Lena Söderström „Toorjuustu- ja šokolaadikoogid“ (Ühinenud Ajakirjad)

KÕIK ARMASTAVAD TOORJUUSTU- JA ŠOKOLAADIKOOKE!

Rootsi toiduajakirjaniku ja kokaraamatute autori Lena Söderströmi imekaunis raamat vallutab kindlasti iga koogisõbra südamed. Lase neil lihtsatel ja maitsvatel retseptidel end inspireerida!

Portaali Nami-Nami perenaine ja ajakirja Kodu & Aed köögitoimetaja Pille Petersoo kirjutab raamatu kohta nii:

„Kreemjad ja rikkalikud toorjuustukoogid on ookeani tagant meie kohupiimakookide kõrvale tulnud selleks, et jääda. Raamatu silmatorkavalt ahvatlevad ja uudsete kooslustega toorjuustukoogid on koogirepertuaarile oodatud värskendus. Leiad siit ka minu lemmiku, klassikalise kladdkaka, ja selle moodsamad sõsarad. See Rootsis palavalt armastatud šokolaadikook on kuninglikult pehme sisu ja rikkaliku maitsega ning hoopis teistsugune, kui meil levinud küpsetuspulbriga kergitatud kohevad koogid.

Oma esimese kladdkaka küpsetasin juba 1990. aastal, kui leidsin retsepti ingliskeelsest Rootsi koogiraamatust, mille tõid kingituseks kaasa kaks Rootsi koolitüdrukut. Alguses pelgasime, et raamatus oli trükiviga ja kergitusaine lihtsalt välja jäänud, aga hiljem saime teada, et just seda tüüpi kooke ¬- parajalt pehmeid, niiskeid ja kergitusaineta - harjusid rootslased sööma pärast teist maailmasõda, kui küpsetuspulber oli lihtsalt defitsiit.“

No nii, kallid sõbrad. Seekord juttu ka ühest uuest kokandusraamatust ehk raamat toorjuustu- ja šokolaadikookidest. Raskel ajal tuleb kodus ikka ise asjad käsile võtta ja miks mitte end sellel keerulisel ajal ka veidi hellitada ning keelele ja meelele midagi head pakkuda. Kusagilt lugesin uudist, et just rasketel aegadel peaks inimestel olema kodus kohvi ja šokolaadi, et mingil hetkel oma meeleolu taastada ja mitte väga stressi langeda.

Selle kauni kujunduse ja väga isuäratavate fotodega raamat algab ühe mõtteteraga: “Oivaliselt šokolaadise, pehme ja mahlase, õrnalt kreemja ja mõnusalt mureda maitsev kooslus.” See sobib suurepäraselt iseloomustama tervet seda raamatut.

Raamatu alguses tõdeb Lena Söderström, et ta mõtles paar päeva, kas kirjutada toorjuustukookidest või šokolaadikookidest. Ta arutles endamisi, et tihtipeale on just lihtsad asjad need kõige paremad. Kas on midagi lihtsamat kui šokolaadikoogi küpsetamine? Sellise, mis on mõnusalt šokolaadine, pehme ja veidi niiske, nagu seda vaid üks šokolaadikook võib olla. Aga kui tekib igatsus kreemja ja mureda koosluse järele, kas siis pole mitte parem üks toorjuustukook?

Ja nii sündiski see raamat, kus on sees mõlemat tüüpi koogid.

Autor jätkab kinnitades, et selles raamatus on tumeda šokolaadiga koogid, valge šokolaadiga koogid, šokolaaditordid, külmutatud juustukoogid, juustukoogid puuviljade ja marjadega, hulganisti moodsaid soolase-magusa kooslusega kooke Nutella, kommide ja maapähklivõiga. Enim kõneainet pakkusid söödava kullalehega toorjuustukoogid vahvlitorbikus, toorjuustukoogidipp ja šokolaaditordid.

Lena Söderström soovitab tema tegemisi jälgida ka Instagramis.

Ma ei hakkas Sulle siinkohal kõiki neid raamatus olevaid retsepte lahti kirjutama, kui mõned toon siin näitena välja küll. Siis on Sul lihtsam otsustada, kas see raamat endale hankida või mitte, kuid ma usun, et selle raamatu abiga võid sisustada magusalaua üsna pikaks ajaks.

Raamatu esimene maius on šokolaadikook luksusliku mascarpone-tädisega.

Selle retseptiga peaks valmis saama kook, millest saad 6-8 tükki.

Vaja läheb 300 g šokolaaditükkidega küpsiseid, 50 g mandlilaaste, 100 g sulatatud võid. Täidiseks on vaja 300 g mascraponet, 1 dl vahukoort, 300 g valge šokolaadi nööpe või tükeldatud valget šokolaadi. Kaunistamiseks 1 dl valge šokolaadi nööpe, mahedalt kasvatatud söödavaid lilli, näiteks roose, tuhksuhkrut.

Ja mida nendega nüüd peale hakata? Autor õpetab: “Murra küpsised väikesteks tükkideks ja purusta need koos mandlilaastudega köögikombainis. Lisa või ja sega. Laota segu lahtikäivasse koogivormi (läbimõõt 22 cm) ja suru lusikaga kinni. Pane koogivorm külmkappi.

Kuumuta vahukoor väikeses potis. Tõsta pott pliidilt ja sulata šokolaad kuumas koores pidevalt segades. Lase segul jahtuda.

Sega mascarpone šokolaadi-kooresegu hulka ja laota täidis koogipõhjale. Tõsta kook külmkappi 4-5 tunniks (võimalusel üle öö).

Kaunista šokolaadinööpide, lillede, õielehtede ja sõelutud tuhksuhkruga.”

Lisaks on selle retsepti juures ka soovitus – šokolaadinööbid võib asendada šokolaadilaastudega. Hoia valget šokolaadi peopesal, et seda veidi pehmendada, ja lõika laastud tavalise juustunoaga.

Selline retsept. Ma usun, et juba lugedes hakkas isutama, on ju nii. Rääkimata sellest, kui seda nüüd ka valmistama hakata. Kusjuures mulle tundub, et sellega saaks vist isegi mina hakkama … ma loodan vähemalt nii …

Vaatame edasi. Klassikaline ameerika juustukook, kommidega (M & M’s kommid) šokolaadikook, valge šokolaadiga tassikoogid, klassikaline pehme šokolaadikook, ja seejärel küpsetamata smuuti-toorjuustukook.

Selle retseptiga peaks valmis saama 8-10 tükki seda hõrku kooki.

Vaja läheb 300 g digestiivküpsiseid, 100 g sulatatud võid. Täidise jaoks on vaja 500 g toorjuustu, 2 dl tuhksuhkrut, 2 dl vahukoort, 3 dl paksu Türgi jogurtit, 5 dl külmutatud marju (mustikad ja/või vaarikad). Pealse jaoks on vaja 2 dl paksu Türgi jogurtit, poolsulanud või värskeid marju kaunistamiseks (mustikad ja/või vaarikad).

Ja nüüd juhtnöörid: „Purusta küpsised köögikombainis. Lisa või ja sega ühtlaseks. Suru segu lahtikäiva koogivormi (u 20 x 30 cm) põhja ja äärtele. Aseta vorm sügavkülma.

Pane toorjuust kaussi ja mikserda läbi. Mikserda juurde suhkur, vahukoor ja jogurt. Lisa marjad ja sega kergelt läbi.

Tõsta kook sügavkülma 4-5 tunniks (võimalusel üle öö). Lase koogil enne serveerimist 40-50 minutit sulada.

Määri koogile jogurt ja kaunista poolsulanud marjadega.“

Soovitus on ka: seda kooki võib küpsetada ka ristkülikukujulises või siis väikeses keeksivormis.

Järgnevad vaarika-toorjuustukook vahukoore ja vaarikatolmuga, šokolaadiglasuuriga kakaokook ehk kärleksmumskladdkaka (issand kui keeruline nimi ...), kuldsed koogikesed, valge šokolaadikook laimiglasuuriga, õuna-toorjuustukook purgis (see on üks hiiglama huvitav lahendus, mida tasuks kindlasti proovida), Nutella-maapähkli-toorjuustukook (siin saavad kõik Nutella-sõbrad oma lemmikut mõnusasti kasutada), seejärel juba ka karamellikaste ja šokolaadikaste.

Kuid see pole veel kõik – lihtsad valge šokolaadi muffinid pruunistatud võiga, külmutatud toorjuustukook marjadega, vaarika-toorjuustukook a la tiramisu, Nutella-šokolaadikook beseekattega, pehmed šokolaadikoogitrühvlid (siin saad kasutada veidi varasemat šokolaadikoogi retsepti), kikerherne-šokolaadikook šokolaadiglasuuri ja maapähklitega, küpsetamata toorjuustukook Oreo küpsistega (selles retseptis kasutatakse tõepoolest suurepäraseid Oreo küpsiseid), valge šokolaadi ja õuntega toorjuustukook (pildil näeb see kook küll igati uhke välja), Key Lime toorjuustukook, küpsetatud banaani-toorjuustkook (küpsetatud banaan šokolaadiga on muideks üks minu lemmikutest), prantsuse šokolaadimuffinid mokakreemiga, koorene rabarberi-toorjuustukook (rabarber jällegi üks minu lemmikutest), õuna-šokolaadikook (mulle tundub, et see üks esimesi retsepte, mida asun katsetama), šokolaadikoogi ja vaarika-toorjuustu koogijäätis (milline imeline retsept!), mustika-toorjuustukook, venepärased rikotamuffinid röstitud madlitega, toorjuustkook suvemarjadega (kes meist ei ootaks suve ja suviseid marju!), šokolaadikook mokakreemiga (seegi kook näeb pildil igati uhke ja isuäratav välja), külmujtatud toorjuustukook granadillijogurtiga, Crema Catalana toorjuustukook, ploomi-toorjuustukook valge šokolaadiga.

Kas see on kõik? Sugugi mitte. Retsepte jagub veel – kirsi-toorjuustukook, sidruni-toorjuustu-tassikoogid vahukoore ja maasikatega (vahukoor ja maasikad!!!), toorjuustutort vaarikate ja valge šokolaadiga, vabas vormis toorjuustukook besee ja maasikatega (minu lapsepõlve üks lemmikmaiuseid oli ju ometigi besee), küpsetamata safrani-toorjuustukook punaste marjadega, pehme šokolaaditort kõikide lisanditega (siin kasutatakse ka lahustuvat kohvipulbrit), krõmpsuv jogurti-toorjuustukook, kihiline magustoit šokolaadikoogiga, külmutatud toorjuustukook Baileysi ja valge šokolaadiga (siin tuleb mängu Baileysi liköör, ma tean oma tutvusringkonnas mitmeidki inimesi, kes seda jooki jumaldavad, nüüd on võimalus seda ka koogile lisada), pehme šokolaadikook Dumle kommidega (jällegi paljude inimeste lemmik – Dumle kommid), külmutatud granadilli-toorjuustukook valge šokolaadiga, New Yorgi mustika-toorjuustukook, külmutatud maasika-toorjuustukook, vaarika-toorjuustu tatrletid, vaarika-toorjuustukook a la charlotte russe, trühvlitort maasikate ja vahukoorega (oi, sa pead seda fotot nägema), soojad pehmed šokolaadikoogid, marjade ja röstitud valge šokolaadi alla peidetud šokolaadikook, külmutatud toorjuustukoogikesed kommide ja Nutellaga, pähkli-šokolaadikook šokolaadi-võikreemi ja mustikatega, toorjuustukoogidipp maasikatega, kuldne toorjuustu-kook vahvlitorbikus ja viimane retsept – Pavlova mascarponekreemi ja maasikatega.

Selline hõrk, magus ja maitsev on see koogiraamat. Väga palju väga põnevaid ja huvitavaid retsepte, nii et magusaisu peaks küll täidetud saama. Seega, valige retsept ja hakkame toimetame.

Head isu!


Jaan Tamm „101 Eesti kindlust ja kaitserajatist“ (Varrak)

Lühiülevaade Eesti pinnal viie tuhande aasta jooksul kasutatud kaitserajatistest. Kuna viimaseid on ehitatud enamasti ikka oma pere, kodu ja vara kaitseks, siis ongi pea kaks viiendiku raamatu mahust seotud meie rahva iseolemise ehk muinasajal rajatud linnustega, mida minimaalselt täiendab ülevaade kindlusehitistest Eesti Vabariigi kirdepiiril ning Alutagusel, aga samuti kaitseväe kasarmust Rakveres ning Mereväe Ekipaažist Tallinnas.

Valitud mälestiste hulgas on terve hulk selliseid, eriti muinas- ja keskaega käsitlevas osas, mida on uuritud minimaalselt või pole seda üldse tehtud, mistõttu iga järgnev arheoloogiline kaevamine või müüripindade avamine võib raamatus esitatut oluliselt täiendada või lausa muuta. Aga ajalugu ongi selline, et iga uurimisega lähenetakse tõele, ometi iialgi seda kätte saamata.

Kirjastuse Varrak raamatusari „101 Eesti ...“ on minu arvates üks huvitavamaid ja sisukamaid raamatusarju, mis meil vimastel aastatel ilmunud on. Selles sarjas on oma ala tuntud tegijad ja spetsialistid kirjutanud nii plaatidest, raamatutest, arhitektuurist, pühakodadest, vana aja asjadest, kunstist, ajakirjandusest, nõukogude aja ehitistest, monumentidest, teatrisündmustest, looduspaikadest, toitudest ja toiduainetest, lahingutest, laevadest, loomadest, puudest ja põõsastest, lilledest, ravimataimedest jm. Kui iga teema kohta saad lugeda 101 lugu, siis usun, et see on üsna piisav maht, et ennast eesti asjadega kurssi viia.

Uue raamatu autoriks on Jaan Tamm, kes kirjutab meile kindlustest ja kaitserajatistest. Ma olen ka varem väga huvitavaid Jaan Tamme kirjutatud raamatuid lugenud, näiteks Padise kloostrist, Pirita kloostrist, Tallinna Püha Miikaeli kloostrist. Kõik need on väga huvitavad, sisukad ja suurepäraselt kirjutatud. Üks põnev raamat meenus mulle veel, mille autoriks on Jaan Tamm – see on „Muinas-Tallinna otsimas“.

Selle raamatu saatesõnas ütleb Jaan Tamm, et käesolev raamat on lühiülevaade Eesti pinnal viimase viie tuhande aasta jooksul kasutatud kaitserajatistest. Kuna viimaseid ehitatakse reeglina ikka oma pere, kodu ja vara kaitseks, siis ongi pea kaks viiendikku raamatu mahust seotud meie rahva iseolemise ehk muinasajal rajatud linnustega, mida minimaalselt täiendab ülevaade kindlusehitistest Eesti Vabariigi kirdepiiril ning Alutagusel, aga samuti kaitseväe kasarmust Rakveres ning mereväe ekipaažist Tallinnas.

Raamatu esimene tutvustatav on Iru Linnapära Harjumaal. Saame lugeda, et arheoloogid ja ajaloolased on Tallinna eellaseks pidanud selle idapiirile, Litoriinamere klindilahes Pirita jõe parmekalda kõrgele järsunõlvalisele seljakule jäävat Iru linnamäge. Tegelikult paikneb Irus koos mitut tüüpi muistiseid (linnus, asula, kalmed, põllujäänused), kuid vaieldamatult tuntuim neist on Iru linnus (vanemas kõnepruugis Iru Linnapära), mille 1920. aasta alguses tegi tuntuks Artur Spreckelsen. Viimane tugines omakorda aga Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kunsteeposele „Kalevipoeg“. Selle esmane arheoloogiline uurimine langes aga kokku teistegi Eesti muinasaegsete kindlustuste Eesti Vabariigi esimese põlvkonna arheoloogide samaaegsete (1936-1938) uurimistöödega Iru Linnapära kohta. Saame teada, et siinsete vallide peamiseks rajamismaterjaliks on olnud kivid, põhiliseks konstruktsiooniks aga kuivmüür valli sise- ja välisküljel. Vallis on, eriti selle siseküljel, kasutatud ka palkkonstruktsioone, lisaks nendele veel liiva, mis eriti hästi on jälgitav näiteks siinse keskvalli edelaküljel ... Linnapära eri osi tulebki vaadelda omaette kindlustustena, mida on kasutatud enamasti eriaegselt ning kahte linnusepoolt eraldav keskvall oli ehitatud kirdepoolse osa kaitseks rünnakute vastu edela poolt.

Loomulikult on kõikide 101 kindluse ja kaitserajatise juures ka fotosid ning jooniseid.

Vaatame edasi. Saame tuttavaks Jägala Jõesuu linnamäega (Harjumaa), Kuusalu Pajulinnaga (Harjumaa), Padise Vanalinnamäega (Harjumaa), ja seejärel Raplamaal asuva Varbola Jaanilinnaga.

Ajaloo annaalidesse ilmub Varbola Jaanilinn Henriku Liivama kroonikas 1214. aastal castrum Warbole nime all seoses Novgorodi vürsti Mstislav Mstislavitš Udaloi sõjaretkega Eestimaale.

60 km kaugusel Tallinnast lõuna-edelas Nissi kihelkonnas paiknev, rahvasuus Jaanilinna nime all tuntud linnus on Eesti üks suurimaid muinaskantse, mille pindala on 2 ha. Koos valli ja selle jalamil oleva kraaviga võtab ta aga enda alla üle 5 ha ... Linnuse vallis on nii ida- kui lääneküljel väravakäik koos väljastpoolt neisse suubuva muistse teega ... Jätkuks 1930. aastate kaevamistele leitud 16.-17. sajandi 30 luustikuga kalmistule toimusid 1953. aastal kaevust põhja pool 80 m2 alal uurimistööd, mille käigus avastati veel terve hulk 15.-17/18. sajandi matuseid, samuti linnuseajast pärit kümmekond ahjuvaredega hoonekohta 12.-13. sajandist 4-5 x 5-6 m suurustes vundamendita palkhoonetes paiknesid ka ahjud, mille tagaseinas asus püstjalt asetatud suurem kivi ning ahjusuust ettepoole ulatuvate otste vahel oli leease. Ahjuvarede kohal paiknevate kivikuhelike põhjal loendati linnuseõues ligikaudu 90 hoonealust.

Loeme edasi. Järgnevad Lohu Jaanilinn (Raplamaa), Keava linnamägi (Raplamaa), Jäneda linnamägi (Lääne-Virumaa), Varangu Veskikants (Lääne-Virumaa), Äntu Punamägi (Lääne-Virumaa), Toolse linnamägi (Lääne-Virumaa), Pada I linnamägi (Lääne-Virumaa), Purtse Tarakallas (Ida-Virumaa), Asva kindlustatud asula (Saaremaa), Kärla Lihulinn (Saaremaa), Kaarma maalinn (Saaremaa), Muhu Linnuse maalinn (Saare maakond), Pöide (Kahutsi) maalinn (Saaremaa), Valjala linnus (Saaremaa), Karuse (Valta) Linnuse maalinn (Pärnumaa), Soontagana maalinn (Pärnumaa), Lõhavere linnamägi (Viljandimaa), Sinialliku linnamägi (Viljandimaa), Alatskivi Kalevipoja säng (Tartumaa), Unipiha linnamägi ja asula (Tartumaa), Viljandi linnus (Viljandimaa).

Vaatame Viljandi linnust. Viljandi Lossimägedes, nn Kaevumäel asuva Eesti ühe võimsama muinasaegse kindlustuse Viljandi linnuse kohta võime leida kõige rohkem kaaseaegseid andmeid Henriku Liivimaa kroonikas, kus seda on mainitud lausa 18 erinevas lõigus (enamasti castrum Villende kujul).

Seda paika on üritatud sageli vallutada, kuid vallutamise kirjeldused ei anna aga konkreetseid andmeid ei linnuse suuruse ega vallidest sissepoole jäänud ala kohta. Siiski on aidanud seda konkreetsemaks muuta arheoloogilised kaevamised ajavahemikus 1939-2007, mille alusel võib öelda, et muinaslinn hõlmas arvatavasti 3000-4000 m2 suurust ala, mis hiljemalt 13. sajandi alguseks oli tõenäoliselt kõigist külgedest ka vallidega ümbritsetud ... Muinaslinnusega seostub aga Lossimägede lõunapoolses otsas olevatel küngastel – Musumäel, Pähklimäel ja Suusahüppemäel – avastatud kultuurikiht, mille algus pärineb viikingiajast.

Liigume edasi. Tartumaalt leiame Tartu muinaslinnuse, Valgamaalt Otepää linnamäe ja Tõrva Tantsumäe, Põlvamaalt Tilleoru Kantsimäe, Võrumaalt Järveküla (Urvaste) linnamäe, Rõuge linnamäe, Luhtõ linnamäe, kuid seejärel saame lugeda juba kindluslinnast Tallinnast, keskaegsest Tartust, Uuest- ja Vanast-Pärnust, Viljandi linnamüürist, Narva linnast, Haapsalu linnamüürist, Tallinna Toompea ordulinnusest. Nii jõuamegi ordulinnusteni – Toolse, Rakvere, Narva, Pärnu, Vasknarva, Paide, Laiuse, Põltsamaa, Viljandi, Tarvastu, Karksi, Helme ja Maasilinna ordulinnus.

Ordulinnustele järgnevad piiskopilinnused. Neist esimene (raamatus on see järjekorras 54) on Otepää piiskopilinnus, mis on rajatud Otepää muinaslinnuse peale rajatud piiskopilinnus on esimene kivilinnus Lõuna-Eestis ning selle ehitamisel kasutatud materjali tõttu ka vanim tellisehitis Eestis. Selle ehitamist alustati 1224. aastal, mil Otepää oli lühikest aega Tartu piiskopkonna keskus, ning seda kasutasid piiskop Hermann I neli vasalli, seejärel läänistati see von Uexküllidele. Seejärel juba Haapsalu, Lihula, Kuressaare, Kiviloo, Porkuni, Tartu, Kirumpää ja Vastseliina piiskopilinnus.

Oleme saanud tuttavaks ordu- ja piiskopilinnustega, kuid olemas on ju ka läänilinnused. Selles raamatus loeme Keila, Angerja, Kiiu, Kiltsi, Vao, Järve, Edise, Kalvi, Purtse, Kiltsi (Valgevälja), Virtsu, Vigala, Kasti, Rannu, Rõngu, Vana-Antsla ja Valipe läänilinnus.

Kuid see pole veel sugugi mitte kõik, sest põnevaid kohti on Eestimaal veel ja veel. Näiteks Kärkna kindlusklooster Tartumaal, uhke ja võimas Padise kindlusklooster Harjumaal, mida esmakordselt mainiti juba 1257. aastal, Tallinna vallkindlustused, Tartu vallkindlustused, Narva bastionid, Pärnu vallkindlustused, Kuressaare linnus-kindlus, Paide vallkindlustused, Paldiski Tähtkants, Naissare Tähtkants, Tartu püssirohukelder, kaitsekasarm Kalarannas, vesilennukite angaarid Miinisadamas, Peeter Suure merekindlus, Soome, Liivi ja Põhjalahe positsioonid, aku- ja torpeedokoda Miinisadamas, Eesti Vabariigi kirdepiiri kindlusehitised, Rakvere jalaväekasarm Nortsu tänaval, Mereväe ekipaaž Tallinnas, Tannenebergi (Sinimägede) 1944. aasta kaitseliin, Stebeli patarie Sõrves ja viimasena selles raamatus Türisalu raketibaas.

Selline huvitav valik raamatus „101 Eesti kindlust ja kaitserajatist“. Usun, et ka selle raamatu abiga saaks teha põnevaid reise ja retki mööda Eestimaad ning tutvuda meie ajalooga just selliste objekti abil. Kindlasti oleks see põnev ja huvitav reis mööda Eestimaad.