Jack London „Valgekihv“ (Tänapäev)

Kui hundikoopas sündinud väike sõbralik kutsikas satub indiaanlaste meelevalda, saab temast Valgekihva-nimeline kelgukoer. Ent päritolu teeb Valgekihvast ohtliku ja vihatud vaenlase teistele indiaani koertele, kelle kius muudab ta süngeloomuliseks erakuks. Uue, värdjaliku omaniku võitluskoerana tigestub Valgekihv lõplikult, nii et kui ta saab viimaks sõbraliku peremehe, näivad nende hea läbisaamine ja koera õnnelik tulevik vähemalt esmapilgul lootusetud …

Jack Londoni „Valgekihva“, metsiku looma kodustamise lugu, mis ilmus esimest korda 1906. aastal Ameerikas, peetakse kirjandusliku animalistika pärliks. Vähestes teostes on suudetud koera läbielamisi ning arenevat ja vastuvõtlikku karakterit kujutada nii meisterlikult, jõuliselt ja suure sisseelamisega ning muuta need inimlikult nii arusaadavaks, laskumata seejuures looma enda liigse inimestamiseni.

Alles see oli, kui kirjutasin Sulle Jack Londoni romaanist “Ürgne kutse”, mis eesti keeles taaskord ilmus, ja jõudis ju kinodesse ka uus samanimeline film, peaosas suurepärane Harrison Ford. Nüüd on taaskord põhjust Jack Londonist ja tema kirjutatud raamatust rääkida, sest hiljuti ilmus eesti keeles tema teine suurepärane romaan ehk “Valgekihv”. Tõlke autoriks on eesti kirjanik ja tõlkija Marta Sillaots (1887-1969), suurepäraste illustratsioonide autoriks on eesti graafik ja kunstipedagoog Günther Reindorff (1889-1974). Ja esmakordselt ilmus Sillaotsa tõlgitud ja Reindorffi illustreeritud “Valgekihv” eesti keeles 1941. aastal.

Mina oma lapsepõlvest mäletan 1975. aastal raamatusarjas “Ajast aega” ilmunud raamatut “Ürgne kutse. Valgekihv”. Ka selle kogumiku “Valgekihva” tõlke autoriks on Marta Sillaots, kuid selle raamatu illustratsioonid oli teinud eesti raamatugraafik ja karikaturist Henno Arrak. Selle mehe sulest oli samas “Ajast aega” raamatusarjas veel mitmeid illustreeritud raamatuid - “Lilled Algernonile”, “Kaks kaptenit”, “Kiin”. Mäletan, et mainitud raamatusari oli üks minu lapsepõlve lemmikutest, sest samas sarjas ilmusid ju ka Jules Verne’ “Kapten Granti lapsed” ja “Kakskümmend tuhat ljööd vee all”, Tarjei Vesaasi “Jääloss”, Eduard Bornhöhe “Ajaloolised jutustused”, Rafaello Giovagnoli “Spartacus”, Liselotte Welskopf-Henrichi “Suure Karu pojad”, Harriet Beecher-Stowe’i “Onu Tomi onnike” jpt.

“Valgekihv” on mitmel korral jõudnud ka kinolinale: 1936 film “White Fang” (režissöör David Butler, peaosades Michael Whalen, Jean Muir jpt), 1973 itaallaaste film “Zanna Bianca” (režissöör Lucio Fulci, peaosades Franco Nero, Virna Lisi, Fernando Rey jpt), millele tehti ka järg “Zanna Bianca alla riscossa” (režissöör Tonino Ricci, peaosades Maurizio Merli, Henry Silva, Renzo Palmer jpt).

1991. aastal linastus kinodes ka üks tuntumaid ja kuulsamaid Valgekihvast pajatavaid filme, loomulikult pealkirjaga “Valgekihv”. Filmi režissööriks oli Randal Kleiser, peaosades Ethan Hawke, Klaus Maria Brandauer, Seymour Cassel, James Remar, Bill Moseley ja hundikoer Jed. Ka sellele filmile tehti järg “White Fang 2: Myth of the White Wolf” (1994, režissöör Ken Olin, peaosades Scott Bairstow, Alfred Molina, Geoffrey Lewis jpt). Aastail 1993-1994 jooksis ühel hooajal ka Kanada, Prantsusmaa ja Uus-Meremaa koostöös valminud teleseriaal Valgekihvast.

Lähme nüüd raamatu juurde. “Valgekihva” esimene jagu on “Kõnd” (vanemas väljaandes ka “Ürgmaa”), mille esimene peatükk on “Liha jälgedel”. Jack London viib lugeja Kõnnule (Ürgmaale) – metsikusse, tardunud südamega põhjamaa Kõnnule. Maastik on tühi ning elutu, miski ei liikunud selles; see oli nii üksidlane ja külm, et ei mõjunud isegi mitte kurvana …

Samas tõdeb autor, et siiski leidus seal elu – liikvel olevat ja trotsivat elu. Piki kinnikülmunud veeteed rankles rida hunditaolisi koeri … Koertel olid nahkrahkmed ja nahktrengid köitsid neid kelgu külge, mis nende järel lohises. Kelk oli ilma jalasteta. Kui on koerterakend, siis peaks olema ju ka inimesed? Nii ongi. Autor räägib, et koerte ees liikus vaevaliselt mees laiadel suuskadel. Kelgu taga liikus teine mees. Kelgul olevas kastis lebas kolmas mees, kelle rännak oli otsas, - mees, kelle Kõnd oli võitnud ja alla heitnud, nii et temast ei olnud enam liikujat ega võitlejat. Kõnd ei armasta liikumist.

Kelgu ees ja taga sammusid kartmatult ja võitmatult kaks meest, kes polnud veel surnud. Loeme, et mehed rändasid sõnatult, säästes hingeõhku oma keha pingutuseks. Seda vaikelu saatis siiski hääl, mille soli kurba raevu ja näljast aplust. Seejärel kostus kisendust, mis tuli tagantpoolt, kuskilt lumisest avarusest, mille mehed olid äsja läbinud. Nüüd saame teada, et üks meestest on Bill, teine on Henry. Nad olid kindlad, et need hääled jahivad neid. Kes on häälte omanikud? Loomulikult hundid.

Tõepoolest olid hundid neil kannul, ja nad julgesid tulla ka laagrile järjest lähemale. Olid mehed sunnitud vahetevahel ka peatuma, puhkama ja laagrisse jääma. Mehed arutasid omavahel, et neil on ju ometigi kuus koera, kuid Bill oli andnud kuus kala kuuele koerale, ja üks neist oli kalast ilma jäänud. Ükskõrv ei saanudki kala. Bill oli kindel, et hunt oli olnud sedavõrd julge, et tuli laagrisse ja võttis Billi antud kala endale.

Maad võttis pimedus; mehed märkasid üsna lähedal mitmeid sütena põlevaid silmapaare – hundid. Selgub seegi, et meestel oli probleeme laskemoonaga, neil oli järel vaid kolm padrunit. Järgmisel hommikul oli üks koertest (Rasvatrull) läinud …

Teine peatükk kannab pealkirja “Emahunt”, milles saame teada, et mehi ja allesjäänud koeri jälgis emahunt, kes näis olevat hundikarja peibutis, kes meelitas koera teiste juurest eemale, ja seejärel ründas hundikari karjakesi koera, et see maha murda. Järgmisel hommikul oli kadunud veel üks koer (Konn), kes oli koerterakendi kõige tugevam koer.

Seejärel veel üks öö, veel üks hommik. Läinud oli veel üks koer, kel nimeks Nobejalg. Mehed jätkasid teekonda, ja nüüd nägid nad juba ka päevasel ajal emahunti, kes neid eemalt jälgis ja jälitas. Meeste arvates oli hunt imelikku värvi – peamiseks värvuseks oli hall, kuid sellel oli ka punakas varjund.

Kolmas peatükk on “Näljakisendus”, milles emahunt meelitas emahunt enda juurde veel ühe koera – Ükskõrva. Mehed nägid, kuidas ühel hetkel oli kohal veel kümmekond kõhetut hunti, kes Ükskõrva ründasid. Nüüd otsustas Bill, et aitab küll, tema lägeb appi. Ta lihtsalt ei talunud seda enam. Ta võttis püssi ja läks.

Kahjuks jäi see Billi viimaseks minekuks. Henry kuulis pauku, siis kahte pauku kiiresti teineteise järel, ja ta teadis, et Billi laskemoon oli otsas. Seejärel lõrin, kilamine, Ükskõrva valu- ja hirmuröögatus, tabatud hundi kisa. Ja see oligi kõik.

Henry teadis, mis oli juhtunud. Ta jätkas liikumist kahe koeraga, kusjuures nüüd pidi ta juba ka ise kelku vedama. Õhtul söötis ta koeri, keetis kohvi ja sõi õhtust ning tegi aseme üsna tule juurde. Hundid olid lähedal, mistõttu otsustas Henry vinnata puusärgi surnud mehega puu otsa.

Laagripaigas tulid hundid veelgi lähemale. Ühel hetkel istus punakas emahunt Henry ees, kõigest poole tosina jala kaugusel. Midagi ähvardavat hundis ei olnud. Hunt vaatas meest nukrusega, kuid see oli ka suure nälja nukrus. Henry oli söök ja mehe nägemine ärritas looma maitsmisnärve. Nüüd oli Henryle abiks vaid põlevad tukid. Järgmisel hommikul ei peletanud enam ka päevavalgus hunte eemale. Lõpp näis olevat paratamatu, kuigi Henry jätkas võitlust põlevate tukkidega loomi eemale peletades.

Veel üks öö, veel üks päev, kuid nüüd oli ta ilma jäänud ka kahest viimasest koerast. Henry hüüdis, et veel pole nad teda kätte saanud. Ta pikendas tuld, kuni sellest sai avar sõõr, mille keskele ta kägardus. Olukord oli lootusetu, emahunt tuli Henryle järjest lähedamale. Henry tahtis nüüd vaid magada, ta lihtsalt ei jaksanud enam rohkem.

Henry jäi magama, ja ärkas. Hundid olid läinud, tema poole tulid neli kelku, viis-kuus meest kogunes tema ümber. Henry rääkis, mis oli juhtunud, koerad on surnud, Bill on surnud, kuid kord Alfredi surnukeha on puu otsas eelmises laagripaigas. Seejärel vajus Henry sügavasse unne.

Uskumatult põnev algus, kas pole.

“Valgekihva” teine jagu on “Metsloomast sündinud”, mille esimene peatükk on “Kihvade võitlus”. Selles jaos jutustab kirjanik meile elust hundikarjas, ja seda esialgu just läbi emahundi silmade.

Hundikari jätkas liikumist pärast Henry lõkkeaseme juurest lahkumist, kuid teekond on keeruline ka neile, sest huntidel on pidevalt nälg. Neil õnnestub maha murda suur põdrapull, millest jätkub süüa kõikidele karjaliikmetele, kuid emahunt on see, kes jälgib, kes kui palju saab.

Kätte jõuab ka aeg, mille hundid hakkavad järglaste peale mõtlema, mistõttu tuleb ka karjahierarhia paika panna. Seni on isaste poolelt karja juhtinud vana juht, ühesilmne hunt (Ükssilm), kuid tal on abiks ka noor juht, kes vana juhti igati toetab. Karjas on ka üks 3-aastane hunt, kes sooviks juhtimise üle võtta, kuid vana ja noor juht murravad selle hundi maha.

Ja nii on siiski vana hunt see, kes saab õiguse emahundiga järglasi saada. Ja need järglased ka sünnivad. Kõik neist on punaka kasukaga nagu emahunt, välja avatud üks, kõige väiksem kutsikas, kes on hallikas, nii nagu tema isa ehk vana juht. Ja sellest väikesest hallikarva kutsikast kasvabki meie raamatu peategelane Valgekihv. Enne kutsikate sündi on emahunt leidnud koopa, kus kutsikad ilmale tuua, ja nüüd lasub vastutus vanal juhil, kes peab kutsikatele süüa hankima, ja ega see lihtne polegi.

Kirjanik jutustab meile hallikast hundikutsikast pikalt ja põhjalikult, justkui oleks Jack London ise selles koopas elanud. Ta kinnitab, et see oli metsik väike hundikutsikas, lihasööja loom, kes põlvnes elusolendite tapjaist ning elusolendite sööjaist. Tema vanemad elasid ainuüksi lihast. Piim, mida ta oma elu esimestel päevadel imes, oli piimaks muudetud liha, ühe kuu vanusena, mil ta silmad alles nädal aega lahti olid, hakkas ta ise liha sööma; liha, mille emahunt oli pooleldi ära seedinud ja mille ta välja oksendas viiele kasvavale kutsikale.

Ta oli ka kõige metsikum kogu pesakonnas. Ta suutis valjemini lõriseda kui ükski teine. Tema tillukesed raevuhood olid hirmsamad kui teistel. Ja muidugi oli tea see, keda emal oli kõige raskem koopasuust eemal hoida. Valguse külgetümbejõud halli hundikutsika suhtes suurenes iga päevaga. Hall hundikustikas kogeb varakult ka nälga. Tuli ju aeg, millal kadus mitte ainult lihatoit, vaid ka piima ei tulnud enam ema rinnast.

Vana hunt Ükssilm on meeleheitel. Ta tegi pikki, kaugeid rännakuid ning magas ainult harva pesas, mis nüüd oli muutunud rõõmutuks ja viletsaks. Ka emahunt lahkus oma pesakonnast ja läks toitu otsima. Ühel päeval on pesas vaid hall hundikutsikas ja tema üksainus õde. Autor ei ütle lugejale, mis kolmest hundikutsikast sai, aga me võime oletada, mis nendega juhtus. Ja ühel päeval kustub ka halli hundikutsika õekese elutuli. Ühel päeval ei tule enam tagasi ka halli hundikutsika isa. Emahunt läks Ükssilma otsima, kuid ta leiab vaid isahundi jäänuseid. Lähedal elav ilves oli seekord tugevam. Kirjanik tõdeb, et Ürgmaa on Ürgmaa, ja emavaist on emavaist, kuid saabus ka päev, mil emahunt julges läheneda tulivihasele ilvesele.

 

Hundikutsikas kohtus ka nirgipojaga, kes hundikutsikale suurt huvi pakkus, kuid lähedal oli ka emanirk, kes hundikutsikat ründas. Kirjanik tõdeb, et hall hundikutsikas oleks surnud ja temast ei oleks saanudki lugu kirjutada, kui emahunt poleks tulnud hüpates läbi põõsaste. Emahunt murdis emanirgi maha.

Hundikutsikas arenes kiiresti. Ta puhkas kaks päeva ja söandas siis jälle koopast välja ronida. Ta õppis oma jõudu ja oma jõuetust täpselt mõõtma; õppis teadma, millal julge ja millal ettevaatlik olla. Kutsikal oli suur aukartus oma ema ees. Ema suutis liha hankida ega jätnud talle iial tema osa toomata. Lisaks ei kartnud ema igasuguseid asju. Hundikutsikale ei tulnud pähe, et see kartmatus põhines kogemustel ja teadmistel.

Kuid jälle tuli näljaaeg. Emahunt käis jällegi liha otsimas, kuid ka hundikutsikas hakkas ise rohkem tööd tegema, loodust avastama ja uurima. Ühel päev tõi emahunt hundikutsikale söögiks ilvesekutsika, kuid õige varsti oli koopasuul ka emailves, kes oli tulnud kätte maksma. Ilvese ja emahundi võitlus oli ränk, kuid lõppes emahundi võiduga, kuigi ka tema oli pärast seda nädal aega lihtsalt koopas, ja ta lahkus koopast ainult selleks, et vett jooma minna. Oli ka hall hundikutsikas olnud võitluses abiks, surudes oma hambad ilvese tagumisse jalga, kuid ka hundikutsikas sai emailveselt tõsise haava.

Emahunt ja hall hundikutsikas paranesid, ja hakkasid üheskoos lihajahil käima. Väike hundikutskas mõistis, et elu eesmärgiks oli liha. Elu ise oli liha. Elu elas elust. Olid olemas sööjad ja söödavad. Seaduseks oli: söö või lase end süüa.

Sellised on “Valgekihva” kas esimest jagu. Mulle meeldib see, kuidas Jack London suudab edasi anda seda Ürgmaa metsikust ja julmust, neid kalke metsiku looduse seaduseid. Jäist ja külma loodust, milles peavad ellu jääma nii inimesed kui ka loomad, kuid sageli ristuvad ka nende teed. See ei ole lihtne elu, see ei ole loodusromantika, kuid eks ole ka selles looduses ja olemises seda poolt, mis on ka inimest alati köitnud.

Raamatu kolmas jagu on “Kõnnu jumalad” (vanemas väljaandes “Ürgmaa jumalad”), ja ma püüan teha nüüd veidi lühemalt, sest vastasel korral olen ma Sulle jällegi kogu raamatu ära rääkinud, ja edaspidi poleks lugemine sedavõrd huvitav.

Selles jaos satub hall hundikutsikas indiaanlaste juurde, ja ega ta alguses ei teagi, kas alistuda või vastu hakata. Indiaanlaste juurde tuli ka emahunt, et kutsikat kaitsta. Nüüd saame teada, et emahunt on indiaanlastele tuttav, ta on elanud nende juures, ja pool aastat tagasi nende juurest lahkunud. Emahundi nimi on Kiche (vanemas raamatus ka Kitši), ja ta on pooleldi hunt, pooleldi koer. Indiaanlane, kelle nimeks oli Hall Kobras kinnitas et hallis hundikutsikas on vähe koera ja palju hunti. Ja kuna hundikutsika kihvad olid valged, saab tema nimeks Valgekihv, ja temast saab Halli Kopra koer, sest oli ju Kiche tema venna koer, kuid vend oli nüüdseks surnud. Valgekihv elabki nüüdsest koos indiaanlastega, õpib neid tundma, kuid õpib tundma ka koeri, eriti ühte, kes on peaaegu temavanune, nimeks Lip-Lip, kellest sai Valgekihva luupainaja.

Valgekihv pidas inimesi jumalateks, sest neil oli võimu kõige üle, ka tema üle. Seetõttu kinnitas Valgekihv neile oma truudust. Elu indiaanlastega ei ole lihtne, eriti Valgekihval, kelles oli sees ju ka väga palju hunti. Ta isegi põgenes indiaanlaste juurest, kuid tuli nende juurde tagasi, ja ta näis leppivat Halli Kopraga, kes oli jõundud talle ka peksa anda. Lbi raskuste ja võitluste saab Valgekihvast indiaanlaste koerarakendi juhtkoer, kuid selleks on pidanud Valgekihv tapma ka Lip-Lipi. Elu Kõnnul oli jätkuvalt julm.

Raamatu neljas jagu on “Kõrgemad jumalad”. Ja selles saab Valgekihv “tuttavaks” valgete inimestega, kellel on ka relvad. 5-aastane Valgekihv on muutunud julmaks koeraks, kes püüab teiste koertega pidevalt “arveid õiendada”, ja ta tuleb neist ka alati võidukalt välja. Tema julmus ja torus ning ürgne jõud hakkavad silma mehele, keda hüütakse Beauty Smithiks (vanemas raamatus ka Ilusaks Smithiks). Ja see on mees, kes Valgekihva Halli Kopra käest endale nihverdab, kusjuures mängus on rohkelt alkoholi. On ju teada, et indiaanlased ei ole alkoholiga väga heas suhtes, ja nad ei kannata seda …

Beauty Smith teeb kaika ja peksuga selgeks, et Valgekihv peab talle alluma, ja Beauty Smith on mees, kes korraldab ka keelatuid koeravõitlusi. Valgekihv on neis vapper ja väljub võitjana, kuni ühel heal päeval on ta vastamisi buldogiga, kel nimeks Cherokee. Sellest saab tõeline võitlus elu ja surma peale, kuni saabub Weedon Scott (suur kaevanduste asjatundja) ja tema rakendi kajur (koertejuht) Matt. Weedon Scott on see, kes Valgekihva buldogi surmavast hardest päästab, ja nüüd saab Valgekihv tunda ka inimlikku hoolitsust ja armastust.

Kõik see on Valgekihvale uus ja harjumatu, kuid tasapisi hakkab ta sellega harjuma, et keegi temast hoolib, tema eest hoolitseb, ja raamatu viies jagu kannabki pealkirja “Taltsas”. Selles jaos jõuab Valgekihv koos Weedon Scottiga Californiasse San Franciscosse, kus ta peab harjuma hoopis teistsuguse olemisega, uute inimeste ja koertega, näiteks emase lambakoeraga, kel nimeks Collie. Valgekihv peab näitama üles veel ka erilist vaprust ja julgust, kui ta seisab vastamisi vanglapõgenikuga …

Siinkohal tõmban oma loole joone alla. Kuidas kõik lõpeb, selle pead juba ise välja uurima. Kinnitan, et “Valgekihv” on sama vägev ja kaasahaarav lugemine nagu seda oli ka “Ürgne kutse”. Ühes loos harjub metsik loom inimesega, ja jääbki inimese juurde, teises loos sai ju koerast metsik hunt, kes pärast endale armsa inimese hukku otsustas siiski ürgse kutse kasuks.

Jack London on meisterlik jutustaja, kes annab edasi kõike seda, mida ta ise oli Ürgmaal näinud ja tunnetanud. Suurepärane on tema oskus anda edasi ka loomade käitumist, loomade mõtlemist jpm.


Jack London „Ürgne kutse“ (Pegasus)

Tugev ja noor koer nimega Buck röövitakse oma kodust Californiast ja toimetatakse Alaska lumiste mägede vahele, Yukoni kullapalaviku möllu keskele. Seal metsikus keskkonnas saab temast kelgukoer, kes peab ellujäämise nimel õppima kavalust ning karmust. Vaatamata kohanemisele ja sugenenud sõprusele tuleb Buckil lõpuks valida, kas elada edasi inimeste maailmas või naasta loodusesse.

Jack London (1876 – 1916) oli ameerika silmapaistev kirjanik ja ajakirjanik, kes sai kuulsaks just nimelt jutustusega „Ürgne kutse“, mis nägi ilmavalgust 1903. aastal. Ka tema hilisemate teoste taustaks on inimeste suhted loomade ja metsiku loodusega, mille kohta omandas ta kogemused Alaska kullakaevanduses töötades.

Jack Londoni legendaarne romaan „Ürgne kutse“ on taaskord eesti keeles ilmunud, ja üks põhjustest kindlasti see, et kinolinale jõudis just ka uus film „Ürgne kutse“, kus peaosas ka legendaarne Harrison Ford.

Hakkasin meenutama, mida olen varem Londoni teostest lugenud. Meenusid „Eluihk“ (eesti keeles 1981), „Ürgne kutse. Valgekihv“ (1975), „Lõke“ (1976), „Martin Eden“ (1972) ja ka suurepärane Irving Stone’ kirjutatud „Meremees sadulas“ (1968) ehk Jack Londoni elulugu.

„Ürgset kutset“ olen ka filmina varem näinud – aasta 1972 filmiversioonis mängis peaosa suurepärane Charlton Heston, 1976 telefilmis oli peaosas John Beck (tema võitis kunagi kuulsust ka teleseriaalis „Dallas“) ja 1997 filmiversioonis mängis peaosa Rutger Hauer, kes hiljuti meie hulgast lahkus. Seega võin vist öelda, et Jack London ja tema teosed on mind kõnetanud küll.

Jack London

Jack London (õieti John Griffith Chaney, 1876-1916) on kindlasti üks enimtõlgitud USA kirjanikke, kelle raamatutes segunevad ühiskonnakriitika ja sotsialism põnevate seikluste, raske elu ja huvitavate isikutega. Tema raamatute peamiseks teemaks on olnud elu kõnnumaadel ja merel. Kindlasti on Londoni tuntumaid romaane just „Ürgne kutse“ (ilmus 1903), mis jutustab loo koerast, kelle saab hundikarja juht.

18 aasta jooksul avaldas Jack London 23 romaani, 21 novellikogu ja kolm biograafiat. Lisaks veel palju reportaaže, artikleid, esseid, näidendeid ja luuletusi. Teemasid tema lugudesse andsid ka purjetamine Vaiksel ookeanil ja elamine Havail. London sai mõjutusi Charles Darwini, Herbert Spenceri ja Ernst Haeckeli evolutsiooniteooriatest, Friedrich Nietzsche üliinimese käsitlusest ja Karl Marxi sotsialismist. Tema lugusid on mõjutanud Robert Louis Stevenson ja Rudyard Kipling. Jack Londonil endal on olnud üsna suur mõju 1920-30. aastate kirjanikele.

Jack Londoni isa oli rändurist astroloog, ema rikka pere peretütar. Isa lahkus pere juurest, kui tulevane kirjanik oli väike, ema abiellus õige varsti uuesti. Juba üsna varakult hakkas Jack London tööd tegema, et perele elatist teenida. 17-aastaselt läks ta tööle hülgepüügilaevale, mis viis teda reisidele Vaiksel ookeanil peaaegu Jaapanini välja. Tagasi tulles püüdis ta õppida Kalifornia ülikoolis, kuid pidi lahkuma, kuna tal polnud piisavalt raha.

Suvel 1897 läks ta Klondike’i, et kulda otsida. Seal oli ta aasta. Kuna toit oli väga näru, siis haigestus ta skorbuuti ja jäi ilma oma esihammastest.

Kullaga ta ei rikastunud, kuid London hakkas kirjutama Alaska-teemailisi lugusid ajalehtedesse, millega teenis üsna korraliku elatise.

1900 abiellus Jack London iirlanna Bessie Madderniga, neil sündis ka kaks tütart – Joan (1901) ja Becky (1902). Abielu jooksis karile, sest Bessie kolis 1903 ära. Põhjuseks Jack Londoni armusuhe Anna Strunskyga, kellega ta oli tutvunud San Francisco kunstnike seltskonnas. Vene-Jaapani sõjas 1904-1905 oli Jack London korrespondent/kirjasaatja Jaapanis. 1905 abiellus ta Charmian Kittredge’iga, lapsi neile ei sündinud, kuid abielu kestis kuni Jack Londoni surmani 1916. aastal.

„Ürgne kutse“

“Ürgne kutse” räägibki Klondike kullapalavikust. Seal kasutati liikumiseks ka koerarakendeid ja nende jaoks lausa varastati suuri ja tugevaid koeri USA erinevatest paikadest. Ka peategelane, koer nimega Buck, kes on bernhardiini ja šoti lambakoera segu, on varastatud koer.

Hiljem koheldakse Bucki vägagi halvasti, kuni lõpuks saab temast erakliku Thorntoni koer. Buckil on see ürgne kutse/esiisade ja looduse kutse siiski veres ja metsik kõnnumaa tõmbab teda üha rohkem ja rohkem. Buck liitub hundikarjaga ja üritab saada selle juhiks. Veidi hiljem tapavad indiaanlased Thorntoni ja Buck maksab neile selle eest vägagi julmalt kätte. Pärast seda tõmbub ta tagasi looduse rüppe, on koos huntidega ja loobub igasugu kontaktist inimesega.

See on "Ürgne kutse" lühidalt, kuid räägin Sulle sellest suurepäraset raamatust ikka pikemalt ka. Midagi pole teha, see oli üks minu lemmikutest aastakümneid tagasi, ja näib olevat seda ka praegu.

Raamatu alguses tõdeb Jack London, et Buck ei lugenud ajalehti, mistõttu ta ei teadnud, et häda oli küpsemas, ähvardades mitte üksi teda, vaid kõiki rannikul elunevaid tugevaid ning pika sooja karvaga koeri Puget Soundist kuni San Diegoni. Külmas pimedas Põhjas huupi ringi liikunud mehed olid nimelt mingit kollast metalli leidnud ja nüüd ruttasid tuhanded inimesed tulistjalu kohale. Jutt loomulikult kullapalavikust. Nendele inimestele oli vaja koeri, ja koerad, keda nad vajasid, pidid olema suured, tugevate lihastega, et jaksaksid teha rasket tööd, ning koheva karvakasukaga, mis kaitseks neid külma eest.

Buck

Saame lugeda sedagi, et Buck elas suures majas päikesest suudeldud Santa Clara orus, mõisa kutsuti kohtunik Milleri mõisaks. Valdused olid suured, seal töötas palju inimesi ja kogu selle suure valduse valitsejaks oli Buck. Seal oli ta sündinud ja elanud neli aastat. Mõisas oli ka teisi koeri, kuid need ei tulnud arvesse. Nood tulid ja läksid, elasid hulgakesi koos kuutides või tähelepandamatult kuskil suure maja soppides, nagu jaapani mops Toots või karvutu mehhiko koer Ysabel. Olid ka foksterjerid, oma paarkümmend tükki vähemalt.

Buck aga polnud ei toa- ega kuudikoer. Temale kuulus kogu kuningriik. Ta ujus basseinis või käis jahil koos kohtuniku poegadega. Ta saatis kohtuniku tütreid pikkadel jalutuskäikudel; talveõhtutel lamas ta raamatukogutoas kohtuniku jalge ees mühiseva kaminatule paistel; ta kandis oma turjal kohtuniku lapselapsi ning valvas põngerjate iga sammu.

Bucki isa Elmo, hiigelsuur bernhardiin, oli olnud kohtuniku lahutamatu kaaslane ning Buck näis käivat oma isa jälgedes. Buck nii suur ei olnud – kaalus ainult sada nelikümmend naela –, sest ta ema Shep oli olnud Šoti lambakoer. Autor tõdeb, et neli aastat oli Buck elanud küllastunud aristokraadi elu ja selline oli Buck 1897. aasta sügisel, kui Klondike’is leitud kuld igast ilmanurgast jäisesse Põhja meelitas. Ja see saab saatuslikuks ka Buckile.

Idüll puruneb

Mõisas töötas aedniku abilisena Manuel, kelle oli oma võimusesse võtnud suur pahe. Ta armastas mängida hiina loteriil ja selleks oli vaja raha. Ühel õhtul viis Manuel Bucki jalutama, kuid College Parki teivasjaamas müüs ta koera ühele võõrale, kes koera omakorda edasi müüs ühele kõrtsmikule.

Kõrtsmiku juures pandi Buck kasti, kastiga pannakse ta kiirrongile, mis koera Seattle’isse viis. Seal viiakse ta ühe longuvajunud kaelusega punases sviitris jässaka mehe juurde, kes on suur julmus ise. Too jässakas mees teeb kaika ja julma peksuga Buckile selgeks, et koer peab temale alluma ja kuuletuma. Buck hakkas küll vastu, kuid vihased hoobid kaikaga vastu koera koonu tegid oma töö. Siinkohal peakski vist ütlema, et “Ürgne kutse” ei ole selline ninnu-nännu kutsuraamat ega lasteraamat, sest sellist viha, vägivalda ja julmust tuleb ette ka edaspidi.

Jack London tõdeb, et Buck oli löödud (ta teadis seda), ent ei olnud murtud. Buck mõistis ja jättis igaveseks meelde, et ta ei saa inimese vastu, kelles kaigas käes. Buck oli saanud õppetunni, mida ta ei unustanud hiljem kogu elu jooksul. Kaika abil juhatati ta sisse maailma, kus valitsesid ürgsed seadused, ja ta jättis selle meelde.

Perrault ja Francois

Mõne aja pärast müüakse Buck edasi. Ostjateks olid Kanada prantslane Perrault ja segavereline Kanada prantslane Francois. Lisaks Buckile ostavad mehed ka sõbraliku njuufaundlase Curly. Järgmisena oleme juba laeval “Narwhal”, mis eemaldub Seattle’ist. Raamatu autori kinnitusel sai Buckile varsti selgeks, et Perrault ja Francois olid ausad inimesed, õigusemõistmisel rahulikud ja erapooletud ning liiga kogenud koeratundjad, et end koertest petta lasta.

Lõpuks jõudis laev Dyea randa, kus Buck esimest korda kohtub lumega. Buck oli äkitselt välja kistud tsivilisatsiooni südamest ning heidetud keset algelist elukorraldust. Autor tõdeb, et sealsed inimesed ja koerad olid kõik metslased – viimane kui üks -, kes tundsid ainult kaika ja kihvade seadust. Juba esimesel päeval leiab oma õnnetu ja julma lõpu njuufaundlane Curly, kelle kohalikud koerad kambakesi maha murravad. Üks nende metsikute ja julmade eskimo- ja kelgukoerade juhtidest kannab nime Spitz, kes on alatu, salakaval ja julm koer, kellega Buckil seisab ees mitmeid “lahinguid”.

Curly traagiline surm vapustas Bucki, kuid varsti tabas teda uus vapustus – Francois kinnitas Buckile selga mingi rihmadest ja pannaldest asjanduse. Need olid rakmed ja Buck pannakse tööle. Buck vedas Francois’d kelgul orgu ümbritseva metsani ja tõi koorma küttepuid sealt tagasi. See solvas Bucki väärikust raskesti, et temast veoloom oli tehtud, kuid ta oli liiga tark, et vastu hakata.

Kaugel Põhjas

Kõik see on alles algus, sest Perrault tahtis oma potsisaadetistega kiiremini teele asuda, mistõttu tuuakse rakendikoeri juurde ja kõik nad on erinevad nii oma välimuselt kui ka iseloomult. Vilunud ja julm juhtkoer Spitz, vilunud Dave, puhastverd eskimokoerad Billee ja Joe (mõlemad on ühe ema pojad, kuid esimene neist on äärmiselt sõbralik, teine sünge, endassesulgunud ja õel), vana, suur, kõhn, kuivetu ja ühesilmne eskimokoer Sol-leks, mis tähendab “kuri”, lisaks veel kolm eskimokoera – Dub, Pike ja Dolly. Kokku 9 koera. Buck õpib kõiki neid tundma nii heas kui ka halvas, kuid Spitz on see, kellest Buck lõplikult aru ei saagi.

Ja veel, Buck peab õppima tegema aset lumesse ja seal magama, ta peab õppima sööma külmunud kala või mida iganes, mida seedida kannatab. Kuid teekond Dyea kanjoni poole algab.

Bucki areng (või tagasiminek) oli kiire. Ta lihased läksid tugevaks kui teras ja ta keha muutus tavalise valu vastu tuimaks. Ta saavutas nii sees- kui ka välispidise säästlikkuse. Nägemine ja haistmine muutusid märkimisväärselt teravaks, kuulmine aga arenes nii erksaks, et Buck tajus ka magades kõige nõrgemat heli ja teadis, kas see ennustas head või häda. Ta õppis varvaste vahele kogunenud jääd hammastega ära kiskuma; kui tal aga oli janu ning veeauku kattis paks jääkaas, oskas ta seda kõrgelt hoogu võttes jäikade esijalgadega puruks lüüa. Tema kõige tähelepandavamaks omaduseks oli võime haista tuule tõusmist ja terve öö ette aimata selle suunda. See on hämmastav, kuidas Jack London suudab nappide vahenditega edasi anda kõike seda, mis ühe koeraga rasketes tingimustes toimuda võib.

 

"The Call of The Wild" Trailer (2020)

Buckis peitub ürgkiskja

Buck ei õppinud mitte ainult kogemuste varal, vaid temas elustusid ka kaua varjusurmas olnud instinktid. Kodustatud sugupõlvi poleks nagu vahepeal olnudki. Tal ei olnud raske õppida hundi moodi võitlema – kiiresti rapsama ja haava lõhki käristama. Vaiksetel külmadel öödel tõstis ta koonu taeva poole ja ulgus hundi kombel pikalt. Eks see olegi see ürgne kutse, millele vihjab ka raamatu pealkiri.

Ürgkiskja Buckis oli tugev ning võttis metsikutes rännuelutingimustes muudkui võimu. Ent see tugevnemine toimus salaja. Vastärganud kavalus andis Buckile tasakaalu ja ohjeldas teda. Teda haaras liialt kohanemine uue eluga, et ennast vabalt tunda, ja ta mitte ainult ei norinud tüli, vaid vältis võitlust, kui vähegi võimalik.

Kuid Spitz mõistis ohtu Bucki näol, mistõttu on Spitz see, kes tüli norib ja sigadusi teeb. Jamasid on veel, kord ründavad Perrault’d, Francois’d ja nende koeri sadakond nälginud eskimokoera (kusjuures sama rünnaku ajal üritas Spitz omakorda rünnata ka Bucki, mis on ikka väga alatu tegu), paaril korral vajus kelk läbi jää ja pääsemine oli vägagi napp. Bucki käpad saavad kannatada, mistõttu Francois tegi Buckile neli mokassiini, et koeral oleks parem liikuda. Probleeme on veelgi, eskimokoerte rünnaku tagajärjel on üks rakendikoertest, Dolly, saanud hammustada/haavata ja veidi hiljem lööb välja marutaud, mistõttu ründab ta ka Bucki. Francois peab Dolly maha lööma. Julm, aga selline see elu seal Põhjas oli.

Lõpuks jõutakse Dawsoni, kus mehed ja koerad saavad nädalakese puhata ja taastuda, kuid juba ootasid neid veelgi kiireloomulisemad saadetised, mis viivad neid Ykoni teele, tagasi Dyea poole. Saame teada, et koerterakendis valitses nüüd juba mässumeel, mida juhtis Buck. Lõpuks jõuavad Buck ja Spitz ka surmaheitluseni, mis läbi raskuste lõpeb Bucki võiduga. Nagu ütleb kirjanik – Buck oli õnnelik võitja, valitsev ürgkiskja, kes oli tapnud ja leidnud, et see on hea.

Rakendi juhtkoer, kuid asjalood muutuvad

Buckist saab rakendi juhtkoer, kuigi Perrault ja Francois sellega esialgu nõus ei olegi, kuid Buck tõestas oma kindlameelsust, ja oma väljateenitud koha ta sai. Seejärel taastus rakendis ka üksmeel ja jälle jooksid koerad kelgu ees nagu üks loom. Rakendisse lisandus veel kaks eskimokoera Teele ja Koena, keda Buck aitas välja õpetada.

Kõik näis olevat korras, kuni tulevad uued inimesed, uued korraldused ning Perrault ja Francois loobuvad oma tööst. Buck ja teised koerad hakkasid vedama veelgi raskemaid postikoormaid. Üks koertest, Dave, haigestub ja ta lastakse maha. Bucki 140 naela kahaneb 115 peale. Elu on raske.

Mängu tuleb John Thornton

Lõpuks satuvad Buck ja tema rakend USA’st tulnud kahe mehe ja naisterahva kätte, kes ei oska rakendiga midagi peale hakata. Ja kui nad midagi teevad, siis teevad nad seda valesti, mistõttu paljud koerad saavad surma.

Lõpuks jõutakse John Thorntoni laagrisse Valgejõe suudmes. Teeolud on jubedad, teed ei kanna, jää ei kanna. Koerad on sedavõrd läbi, et ei jaksa enam liikuda, isegi püsti tõusta mitte. Üks uutest rakendiomanikest kukkus Bucki kaikaga peksma, kuid Bucki viimanegi valuaisting oli kadunud. John Thornton astus vahele ja vabastas Bucki rakendist. Ta soovitas uutel rakendiomanikel mitte edasi liikuda. Vaatamata keelule sõidab rakend edasi ja kaugelt oli näha, kuidas nad läbi jää vajusid. Inimesed ja koerad uppusid.

Nüüd oli Buck vanaldase Thorntoni juures, kellel oli veel kaks koera – väike emane iiri setter Skeet ja pooleldi vere-, pooleldi ajukoer, suur ja must Nig. Mõlemad väga sõbralikud ka Bucki suhtes. Buck sai puhkust ja paranes. Buck hakkas Thorntonit jumaldama, ja mees armastas ja jumaldas Bucki, kuid Bucki kutsus jätkuvalt ka ürgloodus.

Meil on võimalus lugeda Bucki ja Thorntoni seiklustest – kuidas Buck kaitses meest kõrtsis, kuidas koer mehe uppumissurmast päästis, kuidas Buck meeletut raskust pidi paigast tõmbama, et mehele raha teenida.

See ürgne loodus, see ürgne kutse

Kuid Bucki tõmbas üha rohkem ka metsa, huntide juurde. Ühel ööl ta läkski, ta kohtus hundiga, kellega nad vennastusid. Buckist saabki kiskja, tapja, kes murrab teisi loomi, kuid ta käib ikka ja jälle ka Thorntoni juures, sest ei suuda sellest heast inimesest lahkuda. Nii ta liigubki metsa ja Thorntoni vahel.

Kord läheb Buck pikemaks ajaks minema. Ta jahib neli ööd ja päeva uhket ja võimast põdrapulli, kuni saabki looma lõpuks kätte. Nüüd oli Buck tõeline ürgkiskja, kuid jälle läheb ta tagasi Thorntoni juurde, kuid leiab eest tapetud Thorntoni, mehe kaks sõpra ja mehe teised koerad. Neid on rünnanud indiaanlased, kes parajasti seal ka sõjatantsu löövad. Nüüd ründab Buck ja see rünnak on julm ja hävitav.

Nüüd saab ütelda, et Buck oli tapnud inimesi, kaika ja kihvade seaduste kiuste. Buck pidi veel veidi madistama teiste hundikarja liikmetega, kuid lõpuks saab ka temast hundikarja liige. Ja kui raamatu viimaseid lehekülgi lugeda, siis saame aru, et Buckist on saanud hundikarja juht, kes külastas suviti ka seda orgu, kus elas Thornton. Suur, uhke kasukaga hunt, kes sarnanes ja ometi ei sarnanenud teiste huntidega. Kaaslaste kõrval oli ta kui hiiglane ja tema võimas hääl kõlas kaugele, kui ta laulis seda ürgset laulu, mis oli hundikarja laul.

Selline võimas ja uhke lugu on see “Ürgne kutse”. Põnev ja kaasahaarav lugu võimsast koerast ja tema muutumisest veelgi võimsamaks ürgkiskjaks.