Hugo Vaher „Vääna jäljekütid. Vana laagri saladus“ (Tänapäev)

"Sel ööl, kui Martin ja Markus oma isadega mereranda tähti vaatlema lähevad, juhtub midagi enneolematut. Edasised sündmused panevad proovile nii poiste julguse kui ka nutikuse. Sellel suvel lahendavad Vääna jäljekütid mahajäetud lastelaagri aastakümnete vanuse saladuse.

Hugo Vaheri sulest ilmunud „Vääna jäljeküttide“ kolmas osa koos Joonas Sildre vahvate illustratsioonidega on põnev lugemine nii suvel kui ka pimedatel sügisõhtutel. Jäljeküttide varasematest tegemistest loe raamatutest „Vääna jäljekütid. Salapärase soki juhtum“ ja „Vääna jäljekütid. Maa ja taeva vahel“."

Pean tunnistama, et minu arust on Hugo Vaheri kirjutatud “Vääna jäljeküttide”-raamatusari kindlasti üks põnevaid lasteraamatute sarju, mis Eesti kirjaniku poolt lastele kirjutatud, kui isegi mitte kõige põnevam. On ju selles sarjas ägedad peategelased, palju põnevaid ja kaasahaaravaid sündmusi ning alati ka üsna ootamatu lõpp, nii et ka täiskasvanud lugeja närib küüsi, et kes küll see süüdlane võiks olla. Sama võib öelda ka raamatusarja kolmanda osa kohta, mis räägib meile vana laagri saladusest.

Seekordne põnev lugu algab südasuvel. Loodus oli vahetanud oma helerohelise kostüümi kesksuvele sobiliku sügavrohelise vastu. Martin avas silmad. Ta pikutas parasjagu õuemurul, mille onu Harri oli kastemärjal hommikul lühemaks püganud. Tädipoeg Markus oli koos oma isaga – onu Harriga – ratastega poodi läinud. Martini õde Maria ja nende täditütar Kristina olid nendega kaasa läinud.

Martin mõtiskles, et varsti saab pool suve läbi, aga midagi põnevat ei ole juhtunud. See oli igasuvine mure.

Nad olid sel aastal suvilasse kolinud juuni alguses, siis sai kool läbi. Markus oli oma perega tulnud suvilasse veidi varem. Onu Harri ja Martini isa olid majal katust paiganud ja räästad üle värvinud, et suvel hea pesitseda oleks. Saame lugeda, mida poisid olid seni teinud. Sporti oli tehtud ja hommikuti kaua magatud, ka suvekoer Riki oli nendega. Riki oli poiste suvilanaabri Verdinandi ehk onu Verdi koer, kes veetis koos poistega nii palju aega kui vähegi võimalik. Olid ju poisid osavad jäljekütid ja Riki vahva jäljekoer.

Markus tuli nüüd poest tagasi. Ta tõi Martinile jäätist.

Autor kinnitab, et valgete ööde aeg oli möödas. Nüüd särasid öötaevas õige sageli heledad tähed ning see pakkus poistele hilisõhtuteks huvitavat ajaviidet. Nad magasid telgis madratsitel ja silmitsesid öist taevast. Nad mõtisklesid lõpmatuse üle ja selle üle, kas kusagil võib veel elu olla. Nüüdki märkasid nad taevas mingit liikumist – ufo see vist siiski ei olnud, äkki oli see satelliit.

Ühel hetkel väljus suvilast onu Harri, kes tegi ettepaneku minna järgmisel ööl mere äärde, sest ta tahtis kangesti öist taevast pildistada. Onu lubas poistele tähtkujusid näidata ja äkki õnnestub isegi mõnda langevat tähte näha. Martin ütles, et ta võtab ka oma isa kampa. Järgmisel päeval lepitakse kokku, et mere äärde minnes võiks ka mahajäetud lastelaagreid, endise nimega pioneerilaagreid vaadata. Poisid on kindlad, et mahajäetud laagrid võivad pakkuda midagi põnevat. Ja uskuge mind, nii see ongi.

Järgmisel ööl ongi meie seltskond mere ääres. Onu Harri pildistas taevast ja sai pildile ka langeva tähe ehk meteoori. Pilt ereda sabaga valgest tähest oli igati õnnestunud. Söödi võileibu, joodi piparmünditeed. Martin suunas oma mobiiltelefoni pangapealse poole ja lasi nutikaameral filmida. Varsti asuti tagasiteele, kui järsku hakkas eemalt kostma helikopteri müra. Lennumasin lähenes rannale, prožektorivihk valgustas ümbruskonda. Keda või mida helikopteri abil otsiti?

Martin vaatas ka mobiiliga salvestatud videot ja nägi sellel pisikest, valgustatud täppi, mis liikus siksakina mustavas taevas ja kadus lõpuks vasakule rannametsa keskele. Mis kummaline valgus see oli? Ka onu Harri ja Martini isa ei suuda mõista. Kindel oli see, et täpp liikus vana pioneerilaagri suunas, millest päeval oli räägitud.

Veidi hiljem selgus, et helikopteriga oli otsitud läheduses kadunud vanainimest. Veel samal ööl otsustasid Martin ja Markus minna mahajäetud pioneerilaagrisse, et uurida, mis või kes oli sinna liikunud. Kaasa võeti ka Riki. Poisid ja koer jõudsidki kohale. Nad nägid jällegi vilksamas sinakat valgust, mille suunas Riki jooksu pani. Poisid järgnesid koerale.

Riki tõi poisid ühe maas mustava augu juurde. Tegu oli maa sisse viiva trepiga, mis ilmselt juhatas vanasse keldrisse. Auk asus ühe vana paekivivundamendi otsas. Vundament ise oli võssa kasvanud. Kas see salapärane valgus tuli sealt? Poisid otsustasid keldrisse minna ja nad leidsid sealt korviga vanainimese, kes poisse tervitas. See oligi kaduma läinud vanainimene, keda helikopteriga oli otsitud. Vanamees kinnitas, et ta nimi on Teet, ja et ta oli metsa marjule läinud ja eksinud ja midagi rääkis ta ka aastast 1978 … ja ta hoiatas poisse, et laagrisse pole edaspidi mõtet minna, sest seal juhtuvat kummalisi asju. Martinil oli pimedas küll mobiil maha kukkunud, kuid ta suutis siiski helistada politseile. Politseinikud viisid poisid koju, Teedu võtsid oma hoole alla meedikud.

Järgmisel päeval arutasid poisid omavahel, et midagi kummalist on toimumas. Nad nägid eile tundmatut lendavat objekti, mis suundus vana laagri poole. Laagris nägid nad sinakat valgust. Nad leidsid vanamehe, kes neid selle laagri eest hoiatas. Vanamees oli ütelnud, et oli läinud metsa marjule, kuid tema korv oli tühi?

Nüüd otsustasid poisid minna Teedule külla. Teedu juures oli ka sotsiaaltöötaja Elina. Teet jutustas, et palju aastaid tagasi oli taö üks õnnetus ja seetõttu ei mäleta ta enam paljusid asju. Mõnikord mäletas, ja mõnikord mitte. Ta rääkis, et vanas laagris on kummitused! Ta oli selles laagris nooruses töötanud majandusjuhatajana. Suvel oli seal palju lapsi. Talviti oli laager tühi. Teet elas laagri peamaja kõrval, väikeses pesuköögis. Külaskäigu lõpus kinkis Teet poistele tänutäheks ühe vanaaegse uuri.

Pärast külaskäiku Teedu juurde mõtiskles Martin, et äkki oli vanas laagris ikkagi ufode maandumispaik? Poe juures märkasid poisid üleni musta riietunud ja habetanud meest, kes kuulutusi uuris. Äkki pöördus mees poiste poole ja küsis, kas seal ka mingeid põnevaid vaatamisväärsusi on? Mees kinnitas, et talle pakuvad huvi nõukaaegne arhitektuur, vanad sõjaväehooned, tootmishooned, kolhoosid, kontorid, lastelaagrid. Poisid kinnitasid, et ega nemadki kohalikud ei ole, mistõttu ei oska nad head nõu anda. Õige kah, milleks mingitele suvalistele ja kahtlastele tüüpidele midagi rääkida. Vaatamata sellele andis mees poistele oma visiitkaardi ja kinnitas, et ta nimi on Toivo. Kummaline oli see, et mees mustas näis teadvat Martini nime!

Järgmisel ööl läksid poisid veelkord vanasse laagrisse, et leida ufode jälgi, kuid ainus, kes seal toimetas oli päeval kohatud mees mustas ehk Toivo. Poisid jäid Toivole peaaegu jalgu, kuid neil õnnestus siiski põgeneda.

Järgmisel päeval nägid Martin ja Markus laagri lähedal jällegi Toivot! Seekord ajas mees juttu kahe kahtlase ja vägagi edeva tüübiga. Mis asja kolmik laagris tegi? Päeval mängis Toivo poistega rannas siiski ka jalgpalli, kusjuures ta oli osav jalgpallur ja näis olevat igati lahe säga. Poistele tundus siiski, et midagi oli Toivos kahtlast, ja miks ta kogu aeg laagri kohta päris?

Samal ööl olid Martin ja Markus jällegi laagris. Seekord olid nad kaasa võtnud labida, et kaevata. Nad leidsid keldrist veel ühe keldri ja hakkasid kaevama. Nad leidsid metallist kasti, milles olid ehted – ketid, rõngad ja sõrmused, ühes karbis oli kummaline ja pisike asi – värviline, naljaka linnupeaga inimene, kelle pea kohal oli suur punane kera, mis oli mingist kummalisest kivist. Käes hoidis kujuke mingit saua. Kujuke oli värvitud erksate värvidega: kollast, punast, sinist tooni. Teises karbis oli veel üks samasugune ese.

Poisid hakkasid laagrist asjadega lahkuma. Ja äkki märkasid nad musta olendit, kes polnud üldse inimese moodi. See nagu hõljus, näo asemel näis olevat must auk! Poisid panid jooksu ja pääsesid jubeda tondi käest!

Nii, kui ma nüüd lugu edasi jutustaksin, siis poleks lugemine enam sedavõrd põnev. Seetõttu ütlen vaid seda, et poisid saavad lehest teada, et vana pioneerilaagri asemele hakatakse ehitama uusi maju. Saame teada, et leitud kujukesed on Vana-Egiptuse päikesejumala Ra hinnalised kujud. Saame teada ka 1972. aastal toimunud suurest juveelivargusest Tallinna kesklinnas.

Kuid, kellele kuulub suvila aia tagant leitud must kinnas? Siin tuleb poistele appi Riki.

Kes tahtis mürgitada vahvat jäljekoera? Kas Teet või Toivo?

Kas Teet on ikka sedavõrd nõrguke, kui ta laseb välja paista?

Miks Toivo pole Toivo, aga on hoopis Tõnis?

Sündmused arenevad raamatu lõpus igati kiirelt ja väga-väga põnevalt, mistõttu on poistel käsil igati keerulised lood.

Ja lõpuks saame teada, kes on süüdlane, ja kes on politsei. Kuid, kas mängus oli ka ufo?

Selline põnev lugu rullub lahti seekordses “Vääna jäljeküttide” raamatus. Täpselt sama põnev ja kaasakiskuv lugu nagu ka kahes eelmises raamatus. Ägedad pildid on raamatusse joonistanud taaskord Joonas Sildre.