Jefim Šifrin

„Mina olen hiidpanda“

(Pegasus)

See salapärane mustvalge loom püsis kaua eurooplaste eest peidus – ta avastati umbes 150 aasta eest. Sellepärast on hiidpandal ehk bambuskarul hirmus palju saladusi! Kuid ta on valmis neid sinuga jagama.

Sellest raamatust saad teada, mitu hammast on hiidpandadel, kus need loomad elavad ja kuidas satuvad maailma loomaaedadesse. Ja veel jutustab hiidpanda sulle (ja ainult sulle!), kui palju bambust tuleb päevas ära süüa, et oleks tervislik, ja oma sabast kõneleb ta ka. Fakte hiidpanda kohta

1. Hiidpanda kaalub 4 korda rohkem kui sina – sellepärast kutsutaksegi teda hiidpandaks!

2. Hiidpandade lõhn rahustab nende läheduses viibijaid.

3. Bambuskaru menüüs on 30 liiki bambust.

4. Hiidpandade lapsed hakkavad kõndima kolmekuuselt.

5. Guinnessi rekordite raamat on pandakaru tunnistanud maailma kõige võluvamaks metsloomaks!

6. Pandakaru nimi on antud ühele Fiati automudelile, arvuti viirusetõrjeprogrammile, ja miskipärast ka tolmuimejale!

„Mina olen hiidpanda” on seitsmes raamat sarjast „Laste loomaraamat”.

Pean jätkuvalt tõdema, et kirjastuse Pegasus väljaantav lasteraamatusari “Laste loomaraamat” on igati huvitav, põnev ja vajalik ettevõtmine, et väikestele lugejatele tutvustada imelist loomamaailma, imelist loodust. Väike lugeja on seni saanud lähemalt tuttavaks rebase, siili, pingviini, jääkaru, sipelga ja tiigriga, nüüd saame tuttavaks hiidpandaga. Seega juba seitsmes raamat ja sel aastal peaksid ilmuma veel raamatud nahkhiirest ja oravast. Ka selles raamatus on väga olulisel kohal ülimalt lahedad ja lastesõbralikud illustratsioonid (joonistused), mille autoriks selles raamatus on Maria Šamova.

Raamatu alguses kinnitab hiidpanda ehk bambuskaru ehk pandakaru, et on väga tore, et väike lugeja tahab just temaga tuttavaks saada. Ta kinnitab, et esitleb end ise, ilma mingite kirjanike ja teadlasteta, sest paljud neist pole siiani ära otsustanud, kelle sugulane ta on – kas karu või pesukaru. Hiidpanda ise loodab, et on ikka karu moodi, ainult et teised karud on kas valged, kui nad elavad jääpankade vahel, või tumepruunid, kui nad elavad metsas.

Hiidpandad on mustvalged! Hiidpanda lisab, et tal on näiteks must krae ja isegi mustad prillid. Siin on ka vahvad joonistused nii karust kui ka hiidpandast.

Teises peatükis saame teada kus hiidpanda elab. Selgub, et pandakarud elavad ainult Hiinas, seetõttu saab tema kohta väita, et ta on eriline Hiina karu. Looduses elavad hiipandad ligi 15, loomaaedades 25 aastat vanaks. Kurb on see, et metsikusse loodusesse on neid elama jäänud kõigest kuussada tükki.

Kolmanda peatüki pealkiri on “Ilus kasukas”, milles hiidpanda kinnitab, et üldiselt on ta tagasihoidlik loom. Tal on väga tihe ja soe kasukas. Sellepärast ta ei värise ega külmeta. Saba on tal palju pikem kui teistel karudel, sest hiidpanda saba on 12 sentimeetrit pikk. Järgmises peatükis on juttu hammastest ja käppadest. Põnevate faktidena on toodud välja, et hiidpanda iga hammas on väikese lugeja omast 7 korda suurem ja tema küüniste pikkus on 4 sentimeetrit.

Viiendas peatükkis tehakse juttu sellest, mille järele hiidpanda lõhnab. Saame teada, et hiidpandad jätavad lõhnatähiseid üksnes erilistele puudele, nagu kuulutusi jäetakse postidele. Edasi saame teada seda, et bambuskarud näevad kaugele kehvasti, sest nad sünnivad lühinägijatena, kuid suurepärane haistmismeel aitab bambuskarudel leida kõige värskemat ja mahlakamat bambust. Ka kuulmine on neil väga hea.

Järgmises peatükis saad teada, et hiidpanda lemmiktegevuseks on mittemidagitegemine! Kui hiidpanda käest oleks küsitud, millise ameti ta endale valiks, siis vastaks ta kindla peale, et ta tahab olla väravavaht, sest esikäppadega suudab ta kinni püüda mida iganes: nii heidetud palli kui toidukausi, ja isegi kõige peenema bambusevarre. Selgub seegi, et karud jooksevad galoppi, aga hiidpandad traavi.

Mida hiidpanda sööb? Otse loomulikult bambust. Ta suudab päevas ära süüa koguni 18 kilo bambust, mis on sama, mis kaks ämbritäit mannaputru. Mõnikord söövad bambuskarud ka linnumune, väikesi linnukesi, sisalikke ja putukaid. Lugeda saab veel ka hiidpanda kodust, mis asubki bambusemetsas, hiidpanda lastest (bambuskarude pojad hakkavad kõndima, kui on 3 kuud vanad) ja hiidpanda vaenlastest – bambuskarude jahtimine on alates 1960. aastast keelatud, looduskaitsealadel võivad hiidpandade vaenlased olla leopardid ja punahundid.

Raamatu lõpus on veel väga palju põnevaid fakte ja teadmisi hiidpandade kohta. Näiteks seda, et pole selge, kust bambuskaru tuli, kes on tema lähemad sugulased. On võimalik, et hiidpandad on meie planeedi kõige iidsemad karud. Bambuskaru kaaseaegne teaduskeelne nimi tähendab ladina keelest tõlgituna “mustvalge kasskäpp”. Bambuskaru oskab suurepäraselt peitust mängida. Ega eurooplased teda asjata alles 19. sajandi keskel tähele pannud! Ja veel, Guinnessi rekordite raamat valis bambuskaru maailma kõige võluvamaks metsloomaks. Bambuskaru poegadega on kerge sõbruneda – nad on hellad, armsad ja mänguhimulised. Täiskasvanuks saades muutuvad aga tõsiseks ja tähtsaks. Mängides võib bambuskaru liialt hoogu minna – juhuslikult hammustada, kriipida, seina vastu pressida. Ja neid vahvaid fakte on veel ja veel. Seda ka, et hiidpandasid peetakse Hiina rahvuslikuks aardeks. Bambuskaru kujutis on ka haruldaste liikide päästmisega tegeleva Maailma Looduse Fondi (WWF) logol.

Raamatu lõpus saad teada sedagi, et Euroopas võib bambuskarusid näha Saksamaal Berliini, Austrias Schönbrunni (Viin), Šotimaal Edinburgh’, Belgias Pairi Daiza (Brugelette), Hispaanias Madriidi, Taanis Kopenhaageni ja Soomes Ähtäri loomaaias. Soovitatakse lugeda ka Claire Bertholet’ kirjutatud raamatut “Väike panda otsib sõpru” ja vaadata vahvaid multifilme “Kung Fu Panda”-sarjast. Järgmisel, 2020. aastal peaks kinno jõudma film “Kung Fu Panda 4”.

Üks lahe asi on nende loomaraamtutega veel. Nimelt see, et raamatute autorid on kõik igasugu põnevad persoonid. Nii on Jefim Šifrin vägagi populaarne näitleja, kes mänginud paljudes Venemaal tehtud filmides. Ta on teinud ka estraadikavasid, televisioonis huumorisaateid ning esitanud erinevaid rolle teatrilavadel.

Kui raamat loetud, siis oled hiidpandade osas kindlasti väga palju teadlikum ja targem, ja jääb oodata järgmisi raamatuid, ja nagu eespool mainisin, siis sel aastal peaksid eesti keeles ilmuma raamatud nahkhiirest ja oravast.


Yuval Zommer

„Suur linnuraamat“

(Varrak)

Miks lindude munad on ühest otsast teravamad?

Kas papagoid oskavad rääkida?

Miks on flamingo roosa?

Sellest raamatust leiad vastused neile ja paljudele teistele küsimustele lindude hämmastava maailma kohta. Lisaks saad piltidelt üles otsida 15 peidetud muna.

See imeliste illustratsioonidega loodusraamat tutvustab mitmesuguseid maailma eri paigus elutsevaid värvikirevaid ja omapäraseid, aga ka veidraid ja lausa uskumatute kommetega sulelisi.

Raamatus on ka rohkesti põnevaid fakte erinevate linnuliikide jahipidamisviiside, ellujäämisoskuste ja pulmamängude kohta.

Mulle on viimastel aastatel linnud ja linnuraamatud kangesti meeldima hakanud. Hakka või ornitoloogiks õppima. Praeguses vanuses on selleks vist liiga hilja, kuid linde jälgida võib ju ka vanemas eas, rääkimata linnuraamatute lugemisest. Praegugi on hommikuti aias igati põnev jälgida lindude askeldusi, kuidas varesed suupärast toidutükki otsivad, kuidas tihased oma järeltulevat põlve üles kasvatavad, kuidas laululinnud kevadel ja suve hakul laulavad.

“Suur linnuraamat” on üks ilmatuma uhke, suurepäraste illustratsioonidega ja sama suures formaadis nagu näiteks ka Piotr Socha ja Wojciech Grajkowski raamatud “Mesilased” ja “Puud”, ning Yuval Zommeri kirjutatud “Suur putukaraamat” ja “Suur mereraamat”, mis samuti eesti keeles ilmunud on. Yuval Zommer on kirjutanud raamatu tekstid ja teinud imelised illustratsioonid, linnuelu tundjaks selles raamatus on Barbara Taylor.

“Suur linnuraamat” on oma sisult ja ülesehituselt selline raamat, mis sobib suurepäraselt väiksemale lugejale, et neid lindudega ja linnumaailmaga tuttavaks teha, kuid kindlasti on see huvitav ja põnev lugemine/vaatamine ka suurele lugejale.

Raamatu esimestel lehekülgedel tutvustatakse meile tähtsamaid linnurühmi. Selgub, et linnuliike on ühtekokku ligi 10 000 ja nad kuuluvad paljudesse erinevatesse rühmadesse. Millisesse nimelt, sõltub nende välimusest ja sellest, kuidas nad oma keskkonnas toime tulevad. Nii on siin juttu rööv- ja metsalindudest, kakkudest, värvulistest, vee- ja merelindudest ning lennuvõimetutest lindudest.

Järgmisel paarisküljel on juttu linnuvaatlejast. Kuidas lind linnuvaatlejassse suhtub, juttu on looduse kutsest ehk lindude häälitsustest, linnuvaatleja varustusest (nt. binokkel, märkmik), "detektiivitööst", sest linnud jätavad oma elutegevusest maha väikeseid märke (suled, munakoored, väljaheited jm.).

Edasi on juttu sulgedest ja lendamisest. Saad teada, miks on linnul suled, mis on värvikood, milline sulestik on glamuurne, aga praktiline, miks öeldakse nagu hane selga vesi. Järgmisel kahel küljel saame lugeda püsimatutest lindudest – kuhu linnud talveks lähevad, mis on kehakell, mis on öine lend ja magnetiline tõmme.

Edasi vaatame linde juba lähemalt. Habekakud (miks on habekukk nii suur, miks on habekakul nii suured silmad, habekakk on hääletu, ent surmav, mis on lumehüpe), flamingod (miks on flamingo roosa, mis on mudasupp, miks flamingo seisab ühel jalal, kuidas flamingo ennast jahutab, milline on flamingode tantsutrupp), harakad (kas harakad varastavad läikivaid esemeid, mis on harakaparlament ja pöördsaba, kas harakad suudavad unustada, tema või temake), jäälinnud (kas jäälind püüab ainult külmunud kala, kuidas jäälind kala sööb, milline on jäälinnu eluase), lennuvõimetud linnud (miks mõned linnud ei saa lennata, jookse elu eest, mõnus saareelu, mis viib meid Uus-Meremaale), sekretärilinnud (pikad ja vibalikud, mis on maohõrgutis, millised on sekretärilinnu lauakombed, milline on nende lummav välimus), papagoid (kas papagoid oskavad rääkida, kui vanaks võivad papagoid elada, kui kaua elavad koos lembelinnud).

Seejärel saame tuttavaks ja saame lugeda põnevaid fakte ning teadmisi valgepea-merikotkast, lunnist, albatrossist, koolibrist, paabulinnust, punarinnast, luigest, vaenukäost, kroonkurest.

Vaatluse all on ka pesad. Milline koht on parim pesa ehitamiseks, kes on see vahva rätsep, kes “õmbleb” pesa ämblikuvõrgust, kuhu muneb oma munad kägu, kes ehitab endale porist pesa. Juttu on otse loomulikult ka munadest. Saame teada, miks on lindude munad ühest otsast terevamad, milline on suurim ja väikseim muna, kuidas käib haudumine, kuidas tibu munast koorub. Ka nokkade ja toitumise kohta on selles raamatus lugeda, lisaks veel ka lindude häälitsused ja laul, peatutakse ka linnalindudel ning ehitame ise linnule kodu.

Selline raamat see “Suur linnuraamat”. Palju põnevaid fakte ja teadmisi, kõik antud edasi lühidalt, konkreetselt ja selgelt, aga väga huvitavalt. On palju küsimusi, mis saavad kohe ka vastuse ja selgituse. No ja loomulikult need ägedad illustratsioonid, neid võikski kiitma jääda.

Väga suurepärane raamat.


Rein Kuresoo, Hendrik Relve, Indrek Rohtmets

„Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht“

(Varrak)

Raamat tutvustab lihtsas ja selges keeles umbes 600 taime- ja loomaliiki, kes Eestimaa looduses tooni annavad. Autorid on siia valitud just need liigid, kellega ka algaja loodusehuviline kõige tõenäolisemalt kokku puutub. Tee tutvust taimede, seente, lindude, imetajate, kahepaiksete ja roomajate, kalade ja selgrootutega. Kõik liigid on eraldi portreteeritud nii sõnas kui pildis.

• Taimed, loomad, linnud, kalad, putukad ja teised eluvormid ühtede kaante vahel

• Liigid, kellega kõige tõenäolisemalt looduses kokku puutud

• Üle 600 foto

• Liikide nimed ka ladina, inglise, soome ja vene keeles, lisaks rahvapärased nimetused.

Pean tunnistama, et “Eesti elusloodus” on üks ilmatuma uhke, faktirohke ja huvitav raamat. Omamoodi ju entsüklopeedia, mis annab lühidalt, kuid põnevalt väga põhjaliku ülevaate kodumaisest loodusest.

Raamatu saatesõnas ütlevad autorid, et lugeja ees on Eestimaa looduse teejuht, raamat, kus on kõrvuti niidutaimed, linnud, kalad, putukad ja paljud teised, kes meie kõrval Eestimaal elavad. See on raamat meie tavalistematest taimedest, loomadest ja seentest. See on raamat kõikidele, kes loodusest hoolivad ja avasilmi maailmas vaatavad. Looduse teejuht on teos, mis asendab riiulitäit raamatuid.

Ja veel – valikut tehes, millist liiki raamatusse võtta ja keda välja jätta, on koostajad lähtunud eelkõige sellest, kes taluõuedel, niitudel, metsades ja mererandadel kõige tõenäolisemalt võiksid tähelepanu köita.

Õigupoolest ei saagi see raamat vastata kõigile küsimustele, mis looduses liikujal tekkida võivad, looduse teejuht juhatab teid looduse ja juba tunduvalt sügavamale puuriva erialakirjanduse juurde.

Raamatu esimene osa on taimedest. Alguses öeldakse, et taimed on elu aluseks Maal. Nende tuunusvärviks on roheline. Rohelise tooni põhjustajaks on taimedes leiduv klorofüll. Just klorofüll võimaldab neil ainsana Maa elusolenditest luua eluta ainest elusainet ehk orgaanilist ainet. Taimed seovad päikeseenergia abil mullast vett ja mineraalaineid ning õhust süsihappegaasi. Kasvades toodavad nad orgaanilist ainet ning hapnikku. Maakera eluskoosluste muud liikmed, kaasa arvatud inimene, saavad süüa ja hingata vaid seepärast, et on olemas taimed.

Taimeuurijad on jaganud taimeriigi vastavalt taimede keerukuse astmele hõimkondadesse. Selles raamatus tutvustatavad taimed kuuluvad kas sammaltaimede, sõnajalgtaimede, paljasseemnetaimede või katteseemnetaimede hulka.

Selgub, et raamatus ei ole taimeliigid esitatud tavapärases süstemaatilises järjestuses. Meie looduse tavalisemaid liike on rühmitatud selliselt, et lugejal oleks võimalikult hõlpus neid leida ja ära tunda. Alustatakse õistaimedest, järgnevad puud ja põõsad, sõnajalgtaimed, samblad. Õistaimed on rühmitatud õite värvuse ja lehtede kuju järgi. Puud ja põõsad on rühmitatud peamiselt lehtede kuju ja asetuse järgi võrsel.

Alustatakse õistaimedega, kusjuures iga taime juures on kirjas ka taime nimi folkloorist, millised on taime õied, milline on taime kasv, kus taime leida võib. Toon välja mõned tutvustatavad õistaimed – valge vesiroos, ädalalill, ümarlehine huulhein, kuningkübar, laanelill, leseleht, vesihein, põld-kadakkaer, põisrohi, seebilill, linnurohi, kassitapp, merihumur, sookail, pohl, sinikas, luigelill, maikelluke, soovõhk, konnarohi, angervaks, metsmaasikas, valge ristik, kesalill, palderjan, köömen, naat, heinputk, mürkputk, ubaleht, raudrohi, kukehari, metsvits, käokannus, piimjuur, jpt. Kokku 110 leheküljel huvitavat lugemist õistaimede kohta.

Edasi juba puud ja põõsad. Näiteks mänd, kuusk, kadakas, saar, pihlakas, näsiniin, kukerpuu, vaher, kuslapuu, türnpuu, lodjapuu, tamm, viirpuu, arukask, hall lepp, haab, pärn, jalakas, toomingas, sarapuu, hõberemmelgas, paakspuu, porss jt.

Puudele ja põõsastele järgnevad sõnajalgtaimed – kattekold, põldosi, laanesõnajalg, naistesõnajalg, kilpjalg jt. Seejärel juba samblad – palusammal, laanik, lainjas kaksikhammas, palu-karusammal, metsakäharik, pruun turbasammal.

Raamatu üsna lühike teine osa on samblikest. Samblikud on omapärased organismid, keda peaaegu iga inimene on siin-seal puutüvel või kivirahnul tähele pannud, kuid kelle liike üldiselt väga halvasti tuntakse. Veel möödunud sajandi keskpaigas käsitleti samblikke taimeriiki kuuluvatena. Tänapäeval ollakse üksmeelel, et samblikud kuuluvad seeneriiki. Millistest samblikest selles raamatus juttu on – harilik hallsamblik, vagu-lapiksamblik, islandi käosamblik, alpi põdrasamblik, saare-rihmsamblik, habesamblik, narmassamblik, kilpsamblik, korpsamblik ja kõrvsamblik.

Raamatu kolmas osa on seentest. Sõnaga “seen” seostuvad esimesel hetkel ikka tavalised jala ja kübaraga seened metsa all – pilvikud, puravikud, kärbseseened… Tegelikult on seeneriigi mitmekesisus palju suurem. Siia kuuluvad palja silmaga nähtamatud parasiitseened, mis tekitavad haigusi taimedel, loomadel ja inimesel. Roostevärvi laigud või pustulid taimedel, jahujas valge või kergelt hallikas kirme puude ja põõsaste lehtedel on seened. Rohekad, kollakad ja isegi mustad hallitused mullapinnal, niiskunud seinal ja toiduainetel on samuti seened. Taelad ja pessud puutüvedel ning –kändudel, väikesed punased, kollased, mõnikord harva ka rohelised kausikesed mullal, samblal ja puidul on ikka ja jälle seened. Seentel võib olla veel mitmesuguste koorikute või nuiakeste või veel mingi eriilmeline kuju.

Eestis on praegu teada umbes 3500 liiki seeni, neist vaid napilt üks kolmandik on tavapärase “seenevälimusega”. Seentel on oluline osa looduses, kus nad on üheks põhilüliks aineringluses ja samuti paljude taimede asendamatuteks sümbiootilisteks partneriteks. Raamatus on palju tuttavaid seeni, palju üsnagi kummalise nimega seeni jpm. Kaseluudik, rokfori pintselhallik, teraline hirvepähkel, kevadkorgits, ümarmürkel, üdik, harilik kukeseen, austerservik, vääveltorik, majavamm, lepapässik, palupuravik, võitatik, kitsemampel, tavalehtrik, hobuheinik, suur sirmik, männiriisikas, jpt.

Raamatu neljas osa tutvustab lugejale linde. Eesti looduse mitmekesisus peegeldub ka siinses linnustikus. Eestis on ametlikult kohatud 386 liiki linde. Neist on pesitsemas registreeritud 229 liiki, kellest 209 võib pidada regulaarseks pesitsejaks, 38 liiki linde rändab läbi või talvitub Eestis ning ülejäänud on eksikülalised. See raamat tutvustab 109 linnuliiki, kellest enamik on meil tavalised. Päris tavaliste ja enam tuntud lindude hulka on lisatud ka mõned silmatorkava välimusega harvem kohatavad linnud.

Raamatus saame lugeda 79 leheküljel sellistest lindudest – tuttpütt, kormoran, kühmnokk-luik, hallhani, valgepõsk-lagle, ristpart, sinikael-part, piilpart, tuttvart, aul, hahk, sõtkas, jääkoskel, kanakull, raudkull, hiireviu, lõopistrik, laanepüü, teder, nurmakana (põldpüü), metsis, rukkirääk, lauk, sookurg, merisk, kiivitaja, metskurvits, tikutaja, naerukajakas, kalakajakas, hõbekajakas, merikajakas, randtiir, valge-toonekurg, hallhaigur, kodutuvi, kaelustuvi, turteltuvi, kägu, värbkakk, kodukakk, händkakk, kõrvukräts, öösorr, piiritaja, väänkael, musrähn, suur-kirjurähn, hallpea-rähn, jäälind jt. Edasi saame tuttavaks lindude seas värvulistega – suitsupääsuke, räästapääsuke, põldlõoke, metskiur, linavästrik, hänilane, vesipapp, käblik, siidisaba, punarind, ööbik, lepalind, kivitäks, musträstas, hallrästas, vainurästas, laulurästas, kõrkja-roolind, väike-lehelind, pöialpoiss, salutihane, rasvatihane, sinitihane, sabatihane, porr, puukoristaja, pasknäär, harakas, kaelushakk, künnivares, hallvares, ronk, kuldnokk, koduvarblane, põldvarblane, metsvint, rohevint, siisike jpt.

Raamatu viies osa on imetajatest. Eestis on leitud 65 erinevat imetajaliiki. Tavaliselt puutuvad imetajad meile lindudega võrreldes märksa harvem silma, ehkki ühel metsa- ja niiduhektaril elab kindlasti kümneid uru- või leethiiri. Lindudega võrreldes on imetajad märksa ettevaatlikumad – pole neil tiibu, mis neid ohtlikust naabrusest kiiresti ohutusse kaugusesse toimetaks. Suurem osa imetajatest eelistab oma asju ajada õhtuhämaruses või, veelgi meelsamini, ööpimeduses. Meile räägitakse selles raamatus siilist, mutist, mets-karihiirest, suurkõrvast, veelendlasest, halljänesest, valgejänesest, oravast, koprast, leethiirest, niidu-uruhiirest, mügrist, ränd- ja kodurotist, kodu- ja kaelushiirest, pisihiirest, hundist, rebasest, kährikust, pruunkarust, ilvesest, mägrast, kärbist ja nirgist, mingist, metsnugisest, saarmast, hall- ja viigerhüljest, metsseast, metskitsest, põdrast ja pruunhirvest.

Kuues osa võtab vaatluse alla kahepaiksed ja roomajad. Kahepaiksete valikus on rohukonn, harilik kärnkonn, tiigikonn ja tähnikvesilik. Roomajate valikus on arusisalik, vaskuss, nastik ja rästik. Raamatu seitsmes osa tutvustab meile kalu, viimane, kaheksas osa selgrootuid (liblikad, mardikad, muud putukad, muud selgrootud.

Selline on see raamat. Igati huvitav ja faktirohke lugemine, palju huvitavaid ülevaateid meie elusloodusest. Sobib kindlasti nii suurele, kuid miks mitte ka väiksemale lugejale.


Tiit Hunt "Eesti kalad"

(Varrak)

Selles laiale lugejaskonnale mõeldud teatmeteoses astub üles huvitav ja mitmekesine seltskond, keda autor esitleb parimal võimalikul moel – kalade kirjeldustele on lisatud fotod, mis veealuste modellide omapära ja oleku eriti mõjukalt esile toovad.

Raamatus kirjeldatakse ligemale 70 Eesti vetes elavat kalaliiki, lisatud on hiljuti meie vetesse tulnud mõrukas. Lisaks eesti- ja ladinakeelsele nimetusele on iga kirjelduse algul toodud ära kala nimi ka meie lähemate ja kaugemate naabrite, Läänemere ääres ja selle lähikonnas paiknevate riikide keeltes: soome, rootsi, saksa, läti, leedu, taani, vene, inglise ja poola keeles.

Teine, täiendatud trükk.

Kirjastuse Varrak raamatusari “Roheline Eesti” on üks igati põnev raamatusari, sest on ju selles ilmunud mitmeid väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid, mis jutustavad lugejale Eestimaa loomadest, lindudest ja loodusest. Nii oleme saanud lugeda meie allikatest, metsadest, talvistest metsalindudest, soodest, orhideedest, röövlindudest, tornaadodest, imetajatest, metsamarjadest, koobastest jm. Kõik selle sarja raamatud on mulle pakkunud avastamisrõõmu, äratundmisrõõmu ja kindlasti ka palju huvitavaid fakte ja teadmisi, mida endale meelde jätta. Kunagi ju ei tea, kus võid mõned linnu, looma, kala, seene või metsamarjaga “kohtuda”, siis on hea meenutada seda, mida on loetud. Õnneks ilmub täna eesti keeles ja ka kohalike autorite sulest palju loodusraamatuid ja “Roheline Eesti” on kindlasti üks huvitavamaid loodusraamatute sarju.

Seekord vaatluse all kalad. Raamatu sissejuhatuses ütleb Tiit Hunt, et kui me mõnd olevust väga hästi ei tunne, pole teda sellepärast veel tarvis põlastada. Kalad pole sugugi vaid külmad, libedad, haisvad, koledad ja klaasistunud pilguga mereelanikud, nagu neid tihtilugu tavatsetakse kirjeldada. Tähelepanelik vaataja oskab näha ka kalade ilu ja mõista, miks nad peavad olema just sellised, nagu nad on. Nii näiteks lõhnab meriting tugevasti värske kurgi järele, harjusel on aga tüümiani ehk aedliivatee lõhn. Mõned kalad ei lõhna üldse ja tõsi ta on, et nii mõnedki lõhnavad lihtsalt kala järele.

Igati huvitavad mõtted raamatu autorilt. Kui ise mõtlema hakata, siis tõepoolest on kaladel igati omapärane lõhn, ja kui mõnda isiklikku kalakäiku meenutada, siis meenub selline värske looduse lõhn. Siinkohal pean tunnistama, et ega ma ise suur kalamees ei ole, pigem meeldib vaadata kodus akvaakriumis elavaid gupisid, neoone ja põhjakoristajaid ja mõnikord tunned, kuidas need väikesed sellid suudavad sind rahustada ja isegi stressi maandada. Isegi igal akvaariumikalal näib olevat oma hind ja oma iseloom, mis siis rääkida vabade vetes elavatest kaladest.

Ja jätkan siinkohal veel raamatu autori mõtetega – mis häälitsemisse puutub, siis nolgus ja meripühvel võivad pikalt uriseda ja väriseda ja on ka kalu, kes piuksatavad või korisevad. On tõeliselt ilusaid kalu nagu harjus ja roosärg ja on päris beibenägusid nagu paksude huultega merivarblane. Ja kammeljal on justkui lemuurlase silmad. Osal kaladest on soomused, teistel aga mitte. Jätkuvalt väga huvitavad ja teistmoodi mõtted kalade kohta, mida on igati vahva kaasa mõtelda.

Autor jätkab – kui räägime kalade külmusest, siis kalad on just nii soojad, kui on soe vesi – vahel on see nii soe, et kõlbab meilgi ujuda. Ja lisaks muule annavad kalad kaluritele tööd ja leiba, kuna on väga maitsvad ning inspireerivad kokki aina uusi hõrgutisi välja mõtlema. Sissejuhatuse lõpus tõdeb Tiit Hunt, et kalaraamat on abiks neile, kellele meeldib vahel õnge solgutada, võrku lasta või mõnikord üle paadiserva kalameeste loomust kiigata, ja ka neile, kes lihtsalt tahavad neistki olevustest natuke teada saada. Fotod aga toovad ehk paremini slime ette selliseid kaladele iseloomulikke jooni, mida joonistatud piltidel pole kuidagi võimalik edasi anda. Siinkohal pean kinnitama, et fotod selles raamatus on tõepoolest igati uhked ja aitavad aru saada, milline tutvustatav kala välja näeb. On ju raamatus palju ka selliseid kalu, kellest kuulen küll esimest korda. Neid ei ole küll palju, kuid siiski neid on. Ja seetõttu ongi see raamat põnev avastusretk kalade maailma.

Esimene kala selles raamatus on jõesilm, kuigi autor kinnitab, et jõesilm polegi päris kala, ta kuulub sõõrsuude klassi. Selle maduja välimusega looma toes koosneb kõhrest ja sidekoest, lõugu asendab tal sarvhammastega varustatud imilehter. Hingamiseks on lõpuskotid. Külgedel seitse paari lõpuseavasid. Selg on must või pronksjas, küljed hõbejast sinakashallini, kõht enamasti valkjas ning uimed pruunikad. Seljauimed paiknevad eraldi, kudemisajaks need liituvad. Edasi saame lugeda juba jõesilmu mõõtmetest, levikust ja elupaigast sigimisest, toitumisest ja sarnastest liikidest, ja nii on tegelikult ju kõikide selle raamatu kaladega. Jõesilmule järgneb ojasilm, sellele omakorda merisutt ja seejärel juba tuur. Tuur on dinosauruste kaasaegne ning Eesti kalavete haruldasim liik. Ürgse välimusega kala – seljal, külgedel ja kõhuservades paiknevad viis pikirida luukilpe. Selja- ja küljekilpide ridade vahel on tihedalt väikesi rombjaid plaadikesi. Silmapaistev on erihõlmne sabauim, mille ülasagar on tunduvalt pikem. Pead katavad sõmerapinnalised luuplaadikesed, mis paiknevad tihedalt üksteise kõrval. Pikalt väljasopistuv väike suu paikneb pea alaküljel, lamenenud ninamik asetseb suust eespool. Ninamiku ja suu vahel on neli siledat poiset. Messingkollased silmad on väikesed ja pisut ovaalsed. Selg tumehallikaspruun, küljed hõbesinakad, kõht valge. Fotodel näeme 1996. aastal Muhu saare vetest püütud Eesti suurimat ja kuulsaimat kala – tuur Mariat.

Loomulikult ei hakka ma siinkohal tutvustama kõiki neid kalu, kes selles raamatus on. Kokku on neid lausa 69, kuid heidame lühidalt pilgu peale, kellest selles raamatus me lugeda veel saame.Tuurale järgneb räim, kilu, lõhe, meriforell ehk iherus, jõeforell, vikerforell, rääbis, merisiig, peipsi siig, harjus (pean autoriga nõustuma, harjus on oma välimuselt tõepoolest väga ilus), meritint, peipsi tint, haug, angerjas, särg, teib, turb, säinas, lepamaim, roosärg, tõugjas, euroopa mõrukas (siinkohal pean tunnistama, et sellisest kalast polnud ma varem küll mitte midagi kuulnud ja kui meenutan selle raamatu sissejuhatust, siis Tiit Hunt tõdeski, et see kalaliik on alles hiljuti Eestisse jõudnud ning laiendanud ka oma leiviala loomulikul moel ilma inimese kaasabita, kusjuures esmakordselt püüti euroopa mõrukas siinsetes vetes alles 2018 Pärnu jõest), mudamaim, linask, rünt (ka rünt on minu jaoks uus tutvus), nugakala, viidikas, tippviidikas, nurg, latikas, vimb, koger ehk kuldkoger, hõbekoger, karpkala, trulling (jällegi uus tutvus minu jaoks), hink, vingerjas, saga, tuulehaug, luts, tursk, ogalik, luukarits, raudkiisk, madunõel, koha, ahven, kiisk, emakala (see on ainus Läänemere poegiv kalaliik), väike tobias ehk nigli, suurtobias, väike mudil, pisimudil (see on kõige väiksem kala nii Eesti vetes ja ka Euroopas), must mudil, kaugida unimudil (röövkala, kes õgib teisi kalu ja konnakulleseid ja tema levik võib seni toiminud veeökosüsteemi tugevasti segi pasiata, kala, kelle kehas leidub ka antifriisi!), ümarmudil, makrell, mõõkkala, merihärg, nolgus, meripühvel, võldas, merivarblane, kammeljas ja lest.

Selline põnev raamat see kalaraamat. Usun, et sobib lugemiseks nii suurtele kui ka väikestele loodusesõpradele, ja neile, kes soovivad siinsete kaladega tuttvaks saada.


Piotr Socha, Wojciech Grajkowski „Puud“

(Varrak)

Piotr Socha, "Mesilaste" autori imeliste illustratsioonidega uus raamat puude erilisest maailmast.

Sellest raamatust saab teada, kes puude sees elavad, kes neid söövad, kes hoolitsevad nende seemnete eest, ja miks nad üldse olemas on. Muu huvitava teabe hulgas on ära toodud ka kõrgeim, vanim ja suurima läbimõõduga puu. Lugeda saab üht-teist huviatavt Aadama ja Eeva, Robin Hoodi ja Buddha lugude kohta, samuti selle kohta, mida kõike saab puidust teha: maju, sõidukeid, muusikariistu jpm. Ka sugupuud saab koostada puude haraliste okste abil.

Kuna selle imelise raamatu laius on 27,5 cm ja kõrgus 37,5 cm, siis tuleb selle raamatu jaoks tavapärase raamaturiiuli riiul veidi kõrgemaks meisterada, muidu lihtsalt ei mahu ära. Enne seda tasuks see kindlasti läbi lugeda, sest see on tõepoolest imeline lugu puudest ja superimelised on selle raamatu illustratsioonid. Võiks öelda, et tegemist on lausa kunstiteosega.

Samade autorite suurepärane “Mesilased” ilmus eesti keeles paar aastat tagasi, ja “Puud” on on sama tiimi igati vahva ja sisukas teine raamat.

Raamatu esimene suur ja uhke pilt/joonistus on Mehhiko elupuust. Esimeses peatükis, nimetame seda sissejuhatuseks öeldakse, et puud on suurimad Maal elavad organismid. Gigantse sekvoia jalamil näivad inimene või ka pikem kalekirjak imeväikesed. Selle alla võiksid varjuda isegi hiiglaslikud dinosaurused, kes kaua aega tagasi meie planeedil elasid. Muljetavaldav võib olla ka puude iga. Mõned liigid elavad sadu või tuhandeid aastaid. Puud näitavad, et loodusel on erakordne vägi, tänu millele kasvavad väikestest seemnetest kõrged ja vägevad taimed.

Ei ole üllatav, et puid on peetuid pühadeks, neil on omistatud maagilisi jõude, on usutud, et neis elutsevad vaimud.

Sajandeid on puudel olnud inimestele ka väga suur praktiline tähendus. Eelkõige puidu allikatena – kuigi tehismaterjalid levivad üha enam, on puit endiselt hinnatud, väärismaterjal. Sellest kõigest tehakse raamatus ka juttu ja autorid ütlevad: võib-olla on aeg puud taasavastada?

Alustatakse puude ja mittepuudega. Puu ei oleks puu, kui ta lei oleks tema võimast puist vart ehk tüve. See tõstab lehtedega oksad võimalikult kõrgele, et teised taimed ei varjaks nende eest valgust. Tüve sisemuses toimub pidev liikumine: üles voolab juurtest vesi, alla aga transporditakse lehtedes toodetud aineid. Puutüvi kasvab igal aastal mitte üksnes kõrgusesse, vaid ka jämedusse. Ka kõrgetest ja jämedatest puudest on selles raamatus veel juttu. On olemas ka taimed, mille tüvi kasvab kõrgusesse, kuid ei muutu jämedamaks. Nii on näiteks suurema osa palmide, aaloede ja puusõnajalgadega. Selliseid justkui puid on muide rohkem.

Põõsad on puudest madalamad, kuid selgepiirilise tüve asemel on neid hulgaliselt peenemaid puitunud varsi. Kuna ka puude puhul tuleb ette mitme tüve olemasolu, ei ole erinevus puu ja põõsa vahel alati ilmne.

Edasi tehakse juttu lehtedest. Need on olulised seetõttu, et koguvad õhust süsinikdioksiidi ehk gaasi, mida pidevalt väljub meie kopsudest, korstnatest ja autodest. See siseneb lehte läbi imeväikeste avakeste, mis tavaliselt asuvad lehe alaküljel. Lehed sisaldavad ka klorofülli ehk rohelist pigmenti, mis imab päikesevalgust ja võimaldab taimel kasutada sellest pärinevat energiat. Lehed tarbivad seda, et toota süsinikdioksiidist ja juurte kaudu tarnitud veest suhkruid. Nendest ehitatakse hiljem tüvi, oksad ja juured. Lehtedes aset leidvate protsesside käigus toodetakse ja vabastatakse õhku hapnikku – inimestele ja loomadele hingamiseks vajalikku gaasi. Siin on ka joonistusi erinevate puude lehtedest, üks uhkem kui teine ja kõik väga erineva kuju ning olemusega.

Seejärel peatükid juurtest, neljast aastaajast, sest ka puud, nagu kõik organismid, elavad kooskõlas aastaaegade rütmiga. Tegelikult ei ole neil teist võimalust. Kes ei kohane keskkonna muutlike oludega, jääb ellujäämisvõitluses kaotajaks. Juttu on ka puude rändest, endeemidest (need on sellised liigid, mis kasvavad looduses üksnes väikestel kindlatel maa-aladel, näiteks jalaklehest kaske esineb vaid Jaapanis ja endeemidest on siin ka palju joonistusi) ja ahvileivapuudest.

Kuid, raamatus pole juttu ainult puudest, saame lugeda ka puutoidulistest loomadest, kuid ka puuelanikest, sest puuvõra on suurepärane elukeskkond. Huvitav peatükk ja põnevad joonistused on ka kamuflaažist.

Puude juurde tagasi – loeme eelajaloolistest puudest, maailma kõrgeimatest puudest (ranniksekvoia Hyperion on maailma kõrgeim puu – 115,6 meetrit, asukohaks California, USA, kuid uhkeid ja kõrgeid puid on siin mitmeid), maailma jämedaimatest puudest (jämedaim on mehhiko sooküpress, ümbermõõduks lausa 36 meetrit!). Saame teada ka vanimatest puudest (vanimad on California Valgemägede igimännid – vanim neist lausa 5062-aastane!, vanad puud on ka hiidküpressid ja hiiglaslikud mammutipuud).

Kuid see pole veel kõik. Raamatus on peatükid puude aastaringidest, puuraidurist ja tema tööst, puitehitistest (kirikud, pühamud, paleed), puidust sõidukitest, puunikerdustest, puidust instrumentidest, majadest puudel, bonsaidest (miniatuursed puud), pügamiskunstist, evolutsioonipuust, sugupuust, puudest religioonides, pühadest puudest, metsast legendides, puuolenditest, looduse väest ja ürgmetsast.

Selline huvitav, sisukas, põnev, kaasahaarav, uhke ja ilus raamat on see “Puud”. Usun, et sobib nii väikesele lugejale kui ka täiskasvanud lugejale, sest infot ja teadmisi on siin väga-väga palju. Lisaks loomulikult see, et illustratsioonid on super suurepärased, lausa iseseisvad kunstiteosed.

5+ raamat kindlasti!

 

 


Charles Darwin, Sabina Radeva „Liikide tekkimine“ (Pegasus)

Hämmastavast mitmekesisusest võitluseni ellujäämise nimel ning väikseimast bakterist Suure Elupuuni. See rikkalikult illustreeritud kohandus Charles Darwini kuulsast teosest „Liikide tekkimine” avab meile revolutsioonilise teooria, mis andis maailmale tõese evolutsiooniõpetuse – evolutsiooniteooria.

Eks me kõik oleme koolis õppinud seda, kes oli Charles Darwin, mis on evolutsiooniõpetus – kuid, kui palju me sellest ka mäletame? See on juba iseasi.

Nüüd on ilmunud väga ilus ja kaunis raamat evolutsiooniteooriast, ja see on mõeldud lastele, kuid tegelikult, miks mitte heita ka suurematel pilk peale ja asju meelde tuletada.

Raamatu autor Sabina Radeva on lastele lihtsas keeles jutustanud Charles Darwinist ja tema põnevast evolutsiooniteooriast, kusjuures ta ise on ka raamatu illustreerinud ja pildid on igati vahvad, värviküllased ja lastesõbralikud. Raamatu lõpus saame autori kohta ka lugeda ja selgub, et Sabina Radeva on Inglismaal Londonis elav graafiline disainer ja illustrator, kes 2008. aastal lõpetas Saksamaal Max Plancki Instituudis molekulaarbioloogia magistrantuuri. Järjest süvenev huvi loomingulise tegevuse vastu sundis teda eemalduma teadustegevusest ja alustama 2009. aastal õpingutega kunsti vallas. Tema kireks on projektid, mis ühendavad teadust ja kunsti. Eks ole ju ka see raamat suurepärane näide autori oskusest siduda teadust ja kunsti, teha teadus põnevaks ka väiksemale lugejale.

Sabina Radeva kinnitab raamatu lõpus, et ta on püüdnud selle pildiraamatuga luua tõetruu kohanduse Charles Darwini “Liikide tekkimisest”. Sellest raamatust saavad lapsed õppida tähelepanekute tähtsust ja näha, kuidas uudishimu looduse vastu võib viia imeliste avastusteni. Ilma modernse tehnoloogiata suutis Darwin teha piisvalt uurimistööd, et kujundada ümber meie arusaam elust Maal.

Raamat algab nii – kaua-kaua aega tagasi, kui inimesi veel olemas polnud, nägi elusloodus välja hoopis teistsugune kui tänapäeval. Alates elu algusest Maal on tillukesed olendid, taimed ja loomad muutunud miljoneid aastaid kestnud arengu käigus, mida nimetatakse evolutsiooniks. Ammustest aegadest peale on paljud inimesed uskunud, et kogu maailm loodi korraga. Nende arvates on kõik taimed, loomad ja inimesed olnud alati selised, nagu nad on praegu. Kuid leidus ka nutikaid ja uudishimulikke teadlasi, kes selle tõekspidamise vaidlustasid. Edasi mainitakse näiteks George-Louis Leclerc de Buffoni ja Jean-Baptiste Lemarcki, kuid üsna pea sai maailm tundma Charles Darwinit, inglise loodusteadlast, kes muutis inimeste arusaamist liikide tekkimisest. Purjelaev Beagle pardal rändas ta mööda maailma, külastades imelisi paiku, uurides loomi ja kogudes kivistisi. Oma reisil nägi ta hämmastavaid asju ja pani need kõik kirja nii täpselt kui võimalik.

Edasi on juttu ka Darwini perekonnast ja sellest, kui pikalt ta oma teooria üle mõtiskles ja asju kirja pani. Pärast 20 aastat kestnud rasket uurimistööd avaldas Darwin 1859. aastal viimaks raamatu “Liikide tekkimine”, mis seletas kõiki ta ideid.

Seejärel saame lugeda juba teooriast ja Darwini mõtetest lähemalt. Lühidalt ja huvitavalt. No näiteks – oma raamatus seletab Darwin, et liik on rühm elusolendeid, kes näevad sarnased välja ja saavad omavahel järglasi. Aga isegi samasse liiki kuuluvad loomad pole täpselt ühesugused. Siin on vahvad joonistused jänestest, kes näivad olevat ju üsnagi sarnased, kuid üks on pikem, teine lühem, üks on aeglasem, teine kiirem või lausa teistsugust värvi. Selgub, et taolisi erinevusi liigi sees nimetatakse variatsioonideks.

Jänestele järgnevad hundid ja koerad, juttu on kodustamisel tekkinud variatsioonideks. Darwin kasvatas ja uuris isegi tuvisid. Ta teadis, et täpselt nagu kodukoeradki, kuuluvad kõik kodutuvid ühte liiki, kuigi neid vaadeldes selle peale ei tulegi. Juttu on ka teistest koduloomadest ja ka aiataimedest.

Seejärel saad lugeda looduslikest variatsioonidest, sest liigid muutuvad ka vabas looduses. Ilma igasuguse inimmõjuta idanevad taimed ja sünnivad loomad, igaüks oma väikeste erinevustega, kusjuures osa erinevusi on väga kasulikud. Näitena on toodud Galapagose saartel pesitsevad linnukesed ehk maasirgud (nn darwini vindid), kellel on arenenud väga erineva kuju ja suurusega nokad.

Loen raamatut edasi. Saame teada, mis asi on olelusvõitlus – piltidel on lõvi, sebra, elevandid, linnukesed – selgub, et loomad konkureerivad toidu ja elupaiga pärast. Need on asjad, millet pole võimalik ellu jääda ja järglasi saada. Looduses elamine on võitlus ja ainult kõige paremini kohastanud jäävad ellu.

Edasi loeme looduslikust valikust, sest mõned erinevused aitavad loomadel looduses ellu jääda. Mõnedest neist on kasu varjumisel, küttimissel, kauem elamisel või paljude poegade saamiseks. Liik kohastub ümbritseva maailmaga. Piltidel on gepardid, tiigrisd, sebrad jpt. loomad.

Saame teada sedagi, et Darwin joonistas pildi puust, et näidata, kuidas liigid arenevad ja lahknevad. Teadlased on seda ideed edasi viinud ja tõestanud, et inimesed, loomad, taimed, putukad ja isegi kõige pisemad olevused pärinevad kõik esimestest elusolenditest, kes maailma tekkisid.

Aga kuidas siis elu alguse sai? Kust esimene olend tuli? Darwin ei olnud selles kindel, kuid tema teooria seletas ära, kuidas arenesid kõik need elusolendid, keda me praegu planeedil Maa näeme.

Ma ei tahaks Sulle kõike ära rääkida, mida sellest raamatust lugeda ja teada saad, kuid siin on peatükid teooria keerukusest, geoloogilise läbilõike puudustest, ülimalt täiuslikest elunditest (silma kujunemislugu), instinktist, rändest, elusolendite sarnasest päritolust.

Raamatu lõpus on kokkuvõte Darwini evolutsiooniteooriast loodusliku valik teel – välja on toodud viis olulist punkti ja öeldakse, et Darwini raamat jõuab lõpule, kuid evolutsioon läheb edasi. Seniks, kuni elu Maal jätkub, kohastume ja areneme me koos teiste loomade ning taimedega.

Raamatu lõpus olevas lisas on lühidalt juttu veel ühest briti teadlasest ehk Alfred Wallace’ist, DNA’st ja geenidest, pärilikkusest, variatsioonidest ja mutatsioonidest, looduslikust valikust, epigeneetikast, elu sasipuntrast ja võrdlevast embrüoloogiast. Välja on toodud on mõned väärarvamused, sõnaseletused ja mõned ingliskeelsed raamatud, mida võiks veel lugeda, et evolutisooniteooriat tundma õppida.

Igal juhul on Sabina Radeva raamat igati tänuväärt ettevõtmine, sest see teeb evolutsiooniteooria ja teadusmaailma väiksele lugejale igati põnevaks ning huvitavaks. Suurepärased illustratsioonid on väga-väga lapsesõbralikud. Tekstid on lühikesed ja arusaadavad, kuid usun, et eriti põnev on lapsel seda raamatut uurida koos ema-isa või vanaema-vanaisaga. Kindlasti tekib palju küsimusi, millele on üheskoos põnev vastuseid otsida.

Soovitan kindlasti lugeda!


Karl Adami „Eesti talvised metsalinnud“

(Varrak)

Talv on aeg, mil loodust haarab vaikus. Linnuliikide arv langeb drastiliselt ja puudelt kaovad lehed. Samas on see ideaalne aeg lindude tundmaõppimiseks – algajal linnuhuvilisel esimeste sammude seadmiseks ja kogenumal teadmiste kinnistamiseks.

Mitte kõik sügistalvisel ajal metsas tegutsevad või seda väisavad linnud pole tähelepanust huvitatud ning on neidki sulelisi, keda ei pruugi isegi otsimise järel kohata, rääkimata neile lähenemisest. Pajatan teile 27 talvisest metsalinnust, keda hea õnne korral kohates oleks võimalik ka lähedalt vaadelda ja miks mitte jäädvustadagi.

Sügis ja talv on osa looduse aastaringist. Minu silmis pole neil aastaaegadel kindlaid piire. Mõlemad aastaajad aga nõuavad metsalindudelt piisavalt ettenägelikkust ja noorlindude jaoks on need kindlasti esimeseks suureks proovikiviks. Need, kes jäävad, on tõeliselt südikad. Saagem osaga neist tuttavamaks.

Ma olen seda varem ka kinnitanud, et mulle loodusraamatud meeldivad. Eriti veel raamatud lindudest, mistõttu “Eesti talvised metsalinnud” on mulle igati meeldiv lugemine. Kirjastuse “Varrak” raamatusari “Roheline Eesti” on igati vajalik ja põnev sari, sest varem oleme lugeda saanud selles sarjas kodumaistest allikatest, orhideedest, looduslikest toidutaimedest, röövlindudest, soodest, tornaadodest, metsadest, lindude rändest, metsamarjadest, koobastest, päevaliblikatest, imetajatest jm. Nüüd Karl Adami raamat Eesti talvistest metsalindudest.

Raamatu tagakaanelt saame lugeda, et Karl Adami (s 1991) on loodushuviline ja –fotograaf, Keskkonnaministeeriumi noore looduskaitsja märgi laureaat. Ta on jaganud arvukaid kohtumisi elusloodusega ETV saates “Osoon”, olles nii loomalugude autor kui ka operaator. Tema töid on avaldatud kodu- ja välismaistes väljaannetes. Muuhulgas on mitu tema fotot ära trükitud ravusvahelises ajakirjas National Geographic. Raamatu autor on metsas palju samme seadnud ja õppinud tundma seal tegutsevaid sulelisi. Selleks, et metsaelanike usaldust võita, tuleb puusammaste vahel kaua viibida.

Ja veel, see raamat pajatab lindudest, kes vaatamata kõledate ilmade ja pakase tulekule trotsivad meie sügiseid ja eripalgelisi talvi. Talv on aeg, mil loodust haarab vaikus, linnuliikide arv on drastiliselt kahanenud ja lehtpuud paljad. See on ideaalne aeg lindude tundmaõppimiseks.

Raamatus on ära toodud 27 talvise metsalinnu kirjeldus, käitumine, levik, arvukus. Lisaks rohketele fotodele jagab autor oma kogemuste põhjal ka näpunäiteid lindudele lähenemiseks ja nende jäädvustamiseks fotodele.

Raamatu sissejuhatuses tõdeb Karl Adami: “Mets on kui mahukas raamat, mida tuleb osata lugeda. See on raamat, mida uurides saab palju teada lindude omavahelise konkurentsi, vaenamise, koostöö, ärakasutamise, ettenägelikkuse, hoolimise kui ka kõige muu kohta. Mul on küll käsil looduse kui raamatu esimeste peatükkidega tutvumine, kuid olen sellegipoolest valmis teiega jagama omandatud teadmisi ja kogemusi.”

Ja veel, autor jätkab: “Sügis ja talv on osa looduse aastaringist. Minu silmis pole neil aastaaegadel kindlaid piire. Kumbki aastaaeg aga nõuab metsalindudelt piisavalt ettenägelikkust ja noorlindude jaoks on need kindlasti elu esimeseks suureks proovikiviks. Need, kes talvitama jäävad, on tõeliselt südikad.”

Seejärel juba esimene peatükk “Talilinnud ja talvetingimused”. Saame teada, et võrreldes suvega jääb meile talveks hulga vähem linnuliike. Talvisel ajal esineb siin regulaarselt 113 liiki, kellest metsaliike on veidi üle 30. Hinnanguliselt jääb või tuleb meile talvitama 4,1 – 9,0 miljonit lindu.

Meie kõige arvukam talilind on praeguste hinnangute kohaselt rasvatihane, palju on ka pöialpoisse, põhjatihaseid ja talikülalisena urvalinde.

Edasi juba peatükid metsalindude rändest, talvitavate metsalindude otsimisest ja jäädvustamisest. Karl Adami räägib lugejale ka tehnikast, abivahenditest ja fotode töötlemisest.

Ja algabki meie põnev reis talvitavate metsalindude maailma. Vaatluse all 27 lindu, kes on rühmitatud sugukondliku kuulumise järgi.

Esimestena saame tuttavaks tihaslastega – rasva-, must-, põhja-, salu-, sini- ja tutt-tihane. Iga linnu kohta on palju fotosid ja palju põnevaid fakte ning andmeid (nt talvine arvukus, levik, suurus, rahvapärased nimetused). Kas tead, et rasvatihast kutsutakse ka rasva-antsuks, külmalinnuks ja talitihaseks,musttihast kutsutakse kuusetihaseks ja halltihaseks, põhjatihast aga halltihaseks, pajutihaseks ja väiketihaseks.

Tihaslastele järgnevad porlased, keda selles raamatus esindab porr, kes levib kõikjal Eesti kuusikutes või kuuse-segametsades, aga ka parkides. Rahvapärased nimetused on porril näiteks krabi, tikk, piibutaja.

Liigume edasi – puukoristajalased, keda esindab puukoristaja, kes levib peamiselt Mandri-Eestis, saartel on haruldane. Talviti külastab meeleldi lindude toidulauda. Teda tuntakse ka kui takukoristaja, puuklutt, puuporr, kusetaja ja puuvästrik.

Seejärel juba põõsalindlased (pöialpoiss), sabatihaslased (sabatihane), vintlased (kuuse-käbilind, leevike, rohevint, siisike, urvalind), vareslased (mänsak, pasknäär, ronk), kanalased (laanepüü), rähnlased (hallpea-rähn ehk hallrähn, laanerähn ehk kolmvarvas-rähn, musträhn, suur-kirjurähn, valgeselg-kirjurähn ja väike-kirjurähn), kaklased (händkakk ja värbkakk).

Iga linnu kohta on Karl Adamil palju põnevat öelda, on ju kõik ikkagi isiklikud kohtumised, mida kinnitavad ka autori tehtud suurepärased (võiks öelda, et võrratud) fotod.

Raamatu lõpus on veel ülevaade raamatus mainitud viiekümne ühest linnuliigist, kasutatud allikad ja register.

Karl Adami raamat on väga huvitav lugemine, mis sobib igas vanuses lugejale. Fotod on suurepärased ja täiendavad väga hästi tekstiosa. Ja ma olen üsna kindel, kui raamatu läbi loed, siis muutuvad linnud veelgi armsamaks ja südamelähedaseks meile kõikidele. Soovitan minna sul endalgi talvisesse metsa või parki, et vaadata, millised linnud seal ringi liiguvad/lendavad. Alati on vahva panna akna taha või aeda lindude söögimaja või midagi taolist, sest uskuge mind, kunagi ei tea, milline vahva väike linnuke võib seda külastada ja samas ka sulle head meelt teha.


Ilja Lagutenko „Mina olen tiiger“

(Pegasus)

Tiigrid kohtuvad inimesega vaid uudishimust. Täna otsustas väga haruldane amuuri tiiger sinuga lähemalt tuttavaks saada ja oma tiigrisaladusi jagada. Sellest raamatust saad teada, mitu vööti on tiigril, kas ta ujuda oskab, kus ta magab ja kuidas tiigrikutsikate kasvatamine käib. Kuid see pole veel kõik!

Ava raamat ja mine amuuri tiigrile külla …

„Mina olen tiiger” on kuues raamat sarjast „Laste loomaraamat”. Varem on sarjas ilmunud „Mina olen rebane”, „Mina olen siil”, „Mina olen pingviin”, „Mina olen jääkaru” ja „Mina olen sipelgas”.

See on vahva, et „Laste loomaramatu“-sari on saanud jällegi uue osa, mille kaanelt vaatab meile vastu uhke tiiger. Nii nagu ka eelmistes raamatutes, tutvustab ka selles raamatus tiiger ennast ise. Ütleme nii, et tiiger on jutustaja, kes jutustab iseendast. Vahva.

Esimeses peatükis saab lugeja tiigriga tuttavaks, kui päris täpne olla, siis juttu tuleb amuuri tiigrist, kuigi maailmas on ju veel ka bengali tiiger ja sumatra tiiger. Igas peatükis on ka põnevaid fakte – nii saad teada, et täiskasvanud amuuri tiiger kaalub raamatu väikesest lugejast 10 korda rohkem ja neljal jalas seistes on ta umbes 1 meeter ja 15 cm.

Teises peatükis saad teada, kus tiigrid elavad. Kunagi hõivasid tiigrid suuri alasid mägedest ja kõrbetest kuni ookeanini välja, sest täiskasvanud tiiger vajab oma piirkonda, mille pindala peaks olema suurem kui mitu Tallinna kokku. Kahjuks jääb metsikut ja puutumatut loodust aina vähemaks, mistõttu on vabas looduses amuuri tiigreid alle umbes 400, bengali tiigreid on veidi rohkem – neid on umbes 2000.

Teises peatükis selgub, et tiigreid on kuus alamliiki. Metsikus looduses elavad tiigrid 15-20 aastat, aga loomaaias kuni 26 aastat vanaks.

Kolmandas peatükis tehakse juttu tiigri vöödilisest kasukast. Selgub, et peaaegu kõigi tiigrte kasukal on sadakond vööti. Amuuri tiigritel on vööte vähem kui ülejäänutel, kuid amuuri tiigritel on jällegi paksem kõht kui bengali tiigritel, sest amuuri tiigrid peavad ju külmas lumes lamama. Saame teada, et tiigri kõhukarvad on seljakarvadest 2 korda pikemad ja tiigri sabal on umbes 10 vööti.

Neljandas peatükis tehakse juttu tiigri hammastest, küünistest, käppadest ja sabast. Selgub, et tiigritel on 30 võimast hammast, nende küünised on 8-10 cm pikkused. Viiendas peatükis on juttu nägemisest, kuulmisest ja haistmisest. Tiigrid võivad kinni püüda selliseid helisid, mida inimkõrv vastu ei võta, nendel on terav ja läbitungiv pilk, nende silmad on ühevõrra kohandunud nii päikese- kui kuuvalgusega. Need, mida inimesed peavad tiigri vurrudeks, on tegelikult kõige võimsamad antennid, mida nimetatakse vibrissideks. Need kasvavad ninamikul ja silmade kohal. Nendega tunnevad tiigrid ka kõige õrnemaid puudutusi ja isegi helivõnkeid. Kas tead, et tiigrid näevad öösel 6 korda paremini kui inimesed, et tiigri vibrisside pikkus võrdub tema keha laiusega.

On ju põnev, kas pole.

Ma ei Sulle kõike muidugi ära rääkida, kuid sellest raamatust loed veel tiigri mälust ja mõistusest, selgub, et tiigri mälu on 30 korda parem kui inimesel! Juttu on tiigri jõust ja vastupidavusest, sellest, mida nad söövad. Saad teada, kus on tiigri kodu, millised vahva sellid on tiigrikutsikad, kes on tiigri vaenlased.

Raamatust saad teada, et rahvusvahelist tiigripäeva tähistatakse 29. juulil, et amuuri tiiger on looduskaitse all olnud peaaegu 70 aastat.

Raamatu lõpus on veel igasugu põnevaid fakte tiigri kohta. Lisaks veel soovitusi raamatute ja multifilmide kohta, milles toimetavad tiigrid.

Raamatu lõpus on ka väike üleskutse lastele. Neil tuleks täiskasvanutele edai ütelda, et tiigreid on tarvis kaitsta salaküttide eest ja tuleb peatada nende metsade maharaiumine, kus tiigrid jahti peavad.

Raamatu autor on Ilja Lagutenko, kes on ka muusik ja ansambli Mumij Troll solist, kes käinud ka Eestis esinemas. Ta on esinenud isegi Kamtšatkal tõelise vulkaani kraatris. Ilja Lagutenko on suur amuuri tiigrite sõber ja ta on kirjutanud nendest vöödilistest loomadest isegi raamatu pealkirjaga „Tiigrilood“. Selgub, et Mumji Trollil on ka album „Amba“ – nii on hüüdnud tiigrit juba ammu-ammu Kaug-Ida rahvad. Suurepärased pildid on joonistanud sellesse tiigriraamatusse Jekaterina Voronina.

Vahva, et „Laste loomaraamatu“-sari jätkub ka eesti keeles, sest kõikides nendes raamatutes on palju fakte, tedamisi ja tarkust, palju seda, et laps hakkaks loodust ja loomi hindama ning armastama. Ja see ongi ju igati oluline asi.

Jään ootama samast sarjast uusi raamatuid.

 


Jim Robbins „Imelised linnud. Mida neilt õppida meie endi, maailma ja tuleviku kohta“

(Varrak)

Meie suhe lindudega erineb meie suhtest kõigi teiste elusolenditega. Linde leidub praktiliselt kõikjal ning meile meeldib neid vaadelda, kuulata, kodus pidada ja ka nendega suhelda. Jim Robbinsi sõnul on linnud meie kõige olulisem side loodusega. Nad tõmbavad meie pilgu taevasse, nii sõna otseses mõttes kui ka kujundlikult; nad ahvatlevad meid loodusesse nende ilu imetlema ning annavad meile võimaluse aimata, mida tähendab kaalutus. Linnud on aidanud inimestel jõuda paljude saavutusteni: õppida lendama, hankida rõivaid ja toitu ning omaenese aju ja keha paremini tundma õppida. Ning neil on meile lisaks palju öelda, kuidas jääda inimeseks loodusmaailmas.

Käesolev raamat kirjeldab lindude ainulaadseid omadusi ja näitab, kui väärtuslikud on nad inimeste jaoks – nii ökoloogilises kui vaimses kontekstis. Tuginedes nii teadusuuringute tippsaavutustele kui ka inimeste vanimatele usunditele, on see raamat pilguheit lindude imetabasesse maailma ning hämmastavatesse viisidesse, kuidas nad kogu planeedi elu rikastavad.

Jim Robbins on vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik, ta on kirjutanud rohkem kui kolmekümne viie aasta jooksul artikleid ajalehele The New York Times, tema lemmikteemadeks on teadus- ja keskkonnaprobleemid.

Pean kohe alguses kinnitama, et paari viimase aasta jooksul on mul tekkinud tõsine huvi lindude vastu. Olen otsinud üles oma raamaturiiulilt kõik lindudest rääkivad raamatud, olen kogunud linnulugusid, mis ilmunud kohaliku ajakirjanduses (näiteks Maalehes või Postimehe maaelu-lisas jne), vaadanud kõiki loodussaateid ETV’st, milles lindudest juttu. Mistõttu ei teagi, äkki oleks pidanud aastaid tagasi hoopis ornitoloogiks õppima? Mine võta kinni

Jim Robbinsi “Imelised linnud” ongi tõepoolest üks imeline raamat, sest see on imeliselt põnev ja huvitav, siis imeliselt palju põnevaid fakte ja teadmisi, vahva on see, kuidas autor põimib kokku ajalugu, tänapäeva, tulevikku, siin on palju teisi linnuteadlasi ja ka teiste valdkondade teadlasi, kellega autor juttu räägib jne jne. Ühesõnaga 300 lk väga põnevat ja huvitavat lugemist lindude kohta. Igal juhul kuulub “Imelised linnud” minu selle aasta lemmikraamatute hulka kohe kindlasti. Ja seetõttu soovitan seda lugeda ka teistel looma- ja loodusesõpradel.

Raamatu tekst ei ole teaduslik ja igav, vastupidi igas peatükis leiad midagi sellist, mida pole varem kuulnud, mille peale pole ise varem mõtelnud. Tekst on lihtsasti loetav ja arusaadav, kuigi kogu aeg on tunne, et iga peatükiga õpid midagi olulist juurde. Ma ei tea, kuid kas mitte kooliõpikud ei võiks olla sellised nagu see raamat, usun, et sellest raamatust on palju põnevat lugeda ka koolilastel.

Raamat algab Albert Einsteini mõtteteraga: “Kui vaatad looduse sügavusse, hakkad kõike paremini mõistma.” Ja tegelikult, nii see ju ongi. Sarnase suhtumisega on ka Jim Robbins ja tema paeluv linnuraamat.

Raamatu eessõnas tõdeb Jim Robbins: “Inimestega samas keskkonnas ei ela ühtegi teist metslooma sama vabalt ja arvukalt kui linnud. Juba ainuüksi sel põhjusel on meie suhe nendega erinev meie suhtest ükskõik millise muu nmetsiku olevusega. Kui põhjuseid on veelgi. Loomariigis on lindude mõistus väidetavalt meie endi omega kõige sarnasem. Linnud võluvad meid oma taevaliku lauluga, mis erineb täielikult teiste loomade häälitsustest. Ja on tõsi, et mitmeid kõige kaunimaid loodushääli tekitavad kõige pisemad linnud.”

Ja autor jätkab: “Ühe Austraalia legend järgi tekkisid linnud maailma siis, kui vikerkaar kildudeks purunes ja selle värvilised tükid lindudeks muutusid. Nii sündisid helendavate, juveelisarnaste punaste, roheliste ja sinister toonidega koolibrid, sügavpunasem valge ja musta sulestikuga rähnid, tumeisinised sinilinnud ja indigolinnud, punasekirju seljaga turpialid ning üleni punase kuuega kardinalid.”

Üks mõte veel raamatu eessõnast: “Linnud lummavad mind. Üht-teist teadsin ma neist juba varem, enne kui selle raamatuprojektiga alustasin, kuid pärast rohkem kui kaks aastat kestnud teaduslike uuringute lugemist, teadlaste ja lihtinimestega vestlemist ning veinitootjate, loomaaednike, liinuvaatlejate, pitsrikupidajate, kunstnike, moeloojate, põlisameeriklaste ja loomakaitsjatega kohtumist avastasin, et need sulgedega olevused etendavad inimeste elus uskumatult erinevaid rolle.”

Raamatu esimene osa on “Mida linnud meile maailmast räägivad”. Esimene peatükk on “Linnud. Dinosaurused, kes ellu jäid”, selle piilutakse just dinosauruste aega, arutletakse lennuvõime ja tiibade üle ning selgub, et lindudest on dinosaruste lühimad sugulased kanad ja kalkunid! Teises peatükis “Koolibrid. Imeline lend” ongi juttu linnumaailma imelistest, kanitest, pisikestest kuid tublidest ja hakkajatest koolibridest. Juttu on jällegi lendamisest ja linnulennust, sest on ju koolibrid hämmastavad lendajad, kes suudavad lennata pea alaspidi ja tagurpidi, ning nektaritoidulistena, kes imevad iga päev oma kehakaalust kuni 12 korda suurema nektarikoguse, on nad paigallennumeistrid. Jim Robbins ütleb lahedalt, et koolibrid tegelevad õhus “tankimisega” märksa professionaalsemalt kui ükski lennumasin. Selgub, et sellise lennutaseme saavutamiseks teevad koolibrid 90 kuni 100 tiivalööki sekundis, paaritumisrituaalide ajal aga veelgi enam. Selles peatükis saad teada veelsedagi, mis on pneumaatilised luud, kui olulised on lindudele rinnalihased ja sedagi, et kui enamik linde lehvitavad tiibu nagu kogu käsivart, siis koolibri kasutab üksnes randme läheduses asuvat tiivaosa.

Raamatu esimeses osas on võimalik lugeda veel tiivulistest valvuritest, näiteks kaanarilindudest ja mustselg-laanerähnidest, kuid ka linnuparvedest/linnusülemitest ja sellest, kuidas linnud sülemlendu on suutelised tegema.

Raamatu teine osa on “Lindude annid”, milles tehakse juttu sulgedest (te ei kujuta ette, kui olulised on linnusuled nii lindudele endile kuid ka inimestele, sest kasvõi näiteks udusuled on parim looduslik soojustusmaterjal, mis on kergesti kokku surutav ja elastne, udusulgi saadakse partidelt ja hanedelt, kuid maailma kõrgeime kvaliteediga udusuled on hahkadel), linnumunadest (muredest ja rõõmudest, mis seotud linnumunadega, eriti kanamunadega), guaanost ehk lihtsamini öeldud linnusõnnikust, mis moodustab osa sellest, mida teadlased nimetavad ökosüsteemi teenusteks, ka guano on olnud üsnagi edukas müügiartikkel, ja selles osas saad teada, mida sellega on tehtud ja tehakse. Selles osas on juttu lindudest, kui looduse koristajatest, on ju linnud tublid putukasööjad, kuid on ka linde, kes aitavad hävitada loomakorjuseid jne jne. Selles peatükis räägitakse meile varblastest ja sellest, mis juhtus siis, kui Hiinas hakati 1950ndatel aastatel neid hulgaliselt hävitama, selles peatükis on juttu raisakotkastest, saad teada sedagi miks neil vägevatel lindudel on kiilas pea.

Raamatu kolmas osa on “Leia ennast lindude kaudu”. Selles osas on juttu hämmastavast linnu ajust ja veidi ka inimese ajust, kusjuures selgub, et linnud on hiiglama nutikad ja targad loomad. Siin öeldakse, et linnud on lahendanud liikumise juhtimise, pikeerimise, tasakaalu ja kolmemõõtmelisuse, kuulmistuvastuse ja nägemisega seotud probleemid. Kolmandas osas saad lugeda hämmastavalt tarkadest varestest ja ronkadest, rõhutan veelkord sõnapaari hämmastavalt targad. Selles osas on juttu lindude salakeelest, linnulaulust. Selgub, et umbes kümme tuhat maailma linnuliiki kasutab ainult kaht tüüpi häälitsusi: hüüdeid ja laule. Suhtlemiseks kasutavad nad ka muid vahendeid, mille hulka kuuluvad peahoiakud, erinevad silmaliigutused, peasulgede turritamine või lihtsalt tiibade rapsimine või sabasulgede lehvikuna avamine. Laulmist esineb umbes 4500-l linnuliigil ning kõige keerulisemaks on arenenud laul värvulistel. Saad teada seadgi, et suurepärased lauljad on leevikesed, et igal laulval linnul on oma repertuaar, millesse kuuluvad erinevad lauluversioonid, kuig mõnedel lindudel võib olla üksainus laul. Viiendikul kõigist laulvatest lindudest on viis või rohkem laulu. Kõige suurem on Põhja-Ameerikas elava ruske-pilalinnu laulupagas, mis võib sisaldada kuni kolm tuhat erinevat laulu. Elund, mille abil linnud laulavad on linnu laulukõri ehk süürinks, mis saanud nime Kreeka voorusliku metsanümfi Syrinxi järgi. See lindude laulust ja häälitsustest kõnelev peatükk on imeliselt põnev ja huvitav nagu seda on ka linnulaul ise.

Kolmandas osas on juttu veel ka linnuperedest, äärmuslikust füsioloogiast ehk linnud kui tippsportlased (tohutult kõrgel lendavad vööthaned või põhjasäälikud, uskumatuid vahemaid läbivad randtiirud (nende 20 aastat kestva elu jooksul läbib randtiir 2,4 miljonit lennukilommetrit (!), keiserpingviinide sukeldumisvõime, siin on juttu ka lindude rändest, mis on paljuski ka täna veel veidi avastamata teema).

Raamatu neljas osa on “Linnud ja lootus paremale tulevikule”, milles on juttu sellest, kuidas linnud tööle panna (põnevaid näiteid veinipiirkondadest), linnalindudest (tuvid), lindude võimest inimesi muuta, lindudest kui sotsiaaltöötajatest, ja ka lindude tulevikust.

Loomulikult tahaks sellest raamatust rääkida veel ja veel, kuid ma jätan siiski avastamisrõõmu ka lugejakle endale, kuid igal juhul on see sedavõrd põnev, huvitav ja sisukas lugemine, mida soovitan kõikidele. Kui tahad lindudest ja loodusest midagi vajalikku teada saada, siis on see raamat igati suurepärane võimalus seda teha.


Ksenija Lutsenko „Mina olen sipelgas“

(Pegasus)

Sipelgad ei ole lihtsalt ühed tillukesed putukad, kes kibekiirelt oma radadel sibavad. Nad on ka osavad ehitajad, kanged jõumehed, julged karjused! Kas tahad teada, milline on sipelgate kehaehitus, mis keeles nad suhtlevad, mitu kambrit on sipelgate majas ja kuhu nad ometi kogu aeg kiirustavad? Kas soovid saada jälile saladusele, kust on pärit väikese sipelga jõud, ning välja uurida, kuidas kulgeb sipelgapere elu? Siis loe seda raamatut!

„Mina olen sipelgas” on viies raamat sarjast „Laste loomaraamat”.

Kirjastuse Pegasus „Laste loomaramatu“-sari on saanud uue osa. Kui varem on juttu olnud siilist, pingviinist, rebasest ja jääkarust, siis nüüd on lähema vaatluse all väike aga tubli ehk sipelgas. Raamatu esikaanel on äge siplega pilt ja selja taha joonistatud mõõtkava näitab, et sipelga pikkus on 10 mm. Jääkaru oli esikaanel 3 meetri pikkune, siis sipelgas on tema kõrval ikka väga-väga väike.

Nii nagu ka varasemates selle sarja raamatutes on jutustajaks loom ise, seekord sipelgas. Esimeses peatükis räägib sipelgas sellest, kes nad on. Sipelgas kinnitab, et tal pole aega, sest tohutult palju on teha. Ta suudab ja oskab paljusid asju, kuid tuleb kõvasti kiirustada, sest ta elab ju kõigest ühe aasta, kõige rohkem – kolm aastat. Sellepärast, et ta on töösipelgas. Sipelgate seas on ka selliseid, kes elavad kõigest mõne nädala. Need on tavalised isased. Sipelgate kuninganna, sipelgaema, võib ka 20 aastat elada, kuid see on hoopis teine elu. Esimeses peatükis on mitmeid põnevaid numbreid – 240 000 sipelgat kaaluvad sama palju kui raamatu väike lugeja, sipelga leha võib olla 1 mm kuni 5 cm pikk, sipelgal on 2 magu – üks enda jaoks, teine, mida kutsutakse ka puguks, ühiste varude kogumiseks.

Teises peatükis on juttu sipelga kehaehitusest. Sipelga keha koosneb 3 osast: pea, rindmik ja tagakeha. Selgub, et siplegal on välistoes ehk eksoskelett, mis on tehtud kitiinist, õlitugevast ainest. Ameerikas elavad aedniksipelgad, kelle kitiiniturvis peab vastu kilogrammisele koormusele. Teada on sedagi, et maailmas on 15 000 sipelgaliiki!

Kolmas peatükk jutustab sipelga tugevatest jalgadest. Saad teada et iga sipelga lülijalg koosneb 5 osast ja lõpeb 2 küünisega, sipelga jalal on padjake, mis eritab kleepuvat nõret, et mitte libiseda, kõige väledamad sipelgad jooksevad kiirusega 70 cm sekundis: 10 korda kiiremini kui kõige nobedam tigu.

Neljas peatükk kõneleb sipelgast kui jõumehest. Saad teada, et sipelga jõu saladus peitub tema jalgade ehituses. Ta oskab neid sättida sellise nurga all, et ta hoiab kinni raskust, mis kaalub 30 korda rohkem kui sipelgas ise. Kui inimesel oleksid nii tugevad käed, suudaks ta maast üles tõsta päris paraja elevandi või väikese veoauto. Ja veel – rändsipelgad oskavad ehitada elavaid sildu, haarates üksteisest kinni jalgade ja lõugadega! Selline sild suudab vastu pidada raskusele 1,5 kg. Et nihutada paigast inimest, läheb tarvis 10 miljonit sipelgat!

Viiendas petaükis tehakse juttu sipelga nägemisest. Sipelgal on liitsilmad, mis koosnevad 50-500 kuusnurksest osasilmast. Siplegas näeb maailma pusle moodi. Sipelgas näeb esemeid, mis ei asu kaugemal kui 4 cm, nad eristavad värvidest kõige paremini sinist ja lillat, aga punast ei näe.

Kuuendas peatükis on juttu tuttavatest lõhnadest. Selgub, et sipelgal pole kõrvu. Siplega jaoks tähendab heli õhu võnkumist, mida ta „kuuleb“ jalgadega. Juttu on ka siplega tundlatest, mis on ühtaegu kompimis- ja haistmiselundid. Sipelgal on ka mitmeid näärmeid eriliste lõhnainete – ferimoonide – eritamiseks. Ühe pere liikmed lõhnavad ühtemoodi. Hädaohu korral eritavad siplegad abi kutsmiseks ohuferomoone, on 15 eri tüüpi feromoonimärguannet, mille abil siplegad suhtlevad.

Sul õnnestub selles raamatus lugeda veel siplega kaardist ja navigaatorist, saad teada, et sipelgapesa sees on kõigi radade pikkus kokku umbes 7000 meetrit, sipelgas mäletab teed sipelgapessa üle 5 päeva. Juttu on ka sipelgatest ja lehetäidest, lõunasöögist, sipelgapesast, sipelgate ametitest, sipelgate järglastest, kasvamisest ja sellest, keda sipelas kõige rohkem kardab.

Raamatu lõpus on veel mõned põnevad faktid sipelga kohta – maailmas on mitu mälestusmärki töökale sipelgale: Koreas, USAs, Itaalias, Araabia Ühendemiraatides, Ukrainas ja Venemaal.

Eesti üks suurimatest siplegapesadest asub Harjumaal – kõrgus 1,9 meetrit ja läbimõõt 2,5 meetrit.

„Laste loomaraamat“ on jätkuvalt väga huvitav ja sisukas lugemine, kusjuures on ju põnevad faktid ja teadmised edasi antud igati mõnusalt ja lastepäraselt. Lugemine on lihtne, kõik on hõlpsasti arusaadav ja joonistused täiendavad kõike seda, mida loed.

Vahvad pildid sellesse raamatusse on joonistanud Andrei Popov.


Amy Stuart „Kurjad putukad“

(Tänapäev)

Ega keegi putukaid just ülemäära armasta, aga Amy Stewart on otsustanud oma süngelt humoorikas raamatus „Kurjad putukad“ inimkonna keerukale ja vastuolulisele suhtele putukatega veel vindi peale keerata.

Ta on välja otsinud ja tähelepanu fookusesse tirinud üle saja kõige ohtlikuma mutuka, kellest tasuks igal juhul kauge kaarega mööda käia ka neil, kes muidu ämblikule pai teevad, aitavad leitud kõrvahargi õue ja peavad kartulimardikaid korterikujunduselemendiks. Alates maailma kõige valusamast herilasest kuni haigusi levitavate sääskedeni, liiklust halvavatest sajajalgsetest kuni terveid raamatukogusid õgivate „raamatukoideni“ – pea kõik putukailma kõige jahmatavamad, salapärasemad ja koledamad teod leiab siit kaante vahelt. Lisaks neile hulgaliselt tõestisündinud traagilisi ja ka koomilisi kokkupõrkeid inimkonnaga, mis paraku sageli lõpevad inimeste lüüasaamisega …

Ma ei tea, kuidas Sul putukatega lood, kuid mul on lood üsna kehvakesed, sest mulle putukad väga sümpaatsed ei ole, iseäranis ämblikud tekitavad külmavärinaid ja muid jubedaid tundeid. Suur mees küll, aga näe – kardab putukaid. No nii lihtsalt on.

Seetõttu oli selle raamatu kätte võtmine ja läbi lugemine üks paras julgustükk minu jaoks, ja no kui päris aus olla, siis selle raamatu kaante vahele on Amy Stuart kogunud ikka eriti jubedaid putukaid, mis putukahirmu arvatavasti paljudes veelgi suurendab. Kuigi öeldakse, et tuleb hirmust üle olla, ja samas on ju ka hea teada, millised putukad võivad sinu teele tulla, arvestades sellega, et ka eestlased reisivad mööda maailma, mistõttu võimalus kohtumiseks just selliste putukatega, kes sellesse raamatusse on mahtunud, on üsnagi võimalik.

Seega, kallid putukasõbrad või putukafoobid, olge valmis, teie ees on peaaegu 300 lehekülge putukaid.

Raamatu sissejuhatuses “Hoiatus: oleme selges vähemesuses!” kinnitab Amy Stewart, et see pole raamat, milles käsitletakse putukate voorusi. Ta lisab, et on ka selles raamatus täielikult pühendunud looduse ja inimeste vahelise suhte süngema poole uurimisele.

Amy Stewart ütleb: “Ma ei ole teadlane ega arst. Olen kirjanik, keda võlub loodus meie ümber. Igas peatükis võtan seetõttu eesmärgiks jutustada ühe kena õudusloo ja pakkuda informatsiooni iga olendi kommete ja eluviiside kohta vaid sel määral, et see võimaldaks neid kergemini ära tunda… Noist tuhandetest liikidest, mida oleksin võinud käsitleda, valisin välja mind kõige enam intrigeerinud.”

Ja sisejuhatusest veel. Saame teada, et tänapäeval on üle kogu maailma kirjeldatud üle miljoni putukaliigi. Hinnanguliselt elab meie planeedil praegu kümme kvintiljonit putukat, mis tähendab, et iga inimese kohta on neid kakssada miljonit. Inimesed on tõelises vähemuses.

No ma ei tea, kas tasub ikka edasi lugeda? No proovime.

Esimene putukas selles raamatus on Aafrika nahkhiire lutikas. Ma ei tea, kas oled sellisest olendist varem kuulnud, kuid olemas ta on. Raamatu ülemises ääres on kirjas sõna “kohutav”, ju see olend selline siis ka on. Peatüki alguses on kirjas putuka suurus, sugukond, elupaik ja levila. Selgub, et nahkhiire lutikas toitub eelkõige nahkhiirte verest, kui aga nahkhiiri läheduses ei ole, siis võivad nad ka majja kolida ja hoopis inimeste verest toituda. Oh õudust. Lugeja saab teada, et sellise putuka hammustus on üldiselt kahjutu, ehkki võib tekkida põletik või levida nakkus, kui end liiga palju kratsitakse. Selliseid lutikaid on harva näha, kuna tavaliselt söövad nad siis, kui peremees magab. Peatüki lõpus on juttu ka Aafrika nahkhiire lutika sugulastest.

Edasi juba selline peatükk, milles on juttu mitmest putukast ja just nendest, kellel on pehmelt öeldes kummalised paaritumistavad, nagu seda on ka eelpool mainitud aafrika nahkhiire lutikal. Siin on juttu banaaninälkjast, jaanimardikast, palvetajaritsikast, kuldvõrkurlasest ja krabiämblikust. Lühidalt – tegemist on putukatega, kellest emane või isane leiab paaritamisel oma otsa…

Seejärel saame tuttavaks Aasia hiidvapsikuga, kes on lahterdatud valusate putukate kategiooriasse. Selgub, et paaril viimasel aastal on sademevaestel suvedel Tokyo elanike terviseküsimustega tegelevad ametnikud hoiatanud kodanikke, et linnades võib leiduda maailma suurimat ja kõige enam valutekitavamat vapsikut. Aasia hiidvapsikut tunnevad kohalikud ka jakitapjana, sest tema mürgise torkega kaasneb ka surmava mõjuga närvimürk mandaratoksiin, mis võib osutuda saatuslikuks. Üks hiidvapsikuekspert kirjeldas selle vapsiku nõelamist nii: “Tundsin, nagu oleks mu jala läbistanud tuline nael.” Kõige hullem on asja juures, et torge meelitab sinna jäetud feromoonide abil ohvri ligi teisigi vapsikuid, suurendades seega korduvnõelamise tõenäosust.

Ja veel – Jaapanis kutsutakse neid vapsikuid nimega suzumebachi, mida võiks tõlkida “varblas”-herilasena”. Nad on nii suured – peast sabani viis sentimeetrit -, et meenutavad lennates tegelikult väikeseid linde. Kuna vapsikud riskivad meelsasti toiduotsinguil suurlinnadesse tulekuga, sureb igal aastal hiidvapsiku nõelamise tagajärel umbes nelikümmend inimest.

Selles peatükis selgub ka see, et sellised hiidvapsikud ründavad ka meemesilasi, mistõttu on hädas ka tavalised mesilased. Öeldakse, et kolmekümnest vapsikud koosnev bande laskub mesipuule ning mõne tunni jooksul tapavad need koletuslikud olevused ligikaudu 30 000 väikest mesilast. No öelge veel, et putukad on toredad, kuid nad juba omasid ründavad.

Loomulikult ei saa ma Sulle jällegi kõike ära rääkida, kuid selliseid põnevaid putukalugusid on selles raamatus ju veel ja veel. Mulle meeldib see, kuidas autor pikib oskuslikult sisse ajaloolisi teemasid ja fakte, täiendades neid tänapäevaste uudiste ja juhtumitega. Oluline on seegi, et valikus on putukaid, kes elavad erinevais paikades, nii Aafrikas, Aasias, Ameerikas, Austraalias kui ka Euroopas. On putukaid, kellest oleme ka varem kuulnud, mõnda isegi oma silmaga näinud, kuid ka selliseid putukaid, kellest pole varem mitte midagi kuulnud. Ja raamatut lugedes jõuad järelduseni, et need putukad, kellest pole varem mitte midagi kuulnud, need on veel need kõige jubedamad tegelased. Täiesti uskumatuid asju võib sellest raamatust leida, lausa selliseid, millest ei suuda esialgu isegi aru saada, et kas tõepoolest on sellised asjad võimalikud. Kuid kui ise raamatu läbi loete, siis saate ise juba ka täpsemalt teada.

No ma panen kirja veel mõned putkad ja teemad, millest/kellest lugeda saad – mõrvarlutikas, ka “suudlev lutikas”, sõjaputukad, voodilutikas, habesääsk, kihulane, must lesk, kõrvetavad röövikud, pagujooksiklane, ka “pommitaja-mardikas”, Brasiilia rändämblik, skorpioni needus, pruun erakämblik, sametlest, liivakirp, prussakas, kartulimardikas, aiapidaja räpane tosin, maisi juureuss, raudsepp, ka “surmavalvur”, raamatukoid, hirvepuuk, oled pugenud mu naha alla, sipelgad asuvad sõjakäigule, hiidsajajalgne, tuhatjalg, noolemürgid, hallasääsk, hiidürask, harilik vihmauss, vaenlane meis endis, rotikirp, löövlane, laibaõgijad, moskiito, süüdiklest, Hispaania kärbes, tarantel, tsetsekärbes jpt.

Seega, üks ilmatuma põnev (õudne) raamat, milles on tõepoolest palju informatsiooni ja põnevaid fakte putukatest, kellega võib-olla siiski sedavõrd ei tahakski kohtuda, kuid vähemalt võiks olla tagataskus info, mida nad endast kujutavad.

Muideks, Amy Stewart sulest on ka raamat “Kurjad taimed”, mis eesti keeles ilmus 2017. aastal.

Raamatu suurepärased joonistused on pärit Briony Morrow-Cribbsi sulest.


Rasa Dmuchovskiene „Väike Sipelgas Miksmiks“ (Ühinenud Ajakirjad)

Värvirikas raamat jutustab väikesest sipelgast, kes esitab nii ohtralt küsimusi, et saab endale nimeks Miksmiks. Esimeses loos näeb ta oma ema, sipelgakuningannat, ja kuuleb huvitavaid asju sipelgate elu kohta. Järgmistes lugudes kohtab ta erinevaid metsaelanikke – ämblikku, sisalikku, rohutirtsu, jaaniussi ja röövikut – ja õpib tundma elust kihavat metsa. Vahvatest juttudest koguvad lapsed uusi teadmisi looduse ja loomade kohta.

“Väike sipelgas Miksmiks” on eriline raamat, sest selle valmimisel osales paarkümmend 3-7aastast last. Autor luges lastele seni kirjutatud teksti mõne lehekülje kaupa ette ja kohendas seda, kui märkas, et nende tähelepanu hakkas hajuma. Raamat oli valmis, kui eri vanuses lapsed kuulasid iga loo huviga lõpuni.

Rasa Dmuchovskiené on leedu lastekirjanik, kes on 1-7aastaste lastega töötanud juba 19 aastat. Oma ainulaadse stiiliga raamatute kaudu püüab ta jagada lastele teadmisi maailma ja selle toimimise kohta.

Gintaras Jocius õpetab joonistamist Vilniuse disainikolledžis. Lasteraamatute illustreerimisele lisaks loob ta koomikseid ja karikatuure.

“Väike sipelgas Miksmiks” on üks vahva lugu väikesest sipelgalapsest, kes on hiiglama uudishimulik, mistõttu saab ta endale nime Miksmiks. Raamat ise on suur ja väga värvikirev, väga kaunite joonistustega. Omamoodi muinasjutuline lugu, teisalt ka õpetlik lugemine, milles väiksem lugeja saab palju põnevat teada loodusest.

Metsaserval kõrgus ilmatu suur sipelgapesa, kus saalisid selle toimekad elanikud. Seal elas ka sipelgakuninganna, kes oli väga hoolitsev ja tark.

Ühel hommikul munes sipelgakuninganna monad, millest koorusid välja väikesed sipelgalapsed. Kuid üks sipelgalaps paistis pisut erinev, mitte oma välimuselt, ta oli lihtsaklt väga uudishimulik. Kohe, kui ta oli munast välja pääsenud, vuristas ta sipelgakuningannale terve rea küsimusi. Ta saab teada, et siplegakuninganna on tema ema, nende kodu on sipelgate pesahunnik, kus elab väga palju sipelgaid. Väike sipelgalaps ja väike lugeja saavad teada, et enamikul sipelgatel on oma ülesanded: mõned varuvad toitu, teised ehitavad ja puhastavad pesa, osa valvan sissepääsu. Kuid iga viies sipelgas ei ei tööta – need on isasipelgad. Sipelgate söögiks on putukad ja taimeseemned, emasipelgad võivad elada pesas viisteist aastat, kuid töösipelgad kuni kaks aastat. Loomulikult oli väikesel sipelgal küsimusi veel, kuid paljudel sipelgatel on väga kiire, mistõttu ta kõike teada ei saanudki.

Edasi saad lugeda juba ka sipelgalapse laulukest ja seda, kuidas ta endale nimeks Miksmiks saab. Siplegaema julgustab oma lapsukest metsa minema, et seal ka teiste elanikega tutvuda. Ta ütleb, et metsas võib ka ohtlik olla, mistõttu peab sipelgalaps ettevaatlik olema.

Seejärel saamegi osa nendest vahvatest siplegas Miksmiksi kohtumistest metsas. Need on põnevad ja huvitavad nii sipelgale kui ka lugejale.

Nii saab väike Miksmiks tuttavaks sisalikuga, kes oma saba kaotab, ämblikuga, kes esialgu tundub olevat üks üsna hirmuäratav tegelane, kuid kas ikka on. Väike lugeja saab teada sedagi, kuid ämblik oma võrke koob.

Miksmiks saab tuttavaks ka rohutirtsuga, kes ei lase sipelgalapsel öösel magada, sest ta kogu aeg siristab. Miks ta seda teeb? Ka sellest saad selles raamatus lugeda. Selgub, et see siristamine on üks ilus lugu, mis on pühendatud rohutirtsutüdrukule.

Miksmiks saab tuttavaks ka igati lahedate jaaniussidega, üsna õudsa röövikuga, kellest kasvab imeilus liblikas, kes aga kahjuks elab vaid ühe päeva.

Tutvusi on raamatus mitmeid, kuid igal juhul saavad nii Miksmiks kui ka väike lugeja vahvat infot ja põnevaid teadmisi loodusest ja vahvatest metsaelanikest.

Raamat, mida tasuks kindlasti lugeda ja võib olla isegi väiksemale lugejale ette lugeda sest kindlasti tekib tal mitmeid küsimusi või mõtteid, millele täiskasvanud lugeja saab abiks olla.

Väga kaunid, lausa multifilmilikud pildid on joonistanud Gintaras Jocius.


Aleksandr Arhangelski „Mina olen jääkaru“

(Pegasus)

Jääkaru on tõeline põhjamaa kuningas! Ta pole mitte üksnes kõige suurem ja tugevam, vaid ka osav sukelduja, võrratu ujuja, kaval kütt. Raamatust „Mina olen jääkaru” saad teada, miks jääkaru ei karda külma, mis värvi tema karvad tegelikult on, kui kõrgele suudab jääkaru hüpata, miks ta polaaruurijatel külas käib ja keda polaaralade hiiglane päriselt kardab.

„Mina olen jääkaru” on neljas raamat sarjast „Laste loomaraamat”. Sarjas on varem ilmunud „Mina olen rebane”, „Mina olen siil” ja „Mina olen pingviin”.

Mulle see kirjastuse Pegasu loomade-raamatute („Laste loomaraamat“) sari hirmsasti meeldib. Kõik seni ilmunud raamatud on sellised mõnusad ja lastesõbralikud, ja samas annavad väga põneva ülevaate erinevatest loomadest. Nii on ka mul olnud võimalus tutvustada raamatuid, mis jutustavad siilist, pingviinist ja rebasest.

Nüüd raamat jääkarust, kelle elutingimused tänases maailmas on muutunud vägagi keeruliseks. On ju teada, et kliima soojeneb, mistõttu võib öelda, et jääkaru elupaigad sulavad üles, ja kus siis toitu saada, kus järglasi soetada jne jne.

Väga lahedad on selle raamatusarja esikaaned – esikaanel on looma (jääkaru) portree ja seljataga on pikkusmõõt, mis näitab, et jääkaru on 3 meetrit pikk! Üsna suur loom, kas pole.

Esimene peatükk jutustab sellest, kes jääkarud on, kusjuures lugu jutustab jääkaru isiklikult! Jällegi väga vahva lähenemine. Jääkaru kinnitab, et teadlaste keeles on ta Ursus maritimus, mis tähendab merekaru. Lisaks ei tohiks teda segi ajada pruunkarudega. Isane jääkaru on maailma kõige vägevam, kõrgem ja pikem karu. Esimeses peatükis saab lugeja teada sedagi, er jääkaru võib kaaluda kuni 700 kilo! See on nagu 7-10 täiskasvanud meest. Jääkaru kinnitab, et ta on meie planeedi kõige suurem maismaakiskja!

Teises peatükis saad lugeda sellest, kus jääkarud elavad. Selgub, et jääkarud on väga haruldased. 2017. aastal oli jääkarusid kokku 21 000 – 31 000 isendit, neist suurem osa arktilises Kanadas. Jääkaru elab seal, kus on väga külm, talvel miinus 50 kraadi. Selles peatükis on välja toodud väga huvitav fakt – Lääne-Teravmägede saarel elab 2400 inimest ja 3000 jääkaru! Uskumatu lugu!

Kolmas peatükk toob lugejani jääkaru portree, milles on juttu kaunist ja soojast karvkattest, sellest, et jääkaru naha all on umbes 10 cm paksune rasvakiht. Saad teada ka ühe saladuse – jääkaru tegelikult polegi valge! Karvastiku all olev nahk on hoopis must! Karvad on seest õõnsad ja õhumullidega täidetud, tekitades nagu soojendava õhupadja. Karvad on üldse poolläbipaistvad. Õhumullid peegeldavad valgust, sedasi jääkaru valge näibki. Põnev värk, kas pole!

Seejärel tehakse juttu jääkaru võimastest käppadest. Selgub, et jääkaru varvaste vahel on ka ujulestad, et oleks tõhusam ujuda. Eriti teravad ja tugeva haardega on jääkaru küünised, mis võivad olla kuni 7 cm pikkused.

Jääkaru kinnitab, et ta on nii tugev, et endalgi hakkab vahel hirm. Luud on laiad, käpad võimsad, hambad tugevamad kui metall.

Viiendas peatükis saad teada jääkaru nägemisest, kuulmisest ja haistmisest, näiteks seda, et jääkaru suudab saaki haista 1 meetri paksuse lume- ja jääkihi alt.

Raamatus on juttu veel ka jääkarude spordialadest (jooksmine, ujumine, sukeldumine). Saad teada, et jääkaru jookseb 6 korda kiiremini kui ujub. Eskimod räägivad, et jääkarul olla 12 mehe ramm ja 11 mehe mõistus. Juttu on ka jääkaru iseloomust, lõunasöögist, sellest, kus jääkarud magavad, poegadest, sellest, keda jääkarud kardavad (mõõkvaalad, morsad, pahad ja alatud inimesed).

Raamatu lõpus on mitmel leheküljel põnevaid fakte ja numbreid jääkarudest. Saad teada, et arvatavasti arenesid jääkarud välja pruunkarudest ligi 500 000 aastat tagasi. Paljudes riikides on jääkaru küttimine seadusega keelatud, Kanada kahedollariline münt kujutab jääpangal triivivat jääkaru, jääkarupojad söövad liha, aga täiskasvanud eelistavad rasva ja nahka, jääkaruema piim on väga-väga rasvane, jäädes rasvasuse poolest alla vaid hülgepiimale, näljased jääkarud söövad kõike: isegi lumesaanide istmeid, mootoriõli ja saapaid, püssipauke jääkarud ei larda, kuna peavad neid jääpankade raksumiseks.

Raamatu lõpus on lehekülg sellest, mida jääkarude kohta veel lugeda ja vaadata. Siin on lugemisvihjeid nii väiksemaltele kui ka suurematele, ja loomulikult on ka mitmeid vahvaid filme, mida tasuks vaadata, kui soovid jääkarust rohkem teada.

Vahvad pildid on joonistanud Mihhail Solovjov.

Ja ma ei hakka keerutama – tegelikult olen jätkuvalt selle sarja raamatute fänn. Piinlik tunnistada, aga nii see on. Raamatud on mõnusad lugeda, väga sisukad, lastesõbralikud, palju on väga huvutavaid fakte, illustratsioonid on lustakad ja väga ehedad.


Peter Wohlleben „Kas kuuled, kuidas puud räägivad?“ (Tänapäev)

Saksa metsniku ja paljude loodusraamatute autori rohkelt illustreeritud raamat lastele sellest, kuidas mets organismina töötab ja mida sealt leida võib. Autor seletab lihtsalt ja köitvalt metsas eluneva floora ja fauna iseärasusi.

Peter Wohllebenilt on eesti keeles varem ilmunud "Puude salapärane elu", "Loomade hingeelu" ja "Metsa kasutusõpetus".

Peter Wohlleben on tõepoolest metsnik ja paljude loodusraamatute autor, kelle raamatuid on ikka ja jälle väga põnev lugeda. Eelpool mainitud kolm raamatut on mõeldud pigem täiskasvanud lugejale, kuid “Kas kuuled, kuidas puud räägivad?” (raamatul on ka alapealkiri “Väike avastusretk metsas”) on raamat lastele ja noortele. See on väga sisukas lugemine, raamat on suures formaadis ning kaunilt illustreeritud.

Raamatus on kokku 12 peatükki, mis omakorda jagunevad alapeatükkideks.

Raamatu eessõnas ütleb Peter Wohlleben: “Juba 26 aastat olen lastele metsagiidiks. Ja minu arvates läks igavaks selgitada vaid puuliikide erinevusi. Kas pole põnevam lüüa hambad sisse erinevatesse okstesse ja maitsta erinevusi? Või mis arvate metsainternetist – see on päriselt olemas, puud saadavad üksteisele teateid! Lisaks elavad nad peredes, aitavad üksteist vastastikku ja oskavad koguni loendada. See kõlab kui muinasjutt ning on samas tõsi. Mets on põnev – see on palju enamat kui vaid puude kogum. Seda näitangi lastele oma metsaakadeemias ja nüüd ka käesolevas raamatus.”

Sissejuhatuse lõpus tõdeb raamatu autor: “Metsas on võimalik iga päev midagi uut avastada – isegi minul kui metsnikul. Tule kaasa – raamatut ja metsa avastama!”

Ja nii meie metsaseiklus algabki.

Raamatu esimene peatükk on “Kuidas puu toimib”, mille alguses öeldakse, et puul on hiiglaslik keha, mis koosneb erinevatest osadest nagu sinugi leha. Näiteks võib öelda, et puul on luud, sooned ja nahk. Kuid kuidas puu hingab?

Esimese alapeatükk ongi “Kuidas puud hingavad?”, milles tuleb juttu puulehtedest. Iga peatüki juures on fotosid ja joonistusi, kuid on ka igasugu infokastikesi ja muud huvitavat. Esimese peatüki juures on metsainfo-kastike, mille lugeja saab teada pöögist, lisaks esitatakse küsimus, mille tuleb ära arvata kellel on rohkem – kuusel okkaid või pöögil lehti?

Teine alapeatükk on “Kas puu saab kõhnemaks minna?” Selles tehakse juttu puu sisemusest, rõngastest, puutüvest, selgub, et ka puudel on sooned! Siin on üks kastike, mille pealkirjaks on “Proovi ära!” Selles on sul vaja kuiva kasepuud, et teha üks põnev katse. Sul on võimalik siin ka aastarõngaid loendada.

Raamatu esimeses osas tehakse juttu veel puu koorest, sellest, kuidas puud end kinni hoiavad (juurtest).

Raamatu teine peatükk on “Pereelu metsas”. Selle alguses kinnitatakse lugejale, et paljud loomad elavad perena, nagu sinagi. Aga puud? Selles osas on võimalik teada saada, kuidas emapuud oma lastega läbi saavad ning kuidas nad koos onude, tädide ja vanavanematega toitu jagavad.

Selles osas on juttu puude õitsemisest, puuseemnetest, vanast kännust, puude vanaemadest ja vanaisadest, puulastest ja puuklassidest, loomadest ja nende peredest.

Kolmas peatükk on “Metsas jutustatakse palju”. Autor tõdeb, et metsas juhtub iga päev midagi põnevat. Nii põnevat, et seda ei saa saladuses hoida, vaid räägitakse kohe edasi. Jutustavad nii linnud, metskitsed kui metssead, aga ka puud. Mõnesid vestlusi tunneb suvel koguni lõhnast.

Kas puud tõepoolest oskavad rääkida? Kas metsas on internetiühendus? Mida linnud jutustavad? Kuidas metskassid ja hirved kõnelevad. Sellised põnevad teemad leiavad käsitlust selles peatükis.

Neljanda peatüki “Iga puu on omamoodi” alguses tõdeb autor, et metsas võib jääda mulje, et ühte liiki puud näevad kõik ühte moodi välja. Kuid nagu inimestegi hulgas on puude seas selliseid, kes kardavad – ja selliseid, kes on eriti julged. Selles peatükis saadki teada, mida puud kardavad, milline puu on kask, kas mõned puud eelistavad kasvada üksi, millised on puude ahvatlevad õied, kas on olemas ka julgeid puid, millised puud purustavad rekordeid?

Viies peatükk kannab pealkirja “Puudel on pidevalt janu”. Puudel on pidevalt janu – eks olen nad ju suuremad kui elevandid. Kuid kust tuleb vesi. Mis nende janu kustutab? Kuidas puud kuiva ilmaga vihma teevad? Ja mis juhtub, kui välk puusse lööb? Sul on võimalus lugeda ja teada saad, kuids puud joovad, saad tuttavaks männiga, kas metsad tõepoolest ka vihma teevad, kuidas mets vett puhastab, miks mets põleb?

Kuues peatükk on “Puud ja nende naabrid”. Metsas kasvab lisaks puudele muidki taimi. Selles peatükis saad teada, milliseid taimi veel metsast leida võib ja muud põnevat. Selgub, et metsas on uustulnukaid, kes ei oska hästi käituda. Ja väikeseid lilli, mis räägivad sulle mõndagi metsaloomadest. Saad lugeda miks põõsad väikesed on, saad lugeda, et ka sammal võib sobida vetsupaberiks, kes ronivad puu otsa, milline puu on tamm, milline loom on metskits, miks metsas vähe lilli on?

Ja me oleme jõudnud alles poole raamatu peale. Kuus peatükki on raamatus veel. Kas tead, kuidas loomad metsas elavad, mida loomad oskavad, juttu on metsa tervisest ja sellest, et metsaski pole kõigil tervis hea, saame lugeda aastaringist metsas. Raamatu kaks viimast peatükki on “Mets ja meie” ning “Puud ja loomad linnas”.

Selline põnev ja kaasahaarav lugemine on “Kas kuuled, kuidas puud räägivad?” Väga ilus ja sisukas raamat, mida soovitan kõikidel lastel (miks mitte ka täiskasvanutel) lugeda, sest siit leiad palju põnevaid teadmisi, huvitavaid fakte ning tarkusi. Lisaks suurepärased fotod, palju tegevust ja mõistatusi.