Tiina Laanem „Kollase Kassi Komando“ (Pegasus)

„Kollase Kassi Komando“ on seikluslik raamat 9-12 aastastele lastele, mis viib neid ühe kena äärelinna majade vahel toimuvate sündmuste keskele. Kui Marta ja Joosepi kodukanti kolivad uued naabrid, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Kaduma läheb mitu looma, seejärel torgatakse läbi autorehvid ning tagatipuks ilmuvad öösiti linna seintele veidrad kirjad. Kõigi pilgud pöörduvad uustulnukatele, kes ei käitu just kuigi sõbralikult. Kas nemad ongi selle taga? Või tuleks kurikaelte jälgi otsida hoopis mujalt? Äsja viiendasse klassi läinud noored jäljekütid, Marta ja Joosep, otsustavad asja välja uurida!

Tiina Laanem tuli kirjandusse romaaniga „Väikesed vanamehed“, millele järgnesid veel kaks romaani, novellikogu ning mitmed lavale jõudnud näidendid. 2019. aastal ilmus tema esimene lasteraamat „Mina, Meg ja meie klass“, mis võeti noorte lugejate poolt soojalt vastu.

Seekordne Tiina Laanemi kirjutatud lugu saab alguse augustis, kui kooli alguseni oli jäänud mõni nädal. Sambliku tänavale kolisid Tuisud. Just nemad ostsid tühjana seisnud maja, mis ei saanud ega saanud valmis. See püsis üle kümne aasta ühesugune – seinad püsti, aknad-uksed ees, katus peal, aga seest kõik tegemata. Veidi hiljem saame teada, et Sambliku tänav asus keset Hõbemetsa elamurajooni, mis asus koolist ja linna keskusest eemale, buss ei sõitnud sinna tihedamini kui kord tunnis, sest Keila oli Keila …

Tagasi mahajäetud maja ostnud Tuiskude juurde. Guido Tuisk (Tuiskude pereisa) ei tulnud naabritega juttu ajama ega sõprust sobitama. Tema pistis nina õue vaid selleks, et suitsu teha. Uus naaber ajas väiksematele lastele hirmu peale ja suuremadki hoidsid temast targu eemale. Ühtäkki ei mängitud enam tänaval palli ega hüpatud kisa saatel Juustude juures batuudil, sest see asus Tuiskude maja kõrval. Suitsu pahviv pereisa Guido mõjus pahura ja ähvardavana. Tema turskel käel ilutses võimas tätoveering ja nina all kasvasid vuntsid … Kõige õudsem oli aga mehe hääl. Kui ta juhtus käratama, kukkusid naaberaedades toored õunad puudelt maha. Ega proua Tuisk polnud samuti mingi roosamanna. Kirsikarva juustega naine vihkas ilmselgelt kasse. Kui mõni neist tema aeda sattus, põrutas ta jalaga vastu maad ja vilistas nii läbilõikavalt, et iga viimane kui lind lendas ruttu minema. Talle ei meeldinud linnulaul, kuid talle meeldis raadiost mängitav muusika, mida ta kuulas valjusti. Tuiskude perepoeg Donald õppis seitsmendas klassis, liikus vaid elektritõuksiga ja päev enne kooli algust korraldas ta Tuiskude majas peo. Autor tõdeb, et Donaldi vanemad sõitsid hommikul Pärnusse ega plaaninud enne järgmist õhtut naasta. Neil polnud aimugi, et nende koju vooris kõiksugu tüüpe otsekui juubelilaulupeole.

Samal ajal kõksisid Marta, Joosep ja Ines (Marta ja Joosep on selle raamatu kaks peategelast, kes käivad viiendas klassis) tänaval sulgpalli, sest neil oli suur huvi selle vastu, mis Tuiskude hoovis toimus. Eks oleks ka nemad tahtnud peol olla, sest seal paistis kõigil olevat kangesti lõbus. Muusika mängis, külalised naersid, grilliti vorste ja liha.

Ühel hetkel kõndis Joosepi ema Katrin Juust Tuiskude värava poole. Ta läks Donaldile ütlema, et kell kümme algab öörahu. Donald vastas, et öörahu algab tegelikult kell üksteist ja mõnikord käib nende juures aiapidu isegi peale seda.

Kell üksteist pandi muusika hetkeks vaikseks, aga seda ainult korraks! Mürgel läks kohe edasi. Kamp ülemeelikus tujus poisse alustas tänavale paigaldatud korvpallirõnga all tulist võistlust. Pall lendas korduvalt vastu aedasid ja postkaste ning maandus lõpuks papa Padriku aknalaual. Papa Padrik kaotas närvid ja kutsus politsei. Ta oli muidu üsnagi rahumeelne papi, naabruskonna kõige vanem mees, kes lubas üldjuhul üsna lahkelt oma kodu ees vana korvpallirõnga all sopsu mängida.

Politsei saabus ja pidu saigi läbi. Järgmisel hommikul saabusid ka isa ja ema Tuisk. Endel Padrik tõdes Guido Tuisule, et neil oli öösel pidu, mistõttu oli ta kutsunud politsei. Endel Padrik kinnitas, et naabruskonnas elavad rahulikud inimesed, kes ikkagi arvestavad üksteisega. Guido Tuisku ei näinud see etteheide kõigutavat, sest ta vastas, et teda häirivad hoopis papa Padriku naaritsad, kelle haisu pidavat ta oma aias pidevalt taluma. Guido Tuisk kinnitas, et linnas ei ole lubatud selliseid loomi pidada ja ta võib juba järgmisel päeval linnavalitsusse kaebuse teha …

Paar päeva hiljem avastas papa Padrik oma naaritsate kadumise. Kõik neli loomakest lippasid vist kuskil metsade vahel ringi. Nende puuride uksed olid lahti. Keegi lasi nad öösel välja, sest õhtul olid loomad alles. Kes seda tegi? Naabrid olid üsna kindlad, et mängus võis olla Tuiskude käsi! Siinkohal peab mainima ka seda, et raamatu üks peategelastest, Marta, oli märganud ka seda, et Tuiskude kodus elas veel üks inimene, umbes kümneaastane poiss, kes õppis arvatavasti mõnes pealinna koolis. Igatahes Keilas mitte. Teda nägi Marta ainult koju tulemas või autosse istumas. Ülejäänud aja püsis ta toas.

Martal oli plaan, et Tuisud tuleks paljastada, sest kes muu saaks olla naaritsate kadumise taga. Guido Tuisk oli selline nagu oli, proua Tuisk vihkas ilmselgelt loomi, isegi haukuvaid koeri ja Donald kandis naabri suhtes ilmselgelt kauna, sest oli ju papa Padrik talle ja tema sõpradele politsei kutsunud. Marta tegi oma sõbrannadele Inesele ja Liisule ettepaneku, et nad võiksid hakata Tuiske jälgima. Nad peaksid pidama kordamööda valvet, nii päeval kui öösel. Ines ja Liisu polnud sellest mõttest vaimustunud, mistõttu rääkis Marta sellest ka Joosepile ja Silverile. Joosep oli nõus aitama.

Marta ja Joosep ei jõudnud oma uurimisega kuigi kaugele, sest juba paar päeva hiljem toimus uus jama. Keegi oli öösel käinud Tammikute auto kallal ja auto parempoolsed rehvid läbi torganud! Tammikud ise olid teise autoga maale sõitnud, kuid erkpunase maasturi Lexus RX-i rehvid olid katki torgatud küll! Huvitaval kombel olid teiste naabruskonna autode rehvid terved, kuigi Joosep teadis rääkida, et Keilas oli ühel ööl tehtud katki peaaegu kahekümne auto rehvid! Miks just Tammikute auto? Joosepi ema arvas, et põhjuseks võis olla see, et Tarmo Tammik ei osanud õuealal kiirust maha võtta, kihutas oma suure ja kiire autoga.

Joosepile meenus üks kummaline asi veel, lisaks lõhutud rehvidele ja puurist välja lastud naaritsatele, ta polnud juba tükk aega Malle-tädi kollast kassi näinud, kes muidu käis iga päev ka nende aias, aga nüüd ei näidanud sabatuttigi. Joosep plaanis lausa uurima minna, kuhu Hõbemetsa laste üldine lemmik äkki kadus. Kas ka seal võis Tuiskude käsi mängus olla? Igatahes pärast nende tulekut see kõik ju algas.

Marta ja Joosep alustasid jälitamist. Ühel ööl järgnesid nad Donaldile Keilasse. Mida poiss öises Keilas tegi? Kas tema oli see, kes kirjutas rongijaama perroonipoolsele seinale suure kollase kirja DJ DUCK? Sellist kirja olid Marta ja Joosep ka varem näinud, Joosepile meenus üks samasugune lauluväljaku kandis.

Lood läksid veelgi salapärasemaks, kui Tuiskude juures käis politsei (varastatud oli vana haavlipüss ja nuga!), kui Donald andis Martale hoida ühe salapärase ja koodlukuga musta seljakoti, kui selgus, et Tuiskude pereema polegi nii “hirmus” naine kui paistab, kui saame tuttavaks ka salapärase Tuiskude pere liikmega, kel nimeks Kevin, kes põdes hoopis rasket haigust.

Marta ja Joosep jätkasid uurimist, kuni lõpuks leiti ka “süüdlased”. “Süüdlased”, kes osutusid tuttavaks Martale ja Joosepile, kuid ka raamatu lugejale. Kas tegemist oli hoopis aktiivsete loomakaitsjatega? Saame teada, mida tähendab DJ DUCK, kes lasi vabaks papa Padriku naaritsad, miks lõhuti Tammikute maasturi rehvid, miks varastati Tuiskude juurest haavlipüss ja nuga, mis oli juhtunud naabritädi kollase kassiga, mis on Kollase Kassi Komando, ja kes sellesse kuuluvad.

Kõik need küsimused saavad vastuse. Tiina Laanem on lisaks sündmustele ja nende uurimisele, jälitustööle, igati vahvasti kirjutanud ka kõikidest lastest, kes raamatus kaasa löövad ja ka nende peredest. Kõigil neil on omad rõõmud, kuid ka mured, kelle vanemad elavad lahus (üks neist lausa välismaal), kelle vanemal on probleeme vaimse tervisega jne jne.

Vägagi inimlik ja kindlasti ka põnev ning kaasahaarav lasteraamat.


Aino Pervik “Paula ja Joosep. Paula ja õuelapsed” (Tänapäev)

Varem elas Paula pere väikeses alevikus. Nüüd elab Paula pere juba kolmandat päeva linnas. Paulaga ühes majas elab Joosep, kellega Paula sai tuttavaks eelmises raamatus.

Joosepi kodu on ülemisel korrusel otse Paula kodu peal. Paula ja Joosepiga ühes trepikojas elab Kolemees. Kolemees räägib üksi kõva häälega, vannub ja sõimab endamisi. Kolemees ajab lastele hirmu peale. Suures majas elab ka teisi lapsi. Kõik nad käivad õues mängimas. Paula ja Patrik teevad tutvust õuelastega uues kodus.

Alles see oli, kui sain rääkida raamatust “Paula lõpetab lasteaia. Paula läheb linna elama”. Ja nüüd juba teine raamat, milles jällegi kaks vahvat lugu. “Paula ja Joosep” ilmus esimest korda 2001. aastal, “Paula ja õuelapsed” 2002. aastal.

Paula-lugusid on ilmunud veel ja äkki ilmuvad need nüüd ka kõik uuesti – “Paula jõulud” (2001), “Paula õpib emakeelt” (2002), “Paula ja Patrik” (2003), “Paula käib poes” (2003), “Paula läheb piknikule” (2003), “Paula mängib” (2003), “Paula päästab Kassiopeiat” (2003), “Paula viiakse haiglasse” (2003), “Paula lumememm” (2005), “Paula läheb külla” (2005), “Paula raamatukogus” (2005), “Paula aabits” (2007), “Paula sõidab kevadet vaatama” (2008).

Esimeses loos “Paula ja Joosep” saame teada, et Paula ja Joosep elasid ühes ja samas linnas, ühel ja samal tänaval, ühes ja samas majas, kuid kumbki elas oma kodus. Paulal oli väike vend Patrik, keda hüüti ka Patiks, Joosepil oli suur vend Ignas. Joosep oli selles majas elanud sündimisest saadik, Paula läks sellesse majja elama kaks päeva tagasi. Seal oli nüüd Paula uus kodu. Paula vana kodu oli Järvispeal, sellest saime lugeda eelmisest raamatust.

Edasi loeme Paula isast, kes vanas kodus käis klaasivabrikus tööl. Äkki pandi vabrik seisma, mistõttu tuligi Paula pere linna elama, et isa saaks tööl käia, saada palka ja pere eest hoolitseda. Isa vaatas nüüd pabereid läbi. Paula ema on apteeker. Apteeker on see, kes tunneb ravimeid ja ta võib isegi ravimeid teha, näiteks köharohtu, nina-, silma- ja südametilku. Paula ema ei ole leidnud linnas ühtegi apteeki, kus oleks mõni apteeker puudu, mistõttu hakkab Paula ema oma pere eest hoolitsema kodus.

Paula pere elas juba kolmandat päeva uues kodus. Oli õhtu, väljas sadas vihma, raadio mängis tasakesi ilusat muusikat. Nii tasa, et see ei segaks isa tööd. Isa istus suures toas kirjutuslaua taga, uuris oma tööpabereid ja tegi rehkendusi. Paula, Patrik ja Kiki olid kõik kolmekesti köögis ja ajasid emaga juttu. Paula ja Patrik rääkisid, Kiki lõi nurru, sest tema oli ju kass. Ema tegi õunakooki, kusjuures õunad olid vana kodu aiast kaasa võetud. Uues köögis oli kõik hästi puhas ja korras. Paulale meeldis niiviisi.

Äkki helises uksekell. Paula ja Patrik jooksid esikusse. Ema tuli neile järele ja tegi ukse lahti. Ukse taga seisis Joosep, kes ütles, et neil ei ole kedagi kodus ja kas ta tohib natuke nende juures olla. Paula ütles, et Joosep on see poiss, kes eile õues oli ja nad on juba tuttavad. Ema lubas Joosepil nende juures olla.

Paula kutsus Joosepi enda tuppa, sest tal oli üks hea mäng. Lauamäng nuppude ja täringuga, kuid mängust head välja ei tule, sest Patrik ostsustas täringu ja ühe mängunupu endale võtta. No õnneks sai emal valmis ka õunakook, kõik kutusti kööki seda sööma. Kõik kiitsid ema tehtud suurepärast õunakooki, kuid Patrikul kukkus koogitükk laua alla. Tal olid ju täring ja mängunupp peos, mistõttu ei saanud ta ka korralikult süüa. Küll üritatakse Patrikul täringut ja nuppu välja meelitada, juttu on isegi peoleost, kuid …

Pärast sööki pannakse Patrik voodisse. Isa hakkas talle unejuttu rääkima. Paula väikevend jäi magama, kuid nüüd pidi magama minema ka Paula. See tähendas seda, et ka Joosep pidi minema hakkama. Joosep arvas, et küllap on tema vendki juba kodus. Välisukse juures jäi Joosep seisma ja palus Paula isal vaadata, ega äkki Kolemees trepi peal ei ole. Joosep kinnitas, et Kolemees oli trepikoja hirm, kes elas kõige ülemisel korrusel. Kolemees rääkis üksi kõva häälega, mõnikord sõimas teisi inimesi ja oli kõigi peale vihane. Paula isa vaatas trepikotta, kedagi polnud näha. Joosep palus, et Paula isa ei paneks ust kinni enne, kui ta kodus oli. Joosep jõudis koju.

Paula ema oli nüüd segaduses, kes see Kolemees on! Välisuks oli veel lahti, kui oli kuulda, et keegi tuli trepist üles. See oligi Kolemees, kes tuli trepist üles ja vandus valjusti: “Kuramuse varganäod. Jah! Just!” Paula isast Kolemees välja ei teinud, astus mööda treppi edasi, siis oli kuulda, kuidas ta üleval oma uksest sisse läks. Paula ei julgegi nüüd magama minna, sest ka tema kartis Kolemeest. Ja miks pidi Kolemees just nende majas elama. Ema ütles, et kõik peavad kuskil elama, kõigil on kuskil kodu. Paula läks nüüd ilusasti pesema, puges oma mõnusasse puhtasse voodisse, võttis kaisukaru kaissu ja isa luges talle unejuttu. Paula jäi magama.

Järgmisel hommikul istus Paula oma toas akna all laua taga ja joonistas päkapikukodusid. Äkki kuulis Paula akna taga krõbinat. Akna taga kõlkus mingi asi. Paula tegi akna lahti ja tõmbas kõlkuva asja tuppa. See oli väike korv, millel oli pael küljes. Korvi sees oli tilluke õlest lind, kellele oli niidiga kaela seotud pisike paber, millel oli kirjas PEOLEO. Paula ja Patrikule linnuke meeldis, eriti Patrikule. Äkki oli korv kadunud ja ülal tegi keegi Joosepi häälega: “Peoleo! Peoleo! Peoleo!” Paula tahtis juba akna kinni panna, kuid korv tuli uuesti. Nüüd oli selles kiri, milles Joosep kutsus Paula enda juurde.

Paula läkski Joosepi juurde, kuigi trepikojas oli ka veidi hirmus, kuid Joosepi juures lepiti kokku, et korvpostiga peetakse ühendust ka edaspidi. Ja selle loo lõpuks kirjutas Paula veel ka vahva kirja koer Pontule, kes elas maal vanaema ja vanaisa juures.

Raamatu teine lugu on “Paula ja õuelapsed”, mis algab sellega, et meenutatakse, kuidas Paula oma ema ja isaga väikeses alevikus elasid, kuidas ta nüüd linnas elas, kuidas ta kirjavahetust peab. Selgub, et Paula oli kirjutanud kolme päeva jooksul koer Pontule juba kaks kirja. Pontu elas vanaema ja vanaisa juures maal. Pontu lugeda ei osanud, kuid vanaema luges kirjad talle ette.

Pärast hommikusööki läksid Paula ja Patrik õue. Seal olid kaks tüdrukut, kes mängisid keksu. Paula küsis luba mängu minna ja tüdrukud olid sellega nõus, kuigi väikest Patrikut mängu ei võetud. Tüdrukute nimed olid Triin ja Marge, kuid varsti tulid õue veel ka Janek ja Arts, kes oli hiljuti maalt tagasi tulnud. Õue tuli ka Joosep, kellega me oleme veidi juba tuttavad. Ainult Meelikest ei olnud, sest tema oli Prantsusmaal. Nüüd saame lugeda ka sellest, mida lapsed suvel olid teinud.

Korraga hüüdis Marge: “Prügikollid tulevad!” Lapsed jooksid peitu. Peidupaik oli garaažide ja müüri vahel. Sealt paistis kogu hoov ära, kuid hoovist peidupaika ei paistnud. Esialgu ei lubanud Arts ja Janek Paulal ja Patrikul peidupaika tulla, kuid tüdrukud ja Joosep olid kindlad, et ka Paula ja Patrik võivad peidupaika tulla ja seal olla. No Paula ja Patrik pidid andma ka vande, et nad kellelegi peidupaigast ei räägi.

Seejärel saame teada, kuidas lapsed otustavad prügikolle narrida, ja loomulikult saadetakse seda tegema väike Patrik. Seetõttu lähevad Paula ja Arts riidu, sest Paula kaitseb oma väikest venda. Veidi hiljem lobiseb Patrik emale välja selle, kus asub peidupaik, ja kui veidi hiljem tulid õuele kajakad, siis arvasid lapsed, et suur parv linde saabus seetõttu, et Patrik oli vannet rikkunud.

Sama päeva õhtul kirjutas Paula vägagi lõbusa ja lühikese kirja. No ja teadagi kellele, ikka Pontule.

Sellised kaks lugu selles vahvas lasteraamatus. Lihtsad ja arusaadavad lugeda väiksematele raamatusõpradele, igati argised juhtumised ja lood, veidi huumorit, veidi põnevust jm.

Vahvad ja omanäolised pildid on joonistanud Piret Raud.


Hugo Vaher „Vääna jäljekütid. Vana laagri saladus“ (Tänapäev)

"Sel ööl, kui Martin ja Markus oma isadega mereranda tähti vaatlema lähevad, juhtub midagi enneolematut. Edasised sündmused panevad proovile nii poiste julguse kui ka nutikuse. Sellel suvel lahendavad Vääna jäljekütid mahajäetud lastelaagri aastakümnete vanuse saladuse.

Hugo Vaheri sulest ilmunud „Vääna jäljeküttide“ kolmas osa koos Joonas Sildre vahvate illustratsioonidega on põnev lugemine nii suvel kui ka pimedatel sügisõhtutel. Jäljeküttide varasematest tegemistest loe raamatutest „Vääna jäljekütid. Salapärase soki juhtum“ ja „Vääna jäljekütid. Maa ja taeva vahel“."

Pean tunnistama, et minu arust on Hugo Vaheri kirjutatud “Vääna jäljeküttide”-raamatusari kindlasti üks põnevaid lasteraamatute sarju, mis Eesti kirjaniku poolt lastele kirjutatud, kui isegi mitte kõige põnevam. On ju selles sarjas ägedad peategelased, palju põnevaid ja kaasahaaravaid sündmusi ning alati ka üsna ootamatu lõpp, nii et ka täiskasvanud lugeja närib küüsi, et kes küll see süüdlane võiks olla. Sama võib öelda ka raamatusarja kolmanda osa kohta, mis räägib meile vana laagri saladusest.

Seekordne põnev lugu algab südasuvel. Loodus oli vahetanud oma helerohelise kostüümi kesksuvele sobiliku sügavrohelise vastu. Martin avas silmad. Ta pikutas parasjagu õuemurul, mille onu Harri oli kastemärjal hommikul lühemaks püganud. Tädipoeg Markus oli koos oma isaga – onu Harriga – ratastega poodi läinud. Martini õde Maria ja nende täditütar Kristina olid nendega kaasa läinud.

Martin mõtiskles, et varsti saab pool suve läbi, aga midagi põnevat ei ole juhtunud. See oli igasuvine mure.

Nad olid sel aastal suvilasse kolinud juuni alguses, siis sai kool läbi. Markus oli oma perega tulnud suvilasse veidi varem. Onu Harri ja Martini isa olid majal katust paiganud ja räästad üle värvinud, et suvel hea pesitseda oleks. Saame lugeda, mida poisid olid seni teinud. Sporti oli tehtud ja hommikuti kaua magatud, ka suvekoer Riki oli nendega. Riki oli poiste suvilanaabri Verdinandi ehk onu Verdi koer, kes veetis koos poistega nii palju aega kui vähegi võimalik. Olid ju poisid osavad jäljekütid ja Riki vahva jäljekoer.

Markus tuli nüüd poest tagasi. Ta tõi Martinile jäätist.

Autor kinnitab, et valgete ööde aeg oli möödas. Nüüd särasid öötaevas õige sageli heledad tähed ning see pakkus poistele hilisõhtuteks huvitavat ajaviidet. Nad magasid telgis madratsitel ja silmitsesid öist taevast. Nad mõtisklesid lõpmatuse üle ja selle üle, kas kusagil võib veel elu olla. Nüüdki märkasid nad taevas mingit liikumist – ufo see vist siiski ei olnud, äkki oli see satelliit.

Ühel hetkel väljus suvilast onu Harri, kes tegi ettepaneku minna järgmisel ööl mere äärde, sest ta tahtis kangesti öist taevast pildistada. Onu lubas poistele tähtkujusid näidata ja äkki õnnestub isegi mõnda langevat tähte näha. Martin ütles, et ta võtab ka oma isa kampa. Järgmisel päeval lepitakse kokku, et mere äärde minnes võiks ka mahajäetud lastelaagreid, endise nimega pioneerilaagreid vaadata. Poisid on kindlad, et mahajäetud laagrid võivad pakkuda midagi põnevat. Ja uskuge mind, nii see ongi.

Järgmisel ööl ongi meie seltskond mere ääres. Onu Harri pildistas taevast ja sai pildile ka langeva tähe ehk meteoori. Pilt ereda sabaga valgest tähest oli igati õnnestunud. Söödi võileibu, joodi piparmünditeed. Martin suunas oma mobiiltelefoni pangapealse poole ja lasi nutikaameral filmida. Varsti asuti tagasiteele, kui järsku hakkas eemalt kostma helikopteri müra. Lennumasin lähenes rannale, prožektorivihk valgustas ümbruskonda. Keda või mida helikopteri abil otsiti?

Martin vaatas ka mobiiliga salvestatud videot ja nägi sellel pisikest, valgustatud täppi, mis liikus siksakina mustavas taevas ja kadus lõpuks vasakule rannametsa keskele. Mis kummaline valgus see oli? Ka onu Harri ja Martini isa ei suuda mõista. Kindel oli see, et täpp liikus vana pioneerilaagri suunas, millest päeval oli räägitud.

Veidi hiljem selgus, et helikopteriga oli otsitud läheduses kadunud vanainimest. Veel samal ööl otsustasid Martin ja Markus minna mahajäetud pioneerilaagrisse, et uurida, mis või kes oli sinna liikunud. Kaasa võeti ka Riki. Poisid ja koer jõudsidki kohale. Nad nägid jällegi vilksamas sinakat valgust, mille suunas Riki jooksu pani. Poisid järgnesid koerale.

Riki tõi poisid ühe maas mustava augu juurde. Tegu oli maa sisse viiva trepiga, mis ilmselt juhatas vanasse keldrisse. Auk asus ühe vana paekivivundamendi otsas. Vundament ise oli võssa kasvanud. Kas see salapärane valgus tuli sealt? Poisid otsustasid keldrisse minna ja nad leidsid sealt korviga vanainimese, kes poisse tervitas. See oligi kaduma läinud vanainimene, keda helikopteriga oli otsitud. Vanamees kinnitas, et ta nimi on Teet, ja et ta oli metsa marjule läinud ja eksinud ja midagi rääkis ta ka aastast 1978 … ja ta hoiatas poisse, et laagrisse pole edaspidi mõtet minna, sest seal juhtuvat kummalisi asju. Martinil oli pimedas küll mobiil maha kukkunud, kuid ta suutis siiski helistada politseile. Politseinikud viisid poisid koju, Teedu võtsid oma hoole alla meedikud.

Järgmisel päeval arutasid poisid omavahel, et midagi kummalist on toimumas. Nad nägid eile tundmatut lendavat objekti, mis suundus vana laagri poole. Laagris nägid nad sinakat valgust. Nad leidsid vanamehe, kes neid selle laagri eest hoiatas. Vanamees oli ütelnud, et oli läinud metsa marjule, kuid tema korv oli tühi?

Nüüd otsustasid poisid minna Teedule külla. Teedu juures oli ka sotsiaaltöötaja Elina. Teet jutustas, et palju aastaid tagasi oli taö üks õnnetus ja seetõttu ei mäleta ta enam paljusid asju. Mõnikord mäletas, ja mõnikord mitte. Ta rääkis, et vanas laagris on kummitused! Ta oli selles laagris nooruses töötanud majandusjuhatajana. Suvel oli seal palju lapsi. Talviti oli laager tühi. Teet elas laagri peamaja kõrval, väikeses pesuköögis. Külaskäigu lõpus kinkis Teet poistele tänutäheks ühe vanaaegse uuri.

Pärast külaskäiku Teedu juurde mõtiskles Martin, et äkki oli vanas laagris ikkagi ufode maandumispaik? Poe juures märkasid poisid üleni musta riietunud ja habetanud meest, kes kuulutusi uuris. Äkki pöördus mees poiste poole ja küsis, kas seal ka mingeid põnevaid vaatamisväärsusi on? Mees kinnitas, et talle pakuvad huvi nõukaaegne arhitektuur, vanad sõjaväehooned, tootmishooned, kolhoosid, kontorid, lastelaagrid. Poisid kinnitasid, et ega nemadki kohalikud ei ole, mistõttu ei oska nad head nõu anda. Õige kah, milleks mingitele suvalistele ja kahtlastele tüüpidele midagi rääkida. Vaatamata sellele andis mees poistele oma visiitkaardi ja kinnitas, et ta nimi on Toivo. Kummaline oli see, et mees mustas näis teadvat Martini nime!

Järgmisel ööl läksid poisid veelkord vanasse laagrisse, et leida ufode jälgi, kuid ainus, kes seal toimetas oli päeval kohatud mees mustas ehk Toivo. Poisid jäid Toivole peaaegu jalgu, kuid neil õnnestus siiski põgeneda.

Järgmisel päeval nägid Martin ja Markus laagri lähedal jällegi Toivot! Seekord ajas mees juttu kahe kahtlase ja vägagi edeva tüübiga. Mis asja kolmik laagris tegi? Päeval mängis Toivo poistega rannas siiski ka jalgpalli, kusjuures ta oli osav jalgpallur ja näis olevat igati lahe säga. Poistele tundus siiski, et midagi oli Toivos kahtlast, ja miks ta kogu aeg laagri kohta päris?

Samal ööl olid Martin ja Markus jällegi laagris. Seekord olid nad kaasa võtnud labida, et kaevata. Nad leidsid keldrist veel ühe keldri ja hakkasid kaevama. Nad leidsid metallist kasti, milles olid ehted – ketid, rõngad ja sõrmused, ühes karbis oli kummaline ja pisike asi – värviline, naljaka linnupeaga inimene, kelle pea kohal oli suur punane kera, mis oli mingist kummalisest kivist. Käes hoidis kujuke mingit saua. Kujuke oli värvitud erksate värvidega: kollast, punast, sinist tooni. Teises karbis oli veel üks samasugune ese.

Poisid hakkasid laagrist asjadega lahkuma. Ja äkki märkasid nad musta olendit, kes polnud üldse inimese moodi. See nagu hõljus, näo asemel näis olevat must auk! Poisid panid jooksu ja pääsesid jubeda tondi käest!

Nii, kui ma nüüd lugu edasi jutustaksin, siis poleks lugemine enam sedavõrd põnev. Seetõttu ütlen vaid seda, et poisid saavad lehest teada, et vana pioneerilaagri asemele hakatakse ehitama uusi maju. Saame teada, et leitud kujukesed on Vana-Egiptuse päikesejumala Ra hinnalised kujud. Saame teada ka 1972. aastal toimunud suurest juveelivargusest Tallinna kesklinnas.

Kuid, kellele kuulub suvila aia tagant leitud must kinnas? Siin tuleb poistele appi Riki.

Kes tahtis mürgitada vahvat jäljekoera? Kas Teet või Toivo?

Kas Teet on ikka sedavõrd nõrguke, kui ta laseb välja paista?

Miks Toivo pole Toivo, aga on hoopis Tõnis?

Sündmused arenevad raamatu lõpus igati kiirelt ja väga-väga põnevalt, mistõttu on poistel käsil igati keerulised lood.

Ja lõpuks saame teada, kes on süüdlane, ja kes on politsei. Kuid, kas mängus oli ka ufo?

Selline põnev lugu rullub lahti seekordses “Vääna jäljeküttide” raamatus. Täpselt sama põnev ja kaasakiskuv lugu nagu ka kahes eelmises raamatus. Ägedad pildid on raamatusse joonistanud taaskord Joonas Sildre.