Cavalier king charles spanjel

Cavalier king charles spanjel on Suurbritanniast pärit väike ja energiline koeratõug, vastavalt oma nimele suurepärane seltsiline ehk seltsikoer. Kindlasti üks populaarsemaid väikekoeri, kes on suurepärane perekoer, kellega saab ka igasugu asju harrastada, sest talle meeldib olla koos omanikuga. Neile on loomulik meeldimispüüd.

Talle meeldib omanikuga üheskoos jalutada metsas või pargis või olla lihtsalt üheskoos kasvõi kodus. Ajakirjast “Your Dog” lugesin 2009. aastal, et see on tõug, kes on õnnelik lihtsate asjade üle, olgu see siis pikk jalutuskäik või lõkke ääres istumine.

Cavalier king charles spanjel – üks ülimalt nunnu koer

Foto Meeli Tulik

Selle suurepärase ja vahva koeratõuga aitab tuttavaks saada Terje Erdmann, kes ise töötab assistendina Eesti Kennelliidus ja on ka Eesti Cavalier King Charles Spanielite Tõuühingu esinaine.

Terje Edrmann ja tema koerad

Terje ostis oma esimese tõukoera 1994. aastal ja selleks oli saksa dogi. Esimesed kaks koera oldiki saksa dogid, pärast nende lahkumist võttis Terje endale 2004. aastal landseeri. Terje lisab, et ta oligi “suure koera inimene”, kuid tema lapsele pakkus huvi võistlus “Laps ja koer”, siis pidi Terje lapsele kogu aeg koera “laenama”, sest kuidas sa ikka väikest last landseeriga ringi saadad.

Seetõttu otsustati terve perega, et tuleks võtta peresse ka väike koer, et laps saaks käia trennis, näitustel jne. Uuriti ja mõteldi, ja väljavalituks osutus cavalier, sest on ju tõuga, mis sobib tervele perele.

Esimene cavalier tuli Terje peresse 2007. aastal. Terje ootas kutsikat üle aasta, sest neid oli sel ajal veelgi raskem saada. Kohe alustas Terje tööd ka cavalieride tõuühingus, sest oli ta varem löönud kaasa nii saksa dogide kui ka landseeride tõuühingu töös.

Täna on Terjel kodus viis koera – kolm neist cavalierid (10-aastane Jeff ehk Royal Fantasy Oriental Prince, 6-kuune Freddie ehk Charnell Scaramouche ja 9-kuune Raff ehk Royal Fantasy Your Highness) ning kaks papilloni.

Mul avaneb võimalus uurida Terjelt seda, et kas suure ja väikese koera vahel on ka mingisugust vahet, midagi, mis on teisiti?

Terje kinnitab, et kui tal olid suured koerad, siis ta oli suure koera inimene, kes mõtles, milleks talle väike koer. Väikese koera asemel võiks ju kassi võtta. Päras seda, kui Terje ellu tulid väikesed koerad, siis see arvamus muutus: “Väikesed koerad on inimesele füüsiliselt lähemal, kontakt nendega on hoopis teistsugune, kui suure koeraga. Võtad sülle ja neid võib olla ka mitu.”

Aga ikkagi, miks just cavalier?

Terje tõdeb, et cavalierid on üsna kindla peale minek. Aastatega on nad aretatud suurepärasteks seltsikoerteks, kusjuures neil ei ole taustal ka seda, et nad oleksid jahikoerad, nii nagu teiste spanjelitega on. Terje lisab, et kui cavalier mõnda lindu või kassi märkab, siis need temas ikkagi huvi tekitavad, kuid mitte jahikirge.

Cavalieri elu eesmärgiks on inimesele meeldida ja omanikuga/omanikega koos olla. Leebe ja rahulik koer. Terje lisab sedagi, et ka cavalieride karvahooldus on lihtne.

Cavalierid Eestis – üsna popp tõug

Kuningas Charles II lemmikspanjelid jõudsid Eestisse 1991. aastal. Esimese cavalieri tõi Eestisse Heli Järvet, kellele kuulub kennel Helandros, kusjuures Heli Järvet tegeleb cavalieridega ka täna.

Terje kinnitab, et cavalier on tänases Eestis üsnagi populaarne koeratõug, kuid õnneks mitte ülepööra popp. Eestis on suuremaid kasvatajaid neli-viis, on paar alustavat kennelit ja on mitmeid ühe koera inimesi, kes “teevadki ainult ühe pesakonna”. Kuna Terjel on olnud ainult isased cavalierid, siis tema pesakondadega ei tegele, kuigi tema uus koer – kuuekuune kutsikas, kes Eestisse tuli Inglismaalt, on sedavõrd nimekate esivanemate kutsikas, mistõttu juba praegu tehakse väiksele poisile “ettepanekuid” pesakondade tegemiseks/aretustööks. Terjet ajab see veidi isegi naerma, las väike noormees saab ikka suureks, küllap siis jõuab ka nendel teemadel rääkida.

Kuna Eestis cavalieride kutsikaid väga tihti siiski saada ei ole, siis on neid toodud siia ka Lätist. Cavalierid on populaarsed Soomes, Venemaal ja Lätis. Terje lisab, et Eestis toimunud suurematel rahvusvahelistel koertenäitustel on ringis tavaliselt ca 30 cavalieri, kuid cavalieride erinäitus Eestis on kõige suurem Eesti erinäitus üldse. Sel aastal lõi erinäitusel kaasa 209 koera, kusjuures kohal oli koeri kaheksast riigist!

Siinkohal oleks mõistlik veidi rääkida ka king charles spanjelist. Ka nende kasvatajaid Eestis on, aga neid on vaid paar kennelit. Cavalieri sugulastõug king charles spanjel on veidi väiksem, ümmargusem ja lühema koonuga. Cavalier on oma iseloomult “rahvamees”, avatud ja kõikidega sõber, king charles spanjel ehk charlie on iseloomult nagu kass, ühe inimese koer.

Cavalier on koer, kes naeratab

Oma iseloomult on cavalier king charles spanjelid rõõmsameelsed, sõbralikud, kartmatud, seltskondlikud ja tahavad omanikule meeldida. Mõned selle tõu esindajad võivad olla arad, kuid neid koeri aretuses ei kasutata. Cavalierid sobivad hästi ka lastega peredesse. On öeldud, et cavalier king charles spanjel on koer, kes naeratab kogu oma olemusega. Terje kasutab cavalieri iseloomustamiseks sõna “hurmur”, kusjuures nii see ju tegelikult ongi.

Kuna nad tahavad omanikule meeldida ja nad on intelligentsed, tasakaalukad, siis võib nendega harrastada koerasporti, näiteks rallikuulekust, aglityd. Eestiski on olnud cavalier, kes on käinud agility MM-võistlustel, kuigi Terje tõdeb, et cavalier ei suuda võidu joosta sheltiedega, kes võistlevad agilitys cavalieridega ühes klassis. Kuid ka Eestis on väga kiireid cavaliere.

Kuna cavalierid naudivad seltskonda ja tegevust, siis saavad nad suurepäraselt hakkama ka koertenäitustel. Cavalieridel meeldib olla koos inimeste ja ka teiste cavalieridega. Terje naerab, et üks cavalier tunneb teise cavalieri ära juba väga kaugelt.

Cavalier sobib hästi igasse peresse, sest ta sobib inimestele, kes on aktiivsemad - cavalier võib metsas ka 10 kilomeetrit jalutada/liikuda. Kuid ta sobib ka rahulikumale inimesele, või kui omanik on näiteks kodus haige, siis võib cavalier päev otsa ka diivanil lamada. Cavalier ei muutu sellest närviliseks, ta ei nõua, et teeme nüüd ometi midagi. Cavalier suudab oma perega kohanduda.

Põnevate värvitoonide ja ilusa karvkattega koer

Cavalier king charles spanjel on väike koer, tema keha on ruutjas, turjakõrgus on 30-35 cm, kaal 5,4-8,2 kg. Paljud isendid, eriti suuremad isased kaaluvad sageli ka rohkem. Koera silmad on suured, avatud, tumedad ja ümmargused, asuvad teineteisest üsna kaugel. Nende pilk on pehme ja leebe, väljendusrikas, sõbralik ja aval. Sellised igati nunnud tegelased. Kõrvad on pikad ja rikkaliku siidise karvaga.

Karvkate on samuti pikk, siidine, käppade otsas, varvaste vahel on lahedad pikad tutid, mida ära lõigata ei tohigi. Karvkattel võib veidi lainelisust olla, kuid lokilisust ei tohi olla, seda siiski esineb.

Lubatud värvitoonid on: kolmevärviline (trikoloor), Blenheim, rubiinikarva (ruby) ja musta-pruunikirju (black and tan). Pealeal võiks olla väike täpp, nn kuninganna Elisabethi sõrmejälg, mis esineb korrapärase laiguna. Kõikidel cavalieridel seda siiski ei ole, ja ei ole ka Terje koertel seda sõrmejälge.

Blenheim on leivinuim värvitoon – sügavat tooni kastanpruunid selgepiirilised laigud pärlvalgel põhjal. See värvikombinatsioon sai nime Blenheimi lossi järgi, kus kasvatati paljude tänapäeva cavalieride esivanemaid. Terje kõige noorem koer on just seda tooni. Kui panna kokku kaks vanemat, kes mõlemad on Blenheimid, siis sünnib neil ka ainult seda värvitooni kutsikaid.

Kolmevärviline (trikoloor) on teiseks levinuim – musta-valgekirju, punaste märgistega. Terje kaks koera on just seda värvitooni. Kui panna kokku näiteks kolmevärviline ja Blenheim, siis võib sündida erinevat värvitooni kutsikaid.

Rubiinikarva (ruby) on haruldaseim värvitoon - ühevärviline sügav, roostekarva punane, valged märgised ei ole lubatud, kuigi neid võib esineda.

Musta-pruunikirju (black and tan) – must peab olema ronkmust, punakaspruunid märgised peaksid olema silmade ülapoolel, põskedel, kõrvalehe sees, rinnal, jalgadel ja saba alumisel poolel. Punakaspruun värv peaks olema kirgas, valged märgised ei ole soovitavad. Terje lisab, et musta-pruunikirju cavalieri värvitoonid on sarnased dobermannile, nende karvkate on rikkalik ja lisab, et rubiinikarva ja musta-pruunikirju cavalieride populaarsus on tõusuteel.

Sellel tõul ei ole töömahukat karvahooldust, nagu mitmel teisel spanjelitõul. Loomulikult peab ka nende rikkalikku karvkatet kammima ja pesema, kuid trimmingut ega erihooldust karv ei nõua.

Tervisega võib olla probleeme

Cavalier king charles spanjelitel võib esineda terviseprobleeme, südamehäireid (mitraalklapi haigus, mis võib selle tõu puhul avaldada juba enne viiendat eluaastat), kuid ka näiteks seljaüdi haigust ehk süringomüeeliat.

Viimati mainitud haigus on seotud sellega, et sellele tõule on aretatud suhteliselt väikene pea. Seetõttu ei mahu väikeaju pealuu sisse ja see on lükitud seljaüdikanalisse. Esimeseid märke võib näha siis, kui koer on kuue kuu kuni kuue aasta vanune, Koeral võib esineda närvivalu ja lõpuks ka liikumishäireid.

Terje kinnitab, et cavalieride tõuühing tegeleb just ka sellega, et terviseuuringud oleksid tehtud. Saan teada, et kõikidel aretuses kasutatavatel cavalieridel peavad olema tehtud terviseuuringud – südame-, silma- ja põlveuuringud. Meil süringomüeelia uuringut nõutud ei ole. Tomograafid selleks on ka meil olemas, kuid tegemist on vägagi kalli uuringuga. Terje leiab, et tihedamini aretuses kasutatud isastel võiks olla tehtud ka süringomeelia uuring.

Suurim nendest probleemidest on siiski probleem südamega, mida tõuühing soovitab teha üks kord aastas (ka kodustel cavalieridel, keda ei kasutata aretustöös). Tõuühing korraldab aastas (kord Põhja-Eestis, kord Lõuna-Eestis) ühist südameuuringut. Kohale on kutsutud südame- ja silmaarst, kes teevad ära ka põlveuuringu. Ühine uuring on märksa soodsam ja need cavalierid, kes on vanemad kui 7 aastat, nende koerte südameuuring tasutakse tõuühingu poolt. Siinkohal pean mainima seda, et cavalier king charles spanjel ei ole sugugi mitte haigem koeratõug, kui mõni teine tõug. Kuna cavalieride terviseuuringutega tegeletakse pikka aega ja pidevalt, siis võib jääda mulje, et neil on rohkem näiteks südameprobleeme, mis pole sugugi mitte nii.

Cavalieridel võib esineda ka keskkõrva mädast põletikku, mis on seotud jällegi aretustööga – lühike koon ja väike pea. Lühikoonulistel on kitsam neel, mistõttu võib vedelik koguneda keskkõrva, mis tekitabki põletiku. Põletik võib omakorda põhjustada seda, et koer jääb kurdiks. Keskkõrva põletiku tõttu võib koreal olla probleeme ka tasakaaluga ja kõrv võib lihtsalt ka valutada.

Ja üks asi veel, nii nagu paljude teiste spanjelitega, on ka cavalieridel omadus lõputult süüa ja ülekaaluliseks muutuda, mistõttu tuleb ka seda hoolega jälgida. Terje annab oma koertele toortoitu, sest toortoit aitab hoida koertel ka hambad paremas korras. Kui kuivtoitu anda, peaks jälgima cavalieride puhul ka, et kuivtoidus poleks liiga palju rasva.

Ajalugu viib 15. sajandisse

Tõug põlvneb Euroopa kääbusspanjelitest, mida tunti juba 15. sajandil. Cavalieridele sarnaseid koeri on näha lemmikuna maalidel, mis pärit 15.-16. sajandist. Esialgu tunti spanjeleid kui häid jahikoeri, kuid üsna ruttu said neist suurepärased seltsikoerad. Võib öelda, et cavalier king charles spanjel on üks Inglismaa vanimaid koeratõuge, kellel oli suur eelis – neid peeti aadlilossides ja kuningakojas.

Korrapärane aretustöö sai Inglismaal alguses 17. sajandil. Tõug oli pikka aega populaarne ka Suurbritannia kuningakojas, kuid 19. ja 20. sajandi vahetusel hakati soosima lühema koonuga koeri, mistõttu cavalier king charles spanjel oli peaaegu väljasuremisohus.

 

 


Saksa lambakoer

Saksa lambakoer on kindlasti üks maailma populaarsemaid ja mitmekülgsemaid teenistuskoera tõuge, kellel on pikk ja põnev ajalugu. Kõik tänapäevased saksa lambakoerad põlvenevad väikesest lambakoerte grupist Loode-Saksamaalt.

Nendest räägitakse palju, neid näidatakse filmides, kuid kas tegemist on lihtsa tõuga või siiski hoopis „hundikoeraga“?

Sellele aitab vastuse saada Margit Kuusman, kellele kuulub ka kennel „Margman“ ja ta on saksa lambakoertega tegelenud juba üle 25 aasta.

Maailma üks populaarsemaid koeratõuge - saksa lambakoer

Foto Meeli Tulik

Tänapäevane saksa lambakoer võib olla töö-, karja- ja teenistuskoer, pääste- ja isegi vetelpäästekoer, pimedate juhtkoer, sportkoer, kellega harrastatakse nii sõnakuulelikkust, kuulekuskoolitust ja ka agilityd (kuigi saksa lambakoer ei ole agility jaoks piisavalt kiire), kuid ka lihtsalt näitusekoer või kaaslane tervele perele ehk lihtsalt seltsikoer. Saksa lambakoeri kasutatakse palju politseitöös, piirivalves, tollis ja sõjaväes. Ta on lihtsasti treenitav ja motiveeritav, mistõttu ta ka õpib üsna ruttu. Oluline on saksa lambakoerale IGP-katse (Internationale Gebrauchshunde Prüfungsordnung), mis koosneb 3-st osast: jälg, kuulekus ja kaitse.

Viimased viis aastat ei ole saksa lambakoer enam Eesti populaarseim koeratõug, kuldsed retriiverid ja labradori retriiverid on populaarsemad, kuid TOP 3 hulka mahub sakslane Eestis ka praegu.

Margit Kuusman, kennel „Margman“ ja tema koerad

Margit Kuusman on koertega tegelenud lapsest saadik. Margit oli kaheaastane, kui tema vanem õde tõi majja Margiti teadliku elu esimese koera. See oli „hundikoera“ (ida-euroopa lambakoera) ja collie segu. Margit meenutab , et see oli igati nutikas koera, kellega Margit käis nõuka-ajal ka võistlemas ja esinemas, Margit ise oli siis 12-aastane. Käidi isegi Pihkvas ja Riias, kusjuures Margit lõi oma koeraga kaasa ka ALMAVÜ raames nn agiitrühmas, kellega käidi esinemas igal pool.

Margit kinnitab, et see oli kõige „koeram koer“, kes meenutas saksa lambakoera ja sealt see huvi sakslaste vastu edasi läks.

Kuna ka Margiti vanem õde Marika Kuusman tegeleb aktiivselt koertega – setterid, ungari viszla (ka sellest koerast olen Lemmikus aastaid tagasi juttu teinud), siis oli tema ka see, kes tolle esimese koera välja koolitas ja aktiivselt ALMAVÜ agiitrühmas kaasa lõi. Hiljem, kui õde oma pere lõi jätkas selle kõigega Margit.

Tahan teada, kas Kuusmanite suguvõsas on veel inimesi, kes koertega tegelevad?

Margit naerab, et suguvõsas rohkem koerahulle ei ole: „Oleme meie suguvõsas esimese põlve koerakasvatajad ja koerahullud, kuigi maailmas on teada väga palju suguvõsasid, kes ongi just saksa lamabkoertele pühendunud.“

Margitile kuulub ka kennel „Margman“ ja seda juba täpselt 25 aastat (kennel alustas tegevust 1994. aastal). Täna on Margitil kodus kümme saksa lambakoera (neli isast ja kuus emast koera). Pesakondi on nende aastate jooksul sündinud palju. Margit ja kindlasti paljud teised koerakasvatajad määravad oma pesakonnad tähestiku järjekorras ehk A’st Z’ni (välja arvatud nn eesti tähed), kokku 24 tähte, millega saab määrata seega 24 pesakonda. Margit on tänaseks juba viiendal ringil ja jõudnud täheni I.

Margiti juures on vahetevahel koeri rohkemgi, sest Margit peab ka nn koertehotelli, kuhu inimesed saavad oma koera jätta, kui kuhugile reisile või puhkusele lähevad.

Kennel „Margmani“ koerad on jõudnud paljudesse riikidesse – peaaegu kogu Euroopa, Kesk-Ameerika, isegi Hiina. Margit lisab, et Austraalias ja Lähis-Idas tema koeri ei ole, sest teatud riikidesse on koera saatmine väga kallis, mistõttu paljud huvilised on seetõttu loobunud.

Oma koerte puhul jälgib Margit seda, et neil oleks kindlasti tehtud IGP-katse (jälg, kuulekus ja kaitse). Paljud Margiti kasvandikud on teeninud kõrgeima, VA (Vorzüglich Auslese), hinde saksa lambakoerte erinäitustel. Margit on võitnud mitmeid aastaid järjest näitustel kasvataja klassi esikoha, mitmeid võite ja pjedestaalikohtasid kasutusklassides. Paljud Margiti kasvandikud tegutsevad nende tublide ja aktiivsete omanike eestvedamisel päästekoertena, Eestis on olemas reservpäästerühm ja Eesti Otsingukoerte Klubi (ca 70% nendest koertest on Margiti kasvatatud koerad).

Välimuselt tugev ja esinduslik koer

Saksa lambakoera keha on tugev, lihaseline ja nelinurkne, luustik on tugev. Pea peab olema kiilukujuline. Koera näos peab olema must mask. Koon on tugev. Kõrvad on suured, püstised ja hoiavad ettepoole. Silmad on mandlikujulised ja tumedad, pilk on elav ja tark.

Isase saksa lambakoera ideaalne turjakõrgus peaks olema 62,5 cm, kuid tegelikkuses on see Margiti sõnul liiga väike. Saksamaal eelistatakse isast saksa lambakoera, kelle turjakõrgus on 64-65 cm kuni 66 cm, 67 cm on juba natuke liiga suur. Emastel on ideaalne turjakõrgus isastest 5 cm madalam, ideaalne oleks emaste 59-60 cm.

Kaalu puhul on 22 kilo üsna anorektiline isend, kui ta pole just üliväikest kasvu. Margiti sõnul oleks emase saksa lambakoera puhul ideaalkaaluks +/- 30 kilo, isaste puhul +/- 40 kilo. Palju üle 40 kilo ei tohiks siiski olla.

Saksa lambakoera kõrvad peaksid kikkis/püsti olema ca 5-6-kuuselt, kuid on mitmeid isendeid, kellel on kõrvad püsti juba oluliselt varem, 2-3-kuuselt.

Saksa lambakoera pilk on üsna konkreetne (kaugelt vaadates võib-olla isegi veidi „kuri“), kuid sakslase silmad jälgivad pidevalt inimest/omanikku, sest ta tahab inimesega suhelda, ta on inimese koer, ta on ju ikkagi teenistuskoer.

Vanadel fotodel olevad saksa lambakoerad on oma välimuselt oluliselt teistsugused kui tänapäevased saksa lambakoerad. Tõug hakkas jagunema erinevateks liinideks 1970ndatel aastatel: töö-, näituse- ja segaliini koerad. Liinide vahe on üsna suur nii välimuse kui ka iseloomu poolest.

Karvkate ja karvkatte värvid

Saksa lambakoera on kahte tüüpi karvakattega - tavakarvaga ja pikakarvaline (tavakarvalisi saksa lambakoeri on oluliselt rohkem kui pikakarvalisi), ka näitustel võistlevad nad erinevas klassis (tavakarvaline saksa lambakoer ja saksa lambakoer pikakarvaline).

Kui saksa lambakoera isa ja ema on pikakarvalised, siis sünnivad ka pikakarvalised kutsikad (tegemist on retsessiivse geeniga). Tavakarvalisel isal ja emal võib sündida tavakarvaline kuid ka pikakarvaline kutsikas, juhul kui mõlemad vanemad kannavad pikakarvalisuse geeni. Aluskarv on nii tava- kui ka pikakarvalisel saksa lambakoeral. Karvahooldus on lihtne, kammimist nad vajavad, ja karva ajavad nad ka, kuid midagi hullupööra keerulist ei ole. Pikakarvalise sakslase karvahooldus vajab natuke rohkem tööd, sest vaid kenasti hooldatud pikakarvaline saksa lambakoer näeb ikka väga kena välja küll.

Klassikaline saksa lambakoera värvus on mustaseljaline (selg ja küljed on mustad) ehk must pruuniga (must punakaspruuniga, kollakaspruuniga, must beežiga), üleni must (pruuni osa ei ole, võib olla valgeid laike näiteks rinnal) ja ka sonaarne ehk soobel ehk hall (nemad on suhteliselt sarnased mustaseljalisega, tavainimene mõnikord ei teegi vahet).

Valge, pruun ja nn. „sinine“ saksa lambakoera ei ole lubatud ning need on praak värvid.

Iseloomult suurepärane koer

Erinevatest raamatutest, mis tutvustavad koeratõuge võib lugeda, et saksa lambakoer on enesekindel, tugev ja truu. Vilgas ja mänguline.Nad peavad olema oma iseloomult tasakaalukad, tugeva närvisüsteemiga, enesekindlad, tähelepanelikud ja juhitavad. Nad peavad olema julged, tugevad, võitlejahingega. Saksa lambakoeraga käib kaasa palju igasugu linnalegende. Tänu filmitööstusele arvavad paljud, et saksa lambakoer on tõeline kuulekus-ime a la Rin-Tin-Tin või komissar Rex. Mõned inimesed lausa pelgavad saksa lambakoera, sest arvatakse, et kõik sakslased on tigedad.Mõningane tõde ju nendes uskumutes on, sest saksa lambakoer on territooriumiteadlik ja oma karja kaitsev koer, kes valedes kätes võib muutuda probleemkoeraks. Saksa lambakoer on aktiivne ja liikuv tõug, kes vajabki piisavalt liikumist ja ka mõttetööd.

Margit tõdeb, et saksa lambakoerte jaoks on Eestis ühed karmimad aretusreeglid ja kutsikate vanemaid valitakse hoolega. Esineb ka „praaki“, sest erand kinnitab reeglit, ja probleeme esineb, sest on neid kasvatajaid, kes ei suuda uuele omanikule selgeks teha, et saksa lamabkoer ei ole kohe sündides valmis komissar Rex. Saksa lambakoeral on eeldused selleks saada, kuid selle nimel peab tegema tööd, koera koolitama ja kasvatama.

Margit lisab, et saksa lambakoeral on intelligentsus olemas, kuid sündinud geeniused nad ei ole ja tarkus tuleb sakslasele sisse panna. Saksa lambakoer on koer, kes vajab lisaks liikumisele ka nn ajutööd. Loomulikut vajab saksa lambakoer ka igapäevast liikumist, et ta püsiks vitaalsena ja füüsiliselt heas vormis. Väikeste saksa lambakoera kutsikatega peab arvestama nende arenevate liigeste ja luudega (tegemist on ju ikkagi suure koeraga), mistõttu kümne kilomeetriseid igapäevaseid jooksuringe ei tohiks nendega kindlasti veel harrastada.

„Saksa lambakoera kutsikas on nagu tühi emaplaat,“ räägib Margit, „sellele emaplaadile tuleb tarkust sisestada, sest igavlev ja tegevuseta saksa lambakoer võib hakata asju ka ise genereerima ja sel juhul pole tulemus see, mida selle tõu puhul oodatakse. Nii tekivad saksa lambakoeral halvad kombed ja muud lollused.“

Saksa lambakoera koolitamine ja õpetamine on Margiti sõnul lihtne. Piisab ühest-kahest korrast ja sakslasel on asi selge. Margit lisab sedagi, et isased saksa lamabkoerad võivad olla veidi isepäisemad kui emased saksa lambakoerad.

Saksa lambakoera omanik?

Kuna saksa lambakoer on füüsiliselt ja hingeliselt tugev koer, siis peaks ka koera omanik olema samasugune. Saksa lambakoer peab teadma, millised „piirid“ on talle pandud.

Margiti arvates oleks parim sakslase omanik aktiivne inimene, mitte hüperaktiivne, sest sakslaselt ei pea „võtma seitset nahka“. On ju saksa lambakoer universaalne koer ja temaga võib igasugu asju harrastada. Oluline on see, et inimesel oleks aega koeraga tegelemiseks, ei piisa ainult suurest aiast ja lootusest, et küll koer saab seal piisavalt ringi joosta (saksa lambakoer aias üksi lihtsalt ei jookse), ja kindlasti ei sobi saksa lambakoer ka nn ketikoeraks.

„Ketis läheb iga koer tigedaks, nii ka saksa lambakoer,“ kinnitab Margit. „Ja tige saksa lambakoer ei ole „õige“ koer!“

Margit lisab sedagi, et kindlasti peaks mõtlema selle peale, et isane saksa lambakoer ei sobi väga hästi inimesele päris esimeseks koeraks, emasega on üldjuhul lihtsam hakkama saada. Margit tõdeb, et 25. aasta jooksul on ta oma kutsikatele leidnud suurepärased ja väga head omanikud, kuigi paaril korral on ka tema „ämbrisse astunud“.

„Mul on õnneks mingisugune sisemine tunnetus, kas inimesele sobib või ei sobi saksa lambakoer,“ kinnitab Margit.

Saksa lambakoer on terve pere koer, kuid hierarhia peab peres olema paigas, koer peab mõistma, et tema on sellele hierarhiaredelil kõige madalamal astmel. Sakslane vajab oma karjas (peres) ka karjajuhti, kes temaga tegeleb.

Kas saksa lambakoer sobib ka korterisse?

Margit Kuusman kinnitab, et on ju ta ka ise elanud aastaid tagasi lausa kolme saksa lambakoeraga Mustamäel korteris, kuid siiski ei tohi unustada seda, et ka korterikoer peab saama piisavalt palju liikuda. Margit lisab, et mõnikord saavad korterikoerad palju rohkem liikumist, kui koerad, kes elavad oma majas, sest korteris elades sa pead ju oma koeraga õue jalutama minema (ei saa teda sinna üksi omapäi lasta). Majaomanikel tekib laiskus, koer lastakse lihtsalt aeda ja unustatakse temaga liikuda.

Tervis

Saksa lambakoeral võivad muret valmistada liigesed, luud, kuna tegemist on ikkagi suure koeraga. Aretuskoertel kontrollitakse alati düsplaasiat, viimastel aegadel väga ekstreemseid juhtumeid õnneks ei ole olnud, kuid uuringud peavad kindlasti tehtud olema ning aretusnõuetele vastama.

Viimastel aastakümnetel on sagenenud saksa lambakoertel ka probleemid igasugu allergiatega, kuid eks sama võiks öelda ka paljude teiste koeratõugude ja inimeste kohta.

Paljud allergiad on seotud siiski meie elu-keskkonnaga, ja ka toidulauaga - nn odavad valmistoidud, mistõttu tasuks osta ikka ainult kvaliteetset toitu. Margit koerad söövad kõrgeima kvaliteediga kuivtoitu, kuid saavad juurde ka toortoitu, näiteks toorest veisemagu, mis küll haiseb suhteliselt ebameeldivalt, kuid koertele see meeldib. Vahetevahel saavad Margiti koerad ka toorest konti (suured sääreluud, mida tänapäeval enam väga lihtne saada ei olegi). Suhe on 80% kuivtoitu, 20% toortoitu.

Ajalugu on pikk ja huvitav

Saksa lambakoer tõuna sai alguse 19. sajandi lõpus, kusjuures esimesed saksa lambakoerad olid pikakarvalised.

Dresdenist pärit erruläinud saksa ratsaväeohvitser, rittmeister Max von Stephanitzile meeldisid maakohas tööd tegevad lambakoerad ja ta mõistis, et neis võiks olla potentsiaali ka muudeks ülesanneteks.

Von Stephanitz nägi 1899. aastal Karlsruhes toimunud koertenäitusel karjakoera, kelles tundis ära omadused, mida oli kaua otsinud: pärilik karjatamis- ja õppimisvõime, tugev ja võimas kehaehitus, arukus, taibukus ja väärikus. Ta ostis 15. jaanuaril 1899, 200 marga eest endale kohaliku lambakoera (Hektor Linksrhein), sest see koer sobis suurepäraselt mehe juhtmõttega – kasvatatavus ja intelligentsus.

Von Stephanitz andis koerale uue nime – Horand von Grafrath (sellist nime kandis mehe koerakasvatuse lähedal asuv raudteejaam).

Horandist sai saksa lambakoera tõu asutajakoer, talle kirjutati välja tõutunnistus numbriga SZ1. 22. aprillil 1899 asutas Max von Stephanitz Karlsruhes Saksa Lambakoerte Ühingu, mis tänapäeval kannab nime Verein für Deutsche Schäferhunde (SV), oli selle esimene president ja kirjutas esimese tõustandardi.

Koerte aretusteaduses oli Max von Stephanitz nutikas mees, kellele olid suureks abiks ulatuslikud bioloogiaalased teadmised, mis ta oli sõjaväes Berliini veterinaarkolledžis teenides omandanud.

Ta oli kindel, et saksa lambakoera tõug tuleb luua päritolu-uuringu, mitte ainult näitusevõitjate baasil, mistõttu ta nõudis, et kõik pesakonnad tuleb registreerida geneetilisele registrile aluse panemiseks. Vägagi oluline samm ja otsus!

Mees töötas väsimatult tõu parandamise nimel ja otsis uusi valdkondi, kus saksa lambakoer saaks inimesele kasulik olla. Tööstuse areng vähendas vajadust karjakoerte järele ja ta leidis ka, et kasvandustes peetavate koerte arukus oli vähenenud.

Et probleemi lahendada, hakkas ta korraldama kuulekusvõistlusi. Pärast mitme saksa lambakoera politseile annetamist hakkasid ilmnema nende võimed tööks politseikoertena.

Ja lõpuks – ka sõjavägi tunnustas saksa lambakoerte töövõimeid. Esimeses maailmasõjas täitsid koerad mitmeid ülesandeid: nad olid kuller-, pääste-, valve- ja patrullkoerad, telefoniliinide paigaldajad ja luurajad, ning andsid märku vaenlase lähenemisest. Sõja lõpuks oli Saksa armees teeninud 48 000 koera!

Pärast esimest maailmasõda jõudsid saksa lambakoerad koos sõduritega nii Inglismaale kui ka USAsse. Venelased aretasid seda tõugu edasi, et nad peaksid vastu veelgi karmimates tingimustes ja nii sai alguse Ida-Euroopa lambakoer.

Tuntud saksa lambakoerad:

Blondi - Adolf Hitleri koer, kelle kinkis Hitlerile Martin Bormann; samas ei maksa unustada seda, et Adolf Hitler oli see, kellele ei meeldinud valged saksa lambakoerad, kes tuli hävitada nagu juudidki. Mistõttu algatasid ameeriklased “päästeoperatsiooni” ja nii sündiski tänapäevane ametliku nimega šveitsi valge lambakoer;

Strongheart – üks esimesi koertest filmitähti, kes elas aastail 1917-1929;

Rin-Tin-Tin – arvatavasti populaarseim ja kuulsaim filmitähest koer. Nii Strongheart’il kui Rin-Tin-Tin’il on oma täht Hollywoodi kuulsuste alleel;

Bullet – näitlejate ja lauljate Roy Rogers’i ja Dale Evans’i koer, kes lõi kaasa ka telesarjas “Roy Rogers Show”;

Clipper – USA presidendi John F. Kennedy koer, kes kaitses ka Jacqueline Kennedy’t. Kui daamilt küsiti, mida Clipper armastab süüa, vastas ta, et reportereid;

Politseikoer Rex Austria populaarses telesarjas “Komissar Rex”;

Roi, saksa lambakoer soome kirjaniku Jorma Kurvise raamatusarjas “Hundikoer Roi”. Raamatute põhjal tegid soomlased ka samanimelise telesarja;

Šarik, üks peategelastest poola kirjaniku Janusz Przymanowski menukas raamatus ja selle põhjal tehtud veelgi menukamas telesarjas “Neli tankisti ja koer”.

Kuulsused, kellel on või on olnud saksa lambakoer:

lauljad Marc Anthony, Enrique Iglesias, Shania Twain, Amy Grant, näitlejad Reese Witherspoon, Jake Gyllenhaal, Kristen Stewart, Taylor Lautner, Liam Hemsworth, Ben Affleck, Bo Derek, Chuck Norris, Rudolph Valentino


Jakuutia laika

Jakuutia laika on vene koeratõug, kes on pärit Jakuutiast ehk Sahhast, kus teda on kasutatud karja-, jahi- ja kelgukoerana. Tõug on väga vana ja ta on tuntud väga hea haistmise tõttu. Karjakoerana kasutati teda põhjapõtrade karjatamisel, kuid tal on veres ka vägagi korralik jahikirg.

Haruldane ja haruldaselt ilus jakuutia laika

Foto Meeli Tulik

Tänast tõututvustust alustan sellest, et saame tuttavaks Jakuutia Vabariigiga. Sahha (ametlikult Sahha (Jakuutia) Vabariik) on Venemaa 1. järgu haldusüksus (vabariik) Kaug-Ida föderaalringkonnas.

Sahha asub Ida-Siberis ja on pindalalt Venemaa suurim haldusüksus (18% Venemaa territooriumist). Sahha pindala on 3 078 125 km2 ja elanikke on 964 330, pealinn on Jakutsk, mida on nimetatud ka maailma kõige külmemaks linnaks (silmas peetakse õhutemperatuuri). Jakutskis asub ka maailmakuukus mammutimuuseum. Sahha ametlikeks keelteks on vene ja jakuudi keel.

Jakuutia suurimad jõed on Leena, Olenjok, Jana, Indigirka, Kolõma. Seal on üle 700 järve. Sahha on maavarade poolest väga rikas. Seal leidub naftat, maagaasi, kulda, teemante, kivisütt, tina, volframir ja hõbedat. 99% Venemaa teemantidest (13% maailma toodangust) on pärit Sahhast. Omamoodi Sahha teemantiks võib pidada ka jakuutia laikat. Seda tõugu koeri ei ole maailmas palju, ja nad on pärit üsna väiksest genofondist, mistõttu tuleb väga täpselt jälgida kutsika võtmisel, milline on konkreetse isendi sugupuu.

Jakuutia laika, väga vana tõug

Jakuutia laikaga aitab meid tuttvaks saada Ege Maas, kellel on kodus kaks jakuutia laikat – 10-kuune Musi (ehk Artõk) ja 3-aastane Sandaara. Enne, kui tõust täpsemalt rääkida, siis meenutan ühte teadusartiklit paar aastat tagasi.

Postimehe teaduskülgedel kirjutati põnevast uudisest, mis puudutas kaugel Põhjameres asuval saarel leitud koerte jäänustest, mis võib olla märk spetsiaalsest koerte aretamisest ligi 7000 aastat enne varasemat kõige vanemat teadaolevat aretamist! Ja miks mitte ei oleks võinud olla need just ka jakuutia laikad.

Žohovi saare kunagised elanikud olid karm rahvas. Ühelt poolt suutsid nad elada Põhjamere külmas kliimas, kus temperatuurid püsisid aastaringselt alla nulli. Lisaks sellele olid nad teadaolevalt ainus ilma tulirelvadeta jääkarusid jahtinud rahvas. Värskes ajakirjas Journal of Archaeological Science: Reports avaldatud uuringust selgub aga nende inimeste puhul üllatav asjaolu – teadaolevalt olid nad ka esimesed inimesed, kes aretasid spetsiaalsete eesmärkide jaoks koeratõuge. Vanuselt järgmisest tõuaretuse arheoloogilisest leiukohast on see koguni tuhandeid aastaid vanem.

«Uuring on üsna veenev ja väga põnev,» kommenteeris tulemusi Science’ile Smithsoniani Loodusloo Muuseumi arheozooloog Melinda Zeder. Nimelt võivad uuringu tulemused näidata, miks inimesed üldse koerad kodustasid – eks ikka töö tegemiseks.

Ajal, mil žohovlased oma uusi paremaid sõpru aretasid, oli saar nimelt Siberi maismaaga ühenduses, mis andis neile võimaluse jahtida suveperioodil põhjapõtru ja talvel jääkarusid.

Kodust sadade kilomeetrite kaugusel püütud saagi vedamiseks vajati aga transpordivahendeid. Probleem lahendatigi kelgukoerte aretamisega. Õigupoolest leiti esimesed jäänused koerarakenditest ja neid vedanud penidest juba 1989. aastal, kuid seni jäi selgusetuks, kas saarel oli toimunud ka konkreetsete tunnustega tõugude aretamist.

Ege Maas ja tema koerad

Ege Maas on aidanud Lemmiku lugejal koeratõugudega ka varem tuttavaks saada. Aastaid tagasi olen rääkinud Egega nii pikakarvalistest colliedest kui ka shih tzudest, ja nüüd on võimalus temaga rääkida ka jakuutia laikast.

Ege on koertega tegelenud juba alates 1972. aastast. Siis hakkas ta tegelema pikakarvaliste colliedega. Hiljem lisandusid valikusse shih tzud. Lisaks sellele on Ege Maas olnud loomakaupluse Semu omanik ja juhataja, lisaks on ta olnud ka tunnustatud kohtunik koertenäitustel. Praegu tegutseb Semu-pood Tallinnas Nõmme Keskuses ja seda juhib Ege tütar. Aastate jooksul on Ege kasvatanud lembelinde, kuldtäht paradiisilinde, viirpapagoisid, satiin-hamstreid jpt. põnevaid loomi.

Viimased kolm ja pool aastat on Ege elanud ja töötanud Soomes, kuid ka Soomes tegeleb ta oma vabal ajal koertega, ka muude loomadega (viirpapagoid, deegud, sh. haruldased valged deegud, ka liivakarva deegud). Koertest on Ege „perekonnas“ 15 shih-tzud, kaks pikakarvalist colliet ja kaks jakuutia laikat.

Kuidas Ege avastas/leidis jakuutia laika?

Ege kinnitab, et see oli nagu välk selgest taevast. Egel on hea tuttava Jakuutias, kes tegeleb nii shih-tzude kui ka laikadega. Egel tekkis huvi, et mis koer see selline jakuutia laika on, kuid esialgu oli see lihtsalt lihtne huvi. Laikade perenaine küsis mitmel korral Egelt, et kas talle see tõug meeldib. Loomulikult meeldis, sest on ju jakuutia laikad juba oma välimuselt väga ilusad koerad.

Kolm aastat tagasi toimus Moskvas koerte maailmanäitus ja näituse lõppedes, veidi enne ära minekut, tuli see sama jakuutlanna, Leena Sidorova ilus must kutsikas süles Ege juurde ja ulatab Egele imearmsa kutsika: „See on sulle!“

„Täiesti välk selgest taevast,“ naerab Ege. „Sedasi ma selle esimese jakuutlase sain. Emane koer, kellel nimeks Sandaara. Ja ühe euro andsin kasvatajale ka, sest ilma rahata koera võtta tegelikult ju ei tohigi.“

Ege lisab, et ta mõtles kolm-neli kuud väga pingsalt, kas ta saab Sandaara endale jätta. Oli see ju tema koerte seltskonnas kolmas tõug, kas ta saab ikka temaga hakkama.

„Sandaara oli juba kutsikana võrratu iseloomuga, ja suurepärane koer,“ kinnitab Ege, mistõttu oli otsus kindel, Sandaara on tema koer.

Teise kasvataja ehk Vladimir Nahkotkini käest sai Ege endale ka teise koera ehk Artõki (kodunimega Musi, ja tegelikult ta ongi väga musi ja väga armas), kes saab kohe varsti aataseks, ja tema on poiss. Praegu hoiab Ege seoses Musiga kontakti Anastasija Stepanovaga.

Ege lisab, et ka Artõki tulek oli esialgu väga kahtlane, sest oli ta ju endale kinnitanud, et ei võta juurde ühtegi uut suurt koera, rääkimata isast. Kuid Leena Sidorova jagas pilte, ja otse loomulikult on jakuutia laika kutsikad väga armsad, mistõttu nii see läks.

Ege meenutab veel sedagi, et Musiga olid veidi keerulised lood. Ta oli kutsikana saanud ühe emase koera käest hammustada, kusjuures nii hullusti, et hammustus oli läinud läbi koonu suulakke välja. Kasvataja oli pakkunud tema asemele hoopis ühte oma teist, aastast koera, kes oli Leena Sidorova suur lemmik. Ega ei saanud sedasi, et võtta endale teise inimese lemmik, mistõttu oodati ära Artõki operatsioon, mis õnnestus suurepäraselt, ja praegu pole Artõki-Musi koonul isegi armi näha.

Musi on vahva vunts ka seetõttu, et tema on sündinud väljas, kui kraadiklaas näitas minus 54 kraadi! Ja seetõttu võib kohe alguses öelda, et jakuutia laika on koer, kes pigem on ikkagi õuekoer (olgu väljas soe või külm), ja toakoeraks jakuutlased väga hästi ei sobi.

Jakuutia laika meil ja mujal

Täna võib öelda, et jakuutia laika on vana koeratõug, keda siiski liiga palju ei tunta, teda ei ole isegi FCI poolt kinnitatud. Ege lisab, et palju on tehtud selleks, et FCI seda tõugu lõpuks siiski ka kinnitaks.

Loomulikult on ta jakuutia rahva rahvuslik aare, kuid tundub, et väga palju neid mujale maailma sealt siiski ei viidud-toodud. Ühel hetkel hakkas tõug Jakuutias lausa välja surema, oli palju intiige ja populatsioon kahanes kiirelt, kuid õnneks siiski oli inimesi, kes olid nõus selega tõuga tegelema ja koera „päästma“.

Viimastel aastatel on hakatud tõu vastu suuremat huvi tundma ka mujal maailmas, on ju ka Eestis facebooki tehtud Eesti jakuutlaste lehekülg, Eestis on kaks kennelit, kellel on olnud jakuutia laika kutsikad.

Lisaks Venemaale kasvatatakse jakuutia laikat tänapäeval ka Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Ukrainas ja Soomes. Seda tõugu koeri võib leida ka USA’st ja Luksemburgist. Suurematest kennelliitudest on seda tõugu tunnustanud Venemaa Kennelliit, American Kennel Club, kuid ka Eesti, Soome, Läti, Leedu, Poola, Itaalia ja isegi Brasiilia Kennelliit.

Ege lisab, et Soomes on kinnitamisel Jakuutia Laika Klubi, järgmisest aastast saab jakuutlastega Soomes ka näitustel käia, on olemas facebooki-lehekülg ja jakuutlasi on Soomes ca 40-50 koera, kuigi ametlikult on registreeritud kaks-kolm koera.

Välimuselt tugev arktiline koer

Jakuutia laika välimus võib erinevatel isenditele erinev, ka Sandaara ja Musi oma välimuselt üsnagi erinevad koerad. Võiks öelda, et Sandaaras on miskit, mis tuletab meelde bordercolliet, karjala karukoera ja võib-olla isegi mõnda belgia lambakoera, Musi on rohkem husky, malamuudi, samojeedi koera ja isegi ameerika akita moodi, kuid jakuutia laika on keskmist kasvu (collie-kasvu koer), üsna kõrgete jalgadega (emased on isastest kübe pikemad) ja tugev arktiline koer (saani vedamine ei ole lihtne töö, mistõttu peabki koer olema tugev ja jõuline).

Tema veidi ümar ja üsna lai pea on veidi kiilukujuline ja üsna teravate joontega. Koon on kiilukujuline ja tipust teravnev.

Silmad on mandlikujulised, sirged ja teineteisest üsna kaugel. Silmad võivad olla sinised, pruunid, ühest silmast sinised ja teisest pruunid ning nn segavärvi ehk mõlemas silmas võib olla nii sinist kui ka pruuni. Musil ongi üks silm sinine ja teine pruun, Sandaaral on silmad pruunid, kuid päikesevalguses on need lausa kollased.

Kõrvad asetsevad kõrgel ja on kolmnurksed, võivad olla püstised või poolpüstised.

Koera rindkere on prajalt sügav ja lai. Keha on lihaseline ja tugev. Selg on sirge, lai ja tugev. Jalad on sirged, tugevad ja lihaselised. Saba asetseb poolkaarena selja peal. Isase koera turjakõrgus on 55-59 cm (ideaaliks on 56 cm) ja emastel 53-57 cm (ideaaliks 55 cm).

 

Tiheda ja paksu karvkattega koer

Karvkate on keskmise pikkusega, tihe (eriti tihe on koera aluskarv), läikiv ja kare (pehme kutsikakarv vahetub ca teiseks eluaastaks ja muutub „karedamaks“, mistõttu võin öelda, et Musil on praegu ikka väga-väga pehme ja mõnus jakuutlase kutsikakarv).

Karv on pikem jalgade sisekülgedel ja sabal, isastel moodustavad pikemad karvad kaela ümber „krae“. Karv on veidi pikem ja tihedam kui näiteks siberi huskyl. Lubatud on kõik värvid, koerad võivad olla kahe (must-valge, pruun-valge, hall-valge ja punane-valge) ja kolme värviga või täiesti valged. Musti jakuutia laikasid Ege näinud ei ole. Näitusekoerad vajavad ikka ka kammimist ja hooldamist. Ege lisab, et tema jakuutlased „ei protesti“ ka küüntehoolduse puhul.

Iseloomult julge ja sõbralik

Jakuutia laika on julge (kindlasti mitte ei tohi olla ta kuri, see on kirjas ka tõustandardis), liikuv ja paindlik, otsib inimesega kontakti, leebe ja sõbralik (Ege lisab, et mõnes mõttes üsnagi tundlikud, kellele ei meeldi pragada ega riielda saada), sotsiaalne ja temperamentne koer. Vaatamata sellele, et ta on laika, ei haugu nad üldse mitte palju. Pean tunnistama, et meie paaritunnise kohtumise ajal (koerte jaoks võõras aias) ei kuulnud ma neid mitte kordagi haukumas.

Ege kinnitab, et Musi ongi julge, liikuv ja temperamentne koer, kes saab ka kõikide inimestega väga hästi läbi. Sandaara on veidi ettevaatlikum, ja ta ei tahagi igaühega sõber olla. Kuid Sandaara on olnud ka väga tubli näitusekoer, nii on tal ette näidata Venemaa ja Eesti tšempioni tiitel, kuid ka tiitel „Balti Võitja“. Sel aastal hakkab Ege käima näitustel ka Musiga.

Jakuutia laika on üsnagi lihtsalt koolitatav. Ege meenutab, et isegi esimesed jalutuskäigud rihma otsas olid nendega väga lihtsad, ei nad tirinud ega tõmmanud, oskasid ilusasti ka rihma otsas jalutada. Ege on oma koeri kodus ise koolitanud ja nad on igati nutikad ning õpivad kiirelt. Ege lisab, et tema koerad saavad Soomes metsas vabalt joosta, kuid nad tulevad koheselt kutsumise peale tagasi, vaatamata isegi sellele, kui mõni jänes või faasan on koerte huviorbiiti sattunud.

Saksamaal on teada ühte jakuutia laikat, kes sooritanud päästekoerakoolituse ja läbinud ka vastavad testid. Venemaal osalevad jakuutia laikad koerarakendite võistlustel (neid võib Jakuutias näha liikumas ka linnatänavatel), kuid ei tohi osaleda jahikatsetel.

Milline peaks olema jakuutia laika omanik?

Ege arvab, et inimene peaks olema liikuv, sest jakuutlastele meeldib palju liikuda ja ta tahab olla õues/väljas. Jakuutia laika vajab ühte konkreetset inimest, kes oleks tema peremees, kellesse kiinduda, kuid ta saab hästi läbi terve perega, sh. lastega.

Pikk ja põnev ajalugu

Juba 1635. aastal kirjutasid kasakad nn „koerajõgede“ lähedal elavatest koertest. 1692 kirjutas Hollandi teadlane Nicolaas Cornellisson Witsen oma raamatus „Põhja- ja Ida-Tartaaria“, et jakuudid kasutavad talviti liikumiseks kelgukoeri. Ta jäädvustas need koerad ka joonistustesse, nagu ka selle, kuidas jakuudid suusatasid, nii et koer neid vedas.

1730 kasutas Taanis sündinud Vene meresõitja Vitus Ionassen Bering kasutas jakuutia laikasid oma uurimusreisil Kamtšatkal.

19. sajandist on teada, et jakuutia laikad aitasid laiali vedada posti. 1843. aastal kirjutas Ivan Pavloskon oma raamatus „Vene Kesririigi geograafia“, et koeri (jakuutia laikad) kasutati posti laiali vedamiseks talviti juba 1839. aastal, kui kasutuses oli 20 rege, mis sõitsid Jakuutiast Ohhotskisse ja sealt edasi Kamtšatkale. Tavaliselt rakendati ree ette 10 koera (5 koera paaris), 11 koer oli juhtkoer. Nii vedasid koerad iga päev ca 400-580 kilo raskust koormat ca 85 kilomeetrit. Kui koorem oli kergem, siis jõudsid koerad ühe päevaga läbida ca 150 kilomeetrit.

1850. aastal kirjutas professor Ivan Jakovlevitš Gorlov, et jakuutide koerad elasid väljas aastaringselt – suviti kaevasid nad endile urud, et oleks jahedam, talvel kaevasid end lumistesse urgudesse, et oleks soojem ja saaks puhata.

Ajaloos on seda tõugu teatud ka kui alaževskaja laika, anjuiskaja laika, arktiline laika, tšuvaši laika, evengi laika, kolõma-indigirskaja laika, ohhotskaja laika, omoloni laika, polaarlaika, põhja vozdushnaja laika, susmanskaja laika, tunguusi laika ja verhojanskaja laika.