Tiibeti terjer

Tiibeti terjer on keskmist kasvu Tiibeti päritolu koer. Vaatamata oma nimele ei kuulu ta terjerite rühma. Nime andsid talle Euroopa rändurid, kes nägid koera Tiibetis ja see meenutas nendele terjereid.

Tiibeti terjer – väikene inimene

Foto Meeli Tulik

Tiibetist on pärit palju väga põnevaid ja vahvaid koeratõuge – shih tzu, lhasa apso ja tiibeti spanjel. Täna üritame tuttavaks saada tiibeti terjeriga. Minu vestluskaaslasteks on Siret Lepasaar ja Rita Tali. Mõlemad daamid on koertega tegelenud juba mitmeid aastaid.

Tiibeti terjerid Eestis 

Tiibeti terjereid on Eestis hetkel teadaolevalt vaid neli.

Kersti Paju ja Gredi Pikani tõid mõned aastad tagasi USAst emase koera ja tänases loos osalevad kolm koera on selle koera järglased – kaks emast (Aada ja Sipsik) ja üks isane koer (Neste, tema isa nimi on muideks Petrol ja vanaisa nimi Diisel!) on alles 9 kuused. Kutsikate isa (toosama mainitud Petrol) on pärit Soomest ja kuuest sündinud kutsikast läks kolm koera just Soome.

Miks on neid vahvaid tegelasi siinmail nii vähe?

Siret teab, et on siiski ka riike, kus tiibeti terjereid on päris palju – Inglismaa, Rootsi, Saksamaa, Itaalia.

„Üks põhjustest, miks tiibeti terjereid on vähe, on tema karvastik,“ kinnitab Siret Lepasaar. „Karvahooldus ei ole lihtne, eriti siis, kui käiakse koeraga näitustel.“

Rita lisab, et üks põhjustest, miks seda tõugu koeri on vähe, võib olla ka tema iseloom – nad on ülimalt aktiivsed, tõelised aktivistid. Pean tõdema, et ka meie kohtumise ajal olid kolm koera pidevas liikumises, nad hüppasid (muideks väga kõrgele), jooksid, sahkerdasid, kuid loomulikult oskasid nad olla ka nunnukad – andsid perenaisele „musi“ ning tahtsid ka süles ning omaniku lähedal olla. Nagu väikesed ja energilised lapsed.

Siret, Rita ja nende koerad

Siret Lepasaar ja tema abikaasa Marko Lepasaar on tegelenud dalmaatsia koertega, kusjuures Lemmik-ajakirja pidevad lugejad äkki mäletavad, et just Markoga sai räägitud aastaid tagasi just dalmaatslastest!

Seetõttu uurin Siretilt, et miks äkki tiibeti terjer?

„Tiibeti terjer on nagu väike ja pikakarvaline dalmaatsia koer,“ naerab Siret. „Temperament ja intelligents on sarnased.“

Täna on Sireti ja Marko kodus kuus koera – üks dalmaatslane, kolm bretooni liivakarva bassetit, üks tiibeti terjer ja üks lühikarvaline chihuahua, mis kuulub rohkem nende väikesele tütrele, Emerile.

Rital on kodus koeri rohkem kui kümme, nagu ta seda ise ütleb. Ka Ritaga on mul õnnestunud varem Lemmiku jaoks lugu kirjutada, siis rääkisime sellisest vahvast ja salapärasest tõust nagu basenji.

Täna on Rital kodus ahvpinšer, lõuna-vene lambakoer, vana-inglise lambakoer, Vendeeni suur basset-grifoon, Rita abikaasa Priit Tali suured lemmikud on skye terjerid, keda neil on neli, lisaks veel norfolki terjer, lõvikoerakesed ja veel mõned põnevad tõud.

Kauni karvkattega koerad

Tiibeti terjer on tugeva kehaehitusega, keskmist kasvu koer. Tema keha on ruudukujuline ja nad on pikakarvalised ning nende karv on veid tokerjas. Nende kere on võimas ja kompaktne.

Nende turjakõrgus on 36-41 cm, kaal 8-14 kilo, kuid peamiselt siiski 9,5-11 kilo.

Olen koeraraamatutest lugenud, et täiskasvanud tiibeti terjer tuletab meelde oma välimuselt miniatuurset vana-inglise lambakoera või suuremat lhasa apsot.

Rita ei ole nõus selle väitega, et tiibeti terjer oleks oma välimuselt miniatuurne vana-inglise lambakoer, lhasa apso moodi küll. Siret lisab, et aastaid tagasi peeti tiibeti terjerit ja lhasa apsot lausa üheks tõuks. Paljude koerainimeste arvates on sarnasust ungari lambakoera puliga. Kui puli karv ära võtta, siis on neil sarnane „konstruktsioon“.

Neil on suured, tumedad silmad. Nende nina on musta värvi. Saba on karvane ja hoiab rõngasse selja peal. Kõrvad on V-kujulised, kaetud raskete karvadega.

Koera tagumised jalad on kübe pikemad kui esimesed. Käpad on nagu lumeräätsad – laiad ja suured, kuid varbad ei tohi olla ka päris lamedad, sest siis ei oleks koera kõnnak vetruv. Kindlasti ei tohi olla koera jalg nn lampjalg, see ei ole koerale hea.

Tiibeti terjeril on topeltkarv. Pealiskarv on pikk, rikkalik, kas sirge või lainjas. Pealiskarva tekstuur tuletab meelde inimjuust. Pealiskarv peaks olema pikk ja tihe. Karv ei tohi olla liiga pehme. Koertenäituste kohtunikele meeldib, kui tiibeti terjeri karvastik on maani, kuid Siret kinnitab, et paljud tõu erikohtunikud ja kasvatajad ütlevad, et tiibetlasel peab olema nii pikk karv, et kui ta liigub, siis oleks võimalik tema esimeste ja tagumiste jalgade vahelt natuke valgust näha.

Nende karvkate toimib suurepärase soojaandjana ka miinus 50 kraadi juures! Tiibeti terjeri pikkades peakarvades on loomulik lahk, kust “juuksed” kahele poole ja ette langevad.

Koeral on ka silmade ees pikad karvad, kuidas ta näeb?

Siret kinnitab, et neil on ka väga pikad ripsmed, ca 4-5 cm pikad, need kaarduvad silmade ette ja hoiavad peakarvad eemal. Siret naerab, et neil oleks nagu prillid silmade ees. Ka kohtunikud peavad selle tõu puhul jälgima, et koeral oleksid ilusad, pikad ripsmed. Võin kinnitada, et Sireti koeral Aadal on väga ilusad ja pikad ripsmed.

Värvitoonidest on keelatud maksakarva ja shokolaad ehk lühidalt öeldes on pruunid koerad keelatud. Haruldaseim värvitoon selle tõu puhul on kuldne, kuid värvitoonid võivad olla must, valge, beezi ja halli erinevad toonid ja koer võib olla ka mitmevärviline.

Karvkate kasvab kiiresti ja neid peab harjama ning kammima. Siret kinnitab, et tema iga päev koera ei kami, kuid kammib siis, kui koera vannitab. Iga päev kontrollib Siret seda, et ei oleks tekkinud pusasid ja vajadusel eraldab pusad. Koera tuleks ka vannitada ning kindlasti kontrollida ja piirata karvakasvu kõrvade kuulmekäikude alguses.

Iseloomult julge ja nutikas

Vaatamata oma armsale välimusele on tegemist tugeva ja julge koeraga. Nad on elavad, intelligentsed, rõõmsameelsed, valvsad, nutikad. Paljud tiibetlaste omanikud kinnitavad, et nende koerte iseloom on samuti armas - nad on hellad perekoerad, kes on õrnad nii omaniku kui ka näiteks laste suhtes.

Siret kinnitab, et tiibetlased on sõbralikud, heatahtlikud, saavad ka teiste koertega hästi läbi. Kui mõni teine koer tiibetlase peale uriseb, siis jääb tema lihtsalt seisma ja uurib, mis siis nüüd lahti on. Loomulikult nad ei karda midagi, sest on nad ju olnud vanasti ka vahvad valvekoerad Tiibeti munkade kloostrites. Kuna neid on kasutatud ka valvekoertena, siis võõraste suhtes on nad reserveeritud, kuid siiski ei tohi nad olla agressiivsed ega häbelikud.

Sireti sõnul peavad tiibeti terjerid lugu oma asjadest – oma mänguasjad, oma peremees, oma pesa. Nad ei kaitse oma asju agressiivselt, kuid korjavad oma asjad alati kokku. Siret naerab, et tema koer on nagu inimene, kes liigub alati seal, kus ka inimene on. Sireti kolm bassetit aktsepteerivad seda, et on inimeste ala ja on koerte ala.

„Tiibeti terjer on intelligentne koer,“ kinnitab Siret. „Nupp nokib neil kogu aeg – mida võib teha, mida ei või, kuidas ja kust midagi saada. Ta kohaneb suurepäraselt uutes olukordades, ta ei torma pea ees mitte kuhugile. Võõras olukorras ta peatub hetkeke, pea rehkendab ja siis tegutseb.“

Rita kiidab oma emast tiibeti terjerit, kes on esimest korda suures linnas (me kohtume Tartus), kuid käitub igati vahvalt, vaoshoitult. Ta jälgib, mis tema ümber toimub, kuid loomulikult jääb aega ka mänguks. Rita lisab, et tiibeti terjerid on nagu lillelapsed! Jah, see on tõepoolest nende kohta õige ütlemine!

Tiibeti terjerid sobivad suurepäraselt eluks korteris, kuid vajavad väga palju liikumist. Rita tiibeti terjerid veedavad enamuse päevast õues, Sireti koer elab toas, kuid veedab suure osa päevast aias koos perekond Lepasaare teiste koertega.

Koeraraamatutest võib lugeda, et tiibeti terjerid ei taha olla kaua aega üksinda, siis võib neil esineda üksindusärevust, mis väljendub häälekuses ja destruktiivses käitumises. Lisaks haukumisele võib kaasneda ka ulgumine, kusjuures seda on üsna raske ka välja juurida. Haukumine on läbilõikav ja hääl on võimas.

Üksindusahistuse kohta ei oska Siret ja Rita midagi öelda, sest nende koerad ei ole üksi. Siret arvab, et eks kindlasti sõltub palju kasvatusest, kuid Rita lisab, et tiibeti terjer on tõug, kellel peaks olema kaaslane, kas samast tõust või mõni teine koer.

Tiibeti terjeri omanik? Liikuv ja tegus

Omanik peaks olema ka ise liikuv, energiline, rõõmsameelne ja tegus. Tiibeti terjer ei ole selline diivani-koer, vaid tahab tegutseda. Loomulikult tahavad nad ka kaissu ja nunnutamist, kuid ikkagi on liikumine väga-väga oluline!

Sireti sõnul on tegemist ühe inimese koeraga – ta mängib küll Sireti tütrega ja jalutab Sireti abikaasaga, kuid koer otsib alati pilguga, kus on Siret. Kui on võimalus valida, siis läheb koer Siretiga. Kui ollakse jalutamas, siis ootab koer alati Siretit.

Rita kinnitab, et tiibeti terjer peaks sobima väga hästi ka lastega, sest nendele meeldib mängida, tuua palli jne.

Sobivad hästi koeraspordiks

Kuna tiibeti terjer on aktiivne tõug ja inimene juhtub selle koera esimeseks koeraks võtma, siis peaks koertekooli minema küll, kuid pigem inimese enda pärast. Siret lisab, et loomulikult on sotsialiseerimine tähtis, kuid on seda kõikide tõugude puhul.

Nendel on olemas ka oma ise ja oma tahtmine. Siret toob näiteks selle, et kui koer tahab minna elutuppa ja seal on värav ees, siis ta nuputab välja, kuidas see värav lahti käib ja elutuppa ta läheb.

Kuna nad on energilised, nutikad ja kavalad, siis sobivad nad suurepäraselt ka koeraspordiks – agility, jälje ajamine, sõnakuulelikkus, rallikuulekus, tantsud ja trikid, flyball – kõik sobivad neile. Agility osas peab mainima, et seda harrastavad ikka lühikese karvaga tiibetlased.

Treenida tuleks neid rahulikult, tasaselt, neil on ju õrn hing ning nad reageerivad väga hästi ka inimese hääletoonile. Kuid, olge tähelepanelikud, kuna nad on nutikad ja kavalad, siis võivad nad mõnikord muutuda ka üsna isepäisteks.

Kindlasti tuleks tiibeti terjerit juba kutsikana sotsiaalselt treenida, et nad harjuksid kasside ja teiste koduloomadega juhul, kui neid kodus on.

Hea tervisega tõug

Kuna tegemist on algupärase tõuga, siis on tegemist ka suhteliselt terve tõuga. Esineda võib allergiaid.

Näitustel on näha ka suurepäraseid veterane, kelle kohta ei saa ütelda, et tegemist on vana Tiibeti terjeriga, isegi 14-aastane tiibeti terjer näeb noor välja.

Tõu ajalugu on pikk ja põnev

Tiibetikeelne nimi Tsang apso tähendab tõlkes karvane või habetunud koer Tsangi provintsist. Mõned vanad ürikud annavad koerale nimeks ka Dhoki apso, mis viitab sellele, et need koerad elasid ka õues või sellele, et nad olid pikakarvalised valvekoerad.

Tiibeti terjerite ajalugu ulatub sajandite taha. Neid aretati ja kasvatati kloostrites, kus neid peeti hea õnne toojatena, maskottidena, kuid ka valvekoerte ja lihtsalt vahvate kaaslastena. On teada sedagi, et mägedes karjatasid tiibeti terjerid ka lambaid.

Seetõttu teatakse tiibeti terjerit kui Tiibeti püha koera. Neid ei tohtinud mitte kunagi müüa ega halvasti kohelda, sest nii võis tulla halb õnn tervele perele. Mungad kinkisid koeri teistele munkadele kui hea õnne sümboleid.

Et Tiibet on ju üsna isoleeritud paik, siis on tiibeti terjer olnud tõupuhas üle 2000 aasta! Tiibetlased on kutsunud neid koeri ka väikesteks inimesteks.

Esimene tiibeti terjer jõudis Euroopasse, Inglismaale 1922. Selle tõi Dr. A.R.H. Greig, kes tegutses juhtiva arstina haiglas, mis asus Tiibeti ja India piiril. Ta päästis ühe tiibetlasest patsiendi elu ja sai tänutäheks endale koera – emase, kel nimeks Beauty (Bunti). Teine koer oli juba isane – Rajah.

Pärast seda hakkas doktor seda tõugu aretama. 1924 sündis esimene pesakond Euroopas ja neid registreeriti kui Lhasa terjereid.

Doktor Greig on kinnitanud, et tiibeti terjer oli ka ülimalt julge – kunagi ründas naist üks hulkuv koer, kes põdes veel ka marutaudi. Just üks doktori tiibetlastest läks ründele vahele, sai ise raskelt hammustada ja kahjuks suri.

Tänu doktor Greigile tunnustas tõugu India Kennelklubi ja 1930 muudeti tõu nimi Tiibeti terjeriks. 1937 tunnustas tõugu Londoni Kennelklubi Inglismaal.

1956 viis Alice Murphy ühe doktor Griegi kutsika USAsse, veidi hiljem tõi Murphy veel kümme kutsikat. 1957 rajas Alice Murphy USA Tiibeti Terjeri Klubi ja USA Kennelklubi tunnustas neid tõuna 1973.

Chow chow

Chow chow on iidne koeratõug. Välimuselt meenutab ta suurt kaisukaru või hoopis lõvi, eks see oleneb vaataja silmadest. On teada, et kunagi kutsutigi neid ju karukoerteks. Kas chow chow on pigem karu või lõvi, seda üritame täna uurida.

Iidne ja vahva chow chow

Foto Meeli Tulik

Seekordne tõututvustus viib mind Tartusse, sest seal on aktiivsed chow chow-omanikud, kes mulle tõust räägivad.

Selle vahva ja iidse tõuga aitavad tuttavaks saada kolm meeldivat daami:

Inga Allika on tegelenud chow chow’dega juba aastast 1999. Temale esimene koer lihtsalt toodi koju.

“Taheti kutsikat ja toodi salaja koju,” meenutab Inga.

Täna on Ingal kodus 3 chow’d. Kuuetestkümne aasta jooksul on tal kokku olnud 8 chow chowd.

Meie kohtumisel on Ingal kaasas kaks koera – 7,5aastane Nelson ja pooleteistaastane Nelsoni tütar Jayne Austin ehk koduselt Tita.

Marge Pärnits on tegelenud chow’dega üle kümne aasta. Tema lühikarvaline Almera saab sel aastal juba 10aastaseks. Enne seda koera oli tal ka pikakarvaline chow chow Marilu. Just Inga oli see, kes andis nõu, kui Marge oli algaja koeraomanik.

Vivian Muttiku emal on kodus neli chow’d – kaks punast, üks must ja üks sinine. Vivian ise on aktiivne koerainimene.

Chow-chow’d Eestis

Kohe meie kohtumise alguses kinnitab Inga, et chow chow omanikud on samuti veidi isepäised nagu koeradki. Eesti Chow chow’de Tõuühing on tegutsenud 10 aastat, kuid aktiivseid inimesi on kahjuks vähe.

Marge kinnitab, et chow võetaksegi enamuses just perekoeraks, mistõttu väga aktiivsed trennides või näitustel käijad ei oldagi. Eesti Kennelliidu registris on chow’de arv ca 1500 koera, kuid kindlasti on väga palju neid, kes tänaseks juba meie hulgast lahkunud on.

Enne aretusreeglite vastuvõtmist sündis Eestis 100-120 chow chow kutsikat aastas, mida oli Eesti jaoks selgelt liiga palju.

On ju koera karvahooldus üsna raske ja aeganõudev ja ka koera iseloom on keeruline. Seetõttu nõuab chow chow oma esimesel eluaastal järjekindlat kasvatust, mis võib olla algajale koeraomanikule raske.

Aastate jooksul on palju olnud kutsikaid, kes sattunud varjupaika või läinud nö “teisele ringile”.

Inga Allika lisab, et pisike chow chow kutsikas on ju imearmas, kuid ta kasvab ja temast saab suur koer, kes vajab veel rohkem tähelepanu ja tegelemist.

“Chow chow on täna nišitõug,” kinnitab Marge, “aastaid tagasi oli tegemist Eesti Kennellidu andmetele Eesti TOP10 tõuga. Pärast aretusreeglite kinnitamist Eesti Chow chow Tõuühingu poolt nende arv kukkus oluliselt.”

Nüüd nõutakse chow’del silmauuringuid, põlve- ja puusauuringuid, et koer oleks näitusel käinud – et spetsialist oleks ta üle vaadanud. Seda ei tehta mitte selleks, et chow-omanikku kiusata, vaid selleks, et koeraomanik teaks, millises tervislikus seisus tema koer on. Aretuse seisukohalt on väga nõrk koht chow chowdel küünarliiges, see on isegi puusaliigesest probleemsem.

Tõuühing korraldab iga kahe aasta tagant ka tõuerinäitusi, et saada ülevaade, mis chow’dega siinmail toimub. On teada, et chow’sid on kõige rohkem Tallinnas, Tartus ja Pärnus. 100% ülevaade puudub, sest nagu mainitud on ka palju nn kodukoeri.

Pika- ja lühikarvaline chow chow

Chow’sid on kahte tüüpi – pika- ja lühikarvalised. Tegemist on lihtsalt erineva karvatüübiga, kuigi neil mõlemil on kahekordne karv – pikk pealiskarv ja vatitaoline, hästi tihe aluskarv, mis kaitseb koera külma eest talvel ja sooja eest suvel.

Arvatakse, et lühikarvalisega on elu lihtsam, kuid see pole üldse nii, pealiskarv on lihtsalt lühem, aga aluskarva on ikka sama palju kui pikakarvalisel suguvennal. Marge lühikarvalisele chow’le meeldib hirmsasti väljas püherdada, mistõttu läheb pealiskarv mustaks ja aluskarv pulsti. Kui koera korralikult harjata, kammida, siis saab koera nahk õhku.

“Laisale inimesele on chow’de karvahooldus raske, hoolikale inimesele mitte,” tõdeb Inga. “Loomulikult tuleb teha tööd, et koer harjuks nii kammimise kui ka pesuga. On teada omanikke, kes kammivad koera iga päev, sest nii on koer lihtsalt ilus. Pehmema karvaga chow’sid peaks kammima korra nädalas, tugevama karvaga koeri korra kuus.”

Inga lisab, et kui koerale anda kehvema kvaliteediga toitu, siis võib ka karv olla halvema tekstuuriga.

Nii saavad Inga koerad toortoitu (liha, magu jm), Marge lisab, et tema koer saab ka putru. Kuivtoitu hetkel Marge ei anna oma koerale, sest vanemast peast on oht, et koer läheb pontsakaks. Ja on ju chow’d juba oma iseloomult veidi laisad.

Chow’de värvitoonidest on teada punane, must, sinine, fawn ehk kaneelikarva ja kreemikas. Levinuim on punane värvitoon, see on dominantse värvigeeni kandja, sama kehtib ka musta värvitooni kohta, väga levinud on ka kaneelikarva koerad.

Chow chow suurus on emaste puhul 46-51 cm, kaal alates 23 kilogrammistst, isastel 49-56 cm, kaal alates 27 kilogrammist. Koera saba on selja peal kantud, kuid mitte rullis. Kõrvad on sametised, sellised pisikesed, armsad, kikkis ja ettepoole hoidvad. Marge kinnitab, et ma ei ole ainus, kes tahaks koera kõrvadest silitada.

Chow nägu on veidi mossis, sellise mulje jätavad voldid ja kurrud, mis on silmade kohal ja osati ka nina peal. Siiski ei tohiks koeral olla nii palju nahka, et nendest voltidest ja kurdudest saab silmadele vajuv probleem.

Inga lisab, et chow on ruutjas koer – kõrgus on võrdne selja pikkusega, tegemist on oma välimuselt harmoonilise koeraga.
Marge juhib tähelepanu sellele, et chow’del on nn sirge tagajalg – seda on märgata, kui chow chow jookseb, sest tema tagajalad on pulkjad. Jooksevad nad nagu lõvid – vähemalt esijalgade osas, tagajalad tipivad järgi. Joostes käivad chow ühe külje jalad kokku ja seda, chow’le omast liikumist jälgitakse näitustel hoolikalt, sest chow chow kõnnak ja liikumine on väga olulised.

Vivian lisab, et näitusel vaatavad kohtunikud välimuse osas ka seda, et silmad oleks lahtised, et koer oleks terve olemisega, et koer suudaks liikuda, et karva ei oleks liiga palju.

Kindlasti on chow’de kaubamärk nende sinakas-mustjas, lilla keel. Chow’del võib olla ühtne geneetiline baas väikeste karudega, kes ka praegu Aasias eksisteerivad. Alles hiljuti näidati ka meie telekanlites sellist vahvat tegelast nagu päikesekaru.

Geeniteadlased arvavad, et aastatuhandeid tagasi toimus lahknemine – tekkisid hundi- ja karulaadsed loomad. Nii on ju lilla keel jääkarudel ja koertest sharpeil. Omamoodi kõnekas fakt on seegi, et koertel on 42 hammast, karudel 44, ja ka chow’del on kutsikana 44 hammast!

Chow keel peab olema ühtlaselt lillakas, roosasid või valgeid plekke ei tohi peal olla, ka igemed on lillad.

Kui chow’l on liiga palav ja on kuumarabanduse oht, siis koera keel läheb roosakaks, nii nagu tavalistel koertel läheb roosa keel valgemaks.

Iseloomult veidi umbusklik

Omanikud kinnitavad, et chow chow on veidi umbusklik koer. Agressiivne ta ei ole ja ei tohigi olla. Kui chow umbusaldab võõrast inimest või koera, siis ta tavaliselt taganeb. Kui kõik on OK, siis tuleb teeb ise tutvust. Täpselt nii läheb ka minuga meie kohtumisel – esialgu ei tee koerad minust välja, kuid veidi hiljem saab neile ka pai teha.

Legend, et chow chow on rumal koer ei vastu sugugi mitte tõele. Tegemist on igati nutika ja taibuka tegelasega. Inga lisab, et chow’d ei tasu kodus nö. kapis hoida, koer peab saama suhelda. Kuid eks ole ju koera sotsialiseerimine iga koera puhul väga oluline.

Chow on terve pere koer, kuid kuuletuvad paremini siiski ühele inimesele – sellele, kes koeraga kõige rohkem tegeleb. Marge räägib, et Almera on kodus kogu aeg tema juures, tema sabas nagu Hando Runnel oma luuletuses ütleb: Käivad kassid perenaise kannul.

Marge räägib, et chow chow ei ole kerge tõug algajale koeraomanikule esimeseks tõuks. Kui on siiski kange soov just chow endale esimeseks koeraks võtta, siis võiks olla hea sõber, kellel on chow või mõni abivalmis kasvataja, kes nõuga abiks oleks.

Treenimine

Chow’ga on võimalik teha algset kuulekust, õpetada käsklusi: jää seisma, tule siia, istu, lama. Sellised lihtsad ja elementaarsed asjad. Kuulekust on keeruline chow’ga teha – koer võib ülesannet paar-kolm korda täita, kuid siis kaotab ta huvi. Koer justkui küsiks, et milleks seda ülesannet nii mitu korda teha, ta ei näe enamaks lihtsalt vajadust. Sama kehtib ka mängu kohta – viskad paar-kolm korda palli, kuid pärast seda tahaks chow juba magada.

Marge kinnitab, et chow’l suurt huvi koerasporti teha ei ole. Inga on näinud pilte chow’dest, kes ka agilityd teevad, kuid nad ei ole kiired. Kiireid alasid harrastada ei saa, kuid chow oleks hea kaaslane käijatele.

“Chow võib vabalt kümme kilomeetrit ühtlases tempos käia,” kinnitab Marge. “Ta läheb läbi tuisu ja tormi, tõeline rühkija-tüüp.”

Chow on vastupidav, kuid teda peaks siiski pikemate maadega harjutama.

Kuidas on lood koeranäitustel, kas chow on näitusekoer?

Vivian kinnitab, et sõltub paljuski konkreetsest isendist. On neid, kellele meeldib ennast näidata ja kes ei lähe stressi ja vastupidi.

Liikumine?

Inga kinnitab, et chow’d liiguvad nii nagu ise tahavad. Liiguvad siis, kui neil on huvitav, kui neil on siht.

Tervis

Chow´de hulgas, nagu igas teises tõuski, esineb täiesti terveid ja ka terviseprobleemidega loomi. Raske on väita, et muret teeb just üks konkreetne häda, kuid muret võivad teha silmad ja nahk.

Silmad peavad olema puhtad ja vabad, kui koera silmad lähevad rähmaseks ja märjaks, peaks omanik väga hoolega mõtlema, mida ta on oma koerale süüa andnud. Samuti peab koera nahk olema puhas ja kasukas kammitud. Lisaks sellele, et kammitud koer näeb ilus ja elegantne välja, on karvahooldus vajalik ka selleks, et looma nahk saaks hingata, oleks puhas ja põletikuvaba.

Ajaloost

Eesti Chow Chow tõuühingu kodulehelt saab lugeda, et teadlased on väga erinevatel seisukohtadel, kust on chow chow pärit. Ühed arvavad, et ta on pärit Hiinast, kust on teada, et juba 3000 aastat tagasi peeti seal sellised karvaseid seltsilisi. Teised arvavad, et chow chow on pärit arktilistelt aladelt ja sealt liikunud edasi Mongooliasse, Siberisse ja Hiinasse.

On inimesi, kes arvavad, et chow päritolumaa ongi Hiina, kuid vanades Hiina manuskriptides kirjeldatakse seda tõugu kui “võõrast chow chow´d”. On neid, kes arvavad, et chow chow on Tiibeti mastifi ja samojeedi koera järglane, kuid see ei selgita nende ainulaadset sinist keelt.

Kõikidele erimeelsustele vaatamata peetakse chow chow`d kindlalt üheks maailma vanematest koeratõugudest, ajaloolased on leidnud kroonikatest, et juba 11.sajandil e.m.a. on kirjeldatud "Tatarikoera", kes on "suur ja pikakarvaline, sirgete tagajalgade ja sinise keelega".

Tangi Dünastia valitsusajal (7.sajandil) olevat elanud valitseja, kellel oli 2500 chow chow´d, kes pidid olema saatajateks 10 000 sõdalasele. Osad Hiina kirjanikud on küll juhtinud tähelepanu sellele, et Hiinas olid nn. kuninglikud koerad: pekingi koer, shih tzu ja lhasa apso ning chow chow oli siiski vaid jahikoer, kuid chow chow´d seostatakse ka palju valitsejate ja ka jumalatega.

Algsed chow chow´d olid punased ja mustad, kes elasid isoleeritult Põhja-Hiina mägedes, sinised ja kreemikad loomad on aretatud Lääne-Hiina, Mongoolia, Mandzhuuria ja Tiibeti mungakloostrites. Kloostrites aretatud koerad olevat olnud “sinisemad kui kõige sinisem pärsia kass” ja nad olid väga kõrgelt hinnatud. Neid siniseid koeri kasutati mungakloostrite valvurite ja kaitsjatena, loomade karjatajatena ning ka jahikoertena.

1900. aastate algul oli chow chow Hiinas küllalti levinud tõug. Väidetavalt müüdi neid turgudel, kutsikad olid pandud majatrepil olevatesse suurtesse sinivalgetesse anumatesse, kus loomad rahulikult istusid.

Igal juhul oli õnnelik juhus see, et mõned koerad Hiinast välja viidi.

Kultuurirevolutsiooni ajal otsustati, et need loomad on kasutud ja suur osa neist hävitati. Uhket koera, keda varem võis kõikjal kohata, sai Hiinas ringireisjija nüüd vaid haruharva kohata.

Kuigi 20. sajandi algul keelati Hiinas koeraliha müümine, müüdi seda edasi, kasutades teatud hüüdnimesid, näiteks “maitsev liha”.

Ja nimest ka. Väidetakse, et chow-chow nimetati pidžin-inglise väljendi järgi, mille all peeti silmas kõiki väikesi asju, mida 18. sajandil veeti kaubalaevadega. Lihtsamalt öeldes “ja nii edasi”. Teine teooria on see, et “chow” on pärit Hiina keele kantoni murdest ja tähendab “söödav”.

Esimene teade, mis Euroopasse selliste koerte kohata tuli, oli Marco Pololt (13. sajandil), kes neid loomi oma reisikirjeldustes mainis. Tema kirjutatud raamatust võib lugeda, et põhjapool kasutati neid ka kelgukoertena. Kuna Hiinas oli sajandeid nn suletud uste poliitika, ei nähtud chow chow´sid mujal maailmas enne kui 1780. aastate paiku.

18. sajandil läksid Inglismaal ja Prantsusmaal moodi idapärased asjad, vaimustuti Hiina portselanist, ehetest ja maalidest. Selle vaimustuse ajal, 18. sajandi lõpul, jõudsid Inglismaale ka esimesed chow chow`d.

Mõned Hiina päritolu koerad, nende hulgas siis chow chow´d ja pekingi koerad, smuugeldati meremeeste poolt laevale, mis sõitis Inglismaale. Räägitakse, et neid olevat olnud väga keeruline toita, kuna lääne koerad olid harjunud liha sööma, need uued loomad aga olid taimetoitlased.

Koeri demonstreeriti Londoni loomaaias kui “Metsikuid koeri Hiinast” või musta suuga hiinlasi, sealt olevat saanud endale koera ka kuninganna Victoria. Chow chow kingiti kuningannale 1865. aastal. Chow elas palees koos paljude teiste Tema Majesteedi suurte lemmikutega. Räägitakse isegi legendi, et kuningannale olevat chow chow kutsikad nii väga meeldinud, et tema rätsepad olevat talle õmmelnud chow-kujulise mänguasja, mis nägi välja nagu väike karuke.

Muide - Victoria ajal ei kasutatud veel nimetust chow chow. Üks nimetus, mida kasutati, oligi karukoer.

Tõukoerana hakati chow chow’d esitlema aastast 1879, mil esimene chow chow registreeriti Inglismaal näitusele. Tõug tunnustati Inglise Kennelklubi poolt aastal 1894, esimene spetsiaalne tõuühing asutati aastal 1895.

USA-s esitleti seda koera esmakordselt aastal 1890. The American Kennel Club tunnustas tõugu ametlikult aastal 1903. The Chow Chow Club of America asutati 1906. aastal.

Marge teab rääkida seda, et 1930ndate aastate alguses oli ka Tallinnas üks chow chow, mis on tubli saavutus, sest jõudis koer ju ka Inglismaale alles 1890. aastatel.

Ka nn vene ajal oli Eestis chow’sid väga vähe.

Tazi

Üks vene hurdalistest omab mitmeid nimesid – tazy, tasy, tadzi, taji, tasi, tadzõ, kesk-aasia tazi, kesk-aasia borzoi, kesk-aasia greyhound jne. Meie lähtume sellest, et tazi ehk kesk-aasia hurt on pärit Kasahstanist, on olemas ka taiganid, kuid nemad on pärit Kirgiisiast.

Tazi – kiire ja graatsiline

Foto Meeli Tulik

Tazi on hästi sarnane salukiga, kellest oleme ka Lemmikus rääkinud, kuid tazi on veidi tugevama kehaehitusega. Nad on tugevad, kiired, jõulised, neil on väga kiire reaktsioon. Raske on öelda, kui palju on tazisid Kasahstanis täna, kuid maailmas on neid vähe ja ka Eestis võib neid ühe- või kahekäe sõrmedel kokku lugeda.

Üks igivana legend jutustab, kuidas hurt tazi on kaugel horisondi taga päikese elukohas, kuhu igal õhtul lähevad soojuse ja valguse järele rohkearvulised gaselli- ja antiloobikarjad. Seal, kus mitte kunagi ei ole talve, kus linnud laulavad oma laule, tõi gepard ilmale oma pesakonna – tugevaim ja kauneim nende poegade seas oli tazi, kelle Jumala käsi valis välja ja saatis inimese juurde, et tazi oma tarkuse jõu ja graatsilise iluga rõõmustaks maailma.

Taziga aitavad meil tuttavaks saada Karmen Ruut, kellele kuulub 10aastane Alma ja Margit Mutso, kellele kuulub sel aastal 11aastaseks saav Jammi (ehk Melekuš Džambai).

Karmen sai oma esimese koera siis, kui ta oli 18aastane. Tema esimene koer oli pekingi paleekoer ja aastate jooksul oli tal neid 7! Esimesed koerad olid pekinglased ka Margitil. Karmen meenutab, et tema pekinglane oli hästi nutikas ja tark, tõeline lõvi, kes sai ruttu terve pere lemmikuks. Margit meenutab, et tema tahtis lapsena endale hurta või kollit, peaasi, et oleks pika ninaga. Kahjuks lubati võtta vaid väike koer ja nii ta sai pekingi paleekoera. Margit treenis oma koerakest nagu teenistuskoera ja nii jooksis tema pekinglane poomil ning ronis mööda tuletõrjeredelit üles! Karmeni Alma saab mais 10aastaseks, kui Karmen ta endale võttis, siis oli naisel kodus ka pekinglane – väga põnev kooslus.

Enne Alma saabumist oli Karmenil plaan võtta saluki, sest ta oli neid näinud näitustel Soomes. Kui Karmen nägi Almat ühel siinsel näitusel (Alma oli sel hetkel juba 5kuune), siis oli see “armastus” esimesest spilgust. Täna on Karmenil lisaks Almale ka saluki, Mona on 6aastane.

Ka Margit soovis endale aastaid tagasi salukit, kuid sattus juhuslikult Jammi peale. Jammi oli toona 3kuune ja oli toodud Eestisse Peterburist, kuid siinne tahtja loobus temast ja nii oli oht, et Jammi saadetakse Peterburi tagasi.

Välimuselt suursugused ja ilusad

Tazi on suursugune koer, keda kasutati jahikoerana Kaspia mere äärsete ida-alade kõrbetes. Nad jahtisid väikeseid loomi – gasellid, jänesed, rebased, metskassid ja ümisejad. Neid koolitati ründama ka suuremaid loomi nagu hirved ja isegi hundid. Minevikus olid tazid väga kõrges hinnas – öeldi, et ühe puhtatõulise tazi hind oli 47 hobust!

Kiirust ja graatsilisust ning suursugust on märgata tazidel ka täna. Kui Alma vabalt jooksma saab, siis on see ikka ilus vaatepilt. Jooksus on kiirust, jõudu ja graatsilisust, tundub, et koer lausa lendab õhus! Margit kinnitab, et Jammi teab ise ka, et ta on ilus!

Samas on teada, et “tazi” kasahhi keeles tähendab “kuiv” ja eks ole ju Almagi hästi peenike ja õbluke, kuid samas vastupidav ja loomulikult kiire. Jammi on poisina oluliselt suurem, kuid ka tema liikumises on nii kiirust, jõudu kui ka graatsilisust. Tazi ja saluki on üsna sarnased, mistõttu on keeruline neil vahet teha, kuid Karmen kinnitab, et tazid on veidi nurgelisemad, saluki peakuju on peenem ja rinnakorv suurem.

Tazide karvkate on lühike, pehme ja sirge, karvkate sätendab valguse käes. Neil on narmaline saba ja pikad karvad kõrvadel. Mõnikord võivad kõrvad koerale ette jääda, eriti siis, kui nad söövad. Nii võivad nad endal osa kõrvakarvasid ära hammustada. Kõrvu siiski pügama ei pea, sest hinnatakse hästi just seda, mida pikemad ja siidisemad kõrvakarvad on.

Tazide karvahooldus on lihtne. Tuleb kammida kõrvu, veidi pesta, kui on külmem ilm, siis tulevad Almale “mohäärpüksid”, mida näitustel olla ei tohi. Karvkate on isepuhastuv ja ka lõhnatu, mistõttu pole tazidel ka nn spetsiifilist koeralõhna.

Tazide karvkate on tavaliselt heledamat või tumedamat liivakarva, Alma on valget värvi ja Margit unistab täiesti hallist tazist, ka sellised on olemas. Must värv on tazide puhul keelatud.

Iseloomult isepäised, veidi metsikudki

Karmen alustab sellest, et Alma on isepäine, suhteliselt kaval. Kui mõni inimene või loom talle ei meeldi, siis ta lihtsalt väldib neid, kuid nad ei karda neid. Pean tunnistama, et ega Alma minuga sõprust sobitama ei tule. Ta talub mind, kuid sõpradeks saamine nõuaks oluliselt rohkem aega.

Margiti esimene kommentaar tazi iseloomule on see, et tazi on metsik! Kui miski tema tähelepanu võidab, siis ta ka läheb.

Karmen teab öelda sedagi, et saluki on nunnum ja kuulekam kui tazi, kuid vajadusel oskab ka Alma olla õrn ja hell. Tal on hea huumorisoon, kui Almat kiita, siis tuleb talle suunurkadesse muie. Margit kinnitab, et Jammi oskab lausa naerda nii, et hambad on näha. Kui Alma vihastab, siis läheb tema nägu “karvaseks”, turri, silmad lähevad pisikeseks. Ja veel, Alma oskab olla ka õel, kui näiteks Mona saab kodus riielda, siis Alma itsitab…

Alma on ka selline koer, kes tahab tulla sülle ja kaissu. Kodus tahab ta olla kas diivani peal või voodis, ta ei taha olla lihtsalt põrandal. Ka Jammi tahaks pugeda kaissu, olla voodis ja diivanil, kuid need on talle keelatud, kuid ikka ja jälle teeb Jammi just seda, mis talle keelatud on. Margit lisab, et Jammi on kodus laiskus ise – tahab pikutada ja hommikuti kaua magada, isegi pissile ei taha minna. Kui väljas sajab vihma, siis ei taha Jammi samuti õue minna ja kui ta kodus lamab, siis sätib ennast ilusasti lamama, käpad ees nagu portselankoeral. Kuid metsas see laiskus kaob!

Tazid võivad mängida lisaks jooksmisel ka sikutamismänge, kuid ülekõige meeldib neile jooksmine – lühike ja kiire spurt nagu sprinteritel.

Kas tazi on ühe inimese või pere koer?

Karmen tõdeb, et Alma on ainult tema koer, teistest inimestest (sh külalistest) ta suurt välja ei tee. Jammi ei lase sisse ühtegi võõrast inimest, külalistega, kes pole päris sõbrad, on ta väga umbusklik. Kui Margitil on kodus külalised, siis koer on igaks juhuks suukorviga, sest ta võib monad võõra liigutust valesti tõlgendada.

Kui Alma on ainult Karmeni koer, siis Jammi on vastupidiselt terve pere koer. Ta on küll tõeline alfa-isane ja dominantne koer, kuid Margit lisab, et paljud isased tazid ongi sellised.

Margit kinnitab, et tazi on aretuses olnud väga lühikest aega, mistõttu ei ole seda tõugu jõutud veel piisavalt “kodustada”. See tähendab seda, et tazidel kehtivad ürgsed stepiseadused – nad on tihti väga ambitsioonikad, valmis võtma endale karjajuhi kohta. Seepärast on Jammi puhul võetud kasutusele mitmed seadused, mis annavad talle mõista, milline on tema koht perekonnas – koeral ei ole kunagi söök ees, ta sööb alles peale seda, kui inimesed on lõpetanud, koer siseneb alati viimasena, väljas valib tee inimene mitte koer.

Kesk-Aasias elavad tazid külades veel ka täna lahtiselt, emased kaevavad endale koopaid ja auke, kõige isasem isane käib ja paaritab kõikide emastega! Jammi on samuti oma tänava “tegija” ja teised isased häirivad teda meeletult.

“Isase võimuka tazina on Jammil väga raske aktsepteerida teisi isaseid koeri eriti kodutänaval,” räägib Margit. “Nagu koerad ikka on ta rihma otsas sõjakam kui lahtiselt.”

Jahikirg!? Seda võib täheldada tazidel ka täna. Tazil on ürgne kohustus tuua peremehele söök lauale, kaitsta ja valvata kodu.

Almale pakuvad huvi nii linnukesed kui ka oravad, ja metsas võib ta päris pikaks ajaks ära joosta, kuid ta tuleb alati algupsunkti omaniku juurde tagasi.

Margit lisab, et tazidel on ürgseid oskusi, kuna nad on aborigeenne tõug, mistõttu nad tõepoolest ei eksi ära. Margit tõdeb, et Jammi on suurepärane kütt, kes ajanud naisele metsas välja nii jäneseid, metssigu kui ka põdra. Kuna Margit käib Jammiga metsas siiski vaid jalutamas, siis küttimiseks asjalood läinud ei ole. Põnev on seegi, et Jammi suudab joosta paksust võsast läbi nii, et tal pole ühtegi haava. Jõudu on tal teistelegi jagada – Margit meenutab, kuidas ta ükskord Jammi järel “lendas” kui seenel käidi.

Ajaloost on teada, et tazid suutsid isegi lagedal stepil nähtamatult oma saaki jälitama ja selle kinni võtma. Parimate tazide eest ei pääsenud ka kõige kiirejalgsemad antiloobid – saigad. Vajadusel paremini ja kaugemale näha hüppas tazi ratsaniku juurde sadulasse. Hinnatud olid tazid, kes töötasid koos jahikullidega. Selline paar võis vabalt kinni võtta ka suure hundi!

Margit lisab, et Jammiga võib minna ellujäämismatkale, sest ta ei jäta inimest nälga, valvab, kaitseb ja ei eksi kunagi ära.

“Olen ise mitmel korral metsas orientatsiooni kaotanud,” meenutab Margit, “lihtsaim viis on sel juhul võtta koer rihma otsa ja öelda, et otsime teised üles.”

Tazi treenimine võib olla lihtne, kuid ei maksa unustada, et nad on üsnagi isepäised ja ka isemõtlejad. Karmen kinnitab, et Almaga peab pigem läbi rääkima, kui teda õpetama.

Margit lisab, et tazi on tark koer, teda võib koolitada, kuid ta mõtleb ise väga palju, mistõttu võib koolitada lõppeda täpselt siis, kui tazi seda ise soovib. Paljusid asju mõistab tazi vaistlikult.

Võib öelda sedagi, et tazid õpivad iseenda kogemusest – Margit meenutab, kuidas Jammi kutsikana hobuse käest löögi sai, nüüd teab ta täpselt kui lähedale minna tohib. Seetõttu öeldakse isegi seda, et täiskasvanud tazi arvab, et temal ei ole inimeselt midagi õppida, inimene õppigu temalt!

Karmen kinnitab, et Alma näib olevat paljudes asjades targem kui tema. Jah, tazi silmadest on seda nutikust ja tarkust näha küll, kusjuures need silmad näevad väga kaugele. Võib öelda nad, et püüavad oma saaki silmadega!

Margit jätkab, et tazi koolitamine on kerge, kuid suudad teda motiveerida. Vorstitükk, pasteedileivake on Jammile piisavaks motivatsiooniks ja ta õpib väga kiirelt. Jammi oskab täita ka käsklust “Peida nina!”, mis tähendab seda, et Jammi varjab käpaga oma pikka nina. Nüüd teeb Jammi seda siis, kui ta on millegi keelatuga hakkama saanud.

Raudse tervisega tõug

Karmen tõdeb, et tazidel on raudne tervis ja talle tundub, et vahetevahel nad ravivad ennast ise. On kuidagi vaiksed, omaette ja näib, et kasutavad mingeid iidseid tarkusi.

Margit lisab, et Jammi võimleb mitu korda päevas – venitab oma keha, ringutab ja raputab lõdvestuseks.

Alma sööb kuivtoitu, kuid ka muud. Liha, vorsti, maitseb isegi võisai ja kook. Samas, kaaluprobleeme näha ei ole. Jammi saab nii keedetud kui ka toorest liha ja lihast tehtud erinevaid gemüüsesid. Kuivtoitu ta eriti ei taha.

Karmen lisab, et kuna nad on siiski kõrbekoerad, siis sööb ja joob Alma üsna vähe.

Ajalugu

Tulles tagasi selle loo alguse ja selle ilusa legendi juurde, siis võib öelda, et sajad inimpõlved kasvatasid ääretuil Aasia ja Aafrika avarustel kergeid jooksukoeri. Salaudslikud sumerid, kaldealased, egiptlased ja assüürlased nimetasid kõik oma koeri tazideks. Mitmed spetsialistid oletavad, et tazide esivanemaiks olid Vana-Egiptuse tezem ja Araabia sloughi. Pärsias levisid salukid, idas afganistani hurdad. Muhameedlased hindasid tazisid väga kõrgelt – tazi oli ainus loom, kes ei peetud roojaseks ja ta võis elada koos inimesega telgis.

Basset hound

Basset hound on arvatavasti kõige tuntum bassetide hulgas ja tõug on pärit… Nende kaubamärgiks on lühikesed jalad, suured kõrvad ja rippuv nahk, vähemalt koera esiosas. Eesti Bassetite Tõuühingu kodulehelt võib lugeda: “Kui Jumal otsustas koeri looma hakata, jõudis basset kohale nagu ikka, kõige viimasena. Jumal laiutas käsi ja kostis :“Kahjuks on mul alles jäänud ainult nahka ja kõrvu, aga ... jalad on täitsa otsas!“”

Basset hound – vahva välimusega tegelane

Foto Meeli Tulik

Nimi on tuletatud sõnast „bas“ – „madal“, ja liitest „-et“, mis kokku tähendab „üsna madal“. Arvatakse, et nad põlvnevad verekoertest, kelle jalad aretati lühemaks, et jahimees suudaks temaga sammu pidada.

Basset houndiga aitavad tuttavaks saada Maarja Kalma (temale kuulub 2,5aastane Sabby), Kairi-Kristlin Bramanis (temale kuulub 8-kuune Cosmic) ja AnttiVari (temale kuulub 1,5aastane Sherlock).

Maarja on koertega tegelenud 10 aastat. Ta alustas juuniorhänleri ja händlerina. Kunagi oli tal plaan võtta endale bokser. Kuna tema sõbrannal, kellel oli bokser, oli ka basset hound, siis hakkas Maarjale just basset meeldima ja nii oli valik selge. Kairil on koerad olnud samuti ca 10 aastat – esimene koer oli sharpie, teine chow-chow ja nüüd siis basset.

Kairi tõdeb, et ei soovinud teist korda samasid tõuge võtta ja umbes 7 aastat tagasi ühel jaanipeol tuli nende seltskonda basset, kes hakkas sõprust looma, ja sealt alates jäigi basset talle meelde, ja hakkas meeldima.

Antti jaoks on 1,5aastane Sherlock tema esimene koer. “Tema on minu kogemus,” naerab omanik. “Sherlock on super, heasüdamlik, hull varas ja väikese lapsega võrratu.”

Bassetid Eestis

Siinkohal pean selgitama seda, et millise rahvuse koera basset hound õigupoolest on? Tegemist on Prantsusmaalt tulnud tõuga, mis tõuna võeti vastu ja registreeriti Inglismaal. Täna on nad populaarsed Inglismaal, USAs, kuid ka Soomes, Leedus ja Venemaal.

Eestis on basset hounde veidi üle saja. Maarja kuulub tõuühingu juhatusse, Kairi ja Antti on selle liikmed. Maarja ise loodab, et tõuühing on küll väike, kuid nad loodavad muutuda aktiivsemaks.

Siiski selgub, et basseteid on Eestimaal ka varem olnud, sest ka täna tulevad paljud inimesed bassetiomaniku juurde ja tõdevad, et neil oli basset 20aastat tagasi või, et minul oli basset juba nõukogude ajal.

Kairi naerab ja lisab, et eks oli ju ka Jaan Rannapi legendaarse lasteraamatu “Nublu” peategelane basset!

Kuidas vastutulijad basset houndi suhtuvad. Usun, et emotsioonid on vahvad, sest koer on ju igati laheda välimusega. Omanikud kinnitavad, et esimese emotisoonina öeldakse, et oi kui kurb koer! On juhtumeid, kui inimesed jätavad auto seisma ja tulevad koera uudistama, koer “kõnetab” võõraid. Antti naerab, kui räägib seda, kuidas ta jalutas koos lapse ja koeraga ning teised lapsed tulid ligi ja tõdesid: vaadake kui kurb ta on! Maarja meenutab juhtumit bussipeatuses, kui üks võõras mees jäi koera vaatama ja tõdes: nii kurb koer ja andis koerale sinki.

Suur koer, väikestel jalgadel

Pikk kere, lühikesed jalad, suured kõrvad ja nukrameelne ilme. Need on esimesed märgusõnad, mis omanikele meelde tulevad.

Bassetid on suured, lühikesed, tugevad ja pikad. Öeldakse, et basset hound on suur koer lühikestel jalgadel, sest nende turjakõrgus on 33-38cm, kuid kaal on neil üllatavalt suur – Maarja emane koer kaalub 28 kilo, Sherlock on läbinud dieedi ja kaalub praegugi 35 kilo. Ideaalne kaal oleks 30-32 kilo, kuid on ka 40 kiloseid koeri. Tegemist kõige suurema väikese koeraga. Kui teda aidata autosse tõsta või veterinaari juures lauale tõsta, siis peab omanik arvestama, et basset hound on üks tugev tükk. Vaatamata sellele, et basset hound on madal koer, on ta üllatavalt pikk ja ulatub ka laua pealt asju võtma.

Ka basset ise arvab, et ta on suur koer, ja ei tunne seetõttu hästi ka oma kabariite, mistõttu läheb sageli oma tagaosaga vastu mööblit.

Pikad vorstid nagu nad on, siis teevad ka enamus isaseid basseteid oma häda ilma jalga tõstmata, lihtsalt seistes. Antti kinnitab, et hommikul ja õhtul Sherlock jalga ei tõsta, päeval tõstab.

Tänu pikale kerele magab enamus basseteid selili.

Üks kaubamärkidest on see, et neil näib nahka olevat nahka rohkem, kui neil vaja oleks. Kuid, lõualused nahavoldid aitavad koeral lõhna püüda ja hoida. Pikkade kõrvadega maad pühkides ajab koer jälje lõhna liikvele, viltused jalad annavad talle liikumisel stabiilsuse. Basseti ja verekoera rippuvad kõrvad on kõikide koeratõugude seas suurimad. Kõrvad peaksid bassetitel ulatuma üle nina, kord nädalas tuleks neid ka puhastada. Antti kinnitab, et Sherlock astub üsna tihti ka oma kõrva peale. Mõnel isendil võib olla nahka liiga palju, mõnel on voldid liiga ekstreemsed. Eks ole ka Sabby siledam, Sherlockil on volte rohkem.

Tegemist on jahikoeraga, mistõttu on neil tugev rinnak ja üsna võimas hääl, mis tuletab meelde veidi laevade udupasunat! Maarja meenutab seda aega, kui ta loomakliinikus tööl oli ja basset temaga tööl kaasas oli – ta oli puuris, kus sageli ulus ja haukus, paljud külastajad arvasid seetõttu, et tegemist on kaukaasia lambakoeraga, sest sedavõrd muljetavaldav ja madal on väikese koera hääl.

Silmad on kergelt sissevajunud ja neil on seetõttu pehme, isegi nukker pilk. See on see nukker pilk, mis on teinud basset houndi paljude seas populaarseks. Tema kurva pilgu taga peitub vägagi nutikas aju ja nii õnnestub tal alatihti peremeest alt vedada.

Basseti lühikesed jalad on dwarfismi tulemus. Üks, mis tuleks meeles hoida on see, et nad on rasked koerad, kellel on lühikesed jalad, mistõttu on neil väga raske ujuda. Seetõttu tuleks vee ääres olles neil pilk alati peal hoida. Kuna käpad on lühikesed, siis tasuks ettevaatlik olla ka treppidel käies.

Ah jaa, ninast ka. Antti kinnitab, et Sherlock on oma nina ori – tal on kogu aeg nina maas ja lisab, et nina on Sherlocki tõhusaim töövahend. Kui nad näiteks õhtupimeduses koju tulevad, siis Sherlock lõriseb, haugub kaks korda, tõmbab paar korda ninaga – ahhaa, omad! Oma vahva nimegi sai Sherlock seetõttu, et kui Antti ta esimest korda koju tõi, siis käis koer just ninaga kõik pereliikmed üle.

Bassetid on tavaliselt kahe- või kolmevärvilised kas nt tan/sidrun ja valge või must, valge ja tan.

Maarja kinnitab, et levinuim bassetite värvitoon on selline saksa lambakoera oma – pruunikas ja tumedama seljaga ehk nagu Sherlock on. Lubatud on kõik hagija värvid, keelatud on brindle ehk nn tiigrivärv ja valge.

Basset on lühikarvaline koer ja tema karvaga pole eriti palju vaeva vaja näha. Harjamiseks saab kasutada kummist ja näsadega kammi, mis lisaks sellele, et eemaldab kasukast lahtised karvad , ka masseerib koera nahka. Kuna selline kammimine meenutab vägagi silitamist, laseb koer sellel rahulikult sündida. Rohke ja lahtise nahaga madalajalgset koera tuleks vähemalt kord kuus pesta.

Isemõtleja, aga sõbralik

Iseloomult on basset hound leebe, armastusväärne. Esimese asjana kinnitab Maarja, et bassetid ei tohi olla agressiivsed. Nad võivad olla ka iseteadlikud, kuid samas ka sotsiaalsed, rahulikud ja mängulised.

Öeldakse, et basset houndil on hea naljasoon ning neile meeldib olla koos omanikuga. Nad ei taha pikaks ajaks üksi jääda, mistõttu tasuks mõelda sellele, et kui teil tuleb sagely kodust ära olla, siis võiks võtta kaks basset houndi.

Antti kinnitab, et basset vajab inimese lähedust, tahab olla inimese jala peal või vastas. Isegi hommikuti on nad sellised, kes tahaks lihtsalt pikutada ja mõnuleda – lased koera hommikul välja, aga tema vaatab sind sellise näoga, et kuule, mina sina ise, ma lihtsalt oleksin siin pikali. Antti lisab, et bassetitel jääb ööpäevast lausa väheseks, et magada.

Nad saavad hästi läbi lastega ja ka omasuuruste teiste loomadega. Basset hound on perekeskne koer, saab väga hästi läbi lastega, kuid basset on raudselt veendunud, et kõik maiuspalad laste käes on mõeldud tegelikult talle : oma suure massiga võib ta väikese lapse lihtsalt pikali lükata.

Antti on kindel, et basset sobib hästi lastega – ta meenutab, kuidas tema laps koeraga “ratsutas”, haarates kõrvadest kinni. Koer võis olla ju väikeses stressis, kuid lapse suhtes ei näidanud ta seda kunagi välja, näris vaid oma kõrva, et stressi maandada. Kui Sherlockil on täiskasvanule midagi öelda, siis võtab ta õrnalt hammstega käest kinni, justkui öeldes, et aitab küll.

Maarja bassetit siiski nn lastekoeraks ei soovita, sest on teada juhtumeid ka kurjadest bassetitest, kes ei lase omanikke isegi diivanile. Kuid nagu ikka – palju loeb kasvatamisest! Kairi käib oma koeraga trennis ja tema kinnitab, et koer tahab pärast trenni olla pigem laste kui teiste koertega.

Võõraste suhtes on nad sõbralikud, kuid ohu korral võivad anda märku vägagi valju haukumisega.

Basset on ka kättemaksuhimuline.

Pärast suuremat tüli võite leida kodus väikese loigukese. Kairi meenutab, kuidas ta aias peenra kallal töötas, kuid koer tuli tööle peenra peal ette. Kairi ajas koera ära, kuid see tuli ikka tagasi. Lõpuks viis ta koera tuppa. Järgmisel hommikul, kui oli aeg hommikuseks häda tegemiseks, siis oli Kairi üllatus suur, kuid ta nägi, et tema koer istub selles samas peenras, kus ta eelmisel päeval ära aeti.

Noori basseteid ei tasuks kurnata pikkade jalutuskäikudega, las nende energia kulub tugeva keha arenemisele. Kuid täiskasvanud koera puhul ei maksa unustada, et basset hound on ajukoer, ja ta vajab üsna palju liikumist. Ta naudib pikki, kuid aeglasi jalutuskäike. Kuna alati on igal pool palju lõhnu, peaks basset houndi jalutusrihm olema keskmisest pikem. See säästab teid iga viimase kui pöörde kaasategemisest.

Jahikirg!?

Maarja käib oma koeraga lahtiselt, kuid Antti koer on ninakoer – lõhnad blokeerivad kogu muu maailma, mistõttu sõltub kõik sellest, kui hästi omanik oma koera tunneb. Maarja meenutab kurba juhtumit, kui mõned aastatd tagasi kaks bassetit raudteel rongi alla jäid – ju nad olid mingi olulise jälje võtnud. Antti teab, et Eestis peaks olema üks basset, kellega ka jahil käiakse.

Varastamine!?

Üks kummaline “nähtus”, millest bassetite puhul kirjutatakse ja räägitakse on “varastamine.

Maarja kinnitab, et seda välja ei koolita. See lihtsalt on bassetitega sedasi.

Antti toob näite “varastamisest” – näib, et Sherlock magab sügavalt, midagi on jäänud lauale ja kohe seda ära ei korista. Seejärel pöörad vaid hetkeks selja, kui juba on kuulda, et keegi toimetab laua juures.

Maarja naerab, et tema koer on ka kahe meetri kõrguselt külmkapi pealt küpsise kätte saanud! Ja ta meenutab ühte vahejuhtumit, kui Leedus näitusel käidi – basset oli auto pagasiruumis, kus oli ka spordikott, mille sees väiksem kott, mille sees omakorda maiusekott, mis oli veel ka kilekoti sees. Hoolimata sellest oli koer avanud kõik lukud ja maitsva maksamaiuse kätte saanud.

Reisimine!?

Basset on koer, kes väga naudib reisimist. Ta on nõus rändama kasvõi maailma lõppu. Selle iseloomuomaduse tõttu on koer kaugesõiduautojuhtide lemmik. Pikad sõidud on neile hea võimalus lihtsalt magada.

Treenimine

Kui treenimine on lõbus ja huvipakkuv ning teil on head maiused, siis saab bassetit kergesti treenida. Ta on vägagi õppimisvõimeline koer. Iseasi on see, kui vajalikuks ta peab käsklustele kuuletuda. Talle omase nutikusega täidab ta meelsasti käsklusi, mille tulu on teada. Kui hakkate sundima, ilmneb kohe basset houndi põikpäisus ja jonnakus. Kairi on käinud kutsikakoolis, praegu käib samuti trennis, kus õpetatakse kõike elulist, näiteks kohvikus olemist. Lisaks üritab ta saada oma koera ka teraapiakoeraks, sest üks basset meil juba Eestis on, kes on teraapiakoer.

Basseti õpetamise märksõnad on : sihikindlus + motiveerimine = maiustus.

Bassetiga on tehtud agility’t ja ka kuulekuskoolituses võib ta jõuda väga heade tulemusteni. Viljandis on olnud üks basset, kellega on harrastatud ka agilityd, kuid eks ole ka bassetiomanikud veidi laisad, et kiireid alasid teha.

Maarja tegeleb sõnakuulelikkusega. Ta naerab, et Sabby vanaisa oli bordercollie ja lisab, et bassetid võivad olla kiired ja kontaktsed. Trennis tuleb panna basset ise mõtlema ja heaks motiiviks on toit. Antti lisab, et toitu peaks olema 7 erinevat varianti.

Kõige lihtsam on talle õpetada jäljeajamist. Kuigi Eestis basset hounde jahil üldiselt ei kasutata, on võimalus pakkuda oma lemmikule jäljeajamist kunstlikul verejäljel.

Omanikud meenutavad naljaga seda, kuidas Sherlock käis verejälje trennis ja jäi poole raja peal magama. Kohtunik oli hüüdnud: ma ei saa aru, mis toimub.

Tervis

Neil võib olla hämmastav söögiisu, mistõttu võib ta ennast väga kergesti ülekaaluliseks süüa. Kaalu tuleb jälgida, et see liiga suureks ei läheks, sest siis hakkab see mõjuma halvasti liigesteke ja seljale.

Kõrvades võib esineda pärmseent, ja esineb ka allergiaid. Kõrvu peab puhastama pidevalt, ja vaatama, et need poleks märjad ja määrdunud.

Ka liiga lahtine silm võib põhjustada probleeme, mistõttu tuleb lisaks kõrvadele ka silmi puhastada.

Kairi teab lisada, et mujal maailmas räägitakse ka basset houndi verehüübimatusest.

Ajalugu

Tõu päritolu kohta on mitmeid oletusi ja teooriaid. Esimesed kirjeldused lühikeste jalgadega jahikoertest on pärit Egiptusest. Thothmus III valitses Egiptuses umbes 4000 aastat tagasi ja tema ausambalt on leitud pika madalajalgse koera kuju, kes on tänapäeva basset houndi sarnane.

Teine teooria pakub basseti esivanemateks prantsuse madalajalgseid ajukoeri, keda ristati verekoeraga. Prantsuse St.Huberti kloostrivendi peetakse esimesteks tõuaretajateks, kes basseti tõuomaduste ja aretusega sihipäraselt tegelesid. Nende eesmärk oli saada võimalikult madal koer. Aretuse eesmärk oli saada vaese mehe jahikoer, kellega saaks jalgsi jahil käia ja kes mahuks mööda põõsaaluseid ringi jooksma ja saaklooma taga- või välja ajama. Tema eesmärk ei ole looma urust välja ajada ega saaki kätte tuua, vaid jahimehele ette ajada, nii nagu kõik hagijad teevad.

Basseti-nimelist koera mainitakse esimest korda Jacques du Fouilloux’ poolt aastal 1585. Mainitud koerad jahtisid rebaseid ja mäkrasid. Arvatakse, et just nemad oldiki St Hubert’i houndide järeltulijad.

Basseti-tüüpi koerad said populaarseks imperaator Napoleon III valitsemise ajal (1852-1870). 1853 eksponeeris skulptor Emmanuel Fremiet imperaatori koerte pronkskujusid Pariisis. 1863 toimus esimene koertenäitus Pariisis, kus eksponeeriti edukalt ka basset hounde.

1870. aastatel hakati Prantsusmaal bassset hounde kontrollitult aretama. Le Couteulx de Canteleu krahv aretas ulitaarse tüübi, kellel olid sirged esijalad, seda koera kutsuti Chien d’Artois. Härra Louis Lane aretas enam väljapaistvama tüübi, kelle esijalad olid kõverad nn Basset Normand. Koos aretati neist veel Basset Artesien Normand. Prantsuse bassetid imporditi Inglismaale 1870. aastate alguses. Mõned neist olid kindlasti ka Basset Artesien Normand, kuid 1880. aastatel tõuaretuse käigus muutusid nad märgatavalt raskemaks. Everett Millaris oli see, kes seda tegi, ja teda peetakse tänapäevase basset hundi „isaks“.

Esimene tõustandard Inglismaal tehti 19. sajandi lõpul.

Popid koerad

Kuulsatest ajaloolistest figuuridest on bassetiomanik olnud kuninganna Alexsandra, kuningas Edward VII abikaasa. Ameerika mandrile sattus basset hound kingitusena George Washingtonile, kes hiljem tutvustas tõugu ka Thomas Jeffersonile.

27. veebruaril 1928 oli basset hound ajakirja Time esikaanel.

Palju on kasutatud basseteid multifilmides – Tex Avery Droopy on basset, ja ka mitmed Disney multifilmide koerad on bassetid.

Mängufilmide sarjas „Smokey ja Bandiit“ osales basset hound Fred. Elvis Presley esitas 1. Juulil 1956 laulu „Hound Dog“ teleshow’s The Steve Allen Show. Elvis laulis selle laulu basset hundile, kel nimeks Sherlock. Kuulus oli ka basset hound Morgan (1946-1960), kes lõi kaasa lausa mitmes telesaates. Esimestes „Lassie“-telefilmides osales ka Lassie sõbra rollis basset hound Pokey.

Politsetseriaali „Columbo“ peategelasel oli basset, kel nimeks lihtsalt Dog.

Drenthe'i linnukoer

Meil on suurepärane võimalus saada tuttavaks vägagi haruldase koeratõuga – Drenthe’i linnukoerasid on Eesti vaid üks, isegi terves Baltikumis pole neid rohkem. Tõuga aitab tuttavaks saada Kadi-Liis Säre ja tema koer Rudy

Tugev “tükk” Rudy – Drenthe’i linnukoer

Foto Meeli Tulik

Kadi-Liis Säre on tuntud handler ja gruumer, kes praegu toimetab ka oma koertesalongiga ehk Kadi Koertesalongiga.

Kadi-Liis Säre ja tema koerad

Kadi-Liis Säre meenutab, et ta peres on koerad juba lapsest saati olnud. Ta naerab, et tegelikult on ta justkui kiiksuga sündinud. Selgelt on meeles see päev, kui ta 6aastasena leidis kodus ALMAVÜ koeraraamatu “Koer”.

“Terve päeva ma vaatasin ainult seda raamatut – asi lõppes sellega, et muinasjuttude asemel pidi ema mulle tõustandardeid ette lugema.”

Esimese tõukoera, shetlandi lambakoera sai ta 16aastasena. See oli üks vahva noor koer, kes otsis omale uut kodu ning Kadi-Liisi pere võttis ta endale. Toona tegeles Kadi-Liis junior-handler’lusega (koera esitamise võistlus noortele), sellel võistlusel ei pea ilmtingimata oma koeraga võistlema ning näitusekoera puudumisel käis Kadi-Liis võistlemas võõraste koertega.

Pärast sheltiet oli Kadi-Liisi teine tõukoer suur puudel, kes tuli tema ellu 2001. aastal. Puudli valik oli juba üsna teadlik, sest Kadi-Liis soovis hakata käima naitustel ka oma koeraga näitustel. Esialgu kavatses ta võtta šoti terjeri ja üks suurepärane isend oli juba vaateväljas, kuid Kadi-Liis pidi osalema umbes samal ajal Juunior Händlerite Eesti Meistrivõistluste suure valge puudliga. Kui selle koera omanik sai teada, et Kadi-Liisil ei ole näitusekoera, siis soovitas ta just seda tougu ja sealt Kadi-Liis endale uhke, valge, suure puudli ka sai. Koerast sai suurepärane näitusekoer, kes võistelnud kõikjal - Baltikumis, Soomes ja Venemaal. Ta oli ka kuuekordne Best in Show võitja.

Gruumerina on Kadi-Liis samuti aastaid tegutsenud. Oma salongile pani ta aluse kaks ja pool aastat tagasi, siis kui tema eelmine töösuhe toonase tööandjaga läbi sai. Kadi-Liis tegutses veidi aega ka Koertekesksuses, kuid Kadi-Liisi elukaaslane oli see, kes julgustas, et tee see oma salong ära, mida sa ootad.

Kas koerad naudivad gruumimist ehk siis karvahooldust, pesu jne?

Kadi-Liis kinnitab, et see sõltub paljuski koerast. Mõned kardavad, kuna neil on varasemast negatiivseid kogemusi. Mõnikord peab ka gruumer olema üsna konkreetne. Kadi-Liis on saanud hammustada vaid paaril korral, kusjuures kahe terjeri käest – üks kartis hirmsasti, teine oli lihtsalt “kõva mees”.

Drenthe’i linnukoer!?

Kadi-Liis meenutab, et ta vaatas aastaid tagasi telekanalist Animal Planeti saadet “Top Dog”. Seal võislesid erinevad koerad kõikjalt Euroopast, tehti trikke ja muid vahvaid asju.

Võistlemas oli ka üks Taanist pärit naisterahvas, kellel oli koer, mida Kadi-Liis ära ei tundnud – oli nagu spanjel, oli nagu setter, kuid ei olnud ka. Seal saates öeldigi, et see koer on partridge-dog. Kadi-Liis, kes omateada tunneb tõuge väga hästi, sukeldus pärast seda veebilainetesse ja hakkas otsima infot, kuni leidis imeilusa pildi, imeilusast seisvast koerast – Drenthe’i linnukoerast ehk drentist. Tõug oli Kadi-Liis jaoks tundmatu ent väga huvipakkuv ning jäi teda pikalt kummitama.

Puudli surmast oli möödas juba paar aastat, kuni Kadi-Liis hakkaski uue koera peale mõtlema. Elukaaslasel olid omad tõulemmikud, Kadi-Liisil jälle omad. Äkki plahvatas Kadi-Liisil, et oli ju kunagi huviorbiidis Drenthe’i linnukoer, ta näitas seda koera ka oma mehele ja oligi otsustatud – seda me tahamegi!

Kadi-Liis hakkas otsima. Lähimad kennelid asusid Rootsis. Soomes kasvatajaid ei ole, seal on registreeritud kuus drenti, kellest ainult üks käib näitustel. Rootsi kennelites nägi Kadi-Liis kahte ilusat koera, ja selgus, et need mõlemad on ühest ja samast kennelist Hollandis.

Kadi-Liis leidis Hollandi kenneli kontaktid, nägi nende kodulehele Rudy vanaisa ja isa pilte ning nüüd oli asi veelgi konkreestem – sellest kennelist tulebki koer saada. Lõpuks lendas Kadi-Liis koos mehega Hollandisse, et ennast tutvustada ja oma kogemusest koertega rääkida. Kasvataja ning tema pere olid vaga rõõmsad, et tõu vastu ka mujal huvi tuntakse. Kadi-Liisil oli väga tugev nägemus sellest, millist koera ta endale soovib ning ning ta oli nõus ootama aastaid, kuid juba 2012. aastal, Salzburgis toimunud “Maailma Võitja” näitusel üles kasvataja Kadi-Liisile, et tema poiss on südinud...

“Hõljusin terve päeva pilvedes,” muheleb Kadi-Liis.

Kadi-Liis teab täna rääkida seda, et esialgu hollandlased ei tahtnud just Rudyt pesakonnast ära anda, kasvatajal oli plaan ta endale jätta, kuid lõpuks siiski otsustati, et las see ilus ja vahva kutsikas läheb siiski Eestisse, et Drenthe’i linnukoera leviks ka siia.

Kadi-Liis kinnitab, et tegelikult on tal hea meel, et seda tõugu on sedavõrd vähe, mistõttu on tõug igati terve ja tugev. Praegu on küll hakanud levima ka tavapärasest väiksemaid ja tyybilt kergemaid koeri, paljudele kasvatajatele just sellised koerad meeldivadki, kuid Rudy on selline vana-tüüpi koer, tugev ja võimas.

Rudy on oma isaga täpselt sarnane, ja tema kennel on just Drenthe’i regioonis ehk siis tõu hällis. Vana tüüpi Drenthe’i linnukoeri on järjest vähem. Belgiast, Norrast tuleb peale kergemaid, elegantsemaid, enam setteri tüüpi koeri.

Tõug on väga vähe levinud

Drenthe’i linnukoera on Euroopas ja maailmas vähe. Soomes on kuus koera, kellest kaks on jäljetult kadunud, Rootsis-Norras-Taanis kokku paarsada, Venemaal on üks koer, kes on Rudy poolõde, Põhja-Ameerikas on Drenthe’i linnukoera tõuühing, kuid USAs on alla 100 koera, vaid Hollandis on neid ca 5000 isendit.

Kuna koeri on vähe, siis paljud omanikud suhtlevad omavahel tihedalt. Nii on Facebookis Soome, Norra, Rootsi ja Hollandi Drenthe’i linnukoera grupid ja eks enamus omanikke kuulub neisse kõikidesse.

Miks siiski seda tõugu sedavõrd vähe on?

Kadi-Liis arvab, et põhjus on selles, et tõugu lihtsalt ei teata, ja ta ei ole selline tüüpiline show koer. Samas, Drenthe’i linnukoer suurepärane perekoer, kes meeleldi kaissu poeb kuid sellele lisaks on nad ka suurepärased jahikoerad. Hollandis on nad paljuski just perekoerad, kuid on ka väga palju jahil kasutatavaid isendeid, kes väga tublid linnu- kui ka jänesejahil. Drenthe’i linnukoeraga saab edukalt ka palju muud teha, naiteks verejälge, paaste- ja otsingu koolitust, agility; drent on vaga edukas pommi- ja narkokoer...

Kuna drent on intelligentne koer, siis on neid lihtne koolitada, kuid pigem pehmete võtetega – samas aeg-ajalt peab neid ka korrale kutsuma. Rudy on samuti selline poiss, kes asjadest väga ruttu aru saab, kuid sageli kompab piire, mida võib või ei tohi. Intervjuu ajal üritab ta salongis ka tooli peale ronida, saab Kadi-Liisi keelust väga hästi aru, kuid ta siiski proovib seda paar korda, et äkki ikka õnnestub…

Jahikirg on suur

Kadi-Liis kinnitab, et ka Rudy jahiinstinkt on suur, mistõttu jääb ta ka linnas seisma ja võtab ilusa seisupoosi, kui märkab tuvisid, varblasi või kasse. Kadi-Liis kinnitab, et tänu sellele jahiinstinktile ei julge ta Rudyt rihma otsast lahti lasta, kui ollakse põllul või metsas, mis on liiga lähedal mõnele suurele maanteele. Ta meenutab, kuidas mõni aeg tagasi Rudy ühel põllul toonekurgi märkas ja kui need lendu tõusid, siis koer järgnes neile. Kuna see toimus Pärnu-Ikla maantee ääres ja suund oli just selle tee poole ning Rudy jahikirest nii haaratud, et muutus kurdiks meie hüüdmisele siis oli olukord tõsine. Õnneks pöörasid linnud põllu poole tagasi ja Rudy samuti. Siis ta märkas, et oi, teie ka siin… ja tuli kohe ilusti tagasi. Siiski oli selge, et jahiinstinkt on sedavõrd tugev, et Rudyt saab lahti lasta vaid sellisetel põldudel ja metsadel, mis pole suurte maanteede ääres ja kaugel autoteedest.

Drent on selline linnukoer, kes leiab linnu üles, ajab ta lendu ja toob pärast ka jahimehele kätte, samuti saab temaga jahti pidada metsas ja veekogu aares – toeline multitalent. Rudy edukalt labinud ka metsalinnukatse, jahikatse kõikidele linnukoertele. Eestis on linnukoerte treenimiseks väga kasinad voimalused ning see läbitud jahikatse näitas veelkord, kui tugevalt on drentidel säilinud tõuomased jahiinstinktid. Kohtunikud olid siis Saksamaalt ja Türgist ning nad olid Rudyst vaimustunud. Kuna ta on tubli jahiinstinktiga koer, siis ei karda ta ka püssipauku, müristamist ega ilutulestikku.

Kadi-Liis meenutab, kuidas Rudy tahtis juba kutsikana akna peal olla ja vaadata ilutulestikku. Siiani hüppab ta kasvõi une pealt üles ja jookseb ilutulestikku kuuldes aknale – äkki jääb midagi nägemata!

Välimuselt võimas, tugev “tükk”

Kadi-Liis tõdeb, et tegemist on sellise robustse tükiga, drentidel ei ole setterite elegantsust. Ta ei ole ka kiire linnukoer, aga see-eest hästi vastupidav. Tema füüsiline jõud ja vastupidavus on tohutu.

Drent on oma konstruktsioonilt tugev, stabiilne ja heade proportsioonidega. Emased on alati feminiinsed ning vaiksemad, isased maskuliinsed, suuremad ja tugevamad. Nende turjakõrgus on ca 55 kuni 63 cm. Neil ei tohi olla rippuvat nahka, ka mokad ei tohi rippuda. Pea on kandiline, kõrvad karvased, tugev kael on karvane. Rudyl on drenti kohta rikkalik siidjas karvkate. Neil on esikäppadel pikemad “lipud”, tagajalgadel “püksid”, saba on on samuti kohev ja uhke.

Värvuselt on nad kahevärvilised – tumepruun või helepruun valgega, harvad ei oe juhud, kui koeral on terve keha pruun, ka see on lubatud, kolmevärvilisus on keelatud. Drentile on omane pruun mask voi koguni üleni pruun pea, kuid poolik mask on ebatüüpiline ning ei ole lubatud.

Drenti üks tõuomane tunnus on kollased silmad, tumepruun silmavärvus on hoopis diskvalifitseeritav viga! Selle tõu kutsikad sünnivad tumesiniste silmadega, umbes kahekuuselt muutuvad silmad vesiroheliseks, seejärel helekollaseks ja lõpuks tumedamaks kollaseks. Päris õige tooni saavad silmad koera umbes neljandks eluaastaks.

Isepäine “noormees”!?

Kui küsin koera iseloomu kohta, siis tõdeb Kadi-Liis kohe, et Rudy on väga isepäine koer, kes mõtleb palju. Mõnikord on Rudy selline, et “pilt on, aga heli ei ole” aga silmadest naed, et jalle ta plaanib midagi. Kadi-Liis toonitab ka seda, et Drenthe’i linnukoer ei tohi olla arg ega ka agressiivne.

Rudy on vahva perekoer ja ka lastega saab ta hästi läbi. Kadi-Liis meenutab eelmise aasta Tartu näitust, kui üks pisike lapsuke jooksis Rudy juurde ja haaras heast meelest üsna kõvasti Rudy mokkadest. Mida tegi Rudy? Ta lihtsalt limpsis lapse sõrmi. No seda limpsimist saan tunda ka mina, kui Kadi-Liisiga intervjuud teen, sest ka minu nägu saab korralikult “pestud” ja värskema jume.

Rudy on sõbralik, ja sõbralik on ta ka võõrastega. Ta annab küll üsna häälekalt võõrastest teada, seda kuulen ka mina, kui mõned inimesed väljas Kadi-Liisi koertesalongi akende taga toimetavad , kuid see on tõepoolest vaid märku andmine, drent ei ole klähvija. Kui inimene juba uksel, tervitab ta igaühte roomsalt.

Siinkohal võibki mainida, et nad on ka head valvekoerad ja nad annavad tublisti märku, et koer ei läheks siiski liiga “häälekaks” tasuks neid veidi ka koolitada. Lisaks on Rudy üsna jutukas ja ka ilmekas, kui ta midagi tahab, siis ta räägib pikad jutud maha, joodeldab,mõmiseb ja joriseb. Rudy, nagu iga teine endast lugupidav drent, võib olla lausa tola, selline vahva naljamees, mistõttu kodus kutsutakse teda mõnikord ka Goofy’ks.

Kutsikana on Drenthe’i linnukoer ülienergiline, nad kas lustivad ringi või magavad, sellist vahepealset vaikset mõnulemist ei ole. Kutsikaiga on proovikivi omanikule, kes peab varakult piirid ja reeglid paika saama ilma, et laseks ennast pidevalt pehmeks rääkida sellest imearmsast “süütust” kratist. Vanemaks saades avastavad drentid lelemise mõnud, koera magamispoosid on kõige hämmastavamad, ei ole lihtsalt võimalik, et nii “sõlme keeratuna” on mugav magada!

“Rudy on tõeline perekoer, ta tahab olla peremehe kõrval, vahet pole, kas peremees riisub lehti, teeb tööd või pikutab võrkkiiges. Üksildane õuekoera- või, Jumal hoia, ketielu on selle koera surm.”

Soov olla osa seltskonnast ei tähenda ilmtingimata seda, et Rudy ei oskaks üksinda kodus olla. Nad on iseseisvad ja stabiilse närvikavaga koerad, üksinda kodus olles on nad rahulikud ning magavad enamuse ajast, aga seda enam tahavad nad olla osa seltskonnast, kui pere koju saabub. Rudy tuleb hea meelega linna, kohvikusse, jne. kaasa. Ta on väga uudishimulik ja julge ning ta naudib uusi elamusi, samuti on uued põnevad kogemused väsitavad.

Ah jaa, kuidas on lood pere pisematega ehk lastega?

Ei maksa unustada, et Rudy on ikkagi suur koer ja ka tormakas, mistõttu võib ta mõne lapse kogemata pikali joosta ja mõnikord mõne mänguasja pihta panna. Üks mängu-lepatriinu pakub Rudyle ka koertesalongis huvi… Kadi-Liis hoiab siiski Rudyl silma peal ja annab ka lastele vajadusel juhiseid, kuidas koera juures käituda.

Liikumist vajab palju

Kadi-Liis räägib, et drent on väga energiline ja vastupidav, lühikesed jalutuskäigud laternapostini ja tagasi ei ole päris kindlasti talle sobiv eluviis. Rudyga käiakse 3-4 korda nädalas 2-3 tundi metsas või põllul, et koer saaks piisavalt palju liikuda ning isegi siis on tal veel energiat varuks, et kodus mängida ja vigurdada. Lisaks pollul ja metsas jooksmisele, mida Rudy tõeliselt naudib, armastab see koer ka ujuda.

Õnnetuseks ei ole ta oma supluskohtade suhtes eriti valiv, parema puudumisel sobivad nii tiigid, mudaaugud, kraavid kui ka lombid, nii et Drenthe’i linnukoera omanikul tasub autos alati üks puhas rätik varuks hoida.

Kui inimestel sellisteks asjadeks aega ei ole, siis ei tasuks drenti võtmist isegi mitte kaaluda vaid valida kohe mõni teine tõug. Tubase eluviisi juures muutub drent kiiresti närviliseks, ettearvamatuks ning destruktiivseks. Lisaks on Drenthe’i linnukoer tõug, kellega on vaja palju tööd teha – oma isepäisuse tõttu vajab ta üsna konkreetset omanikku, mistõttu võib-olla on tegemist koeraga, kes ei sobigi vaga algajale omanikule.

Terve koer

Tegemist on terve tõuga. Hollandis on kasvatajatele kohustuslikud on silma- ja puusauuring, Eestis aretusees kirjad hetkel veel puuduvad. Kadi-Liis on sellegi poolest teinud Rudyle juba kaks silmauuringut ning ka puusa pilt on tehtud, palja silmaga selliseid hädasid ei näe ning Kadi-Liis tahab olla veendunud, et Rudy tervisega on kõik koras, enne kui talle pruut külla tuleb.

Hollandi Drenthe’i linnukoerte tõuühingul ilmub neli korda aastas ajakiri, kus muu hulgas avaldatakse kõik toimunud terviseuuringute tulemused. Kadi-Liis lisab, et puusaliigesedüsplaasiprobleemid on pea olematud, veidi esineb silmaprobleeme – katarakti ja PRAd. Sellised andmed on vaga huvitavad jälgida, samuti on see üliolulina info kõigile kasvatajatele üle maailma, sest ainult nii on voimalik säilitada koera tugevat tervist.

Kuna tõug on sedavõrd haruldane, siis ei ole inimesed suutnud teda veel “haigeks” teha.

Enamus visiite loomaarsti juurde on traumade tõttu, mida Rudy aegajalt suudab endale tekitada, armastab ta ju hirmsasti liikuda ning looduses müdistades juhtub aegajalt nii mõndagi.

Toit

Rudy on kõigesooja, toiduga pirtsutamine on Kadi-Liisile võõras teema aga kahjuks iga toit Rudyle ei sobi, seetõttu saab ta tervailja-, tärklise- ja maisivaba kuivtoitu, mida Kadi-Liis ise ka oma tarbeks maale toob. Lisaks kaks-kolm korda nädalas saab Rudy Osso Buco steiki - koer lutsutab selle kuni kondini puhtaks, ja sel päeval koer kuivtoitu juurde ei saa.

Rudy tõepoolest armastab kõike, isegi selliseid asju, mille puhul Kadi-Liis on veendunud, et no, proovime, seda sa ju ometigi ei taha. Tahab küll. Loosi laheb nii basiilik, rucola kui ka sinep, puuviljadest-juurviljadest rääkimata.

Kuna Rudy ei tea, mis talle halba võib teha, on Kadi-Liis kodus ettevaatlik, kohvilaualt “kadunud” kausitäis aprikoose andis hea õppetunni – midagi ei tohi kättesaadavasse kõrgusesse jätta. Rudyl üldiselt varastamise kommet ei ole aga iial ei tea, millal isu millegi hea järele vastupandamatuks muutub.

Väga vana tõug

Selle tõu esivanemad on kontinentaal-linnukoerad ja kontinentaal-spanjelid. Nad on lähedalt sugulased Münsteri linnukoera ja prantsuse spanjelitega. 16 sajandil sai tõug alguse spanjelitest, kes tulid kaasa Hispaania sõduritega läbi Prantsusmaa Hollandisse.

Hollandis hakati neid tundma, kui Drenthe’i provintsi patrijs hond. Kuna nimetatud provints on üsnagi isoleeritud, siis ei segatud koera teiste tõugudega. Koera kasutati pikalt jahil, ja just väikeloomade ning lindude jahil, lisaks suutis koer püüda pisinärilisi, tegutseda valvekoerana, laste mängukaaslasena jne.

Drenthe’i linnukoerast on esimesed tõendid ammustel maalidel – Gabriel Metsu maalis pildi “The Hunter’s Present” (1658-60) ja “The Poultry Seller” (1662). Neil mõlemil on näha Drenthe’i linnukoera sarnast koera.

15. mail 1943 tunnustas tõugu Hollandi Kennelklubi, 5. juunil 1948 loodi Hollandis ka tõuühing. Novembris 2010 tunnistas tõuna Drenthe’i linnukoera ka Ameerika Kennelklubi.

Ungari vizsla

Võrreldes teiste jahikoertega on vizsla olnud alati eelistatud seisuses, sest ta on olnud pikka aega ka seltsikoer ja perekoer. Ungari vizsla ehk ungari lühikarvaline linnukoer on koeratõug, mida peetakse ka üheks Ungari rahvuslikuks sümboliks. Tegemist on jahikoeraga ja ustava kaaslasega, ja ta on kõige väiksem pointerite ja retriiverite seas.

Madjarite au ja uhkus - Ungari vizsla

Foto Meeli Tulik

Vizsla on loomult kütt, mistõttu on tal suurepärane haistmismeel ning ta on ka kergesti treenitav. Nad on energilised, heade kommetega, tähelepanelikud ja õrnad, kuid samas on nad ka kartmatud ning neil on ka väga tugev kaitseinstinkt.

Vizslad Eestis, Marika Kuusman ja tema koerad

Vizslasid on Eestis kümmekond. Vizslaga aitab tuttavaks saada Marika Kuusman, kellele kuulub 7,5 aastane Kaspar. Marika arvab, et vähese arvukuse põhjuseks on see, et tegemist on siiski tundmatu tõuga, keda pole teadlikult ka reklaamitud. Leedus ja Lätis oli mõned aastad tagasi seda tõugu koeri samuti vähe, nüüd aga tunduvalt rohkem kui Eestis. Siinmail pole ka tõu arvukuse kasvu märgata.

Marikale on linnukoerad alati sümpaatsed olnud. Talle meeldis ka vizsla punakas värvitoon, sest Marika on ka iiri setterite kasvataja. Marika vizsla Kaspar on kaasomandis Annika Kuklasega (tema tegeleb ka gordoni ja inglise setteritega), ja just tema oli see, kes esialgu hakkas vizsla kohta materjale ja infot otsima, kuni Kaspar Ungarist ka leiti.

Siinkohal peab mainima, et Kaspar on üsna “isane” koer, mistõttu ei saa ta eriti hästi läbi teiste isaste koertega. Marika teine koer on 11aastane brüsseli grifoon Ronja, kes on üks väga armas koer ja selgub, et ka peres boss☺ Enne neid on Marikal olnud kuus koer – mõned segaverelised ja mõned iiri setterid. Marika meenutab, kuidas ta iiri setteritesse “armus” kui nägi iiri setteri pilti kunagises ENE’s, köites number 4. Marika kinnitab, et eks ole ka täna iiri setterid tema südames kohal number 1.

Tugev ja lihaseline koer

Vizsla on keksmist kasvu, lühikarvaline jahikoer (isased on 56-64 cm, 20-30 kilo, emased 53-61cm, 18-25 kilo). Ta on üsna kerge kehaehitusega, kuid nad on sitked ja lihaselised nagu nt weimaraner. Sageli aetakse vizslasid segamini teiste tõugudega nagu weimaraner, rodeesia ridgeback, sest nende kehaehitus ongi ju üsna sarnane. Siiski on vizslad väiksemad kui ridgebackid ja weimaranerid. Vizsla nina on alati punakas, teistel tõugudl on see tavaliselt must, pruun, heleroosa.

Marika tõdeb, et välimuse puhul on põhiliseks vizsla värv. Kasparil on ideaalne värvitoon, kuigi paar näitusekohtunikku on arvanud, et ta võiks olla kübe tumedam. Ungaris, kus vizsla on populaarne tõug, on liigselt tume värvitoon tihti probleemiks ja selle eest alandatakse näitusehinnet.

Vizslade põhivärv on solid golden-rust, erinevate varjunditega. Karvkatte värvuse kohta on öeldud ka seda, et see on helepruun, russet gold ja tume liivakarva kuldne. Keelatud on tume mahagon ja puhas kollane.

Vizsla nina, küüned, silmade ääred ja huuled on heledad – roosad, või nagu Marika tõdeb: martsipani värvi. Ka vizslade silmad on pigem helepruunid kui tumedad.

Karvkate on lühike, sile, tihe, ilma aluskarvata. Seetõttu on vizsla tõug, mida ei tohiks pidada väljas, sest tal ei ole aluskarva. Karvkate on isepuhastuv, kuid vahetevahel peab neid siiski ka pesema. Neil ei ole ka tavapärast koera lõhna.

Vizsla nina on küllaltki suur, mistõttu on tal ka suurepärane haistmismeel. Ta näeb suurepäraselt, isegi muru sees liikuvad putukad ei jää märkamatuks. Ka mina märkan seda, kuidas Kaspar metsas kõike märkab – kaugel olevaid jooksjaid ja jalutajaid, ja ka seda, kui kaugel-kaugel mõni linnuke liigub.

Vizsladel on sügav rinnakorv, käpad on kompaktsed, neil on lontkõrvad ja käärhambumus (vizsla on tõug, kellel kindlasti ei tohi puudu olla ühtegi hammast!), nad on lihaselised, kuid peab ka ribisid tunda olema.

Huvitav on nn “vagu”, mis on ka Kaspari peas ning kummalised on kaks “antenni”, mis asuvad Kaspari kõrvade sees.

Energiline ja armastusväärne sõber

Vizslad on energilised, heade kommetega, ustavad, hoolivad ja tähelepanelikud. Nad saavad ruttu lähedaseks omanikuga, kuid ka lastega ja isegi võõrastega. Oma lojaalsuse ja kiindumise pärast on neid kutsutud ka “Velcro” koerteks. Vizslad nutavad ja vinguvad, kui neile on liiga tehtud või õnnetud. Oma loomult on nad kütid ja väga hästi treenitavad. Nad on nii head pointerid kui ka head retriiverid. Nad võivad saagi ära tuua nii maal kui ka vees, see on neile loomupärane.

Marika kinnitab, et Kaspar on suurepärase iseloomuga koer. Ta on vahva suhtleja, “räägib” palju, haugub, ulub (seda naljakat ulgu saan ka mina kuulda), talle meeldib musitada ja hammastega nakitseda (musitada saan minagi☺). Talle meeldib ka sülle ronida, kaissu pugeda, kuid on siiski üsna rahutu hing.

On ka mõningaid “kiikse” – näiteks mängides armastab ta “rammida”, nügib istmikuga, jahib valguslaike ja liblikavarjusid☺Neile meeldib väljas palju liikuda, kuid ta on siiski toakoer. Ta on aktiivne jahikoer, kes tahab olla koos perega. Võibki öelda, et vizsla on perekoer, kuid siiski vajab ta ka karjajuhti.

Jahiinstinkti on tunda ka täna

Marika kinnitab, et vizsla jahiinstinkt on tugev ka praegu – juba paarikuine Kaspar tundis huvi igasuguste lindude vastu – kui neid märkas, siis jäi seisma, ei liikunud paigast ja esikäpp oli üleval. Tuttav poos kõikidele linnukoera omanikele. Kaspar on läbinud ka jakikatsed ning käinud ka põllul otsinguid tegemas.

Lisaks jahikatsetele on Kaspar olnud ka tubli agility ja sõnakuulelikkuse koer. Sõnakuulelikkust harrastas 3-4 aastat ja saavutas tsempioni tiitli, agilitys jõudis ta kõige kõrgemasse klassi ehk A3. Selge on see, et vizslad on sobilikud koerad koeraspordiks, kuna nad on kiired, sportlikud ja õpivad ruttu.

“Kaspar loeb inimese energiat,” tõdeb Marika. “Inimene, kellel on silmis koerakartlik pilk, siis sellest saab Kaspar kohe aru, kui mul treeningutel mõnikord sees kihvatas, siis sai Kaspar ka sellest kohe aru, et ma vihastasin, kuigi seda välja ei näidanud.”

Kutsikakoolis Kaspar ei käinud, kuna Marika koolitab ka ise koeri, siis algõpetuse andis ta oma koerale ise.

Treenima peab neid õrnalt ja pehmelt, ilma teravate käskudeta, kuna nad on oma iseloomult ikkagi õrnad. Samas peab omanik treeningutel näitama, et temal on autoriteeti, sest muidu võib koer ise ennast treenima hakata☺

Vizslad on suurepärased ujujad. Mõnivajab väikest motivatsiooni, et vette minna, kui nad on veega harjunud, siis nad armastavad vett.

Tegemist on suhteliselt terve tõuga. Marika teab mainida, et mõnel vizslal on esinenud karvastikus paljandeid, kuulda on olnud maokeeru kohta ja ka vähist on räägitud.

Toiduks saab Kaspar kvaliteetset kuivtoitu, kuid vahetevahel juurde ka toorest liha või mõnda head konservi.

Ajalugu

Vizslasid teatakse Ungari ajaloost vägagi pikka aega. On teada kaljujooniseid 10 sajandist, kus olid Ungari kütid koos pitsriku ja vizsladega. Esimene kirjalik ülestähendus vizslast on juba aastast 1357 – Illustrated Vienna Chronicle’is, mis kirjutati kuningas Lajos Suure nõudmisel Carmelite Friarsite poolt.

Vizsla oli seltskoer varastele sõjaülikutele ja parunitele. Vizsla vereliin säilis puhtana sajandeid kuna aristokraadid olid oma koerte üle uhked ja hoolisid neist. Vizslad elasid üle Türgi okupatsiooni (1526-1696), Ungari revolutsiooni (1848-1849), I ja II maailmasõja ja ka nn Nõukogude aja.

Väljapool Ungarit on vizslasid palju Rumeenias, Austrias, Slovakkias ja Serbias. USAsse jõudsid vizslad II maailmasõja ajal. 25 november 1960 AKC registreeris 115 tõuna.

Share this page