Kristi Piiper „Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised“ (Tänapäev)

Selles pööraselt naljakas raamatus on muu hulgas juttu verikäkist, kes otsustab hakata veganiks, porgandist, kes häbeneb oma alastust, kassist, kes käitub nagu lehm, vanaemasse armunud keldrikollist ning Liisast, kes paneb jalga koerakarvadest sokid ja hakkab seetõttu koerust tegema. Peale selle saame teada, mida teeb rosin, et ennast vormi ajada, ning kuidas püüda päkapikke ja aidata sünnitavat kummitust.

Kristi Piiper on viimaste aastate üks viljakamaid ja vahvamaid laste- ja noortekirjanduse autoreid. On ka minul õnnestunud lugeda ja tutvustada ju selliseid ägedaid raamatuid nagu „Kuidas mu isa uue töö sai“, „Meie uues kodus kummitab“, „Salapaha“ ja „Tõde või tegu“-sarja kolm raamatut.

Autori uus lasteraamat on täpselt sama vahva ja humoorikas nagu ka tema eelmised raamatud. Uues raamatus mitu-mitu lühikest lugu, kus toimetavad igasugu põnevad tegelased, ja tegelikult võiks öelda, et üsna ootamatud tegelased, kes satuvad üsna kummalistesse ja ootamatutesse olukordadesse. Kokku on raamatus 24 lugu, ja tegelaste hulgas on ka inimesed ehk tüdruk, kel nimeks Liisa, tema isa, ema ja vanaema ning ka kaks kassi, kel nimeks Jass ja Juss.

Esimeses loos toimetab verikäkk, kes on sattunud valesse külmkappi, mistõttu on tal kange soov veganiks hakata, et teised külmkapi elanikud teda ei narriks. Õnneks tuleb isa, kes tõstab ta õigesse külmkappi, kus ei ole vegantooted, aga kõik teised „tegelased“ ehk kitsejuust, pasteet ja hapukoor.

Teises loos toimetab tolmurull, kes on eksinud. Ta ei saa aru, kus ta on tulnud, kuhu ta minema peab. Selgub, et tolmurullid ei tea, kust nad pärit on, sest nad on tehtud kogu maja peal ringi lendlevatest tolmukübemetest, ja tolmurullidel on äärmiselt halb mälu. Tolmurull küsib nõu samettumbalt, kes soovitab tal küsida tolmuimejalt. Tolmurull ei julge seda, sest tolmuimeja sööks ta ju kohe ära. Tolmurull otsustab küsida härra põrandaharjalt, kes tolmurulli aitabki.

Kolmandas loos on reisikohvril sügismasendus, kuna ta pole ammu reisile saanud. Puhkusereisile reisikohver ei saa ka nüüd, kuid maale kartulit võtma võetakse ta kaasa küll.

Edasi saame lugeda armunud keldrikollist, kes on sisse võetud Liisa vanaemast, kuigi jah, vanaemal samasuguseid tundeid keldrikolli vastu ei ole. Saame lugeda ka sellest, kuidas vihmavari vihmatantsu teeb, kuigi vihmaks on abi vaja siibrilt, kes peab veidi tossu tuppa laskma ja suitsuandurist, kes peab vihmutid tööle panema. Vihmavarjul on lõbus, kuigi Liisal ja vanaemal lõbus ei ole. Ühes loos toimetavad ka kassid Juss ja Jass, kes peavad ussirohtu saama, kuigi põhjus pole üldse mitte kõhuussides vaid hoopis ühes nastikus. Juttu on ka paljast porgandist, kes on hiiglama häbelik, ja ei taha mitte Liisaga koos kooli näitusele minna, mistõttu peab ta abi paluma jänespuuris elavatelt jänestelt Ullalt ja Nellilt. Peaasi, et pea paljalt kooli minema.

Neid vahvaid ja naljakaid lugusid on veel ja veel. Saame teada, kuidas Liisa leiba luusse laseb, mis on ka üks üsna keeruline ettevõtmine, saame tuttavaks kiivi ja äädikakärbsega, kusjuures see kiivi on see kiivi, mis mõeldud söömiseks, kuid selle loo kiivi läheb lendu, sest arvab, et on lind, kel nimeks kiivi, kuigi ei maksa unustada, et kiivid on lennuvõimetud linnud, mis meenub ka meie loo kiivile.

Ühes loos teeb Liisa ka koerust, põhjus üsna lihtne – vanaema käsib tal jalga panna villased sokid, mis tehtud koer Muki karvadest. Ja nüüd peab Liisa vanaema Muri karvadest tehtud sokkidega koertekooli minema. Lugeda saame ka täiehmatusest, mikrolaineahjualusest, kirjast Unematile (Liisa vanaemal on probleem une ja magamisega, mistõttu Liisa otsustab kirjutada Unematile, kes tüdrukule ka vastab, ja selgub, et Unematil on probleeme uneliivaga, kuid õnneks on Liisal selle probeemi jaoks hea lahendus. Selles loos meeldib mulle ka selle loo kujundus, sest raamatust loeme tõepoolest nagu Liisa ja Unemati kirju).

Ja veel, saame teada, mis juhtub siis, kui vanaema on endast väljas, milline on jalanõude salaelu, miks ei taha üks pojengipung puhkeda, miks ei taha vamm üksi elada (ka vammile tuleb appi Liisa, kes vägagi põneva lahenduse välja pakub). Saame tuttavaks ka väikese rändlinnuga, kes vastu Liisa kodu akent lendab ja veidi põrutada saab, kusjuures selgub, et väikese linnukese nimi on Sven ja ta töötab kaugsõidujuhina. Juttu on ka kass Jassi karvapallist, Liisa riidekapis elavast kummitusest, kes hakkab sünnitama, rosinast ja treeningust, hambahaldjast, kaloritest. Viimases loos saame lugeda jõulusaladusest.

Nagu isegi näed, siis selles raamatus on koos üks hiiglama vahva seltskond, kes oma toimetamiste, tegutsemiste ja ütlemistega lugejale mõnusat nalja teevad. Mulle meeldib ka autori oskuslik sõnamäng, oskus anda asjadele põnevaid omadusi jne.

Pildid on joonistanud Ulla Saar, kelle väga omanäolisi pilte oleme varem näinud Kairi Loogi kirjutatud raamatutes „Piia Präänik kolib sisse“ ja „Piia Präänik ja bandiidid“, Kätlin Vainola kirjutatud raamatutes „Lift“ ja „Sonja ja kass“, Aino Perviku kirjutatud raamatus „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ jpm.


„Meie laste unejutud“ (Varrak)

Sa hoiad käes raamatut, mis sisaldab valiku meie rikkalikust lastejutuvaramust läbi aegade. Raamat on üles ehitatud kümnendite kaupa – kogumiku varaseimad jutud on ilmunud 1920. aastatel, hiliseimad juba uuel sajandil, vaid mõned aastad tagasi. Leidub jutte nii laste igapäevaelust, südamlikke loomalugusid kui mänguasjade seiklusi. Mõned jutud on naljakad ja teevad tuju heaks, teised jälle kutsuvad elu üle järele mõtlema, poetavad mõne tarkusetera või annavad aimu, millega tegelesid lapsed aastaid tagasi.

Kuigi uued pildid loovad uue terviku, tuleb lastekirjanduse sõbrale kindlasti nii mõnigi pajatus tuttav ette. Vanaema ja vanaisa mäletavad ilmselt Jüri Parijõe või Jaan Lattiku palasid, emale ja isale meenutavad aga nende lapsepõlve Eno Raua või Ellen Niidu jutud. Lastele võib äratundmisrõõmu pakkuda Andrus Kivirähki või Piret Raua kirjutatu.

Ma mäletan oma lapsepõlvest, et une- ja õhtujutud olid igati vahvad. Oli see siis ema või vanaema, kes neid mulle ette luges, ja pärast seda, kui endal lugemine selge, sai ise endale unejutte loetud. Tuleb tunnistada, et uni tuli magusam küll. Minu enda üks lemmikutest oli Juhan Saare “Õhtujutud”, mille kaanel oli väike poiss kaisukaruga, lisaks veel kuu ja tähed, mis algupäraselt ilmus juba 1966. aastal, kuid sellest on ilmunud kordustrükid ka 1988 ja 2011.

Nüüd on ilmunud “Meie laste unejutud”. Raamatu on koostanud Jaanika Palm, imevahvad pildid on joonistanud Anne Linnamägi. “Meie laste unejutud” on hiiglama lahe jutukogumik, sest siin on jutte tõepoolest peaaegu sajandi jagu, sest esimesed lood viivad lugeja 1920. aastatesse. Lühiksed ja vahvad lood, mida on lugenud meie vanaemad ja vanaisad, emad ja isad.

Raamatu sissejuhatuses ütleb Jaanika Palm, et lugeja hoiab käes raamatut, mis sisaldab valiku meie rikkalikust lastejutuvaramust läbi aegade. Kogumiku varasemad jutud on ilmunud 1920. aastatel, hiliseimad juba uuel sajandil, vaid mõned aastad tagasi.

Ja veel, raamatu koostaja tõdeb, et kogumiku teemadering on hoitud võimalikult avar. Siin leidub jutte nii laste igapäevaelust, südamlikke loomalugusid kui mänguasjade seiklusi, autorite uljast fantaasialennust rääkimata. Pole vist valdkonda, mida meie lastekirjanikud poleks käsitlenud. Mõned jutud on naljakad ja teevad tuju heaks, teised jälle kutsuvad elu üle järele mõtlema, poetavad mõned tarkusetera või annavad aimu, millega tegelesid lapsed aastaid tagasi.

Raamatu avalöögiks on lühike Jüri Parijõe kirjutatud jutuke “Unevanamees”, milles unevanamees külastab Karli. Uneliiv on sedavõrd magus, et Karl jääb lausa põrandale magama. Õnneks näeb seda poisi ema, kes viib Karli ikka voodisse magama.

Seejärel juba raamatu esimene osa, mis viib meid aastatesse 1921-1940. Selles osas on kuus juttu, neist esimene on Jüri Parijõe kirjutatud “Koduseid talitusi tegemas”, milles väikesed maalapsed (Anna ja Juhan) otsustavad vanemaid aidata ja võtavad kodus ette suure koristuspäeva, kuid sageli on nii, et liiga agar ei tasu olla, sest pärast võib olla jamasid rohkem. Kui õhtul ema koju jõuab, siis on õu vett ja pori täis, lapsed märjad ja porised.

Teine lugu on Julius Oro kirjutatud “Must kukk ja kirju kana”, mis tegelikult on ju loomamuinasjutt, milles kaval rebane võtab endaga metsa kaasa kirju kana. Eks tal on plaanis kana ära süüa, kuid see kana on kaval ja palub rebasel laulda. Nii nagu rebane lauluks suu lahti teeb, lendab kana puu otsa. Rebane valvab puu all kolm päeva, kuni lõpuks soovitab kana hoopis musta kuke metsa tuua, sest see olevat palju rammusam suutäis. Rebane lähebki kukke tooma, kuid taat paneb kotti hoopis kedagi muud. Kelle, selle pead ise välja uurima. Igal juhul ei saa rebane ei kana ega kukke.

Kolmas lugu on Jaan Lattiku kirjutatud talvine jutt “Tali”, neljanda loo autoriks on Juhan Jaik. See on taaskord loomamuinasjutt, mil pealkirjaks “Kits pole karielajas”. Saame tuttavaks ühe igati pahura ja apla kitsega, kes eite ja taati ähvardab, ja lõpuks saame teada, miks temast karielajat ei saanud, miks ta aias lõa otsa pandi, ja miks ta võõrast meest nähes vihale läheb. Ka viies lugu “Hiir läks puid raiuma” on Juhan Jaigi sulest. See on jällegi loomalugu/loomamuinasjutt, milles saame tuttavaks üsna uhke hiirega, kes läheb metsa puid raiuma. Tal on plaanis palju puid raiuda ja palju raha saada. Teel metsa kohtab hiir varese, konna, jänese, haraka ja paljude teiste loomade-lindudega. Ega neile see hire mõte ei meeldi, milleks ikka puid maha raiuda, kuid tegelikult ei saa sellest puude raiumisest selles loos asja. Metsa jõudes avastab hiir, et tal on puudu üks oluline töövahend. Kui läbi loed selle üsna humoorika loo, siis saad teada, mida hiirel ei olnud.

Raamatu esimese osa viimane lugu on Marta Sillaotsa kirjutatud “Trips, Traps, Trull ja teised”. On ju need meie lastekirjanduse legendaarsed tegelased. Nelja-aastased kolmikud ehk Trips (õige nimega Endel), Traps (ehk Ilmar) ja Trull (ehk Peeter). Igati vahvad ja tublid poisid, kes sageli igasugu jamadesse satuvad. Nii läheb ka selles jutustuses, kus poisid emaga Tallinnasse lähevad. Igal juhul on sündmused selles loos igati põnevad, veidi humoorikad, ja õnneks lõpeb kõik igati hästi.

Raamatu teine osa viib meid aastatesse 1941-1960. Selles osas on kokku 8 lugu. Esimene neist on Aadu Hindi kirjutatud loomamuinasjutt “Hundid ja kitserahvas”, teine lugu on argisem ehk Leida Tigase “Kuldlilledega tass”, milles lapsed lõhuvad kahjuks öära vanaema kuldlilledega tassi, no ja kuidas seda vanaema eest varajata… Kolmas lugu on samuti Leida Tigase kirjutatud “Vares keedab hernesuppi”. Seegi ju loomalugu/muinasjutt, milles vares otsustab hernesuppi keeta, kuid tal on selleks ju üksainus hernes. Hiir õpetab varest, et see võiks herne mulda istutada, oodata, kuni sellest kasvab hulk herneid. Tulemus pole päris see, mida vares lootis, ja lugu lõpeb üsna humoorikalt, kui mängu tuleb ka üks varblane, kes otsustab proovida, kas mulda pandi hernes või hoopis kivike.

Teise osa neljas lugu on Välis-Eesti kirjaniku Salme Raatma (ta kirjutas lugusid ka Eestis, kuid 1939 lahkus tema perekond Saksamaale, ja hiljem elas kirjanik Soomes) kirjutatud “Minu karu”. Ilus, veidi nukrameelne lugu tedikarudest, kellest ühte on armastatud, temaga mängitud, igale poole kaasa võetud, kuid teine on istunud ainult diivanil. Mis Sa arvad, kumb tedikaru on õnnelikum?

Selle osa viienda loo “Mõru kook” on kirjutanud Eno Raud. Juttu türdukust, kel nimeks Reet. Reeda ema ja Reeda õde Tiiu on läinud õhtul poodi, Reet on isaga koju jäänud. Isale tuleb külla onu Kolla, kes toob kaks kooki. Ühe Reedale, teise Tiiule. Reet sööb oma koogi kiirelt ära, ja otsustab proovida ka Tiiu kooki. Esialgu veidi, siis veel veidi, kuni lõpuks on koogist alles vaid väike ja limpsitud tükike. Loomulikult on Tiiu Reeda peale pahane ja ütleb, et Reet võib ka allesjäänud tüki ära süüa. Kummalisel kombel polegi see enam magus…

Teises osas on veel üks Eno Raua lugu, lühike loomamuinasjutt “Kuldlind ja papagoi” ning Erni Krusteni kirjutatud jutustus “Kolm pähklit”.

Raamatu kolmas osa on aastaist 1961-1970. Selleski osas on kokku 8 juttu. Esimene lugu on Ellen Niidu kirjutatud “Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda”. Hall jänesepoeg ei taha magama jääda, ta tahab hoopis kapsast, nii rohelist kui ka punast, lillkapsast ja kaalikat ka. Jäneseema lubab, et jänesepoeg saab seda kõike homme, kuid jänesepoeg ei jää ikka magama. Jäneseema ütleb, et kui jänesepoeg magama ei jää, siis tuleb rebane, kes võtab tal kõrvad pihku, või hoopis hunt, kes teeb talle tuule saba alla, või hoopis karu, kes kütab tal selja kuumaks. Jänesepoeg kinnitab, et tema ei karda ei rebast, hunti ega karu, ja ta ikkagi ei jää magama. Kuigi, hetk hiljem selgub, et jänesepoeg ei ole sugugi mitte nii julge, sest magama jäämiseks aitab hoopis ühest palju pisemast loomast.

Selle osa teinegi lugu on Ellen Niidu sulest. See on “Kolmsada grammi koort”, milles toimetab Pille-Riin, kes on paljudele tuttav kuulsast raamatust “Pille-Riini lood”, mis algupäraselt ilmus 1963. aastal. Selles loos saadab ema Pille-Riini poodi, kust oleks vaja tuua üks väike lauasai ja kolmsada grammi koort. Poodi Pille-Riin jõuab, kuid kas tal ikka on meeles, mida ta ostma pidi?

Seejärel kaks Harri Jõgisalu kirjutatud lugu “Ülasekimp” ja “Maasikamoos”. Harri Jõgisalu on üks lastekirjanikest, kes suurepäraselt valdab looduseteemat, ja seda on tunda ka nendes kahes, ja üsna õpetlikus loos.

Edasi juba Eno Raua igati vahva “Pliiatsilugu”, milles kuus pliiatsit (punane, roheline, sinine, kollame, pruun ja must) otsustavad hakata pilti joonistama. Pilti, millel on päike, põõsas, orav, seen, ronk. Kõik pliiatsid saavad oma värvi kasutada, vaid sinine pliiats pole saanud joonistada. Õnneks leitakse ka sinisele pliiatsile sobilik joonistatav.

Seejärel Heljo Männi kirjutatud kaks lugu “Mehe mõõt” ja “Väike vend”, mis on pärit suurepärasest lasteraamatust “Koer taskus” (algupäraselt aastast 1967). Nendes lugudes (nagu ka eelpool mainitud raamatus) toimetavad poiss, kel nimeks Taavi ja tema vahtkummist koer Nässu. Nässu on üks igati armas ja vahva tegelane, kes üritab Taavile head nõu anda, kuid sageli ei ole need nõuanded just kõige õigemad. Kolmanda osa viimane lugu on Juhan Saare kirjutatud muinasjutuline “Pahur pühapäev”.

No nii. Nüüd ma olen jälle lobisema jäänud. Kuid on ju see unejuttude raamat tõepoolest igati vahva.

Neljas osa viib meid aastaisse 1971-1980. Saame lugeda Jaan Rannapi lugu “Ootamatu külaline”, milles saab tuttavaks legendaarse tuletõrjekoeraga Nublu (Nublu raamat ilmus juba 1972. aastal). Selles loos saamegi teada, kuidas Nublu tuletõrjujate juurde tuli ja nende juurde jäi.

Seejärel Olivia Saare suurepärane “Lõvi Lõrr ja Jänes Jass olid hirmsas hädas”. Raamat “Lõvi Lõrr ja Jänes Jass” ilmus samuti 1972. aastal. Unejuttude raamatus saame lugeda sellest, kuidas Lõrril hammas valutab, kuidas ta hambaarsti kardab ja lõpuks siiski hambaarsti juurde läheb, kusjuures selles loos on hambaarstiks kurg.

Neljandas osas veel Aino Perviku kirjutatud “Kaari üllatus” (raamatust “Kaarist on kasu” (1971)), Eno Raua “Siili keedupott” (raamatust “Karu maja” (1972)), Kalju Saaberi “Poiss ja pind”, Lehte Hainsalu “10 kooki”, Ira Lemberi “Pajukassid” ja Holger Pukki “Hiir, kass ja koer”.

Viies osa on aastaist 1981-1990, autoritest on valikus Vladislav Koržets, Helvi Jürisson, Leelo Tungal, Uno Leies, Asta Kass ja Tiia Toomet. Kuues osa aastaist 1991-2000, autoritest on valikus Aino Pervik, Henno Käo, Jaan Rannap ja Jaanus Vaiksoo. Seitsmes, eelviimane osa on aastaist 2001-2010, autoritest on valikus Kätlin Vainola, Aino Pervik, Ilmar Tomusk, Indrek Koff, Andrus Kivirähk, Epp Petrone ja Kristiina Kass. Viimane osa on aastaist 2011-2018, ja selles osas leiame lood, mille autoriteks Piret Raud, Andrus Kivirähk, Aidi Vallik, Markus Saksatamm, Kairi Look, Anti Saar ja Andry Ervald.