Jaana Ojakäär-Kitsing „Jooga-Mõmmi lõdvestusharjutused lastele“ (Pegasus)

Kõigil on kiire. Me unustame endale puhkehetki lubada. Ka lapsi kimbutab stress ja üleväsimus. Mõnikord isegi ärevus või uneprobleemid. Kõige paremini aitab ikkagi lõdvestumine.

Selles raamatus tutvustab Jooga-Mõmm lihtsaid nippe pingete maandamiseks ning keha ja meele rahustamiseks. Sügav hingamine, rahulik liikumine ning tähelepanu toomine praegusesse hetke suudavad korda saata imesid. Ava raamat ja asu koos metsaelanikega harjutama!

Jaana Ojakäär-Kitsing on lastejooga õpetaja, kolme lapse ema ning raamatute "Loova elu teejuht", "Pai lapse loovusele" ning "Minu armas südameloom" autor.

No nii, kallid sõbrad, teie ees on tõepoolest igati mõnus ja vahva ja lastesõbralik joogaraamat. Loomulikult ei ole see selline ülipööra keeruline joogaõpik, kuid joogat me selles raamatus teeme, kuid sedasi pehmelt ja mõnusalt.

Kätte on jõudnud soe suvepäev. Karuke nimega Mõmm on ärganud vara ja askeldab oma onnis. Hommikusöök, pesu, tuba korda, postitus menukasse karuelu blogisse, värske videoklipp oma Youtube’i kanalile, ja äkki tunneb Mõmm, et oleks vaja teha paus. Ta otsustab minna mustikametsa, mis on tema lemmik-ajaveetmispaik.

Mõmm istub metsas kännule, paneb silmad kinni, hingab sisse mõnusat värsket metsaõhku. Päikesekiired paitavad tema kasukakarva ja Mõmm mõmiseb rahulikult.

Paar minutit hiljem tuleb Mõmmi juurde Jänku Jänn, kes uurib, mida Mõmm teeb. Saades teada, et Mõmm mediteerib, on Jänn kindel, et see on ikka täiesti mõttetu tegevus. Mõmm naerab ja kinnitab, et see ongi mõttetu tegevus ehk täiesti mõtetest vaba tegevus. Nüüd hakkab ka Jännil huvi tekkima, miks see siis ikkagi hea on, kui ühtegi mõtet pole?

Mõmm vastab, et see on selleks hea, et peas ruumi teha. Ta jutustab loo, kuidas ta tahtis ükskord joonistada, kuid tuba oli nii segamini, et ta ei leidnud pliiatseid ega paberit. Seepärast pidi ta toa korda tegema, et pliiatsid ja paber üles leida. Samamoodi on ka pea mõtetest sassis, ja selleks, et mõni hea idee üles leida, tuleb ka oma mõttetuba korda teha. Mõmm vajab ka praegu ühte väga head mõtet ja teebki selle jaoks oma pähe ruumi. Jänn arvab, et see on põnev ja ka tema tahaks endale head mõtet oma uue leiutise jaoks.

Seejärel tutvustab Mõmm Jännile mediteerimist. Näiteks seda, kuidas ta rahulikult istub, silmad kinni paneb ja ette kujutab, et ta kõhus on suur värviline õhupall. Kui Mõmm sügavalt sisse hingab, läheb ka kõht hästi suureks, nagu ka kõhus olev õhupall paisub suureks. Välja hingates läheb õhupall imepisikeseks, vajub õhust tühjaks ja kõht tõmbub kokku.

Ja veel üks harjutus. Teinekord loeb Mõmm numbreid. Hingab sisse, loeb aeglaselt mõttes neljani, hingab välja, loeb numbreid kaheksani. Mõmm hingab rahulikult sisse, ja veel rahulikumalt välja.

Kolmas on harjutus on see, kuidas Mõmm joonistab käega õhku mägesid. Hingab sisse, joonistab õhku kõrge mäetipu, hingab välja, joonistab käega hoopis oru.

Seejärel proovivad Mõmm ja Jänn seda vahvat õhupalli hingamist. Jänn kinnitab, et sedasi on mõnus olla ja ta tunneb, kuidas peas on kohe palju rohkem ruumi.

Edasi õpetab Mõmm Jännile veel ühe harjutuse. Jänku peab kujutlema, et tal on suur kimp õhupalle käpa küljes ja need tõstavad ta kõrgele pilvede juurde. Kõrgel lennates märkab uusi vaatenurki, pilvedelt saab noppida uusi vahvaid mõtteid ja saad sedasi innustust luua midagi uut.

Jänni õhupallid lennutasid ta oma kujutlustes kõrgele ja tal tuli mõte teha legoklotsidest robot, mis koristaks põrandalt ära kõik seal vedelevad sokid ja otsiks üles ka nende paarilised. Ta tahab kinkinda selle ägeda roboti papsile, kes pidevalt mööda maja oma sokke taga otsib.

Edasi kohtume Vares Vasjaga, kes vuhiseb Mõmmi pea kohalt üle. Temagi on stressis, sest ta jääb igal hommikul suure tammepuu juures liiklusummikusse, kuna terve parv parte paneb seitsmeks minutiks kogu liikluse kinni. Mõmmil on ka Vasjale üks rahustav harjutus – see on kujuteldava seebimulli puhumise harjutus, mis aitabki Vasjat.

Seejärel kohtub Mõnn kiirustava Rebase Rutsiga. Rutsil on kogu aeg kiire – jalgpallitrenni ja inglise keele tundi, ja robootikasse ja judosse. Tuleb ju usin ja tubli olla. Sellise rabelemise peale põrutab Ruts peaga vastu puud, ja tal on üsna valus. Rutsi stress on nii suur, et isegi kasukakarv on krussi läinud! Mõmm soovitab Rutsil pikali heita, linnulaulu kuulata, vaadata pilvede liikumist, lasta tuuleiilil end paitada, ampsata magusaid mustikaid ning silitada käpaga rohuliblesid. Ka keha vajab mõnikord puhkepausi ja selleks on vaja oskust vajutada pidurit. Ruts otsustab seda katsetada ja ta mõnuleb pikali olles lausa pool tundi jutti.

Mõmmil meeldib sõpru aidata ja ta kutsub metsaelanikud kokku veel samal õhtul, et õpetada neile mõnusaid rahustavaid joogaharjutusi. Mõmm oli need kunagi ise õppinud, jälgides loodust ja loomi enda ümber. Metsaelanikud tulevadki joogatundi ja ka meie saame tuttavaks Mõmmi 10 lemmikharjutusega lõdvestumiseks. Ned on: tugeva puu tasakaaluharjutus, sügisene lehesadu, maakera kallistamine, Elevant Elli londiraputus, Kobra Kalle sirutus, Kutsa Kusti sabaliputus, Liblikas Linda tiivalehvitus, Harakas Heintsi haigutus, Siil Siimu südamepai, Mõmmibeebi uneasend. Need on lihtsad ja mõnusad harjutused, mida lugejale ka tutvustatakse.

Pärast joogatundi olid metsaelanikud rahulikud ja lõdvestunud, uni kippus neile vägisi slma. Põder Peeter oli joogamatil lausa magama jäänud. Sellest päevast peale hüüdsid kõik Mõmmi hellitlevalt Jooga-Mõmmiks.

Kuid see pole veel kõik! Mõmm meisterdab õhtul kodus ühe vahva sildi. Ta kirjutab sellele PUHKEPEATUS. Tal on plaan panna see järgmisel päeval mustikametsa suurele muruplatsile, kus oli ka joogatund olnud. See tuletaks edaspidi metsaelanikele meelde, et iga päev tuleb lubada endale puhkeaega ja lõdvestuda.

Kuid ka see pole veel kõik! Saame lugeda veel ühest vahvast harjutusest, mida Mõmm teeb õhtuti voodis oma kaisuloomaga, ja kui mõni õhtu ei taha Mõmmil uni tulla, siis meenutab ta üht Mõmmi-Mamma loetud õhtujutukest, mida saame lugeda ka meie, pealkirjaks „Mõmmi-Mamma unepai“. Selles on juttu kuust, kuuvalgusest, kuukiirtest, kuukumast, kuusärast ja pehmest paist.

Ja mõned mõtted raamatu viimastelt lehekülgedelt veel: Tänased kogemused jäävad tänasesse päeva ja homme ootavad ees uued toredad võimalused ja tegemised... Nüüd on aga puhkepaus, kus pole vaja midagi teha, pole vaja midagi mõelda, pole vaja muretseda (see on väike näpunäide enne magama jäämist).


Leelo Tungal, Aleksei Turovski „Kati, Carl ja isevärki farm“ (Rahva Raamat)

Kati, tema isa ja nende peretuttava poeg, paras väänik Carl sõidavad maale. Isal on tore plaan: lapsed peavad nutiseadmetest eemal püsima (oh mida õudust!) ja tal endal on vaja kokku kirjutada üks koduloomadest rääkiv raamat.

Muidugi kohtavad Kati ja Carl maal palju koduloomi ja tänu Leelo Tunglale, Aleksei Turovskile ja Heiki Ernitsale saame isiklikult tuttavaks nende põneva (hinge)eluga. Kõik algab sellest, et loomaias töötaval Akslilt (kes ongi Kati isa) palutakse kirjutada raamat koduloomadest, et tänapäeva lapsed saaksid nendega lähemalt tutvuda. Kati isa otsustabki siis, et mõistlik oleks seda teha maal mõnusas vaikuses, ja nii minnaksegi tädi Õiele maale külla. Selgub aga, et rahust ja vaikusest on asi kaugel - iga päev juhtub midagi. Ning peagi saavad külalised ka aru, et tädi Õiel ei olegi üldse tavaline farm, vaid see on üks väga isevärki farm.

Kirjastuse juht Rain Siemer: „Tänapäeval on lastel aina vähem võimalusi tutvuda Eesti taludes elavate loomade-lindudega ja nii tekkiski idee koostada raamat, mille abil saaks põneval moel näidata loomade elu ja kombeid. Raamatu koostas erakordselt tugev tiim ja ma usun, et seda on põnev lugeda nii lastel kui ka täiskasvanutel.“

Autorid ei vaja pikemat tutvustamist. Armastatud Leelo Tungla sulest on ilmunud loendamatu hulk raamatuid, mille saatel on paljud meist suureks kasvanud. Ja kes ei teaks Aleksei Turovskit? Tema peen tunnetus, millega ta loomalugusid räägib, puudutab meid nii, et kuuleme ta hääle kõla kõrvus ka lugusid lugedes. Vähem on ehk teada, et Turovki joonistab väga meisterlikult. Heiki Ernitsa pildid on aga juba aastakümneid kaunistanud meie lasteraamatuid.

Kui kokku saavad suurepärane lastekirjanik Leelo Tungal, suurepärane looduse- ja loomamees Aleksei Turovski ja suurepärane kunstnik, lasteraamatute illustraator Heiki Ernits, siis peaks kokku tulema üks igati suurepärane lasteraamat! Ja tegelikult nii see ju ongi. “Kati, Carl ja isevärki farm” on väga vahva lasteraamat, millest saad lugeda ka palju huvitavat ja õpetlikku loomadest, loodusest, rääkimata Heiki Ernitsa väga lahedatest joonistustest.

Lugu saab alguse sellest, et Kati saab teada, et tal tuleb koos isaga minna maale väikesele puhkusel vanatädi Õie tallu. Katil selle üle väga hea meel ei ole, sest tema arvates elavad maal mammutid ja mõõkhambulised tiigrid, ja valitseb tõeline kiviaeg. Saame lugeda ka sellest, et Kati isal on vedanud, teda huvitavad absoluutselt kõik loomad, ja tema hobi ja töö langevad kokku, sest ta on bioloog, kes teeb loomaaias teadustööd. Kati kodu/korter asub Õismäe korrusmaja viiendal korrusel, koduloomi neil ei ole, kuna Kati ema ei kannata karvu: tal on karvaste loomade suhtes allergia. Kati isa on bioloog, ema keeleteadlane.

Kati isa on saanud selleks suveks eriti laheda töö – ta peaks kirjutama raamatu koduloomadest, mis polegi mõeldud teadlastele, vaid hoopis lastele. Katist saab selle raamatu esimene lugeja ja ta võib isale ütelda, kui jutt temavanuste jaoks liiga keeruliseks läheb.

Igal juhul on Kati suvevaheaja algus olnud mõnus. Ta on saanud hommikuti kaua magada, sõitnud seejärel bussiga Nõmmele, kus elavad tema sõbranna ja tolle kaksikutest vennad. Üheskoos on ehitatud nende hoovis onni, mõnikord on käidud kesklinnas kinos või vaadatud Kati juures loomavideoid, mida Kati isal oli väga palju.

Ja ühel päeval tuli Kati ema koju ja teatas, et ta peab sõitma kuuks ajaks Kanadasse, Torontosse, sest tal on võimalus sealses väliseesti muuseumis oma uurimustööd jätkata. No ja seda ka, et nende Õismäe korteris peaks algama remont ja remonditegijad kolivad nende juurde. Nüüd tulebki mängu maal elav tädi Õie – isa saab maal edukalt oma koduloomaraamatut kirjutada, laps (ehk Kati) saab värskes õhus viibida ja sooja piima juua. Siinkohal võin etteruttavalt öelda, et ega seda sooja piima tädi Õie juures ei joodagi.

No nii, selline sissejuhatus, mida selles raamatus kirjutab Leelo Tungal, sest tema kirjutab just seda lugu, mis juhtub Kati ja tema isaga. Edasi saame lugeda ka Kati isa käsikirja, mida selles raamatus kirjutab Aleksei Turovski. Nii saabki Kati isalt lugemiseks koduloomaraamatu sissejuhatuse, mille pealkirjaks on “Kes on koduloomad?” Ma ei hakka Sulle neid loomalugusid ümber jutustama, kuid Aleksei Turovski kirjutab ja räägib loomadest alati väga huvitavalt, põnevalt ja kaasahaaravalt, mida ta teeb ka selles raamatus, no ja nende loomalugude juurde on ta ka ise pildid joonistanud, ja Kati ja isa seiklustest on pildid joonistanud Heiki Ernits.

Ja juba alustamegi sõitu maale. Kati isa saab tuttavalt ärimehelt laenuks auto, et maale sõita, kuid ärimees palub tal kaasa võtta ka oma lapse. Põhjus lihtne, ärimehe reisifirma juhist naine peab sõitma Aafrikasse, ärimees peab minema lähetusse. Kati arvas esialgu, et neil tuleb kaasa võtta väike lapsuke, kuid maalesõidu hommikul selgus, et poiss oli pikkuse poolest Katiga võrdne, kaalu oli poisil kõvasti rohkem. Poisil oli popp soeng, uhked ja popid riided, ja nimeks Carl Robert. Poiss pisut kogeleb ja esialgu tundub ta Katile üsna tüütu ja ülbe. Teel maale saavad Kati ja Carl lugeda Kati isa raamatu esimest peatükki “Lehm, pull ja vasikas”.

Kui Kati, Carl ja Kati isa on juba peaaegu maale jõudnud, siis tuleb neil sekeldusi politsiega. Kuna Carl arvab, et maalesõit on mõttetult igav, tal pole ka mobiiltelefoni ega arvutit, mistõttu kirjutab ta paberile kirja, et teda röövitakse, et tegu on lapserööviga. Seda kirja lehvitab ta tee ääres seisvale politseiautole. Politsei peab auto kinni ja Kati isal tuleb selgitada, mis tegelikult toimub.

Kuid see pole veel kõik – Carl tahab hädale minna, ja õnneks on lähedal bussiootejaama kemps. Autosse tagasi tulles on Carlil kaasas kassipoeg! Kati isa selgitab, et sedasi ei saa võõraid kassipoegi küll kaasa võtta ja tõstab kassipoja autost välja, kuid nüüd tuleb tal juba teist korda aru anda samale politseinikule, kelle nimeks muideks Kaarel Kass. Politseinik ei saa aru, kuidas nad saavad sedasi kassipoja hüljata, kuigi seekord polnud ju asjalood teps mitte nii nagu politseinikule tundus. Politseinik käsib Kati isal kirjutada seletuskirja sellest, mida ta kassidest teab. Isal pole vaja kirjutama hakata, sest tema käsikirjamapis on lugu “Nunnud kutid” ehk lugu kassidest. Me saame kõik seda lugu lugeda ja politseinik saab aru, et Kati isa on kuulus Aksel Tuur, kes lausa televiisoris loomadest kõneleb. Vaatamata sellele palub politseinik, et nad enam mitte kunagi kassi autost välja ei viskaks. Nii tuleb tädi Õie juurde ka vastleitud kiisupoeg.

Sõit tädi Õie juurde jätkub. Heliseb Kati isa mobiiltelefon. Helistajaks on tädi Õie, kes palub neil piima tuua. Huvitav, mis farm see selline küll on, kuhu tuleb piim kaasa võtta? Tädi räägib sedagi, et ta vahetas just kaks tonni maisi kahekümne viie mesitaru vastu, ja et tal ongi üks isevärki farm. Carl arvab, et tädi Õie võib ka vampiir olla, kes inimesi oma farmi meelitab ja seal need verest tühjaks imeb. No ja zombid võivad samuti farmidesse sisse murda. Seejärel saavad lapsed, nagu ka meie, lugeda järgmist loomalugu, mis jutustab mullariigi kuningast mutist.

Lõpuks jõuame kohale. Tädi Õie on õnnelik, kuid tema segavereline koer Muti “hirmutab” oma tervitusega kiisupoja puu otsa. Tädi Õie on valmistanud vägeva söögikorra – kotletid, praekartulid, seenesoust, salatid jpm. Õige varsti saame teada, et tädi Õie farm ongi isevärki farm – see farm on hoopis tema arvutis, see on hoopis selline farmiteemaline arvutimäng, ja loomi pole tädi Õiel juba ammu olnud. Näib, et arvuti- ja arvutimängudehuviline Carl ja tädi Õie leiavad õige ruttu ühise keele. Samal ajal otsustavad Kati ja isa väljas ringi vaadata, ja meie saame lugeda lugu siilidest.

Ja nii me loemegi edasi vaheldumisi elust ja sündmustest maal tädi Õie juures ja loomadest tulevas lasteraamatus.

Saame tuttavaks tädi koera Mutiga, saame teada, et kassipoeg saab nimeks Wolfenstein-Kiti, saame lugeda ka sellest, kas tõesti tädi Õie juures kummitab, sest Carl näeb ühel ööl aknast välja vaadates sarvikut, kes hiljem osutub hoopis vanaks sokuks, kel nimeks Möku. Käime metsas maasikaid korjamas, kohtume rästikuga, kuid üritame ümber kasvatada ka Carli, kellel näib olevat tõeline sõltuvus arvutist ja arvutimängudest. Nii peab Carl hakkama lugema ja kirjutama, kuid ka laulma, et oma kogelemist vähendada. Veedame aega toas, kui vihma sajab, mängime lauamänge jpm. Muti sünnitab ka kutsika, kuid ta otsustab kodust põgeneda, ja selleks on tal ka üsna valus põhjus. Seejärel otsime Mutit ja kutsikat, käime hobusetallis ja hobusekoplis, ratsutame hobusega, kohtume tigeda hanega jpm.

Loomadest ka, kellest selles vahvas raamatus juttu tehakse – koer (inimese esimene sõber), vilkad jalutud ehk ussid ja maod, mökitavad pudulojused ehk kitsed, määgivad pudulojused ehk lambad, kahepaiksed krooksujad ehk konnad, linnud, hiired, rotid, küülikud, hobused, sead, mesilased, kanad, kuked, pardid, kalkunid, haned, koduvutid, ämblikud jpt.

Igal juhul on "Kati, Carl ja isevärki farm" on igati lahe lugemine. Lapsed toimetavad maal, saavad tuttavaks sealse eluga, ja lisaks igati ägedad loomalood, mis looduse lapsele palju lähemale toovad.

 


Tuul Sepp „Allikahaldjas“ (Varrak)

Fantaasiaraamat "Allikahaldjas” põhineb eesti mütoloogial ning on mõeldud nooremale ja keskmisele koolieale.

Peategelasteks on 12-aastane tüdruk Hõbe ja tema ülimalt innukas ajaloohuviline väikevend Kaaren. Lapsed veedavad suve maal rangevõitu vanaema ja leebe loomuga vanaisa seltsis ning külastavad läbi tiigipõhjas asuva värava Unustusemaailma, kus elavad kõikvõimalikud meie maailmast tänaseks kadunud ja unustatud tegelased.

Teadlase ja teaduse populariseerijana tuntud Tuul Sepa lasteraamat tutvustab väikestele lugejatele Eesti kultuuripärandit ning teeb seda põnevas ja õpetlikus vormis.

Tuul Sepp on varem kirjutanud vahvaid linnu- ja putukaraamatuid, bioloogiõpikuid, kuid ka tema kirjutatud laste- ja noorteraamat „Allikahaldjas“ on igati vahva ja kaasahaarav lugemine.

Raamatus hargneb algusest peale kaks lugu. Üks neist räägib Unustusemaailmast. Ja raamatu sissejuhatus ongi sellest, kus räägivad Halltõbi, Eksitaja ja Kratt. Nad räägivad, et Kummitusemõis on nende saatus ja karistus, kuidas sattusid kolm Unustusemaailma legendaarset kangelast Kummitusemõisa koristajate rolli? Selle loo jutustaja (hiljem selgub, et see on Halltõbi) alustab oma lugu algusest. Ta kinnitab, et nad elavad kadunud hingede unustatud maailmas. Neid on seal palju. Mõned neist on siin teenimatult, mõned teenitult, ja nii mõnigi on eriarvamusel selles osas, kas just tema seda vääris. Nende maailma sissepääsuväravas seda ei küsita ja kedagi tagasi ei saadeta. Unustusemaailm on selle koha pealt erakordselt salliv. Kuid värav avaneb ainult ühes suunas.

Vägagi põnev algus. Kes on need kolm, kellest siin juttu on, mis on see Unustusemaailm, ja kas tavaline maailma sellega ka loos kokku puutub? Etteruttavalt ütlen, et selles raamatus puutub küll, kuid seda juba veidi hiljem.

Järgmisena on meil aeg tuttavaks saada selle loo peategelastega ehk õde-venda Hõbe ja Kaareniga. Tüdruk on 12-aastane, poiss on kaheksana. Ja just nendega me tuttavaks nüüd saamegi. Suvi on käes, algamas on koolivaheaeg, ja see tähendab seda, et saadetakse mitmeks nädalaks linnast ära maale. Hõbeda jaoks see pole sugugi mitte täiuslik puhkus, sest linnas on naabrilapsed, jäätisekohvikud, internet ja telekas. Kui laste ema ja isa pidid vaatamata suvele tööl käima, nad olid teadkased ja suvi tähendas nende jaoks pingelist välitööde hooaega, ja kes siis lapsi kodus valvaks? Kaaren oli loomulikult elevil, peaaegu kuu aega ei olnud Hõbedal nüüd mängida kellegi muuga peale tema, ja Kaarnal oli nii palju plaane mängudeks, mida mängida, lugudeks, mida jutustada ja masinateks, mida koos ehitada. Hõbe juba teab, kes Kaareni peas on – piraadid, võlurid, päkapikud, superkangelased, ajaloolised sõjasangarid. Kui ta vaid teaks, millised seiklused neid sel suvel tegelikult ees ootavad.

Saame teada sedagi, et laste maa-vanaema ei olnud just tavaline pannkoogi- ja moosivanaema. Tema uskus töökasvatusse ja laste harimisse maast madalast. See tähendas, et neid ootas ees palju peenrarohimist, riisumist, koristamist ja puude ladumist. Vanaemale meeldis öelda: „Töö tegi ahvist inimese.“ Hõbe on kindel, et ta oleks eelistanud ahviks jääda. Saame teada sedagi, et eelmistel suvedel oli Hõbe saanud kaasa võtta oma koera Bella, kuid Bella pikk ja õnnelik elu oli eelmisel sügisel otsa saanud. Nüüd oli Hõbedal temast ainult palju mälestusi ja näpuostatäis karvu, mida ta kandis kaasa väikeses hõbeketi otsas rippuvas metallkapslikeses. Ja siinkohal pean mainima, et ka sellel omamoodi amuletil on selles loos täita oma roll.

Hõbe teab sedagi, et maaelul on ka helgemaid külgi. Nad võisid käia avastusretkedel, puude otsas ronida ja ujuda järves, mis asus viie kilomeetri kaugusel vanaema ja vanaisa kodust. Üks asi veel – saame teada, et uued kohad ja olukorrad teevad Hõbeda alati rahutuks ja ta oli õppinud väljast tulevaid väsitavaid hääli, pilte ja lõhnu välja lülitama nii palju kui võimalik. Ka sellest saame selles raamatus veel lugeda.

Lapsed jõuavad ilusasti vanamea ja vanaisa juurde. Neid ootab ees rabarberikook, vägagi konkreetne ja nõudlik vanaema, ja ülimalt sõbralik vanaisa. Hõbe on kindel, et nüüd on nad kolmeks nädalaks vangis selles pisikeses maailmas, kus kõik on etteaimatav, üksluine ja igav. Selle suve kolm nädalat on hoopis teistsugused, kuid seda ju Hõbe veel ei tea.

Seejärel jällegi Unustusemaailmasse. Saame lugeda, et unustatud olendite rühmi nimetati hõimudeks. Ühte hõimu kuulusid sarnase saatusega olendid. Näiteks „Hukatud ja mõrvatud valitsejate hõim“, „Unustatud kangelaste hõim“, „Inimtegevuse tagajärjel väljasurnud loomade hõim“. Kratt, Eksitaja ja Halltõbi nimetavad ennast „Kadunud uskumuste unustatud metshaldjateks“, lootuses, et teised kutsuvad neid Kadunud Haldjateks või K.U.U.M.-adeks, aga ei, neid kutsut hoopis kumpsideks. Lugu edasi lugedes saad teada, et kumpsid on nende kohta päris hästi öeldud.

Ja tagasi laste juurde. Saame osa ühest töökast-toimekast suvehommikust, mil vanaisa kingib lastele kummipaadi, sest maja juures asub ka tiik, ja just tiigil need suured seiklused hakkavadki toimuma. Saame tuttavaks ka ühe maakeldris elava nahkhiirega, kellele lapsed panevad nimeks Nutsak, ja ka sellel nahkhiirel on selles loos täita oma tähtis osa.

Tagasi Unustusemaailma. Selgub, et Pärismaailma kaitsesid unustatute eest Väravad. Palju neid väravaid on, seda jutustaja ei mäleta, kuid igal väraval oli valvur – Väravahoidja. Väravahoidjad olid unustatutest ainukesed, kes päriselt mõlema maailma vahel liikuda said. Aga nendegi liikumisvabadus oli piiratud. Lisaks said värava kaudu eriloaga edasi-tagasi liikuda nõialoomad – mustad kassid, rongad ja nahkhiired (ka kõik need loomad on selles raamatus olemas). Saame teada, et värava jaoks on oluline ankur, kuid see on pärismaailmas kaduma läinud. Et seda leida, on vaja nõialoomi, ja kedagi, kes suudaks värava väljastpoolt avama. Lisaks veel see, et nõialoomad ronk ja nahkhiir peavad seda lausa 13 aastat otsima, ja nüüd on see 13 aastat täis saanud! Juttu on ka tiigist ja lapsest, kellel peaks nüüd olema sedavõrd palju võlujõudu, et värav avada, sest see laps ongi Avaja. No ja kui raamatut edasi loeme, siis on varsti selge, et Avajaks ei ole keegi muu kui Hõbe, ja oma osa on mängida ka Kaarenil.

Lapsed on läinud kummipaadiga tiigile, kui nad märkavad vee all kummalist kivi. Kaaren kinnitab, et see kivi oleks nagu rõngakujuline, mille keskelt läheb üks joon läbi ja teine... Rõngas ja rist. Kaaren on kivil oleva rõnga keskel, ta piilub Hõbeda poole, ja hetkeks talle tundub, et tüdrukut justkui polekski, nagu oleks tüdruk uduks muutunud. Ja taaskord pean etteruttavalt mainima, et seda uduks muutumist tuleb selles raamatus veelgi ette. Ja kui Hõbe vaatab päikese poole, siis tundub talle, et Kaareni asemele on ilmunud suur must lind. Lapsed küsivad vanaisa käest, kas nende tiigi kohta ka mingeid lugusid või legende liigub? Vanaisa teab rääkida, et otseselt nende tiigi kohta vist mitte, kuid ta on kuulnud, et nende tiigi põhjas on allikas, ja see allikas on veesoone kaudu seotud ühe teise läheduses oleva allikaga, mida vanasti peeti pühaks. Seal pühas allikas olla elanud allikahaldjas, kes mõnikord inimesi ravis. Inimesed pidid allikahaldjale allikasse hõbemünte viskama või mingi muu eseme, mis oli neile väga kallis. Tõhusat abi sai ainult kõrge hinna eest.

Ja veel. Lapsed kohtuvad naabritädi juures ka musta laudakassiga, ja kui mõelda sellele, millest veidi parem raamatust lugesime, siis on meil olemas nahkhiir, mus kass ja küllap vist ka must lind.

Kodus leiavad lapsed vanaema-vanaisa raamaturiiulilt väga huvitava raamatu „Eesti muistendid“. Sellest raamatust leiavad nad peatüki „Allikamuistendid“, mille abil tulevad nad mõttele, et nende tiigikivi võib olla salajane värav. Nüüd hakkavad nad sellest raamatust otsima abi, mil viisil vanasti saadi ühendust teispoolsusega või avati suletud kohti. Millised märgusõnad nad leiavad? Kolm tilka verd, pihlapuine või kadakane vits, kolm korda pahema jala kannaga vastu maad löömine, tagurpidi meieisapalve lugemine ja amuletiga loitsimine.

Hõbe ja Kaaren otustavad kõik asjad leida ja valmis panna, et tõepoolest tiigile minna ja välja selgitada, mis salapärane kivi see, ja kas see võiks olla värav teispoolsusesse. Ma ei hakka Sulle siinkohal ju kõike ära rääkima, sel juhul läheks minu lugu liiga pikaks, kuid varsti jõuavadki Hõbe ja Kaaren Unustusemaailma, ja uskuge mind, see on müstiline ja vapustav maailm, kus lapsed puutuvad kokku igasugu tegelastega (osad neist on head, osad mitte sedavõrd head), kuid seal on väravahoidja Allikahaldjas, Saaremaa kuulus vägilane Suur Tõll, kes peab oma kätega oma pead kohal hoidma, ratastoolis istuv Kalevipoeg, kelle otsast ära lõigatud jalad nööriga selga seotud, Kalevipoja taskust paistab ka siili ninaots. Kuid see pole ju veel kõik, seal on Kaevunäkk, seal on uhke kindlus ehk Väravahoidja Meelekindlus, rääkiv kits, Saunavaim.

Asjalood on veidi segased, sest Avaja pidi tulema üksinda, kui Hõbe tuli ju koos Kaareniga. Allikahaldjas on segaduses, ta teab, et Hõbedal on võluvõime (saame meiegi sellest teada), kuid kas ka Kaarenil on võluvõime ja milline? No ka sellest saame hiljem teada. Seetõttu lubab Allikahaldjas Hõbedal Unustusemaailma uurima minna, kuid Kaaren peab veidi aega Meelekindluses ootama. See mõte ei meeldi Hõbedale ja Kaarenile, kui õnneks on Suur Tõll ja rääkiv kits, kes mõlemad lapsed Unustusemaailma „turistitama“ viivad. „Turustitama“ on sõna, mille pakub välja Kaaren.

Edasi saame teada, milline võluvõime on Hõbedal, käime ära suures mõisas, mille on endale võtnud kodukäijad ja tondid, kusjuures tänu Hõbeda ja Kaareni julgusele on tondid ja kodukäijad sunnitud sellest mõisast lahkuma. Kuid see pole veel kõik, sest kohtume ka neandertallastega (kahe venna nimed on Krimgokk ja Nagakk), Eesti vanade kuningatega (nt kuningas Mainvald), lendame dinosaurustega, kuni ühel hetkel on olukord väga keeruline, sest kolm Unustusemaailmast – Kratt, Eksitaja ja Halltõbi (viimast tuntakse ka malaaria nime all) – on läinud pärismaailma, ja see ei saa hästi lõppeda, sest kõigil kolmel on inimestega üsna jubedad plaanid.

Nüüd peavad Hõbe ja Kaaren pärismaailma naasma, abiks must kass, nahkhiir ja ronk, kübe võlujõudu. Nad peavad need kolm pahatahtlikku „tegelast“ tabama, kuid juba jõuavad need kolm ka igasugu jama korraldada. Isegi laste vanaisa elu on ohus.

Kuidas lugu lõpeb? Kas Hõbe ja Kaaren suudavad kolm jubedat tegelast tabada? Ja nad Unustusemaailma tagasi toimetada? Kas nad suudavad aidata vanaisa ja teisi inimesi, kelle elud on ohus? Mis saab Unustusemaailmast? Kui raamatu läbi loed, siis saad vastused nendele küsimustele.

„Allikahaldjas“ on igati põnev lugemine. Vahva, kuidas autor on oskuslikult sidunud argimaailma müütilise ja muistendite maailmaga, kuidas tavalised inimesed on põnevalt seotud müütilise maailmaga jne.

Väga vahvad pildid on joonistanud Jaan Rõõmus.


Kristi Piiper „Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised“ (Tänapäev)

Selles pööraselt naljakas raamatus on muu hulgas juttu verikäkist, kes otsustab hakata veganiks, porgandist, kes häbeneb oma alastust, kassist, kes käitub nagu lehm, vanaemasse armunud keldrikollist ning Liisast, kes paneb jalga koerakarvadest sokid ja hakkab seetõttu koerust tegema. Peale selle saame teada, mida teeb rosin, et ennast vormi ajada, ning kuidas püüda päkapikke ja aidata sünnitavat kummitust.

Kristi Piiper on viimaste aastate üks viljakamaid ja vahvamaid laste- ja noortekirjanduse autoreid. On ka minul õnnestunud lugeda ja tutvustada ju selliseid ägedaid raamatuid nagu „Kuidas mu isa uue töö sai“, „Meie uues kodus kummitab“, „Salapaha“ ja „Tõde või tegu“-sarja kolm raamatut.

Autori uus lasteraamat on täpselt sama vahva ja humoorikas nagu ka tema eelmised raamatud. Uues raamatus mitu-mitu lühikest lugu, kus toimetavad igasugu põnevad tegelased, ja tegelikult võiks öelda, et üsna ootamatud tegelased, kes satuvad üsna kummalistesse ja ootamatutesse olukordadesse. Kokku on raamatus 24 lugu, ja tegelaste hulgas on ka inimesed ehk tüdruk, kel nimeks Liisa, tema isa, ema ja vanaema ning ka kaks kassi, kel nimeks Jass ja Juss.

Esimeses loos toimetab verikäkk, kes on sattunud valesse külmkappi, mistõttu on tal kange soov veganiks hakata, et teised külmkapi elanikud teda ei narriks. Õnneks tuleb isa, kes tõstab ta õigesse külmkappi, kus ei ole vegantooted, aga kõik teised „tegelased“ ehk kitsejuust, pasteet ja hapukoor.

Teises loos toimetab tolmurull, kes on eksinud. Ta ei saa aru, kus ta on tulnud, kuhu ta minema peab. Selgub, et tolmurullid ei tea, kust nad pärit on, sest nad on tehtud kogu maja peal ringi lendlevatest tolmukübemetest, ja tolmurullidel on äärmiselt halb mälu. Tolmurull küsib nõu samettumbalt, kes soovitab tal küsida tolmuimejalt. Tolmurull ei julge seda, sest tolmuimeja sööks ta ju kohe ära. Tolmurull otsustab küsida härra põrandaharjalt, kes tolmurulli aitabki.

Kolmandas loos on reisikohvril sügismasendus, kuna ta pole ammu reisile saanud. Puhkusereisile reisikohver ei saa ka nüüd, kuid maale kartulit võtma võetakse ta kaasa küll.

Edasi saame lugeda armunud keldrikollist, kes on sisse võetud Liisa vanaemast, kuigi jah, vanaemal samasuguseid tundeid keldrikolli vastu ei ole. Saame lugeda ka sellest, kuidas vihmavari vihmatantsu teeb, kuigi vihmaks on abi vaja siibrilt, kes peab veidi tossu tuppa laskma ja suitsuandurist, kes peab vihmutid tööle panema. Vihmavarjul on lõbus, kuigi Liisal ja vanaemal lõbus ei ole. Ühes loos toimetavad ka kassid Juss ja Jass, kes peavad ussirohtu saama, kuigi põhjus pole üldse mitte kõhuussides vaid hoopis ühes nastikus. Juttu on ka paljast porgandist, kes on hiiglama häbelik, ja ei taha mitte Liisaga koos kooli näitusele minna, mistõttu peab ta abi paluma jänespuuris elavatelt jänestelt Ullalt ja Nellilt. Peaasi, et pea paljalt kooli minema.

Neid vahvaid ja naljakaid lugusid on veel ja veel. Saame teada, kuidas Liisa leiba luusse laseb, mis on ka üks üsna keeruline ettevõtmine, saame tuttavaks kiivi ja äädikakärbsega, kusjuures see kiivi on see kiivi, mis mõeldud söömiseks, kuid selle loo kiivi läheb lendu, sest arvab, et on lind, kel nimeks kiivi, kuigi ei maksa unustada, et kiivid on lennuvõimetud linnud, mis meenub ka meie loo kiivile.

Ühes loos teeb Liisa ka koerust, põhjus üsna lihtne – vanaema käsib tal jalga panna villased sokid, mis tehtud koer Muki karvadest. Ja nüüd peab Liisa vanaema Muri karvadest tehtud sokkidega koertekooli minema. Lugeda saame ka täiehmatusest, mikrolaineahjualusest, kirjast Unematile (Liisa vanaemal on probleem une ja magamisega, mistõttu Liisa otsustab kirjutada Unematile, kes tüdrukule ka vastab, ja selgub, et Unematil on probleeme uneliivaga, kuid õnneks on Liisal selle probeemi jaoks hea lahendus. Selles loos meeldib mulle ka selle loo kujundus, sest raamatust loeme tõepoolest nagu Liisa ja Unemati kirju).

Ja veel, saame teada, mis juhtub siis, kui vanaema on endast väljas, milline on jalanõude salaelu, miks ei taha üks pojengipung puhkeda, miks ei taha vamm üksi elada (ka vammile tuleb appi Liisa, kes vägagi põneva lahenduse välja pakub). Saame tuttavaks ka väikese rändlinnuga, kes vastu Liisa kodu akent lendab ja veidi põrutada saab, kusjuures selgub, et väikese linnukese nimi on Sven ja ta töötab kaugsõidujuhina. Juttu on ka kass Jassi karvapallist, Liisa riidekapis elavast kummitusest, kes hakkab sünnitama, rosinast ja treeningust, hambahaldjast, kaloritest. Viimases loos saame lugeda jõulusaladusest.

Nagu isegi näed, siis selles raamatus on koos üks hiiglama vahva seltskond, kes oma toimetamiste, tegutsemiste ja ütlemistega lugejale mõnusat nalja teevad. Mulle meeldib ka autori oskuslik sõnamäng, oskus anda asjadele põnevaid omadusi jne.

Pildid on joonistanud Ulla Saar, kelle väga omanäolisi pilte oleme varem näinud Kairi Loogi kirjutatud raamatutes „Piia Präänik kolib sisse“ ja „Piia Präänik ja bandiidid“, Kätlin Vainola kirjutatud raamatutes „Lift“ ja „Sonja ja kass“, Aino Perviku kirjutatud raamatus „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ jpm.


„Meie laste unejutud“ (Varrak)

Sa hoiad käes raamatut, mis sisaldab valiku meie rikkalikust lastejutuvaramust läbi aegade. Raamat on üles ehitatud kümnendite kaupa – kogumiku varaseimad jutud on ilmunud 1920. aastatel, hiliseimad juba uuel sajandil, vaid mõned aastad tagasi. Leidub jutte nii laste igapäevaelust, südamlikke loomalugusid kui mänguasjade seiklusi. Mõned jutud on naljakad ja teevad tuju heaks, teised jälle kutsuvad elu üle järele mõtlema, poetavad mõne tarkusetera või annavad aimu, millega tegelesid lapsed aastaid tagasi.

Kuigi uued pildid loovad uue terviku, tuleb lastekirjanduse sõbrale kindlasti nii mõnigi pajatus tuttav ette. Vanaema ja vanaisa mäletavad ilmselt Jüri Parijõe või Jaan Lattiku palasid, emale ja isale meenutavad aga nende lapsepõlve Eno Raua või Ellen Niidu jutud. Lastele võib äratundmisrõõmu pakkuda Andrus Kivirähki või Piret Raua kirjutatu.

Ma mäletan oma lapsepõlvest, et une- ja õhtujutud olid igati vahvad. Oli see siis ema või vanaema, kes neid mulle ette luges, ja pärast seda, kui endal lugemine selge, sai ise endale unejutte loetud. Tuleb tunnistada, et uni tuli magusam küll. Minu enda üks lemmikutest oli Juhan Saare “Õhtujutud”, mille kaanel oli väike poiss kaisukaruga, lisaks veel kuu ja tähed, mis algupäraselt ilmus juba 1966. aastal, kuid sellest on ilmunud kordustrükid ka 1988 ja 2011.

Nüüd on ilmunud “Meie laste unejutud”. Raamatu on koostanud Jaanika Palm, imevahvad pildid on joonistanud Anne Linnamägi. “Meie laste unejutud” on hiiglama lahe jutukogumik, sest siin on jutte tõepoolest peaaegu sajandi jagu, sest esimesed lood viivad lugeja 1920. aastatesse. Lühiksed ja vahvad lood, mida on lugenud meie vanaemad ja vanaisad, emad ja isad.

Raamatu sissejuhatuses ütleb Jaanika Palm, et lugeja hoiab käes raamatut, mis sisaldab valiku meie rikkalikust lastejutuvaramust läbi aegade. Kogumiku varasemad jutud on ilmunud 1920. aastatel, hiliseimad juba uuel sajandil, vaid mõned aastad tagasi.

Ja veel, raamatu koostaja tõdeb, et kogumiku teemadering on hoitud võimalikult avar. Siin leidub jutte nii laste igapäevaelust, südamlikke loomalugusid kui mänguasjade seiklusi, autorite uljast fantaasialennust rääkimata. Pole vist valdkonda, mida meie lastekirjanikud poleks käsitlenud. Mõned jutud on naljakad ja teevad tuju heaks, teised jälle kutsuvad elu üle järele mõtlema, poetavad mõned tarkusetera või annavad aimu, millega tegelesid lapsed aastaid tagasi.

Raamatu avalöögiks on lühike Jüri Parijõe kirjutatud jutuke “Unevanamees”, milles unevanamees külastab Karli. Uneliiv on sedavõrd magus, et Karl jääb lausa põrandale magama. Õnneks näeb seda poisi ema, kes viib Karli ikka voodisse magama.

Seejärel juba raamatu esimene osa, mis viib meid aastatesse 1921-1940. Selles osas on kuus juttu, neist esimene on Jüri Parijõe kirjutatud “Koduseid talitusi tegemas”, milles väikesed maalapsed (Anna ja Juhan) otsustavad vanemaid aidata ja võtavad kodus ette suure koristuspäeva, kuid sageli on nii, et liiga agar ei tasu olla, sest pärast võib olla jamasid rohkem. Kui õhtul ema koju jõuab, siis on õu vett ja pori täis, lapsed märjad ja porised.

Teine lugu on Julius Oro kirjutatud “Must kukk ja kirju kana”, mis tegelikult on ju loomamuinasjutt, milles kaval rebane võtab endaga metsa kaasa kirju kana. Eks tal on plaanis kana ära süüa, kuid see kana on kaval ja palub rebasel laulda. Nii nagu rebane lauluks suu lahti teeb, lendab kana puu otsa. Rebane valvab puu all kolm päeva, kuni lõpuks soovitab kana hoopis musta kuke metsa tuua, sest see olevat palju rammusam suutäis. Rebane lähebki kukke tooma, kuid taat paneb kotti hoopis kedagi muud. Kelle, selle pead ise välja uurima. Igal juhul ei saa rebane ei kana ega kukke.

Kolmas lugu on Jaan Lattiku kirjutatud talvine jutt “Tali”, neljanda loo autoriks on Juhan Jaik. See on taaskord loomamuinasjutt, mil pealkirjaks “Kits pole karielajas”. Saame tuttavaks ühe igati pahura ja apla kitsega, kes eite ja taati ähvardab, ja lõpuks saame teada, miks temast karielajat ei saanud, miks ta aias lõa otsa pandi, ja miks ta võõrast meest nähes vihale läheb. Ka viies lugu “Hiir läks puid raiuma” on Juhan Jaigi sulest. See on jällegi loomalugu/loomamuinasjutt, milles saame tuttavaks üsna uhke hiirega, kes läheb metsa puid raiuma. Tal on plaanis palju puid raiuda ja palju raha saada. Teel metsa kohtab hiir varese, konna, jänese, haraka ja paljude teiste loomade-lindudega. Ega neile see hire mõte ei meeldi, milleks ikka puid maha raiuda, kuid tegelikult ei saa sellest puude raiumisest selles loos asja. Metsa jõudes avastab hiir, et tal on puudu üks oluline töövahend. Kui läbi loed selle üsna humoorika loo, siis saad teada, mida hiirel ei olnud.

Raamatu esimese osa viimane lugu on Marta Sillaotsa kirjutatud “Trips, Traps, Trull ja teised”. On ju need meie lastekirjanduse legendaarsed tegelased. Nelja-aastased kolmikud ehk Trips (õige nimega Endel), Traps (ehk Ilmar) ja Trull (ehk Peeter). Igati vahvad ja tublid poisid, kes sageli igasugu jamadesse satuvad. Nii läheb ka selles jutustuses, kus poisid emaga Tallinnasse lähevad. Igal juhul on sündmused selles loos igati põnevad, veidi humoorikad, ja õnneks lõpeb kõik igati hästi.

Raamatu teine osa viib meid aastatesse 1941-1960. Selles osas on kokku 8 lugu. Esimene neist on Aadu Hindi kirjutatud loomamuinasjutt “Hundid ja kitserahvas”, teine lugu on argisem ehk Leida Tigase “Kuldlilledega tass”, milles lapsed lõhuvad kahjuks öära vanaema kuldlilledega tassi, no ja kuidas seda vanaema eest varajata… Kolmas lugu on samuti Leida Tigase kirjutatud “Vares keedab hernesuppi”. Seegi ju loomalugu/muinasjutt, milles vares otsustab hernesuppi keeta, kuid tal on selleks ju üksainus hernes. Hiir õpetab varest, et see võiks herne mulda istutada, oodata, kuni sellest kasvab hulk herneid. Tulemus pole päris see, mida vares lootis, ja lugu lõpeb üsna humoorikalt, kui mängu tuleb ka üks varblane, kes otsustab proovida, kas mulda pandi hernes või hoopis kivike.

Teise osa neljas lugu on Välis-Eesti kirjaniku Salme Raatma (ta kirjutas lugusid ka Eestis, kuid 1939 lahkus tema perekond Saksamaale, ja hiljem elas kirjanik Soomes) kirjutatud “Minu karu”. Ilus, veidi nukrameelne lugu tedikarudest, kellest ühte on armastatud, temaga mängitud, igale poole kaasa võetud, kuid teine on istunud ainult diivanil. Mis Sa arvad, kumb tedikaru on õnnelikum?

Selle osa viienda loo “Mõru kook” on kirjutanud Eno Raud. Juttu türdukust, kel nimeks Reet. Reeda ema ja Reeda õde Tiiu on läinud õhtul poodi, Reet on isaga koju jäänud. Isale tuleb külla onu Kolla, kes toob kaks kooki. Ühe Reedale, teise Tiiule. Reet sööb oma koogi kiirelt ära, ja otsustab proovida ka Tiiu kooki. Esialgu veidi, siis veel veidi, kuni lõpuks on koogist alles vaid väike ja limpsitud tükike. Loomulikult on Tiiu Reeda peale pahane ja ütleb, et Reet võib ka allesjäänud tüki ära süüa. Kummalisel kombel polegi see enam magus…

Teises osas on veel üks Eno Raua lugu, lühike loomamuinasjutt “Kuldlind ja papagoi” ning Erni Krusteni kirjutatud jutustus “Kolm pähklit”.

Raamatu kolmas osa on aastaist 1961-1970. Selleski osas on kokku 8 juttu. Esimene lugu on Ellen Niidu kirjutatud “Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda”. Hall jänesepoeg ei taha magama jääda, ta tahab hoopis kapsast, nii rohelist kui ka punast, lillkapsast ja kaalikat ka. Jäneseema lubab, et jänesepoeg saab seda kõike homme, kuid jänesepoeg ei jää ikka magama. Jäneseema ütleb, et kui jänesepoeg magama ei jää, siis tuleb rebane, kes võtab tal kõrvad pihku, või hoopis hunt, kes teeb talle tuule saba alla, või hoopis karu, kes kütab tal selja kuumaks. Jänesepoeg kinnitab, et tema ei karda ei rebast, hunti ega karu, ja ta ikkagi ei jää magama. Kuigi, hetk hiljem selgub, et jänesepoeg ei ole sugugi mitte nii julge, sest magama jäämiseks aitab hoopis ühest palju pisemast loomast.

Selle osa teinegi lugu on Ellen Niidu sulest. See on “Kolmsada grammi koort”, milles toimetab Pille-Riin, kes on paljudele tuttav kuulsast raamatust “Pille-Riini lood”, mis algupäraselt ilmus 1963. aastal. Selles loos saadab ema Pille-Riini poodi, kust oleks vaja tuua üks väike lauasai ja kolmsada grammi koort. Poodi Pille-Riin jõuab, kuid kas tal ikka on meeles, mida ta ostma pidi?

Seejärel kaks Harri Jõgisalu kirjutatud lugu “Ülasekimp” ja “Maasikamoos”. Harri Jõgisalu on üks lastekirjanikest, kes suurepäraselt valdab looduseteemat, ja seda on tunda ka nendes kahes, ja üsna õpetlikus loos.

Edasi juba Eno Raua igati vahva “Pliiatsilugu”, milles kuus pliiatsit (punane, roheline, sinine, kollame, pruun ja must) otsustavad hakata pilti joonistama. Pilti, millel on päike, põõsas, orav, seen, ronk. Kõik pliiatsid saavad oma värvi kasutada, vaid sinine pliiats pole saanud joonistada. Õnneks leitakse ka sinisele pliiatsile sobilik joonistatav.

Seejärel Heljo Männi kirjutatud kaks lugu “Mehe mõõt” ja “Väike vend”, mis on pärit suurepärasest lasteraamatust “Koer taskus” (algupäraselt aastast 1967). Nendes lugudes (nagu ka eelpool mainitud raamatus) toimetavad poiss, kel nimeks Taavi ja tema vahtkummist koer Nässu. Nässu on üks igati armas ja vahva tegelane, kes üritab Taavile head nõu anda, kuid sageli ei ole need nõuanded just kõige õigemad. Kolmanda osa viimane lugu on Juhan Saare kirjutatud muinasjutuline “Pahur pühapäev”.

No nii. Nüüd ma olen jälle lobisema jäänud. Kuid on ju see unejuttude raamat tõepoolest igati vahva.

Neljas osa viib meid aastaisse 1971-1980. Saame lugeda Jaan Rannapi lugu “Ootamatu külaline”, milles saab tuttavaks legendaarse tuletõrjekoeraga Nublu (Nublu raamat ilmus juba 1972. aastal). Selles loos saamegi teada, kuidas Nublu tuletõrjujate juurde tuli ja nende juurde jäi.

Seejärel Olivia Saare suurepärane “Lõvi Lõrr ja Jänes Jass olid hirmsas hädas”. Raamat “Lõvi Lõrr ja Jänes Jass” ilmus samuti 1972. aastal. Unejuttude raamatus saame lugeda sellest, kuidas Lõrril hammas valutab, kuidas ta hambaarsti kardab ja lõpuks siiski hambaarsti juurde läheb, kusjuures selles loos on hambaarstiks kurg.

Neljandas osas veel Aino Perviku kirjutatud “Kaari üllatus” (raamatust “Kaarist on kasu” (1971)), Eno Raua “Siili keedupott” (raamatust “Karu maja” (1972)), Kalju Saaberi “Poiss ja pind”, Lehte Hainsalu “10 kooki”, Ira Lemberi “Pajukassid” ja Holger Pukki “Hiir, kass ja koer”.

Viies osa on aastaist 1981-1990, autoritest on valikus Vladislav Koržets, Helvi Jürisson, Leelo Tungal, Uno Leies, Asta Kass ja Tiia Toomet. Kuues osa aastaist 1991-2000, autoritest on valikus Aino Pervik, Henno Käo, Jaan Rannap ja Jaanus Vaiksoo. Seitsmes, eelviimane osa on aastaist 2001-2010, autoritest on valikus Kätlin Vainola, Aino Pervik, Ilmar Tomusk, Indrek Koff, Andrus Kivirähk, Epp Petrone ja Kristiina Kass. Viimane osa on aastaist 2011-2018, ja selles osas leiame lood, mille autoriteks Piret Raud, Andrus Kivirähk, Aidi Vallik, Markus Saksatamm, Kairi Look, Anti Saar ja Andry Ervald.