Goo Goo Dolls „Miracle Pill“ (Warner Music)

Goo Goo Dolls on USA rokipunt, kes on minu jaoks kindlasti üks lemmikutest nende bändide seas, kes sellist rokilikumat kraami esitavad. Ütlen nii, et Goo Goo Dolls on minu jaoks samal pulgal Matchbox 20’ga ehk siis kaks suurimat rokkmuusika lemmikut. Paljuski on kaasa aidanud see, et mõlemal bändil on väga lahedad lauljad-ninamehed ehk Goo Goo Dolls’il John Rzeznik ja Matchbox 20’l Rob Thomas. Viimati mainitud Rob Thomas avaldas sel aastal suurepärase sooloplaadi ja nüüd ka Goo Goo Dolls’ilt uus album.

Goo Goo Dolls tuli kokku juba 1986. aastal. Bändi panid Buffalos kokku laulja-kitarrist John Rzeznik ja basskitarrist-laulja Robby Takac. Nemad kaks on ka täna Goo Goo Dollsi ainssd liikmed, kuigi bändis on aastate jooksul mänginud ka mitmeid teisi pillimehi ja ka kontsertitel kasutatakse abijõude. Alates 1994. aastast mängis bändis pikka aega trumme Mike Malinin (tema lahkus bändist 2013. aastal), enne teda oli trummide taga George Tutuska.

Bändi kuulsaimad ja tuntuimad lood on kindlasti „Name“ (1995. aasta albumilt „A Boy Named Goo“), „Iris“ ja „Slide“ (1998. aasta albumilt „Dizzy Up The Girl“, sellelt albumilt ilmus lausa 10 laulu, mis jõudsid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka) ja „Here Is Gone“ ja „Big Machine“ (2002. aasta albumilt „Gutterflower“). Aastate jooksul on USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka tõusnud 14 laulu ja ainuüksi USA’s on nende albumeid müüdud ca 10 miljonit.

Minu „tutvus“ Goo Goo Dollsi ja nende muusikaga saigi algusega just laulust „Iris“, mis 1998. aastal ilmus, ja pärast seda olen püüdnud bändi muusikal ja tegemistel silma peal hoida. „Iris“ on laul, mis Billboardi edetabelis „Top 100 Pop Songs 1992-2012“ tõusis kohale number 1! Muideks, samast tabelist leiab veel ka laulud „Slide“ (koht number 9) ja „Name“ (koht number 24).

John Rzeznik

on sündinud Buffalos, ta on pere viiest lapsest noorim. Tema vanemad on töötanud baaris ja postkontoris, kuid on mõlemad õppinud ka pillimängu (klarnet ja flööt). Nii nagu Rzezniki perekonnanimest võib välja lugeda, siis on temas ka poola-verd. Rzezniki isa suri ootamatult 1981. aastal kui noormees oli alles 15-aastane, aasta hiljem suri sama ootamatult ka Rzezniki ema. Johni aitasid kasvatada tema vanemad õed (Phyllis, Fran, Gladys ja Kate). Kui John Rzeznik läks keskkooli, hakkas ta õppima ka kitarrimängu. Õed olid need, kes venda muusika suunas juhtisid, kusjuures kodus kuulati palju The Rolling Stonesi ja The Kinksi. Õdedest noorim kuulas ka punki, mistõttu sai John maitse suhu ka pungist, kuulates Ramonesit ja The Clashi. John Rzeznik ise on ütelnud, et palju on aidanud tal oma lugusid valmis kirjutada see, et tema eeskujudeks on olnud Kiss, Cheap Trick, The Cure ja Rush.

Rzeznik on laulude kirjutamise kohta ütelnud ka seda, et see ei ole lihtsalt inspiratsioonipuhang, vaid 99% ka õige ettevalmistus ja häälestus loo kirjutamiseks. Paljud tema lood on autobiograafilised või biograafilised.

John Rzeznik oli aastail 1993-2003 abielus modell Laurie Farinacci’ga, aastal 2013 abiellus mees Melina Gallo’ga, detsembris 2016 sündis paaril ka esimene laps – tütar, kes sai nimeks Liliana.

Goo Goo Dollsi algus

Tulles tagasi bändi algusaastate juurde saab öelda, et Takac ja Tutuska olid sõbrad juba koolis, samal ajal mängis Rzeznik ansamblis The Beaumonts, mida vedas üks Takaci sugulastest. Veidi hiljem otsustasid Rzeznik, Takac ja Tutuska hoopis üheskoos muusikat tegema hakata ja võtsid bändile nimeks Goo Goo Dolls, kuna nägid ajakirjas „True Detective“ reklaami, milles oli juttu Goo Goo Doll-nimelisest mänguasjast.

„Olime noor garaažibänd, kellel polnud plaaniski plaadistuslepingut saada,“ räägib Rzeznik, „kuid meil oli just sel õhtul esinemine, ja meil oli vaja bändile nime. See oli parim, mille peale tulime ja nii see ka jäi. Kui mul oleks olnud veel viis minutit aega, siis oleksin kindlasti parema nime leidnud.“

Nende esimene plaat „Goo Goo Dolls“ ilmus 1987, ja siis oli juhtlauljaks Takac. Plaadi andis välja firma Mercenary Records, kuid juba aasta hiljem võttis bändi „oma leivale“ kübe suurem firma ehk Celluloid Records. 1989 ilmuski teine album „Jedin“, veidi pärast seda, kui bänd oli kolinud tegutsema ja toimetama Los Angelesse.

1990 ilmus bändi kolmas stuudioplaat „Hold Me Up“, millel juba viies laulus oli juhtlauljaks Rzeznik, näiteks singlina ilmunud loos „There You Are“ ja bändi kontsertitel üheks populaarsemaks looks peetavas „Two Days In February“. Kui kahel esimesel plaadil mängis Goo Goo Dolls muusikat, mis oli paljude arvates liigagi sarnane ansambliga The Replacements, oli neil palju fänne ülikoolides ja pungi-seltskondades, kuid kolmandal albumil tõi Goo Goo Dolls muusikasse juurde raskemat metalli, poprokki, ja jätkuvalt ka punkrokki.

1993 ilmus ansambli neljas stuudioplaat „Superstar Car Wash“, millel oli ka laul „We Are The Normal“. Rzezniki kirjutatud ja The Replacements ansambliliikme Paul Westerbergi sõnadega lugu tõusis USA rokilugude edetabelis kohale number 5. Näis, et Goo Goo Dolls hakkas saavutama suuremat tähelepanu, mis tegelikult ju nii oligi.

Inglite abil lennukalt muusikamaailma tippu

1998. aastal paluti Rzeznikil kirjutada lugu menukasse filmi „City of Angels“ (peaosades Nicolas Cage ja Meg Ryan) ja nii valmis hittlugu „Iris“. Sellest loost algas bändi tegelik tähelend, sest laul püsis „Billboard Hot 100 Airplay“-edetabelis esikohal rekordilised 18 nädalat, ja sama lugu kandideeris ka kolmele Grammy-auhinnale.

Rzeznik on ütelnud, et seda lugu kirjutades oli tal kallal tõeline „writer’s block“ ja paar päeva enne loo valmimist oli tal plaan ansamblist lahkuda, kuid just see lugu oli SEE lugu, mis bändi hetkega maailmakuulsaks tegi. „Iris“ ilmus ka nende kuuendal stuudioplaadil „Dizzy Up The Girl“. Samal plaadil oli veel mitmeid teisigi lugusid, mis tõusid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka - "Black Balloon", "Slide", "Broadway" ja "Dizzy". Aastal 2001 ilmus ansambli esimene kogumikplaat „What I Learned About Ego, Opinion, Art & Commerce“.

Järgmine stuudioplaat „Gutterflower“ ilmus 2002. aastal, millelt leiab ka hittlood "Here Is Gone", "Sympathy" ja "Big Machine". 4. juulil 2004 andis Goo Goo Dolls oma kodulinnas Buffalos tasuta vabaõhukontserti. Vihma kallas vahet pidamata, kuid rahvast oli palju. Sellest kontsertist ilmus ka DVD „Live in Buffalo July 4th 2004“.

2006. aastal tähistas Goo Goo Dolls oma 20. sünnipäeva ja avaldas uue albumi „Let Love In“, millel jällegi mitu väga head ja populaarset lugu – „Give A Little Bit“ (see on algupäraselt küll Supertrampi lugu), "Better Days", "Stay With You" ja plaadi nimilugu "Let Love In". „Let Love In“ oli rekordiline lugu, sest sellest sai Goo Goo Dollsi 12. laul, mis tõusis „Billboard Adult 40“-edetabelis TOP 10 hulka, lüües sedasi varsema rekordi, mis kuulus Matchbox 20 ja Sheryl Crow’le. 2007 lisas Matchbox 20 ühe loo sellesse edetabelisse juurde, kuid Goo Goo Dolls „vastas sellele“ lauluga „Before It’s Too Late“, mis kõlas filmi „Transformers“ heliribal.

2007 avaldas Goo Goo Dolls kogumikplaadi „Greatest Hits Volume One: The Singles“, millel olid kõik ansambli seni ilmunud singlid, lisaks uus versioon laulust „Name“ ja Michael Braueri remiks laulust „Feel The Silence“. Aasta hiljem ilmus veel üks kogumik, mil nimeks „Vol. 2“, millel kuuleb igasugu rariteetseid salvestusi ja live-esinemisi. Järgmise stuudioplaadiga tegi Goo Goo Dolls palju ja pikalt tööd, seda hakati tegema suvel 2009, jätkati 2010. aasta talvel, ja see ilmus kevadel 2010 – „Something for the Rest of Us“. 2013 avaldas bänd albumi „Magnetic“ ja 2016 albumi „Boxes“.

„Miracle Pill“ (2019)

Selle aasta 13. aprillil (Record Store Day) avaldas Goo Goo Dolls ekslusiivse vinüülplaatide boksi, mil nimeks „Topography (1998-2013)“. Selles on viis vinüülplaat ehk bändi viis stuudioplaati, alates „Dizzy Up the Girl“ kuni „Magnetic“. Aprillis 2019 andis bänd teada ka seda, et nad teevad uue stuudioplaadiga (järjekorras kaheteistkümnes). Mais anti teada, et uue plaadi nimeks saab „Miracle Pill“ ja juunis alustati koos ansambliga Train Põhja-Ameerika kontsertturneed. Juulis ilmus video laulule „Miracle Pill“, veidi hiljem ka teine singel „Money, Fame & Fortune“. Augustis ilmus veel ka kolmas singel „Indestructible“ ja 13. septembril uus album „Miracle Pill“.

Plaadi avalöök on „Indestructible“, mis on ka singlina ilmunud lugu ja see on selline hea minekuga popilikuma hingamisega rokilugu, millel ka kergesti meeldejääv refrään. Oluliselt rahulikum, kuid samas jällegi popilikuma hingamisega rokilugu on ka albumi teine pala ehk „Fearless“.

Plaadi nimilugu „Miracle Pill“ on vahva seetõttu, et siin kuuleb ka klaverimängu, ja on ka selline lugu, mis üsna kiirelt „kummitama“ hakkab. Vägagi huvitavate saundidega on lugu „Money, Fame & Fortune“, ja taaskord refrään, mis kergelt meelde jääb. Kummaliselt tuttav tundub lugu „Step In Line“, mis tuletab meelde Goo Goo Dollsi varasemat loomingut. Rzeznik laulab selles laulus vahepeal isegi sosistades ja kähisedes.

„Over You“ on oluliselt rahulikum mõtisklus sellel plaadil, loo alguses ilusat ja rahulikku kitarrimängu, millele lisandub laul ja veidi hiljem löökriistad/trummid. Jällegi lugu, mis iseloomustab Goo Goo Dollsi kõige paremini. Täpselt sama saab öelda ka laulu „Lost“ kohta, igal juhul on „Lost“ on selline lugu, milles ka sellist hiti-ainest olemas. Usun, et laulu „Lights“ oleks kõige parem kuulata kontsertil, siin on sellist head kontserti-hingamist ja omamoodi suursugusust ja jõudu.

„Life’s A Message“ ja „Think It Over“ on plaadi kõige rokilikumad lood, kuid albumi eelviimane lugu on ilus ja rahulik „Autumn Leaves“, see on lugu, mis kindlasti üks minu selle albumi lemmikutest.

Bändi tänases koosseisus on John Rzeznik (laul, kitarr, taustaul), Robby Takac (basskitarr, laul, taustalaul), sest trummar Mike Malinin lahkus ansamblist 2013. aastal. Kui Goo Goo Dolls praegu kontserte annab, siis on neil abiks Brad Fernquist (kitarr, mandoliin, taustalaul), Craig Macintyre (trummid ja löökriistad), Jim McGorman (klahvpillid, kitarr ja taustalaul). Viimati mainitu tuli Rzeznikile ja Takacile appi hiljuti ehk aastal 2018.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/79gY3R2V5HcDbnrMp6wuVP


Adrien Goetz „Inimkonna Jumalaema kirik“ (Eesti Raamat)

2019. aasta 15. aprillil põles Notre-Dame kogu maailma silme all: dramaatilist vaatepilti jälgiti Ameerika Ühendriikidest Hiinani, Senegalist Venemaani. Koleda sündmuse õppetund on, et kunst ühendab inimesi olenemata rahvusest ja isegi religioonist, sest oma kurbust väljendasid kõikide usundite juhtivad tegelased.

Aegade jooksul on kunstnike ja ehitusmeistrite ees seisnud küsimus, mida kultuuripärandist säilitada, kuidas restaureerida, mida üles või ümber ehitada. Praegugi on tekitanud vastakaid arvamusi XII sajandil alustatud katedraalile XIX sajandil Viollet-le-Duci poolt lisatud haritorni saatus.

Traagiline sündmus aitas tõdeda, et Notre-Dame ei kuulu ainult Pariisile ega Prantsusmaale, vaid kogu inimkonnale. Niisugusele järeldusele jõuab Adrein Goetz oma kirglikus, asjatundlikus ja emotsioonide ajel kirjutatud raamatus.

Ostes raamatu toetad kiriku taastamist.

Mõnikord on nii, et hea ja sisukas ning huvitavate mõtetega raamat ei peagi olema suur ega paks. „Inimkonna Jumalema kirik“ on just sellises formaadis raamat, mis võib vabalt raamaturiiulis ära kaduda, pisike ja üsna õhuke, kui selles on palju ilusaid ja sügavaid mõtteid, mis seotud Jumalaema kiriku ja selle hiljutise põlenguga. Põlenguga, mis pööras paljude maailma rahvaste pilgud selle suurepärase ehitise poole, pani kaasa tundma, kaasa mõtlema, mis saab edasi.

Adrien Goetz on kirja pannud selle, mida ta Pariisis põlengu ajal nägi, milliseid tundeid see tekitas temas ja paljudes teistes, kuid siin ei ole mitte ainult hetke emotsioonid, siin on palju põnevaid meenutusi ja mõtisklusi ajaloost, kunstiajaloost, arhitektuurist, muinsuskaitsest jm, mis panevad lugeja kaasa mõtlema ja arutlema.

Kunstiajaloolane Adrien Goetz alustab oma raamatut nii: „Pariisi Jumalaema kiriku põleng oli jube. Levisid tuhanded fotod, miljonid inimesed kogu planeedil jälgisid õudest vaatemängu: haritorn hõõgub, ühel hetkel saab selgeks, et ta hakkab meie silme all ümber kukkuma, leegid laastavad pikihoone ja koori katust, on võimalik, et üks läänetornidest variseb kokku ja tõmbab endaga kaasa kogu fassaadi. Kas tõesti puruneb Pariisi nägu?“

Omamoodi vaatemäng, mis paneb raamatu autori meenutama inglise romantiku, maalikunstniku Turneri maali, milles kujutatud Londoni parlamendihoone põlemist 1834. aastal. Autor küsib, kas meie silme ees on maal või tegelikkus? Ta lisab, et gooti katedraalid on maailma peeglid, nende fassaadid kajastavad oma aega ja Notre-Dame on jälle peegel. Autor meenutab, et ta lõpetas sel päeval kell 19.00 kunstiajaloo loengu, kui ta saab oma telefoni esimese foto: punane haritorn. Ta peab seda nägema ja läheb Seine’i poole. Ta meenutab, et Pariisi taevas on täis heledat pruunikat suitsu, kõigil on peas sama mõte ja kõik siirduvad kaldapealsete poole. Autor kirjeldab edasi seda, kuidas haritorn koos kohutava raksatusega pooleks murdub, haritorn, mis oli puust ja pliist monument.

„Mu silmad on näinud, kuidas Pariisi Jumalaema kiriku haritorn alla kukub,“ kirjutab autor. Inimesed karjuvad, nutavad ja seejärel mitu minutit täielik vaikus. Seni oli Notre-Dame autori jaoks vaid kujutised, ajalugu ja kirjandus, sel õhtul on ta kivi ja puit. Inimesed loodavad, et ohvreid ei oleks. Haritorni kukkudes on järg ilmselt kogu katuse käes. Tuhat ruutmeetrit katust on tules, põleb Prantsusmaa kõige kaunim talastik, la foret, koos sarikate ja fermidega; see pärineb XII sajandist ja selle ehitamiseks kasutati sajanditevanuseid tammepuid. Ajalugu lõõmab. Tuletõrjujad võitlevad tulega kaheksa tundi ja kell 23.35 teatatakse, et fassaad ja müürid on kindlalt päästetud.

Teises peatükis „Visioonid“ kinnitab autor, et ladinakeelse väljendi horribile visu (jube vaadata) lummus valitseb sel õhtul täielikult. Ta meenutab romaani „Jumalaema kirik Pariisis“, mille 5. peatükis kiirustab rahvahulk vaatama Quasimodot. Nüüd seistakse kaldapealsel ja vaadatakse ahnelt laastamistöö edenemist, et mitte magada maha hetke, mil katedraal muutub varemeteks – soovida, et kunagi tulevikus võiks öelda: „Ma olin seal.“ Adrien Goetz lisab, et mõne päeva eest olid liikvel pildid, kuidas katedraalis XIX sajandi kujud maha võeti ja Perigueux’ töökotta viidi, kuid peale autori huvitas see väheseid. Adrien Goetz on XIX sajandi kunstile spetsialiseerunud ajaloolane ja tema vaatas neid suure huviga, teadmata, milliseks sümboliks need kujunevad.

Inimesi tuleb pidevalt juurde, kuid palju on neid, kes seda kurba sündmust ei filmi. Vaadatakse, oodatakse, palvetatakse, maailmast saadetakse toetussõnumeid, kuid keegi ei tea arhitekti nime, kes XII sajandil Notre-Dame’i lõi. Kell 23.35 esineb Pariisi peapiiskop ja seejärel Prantsusmaa president.

Järgmises peatükis räägib autor sellest, kuidas järgmisel päeval kuulutasid ajakirjanikud televisioonis, et tegemist on imega: kirikuplatsilt vaadates kõrgub fassaad endises ilus. Pärast tulekahju on ehitis väga nõrk: seinad, mille paksus on kohati oma kuuskümmend sentimeetrit, on veel ohus, mõned osad ristlöövi otstses on rasked ja võivad kõikuma lüüa. Talastik on kadunud, aga kivid?

Osaliselt keskajast, osaliselt XIX sajandist pärit mört võib käituda ettearvamatult. Enne kui taastamistöödeks vajalikud tellingud püstitada, tuleb iga seina eraldi uurida. Ehitis, mis näib „päästetuna“, peab jääma range järelvalve alla ja selle seisundi hindamine võtab kuid. See, et fassaad on püsti, ei tähenda, et mingeid muid avariisid ei või juhtuda. Haprad detailid on vaja kinni katta. Ja mis saab siis, kui puhkeb äike või sajab paduvihma? Seejärel räägib autor meile Notre-Dame’i haritornist, selle ajaloost ja sünnist, saame lugeda, kes oli Viollet-le-Duc, kes oli fotograaf Charles Marville, kes oli Charles Negre, mis on Stryge, mis oli kaasas Meryoni gravüüriga aastast 1853, mis on saanud inspiratsiooni hoopis Victor Hugo romaanist. Saame lugeda sellestki, kuidas katedraal XIX sajandil päästeti, sest tööd katedraaliga said lõplikult valmis alles 1865. aastaks. Saame teada sedagi, miks nimetab raamatu autor Victor Hugo legendaarset romaani „Jumalaema kiri Pariisis“ „kujutiste romaaniks".

Raamatu neljas peatükk on „Katedraalide ja tulekahjude aeg“, mida alustab Goetz sedasi: „Tänu kujunditele on katedraal nii keskaegne kui ka romantiline. Ta on lahutamatult XII sajandi šedööver ja XIX sajandi šedööver. Ta on gootika ja romantism, riiklik ja rahvalik. See, mis põles oli fundamentaalne duaalsus.“

Seejärel peatub autor Notre-Dame’i ehitamisel ja meenutab meistreid, kes olid selle katedraali rajamisega seotud. Pärast seda mainib autor ka seda, et Louvre’is on tuletõrjujad kohal ööpäevaringselt, Notre-Dame’is polnud seda ette nähtud. 17. märtsil, mõni nädal enne Notre-Dame’i juhtumit puhkes tuli Saint-Sulpice’i kiriku ühes ristlöövis. Pariisi tuletõrjujad reageerisid õigeaegselt, tulekahju põhjust ei suudetud välja selgitada. See kirik on Pariisis üks suurimaid ja nii räpane, nii halvasti hooldatud... Autor viitab sellele, kuidas 1988. aastal oleks ehitustööde ajal peaaegu puhkenud tulekahju Amiens’i katedraalis, praegu käivad hiiglaslikud tööd Rahvusraamatukogu Richelieu tänava majas, kus veel kümmekond aastat tagasi kasutati 1930ndatest aastatest pärit elektritransformaatoreid. Töödele kulub suur hulk raha, aga see on hädavajalik, et leekides ei häviks Victor Hugo käsikirjad – sealhulgas „Jumalaema kirik Pariisis“, Goya gravüürid, „Don Giovanni“ autori partituur või Hosroesi karikas, mida võibolla on käes hoidnud Karl Suur. Prantsusmaa aarete seas on ka espriiga katedraalid. Goetz lisab, et Luneville’i lossis põles 2003. aastal ühe ööga maha üks Euroopa kaunimaid raamatukogusid. Turinis mäletavad kõik 1997. aasta tulekahju Saint-Suaire’i kabelis, 2018. aasta septembris laastas tuli Rio de Janeiro rahvusmuuseumi, mis oli kultuuriline katastroof ning mille tekitatud kahju ajaloole ja etnoloogiale ei ole siiani suudetud hinnata. Täielikult või osaliselt hävinud katedraalide, muuseumide ja raamatukogude kirjeldus võib täita kogu raamatu, mis ühtlasi jutustaks pärandi kaitsmise edumeelse idee kujunemisest.

Ma ei tahaks Sulle kõike ära rääkida, milles selles raamatus veel juttu on, kuid autor peatub pikemalt Victor Hugo’l, tema romaanil „Jumalaema kirik Pariisis“, Notre-Dame’i ajalool, mis viib lugeja aastasse 1163, kui piiskop Maurice de Sully alustas ehitust, juttu on ka Napoleon I, kes oli tõeline Notre-Dame’i ümbekujundaja. Autor meenutab sedagi, et katedraalis on austust avaldatud kõige väärikamatele: 1970. aastal Charles de Gaulle’ile, 1974. aastal Georges Pompidoule, 1996. aastal Francois Mitterrand’ile. Katedraalis on käinud ka kõrged vaimulikud – Pius VII, Johannes Paulus II, Benedictus XVI. 2015. aastal 15. novembril pärast terrorirünnakuid helistati Notre-Dame’is, Prantsusmaa ajaloolises kirikus hingekella nii neile, kes usuvad taevaseid jõude, kui ka neile, kes ei usu.

Autor räägib pikemalt ka haritornist, Notre-Dame’ist ja katoliiklastest, viimastes peatükkides arutleb Goetz selle üle, kuidas hoida katedraali elus tulevikus, ja sellest, kas rekonstrueerida, üles ehitada, parandada või restaureerida.

On ilus lõpetada seegi lugu väljavõttega raamatu viimasest peatükist: „Victor Hugo taastas katedraali hinge. Tema raamatuga algab hinnalise pärandi olemasolu teadvustamine, kõigi katedraalide restaureerimise vajaduse tunnetamine, minevikuga tegelemine, tuleviku väärtustamine.

 


Arno Saar „Lumi lume all. Marko Kurismaa teine juhtum“ (Tänapäev)

Tallinnas teavad kõik, et Kopli vanade barakkide kant on kui eikellegimaa, narkoärikate, kodutute ja kurjamite kuningriik. See on elamiseks kole koht, aga suremiseks veelgi koledam. See tüdruk kinnitaks seda, kui ta saaks rääkida. Aga tüdruk ei räägi ‒ ta on surnud. Tema laip leiti õues vedelevalt diivanilt öösel sadanud lume alt. Komissar Kurismaale meeldib lumi väga, aga mitte siis, kui see katab kõik jäljed ja niidiotsad. Talle meeldib lumi, mis krudiseb suuskade all, mitte lumi, mille all lebab noore naise surnukeha.

Samal ajal kui lumi Eestimaa külmas talves aina langeb, alustab Kurismaa ajaga võidu jahti kurjategijale, sest võib olla veel teisigi tüdrukuid, kelle elu on ohus. Kuid paistab, et ikka jääb midagi märkamata, sest alati, kui ta tõele liiga lähedale jõuab, kaovad otsad vette. Ja siis Marko mõistab − lumi ei ole selles juhtumis tema vaenlane, vaid hoopis liitlane.

Salapärase Arno Saare nime taga peitub tuntud itaalia kirjanik Alessandro Perissinotto, kes on öelnud: „Üks osa minust soovis väga veel mõne kriminulli kirjutada. Selle osa nimi on Arno Saar.“

Ma arvasin, et loen sel suvel läbi ühe krimka, et aitab ühest küll. Selleks oli inspektor Morse’i juhtumite sarjast ja Colin Dexteri kirjutatud “Näitsik on surnud”. Kirjutasin sellest üsna hiljuti ka siinses blogis. Kuid võta näpust – otsustasin käsile võtta ka teise krimka ehk Arno Saare “Lumi lume all. Komissar Marko Kurismaa juhtumid”.

Põhjuseid oli selleks mitmeid – autoriks Arno Saar, täitsa ju eesti nimega mees, kuid ei ole eestlane, hoopis itaallane on ehk Alessandro Perissinatto, kelle kohta lugesin, et ta armastab Eestis iga nurka ja nurgatagust, ujub suviti Peipsi järves ja suusatab talvel Pirital, käib Kalma saunas ja unistab, et elab ühel heal päeval Kalamaja puitmajas, kusjuures nii suusatamisest, Kalamaja (Kopli) kandist ja puitmajadest on selles raamatus juttu, sest elab ju ka raamatu peategelane komissar Marko Kurismaa vanalinna puitmajas. Vägagi põnev.

Teiseks põhjuseks see, et raamatus toimetavad tõepoolest Eesti politseinikud, komissar, ülemkomissar ja inspektorid, ja ka sündmused toimuvad Tallinnas, Koplis. Kolmandaks põhjuseks see, et Arno Saare esimest komissar Marko Kurismaa juhtumite sarja raamatut “Tallinna rong” kiideti väga, ja nii ei jäänud ka mul muud üle, kui alustada lugemist selle sarja teisest raamatust.

Ma usun, et vajalik oleks kindlasti ka see Kurismaa juhtumite sarja esimene raamat läbi lugeda, siis saaks sellest huvitavast ja nutikast peategelasest rohkemgi teada, kuid ka selles osas saab teada mitmeidki olulisi asju – nagu mainisn, elab veidi üle viiekümnene komissar Kurismaa Tallinna vanalinnas vanas puitmajas, ta olnud nooruses tubli suusataja, kes peaaegu pääses ka Nõukogude Liidu koondisesse, talle meeldib palju liikuda, ta harrastab kepikõndi isegi talvisel ajal, ta põeb narkolepsiat, mistõttu on tal probleeme magamise ja unega, ta räägib ja loeb vabalt vene keeles (selles raamatus on Kurismaal käsil Tšehhovi “Palat nr 6”, mis viib lugeja sündmuste juurde psühhiaatriahaiglas) ja ta peab suhtlema ka Valgevene politseiga, rääkimata Valgevenest pärit prostituutidest, kes mängivad selles loos olulist rolli, tal on suhe endast noorema inspektoriga, kel nimeks Kristina Luup (selles osas teevad Kurismaa ja Luup juhtumi lahendamiseks koostööd), ja ka seda, et Kurismaa isa on olnud ka kuulus keeleteadlane, kes pidanud viibima vangis Siberis.

Sellised pisikesed ja põnevad detailid, mis teevad peategelase igati sümpaatseks, ja Arno Saarel on oskus neid väikesi detaile väga huvitavalt välja tuua, neist kirjutada. Autori kirjutamisstiil on tõepoolest heale krimkale vääriline, siin on huvitavat dialoogi, mõtteid elust enesest, inimlikke suhteid, oskust anda edasi tõelist Eesti talve, milles on nii külma ja palju lund, ning palju muud põnevat. Lugedes tekkis minus tunne, et sellest raamatust saaks igati huvitava kuuldemängu raadiosse (neid kriminaalseid kuuldemänge on ikka ja jälle väga hea kuulata) või filmi telesse/kinolinale. Ma kujutan ette, et Marko Matvere mängiks ka Marko Kurismaa osa suurepäraselt.

Sündmused saavad alguse Kopli poolsaarel. Oli külm ja lumine talvehommik. 83-aastane Jaak Israel jalutas koos oma hagijaga, kel nimeks Kelev (veidi hiljem saame teada, et heebrea keeles tähendab “kelev” koera). Siin on juttu trammide lõpp-peatusest, mereakadeemiast ja Nikolai kirikust. Autor kirjeldab väga nappide vahenditega, kuid ülimalt oskuslikult seda mahajäetud ja üsnagi räämas piirkonda – ta nimetab seda lausa Tallinna nukraimaks piirkonnaks. Need, kes seda kanti teavad, tunnevad need kirjeldatud kohad kergesti ära, nagu ka veidi hiljem ka Balti jaam, millest komissar Kurismaa ja inspektor Luup autoga mööda sõidavad.

Ühel hetkel keeras hagijas kõnniteelt eemale. Koer jooksis lähemale lumehunnikule, mis oli teistest suurem ja korrapärase kujuga. Tegu oli umbes kahemeetrise rööptahukaga. Lumehunniku taga oli pooleldi hüljatud puitmaja külg, lisaks veel peaaegu uued liumägi ja kiik. Jaak Israel imestas, et sellises kohas on uued mänguasjad lastele.

Vanataat sumpas läbi lume koera juurde ja märkas, et lumisest tahukast paistis välja kellegi lillakas, paljas käsivars, mille peale lumi ei tahtnud pidama jääda, sõrmeküüned olid lakitud. Siinkohal saame teada, et Jaak Israel oli kümneaastaselt olnud kinnipeetu Klooga koonduslaagris ja üks väheseid, kes eesti juutide hävitamise üle elas, mistõttu ta teadis, et lillakas värv tähendas vaid üht – see keegi, kes oli lumehunniku all, oli surnud. Mees valis hiigelsuurte nuppudega mobiiltelefonis 112 ja jäi politseid tulekut ootama. Nagu näed, siis juba raamatu alguses on autori poolt oskuslikult välja toodud pisikesi detaile, mis krimiloo huvitavaks ja usutavaks teevad – Klooga koonduslaager, hiigelsuurte nuppudega mobiiltelefon jne.

Seejärel kohtume juba komissar Marko Kurismaa ja noore inspektori Kaspar Männiga. Mänd sisenes komissari kabinetti. Komissar oli arvutis midagi tegemas. Kurismaa tõdes Männile, et ta vaatab palju aastaid on tal vaja töötada ja kas ta saab oma pensioniga Eestis elatud või peab kolima mõnda kolmanda maailma riiki. Mulle tundub, et kirjanik tunneb seda meie elu-olu ikka hiiglama hästi, sest eks ole ju palju teisigi 50-aastaseid ja vanemaid eestlasi, kes sama asja pärast muret tunnevad. Seekord ei suutnud ka Kurismaa päris täpselt numbreid paika saada, kuid Mänd on tulnud ülemuse juurde teatama Koplis leitud noore naise elutust kehast. Kurismaa ja Mänd istusid autosse, kaasa läks ka kohtuarst Siimo Kink. Sõit Koplisse võis alata.

Koplis kaevati lume alt välja noore naise surnukeha. Komissar otsustas minna kontrollima lähimaid mahajäetud puitmaju. Puitmaja-teema on autoril ikka sügavalt hinges. Autor viitab siinkohal Kaevuri tänavale, kuid ka tänavatele, mil nimeks Liin number 1, 2, 3, 4 ja 5. Autor tõdeb – ei mingeid nimesid, vaid armetud numbrid. Ühest neist majadest leidis komissar võõra mehe, kes komissari nähes teise korruse aknast alla hüppas. Võõras mees tegi seda sedavõrd õnnetult, et lõi oma pea lume all (ja jälle see lumi) olnud auto velje vastu. Komissar läks meest lähemalt vaatama – võõras hingas, kuid ta peast tuli verd.

Edasi liigume juba ülemkomissar Kaljo Kuslapi kabinetti, kus Kurismaa juhtunust aru andis. Aknast alla hüpanud meheks osutus kuritegeliku taustaga soomlane, kes oli nüüd haiglas. Ta ei olnud teadvusele tulnud, kuid ta elu polnud ohus. Lugeja saab teada sedagi, et Kuslap on küll Kurismaa ülemus, kuid nad olid ka vanad sõbrad, kes olid samal ajal politseiakadeemias õppinud. Kurismaa tahaks minna surnukuuri, et doktor Pärnalt leitud neiu kohta infot saada. Kuslap palus tal kaasa võtta ka inspektor Kristina Luup, kes oli lähisuhtevägivalla osakonna juht. Naine oskab ja suudab suurepäraselt ka pressiga suhelda, mida Kurismaa väga oskuslikult ei tee.

Juba hetk hiljem saab lugeja teada, et Kurismaa on Luubiga lähedase suhtes, millest töökaaslased ei tea või kui teavad, siis sellest ei räägita.

Doktor Pärn ootas Kursimaad ja Luupi haigla lahkamisruumis ja ta kutsus leitud noort naist Kopli tüdrukuks. Doktor kinnitas, et noor neiu oli paljakäsi kägistatud. Kindlaks oli tehtud seegi, et noor naine oli olnud ka sugulises vahekorras, sest vagiinast leiti üsna palju ka spermat. Kas tegemist võis olla halvasti lõppenud seksimänguga, kas neiu võis olla prostituut? Juba samal õhtul toimus politsei pressikonverents. Inspektor Luup rääkis ajakirjanikele juhtunust, kuid infot esialgu üsna vähe. Aktiivseks küsijaks on sümpaatse välimusega Kristjan Tamm, kes on autori sõnul olnud fotograaf, kuid nüüd pidas mees blogi, ta edastas seal ka igasugu põnevaid uudiseid ja tal oli väga palju jälgijaid. Veidi hiljem kutsub Kristjan Tamm inspektor Luubi teatrisse, kuid Kristina loobub kutsest.Üsnagi kahtlane tegelane see ajakirjanik.

Politsei oli otsustanud kaasata ka ajakirjanduse, et teha kindlaks tapetud noore naise isik. Politsei avas ka vihjetelefoni, kuhu esialgu tuli igasugu jama. Kurismaa sai teada, et tapetud neiul olid jalas aluspüksid, millel kiri "GUM Minsk", mis viitas Valgevenele. Kurismaa üritas saada kontakti oma tuttavaga Valgevene miilitsas, kuid selgus, et see mees enam seal ei töötanud. Uus mees miilitsas oli ülbe ja koostööst huvitatud ei olnud. Nii hakkas Kurismaa läbi töötama erinevaid Valgevene eskorttüdrukute ja prostituutide veebisaite, ja neid oli palju. Seetõttu andis Kurismaa selle töö üle inspektor Männile. Las noorem mees toimetab.

Kurismaa ettepanekul uuritakse Koplis tüdruku leidmise kohta veelkord – veelgi sügavamalt lume alt, sest oli ju lund kogu aeg ka juurde sadanud. Lõpuks leiti ka auto rehvijäljed, mis viitasid suuremat tüüpi maastikuautole.

Mänd andis Kurismaale teada, et leidiski mõrvatud neiu ühelt veebisaidilt. Eskorttüdruku nimi oli Sonja (või oli see lihtsalt hüüdnimi), kellel oli ka “paariline”, kel nimeks Natali. Ja nagu veidi hiljem selgub - neid eskorttüdrukuid oli Valgevenest siinmail veel. Lõpuks tuli asjalik vihje ka politsei vihjetelefonile, mida Kurismaa läks Koplisse kontrollima. Üks venelanna oli arvataval mõrvaööl kuulnud ja näinud selles kandis liikumas uhket autot. See oli pikk ja madal, eresinist värvi, ja kummaline oli see, et auto ei teinud müra nagu polekski sellel olnud mootorit. Elektriauto?

Siinkohal peaksin tegema vist pausi, sest muidu räägin Sulle kõik ära, ja mis krimka lugemine see sel juhul oleks.

Iga juhul on uurimine põnev, Kurismaa ja Luup peavad käima pubides, ühes bordelli-laadses asutuses, komissaril õnnestub ka pudeliga vastu pead saada, nii et pilt taskusse läheb, on kübe tagaajamist ja tulistamist, jälgimist ja jälitamist, ümbekehastumist, selgitatakse välja auto, millest eelpool rääkisin (tegemist uhke maasturiga, millel all Hispaania firma rehvid, kuigi mängus on veel ka valget värvi kaubik, ja sõiduauto Tesla), mängus on mitmedki kahtlusalused (rikaste ja edukate pojad, üks neist lausa ülemkomissari poeg, ja eks neid ilusaid ja edukaid kahtlusaluseid on veelgi, üks endisest tennisistist ameeriklane), kuni lõpuks tabatakse need, kes kuritöös süüdi on. Tegevus toimub nii vanalinnas, sadama lähedal, Maarjamäel, käime ära ka Viinistul ja kaugemalgi.

Väga põnev lugu, väga hästi ja kaasahaaravalt kirjutatud, igati usutavad tegelased ja peategelased, mistõttu on raamatut üsna raske käest panna, sest tahaks ju teada saada, kes selles jubedas kuritöös süüdi on. Ja mulle tundub, et nüüd peaks vist minema hankima ka Marko Kurismaa juhtumitest rääkiva sarja esimese raamatu. No ja seda tahaks ka teada, kas neid juhtumeid tuleb veel...


Stefanie Taschinski „Caspar ja Unustuse Meister“ (Pegasus)

„Iga viiekümne aasta tagant peab pere noorim laps igavesti Meistrile kuuluma. Perekond peab ta unustama nõnda, nagu poleks teda iial sündinudki.“

Algul arvab Caspar, et tegemist on halva unenäoga. Uusaastaööl kaob tema väike vend Till jäljetult ja nukunäitlejatest vanemad ei mäletagi äkitselt enam oma nooremat poega. Caspar saab teada, et selle põhjuseks on üks ammune leping ja et Tilli hoitakse koos teiste lastega vangis. Otsustavalt asub ta venda otsima ja satub lõpuks Memoriasse. Aga selleks, et Tilli päästa, tuleb tal võidelda mitte ainult salapärase Meistri, vaid ka unustamise vastu ...

Kas oled mõtelnud kunagi selle peale, et mida aasta edasi, mida aasta vanemaks, seda rohkem me kipume ka unustama. Unustama igapäevaseid asju, unustame asju maha, unustame oma sõpru, unustame palju muudki. Ka selles raamatus on juttu unustamisest, mitte päris küll tavapärasest, aga mis juhtub siis, kui isa ja ema on sunnitud unustama oma lapse!

Selle põneva, müstilise ja muinasjutulise raamatu alguses on selline mõttetera: ei hävine öös ega valguses see niit, mis on minu võimuses. Läbi aegade niiti kedratud, Memoria aare see võrratu. Etteruttavalt võin öelda, et raamatut lugedes saad teada, millisest niidist käib jutt, ja mis koht see Memoria on.

Loo algus viib meid teatrisse, nukuteatrisse. On talv, sajab lund. See on raamatu peategelase Caspari vanemate nukuteater ning valmimas on uus lavastus „Noa“, mille piletid olid juba mitme nädala eest kõik välja müüdud. On kiire aeg, eriti vanematel. Caspar loodab teatris abiks olla, kuid tal tuleb tegeleda hoopis oma kuueaastase väikevennaga, kel nimeks Till. Ka tema on selle loo üks peategelastest. Raamatu alguses saame tuttavaks ka Caspari 13-aastase õe, Gretaga, kes peab vanematel abiks olema.

Caspar loodab, et kui ta vanematele appi minema ei pea, siis äkki õnnestub tal abistada teatri töökojas toimetavat Antonit, sest Caspar jumaldab puidust nikerdamist, kuid ei, tema ülesandeks on valvata väikevenda. Siinkohal pean mainima, et tegelikult hoolib Caspar oma väikevennast väga palju, kui raamatut edasi loete, siis saate sellele ka kinnituse.

Raamatu alguses on ka huvitavaid mõtteid nukuteatrist. Eks me ole vist kõik ju vähemalt korra nukuteatris käinud (oma lapsepõlvest mäletan, et nukuteatris sai ikka päris sageli käudud), ja tegelikult on see üks müstiline ja salapärane paik. Selgub, et hea nukunäitleja suudab nukku niimoodi käsitseda, et selle liikumine paistab täiesti loomulik. Caspari isa, Kolja Winter, oli üks parimatest nukunäitlejatest. Uue etenduse uued nukud olid papist, kandiliste nägude ja kehaga, need võisid olla kuni kahemeetrised ja võlusid lavale maagilise vaatemängu. Ajakirjandus kiidab, lausa ülistab uut etendust ja uusi nukke. Caspari isa ja ema oldi saanud eelmise tüki „Natzman“ eest isegi kuningliku teatriakadeemia suure auhinna!

Kuna Caspar ei saa sel päeval teatris abiks olla, siis on tal ikka ja jälle tunne, et ta ei kuulu enam õieti sellesse perekonda (see pole muidugi tõsi), kuigi Anatol kinnitab poisile, et perekond on oluline. Ja seda see selles loos tõepoolest ka on. Nii lähevadki Caspar ja Till uisutama, sest väikevend on seda juba tükk aega nurunud ja palunud. Minnakse uisutama kanali peale, kuid ühel hetkel tunneb Caspar, et keegi oli tema seljakoti kallal! Varas! Kes tahaks tema seljakotti varastada! Till märkab, et see oli keegi tüdruk, kuid kas ta tõepoolest tahtis seljakotti varastada?

Kanalil uisutamine on lõbus ja vahejuhtum seljakotiga läheb meelest, kuid koju tulles avastab Caspar seljakotist virna rohmakalt hakitud puutükke, mis olid nööriga kõvasti kinni seotud. Kummaline on see, et mõnda puutükki oli keegi nikerdanud, teisi jällegi oli värvitud. Kindlasti mitte ei olnud need kaminapuud. Caspar ja Till uurivad puutükke lähemalt ja selgub, et nende ees on liigendnukk, kellel pole pead.

Veidi hiljem tahaks Caspar puutükid minema visata. Kuid ta ei suuda seda teha. Ah jaa, üks tegelane veel. Saame tuttavaks ka harakaga, kel nimeks Elsa. Igati nutikas lind, kes elab ja toimetab Anatoli töökojas, kellele Till üritab erinevaid sõnu õpetada. Ja midagi on harakas selgeks ka saanud. Tundub, et ka harakale ei meeldi need seljakotis olnud puutükid. Ka Anatol soovitab puutükid hoopis ahju visata. Miski on nendega väga viltu. Seejärel saame lugeda ka vahvat muinasjuttu, milles tegutseb suur punane lõvi. Greta jutustab seda Tillile, kuid ka Caspar saab sellest loost osa. Caspar nii hea jutustaja ei ole kui õde, kuid ta hoiab selle muinasjutu meeles ja see lugu etendab selles raamatus veel väga tähtsat osa!

Järgmise päeva hommikul toimetas Caspar teatri vestibüülis asuvas kassas. Tal olid kaasas ka seljakotist leitud puutükid, mistõttu alustab ta puunikerdamisega, kui äkki siseneb vestibüüli hiiglaslik mees. Ta oli nii suur, et täitis kogu ukseava, mehe hääl kõlas nagu liivapaber ja ta soovis osta piletit õhtusele etendusele. Caspar märkas sedagi, et mehel oli must silmaklapp ja suus kuldhammas. Peaaegu nagu mereröövel! Casparil selleks õhtuks piletit pakkuda polnud, sest etendus oli ju välja müüdud. Mees pakub poisile tuhandekroonist rahatähte, mille harakas noka vahele haarab ja minema lendab. Õnneks saab Caspar rahatähe haraka käest kätte ja annab mehele tagasi. Mees osutab ka Caspari puutöö peale ja tõdeb, et Caspari meisterdatud nukunägu tuletab kangesti meelde tema väikevenna Tilli nägu! Caspar peab mehega nõustuma, kuidas teab mees, et tal on väikevend ja et väikevenna nimi on Till! Hetk hiljem ulatab mees Casparile noa. See sobib poisi pihku kui valatult. See on täiuslik nuga. Poiss paneb tera puu külge. Nuga lõikab kergelt puud. Poisil on tunne, nagu järgiks see millimeetrid täpsusega tema liigutusi, lausa tema mõtteid. Puutükk hakkab võtma tõepoolest Tilli nägu. Mees tõdeb, et ta laenab seda nuga Casparile, kuid tuleb õhtul enne etendust sellele järele. Samal päeval märkab ka Caspari ise poja puutööd ja nüüd oli see nikerdatud pea tõepoolest väikevenna nägu! Isa ütleb, et võiks arvata, et see nukk hingab.

Kui õhtune etendus läbi saab, kiirustab perekond õue, sest käes on ka aastavahetus. Kõik on rõõmsad, kuid juba järgmisel hommikul võtavad asjad hoopis tõsisema pöörde.

Caspar ärkab hommikul, kõik näib olevat igati hästi, kuni selgub, et Till on kadunud. Kõige hullem on see, et Tilli toa asemel on kolikamber! Isa ja ema ei tunne mitte ühtegi Tilli! Kas Till on Caspari uus klassivend, küsivad nad! Vanemad on Till unustanud! Isegi vanadelt fotodelt on Till kadunud! Caspar mäletab Tilli ja ta on mures, ka õde näib väikevenda mäletavat. Caspar küsib ka Anatolilt, kes näib samuti mäelatavat, kuid mees tõdeb, et mõnikord on kergem unustada kui otsida!

Caspar otsustab hakata asja uurima, väikevend tuleb üles leida. Caspar leiab Anatoli töökojast salakambri, kus on mitmeid vanu kroonikaid – nüüd on Anatol sunnitud Casparile asjaoludest veidi rääkima. Selgub, et Winterite perekonda seob leping Meistriga, iga 50 aasta järel tuleb anda Meistrile pere noorim laps – tüdruk või poiss. Perekond peab ta unustama nõnda, nagu poleks teda iial sündinudki. Aastate jooksul on kadunud 7 last, kuid Anatoli suguvõsa – Collodid, on olnud nukunäitlejate perekonna teenistuses, nad on olnud mälestuste hoidjad. Nad teavad, mis on juhtunud ja juhtub, kuid nad ei saa kunagi saatuse kulgu peatada. Anatolil on siiski üks idee – ta ulatab Casparile pitserilaki ja palub tal sulavat vaha vaadata ja oma venda meenutada. Valatakse uus pitser, millel on süda, mõõk ja kroon. Kas on see vapp? Kus selliste märkidega vapp asub? Kui leida sellise vapi asukoht, kas seal ongi Till?

Üks oluline asi veel – Greta kingib vennale kitsa punutud rõnga, mis tehtud tüdruku juuksekarvadest. Ei Caspar ega lugeja suuda esialgu mõista, et sellisest väiksest talismanist võib hiljem olla väga-väga suur abi!

Caspar ja Greta lähevad Tilli Kopenhagenisse otsima. Kas Caspar suudab väikevenna leida? Mis juhtub siis, kui Caspar ja Greta on sunnitud otsinguil lahku minema?

Igal juhul leiab Caspar väikevenna, kuid see on alles põnevate sündmuste algus. Lugeja saab teada, mis koht on Memoria. Kus see asub. Kes on see salapärane ja üsna õudne Meister või kui täpne olla – Unustuse Meister. Miks on tema juures veel väga palju lapsi? Mis tööd lapsed teevad? Mängus on röövikud, liblikad, siidiniit ja palju muud müstilist ning põnevat. Miks on lastel pea küljes niidid? Kas Caspar unustab Memorias kõik selle, mis on olnud? Või suudab ta üle mängida Unustuse Meistri enda? Selleks on vaja ka abi, nii väljastpoolt kui ka seestpoolt.

Selline põnev lugu see „Caspar ja Unustuse Meister“. Kaasahaaravad ja põnevad sündmused, palju müstilist ja muinasjutulist, lahedad peategelased ja teadmine, et sõpradest ja perekonnast võib ikka ja alati abi olla.


Katherine Applegate „Soovipuu“ (Varrak)

„Puud ei oska nalja visata, aga kahtlemata oskavad nad lugusid jutustada ...” Selle tammepuu nimi on Punane ja tal on palju aastaringe. Ta on piirkonna soovipuu: inimesed kirjutavad oma soovid riideribadele ja seovad need Punase okste külge. Ühes varesest sõbra Bongo ja teiste loomadega, kes Punase õõnsustes elutsevad, peab soovipuu naabruskonna üle vahti. Võiks arvata, et Punane on näinud kõike. Aga ühel päeval kolib piirkonda uus perekond. Sugugi mitte kõik ei ole nende vastu külalislahked ja Punase roll soovipuuna muutub olulisemaks kui kunagi varem.

Naljakas, sügavmõtteline, nüansirikas ja südamlik – auhinnatud USA lastekirjaniku Katherine Applegate’i raamat „Soovipuu” on kirjutatud ootamatust vaatepunktist ja suure soojusega.

Ma olen lasteraamatutest lugusid kirjutanud juba 11-12 aastat, ja pean tunnistama, et “Soovipuu” on kindlasti üks imelisemaid, mis minu lugemislauale sattunud on. Võiks öelda, et tegemist on imearmsa ja südamliku looga, milles on mitmeid erinevaid tasandeid. Imeline on see, kuidas Katherine Applegate oma lugu jutustab, see on fantastiline oskus – oskus lugeja endasse haarata, kuni ühel hetkel märkad, et raamat ongi juba läbi loetud. Hämmastav.

Raamat algab sedasi: “Puudega on raske rääkida. Me pole eriti lobisemishimulised. See ei tähenda, et me ei suudaks imelisi asju korda saata, selliseid, millega teie tõenäoliselt iial hakkama ei saa. Me hällitame udupehmeid öökullipojukesi. Hoiame kipakaid puuonne paigal. Fotosünteesime. Aga inimestega vestlemine? Seda me eriti ei tee.”

Imeline algus, kas pole. Autor jutustab oma lugu läbi puu silmade, peategelaseks on puu. Ja veidi veel algusest, sest see on sedavõrd imeline:

“Mõne inimesega puud tegelikult räägivad, sellisega, keda me usaldusväärseteks peame. Me räägime ulakate oravatega. Me räägime töökate tõukudega. Me räägime erksavärviliste päevaliblikate ja tagasihoidlike ööliblikatega. Linnud? Nemad on oivalised. Konnad? Torisevad küll, aga südame poolest on nad head. Ussid? Kohutavad keelepeksjad. Puud? Ma pole kohanud ühtegi puud, kes poleks mulle meeldinud.”

Meie peategelane on hämmelduses, et loodusõpetuse tundides ei iitsata puude kõnevõimest, kuid süüdi on arvatavasti õpetajad, sest ilmselt nad ei tea, et puud suudavad rääkida.

“Puud ei oska palju rääkida. Kuid lugusid jutustada oskame küll. Ja kui te kuulete vaid lehtede sahinat, ärge muretsege. Enamik puid ongi endassetõmbunud loomuga”.

See on imeline, kuidas kirjanik annab edasi kauneid mõtteid puude maailmast, loodusest. Hakkadki mõtlema, et lehtede sahin võibki olla puude jut, tasub vaid kuulata. Igaüks võib kuulda selles midagi olulist.

Seejärel saame teada, et selle rääkiva/jutustava puu nimi on Punane. Ta kinnitab, et võib olla on ta meiega kohtunud, sest ta on tammepuu algkooli juures. Olen kindel, et paljudel meist on algkooli või keskkooli juures tammesid olnud. Punane lisab, et ta on suur, aga mitte liiga pirakas. Suvel annab mõnusat varju ja sügisel on ilusat värvi. Raamatu alguses “pikib” kirjanik väga oskuslikult oma loosse põnevaid teadmisi ka loodusõpetusest – saame teada, et Punane on sordi poolest punane tamm ehk põhjatamm, ladinakeelse nimega Quercus rubra. Punased tamed on Põhja-Ameerikas üks levinumaid puuliike. Selle raamatu sündmuste kandis pidi oleme neid sadu, kes surub oma juuri mulla sisse nagu võrgukudujate kamp.

Punane kinnitab, et kõikide punaste tammede nimi on Punane. Samamoodi on iga suhkruvahtra nimi Suhkur. Kõigi kadakate nimi on Kadakas. Puude maailmas pidavat asjad niiviisi lihtsalt käima, sest neil pole üksteise eristamiseks nimesid vaja. Meie loo Punasel on tegelikult ka üsna mõnus huumorimeel olemas, no näiteks, kui ta ütleb, et lugeja võiks kujutleda klassi, kus kõigi laste nimi on Melvin, õpetajal oleks hommikuti üsna keeruline puudujaid kirja panna.

Edasi saame lugeda, et sõbrad kutsuvad meie peategelast Punaseks ja ka lugeja võib seda teha. Ümbruskonna inimesed on teda pikka aega kutsunud hoopis Soovipuuks. See olevat alguse saanud ajal, kui Punane oli tilluke, kuid ambitsioonikas taimehakatis. Punane kinnitab, et see on üsna pikk lugu, kuid iga aasta esimesel maikuu päeval tulevad inimesed tervest linnast kokku, et puu külge riputada paberitükke, lipikuid, riideribasid, lõngajuppe või isegi spordisokke. Igaüks neist asjadest kehastab kellegi unistust või lootust või igatsust. Selgub, et soovipuudel on pikk ja austusväärne sajandite taha ulatuv ajalugu. Iirimaal on neid palju, peamiselt viirpuud või vahel ka saared. Kuid soovipuid võib leida tervest maailmast. Soovipuu peab olema usaldusväärne, sest inimesed räägivad puudele igasuguseid asju. Nad teavad, et puud kuulevad. Punane kinnitab, et mida rohkem puu kuulab, seda rohkem ta õpib.

Seejärel saame tuttavaks Trummikesega. Varesega, kes on Punase kinnitusel tema parim sõbranna. Selgub, et Punane on optimist, Trummike pigem pessimist. Trummikesele meeldib neljast põhikooliõpilasest koosnev rokkbänd, mis harjutab garaažis. Muusikariistadeks akordion, basskitarr, tuba ja bongotrummid. Üsna põnev koosseis, kuid Trummikesele meeldib garaažikatusel istuda ja end muusika taktis õõtsutada.

Trummikesega oleme tuttavaks saanud, kuid tegelasi on raamatus veel mitmeid. On lapsi, täiskasvanuid, loomi, igal ühel on täita mingi roll Punase elus ja saatuses.

Kuid korraks veel tagasi Punase juurde, kes kinnitab, et mõned puud on meessoost, mõned naissoost, ja mõned, nagu ka tema, on mõlemasoolised. Punane tõdeb, et temagta võib suhelda nagu mehega või nagu naisega. Mõlemad sobivad. Ja veel – paljusid muid, nagu näiteks Punast, nimetatakse monoöötsilisteks. Niiviisi saab lihtsalt viisakalt öelda, et samal taimel kasvavad nii isas- kui emasõied. See on ka tõendiks, et puude elu on hoopis huvitavam kui lugeja teinekord arvab.

Ilusaid mõtteid on raamatu alguses veel ja veel. Näiteks see, et puudel ja varestel on üks ühine asi – ja tegelikult on see asi looduses kõigile ühine – on reegel, et puudel, varestel ja loodusel pole ette nähtud inimestega rääkida. Punane kinnitab, et see on nende endi kaitseks, vähemalt teoreetiliselt. Ka Punane pole kunagi sõnakestki lausunud, kuid etteruttavalt võib öelda, et selles raamatus Punane rikub seda reeglit, sest seda lihtsalt on vaja.

Puu jaoks on suhtlemine täpselt sama keeruline ja imeline kui inimeste jaoks. See on päikesevalguse ja suhkru, vee ja tuule ja mulla salapärane tants, mille abil puud ehitavad maailmaga ühenduse saamiseks nähtamatuid sildu. Kuidas puud seda täpselt teevad? Punane tõdeb, et see on puude saladus, milli inimesed peavad ise välja uurima, sest Loodus jumaldab vägevaid saladusi.

Punane jutustab veel, et ta ei ole lihtsalt mingisugune puu. Ta on kodu. Ta on terve kogukond. Asukad pesitsevad ta okstel, nad kaevavad endale urud ta juurte vahele, nad munevad ta lehtdele. Punasel on ka õõnsused, kus võivad elada nii tihased kui ka hiired. Punane on pakkunud või pakub peavarju pesukarudele, rebastele, skunksidele, opossumitele ja hiirtele, ühel aastal isegi okassigade perele. Punane kinnitab, et on isegi inimesele ulualust andnud. Hetkel on Punane koduks öökullipoegadele, opossumilapsukestele ja pisikestele pesukarudele, korrapäraselt käivad Punasel külas ka skunksi järeltulijad, kes elavad Punase lähedal maja eespoolse veranda all. Ja kui oleme raamatus jõudnud selle hetkeni, kui hakatakse otsustama Punase edasise saatuse üle, siis mängivad kõik need loomad ja linnud vägagi olulist rolli, et osadele inimestele märku anda ja “mõistus pähe panna”, et kõik inimeste otsused ei ole õiged. Asju saab teha hoopis teisiti, loodus peab säilima, ükski puujuur ei jää ette majade torustikule jne jne.

Seejärel jutustab Punane lugejale veel ühest tema kogukonna liikmest, kes kolis hiljuti koos vanematega ühte neist majadest, mis Punase varju jääb. Tema nimi on Samar. Tüdruk on umbes kümneaastane, valvsa pilgu ja häbeliku naeratusega. Punane kinnitab, et Samari pilk on nagu inimesel, kes on elus liiga palju näinud. Sellise inimese pilk, kes tahaks, et maailm ta ümber maha rahuneks. Samar meeldib Punasele ja Punane meeldib Samarile. Tüdruk käib kogu aeg puu juures istumas. Samar meeldib ka Trummikesele, ja Trummike meeldib Samarile. Trummike tõi tihti tüdrukule väikesi kingitusi – monopolimängu autonupp, kuldne juuksepael, kaljapudeli kork. Punane kinnitab, et Samaris oli midagi nõiduslikku, sest isegi loomad tahtsid olla tüdruku juures, lähedal.

Ühel ööl toob Samar Punase juurde väikese, roosa riidetüki, millele on kirjutatud, et ta sooviks, et tal oleks sõber. Kui raamatut edasi loeme, siis saame teada, et Samir on moslem, kelle vastu ka selles kogukonnas on kahtlusi ja eelarvamusi. Kui ühel päeval üks vibalik poiss kruvikeerajaga Punase koore sisse sõna “lahku” kirjutab, siis tekivad sellest üsna suured “probleemid”. “Probleemid”, mis viitavad Samiri perele ja omal moel ka Punasele, sest ka Punase tulevik satub ohtu!

Punane ei mõtle siiski oma saatuse peale. Tal on eesmärgiks see, et Samar peab saama endale sõbra. Samari naabruses elab samavana poiss, nimeks Stephen. Nad käivad samas koolis, samas klassis, kuid nad ei suhtle, sest Samiri päritolu ei ole see, mis Stepheni vanematele meeldiks. Punasel on siiski plaan – Samir ja Stephen peavad saama sõpradeks. Ja see sõpradeks saamise plaan nõuab Punaselt vägagi palju, abiks Trummike ja mitmed teised loomad, kusjuures kõik see on vägagi humoorikas. Ja ühel hetkel! Ühel hetkel peab Punane lastega ka rääkima! Ta jutustab neile lausa loo, mis viib lapsed ja loomulikult ka lugeja aastasse 1848, sest siis sai Punasest soovipuu. Saame teada ühest noorest iiri tüdrukust nimega Maeve, kes oli seilanud üle Atlandi ookeani. Ta oli orb, lihtne ja tugev, aga kui Maeve naeratas, oli see, nagu paistaks päike pilvepraost. Kuueteistkümneaastane Maeve võttis vastu iga tööotsa, et elus püsida. Varsti selgus, et tal on annet haigete eest hoolitseda. Inimesed hakkasid Maeve’i käest abi saama – nii loomad kui ka lapsed. Aastate möödudes saab Maeva ümbruskonnas omaks, kuid kummalisel kombel on tal üks soov, mida ta Punasele ütleb. See oli Punase esimene soov, ja ühtlasi kõikide soovide algus.

Kuna ma olen jäänud nüüd üsna pikalt siin jutustama, siis selle ilusa soovi ma jätan juba sinu enda avastada. See soov mängib olulist rolli selles raamatus, see on ilus soov, kuid ka see ka täitus? Igal juhul on Maeve’il selles loos täita oluline roll, sest tema järglane mitme põlvkonna tagant mängib Punase elus vägagi olulist rolli.

Kuidas lugu lõpeb? Kas soovid täituvad? Kas keegi leiab kellegi, keda armastada, kas lapsed saavad sõpradeks, kas Samir peab perega ära kolima, kas Punane jääb püsima sinna, kus ta on olnud üle 200 aasta? Ilusaks lõpuks on vaja seitset opossumit, nelja pesukaru, viite öökulli, kuut skuksi, üht varest, kahte last ja üht vana päevikut, mis avab “otsustaja” silmad.

Jah. “Soovipuu” on imeline raamat. Ilus ja kaasahaarav lugu, omamoodi muinasjutt, mis on argieluliselt lihtne, kurb, rõõmus. Lugu loodusest, lugu loomadest, lugu sõprusest, lugu armastusest, lugu meist endist, kes tahavad olla osa meid ümbritsevast imelisest loodusest.

Imelised illustratsioonid on Charles Santoso sulest.