„Original Broadway Cast Recording. The Cher Show“ (Warner Music)

Alles see oli, kui sain rääkida Cheri uuest albumist (2018. aasta oktoobris), milleks oli Cheri ABBA-laulude album „Dancing Queen“. Ja nüüd on põhjust jällegi temast rääkida. Lavalaudadele on USA’s jõudnud Broadway-muusikal „The Cher Show“, ja nüüd on võimalus kuulata seda muusikali ka plaadilt.

Cher on kindlasti muusikamaailma üks säravamaid tähti, kelle esitatud muusikat on olnud võimalik kuulata juba 1960ndatest aastatest alates, kui ta alustas koos oma endise abikaasa, varalahkunud Sonny Bonoga duot Sonny & Cher.

Pärast seda on Cher alati huviorbiidis olnud ja kõneainet pakkunud, mistõttu on igati vahva, et lauljatari (näitlejatari ja saatejuhi) elu ja muusika on jõudnud ka Broadway muusikali „The Cher Show“, kusjuures Cheri-rolli esitavad/mängivad kolm suurepärast lauljatari: Stephanie J. Block, Teal Wicks ja Micaela Diamond, sest Cheri eluetapid on jaotatud justkui kolmeks – esialgu oli ta Babe, seejärel Lady ja lõpuks Star, täpselt sedasi esitavad ka kolm lauljatari kolme eluetapi Cheri. Igati põnev lahendus. Siinkohal ütlen ära ka selle, et eelpool mainitud kolme lauljatari hääled on võrratult head, ka nende häältes on seda Cheri-hääle sügavust ja võimsust, tämbrit, millega on Cheri kuulsaks saanud, mistõttu mõnes loos/esituses unustad lausa ära, et Cher ei laulagi, ja seegi on igati lahe, näitab tegijate oskust ja kvaliteeti.

Paar sõna Cherist ka. Kui palju on maailmas inimesi, kelle kohta saab öelda, et ta on laulja, tele- ja filmitäht, tema auhinnariiulil seisavad kõrvuti Oscar, Grammy ja Emmy, ta on nii diskodiiva kui ka rokitäht, tõeline moeikoon? Pole vist palju selliseid inimesi, kuid üks on kindlasti – Cher.

Juba 2002. aastal hindas ajakiri Rolling Stones tema varanduse 600 miljonile dollarile, kuid mitte ainult see pole oluline, sest Cher on elanud vapustavalt omanäolise ja esindusliku elu.

Cher ehk Cherilyn Sarkisian LaPier sai selle aasta (2019) 20. mail 73-aastaseks. „Ma ei saa aru, kuidas olen nii kaua vastu pidanud meelelahutusmaailmas,“ on Cher aastaid tagasi ütelnud. „On palju inimesi, kes on minust andekamad. Ju see on siis lihtsalt õnn!“

Cher on pärit El Centrost, Kaliforniast. Tema ema Georgia oli samuti laulja ja näitleja, kelles voolas indiaaniverd, mida on näha ka Cheri omapärasest välimusest. Oluline osa Cheri välimuses on kanda ka tema isal, kes oli armeenlane. Isa lahkus kodust, kui Cher oli vaid 2-aastane. Aastate jooksul pidi Cher üle elama ema 8 erinevat kooselu. Ühest neist on pärit ka Cheri noorem õde Georganne. Kuna õde ja ema olid blondid, siis arvas Cher, et ta on inetu laps: „Ma olin häbelik ja inetu laps, kellel oli suur fantaasiamaailm. Uskusin, et olen ingel, kes on saadetud maa peale, et lastehalvatust ravida.“

Siiski oli Cheri ülesanne hoopis muu – 16aastaselt lahkus ta koolist, et minna Los Angelesse näitetunde võtma. 1963 laulis Cher nime all Bonnie Jo Mason linti esimese laulu „I Love You Ringo“ („Armastan Sind Ringo“). Veidi hiljem tutvus ta muusiku/lauja/näitleja Sonny Bonoga, kellega veidi hiljem abielluti ning 1969 sündis neil ka tütar Chastity. Lisaks esineti koos lauluduona Sonny & Cher ja teleshow’des. Duo esimene plaat „Look at Us“ ilmus juba 1965. aastal. Just nende esimesel plaadil oli ka duo tõeline superhitt „I Got You Babe“, mis tõusis esikohale nii USA kui ka brittide singlimüügi edetabelis. 1967. aasta lõpuks olid Cher ja Sonny müünud juba 40 miljonit plaati!

1966. aastal avaldas Cher ka oma esimese ja vägagi eduka soolosingli „Bang Bang (My Baby Shot Me Down)“. Sonny ja Cheri kooselu oli siiski lühike ja pea sama lühike oli ka Cheri kooselu lõunaosariikide rokitähe Greg Allmaniga. Tänaseks on mõlemad mehed meie hulgast lahkunud – Sonny Bono hukkus traagiliselt juba 1998. aastal, Greg Allman lahkus 2017. aastal. Lauljataril on ka kaks poega – Chaz Bono (s. 1969) ja Elijah Blue Allman (s. 1976).

Lähme ajas tagasi. 1970. aastal sai alguse vägagi populaarne teleshow „The Sonny & Cher Comedy Hour“. Cher jätkas ka edukate soolosinglitega: „Gypsys, Tramps & Thieves“, „Half-Breed“ ja „Dark Lady“. Duo Sonny and Cher lagunes 1974. aastal, Cher lahutas Sonnyst 1975. aastal ja seejärel alustas Cher soolokarjääri, kuid hakkas mängima ka filmilinal ja televisioonis.

1979 avastas Cher on ta 33aastane üksikhooldaja ema, kellel polegi õigupoolest tööd. „Meelelahutusäris on raske,“ kinnitab Cher. „Kui sa oled tore, siis tallutakse sind lihtsalt jalge alla, kui proovid iseenda eest seista, siis oled paljude arvates tõeline nõid.“ Kuid 1979. aastal ilmus Cheri sooloalbum, igati edukas diskoplaat „Take Me Home“, mida võib pidada ka lauljatari edukaks tagasituleku plaadiks. Aastail 1980-1982 esines Cher väga edukalt oma show’dega Las Vegases. 1982 debüteeris Cher ka Broadwayl, mängides lavastuses „Come Back to the Five and Dime, Jimmy Dean, Jimmy Dean“.

1983 mängis ta filmis „Silkwood“ (rolliga selles filmis kandideeris ta ka parima naiskõrvalosa Oscarile), 1985 filmis „Mask“ ja 1987. aastal võitis ta parima naispeaosatäitja Oscari rolli eest filmis „Moonstruck“. Nüüd juba 41-aastane daam oli tõeline Hollywoodi megastaar! Ja sellest ei piisanud. Nii esitas ta 80ndate aastate lõpus megahiti „If I Could Turn Back Time“. See oli tõeline rokihitt ja ühtlasi esines Cher üsnagi paljastavais rõivais. Uue rokibeibe imidzit aitas ülal hoida ka kooselu rokibändi Kiss liikme Gene Simmonsiga. Cherilt lmusid mitmed väga edukad ja nüüd juba rokilikumad plaadid: „Cher“ (1987), „Heart of Stone“ (1989) ja „Love Hurts“ (1991). Populaarsust kogusid tema hittlood „If I Could Turn Back Time“ ja „The Shoop Shoop Song (It’s in His Kiss)“.

90ndatel aastatel hakkas Cher aga rohkem popplugusid esitama. 1998 hukkus traagiliselt Sonny Bono, mis oli Cherile üsna tõsine löök ja aasta hiljem ilmusid album, veidi varem ka hittsingel „Believe“. Neist said 53-aastase tähe 35-aastase muusikakarjääri edukaimad teosed. Ainuüksi USAs oli plaat 4 nädalat järjepanu esikohal! Laulu eest sai ta ka Grammy-auhinna. Vaatamata sellele kinnitas lauljatar: „Mulle ei meeldi minu hääl. Arvan, et olen näitlejana parem, kui lauljana. Laulmine on nagu pidu võõraste juures, näitlemine on kui pidu omas kodus.“

2002-2005 toimus Cheri hüvastijätuturnee „Living Proof: The Farewell Tour“, millest sai üks edukamaid kontsertturneesid muusikaajaloos, tuues sisse 250 miljonit dollarit! Sellest tehti ka telesaade, mis võitis Emmy-auhinna.

2008. aastal sõlmis Cher 180 miljonilise lepingu Las Vegases, et anda seal kolmel aastal kontserte.

2010 mängis Cher jällegi filmis, seekord oli filmiks „Burlesque“ ja 2018. aastal filmis „Mamma Mia! Here We Go Again“ ja samal aastal ilmus uus plaat ABBA-lugudega „Dancing Queen“, mis USA plaadimüügitabelis debüteeris kohal number 3!

Soolokarjääri jooksul on Cher müünud üle 100 miljoni plaadi. Ta on ainus artist, kellel on ette näidata USA singlimüügitabeli esikohalaul viielt erinevalt kümnendilt (1960-2010). Cheri enimmüüdud plaadid on olnud „Living Proof“ (2001, 6,4 miljonit plaati), „Cher“ (1966, 8 miljonit plaati), „Heart of Stone“ (1989, 11 miljonit plaati), „Love Hurts“ (1991, 11 miljonit plaati) ja „Believe“ (1998, 20 miljonit plaati).

"The Cher Show"

plaadiümbrisel on ilusasti lahti kirjutatud, kuidas muusikalis kõlavad lood (need kõik on saanud ka üsna uue hingamise – mõni kiirem lugu on tehtud balaadiks ja vastupidi, mõni lugu on saanud tõelise muusikali-kuue jne jne) mingit Cheri eluetappi või sündmust elus tähistavad/kujutavad. On ju Cheri elu olnud igati põnev, on olnud tõuse ja mõõne, kordaminekuid ja lähedaste kaotusi, armumisi, lahkuminekuid, ja elukaaslaste lahkumist meie seast. Rõõmu ja pisaraid. Ja eks see elu ju kord selline olegi, olgugi et oled maailma superstaar.

Plaat algab lauluga „If I Could Turn Back Time“, mis viibki vaataja/kuulaja Cheri alguse juurde. Vaesest perest laps, keda ema kasvatas üksinda, mistõttu pidid nad kolima linnast linna. Teised lapsed vaatasid teda imelikult, kuna ta oli teistsuguse välimusega, tal polnud isa, ja tal oli probleeme koolis. Ema kinnitas tulevasele lauljatarile, et just tema hääles on jõud, see mis teeb tugevaks, seda mantrat sümboliseerib lugu „Half-breed“.

16-aastaselt oli Cherilynist saanud Cher ja ta oli kolinud Hollywoodi, kus ta sai tuttavaks Sonny Bonoga (muusikalis kehastab teda ja laulab Jarrod Spector). Sonny viis Cheri ehk Babe’i lindistusstuudiosse legendaarse Phil Spectori juurde. Cherist sai taustalauljatar, kuid Sonny tahtis tõsta Babe’i esile. Ka Cher soovis seda, ja ta soovis ka seda, et Sonny teda armastaks, sellest räägib lugu „The Shoop Shoop Song“.

Sonny ja Cher liiguvad Londonisse, kus nad esinevad telesaates „Top of the Pops“. Nad esitavad laulu „I Got You Babe“ (kuuleme seda ka sellel plaadil) ja 16-aastasest Cherist on saanud tõeline superstaar. Kuid kõik ei lähe nii nagu loodetud – 19-aastaselt on Cher ja Sonny varatud, nad on võlgades ja nendest ei räägita enam. Nüüd tärkab Sonnyl uus plaan – nad abielluvad Las Vegases! Seda sümboliseerivad plaadil/muusikalis kaks laulu koos „When The Money’s Gone“ ja „All or Nothing“.

Neist hakatakse jällegi rääkima. Babe’ist on saanud Lady. Duol on oma teleshow ja nad on USA populaarseim abielupaar. Lavale astub ka moelooja Bob Mackie, kes hakkab looma moodi Cheri abiga. Kõlab laul „Ain’t Nobody’s Business If I Do“. Cher on tagasi tipus, ja ta on alles 20ndates eluaastates. Leedist on saanud ka ema, kuid emaks olemiseks on vähe aeg, sest töö nõuab oma osa. Õnneks on abiks Sonny. Kuuleme laulu „Living In A House Divided“.

Ühel hetkel jõuab kooselu siiski karile. Cherile selgub, et vaatamata kooselule ja koostööle on neil kummaline leping – Sonnyle kuulub kõik, Cherile mitte midgi. Kuuleme laule „Bang Bang“ ja „Believe“ (muusikalis on sellest tantsuhitist saanud kaunis ballaad).

Muusikali esimese osa lõpuks lahkub Sonny, kuid Cher peab jääma tugevaks. Nagu tema ema oli ütelnud – laul teeb teda tugevaks. Seda sümboliseerib etenduses laul „Song For The Lonely“. Muusikali teise osas alguses kuuleme laulu „All I Ever Need Is You“, milles selgub, et lahkuminek pole lihtne, Cher lausa kardab seda, kuid õnneks tuleb Cheri telesaatesse külla Lucille Ball, kes julgustab Cheri lepingut lõpetama, alustama uut show’d ja olema täiesti uus naine! Kuuleme laulu „Heart of Stone“.

Täiesti uus naine on ka Star (staar), ja tema uus show kannab nime „Cher“. Kuuleme ägedat laulu „Gypsies, Tramps and Thieves“. Seejärel tuleb lauljatari ellu uus mees – rokitäht Gregg Allman. Muusikalis kehastab teda Matthew Hydzik. Tema esituses kaks rokkmuusika hitti „Midnight Rider“ ja „Ramblin’ Man“. Koos Stephanie J Block’iga (ehk Cheriga) esitatake lugu „Just Like Jesse James“. Kuid ka Star vajab abi – kõike lihtsalt ei jõua üksinda. Ta pöördub uue telesaate osas taaskord Sonny poole. Telesse jõuab „The Sonny & Cher Comedy Hour 2.0“. Päris elus elab Cher Gregg’iga, teles Sonnyga. Kõlab suurepärane laul „Dark Lady“.

Uus telesaade saab otsa, abielu Gregg’iga lõpeb, jälle peab Star kasvtama last, üksinda. Star mõistab, et on vaja teha kannapööre. Ta läheb Broadwayle ja Hollywoodi. Ta saab jälle hakkama. Kõlavad laulud „The Way of Love“ ja „The Beat Goes On“.

40-aastasest staarist on saanud moeikoon, superstaarist lauljatar ja Oscari-võitja. Ta armub, seekord on väljavalituks 23-aastane Robert Camilletti. Kuuleme laulu „I Found Someone“. Noorele mehele kuulsus ei meeldi, ta lahkub Cheri elust. Lauljatar jätkab oma tööd, jääb ellu, kuni saabub kurb uudis – Sonny on traagiliselt hukkunud. Nüüd saavad laval kokku kolm Cheri – Star, Lady ja Babe, et üheskoos esitada suurepärane „You Haven’t Seen The Last of Me“.

Cher tõuseb nagu fööniks tuhast, vaatamata oma kaotustele on tal meeles ema õpetussõnad – laul teeb sind tugevaks! Kõlab muusikali viimane lugu „Finale“, mis paljuski on lugu „Believe“ ja nüüd juba tantsulikus versioonis. Elu läheb edasi.

Selline vahva muusikal, vahva plaat, mida kuulata. Peaaegu kõik Cheri suurimad hitid tulevad esitusele, ja esitajad on kõik suurepärased.

Kuula ise ka:

https://WBR.lnk.to/TheCherShowAlbum


ONE OK ROCK

„Eye of the Storm“

(Warner Music)

Mul on alati väga hea meel, kui on võimalus kuulata muusikat, mis on tehtud kusagil mujal, kui näiteks USA’s, Euroopas või Kanadas. Tehakse ju head muusikat mujalgi, nagu näiteks Jaapanis. ONE OK ROCK on Jaapani poproki bänd, mis teeb igati head mussi, mida kinnitab ka nende uus album „Eye Of The Storm“. Sellist ehedat ja head ja noortepärast poprokki, milles nii alternatiivsema roki sugemeid, kuid kübe ka emo’t, post-hardcore’i.

Oma varasemast elust meenutan Jaapanist kahte väga suurepärast artisti. Üks nendest on minu noorusaja üks lemmikumaid metalbände ehk Loudness (minu jaoks 80ndate aastate keskpaigas üks parimaid metalbände) ja teine on loomulikult Ryuichi Sakomoto, kes kirjutanud võrratuid sooloplaate, kuid ka muusikat filmidesse (minu üks lemmikutest filmimuusikas on kindlasti Sakomoto kirjutatud muusika filmile „Merry Christmas, Mr. Lawrence“, kuid näiteks ka „The Last Emperor“, „Little Buddha“ jt.). Ah jaa, meenub veel ka ca 13-14 aastat tagasi kuulatud plaat, millel tegi muusikat Teriyaki Boyz, kusjuures tegemist oli räppbändiga! Seetõttu on üsna selge, et ka Jaapanis osatakse teha väga head muusikat, lihtsalt ei jõua väga palju sealset muusikat siia, Euroopasse, kuigi julgen kinnitada, et ONE OK ROCK uuel albumil on vähemalt viis-kuus nii kõva lugu, mida võiks mängida ka siinsetes raadiojaamades, sest nendes kõigis on hitiaines olemas.

ONE OK ROCK on Tokyost pärit bänd, mis tuli kokku juba 2005. aastal. Bändis mängivad Takahiro Moriuchi (laul, kusjuures igati hea häälega mees), Toru Yamashita (kitarr ja bändijuht, tema oli ka see, kes ansambli rajas ja teise liikmena tuli kampa basskitarrist), Ryota Kohama (basskitarr) ja Tomoya Kanki (trummid). Bändi nimi on tuletud „one o’clock“, kuna just sellel kellaajal tegi ansambel nädalavahetusel proovi, kusjuures jutt käib öisest kella ühest, sest siis oli palju odavam rentida bändile prooviruume. Öeldud on sedagi, et jaapani keeles võiks bändi nime hääldada ka „10969“ (ehk wan-õ-ku-ro-ku). Nimega on nüüd vist asjad selged.

ONE OK ROCK on ansambel, mida on märgatud ka mujal maailmas, mitte ainult Jaapanis, sest 2016. aastal võitsid nad Classic Rock Roll of Honour Awards’i kui parim Idast pärit uus meesansambel (eesti keeles kõlab see üsna kummaliselt, inglise keeles on see Eastern Breakthrough Male Band) ja 2017. aastal ajakirja „Rock Sound“ auhinna, kui parim interational ansambel. Neil samadel kahel aastal kandideeris ansambel ka Alternative Press Music Award’ile.

Nende muusika kohta öeldud, et mõjutusi on nad saanud Linkin Parkilt (selle bändi mõjutusi on enim jaapani rokimeeste kuuendal albumil „Jinse x Boku =“, kus nad tegid ka sellist nn yell-räppi), Foo Fightersilt (selle bändi mõjutusi on enim tunda ONE OK ROCKi teisel ja kolmandal albumil „Beam of Light“ ja „Kanjõ Effect“), Good Charlotte’ilt (selle bändi mõjutusi on tunda enim ONE OK ROCK debüütalbumil „Zeitakubyõ“), The Used’ilt. Bändi seitsmenda stuudioplaadi „35xxxv“ produtsendiks on John Feldmann, kes on varem koostööd teinud ansamblitega 5 Seconds of Summer, The Used, Sleeping With Sirens, kuigi just selle plaadi kohta on öeldud, et see oli liiga ameerikalik, kuid eesmärk oli saada endale uusi fänne ja ka ennast laiemale maailmale näidata. Ja seda ameerikalikku poproki suunda jätkati ka kaheksandal albumil „Ambitions“.

Pean tunnistama, et varasemaid ONE OK ROCKi plaate ei ole ma kuulnud (tuleb see viga kindlasti parandada), kuid uue albumi kuulamise ajal meenusid mulle veel mitmed teisedki kõvad rokibändid – Third Eye Blind, Filter, Coldplay, mistõttu võib ikkagi üsna julgelt väita, et ONE OK ROCK mängib uuel plaadil ikka sellist ameerikalikku poprokki, kuid see tuleb neil ka väga-väga hästi välja.

Nagu eelpool mainisin, siis ansambli algatajaks oli Toru Yamashita, kes õppis toona kõrgkoolis ja tal oli suur unistus ansamblit tegema hakata. Ta kutsus kampa oma sõbra Ryota Kohama (tema oli sel hetkel hoopis ühe hiphopi tantsurühma liige) ja palus, et Kohama hakkaks õppima basskitarri „hingeelu“.

Kolmandaks liikmeks sai kitarrist Alexander Reimon Onizawa. Seejärel kutsuti ansamblisse trumme mängima Yamashita klassivend Yu Koyanagi. Järgmisena leiti laulja Takahiro Moriuchi, kes sel hetkel mängis ühes teises bändis, kuid Moriuchile meeldis rokkmuusika, mistõttu liitus ta meelsasti uue ansambliga. Veidi hiljem lahkus ansamblist trummar, tema otsustas hakata hoopis filminäitlejaks (kusjuures Yu Koyanagi ongi nüüd filminäitleja) ja nii sai uueks trummariks Tomoya Kanki.

2007. aastal ilmusid nende esimene singel „Naihishinsho“ ja album „Zeitakubyõ“, ja samal aastal käidi ka esimesel kontsertturneel Jaapanis. Bändiliikmed on meenutada, et sel ajal nad alles otsisid oma nägu ja oma muusikat, mistõttu oli nende teine album „Beam of Light“ (2008) hoopis teistsugune, see oli pungiplaat. 2008 ilmus veel teinegi album ehk „Kanjõ Effect“.

Algus oli tehtud ja huvi ansambli vastu oli suur. 2009. aastal sai üsna paraja sigadusega hakkama Alexander Reimon Onizawa (ma ei hakka siinkohal neid sündmusi lahkama, veebist saate ise uurida), kuid seetõttu lahkus ta ka ansamblist, mistõttu jäid ilmumata ka uus ja planeeritud singel ning pidamata kontsertturnee. Alex läks elama USA’sse, Toru võttis üle soolokitarristi koha ja ansambel õppis ümber mängima lugusid ühe kitarristiga.

2010. aasta alguses ilmus uus singel „Kanzen Kankaku Dreamer“, ja nüüd mängiti juba neljakesti. Samal aastal ilmus neljas stuudioplaat „Niche Syndrome“. Loomulikult tuuritati mööda Jaapanit, ja osaleti ka mitmel suurel Jaapani rokkfestivalil. Esinema jõuti ka Lõuna-Koreasse, Taiwanile ja Singapuri.

2011 ilmus viies album „Zankyo Reference“ ja 2013 kuues album „Jinsei x Boku=“. Sama aasta oktoobris alustas ansambel oma esimest kontsertturneed väljaspool Aasiat. Viiest Euroopa kontsertist müüdi neli välja koheselt. Järgmise aasta alguses esineti ka New Yorgis ja Los Angeleses ning kevadel ka Philadelphias ja Torontos. Samal aastal jõudis Jaapanis kinodesse dokumentaalfilm „FOOL COOL ROCK“, milles oli võimalik näha bändi esinemise Euroopas ja Aasias. 2014. aastal jõudis bänd teha aga veel igasugu „põnevaid“ asju – septembris anti 2 suurt staadionikontserti Yokohama staadionil, mida käis vaatamas 60 000 inimest! Aasta lõpus tuuritati USA’s, Lõuna-Ameerikas ja ka Euroopas, esineti näiteks ka Taanis, Rootsis ja Venemaal. USA ja Suurbritannias oldi koos ansambliga Ghost Town, mujal Euroopas olid laval ka ansamblid Tonight Alive ja Mallory Knox. Jaapanis esineti ka koos Hoobastank’iga.

Veebruaris 2015 ilmus uus album „35xxxv“, mida märgati ka USA’s. Billboardi raskeroki albumite tabelis tõusis see 23. kohale ja nn world albums edetabelis tõusis see esikohale! Ka 2015. aasta oli ansamblile igati töine. Nii soojendati ansamblit Yellowcard nende USA turneel, loomulikult tuuritati ka Jaapanis ning anti teada uuest plaadilepingust firmaga Warner Bros. Records. Seetõttu avaldati albumist „35xxxv“ nn deluxe-versioon, mille laulud olid kõik ingliskeelsed.

Töid ja tegemisi jätkus ka 2016. aastasse – bänd andis kontserte Jaapanis („One Thousand Miles Tour“), kaasa lõid ka All Time Low ja PVRIS. Sama aasta suvel soojendas ONE OK ROCK ka asamblit 5 Seconds of Summer nende USA-turneel. Sügisel ilmus kogumikplaat, mis tähistas My Chemical Romance’i albumi „The Black Parade“ 10. sünnipäeva. Sellel esitasid My Chemical Romance’i lugusid teised ansamblid, kusjuures plaadi avalugu „The End“ oli esitatud ONE OK ROCK poolt. Samal aastal anti kaks suurt ontserti Nagisaenis, Shizuokas Jaapanis – kahel õhtul vaatas bändi kokku 110 000 inimest!

Jaanuaris 2017 ilmus bändi uus stuudioplaat „Ambitions“, millel lõid kaasa ka Avril Lavigne, All Time Low’ Alex Gaskarth ja 5 Seconds of Summer. Sama aasta mais teatati, et ONE OK ROCK on soojendusansambliks Linkin Park’i kontsertturneel Põhja-Ameerikas (4 kontserti) ja Jaapanis (3 kontserti). Usun, et see oleks olnud päris uhke värk ja tubli tunnustus ka ONE OK ROCK kuttidele, kuid see turnee jäi kahjuks ära ja põhjuseks teadagi mis – Linkin Parki ninamehe Chester Benningtoni surm 20. juulil 2017. ONE OK ROCK esitas pärast Benningtoni lahkumist meie hulgast oma kontsertitel ka Linkin Parki lugu „One More Light“. Novembris 2018 andis ONE OK ROCK teada, et järgmisel (2019) aastal ilmub nende uus album „Eye of the Storm“. Enne albumi ilmumist ilmus sellelt ka kolm singlit – „Change“, „Stand Out Fit In“ ja „Wasted Nights“.

2019. aasta alguses uus album ilmuski, kuid bänd on jõudnud käia jälle ka esinemas – koos ansamblitega Waterparks ja Stand Atlantic esineti Põhja-Ameerikas, Ed Sheeraniga jagati lava Aasia-turneel. Mais 2019 esines ONE OK ROCK Euroopas, seekord soojendati neid – selleks oli popbänd Anteros. Teada on sedagi, et september 2019 kuni jaanuar 2020 läheb ONE OK ROCK jällegi suurele kontsertturneele Jaapanis.

Uuel albumil lööb kaasa ka USA laulja-laulukirjutaja Kiiara (laulus „In the Stars“).

Plaadi avalöögiks on plaadi nimilugu „Eye of the Storm“, milles ONE OK ROCK näitab oma taset. Igati uhke ja kaasaegne rokilugu, milles ka uhket trummimängu ja võimast laulja häält. Loomulikult ei puudu ka kitarrisoolo ning veidi on selles loos midagi, mis meenutab isegi Michael Jacksoni kunagist menukit „Black or White“. Võimas lugu igal juhul. Plaadi teine lugu on singlina ilmunud hittlugu „Stand Out Fit In“, mis on tõepoolest suurepärane näide, kuidas tuleks tänapäevast heaminekuga poprokki kirjutada ja esitada. Laulja näitab uhkelt ka oma kõrgemaid noote ning need ägedad süntesaatorisaundid annavad siin ainult vürtsi juurde, rääkimata meeldejäävast refräänist.

Lugusid on plaadil kokku 13. Osad on rokilikumad (nt. „Worst in Me“, plaadi viimane lugu „The Last Time“), osad popilikumad (nt. „Letting Go“, „Giants“), osad aeglasemad (nt. „Unforgettable“, siin on väge ägedalt ka vilistamist kasutatud, kusjuures ka see lugu kasvab ja muutub rütmikamaks), osad kiiremad, nii nagu ikka. Kuid siin on ka võimsaid rokihümne, mis kindlasti ka lavalt head kuulata (on ju ONE OK ROCK igati äge lavabänd), nt. „Grow Old Die Young“, tõeline suurte staadionite lugu on ägeda mitmehäälse algusega „Push Back“ (kusjuures selles loos on miskit, mis tuletab meelde vana head Roxette ja vaata et isegi Queeni).

Minu enda üks suurimatest lemmikutest on veidi rahulikum, kuid igati võimas „Wasted Nights“, suurepärase ja kauni meloodia ning harmooniaga lugu.

Igal juhul on minu jaoks ONE OK ROCK igati põnev avastus ja leid, mistõttu tundub, et tuleb hakata uurima, kus leida nende kuttide varasemaid plaate, et veid lähemalt nende loominguga tuttavaks saada.

Kes ei usu, kui hea ONE OK ROCK tegelikult on, see kuulab ise:

https://lnk.to/eyeofthestorm


Marina

„Love + Fear“

(Warner Music)

Lauljatar ja laulukirjutaja MARINA ehk Marina Lambrini Diamandis on sündinud 10. oktoobril 1985 Walesis (lauljatar on pooleldi uelslane ja pooleldi kreeklanna). Varem on ta kasutanud artistinime Marina and the Diamonds, kuid nüüd lihtsalt MARINA.

16-aastasena kolis ta koos oma isaga (vanemad lahutasid veidi aega varem) elama Kreekasse, et õppida kreeka keelt ja laulda kohalikke rahvalaule koos oma vanaemaga. Kaks aastat hiljem kolis lauljatar Walesi tagasi, sest tema suurimaks sooviks oli saada lauljaks.

Ta töötas kaks kuud bensiinijaamas, kogus veidi raha ja kolis Londonisse.Vaatamata sellele, et tal ei olnud muusikalist kogemust, hakkas ta Londonis muusikat kirjutama. Ta käis ka tantsukoolis, kuid seda vaid paar kuud. Tulevane lauljatar õppis veidi aega ka erinevates ülikoolides muusikat ja klassikalist kompositsiooni, kuid ka seda üsna lühiajaliselt. Oma lapsepõlvest ja noorusajast on lauljatar meenutanud, et talle meeldisid Dolly Parton, Enya, George Michael, kuid ka Spice Girls, Britney Spears ja S Club 7. 15-aastaselt avastas ta enda jaoks Madonna, ja see oli ka üks põhjuseid miks ta unistas lauljaks saamisest.

Seejärel käis ta igasugu katsetel, et pääseda mõnda ansamblisse või muusikali, kuid edu ei olnud. Seetõttu otsustas ta jätkata muusika kirjutamist ja võttis endale esinejanime, nagu oleks tegemist ansambliga ehk Marina and the Diamonds. Toona meeldisid talle PJ Harvey, Fiona Apple, The Distillers, kõik veidi teistsugused ja alternatiivsema hingamisega artistid.

Ka MARINA’l olid omanäolised ja teistsugused lood, veidi indie’lik lähenemine muusikale ja väga omanäoline hääl (lauljatar hakkas lausa suitsetama, et omapärast häält saada… no mine võtta nüüd kinni…), kuni ühel hetkel lauljatari märgati. Märkajaks oli firma 679 Recordings, mis on suurfirma Warner Music Group üks haru. Täna võrreldakse MARINA häält Kate Bush’i, Regina Spektori, Florence Welch’i ja Siouxsie Sioux’iga, muusikat aga Lady Gaga, Katy Perry ja Lana Del Rey’ga.

1. veebruaril 2010 ilmus MARINA debüütsingel “Hollywood”, veidi hiljem (22. veebruar 2010) ilmus debüütalbum “The Family Jewels”, mis brittide plaadimüügitabelis tõusis kohale 5. Indie ja new wave olid märgusõnad, mis võimaldasid Marina and the Diamonds’il paljudest teistest popartistidest eristuda.

Sama aasta veebruaris alustas ta ka oma esimest kontsertturneed, mis kestis 49 päeva ja viis ta Suurbritanniasse, Iirimaale, mujale Euroopasse, USAsse ja Kanadasse. 2011 ilmus uus single “Radioactive” ja ka demoversioon laulust “Starring Role”.

2012 ilmus lauljatari teine album “Electra Heart”. Plaat tõusis edetabelite tippu nii Suurbritanias, kui ka Iirimaal, ja ka mujal Euroopas. Selle plaadi esiksingel oli “Primadonna”, mis on kindlasti MARINA üks kuulsamaid ja populaarsemaid lugusid, mis tõusis brittide singlimüügitabelis kohale 11.

Sellel albumil on veel mitmeid hitte – “Power & Control” ja “How to Be a Heartbreaker”. “Electra Heart” on üldse väga huvitav ja põnev album (siin on tunda juba ka mõjutusi electropop’ist), selle plaadi lugudest on MARINA Youtube’i kanalis mitmeid videoid, mis moodustavad kokku ühtse loo.

MARINA elas lühikest aega New Yorgis, ja andis veebruaris 2013 oma fännidele teada, et hakkas kirjutama uus lugusid kolmandale albumile.

2014. aasta lõpus (täpselt lauljatari sünnipäeval ehk 10.10) ilmus singel “Froot”, millest sai ka kolmanda stuudioplaadi nimilugu. Uue plaadi teine singel oli “Happy”, 2015 aasta veebruaris ja märtsis ilmusid veel ka laulud “Immortal” ja “I’m A Ruin Forget”.

3. märtsil 2015 ilmus uus album “Froot”, milles oli rohkelt mõjutusi süntesaatori popist ehk synthpop’ist. Ka see album jõudis brittide plaadimüügitabeli TOP 10 hulka, ja tegi seda ka USA plaadimüügitabelis, mis oli lauljatari jaoks esmakordne selline saavutus.

2016. aastal teatas lauljatar, et teeb muusikas väikese pausi, mis kujunes ootamatult pikaks (ta otsustas loobuda esinejanimest Marina and the Diamonds, ja jätkata MARINA nime all, kuna leidis, et ta on liiga artistikeskne, ja teda ennast on liiga vähe). Alles 2018. aasta novembris sai MARINAt kuulda Clean Banditi hittloos “Baby”, milles lööb kaasa ju ka Puerto Rico supertäht Luis Fonsi. Laulust “Baby” sai üsna kiirelt ülemaailmne hittlugu, mida saab kuulda ka MARINA uuel albumil “Love + Fear”. Pärast “Baby” ilmumist avaldas MARINA ka uue soololoo ehk “Handmade Heaven”, mille muusikavideo on filmitud Lahemaa rahvuspargis ja Viru rabas!

Värske album on jagatud kaheks kaheksalaululiseks kogumiks. “LOVE + FEAR” on inspireeritud psühhiaatri Elisabeth Kübler-Rossi teooriast, et emotsioonid tulenevad armastusest ja hirmust ning album esindab mahlakalt ja vôimsalt neid kahte juhtivat jôudu inimkonna reaktsioonide taga.

Uuel plaadil kõlavad eelpool mainitud hittlugu “Handmade Heaven”, kuid ka sellised ägedad lood nagu “Orange Trees” ja “To Be Human”, mis on kogunud kokku juba üle 20 miljoni globaalse striimi. Album ise on tõusnud brittide plaadimüügitabelis kohale 5. MARINA tähistab uue albumi ilmumist Suurbritannia ja Pôhja-Ameerika kontsertturneega.

Uue albumi avalooks ongi paljudele muusikasõpradele tuttav “Handmade Heaven”, mille video on filmitud Eestis. Selline ilusa meloodiaga ja rahulik popilugu, veidi ehk melanhoolne, mida võiks öelda ka plaadi teise loo “Superstar” kohta. MARINA jätkab ka kolmandas laulus “Orange Trees” vaikselt ja rahulikult, veidi on tempokam, kui kaks esimest lugu ja usun, et laulu refrään peaks olema muusikasõpradele tuttav, lahe on ka laulus kasutatav vokaliis o-tähe peal.

Seejärel juba superhitt “Baby”, mis erineb oluliselt selle plaadi esimestest lugudest, kuigi ka tantsuline “Baby” on ju kübe nukrameelne ja melanhoolne, kuid igati ilus ja kaasahaarav lugu, mida täiustab MARINA suurepärane esitus ja hääl, kaunid kõrged noodid.

Uue plaadi “LOVE”-osa lõpetavad neli lugu –“Enjoy Your Life”, “True”, “To Be Human” ja “End of The Earth”, mis on omavahel üsnagi sarnased, on põnevad ja ilusad meloodiad ja harmooniad, kuid jällegi nukrameelsed. Ilusad ja kurvad.

“FEAR”-osas on kuulda ka veidi teistsuguse hingamise ja ülesehitusega lugusid, milles on ka kübe tempot (nt. “Life Is Strange”, “Karma”, “Emotional Machine”, “No More Suckers”).

Pean tunnistama, et minu jaoks on MARINA uus album üsna keeruline kuulamine, sest näib, et see liigub sellises ühtlases, ja äkki isegi liiga nukrameelses õhkkonnas. Loomulikult on lood ilusad, haprad ja õrnad, kuid kübe võiks olla varieerumist ja rohkem muusikalist värvi. Hittlugu “Baby” on siin täiesti teistsugune lugu, sest tegelikult see ongi ju Clean Banditi lugu, kuid veidi tahaks rohkem rütmi ja hingamist ka teistesse lugudesse. MARINA hääl on ilus, esitus õrn ja tundeline.

Kuula ise ka:

https://marina.lnk.to/loveandfear


Alphaville

„Forever Young“

(Warner Music)

Kui oma isiklikku noorusaega meenutada, mis jäigi ju 80ndate aastate keskpaika, siis oli toona paar ansamblit, mille fänn oli vägagi popp olla. Üks sellistest bändidest oli kindlasti Alphaville, kelle 1984. aastal ilmunud album „Forever Young“ oli ikka hiiglama „kuum“ asi! Kui hästi meenutada, siis oli toona Tallinna vanalinnas üks selline vahva koht, kus muusikasõbrad said uut muusikat kuulamas käia. Inimesed tulid kokku istusid väikses saalis toolidele, tuli inimene, kes pani uue plaadi mängima ja nii sai seda kuulata. Ja ma olen 100% kindel, et esimest korda kuulasin Alphaville „Forever Youngi“ just sellisel „istumisel“. Päris äge ju. Ma ei mäleta, kelle käest ma selle plaadi endale helikassetile lindistada sain, kuid igal juhul oli see olemas, ja seda sai toona kuulatud ikka vägagi sageli. Seetõttu on igati äge seda plaati jällegi uuesti kuulata, sest tähistamaks albumi 35. sünnipäeva on see nüüd uuesti ja remasterdatuna saada.

Alphaville on saksa uue-laine süntesaatoripopi ansambel, mis saavutas kuulsust 1980ndatel aastatel. Kuna sel aastal möödub 35 aastat Alphaville’i legendaarseima ja ühtlasi ka debüütalbumi „Forever Young“ ilmumisest, siis on see plaat uuesti välja antud ning reliisis on igasugu uhkeid variante, nii duubelalbum, album, milles on lausa kolm plaati jne. Minul õnnestus kuulata seda versiooni, milles algupärane album, millele lisatud ka teine plaat, millel igasugu remikse ja pikemaid versioone, lugusid, mis ei mahtunudki plaadile, singlite B-külgi. Loomulikult ilmus tähtpäeva puhul ka remasterdatud vinüülalbum, et ka kõik vinüülplaatide sõbrad saaksid oma kogu täiendada.

Alphaville’i algkoosseisus mängisid Marian Gold (õieti Hartwig Schierbaum), Bernhard Lloyd (õieti Bernhard Gössling) ja Frank Mertens (õieti Frank Sorgatz). Tänaseks on neist alles vaid Marian Gold, ja eks ole aastate jooksul ansamblis mänginud mitmeidki muusikuid, kellest allpool ka juttu teen. Selge on see, et just oma debüütalbumiga „Forever Young“ „koputas“ Alphaville väga edukalt popmuusikamaailma uksele, ja selle plaadiga kirjutati kindlasti ennast ka popmuusika ajalukku.

Loomulikult ilmus plaate ka pärast esimest albumit, kuid sellist albumit nagu esimene, sellist rohkem ei tulnudki, sest meenutagem, et just sellel albumil on sellised lood nagu „Forever Young“, „Big In Japan“, „Sounds Like a Melody“, „The Jet Set“. Laulud, mida mängiti edukalt siis, ja mängitakse ka praegu paljudes raadiojaamades. Alphaville oodatud esineja ja „külaline“ ka praegustel muusikafestivalidel, vaatamata sellele, et algupärasest koosseisust on alles vaid Marian Gold.

Algus

Alphaville sai alguse, kui laulja Marian Gold ja Bernhard Lloyd hakkasid esialgu tegema ansamblit, mil nimeks hoopis Nelson Community (lisaks Goldile ja Lloydile oli selles bändis veel 7 liiget).

Mitu kuud hiljem liitus nendega ka Frank Mertens. Siinkohal tuleb meenutada seda, et Gold oli kirjutanud laulu „Big In Japan“ juba 1979. aastal, kui ta oli kuulanud punkansamblit Big In Japan (milles mängis basskitarri Holly Johnson, kes 1980ndatel aastatel oli ju ansambli Frankie Goes To Hollywood juhtfiguur). Nelson Community nimi pandi hoiule, ja järgmisena valiti ansamblile nimeks Forever Young, ja veel veidi hiljem juba Alphaville, eeskujuks prantslaste kuulus ulmefilm „Alphaville“ aastast 1965.

Gold, Lloyd ja Mertens kirjutasid üheskoos laulu „Forever Young“, kuid esimeseks singliks oli 1984. aastal ilmunud megahitt „Big in Japan“.

Sügisel 1984 ilmus debüütalbum „Forever Young“, mille produtsentideks olid Colin Pearson, Wolfgang Loos ja Andreas Budde. Laul „Big in Japan“ tõusid paljudes riikides (Saksamaa, Kreeka, Rootsi, Türgi, Venetsueela, USA tantsumuusika edetabel) singlimüügitabeli tippu, kusjuures laul tõusis ka brittide singlimüügitabeli TOP 20 sekka, saavutades 8. koha, kuid huvitaval kombel on see ka ainus Alphaville’i laul, mis nii kõrgele brittide juures tõusis! Ka debüütalbumi kaks järgmist singlit „Sounds Like a Melody“ ja „Forever Young“ olid Euroopas edukad, kuid britid ja ameeriklased nendest lugudest sedavõrd lummatud ei olnud. Usun, et Alphaville’i menule Eestis aitas paljuski kaasa see, et bänd oli vägagi populaarne Rootsis ja Soomes, mistõttu teati ka meil, et saklastel on üks selline äge trio nagu Alphaville.

Ägedalt edasi

Juba detsembris 1984 lahkus ansamblist Mertens, kuna suur meediahuvi ja populaarsus oli tekitanud temas tõsise stressi, mistõttu hakkas Alphaville’is klahvpille mängima Goldi vana sõber Ricky Echolette, vajadusel mängis uus mees ka kitarri. Samal, 1984. aastal lõi Alphaville kaasa ka heategevusprojektis Band Für Afrika ja kirjutati muusika filmile „Der Bulle Und Das Mädchen“.

1986. aastal ilmus Alphaville’i teine album „Afternoons in Utopia“, millel olid ka hittlood „Dance With Me“, „Universal Daddy“, „Jerusalem“ ja „Sensations“, mis kõik olid üsnagi edukad mandri-Euroopas. Sellelt plaadilt ilmus veel ka viies singel ehk „Red Rose“.

Seejärel möödus kolm aastat, kui ilmus kolmas stuudioplaat „The Breathtaking Blue“, (1989) millel ka populaarsed lood „Romeos“ ja „Mysteries of Love“. See plaat andis ainest ka filmile „Songlines“, mis koosnes videotest, mis tehtud selle plaadi lugudele, kusjuures abiks oli 9 erinevat režissööri. Christoph ja Wolfgand Lauenstein võitsid videoga „Balance“ ka Oscari-auhinna!

Siinkohal peab mainima, et 1992 avaldas Marian Gold ka esimese sooloplaadi „So Long Celeste“ (1996. aastal veel ka teise sooloplaadi „United“). 1992 ilmus ka

Alphaville esimene kogumikplaat, vägagi populaarne „First Harvest 1984-92“. Alphaville’i neljas stuudioalbum „Prostitute“ ilmus 1994. aastal, sellelt plaadilt ilmus ka kaks singlit ehk „Fools“ ja „The Impossible Dream“. Selle plaadiga mindi ka kontsertturneele, mistõttu liitus nendega lühikeseks ajaks ka trummar Robbie France, kuid kolm aastat hiljem ehk 1997 lahkus ansamblist Echolette, kes otsustas, et soovib veeta rohkem aega oma perekonnaga.

1997 ilmus Alphaville’i viies stuudioplaat „Salvation“, kolm aastat hiljem ansmabli esimene kontsertalbum „Stark Naked and Absolutely Live“. 2001 ilmus remikside album „Forever Pop“ ja DVD „Little America“, millel kaks kontserti, mis toimusid Salt Lake City’s. 2003 ilmus väga väikeses tiraažis album „CrazyShow“, millel ei löönud enam kaasa Bernhard Lloyd, kes ka veidi hiljem ametlikult ansamblist lahkus, kuid jäi siiski kontakti Goldiga. Nii olid sellel hetkel ansamblis lisaks Goldile ka Martin Lister (klahvpillid), David Goodes (kitarrid) ja Jakob Kiersch (löökriistad).

Vaatamata koosseisulistel muutustel jätkas Alphaville tegutsemist, anti kontserte, kirjutati ka uusi lugusid ning 2010 ilmuski album „Catching Rays on Giant“, kujuures eelmine stuudioalbum oli ju aastal 1997. Stuudioplaatide vahel seega 13-aastane paus! Uus album võeti Saksamaal väga hästi vastu, laulus „Call Me Down“ saab kuulda laulmas ka bändi klahvpillimängijat Martin Listerit.

2011 liitus ansambliga ka basskitarrist Maja Kim. Kolm aastat hiljem ehk 2014 sureb ootamatult Martin Lister, tema asemele tuleb Carsten Brocker, 2016 lahkub ansamblist Maja Kim, kelle asemele tuleb Alexandra Merl.

2017 ilmub Alphaville’i 7. stuudioplaat „Strange Attractor (2017 Alphaville Album)“ ja seni viimasel stuudioalbumil mängib Alphaville koosseisus: Marian Gold (laul), David Goodes (kitarrid), Jakob Kiersch (löökriistad), Carsten Brocker (klahvpillid) ja Alexandra Merl (bass).

"Forever Young"

Alphaville avaldas esimese singli „Big in Japan“ enne seda, kui debüütalbum valmis oli. Esiksingli edu üllatas nii bändi kui ka plaadifirmat. Bändiliikmed on meenutanud, et „Big in Japan“ tõstis neid popmuusika taevasse, kuigi pool albumit polnud veel valmiski. Nii kirjutati uusi lugusid, nauditi edu.

„Meil olid jalas lõhkised teksad ja seljas läbihigistatud nahktagid, ja me olime nagu kodutud miljonärid, kes elasid hotellide sviitides ja lennujaamades.“

Kolm esimest lugu, mis valmis said olid „Big in Japan“, „Seeds“ (see ilmus „Big in Japan“ singli B-poolel, ja see algupärasele albumile ei mahtunudki, nüüd kuuleb seda uuesti välja antud albumi teisel plaadil) ja „Forever Young“. Viimati mainitud hittlugu oli esialgu palju kiirem, kuid bändiliikmed polnud sellega rahul, tundus, et lugu peaks olema rahulikum, aeglasem, hümnilikum, mistõttu soovitas produtsent Budde, et tehke sellest hoopis ballaad. Ja nii läkski.

Esialgu oli Alphaville’il plaan, et teise singlina ilmub „Sounds Like A Melody“ (see kirjutati valmis ja võeti linti kahe päevaga!), kuid otsus oli kindel, et teiseks singliks saab siiski „Forever Young“, millest sai tõeline hittlugu, mis jäänudki ju Alphaville’i tunnuslooks. Marian Gold on ütelnud, et oma hingelt olid nad kõik omamoodi hipid, mistõttu oli kaubanduslik edu neile pisut ootamatu ja harjumatu, veidi nende uskumuste vastu, kusjuures mõnda lugu keeldus Gold kontsertitel isegi mängimast...

Selle aasta (2019) märtsis ilmus album „Forever Young“ remasterdatud kujul, et tähistada albumi 35. sünnipäeva. Nagu eelpool mainisin, siis minu kuulata on kahest plaadist koosnev versioon. Esimene plaat on algupärane album, mis digitaalselt remasterdatud ning selle eest vastutas Bernhard Lloyd isiklikult.

Album algab suurepärase looga, mil nimeks „A Victory of Love“, mis väga hea meloodiaga ja põneva harmooniaga lugu, veidi aeglasema tempoga, ja tegelikult tuletab veidi meelde ka legendaarset Depeche Mode’i. Selles loos on võimalus kuulda Marian Goldi madalamaid toone. Bändiliikmed on meenutanud, et „A Victory of Love“ lindistati stuudios valmis, Lloyd ja Mertens lahkusid stuudiost, kuid Gold jäi stuudiosse veel tööd tegema just laulusõnadega, mistõttu kirjutas ta laulu veidi ka ümber.

Plaadi teine lugu „Summer in Berlin“ on Goldi kirjutatud lugu Berliinist, ja sellest, mida ta tundis sel suvel Saksamaa vastu. Kolmas laul on „Big In Japan“, millest eelpool juttu juba tegin, kuid pean tunnistama, et see lugu „töötab“ suurepäraselt ka täna. Mõned hitid on lihtsalt sellised, mis on hitid ka 30 või rohkem aastat hiljem. Neljas lugu „To Germany with Love“ on kokku pandud paarist erinevast loost, basskitarri mängib Ken Taylor ja loo lõpus on veidi „laenatud“ ka Mozarti „Väikest öömuusikat“. Igal juhul veidi selline „kosmiline“ lugu, vähemalt loo alguses on vägagi põnevaid süntesaatorisaunde.

„Fallen Angel“ kirjutati pärast „Big in Japan“ ilmumist singlina ja bändiliikmed tõdesid, et kõik muutub, kui oled esikohal. „Maailmast saab suur kaubanduskeskus, kus kõik on tasuta – inimesed, asjad jne. See on isegi veidi vulgaarne.“ Kuues lugu Alphaville’i kõige kuulsam ja „suurem“ lugu – „Forever Young“, mille tunneb ära juba esimesest süntesaatoriakordist. Selliseid hitte ei sünni väga palju, kuid Alphaville’il see õnnestus. Kusjuures soovitan selles loos kuulata ka laulusõnu, Alphaville’i kuttidel on tegelikult päris palju ütelda.

„In The Mood“ on Goldi sõnul lugu sellest, kuidas Alphaville tundis ennast 1984. aastal, kuigi lugu kirjutades ei saadudki sellest ise aru. Kaheksas lugu plaadil on „Sounds Like A Melody“ ehk siis jällegi üks nendest „suurtest“ Alphaville’i lugudest. Üheksas lugu albumil on „Lies“, mis minu jaoks tundub kuidagi teistsugune, jutskui ei sobikski sellele plaadile, kuid eks ikka bändiliikmed ja produtsendid otsustavad, mis plaadile pääseb, mis mitte. Viimane, kümnes laul on „The Jet Set“. Goldi sõnul on see lugu, mis ei pidanudki olema laul, aga pigem vahepala, mis oleks „reklaaminud“ seda, mida raha eest osta ei saa – anarhia, vabadus, armastus, lõbu ja tükike maailma lõpust.

Teisel plaadil on võimalus kuulata „Big In Japan“ singli-versiooni, pikemat remiksi (pikkust üle 7 minuti) ja ka instrumentaalversiooni. Laulust „Sounds Like A Melody“ on samuti singli-versioon ja pikem versioon (ka sellel pikkust üle 7 minuti). Ka „Forever Youngist“ on kaks versiooni, põnev on just pikem dance mix.. Laulust „The Jet Set“ on kolm versiooni – nn singli remiks, dub mix ja USA superprodutsendi ja remiksija Jellybean’i versioon (ei maksa unustada, et Jellybean oli üks nendest, kes oli 80ndate aastate keskpaigas „abiks“ ka noorukesel Madonnal, kuid tema abi on kasutanud ka Whitney Houston, Sting, George Benson, Sheena Easton, Billy Joel, John Waite, Debbie Harry, a-ha, Michael Jackson jpt.). Teisel plaadil on ka neli lugu, mis algupärasele plaadile ei mahtunud (ei valitud) – „Seeds“, „The Nelson Highrise (Sector 1: The Elevator)“ (see on väga põnevate ja ägedate saundidega tempokas lugu), „Welcome To The Sun“ (see laul meeldib mulle väga – kaunis meloodia, veidi hõljuv ja veidi kosmiline, ilus lugu) ja „Golden Feeling“ (jällegi ehtne Alphaville’i lugu).

Kui tahate tungida sügavale Alphaville’i maailma, siis tasuks külastada sellist lehekülge nagu http://www.iol.ie/~carrollm/av/ või hoopis ansambli kodulehte https://www.alphaville.info/

Kuula ise ka:

https://lnk.to/ForeverYoungDLX

 


Salvador Sobral

“Paris, Lisboa”

(Warner Music)

Salvador Vilar Braamcamp Sobral on portugali laulja ja laulukirjutaja, kes sündinud 28. detsembril 1989 Lissabonis. Muusikamaailmale sai ta tuntuks 2017. aastal, kui võitis kauni lauluga “Amar pelos dois” Eurovisioni lauluvõistluse (laul kogus kokku rekordilised 758 punkti). Lauluga, mis paljudele meie muusikasõpradele hingas Raimond Valgre lugudega samas hinges. Võidulaulu autoriks (nii muusika kui ka sõnad) oli Luisa Sobral, kes on laulja õde, ja ka venna uuel albumil lööb õde kaasa, nii heliloojana kui ka lauljana.

Salvador Sobral

on sündinud Lissabonis, Portugalis, kuid ta on elanud ka USA’s ja Barcelonas, Hispaanias. Juba 10-aastasena osales ta lauluvõistlusel “Bravo Bravissimo”, 2009. aastal osales ta Portugali telesaates “Idolos” (“Idols”) ja saavutas seitsmenda koha. Paar aastat varem oli samas sates laasa löönud ka tema õde Luisa, kes saavutas kolmanda koha. Ka “Idolos” saates esitas Salvador Sobral veidi “teistsugust” muusikat, esitades Stevie Wonderi, Leonard Coheni ja Rui Veloso lugusid.

Seejärel jõudis Sobral õppida Lissabonis ka psühholoogiat, kuid muusika oli siiski see, mis mehel hinges oli. Ta läks õppima muusikat Barcelonasse, ja esines ka sealsetes baarides. 2015 esines ta ka Vodafone Mexefest’il ning EDP Cool Jazz festivalil, reisis mööda Hispaaniat ja jõudis esinema ka Tenerifele.

2016. aasta augustis avaldas Sobral oma esimese singli “Excuse Me”, millest sai ka laulja debüütalbumi nimilugu. Debüütalbum ilmus esiksingliga samal päeval ehk 2. augustil. Portugalis võeti uus laulja ja uus album igati hästi vastu, sest plaat kerkis Portugali plaadimüügitabelis kohale number 10.

Eurovisioni lauluvõistlus, terviseprobleemid

2017. aastal oli Salvador Sobral üks 30 võistlejast, kes üritas pääseda esindama Portugali Eurovisioni lauluvõistlusel, ja sealt edasi läks kõik ülemäge, võiduni välja, kusjuures see oli ühtlasi ka Portugali esimene võit suurel lauluvõistlusel, kusjuures Portugal osales esimest korda sellel võistlusel juba 1964. aastal ehk kulus 53 aastat, et võit koju tuleks.

Kuid juba siis oli teada, et lauljal on tõsised probleemid, mis viisid selleni, et 8. detsembril 2017 siirdati talle uus süda. Paar kuud enne õnnestunud operatsiooni oli laulja elu vägagi tõsises ohus, mees elas tänu tehissüdamele ja oktoobrist alates oli ta pidevalt intensiivravi osakonnas.

Džässi ja bossanoovat

Salvador Sobrali peetakse suurepäraseks artistiks ja laulude esitajaks, kelle muusikas kõlab nii džässi, bossanoovat, kuid ka klassikalist prantsuse shansooni. Sobrali suurteks eeskujudeks ja mõjutajateks on legendaarne Chet Baker ja bossanoova täht Caetano Veloso, kellega on Sobral koos ka esinenud.

Sobrali teatakse väga täpse, õrna ja nõtke esituse poolest, mistõttu on öeldud sedagi, et tema hääl on tema instrument. Seda täpsust, õrnust ja nõtkust on kuulda ka laulja uuel plaadil. Lihtsalt kuulad, ja naudid mehe esitusi.

Kuigi Sobral on löönud kaasa mitmetel lauluvõistlustel, on ta ütelnud, et tal pole vajadust ilmtingimata edukas olla. Pärast võitu Eurovisioni lauluvõistlusel kinnitas ta, et see oli “muusika võit”, millega võib 100% nõus olla. Ta on ütelnud, et kuulajale pakutakse liiga palju “muusikalist rämpstoitu”, millega saab jällegi ainult nõus olla. Võib lisada needki Sobrali mõtted, et raadiohitid ei paku talle huvi.

“Ma ei tee kunagi muusikat raadiote jaoks,” tõdeb laulja. “Inimesed kuulavad tänapäeval raadiotest lugusid, mis on nendele ette visatud. Ja neile öeldakse, et neile peab see lugu meeldima, kuna seda mängitakse päevas 60 korda! Minu esimene plaat ilmus 2016 ja see ei pakkunud kellelegi huvi. Pärast Eurovisioni võitu hakati seda plaati siiski ka ostma.”

Ja eks võibki ju öelda, et see ongi muusikas lahe, kui on võimalus kuulata erinevat muusikat ja mitte lähtuda ainult raadiojaamade mängukavadest, kuhu paljud suurepärased artistid ja laulud lihtsalt ei mahugi.

“Paris, Lisboa”

Uus album ilmus 29. märtsil 2019. Portugali plaadimüügitabelis tõusis see esikohale, näiteks Hispaania plaadimüügitabelis on see saavutanud 11. koha. Uuelt plaadilt on ilmunud singlid “Mano a Mano”, “Cerca del Mar” ja “Anda Estragar – Me os Planos”. Plaadil laulab Sobral neljas keeles – portugali, hispaania, prantsuse ja inglise keeles. Ta oskab ka katalaani keelt, veidi itaalia keelt ning sel aastal hakkas laulja õppima rootsi keelt, kuna ta on filmirežissöör Ingmar Bergmani suur fänn.

Albumi pealkiri on inspireeritud lôputa teekonnast, ühendades Pariisi ja Lissaboni, kahte linna, mis on jätnud lugude salvestamisele oma jälje. See on ka austus Wim Wenders’i klassikule “Paris, Texas” (1984), mille süžee ja suund jätsid lauljale sügava mulje.

Album sisaldab 12 lugu, autorite hulka kuuluvad Luísa Sobral, Jenna Thiam, Joel Silva, Júlio Resende, André Rosinha, Leo Aldrey ja Salvador Sobral ise. Albumilt leiab ka kaks kaverit, üks on brasiilia helilooja Lupicínio Rodrigues’e ning teine Francisca Cortesão ja Afonso Cabral’i originaalist. Suurepärased on ka albumil mängivad pillimehed: Julio Resende (klaver), Andre Rosinha (kontrabass), Bruno Pedroso (löökriistad) jt.

Uus plaat on igati põnev kuulamine, mida saab muusikaliselt lahterdada džässiks (“Pressagio”, “Cerca Del Mar”, “Benjamin”, “Paris, Tokyo II”), kuid mitte ainult, sest mõjutusi on ka muudest stiilidest, näiteks shansoonist (“La Souffleuse”). See ei ole lihtne kuulamine, kuulama peab tähelepanelikult (just ka muusikalist osa – no kasvõi plaadi avalöök “180,181”) ja “keerulisemaks” teeb selle ka asjaolu, et laulud on erinevates keeltes, kusjuures inglise keeles on vaid üks lugu – üks igati põnev ja huvitav kuulamine ehk “Playing With The Wind” (mulle meeldib eriti see vokaliisi osa, mis aimab järgi tuult). Loomulikult on ka sellel albumil kauneid meloodiaid ja põnevaid harmooniaid (“Pressagio”, “Ela Disse-Me Assim”, “Prometo Nao Prometer” (selles laulus laulab ka Luisa Sobral), “Mano a Mano”).

Sobral ise on ütelnud pärast uue plaadi ilmumist: “Ma olen ikkagi siin pärast kõike, kõik jätkub, läheb edasi. Kui läheb hästi, on võimalus hakata mõtlema uute asjade peale.”

Siinkohal peabki lisama, et eelmise aasta lõpus abiellus Salvador Sobral prantsuse filminäitlejatari Jenna Thiam’iga.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/SalvadorSParisLisboa


„UglyDolls. The Original Motion Picture Soundtrack“ (Warner Music)

Seekord on vaatluse all üks igati vahva popmuusika plaat, mis tegelikult on muusikalise multifilmi, komöödia „UglyDolls“ heliriba. Filmi lavastaja on Kelly Asbury, ja multifilmi tegelastele on hääle andnud Kelly Clarkson (tema häälega on tegelaskuju Moxy), Nick Jonas (tegelaskujuks Lou), Janelle Monae (tegelaskujuks Mandy), Pitbull (tegelaskujuks Ugly Dog), Blake Shelton (tegelaskujuks Ox), Wanda Sykes (tegelaskujuks Wage), Gabriel Iglesias (tegelaskujuks Babo), Wang Leehom, Emma Roberts (tegelaskujuks Wedgehead), Bebe Rexha, Charli XCX ja Lizzo (viimati mainitud kolm artisti on hääle andnud tegelaskujudele ühtse nimega The Spy Girls), keda kõiki ka sellel albumil laulmas kuulda saab.

Tähelepanuväärne on see, et enamus neist ongi ju lauljad (Clarkson, Jonas, Monae, Pitbull, Shelton, Roberts, Bebe Rexha, Charli XCX ja Lizzo), kuid tegelikult pole ju imestada midagi, sest tegemist on muusikalise multifilmiga, mistõttu plaadil olevatest lugudest on mõned ka üsnagi muusikalimeloodiatega.

Plaadil esitavad originaallugusid eelpool mainitud artistid, kuid ka USA menukas a cappella ansambel Pentatonix, Brasiilia lauljatar Anitta ja edukas USA poistebänd Why Don’t We. Plaadi muusikalise poole eest hoolitseb Christopher Lennertz (tema on varem kirjutanud muusikat multifilmidele „Alvin and the Chipmunks“, „Hop“, mängufilmidele „Think Like A Man“, „Horrible Bosses“, arvutimängude sarjale „Medal of Honor“, telesarjadele „Supernatural“ ja „Revolution“). Laulude heliloojaks on Christopher Lennertz, laulusõnade autoriks Glenn Slater.

Plaadil on siiski ka teiste autorite lugusid – Daryl Hall’i ja John Oates’i kirjutatud „You Make My Dreams“, mida esitab Pentatonix (selle loo algupärand on aastast 1980, esitajaks duo Hall & Oates), lisaks veel Jonas Jeberg, Neil Ormandy, Jayson DeZuzio, Stefan Johnson, Louis Schoorl jt.

Plaati tutvustav esimene singel on Kelly Clarksoni esitatud ja juba hitiks saanud „Broken & Beautiful“, mille autoriteks on Alecia Moore (tuntud ka Pink’ina), Steve Mac (selle mehe käsi on mängus ca 30 laulus, mis tõusnud briti singimüügitabeli tippu), Johnny McDaid (ansambli Snow Patrol liige, kes kirjutanud ka lugusid koos Ed Sheerani ja Robbie Williamsiga), Marshmello (USA elektroonilise muusika produtsent ja DJ). Ei jää ka minul muud üle, kui tõdeda, et see on üks ülimalt hästi kirjutatud, toodetud ja esitatud popilugu, mis tõepoolest paneb ennast ka kuulama ja Kelly Clarksonil on jätkuvalt väga-väga hea hääl. See on ka plaadi esimene lugu, millele järgneb samuti hea minekuga popilugu „Couldn’t Better“, mille esitab samuti Kelly Clarkson. Seda lugu on plaadil kaks korda (järjekorras teine ja neljas lugu) – esimene neist on nn pop versioon ja teine filmi versioon.

Kolmas lugu plaadil on lühike (32 sekundit) „Today’s The Day“ (esitajaks Kelly Clarkson), mida võiks nimetada lihtsalt väikseks üleminekuks.

Viiendana „saavad sõna“ multifilmi osatäitjad. See on selline vahva ja lühike (1 minut ja 41 sekundit) ja armas „Today’s The (Perfect) Day“, mis tegelikult on jätk ju eelpool mainitud 32 sekundilisele üleminekule. Selline mõnusa muusikali-hingamisega lugu, on kuulda koori ja igati kaunist meloodiat. Ilus sõnum on ka selles loos – iga nuku jaoks on kusagil laps. Ilus mõte, kas pole.

Kuues lugu igati funkylik lugu (veidi tuletab meelde Bruno Marsi), kuid seekord esitajaks ju Nick Jonas, kes on ju tuntud ka ansamblist Jonas Brothers (selles ansamblis on Nick ju koos oma vendade Joe ja Keviniga). Igati mõnusa alatooniga lugu.

Seejärel kuuleme lugu „You Make My Dreams“, mis on veidi 60ndaid aastaid aimav popilugu, esitajaks kindlasti üks andekamaid a cappella bände Pentatonix. Selles loos kuuleb lahedat mitehäälset laulu, ja eks saab ju häälega ka igasugu pille järele teha. Kaheksas lugu on jällegi lühike üleminek, veidi kaval ja veidi pahatahtlik „The Uglier Truth“, mida esitab Nick Jonas.

Seejärel jällegi popilugu „All Dolled Up“, esitajaks USA lauljatar, laulukirjutaja, näitlejatar Janelle Monae. Igati kaasahaarav popilugu, selline multifilmi-lugu, ja seda heas mõttes. Ka järgmises loos laulab Janelle Monae, seekord koos Kelly Clarkson’iga. „Unbreakable“ on üsnagi võimsa hingamisega kaunis ja ballaadilik lugu. Kindlasti lugu, milles on ka hitiainest, sest refrään on täpselt selline, mis peaks ühes hittloos olema.

11. laul on huvitaval kombel juba finaal ehk „The Big Finale“, kus kuuleme tõepoolest tervet multifilmis kaasa löönud lauljate/näitlejate tiimi. Loos on sees juba varasemast tuntud meloodia laulust „Today’s The Day“.

Kuid tegelikult ei ole plaat veel läbi, sest neli lugu on plaadil veel – popmuusika superstaar, USA lauljatar Bebe Rexha esitab popiloo „Girl In The Mirror“, otse loomulikult on Bebe Rexha ka selles loos sama hea nagu alati. Brasiilia lauljatar Anitta laulab laulu „Ugly“, mis on samuti kauni meloodiaga hea popilugu, veidi rahulikuma hingamisega, kuid tegelikult ega sellel plaadil ju väga suurt müdistamist ei olegi. Kõik lood on ilusate meloodiatega ja meeldejäävad, nii tegelikult peavadki ju ühel heal heliribal asjad olema. Plaadil on sellest Anitta esitatud loost veel ka hispaaniakeelne versioon, kuid olen kindel, et ka selles loos on seda hitiainest 100% olemas.

Kaks lugu on plaadil veel – USA poistebänd Why Don’t We esitab igati kaasaegse popiloo „Don’t Change“, milles on palju selliseid muusikalisi elemente, mida ka meie kodumaiste noorte artistide lugudes kuulda võib. Kui kuulad, siis saad aru, millele ma vihjan.

Lisaks veel ka USA kantrimuusika supertäht, seitse korda Grammy auhinnale kandideerinud ja mitmete talendisaadete kohtunik Blake Shelton, kes esitabki ka sellel plaadil kantroiloo „Wallflowers & Weeds“, milles ta kinnitab taaskord, et „roses are red, violets are blue“ ja et kõik lilled on ilusad, isegi müürililled ja umbrohi.

Selline plaat. Ei saa nuriseda, sest tegemist on igati hea popiplaadiga. On ilusaid meloodiaid, suurepärased esitajad, väga hästi lauldud, suurepäraselt produtseeritud, sellised laste- ja noortesõbralikud lood, mis sobivad kuulata ka täiskasvanutele. Ja kui Sulle multifilmid ja ka see multifilm meeldis, siis loomulikult naudid ka seda heliriba.

Kuula ise ka:

https://atlantic.lnk.to/UglyDollsPR


Gary Clark Jr. „This Land“

(Warner Music)

Gary Clark Jr. uus album “This Land” on bluus roki, souli ja R&B album, mis tegelikult on igati põnev muusikaline reis, kuna mehe esitatud muusika on igati huvitav ja nüansirohke, kusjuures ta üritab kõikidele muusikalistele stiilidele seda miskit juurde anda, täiendada ja luua oma isiklikku muusikalist maailma, mis peaks kuulajale igati meelepärane olema. Võiks öelda, et see ei ole lihtne plaat, kuid see on väga huvitav plaat, mida peab üsnagi tähelepanelikult kuulama, kuna lugudes on ka seda muusika jaoks olulist “sõnumit”. Näiteks plaadi esimene single “This Land” on vägagi tõsine avaldus rassismi teemadel, milles Gary Clark Jr. kasutab ka palju taunitud n-sõna, kuid ta kinnitab, et mustanahalisi ei ole siiski mõtet USAst minema kihutada, kuna see on ka nende kodumaa (Clark Jr. tõdeb, et ka tema, kui mustanahaline on USA poeg). Laulus kasutab Clark Jr. vägagi oskuslikult ja põnevalt mõjutusi Woody Guthrie laulust “This Land Is Your Land”, kusjuures siinkohal tulebki mainida seda, et päris mitmes teiseski laulus on kasutatud mõjutusi just teist artistide lugudest, nt. laulus “What About Us” USA saksofonisti King Curtis’e lugu “Home Cookin’”, lauludes “Feelin’ Like A Million” ja “Highway 71” Johnny Braffi lugu “The Girl Is Good Girl”, laulus “Got The Get Up” USA 50ndate ja 60ndate aastate R&B ansamblis The 5 Royales lugu “Catch That Teardrop”, laulus “Feed The Babies” USA legendaarse R&B laulja Jimmy Jones’i lugu “Live And Let Live”, laulus “Don’t Wait Til Tomorrow” USA bluusikitarristi ja –laulja Elmore Jamesi lugu “Baby Please Set A Date”. Kuid siinkohal tuleb täpsustada, et need on vaid väiksed elemendid, mida võib-olla tavakuulaja kõrv esialgu ära ei tunnegi.

Nagu alguses mainisin, siis on “This Land” tõepoolest vägagi põnev süntees erinevatest muusikasuundadest, mida Clark Jr. vürtsitab suurepäraste kitarrisoolode ja põnevate kitarrisaundidega (palju sarnast on selle mehe kitarrikäsitluses nt. Jimi Hendrixi ja Prince’iga, no kuulake kasvõi plaadi nimilugu)), kuid ka tema laul on kindlasti kuulamist väärt, sest tema hääles on jällegi seda miskit, mis kuulaja kuulama paneb. Kindlasti ei maksa tähelepanuta jätta ka laulutekste, mees on oma ütelmistes vägagi aus ja otsekohene, ta ei keeruta, ütleb välja selle, mis on meelel ja keelel.

Mõni lugu on rokilikum (“What About Us”, “Gotta Get Into Something” (selle looga meenus mulle selline 80ndate aastate äge punt nagu Sique Sique Sputnik, “Pearl Cadillac”, “Low Down Rolling Stone”), mõni bluusilikum (“I Got My Eyes On You (Locked & Loaded)”, “I Walk Alone”, “Feed The Babies” (siin on tunda sellist Prince’i-hingamist ja puudutust, “Dirty Dishes Blues” (selles loos läheb Clark Jr. lausa bluusi juurte juurde), mõni soulilikum (“The Guitar Man”, “Don’t Wait Til Tomorrow”), mõni hoopis reggae’likum (“Feelin’ Like A Million”, “When I’m Gone”) või lausa kantrilikum (“The Governor”).

Uuel albumil, lisaks laulmisele, mängib mees ka kõikides lugudes kitarri (ja tegelikult on mees ikka tõeline kitarrivõlur), basskitarri, klahvpille ja isegi löökriistu. Kaasa löövad mitmedki nimekad muusikud – Mike Elizondo (basskitarr, mees on tuntud ka suurepärase muusikaprodutsendina), Brannen Temple (löökriistad, kes on varem teinud koostööd ka Eric Burdoni, Robben Fordi ja praegu ka Lizz Wright’iga), Sheila E. (löökriistad, usun, et paljud muusikasõbrad teavad Sheila E.’d varasemast, kuna see daam on on olnud edukas sooloartist ja mänginud löökriistu ning laulnud taustalaulu ning teinud koostööd ka Prince’iga) jpt.

Gary Lee Clark Jr. on sündinud 15. veebruaril 1984 (milline meeldiv üllatus – näib, et mees on sündinund samal kuupäeval minuga) Austinis, Texases. Teda teatakse kui suurepärast artisti, kes seob oma muusikas bluusi, rokki, souli ja vürtsitab seda hiphopiga.

Gary Clark Jr. hakkas kitarri mängima juba 12-aastaselt. Austinis kohtus ta muusikapromootoru Clifford Antone’iga, kelle abil pääses ta mängima juba ka suurematele lavadele. Nii õnnestus veel üsna noorel Clar Jr.’il mängida koos legendaarse Jimmie Vaughan’iga. 2010. aastal laulis Clark Jr. Sheryl Crow albumil “100 Miles from Memphis” (seda laulus “I Want You Back”, mis oli Jackson 5 kaver). 2012 aastal lindistas Clark Jr. koos Alicia Keys’iga, ja aitas kirjutada Keys’il ka laulu “Fire We Make”, mis ilmus lauljatari albumil “Girl on Fire”. Veidi hiljem on Clark Jr. teinud koostööd ka Foo Fightersi, Childish Gambino, ZZ Wardi, Tom Morello ja Tech N9ne’iga.

2011. aastal sõlmis mees lepingu plaadifirmaga Warner Bros Records ja avaldas EP “The Bright Lights”. Sellele järgnesid edukad albumid “Black and Blu” (2012) ja “The Story of Sonny Boy Slim” (2015). Teda teatakse ka kui suurepärast live-esinejat (kontsertsalvestisi võib näha ja kuulda “Gary Clark Jr. Live” (2012) ja “Gary Clark Jr. Live/North America” (2017)), kes on jaganud lava koos Eric Claptoni, B.B. Kingi,Dave Matthews Bandiga, John Mayeri ja The Rolling Stonesiga.

Aastast 2014 on tal ette näidata Grammy-auhind (parim traditsionaalne R&B esitus laulu “Please Come Home” eest).

2017 esitas Clark Jr. kaveri biitlite hittloost “Come Together”, mis tõusis USA rokisinglite edetabelis kohale nr 15!

Nagu eelpool mainisin, siis on Gary Clark Jr. väga hea ja hinnatud live-artist, mistõtu on ta üles astunud mitmetel suurtel muusikafestivalidel – Monterey džässifestivalil, Crossroads kitarrifestivalil, Bonnaroo muusikafestivalil, Glastonbury festivalil, Lollapalooza muusikafestivalil, NBA tähtede mängu vaheajal jne jne. 2012 esines mees Valges Majas üritusel “Red, White and Blues” koos teiste muusikamaailma legendidega, nt. B.B. King, Mick Jagger, Jeff Beck, Buddy Guy jpt. Selle aasta märtsis alustas Gary Clark Jr. ka uue albumi kontsertturneed.

Gary Clark Jr. lugusid on saanud kuulda mitmetes filmides (“Trouble with the Curve”, “Longmire”, “Stand Up Guys”, “Chef”, “Identity Thief”, “Deepwater Horizon”, “Justice League”, “Think Like a Man”, “Need for Speed: The Run”, “Venom”), telesarjades (“Suits”, “House of Lies”, “Marvel’s Luke Cage”), telereklaamides (Jack Daniels) ja isegi videomängudes (“Max Payne 3”). Peab mainima sedagi, et Gary Clark Jr. on ka ise kaasa mänginud näitlejana mitmes filmis – “Honeydripper” (2007), “Miles Ahead” (2015).

Kuula ise ka uut albumit:

https://wbr.ec/thisland


Yola „Walk Through Fire“

(Warner Music)

Kui Sulle meeldib muusika, mis hingab samas rütmis 70ndate aastate pop- ja soulmuusikaga, 60ndate lõpu ja 70ndate alguse kantripopiga, kui Sulle meeldivad The Carpenters, Dusty Springfield, Linda Ronstadt jpt, siis on briti lauljatari Yola debüütalbum „Walk Through Fire“ täpselt Sulle. Ma olen ise seda plaati kuulanud autos hommikuti tööle ja õhtul koju sõites ning pean tunnistama, et see on album, mis on „ravi kuulaja kõrvale“, „palsam hingele“ ja suurepärane „stressimaandaja“.

Briti lauljatari Yola debüütalbum on sedavõrd vahvasti „tehtud“, et vägisi meenuvad 1970ndad aastad ja tolle ajastu saundid, meloodiad ning harmooniad. Tore on ju seegi, et kui sellist muusikat oleme harjunud kuulama mitte mustanahaliste artistide esituses, siis Yola on just mustanahaline naisterahvas, kellel on ka võrratult hea ja võimas hääl.

Siinkohal laenana ühte välismaist artiklit, milles lauljatar kinnitab, et teda ennast paneb, kuidas paljud inimesed arvavad, et ta peaks laulma hoopis R&B’d, kuid Yola on kindel, et tema hääl ei sobigi R&B’d esitama. Olen ka ise kuulajana lauljatariga nõus - tema hääl sobib esitama just vanema saundiga popmuusikat ja kantrimuusikaat super suurepäraselt.

Kes on Yola?

Yola ehk Yolanda Quartey (ta on kasutanud ka esinejanime Yola Carter) on sündinud 1984. aastal Bristolis, ta on briti lauljatar ja laulukirjutaja. Mõned head aastad tagasi alustas ta taustalualjana, laulukirjutajana ja lauljana ansamblis Phantom Limb, kes avaldas debüütalbumi 2010. aastal. Yola on laulnud taustalaulu sellisele maailmakuulsale ansamblile nagu Massive Attack, kuid ka Katy Perry’le ja Will Young’ile. Ta on kirjutanud laulu „Hopes & Fears“ Will Young’ile, kuid ka tantsumuusika hiti „Blind Faith“ briti elektroonilise muusika duole Chase & Status.

Lapsepõlv ja noorusaeg

Yola armus muusikasse juba lapsena, kui ta kuulas lapsena ema plaate, mistõttu meeldisid talle juba siis USA päritolu kantri, soul ja rokk, näiteks Dolly Parton, Emmylou Harris. Marvin Gaye, Aretha Franklin, Elton John, kuid ka the Byrds. Yola lapsepõlve üks suurimaid lemmikuid oli Dolly Partoni 1974. aastal ilmunud album „Jolene“, seda kuulas ta ikka ja jälle, ja tegelikult on sellist Dolly Partoni „hingamist“ tunda ka Yola debüütalbumil. Täiskasvanuna õppis ta tundma USA muusika põhitõdesid juba täpsemalt, talle meeldisid Everly Brothersi kaunid harmooniad, kuid ka Etta Jamesi hääl ja selle hääle ulatus ja võimsus.

Olen lugenud internetiavarustest, et Yola debüütalbumi pealkiri „Walk Through Fire“ viitab lauljatari raskele lapsepõlvele ja tema katkisele perele (Yola oma gaanalasest isa ei mäletagi, sest mees lahkus kodust, kui tüdruk oli kahene, ema kolis Inglismaale Barbadoselt lootuses leida ilusat briti elu, kuid pidi tegelema väga erinevate tööde ja ametitega, põhikohaks oli emal siiski medõe amet) ning ka keerulisele suhtele täiskasvanuna, kusjuures pidi ju lauljatar lausa põgenema oma suhtest.

On olnud aegu, kus Yolal ei olnudki päris oma kodu, ta on pidanud ööbima isegi tänaval. Juba 4-aastasena kinnitas Yola oma emale, et temast saab täiskasvanuna laulja, kuid ema ei tahtnud sellest mitte midagi kuulda, ta oli liiga praktiline sellise mõtte jaoks. Ema soovis palju stabiilsemat ja arukamat karjäärivalikut oma tütrele. Kui Yola teismelisena laulmist harjutama ja esinema hakkas, toimus see kõik salaja, ema ei tohtinud mitte midagi teada. Yola proovis sisse pääseda ka ülikooli, kuid see ei õnnestunud.

Muusikaga edasi, Phantom Limb

Nüüd alustas Yola laulmisega juba tõsisemalt, lauldes paljudele artistidele taustalaulu ja kirjutas ka mõned laulud teistele artistidele. Ta esines pubides, kontsertlavadel ja ka festivalidel, kuid 2007 aastal kaotas Yola oma hääle täielikult ja pidi loobuma laulmisest aastaks ja pooleks. Ta õppis omal käel anatoomiat ning juurutas välja oma programmi, et hääl tagasi saada. See oli sedavõrd edukas, et teda kutsuti sellest lausa loenguid pidama.

Pärast seda hakkas Yola üsna varsti tegutsema kantriroki ansamblis Phantom Limb. Edu siiski ei tulnud, näis, et bändikaaslased ei võtnud muusika tegemist nii nagu Yola soovis.. Yola kinnitab, et ta tahtis minna Phantom Limbiga kantrimuusika juurte juurde, kuid bändikaaslastel oli asjadest veidi teine nägemus.

Yolal oli jätkuvalt probleeme ka häälega. „Kuna ma olin stressis, siis kadus mul ka hääl,“ meenutab Yola. Nüüd, kui ta saab esitada muusikat, mis talle tõeliselt meeldib, suudab ta laulda ka kõrgeid noote, mis kunagi „kadusid“.

Phantom Limbiga tegutsedes kohtus lauljatar Bristolis ka kitarristiga, kel nimeks Kit Hawes. Just tema oli see, kes õpetas Yolale kitarrimängu põhitõdesid, mistõttu võtab Yola meeleldi kitarri kätte ka praegu. Kit Hawes meenutab Yolat hea sõnaga, sest väidetavalt suutis Yola juba siis ka kahe akordiga (e-moll ja A-duur) suurepäraseid lugusid luua, kuid siiski – elus on ikka nii, et on paremaid aegu ja halvemaid aegu, nii on olnud ka Yolaga.

Ajakirjast "Rolling Stone" võib lugeda Yola meenutust 2015. aasta detsembrist Bristolis, kui ta sai aru, et köögis on tulekahju.

„Jalutasin mööda kööki ringi ja põlesin nagu inimtõrvik,“ meenutab lauljatar, ja tema esialgne tunne oli lüüa lihtsalt käega, las minna. Õnneks suutis lauljatar end „kätte võtta“ ja põlevast majast põgeneda. Tema debüütplaadil on laulud „Shaddy Grove“ ja „Ride Out In The Country“, mis jutustavad lahkuminekust, ja need pole adresseeritud mitte ainult Yola endisele armastatule, aga lauljatari endisele minale. Ilus mõte, kas pole.

Sooloartistina edasi, debüüt-EP ja debüütalbum

Yola avaldas oma soolo-EP 2016. aastal – „Orphan Offering“, kusjuures selle EP aegu, kasutas ta esinejanime Yola Carter, mis veidi hiljem muutus lihtsalt Yolaks ja selle aasta (2019) veebruaris ilmus juba lauljatari debüütalbum „Walk Through Fire“. Produtsendiks ja üheks laulude autoriks Dan Auerbach, kellele kuulub plaadimärk „Easy Eye Sound“ ning mees on tegutsenud ja tegutseb ka koos ansambliga The Black Keys (laulab ja mängib kitarri).

AllMusic’us on öeldud, et Yola debüütalbum on igati tähelepanuväärne plaat, sest see järgib muusikalisi traditsioone (ma ütleksin, et lausa nostalgilise hingamisega album), kuid selles on ka palju isiklikke emotsioone. „Tahtsin teha sellise lahkuminemise plaadi,“ kinnitab Yola.

„Tahtsin jätta hüvasti oma endise minaga ning unustada ka oma toonase suhte. Plaadi nimilugu viitab sellele, et tuli on nagu puhastaja, sa mõistad seda, kui õrn inimene on või seda, kui keeruliseks on asjad kujunenud, kui ekstreemne kõik on ja sa vajad sellest kõigest väljapääsu. Uus album on valust enne lahkuminekut ja lootusest pärast seda.“

Dan Auerbach kaasas debüütalbumi tegemisele mitmeid kuulsaid kantrimuusika ja soulmuusika heliloojaid, nagu näiteks Dan Penn (tema on kirjutanud 1967. aastal Aretha Franklinile laulu „Do Right Woman, Do Right Man“ ja Yola plaadil kuuleb tema kirjutatud plaadi nimilugu, mis kirjutatud kahasse Yola ja Auerbachiga), Pat McLaughlin (tema on kirjutanud laule kantrimuusika supertähtedele – Bonnie Raitt, Alan Jackson, Trisha Yearwood, Josh Turner, Gary Allan jt, Yola plaadil on ta üks laulude „Faraway Look“ ja „Love All Night (Work All Day)“ autoritest), kuid ka mitmeid suurepäraseid stuudiomuusikuid, nagu näiteks Bobby Wood, kes lindistanud koos Elvis Presley, Wilson Pickett’i, Kris Kristoffersoni ja George Strait’iga. Bobby Wood on Yola plaadil ka mitme laulu kaasautor. Laulus „Keep Me Here“ laulab ka kantrimuusika supertäht Vince Gill. Plaadil mängivad pilli veel mitmed bluegrass muusika staarid, nagu näiteks kitarrist ja laulja Molly Tuttle, viiulimängija Stuart Duncan, mandoliini- ja viiulimängija Matt Combs.

Auerbach kiidab Yolat: „Ta on väga loominguline, vabamõtleja, kes on avatud ka uutele ideedele. Ta oli avatud koostööks kõikide nende pillimeeste ja laulukirjutajatega, kes meiega kaasa lõid, ta oli alati valmis kõiki kuulama.“ Auerbachi eesmärgiks oli ka see, et tutvustada laiemale publikule Yolat sooloartistina, ja tuleb tunnistada, et Auerbachi otsus on olnud väga-väga õige.

Plaat algab ilusa ja meloodilise ning võimsa 70ndate popmuusika stiilis looga „Faraway Look“ – mulle meenub tolle aja üks suurepärasemaid lauljatare, Shirley Bassey, ja sellise looga võiks ju pretendeerida meloodiaga ka mõne James Bondi filmisarja meloodiaks, kuigi laulutekst on oluliselt „maalähedasem“ kui Bondi-filmid.

Järgnevad lood „Shady Grove“ ja „Ride Out In The Country“ hingavad juba kantrimuusika rütmis, kuigi nagu ka eelpool mainitud, siis see kantri „kurameerib“ vägagi avalikult popmuusikaga või võiks väita ka vastipidi, et popmuusika „kurameerib“ kantriga. Paljud muusikakriitikud on kiitnud laulu „It Ain’t Easier“ (albumi 4 lugu), milles kuuleme Yola pehmemat poolt, kuid laul kasvab ja kasvab, lauljatari hääles on võimsust ja midagi, mis meenutab lausa Janis Joplinit. Lisaks veel Wurlitzeri-elektriklaver, mellotron, havai kitarr ja mitmed erinevad viiulid.

Plaadi nimilugu „Walk Through Fire“ (albumil järjekorras 5) on võimas lugu. Laulule annab oma hingamist juurde bluegrass-ansambel ja ka kuulus suupillimängija Charlie McCoy. Kaunid on ka plaadi kuues, seitsmes ja kaheksas lugu „Rock Me Gently“, „Love All Night (Work All Day)“ ja „Deep Blue Dream“. Mulle meeldib, kui muusikas kasutatakse klaverit ja viiulit, ja ka mõnusaid kitarrisoolosid on kuulda. Neist kolmest kahte viimati mainitud võiks tegelikult ju lausa kantriballaadideks nimetada. Kujutan ette, et kusagil kantripubis oleks nende saatel päris mõnus tantsuplatsil põsk-põse-vastu tantsida.

Väga põnevate (vanaaegsete) saundidega on 9 lugu „Lonely, The Night“, siin kuuleb tõepoolest mellotroni (müstiliselt ägedad saundid). See lugu on minu üks lemmikutest sellel plaadil, nagu ka plaadi eelviimane (11) laul „Keep Me Here“. Mulle on selline meloodiline popiballaad alati südamelähedane olnud. Yola hääl on suurepärane, meloodia on kaunis, refrään võimas ja meeldejääv, ja jälle antakse sõna ka klahvpillidele, sh klaverile. Viimati mainitud laulus ka väga hästi lauldud taustavokaal – no selleks on ju kantrimuusika elav legend Vince Gill!

Kokku 12 uut ja suurepärast laulu. Paar lugu oleks võinud ju rohkemgi olla, kuid ma olen üsna kindel, et Yola’st kuuleme me veel ka edaspidi.

Kuula ise ka:

https://WMI.lnk.to/walkthroughfireFC


Rudimental „Toast to Our Differences“

(Warner Music)

Rudimental on praegu üks kuumimaid nimesid tantsumuusikamaailmas päris kindlasti. Tegemist on inglise drum and bass’i ansambliga, mille liikmed on Piers Aggett, Amir Amor, Kesi Dryden, DJ Locksmith ehk Leon Rolle. Lisaks drum and bass’ile on nende muusikat lahterdatud kui liquid funk’i, jungle’it, breakbeat’i ja isegi souli. Seega üsna vahva muusikaline virrvarr!

Rudimental on jõudnud võita üsna lühikese ajaga juba Briti Muusikaauhinna, Mobo Auhinna, nad on kandideerinud MTV Europe Muusikaauhinnale kui ka Mercury Prize auhinnale.

Rudimental sai tuntuks laiemale publikule 2012, kui nende lugu „Feel the Love“, milles laulis John Newman tõusis briti singlimüügitabelis esikohale! See lugu kandideeris ka Briti Muusikaauhinnale ning laulu kasutati 2013. aastal ka dokumentaalfilmi „Spark: A Burning Man Story“ algustiitrites. Ka Rudimentali järgmised lood olid edukad: „Waiting All Night“ (selles laulab Ella Eyre) oli samuti briti singlimüügitabeli esikohal, lisaks veel „Not Giving In“ (laulab Alex Clare), „Powerless“ (laulab Becky Hill), „Right Here“ (laulab Foxes) ja „Free“ (laulab Emeli Sande).

2013 ilmus nende album „Home“, mis debüteeris briti plaadimüügitabeli esikohal! 2015 ilmus Rudimentali teine plaat „We the Generation“, jällegi suurepärane drum and bass’i plaat, millel ka house’i, souli ja R&B’d. Plaadil laulsid briti souli ja dzässi laulja Will Heard, briti folgi ja souli lauljatar Lianne La Havas, briti räppar Dizzee Rascal, briti lauljad Ella Eyre, MNEK ja Foy Vance, ja loomulikult ka muusikamaailma üks kuumimaid artiste – Ed Sheeran! Just Ed Sheerani „Bloodstream“ oligi Rudimentali teise plaadi esiksingel ja algupäraselt saab seda kuulata Ed Sheerani plaadil „x“. Rudimental andis sellele loole uue hingamise ja Ed Sheeran käis seda sisse laulmas Los Angeleses.

Rudimentali teise plaadi teine singel oli „Never Let You Go“, milles lõi kaasa Foy Vance. Sellelt plaadilt on ilmunud veel kolm singlit, ja need on: „I Will for Love“ (Will Heard), „Rumour Mill“ (Anne-Marie ja Will Heard) ning „Lay It All on Me“, milles laulis jällegi Ed Sheeran. Rudimental kiitis Ed Sheeranit väga ja meenutas sedagi, kuidas Sheeran üle maailma kuulsaks sai ja just Rudimentalile ühe oma lugudest miksida andis, kusjuures Sheeran kinnitas hiljem, et see on üks parimaid remikse, mida ta kunagi kuulnud on! Vot sedasi! Sellised mehed on need Rudimentali kutid!

Kuid ega Rudimental ei jäänud loorberitele puhkama ja ainult edu nautima, alustati tööd ka uue albumi kallal.

2017. aasta juunis ilmus uus singel „Sun Comes Up“, milles laulab briti laulja James Arthur, kes 2012. aastal võitis brittide talendishow „The X Factor“. Veidi hiljem ehk jaanuaris 2018 ilmus uue plaadi teine singel igati hea popilugu „These Days“ (see on uue albumi seni edukaim laul, kui vaadata erinevate muusikatabelite poole), milles löövad kaasa briti lauljatar Jess Glynne, USA räppar ja laulja Macklemore ning briti R&B-laulja Dan Caplen. See oli sedavõrd hea lugu, et tõusis brittide singlimüügitabeli tippu. Uuelt albumilt on ilmunud veel mitu väga head lugu: reggaelik „Let Me Live“ koos USA elektroonilise muusika trio Major Lazer’i, briti lauljatari Anne-Marie ja Nigeeria laulja Mr Eazi’ga, lisaks veel ka suurepärane ja kaasaegne popipala „Walk Alone“ koos šoti laulja Tom Walkeriga ning drum and bassi lugu „Summer Love“ koos briti lauljatari ja tõelise supertähe Rita Ora’ga.

Uus album „Toast to Our Differences“ ilmus selle aasta (2019) jaanuaris ja see on jällegi suurepärane näide sellest, kuidas tänapäevast tantsumuusikat kirjutada, esitada ja produtseerida. Rudimental on viimased kolm aastat teinud tublit tööd ning toonud kokku jällegi väga erinevaid ja omanäolisi artiste, et nendega koostööd teha, mistõttu on plaadil ka palju mitmekesist muusikat.

On öeldud sedagi, et Rudimental otsib üles ka uusi „tulijaid“, et tutvustada muusikamaailmale ka uusi ja noori artiste, kelles on seda miskit, et muusikamaailmas läbi lüüa.

Nii võib plaadilt leida USA lauljatari (Zimbabwes sündinud) Shungudzo, Jamaika reggae-artistid Protoje ja Chronixx’i (tema lööb kaasa drum and bassi loos „Dark Clouds“, milles laulab ka Jess Glynne), briti lauljatarid Raye ja Ray BLK, Iirimaalt pärit laulja ja räppari Maverick Sabre’i, briti räppari Kojey Radicali (Maverick Sabre ja Kojey Radical, lisaks veel Kabaka Pyramid löövad kaasa reggaelikus, raggalikus ja hiphopilikus loos „No Pain“), briti naisräppari Stefflon Don’i.

No ja siis ka kuulsamad artistid, kellest eelpool juttu oli, kui uue albumi esimestel singlitel peatusin ja lisaks ka legendaarne koor LAV’ist ehk Ladysmith Black Mambazo (sellist maailmamuusikat, Aafrika muusikat kuuleb laulus „Thula Ungakhlai“).

Kiidusõnad võiks öelda kindlasti ka Rudimentali uue albumi plaadikaane kohta – mustanahaline mees vannis, kusagil heinte peal või põllul, ja mulle meenus kohe üks suurepärane komöödiafilm Jamaika bobisõitjatest ehk „Cool Runnings“ aastast 1993.


Rival Sons „Feral Roots“

(Warner Music)

Pean tunnistama, et Rival Sons on viimaste aastate üks ägedamaid USA hardroki punte, kes on suutnud alates aastast 2009 avaldada kuus stuudioalbumit ning ka ühe EP. Rival Sonsi algkooseisust on pärit kolm praegust liiget – laulja Jay Buchanan, kitarrist Scott Holiday ja trummar Mike Miley. Aastail 2009 kuni 2013 mängis basskitarri Robin Everhat, pärast teda liitus ansambliga uus mees ehk Dave Beste. Kui ansambel käib kontsertturneedel, siis liitub nendega ka klahvpilli- ja löökriistamängija Todd Ögren.

Ansambel on tuntud selle poolest, et nad annavad päris palju kontserte ja paljud muusikasõbrad kiidavad nende 2011. aastal ilmunud albumit „Pressure & Time“, kuigi usun, et ka nende uuest albumist „Feral Roots“ hakatakse ka edaspidi rääkima ja hea sõnaga meenutama. Kui seda uut albumit kuulata, siis mõistab kuulaja, et Rival Sons on väga omapärase ja üsnagi keerulise helikeelega hardroki punt, neil on väga hea laulja, väga head pillimehed (kusjuures kõikidele kuttidele antakse lugudes „oma aega“, kus nad suudavad oma mänguoskusi esitleda), ja neis on seda miskit, mis paneb kuulaja kuulama ja ma loodan, et ma muusikasõpru ei pahanda, kui julgen vöita, et Rival Sonsis on midagi sellist, mis meenutab ka legendaarset Led Zeppelini, no ja ma olen lugenud, et päris mitmed muusikakriitikud on võrrelnud ka legendaarse The Animals’iga.

Kõik praegused bändiliikmed on pärit Long Beach’ilt. Laulja Jay Buchanan alustas sooloartistina, 2004. aastal ilmus tema album „All Understood“ ja 2006. aastal „True Love EP“. Jay Buchanan on ka sooloartistina väga andekas ja huvitav. Otsi youtube’ist tema varasemaid lugusid ja esitusi, siis saad ka ise selles veenduda. Mõned esitused on üsnagi folgilikud, tuletavad meelde Neil Youngi, kuid eelmisest aastast on üks väga ülikõva lugu, milles Buchanan „aitab“ oma lauluga itaalia elektroonilise tantsumuusika duot The Bloody Beetroots, kusjuures lugu „Nothing But Love“ on igati rokiliku hingamisega lugu. Kitarrist Scott Holiday mängis varem ansamblis Human Lab.

2008. aastal otsustasid hakata bändi tegema kitarrist Scott Holiday, trummar Michael Miley ja basskitarrist Robin Everhart. Bändile pandi nimeks Black Summer Crush ja lauljaks oli Thomas Flowers. Veidi hiljem oli selge, et Flowers pole õige mees sellesse bändi, ja appi kutsuti laulja Jay Buchanan, kuna juba 2006. aastal olid Holiday ja Buchanan tuttavaks saanud ja üheskoos plaaniti muusikat teha. Ka trummar Michael Miley oli ka varem koos Buchananiga muusikat teinud.

Nii oligi Rival Sons „valmis“. 2009. aastal ilmus nende debüütalbum „Before The Fire“, mis võeti üle ootuste hästi vastu, mistõttu oli ka Jay Buchanan kindel, et nüüd on ta lõpuks sellises bändis, millega tahab koostööd teha. Üsna ruttu kutsuti Rival Sonsi soojendusartistiks nii AC/CD, Alice Cooperi kui ka Kid Rocki kontsertturneedele.

2010. aastal avaldati EP „Rival Sons“, mida kuulis Earache Records plaadifirma looja Digby Pearson, kes pakkus bändile plaadistuslepingut ning juba aasta hiljem (2011) ilmus edukas album „Pressure & Time“. Seejärel liiguti esinema ka Euroopasse (sh mitmel muusikafestivalil – Azkena, Sonisphere, Rock Werchter jpt, tuuritati ka koos Judas Priesti, Queensryche’i ja Lady Starlight’iga Inglismaal), kuid esineti ka USA’s ning Kanadas. Rival Sonsi laul „Torture“ jõudis ka filmi „Real Steel“ ning USA’s esineti koos Evanescence’iga. Planet Rock Radio kuulajaid valisid ansambli parimaks uueks bändiks ning Classi Rock Magazine lugejad valisid bändi parimaks uustulijaks.

Veebruaris 2012 siirdus Rival Sons jällegi stuudiosse (Nashville’i), et lindistada kolmandat stuudioplaati „Head Down“, produtsendiks Dave Cobb, heliinseneriks maailmakuulus Vance Powell, kes teinud koostööd Jack White’i ja The Raconteurs’iga. Umbes samal ajal ilmus albumist „Pressure & Time“ uus väljalase (nn deluxe-versioon), millel oli ka uus singel „Face of Light“.

2012 septembris ilmus juba uus album ehk „Head Down“. Album oli edukas nii USA’s kui ka Euroopas. Edule aitas kaasa ka uus lugu „Keep On Swinging“ (see oli filmitud kirikus, kus olid ka maod!). Rival Sons tuuritas mööda Euroopat (kõik kontsertid olid välja müüdud) ning bänd jõudis ka populaarse ajakirja Classic Rock Magazine esikaanele. 2013 jaanuaris ilmus sellelt albumilt ka teine singel „Until The Sun Comes“, millele tehti ka äge video, mille režissööriks Simon Gersel, kes varem koostööd teinud ka The White Stripes’i ja Björkiga. Samal aastal anti kontserte jällegi Euroopas, ja seekord soojendas Rival Sonsi The Balconies. Üles astuti ka mitmel muusikafestivalil, ja jõuti olla soojendusartist legendaarsele Kissile Itaalias ja Šveitsis ning Sammy Hagarile USA’s.

2014 jaanuaris läks Rival Sons koos produtsent Dave Cobb’iga jällegi stuudiosse Nashville’is, et alustada tööd neljanda stuudioalbumiga „Great Western Valkyrie“, mis ilmus sama aasta juunis. Enne uue albumist alustas Rival Sons kontsertturneed, olles soojendusartist Aerosmith’ile Helsinkis ja Stockholmis. Sealt edasi liikus Rival Sons ka Saksamaale ja Suurbritanniasse, kuid ka USA’sse. Otse loomulikult mängib Rival Sons ka mitmes populaarses telesaates (nt „Late Night with David Letterman“, „Later... with Jools Holland“) ning alles 2014. aasta lõpus ilmub eelpool mainitud neljas stuudioalbum. Ajakiri Classic Rock Magazine valib selle muideks aasta parimaks plaadiks!

Ja Rival Sons jätkab aktiivse muusikalise tegevusega, sest koostöös Dave Crobb’iga valmib juba 2015. aastal uus stuudioplaat „Hollow Bones“, mis saab valmis lausa kolme nädalaga! Müüki jõuab see küll alles 2016. aasta juulis. Stuudiotöö ja plaadi ilmumise vahele jääb jällegi mitmeid kontserte ja esinemisi. 2016. aastal on Rival Sons kontsertturneel Euroopas ja seda koos legendaarse Deep Purple’iga, ja veidi hiljem ka teise legendaarse rokipundi Black Sabbath’iga, kusjuures viimati mainitud turneele palusid Rival Sonsi „appi“ Ozzy ja Sharon Osbourne isiklikult.

2018. aastal lõi Rival Sons kaasa ka Guns N Roses’i maailmaturneel, mis jõudis ka Tallinnasse, kuid siin olid Guns N Roses’i soojenduartistideks Volbeat ja The Dead Daisies. Rival Sons oli Guns N Roses’il „abiks“ Prantsusmaal ja Saksamaal.

Rival Sonsi uus plaat „Feral Roots“ on jällegi üks ülimalt äge hardrokiplaat, milles Rival Sons jätkab seda, mida nad kõige paremini oskavad – rokkimist. Loomulikult ei ole see jällegi selline lihtne plaat, kuid ikkagi kuulamine, mida peab ka kuulama ja seda ka üsna süvitsi teha, sest Rival Sonsil on mida öelda, ja mehed teevad jällegi sellist rokkmuusikat, milles on palju erinevaid alatoone ja nüansse, mida peab rahulikult kuulama ning kuulma. Aastate jooksul on antud plaju kontserte, esinetud ka paljude muusikamaailma legendide ja superstaaride, ja seda kõike on ka Rival Sonsi muusikas kuulda, nad arenevad, nad lähevad üha rohkem paremaks ja paremaks.

Plaadi avapauk on tõeline rokipauk ehk „Do You Worst“, mis on tõusnud ka USA peavoolu rokkmuusika singlimüügitabeli etteotsa ja juhtinud Kanada rokkmuusika singlimüügi edetabelit. Selles loos on kõik olemas – vägevat kitarri, uhket refrääni, mitmehäälset laulu ja suurepärast trummimängu. Selline peakski üks väga hea hardroki lugu olema.

Täpselt sama vägevalt algab ka plaadi teine lugu „Sugar On The Bone“, pean tunnistama, et mulle meeldib, kui trummarid ka nn lehmakellasid julgevad kasutada (nagu selles laulus), see annab sellist mõnusat rokiminekut juurde. Seegi lugu on Rival Sons oma parimas mahlas, ja Jay Buchanani hääl on võimas.

Kolmanda loo „Back In The Woods“ alguses kuuleme, et Michael Miley on ikka päris kiire mees trummidel. Ja selles loos on seda miskit, mis nii muusikas kui ka esituses meenutab Led Zeppelini, nagu ka Jay Buchanani hääl ja esitus, mis vägisi toob meelde noore Robert Planti. Lugu, mis tõepoolest viib kuulaja hardroki juurte juurde. Väga äge!

Plaadi algusesse mahub ka paar rahulikumat lugu, mida võiks vist ka bluusrokiks nimetada – „Look Away“ ning plaadi nimilugu „Feral Roots“ (seda lugu tasub hoolega kuulata, see on uskumatult hea lugu, milles kuuleb väga põnevaid harmooniaid, laulja jällegi super, rääkimata teistest bändiliikmetest, kes oskavad laulus ka need vaiksemad hetked sedasi mängida, et kuulaja kuulama jääb).

Kuues lugu „Too Bad“ on plaadi üks kõige „raskem“ lugu, see on puhas kuld. Seejärel seitsmes lugu „Stood By Me“, ja minu kõrv kuuleb selles loos selliseid harmooniaid ja sellist hingamist, mida võib kuulda tavaliselt The Rolling Stonesi esituses. Meenutan, et Rival Sons on kaverdanud live’is ka The Rolling Stonesi laulu „Wild Horses“.

Rokkmuusika juurte juurde läheb Rival Sons ka plaadi 9 laulus „All Directions“, ja jällegi tunneb kõrv midagi, mis meenutab 1970ndaid aastaid, ja tolle aja parimaid rokipunte. Uuel plaadil on kokku 11 väga head laulu ja väga ägeda lõppakordi annab plaadile viimane lugu „Shooting Stars“ – nii uskumatu kui see ka pole, siis on see lugu peaaegu nagu gospelmuusika, milles aitab seda gospeli hingamist üleval hoida ka The Nashville Urban Choir. Loomulikult vürtsitab seda „goseplit“ Rival Sons ka rokkmuusikaga, kuid see on tõepoolest uhke ja võimas lõpp sellele plaadile. (Viimast lugu kuulates meenus mulle ka legendaarne U2 – kuula ise ka, äkki oled minuga nõus).

Üks asi veel - Rival Sonsil on ka väga ägedad plaadiümbrised, võiks öelda, et kunst omaette. Vaadake kasvõi uue plaadi ümbrist, mille on teinud Martin Wittfooth ja teose nimi on „Wildmother“ (pildil kaunis loodus ja linnud ning surnud emane (nii mulle tundub)koer, kelle nisadest voolab loodusele piima – omalaadne vihje looduse ringkäigule). Ka varasematel albumikujundustel on kasutatud palju just loodusmotiive („Head Down“ (2012) ja „Hollow Bones“ (2016), muideks, ka selle plaadiümbris on just Martin Wittfooth’ilt, ja Martin Wittfoothist võite kindlasti google’ist juurde lugeda, sest tegelikult on tegemist igati põneva kunstnikuga).


Christina Perri „Songs for Carmella: Lullabies & Sing-a-Longs“

(Warner Music)

Christina Perri on USA lauljatar, laulukirjutaja, kes debüteeris lauluga „Jar of Hearts“ 2010. aastal, mis kõlas telesaates „So You Think You Can Dance“. Pärast seda sai ta plaadistuslepingu firmaga „Atlantic Records“ ning ilmus EP „The Ocean Way Sessions“.

2011 ilmus tema debüütalbum „Lovestrong“, mis oli igati edukas ning täitis USA’s plaatinaplaadi müüginormi.

2012 kirjutas ja esitas ta laulu „A ThousandYears“, mis kõlas filmis „The Twilight Saga: Breaking Dawn – Part 2“. Ainuüksi USA’s müüdi seda singlit üle 4 miljoni! Samal aastal ilmus veel üks EP, seekord jõululugudega „A Very Merry Perri Christmas“. 2014 ilmus lauljatari teine stuudioalbum „Head or Heart“. Album debüteeris USA singlimüügitabeli neljandal kohal, mis jäi ka selle plaadi kõrgeimaks kohaks selles tabelis.

Christina Perri on sündinud Bensalem’is Pennsylvanias. Tal on muideks ka vanem vend – Nick Perri, kes on vägagi hea kitarrist, kes mänginud kitarri ansamblites Shinedown, Silvertide, lisaks veel ka Perry Farrelli ja Matt Sorumi ansamblites. Christina Perri hakkas õppima iseseisvalt kitarrimängu, kui oli 16-aastane, abiks videolint, millel õpetajaks oli Blind Meloni Shannon Hood. Juba lapsena laulis ja mängis ta ka muusikaliteatris.

21-aastaselt kolis Perri Los Angelesse, kus ta ka abiellus, kuid poolteist aastat hiljem oli abielu lõppenud ja ta kolis tagasi Philadelphiasse 2009. aastal. Just siis kirjutas ta laulu „Jar of Hearts“, kuid veidi hiljem töötas ettekandjana Los Angeleses, Melrose Cafe’s. Juba järgmisel aastal ehk 2010 kõlas lau „Jar of Hearts“ populaarses telesaates „So You Think You Can Dance“ ning laul jõudis ka USA singlimüügitabelisse, kõrgeimaks kohaks 17 koht.

Tänu laulu edule sai lauljatar plaadistuslepingu firmaga Atlantic Records. Novembris 2010 ilmus EP „The Ocean Way Sessions“, seejärel järgmine singel „Arms“ ning 2011. aasta mais debüütalbum „Lovestrong“. Plaat debüteeris USA plaadimüügitabeli kohal number 4, ja Suurbritannias oli plaat selle aasta 13 enimmüüdud debüütalbum. Igati korralik saavutus.

2011. aasta juulis alustas Christina Perri oma esimest maailmaturneed „Lovestrong Tour“, mis kestis peaaegu aasta, selle aja jooksul andis lauljatar 71 kontserti.

Edasi juba uus ja edukas singel „A Thousand Years“, mis kõlas ka filmis „The Twilight Saga: Breaking Dawn – Part 1“. Ainuüksi USA’s on seda singlit müüdud üle 4. miljoni eksemplari. 2012 ilmus veel üks singel – „Distance“. 2012 oli Christina Perri soojendusartist Jason Mraz’i kontsertturneel „Love Is a Four Letter Word“ Põhja-Ameerikas. 2012. aasta oktoobris ilmus jõululaulude EP „A Very Merry Perri Christmas“. Sellel oli üks originaallugu „Something About December“ ja neli kaverit. 2013 aastal ilmus uusversioon laulust „A Thousand Years“, nüüd laulis kaasa ka Steve Kazee, ja see kõlas ka filmis „The Twilight Saga: Breaking Dawn – Part 2“.

Samal aastal alustas Perri tööd oma teise stuudioplaadiga ning novembris 2013 ilmus uue albumi esimene singel „Human“. Aprillis 2014 ilmuski Perri teine stuudioplaat „Head or Heart“. Samals aastal ilmus veel teinegi singel uuelt albumilt „Burning Gold“ ning lauljatar oli ka kontsertturneel „Head or Heart Tour“ ning jõudis soojendada ka Demi Lovato’t tema Põhja-Ameerika kontsertturneel.

2016. aastal andis lauljatar Instagramis märku, et alustab tööd kolmanda stuudioplaadiga ja jõudis laulda ka viiuldaja Lindsay Stirlingi loos „Brave Enough“, mis oli ka Stirlingi albumi nimilugu.

Kuna lauljatar oli mitu aastat üsna vaikne, siis andis ta just 2016. aastal sotsiaalmeedias märku, et on olnud 4 aastat kaine, mis viitab arvatavasti mõningasele probleemile alkoholiga, mis mõnikord ka staare siiski kimbutab. Detsembris 2017 abiellus lauljatar Paul Costabile’ga ning 17. jaanuaril 2018 sündis neile ka tütar Carmella.

Detsembris 2018 andis Christina Perri teada, et kohe-kohe on valmis saamas uus album „Songs for Carmella: Lullabies & Sing-a-Longs“, mis on pühendatud tema tütrele Carmella’le ja uus album ilmuski 17. jaanuaril 2019 (samal päeval sai Carmella 1-aastaseks).

Uus album on hästi ilus ja vahva, tegelikult võiks öelda isegi, et selline nunnu, sest kõlavad sellel ju 10 unelaulu/lastelaulu (kahjuks on need kõik hästi lühikesed, plaadi pikim lugu on 2 minutit ja 50 sekundit pikk), millest osad on tuntumad (näiteks plaadi avalugu Jimmie Davise kirjutatud „You Are My Sunshine“ või hoopis lugu „A Dream Is A Wish Your Heart Makes“ (lugu aastast 1950, mis kõlas toona ka filmis „Tuhkatriinu“ ja „Stay Awake“, mis kõlas juba 1964. aastal suurepärases filmis „Mary Poppins“), osad veidi vähem.

Kõik lood on vaiksed, ilusad ja paitavad kuulaja kõrva (ja kuulajaks võib vabalt olla ka väike laps, sest usun, et sellised lood ja esitused aitavad küll pisikesel magama jääda).

Plaadil on kasutatud lahedalt ka selliseid lastele mõeldud instrumente/pille, mis teevad igati lahedat ja laspelikku heli, mis annavad lugudele omamoodi võlu veelgi juurde (näiteks Meredith Wilsoni kirjutatud „Til There Was You“ või „Dream A Little Dream of Me“, aastast 1931 pärit lugu, mida on laulnud mitmedki artistid, näiteks the Mamas and the Papas ja Randy Newmani kirjutatud „You’ve Got A Friend In Me“) või siis lihtsalt klaverit („You Mean The Whole Wide World To Me“) ja klaverit ning kitarri koos („Remember Me“, imekaunis meloodia/laul Pixari stuudio multifilmist „Coco“).

Ühes laulus („Tonight You Belong To Me“, originaal on pärit aastast 1926) kuuleme laulmas ka lauljatari abikaasat ning ka väikesel Carmella’l on samuti miskit juurde „ütelda“. Kauni meloodiaga ja tõeliselt mõnus on ka Christina Perri hittloost „A Thousand Years“ unelaulu-versioon ehk „A Thousand Years (Lullaby)“, mille on kirjutanud Christina Perri ise koos David Hodges’iga.

Plaadi teises pooles on need samad 10 lugu, ilma lauluta, lihtsalt muusika, kas süntesaatoril või klaveriga mängitud. No ja see on ju ikka hiiglama vahva idee – laulud on just ennist kuuldud, meloodiad on lihtsad ja tuttavad, plaadiga kaasa ju ka raamatuke, millel ka laulusõnad kirjas, mis muud, kui laulud selgeks ja saadki oma lastele neid mõnusaid meloodiaid enne magaminekut laulda.

Igal juhul igati ilus ja nunnu ettevõtmine lauljatari poolt, et selline plaat avaldada. Sügav kummardus tema ees ja usun, et neid lugusid endalgi kuulates tuleb oluliselt parem ja rahulikum uni.


Weezer “The Teal Album”

(Warner Music)

Weezer on USA rokkmuusika bänd, mis tuli kokku 1992. aastal Los Angeleses, mistõttu on igati tore näha, et bänd tegutseb ja teeb uut muusikat ka 25 aastat pärast tegutsemise algust.

Täna mängib Weezer koosseisus Rivers Cuomo (laul, kitarr), Patrick Wilson (trummid), Brian Bell (rütmikitarr, klahvpillid, taustalaul) ja Scott Shriner (bass, taustalaul). Varem on basskitarri mänginud ka Matt Sharp, kes lahkus bändist 90ndate aastate teises pooles ja ka Mikey Welsh.

1994 ilmus Weezer debüütalbum „Weezer“, mida tuntakse ka kui „ The Blue Album“, millel olid ka Weezeri hittlood: „Buddy Holly“, „Undone – The Sweeater Song“ ja „Say It Ain’t So“. Debüütalbum oli edukas terves maailmas. 1996 ilmus kvarteri teine stuudioplaat „Pinkerton“, mis ei olnud sedavõrd edukas, kuid muusikakriitikutele see meeldis. Paljude muusikasõprade arvates on just need kaks plaati 90ndate aastate muusikamaailma ühed parimad albumid.

2001 ilmus Weezeri kolmas album, mil nimeks samuti „Weezer“ (seda tuntakse ka kui „The Green Album“). See oli juba oluliselt popilikuma saundiga album, millel ka hittlood „Hash Pipe“ ja „Island in the Sun“. Ka seda albumit saatis müügiedu ja ka kriitikud olid igati sõbralikud.

Edasi tulid albumid „Maladroit“ (2004) ja „Make Believe“ (2005), sellel oli ka lugu „Beverly Hills“, millest sai Weezeri esimene laul, mis tõusis USA kaasaegse rokkmuusika edetabeli esikohale! Uskumatu lugu, et sellega sedavõrd kaua aega läks, aga ju siis polnud varasem Weezer veel sedavõrd karm kraam, et sellesse tabelisse pääseda.

2008 jätkas Weezer plaadi-traditsiooni ja ilmus nende kolmas omanimeline album, mida tuntakse ka kui „The Red Album“. See oli üsna üllatav plaat, sest kasutati trummimasinaid, süntesaatoreid, räppi jpm. Sellel oli ka üsnagi edukas lugu „Pork and Beans“. Weezeri muusikat on kirjeldatud kui alternatiivset rokki, power poppi, pop punki, indie rokki. Bändiliikmed ise on ütelnud, et neile meeldivad Kiss, Nirvana, Pixies, The Cars (selle bändi juhtfiguur Ric Ocasek on produtseerinud ka mitu Weezeri albumit), Pavement, Oasis ja Wax. Ka Beach Boysi on Weezer maininud, ja olgem ausad, ka uuel plaadil on midagi, mis kangesti meenutab Beach Boysi.

2009 ilmus Weezeri 7 stuudioplaat „Raditude“, 2010 album „Hurley“, 2014 „Everything Will Be Alright in the End“, 2016 „Weezer“ ehk „The White Album“ ja 2017 „Pacific Daydream“.

Nüüd järjekorras juba 12 stuudioplaat! „Weezer (Teal Album)“ ja taaskord võib öelda, et see ongi ju Weezer – rokkmuusika kohtub popmuusikaga, kuid seekord hoopis kübe teistmoodi, sest seekord on Weezer võtnud plaadile teiste artistide lood ehk tegemist kaverite albumiga. Kuid on ka sellel plaadil Weezer äratuntavalt Weezer, nii oma saundilt kui ka esituselt. Nende kaverites on sellist mõnusat weezerlikku kergust ja lahedaid harmooniaid ning vägagi põnevaid muusikalisi lahendusi.

Weezer alustas kaverite esitamisega oma eelmise aasta väljamüüdud tuuril, esitades armastatud hitte nagu a-ha “Take On Me” ja The Turtles’i “Happy Together,” lisaks suure tähelepanu osaliseks saanud Toto megahitti “Africa,” mille kaver levis kulutulena interneti avarustes ja tôusis raadiote playlistidesse. Tänu nende uute versioonide ootamatult soojale vastuvôtule sündiski värske album.

Uus plaat on soojenduseks enne bändi uue originaallugudega “Weezer (The Black Album)” plaadi ilmumist 1. märtsil, 2019. Selle plaadi produtsendiks on TV On The Radio’st tuntud Dave Sitek, kellega tehakse koostööd esimest korda. Albumi laulud on klaveri saatel kirjutatud solisti Rivers Cuomo poolt, mis on Weezer’i ajaloo jooksul esmakordne. Albumit prpmov lugu “Can’t Knock The Hustle” sai hiljuti Weezeri 16ndaks Top Ten singliks Ameerika Alternative Radio edetabelis.

Albumil “Weezer (Teal Album)” kõlavad:

“Africa” ansambli TOTO legendaarne lugu, mis Weezeri esituses on üsnagi sarnane originaalile, üsna rahulik ja vaikne, kuid refrääni osas on ka ikkagi kübe rokilikumat minekut.

Teise loo alguses kuuleme vägagi tuntuid kitarririffe – tuttav lugu. Loomulikult on see suurepärase Tears For Fearsi suurepärane hittlugu “Everybody Wants to Rule the World”. Weezer on suutnud anda sellele loole sellise mõnusa suvise puudutuse, mistõttu on see üsnagi rõõmsameelne lugu, milles kuulde ka vägevaid kitarre, selliseid, mida Weezeri lugudes ikka ja jälle kuulda saab. Mulle see versioon meeldib.

Kolmas lugu – ohhoo! Eurythmicsi megahitt “Sweet Dreams”. Ja kui algupäraselt laulab seda ju Annie Lennox ehk naisterahvas, siis ma ei saa öelda, et see meessolisti esituses kuidagi kehvem oleks. Jällegi veidi sellist Weezerile omast saundi ja minekut. Loo keskel väga äge kitarrisoolo, kusjuures väga põneva saundilahendusega. Mõnusa minekuga lugu ka Weezeri esituses.

Neljas lugu – A-Ha superhitt “Take On Me” algab Weezeri esituses igati rokilikut, kuni sisse tuleb tuttav klahvpillide soolo. A-Ha Morten Harket läheb lauluga algupärases versioonis vägagi kõrgele, kuid ega Weezeri solist alla jää. Võib olla sedavõrd kõrgeid noote ära ei võta, kui härra Harket, kuid ega palju ka puudu jää. Loo keskel läheb lugu igati rokilikuks, mis annab sellele loole hoopis teistsuguse ja vägagi põneva hingamise. Kuulake ise ka, on ju igati põnev.

Viies lugu – The Turtlesi “Happy Together”, mis pärit 1960ndate aastatest, kuid Weezer annab sellele loole igati kaasaegse ja rokilikuma hingamise, kuid samas, igati sarnane algupärasele esitusele. Jällegi selline suviselt rokiliku esitus. Weezeril on oskus ka teiste esitajate lugudesse sellist mõnusat positiivsust süstida. Vahvad harmooniaid ja suurepärane mitmehäälsus.

Edasi – no nii, Weezer hakkab nüüd minema. On ju “vaatluse” all Black Sabbathi “Paranoid”. Nüüd on võimalus Weezeril ikka ka rokkida. Loo keskel jällegi igati ägeda saundiga kiarrisoolo – kiire ja vahvalt lahendatud. Kahju, et viimasel ajal juuksed ei taha kasvada, selle loo saatel oleks tukka ikka hiiglama äge vibutada.

Seejärel juba ELO “Mr. Blue Sky” – Weezeri esituses jällegi igati lahe, weezerlik saund ja esituses, mõnusalt positiivne ja hea kuulamine.

Kaheksas lugu sellel plaadil on “No Scrubs” suurepärase TLC lugu. Ja tegelikult annavad Weezeri kutid sellele loole ikka hoopis uue ja teistsuguse ning igati põneva hingamisega. Algupäraselt ju R&B lugu, kuid Weezeri esituses geniaalne, sellise pehme roki hingamisega ja mõnusa minekuga lugu. Mulle tundub, et kindlasti selle plaadi üks geniaalsemaid uusversioone – väga äge!

Kuid see pole veel kõik! Usun, et selle loo algust/sissejuhatust teavad kõik muusikasõbrad, kes popmuusikast lugu peavad – see on ju Michael Jacksoni “Billie Jean”. Liigub ja “õõtsub” täpselt sama mõnusalt nagu algupärane versioon, kuid jällegi on siin seda Weezeri minekut ja saundi, mistõttu võiks öelda, et igati rokilik lugu. Laulja võtab seda lugu ikka mõnuga (no kuulake kasvõi neid vahepealseid kilkeid ja huilgeid, ei ole just päris Michael Jackson, kuid on Weezer! Ja see ongi väga lahe). On tunda, et terve bänd võtab seda lugu 100% mõnuga, ja loo arendes antakse ka kitarridele “sõna”. No uskumatult hea! Mitte midagi ei ole öelda – super!

Kurb, et Weezeri uuel plaadil sedavõrd vähe lugusid on – järgmine lugu ehk kümnes on ühtlasi ka viimane. Aga milline lugu! Ben E. Kingi “Stand By Me” ja jällegi super-suurepärane versioon. Jälgib igati algupäraselt, kuid ma ei sinna midagi parata, et Weezri laulja on ikka igati super tüüp, annab jällegi sellise mõnusalt hea ja lihtsa hingamise, ei pinguta üle, aga lihtsalt laulab ja näib, et talle see tõepoolest meeldib. Ja loo keskel jällegi geniaalne kitarrisoolo, mis annab sellele loole jällegi selle Weezeri juurde. No jälle pean kiitma – väga super!