõpuks on Jaan see, kes kinnitab, et ta läheb hoopis laste varjupaika.

Laste varjupaigas on palju lapsi, osad sõbralikud ja abivalmid, osad hoopis teistusgused, sellised, kes tahavad kakelda ja rumalusi teha. Jaan peab ennast tõestama, kuid tal tuleb see hiilgavalt välja. Ta armastab teha tööd, ja teeb seda korralikult ning targalt, ta kaitseb nõrgemaid, aitab teisi lapsi, kuid suudab ennast ka “kraadede” vastu maksma panna, mistõttu saabki ta endale hüüdnimeks Teraspoiss. Ja Teraspoiss on ta tõepoolest, kuni raamatu lõpuni välja.

Lugedes seda, kuidas Jaan laste varjupaigas elab, siis meenub veidi ka Oskar Lutsu “Kevade”, sest eks ole ka siin igasugu tegelaskujusid, kuigi huumorit sedavõrd palju ei ole, kuid ka Parijõgi näitab laste elu ja tegemisi sama südamlikult nagu seda tegi ka Luts. Siin on kübe nalja, kuid ka tõsisemaid teemasid, Parijõgi avab oskuslikult seda, mis toimub ühe tubli 12-aastase poisi hinges, miks ja kuidas ta erinevates olukordades käitub. Kõik on selline eluline ja ehe.

Kuid ka laste varjupaigas tuleb ette igasugu juhtumisi, ka halbu, sugugi mitte Jaani süül, pigem ikka mõne kaasõpilase (Jaan ei kaeba mitte kellegi peale, on liigagi aus ja kindlameelne) või ebameeldiva õpetaja tõttu, siis on ta sunnitud edasi minema ulakate poiste kooli. Ka seal suudab Jaan ennast maksma panna, ta õpib, teeb sporti (aitab linnas koolide võistlusel ulakate poiste kooli võitjaks nii rahvastepallis kui ka korvpallis ja jällegi tänu sellele, et ta teeb korralikult trenni, sunnib ka teisi trenni tegema ja oskab teisi juhendada ning ergutada, Parijõgi kirjeldab väga kaasakiskuvalt ka spordivõistlusi), mängib puhkpilliorkestris (orkester annab ka eduka kontserti), aitab jällegi teisi kaasõpilasi, juhib neid õigele teele, et nad mitte rohkem ulakust ja pättust ei teeks (ühest “kraadest”, kellega Jaanil kõva kisma oli, saab isegi Teraspoisi sõber), mistõttu on selge, et pikaks ajaks Jaan sellesse kooli ei jää. Seda mõistab ka ulakate poiste kooli juhtaja, kes kinnitab, et Jaan on ennast tõestanud, et ta tõepoolest on Teraspoiss.

Ma ei saa Sulle loomulikult kõiki sündmusi ära rääkida, sest sel juhul läheb lugemine igavaks, kuid raamatu lõpus peab Jaan ennast veelkord ületama ja tegema midagi sellist, mis päästab ühe väikese tüdruku. Midagi sellist, millest hakkab rääkima terve Tartu. Nii, et Jaanist kirjutatakse isegi ajalehes. Alles nüüd on Jaan iseendaga rahul ja ta on kindel, et ka tema ema oleks olnud temaga rahul.

Kuidas raamat lõpeb, selle pead ise välja uurima.

Igal juhul on “Teraspoiss” väga huvitav ja kaasakiskuv lugemine, tõeline Eesti lastekirjanduse klassika. Põnev on lugeda, kuidas elasid lapsed 1930ndatel aastatel, mida tehti varjupaigas, mida ulakate poiste koolis, millega tegeleti, millest unistati, mida taheti, kuidas tehti tööd, kuidas sporti jne. Ja võib öelda, et Teraspoisid ei eksisteeri ainult koomiksites ja multifilmides ning kinoekraanil, vaid siiski ka tavalisemas elus.


Otfried Preussler „Väike nõid“

(Tänapäev)

Väike nõid on alles sada kakskümmend seitse aastat vana ja suured nõiad ei võta teda veel sugugi tõsiselt ega taha Walpurgi ööl Blocksbergi mäele pidussegi lasta. Aga kui ta polegi veel suur nõid, tahab ta olla vähemalt hea, ja see peab ometi midagi lugema. Selle otsusega vallandub põnev ja lustakas sündmustekeeris.

„Väike nõid“ on olnud kindlasti üks populaarsemaid ja kuulsamaid lasteraamatuid läbi aegade, mis algupäraselt ilmus juba 1957 ja eesti keeles esimest korda 1975. Pärast seda on ilmunud mitmeid kordustrükke. Raamatu põhjal on tehtud meil ka vahva telelavastus, milles peaosa mängib Mari Lill. 2009. aastal jõudi „Väike nõid“ ka Nukuteatrisse, siis oli tegemist muusikalise etendusega, peaosas oli Iiris Vesik!

Tõepoolest, elas kord väike nõid, kes oli vaid 127 aastat vana. Ta elas üksikus nõiamajakeses, mis asus sügavas metsasüles. Majake polnud kuigi suur, see oli vildaka katuse, kõvera korstna ja logisevate aknaluukidega. Maja taga oli leivaahi, sest igal nõiamajakesel peab olema leivaahi!

Väike nõid ei elanud üksi, talle pakub seltsi rääkiv kaaren, kel nimeks Abraksas. Ta on erakordselt tark kaaren, kes räägib alati tõtt! Umbes kuus tundi päevas õpib väike nõid nõidumist. Ta on jõudnud nõiaraamatus leheküljeni 213, mida pole just palju ja parajasti harjutas ta vihmategemist. Väikesel nõial ei tule nõidumine eriti hästi välja ja nii on ta vihma asemel nõidunud taevast alla valgeid hiiri, konni, kuusekäbisid ja petipiima! Uskumatu lugu! Samas on väike nõid maruvihane! Mitte sellepärast, et taevast hakkas petipiima sadama, aga sellepärast, et käes on Walpurgi öö, millal kõik nõiad tulevad kokku Blocksburgi mäe otsa tantsima! Väikest nõida pole kutsutud, kuna ta olevat liiga väike nõiatantsude jaoks! Vaatamata sellele otustab väike nõid minna. Ta loodab, et ei jää vahele, kuid kaaren aimab ohtu!

Kõik oleks läinud Blocksburgi mäel hästi, kui väike nõid poleks jäänud jalgu oma tädile, piksenõid Rumpumpelile, kes ta välja annab. Nõiad nõuavad väikese nõia karistamist ja viivad ta ülemnõia ette. Ülemnõid mõtleb välja üsna pehme karistuse – väike nõid pääseb järgmisel aastal Walpurgi ööl teiste nõidadega tantsima, kui ta on saanud heaks nõiaks. Lisaks võetakse ära tema luud nii, et väikesel nõial kulub koju jõudmiseks kolm ööd ja päeva!

Kui väike nõid koju jõuab on ta üdini väsinud, tema jalad on katki ja kingatallad kulunud! Väike nõid peab saama heaks nõiaks, kuid ta lubab kätte maksta ka tädi Rumpumpelile. Kaarenil on mõistest hea nõid hoopis teistsugune arusaam – head nõiad ei tohi mitte midagi halba teha! Ma pole päris kindel, kas nõidadel on samasugune arusaam, ma arvan, et hea nõid on see, kes suudab pigem kõige rohkem halbusi teha?

Väike nõid valmistab jalgade ravimiseks üsna jubeda salvi, kasutab võlusõnu ja tema jalad saavadki terveks. Seejärel lähevad väike nõid ja kaaren külapoodi, mida peab härra Piprakaun. Milline suurepärane nimi! Nad ostavad üsna palju klaaskompvekke, kuid väikesel nõial on ju vaja ka uut luuda, kasevitstest ja paraja varrega. Luua ta saab ja poepidaja on üllatunud, kui selle luuaga tema poe juurest minema lennatakse! Kes poleks, luuad on ju eelkõige mõeldud pühkimiseks!

Väike nõid peab uut luuda veidi taltsutama ja sisse sõitma, kuid ta saab sellega väga hästi hakkama. Seejärel otsustab väike nõid, et temast saabki hea nõid ja ta hakkab ainult häid asju tegema.

Nüüd õpib väike nõid nõiaraamatust tarkusi 7 tundi päevas! Ja ta hakkabki heategudega peale – ta aitab kolme eidekest, kes otsivad talviseks kütteks puukoort ja murdunud oksi, ta „õpetab“ ka metsnikku, kes tahab eidekestel haokorjamise ära keelata. Väike nõid aitab linnaturul väikest ja vaest tüdrukut, kes müüd paberlilli, et aidata oma ema ja seitset õde-venda. Ja need ei ole veel kõik väikese nõia heateod – ta aitab hobuvankrit vedavaid hobuseid kurja kutsari vastu, ta aitab metsaeksinud lapsi ja nõiub isegi reedel, kuigi see on keelatud, ta aitab lapsi, keda suuremad poisid kiusavad, ta aitab kaarnaid, keda lapsed kiusavad! Ta lööb kaasa vastlapeol metsas ja lepitab loomi nii, et isegi rebane saab sõbraks väiksemate metsaloomadega. Vot selline vahva väike nõid! Heatahtlik ja abivalmis!

Lõpuks on aastaring täis saanud ja väike nõid peab astuma nõianõukogu ette. Kuidas tal seal läheb ja mis lõpuks saab, seda peate juba ise välja uurima. Igal juhul on raamatu lõpp üsna ootamatu ja vägagi õpetlik ning naljakas!

Selline vahva raamat see „Väike nõid“ on. Saab nalja, on veidi õpetlik, kuid tähtis on seegi, et headus on alati esikohal! Tegelikult on ju see ka omamoodi muinasjutt, kuid minule muinasjutud meeldivad. Loodan, et ka teistele lugejatele.

Raamatu on illustreerinud Winnie Gebhardt ja nüüd on pildid värviliseks koloreerinud Mathias Weber, selliseid „Väikese nõia“ pilte me varem näinud pole!


James Krüss „Timm Thaler ehk Müüdud naer“

(Tänapäev)

Timm Thaler müüb oma nakatava naeru võime eest võita kõik kihlveod. Peagi mõistab ta aga, et võime naerda on palju rohkem väärt kui kõik maailma rikkused. Kuidas oma naer tagasi saada? See tundub olevat üsna võimatu ettevõtmine ...

Populaarselt saksa lastekirjanikult James Krüssilt (1926–1997) on eesti keeles ilmunud ka "Timm Thaleri nukuteater", "Majakas vähimadalal" ning "Minu vaarisa ja mina ehk Suur ja väike Boy".

James Krüss on üks minu lastekirjanduse suurtest lemmikutest. Lugesin juba lapsepõlves raamatuid “Minu vaarisa ja mina ehk Suur ja väike Boy”, “Timm Thaler ehk Müüdud naer” ja “Timm Thaleri nukuteater”. Timm Thaleri lood jäid päris pikaks ajaks meelde, sest need olid sedavõrd toredad.

Nüüd on rõõm avastada, et “Timm Thaler ehk Müüdud naer” on lühikese aja jooksul juba kolmandat korda raamatulettidel – äkki ilmub ka “Timm Thaleri nukuteater”, mis on omamoodi järg esimesele raamatule?

Timm Thaler on üks vahva sell, kes kasvab vaesuses. Tema isa sureb, kui poiss on päris väike ning teda kasvatab pahatahtlik ja ahne võõrasema ja võõrasvend. Eks unistab Timm Thalergi paremast elust ja võimalusest edasi liikuda, kuid unistada on ju lihtne – reaalne elu on hoopis midagi muud.

Hipodroomil kohtub ta salapärase mehega, parun Tarukiga, kes poisiga kavala lepingu sõlmib. Esialgu tundub see Timmile üsna mõistlik, sest ta võidab ju kõik kihlveod, kuid varsti on selge, et naer on rahast olulisem.

Sirgudes üritab poiss oma naeru tagasi saada, kuid ta kaaslaseks on pidevalt Taruk ja mida rohkem Timm paruniga kokku puutub ja koos on, seda selgemaks saab, et naeru tagasi saamine on üsna võimatu ettevõtmine. Järjest rohkem tekib lugejas tunne, et parun Taruk on saatan ise ehk kurat (ja lugege nüüd nime Taruk tagurpidi).ü

Õnneks viib ta elutee kokku laevafirma omaniku härra Richteri, tüürimees Jonny ja stjuuard Kreschimiriga ning neist saavad sõbrad. Ja kui Timmist saab isegi vaata et maailma rikkaim inimene, on selleks ajaks juba noormeheks sirgunud Timmil asi selge, et palju olulisem rahast on see, kui sul on sõbrad ja kui sul on naer.

Aga kas Timm saab naeru tagasi?

”Timm Thaler ehk Müüdud naer” on vahva, põnev ja kaasahaarav lasteraamat, kus seiklused viivad lugeja Saksamaalt Itaaliasse, Mesopotaamiasse ja ümbermaailma reisile ning lõpuks ringiga Saksamaale tagasi.

James Krüssi jutustamisoskus on võrratu. Ta suhtub nooresse lugejasse kui suurde inimesse ning jutustab sellest, et elus ei ole ainult rõõmu ja naeru, vaid on ka raskusi, pisaraid ja muresid.

Soovitan kindlasti lugeda, kes tõeliselt head lasteraamatut tahavad nautida.


Carlo Collodi, Roberto Innocenti „Pinocchio seiklused“ (Varrak)

Pinocchio on kogu maailmas tuntud ulakas puunukk, kelle haaravatest seiklustest on saanud lugeda juba mitu põlvkonda lapsi. Saatus veeretab tema teele kõikvõimalikke katsumusi, kuid ta kuulab oma lõbusa südame häält ja võidab nii ka paljude teiste südamed.

Käesoleva suureformaadilise raamatu imelised pildid on joonistanud Roberto Innocenti.

Tegu on täiendatud kordustrükiga 2006. aasta väljaandest ja ühe kaunimate illustratsioonidega eesti keeles ilmunud Pinocchio-raamatuga, mis vääristab iga raamaturiiulit.

Mina mäletan Pinocchiot juba oma lapsepõlvest, toona küll nime all Buratino ja raamatust pealkirjaga “Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused”, mille autoriks oli Aleksei Tolstoi, ja raamat oli aastast 1964, kuigi “Kuldvõtmeke” ilmus esimest korda eesti keeles juba 1946. aastal.

Eesti lugejate enamikule on vahva puunukk tuttav jutustuse «Kuldvõtmeke» järgi, mille vene kirjanik Aleksei Tolstoi kirjutas Pinocchio-lugusid aluseks võttes. Nii algupärandi kui ümberjutustuse kangelaseks on elav ning üleannetu, ebatavaliselt pika ninaga puunukk, kellest pärast rohkeid seiklusi ja katsumusi saab lõpuks aus ning tubli poiss.

Usun, et paljud mäletavad ka Buratino seiklusi ja juhtumisi ka televisioonist, 70ndatel oli eetris telesari “Buratino ja ta sõbrad” ning sellel sajandil “Buratino tegutseb jälle”. Legendaarne on ju ka 70ndate aaste keskpaigas stuudios Belarusfilm valminud mängufilm “Buratino seiklused”, kuid kindlasti ka Walt Disney poolt tehtud multifilm “Pinocchio” (1940).

Meenutan veidi veel - 1983.a. möödus sada aastat nimeka itaalia lastekirjaniku Carlo Collodi (1826-1890) populaarseks saanud raamatu «Pinocchio seiklused» esmatrüki ilmumisest. Seda tähistati ka eesti keeles ilmunud Collodi raamatuga, mis ilmus 1985. aastal. Selle raamatu illustratsioonid oli teinud Jarõna Ilo.

Eelmisel, 2018. aastal ilmus kaks raamatut – “Pinocchio seiklused” (kirjastuselt Tänapäev), mille kaante vahel leiame klassikalise muinasloo täiesti originaalsel kujul, mida kaunistavad Enrico Mazzanti originaalillustratsioonid.

See raamat, mida ma siinkohal tutvustan on üks kaunimate ja uhkemate illustratsioonidega, mida mina Pinocchio seiklustest tean – suurepäraste, värviküllaste ja väga põnevat illustratsioonide autoriks on maailmakuulus Roberto Innocenti. See versioon ilmus esimest korda eesti keeles juba 2006. aastal, kuid nüüd siis raamat uuesti saadaval.

Selle raamatu võlu on loomulikult Pinocchio loos endas, kuid kindlasti ka just Innocenti illustratsioonides, mida võibki vaatama jääda, sest need on sedavõrd detailsed ja loovad imelise maailma selle põneva loo juurde.

Siinkohal pean tunnistama, et mina mäletan Pinocchio (Buratino) seiklusi siiski pigem just Aleksei Tolstoi raamatu ja Nõukogude ajal valminud film järgi, mistõttu paljud sündmused ei tulegi tuttavad ette. Ma ei tea, kas lihtsalt ei mäleta või neid äkki ei olnudki nendes versioonides, mida mainisin. Tundub, et selle raamatu teine pool polegi nendes versioonides kajastamist leidnud.

Lugu algab sellest, et elas kord puuhalg, mis sattus vana tisleri Antonio töökotta. Tisleril on plaanis teha sellest puuhalust oma lauale uus jalg. Antonio alustab tööd, abiks kirves ja höövel, kui puuhalg temaga rääkima hakkab. Antonio ei suuda seda uskuda ja arvab, et kuuleb seda lihtsalt oma peas, kuid puuhalg jätkab rääkimist. Samal ajal astub töötuppa vanataat, nimega Geppetto, kellel on plaan endale puidust nukk meisterdada ja sellega mööda maailma rändama minna ja elitist teenida. Geppetto sooviks Antonio käest veidi puitu, kuid puuhalg suudab “korraldada” üsna suure tüli, lausa väikese kakluse, kuid Geppetto selle sama puuhalu endaga kaasa saab.

Edasi oleme juba Geppetto tillukeses toas keldrikorrusel, kuhu valgus pääses ainult trepialusest aknast. Geppetto elab tõelises vaesuses, kuid ta on vägagi heasüdamlik vanataat. Geppetto hakkabki puuhalust nukku meisterdama, tal on plaanis panna nukule nimeks Pinocchio. Mida rohkem ta meisterdab, seda rohkem on selge, et tegemist on elus nukuga, kuigi üsna kiuslikuga, kes Geppetto kallal tänitab. Ühel hetkel paneb puunukk põgenema, kuid ta püütakse siiski kinni. Geppetto üritab puunuku koju tagasi viia, kuid rahvas arvab, et kindlasti käitub vanataat nukuga kodus väga halvasti, mistõttu Geppetto hoopis vangimajja pannakse! Juba algusest peale hakkab juhtuma igasugu jamasid, mida Pinocchio suudab oma kiuslikkuse ja laiskuse ning rumalusega korraldada.

Seejärel püüab Pinocchiole aru pähe panna Kõnelev Kilk, kes elab Geppetto toas. Kõnelev Kilk kinnitab, et neid lapsi, kes oma vanemate vastu hakkavad ja isamaja mõtlematult maha jätavad, ootab ees ainult häda. Nad ei leia siin ilmas kunagi õnne ning varem või hiljem tuleb neil kibedasti kahetseda. Pinocchio ei kuula Kõneleva Kilgi õpetussõnu ja tõdeb, et tema ei taha ei kooli ega tööle minna, sest tema tahaks ainult süüa, juua, magada, lõbutseda ja hommikust õhtuni ringi hulkuda. Selle asemel, et vana kilgi õpetussõnu kuulata, viskab Pinocchio teda puust haamriga, nii et kilk jääb laiaks litsutuna seinale. Üsna vägivaldne, kas pole, kuid selliseid asju juhtub selles loos ju tegelikult veel.

Edasi üritab Pinocchio endale munarooga teha, kuid munast koorub linnuke, kes aknast välja lendab. Pinocchiol on nälg ja ta otsustab linna peale kerjama minna, kuid ta saab kaela vaid suure kausitäie vett. Seejärel läheb Pinocchio koju tagasi, kus ta jääb sügavalt magama, nii et tema puust jalad on hõõguvate sütega täidetud söepannil. Veidi hiljem hakkavad tema jalad söestuma ja muutuvad lõpuks tuhaks.

Õnneks pääseb Geppetto vangimajast koju ning meisterdab Pinocchiole uued jalad, kuid Pinocchio on uskumatult kangekaelne ja rumal puunukk, kes ei taha ka Geppetto õpetussõnu kuulda võtta. Puunukk lubab, et ta muutub heaks, läheb kooli ja ei tee Geppettole häbi. Pinocchio lubab, et ta on kõigist parem ja räägib alati tõtt, et ta õpib mõne ameti selgeks, et olla Geppettole vanaduses toeks ja lohutuseks.

Geppetto meisterdab nüüd Pinocchiole ka riided – värvilisest paberist kuuekese, puukoorest kingad ja leivasisust mütsi. Lisaks läheb ta ja müüb maha oma kuue, et osta Pinocchiole uhke aabits.

Juba järgmisel päeval otsustab Pinocchio kooli minna, kuid ta satub hoopis nukuteatrisse (enne seda müüb ta maha aabitsa, et teatripiletit osta). Nukuteatris tunnevad teatrinukud Pinocchio ära, kutsudes teda lausa oma vennaks. No ju siis kõik nukud ongi omavahel õed ja vennad, kuid ka nukuteatris ei lähe kõik hästi. Teatriomanik, nimega Tuleneelaja, plaanib õhtul endale süüa küpsetada, kuid tal pole lõkke jaoks puitu – Pinocchio peaks ju selleks suurepäraselt sobima. Pinocchiol õnnestub siiski pääseda, ja päästa ka mõned teised nukud tuleroaks saamisest, ja lõpuks saab ta jubeda teatriomaniku käest ka viis kuldmünti, et need Geppettole viia, kuid loomulikult, jälle ei lähe kõik nii nagu plaanitud.

Pinocchio põrkab kokku kahe päevavargaga – Rebase ja Kassiga, kes lubavad puunukule, et tollel on võimalus oma kuldmüntide hulka suurendada, selleks tuleks minna Lollide maale, kus on Imede põld. Seal tuleks kuldmündid maha matta, purskkaevu veega kasta ja ka veidi soola peale riputada ja juba järgmisel päeval kasvab seal puu, mille küljes ripuvad kuldmündid!

Pinocchio jääb seda kõike uskuma, kuid jamad jätkuvad.

Ma ei tahaks sulle kogu lugu ära rääkida, sest siis kaoks ju põnevus lugemisel, kuid mõningad vihjed siiski veel – Pinocchio satub röövlite kätte, puunukk pannakse rippuma Suure Tamme külge, et kuldmünte kätte saada, appi tuleb Siniste Juustega Tütarlaps ehk Haldjas, kes otsustab Pinocchiot aidata. Pinocchio ei oska hinnata ka Haldja abi, jätkab valetamist, mistõttu tema nina kasvab oluliselt pikemaks. Käime ära ka Lollide maal ja Imede põllul, kuid Pinocchio jääb oma kuldmüntidest ilma ja pannakse hoopis vanglasse, teel Haldja maja juurde kohtub ta hiigelsuure maoga, satub talumehe kätte, kes paneb puunuku koera asemel oma kanalt valvama. Pinocchio suudab siiski kanavargad paljastada ja lastakse vabaks, kuid seegi pole veel kõik. Pinocchio lendab tuvi seljas, satub töökate mesilste saarele, kus kohtab jällegi Haldjat, puunukk läheb kooli, kus läheb koolikaaslastega kaklema ja satub jällegi ohtu sattuda vanglasse. Puunukk põgeneb, kuid satub jällegi hädaohtu, seekord tahab teda pannil praadida üks vana ja jubeda välimusega kalur. Kuid ka see pole siiski veel kõik – Pinocchio lahkub Haldja juurest Laiskvorstide maale, kus temast saab eesel, eeslina satub ta esinema tsirkusesse, kus asjad jällegi üsna täbarasti lähevad.

Kuidas kogu lugu ja Pinocchio seiklused lõppevad, selle pead juba ise järele uurima. Igal juhul oleme korra isegi suure Haikala kõhus!

Sellised need klassikalised Pinocchio seiklused on. Põnevad, kaasahaaravad, mõnikord isegi üsna hirmsad ja jubedad, mistõttu ei julgeks 100% väita, et tegemist on just lasteraamatuga. Usun, et väiksemad lapsed võiksid seda raamatut lugeda pigem koos täiskasvanutega.


Eno Raud „Jälle need naksitrallid“

(Tänapäev)

"Selles raamatus ilmuvad meie ette taas Sammalhabe, Kingpool ja Muhv, kes pärast linna vabastamist rottidest on saanud kuulsaks. Kuid kuulsus muutub väsitavaks ning naksitrallid otsustavad selle eest põgeneda puhkusele. Järjekordne seiklus algab sellest, kui kummaline daam otsustab Sammalhabeme röövida ja teda pidada lemmikloomana. Raamatu teises osas tuleb aga sõpradel päästa Muhv, kelle viisid endaga kaasa hundid. Naksitrallid peavad looduses üksi hakkama saama ja unistus mere äärde jõudmisest muutub üha keerulisemaks.

„Jälle need naksitrallid“ on järg raamatule „Naksitrallid“. Eno Raua (1928–1996) kirjutatud ja Edgar Valteri (1929–2006) joonistatud naksitrallid on juba mitme põlvkonna raamatusõprade lemmikud."

On lasteraamatuid ja lasteraamatute tegelasi, kellega koos on sirgunud mitme põlvkonna lapsed. Kindlasti on naksitrallid üks selline äge kolmik, kes rõõmustas lapsi juba 1970ndatel aastatel, ja kokku on ilmunud naksitrallide lugusid 4 raamatut – „Jälle need naksitrallid“ on kordrustrükk, milles ühiste kaante vahel sarja kolmas ja neljas raamat.

No ja üks tähelepanek veel, pean silmas just selliseid minuealisi lugejaid, kes lapsepõlves (70ndatel) naksitralle fännasid, kuna nüüd on kordustrükk ilmunud, siis on ka kodus hea põhjus olemas, miks nüüd jälle naksitrallide raamat käes on...

Esimene lugu saab alguse vabaõhukohvikus. Naksitrallid on istunud ümmarguse laua taha, seenekujulise triibulisest riidest varju alla. Plaanitakse kõhud head-paremat täis süüa ja seejärel puhkusele minna. Kingpool kinnitab, et võiks sõita kuskile sooja mere äärde ja ennast seal mõnusasti lõdvaks lasta. Muhv ja Sammalhabe leiavad, et see ettepanek on võrdlemisi mõistlik. Samalhabe lisab, et enne tehakse ilus automatk ja seejärel kuulatakse merekohinat. Äkki märkavad naksitrallid, et neid peaaegu kõikidest laudadest uudishimulikult jälgitakse. Muhv võtab oma muhvi põuest värske ajalehe, Sammalhabe palub tal vaadata, kas pohlakorjamise luba on juba ametlikult välja kuulutatud. On ju ka tema uhkes habemes mõned sellesuvised pohlad päris punaseks läinud. Ajalehes pole pohladest sõnakestki, kuid juttu on hoopis naksitrallidest. On ju nemad linna rottidest vabastanud, mistõttu on nad vägagi kuulsaks saanud. Ajaleheartikkel lõpeb üleskutsega, et naksitrallidele tuleb kõikjal teenitud tähelepanu pöörata ja väärilist austust avaldada. Nüüd saavad ka naksitrallid aru, miks neid kohvikutäis rahvast kangesti vahib.

Kuid asi ei piirdu vahtimisega. Kõrvallauast tõuseb üks naisterahvas, kes tuleb ja topib kõikidele naksitrallidele suhu kompveki, kuid see pole veel kõik. Sama naisterahvas haarab Muhvi oma käte vahele ja hakkab teda mudima. See valmistab Muhvile suurt piinlikust. Järgmiseks kallistatavaks oleks Kingpool, kuid Kingpool on omamoodi „vennike“, ta lihtsalt hammustab naisterahvast, mida siis muud ikka teha. Muhv ja Sammalhabe tõdevad, et Kingpool on nagu üks koer, millele Kingpool vastab, et igatahes ei ole ta sülekoer.

Naksitrallid otsustavad vabaõhukovikust lahkuda, kuid nüüd tabab neid järgmine üllatus. Ettekandja hakkab nende lauale igasuguseid kooke ja mitmeid limonaadipudeleid laduma. Naksitrallid on üllatunud, nad pole jõudnud ju midagi tellida. Selgub, et söögid ja joogid on maja poolt.

Naksitrallid üritavad kooke endale sisse ajada. Sammalhabe tõdeb, et koogikoorem on tõepoolest raskem, kuid kuulsusekoorem om veelgi raskem. Naksitrallidel õnnestub siiski kohvikust minema hiilida. On ju Muhvi punane auto veidi maad eemal parkimisplatsil, kuid ega naksitrallid autoni jõua – neil seisab veel ees üks „katsumus“ – nad peavad hakkama autogramme jagama, ja autogrammi tahtjaid on ikka väga palju. Ja nii nad kirjutavad, Sammalhabe, Kingpool ja Muhv, Sammalhabe, Kingpool ja Muhv. Ja ühel hetkel Kingpool minestab. Kas kuulsusekoorem on tõesti muutunud juba sedavõrd raskeks, et see hakkab naksitralli tervise peale?

Nüüd pääsevad naksitrallid oma auto juurde. Muhv ja Sammalhabe kannavad Kingpoole autosse, kus too silmad lahti teeb ja küsib, kuidas neile tema sõjakavalus meeldis! Kas nüüd pääsevad naksitrallid väljateenitud puhkusele! Vara veel. Puhkuse ajal võib neil igasugu asju vaja minna, mida kindlasti kaubamajast on võimalik osta. Nii suudnume kaubamajja. Kauabamajas jõuavad nad täispuhutavate kummiloomade leti juurde – Kingpoolele täispuhutavad loomad meeldivad, mere ääres läheks neid kindlasti ka vaja. Kas osta krokodill või lõvi või elevant? Kuid selgub, et müügile on tulnud ka uus partii – täispuhutavad naksitrallid! Muhv osta ühe Muhvi, Sammalhabe ostab ühe Sammalhabe ja Kingpool? Tema ostab kümme Kingpoolt, teinekord oleks neid hea ju tuttavatatele kinkida. Edasi liiguvad naksitrallid järgmise leti juurde, kus müüakse üleskeeratavaid lelusid. Kingpool tahaks ka endale just üleskeeratavat mänguasja. Ta kinnitab, et tal on olnud raske lapsepõlv, teda ei hellitatud kunagi mänguasjadega. Nüüd oleks võimalus endale mõned soetada. Millist müüja talle soovitaks?

Müüja pakub välja üleskeeratava Kingpoole mänguhiire! See on viimane eksemplar, mida müüja kavatses oma tuttavale hoida, kuid müüja leiab, et see hiir peaks Kingpoolele väga hästi sobima. Kingpool on ülimalt õnnelik, üleskeeratav hiir liigub ja liigub, kuni jääb letil seisma, samal ajal kukub midagi põrandale – see on Kingpoole mänguhiir, väiksed rattad all.

Kulunud ja luitunud, aga päris. Kingpool sosistab mänguhiirele: „Sa kullake, kuidas ma küll võisin sinu ära unustada.“ Nii kadus ka naksitrallide ostutuhin. Üleskeeratav mänguhiir jäi ostmata, ja kõik muu jäi samuti ostmata.

„Tunded on tähtsamad kuid asjad,“ ütleb Sammalhabe. „Seda ei tohiks me kunagi unustada.“

Kas nüüd pääsevad naksitrallid linnast minema? Siiski mitte. Rahvas ümbritseb neid igapool. Kingpool tõdeb, et nad on kuulsuse vangid. Näib, et linnast nad välja ei pääse, mistõttu otsustakse hotellis peatuda. Hotellis saavad nad loomulikult luksusnumbri, kuigi hotelli administraator neid kohe alguses ära ei tunne. Luksusnmber on uhke, kuid üsna ootamatult külastab neid üks keskealine, hoolitsetud välimusega ning hästi riietatud daam. Külaskäik muutub veelgi ootamatuks, kui daam kinnitab, et tal on kaua aega tagasi olnud üks koerake, kes hiljuti suri, kuna oli juba sedavõrd vana. Nüüd tahaks ta endale uut koera, ja Sammalhabe sobiks sellesse „ametisse“ kõige paremini! Sammalhabe kinnitab, et ta pole mitte koer vaid naksitrall, kuid see meeldib daamile veelgi rohkem, sest kellegil ei ole ju ehtsat naksitralli! Naksitrallid selgitavad, et nemad kuuluvad kolmekesti kokku. Kingpool lisab, et daam võiks endale hoopis merilõvi muretseda, kuigi mulle tundub, et Kingpool peab silmas pigem merisiga.

Daam lahkub, kuid mul on tunne, et sellega asjad veel ei lõpe, sest naksitrallid poleks naksitrallid, kui nendega ei hakkaks juhtuma igasugu põnevaid asju! Nii ka seekord - enne puhkuse algust Sammalhabe röövitakse! Muhv ja Kingpool ööbisid luksusnumbris, kuid Sammalhabe otsustas ööbida hotelli aias, koerakuudis, sest tema juba on harjunud õues magama. Seekord oli otsus vale, sest keegi tuli öösel ja ta endaga kaasa viis.

Kingpoolel ja Muhvil on kahtlus, et seda tegi toosama meeldiva välimusega daam, kes oli hiljuti oma lemmikkoerast ilma jäänud ja Sammalhabe olevat talle kõige sobilikum “asendaja”.

Ei lähegi kaua aega, kui ongi asjad selged. Just toosama daam Samalhabeme ongi röövinud, Õnneks ei ole tal halbu kavatsusi. Tegelikult ta tahab Sammalhabemest leida endale head ja truud kaaslast, kes asendaks talle koera.

Loomulikult ei ole see meeltmööda Sammalhabemele, kes on harjunud elama vabas looduses, kuid nüüd on asjalood hoopis teised. Daam käib temaga küll pargis jalutamas, kuid Sammalhabe peab olema rihma otsas nagu koer. No vähemalt ööseks riputatakse ta magama harjavarre otsas oleva kotti, aknast välja.

Paaril korral üritab Sammalhabe ka põgeneda, kuid ebaõnnestunult.

Muhv ja Kingpool ei kaota lootust oma sõpra üles leida ja otsingutel kohtuvad nad näiteks maailma pikima mehega, kes samuti linna külastab, kuid ka Voldemariga, kes töötab loomaaias elevanditalitajana. Voldemar on parajasti haiglas, sest tema armastatud elevant astus talle kogemata peale. Just Voldemar on see, kellel tuleb suurepärane plaan, kuidas Sammalhabe daami käest vabastada ja selle plaani elluviimisel on vaja ka elevandi abi.

Teine raamat viib Naksitrallid üha lähemale puhkusel ja mere äärde, kuid nad otsustavad sinna jõudmiseks kasutada lühemat teed ning sõidavad läbi metsa, aga just seal hakkavadki teise raamatu sündmused toimuma.

Seekord on sündmuste keskmes Muhv, kelle viivad endaga kaasa hundid! Seetõttu ongi kõik sündmused seotud metsaga, raamatu autor jutustab mõnusalt, kuidas hundikutsikad Muhviga mängivad, kuidas nad jahipidamist harjutavad jne. Selline omamoodi vahva lugemine ka kõikidele loodusesõpradele.

Kingpool ja Sammalhabe on teises raamatus need, kes Muhvi otsivad, kuid ka nemad satuvad igasugu sekeldustesse ja täbaratesse olukordadesse. Mängus on ka kaks koduloouurijat, kes peavad Muhvi huntide kasvatatud lapseks, teisi naksitralle aga rääkivateks nukkudeks! Jan ii tuleb naksitrallidel otsida pääsu huntide ja koduloouurijate käest, kohtutakse rästikutega, jäädakse jänesepüünisesse kinni, Muhvi auto jääb puude vahele kinni, Kingpool teeb endale piimapütist raudrüü jne jne. Kuidas naksitrallide seiklused huntidega lõpevad, peate juba ise välja uurima.

“Jälle need Naksitrallid” on suurepärane lasteraamat, peaosas legendaarsed naksitrallid. Raamat on kirjutatud mõnusa huumoriga ja seda on igati lahe lugeda. Kõik naksitrallid on isemoodi, kuid üheskoos on need väikesed mehikesed igati tublid ja hakkajad ning ei hülga oma sõpru ka hädas!

Naksitrallide lugude suur väärtus on ka raamatu illustratsioonid, mille autoriks Edgar Valter.


John Bellairs „Müstilise kellaga maja“

(Pegasus)

Orvuks jäänud kümneaastane Lewis Barnavelt läheb elama onu Jonathani juurde ja saab õige ruttu teada, et nii tema onu kui ka nende naabrinaine on võlurid, kes püüavad üles leida onu Jonathani maja seinte sees tiksuvat õudset kella. Kas nad suudavad kolmekesi maailma kindlast hävingust päästa?

John Bellairsi raamatust „Müstilise kellaga maja” valmis 2018. aastal samanimeline maagiline seiklusfilm, peaosades Jack Black ja kahekordne Oscari-võitja Cate Blanchett. Lewist kehastab Owen Vaccaro.

Kohe alguses ütlen ära, et ma kahjuks selle raamatu põhjal tehtud filmi kinno vaatama pole veel jõudnud, mistõttu olen selle raamatu lugemist alustades üsnagi “puhas leht” – ei tea, mis mind ees ootab, kuid etteruttavalt võib öelda, et see on üks hiiglama põnev ja kaasakiskuv lugemine, mida soovitan nii lastele ja kindlasti ka kõikidele suurematele, kes tahavad midagi põnevat ja müstilist lugeda.

Kumaline on see, et “The House with a Clock in its Walls” ilmus juba 1973. aastal ja alles eelmisel (2018) aastal tehti sellest igati põnev film, mis ka meie kinodesse jõudis. 45 aaastat pärast raamatu algupärast ilmumist.

Lewis Barnavelti seiklustest on ilmunud peale selle raamatu veel kaks raamatut, mille autoriks on John Bellairs (elas aastail 1938-1991, ja tema kuulsaimaks raamatuks peetakse 1969 ilmunud täiskasvanutele mõeldud fantaasiaküllast romaani „The Face in the Frost“, kuigi pärast seda kirjutas ta peaasjalikult lasteraamatuid), kuid lisaks veel mitu raamatut peale autori surma – kolm raamatut erinevate autorite koostöös ning kuus raamatut Brad Stricklandi sulest. Üsnagi kummaline ja teisalt igati lahe, et üks tegelaskuju on elanud läbi erinevate autorite sule.

„Müstilise kellaga maja“ alguses saamegi Lewis Barnaveltiga tuttavaks. Tsiteerin raamatu algust: „Lewis Barnavelt niheles ja pühkis oma higiseid pihke New Zebedee poole vurava bussi istme külge. Oli 1948. aasta soe ja tuuline suveõhtu.“ Raamatu tegevus just sel aastal toimubki. Kohe raamatu alguses on ka foto uhkest kivihäärberist, kuhu poiss on teel, kusjuures juures on tekst, et fotol on Marshalli linnas Michigani osariigis asuv Cronin House, mis andis inspiratsiooni Barnavelti maja loomiseks.

10-aastane Lewis oli elanud koos oma vanematega Milwaukee lähedal ühes väikelinnas. Aga tema isa ja ema olid ühel ööl äkki autoõnnetuses surma saanud ja nüüd oli ta teel New Zebedeesse. Ta läks elama onu Jonathani juurde, keda ta polnud kunagi varem näinud. Kui buss New Zebedee linnas ühe ketiapteegi juures seisma jääb, on seal poisil vastas ka onu Jonathan. Üheskoos jalutatakse kolmekorruselise kivihäärberi juurde, mille fassaadi ehtis kõrge torn.

„Kogu maja säras tuledes, nii alumine, ülemine kui ka katusekorrus. Tuli põles isegi väikeses ovaalaknas, mis kiikas tornikiivrit katvate sindlite keskelt välja nagu silm. Eesaias kasvas kastanipuu. Selle lehed sahisesid soojas suvetuules.“

Jonathanile see vaatepilt meeldib, ja ta kinnitab onule, et alati tahtnud häärberis elada, ja on see vast häärber!

Ja jõuamegi uhkesse häärberisse. Oleme uhkes toas, kus on ka üks hallipäine naine, seljas lilla kottkleit. Naine kuulatas, kõrv vastu seina. Üpris kummaline, kas pole. Saame teada, et hallipäine naine on proua Florence Zimmermann, kes elab naabermajas. Näib, et nii onu Jonathan kui ka proua Zimmerann on igati sõbralikud inimesed, mistõttu tundub, et ka Lewisel on selle üle hea meel.

Üheskoos hakatakse mängima! Mis te arvate, mida? No loomulikult pokkerit. Lewisel läheb mängus igati hästi, kuigi talle tundub, et laual on võlukaardid. Ühel hetkel hakkavad kõik majas olevad kellad kesköötundi lööma.

„Lewis istus võlutult ja kuulas heledaid kõlle, plekiseid plõnne, meloodilisi elektriuksekella tilinaid, käokellade kukkumist ning sügavahäälseid kurjaendelisi Hiina gonge... Kogu maja kaikus nendest ja kõikvõimalikest muudest kellahäältest.“ Südaöö on käes, on aeg magama minna. Onu Jonathan uurib Lewiselt, mis poiss arvab häärberist aadressil High Street 100. Lewis kinnitab, et seal on väga vahva, talle meeldib see maja, talle meeldib see linn ja onu ning proua Zimmermann meeldivad talle samuti. Onu juhatab poisi oma tuppa ja ütleb, et ta loodab, et kogu see kellakupatus poisi und ei sega, sest nad löövad üsna valjusti.

Lewis jääb oma toas seisma, kui onu on lahkunud. Selles majas toimus midagi, millele poiss päriselt pihta ei saanud. Lewis otsustab veidi veel lugeda, kuni jääb magama. Veidi aega hiljem ärkab ta üles, sest on kuulda, kuidas keegi hiilib kikivarul mööda koridori. Lewis otsustab piiluda – ta näeb koridoris taskulambi nõrka kahvatut valgust. Hiilijaks on onu Jonathan, kes põrutab taskulambiga vastu seina – kõvasti! Poiss sulgeb oma toa ukse, kuid leiab end mõttelt – kas onu Jonathan on hull!

Seejärel tutvume me veidi ka linnaga ja häärberiga. Lewis märkab, et selles häärberis on üsnagi kummalisi asju. Majas on üsna palju vitraažaknaid, mis näivad muutuvat, esikus on riidevarn, mille otsas on peegel. Ja see pole mitte tavaline peegel. Kui Lewis ühel päeval peeglisse vaatas, nägi ta kesk auravat rohelist džunglit maiade astmikpüramiidi. Ainult et nagipilt ei jätnud kolmemõõtmelist muljet nagu slaidid. Pigem tekkis poisil tunne, nagu võiks käe otse läbi peegli sirutada ja liaane puudutada. Kas need aknad ja riidevarn on nõiutud? Lisaks tahaks poiss teada sedagi, miks kondab Jonathan igal öösel taskulambiga mööda maja ringi.

Veidi hiljem saab nii lugeja kui ka Lewis teada, et Jonathan kondab öösel seepärast ringi, et majas olevaid kellasid seisma panna. Saame teada sedagi, et varem on selles majas elanud keegi Isaac Izard, kelle nimetähtesid II võis majas igal pool kohata. Jonathan kinnitab, et vana Isaac Izard oli sorts ehk meesnõid. Jonathan kinnitab, et eks ole ka tema veidi sorts, kuid ta ei ole kuri sorts, ja pigem võiks öelda, et ta on seltskonnamustkunstnik. Selgub, et ka proua Zimmermann on võlur, kellel on lausa maagiadoktori kraad. Jonathan selgitab, et Isaac Izard jändas musta maagiaga, mis on kõige hullem asi, mida üks võlur teha saab. Vana Isaac suri ühe pöörase äikese ajal ja välgulöök sulatas kokku selle hauakambri uksed, kuhu vana Isaac maetud on. Samasse hauakambrisse on maetud ka vana Isaaci naine, kes oli surnud enne oma meest.

Edasi saame teada, et kusagil selle häärberi seina sees on kell, mis kogu aeg tiksub, kui hästi kuulatada või kõrv vastu seina panna. Kummaline on see, et see kell näib olevat terve maja sees. Kus täpselt, seda ei tea ei onu Jonathan ega proua Zimmermann, kuid igal juhul on nad kindlad, et see on võlukell, mis on vana sortsi poolt pandud tegema midagi jubedat. Mida täpselt? Ka seda ei oska onu ega proua Zimmermann täpselt öelda.

Vot selline põnev algus sellel raamatul. Loomulikult ei saa ma Sulle ühe põneva raamatu tervet sisu ära rääkida. Sel juhul pole ju lugemine enam põnev. Veidi ütlen veel. Saad lugeda sellest, kuidas Lewis kohalikku kooli läheb, kus tal küll väga hästi ei lähe. Saad lugeda sellest, kuidas Lewis loodab sõbraks saada kooli ühe popima poisiga, kes tegelikult on ju üks paras põrsas. Saad lugeda sellest, kuidas onu Jonathan maagilisi trikke teeb, ja sellest, kuidas Lewis üritab maagilisi trikke teha, et „sõbrale“ näidata, kui „vägev mees“ ta on. Saad lugeda sellestki, mis juhtub siis, kui Lewise üks maagiline „trikk“ käest läheb, millest saab alguse sündmuste ahel, mis viib välja väga põneva lõpuni. Raamatu lõpus saad teada sedagi, kus asub see müstiline kell, kui võimas nõid on Isaac Izardi abikaasa, kuid ega ka onu Jonathan ja proua Zimmermann „papist tegelased“ ei ole!

„Müstilise kellaga maja“ on vägagi põnev ja kaasahaarav lugemine. Raamat, mida on käest üsna raske ära panna, sest tahaks ju teada, mis edasi juhtub, kuhu sündmused viivad ja mis kell selles majas küll tiksub. Ja kas head nõiad võidavad halvad nõiad! Mis saab Lewisest, kui sündmused ohtlikuks lähevad.

Tore oleks muidugi ka see, kui saaks lugeda eesti keeles ka teisi Lewis Barnaveltist jutustavaid raamatuid. Kas need on sama põnevad kui see raamat...


Kenneth Grahame „Tuulesahin pajudes“

(Varrak)

Lastekirjanduse klassikasse kuuluvas Kenneth Grahame’i raamatus „Tuul puhub pajuokstes” ootavad ees võrratud ja isevärki seiklused, mis viivad lugeja imelise looduse rüppe ja heidavad pilgu metsaasukate põnevatele seiklustele. Teose sündmused arenevad ühe jõe kaldal ja seda ümbritsevatel niitudel, kus kõigil raamatu tegelastel – Mutil, Vesirotil, Kärnkonnal, Mägral jt – on igal ühel ajada oma asi. Nad kutsuvad lugeja endaga uitama, sõpru leidma, üksteist aitama ja lõbutsema. Kuid alatihti satuvad nad mingitesse sekeldustesse, täpselt nagu inimesedki. Raamatu autor ongi kõigile tegelastele omistanud inimeste parimad omadused, mis aitavad nad üle kõigist takistustest.

Nendes lugudes on peidus tõeline võlumaailm, millele lisavad omakorda värvi Ernest H. Shepardi imelised pildid.

Kenneth Grahame’i kirjutatud „Tuulesahin pajudes“ on üks kõigi aegade armastatumaid lasteraamatuid, võiks öelda, et omamoodi ajatu lugu. Vesiroti, muti, mägra ja konna seiklused inglise maakohas on olnud populaarsed juba mitmeid põlvkondi. Ilmus ju raamat esimest korda juba 1908. aastal. Tegelikult on ju raamatukaante vahele pandud unejutud, mida raamatu autor oma pojale jutustas, kuid igal juhul on tore, et Kenneth Grahame seda tegi. Raamatu lõpus saata autorist ka veidi pikemalt lugeda.

Eesti keeles on raamat ka varem ilmunud (1995. ja 2001. aastal pealkirja all „Pajud tuules“ ja 2002. aastal pealkirja all „Tuul pajuokstes“ (see on nn ümberjutustus)). Kirjastuse Varrak „Tuulesahin pajudes“ on ühtlasi ka uus tõlge ja selle suurepärase tõlke on teinud Linda Tinnu Targo.

Brittide jaoks on raamat olnud väga oluline juba aastakümneid, millest annab tunnistust ka see, et raamatu põhjal on tehtud mitmeid nuku-, multi- ja mängufilme. Mina oma lapsepõlvest mäletan nukufilmi (telesarja, mida näidati ka Soome televisioonis), mis valmis 1983. aastal. Seal andsid hääle peategelastele suurepärased briti näitlejad Richard Pearson, Ian Carmichael, David Jason ja sir Michael Hordern.

Kuid varasemast on meenutada multifilmi aastast 1949 (hääle on andnud loo jutustajale Basil Rathborne), 1987. aastal jällegi multifilm (hääled Charles Nelson Teddy, Roddy McDowall, Jose Ferrer jt), 1995. aastal samuti multifilm, milles jällegi briti staarid on oma häält laenanud – Michael Palin, Michael Gambon, Rik Mayall jpt.

Mängufilmidest on meenutada 1996. aastal Monty Pythoni staari Terry Jones’i lavastatud „Mr. Toad’s Wild Ride“, milles mängisid Steve Coogan (Mutt), Eric Idle (Rott), Terry Jones (Konn), Nicol Williamson (Mäger) ja ka John Cleese, Stephen Fry, Michael Palin jt Näib, et Monty Pythoni staarid lõid kõik selles filmis kaasa, mis on ju igati uhke.

Väga vahva filmiversioon valmis ka aastal 2006. Ka siin on peaosades ridamisi väga andekaid näitlejaid: Matt Lucas (Konn, näitleja tuntud komöödisarjast „Little Britain“), Mark Gatiss (Rott, näitleja, kes eesti publikule tuttav telesarjast „Sherlock“, kus ta kehastas Mycroft Holmes’i), Lee Ingleby (Mutt, näitleja, keda krimisarjade sõbrad teavad seriaalist „Inspektor Gently“) ja legendaarne Bob Hoskins (Mäger, selle mehe filmirolle nimetades võiks kirjutada terve loo, kuid meenutagem: „The Long Good Friday“ (1980), „The Cotton Club“ (1984), „Mona Lisa“ (1986), „Who Framed Roher Rabbit“ (1988), „Hook“ (1991), „Nixon“ (1995) jpt).

Kõik eelpool mainitud nimed räägivad iseenda eest.

Lisaks veel 1993. aastal ilmunud videomäng ja praegu on teada, et britid teevad juba uut multifilmi, mis peaks jõudma teleekraanile sarjana juba 2019. aastal.

Raamatu peategelased on Vesirott, raamatus ka lihtsalt Rott, Mutt, Mäger ja Konn (paljudes tõlgetes ka Kärnkonn). Tegevus toimub 20. sajandi alguses Inglismaal. Võiks ju öelda, et raamat jutustab jõe ääres elavatest loomadest, kes käituvad nagu inimesed: nad kasutavad riideid, elavad majades, joovad teed, söövad peekonit, sinki ja mune ning isegi kihutavad autodega (vähemalt üks neist – Konn).

Tegelastest on Rott igati rahulik ja tasakaalukas ning abivalmis, Mäger veidi karm ja ka väga tark, Mutt veidi tagasihoidlik, alalhoidlik ja närviline, Konn üliagar ning üsnagi enesekeskne uhkustaja, kes ei suuda jätta uhkustamist isegi siis, kui ta hädas on. Kõik neli on kokku üks igati vahva ja sümpaatne seltskond, kes tegelikult loo arenedes ka igati kokku hoiab ja üksteisele abiks on.

Raamat saab alguse sellest, et Mutt toimetab oma kodus, ta teeb kevadpuhastust, kuid kes ikka koristada tahab kui õues on tunda kevade lõhna. „Üleval õhus ja maa all, kõikjal ümberringi liikus kevad ning tungis oma jumaliku rahutuse ja igatsusega isegi Muti pimedasse madalasse majakesse.“

Mutt lööb käega, ja saadab kevadpuhastuse kuu peale ning tormab majast välja, maldamata kuubegi selga tõmmata.

Hetk hiljem on mutt päikesevalguses ning veerleb avaral aasal sooja rohu sees. Loomulikult on see palju parem kui kevakoristus ja lupjamine. Mutile tundub kõik liiga hea, et olla tõsi, Ta uitab aasadel, piki põõsastarasid ja läbi salude, näeb kõikjal linde pesi punumas, õied puhkevad ning puud on lehtimas. Ümberringi on aina rõõm ja edenemine ja agar tegevus. Selles loos on palju kauneid ja ilusaid looduskirjelduisi, mida autor edasi annab jutskui kasutades pintslit, millega ta vahvaid pilte loob.

Lõpuks jõuab mutt jõe kaldale. Nüüd leiab mutt, et tema õnn on täielik, sest mitte iialgi varem polnud ta veel näinud jõge.

Mutt kohtub Vesirotiga, kes elab jõe ääres. Vesirott sõidutab Muti teisele kaldale, oma koju. Mutt on nüüd veelgi õnnelikum, sest ta pole mitte kunagi paadiga saanud sõita. Vesirott teeb ettepaneku minna üheskoos pärijõge sõitma, nii saaksid nad endale ühe hea matkapäeva. Loomulikult on Mutt selle ettepanekuga päri, kusjuures Rott võtab kaasa ka uhke einekorvi, milles on külm kana, külm keel, külm sink, biifsteek, hapukurgid, salat, prantssaiad, pajapraad, ingveriõlu, limonaad, mullivesi jpm.

Kaugemal paistab metsamüür, mille kohta Mutt Vesirotilt infot küsib. Selgub, et see on Metsikmets, kus jõekaldalased suurt ei käi. Seal on oravad, küülikud ja Mäger, kes elab kõige sügavamas padrikus. Vesirott kinnitab, et vana hea Mägraga keegi tüli ei nori, kuigi Metsikmetsas elavad ka nirgid, kärbid, rebased, kes mõnikord kukuvad möllama. Võin ennatlikult öelda, et seda möllu me selles raamatus veel näeme.

Samal matkapäeval kohtuvad Mutt ja Rott ka Saarmaga, isegi Mäkra on näha, kuid tema nende juurde ei tule, sest Mägrale seltskond ei meeldi. Nad kohtuvad ka Konnaga, kes meeletu kiirusega sõuab oma uhiuues süstas. Ka Mutt tahab sõudmist proovida, kuid see lõpeb pisukese õnnetusega – Vesiroti paat läheb ümber. Teel kodu tagasi teeb Vesirott Mutile ettepaneku, et too võiks ju veidi aega hoopis tema kodus elada. Ta õpetaks Mutile sõudmist ja ujumist. Mutt on sellega loomulikult nõus.

Kevadest liigume suvesse. On ilus suvehommik. Mutt uurib, kas Rott ei tahaks teda viia külla isand Konnale. Mutt on temast väga palju kuulnud ja sooviks temaga tuttavaks saada. Rott kinnitab, et Konn on lahke ja südamlik, mitte just väga tark ja on võimalik, et ta on upsakas ja hoopleja.

Nii sõidetakse paadiga Konnamõisa, mis on tõepoolest imekena eluase. Mutt kiidab Konna sõudmisoskust, kuid Konn tõdeb, et teda on vallanud nüüd uus kirg – rännukirg. Ta tutvustab oma uhiuut vankermajakest. See vankermajake on täiuslik vabale rännurajale. Konn kutsubki Mutti ja Vesirotti rändama, ja seda juba samal päeval, samal pärastlõunal. Esialgu on Rott ja Mutt vastu, kuid Konn suudab nad siiski kaasa tulema.

Nüüd on vaja kinni püüda koplis vana hall hobune, sest keegi peab ju ka vankrit vedama. Esimene päev on ränduritele igati vahva, kuid juba teisel päeval saab rändamine ootamatu lõpu, sest nende teele tuleb auto, mistõttu vana hobune perutama hakkab ja vankri teeäärsesse kraavi lükkab/tagurdab. Reisiseltskond on vapustatud, Konn on tulivihane, kuid üsna ruttu saab lugejale selgeks, et Konnale on jätnud möödunud auto unustamatu mulje, ja kui on haaranud uus narrus, uus kirg, siis ta peab selle ka saame. Nii ta linnast endale auto ka tellib, kuid uskuge mind sellest autost veel kõik jamad alguse saavad.

Ma ei taha Sulle kõiki selle raamatu sündmusi ära rääkida, sest siis jääb Sul avastamisrõõm väiksemaks, kuid igal juhul käime ära Metsikmetsas, sest Mutt tahab Mägraga kangesti tuttavaks saada. Mutt läheb üksinda Metsikmetsa, kus ta ära eksib ja Rott peab teda otsima minema. Kuna kätte on jõudnud hilissügis, siis jäävad Mutt ja Rott lume kätte, kuid õnneks siiski jõuavad Mägra majani. Mäger võtab neid lahkesti vastu, pakub süüa ja juua ja ulualust. Jutuks tuleb ka Konn, kes on teinud mitmeid autoavariisid, olnud kolm korda haigemajas, maksnud lugematul hulgal trahve, kuna ta kihutab, ja kõike pärast seda kui ta endale linnast auto lasi tuua, kusjuures uus auto on tal juba seitsmes, kõik eelmised on ta lihtsalt latki sõitnud.

Mäger lubab, kui ilmad jälle soojemaks lähevad, siis võetakse Konn käsile.

Ja veel, Rott ja Mutt lähevad Metsikmetsast koju tagasi, kusjuures Mutt jõuab oma koju, kus ta ammu polegi olnud. Põldhiired tulevad Muti juurde jõululaule laulma. Need on ilusad jõulud.

Järgmisel kevadel võtavad Mäger, Mutt ja Vesirott Konn käsile ning üritavad teda autodest „võõrutada“, kuid võta näpust, kõik ei lähe nii nagu soovitud. Konna hotakse Konnamõisas lausa kinni, kuid Konnal õnnestub põgeneda. Tegelikult on see põgenemine üsna suur rumalus, sest nüüd satub Konn veel suurematesse sekeldustesse, ta ei suuda vastu panna oma kirele ja ta varastab auto. Maapolitsei peab ta kinni, ja ta mõistetakse süüdi auto varastamises, avalikku korda ohustavas kihutamises ja maapolitseile vastuhakkamises. Karistus! 20 aastat vanglas!

Vahepeal otsivad Mutt ja Vesirott ka kaduma läinud Saarampoega Pontsut ning kohtuvad fantastilise metsavaimu Paaniga. Eriti Mutile on see kohtumine imeline ja mõistatuslik.

Loo jätkudes saame osa Konna põgenemist vanglast ja tema põnevatest seiklustest (pesunaiseks maskeerumine, põgenemine rongiga, kohtumine pesunaisega ja tolle üle kavaldamine, kihutamine juba kord varastatud autoga jne), kuni jõudmiseni koduradadele, kus selgub, et Konnamõisa on endale vallutanud kärbid, nirgid ja tuhkrud, üsna paras kamp pätte. Nii nagu loo alguses Vesirott Metsikmetsa elanike kohta ütles, et need võivad mõnikord möllama hakata!

Raamatu lõpus saamegi osa sellest, kuidas meie peategelased otsustavad Konnamõisa Konnale tagasi saada, ja selleks on vaja ka pingelist ja põnevat võitlust.

Kuid kas ka uhke ja suurustav Konn muutub?

Kas lool on ikka õnnelik lõpp?

Selle peate ise välja uurima.

Väga vahvad illustratsioonid on teinud Ernest H. Shepard, kes on joonistanud pildid ka Karupoeg Puhhi lugudele. Usun, et kui selle raamatu avate ja näete sisekülgedel vahvat kaarti, siis meenub teile, et samasugust lahedat kaarti võisime näha ka Karupoeg Puhhi raamatus.


Annie M.G. Schmidt „Lendav lift“

(Eesti Raamat)

Annie M. G. Schmidti uus põnev raamat seiklushuvilistele lastele!

Aabel töötab uues suures Knotsi kaubamajas liftipoisina. Ta teab, et kõige ülemist, salapärast rohelist nuppu ei tohi ta mingil juhul vajutada. Kuid uudishimulik nagu ta on, teeb ta seda juba esimesel tööpäeval. Enne kui Aabel ja tema kolm reisikaaslast arugi saavad, lendab lift hoonest välja ja tõuseb noolekiirusel kõrgusse. Algul ehmatavad kõik koledasti, kuid siis mõistavad, et lendav lift on suurepärane! Hullumeelsel reisil, mis viib neid New Yorki, Lõuna-Ameerikasse ja lõpuks Uus-Meremaale, kogevad nad uskumatuid seiklusi. Annie M. G. Schmidt (1911–1995) oli 20. sajandi populaarseimaid lastekirjanikke. Tema lugudest on tuntumad „Viplala lood”, „Plukk ja punane autokraana”, „Jipp ja Janneke”, „Miisu” ja „A nagu Aabel“.

„Lendav lift“ ilmub eesti keeles raamatuna esimest korda.

Ma olen üsna kindel, et paljud lasteraamatusõbrad on varem lugenud Annie M.G. Schmidti raamatuid nagu „Viplala lood“, „Plukk ja punane autokraana“ ja „Jipp ja Janneke“, üsna hiljuti ilmus eesti keeles ka igati vahva lugemine ehk „Miisu“.

Anna Maria Geertruida Schmidt ehk Annie M.G. Schmidt elas aastail 1911-1995. Ta oli hollandi kirjanik, keda on nimetatud ka hollandi lastekirjanduse kuningannaks ning hollandi rahvuslikuks ikooniks. Ta on kirjutanud luuletusi, laule, näidendeid, muusikale, raadio- ja telesaateid, kuid eelkõige teatakse teda ikkagi lastekirjanikuna. 1988. aastal sai ta ka Hans Christian Anderseni medali, mis mõeldud just lastekirjanikele.

Nüüd on võimalus eesti keeles raamatuna lugeda vägagi kaasahaaravat ja põnevat seiklust „Lendav lift“. Algupäraselt ilmus see juba 1953. aastal ja pealkirjaks oli/on „Abeltje“. Selle raamatu järjeks on „A nagu Aabel“. Alates 1988. aastast on „Lendavas liftis“ kasutatud hiina kunstniku The Tjong-Khingi illustratsioone, kusjuures mees elab Hollandis. „Lendava liftiga“ sarnast tegevust ja tegelasi võib leiad ka Roald Dahli raamatus „Charlie and the Great Glass Elevator“ (1972, eesti keeles „Charlie ja Suur Klaaskabiin“, 2006), sest ka selles loos lenadavad peategelased mööda maailma ringi just liftiga.

Raamat saab alguses sellest, et ühes väikeses linnakeses, mil nimeks Middelum otsib proua Roef oma pojale Aabelile tööd. Selle töö ta leiabki, sest kohe-kohe on avanemas uhke ja suur Knotsi kauabamaja, kus pakutakse tööd liftipoisile.

Liftipoisina Aabel tööd alustabki, ta saab endale uhke kuldsete lampassidega punase mundri, ta õpib selgeks selle, mis korrusel mida täpselt müüakse, ta teab, et olemas nupp „Alarm“, kuid on ka ülemine, roheline nupp, millel ei olevat mingit otstarvet.

Kaubamaja avamispäeval on Aabelil siiski kange tahtmine proovida just seda rohelist nuppu, mistõttu ta seda teebki, sest mingi otstarve peab ju sellel nupul olema. Lift alustab liikumist, läbi klaasukse on näha, kuidas lift liigub esimeselt korruselty teisele, seejärel kolmandale, neljandale, edasi juba pööning, kuid lift ei peatu. Seejärel on kuulda raginat ja klassiklirinat, just nagu puruneks klaaskatus. Ja lõpuks on lift õhus. Lift oli hoonest välja lennanud ja tõusis nüüd nolekiirusel, järjest kiiremine kõrgusse.

Ah jaa, ma unustasin mainida, et samal ajal on liftis lisaks Aabelile veel kolm inimest Samal ajal on liftis ka koitõrjefirma koitõrjetablettide müügimees Joosias Tump, lauluõpetaja preili Klaterhoen, kes kunagi ka härra Tumpile laulmist õpetanud, ja väike türduk, Aabeli naabritüdruk kõrvaltänavast, kel nimeks Laura. Nemad moodustavadki selle loo vahva reisiseltskonna, kes avastavad, et liftiga on võimalik siiski ka maanduda. Nad otsustavad kasutada lifti kõige alumist nuppu, millel kiri „Parter“. Lift maandubki, kuid esialgu hoopis Põhjameres. See pole just kõige etem lahendus, kuid õnneks siiski lift ei upu. Vajutades jällegi toda rohelist nuppu tõuseb lift kõrgustesse tagasi.

Järgmine maandumispaik on New York ja kui päris täpne olla siis Central Park. Kõik nad otsustavad veidi raha teenida, et süüa osta, sest kõhud on pikast teekonnast juba tühjad. New Yorgis satuvad nad igasugu sekeldustesse – Aabelit aetakse segamini ühe kadunud poisiga, mistõttu üks rikas perekond tahab poisi endale võtta, preili Klaterhoen õpetab New Yorgi elanikele laulmist ja üks kioskimüüja tahab teda endale naiseks kosida, mistõttu peab preili põgenema, härra Tump üritab newyorklastele koitõrjetablette müüa, kuid ka temal ei lähe müük hästi, kuid õnneks satub samasse seltskond, kes on Aabeli enda hoole alla võtnud ja üheskoos pääsetakse põgenema. Ainus, kelle päev on veidike õnnestunud on Laura – tema on leidnud pargist must-valge küüliku, kellele pannakse nimeks Sam ja selgub, et Sam on üks igati vahva küülik, kes oskab igasugu trikke teha, mistõttu Laura annab koos küülikuga Central Parkis peaaegu et tsirkuseetenduse. Vastutasuks saab ta sööke ja jooke, mis edasisel lennureisil marjaks ära kuluvad.

Lühidalt öeldes, peab meie reisiseltskond New Yorgist üsna kähku minema lendama, ja nad suunduvad edasi lõunasse, kuni otsustakse maanduda ja nad satuvad üsnagi kummalisse Lõuna-Ameerika väikeriiki, mil nimeks Perugoona, kus juuakse õunaveini ja räägitakse poliitikast, valitakse presidenti, kes kohe ka kukutakse. Sellises pehmelt öeldes kummalises riigis kahtlustatakse esialgu meie reisiseltskonda salakuulamises ja luuramises, mistõttu pannakse neid üsna mõnusasse vanglasse, kuid tänu härra Tumpi koitõrjetablettidele, mis aitavad Perugoonas tähtsaid isikuid, saab härra Tump presidendiks, mis esialgu tundub üsnagi vahva lahendus sündmustele, kuid veidi hiljem võtavad asjalood hoopis teistsuguse pöörde. Meie reisiseltskond peab ka Perugoonast põgenema.

Järgmine maandumispaik on Uus-Meremaa, kus on ka varem hollandlasi elama läinud. Tump teab, et seal peaks olema ka üks tema vana sõber, härra Jansen, kellega nad (üllatus-üllatus!) Aucklandi lähedal ka kohtuvad. Härra Jansen on seal linnapeaks saanud! Uus-Meremaal selgub, et nende lift on veidi kannatada saanud, kuid kohe leitakse ka liftimontöörid, kes lifti töökorda seavad, et meie vahvad seiklejad siiski ka koju saaksid lennata, kuid kas ikka saadakse lift sõidukorda?

Kuidas raamat lõpeb, selle pead ise välja selgitama. Kas meie peategelased pääsevad Hollandisse tagasi? Kuidas nad seda teevad? Kas nad lendavad lifiriga edasi või hoopis...

Igal juhul on „Lendav lift“ sama vahva ja põnev lasteraamat nagu ka Annie M.G. Schmidt teised lasteraamatud. Kui Sulle põnevad ja veidi muinasjutulised sündmused meeldivad, siis on „Lendav lift“ vägagi sobilik lugemine.

 


Otfried Preussler „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused“ (Eesti Raamat)

Hoidke alt - seitse nuga ja piprapüstol!

„Röövel Hotzenplotzi uued seiklused“ on tuntud saksa lastekirjaniku Otfried Preussleri röövlilugude uue, värvipiltidega väljaande teine raamat.

Teeseldes pimesoolenihestust ja kavaldades üle Dimpfelmoseri, põgeneb röövel pritsimajast vangistusest, seljas ülemvahtmeistrilt varastatud munder. Hotzenplotz röövib vanaema ja nõuab tema eest lunaraha. Kasperl, Seppel ja ülemvahtmeister Dimpfelmoser on kimbatuses. Mida nad peaksid tegema? Selgeltnägija proua Schlotterbecki ja krokodilliks nõiutud mägrakoer Wasti abiga õnnestub õiglus taas jalule seada.

Preussleri kerge, ladus ja stiilipuhas kirjutamismaneer muudab erinevas vanuses lugeja jaoks nauditavaks kõigi nende kohutavate, süngete ning naljakate juhtumiste jälgimise, mis toimuvad röövel Hotzenplotziga ja tema ümber.

Hotzenplotzi lugude sarja esimene raamat – „Röövel Hotzenplotz” – ilmus 2018. aasta suvel, järgnevalt on ilmumas „Hotzenplotz 3. Röövel seikleb jälle”, „Rangelt salajane röövli käsiraamat“ (autor Martin Verg) ning „Röövel Hotzenplotz ja kuurakett”. Hotzenplotzi lood kuuluvad koos „Krabati“ ja „Väikese nõiaga“ Otfried Preussleri tuntuimate teoste hulka.

Alles see oli, kui kirjutasin sraamatust “Röövel Hotzenplotz”. See oli selle röövliraamatu-sarja esimene raamat. Nüüd on ilmunud ka teine raamat “Röövel Hotzenplotzi uued seiklused”.

Varem on vahvad röövli uued seiklused eesti keeles ilmunud 1995. aastal, siis oli kaks raamatut ühtede kaante vahel, nime all “Röövel Hotzenplotz” ja raamatusarja teise osa tõlkijaks on legendaarne Vladimir Beekman. Vahva on seegi, et ka teine osa on saanud värvilised pildid - need on tõepoolest väga lahedad ja värviküllased.

Ka raamatusarja teises osas toimetavad meile esimesest raamatust tuttavad röövel Hotzenplotz, Kasperl ja Seppel, Kasperli vanaema ja vahtmeister Dimpfelmoser.

Kõik saab alguse sellest, et Kasperli vanaema seisis lõunasel ajal köögipliidi ees ja praadis sellel praevorste. Praepanni kõrval seisis suur pott hapukapsastega. Selgub, et tegemist oli neljapäevaga, sest neljapäeviti pakuti Kasperli vanaema juures praevorsti hapukapsaga. Praevorst hapukapsaga oli Kasperli ja Seppeli lemmikroog. Seepärast peaksid Kasper ja Seppel lõunasöögiks täpselt koju jõudma, kuid seekord olid poisid hilinenud. Kuhu on Kasperl ja Seppel jäänud?

Hetk hiljem astus keegi vanaema kööki. Kuna köök oli hapukapsa auru täis, läksid vanaema näpitsprillid uduseks. Vanaema võttis prillid ninalt, et neid põllenurgaga pühkida, mistõttu nägi ta üsna uduselt. Mundri järgi arvas ta, et tulijaks oli politseiülemvahtmeister Alois Dimpfelmoser. Punase kraega mees kinnitas, et vanaema köögis lõhnab õudsalt hästi.

Vanaemale tuleb hääl tuttav ette, kuid vahtmeistri hääl ei ole see kindlasti mitte. Kuna raamatus on pildid, siis lugeja juba teab, kes see on. See on röövel Hotzenplotz, kes peaks ju olema pritsimajas vangis, esimese raamatu lõpus ta sinna ju ometigi viidi. Vanaema pühkis prillid puhtaks ja pani need ette. Nüüd sai ka tema aru, et tulijaks oli ju hoopiski röövel!

Hotzenplotz, va põrsas, sõi ära kõik praevorstid ja hapukapsa. Seejärel ta lahkus, sest vanaema minestas – nagu kirjanik ütleb: “Osalt nördimusest ja osalt hirmust”.

Seejärel saame teada, mida olid teinud Kasperl ja Seppel, miks nad lõunale hiljaks jäid. Kasperl ja Seppel käisid linnast läbi voolava jõekese ääres õngitsemas, kuid nad polnud saanud midagi peale vana luuakontsu ja tühja äädikapudeli. Luua olid nad tagasi vette visanud, pudelit aga mitte, sest sellega on ju võimalik pudeliposti saata, kui selleks vajadus tekib.

Nüüd sammusid nad vanaema juurde, et lõunale jõuda, kuid üle turuplatsi minnes kuulsid nad pritsimajast summutatud karjumist. Kasperl ja Seppel olid kindlad, et karjujaks on röövel Hotzenplotz, kuigi hääl pritsimajast kinnitas, et ta on hoopis politsei. Kasperl ja Seppel piilusid pritsimaja aknast sisse, kuid ei näinud kedagi. Hääl kinnitas, et ta on kinniseotud ja on tuletõrjeauto all, kuid Kasperl ja Seppel olid jätkuvalt kindlad, et see on röövli rumal nali ja nemad selle õnge otsa ei lähe.

Kasperl ja Seppel jõudsid vanaema juurde, kes istus liikumatult ja vaikides köögilaua ääres. Nad arvasid, et vanaema on pahane, kuna nad hilinesid ja seetõttu lihtsalt ei räägi nendega. Samas nägid nad ka tühja praepanni ja hapukapsapotti.

Kas vanaema oli sedavõrd pahane, et sõi kõik üksinda ära ja seejärel minestas!?

Vanaema toibus ja rääkis poistele, mis oli juhtunud ja alles nüüd saavad Kasperl ja Seppel aru, et pritsimajas võib tõepoolest ülemvahtmeister olla! Nüüd ruttu pritsimajja tagasi.

Pritsimajas nad leidsidki ülemvahtmeistri, kes oli tuletõrjevoolikuga kinni seotud. Pähe oli pandud ka veepang. Isegi tema munder, sealhulgas püksid olid röövli poolt kaasa viidud. Selgub, et röövel Hotzenplotz oli ülemvahtmeistri enda juurde meelitanud, kinnitades et tal on pimesoolenihestus (kes teab, mis haigus see veel on…) ja seejärel ülemvahtmeistrile vooliku joaotsikuga vastu pead virutanud. Nüüd tuleb röövel uuesti tabada!

Kuid on üks aga, kuidas minna röövlit püüdma, kui ülemvahtmeistril pole pükse jalas. Ühe mundri on röövel kaasa viinud ja teine munder oli samal hommikul puhastusse viidud. Püksata vahtmeister ei saa ju ometigi röövlit jahtima minna.

Nii pannakse ülemvahtmeister aedviljamüüjalt laenatud kurgitünni. Kasperl, Seppel ja vanaema sõidutasid Dimpfelmoseri vanaema majakese pööningkorrusele, kus oli väike längus toake, kus seisis külalistele mõeldud voodi. Vanaema meisterdas suure kuhja võileibu, sest kõigil olid kõhud tühjad.

Kasperl ja Seppel (õigupoolest küll Kasperl, see nutikam sell) nuputasid, kuidas röövel uuesti kinni püüda. Näib, et röövel tuleks uuesti pritsimajja meelitada ja seal ta kinni püüda. Selleks peab kasutama pudeliposti. Nüüd kulub hommikul leitud äädikapudel marjaks ära.

Samal ajal naasis röövel Hotzenplotz oma röövlikoopasse, mille uks oli küll politsei poolt kinni naelutatud ja selle omavoliline lahtinaelutamine oli karmilt keelatud. Kes seda teeb, saab karistada! Kuid, isegi politsei ei teadnud seda, et koopal oli veel teinegi sissepääs, milleni viis allmaakäik.

Nii oli röövel üsna ruttu oma koopas tagasi. Politsei oli koopas kõik segi paisanud ja selgus, et puudu oli seitse nuga, piprapüstol, röövlimõõk, püssirohutünn ja pipravaat! Need oli härra Dimpfelmoser koobast läbi otsides arestinud ja lasknud ära viia.

Röövel avas varjatud põrandaluugi, mille all oli tagavarakelder, kus oli kõik olemas, mis röövel oma ameti pidamiseks vajas. Korraloomine koopas võttis palju aega, mistõttu röövel lubas, et ta maksab kätte nii Dimpfelmoserile, kuid ennekõike Kasperlile ja Seppelile!

No nii. Oleme jõudnud raamatuga poole peale ja nüüd alles need kõige põnevamad seiklused algavad.

Ma ei tahaks sulle kõike ära rääkida, sest sel juhul ei viitsi sa ju raamatut kätte võttagi ja loeksid vaid kokkuvõtet, kuid annan aimu lühidalt, mis lugejat ees ootab – Kasperl ja Seppel andsid röövlile üle pudeliposti, milles oli kiri, milles räägiti suurest varandusest pritsimajas, nad lootsid, et röövel läheb seda pritsimajast otsima, seal saaks ta kinni nabida. Pritsimajas läksid asjad taaskord valesti ja kinni nabitakse hoopis keegi teine! Samal ajal röövis Hotzenplotz vanaema.

Lugeja saab osa ka põnevast tagaajamisest, milles kasutatakse isegi tuletõrjeautot. Röövel saadab ka kirja, milles ta nõuab vanaema eest lunaraha.

Kas lunarahast on abi? Millised on röövli plaanid Kasperli ja Seppeliga? Kes on proua Schlotterbeck, milleks on selles loos vaja klaaskuuli? Kes on taksikoer Wasti, kes on nõiutud krokodilliks? Milline roll on koerakesel, vabandust, krokodillikesel täita selles loos? Kas seenesuppi tasub ikka süüa? Millised seened on paukseened ja kas need võivad tõepoolest olla mürgised? Kas vanaema, Kasperl ja Seppel vabastatakse? Kas röövel Hotzenplotz nabitakse uuesti kinni?

Kõigest sellest saad teada, kui selle mõnusa huumoriga röövliloo lõpuni loed.

Tegemist igati ägeda looga, milles on nii põnevust kui ka huumorit. On vahvad peategelased ja kaasahaaravad sündmused.

Ja varsti peaks ilmuma ju ka röövel Hotzenplotzi sarja kolmas raamat!


Emil Kästner “Emil ja detektiivid”

(Eesti Raamat)

Emil tohib esimest korda üksi Berliini sõita. Rongis varastatakse talt kogu raha ära. Vaevalt on Emil rongist väljunud, kui ta asub varast jälitama. Õnneks saab ta peagi tuge signaalpasunaga Gustavilt ja tolle sõpradelt, kes aitavad Emilil korraldada pingelist tagaajamist risti läbi suure linna, et varas kinni võtta.

Erich Kästneri esimene lasteraamat on ühtlasi tema kõige tuntum lasteraamat. Lugu Emilist ja tema sõpradest on nii Saksamaal kui ka mujal mitmeid kordi menukalt ekraniseeritud, lisaks filmidele on sellest igihaljast ainesest tehtud ka muusikal, teatrilavastus ja kuuldemäng.

Erich Kästner (1899–1974) kuulub enimloetud lasteraamatute autorite hulka. Oma teoste eest on ta pälvinud arvukalt auhindu, muu hulgas on teda tunnustatud Hans Christian Anderseni medaliga ja Georg Büchneri nimelise kirjandusauhinnaga. Kogu maailma lapsed armastavad tema lugusid ja nende põhjal valminud filmid on samuti vaimustunud publiku leidnud.

Erich Kästnerit tuntakse eelkõige vahva lasteraamatu “Veel üks Lotte” autorina. Sellest raamatust on ilmunud eesti keeles lausa neli trükki. Eesti keeles on saadaval veel ka tema huvitav noorsoolugu “Fabian” ja koolipoistest jutustav “Lendav klassituba”.

Erich Kästneri “Emil ja detektiivid” ilmus esmakordselt saksa keeles 1929. aastal, kuid vaatamata sellele on seda lugeda väga huvitav ka täna.

Eesti keeles ilmus “Emil ja detektiivid” esimest korda 1995. aastal, kuid siis oli raamatu pealkiri “Emil ja salapolitseinikud”.

Kohe alguses manin, et raamatu illustratsioonid pärinevad Walter Trierilt, nagu ka teiste Erick Kästneri raamatute omad.

Raamat algab üsna pika sissejuhatusega, milles Erich Kästner selgitab, kuidas ta tahtis kirjutada hoopis teist raamatut, kuid läks siiski nii, et ta kirjutas raamatu Emilist ja tema põnevast ja kaasahaaravast loost.

Seejärel saame tuttavaks Emiliga, proua juuksur Tischbeiniga ehk Emili emaga, meile tutvustatakse ühte õige olulist kupeed, kõvakübaraga härragt, kes täidab selles loos kurjami rolli, Pony Mütsikest, kes on Emili täditütar, hotelli Nollendorfi platsil, signaalpasunaga poissi, kelle nimi on Gustav, väikest pangafiliaali, Emili vanaema ja suure ajalehe ladumisruumi.

Kõikide tegelaste või tegevuspaikade kohta on ka vahvad joonistused.

Nii oleme kohe raamatu alguses saanud tuttavaks oluliste tegelaskujudega ja oluliste paikadega, kus tegevus toimub.

Seejärel sündmused algavadki.

Emil elab Neustadis, mis on üsna pisike kohake. Tema ema on Neustadis juuksur, isa Emilil ei ole, kuid Emil ja ema saavad siiski hakkama.

Lugeja saab kohe raamatu alguses teada, et Emili ema plaanib saata poja Berliini, kus elavad tema ema ehk Emili vanaema, Emili tädi Martha ja täditütar, keda kutsutakse Pony Mütsike. Nad on ammu kutsunud Emilit ja ema endale külla, kuid seni pole sõiduks läinud. Nüüd on Emili ema suutnud kõrvale väikese summa raha, mida ta tahaks saata vanaemale ja tegelikult oleks ju vahva, kui Emil ka veidi suurlinna näeks.

Siinkohal pean mainima sedagi, et Emili ja tema ema suhe on igati vahva ning sõbralik, Emil on igati tubli poiss, õpib hästi, aitab oma ema ja võiks öelda, et ta on veidi paipoiss, kuid ta suudab ka iseenda eest siesta, no ja vajadusel ka mõne jamaga hakkama saada. Nagu ikka poistega mõnikord juhtub.

Lähme edasi - Emil hakkabki sõitma Berliini. Selleks peab ta kasutama rongi, mis viiks teda Neustadist Berliini. Seal ootavad teda ees vanaema ja Pony Mütsike, aeg ja koht on kokkulepitud.

Kahjuks ei lähe kõik nii nagu loodetud. Rongis istub Emil ühes kupees ühe kõvakübaraga härraga, kes jätab esialgu igati sümpaatse mulje. Ta räägib Emiliga juttu ja poiss viisakalt vastab härra küsimustele.

Reisi jätkudes jääb Emil magama, ta näeb üsna kummalist unenägu, ja kui poiss ärkab, on kõvakübaraga härra tema kupeest kadunud! Emilil on kummaline tunne, et ema kaasa antud 140 marka on kaduma läinud, no ja mis siin ikka keerutada, täpselt nii ongi juhtunud!

Emil väljub rongist, kui rong peatub, sest ta märkab rongiakanast välja vaadates hulga inimeste keskel ühte musta kõvakübarat. See võibki olla ju varas! Too härra, kes istus tema kupees, kes see muu sai tema raha varastada.

Kuna Emil rongist vales peatuses väljub, siis loomulikult ei saa ta kokku vanaema ja täditütrega, kes ootavad poissi kokkulepitud ajal ja kokkulepitud kohas. Kui Emilit ei saabu, on nemadki loomulikult suures mures.

Emil järgneb samal ajal kõvakübaraga mehele ja veidi hiljem on selge, et tegemist on sama härraga, kes Emiliga rongis rääkis. Sama mees peabki olema varas!

Edasi algab põnev jälitustegevus – Emil järgneb härrale, kuid ta ei ole kindel, mida ette võtta, samas ei tohiks kaabakat ka silmist lasta. Emil on sunnitud sõitma isegi trammis, kuigi tal pole ju piletirahagi, kuid õnneks on trammis üks lahke härra, kes Emilile piletitraha annab.

Kes teab, kuidas lugu edasi läheks, kui Emil üksi peaks jälitustegevusega tegelema, kuid õnneks põrkab Emil kokku ühe signaalpasunaga poisiga, kel nimeks Gustav. Esialgu tundub, et maapoisi ja linnapoisi vahel läheb väikeseks kismaks, kuid õnneks siiski mitte, Gustav kuulab Emili loo ära ja otsustab Emilit aidata. Ja see on ju igati vahva.

No ja eriti vahva on see, et Gustavil on ka palju sõpru. Õige varsti on kohal paar tosinat poissi, kes kõik on nõus Emilit aitama, et kurjamit mööda Berliini jälitada. Poistekambas on ka üks väga nutikas sell, keda kutsutakse Professoriks, kuid tegelikult on ju igati nutikad sellid ka Emil ja Gustav.

Poisid panevad paika vägagi asjaliku plaani, kuidas kurjamit jälitada, mida üldse ette võtta, kuidas omavahel infot jagada jne. Jälitustegevus on igati põnev ja kaasahaarav.

Kuidas lugu lõpeb? Kas kurjam saadakse kätte? Kas Emil saab raha tagasi? Kas Emil saab kokku vanaema, tädi ja täditütrega? Kas appi tuleb politsei? Miks on ühel hetkel koos peaaegu 100 last?

Nendele küsimustele saad vastuse, kuid selle põneva ja vahva ning legendaarse lasteraamatu läbi loed.


Otfried Preussler „Röövel Hotzenplotz“

(Eesti Raamat)

«Röövel Hotzenplotz» on tuntud saksa lastekirjaniku Otfried Preussleri (1923-2013) röövlilugude uue, värvipiltidega väljaande esimene raamat.

Otfried Preussler on üks tuntumaid saksa lastekirjanikke tänapäeval. Ta raamatud on kõik omamoodi muinasjutud, milles kummatigi palju kaasaegse reaalsusega haakuvat. Preussleri muinasjutumaailma on tugevasti aidanud kujundada tema sünnikodu Sudeedimaa muistendite õhustik – see on nimelt see paikkond Euroopas, kus läbi sajandite on laialt liikunud rahvajutud küll nõiduse õpilastest kuradiveskites, küll seitsmenurkset õnnekivi otsivaist mäekaevureist.

Preussler on Saksamaal väga populaarne. Tema vahest kõige levinum raamat röövel Hotzenplotzist on saksa keeles ületanud juba miljonilise trükiarvu. Eesti keeles on Preussleri teostest seni ilmunud «Väike nõid» (1975, 1979) ja «Krabat» (1982).

Seikluslik lugu röövel Hotzenplotzist, kes oma seitsme noa ja piprapüstoliga hoiab hirmul kogu ümbruskonda. Kui hirmus röövel varastab vanaemalt tema lemmikviisi mängiva kohviveski, otsustavad sõbrad Kasperl ja Seppel pahategija kavala plaani abil kinni nabida. Algab pöörane seiklus, milles löövad kaasa ka vahtmeister Dimpfelmoser, suur ja kuri võlur Petrosilius Zwackelmann ning haldjas-kärnkonn.

Preussleri kerge, ladus ja stiilipuhas kirjutamismaneer muudab erinevas vanuses lugeja jaoks nauditavaks kõigi nende kohutavate, süngete ning naljakate juhtumiste jälgimise, mis toimuvad röövel Hotzenplotziga ja tema ümber.

«Röövel Hotzenplotziga» algab Hotzenplotzi lugude sari, järgnevalt on ilmumas «Veel röövel Hotzenplotzist», «Hotzenplotz 3» ning «Röövel Hotzenplotz ja kuurakett». Hotzenplotzi lood kuuluvad koos «Krabati» ja «Väikese nõiaga» Otfried Preussleri tuntuimate teoste hulka. Illustratsioonid F. J. Tripp.

“Röövel Hotzenplotzi” lugu algab sellega, et kord istus Kasperli vanaema päikesepaistel oma majakese ees pingil ning jahvatas kohvi. Kasperl koos sõber Seppeliga olid kinkinud talle sünnipäevaks uue kohviveski, see oli nende enda leiutatud. Kui veskit vändata, mängis see vanaema lemmiklaulu “Lehekuu kõik uueks loob”.

Ilus algus, kas pole, kuid hetk hiljem asjalood muutuvad. Vanaema ette ilmus musta tüükas habeme ja koletu kongus ninaga mees, kes nõuab seda vahvat kohviveskit endale. Peas oli mehel kõvera sulega pehme kaabu ja paremas käes hoidis ta püstolit. Tema laia vöö vahel olid mõõk ja seitse nuga! Täitsa hirmus värk! Vanaema ei tunne esialgu seda jubedat meest ära ja ei taha talle oma kohviveskit loovutada, kuid õige varsti saab vanaema aru, et see ongi röövel Hotzenplotz! Vanaema loovutab oma kohviveski ja röövel läheb minema.

Vanaema peab lugema üheksasaja üheksakümne üheksani ja alles seejärel võib ta tuua kuuldavale appikarje. Nii oli röövel vanaemale ütelnud, enne kui lahkus.

Õige varsti saabuvad vanaema juurde Kasperl ja Seppel ning ka vahtmeister Dimpfelmoser. Vahtmeister kinnitab, et röövel tuleb kindlasti kinni võtta, kuid politsei ei tea, kus röövel ennast varjab. Vahtmeister kinnitab, et ta loodab elanikkonna agarale kaasabile röövli tabamisel, mistõttu otsustavad panustada ka nutikas Kasperl ja mitte nii väga nutikas Seppel.

Kasperl mõtlebki välja nutika idee – nad ehitavad suure kasti, mille peale maalivad suurte, kaugele kumavate tähtedega “Ettevaatust, kuld!” Kast täidetake liivaga ja pannakse käru peale. Seejärel teeb Kasperl kasti sisse sisse pisikese augu, et liiv võiks sealt vaikselt välja voolata. Nüüd, kui tuleb röövel “kullakasti” röövima jääb maha liivarada, mille abil on lihtne leida röövli asukoht. Tundub, et tegemist on hea plaaniga!

Veidi hiljem selgub, et esialgu tundus see hea plaan, kuid tegelikult polnudki see hea plaan, sest röövel Hotzenplotz märkab liivajälge ja mõistab, mida Kasperl ja Seppel on plaaninud. Vihale ajab röövlit seegi, et kastis pole ju mitte kuld, aga liiv. Röövlit on petetud ja see ei saada jääda karistamata! Röövel Hotzenplotz otsustab nüüd hoopis ise Kasperli ja Seppeli haneks tõmmata ning nad kinni nabida!

Veidi enne seda, kui röövel Kasperli ja Seppeli kinni püüab, vahetavad nad omavahel mütsid – Kasperl saab endale Seppeli kaabu ja Seppel Kasperli ludumütsi. Ja sellest on Kasperlil ja Seppelil sündmuste arenedes väga palju abi, sest meie teame, kes on kes, kuid röövel seda ju ei tea, sest tema teab, et Kasperl kannab ludumütsi ja Seppel kaabut.

Edasi tuleb selles loos mängu veel ka suur ja kuri võlur Petrosilius Zwackelmann, kes jumaldab üle kõige kartuleid, kui täpsem olla, siis kartuliputru ja kartulikäkki. Selleks peab ta ise kartuleid koorima, mis talle mitte üldse ei meeldi. Ta on soovinud endale teenrit, kes kartuleid kooriks, süüa teeks ja palju muudki, kuid ka teenrit pole tal, kuniks tuleb võluriga kaupa tegema röövel Hotzenplotz. Röövel toob võlurile Seppeli (kes pole keegi muu kui Kasperl), kinnitades, et Seppel on piisavalt rumal, et olla hea teener. Võlurile kaup sobib, sest ta peab vastu andma vaid kotitäie kanget nuusktubakat.

Röövel jätab endale teenriks Kasperli (kes tegelikult on ju Seppel).

Loomulikult pole teenrite elu lust ega lillepidu. Nad peavad tegema rasket tööd ja ka uneaeg on üsna lühike.

Ma ei saa Sulle ju kõike jällegi ära rääkida, sest sel juhul Sa ju raamatut ei viitsigi lugeda, kuid ma annan vihjeid – mängu tuleb kärnkonn-haldjas (haldja nimi on Amarüllis), toimub põgenemine vangistusest, otsitakse haldjarohtu, keegi võlutakse leevikeseks, keegi hukkub konnatiigis, keegi vangistatakse ja keegi saab sõrmuse, mis täidab kolm soovi. Seda võin ka lisada, et selle raamatu lõpuks on kolm soovi ka soovitud.

Selline vahva, kaasahaarav ja muinasjutuline lugu on “Röövel Hotzenplotz”. On vahvad ja humoorikad tegelaskujud, on põnevaid sündmusi, on vaja nutikust ja osavust ning kübe ka õnne.

Igal juhul suurepärane lugemine, mis saab ju varsti ka järje, kui ilmub raamat “Veel röövel Hotenplotzist”, ja seejärel juba “Hotzenplotz 3” ja “Röövel Hotzenplotz ja kuurakett”.

Raamatu illustratsioonid on teinud F.J. Tripp ja neid on koloreerinud Mathias Weber.


Astrid Reinla „Teofrastus“

(Tänapäev)

Teofrastus on väikeses rongijaamas elav kass, kes leiab endale uue kodu. Uudishimuliku iseloomuga Teofrastus sattub peremeestega suurde linna ning eksib seal ära. Kuidas leida uuesti tee koju?

Astrid Reinla (1948–1995) kirjutas lasteraamatuid, novelle ja näidendeid. „Teofrastuse“ põhjal valmis 2018. aastal animafilm.

Astrid Reinla kirjutatud „Teofrastus“ on üks lihtne ja armas lugu ühest üsna tavapärasest kodukassist, kellel on ilmatuma uhke nimi – Teofrastus Bombastus Filippus Aureolus. Nimi on uhke, kuid kass on täiesti tavaline, halli-mustatriibuline, valge maniski ja valgete käpaotstega.

Raamat ilmus esimest korda 1985. aastal, mistõttu on piisavalt (liigagi) pikk aeg möödas, et raamat võiks uuesti ilmuda.

Lugu saab alguse sellest, et Teofrastus ärkas Peedu jaamas, kus ta ka elas. Selgub, et Peedu on teivasjaam, kus pole piletikassat ega jaamaülemat, seal pole isegi ahju. Väljas oli külm talvepäev, mistõttu on Teofrastusel üsna külm olemine. Peedu ootas jaamas oma Perenaist, kes oli lume tulekust saadik kadunud. Teofrastus oli terve Peedu läbi käinud, isegi metsas teisel pool jõge, kuid Perenaisest polnud mingit märki.

Ühel väga külmal päeval tundis Teofrastus ühe rongi lahtisest vaguniuksest tuttavat lõhna. Teofrastus kõhkles hetke ja hüppas vagunitrepist üles. Nii saavad alguse selle raamatu sündmused.

Rongis loomulikult ju Perenaist ei ole. Seal olid reisijad, kellele hulkuv kass ei meeldi. Kui rong järgmine kord peatus ja uksed avas, hüppas Teofrastus uuesti välja. Nüüd oli ta hoopis suuremas jaamahoones, ta oli Elva jaamahoones. Seal tahtis üks rohelises palitus mees kassi kinni võyya, sest ega Elva jaamahoone ei ole kasside koht! Teofrastusel õnnestus põgeneda Elva jaamaparki. Kassi haaras meeletu koduigatsus, kuid nüüd oli ta hoopis võõras kohas. Rongi peale ta ei julge minna, kuid ta järgnes ühele rongile mööda rööpaid, lootuses jõuda koju.

Teekond oli pikk, kuni Teofrastus jõudis jällegi jaamahoonesse. Raamatu autor tõdeb: „Nüüd oli ta teinud kõik, mis võimalik, et Perenaist otsida. Perenaist ei olnud enam. Teofrastus oli päris üksi. Ta kõht oli hirmus tühi ja käpad valutasid. Lõpuks tuli uni.“

Pärast seda püsis kass pikka aega paigal, kuni ühel neljapäeva astus rongist maha lambanahka kasukas mees, kes võttis Teofrastuse endaga kaasa. Mees viis kassi koju, kus oli ka naine. Kass sai piima ja rupskikonservi, ja mees pani talle ka selle uhke nime, millest ma teile alguses rääkisin. Teofrastus oli saanud endale uue kodu.

Ma ei saa tervet raamatut ju ümber jutustada, kuid saame lugeda sellest, kuidas Teofrastus oma uue kodu ja territooriumiga tutvust tegi. Saame teada, kes seal veel elasid (mitu koera, siiami kass, kes käis tüli norimas, tihased jpt). Ühel päeval pidid Peremees ja Perenaine siiski linna kolima, mistõttu sai Teofrastusest linnakass. Linnas lähevad sündmused vägagi pingeliseks, sest Teofrastus eksis linnas ära… ta elas paar nädalat hulkuva kassi elu, pidi ise endale süüa hankima, pidi ellu jääma, pidi hakkama saama hulkuvate kasside, koerte ja eriliselt julmade inimestega.

Kuidas raamat lõpeb? Selle pead ise välja uurima.

Igati vahva ja kaasahaarav lugemine, kuid üks viga on ka – raamat võiks olla palju paksem, sest Teofrastuse juhtumitest loeks hea meelega ka pikemalt.

Kui raamatu läbi saad, siis ma usun, et hakkad suhtuma ka hulkuvatesse kassidesse ja kõikidesse kassidesse veidi teistmoodi, sest on ju ka kassid tükike loodust, mis meid ümbritseb. Ja on ju kassid ühed igatui vahvad loomad, kellel on kõikidel vägagi erinev iseloom, ja kui nad on valinud sind oma sõbraks, siis austage ja hinnake seda.

Suurepärased illustratsioonid on teinud Lea Malin.