Martin Verg "Rangelt salajane röövli käsiraamat"

(Eesti Raamat)

Seda käsiraamatut vajab igaüks, kes röövlielu saladustesse sukelduda tahab!

Nüüd on see juhtunud: sa oled selle raamatu lahti löönud ja loed esimesi ridu. Tuhat ja tuline, tõesti hea algus! Oled niisiis valmis röövliametit õppima. Tule, lähme koos põnevale reisile, mille lõpul võid sa olla sama geniaalne suller, nagu mina seda olen. Sest järgneval 135 leheküljel jagab üllameelne Hotzenplotz sinuga oma röövliteadmisi. Kusjuures … kui see sind (või veel rohkem: sinu vanemaid) rahustab: keelatud asju ma sulle õpetama ei hakka. See tekitab ainult pahandust Dimpfelmoseri ja tema kolleegidega. See-eest võid mind saata läbi üheteistkümne peatüki, mis viivad sind nii-öelda üldoskuste juurest eriteadmiste juurde, kohustusliku juurest vabade valikuteni: kõik algab vähese orienteerumise, ilmatarkuste ja küsimusega, kuidas õigupoolest valida suunda väljal, kus ei seisa ühtki tänavasilti ja ühelgi nutitelefonil pole levi. Seejärel valmistame endale ilusa laagri, hoolitseme vee ja tule eest. Keedame, küpsetame ja praeme koos. Ja kui telk on püsti ning kõht täis, kanname hoolt tõelise röövlivarustuse eest: sa vajad lõppude lõpuks ju mõnd relva, võib-olla midagi oma ähvardus- ja väljapressimiskirjade kirjutamiseks. Või kui sa teiste sulidega mingit varjatud infot vahetada tahad: sobivaid salakirju. Ja kui päevatöö on tehtud ja enam mitte midagi tegema ei pea, siis naudid sa jõudeaega ning … musitseerid natuke minuga. Jajah, ka seda teeb vana Hotzi meeleldi. Aga ma ruttan ette. Seepärast lõpp siinkohal, keera lehte ja tunne rõõmu!

Kohe alguses pean tõdema, et see ei ole mitte selline röövli käsiraamat, milles õpetatakse väikest lugejat panka röövima või muid jubedusi tegema, see on hoopis midagi väga vahvat ja lahedat, sest see on pigem käsiraamat sellest, kuidas looduses ellu jääda, kuidas looduses käituda, mida jälgida, ja tarkusi on selles raamatus väga-väga palju. Abiks on tõepoolest lasteraamatutest tuttav röövel Hotzenplotz, kuid kuulus röövel õpetab selles raamatus hoopis kasulikke asju.

Raamatu alguses tõdeb Hotzenplotz, et kui oled selle raamatu avanud, siis oled valmis röövliametit õppima, kuid ta lisab, et keelatud asju ta lugejale õpetama ei hakka. Ja ta lisab, et lugeja võib teda saata läbi üheteistkümne peatüki, mis viivad lugeja üldoskuste juurest eriteadmiste juurde, kohustusliku juurest vabade valikuteni: kõik algab vähese orienteerumise, ilmatarkuste ja küsimusega, kuidas õigupoolest valida suunda välja, kus ei seisa ühtki tänavasilti ja ühelgi nutitelefonil pole levi. Seejärel valmistatakse ilus laager, hoolistetakse vee ja tule eest, üheskoos keedetakse, küpsetatakse ja praetakse. Kui telk on püsti ning kõht täis, siis kantakse hoolt tõelise röövlivarustuse eest, kirjutatakse isegi salakirju ja musitseeritakse.

Esimene peatükk on “Hakkame peale! Orienteerumine looduses”. Alustuseks räägitakse ilmakaarte määramisest. Selgub, et neid polegi väga raske määrata, kuid see on esimene samm, et metsikus looduses hakkama saada. Meenutatakse ühte vahvat vanaaegset salmi: “Päike tõuseb ida suunalt, lõunast paistab hästi kuumalt. Läänes aga looja läeb, põhjas teda eal ei näe.”

Päikesega on võimalik ilmakaari määrata loomulikult ainult päeval, kuid öösel võib sind aidata Põhjanael, mis on taeva ainus täht, mis seisab alati ühe ja sama koha peal – täpselt põhjas. Selle leidmiseks on vaja üles otsida Suure Vankri tähtkuju. Siin on ka joonis, milline see Suure Vanker peaks välja nägema ja kus on Põhjanael. Ilmakaarte määramisel võivad olla abiks ka puud – sambliku kasvavad puude ja kändude põhjaküljel, kui samblik kasvab kogu puutüvel, siis põhjaküljel on seda rohkem.

Esimeses peatükis on meisterdamist ja näpunäiteid ikka ka, koos joonistega. Nii õpime valmistama varjukompassi, nõelkompassi, kuid õpime tundma ka loomade jälgi, näiteks metskits, rebane, siil, jänes ja orav.

Teine peatükk on “Head väljavaated. Väike ilmaõpetus”. Alustatakse pilvedest – madalad pilved, keskmise kõrgusega pilved, kõrged pilved, vertikaalsed pilved. Juttu on ka maarahva elutarkusest, näiteks sellest, kui aasta alguses on ilm tõeliselt krõbekülm ja lumine ning päike siiski sagely paistab, on üsna tõenäoliselt tulemas eriti kuumad juuli ja august. Või näiteks see, et õhtupuna toob ilusa ilma, kuidas ilm kevade algul, nii tuleb ka kogu suvi, kui oktoobris külmetab ja lund sajab, siis toob jaanuar pehme talveaja jne jne.

Kolmas peatükk on “Noh, head ööd siis! Laagrist”. Alustuseks otsime välja sobiliku laagrikoha, kusjuures jälgida peaks seda, et kõige tähtsam on koht, kus leidub puhast vett, pinnas peaks olema võimalikult tasane ja kuiv, kui on plaanis tuld teha või onni ehitada, on abiks see, kui läheduses ka sobivat puumaterjali leidub. Seejärel õpime tundma tähtsamaid sõlmi (loomulikult on ka siin juures joonised) – kalamehesõlm, soodisõlm, paalisõlm. Ja hakkame ehitama ka – ehitame varjualuse (lihtsa telgi) ja onni.

Neljas peatükk on “Silm haarab kõike. Veel rohkem laagrist”. Selles peatükis on juttu veevärgist, meisterdame tuulekellamängu (igati vahva asi) ja köisredeli, kuid ka putukate hotelli (jälle üks igati vahva idee).

Viiendas peatükis “Röövel, pese end! Mida sa vee kohta teadma pead” loeme sellest, kust vett leida, kuidas vesi joodavaks teha (abiks on pott või klaas, sokk, veidi liiva, kruusa või rohtu, pott ja tuli), kuidas teha seebivett (abiks on kastanid, purk või kauss, rätik ja kivi).

Kuuendas peatükis “Puutikkudest ja kepikestest. Nii õnnestub laagrilõke” saame oskusi ja teadmisi selleks, kuidas meisterdada tulease, otsime põlevmaterjali ja paneme püsti ka laagrilõkke.

Seitsmendas peatükis “Terviseks! Söögitegemine vabas looduses leiduva abil” annab nõu, mida vabas looduses leida ja mida süüa. Siin on huvitavaid näpunäiteid, lausa retsepte, kuidas teha pulgasaia, kõrvenõgesesuppi, köharohtu kuusevõrsetest, leedriõiesiirupit ja ka söekartuleid.

Kaheksas peatükk on kübe sõjakas – “Pihtas, põhjas! Relvad igale maitsele”. Ütleme nii, et midagi väga hullu ju siin ei ole, sest eks röövlitel peab ju ikka mõni “relv” abiks olema, ja selles raamatus pakutakse välja ragulka (kuid kinnitatakse seda, et ragulkaga ei tohi inimeste ja loomade pihta lasta), puhkpüss, nool ja vibu, viskekastan ja sügeluspulber.

Üheksas peatükk on “Head uudised! Kirjutame tindi, sule ja muuga”. Meisterdame valmis roosule, teeme kreeka pähkli tinti, kirjutame marjavärvidega, teeme joonistussütt ja kartulitempli, kuid saadame ka pudelposti.

Kümnes, eelviimane peatükk on “Salakirjavõtmega õnne juurde. Parimad salakirjad”. Tõepoolest, selles osas õpime kirjutama salakirjas. Peegelkiri, numbrikiri, ruutkiri, trellkood, metsarajamärgid, nähtamatu tint on selle peatüki märgusõnad ja see on hiiglama huvitav ning põnev peatükk.

Ja oleme jõudnud viimase peatükini “Siit tuleb muusikat. Nii paned sa looduse helisema”. Tümpsu ja hiphoppi selles osas küll ei tehta, kuid lugeja saab näpunäiteid ja soovitusi, kuidas teha valmis vilepill, lihtne löökpill, kõlapulgad, tammetõru lüdist vile. Ja kui need neli looduslikku pilli valmis saavad, siis võiks ju ka vahva ansambli teha, sellises loodusliku bändi.

Selline igati huvitav ja põnev raamat on see “Rangelt salajane röövli käsiraamat”. Palju põnevaid ja vajalikke mõtteid ning näpunäiteid, kuidas looduses hakkama saada, mida põnevat ette võtta. Usun, et suveks igati põnev kaaslane, kui matkama või reisile minna. Sobib lugemiseks lastele, kuid miks mitte ka suurematele.


Cressida Cowell „Kuidas taltsutada lohet“

(Pegasus)

Kokutis Kohutav Kilttursk Kolmas on liiga pika nimega väikesevõitu viiking. Kõik ütlevad, et ta on kasutu, kuid Kokutis peab juhtima kümmet poissi, kes tahavad saada Karvaste Huligaanide hõimu liikmeks. Igaüks neist peab treenima endale lohe, või ta saadetakse igaveseks pagendusse.

Aga mis siis, kui Kokutise lohe sarnaneb nunnu tiibadega küülikuga? Ja tal pole hambaid? Merelohe Giganticus Maximus hakkab virguma ja tahab õgida iga viimse kui viikingi kogu Berki saarelt … Kas Kokutis suudab päästa hõimu – ja saada kangelaseks?

„Kuidas taltsutada lohet” on Cressida Cowelli ülipopulaarse raamatusarja avaosa. Märtsis linastub Eesti kinodes samal sarjal põhinev animaseiklus „Kuidas taltsutada lohet 3”.

Ma olen üsna kindel, et paljudele raamatu- ja filmisõpradele on „Kuidas taltsutada lohet“ igati tuttav. On ju kinodesse jõudnud juba kaks selle raamatusarja multifilmi ja alles hiljuti ka kolmas osa ehk „Kuidas taltsutada lohet 3“. See raamat on sarja avaosa, kuid alles hiljuti jõudis müügile ka raamatusarja teine raamat, millest kindlasti lähiaegadel juttu teen.

„Kuidas taltsuda lohet“ viib lugeja ammusesse viikingiaega, kuid tegemist ei ole sellise ajaloolise seiklusega, pigem muinasjutulise seiklusega, kuna mängus on lisaks viikingitele ka igasugu lohed, mõned sõbralikumad, mõned mitte. See on tõepoolest muinasjutuline lugu, mis on igati põnev, kaasahaarav, seikluslik ning ka humoorikas.

Raamatu alguses saame tuttavaks peategelase ehk Kokutis Kohutav Kilttursk Kolmandaga, kes on tõepoolest noor viiking või peaks ütlema, et poiss-viiking. Ta on Karvaste Huligaanide hõimu juhi poeg, mistõttu peaks ta olema tugev, julge ja kartmatu, sest temast peaks ju kunagi saama ka eelpool mainitud hõimu juht. Tegelikult on Kokutis pigem selline väikseke ja õrnake, kid juba esimeses raamatus näitab ta ennast igati tubli, julge, osava ja nutikana, kelle otsustav tegutsemine päästab mitmed viikingite hõimud, kes on tulnud kokku, et tähistada Thori päeva.

Kokutis on ka see, kes peab esimese osa alguses juhtima kümmet poissi lohede koopasse, kuna iga viikingi-hakatis peab tooma sealt endale lohe. Ma ütleksin, et lausa lohelapse, kellest endale koolitada korralik, võitlusvõimeline ja tubli lohe, kes püüaksid saaki ja kuuletuksid omanikule. Näib, et lohe on selles raamatus viikingile midagi jahikoera sarnast ja need pole sugugi mitte sellised ilmatuma suured ja hirmsad lohed, pigem sellised väiksed, kuid siiski ka üsnagi tigedad ja võitlusvalmid.

Otse loomulikult ei lähe lohekoopas kõik nii nagu plaanitud, mistõttu peavad kümme noort viikingit sealt üsna kiirelt põgenema, no ja on alati hea osutada näpuga oma juhi suunas, kelleks ju Kokutis. Kokutisel läheb põgenemisega sedavõrd kiireks, et ta peaaegu ei saagi lohet kinni püütud, kuid üsna viimasel hetkel saab ta siiski ühe kinni püütud.

Hiljem selgub, et kinnipüütu on üsna „äbarik“, imepisike, omamoodi armsake, hammasteta lohe, mistõttu saab ta nimeks Hambutu. Loomulikult ei meeldi selline „äbarik“ ei teistele lohedele ega ka viikingitele, kuid võin öelda, et Hambutust saab juba selles raamatus igati tubli lohe, vaatamata sellele, et ta on pisike ja hambutu. Kuna Kokutis on veidi väikseke, tema lohe on väikseke, siis pole teised noored viikingihakatised sugugi kindlad, et Kokutis sobiks neile kunagi ka uueks pealikuks. Õnneks pole Kokutis siiski selline kutt, kes kergesti alla annaks ja käega lööks. Ta peab ennast tõestama nii oma isale kui ka teistele viikingitele.

Kodus hakkavad poisid oma lohesid treenima, sest varsti on käes Thori päev, kus noored viikingid peavad vanadele oma lohesid näitama ja nende oskusid esitlema. Pean mainima, et lohede treenimine pole sugugi lihtne, kuid üks väga vana ja väga tark viikingite lohetreenimise raamat õpetab, et lohet saab treenida ainult siis, kui tema peale karjuda. Ja kui päris aus olla, siis ega selles raamatus rohkemaid õpetussõnu ei jagatagi. Nüüd on Kokutisel selge, et sellise üheainsa näpunäitega lohesid ei koolita. Võib koolitada, kuid kas tulemus on selline nagu soovitaks?

Selgub, et Kokutis on õppinud ka lohede keelt, see pole küll viikingite maailmas soovitatud tegevus, kuid Kokutis on seda salaja teinud, mistõttu suudab ta Hambutuga suhelda, kuid tuleb tunnistada, et ega sellest väga suurt abi ju ei ole. Lohe on lohe, ja tema treenimine/koolitamine on raske. Kokutis proovib igasugu asju – meelitab, kiidab, räägib naljajutte, annab igasugu maitsvaid palasid, kuid näib, et Hambutule meeldivad vaid naljajutud ja maitsvad palad, kuid ka need ei pane teda korralikult ja korrektselt käituma. Hambutu võib olla väike ja hambutu, kuid ta on lohe ja teeb pigem seda, mida ise tahab. Kokutis proovib ka „raamatutarkust“ ehk karjumist Kokutise peal, kuid loomulikult ei toimi ka see.

Seetõttu on Kokutisel Thori päeva ees üsna suur hirm, kuidas ta oma lohega katsed läbib, kui Hambutu pole koostööst huvitatud. Samal ajal on tunda, et ka Hambutule Kokutis meeldib, mistõttu mine tea, mis võib veel juhtuda. Äkki läheb kõik korda.

Kui kätte jõuab kauaoodatud päev, mil viikingihakatised peavad onma lohesid vanematele viikingitele esitlema ja nende oskusid näitama, siis jällegi ei lähe kõik nii nagu plaanitud. Noored lohed lähevad omavahel kaklema, ja võiks öelda, et üks selle kakluse algatajatest on Hambutu! Nii ei jäe viikingihõimu juhil, Kokutise isal, muud üle, kui kümme noort viikingit pagendusse saata. Kas tõesti nii lähebki?

Kui ma nüüd siinkohal edasi räägiksin, siis oleksin Sulle peaaegu terve raamatu ette jutustanud, kuid ütlen nii, et tegelikult pagendusse siiski poisse ei saadeta, sest mängu tulevad uued sündmused ja tegelased. Õigupoolest üks tegelane – ilmatuma suur ja ilmatuma kuri ja ilmatuma näljane merelohe Giganticus Maximus. Kes suudaks sellise hiiglase vastu üldse midagi korda saata?

Üllatus-üllatus! Nendeks on Kokutis ja Hambutu, kusjuures võin öelda, et abiks on see, et Kokutis oskab lohede keelt, selgub, et poiss on üsna hea lohe-psühholoog, poiss on nutikas ja kaval ja üsna julge nagu ühele viikingile kohane. Ja Hambutu tõestab, et ka tema on üks igati vinge, julge ja vapper lohe, kes ei jäta oma sõpra/omanikku hätta.

Kuidas raamat lõpeb, mis täpselt toimub, selle pead juba ise välja uurima.

Igal juhul on „Kuidas taltsutada lohet“ üks hiiglama põnev, kaasahaarav ja humoorikas seiklus, mis hoiab lugeja oma „haardes“ kuni viimaste lehekülgedeni. Kõik tegelaskujud on igati omanäolised, rääkimata Kokutisest ja Hambutust. Raamat on ka igati lahedalt illustreeritud, pildid on samuti sellised naljakad ja lõbusad.


Lisa Papp „Madli-Liis ja lugemiskoer“

(Ühinenud Ajakirjad)

Madli-Liisile EI MEELDI lugeda.

Ei raamatuid ega ajakirju.

Isegi jäätiseauto menüüd mitte.

Õnneks kohtub Madli-Liis Pipaga. Pipa on lugemiskoer, kellele valjusti ette lugeda on vahva. Kui Madli-Liis takerdub, ei pane Pipa seda pahaks. Madli-Liis võib teda silitada, kuni loeb sõna kokku.

Tuleb välja, et lugeda on tore. Pipa õpetab Madli-Liisile, et natuke pingutades ja sõbra abiga õnnestub kõik.

Lisa Papp kasvas üles lugusid jutustades. Esimesed joonistusi täis vihikusse kirja pandud lood rääkisid tema kassist, kaisuloomadest ja loodusest. Tänaseni mõtleb ta välja jutte ja joonistab pilte, aga nüüd täidavad need lasteraamatute lehekülgi. Kui Lisa ei viibi stuudios, võib teda näha aias lindudega juttu ajamas, mesilasi jälgimas või järgmisest kirjanduslikust seiklusest unistamas. Lisa elab Pennsylvania osariigis Bucksi maakonnas koos kunstnikust abikaasa Roberti ja kolme meeletult loomingulise kassiga, kellele ta meelsasti ette loeb.

“Aitäh mu karvastele sõpradele ja kõigile, kes neid armastavad. Ja raamatukogudele, kus sünnivad tõelised imed.” – Lisa Papp

Kui mõne lasteraamatu kohta võib ütelda, et see on armas ja nunnu, siis „Madli-Liis ja lugemiskoer“ just selline ongi. Raamat on suures formaadis, ei ole väga paks (lapsel on lihtne lugeda, sest teksti ei ole palju) ja lisaks veel väga kaunid ja suured illustratsioonid. Ja väikestele koertesõpradele on lahe see, et palju on joonistusi ka koertest.

Lugu ise räägib tõepoolest väikesest tüdrukust, kel nimeks Madli-Liis ja tal on probleeme lugemisega. Madli-Liis kinnitab, et vahel ta ei saa tähtedest aru, vahel jäävad sõnad suhu kinni nagu iiriskomm, kuigi ta tahaks saada õpetaja käest kiituseks tähekest.

Kui õpetaja teda koolis klassi ette lugema kutsub, siis teeb ta mitmeid vigu, no ja on ka selliseid klassikaaslasi, kes Madli-Liisi lugemisoskuse üle itsitavad. Ja see otse loomulikult ei tee tüdrukut julgemaks ega paremaks lugejaks.

Ühel päeval viib Madli-Liisi ema tüdruku raamatukokku, kus on ka raamatukoguhoidja, kes juhatab Madli-Liisi ühte tuppa, kus on palju lapsi ja palju koeri. Selgub, et lapsed loevad ette koertele. Siinkohal on õige hetke toonitada, et tegelikult on ju ka Eestis päris mitmeid igati sümpaatseid ja abivalmeid lugemiskoeri ja nende omanikke, kes käivad ka meil lasteaedades ja koolidse abiks just nendele lastele, kellel lugemisega probleeme on. Põhjus lihtne – lugemiskoerad kuulavad ja ei heida ette lapsele, kellel lugemisega probleeme on, mistõttu muutuvad lapsed julgemaks ja harjutamine teeb ju meistriks.

Nii läheb ka Madli-Liisiga, kes hakkab ette lugema ühel suurele valgele koerale, kel nimeks Pipa. Pipa on suur nagu lumine jääkaru. Madli-Liis hakkab Pipale lugema. Ka nüüd lähevad tähed sassi ja sõnad ei kõla õigesti, kuid Pipa vaatab tüdrukule sõbralikult otsa ja ei kihistagi naerda. Nii hakkabki Madli-Liis igal laupäeval Pipale lugemas käima.

Madli-Liis kinnitab, et Pipa õpetab talle, et ei pea kiirustama, lugeda võib rahulikult ja tuleb pingutada ning varuma kannatust.

Ühel päeval ei olegi Pipat raamatukogus!? Ja Madli-Liis peab klassi ette lugema minema! Kas Madli-Liisil see õnnestub? Kas ta saab ka päris oma tähekese? Ja kuhu „kadus“ Pipa? Igal juhul on raamatu lõpp igati vahva ja positiivne.

Selline mõnus ja lahe raamat on see Madli-Liisi ja lugemiskoera raamat. Pildid on suured, värviküllased ja väga armsad ning ilusad. Tekst lühike ja lihtsasti arusaadav. Usun, et raamat on igati abiks ka neile lastele, kes lugema õpivad ja samuti veidi seda vahvat tegevust pelgavad.


Andy Griffiths „26-korruseline puuonn“

(Pegasus)

Löö kampa Andy ja Terryga nende äsja laiendatud puuonnis, millel on nüüd 13 uhiuut korrust.

26-korruselises puuonnis on põrkeautode rada, liuväli, mudamaadlusareen, kaaluta oleku tuba, 78 erineva maitsega jäätiselett, mida peab jäätiseserveerija-robot Edward Kaapekäsi, ja Hukatuse labürint – nii keeruline labürint, et keegi, kes on sinna sisenenud, pole seni välja tulnud ... Noh, igatahes veel mitte. Nii, mida sa veel ootad? Roni üles!

Sellest polegi möödas väga palju aega, kui rääkisin sulle raamatust „13-korruseline puuonn“. „26-korruseline puuonn“ on järg sellele raamatule ja kui uue raamatu läbi loed, siis jääb mulje, et oodata peaks olema ka raamatut „39-korruseline puuonn“.

„26-korruseline puuonn“ on humoorikas, seikluslik, omamoodi muinasjutuline lasteraamat, milles toimetavad kaks vahvat kutti – Andy ja Terry. Esimeses nende raamatus saime tuttavaks nende 13-korruselise puuonni, nüüd on kutid 13 korrust juurde ehitanud. Kohe alguses mainin seda, et seegi raamat on selline raamat, milles väga olulisel kohal on illustratsioonid (nende autoriks on Terry Denton), sest tegelikult on ju see koomiksi-laadne raamat, kus pilti on vahetevahel isegi rohkem kui sõna, kuid see ongi igati vahva, sest kellele meist ei meeldiks vahvad illustratsioonid.

Raamatu alguses saame Andy ja Terryga uuesti tuttavaks, saame teada, mida nad on uuel 13 korrusele ehitanud – põrkeautode rada, rularada, mudamaadlusareen, gravitatsioonivaba ruum,liuväli, millel uisutavad päris, elus pingviinid, salvestusstuudio, mehhaaniline pull, Automaatne Tätoveerimise Masin, seitsmekümne kaheksa eri maitsegs jäätiselett, Hukatuse labürint (nii keeruline labürint, et keegi pole sealt kunagi naasenud).

Puuonn on Andy ja Terry kodu, kus nad koos ka raamatuid teevad.

Andy alustab seekordses raamatus lugu sellest, kuidas poisid kohtusid. Ta ei saa esialgu pikalt rääkida, sest heliseb videotelefon. Helistajaks nende kirjastaja, hr Suur Nina. Boss uurib, kui kaugel on Andy ja Terry uus raamat, mis peab olema valmis järgmise nädala reedeks. Andy kinnitab, et ta plaanib jutustada nende kohtumise lugu, mis saab olema üsna pikk, kuid kas nad ikka jõuavad selle valmis järgmise nädala reedeks!

Andy plaanib kohtumise lugu edasi rääkida, kui sisse tormab Terry, kes kinnitab, et haid on haigeks jäänud, kuna sõid ära tema aluspüksid. Seejärel saame teada, miks ja kuidas selline lugu Terry alsupükstega juhtus, kuid igal juhul on kuttidel selge see, et appi tuleb kutsuda nende lähedal elav Jill, kes armastab loomi ja teab nende kohta kõike. Jilli appi kutsumiseks kasutatakse uut superpaindlikku lõputult pikendatavat titaankattega rääkimistoru. Varsti on Jill ja tema lendavad kassid kohal.

Jill hakkab uurima olukorda, mis on haidega juhtunud. Selgub, et tuleb sooritada avatud-hai-operatsioon, et aluspüksid nende kõhust kätte saada. Lisaks aluspükstele leitakse sealt ka kurikuulsa mereröövli, kapten Puupea puupea!

Seejärel saame jällegi osa Terry loost. Selgub, et Terry oli väga üksildane, sest tal polnud sõpru. Ja sõpru polnud tal seepärast, et ta vanemad arvasid, et sõbrad on liiga ohtlikud. Tegelikult arvasid nad, et kõik on liiga ohtlik. Nad isegi lasknud seda väikest poissi kunagi korterist välja. Meile räägitakse sellest, mis veel oli Terryl keelatud, saame lugeda ka Terry põgenemisloost ja sellest, kuidas Andy Terry merest päästis.

Vahepeal käivad Andy ja Terry jäätist söömas. Edasi kuuleme juba Andy lugu. Selgub, et Andyl olid kõige hirmsamad, kohutavamad, õelamad vanemad kogu laia ilma peal. Nad olid väga ranged ja neil oli igasuguseid igavaid reegleid ja eeskirju, mis nad vaest väikest Andyt sundisid täitma. Näiteks sundisid nad Andyt kingi kandma, hambaid puhastama, juukseid kammima, mütsi kandma, kui päike paistis, ja mantlit, kui oli külm jne jne. No tegelikult ju üsna tavalised asjad, mida vanemad ikka lapsel paluvad/käsivad teha, kuid Andy jaoks oli see piin, ja ta põgeneb kodust. Saame lugeda ja pilte vaadata Andy põgenemisteest ja sellest, kuids tema merele satub, kuni nad Terryga kohtuvad.

Edasi satuvad Andy ja Terry kapten Puupea piraadilaevale, kus oli ka Jill, mistõttu saame lugeda ka Jilli lugu, kuidas tema sellele laevale sai.

Järgneb lugu väikesest tüdrukust, kes armastas loomi. Ta sai neist aru ja nemad said temast aru. Saame teada, et Jilli vanemad ei lubanud tal loomi koju võtta, isegi väikest sipelgat mitte, kuigi Jilli vanemad olid hiiglama rikkad. Jill loos saame tuttavaks ka legendaarse Gorgonzolaga – kõige ahnema ja vastikuma kalaga ookeanis. Jill sattus jäämäe peale, mis ookeanis ujus, kus oli ees ka tilluke kassipoeg, kuid Jillil õnnestus päästa jääemäe peale ookeanist veel ka kaks koera, kitse, kolm hobust, neli kuldkala, ühe lehma, kuus jänest, kaks merisiga, ühe kaamele ja eesli. Jäämägi aga sulas ja sulas, kuni nad pidid kõik seisma üksteise kukil, et tillukesele jääklotsile mahtuda.

Õnneks, ja samas ka õnnetuseks päästis Jilli ja loomad piraat, kapten Puupea. Seda selleks, et teha Jillist ja loomadest piraatide orjad.

Ja just sellel samal piraadilaeval Andy, Terry ja Jill kõik koos ongi.

Kuid see pole veel kõik, sest Andy, Terry ja Jill otsustavad ohtlikule mereröövlile vastu hakata.

Loomulikult ei taha ma sulle jällegi kõike ära rääkida, kuid tegelikult saad sa veel lugeda sellest, mis piraadilaeval juhtus, kuidas kapten Puupea oma puupeast ilma jäi, kudas see hai kõhtu sattus, kuidas lapsed ja kõik loomad piraadilaevalt pääsesid, kusjuures olulist rolli pääsemises mängisid ka kolm haid. Saad teada sedagi, kuidas piraadilaev suures tormis oma otsa leidis.

Kuid ka see pole ju siiski veel kõik. Suur torm tabab lapsi ka nüüd. Nüüd, kui nad seda oma uhkes onnis jutustavad. Onn saab suures tormis kahjustusi, mistõttu lähevad Andy, Terry ja Jill hommikul randa, kus on karile sõitnud laev, seal on nüüd igasugu tükke ja tükikesi, millega onni parandada.

Meie peategelased ei tea kahjuks seda, mis laev see oli, kelle laev see oli ja kohtumine laeva omanikuga ja tema meeskonnaga on üsna ootamatu. Nüüd lähevad sündmused veelgi põnevamaks ja ohtlikumaks, sest mängu tulevad jällegi piraadid, kes on otsustanud lapsed kinni nabida ja puuonni enda omaks saada.

Lõpp on väga-väga põnev ja saad teada, kuidas on abi kõikidest uutest imevidinatest, mida Andy ja Terry olid 13 korrusele paigutanud.

Ja ikkagi, kas jõutakse valmis ka raamat, mis on vaja üle anda kirjastajale juba järgmiseks reedeks! „26-korruseline puuonn“ on taaskord igati humoorikas ja samas ka väga põnev lugemine.

Kui sulle meeldivad seikluslikud, naljakad ja kaasahaaravad lood, kui sulle meeldivad veidi üleloomulikud sündmused, piraadiseiklused, siis ongi see raamat just sulle. No ja loomulikult peavad sulle meeldima ka raamat, mis on veidi koomiksite moodi, sest selline see raamat ju ongi.


Mats Strandberg „Koletis öös“

(Tänapäev)

9. sünnipäeval juhtub Frankiga midagi, mis muudab ta elu: poisist, kes kardab üle kõige maailmas koletisi, endast saab KOLETIS! Tal kattub koheva karvaga ja tal on nüüd neli jalga. Ja kõige rohkem tahab ta, et keegi talle pai teeks. Miks inimesed teda ometi kardavad??? Kas kuskil on keegi, kes tema sõber tahaks olla?

Pean tunnistama, et see on üks huvitavamaid ja põnevamaid lasteraamatuid, mis ma viimastel aastatel lugenud olen. Ja veidi teistsugune on see ka, sest mulle tundub, et seda võib võtta kui ühte põnevat lugu väiksest poisist, kes öösiti libahundiks muutub või siis hoopis lugu, mis üritab väikestele lugejatele mõista anda, et koletisi pole vaja karta, et ka koletised võivad olla igati armsad, kes tahavad, et neid kõhu alt sügatakse. No ja ega ka see nn “libahunt” on selles raamatus selline armsake, pigem nagu imearmas kutsuke või koerake, vähemalt selline on ta Sofia Falkenhemi joonistatud piltidel. Lisan kohe ka seda, et ka selles raamatus on ka illustratsioonid olulisel kohal, nagu ühes heas lasteraamatus olema peabki.

Raamatu peategelaseks on 9-aastane Frank Steen, kes elab igavas väikeses linnas, mille nimi on Yrred. Fred kinnitab raamatu alguses, et ta lei ole iialgi olnud tõelisi saladusi, kuid tal ei ole ka sõpru, kellega midagi salajast ette võtta. Poiss lohutab end mõttega, et sõprade asemel on tal raamatud.

Seejärel saame osa Franki sünnipäevast, kus osalevad ema ja isa ja tema vend Oliver, kelle meelest ei ole spordist mitte midagi lõbusamat ega tähtsamat. No ja Frank lisab, et Oliver on maailmaajaloo kõige tüütum tüüp. Üks külaline sünnipäeval siiski veel, selleks on tädi Alice, kes elab kõrvalmajas, kellel on kaasas ka tema koer Uffe. Frankile tädi Alice meeldib, sest tädi Alice on kogu aeg rõõmsas tujus. Tädi koer Uffe on samuti rõõmus. Uffele meeldisid kõik inimesed, ta tormas alati kellegi juurde ja heitis end tema jalge ees selili, et teda kõhu pealt sügataks.

Frank ei tea, mis tõugu Uffe on, aga koer oli kohutavalt karvane, ja kuigi räägitakse, et kõik koerad pärinevad hundist, siis Uffet vaadates on seda Franki sõnul üsna raske uskuda. Sünnipäevapeol pakub Frank ka Uffele torti, mistõttu läheb koer elevile ja hammustab kogemata Franki sõrme. See on selline pisike hammustus, isegi verd tuleb sõrmest vaid üksainus piisk. Poisi sõrmele kleebitakse plaster peale ja poisil läheb see kõik kohe ka meelest.

Frank lisab, et sel hetkel ei teadnud ta, et kogu ta elu oli muutunud, ja tal polnud aimugi, et on olemas salajane maailm ja et ta hakkab seda varsti avastama.

Edasi saame teada, et Frank mõtles sageli koletistest, enne kui temast endast koletis sai. Ta pelgas hirmsasti igasuguseid õudusi, ta vihkas tuult, jättis öölambi alati põlema, kuid suure riidekapi taha nurka valgus ei ulatunud. Ja seal võis ju peidus olla mõni äsja ihutud hammastega vampiir või õudne kummitus, no ja ka voodi all võis olla mõni koletis. Frank ei sallinud pimedust ega ööd. Frank püüab end veenda, et koletisi ei ole päriselt olemas, kuigi jah, kas see ikka on nii.

Edasi käime ka tädi Alice’i aias, mis Frankile kangesti meeldib. Seal on palju igasugu lilli, taimi, puid ja põõsaid, kuid kõige rohkem meeldivad Frankile magnooliapuud. Need olid väga kaunid ja õitsesid kogu suve. Nüüd istub Frank tädi aias ja üheskoos süüakse sooja tikripirukat. Äkki räägib tädi Alice, et öökullid ei ole mõnikord need, kes nad paistavad olevat, ja kui öökull end näitab, tähendab see alati midagi erilist.

Frank arvab, et tädi on päikesepiste saanud, ta tahab asjaolusid täpsustada, kuid samal ajal kutsub poisi ema Franki Kristalljärve äärde suplema.

Rannas on Frankil mõned sekeldused ja ega talle seal olla ei meeldi. Samal öösel koputab keegi/miski Franki aknale.

Poiss läheb vaatama – talle vaatavad vastu öökulli silmad! Öökull avas noka, hüüdis kolm korda hu-huu ja lendas ära.

No nii, kuidas tundub, kas hakkab juba põnevaks minema? Ja see on alles algus!

Edasi lähevad asjad veelgi põnevamaks. Frank ärkab hommikul, ta on üleni higine ja surmani hirmunud. Ta oli näinud veidrat und – ta jooksis metsas ja kiiremini kui ei kunagi varem. Jalgades oli rohkem jõudu. Poiss oli alla vaadanud ja avastanud, et teda katab kohev karvakasukas. Ja poiss jooksis neljakäpukil. Ka tema nägu katsid pehmed käharad karvad. Too kummaline olend jooksis bensiinijaama juurde, kus ühes autos istusid mees ja naine, kes suudlesid. Frankile või tollele olendile tekitas see vaatepilt suurt rõõmu. Ta tahaks oma rõõmu ka mehele ja naisele väljendada, kuid tema suust oli kuulda vaid ulgumist. Valju ulgumist, mis kajas vastu metsast ja mägedest. Olend hüppas auto kapotile ja kraapis akent. Mees ja naine ehmusid, kuigi olend tahtis vaid, et nad autost välja tuleksid ja silitaksid teda, sügaksid tema kõhtu, sasiksid karva kõrvade tagant. Justkui tädi Alice’i Uffe! Mees ja naine hoopis karjatasid, auto käivitus ja tagurdas paigalt, nii et olend kapotilt maha kukkus.

Nüüd on hommik käes – Frank tahab minna vett jooma, tõmbab teki kõrvale ja näeb, et tema jalad on üleni porised, jalatallad ja lined olid savist ja mullast mustad. Näib, et see polnudki uni, Frank oli tõesti öösel väljas käinud ja metsas ringi jooksnud, ja jällegi istub aknalaual öökull. Frank on hirmunud, kas see ongi siis nüüd muutus!

Seejärel räägitakse Yrredis salapärasest öisest koletisest, no ja jutud on ju alati suuremad, kui see koletis ise oligi.

Frank üritab välja selgitada, mis on juhtunud, ja läheb seetõttu raamatukokku, mille nimi oli muideks “Öökull”. Poiss otsustab uurida raamatuid koletistest, eriti pakuvad poisile huvi libahundid. Ühes raamatus räägitakse, et libahundiks võib muutuda siis, kui hunt sind hammustab, nii et hundi sülg verega seguneb. Nüüd saab Frank aru, kuidas lood olid – Uffe hammustas teda ju sõrmest, sellest hakkas kõik pihta ja kõik koeratõud pärinevad hundist! Frank on kindel, et ta on libahunt!

Siinkohal ma rohkem edasi ei jutusta, nüüd pead ikka ise edasi lugema. Igal juhul Yrredi koletise lugu läheb edasi. Frank muutub öösiti jätkuvalt koletiseks (raamatu piltidel pigem küll kelleksi Uffe-sarnaseks) ja öeldakse, et hirmul on suured silmad. Ju siis tahavad inimesed salapärast tegelast tõepoolest suure ja hirmsa koletisena näha.

“Hirmsat” koletist tulistatakse ja peaaegu püütakse kinni, kui appi tulevad uppunud tüdruk Magnoolia ja uppunud poiss Jasse, kellel on käes jääpallikepp ja ta ei räägi mitte midagi. Frank on ehmunud, sest tegemist on ju kummitustega, kuigi hiljem saame teada, mis tüdruku ja poisiga juhtunud oli.

Jõuame uuesti ka raamatukogusse, kus Frank Tõelist saladust! Mis see Tõeline saladus on? Kes seal raamatukogus veel on? Igal juhul on neid seal väga palju! Kes on kujumuutja? Milline koht see Yrred õigupoolest on? Ja kellele see koht sobib? Kas tõesti on kunagi inimesed ja koletised üheskoos elanud? Mis neil juhtus, et inimesed koletisi kartma hakkasid?

Selline põnev raamat see “Koletis öös”. Omamoodi põnevusjutt, kuid siiski ka veidi psühholoogiline lugemine, mis näitab, et eks meil kõigil peaksid siiski ju ka sõbrad olema, kuid eks saa ka Frank loo lõpuks endale sõbrad, peaaegu nagu uue perekonna, mis paneb ka poissi asjade üle veidi teistmoodi mõtlema ja aru saama.

Igal juhul vägagi põnev lugemine.


David Walliams „Pururikas poiss“ ä

(Tänapäev)

Joe on rikas. Pööraselt, naeruväärselt rikas. Tal on kõik, mida ühe kaheteistaastase poisi hing ihaldada võiks: viissada paari firmatosse ja kõik maailma arvutimängud, oma võidusõidurada ja keeglisaal, kino ja rulapark, päris elus krokodill ja hai ja veel üks krokodill …

Aga ometi ei ole Joe õnnelik, sest parimaid asju siin ilmas ei saa raha eest. Joel võib ju olla hunnikute viisi pappi, kuid … tal ei ole ühtegi sõpra. Just tõeline sõber on see, keda Joe tegelikult soovib. Aga kui sa oled nii jaburalt rikas, siis ei ole üldsegi lihtne aru saada, kes tahab sinuga sõbrustada su enda ja kes sinu raha pärast.

David Walliams on üks Inglismaa armastatumaid lastekirjanikke. Ta raamatuid on tõlgitud kümnetesse keeltesse ja ainuüksi tema kodumaal müüdud miljoneid eksemplare. Eesti keeles on varem ilmunud Walliamsi raamatud „Gängstamemm” (2014), „Hirmus õudne hambaarst” (2015), „Jube tädi” (2016), „Rotiburger” (2017) ja „Härra Hais” (2018).

David Walliams on kirjutanud mitmeid väga naljakaid ja ägedaid lasteraamatuid, mitmed neist on ilmunu ka eesti keeles. “Pururikas poiss” on eesti keeles juba kuues Walliamsi raamat. Lisaks sellele, et David Walliams (õigupoolest David Edward Williams) lasteraamatuid kirjutab, on ta ka briti näitleja (tuntud teleseriaalidest “Little Britain”, “Tommy and Tuppence”), koomik, saatejuht ja kohtunik briti talendisaates “Britain’s Got Talent”.

Tema lasteraamatuid on müüdud üle 25 miljoni eksemplari ja neid on tõlgitud lausa 53 keelde! Sageli võrreldakse tema lasteraamatuid ja tema kirjutamisstiili legendaarse Roald Dahl’iga.

Loomulikult on ka “Pururikas poiss” väga humoorikas ja mõnus lugemine, kuid siin on ka tõsisemaid noote, kasvõi see, et rahaga sõpru osta võib, kuid need pole tõelised sõbrad j akas raha alati ikka on see kõige tähtsam asi maailmas. Või on maailma tähtsaim asi see, kui sul on hea sõber, kasvõi üks.

Raamatu alguses saame tuttavaks peategelase Joe Spudiga. Ta on 12-aastane, kuid ta tõepoolest pururikas poiss, sest tema isa on miljärdar. Saame teada, et Joel 500 paari Nike tosse, Grand Prix’ võidusõdurada tagahoovis, veeliumägi, mis viib tema magamistoast olümpiabasseini mõõtudes basseini, kõik maailma arvutimängud, IMAX-iga 3D-kino keldris, krokodill, popkornimasin, rulapark, veel üks krokodill, ameerika mäed tagahoovis, päris elus hai akvaariumis jne jne. Uskumatu nimekiri! Siinkohal peangi mainima, et Walliamsile meeldiba kasutada ka selles raamatus vahvaid nimekirju ja loeteluid, mis on igati humoorikad.

Joe on jubedalt ärahellitatud laps, kes käib naeruväärselt peenes koolis ja kord lasi ta isegi Disneyworldi päevaks kinni panna, lihtalt sellepärast, et ei peaks kusagil järjekorras käima.

Seejärel saame tuttavaks Joe isaga, härra Spudiga, kes oli kunagi äärmiselt vaene. Ta oli kuueteistkümnendast eluaastast alates töötanud ühes äärelinna tohutus vetsupaberitehases. Tema töö oli tehases igav, ta pidi rullima paberit ümber papist toru. Rull rulli järel, päev päeva järel, aasta aasta järel, aastakümme aastakümne järel. Kuna perekond oli nii vaene, tegi härra Spud oma pojale sünnipäeva- ja jõulukingitusi vetsupaberitorudest. Enamik neist kingitustest läks katki ja leidis oma otsa prügikastis. Joel õnnestus alles hoida üks nukra väljanägemisega väike torust kosmoserakett, kuigi ta polnud kindel, miks.

Selgub, et ainus hea asi tehases töötamise juures oli see, et härra Spudil oli palju aega unistamiseks. Ühel päeval tekkis tal mõte, kuidas korraldada revolutsiooni tagumikupühkimises. Miks mitte leiutada vetsupaber, mis on ühelt poolt niiske ja teiselt poolt kuiv. Härra Spud alustas selle mõttega tööd, kuni lõpuks tõi härra Spud Kargekanni (nii oli uue vetsupaberi nimi) viimaks turule tõi, ja sellest sai kohe tõeline fenomen. Härra Spud müüs iga päev miljard rulli. Ja iga kord, kui müüdi üks rull, teenis ta kümme penni. Nagu ütleb kirjanik – 10 penni x 1 000 000 000 rulli x 365 päeva aastas = väga palju pappi!

Isal ja pojal on kõik asjad olemas, kõik asjad, mida iganes oskad tahta, kuid Joe ei ole siiski rahul – tal ei ole sõpra!

Joe käis Inglismaa kõige kallimas koolis, kus käisid ka kõik teised rikkad poisid, kuid vaatamata sellele Joed narriti, kutsuti teda pepupoisik või peldikupaberikutiks, sest teistele lastele ei mahtunud pähe, et Joe isa teenis raha vetsupaberiga, see oli nende jaoks “kohutavalt vulgaarne”. Isegi õpetajad mõnitasid Joed! Enamik poisse Joe koolis olid printsid või vähemasti herstogid või krahvid. Nende perekonnad olid teeninud palju raha suure hulga maaga. Neil oli “vana raha”. Vetsupaberi müümisest saadud uus raha ei läinud arvesse. Koolis õpetati ka igasugu “peeneid” aineid – ladina keel, õlgkübara kandmine, etikett, seltskonnatantsud, kikilipsu sidumine, polo, paadisõit, vanakreeka keel, faasanijaht, õelutsemine teenijaklassiga, tviidi ajalugu, nina püstiajamime, rebasejaht, lilleseade, vestlused ilmast, häärberite hindade äraarvamine, torukübara poleerimine, vehklemine, Range Roveri rehvide vahetamine, male, vappide tundmine jne jne. Igati peen värk!

Joele selles koolis ei meeldi, talle ei meeldi see, et teda narritakse ja see, et tal pole sõpra. Seetõttu teeb ta isale ettepaneku, et ta läheb hoopis tavalisse riigikooli, kus ta üritaks jätta mulje, et ta ei ole pururikas, aga täiesti tavaline poiss. Äkki siis leiaks ta endale ka sõbra.

Nii, Joe riigikooli lähebki ja nüüd lähebki meie raamat lõbusaks, ja samas veidi ka kurvaks, kuid ikkagi. Juba esimesel päeval saab Joe tuttavaks Bobiga. Siinkohal tuleb mainida, et nii Joe kui ka Bob on vägagi paksud poisid, mistõttu on Bob koolis pilkealune. Juba esimesel päeval peab Joe kaasa lööma murdmaajooksus, ja on üsna selge, et Joe ja Bob lõpetavad viimastena. Joe maksab Bobile veidi raha, et ta saaks olla eelviimane. Bob on sellega nõus , pole ju vaja, et uus poiss esimesel päeval uues koolis viimaseks jääb ja seetõttu kõikide pilkealuseks saab.

Pärast murdmaajooksu lähevad Joe ja Bob Raji ajalehepoodi, et lohutuseks šokolaadi osta. Siinkohal pean meenutama, et toosama Raj on ka varasemates Walliamsi raamatutes kaasa löönud ning ka selles raamatus on mehel täita üsna oluline roll.

Raj tunneb Joe ära ja näitab poistele ühte ajakirja, mille öeldakse, et Joe Spud on Suurbritanna kõige rikkam laps!

Bob näib olevat veidi pettunud, kuna Joe talle seda ju esialgu ei ütelnud, kuid Joe räägib kogu loo ära ja nad otsustavad olla siiski sõbrad.

Ma ei tahaks sulle jällegi kogu raamatut ära rääkida, sest sel juhul on ju lugemine igav. Kuid, me saame tuttavaks Grubbi-kaksikutega, kes näevad välja jubedad ja ka käituvad jubedalt. Seni on nad kiusanud Bobi, nüüd on neil tüütustel võimalus kiusata nii Bobi kui ka Joed. Kummaline fakt on seegi, et näed igati jubedad välja ja on ühte nägu, siis üks neist on poiss, teine tüdruk, kuigi keegi ei täpselt kumb on kumb. Ja ega ka lugeja sellest aru ei saa.

Tuttavaks saame ka proua Trafega, kes on koolis söögitädi, kusjuures selles koolisööklas valmistatakse ikka äärmiselt hirmasid roogasid – vapsikuleem, juukselasanje, tellisekarbonaad, higikook, tuhvli-munaroog, varbaküünejäätis, siilikreem, kõõmarisoto, tandooris küpsetatud niisked salvrätid jne jne. Valik on pehmelt öeldes ikka tõeliselt jube. Bob ja Joe leiavad koolisööklas siiski varju, kuna proua Trafe ajab Grubbi-kaksikud sööklast alati minema. Ja ega proua Trafe on ju sõbralik inimene, kuigi söögitegemisoskus näib olevat ikka väga hirmus. Ja nagu hiljem selgub, siis on ka tema lihtsalt inimene, kes Joe antud raha mitte haige puusa peale ei kuluta, vaid hoopis iluoperatsioone laseb teha. Inimene on ju ikkagi inimene.

Tuttavaks saame ka selle riigikooli üsna kummaliste õpetajatega, kellest üks hirmsamaid on ajalooõpetaja, preili Spite. Ühel päeval unustab Joe essee koju, mistõttu jätab ta poisi pärast tunde koristama. Joe palub luba, et tema isa võiks essee kooli ära tuua, kuid õpetaja annab selleks aega 15 minutit! Sellise ajaga ei jõuaks ju mitte keegi kooli tulla. Joe isa, härra Spud aga jõuab! Ta tuleb helikopteriga! Ja see on üks väga suur viga – nüüd on selge, kes on Joe Spud! Ta on pururikas poiss, tal on palju pappi! Ja see teadmine ei ole Joele üldse mitte hea, sest just selle eest ta ju uude kooli tulnud, et keegi ei saaks teada, kui rikas ta on, kes ta isa on, ja et ta leiaks endale sõbra!

Segaseid olukordi on selles loos veel ja veel. Joe ja Bob lähevad tülli, kuna Joe üritab rahaga lahendada keerulisi olukordi, lahendada seda, et Grubbi-kaksikud loobuksid kiusamisest. Joe tahab ainult head, kuid see ei meeldi sugugi mitte Bobile, temale ei ole almuseid vaja, mis on ju samuti täiesti mõistetav.

Lisaks segastele olukordadele, on raamatus veel ka igasugu “segaseid” tegelasi – üks kena tüdruk, kes tuleb Joe klassi. Joele hakkab tüdruk meeldima ja näib, et ka türdukule Joe meeldib. Joe tahaks uue türdukuga lausa suudelda, kuid kas kõik on ikka nii nagu paistab või on siin mängus hoopis Joe isa käsi ja raha. Ka Joe isa ellu tuleb üks noor, modellivälimusega neiu, kellega isa kihlub, kuid kas see on ikka armastus või noolib modellihakatis hoopis raha ja varandust! Joe näeb seda asja läbi, mistõttu suudab ta tülli minna ka isaga. Seega – sõbraga tülis, isaga tülis ja ka koolis on probleemid.

Kuidas see kõik laheneb? Selle pead juba ise välja uurima.

Igal juhul on raamatu lõpp üsnagi ootamatu, kuid sõprus on maailmas siiski palju-palju olulisem kui raha!

Igati vahva lugemine. Palju humoorikaid sündmusi ja vahejuhtumeid, palju vahvaid ja “kummalisi” tegelasi. Igati mõnusalt David Walliamsi poolt jällegi kirjutatud ja loomulikult ka lahedad Tony Rossi joonistatud pildid.


Katarina Mazetti „Kurikaelad ja aarded“

(Varrak)

Julia, Kimmu, George ja Alex on nõod. Nad tavatsevad veeta oma koolivaheaegu tädi Frida juures Rootsi saarestikus. Kooliaasta on äsja lõppenud ning lapsed kibelevad juba päevitama, suplema ja purjetamist õppima. Vaevalt jõuavad nõod saarele, kui nad leiavad maast käsitsi joonistatud kaardi. Kaardile on märgitud mitu risti … Paistab sedamoodi, nagu see oleks tõeline aaretekaart! Aga kellele kaart kuulub ja mis aarded need sellised olla võivad? Ja mis salapärane vana kalapaat alatasa ümber saare tiirutab? Igatahes kalastajad need nähtavasti ei ole …

Usun, et paljudel nõbude Karlssonite raamatusarja fännidel on hea meel, sest eesti keeles on ilmunud järjekordne osa. Seekord on põneva lasteraamatute sarja osa pealkiri „Kurikaelad ja aarded“. Mulle tundub, et eesti keeles on tegemist selle sarja seitsmenda raamatuga, kusjuures nõod Karlssonid on pidanud kogu aeg toimetama igasugu kurikaeltega tädi Frida juures Pütisaarel, kes on otsinud varandust, aardeid, mängus on olnud ka „kummitused“ ja „vampiirid“, „koletised“ ja „piraadid“ jpt. Kummaline ja isegi veidi õudne koht see Pütisaar, kus kogu aeg midagi põnevat ja kriminaalset toimub.

Seekord siirduvad nõod Karlssonid Pütisaarele suvevaheajaks. Julial, Kimmul, George’il ja Alexil on plaanis puhata ja suve nautida, kuid ega see lihtne ei ole, sest nagu ikka, mängu tulevad järjekordsed kurikaelad.

Saame osa laste ettevalmistustest saarel sõiduks ja lõpuks nad Idasadamas kõik ka kohtuvad. Idasadamasse tuleb neile vastu veidi iseäralik, kuid igati lahe tädi Frida, kes selles osas valmistab üsnagi iseäralikke kübaraid ja maskeerimisülikondi, kuid nendest lahedadest „toodetest“ saad pikemalt teada, kui raamatu läbi loeb.

Idasadamas märkavad lapsed jällegi üsnagi kahtlasi tüüpe – üks naine ja üks mees heledates sportlikes rõivastes, kaks kummalise välimusega tüüpi mustades tuulepluusides, ühel neist räämas punane habe, teine jällegi lonkab veidi. Lastest noorimale ehk Kimmule tunduvad need inimesed veidi kahtlased, mida ta ka teistele ütleb, kuigi esialgu ei taha teised uskuda, et need just halbade kavatsustega inimesed on. Kuid, kuid, lugege edasi ja saate teada, kas Kimmul on õigus.

Lisaks kahtlastele tüüpidele Idasadamas, leiavad lapse ka kummalise kaardi, millele märgitud mingid ristid ja numbrid. Lapsed arvavad, et tegemist on aardekaardiga, kuid mis nende ristide all peidus peaks olema? Siinkohal pean mainima, et George leidis selle kaardi juba Idasadamas, kusjuures see oli maha kukkunud ühe kurikaela käest, kuid saarele jõudes oli George suutnud selle omakorda ära kaotada.

Lapsed otsustavad uurida kõiki neid märgitud kohti saarel, kuid nad ei näe maas ega maa-all mitte midagi kahtlast. Kahtlasena tundub vaid saarel lähedal olev paat, kus näib olevat kaks inimest, kusjuures kiikriga veidi lähemalt uurides selgub, et tegemist on kahe mustades riietes tüübiga Idasadamast. Mis asja on neil saarele? Mida nad otsivad? Kas aardekaart on nende oma?

Ka selles osas on palju põnevust, kus lapsed otsivad „aardeid“, üritavad selgitada välja, kes on need tüübid, kes saare ümber ja saarel luusivad. Nii tuleb lastel veidi „luurata“, jälgi ajada, loomulikult satuvad nad ka pisukesse hädaohtu. Neil tuleb isegi trollideks maskeeruda, et sündmustesse selgust tuua ja oma sõpra hädas aidata. Samal ajal ehitatakse ka vahvat jahtkanuud, mistõttu saab lugeja selles osas tuttavaks ka põnevate merendusterminitega.

Ma ei saa Sulle ju välja reeta, mida need ristid sellel kaardil tähistavad, sel juhul läheb lugemine igavaks, kuid igal juhul on see üsna ootamatu, mida seekord kurikaelad taga ajavad, kuid ka selles loos on mängus suured rahad.

Nii nagu ikka löövad kaasa ka Kimmu puna-halli-mustakirju kass, keda kutsutakse ju Kassiniruks ning Pütisaarel elav väike kollane islandi hobune Gervir, kelle nimi tähendab islandi keeles õgardit. Ka selles osas saame osa Alexi suurepärastest toitudest, mida poiss endale ja oma nõbudele valmistab, kusjuuures raamatu lõpus on mitmete raamatus valmistatud toitude retseptid.

Igal juhul on „Kurikaelad ja aarded“ taaskord üks igati põnev ja kaasahaarav lugemine, milles nõod Karlssonid näitavad välja julgust, vaprust ja lahendust, et järjekordsed kurikaelad saaks kinni nabitud.


Margarita Del Mazo, Rocio Bonilla „Minu suur karu, minu väike karu ja mina“

(Ühinenud Ajakirjad)

On väga tore, kui sul on karu. Aga veel parem on, kui sul on lausa kaks karu! “Minu suur karu, minu väike karu ja mina” on populaarse Hispaania lastekirjaniku Margarita del Mazo südamlik jutustus sõprusest, üksteisest hoolimisest ja paljudest lumistest seiklustest.

“Minu suur karu, minu väike karu ja mina” on üks imeline lasteraamat pere pisematele raamatusõpradele. Imelised on juba selle raamatu illustratsioonid, mille autoriks on Rocio Bonilla, lisaks on raamat vähke suures ja ilusas köites. Lausa lust kätte võtta.

Raamatus väga palju teksti ei ole, pigem näib olevat nii, et tekst saadab pilti, kuigi ka jutustatav lugu on väga vahva. Kusjuures see on selline talvine lugu, ja vahva lugu sõprusest. Olen kindel, et suured ja väga ilusad pildid on vahvad pere pisematele ja nende piltide järgi võiks olla ka üsna lahe jutustada, mida väike lugeja nendel piltidel näeb.

Raamatu peategelaseks on väike tüdruk, kes kohe alguses kinnitab, et on tore, kui sul on üks karu, aga temal on neid kaks ja see on veel toredam.

Väike tüdruk kinnitab, et ta võtab karusid igale poole kaasa, suur karu on tugev kui hiiglane ja laseb tal maailma vaadata kõrgelt ülevalt, väike karu on pehme ja viib tüdruku tibatillukeste asjade juurde. Suur karu kaitseb meie peategelast külma eest ja näitab põnevaid asju, väike karu aitab sõpru leida. Ja neid sõpru on kohe palju-palju! Pildilt on näha, et sõpradeks on rebane, orav, hirv, jänesed, hiireke, öökull, linnukesed. Väike tüdruk kinnitab, et tema karud ei jäta teda kunagi hätta, nad innustavad teda vastu pidama kui ta väga väsinud on, suure ja väikese karu abiga ei eksi ta mitte kunagi teelt, ja alles päris raamatu lõpus saame teada, kes see suur karu on.

Väike karu on mängukaru, aga suur karu on… selle pead nüüd küll ise välja uurima.

Igal juhul on see üks väga vahva ja armas raamat, mis kindlasti võiks ka jõulu kingikotti sobida.


Angela Sommer-Bodenburg „Väike vampiir sõidab ära“ (Pegasus)

Puhkus talus? Anton ei ole vanemate puhkuseplaanidest just vaimustuses. Et mitte igavuse kätte ära surra, räägib ta väikesele vampiirile augu pähe, et see kaasa tuleks. Aitas ju Anton ükskord ka väikese vampiiri täbarast olukorrast välja. Aga vampiiriga reisima minek toob kaasa omajagu raskusi. Sest harilikult vampiirid ju rongiga ei sõida … „Väike vampiir sõidab ära” on sarja kolmas raamat. Varem on ilmunud „Väike vampiir” ja „Väike vampiir kolib”.

Mulle need väikese vampiiri raamatud täitsa kohe meeldivad. Need on küll lasteraamatud, kuid on kirjutatud mõnusa ja muheda huumoriga, mistõttu on vahva neid ka endal lugeda. Seekordne lugu on juba kolmas väikese vampiiri raamat, mis eesti keeles ilmub ja loodan, et neid ilmub ka edaspidi.

Raamat algab ühel pimedal kevadõhtul. On laupäev, Raekoja kella suur osuti nihkus 12 peale ja kell hakkas lööma: üks, kaks… Väike vampiir Rüdiger plaanib oma inimsõbrale ehk Antonile külla minna. Ta on kindel, et Antoni vanemad on välja läinud, kinno või sõprade juurde, nagu nad pea igal laupäeval tegid.

Rüdiger Antoni akna taga koputab ja nii sõbrad ka kohtuvad. Anton on üsna õnnetu, sest tema vanemad plaanivad minna nädalaks ajaks puhkama kummalise nimega kolkakülla, kusjuures ka Anton peab nendega kaasa minema. Anton kardab, et seal saab olema kohutavalt igav, mida sellises mahajäetud kohas ikka teha. Väike vampiir arvab, et selline mahajäetud maakoht võib olla üsna põnev, sest seal võib ju isegi vampire olla. Näib, et Rüdigerile selline reis meeldiks, kui äkki – Antonil tuleb hea mõte! Rüdiger tuleb temaga kaasa! Kuidas, millega, kuhu panna kirst? Küsimusi on palju, kuid Anton lubab, et mõtleb kõik läbi, kuidas nad üheskoos sõita saaksid.

Anton küsib isegi isa käest nõu, kuidas saaks suurt saadetist transportida, kui ega ka isa ei oska nõu anda.

Edasi kohtume veel ka Rüdigeri õega, vampiir Annaga, kes tuleb Antonit vampiiripäeva peole kutsuma. See on selline päev, mil Annast vampiir sai. Anna näitab, mis ta on vampiiripäevaks kingituseks saanud – Rüdiger kinkis kapaks loetud raamatu “Verised hammustused”, mille tegelikult oli Rüdiger Antoni käest laenanud, nüüd oli see siis juba kingitus Annale. Anna vanem vend oli kinkinud juukseklambrid, mis samuti just väga uued välja ei näinud. Vampiiritüdruk oli kingituseks saanud veel ka uue parfüümi – Mufti Super, mis haises hapupiimajuustu, jalahigi ja haisupommide järele. Pole vist mitte väga hea parfüüm! Üks kingitus oli veel – Anna oli saanud endale ka kasutatud luti, sest iga kasvav vampiir peab lutti imema, et esihambad jääksid väikesteks ja silmahambad muutuksid ilusaks pikaks! Loogiline ju!

Nii, kingitustest saime ülevaate. Nüüd kutsub Anna Antonit hauakambrisse, kus hakatakse tähistama Anna vampiiripäeva. Kõik vanemad vampiirid on õnneks lennus, kuid hauakambris ootavad Rüdiger ja Lumpi.

Anna annab Antonile keebi ja üheskoos lennatakse hauakambrisse. Seal selgub, et Lumpi ja Rüdiger on oma õe vampiiripäeva ära unustanud, mistõttu tuleb hakata ettevalmistustega tegelema. Kuna Lumpi on kirtus alle maganud, ja ülesäratatud vampiirid on üsna tigedad, siis on Antonil esilagu üsna õudne olemine, kuid Anna lööb korra majja.

Ühel korralikul vampiiripäeval peab olema ka süüa ja juua, kuid sellel vampiiripäeval pakutakse Antonile halvaks läinud kakaojooki, mis maitseb kui seep! Seejärel mängitakse igasugu kummalisi mange nagu kirstuhüpped, hiireke, ütle piiks, kuni Lumpi murrab ära oma ilmatuma sõrmeküüne! Sellega on pidustused lõppenud.

Rüdiger kinnitab Antonile, et ta on nõus poisiga maale sõitma, kuna Rüdiger peab nädalaks ajaks hauakambrist eemal olema, sest sinna on külla kutsutud üks vanem vampiir, kel nimeks Jörg Äkiline, kellega oli Rüdigeril üsna hiljuti väike arusaamatus olnud, mistõttu Rüdiger on pisut hirmul.

Igal juhul on Rüdiger välja nuputanud, kuidas nad sinna kolkakülla saavad. Nad sõidavad rongiga. Anton toob väikesele vampiirile riided, et ta näeks inimese moodi välja. Nad sõidaksid päev varem maale, kui Antoni vanemad sinna sõidavad, sest sel juhul jõuaks poiss vampiirikeebi abil linna tagasi lennata ja järmisel päeval koos vanematega maale sõita. Ja väikese vampiiri kirst võetakse samuti rongi kaasa, kuid enne seda tuleb see sisse pakkida, kinkepaberisse!

Mis nüüd edasi saab, selle pead juba ise välja selgitama. Igal juhul saame lugeda veel sellest, kuidas Anton välja selgitab, kas väikesesse maakülakesse üldse rong läheb. Saame lugeda sellest, millised lahedad riided Anton väikesele vampiirile reisi jaoks viib, saame teada, kuidas nad rongijaama jõuavad, mis seal juhtub. Kas nad üldse rongi peale saavad? Kas nad leiavad koha kupees ja kas nad saavad rongis segamatult sõita? Igal juhul tuleb mängu veel üks daam, kes õnneks ilma prillideta väga hästi ei näe, kuni… ei saa kõigest siinkohal rääkida.

Kas Anton ja Rüdiger maale jõuavad? Ka selle saad teada, kui selle vahva raamatu läbi loed.

Väikese vampiiri lood on jätkuvalt põnevad ja humoorikad, mistõttu olen kindel, kui loed ka selle raamatu läbi, siis jääd ootama juba järgmist. Ja kui veebiavarustes ringi kolada, siis näib, et neid vahvaid vampiiriraamatuid peaks pärast seda raamatut olema veel lausa 13!

Vahvad pildid on joonistanud taaskord Amelie Glienke.