Kristel Vilbaste, Ain Raal „Eesti ravimtaimed 2“ (Varrak)

Selles raamatus on lood 40 Eesti ravimtaimest, mille hulgas mõned on väga mürgised. Kõiki neid tutvustatakse põhjalikult ja selgitatakse, kas nende kasutamine on tänapäeval ikka põhjendatud. Lugeja saab teada, mis nimesid üks või teine taim kannab ja kuidas rahvas on neid vanasti ravimisel kasutanud. Paljud raviretseptid on õige vanad. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, kogumist, kuivatamist ja säilitamist. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad ka iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures on silmas peetud ka toimet, mis avaldub, kui konkreetset taime kasutatakse koos ravimitega.

Raamatu autorid on Tartu Ülikooli farmakognoosiaprofessor Ain Raal ja loodusajakirjanik-folklorist Kristel Vilbaste. Teos on jätkuks 2018. aastal ilmunud ja suure menu osaliseks saanud raamatule “Eesti ravimtaimed”.

Köide on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.

See oli ju alles eelmisel suvel, kui tutvustasin sulle mahukat ja väga sisukat raamatut „Eesti ravimtaimed“. Nüüd on samad autorid avaldanud omamoodi järje sellele sisukale raamatule. Uus raamat on veidi õhem, sest esimeses raamatus oli 80 taime, selles 40 taime. Olen kindel, et kui esimese raamatu endale ostsid, siis tasuks osta ka teine osa, nii on olemas ülevaade lausa 120 ravimtaimest.

Raamatu eessõnas tõdevad autorid, et aasta eest ilmunud „Eesti ravimtaimede" esimesse köitesse sai valitud 80 praegu Eestis rahva seas enim kasutatavt ravimtaime. Need valiti välja mitme küsitluse põhjal ning analüüsides varasemate ravimtaimeraamatute sisu ja tänapäeva rahvsuvahelisi ravimtaimeraamatuid. Autorid lisavad, et ikka ja jälle pidid nad vastama küsimusele, miks see või teine ravimtaim käsitlemata on jäänud, mistõttu otsustati, et valmis peab saama ka teine osa.

Autorid jätkavad: „Nende kaante vahel oleva 40 ravimtaime seas leidub rida neidki, mis on oma mürgisuselt lausa ohtlikud või teenivad toorainena ainuüksi farmaatsiatööstuse huve või ootavad senisest põhjalikumat teaduslikku uurimist. Aga selline meie esivanemate pärand, rahvameditsiin ongi: selles on ruumi ühtviisi nii ülimalt hinnalistele küpsetele kogemustele kui ka tühipaljastele kuuldustele ja teinekord ohtlikele uskumustele.“ Vägagi põnev ja õige mõte autoritelt igal juhul.

Seejärel on juttu raamatu autoritest. Kurb on tõdeda, et esimese osa üks autoritest, Mikk Sarv, lahkus hiljuti meie seast, mistõttu tema nime me uue raamatu kaanelt enam ei leia. Eessõnas on juttu ka sellest, kuidas raamatus kirjapandu ülesehituest hõlpsamini aru saada.

Selgub, et iga taime juures on antud liigikirjeldus, rahvapärased nimed ning kasutamisviisid Eestis. Taime ravimina tarvitamist on eraldi käsitletud Gustav ja Ellen Vilbaste käsikirjaliste materjalide ning Eestis ilmunud ravimtaimeraamatute põhjal. Renate Sõukandi ja Raivo Kalle poolt Eesti Kirjandusmuuseumi juures loodud Eesti rahvameditsiini andmebaasist Herba on välja otsitud ka huvitavamaid kasutusviise ja retsepte, mille läbiproovimisel tuleks ettevaatlik olla. Eelkõige võiks kasutada Ain Raali soovitatud retsepti iga taime kirjelduse lõpul. Ja veel: „Just teise köitesse on valitud suur hulk kõige mürgisemaid Eestis kasvavaid taimi, millega meie esivanemad end ravisid, kui polnud veel häid valuvaigisteid ja närvirohtusid, mis nüüd on kõikjal kättesaadavad. Meieni on jõudnud lugusid sellest, kuidas nende taimedega raviti, aga me ei tea, kui suuri doose tarvitati. Ja ridade vahele on siiski kirjutatud, et taimede mürk on inimesi ka tapnud. Nii et tänapäeval ei maksa mürktaimi ise katsetama hakata, meil on ainult üks elu.“

Sissejuhatusest selgub, et rahvapärimuslikes lõikudes märgitud haigused on kirja pandud nii, nagu neid tollal nimetati. Sageli on vanarahvas lähtunud sellest, milline konkreetne haigus väliselt välja nägi. Kasutati ümbritsevast loodusest võetud iseloomustavaid sõnu, mitte arstiteaduslikke termineid.

Autorid jätkavad: „Lugege raamat hoolega läbi ja joonige alla taimed, mida tunnete soovituste järgi endale sobivat, uurige, kuidas neid on vanasti kasutatud ja mida soovitab tänapäeva teadus. Arutage kindlasti koos artsi või proviisoriga, kas võite üht või teist taime kasutada. Ja muidugi pöörake tähelepanu ka võimalikele koostoimetele, kui võtate samal ajal mingeid tööstuslikke ravimpreparaate, ja muudele ohtudele.“

Ma olen kindel, et raamatu sissejuhatus annab märku sellest, mis lugejat ees ootab, mida ta sellest põnevast raamatust leiab, mida teada saab. Kindlasti palju olulisi ja huvitavaid fakte ravimataimedest, sellest, mida meie esivanemad nendega tegid, mida nendest tänapäeval teatakse, mida nendega tänapäeval teha võib. Kui kaks raamatut kokku panna, siis olen kindel, et saad ikka väga vajaliku ja sisuka ülevaate 120 ravimtaime kohta, sest kunagi ei tea, millal mõni häda ja haigus ründavad, millal ravimtaimed suudaksid aidata.

Ma ei hakka Sulle siinkohal selle raamatu 40 ravimtaime lahti kirjutama, seda saad Sa ise raamatust uurida, kuid ma loen ette need ravimataimed, millest selles raamatus juttu tehakse – harilik maarjalepp, karulauk, aedtill, lõhnav maarjahein, vilttakjas, harilik puju, harilik hiirekõrv, harilik maasapp, harilik maikelluke (piibeleht), harilik näsiniin, verev sõrmkübar, ümarlehine huulhein, maarja-sõnajalg, harakalatv, harilik silmarohi, angerpist, harilik apteegitill, mets-krereha, ojamõõl, harilik maajalg, lagritsa-magusjuur, koera-pöörirohi, valge iminõges, harilik leeskputk, kollane mesikas, harilik naistenõges, haisev jooksjarohi, unimagun, harilik ussilakk, harilk näär, harilik sinilatv, kirburohi, harilik käbihein, harilik toomingas, kibe tulikas, paju, harilik maavits, harilik kuldvits, harilik lodjapuu, aaskannike.

Raamatu lõpus on kirjas ka peamised kirjandusallikad, eestikeelsete ja ladinakeelsete taimenimetuste register.