Liam Gallagher „Why Me? Why Not.“ (Warner Music)

William John Paul „Liam“ Gallagher sai selle aasta 21. septembril 47-aastaseks. Ta on inglise laulja ja laulukirjutaja, kelle täht lõi särama legendaarses briti rokibändis Oasis ja ka ansamblis Beady Eye.

2015. aastal otsustas mees, et aitab küll bändidest, tema alustab soolokarjääri ning „Why Me? Why Not.“ on mehe teine sooloalbum, ja taaskord saan ütelda, et tegemist väga hea ja ägeda albumiga. Pean tõdema, et sel aastal on ilmund palju väga head muusikat, kahe on seegi, et ka „vanemad tegijad“ ei ole areenilt kadunud. Ma ei hakka keerutama, et Noel Gallagheri mõlemad sooloplaadid on minu jaoks olnud suurepärased kuulamised. Selline täiskasvanud inimeste muusika, mida võib kuulata nii kodus, autoroolis ja mujal.

Kuid, korra mehe enda juurde tagasi. Liam Gallagher on tuntud üsnagi ebatasakaalukast käitumisest, omapärasest laulustiilist ja abrassiivsest suhtumisest, mistõttu on ta üsna sageli olnud ka pressi hammasrataste vahel, kuid vaatamata sellele on ta kindlasti briti kaasaegse muusika üks suurimaid staare ja käilakujusid. Siinkohal tuleb mainida, et Liam Gallagheri vanem vend Noel Gallagher kirjutas enamiku Oasise lugudest, singlitest on vaid „Songbird“ ja „I’m Outta Time“ Liami kirjutatud. Noel lahkus Oasisest 2009 ja pani kokku uue bändi Noel Gallagher’s High Flying Birds, samal ajal jätkas Liam Oasise teiste liikmetega, kuigi nime all Beady Eye. Seegi bänd läks laiali, seda 2014.

Aastail 1991-2009 laulis Liam Gallagher ansamblis Oasis, mis oli oma tegutsemise ajal kindlasti üks mõjukamaid briti bände, britpopi vaieldamatu lipulaev. Neil on ette näidata 8 briti singlimüügitabeli esikohalaulu (kusjuures kummaline on see, et Oasise ehk üks kuulsamaid lugusid „Wonderwall“ selles edetabelis esikohale ei tõusnudki, selle laulu laeks oli koht nr 2!) ja kaheksa albumit, mis tõusid briti plaadimüügitabeli trippu. Muusikaauhindu on neil lugematul hulgal, mh. 17 NME auhinda, 9 Q auhinda, 4 MTV Europe muusikaauhinda ja 6 briti muusikaauhinda. Nende plaate on müüdud üle 70 miljoni eksemplari! Bändi laialimineku üks põhjuseid oli kindlasti vendade Gallagheride omavaheline tüli ja mitmed arusaamatused, näiteks see, kui Oasis jättis ära esinemise suurel V festivalil, kuna Liamil oli larüngiit. Vanem vennas Noel kinnitas, et Liamil oli hoopis pohmell, mistõttu ei suutnud ta lavale minna. Veidi hiljem kaebas Liam oma vanema venna kohtusse, ja nõudis vabandamist. Kohtuasi küll lahenes ja saabus vaikus, kuid seoses sellega lõpetas Oasis tegevuse.

Mõlemad vennad jätkasid muusikaga. Noel jätkas Oasise liikmetega (Gem Archer, Andy Bell ja Chris Sharrock) ja tegi uue ansambli Beady Eye, mis avaldas kaks plaati ja vaid üks laul jõudis briti singlimüügitabeli TOP 40 ja sedagi vaid kohal 31.

2014 Beady Eye läks laiali ja pärast seda arutleti üsna pikalt, kas Liam Gallagher alustab soolokarjääri või ei alusta, kas ta peaks seda tegema või ei peaks. Ka Liam Gallagher andis erinevaid vihjeid, kuid polnud midagi kindlat, kuni 2017. aasta suvel hakkas mees ennast "näitama“ erinevatel muusikafestivalidel, mistõttu oli üsna kindel, et ju ta ikka soolomaterjaliga välja ka tuleb. Juunis 2017 ilmus debüütalbumi esiksingel „Wall of Glass“ ja juuni lõpus teine singel „Chinatown“, oktoobris 2017 album „As You Were“, mis tõusis ilmudes briti plaadimüügitabeli esikohale ja esimese nädalaga müüdi seda 103 000 eksemplari!

Liam Gallagheri sooloalbum „As You Were“ oli suurepärane britpopiplaat, mille produtsentideks olid Greg Kurstin (USA produtsent, kes on seotud erinevate plaatidega, mida maailmas on müüdud üle 60 miljoni, ta on teinud koostööd Adele, Sia, Becki, Kelly Clarksoni, Ellie Gouldingi, Pinki, Lily Alleni, Foo Fightersi jpt), Dan Grech-Marguerat (briti heliinsener ja plaadiprodutsent, kes teinud koostööd Lana Del Rey, Keane, Hurtsi, The Kooksi, Scissor Sistersi, Moby jpt) ja Andrew Wyatt (USA muusika, laulukirjutaja ja plaadiprodutsent, kes ise laulab Rootsi elektroonilise popi bändis Miike Snow, kuid ka tema on teinud varem koostööd tuntud artistidega: Lorde, Bruno Mars jt). Kurstin ja Wyatt on produtsentideks ka Gallagheri teisel stuudioplaadil, ja mulle tundub, et nende meestele on see koostöö hakanud meeldima, kuna tulemus on suurepärane. Kõikide uute lugude kirjutamisel on mängus ka Liam Gallagheri käsi.

„Why Me? Why Not.“ on Liam Gallagheri teine sooloplaat, mis ilmus selle aasta (2019) 20. septembril. Muusikakriitikud on nimetanud seda roki- ja britpopialbumiks, kuid mainitud on ka neo-psühhedeeliat. Albumi produtsentideks on kuulsad mehed: Greg Kurstin, Andrew Wyatt, Simon Aldred ja Adam Noble.

On öeldud, et Gallagheri teine sooloplaat on esimesest tugevam ja raskema helipildiga, seda on võrreldud Oasise albumiga „Dig Out Your Soul“ (2008). Uus album on brittide muusikatabelites suurepäraselt vastu võetud, no näiteks brittide plaadimüügitabelis tõusis see esikohale. Täpselt sama saab öelda ka uue albumi avasingli ehk laulu „Shockwave“ kohta, mis on seni kindlasti edukaim Gallagheri soolosingel.

Liam Gallagher on ütelnud, et uue albumiga alustas ta tööd aprillis 2018. Juba alguses teadis ta öelda, et abiks jällegi produtsendid Greg Kurtsin ja Andrew Wyatt, kes olid abiks ka Gallagheri debüütalbumi juures. Lindistati uut albumit Los Angeleses alates aprillist 2018 kuni aprillini 2019. Mainida võib sedagi, et laulus „One of Us“ lööb kaasa ka Liam gallagheri 18-aastane poeg Gene, kes mängib selles laulus bongosid.

Gallagher kinnitas ise, et soovis teha sellist ägedat punkroki plaati, kuid tulemuseks on märgatavalt mitmenäolisem album, kui ainult pungiplaat. Seda pungi hingamist ja hõngust on osades lugudes tunda küll, kuid siin on oluliselt rohkem muusikalisi stiile.

Uue plaadi nimi on võetud kahe John Lennoni tehtud maali nimede järgi. Need mõlemad on Liam Gallagheri kollektsioonis. „Why Me?“ on maal, mille Gallagheri ostis John Lennoni kunstinäituselt Münchenis 1997. aastal. „Why Not“ on Lennoni maal, mille Gallagher sai kingituseks John Lennoni leselt Yoko Ono’lt. Kui Gallagheri uut albumit kuulata, siis leidsin mina üsna mitmest loost sellist kummalist äratundmisrõõmu, justkui oleks lugusid kirjutanud John Lennon, isegi saundidelt tuletasid mitmed lood meelde biitleid. Plaadi promosingel oli suurepärane „The River“ ja Gallaheri esitles seda lugu Glastonbury muusikafestivalil 29. juunil 2019.

6. juunil linastus ka dokfilm „Liam Gallagher: As It Was“, milles ta esitas katkendi laulust „Once“. 3. augustil mängis Gallagher Hull City Hall’is üritusel „MTV Unplugged“, kus publik sai kuulda lugusid „Once“, „One of Us“ (see ilmus singlina 16. augustil), „Now That I’ve Found You“, „Why Me? Why Not“ ja „Gone“. Gallagher mängis samal kontsertil ka mitmeid Oasise lugusid: „Stand by Me“ (seda polnud ta mänginud pärast aastat 2001) ja „Sad Song“ (seda lugu polnud Gallagher varem kunagi live’is esitanud). Gallagheriga liitus laval ka Oasise endine kitarrist Paul „Bonehead“ Arthurs.

Plaadi avalugu on singlina ilmunud „Shockwave“, mis algab ägedate kitarririffidega ja see on selline pungi ja bluusi lugu, milles produtsent Greg Kurstin mängib suupilli, tamburiini, elektrikitarri, basskitarri ja trumme. Lugu, mis plaadi avalöögiks on igati hea, annab sellise hea mineku kohe algusesse, rääkimata suurepärasest ja kergesti meeldejäävast refräänist. No ja Noel Gallagher on siin ikka Nole Gallagher, ei ole mitte mingisuguseid vananemisi märke.

Plaadi teine lugu „One Of Us“ on tugeva ülesehitusega rahulikum lugu, peaaegu ballaad, laheda ja meeldejääva refrääniga, mida on kerge kaasa laulda või vähemalt ümiseda. Lahe on kuulata taustal ka põnevaid orkestratisoone, milles kuuleb ka keelipille (või on need süntesaatoriga tehtud? Ma usun, et siiski „päris“ keelpillid). Hetkeks saab kuulda ka igati põneva saundiga kitarrisoolot, ka mitmehäälset taustalaulu kuuleb, mis annab loole ainult vürtsi juurde.

„Once“ on keskealise rokkstaari meenutus vanadest headest aegadest, milles paljuski tunda biitlite ja John Lennoni hingamist. Ma mäletan, et olen kusagilt lugenud, et John Lennon ongi see artist, kes Noel Gallagheri on väga palju mõjutanud ja suunanud, no ja see lugu on suurepärane näide sellest, kuidas 21. sajandil laulule sellist Lennoni-hingamist juurde anda. Lugu ise suurepärane kuulamine, jällegi keelpille ja ilusat orkestratsiooni, kaunis meloodia läbib laulu terviklikult, lisaks veel üks põnev saund, mis vahetevahel loos esile kerkib. Ai, kuidas mulle see lugu meeldib!

Samasuguse Lennoni ja biitlite hingamisega lugu on ka „Now That I’ve Found You“, ja jällegi võrratult hea refrään, mida oleks nagu varem kusagil kuulnud, kuid ei, see on täiesti uus lugu. Siingi saab kuulda suurepärast taustalaulu, mitmehäälseid vokaallahendusi ning mõnusat kitarrimängu. Greg Kurstin on mees, kes oskab igas loos selle hitiainese välja tuua. „Halo“ on lugu, mis oluliselt rokilikum, põnevalt mõjub ka selline veidi häälest ära pubiklaver. Kübe sellist pungilikku hingamist, millele lisatud jälle ka sellist biitlite rokilikumat poolt, kui hakata meloodiat kuulama, siis on siin ka head ja vana ELO’t tunda. Igati põnev segu.

Plaadi nimilugu „Why Me? Why Not.“ algab löökriistadega, ja areneb jällegi suurepärase meloodia ja refrääniga looks. Rütmiliselt ja heliliselt jällegi selline Lennoni-lugude kõlapilt täiesti olemas. Täpselt sama saab öelda ka albumi kaheksanda laulu „Alright Now“ kohta. Ka siin head ja mitmehäälset taustalaulu, kitarrisoolo kohta on öeldud, et see tuletab meelde legendaarse Marc Bolani mängitud lugusid, kui näiteks järgmise laulu „Meadow“ kitarrisoolo oleks justkui George Harrisoni mängitud.

Plaadi eelviimane lugu „The River“ rokib igati hästi, jällegi igati põneva saundiga kitarrisoolo, milles tõepoolest sellist psühhedeelilist rokki on kuulda. Kõik see kokku on igati väärt kuulamine. Plaadi viimane lugu on „Gone“, milles veidi isegi Oasise-hingamist küljes on ja uhkeid ning võimsaid keelpille! Ja Gallagher suudab kuulaja enda küljes hoida ka siis, kui ta selles laulus vahepeal lihtsalt räägib.

Kokkuvõtlikult – kuratlikult hea plaat! Kindlasti soovitan kuulata ja osta, sest see on muusika, mida tasub kuulata.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/LiamGWMWN


Devendra Banhart "Ma" (Warner Music)

Kohe alguses pean tunnistama, et Devendra Banharti uus album „Ma“ on minu jaoks selle aasta üks huvitavamaid ja parimaid albumeid. Selline omamoodi unelev muusikaline mõtisklus, milles leiab nii folki, nii 70ndate aastate saunde ja orkestratsioone (on klahvpille, keelpille ja puhkpille), kübe isegi džässilikku hingamist, bossanovat, müstiliselt uinutavaid ja võluvaid meloodiaid, suurepärast ja omanäolist laulu, mis oleks osades lugudes justkui loo jutustamine, intiimseid esitusi, kaunist kitarrimängu, lugusid nii inglise kui ka hispaania keeles. Minu jaoks kindlasti selle aasta TOP 3 lemmikplaatide hulgas. Plaat, mis paitab kuulaja kõrva, paneb kaasa mõtisklema ja tundma seda, mida Devendra Banhart oma muusikaga ütleb. Sügisõhtutesse suurepärane kuulamine, mille abil võiks vist isegi stressi maandada ja ilusamaid unenägusid oodata...

Devendra Banhart (s. juuli 1981, Houston) on Venezuela-USA laulja-laulukirjutaja, kes on üks populaasremaid nn New Weird America muusikastiili esindajaid. Ta laulja, keda on võrreldud Marc Bolani ja T-Rex’i, Billie Holiday, Syd Barretti ja Nick Drake’iga. Tema muusika koosneb peaasjalikult lihtsast kitarrimängust ja sürreaalsetest laulutekstidest.

Devendra Obi Banhart sündis küll Houstonis, USA’s, kuid vanemad läksid lahku, kui poiss oli 2-aastane ja tulevane laulja kasvas ema juures Venezuelas, kuni teismelisena (14-aastaselt) kolis ta tagasi USA’sse, kuna tema kasuisa võttis vastu sellise otsuse. 1998 hakkas ta õppima San Francisco kunstiinstituudis, kuid ta lahkus sealt üsna pea (aastal 2000), et hakata esitama muusikat Euroopas, San Franciscos ja Los Angeleses. Banhart ise on ütelnud, et tema suurteks eeskujudeks olid Axl Rose, Kurt Cobain, Mick Jagger, Nusrat Fateh Ali Khan ja Ali Farka Toure. Ta on lisanud, et kui talle endale oli selge, et päris sarnaselt ta ei suuda eelpool mainitutega laulda, siis otsustas ta mängu tuua ka kübe naiselikumat stiili.

San Franciscos elas Banhart nn The Castro’s, mis on linna gei-kogukond/äärelinn, ja seetõttu hakkas Banhart esinema näiteks ka gei-pulmades, lauldes Elvis Presley menukit „Love Me Tender“. 2000. aastal kolis ta mõneks ajaks Pariisi, kus soojendas mitmeid indie bändide kontserte, nt. Sonic Youth. Sama aasta lõpus kolis Banhart tagasi USA’sse, esines San Franciscos ja Los Angeleses, kuni teda märkas Michael Gira, kellele kuulus plaadifirma Young God Records. Gira oli saanud oma abikaasalt Siobhan Duffy’lt Banharti demo-CD „The Charles C. Leary“. Banharti debüütalbum „Oh Me Oh My“ ilmus 2002. aastal ja sai üsna kiitvaid arvustusi muusikakriitikute poolt. Samalt firmalt ilmus veel kaks Banharti EP’d: „Rejoicing in the Hands, Nino Rojo“ ja „The Black Babies“.

2005 alustas Banhart koostööd firmaga XL Recordings ja ilmus album „Cripple Crow“, mida on muusikaliselt nimetatud ka nn freak folgiks. Samal aastal lõi Banhart kaasa ka Anthony and the Johnsons’i auhindadega pärjatud albumil „I Am a Bird Now“, millel Banhart laulab laulus „Spiraling“ ja mängib kitarri laulus „You Are My Sister“ (selles loos lööb kaasa ka Boy George).

2007 alustas Banhart suhet näitlejatar Natalie Portman’iga. Samal aastal ilmus laulja uus stuudioplaat „Smokey Rolls Down Thunder Canyon“ (plaadifirmalt XL Records, kuid see valmis Banharti kodustuudios Topangas, Kalifornias). Album jõudis ka USA plaadimüügitabelisse, kohale 115. Plaadil olnud laul „Lover“ kõlas ka filmi „Nick and Norah’s Infinite Playlist“ heliribal, kusjuures Banhart lõi ka selles filmis kaasa.

Banhart esines ka mitmel muusikafestivalil – Bonnaroo ja Coachella. Koos Andy Cabic’iga ansamblist Vetiver rajas ta plaadifirma Gnomosong aastal 2005. Kaks aastat hiljem sõlmis Banhart lepingu Neil Young’i mänedžeri Elliot Roberts’iga.

2008 ilmus Banharti bändi Megapuss stuudioalbum „Surfing“. Megapuss on bänd, milles toimetavad Gregory Rogove ansamblist Priestbird, Fabrizio Moretti ansamblist The Strokes, Noah Georgeson (Banharti bändi liige ja Banharti produtsent) ning Banhart. 2009 sõlmis Banhart lepingu firmaga Warner/Reprise ja ilmus mehe uus stuudioalbum „What Will We Be“. Jällegi selline väga hea folgi ja fear folgi album. Albumi kujunduse ja ümbrise tegid valmis Banhart ja Jon Beasley ning albumi ümbris kandideeris ka Gramy-auhinnale 2011. aastal. Samal aastal kõlas Banharti ja maailmakuulsa Becki kirjutatud laul Todd Solondzi filmi „Life During Wartime“ lõputiitritel – Banhart laulis juhtlaulja osa, Beck laulis taustalaulu.

2013 ilmus Banharti stuudioalbum „Mala“, mille andis välja firma Nonesuch Records. Uuel plaadil kõlas folki, fear folki, kuid ka elektropoppi, alternatiivset rokki, poppi, psühedeelilist rokki jpm. Kolm aastat hiljem (2016) ilmus järgmine album „Ape In Pink Marble“, väljaandjaks jällegi Nonesuch Records. Selle plaadi muusikat saab lahterdada indie folgiks.

Ja sel aastal (2019) uus album „Ma“. Emotsioonidest, mis uus album minus tekitas ma eespool juba rääkisin, kuid paljud muusikasõbrad, muusikakriitikud on neid emotsioone ka kinnitanud. Nii on öeldud, et Devendra Banharti uus album on õrn ja kaunis meditatsioon, mis haarab kuulaja endaga kaasa. Plaadi pealkiri viitab emal ja emadusele, mistõttu on mitmes laulus emast ka juttu, kuid Banharti arvates võib ema olla nii isa kui ka poeg, planeet või jumal. Üsnagi filosoofiline värk. Laulus „Memorial“ jutustab Banhart nendest tunnetest, mis valdavad inimest, kui keegi lähedane sureb. Elust ja olemisest, maailmast ja inimestest jutustavad mitmedki laulud sellel plaadil.

Uuel albumil on palju põnevat helikeelt, on oluliselt rohkem süntesaatoreid, kui laulja varasematel plaatidel. Põnevaid saunde annavad juurde keelpillid, puhkpillid, klahvpillid. Ühiseid jooni Banharti albumil on leitud Burt Bacharachi, Harry Nilssoni ja Leonard Coheni loominguga, ja tegelikult nii see ongi.

Plaadi esimene lugu „Is This Nice?“ on kohe ilmatuma kaunis kuulamine, õrnad keelpillid saadavad Banharti kaunist esitust ja laulu. Just selles loos on leitud sarnaseid jooni Harry Nilssoni kirjutatud lugudega. Teine lugu „Kantori Ongaku“ (selles loos kuuleb Banharti laulmas veidi ka jaapani keeles) hingab üsnagi folgilikult ja sellel laulul on ka väga omapärane video valmis tehtud. Veidi võiks sellest loost ju lausa Bob Dylanit ja Leonard Cohenit leida.

Laulus „Taking a Page“ mainib Banhart ka legendaarset lauljatari Carole King’i (Banhart kinnitab, et laenab siin ka veidi Carole Kingi laulu „So Far Away“) ning jutustab meile ja Tiibetist, kusjuures selle laulu video ongi filmitud just Tiibetis, mille saatuse pärast ka Banhart südant valutab.

Albumil lööb kaasa ka uelsi lauljatar-laulukirjutaja Cate Le Bon („Now All Gone“) ja briti folkmuusika artist Vashti Bunyan („Will I See You Tonight“). Mainisin, et Banhart laulab teises loos kübe ka jaapani keeles, kuid albumil on kolm lugu hispaania keeles („Abre Los Manos“, „October 12“, „My Boyfriend’s in the Band“) ja üks lugu portugali keeles („Carolina“, selles loos võib otsida muusikaliselt sarnaseid jooni Salvador Sobrali muusikaga). Seetõttu on nendes lugudes ka kübe ladina-ameerika hingust ja bossanova rütme.

Minu enda suurimad lemmikud sellel suurepärasel albumil on laulud „Love Song“ (selles on ägedat 70ndate aastate estraadimuusika saundi, mulle meenuvad paljud Burt Bacharachi kirjutatud laulud, ja siin on suurepärased puhkpillid), „The Lost Coast“ (suurepärane meditatsioon, kosmiliselt põnevate saundidega lugu) ja „Will I See You Tonight?“ (võrratu duett koos Vashti Bunyan’iga, kusjuures tuleb märkida seda, et Banhart kirjutab mõnikord enne kontserte oma käele just selle suurepärase lauljatari nime...)

Devendra Banharti bänd mängib koosseisus: Devendra Banhart – laul, kitarr, elektriorel, süntesaatorid; Rodrigo Maranate – kitarr, basskitarr, taustalaul ja süntesaatorid; Noah Georgeson – kitarr, multiinstrumentalist, produtsent; Josiah Steinbrick – basskitarr, multiinstrumentalist; Todd Dahlhoff – basskitarr, taustalaul

Muusikale lisaks tegeleb Banhart kunstiga, tema töid näeb nii San Francisco kaasaegse kunsti muuseumis kui Brüsslis Centre for Fine Arts’is. Kuid tema töid on esil ka paljudes teistes muuseumides. Tema kunstist ilmus 2015. aastal raamat-kogumik/kollektsioon „I Left My Noodle on Ramen Street“. Lisaks sellele on Banhart ka tubli rulasõitja, kes 2010. aastal kukkus sedavõrd õnnetult, et pidi ära jätma päris mitu kontserti USA’s.

Kuula ise ka:

https://smarturl.it/devendrabanhartma


Korn „The Nothing“ (Warner Music)

Korn on USA metallibänd, mitmekordne Grammy-auhinna võitja, kes on muusikat teinud juba 1993. aastast alates. Korni albumeid on maailmas müüdud üle 60 miljoni ja 15. aasta jooksul on Korn olnud üks nendest metalibändidest, kelle plaate on müüdud kõige rohkem.

Korn saavutas populaarsust ja kuulsust albumitega „Korn“ (1994) ja „Life Is Peachy“ (1996), mida peetakse sellise muusikastiili nagu nu metal eelkäijateks/teerajajateks, kuid maailmastaariks tõusis Korn oma kolmanda albumiga „Follow the Leader“ (1998). Bändi tuntuimad lood on: "Blind", "A.D.I.D.A.S.", "Freak on a Leash", "Got the Life", "Falling Away from Me", "Make Me Bad", "Here to Stay", "Right Now", "Did My Time", "Twisted Transistor", "Coming Undone", "Evolution", "Oildale (Leave Me Alone)", "Get Up!" ja "Narcissistic Cannibal".

Korni tänane koosseis: Jonathan Davis – laul, torupill, löökriistad, James "Munky" Shaffer – kitarr, taustalaul, Brian "Head" Welch - kitarr, taustalaul, Reginald "Fieldy" Arvizu – basskitarr, Ray Luzier – trummid

Endised liikmed: David Silveria - trummid

Taustabändi liikmed, kes löövad kaasa Korni kontsertitel: Davey Oberlin – klahvpillid, süntesaatorid, sämplingud

Varem ka: JR Bareis – kitarrid, Tye Trujillo – basskitarr, Zac Baird – klahvpillid, süntesaatorid, taustalaul, Abel Vallejo – trummid, Wesley Geer – kitarrid, Mike Bordin – trummid, Rob Patterson – kitarrid, taustalaul, Michael Jochum – trummid, löökriistad, Kalen Chase – taustalaul, löökriistad, kitarr, Shane Gibson – kitarr, Ryan Martinie - basskitarr

Algus

Enne Korni tegutses ansambel L.A.P.D., mis lõpetas tegevuse kuna lauljal Richard Morillil oli probleeme uimastitega. Selle bändi liikmed Reginald Arvizu, James Shaffer ja David Silveria tahtsid siiski jätkata, ja kutsusid kampa kitarrist Brian Welchi. Nii jätkati nime all Creep. 1993. aastal märkasid Creepi liikmed lauljat Jonathan Davis’it, kes laulis ansamblis Sexart. Neil oli soov, et Davis liituks nendega. Esialgu ei võtnud Davis vedu, kuid otsustas proovida ja lõpuks liituski. Pärast seda otsustatui muuta ka ansambli nime. Töösse läks Jonathan Davise pakutud Korn.

1993 alustas Korn koostööd produstent Ross Robinsoniga, ja nii sai valmis demo „Niedermeyer’s Mind“. Kuna 90ndate aastate alguses oli rokkmuusikas peamiseks suunaks grunge, siis oli Kornil üsna keeruline plaadistuslepingut saada, kuni lõpuks saadi leping Immortal/Epic Records’iga, kuna selle firma Paul Pontius oli näinud Korni laval ja oli kindel, et see on üks väga õige bänd.

Nüüd alustas Korn tööd esimese stuudioplaadiga, millel „segati“ hevi metalli, grunget, hiphoppi ja fankit. Debüütalbumi esimene singel oli „Blind“, mida märgati, ja mängiti ka raadiotes, kuni ilmus album „Korn“.

Korn alustas koheselt ka kontsertturneed, ilma raadiojaamade ja telekanalite toeta, kuid bändi vägagi intensiivne esinemine äratas suurt tähelepanu ja tootis neile ka suurel hulgal fänne. Tänu aktiivsetele fännidele tõusis album „Korn“ USA plaadimüügitabeli ehk Billboard 200 hulka, ja 1996. aastal saavutas debüütalbum selles tabelis kõrgeima koha ehk 72. Korn jõudis minna ka suurele kontsertturneele, kaasa löömas Megadeth ja Deftones, pärast seda alustati tööd teise albumiga.

„Life Is Peachy“

Nagu eelpool mainisin, siis jätkas Korn koostööd Ross Robinsoniga, ja teine album „Life is Peachy“ ilmus 1996. aastal. Muusikaliselt oli teine album sarnane esimesega, kuigi kübe rohkem oli mõjutusi fankist, näiteks lauludes „Porno Creep“ ja „Swallow“. Plaadil oli ka kaks coverit ehk ansambli War lugu „Low Rider“, milles laulis hoopis Brian Welch ja Jonathan Davis mängis torupilli ja Ice Cube’i lugu „Wicked“, milles lõi kaasa Deftonesist Chino Moreno.

Esimesel nädalal müüdi seda albumit üle 100 000 eksemplari ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 3. Plaadi esmene singel oli „No Place to Hide“, mis kandideeris ka Grammy-auhinnale, teine sinel oli „A.D.I.D.A.S.“ ja see oli selle plaadi ainus lugu, millele tehti ka video. Bändi kogus populaarsust juurde, kui hakkas tegema koostööd Lollapalooza-muusikafestivali peaesineja Tool’iga. Plaanid läksid aia taha, kuna Korni liikmel James Shafferil diagnooisti viiruspõhine ajukelmepõletik.

Populaarsuse tippu

Veidi hiljem alustas Korn tööd kolmanda stuudioplaadiga „Follow the Leader“. Nad tegid ka iganädalast telesaadet „Korn TV“, mis näitas plaadi tegemist ja tutvustas ka igasugu külaliseinejaid, nt. Limp Bizkit ja 311. Fännid said telesaatesse helistada ja esitada Kornile küsimusi.

18. augustil 1998 ilmus kolmas stuudioplaat „Follow the Leader“, millel lõid kaasa Ice Cube, Pharcyde’i Tre Hardson, Limp Bizkiti Fred Durst ja näitleja Cheech Marin. Korn alustas turneed, mis nägi välja nagu poliitkampaania – nad rentisid lennuki ja lendasid läbi kogu Põhja-Ameerika. Korraldati fännikonverentse, kus fännid said esitada bändile küsimusi, jagati autogramme jpm.

Albumist sai tõeline hitt, sest see debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal, juba esimese nädalaga oli seda müüdud peaaegu 270 000 eksemplari. Plaadil olid ka superhitid „Got the Life“ ja „Freak on a Leash“. Mõlemale loole tehti ka videod, mida mängiti üliedukalt MTV’s. „Freak on a Leash“ võitis ka Grammy-auhinna parima muusikavideo kategoorias. 1998. aasta detsembris valisid ajakirja „Rolling Stone“ lugejad Korni parimaks metal-bändiks! Tänaseks on albumit „Follow the Leader“ üle 10. miljoni eksemplari.

1998. aastal alustas Korn üliedukat kontsertturneed „Family Values Tour“, kus lõid kaasa peaesineja Incubus, kuid ka Orgy, Limp Bizkit ja Rammstein. Tegemist oli küll Korni turneega, kuid Korn polnud isegi esinejate hulgas kirjas ja tegi nn üllatusesinemisi. Ka 1999 toimus sarnane turnee, siis oli peaesinejaks Limp Bizkit, kuid kaasa lõid ka Primus, Staind, Crystal Method, Method Man & Redman ning Filter.

„Issues“

Korni neljanda stuudioplaadi „Issues“ (1999) produtseeris Brendan O’Brien, ja selle plaadiümbrise kujunduse tegi Alfredo Carlos, kes oli võitnud konkursi MTV’s. Seda plaati peetakse Korni üheks süngeima heli ja emotsionaalsemate laulutekstidega albumiks Esimesel nädalal müüdi albumit peaaegu 575 000 eksemplari, mistõttu tõusis see koheselt ka USA plaadimügitabeli tippu. Veidi enne albumi ilmumist lõi Korn kaasa ka multifilmis „South Park“, episoodi pealkirjaks oli „Korn’s Groovy Pirate Ghost Mystery“, kus kõlas eimsest korda ka uue albumi esimene singel „Falling Away from Me“. Sellest sai esimene Korni laul, mis tõusis ka USA singlimüügitabeli TOP 100 sekka ehk kohale 99. Singlitena ilmusid veel ka „Make Me Bad“, „Somebody Someone“.

2002 ilmus viies album „Untouchables“, mida müüdi esimesel nädalal 434 000 eksemplari ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 2. Sellel albumil sai kuulda veidi teistsugust Korni – näis, et Korn katsetab vägagi julgelt, mistõttu leiti sarnaseid jooni selliste bändidega nagu Helmet ja Metallica.

Kuues album ja Brian Welchi lahkumine bändist

2003 avaldas Korn uue, järjekorras kuuenda albumi „Take a Look in the Mirror“. Nädalaga müüdi seda 179 000 eksemplari ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 9. Tegemist albumiga, mille produtseerisid Korni-liikmed ise. Seda asjaolu põhjendati sellega, et Korni fännid peavad saama kuulata Korni muusikat nii nagu Korn muusika peab olema. Võrreldes varasemate plaatidega oli see paljuski erinev, nii muusikastiilide kui ka sisu poolest.

Laulja Jonathan Davis tõdes, et terve album on armastusest ja vihast ning ta enda vihast inimeste vastu ja hullumisest.

„Tahtsin jagada oma viha ja raevu,“ kinnitas Davis. Paljude arvates oli plaadi teine lugu „Break Some Off“ lausa brutaalne.

2004. aastal ilmus Korni kogumikplaat „Greatest Hits Vol. 1“. Kogumik debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number 4 ja esimese nädalaga müüdi seda 129 000 eksemplari.

2005. aastal andis Brian Welch teada, et lahkub bändist. Põhjuseks meelemürgid, tervis ja kõik muu, mistõttu otsustas ta abi otsida kirikust. Pärast Kornist lahkumist üritas Welch jalad alla saada, avaldas kaks autobiograafiat, sooloplaadi ja pani kokku uue bändi, mil nimeks Love and Death.

Pärast seda, kui Kornil sai läbi leping firmaga Sony, otsustasid nad edasi minna Virgin Recordsiga. Plaadifirma maksis neile ette 25 miljonit dollarit kahe plaadi, kontsertturneede ja muu eest.

Esimene plaat, mis ilmus juba Virgin Recordsi alt oli „See You on the Other Side“ (2005 aasta lõpus) ja see oli edukas, sest debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number 3. Esimesel nädalal müüdi seda 221 000 eksemplari. Plaat püsis plaadimüügitabelis esimese viiekümne hulgas lausa 44 nädalat järjepanu. Plaadilt ilmus ka mitu singlit: „Twisted Transistor“, „Coming Undone“ ja aastaks 2007 oli uut albumit müüdud üle 2,2 miljoni eksemplari.

Sel ajal, kui Korn alustas plaadi promoturneed Euroopas, haigestus Jonathan Davis vägagi tõsiselt, kuid näiteks kuulsal Download Festivalil aitasid Korni Slipknoti Corey Taylor, Triviumi Matt Heafy, Skindredi Benji Webbe ja Avenged Sevenfoldi M. Shadows. Vaatamata tublidele abilistele jättis Korn esinemised Euroopas pooleli. 2006 teatas trummar David Silveria, et ka tema tõmbub veidikeseks ajaks Kornist eemale, kuid keegi ei teadnud, kui kauaks.

Bändiga liitub Ray Luzier

Korni nn pealkirjata album ilmus juulis 2007, ja ka see oli edukas. Debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number kaks, ja esimese nädalaga müüdi seda 123 000 eksemplari. See oli Korni teine plaat Virgin Recordsilt, plaadil lõi kaasa ka klahvpillimängija Zac Baird. Trumme mängisid Terry Bozzio ja Bad Religioni Brooks Wackerman. Kontsertitel mängis trumme Slipknoti Joey Jordison, kuni lõpuks tuli Korni uus trummar – Ray Luzier, kes varem oli mänginud Army of Anyone’is ja ka David Lee Rothi bändid. Singlitena ilmusid „Evolution“, „Hold On“ ja „Kiss“.

2010 andis Korn teada, et nad on sõlminud lepingu Roadrunner Records’iga. Jonathan Davis oli lepingust vaimustunud, kinnitades, et Roadrunner Records on üks viimaseid järele jäänud plaadifirmasid, mis laseb artistil teha seda, mida artist ise tahab.

„Kõik parimad bändid töötavad Roadrunner Records’iga,“ rääkis Jonathan Davis, „ja näib, et sujub ja töötab väga hästi ning seetõttu on see ka meie jaoks suurepärane uus kodu. Nii ilmuski ka uus singel „Oildale“ ja 13. juulil 2010 uus album „Korn III: Remember Who You Are“. Esimesel nädalal müüdi seda USAs 63 000 eksemplari ja sellest piisas, et tõusta USA plaadimüügitabeli teisele kohale. Samas kuus ilmus ka albumi teine singel „Let the Guilt Go“.

Korni kümnes stuudioplaat „The Path of Totality“ ilmus 6. detsembril 2011. See oli nende teine ja ühtlasi viimane plaat, mille andis välja Roadrunner Records. Korn tegi sellel plaadil koostööd Skrillexi, 12th Planeti, Excisioni, Kill the Noise’i, Noisia jpt EDM-artistidega. Debüütnädalal müüdi seda 55 000 eksemplari ja sellest piisas USA plaadimüügitabelis koha number 10 saavutamiseks. Siinkohal peaks vist juhtima tähelepanu sellele, et plaadimüügi kogused kahanesid pidevalt, kuid kas selles oli süüdi Korn või hoopis trend, et plaate ostetaksegi vähem, mine võta kinni. Plaadilt ilmus mitu singlit: „Get Up!“, „Narcissistic Cannibal“.

Korn alustas ka kontsertturneed „The Path of Totality“, mis oli igati põnev ettevõtmine, sest Korn jagas oma kontserti kolmeks – esiteks mängiti lugusid nende kahelt esimeselt albumilt, seejärel uue albumi lugusid ja lõpuks veel ka kõiki hittsingleid.

Brian Welch tuleb tagasi!

5. mail 2010 mängis Korn Carolina Rebellion festivalil, ja laulus „Blind“ tuli nendega koos lavale ka kitarrist Brian „Head“ Welch. Kas see tähendas seda, et Welch ongi bändis tagasi või tähendas see lihtsalt seda, et Welch oli sellel festivalil kohal seetõttu, et seal esinesid bändid, mis meeldisid tema tütrele? 

Juulis 2012 andis Jonathan Davis teada, et Korn alustab tööd uue albumiga ja seekord püüavad nad iseseisvalt hakkama saada. Bändiliikmed lubasid, et uus album saab olema veelgi raskem, agressivsem, paljude kitarride ja erinevate lauljatega! Räägiti ka seda, et Korn oli kogunud stuudiosse suurel hulgal uut tehnikat, mida taheti sellel plaadil kasutada. Novembris 2012 andis Korn teada, et Brian „Head“ Welch ongi bändis tagasi, kuigi esialgu plaaniti kasutada teda mõnel kontsertil, kuid veidi hiljem oli selge – ei ole siin juttu mitte ainult paarist kontsertist, aga palju rohkemast.

Korn liigub edasi

Üsna ruttu alustas Korn tööd uue albumiga, Brian „Head“ Welch kinnitas, et see tuleb veelgi raskem kui varasemad Korni albumid. Lausa nii raske, et nii rasket Korni pole varem kuuldudki. 11. oktoobril 2016 ilmus 12. stuudioalbum „The Serenity of Suffering“, veidi enne seda andis James „Munky“ Shaffer teada, et uuel albumil lööb kaasa ka Slipknoti/Stone Sour’i Corey Taylor ja albumi produtsendiks on Nick Raskulinecz. 16. juulil 2016 esitles Korn uut lugu „Rotting in Vain“ (see lugu kandideeris hiljem ka Grammy-auhinnale), kuid kõik ei läinud väga hästi, sest 2016. aasta lõpus otsustas Korni taustabändist lahkuda Zac Baird, kes oli olnud Korniga koos 10 aastat.

 

„The Nothing“

Augustis 2018 andis Ray Luzier teada, et Korn alustas tööd järgmise stuudioalbumiga, ja mõnede laulude kaasautoriks on John Feldmann, ja osades lugudes mängib trumme Travis Barker.

13. septembril 2019 ilmuski Korni uus album „The Nothing“, millelt on ilmunud juba ka kolm singlit: „Can You Hear Me“, „You’ll Never Find Me“ ja „Cold“. Paljud muusikasõbrad ja muusikaväljaanded on ütelnud, et Korni uus album on selle aasta üks enimoodatumaid albumeid. Mainima peab sedagi, et uue plaadi jaoks on tehtud lausa 6-osaline vägagi põnev seriaal, mida on võimalik Korni Youtube’i-kanalis vaadata. 

„The Nothing“ on Korni 13. stuudioplaat, ja selle produtsendiks on Nick Raskulinecz. Teada on sedagi, et Korn alustab kontsertturneed ja selle turnee teiseks artistiks on Alice in Chains.

Uus album algab uhke torupillimänguga laulus/sissejuhatuses „The End Begins“, kuid üsna ruttu tuleb karmimat saunid ja madalat jorinat sisse – Korn on tagasi! Ja õige mürgel läheb lahti plaadi kolmandas loos „You’ll Never Find Me“ – see ongi ju tegelikult see industriaalne ja metalne Korn, mida me oleme harjunud kuulama, helid, mida täiustab Jonathan Davise suurepärane, võimas esitus ja hääl.

Hullumeelsete helideni jõuab Korn juba neljandas loos „The Darkness is Revealing“, milles on nii raskemaid helisid, võimast basskitarri ja trummimängu, uhkeid kitarre, kuid ka hetkelisi stoppe, ja hõljuvaid saunde. Kõik see kokku on hiiglama äge!

Veelgi raskemaks muutub Korn 5. laulus „Idiosyncrasy“, kübe „pehmemalt“ hingab Korn laulus „Can You Hear Me“, sest on ju see ka singel, mistõttu peabki vist veidi rahulikumalt asja võtma, kuid ka see „pehmema“ hingamisega Korn on igati võimas, ja Jonathan Davis saab näidata kõike seda, mida ta oma häälega suudab teha.

Plaadi teises pooles on mitu väga rasket ja kiire minekuga lugu. Alles plaadi viimases loos „Surrender to Failure“ tõmbab Korn tempo maha, kuid vaatamata sellele saab plaat ka selle lauluga vägagi uhke ja võimsa lõpu, ega ei peagi ju ka võimsates lugudes mürgeldama, võib olla hoopis teistsuguse hingamise ja hingega, ja seda ju Jonathan Davis selles loos ometigi on.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/thenothingkorn

The Highwomen „The Highwomen“ (Warner Music)

Mulle meenub, et kusagil 1980ndate aastate lõpus, siis kui kohalikel plaadilettidel väga suurt valikut ei olnud, ilmus müüki Dolly Partoni, Emmylou Harrise ja Linda Ronstadti ühine album „Trio“ (välja oli see antud toonase Saksa Demokraatliku Vabariigi plaadifirma Amiga poolt). Kantrimuusika supertähtede ühine album oli tõeliselt suurepärane kuulamine, ja pani ka mind kantrimuusikasse hoopis teistmoodi ja positiivselt suhtuma. Mainima peaks sedagi, et samad daamid andsid 1999. aastal välja veel ühe ühise albumi ehk „Trio II“. Täpselt samasuguse hingamise ja olemisega on ka uus kantrimuusika supergrupp ehk The Highwomen, milles laulavad Brandi Carlile, Natalie Hemby, Maren Morris ja Amanda Shires. Selle aasta (2019) septembris ilmus nende debüütalbum „The Highwomen“, mille produtsendiks Dave Cobb.

Kui Dave Cobb oli 2016. aastal aidanud Amanda Shires’il valmis saada albumit „My Piece of Land“, tekkis lauljataril mõte, et võiks kokku panna tüdrukutest/naistest kantrimuusika supergrupi, nii nagu kunagi oli kokku pandud ansambel Highwaymen, milles laulsid Johnny Cash, Waylon Jennings, Kris Kristofferson ja Willie Nelson. Üks põhjus oli veel – kantrimuusika naisartistide muusikat mängitakse raadiotes üsna vähe (võrreldes meesartistidega). Nii helistas Amanda Shires Brandi Carlile’ile (nad ei olnud varasemast omavahel tuttavad), kuid Carlile’ile see idee meeldis ja tema oli nõus kaasa lööma.

Aprillis 2019 anti teada, et selline huvitav ja põnev projekt on teoksil, kuigi juba varem liikus kuulujutte, et Carlile, Morris ja Shires plaanivad teha ägedat bändi, kuid et neljanda liikme saatus on veel lahtine. Pakuti välja, et neljandaks liikmeks võiks saada Chely Wright, Courtney Marie Andrews, Margo Price, Janelle Monae või isegi Sheryl Crow. Neljandaks liikmeks sai siiski Natalie Hemby. Maren Morris oli ka varem Dave Cobb’iga koostööd teinud, ja lauljatar kinnitas, et talle meeldis see, kuid stuudios lindistatakse koos nii laulu kui ka bändi. Kõik asjad tehakse ära live’is, ka mitmehäälne laul lauldakse sisse üheskoos. Nii on kõik ühtses hingamises, üks terviklik kooslus.

The Highwomen debüteeris laval 1. aprillil 2019, kui Nashville’is peeti Loretta Lynn’i 87. sünnipäeva. Just siis antigi teada, et neljandaks liikmeks on Natalie Hemby. Superkvartett esitas laulu „It Wasn’t God Who Made Honky Tonk Angels“, mida saame kuulda ka debüütalbumil. 19. juulil ilmus kvarteti debüütsingel „Redesigning Women“, millele tehti ka muusikavideo, milles löövad kaasa mitmedki naisartistid – Tanya Tucker, Cam, Lauren Alaina, Cassadee Pope ja Wynonna Judd. Täpselt nädal hiljem ilmus nende teine singel „Crowded Table“, mille autoriteks olid kvarteti liige Hemby ja kantrimuusika supertäht Lori McKenna.

The Highwomeni esimene live-kontsert koos ansambliga toimus Newporti folgifestivalil, ja seal esitati juba kõiki neid lugusid, mida saab kuulda ka debüütalbumil. Nt. „If She Ever Leaves Me“ (selle on kirjutanud kvarteti liige Shires koos oma abikaasa Jason Isbell’i ja Chris Thompkins’iga). Selles laulus soleerib Brandi Carlile, ja Isbell on ütelnud, et see on „esimene gei kantrilugu“. Või näiteks laul „My Only Child“, mille autoriteks on Hemby, Shires ja veel üks kantrimuusika supertäht ehk Miranda Lambert. Selle laulu kohta on lauljatarid ütelnud, et see on ood äärelinna emadele. „Loose Change“ on kummardus 1970ndate aastate kantrimuusikale, ja selle laulu juhtlauljaks on Maren Morris. Laulus „Cocktail and a Song“ soleerib Shires, ja see on pühendatud lauljatari isale.

Kui The Highwomen sellel folgifestivalil oma esinemist lõpetama hakkas, siis kutsuti ühiseks laulmiseks lavale veel ka Dolly Parton, Judy Collins, Sheryl Crow, Yola Carter, Jade Bird, Linda Perry, Amy Ray jt. Kolmanda singlina avaldati laul „The Chain“ (algupäraselt on see Fleetwood Mac’i laul, kuid The Highwomeni esituses kõlas see ka põnevas filmis „The Kitchen“). Veidi hiljem ilmus veel üks singel – „The Highwomen“, mille on kirjutanud Carlile ja Shires koos Jimmy Webb’iga, kes kirjutas lugusid ka Highwayman’ile. Selles laulus räägitakse paljudest naislauljataridest kantrimuusika ajaloos, laulus löövad kaasa ka briti soulmuusika staar Yola Carter ja ka Sheryl Crow.

Debüütalbumi jaoks lindistati kokku 15 laulu, neist pääses plaadile 12 laulu. Lisaks eelpool mainitud laulukirjutajatele on plaadil abiks olnud ka Maggie Chapman, Peter Levin, Ray LaMontagne jt, kuid peaasjalikult on plaadil kõlavad laulud kirjutatud bändiliikmete endi poolt.

Kauneid meloodiaid ja kaunist laulu kuuleb lugudes „Highwomen“ (selles laulus lööb kaasa ka Yola), „Crowded Table“, „If She Ever Leaves Me“, „My Only Child“ (selles loos kuuleb palju ka viiulimängu), „Cocktail And A Song“, „Wheels Of Laredo“ (selle plaadi üks kõige ilusam lugu, mis on kirjutatud Carlile’i poolt, kusjuures sai seda lugu kuulda juba ka kantrilegendi Tanya Tuckeri sel aastal ilmunud, suurepärasel uuel albumil „While I’m Livin’“, ja sellel plaadil on Carlile’i sulest pärit lausa 7 laulu!). Suurepärast mitmehäälset laulu saab nautida lugudes „Loose Change“, „Crowded Table“, „If She Ever Leaves Me“, „Heaven Is A Honky Tonk“ (selles laulus laulab ka Sheryl Crow) ja „Wheels Of Laredo“. Kantrirokilikumat hingamist kuuleb laulus „Redesigning Women“, tempokamat minekut on lauludes „My Name Can’t Be Mama“, „Don’t Call Me“.

The Highwomen liikmed:

Brandi M. Carlile (1. juuni 1981) on USA laulja-laulukirjutaja, kes võitnud ka kolm Grammy-auhinda. Ta on avaldanud kuus stuudioplaati ja kogunud kokku 7 Grammy-nominatsiooni. 2019. aastal oli Grammy-auhindade jagamisel edukaim naisartist, kandideerides lausa kuuele Grammy auhinnale (sh. parim album „By the Way, I Forgive You“ ja parim laul „The Joke“).

Carlile õppis nooruses omal käel klaveri- ja kitarrimängu ning lahkus high school’ist, et hakata tegelema muusikaga. Suuremat tähelepanu teenis ta 2007. aastal, kui ilmus album „The Story“, ja popularseks sai just plaadi nimilugu. 2017. aastaks oli seda plaati müüdud üle 500 000 eksemplari. Album aastast 2015 „The Firewatcher’s Daughter“ tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 9! Veelgi edukam oli album „By the Way, I Forgive You“ (2018), mis tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 5 ja rokialbumite seas kohale number 1! Aastate jooksul on Carlile’i esitatud muusikat „lahterdatud“ nii popiks, rokiks, alternatiivseks kantriks kui ka folgiks, kuid Carlile on ütelnud, et ükstapuhu, mis stiili ta parajasti ka ei esitaks, on tema hääles ikka kantrimuusikat.

Natalie Nicole Hemby Wrucke ehk Natalie Hemby (24. märts 1977) on USA kantrilauljatar, keda teatakse ka suurepärase laulukirjutajana, kes on kirjutanud laule paljudele artistidele – Lee Ann Womack, Toby Keith, Miranda Lambert, Little Big Town jpt. Viis tema kirjutatud laulu on tõusnud ka USA singlimüügitabeli esikohale, mis on igati suurepärane saavutus. 2017 ilmus ka Hemby sooloalbum „Puxico“, mis on saanud nime lauljatari sünnikoha järgi.

Maren Larae Morris ehk Maren Morris (10. aprill 1990) on USA lauljatar, laulukirjutaja ja plaadiprodutsent, kelle EP „Maren Morris“ tõusis USA plaadimügitabelis kohale number 2. Seejärel on ilmunud temalt kaks stuudioalbumit – „Hero“ (2016), mis tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 5 ja kantriplaatide edetabelis kohale number 1! Selle aasta (2019) märtis ilmus teine album „Girl“, mis tõusis plaadimüügitabelis kohale number 4.

Amanda Shires (5. märts 1982) on USA lauljatar, laulukirjutaja ja viiulimängija, kes mänginud ansamblites Texas Playboys, Thrift Store Cowboys ja Jason Isbell & the 400 Unit (koos selle bändiga on Shires võitnud ka Grammy-auhinna), ja ka duos koos Rod Picott’iga. Koostööd on teinud Amanda Shires ka Chris Isaak’i, Justin Townes Earle’i jpt. Shires on avaldanud kuus sooloplaati, neist esimene „Being Brave“ ilmus 2005 (see oli album, millel kuulis palju instrumentaalmuusikat) ja seni viimane „To The Sunset“ (2018). 2011 lõi Amanda Shires kaasa ka filmis „Country Strong“, mille peaosas mängis Gwyneth Paltrow.

Aastate jooksul on Amanda Shires’i esitust ja häält võrreldud nii Emmylou Harrise kui ka Dolly Partoniga, ja laulukirjutamist Tom Waits’iga. Shires on suurepärane viiulimängija, kuid käsitseb väga hästi ka ukulelet!

Kuula ise ka:

https://lnk.to/TheHighwomen


Slipknot “We Are Not Your Kind” (Warner Music)

Slipknot on USA Grammy-auhinnaga pärjatud alternatiivsema metalli ja nu-metali bänd. Pärit on nad Des Moines’ist, Iowa osariigist ja kokku tuldi juba 1995. aastal. Bändi teatakse nii nende ägeda muusika tõttu, kuid ka seetõttu, et nad kasutavad erinevaid maske.

Ma olen üsna veendunud, et Slipknot on kindlasti üks enim tähelepanu pälvinud metalli-bänd, kelle uut muusikat on pikisilmi oodatud, kelle esinemisi on oodatud igasugu telesaadetesse, kellest räägivad peaaegu kõik muusikaajakirjad (no vaadake kasvõi hiljutist ajakirja “Metal Hammer”, kes oli esikaanel? Loomulikult Slipknot). Ja see on üpriski ootamatu ja kummaline, sest tegemist ei ole sellise laiatarbe muusikaga, kuid lihtsalt nii need asjad Slipknotiga on.

Bänd saavutas suuremat kuulsust lauluga “Wait and Bleed”, tuntusele aitasid kaasa ka albumid “Iowa” ja “Vol.3: The Subliminal Verses”. Laulu eest “Before I Forget” võideti ka Grammy-auhind.

Slipknot on saanud mõjutusi heavy metalist, death metalist, trash metalist ja industriaalist, mida oli eriti hästi kuulda trummar Joey Jordisoni esituses. Laulja Corey Taylori laulus kuuleb nii laulu, karjeid, urinat jm. Bändiliikmed ise on tõdenud, et nad on saanud mõjutusi mitmeltki tesielt bändilt – Black Sabbath, Slayer, Judas Priest, Korn, AC/DC, Kiss, Beastie Boys ja Jimi Hendrix.

Algus, bändiliikmed tulevad ja lähevad

Slipknot tuli kokku 1995. aastal, kuigi Joey Jordison, Shawn Crahan ja Paul Gray olid üheskoos teinud muusikat juba alates 1993. aastast. Enne nime Slipknoti kasutusele võtmist kasutati nimesid The Pale Ones, Pyg System ja Meld.

Esimeseks plaadiks oli “Mate. Feed. Kill. Repeat” (seda on nimetatud ka demoplaadiks), mille laulud olidki pärit juba varasemast ajast, näiteks laulud “Slipknot”, “Gently” ja “Fur”. See on ka ainus Slipknoti plaat, millel laulab Anders Colsefni, kuid miskipärast seda ei nimetata Slipknoti esimeseks stuudioplaadiks, aga pigem demoplaadiks, mine võtta kinni. Ma nii väga suur spetsialist Slipknoti vallas ei ole, mistõttu usun, et fännid teavad palju paremini, miks selle plaadiga need asjad sedasi on.

Enne selle albumi ilmumist 1996, tehti koosseisus ka muudatusi. Algupärase koosseisu moodustasid Anders Colsefni (laul, löökriistad), Donnie Steele (kitarr), Josh Brainard (kitarr), Paul Gray (basskitarr), Shawn Crahan (löökriistad) ja Joey Jordison (trummid). Donnie Steele lahkus bändist üsna ruttu, kuna hakkas usklikuks, asemele tuli Craig Jones.

Pärast plaadi ilmumist läks ansambel kohe ka kontsertturneele, ja Joey Jordison oli kindel, et bändi oleks vaja veel pillimehi. Tema arvates vajas Slipknoti muusika igasugu sämplinguid, jakedagi, kes oleks justkui DJ. Craig Jones oli nõus selle “ameti” endale võtma ja kitarri kutsuti mängima Mick Thomson.

Jordison oli kindel, et Slipknot vajaks ka paremat lauljat. 1997 liitus nendega Corey Taylor, kes oli varem laulnud Stone Sour’is. Umbes samal ajal lahkus bändist ka Anders Colsefni. Seetõttu kutsuti Slipknoti löökriistu mängima Greg Wells, kes paluti bändist lahkuda juba 1998. aastal. Lühikest aega mängis löökriistu Brandon Darner.

Esimene ja teine stuudioplaat, liikmed ikka vahetuvad

1999 ilmus Slipknoti esimene ametlik stuudioalbum, mis kandis pealkirja “Slipknot”. Veidi enne plaadi ilmumist lahkus bändist Brandon Darner, kelle asemele tuli Chris Fehn. Koosseisuga liitus ka DJ Sid Wilson.

Selleks ajaks oli Slipknoti stiil muutunud alternatiivsemaks metaliks, milles trash metaliga segati katsetuslikke ja meloodilisi sämplinguid ja klahvpillimängu, industriaalsemat muusikat ja räppi. Plaadil oli ka kaks laulu “Eeyore” ja “Get This”, mis olid stiililt grindcore ja crust punk, mis erinesid suuresti Slipknoti tavapärasest stiilist.

Pärast plaadi “Slipknot” ilmumist lahkus ansamblist Josh Brainard, kes soovis olla rohkem koos oma perega. Nii tuli ansamblisse kitarrist James Root, kes oli varem mänginud koos Coret Tayloriga ansamblis Stone Sour. Järgmise plaadil mängis Craig Jones klahvpille ja James Root kitarri.

Järgmine plaat oli “Iowa”, mis oli vägagi raske saundi ja helipildiga album. Slipknoti hakati süüdistama, et nad on satanistid? No nii! Põhjuseid leiti nii uue albumi kaanepildis, laulu “Left Behind” videos, Shawn Crahani maskis, ja selles, et plaadi pikkus oli 66 minutit 6 sekundit. Süüdistused olid vägagi konkreetsed, kuid Slipknot kinnitas, et nemad ei ole satanistid ega taha sellest mitte midagi kuulda. No eks näpuganäitajaid on ju kogu aeg olnud.

Tänu albumile “Iowa” sai Slipknot vägagi populaarseks. Plaadi tuntumad lood olid “Left Behind”, “My Plague” (see kõlas ka filmis “Resident Evil”), “The Heretic Anthem”, “People = Shit” ja “Disasterpiece”. Neid lugusid mängib Slipknot oma kontsertitel ka täna.

Kolmas ja neljas stuudioplaat

2004 ilmus bändi kolmas stuudioplaat “Vol. 3: (The Subliminal Verses)”. Muusikaline stiil oli nüüd pisut muutunud. Muusika oli jätkuvalt progressiivne, kasutati veelgi ägedamat trummimängu ja võimsamaid kitarririffe, kuid plaat ei olnud enam sedavõrd agressiivne. Üks põhjus oli selles, et Corey Taylori hääl oli palju kirkam, kuid ta ei jaksanud karjuda ja uriseda nii võimsalt kui varem. Plaadil oli mitmeid lugusid, mis saavutasid populaarsust: “The Nameless”, “Pulse of the Maggots”, “The Blister Exists”, “Vermilion” ja Grammy-auhinna võitnud “Before I Forget”.

2008 ilmus neljas stuudioplaat “All Hope Is Gone”. Stiilide valik oli selle plaadil veelgi laiem. Oli raskemaid ja agressiivsemaid lugusid, kuid oli ka laule, kus sai kuulda puhast laulu. Plaadil on akustiline ballad “Snuff”, mis meenutab Taylori ja Rooti varasema bändi Stone Sour’i loomingut. Plaat sai kiitvaid hinnanguid terves maailmas, kiideti ka lugu “Psychosocial”. 2008 alustas Slipknot kontsertturneed Europopas, kaasa lõid ka Machine Head ja Children of Bodom. Seejärel käis Slipknot turneel USA’s koos Disturbed’iga. See turnee lõppes 31. oktoobril 2009 Las Vegases, ja see jäi kahjuks Paul Gray viimaseks kontsertiks.

Paul Gray lahkumine, Slipknot läheb siiski edasi

24. mail 2010 leiti Paul Gray surnukeha hotellitoast Ioawas. Surma põhjuseks ravimite üledoos. Paul Gray oli Slipknotile väga oluline liige, üks lugude peamistest autoritest, mistõttu Slipknot klaalus pikalt kas bänd jätkab tegevust. Joey Jordison oli kindel, et Slipknot suudab jätkata, Corey Taylor sedavõrd kindel ei olnud.

2011 alustas Slipknot kontsertturneed Paul Gray mälestuseks, ja aastail 2011-2013 mängis basskitarri bändi endine liige Donnie Steele. Ta mängis Joe Jordisoni trummide taga, ja publik nägi teda alles siis, kui bänd tuli kontserti lõpus publikule kummardama. 2013 teatas Slipknot, et bändist on lahkunud Joey Jordison, kes ise kinnitas, et tema küll ei tahaks bändist lahkuda, ja see on tema jaoks ootamatu uudis. Hiljem selgus, et Jordisoni vaevasid tõsised tervisehädad, kuigi mees on mitu korda kinnitanud, et nüüdseks on tervis palju parem ja ta tahaks Slipknotiga edasi mängida.

2014 avaldas Slipknot kaks uut singlit – “The Neagtive One” ja “The Devil In I”. Oli selge, et bändis olid uus trummar ja basskitarrist. Esialgu ei öeldud, kes nad on, kuid veidi hiljem selgus, et trumme mängib Jay Weinberg ja basskitarri Alessandro Venturella. Viimati mainitud loo videos kandsid Slipknoti liikmed ka uusi maske. Oktoobris 2014 ilmus uus album (järjekorras viies stuudioplaat) “5: The Gray Chapter”. Sellele järgnes ka pikk kontsertturnee. Plaat oli igati edukas, jõudis plaadimüügitabelite TOP 5 sekka 19 erinevas riigis, esikohale tõusis see plaat USA’s, Austraalias, Jaapanis ja Venemaal.

“We Are Not Your Kind”

Selle aasta (2019) märtsis teatas Slipknot bändi löökriistamängija Chris Fehn’i vallandamisest, kes oli paar päeva enne seda kaevanud bändi kohtusse, nõudes sisse väidetavalt saamata jäänud töötasusid. No ja eks neid “omapäraseid” seiku on Slipknotiga olnud aastate jooksul veel – DJ Sid Wilson on pannud ennast laval põlema, kontsertturnee “All Hope Is Gone” ajal hüppas sama mees alla trummialuselt murdes mõlemad kannaluud. Ai, see võis olla valus. Löökriistamängijal Shawn Crahanil on pisike mentaalne häire, mistõttu on ta olnud mõnel korral laval vägagi vägivaldne jne.

Tänane Slipknoti koosseis on: Sid Wilson (DJ), James Root (kitarr), Craig “133” Jones (sämplingud, klahvpillid, FX efektid), Shawn “Clown” Crahan (löökriistad, taustavokaal), Mick Thomson (kitarr), Corey Taylor (laul), Jay Weinberg (trummid), Alessandro Venturella (basskitarr).

Uus plaat “We Are Not Your Kind” ilmus 9. augustil 2019. Enne plaadi ilmumist ilmusid kolm singlit – “Unsainted”, “Solway Firth” ja “Birth of the Cruel”. Löökriistu ei mängi enam Chris Fehn, tema asemel on uus liige, kelle persooni pole seni avalikustatud.

Tegelikult on Slipknoti fännid ikka päris kaua ja päris kannatlikult seda uut albumit oodanud, sest eelmine plaat ilmus ju 2014 ehk viis aastat tagasi. Juba uue singli ja videoga “Unsainted” näitas Slipknot, et nad on tagasi ja jätkavad igati vägevalt. Neil on uued maskid, nad näevad igati ägedad välja. Uute maskide autoriks on kuulus õudusfilmide spetsialist Tom Savini. Kitarrist Jim Root on ühes intervjuus ütelnud, et nad olid uue plaadi jaoks palju koos, kirjutasid muusikat. Nende eesmärgiks oli kirjutada valmis album, mida kirjutada lihtsalt lugusid. Ühtlane ja tugev ja terviklik album, nii nagu vanasti bändid tegid. Root lisas, et tänapäeval on palju artiste, kes kirjutavad lihtsalt lugusid, Slipknoti eesmärgiks oli teha valmis uus plaat.

Shawn Crahan lisas, et võttis neli aastat aega, et uus plaat oleks tõeline kunstiteos, et saada uuele plaadile õige emotsioon ja temperatuur, SALVATION ei olnud. Kusjuures laulu “Unsainted” video kaamerameheks oli Crahan isiklikult. Suvel alustas Slipknot uue albumiga ka kontsertturneed, esialgu mängiti Euroopas, seejärel siirduti Põhja-Ameerikasse. Ookeani taga alustati täiesti uue asjaga – Knotfest Roadshow’ga, ja Slipknotiga lõid kampa ka Volbeat, Gojira ja Behemoth.

Slipknoti uus album on igati vihane ja vinge, no vaadake kasvõi laulude pealkirju: “Birth Of The Cruel”, “Death Because Of Death”, “A Liar’s Funeral”, “Orphan” jpt. Selline üsna vihane ja karm värk, kuigi ka surmast ei pääse üle ega ümber. Kindel on seegi, et Slipknoti muusikat tuleb kuulata vägagi valjult või väga headest kõrvaklappidest, sest siis ei lähe igasugu huvitavad nüansid kaduma, nüansid, mis puudutavad just helide maailma. No ja ühel hetkel tunneb ka minusugune vanataat, kuidas pea käib samas rütmis Slipknotiga kaasa. Ai, ja see on küll kaelale valus, aga igati lahe…

Huvitav on seegi, et uuel plaadil on sellist kiiret ja vihast minekut, trashi ja nu-metalli, kuid samas ka hevilikumat ja isegi hardrokilikumat hoiakut. Ühes laulus võib tempo mitmel korral varieeruda – üks hetk on olukord rahulikum, et siis kontrolli alt väljuda (heaks näiteks on “A Liar’s Funeral”, “Not Long for This World”).

Palju on põnevaid rütmilahendeid, ja kui bändis on ikka mitu trummarit/löökriistamängijat, siis miks mitte neile ka „sõna anda“ (no kuulake laulu “Nero Forte” algust, no ja sellel laulul on seda minekut ikka hingest antud). Omal kohal on nii soolokitarr (on ka ägedaid soolosid) ja basskitarr (no kuulake kasvõi lugu “Birth Of The Cruel”), vägagi võimsad on DJ poolt loodud heli(müra)maailm (nt plaadi avalöök “Insert Coin”,mis läheb lahedalt üle selle plaadi kindlasti üheks kõvemaks looks ehk “Unsainted”, vägagi põnev lahendus selles loos on ka naiskoor, põnevaid efekte kuuleb lauludes “Birth Of The Cruel”, “Death Because of Death”, “What’s Next”, “My Pain” – see viimati mainitud on kindlasti üks minu lemmikuid sellel plaadil, tõeline pärl, kuratlikult ägedad saundid).

Kiita saab ka Slipknoti lauljat Corey Taylorit, sest tal on igati uhke ja hea hääl, mis kannab väga hästi välja ka sellised rokilikumad ja hevilikumad osad (nt laulud “A Liar’s Funeral”, “Spider”), et vajalikul hetkel ka möirata ja uriseda nagu Slipknotile kohane on (vägevat mörinat, urinat ja kõike muud on laulus “Birth Of The Cruel”).

Igal juhul tasub uuele plaadile pilk peale panna ja kõrv külge:

slipknot1.lnk.to/WANYK

 

Maskid

Slipknoti värske liige Jay Weinberg kasutab kotiriidest tehtud maski, mille otsas on Slipknoti nonagram logo. Maski suus on Slipknotile omaselt ka tõmblukk.

Teine uus liige, Alessandro Venturella kasutab peaaegu samasugus maski nagu Weinberg, kuid tal on maski all ka must kapuuts.

Sid Wilsonil olid alguses erinevad gaasimaskid. Plaadiga “IOWA” tuli uus mask – valge ja mustaga luukere peaga mask. Kolmanda plaadiga tuli kaks erinevat luukere peaga maski ja albumiga “All Hope Is Gone” tuli “robotilaadne” mask. Nüüd kannab ta inimmaski, mille ilmeid saab ta muuta, kui liigutab oma lõuga.

James Root’il on olnud mitmeid “jokkerimaske”. Uuel maskil on vaid parema silma ümber musta värvi, maski lõuaosa on eemaldatud, nii et välja paistab tema uhke habe.

Craig “133” Jones kandis alguses valget “kosmosekiivrit”, millel olid erinevad kleepsud. Seejärel lisas ta kiivrile respiraatori, veidi hiljem värviti see mustaks ja lisati naelu. Nüüd on neid naelu veidi uuendatud, nii et külgedel on lühemad, pealael pikemad, justkui irokeesidel.

Shawn “Clown” Crahan on kandnud aastate jooksul mitmeid erinevaid klounimaske. Nüüd on tal metalne klounimask, millel on naeratav ilme. No ja juuksed on ka veidi lühemad kui varem.

Mick Thomson kandis varem hõbedast jäähokiväravavahi maski, mis hiljem muutus kollakas-roheliseks. Seejärel musta nahast tehtud mask, mis veid hiljem värviti hõbedaseks. Täna kannab ta hõbedast “punisher”-raudmaski.

Corey Taylor võttis kolmanda plaadi jaoks kasutusele uue maski – tikitud maski. Uue plaadiga muutus mask “ilmetumaks”, ja inspiratsiooniks oli mehe esimene mask. Tema praegune mask paistab läbi, nii et on näha näomaalinguid, kusjuures ta kasutab igal kontsertil erinevaid näomaalingu-stiile.

 


Skillet “Victorious” (Warner Music)

Skillet on USA kristliku roki bänd, mis tuli kokku 1996. aastal Memphises, Tennessee osariigis. Bändi muusikaline stiil on vaheldunud post-grunge, nu-metali ja industriaalroki piirimail, kuid põhirõhk on olnud kogu aeg raskemal rokkmuusikal, mida võib kohe alguses öelda ka bändi uue albumi kohta.

Ansambli muusikalist stiili on kirjeldatud kui kristlikku rokki, kristlikku metalli, alternatiivset rokki, hard rokki, nu metalit, sümfoonilist metalli. Esimeselt albumilt leiti ka grunge mõjutusi. Ansambli juht ja laulja John Cooper on ütelnud, et perfektset muusikat saab teha siis, kui ühendatatkse erinevad isiksused hingeliselt ka sotsiaalselt.

Uus album "Victorious" on ansambli 10 stuudioplaat, lisaks veel paar kontsertplaati, kontsert-dvd, kaks EP’d ja mitmeid singleid. Ansambli eelmine album “Awake” (2016) tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 2! Ja seda müüdi ainuüksi plaadi ilmumise avanädalal 68 000 eksemplari. Üsnagi edukad oma müügilt on olnud ka albumid “Collide” ja “Comatise”.

Kes on kes?

Bändi tänases koosseisus mängivad abielupaar John (laul, basskitarr) ja Korey Cooper (rütmikitarr, klahvpillid, taustalaul), Jen Ledger (löökriistad, laul) ja Seth Morrison (soolokitarr). Tegelikult igati lahe ja huvitav on see, et sellise raskema roki bändi liikmete hulgas on kaks naisterahvast, kes sobivad bändi nagu valatult. Aastate jooksul on ansamblis mänginud mitmeid erinevaid pillimehi, tegelikult on John Cooper ainus, kes on olnud ansamblis algusest peale. No ja lisaks veel pillimehed, kes nendega kontsertturneedel kaasa löövad.

Täna löövad Skilleti kontsertturneedel kaasa ka Tate Olsen (tšello), Lacey Sturm (laul), Jarob Bramlett (löökriistad). Varem on bändiga laval olnud Billy Dawson (rütmi- ja soolokitarr), Chris Marvin (rütmi- ja soolokitarr, taustalaul), Faith Stern (klahvpillid, taustalaul), Andrea Winchell (klahvpillid), Scotty Rock (basskitarr), Jonathan Chu (viiul), Drew Griffin (viiul). Nagu näete, siis on ka lavajõududes olnud ja on mitmeid naisartiste.

Pean tunnistama, et varem ei ole ma Skilleti muusikat kuulnud, mistõttu on nende uus album vähemalt minu jaoks esmakordne tutvus selle bändiga, kuid mulle tundub, et see esmakohtumine on igati hää.

Kaks meest panevad uue bändi kokku

Nagu eelpool mainisin, siis alustas band tegevust 1996. Bändile panid aluse kaks meest – John Cooper, kes varem oli laulnud progressiivse rokkmuusika bändis Seraph ja Ken Steorts, kes oli mänginud kitarri asnamblis Urgent Cry. Need kaks bändi kohtusid siis, kui käidi üheskoos kontsertturneel, kuid kohe pärast seda läksid mõlemad bändid laiali, no nii ikka vahetevahel juhtub.

Nii otustasid John ja Ken, et panevad kokku oma bändi, võttes nimeks Skillet (John Cooper on ütelnud, et nimi Skillet oli esialgu väike nali, sest olid ju kaks meest varem mänginud üsnagi erinevat muusikat, ja nüüd üritati neid erinevaid stiile kokku panna – erinevad stiilid IN A BIG SKILLET). Seejärel liitus nendega ajutine trummar Trey McClurkin.

Bänd oli mänginud vaid ühe kuu, kui saadi plaadileping kristliku plaadifirmaga ForeFront Records, ja juba 1996 ilmus ka debüütalbum “Skillet”. Debüütalbum võeti muusikasõprade poolt vägagi hästi vastu, trio andis mitmeid kontserte, käidi isegi kontsertturneel ja hakati töötama uue materjali kallal. 1998 ilmus teine album “Hey You, I Love Your Soul”, ja sellel plaadil üritas bänd veidi ka muusikalist stiili muuta. Varasem post-grunge hoiak muutus kergemaks, kuid alternatiivseks rokkmuusikaks. Umbes samal ajal liitus ansambliga (esialgu küll kontsertitel) John Cooperi abikaasa Korey, kes hakkas mängima klahvpille, et John’il oleks laval rohkem aega laulmisele pühenduda.

“Invincible” ja “Alien Youth”

Veidi pärast teise plaadi ilmumist alustas Skillet tööd ka uue albumiga, mil nimeks “Invincible”. Ansamblist lahkus Ken Steorts, et olla koos oma perega ja ta käivitas hoopis Visible Music kolledži Memphises. Ansambliga liitus uus kitarrist - Kevin Haaland. Ka Korey Cooperist sai bändi ametlik liige ja ta mängis klahvpille plaadil “Invincible”, mistõttu tuli ansambli muusikasse enam elektroonilist saundi.

"Invincible" ilmus aastal 2000 ja pärast seda lahkus ansamblist McClurkin, kelle asemele tuli trummariks Lori Peters. Veidi hiljem ilmusid albumid “Ardent Worship” ja “Alien Youth” (2001). Viimati mainitud plaadi proudtsendiks tõusis John Cooper ise, kuid veidi enne selle plaadi ilmumist lahkus ansamblist Haaland, kelle asemele tuli Ben Kasica. Keeruline värk nende bändiliikmetega - tulevad ja lähevad, kuid õnneks ühel hetkel jääb Skilleti koosseis muutumatuks.

Järgmised kolm plaati

2003 ilmus album “Collide”. Selle andis välja plaadifirma Ardent Records, ja sellel olid ka igati edukad singlid “Savior” ja “Collide”. 2004 ilmus album “Collide” uuesti, seekord väljaandjaks firma Lava Records, nüüd oli plaadile lisatud ka üks uus lugu ehk “Open Wounds”. Plaat kandideeris 2005 ka parimaks rokkmuusika gospelalbumiks.

2006 ilmus uus plaat “Comatose”, mis debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number 55 ja USA kristlike plaatide edetabelis kohal number 4! Jaanuaris 2008 lahkus ansamblist Lori Peters, kuid enne seda koolitas ta välja uue trummari, kelleks sai Jen Ledger.

Augustis 2009 ilmus ansambli seitsmes stuudioplaat “Awake”, mis tõusis USA plaadimüügitabelis suurepärasele 2 kohale! Edukad oli ka singlid “Monster” ja “Hero”. 2010 kandideeris Skillet kogunisti kuuele Dove auhinnale GMA Dove auhinnagalal - Dove muusikaauhinnad on seotud just gospelmuusikaga.

2011 lahkus ansamblist nende pikaajaline kitarrist Ben Kasica, kes oli mänginud bändis 10 aastat ja mänginud ju ka neljal stuudioplaadil. Kui ka Kasica ei lahkunud ilma, et oleks välja koolitanud uue mehe – nii sai uueks kitarristiks Seth Morrison. Samal aastal ilmus ka EP “Awake and Remixed EP”, millel olid lugudest uued remiksid teinud Korey Cooper ja Ben Kasica. Ja nüüd võib vist öelda, et Skilleti tänane koosseis oligi paigas.

“Awake” oli Skilletil igati õnnestunud album, sest see võitis 2011 Billboard Music Awards’il parima kristliku plaadi auhinna. Laul “Awake and Alive” jõudis ka kuulsasse filmi ehk “Transformers: Dark of the Moon”.

“Rise” ja “Unleashed”

2012 andis John Cooper intervjuus ajakirjale CCM Magazine teada, et nad töötavad uue albumi kallal, ja see saab olema tõeline sõit ameerika mägedel. Uuele plaadile pidi tulema agressiivsemaid lugusid, kunstipärasemaid ja lausa muusikali-stiilis lugusid, kuid ka lausa sümfoonilise-rokkmuusika laadis lugusid.

2013 ilmuski uus album “Rise”, mis debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number 4! Ja vallutas esikoha nn Top Rock edetabelis ja kristlike albumite edetabelis. Juba esimesel müüginädalal müüdi plaati USAs 60 000 eksemplari. Bänd esitas plaadi nimilugu ka populaarses telesaates “Conan”. Singel pealkirjaga “Sick of It” võitis võitis parima rokiloo tiitli, kui jagati jällegi ka Dove'i auhindu.

2014 ilmus Euroopas Skilleti kogumikplaat “Vital Signs”, sest enne seda ju tegelikult väga palju Euroopa poole ei oldud vaadatud. 2016 ilmus jällegi uus plaat “Unleashed”, mille andis välja Atlantic Records.

Uus album aastal 2019

7. mail 2019 ilmus Skilleti uus singel “Legendary”, mis oli esimene singel ansambli 10 stuudioplaadilt “Victorious”. Kas selle plaadi avaldas Atlantic Records (2 augustil 2019). Uuel albumilt on ilmunud ka singlid “Save Me” ja “Anchor”.

Uue albumi on peaasjalikult produtseerinud John ja Korey Cooper, kuid paaris laulus on abiks olnud ka Seth Mosley ja Mike “X” O’Connor. John Cooper on öelnud, et uus album koosneb omamoodi võitluslauludest, millega tahetakse öelda, et sa võid olla oma elus võidukas, kuid mõnikord võib elu sind ka alt vedada.

“Victorious” on album, millel Skillet esitab muusikat, mida nad on viimastel aastatel ikka esitanud. Olen lugenud, et mitmed muusikakriitikud on vihjanud sellele, et pole olnud arengut ja uus plaat on kübe igav, kuid ma julgeks veidi vastu vaielda, sest igav see plaat küll ei ole. Igati hea minekuga raskemat rokki Skillet teeb siin kindlasti.

Palju on põnevaid süntesaatori helisid (nt plaadi avalöök “Legendary”, kolmas lugu ehk plaadi nimilugu “Victorious”, kuid ka “Never Going Back”, “Finish Line”), ägedaid kitarrisoolosid (nt “Legendary”) ja laulja John Cooper rokib täiega, jumet annavad juurde ka mitmeski laulus kõlavad naishääled taustal (nt “Victorious”, kus naishääled vägagi jumekad on). Äge on seegi, kuidas hard rock ja heavy metal seotakse ühte (nt plaadi teine lugu “You Ain’t Ready” või “This Is The Kingdom” või “Save Me”). Osad lood on oluliselt raskemad kui teised, nt “Rise Up”, “Reach” ja plaadi lõppakord “Back To Life”. Mõni lugudest jällegi kübe rahulikuma minekuga, nt “Terrify The Dark” või selle plaadi üks ilusamaid ja meloodilisemaid lugusid “Anchor”.

Uue albumi lugudega on Skillet sel aastal tuuritanud mööda USA’d koos ansambliga Sevendust, sügisel jätkab Skillet uut turneed koos ansambliga Alter Bridge.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/skilletvictorious


Christopher „Under the Surface“ (Warner Music)

Seekordset plaadilugu peaks alustama küsimusega, mida ma tean ja mäletan Taani muusikast, sest on ju Christopher just Taani laulja. Kindlasti miskit tean, kuid kindlasti mitte väga palju või tegelikult äkki ikkagi piisavalt.

Klassikalisest muusikast tasub meenutada Dieterich Buxtehudet (1637-1707, keda võib pidada ka taani-saksa heliloojaks), võrratut muusikat kirjutanud heliloojat Carl Nielsenit (1865-1931, ta oli ka andekas dirigent ja viiulimängija), kuid ka suurepärast pianisti ja hea huumorisoonega Victor Borget, kelle nimeline roos mul aiaski kasvab.

Rokkmuusikast tean seda, et Metallica trummar Lars Ulrich on sündinud Taanis, kuid väga head rasket rokki on teinud juba alates 1982. aastast ansambel D-A-D ehk Disneyland After Dark ja üle ega ümber ei saa ka heavy metali superstaarist King Diamond’ist ehk Kim Bendix Petersenist, kes esines nii King Diamondina, kuid laulis ka ansamblis Mercyful Faith. Rokkmuusikast meenuvad mulle veel ka ansambel Mew, Michael Learns to Rock (nemad küll pigem sellise popilikuma hingamisega rokkbänd, kelle suurimaks hitiks kindlasti laul „The Actor“ (1991). Head indirokki on teinud The Raveonettes. No ja kindlasti ka praeguse heavy metali üks suurimaid nimesid ehk Volbeat! Paljud muusikasõbrad (eriti rokkmuusika austajad) teavad suurt muusikafestivali Roskilde Festival, mis toimub alates 1971. aastast igal aastal Taani linnas Roskildes.

Pop- ja tantsumuusikast tulevad mulle meelde ansamblid Laban, Lukas Graham, Cut’N’Move, kuid ka DJ Aligator ja Taanis sündinud, kuid Itaalias elanud popitäht Whigfield. Otse loomulikult tasub meenutada Taani elektroonilise muusikat duot Laid Back, sest kes meist ei mäletaks selliseid hittlugusid nagu „Sunshine Reggae“ (1983) ja „Bakerman“ (1989), kusjuures alles hiljuti ilmus neilt uus album „Healing Feeling“.

1997. aastal laulis ansambel Aqua superhitiks laulu „Barbie Girl“, kuigi Aquat on nimetatud ka Taani-Norra ansambliks. Aqua’ga sarnast muusikat ja umbes-täpselt samal ajal tegid ka ansamblid Daze (no nende hittlugudest tasub meenutada lugusid „Superhero“, „Toy Boy“, „Tamagotchi“), Cartoons (hittlood „DooDah!“ ja „Witch Doctor“) ja Me & My (hittlugu „Dub-I-Dub“). 1990ndate lõpus ja 2000ndate aastate alguses tegi head tantsumussi Barcode Brothers (hittlood „Dooh Dooh“ ja „Flute“) ja kindlasti ka Safri Duo (meenuvad nende hittlood aastast 2000, igati ägedate trummidega tehtud „Played-A-Live (The Bongo Song)“, „Samb-Adagio“ ja „Baya Baya“).

2000. aatal võitis Eurovisioni lauluvõistluse Olsen Brothers (vennad Jörgen ja Niels Olsen), kelle võidulaulu „Fly on the Wings of Love“ mängitakse paljudes raadiojaamades edukalt veel praegugi. Taanlastel on ette näidata veel kaks sama lauluvõistluse võitu – Grethe & Jörgen Ingmanni „Dansevise“ (1963) ja Emmelie de Foresti „Only Teardrops“ (2013). Hiphopist meenuvad mulle naisartist Medina, kuid ka suurepärane hiphop-bänd Outlandish.

Christopher Nissen ehk lihtsalt esinejanimega Christopher sai selle aasta 31. jaanuaril 27-aastaseks. Ta on Taani laulja, laulukirjutaja, keda plaadifirma Warner Music Denmark on tituleerinud „Taani Justin Bieberiks“. Christopher esineb igati vahvat popmuusikat, kirjutab ise lugusid, mis enamuses räägivad armastusest ja romantikast (vahetevahel ka „muudest asjadest“, nagu räägivad ka laulude pealkirjad – „Naked“, „Baby Making Interlude“, „All About Sex“ jt).

Christopher on Taanis igati suur staar, ja huvitaval kombel naudib suurt edu ka Hiinas (2014 ilmus temalt Hiinas 12 singlit, millest 10 tõusid Hiina singlimüügitabeli TOP 10 hulka ja kaheks lugu olid lausa esikohal)! No ja Hiina muusikaturg on ju igati suur ja lai. Temast on saanud nüüdseks Hiina telekommunikatsiooni hiiglase Huawei Technologies üks eestkõnelejaid. Paljud tänase muusikamaailma supertähed on Hiinas keelatud – Katy Perry seetõttu, et on avaldanud toetust Taivanile, Maroon 5, Bon Jovi ja Oasis seetõttu, et on avaldanud toetus Tiibetile, Justin Bieber on lihtsalt üks „kasvatamatu jõmpsikas“ – ja näib, et Christopher on selline „rikkumatu“ noor mees, kes sobib suurepäraselt ka Hiinasse, kusjuures koosnevad ju Hiina muusikatabelid 80% ulatuses omadest artistidest, ülejäänud osa on USA popp, Korea popp ja elektrooniline tantsumuusika. Seetõttu on Christopher Hiinas omamoodi pioneer, kes teenib seal oluliselt rohkem kui oma kodumaal, Taanis.

Edu Hiinas on aidanud kaas sellele, et Christopheri vastu tuntakse suurt huvi mujalgi Aasias – Singapuris, Indoneesias, Lõuna-Koreas. Uue albumiga proovib laulja kätt ka Saksamaal. Muusikakriitikud väidavad, et noore mehe laulud on üsna lihtsakoelised, ja ei ole ta ju ka tõusnud suureks täheks USA’s ega Suurbritannias, kuid kas see ongi alati see kõige olulisem.

Christopher on sündinud ja kasvanud Kopenhagenis, ja juba 10-aastaselt kinnitas ta kõikidele, et tahab saada popmuusika täheks. Lapsena meeldis talle kuulata Justin Timberlake’i ja Michael Jacksonit, kusjuures ka tema enda muusikas võib täheldada sarnasust Timberlake’ile. Christopher on ütelnud, et tema lemmikuteks ja eeskujudeks on ka täna Michael Jackson, Justin Timberlake, Bruno Mars ja John Mayer.

Ah jaa, seda ka, et Christopheri vanemad (Gert ja Liselotte, lauljal on ka noorem vend Oliver) julgustasid poissi muusikaga tegelema, ostsid talle kitarri. Kodus kuulati palju muusikat, vaadati kontserte ja Christopher õppis muusikat ise tegema. Kui perest veidi rääkisin, siis tasuks mainida ka seda, et aastail 2012-2014 elas Christopher koos Taani lauljatari Medina’ga. Praegu elab noor laulja koos Taani modelli Cecilie Haugaard’iga (2019 juunis noored ka abiellusid), neil on väga ilus ja uhke kodu Amageris, Taanis.

Tagasi alguse juurde - juba koolis lõi Christopher kaasa igasugu lauluvõistlustel ja noppis sealt ka esikohti, kuni 17-aastaselt astus ta sisse EMI Denmark (nüüd osa Warner Musicust) kontorisse, et laulda ja mängida kitarri. Selle võimaluse seal ta ka sai (julge hundi rind on ikka rasvane, nagu vanarahvas teab ütelda), ja kolm päeva hiljem kutsusid plaadifirma juhid kohale poisi vanemad, et sõlmida leping. Vanemad olid nõus, kuid neil oli ka üks konkreetne nõudmine – nende poeg peab esmalt lõpetama kooli, ja nii see asi läkski.

Noore laulja debüütsingel „Against the Odds“ ilmus 2011 ja see tõusis Taani singlimüügitabelis kohale nr 23, 2012 ilmus teine singel „Nothing in Common“, mis oli veelgi edukam ja jõudis Taani singlimüügitabelis viiendale kohale. Debüütalbum „Colours“ ilmus 2012. aastal, millel oli igati head ja noortepärast poppi – plaadil olnud hittlugu „CPH Girls“ tõusis Taani singlimüügitabelis esikohale!

Eriti menukaks sai tema teine album „Told You So“ (2014), mis tõusis Taani plaadimüügitabeli esikohale ja võitis veidi hiljem ka Taani aasta parima popmuusika albumi tiitli. Nüüd oli Christopheri telefon „punane“, helistasid firmad, kes soovisid noormeest oma reklaaminäoks, konstertite promootorid, telesaadete produtsendid – Christopher oli Taanis supertäht, kes 2014 andis kodumaal lausa 150 kontserti!

2016 ilmus Christopheri kolmas stuudioplaat „Closer“, millel olid hittlood „Tulips“, „I Won’t Let You Down“ (koos Bekuh Boom’iga, ja see tõusis ka Taani singlimüügitabeli etteotsa) ja „Limousine“ koos Madcon’iga.

Sel aastal (2019) ilmus neljas album „Under the Surface“. Enne uue albumi ilmumist avaldas laulja igati edukad singlid „Bad“, „Monogamy“ ja „Irony“ (need kolm aastal 2018) ja „My Heart“, „Real Life“ (need kaks aastal 2019).

Christopher on ütelnud enne uue plaadi albumist, et paljud tema sõbrad ei helista enam talle, kuna ta olevat muutunud, kuigi mees ise leiab, et muutunud on tema maailm, ta ise on ikka täpselt samasugune nagu ka varem.

Uus album...

Kui Christopheri eelmine album „Closer“ oli saanud mõjutusi reaalsest elust ja isiklikest elukogemustest, siis „Under the Surface“ läheb veelgi sügavamale ja näitab seda, mida laulja tunneb ja näeb, millised on olnud tema elu õppetunnid. Ta ise on ütelnud, et uuel plaadil on palju tema igapäevaseid mõtteid ja sisemisi võitlusi.

„Keegi pole täiuslik, kui ta on pinge all,“ kinnitab Christopher.

Pean tunnistama, et uus album on igati hea popiplaat, millel mitmeid väga ilusaid ja meeldejäävaid lugusid, ja palju on tunda ka nende artistide mõjutusi, kellest eespool rääkisin. Võiks öelda, et uus album on hea näide sellest, kuidas kirjutada ja esitada väga head popmuusikat. Siin ei ole midagi, mis oleks ülepööra keeruline ja olen üsna kindel, et ega muusikakriitikud ka seda plaati ju väga heade sõnadega vastu ei võta, kuid mulle selline lihtne ja meeldejääv popmuusika meeldib, laulud, milles on kauneid meloodiaid ja ilusat esitust.

Nii on väga ilusate ja meeldejäävate meloodiatega laulud „My Heart“ (selle laulu üks kaasautoriteks on maailmakuulus laulukirjutaja ja produtsent Jamie Scott, kellega Christopher kohtus Scott’i maakodus Inglismaal, nad polnud varem koostööd teinud, kuid laulu refrääni esimene osa sündis vaid mõne hetkega), „The Chancer“, kuid näiteks ka põnevate meloodiakäikude ja rütmilahenditega „High“.

Või näiteks „Grow Up“, jällegi kauni meloodiaga lugu, mille alguses kuuleme vaid Christopheri laulu ja klaverimängu. Lihtne, aga väga ilus, samuti laulutekst, mis puudutab kuulaja hinge. Lugu hakkab ägedalt kasvama, ja Christopheril seda häälematerjali on ka võimsamaks esituseks vägagi palju. Kaunist klaverimängu kuuleb ka laulus „Irony“, rääkimata suurepärasest ja meeldejäävast refräänist.

Vägagi soulilikult hingab lugu „Just Kiss Me“, sellist omamoodi 60-70ndate aastate hingamist on selles loos küll, põneva elektrioreli saundiga tausta on siin kuulda. Veidi funkilikum ja gruuvilikum on lugu „Bad“, midagi mis sarnaneb Bruno Marsi kirjutatud muusikaga. Sarnast funkilikku ülesehitust ja saunde kuuleb ka laulus „Monogamy“.

Kuula ise ka:

https://christopher.lnk.to/UnderTheSurface?fbclid=IwAR2wEdAITfzETvDVF6qPKYgof92QDxPnHfiNsusWKw_63yNiCnVHtIKgCFQ

 


Bazzi „Soul Searching“ (Warner Music)

Andrew Bazzi ehk esinejanimega Bazzi on USA laulja, laulukirjutaja, räppar ja muusikaprodutsent, kes saab selle aasta 28 augustil 22-aastaseks. Võiks vist öelda, et Bazzi on üks kuumemaid nimesid popmuusika maailmas, kelle kaunite meloodiatega ja ilusate esitustega laulud võluvad kuulajaid terves maailmas. Paljude muusikasõprade arvates on just Bazzi laulud need, mis sobivad neile, kellel hinges nukrus või süda murtud.

Andrew Bazzi on sünindud Cantonis, Michigani osariigis. Tema isa on pärit Liibanonist, mistõttu õppis Bazzi lapsena mängima ka mitmeid araabia päritolu pille. Alates 2012. aastast hakkas ta postitama YouTube’i igasugu kavereid teiste artistide lauludest. Kaks aastat hiljem kolis ta Los Angelesse, et hakata tegelema just muusikaga. Ta lõpetas Santa Monica High School’i 2015 ja läks Plymouth-Canton Educational Park’i, kus kohtus USA laulja, laulukirjutaja Rajiv Dhall’iga. Juulis 2013 tegi Bazzi endale Vine’i konto, mida oli 2015. aastaks jälgimas juba üle 1,5 miljoni inimese.

Bazzi avaldas paari aasta jookusl mitmeid lugusid – „Alone“, „Beautiful“, „Got Friends“ ja „Sober“, kuni ilmus ka lugu „Mine“. Oma muusikaliste eeskujudena on Bazzi maininud Justin Timberlake’i, Bryson Tiller’it, Duran Duran’i ja isegi Guns N’Roses’t. 2017 keskpaigas avaldas ta laulu „Mine“, mis saavutas populaarsust 2018. aasta alguses. Lugu tõusis USA singlimüügitabelis suisa 11 kohale, ja oli vägagi populaarne ka paljudes muudes riikides. 2018 ilmus Bazzi debüütalbum „Cosmic“, mis saavutas USA plaadimüügitabelis 14 koha!

„Mine“ peaks ka eesti muusika sõpradele hästi tuttav olema, sest sellest on teinud igati mõnusa ja laheda versiooni Kanadonmuhedad ehk lugu pealkirjaga „Pael“. Uurisin ka meie noore artisti ja muusikaprodutsendi Kanadonmuhedad käest, mida ta Bazzist arvab, ja sain teada, et Bazzi on tema arvates üks igati lahe tüüp, kes teeb head muusika, kellel on väga hea hääl.

Juba oktoobris 2017 (pärast seda, kui „Mine“ oli saavutanud suurt populaarsust, tänaseks on selle laulu videot YouTube’is vaadatud peaaegu 150 miljonit korda!) sõlmis Warner Music filiaal Artist Partner Group Bazzi’ga lepingu. Jaanuaris 2018 debüteeris „Mine“ USA singlimüügitabelis kohal number 56, ja aprillis saavutas oma kõrgeima koha edetabelis ehk 11. Samal aastal ilmus veel kolm uut singlit – „Why?“, „Gone“ ja „Honest“.

Märtsis lõi Bazzi kaasa ka Camila Cabello Põhja-Ameerika kontsertturneel „Never Be the Same“. Aprillis 2018 ilmus Bazzi debüütalbum „Cosmic“, mis debüteeris USA plaadimüügitabelis 35 kohal ja veidi hiljem tõusis kohale 14, mis jäi selle plaadi parimaks kohaks. Seejärel oli Bazzi soojendusartist Justin Timberlake’i kontsertturneel „Man of the Woods Tour“, ja just neil kontsertitel, mis toimusid Euroopas.

Bazzi on juba praegu oodatud esineja ja külaline ka populaarsetes telesaadetes – NBC’i kanali „Today“, „The Tonight Show Starring Jimmy Fallon“, ABC’i kanali „Jimmy Kimmel LIVE!“ jpt. Lisaks esinemised MTV videomuusika auhindade jagamisel ja MTV filmi- ja teleauhindade jagamisel. Augustis 2018 ilmus remiks Bazzi laulust „Beautiful“ ja nüüd lõi selles kaasa ka Camila Cabello.

Lisaks omadele lugudele on Bazzi jõundud teha koostööd ka kahe K-popi bändiga ehk EXO ja NCT Dream. Bazzi kirjutas neile päris mitu edukat lugu „We Go Up“ (NCT Dream’i esitatud lugu) ja „The Eve“, „Ooh La La La“, „Oasis“ (EXO esitatud laulud). Bazzi kirjutas laulu ka Hiina lauljale Lay Zhangile (ta on ka EXO liige) „Give Me a Chance“.

Sel aastal (2019) on Bazzi avaldanud juba mitu singlit - „I Don’t Even Know You Anymore“ koos Belgia drum and bass’i produtsendi ja muusiku Netsky ja USA räppari Lil Wayne’iga. „Caught In The Fire“, „Paradise“ (see lugu kõlas ka filmis „The Sun Is Also A Star“, laulu video filmiti Mexico City’s ja YouTube’is on seda vaadatud üle 10 miljoni korra), „Focus“ koos briti räppari 21 Savage’iga, „Fallin’“ koos USA räppari 6lackiga ja kõige uuem hittsingel „I.F.L.Y.“, mille muusikavideo on kogunud YouTube’is lühikese ajaga juba üle 2,5 miljoni vaatamise.

Ajakiri „Rolling Stone“ on ütelnud, et Bazzi on artist, keda peab tundma! Paljud muusikakriitikud ja muusikasõbrad on tõdenud, et Bazzi on artist, kes on suutnud suurepäraselt siduda popilikuma muusika räppmuusikaga.

Ja alles üsna hiljuti ehk eile (9. augustil) avaldas Bazzi ka uue nn mixtape’i „Soul Searching“ ja samal päeval avalikustas Bazzi ka mixtape’i nimiloole muusikavideo.

“Soul Serching“ on igati huvitav ja põnev kuulamine, kuna Bazzi on vägagi omanäoline artist. Laulud albumil on üsna pehmed, heas mõttes hõljuvad ja õhulised, kuid tegemist ikkagi sellise hiphopi ja räpiga, kusjuures Bazzi suudab suurepäraselt laulda (tal on väga omanäoline hääl ja esituski suurepärane) ning ka räppida (sellist pehememat räppi) – no kuula kas või lugusid „Humble Beginnings“ või „Soul Searching“. Väga laheda lahendusega on lugu „Conversations with Myself“, milles Bazzi räägibki kuulajaga, kuid saab kuulda ka põnevat gospelkoori, kokku kõlab selline rahulik jutt ja võimas koor igati hästi. Kauni meloodiaga ilus kuulamine on lugu „Can We Go Back to Bed?“, milles Bazzi kuulajaga jällegi lihtsalt juttu ajab.

Loomulikult leiab mixtape’ilt kõik sel aastal varem ilmunud hittsinglid, millest eelpool juttu oli. Eks ole ju ka „Focus“, „Fallin“ ja „Paradise“ sellised rahulikud ja õrnad palad, mis panevad kuulaja kuulama. „I-F.L.Y.“ on samuti ju kauni meloodiaga lugu, mis veidi isegi džässilikus rumba-rütmis hingab. Ilusa punkti paneb lugu „Who Am I?“, milles kuuleb ka mitmehäälset laulu.

Kuula ise ka:

https://bazzi.lnk.to/SoulSearchingFA?fbclid=IwAR33qucURnPVZX-daO9JkzXhzfrcfnXk2y1-MPI_gvLNINUXqRxzS-_5-Sk


Ten Tonnes “Ten Tonnes” (Warner Music)

Ten Tonnes’i õige nimi on Ethan Barnett, ta on pärit Hertfordist, kuid nüüd elab Londonis. Kohe alguses peab mainima ka seda, et Ethan Barnett on kuulsa George Ezra noorem vend (Ethan on George’ist kolm aastat noorem), kes selle aasta (2019) 23. augustil saab 23-aastaseks. Sarnasust vanema venna muusikaga on, kuid siiski suhteliselt vähe, kuigi ka noorema venna debüütalbum on igati hea popilik rokk või rokilik popp.

Ethan ise kinnitab, et tema debüütalbumil ongi sellist popilikumat kraami nagu “Better Than Me” ja “G.I.V.E.”, kuid on ka rokilikumat muusikat, milles ka ägedat kitarrimängu. Omalt poolt võin kinnitada, et nii see on, debüütplaadil on nii popilikumaid palasid, millel kõik igati ägedad ja meeldejäävad refräänid, mida pärast kahte kuulamist suudad kaasa laulda või vähemalt ümiseda (“G.I.V.E.”, “Better Than Me” (see on kindlasti selle plaadi üks ägedamaid lugusid), “Wake Up”, “Missing You”) ja rokilikumat mussi (“Cracks Between”, “Counting Down”, “Too Late”, “Nights In Nights On”, “Look What You Started”, “Lay It On Me”), milles on ka sellist indie-roki hingamist.

Debüütalbumil on noort artisti aidanud lugusid kirjutada ja plaati toota endine indie-ansambli The Maccabees (bänd tegutses aastail 2004-2017) liige Hugo White, Kaiser Chiefs’i endine trummar ja sellele suurepärasele indie-bändile lugusid kirjutanud Nick Hodgson ja endine Longpigs’i (bänd tegutses 1993-2000) laulja Crispin Hunt, kes kirjutanud lugusid ka Florence + The Machine’ile, Jake Bugg’ile ja Lana Del Rey’le. Kuulsad nimed muusikamaailmas, kes alati just indie-muusika areenil kõneainet pakkunud. Ten Tonnes’i debüütalbumile on lugusid aidanud kirjutada veel ka Dan Grech (varem teinud koostööd The Killers’i ja Liam Gallagher’iga) ja Luke Potashnick (varem kirjutanud lugusid Charlie Puth’ile ja James Blunt’ile).

Koostöö Hugo White’iga ansamblist Maccabees? Laul “Born To Lose”

Ethan on olnud kogu aeg Maccabees’i fänn, nagu ka ta õde. Ja teha koostööd muusikutega, keda oled fännanud, see on ju suurepärane.

“Tänapäevases muusikas on väga palju tagasi sellist 70ndate aastate vibratsiooni,” tõdeb Ethan Barnett, “mis on igati lahe, sest see on ju erinevate põlvkondade vaheline side.”

Ethani ja George’i ema ja isa on õpetajad, kes on lasknud mõlemal pojal ise asju avastada, sh. ka muusikaga tegeleda. Isal oli kodus alati mitmeid kitarre, ja muusikat kuulati kodus kogu aeg. Ethan meenutab, et ta oli 11-aastane, kui George hakkas õppima basskitarri ja tema trumme, kuni avastas, et trummid on tema jaoks liiga igavad, mistõttu otsustas ta hoopis kitarrimängu kasuks (esimeseks õpetajaks oli just vanem vend George, kes noorema venna üldse muusika juurde suunas). Ethan, George ja nende isa tegid kodus koos ka muusikat, mis poiste õe sõnul oli üks paras suur “põrgu”.

Muusikat hakkas Ethan kirjutama 16-aastaselt. Ten Tonnes alustas erinevates klubides ja pubides, kus toimusid nn avatud mikrofonide õhtud. Seal esitas mees oma lugusid, ja kohtus ka teiste noorte lauljate-laulukirjutajatega.

Ethan ise on ütelnud, et tema suurimateks eeskujudeks on olnud Bob Dylan, Elvis Costello ja Tom Petty. Tema kõigi aegade suurimaks lemmikuks on ansambli The Beatles laul “Girl”.

“Kuulan palju Elvis Costellot ja 70-80-ndate aastate indie-muusikat,” tõdeb Ethan. “Olen alati kuulanud ka The Smiths’i ja rock n roll’i, näiteks Eddie Cochran’it. Parim näide sellest, kuidas peab lugusid kirjutama on loomulikult The Beatles. Ka mina tahan kirjutada selliseid häid, soliidseid lugusid.”

Ethan käis Tom Petty viimaseks jäänud kontsertil Londonis, Hyde Parkis, enne kui Petty 2017. aastal meie hulgast lahkus.

“See oli suurepärane kontsert, üks parimaid, mida ma kunagi näinud olen,” kinnitab Ethan. “Mulle meeldib see, kuidas Tom Petty lugusid kirjutas,” kinnitab Ethan. “Need on lihtsad ja suurepärased meloodiad, millel meeldejäävad ja popilikud refräänid. Üks hitt ajab teist taga. Ka mina tahaks kirjutada just selliseid lugusid, millel on võimsad ja meeldejäävad refräänud, mida on mõnus kõikidel kaasa laulda.”

Ten Tonnesi muusika on aastate jooksul muutunud palju rohkem popilikumaks, mida ka Ethan ise kinnitab, sest mis saaks ka temal olla selle vastu, et teha muusikat, mis fännidele meeldib, mis neid kõnetaks. Tema üks suurimatest hittidest seni on kindlasti lugu “Lucy”, mille ta kirjutas siis, kui oli esimest aastat ülikoolis, kust ta üsna ruttu siiski ka ära tuli.

Noore mehe esimene EP “Lucy” ilmus 2016. aastal. Sellel oli kolm laulu. 2017 ilmus järgmine EP “Born To Lose” ja ka edukas singel “Cracks Between”, millega noormees muusikamaailmas tähelepanu sai. 2018 ilmus veel kaks singlit “Lay It On Me” ja “G.I.V.E.”. Kõik need mainitud lood leiab ka noormehe debüütalbumilt “Ten Tonnes”.

Ethani vanemat venda George Ezrat peetakse selle kümnendi üheks parimaks laulukirjutajaks, kes hiljuti võitis ka briti muusikaauhinna, kui parim briti meesartist. Tema sulest on tulnud sellised hittlood nagu “Paradise”, “Budapest”, “Shotgun”. Seetõttu on arvatud, et Ten Tonnes’il on üsna raske vanema venna jälgedes käia, kuid Ten Tonnes ajab oma asja ja teeb seda igati suurepäraselt.

Kas Ethan plaanib teha koostööd ka vanema vennaga?

Ethan kinnitab, et Ten Tonnes võib olla ka lühiajaline projekt. Pärast seda võiks teha hoopis midagi muud, näiteks uue bändi või vennaga koostööd. 2018. aastal mängis Ten Tonnes kolm korda juba ka Wembley staadionil. Kahel korral soojendas Stereophonics’it ja ühel korral oma vanemat venda George Ezra’t.

“See oli võimas elamus,” kinnitab Ethan, “ma polnud kunagi varem sedavõrd suurele publikule ju mänginud. Uskumatult võimas värk. Olin seal varem kontserte vaatamas käinud, kuid nüüd oli võimalus seal ka esineda!”

Mõned faktid veel:

Ten Tonnes on filminud muusikavideosi keeglimängu rajal, pubi köögis, kus parajasti tööd tehti ja lemmikloomapoes, kus müüakse roomajaid, kahepaikseid, kuigi talle endale ei meeldi ussid ja ämblikud.

Ten Tonnes oskab teha suurepärast lasanjet. Kui Ethan ei kirjuta muusikat, siis võib leida teda mõnest pubist, kus talle meeldib juua Guinnessi õlut.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/TenTonnes_Album

 


The Black Keys “Let’s Rock” (Warner Music)

The Black Keys on USA rokiduo, mis alustas tegutsemist 2001. aastal Akronis, Ohio osariigis. Duo muusikas on alati olnud esikohal rokk (garaažirokk) ja bluus, ja duo moodustavad laulja-kitarrist, helilooja, muusikaprodutsent Dan Auerbach ja trummar, muusikaprodutsent Patrick Carney.

Duo alustas nn independent-ansamblina, muusikat lindistati keldris ja kõik oma lood produtseeriti ise. Nende esimene plaat “The Big Come Up” ilmus 2002. aastal (selle avaldas indie-plaadifirma “Alive”), ja juba 2003. aastal saavutati tuntust lauluga “Set You Free”, mis kõlas filmis “School of Rock”.

Algus

Dan Auerbach ja Patrick Carney kohtusid siis, kui nad oli 8-9-aastased. Nad elasid samas naabruses Akronis, Ohio osariigis. Nende suguvõdes on ka teisi üsna tuntud muusikuid – Auerbachi lähedane sugulane on tuntud kitarrist Robert Quine, Carney sugulane on saksofonist Ralph Carney. Nad käisid Firestone High Schoolis, ja said sõpradeks, kuigi nad olid ju üsna erinevatest maailmadest – Auerbach oli kooli jalgpallimeeskonna kapten, Carney oli sotsiaalselt vägagi tagasihoidlik kutt. Muusikat julgustasid neid tegema nende vennad. 1996 hakkas Auerbach õppima kitarrimängu, Carney’l oli kodus neljarealine lindistussüsteem ja trummikomplekt.

Kutid käisid veidi aega ka Akroni ülikoolis, kust neid mõlemaid välja visati. Egas midagi. Läks nii. Auerbach plaanis hakata esinema linna väikestes baarides ja pubides, kuid ta sai aru, et selleks oleks vaja demo-lindistust, mida tal polnud. Auerbach palus Carney’t appi, ja too lubaski tal kasutada oma keldrit, neljarealist lindistussüsteemi ja trummikomplekti. Kohale pidi tulema veel mitmeid pillimehi, kuid lindistuspäeval selgus, et kohal on ainult Auerbach ja Carney! Nii hakati hoopis kahekesti jämmima ja üsna varsti oli neil valmis demolindistus lausa kuue lauluga, mis saadeti mitmetele plaadifirmadele. 2002 oli nendega nõus käed lööma väikene Los Angelese plaadifirma “Alive”, kusjuures tegemist oli ainsa plaadifirmaga, kes oli nõus seda tegema, ilma et oleks kutte näinudki.

2002 märtsis andis duo esimese kontserti Clevelandis, kohas nimega Beachland Ballroom and Tavern. Kohal oli duot vaatamas kaheksa inimest! Esialgu esineti küll üsna väikestes klubides, kuid ansambel kogus üsna ruttu vägagi märkimisväärse fännkonna.

Esimene ja teine plaat

2002 mai ilmus nende debüütalbum “The Big Come Up”, mis lindistati samuti Carney keldris ja seekord oli neil juba kaheksarealine lindistussüsteem. Plaadil oli kaheksa algupärast lugu ja viis kaverit, kusjuures kaverid olid bluusiklassikute lood ehk Muddy Waters, Junior Kimbrough ja E.L. Burnside. Juba esimese plaadiga näitas duo seda, et nende muusika ongi rokk ja bluus. Plaadi ühte lugu ehk laulu “I’ll Be Your Man” kasutati veidi aega hiljem HBO seriaalis “Hung”.

Duol oli plaanis minna ka kontsertturneele, ja selleks mindi tööle muruniitjateks, et oleks raha, et tuurile minna. Kahjuks oli debüütalbum vägagi nigela müügiga, rääkimata kriitikute negatiivsetest arvustustest, kuid vaatamata sellele hakkas duo vastu huvi tundma plaadifirma “Fat Possum Records”.

Uus plaadileping taskus, hakati lindistama teist albumit, mil nimeks “Thickfreakness”, mis valmis samuti Carney keldris, kusjuures 14-tunnise sessiooni käigus! Plaat ilmus aprillis 2003 ja seekord olid kriitikud palju leebemad. Plaadil läks sedavõrd hästi, et USA ajakiri “Time” valis selle 2003. aasta oma parimate plaatide valikus kohale number 3! Üks brittide majoneesifirma oli nõus duole pakkume nende ühe laulu eest 200 000 naela! Kuid duo pidas nõus oma mänedžeriga ja keelduti sellest ahvatlevast pakkumisest, kuna ei tahetud olla “äraostetavad” ja kaotada oma fänne. Duo otsustas hoopis kontserte anda, ja soojendati nii Becki kui ka Dashboard Confessionali. Sama aasta augustis pääseti esinema ka populaarsesse telesaatesse “Late Night with Conan O’Brien”.

Siinkohal peab mainima siiski seda, kuna esimesed plaadid ja kontserdid siiski väga palju raha sisse ei toonud, siis otsustati 2004, et laulu “Set You Free” võib autofirma Nissan oma reklaamides kasutada küll. Pärast seda on The Black Keys andnud väga palju oma lugusid igasugustesse telesaadetesse, filmidesse, telereklaamidesse ja videomängudesse.

“Rubber Factory” ja “Magic Potion”

2004 alustati tööd ka uue albumiga “Rubber Factory”. Enne seda oli band jäänud ilma Carney keldrist, kus lugusid lindistati, kuna majaomanik müüs maja ära. Nüüd tehti uus stuudio endisesse rehvitehasse Akronis (sellele viitab vist ka kolmanda albumi pealkiri). Ja seekord lindistati albumit juba palju pikemalt – viis kuud. Plaat ilmus 2004 septembris ja sellest sai duo esimene album, mis jõudis ka USA plaadimüügi edetabelisse, kohale number 143. Väljaanded “Entertainment Weekly” ja “The New Yorker” kinnitasid, et “Rubber Factory” on 2004. aasta üks parimaid plaate. Kontserte anti Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Austraalias. Esineti ka kuulsal Lollapalooza-muusikafestivalil.

2006 sõlmis duo uue lepingu plaadifirmaga “Nonesuch Records”. Ka sel aastal olid mitmed suurfirmad huvitatud kasutama just The Black Keysi laule oma reklaamides, nt Sony, Nissan, kuid ka pesufirma Victoria’s Secret (pesufirma telereklaami staar oli Heidi Klum, ja looks sai valitud “The Desperate Man”).

Vaatamata lepingule suurema plaadifirmaga lindistas duo ka järgmise albumi Carney isiklikus stuudios. Album “Magic Potion” ilmus 2006, ja see oli duo esimene plaat, millel ainult algupärased (uued) lood.

Seejärel hakati tegema tööd uue plaadiga, ja esimest korda n-ö suures ja korralikus stuudios, kusjuures appi võeti (palgati) ka maailmakuulus produtsent ehk Danger Mouse. Nii ilmuski album “Attack & Release” (2008).

Danger Mouse

2007 alustas Danger Mouse tööd Ike Turneri uue albumiga, ja The Black Keysil paluti kirjutada sellele plaadile ka mõned laulud. Kahjuks jäi see projekt pooleli, sest Ike Turner lahkus meie hulgast detsembris 2007. Seetõttu otsustasid duo liikmed, et Turneri albumile kirjutatud lood kasutatakse ära hoopis omal plaadil ehk plaadil “Attack & Release”, Danger Mouse paluti seda albumit produtseerima. Nii sai sellest plaadist esimene duo plaat, mis tehti valmis professionaalses lindistusstuudios ja esimene plaat, mille produtseeris keegi teine.

Album “Attack & Release” ilmus 1. aprillil 2008 ja see debüteeris USA plaadimügistabelis kohal number 14. Plaadil olevat laulu “Strange Times” kasutati lausa kahes videomängus ehk “Grand Theft Auto IV” ja “NASCAR 09”, sama plaadi laulu “I Got Mine” kasutati Kanada politseiseriaalis “The Bridge”. Viimati mainitud lugu oli ajakirja “Rolling Stone” 2008. aasta singlite koondtabelis kohal 28.

2009. aastal olid duoliikmetel väikesed suhtlemisprobleemid, kuna Carney lahutas oma naisest - Auerbach oli kunagi ütelnud, et see naine ei meeldi talle kohe algusest peale, ja ta oli ütelnud, et Carney selle inimesega ei suhtleks.

Seetõttu tegid mõlemad mehed veidi töö ka isiklike projektidega. Auerbach avaldas sooloplaadi “Keep it Hid”. Väidetavalt ei olnud Auerbach oma sooloplaadist Carneyle mitte midagi rääkinud, mistõttu oli trummar solvunud ja otsustas samuti isiklike asjadega tegeleda. Carney pani kähku kokku indie-bändi Drummer, milles ta ise mängis hoopis basskitarri. Septembris 2009 ilmus Drummeri album “Feel Good Together”.

“Brothers”

Õnneks ei olnud Auerbach ja Carney pikalt tülis. 2010 mindi Nashville’i, et alustada tööd uue albumiga “Brothers”, mis ilmuski 18. mail 2010. Albumi produtseerisid duo enda liikmed ja Mark Neill, kokku miksis selle plaadi Tchad Blake. Albumi esimene singel oli “Tighten Up”, mis oli ainus lugu sellel plaadil, mille produtsendiks oli Danger Mouse. “Tighten Up” oli selleks hetkeks duo edukaim lugu, olles 10 nädalat USA alternatiivsete lugude edetabelis esikohal ja sellest sai esimene laul, mis jõudis ka Billboard HOT 100 edetabelisse, tõustes kohale 87. Tänaseks on albumit “Brothers” müüdud üle 1,5 miljoni eksemplari. Ajakiri “Rolling Stone” valis selle plaadi 2010. aasta parimate albumite seas kohale number 2, lugu “Everlasting Light” maabus kohale number 11. Ajakiri “Spin” valis The Black Keysi aasta 2010 aasta artistiks. Plaat ja sellel olnud laulud (singlid) tõid duole jällegi kolm Grammy-auhinda!

The Black Keysi edu oli hämmastav, ja samas ka väsitav, sest mehed jätsid 2011. aastal ära päris mitu kontserti, kuid hakati toimetama uue albumiga. Selle plaadi 11 laulu produtsendiks ja kaasautoriks oli jällegi Danger Mouse, ja seekord otsustati teha kübe rahulikum plaat, kui seda eelmine album oli. Üritada saavutada 50-70-ndate aastate saundi, ja tuua plaadile kübe rock and rolli, glämm rokki, rockabillyt, surfrokki ja souli, eeskujudeks The Clash, The Cramps, T.Rex, Ramones, The Beatles, Sweet, Johnny Burnette jt.

Plaadi esimene singel oli “Lonely Boy” (ilmus oktoobris 2011), ja sellest sai duo seni edukaim lugu, mis tõusis USA singlimüügitabelis kohale number 64, Austraalias lausa teisele kohale ja Kanadas 33. Uus plaat “El Camino” ilmus detsembris 2011 – see debüteeris USA plaadimüügitabelis teasel kohal, ja seda müüdi ainuüksi USA’s esimesel müüginädalal 206 000 eksemplari!

2012 alustas duo esimest suurt Põhja-Ameerika kontsertturneed, kusjuures nüüd ei oldud enam soojendusartistid, see oli nüüd juba The Black Keysi enda suur turnee! Näiteks Madison Square Gardenis toimunud kontserti piletid müüdi välja 15 minutiga! Turneel võeti kaasa ka kaks pillimeest, et kõlada ka turneel võimalikult sarnaselt sellele, mida inimene plaadil kuuleb. Nii mängis turneel basskitarri Gus Seyffert ja klahvpille/kitarre John Clement Wood. Album “El Camino” võitis Grammy-auhinna kui parim rokkmuusika plaat, “Lonely Boy” võitis kaks Grammyt – parim rokkmuusika esitus ja parim rokkmuusika lugu.

“Turn Blue” ja väike paus

2013 alustas duo tööd albumiga “Turn Blue” ja taaskord võeti kampa ka produtsent Danger Mouse. Uus album “Turn Blue” ilmus mais 2014, ja sellel oli nüüd juba psühedeelilist rokki ja souli, ja oli üsnagi melanhoolne album. Põhjuseks see, et plaadi lindistamise ajal lahutas Aurebach oma naisest. Vaatamata melanhoolsele alatoonile debüteeris album USA ja Austraalia plaadimüügitabeli esikohal! Esimesel müüginädalal müüdi seda USA’s 164 000 eksemplari.

2014 käis The Black Keys ka maailmaturneel, kaasa löömas la Cage the Elephant, Jake Bugg ja St. Vincent, kuigi mõned kontsertid jäid ära, kuna Carney murdis õlaluu. Kui kontsertturnee läbi sai, andis duo teada, et teevad väikese pausi. Carney on ütelnud, et selle otsuse taga oli Auerbach, kuid nad mõlemad olid omadega üsna läbi, ja põhjuseks just pidev kontsertturneedel olamine, mistõttu jäi tahaplaanile ka uute lugude kirjutamine, mis on mõlema mehe arvates just see parim osa muusikuks olemise juures.

Vaatamata pausile jätkasid Auerbach ja Carney muusika tegemist. Auerbach pani 2015 kokku ansambli the Arcs ja ilmus ka nende album “Yours, Dreamily”. 2017 avaldas Auerbach ka oma teise sooloplaadi “Waiting on a Song” ja kirjutas muusikat ka The Pretendersileja Jake Bugg’ile. Lisaks veel koostöö vanade legendidega nagu John Prine, Duane Eddy, Gene Chrisman jt. Auerbach on ütelnud, et selle pausi ajal ta isegi ei mõtelnud The Black Keysi peale. “The Black Keys oli minu peast väljas. Mängimine suurtel kontsertlavadel näis olevat nagu kauge unenägu,” kinnitab Auerbach.

Carney aitas teha muusikat Calvin Johnsonil, Jessy Wilsonil, Tobias Jesso Jr.’il ja Karen Elsonil. Carney aitas kirjutada ja produtseerida lugusid (mängis ka trumme) Michelle Branch’i uuel albumil “Hopeless Romantic” (2017, eelmisest Branch’i albumist oli selleks hetkeks möödas juba 14 aastat). Koostöö lauljatariga viis kihluseni 2017, lapse sünnini ja abiellumiseni 2019. aasta aprillis.

 

Uus plaat “Let’s Rock”

Sel aastal (2019) avaldas The Black Keys märtsis uue singli “Lo/Hi”, mis oli meeste ühine muusika peaaegu viieaastase pausi järel (eelmine plaat “Turn Blue” ilmus ju 2014). Nädal hiljem teavitati Põhja-Ameerika kontsertturneest, kaasa löömas ka Modest Mouse. Aprillis 2019 ilmus järgmine singel “Eagle Birds” ja eelmine lugu ehk “Lo/Hi” tõusis USA rokkmuusika singlite edetabelis esikohale! Selline edu oli duole esmakordne. Mais 2019 ilmus uue albumi kolmas singel “Go” ja juunis plaat ise. Patrick Carney on ütelnud, et “Let’s Rock” on plaat, mis avaldab sügavat lugupidamist elektrikitarri vastu.

Duo alustas tööd albumiga “Let’s Rock” septembris 2018. Mõne minutiga oli kuttidel pillid käes ja oli tunda, justkui poleks vahepealset pausi olnudki. Heliinsener M. Allen Parker tõdes, et omavaheline keemia oli Auerbachil ja Carneyl koheselt olemas. The Black Keys oli hetkega tagasi. Ka lood sündisid kerge vaevaga, lihtsalt mängides ja proovides.

Auerbach on ütelnud, et lugusid tehes ei meeldi talle “üle mõtelda”, lood peavad tulema spontaanselt ja mõnuga. No ja seda spontaansust ja mõnuga tegemist on uuel plaadil kuulda kindlasti, sest kõik lood on sellised hea minekuga roki- ja bluusilood, milles ka ägedaid kitarrisaunde ja soolosid. Auerbach ja Carney alustavad stuudios mõne ideega tööd, ja kui neile tundub, et asjal on jumet, siis tehakse sellega tööd edasi, kui ei, siis võetakse käsile uus mote, uus idee. Ei ole motet stoppama jääda. “Let’s Rocki” esimene lugu/esimene idee sündis meestel 30 minutiga. Plaadil kõlab see lauluna “Breaking Down”.

Carney on ütelnud, et juba esimesel stuudiopäeval sündis neil kaks laulu. Esimese nädalaga olid valmis 15-16 laulu ideed. Kokku tehti 27 uut lugu, millest 13 pääses plaadile. Plaati lindistati alates septembrist 2018 kuni jaanuarini 2019. Vahepeal tehti ka pause, selleks et Auerbach saaks ka laulusõnu kirjutada. Carney tõdeb, et selle lindistussessiooni poole peal märkasid nad, et pole üheski laulus kasutanud klahvpille ja nii otsustati minna lõpuni välja. Ühes laulus “Walk Across the Water” on veidi süntesaatori abi kasutatud, aga ka see on seotud ühe rütmilahendiga. Kaasa ei löö ei ka mitte ühtegi teist pillimeest, kasutatakse vaid taustalauljataride Leisa Hans’i ja Ashley Wilcoxson’i abi.

Muusikakriitikud on uut plaati kiitnud ja neile on meelepärane olnud just uue plaadi lihtne helikeel, mitte midagi ei ole tehtud liiast ega üle, kõik on igati rock and roll. Plaadi meeleolu on igati positiivne ja on tunda, et meestel on lihtsalt hea meel üle pika aja koos olla, midagi üheskoos teha. On öeldud sedagi, et kui kuulaja tahab kuulda midagi uuenduslikku ja uut, siis ei ole see plaat selline, kuid see on plaat, mis sobib suurepäraselt suviseks grillipeoks või automakki kuulamiseks. Lood panevad jala tatsuma ja mõnda lugu suudad üsna ruttu ka kaasa laulda, kusjuures laulutekstid on ka sellised mõnusad ja lihtsad. Ei midagi keerulist, ei midagi melanhoolset.

Uus plaat debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number 4, brittide juures tõusis see koheselt kohale number kolm. Suurepäarselt on uus plaat vastu võetud ka mujal Euroopas, Austraalias ja Kanadas.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/TBKLetsR


Ed Sheeran “No.6 Collaborations Project” (Warner Music)

Alles see oli, kui Ed Sheeran esines Lätis, Riias 50 000 inimesele, ja kui uskuda meie ajakirjandust, siis oli kohal lausa 17 000 inimest Eestist! Uskumatu number, mis peaks selgelt tõestama, et see andekas, suurepärane ja võrratu artist peaks olema võitnud ka paljude eestimaalaste südamed. Ja see on igati lahe, sest mehe esitatud ja kirjutatud muusika on väga hea, paneb kuulaja kuulama, ja miks mitte ka kaasa laulma.

Ma olen kindel, et briti laulja-laulukirjutaja, folk- ja popmuusika ning akustilise muusika suurkuju Ed Sheeran ei vaja pikemat tutvustust, kuid lühidalt – Ed Sheeran sündis 7. veebruaril 1991 Hebden Bridge’is, West Yorkshire’is Inglismaal. Lapsepõlvest on Ed Sheeran meenutanud, et talle meeldisid Van Morrison, The Beatles, Bob Dylan, Nizlopi ja Eminem. 11. aastaselt käis ta Iirimaal kuulamas Damien Rice’i, jällegi ühte väga huvitavat ja põnevat artisti.

Koolist kukkus ta välja ning 2008 kolis ta Londonisse, et hakata tegelema muusikaga. 2011 ilmus tema EP „No. 5 Collaborationis Project“, mis äratas suurt tähelepanu isegi sellistes tuntud ja tunnustatud artistides nagu Elton John ja Jamie Foxx! Seejärel sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Asylum Records ning 9. septembril 2011 ilmus tema debüütalbum „+“. Sellel oli ka hittsingel „The A Team“, mis tõi talle ka Ivor Novello auhinna, kui parim laul nii muusikaliselt kui ka lüürikalt!

Tema teine stuudioplaat ilmus 23. juunil 2014 ja see kandis nime „x“ (seda on palutud hääldada multiply). See tõusis plaadimüügitabeli esikohale nii Suurbritannias kui ka USAs! Kolmas stuudioplaat (2017) oli samuti väga sobiliku palkirjaga, mis sobib hästi kahe eelmise plaadiga kokku ehk „÷“, ja see on siis „Divide“. Plaati tutvustavad singlid ilmusid 2017. aasta jaanuaris, need olid „Castle on the Hill“ ja „Shape of You“. Plaat tõusis koheselt briti plaadimüügitabeli esikohale ja seda müüdi esimesel nädalal 672 000 eksemplari! See on parim meesartisti saavutus briti plaadimüügitabelis, paremini on läinud vaid Adele albumil „25“ ja Oasise albumil „Be Here Now“. No ja see polnud veel kõik, sest album tõusis plaadimüügitabelite tippu veel 14 riigis, sh USA, Kanada ja Austraalia. Uskumatu lugu, kuid uus plaat on ka seda väärt, sest Ed Sheeran on valmis saanud ühe hiiglama hea popiplaadi.

Ja sel aastal (2019) uus album! Ja jällegi nagu ikka väga hea plaat!

Warner Music annab pressiteates uue albumi kohta teada järgnevat: “Ed Sheerani oodatud uus album “No.6 Collaborations Project” ilmus Riia, Lucavsala kontserdiga samal päeval! Mehe 15 looga albumil teeb kaasa tema 22 lemmik artisti, kelle hulgas Cardi B, Camila Cabello, Khalid, Eminem, Travis Scott, Justin Bieber, Bruno Mars, Stormzy ja teised. See on tôestus tema vaieldamatust talendist ja piiritust laulukirjutamise oskusest. Enne albumi ilmumist on Ed avaldanud sellelt viis laulu: “I Don’t Care” koos Justin Bieberiga (sel aastal kôige kauem UK edetabelites esikohal püsinud singel, veetes seal kaheksa järjestikust nädalat); “Cross Me” koos Chance The Rapperiga; “Beautiful People” koos Khalidiga; “BLOW” koos Chris Stapletoni ja Bruno Marsiga ning “Best Part of Me” koos YEBBAga. Ed Sheeranit tunnustati 2017 lôpus MBE auhinnaga tema panuse eest muusikasse ja heategevusse ning krooniti samal aastal IFPI enimmüünud artisti tiitliga. Ta on ônnelik nelja Grammy, nelja Ivor Novello, kuue BRIT Awardsi (sealhulgas kaks järjestikust ‘Global Success’ auhinda - 2018 ja 2019) ning seitsme Billboardi auhinna omanik.

Ed Sheeran ütleb ise: „Enne lepingu sõlmimist 2011. aastal avaldasin EP nimega No.5 Collaborations Project. Sellest ajast saati olen tahtnud järgmist albumit teha ja No.6 lugusid hakkasingi eelmisel aastal tuuril olles laptopiga kirjutama. Ma fännan tohutult kõiki artiste, kellega koos see album sündis ja plaadi tegemine oli puhas nauding.“

Plaadi avalugu on ägedate saundide ja meloodiakäikudega „Beautiful People“, milles lööb kaasa USA laulja, laulukirjutaja, tõeline superstaar Khalid. Täpselt sama võib öelda, ka albumi teise loo „South of the Border“ kohta, siin on jällegi kuulda Sheerani muusikalist oskust ja nutikust, kaasa löövad USA lauljatar, ansamblis Fifth Harmony kuulsust kogunud Camila Cabello ja USA räppar/lauljatar Cardi B.

Kolmas lugu hingab hoopis R&B ja räpirütmis, kuid tegemist siiski suurepärase popilooga, milles on ägedaid rütmilahendusi ning mõnus bassi-saund. Laulus löövad kaasa USA räppar Chance the Rapper ja USA laulja/räppar PnB Rock. Sheeran näitab, et suudab suurepäraselt luua ka sellist muusikat. Neljas lugu „Take Me Back to London“ algab ägedate süntesaatorisaundidega, ja seegi taaskord selline hiphopi-lugu, milles näitab ennast parimast küljest briti räppar ja laulja, grime’i-artist Stormzy. Väga kõva lugu!

Seejärel tõmbab Sheeran hoo maha. Lugu „Best Part of Me“ algab kauni kitarrimänguga ja võrratu Sheerani võrratu lauluga. Õrn ja ilus algus, õrn ja ilus meloodia, nii nagu me oleme harjunud Sheeranit kuulates. Loos laulab ka suurepärane USA lauljatar, gospeli ja džässiartist, Grammy-võitja YEBBA. Tegelikult ju väga kaunis ballaad, mida võiks „lahterdada“ ka folkmuusikaks. Võrratult kaunis refrään. Seejärel väga hea popilugu „I Don’t Care“, milles lööb kaasa ka superstaar Justin Bieber. Kahe noore mehe, kahe noore supertähe esitus on suurepärane, hääled sobivad väga hästi kokku, lugu, mis „töötab“ kohe esimesel kuulamisel, ja see ongi ju see, mis ühest laulust hittloo teeb. Vahvate rütmilahenditega lugu on see ka.

Edasi läheb asi raskemaks ja tõsisemaks – „Antisocial“ on tõeliselt magus tükk hiphopi sõpradele, kaasa lööb praeguse hetke üks kuumimaid artiste ehk USA räppar, laulja, laulukirjutaja Travis Scott. Ai-ai, kui hea lugu see on. Ja jätkame hiphopi-lainel – „Remember The Name“, milles löövad Sheeraniga kampa Eminem ja 50 Cent! Uskumatu seltskond, kas pole. No ja lugu on ka väga kõva! Eminem ja 50 Cent on jätkuvalt super head!

Üks väga põnevate saundidega lugu on „Nothing On You“, milles ka sellist latiino-räppi, mis praegu ju muusikamaailmas igati kuum kraam. Kaasa löövad Argentiinast pärit räppar Paulo Londra ja briti räppar, laulja Dave. R&B rütmis hingab „I Don’t Want Your Money“, milles lööb kaasa USA lauljatar, R&B muusika tht H.E.R. Põnevalt kaunis on ka lugu „1000 Nights“, milles abiks USA räppar Meek Mill ja teinegi USA räppar A Boogie wit da Hoodie. Väga äge lugu, milles sellist hiphopi saundi, kuid ka väga kaunis meloodia (huvitav kas siin kasutatakse lausa harfi?). Väga ilusa meloodiaga on ka lugu „Way To Break My Heart“, milles aitab Sheerani USA DJ, muusikaprodutsent, helilooja Skrillex.

Plaadile paneb vägeva punkti viimane lugu „BLOW“, mis tegelikult ju igati rokilik lugu, milles sellist Lenny Kravitz’i hingamist. Koos Sheeraniga rokivad ja naudivad esitust USA rokk- ja kantrilaulja, muusik, kitarrist Chris Stapleton ja USA supertäht Bruno Mars, kuratlikult head mitmehäälsust on selles loos ja vägevat kitarrimängu!

Kuula ise ka:

https://lnk.to/EdSheeranNo6Col


Prince “Originals” (Warner Music)

Prince Rogers Nelson elas aastail 1958-2016. Muusikaline karjäär kestis läbi nelja aastakümne ja paljude muusikasõprade arvates oli ja on Prince üks kõigi aegade parimaid artiste ja esinejaid. Kindel on see, et tema looming, laulud ja esitused jäävad muusikalukku pikaks ajaks, sest on ta ju nn Minneapolise saundi üks rajajaid, artist, kes juba 1970ndate aastate lõpus pani kokku funk-muusikat, süntesaatori poppi ja nn uue laine muusikat. Lisaks laulmisele oli ta suurepärane muusik (kitarrist, klahvpillimängija jne)), laulukirjutaja, produtsent, tantsija, näitleja ja filmirežissöör.

Esimese plaadilepingu (firmaga Warner Bros. Records) sai ta juba siis, kui oli alles 17-aastane. Esimene plaat “For You” ilmus 1978. Aasta hiljem ilmunud album “Prince” täitis USA’s juba plaatinaplaadi müüginormi. Sellele järgnesid suurepärased albumid “Dirty Mind” (1980), “Controversy” (1981), “1999” (1982).

Alates 1984. aastast esines ta nime all Prince and The Revolution (see oli tema saateansambli nimi), ilmus album “Purple Rain”, mis oli ühtlasi samanimelise filmi heliriba, mida on maailmas müüdud üle 25. miljoni eksemplari. “Purple Rain” oli ühtlasi üks enimräägituid albumeid 25 aasta jooksul. 1985 ilmus album “Around The World in a Day” ja aasta hiljem “Parade”. Seejärel the Revolution läks laiali. 1987 ilmus Prince’i sooloalbum (duubelplaat) “Sign o’the Times”, sellele järgnes veel kolm sooloplaati, kuni 1991 hakkas ta esinema koos ansambliga The New Power Generation.

1993 loobus Prince oma nimest, ja hakkas kasutama esinejanimena sümbolit, mida tunti ka kui armastuse sümbolit. Aastail 1994-1996 ilmus koguni viis albumit ja 1998 sõlmis ta plaadistuslepingu firmaga Arista Records. Alates 2000. aastast hakkas ta esinema jällegi Prince’i nime all ja pärast seda ilmus veel 16 stuudioplaati! Sh ka plaatinaplaadi müüginormi täitnud “Musicology” (2004). 2015 detsembris ilmus tema viimane stuudioplaat “Hit n Run Phase Two” ja neli kuud hiljem sai muusikamaailm kurva uudise – Prince on surnud, põhjusena on välja toodud fentanüüli üledoos.

Kurb uudis, kuid vaatamata sellele elab Prince’i looming ja tema jälg muusikamaailmas edasi. On ju tema muusikas olnud kõike seda, mis on mõjutanud nii funk-muusikat, rokki ja poppi, R&B’d, new wave’i, souli, psühhedeelilist muusikat. Tema plaate on maailmas müüdud üle 100 miljoni, millega ta on kindlasti üks edukamaid artiste läbi aegade. Ta on võitnud 7 Grammyt, 7 briti muusikaauhind ja 6 USA muusikaauhinda, tal on ette näidata Oscari auhind (parim originaallugu filmis ehk “Purple Rain”) ja Kuldgloobus. Ta on valitud 2004. aastal Rock and Roll Hall of Fame’i ja 2016. aastal Rhythm and Blues Music Hall of Fame’i. Kui ajakiri “Rolling Stone” valis välja 100 kõigi aegade parimat artisti, saavutas Prince koha number 27. Mina oleks teda muidugi veelgi kõrgemale nihutanud, vähemalt TOP 10 hulka kindlasti.

Loomulikult on ilmunud Prince’i muusikat albumitel ka pärast tema surma, on ilmunud kogumikke, on ilmunud materjale, mida varem ei oldud avaldatud, on ilmunud vanadest plaatidest uus-versioone, kus on veidi heli digitaalselt remasterdatud. No näiteks 2018 ilmunud “Anthology: 1995-2010”, “Piano and Microphone 1983”, kuid ka kolm plaati nn legacy-sarjast ehk “Musicology”, “3121” ja “Planet Earth”.

Täpselt sama põnev ja huvitav plaat (tõeline leid) on ka sel aastal (2019) ilmunud “Originals”, millel 15 Prince’i kirjutatud laulu, mida ta pakkus välja teistele artistidele, ja paljud neist lugudest jõudsid ju ka teiste artistide plaatidele. Ja nüüd on neid võimalus kuulata algupäraselt Prince’i esituses. Plaati võiks pidada ka omamoodi demoalbumiks, sest tegelikult eks need ju Prince’i demosalvestused ongi. No näiteks lugu “Nothing Compares 2 U”, mille Prince kirjutas ansamblile The Family, kuid maailmakuulsaks laulis selle 1990. aastal hoopis iiri lauljatar Sinead O’Connor. Või näiteks “Manic Monday”, mille Prince kirjutas 1984. aastal USA naistriole Apollonia 6, kuid kuulsaks laulis selle 1986. aastal hoopis USA poproki band The Bangles. Eks neid kuulsaid lugusid on plaadil veel – “Sex Shooter” (kirjutatud triole Apollonia 6), “Jungle Love” (kirjutatud ansamblile The Time), “Holly Rock” ja “The Glamorous Life” (said tuntuks Sheila E. esituses), “Love… Thy Will Be Done” (USA lauljatari Martika üks kuulsamaid lugusid).

Warner Music kinnitab pressiteates”, et Prince’i esindus koostöös firmadega Warner Bros. Records ja Tidal, avaldas uue Prince’i albumi “Originals”, millel 14 seniavaldamata pala. Ja veel: “Prince’i mälestatakse alati kui võimast esinejat, edetabelite purustajat ja muusikaäri revolutsionääri. Kuid oma nelja kümnendi pikkuse karjääri vältel tegutses ta ka talentide vorpimisega ja tõusvatele artistidele laulude kirjutamisega.

Palad valisid Prince’i esinduse Troy Carter ja JAY-Z. 21. juunil avaldas Warner Bros. Records selle imepärase kogumi otse Prince’i varamust läbi kõigi allalaadimis- ja striimimis partnerite ning füüsiliselt CD’l. 19. juulil järgnevad 180-grammistel vinüülidel 2LP ja limiteeritud CD+2LP versioonid.”

Ja jätkan veel ametliku pressiteatega: “Kaheksakümnendate keskpaigaks domineeris Prince edetabeleid juba ka läbi teiste artistide. Lisaks oma senimaani üheksale täispikale ja edukamale stuudioalbumile kirjutas ta muusikat tegutsevatele artistidele The Time, Vanity 6, Sheila E., Apollonia 6, Jill Jones, the Family ja Mazarati. Vahel kasutati Prince’i algset demo masteri alusena nende albumitel, nii, et tehti vaid pisemaid instrumentaalseid muudatusi ja asendati vokaal. Teistel kordadel lasid artistid Prince’i demodel end juhtida kuni loo viimseima versioonini.”

Kuid ka see pole veel kõik: “Mitmed lood “Originalsil” said märkimisväärseteks hittideks artistidele, kellele nad mõeldud olid. Sheila E. “The Glamorous Life” tõusis tantsuedetabelites esikohale aastal 1984, samal ajal kui singli “Manic Monday” edu viskas The Bangles albumi “Different Light” teisele kohale pop edetabelites. The Time’i “Ice Cream Castle”, millel oli top 20 singel “Jungle Love”, veetis jahmatavad 57 nädalat Billboardi 200’s. Aastal 1991 nautis Martika rahvusvahelist edu looga “Love… Thy Will Be Done”, mis oli top 10 hitt Prantsusmaal, Austraalias, Suurbritannias ja Ameerikas.”

Igal juhul on Prince’i “Originals” tõeline maiuspala kõikidele Prince’i fännidele ja tema muusika austajatale, sest tasub ju kuulata mehe esitusi ka sellisel kujul ja nautida muusikat mida ta kirjutas teistele artistidele ja seda aastakümneid tagasi. Vaatamata sellele, et tegemist on ju “vanade lugudega” on see igati põnev kuulamine, mis tõestab taaskord veenvalt seda, et Prince oli ja on ka tulevikus tõeline muusikaline geenius.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/PrinceOrigin


The Head and the Heart “Living Mirage” (Warner Music)

Pean tunnistama, et viimase kuu aja jooksul olen oma autosõitudel kuulanud kahte plaati – üks neist eelmisel nädalal tutvustatud Alex Hepburni album “Things I’ve Seen” ja teine The Head and the Heart’i album “Living Mirage”. Mõlemad on mind igati positiivselt üllatunud, sest maailmas tehakse ikkagi ka täna väga head muusikat.

Alex Hepburni plaat oli selline mõnus ja nostalgiline souli-bluusi plaat, The Head and the Heart’i album on selline mõnus pehememat tüüpi rokkmuusika või isegi folk-rokk. Mõlemad albumid on mind pannud ennast tõepoolest kuulama ja kaasa mõtlema, ja olen leidnud ennast sageli ka mõtlemas, et kust algab see nn hea muusika, ja mis on see, mis teeb muusika heaks. Usun, kui ka sul on viitsimist neid kahte plaati kuulata, siis saad aru, mida ma silmas pean. Ja teine kummaline asi on see, et varem ma polnud ei Alex Hepburnist ega The Head and the Heart’ist mitte midagi kuulnud, kuid pärast nende albumite kuulamist hakkasin otsima ka mõlema artisti varasemaid albumeid ja lugusid.

Ansambel debüteeris 2011. aastal albumiga “The Head and the Heart”, mis oli välja antud suuresti oma kulu ja kirjadega. Vaatamata sellele oli album üsnagi edukas, ja sellel oli ka kitmeid väga häid lugusid – “Rivers and Roads”, “Down In The Valley” ja “Lost In My Mind”. Tänaseks päevaks on album USA’s täitnud ka kuldplaadi müüginormi, mis on ju sellise independent-plaadi jaoks igati hea saavutus. Ka kaks järgmist albumit “Let’s Be Still” (2013) ja “Signs of Light” (2016) olid samuti edukad. Neist viimane tõusis Billboardi rokiplaatide müügitabelis esikohale. Sellel albumil oli ka lugu “All We Ever Knew”, mis oli USA alternatiivsete singlite müügitabeli esikohal. Aastate jooksul on esinetud mitmel kontsertturneel, löödud kaasa telesaadetes (nt. Cameron Crowe’ seriaalis “Roadies”), kuid nende lugusid on kasutatud isegi telereklaamides (nt. Corona õlu ja filmi “Silver Linings Playbook” (peaosades Jennifer Lawrence, Bradley Cooper ja Robert De Niro) tutvustaval treileril). Nende lood on kõlanud telesarjades “Chuck”, “How I Met Your Mother”, “New Girl” jpt.

The Head and the Heart on USA indie folk ansambel, mis hakkas tegutsema suvel 2009. Bändi panid kokku Josiah Johnson (laul, kitarr, löökriistad) ja Jonathan Russell (laul, kitarr, löökriistad). Veidi hiljem liitusid nendega ka Charity Rose Thielen (laul, kitarr, viiul, bandžo), Chris Zasche (basskitarr), Kenny Hensley (klahvpillid) ja Tyler Williams (trummid). Täna tegutseb ansambel plaadifirma Warner Bros. Records artistina.

Ansambel kohtus ja pandi kokku “avatud mikrofoni”-õhtutel Seattle'i Conor Byrne pubis, mis on USA üks vanimaid pubisid.

Josiah Johnson oli Seattle’isse kolinud Lõuna-Californiast, Jonathan Russell oli tulnud Seattle’isse Richmondist, Virginia osariigist. Nad kohtusid klahvpillimängija Kenny Hensley’ga, kes oli samuti Seattle’isse kolinud, et kirjutada ja õppida muusikat ning Charity Rose Thielen’iga, kes oli tulnud Seattle’isse tagasi Pariisist, kus oli käinud õppimas. Trummar Tyler Williams oli tulnud Seattle’isse samuti Richmondist, kus oli mänginud ansamblis Prabir and The Substitutes. Talle oli saadetud laulu “Down In The Valley” demolint ja mees oli koheselt ka kohale tulnud. Basskitarrist Chris Zasche töötas baarmanina eelpool mainitud pubis, kuid päevasel ajal õppis koolis ja mängis kohalikes ansamblites – The Maldives ja Grand Hallway. Johnson on ütelnud kunagi ka seda, kuidas saadi ansamblile nimi – “sinu pea ütleb sulle seda, et pead olema stabiilne ja leidma endale hea töö, kuid südames tead seda, et ansambel on see, mida tahad teha, kuigi see on natuke isegi hullumeelne.”

Bändiliikmed olid kokku saanud ja seetõttu otsustati oma kulu ja kirjadega välja anda album “The Head and the Heart”, mida müüdi esinemistel ja kohalikes plaadipoodides. Märkamatult müüdi seda albumit 10 000 eksemplari, ja alles siis “märkas” neid ka plaadifirma (Sub Pop). Uskumatu lugu, kas pole. Nüüd masterdati album ümber, lisati üks uus lugu (“Rivers and Roads”) ja lindistati uuesti “Sounds Like Hallelujah”. Lisaks CD’le ilmus nüüd ka LP. Aastail 2010 ja 2011 andis ansambel kontserte nii USA’s kui ka Euroopas. 2011 kinnitas Seattle’is ilmuv ajakiri “City Arts Magazine”, et The Head and the Heart on parim Seattle’i uus ansambel. Samal aastal esineti juba ka USA popolaarses teleshow’s “Conan”.

Ansambli teine album “Let’s Be Still” ilmus oktoobris 2013. Plaadi esimene single oli “Shake” (seda lugu esitati ka 2013. aastal filmis “Lucky Them”) . Josiah Johnson kinnitas toona, et see oli esimene album, mida produtseeris terve band. Novembris tõusis album Billboard’i plaadimüügitabelis kohale number 10! 2014 andis ansambel palju kontserte- Charity Rose Thielen kirjutas lugusid paljudele teistele artistidele (nt. Mavis Staples) ja abiellus muusik Matt Gervais’iga.

2015. aasta keskpaigas hakkasid Johnson ja Russell kirjutama muusikat uue albumi jaoks, kuid märtsis 2016 andis band teada, et Johnsoniga on probleeme, mistõttu on ta veidi aega eemal ansmblitööst. Probleemideks olid probleemid meelemürkidega. Nii asendati Johnson Thieleni abikaasa Matt Gervais’iga. Septembris 2016 ilmus bändi kolmas album “Signs of Light”, millele eelnes ka singel “All We Ever Knew”. Russell on meenutanud, et see lugu tehti valmis suure innuga, kuna maailmakuulus režissöör Cameron Crowe tahtis neid oma telesarja “Roadies” pilootosasse. 2017. aastal andis ansambel jällegi mitmeid ja mitmeid kontserte, esineti ka mitmel suurel muusikafestivalil (nt. Coachella, Hinterland Music festival ja Lollapalooza).

“Living Mirage” on ansambli neljas stuudioplaat, mille esiksingliks on “Missed Connection”.

Midagi on nende muusikas sellist, mis meenutab mulle 1980ndaid ja 1990ndaid aastaid, ansambleid Crowded House, Azteg Camera, Deacon Blue ehk siis selliseid minu noorusaja suurepäraseid bände, kelle muusika on mulle alati hästi “istunud” ja sobinud.

Plaat algab üsnagi popiliku hingamisega looga “See You Through My Eyes”, millel väga harmoonia ja meloodialahendused, head mitmehäälset laulu j aka üsnagi põneva lahendusega vokaliis. Teine lugu “Missed Connection” algab jällegi põneva vokaliisiga ja kübe rokilikum kui plaadi avalugu. Jällegi põneva harmooniaga lugu, mis tuletab meelde poprokki 80ndatest aastatest. Kolmas lugu “People Need A Melody” on rahulikum ja vaiksem, tegelikult kübe folgilik ja võiks öelda ehk isegi kantriliku hingamisega lugu, kuid taaskord kaunis meloodia ja huvitav harmoonia. Lihtne, kuid väga hea lugu.

Neljas lugu “Honeybee” algab üsnagi idamaise harmooniaga ja on jällegi selline rahulikum lugu. Plaadi üks ilusamaid ja põnevamaid lugusid on viies lugu – “Brenda”. Huvitava refrääni ja esitusega lugu. Mulle meeldib see kitarrisaund, mida selles loos kasutatakse. Kuues lugu “Running Through Hell” on minu isiklik lemmik sellelt albumilt, kus ka suupilli kuuleb (suupill mulle hirmsasti meeldib ja seda kuuleb päris palju ka plaadi eelviimases loos “Living Mirage” ehk siis plaadi nimilugu). Klaverisaund ja meloodia tuletavad meelde Bruce Hornsby’d, Crowded House’i jt. 80ndate aastate tegijaid.

Plaadi seitsmes lugu “Up Against The Wall” on üsnagi sarnane Tom Petty lugudele, selline hea folkrokk, millel head minekut ja hea meloodia. Kusjuures sama võiks öelda ka plaadi üheksanda loo “I Found Out” kohta, selles kuulda ka ägedat viiulimängu. Väärikas ja mõjus lõpp albumile on viimane lugu “Glory of Music”. Ilus ja kauni esitusega folklugu.

The Head and the Heart alustas selle aasta (2019) juunis uue albumiga ka kontsertturneed Põhja-Ameerikas, mille käigus esinetakse koguni 38 linnas! Sealhulgas Austinis, Denveris, Chicagos, Atlantas, Torontos jm. Juulis on nende kontsertturneel külalisesinejaks samuti üks väga põneva helikeelega indie rokk ansambel - Hippo Campus.

Kuula ise ka:

https://wbr.lnk.to/LivingMirage


Alex Hepburn

„Things I’ve Seen“

(Warner Music)

Paljud muusikakriitikud ja muusikasõbrad on tõdenud, et Alex Hepburnil on hääl, et Alex Hepburn ongi hääl. Kaunis ja nutikas segu Amy Winehouse’ist ja Janis Joplinist. Mul ei jää muud üle, kui siinkohal kaasa noogutada, sest Alex Hepburnil on võrratu ja väga omanäoline hääl, mis jääb meelde ja eristub paljudest teistest tänapäeva lauljataridest. Lauljatar ise on ütelnud, et tema „murdunud“ ja kähe hääl on tulemus suitsetamisest, kuid arst on kinnitanud, et tal ei ole probleeme kurguga, tema hääl ongi lihtsalt selline „murdunud“.

Alex Hepburn (s. 25. detsember 1987) on briti lauljatar ja laulukirjutaja, kes avaldas oma debüüt-EP „Alex Hepburn“ juunis 2012 ja debüütalbumi „Together Alone“ aprillis 2013. Albumilt ilmus ka kaks singlit „Under“ ja „Miss Misery“. Ta on sündinud ja kasvanud Londonis (tema vanemad on šotlased, mistõttu võib öelda, et Alex on šotlanna), kuid ta on elanud ka veidi aega Prantsusmaal (aastail 1995-1999, kusjuures ta räägib perfektselt ka prantsuse keelt). Oma lauljakarjääri alustas ta Londoni urban-muusika areenil, lauldes üsnagi soulilikke „lõike“ mitmetele räpparitele ja nn beat makers’itele. Juba siis märgati Alex Hepburni vägagi omanäolist ja veidi kähedat häält (sarnaseid jooni on suurepärase, kuid varalahkunud Amy Winehouse’iga), mistõttu öeldi, et Alex Hepburni hääl on vägagi unikaalne ja ajatu, ja seda see tõepoolest ka on.

Alex Hepburn on ütelnud, et esialgu ta endasse väga ei uskunudki. „Ma ei tahtnud lauljaks saada.“ Tema esimeseks armastuseks ei olnud mitte muusika vaid haid. „Ma jumaldasin haisid ja tahtsin saada merebioloogiks ja olen sisse võetud sellest mõttest ka praegu.“ Merebioloogide kaotus on võit muusikale.

2013. aastal ilmunud debüütalbumit aitasid kirjutada ja produtseerida Jimmy Hogarth (varem teinud koostööd Paolo Nutini, KT Tunstall’iga), Gary Clark ja ka Ian Barter, miksimise eest vastutas Cenzo Townsend (varem teinud koostööd Florence and The Machine’i ja Snow Patrol’iga), albumi „masterdas“ Tom Coyne (varem teinud koostööd Adele ja Amy Winehouse’iga). Debüütalbumil sai kuulda kauneid souliballaade, laulu „Reckless“ autoriks oli Paul Barry, kelle sulest on tulnud ka Cher’i megahitt „Believe“ ja Enrique Iglesias’e „Hero“. Albumit märgati mitmel pool Euroopas, näiteks Šveitsi plaadimüügitabelis tõusis see kohale number 2. TOP 10 hulka jõudis album ka Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Venemaal, Poolas, Kreekas ja Türgis.

Pärast 2013. aastat on lauljatari elus olnud igasugu keerulisi ja halvemaid aegu, kuid nüüd on lauljatar tagasi võrratu albumiga „Things I’ve Seen“, mida „ennetas“ ka igati edukas singel „Take Home to Mama“, mida aitasid tal kirjutada ja produtseerida mitmed muusikamaailma „suured nimed“ – Mike Caren, Aton Ben-Horin, Kirby Lauryen, Axident (tema on varem koostööd teinud Justin Bieberi, Jason Derulo, Icona Pop’iga ja on ka üks Pitbull ft. John Ryan’i hittloo „Fireball“ taga). Uue albumi kirjutamisel ja produtseerimisel on olnud abiks Pete Boxsta ja Craigie Dodds, kes varem koostööd teinud ka James Arthuri, Jessie J., Amy Winehouse’i, Gorillaz’e, Kano jpt.

2018. aastal oli Alex Hepburn soojendusesineja Bruno Mars’i Euroopa-turneel „Doo-Woops & Hooligans“, sh. ka Hyde Park’is Londonis. Ta on löönud kaasa kontsertturneedel koos Lianne La Havas’e, Alex Clare’i, Texas’e, Amy Macdonald’i ja James Morrison’iga.

Tema uus album “Things I’ve Seen” ilmus selle aasta (2019) aprillis, ja laulus “Burn Me Alive” lööb kaasa ka brittide hetke üks kuumimaid meesartiste James Arthur. Selle löö üheks autoriks on Alex Hepburn, ja kirjutada aitas seda ka James Arthur. Lugu ise räägib üsnagi kurval teemal – lauljatari õde sooritas enesetapu. Plaadil on abiks palju teisigi tuntud nimesid – Amir ansamblist Rudimental, James Newman, King Henry, Russ ja Chris Ballard, Nik Kershaw, laulus “I Believe” on kasutatud ka legendaarse Aretha Franklini sämplingut, kusjuures Alex Hepburn’il õnnestus Aretha Frankliniga kohtuda veidi enne legendaarse diiva surma.

Uuel albumil kuuleme nii suurepärast bluusi, souli kui ka veidi popilikumaid esitusi, kuid kõik lood on igati kuulatavad ja kaasahaaravad. On öeldud, et teine album on artistil alati vägagi ohtlik ettevõtmine, kuid Alex Hepburnil on see õnnestunud suurepäraselt, sest siin on 15 laulu, mis on 15 tõelist muusikalist pärli. Juba plaadi avalooga “The Things I’ve Seen” tunneb kuulaja ihul kananahka. Sügav ja samas ka jõuline (pisut isegi mehelik, esitus tuletab meelde Amy Winehouse’i)) hääl, jõuline ja unikaalne groove. Laulus “When I’m Old” võib kuulda midagi, mis jääb vana ja uue, kaasaegse saundi vahepeale. Siin on nii elektroonikat kui ka vanakooli rhythm’n’blues’i. Mõnusalt mängib kitarri selles loos Barry Gorey.

“Take Home To Mama” teeb kuulaja õnnelikuks, suurepärane rütm, suurepärane esitus ja hääl, põnevad rütmilahendused, suurepärased puhkpillid ja palju põnevaid “mänge” ja effekte lauluga. Lugu, mis kinnitab, et elu on siiski elamist väärt. Samasuguseid motiive võib leida ka kaunist “Chasing Paradise”. Lauljatar võtab kuulaja oma haardesse ega lasegi lahti. “High Roller” on veidi nostalgiline, kaasautoriks Gary Clark, suurepärased taustakoorid, suurepärane kitarr, vahepeal kuuleb pisut isegi vilistamist, ja selles loos on lauljatari hääl eriti kähe ja justkui oleks mõni reggae-artist laulmas. Väga lahe. Samasugust nostalgiat, veidi 50ndate aastate hõngu on tunda laulus “If You Stay”, milles kasutatud ka sämplingut ühest vanast loost – “After Laughter Comes Tears”, mida esitas aastakümneid tagasi Wendy Rene.

Põnevaid klahvpillimeloodiaid kuuleme laulus “Burn Me Alive” (selles laulab ka James Arthur, ja nende hääled sobivad suurepäraselt kokku). Janis Joplini hinge ja sarnasust isegi häälega kuuleme laulus “Cease Fire”. Ilusa meloodiaga ja hingestatud esitus. Kaunist kitarrimängu kuuleme laulus “Could Have Been Happy”, jällegi sellist 50ndate aastate hõngu, mis seotud tänapäevase muusikalise produktsiooniga. Selle laulu üheks autoriks vanameister ja muusikamaailma legend Russ Ballard. Kindlasti selle plaadi üks kaunemaid lugusid.

Laul “Solid Gold” on raskema ja “paksema” rütmiga, kuid ka siin kuuleme suurepärast lauljatari esitust ja häält. Plaadiümbriselt võib välja lugeda, et loo üheks autoriks on Nik Kershaw, kitarri ja basskitarri mängib Eg White, kes varem teinud koostööd koos Adele, Dua Lipa, Sam Smithi, Will Youngi, James Morrisoni, Joss Stone’I, Linkin Parki jpt. Üks igati äge lugu, muusika, mida võiks kuulama jäädagi. “I Believe” on lugu, milles on 50ndate aastate “magusust” ja on omamoodi hümn naisvokaalansamblitele. Loo autorite loetelust vaatab vastu ka Curtis Mayfield - on kasutatud sämplingut selle mehe vanast loost “People Get Ready”, mida sai kuulda ka Aretha Franklini 1968. aasta albumil “Lady Soul”. Lugu, mida Alex Hepburn esitab võimsalt, kuid samas paitab lugu kuulaja kõrva.

“Dear Mama” poeb kuulaja naha alla, soe lugu nagu Vahemere randade liiv. Lugu, mida on võrreldud teise suurepärase briti artisti esituste ja lugudega ehk Sam Smith’i omadega. Lugu, mida võiks nimetada ka hümniks emale, ilus lugu. “Any Moment Now” – lugu, milles on lauljatar ja klaver. Ja kuulake seda esitust, seda häält! Kindlasti selle plaadi üks kaunemaid laule ja esitusi. Plaadi viimane lugu “Touch Yourself” on selline, mis tuletab meelde James Brown’i lugusid, Alex Hepburn ei jää Brownile alla, isegi “karjatused” on olemas…

Selline artist ja selline album. Tõeline muusikaline maiuspala neile, kes naudivad souli ja bluusi, julgeks öelda, et väga kvaliteetset muusikat.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/AlexHepburnThingsIS


„Original Broadway Cast Recording. The Cher Show“ (Warner Music)

Alles see oli, kui sain rääkida Cheri uuest albumist (2018. aasta oktoobris), milleks oli Cheri ABBA-laulude album „Dancing Queen“. Ja nüüd on põhjust jällegi temast rääkida. Lavalaudadele on USA’s jõudnud Broadway-muusikal „The Cher Show“, ja nüüd on võimalus kuulata seda muusikali ka plaadilt.

Cher on kindlasti muusikamaailma üks säravamaid tähti, kelle esitatud muusikat on olnud võimalik kuulata juba 1960ndatest aastatest alates, kui ta alustas koos oma endise abikaasa, varalahkunud Sonny Bonoga duot Sonny & Cher.

Pärast seda on Cher alati huviorbiidis olnud ja kõneainet pakkunud, mistõttu on igati vahva, et lauljatari (näitlejatari ja saatejuhi) elu ja muusika on jõudnud ka Broadway muusikali „The Cher Show“, kusjuures Cheri-rolli esitavad/mängivad kolm suurepärast lauljatari: Stephanie J. Block, Teal Wicks ja Micaela Diamond, sest Cheri eluetapid on jaotatud justkui kolmeks – esialgu oli ta Babe, seejärel Lady ja lõpuks Star, täpselt sedasi esitavad ka kolm lauljatari kolme eluetapi Cheri. Igati põnev lahendus. Siinkohal ütlen ära ka selle, et eelpool mainitud kolme lauljatari hääled on võrratult head, ka nende häältes on seda Cheri-hääle sügavust ja võimsust, tämbrit, millega on Cheri kuulsaks saanud, mistõttu mõnes loos/esituses unustad lausa ära, et Cher ei laulagi, ja seegi on igati lahe, näitab tegijate oskust ja kvaliteeti.

Paar sõna Cherist ka. Kui palju on maailmas inimesi, kelle kohta saab öelda, et ta on laulja, tele- ja filmitäht, tema auhinnariiulil seisavad kõrvuti Oscar, Grammy ja Emmy, ta on nii diskodiiva kui ka rokitäht, tõeline moeikoon? Pole vist palju selliseid inimesi, kuid üks on kindlasti – Cher.

Juba 2002. aastal hindas ajakiri Rolling Stones tema varanduse 600 miljonile dollarile, kuid mitte ainult see pole oluline, sest Cher on elanud vapustavalt omanäolise ja esindusliku elu.

Cher ehk Cherilyn Sarkisian LaPier sai selle aasta (2019) 20. mail 73-aastaseks. „Ma ei saa aru, kuidas olen nii kaua vastu pidanud meelelahutusmaailmas,“ on Cher aastaid tagasi ütelnud. „On palju inimesi, kes on minust andekamad. Ju see on siis lihtsalt õnn!“

Cher on pärit El Centrost, Kaliforniast. Tema ema Georgia oli samuti laulja ja näitleja, kelles voolas indiaaniverd, mida on näha ka Cheri omapärasest välimusest. Oluline osa Cheri välimuses on kanda ka tema isal, kes oli armeenlane. Isa lahkus kodust, kui Cher oli vaid 2-aastane. Aastate jooksul pidi Cher üle elama ema 8 erinevat kooselu. Ühest neist on pärit ka Cheri noorem õde Georganne. Kuna õde ja ema olid blondid, siis arvas Cher, et ta on inetu laps: „Ma olin häbelik ja inetu laps, kellel oli suur fantaasiamaailm. Uskusin, et olen ingel, kes on saadetud maa peale, et lastehalvatust ravida.“

Siiski oli Cheri ülesanne hoopis muu – 16aastaselt lahkus ta koolist, et minna Los Angelesse näitetunde võtma. 1963 laulis Cher nime all Bonnie Jo Mason linti esimese laulu „I Love You Ringo“ („Armastan Sind Ringo“). Veidi hiljem tutvus ta muusiku/lauja/näitleja Sonny Bonoga, kellega veidi hiljem abielluti ning 1969 sündis neil ka tütar Chastity. Lisaks esineti koos lauluduona Sonny & Cher ja teleshow’des. Duo esimene plaat „Look at Us“ ilmus juba 1965. aastal. Just nende esimesel plaadil oli ka duo tõeline superhitt „I Got You Babe“, mis tõusis esikohale nii USA kui ka brittide singlimüügi edetabelis. 1967. aasta lõpuks olid Cher ja Sonny müünud juba 40 miljonit plaati!

1966. aastal avaldas Cher ka oma esimese ja vägagi eduka soolosingli „Bang Bang (My Baby Shot Me Down)“. Sonny ja Cheri kooselu oli siiski lühike ja pea sama lühike oli ka Cheri kooselu lõunaosariikide rokitähe Greg Allmaniga. Tänaseks on mõlemad mehed meie hulgast lahkunud – Sonny Bono hukkus traagiliselt juba 1998. aastal, Greg Allman lahkus 2017. aastal. Lauljataril on ka kaks poega – Chaz Bono (s. 1969) ja Elijah Blue Allman (s. 1976).

Lähme ajas tagasi. 1970. aastal sai alguse vägagi populaarne teleshow „The Sonny & Cher Comedy Hour“. Cher jätkas ka edukate soolosinglitega: „Gypsys, Tramps & Thieves“, „Half-Breed“ ja „Dark Lady“. Duo Sonny and Cher lagunes 1974. aastal, Cher lahutas Sonnyst 1975. aastal ja seejärel alustas Cher soolokarjääri, kuid hakkas mängima ka filmilinal ja televisioonis.

1979 avastas Cher on ta 33aastane üksikhooldaja ema, kellel polegi õigupoolest tööd. „Meelelahutusäris on raske,“ kinnitab Cher. „Kui sa oled tore, siis tallutakse sind lihtsalt jalge alla, kui proovid iseenda eest seista, siis oled paljude arvates tõeline nõid.“ Kuid 1979. aastal ilmus Cheri sooloalbum, igati edukas diskoplaat „Take Me Home“, mida võib pidada ka lauljatari edukaks tagasituleku plaadiks. Aastail 1980-1982 esines Cher väga edukalt oma show’dega Las Vegases. 1982 debüteeris Cher ka Broadwayl, mängides lavastuses „Come Back to the Five and Dime, Jimmy Dean, Jimmy Dean“.

1983 mängis ta filmis „Silkwood“ (rolliga selles filmis kandideeris ta ka parima naiskõrvalosa Oscarile), 1985 filmis „Mask“ ja 1987. aastal võitis ta parima naispeaosatäitja Oscari rolli eest filmis „Moonstruck“. Nüüd juba 41-aastane daam oli tõeline Hollywoodi megastaar! Ja sellest ei piisanud. Nii esitas ta 80ndate aastate lõpus megahiti „If I Could Turn Back Time“. See oli tõeline rokihitt ja ühtlasi esines Cher üsnagi paljastavais rõivais. Uue rokibeibe imidzit aitas ülal hoida ka kooselu rokibändi Kiss liikme Gene Simmonsiga. Cherilt lmusid mitmed väga edukad ja nüüd juba rokilikumad plaadid: „Cher“ (1987), „Heart of Stone“ (1989) ja „Love Hurts“ (1991). Populaarsust kogusid tema hittlood „If I Could Turn Back Time“ ja „The Shoop Shoop Song (It’s in His Kiss)“.

90ndatel aastatel hakkas Cher aga rohkem popplugusid esitama. 1998 hukkus traagiliselt Sonny Bono, mis oli Cherile üsna tõsine löök ja aasta hiljem ilmusid album, veidi varem ka hittsingel „Believe“. Neist said 53-aastase tähe 35-aastase muusikakarjääri edukaimad teosed. Ainuüksi USAs oli plaat 4 nädalat järjepanu esikohal! Laulu eest sai ta ka Grammy-auhinna. Vaatamata sellele kinnitas lauljatar: „Mulle ei meeldi minu hääl. Arvan, et olen näitlejana parem, kui lauljana. Laulmine on nagu pidu võõraste juures, näitlemine on kui pidu omas kodus.“

2002-2005 toimus Cheri hüvastijätuturnee „Living Proof: The Farewell Tour“, millest sai üks edukamaid kontsertturneesid muusikaajaloos, tuues sisse 250 miljonit dollarit! Sellest tehti ka telesaade, mis võitis Emmy-auhinna.

2008. aastal sõlmis Cher 180 miljonilise lepingu Las Vegases, et anda seal kolmel aastal kontserte.

2010 mängis Cher jällegi filmis, seekord oli filmiks „Burlesque“ ja 2018. aastal filmis „Mamma Mia! Here We Go Again“ ja samal aastal ilmus uus plaat ABBA-lugudega „Dancing Queen“, mis USA plaadimüügitabelis debüteeris kohal number 3!

Soolokarjääri jooksul on Cher müünud üle 100 miljoni plaadi. Ta on ainus artist, kellel on ette näidata USA singlimüügitabeli esikohalaul viielt erinevalt kümnendilt (1960-2010). Cheri enimmüüdud plaadid on olnud „Living Proof“ (2001, 6,4 miljonit plaati), „Cher“ (1966, 8 miljonit plaati), „Heart of Stone“ (1989, 11 miljonit plaati), „Love Hurts“ (1991, 11 miljonit plaati) ja „Believe“ (1998, 20 miljonit plaati).

"The Cher Show"

plaadiümbrisel on ilusasti lahti kirjutatud, kuidas muusikalis kõlavad lood (need kõik on saanud ka üsna uue hingamise – mõni kiirem lugu on tehtud balaadiks ja vastupidi, mõni lugu on saanud tõelise muusikali-kuue jne jne) mingit Cheri eluetappi või sündmust elus tähistavad/kujutavad. On ju Cheri elu olnud igati põnev, on olnud tõuse ja mõõne, kordaminekuid ja lähedaste kaotusi, armumisi, lahkuminekuid, ja elukaaslaste lahkumist meie seast. Rõõmu ja pisaraid. Ja eks see elu ju kord selline olegi, olgugi et oled maailma superstaar.

Plaat algab lauluga „If I Could Turn Back Time“, mis viibki vaataja/kuulaja Cheri alguse juurde. Vaesest perest laps, keda ema kasvatas üksinda, mistõttu pidid nad kolima linnast linna. Teised lapsed vaatasid teda imelikult, kuna ta oli teistsuguse välimusega, tal polnud isa, ja tal oli probleeme koolis. Ema kinnitas tulevasele lauljatarile, et just tema hääles on jõud, see mis teeb tugevaks, seda mantrat sümboliseerib lugu „Half-breed“.

16-aastaselt oli Cherilynist saanud Cher ja ta oli kolinud Hollywoodi, kus ta sai tuttavaks Sonny Bonoga (muusikalis kehastab teda ja laulab Jarrod Spector). Sonny viis Cheri ehk Babe’i lindistusstuudiosse legendaarse Phil Spectori juurde. Cherist sai taustalauljatar, kuid Sonny tahtis tõsta Babe’i esile. Ka Cher soovis seda, ja ta soovis ka seda, et Sonny teda armastaks, sellest räägib lugu „The Shoop Shoop Song“.

Sonny ja Cher liiguvad Londonisse, kus nad esinevad telesaates „Top of the Pops“. Nad esitavad laulu „I Got You Babe“ (kuuleme seda ka sellel plaadil) ja 16-aastasest Cherist on saanud tõeline superstaar. Kuid kõik ei lähe nii nagu loodetud – 19-aastaselt on Cher ja Sonny varatud, nad on võlgades ja nendest ei räägita enam. Nüüd tärkab Sonnyl uus plaan – nad abielluvad Las Vegases! Seda sümboliseerivad plaadil/muusikalis kaks laulu koos „When The Money’s Gone“ ja „All or Nothing“.

Neist hakatakse jällegi rääkima. Babe’ist on saanud Lady. Duol on oma teleshow ja nad on USA populaarseim abielupaar. Lavale astub ka moelooja Bob Mackie, kes hakkab looma moodi Cheri abiga. Kõlab laul „Ain’t Nobody’s Business If I Do“. Cher on tagasi tipus, ja ta on alles 20ndates eluaastates. Leedist on saanud ka ema, kuid emaks olemiseks on vähe aeg, sest töö nõuab oma osa. Õnneks on abiks Sonny. Kuuleme laulu „Living In A House Divided“.

Ühel hetkel jõuab kooselu siiski karile. Cherile selgub, et vaatamata kooselule ja koostööle on neil kummaline leping – Sonnyle kuulub kõik, Cherile mitte midgi. Kuuleme laule „Bang Bang“ ja „Believe“ (muusikalis on sellest tantsuhitist saanud kaunis ballaad).

Muusikali esimese osa lõpuks lahkub Sonny, kuid Cher peab jääma tugevaks. Nagu tema ema oli ütelnud – laul teeb teda tugevaks. Seda sümboliseerib etenduses laul „Song For The Lonely“. Muusikali teise osas alguses kuuleme laulu „All I Ever Need Is You“, milles selgub, et lahkuminek pole lihtne, Cher lausa kardab seda, kuid õnneks tuleb Cheri telesaatesse külla Lucille Ball, kes julgustab Cheri lepingut lõpetama, alustama uut show’d ja olema täiesti uus naine! Kuuleme laulu „Heart of Stone“.

Täiesti uus naine on ka Star (staar), ja tema uus show kannab nime „Cher“. Kuuleme ägedat laulu „Gypsies, Tramps and Thieves“. Seejärel tuleb lauljatari ellu uus mees – rokitäht Gregg Allman. Muusikalis kehastab teda Matthew Hydzik. Tema esituses kaks rokkmuusika hitti „Midnight Rider“ ja „Ramblin’ Man“. Koos Stephanie J Block’iga (ehk Cheriga) esitatake lugu „Just Like Jesse James“. Kuid ka Star vajab abi – kõike lihtsalt ei jõua üksinda. Ta pöördub uue telesaate osas taaskord Sonny poole. Telesse jõuab „The Sonny & Cher Comedy Hour 2.0“. Päris elus elab Cher Gregg’iga, teles Sonnyga. Kõlab suurepärane laul „Dark Lady“.

Uus telesaade saab otsa, abielu Gregg’iga lõpeb, jälle peab Star kasvtama last, üksinda. Star mõistab, et on vaja teha kannapööre. Ta läheb Broadwayle ja Hollywoodi. Ta saab jälle hakkama. Kõlavad laulud „The Way of Love“ ja „The Beat Goes On“.

40-aastasest staarist on saanud moeikoon, superstaarist lauljatar ja Oscari-võitja. Ta armub, seekord on väljavalituks 23-aastane Robert Camilletti. Kuuleme laulu „I Found Someone“. Noorele mehele kuulsus ei meeldi, ta lahkub Cheri elust. Lauljatar jätkab oma tööd, jääb ellu, kuni saabub kurb uudis – Sonny on traagiliselt hukkunud. Nüüd saavad laval kokku kolm Cheri – Star, Lady ja Babe, et üheskoos esitada suurepärane „You Haven’t Seen The Last of Me“.

Cher tõuseb nagu fööniks tuhast, vaatamata oma kaotustele on tal meeles ema õpetussõnad – laul teeb sind tugevaks! Kõlab muusikali viimane lugu „Finale“, mis paljuski on lugu „Believe“ ja nüüd juba tantsulikus versioonis. Elu läheb edasi.

Selline vahva muusikal, vahva plaat, mida kuulata. Peaaegu kõik Cheri suurimad hitid tulevad esitusele, ja esitajad on kõik suurepärased.

Kuula ise ka:

https://WBR.lnk.to/TheCherShowAlbum


ONE OK ROCK

„Eye of the Storm“

(Warner Music)

Mul on alati väga hea meel, kui on võimalus kuulata muusikat, mis on tehtud kusagil mujal, kui näiteks USA’s, Euroopas või Kanadas. Tehakse ju head muusikat mujalgi, nagu näiteks Jaapanis. ONE OK ROCK on Jaapani poproki bänd, mis teeb igati head mussi, mida kinnitab ka nende uus album „Eye Of The Storm“. Sellist ehedat ja head ja noortepärast poprokki, milles nii alternatiivsema roki sugemeid, kuid kübe ka emo’t, post-hardcore’i.

Oma varasemast elust meenutan Jaapanist kahte väga suurepärast artisti. Üks nendest on minu noorusaja üks lemmikumaid metalbände ehk Loudness (minu jaoks 80ndate aastate keskpaigas üks parimaid metalbände) ja teine on loomulikult Ryuichi Sakomoto, kes kirjutanud võrratuid sooloplaate, kuid ka muusikat filmidesse (minu üks lemmikutest filmimuusikas on kindlasti Sakomoto kirjutatud muusika filmile „Merry Christmas, Mr. Lawrence“, kuid näiteks ka „The Last Emperor“, „Little Buddha“ jt.). Ah jaa, meenub veel ka ca 13-14 aastat tagasi kuulatud plaat, millel tegi muusikat Teriyaki Boyz, kusjuures tegemist oli räppbändiga! Seetõttu on üsna selge, et ka Jaapanis osatakse teha väga head muusikat, lihtsalt ei jõua väga palju sealset muusikat siia, Euroopasse, kuigi julgen kinnitada, et ONE OK ROCK uuel albumil on vähemalt viis-kuus nii kõva lugu, mida võiks mängida ka siinsetes raadiojaamades, sest nendes kõigis on hitiaines olemas.

ONE OK ROCK on Tokyost pärit bänd, mis tuli kokku juba 2005. aastal. Bändis mängivad Takahiro Moriuchi (laul, kusjuures igati hea häälega mees), Toru Yamashita (kitarr ja bändijuht, tema oli ka see, kes ansambli rajas ja teise liikmena tuli kampa basskitarrist), Ryota Kohama (basskitarr) ja Tomoya Kanki (trummid). Bändi nimi on tuletud „one o’clock“, kuna just sellel kellaajal tegi ansambel nädalavahetusel proovi, kusjuures jutt käib öisest kella ühest, sest siis oli palju odavam rentida bändile prooviruume. Öeldud on sedagi, et jaapani keeles võiks bändi nime hääldada ka „10969“ (ehk wan-õ-ku-ro-ku). Nimega on nüüd vist asjad selged.

ONE OK ROCK on ansambel, mida on märgatud ka mujal maailmas, mitte ainult Jaapanis, sest 2016. aastal võitsid nad Classic Rock Roll of Honour Awards’i kui parim Idast pärit uus meesansambel (eesti keeles kõlab see üsna kummaliselt, inglise keeles on see Eastern Breakthrough Male Band) ja 2017. aastal ajakirja „Rock Sound“ auhinna, kui parim interational ansambel. Neil samadel kahel aastal kandideeris ansambel ka Alternative Press Music Award’ile.

Nende muusika kohta öeldud, et mõjutusi on nad saanud Linkin Parkilt (selle bändi mõjutusi on enim jaapani rokimeeste kuuendal albumil „Jinse x Boku =“, kus nad tegid ka sellist nn yell-räppi), Foo Fightersilt (selle bändi mõjutusi on enim tunda ONE OK ROCKi teisel ja kolmandal albumil „Beam of Light“ ja „Kanjõ Effect“), Good Charlotte’ilt (selle bändi mõjutusi on tunda enim ONE OK ROCK debüütalbumil „Zeitakubyõ“), The Used’ilt. Bändi seitsmenda stuudioplaadi „35xxxv“ produtsendiks on John Feldmann, kes on varem koostööd teinud ansamblitega 5 Seconds of Summer, The Used, Sleeping With Sirens, kuigi just selle plaadi kohta on öeldud, et see oli liiga ameerikalik, kuid eesmärk oli saada endale uusi fänne ja ka ennast laiemale maailmale näidata. Ja seda ameerikalikku poproki suunda jätkati ka kaheksandal albumil „Ambitions“.

Pean tunnistama, et varasemaid ONE OK ROCKi plaate ei ole ma kuulnud (tuleb see viga kindlasti parandada), kuid uue albumi kuulamise ajal meenusid mulle veel mitmed teisedki kõvad rokibändid – Third Eye Blind, Filter, Coldplay, mistõttu võib ikkagi üsna julgelt väita, et ONE OK ROCK mängib uuel plaadil ikka sellist ameerikalikku poprokki, kuid see tuleb neil ka väga-väga hästi välja.

Nagu eelpool mainisin, siis ansambli algatajaks oli Toru Yamashita, kes õppis toona kõrgkoolis ja tal oli suur unistus ansamblit tegema hakata. Ta kutsus kampa oma sõbra Ryota Kohama (tema oli sel hetkel hoopis ühe hiphopi tantsurühma liige) ja palus, et Kohama hakkaks õppima basskitarri „hingeelu“.

Kolmandaks liikmeks sai kitarrist Alexander Reimon Onizawa. Seejärel kutsuti ansamblisse trumme mängima Yamashita klassivend Yu Koyanagi. Järgmisena leiti laulja Takahiro Moriuchi, kes sel hetkel mängis ühes teises bändis, kuid Moriuchile meeldis rokkmuusika, mistõttu liitus ta meelsasti uue ansambliga. Veidi hiljem lahkus ansamblist trummar, tema otsustas hakata hoopis filminäitlejaks (kusjuures Yu Koyanagi ongi nüüd filminäitleja) ja nii sai uueks trummariks Tomoya Kanki.

2007. aastal ilmusid nende esimene singel „Naihishinsho“ ja album „Zeitakubyõ“, ja samal aastal käidi ka esimesel kontsertturneel Jaapanis. Bändiliikmed on meenutada, et sel ajal nad alles otsisid oma nägu ja oma muusikat, mistõttu oli nende teine album „Beam of Light“ (2008) hoopis teistsugune, see oli pungiplaat. 2008 ilmus veel teinegi album ehk „Kanjõ Effect“.

Algus oli tehtud ja huvi ansambli vastu oli suur. 2009. aastal sai üsna paraja sigadusega hakkama Alexander Reimon Onizawa (ma ei hakka siinkohal neid sündmusi lahkama, veebist saate ise uurida), kuid seetõttu lahkus ta ka ansamblist, mistõttu jäid ilmumata ka uus ja planeeritud singel ning pidamata kontsertturnee. Alex läks elama USA’sse, Toru võttis üle soolokitarristi koha ja ansambel õppis ümber mängima lugusid ühe kitarristiga.

2010. aasta alguses ilmus uus singel „Kanzen Kankaku Dreamer“, ja nüüd mängiti juba neljakesti. Samal aastal ilmus neljas stuudioplaat „Niche Syndrome“. Loomulikult tuuritati mööda Jaapanit, ja osaleti ka mitmel suurel Jaapani rokkfestivalil. Esinema jõuti ka Lõuna-Koreasse, Taiwanile ja Singapuri.

2011 ilmus viies album „Zankyo Reference“ ja 2013 kuues album „Jinsei x Boku=“. Sama aasta oktoobris alustas ansambel oma esimest kontsertturneed väljaspool Aasiat. Viiest Euroopa kontsertist müüdi neli välja koheselt. Järgmise aasta alguses esineti ka New Yorgis ja Los Angeleses ning kevadel ka Philadelphias ja Torontos. Samal aastal jõudis Jaapanis kinodesse dokumentaalfilm „FOOL COOL ROCK“, milles oli võimalik näha bändi esinemise Euroopas ja Aasias. 2014. aastal jõudis bänd teha aga veel igasugu „põnevaid“ asju – septembris anti 2 suurt staadionikontserti Yokohama staadionil, mida käis vaatamas 60 000 inimest! Aasta lõpus tuuritati USA’s, Lõuna-Ameerikas ja ka Euroopas, esineti näiteks ka Taanis, Rootsis ja Venemaal. USA ja Suurbritannias oldi koos ansambliga Ghost Town, mujal Euroopas olid laval ka ansamblid Tonight Alive ja Mallory Knox. Jaapanis esineti ka koos Hoobastank’iga.

Veebruaris 2015 ilmus uus album „35xxxv“, mida märgati ka USA’s. Billboardi raskeroki albumite tabelis tõusis see 23. kohale ja nn world albums edetabelis tõusis see esikohale! Ka 2015. aasta oli ansamblile igati töine. Nii soojendati ansamblit Yellowcard nende USA turneel, loomulikult tuuritati ka Jaapanis ning anti teada uuest plaadilepingust firmaga Warner Bros. Records. Seetõttu avaldati albumist „35xxxv“ nn deluxe-versioon, mille laulud olid kõik ingliskeelsed.

Töid ja tegemisi jätkus ka 2016. aastasse – bänd andis kontserte Jaapanis („One Thousand Miles Tour“), kaasa lõid ka All Time Low ja PVRIS. Sama aasta suvel soojendas ONE OK ROCK ka asamblit 5 Seconds of Summer nende USA-turneel. Sügisel ilmus kogumikplaat, mis tähistas My Chemical Romance’i albumi „The Black Parade“ 10. sünnipäeva. Sellel esitasid My Chemical Romance’i lugusid teised ansamblid, kusjuures plaadi avalugu „The End“ oli esitatud ONE OK ROCK poolt. Samal aastal anti kaks suurt ontserti Nagisaenis, Shizuokas Jaapanis – kahel õhtul vaatas bändi kokku 110 000 inimest!

Jaanuaris 2017 ilmus bändi uus stuudioplaat „Ambitions“, millel lõid kaasa ka Avril Lavigne, All Time Low’ Alex Gaskarth ja 5 Seconds of Summer. Sama aasta mais teatati, et ONE OK ROCK on soojendusansambliks Linkin Park’i kontsertturneel Põhja-Ameerikas (4 kontserti) ja Jaapanis (3 kontserti). Usun, et see oleks olnud päris uhke värk ja tubli tunnustus ka ONE OK ROCK kuttidele, kuid see turnee jäi kahjuks ära ja põhjuseks teadagi mis – Linkin Parki ninamehe Chester Benningtoni surm 20. juulil 2017. ONE OK ROCK esitas pärast Benningtoni lahkumist meie hulgast oma kontsertitel ka Linkin Parki lugu „One More Light“. Novembris 2018 andis ONE OK ROCK teada, et järgmisel (2019) aastal ilmub nende uus album „Eye of the Storm“. Enne albumi ilmumist ilmus sellelt ka kolm singlit – „Change“, „Stand Out Fit In“ ja „Wasted Nights“.

2019. aasta alguses uus album ilmuski, kuid bänd on jõudnud käia jälle ka esinemas – koos ansamblitega Waterparks ja Stand Atlantic esineti Põhja-Ameerikas, Ed Sheeraniga jagati lava Aasia-turneel. Mais 2019 esines ONE OK ROCK Euroopas, seekord soojendati neid – selleks oli popbänd Anteros. Teada on sedagi, et september 2019 kuni jaanuar 2020 läheb ONE OK ROCK jällegi suurele kontsertturneele Jaapanis.

Uuel albumil lööb kaasa ka USA laulja-laulukirjutaja Kiiara (laulus „In the Stars“).

Plaadi avalöögiks on plaadi nimilugu „Eye of the Storm“, milles ONE OK ROCK näitab oma taset. Igati uhke ja kaasaegne rokilugu, milles ka uhket trummimängu ja võimast laulja häält. Loomulikult ei puudu ka kitarrisoolo ning veidi on selles loos midagi, mis meenutab isegi Michael Jacksoni kunagist menukit „Black or White“. Võimas lugu igal juhul. Plaadi teine lugu on singlina ilmunud hittlugu „Stand Out Fit In“, mis on tõepoolest suurepärane näide, kuidas tuleks tänapäevast heaminekuga poprokki kirjutada ja esitada. Laulja näitab uhkelt ka oma kõrgemaid noote ning need ägedad süntesaatorisaundid annavad siin ainult vürtsi juurde, rääkimata meeldejäävast refräänist.

Lugusid on plaadil kokku 13. Osad on rokilikumad (nt. „Worst in Me“, plaadi viimane lugu „The Last Time“), osad popilikumad (nt. „Letting Go“, „Giants“), osad aeglasemad (nt. „Unforgettable“, siin on väge ägedalt ka vilistamist kasutatud, kusjuures ka see lugu kasvab ja muutub rütmikamaks), osad kiiremad, nii nagu ikka. Kuid siin on ka võimsaid rokihümne, mis kindlasti ka lavalt head kuulata (on ju ONE OK ROCK igati äge lavabänd), nt. „Grow Old Die Young“, tõeline suurte staadionite lugu on ägeda mitmehäälse algusega „Push Back“ (kusjuures selles loos on miskit, mis tuletab meelde vana head Roxette ja vaata et isegi Queeni).

Minu enda üks suurimatest lemmikutest on veidi rahulikum, kuid igati võimas „Wasted Nights“, suurepärase ja kauni meloodia ning harmooniaga lugu.

Igal juhul on minu jaoks ONE OK ROCK igati põnev avastus ja leid, mistõttu tundub, et tuleb hakata uurima, kus leida nende kuttide varasemaid plaate, et veid lähemalt nende loominguga tuttavaks saada.

Kes ei usu, kui hea ONE OK ROCK tegelikult on, see kuulab ise:

https://lnk.to/eyeofthestorm


Marina

„Love + Fear“

(Warner Music)

Lauljatar ja laulukirjutaja MARINA ehk Marina Lambrini Diamandis on sündinud 10. oktoobril 1985 Walesis (lauljatar on pooleldi uelslane ja pooleldi kreeklanna). Varem on ta kasutanud artistinime Marina and the Diamonds, kuid nüüd lihtsalt MARINA.

16-aastasena kolis ta koos oma isaga (vanemad lahutasid veidi aega varem) elama Kreekasse, et õppida kreeka keelt ja laulda kohalikke rahvalaule koos oma vanaemaga. Kaks aastat hiljem kolis lauljatar Walesi tagasi, sest tema suurimaks sooviks oli saada lauljaks.

Ta töötas kaks kuud bensiinijaamas, kogus veidi raha ja kolis Londonisse.Vaatamata sellele, et tal ei olnud muusikalist kogemust, hakkas ta Londonis muusikat kirjutama. Ta käis ka tantsukoolis, kuid seda vaid paar kuud. Tulevane lauljatar õppis veidi aega ka erinevates ülikoolides muusikat ja klassikalist kompositsiooni, kuid ka seda üsna lühiajaliselt. Oma lapsepõlvest ja noorusajast on lauljatar meenutanud, et talle meeldisid Dolly Parton, Enya, George Michael, kuid ka Spice Girls, Britney Spears ja S Club 7. 15-aastaselt avastas ta enda jaoks Madonna, ja see oli ka üks põhjuseid miks ta unistas lauljaks saamisest.

Seejärel käis ta igasugu katsetel, et pääseda mõnda ansamblisse või muusikali, kuid edu ei olnud. Seetõttu otsustas ta jätkata muusika kirjutamist ja võttis endale esinejanime, nagu oleks tegemist ansambliga ehk Marina and the Diamonds. Toona meeldisid talle PJ Harvey, Fiona Apple, The Distillers, kõik veidi teistsugused ja alternatiivsema hingamisega artistid.

Ka MARINA’l olid omanäolised ja teistsugused lood, veidi indie’lik lähenemine muusikale ja väga omanäoline hääl (lauljatar hakkas lausa suitsetama, et omapärast häält saada… no mine võtta nüüd kinni…), kuni ühel hetkel lauljatari märgati. Märkajaks oli firma 679 Recordings, mis on suurfirma Warner Music Group üks haru. Täna võrreldakse MARINA häält Kate Bush’i, Regina Spektori, Florence Welch’i ja Siouxsie Sioux’iga, muusikat aga Lady Gaga, Katy Perry ja Lana Del Rey’ga.

1. veebruaril 2010 ilmus MARINA debüütsingel “Hollywood”, veidi hiljem (22. veebruar 2010) ilmus debüütalbum “The Family Jewels”, mis brittide plaadimüügitabelis tõusis kohale 5. Indie ja new wave olid märgusõnad, mis võimaldasid Marina and the Diamonds’il paljudest teistest popartistidest eristuda.

Sama aasta veebruaris alustas ta ka oma esimest kontsertturneed, mis kestis 49 päeva ja viis ta Suurbritanniasse, Iirimaale, mujale Euroopasse, USAsse ja Kanadasse. 2011 ilmus uus single “Radioactive” ja ka demoversioon laulust “Starring Role”.

2012 ilmus lauljatari teine album “Electra Heart”. Plaat tõusis edetabelite tippu nii Suurbritanias, kui ka Iirimaal, ja ka mujal Euroopas. Selle plaadi esiksingel oli “Primadonna”, mis on kindlasti MARINA üks kuulsamaid ja populaarsemaid lugusid, mis tõusis brittide singlimüügitabelis kohale 11.

Sellel albumil on veel mitmeid hitte – “Power & Control” ja “How to Be a Heartbreaker”. “Electra Heart” on üldse väga huvitav ja põnev album (siin on tunda juba ka mõjutusi electropop’ist), selle plaadi lugudest on MARINA Youtube’i kanalis mitmeid videoid, mis moodustavad kokku ühtse loo.

MARINA elas lühikest aega New Yorgis, ja andis veebruaris 2013 oma fännidele teada, et hakkas kirjutama uus lugusid kolmandale albumile.

2014. aasta lõpus (täpselt lauljatari sünnipäeval ehk 10.10) ilmus singel “Froot”, millest sai ka kolmanda stuudioplaadi nimilugu. Uue plaadi teine singel oli “Happy”, 2015 aasta veebruaris ja märtsis ilmusid veel ka laulud “Immortal” ja “I’m A Ruin Forget”.

3. märtsil 2015 ilmus uus album “Froot”, milles oli rohkelt mõjutusi süntesaatori popist ehk synthpop’ist. Ka see album jõudis brittide plaadimüügitabeli TOP 10 hulka, ja tegi seda ka USA plaadimüügitabelis, mis oli lauljatari jaoks esmakordne selline saavutus.

2016. aastal teatas lauljatar, et teeb muusikas väikese pausi, mis kujunes ootamatult pikaks (ta otsustas loobuda esinejanimest Marina and the Diamonds, ja jätkata MARINA nime all, kuna leidis, et ta on liiga artistikeskne, ja teda ennast on liiga vähe). Alles 2018. aasta novembris sai MARINAt kuulda Clean Banditi hittloos “Baby”, milles lööb kaasa ju ka Puerto Rico supertäht Luis Fonsi. Laulust “Baby” sai üsna kiirelt ülemaailmne hittlugu, mida saab kuulda ka MARINA uuel albumil “Love + Fear”. Pärast “Baby” ilmumist avaldas MARINA ka uue soololoo ehk “Handmade Heaven”, mille muusikavideo on filmitud Lahemaa rahvuspargis ja Viru rabas!

Värske album on jagatud kaheks kaheksalaululiseks kogumiks. “LOVE + FEAR” on inspireeritud psühhiaatri Elisabeth Kübler-Rossi teooriast, et emotsioonid tulenevad armastusest ja hirmust ning album esindab mahlakalt ja vôimsalt neid kahte juhtivat jôudu inimkonna reaktsioonide taga.

Uuel plaadil kõlavad eelpool mainitud hittlugu “Handmade Heaven”, kuid ka sellised ägedad lood nagu “Orange Trees” ja “To Be Human”, mis on kogunud kokku juba üle 20 miljoni globaalse striimi. Album ise on tõusnud brittide plaadimüügitabelis kohale 5. MARINA tähistab uue albumi ilmumist Suurbritannia ja Pôhja-Ameerika kontsertturneega.

Uue albumi avalooks ongi paljudele muusikasõpradele tuttav “Handmade Heaven”, mille video on filmitud Eestis. Selline ilusa meloodiaga ja rahulik popilugu, veidi ehk melanhoolne, mida võiks öelda ka plaadi teise loo “Superstar” kohta. MARINA jätkab ka kolmandas laulus “Orange Trees” vaikselt ja rahulikult, veidi on tempokam, kui kaks esimest lugu ja usun, et laulu refrään peaks olema muusikasõpradele tuttav, lahe on ka laulus kasutatav vokaliis o-tähe peal.

Seejärel juba superhitt “Baby”, mis erineb oluliselt selle plaadi esimestest lugudest, kuigi ka tantsuline “Baby” on ju kübe nukrameelne ja melanhoolne, kuid igati ilus ja kaasahaarav lugu, mida täiustab MARINA suurepärane esitus ja hääl, kaunid kõrged noodid.

Uue plaadi “LOVE”-osa lõpetavad neli lugu –“Enjoy Your Life”, “True”, “To Be Human” ja “End of The Earth”, mis on omavahel üsnagi sarnased, on põnevad ja ilusad meloodiad ja harmooniad, kuid jällegi nukrameelsed. Ilusad ja kurvad.

“FEAR”-osas on kuulda ka veidi teistsuguse hingamise ja ülesehitusega lugusid, milles on ka kübe tempot (nt. “Life Is Strange”, “Karma”, “Emotional Machine”, “No More Suckers”).

Pean tunnistama, et minu jaoks on MARINA uus album üsna keeruline kuulamine, sest näib, et see liigub sellises ühtlases, ja äkki isegi liiga nukrameelses õhkkonnas. Loomulikult on lood ilusad, haprad ja õrnad, kuid kübe võiks olla varieerumist ja rohkem muusikalist värvi. Hittlugu “Baby” on siin täiesti teistsugune lugu, sest tegelikult see ongi ju Clean Banditi lugu, kuid veidi tahaks rohkem rütmi ja hingamist ka teistesse lugudesse. MARINA hääl on ilus, esitus õrn ja tundeline.

Kuula ise ka:

https://marina.lnk.to/loveandfear


Alphaville

„Forever Young“

(Warner Music)

Kui oma isiklikku noorusaega meenutada, mis jäigi ju 80ndate aastate keskpaika, siis oli toona paar ansamblit, mille fänn oli vägagi popp olla. Üks sellistest bändidest oli kindlasti Alphaville, kelle 1984. aastal ilmunud album „Forever Young“ oli ikka hiiglama „kuum“ asi! Kui hästi meenutada, siis oli toona Tallinna vanalinnas üks selline vahva koht, kus muusikasõbrad said uut muusikat kuulamas käia. Inimesed tulid kokku istusid väikses saalis toolidele, tuli inimene, kes pani uue plaadi mängima ja nii sai seda kuulata. Ja ma olen 100% kindel, et esimest korda kuulasin Alphaville „Forever Youngi“ just sellisel „istumisel“. Päris äge ju. Ma ei mäleta, kelle käest ma selle plaadi endale helikassetile lindistada sain, kuid igal juhul oli see olemas, ja seda sai toona kuulatud ikka vägagi sageli. Seetõttu on igati äge seda plaati jällegi uuesti kuulata, sest tähistamaks albumi 35. sünnipäeva on see nüüd uuesti ja remasterdatuna saada.

Alphaville on saksa uue-laine süntesaatoripopi ansambel, mis saavutas kuulsust 1980ndatel aastatel. Kuna sel aastal möödub 35 aastat Alphaville’i legendaarseima ja ühtlasi ka debüütalbumi „Forever Young“ ilmumisest, siis on see plaat uuesti välja antud ning reliisis on igasugu uhkeid variante, nii duubelalbum, album, milles on lausa kolm plaati jne. Minul õnnestus kuulata seda versiooni, milles algupärane album, millele lisatud ka teine plaat, millel igasugu remikse ja pikemaid versioone, lugusid, mis ei mahtunudki plaadile, singlite B-külgi. Loomulikult ilmus tähtpäeva puhul ka remasterdatud vinüülalbum, et ka kõik vinüülplaatide sõbrad saaksid oma kogu täiendada.

Alphaville’i algkoosseisus mängisid Marian Gold (õieti Hartwig Schierbaum), Bernhard Lloyd (õieti Bernhard Gössling) ja Frank Mertens (õieti Frank Sorgatz). Tänaseks on neist alles vaid Marian Gold, ja eks ole aastate jooksul ansamblis mänginud mitmeidki muusikuid, kellest allpool ka juttu teen. Selge on see, et just oma debüütalbumiga „Forever Young“ „koputas“ Alphaville väga edukalt popmuusikamaailma uksele, ja selle plaadiga kirjutati kindlasti ennast ka popmuusika ajalukku.

Loomulikult ilmus plaate ka pärast esimest albumit, kuid sellist albumit nagu esimene, sellist rohkem ei tulnudki, sest meenutagem, et just sellel albumil on sellised lood nagu „Forever Young“, „Big In Japan“, „Sounds Like a Melody“, „The Jet Set“. Laulud, mida mängiti edukalt siis, ja mängitakse ka praegu paljudes raadiojaamades. Alphaville oodatud esineja ja „külaline“ ka praegustel muusikafestivalidel, vaatamata sellele, et algupärasest koosseisust on alles vaid Marian Gold.

Algus

Alphaville sai alguse, kui laulja Marian Gold ja Bernhard Lloyd hakkasid esialgu tegema ansamblit, mil nimeks hoopis Nelson Community (lisaks Goldile ja Lloydile oli selles bändis veel 7 liiget).

Mitu kuud hiljem liitus nendega ka Frank Mertens. Siinkohal tuleb meenutada seda, et Gold oli kirjutanud laulu „Big In Japan“ juba 1979. aastal, kui ta oli kuulanud punkansamblit Big In Japan (milles mängis basskitarri Holly Johnson, kes 1980ndatel aastatel oli ju ansambli Frankie Goes To Hollywood juhtfiguur). Nelson Community nimi pandi hoiule, ja järgmisena valiti ansamblile nimeks Forever Young, ja veel veidi hiljem juba Alphaville, eeskujuks prantslaste kuulus ulmefilm „Alphaville“ aastast 1965.

Gold, Lloyd ja Mertens kirjutasid üheskoos laulu „Forever Young“, kuid esimeseks singliks oli 1984. aastal ilmunud megahitt „Big in Japan“.

Sügisel 1984 ilmus debüütalbum „Forever Young“, mille produtsentideks olid Colin Pearson, Wolfgang Loos ja Andreas Budde. Laul „Big in Japan“ tõusid paljudes riikides (Saksamaa, Kreeka, Rootsi, Türgi, Venetsueela, USA tantsumuusika edetabel) singlimüügitabeli tippu, kusjuures laul tõusis ka brittide singlimüügitabeli TOP 20 sekka, saavutades 8. koha, kuid huvitaval kombel on see ka ainus Alphaville’i laul, mis nii kõrgele brittide juures tõusis! Ka debüütalbumi kaks järgmist singlit „Sounds Like a Melody“ ja „Forever Young“ olid Euroopas edukad, kuid britid ja ameeriklased nendest lugudest sedavõrd lummatud ei olnud. Usun, et Alphaville’i menule Eestis aitas paljuski kaasa see, et bänd oli vägagi populaarne Rootsis ja Soomes, mistõttu teati ka meil, et saklastel on üks selline äge trio nagu Alphaville.

Ägedalt edasi

Juba detsembris 1984 lahkus ansamblist Mertens, kuna suur meediahuvi ja populaarsus oli tekitanud temas tõsise stressi, mistõttu hakkas Alphaville’is klahvpille mängima Goldi vana sõber Ricky Echolette, vajadusel mängis uus mees ka kitarri. Samal, 1984. aastal lõi Alphaville kaasa ka heategevusprojektis Band Für Afrika ja kirjutati muusika filmile „Der Bulle Und Das Mädchen“.

1986. aastal ilmus Alphaville’i teine album „Afternoons in Utopia“, millel olid ka hittlood „Dance With Me“, „Universal Daddy“, „Jerusalem“ ja „Sensations“, mis kõik olid üsnagi edukad mandri-Euroopas. Sellelt plaadilt ilmus veel ka viies singel ehk „Red Rose“.

Seejärel möödus kolm aastat, kui ilmus kolmas stuudioplaat „The Breathtaking Blue“, (1989) millel ka populaarsed lood „Romeos“ ja „Mysteries of Love“. See plaat andis ainest ka filmile „Songlines“, mis koosnes videotest, mis tehtud selle plaadi lugudele, kusjuures abiks oli 9 erinevat režissööri. Christoph ja Wolfgand Lauenstein võitsid videoga „Balance“ ka Oscari-auhinna!

Siinkohal peab mainima, et 1992 avaldas Marian Gold ka esimese sooloplaadi „So Long Celeste“ (1996. aastal veel ka teise sooloplaadi „United“). 1992 ilmus ka

Alphaville esimene kogumikplaat, vägagi populaarne „First Harvest 1984-92“. Alphaville’i neljas stuudioalbum „Prostitute“ ilmus 1994. aastal, sellelt plaadilt ilmus ka kaks singlit ehk „Fools“ ja „The Impossible Dream“. Selle plaadiga mindi ka kontsertturneele, mistõttu liitus nendega lühikeseks ajaks ka trummar Robbie France, kuid kolm aastat hiljem ehk 1997 lahkus ansamblist Echolette, kes otsustas, et soovib veeta rohkem aega oma perekonnaga.

1997 ilmus Alphaville’i viies stuudioplaat „Salvation“, kolm aastat hiljem ansmabli esimene kontsertalbum „Stark Naked and Absolutely Live“. 2001 ilmus remikside album „Forever Pop“ ja DVD „Little America“, millel kaks kontserti, mis toimusid Salt Lake City’s. 2003 ilmus väga väikeses tiraažis album „CrazyShow“, millel ei löönud enam kaasa Bernhard Lloyd, kes ka veidi hiljem ametlikult ansamblist lahkus, kuid jäi siiski kontakti Goldiga. Nii olid sellel hetkel ansamblis lisaks Goldile ka Martin Lister (klahvpillid), David Goodes (kitarrid) ja Jakob Kiersch (löökriistad).

Vaatamata koosseisulistel muutustel jätkas Alphaville tegutsemist, anti kontserte, kirjutati ka uusi lugusid ning 2010 ilmuski album „Catching Rays on Giant“, kujuures eelmine stuudioalbum oli ju aastal 1997. Stuudioplaatide vahel seega 13-aastane paus! Uus album võeti Saksamaal väga hästi vastu, laulus „Call Me Down“ saab kuulda laulmas ka bändi klahvpillimängijat Martin Listerit.

2011 liitus ansambliga ka basskitarrist Maja Kim. Kolm aastat hiljem ehk 2014 sureb ootamatult Martin Lister, tema asemele tuleb Carsten Brocker, 2016 lahkub ansamblist Maja Kim, kelle asemele tuleb Alexandra Merl.

2017 ilmub Alphaville’i 7. stuudioplaat „Strange Attractor (2017 Alphaville Album)“ ja seni viimasel stuudioalbumil mängib Alphaville koosseisus: Marian Gold (laul), David Goodes (kitarrid), Jakob Kiersch (löökriistad), Carsten Brocker (klahvpillid) ja Alexandra Merl (bass).

"Forever Young"

Alphaville avaldas esimese singli „Big in Japan“ enne seda, kui debüütalbum valmis oli. Esiksingli edu üllatas nii bändi kui ka plaadifirmat. Bändiliikmed on meenutanud, et „Big in Japan“ tõstis neid popmuusika taevasse, kuigi pool albumit polnud veel valmiski. Nii kirjutati uusi lugusid, nauditi edu.

„Meil olid jalas lõhkised teksad ja seljas läbihigistatud nahktagid, ja me olime nagu kodutud miljonärid, kes elasid hotellide sviitides ja lennujaamades.“

Kolm esimest lugu, mis valmis said olid „Big in Japan“, „Seeds“ (see ilmus „Big in Japan“ singli B-poolel, ja see algupärasele albumile ei mahtunudki, nüüd kuuleb seda uuesti välja antud albumi teisel plaadil) ja „Forever Young“. Viimati mainitud hittlugu oli esialgu palju kiirem, kuid bändiliikmed polnud sellega rahul, tundus, et lugu peaks olema rahulikum, aeglasem, hümnilikum, mistõttu soovitas produtsent Budde, et tehke sellest hoopis ballaad. Ja nii läkski.

Esialgu oli Alphaville’il plaan, et teise singlina ilmub „Sounds Like A Melody“ (see kirjutati valmis ja võeti linti kahe päevaga!), kuid otsus oli kindel, et teiseks singliks saab siiski „Forever Young“, millest sai tõeline hittlugu, mis jäänudki ju Alphaville’i tunnuslooks. Marian Gold on ütelnud, et oma hingelt olid nad kõik omamoodi hipid, mistõttu oli kaubanduslik edu neile pisut ootamatu ja harjumatu, veidi nende uskumuste vastu, kusjuures mõnda lugu keeldus Gold kontsertitel isegi mängimast...

Selle aasta (2019) märtsis ilmus album „Forever Young“ remasterdatud kujul, et tähistada albumi 35. sünnipäeva. Nagu eelpool mainisin, siis minu kuulata on kahest plaadist koosnev versioon. Esimene plaat on algupärane album, mis digitaalselt remasterdatud ning selle eest vastutas Bernhard Lloyd isiklikult.

Album algab suurepärase looga, mil nimeks „A Victory of Love“, mis väga hea meloodiaga ja põneva harmooniaga lugu, veidi aeglasema tempoga, ja tegelikult tuletab veidi meelde ka legendaarset Depeche Mode’i. Selles loos on võimalus kuulda Marian Goldi madalamaid toone. Bändiliikmed on meenutanud, et „A Victory of Love“ lindistati stuudios valmis, Lloyd ja Mertens lahkusid stuudiost, kuid Gold jäi stuudiosse veel tööd tegema just laulusõnadega, mistõttu kirjutas ta laulu veidi ka ümber.

Plaadi teine lugu „Summer in Berlin“ on Goldi kirjutatud lugu Berliinist, ja sellest, mida ta tundis sel suvel Saksamaa vastu. Kolmas laul on „Big In Japan“, millest eelpool juttu juba tegin, kuid pean tunnistama, et see lugu „töötab“ suurepäraselt ka täna. Mõned hitid on lihtsalt sellised, mis on hitid ka 30 või rohkem aastat hiljem. Neljas lugu „To Germany with Love“ on kokku pandud paarist erinevast loost, basskitarri mängib Ken Taylor ja loo lõpus on veidi „laenatud“ ka Mozarti „Väikest öömuusikat“. Igal juhul veidi selline „kosmiline“ lugu, vähemalt loo alguses on vägagi põnevaid süntesaatorisaunde.

„Fallen Angel“ kirjutati pärast „Big in Japan“ ilmumist singlina ja bändiliikmed tõdesid, et kõik muutub, kui oled esikohal. „Maailmast saab suur kaubanduskeskus, kus kõik on tasuta – inimesed, asjad jne. See on isegi veidi vulgaarne.“ Kuues lugu Alphaville’i kõige kuulsam ja „suurem“ lugu – „Forever Young“, mille tunneb ära juba esimesest süntesaatoriakordist. Selliseid hitte ei sünni väga palju, kuid Alphaville’il see õnnestus. Kusjuures soovitan selles loos kuulata ka laulusõnu, Alphaville’i kuttidel on tegelikult päris palju ütelda.

„In The Mood“ on Goldi sõnul lugu sellest, kuidas Alphaville tundis ennast 1984. aastal, kuigi lugu kirjutades ei saadudki sellest ise aru. Kaheksas lugu plaadil on „Sounds Like A Melody“ ehk siis jällegi üks nendest „suurtest“ Alphaville’i lugudest. Üheksas lugu albumil on „Lies“, mis minu jaoks tundub kuidagi teistsugune, jutskui ei sobikski sellele plaadile, kuid eks ikka bändiliikmed ja produtsendid otsustavad, mis plaadile pääseb, mis mitte. Viimane, kümnes laul on „The Jet Set“. Goldi sõnul on see lugu, mis ei pidanudki olema laul, aga pigem vahepala, mis oleks „reklaaminud“ seda, mida raha eest osta ei saa – anarhia, vabadus, armastus, lõbu ja tükike maailma lõpust.

Teisel plaadil on võimalus kuulata „Big In Japan“ singli-versiooni, pikemat remiksi (pikkust üle 7 minuti) ja ka instrumentaalversiooni. Laulust „Sounds Like A Melody“ on samuti singli-versioon ja pikem versioon (ka sellel pikkust üle 7 minuti). Ka „Forever Youngist“ on kaks versiooni, põnev on just pikem dance mix.. Laulust „The Jet Set“ on kolm versiooni – nn singli remiks, dub mix ja USA superprodutsendi ja remiksija Jellybean’i versioon (ei maksa unustada, et Jellybean oli üks nendest, kes oli 80ndate aastate keskpaigas „abiks“ ka noorukesel Madonnal, kuid tema abi on kasutanud ka Whitney Houston, Sting, George Benson, Sheena Easton, Billy Joel, John Waite, Debbie Harry, a-ha, Michael Jackson jpt.). Teisel plaadil on ka neli lugu, mis algupärasele plaadile ei mahtunud (ei valitud) – „Seeds“, „The Nelson Highrise (Sector 1: The Elevator)“ (see on väga põnevate ja ägedate saundidega tempokas lugu), „Welcome To The Sun“ (see laul meeldib mulle väga – kaunis meloodia, veidi hõljuv ja veidi kosmiline, ilus lugu) ja „Golden Feeling“ (jällegi ehtne Alphaville’i lugu).

Kui tahate tungida sügavale Alphaville’i maailma, siis tasuks külastada sellist lehekülge nagu http://www.iol.ie/~carrollm/av/ või hoopis ansambli kodulehte https://www.alphaville.info/

Kuula ise ka:

https://lnk.to/ForeverYoungDLX

 


Salvador Sobral

“Paris, Lisboa”

(Warner Music)

Salvador Vilar Braamcamp Sobral on portugali laulja ja laulukirjutaja, kes sündinud 28. detsembril 1989 Lissabonis. Muusikamaailmale sai ta tuntuks 2017. aastal, kui võitis kauni lauluga “Amar pelos dois” Eurovisioni lauluvõistluse (laul kogus kokku rekordilised 758 punkti). Lauluga, mis paljudele meie muusikasõpradele hingas Raimond Valgre lugudega samas hinges. Võidulaulu autoriks (nii muusika kui ka sõnad) oli Luisa Sobral, kes on laulja õde, ja ka venna uuel albumil lööb õde kaasa, nii heliloojana kui ka lauljana.

Salvador Sobral

on sündinud Lissabonis, Portugalis, kuid ta on elanud ka USA’s ja Barcelonas, Hispaanias. Juba 10-aastasena osales ta lauluvõistlusel “Bravo Bravissimo”, 2009. aastal osales ta Portugali telesaates “Idolos” (“Idols”) ja saavutas seitsmenda koha. Paar aastat varem oli samas sates laasa löönud ka tema õde Luisa, kes saavutas kolmanda koha. Ka “Idolos” saates esitas Salvador Sobral veidi “teistsugust” muusikat, esitades Stevie Wonderi, Leonard Coheni ja Rui Veloso lugusid.

Seejärel jõudis Sobral õppida Lissabonis ka psühholoogiat, kuid muusika oli siiski see, mis mehel hinges oli. Ta läks õppima muusikat Barcelonasse, ja esines ka sealsetes baarides. 2015 esines ta ka Vodafone Mexefest’il ning EDP Cool Jazz festivalil, reisis mööda Hispaaniat ja jõudis esinema ka Tenerifele.

2016. aasta augustis avaldas Sobral oma esimese singli “Excuse Me”, millest sai ka laulja debüütalbumi nimilugu. Debüütalbum ilmus esiksingliga samal päeval ehk 2. augustil. Portugalis võeti uus laulja ja uus album igati hästi vastu, sest plaat kerkis Portugali plaadimüügitabelis kohale number 10.

Eurovisioni lauluvõistlus, terviseprobleemid

2017. aastal oli Salvador Sobral üks 30 võistlejast, kes üritas pääseda esindama Portugali Eurovisioni lauluvõistlusel, ja sealt edasi läks kõik ülemäge, võiduni välja, kusjuures see oli ühtlasi ka Portugali esimene võit suurel lauluvõistlusel, kusjuures Portugal osales esimest korda sellel võistlusel juba 1964. aastal ehk kulus 53 aastat, et võit koju tuleks.

Kuid juba siis oli teada, et lauljal on tõsised probleemid, mis viisid selleni, et 8. detsembril 2017 siirdati talle uus süda. Paar kuud enne õnnestunud operatsiooni oli laulja elu vägagi tõsises ohus, mees elas tänu tehissüdamele ja oktoobrist alates oli ta pidevalt intensiivravi osakonnas.

Džässi ja bossanoovat

Salvador Sobrali peetakse suurepäraseks artistiks ja laulude esitajaks, kelle muusikas kõlab nii džässi, bossanoovat, kuid ka klassikalist prantsuse shansooni. Sobrali suurteks eeskujudeks ja mõjutajateks on legendaarne Chet Baker ja bossanoova täht Caetano Veloso, kellega on Sobral koos ka esinenud.

Sobrali teatakse väga täpse, õrna ja nõtke esituse poolest, mistõttu on öeldud sedagi, et tema hääl on tema instrument. Seda täpsust, õrnust ja nõtkust on kuulda ka laulja uuel plaadil. Lihtsalt kuulad, ja naudid mehe esitusi.

Kuigi Sobral on löönud kaasa mitmetel lauluvõistlustel, on ta ütelnud, et tal pole vajadust ilmtingimata edukas olla. Pärast võitu Eurovisioni lauluvõistlusel kinnitas ta, et see oli “muusika võit”, millega võib 100% nõus olla. Ta on ütelnud, et kuulajale pakutakse liiga palju “muusikalist rämpstoitu”, millega saab jällegi ainult nõus olla. Võib lisada needki Sobrali mõtted, et raadiohitid ei paku talle huvi.

“Ma ei tee kunagi muusikat raadiote jaoks,” tõdeb laulja. “Inimesed kuulavad tänapäeval raadiotest lugusid, mis on nendele ette visatud. Ja neile öeldakse, et neile peab see lugu meeldima, kuna seda mängitakse päevas 60 korda! Minu esimene plaat ilmus 2016 ja see ei pakkunud kellelegi huvi. Pärast Eurovisioni võitu hakati seda plaati siiski ka ostma.”

Ja eks võibki ju öelda, et see ongi muusikas lahe, kui on võimalus kuulata erinevat muusikat ja mitte lähtuda ainult raadiojaamade mängukavadest, kuhu paljud suurepärased artistid ja laulud lihtsalt ei mahugi.

“Paris, Lisboa”

Uus album ilmus 29. märtsil 2019. Portugali plaadimüügitabelis tõusis see esikohale, näiteks Hispaania plaadimüügitabelis on see saavutanud 11. koha. Uuelt plaadilt on ilmunud singlid “Mano a Mano”, “Cerca del Mar” ja “Anda Estragar – Me os Planos”. Plaadil laulab Sobral neljas keeles – portugali, hispaania, prantsuse ja inglise keeles. Ta oskab ka katalaani keelt, veidi itaalia keelt ning sel aastal hakkas laulja õppima rootsi keelt, kuna ta on filmirežissöör Ingmar Bergmani suur fänn.

Albumi pealkiri on inspireeritud lôputa teekonnast, ühendades Pariisi ja Lissaboni, kahte linna, mis on jätnud lugude salvestamisele oma jälje. See on ka austus Wim Wenders’i klassikule “Paris, Texas” (1984), mille süžee ja suund jätsid lauljale sügava mulje.

Album sisaldab 12 lugu, autorite hulka kuuluvad Luísa Sobral, Jenna Thiam, Joel Silva, Júlio Resende, André Rosinha, Leo Aldrey ja Salvador Sobral ise. Albumilt leiab ka kaks kaverit, üks on brasiilia helilooja Lupicínio Rodrigues’e ning teine Francisca Cortesão ja Afonso Cabral’i originaalist. Suurepärased on ka albumil mängivad pillimehed: Julio Resende (klaver), Andre Rosinha (kontrabass), Bruno Pedroso (löökriistad) jt.

Uus plaat on igati põnev kuulamine, mida saab muusikaliselt lahterdada džässiks (“Pressagio”, “Cerca Del Mar”, “Benjamin”, “Paris, Tokyo II”), kuid mitte ainult, sest mõjutusi on ka muudest stiilidest, näiteks shansoonist (“La Souffleuse”). See ei ole lihtne kuulamine, kuulama peab tähelepanelikult (just ka muusikalist osa – no kasvõi plaadi avalöök “180,181”) ja “keerulisemaks” teeb selle ka asjaolu, et laulud on erinevates keeltes, kusjuures inglise keeles on vaid üks lugu – üks igati põnev ja huvitav kuulamine ehk “Playing With The Wind” (mulle meeldib eriti see vokaliisi osa, mis aimab järgi tuult). Loomulikult on ka sellel albumil kauneid meloodiaid ja põnevaid harmooniaid (“Pressagio”, “Ela Disse-Me Assim”, “Prometo Nao Prometer” (selles laulus laulab ka Luisa Sobral), “Mano a Mano”).

Sobral ise on ütelnud pärast uue plaadi ilmumist: “Ma olen ikkagi siin pärast kõike, kõik jätkub, läheb edasi. Kui läheb hästi, on võimalus hakata mõtlema uute asjade peale.”

Siinkohal peabki lisama, et eelmise aasta lõpus abiellus Salvador Sobral prantsuse filminäitlejatari Jenna Thiam’iga.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/SalvadorSParisLisboa


„UglyDolls. The Original Motion Picture Soundtrack“ (Warner Music)

Seekord on vaatluse all üks igati vahva popmuusika plaat, mis tegelikult on muusikalise multifilmi, komöödia „UglyDolls“ heliriba. Filmi lavastaja on Kelly Asbury, ja multifilmi tegelastele on hääle andnud Kelly Clarkson (tema häälega on tegelaskuju Moxy), Nick Jonas (tegelaskujuks Lou), Janelle Monae (tegelaskujuks Mandy), Pitbull (tegelaskujuks Ugly Dog), Blake Shelton (tegelaskujuks Ox), Wanda Sykes (tegelaskujuks Wage), Gabriel Iglesias (tegelaskujuks Babo), Wang Leehom, Emma Roberts (tegelaskujuks Wedgehead), Bebe Rexha, Charli XCX ja Lizzo (viimati mainitud kolm artisti on hääle andnud tegelaskujudele ühtse nimega The Spy Girls), keda kõiki ka sellel albumil laulmas kuulda saab.

Tähelepanuväärne on see, et enamus neist ongi ju lauljad (Clarkson, Jonas, Monae, Pitbull, Shelton, Roberts, Bebe Rexha, Charli XCX ja Lizzo), kuid tegelikult pole ju imestada midagi, sest tegemist on muusikalise multifilmiga, mistõttu plaadil olevatest lugudest on mõned ka üsnagi muusikalimeloodiatega.

Plaadil esitavad originaallugusid eelpool mainitud artistid, kuid ka USA menukas a cappella ansambel Pentatonix, Brasiilia lauljatar Anitta ja edukas USA poistebänd Why Don’t We. Plaadi muusikalise poole eest hoolitseb Christopher Lennertz (tema on varem kirjutanud muusikat multifilmidele „Alvin and the Chipmunks“, „Hop“, mängufilmidele „Think Like A Man“, „Horrible Bosses“, arvutimängude sarjale „Medal of Honor“, telesarjadele „Supernatural“ ja „Revolution“). Laulude heliloojaks on Christopher Lennertz, laulusõnade autoriks Glenn Slater.

Plaadil on siiski ka teiste autorite lugusid – Daryl Hall’i ja John Oates’i kirjutatud „You Make My Dreams“, mida esitab Pentatonix (selle loo algupärand on aastast 1980, esitajaks duo Hall & Oates), lisaks veel Jonas Jeberg, Neil Ormandy, Jayson DeZuzio, Stefan Johnson, Louis Schoorl jt.

Plaati tutvustav esimene singel on Kelly Clarksoni esitatud ja juba hitiks saanud „Broken & Beautiful“, mille autoriteks on Alecia Moore (tuntud ka Pink’ina), Steve Mac (selle mehe käsi on mängus ca 30 laulus, mis tõusnud briti singimüügitabeli tippu), Johnny McDaid (ansambli Snow Patrol liige, kes kirjutanud ka lugusid koos Ed Sheerani ja Robbie Williamsiga), Marshmello (USA elektroonilise muusika produtsent ja DJ). Ei jää ka minul muud üle, kui tõdeda, et see on üks ülimalt hästi kirjutatud, toodetud ja esitatud popilugu, mis tõepoolest paneb ennast ka kuulama ja Kelly Clarksonil on jätkuvalt väga-väga hea hääl. See on ka plaadi esimene lugu, millele järgneb samuti hea minekuga popilugu „Couldn’t Better“, mille esitab samuti Kelly Clarkson. Seda lugu on plaadil kaks korda (järjekorras teine ja neljas lugu) – esimene neist on nn pop versioon ja teine filmi versioon.

Kolmas lugu plaadil on lühike (32 sekundit) „Today’s The Day“ (esitajaks Kelly Clarkson), mida võiks nimetada lihtsalt väikseks üleminekuks.

Viiendana „saavad sõna“ multifilmi osatäitjad. See on selline vahva ja lühike (1 minut ja 41 sekundit) ja armas „Today’s The (Perfect) Day“, mis tegelikult on jätk ju eelpool mainitud 32 sekundilisele üleminekule. Selline mõnusa muusikali-hingamisega lugu, on kuulda koori ja igati kaunist meloodiat. Ilus sõnum on ka selles loos – iga nuku jaoks on kusagil laps. Ilus mõte, kas pole.

Kuues lugu igati funkylik lugu (veidi tuletab meelde Bruno Marsi), kuid seekord esitajaks ju Nick Jonas, kes on ju tuntud ka ansamblist Jonas Brothers (selles ansamblis on Nick ju koos oma vendade Joe ja Keviniga). Igati mõnusa alatooniga lugu.

Seejärel kuuleme lugu „You Make My Dreams“, mis on veidi 60ndaid aastaid aimav popilugu, esitajaks kindlasti üks andekamaid a cappella bände Pentatonix. Selles loos kuuleb lahedat mitehäälset laulu, ja eks saab ju häälega ka igasugu pille järele teha. Kaheksas lugu on jällegi lühike üleminek, veidi kaval ja veidi pahatahtlik „The Uglier Truth“, mida esitab Nick Jonas.

Seejärel jällegi popilugu „All Dolled Up“, esitajaks USA lauljatar, laulukirjutaja, näitlejatar Janelle Monae. Igati kaasahaarav popilugu, selline multifilmi-lugu, ja seda heas mõttes. Ka järgmises loos laulab Janelle Monae, seekord koos Kelly Clarkson’iga. „Unbreakable“ on üsnagi võimsa hingamisega kaunis ja ballaadilik lugu. Kindlasti lugu, milles on ka hitiainest, sest refrään on täpselt selline, mis peaks ühes hittloos olema.

11. laul on huvitaval kombel juba finaal ehk „The Big Finale“, kus kuuleme tõepoolest tervet multifilmis kaasa löönud lauljate/näitlejate tiimi. Loos on sees juba varasemast tuntud meloodia laulust „Today’s The Day“.

Kuid tegelikult ei ole plaat veel läbi, sest neli lugu on plaadil veel – popmuusika superstaar, USA lauljatar Bebe Rexha esitab popiloo „Girl In The Mirror“, otse loomulikult on Bebe Rexha ka selles loos sama hea nagu alati. Brasiilia lauljatar Anitta laulab laulu „Ugly“, mis on samuti kauni meloodiaga hea popilugu, veidi rahulikuma hingamisega, kuid tegelikult ega sellel plaadil ju väga suurt müdistamist ei olegi. Kõik lood on ilusate meloodiatega ja meeldejäävad, nii tegelikult peavadki ju ühel heal heliribal asjad olema. Plaadil on sellest Anitta esitatud loost veel ka hispaaniakeelne versioon, kuid olen kindel, et ka selles loos on seda hitiainest 100% olemas.

Kaks lugu on plaadil veel – USA poistebänd Why Don’t We esitab igati kaasaegse popiloo „Don’t Change“, milles on palju selliseid muusikalisi elemente, mida ka meie kodumaiste noorte artistide lugudes kuulda võib. Kui kuulad, siis saad aru, millele ma vihjan.

Lisaks veel ka USA kantrimuusika supertäht, seitse korda Grammy auhinnale kandideerinud ja mitmete talendisaadete kohtunik Blake Shelton, kes esitabki ka sellel plaadil kantroiloo „Wallflowers & Weeds“, milles ta kinnitab taaskord, et „roses are red, violets are blue“ ja et kõik lilled on ilusad, isegi müürililled ja umbrohi.

Selline plaat. Ei saa nuriseda, sest tegemist on igati hea popiplaadiga. On ilusaid meloodiaid, suurepärased esitajad, väga hästi lauldud, suurepäraselt produtseeritud, sellised laste- ja noortesõbralikud lood, mis sobivad kuulata ka täiskasvanutele. Ja kui Sulle multifilmid ja ka see multifilm meeldis, siis loomulikult naudid ka seda heliriba.

Kuula ise ka:

https://atlantic.lnk.to/UglyDollsPR


Gary Clark Jr. „This Land“

(Warner Music)

Gary Clark Jr. uus album “This Land” on bluus roki, souli ja R&B album, mis tegelikult on igati põnev muusikaline reis, kuna mehe esitatud muusika on igati huvitav ja nüansirohke, kusjuures ta üritab kõikidele muusikalistele stiilidele seda miskit juurde anda, täiendada ja luua oma isiklikku muusikalist maailma, mis peaks kuulajale igati meelepärane olema. Võiks öelda, et see ei ole lihtne plaat, kuid see on väga huvitav plaat, mida peab üsnagi tähelepanelikult kuulama, kuna lugudes on ka seda muusika jaoks olulist “sõnumit”. Näiteks plaadi esimene single “This Land” on vägagi tõsine avaldus rassismi teemadel, milles Gary Clark Jr. kasutab ka palju taunitud n-sõna, kuid ta kinnitab, et mustanahalisi ei ole siiski mõtet USAst minema kihutada, kuna see on ka nende kodumaa (Clark Jr. tõdeb, et ka tema, kui mustanahaline on USA poeg). Laulus kasutab Clark Jr. vägagi oskuslikult ja põnevalt mõjutusi Woody Guthrie laulust “This Land Is Your Land”, kusjuures siinkohal tulebki mainida seda, et päris mitmes teiseski laulus on kasutatud mõjutusi just teist artistide lugudest, nt. laulus “What About Us” USA saksofonisti King Curtis’e lugu “Home Cookin’”, lauludes “Feelin’ Like A Million” ja “Highway 71” Johnny Braffi lugu “The Girl Is Good Girl”, laulus “Got The Get Up” USA 50ndate ja 60ndate aastate R&B ansamblis The 5 Royales lugu “Catch That Teardrop”, laulus “Feed The Babies” USA legendaarse R&B laulja Jimmy Jones’i lugu “Live And Let Live”, laulus “Don’t Wait Til Tomorrow” USA bluusikitarristi ja –laulja Elmore Jamesi lugu “Baby Please Set A Date”. Kuid siinkohal tuleb täpsustada, et need on vaid väiksed elemendid, mida võib-olla tavakuulaja kõrv esialgu ära ei tunnegi.

Nagu alguses mainisin, siis on “This Land” tõepoolest vägagi põnev süntees erinevatest muusikasuundadest, mida Clark Jr. vürtsitab suurepäraste kitarrisoolode ja põnevate kitarrisaundidega (palju sarnast on selle mehe kitarrikäsitluses nt. Jimi Hendrixi ja Prince’iga, no kuulake kasvõi plaadi nimilugu)), kuid ka tema laul on kindlasti kuulamist väärt, sest tema hääles on jällegi seda miskit, mis kuulaja kuulama paneb. Kindlasti ei maksa tähelepanuta jätta ka laulutekste, mees on oma ütelmistes vägagi aus ja otsekohene, ta ei keeruta, ütleb välja selle, mis on meelel ja keelel.

Mõni lugu on rokilikum (“What About Us”, “Gotta Get Into Something” (selle looga meenus mulle selline 80ndate aastate äge punt nagu Sique Sique Sputnik, “Pearl Cadillac”, “Low Down Rolling Stone”), mõni bluusilikum (“I Got My Eyes On You (Locked & Loaded)”, “I Walk Alone”, “Feed The Babies” (siin on tunda sellist Prince’i-hingamist ja puudutust, “Dirty Dishes Blues” (selles loos läheb Clark Jr. lausa bluusi juurte juurde), mõni soulilikum (“The Guitar Man”, “Don’t Wait Til Tomorrow”), mõni hoopis reggae’likum (“Feelin’ Like A Million”, “When I’m Gone”) või lausa kantrilikum (“The Governor”).

Uuel albumil, lisaks laulmisele, mängib mees ka kõikides lugudes kitarri (ja tegelikult on mees ikka tõeline kitarrivõlur), basskitarri, klahvpille ja isegi löökriistu. Kaasa löövad mitmedki nimekad muusikud – Mike Elizondo (basskitarr, mees on tuntud ka suurepärase muusikaprodutsendina), Brannen Temple (löökriistad, kes on varem teinud koostööd ka Eric Burdoni, Robben Fordi ja praegu ka Lizz Wright’iga), Sheila E. (löökriistad, usun, et paljud muusikasõbrad teavad Sheila E.’d varasemast, kuna see daam on on olnud edukas sooloartist ja mänginud löökriistu ning laulnud taustalaulu ning teinud koostööd ka Prince’iga) jpt.

Gary Lee Clark Jr. on sündinud 15. veebruaril 1984 (milline meeldiv üllatus – näib, et mees on sündinund samal kuupäeval minuga) Austinis, Texases. Teda teatakse kui suurepärast artisti, kes seob oma muusikas bluusi, rokki, souli ja vürtsitab seda hiphopiga.

Gary Clark Jr. hakkas kitarri mängima juba 12-aastaselt. Austinis kohtus ta muusikapromootoru Clifford Antone’iga, kelle abil pääses ta mängima juba ka suurematele lavadele. Nii õnnestus veel üsna noorel Clar Jr.’il mängida koos legendaarse Jimmie Vaughan’iga. 2010. aastal laulis Clark Jr. Sheryl Crow albumil “100 Miles from Memphis” (seda laulus “I Want You Back”, mis oli Jackson 5 kaver). 2012 aastal lindistas Clark Jr. koos Alicia Keys’iga, ja aitas kirjutada Keys’il ka laulu “Fire We Make”, mis ilmus lauljatari albumil “Girl on Fire”. Veidi hiljem on Clark Jr. teinud koostööd ka Foo Fightersi, Childish Gambino, ZZ Wardi, Tom Morello ja Tech N9ne’iga.

2011. aastal sõlmis mees lepingu plaadifirmaga Warner Bros Records ja avaldas EP “The Bright Lights”. Sellele järgnesid edukad albumid “Black and Blu” (2012) ja “The Story of Sonny Boy Slim” (2015). Teda teatakse ka kui suurepärast live-esinejat (kontsertsalvestisi võib näha ja kuulda “Gary Clark Jr. Live” (2012) ja “Gary Clark Jr. Live/North America” (2017)), kes on jaganud lava koos Eric Claptoni, B.B. Kingi,Dave Matthews Bandiga, John Mayeri ja The Rolling Stonesiga.

Aastast 2014 on tal ette näidata Grammy-auhind (parim traditsionaalne R&B esitus laulu “Please Come Home” eest).

2017 esitas Clark Jr. kaveri biitlite hittloost “Come Together”, mis tõusis USA rokisinglite edetabelis kohale nr 15!

Nagu eelpool mainisin, siis on Gary Clark Jr. väga hea ja hinnatud live-artist, mistõtu on ta üles astunud mitmetel suurtel muusikafestivalidel – Monterey džässifestivalil, Crossroads kitarrifestivalil, Bonnaroo muusikafestivalil, Glastonbury festivalil, Lollapalooza muusikafestivalil, NBA tähtede mängu vaheajal jne jne. 2012 esines mees Valges Majas üritusel “Red, White and Blues” koos teiste muusikamaailma legendidega, nt. B.B. King, Mick Jagger, Jeff Beck, Buddy Guy jpt. Selle aasta märtsis alustas Gary Clark Jr. ka uue albumi kontsertturneed.

Gary Clark Jr. lugusid on saanud kuulda mitmetes filmides (“Trouble with the Curve”, “Longmire”, “Stand Up Guys”, “Chef”, “Identity Thief”, “Deepwater Horizon”, “Justice League”, “Think Like a Man”, “Need for Speed: The Run”, “Venom”), telesarjades (“Suits”, “House of Lies”, “Marvel’s Luke Cage”), telereklaamides (Jack Daniels) ja isegi videomängudes (“Max Payne 3”). Peab mainima sedagi, et Gary Clark Jr. on ka ise kaasa mänginud näitlejana mitmes filmis – “Honeydripper” (2007), “Miles Ahead” (2015).

Kuula ise ka uut albumit:

https://wbr.ec/thisland


Yola „Walk Through Fire“

(Warner Music)

Kui Sulle meeldib muusika, mis hingab samas rütmis 70ndate aastate pop- ja soulmuusikaga, 60ndate lõpu ja 70ndate alguse kantripopiga, kui Sulle meeldivad The Carpenters, Dusty Springfield, Linda Ronstadt jpt, siis on briti lauljatari Yola debüütalbum „Walk Through Fire“ täpselt Sulle. Ma olen ise seda plaati kuulanud autos hommikuti tööle ja õhtul koju sõites ning pean tunnistama, et see on album, mis on „ravi kuulaja kõrvale“, „palsam hingele“ ja suurepärane „stressimaandaja“.

Briti lauljatari Yola debüütalbum on sedavõrd vahvasti „tehtud“, et vägisi meenuvad 1970ndad aastad ja tolle ajastu saundid, meloodiad ning harmooniad. Tore on ju seegi, et kui sellist muusikat oleme harjunud kuulama mitte mustanahaliste artistide esituses, siis Yola on just mustanahaline naisterahvas, kellel on ka võrratult hea ja võimas hääl.

Siinkohal laenana ühte välismaist artiklit, milles lauljatar kinnitab, et teda ennast paneb, kuidas paljud inimesed arvavad, et ta peaks laulma hoopis R&B’d, kuid Yola on kindel, et tema hääl ei sobigi R&B’d esitama. Olen ka ise kuulajana lauljatariga nõus - tema hääl sobib esitama just vanema saundiga popmuusikat ja kantrimuusikaat super suurepäraselt.

Kes on Yola?

Yola ehk Yolanda Quartey (ta on kasutanud ka esinejanime Yola Carter) on sündinud 1984. aastal Bristolis, ta on briti lauljatar ja laulukirjutaja. Mõned head aastad tagasi alustas ta taustalualjana, laulukirjutajana ja lauljana ansamblis Phantom Limb, kes avaldas debüütalbumi 2010. aastal. Yola on laulnud taustalaulu sellisele maailmakuulsale ansamblile nagu Massive Attack, kuid ka Katy Perry’le ja Will Young’ile. Ta on kirjutanud laulu „Hopes & Fears“ Will Young’ile, kuid ka tantsumuusika hiti „Blind Faith“ briti elektroonilise muusika duole Chase & Status.

Lapsepõlv ja noorusaeg

Yola armus muusikasse juba lapsena, kui ta kuulas lapsena ema plaate, mistõttu meeldisid talle juba siis USA päritolu kantri, soul ja rokk, näiteks Dolly Parton, Emmylou Harris. Marvin Gaye, Aretha Franklin, Elton John, kuid ka the Byrds. Yola lapsepõlve üks suurimaid lemmikuid oli Dolly Partoni 1974. aastal ilmunud album „Jolene“, seda kuulas ta ikka ja jälle, ja tegelikult on sellist Dolly Partoni „hingamist“ tunda ka Yola debüütalbumil. Täiskasvanuna õppis ta tundma USA muusika põhitõdesid juba täpsemalt, talle meeldisid Everly Brothersi kaunid harmooniad, kuid ka Etta Jamesi hääl ja selle hääle ulatus ja võimsus.

Olen lugenud internetiavarustest, et Yola debüütalbumi pealkiri „Walk Through Fire“ viitab lauljatari raskele lapsepõlvele ja tema katkisele perele (Yola oma gaanalasest isa ei mäletagi, sest mees lahkus kodust, kui tüdruk oli kahene, ema kolis Inglismaale Barbadoselt lootuses leida ilusat briti elu, kuid pidi tegelema väga erinevate tööde ja ametitega, põhikohaks oli emal siiski medõe amet) ning ka keerulisele suhtele täiskasvanuna, kusjuures pidi ju lauljatar lausa põgenema oma suhtest.

On olnud aegu, kus Yolal ei olnudki päris oma kodu, ta on pidanud ööbima isegi tänaval. Juba 4-aastasena kinnitas Yola oma emale, et temast saab täiskasvanuna laulja, kuid ema ei tahtnud sellest mitte midagi kuulda, ta oli liiga praktiline sellise mõtte jaoks. Ema soovis palju stabiilsemat ja arukamat karjäärivalikut oma tütrele. Kui Yola teismelisena laulmist harjutama ja esinema hakkas, toimus see kõik salaja, ema ei tohtinud mitte midagi teada. Yola proovis sisse pääseda ka ülikooli, kuid see ei õnnestunud.

Muusikaga edasi, Phantom Limb

Nüüd alustas Yola laulmisega juba tõsisemalt, lauldes paljudele artistidele taustalaulu ja kirjutas ka mõned laulud teistele artistidele. Ta esines pubides, kontsertlavadel ja ka festivalidel, kuid 2007 aastal kaotas Yola oma hääle täielikult ja pidi loobuma laulmisest aastaks ja pooleks. Ta õppis omal käel anatoomiat ning juurutas välja oma programmi, et hääl tagasi saada. See oli sedavõrd edukas, et teda kutsuti sellest lausa loenguid pidama.

Pärast seda hakkas Yola üsna varsti tegutsema kantriroki ansamblis Phantom Limb. Edu siiski ei tulnud, näis, et bändikaaslased ei võtnud muusika tegemist nii nagu Yola soovis.. Yola kinnitab, et ta tahtis minna Phantom Limbiga kantrimuusika juurte juurde, kuid bändikaaslastel oli asjadest veidi teine nägemus.

Yolal oli jätkuvalt probleeme ka häälega. „Kuna ma olin stressis, siis kadus mul ka hääl,“ meenutab Yola. Nüüd, kui ta saab esitada muusikat, mis talle tõeliselt meeldib, suudab ta laulda ka kõrgeid noote, mis kunagi „kadusid“.

Phantom Limbiga tegutsedes kohtus lauljatar Bristolis ka kitarristiga, kel nimeks Kit Hawes. Just tema oli see, kes õpetas Yolale kitarrimängu põhitõdesid, mistõttu võtab Yola meeleldi kitarri kätte ka praegu. Kit Hawes meenutab Yolat hea sõnaga, sest väidetavalt suutis Yola juba siis ka kahe akordiga (e-moll ja A-duur) suurepäraseid lugusid luua, kuid siiski – elus on ikka nii, et on paremaid aegu ja halvemaid aegu, nii on olnud ka Yolaga.

Ajakirjast "Rolling Stone" võib lugeda Yola meenutust 2015. aasta detsembrist Bristolis, kui ta sai aru, et köögis on tulekahju.

„Jalutasin mööda kööki ringi ja põlesin nagu inimtõrvik,“ meenutab lauljatar, ja tema esialgne tunne oli lüüa lihtsalt käega, las minna. Õnneks suutis lauljatar end „kätte võtta“ ja põlevast majast põgeneda. Tema debüütplaadil on laulud „Shaddy Grove“ ja „Ride Out In The Country“, mis jutustavad lahkuminekust, ja need pole adresseeritud mitte ainult Yola endisele armastatule, aga lauljatari endisele minale. Ilus mõte, kas pole.

Sooloartistina edasi, debüüt-EP ja debüütalbum

Yola avaldas oma soolo-EP 2016. aastal – „Orphan Offering“, kusjuures selle EP aegu, kasutas ta esinejanime Yola Carter, mis veidi hiljem muutus lihtsalt Yolaks ja selle aasta (2019) veebruaris ilmus juba lauljatari debüütalbum „Walk Through Fire“. Produtsendiks ja üheks laulude autoriks Dan Auerbach, kellele kuulub plaadimärk „Easy Eye Sound“ ning mees on tegutsenud ja tegutseb ka koos ansambliga The Black Keys (laulab ja mängib kitarri).

AllMusic’us on öeldud, et Yola debüütalbum on igati tähelepanuväärne plaat, sest see järgib muusikalisi traditsioone (ma ütleksin, et lausa nostalgilise hingamisega album), kuid selles on ka palju isiklikke emotsioone. „Tahtsin teha sellise lahkuminemise plaadi,“ kinnitab Yola.

„Tahtsin jätta hüvasti oma endise minaga ning unustada ka oma toonase suhte. Plaadi nimilugu viitab sellele, et tuli on nagu puhastaja, sa mõistad seda, kui õrn inimene on või seda, kui keeruliseks on asjad kujunenud, kui ekstreemne kõik on ja sa vajad sellest kõigest väljapääsu. Uus album on valust enne lahkuminekut ja lootusest pärast seda.“

Dan Auerbach kaasas debüütalbumi tegemisele mitmeid kuulsaid kantrimuusika ja soulmuusika heliloojaid, nagu näiteks Dan Penn (tema on kirjutanud 1967. aastal Aretha Franklinile laulu „Do Right Woman, Do Right Man“ ja Yola plaadil kuuleb tema kirjutatud plaadi nimilugu, mis kirjutatud kahasse Yola ja Auerbachiga), Pat McLaughlin (tema on kirjutanud laule kantrimuusika supertähtedele – Bonnie Raitt, Alan Jackson, Trisha Yearwood, Josh Turner, Gary Allan jt, Yola plaadil on ta üks laulude „Faraway Look“ ja „Love All Night (Work All Day)“ autoritest), kuid ka mitmeid suurepäraseid stuudiomuusikuid, nagu näiteks Bobby Wood, kes lindistanud koos Elvis Presley, Wilson Pickett’i, Kris Kristoffersoni ja George Strait’iga. Bobby Wood on Yola plaadil ka mitme laulu kaasautor. Laulus „Keep Me Here“ laulab ka kantrimuusika supertäht Vince Gill. Plaadil mängivad pilli veel mitmed bluegrass muusika staarid, nagu näiteks kitarrist ja laulja Molly Tuttle, viiulimängija Stuart Duncan, mandoliini- ja viiulimängija Matt Combs.

Auerbach kiidab Yolat: „Ta on väga loominguline, vabamõtleja, kes on avatud ka uutele ideedele. Ta oli avatud koostööks kõikide nende pillimeeste ja laulukirjutajatega, kes meiega kaasa lõid, ta oli alati valmis kõiki kuulama.“ Auerbachi eesmärgiks oli ka see, et tutvustada laiemale publikule Yolat sooloartistina, ja tuleb tunnistada, et Auerbachi otsus on olnud väga-väga õige.

Plaat algab ilusa ja meloodilise ning võimsa 70ndate popmuusika stiilis looga „Faraway Look“ – mulle meenub tolle aja üks suurepärasemaid lauljatare, Shirley Bassey, ja sellise looga võiks ju pretendeerida meloodiaga ka mõne James Bondi filmisarja meloodiaks, kuigi laulutekst on oluliselt „maalähedasem“ kui Bondi-filmid.

Järgnevad lood „Shady Grove“ ja „Ride Out In The Country“ hingavad juba kantrimuusika rütmis, kuigi nagu ka eelpool mainitud, siis see kantri „kurameerib“ vägagi avalikult popmuusikaga või võiks väita ka vastipidi, et popmuusika „kurameerib“ kantriga. Paljud muusikakriitikud on kiitnud laulu „It Ain’t Easier“ (albumi 4 lugu), milles kuuleme Yola pehmemat poolt, kuid laul kasvab ja kasvab, lauljatari hääles on võimsust ja midagi, mis meenutab lausa Janis Joplinit. Lisaks veel Wurlitzeri-elektriklaver, mellotron, havai kitarr ja mitmed erinevad viiulid.

Plaadi nimilugu „Walk Through Fire“ (albumil järjekorras 5) on võimas lugu. Laulule annab oma hingamist juurde bluegrass-ansambel ja ka kuulus suupillimängija Charlie McCoy. Kaunid on ka plaadi kuues, seitsmes ja kaheksas lugu „Rock Me Gently“, „Love All Night (Work All Day)“ ja „Deep Blue Dream“. Mulle meeldib, kui muusikas kasutatakse klaverit ja viiulit, ja ka mõnusaid kitarrisoolosid on kuulda. Neist kolmest kahte viimati mainitud võiks tegelikult ju lausa kantriballaadideks nimetada. Kujutan ette, et kusagil kantripubis oleks nende saatel päris mõnus tantsuplatsil põsk-põse-vastu tantsida.

Väga põnevate (vanaaegsete) saundidega on 9 lugu „Lonely, The Night“, siin kuuleb tõepoolest mellotroni (müstiliselt ägedad saundid). See lugu on minu üks lemmikutest sellel plaadil, nagu ka plaadi eelviimane (11) laul „Keep Me Here“. Mulle on selline meloodiline popiballaad alati südamelähedane olnud. Yola hääl on suurepärane, meloodia on kaunis, refrään võimas ja meeldejääv, ja jälle antakse sõna ka klahvpillidele, sh klaverile. Viimati mainitud laulus ka väga hästi lauldud taustavokaal – no selleks on ju kantrimuusika elav legend Vince Gill!

Kokku 12 uut ja suurepärast laulu. Paar lugu oleks võinud ju rohkemgi olla, kuid ma olen üsna kindel, et Yola’st kuuleme me veel ka edaspidi.

Kuula ise ka:

https://WMI.lnk.to/walkthroughfireFC


Rudimental „Toast to Our Differences“

(Warner Music)

Rudimental on praegu üks kuumimaid nimesid tantsumuusikamaailmas päris kindlasti. Tegemist on inglise drum and bass’i ansambliga, mille liikmed on Piers Aggett, Amir Amor, Kesi Dryden, DJ Locksmith ehk Leon Rolle. Lisaks drum and bass’ile on nende muusikat lahterdatud kui liquid funk’i, jungle’it, breakbeat’i ja isegi souli. Seega üsna vahva muusikaline virrvarr!

Rudimental on jõudnud võita üsna lühikese ajaga juba Briti Muusikaauhinna, Mobo Auhinna, nad on kandideerinud MTV Europe Muusikaauhinnale kui ka Mercury Prize auhinnale.

Rudimental sai tuntuks laiemale publikule 2012, kui nende lugu „Feel the Love“, milles laulis John Newman tõusis briti singlimüügitabelis esikohale! See lugu kandideeris ka Briti Muusikaauhinnale ning laulu kasutati 2013. aastal ka dokumentaalfilmi „Spark: A Burning Man Story“ algustiitrites. Ka Rudimentali järgmised lood olid edukad: „Waiting All Night“ (selles laulab Ella Eyre) oli samuti briti singlimüügitabeli esikohal, lisaks veel „Not Giving In“ (laulab Alex Clare), „Powerless“ (laulab Becky Hill), „Right Here“ (laulab Foxes) ja „Free“ (laulab Emeli Sande).

2013 ilmus nende album „Home“, mis debüteeris briti plaadimüügitabeli esikohal! 2015 ilmus Rudimentali teine plaat „We the Generation“, jällegi suurepärane drum and bass’i plaat, millel ka house’i, souli ja R&B’d. Plaadil laulsid briti souli ja dzässi laulja Will Heard, briti folgi ja souli lauljatar Lianne La Havas, briti räppar Dizzee Rascal, briti lauljad Ella Eyre, MNEK ja Foy Vance, ja loomulikult ka muusikamaailma üks kuumimaid artiste – Ed Sheeran! Just Ed Sheerani „Bloodstream“ oligi Rudimentali teise plaadi esiksingel ja algupäraselt saab seda kuulata Ed Sheerani plaadil „x“. Rudimental andis sellele loole uue hingamise ja Ed Sheeran käis seda sisse laulmas Los Angeleses.

Rudimentali teise plaadi teine singel oli „Never Let You Go“, milles lõi kaasa Foy Vance. Sellelt plaadilt on ilmunud veel kolm singlit, ja need on: „I Will for Love“ (Will Heard), „Rumour Mill“ (Anne-Marie ja Will Heard) ning „Lay It All on Me“, milles laulis jällegi Ed Sheeran. Rudimental kiitis Ed Sheeranit väga ja meenutas sedagi, kuidas Sheeran üle maailma kuulsaks sai ja just Rudimentalile ühe oma lugudest miksida andis, kusjuures Sheeran kinnitas hiljem, et see on üks parimaid remikse, mida ta kunagi kuulnud on! Vot sedasi! Sellised mehed on need Rudimentali kutid!

Kuid ega Rudimental ei jäänud loorberitele puhkama ja ainult edu nautima, alustati tööd ka uue albumi kallal.

2017. aasta juunis ilmus uus singel „Sun Comes Up“, milles laulab briti laulja James Arthur, kes 2012. aastal võitis brittide talendishow „The X Factor“. Veidi hiljem ehk jaanuaris 2018 ilmus uue plaadi teine singel igati hea popilugu „These Days“ (see on uue albumi seni edukaim laul, kui vaadata erinevate muusikatabelite poole), milles löövad kaasa briti lauljatar Jess Glynne, USA räppar ja laulja Macklemore ning briti R&B-laulja Dan Caplen. See oli sedavõrd hea lugu, et tõusis brittide singlimüügitabeli tippu. Uuelt albumilt on ilmunud veel mitu väga head lugu: reggaelik „Let Me Live“ koos USA elektroonilise muusika trio Major Lazer’i, briti lauljatari Anne-Marie ja Nigeeria laulja Mr Eazi’ga, lisaks veel ka suurepärane ja kaasaegne popipala „Walk Alone“ koos šoti laulja Tom Walkeriga ning drum and bassi lugu „Summer Love“ koos briti lauljatari ja tõelise supertähe Rita Ora’ga.

Uus album „Toast to Our Differences“ ilmus selle aasta (2019) jaanuaris ja see on jällegi suurepärane näide sellest, kuidas tänapäevast tantsumuusikat kirjutada, esitada ja produtseerida. Rudimental on viimased kolm aastat teinud tublit tööd ning toonud kokku jällegi väga erinevaid ja omanäolisi artiste, et nendega koostööd teha, mistõttu on plaadil ka palju mitmekesist muusikat.

On öeldud sedagi, et Rudimental otsib üles ka uusi „tulijaid“, et tutvustada muusikamaailmale ka uusi ja noori artiste, kelles on seda miskit, et muusikamaailmas läbi lüüa.

Nii võib plaadilt leida USA lauljatari (Zimbabwes sündinud) Shungudzo, Jamaika reggae-artistid Protoje ja Chronixx’i (tema lööb kaasa drum and bassi loos „Dark Clouds“, milles laulab ka Jess Glynne), briti lauljatarid Raye ja Ray BLK, Iirimaalt pärit laulja ja räppari Maverick Sabre’i, briti räppari Kojey Radicali (Maverick Sabre ja Kojey Radical, lisaks veel Kabaka Pyramid löövad kaasa reggaelikus, raggalikus ja hiphopilikus loos „No Pain“), briti naisräppari Stefflon Don’i.

No ja siis ka kuulsamad artistid, kellest eelpool juttu oli, kui uue albumi esimestel singlitel peatusin ja lisaks ka legendaarne koor LAV’ist ehk Ladysmith Black Mambazo (sellist maailmamuusikat, Aafrika muusikat kuuleb laulus „Thula Ungakhlai“).

Kiidusõnad võiks öelda kindlasti ka Rudimentali uue albumi plaadikaane kohta – mustanahaline mees vannis, kusagil heinte peal või põllul, ja mulle meenus kohe üks suurepärane komöödiafilm Jamaika bobisõitjatest ehk „Cool Runnings“ aastast 1993.


Rival Sons „Feral Roots“

(Warner Music)

Pean tunnistama, et Rival Sons on viimaste aastate üks ägedamaid USA hardroki punte, kes on suutnud alates aastast 2009 avaldada kuus stuudioalbumit ning ka ühe EP. Rival Sonsi algkooseisust on pärit kolm praegust liiget – laulja Jay Buchanan, kitarrist Scott Holiday ja trummar Mike Miley. Aastail 2009 kuni 2013 mängis basskitarri Robin Everhat, pärast teda liitus ansambliga uus mees ehk Dave Beste. Kui ansambel käib kontsertturneedel, siis liitub nendega ka klahvpilli- ja löökriistamängija Todd Ögren.

Ansambel on tuntud selle poolest, et nad annavad päris palju kontserte ja paljud muusikasõbrad kiidavad nende 2011. aastal ilmunud albumit „Pressure & Time“, kuigi usun, et ka nende uuest albumist „Feral Roots“ hakatakse ka edaspidi rääkima ja hea sõnaga meenutama. Kui seda uut albumit kuulata, siis mõistab kuulaja, et Rival Sons on väga omapärase ja üsnagi keerulise helikeelega hardroki punt, neil on väga hea laulja, väga head pillimehed (kusjuures kõikidele kuttidele antakse lugudes „oma aega“, kus nad suudavad oma mänguoskusi esitleda), ja neis on seda miskit, mis paneb kuulaja kuulama ja ma loodan, et ma muusikasõpru ei pahanda, kui julgen vöita, et Rival Sonsis on midagi sellist, mis meenutab ka legendaarset Led Zeppelini, no ja ma olen lugenud, et päris mitmed muusikakriitikud on võrrelnud ka legendaarse The Animals’iga.

Kõik praegused bändiliikmed on pärit Long Beach’ilt. Laulja Jay Buchanan alustas sooloartistina, 2004. aastal ilmus tema album „All Understood“ ja 2006. aastal „True Love EP“. Jay Buchanan on ka sooloartistina väga andekas ja huvitav. Otsi youtube’ist tema varasemaid lugusid ja esitusi, siis saad ka ise selles veenduda. Mõned esitused on üsnagi folgilikud, tuletavad meelde Neil Youngi, kuid eelmisest aastast on üks väga ülikõva lugu, milles Buchanan „aitab“ oma lauluga itaalia elektroonilise tantsumuusika duot The Bloody Beetroots, kusjuures lugu „Nothing But Love“ on igati rokiliku hingamisega lugu. Kitarrist Scott Holiday mängis varem ansamblis Human Lab.

2008. aastal otsustasid hakata bändi tegema kitarrist Scott Holiday, trummar Michael Miley ja basskitarrist Robin Everhart. Bändile pandi nimeks Black Summer Crush ja lauljaks oli Thomas Flowers. Veidi hiljem oli selge, et Flowers pole õige mees sellesse bändi, ja appi kutsuti laulja Jay Buchanan, kuna juba 2006. aastal olid Holiday ja Buchanan tuttavaks saanud ja üheskoos plaaniti muusikat teha. Ka trummar Michael Miley oli ka varem koos Buchananiga muusikat teinud.

Nii oligi Rival Sons „valmis“. 2009. aastal ilmus nende debüütalbum „Before The Fire“, mis võeti üle ootuste hästi vastu, mistõttu oli ka Jay Buchanan kindel, et nüüd on ta lõpuks sellises bändis, millega tahab koostööd teha. Üsna ruttu kutsuti Rival Sonsi soojendusartistiks nii AC/CD, Alice Cooperi kui ka Kid Rocki kontsertturneedele.

2010. aastal avaldati EP „Rival Sons“, mida kuulis Earache Records plaadifirma looja Digby Pearson, kes pakkus bändile plaadistuslepingut ning juba aasta hiljem (2011) ilmus edukas album „Pressure & Time“. Seejärel liiguti esinema ka Euroopasse (sh mitmel muusikafestivalil – Azkena, Sonisphere, Rock Werchter jpt, tuuritati ka koos Judas Priesti, Queensryche’i ja Lady Starlight’iga Inglismaal), kuid esineti ka USA’s ning Kanadas. Rival Sonsi laul „Torture“ jõudis ka filmi „Real Steel“ ning USA’s esineti koos Evanescence’iga. Planet Rock Radio kuulajaid valisid ansambli parimaks uueks bändiks ning Classi Rock Magazine lugejad valisid bändi parimaks uustulijaks.

Veebruaris 2012 siirdus Rival Sons jällegi stuudiosse (Nashville’i), et lindistada kolmandat stuudioplaati „Head Down“, produtsendiks Dave Cobb, heliinseneriks maailmakuulus Vance Powell, kes teinud koostööd Jack White’i ja The Raconteurs’iga. Umbes samal ajal ilmus albumist „Pressure & Time“ uus väljalase (nn deluxe-versioon), millel oli ka uus singel „Face of Light“.

2012 septembris ilmus juba uus album ehk „Head Down“. Album oli edukas nii USA’s kui ka Euroopas. Edule aitas kaasa ka uus lugu „Keep On Swinging“ (see oli filmitud kirikus, kus olid ka maod!). Rival Sons tuuritas mööda Euroopat (kõik kontsertid olid välja müüdud) ning bänd jõudis ka populaarse ajakirja Classic Rock Magazine esikaanele. 2013 jaanuaris ilmus sellelt albumilt ka teine singel „Until The Sun Comes“, millele tehti ka äge video, mille režissööriks Simon Gersel, kes varem koostööd teinud ka The White Stripes’i ja Björkiga. Samal aastal anti kontserte jällegi Euroopas, ja seekord soojendas Rival Sonsi The Balconies. Üles astuti ka mitmel muusikafestivalil, ja jõuti olla soojendusartist legendaarsele Kissile Itaalias ja Šveitsis ning Sammy Hagarile USA’s.

2014 jaanuaris läks Rival Sons koos produtsent Dave Cobb’iga jällegi stuudiosse Nashville’is, et alustada tööd neljanda stuudioalbumiga „Great Western Valkyrie“, mis ilmus sama aasta juunis. Enne uue albumist alustas Rival Sons kontsertturneed, olles soojendusartist Aerosmith’ile Helsinkis ja Stockholmis. Sealt edasi liikus Rival Sons ka Saksamaale ja Suurbritanniasse, kuid ka USA’sse. Otse loomulikult mängib Rival Sons ka mitmes populaarses telesaates (nt „Late Night with David Letterman“, „Later... with Jools Holland“) ning alles 2014. aasta lõpus ilmub eelpool mainitud neljas stuudioalbum. Ajakiri Classic Rock Magazine valib selle muideks aasta parimaks plaadiks!

Ja Rival Sons jätkab aktiivse muusikalise tegevusega, sest koostöös Dave Crobb’iga valmib juba 2015. aastal uus stuudioplaat „Hollow Bones“, mis saab valmis lausa kolme nädalaga! Müüki jõuab see küll alles 2016. aasta juulis. Stuudiotöö ja plaadi ilmumise vahele jääb jällegi mitmeid kontserte ja esinemisi. 2016. aastal on Rival Sons kontsertturneel Euroopas ja seda koos legendaarse Deep Purple’iga, ja veidi hiljem ka teise legendaarse rokipundi Black Sabbath’iga, kusjuures viimati mainitud turneele palusid Rival Sonsi „appi“ Ozzy ja Sharon Osbourne isiklikult.

2018. aastal lõi Rival Sons kaasa ka Guns N Roses’i maailmaturneel, mis jõudis ka Tallinnasse, kuid siin olid Guns N Roses’i soojenduartistideks Volbeat ja The Dead Daisies. Rival Sons oli Guns N Roses’il „abiks“ Prantsusmaal ja Saksamaal.

Rival Sonsi uus plaat „Feral Roots“ on jällegi üks ülimalt äge hardrokiplaat, milles Rival Sons jätkab seda, mida nad kõige paremini oskavad – rokkimist. Loomulikult ei ole see jällegi selline lihtne plaat, kuid ikkagi kuulamine, mida peab ka kuulama ja seda ka üsna süvitsi teha, sest Rival Sonsil on mida öelda, ja mehed teevad jällegi sellist rokkmuusikat, milles on palju erinevaid alatoone ja nüansse, mida peab rahulikult kuulama ning kuulma. Aastate jooksul on antud plaju kontserte, esinetud ka paljude muusikamaailma legendide ja superstaaride, ja seda kõike on ka Rival Sonsi muusikas kuulda, nad arenevad, nad lähevad üha rohkem paremaks ja paremaks.

Plaadi avapauk on tõeline rokipauk ehk „Do You Worst“, mis on tõusnud ka USA peavoolu rokkmuusika singlimüügitabeli etteotsa ja juhtinud Kanada rokkmuusika singlimüügi edetabelit. Selles loos on kõik olemas – vägevat kitarri, uhket refrääni, mitmehäälset laulu ja suurepärast trummimängu. Selline peakski üks väga hea hardroki lugu olema.

Täpselt sama vägevalt algab ka plaadi teine lugu „Sugar On The Bone“, pean tunnistama, et mulle meeldib, kui trummarid ka nn lehmakellasid julgevad kasutada (nagu selles laulus), see annab sellist mõnusat rokiminekut juurde. Seegi lugu on Rival Sons oma parimas mahlas, ja Jay Buchanani hääl on võimas.

Kolmanda loo „Back In The Woods“ alguses kuuleme, et Michael Miley on ikka päris kiire mees trummidel. Ja selles loos on seda miskit, mis nii muusikas kui ka esituses meenutab Led Zeppelini, nagu ka Jay Buchanani hääl ja esitus, mis vägisi toob meelde noore Robert Planti. Lugu, mis tõepoolest viib kuulaja hardroki juurte juurde. Väga äge!

Plaadi algusesse mahub ka paar rahulikumat lugu, mida võiks vist ka bluusrokiks nimetada – „Look Away“ ning plaadi nimilugu „Feral Roots“ (seda lugu tasub hoolega kuulata, see on uskumatult hea lugu, milles kuuleb väga põnevaid harmooniaid, laulja jällegi super, rääkimata teistest bändiliikmetest, kes oskavad laulus ka need vaiksemad hetked sedasi mängida, et kuulaja kuulama jääb).

Kuues lugu „Too Bad“ on plaadi üks kõige „raskem“ lugu, see on puhas kuld. Seejärel seitsmes lugu „Stood By Me“, ja minu kõrv kuuleb selles loos selliseid harmooniaid ja sellist hingamist, mida võib kuulda tavaliselt The Rolling Stonesi esituses. Meenutan, et Rival Sons on kaverdanud live’is ka The Rolling Stonesi laulu „Wild Horses“.

Rokkmuusika juurte juurde läheb Rival Sons ka plaadi 9 laulus „All Directions“, ja jällegi tunneb kõrv midagi, mis meenutab 1970ndaid aastaid, ja tolle aja parimaid rokipunte. Uuel plaadil on kokku 11 väga head laulu ja väga ägeda lõppakordi annab plaadile viimane lugu „Shooting Stars“ – nii uskumatu kui see ka pole, siis on see lugu peaaegu nagu gospelmuusika, milles aitab seda gospeli hingamist üleval hoida ka The Nashville Urban Choir. Loomulikult vürtsitab seda „goseplit“ Rival Sons ka rokkmuusikaga, kuid see on tõepoolest uhke ja võimas lõpp sellele plaadile. (Viimast lugu kuulates meenus mulle ka legendaarne U2 – kuula ise ka, äkki oled minuga nõus).

Üks asi veel - Rival Sonsil on ka väga ägedad plaadiümbrised, võiks öelda, et kunst omaette. Vaadake kasvõi uue plaadi ümbrist, mille on teinud Martin Wittfooth ja teose nimi on „Wildmother“ (pildil kaunis loodus ja linnud ning surnud emane (nii mulle tundub)koer, kelle nisadest voolab loodusele piima – omalaadne vihje looduse ringkäigule). Ka varasematel albumikujundustel on kasutatud palju just loodusmotiive („Head Down“ (2012) ja „Hollow Bones“ (2016), muideks, ka selle plaadiümbris on just Martin Wittfooth’ilt, ja Martin Wittfoothist võite kindlasti google’ist juurde lugeda, sest tegelikult on tegemist igati põneva kunstnikuga).


Christina Perri „Songs for Carmella: Lullabies & Sing-a-Longs“

(Warner Music)

Christina Perri on USA lauljatar, laulukirjutaja, kes debüteeris lauluga „Jar of Hearts“ 2010. aastal, mis kõlas telesaates „So You Think You Can Dance“. Pärast seda sai ta plaadistuslepingu firmaga „Atlantic Records“ ning ilmus EP „The Ocean Way Sessions“.

2011 ilmus tema debüütalbum „Lovestrong“, mis oli igati edukas ning täitis USA’s plaatinaplaadi müüginormi.

2012 kirjutas ja esitas ta laulu „A ThousandYears“, mis kõlas filmis „The Twilight Saga: Breaking Dawn – Part 2“. Ainuüksi USA’s müüdi seda singlit üle 4 miljoni! Samal aastal ilmus veel üks EP, seekord jõululugudega „A Very Merry Perri Christmas“. 2014 ilmus lauljatari teine stuudioalbum „Head or Heart“. Album debüteeris USA singlimüügitabeli neljandal kohal, mis jäi ka selle plaadi kõrgeimaks kohaks selles tabelis.

Christina Perri on sündinud Bensalem’is Pennsylvanias. Tal on muideks ka vanem vend – Nick Perri, kes on vägagi hea kitarrist, kes mänginud kitarri ansamblites Shinedown, Silvertide, lisaks veel ka Perry Farrelli ja Matt Sorumi ansamblites. Christina Perri hakkas õppima iseseisvalt kitarrimängu, kui oli 16-aastane, abiks videolint, millel õpetajaks oli Blind Meloni Shannon Hood. Juba lapsena laulis ja mängis ta ka muusikaliteatris.

21-aastaselt kolis Perri Los Angelesse, kus ta ka abiellus, kuid poolteist aastat hiljem oli abielu lõppenud ja ta kolis tagasi Philadelphiasse 2009. aastal. Just siis kirjutas ta laulu „Jar of Hearts“, kuid veidi hiljem töötas ettekandjana Los Angeleses, Melrose Cafe’s. Juba järgmisel aastal ehk 2010 kõlas lau „Jar of Hearts“ populaarses telesaates „So You Think You Can Dance“ ning laul jõudis ka USA singlimüügitabelisse, kõrgeimaks kohaks 17 koht.

Tänu laulu edule sai lauljatar plaadistuslepingu firmaga Atlantic Records. Novembris 2010 ilmus EP „The Ocean Way Sessions“, seejärel järgmine singel „Arms“ ning 2011. aasta mais debüütalbum „Lovestrong“. Plaat debüteeris USA plaadimüügitabeli kohal number 4, ja Suurbritannias oli plaat selle aasta 13 enimmüüdud debüütalbum. Igati korralik saavutus.

2011. aasta juulis alustas Christina Perri oma esimest maailmaturneed „Lovestrong Tour“, mis kestis peaaegu aasta, selle aja jooksul andis lauljatar 71 kontserti.

Edasi juba uus ja edukas singel „A Thousand Years“, mis kõlas ka filmis „The Twilight Saga: Breaking Dawn – Part 1“. Ainuüksi USA’s on seda singlit müüdud üle 4. miljoni eksemplari. 2012 ilmus veel üks singel – „Distance“. 2012 oli Christina Perri soojendusartist Jason Mraz’i kontsertturneel „Love Is a Four Letter Word“ Põhja-Ameerikas. 2012. aasta oktoobris ilmus jõululaulude EP „A Very Merry Perri Christmas“. Sellel oli üks originaallugu „Something About December“ ja neli kaverit. 2013 aastal ilmus uusversioon laulust „A Thousand Years“, nüüd laulis kaasa ka Steve Kazee, ja see kõlas ka filmis „The Twilight Saga: Breaking Dawn – Part 2“.

Samal aastal alustas Perri tööd oma teise stuudioplaadiga ning novembris 2013 ilmus uue albumi esimene singel „Human“. Aprillis 2014 ilmuski Perri teine stuudioplaat „Head or Heart“. Samals aastal ilmus veel teinegi singel uuelt albumilt „Burning Gold“ ning lauljatar oli ka kontsertturneel „Head or Heart Tour“ ning jõudis soojendada ka Demi Lovato’t tema Põhja-Ameerika kontsertturneel.

2016. aastal andis lauljatar Instagramis märku, et alustab tööd kolmanda stuudioplaadiga ja jõudis laulda ka viiuldaja Lindsay Stirlingi loos „Brave Enough“, mis oli ka Stirlingi albumi nimilugu.

Kuna lauljatar oli mitu aastat üsna vaikne, siis andis ta just 2016. aastal sotsiaalmeedias märku, et on olnud 4 aastat kaine, mis viitab arvatavasti mõningasele probleemile alkoholiga, mis mõnikord ka staare siiski kimbutab. Detsembris 2017 abiellus lauljatar Paul Costabile’ga ning 17. jaanuaril 2018 sündis neile ka tütar Carmella.

Detsembris 2018 andis Christina Perri teada, et kohe-kohe on valmis saamas uus album „Songs for Carmella: Lullabies & Sing-a-Longs“, mis on pühendatud tema tütrele Carmella’le ja uus album ilmuski 17. jaanuaril 2019 (samal päeval sai Carmella 1-aastaseks).

Uus album on hästi ilus ja vahva, tegelikult võiks öelda isegi, et selline nunnu, sest kõlavad sellel ju 10 unelaulu/lastelaulu (kahjuks on need kõik hästi lühikesed, plaadi pikim lugu on 2 minutit ja 50 sekundit pikk), millest osad on tuntumad (näiteks plaadi avalugu Jimmie Davise kirjutatud „You Are My Sunshine“ või hoopis lugu „A Dream Is A Wish Your Heart Makes“ (lugu aastast 1950, mis kõlas toona ka filmis „Tuhkatriinu“ ja „Stay Awake“, mis kõlas juba 1964. aastal suurepärases filmis „Mary Poppins“), osad veidi vähem.

Kõik lood on vaiksed, ilusad ja paitavad kuulaja kõrva (ja kuulajaks võib vabalt olla ka väike laps, sest usun, et sellised lood ja esitused aitavad küll pisikesel magama jääda).

Plaadil on kasutatud lahedalt ka selliseid lastele mõeldud instrumente/pille, mis teevad igati lahedat ja laspelikku heli, mis annavad lugudele omamoodi võlu veelgi juurde (näiteks Meredith Wilsoni kirjutatud „Til There Was You“ või „Dream A Little Dream of Me“, aastast 1931 pärit lugu, mida on laulnud mitmedki artistid, näiteks the Mamas and the Papas ja Randy Newmani kirjutatud „You’ve Got A Friend In Me“) või siis lihtsalt klaverit („You Mean The Whole Wide World To Me“) ja klaverit ning kitarri koos („Remember Me“, imekaunis meloodia/laul Pixari stuudio multifilmist „Coco“).

Ühes laulus („Tonight You Belong To Me“, originaal on pärit aastast 1926) kuuleme laulmas ka lauljatari abikaasat ning ka väikesel Carmella’l on samuti miskit juurde „ütelda“. Kauni meloodiaga ja tõeliselt mõnus on ka Christina Perri hittloost „A Thousand Years“ unelaulu-versioon ehk „A Thousand Years (Lullaby)“, mille on kirjutanud Christina Perri ise koos David Hodges’iga.

Plaadi teises pooles on need samad 10 lugu, ilma lauluta, lihtsalt muusika, kas süntesaatoril või klaveriga mängitud. No ja see on ju ikka hiiglama vahva idee – laulud on just ennist kuuldud, meloodiad on lihtsad ja tuttavad, plaadiga kaasa ju ka raamatuke, millel ka laulusõnad kirjas, mis muud, kui laulud selgeks ja saadki oma lastele neid mõnusaid meloodiaid enne magaminekut laulda.

Igal juhul igati ilus ja nunnu ettevõtmine lauljatari poolt, et selline plaat avaldada. Sügav kummardus tema ees ja usun, et neid lugusid endalgi kuulates tuleb oluliselt parem ja rahulikum uni.


Weezer “The Teal Album”

(Warner Music)

Weezer on USA rokkmuusika bänd, mis tuli kokku 1992. aastal Los Angeleses, mistõttu on igati tore näha, et bänd tegutseb ja teeb uut muusikat ka 25 aastat pärast tegutsemise algust.

Täna mängib Weezer koosseisus Rivers Cuomo (laul, kitarr), Patrick Wilson (trummid), Brian Bell (rütmikitarr, klahvpillid, taustalaul) ja Scott Shriner (bass, taustalaul). Varem on basskitarri mänginud ka Matt Sharp, kes lahkus bändist 90ndate aastate teises pooles ja ka Mikey Welsh.

1994 ilmus Weezer debüütalbum „Weezer“, mida tuntakse ka kui „ The Blue Album“, millel olid ka Weezeri hittlood: „Buddy Holly“, „Undone – The Sweeater Song“ ja „Say It Ain’t So“. Debüütalbum oli edukas terves maailmas. 1996 ilmus kvarteri teine stuudioplaat „Pinkerton“, mis ei olnud sedavõrd edukas, kuid muusikakriitikutele see meeldis. Paljude muusikasõprade arvates on just need kaks plaati 90ndate aastate muusikamaailma ühed parimad albumid.

2001 ilmus Weezeri kolmas album, mil nimeks samuti „Weezer“ (seda tuntakse ka kui „The Green Album“). See oli juba oluliselt popilikuma saundiga album, millel ka hittlood „Hash Pipe“ ja „Island in the Sun“. Ka seda albumit saatis müügiedu ja ka kriitikud olid igati sõbralikud.

Edasi tulid albumid „Maladroit“ (2004) ja „Make Believe“ (2005), sellel oli ka lugu „Beverly Hills“, millest sai Weezeri esimene laul, mis tõusis USA kaasaegse rokkmuusika edetabeli esikohale! Uskumatu lugu, et sellega sedavõrd kaua aega läks, aga ju siis polnud varasem Weezer veel sedavõrd karm kraam, et sellesse tabelisse pääseda.

2008 jätkas Weezer plaadi-traditsiooni ja ilmus nende kolmas omanimeline album, mida tuntakse ka kui „The Red Album“. See oli üsna üllatav plaat, sest kasutati trummimasinaid, süntesaatoreid, räppi jpm. Sellel oli ka üsnagi edukas lugu „Pork and Beans“. Weezeri muusikat on kirjeldatud kui alternatiivset rokki, power poppi, pop punki, indie rokki. Bändiliikmed ise on ütelnud, et neile meeldivad Kiss, Nirvana, Pixies, The Cars (selle bändi juhtfiguur Ric Ocasek on produtseerinud ka mitu Weezeri albumit), Pavement, Oasis ja Wax. Ka Beach Boysi on Weezer maininud, ja olgem ausad, ka uuel plaadil on midagi, mis kangesti meenutab Beach Boysi.

2009 ilmus Weezeri 7 stuudioplaat „Raditude“, 2010 album „Hurley“, 2014 „Everything Will Be Alright in the End“, 2016 „Weezer“ ehk „The White Album“ ja 2017 „Pacific Daydream“.

Nüüd järjekorras juba 12 stuudioplaat! „Weezer (Teal Album)“ ja taaskord võib öelda, et see ongi ju Weezer – rokkmuusika kohtub popmuusikaga, kuid seekord hoopis kübe teistmoodi, sest seekord on Weezer võtnud plaadile teiste artistide lood ehk tegemist kaverite albumiga. Kuid on ka sellel plaadil Weezer äratuntavalt Weezer, nii oma saundilt kui ka esituselt. Nende kaverites on sellist mõnusat weezerlikku kergust ja lahedaid harmooniaid ning vägagi põnevaid muusikalisi lahendusi.

Weezer alustas kaverite esitamisega oma eelmise aasta väljamüüdud tuuril, esitades armastatud hitte nagu a-ha “Take On Me” ja The Turtles’i “Happy Together,” lisaks suure tähelepanu osaliseks saanud Toto megahitti “Africa,” mille kaver levis kulutulena interneti avarustes ja tôusis raadiote playlistidesse. Tänu nende uute versioonide ootamatult soojale vastuvôtule sündiski värske album.

Uus plaat on soojenduseks enne bändi uue originaallugudega “Weezer (The Black Album)” plaadi ilmumist 1. märtsil, 2019. Selle plaadi produtsendiks on TV On The Radio’st tuntud Dave Sitek, kellega tehakse koostööd esimest korda. Albumi laulud on klaveri saatel kirjutatud solisti Rivers Cuomo poolt, mis on Weezer’i ajaloo jooksul esmakordne. Albumit prpmov lugu “Can’t Knock The Hustle” sai hiljuti Weezeri 16ndaks Top Ten singliks Ameerika Alternative Radio edetabelis.

Albumil “Weezer (Teal Album)” kõlavad:

“Africa” ansambli TOTO legendaarne lugu, mis Weezeri esituses on üsnagi sarnane originaalile, üsna rahulik ja vaikne, kuid refrääni osas on ka ikkagi kübe rokilikumat minekut.

Teise loo alguses kuuleme vägagi tuntuid kitarririffe – tuttav lugu. Loomulikult on see suurepärase Tears For Fearsi suurepärane hittlugu “Everybody Wants to Rule the World”. Weezer on suutnud anda sellele loole sellise mõnusa suvise puudutuse, mistõttu on see üsnagi rõõmsameelne lugu, milles kuulde ka vägevaid kitarre, selliseid, mida Weezeri lugudes ikka ja jälle kuulda saab. Mulle see versioon meeldib.

Kolmas lugu – ohhoo! Eurythmicsi megahitt “Sweet Dreams”. Ja kui algupäraselt laulab seda ju Annie Lennox ehk naisterahvas, siis ma ei saa öelda, et see meessolisti esituses kuidagi kehvem oleks. Jällegi veidi sellist Weezerile omast saundi ja minekut. Loo keskel väga äge kitarrisoolo, kusjuures väga põneva saundilahendusega. Mõnusa minekuga lugu ka Weezeri esituses.

Neljas lugu – A-Ha superhitt “Take On Me” algab Weezeri esituses igati rokilikut, kuni sisse tuleb tuttav klahvpillide soolo. A-Ha Morten Harket läheb lauluga algupärases versioonis vägagi kõrgele, kuid ega Weezeri solist alla jää. Võib olla sedavõrd kõrgeid noote ära ei võta, kui härra Harket, kuid ega palju ka puudu jää. Loo keskel läheb lugu igati rokilikuks, mis annab sellele loole hoopis teistsuguse ja vägagi põneva hingamise. Kuulake ise ka, on ju igati põnev.

Viies lugu – The Turtlesi “Happy Together”, mis pärit 1960ndate aastatest, kuid Weezer annab sellele loole igati kaasaegse ja rokilikuma hingamise, kuid samas, igati sarnane algupärasele esitusele. Jällegi selline suviselt rokiliku esitus. Weezeril on oskus ka teiste esitajate lugudesse sellist mõnusat positiivsust süstida. Vahvad harmooniaid ja suurepärane mitmehäälsus.

Edasi – no nii, Weezer hakkab nüüd minema. On ju “vaatluse” all Black Sabbathi “Paranoid”. Nüüd on võimalus Weezeril ikka ka rokkida. Loo keskel jällegi igati ägeda saundiga kiarrisoolo – kiire ja vahvalt lahendatud. Kahju, et viimasel ajal juuksed ei taha kasvada, selle loo saatel oleks tukka ikka hiiglama äge vibutada.

Seejärel juba ELO “Mr. Blue Sky” – Weezeri esituses jällegi igati lahe, weezerlik saund ja esituses, mõnusalt positiivne ja hea kuulamine.

Kaheksas lugu sellel plaadil on “No Scrubs” suurepärase TLC lugu. Ja tegelikult annavad Weezeri kutid sellele loole ikka hoopis uue ja teistsuguse ning igati põneva hingamisega. Algupäraselt ju R&B lugu, kuid Weezeri esituses geniaalne, sellise pehme roki hingamisega ja mõnusa minekuga lugu. Mulle tundub, et kindlasti selle plaadi üks geniaalsemaid uusversioone – väga äge!

Kuid see pole veel kõik! Usun, et selle loo algust/sissejuhatust teavad kõik muusikasõbrad, kes popmuusikast lugu peavad – see on ju Michael Jacksoni “Billie Jean”. Liigub ja “õõtsub” täpselt sama mõnusalt nagu algupärane versioon, kuid jällegi on siin seda Weezeri minekut ja saundi, mistõttu võiks öelda, et igati rokilik lugu. Laulja võtab seda lugu ikka mõnuga (no kuulake kasvõi neid vahepealseid kilkeid ja huilgeid, ei ole just päris Michael Jackson, kuid on Weezer! Ja see ongi väga lahe). On tunda, et terve bänd võtab seda lugu 100% mõnuga, ja loo arendes antakse ka kitarridele “sõna”. No uskumatult hea! Mitte midagi ei ole öelda – super!

Kurb, et Weezeri uuel plaadil sedavõrd vähe lugusid on – järgmine lugu ehk kümnes on ühtlasi ka viimane. Aga milline lugu! Ben E. Kingi “Stand By Me” ja jällegi super-suurepärane versioon. Jälgib igati algupäraselt, kuid ma ei sinna midagi parata, et Weezri laulja on ikka igati super tüüp, annab jällegi sellise mõnusalt hea ja lihtsa hingamise, ei pinguta üle, aga lihtsalt laulab ja näib, et talle see tõepoolest meeldib. Ja loo keskel jällegi geniaalne kitarrisoolo, mis annab sellele loole jällegi selle Weezeri juurde. No jälle pean kiitma – väga super!