Jørn Lier Horst “Clue. Kuldse kella mõistatus” (Varrak)

Oslo suurimasse kullassepaärisse on sisse murtud. Röövlid on kaasa viinud suurel hulgal väärtesemeid, sealhulgas ka miljoneid maksva kullatud Malta kella. Politsei saab küll vargad kätte, aga suur osa röövsaagist on endiselt kadunud. Kas kuldse kella on ära peitnud vanglast põgenenud Levi Hildonen? Kes on saladuslik L, kellest Cecilia ema oma päevikus kirjutab? Miks kohtuvad pansionaadis Pärl elavad päikeseprillidega mees ja kuldehetega naine salaja Angerjaneeme majaka juures?

Cecilia, Leo ja Une koos koera Egoniga püüavad omal käel tõe jälile jõuda ja avastavad, et jäljed viivad sakslaste sõjaaegsete punkrite juurde, mille pimedates maa-alustes käikudes ja ruumides nad ringi ekslevad ning ühtäkki mõistavad, et on ise muutunud tagaaetavaks.

Jørn Lier Horst on endine kriminaalpolitseinik ja norra tunnustatumaid krimikirjanikke. „Kuldse kella mõistatus” on tema teine raamat noortele lugejatele mõeldud krimisarjast „CLUE”.

Raamatu alguses tuletatakse lugejale meelde selle raamatusarja peategelasi ehk Ceciliat, Leod, Unet ja Une koera Egonit. Cecilia elab koos isaga pansionaadis Pärl. Tüdruku isa on pansionaadi omanik ja juhataja, tüdruku ema uppus eelmisel suvel mõistatuslikul viisil Paadisadamas. Leo on just kolinud Paadisadamasse, ta elab pansionaadi eratiivas koos emaga, kes on tulnud uueks hotellijuhiks. Une elab koos vanemate ja kahe vennaga vanas kipperimajas Paadisadama idaküljel.

Juttu on ka pansionaadist Pärl, kus asub ju ka hotell, ja raamatu alguses on ka maakaart (hea ülevaade) Paadisadamast, et lugejal oleks kergem orienteeruda, kus põnevad sündmused aset leiavad.

Ja meie seekordne põnev lugu algabki.

Cecilia ärkas mingi heli peale. Ta ei teadnud, mis see oli, mida ta oli kuulnud, lihtsalt miski oli teda üles äratanud. See oli võõras heli. Cecilia on pidanud viimasel ajal magama külalistetoas number 118. Põhjus selles, et pärast külaliste tubade remonti, oli tüdruku isa alustanud remonti eratiivas, mistõttu Cecilia oma tuba (nn tornituba) oli remondis.

Äkki kuulis Cecilia heli uuesti. Algul kuuldus samme, seejärel kraapivat heli seinal. Tüdruk oli ehmunud ja pisut isegi hirmul. Talle meenus ka hiljutine foto oma emast, mille ta oli saanud. See oli tehtud samal õhtul, kui ema oli suvepeol, ja seejärel kadus. Hiljem leiti ta juba uppununa. Miks emal oli fotol üks kleit ja leides hoopis teine kleit? Miks oli ema suvepeolt lihtsalt lahkunud? Küsimusi oli palju, ja Cecilia lootis neile ka vastuse saada. Praegu ei suuda Cecilia meenutada, kas ta oli toa number 118 ukse lukku pannud. Tavaliselt ta tegi seda, aga ...

Veranda puukonstruktsioon nagises. Nüüd oli kindel, et väljas oli keegi, ukse taga oli keegi! Tüdruk avas suu, aga häält ei tulnud. Ukselink vajus aeglaselt alla ...

Ja oleme juba uues päevas. Uks oli ikkagi lukus olnud. Keegi oli hoidnud ukselinki paar sekundit all, seejärel oli see hääletult üles liikunud.

Cecilia on valmistamas ette hommiksööki külalistele. Tegelikult tegi seda köögis küll Edgar, kes oli juba kohvi keetnud ja praadis nüüd peekonit ja vorstikesi, kuid Cecilia oli abiks ja täitis omi ülesandeid – ta tõi jahutusruumist taldrikud ja viis need hommikusöögisaali.

Esimene külastaja oli juba hommikusöögisaalis. See oli Frank Kobolt, kes oli pansionaadis elanud neli päeva, kuid midagi oli selle mehe juures valesti. Cecilia ei teadnud, mis nimelt, tal lihtsalt tekkis iga kord meest nähes kõhe tunne. Mees käitus kummaliselt, oli suve kohta kummaliselt riides ja tema vasaku kõrva juurest jooksis mööda põske lõua alla pikk arm. Mees oli näost väga kahvatu, otsekui poleks ta terve suve jooksul päikese käes olnud. Hommikusöögile saabus ka endine kellassepp Aleksandersen, kes oli lubanud ära parandada pansionaadi vastuvõtu vana kella.

Aleksandersen loeb lauas ajalehte, mille esiküljel oli kirjutatud suurelt RÖÖVEL JOOKSUS. Cecilial tärkas huvi teada saada, millest jutt, kuid hetkel tal polnud selleks aega. Üks asi, mida tüdruk veel märkas, oli see, et Frank Kobolt näis lugevat samanimelist ajalehte, kuid sellel oli esikaanel pealkirjas Päikeseline ilm püsib. Aleksandersenil oli tänase, 19. juuli kuupäevaga ajaleht, kuid Kobolti leht oli 28. juulist! Leht oli peaaegu aasta vana. Tegemist oli päevaga, kui Cecilia ema kadus!

Veidi hiljem kohtub Cecilia oma sõprade Une, Leo ja koer Egoniga. Ta rääkis neile vahjejutumist ajalehega, mis oli kuupäevast, mil tema ema kadus. Lisaks näitas ta teistele ka suvepeol tehtud fotot emast ja ajalehes olnud fotot – selgelt on näha, et ema kannab kahte erinevat kleiti. Fotol emast on naise kaelas ka medaljoniga kaelakett. Leo uuris, kas Cecilia sai selle kaelaketi ikka kätte? Cecilia kinnitas, et pole kaelaketti ema kadumisest saadil näinud, nagu ka punast kleiti, mis emal suvepeo fotol seljas oli, kas seda polnud ta ema riidekapist leidnud.

Cecilia läks aknast välja vaatama, kui ta märkas parkimisplatsil pansionaadi ees Frank Kobolotit. Cecilia kutsus teisedki aknale, et näidata neile hommikul vana ajalehte lugenud meest. Kobolt võttis midagi kätte, hoidis seda korraks auto pagasiluugi kohal ja pani siis tagasi. Lapsed märkasid, et mehel oli pagasiruumis fotoaparaat. Mees oli teinud salaja kellestki hotelli ees pilti.

See kõik oli alles algus.

Lapsed saavad lugeda ka lehte, millel oli avaküljel suureks pealkirjaks RÖÖVEL JOOKSUS. Saame teada, et vanglast on põgenenud kaks vangi. Üks neist istus kinni möödunud suvel Gullfjelletis toime pandud röövi eest. See oli Levi Hildonen – äärmiselt ohtlik kurjategija. Leo teadis seda juhtumit küll, ja ka lehes oli kirjas, et Gullfjellet on Norra suurimaid kullassepaärisid, kus möödunud suvel varastati üle 30 miljoni krooni eest väärtesemeid. Hildoneni kinnivõtmisel leiti vaid osa röövsaagist. Varastatud esemete seas oli ka nn Malta kell, mis juba ise on väärt viis miljonit krooni.

Parajasti, kui lapsed ajalehte lugesid, ilmus nende juurde Paadisadamas elav Vana Tim, kes kinnitas, et tema tundis põgenenud vangi, kes kunagi kandis hoopis nime Levisen. Levisen ehk Levi Hildonen oli sattunud Paadisadamasse elama üle 30 aasta tagasi, kui ta oli alles 6-aastane. Ta oli võetud oma ema käest ära, kuna ema oli väga noor ja ei saanud lapse kasvatamisega hakkama. Nii sattus poiss kasuvanemate hole alla ja nad elasid Paadisadama juures Wiganderide talus. Täna olid seal vaid mahajäetud ja lagunenud hooned.

Poiss (Levisen) tegi, mida tahtis ega kuulanud kunagi, mida täiskasvanud talle rääkisid. Koolis sai temast kõva korrarikkuja. Tema valitses kõikide üle, ja kui ta ei saanud oma tahtmist, siis ta lõhkus ja laamendas. Ta varastas kaaslastelt ja lõi neid. Põhikoolis olles sattus poiss pidevalt politsei huviorbiiti. Ta kakles oma kasuisaga, tuli kallale ka Vanale Timile ja arvatavasti oli just Levisen see, kes kolme kassipoja elu julmalt lõpetas. Pärast üheksandat klassi jättis ta kooli pooleli ja muutus veel kurjemaks. Ühel päeval oli ta Paadisadamast kadunud, räägiti, et ta läks linna.

Edasi saame lugeda, et vastuvõtu vana kell ongi tööle hakanud. Aleksandersen oli selle korda teinud, ta rääkis lastele veidi ka ajast ja selle kulgemisest, kuid kinnitas sedagi, et ega selles kellas midagi parandada polnudki. Keegi oli peitnud kella sisse raamatu, mis oli vedrude vahele kinni kiilunud, ja kell jäi seisma. Ega see polegi raamat, pigem kellegi päevik. Cecilia teadis, kelle päevik see oli, see oli tema ema oma.

Cecilia võttiski ema päeviku, et seda uurida. Ta leidis sellest üsna kummalisi ja kahtlasi ülestähendusi kellestki L’ist, kellega tüdruku ema oli tuttavaks saanud ja mitmel korral kohtunud. Kes oli too salapärane L, ja miks ema temaga sedavõrd tihti ja salaja kohtus? Päevikus oli vihjeid, et see oli midagi üllatuse taolist, millest Cecilia isa ei tohtinud teada saada. Selles päevikus on viimane sissekanne sellest päevast, mil ema suvepeolt salaja kadus, kusjuures on kirjas, et läks taaskord kohtuma L’iga.

Lapsed võtavad julguse kokku ja otsustavad minna uurima ka mahajäetud Wiganderi talu, kus oli Levi Hildonen lapsena elas. See ongi nüüd mahajäetud ja üsna jube koht. Lapsed leidsid siiski sissepääsu. Neile tundus, et keegi oli selles talus alles hiljuti olnud. Nad leidsid sealt ka bussipileti 14. juulist, mis ostetud seega viis päeva tagasi ehk päev pärast seda, kui Kevi Hildonen oli vanglast põgenenud.

Seejärel oleme hotellitoas, kus Cecilia oli viimastel päevadel ööbinud. Lapsed koristavad ja pakivad seal asju, kuna Cecilia on otsustanud kolida tagasi oma tornituppa, sest tal oli selles hotellitoas kõhe tunne. Eriti pärast öist ukselingi katsumist ja Hildoneni põgenemist vanglast. Koristades leiavad lapsed lauasahtli plaadi alt ühe võtme ja vana kaardi hoonest, kus olid pikad koridorid ja erikujulised ruumid. Tint oli vana ja pruun, aga kõige väiksemasse ruumi oli punase pastakaga joonistatud rist. Alla paremasse nurka oli kaardil kirjutatud number 246/312-3.

Lapsed uurivad edasi.

Esimesena selgitatakse välja, mida oli Frank Kobolt vanast ajalehest lugenud. Nad loevad selle ajalehe tasulisest arhiivist veebis, et just selles lehes oli juttu sissemurdmisest Gullfjelletisse! Röövist oli seal väga pikalt juttu. Sellestki oli juttu, et röövleid oli arvatavasti kaks, vaid Levi Hildonen oli tabatud, kuid kadunud oli suur osa röövsaagist, sh Hispaania kuningakojale kuuluv Malta kell! Leo mõtlebki nüüd, et varem leitud vanal kaardil võis punane X tähendada Malta kella!

Pansionaati tuleb veel üks külastaja – uhkete kuldehetega naine, kes seab end sisse Frank Kobolti kõrvaltoas. Juhuslikult kuulevad Cecilia ja Une pealt telefonivestlust, kus elas Kobolt. Selles kõnes lepitakse kokku kohtumine Anegrjaneeme majaka juures, mille lähedal olid ka vanad sakslaste punkrid ja kaevikud. Loomulikult lähevad lapsed majakasse, et salamisi jälgida, kellega Kobolt kokku saab. Suur on nende üllatus, kuid nad näevad, et Kobolt kohtub hiljuti hotelli saabunud naisterahvaga!

Siinkohal peaksin vist oma jutule joone alla tõmbama, sest nüüd hakkavad juhtuma need sündmused, mis viivad selle loo lõpplahenduseni. Ja ma ei tahaks põnevat lugemist ära rikkuda. Mõningad vihjed siiski veel – Cecilia saab teada, kes oli see salapärane L ema päevikutes, ja miks nad kohtusid, ja miks isa sellest midagi ei tohtinud teada – see oligi ju tegelikult üks ilus üllatuseplaan. Cecilia saab teada sedagi, kus on ema punane kleit, mis kadunud oli. Lõpuks aame teada sedagi, mis oli kullassepaäris ja röövis juhtunud, kes pansionaadi külalistest on pätid ja kaabakad ja vargad, ja kuidas nad omavahel seotud on, kuid lisaks on mängus ka eradetektiiv, kuid kes on see positiivne kangelane?

 


Rasa Dmuchovskiene „Väike sipelgas Miksmiks uued seiklused“ (Ühinenud Ajakirjad)

Värvirikas raamat jutustab väikesest sipelgast, kes esitab nii ohtralt küsimusi, et saab endale nimeks Miksmiks. Sipelgalapse jälgedes aasadel ja metsades uidates õpid looduse ja loomade kohta palju huvitavat. Kas sa tead, miks on mesilasel vaja kahte põit ja miks konn krooksub? Kui palju sööb ühe päeva jooksul vihmauss ja kui palju hambaid on teol? Väike sipelgas Miksmiks on vastused neile küsimustele juba välja uurinud ja nüüd jutustab ta seda kõike sullegi.

“Väike sipelgas Miksmiks” on eriline raamat, sest selle valmimisel osales paarkümmend 3-7aastast last. Autor luges lastele lugusid mõne lehekülje kaupa ette ja kohendas neid, kui märkas, et põngerjate tähelepanu hakkas hajuma. Raamat oli valmis, kui eri vanuses lapsed kuulasid iga loo huviga lõpuni.

Rasa Dmuchovskiené on leedu lastekirjanik. Oma ainulaadsete raamatute kaudu jagab ta lastele teadmisi maailma ja selle toimimise kohta.

Gintaras Jocius õpetab joonistamist Vilniuse disainikolledžis. Lasteraamatute illustreerimise kõrval loob ta koomikseid ja karikatuure.

“Väike sipelgas Miksmiks uued seiklused” on tegelikult ju väikese sipelga raamatusarja teine raamat, mis taaskord jutustab igati huvitavalt loodusest ja loomadest väiksele lugejale. Nii nagu esimeses osas, on ka selles raamatus palju huvitavaid teadmisi, mis esitatakse väiksele lugejale lihtsalt ja arusaadavalt. Kindlasti on igati vahvad ja väga ilusad (kübe ise multifilmilikud) raamatu illustratsioonid, mille autoriks Gintaras Jocius.

Raamatu esimeses loos aitab väike sipelgas Miksmiks mutti.

Miksmiks ärkab väljast kostva kära peale. Väljas askeldavad sipelgad, nad tassivad käbi ja saadavad end vahva lauluga. Miksmiks teeb neile ettepaneku vaiksemalt askeldada, kui tema alles magab. Sipelgad kutsuvad Miksmiksi hoopi appi ja nii läheb väike sipelgas teistele takti lugema. Ta seisab pesakuhila tipus ja annab teistele hoogu.

Ühel hetkel katkestab Miksmiks oma töö, sest ta märkab, kuidas maapinnast kerkib mullahunnik otsekui uus pesakuhil. Miksmiks läheb asja uurima. Mullahunnikust üritab keegi välja tulla, kuid ei saa, sest suur kilekott on ees. Miksmiks kutsub teised sipelgad appi ja varsti ongi kilekott mullahunnikust välja sikutatud. Sipelgad nördinud, kes siis sedasi prahti maha loobib ja metsaelanikele niimoodi kahju teeb?

Mullahunnikust tuleb keegi välja ja selgub, et ega ta Miksmiksi väga hästi ei näegi. See on mutt, ja muttidele on silmanägemine üsna kehvake, kuid ta tunneb väikese sipelga lõhna. Seejärel räägib mutt Miksmiksile ja väikesele lugejale muttidest. Selgub, et muted sünnivad, elavad ja surevad maa all, maapinnal käivad nad harva. Esijalad on neil lühikesed ja laiad ning neil on tugevad küünised, et saaks maa all hästi käike kaevata. Silmad on väikesed, sest maa all on pime ja mutil pole vaja eriti näha. Mutt räägib sellestki, et söögiks meeldivad talle värsked vihmaussid. Talveks paneb ta vihmaussid tallele, naksates neid sedasi, et vihmauss ei saa enam liigutada. Aga sööma ju muted peavad, sest kui nad on 13 tundi söömata, siis nad surevad nälga.

Oma pesakuhilasse tagasi mines on Miksmiks kurb. Ta kurdab emale, et on segaduses, sest ei tea, kas tal on kahju mutist, kes võib nälga surra või vihmaussist, keda naksatakse nii, et ta ei saa liigutada. Miksmiks uurib emalt sedagi, kas ka mutil on vaenlasi. Ema vastab, et muti vaenlased on mäger ja rebane.

Teises loos kohtab väike sipelgas Miksmiks vihmaussi.

Sel hommikul ärkab Miksmiks üsna hilja, sest tal ei tulnud öösel und ja ärgates on kätte jõudnud juba lõuna. Ema kutsub kõiki lõunale, kuid Miksmiksil on kiire, on ju pool päev maha magatud ja ta polegi veel mitte midagi näinud. Miksmiks peab lippama. Ema annab talle pruukostiks kaasa taimeseemne.

Miksmiks otsustabki einet võtta, kuid ootamatult puhus järks tuuleiil, mis tõi kaasa vihmasaju. Miksmiks läheb lehe alla varju, kuid äkki kuuleb ta appihüüdu. Ta näeb, kuidas mingi olend veelombis veerleb. Olen näeb välja nagu röövik, kuid ei ole nii värvikirev. Miksmiks painutab üht rohukõrt nii, et kummaline olend saab veest välja.

Miksmiks saab kummalise olendiga tuttavaks, see on vihmauss. Väike sipelgas hoiatab vihmaussi muti eest. Vihmauss on tulnud maa peale, kuna vihm täitis tema käigud beega, kuid muidu elab ka vihmauss ikka maa all. Vihmauss räägib meile ja Miksmiksile ka endast – vihmauss sööb kõdunenud taimi, kobestab käike kaevates mulda ja pistab päevas nahka sama palju toitu, kui palju ta ise kaalub. Vihmaussid on hästi töökad, seal, kus nad mulda kobestavad, kasvavad taimed paremini, sest nad saavad kätte rohkem vett ja hapnikku.

Vihmaussidel arvatakse olevat viis südant, kuid tegelikult on neil viis sellist lihast, mis verd pumpavad. Ja kui mõni lind peaks neil sabast jupi ära naksama, siis kasvab see tagasi. Miksmiks tahab teada, kus on vihmaussi pea, kus on saba. Vihmauss hakkab naerma ja ütleb, et pea on ikka selles otsas, kust ta räägib ja läheb maa alla tagasi.

Kodus räägib Miksmiks emale kohtumisest vihmaussiga. Ema kiidab väikest sipelgat, sest Miksmiks päästis vihmaussi uppumast ja hoiatas teda muti eest.

Raamatu kolmandas loos kohtub väike sipelgas Miksmiks viinamäe teoga. 

Ühel päeval otsustab Miksmiks tööd teha. Ta hakkab männiokkaid kandma nagu teisedki sipelgad. Väike sipelgas teeb usinasti tööd ja otsustab suunduda metsa, et tuua sealt metsa kõige suurem männioks. Sellega näitaks ta teistele sipelgatele, kui suur ja tugev ta on.

Miksmiks suundubki metsarajale, kuid korraga hakkavad ta jalad metsaraja külge kleepuma. See on jube vastik, kes seda küll tegi? Kohe kõlab kellegi hääl, ja see ütleb, et tema seda tegi. Vastajaks on tigu, ja kui tigu liigub, jätab ta maha limase raja. Lima aitab teol ringi liikuda ja kaitseb keha liigse kuivamise eest.

Miksmiks uurib, mida tigu seljas kannab? Selgub, et see on teo maja, mida ta endaga kogu aeg kaasas kannab. Miksmiks saab teada, et teda peab nüüd kiirustama, sest päike soojendab teda liigselt ja see ei meeldi teole teps mitte.

Sipelgas hakkab liikuma, kuid talle näib, et tigu justkui ei liigugi, kuigi tal pidi ju kiire olema. Tigu selgitab, et tigu on maailma üks kõige aeglasemaid loomi ja tal on ainult üks jalg, kuid see on väga lihaseline. Tigu lisab, et tal on kakskümmend viis tuhat hammast, kuid need on väga väikesed ja talle meeldib süüa taimi, seeni, marju ja juurvilju. Tigu lisab sedagi, et tema vaenlased on linnud ja rotid.

Miksmiks on jällegi targemaks saanud, kuid ta peab koju minema. Päike loojub peagi ja väljas läheb pimedaks, ja temal ju maja kaasas ei ole.

Sipelgapesas ütleb Miksmiks emale, et ta ehitab endale maja, mida saab endaga kaasas kanda ja nii saab ta igale poole rännata. Ta räägib emale kohtumisest teoga, kellel on äge maja, kuigi on üks asi, mis Miksmiksile ei meeldi – see, et teol on nii palju hambaid.

Ema küsib, kas Miksmiks tahab liikuda sama aeglaselt nagu tigu, kas ta tahab elada üksinda majas, kuhu ei saa ühtegi külalist kutsuda?

Väike sipelgas mõistab, et ta tahab hoopis ema jutustatud muinasjutte kuulda, palju põnevat näha ja uusi sõpru leida ja alati sipelgate koju tagasi tulla.

Et ma Sulle nüüd tervet raamatut ette ei jutustaks, siis tõmban siinkohal oma kokkuvõttele joone alla. Ütlen vaid seda, et kaks lugu, kaks kohtumist on selles ägedas raamatus veel. Miksmiks kohtub ja saab tuttavaks vee ka konna ja usina mesilasega. Nende kohta saab väike lugejas taaskord ka igasugu põnevaid asju teada. Raamatu viimasel leheküljel on veel mõned huvitavad faktid viie looma kohta, kellega Miksmiks selles raamatus kohtus ja tuttavaks sai.

 


Lars Maehle, Lars Rudebjer „Saurusepere. Ujumisvõistlus“ (Ühinenud Ajakirjad)

Saa tuttavaks Saurusepere suurte ja väikeste dinosaurustega. Rasmus Rex on pisut murelik kuueaastane dinosaurus, kes elab koos ema, isa ja vanaemaga suure rabametsa külje all. Rasmuse parim sõber Tom Troodon meelitab teda ühtelugu seiklustesse, mis kipuvad olema kas natuke koledad, hästi palju põnevad või mõlemat kokku. Tom on samuti kuuene, kuid miski ei löö teda rööpast välja!

Raamatus kohtad ka vanaema Rexi, kes pole sugugi nii pehme ja vana, kui ta välja näeb. Mõnikord võib ta olla väga käbe ja lausa ohtlik!

„Ujumisvõistluses“ on Rasmus Rex koos pere ja parima sõbra Tom Troodoniga rannas. Rasmus pole suurem asi ujuja ning kui suur vend Robin kutsub Rasmuse ja Tomi võistlema, ei saa sellest head nahka tulla. Asja ei muuda sugugi paremaks kuulujutud vee all redutavast järvekoletisest.

Sellest tuleb üks põnev ujumisvõistlus, mis pakub nii mõnegi üllatuse …

Perekond Rex ehk Rasmus Rex, Robin Rex, mamma Rex, papa Rex ja vanaema Rex on tagasi! Loomulikult on tagasi ka kõiks sauruselapsed ehk Marie Mikroraptor, Alma Ankülosaurus, Tom Troodon ja uue tegelasena ka Sondra Shastasaurus.

Oli imeilus suvepäev. Päike lõõskas taevavõlvil ja terve perekond Rex oli rannas Seal oli ka palju teisi dinosauruseid, kes kõik päevitasid. Nii algab seekordne “Saurusepere”-raamat. Tom Troodon hüples rannaliival ja kutsus Rasmus Rexi ujuma. Rasmus polnud sellest suurt huvitatud, sest vesi oli liiga külm, kui äkki keegi müksas teda. See oli Rasmuse tüütu suur vend Robin Rex, kes kinnitas, et Rasmus ei oskagi ujuda. Rasmus vaidles vastu, et tema oskab küll ujuda ja võib vanemast vennast poole kiiremini ujuda. Seetõttu tegi Robin ettepaneku korraldala ujumisvõistlus – rannalt saarele ja tagasi.

Rasmus kahetses, sest ega ta ju hästi ujuda ei osanudki. Ta ütles, et käib enne vetsus ära, lootuses, et äkki Robin unustab selle võistlemisasja ära, kuid asjad ei läinud teps mitte nii. Vetsust tagasi tulles märkas Rasmus, et Robin oli juba sillal valmis. Kus on Tom, kellele meeldis ujuda? No nii, juba jälle, vanaema Rex oli jõudnud pisikese Tomi suhu ampsata, mistõttu pidi vanaema nüüd Tomi suust välja sülitama ja vabandust paluma.

Kas nüüd on kõik ujumisvõistluseks valmis? Ei, siiski mitte. Nüüd tuli hiigelsuur mamma Rex, kes ei lubanud poise saarele ujuda, sest keegi oli näinud pirakat järvekoletist, mistõttu peavad kõik kalda äärde jääma. Nagu ikka, kes tahab keeldusi kuulda ja neid täita. Robin ja Tom otsustasid siiski ujuma minna ja hüppasid vette. Lõpuks tegi sama ka Rasmus. Vesi oli külm, õige pea oli Rasmus sügavas vees ja ta oli juba väga väsinud. Ja siis märkas ta enda all üht suurt ja tumedat varju! Kas see ongi järvekoletis!?

Rasmus ujus kõigest väest ja jõudis Tomile peaaegu järele. Siis kuulis ta otse selja taga valju plartsatust! Õnneks oli see sõbralik Sondra Shastasaurus, kes kinnitas, et tema pole mingit suurt koletist näinud. Rasmus ja Tom ujusid edasi, sest Robin oli juba kaugel ees. Rasmus jäi Tomist siiski maha ja õige varsti ujus talle vastu Robin, kes oli juba saarel ära käinud ja ujus tagasi ranna poole. Rasmus ujus edasi ja varsti märkas ta sadamasilda. Ta ronis üles sillale ja heitis pikali. Äkki lähenes talle ka Tom, kes hüüdis, et see polegi ju sadamasild! See oli hiigelsuur ja kohutav järvekoletis!

Rasmus sai õige varsti aru, et ta oli pikali visanud hiigelsuure spinosauruse ninale, kelle suu läks aina suuremaks ja suuremaks. Kas nüüd neelatakse Rasmus ja Tom alla? Aga ei, spinosaurus hoopis aevastas, sest keegi oli tema nina kõditanud ja nüüd pidi ta veel ka nuuskama.

Miks spinosaurus järves oli? Selleks on üsna ootamatu põhjus, mis veidi tuletas meelde ka Rasmuse olukorda. Kuidas ujumisvõistlus lõppes? Kas Robin Rex võitis? Või mõtlesid spinosaurus, Rasmus ja Tom välja üsnagi ootamatu ja õpetliku plaani?

Igal juhul lõpeb ka see Raamat ühe marulaheda dinosauruste peoga, seekord rannapeoga. Grillitakse liha, tehakse kaheksajalasalatit, mängitakse lendava taldrikuga, puhutakse täis õhupalle jpm.

Selle igati vahva ja laheda lasteraamatu lõpus saad lugeda ka dinosauruste kohta, saad teada, kes oli türannosaurus, troodon, shastasurus ja spinosaurus. Loomulikult annavad raamatule suurt väärtust juurde ka hiiglama vahvad ja suured illustratsioonid!


Sam Copeland „Charlie muutub kanaks“ (Varrak)

„Charlie muutub kanaks” räägib üheksa-aastasest poisist nimega – õigesti arvatud! – Charlie. Charlie on igati tavaline koolipoiss, kuni temaga hakkavad toimuma väga kummalised lood. Nimelt muutub ta ühel päeval täiesti ootamatult … loomaks. Ja siis jälle poisiks tagasi. See juhtum vapustab teda tõsiselt, kuid ei jää paraku viimaseks. Loom olla pole aga sugugi meeldiv, nagu Charlie üsna ruttu taipab.

Charlie abivalmis sõbrad püüavad välja selgitada tema äkiliste moondumiste põhjuseid. Eriti innukas on Flora, kes keelitab Charliet osalema mitmesugustes „teaduslikes” katsetes, mis aga poisile tavaliselt väga piinlikult lõpevad. Flora auks tuleb öelda, et lõpuks suudab ta Charlie murele siiski lahenduse leida.

Inglise kirjaniku Sam Copelandi populaarne lasteraamat „Charlie muutub kanaks” pakub lustakat meelelahutust, kuid näitab samas, et naerust on abi ka elu raskematel hetkedel. Rõõmu lisavad ka toredad pildid, mis kujutavad raamatu värvikaid tegelasi samuti huumorivõtmes.

“Charlie muutub kanaks” on üks igati lahe ja humoorikas lasteraamat, milles tegutseb üheksa-aastane koolipoiss Charlie McGuffin, no ja lisaks ka tema sõbrad, klassikaaslased, ema ja isa jt.

Raamatu alguses tõdeb Sam Copeland (raamatu autor), et Charles McGuffin oli täpselt samasugune nagu mina ja sina, kuid tal on tohutu suur, hiiglaslik erinevus. Ta võib muutuda igasugusteks loomadeks. Ühel hetkel on ta täitsa tavaline poiss, aga järgmisel hetkel juba mõni loo, kuid see on ju alles raamatu sissejuhatus.

Charlie oli veel umbes kolm nädalat pärast oma üheksandat sünnipäeva täiesti tavaline poiss, kes oli just mustmiljonendta korda oma vennal Henryl (hüüdnimega Rusikarüütel) haiglas külas käinud. Henry oli jällegi haiglas, ta oli raskesti haige, ja talle pidi tehtama suur kompuuteruuring.

Charlie tuli haiglast koju. Ta oli tõeliselt mures, ta isegi nuttis, sest tegelikult tahtis ta ju oma vanemat venda koju tagasi. Kuid nüüd – suur kompuuteruuring, mida see peaks veel tähendama. Ja just sel hetkel see esmakordsekt juhtuski – Charlie silmad hakkasid tõmblema, Charliel on tunne nagu oleks keegi ta seinakontakti kaudu vooluvõrku ühendanud. Kogu Charlie keha valdas tunne, nagu oleks sellest elektrijuhe läbi tõmmatud, nagu ta ise olekski elekter. Nahk tundus täiesti teistsugune. Nagu elaks see oma elu. Charlie vaatas käsivart ning märkas kohkunult, et igal pool ta nahast kasvasid välja karvad. Imelikul kombel muutus ka tuba üha suuremaks. Charlie mõistis peagi, et ei muutunud mitte tuba suuremaks, vaid tema ise muudkui kahanes. Muunduma hakkas ka Charlie keha. Temast kasvasid välja lisajalad, ta talle ilmusid pähe uued silmad! Charlie taipas peaaegu otsekohe, et ta on muutumas ämblikuks!

Charlie (ämblik) on paanikas. Mida teha? Paanika tähendab ämblikule sedam et vehib oma jalgadega õhus, kuid selles pole ju abi. Charlie mõtles, et hüüaks ema appi, aga kas olete kunagi kuulnud mõnd ämblikku karjumas?

Charlie lootis, et asjad lähevad paremaks, sest enam halvemaks ei saa nad ju minna, kuid tegelikult saavad ikka küll. Charlie tuppa sisenes paks ja karvane punane kass nimega Esimees Mäu, kellele meeldis ämblikke süüa. Nüüd algab meeletu tagaajamine, mille jooksul peab ämblik Charlie põgenema, hüppama seintele ja lake, kasutama ämblikele omast niiti, ja seekord kass ämblikku kätte ei saa. Ämblik Charlie moondumine/muutumine poiss Charlieks käib üsna ruttu, kuid toas on pärast hirmsat tagaajamist hirmus segadus, mida tuleb vaatama ka Charlie ema. Charlie üritab emale selgitada, mis juhtus, et ämblik, ja muutumine, ja kass, aga ema ei taha seda juttu mitte uskuda. Kes ikka suudab seda uskuda.

Koolis räägib Charlie vahejuhtumist ka oma sõpradele (neid on kolm – Mohsen, Wogan ja Flora). No esialgu räägib Charlie ämblikuks muutumisest Mohsenile ja Woganile, kes ei suuda sellele mingit seletust anda, mistõttu otsustavad nad rääkida sellest ka Florale, vaatamata sellele, et Flora on tüdruk. Ja tegelikult on Flora igati hakkaja ja nutikas tüdruk, kes hiljem ju ongi see, kes püüab leida “teaduslikku” lahendust Charlie muutimistele.

Seejärel möödub nädal. Charlie polnud ühekski loomaks muutunud. Kool oli kool nagu ikka. Ema ja isa käitusid lapsevanematnea nagu ikka. Rusikarüütel oli ihha haiglas ja ootas oma kompuuteruuringut.

Aga ühel uimasel kolmapäeva pärastlõunal, korrutustabeli kontrolltöö ajal, juhtus see jälle. Charliet kõnetab klassi suurim riiukukk Dylan. Too riiukukk ütleb, et Charlie haiseb nagu konna tagument! Sellest sõnalisest kiusust võtab osa ka Dylani parim sõber Teddy (rikaste vanemate ärahellitatud võsuke). Selline vaidlus ja rääkimine ei meeldi õpetaja Wind’ile. Kius jätkub, seekord tulevad mängu paberraketid, mida Dylan Charlie poole lennutab, kasutades ragulkana kummipaela. Charlie palub end rahule jätta, kuid sosistatud palve on liiga valjuhäälne õpetajale, kes saadab Charlie direktori ehk proua Frye kabinetti. Charlie muutub murelikuks, sest direktori kabinetti sattumine tähendab jällegi pahandust, kirja vanematele jne. Just sellel hetkel hakkab Charlie jällegi muutuma – seekord muutub ta tuviks. Õnneks pääseb ta klassist ja koolimajast sedasi välja, et keegi tema muutumist ei näe. Küll näevad uut tuvi tänaval teised tuvid, kes kohe kudrutama ja mesijuttu hakkavad ajama. Tuvi Charlie põgeneb teiste lindude eest, tõuseb kõrgele taevasse, kui ühel hetkel hakkab ta jällegi poisiks tagasi muutuma. Seetõttu on maandumine üsna jube, kuid lõpuks siiski õnnelik.

Charlie räägib juhtunust jällegi oma sõpradele, kes on ikkagi veidi kahtleval seisukohal. Tuvi Charlie “maandumist” oli näinud hoopis keegi teine – klassi riiukukk Dylan, kes sellest ka Charliele räägib, ja teda lausa friigipoisik nimetab. Ja näib, et Dylan üritab sellest nüüd hoopis endale kasu lõigata. No kui ikka oma klassis selline kutt on, kes loomaks või linnuks muutub, siis saab sellest ju ainult kasu lõigata.

Õige varsti on Charlie sõbrad nõus poissi aitama, sest Floral on mingisugune teooria – Charlie muutub siis, kui ta midagi kardab. Ta muutus tuviks siis, kui pidi direktori juurde minema ja sellest vanematele rääkima. Ämblikuks muutus Charlie siis, kui käis haiglas venda vaatamas ja kuulis tema kompuuteruuringust ja võimalikust operatsioonist. Seepärast võetakse ette üks üsna ohtlik “katse”. Charlie peab istuma nn kartautosse, ja kõrgest ja järsust Röövlimäest alla sõitma. No see sõit on üsna jube, hirmus, põnev ja palju muudki, kuid päädib hoopis Röövlijärves, kuid mingit muutumist ei toimu!? Flora arvab, et Charliel oli küll põnev ja hirmus, kuid kindlasti ka veidi lõbus, nagu lõbustuspargis Ameerika mägedel. Tuleb korraldada uus katse!

Enne uut katset toimub üks muutumine veel. Koolinäidendi proovis, kus laval on nii Charlie kui ka Dylan, kes otse loomulikult jällegi kiusama, kamandama, narrima kukub. Esialgu tundub, et Charlie peab vastu, kuid ei. Ta muutub, ja seekord kirbuks. Seekord on olukord õige hull, sest kujutage ise ette väikest kirpu suures koolimajas, kus on palju lapsi, kellel on kirbuga võrreldes üsna suured jalad. Õnneks pääseb Charlie ka seekord, kuid tema muutumist kirbuks poisiks filmib mobiiltelefoniga Dylan. Riiukukk lubab filmitud video üles riputada, kuid õnneks kaotab ta telefoni, mille Flora leiab, ja nii saavad Charlie ja tema sõbrad video kustutatud.

Ja seejärel tullakse tagasi uue katse juurde. Floral on plaan kontrollida, kas ta on oma teadusliku katsega õigel teel, mistõttu peaks Charlie minema salaja direktori kabinetti ja seal direktorile kuuluva suure mänguahvi paljaks pügama. Ma ei tahaks Sulle nüüd päris täpselt seal direktori kabinetis juhtub, kuid see on hiiglama naljakas, kuid ühtlasi Charlie jaoks on ka liiga ärritav, mistõttu muutub ta maoks! Madu koolis on aga tõeline PAANIKA!

Kuid nüüd on vähemalt Florale kõik selge – Charlie muutub siis, kui ta on stressis. Flora palub poisil kasutada taktikat, mida kasutatakse joogas – tuleb olla rahulik, jääda iseendaks ja hingata. Siinkohal kinnitan, et esimene kord sellest siiski abi ei ole, kuna Charlie muutub korra veel isegi ninasarvikuks, kuid seegi muutumine lõpeb vägagi naljakalt, või oleks õigem öelda halenaljakalt, kuna ninasarvikule tuleb peale kakahäda!

Kuidas lugu lõpeb? Lõpeb see lõpuks koolinäidendiga publiku ees, kus riiukukk Dylan suudab Charlie taaskord endast välja viia, kuid õnneks on kohal ka Flora, kellele tuleb üks hea mõte, kuna saalis on veel üks Charliele oluline inimene. Kes? Selle saad teada, kui raamatu lõpuni loed. Ja kui see oluline inimene olemas on, siis …

Ja üks asi veel – kuigi raamatu kaanel on kirjas, et Charlie muutub kanaks, siis kanaks ta ju ei muutunudki! Selle kohta on raamatu lõpus ka autorilt vägagi humoorikas selgitus.

Selline väga omamoodi lasteraamat. Saab nalja, on põnev, ja ei maksa unustada, et sõprades ja oma peres on jõud, kiusamine on täielik jama!

Vahvad ja humoorikad pildid on raamatusse joonistanud Sarah Horne.


Lina Žutaute „Kake Make ja unistuste sünnipäev“ (Pegasus)

Kake Make sarja uues raamatus tähistab Kake Make oma viiendat sünnipäeva. Päevakangelase kutsutud üllatuskülaliste tõttu saab sellest unustamatu unistuste sünnipäev.

Lastepsühholoog Vytis Valantinas hindab Kake Make sünnipäeva raamatut järgmiselt: „See on üks kõige tõelisem pildiraamat, mis aitab vanematel uskuda laste ja lastel vanemate unistusi! Iga illustratsioon on täis armastust. Igal leheküljel sünnib midagi uskumatut. Lina Žutautė pakub lastele ja vanematele välja suurepärase vestlusteema. Teie lapsed ei kuule mitte ainult autori jutustatud seiklustest, vaid ehk ka loo teie enda lapsepõlvest. Selline vestlus on sild kahe maailma vahel, mis laseb lastel end oluliste ja armastatutena tunda. Sest ainult sellistele inimestele loetakse ette ja nendega aetakse juttu. Ainult tähtsate inimestega räägivad täiskasvanud sellest, kuidas neil läks, kui ka nemad olid väikesed. Seda kogevad lapsed kutsuvad sünnipäevale mitte ainult enda, vaid ka vanemate lapsepõlvekangelased.”

„Kake Make ja unistuste sünnipäev” on juba viies raamat väikese tüdruku Kake Make tegemistest.

Leedulanna Lina Žutaute kirjutatud ja illustreeritud Kake Make raamatud on imelised. On need ju igati lapsesõbralikud lood, siin on igati lahe peategelane, tekstid on lihtsasti loetavad ja arusaadavad, rääkimata suurepärastest illustratsioonidest. Pean tunnistama, et on vist ka minust saanud tõeline Kake Make fänn!

Seekordses raamatus on kätte jõudnud Kake Make ehk Kornelia sünnipäev. Väike tüdruk on juba varahommikul väga rõõmus, sest on ju ometigi tema sünnipäev. Kake Make räägib emale, et talle tulevad sünnipäeval külla tema kollid. Ema kinnitab, et kolle pole olemas, ei Kake Make ega kellegi teise omi. Kuid mulle tundub, et selles raamatus võivad need kollid (head kollid) täitsa olemas olla.

Kake Make räägib sama ka isale, kuid isa oskab meenutada vaid seda aega, kui tema oli väike poiss. Ta oli kutsunud oma sünnipäevale mereröövlid, kuid tulid ainult tädi ja onu. Kake Make räägib kollidest ka vanaemale, kuid vanaema askeldab sünnipäevalaua ettevalmistamisega, mistõttu ta vist ei märganudki, mida Kake Make rääkis.

Ja juba heliseb uksekell. Esimesed külalised on ema ja isa sõbrad, seejärel Kake Make õuesõbrad. Varsti helises veel üks kord uksekell. Kake Make ema imestas, kes võiks see küll olla, sest kõik külalised on ju kohal.

Mis sa arvad, kes olid ukse taga? Loomulikult olid seal Kake Make kollid! Ema kaotab neid nähes kõnevõime. Kake Make tutvustab oma kolle Valli ja Vollina, lisades, et need ongi tema kollid. Külalised on ülimalt üllatunud. No kes ei oleks!

Seejärel saame osa sünnipäevast, sest sünnipäeva pidusöök on lihtsalt suurepärane asi. Külalised maitsevad vanaema valmistatud toite, joovad sõstralimonaadi ja teed, süüakse torti. Õnneks oli vanaema teinud kaks torti, sest külalisi oli ju palju. Ainus, kes ei suutnud süüa, oli ema, kes näis olevat laotanud lisaks kõnevõimele ka isu.

Edasi vaadatakse üle sünnipäevakingid, ja järg jõuab mängudeni. Esimene mäng on meeskondlik möirgamise võistlus, teine mäng on peitusemäng. Seejärel paneb isa muusika mängima. Kõik hakkavad tantsima.

Kake Make küsib emalt ja isalt, et kas nad nüüd usuvad, et kollid on olemas. Ema kinnitab, et usub, ja tema arvates on Kake Make kollid imelised. Ema kinnitab, et tema ootas lapsena oma sünnipäevale kappavat muinasjutuprintsi, kes kahjuks ei tulnudki. Isa lisab, et tema ootab ikka veel mereröövleid.

Möödub tunnike, ja kõlab veel üks uksekell! Mis Sa arvad, kes nüüd tulid?

Kui selle ägeda lasteraamatu läbi loed, siis saad teada. Igal juhul on see suur üllatus kõigile. Kuidas Kake Make kollid enda sünnipäevale sai? No selleks on vaja kübe uskuda ja saada vajalik telefoninumber!

Igal juhul oli see sünnipäev kõige tõelisem unistuste sünnipäev!