Elo Selirand „Punane päevik“ (Tänapäev)

On 1980. aastad, sügav seisakuaeg, mil ihalus välismaiste asjade, olgu selleks siis pildiga kustukumm või firmateksased, ei olnud mitte ainult soov omada ilusaid asju, vaid tunne, mis neid omades tekkis: et sa oled natuke „vabam“. Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi.

Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud „õnne“ selles ühiskonnas elada.

Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: „Tormpuudlane“ (2018), „Viimane laev“ (2017) ja „…kes pole kunagi söönud homaari“(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).

Elo Seliranna kirjutatud “Punane päevik” on vägagi nostalgiline lugemine ja toob kindlasti väga palju põnevat meelde neile, kelle lapsepõlv ja noorusaeg möödusid 1980. aastatel. See on raamat, milles on nostalgiat, tolle aja rõõme ja muresid, naeru ja pisaraid, kuid ka totrusi, lauslollusi ja muud pahna, mida paljudele üritati pähe “taguda” (nagu näiteks pioneeriks olemine jm). “Punane päevik” on raamat, milles on irooniat, huumorit, nagu näiteks ka telesarjas “ENSV”, kuid selles raamatus on see toonane maailma esitatud läbi lapse silmade ja on ju ikka nii, et lapsesuu ei valeta.

Selle raamatu alguses saame tuttavaks peategelase Maiga, kes on äsja kümneseks saanud tüdruk. Nöbinina. Satäänid juuksed või “kartulikarva” nagu ütles Mai vanaema. Pleekinud kolmest suvekuust. Kõrged põsesarnad, mis silmad veidi vidukile ajasid. Justkui plastiliinist rullitud, ühtlaselt ümmargused käed, jalad ja kere.

Mai on kolm kuud olnud maal vanaema juures. Sääsekuplasid oli tal palju, need olid puruks kistud ja mädanesid. Mai oli vanaema käest õppinud palju igasusgu vanaaegseid sõnu (no näiteks kabedaks saamine, mademed jt).

Mai kõõluski nüüd mademetel ning vahtis vees olevat peegelpilti iseendast. Vanaema juures maal oli jõgi, kus Maid oldi üritatud eemal hoida. Titena hirmutati teda vetevanaga, keda näinud polnud mitte keegi. Maid siiski meelitas jõe juurde ja lõpuks oli vanaema alla andnud ning lubanud Mai koos Priidu, Kersti ja Antsuga jõe äärde. Vanaema ei märganud vahel enne õhtut, kas lapselaps on koju tulnud või mitte. Mai ei pidanud teiste kombel päeva uurakil peenras veetma, sest vanaema arvates oli mängimine lapse kõige tähtsam töö. Kuid ka Mai elu ei olnud lihtne, sest pool tema ajast kulus sõprade ootamisele. Nad võisid tulla veidi varem … või nõksu enne.

Lõpuks oli kaugelt kosta külalaste kolksuvaid rattaid. Nüüd oli ka neile saabunud vabadusehetk, et Maiga möllata. Enne seda pidid nad ära rohima naeriread, mis ulatusid silmapiirini. Autor naljatab, et ilmselt ulatusid need naeriread veelgi kaugemale, sest raadio laulis lakkamatult, et suur ja lai on me kodu, mil nimeks NSV Liit …

Mai oleks tahtnud ka kolhoosis abitööl käia, aga ema ning eriti isa ei olnud seda lubanud, sest lapse asi on suvel puhata. Isa ise oli pidanud kõik suved rohima silmapiirini ja tagasi, et saada endale taskuraha, mille eest osta lintmakk, kust sai kuulata The Beatles’i muusikat.

Vanaemal käis õhtuti vahel külas tädi Minni, kellel olid jalas viigipüksid ja seljas meestepintsak. Minni, alati lahke ja rõõmus, elas kokkusurutult oma ühetoalises majakeses. Sellises, mida lapsed joonistavad, kui kästakse panna pildile kodu. Ühe akna ja uksega kollane majake, mille tõrvapapiga kaetud katusest kerkib alati hoogsalt suitsev korsten. Mai saab veidi aega hiljem teada, et Minnil pole kunagi meest olnud, sest ta on ju transu. Mai jaoks oli see jälle üks uus sõna, mida ta linnas kunagi polnud kuulnud.

Autor mängib mõnusalt nii aja kui kohaga. Kord oleme ühes hetkes, seejärel teises. Kord ühes kohas, kord teises, näiteks maal või linnas. Nüüd viiakse lugeja hetkeks linna, kus räägiti üldse teistmoodi kui maal. Eriti kodus. Suureks kasvamine polnud muud kui üks pühendumine sotsialistlikule tööle. Nii meenutame koos autoriga sotsialistlikku võistlust, viisaastaku norme, ideoloogilist paindumatust ja võõrast propagandat. Kodus ja omade vahel ei rääkinud keegi nii.

Selgub, et kirjandusteadlaseks õppiv Mai ema pidi ülikooli lõpetamiseks õppima pähe punkte paljudest valgetest raamatutest, mille peale oli kirjutatud “NLKP Keskkomitee … pleenumil vastuvõetud otsused”. Pleenume oli olnud palju, mistõttu oli ka raamatuid palju. Mai püüdis ema aidata, sest tüdrukule jäid luuletused kergesti pähe. Samas oli Mail koolis mure, sest ta ei suutnud tõsta kätt - kartis klassi ette minna luuletust ette lugema. Tahvli ees esinemist kartis Mai veidike rohkem kui seda, et ema kukub parteiajaloo eksamil läbi ning siis viib KGB ta vangi. Maile jäid need kongressiraamatute ülipikad laused meelde ja üksikud sõnad kivistusid talle arusaamatute monstrumitena ajju.

Tagasi maale. Saame tuttavaks ka Mai mängukaaslaste ja ainsate sõpradega ehk Priidu, Kersti ja Antsuga, kuid hetk hiljem saame teada sedagi, et Mai ema sai parteiajaloo eksami ikkagi tehtud ja emaema Amma koos Issaga oli neile vägeva, välismaailma näitava teleka kinkinud. Esimest korda Soome televisioonist reklaami nähes oli Mai lohutamatult nutma hakanud, sest mõistis – tema ei saa mitte kunagi, mitte iialgi oma elu sees seda valget moosiga ollust süüa, mida pisikesest topsist välja venitati. Ema ja isa olid lubanud, et ehk tulevad instituuti külla kunagi päris soomlased, kes toovad lisaks vimplitele kingiks kaasa äkki ka närimiskummi ning hea lõhnaga seepe. Ehk õnnestub mõnega neist väga heaks sõbraks saada ja tulevikus tuleb ta uuesti külla ning toob kasa topsitäie jogurtit. Mai selliseid jutte ei uskunud, sest muinasjutud ei pidanud päriselus täide minema.

Ja jälle tagasi maale. Seekord tulid külalapsed Mai juurde erilise hooga, sest Kerstil oli peos pisikene tumepunane topsik, mille peale oli maalitud “VL” (hiljem selgub, et peenes kirjas oli seal ka Viking Line), selle sees peidus kahest osast kokku pandav hambahari ja peaaegu täiesti puutumata hambapasta. Lapsed ahmisid topsi sees olevat õhku, sest see oli toodud vabalt malt. Nüüd olid nemad ka natukene vabad. Hambapastatuubi korgi all peidus lisaks kolme triibuga imele natuke ka läänemaailma edevust ja maitset. Kersti väga hoolsa mõõtmise järel pigistati veerandi herne suurune tera igaühele näpu otsa. Kersti kinnitas, et see on nii hea, et ta võiks seda iga päev kommi asemel süüa.

Saame lugeda, kust ja kuidas lapsed selle imetabase topsi said. Loeme ka sellest, kuidas kolhoosi tulnud soomlaste ees oli külanõukogu esimees oma margi täis teinud, sest oli kasutanud sõnu ruumid ehk soome keeles laibad ja raiskamine ehk vägistamine. Kesrti oskas soome keele, sest tema isa kuulas salajas selliseid raadiokanaleid, kust sai ka soome keelt kuulda, mistõttu oli Kersti selgitanud, mida esimees oli valesti ütelnud.

Hampapasta-idüll jõe ääres võtab hetkega teistsuguse pöörde, kuid mademetele tormas Priit, must pilv mesilasi kannul. Ants kaotas tasakaalu ja plärtsatas vette. Kersti, kes teadis venna olematut ujumisoskust, viskus talle karjatades järele. Lapsed saavad ka mesilastelt nõelata, kuid Kersti ja Priit päästavad Antsu uppumast, kuigi olukord oli tõepoolest väga ohtlik. Kuigi veel hirmsam oli see, et see tumepunane topsik kadus veepõhja. Kersti uskus, et kogu selle õnnetuse taga oli KGB, sest Ameerika Häälest kuuldu põhjal suutis KGB lavastada igasugu õnnetusi.

Liigume jällegi linna ja kooli. Mai oli lubanud Kerstile joonistada sellest imetabasest topsist pildi ja äkki õnnestuks tal salaja mõnelt turistilt selline tops saada, kasvõi järgmiseks suveks, kui nad maal jällegi kohtuvad. See oli Mai salaülesanne, sest turistide juures käis alati ringi miilitsapatrull, et äritsejad hõlptulu ei teeniks. Kuid riskiti ikkagi, et saada kasutute rublade eest välismaalastelt paar teksaseid, kilejope, närimiskummi … Risk tasus ennast ära, sest saagi sai mustal turul sada korda kallimalt maha müüa. Osavamad, kellel jagus rikkust miilitsate ära ostmiseks, ehitasid endale rannarajooni maju. Emaema Amma nimetas neid spekulantideks. Tema kohtus nendega tihti, sest töötas ehitusmaterjalide laos.

Loeme sellestki, et Mai klassi oli kuidagi kogunenud seltskond, kelle vanemad ei pidanud oluliseks, et nende lapsed oaleksid tsiviilkaiste õppustel, kohtuksid veteranidega või harjutaksid rivis kõndimist. Nende klassijuhataja oli koolis ka ainus noor õpetaja. Näiteks beekate õpetaja Õie rääkis sõjast, veteranidest, timurlusest. Mai klassis kuulati vahel prantsuskeelset muusikat, sest see arendavat võõrkeele õppimisel kõrva. Või tehti natukene liiga vara valmis näärikaardid. Just nii, et need sai vajadusel saata põlu all olevate jõulude ajal. Nooruke klassijuhataja rääkis lastele sosinal, et nääridest võib rääkida igal pool, aga jõulud on igaühe kodus kardina taga. Klassijuhatajal oli ka ilus naeratus, mistõttu käisid nende lapsevanemate koosolekutel ainult isad, kes olid valmis tegema koolis ka igasugu töid. Õpetaja Õie koosolekutel käisid seevastu emad, kes ei tahtnud teha isegi temaatilisi kujundusi tahvli kõrval olevale stendile.

Kolmandas klassis olukord muutus, sest nooruke klassijuhataja oli endale leidnud soomlasest mehe ning ei sobinud töötama ideoloogilises asutuses. Väljasõidu luba ootas ta pool aastat. Kolmanda klassi lõpuaktusele tuli siiski ka nooruke klassijuhataja, kes kinkis lastele raamatuid, mis olid muinasjuturaamatud. Mai raamatu esimesel lehel oli õpetaja kirjutanud: “Mitte miski pole odavam ja mitte midagi ei hinnata nii kõrgelt kui viisakust.” See oli midagi täiesti muud kui ümbritsev maailm rääkis.

Nüüd oli laste ees pikk pruunis kleidis naine, kes tutvustas end krigiseva häälega kui “Seltsimees Nael”. Õpetaja Naelaga juhtub Mail igasugu omapäraseid lugusid. No näiteks joonistamistunnis joonistatud pilt teemal “Pidu”, millele Mai joonistas peo maal, külarahvas, kes ka klaase kokku lööb, lisaks veel ka poissmees Minni, kes on ju transu …no see kõik, mida Mai pildil kujutas ei läinud sugugi mitte kokku seltsimees Naela ideoloogiaga, mistõttu kartis Mai, et teda visatakse nüüd koolist välja, kuid pildile “Minu suvi” joonistas Mai ennast koos teiste lastega majandi põllule ning nende kohal säras päike, kelle suust tuli välja kiri, mis lehvis üle laste peade: “Au tööle!” Päevikusse kanti hinne viis. Kui seni oli Mai õppinud, et sõnad ei tähenda mõtteid, teod inimeste tegelikku tahet, siis nüüd võeti talt ära ainus, mis oli olnud tema oma ja päris, mis siis, et kujutlusis – pildile pandud maailm.

Edasi loeme sellest, et Mai valmistub minema neljandate klasside aktusele. Ta pani end varakult riidesse. Ootamine läks hirmus pikaks, mistõttu otsustas ta oma värvitopsid välja võtta, kuid ühe topsi kaas andis ootamatult järele ja roosa vedelik loksus Mai rinnaesisele.

Neljas klass tähendas, et sinust sai pioneer ja Mai oli otsustanud, et ka temast saab pioneer. Mai vanemad suures vaimustuses sellest polnud, kuid pioneeriks saamisest pääsesid need, kes olid usklikud, kurjategijad või juudid.

Tagasi Mai pluusi juurde. Mai nühkis pluusi kraed seebi ja külma veega, kuid värv välja ei läinud ja märjaks sai kogu pluus. Nüüd otsustas tüdruk triikida, kuid see tekitas pluusile täpselt triikraua kujulise pruuni pleki. Nii ei saanudki ta selga panna pidulikku valget pluusi, aga hoopis igapäevase, potisinise pluusi. Koju jäid ka lilled õpetajale, ranits, kuhu sisse panna raamatud, šleif juustesse ja ega Mai polnud kindel, kas ta triikrauagi stepslist välja võttis.

Aktus oli nagu toonased aktused ikka. Aktuse lõpus andsid lapsed valjuhäälselt lubaduse “Õppida, õppida, õppida!”, kuid esimene koolipäev sai ka veidi positiivsema lõpu, kuna Mai sai endale uue pinginaabri, kel nimeks Kristin. Mai ja Kristiniga juhtub selles raamatus veel igasugu asju …

Millest veel selles vahvas raamatus juttu on – esimese koolidnädala suureks finaaliks on pioneerimaleva koondus (rivistus, pioneerivande andmine, saame tuttavaks pioneerijuht Peetriga), milleks on Mai ema pidanud ostma tütrele ka uue pluusi. Loeme pioneerikaelarätist ja sellele sõlme tegemisest, mis on Maile esialgu hirmus keeruline, sest tulemuseks on alati umbsõlm. Loeme ka pioneerisalkade ülematest, lippurist, trummarist, fanfaristist, medsalgast, vilenööridest, aukirjadest. Maist saab päevikupidaja (pioneer-kroonik), kes paneb kirja rühmas toimuvad sündmused. Mai saab punase päeviku ja uued värvid (uus komplekt värve ongi see, mis Maid võlub). Käima läheb pioneerirühmade omavaheline võistlus – esimese koha võitnud rühm saab ekskursioonile Suure Isamaasõja lahingupaikadesse, viimase koha saanud rühm saadetakse suvel pioneerilaagrisse “järeleaitamisele” (see hirmutas Maid, sest äkki ta ei saagi sedasi suvel maale, kui kolhoosi pidi külla tulema ka Soomest sõprusgrupp). Päevik on keeruline ja selle täitmine veel keerulisem, ülesandeid on palju, kuid kõike tuleb teha, et punkte teenida.

Saame lugeda ka popitegemisest, kusjuures Mai ja Kristin satuvad popitegemise päeval vanalinnas üsna täbarasse olukorda, kui üks kamp vene poissi otsustab neid kiusata. Asjad lahenevad siiski hästi, kuna Mai otustab vene keeles appi karjuda …

Tagasi pioneeride juurde. Mai kirjutab pioneerilaulu sõnu (oioi, ja need on ikka täpselt sellised nagu pidid olema – punased lipud, pioneerid, päike, töö ja muu selline, mis toona “vajalik” oli), maalib pioneere, kirjutab pioneerirühma seadusi (seda küll naaberklassi päeviku abiga).

Autor räägib lugejale ka Mai esimestest “armastustest” – üks neist oli lokkis parukaga Artemon “Kuldvõtmekese” filmist (Mail oli selle tegelasega pisuke segadus, sest ta ei saanud aru kas see on poiss või tüdruk), enne Artemoni oli Mai “armastuseks” üks näitekirjanik (see oli vist Moliere), kes kirjutas näidendi “Ebahaige” (seda käis Mai koos emaga teatris vaatamas) ja pärast Artemoni oli lemmikuks “Kolme musketäri” filmi D’Artagnan (tema oli küll venelane). Mai kujutas ette, et on selle filmi Constance Bonacieux, kuigi Kristin arvas, et Mileedi on palju huvitavam …

Mai sai ka kirja Kerstilt, kes kinnitas, et soomlased suvel tulevadki. Kuna Mai pioneerirühm oli sel hetkel viimane, siis tegi selline kiri Mai meele ikka väga nukraks ja mõrudaks.

Ja ikkagi, kes oleks see kangelane, kelle nime Mai klassi pioneerirühmale taodelda? Kalevipoeg? Ei sobi, kuna polnud teinud eesrindlikku tööd ega osalenud üheski meelespidamist väärivas lahingus. Kalevipoja lahing sortsidega ei sobinud mitte. Ei sobinud ka Antoine Saint-Exupery, kuna õpetaja Naela arvates ei saanud välismaalasi usaldada. Ja kuidas saada nõusolek prantsuse kirjanikult ja lendurilt, kes on surnud.

Tegevusi Mai klassi pioneeriühma punasesse päevikusse ei taha tulla ega tulla. Kas neid peaks hakkama välja mõtlema? 50 punkti siiski tuleb, kuna ühe tüdruku ema, kes töötas ajalehetoimetuses, tõi kaubaautoga kooli makulatuuri. Ja kui pole tegevusi, pole ka punkte, mistõttu pioneerijuht Peeter Mai peale karjuma hakkab, nii et Mai vaikselt püksi pissib, kuna Maile ei meeldi, kui tema peale karjutakse … olid ikka ajad …

Õnneks hakkab ka Mai klass punkte saama, sest Mai hakkab üritusi välja mõtlema – seenenäituse ühiskülastus, kodulinna tundma õppimine, ajalooviktoriin. Pioneerijuhile selline asi juba meeldib, kuid soovituslikult võiks olla veel ka teemaõhtuid, näiteks Leninist, fotoreportaaže, palju punkte saaks selle eest, kui toimuks kohtumine sõjaveteraniga.

Nii mõtlebki Mai välja veteran nimega Jaan Kamm, kelle kohta Mai ja Kristin kirjutavad kokku lausa eluloo – see oli ilus, kurb ja kangelaslik.

Meil avaneb võimalus käia ka kooli maastikumängul “Põuavälk”, mis toimus Kose-Lükatil. Ühel klassikaaslasel ja rühmaliikmel Andreasel õnnestub hankida fotoaparaat Smena, nüüd saaks teha ka fotosid, kuid uskuge mind, sellest fotoaparaadist midagi head ei sünni … Igal juhul oli maastikumäng esimene päriselt toimunud üritus, sest kõik muud üritused olid ju Mai ja Kristin välja mõtelnud.

Ja kui kooli jõuab väljamõeldud Jaan Kammi kiri, siis saab A-klassi pioneerirühm 30 punkti ja rühmale ka kangelasliku Jaan Kammi nime!

Saabub talvine koolivaheaeg, Mai läheb maale vanaema juurde. Ta külastab seal ka maaraamatukogu, ja sealt saame kätte ka selle raamatu sündmuste ajalise vihje. Mai sirvib ajalehti, milles on jutt Nõukogude Liidu etteotsa saanud mehest, kes ei tudisenud nagu varasemad, kellel oli peas hästi suur sünnimärk, mis kõikidel piltidel oli ära kustutatud. Ja kohtumistel oli tal kaasas ka tema naine, peenes kasukas proua, kes rääkivat ka paljusid keeli. Aasta on 1986, mis kohe muutumas 1987. aastaks.

Pärast koolivaheaega kooli tagasi minnes selgus, et on saabunud veel üks kiri Jaan Kammilt! Kuid seda pole ju Mai kirjutanud! Kas tõesti elab kusagil tõeline Jaan Kamm? Tsiviilõppusel käime ka ja osaleme kolme Baltkumi pealinna esindusvõistkonna korvpalliturniiril, mis toimus Mai koolis.

Samal ajal mõtleb Mai üritusi juurde – koondus “Lenin kirjanduses”, Balti laevastiku muuseumi külastus, üritus “Kaubanduslikud suunad täna” (külastati Tallinna Kaubamaja, tutvuti tootevitriinidega), peeti “Vaimude tundi”, käidi pargis … märkamatult lisandus 17 üritust! Mai klassi pioneerirühm läheb võistlust juhtima. Mai jätkab ürituste välja mõtlemist – maskiball, käik postimajja, puhkeõhtu, deklamaatorite konkurss, fotograafia – eile, täna, homme, loeng – “Aatom rahu kaitsel”. C-klass tegi kõvasti sporti, b-klassi emad tõid vanapaberit, kuid a-klass, kes ei teinud näiliselt midagi, oli ikka esikohal!

Sellest saame ka lugeda, kuidas Kersti isa “kordusõppustele” viidi, kuigi Soome raadios öeldi kaks päeva varem, et kusagil Venemaal olevat tuumajaam plahvatanud. Kersti isal olid raskeveo autojuhi paberid, mistõttu läks ta koos autoga. Kiirgus käis ka üle meie, kuid siinsetes ajalehtedes ilmusid hoopis oodid 41 aastat tagasi võidetud sõjale. 18. mail toimus Võidu väljakul pioneeride paraad, kuhu Mai otsustab mitte minna ja järgmisel päeval selgub, et terve nende klass/pioneerirühm ei läinud … Koolidirektor on hullumas, ta nõuab puudumistõendeid või vanemaid kooli ja lõpuks peavad a-klassi pioneered üles panema suure seinalehe – “Meie, Jaan Kammi nimelise rühma teod sõnas ja pildis”.

Nüüd saavad kõik pioneerirühma liikmed teada, et Mai on olnud püüdlik ülesandeid välja mõteldes, kuid nüüd on vaja kõik kiiresti järgi teha. Tuleb käia Balti laevastiku muuseumis, tuleb käia kevadel suusatamas, tuleb kirjutada veel üks tänukiri Jaan Kammilt, kes tänab lapsi, kuna nad käisid tal abiks katust parandamas, vaja on teha loeng “Lenin kirjanduses”, tuleb rääkida vanarahva kommetest ja aatomist rahu kaitsel, kuni Tööliste Keldris kohtutakse veteraniga, kes suudab isegi kangelast Jaan Kammi meenutada!? Kas tõesti?

Vaja läheb veel ka Mai ema kunagist vilenööri, tuleb minna maale poissmees Minni katust “parandama” … Näib, et kõik sujub, lapsed jõuavad asjad korda ajada, kui juhtub õnnetus – fotoaparaat kukub maha ja film saab valgust, tulemuseks 36 süsimusta fotot … Kuidas nüüd valmib nende stend?

Nüüd tulevad mängu fosforiit, looduskaitse, ajakiri Eesti Loodus, sinimustvalge lipp.

Kuid, kes võitis võistluse? Kes kaotas? Kas Mai suvi saab olema rikutud? Kuhu on kadunud kõik a-klassi pioneerirätikud? Kus on pioneerijuht Peetri kaelarätik? Kas a-klass läheb pioneerilaagrisse? Kas Mail õnnestub ime läbi saada pisike punane topsik, mis raamatu alguses jõkke kukkus?

Minu arust üks ilmatuma äge lugemine on see “Punane raamat”. Toob meelde ammuse kooliaja, toob silma pisara ja samas ka suule muige …


Aino Pervik „Paula lõpetab lasteaaia. Paula läheb linna elama“ (Tänapäev)

"Sarjas “Paula elu” on juttu Paulast, kellel on väike vend Patrik, koer Pontu ja kass Kiti. Paulal on ema ja isa ja kaks vanaema ja kaks vanaisa. Kõik nad on Paula perekond, kuigi nad ei ela sugugi ühes ja samas kohas koos.

Esimeses raamatus lõpetab Paula lasteaia. Lasteaias on lõpupidu. Paula laulab laulukooris, loeb luuletust ja mängib kaasa näidendis.

Teises raamatus läheb Paula pere linna elama. Vana kodu väikeses alevikus järve kaldal on müüdud. Uus kodu on linnas. Paulast saab linnatüdruk. Patrikust saab linnapoiss."

Selles raamatus on kaks väga vahvat Aino Perviku kirjutatud lastejuttu, mis esimest korda ilmusid juba 2001. aastal. Sellised lihtsad ja mõnusad lood, mis sobivad lugemiseks pere väiksematele, no näiteks lasteaialastele. Ja kui mõne raamatu kohta saab öelda, et see on selline nupsik raamat, siis see raamata seda kindlasti ka on.

Paula-lugusid on tegelikult ju varem veel ilmunud – “Paula lõpetab lasteaia” (2001), “Paula esimene koolipäev” (2001), “Paula ja Joosep” (2001), “Paula jõulud” (2001), “Paula ja õuelapsed” (2002), “Paula õpib emakeelt” (2002), “Paula ja Patrik” (2003), “Paula käib poes” (2003), “Paula läheb piknikule” (2003), “Paula mängib” (2003), “Paula päästab Kassiopeiat” (2003), “Paula viiakse haiglasse” (2003), “Paula lumememm” (2005), “Paula läheb külla” (2005), “Paula raamatukogus” (2005), “Paula aabits” (2007), “Paula sõidab kevadet vaatama” (2008).

Esimeses loos “Paula lõpetab lasteaia” saame teada, et Paula elas imeilusa järve kaldal. Teisel pool järve oli mets, aga siinpool järve oli klaasivabrik. Seal olid ka majad ja aiad, postkontor, kauplus ja koolimaja. Kõik majad ja hooned koos oli alevik, mille nimeks Järvispea. Alevikus oli terve hulk asutusi, kus elanikel oli vaja aeg-ajalt käia. Paula näiteks käis lasteaias.

Edasi saame tuttavaks Paula perega. Paulal oli väikevend Patrik, kes käis sõimes. Sõim oli lasteaiaga samas majas, mistõttu Paula viis ise Patrikut sõime. Paula peres olid veel isa, ema, koer Pontu ja kass Kiti. Isa töötas klasivabrikus, ema apteegis.

Talv sai läbi. Algas kevad. Hommikud läksid kogu aeg valgemaks. Paula ja Patrik ei pidanud enam pimedas lasteaeda minema. Ka õhtul läks valgemaks. Õde ja vend jõudsid veel valges koju ja võisid aias mängida.

Valgusega koos tuli ka soojus, mis sulatas lume veeks. Enam ei tohtinud minna järvejää peale liugu laskma. Suvel sai järve ujuma minna, kevadel võis ainult kaldal mängida, sest kevadine järvevesi oli jääkülm. Kevadel ilmusid välja ka igasugused kevadlilled. Aias õitsesid lumikellukesed, märtsikellukesed ja krookused. Aia taga lõid lahti kollased paiseleheõied. Metsas olid sinililled ja ülased. Ja päevad läbi paistis taevas päike!

Paula elus oli see kevad muutuste aeg. Ta saab suvel seitsmeaastaseks. Järgmisel sügisel Paula enam lasteaeda ei lähe, tema läheb sügisel kooli.

Lasteaias oli juba samuti ärev aeg, sest tervel vanemal rühmal oli ees lasteaialõpp, mida tuli tähistada peoga. Selleks tehtigi igasugu ettevalmistusi. Paula oli eriti tubli tüdruk, sest ta laulis laulukooris, mängis kaasa näidendis ja luges luuletust. Luuletus oli tal juba ammu peas, kuid näidendiga oli asi keerulisem, sest selles mängis kaasa kogu lasteaed. Näidend jutustas elust lilleaias ja kasvataja Riina õpetas lapsi igati hoolikalt, et näidend õnnestuks.

Ettevalmistusi lõpupeoks tehti ka Paula kodus. Paula sai uued kingad. Saame lugeda, kuidas ja kust ta neid sai. Need olid ilusad punased kingad.

Saame tuttavaks veel ühe tüdrukuga, kes elas aleviku teises otsas. Tema nimeks oli Diana ja tema käis juba koolis. Paula ja Diana erilised sõbrad ei olnud, aga kui kokku said, siis mängisid hea meelega. Lõpupeoks saab Paula valge ja volangidega kleidi, mis oli tegelikult Diana kleit, kuid see oli talle veidi väikeseks jäänud. Paula ema ja Diana ema arvasid, et see on Paulale päris paras kleit, kuigi Diana arvas, et Paula on selle kleidiga veidikene paks. No eks ta vist lihtsalt ei tahtnud kleiti ära anda.

Paula saab endale kingituseks veel ka mälestussalmialbumi, kuhu kõiks lasteaiakaaslased saavad talle midagi mälestuseks joonistada või kirjutada. Paula oli küll veidi pettunud, sest tegelikult tahtis ta juba ammu endale hoopis pissivat nukku. Veidi hiljem saame lugeda ka sellest, mida kasvataja ja lapsed sellesse albumisse kirjutasid ja joonistasid.

Lõpupeost saame ka lugeda. Sellest, kuidas Paula luuletust luges, kuidas lapsed näidendit etendasid. No eks väikesi äpardusi juhtus ka, kuid lõpuks viiakse lapsed ka koolimajja, kus toimus samuti pidu. Söödi kooke ja kompvekke, joodi morssi.

Raamatu teine lugu on “Paula läheb linna elama”. Mulle tundus, et Paula läheb kooli just oma alevikus, kuid selles loos kolivad Paula, Patrik, isa, ema ja kass Kiti väikesest alevikust suurde linna. Paula vana kodu oli müüdud ja Paulast saab nüüd hoopis linnatüdruk.

Koer Pontut linna ei võetud, sest Pontu oli harjunud jooksma avaras aias. Seetõttu viidi Pontu vanaema ja vanaisa juurde. Nüüd oli neil kaks koera – Pontu ja Murjan.

Paula pere jõuabki linnakoju. Uue kodu trepikojas oli linnatrepikoja lõhn. Nende uus kodu oli kolmandal korrusel ja see lõhnas värske remondi järele. Asjad olid veel uues kodus lahti pakkimata, sest isa oli pidanud kogu aeg tööl olema.

Me saame nüüd samuti nende uut kodu lähemalt uurida. Suur tuba, kus oli juba ka nende diivan, tugitoolid ja uus televiisor. Järgmises toas oli isa ja ema voodi. Kolmandas toas olid Paula ja Patriku voodid. Vannituba oli ka. Seal olid vann, kraanikauss ja pesumasin. Vannitoa kõrval oli pisike kemps. Ja köök oli ka, kus oli ka uus külmkapp. Seal olid ka vana armas köögilaud ja vanad toolid, kuid ka uus elektripliit, uus köögikapp ja läikivad veekraanid ja valamu.

Uues kodus juhtub paar äpardust ka. No sellist õnnelikku õnnetust. Isa komistas põrandalambi juhtme taha, kukkus pikali ja mõned lahti pakkimata kastid kukkusid talle peale. Samal ajal üritas köögis Patrik endale tomatisalatit teha, sest tal oli ometigi kõht tühi. Väike poiss üritas teha tomatisalatit maalt linna toodud lilledest, kuid suur kööginuga ei tohi ju väikese lapse käes olla.

Väike häda oli ka uue pliidiga, sest sellel polnud plaadinuppe, olid vaid kaks ahjunuppu. Pliidil polnud isegi keeduplaate, see oli pealt sile ja läikiv. Läikivale kaanele olid joonistatud rõngad ja täpid ja ristid ja kriipsud. Ema ei tundnud uut pliiti ja tegi lastele maitsvaid võileibu, ja pakkus joogiks maalt kaasa toodud piima. Võileivad said ilusasti valmis, kuid nüüd oli kadunud Patrik. Välisuks oli kinni, kuid poissi polnud. Lõpuks leiti ta tühjast televiisorikastist, kuhu ta oli isa padja viinud ja seal mõnusasti magama jäänud.

Järgmisel päeval läksid Paula ja Patrik õue, kus olid puud ja muru, liivakast, garaažid ja autod. Lapsed said tuttavaks ka ühe poisiga, kel nimeks Joosep. Paula ja Joosep mängisid liivakastis, kui ühel hetkel avastati, et Patrik on kadunud. No õnneks oli ka see üks üsna naljakas “kadumine”, mis seotud segadusest aadressiga, kuid sellestki “juhtumisest” saad pikemalt lugeda.

Raamatu lõpus saame teada sedagi, et Paula saab endale veel mitu uut asja, mida tal on koolitööde tegemiseks vaja. Lisaks kirjutab Paula ühe armsa ja südamliku kirjakese maale, koer Pontule.

Selline nupsik raamat see Paula juhtumiste raamat. Raamatu väga vahvad ja väga omanäolised pildid on joonistanud Piret Raud.


Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai“ (Tänapäev)

12-aastane Kaisa elab koos isa Steni ja retriiver Frediga. Kaisa ema suri siis, kui tüdruk oli veel väike, kuid ühel päeval teatab isa, et ta kavatseb uuesti abielluda. Naist aga veel ei ole ja nüüd järgneb rida soovitusi ja koomilisi vahejuhtumeid õige naisekandidaadi otsimisel…

"Kuidas mu isa endale uue naise sai" on Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning Tänapäeva korraldatud lastejutuvõistluse "Minu esimene raamat" võidutöö.

Reeli Reinaus on kirjutanud mitmeid väga vahvaid laste- ja noorteraamatuid, mis on olnud põnevad, kaasahaaravad ja ka humoorikad. Meenutagem: „Must vares“, „Verikambi“, „Pärdik Päär ja hauaröövlid“, „Poisid mustalt hobuselt“, „Aguliurka lapsed“, „Detektiiv Triibik loomaaias“, „Kivid, tulnukad ja sekt“, „Nõidkapteni saladus“, „Mõistatud lossivaremetes“, „Täiesti tavaline perekond“ jpt. Ka „Kuidas mu isa endale uue naise sai“ on igati vahva ja humoorikas.

Raamatu peategelaseks on 12-aastane Kaisa, kes aitab oma isal Stenil uut naist otsida. Ja uskuge mind, need otsingud on tõepoolest väga naljakad. Raamatu alguses saame Kaisa ja tema isaga tuttavaks, selgub, et Kaisa ema on surnud, nende peres on veel ka Fredi, kes on Labradori retriiver.

Kaisa meenutab lugejale aega eelmisel kevadel, kui tüdruku isa küsib, mida Kaisa arvaks, kuid isa uuesti abielluks? Kaisa on selle mõttega päri, sest tema sooviks on see, et isa oleks õnnelik. Kui see teeb isa õnnelikuks, siis miks mitte. Abiellumiseks oleks ju vaja ka teist poolt ehk naist. Kas isal on juba uus pruut väljavalitud? Seda siiski mitte. Isal on plaan uus naine leida, kuidas seda teha, kust neid leida, kuidas tuttavaks saada? Kaisa lisab, et ühel hetkel arvas ta, et kõik normaalsed naised on maailmast otsa saanud, ja kui raamatut edasi loete, siis olete Kaisaga kindlasti ka nõus.

Ainus, kes Kaisa isa suurest plaanist teada saab, on Kaisa parim sõbranna ja pinginaaber Merit. Raamatus on mitu vahvat tüdrukute omavahelist arutelu, milles tehakse juttu elust ja asjadest, naistest, armastusest ja muustki.

Loomulikult on iga algus raske. Nii võib öelda ka Kaisa isa naiseotsingute kohta. Kuidas ja kust alustada. Tuleb aru saada ja mõista igasugu asju, nagu näiteks seda, milline naine on puuk või kullakaevaja (raamatust saate täpselt teada, mida selle all mõeldakse). Tuleb teha nimekiri sellest, mis isale on naiste puhul tähtis. Nimekirja tegemisel on abiks Kaisa, sest ega isa üksinda sellise asjaga küll hakkama ei saaks. Kus tuttavaks saada? Isa üritab esialgu internetis, kuid seal on ka väga palju valet, ja eriti raske on see, kui sa inimest õigupoolest silmast silma ei näegi.

Isa otsustab tutvuda väljas – valikuks on kunstimuuseum ja kunstinäitused, kauplused. Selgub, et isa ei oskagi naistele õigesti läheneda, ja millest üldse võõra inimesega rääkida, kuidas astuda see esimene samm, öelda esimene lause. Merit soovitab Kaisale, et isa peaks kasutama nn üleskorjamislauseid, kuid ka nendest pole abi. Isal on vaja veel ka enesekindlust, sest lausetest on vähe. Isa kasutab ka põnevat küsimustikku, mille abil oleks võimalik välja selgitada, mida naisterahvas tegelikult tagab.

Seejärel saame mitme naisterahvaga tuttavaks. Nendega, kellega isa on tuttavaks saanud, keda ta tahab tutvustada ka Kaisale. Neid on mitmeid, kuid neil kõigil on mingid omapärased veidrused küljes, mis teebki selle raamatu äärmiselt lõbusaks lugemiseks!

Irisega ei teki isal kehakeemiat (raamatute lugedes saate teada, mis see on, ja äkki eksisteerib ka kehafüüsika?). Karinil on vahva nimega chihuahua, keda naine igale poole kaasa võtab ja see tekitab suurt segadust ja ka Fredi pole väikese koerakesega rahul. Hannele on puhtusfriik, kes hakkab külla tulles Kaisa ja isa kodus kohe koristama! Maria jumaldab ülekõige taimetoitu ja toortoitumist, kuid Kaisa ja isa ei suuda sellega harjuda. Isa hakkab käima söömas burgereid, Kaisa läheb pärast kooli Meriti juurde sööma. Liina on sõjaliste huvidega, kes viib isa ja tütre metsa ellujäämismatkale, mis ei sobi teps mitte isale, kes läheks küll metsa, kuid pigem puhkama ja grillima. Kristelile on probleemiks bioloogiline kell (mis see veel on? Raamatus on kirjas) ja ta unistab suurest perest. Isale aitaks vist ka Kaisast. Pille on horoskoopide fänn, kes valmistab igasugu ohutisi, mida Kaisa ja isa hakkavad ka oma kodust leidma. Reet on kõva ärinaine, kes on ka lastekasvatuses üsna karm, mis isale ei istu. Ka Annika on tore, kuid „jäb vahele“ sellega, et on isaga restoranis kohtingul, kuid samal ajal kohtub samas restoranis veel kahe mehega! Uskumatu lugu! Marjul on viis last, kes on äärmiselt kasvatamatud ja pealetükkivad. Greta on kummaliselt poisilik naine, kes tunneb muret soorollide pärast. Ühel hetkel selgub, et ka Meriti ema pole õige valik.

Ja ühel hetkel annab isa alla... Lööb lihtsalt käega, sest õiget naist pole kusagilt leida.

Kuidas edasi? Edasiminekuks on vaja Kaisa klassi ühte uut ja vahvat kutti, kel nimeks Kert. Kaisale hakkab Kert koheselt meeldima, kuid Kerdil on ka ema. Ja kellele tema meeldima hakkab? Kusjuures Kaisa ei saa esialgu isa saladusest mitte midagi aru, kuni...

Selline igati vahva, humoorikas ja kaasahaarav raamat on seekordne Reeli Reinausi kirjutatud lahe raamat.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Marja-Liisa Plats.


Piret Raud „Juurtega aed“ (Tänapäev)

Väike puu põgeneb kodumetsast, sest seal toimetab hirmus saag. Lõpuks jõuab väike puu ilusasse aeda, kuid seal elavad puud ei võta teda omaks. Nad ütlevad, et väikesel puul pole nende metsas juuri ja ta peaks lahkuma. Mida teha?

Kui Piret Raud uue raamatu kirjutab, siis on teada, et see on alati väga lahe ja hea lugemine. Tema raamatutes on seda miskit, mis teeb ühe raamatu ja lugemise heaks, tema stiil on väga huvitav, ja kui nendes raamatutes on ka veel tema joonistatud pildid, siis on see tõepoolest super raamat.

Täpselt sama ütlen mina ka tema uue raamatu kohta ehk „Juurtega aed“. See on selline pisike ja mitte väga tüse raamat, kuid vaatamata sellele kõnetab see lugejat. Raamat jutustab meile loo vägagi aktuaalsel teemal ja paneb kindlasti ka väiksema lugeja kaasa mütlema. Siin on jällegi seda, mille kohta saab ütelda, et see on Piret Raua kirjutatud ja joonistatud raamat. Ma julgeksin ütelda, et „Juurtega aed“ on ka selline igati nups ja nutikas raamat ...

Loo alguses saame teada, et väike puu elas koos teiste puudega suures metsas, ja seal oli väga mõnus. Siis saabus metsa saag, ja väike puu pidi põgenema, eemale mestast ja eemale saest. Väike puu oli nüüd pidevalt teel, möödusid päevad ja ööd. Lõpuks jõudis ta imelisse aeda. Selles aias olid siledad ja käänakuteta teed ning lilled kasvasid korralikult reas. Isegi puud olid teistsugused kui metsas. Siinsed puud olid kõrgilt sirged ja justkui pahased. Väikest puud nähes nad ei rõõmustanud, vaid küsisid, et kes see väike puu niisugune on.

Väike puu kinnitab, et ka tema on puu, kuid teised puud pole sellega nõus, sest väikesel puul ei ole selliseid juuri nagu neil. Juured, mis on mulla sees, juuripidi on nad kõvasti maa küljes kinni. Isegi porgand kinnitas, et juured on üldse kõige tähtsamad, sest kui sul pole juurt, siis pole sind üldse olemas! Uskumatu lugu, kas pole.

Väike puu kinnitas, et ta on ka puu, kuid teised vastasid, et väike puu on petis, ja ta peaks üldse ära minema! Nüüd võttis sõna kõige suuremate juurtega puu, kes ütles, et kuna puud on ikkagi väga lahked ja armastusväärsed, siis lubavad nad väikesel puul selles aias elada, kuid väikesest puust peab olema kasu! Väike puu peaks olema luud ja pühkima aiast välja selle, millel poole juuri all. Teised puud lubasid väikest puud lausa nüpeldada, kui ta ei tee nii nagu suur puu käskis.

Väike puu asus usinasti tööle. Nii pühkis ta aiast minema vihmaveelombi, taevatähe ja kivikamaka. Seejärel on tal plaanis minema ajada ka üks võõras lind, kuid linnuke on see, kes julgeb väikese puu käest küsida, miks tahab väike puu seda teha ... Väike puu kinnitas, et juured on olulised, ja kuna linnul pole juuri, siis nii need asjad on. Kuid linnukesel on hoopis teistsugused mõtted – tema arvates on oluline hoopis see, mis on tore, näiteks laulmine.

Linnuke hakkas laulma ja see oli tõesti ilus. See meeldis isegi puudele, kes käskisid väikesel puul tagasi kutsuda kõik need, kelle ta oli aiast minema pühkinud. Nad tahavd kuulda ka nende lugusid ja teada saada, mis on nende arvates tore.

Nüüd saamegi lugeda veelombi lugu, kelle arvates on tore näha maailma ja pidevalt muutuda, tähekese lugu, kelle arvates on tore aidata unistustel täide minna ja kivikamaka lugu, kelle arvates on tore olla vaikselt omaette, mõelda igasuguseid huvitavaid mõtteid ning mitte liiga palju õiendada.

Mis juhtus edasi? Selle pead Sa ise välja uurima, kuid igal juhul on sellel lool üks õnnelik ja igati tore lõpp.


Reeli Reinaus „Vanalinna detektiivid. Neitsitorni meedium“ (Tänapäev)

Raamatusarja "Vanalinna detektiivid" kolmandas raamatus tutvuvad lapsed ennustaja ning salaühingutega ja saavad teada mitmetest Tallinna ajalooga seotud legendidest.

Sarjas on varem ilmunud raamatud „Mustpeade maalid” ning „Verega kirjutatud kirjad”.

Enne seda raamatu lugemist uurisin veidi eestikeelset wikipeediat, et meenutada, mis see Neitsitorn õigupoolest on ja selgus, et Neitsitorn (Megede torn) on torn Tallinna linnamüüri edelalõigul Lühikese jala värava ja Harju värava vahel tänapäeva Komandandi teest põhja pool. Torni on esimest korda mainitud 1373. aastal. Oletatakse, et torn sai nime tornipealik Hinse Meghe järgi. Hiljem on torni nimi moondunud (saksa keeles Mägdethurm, Mädchenthurm), millest on omakorda tekkinud eestikeelne tõlkevaste Neitsitorn. Tornil oli algselt kolm korrust ja see oli linna poolt avatud, torni kõrgus oli 12,5 meetrit. Torn on trapetsikujulise põhiplaaniga.

Torn sai kõvasti kannatada Liivi sõja ajal 1577. aastal. Hiljem ehitati torn ümber, torni kasutati vanglana kuni 1626. aastani. 1842. aastast oli torn kasutusel elamuna ja kuni 1960. aastateni asusid Neitsitornis kunstnike ateljeed. Seal töötasid kunstnikud Kristjan ja Paul Raud, pärast teist maailmasõda elas seal mitu aastakümmet arhitekt Karl Burman. Paul ja Kristjan Rauale on Neitsitorni kõrval Taani Kuninga aias püstitatud ka kivist mälestustahvel. Esimesi sõjajärgseid korrastustöid alustati 1953. aastal. Aastatel 1956 ja 1960–1961 taastati Tallitorni ja Lühikese Jala väravatorni vaheline osa varisenud linnamüürist kahes ehitusjärgus sellisena, nagu see eksisteeris 14. sajandil. 1968. aastal ehitatud torn ümber ja seal avati 1980. aastal Neitsitorni kohvik. Rekonstrueerimise käigus ehitati umbes pool Neitsitornist peaaegu uue hoonena, võttes aluseks väliuurimistööd, vanad graafilised kujutised ja joonised. Tornile lisati üks korrus ja kõrge katus, kõrvale ehitati maa-alune majandusruumide osa. Täiesti uues konstruktsioonis ehitati üks sein klaasseinana. Restaureeriti Neitsitorni ja Tallitorni vaheline linnamüürilõik ja rajati uus puidust kaitsekäik. Restaureeritud, efektse sisekujundusega Neitsitornis avati kohvik (projekti autorid Villem Raam ja Tiina Linna), mis saavutas suure populaarsuse.

Seekordne “Vanalinna detektiivid” saab alguse Lota juures, kui Rebeka ja Gregor talle külla tulevad. Lota istub akna all ja jõllitab põlevat küünalt. Selgub, et on küünlapäev, ja Lota kinnitab, et tema vanaisa on jus sel hommikul ütelnud, et vanasti peeti seda päevaks, mil murti talve selgroog. Lota räägib veidi ka Jeesusest, kuid Gregor lisab, et neil räägiti koolis sel päeval ainult Tartu rahust, miss el päeval allkirjastati ja mis Vabadussõja lõpetas. Lota on kindel, et järelikult sobib see päev hästi ka nende skraa allkirjastamiseks. Lapsed loovad oma ühise gildi, kuid mida panna nimeks? Rebeka teeb ettepaneku võtta nimeks Nägijate gild, kuna nad näevad asju, mida tavainimesed ei näe, ja see nimi sobib kõigile kolmele.

Nüüd on neil kolmel oma salaühing, mistõttu on põhjust sageli kohtuda. Nii ongi nad järgmisel korral Gregori juures, kus poiss tutvustab neile raamatut salaühingutest. Nüüd otsustarakse, et peaks uurima seda, kes on see salapärane Huldra, kellest oleme saanud kahes eelmises raamatus lugeda.

Lapsed käivad üheskoos ka spordiklubis sporti tegemas, kuid juba järgmisel päeval on neil Rannavärava kapist saadud uus ümbrik uue ülesandega. Ümbrikust tulid välja üks kokkumurtud paberileht ja mõned 20-eurosed rahatähed. Seekordseks ülesandeks on välja uurida, kas Neitsitornis toimuvad hüpnotisööri seansid on pettus või mitte. Kas hüpnotisöör on petis või mitte.

Rebeka ei ole Neitsirornist suures vaimustuses, sest seal pidavat kummitama. Gregor otsib telefoni abil internetist infot Neitsitorni kohta, ja seal on kirjas, et tornis olla kunagi toimunud tehing ühe koleda tüdruku ja kuradi vahel. Tüdruk saanud ilusaks ja lubanud kuradile selle eest oma hinge. Lisaks sellele pidi tüdruk veel võimalikult palju mehi ära võrgutama, kelle hinged siis vist ka kuradile läksid. Kirjas oli seegi, et lõpuks kuulutati türduk nõiaks ja hukati. Ainult üks noor preester olevat tema hinge päästmisse uskunud, ja seetõttu pärast tüdruku hukkamist ennast tornis kurvastusest üles poonud. See on siis ilmselt ka põhjuseks, miks on Neitsitornis kuuldud kedagi laulmas. Gregor teab lisada sedagi, et Neitsitornis on kuulda treppidel jooksvaid sõjamehi ja alt keldrist kostab vahel peohelisid. Lapsed otustavad minna juba ülehomme hüpnotisööri seansile.

Kaks päeva hiljem saavadki Lota ja Gregor Neitsitorni juures kokku. Koht linnamüüri sees, kus nad viibivad on Taani Kuninga aed. Gregor uurib kas Lota juba näeb midagi, no kummitusi näiteks, kuid ainus, mida nad näevad on selles aias olevad kolme munga kujud. Lota osutab veel ka Neitsitorni ja Lühikese jala torni vahel asuvale väiksemale tornile, mis olevat Lota vanaisa jutu järgi veel üks eriti hull koht. See on Tallitorn, kus olevat kunagi olnud koduarestis üks kohalik aadlisoost noormees, kes kurtis terve selle aja, kui ta seal oli, et kummitused ei anna talle rahu. Keegi ei uskunud teda alguses, aga kui tema teener, kes talle sinna seltsiks saadeti, suurest hirmust aknast alla hüppas ja poisi ema end ühe külaskäigu ajal surnuks ehmatas, siis hakati juttu tõsiselt võtma. Veidi hiljem oli too noormees ka ise hulluks läinud. Ta olevat näinud ühel ööl üht punapäist türdukut, kes teda suudelda üritas. Selle tõttu poiss lõplikult ära pööraski. Pärast seda istus ta kuni elu lõpuni hullumajas ja rääkis ainult oma põrgust tulnud pruudist.

Ühest legendist saame siinkohal veel lugeda ehk sellest, kuidas 1219. aastal taanlased Tallinna piirasid, ja kui näis, et nad hakkavad just seda lahingut kaotama, olevat taevast alla sadanud Taani lipp, Danneborg. Taanlased võtsid seda kui jumalikku ilmutust, said indu juurde ja suutsidki lõpuks linna vallutada.

Nüüd liikusidki Gregor ja Lota Neitsitorni ja kuna neil oli seansi alguseni piisavalt aega, siis peale pileti ostmist uudistasid nad veidi ringi ka Neitsitorni kõrva asuvas Kiek in de Köki nimelises kaitsetornis, mis kuulus samuti Tallinna Linnamuuseumi koosseisu. Loomulikult saab lugeja teada veidi ka Kiek in de Kökist.

Seejärel saame osa hüpnotisööri seansist, mis toimus Neitsitorni kõige ülemise korruse kohvikus. Koos on üsna kirju seltskond, ja loomulikult ka hüpnotisöör, kel nimeks Naomi ja ka tema abi. Küsimused hüpnotisöörile on sellised, mille alusel on Lotal ja Gregoril otsustada, kas hüpnotisöör petab või ei peta. Neil tuleb välja mõtelda keerulisem küsimus, mida saaks juba Rebeka küsima minna.

Rebeka ja Gregor otsustavad korra veel Neitsitorni asja uurima minna. Nad räägivad juttu kohvikus toimetava noore mehega, kes räägib samuti kummitustest, ja sellest, kuidas ka üks nende töötaja oli trepist alla tõugatud. Rebeka ja Gregor vaatavad ringi ja näevadki mustas rüüs preestrit, kes osutub samaks preestriks, kellest eelpool veidi juttu oli. Nad küsivad, mis oli hukatud tüdruku nimi, ja saavad teada, et õnnetu neiu nimi oli Grete.

Nüüd on Rebekale küsimus hüpnotisöörile olemas. Rebeka läheb koos Gregori sõbra Markusega, kes küsibki kummituste kohta Neitsitornis, eriti ühe neiu kohta, kelle tõttu ka preester hukatusse sattus. Hüpnotisöör uurib seda oma abilise käest, ja vastuses käib läbi just Grete nimi! Enne Neitsitornist lahkumist tundis Rebeka, et keegi puudutas teda, kuid ta ei näinud kedagi, kes oleks võinud see olla.

Kas arvate, et nüüd on meie kaasakiskuv ja põnev lugu läbi? Ei ole, sest alles nüüd hakkavad asjad veel põnevamaks ja müstilisemaks minema.

Otse loomulikult ei tahaks ma Sulle kõike ju ära rääkida, sest siis poleks lugemine enam sedavõrd põnev. Püüan anda mõningaid vihjeid – selgub, et keegi ongi Neitsitornist lahkudes Rebekat „puudutanud“, sest kleiditaskus (see selgub küll pärast seda, kui kleit on pesus käinud) on kiri, millelt on võimalik välja lugeda sõna HELP. Seega palub keegi abi, ja ainus, kes võiks selleks olla on hüpnotisööri abi ehk meedium, kes hüpnotisöörile seansil erinevaid asju „räägib“. Nüüd on vaja välja selgitada, kas vajab tüepoolest meedium abi. Selleks külastavad lapsed tuntud folkloristi, kes neile ka meediumitest räägib, ja ka sellest, et on ka varem „kahtlaseid“ hüpnotisööre olnud.

Lapsed saavad teada, mis on meediumi nimi, kuid asjad lähevad veel põnevamaks, kui meedium Rebekale puidust palvehelmed annab, mille küljes on ka rist. Kas see on järgmine vihje, abipalve?

Nüüd on vaja uurida palvehelmeste ja nende tähenduse kohta, kuid ikkagi, kas tegemist on petturist hüpnotisööriga, kes meediumit pahasti ära kasutab või on siin tegemist hoopis millegi muuga? Selle pead ikka ise välja uurima, kuid raamatu lõpp on igati kiire, põnev, täis ootamatuid pöördeid, kuni lõpuks asjad selgeks saavad.


Jaana Ojakäär-Kitsing „Jooga-Mõmmi lõdvestusharjutused lastele“ (Pegasus)

Kõigil on kiire. Me unustame endale puhkehetki lubada. Ka lapsi kimbutab stress ja üleväsimus. Mõnikord isegi ärevus või uneprobleemid. Kõige paremini aitab ikkagi lõdvestumine.

Selles raamatus tutvustab Jooga-Mõmm lihtsaid nippe pingete maandamiseks ning keha ja meele rahustamiseks. Sügav hingamine, rahulik liikumine ning tähelepanu toomine praegusesse hetke suudavad korda saata imesid. Ava raamat ja asu koos metsaelanikega harjutama!

Jaana Ojakäär-Kitsing on lastejooga õpetaja, kolme lapse ema ning raamatute "Loova elu teejuht", "Pai lapse loovusele" ning "Minu armas südameloom" autor.

No nii, kallid sõbrad, teie ees on tõepoolest igati mõnus ja vahva ja lastesõbralik joogaraamat. Loomulikult ei ole see selline ülipööra keeruline joogaõpik, kuid joogat me selles raamatus teeme, kuid sedasi pehmelt ja mõnusalt.

Kätte on jõudnud soe suvepäev. Karuke nimega Mõmm on ärganud vara ja askeldab oma onnis. Hommikusöök, pesu, tuba korda, postitus menukasse karuelu blogisse, värske videoklipp oma Youtube’i kanalile, ja äkki tunneb Mõmm, et oleks vaja teha paus. Ta otsustab minna mustikametsa, mis on tema lemmik-ajaveetmispaik.

Mõmm istub metsas kännule, paneb silmad kinni, hingab sisse mõnusat värsket metsaõhku. Päikesekiired paitavad tema kasukakarva ja Mõmm mõmiseb rahulikult.

Paar minutit hiljem tuleb Mõmmi juurde Jänku Jänn, kes uurib, mida Mõmm teeb. Saades teada, et Mõmm mediteerib, on Jänn kindel, et see on ikka täiesti mõttetu tegevus. Mõmm naerab ja kinnitab, et see ongi mõttetu tegevus ehk täiesti mõtetest vaba tegevus. Nüüd hakkab ka Jännil huvi tekkima, miks see siis ikkagi hea on, kui ühtegi mõtet pole?

Mõmm vastab, et see on selleks hea, et peas ruumi teha. Ta jutustab loo, kuidas ta tahtis ükskord joonistada, kuid tuba oli nii segamini, et ta ei leidnud pliiatseid ega paberit. Seepärast pidi ta toa korda tegema, et pliiatsid ja paber üles leida. Samamoodi on ka pea mõtetest sassis, ja selleks, et mõni hea idee üles leida, tuleb ka oma mõttetuba korda teha. Mõmm vajab ka praegu ühte väga head mõtet ja teebki selle jaoks oma pähe ruumi. Jänn arvab, et see on põnev ja ka tema tahaks endale head mõtet oma uue leiutise jaoks.

Seejärel tutvustab Mõmm Jännile mediteerimist. Näiteks seda, kuidas ta rahulikult istub, silmad kinni paneb ja ette kujutab, et ta kõhus on suur värviline õhupall. Kui Mõmm sügavalt sisse hingab, läheb ka kõht hästi suureks, nagu ka kõhus olev õhupall paisub suureks. Välja hingates läheb õhupall imepisikeseks, vajub õhust tühjaks ja kõht tõmbub kokku.

Ja veel üks harjutus. Teinekord loeb Mõmm numbreid. Hingab sisse, loeb aeglaselt mõttes neljani, hingab välja, loeb numbreid kaheksani. Mõmm hingab rahulikult sisse, ja veel rahulikumalt välja.

Kolmas on harjutus on see, kuidas Mõmm joonistab käega õhku mägesid. Hingab sisse, joonistab õhku kõrge mäetipu, hingab välja, joonistab käega hoopis oru.

Seejärel proovivad Mõmm ja Jänn seda vahvat õhupalli hingamist. Jänn kinnitab, et sedasi on mõnus olla ja ta tunneb, kuidas peas on kohe palju rohkem ruumi.

Edasi õpetab Mõmm Jännile veel ühe harjutuse. Jänku peab kujutlema, et tal on suur kimp õhupalle käpa küljes ja need tõstavad ta kõrgele pilvede juurde. Kõrgel lennates märkab uusi vaatenurki, pilvedelt saab noppida uusi vahvaid mõtteid ja saad sedasi innustust luua midagi uut.

Jänni õhupallid lennutasid ta oma kujutlustes kõrgele ja tal tuli mõte teha legoklotsidest robot, mis koristaks põrandalt ära kõik seal vedelevad sokid ja otsiks üles ka nende paarilised. Ta tahab kinkinda selle ägeda roboti papsile, kes pidevalt mööda maja oma sokke taga otsib.

Edasi kohtume Vares Vasjaga, kes vuhiseb Mõmmi pea kohalt üle. Temagi on stressis, sest ta jääb igal hommikul suure tammepuu juures liiklusummikusse, kuna terve parv parte paneb seitsmeks minutiks kogu liikluse kinni. Mõmmil on ka Vasjale üks rahustav harjutus – see on kujuteldava seebimulli puhumise harjutus, mis aitabki Vasjat.

Seejärel kohtub Mõnn kiirustava Rebase Rutsiga. Rutsil on kogu aeg kiire – jalgpallitrenni ja inglise keele tundi, ja robootikasse ja judosse. Tuleb ju usin ja tubli olla. Sellise rabelemise peale põrutab Ruts peaga vastu puud, ja tal on üsna valus. Rutsi stress on nii suur, et isegi kasukakarv on krussi läinud! Mõmm soovitab Rutsil pikali heita, linnulaulu kuulata, vaadata pilvede liikumist, lasta tuuleiilil end paitada, ampsata magusaid mustikaid ning silitada käpaga rohuliblesid. Ka keha vajab mõnikord puhkepausi ja selleks on vaja oskust vajutada pidurit. Ruts otsustab seda katsetada ja ta mõnuleb pikali olles lausa pool tundi jutti.

Mõmmil meeldib sõpru aidata ja ta kutsub metsaelanikud kokku veel samal õhtul, et õpetada neile mõnusaid rahustavaid joogaharjutusi. Mõmm oli need kunagi ise õppinud, jälgides loodust ja loomi enda ümber. Metsaelanikud tulevadki joogatundi ja ka meie saame tuttavaks Mõmmi 10 lemmikharjutusega lõdvestumiseks. Ned on: tugeva puu tasakaaluharjutus, sügisene lehesadu, maakera kallistamine, Elevant Elli londiraputus, Kobra Kalle sirutus, Kutsa Kusti sabaliputus, Liblikas Linda tiivalehvitus, Harakas Heintsi haigutus, Siil Siimu südamepai, Mõmmibeebi uneasend. Need on lihtsad ja mõnusad harjutused, mida lugejale ka tutvustatakse.

Pärast joogatundi olid metsaelanikud rahulikud ja lõdvestunud, uni kippus neile vägisi slma. Põder Peeter oli joogamatil lausa magama jäänud. Sellest päevast peale hüüdsid kõik Mõmmi hellitlevalt Jooga-Mõmmiks.

Kuid see pole veel kõik! Mõmm meisterdab õhtul kodus ühe vahva sildi. Ta kirjutab sellele PUHKEPEATUS. Tal on plaan panna see järgmisel päeval mustikametsa suurele muruplatsile, kus oli ka joogatund olnud. See tuletaks edaspidi metsaelanikele meelde, et iga päev tuleb lubada endale puhkeaega ja lõdvestuda.

Kuid ka see pole veel kõik! Saame lugeda veel ühest vahvast harjutusest, mida Mõmm teeb õhtuti voodis oma kaisuloomaga, ja kui mõni õhtu ei taha Mõmmil uni tulla, siis meenutab ta üht Mõmmi-Mamma loetud õhtujutukest, mida saame lugeda ka meie, pealkirjaks „Mõmmi-Mamma unepai“. Selles on juttu kuust, kuuvalgusest, kuukiirtest, kuukumast, kuusärast ja pehmest paist.

Ja mõned mõtted raamatu viimastelt lehekülgedelt veel: Tänased kogemused jäävad tänasesse päeva ja homme ootavad ees uued toredad võimalused ja tegemised... Nüüd on aga puhkepaus, kus pole vaja midagi teha, pole vaja midagi mõelda, pole vaja muretseda (see on väike näpunäide enne magama jäämist).


Leelo Tungal, Aleksei Turovski „Kati, Carl ja isevärki farm“ (Rahva Raamat)

Kati, tema isa ja nende peretuttava poeg, paras väänik Carl sõidavad maale. Isal on tore plaan: lapsed peavad nutiseadmetest eemal püsima (oh mida õudust!) ja tal endal on vaja kokku kirjutada üks koduloomadest rääkiv raamat.

Muidugi kohtavad Kati ja Carl maal palju koduloomi ja tänu Leelo Tunglale, Aleksei Turovskile ja Heiki Ernitsale saame isiklikult tuttavaks nende põneva (hinge)eluga. Kõik algab sellest, et loomaias töötaval Akslilt (kes ongi Kati isa) palutakse kirjutada raamat koduloomadest, et tänapäeva lapsed saaksid nendega lähemalt tutvuda. Kati isa otsustabki siis, et mõistlik oleks seda teha maal mõnusas vaikuses, ja nii minnaksegi tädi Õiele maale külla. Selgub aga, et rahust ja vaikusest on asi kaugel - iga päev juhtub midagi. Ning peagi saavad külalised ka aru, et tädi Õiel ei olegi üldse tavaline farm, vaid see on üks väga isevärki farm.

Kirjastuse juht Rain Siemer: „Tänapäeval on lastel aina vähem võimalusi tutvuda Eesti taludes elavate loomade-lindudega ja nii tekkiski idee koostada raamat, mille abil saaks põneval moel näidata loomade elu ja kombeid. Raamatu koostas erakordselt tugev tiim ja ma usun, et seda on põnev lugeda nii lastel kui ka täiskasvanutel.“

Autorid ei vaja pikemat tutvustamist. Armastatud Leelo Tungla sulest on ilmunud loendamatu hulk raamatuid, mille saatel on paljud meist suureks kasvanud. Ja kes ei teaks Aleksei Turovskit? Tema peen tunnetus, millega ta loomalugusid räägib, puudutab meid nii, et kuuleme ta hääle kõla kõrvus ka lugusid lugedes. Vähem on ehk teada, et Turovki joonistab väga meisterlikult. Heiki Ernitsa pildid on aga juba aastakümneid kaunistanud meie lasteraamatuid.

Kui kokku saavad suurepärane lastekirjanik Leelo Tungal, suurepärane looduse- ja loomamees Aleksei Turovski ja suurepärane kunstnik, lasteraamatute illustraator Heiki Ernits, siis peaks kokku tulema üks igati suurepärane lasteraamat! Ja tegelikult nii see ju ongi. “Kati, Carl ja isevärki farm” on väga vahva lasteraamat, millest saad lugeda ka palju huvitavat ja õpetlikku loomadest, loodusest, rääkimata Heiki Ernitsa väga lahedatest joonistustest.

Lugu saab alguse sellest, et Kati saab teada, et tal tuleb koos isaga minna maale väikesele puhkusel vanatädi Õie tallu. Katil selle üle väga hea meel ei ole, sest tema arvates elavad maal mammutid ja mõõkhambulised tiigrid, ja valitseb tõeline kiviaeg. Saame lugeda ka sellest, et Kati isal on vedanud, teda huvitavad absoluutselt kõik loomad, ja tema hobi ja töö langevad kokku, sest ta on bioloog, kes teeb loomaaias teadustööd. Kati kodu/korter asub Õismäe korrusmaja viiendal korrusel, koduloomi neil ei ole, kuna Kati ema ei kannata karvu: tal on karvaste loomade suhtes allergia. Kati isa on bioloog, ema keeleteadlane.

Kati isa on saanud selleks suveks eriti laheda töö – ta peaks kirjutama raamatu koduloomadest, mis polegi mõeldud teadlastele, vaid hoopis lastele. Katist saab selle raamatu esimene lugeja ja ta võib isale ütelda, kui jutt temavanuste jaoks liiga keeruliseks läheb.

Igal juhul on Kati suvevaheaja algus olnud mõnus. Ta on saanud hommikuti kaua magada, sõitnud seejärel bussiga Nõmmele, kus elavad tema sõbranna ja tolle kaksikutest vennad. Üheskoos on ehitatud nende hoovis onni, mõnikord on käidud kesklinnas kinos või vaadatud Kati juures loomavideoid, mida Kati isal oli väga palju.

Ja ühel päeval tuli Kati ema koju ja teatas, et ta peab sõitma kuuks ajaks Kanadasse, Torontosse, sest tal on võimalus sealses väliseesti muuseumis oma uurimustööd jätkata. No ja seda ka, et nende Õismäe korteris peaks algama remont ja remonditegijad kolivad nende juurde. Nüüd tulebki mängu maal elav tädi Õie – isa saab maal edukalt oma koduloomaraamatut kirjutada, laps (ehk Kati) saab värskes õhus viibida ja sooja piima juua. Siinkohal võin etteruttavalt öelda, et ega seda sooja piima tädi Õie juures ei joodagi.

No nii, selline sissejuhatus, mida selles raamatus kirjutab Leelo Tungal, sest tema kirjutab just seda lugu, mis juhtub Kati ja tema isaga. Edasi saame lugeda ka Kati isa käsikirja, mida selles raamatus kirjutab Aleksei Turovski. Nii saabki Kati isalt lugemiseks koduloomaraamatu sissejuhatuse, mille pealkirjaks on “Kes on koduloomad?” Ma ei hakka Sulle neid loomalugusid ümber jutustama, kuid Aleksei Turovski kirjutab ja räägib loomadest alati väga huvitavalt, põnevalt ja kaasahaaravalt, mida ta teeb ka selles raamatus, no ja nende loomalugude juurde on ta ka ise pildid joonistanud, ja Kati ja isa seiklustest on pildid joonistanud Heiki Ernits.

Ja juba alustamegi sõitu maale. Kati isa saab tuttavalt ärimehelt laenuks auto, et maale sõita, kuid ärimees palub tal kaasa võtta ka oma lapse. Põhjus lihtne, ärimehe reisifirma juhist naine peab sõitma Aafrikasse, ärimees peab minema lähetusse. Kati arvas esialgu, et neil tuleb kaasa võtta väike lapsuke, kuid maalesõidu hommikul selgus, et poiss oli pikkuse poolest Katiga võrdne, kaalu oli poisil kõvasti rohkem. Poisil oli popp soeng, uhked ja popid riided, ja nimeks Carl Robert. Poiss pisut kogeleb ja esialgu tundub ta Katile üsna tüütu ja ülbe. Teel maale saavad Kati ja Carl lugeda Kati isa raamatu esimest peatükki “Lehm, pull ja vasikas”.

Kui Kati, Carl ja Kati isa on juba peaaegu maale jõudnud, siis tuleb neil sekeldusi politsiega. Kuna Carl arvab, et maalesõit on mõttetult igav, tal pole ka mobiiltelefoni ega arvutit, mistõttu kirjutab ta paberile kirja, et teda röövitakse, et tegu on lapserööviga. Seda kirja lehvitab ta tee ääres seisvale politseiautole. Politsei peab auto kinni ja Kati isal tuleb selgitada, mis tegelikult toimub.

Kuid see pole veel kõik – Carl tahab hädale minna, ja õnneks on lähedal bussiootejaama kemps. Autosse tagasi tulles on Carlil kaasas kassipoeg! Kati isa selgitab, et sedasi ei saa võõraid kassipoegi küll kaasa võtta ja tõstab kassipoja autost välja, kuid nüüd tuleb tal juba teist korda aru anda samale politseinikule, kelle nimeks muideks Kaarel Kass. Politseinik ei saa aru, kuidas nad saavad sedasi kassipoja hüljata, kuigi seekord polnud ju asjalood teps mitte nii nagu politseinikule tundus. Politseinik käsib Kati isal kirjutada seletuskirja sellest, mida ta kassidest teab. Isal pole vaja kirjutama hakata, sest tema käsikirjamapis on lugu “Nunnud kutid” ehk lugu kassidest. Me saame kõik seda lugu lugeda ja politseinik saab aru, et Kati isa on kuulus Aksel Tuur, kes lausa televiisoris loomadest kõneleb. Vaatamata sellele palub politseinik, et nad enam mitte kunagi kassi autost välja ei viskaks. Nii tuleb tädi Õie juurde ka vastleitud kiisupoeg.

Sõit tädi Õie juurde jätkub. Heliseb Kati isa mobiiltelefon. Helistajaks on tädi Õie, kes palub neil piima tuua. Huvitav, mis farm see selline küll on, kuhu tuleb piim kaasa võtta? Tädi räägib sedagi, et ta vahetas just kaks tonni maisi kahekümne viie mesitaru vastu, ja et tal ongi üks isevärki farm. Carl arvab, et tädi Õie võib ka vampiir olla, kes inimesi oma farmi meelitab ja seal need verest tühjaks imeb. No ja zombid võivad samuti farmidesse sisse murda. Seejärel saavad lapsed, nagu ka meie, lugeda järgmist loomalugu, mis jutustab mullariigi kuningast mutist.

Lõpuks jõuame kohale. Tädi Õie on õnnelik, kuid tema segavereline koer Muti “hirmutab” oma tervitusega kiisupoja puu otsa. Tädi Õie on valmistanud vägeva söögikorra – kotletid, praekartulid, seenesoust, salatid jpm. Õige varsti saame teada, et tädi Õie farm ongi isevärki farm – see farm on hoopis tema arvutis, see on hoopis selline farmiteemaline arvutimäng, ja loomi pole tädi Õiel juba ammu olnud. Näib, et arvuti- ja arvutimängudehuviline Carl ja tädi Õie leiavad õige ruttu ühise keele. Samal ajal otsustavad Kati ja isa väljas ringi vaadata, ja meie saame lugeda lugu siilidest.

Ja nii me loemegi edasi vaheldumisi elust ja sündmustest maal tädi Õie juures ja loomadest tulevas lasteraamatus.

Saame tuttavaks tädi koera Mutiga, saame teada, et kassipoeg saab nimeks Wolfenstein-Kiti, saame lugeda ka sellest, kas tõesti tädi Õie juures kummitab, sest Carl näeb ühel ööl aknast välja vaadates sarvikut, kes hiljem osutub hoopis vanaks sokuks, kel nimeks Möku. Käime metsas maasikaid korjamas, kohtume rästikuga, kuid üritame ümber kasvatada ka Carli, kellel näib olevat tõeline sõltuvus arvutist ja arvutimängudest. Nii peab Carl hakkama lugema ja kirjutama, kuid ka laulma, et oma kogelemist vähendada. Veedame aega toas, kui vihma sajab, mängime lauamänge jpm. Muti sünnitab ka kutsika, kuid ta otsustab kodust põgeneda, ja selleks on tal ka üsna valus põhjus. Seejärel otsime Mutit ja kutsikat, käime hobusetallis ja hobusekoplis, ratsutame hobusega, kohtume tigeda hanega jpm.

Loomadest ka, kellest selles vahvas raamatus juttu tehakse – koer (inimese esimene sõber), vilkad jalutud ehk ussid ja maod, mökitavad pudulojused ehk kitsed, määgivad pudulojused ehk lambad, kahepaiksed krooksujad ehk konnad, linnud, hiired, rotid, küülikud, hobused, sead, mesilased, kanad, kuked, pardid, kalkunid, haned, koduvutid, ämblikud jpt.

Igal juhul on "Kati, Carl ja isevärki farm" on igati lahe lugemine. Lapsed toimetavad maal, saavad tuttavaks sealse eluga, ja lisaks igati ägedad loomalood, mis looduse lapsele palju lähemale toovad.

 


Tuul Sepp „Allikahaldjas“ (Varrak)

Fantaasiaraamat "Allikahaldjas” põhineb eesti mütoloogial ning on mõeldud nooremale ja keskmisele koolieale.

Peategelasteks on 12-aastane tüdruk Hõbe ja tema ülimalt innukas ajaloohuviline väikevend Kaaren. Lapsed veedavad suve maal rangevõitu vanaema ja leebe loomuga vanaisa seltsis ning külastavad läbi tiigipõhjas asuva värava Unustusemaailma, kus elavad kõikvõimalikud meie maailmast tänaseks kadunud ja unustatud tegelased.

Teadlase ja teaduse populariseerijana tuntud Tuul Sepa lasteraamat tutvustab väikestele lugejatele Eesti kultuuripärandit ning teeb seda põnevas ja õpetlikus vormis.

Tuul Sepp on varem kirjutanud vahvaid linnu- ja putukaraamatuid, bioloogiõpikuid, kuid ka tema kirjutatud laste- ja noorteraamat „Allikahaldjas“ on igati vahva ja kaasahaarav lugemine.

Raamatus hargneb algusest peale kaks lugu. Üks neist räägib Unustusemaailmast. Ja raamatu sissejuhatus ongi sellest, kus räägivad Halltõbi, Eksitaja ja Kratt. Nad räägivad, et Kummitusemõis on nende saatus ja karistus, kuidas sattusid kolm Unustusemaailma legendaarset kangelast Kummitusemõisa koristajate rolli? Selle loo jutustaja (hiljem selgub, et see on Halltõbi) alustab oma lugu algusest. Ta kinnitab, et nad elavad kadunud hingede unustatud maailmas. Neid on seal palju. Mõned neist on siin teenimatult, mõned teenitult, ja nii mõnigi on eriarvamusel selles osas, kas just tema seda vääris. Nende maailma sissepääsuväravas seda ei küsita ja kedagi tagasi ei saadeta. Unustusemaailm on selle koha pealt erakordselt salliv. Kuid värav avaneb ainult ühes suunas.

Vägagi põnev algus. Kes on need kolm, kellest siin juttu on, mis on see Unustusemaailm, ja kas tavaline maailma sellega ka loos kokku puutub? Etteruttavalt ütlen, et selles raamatus puutub küll, kuid seda juba veidi hiljem.

Järgmisena on meil aeg tuttavaks saada selle loo peategelastega ehk õde-venda Hõbe ja Kaareniga. Tüdruk on 12-aastane, poiss on kaheksana. Ja just nendega me tuttavaks nüüd saamegi. Suvi on käes, algamas on koolivaheaeg, ja see tähendab seda, et saadetakse mitmeks nädalaks linnast ära maale. Hõbeda jaoks see pole sugugi mitte täiuslik puhkus, sest linnas on naabrilapsed, jäätisekohvikud, internet ja telekas. Kui laste ema ja isa pidid vaatamata suvele tööl käima, nad olid teadkased ja suvi tähendas nende jaoks pingelist välitööde hooaega, ja kes siis lapsi kodus valvaks? Kaaren oli loomulikult elevil, peaaegu kuu aega ei olnud Hõbedal nüüd mängida kellegi muuga peale tema, ja Kaarnal oli nii palju plaane mängudeks, mida mängida, lugudeks, mida jutustada ja masinateks, mida koos ehitada. Hõbe juba teab, kes Kaareni peas on – piraadid, võlurid, päkapikud, superkangelased, ajaloolised sõjasangarid. Kui ta vaid teaks, millised seiklused neid sel suvel tegelikult ees ootavad.

Saame teada sedagi, et laste maa-vanaema ei olnud just tavaline pannkoogi- ja moosivanaema. Tema uskus töökasvatusse ja laste harimisse maast madalast. See tähendas, et neid ootas ees palju peenrarohimist, riisumist, koristamist ja puude ladumist. Vanaemale meeldis öelda: „Töö tegi ahvist inimese.“ Hõbe on kindel, et ta oleks eelistanud ahviks jääda. Saame teada sedagi, et eelmistel suvedel oli Hõbe saanud kaasa võtta oma koera Bella, kuid Bella pikk ja õnnelik elu oli eelmisel sügisel otsa saanud. Nüüd oli Hõbedal temast ainult palju mälestusi ja näpuostatäis karvu, mida ta kandis kaasa väikeses hõbeketi otsas rippuvas metallkapslikeses. Ja siinkohal pean mainima, et ka sellel omamoodi amuletil on selles loos täita oma roll.

Hõbe teab sedagi, et maaelul on ka helgemaid külgi. Nad võisid käia avastusretkedel, puude otsas ronida ja ujuda järves, mis asus viie kilomeetri kaugusel vanaema ja vanaisa kodust. Üks asi veel – saame teada, et uued kohad ja olukorrad teevad Hõbeda alati rahutuks ja ta oli õppinud väljast tulevaid väsitavaid hääli, pilte ja lõhnu välja lülitama nii palju kui võimalik. Ka sellest saame selles raamatus veel lugeda.

Lapsed jõuavad ilusasti vanamea ja vanaisa juurde. Neid ootab ees rabarberikook, vägagi konkreetne ja nõudlik vanaema, ja ülimalt sõbralik vanaisa. Hõbe on kindel, et nüüd on nad kolmeks nädalaks vangis selles pisikeses maailmas, kus kõik on etteaimatav, üksluine ja igav. Selle suve kolm nädalat on hoopis teistsugused, kuid seda ju Hõbe veel ei tea.

Seejärel jällegi Unustusemaailmasse. Saame lugeda, et unustatud olendite rühmi nimetati hõimudeks. Ühte hõimu kuulusid sarnase saatusega olendid. Näiteks „Hukatud ja mõrvatud valitsejate hõim“, „Unustatud kangelaste hõim“, „Inimtegevuse tagajärjel väljasurnud loomade hõim“. Kratt, Eksitaja ja Halltõbi nimetavad ennast „Kadunud uskumuste unustatud metshaldjateks“, lootuses, et teised kutsuvad neid Kadunud Haldjateks või K.U.U.M.-adeks, aga ei, neid kutsut hoopis kumpsideks. Lugu edasi lugedes saad teada, et kumpsid on nende kohta päris hästi öeldud.

Ja tagasi laste juurde. Saame osa ühest töökast-toimekast suvehommikust, mil vanaisa kingib lastele kummipaadi, sest maja juures asub ka tiik, ja just tiigil need suured seiklused hakkavadki toimuma. Saame tuttavaks ka ühe maakeldris elava nahkhiirega, kellele lapsed panevad nimeks Nutsak, ja ka sellel nahkhiirel on selles loos täita oma tähtis osa.

Tagasi Unustusemaailma. Selgub, et Pärismaailma kaitsesid unustatute eest Väravad. Palju neid väravaid on, seda jutustaja ei mäleta, kuid igal väraval oli valvur – Väravahoidja. Väravahoidjad olid unustatutest ainukesed, kes päriselt mõlema maailma vahel liikuda said. Aga nendegi liikumisvabadus oli piiratud. Lisaks said värava kaudu eriloaga edasi-tagasi liikuda nõialoomad – mustad kassid, rongad ja nahkhiired (ka kõik need loomad on selles raamatus olemas). Saame teada, et värava jaoks on oluline ankur, kuid see on pärismaailmas kaduma läinud. Et seda leida, on vaja nõialoomi, ja kedagi, kes suudaks värava väljastpoolt avama. Lisaks veel see, et nõialoomad ronk ja nahkhiir peavad seda lausa 13 aastat otsima, ja nüüd on see 13 aastat täis saanud! Juttu on ka tiigist ja lapsest, kellel peaks nüüd olema sedavõrd palju võlujõudu, et värav avada, sest see laps ongi Avaja. No ja kui raamatut edasi loeme, siis on varsti selge, et Avajaks ei ole keegi muu kui Hõbe, ja oma osa on mängida ka Kaarenil.

Lapsed on läinud kummipaadiga tiigile, kui nad märkavad vee all kummalist kivi. Kaaren kinnitab, et see kivi oleks nagu rõngakujuline, mille keskelt läheb üks joon läbi ja teine... Rõngas ja rist. Kaaren on kivil oleva rõnga keskel, ta piilub Hõbeda poole, ja hetkeks talle tundub, et tüdrukut justkui polekski, nagu oleks tüdruk uduks muutunud. Ja taaskord pean etteruttavalt mainima, et seda uduks muutumist tuleb selles raamatus veelgi ette. Ja kui Hõbe vaatab päikese poole, siis tundub talle, et Kaareni asemele on ilmunud suur must lind. Lapsed küsivad vanaisa käest, kas nende tiigi kohta ka mingeid lugusid või legende liigub? Vanaisa teab rääkida, et otseselt nende tiigi kohta vist mitte, kuid ta on kuulnud, et nende tiigi põhjas on allikas, ja see allikas on veesoone kaudu seotud ühe teise läheduses oleva allikaga, mida vanasti peeti pühaks. Seal pühas allikas olla elanud allikahaldjas, kes mõnikord inimesi ravis. Inimesed pidid allikahaldjale allikasse hõbemünte viskama või mingi muu eseme, mis oli neile väga kallis. Tõhusat abi sai ainult kõrge hinna eest.

Ja veel. Lapsed kohtuvad naabritädi juures ka musta laudakassiga, ja kui mõelda sellele, millest veidi parem raamatust lugesime, siis on meil olemas nahkhiir, mus kass ja küllap vist ka must lind.

Kodus leiavad lapsed vanaema-vanaisa raamaturiiulilt väga huvitava raamatu „Eesti muistendid“. Sellest raamatust leiavad nad peatüki „Allikamuistendid“, mille abil tulevad nad mõttele, et nende tiigikivi võib olla salajane värav. Nüüd hakkavad nad sellest raamatust otsima abi, mil viisil vanasti saadi ühendust teispoolsusega või avati suletud kohti. Millised märgusõnad nad leiavad? Kolm tilka verd, pihlapuine või kadakane vits, kolm korda pahema jala kannaga vastu maad löömine, tagurpidi meieisapalve lugemine ja amuletiga loitsimine.

Hõbe ja Kaaren otustavad kõik asjad leida ja valmis panna, et tõepoolest tiigile minna ja välja selgitada, mis salapärane kivi see, ja kas see võiks olla värav teispoolsusesse. Ma ei hakka Sulle siinkohal ju kõike ära rääkima, sel juhul läheks minu lugu liiga pikaks, kuid varsti jõuavadki Hõbe ja Kaaren Unustusemaailma, ja uskuge mind, see on müstiline ja vapustav maailm, kus lapsed puutuvad kokku igasugu tegelastega (osad neist on head, osad mitte sedavõrd head), kuid seal on väravahoidja Allikahaldjas, Saaremaa kuulus vägilane Suur Tõll, kes peab oma kätega oma pead kohal hoidma, ratastoolis istuv Kalevipoeg, kelle otsast ära lõigatud jalad nööriga selga seotud, Kalevipoja taskust paistab ka siili ninaots. Kuid see pole ju veel kõik, seal on Kaevunäkk, seal on uhke kindlus ehk Väravahoidja Meelekindlus, rääkiv kits, Saunavaim.

Asjalood on veidi segased, sest Avaja pidi tulema üksinda, kui Hõbe tuli ju koos Kaareniga. Allikahaldjas on segaduses, ta teab, et Hõbedal on võluvõime (saame meiegi sellest teada), kuid kas ka Kaarenil on võluvõime ja milline? No ka sellest saame hiljem teada. Seetõttu lubab Allikahaldjas Hõbedal Unustusemaailma uurima minna, kuid Kaaren peab veidi aega Meelekindluses ootama. See mõte ei meeldi Hõbedale ja Kaarenile, kui õnneks on Suur Tõll ja rääkiv kits, kes mõlemad lapsed Unustusemaailma „turistitama“ viivad. „Turustitama“ on sõna, mille pakub välja Kaaren.

Edasi saame teada, milline võluvõime on Hõbedal, käime ära suures mõisas, mille on endale võtnud kodukäijad ja tondid, kusjuures tänu Hõbeda ja Kaareni julgusele on tondid ja kodukäijad sunnitud sellest mõisast lahkuma. Kuid see pole veel kõik, sest kohtume ka neandertallastega (kahe venna nimed on Krimgokk ja Nagakk), Eesti vanade kuningatega (nt kuningas Mainvald), lendame dinosaurustega, kuni ühel hetkel on olukord väga keeruline, sest kolm Unustusemaailmast – Kratt, Eksitaja ja Halltõbi (viimast tuntakse ka malaaria nime all) – on läinud pärismaailma, ja see ei saa hästi lõppeda, sest kõigil kolmel on inimestega üsna jubedad plaanid.

Nüüd peavad Hõbe ja Kaaren pärismaailma naasma, abiks must kass, nahkhiir ja ronk, kübe võlujõudu. Nad peavad need kolm pahatahtlikku „tegelast“ tabama, kuid juba jõuavad need kolm ka igasugu jama korraldada. Isegi laste vanaisa elu on ohus.

Kuidas lugu lõpeb? Kas Hõbe ja Kaaren suudavad kolm jubedat tegelast tabada? Ja nad Unustusemaailma tagasi toimetada? Kas nad suudavad aidata vanaisa ja teisi inimesi, kelle elud on ohus? Mis saab Unustusemaailmast? Kui raamatu läbi loed, siis saad vastused nendele küsimustele.

„Allikahaldjas“ on igati põnev lugemine. Vahva, kuidas autor on oskuslikult sidunud argimaailma müütilise ja muistendite maailmaga, kuidas tavalised inimesed on põnevalt seotud müütilise maailmaga jne.

Väga vahvad pildid on joonistanud Jaan Rõõmus.


Kristi Piiper „Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised“ (Tänapäev)

Selles pööraselt naljakas raamatus on muu hulgas juttu verikäkist, kes otsustab hakata veganiks, porgandist, kes häbeneb oma alastust, kassist, kes käitub nagu lehm, vanaemasse armunud keldrikollist ning Liisast, kes paneb jalga koerakarvadest sokid ja hakkab seetõttu koerust tegema. Peale selle saame teada, mida teeb rosin, et ennast vormi ajada, ning kuidas püüda päkapikke ja aidata sünnitavat kummitust.

Kristi Piiper on viimaste aastate üks viljakamaid ja vahvamaid laste- ja noortekirjanduse autoreid. On ka minul õnnestunud lugeda ja tutvustada ju selliseid ägedaid raamatuid nagu „Kuidas mu isa uue töö sai“, „Meie uues kodus kummitab“, „Salapaha“ ja „Tõde või tegu“-sarja kolm raamatut.

Autori uus lasteraamat on täpselt sama vahva ja humoorikas nagu ka tema eelmised raamatud. Uues raamatus mitu-mitu lühikest lugu, kus toimetavad igasugu põnevad tegelased, ja tegelikult võiks öelda, et üsna ootamatud tegelased, kes satuvad üsna kummalistesse ja ootamatutesse olukordadesse. Kokku on raamatus 24 lugu, ja tegelaste hulgas on ka inimesed ehk tüdruk, kel nimeks Liisa, tema isa, ema ja vanaema ning ka kaks kassi, kel nimeks Jass ja Juss.

Esimeses loos toimetab verikäkk, kes on sattunud valesse külmkappi, mistõttu on tal kange soov veganiks hakata, et teised külmkapi elanikud teda ei narriks. Õnneks tuleb isa, kes tõstab ta õigesse külmkappi, kus ei ole vegantooted, aga kõik teised „tegelased“ ehk kitsejuust, pasteet ja hapukoor.

Teises loos toimetab tolmurull, kes on eksinud. Ta ei saa aru, kus ta on tulnud, kuhu ta minema peab. Selgub, et tolmurullid ei tea, kust nad pärit on, sest nad on tehtud kogu maja peal ringi lendlevatest tolmukübemetest, ja tolmurullidel on äärmiselt halb mälu. Tolmurull küsib nõu samettumbalt, kes soovitab tal küsida tolmuimejalt. Tolmurull ei julge seda, sest tolmuimeja sööks ta ju kohe ära. Tolmurull otsustab küsida härra põrandaharjalt, kes tolmurulli aitabki.

Kolmandas loos on reisikohvril sügismasendus, kuna ta pole ammu reisile saanud. Puhkusereisile reisikohver ei saa ka nüüd, kuid maale kartulit võtma võetakse ta kaasa küll.

Edasi saame lugeda armunud keldrikollist, kes on sisse võetud Liisa vanaemast, kuigi jah, vanaemal samasuguseid tundeid keldrikolli vastu ei ole. Saame lugeda ka sellest, kuidas vihmavari vihmatantsu teeb, kuigi vihmaks on abi vaja siibrilt, kes peab veidi tossu tuppa laskma ja suitsuandurist, kes peab vihmutid tööle panema. Vihmavarjul on lõbus, kuigi Liisal ja vanaemal lõbus ei ole. Ühes loos toimetavad ka kassid Juss ja Jass, kes peavad ussirohtu saama, kuigi põhjus pole üldse mitte kõhuussides vaid hoopis ühes nastikus. Juttu on ka paljast porgandist, kes on hiiglama häbelik, ja ei taha mitte Liisaga koos kooli näitusele minna, mistõttu peab ta abi paluma jänespuuris elavatelt jänestelt Ullalt ja Nellilt. Peaasi, et pea paljalt kooli minema.

Neid vahvaid ja naljakaid lugusid on veel ja veel. Saame teada, kuidas Liisa leiba luusse laseb, mis on ka üks üsna keeruline ettevõtmine, saame tuttavaks kiivi ja äädikakärbsega, kusjuures see kiivi on see kiivi, mis mõeldud söömiseks, kuid selle loo kiivi läheb lendu, sest arvab, et on lind, kel nimeks kiivi, kuigi ei maksa unustada, et kiivid on lennuvõimetud linnud, mis meenub ka meie loo kiivile.

Ühes loos teeb Liisa ka koerust, põhjus üsna lihtne – vanaema käsib tal jalga panna villased sokid, mis tehtud koer Muki karvadest. Ja nüüd peab Liisa vanaema Muri karvadest tehtud sokkidega koertekooli minema. Lugeda saame ka täiehmatusest, mikrolaineahjualusest, kirjast Unematile (Liisa vanaemal on probleem une ja magamisega, mistõttu Liisa otsustab kirjutada Unematile, kes tüdrukule ka vastab, ja selgub, et Unematil on probleeme uneliivaga, kuid õnneks on Liisal selle probeemi jaoks hea lahendus. Selles loos meeldib mulle ka selle loo kujundus, sest raamatust loeme tõepoolest nagu Liisa ja Unemati kirju).

Ja veel, saame teada, mis juhtub siis, kui vanaema on endast väljas, milline on jalanõude salaelu, miks ei taha üks pojengipung puhkeda, miks ei taha vamm üksi elada (ka vammile tuleb appi Liisa, kes vägagi põneva lahenduse välja pakub). Saame tuttavaks ka väikese rändlinnuga, kes vastu Liisa kodu akent lendab ja veidi põrutada saab, kusjuures selgub, et väikese linnukese nimi on Sven ja ta töötab kaugsõidujuhina. Juttu on ka kass Jassi karvapallist, Liisa riidekapis elavast kummitusest, kes hakkab sünnitama, rosinast ja treeningust, hambahaldjast, kaloritest. Viimases loos saame lugeda jõulusaladusest.

Nagu isegi näed, siis selles raamatus on koos üks hiiglama vahva seltskond, kes oma toimetamiste, tegutsemiste ja ütlemistega lugejale mõnusat nalja teevad. Mulle meeldib ka autori oskuslik sõnamäng, oskus anda asjadele põnevaid omadusi jne.

Pildid on joonistanud Ulla Saar, kelle väga omanäolisi pilte oleme varem näinud Kairi Loogi kirjutatud raamatutes „Piia Präänik kolib sisse“ ja „Piia Präänik ja bandiidid“, Kätlin Vainola kirjutatud raamatutes „Lift“ ja „Sonja ja kass“, Aino Perviku kirjutatud raamatus „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ jpm.


„Meie laste unejutud“ (Varrak)

Sa hoiad käes raamatut, mis sisaldab valiku meie rikkalikust lastejutuvaramust läbi aegade. Raamat on üles ehitatud kümnendite kaupa – kogumiku varaseimad jutud on ilmunud 1920. aastatel, hiliseimad juba uuel sajandil, vaid mõned aastad tagasi. Leidub jutte nii laste igapäevaelust, südamlikke loomalugusid kui mänguasjade seiklusi. Mõned jutud on naljakad ja teevad tuju heaks, teised jälle kutsuvad elu üle järele mõtlema, poetavad mõne tarkusetera või annavad aimu, millega tegelesid lapsed aastaid tagasi.

Kuigi uued pildid loovad uue terviku, tuleb lastekirjanduse sõbrale kindlasti nii mõnigi pajatus tuttav ette. Vanaema ja vanaisa mäletavad ilmselt Jüri Parijõe või Jaan Lattiku palasid, emale ja isale meenutavad aga nende lapsepõlve Eno Raua või Ellen Niidu jutud. Lastele võib äratundmisrõõmu pakkuda Andrus Kivirähki või Piret Raua kirjutatu.

Ma mäletan oma lapsepõlvest, et une- ja õhtujutud olid igati vahvad. Oli see siis ema või vanaema, kes neid mulle ette luges, ja pärast seda, kui endal lugemine selge, sai ise endale unejutte loetud. Tuleb tunnistada, et uni tuli magusam küll. Minu enda üks lemmikutest oli Juhan Saare “Õhtujutud”, mille kaanel oli väike poiss kaisukaruga, lisaks veel kuu ja tähed, mis algupäraselt ilmus juba 1966. aastal, kuid sellest on ilmunud kordustrükid ka 1988 ja 2011.

Nüüd on ilmunud “Meie laste unejutud”. Raamatu on koostanud Jaanika Palm, imevahvad pildid on joonistanud Anne Linnamägi. “Meie laste unejutud” on hiiglama lahe jutukogumik, sest siin on jutte tõepoolest peaaegu sajandi jagu, sest esimesed lood viivad lugeja 1920. aastatesse. Lühiksed ja vahvad lood, mida on lugenud meie vanaemad ja vanaisad, emad ja isad.

Raamatu sissejuhatuses ütleb Jaanika Palm, et lugeja hoiab käes raamatut, mis sisaldab valiku meie rikkalikust lastejutuvaramust läbi aegade. Kogumiku varasemad jutud on ilmunud 1920. aastatel, hiliseimad juba uuel sajandil, vaid mõned aastad tagasi.

Ja veel, raamatu koostaja tõdeb, et kogumiku teemadering on hoitud võimalikult avar. Siin leidub jutte nii laste igapäevaelust, südamlikke loomalugusid kui mänguasjade seiklusi, autorite uljast fantaasialennust rääkimata. Pole vist valdkonda, mida meie lastekirjanikud poleks käsitlenud. Mõned jutud on naljakad ja teevad tuju heaks, teised jälle kutsuvad elu üle järele mõtlema, poetavad mõned tarkusetera või annavad aimu, millega tegelesid lapsed aastaid tagasi.

Raamatu avalöögiks on lühike Jüri Parijõe kirjutatud jutuke “Unevanamees”, milles unevanamees külastab Karli. Uneliiv on sedavõrd magus, et Karl jääb lausa põrandale magama. Õnneks näeb seda poisi ema, kes viib Karli ikka voodisse magama.

Seejärel juba raamatu esimene osa, mis viib meid aastatesse 1921-1940. Selles osas on kuus juttu, neist esimene on Jüri Parijõe kirjutatud “Koduseid talitusi tegemas”, milles väikesed maalapsed (Anna ja Juhan) otsustavad vanemaid aidata ja võtavad kodus ette suure koristuspäeva, kuid sageli on nii, et liiga agar ei tasu olla, sest pärast võib olla jamasid rohkem. Kui õhtul ema koju jõuab, siis on õu vett ja pori täis, lapsed märjad ja porised.

Teine lugu on Julius Oro kirjutatud “Must kukk ja kirju kana”, mis tegelikult on ju loomamuinasjutt, milles kaval rebane võtab endaga metsa kaasa kirju kana. Eks tal on plaanis kana ära süüa, kuid see kana on kaval ja palub rebasel laulda. Nii nagu rebane lauluks suu lahti teeb, lendab kana puu otsa. Rebane valvab puu all kolm päeva, kuni lõpuks soovitab kana hoopis musta kuke metsa tuua, sest see olevat palju rammusam suutäis. Rebane lähebki kukke tooma, kuid taat paneb kotti hoopis kedagi muud. Kelle, selle pead ise välja uurima. Igal juhul ei saa rebane ei kana ega kukke.

Kolmas lugu on Jaan Lattiku kirjutatud talvine jutt “Tali”, neljanda loo autoriks on Juhan Jaik. See on taaskord loomamuinasjutt, mil pealkirjaks “Kits pole karielajas”. Saame tuttavaks ühe igati pahura ja apla kitsega, kes eite ja taati ähvardab, ja lõpuks saame teada, miks temast karielajat ei saanud, miks ta aias lõa otsa pandi, ja miks ta võõrast meest nähes vihale läheb. Ka viies lugu “Hiir läks puid raiuma” on Juhan Jaigi sulest. See on jällegi loomalugu/loomamuinasjutt, milles saame tuttavaks üsna uhke hiirega, kes läheb metsa puid raiuma. Tal on plaanis palju puid raiuda ja palju raha saada. Teel metsa kohtab hiir varese, konna, jänese, haraka ja paljude teiste loomade-lindudega. Ega neile see hire mõte ei meeldi, milleks ikka puid maha raiuda, kuid tegelikult ei saa sellest puude raiumisest selles loos asja. Metsa jõudes avastab hiir, et tal on puudu üks oluline töövahend. Kui läbi loed selle üsna humoorika loo, siis saad teada, mida hiirel ei olnud.

Raamatu esimese osa viimane lugu on Marta Sillaotsa kirjutatud “Trips, Traps, Trull ja teised”. On ju need meie lastekirjanduse legendaarsed tegelased. Nelja-aastased kolmikud ehk Trips (õige nimega Endel), Traps (ehk Ilmar) ja Trull (ehk Peeter). Igati vahvad ja tublid poisid, kes sageli igasugu jamadesse satuvad. Nii läheb ka selles jutustuses, kus poisid emaga Tallinnasse lähevad. Igal juhul on sündmused selles loos igati põnevad, veidi humoorikad, ja õnneks lõpeb kõik igati hästi.

Raamatu teine osa viib meid aastatesse 1941-1960. Selles osas on kokku 8 lugu. Esimene neist on Aadu Hindi kirjutatud loomamuinasjutt “Hundid ja kitserahvas”, teine lugu on argisem ehk Leida Tigase “Kuldlilledega tass”, milles lapsed lõhuvad kahjuks öära vanaema kuldlilledega tassi, no ja kuidas seda vanaema eest varajata… Kolmas lugu on samuti Leida Tigase kirjutatud “Vares keedab hernesuppi”. Seegi ju loomalugu/muinasjutt, milles vares otsustab hernesuppi keeta, kuid tal on selleks ju üksainus hernes. Hiir õpetab varest, et see võiks herne mulda istutada, oodata, kuni sellest kasvab hulk herneid. Tulemus pole päris see, mida vares lootis, ja lugu lõpeb üsna humoorikalt, kui mängu tuleb ka üks varblane, kes otsustab proovida, kas mulda pandi hernes või hoopis kivike.

Teise osa neljas lugu on Välis-Eesti kirjaniku Salme Raatma (ta kirjutas lugusid ka Eestis, kuid 1939 lahkus tema perekond Saksamaale, ja hiljem elas kirjanik Soomes) kirjutatud “Minu karu”. Ilus, veidi nukrameelne lugu tedikarudest, kellest ühte on armastatud, temaga mängitud, igale poole kaasa võetud, kuid teine on istunud ainult diivanil. Mis Sa arvad, kumb tedikaru on õnnelikum?

Selle osa viienda loo “Mõru kook” on kirjutanud Eno Raud. Juttu türdukust, kel nimeks Reet. Reeda ema ja Reeda õde Tiiu on läinud õhtul poodi, Reet on isaga koju jäänud. Isale tuleb külla onu Kolla, kes toob kaks kooki. Ühe Reedale, teise Tiiule. Reet sööb oma koogi kiirelt ära, ja otsustab proovida ka Tiiu kooki. Esialgu veidi, siis veel veidi, kuni lõpuks on koogist alles vaid väike ja limpsitud tükike. Loomulikult on Tiiu Reeda peale pahane ja ütleb, et Reet võib ka allesjäänud tüki ära süüa. Kummalisel kombel polegi see enam magus…

Teises osas on veel üks Eno Raua lugu, lühike loomamuinasjutt “Kuldlind ja papagoi” ning Erni Krusteni kirjutatud jutustus “Kolm pähklit”.

Raamatu kolmas osa on aastaist 1961-1970. Selleski osas on kokku 8 juttu. Esimene lugu on Ellen Niidu kirjutatud “Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda”. Hall jänesepoeg ei taha magama jääda, ta tahab hoopis kapsast, nii rohelist kui ka punast, lillkapsast ja kaalikat ka. Jäneseema lubab, et jänesepoeg saab seda kõike homme, kuid jänesepoeg ei jää ikka magama. Jäneseema ütleb, et kui jänesepoeg magama ei jää, siis tuleb rebane, kes võtab tal kõrvad pihku, või hoopis hunt, kes teeb talle tuule saba alla, või hoopis karu, kes kütab tal selja kuumaks. Jänesepoeg kinnitab, et tema ei karda ei rebast, hunti ega karu, ja ta ikkagi ei jää magama. Kuigi, hetk hiljem selgub, et jänesepoeg ei ole sugugi mitte nii julge, sest magama jäämiseks aitab hoopis ühest palju pisemast loomast.

Selle osa teinegi lugu on Ellen Niidu sulest. See on “Kolmsada grammi koort”, milles toimetab Pille-Riin, kes on paljudele tuttav kuulsast raamatust “Pille-Riini lood”, mis algupäraselt ilmus 1963. aastal. Selles loos saadab ema Pille-Riini poodi, kust oleks vaja tuua üks väike lauasai ja kolmsada grammi koort. Poodi Pille-Riin jõuab, kuid kas tal ikka on meeles, mida ta ostma pidi?

Seejärel kaks Harri Jõgisalu kirjutatud lugu “Ülasekimp” ja “Maasikamoos”. Harri Jõgisalu on üks lastekirjanikest, kes suurepäraselt valdab looduseteemat, ja seda on tunda ka nendes kahes, ja üsna õpetlikus loos.

Edasi juba Eno Raua igati vahva “Pliiatsilugu”, milles kuus pliiatsit (punane, roheline, sinine, kollame, pruun ja must) otsustavad hakata pilti joonistama. Pilti, millel on päike, põõsas, orav, seen, ronk. Kõik pliiatsid saavad oma värvi kasutada, vaid sinine pliiats pole saanud joonistada. Õnneks leitakse ka sinisele pliiatsile sobilik joonistatav.

Seejärel Heljo Männi kirjutatud kaks lugu “Mehe mõõt” ja “Väike vend”, mis on pärit suurepärasest lasteraamatust “Koer taskus” (algupäraselt aastast 1967). Nendes lugudes (nagu ka eelpool mainitud raamatus) toimetavad poiss, kel nimeks Taavi ja tema vahtkummist koer Nässu. Nässu on üks igati armas ja vahva tegelane, kes üritab Taavile head nõu anda, kuid sageli ei ole need nõuanded just kõige õigemad. Kolmanda osa viimane lugu on Juhan Saare kirjutatud muinasjutuline “Pahur pühapäev”.

No nii. Nüüd ma olen jälle lobisema jäänud. Kuid on ju see unejuttude raamat tõepoolest igati vahva.

Neljas osa viib meid aastaisse 1971-1980. Saame lugeda Jaan Rannapi lugu “Ootamatu külaline”, milles saab tuttavaks legendaarse tuletõrjekoeraga Nublu (Nublu raamat ilmus juba 1972. aastal). Selles loos saamegi teada, kuidas Nublu tuletõrjujate juurde tuli ja nende juurde jäi.

Seejärel Olivia Saare suurepärane “Lõvi Lõrr ja Jänes Jass olid hirmsas hädas”. Raamat “Lõvi Lõrr ja Jänes Jass” ilmus samuti 1972. aastal. Unejuttude raamatus saame lugeda sellest, kuidas Lõrril hammas valutab, kuidas ta hambaarsti kardab ja lõpuks siiski hambaarsti juurde läheb, kusjuures selles loos on hambaarstiks kurg.

Neljandas osas veel Aino Perviku kirjutatud “Kaari üllatus” (raamatust “Kaarist on kasu” (1971)), Eno Raua “Siili keedupott” (raamatust “Karu maja” (1972)), Kalju Saaberi “Poiss ja pind”, Lehte Hainsalu “10 kooki”, Ira Lemberi “Pajukassid” ja Holger Pukki “Hiir, kass ja koer”.

Viies osa on aastaist 1981-1990, autoritest on valikus Vladislav Koržets, Helvi Jürisson, Leelo Tungal, Uno Leies, Asta Kass ja Tiia Toomet. Kuues osa aastaist 1991-2000, autoritest on valikus Aino Pervik, Henno Käo, Jaan Rannap ja Jaanus Vaiksoo. Seitsmes, eelviimane osa on aastaist 2001-2010, autoritest on valikus Kätlin Vainola, Aino Pervik, Ilmar Tomusk, Indrek Koff, Andrus Kivirähk, Epp Petrone ja Kristiina Kass. Viimane osa on aastaist 2011-2018, ja selles osas leiame lood, mille autoriteks Piret Raud, Andrus Kivirähk, Aidi Vallik, Markus Saksatamm, Kairi Look, Anti Saar ja Andry Ervald.