Andrus Kivirähk „Tont ja Facebook“ (Varrak)

"Kaka ja kevad" ning "Karneval ja kartulisalat" saavad järje. Andrus Kivirähki uus lasteraamat "Tont ja Facebook" sisaldab lugusid kärbsepirukast, tatipuust, täispuhutavast vanaisast ja laulvast kuusepuust. Aga lugeda saab ka musimaiast herilasest, imelisest ketšupist, karvasest sülearvutist, saabastega supist ning veel paljudest kummalistest tegelastest.

Andrus Kivirähk on Andrus Kivirähk, kui temalt uusi raamatuid ilmub (olgu need siis lasteraamatud või raamatud täiskasvanutele), siis on kindel, et saame lugeda midagi head ja vahvat. Seda võime ju öelda kõikide tema lasteraamatute kohta ja täpselt sama kehtib ka tema uue raamatu “Tont ja Facebook” kohta. Ka selles raamatus on hiiglama vahvad ja lõbusad ja naljakad lastelood, milles toimetavad igasugu lahedad tegelased, nii asjad, lapsed, loomad jpt. Lood on sellised paraja pikkusega, et laps jõuaks selle ilusasti läbi lugeda ja kaasa naerda, no ja tegelikult, sellistele lastelugudele itsitab hea meelega kaasa ka täiskasvanud inimene.

Piilume sisse. Raamatu esimene lugu on ühtlasi raamatu nimilugu ehk “Tont ja Facebook”, milles saad tuttavaks ühe väga vana tondiga, kes armastas üle kõige maailmas inimesi ehmatada. Tont oli kollitamise tõeline meister. Kui ta inimeste ehmatamisest ära väsis, heitis ta magama ja põõnas mitu aastat. Sest kui sa oled mitu tuhat aastat vana, siis on ka sinu uni palju pikem kui inimestele. Tont magas kakskümmend aastat ja otsustas ärgates jällegi inimesi ehmatama hakata. Ta läks metsa, ta läks pööningule, kuid ei olnud ühtegi inimest. Kuhu olid inimesed kadunud? Ta otsustas muuta ennast nähtamatuks ja hiilis trepist alla, et vaadata, mida inimesed teevad. Isa istus kirjutuslaua taga ja töötas arvutiga, ema pikutas diivanil koos väikese sülearvutiga ja luges sealt midagi, laps kükitas nurgas ja näppis telefoni. Mida ometigi nad teevad? Üks ämblik jutustas tondile, et inimesed on internetis, kus on Facebook, kus on Twitter! Ja seal olevat palju huvitavat! Tont vihastas. Ja mida ta ette võttis? No seda saad tead, kui ise edasi loed.

Teises loos tähistavad kaksikud Miia ja Tiia ja nende väike vend Juku Eesti Vabariigi sünnipäeva. Seetõttu otsustavad nad Eesti Vabariigile midagi kinkida, aga mida? Äkki tordi? Võib-olla praetud sealiha ahjukartulitega? Lastele tundub see olevat üsna keeruline, mistõttu otsustavad nad kinkida hoopis limonaadi. See, kuidas nad seda teevad on hiiglama naljakas, kusjuures Juku kingib lisaks limonaadile midagi veel.

Ka kolmandas loos oleme Eesti Vabariigi sünnipäeva lainel. Oleme koolitunnis, kus õpetaja kinnitas, et järgmisel päeval on Eesti Vabariigi sünnipäev. Õpetaja uuris lastelt, kas nad teavad, mis ühendab kõik eestlasi? Lapsed pakuvad, et need võiksid olla äkki sinised silmad ja valge pea? Kuid kohe selgus, et eestlastel võivad olla ka pruunid silmad ja mustad juuksed, isegi rohelised silmad. Äkki hoopis see, et eestlased söövad kama ja verivorsti? Selgub, et ka see pole tõsi, sest keegi sööb hoopis pitsat, keegi sušit. Äkki see, et eestlased on laulu- ja tantsurahvas? Selgub, et ka see pole ikkagi see, sest üks lastest tõdes, et tema ei oska laulda, ja poistele meeldib hoopis jalgpall, mitte tantsimine. Kas tõesti ei ole mitte midagi ühist? Lõpuks tõstis käe Hendrik ja pakkus välja selle mõtte, mida oli talle vanaema ütelnud. Ja mis mõte see oli? No selle ma jätan ka Sulle endale avastada või õigupoolest aevastada.

Neljas lugu kannab pealkirja “Imetore etendus” ja selles toimetavad loomad, linnud ja lilled. Kass oli teada andnud, et laupäeval võib aias näha teatrietendust. Kutse oli põnev ja kõik tulidki kohale: koer, vares ja terve põõsatäis varblaseid, kampa lõi ka suur lumememm. Publikut oli rohkesti. Mis etendus see oli? Kas selles etenduses saab ka nalja? Kas selles etenduses on midagi hingele? Millal etendus peale hakkab? Seda tahaksid külalised teada. Igal juhul saab see etendus olema igati ilus ja see on seotud sellega, kes tuleb kevadel lume alt välja.

Viiendas loos saame tuttavaks nõudliku kuldnokaga. Rasmus ja isa plaanivad ehitada lindudele pesakasti, sest kevad on käes ja linnud lendavad lõunamaalt tagasi koju. Rasmus ja isa näevad tükk aega vaeva, ehitavad, klopisvad ja koksivad, kuni lõpuks on linnumaja valmis. Tulebki kuldnokk, kuid selgub, et see linnuke on üpris nõudlik, sest tema on tulnud lõunamaalt ja paremaga harjunud. Sellel majakesel pole ju kardinaid, vaipu, diivanit, nelja tugitooli, vanni, hommikumantlit, riiulit suveniiride jaoks, suurt peeglit jm. Rasmus ja isa otsustavad linnumaja täiustada ja lõpuks on majake asju paksult täis. Kuid kas see on ikka hea lahendus? Selgub, et kuldnokale polegi see hea lahendus, sest kuldnokapreili ütleb kuldnokale ühe huvitava mõtte, mille kuldnokk ise oli hoopis ära unustanud. Millise? Selle pead jällegi ise välja uurima.

Kuuendas loos saad tuttavaks Karli ja tema õe Kadiga. Karl ei luba emal ja isal aias nõgest välja kitkuda, sest ta tahab ise selle eest hoolitseda, vaatamata sellele, et nõges pole ju mitte mingisugune lill. Karl kinnitab, et tema on nüüd aednik ja hakkab nõgese eest hoolitsema. Kadi on veidi õnnetu, sest temale meeldivad loomad. Ema ja isa pole lubanud tal koera ega kassi võtta, ja Karlil on nüüd ka oma nõges, mistõttu kinnitab, et tema hakkab kodus hoopis ninasarvikut kasvatama. Ninasarvikuks saab perekonna nahkdiivan, mis näeb väga ninasarviku moodi välja, tal on neli jalga ja paks nahk. Ja kui teada korralikult toita, kasvavad talle ka sarv ning saba. Mis juhtub siis, kui diivan muutubki ninasarvikuks ja nõges kasvab meeletult kõrgeks? Ja mida teha nõges-õuntega, mis on sama suured nagu jalgpallid ning kõrvetavad valusasti? No selle loo lõpplahenduse pead jällegi ise välja uurima.

Neid lugusid on selles muhedas ja naljakas raamatus veel ja veel. Saad tuttavaks Annabeli ja tema varvastega, kes sõidavad sünnipäeva puhul Aafrikasse (no mitte päriselt, mängult ikka, aga siiski), saad teada, kuidas kased saunas käivad, ja millega nad ennast seal vihtlevad, saad teada, kuidas kapsaussid välismaal käisid (no pigem küll Avokaadol) ja selles loos kohtud veel ka kärbsega, kellele meeldib Borši sees puhkamas käia. Ja veel – saad tuttavaks Peetriga, kes sõitis vanematega maale turismitallu, kus poiss märkab öösel seinal ühte pilti, millel on üks sõdur, kes näib kätt liigutavat. Miks mees pildil sedasi käitub? No selleks on üks igati pakiline põhjus. Saad tuttavaks ka herilasega, kes tahaks väiksele Liisile musi teha. Loeme ka koerast, kel nimeks Muki, kellele maitsevad hirmsasti kingad. Need maitsevad koerale sedavõrd, et loo lõpus naudivad kingaroogasid ka kõik teised pereliikmed. Lugusid on veel leivast, sülearvutist, kes läheb metsa, puidumeistrist vanaisast, kes peab lastelastelastele süüa tegema, kuid lõpuks peab vanaisa meisterdatud “road” hoopis vaene tolmuimeja endale kõhtu ajama. Juttu on veel ka imelisest ketšupist, Tammsaarest (see on üks hiiglama äge lugu), täispuhutavast vanaisast, saabastega supist, väiksest meistrimehest, kärbsepirukast, sokist ja kindast, frikadellidest ja pelmeenidest, kellel on valged kasukad, näkkidest ja tigedast hiiglasest, päkapikust ja näljasest sussist. Raamatu lõpus saame lugeda veel ka mitut ägedat jõululugu.

Nagu Sa näed, siis on selles raamatus palju väga ägedaid lugusid ja lahedaid tegelasi, no ja nalja saab ka ikka päris palju. Lood on sellises mõnusas ja humoorikas stiilis kirjutatud, nii et kohe saad aru, et see ongi ju Kivirähk. Ja kui igal õhtul üks lugu läbi lugeda, siis jätkub neid jutte terveks kuuks, sest lugusid on raamatus 30!

Ja peaaegu oleksin unustanud – igati ägedad pildid on raamatusse joonistanud Heiki Ernits.

Kristiina Kass „Peeter ja mina“ (Tänapäev)

"Esimese klassi tüdruk Ingel ja tema suur vend Peeter sattuvad alailma plindrisse. Muidugi kogemata ja ilma pahade kavatsusteta. Mängutuhinas lihtsalt juhtub vahel nii, et elutuba mattub tolmukihi alla, naabritädi koeral läheb kõht lahti, naabrionule lendab sodi selga, isal murdub hammas pooleks või emale kukub tort sülle.

Kristiina Kassi naljakaid Peetri-lugusid on varem ilmunud ajakirjas Hea Laps. Need kõik ja veel mõned uued lood on nüüd selle raamatu kaante vahel."

Kristiina Kass on kindlasti üks populaarsemaid lastekirjanikke, kelle sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid suurepäraseid ja lahedaid lasteraamatuid – „Käru-Kaarel“, „Kasper ja viis tarka kassi“, „Samueli võlupadi“, „Nõianeiu Nöbinina“, „Petra lood“, „Lõvi Leo“ jt. „Peeter ja mina“ ilmus esimest korda 2009, nüüd raamatu teine trükk.

Inge (või Ingel, võtke, kuidas tahate) ja Peeter pole sugugi pahad lapsed, kuid neil on pidevalt midagi käsil ja siis võib ju alati ka midagi juhtuda. Vähemalt Ingli ja Peetriga juhtub pidevalt. Kuna Peeter on vanem ja Inge (Ingel) noorem, siis on ju ka süüdlane alati varnast võtta – ikka need vanemad vennad ja poisslapsed on ju ulakust täis. Nii jääb siingi päris mitmel korral just Peeter süüdi ja seda peaaegu ilma asjata.

Jutustusi on raamatus 23 tükki ja eks need kõik ole naljakad või halenaljakad, kuid kindlasti on neis ka omad õpetussõnad sees - kuidas oleks võinud teisiti teha või poleks mõnda asja üldse teha vaja olnudki.

Esimeses loos otsustavad Inge ja Peeter mängida kummitusi, ja selleks kõlbab väga hästi elutuba, mis peaks välja nägema nagu pööning, sest on ju filmidest teada, et just pööningul elavad kummitused. Selleks on vaja elutuppa igasugu asju kuhjata, kuid miskit on ikkagi puudu – ämblikuvõrgud! Selleks on vaja Ingel ja Peetril osta laadalt veidi suhkruvatti, mis sest et värv on veidi vale, kuid kodus saab suhkruvatist hiiglama palju ämblikuvõrke, mis mõnusasti igale poole kleepuvad. Ainsad, kes sellest ägedusest aru ei saa on laste vanemad, kes õhtul koju tulevad. Sageli ongi ju nii, et vanemad ei saa laste asjadest lihtsalt aru...

Teises loos saadab ema Inge ja Peetri poodi. Lapsed peavad ostma kaks piima, saia ja väikese tüki Edami juustu, kuid juba poes lähevad lastel asjad veidi segamini, mistõttu ostetakse piim, pool saia ja kaks Edami juustu palli, ja ka kaks eskimo jäätist. Poest väljudes märkavad nad poe uksel naabritädi Alma kuldset retriiverit, kel nimeks Musikene. Peetri eskimo jäätise sööb Musikene ära, mistõttu annab Inge oma jäätise Peetrile. Lapsed otsustavad, et ju on naabritädi poodi läinud ja tuleb poest käed kotte täis, mistõttu peavad nemad Musikese ise koju viima, kuidas ikka vanaprou sedasi kottide ja koeraga hakkama saavad.

Kodus otsustavad lapsed koeraga mängida, kuid Peeter ei raatsi oma jalgpalli anda, sest koer võib selle ju katki ammustada. Seetõttu saab mängupalliks juustukera, millest Musikene pole kohe ära sööb, ja pintslisse pistab ta ka teise poole. Lapsed on kindlad, et naabritädi ei anna koerale piisavalt süüa, mistõttu läheb mängu ka poest toodud piim. Veidi hiljem laseb Musikene puuksu ja teeb elutoa vaibale ühe vedela hunniku, ja veel veidi hiljem oksendab koer esikus ka isa kummikusse!

Nüüd tuleb Musikene küll naabritädile ära viia. Juba koridoris kohtuvad nad naabritädiga, kes on olnud murelik ja teatanud koeravargusest politseile. Lapsed ei räägi, et nemad koera poe juurest kaasa võtsid ja ei räägi ka sellest, et koer nende juures juustu ja piima sõi, kuigi tädi kinnitab, et Musikesel on probleeme piimatoodetega, mille söömine ta seedimise paariks päevaks nässu võib keerata. Kui koer naabritädile üle antud, otsustavad lapsed kodus kraamida, et need Musikese hädad ära koristada, kuid sellega jäävad nad veidi hiljaks, sest ema tuleb koju... no ja mis edasi juhtus, sellest meile rohkem ei räägita.

Kolmandas loos mängivad Inge ja Peeter indiaanlasi, kui nende juurde tuuakse „hoiule“ naabermajas elav kuueaastane Aadu. Meie peategelaste arvates on Aadu üks suur argpüks, kes ei julge puu otsa ronida ja isegi mitte laua pealt põrandale hüpata. Aadu indiaanlast mängida ei taha, sest need ju ronivad puu otsa ja lasevad vibudest, kuid ta on nõus kehastama valget meest, no kahvanägu nagu ikka indiaanlaste lugudes on. Inge ja Peeter arvavad, et kahvanägude pihta võib ka kummiotstega nooli lasta. Nad lubavad, et ei lase Aadule pihta, kuid Aadu pole sellega nõus. Nii otsustavad „indiaanlased“ Inge ja Peeter Aadu hoopis vangi võtta. Aadu seotakse hüppenööriga tooli külge ja lisaks teibitakse tema suu isa hõbedavärvi teibiga kinni, et „vang“ liiga palju ei lobiseks.

Suurest indiaanlasemängust saab Ingel ja Peetril üsna ruttu villand ja nad lähevad hoopis võileibu sööma ning telekast multifilmi vaatama. Aga Aadu? Aadu läheb lastel meestel ja väikene naabripoiss on terve õhtu „vangis“. Alles siis, kui Aadu ema Aadule õhtul järele tuleb, meenub meie peategelastele, et Aadu on ju tooli küljes kinni, suu kinniseotud. No ja eks ka sellest tuleb üsna suur pahandus, nii et Aadu ema lubab, et ei too enam kunagi Inge ja Peetri juurde Aadut mängima ega hoiule.

Järgmistes lugudes otsustavad Inge ja Peeter aidata ema kevadistes kodutöödes ja võtavad ette rõdumööbli õlitamise, kuid õli pannakse valesti ja liiga palju, mistõttu lõpeb see lugu ema, vanaema ja tädi Katrini rikutud ja õlist triibuliste riietega. Saame teada sedagi, kuidas läheb aia taga ka meie peategelaste lutsukommide valmistamine, sest valmistatakse hoopis lusikalutsukomme, mistõttu ei saa ema perele suppi pakkuda, kuna kõik lusikad on lutsukommised, ja lutsukommi ei saa sedavõrd lihtsalt lusika küljest lahti. Sellest on ka juttu, kuidas Inge, Peeter ja isa emale emadepäevaks torti teevad – tort ei kerki, saab liiga piprane ja vahukoorgi jääb vedelaks, ja kõige lõpuks kukutab Peeter kuuma tordi koos kõige vedela koorega emale otse sülle.

Ja eks neid äpardusi juhtub selles ägedas raamatus veel ja veel. Lapsed otsustavad isale kellanalja teha, kuid kellasid keeratakse vales suunas ja nii hilineb isa tähtsale koosolekule ja lapsed kooli. Ka järveäärne aardejaht ei lõpe nii nagu plaaniti, ja üks rikas tädi saab laste peale üsna kurjaks, isegi kodune arstimäng läheb aia taha ja lõpeb Peetri kahe püksipaari untsu keeramise ja ketšupiga mäkerdatud voodilinade ja pidžaamapluusiga. Ka Inge, Peetri ja isa kirbuturul käimine ja seal asjade müümine ei lähe hästi – nad müüvad maha ema kallid riided ja teevad seda üsna odavatel tingimustel.

Lapsed hoiavad selles raamatus veel ka kassi, mängivad juuksurit, käivad koos Musikesega telkimas, kohtavad "kerjuspoissi", kes osutub andekaks tänavamuusikuks, teevad rahakotinalja, kuivatavad puulehti, millega vihastavad välja nii isa kui ka ema, peavad vastlaid, jalutavad koer Nässuga, kuid kõik head plaanid ja kavatsused ja ettevõtmised ebaõnnestuvad - tegelikult on ju Inge ja Peeter igati toredad lapsed, kellel ainult head mõtted, plaanid ja kavatsused, mis ei kuku lihtsalt sedasi välja nagu plaanitud sai.

 


Sandra Heidov

„Lapsed ja natuke vanemad“

(Varrak)

Nagu pealkirigi vihjab, sobib „Lapsed ja natuke vanemad” nii lastele kui ka täiskasvanutele. Raamat sisaldab toredaid lookesi, mis enamasti räägivad üsna argistest asjadest. Aga et neid tuttavaid asju vaadeldakse pisut tavapäratu ja humoorika nurga alt, siis muutuvad need hoopistükkis erilisteks ja lustakateks. Näiteks kujuneb harilik poeskäik emaga mõneti kummaliseks ja naljakaks seikluseks, nohu raviks ilmuvad platsi täiesti uutmoodi ninatilgad ja nii edasi. See on nagu perevitamiin – täis parajas koguses igapäevaseid, kasulikke ja lustakaid lugusid. Need lood räägivad emadest, isadest ja lastest. Ning loomulikult jäätistest, kommidest ja sünnipäevatordist.

Sandra Heidovi (snd 1976) sulest on varem ilmunud jutustus „Ema, kes armastas kaua magada”. Tema lastejutte on avaldatud ajakirjas Täheke.

Raamatule on joonistanud vahvad pildid Anna Ring.

Pean tunnistama, et mulle on alati meeldinud ka sellised lühemad lastelood, mis räägivad igasugu argistest asjadest ja askeldustest, milles on kübe nalja ja huumorit. Tegelikult meeldisid sellised lood juba lapsena, no ja tegelikult on ka vanemas eas just selliseid lugusid päris muhe ja mõnus lugeda.

Sandra Heidovi raamat just sellistest vahvatest ja muhedatest lastelugudest koosnebki. Need on sellised paraja pikkusega lood, et väiksem lugeja jõuab arvatavasti ühe õhtu jooksul ühe loo ära lugeda, et järgmisel päeval järgmine lugu ette võtta. Sandra Heidovi lugudes toimetavad ja tegutsevad lapsed, kuid ka nende vanemad, nii isad kui ka emad.

Raamatus on kokku 11 igati lahedat ja mõnusat lugu. Esimene neist on „Nutuvaba päev“, milles toimetavad väike Viivika, tema vanem vend Mattias, nende ema ja isa. Väike Viivika nutab iga päev ja üsna tühiste asjade pärast, mistõttu ema otsustab ühel õhtul, et ta peab endale nutuvaba päeva võtma. Ema kinnitab, et läheb terveks päevaks sellisesse kohta, kus kõik on kogu aeg rõõmsad ja saavad üksteisega hästi läbi. Kas sellist kohta on üldse olemas? Seetõttu otsustavad Viivika ja Mattias, et nutuvaba päeva võiks ju hoopis kodus teha. Milline see nutuvaba päev on, ja miks ema õhtul rõõmupisaraid valab, selle saad teada, kui loo läbi loed. Võib-olla saavad sellest loost häid mõtteid need lapsevanemad, kellel kodus ka nutvate lastega probleeme on? Mine tea.

Teine lugu on „Jalgratta vabastamine“, milles Siiri ja tema isa üritavad kuurist jalgratast kätte saada. Selleks on vaja kuurist väga palju asju eest ära tõsta – suusad, suusakepid, kelgud, klaaspurgid ja pudelid, vana võrevoodi, autorehvid, lillepotid, kastekann, aiatoolid, vanad ajalehed, vana kole öökapp. Alles siis saadakse kätte Siiri jalgratas – maasikapunane, valgete täppide ja hõbedaste helkuritega. Nagu näed, siis igati argistest asjadest lugu, aga igati vahva lugemine.

Kolmanda loo pealkiri on „Lahke pluus“, milles Lauri ja tema ema otsustavad poodi minna. Kodus on piim otsa saanud ja ema tahaks ka veidi värsket õhku hingata. Seetõttu minnakse üheskoos poodi. Poes lähevad asjad väga kummaliseks, kui kapluse külastajad hakkavad Lauri ema käest igasugu asju küsima ja soovivad erinevat kaupa üles leida – kes otsib oliive, kes pistaatsiapähkleid, kes pärmi, kes kassitoitu. Lauri ema oskab neid inimesi õigesse kohta juhatada küll, kuid paljud inimesed on üsna pahurad, mõni lausa tige, et miks nii keeruline on selles poes asju üles leida. Kuid, miks inimesed just Lauri ema poole pöörduvad, on ju ka ka tema tulnud poodi lihtsalt piima ostma? Loo lõpus saad teada, miks asjalood just sedasi läksid ja mängus on ka üks kollane pluus.

Raamatu neljandas loos „Jäätisejooks“ saame osa selest, kuidas Priit ja tema isa jäätisekohvikusse lähevad. Isa õpetab Priitu viisakalt jäätist sööma, nii et jäätis riietele ei tilguks. See viisakas jäätisesööming lõpeb üsna ruttu, sest Priidu isale helistab Priidu ema, kes ei mäleta, kas ta tõmbas triikraua välja. Nüüd saame osa vahvast jäätisejooksust, mis lõpeb päris paljude jäätiseplekkidega nii Priidu kui ka isa riietel. Ma usun, et selliseid jäätise-äpardusi on paljudel peredel ette tulnud, vahva, et nüüd on selline lugu ka raamatukaante vahele jõudnud.

Ma ei tahaks Sulle kõiki lugusid ära rääkida, kuid saame lugeda veel sellest, kuidas väike Matilda bussiga linna sõidab, et vanaemale külla minna. Bussisõidu ajal saab ta tuttavaks ühe tädiga, kel nimeks Reelika. Matilda jaoks on see Reelika täitsa tädi, kuid hiljem selgub, et tegelikult ikka päris noor neiu.

Ellaga käime ka veekeskuses, kaasas ka tema ärihaist isa. Veekeskuses saab ärihaist aga igati vahva tõmbenumber, kes meeldib kõikidel lastele – tõeline haikala veekeskuses.

Üks lugu jutustab Frankist ja tema isast, kes otsustavad emale sünnipäevakingi osta. Mida emale valida? Äkki käekella? Kingitus on vahva, kuid läheb siiski veidi viltu, kui selgub, et ema on endale juba kingituse ostnud. Millise kingituse? Ei hakka seda siinkohal välja lobisema.Olen üsna kindel, et sarnast "äpardust" on juhtunud nii mitmeski peres.

Saame lugeda ka sellest, kuidas Anni, Anni ema ja isa otsivad õige varsti sündivale beebile nime. Kas Emma või Minna? Annile meeldib Emma, emale ja isale hoopis Minna. Anni teeb veidi pettust ka, et beebile ikka see nimi pandaks, mis talle meeldib, kuid lõpuks selgub, et beebile ei sobi nimeks ei Emma ega Minna.Kas oskad aimata, miks?

Ja veel, ühes loos paneme Hugole ninatilku, mis polegi ninatilgad, hoopis ninjatilgad on (igati kaval nõks). Ühes loos läheb Kaisa isa lastevanemate koosolekule, kuid jääb siin hiljaks ja lõpuks osaleb hoopis valel koosolekul (no seda on vist paljudel isadel juhtunud).

Viimases loos saame tuttavaks 85-aastase Voldemariga, kes elab vanadekodus. Nüüd on tal sünnipäev ja sõbrad tulevad külla. Voldemar pakub neile Ferrari-torti, kuid ikkagi, kes saab endale hobusemärgiga tüki? See on ju kõige ahvatlevam osa tordist.

Sellised lood selles raamatus. Igati vahvad, muhedad ja naljakad, kirjutatud lihtsas ja lastesõbralikus keeles. Ja eks neid naljakaid ja halenaljakaid juhtumeid leiab ikka elust endast, mistõttu on vahetevahel mõnus aeg maha võtta ja lugeda head lasteraamatut, mis jutustab argistest askeldustest. Igati vahva raamat!


Jana Maasik

„Hopspelleri amulett II. Üksik skelett“

(Tänapäev)

Amulett avab järk-järgult oma saladused, juhatades lugeja ajarännakul nii minevikku kui ka tulevikku. Pipa, Mattise ja Egoni elu on endiselt täis ohte ja seikluseid. Rändkino etenduse ajal Pipa uimastatakse, posijamoor Kossa kaob jäljetult, koloniaalkauplusesse „Saba & Sarved“ murtakse sisse ja mõisa saabub uus klaveriõpetaja. Algusest peale pole kahtlustki, et kuskil tõmbab niite mustkunstnik Clara.

Fantaasiapõneviku tegevus toimub aastatel 1903 ja 2059.

Ma ei hakka keerutama, mulle see “Hopspelleri amuleti” põnev lugu väga meeldib. Vahva on see, et selle põneva laste- ja noorteraamatu on kirjutanud eesti autor. Jana Maasiku “Hopspelleri amulett” esimene osa oli väga põnev ja kaasahaarav, täpselt nii on ka teise raamatuga. Selles osas lähevad asjad eriti põnevaks ka seetõttu, et sündmused toimuvad minevikus ehk aastas 1903 ja tulevikus ehk 2059. Kusjuures kohe alguses võin tõdeda, et selles raamatus need aastad omavahel ka “kohtuvad” ehk noored tulevikust aitavad noori minevikust, sest muidu oleks ühe peategelase elu vägagi noorelt otsa saanud.

Selle raamatu puhul meeldib mulle ka see, kuidas autor väikeste ja nutikate “vahenditega” loob igati usutava pildi minevikust, aastast 1903, olgu selleks siis see, kuidas peategelased omavahel räägivad, millised on nende omavahelised suhted, veidi on põnevaid lõike vanadest ajalehtedest, on kirjeldusi toonasest ajast, riietest, mõisast jm. Vahva on see, kuidas peategelased räägivad omavahel tsirkusest, kinost ja muust, mis tollal oli uus, kuidas üks peategelastest tuleb välja julgete väidetega, kuidas näiteks kino võiks areneda, ja tegelikult see täpselt nii ju lähebki.

Ka selle raamatu põhilised sündmused on seotud ikkagi Hopspelleri amuletiga, mis on raamatu alguses mõisapreili Pipa käes, kusjuures nii Pipa, Mattis ja Egon õpivad amuletti tundma, amuletti, millel on peal ruunikiri, ja mis on igati väekas ese. On ju amuleti abil võimalik piiluda minevikku, muuta ennast nähtamatuks ja kindlasti pole see veel kõik, sest seda amuletti jahib ka mustkunstnikust kurikael (võiks vist öelda, et nõid) Clara, kes ihkas seda eset endale juba eelmises raamatus, kui tal oli abiks üsna suur kamp kurjameid, kes kõik olid väidetavalt tsirkuseartistid, kuigi osutusid hoopis negatiivseteks tegelaskujudeks. Selle osa alguses on meie peategelastele teada, et pätikamp pätte on kinni nabitud ja Siberisse vangi saadetud, vaid Clara on jäljetult kadunud. Kuid uskuge mind, selles osas kohtute te Claraga, ja üllataval kombel veel ühe tegelasega, kes väidetavalt peaks hoopis Siberis vangis olema.

Seekordse loo algus viib meid tulevikku, aastasse 2059, kui noormees, nimega Andri, leiab ühe skeleti. Üksiku skeleti, sest vana surnuaed on umbes kahe kilomeetri kaugusel. Skeleti juures on ka tuhmunud metallist, ilmselt hõbedast ese, mille Andri endaga kaasa võtab. Ta jääb peaaegu vahele, kuid ese jääb poisi kätte. Ma usun, et lugeja on ära arvanud, see kahtlane ja salapärane ese on eeldatavasti Hopspelleri amulett, mis veidi hiljem ka kinnituse saab. Tulevikus on igasugu põnevaid tehnilisi vidinaid, mida ka Andri kasutab, et uurida, millega on tegemist. Ajatelg näitab poisile aastat 1903 ning hetk hiljem ilmub ka holokujutis.

Seejärel oleme juba 1903. aastas. Pipa, Mattis ja Egon on lehest lugenud, et tsirkusetrupi Eccellente liikmed on saadetud Siberisse sunnitööle, kuid juttu on ka sellest, et külla on tulemas rändkino ehk liikuvad pildid. Samal ajal püüavad lapsed aru saada ka amuletist, millel on kirjas ruunid, kuid veel mingisugused märgid, millest ei suudeta aru saada.

Lapsed lähevad ka rändkino vaatama, ja ühel hetkel on Pipa kadunud. Mattis asub tüdrukut otsima ja leiabki. Keegi on Pipa uimastanud ja ta minema viinud, Kas põhjuseks on amulett? Sellel õhtul oli Pipa amuleti koju unustanud. Kas ka seekord võib mängus olla Clara? Kes see muu saab olla, kellele amulett sedavõrd suurt huvi pakub, et on valmis noort mõisapreilit ründama. Seekord üritab abiks olla kreisipolitsei vanemkordnik, kuid siinkohal pean tõdema, et ikkagi meie peategelased, lapsed, suudavad asjad lahendada.

Ja see on alles teise raamatu algus. Põnevaid sündmusi on siin veel ja veel, kusjuures esialgu on asjad kõik väga segased, kuid üsna ruttu hakkavad sündmused arutust andma, et miks juhtus nii, ja kes juhtunud asjade taga on. Mosaiik hakkab ilmet võtma.

Mis veel teises osas juhtub - kaduma läheb posijamoor Kossa, külas liigub ringi hiiglasekasvu mees, kes ennast laste onni magama sätib, külas toimub ka poevargus, Pipa saab endale vägagi kahtlase klaveriõpetaja, kelle nimeks Amelie (kummalise välimuse ja olemisega naine), lapsed avastavad, et amuleti abil on võimalik ennast nähtamatuks muuta, ja see näitab ka sündmusi minevikust. Just kaadrid minevikust näitavad lastele olulisi asju, mis seotud ka Clara ja amuletiga.

Üsna varsti saavad kõik sündmused põhjenduse ja vastuse. Selgub, kes on see poervargast suur mees, kes on klaveriõpetaja, ja kus on Clara. Ühel hetkel on kõik tegelased koos, kusjuures omamoodi liituvad nendega ka noored tulevikust, sest Andrile on saanud selgeks, ta peab Pipat aitama, sest muidu võivad asjad väga traagiliselt lõppeda. Õnneks on ühel hetkel lastele abiks ka üks kurjamitest (ma ei reeda seda, kes see on, sest lugemine peab ju olema põnev), kuigi esialgu olid ka temal hoopis teistsugused plaanid, kuni selgub, et Claral on mängus vaid isiklikud huvid, soov saada endale amulett.

Kuidas raamat lõpeb? Selle pead ise välja uurima. Igal juhul on põnevust ja seiklusi kuni viimaste lehekülgedeni välja, kui kõik küsimused on saanud lõplikud vastused. Kas meie peategelased pääsevad? Kuidas lapsed tulevikust aitavad lapsi minevikust? Kes on see suurt kasvu poevaras, ja millised huvid on temal mängus? Miks kurjamid omavahel tülli lähevad?

Lugege raamat lõpuni, ja saate teada.


Kristi Piiper „Meie uues kodus kummitab“

(Tänapäev)

Sädele ja Siimule võetakse lapsehoidaja, kuid see mõte lastele väga ei meeldi ja nad üritavad erinevate kavalustega hoidjast lahti saada. Samal ajal saabub Säde ja Siimu juurde elama ka nende maavanaisa, kellele lapsehoidja oluliselt rohkem meeldib. Säde ja Siimu jaoks tundub seda kõige liiast ja nad plaanivad kodunt põgeneda.

Kristi Piiper on ka varem lastele ja noortele väga vahvaid ja väga häid raamatuid kirjutanud, no näiteks „Salapaha“, „Kuidas mu isa uue töö sai“, „Tõde või tegu“ kolm osa. Mulle meeldib see, et kirjanik püüab anda sündmusi täpselt läbi lapse või noore silmade, ja see tuleb tal igati suurepäraselt välja. Täpselt sama võib öelda ka uue raamatu „Meie uues kodus kummitab“ kohta.

Raamatu alguses saame kõikide peategelastega lähemalt tuttavaks, ja tutvustused on antud edasi peategelaste enda poolt.

Säde on kuueaastane ja ta kinnitab kohe alguses, et ei saa aru, miks neile laspehoidja võeti. Säde kinnitab, et ta on juba täiesti tark ja tema vend Siim on ammu seitsmene. Saame teada, et Siim läheb sügisel kooli, Säde lasteaia viimasesse rühma. Tüdruk kinnitab, et ema ja isa käivad küll vahepeal tööle, kuid nad saaksid seni ka ise väga hästi hakkama. Seda saame ka teada, et laste isa on nii tubli ja ema ütleb, et kui isa kodus on, on ta nii ema kui ka isa eest, No ja seda ka, et Säde ema on väga ilus, et on kohe näha, et ta kunagi noor oli. Täpselt nii ju lapsed räägivadki ja selline laste loogika ongi.

Edasi räägib juba Siim. Nii nagu Säde juba tõdes, on poiss seitsmeaastane ja lisab, et on väga rahutu laps. Vöhemasti arvab nii nende lapsehoidja, kelle nimi on Elga. Siim lisab, et lapsehoidja on puruvana ja ta tuli neile täiesti ilma kutsumata. Siim ja Säde teda igatahes ei tahtnud. Ema oli ta agentuurist tellinud ja ütelnud, et nüüd peavad nad koos hakkama saama. Seejärel tutvustab ennast juba Säde ja Siimu ema. Tema nimi on Katrin, ta kiidab oma tublisid lapsi ja abikaasat. Selgub, et ema töötab hambaravikabinetis, mis on justkui hambakiirabi. Nad töötavad ka siis, kui on väljakutse, olenemata kellaajast. Vahepeal on ema ka päeval kodus, kuid teinekord peab ta isegi hilisõhtul kellegi valutavat hammast parandama.

Ja edasi juba isa, kel nmeks Kuldar. Ta kinnitab, et Siim ja Säde pole küll päriselt tema lapsed, kuid ta armastab neid nagu omasid. Ta sai Katriniga tuttavaks siis, kui lapsed olid veel väga väikesed. Selgub, et ta töötab kalavabrikus, kus pakendatakse kilusid ja heeringat ja paljusid teisigi Läänemerest püütavaid kalu. Isa tööpäevad on pikad ja algavad varahommikul ja ta ei saa nii palju oma perega koos olla, kui tahaks, mistõttu nad pidid endale lapsehoidja palkama.

Selline vahva algus. Oleme peategelastega tuttavaks saanud ja sündmused võivad alata. Need algavadki sellest, et lapsed saavad tuttavaks lapsehoidjaga, kel nimeks Elga. Säde kinnitab, et Elga nägi ikka väga vana ja kulunud välja. Sädele tundus, et Elga oli ligi saja-aastane. Elgal olid peaaegu valged juuksed ja nii palju kortse, et isegi maavanaisa tundus tema kõrval üsna noor poisike. Lapsed loodavad, et äkki Elga järgmisel päeval siiski rohkem ei tule, kuid tuleb ikka.

Järgmisel päeval üritavad Säde ja Siim sedavõrd vaiksed olla, et äkki Elga unustab neid ära- Vanainimesed kipuvad ju ikk asju unustama, kuid võta näpust, Elga tuleb neid lastetuppa vaatama ja hoopis kiidab neid, et küll nad ikka on rahulikud ja tublid. Istuvad omaette ja toimetavad. Sädele see toimetamise jutt ei meeldi, kuna ta arvab, et nüüd peavad nad hakkama koos Elgaga toimetama hakkama, mis ei tundu üldse mitte lõbus ega lahe. Seetõttu kaebab Säde kõhuvalu ja kinnitab, et tal on vist pimesool. Lapsehoidja ehmub, plaanib helistada emale ja kiirabisse. Ja kes nüüd siis seda kiirabi tahab.

Lastel tuleb kiirelt järgmine plaan välja mõtelda – Säde hakkab hoopis tantsima, näitamaks, et kõhuvalu on läinud, ja Siim kinnitab, et õel oli hoopis tantsupisik! Seejärel teeb Elga ettepaneku minna üheskoos poodi ja lastel tärkab järgmine plaan! Nad plaanivad panna salaja poekaupa Elga taskusse ja kotti. Ja siis, kui poest välja minnakse, hakkavad need piiksuma ja Elga viiakse vangi! No on ikka uskumatud kavatsused, laste loogika ju! Poes näeb see sahkerdamine ja kauba toppimine Elga taskutesse ja kotti üpris koomiline välja ja mis kõige olulisem, mitte mingisugust piiksumist!

Kuid see on ju alles algus. Säde ja Siim nuputavad neid salaplaane välja veel üsna mitmeid. Koduarvutis kirjutab Siim Google’i otsingumootorisse tädi-pepu-kaka ja suured püssid, et äkki kui vanemad hakkavad arvutis asju vaatama, siis tuleb see välja, ja vanemad arvavad, et Elga on kahtlane. No ja, etteruttavalt võin öelda, et kahtlane on see värk küll, kui ema ja isa selle arvutist avastavad, kuid „kahtlusaluseks“ saab hoopis isa. Lapsed üritavad ka Elga käekotist midagi kahtlast leida, aga mida ikka sellise ontliku vanaproua käekotist leida võib. Lapsed ja Elga käivad üheskoos ka loodusemuuseumis, kus lapsed otsustavad ära kaduda, kuid ka sellest ei tule mitte midagi head välja, sest kaua sa ikka loodusmuuseumi kohvikus jäätist sööd.

Meil õnnestub tuttavaks saada ka Säde ja Siimu vanaisaga, kes tuleb maalt paariks päevaks külla. Tema on ainus vanavanem, kes lastel elus on. Lapsed loodavad, et äkki nüüd siiski Elga rohkem ei tulegi, kuid ei – Elga tuleb ikka, sest ta peab ka vanaisale süüa tegema. Laste järgmine plaan on selline, et nad üritavad oma vanemaid Elgale näidata üpris hirmuäratavatena. Siim kinnitab Elgale, et nende isa vaatab õhtuti ja hommikuti verifilme, no selliseid, kus on veri ja püssid, no ja Säde näitab veel ka arvutist seda, et isa on googeldanud tädipepukaka ja suured püssid! Elgal lööb hämmingus käed suule, kuid rohkemaks pole mahti, sest juba tuleki vanaisa. Sama päeva õhtul ei pea Elga enam vastu ja hakkab nutma. Ta räägib, kuidas lapsed ei saa öösiti magada, sest isa vaatab verifilme ja suuri püsse, ja tädipepukakast on samuti juttu. Nüüd peab isa aru andma nii oma abikaasale kui ka vanaisale.

Lastele läheb olukord veel keerulisemaks, kui tundub, et Elga on hakanud vanaisale meeldima. Selle asemel, et lastelastega kohvikusse minna, läheb ta sinna hoopis koos Elgaga! Uskumatu lugu!

Mis nüüd lapsed välja mõtlevad, selle jätan juba Sinu enda avastada. Igal juhul käiakse kohviku akna taga luuramas, mängu tulevad kummitused ja ka üks puust voodiraam lõhutakse ära. Ja kõige lõpuks põgenevad lapsed lihtsalt ära, kuid ma kinnitan, et ka see põgenemine on igati humoorikas, mistõttu saab ka raamatu lõpp olema igati vahva ja pigem ikka lõbus ja õnnelik, mis ongi ju ühe vahva lasteraamatu puhul samuti igati oluline. Mis lõpus juhtub, ka selle pead ise välja selgitama.

Igal juhul on „Meie uues kodus kummitab“ üks igati vahva ja naljakas lasteraamat, kus on igasugu lahedaid ja humoorikaid sündmusi ning ega ju tegelikult pole peategelased sugugi mitte halvad, aga lihtsalt väikesed lapsed, kes üritavad midagi välja mõtelda, et äkki siiski mitte lapsehoidjaga koos olla. Ja lõpuks? Ja lõpuks on ju kõik igati OK!

Väga mõnusad pildid on raamatusse joonistanud Sirly Oder.


Eva Roos „Teistmoodi mööblipood. Kastani 57“

(Varrak)

Teistmoodi Mööblipood on kauplus, kuhu inimesed satuvad juhuslikult ja kust nad ostavad midagi väga veidrat, mis nende senise elu pea peale pöörab. Hiljem ei leia nad seda poodi enam kunagi üles. Põhjus on lihtne: Teistmoodi Mööblipoel on kombeks ajas ja ruumis liikuda.

Teistmoodi Mööblipoodi peab Aramilda Tengelpung – vana naine, kes armastab tahkeks keedetud musta teed, on riukaid täis nagu kotitäis nirke, suhtub teatud reeglitesse muretult ning kasutab mõnevõrra käredat sõnavara. Tema kaaslaseks on punane koer Piru, kes oskab rääkida, näeb välja nagu tolmu sees rullitud lihapirukas ning armastab kirglikult moosi.

Ühel päeval astub poodi sisse audiitor, kes nõuab näha arvepidamist ning määrab Aramildale ja Pirule võluesemete vales kohas ja valedele inimestele müümise eest nimekirja kohustuslikke heategusid. Esimene ülesanne on aidata poissi, kelle nimi on Olle Pai. Olle on 9-aastane poiss, kelle muidu toredat elu rikuvad ema ja isa pidevad tülid. Aramilda ja Piru aitavad Ollet amatöörluse parimas vaimus ning lõpuks kannavad nende pingutused ka vilja.

Eva Roosi hoogne ja lustakas lasteraamat käsitleb ka tõsiseid teemasid noort lugejat alahindamata. Lisaks pööratakse raamatus tähelepanu keelekasutusele, vägisõnadele ja sõna väele.

Eva Roosi „Teistmoodi mööblipood. Kastani 57“ on üks igati lahe ja vahva lasteraamat, milles on igati vahvad peategelased, on palju igasugu põnevaid ja kaasakiskuvaid sündmusi jpm sellist, mis ühe lasteraamatu lahedaks teeb.

Raamatu alguses saame tuttavaks ühe põneva poega, rändava kauplusega. See on hämar poeruum, tolmune ja liiga tihedalt täis tuubitud igasuguseid asju. Autor jutustab, et just nimelt asju, sest kolule ei panda tavaliselt hinnasilte külge. Kogu kauplusest õhkus tunnet, nagu oleks külastaja sattunud suure kogumiskirega perekonna pööningule.

Ka poes olevate hinnasiltidega oli midagi valesti. Hinnad olid väga imelikud: „uus kummut“ või „sinu juuste värv“ või „sinu lapsepõlve sõbra nimi“ või „sääreluumurd, võimalik, et mitmest kohast“. See silt rippus ühe süütu väljanägemisega rangisjalgse öökapi küljes. Kui hämmelduses poekülastaja silti uuesti vaatas, oli sinna kirjutatud hoopis midagi tavalist, näiteks „35 eurot“.

Poes oli päris palju vana mööblit, aga ka kõvasti kõike muud. Vanu lauanõusid, mänguasju, lampe, raamatuid, münte, marke ja ehteid, kuid kõige rohkem oli selles kaupluses tolmu ja samuti elutses seal üsna õitsval järjel ämblike kogukond.

Poes oli ka lett, millel seisis hiiglaslik kassaaparaat, mille juures seisab keegi halli krunniga proua. Kirjanik tõdeb, et vanamutt oleks olnud ehk täpsem sõna, aga naise silmades oli terav säde, mis sundis igaühe hoobilt oma suust tulevate sõnade üle järele mõtlema. Proua nägu meenutas üleelusuurust rosinat. Tema ilme oli kahtlust äratavalt sõbralik.

Poes oli palju asju, mis polnud müügiks. Ukse lähedal oli hooletusse jäetud vanaaegne tugitool, mis oli kaetud kulunud triibulisi kangaga ning kandis käetugedel hunnituid nikerdusi, kuid mitte see tool polnud tähtis, vaid toolil lamasklev punane koer. Loom nägi välja nagu lihapirukas, mida on mõned korrad üle väga tolmuse põranda veeretatud. Siis oli keegi sellele tolmusele lihapirukale neli pliiatspeenikest jalga alla ja soraka saba taha pistnud ning oligi koer valmis. Koera nimi oli Piru ja ta armastas seda tooli üle kõige maailmas.

Sedasi, oleme üsna lühidalt tuttavaks saanud selle raamatu kahe peategelasega ehk Aramilda Tengelpungaga ja tema koera Piruga. Tegelasi on selles raamatus veel, osadest ma sulle veel räägin, kuid osad jätan sulle endale avastada. Igal juhul on Eva Roosi loodud tegelaskujud selles raamatus väga-väga lahedad.

Edasi kinnitab kirjanik, et see lugu sai alguse ühel päeval. Lihtsalt ühel päeval ja ka see väike tolmune kauplus võis olla kus tahes, millal tahes. Poes on üks kõvakübaraga härra, kes soovib osta ühte vanaegset tirinat. Lugeja saab teada, et see pole mitte tavaline tirin, vaid tirin, kellel meeldis süüa teisi nõusid! Nõiduslik värk! Eriti meeldisid sellele tirinale kulbid, mida ta luristas sisse nagu spagette. Aramilda ei tahaks seda tirinat nagu müüa, kuid samas on ta õnnelik, et sellest tüütust ja aplast tirinast lahti sai. Vanaproua on siiski ärevil, et tirina ostja võib ju järgmisel päeval tagasi tulla, kui saab teada, millise õgardi ta endale ostis, mistõttu kinnitab Aramilda oma koerale, et aravatavasti oleks targem neil poega kusagile mujale kolida, kuid mees tagasi ei tule, sest ta pillas hinnalise tirina tänaval kildudeks.

Veel samal päeval tuleb poodi veel üks härra – Audiitor. Ta on tulnud Aramilda poodi auditit tegema. See pole tavaline audit, selgub, et Aramildal pole müügiluba ja ta pole kinni pidanud ka erinevate maailmade müügipiirangutest! Erinevate maailmade? Audiitor kinnitab, et hommikul müüdud tirina maagiline väli oli selle maailma jaoks harjumatult suur! Ja selliste asjade silumine on kulukas.

Et neid jamasid siluda, määrab Audiitor Aramildale karistuse – ta saab nimekirja inimestest, keda peab teatud ajavahemikus aitama. Aramilda saab ümbriku, mille peale oli kirjutatud kolmteist nime. Aramildal tuleb olla õigel ajal õiges kohas ja õige inimene üles otsida. Kui Aramilda selle inimese leiab, siis tuleb tal uurida, mida ta vajab ning selle talle ka andma! Audiitor lisab veel seda, et neid inimesi, keda Aramilda peaks aitama ühendab üks asi – kõigil neil inimestel on hinges mingi okas, mis ei lase neil kasvada. Aramilda asi on leida see okas ja õpetada neid, kuidas see okas välja tõmmata. Need inimesed vajavad Aramilda aega ja tähelepanu. Selgub seegi, kui Aramilda on sihtmärgi valinud, ei liigu pood sealt enne, kui Aramilda on oma eesmärgi saavutanud.

Ja see on ju alles selle laheda lasteraamatu algus. Saame teada sedagi, et Aramildal on halb komme kummalisi vandesõnu kasutada, mis kummalisel kombel ka ellu ärkavad. Nii satuvad raamatu alguses mööblipoodi pagan, sinine sitikas ja sitaseen. Kõik need kummalised olendid kogub Aramilda kokku, paneb purkidesse ja viib hoiule poe sahvrisse.

Kuid, keda peab Aramilda esimesena aitama minema? Selgub, et see on Olle Pai, üks väike poiss, ja selleks peavad Aramilda, Piru ja mööblipood liikuma aadressile Kastani 57! Seejärel saame tuttavaks ka Olle Paiga. Igati tore 9-aastane poiss paistab olema, kuid just sel päeval on ta koolis saanud kaks märkust – mitte kaasatöötamise ja ebatsensuursete sõnade kasutamise pärast. Põhjuseid pole raske otsida, sest selgub, et poisi isa ja ema ei saa omavahel läbi. Nad on pidevalt riius, mistõttu on ka poiss elu peale pahane, miks peavad just tema vanemad tülitsema. Ja et see päev veel hullem oleks, suudab ta jalaga kruusakivile sellise hoobi anda, et see lendab Kastani tänava maja esimese korruse aknasse – ja otse loomulikult läheb aken katki! Olle Pai ehmub, kui märkab aknast välja vaatavaid Aramildat ja Pirut, kuid igal juhul pistab ta kodu poole punuma.

Ja siit meie raamatu sündmused käima lähevadki. Aramilda mõistab, et toosama poiss ongi Olle Pai, keda ta on tulnud „aitama“ ja nüüd on tal võimalus poisiga „tuttavaks“ saada, sest on ju Olle Pai just tema salapärase mööblipoe akna katki teinud. Mitte küll meelega, ikka kogemata, kuid siiski läheb ta poissi otsima, abiks „jäljekoer“ Piru, kes täiesti kogemata Aramilda Olle ukse taha viib. Aramilda selgitab Olle vanematele olukorda, et nende poeg on tema poe akna katki visanud, mistõttu peaks Olle talle nüüd poodi appi minema.

Esimeseks ülesandeks saab Olle Piru jalutama viia, kuigi koer on ju üsna paks ja talle jalutamine ei meeldi, siis otsustab Piru kaasa lüüa, ja lähebki Ollega jalutama.

Edasi uurib Aramilda Ollelt, mis poisile kõige rohkem muret teeb – ja selleks on ikka see, et tema vanemad pidevalt riidlevad, mistõttu poiss loodab, et äkki suudab Aramilda miskit välja nuputada ja tema vanemad lepitada. Lepitusplaani välja mõtlemiseks läheb vaja aega, ja selle aja jooksul saame osa sellest, kuidas Olle poes abiks on, võetakse ette koristamine, saame teada, mis asi on hambasahtel, Olle mõistab, et see pole mitte üldse tavaline vanakraamipood, et Piru on koer, kes oskab rääkida, kusjuures vahepeal peab Olle lepitama ka Armildat ja Pirut. Saame tuttavaks igasugu elukatega (need Armilda vandesõnad), kes Siunamiste Sahvris purkides elavad, saame tuttavaks ka uue „tulijaga“ ehk Kuradi Kuradiga, kellel nimeks Örrõp Karvajalg, kuid ka Viimase Põrsaga, kes viiakse elama ühte igati mõnusasse aeda. Paneme inetud ja ka solvavad sõnad luku taha, külastame Viguriteeki, et Ollet ja Olle vanemaid aidata.

Kuidas raamat lõpeb? Kas armastus võidab vihkamise? Kas Aramilda täidab oma ülesande? Kas Olle perekond jääb kokku? Nendele küsimustele saad kindlasti vastusesd, kuid selle vahva lasteraamatu läbi loed.

Samas oleks põnev teada, kas Aramilda ja Piru seiklused jätkuvad? Audiitori antud nimekirjas oli 13 inimest (last)? Mina isiklikult loeksin Aramildast ja Pirust veel, sest sedavõrd vahva lugemine oli see raamat küll.

Lahedad ja muhedad pildid on joonistanud Elo Annion, kes on joonistanud pildid näiteks ka Venno Loosaare raamatusse „Ei taha lood“.


Hugo Vaher „Vääna jäljekütid. Maa ja taeva vahel“ (Tänapäev)

„Vääna jäljeküttide“ esimene raamat on saanud järje. „Maa ja taeva vahel“ räägib vanadest tuttavatest – Martinist, Markusest ja nende sõbrast Rikist. Mis ootab neid ees sellel suvel? Mis on saanud naabersuvilast? Kes on kahtlane lohesurfar? Milleni juhatab maast üles korjatud nätsupaber?

Seekordne seiklus viib meid tagasi suvise mere äärde, kus noored jäljekütid lahendavad järjekordse kriminaalse maiguga juhtumi.

Hugo Vaheri sulest on lastele ilmunud mitmeid põnevaid lugusid. Kirjastus Tänapäev on varasemalt avaldanud „Ümera Mehed Roosa Villast“, „Jõesaare poisid“ ja „Vääna jäljekütid. Salapärase soki juhtum“.

Hugo Vaher on valmis saanud „Vääna jäljeküttide“ teise raamatu, mis on ju igati vahva, sest ma olen kindel, et selliseid kaasakiskuvaid lastekrimkasid meeldib paljudel lastel (poistel?) lugeda.

Ma meenutan oma lapsepõlve, kui üks lemmikutest oli Astrid Lindgreni kirjutatud „Meisterdetektiiv Blomkvist. Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu“ ja teine, sama autori „Kalle Blomkvist ja Rasmus“. Ka tänapäeval ilmub eesti keeles mitmeid välisautorite lastekrimkasid, no näiteks Katarina Mazetti kirjutatud „Nõod Karlssonid“-raamatusari. Seetõttu on igati meeldiv, et ka eesti autorid suudavad kirjutada lastekrimkasid, millest on kujunemas näiteks lausa raamatusari.

Hugo Vaher suudab „Vääna jäljeküttides“ luua üsna lihtsate vahenditega igati põneva ja pineva sündmustiku, mille kaheks peategelaseks on kaks vahvat poissi – Martin ja tema tädipoeg Markus. Ka seekord toimuvad põnevad sündmused Vääna-Jõesuusse.

Talv on olnud pikk ja väsitav, mistõttu ootavad poisid pikisilmi kevadet, et saaks korrakski Vääna-Jõesuusse suvilasse minna. Kevad on käes ja suvilasse minnakse.

Martini isa on roninud suvila katusele, et korstent puhastada. Ka poisid ronivad katusele, kust avaneb avar vaade ümbruskonnale. Naabersuvila on maha lammutatud ja sinna oli kerkinud uhke villat meenutav maja. Martini isa kinnitab, et sellest tuleb veel tõeline loss, kus pidi hakkama elama keegi ärimees.

Ja ongi suvi käes! Poisid peesitavad ranaliival. Veidi kaugemal on näha lohesurfajat, kelle purje peal ilutseb võimas draakon. Poisid lähevad lähemale ja näevad, et sõitjaks on mees, mustas kummiülikonnas, lendlevate valgete juuste ja moodsa habemega. Lohesurfar randub ja veidi hiljem kihutab rannaliivale must maastur, mille roolis on toosama lohesurfar.

Rannaliival autoga sõita ei tohi, mida teavad ka poisid. Rannavalvetöötaja ajab auto minema, kuid enne lahkumist viskab lohesurfar autoaknast välja nätsupaberi. Martin korjab nätsupaberi üles, see on omapärase lõhnaga – lagritsalõhnaline. Siinkohal võin etteruttavalt mainida, et sellest nätsupaberist on abi ka, kui poistel on vaja „jäljekoer“ Riki abi.

Rannast liiguvad poisid edasi metsa, kus näevad üsna kahtlaselt toimetavat meest rohelises. Esialgu tundub poistele, et mehel on käes püss, kuid hetk hiljem selgub, et mees on hoopis loodusuurija, kes ronnib uhke ja kõrge männi otsa. Kõrgel männi otsas on kotkapesa ja seal ka üsna äbariku välimusega kotkapoeg. Mees on tulnud linnukaamera patareid vahetama. Ja kui jälle etteruttavalt miskit öelda, siis selle suure männi, loodusuurija ja linnukaameraga kohtume me selles raamatus veel ja neist on poistele ka suurt abi.

Edasi saame teada, et naabermajja (tollesse villasse) on kolinud uus elanik – peenelt riietatud noorem härra, kes liigub laitmatult läikiva sportautoga. Mehe riided ja sportauto näitavad, et tal on väga kallis maitse. Õhtuti kostub rikka naabri juurest valjemat muusikat, külas käivad mootorratturid Harleydel.

Ühel õhtupoolikul mängivad Martin ja Markus palli. Pall lendab Markuse jalalöögist üle aia naabri juurde. Poisid lähevad palli ära tooma, kuid põrkavad kokku ühe vanema vuntsidega mehega. Poisid esialgu ehmuvad, kuid selgub, et mees on igati sõbralik. Tema nimi on Kaarel, ja ta aitab Bradil (see on eelpool mainitud ärimehe nimi) keldrisse sauna ehitada ja muid pisitöid teha. Kaarel kutsub poisse teinekordki külla ja lubab neile ka uhket elamist näidata.

Juba järgmisel päeval lähevadki poisid naabri juurde. Elamine on tõepoolest uhke ja luksuslik. Selgub, et uhke villa omanik tegeleb antiigiga. Kaarel näitab seinal rippuvat maali, mis pidi hirmkallis olema, kuigi poiste silmis näib see lihtsalt mingisuguse plätserdusena.

Edasi märkavad poisid ühel õhtupoolikul, kuidas Bradi hoovi sõidab must limusiin, millest väljuvad kolm tursket meest. Poisid hiilivad lähemale ja kuulevad pealt vestlust, millest on aimata, et Brad on kellelegi võlgu. Brad lubab võla tasuda, kuid kolme tursket meest see vastus ei lohuta. Veidi hiljem lahkuvad mehed oma limusiini ja Bradi sportautoga. Hetk hiljem sõidab hoovile takso, keegi istub taksosse ja seejärel lahkub ka takso.

Raamatut edasi lugedes tuleb mängu ka politsei, sest uhkest villast on varastatud too hirmkallis maal. Esialgu viitab kõik sellele, et süüdi on Kaarel, sest sündmuskohale on maha jäetud ka Kaarli saag.

Poisid ei taha seda uskuda, sest Kaarel on ju igati sõbralik ja heatahtlik mees. Seetõttu otsustavad poisid asja uurima hakata. Vääna jäljekütid alustavad tööd. Uueks kahtlusaluseks saab lohesurfar, keda poisid otsustavad lausa jälitama hakata.

Kuid, kas kõik on nii nagu esialgu tundub? Poisid leiavad metsast veel ühe maali, millel ilus maastik ja tundub, et see on midagi väärtuslikku. Kes on varguses süüdi? Mida on õigupoolest varastatud ja millal?

Poisid on raamatu lõpus üsna suures hädaohus, kui nad on roninud suure männi otsa. Selle puu otsa, kus on kotkapesa ja linnukaamera. Kuid, kuid! Abiks on poistele nii linnukaamera, loodusmees, lohesurfar ja politsei.

Mis täpselt juhtus, kes on süüdi ja miks, saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

Igal juhul jällegi väga põnev ja kaasakiskuv lugu Vääna jäljeküttidest, ja mine tea, äkki saame lugeda poiste seiklustest veel ka kolmandas, neljandas jne raamatus.

Vahvad illustratsioonid on Joonas Sildre sulest.


Sandra Vungi „Käpp ja Kapsarulliplaneet“

(Varrak)

Kümneaastane roheliste juuste ja toreda maakeelse nimega isepäine tüdruk Käpp avastab oma sünnipäeval müstilise musta kosmosesõiduki, mis viib teda fantastilistele seiklustele teistel taevakehadel. Ühel neist kohtub Käpp südantsoojendava memmega, kelle planeedil vahetuvad aastaajad iga päev. Sealt leiab Käpp endale ka uue karvase sõbra, paksu valge inimkeelt kõneleva kassi nimega Kroi. Koos lähevad nad juba uskumatule missioonile päästma memme lapselapsi Kapsarulliplaneedilt kurja naisvalitseja Voluptuse käest. Käpp ja ta sõbrad peavad läbi elama nii mõndagi, millest nii väikesed lapsed ei oskaks undki näha. Nad kohtuvad kadunud rahvaga, seiklevad hallil tehaseplaneedil ja püüavad vaenulikult hulkurplaneedilt eluga pääseda.

Sandra Vungi (29) on viie populaarse kokaraamatu ja ühe lasteraamatu autor ning trummar. Ta on 2009. aastast pidanud retseptilehte www.taimetoit.ee ning aja jooksul loonud tuhatkond taimse toidu retsepti.

Ma olen alati ütelnud, et tegelikult on väga lahe, kui lastekirjanduses proovivad kätt uued autorid, sest on ju Sandra Vungi seni tõepoolest tuttav paljudele kokaraamatute sõpradele. Ja kohe alguses pean tunnistama, et Sandra Vungil tuleb ka see lastele kirjutamine igati suurepäraselt välja, sest on ju „Käpp ja kapsarulliplaneet“ igati lahe ja mõnus lugemine, omamoodi ulmelugu ja muinasjutulugu lastele ja miks mitte ka suurematele lugejatele.

Nii nagu raamatu reklaamis öeldakse, siis peategelaseks on roheliste juustega vahva tüdruk, kel nimeks Käpp. Raamat algab sellega, et Käpal on sünnipäev ja ta saab kümneaastaseks. Ilma on igati sügisene, sajb vihma, mistõttu Käpp veidi kadestab oma klassikaaslasi, kes sündinud suvel. Hommik oli alanud igati kenasti – ema ja isa olid laulnud sünnipäevalaulu ja Käpp oli saanud oma lemmiktordi (mandariinikreemiga sidrunitort maasikate ja mustikatega). Siinkohal pean mainima, et Sandra Vungi „pikib“ raamatusse neid toiduteemasid igati lahedalt sisse, sest on ta ju tuntud ka oma retseptide ja toiduraamatute tõttu. See on väga lahe! Lisaks tordile sai Käpp kingiks oma lemmikbändi pildiga särgi, kuid koolis seda särki keegi isegi ei märganud. See tegi Käpa kurvaks. Nüüd ruttab Käpp koolist kodu poole, et saaks oma tuju madariinitordiga parandada.

Seekord otsustab Käpp teist teed koju minna. See oli metsavaheline vana raudtee, kust olid rööpad juba üles kistud. Tüdruk möödub ühest vanast trepist, mis viib alla jõe äärde, kui näeb äkki silmanurgast kahtlast kuhja. Mulle tundub, et nüüd hakkab vist põnevaks minema. Selle kuhja all on must klaasist kupliga sõiduk. Käpp polnud mitte kunagi oma elus midagi sellist näinud. Kummalisel sõidukil pole isegi rattaid! Kupli küljes on üks kulunud väike must nupp, mida türduk vajutab ja kuppel avaneb. Paar sekudnit hiljem on kuppel üleval ja Käpp näeb musta kolmekohalist diivanit, mille ees on hõbedane kang. Käpp ei suuda uskuda, et see on kosmoselaev, kuigi veidi hiljem selgub, et just seda see ongi. Käpp otsustab kangi liigutada, ja kuppel langeb kinni! Kuidas sellest kummalisest sõidukist välja saada. Tüdruk liigutab veel kangi, kuid ei avane kuppel vaid masin tõuseb õhku! Tüdruk on hirmul, sest masin tõuseb ja tõuseb. Hetk hiljem on näha vaid tumedai pilvi ja üleval ootab ees must kosmos!

Ja olemegi kosmoses. Alguses on see tüdrukule hirmuäratav, kuni ta märkab kauguses õrna kollakat tooni plinkimas. Tüdruk lükkab kangi kuldse valgustäpi poole ja masin hakkab sujuvalt tema soovitud suunas liikuma. Masin liigub kaugemale ja kaugemale, tähtede poole, kuni lõpuks maandub see planeedil, mis on kivine ja kaetud tumepruuni krobelise kattega. Masin maandub, kuppel avaneb. Tüdruk otsustab ümbrust lähemalt uurida, kuid sellel kummalisel miniplaneedil ei ole mitte kedagi. Käpp jätkab oma teekonda, masin jätkab lendu. Seejärel juba järgmine planeet, kusjuures Käpp tunneb, et tema kõht koriseb, sest ta polnud ju mitmeid päevi söönud. Sellel planeedil on talv, väljas tuiskab, kogu taevas on hall ning valgust jagus vaid hämaruseks. Mitte väga kaugel silmab Käpp pisikest lumme mattunud palktaret, mille kivikorstnast tuleb suitsu. Selle tare suunas türduk hakkabki minema. Palktares elab üks lahke naeratusega väike vanamemm, kes kinnitab, et tema teab Maad küll, sest ka tema lapselapsed elavad Maal. Vanamammil on ka üks igati äge rääkiv kass, kel nimeks Kroi Krüünberg. Käpp saab igati korralikult süüa (hapukapsas ja ahjukartulid), ja õige varsti ka mõnusasse voodisse magama.

Järgmisel päeval ärkab Käpp õrna linnulaulu peale. Südatalvel ei saa ju sellist asja olla, kuid suur on üllatus, kui Käpp aknal kardina eest tõmbab. Lumest polnud jälgegi, väljas on kevad! Kui kaua Käpp nüüd siis magas! Selgub, et tegemist on sellise kummalise planeediga, kus iga päev on uus aastaaeg. Käpp naudin uuel planeedil aastaaegade kiiret vahetumist, käib jões ujumas, sööb suurepäraseid toite (kotletid, hapukurgileivad, maasikasuppi ja jäätist, õunakooki ja kõrvitsapirukat, seenekotlette), käib vanamemmega sügislaadal.

Ühel hommikul äratab murelik vanamemm Käpa, sest ta on saanud Maalt teate, et tema lapselapsed on kadunud. Vanamemm arvab, et lapsed on omapäi kosmosesse sattunud, ja ta palub, et Käpp läheks neid otsima. Käpp on nõus aitama, kaasa läheb ka Kroi Krüünberg.

Käpp leiabki lapsed Kapsarulliplaneedilt. Selgub, et lapsi hoiab seal vangis palneedi valitseja, jubeda välimusega ja hirmus Volputus! Ta lubab lapsed vabastada, kui nad aitavad tal toota kõige maistvamaid kapsarulle kogu universumis.

Selleks on vaja lastel külastada kolme planeeti – planeet Miira, kus elavad universumi kõige paremad tehaste ehitajad, lapsed peavad varastama nende tehaste joonised, et Voplutus saaks ehitada endale kõige paremaid kapsarullitehaseid.

Teine planeet on hulkurplaneet Gorgo. Seal peaks kasvama üks eriline sammal, mida saab kuivatada ja jahvatada, kui lisada samblapuru toidule, pidavat see väga kaua säilima. Nii saks Volputus pikendada kapsarullide säilivuaega, sest siis saaks neid transportida ja müüa õle kogu universumi.

Kolmas planeet on Troneesia, kus elavad troneesid. Nende planeet asub minevikus ja seal olevat see kadunud rahvas elus. Seal pidavat kasvama üks imeline taim, mis annab toidule kõige imelisema maitse. Sellega tahaks Volputus ka oma kapsarulle maitsestada, sest nii oleks ta universumi parim.

Siinkoha teen ma oma loos pausi, ja lasen sul endal edasi lugeda. Igal juhul saad teada, kuidas lastel nendel planeetidel läheb ja kas nad saavad sealt ka vajalikud asjad kätte. Igal juhl on need planeedid igati kummalised, täis ootamatusi ja seiklusi, kuid lapsed, eriti Käpp, on väga tublid.

Kuid kas sellest kõigest on abi, et Kapsarulliplaneedilt pääseda? Kas Volputus peab oma sõna?

Raamatu lõpp on igati põnev ja ootamatu ning üks ajaline seik ootab lugejat veel ka raamatu viimastel külgedel.

Selline põnev ja ulmeline ja kaasahaarav lugu on see Käpa seiklus. Soovitan kindlasti lugeda, sest siin on põnevust, vahvaid paiku, häid sööke ja toreda lapsed, kes saavad igasugu asjadega hakkama. Vahva lugu!

Igati omanäolised ja lahedad illustratsioonid on Kudrun Vungi sulest.


Aarne Mägi „Maru lugu“

(Varrak)

Kui üks kümneaastane poiss saab ühel päeval teada, et paljud asjad ei ole siin maailmas nii, nagu ta arvanud oli, siis võib vaid ette kujutada, mis tema endaga toimuma hakkab. Ja see, mis juhtub, on palju salapärasem kolmanda klassi poisi igapäevastest tavalistest tegemistest. Ja nende tegemiste sees on palju küsimusi, milledele vastuseid leida ei olegi nii lihtne. Maru on üks maru sell, kes koos oma sõprade Arksi, Idu ja Silviaga salapärastele küsimustele lahendusi otsima hakkavad.

Tean, et Aarne Mägi on suurepärane näitleja ja lavastaja, kes rõõmustas teatrisõpru VAT Teatris, kuid nüüd on ta tööl loomejuhi ja lavastajana Kuressaare Linnateatris. Aga öeldakse, et andekad inimesed võivad olla andekad erinevatel aladel, mida kinnitab siinkohal ka tema kirjutatud lasteraamat “Maru lugu”, igati andekas ja maru lugu on see tõepoolest. Ja kui meenutada, siis on ju Aarne Mägi kirjutanud lastele ka varem – selleks oli filmistsenaarium ja seda tehti koos Aare Toikkaga, ja kes meist ei mäletaks väga lahedat perefilmi “Ruudi”.

Uue raamatu sündmused leiavad aset Kuressaares, kus toimetavad igati lahedad lapsed, kuid lisaks veel päkapikud, jõuluvana ja põnevad sündmused, kusjuures peategelane Maru suudab unenägudes ka ringi liikuda ja lausa lennata.

Lugu saab alguse sellest, et raamatu peategelane Maru kinnitab, et tänasest päevast on kõik täiesti teistmoodi, sest üks asi, mida poiss siiani oli uskunud, sai sellel päeval otsa. Maru kõnnib koolist koju, ja lugeja saab teada sedagi, et Maru õpib kolmandas klassis ja ta kinnitab, et ei ole enam väikene.

Õigupoolest on Maru teel koolist koju koos kahe sõbraga ehk Iduga, kes tegelikult on Indrek js Arkoga, keda kutustakse ka Arksiks. Seda saame ka teada, et Maru on üks maru nimi, no poisi isa ütleb nii, kusjuures poisi perekonnanimi on Värk. Seega – Maru Värk. Raamatu alguses saame veidi tuttavaks ka Kuressaarega. Koolist koju viib tee mööda tuuleveskist, sealt edasi tuleb vana kaev, millest vett enam tilkagi pumbata ei saa, aga kaevumaja on uhke ja ilus. Edasi juba raekoda, keskväljak, kus alati jõuluajal seisab linna kuusk.

Kui raamatut edasi loed, siis saad teada, et see kaevumaja on üks vaga oluline ja salapärane koht, mille kohta Aarne Mägi on ühe intervjuus ütelnud: “Iga vana maja peidab endas alati midagi huvitavat, isegi salapärast, ja mulle on vanad asjad meeltmööda. Kuressaares on säilinud kaks ajaloolist avalikku veevõtukohta, mille ümber on väikene majakene ehitatud. Need mõlemad on üle saja aasta vanad ja ma arvan end teadvat, et vähemalt ühes nendes asub miskit veel. Vesi on voolava iseloomuga ja väga hea infokandja.

No ja sel päeval, teel koolist koju viskab Arks oma ranitsa vastu kõnniteed ja käratab lihtsalt niisama: “Jõuluvana pole olemas”. Maru kinnitab, et just sedasi see kõik teistmoodi alguse saigi. Idu lisab veel sedagi, et tema olla kuulnud, et see on emade ja isade ja vanaemade või vanaisade kokkumäng, puhas pettus.

Maru kinnitab, et ka tema kuulnud jutte võimalikest valehabemetest ja punaninadest, aga lugusid on ju igasuguseid.

Edasi oleme Maru ja Iduga juba Idu juures, kus poisid hakkavad piparkooke kaunistama. Marule Idu ema meeldib, sest tal on vahvad patsid nagu mõnel koolitüdrukul ja tal on ka vahva nimi – Marii, mitte Mari, aga ikka kahe ii-ga! Kui raamatut edasi loed, siis saad aru, miks Marule Idu ema meeldib, põhjus on üsnagi kurb, Maru ema on surnud siis, kui Maru sündis.

Kodus elab Maru koos isa ja vanaemaga, ja just Maru koju me edasi liigume. Seal kinnitab Maru vanaemale, et tal on tunne, et täna on see päev, kui ta sai suureks. Põhjus selles, et Arks ütles, et jõuluvana ja päkapikke pole olemas. Vanaema vastab üsna nutikalt, et tänapäeval on inimesi, kes kuritarvitavad jõuluvana ja päkapiku seisust. Tehakse igasugu koomuskit, kleebitakse ette valehabemeid ja räägitakse veidra häälega. Aga see ei tähenda, et jõuluvana olemas ei ole. Vanaema lisab, et paljud jõulukingitused ostavad tõepoolest lapsevanemad, aga nendest kingitustest on alati see üks, mida näiteks ka Maru kõige rohkem soovinud on, jõuluvana või päkapiku saadetud.

Pärast vestlust vanaemaga üritab Maru matemaatikat õppida. Poiss kinnitab, et töövihikut ainiti vaadates jooksis kõik kuidagi kummaliselt tema pea peal kokku. Ja siis tõusis ta hääletult toolilt, hõljus läbi toa ja seina kööki, seejärel läbi lae ja katuse, piki tänavat, siis vasakule üle majade katuste, üle raekoja ja seisma jäi ta vana kaevumaja kohal. Siis sööstab ta läbi kaevumaja katuse ja muutus järsku ise väikeseks, pisikeseks nagu päkapikk. Äkki kuuleb ta, kuidas keegi ütleb väljas: “Vaata, lund sajab.”

Seejärel kuuleb ta seda uuesti, seekord on see vanaema, kes käsib Marul üles ärgata, sest väljas sajab lund. Näib, et see on olnud lihtsalt uni, kuid edasi lugedes võivad need hõljumised ja lendamised äkki ikka päriselt olla?

Ja see on ju alles selle maruda raamatu algus. Ma ei tahaks ju jällegi kõike ära rääkida, kuid saad lugeda sellest, kuidas Maru kinnas kaevumaja külge külmub, ja kuidas ta selle sealt kätte saab, miks Maru kooli hiljaks jääb ja miks ta peab tegema matemaatika poolaastatöö järele. Saad lugeda sellestki, et kaevumajas näib olevat keegi, kes Marut sinna sisse kutsub, saad tuttavaks ka ühe vahva kojamehega, kes pidevalt kaevumaja ümber askeldab ja ka ühe toreda tüdrukuga, kel nimeks Silvia. Ah jaa seda ka, et veidi hiljem selgub seegi, et too kojamees on ühtlasi ka suur maailmarändur, kel nimeks Herbert. Kui õpetaja terve klassi härra Herbertiga kohtuma viib, kinnitab just tema, et tal on olnud au kohtuda ka päkapikkude ja jõuluvanaga! Käime ka Maru ja isaga metsas jõulukuuske otsimas, kus nad kohtuvad ühe kummalise halli pika habemega vana mehega, kes soovib Marule häid pühi.

Ühel ööl näeb Maru oma toas ka päkapikku, kellega ta vestleb, kuid ikkagi, kas see on ikka päris või ei ole või on see lihtsalt uni?

Raamatu lõpp läheb vägagi müstiliseks, sest saad lugeda sellest, mis asi on Vahemaa – kahe maailma vaheline maa. Vahemaale pääsebki ühest uksest, mis on ka Kuressaares olemas, kuid ma ei ütle seda välja, kus see on, pead ise lugema ikka ka. Lõpus saad lugeda ka sellest, mis on Maru emaga juhtunud, kus ta praegu on ja kes on too salapärane kojamees, kel nimeks Herbert.

Selline muinasjutuline, põnev ja veidi müstiline lugu on see Maru lugu. Igal juhul lastele ja miks mitte ka täiskasvanutele lahe lugemine, vähemalt neile, kes ikkagi usuvad päkapikudesse, jõuluvanasse, jõuluimedesse ja muinasjutulistesse lugudesse. Mina siiski veel usun…

Väga lahedad pildid on raamatusse joonistanud Andres Varustin.


Pille Kant „Naaskli lood“

(Tänapäev)

Algul jäi kõik vaikseks. Siis kostis laua alt naljakat häält, justkui keegi puhuks õhupalli täis. Sellele järgnesid kahtlased piiksud ja võimalik, et isegi puuksud ning siis märkasin, kuidas laudlina äär üles kerkis. Kõigepealt pisteti sealt välja must terav ninaots. Sellele järgnesid kaks suurt ja vesist taevasinist silma, mis mind ainiti põrnitsesid. Seejärel, peaaegu veeredes, tuli neljakäpukil ja sabaga ähvardavalt vehkides minu poole kummaline elukas. Mitte üheski filmis, raamatus ega isegi entsüklopeedias ei olnud ma kedagi sellist näinud! Tal oli kaks jalga ja kaks kätt. Tema pisikeste tumedate karvakestega kaetud keha oli nagu veidi lopergune õhupall. Selja taga oli tal pikk traatjas saba, mis end vedruna kokku keris. Suuruse poolest paistis ta mulle peopessa ära mahtuvat.

Nora-Liisa kolib uue majja elama ning tutvub seal väikese tundmatu tegelasega, kellel on pisut kärts iseloom ja iga asja kohta oma arvamus. Kuid kindlasti ei lähe elu sellest igavamaks!

Pille Kanti „Naaskli lood“ oli äramärgitud töö Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning kirjastuse Tänapäev lastejutuvõistlusel.

Mul on väga hea meel, et eesti lastekirjandusse ilmub ka uusi autoreid, kes kirjutavad mõnusalt, humoorikalt ja lapsesõbralikult. Pille Kant näib just selline autor olevat, sest tema „Naaskli lood“ on igati mõnus ja muhe lugemine.

Raamat algabki Nora-Liisa ja Naaskli esimesest kohtumisest, sest Nora-Liisa on ju alles hiljuti maale vanaema majja elama kolinud. Usun, et neiu ehmatus on suur, kui ta tavalisel sügishommikul oma uues köögis istub ja teed joob, kui äkki keegi laua all köhatab. Nora-Liisa ehmatab ennast püsti ja tunneb, kuidas midagi pehmet ja sooja talle jala alla jääb. Esmakohtumine oleks võinud lõppeda õnnetult, kuid õnneks siiski mitte.

Tegelane, kellega Nora-Liisa kohtub on vägagi pisike ja karvane (kui sa vaatad raamatu kaanepilti, siis vaata Nora-Liisa jala taha, seal see Naaskel ongi), üpriski naljakas, ja ta kinnitab, et on selles majas juba väga kaua elanud, kusjuures Nora-Liisa vanaema on temast teadlik olnud. Nora-Liisa tahab uuele tuttavale küpsist pakkuda, kuid selgub, et too on juba eile küpsised ära söönud. Lisaks sellele on too kummaline tegelane endale kummuti sahtlisse pesa teinud, kasutades selleks Nora-Liisa lemmikriideid. No jaa, imestada pole siin midagi, sest on ju Nora-Liisa vanad riided sahtlist minema visanud, kuid see oligi meie laheda tegelase pesa!

Edasi saame teada, et Nora-Liisa vanaema oli haigeks jäänud ja meie hulgast lahkunud, mistõttu oli ta oma maja pärandanud lapselapsele. Vanaema ei olnud neiule sellest kummalisest tegelasest mitte midagi rääkinud. No ja ega vanaema polnud ka meie kummalisele tegelasele Nora-Liisast rääkinud, vähemalt seda mitte, et neiu sellesse majja elama tuleb.

Nora-Liisa uurib, mis võiks olla kummalise tegelase nimi. Too vastab, et tal polegi nime, vähemalt inimkeeles mitte. Vanaema olevat kutsunud teda naaskliks ja traatsabaks. Ükskord, kui väike olevus oli piima maha ajanud, siis olevat vanaema nimetanud teda lausa Hirmsaks Põrguliseks ja Igaveseks Needuseks.

„Heal lapsel mitu nime!“ naerab ka Nora-Liisa.

Lõpuks lepitakse kokku, et Nora-Liisa hakkab kutsuma oma uut tuttavat Naaskliks, sest Igavene Needus poleks ikka vist päris see.

No nii, esimene kohtumine on toimunud, Nora-Liisa ja Naaskel on tuttavaks saanud. Aja jooksul saavad neist väga head sõbrad ning nüüd järgneb igat uhke sündmuste tulevärk, mida sa peaksid nüüd ise lugema hakkama. Kinnitan, et sündmusi on siin palju, üks lõbusam ja naljakam kui teine.

Lühidalt mõned vihjed siiski annan. Nora-Liisa saab tuttavaks naabrinaisega (tema nimi on Helmi), kes on üsnagi õel vanaproua, kes ikka ja aina ainult vigu otsib, et saaks midagi või kedagi maha teha. Selline kontrolliv ja luurav on naabrinaise esimene külaskäik Nora-Liisa juurde. On ju vaja uurida, kes uus elanik vanas majas on, mis tal kappides ja sahtlites on jne. Ühel hetkel märkab Helmi, kuidas Nora-Liisa voodil olev tekk liigub, selle alt midagi musta potstab ning kiiresti üle põranda kapi taha jookseb!

Nüüd on vist Naaskel vahele jäänud, kuid õnneks siiski mitte. Naabrinaine arvab, et Nora-Liisal on kodus rotid, mistõttu Helmi kiirelt ka minema läheb.

Seejärel saame lugeda sellest, kust Naaskel tegelikult pärit on, mis on temaga juhtunud ja kuidas on ta vanaema majja sattunud, saame osa pesupäevast, mille käigus ka Naaskel pestud saab. Põnevaks läheb lugu siis, kui keegi Nora-Liisa maja ümber luusib, kas on see äkki koletis! Vähemalt Naaskel on selles kindel, et akna taga on just suur ja hirmus koletis. Vahva peatükk on sellest, kuidas Helmi tuleb Nora-Liisa käest jahu laenama, ja see oleks võinud lõppeda jällegi sellega, et Naaskel oleks naabrinaisele vahele jäänud.

Külla tuleb ka Nora-Liisa vend Tom, kes Nora-Liisale kassipoja toob. Naaskel paneb kassipojale nimeks Vari, kuna kiisu käib tal kogu aeg järel nagu vari ja on halli värvi ka. Loeme ka esimesest lumest, ja sellest, miks see Naasklile väga oluline on. Seejärel leiame üles vanaema peidetud varanduse, mis ei ole teps mitte suur aare ega rikkus, aga igati südamlik mälestus. Käime ka jõulukuuske otsimas, ootame jõule, küpsetame piparkooke ja uhke piparkoogimaja, mis hoopis Helmile kingituseks läheb. Nora-Liisa meenutab oma lapsepõlve ja seda, kuidas nad oma vennaga ühe mängukrokodilli pärast tülitsesid, ja kuidas endale vahvad hüüdnimed said.

Ja veel, Nora-Liisa teeb küpsisetorti (Naasklile küpsised hirmasasti meeldivad), mida öösel käib keegi varas mekkimas. No ka see ikka on päris varas...

Elame üle elektrikatkestuse, mistõttu Nora-Liisa ja Naaskel teineteisele õudusjutte räägivad, käime naabrinaise sünnipäeval, kuhu väga palju külalisi ei tulegi, oleme toeks Nora-Liisale, kui Naaskel haigeks jääb (Naaskli parandamiseks on vaja tõelist imerohtu), käime Nora-Liisaga linnas, saame osa külapeost, nosime martsipanist jänest (no ütleme nii, et meie ei nosi, aga Naaskel nosib), kasvatame imelist lille, tähistame Naaskli sünnipäeva, Nora-Liisa uurib välja, kus võiks olla Naaskli sünnikodu, kuhu me ka läheme, kuid selge on see, et kõige olulisem ongi ju kodu, kuid kodu ongi see, kus Nora-Liisa, Naaskel ja Vari üheskoos elavad.

Igal juhul on „Naaskli lood“ üks ilmatuma mõnus lugemine. Peategelased on väga lahedad ja usun, et sellised omamoodi muinasjutulised tegelased meeldivad ju kõikidele lastele. On ju ka Naaskel veidi krutskeid täis, kuid kinlasti mitte pole pahatahtlik ega kiusupunn, aga lihtsalt üks muhe tegelane, selline, kes meenutab veidi Viplalat, Nils Holgerssoni, katuse Karlssonit ja palju teisi muhedaid lastekirjanduse tegelasi.

Kui päris aus olla, siis mina loeksin Naaskli toimetamistest ühe raamatu kindlasti veel hea meelega läbi.

Raamatu suurepärased pildid on joonistanud Maido Hollo, kelle lahedaid pilte oleme näinud ka Markus Saksatamme raamatutes „Tädi hakkab tuuleloheks“ ja „Tont ja mannapuder“.


Kristjan Arunurm, Kairi Arunurm „Nagu esimene ingel“ (Ühinenud Ajakirjad)

„Nagu esimene ingel“ on jõulujutt, milles leidub nii lumehangesid, laste salasoove ja priskeid punakõhulisi leevikesi kui ka seiklust, nõidust ja jõuluimet. Loo peategelane on suurte kõrvadega Vana Päkapikk, kellele Must Haldjas on peale pannud hirmsa needuse – keskööl muutub ta lennuvõimetuks rongaks. Needusest vabanemiseks peab päkapikk õpetama kedagi tegema midagi, mida ta ise teha ei oska. Kuid tema kodu asub sügaval metsa sees, kus külalisi tihti ei käi. Siis aga saabuvad jõulud…

„Armas lugeja!

Siin raamatus on lugu, mis alguses valmis jutustusena. Ja jäi sahtlisse. Alles aastaid hiljem tekkis mõte selle põhjal ka näidend kirjutada.

2013. aasta talvel lavastaski Jaan Urvet Kärdla Nukuteatri näitlejate ja Mart Aia vahvate nukkudega Hiiumaal Soera talumuuseumi rehetoas näitemängu „Nagu esimene ingel“, mis sai väikeste teatrikülastajate sooja vastuvõtu osaliseks. Sellest innustust saanuna kirjutasin loole järje ja Tallinnas Salme Teatris nägi ilmavalgust lavatükk „Kuhu kadus unejonniliiv?“

Raamatus toodud näidendid on ehk tõukeks nii mõnegi kooli, lasteaia või kultuurimaja näiteringi jõuluetteaste loomisel – olgu nuku- või draamatükina. Tükke on siin kaks, aga et peategelased on samad, võivad lavastajad ja näitetrupid need soovi korral ka üheks lavastuseks vormida.

Imedesse uskumist!“

Kristjan Arunurm

Kui Sulle meeldivad muinasjutud, ja kui Sulle meeldivad jõulud ning jõuluimed, siis see on Sulle igati vahva lugemine. Minu arust on muinasjutud sobilikud nii lastele kui ka täiskasvanutele, mis kehtib kindlasti ka Kristjani raamatu kohta. Ütlen tõepoolest lihtsalt Kristjan, sest mul on väga hea meel rääkida raamatust, mille on kirjutanud minu hea töökaaslane.

Vahva on seegi, et raamatus on üks jutt ehk jõulujutt ning samast jõulujutust on näidend, ja sellele näidendile on omakorda järg. Näidendit on võib-olla veidi keerulisem lugeda kui tavalist juttu, kuid uskuge mind, kui saate asja käppa, siis on näidendi lugemine igati vahva ja mõnus ning kaasahaarav.

Lugu räägib meile Vanast Päkapikust, kes igal keskööl rongaks moondus. Öösel ei karda ronk midagi, sest on ju ta pimeduse valitseja, kuna päkapikuna ta pimedust pelgas. Ah jaa, seda ka, et Vanale Päkapikule oli selle ronga-needuse peale pannud Must Haldjas, kuna Vana Päkapikk oli ühe lapse peale vihastunud, kuigi mulle tundub, et üsnagi õige asja peale oli ta vihastunud.

Lugeja saab teada, et needusest vabanemiseks peab Vana Päkapikk peab õpetama kellelegi seda, mida ta ise teha ei oska. Kuid, mis asi see olla võiks!? Vana Päkapikk mõtlebki selle lõpuks välja – see on lendamine, kuid keda lendama õpetada?

Vanal Päkapikul tuleb kaval mõte, et talle saaks olla abiks 10-aastane Markus, kes on juba tükk aega unistanud saada jõulukingiks suurt kastiautot, kuid Vana Päkapikk tahaks talle kinkida hoopis esimese ingli tiivad, mille abil saaks Markus lendama õppida ja Vana Päkapikk saaks needuse üle võidu!

Kui kätte jõuab jõuluõhtu, siis selgub, et jõulukinkide seas on küll suur ja uhke kastiauto, kuid see on mõeldud hoopis Markuse nooremale vennale. Loomulikult on Markus solvunud, kes poleks, isegi mina oleksin, mistõttu Markus võtab oma riided ja läheb kodust minema! Markus kohtub metsas Vana Päkapikuga ja jääb tema juurde üsna pikaks ajaks, kuni järgmise talveni. Vana Päkapikk tõdeb, et kõik head inimesed saavad päkapikuks, nii võib juhtuda ka Markusega, kuid poiss võiks õppida hoopis lendama. Kui Vana Päkapikk on õpetanud kellegi lendama, vabaneb ta nõidusest ja Markus on nõus Vana Päkapikku aitama.

Markus õpib lendama, sest ta tahaks ju ka koju saada, kust on juba aasta aega eemal olnud.

Sellist muinasjutulist lugu jutustavad meile raamatus olev jõulujutt ning esimene näidend.

Teine näidend on “Kuhu kadus unejonniliiv”, mis on järg näidendile “Nagu esimene ingel” ja see viib meid juba järgmistesse jõuludesse. Ka siin toimetavad Vana Päkapikk, Must Haldjas ja Markus, kuid uue tegelasena on mängus ka Kakspäkapikk. Ka Kakspäkapikk on saanud suure jamaga hakkama – tema on söönud ära Markuse pandud linnumajast leevikeste toidu ehk seemned, kusjuures ta on teinud seda korduvalt! Kakspäkapikk kinnitab, et need olid väga head seemned, kuid nüüd ei käi leevikesed enam Markuse akna taga ja Markuse jõlurõõm on rikitud. Ja selline asi ei kõlba mitte kuhugile. Kuid, uus needus langeb jällegi Vanale Päkapikule, sest siinsete metsade päkapikkude pealik kannab vastutust kõikide teiste päkapikkude eest, ka Kakspäkapiku eest! Nüüd hakkab Vana Päkapikk keskööl jällegi rongaks moonduma, ja et sellest needusest vabaneda, peab Kakspäkapikk üles otsima Markuse ja tema käes olevad esimese ingli tiivad. Seejärel tuleb tal Vana Päpapiku abiga õppima ka ise lendama ja tal tuleb viia Musta Haldja salasaadetis Unemaale Une-Mati kätte.

Kas see on liigagi keeruline ülesanne, kas see õnnestub? Sellest saadki lugeda selle raamatu teisest näidendist.

Ja mis saadetis see ikkagi on, mis tuleb Une-Matti juurde viia? Mis asi on unejonniliiv? Mis asi on sulgurtõuk? Mida peavad lapsed tegema, et neile ei satuks silma Musta Haldja unejonniliiva? Mida peab Kakspäkapikk edaspidi vältima?

Nendele küsimustele saadd vastuse kui selle vahva muinasjuturaamatu läbi loed. Igal juhul on Kristjan Arunurme ja Kairi Arunurme jõululugu ning jõulunäidendid igati vahva ettevõtmine. Ka mulle on jõulud ja jõuluimed ning muinasjutud alati meeldinud, mistõttu saan nendest lugudest igati hästi ka aru. Eks ole meile kõigile ju jõuluimesed ja muinasjutte vaja.


Markus Saksatamm “Tont ja mannapuder. Naljajutud lastele”

(Tänapäev)

Selles raamatus seikleb poiste ja tüdrukute kõrval ka hoopis kummalisi tegelasi. Näiteks leiab siit verivorsti, kes tahab hakata jõuluingliks või siis sproti, kes peab end kuulsaks politseikoeraks. Rääkimata karust, kes läheb panka kroone eurodeks vahetama ja seast, kes proovib ära ministriameti. Muuhulgas leiab vastused ka järgmistele keerulistele küsimustele: kuidas tulla toime tüütu naabrionuga, mida teha totaka muhuga ja mismoodi taltsutada patja, kes kipub keset ööd räppima.

Markus Saksatamm (snd 1969) on varem avaldanud lasteraamatud „Võlur Sinki-Vinku ja nõiatrall“, „Külaline Okidoki planeedilt“ ning „Ruubert, lohe ja laevapoisid“ „Kass ja kinopilet“ jt. Käesolevas raamatus „Tont ja mannapuder“ on üle kolmekümne naljaka lastejutu.

Pean tunnistama, et viimaste aastatega on minust saanud tõeline Markus Saksatamme raamatute fänn. Vana mees küll, aga näe meeldivad lasteraamatud, võib mõni ju mõelda, kuid Markus Saksatamme humor ja tegelaskujud on sedavõrd lahedad, et panevad naerma ka täiskasvanud lugeja. Samas olen kindel, et need lahedad lood ja tegelased, mis pärit Markus Saksatamme sulest meeldivad kindlasti ka lastele. Arvata võib, et vanem lugeja ja väike lugeja saab naljadest omamoodi aru, kuid see ongi ju vahva.

Ja kui ka täiskasvanud inimesel on töötempo liige kiire, stress tõstab pead ja väsimus vaevad hinge, siis Saksatamme lood “ravivad” seda kõike väga hästi.

“Tont ja mannapuder” ilmus esmakordselt 2011. aastal, mistõttu on möödas juba üsna piisav aeg, et raamatust ilmuks juurdetrükk.

Kuna raamatu pealkiri on ”Tont ja mannapuder”, siis võiks arvata, et tegemist on õudusjuttudega, kuid õnneks see nii ei ole ja tegemist on tõepoolest naljajuttudega lastele. Ja naljakad on need lood tõepoolest, sest raamatu autor Markus Saksatamm oskab väga naljakalt ja lahedalt lastele ning lastest kirjutada, mida kinnitavad ka tema varem ilmunud raamatud nagu ”Võlu Sinku-Vinku ja nõiatrall”, ”Külaline Okidoki planeedilt” jt.

Selles raamatus on igasugu põmevaid tegelasi - on poisse ja tüdrukuid nagu Mauri ja Liisu ja Linda Johanna, kuid on veel igasugu põnevaid ja uskumatuid tegelasi. Mauriga juhtub igasugu naljakaid ja jalust rabavaid asju nagu näiteks hommikune mannapudru söömine, kus mängub tulevad tondid, aga õnneks tolmutondid, lisaks saame teada, et Mauri padi on tõeline räpikunn, kuid Mauri üritab ka kirjanikuks hakata ja ühe vägeva õudusloo kokku kirjutada, mis loomulikult eriti hästi tal välja ei tule. Hästi naljakad on Mauri juhtumid ka korstnapühkija (hiljem selgub, et see polegi päris korstnapühkija), vanniskäigu ja hambaarstiga.

Liisu võtab endale koera asemel punase käe, on hädas naabrist ooperilauljaga, kes peab hakkama harjutama öökulli osa, kuid seekord tuleb appi nutikas Mauri. Liisu kohtub rannas ka väikese merekolliga ning valmistab piparkooke, kellest üks eriti tigedaks osutub.

Päris mitmes loos seikleb karu, kes puutub kokku raadio, suvise laulupeoga, mis üsnagi ootamatu lõpu saab ja nalja saab ju ka selles loos, kus karu panka läheb ja seal selgub, et hoopis... ei-ei, ma ei hakka seda ümber jutustama, sest see on väga-väga naljakas lugu.

Tegelasi on aga veel ja veel - ulakas verivorst, sulavad jääpurikad, sipelgad, tulnukas, kes inimeste lasteaeda läheb, kusjuures saame teada, et kõige rohkem peavad hirmsad tulnukad vanaemasid kartma. Vahvad tegelaskujud on ka apelsin, sprott ja maksavorst, siga, kes kauboiks hakkab.

Väga mõnusalt on raamatu autor ühildanud ka erinevaid muinasjutte ning neist kaasaegsemaid versioone välja nuputanud – kolm põrsakest, kitsetall ja Suur Kuri Hunt, lisaks veel Punamütsike ja vanaema, kellele meeldib ülekõige telesaade ”Tantsud tähtedega” ja toosama Suur Kuri Hunt ning Okasroosike.

Väga naljakad ja lahedad on ka Maido Hollo illustratsioonid, mis raamatus igati asjakohased on.

Seega, kui tahate päris suure suutäie naerda ja lõbusalt aega veeta, siis see raamat on küll igati sobilik.


Jana Maasik „Hopspelleri amulett I. Kõrvetav puudutus“ (Tänapäev)

Millalgi 20. sajandi alguses ühes Eesti või Liivimaa Hopspelleri nimelises mõisas hakkab kolmele mõisa ümber mängivale lapsele, mõisnikupere võsudele Pipale ja Egonile ning aednikupoiss Mattisele tunduma, et mõisa esinema tulnud tsirkusetrupiga ei ole kõik päris korras. Kui siis pärast komejantide lahkumist avastataksegi, et maja on kalliskividest ja hõbenõudest tühjaks tehtud, otsustavad lapsed kuritöö paljastada. Algav tagaajamine osutub mõistagi märksa ohtlikumaks kui algul arvatud.

"Hopspelleri amulett" on kirjastuse Tänapäev 2017. a lastejutuvõistlusel äramärgitud töö.

Mulle meeldib see, kui tuleb uusi kirjanikke, kes tahavad kirjutada ka lastele, see on igati vahva ja positiivne suhtumine. Minu jaoks on Jana Maasik “uus nimi”, kuid tema “Hopspelleri amuleti” esimene osa on igati vahva ja põnev lastelugu, mis viib lugeja 20. sajandi algusesse, mis teeb raamatu omamoodi ajalooliseks ja põnevad sündmused omakorda põnevaks. Lihtne ja loogiline, kas pole.

Raamatu alguses saame tuttavaks mõisnikupere laste Pipa ja Egoniga ning aednikupoiss Mattisega. Õigupoolest on Mattise vanaisa mõisas aednikuks. Esialgu tundub, et omavahel saavad hästi läbi Mattis ja Pipa, kuid Mattise ja Egoni “suhe” on täpselt selline nagu mõisnikupere järeltulija ja aednikupoisi “sõprus” võibki olla – Egon suhtub Mattisesse kui alamasse klassi, kuigi Mattis on igati nutikas ja tark poiss, mida loo arenedes saab lugeja ka tunda. No ja õnneks, õige varsti saavad sõpradeks ka Egon ja Mattis. Näib, et probleemid ja probleemide lahendamine võib olla aluseks ka heale sõprusele.

Raamatu juhatab sisse pisike sissejuhatus, milles autor kirjutab – Pipa, Mattis ja Egon saavad sõpradeks olenemata nende erinevustest. Mõned olukorrad seovad rohkem kui teised, neid ei saa koos läbi elada, ilma et üksteisele meeldima ei hakataks.

Ja veel – “Igaüks loodab oma hädadest pääsemiseks imele ja ikkagi keelduvad kõik imedesse uskumast.” Kolm Varest on sattunud loo sisse, mis on õhtlasi hirmutav ja põnev. Müstiliselt kuumenev amulet ei ava veeö oma saladusi ja küsimusi on rohkem kui vastuseid.

Loo tegevus toimub umbes aastal 1900.

Kuna kirjanik ütleb ära, et loo tegevus toimub umbes aastal 1900, siis on ta ka väga osavalt maalinud üsna ajastutruu pildi, mistõttu lugejale jääbki tunne, et lööd kaasa laste seiklustes just selles ajastus. Siis kui mõisad olid uhked ja võimsad, kui ringi liikus rändtsirkus, isegi laste jutt on ajastule kohane, palju on ka vahvaid viiteid toonasele tehnikale ja teadusele. Esialgu saame lastega tuttavaks, Mattis ja Egon peavad maha ühe väikse “lahingu”, käime ära ka öisel surnuaial, kus Mattis ja Pipa tahavad Egonit veidi hirmutada, kuid tegelikult on seal miskit muud, mis Egonit tõepoolest ka ehmatab.

Seejärel toimub mõisas uhke sünnipäevapidu, kuhu saabub esinema ka tsirkus Eccellente, mille artistid näitavad imepäraseid oskusi ja trike, ja mitte keegi ei oska arvata, et tsirkuseartistid moodustavad ühe üsna hirmsa vargabande.

Põnevad sündmused saavad alguse siis, kui ka Pipa ühte trikki kaasatakse ja tüdruk kadunuks jääb… Tegelikult peidab Pipa end tsirkusevankri all, sest ta on näinud, kuidas mõisas pandi toime suur hõbeda- ja juveelivargus. Tsirkuseartistid on teinud mõisa kalliskividest ja hõbenõudest tühjaks. Tsirkusevankrisse poevad Pipa juurde peitu ka Mattis ja Egon, kui äkki vanker paigast liigub. Nüüd on lapsed lõksus.

Seejärel saame tuttavaks ka meie varastest tsirkuseartistidega. Neid on kokku kuus – akrobaat Miki on Milla, Serriffa on Sergo, jõumees Gustaavius on tegelikult kutsar hüüdnimega Pisike, kloun Albert on Julius Mollus, tuleneelaja Bosniast on Boris, ainult Kordeelia tõelist nime ei saa lugeja esialgu teada, kuid tundub, et Kordeelia on vargabande ninamees! Ninanaine! Veidi hiljem saame teada ka Kordeelia nime – Clara Mollus.

Lõpuks jõuavad nii vargabande kui ka lapsed vargabande “peamajja”, milleks on samuti mõis, Kuldiaasa mõis. Seal kuulevad lapsed pealt Juliuse ja Clara vestlust, kes arutlevad leheartikli üle - lehes kirjutatakse ennekuulmatust lasteröövist – ära on röövitud Hopspelleri mõisniku tütar Piibe Pauliine von Tiesen (Pipa), vabrikandi poeg Egon Onterstosser ja Hopspelleri mõisa aedniku pojapoeg Mattis Kuul. Kahtlusalusteks on tsirkuseartistid. Kuid, kõige huvitavam info on leheartikli lõpus – laste leidjatele on määratud vaevatasuks tuhat tsaariraha! Tuhat toonast rubla!

Clara ja Julius otsustavad minna lapsi otsima, kuid vaid kahekesti. Nende juttu kuuleb pealt ka ülejäänud vargajõuk, kes samuti plaanivad minna lapsi otsima. Kuid usun, et lugejal on kohe selge, et sellise käitumisega vargajõuk ühtseks jõuks ei olegi, sest kui mängus suured rahad, hakkavad asjad “käärima”. Ja sellest võib “abi” olla lastele.

Siinkohal tõmban ma oma jutule joone alla – edasi pead juba ise lugema. Sündmused lähevad põnevaks ja tempokaks, milles peavad lapsed põgenema ja ennast varjama, käime maa-alustes käikudes ja tunnelites, oleme varakambris ja salakambrites, otsime varastatud juveele ja hõbedat, mängu tuleb ka toonane politsei ja laste vanemad.

Kas lapsed leiavad varastatud kraami üles? Kas nad pääsevad vargajõugu käest? Mis asi on salapärane Hopspelleri amulett ja kelle käes see on? Kas amuletist on abi lastele? Kas vargajõuk tabatakse, ja kuidas? Kas keegi pääseb?

Igal juhul saab raamatu esimene osa oma lahenduse ja põneva ning kaasahaarava lahenduse. Lõpp on esimesel osal samuti väga põnev – lapsi jälgib üks räpase väljanägemisega vanamoor, kes ütleb kolm ladinakeelset sõna, mis tõlkes tähendavad – me kohtume taas.

Ai-ai. Vägagi põnev. Igal juhul olen kindel, et sellist põnevat lugu tasus lugeda ja vahva on see, et selle on kirjutanud eesti kirjanik. Huvitav lähenemine on see, et sündmused on viidud ammustesse aegadesse, kuid kõik on vägagi ehtne, lugeja tunnebki end ammustes aegades. Kindlasti tasub oodata ka raamatu teist osa (ma loodan, et see on valmis või valmimas), sest esimene osa on tõepoolest väga lahe lugemine. Ja PÕNEV ON KA !


Maris Sööt „Kaisukaru aiaöö“

(Pegasus)

Selle loo seiklused toimuvad kaisuloomade öises salamaailmas.

Üks täiesti tavaline kaisukas kukub kogemata rõdult alla aeda ja satub seal unenäolistesse juhtumistesse, mis on täis üllatusi ja põnevust.

Aga üks mis kindel, lisaks kõigile muudele asjaosalistele on kogu aeg kohal loo peakangelane - ARMASTUS.

Maris Sööt on kirjutanud mitu väga armast ja ilusat lasteraamatut, nagu “Isaga kahekesi”, “Emaga kahekesi” ja “Mammu hakkas reisiselliks”. Maris Sööt suudab oma lasteraamatutes tekstid edasi antud sedasi, justkui oleks need sulega maalitud (ka selle raamatu pildid on imelised, ja needki on Maris Söödi sulest), sõnad on ilusad, laused on ilusad ja paitavad lugejad kõrva, kui sedasi võib öelda. Autor suudab jutustada lastele imearmsad lood, ja nii ka selles lasteraamatus, sest on ju selles juttu kaisukaru seiklustest. Eks ole kaisuloomad ka varem raamatukaante vahele sattunud, kuid Maris Söödi kaiskukaru on tõeline kaisukaru, selline päris ja armas mõmmikaisukaru.

Lugu algab sellega, et saame kaisukaruga tuttavaks. Kaisukaru ise kinnitab, et ta on tavaline kaisukas, kuid üks Põnn sedasi ei arva. Põnn leiab, et kaisukaru on eriline, ilus ja ainulaadne ja kordumatu.

Siinkohal pean mainima ka seda, et raamatu jutustajaks on kaisukaru ise. Seejärel räägib kaisukaru sellest, et ka Põnn on eriline, sõnulseletamatult kallis, kuidagi oma. Kaisukaru arvab, et see vist ongi armastus. Kaisukaru kaisulõhn toob Põnnile alati hea une. Kaisukaru ja Põnn vajavad teineteist. Kaisukarule meeldib vajalik olla, siis ta tundub endale kudagi suurem ja pehmem ja mõmmilikum. Kaisukaru ja Põnn ei saa ilma teineteiseta. Kaisukaru kinnitab, et seda kõike nad ei teadnud enne seda, kui juhtus SEE LUGU.

Seejärel saabki lugu raamatus alguse.

Põnni ema koristas ühel päeval tuba, raputas rõdu peal patju, tekke ja vaipu ja ei märganud, kuidas kaisukaru teki seest välja kukkus. Nii maandus kaisukaru all aias. Ta lootis, et Põnn tuleb teda päästma, kuid keegi ei tule, keegi ei märka teda. Kaisukarul oli veidi hirmus ka, kui ta äkki kuulis häält, mis kavalalt ütles, et nüüd algavadki kaisukaru seiklused aiaöös. Kaisukaru ei tohi karta, sest eelseisev saab olema hoopis hiiglama põnev. Kaisukarust peaks saama öö-lugude-kokku-koguja. Jutumõmm.

Kaisukarul oli nüüd palju parem tunne, oli vaja hakata tegutsema. Kuid juba järgmiseks kukub kaisukaru, jutumõmm konnatiiki. Kaisukaru eelistaks leebemaid ööseiklusi, mitte selliseid eksirännakuid. Kaisukarud on ju harjunud sooja ja tuttava kaisuga, mitte uppumisohu ja veemölluga.

Õnneks tõttasid kaisukarule appi kolm konna, kes ta veepinnale aitasid ja tiigist välja talutasid. Kaisukaru leidis aiast Põnni kapuutsiga kampsuni ja puges selle sisse magama. Kampsun lõhnas ju täitsa nagu Põnn, nüüd oli kaisukaru peaaegu nagu Põnni kaisus. Öö jätkus, ja kaisukaru sai kokku hiigelsuurt perekoera Pootsmani, kes mulle tundub olevat bernhardiin. Kaisukaru kutsus Pootsmani teejuhiks, rajaleidjaks, et koos seigelda ja Põnnile öö-seiklus-jutte koguda.

Pootsman on nõus kaisukaruga seiklema ja seiklused jätkuvadki. Kaisukaru ja Pootsman jäävad öise vihmasaju kätte, näevad öist vikerkaart, kohtuvad vikerkaaresilla teises otsas uhke laevaga, mille peale nad ka lähevad. Laev on muinasjutuline ja seal toimub uhke ja ilus kaisukarude kokkutulek. Ka lugeja saab sellest kokkutulekust osa, saame teada, mis seal toimub, mida tehakse, kes need kaisukarud on ja ka kaisutamisest on juttu.

Kuidas kaisukaru ja Pootsman koju saavad? Kas kaisukaru saab Põnni kaissu ja kas Põnn saab kaisukaru kaissu? Selle pead juba ise välja selgitama, ja raamatu lõpuni lugema.

Igal juhul kiidan veel kord seda imelist kaisukaru-kaisulugu, see on väga ilus ja armas lugemine, mida soovitan nii lastele kui ka emmedele-issidele, vanaemmedele-vanaissidele. Lugege neid ilusaid kaisulugusid koos ja kaisutage ka.


Reeli Reinaus „Vanalinna detektiivid: Verega kirjutatud kirjad“

(Tänapäev)

Rebeka ja Gregor pole üksteist mõnda aega näinud, kui äkitselt saabub salapäraselt naiselt ümbrik paberite ja kahe võtmega – see kõik tähendab, et tuleb hakata lahendama uut mõistatust. Tallinna vanalinnas liikudes otsitakse kummitusi, kuuldakse vanu legende ja kohtutakse inimestega, kellel on sellest kõigest oma arusaam.

Reeli Reinaus (snd 1977) on kirjutanud üle kahekümne raamatu lastele ja noortele. „Verega kirjutatud kirjad“ on järg raamatule „Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid“.

Rebeka ja Gregori põnevad seiklused Tallinna vanalinnas jätkuvad. See on hiiglama vahva, sest on ju meil üsna palju ilmunud välismaiste autorite põnevaid lastelugusid, mis ongi ju lausa raamatusarjad, mistõttu on tore, et nüüd on meil ka meie enda autori raamatusari, mis saanud teise osa. Ma loodan, et neid tuleb veel ja veel, sest Rebeka ja Gregori lood on põnevad, kuid ühtlasi saab siit ka igasugu põnevat infot, õpime tundma vanalinna ja väiksed detektiivid on ju tegelikult hiiglama julged ja nutikad.

Ma usun, et nutikas oleks see, kui Sul oleks läbi loetud ka selle sarja esimene raamat “Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid”, siis oleks Sul lihtsam aru saada, kes on kes, kuid võid alustada ka sellest raamatust, usun, et hullu pole sellest midagi.

Teise osa sündmused algavd jaanuari keskpaigas, kui Rebeka ja Gregori tuttav Lota jalutab mööda Laia tänavat. Lotal on käsil üsnagi kummaline katse, ta püüab külmas talveilmas hakkama saada ilma kinnasteta, et vaadata, kui kaua tema sõrmed külmas vastu peavad. Seejärel suundub ta esimesse kohvikusse, läheb tualettruumi, keerab kuumaveekraani jooksma ja paneb külmast punetavad ja peaaegu tundmatuks muutuvad käed voolava vee alla. Alguses pole hullu midagi, kuid seejärel hakkab sõrmedel valus. Ma usun, et kes on seda ka ise proovinud, siis teab, kui valus selline “katse” võib olla. Veidi hiljem seletab ta ühele keskealisele naisele, kes on tualetti tulnud, et ta tahtis kindlaks teha, kui kaugelt mardid ikkagi tulid. Lota selgitab, et mardid ju ütlevad, et nende küüned külmetavad ja varbad valutavad, seetõttu tahtis ta aega võtta, kui kaua läheb, et küüned külmetama hakkaksid. Ja Lota küüned hakkasid ju üsna kiiresti külmetama. Seetõttu on Lota kindel, et mardid ei tulnudki väga kaugelt malt, nad lihtsalt valetasid, et tuppa sooja saada. Üsna nutikas vastus, kas pole.

Kohvikust lahkudes põrkab ta tänaval kolmeliikmelise grupi inimestega, kaks neist tunduvad olevat välismaalased, kolmas tundub olevat maakler, kes üritab neile vanalinna korterit müütada. Lota näeb, kuidas maakler osutab ühele majale, kuhu nad ka kolmekesti sisenevad, kuid maakler ütleb ka huvitava lause, mis Lotas imestust tekitab: “Uskuge mind, ta on heatahtlik.” Kas jut käib salapärasest naabrist või hoopis vaimust? Meenutades selle sarja esimest raamatut, vüib uskuda, et jut käib just vaimust!

Põnev ja isegi veidi humoorikas algus igal juhul.

Seejärel oleme juba Gregori toas, kus poiss tegeleb kätekõverustega. Teda tuleb segama õde Greta, kes on Gregorist oluliselt noorem. Greta segab Gregori trenni ja lisaks leiab ta poisi lauasahtlist ühe salapärase võtme, millest eelmises osas juttu oli. Selle võtme oli Gregorile ja Rebekale andnud Raekoja platsis üks salapärane naine, keda nad hakkasid Huldraks kutsuma. Gregor oli selle võtme juba unustanud, ja ka Rebekat polnud ta juba mitu nädalat näinud, sest meie loo peategelased õpivad erinevates koolides. Nüüd tahab Greta teada, millise ukse võti see võiks olla, kuid tegelikult ei tea seda ju ka Gregor ise. Ainus, mis Gregorile meenub on see, et ta peaks panema oma toale luku, siis ei pääseks õde teda segama.

Edasi oleme juba Rebeka juures. Talle on külla tulnud parim sõbranna ja klassiõde Luisa. Koos küpsetatakse juustupulki. Rebeka on mõtlik, mida märkab ka sõbranna, kuid Rebeka mõtleb olnud sündmuste peale – ta mõtleb imeliku naise peale, kes talle ja Gregorile anonüümse kirja saatis ning pärast südaääsel Raekoja platsile kohtuma kutsus, ta mõtleb kummituste peale, kellega esimeses raamatus kohtuti, ta mõtleb mustpea Balthazari peale, ta mõtleb selle peale, et on olemas ka teine maailm, mis eksisteerib nende omega kõrvuti. Maailm, kus elavad hinged, kes on peaaegu nagu inimesed, kuigi ometi on nad samal ajal varjud, kes ainult riivavad veel kergelt seda maailma, kus nad kunagi elasid.

Samal õhtul, siis kui Luisa oli juba ammu lahkunud, helises Rebeka kodus lauatelefon.

Seejärel oleme jällegi Gregori juures. Külla on tulnud Rebeka, sest meie detektiivid on saanud uue ülesande. Õhtuse telefonikõne tegijaks oli Rebekale tuttav naisehääl, kes ütles, et neid ootab uus ülesanne ning detailne juhend on kokkulepitud kohas.

Nüüd on nende käes pruun mulliümbrik. Ümbrikust tulid välja mõned paberid ja kaks võtit. Paberid kujutasid endast korterite plane, kuhu nende võtmetega ilmselt sisse pääseb. Üks neist korteritest asus Vene tänaval ja teine Laial tänaval. Mõlema plaani juures oli veel lisaks foto sellest majast, kus korter asus, korterinumber ja kellaajad. Ümbrikus on veel üks kirjake, millel kirjas nende ülesanne: “Tehke kindlaks, kas nendes korterites kummitab.” Gregor ja Rebeka otsustavad hakata asja uurima.

Selline põnev sissejuhatus meie seekordsetesse põnevatesse sündmustesse. Ma ei taha Sulle neid põnevaid sündmusi siinkohal ära rääkida, sest sel juhul ei viitsiks Sa ju ise lugeda. Igal juhul hakkavad Gregor ja Rebeka asja uurima, seekord peavad nad asjadesse ja sündmustesse kaasama ka Lote, kellel on juba ammu kahtlus, et Rebeka suudab suhelda vaimude/kummitustega.

Ka seekordses osas suhtleb Rebeka vaimuga/kummitusega, kes on üks noor ja õnnetu neiu. Lugeja saab teada, mis lugu on sellel noorel neiul rääkida, ja kinnitan, et see on põnev ja üsnagi õnnetu, kus on mängus lausa verega kirjutatud kirjad, mis viivad meid aastasadade taha.

Kas toosama noor kummituslik neiu kummitab ka vanalinna korterites? Või siiski mitte ja see on lihtsalt kokkusattumus? Mis mängu mängib eespool mainitud maakler, kes üritab müüa inimestele kalli raha eest “kummitavaid” kortereid vanalinnas ja mis juhtub siis, kui maakler “kummitusega” päriselt kokku puutub? Või kas see ikka on kummitus?

Ka seekordses vanalinna detektiivide loos saame kuulda põnevaid lugusid vanalinnast, mida jutustab ka Lota vanaisa, ka selles osas löövad kaasa Gregori sõbrad Markus ja Kaspar, kusjuures selles raamatus tuleb neil kasutada ka kavalat maskeeringut! Ja igasugu muid kavalusi, et tõde teada saada – kas kummitab või ei kummita või siiski, mine tea…

Pole midagi öelda, ka teine raamat on igati põnev ja kaasahaarav lugemine. On põnevust, on ajalugu, on ka piisavalt huumorit ning igati lahedad ning nutikad peategelased, mida veel siis tahta!


Kristi Piiper „Kuidas mu isa uue töö sai“

(Tänapäev)

Seitsmeaastase Triinu isa käib iga kuu kolm nädalat välismaal tööl. See on kogu pere jaoks raske ja Triinul tuleb mõte hakata isale kodulinnas sobivat töökohta otsima - aga muidugi ei lähe see nii libedalt!

Tegelikult on äärmiselt vahva, et meil on Eestis kirjanikke, kes kirjutavad lasteraamatuid. Kohalikud lasteraamatud on viimasel ajal olnud igati mõnusad ja loetavad, mõnikord naljakad, mõnikord tõsisemad. Kristi Piiper on varem avaldanud igati kaasahaarava ja õpetliku lasteraamatu „Salapaha“ ja põneva noorteromaani „Tõde või tegu“ kaks osa.

„Kuidas mu isa uue töö sai“ on igati tänapäevane lugu, võiks öelda, et argine lugu, mis käsitleb tegelikult ka üsna tõsist teemat ehk seda, kuidas paljud eestlased peavad välismaal tööl käima.

Ma ei teagi, võib olla paljudele see ei olegi probleem, kuid selle raamatu peategelasele, seitsmeaastasele Triinule on see probleem, kuna tema isa käib iga kuu kolm nädalat Soomes tööl. See on tervele Triinu perele raske, mistõttu otsustab Triinu astuda mõned „sammud“, et isale Eestist tööd leida, et isa ei peaks kodust eemal olema.

Raamatu alguses saame tuttavaks nii peategelase, kui ka tema isa ja emaga ning väikevend Rasmusega. Kohe alguses kuuleb Triinu pealt isa ja ema vestlust, milles ema kurdab, et ta ei saa üksi kõigega hakkama, sest tal tuleb sügisel tööle tagasi minna, vanaema ei jaksa enam maalt linna käia, lisaks on haiged ema liigesed, mistõttu on olukord veelgi raskem, peategelane Triinu peab sügisel esimesse klassi minema ja väikevennal tulevad hambad. Peab olema võimalus, et isa tuleks siiski Eestisse tööle või kolib terve perekond Soome. See viimane on Triinule eriti ebameeldiv mõte, sest on ju ometigi Eesti tema kodu. Ainus, mida Triinu Soomest teab on see, et seal on palju lund, põhjapõdrad ja lagritsakommid. Ma usun, et nii vist tegelikult ju ongi, mida üks seitsmeaastane Soomest arvata oskab.

Triinu ei suuda uskuda, et isa ei leia Eestis tööd. Triinu on kindel, et tõenäoliselt on just tema isa kõige targem ja osavam mees maailmas!

Järgmisel hommikul üritab Triinu aru saada ja välja uurida, mida isa Soomes täpselt teeb. Selgub, et ia veab veoautoga kaupa. Kõigepealt sõidab Soomest Rootsi ja siis tagasi. Ja nii kaks nädalat järjest. Isa kinnitab, et töö üle ei saa kurta, kuid ühes ja sama asendis istumine käib selja peale. On ju Triinu isa ka üsna pikka kasvu suur mees, kes kunagi ka sporti teinud. Isa läheb veel samal õhtul sadama poole teele, et taaskord Soome tööle minna.

Triinu arvab, et ta peab endale selgeks tegema, kuidas see tööotsimine käib. Talle meenub, et nende majas elab kolmandal korrusel tädi Tiina, kes töötas varem Töötukassas. Triinu otsustab kasutada väikest hädavalet ja ta kinnitab tädi Tiinale, et peab eelkooli jaoks kirjandi kirjutama sellest, kuidas inimesed tööd otsivad. Tädi Tiina ei suuda uskuda, et juba eelkoolis sedavõrd keerulisi asju peab tegema nagu kirjandi kirjutamine, kuid igal juhul annab ta Triinule meelsasti head nõu.

Tädi Tiinal on ka üks vahva, veidi eriskummaline ja väga vana koer, kes ei lõhna just kõige paremini. Koera nimi on Herbert ja ta armastab igasugu linnu- ja loomakorjuste sees püherdada ja ka teiste koerte ja kasside kakat süüa.

Triinu kasutab tädi Tiinaga jutu alustamiseks kavalat taktikat, ta kiidab tädi Tiina koera, kinnitades, et Herbert on maailma kõige vahvam koer! Seetõttu on tädi Tiina kui sulavaha ja on nõus Triinut aitama. Tädi Tiina õpetab, et töö otsimisel on olulised haridus, kogemused ja oskused, tuleb kirjutada CV, hakata töökuulutusi vaatama ja kandideerima, tuleb käia töövestlusel jpm. Triinu jaoks on asjad üsna segased, kuid tädi Tiina selgitab. Ja kõigest sellest saad selles raamatus veel ka lugeda, seda küll läbi mõnusa huumori.

Kaks nädalat möödub ruttu ja isa on kodus tagasi. Selgub, et tema töölepingut tahetakse pikendada järgmiseks kuueks kuuks. Ta saaks ka päris palju palka juurde, kuid ta oleks oma tööga veelgi rohkem seotud. Kohustused oleksid lihtsalt palju suuremad. Samas saaks perekond palgata lapsehoidja, mis ema koormust veidi vähendaks.

Triinu teab, mida tähendab lapsehoidja. Naabri-Beritil oli varem lapsehoidja ja siis muud ei kuulnud, kuidas too käsutas ja õiendas ja järjest uusi puhtaid sokke jalga käskis panna. Sellist õudust Triinu oma koju küll ei taha!

Samal õhtul lendab vastu elutoa akent üks linnuke, kes saab kõvasti põrutada, kuid Triinu isa oskab lindu aidata. Üsna muinasjutuline on see, kuidas linnuke Triinuga vestleb. Selgub, et linnuke jääb pikkadel sõitudel alati magama, sest ka tema töötab kaugsõidujuhina. Linnuke ütleb, et oleks hea, kui Triinu isa ei ole kaugsõidujuht, kuigi just täpselt seda isa ju omgi. Triinu räägib sellest vestlusest ka isale, kuid isa arvates räägib Triinu lihtsalt rumalat juttu. Kes ikka usuks, et linnuke võiks juttu rääkida.

No nii, nüüd ma olen jälle üsna pikalt lobisema jäänud.

Teeme nüüd lühidalt ja nii, et ma sulle jälle kõike ära ei jutusta.

Igal juhul tuleb isale külla tema ülemus, et uut lepingut sõlmida, Triinu üritab proua-ülemust ära hirmutada sellega, et isa on liiga suur ja ta ei sobigi autojuhiks, selleks on vaja isegi isa aluspükse!

Triinu üritab uut töölepingut hävitada, mistõttu on ta nõus isegi tervet korterit koristama, kasutades ka veeämbrit, mis ümber läheb just töölepingu peale.

Seejärel saad teada ka seda, mida Triinu isa ülikoolis õppis ja miks tal õpingud pooleli jäid. Saame tuttavaks ka naabri-Beritiga, kelle juurde Triinu läheb isa CV’d koostama ja hakatakse ka töökuulutusi uurima. Leitakse paar „sobivat“ töökohta, üks neist loomaaias ja teine toidupoes.

Üsnagi lõbusaks läheb lugu siis, kuid Triinu isa toidupoodi töövestlusele kutsutakse. Nüüd on vaja appi kutsuda onu Helmut neljandast trepikojast. Onu Helmutile meeldib napsitada, kuid ta on nõus Triinut ja Beritit aitama, kuigi sellel töövestlusel saab üsna palju nalja, sest onu Helmutil on kaasas hoopiski Beriti ema CV! Millest selgub, et Triinu isa (antud hetkel küll onu Herbert) on kõva tegija iluvõimlemises!

Seejärel saad lugeda palju põnevat tuhkrutest, mis on seotud omakorda tööga loomaaias. Käime ära ka Soomes, kus Triinu üritab jällegi anda endast parima, et isa siiski Soomes tööd ei saaks, selleks peab Triinu lausa soome keelt rääkima.

Ja lõpuks!? Lõpuks on vaja tädi Tiina koera Herbertit, Triinu isa loomaarsti-oskusi, et kõik asjad õnnelikult laabuksid.

Igal juhul on „Kuidas mu isa uue töö sai“ üks igati mõnus ja vahva lasteraamat, mis tegelikult ju elust enesest, võib olla küll pisukeste liialdustega, kuid ühes heas lasteraamatus peabki saama nalja, selles peaks olema veidi midagi muinasjutulist, vahvad ja hakkajad tegelased. Ja otse loomulikult - õnnelik lõpp. Siis on kõik väga hästi!