Gary Clark Jr. „This Land“

(Warner Music)

Gary Clark Jr. uus album “This Land” on bluus roki, souli ja R&B album, mis tegelikult on igati põnev muusikaline reis, kuna mehe esitatud muusika on igati huvitav ja nüansirohke, kusjuures ta üritab kõikidele muusikalistele stiilidele seda miskit juurde anda, täiendada ja luua oma isiklikku muusikalist maailma, mis peaks kuulajale igati meelepärane olema. Võiks öelda, et see ei ole lihtne plaat, kuid see on väga huvitav plaat, mida peab üsnagi tähelepanelikult kuulama, kuna lugudes on ka seda muusika jaoks olulist “sõnumit”. Näiteks plaadi esimene single “This Land” on vägagi tõsine avaldus rassismi teemadel, milles Gary Clark Jr. kasutab ka palju taunitud n-sõna, kuid ta kinnitab, et mustanahalisi ei ole siiski mõtet USAst minema kihutada, kuna see on ka nende kodumaa (Clark Jr. tõdeb, et ka tema, kui mustanahaline on USA poeg). Laulus kasutab Clark Jr. vägagi oskuslikult ja põnevalt mõjutusi Woody Guthrie laulust “This Land Is Your Land”, kusjuures siinkohal tulebki mainida seda, et päris mitmes teiseski laulus on kasutatud mõjutusi just teist artistide lugudest, nt. laulus “What About Us” USA saksofonisti King Curtis’e lugu “Home Cookin’”, lauludes “Feelin’ Like A Million” ja “Highway 71” Johnny Braffi lugu “The Girl Is Good Girl”, laulus “Got The Get Up” USA 50ndate ja 60ndate aastate R&B ansamblis The 5 Royales lugu “Catch That Teardrop”, laulus “Feed The Babies” USA legendaarse R&B laulja Jimmy Jones’i lugu “Live And Let Live”, laulus “Don’t Wait Til Tomorrow” USA bluusikitarristi ja –laulja Elmore Jamesi lugu “Baby Please Set A Date”. Kuid siinkohal tuleb täpsustada, et need on vaid väiksed elemendid, mida võib-olla tavakuulaja kõrv esialgu ära ei tunnegi.

Nagu alguses mainisin, siis on “This Land” tõepoolest vägagi põnev süntees erinevatest muusikasuundadest, mida Clark Jr. vürtsitab suurepäraste kitarrisoolode ja põnevate kitarrisaundidega (palju sarnast on selle mehe kitarrikäsitluses nt. Jimi Hendrixi ja Prince’iga, no kuulake kasvõi plaadi nimilugu)), kuid ka tema laul on kindlasti kuulamist väärt, sest tema hääles on jällegi seda miskit, mis kuulaja kuulama paneb. Kindlasti ei maksa tähelepanuta jätta ka laulutekste, mees on oma ütelmistes vägagi aus ja otsekohene, ta ei keeruta, ütleb välja selle, mis on meelel ja keelel.

Mõni lugu on rokilikum (“What About Us”, “Gotta Get Into Something” (selle looga meenus mulle selline 80ndate aastate äge punt nagu Sique Sique Sputnik, “Pearl Cadillac”, “Low Down Rolling Stone”), mõni bluusilikum (“I Got My Eyes On You (Locked & Loaded)”, “I Walk Alone”, “Feed The Babies” (siin on tunda sellist Prince’i-hingamist ja puudutust, “Dirty Dishes Blues” (selles loos läheb Clark Jr. lausa bluusi juurte juurde), mõni soulilikum (“The Guitar Man”, “Don’t Wait Til Tomorrow”), mõni hoopis reggae’likum (“Feelin’ Like A Million”, “When I’m Gone”) või lausa kantrilikum (“The Governor”).

Uuel albumil, lisaks laulmisele, mängib mees ka kõikides lugudes kitarri (ja tegelikult on mees ikka tõeline kitarrivõlur), basskitarri, klahvpille ja isegi löökriistu. Kaasa löövad mitmedki nimekad muusikud – Mike Elizondo (basskitarr, mees on tuntud ka suurepärase muusikaprodutsendina), Brannen Temple (löökriistad, kes on varem teinud koostööd ka Eric Burdoni, Robben Fordi ja praegu ka Lizz Wright’iga), Sheila E. (löökriistad, usun, et paljud muusikasõbrad teavad Sheila E.’d varasemast, kuna see daam on on olnud edukas sooloartist ja mänginud löökriistu ning laulnud taustalaulu ning teinud koostööd ka Prince’iga) jpt.

Gary Lee Clark Jr. on sündinud 15. veebruaril 1984 (milline meeldiv üllatus – näib, et mees on sündinund samal kuupäeval minuga) Austinis, Texases. Teda teatakse kui suurepärast artisti, kes seob oma muusikas bluusi, rokki, souli ja vürtsitab seda hiphopiga.

Gary Clark Jr. hakkas kitarri mängima juba 12-aastaselt. Austinis kohtus ta muusikapromootoru Clifford Antone’iga, kelle abil pääses ta mängima juba ka suurematele lavadele. Nii õnnestus veel üsna noorel Clar Jr.’il mängida koos legendaarse Jimmie Vaughan’iga. 2010. aastal laulis Clark Jr. Sheryl Crow albumil “100 Miles from Memphis” (seda laulus “I Want You Back”, mis oli Jackson 5 kaver). 2012 aastal lindistas Clark Jr. koos Alicia Keys’iga, ja aitas kirjutada Keys’il ka laulu “Fire We Make”, mis ilmus lauljatari albumil “Girl on Fire”. Veidi hiljem on Clark Jr. teinud koostööd ka Foo Fightersi, Childish Gambino, ZZ Wardi, Tom Morello ja Tech N9ne’iga.

2011. aastal sõlmis mees lepingu plaadifirmaga Warner Bros Records ja avaldas EP “The Bright Lights”. Sellele järgnesid edukad albumid “Black and Blu” (2012) ja “The Story of Sonny Boy Slim” (2015). Teda teatakse ka kui suurepärast live-esinejat (kontsertsalvestisi võib näha ja kuulda “Gary Clark Jr. Live” (2012) ja “Gary Clark Jr. Live/North America” (2017)), kes on jaganud lava koos Eric Claptoni, B.B. Kingi,Dave Matthews Bandiga, John Mayeri ja The Rolling Stonesiga.

Aastast 2014 on tal ette näidata Grammy-auhind (parim traditsionaalne R&B esitus laulu “Please Come Home” eest).

2017 esitas Clark Jr. kaveri biitlite hittloost “Come Together”, mis tõusis USA rokisinglite edetabelis kohale nr 15!

Nagu eelpool mainisin, siis on Gary Clark Jr. väga hea ja hinnatud live-artist, mistõtu on ta üles astunud mitmetel suurtel muusikafestivalidel – Monterey džässifestivalil, Crossroads kitarrifestivalil, Bonnaroo muusikafestivalil, Glastonbury festivalil, Lollapalooza muusikafestivalil, NBA tähtede mängu vaheajal jne jne. 2012 esines mees Valges Majas üritusel “Red, White and Blues” koos teiste muusikamaailma legendidega, nt. B.B. King, Mick Jagger, Jeff Beck, Buddy Guy jpt. Selle aasta märtsis alustas Gary Clark Jr. ka uue albumi kontsertturneed.

Gary Clark Jr. lugusid on saanud kuulda mitmetes filmides (“Trouble with the Curve”, “Longmire”, “Stand Up Guys”, “Chef”, “Identity Thief”, “Deepwater Horizon”, “Justice League”, “Think Like a Man”, “Need for Speed: The Run”, “Venom”), telesarjades (“Suits”, “House of Lies”, “Marvel’s Luke Cage”), telereklaamides (Jack Daniels) ja isegi videomängudes (“Max Payne 3”). Peab mainima sedagi, et Gary Clark Jr. on ka ise kaasa mänginud näitlejana mitmes filmis – “Honeydripper” (2007), “Miles Ahead” (2015).

Kuula ise ka uut albumit:

https://wbr.ec/thisland


Yola „Walk Through Fire“

(Warner Music)

Kui Sulle meeldib muusika, mis hingab samas rütmis 70ndate aastate pop- ja soulmuusikaga, 60ndate lõpu ja 70ndate alguse kantripopiga, kui Sulle meeldivad The Carpenters, Dusty Springfield, Linda Ronstadt jpt, siis on briti lauljatari Yola debüütalbum „Walk Through Fire“ täpselt Sulle. Ma olen ise seda plaati kuulanud autos hommikuti tööle ja õhtul koju sõites ning pean tunnistama, et see on album, mis on „ravi kuulaja kõrvale“, „palsam hingele“ ja suurepärane „stressimaandaja“.

Briti lauljatari Yola debüütalbum on sedavõrd vahvasti „tehtud“, et vägisi meenuvad 1970ndad aastad ja tolle ajastu saundid, meloodiad ning harmooniad. Tore on ju seegi, et kui sellist muusikat oleme harjunud kuulama mitte mustanahaliste artistide esituses, siis Yola on just mustanahaline naisterahvas, kellel on ka võrratult hea ja võimas hääl.

Siinkohal laenana ühte välismaist artiklit, milles lauljatar kinnitab, et teda ennast paneb, kuidas paljud inimesed arvavad, et ta peaks laulma hoopis R&B’d, kuid Yola on kindel, et tema hääl ei sobigi R&B’d esitama. Olen ka ise kuulajana lauljatariga nõus - tema hääl sobib esitama just vanema saundiga popmuusikat ja kantrimuusikaat super suurepäraselt.

Kes on Yola?

Yola ehk Yolanda Quartey (ta on kasutanud ka esinejanime Yola Carter) on sündinud 1984. aastal Bristolis, ta on briti lauljatar ja laulukirjutaja. Mõned head aastad tagasi alustas ta taustalualjana, laulukirjutajana ja lauljana ansamblis Phantom Limb, kes avaldas debüütalbumi 2010. aastal. Yola on laulnud taustalaulu sellisele maailmakuulsale ansamblile nagu Massive Attack, kuid ka Katy Perry’le ja Will Young’ile. Ta on kirjutanud laulu „Hopes & Fears“ Will Young’ile, kuid ka tantsumuusika hiti „Blind Faith“ briti elektroonilise muusika duole Chase & Status.

Lapsepõlv ja noorusaeg

Yola armus muusikasse juba lapsena, kui ta kuulas lapsena ema plaate, mistõttu meeldisid talle juba siis USA päritolu kantri, soul ja rokk, näiteks Dolly Parton, Emmylou Harris. Marvin Gaye, Aretha Franklin, Elton John, kuid ka the Byrds. Yola lapsepõlve üks suurimaid lemmikuid oli Dolly Partoni 1974. aastal ilmunud album „Jolene“, seda kuulas ta ikka ja jälle, ja tegelikult on sellist Dolly Partoni „hingamist“ tunda ka Yola debüütalbumil. Täiskasvanuna õppis ta tundma USA muusika põhitõdesid juba täpsemalt, talle meeldisid Everly Brothersi kaunid harmooniad, kuid ka Etta Jamesi hääl ja selle hääle ulatus ja võimsus.

Olen lugenud internetiavarustest, et Yola debüütalbumi pealkiri „Walk Through Fire“ viitab lauljatari raskele lapsepõlvele ja tema katkisele perele (Yola oma gaanalasest isa ei mäletagi, sest mees lahkus kodust, kui tüdruk oli kahene, ema kolis Inglismaale Barbadoselt lootuses leida ilusat briti elu, kuid pidi tegelema väga erinevate tööde ja ametitega, põhikohaks oli emal siiski medõe amet) ning ka keerulisele suhtele täiskasvanuna, kusjuures pidi ju lauljatar lausa põgenema oma suhtest.

On olnud aegu, kus Yolal ei olnudki päris oma kodu, ta on pidanud ööbima isegi tänaval. Juba 4-aastasena kinnitas Yola oma emale, et temast saab täiskasvanuna laulja, kuid ema ei tahtnud sellest mitte midagi kuulda, ta oli liiga praktiline sellise mõtte jaoks. Ema soovis palju stabiilsemat ja arukamat karjäärivalikut oma tütrele. Kui Yola teismelisena laulmist harjutama ja esinema hakkas, toimus see kõik salaja, ema ei tohtinud mitte midagi teada. Yola proovis sisse pääseda ka ülikooli, kuid see ei õnnestunud.

Muusikaga edasi, Phantom Limb

Nüüd alustas Yola laulmisega juba tõsisemalt, lauldes paljudele artistidele taustalaulu ja kirjutas ka mõned laulud teistele artistidele. Ta esines pubides, kontsertlavadel ja ka festivalidel, kuid 2007 aastal kaotas Yola oma hääle täielikult ja pidi loobuma laulmisest aastaks ja pooleks. Ta õppis omal käel anatoomiat ning juurutas välja oma programmi, et hääl tagasi saada. See oli sedavõrd edukas, et teda kutsuti sellest lausa loenguid pidama.

Pärast seda hakkas Yola üsna varsti tegutsema kantriroki ansamblis Phantom Limb. Edu siiski ei tulnud, näis, et bändikaaslased ei võtnud muusika tegemist nii nagu Yola soovis.. Yola kinnitab, et ta tahtis minna Phantom Limbiga kantrimuusika juurte juurde, kuid bändikaaslastel oli asjadest veidi teine nägemus.

Yolal oli jätkuvalt probleeme ka häälega. „Kuna ma olin stressis, siis kadus mul ka hääl,“ meenutab Yola. Nüüd, kui ta saab esitada muusikat, mis talle tõeliselt meeldib, suudab ta laulda ka kõrgeid noote, mis kunagi „kadusid“.

Phantom Limbiga tegutsedes kohtus lauljatar Bristolis ka kitarristiga, kel nimeks Kit Hawes. Just tema oli see, kes õpetas Yolale kitarrimängu põhitõdesid, mistõttu võtab Yola meeleldi kitarri kätte ka praegu. Kit Hawes meenutab Yolat hea sõnaga, sest väidetavalt suutis Yola juba siis ka kahe akordiga (e-moll ja A-duur) suurepäraseid lugusid luua, kuid siiski – elus on ikka nii, et on paremaid aegu ja halvemaid aegu, nii on olnud ka Yolaga.

Ajakirjast "Rolling Stone" võib lugeda Yola meenutust 2015. aasta detsembrist Bristolis, kui ta sai aru, et köögis on tulekahju.

„Jalutasin mööda kööki ringi ja põlesin nagu inimtõrvik,“ meenutab lauljatar, ja tema esialgne tunne oli lüüa lihtsalt käega, las minna. Õnneks suutis lauljatar end „kätte võtta“ ja põlevast majast põgeneda. Tema debüütplaadil on laulud „Shaddy Grove“ ja „Ride Out In The Country“, mis jutustavad lahkuminekust, ja need pole adresseeritud mitte ainult Yola endisele armastatule, aga lauljatari endisele minale. Ilus mõte, kas pole.

Sooloartistina edasi, debüüt-EP ja debüütalbum

Yola avaldas oma soolo-EP 2016. aastal – „Orphan Offering“, kusjuures selle EP aegu, kasutas ta esinejanime Yola Carter, mis veidi hiljem muutus lihtsalt Yolaks ja selle aasta (2019) veebruaris ilmus juba lauljatari debüütalbum „Walk Through Fire“. Produtsendiks ja üheks laulude autoriks Dan Auerbach, kellele kuulub plaadimärk „Easy Eye Sound“ ning mees on tegutsenud ja tegutseb ka koos ansambliga The Black Keys (laulab ja mängib kitarri).

AllMusic’us on öeldud, et Yola debüütalbum on igati tähelepanuväärne plaat, sest see järgib muusikalisi traditsioone (ma ütleksin, et lausa nostalgilise hingamisega album), kuid selles on ka palju isiklikke emotsioone. „Tahtsin teha sellise lahkuminemise plaadi,“ kinnitab Yola.

„Tahtsin jätta hüvasti oma endise minaga ning unustada ka oma toonase suhte. Plaadi nimilugu viitab sellele, et tuli on nagu puhastaja, sa mõistad seda, kui õrn inimene on või seda, kui keeruliseks on asjad kujunenud, kui ekstreemne kõik on ja sa vajad sellest kõigest väljapääsu. Uus album on valust enne lahkuminekut ja lootusest pärast seda.“

Dan Auerbach kaasas debüütalbumi tegemisele mitmeid kuulsaid kantrimuusika ja soulmuusika heliloojaid, nagu näiteks Dan Penn (tema on kirjutanud 1967. aastal Aretha Franklinile laulu „Do Right Woman, Do Right Man“ ja Yola plaadil kuuleb tema kirjutatud plaadi nimilugu, mis kirjutatud kahasse Yola ja Auerbachiga), Pat McLaughlin (tema on kirjutanud laule kantrimuusika supertähtedele – Bonnie Raitt, Alan Jackson, Trisha Yearwood, Josh Turner, Gary Allan jt, Yola plaadil on ta üks laulude „Faraway Look“ ja „Love All Night (Work All Day)“ autoritest), kuid ka mitmeid suurepäraseid stuudiomuusikuid, nagu näiteks Bobby Wood, kes lindistanud koos Elvis Presley, Wilson Pickett’i, Kris Kristoffersoni ja George Strait’iga. Bobby Wood on Yola plaadil ka mitme laulu kaasautor. Laulus „Keep Me Here“ laulab ka kantrimuusika supertäht Vince Gill. Plaadil mängivad pilli veel mitmed bluegrass muusika staarid, nagu näiteks kitarrist ja laulja Molly Tuttle, viiulimängija Stuart Duncan, mandoliini- ja viiulimängija Matt Combs.

Auerbach kiidab Yolat: „Ta on väga loominguline, vabamõtleja, kes on avatud ka uutele ideedele. Ta oli avatud koostööks kõikide nende pillimeeste ja laulukirjutajatega, kes meiega kaasa lõid, ta oli alati valmis kõiki kuulama.“ Auerbachi eesmärgiks oli ka see, et tutvustada laiemale publikule Yolat sooloartistina, ja tuleb tunnistada, et Auerbachi otsus on olnud väga-väga õige.

Plaat algab ilusa ja meloodilise ning võimsa 70ndate popmuusika stiilis looga „Faraway Look“ – mulle meenub tolle aja üks suurepärasemaid lauljatare, Shirley Bassey, ja sellise looga võiks ju pretendeerida meloodiaga ka mõne James Bondi filmisarja meloodiaks, kuigi laulutekst on oluliselt „maalähedasem“ kui Bondi-filmid.

Järgnevad lood „Shady Grove“ ja „Ride Out In The Country“ hingavad juba kantrimuusika rütmis, kuigi nagu ka eelpool mainitud, siis see kantri „kurameerib“ vägagi avalikult popmuusikaga või võiks väita ka vastipidi, et popmuusika „kurameerib“ kantriga. Paljud muusikakriitikud on kiitnud laulu „It Ain’t Easier“ (albumi 4 lugu), milles kuuleme Yola pehmemat poolt, kuid laul kasvab ja kasvab, lauljatari hääles on võimsust ja midagi, mis meenutab lausa Janis Joplinit. Lisaks veel Wurlitzeri-elektriklaver, mellotron, havai kitarr ja mitmed erinevad viiulid.

Plaadi nimilugu „Walk Through Fire“ (albumil järjekorras 5) on võimas lugu. Laulule annab oma hingamist juurde bluegrass-ansambel ja ka kuulus suupillimängija Charlie McCoy. Kaunid on ka plaadi kuues, seitsmes ja kaheksas lugu „Rock Me Gently“, „Love All Night (Work All Day)“ ja „Deep Blue Dream“. Mulle meeldib, kui muusikas kasutatakse klaverit ja viiulit, ja ka mõnusaid kitarrisoolosid on kuulda. Neist kolmest kahte viimati mainitud võiks tegelikult ju lausa kantriballaadideks nimetada. Kujutan ette, et kusagil kantripubis oleks nende saatel päris mõnus tantsuplatsil põsk-põse-vastu tantsida.

Väga põnevate (vanaaegsete) saundidega on 9 lugu „Lonely, The Night“, siin kuuleb tõepoolest mellotroni (müstiliselt ägedad saundid). See lugu on minu üks lemmikutest sellel plaadil, nagu ka plaadi eelviimane (11) laul „Keep Me Here“. Mulle on selline meloodiline popiballaad alati südamelähedane olnud. Yola hääl on suurepärane, meloodia on kaunis, refrään võimas ja meeldejääv, ja jälle antakse sõna ka klahvpillidele, sh klaverile. Viimati mainitud laulus ka väga hästi lauldud taustavokaal – no selleks on ju kantrimuusika elav legend Vince Gill!

Kokku 12 uut ja suurepärast laulu. Paar lugu oleks võinud ju rohkemgi olla, kuid ma olen üsna kindel, et Yola’st kuuleme me veel ka edaspidi.

Kuula ise ka:

https://WMI.lnk.to/walkthroughfireFC


Rudimental „Toast to Our Differences“

(Warner Music)

Rudimental on praegu üks kuumimaid nimesid tantsumuusikamaailmas päris kindlasti. Tegemist on inglise drum and bass’i ansambliga, mille liikmed on Piers Aggett, Amir Amor, Kesi Dryden, DJ Locksmith ehk Leon Rolle. Lisaks drum and bass’ile on nende muusikat lahterdatud kui liquid funk’i, jungle’it, breakbeat’i ja isegi souli. Seega üsna vahva muusikaline virrvarr!

Rudimental on jõudnud võita üsna lühikese ajaga juba Briti Muusikaauhinna, Mobo Auhinna, nad on kandideerinud MTV Europe Muusikaauhinnale kui ka Mercury Prize auhinnale.

Rudimental sai tuntuks laiemale publikule 2012, kui nende lugu „Feel the Love“, milles laulis John Newman tõusis briti singlimüügitabelis esikohale! See lugu kandideeris ka Briti Muusikaauhinnale ning laulu kasutati 2013. aastal ka dokumentaalfilmi „Spark: A Burning Man Story“ algustiitrites. Ka Rudimentali järgmised lood olid edukad: „Waiting All Night“ (selles laulab Ella Eyre) oli samuti briti singlimüügitabeli esikohal, lisaks veel „Not Giving In“ (laulab Alex Clare), „Powerless“ (laulab Becky Hill), „Right Here“ (laulab Foxes) ja „Free“ (laulab Emeli Sande).

2013 ilmus nende album „Home“, mis debüteeris briti plaadimüügitabeli esikohal! 2015 ilmus Rudimentali teine plaat „We the Generation“, jällegi suurepärane drum and bass’i plaat, millel ka house’i, souli ja R&B’d. Plaadil laulsid briti souli ja dzässi laulja Will Heard, briti folgi ja souli lauljatar Lianne La Havas, briti räppar Dizzee Rascal, briti lauljad Ella Eyre, MNEK ja Foy Vance, ja loomulikult ka muusikamaailma üks kuumimaid artiste – Ed Sheeran! Just Ed Sheerani „Bloodstream“ oligi Rudimentali teise plaadi esiksingel ja algupäraselt saab seda kuulata Ed Sheerani plaadil „x“. Rudimental andis sellele loole uue hingamise ja Ed Sheeran käis seda sisse laulmas Los Angeleses.

Rudimentali teise plaadi teine singel oli „Never Let You Go“, milles lõi kaasa Foy Vance. Sellelt plaadilt on ilmunud veel kolm singlit, ja need on: „I Will for Love“ (Will Heard), „Rumour Mill“ (Anne-Marie ja Will Heard) ning „Lay It All on Me“, milles laulis jällegi Ed Sheeran. Rudimental kiitis Ed Sheeranit väga ja meenutas sedagi, kuidas Sheeran üle maailma kuulsaks sai ja just Rudimentalile ühe oma lugudest miksida andis, kusjuures Sheeran kinnitas hiljem, et see on üks parimaid remikse, mida ta kunagi kuulnud on! Vot sedasi! Sellised mehed on need Rudimentali kutid!

Kuid ega Rudimental ei jäänud loorberitele puhkama ja ainult edu nautima, alustati tööd ka uue albumi kallal.

2017. aasta juunis ilmus uus singel „Sun Comes Up“, milles laulab briti laulja James Arthur, kes 2012. aastal võitis brittide talendishow „The X Factor“. Veidi hiljem ehk jaanuaris 2018 ilmus uue plaadi teine singel igati hea popilugu „These Days“ (see on uue albumi seni edukaim laul, kui vaadata erinevate muusikatabelite poole), milles löövad kaasa briti lauljatar Jess Glynne, USA räppar ja laulja Macklemore ning briti R&B-laulja Dan Caplen. See oli sedavõrd hea lugu, et tõusis brittide singlimüügitabeli tippu. Uuelt albumilt on ilmunud veel mitu väga head lugu: reggaelik „Let Me Live“ koos USA elektroonilise muusika trio Major Lazer’i, briti lauljatari Anne-Marie ja Nigeeria laulja Mr Eazi’ga, lisaks veel ka suurepärane ja kaasaegne popipala „Walk Alone“ koos šoti laulja Tom Walkeriga ning drum and bassi lugu „Summer Love“ koos briti lauljatari ja tõelise supertähe Rita Ora’ga.

Uus album „Toast to Our Differences“ ilmus selle aasta (2019) jaanuaris ja see on jällegi suurepärane näide sellest, kuidas tänapäevast tantsumuusikat kirjutada, esitada ja produtseerida. Rudimental on viimased kolm aastat teinud tublit tööd ning toonud kokku jällegi väga erinevaid ja omanäolisi artiste, et nendega koostööd teha, mistõttu on plaadil ka palju mitmekesist muusikat.

On öeldud sedagi, et Rudimental otsib üles ka uusi „tulijaid“, et tutvustada muusikamaailmale ka uusi ja noori artiste, kelles on seda miskit, et muusikamaailmas läbi lüüa.

Nii võib plaadilt leida USA lauljatari (Zimbabwes sündinud) Shungudzo, Jamaika reggae-artistid Protoje ja Chronixx’i (tema lööb kaasa drum and bassi loos „Dark Clouds“, milles laulab ka Jess Glynne), briti lauljatarid Raye ja Ray BLK, Iirimaalt pärit laulja ja räppari Maverick Sabre’i, briti räppari Kojey Radicali (Maverick Sabre ja Kojey Radical, lisaks veel Kabaka Pyramid löövad kaasa reggaelikus, raggalikus ja hiphopilikus loos „No Pain“), briti naisräppari Stefflon Don’i.

No ja siis ka kuulsamad artistid, kellest eelpool juttu oli, kui uue albumi esimestel singlitel peatusin ja lisaks ka legendaarne koor LAV’ist ehk Ladysmith Black Mambazo (sellist maailmamuusikat, Aafrika muusikat kuuleb laulus „Thula Ungakhlai“).

Kiidusõnad võiks öelda kindlasti ka Rudimentali uue albumi plaadikaane kohta – mustanahaline mees vannis, kusagil heinte peal või põllul, ja mulle meenus kohe üks suurepärane komöödiafilm Jamaika bobisõitjatest ehk „Cool Runnings“ aastast 1993.


Rival Sons „Feral Roots“

(Warner Music)

Pean tunnistama, et Rival Sons on viimaste aastate üks ägedamaid USA hardroki punte, kes on suutnud alates aastast 2009 avaldada kuus stuudioalbumit ning ka ühe EP. Rival Sonsi algkooseisust on pärit kolm praegust liiget – laulja Jay Buchanan, kitarrist Scott Holiday ja trummar Mike Miley. Aastail 2009 kuni 2013 mängis basskitarri Robin Everhat, pärast teda liitus ansambliga uus mees ehk Dave Beste. Kui ansambel käib kontsertturneedel, siis liitub nendega ka klahvpilli- ja löökriistamängija Todd Ögren.

Ansambel on tuntud selle poolest, et nad annavad päris palju kontserte ja paljud muusikasõbrad kiidavad nende 2011. aastal ilmunud albumit „Pressure & Time“, kuigi usun, et ka nende uuest albumist „Feral Roots“ hakatakse ka edaspidi rääkima ja hea sõnaga meenutama. Kui seda uut albumit kuulata, siis mõistab kuulaja, et Rival Sons on väga omapärase ja üsnagi keerulise helikeelega hardroki punt, neil on väga hea laulja, väga head pillimehed (kusjuures kõikidele kuttidele antakse lugudes „oma aega“, kus nad suudavad oma mänguoskusi esitleda), ja neis on seda miskit, mis paneb kuulaja kuulama ja ma loodan, et ma muusikasõpru ei pahanda, kui julgen vöita, et Rival Sonsis on midagi sellist, mis meenutab ka legendaarset Led Zeppelini, no ja ma olen lugenud, et päris mitmed muusikakriitikud on võrrelnud ka legendaarse The Animals’iga.

Kõik praegused bändiliikmed on pärit Long Beach’ilt. Laulja Jay Buchanan alustas sooloartistina, 2004. aastal ilmus tema album „All Understood“ ja 2006. aastal „True Love EP“. Jay Buchanan on ka sooloartistina väga andekas ja huvitav. Otsi youtube’ist tema varasemaid lugusid ja esitusi, siis saad ka ise selles veenduda. Mõned esitused on üsnagi folgilikud, tuletavad meelde Neil Youngi, kuid eelmisest aastast on üks väga ülikõva lugu, milles Buchanan „aitab“ oma lauluga itaalia elektroonilise tantsumuusika duot The Bloody Beetroots, kusjuures lugu „Nothing But Love“ on igati rokiliku hingamisega lugu. Kitarrist Scott Holiday mängis varem ansamblis Human Lab.

2008. aastal otsustasid hakata bändi tegema kitarrist Scott Holiday, trummar Michael Miley ja basskitarrist Robin Everhart. Bändile pandi nimeks Black Summer Crush ja lauljaks oli Thomas Flowers. Veidi hiljem oli selge, et Flowers pole õige mees sellesse bändi, ja appi kutsuti laulja Jay Buchanan, kuna juba 2006. aastal olid Holiday ja Buchanan tuttavaks saanud ja üheskoos plaaniti muusikat teha. Ka trummar Michael Miley oli ka varem koos Buchananiga muusikat teinud.

Nii oligi Rival Sons „valmis“. 2009. aastal ilmus nende debüütalbum „Before The Fire“, mis võeti üle ootuste hästi vastu, mistõttu oli ka Jay Buchanan kindel, et nüüd on ta lõpuks sellises bändis, millega tahab koostööd teha. Üsna ruttu kutsuti Rival Sonsi soojendusartistiks nii AC/CD, Alice Cooperi kui ka Kid Rocki kontsertturneedele.

2010. aastal avaldati EP „Rival Sons“, mida kuulis Earache Records plaadifirma looja Digby Pearson, kes pakkus bändile plaadistuslepingut ning juba aasta hiljem (2011) ilmus edukas album „Pressure & Time“. Seejärel liiguti esinema ka Euroopasse (sh mitmel muusikafestivalil – Azkena, Sonisphere, Rock Werchter jpt, tuuritati ka koos Judas Priesti, Queensryche’i ja Lady Starlight’iga Inglismaal), kuid esineti ka USA’s ning Kanadas. Rival Sonsi laul „Torture“ jõudis ka filmi „Real Steel“ ning USA’s esineti koos Evanescence’iga. Planet Rock Radio kuulajaid valisid ansambli parimaks uueks bändiks ning Classi Rock Magazine lugejad valisid bändi parimaks uustulijaks.

Veebruaris 2012 siirdus Rival Sons jällegi stuudiosse (Nashville’i), et lindistada kolmandat stuudioplaati „Head Down“, produtsendiks Dave Cobb, heliinseneriks maailmakuulus Vance Powell, kes teinud koostööd Jack White’i ja The Raconteurs’iga. Umbes samal ajal ilmus albumist „Pressure & Time“ uus väljalase (nn deluxe-versioon), millel oli ka uus singel „Face of Light“.

2012 septembris ilmus juba uus album ehk „Head Down“. Album oli edukas nii USA’s kui ka Euroopas. Edule aitas kaasa ka uus lugu „Keep On Swinging“ (see oli filmitud kirikus, kus olid ka maod!). Rival Sons tuuritas mööda Euroopat (kõik kontsertid olid välja müüdud) ning bänd jõudis ka populaarse ajakirja Classic Rock Magazine esikaanele. 2013 jaanuaris ilmus sellelt albumilt ka teine singel „Until The Sun Comes“, millele tehti ka äge video, mille režissööriks Simon Gersel, kes varem koostööd teinud ka The White Stripes’i ja Björkiga. Samal aastal anti kontserte jällegi Euroopas, ja seekord soojendas Rival Sonsi The Balconies. Üles astuti ka mitmel muusikafestivalil, ja jõuti olla soojendusartist legendaarsele Kissile Itaalias ja Šveitsis ning Sammy Hagarile USA’s.

2014 jaanuaris läks Rival Sons koos produtsent Dave Cobb’iga jällegi stuudiosse Nashville’is, et alustada tööd neljanda stuudioalbumiga „Great Western Valkyrie“, mis ilmus sama aasta juunis. Enne uue albumist alustas Rival Sons kontsertturneed, olles soojendusartist Aerosmith’ile Helsinkis ja Stockholmis. Sealt edasi liikus Rival Sons ka Saksamaale ja Suurbritanniasse, kuid ka USA’sse. Otse loomulikult mängib Rival Sons ka mitmes populaarses telesaates (nt „Late Night with David Letterman“, „Later... with Jools Holland“) ning alles 2014. aasta lõpus ilmub eelpool mainitud neljas stuudioalbum. Ajakiri Classic Rock Magazine valib selle muideks aasta parimaks plaadiks!

Ja Rival Sons jätkab aktiivse muusikalise tegevusega, sest koostöös Dave Crobb’iga valmib juba 2015. aastal uus stuudioplaat „Hollow Bones“, mis saab valmis lausa kolme nädalaga! Müüki jõuab see küll alles 2016. aasta juulis. Stuudiotöö ja plaadi ilmumise vahele jääb jällegi mitmeid kontserte ja esinemisi. 2016. aastal on Rival Sons kontsertturneel Euroopas ja seda koos legendaarse Deep Purple’iga, ja veidi hiljem ka teise legendaarse rokipundi Black Sabbath’iga, kusjuures viimati mainitud turneele palusid Rival Sonsi „appi“ Ozzy ja Sharon Osbourne isiklikult.

2018. aastal lõi Rival Sons kaasa ka Guns N Roses’i maailmaturneel, mis jõudis ka Tallinnasse, kuid siin olid Guns N Roses’i soojenduartistideks Volbeat ja The Dead Daisies. Rival Sons oli Guns N Roses’il „abiks“ Prantsusmaal ja Saksamaal.

Rival Sonsi uus plaat „Feral Roots“ on jällegi üks ülimalt äge hardrokiplaat, milles Rival Sons jätkab seda, mida nad kõige paremini oskavad – rokkimist. Loomulikult ei ole see jällegi selline lihtne plaat, kuid ikkagi kuulamine, mida peab ka kuulama ja seda ka üsna süvitsi teha, sest Rival Sonsil on mida öelda, ja mehed teevad jällegi sellist rokkmuusikat, milles on palju erinevaid alatoone ja nüansse, mida peab rahulikult kuulama ning kuulma. Aastate jooksul on antud plaju kontserte, esinetud ka paljude muusikamaailma legendide ja superstaaride, ja seda kõike on ka Rival Sonsi muusikas kuulda, nad arenevad, nad lähevad üha rohkem paremaks ja paremaks.

Plaadi avapauk on tõeline rokipauk ehk „Do You Worst“, mis on tõusnud ka USA peavoolu rokkmuusika singlimüügitabeli etteotsa ja juhtinud Kanada rokkmuusika singlimüügi edetabelit. Selles loos on kõik olemas – vägevat kitarri, uhket refrääni, mitmehäälset laulu ja suurepärast trummimängu. Selline peakski üks väga hea hardroki lugu olema.

Täpselt sama vägevalt algab ka plaadi teine lugu „Sugar On The Bone“, pean tunnistama, et mulle meeldib, kui trummarid ka nn lehmakellasid julgevad kasutada (nagu selles laulus), see annab sellist mõnusat rokiminekut juurde. Seegi lugu on Rival Sons oma parimas mahlas, ja Jay Buchanani hääl on võimas.

Kolmanda loo „Back In The Woods“ alguses kuuleme, et Michael Miley on ikka päris kiire mees trummidel. Ja selles loos on seda miskit, mis nii muusikas kui ka esituses meenutab Led Zeppelini, nagu ka Jay Buchanani hääl ja esitus, mis vägisi toob meelde noore Robert Planti. Lugu, mis tõepoolest viib kuulaja hardroki juurte juurde. Väga äge!

Plaadi algusesse mahub ka paar rahulikumat lugu, mida võiks vist ka bluusrokiks nimetada – „Look Away“ ning plaadi nimilugu „Feral Roots“ (seda lugu tasub hoolega kuulata, see on uskumatult hea lugu, milles kuuleb väga põnevaid harmooniaid, laulja jällegi super, rääkimata teistest bändiliikmetest, kes oskavad laulus ka need vaiksemad hetked sedasi mängida, et kuulaja kuulama jääb).

Kuues lugu „Too Bad“ on plaadi üks kõige „raskem“ lugu, see on puhas kuld. Seejärel seitsmes lugu „Stood By Me“, ja minu kõrv kuuleb selles loos selliseid harmooniaid ja sellist hingamist, mida võib kuulda tavaliselt The Rolling Stonesi esituses. Meenutan, et Rival Sons on kaverdanud live’is ka The Rolling Stonesi laulu „Wild Horses“.

Rokkmuusika juurte juurde läheb Rival Sons ka plaadi 9 laulus „All Directions“, ja jällegi tunneb kõrv midagi, mis meenutab 1970ndaid aastaid, ja tolle aja parimaid rokipunte. Uuel plaadil on kokku 11 väga head laulu ja väga ägeda lõppakordi annab plaadile viimane lugu „Shooting Stars“ – nii uskumatu kui see ka pole, siis on see lugu peaaegu nagu gospelmuusika, milles aitab seda gospeli hingamist üleval hoida ka The Nashville Urban Choir. Loomulikult vürtsitab seda „goseplit“ Rival Sons ka rokkmuusikaga, kuid see on tõepoolest uhke ja võimas lõpp sellele plaadile. (Viimast lugu kuulates meenus mulle ka legendaarne U2 – kuula ise ka, äkki oled minuga nõus).

Üks asi veel - Rival Sonsil on ka väga ägedad plaadiümbrised, võiks öelda, et kunst omaette. Vaadake kasvõi uue plaadi ümbrist, mille on teinud Martin Wittfooth ja teose nimi on „Wildmother“ (pildil kaunis loodus ja linnud ning surnud emane (nii mulle tundub)koer, kelle nisadest voolab loodusele piima – omalaadne vihje looduse ringkäigule). Ka varasematel albumikujundustel on kasutatud palju just loodusmotiive („Head Down“ (2012) ja „Hollow Bones“ (2016), muideks, ka selle plaadiümbris on just Martin Wittfooth’ilt, ja Martin Wittfoothist võite kindlasti google’ist juurde lugeda, sest tegelikult on tegemist igati põneva kunstnikuga).


Christina Perri „Songs for Carmella: Lullabies & Sing-a-Longs“

(Warner Music)

Christina Perri on USA lauljatar, laulukirjutaja, kes debüteeris lauluga „Jar of Hearts“ 2010. aastal, mis kõlas telesaates „So You Think You Can Dance“. Pärast seda sai ta plaadistuslepingu firmaga „Atlantic Records“ ning ilmus EP „The Ocean Way Sessions“.

2011 ilmus tema debüütalbum „Lovestrong“, mis oli igati edukas ning täitis USA’s plaatinaplaadi müüginormi.

2012 kirjutas ja esitas ta laulu „A ThousandYears“, mis kõlas filmis „The Twilight Saga: Breaking Dawn – Part 2“. Ainuüksi USA’s müüdi seda singlit üle 4 miljoni! Samal aastal ilmus veel üks EP, seekord jõululugudega „A Very Merry Perri Christmas“. 2014 ilmus lauljatari teine stuudioalbum „Head or Heart“. Album debüteeris USA singlimüügitabeli neljandal kohal, mis jäi ka selle plaadi kõrgeimaks kohaks selles tabelis.

Christina Perri on sündinud Bensalem’is Pennsylvanias. Tal on muideks ka vanem vend – Nick Perri, kes on vägagi hea kitarrist, kes mänginud kitarri ansamblites Shinedown, Silvertide, lisaks veel ka Perry Farrelli ja Matt Sorumi ansamblites. Christina Perri hakkas õppima iseseisvalt kitarrimängu, kui oli 16-aastane, abiks videolint, millel õpetajaks oli Blind Meloni Shannon Hood. Juba lapsena laulis ja mängis ta ka muusikaliteatris.

21-aastaselt kolis Perri Los Angelesse, kus ta ka abiellus, kuid poolteist aastat hiljem oli abielu lõppenud ja ta kolis tagasi Philadelphiasse 2009. aastal. Just siis kirjutas ta laulu „Jar of Hearts“, kuid veidi hiljem töötas ettekandjana Los Angeleses, Melrose Cafe’s. Juba järgmisel aastal ehk 2010 kõlas lau „Jar of Hearts“ populaarses telesaates „So You Think You Can Dance“ ning laul jõudis ka USA singlimüügitabelisse, kõrgeimaks kohaks 17 koht.

Tänu laulu edule sai lauljatar plaadistuslepingu firmaga Atlantic Records. Novembris 2010 ilmus EP „The Ocean Way Sessions“, seejärel järgmine singel „Arms“ ning 2011. aasta mais debüütalbum „Lovestrong“. Plaat debüteeris USA plaadimüügitabeli kohal number 4, ja Suurbritannias oli plaat selle aasta 13 enimmüüdud debüütalbum. Igati korralik saavutus.

2011. aasta juulis alustas Christina Perri oma esimest maailmaturneed „Lovestrong Tour“, mis kestis peaaegu aasta, selle aja jooksul andis lauljatar 71 kontserti.

Edasi juba uus ja edukas singel „A Thousand Years“, mis kõlas ka filmis „The Twilight Saga: Breaking Dawn – Part 1“. Ainuüksi USA’s on seda singlit müüdud üle 4. miljoni eksemplari. 2012 ilmus veel üks singel – „Distance“. 2012 oli Christina Perri soojendusartist Jason Mraz’i kontsertturneel „Love Is a Four Letter Word“ Põhja-Ameerikas. 2012. aasta oktoobris ilmus jõululaulude EP „A Very Merry Perri Christmas“. Sellel oli üks originaallugu „Something About December“ ja neli kaverit. 2013 aastal ilmus uusversioon laulust „A Thousand Years“, nüüd laulis kaasa ka Steve Kazee, ja see kõlas ka filmis „The Twilight Saga: Breaking Dawn – Part 2“.

Samal aastal alustas Perri tööd oma teise stuudioplaadiga ning novembris 2013 ilmus uue albumi esimene singel „Human“. Aprillis 2014 ilmuski Perri teine stuudioplaat „Head or Heart“. Samals aastal ilmus veel teinegi singel uuelt albumilt „Burning Gold“ ning lauljatar oli ka kontsertturneel „Head or Heart Tour“ ning jõudis soojendada ka Demi Lovato’t tema Põhja-Ameerika kontsertturneel.

2016. aastal andis lauljatar Instagramis märku, et alustab tööd kolmanda stuudioplaadiga ja jõudis laulda ka viiuldaja Lindsay Stirlingi loos „Brave Enough“, mis oli ka Stirlingi albumi nimilugu.

Kuna lauljatar oli mitu aastat üsna vaikne, siis andis ta just 2016. aastal sotsiaalmeedias märku, et on olnud 4 aastat kaine, mis viitab arvatavasti mõningasele probleemile alkoholiga, mis mõnikord ka staare siiski kimbutab. Detsembris 2017 abiellus lauljatar Paul Costabile’ga ning 17. jaanuaril 2018 sündis neile ka tütar Carmella.

Detsembris 2018 andis Christina Perri teada, et kohe-kohe on valmis saamas uus album „Songs for Carmella: Lullabies & Sing-a-Longs“, mis on pühendatud tema tütrele Carmella’le ja uus album ilmuski 17. jaanuaril 2019 (samal päeval sai Carmella 1-aastaseks).

Uus album on hästi ilus ja vahva, tegelikult võiks öelda isegi, et selline nunnu, sest kõlavad sellel ju 10 unelaulu/lastelaulu (kahjuks on need kõik hästi lühikesed, plaadi pikim lugu on 2 minutit ja 50 sekundit pikk), millest osad on tuntumad (näiteks plaadi avalugu Jimmie Davise kirjutatud „You Are My Sunshine“ või hoopis lugu „A Dream Is A Wish Your Heart Makes“ (lugu aastast 1950, mis kõlas toona ka filmis „Tuhkatriinu“ ja „Stay Awake“, mis kõlas juba 1964. aastal suurepärases filmis „Mary Poppins“), osad veidi vähem.

Kõik lood on vaiksed, ilusad ja paitavad kuulaja kõrva (ja kuulajaks võib vabalt olla ka väike laps, sest usun, et sellised lood ja esitused aitavad küll pisikesel magama jääda).

Plaadil on kasutatud lahedalt ka selliseid lastele mõeldud instrumente/pille, mis teevad igati lahedat ja laspelikku heli, mis annavad lugudele omamoodi võlu veelgi juurde (näiteks Meredith Wilsoni kirjutatud „Til There Was You“ või „Dream A Little Dream of Me“, aastast 1931 pärit lugu, mida on laulnud mitmedki artistid, näiteks the Mamas and the Papas ja Randy Newmani kirjutatud „You’ve Got A Friend In Me“) või siis lihtsalt klaverit („You Mean The Whole Wide World To Me“) ja klaverit ning kitarri koos („Remember Me“, imekaunis meloodia/laul Pixari stuudio multifilmist „Coco“).

Ühes laulus („Tonight You Belong To Me“, originaal on pärit aastast 1926) kuuleme laulmas ka lauljatari abikaasat ning ka väikesel Carmella’l on samuti miskit juurde „ütelda“. Kauni meloodiaga ja tõeliselt mõnus on ka Christina Perri hittloost „A Thousand Years“ unelaulu-versioon ehk „A Thousand Years (Lullaby)“, mille on kirjutanud Christina Perri ise koos David Hodges’iga.

Plaadi teises pooles on need samad 10 lugu, ilma lauluta, lihtsalt muusika, kas süntesaatoril või klaveriga mängitud. No ja see on ju ikka hiiglama vahva idee – laulud on just ennist kuuldud, meloodiad on lihtsad ja tuttavad, plaadiga kaasa ju ka raamatuke, millel ka laulusõnad kirjas, mis muud, kui laulud selgeks ja saadki oma lastele neid mõnusaid meloodiaid enne magaminekut laulda.

Igal juhul igati ilus ja nunnu ettevõtmine lauljatari poolt, et selline plaat avaldada. Sügav kummardus tema ees ja usun, et neid lugusid endalgi kuulates tuleb oluliselt parem ja rahulikum uni.


Weezer “The Teal Album”

(Warner Music)

Weezer on USA rokkmuusika bänd, mis tuli kokku 1992. aastal Los Angeleses, mistõttu on igati tore näha, et bänd tegutseb ja teeb uut muusikat ka 25 aastat pärast tegutsemise algust.

Täna mängib Weezer koosseisus Rivers Cuomo (laul, kitarr), Patrick Wilson (trummid), Brian Bell (rütmikitarr, klahvpillid, taustalaul) ja Scott Shriner (bass, taustalaul). Varem on basskitarri mänginud ka Matt Sharp, kes lahkus bändist 90ndate aastate teises pooles ja ka Mikey Welsh.

1994 ilmus Weezer debüütalbum „Weezer“, mida tuntakse ka kui „ The Blue Album“, millel olid ka Weezeri hittlood: „Buddy Holly“, „Undone – The Sweeater Song“ ja „Say It Ain’t So“. Debüütalbum oli edukas terves maailmas. 1996 ilmus kvarteri teine stuudioplaat „Pinkerton“, mis ei olnud sedavõrd edukas, kuid muusikakriitikutele see meeldis. Paljude muusikasõprade arvates on just need kaks plaati 90ndate aastate muusikamaailma ühed parimad albumid.

2001 ilmus Weezeri kolmas album, mil nimeks samuti „Weezer“ (seda tuntakse ka kui „The Green Album“). See oli juba oluliselt popilikuma saundiga album, millel ka hittlood „Hash Pipe“ ja „Island in the Sun“. Ka seda albumit saatis müügiedu ja ka kriitikud olid igati sõbralikud.

Edasi tulid albumid „Maladroit“ (2004) ja „Make Believe“ (2005), sellel oli ka lugu „Beverly Hills“, millest sai Weezeri esimene laul, mis tõusis USA kaasaegse rokkmuusika edetabeli esikohale! Uskumatu lugu, et sellega sedavõrd kaua aega läks, aga ju siis polnud varasem Weezer veel sedavõrd karm kraam, et sellesse tabelisse pääseda.

2008 jätkas Weezer plaadi-traditsiooni ja ilmus nende kolmas omanimeline album, mida tuntakse ka kui „The Red Album“. See oli üsna üllatav plaat, sest kasutati trummimasinaid, süntesaatoreid, räppi jpm. Sellel oli ka üsnagi edukas lugu „Pork and Beans“. Weezeri muusikat on kirjeldatud kui alternatiivset rokki, power poppi, pop punki, indie rokki. Bändiliikmed ise on ütelnud, et neile meeldivad Kiss, Nirvana, Pixies, The Cars (selle bändi juhtfiguur Ric Ocasek on produtseerinud ka mitu Weezeri albumit), Pavement, Oasis ja Wax. Ka Beach Boysi on Weezer maininud, ja olgem ausad, ka uuel plaadil on midagi, mis kangesti meenutab Beach Boysi.

2009 ilmus Weezeri 7 stuudioplaat „Raditude“, 2010 album „Hurley“, 2014 „Everything Will Be Alright in the End“, 2016 „Weezer“ ehk „The White Album“ ja 2017 „Pacific Daydream“.

Nüüd järjekorras juba 12 stuudioplaat! „Weezer (Teal Album)“ ja taaskord võib öelda, et see ongi ju Weezer – rokkmuusika kohtub popmuusikaga, kuid seekord hoopis kübe teistmoodi, sest seekord on Weezer võtnud plaadile teiste artistide lood ehk tegemist kaverite albumiga. Kuid on ka sellel plaadil Weezer äratuntavalt Weezer, nii oma saundilt kui ka esituselt. Nende kaverites on sellist mõnusat weezerlikku kergust ja lahedaid harmooniaid ning vägagi põnevaid muusikalisi lahendusi.

Weezer alustas kaverite esitamisega oma eelmise aasta väljamüüdud tuuril, esitades armastatud hitte nagu a-ha “Take On Me” ja The Turtles’i “Happy Together,” lisaks suure tähelepanu osaliseks saanud Toto megahitti “Africa,” mille kaver levis kulutulena interneti avarustes ja tôusis raadiote playlistidesse. Tänu nende uute versioonide ootamatult soojale vastuvôtule sündiski värske album.

Uus plaat on soojenduseks enne bändi uue originaallugudega “Weezer (The Black Album)” plaadi ilmumist 1. märtsil, 2019. Selle plaadi produtsendiks on TV On The Radio’st tuntud Dave Sitek, kellega tehakse koostööd esimest korda. Albumi laulud on klaveri saatel kirjutatud solisti Rivers Cuomo poolt, mis on Weezer’i ajaloo jooksul esmakordne. Albumit prpmov lugu “Can’t Knock The Hustle” sai hiljuti Weezeri 16ndaks Top Ten singliks Ameerika Alternative Radio edetabelis.

Albumil “Weezer (Teal Album)” kõlavad:

“Africa” ansambli TOTO legendaarne lugu, mis Weezeri esituses on üsnagi sarnane originaalile, üsna rahulik ja vaikne, kuid refrääni osas on ka ikkagi kübe rokilikumat minekut.

Teise loo alguses kuuleme vägagi tuntuid kitarririffe – tuttav lugu. Loomulikult on see suurepärase Tears For Fearsi suurepärane hittlugu “Everybody Wants to Rule the World”. Weezer on suutnud anda sellele loole sellise mõnusa suvise puudutuse, mistõttu on see üsnagi rõõmsameelne lugu, milles kuulde ka vägevaid kitarre, selliseid, mida Weezeri lugudes ikka ja jälle kuulda saab. Mulle see versioon meeldib.

Kolmas lugu – ohhoo! Eurythmicsi megahitt “Sweet Dreams”. Ja kui algupäraselt laulab seda ju Annie Lennox ehk naisterahvas, siis ma ei saa öelda, et see meessolisti esituses kuidagi kehvem oleks. Jällegi veidi sellist Weezerile omast saundi ja minekut. Loo keskel väga äge kitarrisoolo, kusjuures väga põneva saundilahendusega. Mõnusa minekuga lugu ka Weezeri esituses.

Neljas lugu – A-Ha superhitt “Take On Me” algab Weezeri esituses igati rokilikut, kuni sisse tuleb tuttav klahvpillide soolo. A-Ha Morten Harket läheb lauluga algupärases versioonis vägagi kõrgele, kuid ega Weezeri solist alla jää. Võib olla sedavõrd kõrgeid noote ära ei võta, kui härra Harket, kuid ega palju ka puudu jää. Loo keskel läheb lugu igati rokilikuks, mis annab sellele loole hoopis teistsuguse ja vägagi põneva hingamise. Kuulake ise ka, on ju igati põnev.

Viies lugu – The Turtlesi “Happy Together”, mis pärit 1960ndate aastatest, kuid Weezer annab sellele loole igati kaasaegse ja rokilikuma hingamise, kuid samas, igati sarnane algupärasele esitusele. Jällegi selline suviselt rokiliku esitus. Weezeril on oskus ka teiste esitajate lugudesse sellist mõnusat positiivsust süstida. Vahvad harmooniaid ja suurepärane mitmehäälsus.

Edasi – no nii, Weezer hakkab nüüd minema. On ju “vaatluse” all Black Sabbathi “Paranoid”. Nüüd on võimalus Weezeril ikka ka rokkida. Loo keskel jällegi igati ägeda saundiga kiarrisoolo – kiire ja vahvalt lahendatud. Kahju, et viimasel ajal juuksed ei taha kasvada, selle loo saatel oleks tukka ikka hiiglama äge vibutada.

Seejärel juba ELO “Mr. Blue Sky” – Weezeri esituses jällegi igati lahe, weezerlik saund ja esituses, mõnusalt positiivne ja hea kuulamine.

Kaheksas lugu sellel plaadil on “No Scrubs” suurepärase TLC lugu. Ja tegelikult annavad Weezeri kutid sellele loole ikka hoopis uue ja teistsuguse ning igati põneva hingamisega. Algupäraselt ju R&B lugu, kuid Weezeri esituses geniaalne, sellise pehme roki hingamisega ja mõnusa minekuga lugu. Mulle tundub, et kindlasti selle plaadi üks geniaalsemaid uusversioone – väga äge!

Kuid see pole veel kõik! Usun, et selle loo algust/sissejuhatust teavad kõik muusikasõbrad, kes popmuusikast lugu peavad – see on ju Michael Jacksoni “Billie Jean”. Liigub ja “õõtsub” täpselt sama mõnusalt nagu algupärane versioon, kuid jällegi on siin seda Weezeri minekut ja saundi, mistõttu võiks öelda, et igati rokilik lugu. Laulja võtab seda lugu ikka mõnuga (no kuulake kasvõi neid vahepealseid kilkeid ja huilgeid, ei ole just päris Michael Jackson, kuid on Weezer! Ja see ongi väga lahe). On tunda, et terve bänd võtab seda lugu 100% mõnuga, ja loo arendes antakse ka kitarridele “sõna”. No uskumatult hea! Mitte midagi ei ole öelda – super!

Kurb, et Weezeri uuel plaadil sedavõrd vähe lugusid on – järgmine lugu ehk kümnes on ühtlasi ka viimane. Aga milline lugu! Ben E. Kingi “Stand By Me” ja jällegi super-suurepärane versioon. Jälgib igati algupäraselt, kuid ma ei sinna midagi parata, et Weezri laulja on ikka igati super tüüp, annab jällegi sellise mõnusalt hea ja lihtsa hingamise, ei pinguta üle, aga lihtsalt laulab ja näib, et talle see tõepoolest meeldib. Ja loo keskel jällegi geniaalne kitarrisoolo, mis annab sellele loole jällegi selle Weezeri juurde. No jälle pean kiitma – väga super!