Otfried Preussler „Meil Kilplas“ (Eesti Raamat)

Tõsilood kilplaste elust linnakirjutaja Jeremias Punktumi ülestähenduste järgi. Meil Kilplas juhtus viimaste aastate jooksul nii hirmus palju kummalisi asju, et oleks päratult kahju, kui need unustusse vajuksid. Seepärast otsustan mina, endine linnakirjutaja Jeremias Punktum, neist juhtumustest tähtsaimad järeltulevatele põlvedele edasi anda. Ma panen need tõepäraselt paberile, ei luuleta midagi juurde, ei jäta midagi vahele ega tee midagi ilusamaks. Niipalju hakatuseks! Mida Kilpla elanikud ka ette ei võta, kõik kipub kiiva kiskuma. Siit saad lugeda, kuidas nad kotiga valgust püüdsid ja soola külvasid, kuidas raekoja kella järve peitsid ja lõpuks linna maha põletasid.

Kilplaste põnevasse maailma aitavad pilgu heita Thorsten Saleina seikluslikud värvipildid.

Tuntud saksa kirjaniku Otfried Preussleri loomingust oleme laste rõõmuks hiljuti välja andnud ka röövel Hotzenplotzi lugude uue, värvipiltidega väljaande neli raamatut ning ainult Hotzenplotzi parimatele sõpradele Martin Vergi „Rangelt salajase röövli käsiraamatu“, mida vajab igaüks, kes röövlielu saladustesse sukelduda tahab!

Nii tutvustab raamatut kirjastus Eesti Raamat.

Kohe alguses pean tõdema, et Otfried Preussleri laste- ja noorteraamatud on tõepoolest ajatud ja legendaarsed, sest lisaks Kilpla-lugudele ja röövel Hotzenplotzile on Preussleri sulest pärit ju ka “Väike nõid”, “Krabat”, “Toomas Hernetont”, “Untslimütsi Ärbi” jt. populaarsed raamatud. “Meil Kilplas” ilmus esimest korda eesti keeles ka 2003. aastal ja selle raamatu piltide autoriks oli Erich Hölle. Tõlkijaks Eve Sooneste, ja just tema tõlge on ka seekordses raamatus. Värviküllased ja suurepärased pildid on seekord joonistanud Thorsten Saleina, kes on joonistanud uuesti ka röövel Hotzenplotzi raamatud, mis on ka eesti keeles üsna hiljuti ilmunud.

Otfried Preusler oli saksa lastekirjanik, kes elas aastail 1923 – 2013. Tema raamatuid on ilmunud terves maailmas üle 50 miljoni eksemplari ja neid on tõlgitud 55 keelde. “Meil Kilplas” ehk “Bei uns in Schilda” ilmus algupäraselt juba 1958. aastal.

F.R.Kreutzwald ja kilplased

Kilplased peaksid olema tuttavad ka eestlastele, sest juba F.R. Kreutzwald kirjutas kilplastest. 19. sajandil olid Saksamaal levinud kirjatööd/kirjutised, mis pilkasid mingi Saksamaa piirkonna elanikke ning nende võimeid ja kombeid. Kreutzwald võttis Schilda linna kohta käiva paskvilli, jutustus ümber, pani enda poolt juurde ja avaldas selle. Saksakeelne sõna “das Schild” tähendab tõlkes “kilp” ja siit tuli Kreutzwaldil sõna “kilplased”. See omakord jäigi eesti keelde, mis vihjab rumalale inimesele, kes enne teeb ja seejärel mõtleb. Esmakordselt ilmus teos eesti keeles juba 1857.

Eno Raua lastepärane ümberjutustus on ilmunud 1962, 2000 ja viimati 2016 (see ilmus kirjastuselt Tänapäev, väga uhkes ja suures köites, Priit Pärna joonistustega). Priit Pärna koomiksiraamat “Kilplased” ilmus 1977. Aastal 2004 ilmus kirjastuselt Varrak jutukogu “Kilplased”.

Tagasi Ottfried Preussleri raamatu “Meil Kilplas” juurde. Kilplas juhtus viimaste aastate jooksul nii hirmus palju kummalisi asju, et oleks päratult kahju, kui need unustusse vajuksid. Seepärast otsustas selle raamatu jutustaja, endine linnakirjutaja Jeremias Punktum, neist juhtumistest tähtsamaid järeltulevatele põlvedele edasi anda.

Mis koht see Kilpla oli?

Hakatuseks saame teada, et Kilpla linnake paiknes kahe oja, Suure ja Väikese Kilpoja ühinemiskohal. Jeremias Punktum ütleb paiknes, sest seda linnakest ei ole enam. See põles kaheksa aasta eest kuni alusmüürideni maha. Linnakese panid põlema linnakese elanikud ise. Miks ja kuidas – sellest lubatakse lugejale hiljem rääkida.

Loeme Kilplast edasi. Juttu on kõrkjatega ääristatud järvest, järsust ja üsna hõreda metsaga Kilpmäest, mille tipust avanes ilus vaade kogu linnakesele. Juttu on ka pühale Damianile pühendatud pisikesest puust kirikust ja raekojast. Kilpla oli igast küljest müüridega ümbritsetud. Sisse sai neljast väravast: Järveväravast, Soolaväravast, Lõunaväravast ja Seaväravast.

Kilplas elas enne selle maha põlemist 367 inimest. Neist umbes veerand olid mehed, ülejäänud moodustasid naised, lapsed ja noorukid. Iga linlane pidas mingit ametit, kuid neil oli ka midagi ühist: käsitöö kõrval tegelesid nad innukalt põllundusega ja harrastasid loomakasvatust. Nii ühel kui teisel oli linna ees oma maalapike ning kodus karjalaut ja küün. Lisaks oli kõigil maja ees esinduslik sõnnikuhunnik, mis andis Kilpla tänavatele tõelise heaolu hõngu.

Koduloomi oli linnas palju ja erinevaid, ainult kasse ei olnud. Kassidel ei olnud nende juures eluõigust. Kunagi ammu oli Kilplasse tulnud üks vana mustlane ning ennustanud linlastele, et linnake leiab hirmsa lõpu! Suitsupilvedes saab ta hukka ning järele ei jää muud kui rusuhunnik. Ja selle õnnetuse põhjuseks on – kass! Veel samal päeval ajasid elanikud kassid Kilplast välja – nii mustad kui valged, hallid, pruunid ja laigulised – kõik! Sellest ajast saadik oligi Kilpla ilma kassideta, kuig hiljem selgub, et õnnetuses ei olnud süüdi mitte kass, vaid hiirekoer ... kuid, kas see ikka oli koer ...

Kilpla vanaisad ja vanaemad

Seejärel loeme Kilpla elanike vanaisadest, kes olid nii erakordselt targad inimesed, et isegi kõige õpetatumad professorid olid nendega võrreldes armetud vusserdised. Tookord oli Kilpla kõigi inimeste hulgas ääretult lugupeetud. Vanaisade poole pöördusid keisrid ja kuningad, vürstid ja hertsogid, kui nad mõnes keerulises küsimuses abi vajasid. Ühel hetkel hakati erinevatesse õukondadesse saatma lausa isiklikku kilplast. Mehed kilplased reisisid tervesse maailma. Kilpla elanike vanaemad jäid esialgu laste ja majateenijatega linnakesse maha ning hoidsid majapidamisel silma peal.

Vanaisad teenisid võõraid härrasid nii sõna kui teoga. Nad teenisid palju raha ja Kilplal läks hästi, sest vanaisad saatsid kogu teenitud raha koju. Vähemalt võiks arvata, et Kilplal läks hästi, kuid tegelikult ...

Edasi loemegi Kilpla elanike vanaemadest, kes kirjutasid võõrsil olevatele Kilpla meestele kirja. Selles selgus, et Kilplas olid asjad halvasti, kui mehed ära olid. Teenijatüdrukud olid laisad, sulased tõrksad, põldudel läks vili hukka, loomad olid hooletusse jäetud, laudad olid mustusest ja kahjuritest tulvil, tänavad ja teed lagunesid, tarad ja katused olid katki, lasped kasvasid naistel üle pea. Kilpla naised kutsusid mehi tagasi peetripäevajärgseks pühapäevaks.

Tarkus on kurjast, lollus on hea ...

Ja mehed! Mehed tulidki Kilplasse tagasi. Koguneti turuplatsile nõupidamispärna alla, sest endine kord tuli ju ometigi jalule seada! Arutati ja peeti nõu, kuni jõuti otsuseni, et kogu õnnetuses on süüdi nende tarkus! Lahendusena tuleks tarkus igaveseks ajaks varna riputada ja edaspidi tuleb mängida lolle! Selle ettepaneku tegi raamatu jutustaja vanaonu. Kilpla mehed võtsid nädala mõtlemiseks ja otsustamiseks. Selle nädala jooksul tegid Kilpla naised meestele head sööki, kuid oli ka neid naisi, kes meestega näägutasid ja pahandasid, oli ka neid naisi, kes tegid head sööki ja riidlesid.

Nädal hiljem tõotasid Kilpla mehed – vanaisad -, et nad on aru saanud, et tarkus on suur pahe. Kõik kilplased, nende lapsed ja lapselapsed peavad sellest hetkest alates olema igavesti narrid ja käituma nagu narrid. Nüüd tegid kunagi nii targad kilplased meelega ühe lolluse teise otsa. Kilplaste vanaisad lausa ületasid iseennast uute vempude väljamõtlemises ning üks oli totram ja sõgedam kui teine. Samal ajal Kilpla lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed ei tundud end tolles narrirollis kunagi mugavasti. Kõik inimesed arvasid, et kilplased on eeslid ja tohmanid ja see valmistas noorematele kilplastele palju meelehärmi ja nad otsisid väljapääsu.

Kui uueks linnapeaks oli Samuel Linakeerd (tema oli raamatu jutustaja äi), võeti vastu otsus, et kilplased hakkavad jälle targaks. Sellest pidi teada saama terve maailm, aga kuidas sellest märku anda? Tarkuse näitamiseks tervele maailmale otsustati ehitada raekoda. Igaüks, kes Kilplasse tuleb ja seda näeb, saab kohe aru, et nad on nutikas rahvas.

Kilplased ehitavad raekoda

Nüüd saamegi lugeda raekoja ehitamisest, milles kilplased olid tõepoolest kilplased. Alustamiseks oli vaja projekti. Pealinnast leiti ehitusmeister (odav küll, aga ...), kes projekti tegi – Kilpla raekojale tuleb kolm nurka, mistõttu polnud see just tavapärane raekoda. Raekoja ehitamiseks oli vaja ka puitu, mida sai Kilpmäe metsast, kuid see puude langetamine oli vägagi kilplaslik, millega kaasnes puude mäest üles vedamine ja sealt alla veeretamine ... tegelikult oleks ka teisti saanud.

Raekoda sai valmis üsna ruttu, kuigi projekt lükati tühja lubjatünni alla ja ehitati sootuks peast. Saabuski pidulik hetk, et raekoda avada. Kõik olid kohal, siseneti raekotta, uks sulgus ja! Valitses täielik pimedus!

Mis oli juhtunud, miks oli raekoda pime, no ja ka projekti polnud enam käepärast! Nüüd otsustati tuua raekotta päikesevalgust, kasutades selleks korve, potte, kanne ja ämbreid, kuid kas siis sedasi saab valgust tuua ...

Kilplasse tuli üks rändav puusepasell, kes tegi ettepaneku võtta reakojal katus maha. Nii tehtigi ja valgus saabus! Rõõm kestis täpselt kolm päeva, sest ilm muutus ja hakkas vihma sadama. Katus pandi tagasi ja üritati hakkama saada küünlavalgel, kuni ühel koosviibimisel oli linnapeal äkki õhupuudus. Ja miks keegi ometigi akent ei ava! Aknad oldiki puudu! Nii tegid paljud kilplased raekotta oma isikliku akna. Neid oli nüüd tõesti väga palju, kuni selgus, et raekojal oli puudu kell!

Kilplased kogusid raha, osteti kell, kuid tänu sõjaolukorrale otsustati kell vaenlase eest ära peita. See lasti Kilpjärve põhja. Sõda ei tulnudki, kuid ka kella ei leitud, sest see oli „hästi“ ära peidetud, oli ju ometigi tehtud paadikese peale sälk sisse selles kohas, kus kell vette lasti ... no jah ...

Väga kuri "putukas", soolataimed, kurva saatusega linnahärg

Ootamatuid juhtumisi ja narrusi raamatus veel mitmeid. Näiteks see, kuidas kilplased püüdsid kinni kummalise ja suure põrnika, kelle oli pea juures kaks võimsat sõrga. Jutustaja lell, kel nimeks Hapuleib tahtis selle endale ja lastele koju viia. Ta hakkas putukat kinni võtma, kui putukas Hapuleiva pöidlast oma suure sõraga kinni napsas. Valu oli meeletu ja selline tegu ei saa jääda karistuseta! Kas putukas tuleks maha lüüa, üles puua, pea maha raiuda või neljaks tõmmata? Lõpuks otsustati putukas Kilpjärve uputada, kuid see karistus oli sellele „putukale“ meelepärane, sest tegemist oli ju vähiga ...

Sellest saame ka lugeda, kuidas Kilplas oli probleeme rahaga, mistõttu tuli neil hakata kokku hoidma. Esimesena leiti, et soola hind on liiga kallis, mida soolavedaja neile müüs. Selge oli see, et sool on inimesele sama vajalik, nagu sõnnik põldudele. Raamatu jutustaja õemees Vasikanahk leidis, et kui kilplased oma vilja ise kasvatasid, siis võiks ju ka soola kasvatada! Selleks tuli kogu Kilpla soolavarud kokku koguda ja seejärel põllule maha külvata!

Imelisel kombel hakkasidki põllul kasvama „soolataimed“, mis meeldisid ka lindudele ja lehmadele, kuid kilplased olid tublid põllumehed, kes ajasid linnud ja loomad üsna kilplaslikul moel minema. Soolataimed saidki valmis, kuid kummalisel kombel kõrvetasid need käsi, kui kilplased hakkasid neid üles korjama. Aga milleks olid olemas kindad! Taimed saidki korjatud ja põllu veerule kokku kogutud, kuni mööda läksid võõrad, soomusrüüdes ja plekk-kiivrites ratsanikud. Nemad selgitasid kilplastele, et kogutud saak polnud teps mitte „soolataimed“, aga lihtsalt kõrvenõgesed ... Kilpla soolavarud olid otsas, kuid kuidas said põllule kõrvenõgesed? Seda ei oska meile keegi ütelda.

 

 

Keiser ja hiirekoer, kes polnduki koer ...

Ja veel, Kilplasse oli külla tulemas keiser, mistõttu valiti uus linnapea, kes pidi oskama ka luuletada. Väljavalituks osutus seakarjus Joonatan Tüügas, kes luuletamisest ei teadnud mitte midagi. Saame teada sedagi, milleks valmistasid kilplased hulganisti kepphobuseid, kuid lööme kaasa ka pidulikul sööämaajal keisri auks, mis peeti raekojas. Pakuti petisuppi kuubikutega, milles saiakuubikud olid keisrile, leivakuubikud kilplastele. Keeruliseks läks asi siis, kui üks kilplastest sõi ära keisrile mõeldud saiakuubiku ...

Hiirtest ja kassidest on ka selle raamatu lõpus juttu. Kilplas oli sedavõrd palju rotte, et neist oli vaja lahti saada. Õnneks sattus Kilplasse üks rändõpilane, kes müüs kilplastele hiirekoera, kes nägi välja nagu kass, ja eks ta tegelikult kass ju oligi. Ühel hetkel tundus kilplastele, et hiirekoeraga on pahasti, kusjuures rändõpilane oli ju ütelnud, et hiirekoerake sööb kõike! Nüüd oli vaja hiirekoerakesest ehk kassist lahti saada. Nüüd saame teada ka seda, miks ja kuidas Kilpla maha põletati.

Seejärel rändasid kilplased laia maailma. Preussler ütleb, et seetõttu võib igas linnas, igas külas ja külakeses siin maamunal leida inimesi, kellest on kohe näha, et nad pärinevad kilplaste soost.

Selle mõttega on vahva lõpetada see humoorikas ja tegelikult ju omamoodi õpetlikki raamat kilplastest ja elust Kilplas. Ja eks tasub silmad ja kõrvad lahti hoida, sest kunagi ei tea, kelle sugujuured ulatuvad Kilplasse, ja kes vastavalt ka käituvad ja toimetavad ...


Enn Kippel „Meelis“ (Pegasus)

Enn Kippeli (1901-1942) noorsoojutt “Meelis” viib lugeja 13. sajandisse, muistsete eestlaste vabadusvõitluse aega.

Sakala vanema Lembitu poeg Meelis võtab vaid 9-aastasena osa ristirüütlite vastu peetud lahingust, ta langeb sakslaste kätte pantvangi ja viiakse Dünamünde kloostrisse. Meelisel õnnestub sealt põgeneda ning liituda Riia poole purjetavate saarlastega. Paraku hukkub laevastik tormis ning poisi võtavad kinni mereröövlid. Läbi mitmete katsumuste ja seikluste jõuab Meelis siiski koju, kus miski pole paraku enam endine.

Hoogne ja noortepärases vormis kulgev jutustus annab aimu nii toonaste eestlaste elu-olust kui ka nende võitlustest.

Enn Kippel (aastani 1935 Eduard Ferdinand Kippel; sündinud 16. veebruar 1901 Tallinn – surnud 15. veebruar 1942 Leningrad) oli eesti kirjanik, kes elas pärast oma isa surma (1913) Peterburis, kus ta õppis hoopiski kondiitriks. Aastal 1919 pöördus ta tagasi Eestisse, kuid vangistati Narvas, kuna kahtlustati, et kuulus Punaarmeesse. 1921 võeti ta siiski Eesti sõjaväkke, pärast ajateenistust oli ta üleajateenija. Tema teenistus kestis 1940. aastani – ta töötas kirjutaja, joonestaja, raamatukoguhoidja ja poejuhatajana. 1941 põgenes Enn Kippel Nõukogude Liitu, sama aasta suvel oli ta Leningradis ajalehe “Rahva Hääl” toimetuse liige, 1942 suri Kippel Leningradi blokaadi ajal nälga ja maeti ühishauda Piskarjovka kalmistul.

1935 ilmus tema esikromaan “Ahnitsejad” (kahes köites, see käsitles autori kaasaega, tegelased olid pärit Tartust), alates 1936. aastast avaldas ta ajaloolisi romaane – 1937 “Suure nutu ajal” (see romaan viib lugeja aastaisse 1575 – 1579, peategelaseks on mündimeistri poeg Ivo Schenkenberg, kes tuttav paljudele kindlasti ka “Viimsest reliikviast”), 1938 “Kui Raudpea tuli” (on öeldud, et see on ilmselt eesti kirjanduse haaravaim Põhjasõja-aineline romaan, raamatu nimikangelaseks on noor Rootsi kuningas Karl XII ehk Raudpea), 1938 “Issanda koerad” (selles romaanis toetub Kippel Läti Henriku kroonikale ja kirjutab ristisõdijate vallutustegevusest XIII sajandi alguses Baltimail, sündmustik on pinev, olustikukirjeldused on rikkalikud ja nende taustal hargneb liivi rahva ja nende vanemate Kaupo ning Ako tragöödia), 1939 “Jüriöö” (see romaan jutustab Jüriöö ülestõusust 1343, kogu sündmustik tugineb neil vähestel ajaloolistel faktidel, mis Jüriöö ülestõusust tänu vanadele kroonikatele teada on).

Usun, et eelpool mainitud romaanid on kõik läbi loetud nendel kirjandushuvilistel, kes ajaloolisi romaane hindavad ja lugeda armastavad, sest Kippeli ajalooliste romaanide väärtuslikuks osaks on asjatundlikud ja detailsed relvade (autor oli tuntud vanade relvade kollektsionäär) ja sõjatehniliste võtete kirjeldused. Ilmse mõnu ja detailsusega on kirjeldatud ka piinamisi ja hukkamisi, milliseid kirjeldusi kaasaegne kriitika nimetas kippelismideks. 1939 ilmus veel ka romaan “Kuldvasikas”, mis samuti kirjeldas autori kaasaega, selle teose sündmused toimuvad Mõigu aleviks nimetatud Jõgeval, juttu on rahast ja kapitalistlikust ühiskonnast …

Kuid kindlasti on Enn Kippeli tuntuim teos 1941 ilmunud noorsoojutustus “Meelis”, mis pika aega on olnud ka kooli kohustusliku lugemisvara hulgas. “Meelise” populaarsus võib johtuda ka sellest, et paljud teised Kippeli teosed olid Eesti NSV’s keelatud, kuna neis räägiti võitlustest venelastega ja kirjeldati positiivselt Karl XII.

Uurisin raamatuantikvariaatidest, et “Meelis” on ilmunud 1941 (kirjastuselt Pedagoogiline Kirjandus), 1945 (Ilukirjandus ja Kunst), 1955 (Eesti Riiklik Kirjastus), 1961 (Eesti Riiklik Kirjastus, just selle aasta raamatut olen mina lugenud, selle oli illustreerinud Henno Arrak), 1976 (Eesti Raamat), 1984 (Eesti Raamat), 1999 (Mixi), 2005 (Ilo), 2008 (Ilo) ja sel aastal kirjastuselt Pegasus ja ka kirjastuselt Tulip.

"Meelis" on Enn Kippeli noorsoojutt (sellegi väljaande esikaanel on kirjas, et tegemist on ajaloolise noorsoojutustusega), mis ilmus 1941, vaid aasta enne Kippeli surma. Peategelane Meelis oli Sakala vanema Lembitu poeg. Olles sakslaste kätte pantvangi langenud, suutis ta koju tagasi jõuda. Ta võttis osa Lindanise lahingust ja Tartu lahingust, kus ta sai surma, võideldes hilisema Tartu kohal asunud linnust kaitstes kõrvuti Koknese vürsti Vjatškoga, keda raamatus kujutati venelasena.

Teoses liitlastena kujutatud Meelisele ja Koknese vürstile Vjatškole püstitati Nõukogude ajal Tartus Kassitoomele pronksist mälestusmärk, skulptuurigrupp "Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel". 1954. aastal tuli esiettekandele eesti helilooja Anatoli Garšneki oratoorium "Vürst Vjatško ja vanem Meelis" (libretist Paul Anton).

"Meelise" lugu algab sellega, et raamatu autor tõdeb – sellest on möödunud juba kakskümmend kaks inimpõlve või õigemini pisut enam kui seitsesada aastat, kui elas kuulus Sakala maavanem Lembitu. Siis oli meie maa hoopis teistsugune kui nüüd; metsad olid aina suured ja mühavad tammikud, järved ja jõed aga hoopis sinisemad kui praegu. Külad asusid tumedate metsapadrikute ja järvede vahel, aga teed, mis nende juurde viisid olid alati vahimeestest valvatud. Metsad olid siis täis karusid, huntide kisa, aga samuti hulkusid tammikuis metskultide karjad, toites end maha varisenud tammetõrudega. Ka pikasarveline tarvas ehk metssõnn jooksis seal möirates ringi.

Igati uhke algus, kas pole.

Autor jätkab – ei läinud siis ükski mees metsa, ilma et tal poleks kaasas olnud oda ja vöö vahel kirvest või nuga. Paljusid neid loomi püüdsid inimesed paeltega kinni, tõid oma kodudesse ja õpetasid taltsaks. Seepärast polnud sugugi ime, et ühes või teises peres hoiti õuekoera kuudis karu või hundikutsikat. Paljud inimesed oskasid koguni metsloomade keelt, nii et neil oli tühine asi kutsuda mõnda lindu või oravat enese juurde. Natuke sellist muinasjutulist ainest on ka sees, ja see on ju vahva. Kuid nüüd hakkab Enn Kippel vaikselt jutustama ka raamatu tegelastest.

Üks säärane mees, kes tundis lindude ja metsloomade keelt, oli Leholas Lembitu küla vana karjus Ivo. Ta oli trääl ehk sõjast toodud vang, kes oli pikkamisi õppinud ka eestlaste keelt kõnelema ega kippunudki tagasi oma kodumaale, mis asus sealpool Peipsit.

Lehola küla, kus elas kihelkonnavanem Lembitu, asus suure metsapadriku ja laugassoo piirimail, kus kasvasid ning haljendasid rukis, oder ja kaer. Igas peres oli seal palju veiseid, lambaid ja muid pudulojuseid ning hobused jooksid seal karjadena koplites hirnudes ringi. Uhkeid lambakarju pidigi hoidma vana lombakas Ivo. Kuid alati, oli ta siis karjamaal või koplis, otsis ikka tema seltsi Lembitu üheksa-aastane poeg Meelis. Ivo õpetas teda tegema vilespille, puhuma sikusarve, voolima puust mänguhobuseid, veiseid ja igasuguseid muid sarvilisi elajaid.

Otse Lehola küla kõrval keset ääretut sood ja rabamaad asus kihelkonna linnamägi. See oli kõrge vaar (piklik kõrgendik), mille inimesed olid omaenda ihurammuga mullast üles ehitanud. Selle mäe ülemisele servale oli jämedatest palkidest ehitatud tara ehk sein, mille taha võis vaenlase maaletulekul pakku minna. Viimasel ajal räägiti vaenlasest üsna tihti ja ikka oli siis Meelis kikkiskõrvu pealt kuulamas.

Meelis polnud seni ühtegi vaenlast oma ihusilmaga näinud, kuid ta aimas seda, et vaenlane on kuri. Ta oli näinud, kui ühel päeval isa koos malevlastega pikalt teekonnalt tagasi tuli, olid paljud neist verised … Siis pudenes ka majakondsete suust sõna, et isa käinud raudmeestega taplemas.

Ühel päeval, kui Meelis viibis koos Ivoga karjamaal, juhtus ta ronima kaselatva, et näha, missugune on maailm kaugemal. Seal üleval märkas ta eemalt mäeküüru tagant paistvat tihedat odade kimpu. Kohe pärast seda nägi ta ka hobuseid ning sadulais istuvate meeste lagipäid, mis päiksepaisel heledalt läikisid. Nende meeste juures polnud üldse paljast ihu märgatagi, vaid nad olid üleni raudse soomusega kaetud.

Need on ju rüütlid! Vahimehed andsid neist märku ka Leholasse Lembitule. Kui Meelis ja Ivo koju tagasi jõudsid, oli suurem osa külarahvast koos oma varaga linnusesse asunud. Kui rahvas oli ülal linnusel koos, suleti selle väravad ning kuhjati nende taha mulda. Õige varsti olid raudsoomustega kaetud ratsanikud linnuse ümber piiranud, kohal olid ka jalamehed, kes hakkasid ratsanikke sadulaist maha aitama. Osad raudmeestest hüüdsid saksa keeles, et jumal nende peale halastaks. Meelisele jäi see veidi arusaamatuks, et ise tulevad kurjusega kallale ja paluvad oma jumalalt halastust ...

Õige varsti tuli linnusele lähemale üksik preester, kes soovitas Lembitul ja tema rahval alla anda ja lasta ennast ja oma rahvast ristida, seejärel Meelis neile pandiks anda … Lembitu ei taha sellisest asjast kuuldagi, mistõttu läkski veriseks võitluseks. Kord oli edu kaitsjatel, kord oli edu ründajatel, kuni lõpuks hakkasid ründajad võimsate katapultidega linnusesse viskama suuri põllukive ja veidi hiljem ka savipotte, mis olid täidetud põlema süüdatud tõrvaga. Ivo hoidis kogu aeg silma peal Meelisel, kuid ühel hetkel õnnestus ristirüütlil Meelis endaga linnusest kaasa viia.

Lembitu nägi, et poeg oli ära viidud, linnusekaitsjad väga kehvas seisus, otsustas ta alla anda. Nii lasid Lembitu ja tema inimesed ennast ristida. Meelist see tagasi ei toonud, sest ta oli võetud pandiks ja viidi Riiga, kus temast preester lubati kasvatada. Lisaks Meelisele võeti linnusest kaasa ka kogu vara. Meelis sai oma isa ja emaga siiski veel hüvasti jätta, ja ta lubas oma vanematele, et ta ei salga ega unusta neid kunagi.

Kippel lõpetab esimese peatüki sedasi – veel üsna kaugelt kajas ordurüütlite laul, nende rautatud hobuste sammude müdin, vankrirataste nägin ja pasunate hüüded, kuni see kõik hääbus tolmupilvede ja metsade taha.

Teises peatükis selgub, et Meelis oli viidud Väina jõe suudmelepüha Nigula mäele ehitatud Dünamünde kloostrisse. Kõigepealt ristiti ta seal kristlaseks ning anti talle ka uus nimi – Bernhard. Seda võõrast nime ei tahtnud Meelis siiski omaks võtta ning ta tõrkus kuulamast, kui teda sellega kutsuti. Tema õpetajaks oli määratud munk Matteus, kes Meelisele vitsakimbuga peksa andis, kui Meelis üritas iga päev vägivaldse nimemuutuse vastu võidelda. Kloostris oli veel kümmekond Eestimaalt kokku korjatud poisikest, kes pidid kloostris ladina keelt, palvetamist ja kirikulaulu õppima. Neile õpetati ka kirjatähti ja pärast ka sõnade kokku veerimist. Meelis oli tubli õpilane, kuid ta kinnitas alati, et ta pole mitte Bernhard, aga Meelis! Munk käskis poisil ka oma vanemad unustada, kuigi Meelis tõdes, et pühakirjas on kirjas – austa oma isa ja ema, et sinu elupäevad saaksid pikaks seal maal, mis Jehoova sulle annab.

Kippel kinnitab, et raske on kasvatada hundikutsikast kitsetalle, ja sama lugu oli ka Meelisega, kes ainult ootas ja varitses parajat aega, et kloostrist põgenema pääseda. Saabus 1215. aasta kevad, kui üsna ootamatult hakkas helisema kloostrikiriku suur tornikell, mida ainult tulekahjude ja muu häda korral helisema pandi. Väina jõe suudmesse, mille läheduses asus kloostergi, ilmus äkki saarlaste laevastik. Kõiki neid laevu, pisikesi ja suuri, oli ühtekokku nõnda palju, et meri neist ümberringi aina mustendas ja kihas. Saarlastel oli plaan jõe ülemjooksul asuva Riia linna ja kauge Saksamaa vahelist laevasõitu seisma panna. Osad saarlaste lavead liikusid Riia poole, kuhu mõõgaordu rüütlid olid endile suurema pesapaiga loonud.

Meelisel õnnestus suure segaduse keskel koos mõne teise poisiga kloostrist põgeneda ja saarlaste laevale saada. Koju poisid siiski veel ei saanud, sest saarlastel oli ees ju sõjakäik Riia vastu. Meelis kinnitas saarlastele, et ta on Lembitu poeg. Saarlased räägivad, et Lembitu ei jäänud koju, raputas võõra ikke turjalt ja oli just nüüdsama tungimas läbi Idumea Autine kantsi alla, et seal vaenlast nuhelda.

Saarlased jõudsidki Riia juurde, kus peeti maha ka üks korralik merelahing, kuid saarlased pidid sealt siiski tagasi tulema. Milline see lahing oli, ja miks saarlased naasevad, selle ma jätan Sulle endale avastada.

Siinkohal ma üritangi nüüd veidi lühemalt teha, sest ei tahaks Sulle ju kogu põnevat lugu ja seiklusi ära rääkida. Peale lahingut alustasid saarlased koduteed, kuid jäid tormi kätte. Kippel jutustab, et kartes laeva hukkumist oli Meelis köidetud kahe tühjaks jäänud veevaadikese vahele, et ta võiks uppumissurmast pääseda. Muidugi sündis see laeva käskniku tahtel, kes Sakala vanemast Lembitust oli paljugi kuulnud ning tahtis seega talle nüüd üht heategu teha.

Laev purunes ja Meelis kukkuski mere. Kui poiss silmad avas, oli ta võõras laevas, kus räägiti võõrast keelt.

“Kõik need mehed olid üpris karvaste nägudega,” jutustab Kippel, “ning kõnelesid hoopis võõrast keelemurret, millest Meelis ei suutnud sõnagi aru saada.”

Õnneks oli mereröövlite seas üks mees, kes eesti keelt oskas ja teistele röövlitele vahendas, mida Meelis rääkis. Meelis sai aru, et need olid Kuramaa mereröövlid, kes olid teel röövretkele Rootsimaa rannikule. Röövlid said teada, et Meelis on Lehola Lembitu poeg, mistõttu olid nad kindlad, et võivad saada suurt lunaraha.

Rootsi rannas läksidki mereröövlid röövretkele. Meelis jäi valvuriga laevale, kas tal õnnestub põgeneda? Selline plaan tal oli, kuid mereröövlid tulid saagiga tagasi, kaasas ka Tingsrydi maavürsti Olopi poja Sigurdi pisike tütar. Meelis otsustas põgeneda, kuid võttis kaasa ka väikese tüdruku.

Nad sattusid tänu õnnelikule juhusele ühe eraku maa-alusesse elamisse, kus rauk andis neile süüa ja juua. Meelis sai teada, kes oli tema kaaslane Astrid. Pika valge habemega rauk elas maa-all, ta rääkis saksi keelt, mida Meelis oli kloostris õppinud. Vanal raugal oli ka väike onnike, kus Meelis järgmisel hommikul ärkas, kuid selleks hetkeks oli Astrid juba oma isa Sigurdi juurde mägilossi tagasi saadetud. Meelis jäi rauga juurde elama, kus õppis käsistema nuga ja voolmeraudu.

Peale eraku surma tahtis Meelis minna oma kodumaale, kuid otsustas külastada ka maavürsti, kes elas mägilossis. Meelis kinnitas inimestele, et ta on kaua elanud Sigurdi maa peal ning söönud seda rooga, mida sealsed kivised põllud suudavad anda, kuid ometi pole ta veel saanud Sigurdit tänada. Mägilossis sai Meelis esialgu väga ebameeldiva vastuvõtu osaliseks, kuna arvati, et ta on lihtsalt mingi segane maanteehulgus … Kui maavürst sai teada, et just Meelis oli tema tütre päästja, siis jäi poiss mägilossi mitmeks aastaks elama. Elu oli külluslik, kuid Meelis igatses tagasi koju.

1219 varakevadel sai Meelis koos Taani kuninga laevaväega kodu poole tagasi. Kodumaal jäi ta mõneks ajaks koos taanlastega laagrisse. Kuid ega ka taanlased päris ausad mehed ei olnud, nad ei suutnud mõista sedagi, kuidas Meelis hakkas paganate kasusid kaitsma. Pagan, kes ei usu Kristust, ei ole tõeline inimene ning teda võib halastamatult petta ja suruda. Meelis astus kohaliku rahva kaitseks välja. Taani kuningat ajas see vihale ja ta käskis poisi hukata!

Meelis pääses veelkord, sest taanlaste laagrisse tungisid mässavad rävalased. Meelis sai lahingus küll raskelt haavata ja tegi silmad lahti alles suvel. Seekord oli teda päästnud jällegi üks rauk, kes aitas tal ka terveks saada.

Pärast tervenemist liitus Meelis Lihula karuküttidega, et koju jõuda. Meelis harjus küttide eluga, õppis võrke panema ja loomi küttima, kaaslaste silmis oli ta tubli ja hinnatud mees. Meelis sai teada, et ta isa oli tõepoolest surnud. Sügisel toimus suur lahing Lihula linnuse juures, kus kohalikele oli abiks ka venelaste vürst Vitslav. Koos saarlastega saadi rootslastest jagu. Selles lahingus kohtas Meelis maavürst Olopi poega Sigurdit. Maavürst sai lahingus surma, ja tema viimaseks sooviks oli saata väike rist Astridile.

Seejärel asus Meelis teele Lehola linnuse poole, et jõuda lõpuks ka koju. Seal selguski, et nii tema isa kui ka ema olid lahingus surma saanud. Lembitu vend Õnnepäeva näitas, kus Lembitu langes. Meelis lubas oma isa ja vendade vere eest ristiväele kätte maksta, mis tema onule sugugi ei meeldinud. Õnnepäeva tõdes, et Sakalas on juba palju verd valatud, tehtud ülekohus tuleb unustada ning leppida selle vähesegagi, mis nende õiglusest on veel alles jäetud. Meelis vastas, et orjuses ei saa seda unustada, sest orjaleib on kõige kibedam. Õnnepäeva soovitas Meelisel lahkuda, sest ta on sama sõge ja leppimatu nagu seda oli Lembitu …

Kodukandis kohtus Meelis ka vana karjuse, Ivoga, kellel oli plaan minna tagasi oma esiisade maale Pihkvasse. Meelis läks kaasa, sest ta lootis saada Pihkvast abiväge, et oma kodukoht ordurüütlitest vabastada. Selleks oleks vaja abiväge nii Noogardist (Novgorodist) ja Pihkvast. Teekond Pihkvasse oli pikk ja raske, kuid 1222 lõi tuli tuha all uue hooga lõkkele. Rahvas sirutas käe relvade järele Harjus, Järvas, Virus ja Sakalas. Meelis naases alles mitme aasta pärast, kuid nüüd juba koos vürst Vjatškoga. Nad jõudsid Tarbatu linnusesse Emajõe ääres, kus nendega liitusid ümberkaudsed hõimlased, et astuda vastu suurele rüütlite väele.

1224 toimubki suur võitlus Tarbatu linnuses, kuidas seal läheb, kuidas raamat lõpeb, selle jätan ikkagi Sulle endale avastada.

Igal juhul on "Meelis" jätkuvalt põnev ja kaasahaarav lugemine ka täna. Kunagi koolipõlves seda lugedes valdasid mind ühtemoodi tunded, kuid täna, täiskasvanuna lugedes, näen ja tunnetan raamatut veidi teistsuguse mõttega. Ajaloolised seikluslood on mind alati paelunud ja seda ma võin kinnitada ka "Meelise" kohta. Ja samas, mulle tundub, et "Meelises" oleks ka seda ainest, et sellest üks korralik seiklusfilm valmis teha ...


Jaan Rannap “Agu Sihvka annab aru” (Pegasus)

Eesti lastekirjanduse klassikasse kuuluva raamatu „Agu Sihvka annab aru” uustrükk on kuuenda klassi pioneeri Agu Sihvka seletuskirjade täielik kogu, milles on nii kolmes eelmises väljaandes kui ka kogumikus „Koolilood” ilmunud lood, samuti varem avaldamata lugu „Kuidas ma purustasin koolilõuna vitamiinirikkuse lootuse”.

Lisaks kahekümnele Agu Sihvka seletuskirjale on raamatu kaante vahel ka neli Edgar Valteri koomiksit, kolm neist on varem avaldatud kogumikus „Koolilood”, üks – „Kuidas me soodustasime gripiviiruse levikut” – ilmub esimest korda.

Agu Sihvka lood/seletuskirjad ilmusid esimest korda juba 1973. aastal. Need said juba ilmudes populaarseks, sest lood olid ülimalt lõbusad, vahetud, siirad ja ausameelsed. Agu Sihvka lood on jõudnud ka telemängufilmi ning kuuldemängudeks raadios.

Mäletan ka oma lapsepõlvest, et “Agu Sihvka annab aru” oli kindlasti üks minu lemmikuid. Ma ei hakka kõiki Agu Sihvka juhtumisi ette lugema ega ümber jutustama, sest sel juhul kaob Sul ju huvi ise raamatut lugeda. Seda mõnusat huumorit ja nalja tuleks ikka ise lugeda, sest siis saad kõige paremini aru, kui humoorikad need lood on. Vaatamata ka sellele, et need ilmusid juba 40 ja rohkem aastat tagasi. Kui on midagi sellist, millest päris täpselt tänane noor lugeja aru ei saa, sest on ju ka koolis selle aja jooksul palju muutunud, siis küsi vanematelt või isegi vanavanematelt. Küll näed, ka nemad mäletavad Agu Sihvkat ja tema sõpru.

Kuuenda klassi kutt Agu Sihvka satub koos sõprade/klassivendadega (näiteks Mart Obukakk, Peeter Topp, Viktor Kaur, Juhan Kiilike jt) igasugu sekeldustesse, mille kohta tuleb Agu Sihvkal esitada seletuskirju kooli direktorile, õppetöökoja juhatajale, õppealajuhatajale, klassijuhatajale ja näiteks kirjasõber Karlile.

Esimene seletuskiri on sellest, kuidas kutid käivitasid kooli autot. Kõik seletuskirjad jõuavad “asjani” üsna suure kaarega ja tundub, et mõnikord saavad kõik jamad alguse üsna tühistest asjadest. Esimene lugu algab sellest, et tahetakse ära kasutada uue õpilase Mart Obukaku oskust teha hästi parmu häält. Terve klass mängib kaasa ja ajalootunnis hakatakse pingsalt jälgima nähtamatut parmu. Ühel hetkel tekib väikes segadus ja ajalooõpetaja saab aru, et lapsed on teinud veidi kohatut nalja. Agu Sihvka, Kaur ja Juhan Kiilike saadetakse klassist välja. Ma ei tea, kas sellist karistust kasutatakse ka tänases koolis, kunagi oli see üsna “populaarne” karistusmeetod.

Esialgu on poisid koridoris, kuid loomulikult on vaja minna koolihoovi. Seal seisab ka kooli auto. Kuna kooli auto katusel kaagutab kütja kana, siis otsustavad kutid minna vaatama, kas kana käis autoistmel munemas? Muna ei olnud, küll olid autol ees süütevõtmed. Poisid teavad, et autovõtmed ei tohiks olla järelvalveta, ja nad otsustavad siiski ka kontrollida, kas auto käivitub. Auto käima ei lähe ja poistest saavad autoremondispetsialistid. Vaatamata sellele ei lähe auto ikka käima ja otsustatakse kasutada sundkäivitust. Nad lükkavad auto kooli katlamajani, kust aiatee hakkab allamäge minema. Agu Sihvka on roolis, auto hakkabki allamäge veerema – kuidas auto seisma saada? Seda ei suuda Agu Sihvka siiski välja nuputada ja nii on tal valik – kas valida peatumiseks karusmarjaistandus või veevõtmise tiik… Ma ei reeda siinkohal välja, kumba koha Agu Sihvka valib, kuid hiljem kasutab poiss vanarahva sõnu “Hooletus ees, õnnetus taga”.

Raamatu kolmas seletuskiri on selle kohta, kuidas Agu Sihvka rikkus keelekabineti magnetofoni. Jah, vanasti olid koolis magnetofonid ning magnetofonilindid, millel oli erinevaid tekste, näiteks keeleõppeks. Magnetofonid olid üsna suured ja lindid üsna keerukad mängida.

Seegi lugu algab hoopis kaugemalt – sellest, kuidas Agu Sihvka ja Juhan Kiilike kooliaias tomatitega duelli peavad. Mäda tomat lendab kahjuks klassijuhatajale vastu kõhtu ning jätab palitule üsna suure pleki.

Sihvka ja Kiilike saadetakse kooli kantselei juurde seisma. Seegi oli vanasti üks “põnev” karistus, kui korda rikkunud õpilane saadeti seisma näiteks õpetajate toa või kooli kantselei ukse taha. Poistele õnnestub vaikselt liikuda kantseleisse sisse ja jõuda riiuli juurde, kus on põnevaid pildiajakirju. Neid lehitsedes on ju seismine palju mõnusam. Ühest ajakirjast loevad nad huvitavat juttu sellest, kuidas on võimalik lihtsasti võõrkeeli õppida. Tuleb võtta vaid sõnad ja käänded magnetofonilindile ning mängida neid öö jooksul mitu korda ette. Nii, et õppija ise magab.

Kahjuks ei suuda sellist huvitavat fakti Kiilike ainult enda teada ja varsti teavad seda ka mitmed teised poisid. Magnetofon “laenatakse” keeleklassist, kaasa võetakse ka magnetofonilint inglise keele õppetükkidega.

Poisid tõmbavad loosi ja selgub, et Sihvka on see, kes peaks öösel õppetükke ette mängima sel ajal, kui teised magavad. Sihvkale see pole meeltmööda ja ta otsustab meisterdada riistapuu, mille abil saaks magnetofoni sisse ja välja lülitada. Sihvka toob füüsikakabinetist elektrimagneti, traati, kotitäie haavleid ja masina, mis väntamisel voolu annab. Sisse- ja väljalülitit ei suuda Sihvka teha. Teda ärritab hirmsasti ka Kiilikese norskamine ja ta otsustab klassivenda veidi “õpetada”. Kiilike ehmatab ja nii pahasti, et haavlid kukuvad magnetofoni peale ja sisse. Nüüd võtab Sihvka elektrimagneti ja üritab haavleid magnetofonist kätte saada, kuid asi lõpeb sellega, et ta kustutab hoopis kõik 20 inglise keele tükki, mis olid lindile loetud ühe Inglismaal elanud ülikoolidotsendi poolt!

Nalja nabani ja rohkemgi veel.

Lugeda saame veel sellest, kuidas kutid meremadu dresseerivad, kuidas Agu Sihvka rühmapäevikusse kiituse sai, kuidas Agu Sihvka aukülalise ülikonna rikkus, kuidas Agu Sihvka geomeetrias puuduliku sai, kuidas kutid internaadi öörahu rikkusid, kuidas sotsioloogilist ankeeti täideti jpm.

Raamatu lõpus on veel neli vahvat koomiksit. Needki ju Agu Sihvka seletuskirjadest ja need on joonistanud Edgar Valter. Tema on joonistanud ka kõik teised selle raamatu pildid. Neli koomiksit on: “Miks me puudusime füüsika tunnist”, “Kuidas ma veetsin möödunud pühapäeva”, “Kuidas ma rikkusin kalapüügi eeskirju” ja “Kuidas me soodustasime gripiviiruse levikut”.


Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad” (Tänapäev)

Gerald Durrell (1925–1995) oli loodusuurija ning kirjanik. Mõni aeg pärast pereisa surma kolis Durrellide pere Inglismaalt Korfu saarele, kus elati aastatel 1935–1939. Elust Korful on Durrell kirjutanud veel kaks raamatut - «Linnud, loomad ja sugulased» ning «Jumalate aed».

„Minu pere ja muud loomad“ on humoorikas lugu loodusest, perekonnast ja elust ühel kaunil saarel. Just Korful tärkas Gerald Durrelli loodushuvi, ta käis hiljem kümnetel ekspeditsioonidel üle terve maailma, asutas loomaaia Jersey saarel ning tegutses aastaid väljasuremisohus haruldaste loomaliikide säilitamise nimel. Tema vend Larry, kellest sai mõjukas kirjanik Lawrence Durrell, elas Korful ja teistel Kreeka saartel ka pärast Teist maailmasõda ning kirjutas need oma paljudesse romaanidesse ja reisikirjadesse.

Korfu-triloogia põhjal on valminud ka telesari „The Durrells“, mille esimene hooaeg jõudis ekraanile 2016.

Gerald Durrelli raamat “Minu pere ja muud loomad” on kindlasti üks kuulsamaid ja legendaarsemaid ning populaarsemaid loodusraamatuid, mis sobib lugemiseks lastele, noortele ja täiskasvanutele. Mina mäletan seda raamatut juba 1976. aastast, kui see esmakordselt eesti keeles ilmus.Eesti keeles on raamat ilmunud veel 1994 (kirjastus RKE) ja 2007 (kirjastus Eesti Päevaleht), kusjuures tõlgete autoriteks on jätkuvalt Piret Saluri ja Rein Saluri, nagu ka sellel ilmumisel - kirjastus Tänapäev avaldas raamatu esimest korda 2016, sel aastal ilmus see uuesti, nii nagu saime sel aastal ETV’st vaadata uuesti ka telesarja “The Durrells”.

"Minu pere ja muud loomad" polegi ju pelgalt loodusraamat, sest see räägib ka Durrellide perekonnast ja nende elust Kreekas Korfu saarel. Raamatu autor kinnitab, et see on lugu neist aastatest, mil tema ja tema perekond elasid Korful. Esialgu pidi sellest saama üks natuke tagasi-igatsev meenutus saare loodusest, kuid autor sai hakkama ränga veaga, lastes oma perekonnaliikmetel otse raamatu esimestel lehekülgedel kohale ilmuda. Paberile jõudnud, sedasid nad end kohe mõnusasti sisse ja hakkasid edasistesse peatükkidesse veel ka igasuguseid sõpru kaasa kutsuma.

Võibki öelda, et raamatus on muhedat huumorit, ilusaid looduskirjeldusi, mõnusat dialoogi, põnevaid putukaid, linde ja muud loodust, omanäolist elu Korful, vahvaid inimesi. Lugu algab Bournemouthis, Inglismaal. Vaatamata sellele, et on juulikuu, on ilm inglaslikult tuuline ja jahe. On küll suvi, kuid Durrellide perest on mitmed haiged: raamatu autoril, Gerryl (poiss on 10-aastane) on nohu, vend Leslie’l (19-aastane) on kõrvapõletik, õde Margol (18-aastane) on probleeme vistrikega, emal on nohu ja reuma. Ainult vanem vend Larry (23-aastane) on terve. Just Larry on see, kes teeb ettepaneku, et nad kõik vajaksid päikest ja teistsugust kliimat, nad peaksid kolima kuhugile mujale. Otsus tehakse ruttu – tuleb minna Kreekasse, kunagi on üritatud minna Hispaaniasse, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Perega läheb kaasa ka Gerry hea sõber, koer Roger.

Seejärel saame osa reisist Kreekasse, kus esialgu peatutakse võõrastemajas, kuid üsna varsti on selge, et nada vajavad oma maja. Maja, kus oleks ka vannituba!

Nende teejuhiks Korful saab igati abivalmis taksojuht Spiro, kes on omade seas üsna tehtud mees, kuna on elanud ja töötanud kaheksa aastat USAs. Spiro juhatabki perekonna maasikroosa maja juurde, kus on olemas ka vannituba. Sellest majast saab mõneks ajaks Durrellitele uus kodu.

Saame tuttavaks majaga, selle ümbrusega, loodusega, putukatega, sest väike Gerry on suur loodushuviline, kes käib loodust uurimas, kaasas koer Roger. Gerry tutvub ka igasugu põnevate inimestega, kohalikega – Kuldpõrnikate-mees, kelle käest Gerry endale kilpkonna ja turteltuvi hangib, mägedes elava Agathega, kellega Gerry laulmas käib, karjus Jannisega jpt.

Gerry saab endale ka koduõpetaja – George on vend Larry vana sõber, kes oli Korfule kirjutama tulnud. Kirjanik nagu ka Larry. George pole ju päris koduõpetaja, kuid ta on üsna tark ja nutikas ning Gerryle ta meeldib.

Üks vahva tegelane on raamatus veel – doktor Theodores Stephanides, kes on loodusteadlane. Gerry uurib koos temaga loodus ja putukaid, saab põnevaid raamatuid jpm.

Ühel heal päeval annab Larry teada, et ta on külla kutsunud sõpru Inglismaalt. Neid peaks saabuma Korfusse lausa 7-8! Kus hakkavad sõbrad elama, maasikaroosa maja on ju üsna väike. Durrellid peavad jällegi kolima! Seekord tibukollasesse majja. Uus maja on päratu suur, veneetsia stiilis häärber, mis seisis mere kaldal künkal, ümberringi oliivisalud, sidruni- ja apelsiniaiad. Raamatus kolitakse veel kolmaski kord – lumivalgesse majja, mis on tibukollasest väiksem, kuid see juhtub alles raamatu kolmandas osas.

Siinkohal tõmban mina oma jutule joone alla, sest ma ei saa ju teile ometi tervet raamatut ette jutustada. See, mis seni kirjas on alles raamatu esimene osa, kuid kokku on raamatus kolm osa. Seega on humoorikaid, põnevaid ja lahedaid sündmusi siin veel üsna mitmeid, tuleb juurde ka uusi tegelaskujusid, põnevaid loomi, putukaid ja linde.

Väga lahe lugemine!


Nikolai Gogol „Peterburi jutud“ (Tänapäev)

„Peterburi jutud” koondab kuus Nikolai Gogoli 1830–1840ndatel aastatel kirjutatud jutustust, mille ühine nimetaja on peamiselt Sankt-Peterburg, mida on vahel nimetatud lausa nende lugude tegelaseks. Ometi ajavad neis oma asju siiski piiterlased oma veidruste, unistuste, rõõmude ja muredega. Eriti on autorit huvitanud just nn „väike inimene”, lihtne agulis elav meistrimees või madalam ametnik, kes on põhjusel või teisel elu hammasrataste vahele jäänud. Gogol kirjeldab neid väga täpselt, humoorikalt ja tuntava sümpaatiaga, halastamata siiski inimlikele nõrkustele ning ühiskonna ebakohtadele ...

Uurisin veidi veebiavarusi ja leidsin Gogoli kohta sellist infot.

Nikolai Vassiljevits Gogol (1.04.1809 – 4.03.1852) oli ukraina päritolu vene kirjanik. Ta sündis Poltava kubermangus Bolšije Sorotšintsõs ukraina mõisniku Vassili Gogol-Janovski peres. Tema ema oli poja sündides alles 18-aastane. Nikolaid mõjutasid tugevasti ema vagadus ja kalduvus tegeleda müstiliste rahvauskumustega.

Nikolai Gogol õppis Poltava rahvakoolis ja Nežini gümnaasiumis (1821–1828). Pärast koolide lõpetamist siirdus ta Peterburi, soovides hakata näitlejaks. Seal loobus ta poolapärasest nimeosast. Näitlemisest ei tulnud midagi välja ning ta otsustas hakata kirjanikuks.

Aastal 1829 ilmus anonüümselt tema esimene teos, idülliline lugu värssides "Hans Küchelgarten". Suurema tähelepanu saavutas ta 1831/1832 aastal ilmunud novellidega "Õhtud külas Dikanka lähedal". Pärast novellide ilmumist sõbrunes Gogol Aleksandr Puškiniga.

Aastatel 1834–1835 töötas Gogol ajaloo õppejõuna Peterburi ülikoolis. Pärast lühiajalist riigiteenistust asus Gogol tööle tütarlaste gümnaasiumi õpetajana ja üritas saada ajaloo professori kohta Peterburi ülikoolis, mis aga ei õnnestunud. 1835. aastal loobus ta dotsendi kohast ülikoolis, pühendus täielikult kirjutamisele ja avaldas veel samal aastal kogumikud "Arabeskid" ja "Mirgorod", mis sisaldasid muuhulgas novelle "Nevski prospekt" ja "Tarass Bulba" (1842). Novellid ilmusid ka ajakirjades, näiteks grotesk "Nina" (1836). Aastal 1836, varsti pärast komöödia "Revident" edukat esietendust, lahkus Nikolai Gogol Venemaalt. Põhjuseks just komöödia “Revident”, mis oli paljude arvates liigagi satiiriline ja terva. See teadmine ärritas tundelist Gogolit, kes otsustas Venemaalt lahkuda. Põhiliselt elas ta Roomas, kus suhtles tihedalt maalikunstnik Aleksandr Ivanoviga. Viimane maalis temast 1841. aastal kaks portreed ja on kujutanud teda ka oma suurteosel "Kristuse ilmumine rahvale".

See oli Itaalias, kus Gogoli mahasurutud seksuaalsus leidis lõpuks ajutise väljapääsu. Tegelikult elas Gogol Roomas kuni aastani 1848. Seal oli kirjanikul avatud ja vaba suhe krahv Josif Vielhorskiga, kuid viimane suri kopsutiisikusse aasta pärast nende kohtumist. Mõne aja pärast armus Gogol Nikolai Jazõkovisse, kes kahjuks ei vastanud kirjaniku siirastele ja sügavatele kirjadele.

Venemaalt oli Gogol ära kokku 12 aastat, pöördudes sinna tagasi 1848. Roomas alustas ta oma ainsa, triloogiana kavandatud kelmiromaani kirjutamist. Kavandatud triloogia esimene osa kandis nime "Surnud hinged" ning see ilmus 1842. aastal. Tsensuuri poolt oli ette kirjutatud pealkiri "Tšitšikovi seiklused ehk Surnud hinged".

Lisaks sellele valmisid veel komöödia "Naisevõtt" (1842) ja grotesk "Sinel" (1842). Tervise halvenedes tegeles Gogol üha enam usuliste teemadega ja selgitas oma vastuolulisi seisukohti esseekogumikus "Valitud kohad kirjavahetusest sõpradega" (1842), mida aga ei mõistetud.

1848. aastal käis Gogol palverännakul Pühal Maal. Naastes Venemaale, töötas Nikolai Gogol ka "Surnud hingede" teise osa kallal, kus ta püüdis vastukaaluna esimesele osala, näidata Venemaa olustikku veidi positiivsemast küljest. Kuid selline lähenemine ei läinud kokku tema kriitilise realismi meetodiga. Sellest on säilinud vaid peatükkide visandeid. Selline lähenemine tundus Gogolile võlts, ta langes surmani kestnud loomekriisi ja veidi enne surma põletas depressioonis kirjanik ka käsikirja.

Gogoli looming jäi aega, kui Venemaal võttis võimus võitlus läänemeelsete uuendajate-liberaalidega ja slavofiilidest konservatistide vahel. Liberaalid kasutasid ära Gogoli teoseid nende satiirilisuse tõttu, kuid Gogolit ennast suureks reformistiks ei peetud. Lõpuaastate Gogolit pidasid mitmed reformistid hoopis padusuklikuks vanameelseks.

Gogoli kritiseerijad on ütelnud, et Gogol ei pidanud oma loomingus paljusid asju pühana. Samas Gogol ise nägi oma suhtumist Venemaasse hoopis sentimenaatlsena. “Surnud hingedes” alustab ta ühte peatükki sellega, et kirjeldab oma sügavat kiindumust venelastesse ja suhtu hellalt ka oma tegelaskujudesse, kes on kui nähtamatud pisarad nähtava naeru all.

Gogoli jutustused ja näidendid on täis autori kriitilist suhtumist abiellu ja ampluaa igasuguse seksuaalsusega naistegelasi, mis omakorda ilmekalt markeerib tema tugevalt romantilist suhtumist meestesse. Jaanuaris 1852 tunnistas Gogol oma homoseksuaalsetest ihalustest vagatsejale ja kitsarinnalisele preestrile Isa Matvei Kostantinovskile, kes sundis Gogolit palvetama ja paastuma ööl ja päeval, kuni Gogol näljutas enese surnuks.

Gogol oli oma elu ajal paaniliselt kartnud, et ta maetakse elusalt. Kui aastaid peale tema surma ta haud ümbermatmiseks avati, oli surnukeha mitte selili, vaid külili...

Algselt maeti kirjanik Moskva lähistele Püha Taanieli kloostri surnuaeda, kuid 1931. aastal toodi kirjaniku säilmed Novodevitshi kalmistule. Ekshumeerimisel avastati, et kirstu kate oli seestpoolt ribadeks näritud! Sellest võis järeldada, et Gogol maeti elusalt - letargilise une seisundis. Just seda oligi Gogol kogu elu kartnud. Ta oli omakseid korduvalt hoiatanud, et nad tema mahamatmisega ei kiirustaks, kuni pole surmas kindlalt veendunud.

Eesti keeles ilmunud: "Portree" (1928) "Tarass Bulba" (1955) "Surnud hinged" (1958; romaan) "Ametimehe hommik. Kohtuasi" (1959; näidend) "Jutustused" (1970) "Jutustusi. Revident" (1982) "Õhtud külas Dikanka lähedal" (1992; jutustused) "Revident" (2009).

Kirjastuse Tänapäev raamatusari “Punane Raamat” on suurepärane, sest selles on ilmunud üle 150 raamatu, nii maailmakirjanduse klassikat kui ka tänapäevase nüüdiskirjanduse “klassikat”, palju on ilmunud ka vene autorite teoseid. Autoritest tasub mainida – George Orwell, Arkadi ja Boriss Strugatski, Albert Camus, Anton Tšehhov, Kurt Vonnegut, Sergei Dovlatov, Vladimir Voinovitš, Upton Sinclair, Heinrich Böll, Ilja lgl ja Jevgeni Petrov, Herman Hesse, Tom Stoppard, Amos Oz, Vladimir Nabokov, Ian McEwan, Mihhail Bulgakov, William Golding, Günter Grass, Jack Kerouac, Mario Vargas Llosa, John Irving, Truman Capote, Milan Kundera, William Faulkner, Aldous Huxley, Erich Maria Remarque, John Dos Passos, Alfred Döblin, Michael Ondaatje, Virginia Woolf, Paul Auster, Franz Kafka, Mark Twain, Henry Miller, Kazuo Ishiguro, Stendhal, Pedro Almodovar, Ray Bradbury, Oscar Wilde, John Updike, Italo Calvino jpt. Suurepärane valik ja suurepärane lugemine.

Nikolai Gogolit selles sarjas varem ilmunud ei ole, mistõttu on igati vahva, et nüüd ka Gogol selles sarjas olemas.

Nikolai Gogoli raamatu “Peterburi jutud” esinmene jutustus/novell on “Nevski prospekt”, mille on eesti keelde tõlkinud Paul Viiding.

Lugu algabki Nevski prospektil, mille kohta Gogol ütleb, et pole midagi kaunimat Nevski prospektist, vähemalt Peterburis mitte. Peterburile on Nevski prospekt kõik. Gogol jutustab sellest kummastavast ja hämmastavast tänavast ja inimestest, kes sellel liiguvad, kusjuures autor vaatleb prospekti erinevatel kellaaegadel.

Varajasel hommikul venib seal töötav rahvas, vene külamehed, kerjused kogunevad kondiitriäride uste taha. Kuni kella kaheteistkümneni ei ole Nevski prospekt kellelegi eesmärgiks, vaid on ainult abinõuks: ta täitub järk-järgult isikutega, kel on omad tööd, omad hooled, omad mured, kuid kes hoopiski ei mõtle temast.

Kell kaksteist teevad Nevski prospektile vallutusretkele igast rahvusest guvernöörid oma batistkraedes kasvandikega. Gogol mainib inglise Jones’e ja prantsuse Coq’e. Sel ajal on Nevski prospekt pedagoogiline prospekt. Kuid mida lähemale kella kahele, seda vähemaks jääb guvernööride, pedagoogide ja laste arv; lõpuks surutakse nad välja nende hoolistevate isade poolt, kes kõnnivad käes alt kinni oma kirevate, mitmevärviliste, närganärviliste kaaslannadega … Nendega ühinevad ka need, kes teenivad välisasjade kolleegiumis ja paistavad silma oma toimingute ja kommete suursugususega. Jumal küll, kui kauneid ameteid ja teenistusi on olemas! Siinkohal on selgelt näha Gogoli vastumeelseust igasugu ametnike suhtes, mida ta väljendab nii satiiri kui ka irooniaga. Gogol räägib siinkohal habemetest, vurrudest, värvikirevatest kübaratest ja kleitidest. Justkui oleks tegemist mingisuguse moeajakirja looga. Gogol tõdeb, et paistab, nagu terve liblikate meri oleks tõusnud lilledelt ja hõljuks särava pilvena meessoo mustade põrnikate kohal.

Kella kahest kolmeni päeval võib Nevski prospketi nimetada liikuvaks pealinnaks, kus toimub kõigi paremate inimlike toodete peamine näitus. Kell kolm toimub uus muudatus. Nevski prospektile saabub järsku kevad: ta kattub üleni rohelistes mundrites ametnikega – titulaar-, õue- ja muud nõunikud, kollegiumi-registraatorid, kubermangu- ja kollegiumisekretärid.

Kella neljast peale on Nevski prospekt tühi, ja vaevalt te kohtate seal ühtegi ametnikku. Mõni õmbleja, mõni sisse sõitnud veidrik, kes ei pea kellaajast lugu, mõni pikakasvuline inglanna ridiküli ja raamatuga käes, mõni artellivanem. Aga niipea kui hämarus laskub majadele ja tänavatele, elustub Nevski prospekt uuesti ja hakkab end liigutama. Te kohtate palju noori inimesi, enamasti vallalisi, soojades saterkuubedes ja sinelites.

Ja just sellisel õhtusel ajal meie lugu saab alguse. Porutšik Pirogov ja noormees frakis ja keebis on märganud kahte võluvat naist. Pirogov blondiini, noormees mustajuukselist neidu, kel kaunid silmad, hoiak, figuur ja näojooned. Pirogov otsustab minna blondiinile järele, noormehe saadab ta mustajuukselise järele.

Nüüd saame lugeda, et noormees oli kunstnik, kummaline nähtus! Peterburi kunstnik. Gogol kinnitab, et need kunstnikud ei sarnane põrmugi Itaalia kunstnikega, uhkete, keevaverelistega nagu Itaalia ja tema taevas.

Meie loo kunstnik on vaene, kes joonistab mõne kerjava vanaeide näoilmet või oma toa perspektiivi. Meie loo kunstnik on noormees, kunstnik Piskarjov, häbelik, arg, kuid niisuguste tundmuste sädemetega rinnas, mis olid parajal juhul valmis muutuma leegiks.

Nüüd järgneb Piskarjov brünetile, kes pöörab äkitselt oma pilgu noorele kunstnikule, kelles süttibki leek. Brünett viipab käega, kas tõesti kutsub see imeline olend noormehe endaga kaasa! Piskarjov järgneb neiule, nad jõuavad ühe mitte just ilusa maja juurde, lähevad neljandale korrusele, milles on korter, kus veel mitu naist istuvad – mulle tundub, et see on odav bordell või midagi taolist. Piskarjov ei suuda uskuda, kuhu on ta imelisele olendile järgnenud ja sattunud. Tütarlaps avas selles korteris oma kenad huuled ja hakkas midagi kõnelema, kuid kõik see oli nii rumal, nii labane … Noor kunstnik põgeneb. Ta ei suuda uskuda, et sääraste jumalike näojoontega kaunitar on sellises paigas …

Piskarjov on kodus tagasi, kell on pool üks öösel. Ta ei olnud unes, ei olnud päris ärkvel. Unerammetus hakkas temast võitu saama. Keegi koputas uksele, uks avanes ja sisse astus teener uhkes livrees. Preili, kellega oli Piskarjov veidi aega tagasi kohtunud, olevat palunud noore kunstniku enda poole ja saatnud talle tõlla järele. Nii sõidutatakse Piskarjov uhkes tõllas veel uhkema maja/lossi juurde, millel on heledasti valgustatud aknad, kõlavad muusikahelid. Lossis on käimas mingisugune pidu, seal on palju uhkeid ja ilusaid inimesi. Ja seal on ka too neiu, kes on eriti kena, ilus ja uhke. Neiu kutsub Piskarjovi endaga rääkima, kinnitades, et ta pole see, kelle Piskarjov arvab ta olevat … Ühel hetkel neiu kaob rahvamassi sisse ja Piskarjov … Piskarjov ärkab unest … see oli lihtsalt imeline uni.

Pärast seda Piskarjovi unenäod muutusid tema eluks – ta magas ilmsi ja oli ärkvel unes. Ta elustus ainult öö saabumisel. Säärane olukord kurnas tema jõu, aga kõige hirmsamaks piinaks oli talle see, et uni hakkas teda üldse maha jätma. Ta oli kuulnud, et unetuse vastu aitab oopium, mistõttu ostiski ta ühe pärslase käest seda salakavalat kraami. Nüüd näeb ta imelist und sellest imelisest neiust, Piskarjov tahaks teda joonistada, temaga koos olla.

Lõpuks otsustab Piskarjov minna sellesse majja ja korterisse, kus me alguses olime. Neiu oli sinna hiljuti jõudnud, kusjuures hommikul oli ta täitsa purjus olnud. Piskarjov ei suuda uskuda selliseid jubedaid sõnu. Piskarjov pakub välja, et nad võiksid hakata koos tööd tegema – noor kunstnik joonistaks, neiu istuks kunstniku kõrval ja innustaks teda, õmbleks või teeks muud käsitööd. Neiu ei suuda sellist ettepanekut mõista, ta kinnitab, et ta pole pesunaine ega õmbleja, et hakata tööd tgema. Ja kui neiu korterikaaslane soovitab Piskarjovile hoopis temaga abielluda, sest tema oskab küll sellist töönaise nägu teha … selle peale Piskarjov põgeneb sellest korterist.

Ta sulges end oma tuppa luku taha. Nädal hiljem murti uks maha ja leiti Piskarjovi hingetu keha läbilõigatud kõriga.

Mis sai porutšik Pirogovist, kes järgnes loo alguses blondiinile? Gogol räägib lugejale ka Pirogovist, kes lävis ohvitseridega ja oli igati uhke ja tegus mees.

Pirogov oli esimesel korral järgnenud blondiinile Schilleri korterisse, kus purjus sakslased ta välja viskavad. Ohvitser ei jäta jonni. Ta läheb järgmisel päeval uuesti, näeb taaskord seda võrratut blondiini, kuid nüüd on Pirogov sinnitud Schilleri käest endale kannused tellima, sest on ju sakslane osav plekissepp, ja mida Pirogov nende korteris ikka teeb … Kaks nädalat käib Pirogov Schillerite juures, tehes asja, et tahab kannuseid näha, no ja iga kord näeb ta ka võrratut blondiini. Järgmise tööna tellib Pirogov Schillerilt tupe oma pistodale. Lõpuks saab Pirogov teada, et plekissepp ei ole kodus pühapäeviti.

Kuna Pirogovile tundub, et blondiin on temast “huvitatud”, lähebki ta pühapäeval, sest ta on kuulnud, et sakslannadele meeldib tantsida. Pirogov on osav tantsulõvi ja nii ta saksalannaga tantsibki. Lõpuks hakkab mees naist suudlema … kui äkki, avanes uks ja sisse astusid Schiller, Hoffmann ja tisler Kunz. Ja nüüd! Sakslased kisuvad Pirogovi paljaks ja annavad ohvitserile väga valusasti vitsu!

Pirogov on löödud, ja äärmiselt vihane. Ta kavatseb teha kirjaliku avalduse peastaapi, või riiginõukogusse, või keisrile endale! Kuid Pirogov astus koduteel kondiitriärisse, sõi kaks lehttaignast pirukat, luges ajalehte ja ei olnduki enam nii vihane. Ta jalutas jahedas õhtus Nevski prospektil ja rahunes veelgi. Lõpuks läks ta õhtut veetma kontrollkolleegiumi ülema peole, kus paistis jällegi silma suurepärase tantsijana, eriti masurkas.

Gogol naaseb jutu lõpus tagasi Nevski prospektile, kus toimub kõige kummalisemaid sündmusi. Kui kummaliselt, kui arusaamatult saatus meiega mängib? Kas me saavutame iialgi seda, mida soovime?

Raamatu teine lugu on kindlasti üks kuulsamaid ja tuntumaid Gogoli jutte ehk “Nina”, mille on eesti keeled tõlkinud jällegi Paul Viiding.

Paastukuu 25-ndal päeval juhtus Peterburis ebatavaliselt veider sündmus. Voznessenski prospektil elav habemeajaja Ivan Jakovlevitš ärkas kaunis vara ja tundis sooja leiva lõhna. Imeline. Ta naine oli küpsetanud leiba. Habemeajaja sel hommikul kohvi ei soovigi, ta sööks vaid sooja leiba sibulaga. Habemeajaja lõikas leiva pooleks, heitis pilgu sisule ja nägi seal midagi valendavat. Ta torkas sõrmed sügavale leiva sisse ja tõmbas välja – nina! … Habemeajaja on ehmunud, tema naine on vihane, ju on habemeajaja purjuspäi mõnel oma kliendil nina küljest lõiganud!

Ivan Jakovlevitš pakib nina sisse, läheb Issaaki sillale, et selle pealt nina Neevasse visata. Habemeajaja seda teebki, kuid seda näeb pealt politseinik. Mida on habemeajaja sillal teinud? Mida habemeajaja politseinikule rääkis, seda me hetkel teada ei saagi, sest kollegiumiassesor Kovaljov ärkas kaunis vara … Kovaljov ringutas, käskis endale ulatada väikese peegli, mis seisis laual. Kovaljov soovib vaadata vistrikku, mis oli eelmisel õhtul tekkinud ta ninale, kuid nüüd nägi ta oma suureks imestuseks, et tal oli nina asemel täiesti lage koht! Nina ei olnud! See oli šokk, mistõttu otsustas ta kihutada oberpolitseimeistri poole.

Gogol räägib lugejale veidi ka Kovaljovist, keda kutsutakse ka majoriks. Kovaljovil oli kombeks iga päev jalutada Nesvki prospektil, mistõttu saab tõmmata siinkohal ka paralleele eelmise jutuga.

Teel politseiniku juurde märkab ta, kuidas ühe maja juures sõitis treppi tõld. Tõld peatus, uksed avanesid ja tõllast hüppas küürakil välja mundris härra, kes jooksis trepist üles. Kovaljovi tabab hirm ja imestus, kui ta tunneb ära – see härra oli tema enda nina! Kovaljov ootab veel paar minutit. Nina tuli majast välja. Tal oli seljas kullaga tikitud munder suure püstkraega, seemisnahksed püksid, mõõk puusal. Suletutiga kübarast võis järeldada, et tal oli riiginõuniku auaste.

Kovaljovil õnnestub Kaasani kirikus oma nina ka kõnetada, kuigi nina ei saa aru, mida temast tahetakse. Nina kinnitab, et Kovaljov eksib, sest tema on ikkagi tema ise.

Kahjuks ei leia Kovaljov politseiametnikku kodust. Seejärel üritab Kovaljov panna lehte kuulutust kadunud nina kohta, kuid kuulutusi vastuvõttev ametnik ei taha sellist kuulutust avaldada, kes on varem kuulnud, et inimene otsib oma nina, ja mis sellest kasu oleks …

Seejärel pöördub Kovaljov jaoskonnapristavi poole, kuid ka sealt ei saa ta abi, sest pristav teeb parajasti lõunast uinakut ja ametnikke ei tohi sellisel ajal kindlasti mitte segada. Kovaljov naaseb koju ja on meeleheitel, kuni saabub ilusa välimusega politseiametnik, kes oli tabanud Kovaljovi nina, kui nina oli istumas postitõlda, et sõita Riiga! Politseiametnik kinnitab, et selle kadunud ninaga on seotud ka habemeajaja ja ulatab Kovaljovile paberisse keeratud nina.

Esialgu ei õnnestu Kovaljovil nina oma näole uuesti kinnitada, isegi arst ei suuda teda aidata. Tänu kadunud ninale ja ninatusele “pääseb” Kovaljov abiellumiest staabiohvitseriproua tütrega, sest Kovaljovi arvates just tulevane ämm nina kadumisega seotud ja mingit nõidust aretanud. Ja lõpuks, kui Kovaljov ühel hommikul ärkab, on nina omal kohal tagasi.

Gogol võtab loo kokku ja ütleb, et on arusaamatu, kuidas küll autorid võivad võtta kasutusele selliseid süžeesid … Räägitagu mis räägitake, kuid sääraseid lugusid maailmas juhtub – harva küll, kuid juhtub.

Kolmas lugu on “Kaless”, mille on eesti keeled tõlkinud Toomas Kall.

Gogol viib meid selles loos väikelinna nimega B., kus oli hirmus igav, kuid elu läks palju lõbusamaks, kui sinna asus üks nimetu ratsapolk.

Enne seda olid väikelinna tänavad tühjad, kuid pärast ratsapolgu tulekut muutus kõik. Nüüd olid seal ohvitserid, majorid, porutšikud, majori tentsikud, sõideti kalessiga, olid hobused. Lõpuks toodi sinna üle ka brigaadikindrali majutuskoht. Ümberkaudsed mõisnikud, kellest varem ei teatud mitte midagi, hakkasid maakonnalinnas käima, et kohtuda härrade ohvitseridega, et nendega kaarte mängida ja juttu ajada.

Nüüd oli tulekul brigaadikindrali suur lõunasöök, millel osalesid ohvitserid ja ümbruskonna mõisnikud. Mõisnikest oli silmapaistvaim Pifagor Pifagorovitš Tšortukutski (Gogoli tegelastel on hämmastavad nimed …). Kitsas õu oli troskadest ja kalessidest umbes. Kindral hooples külaliste ees oma uhke hobusega. See oli mära, ke nimeks Agrafena Ivanovna. Uhke ja ilus hobune. Tšortukutski näib olevat üsnagi kade, kuid ka temal on, millega uhkeldada! Ta uurib kindralilt, kas tollel ka asjakohane ja uhke ekipaaž olemas on? Mõisnik kinnitab, et tal on kodus kaardimängus võidetud kaless, Viinis tehtud ja maksab vähemalt neli tuhat!

Mõisnik kutsub kindrali koos ohvitseridega järgmiseks päevaks enda poole lõunale, siis saab ühtlasi ka imelist kalessi vaadata ja näha. Kuid on üks pisike probleem – mõisnik ei pääse kindrali juurest kuidagi tulema, sest mängitakse kaarte, juuakse, seejärel on juba õhtusöögi aeg, ja juuakse veel. Nii pääseb purjus mõisnik alles hommikul liikuma.

Mõisnik jääb kodus oma nägusa naise kõrval magama. Keegi ei julge teda äratada ka hommikul, sest oli mõisnik alles äsja koju jõudnud. Päevane “äratus” on kõikidele ootamatu, sest mõisniku juurde on lõunale tulnud kindral ja mõned ohvitserid. Nüüd palub mõisnik oma teenijatel valetada, et teda polegi kodus, sest tal oli ju kõik meelest läinud, nii lõuna kui ka uhke kaless.

Kindral ja ohvitserid paluvad tallipoissi, et see neile ikka seda imelist kalessi näitaks. Nähes kalessi, on ohvitserid kindlad, et ega see nüüd sedavõrd imeline ei olegi, ja kui see heal juhul kaks tuhatki maksab, siis on hästi hinnatud. Imeline on hoopis üllatus külalistele ja mõisnikule, kui kindral avab kalessi ukse ja selles istus imelikult kägaras ja hommikumantlis mõisnik.

Kindral lajatas kalessi uksed kinni, ning sõitis koos ohvitseridega minema. Imeliselt tühine näib olevat ka toonaste uhkete ja kiitlevate mõisnike elu …

Siinkohal tõmban ma oma loole joone alla. Kolm suurepärast lugu on selles raamatus veel ja Nikolai Gogol on suurepärane ka nendes lugudes. Ta on suurepärane jutuvestja, suurepärane satiirik, kes oskab “kasutada” satiiri ja irooniat ja kõike muud, et muuta oma lood lugemisväärseks. Raamatust leiad veel jutud “Portree” ja “Sinel” (need on eesti keelde tõlkinud Paul Viiding) ja “Hullumeelse päevik” (tõlkinud Lilian Vellerand).


Jack London „Valgekihv“ (Tänapäev)

Kui hundikoopas sündinud väike sõbralik kutsikas satub indiaanlaste meelevalda, saab temast Valgekihva-nimeline kelgukoer. Ent päritolu teeb Valgekihvast ohtliku ja vihatud vaenlase teistele indiaani koertele, kelle kius muudab ta süngeloomuliseks erakuks. Uue, värdjaliku omaniku võitluskoerana tigestub Valgekihv lõplikult, nii et kui ta saab viimaks sõbraliku peremehe, näivad nende hea läbisaamine ja koera õnnelik tulevik vähemalt esmapilgul lootusetud …

Jack Londoni „Valgekihva“, metsiku looma kodustamise lugu, mis ilmus esimest korda 1906. aastal Ameerikas, peetakse kirjandusliku animalistika pärliks. Vähestes teostes on suudetud koera läbielamisi ning arenevat ja vastuvõtlikku karakterit kujutada nii meisterlikult, jõuliselt ja suure sisseelamisega ning muuta need inimlikult nii arusaadavaks, laskumata seejuures looma enda liigse inimestamiseni.

Alles see oli, kui kirjutasin Sulle Jack Londoni romaanist “Ürgne kutse”, mis eesti keeles taaskord ilmus, ja jõudis ju kinodesse ka uus samanimeline film, peaosas suurepärane Harrison Ford. Nüüd on taaskord põhjust Jack Londonist ja tema kirjutatud raamatust rääkida, sest hiljuti ilmus eesti keeles tema teine suurepärane romaan ehk “Valgekihv”. Tõlke autoriks on eesti kirjanik ja tõlkija Marta Sillaots (1887-1969), suurepäraste illustratsioonide autoriks on eesti graafik ja kunstipedagoog Günther Reindorff (1889-1974). Ja esmakordselt ilmus Sillaotsa tõlgitud ja Reindorffi illustreeritud “Valgekihv” eesti keeles 1941. aastal.

Mina oma lapsepõlvest mäletan 1975. aastal raamatusarjas “Ajast aega” ilmunud raamatut “Ürgne kutse. Valgekihv”. Ka selle kogumiku “Valgekihva” tõlke autoriks on Marta Sillaots, kuid selle raamatu illustratsioonid oli teinud eesti raamatugraafik ja karikaturist Henno Arrak. Selle mehe sulest oli samas “Ajast aega” raamatusarjas veel mitmeid illustreeritud raamatuid - “Lilled Algernonile”, “Kaks kaptenit”, “Kiin”. Mäletan, et mainitud raamatusari oli üks minu lapsepõlve lemmikutest, sest samas sarjas ilmusid ju ka Jules Verne’ “Kapten Granti lapsed” ja “Kakskümmend tuhat ljööd vee all”, Tarjei Vesaasi “Jääloss”, Eduard Bornhöhe “Ajaloolised jutustused”, Rafaello Giovagnoli “Spartacus”, Liselotte Welskopf-Henrichi “Suure Karu pojad”, Harriet Beecher-Stowe’i “Onu Tomi onnike” jpt.

“Valgekihv” on mitmel korral jõudnud ka kinolinale: 1936 film “White Fang” (režissöör David Butler, peaosades Michael Whalen, Jean Muir jpt), 1973 itaallaaste film “Zanna Bianca” (režissöör Lucio Fulci, peaosades Franco Nero, Virna Lisi, Fernando Rey jpt), millele tehti ka järg “Zanna Bianca alla riscossa” (režissöör Tonino Ricci, peaosades Maurizio Merli, Henry Silva, Renzo Palmer jpt).

1991. aastal linastus kinodes ka üks tuntumaid ja kuulsamaid Valgekihvast pajatavaid filme, loomulikult pealkirjaga “Valgekihv”. Filmi režissööriks oli Randal Kleiser, peaosades Ethan Hawke, Klaus Maria Brandauer, Seymour Cassel, James Remar, Bill Moseley ja hundikoer Jed. Ka sellele filmile tehti järg “White Fang 2: Myth of the White Wolf” (1994, režissöör Ken Olin, peaosades Scott Bairstow, Alfred Molina, Geoffrey Lewis jpt). Aastail 1993-1994 jooksis ühel hooajal ka Kanada, Prantsusmaa ja Uus-Meremaa koostöös valminud teleseriaal Valgekihvast.

Lähme nüüd raamatu juurde. “Valgekihva” esimene jagu on “Kõnd” (vanemas väljaandes ka “Ürgmaa”), mille esimene peatükk on “Liha jälgedel”. Jack London viib lugeja Kõnnule (Ürgmaale) – metsikusse, tardunud südamega põhjamaa Kõnnule. Maastik on tühi ning elutu, miski ei liikunud selles; see oli nii üksidlane ja külm, et ei mõjunud isegi mitte kurvana …

Samas tõdeb autor, et siiski leidus seal elu – liikvel olevat ja trotsivat elu. Piki kinnikülmunud veeteed rankles rida hunditaolisi koeri … Koertel olid nahkrahkmed ja nahktrengid köitsid neid kelgu külge, mis nende järel lohises. Kelk oli ilma jalasteta. Kui on koerterakend, siis peaks olema ju ka inimesed? Nii ongi. Autor räägib, et koerte ees liikus vaevaliselt mees laiadel suuskadel. Kelgu taga liikus teine mees. Kelgul olevas kastis lebas kolmas mees, kelle rännak oli otsas, - mees, kelle Kõnd oli võitnud ja alla heitnud, nii et temast ei olnud enam liikujat ega võitlejat. Kõnd ei armasta liikumist.

Kelgu ees ja taga sammusid kartmatult ja võitmatult kaks meest, kes polnud veel surnud. Loeme, et mehed rändasid sõnatult, säästes hingeõhku oma keha pingutuseks. Seda vaikelu saatis siiski hääl, mille soli kurba raevu ja näljast aplust. Seejärel kostus kisendust, mis tuli tagantpoolt, kuskilt lumisest avarusest, mille mehed olid äsja läbinud. Nüüd saame teada, et üks meestest on Bill, teine on Henry. Nad olid kindlad, et need hääled jahivad neid. Kes on häälte omanikud? Loomulikult hundid.

Tõepoolest olid hundid neil kannul, ja nad julgesid tulla ka laagrile järjest lähemale. Olid mehed sunnitud vahetevahel ka peatuma, puhkama ja laagrisse jääma. Mehed arutasid omavahel, et neil on ju ometigi kuus koera, kuid Bill oli andnud kuus kala kuuele koerale, ja üks neist oli kalast ilma jäänud. Ükskõrv ei saanudki kala. Bill oli kindel, et hunt oli olnud sedavõrd julge, et tuli laagrisse ja võttis Billi antud kala endale.

Maad võttis pimedus; mehed märkasid üsna lähedal mitmeid sütena põlevaid silmapaare – hundid. Selgub seegi, et meestel oli probleeme laskemoonaga, neil oli järel vaid kolm padrunit. Järgmisel hommikul oli üks koertest (Rasvatrull) läinud …

Teine peatükk kannab pealkirja “Emahunt”, milles saame teada, et mehi ja allesjäänud koeri jälgis emahunt, kes näis olevat hundikarja peibutis, kes meelitas koera teiste juurest eemale, ja seejärel ründas hundikari karjakesi koera, et see maha murda. Järgmisel hommikul oli kadunud veel üks koer (Konn), kes oli koerterakendi kõige tugevam koer.

Seejärel veel üks öö, veel üks hommik. Läinud oli veel üks koer, kel nimeks Nobejalg. Mehed jätkasid teekonda, ja nüüd nägid nad juba ka päevasel ajal emahunti, kes neid eemalt jälgis ja jälitas. Meeste arvates oli hunt imelikku värvi – peamiseks värvuseks oli hall, kuid sellel oli ka punakas varjund.

Kolmas peatükk on “Näljakisendus”, milles emahunt meelitas emahunt enda juurde veel ühe koera – Ükskõrva. Mehed nägid, kuidas ühel hetkel oli kohal veel kümmekond kõhetut hunti, kes Ükskõrva ründasid. Nüüd otsustas Bill, et aitab küll, tema lägeb appi. Ta lihtsalt ei talunud seda enam. Ta võttis püssi ja läks.

Kahjuks jäi see Billi viimaseks minekuks. Henry kuulis pauku, siis kahte pauku kiiresti teineteise järel, ja ta teadis, et Billi laskemoon oli otsas. Seejärel lõrin, kilamine, Ükskõrva valu- ja hirmuröögatus, tabatud hundi kisa. Ja see oligi kõik.

Henry teadis, mis oli juhtunud. Ta jätkas liikumist kahe koeraga, kusjuures nüüd pidi ta juba ka ise kelku vedama. Õhtul söötis ta koeri, keetis kohvi ja sõi õhtust ning tegi aseme üsna tule juurde. Hundid olid lähedal, mistõttu otsustas Henry vinnata puusärgi surnud mehega puu otsa.

Laagripaigas tulid hundid veelgi lähemale. Ühel hetkel istus punakas emahunt Henry ees, kõigest poole tosina jala kaugusel. Midagi ähvardavat hundis ei olnud. Hunt vaatas meest nukrusega, kuid see oli ka suure nälja nukrus. Henry oli söök ja mehe nägemine ärritas looma maitsmisnärve. Nüüd oli Henryle abiks vaid põlevad tukid. Järgmisel hommikul ei peletanud enam ka päevavalgus hunte eemale. Lõpp näis olevat paratamatu, kuigi Henry jätkas võitlust põlevate tukkidega loomi eemale peletades.

Veel üks öö, veel üks päev, kuid nüüd oli ta ilma jäänud ka kahest viimasest koerast. Henry hüüdis, et veel pole nad teda kätte saanud. Ta pikendas tuld, kuni sellest sai avar sõõr, mille keskele ta kägardus. Olukord oli lootusetu, emahunt tuli Henryle järjest lähedamale. Henry tahtis nüüd vaid magada, ta lihtsalt ei jaksanud enam rohkem.

Henry jäi magama, ja ärkas. Hundid olid läinud, tema poole tulid neli kelku, viis-kuus meest kogunes tema ümber. Henry rääkis, mis oli juhtunud, koerad on surnud, Bill on surnud, kuid kord Alfredi surnukeha on puu otsas eelmises laagripaigas. Seejärel vajus Henry sügavasse unne.

Uskumatult põnev algus, kas pole.

“Valgekihva” teine jagu on “Metsloomast sündinud”, mille esimene peatükk on “Kihvade võitlus”. Selles jaos jutustab kirjanik meile elust hundikarjas, ja seda esialgu just läbi emahundi silmade.

Hundikari jätkas liikumist pärast Henry lõkkeaseme juurest lahkumist, kuid teekond on keeruline ka neile, sest huntidel on pidevalt nälg. Neil õnnestub maha murda suur põdrapull, millest jätkub süüa kõikidele karjaliikmetele, kuid emahunt on see, kes jälgib, kes kui palju saab.

Kätte jõuab ka aeg, mille hundid hakkavad järglaste peale mõtlema, mistõttu tuleb ka karjahierarhia paika panna. Seni on isaste poolelt karja juhtinud vana juht, ühesilmne hunt (Ükssilm), kuid tal on abiks ka noor juht, kes vana juhti igati toetab. Karjas on ka üks 3-aastane hunt, kes sooviks juhtimise üle võtta, kuid vana ja noor juht murravad selle hundi maha.

Ja nii on siiski vana hunt see, kes saab õiguse emahundiga järglasi saada. Ja need järglased ka sünnivad. Kõik neist on punaka kasukaga nagu emahunt, välja avatud üks, kõige väiksem kutsikas, kes on hallikas, nii nagu tema isa ehk vana juht. Ja sellest väikesest hallikarva kutsikast kasvabki meie raamatu peategelane Valgekihv. Enne kutsikate sündi on emahunt leidnud koopa, kus kutsikad ilmale tuua, ja nüüd lasub vastutus vanal juhil, kes peab kutsikatele süüa hankima, ja ega see lihtne polegi.

Kirjanik jutustab meile hallikast hundikutsikast pikalt ja põhjalikult, justkui oleks Jack London ise selles koopas elanud. Ta kinnitab, et see oli metsik väike hundikutsikas, lihasööja loom, kes põlvnes elusolendite tapjaist ning elusolendite sööjaist. Tema vanemad elasid ainuüksi lihast. Piim, mida ta oma elu esimestel päevadel imes, oli piimaks muudetud liha, ühe kuu vanusena, mil ta silmad alles nädal aega lahti olid, hakkas ta ise liha sööma; liha, mille emahunt oli pooleldi ära seedinud ja mille ta välja oksendas viiele kasvavale kutsikale.

Ta oli ka kõige metsikum kogu pesakonnas. Ta suutis valjemini lõriseda kui ükski teine. Tema tillukesed raevuhood olid hirmsamad kui teistel. Ja muidugi oli tea see, keda emal oli kõige raskem koopasuust eemal hoida. Valguse külgetümbejõud halli hundikutsika suhtes suurenes iga päevaga. Hall hundikustikas kogeb varakult ka nälga. Tuli ju aeg, millal kadus mitte ainult lihatoit, vaid ka piima ei tulnud enam ema rinnast.

Vana hunt Ükssilm on meeleheitel. Ta tegi pikki, kaugeid rännakuid ning magas ainult harva pesas, mis nüüd oli muutunud rõõmutuks ja viletsaks. Ka emahunt lahkus oma pesakonnast ja läks toitu otsima. Ühel päeval on pesas vaid hall hundikutsikas ja tema üksainus õde. Autor ei ütle lugejale, mis kolmest hundikutsikast sai, aga me võime oletada, mis nendega juhtus. Ja ühel päeval kustub ka halli hundikutsika õekese elutuli. Ühel päeval ei tule enam tagasi ka halli hundikutsika isa. Emahunt läks Ükssilma otsima, kuid ta leiab vaid isahundi jäänuseid. Lähedal elav ilves oli seekord tugevam. Kirjanik tõdeb, et Ürgmaa on Ürgmaa, ja emavaist on emavaist, kuid saabus ka päev, mil emahunt julges läheneda tulivihasele ilvesele.

 

Hundikutsikas kohtus ka nirgipojaga, kes hundikutsikale suurt huvi pakkus, kuid lähedal oli ka emanirk, kes hundikutsikat ründas. Kirjanik tõdeb, et hall hundikutsikas oleks surnud ja temast ei oleks saanudki lugu kirjutada, kui emahunt poleks tulnud hüpates läbi põõsaste. Emahunt murdis emanirgi maha.

Hundikutsikas arenes kiiresti. Ta puhkas kaks päeva ja söandas siis jälle koopast välja ronida. Ta õppis oma jõudu ja oma jõuetust täpselt mõõtma; õppis teadma, millal julge ja millal ettevaatlik olla. Kutsikal oli suur aukartus oma ema ees. Ema suutis liha hankida ega jätnud talle iial tema osa toomata. Lisaks ei kartnud ema igasuguseid asju. Hundikutsikale ei tulnud pähe, et see kartmatus põhines kogemustel ja teadmistel.

Kuid jälle tuli näljaaeg. Emahunt käis jällegi liha otsimas, kuid ka hundikutsikas hakkas ise rohkem tööd tegema, loodust avastama ja uurima. Ühel päev tõi emahunt hundikutsikale söögiks ilvesekutsika, kuid õige varsti oli koopasuul ka emailves, kes oli tulnud kätte maksma. Ilvese ja emahundi võitlus oli ränk, kuid lõppes emahundi võiduga, kuigi ka tema oli pärast seda nädal aega lihtsalt koopas, ja ta lahkus koopast ainult selleks, et vett jooma minna. Oli ka hall hundikutsikas olnud võitluses abiks, surudes oma hambad ilvese tagumisse jalga, kuid ka hundikutsikas sai emailveselt tõsise haava.

Emahunt ja hall hundikutsikas paranesid, ja hakkasid üheskoos lihajahil käima. Väike hundikutskas mõistis, et elu eesmärgiks oli liha. Elu ise oli liha. Elu elas elust. Olid olemas sööjad ja söödavad. Seaduseks oli: söö või lase end süüa.

Sellised on “Valgekihva” kas esimest jagu. Mulle meeldib see, kuidas Jack London suudab edasi anda seda Ürgmaa metsikust ja julmust, neid kalke metsiku looduse seaduseid. Jäist ja külma loodust, milles peavad ellu jääma nii inimesed kui ka loomad, kuid sageli ristuvad ka nende teed. See ei ole lihtne elu, see ei ole loodusromantika, kuid eks ole ka selles looduses ja olemises seda poolt, mis on ka inimest alati köitnud.

Raamatu kolmas jagu on “Kõnnu jumalad” (vanemas väljaandes “Ürgmaa jumalad”), ja ma püüan teha nüüd veidi lühemalt, sest vastasel korral olen ma Sulle jällegi kogu raamatu ära rääkinud, ja edaspidi poleks lugemine sedavõrd huvitav.

Selles jaos satub hall hundikutsikas indiaanlaste juurde, ja ega ta alguses ei teagi, kas alistuda või vastu hakata. Indiaanlaste juurde tuli ka emahunt, et kutsikat kaitsta. Nüüd saame teada, et emahunt on indiaanlastele tuttav, ta on elanud nende juures, ja pool aastat tagasi nende juurest lahkunud. Emahundi nimi on Kiche (vanemas raamatus ka Kitši), ja ta on pooleldi hunt, pooleldi koer. Indiaanlane, kelle nimeks oli Hall Kobras kinnitas et hallis hundikutsikas on vähe koera ja palju hunti. Ja kuna hundikutsika kihvad olid valged, saab tema nimeks Valgekihv, ja temast saab Halli Kopra koer, sest oli ju Kiche tema venna koer, kuid vend oli nüüdseks surnud. Valgekihv elabki nüüdsest koos indiaanlastega, õpib neid tundma, kuid õpib tundma ka koeri, eriti ühte, kes on peaaegu temavanune, nimeks Lip-Lip, kellest sai Valgekihva luupainaja.

Valgekihv pidas inimesi jumalateks, sest neil oli võimu kõige üle, ka tema üle. Seetõttu kinnitas Valgekihv neile oma truudust. Elu indiaanlastega ei ole lihtne, eriti Valgekihval, kelles oli sees ju ka väga palju hunti. Ta isegi põgenes indiaanlaste juurest, kuid tuli nende juurde tagasi, ja ta näis leppivat Halli Kopraga, kes oli jõundud talle ka peksa anda. Lbi raskuste ja võitluste saab Valgekihvast indiaanlaste koerarakendi juhtkoer, kuid selleks on pidanud Valgekihv tapma ka Lip-Lipi. Elu Kõnnul oli jätkuvalt julm.

Raamatu neljas jagu on “Kõrgemad jumalad”. Ja selles saab Valgekihv “tuttavaks” valgete inimestega, kellel on ka relvad. 5-aastane Valgekihv on muutunud julmaks koeraks, kes püüab teiste koertega pidevalt “arveid õiendada”, ja ta tuleb neist ka alati võidukalt välja. Tema julmus ja torus ning ürgne jõud hakkavad silma mehele, keda hüütakse Beauty Smithiks (vanemas raamatus ka Ilusaks Smithiks). Ja see on mees, kes Valgekihva Halli Kopra käest endale nihverdab, kusjuures mängus on rohkelt alkoholi. On ju teada, et indiaanlased ei ole alkoholiga väga heas suhtes, ja nad ei kannata seda …

Beauty Smith teeb kaika ja peksuga selgeks, et Valgekihv peab talle alluma, ja Beauty Smith on mees, kes korraldab ka keelatuid koeravõitlusi. Valgekihv on neis vapper ja väljub võitjana, kuni ühel heal päeval on ta vastamisi buldogiga, kel nimeks Cherokee. Sellest saab tõeline võitlus elu ja surma peale, kuni saabub Weedon Scott (suur kaevanduste asjatundja) ja tema rakendi kajur (koertejuht) Matt. Weedon Scott on see, kes Valgekihva buldogi surmavast hardest päästab, ja nüüd saab Valgekihv tunda ka inimlikku hoolitsust ja armastust.

Kõik see on Valgekihvale uus ja harjumatu, kuid tasapisi hakkab ta sellega harjuma, et keegi temast hoolib, tema eest hoolitseb, ja raamatu viies jagu kannabki pealkirja “Taltsas”. Selles jaos jõuab Valgekihv koos Weedon Scottiga Californiasse San Franciscosse, kus ta peab harjuma hoopis teistsuguse olemisega, uute inimeste ja koertega, näiteks emase lambakoeraga, kel nimeks Collie. Valgekihv peab näitama üles veel ka erilist vaprust ja julgust, kui ta seisab vastamisi vanglapõgenikuga …

Siinkohal tõmban oma loole joone alla. Kuidas kõik lõpeb, selle pead juba ise välja uurima. Kinnitan, et “Valgekihv” on sama vägev ja kaasahaarav lugemine nagu seda oli ka “Ürgne kutse”. Ühes loos harjub metsik loom inimesega, ja jääbki inimese juurde, teises loos sai ju koerast metsik hunt, kes pärast endale armsa inimese hukku otsustas siiski ürgse kutse kasuks.

Jack London on meisterlik jutustaja, kes annab edasi kõike seda, mida ta ise oli Ürgmaal näinud ja tunnetanud. Suurepärane on tema oskus anda edasi ka loomade käitumist, loomade mõtlemist jpm.


Jack London „Ürgne kutse“ (Pegasus)

Tugev ja noor koer nimega Buck röövitakse oma kodust Californiast ja toimetatakse Alaska lumiste mägede vahele, Yukoni kullapalaviku möllu keskele. Seal metsikus keskkonnas saab temast kelgukoer, kes peab ellujäämise nimel õppima kavalust ning karmust. Vaatamata kohanemisele ja sugenenud sõprusele tuleb Buckil lõpuks valida, kas elada edasi inimeste maailmas või naasta loodusesse.

Jack London (1876 – 1916) oli ameerika silmapaistev kirjanik ja ajakirjanik, kes sai kuulsaks just nimelt jutustusega „Ürgne kutse“, mis nägi ilmavalgust 1903. aastal. Ka tema hilisemate teoste taustaks on inimeste suhted loomade ja metsiku loodusega, mille kohta omandas ta kogemused Alaska kullakaevanduses töötades.

Jack Londoni legendaarne romaan „Ürgne kutse“ on taaskord eesti keeles ilmunud, ja üks põhjustest kindlasti see, et kinolinale jõudis just ka uus film „Ürgne kutse“, kus peaosas ka legendaarne Harrison Ford.

Hakkasin meenutama, mida olen varem Londoni teostest lugenud. Meenusid „Eluihk“ (eesti keeles 1981), „Ürgne kutse. Valgekihv“ (1975), „Lõke“ (1976), „Martin Eden“ (1972) ja ka suurepärane Irving Stone’ kirjutatud „Meremees sadulas“ (1968) ehk Jack Londoni elulugu.

„Ürgset kutset“ olen ka filmina varem näinud – aasta 1972 filmiversioonis mängis peaosa suurepärane Charlton Heston, 1976 telefilmis oli peaosas John Beck (tema võitis kunagi kuulsust ka teleseriaalis „Dallas“) ja 1997 filmiversioonis mängis peaosa Rutger Hauer, kes hiljuti meie hulgast lahkus. Seega võin vist öelda, et Jack London ja tema teosed on mind kõnetanud küll.

Jack London

Jack London (õieti John Griffith Chaney, 1876-1916) on kindlasti üks enimtõlgitud USA kirjanikke, kelle raamatutes segunevad ühiskonnakriitika ja sotsialism põnevate seikluste, raske elu ja huvitavate isikutega. Tema raamatute peamiseks teemaks on olnud elu kõnnumaadel ja merel. Kindlasti on Londoni tuntumaid romaane just „Ürgne kutse“ (ilmus 1903), mis jutustab loo koerast, kelle saab hundikarja juht.

18 aasta jooksul avaldas Jack London 23 romaani, 21 novellikogu ja kolm biograafiat. Lisaks veel palju reportaaže, artikleid, esseid, näidendeid ja luuletusi. Teemasid tema lugudesse andsid ka purjetamine Vaiksel ookeanil ja elamine Havail. London sai mõjutusi Charles Darwini, Herbert Spenceri ja Ernst Haeckeli evolutsiooniteooriatest, Friedrich Nietzsche üliinimese käsitlusest ja Karl Marxi sotsialismist. Tema lugusid on mõjutanud Robert Louis Stevenson ja Rudyard Kipling. Jack Londonil endal on olnud üsna suur mõju 1920-30. aastate kirjanikele.

Jack Londoni isa oli rändurist astroloog, ema rikka pere peretütar. Isa lahkus pere juurest, kui tulevane kirjanik oli väike, ema abiellus õige varsti uuesti. Juba üsna varakult hakkas Jack London tööd tegema, et perele elatist teenida. 17-aastaselt läks ta tööle hülgepüügilaevale, mis viis teda reisidele Vaiksel ookeanil peaaegu Jaapanini välja. Tagasi tulles püüdis ta õppida Kalifornia ülikoolis, kuid pidi lahkuma, kuna tal polnud piisavalt raha.

Suvel 1897 läks ta Klondike’i, et kulda otsida. Seal oli ta aasta. Kuna toit oli väga näru, siis haigestus ta skorbuuti ja jäi ilma oma esihammastest.

Kullaga ta ei rikastunud, kuid London hakkas kirjutama Alaska-teemailisi lugusid ajalehtedesse, millega teenis üsna korraliku elatise.

1900 abiellus Jack London iirlanna Bessie Madderniga, neil sündis ka kaks tütart – Joan (1901) ja Becky (1902). Abielu jooksis karile, sest Bessie kolis 1903 ära. Põhjuseks Jack Londoni armusuhe Anna Strunskyga, kellega ta oli tutvunud San Francisco kunstnike seltskonnas. Vene-Jaapani sõjas 1904-1905 oli Jack London korrespondent/kirjasaatja Jaapanis. 1905 abiellus ta Charmian Kittredge’iga, lapsi neile ei sündinud, kuid abielu kestis kuni Jack Londoni surmani 1916. aastal.

„Ürgne kutse“

“Ürgne kutse” räägibki Klondike kullapalavikust. Seal kasutati liikumiseks ka koerarakendeid ja nende jaoks lausa varastati suuri ja tugevaid koeri USA erinevatest paikadest. Ka peategelane, koer nimega Buck, kes on bernhardiini ja šoti lambakoera segu, on varastatud koer.

Hiljem koheldakse Bucki vägagi halvasti, kuni lõpuks saab temast erakliku Thorntoni koer. Buckil on see ürgne kutse/esiisade ja looduse kutse siiski veres ja metsik kõnnumaa tõmbab teda üha rohkem ja rohkem. Buck liitub hundikarjaga ja üritab saada selle juhiks. Veidi hiljem tapavad indiaanlased Thorntoni ja Buck maksab neile selle eest vägagi julmalt kätte. Pärast seda tõmbub ta tagasi looduse rüppe, on koos huntidega ja loobub igasugu kontaktist inimesega.

See on "Ürgne kutse" lühidalt, kuid räägin Sulle sellest suurepäraset raamatust ikka pikemalt ka. Midagi pole teha, see oli üks minu lemmikutest aastakümneid tagasi, ja näib olevat seda ka praegu.

Raamatu alguses tõdeb Jack London, et Buck ei lugenud ajalehti, mistõttu ta ei teadnud, et häda oli küpsemas, ähvardades mitte üksi teda, vaid kõiki rannikul elunevaid tugevaid ning pika sooja karvaga koeri Puget Soundist kuni San Diegoni. Külmas pimedas Põhjas huupi ringi liikunud mehed olid nimelt mingit kollast metalli leidnud ja nüüd ruttasid tuhanded inimesed tulistjalu kohale. Jutt loomulikult kullapalavikust. Nendele inimestele oli vaja koeri, ja koerad, keda nad vajasid, pidid olema suured, tugevate lihastega, et jaksaksid teha rasket tööd, ning koheva karvakasukaga, mis kaitseks neid külma eest.

Buck

Saame lugeda sedagi, et Buck elas suures majas päikesest suudeldud Santa Clara orus, mõisa kutsuti kohtunik Milleri mõisaks. Valdused olid suured, seal töötas palju inimesi ja kogu selle suure valduse valitsejaks oli Buck. Seal oli ta sündinud ja elanud neli aastat. Mõisas oli ka teisi koeri, kuid need ei tulnud arvesse. Nood tulid ja läksid, elasid hulgakesi koos kuutides või tähelepandamatult kuskil suure maja soppides, nagu jaapani mops Toots või karvutu mehhiko koer Ysabel. Olid ka foksterjerid, oma paarkümmend tükki vähemalt.

Buck aga polnud ei toa- ega kuudikoer. Temale kuulus kogu kuningriik. Ta ujus basseinis või käis jahil koos kohtuniku poegadega. Ta saatis kohtuniku tütreid pikkadel jalutuskäikudel; talveõhtutel lamas ta raamatukogutoas kohtuniku jalge ees mühiseva kaminatule paistel; ta kandis oma turjal kohtuniku lapselapsi ning valvas põngerjate iga sammu.

Bucki isa Elmo, hiigelsuur bernhardiin, oli olnud kohtuniku lahutamatu kaaslane ning Buck näis käivat oma isa jälgedes. Buck nii suur ei olnud – kaalus ainult sada nelikümmend naela –, sest ta ema Shep oli olnud Šoti lambakoer. Autor tõdeb, et neli aastat oli Buck elanud küllastunud aristokraadi elu ja selline oli Buck 1897. aasta sügisel, kui Klondike’is leitud kuld igast ilmanurgast jäisesse Põhja meelitas. Ja see saab saatuslikuks ka Buckile.

Idüll puruneb

Mõisas töötas aedniku abilisena Manuel, kelle oli oma võimusesse võtnud suur pahe. Ta armastas mängida hiina loteriil ja selleks oli vaja raha. Ühel õhtul viis Manuel Bucki jalutama, kuid College Parki teivasjaamas müüs ta koera ühele võõrale, kes koera omakorda edasi müüs ühele kõrtsmikule.

Kõrtsmiku juures pandi Buck kasti, kastiga pannakse ta kiirrongile, mis koera Seattle’isse viis. Seal viiakse ta ühe longuvajunud kaelusega punases sviitris jässaka mehe juurde, kes on suur julmus ise. Too jässakas mees teeb kaika ja julma peksuga Buckile selgeks, et koer peab temale alluma ja kuuletuma. Buck hakkas küll vastu, kuid vihased hoobid kaikaga vastu koera koonu tegid oma töö. Siinkohal peakski vist ütlema, et “Ürgne kutse” ei ole selline ninnu-nännu kutsuraamat ega lasteraamat, sest sellist viha, vägivalda ja julmust tuleb ette ka edaspidi.

Jack London tõdeb, et Buck oli löödud (ta teadis seda), ent ei olnud murtud. Buck mõistis ja jättis igaveseks meelde, et ta ei saa inimese vastu, kelles kaigas käes. Buck oli saanud õppetunni, mida ta ei unustanud hiljem kogu elu jooksul. Kaika abil juhatati ta sisse maailma, kus valitsesid ürgsed seadused, ja ta jättis selle meelde.

Perrault ja Francois

Mõne aja pärast müüakse Buck edasi. Ostjateks olid Kanada prantslane Perrault ja segavereline Kanada prantslane Francois. Lisaks Buckile ostavad mehed ka sõbraliku njuufaundlase Curly. Järgmisena oleme juba laeval “Narwhal”, mis eemaldub Seattle’ist. Raamatu autori kinnitusel sai Buckile varsti selgeks, et Perrault ja Francois olid ausad inimesed, õigusemõistmisel rahulikud ja erapooletud ning liiga kogenud koeratundjad, et end koertest petta lasta.

Lõpuks jõudis laev Dyea randa, kus Buck esimest korda kohtub lumega. Buck oli äkitselt välja kistud tsivilisatsiooni südamest ning heidetud keset algelist elukorraldust. Autor tõdeb, et sealsed inimesed ja koerad olid kõik metslased – viimane kui üks -, kes tundsid ainult kaika ja kihvade seadust. Juba esimesel päeval leiab oma õnnetu ja julma lõpu njuufaundlane Curly, kelle kohalikud koerad kambakesi maha murravad. Üks nende metsikute ja julmade eskimo- ja kelgukoerade juhtidest kannab nime Spitz, kes on alatu, salakaval ja julm koer, kellega Buckil seisab ees mitmeid “lahinguid”.

Curly traagiline surm vapustas Bucki, kuid varsti tabas teda uus vapustus – Francois kinnitas Buckile selga mingi rihmadest ja pannaldest asjanduse. Need olid rakmed ja Buck pannakse tööle. Buck vedas Francois’d kelgul orgu ümbritseva metsani ja tõi koorma küttepuid sealt tagasi. See solvas Bucki väärikust raskesti, et temast veoloom oli tehtud, kuid ta oli liiga tark, et vastu hakata.

Kaugel Põhjas

Kõik see on alles algus, sest Perrault tahtis oma potsisaadetistega kiiremini teele asuda, mistõttu tuuakse rakendikoeri juurde ja kõik nad on erinevad nii oma välimuselt kui ka iseloomult. Vilunud ja julm juhtkoer Spitz, vilunud Dave, puhastverd eskimokoerad Billee ja Joe (mõlemad on ühe ema pojad, kuid esimene neist on äärmiselt sõbralik, teine sünge, endassesulgunud ja õel), vana, suur, kõhn, kuivetu ja ühesilmne eskimokoer Sol-leks, mis tähendab “kuri”, lisaks veel kolm eskimokoera – Dub, Pike ja Dolly. Kokku 9 koera. Buck õpib kõiki neid tundma nii heas kui ka halvas, kuid Spitz on see, kellest Buck lõplikult aru ei saagi.

Ja veel, Buck peab õppima tegema aset lumesse ja seal magama, ta peab õppima sööma külmunud kala või mida iganes, mida seedida kannatab. Kuid teekond Dyea kanjoni poole algab.

Bucki areng (või tagasiminek) oli kiire. Ta lihased läksid tugevaks kui teras ja ta keha muutus tavalise valu vastu tuimaks. Ta saavutas nii sees- kui ka välispidise säästlikkuse. Nägemine ja haistmine muutusid märkimisväärselt teravaks, kuulmine aga arenes nii erksaks, et Buck tajus ka magades kõige nõrgemat heli ja teadis, kas see ennustas head või häda. Ta õppis varvaste vahele kogunenud jääd hammastega ära kiskuma; kui tal aga oli janu ning veeauku kattis paks jääkaas, oskas ta seda kõrgelt hoogu võttes jäikade esijalgadega puruks lüüa. Tema kõige tähelepandavamaks omaduseks oli võime haista tuule tõusmist ja terve öö ette aimata selle suunda. See on hämmastav, kuidas Jack London suudab nappide vahenditega edasi anda kõike seda, mis ühe koeraga rasketes tingimustes toimuda võib.

 

Buckis peitub ürgkiskja

Buck ei õppinud mitte ainult kogemuste varal, vaid temas elustusid ka kaua varjusurmas olnud instinktid. Kodustatud sugupõlvi poleks nagu vahepeal olnudki. Tal ei olnud raske õppida hundi moodi võitlema – kiiresti rapsama ja haava lõhki käristama. Vaiksetel külmadel öödel tõstis ta koonu taeva poole ja ulgus hundi kombel pikalt. Eks see olegi see ürgne kutse, millele vihjab ka raamatu pealkiri.

Ürgkiskja Buckis oli tugev ning võttis metsikutes rännuelutingimustes muudkui võimu. Ent see tugevnemine toimus salaja. Vastärganud kavalus andis Buckile tasakaalu ja ohjeldas teda. Teda haaras liialt kohanemine uue eluga, et ennast vabalt tunda, ja ta mitte ainult ei norinud tüli, vaid vältis võitlust, kui vähegi võimalik.

Kuid Spitz mõistis ohtu Bucki näol, mistõttu on Spitz see, kes tüli norib ja sigadusi teeb. Jamasid on veel, kord ründavad Perrault’d, Francois’d ja nende koeri sadakond nälginud eskimokoera (kusjuures sama rünnaku ajal üritas Spitz omakorda rünnata ka Bucki, mis on ikka väga alatu tegu), paaril korral vajus kelk läbi jää ja pääsemine oli vägagi napp. Bucki käpad saavad kannatada, mistõttu Francois tegi Buckile neli mokassiini, et koeral oleks parem liikuda. Probleeme on veelgi, eskimokoerte rünnaku tagajärjel on üks rakendikoertest, Dolly, saanud hammustada/haavata ja veidi hiljem lööb välja marutaud, mistõttu ründab ta ka Bucki. Francois peab Dolly maha lööma. Julm, aga selline see elu seal Põhjas oli.

Lõpuks jõutakse Dawsoni, kus mehed ja koerad saavad nädalakese puhata ja taastuda, kuid juba ootasid neid veelgi kiireloomulisemad saadetised, mis viivad neid Ykoni teele, tagasi Dyea poole. Saame teada, et koerterakendis valitses nüüd juba mässumeel, mida juhtis Buck. Lõpuks jõuavad Buck ja Spitz ka surmaheitluseni, mis läbi raskuste lõpeb Bucki võiduga. Nagu ütleb kirjanik – Buck oli õnnelik võitja, valitsev ürgkiskja, kes oli tapnud ja leidnud, et see on hea.

Rakendi juhtkoer, kuid asjalood muutuvad

Buckist saab rakendi juhtkoer, kuigi Perrault ja Francois sellega esialgu nõus ei olegi, kuid Buck tõestas oma kindlameelsust, ja oma väljateenitud koha ta sai. Seejärel taastus rakendis ka üksmeel ja jälle jooksid koerad kelgu ees nagu üks loom. Rakendisse lisandus veel kaks eskimokoera Teele ja Koena, keda Buck aitas välja õpetada.

Kõik näis olevat korras, kuni tulevad uued inimesed, uued korraldused ning Perrault ja Francois loobuvad oma tööst. Buck ja teised koerad hakkasid vedama veelgi raskemaid postikoormaid. Üks koertest, Dave, haigestub ja ta lastakse maha. Bucki 140 naela kahaneb 115 peale. Elu on raske.

Mängu tuleb John Thornton

Lõpuks satuvad Buck ja tema rakend USA’st tulnud kahe mehe ja naisterahva kätte, kes ei oska rakendiga midagi peale hakata. Ja kui nad midagi teevad, siis teevad nad seda valesti, mistõttu paljud koerad saavad surma.

Lõpuks jõutakse John Thorntoni laagrisse Valgejõe suudmes. Teeolud on jubedad, teed ei kanna, jää ei kanna. Koerad on sedavõrd läbi, et ei jaksa enam liikuda, isegi püsti tõusta mitte. Üks uutest rakendiomanikest kukkus Bucki kaikaga peksma, kuid Bucki viimanegi valuaisting oli kadunud. John Thornton astus vahele ja vabastas Bucki rakendist. Ta soovitas uutel rakendiomanikel mitte edasi liikuda. Vaatamata keelule sõidab rakend edasi ja kaugelt oli näha, kuidas nad läbi jää vajusid. Inimesed ja koerad uppusid.

Nüüd oli Buck vanaldase Thorntoni juures, kellel oli veel kaks koera – väike emane iiri setter Skeet ja pooleldi vere-, pooleldi ajukoer, suur ja must Nig. Mõlemad väga sõbralikud ka Bucki suhtes. Buck sai puhkust ja paranes. Buck hakkas Thorntonit jumaldama, ja mees armastas ja jumaldas Bucki, kuid Bucki kutsus jätkuvalt ka ürgloodus.

Meil on võimalus lugeda Bucki ja Thorntoni seiklustest – kuidas Buck kaitses meest kõrtsis, kuidas koer mehe uppumissurmast päästis, kuidas Buck meeletut raskust pidi paigast tõmbama, et mehele raha teenida.

See ürgne loodus, see ürgne kutse

Kuid Bucki tõmbas üha rohkem ka metsa, huntide juurde. Ühel ööl ta läkski, ta kohtus hundiga, kellega nad vennastusid. Buckist saabki kiskja, tapja, kes murrab teisi loomi, kuid ta käib ikka ja jälle ka Thorntoni juures, sest ei suuda sellest heast inimesest lahkuda. Nii ta liigubki metsa ja Thorntoni vahel.

Kord läheb Buck pikemaks ajaks minema. Ta jahib neli ööd ja päeva uhket ja võimast põdrapulli, kuni saabki looma lõpuks kätte. Nüüd oli Buck tõeline ürgkiskja, kuid jälle läheb ta tagasi Thorntoni juurde, kuid leiab eest tapetud Thorntoni, mehe kaks sõpra ja mehe teised koerad. Neid on rünnanud indiaanlased, kes parajasti seal ka sõjatantsu löövad. Nüüd ründab Buck ja see rünnak on julm ja hävitav.

Nüüd saab ütelda, et Buck oli tapnud inimesi, kaika ja kihvade seaduste kiuste. Buck pidi veel veidi madistama teiste hundikarja liikmetega, kuid lõpuks saab ka temast hundikarja liige. Ja kui raamatu viimaseid lehekülgi lugeda, siis saame aru, et Buckist on saanud hundikarja juht, kes külastas suviti ka seda orgu, kus elas Thornton. Suur, uhke kasukaga hunt, kes sarnanes ja ometi ei sarnanenud teiste huntidega. Kaaslaste kõrval oli ta kui hiiglane ja tema võimas hääl kõlas kaugele, kui ta laulis seda ürgset laulu, mis oli hundikarja laul.

Selline võimas ja uhke lugu on see “Ürgne kutse”. Põnev ja kaasahaarav lugu võimsast koerast ja tema muutumisest veelgi võimsamaks ürgkiskjaks.