Guillaume Evin „Elas kord James Bond“ (Pegasus)

KÕIGE KUULSAMA SALAAGENDI ELULUGU.

Me teame tema nime. Me teame tema ametinumbrit. Aga kas me tunneme ka meest, kelle rolliks on olla Tema Majesteedi spioon? Mida me oskame öelda Ian Flemingi vilkast kujutlusvõimest sündinud tegelase kohta? 007 armastab luksuslikke eineid, ta nuriseb, et pidi loobuma oma 0,25-tollise kaliibriga Berettast, ta arvab, et ideaalne naine peaks suutma võrdselt hästi valmistada nii Béarni kastet kui magatada meest, ta kahetseb, et peab oma ametis tapma ... kuid Inglismaa nimel on ta selleks valmis.

Loomu poolest ettevaatlikuna ei sõlmi ta hõlpsasti uusi sidemeid, välja arvatud siis, kui missioon seda nõuab. Ta näitab end igas olukorras professionaalina. Ta pole mitte üksnes MI6-e üks parimaid töötajaid, vaid ka üks tööle pühendunumaid. Ian Flemingi 12 romaanile ja 2 novellikogule tuginedes avab Guillaume Évin uuesti „007 toimiku“ ning toob meie ette smokingukangelase esimese – autoriseerimata – biograafia.

Ajakirjanik ja agent 007 asjatundja Guillaume Évin on avaldanud mitmeid James Bondile pühendatud teoseid: „Goldmaker: kuidas James Bondist sai kinoajaloo suurim edulugu“ („Goldmaker: comment James Bond est devenu le plus gros succès de l´Histoire du cinéma“ (Fayard, 2003)), „James Bond on igavene“ (James Bond est éternel (Éditions du Moment, 2012)), „James Bond: 007 entsüklopeedia“ (James Bond : L´Encyclopédie 007 (Hugo Image, 2015)).

Raamatu sissejuhatuses küsib Guillaume Evin, kuidas koostada biograafiat fiktiivsest tegelasest, kes on sündinud möödunud sajandi protestimeelse inglise romaanikirjaniku kujutlusvõimest, kusjuures nüüdisajal tehaks see autor pihuks ja põrmuks sügava misogüünia, sadistlike kalduvuste ja ilmselge rassismi pärast?

“Elas kord James Bond” on Guillaume Evini seitsmes 007 pühendatud teos, milles ta üritab visandada portree kõigi aegade kuulsaimast spioonist, kellest on aastakümnete jooksul saanud müütiline kuju, kes kehastab ühtaegu tänapäevast rüütlit ja samas ka püha Jüri, kes seljatab draakoni.

Ian Fleming lõi küünilise ja külmaverelise tegudemehe, innuka patrioodi, kes on valmis Tema Majesteedi nimel oma elu ohverdama, kes on äraostmatu ja vastupandamatu, kes armastab lihalikke naudinguid ja hästi süüa, kes januneb luksuse ja reiside järele, kes näeb ohtlikes olukordades eneseteostust ja kõnnib alailma noateral.

Fleming kirjutas Jamaical oma Goldeneye residentsis igal aastal uue Bondi-loo. Seda tegi ta kolmteist aastat järjest. Romaanikangelase edu tõi autorile rikkuse ja kuulsuse, ent 007 seiklused – kokku kaheksateist missiooni – rikkusid Flemingi tervise ja abieluõnne.

Guillaume Evin tõdeb, et James Bondi ei ole mõistagi olemas. Romaanides on aga Bondi tegelaskuju märksa sisukam kui ekraanil. Ometi tunneb ülekaalukas enamus teda ainuüksi filmide, mitte raamatute kaudu. Evin keskendus kõige kindlamatele allikatele, milleks on Ian Flemingi enda kaksteist romaani koos kahe novellikogumikuga ning kirjutised, mille Charlie Higson ja Steve Cole pühendasid pool sajandit hiljem kangelase noorusaastatele …

007 peegeldas oma ajastut, ta oli 1930.-1960. aastate eelarvamuste ja mõtteviisi vangis. Ta oli mitmetahuline mees, haavatav ja ligitõmbav, võimas ja väsimatu, selline, kelle moodi olemisest unistavad paljud mehed.

Selle raamatu esimene peatükk on “Mänguõnn?”, milles saame lugeda James Bondist ja kasiinodest, kuid mitte ainult. James Bond ei ole mängusõltlane, aga käib kasiinos väga innukalt. Kasiino on tema jaoks alati olnud nauditav allakäiguurgas. Kasiinos tõuseb pinge alati iga tunniga. Ruletti ja privaatsaale armastav Bond ei ole iialgi ihne teenindava personali vastu. Kasiinos tunneb Bond end koduselt, iseäranis Royale-les-Eaux’ Splendide’is, mis asub väikeses kuurortlinnas Cote d’Opale’is. See meeletult võluv paik asub Picardie liivarandade ja Caux’ kaljude vahel.

Esimeses peatükis loeme mitmest Bondi mängust kasiinodes, siin on võite ja kaotusi. Siin on raamatutest ja filmidest tuttavad krahvinna Teresa de Vicenzo, venelaste mõju all olev kuritegelik pankur Le Chiffre, meistertrikitaja Steffi Esposito, Sir Hugo Drax, Auric Goldfinger, küürakast petis Shady Tree, Emilio Largo jpt. Mängitakse bakaraad, Blackjacki, Inglise ruletti, bingot, bridži, pokkerit jm. Külastame Monte Carlo ja Londoni kasiinosid, Bondi lemmikuks on Nassau kasiino Bahama saartel.

Guillaume Evin kinnitab, et Bondi saladus seisneb õnnele väljakutse esitamises.

Esimeses peatükis on juttu veel ka Bondi tervisest ja õnnest, mis ilmutab end Bondi spioonielus tihti mujalgi kui mängulauas. Nii on teda tabanud Scramanga palgamõrtsuka maomürgiga kaetud kuul, õnneks sai Bond kohe ka vastumürki. Smerši vanemohvitseri kinga mürginoole torge pidanuks Bondilt elu võtma, aga prantslasest sõber lasi ta kohe haiglasse viia. Bond on pääsenud New Yorgis hotellituppa jäetud pakipommist. Royale-les-Eaux’s pääses Bond pommist, mis oli tema jaoks mõeldud. Mahajäätud villas, kus teda piinas Le Chiffre, pääses James Bond tänu Smerši mehe saabumisele.

Sarnaselt kõigi teistega ei osanud ka James Bond ette kujutada, et see töö võib nii raske olla. Ja armidega kaetud keha, mida ta riietudes nägi igal hommikul peeglist, ei luba tal kunagi unustada selle ameti karmi tegelikkust.

Sitke mehena on Bond õppinud hoope saama nagu kogenud poksija. Väga sageli pigistas ta hambad risti. Tegutsemishoos suudab ta alla suruda põletava valu oma paremas õlalihases, mida on tabanud kuul. Piinamine on osa ta elust. Bond teab, et valu kõver on paraboolne: alguses on see kõige hullem, siis taandub see pisut ja viimaks tõuseb peadpööritavaks kannatuseks. Loeme sellestki, kuidas piinasid Bondi Le Chiffre, mister Bigi käsilane Ti-Hi, Spangi käsilased, Auric Goldfinger ja tema käsilane Oddjob, dr Shatterhand alias Blofeld. Pikkade aastate jooksul pääses 007 tänu füsioloogia seadusele: inimkeha ei talleta mälestusi kannatamisest, kuigi sellest jäävad jäljed (armid vasakul õlal, taastuskirurgia jäljed parema käe tagaküljel). Vastupidisel juhul oleks Bond surnud.

Juttu on ka Bondi argisemast elust, sest eraldi missioonil käis ta kõige rohkem kaks või kolm korda aastas. Juttu on ka golfist ja autovõidusõidust, sellest, et autode vastu tunneb Bond väga tugevat omamiskirge. Siin on 1930. aasta raudhall 4,5-liitrine Bentley, 1953. aasta Bentley Mark VI, 9,5-se kompressiooniga Mark IV.

Loeme sellestki, et Bondil ei ole sõna otseses mõttes puhkusi, aga õnneks saab ta pärast iga missiooni loa võtta elu vabalt, mida võiks pidada puhkuseks või pikemaks hingetõmbeajaks, ainult et sellel ei ole algust ega lõppu. Kuna Bond on vallaline ega pea hoolitsema laste ega vanemate eest, ei tee puhkepäevade juhuslikkus eriti suurt häda.

37-aastasena ei ole James Bond küll rikas, aga elab muretult. Juttu on ka tema palganumbritest, missioonidel võib ta kulutada kui tahes palju. Tema Majesteedi relvakandjal on piiramatu krediit.

Jõuame raamatu teise peatükini “Bondi ei saa kinni hoida!”. James Bond teab, et 45-aastaselt kaotab ta automaatselt 00-koodi. Seega on talle jäänud veel kõige rohkem umbes kakskümmend ohtlikku missiooni. Kui ta ei pea just põnevate lugude vahel Londonis olema, võib teda näha mujal politseinikku mängimas. Bond on juba ammu elanud nagu orav rattas. Sõjamehena on tal rahuliku eluga raske harjuda. Ta teab liigagi hästi, et “rahu on talle tappev”. Ta ei talu vaikset kulgemist, tegevusetus viib ta masendusse ja igavus tekitab sügavat õudu. See on tema sõnutsi “kõige hullem piin”. Just adrenaliin on Bondi tõeline kütus.

Selles peatükis loeme Bondi isast ja emast, kes said surma Põhja-Alpides, sugulastest ja koolipõlvest, õppimisest Windsori lähedal asuvas iidses Etoni kolledžis, sõpradest, onust, Max Bondist, kunagisest MI6 agendist, esimestest James Bondi sammudest spioonina.

Raamatu kolmas peatükk on “M-i ja kuninganna teenistuses”. “Ta mõtleb ainult tööst.” Nii öeldakse James Bondi kohta tavaliselt MI6-s. Agent 007 teeb kirglikult tööd ja on ühevõrra pühendunud oma töökohustustele ja riigile. Seda juba sellest ajast peale, kui ta tuli kaitseministeeriumisse tööle vahetult enne Teise maailmasõja algust. Selles peatükis ongi juttu tööst MI6-s, legendaarsest ülemusest Sir Miles Messervyst ehk M’ist, kuid ka MI6 sekretärist Mary Goodnightist, M-i truust sekretärist Moneypennyst, kuid ka Bondist ja tema relvadest ja muudest põnevatest vidinatest.õ

Raamatus on veel kolm peatükki, ja ma ei tahaks Sulle kõike ka ära rääkida. Kuid natuke veel …

Järgmine peatükk on “Vannutatud tapja, kogenud proff”, milles on juttu sellest, kuidas on James Bond oma suurimatest ja tuntumatest vastastest jagu saanud, kuidas on ta nad tapnud.

Edasi juba peatükk “Omlett ja suitsupeekon” – saame teada, mida Bond vabal ajal teeb, mida ta sööb, mida ta joob, millised on tema lemmikhotellid ja söögikohad. Saame teada sedagi, et James Bond on britt pealaest jalatallani, kuid juttu on ka Bondi filosoofiast ja maailmavaatest.

Raamatu viimane peatükk kannab pealkirja “Jaapanlannadel on õige suhtumine”. Raamatu autor kinnitab, et naistega olid James Bondi suhted alati keerulised, kuigi pealtnäha võis jääda vastupidine mulje, sest oli ju Bond igati nägus mees, Selles osas meenutame Bondile olulisi naisi – Rhoda Llewellyn, Tiffany Case, krahvinna Teresa di Vicenzo ehk Tracy, Roan Powers, Domino, Kissy Suzuki, Simone Latrelle ehk Solitaire, Tatjana Romanova, Honeychile “Honey” Rider, Gala Brand, Jill Masterton, Mariko Ichiban, Vesper Lynd jt.

James Bondi naisideaal näib olevat võimatu. See lähtub ühestainsast valemist: naine peaks suutma võrdselt hästi valmistada Bearni kastet ja meest magatada! Bond tahab unistada “kuldsetest juustest, hallidest silmadest, suust, mis viiks kiusatusse isegi pühaku, täiuslikkust kehast, muidugi ka heast naljasoonest, elegantsi tunnetusest ja mõistlikult heast kaardimänguoskusest.”

Raamatu lõpus on bibliograafia, milles on kirjas Ian Flemingi romaanid ja novellid (neid ei ole palju, kusjuures eesti keeles on neid ilmunud äärmiselt vähe (“Ela ja lase teistel surra” eesti keeles 1991 ja 2008, “Südamlik tervitus Venemaalt”, 1992 ja “Casino Royale” 2008, kokku seega vaid kolm Bondi-raamatut eesti keeles …, mulle meenuvad siiski veel ka Roger Moore’i, Robert Moore’i ja Gareth Oweni kirjutatud “Bond on Bond” (eesti keeles 2012) ja Lois H. Greshi ja Robert Weinbergi kirjutatud “James Bondi filmid ja teadus” (2007)), kuid ka Charlie Higsoni, Steve Cole’i ja Anthony Horowtzi Bondi-romaanid.

Lisaks veel ka nimekiri EON-i ja MGM-i toodetud filmidest alates Terence Youngi lavastatud filmist “Agent 007: dr No” (1962), lõpetades Cary Joji Fukunaga filmiga “007: surm peab ootama”, mis pidi jõudma kinodesse sel aastal (2020), kuid pandeemia tõttu on esilinastus lükatud järgmisesse aastasse (2021).

Minu arust üks igati sisukas ja huvitav lugemine, mis püüab meile tõepoolest lahti kirjutada maailma parima spiooni James Bondi eluloo, tema huvid ja tõekspidamised, tema vaenlased ja lähedased, tema kiusatused, tema naised jpm.


Bill Price „Lahendamata vandenõud“ (Varrak)

Vandenõude ajalugu on pikk – see ulatub Vana-Egiptusest tänapäeva Pakistanini. Käesolev raamat justkui kataloogibki mitmesuguseid salasepitsusi, mida ühendab üks asjaolu – nimelt on nende kõikide puhul võimatu öelda, mis siiski täpselt juhtus või kes olid vandenõusse kaasatud.

„Lahendamata vandenõudesse” on koondatud ajaloo kõige hämmastavamad vandenõud, kinni mätsitud lood ja libaoperatsioonid ning raamatus püütakse vastata näiteks niisugustele küsimustele:

• Kas Aleksander Suur mõrvati?

• Kas Ameerika Ühendriikide valitsus oli seotud 11. septembri rünnakutega?

• Kas Philadelphia eksperiment leidis tõepoolest aset? • Kas Bilderbergi grupp kujutab endast tõesti salajast maailmavalitsust?

• Kas president John F. Kennedy tappis üksik laskur või osalesid atentaadis teisedki inimesed?

Kõikide selliste põnevate juhtumite käsitlemisel antakse lühike, kuid põhjalik ülevaade nende kulgemisest, esitletakse võtmeisikuid ja vahel pakutakse välja lausa üllatavaid alternatiivseid teooriaid. Raamatus „Lahendamata vandenõud” on üle 150 foto, maali, joonistuse ja kaardi, mis aitavad lugejal mõistatuslike sündmuste taga peituvatest faktidest suuremat pilti kokku panna.

Ma olen üsna kindel, et paljud meist on mõnikord mõtelnud mõnele ajaloost tuttavale sündmusele ja arutlenud, kas sellega võiks olla seotud mõni vandenõu, mõni lahendamata vandenõu. Usun, et eks ka praeguse viiruse-puhanguga võib olla seotud mõni vandenõu, mine võta kinni ...

Seetõttu on väga äge lugeda seda igati põnevat ja huvitavat raamatut lahendamata vandenõudest, mis algab sissejuhatusega, milles raamatu autor Bill Price tõdeb, et autundeta inimesed on kogu ajaloo jooksul oma nurjatute eesmärkide saavutamiseks üheskoos salaplaane sepitsenud. Mõned sellised vandenõud on päevavalgele tulnud ja võllaroad on tuvastatud, teistel juhtudel on salaplaanid aga avastamata jäänud ning asjaosalised pääsenud karistamatult.

“„Lahendamata vandenõudes” vaatleme vahepealset varianti ehk seda halli ala edu ja läbikukkumise vahel, mille puhul me võime küll olla kui tahes veendunud, et vandenõu on aset leidnud, ent meil ei ole võimalik kindlalt öelda, mis nimelt ikkagi toimus ja kes sellest osa võtsid.”

Autor jätkab tõdedes, et oma ülevaadet lahendamata vandenõudest alustame Vana-Egiptusest 3500 aastat tagasi ja arutleme võimaluse üle, et vaarao Tutanhamoni mõrv oli osa salasepitsusest, mille eesmärk oli tõsta tema asemel troonile üks tema vanemnõunikest. Raamatu lõpus aga räägime sellest, kuidas Ameerika Ühendriikide eriväelased tapsid 2011. aastal Osama bin Ladeni. Pärast kümme aastat kestnud otsinguid jõuti viimaks Pakistanis bin Ladeni jälile, kuid meie uurime, mida teadsid tema asukohast Pakistani luureasutused enne seda, kui USA ta lõpuks üles leidis. Vahepeal aga heidame pilgu kinni mätsitud lugudele, salaoperatsioonidele ja varjatud kokkulepetele, mis on senimaani mõistatuseks jäänud, ehkki tõe tuvastamiseks on nähtud ränka vaeva …

Paljud raamatus kirjeldatud juhtumid on sünnitanud keerukaid ja mõnikord pentsikuidki vandenõuteooriaid, teiste puhul pole aga vandenõu olemasolus erilist kahtlust – isegi kui pole päris selge, mida see täpselt hõlmas. Ühtekokku kujuneb välja pilt valede ja pettuste omavahel põimunud võrgustikest, mille on pununud need meie seast, kes on olnud valmis oma tahtmise saamiseks tegema peaaegu ükskõik mida. Mõnda sellist salasepitsust ei pruugi me iial täielikult lahti harutada, kuid saame vähemalt heita üksjagu valgust asjadele, mida teatavad inimesed eelistaksid pimeduses hoidagi.

Raamat on joaotatud mitmeks osaks: „Kahtlased surmad“, „Libaoperatsioonid“, „Kinni mätsitud lood“, „Poliitilised vandenõud“, „Luure ja salaoperatsioonid“, mis omakord jagunevad mitmeks peatükiks. Igas peatükis on palju põnevat lugemist, huvitavaid fakte ja palju fotosid.

Raamatu esimene osa on „Kahtlased surmad“, mille alguses kinnitab raamatu autor, et iga kahtlase surmajuhtumi uurimisel on üks põhilisi lähtekohti ladinakeelne küsimus cui bono? ehk „kes sellest kasu sai?“, sest kõige suuremal kasusaajal on ju ka kõige tugevam tugevaim motiiv kuritegu sooritada. Käesolevas osas uuritakse mitmeid niisuguseid surmasid, mille puhul on küll võimalik tuvastada kasusaajaid, kuid pole siiski kindlalt teada, et just nemad olid surma põhjustajad. Selles osas räägitakse ka mitmest tuntud atentaadist, mille käigus pandi vaieldamatult toime mõrv, ent ei teata täpselt, kes atentaadis siiski osalesid.

Raamatu esimene osa algab peatükiga Tutanhamonist, küsitakse kas Tutanhamoni tappis tema troonijärglane? Viib see meid aega umbes 1323. aasta eKr ja Vana-Egiptusesse. Vahva on seegi, et iga peatüki lõpus on lehekülg, millel pealkirjaks „Veel teooriaid“, mis tähendab, et ei piirduta ainult ühe teooriaga, pakutakse välja ka teisi.

Selles osas on juttu Aleksander Suurest ja tema mõrvamisest (323. aasta eKr, muistne Mesopotaamia, Babülon), Austria kroonprints Rudolfi võimalikust enesetapust (30. jaanuar 1889, Mayerling, Austria), uuritakse, kes seisis ertshertsog Franz Ferdinandile korraldatud atentaadi taga (28. juuni 1914, Sarajevo, Bosnia), miks Dag Hammarskjöldi lennuk alla kukkus (18. september 1961, Ndola, Sambia), kes korraldas atentaadi John F. Kennedyle (22. november 1963, Dallas, Texase osariik, USA), kas printsess Diana surm oli õnnetusjuhtum või ta mõrvati (31. august 1997, Pariis)? Kaks viimast peatükki esimeses osas räägivad lugejale Briti valitsuse relvastusinspektori dr David Kelly surmast (17. juuli 2003, Harrowdown Hill, Oxfordshite, Ühendkuningriik) ja Vene luuraja Aleksandr Litvinenko surmast (23. november 2006, London).

Teine osa on „Libaoperatsioonid“, mille alguses räägib autor, et libaoperatsioone ehk vale lipu taktikat kirjeldati kõigepealt kui merel toimuvaid petteoperatsioone, mille puhul sõjalaev heiskab vaenlase lahingulipu, et vastaspoolele lähemale pääseda, ilma et teda sealjuures ära tuntaks. Mõiste tähendus on avardunud, hõlmates ka muid sõjapidamise valdkondi, milles kasutatake moondamist, ja nüüd peetakse selle all enamasti silmas niisuguste sündmuste lavastamist, milles saab süüdistada vaenlast.

Raamatu teine osa algab peatükiga, mis viib lugeja aegade hämarusse ehk juttu on Rooma suurest tulekahjust ja sellest, kas selle põhjustas Nero (18. juuli 64, Rooma). Kes uputas soomusristleja Maine (15. veebruar 1898, Havanna, Kuuba), kes on süüdi reisi- ja postiauriku Lusitania uppumises (7. mai 1915, meri Iirimaa lõunaranniku lähedal), kas Ameerika Ühendriigid ootasid rünnakut Pearl Harborile (7. detsember 1941, Oahu, Havai), kas plahvatused Venemaa kortermajades korraldas FSB (1999. aasta september, Venemaa linnad Buinaksk, Moskva ja Volgodonsk), kas Ameerika Ühendriikide valitsus oli seotud 11. septmebri rünnakutega, milles sai surma 2996 inimest (11. september 2001, USA), kas Iraagil oli tõesti massihävitusrelvi (2003. aasta, USA ja Ühendkuningriigid)?

Kolmas osa on „Kinni mätsitud lood“, mille alguses Bill Price tõdeb, et enamasti on vandenõude keskmes salaplaan, mille abil soovitakse kasu saada. Leidub aga ka selliseid, mille põhieesmärk on varjata ebaseaduslikku tegevust või infot, mille päevavalgele tulek võib osutuda ohtlikuks. Seda nimetataksegi kinni mätsimiseks ja käesolevas osas heidetakse pilk mitmele ühel või teisel põhjusel senimaani ebaselgeks jäänud loole. Lisaks teada olevatele kinni mätsitud lugudele vaadeldakse ka selliseid, mis olevat väidetavalt aset leidnud.

Kolmanda osa esimene peatükk viib lugeja jällegi ammmustesse aegadesse ehk alustatakse sellise põneva „väitega“, küsimusega – kas Jeesus ja Maarja Magdaleena abiellusid ning said lapsi (1. sajand pKr, Galilea ja Juudamaa)?

Edasi on juttu trammiliikluse kaotamisest ja General Motorsi vandenõust (1930. aastatest kuni 1960. aastateni, USA linnad). Küsitakse, kas Philadelphia eksperiment leidis tõesti aset (1943. aasta oktoober, Philadelphia, Pennsylvania osariik, USA, juttu on sellest, nagu oleks USA merevägi muutnud salajase katse käigus ühe oma hävitaja nähtamatuks), kas katoliku kirik aitas natsidest sõjakurjategijatel vangistamisest pääseda (1945. aasta, Euroopa ja Lõuna-Ameerika). Ja veel, kas NASA võltsis Kuule laskumisi (1969. aastast kuni 1972. aastani, USA ja Kuu), kas USA eriolukordade föderaalbürool on salajane koonduslaagrite võrk (alates 1979. aastast, USA). Kaks selle osa viimast küsimust on ebaseaduslikest relvatehingutest Iraaniga (1985-1987, USA) ja sellest, kas HIV on loodud laboris (1980. aastad, USA)?

Neljas osa on „Poliitilised vandenõud“, mille alguses tõdeb autor, et on vana nali, et saame alati aru, millal poliitikud valetavad, sest me ju näeme, millal nad suud liigutavad. Ajab naerma seepärast, et me kõik tunneme selles ära tõetera. See nali annab märku kahanevast usaldusest poliitikute vastu, mis ei ole sugugi üllatav, kui arvestada alatuid trikke, millega mõned nendest on hakkama saanud.

Selles osas käsitletakse salasepitsusi, millest poliitikud on püüdnud puhta nahaga pääseda ... Selle osa esimeses peatükis uuritakse kas paavst ja kuningas hävitasid Templirüütlite ordu salajase kokkuleppe alusel (1307. aastast 1314. aastani, Prantsusmaa)? Kes seisis püssirohuvandenõu taga (5. november 1605, London, püssirohuvandenõu oli katoliiklaste katse tappa protestandist kuningat James I), kas illuminaadid on veel praegugi olemas (1776. aastast... kuni tänaseni, Baierimaa, Saksamaa), kas Osmanite valitsus andis loa armeenlaste genotsiidiks (1915. aasta, Osmanite riik (tänapäeva Türgi))? Saame lugeda sellestki, kas Riigipäevahoone põlengu korraldas natsipartei (27. veebruat 1933, Berliin), kas Wall Streeti pankurid kavatsesid Roosevelti kukutada (1933. aasta, USA), kas salajane maailmavalitsus on Bilderbergi grupp (alates 1954. aastast, Euroopa ja USA), miks Watergate’i sisse murti (17. juuni 1972, Washington).

Raamatu viies osa on „Luure ja salaoperatsioonid“, ja selle osa alguses ütleb Bill Price, et salaagentide amet on viia läbi salaoperatsioone ja kui nad teevad seda edukalt, ei saa meiesugused toimunust tõenäoliselt midagi teada. Käesolevas osas tegeletakse nende juhtudega, mil luurajate salatoimingud on mingil määral avalikuks tulnud või neid vähemalt kahtlustatakse, kuigi mitte alati pole võimalik kindlalt öelda, kes on mida teinud.

Raamatu viimase, viienda osa esimene küsimus on, kes kirjutas „Siioni tarkade protokollid“ (1903. aasta, Venemaa ja Prantsusmaa, „Siioni tarkade protokollid“ on paljastatud kui tahumatu võltsing, mille eesmärk on õhutada antisemitismi, kuid selle vihkamisest tulvil teksti autor on jäänud saladuseks)? Seejärel juba sellest, kas Sir Roger Casementi „Mustad päevikud“ olid võltsing (1916. aasta, Ühendkunigriik), kes oli Black Tomi plahvatuse taga (30. juuli 1916, New Yorgi sadam, tohutu suur plahvatus New Yorgi sadamas Black Tomi saarel, mida alguses peeti õnnetusjuhtumiks, aga ehk olid mängus Saksa agendid), kas natside salaagendid kavatsesid röövida Windsori hertsogi (1940. aasta, Lissabon). Ja veel, miks Rudolf Hess Suurbritaniasse lendas (1941. aasta mai, Šotimaa), kas Suurbritannia peaminister Harold Wilson oli Nõukogude spioon (1963. aasta, Suurbritannia), miks varjas Ühendkuningriigi valitsus Anthony Blunti (1964. aastast 1979. aastani, Ühendkuningriik) ja kas Pakistani luureteenistus varjas Osama bin Ladenit (2001. aastast 2011. aastani, Pakistan).

Sellised põnevad küsimused ja lahendamata vandenõud leiad sellest põnevast raamatust. Ma usun, et seda võiks pidada omamoodi järjeks Joel Levy raamatule „Lahendamata mõistatused. Veidrad müsteeriumid, mis on segadusse ajanud targemadki pead“ (2019, kirjastus Varrak). On ju ka nende kahe raamatu kujundus vägagi sarnane. Kusjuures mõlemad raamatud on tõepoolest väga huvitavad ja põnevad.


Gled-Airiin Saarso, Raina Rumvolt, Tiia Pällo „Puurmani mõis. Ammendamatu inspiratsiooniallikas“ (Regio)

Juba viiendast mõisakoolide vihikust saab taas lugeda värvikaid lugusid mõisaelust; vaadelda kunsti, arhitektuuri ja majandamise näiteid; lahendada loodusteaduslikke ülesandeid, ristsõnu ja proovida loovkirjutamist. Rohkelt on joonistamist, joonestamist ja värvimist. Kõikide nende tegevuste inspiratsiooniallikaks on Eesti üks kaunimaid ja suursugusemaid neorenessanss-stiilis losse – Puurmani mõis.

Varem on mõisaraamatute sarjas ilmunud Vääna, Laupa, Vodja ja Illuka mõisa raamatud.

Tegelikult on hiiglama vahva, et Eestis on palju väga ilusaid ja omanäolisi mõisahooneid ja mõisakomplekse, kus vahetevahel tahaks kohal käia ja vaadata, mis ja kuidas seal korda tehtud on. Regio vahva ettevõtmine tutvustada mõisu nn mõisakoolide vihikute sarjas on minu arust igati tervitatav, sest nii on võimalik nende imeliste mõisadega tuttavaks saada ja neist ka palju huvitavat lugeda.

Selle mõisavihiku esimesel leheküljel on kirjas, et selles vihikus on võimalik joonistada, joonestada ja värvida, tutvuda arhitektuuriga, lisaks veel palju huvitavaid fakte. Selgub, et Puurmani krahviloss on tuntud nii alevikus endas kui ka väljaspool seda. Vanemad elanikud mäletavad isegi kivist krahvivappi, mis paiknes sissekäigu kohal katuse äärel ja oli peaaegu inimese kõrgune ning neli meetrit lai. Kahjuks lõhuti see ära remondi ning kütte- ja kanalisatsioonisüsteemi sisseseadmise ajal 1950. aastate alguses. Saame teada, et krahv Gotthard Johann Manteuffel sai krahvitiitli Saksa Püha Rooma riigi keisri Franz I käest 27.04.1759. aastal ning samal ajal ka suguvõsa vapi. Vapikilbi väli on hõbedane, punane trip keskel märgib puud kui tugevuse sümbolit. Kroonitud kiivrit ehivad mustad kotkatiivad. Krahvi mantel on hõbedane-punane, vapi hoidjad on tagasivaatavad hõbedased kotkad. Vapp on paigutatud rohelisele alusele, mis kujutab maapinda.

Edasi loeme juba Buhrmeistritest, sest Puurmanni nimi tuleneb tõenäoliselt endise ordumõisa Rootsi võimu aegsete omanike Buhrmeistrite perekonnanimest. Mõisa ajalugu loetaksegi sellest suguvõsast. Saame teada, kes oli aadel, vasall, kõrgaadel, rüütelkond. Järgmisel leheküljel on juttu Puurmani viimastest omanikest Manteuffelitest. Puurmani mõis kuulus väga pikka aega Manteuffelite aadlisuguvõsale. Seda pärandati edasi põlvest põlve ja seetõttu on mõis ka väga heas korras. Praegune härrastemaja valmis 1881 ja viimane krahvipaar lahkus sealt 1919.

Järgnevatel lehekülgedel loeme Julius Kuperjanovist, sest just Puurmani mõisas moodustas 1918. aastal Julius Kuperjanov partisanide pataljoni. Loeme pikemalt Kuperjanovi elust, kuid saame teada sedagi, et Puurmanile lähim vaenlase hõivatud strateegiliselt tähtis punkt oli Tartu. Esimeseks suuremaks pataljoni operatsiooniks oli seega võitlus Tartu eest. 13. jaanuaril 1919 sai Kuperjanov Palamusel kokku soomusrongide üldjuhiga – algas partisanide ja soomusrongide koostöö, mis kestis kuni Vabadussõja lõpuni. Juttu on sellestki, et tänapäeval on Kuperjanovi jalaväepataljon Võrus üks ajateenistuse väljaõppekihti. Pataljon kannab ajaloolist sümboolikat: hõbedane kolp ristatud kontide kohal. Sama motiiv on kilbikujulisel käisemärgil.

Vaatame edasi. Juttu on ka külade tekkest ja tüüpidest. Vanasti oli inimesed rändava elustiiliga, ühes kohas püsiti seni, kuni jätkus toiduvaru. Aja jooksul aga õpiti maad harima ja karja kasvatama ning jäädi seetõttu paiksemaks. Vanim maa-asula ehk küla moodustus põlluharimise ja karjakasvatusega tegelevate perede majapidamistest ehk taludest. 13. sajandi alguseks olid külad juba selgepiirilisemalt välja kujunenud ja levinumaks külatüübiks oli sumbküla. 14. sajandil hakkasid kujunema rida-, ahel- ja ka hajakülad, seal, kus maastik oli künklikum ja ebatasasem. Külades oli keskmiselt 10 talu, harvemini ka üle 20. Loeme ka rehielamust, sellest, et taluhoonete hulka kuulusid veel ait, laut, saun, suvekoda, et 19. sajandi lõpus hakati ehitama ka eraldi elamuid, nagu näiteks hobusetall, rehi ja kelder.

Saame teada ka Kursi kihelkonnast (sest maa parema valitsemise jaoks jagati Eesti kihelkondadeks ja maakondadeks, kuni 13. sajandini oli kihelkond ühte hõimu kuuluvate elanikega ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade liit, kus räägiti oma keelemurrakut ning järgiti teatud kombeid) ja rahvariietest. Kursi kihelkond asutati 14. sajandil seoses ordulinnuse rajamisega Pedja jõe ületamise kohale.

Ja see pole sugugi mitte veel kõik. Loeme mõisatest ja nende liikidest. Mõis oli suur maavaldus mis hõlmas nii põllumaid kui ka omanike elumaja ning ümberkaudseid talumajapidamisi. 13.-14. sajandil, kui eestlased said muistses vabadusvõitluses lüüa, hakkasid maahärrad nimetama vasallidele läänistatud valdusi mõisateks. Uuemal ajal saame mõisaid liigitada kuuluvuse, õigusliku seisundi ja kasutamise järgi nii: eramõis, rüütlimõis, suvemõis, poolmõis, kirikumõis, riigimõis, rüütelkonnamõis, linnamõis ja karjamõis. Siin ka Puurmani mõisa plaan 19. sajandi teisest poolest.

Loeme ka Kursi kirikust, mis asub Kursi külas Põltsamaa vallas Jõgeva maakonnas.. Keskajal oli Kursi Liivimaa ordu valitsemispiirkonna keskus. Praegune Kursi luteriusu kirik on ehitatud 1648 vana kiriku müüridele.

Tutvume ka eluruumidega lossis, söögisaali kasettlaega, mõisa arhitektuuriga (1860. aastatel ehitatud Puurmani mõisa peahoone on neorenessanslikus stiilis). Hoonel on terviklikult säilinud algupärane välisilme, ehituskonstruktsioonid ning fassaadi- ja interjööridetailid. Loeme ka nurgatornist, mis ilmestab hoonet. Nurgatorn on kaheksakandiline, see on 25 meetrit kõrge ja sinna viib kena puidust keerdtrepp. Torni ülemisel korrusel on sammastele toetuv kaaristu. Nurgatornis juures on ka ülesanne – tuleb joonestada sirkli, malli ja joonlaua abil hulknurgad ja arvutada nende ümbermõõdud.

Ja veel. Järgmisena loeme klaasist ja peeglist, sisearhitektuurist – dekoorist (loss oli ehitatud graatsilises ning mängulises rokokoo stiilis). Seejärel kaminad ja ahjud, lubja põletamine, aadlike eluolu, orel (Puurmani mõisahärrale krahv Ernst von Manteuffelile kuulunud koduorel ehk harmoonium on tehtud 20. sajandi alguses koos samas stiilis istepingiga), parkettpõrandad (mõisahoonetes kaeti parketiga enamasti esindusruumide põrand, privaatruumides on seda vähem. Puurmanis on aga ka magamistuba parketiga kaetud), tapeedid ja seinamaalingud, sepised.

Tapeetide ja seinamaalingute loo juures on ka vahva ülesanne, tuleb kirjutada haikud, mis on inspireeritud söögisaali tapeedimustrist (haiku on Jaapanist pärit väike kolmerealine luuletus, silpide arv värssides (ridades) on 5 + 7 + 5). Tuleb jätkata ka Puurmani akrostihhoni kirjutamist (akrostihhon on luuletus, kus ridade esimesed tähed moodustavad ülevalt alla sõna või lause) ning kirjutada pastoraal lamburi idüllist, kasutades selleks krahvinna magamistoa tapeedi tegelasi ja olustikku. Pastoraal on maaelu maalilisust kujutav karjaselaul, idüll on õnnelik ja häirimatu elu looduse rüpes.

Selline on mõisavihikute viies osa ehk vihik Puurmani mõisast. Siin on mõisaga seotud värvikaid lugusid mõisaelust, kunsti ja arhitektuuri näiteid. Loodan, et selline vahva mõisavihikute sari Regiol jätkub ja meil õnnestub lugeda veel paljudest teistestki mõisadest.


„Minu keha“ (Varrak)

Mis juhtub piimahammastega? Kui suur on süda? Miks on vaja süüa viis peotäit puu- ja juurvilja päevas?

See raamat vastab rohkem kui kahesajale küsimusele selle uskumatu masinavärgi kohta, mida inimkeha on. Raamatus on neli teemat: elundid ja luustik, keha liikumises, sündimine ja kasvamine, tervis. Uudishimulike laste öökapiraamat!

See on jällegi vahva lasteraamat sarjast, milles varem on ilmunud raamatud: “Ütle mulle! Kui palju!?”, “Ütle mulle, kus!?”, “Ütle mulle! Teadus ja leiutised”, “Ütle mulle! Millal see oligi?” ja “Ütle mulle! Kuidas see tehtud on?!”. Alles hiljuti tutvustasin Sulle samast “sarjast” raamatuid “Kuidas kaitsta loodust?” ja “Laste mängud”.

Ka “Minu keha” on taaskord uhkes ja vastupidavas köites, klappkaane ja raamatut kinni hoidva kummiga ning spiraalköites lehed on lamineeritud ehk samuti vägagi vastupidavad.

Juba raamatu esikaanel on mitu ägedat küsimust: miks meil on pimesool, miks me higistame, miks on vaja süüa viis peotäit puu- ja juurvilju päevas. Tagakaanel öeldakse, et see raamat vastab rohkem kui kahesajale küsimusele selle uskumatu masinavärgi kohta, milleks on meie keha! Raamatus on küsimused keha ja selle toimimise kohta, lihtsad vastused ja palju lõbusaid pilte.

Raamatu esimene osa on “Elundid ja luustik”. Esimene küsimus on, mis on keha kõige suurem elund? Selgub, et see on nahk, mis kaitseb meid välismõjude eest. Täiskasvanud inimese naha pindala on keskmiselt kaks ruutmeetrit (nagu mõnel tillukesel ruumil!). Ühtlasi on see kõige raskem elund, sest kaalub kokku umbes viis kilo.

Edasi saavad vastuse küsimused, kuidas nimetatakse naha pealmist kihti, mis on derma, mis on sõrmejälg, milleks on vaja artereid? Kas tead, mis on tedretähnid? Sellest raamatust saad lihtsa vastuse – nahale annab värvuse pigment nimega melaniin, mis ühtaegu kaitseb nahka päikese eest. Tedretähnid tekivad nahale, enamasti näole, melaniini ajutisest ületootmisest. Selline värk nende tedretähnidega.

Kas tead, mis ülesanne on veenidel, mis on veresooned, kui suur on süda, kus on kehas kojad, mis on aort, mis on veregrupp, mis ülesanne on punastel verelibledel, millest koosneb veri? Millest ikkagi koosneb veri? Veri koosneb vedelikust, mida kutustakse plasmaks, kus “ujuvad” kolmesugused rakud: punased verelibled (mis annavad verele värvi), vereliistakud, mille ülesanne on verd hüübima panna, ja valged verelibled, mis kaitsevad organismi mikroobide eest.

Vaatame edasi, mida küsitakse. Milleks on vaja luustikku, kas seljaaju on sama mis luuüdi, kui palju on inimesel luid (täiskasvanud inimese luustikus on kakssada kuus luud), missugused on luud seestpoolt, mis on lülisammas, kui palju on käelabas luid, milline on sääreluu, mis on kõhr, mis on keha kõige suurem luu (see on reieluu, mis kannab kogu keharaskust), kas me oleme lühemad hommikuti või õhtuti, kus on kehas jalus ja alasi (selgub, et need on kõrvas), kuidas on ehitatud pealuu, mis elund meenutab Kreeka pähklit (see on muideks aju), mis on ajuripats, kui palju kaalub täiskasvanud inimese aju, mis on ajukoor, kus asub ajutüvi.

Küsimusi on siin veel ja veel. Mis on närvid? Selgub, et närvid on omamoodi väikesed kaablid, mis moodustavad võrgustiku ja ühendavad kõiki meie kehaosi ajuga. Piki neid kaableid liiguvad sõnumid, mida aju saadab elunditele, ja vastupidi, mida elundid saadavad ajju. Vastatakse küsimustele, mis on neuronid, kui palju on kehas rakke, kuidas rakud paljunevad, millised on kõige suuremad rakud, mis ülesanne on hingetorul, millest koosneb rinnakorv, milleks meil on kopsud, kus asuvad inimkehas alveoolid (meie kopsudes), kuidas me välja hingame, milleks on üks kops väiksem kui teine (põhjus selleks on see, et meie süda ei mahuks muidu ära), mis on vahelihas, milleks on tarvis sülge, mis ülesanne on söögitorul, mis ülesanne on maol, milleks meil on peensool, kui suur on peensool (selgub, et täiskasvanud inimesel on see umbes kuus meetrit pikk!), milleks meil on jämesool, mis on maks, mis ülesanne on neerudel, mis on kõhunääre, kus leidub kehas emaili (meie hammastel), milleks meil on hambad, mis on tarkusehambad ja milline on alalõualuu (see on muideks pealuu ainus liikuv osa, pealuuga ühendavad seda lihased ja kõõlused).

Teine osa kannab pealkirja “Keha liikumises”. Selle osa esimene küsimus on, mis on kõige keerukam elund? See elund on aju, mis juhib meie keha uskumatut masinavärki. Tänu ajule lööb meie süda, tänu ajule saame hingata, rääkida, süüa, liikuda, sündmusi ette kujutada, magada, teistest inimestest aru saada … ja teha veel palju muudki!

Seejärel küsimused, milleks on meil väikeaju, kuidas aju töötab, kus asub hipokampus (see asub ajus), kus veedab inimene kolmandiku oma elust (selgub, et voodis, magades), mida teevad kuutõbised, millal me unenägusid näeme, miks peab meil magades soe olema? Millal me unenägusid näeme? Uni on tsükliline, enamasti on tsükleid öö jooksul neli või viis. Igas tsüklis on omakorda kolm faasi: kerge une faas, sügava une faas ja kiire une faas. Just kiire une faasis me unenägusid näemegi.

Jätkan teise osa küsimustega – milleks on meil lihased, kes juhib lihaseid, kui palju meil on lihaseid, mis on kõige väikse lihas (jaluselihas, mis asub kõrvas ja on umbes millimeetripikkune), mis on tahtele allumatud lihased, kust saavad lihased energiat, mis on kõõlused, mis on liiges, mis on biitseps, kas süda on ka lihas (süda on ka lihas, aga erineb teistest lihastest, sest ta töötab vahetpidamat ja lööb rohkem kui sada tuhat korda päevas, et panna veri meie organismis ringlema), kuidas kasvavad juuksed, miks on juuksed sirged või lokkis, miks on juuksed tumedad, heledad või punased, kui kiiresti juuksed kasvavad, millest koosnevad küüned, kus on meil poorid (poorid on meie nahas üle kogu keha), miks me higistame? Higistame seetõttu, et kui meil on palav, eritavad meie nahas paiknevad näärmed nahapooride kaudu vett. Aurustudes jahutab see keha, et selle temperatuur ei tõuseks.

Higistame seetõttu, et kui meil on palav, eritavad meie nahas paiknevad näärmed nahapooride kaudu vett. Aurustudes jahutab see keha, et selle temperatuur ei tõuseks. Teises osas on veel küsimusi: mis on kananahk, miks meil on mõnikord külmavärinad, mis on normaalne kehatemperatuur, kuidas me helisid tekitame, miks mõned lapsed räägivad pudinal, miks me luksume, kas tatt on kasulik, mis on pupill, mis on võrkkest, miks on parem, et meil on just kaks silma, mis on silmalääts, mis on kompimiselund, millised kehaosad on kõige tundlikumad, mis on trummikile ülesanne, kus on meie kehas tigu (tigu on kõrvas asuv elund, omamoodi toru, mis on täidetud vedelikuga), miks meil on kaks kõrva, kuidas me tasakaalu hoiame, kas me kuuleme kõiki helisid, kas kõrvavaik on must, miks on meie keelel näsad, kas kõik keelenäsad on ühesugused, miks jäätükid jäävad keele külge kinni, mis roll on lõhnaaistingul, kui me sööme, mis on emotsioon, miks me nutame, miks me suurt hirmu tundes kahvatume, miks me mõnikord punastame?

Raamatu kolmas osa on “Sündimine ja kasvamine”. Selle osa esimene küsimus on, kust tulevad beebid? Saame lugeda, et kõik algab sellest, kui omavahel saavad kokku mehe seemnerakk ja naise munarakk. See ühinemine toimub ema kõhus: nii tekib sügoot ehk viljastatud munarakk, mis on tulevase beebi esimene rakk.

Seejärel vastatakse küsimustele, kes on ühemunakaksikud, kes on kahemunakaksikud, kui kaua kannab ema tulevast beebit oma kõhus, mis on embrüo, kes on loode, mis on platsenta, mis on nabaväät, mis on lootevedelik, mis on ultraheliuuring, mida teeb loode kuue kuu vanuselt (selleks ajaks on tulevane beebi juba ühe kilo raskune, tal hakkab kitsas ja ta peab kerra tõmbuma. Ta imeb pöialt, pissib ja tajub väliskeskkonnast tulevaid helisid, kuigi lootevedelik summutab neid), mida teeb loode kaheksa kuu vanuselt, mis on naba, kes on enneaegne beebi, kuidas ema teab, et ta hakkab kohe sünnitama, kes on katseklaasilaps, kas ema saab oma kõhus kanda rohkem kui kahte beebit, mis on esimene asi, mida beebi sündinuna teeb (vastsündinu on äsja väljunud oma vedelikku täis mullist, kus tal oli hästi soe, ja nüüd avastab ta korraga valguse ja õhu. Ta teeb hästi kõva häält, kui ta esimest korda elus hingab).

Kolmandaski osas on rohkem küsimusi. Kas beebile tuleb õpetada, kuidas rinda imeda, mida näeb beebi, kui ta sünnib, miks vastsündinuid kõnnitatakse, miks on beebidel rohkem luid kui täiskasvanutel, mis on lõge, kas juba vastsündinul on olemas neuronid, kas beebi süda lööb aeglasemalt kui täiskasvanul, miks tahab beebi kõiki asju suhu panna, miks me oleme oma vanemate moodi, mis on DNA, kas kellelgi teisel saab olla minuga sama DNA, millal otsustatakse lapse sugu, mis on geneetiline haigus, mi seas kasvab laps kõige kiiremini (laps kasvab kõige kiiremini esimesel eluaastal. Võrreldes sünnihetkega kasvab ta kaks korda pikemaks ja kolm korda raskemaks), kuidas kasvavad luud, kui vanalt me enam ei kasva (kasv lõpeb umbes 20 aasta vanuselt), mis juhtub piimahammastega, miks on D-vitamiin beebidele oluline, miks me oleme kas parema- või vasakukäelised, kui vanalt hakkavad lapsed kõndima.

Ja veel, miks mõned lapsed voodisse pissivad, kui kaua peab magama 5-aastane laps (selles eas peab laps ühe öö jooksul magama 10-14 tundi), miks on uni laste jaoks nii tähtis (ainult teatud unefaasis eritab keha kasvuhormooni. Ja see hormoon mitte ainult ei pane kasvama, vaid ka parandab kulunud rakke ja kudesid), mis on puberteet, mis on hormoonid, kus asub aadamaõun, miks poiste hääl teismeliseeas muutub, kas tüdrukutel on ka teismeliseeas häälemurre, mis on akne, miks me vananeme, miks juuksed valgeks lähevad, kas inimene võib olla kiilas, aga habemega (ai, see on hea küsimus!), mis on keskmine eluiga, kui kõrge on inimese maksimaalne eeldatav eluiga?

Raamatu viimane, neljas osa on “Tervis”. See algab küsimusega, millise meele töö on häiritud, kui meil on nohu? Maitsemeele! Sest meie ninas on sel ajal liiga palju lima, mis takistab toidulõhna tundmist, aga lõhn on maitse tajumiseks hädavajalik. Just sellepärast me surumegi oma nina kinni, kui peame alla neelama midagi, mis maitseb halvasti!

Edasi saame vastused küsimustele, miks ei tohi muusikat liiga valjusti kuulata, mis on viipekeel, millist meelt kasutavad pimedad lugemiseks, kes on lühinägija, miks valu on häiresignaal, mis on mikroob, mis on bakter, mis on viirus, miks antibiootikumid ei ole kõikvõimsad (on ekslik arvata, et antibiootikumid ravivad kõiki haigusi! Nendest ei ole sugugi abi viirushaiguste vastu, ka palaviku ja valude vastu ei ole neist kasu), mis on lastehaigus, kas palavik on kasulik, kuidas me end mikroobide vastu kaitseme, miks meil on hingetorus karvakesed, milleks meil on valged verelibled, mis on mandlid (kurgu põhjas asuvad mandlid kuuluvad meie keha kaitsekeskuste hulka: nad toodavad antikehi, kui oleme mikroobidega nakatunud), miks tehakse vaktsiine, miks tehakse süsti väga sageli tuharasse? Kuid küsimusi on ka selles osas veel ja veel. Kas inimkehal võivad kasvada seened, mis on allergia, kuidas tekib kärn, miks meil ninast verd jookseb, mis on sinikas, miks tekib mõnikord pähe muhk?

Sellele viimasel küsimusele vaataksin ka ise vastuse hea meelega ära, kuna sel suvel on neid muhke üsna palju saadud. Hoop vastu pead, ja hopp! Ongi meil kenake muhk! Seda põhjustavad purunenud ja paistes vere- ja lümfisooned. Lümf on värvitu, valgete verelibledega aine. Õnneks kaob muhk paari päevaga. Tavaliselt see tõepoolest sedasi on.

Saame teada, mis on kramp, miks on vahel vaja teha pimesooleoperatsiooni, mis on diagnoos, mida stetoskoobiga tehakse, mis on siirdamine, millist elundit kõige sagedamini siirdatakse (kõige sagedasem on neerusiirdamine), kas silma saab siirata, mida teevad kirurgid, mida teeb anestesioloog, mis on elektrokardiogramm, mis on röntgen, mis on tomograaf, miks on puhtus tervisele hea, miks tuleb käsi pesta, miks tuleb hambaid pesta, miks tuleb juua, miks tuleb liikuda, mis on protees, mis on endorfiin (see on aine, mis tekib organismis, kui me end füüsiliselt pingutame: see leevendab valu ja tekitab heaolutunnet), miks tuleb naerda (ka siis, kui me naerame, toodab meie keha endorfiini), mis on liikumispuue, mis on vaimne puue, miks öeldakse, et inimene on omnivoor, kas meil on süda paha või keerab meil kõhus, mis on kilokalorid, mida tähendab kalorite põletamine, mis on vitamiinid ja selle raamatu viimane küsimus, miks on vaja süüa viis peotäit puu- ja juurvilju päevas?

Raamatu lõpus on register, et teemasid ja sõnu kergesti üles leida.

Selline äge raamat on see “Minu keha!”. Väga palju väga nutikaid ja olulisi küsimusi inimese keha ja selle toimimise kohta, mis saavad ka lihtsad ja väikesele lugejale kergesti arusaadavad vastused. Usun, et väike lugeja võiks seda raamatut uurida koos ema ja isa, vanaema ja vanaisa, onu ja tädiga, sest eks oskavad vanemad inimesed juurde rääkida, kui miski jääb arusaamatuks.

Kindlasti igati vajalik raamat, et väiksele lugejale inimkeha põhitõdesid selgitada.


„Lasteentsüklopeedia“ (Pegasus)

Hea ja eakohane lapse esimene entsüklopeedia on kaanest kaaneni täis hämmastavaid fakte ja kauneid illustratsioone. Entsüklopeedia annab noorele lugejale esmase kokkupuute paljude põnevate teemadega meid ümbritsevast laiast maailmast.

Entsüklopeedias on järgmised peatükid: „Kirjeldamatu kosmos“, „Toimekas Maa“, „Meeletu ilm“, „Tore teadus“, Vägevad dinosaurused“, „Elu ookeanis“, „Imelised imetajad“, „Lummavad linnud“, „Põnevad putukad“, „Vana-Egiptus“, „Vana-Rooma“, „Lossid ja rüütlid“.

„Lasteentsüklopeedia“ ilmub väga ilusas ja uhkes köites ja on rikkalikult illustreeritud, mis peaks kindlasti just väiksemale lugejale meeldima. Tekstid on konkreetsed, lühikesed ja kergesti arusaadavad, sest see ongi ju entsüklopeedia lastele. Paljudest asjadest arusaamiseks aitavad kaasa illustratsioonid. Algupärane „Junior Encyclopedia“ ilmus inglise keeles 2012.

„Laste entsüklopeedia“ on jagatud mitmeks osaks: kirjeldamatu kosmos, toimekas Maa, meeletu ilm, tore teadus, vägevad dinosaurused, elu ookeanis, imelised imetajad, lummavad linnud, põnevad putukad, Vana-Egiptus, Vana-Rooma, lossid ja rüütlid. Teemasid ja valdkondi on palju, mistõttu on lugemist ja pakutavaid teadmisi tõepoolest väga palju.

Entsüklopeedia esimene osa on „Kirjeldamatu kosmos“ ja see algab peatükiga „Kosmos on kõikjal“. Kosmos asub õhust kõrgemal, ümbritsedes kõikjalt maakera. Maakera pinnal ümbritseb meid õhk, kuid mida kõrgemale minna, seda hõredamaks õhk muutub. Lõpuks õhk kaob ja sealt algab kosmos. Selles peatükis on juttu ka kivisest ringist ja väikest lugejat õpetetakse meisterdama omaenda kosmoselinna.

Edasi on juttu meie eluandvast tähest ehk Päikesest, päikesevarjutusest, kottpimedusest päikeselaikudest, seejärel juba planeetide perekonnast (õpetatakse valmistama ka tuulekella), Maast, Kuust, Maa naabritest (Veenus ja Marss), tillukestest planeetidest (Pluuto, Merkuur), hiidplaneetidest (Jupiter, Saturn), kaugetest planeetidest (Neptuun, Uraan), tähe sünnist, Linnuteest, kosmosesse minekust, elust ja kodust kosmoses, luurajatest kosmoses, minekust Kuule jm.

Teine osa on „Toimekas Maa“, mis algab peatükiga „Kuidas tekkis Maa“. Vana tähe plahvatusest ehk supernoova jääkidest tekivad gaasi- ja tolmupilved. Nendest pilvedest tekivad uued tähed ja planeedid. Maa tekkis sellisest hiiglaslikust gaasi- ja tolmupilvest ligikaudu 4500 miljonit aastat tagasi. Siin on juttu ka mandritest.

Edasi piilume Maa sisemusse, loeme aastatest ja päevadest, moonduvatest kivimitest, võimsatest vulkaanidest (õpetatakse ehitama purskavat vulkaani), mägede tekkest, jalustrabavatest maavärinatest, jõgedest ja järvedest, koobastest ja kambritest, kuivadest kõrbetest, maailma metsadest, veest. Käime ka ookeanide all, tutvume jääjõgedega ja eluga korallrahul.

Kolmas osa on „Meeletu ilm“, mis algab peatükiga atmosfäärist – meie planeeti katab tekina atmosfääriks nimetatud õhukiht, kõrgudes meie kohal sadade kilomeetrite ulatuses. Ilma atmosfäärita poleks meil ilma.

Edasi saame lugeda sellest, mis on ilm, kuid juttu on ka ilma ennustamisest ja neljast aastaajast. Edasi juba troopilised aastaajad, kõrvetav Päike, veeringe, tuuline ilm, pikne ja kõu (väikest lugejat õpetatakse arvutama, kui lähedal on äikesetorm), orkaanid ja tornaadod (nt ka orkaanikütid) jm.

Neljas osa on „Tore teadus“ ja see algab peatükiga „Meie teadusmaailm“. Teadus on kõikjal meie ümber. Röstrid, jalgrattad, mobiiltelefonid, autod, arvutid, lambipirnid – kõik need vidinad ja masinad, mida iga päev kasutame, on teaduslike avastuste tulemus. Juttu on kuumast teadusest, valgusest töös, mürast, magnetite jõust, elektrist, laserite jõust, arvutiteadusest, imelisest võrgust ehk Internetist, mikroteadusest, teadusest ja loodusest, tervise teadusest jm.

Viies osa on „Vägevad dinosaurused“. Selle osa esimene peatükk vastab küsimusele, kes on dinosaurused. Dinosaurused olid roomajad – soomuselise nahaga loomad, kes elasid miljoneid aastaid tagasi. Neid oli palju liike, aga kõik nad surid välja kaua aega tagasi. Seejärel loeme, millal dinosaurused elasid, elust enne dinosaurusi, varajastest dinosaurustest, nende arengust, leebetest hiiglastest, hiiglaslikest küttidest, nende suurepärastest meeltest, nende kiirusest või aeglusest, munadest ja pesadest, nende poegadest, sellest, kuhu nad kadusid, kivististe leidmisest ja suurest kaevamistööst.

Kuues osa on „Elu ookeanis“, mis algab peatükiga mereimetajatest (jääkaru, delfiin, hüljes jt.), edasi juba mereroomajad (mereiguaan, meremadu, krokodill, merikilpkonnad), süvamereelukad, ülimad ujujad, võimsad haid, lobedad loivad, suured rändurid, õhuässad ja pingviinid.

Seitsmes osa on „Imelised imetajad“, mis algab peatükiga, milles selgitatakse lugejale, kes on imetaja. Maal elab tuhandeid imetajaliike. Mõni neist suudab ujuda, mõni lennata ning nad kõik on soojaverelised. Soojavereline tähendab, et imetajad suudavad oma kehatemperatuuri hoida alati sama, olenemata ilmaoludest. Väikesele lugejale õpetatakse meisterdama paberist igati vahvat elevantide paraadi. Edasi juba peatükid imetajate perekondadest, imetajabeebidest, suurimatest imetajatest (sinivaal, kaelkirjak), sprinteritest (gepard, harksarvik), lennukatest loomadest (nahkhiired), kõvadest kaevuritest (mutt, mäger, huulkaru, maasuslik, vöölane), jõgede elanikest, lumistest imetajatest, uimedest ja loivadest, vihmametsadest, elust kõrbes, taimtoidulistest (panda, kaelkirjak, leemur) ja näljastest küttidest.

Kaheksas osa on „Lummavad linnud“, mis algab peatükiga, milles vastatakse küsimusele, kes on lind. Edasi linnuliigid (praeguseks on kirjeldatud üle 9000 linnuliigi), suurimatest ja väikseimatest, linnu elu algusest, pereelust, linnupesadest, kiiretest lendajatest, ujujatest ja sukeldujatest, öölindudest, uljastest küttidest, vihmametsade lindudest, lumelindudest ja elust jõgedel.

Üheksas osa on „Põnevad putukad“, mis algab peatükiga, mis püüab vastata küsimusele, kes on putukas. Seejärel saame tuttavaks putukamaailmaga, loeme putukate õhkutõusust, hüppamisest, vilgastest putukatest, ujujatest ja uisutajatest, kaevurputukatest, hammustavatest ja nõelavatest putukatest, peitusemängust, söögiajast, kaheksajalgsetest olenditest, ämblikust, jalututest ja jalalistest.

Kümnes osa on „Vana-Egiptus“, mis algab sellega, et meile räägitakse elust Niiluse kallastel. Saame tuttavaks võimaste vaaraodega, jumalate ja jumalannadega, Giza püramiidide, templite ja hauakambritega, surnute säilitamise, sõdade ja relvastusega, ostu ja müügiga, maa harimisega, tööeluga, koduse eluga, uhkelt riietumise, paadireisi, sõnade maalimise ja egiptlaste oskustega.

Eelviimane ehk 11. osa on „Vana-Rooma“, mis algab peatükiga Rooma impeeriumist. Loeme roomlaste ehituskunstist, valitsejatest, jumalatest ja jumalannadest, elanikest, pereelust, kodustest oludest, tervistavatest termidest, koolipäevadest, tööst ja lõbust, kolossaalsest Colosseumist, sõjaväeteenistusest.

Viimane ehk 12. osa on „Lossid ja rüütlid“, mis algab peatükiga elust keskajal. Juttu on esimestest linnustest, kindluse ehitamisest, elust müüride taga, ametitest, võimusuhetest, rüütlikoolist, rüütliturniiridest, lahinguks valmistumisest, kuulsatest lahingutest, kindluse piiramisest ja kindluse kaitsmisest.

Entsüklopeedia lõpus on ka register, et otsitavat hõlpsamalt üles leida.

Selline uhke raamat see „Lasteentsüklopeedia“, mis kindlasti annab edasi palju põnevat infot ja teadmisi pere väiksematele uudishimulikele lugejatele, kes tahavad teada, mida põnevat võib maailmas näha ja kohata.


Philip Parker „Maailma ajalugu. Ürgajast infoajastuni“ (Varrak)

Selles kompaktses ülevaatlikus teejuhises meie tsivilisatsiooni ajalukku on käsitlemist leidnud 350 maailma ajaloo pöördepunkti. Näiteks saame lugeda neandertallastest, Assüüria impeeriumist, Hiina dünastiatest, viikingitest, maailmasõdadest, apartheidist, ISIS-est ja väga paljust muust. Raamat annab värske ülevaate maailmas toimunust, muu hulgas araabia kevadest, üleilmsetest terrorirünnakutest, Venemaast ja Ukrainast ning populismi tõusust Euroopa Liidus.

Ajaloolised hetked ja liikumised elustuvad fotode, kaartide ja võrratute maalide abiga. Jälgi inimkonna teekonda ning avasta kõige olulisemad mõtlejad, juhid, ideed ja leiutised, mis on meie maailma kujundanud.

Philip Parker on kirjanik, konsultant ja kirjastaja, kelle huvi keskendub vana- ja keskaja poliitilistele ja sõjalistele süsteemidele. Ta on õppinud ajalugu Cambridge’i ülikoolis Trinity Hallis, kirjutanud „Suurbritannia ajaloo kaartides” (2016) ja palju teisi raamatuid.

“Maailma ajalugu. Ürgajast infoajastuni” algab eessõnaga, milles Philip Parker tõdeb, et ajalugu on möödapääsmatult meie elu osa. Iga meie tänapäeva ühiskonna elementi on vorminud meie esivanemate teod ja neid omakorda sündmuste ahelad, mis ulatuvad peaaegu kujuteldamatult kaugesse minevikku. Ajalooteaduse eesmärk on meie arusaama minevikust mõtestada ja korrastada.

Minevikus toimunut on nörritavalt raske täpselt kindlaks teha. Näib, et mida rohkem me mõnda ajaloosündmust uurime, seda enam taandub selle toimumise lihtne kena fakt ning meie tähelepanu hakkab nõudma keerukate ja omavahel konkureerivate põhjuste kaos … Seepärast võib “maailma” ajaloo koostamine tunduda päris hirmutav ülesanne. Selle valimine, milliseid kümnetest tuhandetest lugudest jutustada ja milliseid ajaloo ürikutes kirjeldatud lugematutest isikutest peaksid mahtuma ühe teose lehekülgedele, võib tunduda võimatu ettevõtmine …

Autor kinnitab, et vältimatult on tulnud valida, mida kujutleda ja mis välja jätta, aga ta loodab siiski, et see raamat tutvustab lugejatele maailma ajaloo olulisemaid elemente ning annab meile ettekujutuse teemast, mis vähemalt autori jaoks kätkeb endas loona piiritut (ja kasvavat) põnevate lugude varamut.

Eessõna kõrval on uhke foto, mille pildiallkirjal öeldakse, et Egiptuse vaaraode hauad annavad meile võrratu sissevaate inimkonna ühe iidseima tsvilisatsiooni ajalukku ja kommetesse.

Seejärel esimene osa, mis vastab küsimusele, mis on ajalugu? Ajalugu pole sama mis minevik. Minevikku ei saa me vahetult kogeda … See, mis tegelikult minevikus juhtus, on kadunud ja ajalugu on kõigest meie püüdlus mineviku säilinud tõendite abiga rekonstrueerida.

Sõna history (“ajalugu”) mõistetakse sageli “kõige sellena, mis on siiani juhtunud”, aga selle tüvi pärineb kreeka sõnast historein, mis tähendab järelepärimise teel teada saama, välja uurima. Võiksime siis öelda, et ajalugu on meie uurimus inimkonna loost.

Selles osas on juttu ajaloost ja faktist – ajalugu pole ka sugugi sama mis faktid; ajalooallikatest – koostisosad, millest ajaloolased ajaloo kokku panevad, on nende “allikad”, mis ise jagunevad esmasteks ja teisesteks allikateks. Esimene allikas on sündmuste toimumise ajal kirjutatud või loodud, teisene allikas on koostatud hiljem, toetudes esmastele allikatele. Juttu on ka erinevatest perspektiividest.

Raamatu esimene osa koosneb samuti mitmest peatükist: iidne minevik (kirjakunsti leiutamise eelset aega nimetatakse esiajaks ehk muinasajaks ning me võlgneme oma teadmised sellest ajastust suuresti arheoloogide tegevusele), milles on juttu esimestest tsivilisatsioonidest, kirjalikest juhtlõngadest, müütidest ja pärimustest (võib-olla kõige värvikamad sissevaated iidsesse maailma on säilinud müütides ja pärimustes).

Edasi on juttu esimestest ajaloolastest. Ajalooalased “järelepärimised” tekkisid kõigepealt Kreekas, kus need võib-olla said innustust sellestsamast ajastu uurivast vaimust, millest võrsusid ka maailma esimesed filosoofid. Rooma ja Hiina uutes impeeriumides tekkis õpetlastel huvi uurida oma rahva suureks saamist. Loeme kreeklastest (Herodotos, Thukydides), roomlastest (Livius, Tacitus, Plinius Noorem), hiinlastest (Sima Qian). Seejärel ka teadusliku uurimise ajastust ja islami esiletõusust, Euroopa renessanssist ja uuest meediast (trükikunsti levik suurendas uute teoste leviala ja tõi ajaloolastele kaasa trükitud “esmaallikate” külluse).

Kaks peatükki on esimeses osas veel: “Uus impeeriumide ajastu” ja “Minevik, olevik ja tulevik”.

18. ja 19. sajand olid mõjusfääride laiendamise ja impeeriumide ehitamise aeg ning selle perioodi kohta kättesaadavas infos peegeldub suuresti impeeriumiehitajate vaatenurk. Aga see oli ka revolutsioonide aeg, kus paika pandud võimustruktuure küsitavaks peeti, kõigutati ja sageli ka kummutati. Loeme Adam Scottist, Voltaire’ist, Johann von Herderist, suurriikidest, Baron Macauley’st, uutest allikatest tänu kirjaoskuse levikule, Alexis de Tocqueville’ist.

20. sajandi revolutsioonid ja kohutavad sõjad mõjutasid sügavalt inimeste arusaama oma kaasajast ja ajaloost, mida nad kirjutasid. 21. sajand on jätkuvalt seadnud meid silmitsi väga šokeerivate sündmustega, mille suhtes meil täit perspektiivi praegu veel polegi. Ja veel. Sageli saame alles tagantjärele tarkusega täielikult aru sündmuste põhjustest ja tagajärgedest, kunagi hakkavad ajaloolased uurima (võib olla mitte heakskiitvalt) meie enda ideid ja eelarvamusi …

Raamatu teine osa on “Esiaja maailm”, milles loeme maailmast aastani 3000 eKr. Kaartide, fotode, piltide, jooniste ja tabelitega illustreeritud peatükid räägivad lugejale palju põnevat. Siinkohal laenan kirjastuse tutvustusest sellist mõtet: “„Selle raamatu 416 leheküljele on mahutatud 5000 aastat illustreeritud ajalugu. Autor kasutab teemade tutvustamiseks värvilisi kaste ja sagedasi alapealkirju, mis liigendavad teksti entsüklopeediliselt kergesti loetavaks ja võimaldavad isegi kõige püsimatumatel toimuvat jälgida!” – lugeja arvamus.

Raamatu teine osa "Esiaja maailm" koosneb samuti mitmest osast ja peatükist. Loeme inimeste eellastest (australopiteegid, Homo habilis, Homo erectus), tööriistade valmistamisest ja kõnest (neandertallased), kõige varasematest inimestest (jääajad, Homo sapiens Aafrikas, maailma asustamine), küttidest-korilastest (kunst ja rituaalid, koopakunst, rituaalidest religioonini), esiaja ühiskondadest (põlluharimise hall, põlluharimise levik, esimesed külad, metallide avastamine), megaliitidest (kääpad ja megaliitehitised, Stonehenge, esimesed linnad, varajane Mesopotaamia, dünastiate-eelne Egiptus).

Kolmas osa kannab pealkirja “Vanaaja maailm” (maailm aastatel 3000-700 eKr). Siin on peatükid, milles peatutakse Lähis-Idal (sumerid, vallutus ja allakäik, Ur, Akadi imperium, Babüloonia tõus ja allakäik, hetid, hilispronksiaja kollaps, impeeriumide langus, foiniiklased), kirja leiutamisel (sümbolitest märgisüsteemini, kirjatundjad ja kirjaoskus, tähestik), Egiptusel (vana riik, püramiidid), Egiptuse religioonil (surnute kultus), Euroopal (Minose Kreeta, Knossose pale, mükeenelased), Lõuna-Aasial (Induse oru tsivilisatsioon, Mohenjo-Daro), Ida-Aasial (Hiina varajased kultuurid, Shangi Hiina ja kultuur) ja Ameerikal (Peruu Chavini kultuur, olmeegid).

Raamatu neljas osa on “Klassikaline maailm” (maailm aastail 700 eKr-600 pKr), milles on peatükid Pärsiast (Ahhemeniidide imperium), Persepolisest (aarete linn), Kreekast (arhailine Kreeka, Kreeka-Pärsia sõjad, Ateena ja demokraatia), Kreeka kolonisatsioonist (maade omandamine, Peleponnesose sõda), klassikalise Kreeka kultuurist (religioon, kunst ja filosoofia, Aleksander Suure vallutused ja tema troonijärglased), hellenistlikust kultuurist, Roomast (varajane Rooma, Rooma vabariik, Puunia sõjad, Rooma vabariigi lõpp, esimene keiser Augustus, valitsemine ja armee, impeeriumi algusaeg, kõrgaeg, kriis ja ümberkorraldused, Constantinus ja uus kristlik impeetium), keltide ja germaanlaste Euroopast (keldid, Rooma impeeriumi järglasriigid), stepirahvastest (sküüdid, hunnid, kušaanid), Indiast (Chandragupta ja Mauryate tõus, Ašoka ja budism, Guptade India), maailmausunditest (hinduism, budism, monoteistlikud usundid), Hiinast (sõdivate riikide ajastu, esimene keiser, Hani Hiina), Ameerikast (Teatihuacan, sapoteegid, klassikaline maiade kultuur, varajane Lõuna-Ameerika).

Raamatu viies osa on “Keskaja maailm” (maailm aastatel 600-1450), milles on põnevad ja sisukad peatükid Ida- ja Kagu Aasiast (Hiina lõhestumine, Tangide Hiina, Songide Hiina, mongolite ja Mingide Hiina, mongolid, varajane Jaapan, Asuka ja Nara periood, Heiani ajastu, Jaapan Fujiwara ajal, Kamakura ja Muromachi šogunaat), tulirelvadest (püssirohu kasutamise algus, käsitulirelvad, suurtükid, tulirelvade levik), keskaja Koreast, Khmeeride impeeriumist, Pagani Birmast, Champast, Srivijayast ja Dai Vietist, kuid ka Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast (islami tõus, Umaijaadide ja Abbassiidide kalifaat, Seldžuki türklased, osmanite tõus), Indiast (Cholade India, Delfi sultanaat), Sahara-tagusest Aafrikast (Mali impeerium, Ilfe ja Benin, Suur-Zimbabwe), Euroopast (ostrogoodid ja langobardid Itaalias, visigoodid Hispaanias, anglosakside Inglismaa, Mirovingide ja Karolingide Prantsusmaa), feodaalkorrast (feodaalne Euroopa, rüütlid ja linnused, ristisõjad, must surm, saja-aastane sõda), Bütsantsi impeeriumist, Ameerikast (tolteegid, maiad, asteegid, Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika varajased kultuurid, inkade impeerium), Polüneesiast (polüneeslaste ekspansioon ja meresõidud, maoorid, Lihavõttesaar).

Kuues osa kannab pealkirja “Varauusaja maailm” (maailm aastatel 1450-1750), ja selles osas saame lugeda Aasiast (Mingi dünastia langus, Qingi dünastis tõus, Hiina Qingi dünastia ajal, ühendatud Jaapan ja Tokugawa šogunaat, India Suurmogulite ajal, Osmanite impeerium, Safaviidide Pärsia), maadeavastusreisidest (esimesed marsruudid, Ameerika, esimene merereis ümber maailma), Ameerikast (Kolumbus maabub Ameerikas, Hispaania vallutab Mehhiko, Hispaania vallutab Peruu, Hispaania impeerium Uues Maailmas, Euroopa kolooniad Põhja-Ameerikas), kaubandusimpeeriumidest (Euroopa kaubandus, hollandlased ja inglased), Euroopast (humanism, renessanss, arhitektuur ja kunst, reformatsioon ja vastureformatsioon), trükikunstist (levik, kuid ka Itaalia sõjad, Prantsusmaa ususõjad, Hispaania tõus, Hispaania Võitmatu Armaada, Madalmaade ülestõus, kolmekümneaastane sõda, Inglismaa kodusõda, Moskva suurvürstiriigi tekkimine, Poola-Leedu, Rootsi esiletõus ja Põhjasõda, 17. sajandi Prantsusmaa ja absolutism, kapitalismi tõus ja orjakaubandus, teadusrevolutsioon ja valgustusaeg).

Seitsmes osa on “Impeeriumide maailm” (maailm aastatel 1750-1914), milles esimesena räägitakse lugejale Ameerikast (eurooplased Ameerikas, Prantsuse ja indiaani sõda, iseseisvussõda, Ameerika Ühendriikide laienemine, kodusõja lävel, Ameerika kodusõda, Ladina-Ameerika iseseisvus), Euroopast (esimene ülemaailmne sõda ehk seitsmeaastane sõda, mis puhkes 1756, Prantsuse revolutsioon, Prantsusmaa Napoleoni võimu all, Napoleoni sõjad, rahvuslus ja revolutsioon, Saksamaa ühendamine, Itaalia ühendamine, Prantsusmaa Napoleon III ajal, Prantsuse-Preisi sõda, Victoria-aegne Inglismaa, Venemaa 19. sajandil), tööstusrevolutsioonist (industrialiseerimine ja töölisliikumine, sotsialism ja marksism), Aasiast (Plassey lahing, britid Indias, India mäss, Birma sõjad, Türgi reformiliikumised, Qingide Hiina, Meiji restaurasioon), Okeaaniast (maadeavastamine Vaikse ookeani saartel, esimene laevastik – Austraalia koloniseerimine algab, maadeuurimine Austraalias, Austraalia föderatsioon, eurooplased asuvad Uus-Meremaale elama, Uus-Meremaa sõjad, Antarktika uurimine), Aafrikast (varajased maadeavastajad, Aafrika jagamine asumaadeks, Egiptus Muhammas Ali ajal, mahdistide liikumine, Buuri sõjad).

Raamatu viimane osa on “Uusaja maailm” (maailm 1914. aastast kuni nüüdisajani), mis algab peatükiga Esimesest maailmasõjast (atentaat Sarajevos, sõjaks eskaleerumine, Läänerinne, sõda merel, sõda Ida-Euroopas, Gallipoli, Palestiina ja araablaste ülestõus, ummikseis läänes, sõtta astuvad Ameerika Ühendriigid, sõja lõpp), Versaille’ rahust, sõdadevahelisest ajast (Venemaa võtab suuna revolutsioonile, 1917. aasta oktoobripööre, Vene kodusõda, Venemaa Lenini ja Stalini ajal, suur majanduslangus), fašisimi tõusust (Mussolini ja fašism, natsism Saksamaal, Hitler võimul, Hispaania kodusõda, naised ja valimised), Teisest maailmasõjast (Saksamaa tee sõtta, Blitzkrieg ja Prantsusmaa langemine, lahing Suurbritannia pärast, õhujõudude osa Teise maailmasõjas, Saksamaa sissetung Nõukogude Liitu, Stalingradi lahing, sõda Põhja-Aafrikas, sõda Itaalias, Pearl Harbour, Normandia dessant ja sõda läänes, Saksamaa lüüasaamine, holokaust, Jaapani lüüasaamine), aatomipommist, Euroopast pärast Teist maailmasõda (Marshalli plaan, Euroopa Majandusühendus, idablokk Euroopas), Külmast sõjast, kuid ka Iirimaa raskustest, ETA’st, perestroikast, kommunismileeri kokkuvarisemisest, sõjast Jugoslaavias, Euroopa uutest väljakutsetest ja Euroopa Liidust.

Seejärel veel ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikast (Ameerika Ühendriikide majanduskasv, makartism, John Fitzgerald Kennedy tapmine, kodanikuõiguste liikumine, kosmosevõidujooks, Kuuba revolutsioon, Allende ja Pinochet, Peron ja Argentiina, Ameerika Ühendriigid Ladina-Ameerikas, demokraatia taastulek Ladina-Ameerikasse, Falklandi sõda, NAFTA), Aasiast ja Lähis-Idast (India Rahvuskongress, India jaotamine, kolooniate vabanemine, Iisraeli riigi sünd, Araabia-Iisraeli konflikt, nafta ja poliitika, Iraani revolutsioon, Nõukogude vägede sissetung Afganistani, India-Pakistani sõjad, Iraani-Iraagi sõda, esimene Pärsia lahe sõda, kommunistlik Hiina, Korea sõda, esimene Indohiina sõda, Vietnami sõda, Jaapan, Hiina ja majandustiigrid), Aafrikast (Rodeesia ja ühepoolne iseseisvusdeklaratsioon, postkoloniaalne Aafrika, apartheidi lõpp), uutest väljakutsetest (biotehnoloogia, meditsiini edusammud ja uued haigused), üleilmastumisest (kliimamuutus ja roheliste liikumine, kommunikatsioonirevolutsioon), juttu on veel ka 11. septembri terrorirünnakutest, Afganistani sõjast, sõjast Iraagis, Araabia kevadest, ISIS’est ja ülemaailmsest terrorist, Venemaast ja Ukrainast, Euroopa Liidust ja populismi kriisist.

Selline uhke ja sisukas raamat see “Maailma ajalugu”. 400 lehekülge ajalugu läbi aegade, kuigi pean tunnistama, et liiga palju on ajaloos olnud igasugu sõdu, mis jätab siiski lootuse, et äkki inimesed on tulevikus veidi mõistlikumad ja ajaloos saab rääkida ka ilusamatest asjadest kuid seda on sõda …


Luciano Wernicke „Eriskummalised olümpialood“ (Tänapäev)

Moodsate olümpiamängude ajaloos on peale suure võitluse, triumfide ja kaotuste juhtunud ka hulk inspireerivaid ja uskumatuid sündmusi ning ootamatuid lugusid. Selles raamatus on alates 1896. aasta Ateena olümpiast kuni 2016. aasta Rio mängudeni iga suveolümpia kohta kokku kogutud kõige värvikamad sarnased lood. Muuhulgas võime lugeda sportlasest, kes uppuvate konkurentide päästmiseks võistluse pooleli jättis; oma tegelikku sugu varjanud võistlejatest; kavalamatest ning jultunumatest sohitegijatest; parema käe kaotanud ja vasakuga laskma õppinud olümpiavõitjast; maratonijooksjast, kes pidi põgenema kurja koera eest jpt juhtumitest.

Luciano Wernicke (snd 1969 Buenos Aireses) on argentiina spordiajakirjanik, kes on koostanud mitmeid raamatuid jalgpalli ning olümpiamängude ajaloo kohta.

Ma mäletan oma lapsepõlvest ja noorusajast, et kunagi olid olümpiaraamatud hiiglama populaarsed. Meiegi kodus olid olümpiaraamatud raamaturiiulil igati nähtaval kohal ja tegelikult oli neid mõnikord päris mõnus lugeda ja võistlusi meenutada. Ilmusid ju olümpiaraamatud nii suve- kui ka talimängude kohta, kusjuures mäletan (seda kinnitas ka minu vanaema), et mõnikord pidi olümpiaraamatuid lausa ette tellima.

Tegelikult on enamus nendest raamatutest mul olemas veel tänagi – suvemängud: Rooma (1960), Tokyo (1964), Mexico (1968), Müchen (1972), Montreal (1976), Moskva (1980), Los Angeles (1984), Seoul (1988) ja Barcelona (1992); talimängud: Innsbruck (1964 ja 1976), Grenoble (1968), Sapporo (1972), Lake Placid (1980), Sarajevo (1984), Calgary (1988), Albertville (1992), Lillehammer (1994).

Vägagi sisukad ja huvitavad olid veel mitu olümpiaraamatut: “Olümpiamängud” (1980, see sisaldas võistlustulemusi kõikidelt olümpiamängudelt), Jelena Ozeretskaja kirjutatud lasteraamat “Olümpiamängud”, mis jutustab Ateena poisist, kes käis 1896. aasta mängudel, “Olümpiaregati künnisel” (1980) ja “Olümpiaregatiraamat” (1983). Kuid pärast 1990. aastate keskpaika miskipärast minu huvi kadus neid raamatuid soetada (äkki oli põhjus selles, et mõnest uuemast olümpiast ilmus lausa mitu raamatut, erinevatelt kirjastustelt …) ja kindlasti võis seda otsust määrata ka raamatute hind.

Kuna võin öelda, et olen olnud olümpiaraamatute huviline ja nende lugeja, siis on igati vahva leida veidi teistsuguse “hingamisega” olümpiaraamat, sest Luciano Wernicke kirjutatud “Eriskummalised olümpialood” seda ju on.

Raamatu sissejuhatuses tõdeb raamatu autor, et olümpiamängud on suurim spordisündmus. Kuid ta lisab, et paljudes maades on spordiala number üks jalgpall ja selle maailmameistrivõistlused kütavad enam kirgi, on tõsi ka see, et olümpiamängud pakuvad samuti pinget tohututele rahvahulkadele tänu võistlusalade rohkusele ja mitmekesisusele ning kuna seal astuvad võistlustulle ka naised. Olümpiamängud kestavad kaks nädalat ja neist võtavad osa kõik riigid …

Antiik-Kreekas peeti mänge pühadeks ja võistlusnädala ajaks peatati igasugune sõjategevus. Olümpiamängud taaselustati 1896. aastal ja 20. sajandil said need kogu maailmas äärmiselt populaarseks ning võistluste tähendus ulatus kaugemale väljakust või staadionist. Puhta spordi ideaale on küll määrinud nii poliitiline propaganda, tõsised diplomaatilised hõõrumised kui ka isegi ammusest konfliktist põhjustatud veresaun, kuid olümpiamänge ära jätma on sundinud vaid maailmasõjad. Siinkohal pean ise lisama siiski ka selle aasta mängud, mis pidid toimuma Tokyos, kuid viirusepuhang jättis ära igasugu suurvõistlused.

Autor jätkab, et Münchenis 1972. aastal jätkusid mängud “normaalselt” isegi siis, kui nende ajal hukkas Palestiina terrorirühmitus üksteist Iisraeli sportlast. 36 aastat varem pakkus Berliini olümpia Adolf Hitlerile võimaluse oma propaganda ka riigipiiridest kaugemale levitada. Ja Mehhikos 1968. aastal protesteeris grupp afroameeriklastest sportlasi mustanahaliste tagakiusamise vastu USA-s.

Käesolevas raamatus kõneldakse vaid suveolümpiamängudest ja autor põhjendab miks nii.

Ta lisab, et üks oluline osa olümüiamängude ajaloost on “amatörismi” põhimõte. Kui Prantsuse parun Pierre de Coubertin mängud 1896. aastal taaselustas, andis ta osalusõiguse vaid neile sportlastele, kes ei teinud sporti elukutselisena (nad ei tohtinud raha teenida ka mitteolümpialadel) …

Coubertini ebaõiglane seisukoht – millest Rahvsuvaheline Olümpiakomitee pidas kinni kuni 1980-ndateni, loobudes nimetatud klauslist alles 1992. aastal – oli vastuoluline ja soosis pigem jõukamaid spordiharrastajaid. Nii jäi olümpiahiilgus eelkõige rikaste perede võsukeste nautida, kuna nemad said võitsluseks valmistuda ilma igapäevast leiba teenimata ning suutsid endale lubada mängudele reisimist ja majutuskulusid.

Kuigi medaleid võitsid ka need, kes teenisid endale ülalpidamist spordiga mitteseotud tööga, olid nad pigem erandid. Tõsiasi, et mõned sportlased pidid suure osa päevast tegema palgatööd ametites, mis ei tulnud kasuks nende füüsilisele vormile, samas kui teised võisid võisid iga päev treenida palju tahtsid, kuna pärinesid “headest perekondadest”, tähendas tegelikkuses, et harrastusspordi idee võrdus tohutu ebaõiglusega.

“Amatörism” oli taunitav ka seetõttu, et soodustas varjatud profisporti. Kahekümnenda sajandi teisel poolel osalesid endisest NSV Liidust ja selle satelliitriikidest (Ida-Saksamaa, Tšehhoslovakkia, Rumeenia, Ungari, Poola jt) pärit sportlased olümpiamängudel kui mitteprofid, sest paberi peal oli tegu korrakaitse- või sõjaväeteenistujatega. See oli küll vaid näitemäng, kuna nad olid täielikult treeningutele pühendunud ega käinud tegelikult kuskil tööl. Nii jäigi selgusetuks, miks riigipoolne toetus oli ubatud, erasektorist tulev aga keelatud.

“Eriskummalised olümpialood” kõnelevad kõige jahmatavamatest kurioosumitest ja seniavaldamata anekdootlikest juhtumustest, mis loodetavasti lahutavad lugeja meelt ning samas näitavad tegelasi inimlikumast küljest. Paljud neist lugudest jutustavad olukordadest, mille taga on poliitika, majandus või spordimaailma keerukad reeglistikud. Teised on lihtsalt ebatavalised …

Raamatu esimene peatükk räägib meile antiikajast ja renessanssist. Vaid 19,28 meetrit pikk jooksudistants. Nii tagasihoidlik, lihtne ja lühike oli olümpiamängude algus. Selles väljakutses polnud midagi erilist ja samas võis öelda ka võitja kohta: Elisest pärit kokk nimega Koroibos. Aastal 776 eKr läbis ta nn ühe staadioni pikkuse distantsi kiiremini kõigist teistest ning naasis oma kodulinna oliivipärjaga. Kas see mees oli esimeste olümpiamängude esimene tšempion? Paljud ajaloolased väidavad, et Koroibos polnud siiski kõige esimene võitja, vaid et tem animi oli lihtsalt esimene, mis raiuti kivisse enne paljude järgmiste võitjate nimesid …

Too jooksuvõistlus kuulus mitmete religioossete ja kultuuripidustuste hulka, mis toimusid iga nelja aasta tagant kuue päeva kestel ühel tasandikul Olümpia pühapaiga kõrval – see oli kuulus oma Zeusile pühendatud kuju poolest, mida loeti antiikaja seitsmest maailmaimest. Arvatakse küll, et jooksmises võisteldi seal juba vähemalt 150 aastat enne Koroibose ajalukku jäädvustatud saavutust, ent selle kinnituseks puuduvad kindlad tõendid.

Igatahes hakati pärast tolle koka võitu pidama olümpiamänge regulaarselt ja osalejate arv üha kasvas – nad olid pärit kõigist hellenistliku maailma nurkadest ning hiljem ka Rooma impeeriumi erinevatest provintsidest. Tollele lihtsale 192,28 meetri pikkusele jooksuvõistlusele lisandus muidki alasid: kahe staadioni jooks (diaulos ehk 384,5 meetrit), nelja staadioni pikkune jooks (769 meetrit), kaheksa staadioni pikkune jooks (1538 meetrit) ja isegi 24 staadioni pikkune jooks (dooria distants ehk 4614 meetrit). Siis leiutati pentatlon ehk viievõistlus (jooks, kettaheide, odavise, kaugushüpe ja maadlus), relvisjooks (joosti turvises koos oda ja kilbiga), rusikavõitlus ja hobukaarikute võiduajamised … Uute spordialade lisandumine pikendas olümpia võistluskalendrit seitsmele päevale.

Algusest peale oli neil mängudel spirituaalne ja religioosne mõõde. Hiljem lisandus ka rahvuslik mõõde. Kaheksandal sajandil eKr kehtestasid Elise kuningas Iphitos, Pisa kuningas Kleistenes ja Sparta kuningas Lykurgos püha relvarahu, millega keelati mistahes sõjategevus Kreeka linnriikide vahel mängude toimumisnädalal …

Kes tohtisid võistelda? Alguses vaid meessoost kreeklased, keda loeti vabadeks meesteks ja kel olid kõik kodanikuõigused ning kes polnud pannud toime pühaduserüvetusi ega kuritegusid. Hiljem hakati poliitilistel põhjustel lubama mängudele ka teistest riikidest osalejaid, eredaimaks näiteks on siinkohal Rooma keiser Nero. Reeglid ja eeskirjad graveeriti pronkstahvlitele, mis asusid ühes Olümpia templis.

Võitjad said auhinnaks vaid oliivipärja. Kuid nende saavutust peeti linnriikide kaaskodanike seas nõnda tähtsaks, et tšempionid said mitmesuguseid hüvesid, mis olid mõnes mõttes võrreldavad praeguste elukutseliste omadega: maksusoodustused, eluaegsed pensionid, majad, toit ja muu kraam, mis võimaldas neil kangelastel elada muretult ja luksuslikult.

Antiikolümpiamänge peeti kuni aastani 393 pKr, mil Rooma keiser Theodosius I Suur need Milano piiskopi Aurelius Ambrosiuse (Püha Ambrosius) palvel ära keelas, kuna too pidas neid ebamoraalseteks ja ateismi õhutavateks. Vähe sellest, et mängud keelustati – neid, kes peaksid püüdma üritust taasalgatada ootas surmanuhtlus. Pool sajandit hiljem käskis keiser Theodosius II Olümpia templid hävitada. Tollele Rooma hävitustööle järgnes rida maavärinaid, mis ehitiste jäänused mulla alla matsid, ja need jäid inimsilma eest varjatuks järgmiseks 12 sajandiks. Alles 19. sajandi keskel avastas grupp mujalt Euroopast pärit arheolooge need vanad varemed ning Olümpia hiilgus toodi taas päevavalgele.

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõike ka ära rääkida, sest nii oleks ju väga igav lugeda. Kuid esimeses peatükis saad pikemalt lugeda veel olümpiavõitjast, Rooma keiser Nerost, alasti võistlejatest, vanaaja sporditähtedest, kaotajast kuningast Xerxesest, kohtunike äraostmisest, parun Pierre de Coubertinist ja mängude taaselustamisest.

Teine peatükk räägib meile 1896. aasta olümpiamängudest Ateenas. Olümpiamängud sündisid uuesti paljuski tänu Pierre de Coubertini kirele ja kogu Kreeka rahva tahtmisele suurejoonelised olümpiamängud ellu äratada. Kümne päeva kestel, 6.-15. aprillil 1896, tõid jooksjad, heitjad, laskjad, maadlejad, tõstjad, tennisistid, ujujad, vehklejad ja jalgratturid uut sära oma aladele ning avasid spordiajaloos uue ajastu. Ateenas osales vaid 176 sportlast kaheteistkümnest riigist, võisteldes 9 spordialal, mis olid jagatud 43 medalialaks. Esimeseks kaasaegseks olümpiavõitjaks sai ameeriklane James Connolly, võites hõlpsasti kolmihüppe, mille lõpplahendus saabus juba avamispäeval. Connolly püstitas rekordiks 13.71 meetrit – lausa meeter rohkem kui teiseks jäänud prantslase Alexandre Tuffere tulemus. Saksa sportvõimleja Hermann Weingärtner võitis kõige rohkem “medaleid”: kolm kulda, kaks hõbedat ja ühe pronksi. Tema kaasmaalane Carl Schuhmann sai neli kulda: kolm sportvõimlemises ja ühe kreeka-rooma maadluses. Kergejõustikus saavutasid silmapaistvad topeltvõidud ameeriklane Thomas Burke (100 ja 400 meetri jooksud), Ellery Clark (kõrgus- ja kaugushüpe) ja Robert Garrett (kkulitõuge ja kettaheide) ning austraallane Edwin “Teddy” Glack (800 ja 1500 meetri jooksud). Esimeste mängude suureks kangelaseks tõusis aga tundmatu kohalik jooksja Spyridon Louis, kes tuli võitjaks vaid ühel alal. Mõistagi oli selleks marathon, olümpiamängude suursündmus.

Seejärel peatubki raamatu autor maratonil, kuid ka esimesel boikotil (boikoteerijaks oli Osmani imperium, mis koosnes tänapäeva Türgi aladest ja oli kreeklaste vana vaenlane), segadusest kalendritega, kummalisest eritketist, kettaheitjast Robert Garrettist, kes pidi osalema kuulitõukes, kuid naases mängudelt kahe kullaga, tšempionist ja džentelmenist ehk gallialasest Leon Flamengist, kes ootas rattavõistlustel ära, kui kreeklasest kaasvõistleja rattaketti parandas, kuid vaatamata sellele tuli Flameng olümpiavõitjaks. Lugusid on siin veel ja veel – olümpiaajaloo noorim teadaolev medalivõitja (kümme aastat ja 218 päeva vana Dimitrios Loundras, kes kuulus Kreeka võimlemiskoondisesse), riigiliputa võistleja (austraallane Edwin “Teddy” Flack, kuna praegune Austraalia lipp võeti kasutusele 1901), hukatuslik vein (maratoni oleks arvatavasti võitnud prantslane Albin Lermusiaux, kes 8 kilomeetrit enne maratoni lõppu otsustas tee kõrval seisva pealtvaataja käest vastu võtta paar klaasi veini, mehe väsimus ja janu olid sedavõrd suured) jpm.

Kolmas peatükk viib meid 1900. aasta Pariisi. Pariis 1900 ja St. Louis 1904 olid autori arvates mõnes mõttes kaks vältimatut tagasisammu, mis aga aitasid olümpialiikumisel õige suuna leida. Pariisi mängud kukkusid läbi juba enne algust, sest Pierre de Coubertin pidi tegema selle järeleandmise, et spordiüritus toimub osana maailmanäitusest, mis peeti 1900. aastal Marsi väljakul tuliuue Eiffeli torni lähedal ning Prantsusmaa pealinna paljudes parkides, muuseumides, paleedes ja teatrites. Kuna olümpia oli suurema ürituse osaks, jäi see ka ainsaks korraks, mil sel polnud ava- ega lõputseremooniat. Lisaks venitati võistlused ligi kuuele kuule ja suur osa välismaalastest osalejatest lahkus Pariisist täielikus teadmatuses sellest, et nende võistlusalad olid osa teistest olümpiamängudest. Paljud arvasid, et tegu oli lihtsalt maailmanäituse spordiprogrammiga.

Kergejõustikuvõistlused viidi Pariisi linnavalitsuse loal läbi Boulogne’i metsas, suures pargis linnast lääne pool. Ent seal ei lubatud puid maha võtta ega rajada vulkaanilisest tuhast jooksurada – mis oli tollal “ametlik” rajakate -, nii et spordialasid tuli kohandada promenaadi ümbritseva kauni maastiku iseärasustega, mille tulemusena ei võisteldud kaugeltki ideaalsetes tingimustes. Eelarve oli napp, seega märgiti rajad maha otse murule, millele kallati liiva ja saepuru. Tõkkejooksu puhul kasutati tõketena telefoniposte.

Coubertin pidi tegema sellegi järeleandmise, et kavva tuli võtta ebatavalisi võistlusi nagu kalapüük Seine’i jõe ääres, mis kummalisel kombel meelitas kokku rohkem pealtvaatajaid kui ükski teine ala. Programmi kuulusid ka polo, kriket, kroket ja köievedu, mida me tänapäeval olümpial enam ei näe.

Pariisi mängudel oli ka mitmeid postiivseid külgi, vahest olulisim neist naiste kaasamine. 23 naist suutsid alistada Coubertini soolised eelarvamused ja osalesed tennises, golfis ja kroketis. Britist Charlotte Cooperist, kes tennise üksikmängu finaalis alistas prantslanna Helene Prevosti, sai esimene olümpiavõitjast naine. Osalejariikide arv kasvas kaheteistkümnelt kahekümne üheksani, sportlaste arv 176 pealt 1224-ni. Tänapäevaseid medaleid ei jagatud ikka veel.

Edasi loeme sellest, mille nimel õieti võisteldi, hingamispäevast, enesearendamisest, vasaraheitest, mis oli toona publikule ikka vägagi ohtlik (tuli kasutada isegi redelit, et vasar tammepuu võrast alla tuua). Kuid ka sellest, et ka kogemata kombel võib olümpiavõitjaks tulla, katkestamisest ja triumfist, kummalistest auhindadest, tulest ja verest (võisteldi isegi elusate tuvide laskmises, mille võitis belglane Leon de Lunden, saades pihta 21 linnule), võistlusest vee peal ja vee all (võisteldi ka 60 meetri allveeujumises, millega sai 14 võistlejast hakkama vaid kaks, teised pidid uppumise vältimiseks pinnale tõusma), tundmatust kullavõitjast ja jalgpalli debüüdist (osales vaid kolm meeskonda, kuna Šveitsi ja Saksamaa meeskonnad ei jõudnudki Prantsusmaa pealinna, Suurbritanniat esindas amatöörklubi Upton Park F.C., Prantsusmaad Club Francais ja Belgiat Brüsseli ülikooli meeskond. Aastaid hiljem otsustas ROK, et ametlikus statistikas võib Suurbritanniale kulla anda, Prantsusmaale hõbeda ja Belgiale pronksi).

Viskame veel mõnedele mängudele pilgu peale. Saint Louis 1904 on järgmine peatükk, Ka neid mänge peetakse kuulsusrikka olümpiajaloo häbiplekiks, kuna korraldajad tegid palju vigu, suurimateks neist taas spordivõistluste sidumine maailmanäitusega, ülemäära pikaks venitatud kalender (1. juulist kuni 23. novembrini), paljud jaburad võistlusalad ja välisvõistlejate vähesus, mille tõttu olümpia kujunes sisuliselt jõukatsumiseks ülikoolide ja USA spordiklubide esindajate vahel; teatud aladel asendati meetermõõdustik angloameerika omega (miilid, jardid ja jalad), mistõttu distantsid olid ebatavalise pikkusega ja võitslustulemusi ei saanud võrrelda teiste olümpiatega. Ilmselt suurimaks veaks kujunesid aga lausa piinlikukust tekitanud “Antropoloogiapäevad”, mis sisuliselt olid nagu “inimloomaaed”, kuna eksponeeriti mitmesuguste põlisrahvaste spordivõimekust pigem tsirkusele omasel moel. Ameerikasse keeldus reisimast ka Pierre de Coubertin, kuna ei tahtnud säärasest veidrast vaatemängust osa võtta.

Kokku jagati välja 96 kuldmedalit ja võõrustajamaa võitis neist 75. Mõnedel aladel, nagu poks – mis samuti tegi olümpiadebüüdi – osalesid vaid kohalikud võistlejad. Nii oli võõrustajatel üsna lihtne jõuda ajaloolise medalisaagini: ühtekokku 230. Toimusid ka improviseeritud võistlusalad nagu kuuevõistlus, kus kolme võimlemisala (sanghobune, kang ja rööbaspuud) kõrval oli kolm kergejõustikuala (100 meetri jooks, kaugushüpe ja kuulitõuge), samuti kaasati näidisaladena pesapall, lakross, kroket ning selle kõval pinnasel mängitav variant roque, jalgpall ja korvpall. Ujumisvõistlused peeti maailmanäituse platsi lähedal asuval kunstjärvel, mida toitis jõgi. “Basseini” piirid olid märgitud paatide ja poidega. Nendest mängudest leidus ka positiivset: olulisim uuendus oli vahest see, et algatati sealtpeale traditsiooniks saanud tava autasustada iga ala esikolmikut kuld-, hõbe- ja pronksmedaliga.

Edasi loeme pikemalt juba nendest “Antropoloogiapäevadest”, sohitegijatest, poksijast Oliver Kirkist, kes võitis samadel mängudel kaks kulda erinevates kaalukategooriates, korvpallist (selle ala leiutamisest oli möödas ju vaid 12 aastat), ajaloo pikimast väravateta jalgpallimängust, puujalaga olümpiavõitjast, keskpäevastest duellidest (laskmisvõistlusest, milles lasti inimsiluettide pihta) jm.

Viies peatükk tutvustab lugejale mänge Londonis, 1908. Esialgu kavatseti 1908. aasta mängud pidada Roomas, kuid aprillis 1906 toimunud Vesuuvi vulkaanipurse ajas Igavese Linna plaanid nurja. Itaalia valitsus pidi olümpia korraldamisest loobuma, sest rahalised vahendid tuli suunata vulkaanipurske tõsiste tagajärgede likvideerimiseks. London pakkus välja, et võtab korraldamise Roomalt üle, ning ROK oli sellega kohe päri. Briti pealinn investeeris kahe aastaga suuri summasid, et ehitada uus staadion – see sai nimeks White City ja pealtvaatajaid mahtus sinna 80 000 – ning esimene “olümpiamõõtmetes” bassein, mis võimaldas püstitada uued maailmarekordid kõigil ujumisaladel. Spordivõistlused Londonis peeti näituseprogrammist eraldi, kuid võistluskalender oli taas üsna pikaks venitatud – algas aprillis ja lõppes oktoobris.

Medalitabelit vaadates võib öelda, et Suurbritannia suutis oma võõrustajarolli enda kasuks pöörata ja võitis kõige rohkem medaleid – 146, neist 56 kuldsed – ning see on siiani ka ainus kord, mil see riik on tabelis esikoha saavutanud. Abiks olid kindlasti alad, mida tunti vaid Suurbritannias ja mitmed küsiatavateks peetud otsused kohtunike poolt, kes kõik olid britid. Autasutsamistseremooniate puhul väärib märkimist, et medaleid jagati vaid meestele: võitjaks tulnud naised said vaid diplomi …

Peeti ka esimesi iluuisutamisvõistlusi olümpiaajloos, mis võib suvemängude puhul ebatavaline näida. Iluuisutamine (kus peeti neli ala: meeste üksiksõit ja spetsiaalharjutused, naiste üksiksõit, ning paarissõit) naaseb suvemängudele 1920. aastal Antwerpenis, kuid alates 1924. aastast kuulub see juba talimängude kavva. Ka tennis viidi läbi veidi kummalisel moel, sest toimus kaks samaaegset turniiri: üks lageda taeva all muruväljakutel ja teine sisehallis.

Edasi saad lugeda juba kuninglikust kapriisist, soomlastest lipuga ja liputa, kuldsest vanaisast ehk Rootsi laskjast Oscar Swahnist, kullata jäänud võitjast, kahjulikust õllest, ebavõrdsetest jalatsitest, kullast, mis oli juba käeulatuses (jutt maratonijooksust ja sellest, kuidas publik võistlejale appi läks), tšempioni päästvast käest vettehüpetes (rootslane Hjalmar Johansson päästis kaasvõistleja, briti George Cane’i kindlast uppumissurmast), üksildasest jooksjast (inglane Wyndham Halswelle) 400 meetri jooksu olümpiafinaalis, piiblist jooksurajal, motospordist ja olümpiast, jalgpallikoondistest (see oli esimene jalgpalliturniir olümpiajaloos, kus võistlesid ametlikud rahvuskoondised).

Järgmised peatükid räägivad meile järgmistest olümpiamängudest (lisan ka mõned legendaarsemad sportlased): Stockholm (1912, Jim Thorpe), Antwerpen (1920, Paavo Nurmi), (tänu sõdadele jäid toimumata mängud Berliinis (1916), Tokyos (1940) ja Londonis (1944), Pariis (1924, Johann “Johnny” Weismüller, kes hiljem saavutas kuulsust kehastades filmides Tarzanit), Amsterdam (1928), Los Angeles (1932), Berliin (1936, Jesse Owens), London (1948, Fanny Blankers-Koen), Helsingi (1952, Emil Zatopek), Melbourne (1956, Alfred Oerter, Lev Jašin), Rooma (1960, Cassius Marcellus Clay ehk tulevane Muhammad Ali, Abebe Bikila), Tokyo (1964, Donald Arthur “Don” Schollander, Joseph “Joe” Frazier), Mexico (1968), München (1972, Mark Spitz), Montreal (1976, Nadia Comaneci, Vassili Ivanovitš Aleksejev), Moskva (1980), Los Angeles (1984, Alberto Cova), Seoul (1988, Steffi Graf, Gregory “Greg” Louganis), Barcelona (1992, Michael Jordan, Earvin “Magic” Johnson, Larry Bird, Gail Devers, Erika Salumäe), Atlanta (1996), Sydney (2000, Stephen Redgrave, Maurice Greene, Marion Jones), Ateena (2004), Peking (2008, Usain Bolt, Michael Phelps), London (2012, Michael Phelps, Usain Bolt), Rio de Janeiro (2016, ja jällegi Usain Bolt, Michael Phelps, kuid ka esimene naine, kes võitis medali juba kuuendalt olümpialt järjest – USA jahilaskja Kimberly “Kim” Rhode).

Eesti on pääsenud samuti raamatusse: räägitakse austerlasest Wolfgang Mayrhoferist, jahiklassi Finn hõbemedalivõitjast, kes astus Tallinnas (1980 Moskva olümpia) poodiumile musta käepaelaga, millega mõistis hukka Nõukogude vägede sissetungi Afganistani. Sellest, et 1992 osalesid Barcelona mängudel Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu, et samadel mängudel toimus lipuintsident, kui meie trekirattur Erika Salumäe oli võitnud sprindivõistluses kulla, kuid poodiumil seistes oli sunnitud vaatama, kuidas meie kodumaa trikoloor kerkis masti tagurpidi.

Selline põnev ja huvitav lugemine on see, et Luciano Wernicke kirjutatud “Eriskummalised olümpialood”. Usun, et kaasakiskuv lugemine kõikidele spordisõpradele ja olümpiamängude fännidele.


„Matkame Eestis. Regio reisijuht“ (Regio)

„Matkame Eestis“ on esimene reisijuht, kuhu on koondatud nii põhjalik ülevaade matkamisvõimaluste kohta Eestis. Raamatus on info 450 Eesti matkaraja kohta, palju põnevaid matkaideid ning mahukas ülevaade sellest, kuidas matkata, mida kaasa võtta jne.

Eesti on reisijuhis jagatud kolmeks matkapiirkonnaks: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ja Lääne-Eesti koos saartega. Matkarajad on samuti jagatud kolme kategooriasse: RMK rajad, terviserajad ja muud matkarajad. Kogu see info on ka reisijuhiga kaasas oleval voldikkaardil (60 × 45 cm).

Iga matkaraja kohta on reisijuhis lühike tutvustus ning info raja pikkuse ja asukoha kohta (nii aadressi kui ka koordinaadiga). Lisaks kirjeldatakse, kas rada on ringikujuline või edasitagasisuunaline, kas seal on laudtee, vaatetorn, lõkkekoht või telkimisplats ning kas on võimalik ligipääs ratastooliga.

Suure osa reisijuhist moodustavad inspireerivad lood sellest, kuhu ja kuidas matkama minna, mida tähele panna või mida matkale söögipooliseks kaasa võtta. Neist lugudest saab ka põnevaid ideid, mismoodi Eestit uutmoodi avastada. Reisijuhi kaasautoriteks on kümned kogenud matkajad ja Eestimaa tundjad, teiste seas fotograaf Jarek Jõepera, kes annab näpunäiteid, mida metsas pildistades tähele panna, ning Priit Kuusk ehk Wend, kes annab nõu, mida toidukotti kaasa pakkida. Eesti rahvusatlase koostaja Taavi Pae juhatab matkale mööda Õ-piiri ning vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets kirjeldab, kuidas käituda, kui satute matkates eramaale. Reisiajakirjanik Kaido Einama annab nõu, kuidas metsast eksimata välja tulla.

„Matkame Eestis“ kuulub Regio Eesti reisijuhtide sarja, kus varem on ilmunud „Eesti mõisad“, „EV 100 – riigi teekond. Eesti iseseisvusega seotud paigad“ ja „Eesti reisijuht“.

Reisijuhiga on kaasas voldikkaart mõõtudega 60 × 45 cm.

Mulle meenub üks vana ütlemine: “Enne, kui lähed Pariisi, käi ära Nuustakul!” Seetõttu ongi igati vahva võtta kätte uus reisijuht “Matkame Eestis”, mis tutvustab matkamisvõimalusi Eestis, sest olen kindel, vähe on neid inimesi, kes võivad ütelda, et neil on terve Eesti läbi käidud, läbi matkatud …

Seekordse reisijuhi sissejuhatus on Eesti loodus- ja maastikuvaatlejalt, ühiskonna- ja kultuurivaatlejalt Toomas Kiholt, kes kinnitab, et isamaa on ilus, ja kuidas oma avastamisi teha ja milliseid radu käia, on õieti ükskõik. Ei pea tingimata ootama lambatalledena aia taga, kuni keegi teeotsa kätte näitab ja raja viidakestega tähistab, ei pea tingimata järgima RMK või kellegi teise sisse seatud radu. Muidugi on ka tähistatud teekondadel oma väärtus ja võlu, kui nad on rajatud mõistuse ja südamega. Toomas Kiho tõdeb, et neid radu tuleb käia aga samuti mõistuse ja südamega – muidu võib mõtlemine meid vaikselt maha jätta …

Rajatähised on nagu GPS puutüvedel, mida silmad otsivad ja usaldavad, jättes arutlemiseks järjest vähem ruumi ja põhjusi.

Ja veel, Eesti eeliseks on tema ühtlane terviklikkus, ta on igast kandist eriline, aga ometi homogeenne: ta kõlbab vaadata ja pakub end igal oma ruutkilomeetril. Eesti üks eeliseid on olnud ka see, et “maa on lahti”, mine, kuidas ja kuhu tahes … Tõsi, eramaad ja vastavad keelusildid on meil siin-seal tõkestamas rändaja teed. Need valdused on siiski piiratud ulatusega, neist saab mööda …

Toomas Kihol on sissejuhatuses veel mitmeid huvitavaid mõtteid, näiteks suurmaanteede võimalikust tarastamisest, järvedest ja jõgedest, vanadest maanteedest, mõisadest, äärmuspunktidest, kuid kindel on see, et Eesti kutsub, saab minna jala, rattaga, autoga, bussiga, häälega, suuskadega, paadiga, räätsadega, ka purjeka ja uiskudega, kuid ei maksa unustada sedagi, et Eesti on habras.

Teises peatükis saab sõna Maria Mägi-Rohtmets, kes on hariduselt jurist ja töötab vandeadvokaadina. Tema räägib lugejale igaüheõigusest, kinnitades, et 1. augustist 2014 kehtib meil uus igaüheõigus, mis on küllaltki sarnane varsemaga ja sätib paika inimese õigused ja kohustused suhtes loodusega. Lisaks seadusele tuleks muidugi tunda ka väljakujunenud tavasid ja nendega arvestada. Selles peatükis loeme sellest, et päikeseloojang ja –tõus ei mõjuta enam vabadust, kui kaua kehtib silt “Eramaa”, et omaniku tahe on eramaal seaduseks, kuidas mööda saata öö, metsa marjule, rändamine veekogude ääres ja kallasrajal, et ettevalmistus annab meelerahu. Maria Mägi-Rohtmets ütleb, et teadmatus võib olla huvitav ja ekstreemsus meeldejääv, aga ette teadmine tagab mõnusa meelerahu.

Järgmises peatükis peatub Kaido Einama sellel, kuidas andmekogudest leida uus ja põnev sihtkoht. Siin on juttu looduskaitseregistri andmebaasist (haruldane kivim puu ja maastik kui hea rahulik reisisiht), kultuurimälestiste registrist (kirikud, mõisad ning muud uuema ja vanema aja ehitised), Regio lahendused (huviväärsuste mugavaks otsimiseks: kaart, mobiiliäpp ja atlas), matkajatele on suureks abiks ka maa-ameti kaardid.

Seejärel räägib Kaido Einama ka sellest, kuidas jõuda metsa ja pärast tagasi koju. Headeks abilisteks on kaart, GPS, nutitelefon, äpid, juttu on sellestki, kuhu minna, kui teistega kohtuda ei taha. Juttu on isegi sellest, kuidas teha ise Google Street View.

Edasi räägib Enn Veepere (tema on arendanud Regios kaardirakendusi naviseadmetes kasutamiseks), millega navigeerida. Juttu on GPSist, kompassist ja nutitelefonist, sellestki, kas inimene vajab eraldi GPS-seadet, kui tal on nutitelefon.

Ja veel. Põnevat lugemist on palju. Carolina Schultz räägib geopeitusest, harrastussportlane Olle Rõuk räägib sirgjoonejooksust, orienteeruja Tõnis Laugesaar peatub orienteerumiskaardil kui abivahendil, geograaf ja Eesti rahvusatlase koostaja Taavi Pae räägib Eesti äärmuspunktidest (Eesti maismaa põjapoolseim punkt, põhjapoolseim maa, idapoolseim punkt, lõunapunkt, läänepunkt, kõige loodepoolsem punkt, äärmine kagunurk, Eesti keskpunktid).

Kaido Einama kirjutab lugejale veel ka kõrgest sihtkohast. Tuleb otsida kaardilt lähimad kõrguspunktid ja nii oleme leidnud uue avara vaatega reisisihi. Juttu on sellest, kuidas leiti kõige kõrgemad punktid, mida leiab kõige kõrgematest paikadest jm.

Kooliõpilane Võrumaalt, Hipp Saar kirjutab loo “Sada järve suvega”, sest on ju Eestis ligikaudu 1200 järve ja on suur privileeg, et saame siinses vabas looduses ujuda.

Muinsuskaitsja ja Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala dotsent Riin Alatalu kirjutab meile Eesti uhkeimatest mõisakoolidest, sest Eesti ligi 70 mõisakooli on ainulaadne õpikeskkond, kus kõneleb iga ehitusdetail ja pargipuu. Härrastemajade kasutamine koolina pakub vanale majale väärika uue elu.

Taavi Pae kirjutab veel ka retkest mööda Õ-piiri. Mandri-eestlased on suures osas omaks võtnud teadmise, et saarlased õ-häälikut ei kasuta ja asendavad selle ö-ga. Ometi pole see igal pool saarel niimoodi.

Kaido Einama teeb juttu ka lastega reisimisest. Mida lastega vaadata ja uurida? Kõige suurem tuulepark, kõige suurem vabaõhumuuseum, kõige jämedam puu, kõige sügavam järv, kõige võimsam muinaslinnus, põnevad varemed (Toolse ordulinnus, Pahkla raketibaas, Padise klooster, Vastseliina linnus), laiad loodusrajad (Kloogarannast Meremõisa, Nõva rand, Pokumaa, kanuumatkad, sõit lodjaga).

Nele Hendrikson jätkabki pokurahva loendusega, Fotoluksi juht Assar Jõepera kirjutab liikumisest kajaki ja kanuuga Eesti vetel (kanuu ja kajaki erinevused, kas kanuu või kajak, kuhu minna sõitma ja ilusaid looduspilte teha, kajakiga väikesaartele. Ka Kaido Einama täiendab kajaki ja kanuu lugu.

Eesti looduse pildistamisest räägib vabakutseline fotograaf Jarek Jõepera. Saame lugeda, kuidas ja kus pildistada metsloomi, aerofotod ja kaardikihid aitavad leida häid pildikohti. Jarek Jõepera soovitab metsa mines laadida akud ja võtta kaasa tikud, kuid kindlasti ka nautida ja pildistada.

Ja mis oleks matkamine ilma korraliku kõhutäiteta. Öeldakse ju, et tühi kott ei seisa püsti ja näljane reisikaaslane on kõige kehvem kaaslane. Matkamisest ja toidust räägib lugejale Priit “Wend” Kuusk. Selles peatükis on juttu soolast, piprast, vürtsköömenist, ürtidest, küüslaugust, mugavusmatkadest lambahautisega, kuid ka sellest, et võileibki tuleb hoolikalt planeerida. Saame teada, mida veel seljakotti visata, loeme ka koka vastutusest.

Lugemist on veel ja veel. Sõidame suuskadel läbi Eesti (geoloog ja hobimatkaja Marko “Pluuto” Puksing, jalutame läbi Eesti (Emajõe Lodjaseltsi eestvedaja Liisa-Lota Kaivo), käime iseendaga palverännuteel (Saja Retke retkejuht Peeter Pihlak), sõidame jalgrattaga (jalgrattaklubi Vänta Aga asutajaliige Rein Lepik).

Seejärel jõuame raamatu/reisijuhi teise osani, mis tutvustab meile Põhja-Eesti matkaradu. Need on välja toodud tähestikulise järjekorras ja neid on vägagi palju. Ma ei hakka neid Sulle siinkohal ette lugema, see jääb juba Sinu enda avastada, kuid alustame Aegna loodusraja, Ahula terviseraja, Alema botaanilise matkaraja, Alema terviseraja ja Altja loodus- ja kultuuriloolise rajaga, lõpetame Äntu Kaanjärve-Umbjärve õpperaja, Äntu tehisjärve ringi ja Äntu vana õpperajaga.

Edasi juba Lõuna-Eesti matkarajad. Alustame Abja-Paluoja terviseraja, Alatskivi matkaraja, Annikoru Männiku liikumisradade, Antsla Kasumetsa terviseraja, Apteerimäe metsaraja ja Dendropargi terviserajaga. Lõpetame Õrsava järve matkaraja, Ähijärve teeraja, Ööbikuoru matkaraja ja Öördi õpperajaga.

Leiame veel ühe osa ehk Lääne-Eesti matkarajad. Need algavad Abruka matkaradade, Abula-Kalasma matkaraja, Allika matkaraja, Allikasoo õpperaja ja Audaku matkarajaga. Lõppevad need Viieristi matkaraja, Vilsandi matkaraja ja Vändra terviserajaga.

Selline vahva, sisukas, põnev ja huvitav reisijuht on seekordne Regio reisijuht ehk “Matkame Eestis”. Olen kindel, et lugeja leiab siit väärt näpunäiteid ja head nõu. Ja kindlasti ka palju põnevaid mõtteid, kuhu minna matkama.


Malcolm Croft „Billie Eilish – vajalik juhend igale fännile“ (Tänapäev)

See huvitava pildimaterjaliga fänniraamat räägib loo Billie tõusust magamistoalauljast maailma kõige kuumemaks popartistiks. Kuidas ta laule kirjutab, milline on elu tähelepanu keskmes ja mismoodi on kujunenud tema ainulaadne stiil.

Palju tsitaate Billielt ja tema lähimatelt kaastöölistelt, lugusid kuulsusest, moest, fännidest ning paljust muust viivad justkui otse lavale, stuudiosse ja kulissidesse koos oma põlvkonna kõige tähelepanuväärsema artistiga.

Selle igati ägeda fänniraamatu esikaanel on kirjas veel: “Kõik, mida peab teadma maailma kuulsaimast popstaarist. Sõltumatu ja mitteametlik” ja sissejuhatuses öeldakse, et Billie Eilish on lihtsalt öeldes praeguse hetke hääl. Vaid mõne lühikese aastaga loodud muusika kõlab täpselt nii, nagu te ootaksite kõlavat 21. sajandi teist aastakümmet – koos kõigi selle vigade, eksimuste ja hirmudega.

Billie Eilish teeb minevikule tagasi vaatamata või eakaaslaste saundi jäljendamata ajakohast muusikat, mis näeb välja, tundub ja kõlab nagu ei ühelgi teisel tegutseval artistil. Alates Billie Eilishi ilmumist 2015. aastal – kummaliselt, imekombel, ootamatult – on tema iseloomustamiseks kasutatud nii paljusid omadussõnu. Ja need kõik on õiged. Ning valed. Sest ükski neist ei loe. Billie on Billie.

Billie Eilish on vallutanud muusikatööstuse, tehes kõike, mida ta tegema ei peaks, mis on paradoksaalsel kombel normiks kujunenud.

Fänniraamatu esimene peatükk on “Ükski paik ei ole selline nagu kodu”. Selle alguses tõdeb raamatu autor, kui Billie Eilish salvestas oma venna kummitavale pop-ballaadile “Ocean Eyes” vokaali, olles vaid 13-aastane, polnud tal aimugi, millist kära see tekitab. Viis aastat hiljem ületab Billie Eilishi looming žanreid, maitseid ja vanuseid eraldavaid piire.

Nii nagu selle peatüki pealkiri viitab, on siin juttu lauljatari kodust ja lapsepõlvest. Enne Billie sündi Los Angeles karmis linnaosas Highland Parkis oli tema vanematel – töötutel näitlejatel ja muusikutel Maggie Bairdil ja Patrick O’Connellil raskusi. Billie kinnitab, et nende linnaosas ei saanud pimeduse saabudes välja minna, sest see oli liiga ohtlik … Seal kõlas palju püssilaske.

Billie Eilish sündis 2001. aasta detsembris. Tema vanemad olid enne seda mänginud taustarolle populaarsetes USA telesarjades, nagu “Sõbrad” (“Friends”) ja “Läänetiib” (“The West Wing”). Tüdruku ema kuulus koos Will Ferrelliga hinnatud komööditruppi Groundlings ning oli komöödianäitleja Melissa McCarthy esimene improvisatsiooniõpetaja. Ema ja isa olid lugupeetud inimesed, kuid raha oli neil vähe.

“Üles kasvades ei olnud mul üldse raha,” meenutab Billie, “ma kasvasin vaesuses. Mul oli üks paar kingi ja üks särk.”

Saame teada sedagi, et Billie pere on alati olnud musikaalne. Ema ja vend kirjutavad laule, isa mängib klaverit ja ukulelet. Lauljatari lapsepõlve lemmikud olid ansambel The Beatles ja Avril Lavigne.

Billie ja tema vend Finneas sirgusid koduõppel, mis võimaldas perel koos olla. Samas said Bille ja tema vend anduda oma armastusele laulmise, tantsimise ja komponeerimise vastu. Billie tõdeb, et sai õppida neid asju, mida teda päriselt huvitavad ning millega ta edaspidi jätkata soovib.

Billie Eilish väljendas ennast alguses balleti, stepptantsu, džässi, hip-hopi ja kaasaegse tantsu kaudu. Ja just armastus tantsimise vastu tõi ta lõpuks laulmise juurde. 11-aastaselt murdis ta tantsutrennis puusa kasvuplaadi – nii puruns unistus saada professionaalseks tantsijaks. Pärast vigastust sai alguse Billie depressioon. Ta hakkas teraapia ja oma pere abiga muresid lauludesse valama, pannes piinavad mõtted paberile ja seades need akordideks. Vanemad panid tütre ka Los Angelese lastekoori, just seal arendas Billie välja oma nüüd kuulsaks saanud hääle. Ja selle, kuidas häält kasutada.

Fänniraamatu teine peatükk on “Pereäri”. Selle peatüki alguses tõdeb autor, et kõrgel tuledesäras võite te ju näha keerulist nime Billie Eilish Pirate Baird O’Connell, kuid Billie bränd on vaieldamatult pereäri. Sel juhul ei tohiks see üllatuseks tulla, et oma ustavaid fänne kutsub ta õdedeks-vendadeks ning kogu Billie ja Finnease ajastut defineeriv muusika on sündinud nende lapsepõlve magamistubades.

11-13-aastaselt hakkas Billie lugusid kirjutama Finneasest eraldi, ehkki suur vend kuulis sageli tema magamistoast kostvaid helisid, mis panid ta Billie uksele koputama. “Kui ta esimest korda laulis (kogu laulu), kandis ta meie majas ukulelel ette “Hotline Blings”,” mäletab Finneas. “Küsisin: “Kas sina kirjutasid selle?” Ma uskusin seda.”

2015. aasta alguses hakkasid vend ja õde koos lugusid kirjutama. Nad olid teineteisele parimad sõbrad, mis muutis ühise laulukirjutamise veelgi viljakamaks. Samas olid nad kindlad, et nad ei peaks tegema perebändi ja nad ei tahtnud teha ka duot. See oli teadlik otsus esitleda kõike Billie nime alt. Finneas kinnitab, et nad on mõlemad sooloartistid, kes teevad koos muusikat.

Kolmas peatükk on “Heli ja värv”, milles on juttu laulust “Ocean Eyes”, mis Billie ja Finnease üleöö maailmakuulsaks tegi. Ja see oli äge, sest nad ei olnud mõni sätitud ja muusikatööstuse toodetud piiramatu eelarvega popartistid. Nad olid tulnud otse oma magamistoast, kus nad olid kirjutanud meisterliku hittloo.

Kuus kuud hiljem, 2016 suvel sõlmis Billie lepingu Darkroomiga – Interscope Recordsiga koostööd tegeva butiik-muusikafirmaga. Billie asus koos Finneasega kohe oma esimest EP-d kokku panema.

Neljas peatükk on “Kodust kaugel”, milles loeme, et Billie valiti peagi sünge popmuusika antikangelaseks, Z-generatsiooni hääleks, maailma hetkeenesetunde täiusliku helikõrgusega sümboliks.

Üheksa kuud pärast laulu “Ocean Eyes” avaldamist sündis Billie debüüt: EP “Don’t Smile At Me” – üheksast laulust koosnev kogumik. Veidi enne seda läks Billie perega esimesele tuurile. Lugedes seda raamatut saame aru, et see polnud sugugi mitte lust ega lillepidu. Selles peatükis on juttu veel teistestki turneedest.

EP saavutas ruttu suure edu. Sellest on saanud moodne klassika, mis ei kuulu ühessegi stiili. See on laulukogumik, mille on kirjutanud iseseisvalt edu saavutanud ja oma vanusest märksa uhkem ja enesekindlam 16-aastane, kes kõlab teisiti kui kõik muu, mida oleme kuulnud. EP edu andis Billiele enesekindluse, et ta võib loominguliselt olla täiesti vaba, kaugel muusikatööstuse ahistavast haardest.

Selles peatükis on juttu veel ka värvidest, moest ja rõivastest, Billie ainulaadsest riietumislaadist. Selgub, et talle meeldib miksida sekkarite riideid tuntud kaubamärkidega, ta kirjeldab oma stiuili kui “megaodav kohtub udupeenega”.

Viies peatükk on “Nähtus”, milles on juttu Billie Eilishi murrangulisest albumist “When We All Fall Asleep, Where Do We Go?”. Selle albumi avaldamisega oli ta tõepoolest pärale jõudnud. Temast sai läbi aegade noorim naissoost sooloesineja, kes Ühendkuningriikides ja USA-s otse esimesele kohale tõusis ning esimene sellel aastatuhandel sündinud number üks artist.

Billie on selle albumi kohta ütelnud, et talle meeldib see, mille ta on loonud, ja see on haruldane. Ta on selle üle väga õnnelik. Nad nägid selle plaadi kallal väga pikalt vaeva ja selle kallal töötamine oli tõesti vaevaline. Billie ei tahtnud teha hullumeelset heatujumuusikat, millel puudub tähendus. Ta tegi muusikat, mida on ka laval äge esitada.

Ootused plaadile olid suured, paljud arvasid, et kuulsus muudab Billiet ja tema muusikat, kuid Billiel ja Finneasel valmis just see plaat, mida nad soovisid teha. Saad lugeda ka albumi valmimisest. Albumil on sünge toon, vestlust meenutavad laulusõnad, suurepärane vokaalne esitus, erinevaid muusikastiile on sulandatud – EDM, trap, džäss, elektropopp, hip-hop. Juttu on ka unenägudest, kuid ka Billiel esinevast unehalvatusest.

Raamatu lõpus saame teada, et 2020 jaanuaris võttis Billie vastu väljakutse kirjutada ja salvestada tiitrilugu uusimale James Bondi filmile “007: Surm peab ootama”.

Jaanuaris 2020 noppis 18-aastane lauljatar viis Grammy-auhinda kuuest, millel oli nomineeritud, sh. Grammy “suure neliku” kategooriates: aasta laul, aasta plaat, parim uus artist ja aasta album.

Põnevaid Billie Eilishi mõtteid sellest raamatust:

“Kõik, mida ma kunagi soovinud olen, on olla laval ja lasta inimestel endale kaasa elada.”

“Mul on tunne, et asi läheb natuke käest ära, aga mul on mu vend. Me kirjutame kõike koos – tema produtseerib ning ema ja isa tuuritavad koos minuga. Kui ma olen kodust ära, on kodu vähemalt minuga kaasas.”

“Minu meelest on kõik võrdselt väärtustamise ära teeninud, ükskõik kui vanad nad ka ei oleks, aga tahan öelda, et mul ei ole kiitmise vastu midagi. Mul on sellega kõik hästi.”

“Ma olen iseendale suurepärane sõber. Mina ja ma saame tõesti hästi läbi. Arvan, et olen vahel väga naljakas, ma oskan üksi hästi aega veeta ning oskan ennast naerma ajada, mis on minu meelest tähtis.”

“Ma olen alati olnud selline, kes tahab silmatorkavalt riietuda. Olen alati tahtnud silmatorkav välja näha, olen alati tahtnud, et inimesed mind vaataksid, olen alati tahtnud, et nad mind märkaksid. Ja see kuulus minu juurde juba enne, kui see kuulsuse asi … juhtus.”

“Kuulsus on nagu ravim. Kuid see ei pane mind ennast paremini tundma.”

 


Lena Söderström „Toorjuustu- ja šokolaadikoogid“ (Ühinenud Ajakirjad)

KÕIK ARMASTAVAD TOORJUUSTU- JA ŠOKOLAADIKOOKE!

Rootsi toiduajakirjaniku ja kokaraamatute autori Lena Söderströmi imekaunis raamat vallutab kindlasti iga koogisõbra südamed. Lase neil lihtsatel ja maitsvatel retseptidel end inspireerida!

Portaali Nami-Nami perenaine ja ajakirja Kodu & Aed köögitoimetaja Pille Petersoo kirjutab raamatu kohta nii:

„Kreemjad ja rikkalikud toorjuustukoogid on ookeani tagant meie kohupiimakookide kõrvale tulnud selleks, et jääda. Raamatu silmatorkavalt ahvatlevad ja uudsete kooslustega toorjuustukoogid on koogirepertuaarile oodatud värskendus. Leiad siit ka minu lemmiku, klassikalise kladdkaka, ja selle moodsamad sõsarad. See Rootsis palavalt armastatud šokolaadikook on kuninglikult pehme sisu ja rikkaliku maitsega ning hoopis teistsugune, kui meil levinud küpsetuspulbriga kergitatud kohevad koogid.

Oma esimese kladdkaka küpsetasin juba 1990. aastal, kui leidsin retsepti ingliskeelsest Rootsi koogiraamatust, mille tõid kingituseks kaasa kaks Rootsi koolitüdrukut. Alguses pelgasime, et raamatus oli trükiviga ja kergitusaine lihtsalt välja jäänud, aga hiljem saime teada, et just seda tüüpi kooke ¬- parajalt pehmeid, niiskeid ja kergitusaineta - harjusid rootslased sööma pärast teist maailmasõda, kui küpsetuspulber oli lihtsalt defitsiit.“

No nii, kallid sõbrad. Seekord juttu ka ühest uuest kokandusraamatust ehk raamat toorjuustu- ja šokolaadikookidest. Raskel ajal tuleb kodus ikka ise asjad käsile võtta ja miks mitte end sellel keerulisel ajal ka veidi hellitada ning keelele ja meelele midagi head pakkuda. Kusagilt lugesin uudist, et just rasketel aegadel peaks inimestel olema kodus kohvi ja šokolaadi, et mingil hetkel oma meeleolu taastada ja mitte väga stressi langeda.

Selle kauni kujunduse ja väga isuäratavate fotodega raamat algab ühe mõtteteraga: “Oivaliselt šokolaadise, pehme ja mahlase, õrnalt kreemja ja mõnusalt mureda maitsev kooslus.” See sobib suurepäraselt iseloomustama tervet seda raamatut.

Raamatu alguses tõdeb Lena Söderström, et ta mõtles paar päeva, kas kirjutada toorjuustukookidest või šokolaadikookidest. Ta arutles endamisi, et tihtipeale on just lihtsad asjad need kõige paremad. Kas on midagi lihtsamat kui šokolaadikoogi küpsetamine? Sellise, mis on mõnusalt šokolaadine, pehme ja veidi niiske, nagu seda vaid üks šokolaadikook võib olla. Aga kui tekib igatsus kreemja ja mureda koosluse järele, kas siis pole mitte parem üks toorjuustukook?

Ja nii sündiski see raamat, kus on sees mõlemat tüüpi koogid.

Autor jätkab kinnitades, et selles raamatus on tumeda šokolaadiga koogid, valge šokolaadiga koogid, šokolaaditordid, külmutatud juustukoogid, juustukoogid puuviljade ja marjadega, hulganisti moodsaid soolase-magusa kooslusega kooke Nutella, kommide ja maapähklivõiga. Enim kõneainet pakkusid söödava kullalehega toorjuustukoogid vahvlitorbikus, toorjuustukoogidipp ja šokolaaditordid.

Lena Söderström soovitab tema tegemisi jälgida ka Instagramis.

Ma ei hakkas Sulle siinkohal kõiki neid raamatus olevaid retsepte lahti kirjutama, kui mõned toon siin näitena välja küll. Siis on Sul lihtsam otsustada, kas see raamat endale hankida või mitte, kuid ma usun, et selle raamatu abiga võid sisustada magusalaua üsna pikaks ajaks.

Raamatu esimene maius on šokolaadikook luksusliku mascarpone-tädisega.

Selle retseptiga peaks valmis saama kook, millest saad 6-8 tükki.

Vaja läheb 300 g šokolaaditükkidega küpsiseid, 50 g mandlilaaste, 100 g sulatatud võid. Täidiseks on vaja 300 g mascraponet, 1 dl vahukoort, 300 g valge šokolaadi nööpe või tükeldatud valget šokolaadi. Kaunistamiseks 1 dl valge šokolaadi nööpe, mahedalt kasvatatud söödavaid lilli, näiteks roose, tuhksuhkrut.

Ja mida nendega nüüd peale hakata? Autor õpetab: “Murra küpsised väikesteks tükkideks ja purusta need koos mandlilaastudega köögikombainis. Lisa või ja sega. Laota segu lahtikäivasse koogivormi (läbimõõt 22 cm) ja suru lusikaga kinni. Pane koogivorm külmkappi.

Kuumuta vahukoor väikeses potis. Tõsta pott pliidilt ja sulata šokolaad kuumas koores pidevalt segades. Lase segul jahtuda.

Sega mascarpone šokolaadi-kooresegu hulka ja laota täidis koogipõhjale. Tõsta kook külmkappi 4-5 tunniks (võimalusel üle öö).

Kaunista šokolaadinööpide, lillede, õielehtede ja sõelutud tuhksuhkruga.”

Lisaks on selle retsepti juures ka soovitus – šokolaadinööbid võib asendada šokolaadilaastudega. Hoia valget šokolaadi peopesal, et seda veidi pehmendada, ja lõika laastud tavalise juustunoaga.

Selline retsept. Ma usun, et juba lugedes hakkas isutama, on ju nii. Rääkimata sellest, kui seda nüüd ka valmistama hakata. Kusjuures mulle tundub, et sellega saaks vist isegi mina hakkama … ma loodan vähemalt nii …

Vaatame edasi. Klassikaline ameerika juustukook, kommidega (M & M’s kommid) šokolaadikook, valge šokolaadiga tassikoogid, klassikaline pehme šokolaadikook, ja seejärel küpsetamata smuuti-toorjuustukook.

Selle retseptiga peaks valmis saama 8-10 tükki seda hõrku kooki.

Vaja läheb 300 g digestiivküpsiseid, 100 g sulatatud võid. Täidise jaoks on vaja 500 g toorjuustu, 2 dl tuhksuhkrut, 2 dl vahukoort, 3 dl paksu Türgi jogurtit, 5 dl külmutatud marju (mustikad ja/või vaarikad). Pealse jaoks on vaja 2 dl paksu Türgi jogurtit, poolsulanud või värskeid marju kaunistamiseks (mustikad ja/või vaarikad).

Ja nüüd juhtnöörid: „Purusta küpsised köögikombainis. Lisa või ja sega ühtlaseks. Suru segu lahtikäiva koogivormi (u 20 x 30 cm) põhja ja äärtele. Aseta vorm sügavkülma.

Pane toorjuust kaussi ja mikserda läbi. Mikserda juurde suhkur, vahukoor ja jogurt. Lisa marjad ja sega kergelt läbi.

Tõsta kook sügavkülma 4-5 tunniks (võimalusel üle öö). Lase koogil enne serveerimist 40-50 minutit sulada.

Määri koogile jogurt ja kaunista poolsulanud marjadega.“

Soovitus on ka: seda kooki võib küpsetada ka ristkülikukujulises või siis väikeses keeksivormis.

Järgnevad vaarika-toorjuustukook vahukoore ja vaarikatolmuga, šokolaadiglasuuriga kakaokook ehk kärleksmumskladdkaka (issand kui keeruline nimi ...), kuldsed koogikesed, valge šokolaadikook laimiglasuuriga, õuna-toorjuustukook purgis (see on üks hiiglama huvitav lahendus, mida tasuks kindlasti proovida), Nutella-maapähkli-toorjuustukook (siin saavad kõik Nutella-sõbrad oma lemmikut mõnusasti kasutada), seejärel juba ka karamellikaste ja šokolaadikaste.

Kuid see pole veel kõik – lihtsad valge šokolaadi muffinid pruunistatud võiga, külmutatud toorjuustukook marjadega, vaarika-toorjuustukook a la tiramisu, Nutella-šokolaadikook beseekattega, pehmed šokolaadikoogitrühvlid (siin saad kasutada veidi varasemat šokolaadikoogi retsepti), kikerherne-šokolaadikook šokolaadiglasuuri ja maapähklitega, küpsetamata toorjuustukook Oreo küpsistega (selles retseptis kasutatakse tõepoolest suurepäraseid Oreo küpsiseid), valge šokolaadi ja õuntega toorjuustukook (pildil näeb see kook küll igati uhke välja), Key Lime toorjuustukook, küpsetatud banaani-toorjuustkook (küpsetatud banaan šokolaadiga on muideks üks minu lemmikutest), prantsuse šokolaadimuffinid mokakreemiga, koorene rabarberi-toorjuustukook (rabarber jällegi üks minu lemmikutest), õuna-šokolaadikook (mulle tundub, et see üks esimesi retsepte, mida asun katsetama), šokolaadikoogi ja vaarika-toorjuustu koogijäätis (milline imeline retsept!), mustika-toorjuustukook, venepärased rikotamuffinid röstitud madlitega, toorjuustkook suvemarjadega (kes meist ei ootaks suve ja suviseid marju!), šokolaadikook mokakreemiga (seegi kook näeb pildil igati uhke ja isuäratav välja), külmujtatud toorjuustukook granadillijogurtiga, Crema Catalana toorjuustukook, ploomi-toorjuustukook valge šokolaadiga.

Kas see on kõik? Sugugi mitte. Retsepte jagub veel – kirsi-toorjuustukook, sidruni-toorjuustu-tassikoogid vahukoore ja maasikatega (vahukoor ja maasikad!!!), toorjuustutort vaarikate ja valge šokolaadiga, vabas vormis toorjuustukook besee ja maasikatega (minu lapsepõlve üks lemmikmaiuseid oli ju ometigi besee), küpsetamata safrani-toorjuustukook punaste marjadega, pehme šokolaaditort kõikide lisanditega (siin kasutatakse ka lahustuvat kohvipulbrit), krõmpsuv jogurti-toorjuustukook, kihiline magustoit šokolaadikoogiga, külmutatud toorjuustukook Baileysi ja valge šokolaadiga (siin tuleb mängu Baileysi liköör, ma tean oma tutvusringkonnas mitmeidki inimesi, kes seda jooki jumaldavad, nüüd on võimalus seda ka koogile lisada), pehme šokolaadikook Dumle kommidega (jällegi paljude inimeste lemmik – Dumle kommid), külmutatud granadilli-toorjuustukook valge šokolaadiga, New Yorgi mustika-toorjuustukook, külmutatud maasika-toorjuustukook, vaarika-toorjuustu tatrletid, vaarika-toorjuustukook a la charlotte russe, trühvlitort maasikate ja vahukoorega (oi, sa pead seda fotot nägema), soojad pehmed šokolaadikoogid, marjade ja röstitud valge šokolaadi alla peidetud šokolaadikook, külmutatud toorjuustukoogikesed kommide ja Nutellaga, pähkli-šokolaadikook šokolaadi-võikreemi ja mustikatega, toorjuustukoogidipp maasikatega, kuldne toorjuustu-kook vahvlitorbikus ja viimane retsept – Pavlova mascarponekreemi ja maasikatega.

Selline hõrk, magus ja maitsev on see koogiraamat. Väga palju väga põnevaid ja huvitavaid retsepte, nii et magusaisu peaks küll täidetud saama. Seega, valige retsept ja hakkame toimetame.

Head isu!


Jaan Tamm „101 Eesti kindlust ja kaitserajatist“ (Varrak)

Lühiülevaade Eesti pinnal viie tuhande aasta jooksul kasutatud kaitserajatistest. Kuna viimaseid on ehitatud enamasti ikka oma pere, kodu ja vara kaitseks, siis ongi pea kaks viiendiku raamatu mahust seotud meie rahva iseolemise ehk muinasajal rajatud linnustega, mida minimaalselt täiendab ülevaade kindlusehitistest Eesti Vabariigi kirdepiiril ning Alutagusel, aga samuti kaitseväe kasarmust Rakveres ning Mereväe Ekipaažist Tallinnas.

Valitud mälestiste hulgas on terve hulk selliseid, eriti muinas- ja keskaega käsitlevas osas, mida on uuritud minimaalselt või pole seda üldse tehtud, mistõttu iga järgnev arheoloogiline kaevamine või müüripindade avamine võib raamatus esitatut oluliselt täiendada või lausa muuta. Aga ajalugu ongi selline, et iga uurimisega lähenetakse tõele, ometi iialgi seda kätte saamata.

Kirjastuse Varrak raamatusari „101 Eesti ...“ on minu arvates üks huvitavamaid ja sisukamaid raamatusarju, mis meil vimastel aastatel ilmunud on. Selles sarjas on oma ala tuntud tegijad ja spetsialistid kirjutanud nii plaatidest, raamatutest, arhitektuurist, pühakodadest, vana aja asjadest, kunstist, ajakirjandusest, nõukogude aja ehitistest, monumentidest, teatrisündmustest, looduspaikadest, toitudest ja toiduainetest, lahingutest, laevadest, loomadest, puudest ja põõsastest, lilledest, ravimataimedest jm. Kui iga teema kohta saad lugeda 101 lugu, siis usun, et see on üsna piisav maht, et ennast eesti asjadega kurssi viia.

Uue raamatu autoriks on Jaan Tamm, kes kirjutab meile kindlustest ja kaitserajatistest. Ma olen ka varem väga huvitavaid Jaan Tamme kirjutatud raamatuid lugenud, näiteks Padise kloostrist, Pirita kloostrist, Tallinna Püha Miikaeli kloostrist. Kõik need on väga huvitavad, sisukad ja suurepäraselt kirjutatud. Üks põnev raamat meenus mulle veel, mille autoriks on Jaan Tamm – see on „Muinas-Tallinna otsimas“.

Selle raamatu saatesõnas ütleb Jaan Tamm, et käesolev raamat on lühiülevaade Eesti pinnal viimase viie tuhande aasta jooksul kasutatud kaitserajatistest. Kuna viimaseid ehitatakse reeglina ikka oma pere, kodu ja vara kaitseks, siis ongi pea kaks viiendikku raamatu mahust seotud meie rahva iseolemise ehk muinasajal rajatud linnustega, mida minimaalselt täiendab ülevaade kindlusehitistest Eesti Vabariigi kirdepiiril ning Alutagusel, aga samuti kaitseväe kasarmust Rakveres ning mereväe ekipaažist Tallinnas.

Raamatu esimene tutvustatav on Iru Linnapära Harjumaal. Saame lugeda, et arheoloogid ja ajaloolased on Tallinna eellaseks pidanud selle idapiirile, Litoriinamere klindilahes Pirita jõe parmekalda kõrgele järsunõlvalisele seljakule jäävat Iru linnamäge. Tegelikult paikneb Irus koos mitut tüüpi muistiseid (linnus, asula, kalmed, põllujäänused), kuid vaieldamatult tuntuim neist on Iru linnus (vanemas kõnepruugis Iru Linnapära), mille 1920. aasta alguses tegi tuntuks Artur Spreckelsen. Viimane tugines omakorda aga Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kunsteeposele „Kalevipoeg“. Selle esmane arheoloogiline uurimine langes aga kokku teistegi Eesti muinasaegsete kindlustuste Eesti Vabariigi esimese põlvkonna arheoloogide samaaegsete (1936-1938) uurimistöödega Iru Linnapära kohta. Saame teada, et siinsete vallide peamiseks rajamismaterjaliks on olnud kivid, põhiliseks konstruktsiooniks aga kuivmüür valli sise- ja välisküljel. Vallis on, eriti selle siseküljel, kasutatud ka palkkonstruktsioone, lisaks nendele veel liiva, mis eriti hästi on jälgitav näiteks siinse keskvalli edelaküljel ... Linnapära eri osi tulebki vaadelda omaette kindlustustena, mida on kasutatud enamasti eriaegselt ning kahte linnusepoolt eraldav keskvall oli ehitatud kirdepoolse osa kaitseks rünnakute vastu edela poolt.

Loomulikult on kõikide 101 kindluse ja kaitserajatise juures ka fotosid ning jooniseid.

Vaatame edasi. Saame tuttavaks Jägala Jõesuu linnamäega (Harjumaa), Kuusalu Pajulinnaga (Harjumaa), Padise Vanalinnamäega (Harjumaa), ja seejärel Raplamaal asuva Varbola Jaanilinnaga.

Ajaloo annaalidesse ilmub Varbola Jaanilinn Henriku Liivama kroonikas 1214. aastal castrum Warbole nime all seoses Novgorodi vürsti Mstislav Mstislavitš Udaloi sõjaretkega Eestimaale.

60 km kaugusel Tallinnast lõuna-edelas Nissi kihelkonnas paiknev, rahvasuus Jaanilinna nime all tuntud linnus on Eesti üks suurimaid muinaskantse, mille pindala on 2 ha. Koos valli ja selle jalamil oleva kraaviga võtab ta aga enda alla üle 5 ha ... Linnuse vallis on nii ida- kui lääneküljel väravakäik koos väljastpoolt neisse suubuva muistse teega ... Jätkuks 1930. aastate kaevamistele leitud 16.-17. sajandi 30 luustikuga kalmistule toimusid 1953. aastal kaevust põhja pool 80 m2 alal uurimistööd, mille käigus avastati veel terve hulk 15.-17/18. sajandi matuseid, samuti linnuseajast pärit kümmekond ahjuvaredega hoonekohta 12.-13. sajandist 4-5 x 5-6 m suurustes vundamendita palkhoonetes paiknesid ka ahjud, mille tagaseinas asus püstjalt asetatud suurem kivi ning ahjusuust ettepoole ulatuvate otste vahel oli leease. Ahjuvarede kohal paiknevate kivikuhelike põhjal loendati linnuseõues ligikaudu 90 hoonealust.

Loeme edasi. Järgnevad Lohu Jaanilinn (Raplamaa), Keava linnamägi (Raplamaa), Jäneda linnamägi (Lääne-Virumaa), Varangu Veskikants (Lääne-Virumaa), Äntu Punamägi (Lääne-Virumaa), Toolse linnamägi (Lääne-Virumaa), Pada I linnamägi (Lääne-Virumaa), Purtse Tarakallas (Ida-Virumaa), Asva kindlustatud asula (Saaremaa), Kärla Lihulinn (Saaremaa), Kaarma maalinn (Saaremaa), Muhu Linnuse maalinn (Saare maakond), Pöide (Kahutsi) maalinn (Saaremaa), Valjala linnus (Saaremaa), Karuse (Valta) Linnuse maalinn (Pärnumaa), Soontagana maalinn (Pärnumaa), Lõhavere linnamägi (Viljandimaa), Sinialliku linnamägi (Viljandimaa), Alatskivi Kalevipoja säng (Tartumaa), Unipiha linnamägi ja asula (Tartumaa), Viljandi linnus (Viljandimaa).

Vaatame Viljandi linnust. Viljandi Lossimägedes, nn Kaevumäel asuva Eesti ühe võimsama muinasaegse kindlustuse Viljandi linnuse kohta võime leida kõige rohkem kaaseaegseid andmeid Henriku Liivimaa kroonikas, kus seda on mainitud lausa 18 erinevas lõigus (enamasti castrum Villende kujul).

Seda paika on üritatud sageli vallutada, kuid vallutamise kirjeldused ei anna aga konkreetseid andmeid ei linnuse suuruse ega vallidest sissepoole jäänud ala kohta. Siiski on aidanud seda konkreetsemaks muuta arheoloogilised kaevamised ajavahemikus 1939-2007, mille alusel võib öelda, et muinaslinn hõlmas arvatavasti 3000-4000 m2 suurust ala, mis hiljemalt 13. sajandi alguseks oli tõenäoliselt kõigist külgedest ka vallidega ümbritsetud ... Muinaslinnusega seostub aga Lossimägede lõunapoolses otsas olevatel küngastel – Musumäel, Pähklimäel ja Suusahüppemäel – avastatud kultuurikiht, mille algus pärineb viikingiajast.

Liigume edasi. Tartumaalt leiame Tartu muinaslinnuse, Valgamaalt Otepää linnamäe ja Tõrva Tantsumäe, Põlvamaalt Tilleoru Kantsimäe, Võrumaalt Järveküla (Urvaste) linnamäe, Rõuge linnamäe, Luhtõ linnamäe, kuid seejärel saame lugeda juba kindluslinnast Tallinnast, keskaegsest Tartust, Uuest- ja Vanast-Pärnust, Viljandi linnamüürist, Narva linnast, Haapsalu linnamüürist, Tallinna Toompea ordulinnusest. Nii jõuamegi ordulinnusteni – Toolse, Rakvere, Narva, Pärnu, Vasknarva, Paide, Laiuse, Põltsamaa, Viljandi, Tarvastu, Karksi, Helme ja Maasilinna ordulinnus.

Ordulinnustele järgnevad piiskopilinnused. Neist esimene (raamatus on see järjekorras 54) on Otepää piiskopilinnus, mis on rajatud Otepää muinaslinnuse peale rajatud piiskopilinnus on esimene kivilinnus Lõuna-Eestis ning selle ehitamisel kasutatud materjali tõttu ka vanim tellisehitis Eestis. Selle ehitamist alustati 1224. aastal, mil Otepää oli lühikest aega Tartu piiskopkonna keskus, ning seda kasutasid piiskop Hermann I neli vasalli, seejärel läänistati see von Uexküllidele. Seejärel juba Haapsalu, Lihula, Kuressaare, Kiviloo, Porkuni, Tartu, Kirumpää ja Vastseliina piiskopilinnus.

Oleme saanud tuttavaks ordu- ja piiskopilinnustega, kuid olemas on ju ka läänilinnused. Selles raamatus loeme Keila, Angerja, Kiiu, Kiltsi, Vao, Järve, Edise, Kalvi, Purtse, Kiltsi (Valgevälja), Virtsu, Vigala, Kasti, Rannu, Rõngu, Vana-Antsla ja Valipe läänilinnus.

Kuid see pole veel sugugi mitte kõik, sest põnevaid kohti on Eestimaal veel ja veel. Näiteks Kärkna kindlusklooster Tartumaal, uhke ja võimas Padise kindlusklooster Harjumaal, mida esmakordselt mainiti juba 1257. aastal, Tallinna vallkindlustused, Tartu vallkindlustused, Narva bastionid, Pärnu vallkindlustused, Kuressaare linnus-kindlus, Paide vallkindlustused, Paldiski Tähtkants, Naissare Tähtkants, Tartu püssirohukelder, kaitsekasarm Kalarannas, vesilennukite angaarid Miinisadamas, Peeter Suure merekindlus, Soome, Liivi ja Põhjalahe positsioonid, aku- ja torpeedokoda Miinisadamas, Eesti Vabariigi kirdepiiri kindlusehitised, Rakvere jalaväekasarm Nortsu tänaval, Mereväe ekipaaž Tallinnas, Tannenebergi (Sinimägede) 1944. aasta kaitseliin, Stebeli patarie Sõrves ja viimasena selles raamatus Türisalu raketibaas.

Selline huvitav valik raamatus „101 Eesti kindlust ja kaitserajatist“. Usun, et ka selle raamatu abiga saaks teha põnevaid reise ja retki mööda Eestimaad ning tutvuda meie ajalooga just selliste objekti abil. Kindlasti oleks see põnev ja huvitav reis mööda Eestimaad.