Peter Wohlleben „Looduse salajane võrgustik“ (Tänapäev)

Loodus on nagu suur kellavärk. Kõik on loogilises ühenduses ja omavahel seotud, igal elusolendil oma koht ja ülesanne. Kõik taimed ja loomad elavad tundlikus tasakaalus, igal neist ökosüsteemis oma mõte ja ülesanne. Meile, inimestele see meeldib – näib, et me saame kõigest täpselt aru ja see annab meile turvatunde. Aga … kas meil ikka saame kõigest päriselt aru?

Kas loodus pole palju keerulisem kui kellavärk? Looduses ei haaku ju mitte ainult üks hammasratas teisega, vaid palju enamat. See võrgustik on nii peente harudega, et me ei hakka tõenäoliselt kunagi selle täit ulatust mõistma. Ja nii ongi hea, sest siis suudame taimede ja loomade üle jätkuvalt imestada. Tähtis on vaid mõista, et isegi väikesel sekkumisel on suured tagajärjed ja seepärast on parem hoida käed eemale sealt, kus ei ole hädavajalik tegutseda.

Et saaksite sellest peenest võrgustikust selgema pildi, tutvustaksin seda teile meelsasti mõningate näidete abil – imestagem koos.

Sarja „Looduse lood“ uus raamat on kirjutatud suurepärase loodusemehe Peter Wohllebeni poolt, kelle sulest on eesti keeles ilmunud veelmitmeid ja mitmeid väga huvitavaid ja sisukaid loodusraamatuid – „Loomade hingeelu“, „Metsa kasutusõpetus“, „Puude salapärane elu“, „Kas kuuled, kuidas puud räägivad?“

Wohlleben kirjutab põnevalt nii loodusest, puudest, loomadest jpm. Ta otsib põnevaid seoseid, huvitavaid fakte ja põnevaid teadmisi ja võib vist öelda, et mehel „jutt jookseb“, sest lausa lust on tema raamatuid lugeda. Ta suudab lugeja endaga kaasa mõtlema panna ja suunab meid (lugejaid) ka loodust hoopis teise pilguga vaatama ja hindama.

Selle raamatu alapealkiri on „Kuidas puud teevad pilvi ja vihmaussid juhivad mestssigu“. Raamatu eessõnad tõdeb autor, et loodus on nagu suur kellavärk. Kõik on ülevaatlikus korras ja omavahel seotud, igal elusolendil oma koht ja ülesanne ... Kõik taimed ja loomad on tundlikus tasakaalus, igal olendil on ökosüsteemis oma mõte ja ülesanne. Meie, inimesed, peame seda süsteemi hästi ülevaatlikuks ja see pakub meile seetõttu turvatunnet. Hea ülevaade on meie liigile kui endistele stepielanikele ka oluline, sest meie tähtsaim meeleorgan on ju silmad. Kas meil on aga päriselt hea ülevaade?

Autor kinnitab, et on ülim aeg tegeleda nii suurte kui väikeste liikide seostega ... Mida hoolikamalt liikidevahelisi suhteid uurida, seda rohkem imelisi asju avastame.

Raamatu esimene peatükk on „Miks hundid aitavad puid“. Autor alustab peatükki põnevalt: kui keerulised võivad olla suhted looduses, seda on näha huntide põneva näite varal. Neil kiskjail on nimelt hämmastav võime muuta jõgede kulgu ja kujundada ümber nende kaldaid. Jõgede kulg muutus nimelt Yellowstone’i rahvsupargis. 19. sajandil hakati seal hunte süstemaatiliselt hävitama. Seda tehti eeskätt ümbruskonna farmerite survel, kes kartsid oma karja pärast. 1926. aasta paiku oli viimane hundikari hävitatud. Teisi pargis elavaid liike säästeti või isegi toetati aktiivselt, näiteks hirvi. Hirvede populatsioonid hakkasid peaaegu ilma kiskjateta elades aina kasvama ning mõned pargi piirkonnad söödi sõna otseses mõttes lagedaks.

Eriti said kannatada jõekaldad. Sealt kadusid nii mahlakas rohi kui puude võrsed. Laastatud maa ei pakkunud enam toitu lindudele, nii et linnuliikide arvukus kahanes samuti tublisti. Kaotajate poole jäid ka koprad. Selline kurb olukord püsis 1995. aastani. Tol aastal püüti Kanadas hunte ning toodi need Yellowstone’i rahvsuparki, et ökoloogilist tasakaalu taastada.

Seda, mis toimus järgmistel aastatel ja kestab tänaseni, nimetavad teadlased troofiliseks kaskaadiks. See mõiste tähistab kogu ökosüsteemi muutumist toiduahela kaudu alates ülemisest otsast.

Kuid see pole veel kõik. Huntide tulekuga hakkasid hirve ka hirmu tundma, mistõttu hakkasid nad vältima jõeäärseid lagedaid kohti. Pajud ja paplid hakkasid jõekallastel taas vohama. Jõekaldad muutusid tugevamaks, nii et jõed voolasid oma sängides jälle rahulikumalt ega viinud pinnast kaasa. Naasesid ka koprad, tekkis palju lompe, mis olid kahepaiksetele tõeline paradiis. Jõuliselt kasvas ka linnuliikide arv.

Tundub, et kõik on OK? Wohlleben kinnitab, et leidub siiski ka kritiseerijaid – kopraid on liiga palju, hirvi on liiga vähe, huntide tulekuga kasvas ka grislide arvukus, sest neile jäi rohkem marju süüa. Kritiseerijate hulka on jäänud ka veisekasvatajad, mistõttu hundid lastakse maha kohe pärast pargi aladelt lahkumist, kusjuures ebaseaduslikud kütid kasutavad ära signaale, mis tulevad huntide kaelas olevatest raadiosaatjatest. Uurijad tahavd uurida, milliseid radu pidi hundid pargis või siis väljaspool parki liiguvad, kuid kütid kasutavad signaale loomade tabamiseks.

Esimeses peatükis räägib autor ka huntide ja hirvede olukorrast Saksamaal. Autor üritab tõestada, et hunt murrab söögiks eelkõige metsloomi, kuid press kisendab koheselt, kui hundid jälle mõne kodulooma on maha murdnud. Ja kas see oli ikka hubt või hoopis metsistunud koer. Huvitav fakt on seegi, et kui hundikarjad vanemad loomad on maha lastud, võib karja toiduvalik muutuda, ja just nüüd võetakse sihikule lambad ja teised koduloomad. Peatüki lõpus läheb autor Yellowstoone’i tagasi. Nüüd toob ta mängu kalad (järvepaaliad ja Clarki forellid), pruunkarud ja hirvevasikad. Selgub, et kui ühte kalaliiki eelistatakse teisel, siis peavad karud oma toiduvalikut muutma, mistõttu söövad nad palju rohkem hirvevasikaid, mistõttu hirvede populatsioon kahaneb märgatavalt.

Väga palju põnevat ja huvitavat juttu, kas pole. Ja see oli ju alles raamatu esimene peatükk.

Raamatu teine peatükk on „Kuidas lõhed saavad puude otsa“. Puude ja kalade suhe näitab, kui keerulised võivad olla ökosüsteemid. Eriti piirkondades, kus pinnas on väga toitainevaene, sõltub puude kasv otseselt kärmetest vee-elanikest. Kalad on veekogudes olulised toitainete ümberjagajad.

Lugeda saame kuninglõhedest, ja karudest (grislid ja baribalid), kes kalu püüavad ja söövad. Pärast söömaaega jäävad mõned lõhe osad (näiteks selgroog ja pea) üle ning väetavad otseselt pinnast (on ju kalade kehades nii lämmastiku- ja fosforiühendeid). Palju lämmastikku eraldub ka loomade (karude) väljaheidetest. Selgub, et lausa 70% kaldaäärse taimkatte lämmastikust pärineb merest ehk lõhedelt. See omakorda kiirendab puude kasvu. Mõnedes kaldaäärsetes puudes pärineb üle 80% lämmastikust kaladelt. Puud omakorda eraldavad toitaineid vee kaudu jõgedesse ja sealt edasi merre, kus ootavad toitainerikast laadungit juba lugematud mikroorganismid, mis omakorda vajalikud kaladele.

Jaapanis soovitatid kohalikel kalandusettevõtetel istutada rannikute ja jõgede äärde puid. Nii kukkus vette rohkem lehti ja ühel hetkel hakkas kalade ja karpide arv kasvama.

Raamatu kolmandas peatükis „Loomad kohvitassis“ tõdeb autor, et vesi toob rändavate kaladena metsa küll toitu, kuid veel rohkem transpordib seda sealt minema. Põhjus on vee omadustes ja raskusjõus: vesi voolab, ja nimelt allamäge.

Kogu elu meie planeedil vajab toitaineid, nagu mineraalid, fosfori- ja lämmastikuühendid. Need määravad taimede kasvukiiruse, millest omakorda sõltuvad kõik loomad. Siinkohal ei saa rääkida enam mitte lõhedest, vaid tuleb rääkida just inimestest.

Selles peatükis on märgusõnadeks kunstväetised, vesi, põhjavesi, tulvaveed, erosioon, maa-alune elu, bakterid, viirused, seened, vesikakandid ja kas tõesti võib meie kohvitassi sees olla „loomi“?

Siinkohal tõmban ma oma kokkuvõttele ja tutvustusele joone alla, sest Wohllebeni kirjutatud raamatud pakuvad sedavõrd palju huvotavat lugemist, et võidki rääkima ja jutustama jääda. Järgnevad peatükid räägivad metskitsedest ja puudest, salajastest valitsejatest ehk sipelgatest, kurjast kooreüraskist, isegi surnud imetajate korjustest, mis on paljude liikide jaoks eriline maiuspala (selle patüki pealkiri on „Peielaud“), valgusest ja fotosünteesist, lindude rändest (siin on juttu ka Eesti teadlasest Kalev Sepp’ast ja tema kolleegist Aivar Leitost ning sookurgedest) ja Ibeeria sigadest, lindude toitmisest, vihmaussidest ja metssigadest, metsast ja kliimast, metsapõlengutest, loodusest ja inimesest. Väga huvitav on peatükk „Kust tulevad valged inimesed?“ – kas me ikka teame seda? Wohlleben üritab sellele küsimusele vastata.

Raamatu lõpus tõdeb Peter Wohlleben, et looduse võrgustik on nii mitmekesine, et seda pole võimalik üleni raamatukaante vahele pressida. Seepärast pidi autor välja valima eriti muljet avaldavad näited ja siduma need üksteisega niimoodi, et nähtavale ilmub tervik.

Minu arvates on autoril see suurepäraselt õnnestunud, sest lugemine on igati õpetlik, põnev ja huvitav ning kaasahaarav. Võtsid raamatu kätte, hakkasid lugema ja äkki olidki juba raamatu viimaste lehekülgede juures.


Stephane Garnier „101 kassitarkust. Mõelda ja tegutseda nagu kass 2“ (Eesti Raamat)

Kass Ziggy on tagasi! Uus raamat sisaldab 101 õppetundi, üllatavaid, kavalaid praktilisi kassitarkusi ja nõuandeid, mis toovad muutuse teie ellu.

Võita oma hirmud, mitte alla vanduda, enesesse uskuda ja oma elu uuesti üles ehitada kassist ja tema valikutest innustatuna. Lehekülg lehekülje haaval saab Ziggy nõuannete paikapidavus üha selgemaks, äratades lugupidamist ning hägustades piire inimese ja looma vahel.

Inspiratsiooni ammutada, mõelda ja tegutseda: lihtsaimast lihtsaim moodus igapäevase õnne saavutamiseks. Mediteerima panev nurrumine, inspireerivad hoiakud, kerged käpalöögid, et aukartust äratada, ning tõelised mõnuhetked, mida nautima õppida!

„101 kassitarkust. Mõelda ja tegutseda nagu kass 2“ on järg Stéphane Garnier 2018. aastal ilmunud menuraamatule „Mõelda ja tegutseda nagu kass“. Esimene valik kass Ziggy elutarkusi sai tõeliseks menukiks kogu maailmas. Raamat on tõlgitud enam kui 30 keelde.

Seekordse raamatu on Stephane Garnier pühendanud oma kassi Ziggy mälestuseks, kes 2018. aasta suve hakul meie seast lahkus.

Raamatu alguses ongi seetõttu tunda, et autor kurb ja nukrameelne, kuna Ziggy on tema elust lahkunud. Tegelikult tean ma seda tunnet väga hästi, sest eelmisel suvel jäi ka meie pere oma kassist ilma. See on selline väga nukker ja väga kurb tunne, kui keegi oluline on lahkunud. Ja usun, et kassiomanikud on nõus, kui sul on kass, siis on ta sulle ka väga oluline.

Siiski ei ole raamatu läbivaks tooniks nukker alatoon, aga pigem on siin palju ilusaid meenutusi, õnneotsingut, kassitarkusi ja kübe ka huumorit.

Seekord on raamatus üsna mitu sissejuhatust, neis meenutab autor oma eelmist, väga edukat kassiraamatut, lisaks räägib ta sellest, mis uues raamatus juhtuma hakkab, miks ta selle kirjutas, millest me lugeda saame. Raamat koosneb 101 peatükist/101 päevast: siin on nii kassisaladusi kui väikeseid rõõmuhetki, mida isekeskis jagada.

Raamatu esimene peatükk/esimene päev on pühapäev, pealkirjaks sellel „Õnne otsingul“, mille võtab ilusasti kokku üks selline ilus mõte: „Kui leiaksime täiusliku õnne, millised otsingud jääksid meile siis homseks? Õnn on otsing, otsing ongi õnn.“

Teine peatükk/teine päev on loomulikult pühapäevale järgnev esmaspäev, pealkirjaks „Kallid sõbrad, kallid inimesed“. Siin saab sõna juba Ziggy, kes kinnitab, et ka tema vananeb, nagu me kõik. Ziggy tõdeb, et ta tahab rääkida sellest, mis lahutab kasse inimestest, ega lase meile teineteist mõista: sellest ainukesest keelest, mille kaudu kassid aegade algusest on üritanud inimesele natuke juhtnööre anda. Ziggy kutsub lugejat selle raamatu kaante vahel tutvuma kümne elusaladusega, kõik kassi keeles.

Edasi räägivadki autor ja Ziggy vaheldumisi, ja neil mõlemal on palju huvitavat ja toredat ütelda. Autor räägib ka õnnest, Ziggy kasside tarkusest.

Siinkohal üks ilus mõte õnnest: „Koguge iga päev väikseid õnnehetki ja talletage need mällu kui kõige olulisemad asjad.“

Autor räägib lisaks õnnele loomulikult ka kassidest. Näiteks seda, et kui inimene püüab vaadata maailma läbi kassi silmade, siis muutub kogu meie maailmatunnetus. Või seda, et kassi silmis pole võimalik anda või kinkida muud kui armastust, tingimuste ja vastutasuta, mingit muljet või ühiskondlikku positsiooni rõhutamata. Et oma vaatenurka muuta, vaadake maailma läbi kassi silmade.

Huvitav tähelepanek autorilt on seegi, et vanainimesed on nagu kassid. Mõni vanainimene on nagu kass: ta magab, armastab maiustada, ennast talvel tule paistel soojendada ning lauamänge mängida. Nii üks kui teine võib veeta pikki tunde, tühi pilk kaugusesse suunatud, vaadates, kuidas kõik nende ümber rapsivad. Kui on palav, otsib kass varju nagu vanainimesed, kes aknaluugid kinni tõmbavad, et maja jahedana hoida. Nagu meie eakad, otsib kass külma korral radiaatori lähedust, toasooja ja pehmeid mõnusaid diivanipatju. Nagu enamik vanainimesi, magab kass pikki tunde keset päeva ja, nagu kass, uinuvad hallpead seal kus juhtub, vastavalt oma äranägemisele ja küsimusi esitamata.

Autor võrdleb kassi ka lapsega, sest kassid käituvad õnneks tihti nagu lapsed. Nad oskavad säilitada selle muretuse ja rõõmu, mis neile kassipojana omane oli. Leida endas uinunud laps, tähendab leida elust meelehead, lihtsaid rõõme, puhtaid kunstlike lisanditeta õnnehetki, olla nagu kass, kes oskab alati muutuda kassipojaks.

Mõned vahvad mõtted veel. Autor kinnitab, kui kassiga kooselamise juures midagi head on, siis see pilk, millega ta teid ärgates vaatab, on seda kindlasti. Kassi seltsis on hommikune äratus üks haruldaselt südamlik ja lähedust pakkuv hetk. Magad kassi kõrval tähendab ärgata naeratusega, mis jääb näole kogu päevaks.

Autor tõdeb sedagi, et kasse ei saa kunagi kaisutada ega midagi tegema sundida. Parimal juhul arutatakse asjad temaga läbi. Kass võib olla ka terapeut – nurrumise madala sagedusega vibratsioonid võivad mõjuda rahustavalt, ravida stressi ja unetust. Ziggy lesis sageli autori peal ja alti oli tegu kehapiirkondadega, mis olid sageli kurnatud.

Siinkohal toon välja ka raamatus olnud 15 kassi elusaladust:

Nr 1: HIPOMITO – HIrmust POle MIngit TOlku

Nr 2: AMEIA – Alla Me Ei Anna

Nr 3: USENSI – USu ENdasse SInagi

Nr 4: OLLOO – OLe LOOmulik

Nr 5: ARMEN – ARMasta ENnast

Nr 6: SÄUH – SÄilita UHkus

Nr 7: SÄRA – SÄilita RAhu

Nr 8 MÕKÕ – MÕõdukas KÕiges

Nr 9 NAKUSA – NAudi, KUidas SAad

Nr 10 SOHE – SOovigem HEad

Nr 11 SULISI – SUhtle LIhtsalt ja Siiralt

Nr 12 ANTEANIS – ANdesta TEistele, ANdesta Iseendale

Nr 13 LOREI – LOo REeglid Ise

Nr 14 ARNEIVA – ARmasta Nagu Ei Iial VArem

Nr 15 SELÄM – SEegi LÄheb Mööda

Autor kirjutab eraldi peatükkides ka elust koos kassiga, alates juba oma lapsepõlvest, kooliajast, sellest, kuidas ta Ziggy endale sai, kuidas Ziggy ühest oma käpast ilma jäi, kuni Ziggy lahkumiseni välja. Selline omamoodi päevik.

On ka vanasõnu, nt. vanadus ja noorus on eatud või on vaid üks tõeline oht:saamatus õnne ja elu ees. Kuid leidub ka paar naljakat testi ja küsimustikku.

Eraldi peatükid on ka kassi raudsest tervisest, sh. toitumine (kass kuuletub oma vajadustele), treening, ja üks peatükk pealkirjaga „Ei iialgi haige“.

Lahe peatükk on sellest, mis on kassidele vastukarva, ent mida inimesed teha armastavad: üleliigne paitamine, kohustuslik vannitamine, kõhu sügamine, koonu näppimine. On vist mõni üksik kass, kes neid asju naudivad. No ja raamatust leiab veel ka 10 seadust peremehe väljavihastamiseks ja ka kassi armuretseptid.

On ka palju vahvaid ja ilusaid mõtteteri kuulsatelt inimestelt. Mõned näited:

„Kuni te ühtki looma pole armastanud, jääb teie hing osaliselt tuhmiks.“ /Anatole France/

„Kõik loomad peale inimese teavad, et kõige tähtsam asi elus on elamist nautida.“ /Samuel Butler/

„Kõigist loomadest jõuab vaid kass sisekaemuseni.“ /Andrew Lang/

„Usun, et kassid on maa peale laskunud vaimud. Kassid võiksid ka pilvedel kõndida, olen selles veendunud.“ /Jules Verne/

„Mis mugavusse puutub, on kassi eksperdid.“ /James Herriot/

Eraldi peatükkidena on ka väikeste kassirõõmude sõnastik: A nagu aktsepteerimine, armastus, ausus, D nagu diskreetsus, E nagu elu, eruditsioon, ettevaatus, F nagu foobiad, G nagu gurmaan, H nagu harmoonia, heasoovlikkus, I nagu iseolemine, isepäine, J nagu jumal, jälgija, järjepidev, K nagu kaval, küünised, L nagu leebus, loodus, lõbu, M nagu maagia, magama, mäng, N nagu naer (ehk nurrumine), O nagu osadustunne, otsekohesus, P nagu paitus, põikpäine, päike, R nagu rahu, rõõm, S nagu sarm, soojus, soov, suhted, sõber, sõprus, Z nagu zen, T nagu taastumisvõime, tahtmine, taltsutamatus, territoorium, truu, U nagu uni, usaldus, uudishimu, uhke, V nagu vabadus, vaikus, Õ nagu õrnus, Ö nagu öö, Ü nagu üksainus, X nagu Xmas.

Selline vahva raamat see kassitarkuste raamatu teine osa. Väike aga väga sisukas, huvitav ja mõnusalt südamlik ning humoorikas.


Kristel Vilbaste, Ain Raal „Eesti ravimtaimed 2“ (Varrak)

Selles raamatus on lood 40 Eesti ravimtaimest, mille hulgas mõned on väga mürgised. Kõiki neid tutvustatakse põhjalikult ja selgitatakse, kas nende kasutamine on tänapäeval ikka põhjendatud. Lugeja saab teada, mis nimesid üks või teine taim kannab ja kuidas rahvas on neid vanasti ravimisel kasutanud. Paljud raviretseptid on õige vanad. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, kogumist, kuivatamist ja säilitamist. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad ka iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures on silmas peetud ka toimet, mis avaldub, kui konkreetset taime kasutatakse koos ravimitega.

Raamatu autorid on Tartu Ülikooli farmakognoosiaprofessor Ain Raal ja loodusajakirjanik-folklorist Kristel Vilbaste. Teos on jätkuks 2018. aastal ilmunud ja suure menu osaliseks saanud raamatule “Eesti ravimtaimed”.

Köide on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.

See oli ju alles eelmisel suvel, kui tutvustasin sulle mahukat ja väga sisukat raamatut „Eesti ravimtaimed“. Nüüd on samad autorid avaldanud omamoodi järje sellele sisukale raamatule. Uus raamat on veidi õhem, sest esimeses raamatus oli 80 taime, selles 40 taime. Olen kindel, et kui esimese raamatu endale ostsid, siis tasuks osta ka teine osa, nii on olemas ülevaade lausa 120 ravimtaimest.

Raamatu eessõnas tõdevad autorid, et aasta eest ilmunud „Eesti ravimtaimede" esimesse köitesse sai valitud 80 praegu Eestis rahva seas enim kasutatavt ravimtaime. Need valiti välja mitme küsitluse põhjal ning analüüsides varasemate ravimtaimeraamatute sisu ja tänapäeva rahvsuvahelisi ravimtaimeraamatuid. Autorid lisavad, et ikka ja jälle pidid nad vastama küsimusele, miks see või teine ravimtaim käsitlemata on jäänud, mistõttu otsustati, et valmis peab saama ka teine osa.

Autorid jätkavad: „Nende kaante vahel oleva 40 ravimtaime seas leidub rida neidki, mis on oma mürgisuselt lausa ohtlikud või teenivad toorainena ainuüksi farmaatsiatööstuse huve või ootavad senisest põhjalikumat teaduslikku uurimist. Aga selline meie esivanemate pärand, rahvameditsiin ongi: selles on ruumi ühtviisi nii ülimalt hinnalistele küpsetele kogemustele kui ka tühipaljastele kuuldustele ja teinekord ohtlikele uskumustele.“ Vägagi põnev ja õige mõte autoritelt igal juhul.

Seejärel on juttu raamatu autoritest. Kurb on tõdeda, et esimese osa üks autoritest, Mikk Sarv, lahkus hiljuti meie seast, mistõttu tema nime me uue raamatu kaanelt enam ei leia. Eessõnas on juttu ka sellest, kuidas raamatus kirjapandu ülesehituest hõlpsamini aru saada.

Selgub, et iga taime juures on antud liigikirjeldus, rahvapärased nimed ning kasutamisviisid Eestis. Taime ravimina tarvitamist on eraldi käsitletud Gustav ja Ellen Vilbaste käsikirjaliste materjalide ning Eestis ilmunud ravimtaimeraamatute põhjal. Renate Sõukandi ja Raivo Kalle poolt Eesti Kirjandusmuuseumi juures loodud Eesti rahvameditsiini andmebaasist Herba on välja otsitud ka huvitavamaid kasutusviise ja retsepte, mille läbiproovimisel tuleks ettevaatlik olla. Eelkõige võiks kasutada Ain Raali soovitatud retsepti iga taime kirjelduse lõpul. Ja veel: „Just teise köitesse on valitud suur hulk kõige mürgisemaid Eestis kasvavaid taimi, millega meie esivanemad end ravisid, kui polnud veel häid valuvaigisteid ja närvirohtusid, mis nüüd on kõikjal kättesaadavad. Meieni on jõudnud lugusid sellest, kuidas nende taimedega raviti, aga me ei tea, kui suuri doose tarvitati. Ja ridade vahele on siiski kirjutatud, et taimede mürk on inimesi ka tapnud. Nii et tänapäeval ei maksa mürktaimi ise katsetama hakata, meil on ainult üks elu.“

Sissejuhatusest selgub, et rahvapärimuslikes lõikudes märgitud haigused on kirja pandud nii, nagu neid tollal nimetati. Sageli on vanarahvas lähtunud sellest, milline konkreetne haigus väliselt välja nägi. Kasutati ümbritsevast loodusest võetud iseloomustavaid sõnu, mitte arstiteaduslikke termineid.

Autorid jätkavad: „Lugege raamat hoolega läbi ja joonige alla taimed, mida tunnete soovituste järgi endale sobivat, uurige, kuidas neid on vanasti kasutatud ja mida soovitab tänapäeva teadus. Arutage kindlasti koos artsi või proviisoriga, kas võite üht või teist taime kasutada. Ja muidugi pöörake tähelepanu ka võimalikele koostoimetele, kui võtate samal ajal mingeid tööstuslikke ravimpreparaate, ja muudele ohtudele.“

Ma olen kindel, et raamatu sissejuhatus annab märku sellest, mis lugejat ees ootab, mida ta sellest põnevast raamatust leiab, mida teada saab. Kindlasti palju olulisi ja huvitavaid fakte ravimataimedest, sellest, mida meie esivanemad nendega tegid, mida nendest tänapäeval teatakse, mida nendega tänapäeval teha võib. Kui kaks raamatut kokku panna, siis olen kindel, et saad ikka väga vajaliku ja sisuka ülevaate 120 ravimtaime kohta, sest kunagi ei tea, millal mõni häda ja haigus ründavad, millal ravimtaimed suudaksid aidata.

Ma ei hakka Sulle siinkohal selle raamatu 40 ravimtaime lahti kirjutama, seda saad Sa ise raamatust uurida, kuid ma loen ette need ravimataimed, millest selles raamatus juttu tehakse – harilik maarjalepp, karulauk, aedtill, lõhnav maarjahein, vilttakjas, harilik puju, harilik hiirekõrv, harilik maasapp, harilik maikelluke (piibeleht), harilik näsiniin, verev sõrmkübar, ümarlehine huulhein, maarja-sõnajalg, harakalatv, harilik silmarohi, angerpist, harilik apteegitill, mets-krereha, ojamõõl, harilik maajalg, lagritsa-magusjuur, koera-pöörirohi, valge iminõges, harilik leeskputk, kollane mesikas, harilik naistenõges, haisev jooksjarohi, unimagun, harilik ussilakk, harilk näär, harilik sinilatv, kirburohi, harilik käbihein, harilik toomingas, kibe tulikas, paju, harilik maavits, harilik kuldvits, harilik lodjapuu, aaskannike.

Raamatu lõpus on kirjas ka peamised kirjandusallikad, eestikeelsete ja ladinakeelsete taimenimetuste register.